" Vaata , Stalini ajal võeti küll . 
     Ma ise tean mitmeid mehi , kellel tuli viltu öeldud sõna pärast Siberis sidida . 
     Aga mulle on see üks kama kõik ... " 
      " Sul oli nagu küsimus ? " 
      " Jah , oli . 
     Vaata , Einar , kui sa ümber vaatad , siis on muidugi praegu kõik teisiti kui varem . 
     Aga ütle mulle , missugust kasu mina , Romuald Seever , sellest saan ? 
     Noh , ütle ! " 
      " Ei mõista sind . 
     Mispärast pead sina mingit kasu saama ? " 
      " Näen kohe , et oled parteilane . 
     Nemad kunagi ei mõista , mida üks lihtne mees räägib . 
     Aga oota , ma räägin veel ... 
     Minule pole ju sellest mingit kasu , et elektrit tehakse nüüd viiskümmend korda rohkem kui vanasti või et põlevkivi kaevatakse sada korda enam ... 
     Minu palk ei ole sellest isegi mitte kahekordseks tõusnud ... " 
      " Ah , seda sa mõtled ... " 
      " Aga muidugi . 
     Mis sa's arvad ! " 
     Einari süda kargas täis . 
     Jälle üks tüüp , kes kaebab elu üle ja igatseb endisi aegu tagasi . 
     Eesti- Aja taoline . 
     Ta tõusis üles . 
      " Kuule , mees , niisuguse lolli jutuga sõida otsekohe põrgu ! " 
     Ja keppi tugevasti pihku haarates astus Einar mööda kõnniteed eemale . 
     Tal oli hea meel , et suutis Seeverile vastu hakata . 
     Varem oleks ta ükskõikseks jäänud . 
     Ent Seeverist oli raske lahti saada niisuguses väikeses linnas nagu Tallinn . 
     Mõne päeva pärast oli mees jälle Kadriorus , istus Einari kõrvale ja ei teinud Einari varasemast ütlemisest mingit numbrit . 
      " Oled sinisel lehel ? " 
      " Ei ole . " 
      " Kuidas sa siis elad ? " 
      " Õhust ja armastusest . " 
      " No-noh ! " 
      " Muidugi . 
     Aga mis sina siis arvad ? " 
     Romuald Seever ei pannud pilkamist pahaks , naeris ainult laialt . 
     Ta tõmbas taskust paki " Priimat " ja ulatas Einarile . 
     Kui suitsud põlesid , lausus ta : " Küllap elad vanast rasvast . 
     Haiglas ju rääkisid , et said varem prisket nodi . 
     Sellest eladki . " 
      " Ja mis sinul sellest ? " 
      " Ega olegi . 
     Ma niisama . 
     Aga kui sul vaja , võin aidata . " 
      " Mismoodi ? " 
      " Laenan raha . " 
      " On sul seda palju ? " 
      " Vaata , Einar , " nihkus Seever nüüd lähemale . 
      " Olen küll puhkusel , aga mida kurat sa niisama istud , käed perse all . 
     Mul on seda energiat rohkem kui vaja . 
     Oh ei , Seever pole niisugune mees . 
     Tema ei oska niisama vedelda ... " 
      " Nii et teed tööd ? " 
      " Nojah , ühele individuaalile löön praegu plekk-katust peale . 
     Aga sealt tuleb ju seda puru . 
     Ikka kolm korda rohkem kui trustist . 
     Ja ega ma ka varem pole maganud ... 
     Nii et kui tahad , võin laenata ... " 
      " Kui palju ? " 
      " Nii palju , kui vaja ! " 
      " Tohoh , sul on siis oma pank ? " 
      " Panka ei ole , aga raha on . " 
      " Tuhat rubla annad ? " 
     Seever vaatas Einarile otsa ja puhkes naerma . 
      " Mis sa naerad ? " 
      " Sulle pole ju nii palju vaja , niisama küsid . 
     Eks ole ? " 
      " Aga annad ? " 
      " Noh , kurat , ega Romuald Seever pole sõnniku pealt korjatud . 
     Kui on vaja , annan ka tuhat rubla ... " 
     Einar jäi nüüd Seeverile tähelepanelikumalt otsa vaatama . 
     Midagi selles mehes hakkas talle isegi meeldima . 
     Vist tema tohutu energia ja tegutsemishimu . 
     Ja nagu taibates Einari mõttekäiku , jätkas Seever : " Nüüdne kord ei salli , et inimene kogu oma jõu välja paneks . 
     Kui hakkad rohkem tegema , pannakse pahaks . " 
      " Ära lora , Seever . 
     Nüüdne kord just tahabki , et inimene hästi tööd teeks , eks ole ? " 
      " Ooh ei , poiss , " lõi Seever Einarile familiaarselt õlale . 
      " Seitse tundi - jah , seda küll . 
     Aga kui ma võin teha rohkem kui seitse tundi , mis siis ? 
     Varsti võib-olla lüheneb tööpäev veelgi . 
     Tähendab , mulle jääb veel rohkem vaba aega ... 
     Mis ma sellega peale hakkan ? " 
      " Kas sa teatris ei käi ? " 
      " Mida ma sealt otsin ? 
     Kuid ei , vahel käin ka , aastas paar korda . 
     Mõnikord ka kinos , kui naine just piletid on võtnud . 
     Aga tead sa , Einar , mis tunne on inimesel , kui ta käed kihelevad , aga tal ei lubata neid käiku lasta ? " 
     Seever kõneles midagi , aga Einar jäi mõtlema . 
     Mis mees ta õieti on ? 
     Kas ta pole nende hulgast , kelle halvad kavatsused on varjatud nagu kassi küüned ? 
     Nagu läbi udu kuulis ta Seeveri sõnu : " ... olen juba kolm suvilat valmis ehitanud ja maha müünud ... 
     Aga see on ju puhas konderbant ... " 
     Ta ärkas mõtetest , kui mees oli juba läinud . 
     Ei lasta täie jõuga vaesel mehel tööd teha ! 
     Einarile meenus varasem jutt onu Villemi juures , kus kõneldi sellest , et lastakse tööjõul kaduma minna . 
     Millest onu siis rääkis ? 
     Ah jaa , pensionäridest , kellel on veel jaksu , aga kellel pole kasulik tööd teha . 
     Ja vist ka inimestest , kelle energiat ja ettevõtlikkust meie ei oska veel täielikult ära kasutada . 
     Jah , nendest oli siis juttu . 
     Einar elas nüüd Elsa pool . 
     Siin oli avaram ja mugavam . 
     Nüüd võis tihtilugu näha Kadriorus kaht meest . 
     Üks lonkas tugevasti ja toetus kepile . 
     Teine , esimesest palju väiksem , jooksis niisama ringi või kõndis lonkava mehe käest kinni hoides . 
      " Onu Einar , kastanitel on nagu küünlad otsas . " 
      " Nagu küünlad . 
     Kuidas sa seda tähele panid ? " 
      " Miks teistel puudel pole niisuguseid küünlaid ? " 
      " Neil on teistsugused õied . " 
      " Kas küünlad on kastanite õied ? " 
      " Õied , Urmas , õied . " 
     Elsa käis endiselt " Maratis " . 
     Ta oli kommunistliku töö brigaadi liige . 
     Einar suhtus sellesse skeptiliselt ja õrritas naist . 
      " Mille poolest teie töö teiste omast erineb ? " 
      " Ooh , Einar , jälle norid . 
     Aga ma vastan siiski . 
     Kõigepealt selle poolest , et meie kõik suhtume oma töösse teadlikult . " 
      " Ja milles see teadlikkus siis väljendub ? " 
      " Arvad , et ei oska vastata ? " 
      " Küllap teid õpetatakse ka õigesti vastama . " 
      " Einar , niisugused jutud mulle ei meeldi , sa tead seda . 
     See on sinu vana kius , millest sa kuidagi lahti ei saa . 
     Ikka vaja vastu rääkida . 
     Seeverile räägid ühtpidi , minule teistpidi . 
     Häbene , Einar ! " 
     Einar naeris . 
      " Ära pahanda , kallis . 
     Aga kujuta ette , et tuleb üks ameerika turist ja küsib : milles see teadlikkus väljendub ? 
     Nemad ju , nagu sa tead , on väga praktilised inimesed . 
     Sa pead ju midagi vastama , eks ole ? " 
      " Arvad , et nemad mõistavad seda ? 
     Kuid ma võin ju neile vastata . 
     Ma ütlen : teadlikkus töö vastu väljendub selles , et me töötame ja ühtlasi õpime , et me vaatame kõigele peremehe silmaga ... 
     See on peamine . 
     Ja sellepärast me ei kannata praaki , ei kannata lohakust ja ükskõiksust . 
     Aitab niisugusest vastusest ? " 
      " Aga kas ameeriklane ei arva , et see on paljas propaganda ? " 
      " Tööviljakus on meil kolmkümmend protsenti suurem kui teistes brigaadides . 
     Kas see ka midagi ei ütle ? " 
      " Vaat see juba ütleb . 
     Kuid kas see kolmkümmend protsenti pole mitte kondiauruga saadud , küsib ameeriklane . " 
      " Seda ei küsi ameeriklane , vaid sinu sõber Eesti-Aeg . " 
      " Eesti-Aeg on trellide taga ja ei saa küsida , " vastas Einar süngelt . 
      " Ja teiseks pole ta kunagi minu sõber olnud . 
     Ma mõistan küll . 
     Sa tahad mind kangesti solvata ... 
     Kuid lase tulla - ma pole enam nii kartlik ... " 
      " Ma ei tahtnud sind solvata . 
     See niisama kemplemine ... " lausus Elsa ja võttis arglikult Einari käe . 
     Ta silmad olid paluvad ja Einari tärkav pahameel haihtus . 
     Ta silmitses Elsa nägu ligidalt , nagu ta seda oli teinud juba tuhat korda . 
     Kõik selles näos oli ilus ja meeldis Einarile , isegi vaevalt märgatavad tedretähekesed ninajuurel . 
     Täidlaste , veidi avanenud huulte vahelt paistsid valged alumised hambad ... 
     Ta surus huuled naise huultele . 
     Einar käis iga päev jalutamas . 
     Maikuupäevad polnud just soojad , öösiti langes elavhõbe alla nulli . 
     Keskpäeval oli siiski mõnus kõndida pargis , mererannas või isegi Kloostrimetsas , kuhu Einar sõitis sageli koos Urmasega . 
     Ja imelik lugu ! 
     Einar oli oma südamerahu tagasi saanud . 
     Teda ei hirmutanud enam eelseisev kohtuprotsess . 
     Võib-olla tuleb isegi vanglaleib ära maitsta . 
     Varem sellele mõeldes kattis ta laupa hirmuhigi . 
     Praegu aga on Einar sellest üle saanud . 
     Raskete kannatuste hinnaga . 
     On see mingi eluseadus ? 
     Et elukogemused tulevad kannatuste kaudu ? 
     Et inimene mehistub ja karastub kannatustes ? 
     Kas ei olnud Elsa see , kes hakkas sisendama Einarisse usku elusse just siis , kui sellel olid ohtlikud keerdsõlmed sees ? 
     Kust võtab see väike naine küll selle jõu , selle usu elusse ? 
     Pole ju ta enda elutee roosidega kaetud . 
     Aga ometi oli tema see , kes ütles : vanglat ei maksa karta , sinna minnakse ja sealt tullakse jälle välja . 
     Sinna minnakse ja sealt tullakse jälle välja ... 
     Lootust ei tohi inimene kunagi kaotada ... 
     Kõigepealt peab inimene olema aus ... 
     Aus inimene on alati mehine ... 
     Kõverad teed viivad ikka sohu ... 
     Ja muidugi , neid sõnu oli ta ka varem kuulnud . 
     Ent kui Elsa unetutel öödel talle kõrva sosistas , siis oli sel nagu mingi uus tähendus . 
     Talle hakkas paistma , et tema muserdatud elust võib pikapeale asjagi saada , et põgenemiskatse on mõttetu . 
     Kohtu eest võid ju põgeneda , ka uurija Kamara silmapiirilt on võimalik kaduda . 
     Kuid kuhu on võimalik põgeneda iseenda , oma südametunnistuse eest ? 
     Aga pidagem ! 
     Kus oli su südametunnistus siis , kui sa Kaiseri korraldusi , tema salajasi ülesandeid täitsid ? 
     Kas sa siis ei teadnud , et see , mis teed , on vastuolus seadusega , aususega , korralikkusega ? 
     Kas inimene , kes niisuguseid korraldusi täidab , pole samasugune kurjategija nagu seegi , kes neid korraldusi annab ? 
     Einaril pole enda õigustamiseks midagi öelda . 
     Mitte kui midagi . 
     Jah , olen süüdi . 
     Olen samasugune kurjategija . 
     Aga ometi tõrgub miski vastu . 
     Miski , mis nagu ütleks , et ei tohi ka nii ränkraskelt lüüa , sest vahepeal on mõndagi juhtunud . 
     Mida ? 
     Ons Einari südametunnistus vahepeal karuunest ärganud . 
     Jah , tõepoolest . 
     Einar sattus ju uude olukorda , kus ta oli võimeline vaagima oma tegusid , eraldama head kurjast . 
     Ta südametunnistus otsekui ärkas . 
     Ja nüüd võttis ta selle uue südametunnistuse häält kuulda . 
     Einar jalutas jälle Kadriorus . 
     Oli soe õhtu . 
     Juba kippusid sääsed kallale . 
     Ta vaatas kella . 
     Kümne minuti pärast tuleb Elsa . 
     Siis nad jalutavad kolmekesi ja lähevad koju . 
     Veel kuu aega ja ta võib tööle minna . 
     Aga kuhu ? 
     Kombinaati ? 
     Muidugi sinna , sest isoleerimistöö on niisugune , mida ta võib teha kinnisilmi . 
     Ja poisid ootavad . 
     Valter , Heino ja Mart . 
     Nad on tublid , vaatamata kõigele . 
     Et nad möödunud aastal , Einarile kõige rängemal ajal selja pöörasid , selle on ta neile juba ammuilma andestanud . 
     Või ei ole veel ? 
     Ei , on siiski . 
     Sest süüdi selles polnud ju poisid , vaid Einar ise . 
     Poisid mõistsid ta üle kohut ja neil oli õigus . 
     Mida nad pidid siis tegema Einariga , selle allakäinud brigadiriga ? 
     Ja kuidas poisid tigestusid , kui kuulsid , et Einar läheb Elsast lahku . 
     Muidugi läheb ta kombinaati , sest seal on nüüd uus juhtkond . 
     Pole enam Kaiserit ega Eesti- Aega . 
     Pole enam ka Gustav Vaud . 
     See kartis , et Kamar ta pokri pistab . 
     Võib-olla Kamar tahtiski seda teha , aga jäi hiljaks . 
     Gustav Vaul ei õnnestunud ennast päästa . 
     Vana-Kadrina viinavabriku lugu tuli siiski ilmsiks , ühel hommikul leiti Gustav Vau oma köögi põrandalt , gaasitoru otsa kinnitatud kummivoolik suus . 
     Paberilehekesele oli ta kirjutanud , et käigu kõik kuradile . 
     Gustav Vau jäi ka surmas poseerijaks . 
     Külmavärin raputas äkki Einarit . 
     Sooh . 
     Egas ta pole ometi haigeks jäänud ? 
     Sealt tulidki Elsa ja Urmas . 
     Nad istusid pingile . 
     Urmas aga ei taha istuda . 
     Kargab püsti ja jookseb purskkaevu juurde tuvisid lähemalt vaatama . 
     Seal kasvab palju kevadlilli : tulpe , piibelehti , siniselt helkivaid võõrasemasid . 
      " Einar , tahan sulle midagi öelda . " 
      " Jah , kallis . " 
      " Käisin täna arsti juures . " 
     Einar jäi kohkunult Elsale otsa vaatama . 
      " Ja ... mis ta ... ütles ? " 
      " Me saame lapse , Einar ! " 
     Einar ei taibanud kohe . 
     Lapse ? 
     Mis lapsest Elsa räägib ? 
     Siis puhkes ta naerma ja haaras Elsal käest kinni . 
      " Olen vist haigusest lolliks läinud , " naeris ta , " mitte ei taibanud , mis lapsest sa räägid . " 
      " Nüüd taipasid ? " 
      " Jah , kulla Elsa , nüüd taipasin . 
     On ta juba suur ? " 
      " Ooh ei , Einar , kõigest kolmas kuu . 
     Aga varsti tuleb temast tüdruk ... " 
      " Miks tüdruk ? 
     Ma tahan poissi . " 
      " Meil Urmas juba on . 
     Talle on õde vaja . " 
     Einar jäi nõusse . 
     Meil on tõepoolest Urmas olemas . 
     Ja talle on tingimata õde vaja . 
     Siis võib jälle poiss tulla . 
     Ja siis uuesti tüdruk . 
     Elsa naeris niisuguse asjaliku planeerimise üle , kuid Einar jäi tõsiseks . 
     Temas on korraga tärganud mingi uus tundmus , mingi kauge-kauge kummaline mälestus . 
     Kaugest lapsepõlvest . 
     Ta on juba suur poiss , nii aasta kuue-seitsmene , kui onu Villem ja tädi Vaike ta koos Andrusega , kes temast on aasta noorem , mereranda jalutama viivad . 
     Onu Villem oli äsja sõjast tulnud ja kandis mundrit . 
     Ta on jalutuskäigule kaasa võtnud võrdlemisi suure välikiikri ja Andrus ning Einar näevad esimest korda elus seda riistapuud . 
     Neil lubatakse ka kiikrist merd vaadata . 
     See on ime , mis laste mõistusse ei mahu . 
     Kui kiiker juhitakse täpile kaugel merelagendikul , osutub see suureks ja ilusaks laevaks . 
     Einar tunneb ennast võlurina , kes on suuteline kõike nägema , isegi olematuid asju , pruugib tal ainult kiikri otsa pöörata . 
     Ja ta näeb seda , mida teised ei näe . 
     Kuidagi ei taha ta kiikrit käest ära anda . 
     Isegi töinama hakkab . 
     Sinna on palju aastaid tagasi ja praegu pole kiiker talle mingi imeasi . 
     Kuid senini on meeles see vaimustav võluritunne , mis Einari hinge haaras tol kaugel-kaugel ajal. 
     Midagi niisugust tundis Einar ka praegu . 
     Nagu oleks Elsa teade tolleks lapsepõlve välikiikriks , mille abil ta näeb seda , mida teised ei näe . 
     Ja see võluritundmus paisutab uhkusega ta rinda , annab niisugust jõudu , et issand hoidku ! 
      " Mille üle sa mõtled , Einar ? " 
      " Ühest lapsepõlvemälestusest . " 
      " Jutusta , Einar ! " 
     Ja Einar jutustab oma lapsepõlveloo merest , välikiikrist ja suurest laevast sinisel merel . 
     Kadriorg aga on kevadiselt ilus . 
     Kastanite küünlad helendavad roheluses . 
     Linnud ehitavad endale pesa . 
     Nad mõtlevad samuti nagu inimesedki tulevikule . 
     Otsekui jääpank kerkis ette minevik . 
     Kalgid kühmud , liigsed lademed , tumedad sooned . 
     Kusagil sügaval peidus läbipaistev lapsepõlv ja hele noorusaeg . 
     Lõhkuda tuhmid kihid kildudeks ? 
     Hoogsalt , nii et kõliseks ! 
     Allikategi vees on rauda ja roostet . 
     Las sulada möödunud aegamisi nähtavale , et elav vesi mälestustekaevu kokku voolaks . 
     Ma jõudsin koju ! 
     Peetagu pealegi kodupaiga-kiindumust vanamoeliseks . 
     Kompsudega inimesed on aina ratastel . 
     Steppidest tahmastesse linnadesse , laiade jõgede kallastelt murenevate mägede jalamitele . 
     Ikka sinna , kus parem paistab . 
     Mind kiskus ainult siia , kus kesklinna katuste punased kiviharjad seisavad agulite tõrvalõhnalises rõngas . 
     Käru aasadki käeulatuses , ja kummaline küll - ka mineviku jääpank kahaneb sulavetes just siin . 
     Lahkumispäeva nagu ei lahutakski tänasest üheksateist aastat . 
     Imeline , hele tunne . 
      " Sa muigad , Anna ? " 
     Kristjan ei hakka rohkem pärima . 
     Ta nihutab vineerkohvrit , mis rappumisega ühtelugu jalgade peale vajub , ja hõõrub aeg-ajalt oma kondiseid sõrmi . 
     Voorimehe soonine kukal luitunud salli ja pügamata juuste vahel jõnksub hobuse astumise taktis . 
     Ohjad lõdvalt peos , võib-olla ta tukub . 
     Vana loom tõmbab ise kõrvale , kui liinibussi pikk ja punane nina meie kohale jõuab . 
     Tunased tüütud sekeldused hajusid kaugeks kajaks . 
     Elamispinna annate ära ? 
     Majavalitsuse raamatupidaja pani sulepea kõrvale , kohendas siniseid käisekaitseid ja vangutas pead . 
     Toa Leningradi südames ! hüüatas arveametnik ja lõi plaksuga peod kokku . 
     Teie pind läheb paljulapselisele perekonnale , lohutas majavalitseja , hingas pitsatile ja ulatas mulle kolmnurkse templiga paberi . 
     Jätsin ütlemata , et meie endisi korterinaabreid see vaevalt rõõmustab . 
     Ega need õieti tajunudki , et päriselt ära sõidame . 
     Võtsime hädavajaliku käe otsa ; mis tuppa ja kööki jäi , selle palusime omavahel jagada , kõik kõlbmatu sai aegsasti ahjus põletatud . 
     Tulime vaksalisse nagu suvepuhkusele sõitjad . 
     Naabrinaise poeg , kes armastas mulle loenguid pidada Baltimaade kapitalismi koledast olemusest , tuli esikusse saatma . 
     Temale ulatasin toavõtme ning hetke pärast kolksatas selja taga pruuni värviga mäkerdatud riiv . 
      " Kas pole ümberringi vaikne ? " tähendab Kristjan . 
     Noogutan . 
      " Ära närveeri , " lisab ta sosinal . 
     Voorimees uudistab üle õla , nagu tunduksime talle tuttavad . 
     Vist mitte , oleme lihtsalt viletsa välimusega . 
     Mu sinine mantel näeb üpris kulunud välja , rätik peas , puldankingad ja puuvillsukad . 
      " Kas jalgadel on kitsas ? " märkab Kristjan mu liigutust . 
      " Ei . " 
     Ta siiski nügib kohvrit kaugemale . 
     Peab uued kingad ostma , kontsaga . 
     Tingimata beežid . 
     Mantlisaba tuleb kärpida . 
     Siin linnas pannakse väljanägemisele rõhku . 
     Mu õde , tema juhatab , mis selga-jalga panna . 
     Pealegi on korralikud jalatsid mu nõrkus . 
     Teinekord on päris piinlik , kui taban end meeste kombel naiste jalgu vahtimast . 
     Kuhu küll mõtted laiali ei jookse ! 
     Oleks vist pidanud raha kokku hoidma ja bussiga sõitma . 
     Kuidagi ei oska minevikumaadele sisserändamiseks nii sobivat pühalikku aeglust nautida . 
     Ometi plaanisin , et vaatan väärikalt , pea püsti , kahele poole . 
     Libistan pilgu üle tuttavate majade , silmitsen tähelepanelikult inimesi kõnniteedel , lootuses leida mõnda , kes pole võõras . 
     Ja siis lasen salakesi silma märjaks minna , see kosutab mõnikord . 
     Kristjan mõistagi muretseb öömaja pärast . 
     Ta loomulikult ei taha , et kas või esialgu Juuli pool peatume . 
     Minuga on teine lugu . 
     Veresugulus ? 
     Ikkagi õde ? 
     Ei tea selle põhjust . 
     Võib-olla tõesti Juuli , Ruudi ja Arnold , ehk hoopis meie kunagine hütt sealsamas , või lihtsalt ammune harjumatus . 
     Kindlasti ka liigne leplikkus , ütleks Kristjan . 
     Ikka tunnen end Juulile mõeldes otsekui kuriteolt tabatud . 
     Valusad vahekorrad seovad nähtavasti rohkem kui lahe südamlikkus . 
     Küllap üksildane Müüri Mihkelgi rõõmustaks mind nähes . 
     Kolmekesi oleme jäänud . 
     Jaanike- jaanilill on äraarvamata kaua metsatukas surnuaial , August kah parasjagu aastaid mullas . 
     Ema ikka ütles , et August , va nigel kiitsakas , ei kõlba karjaseks . 
     Viis poisi Raplasse rätsepaametit õppima . 
     Aasta pärast vist - isa oli klaasivabrikust välja aetud , Mihklist polnud veel asja - tuli August koduseid vaatama . 
     Tõi topsitäie sahhariini kaasa , oma kopkate eest kostiks ostetud . 
     Praalis vennike moonakaõuel : tahate , teen kogu vee kaevus magusaks ! 
     Iga päev võite magusat suppi süüa ! 
      " Miks sa ohkad ? " 
     Nüüd närveerib ka Kristjan . 
      " Tuttav tänavanurk , ei muud . " 
      " Tuleb keerata vasakule , " lausub ta minu sõnade kinnituseks . 
     Voorimees nihutab ennast pukis . 
      " Tean küll , mul aadress käes . " 
     Me noogutame ta seljale . 
      " Kas mäletad , " sosistan Kristjanile , " siin nurga peal põles tol õhtul hele latern . 
     Keegi seisis vihmavarjuga trepil . " 
      " Ei mäleta . 
     Mina mõtlesin kogu aeg , kust juua saaks . " 
     Toetun troska polstrile , mis kriuksatab kulunud naha häälega . 
     Hingan sügava sõõmu niisket sügisõhku . 
     Valge hobune kergitab kammitud saba ja põristab . 
     Voorimees tonksab looma piitsaköndiga . 
     Tahaksin poetada käe Kristjani pihku , kuid oleme juba kakskümmend üks aastat abielus . 
     Kui kaks kümmet täis sai , võttis Kristjan vaba päeva ja sõitsime kahekesi rohelisse . 
     Leningradist rongiga Peterhofi poole . 
     Ilm juhtus soe ning päikeseline , Kristjan korjas kamalutäie tõrvalilli ja ütles , et ta on nõus minuga veel teist niisama palju koos elama . 
     Enamasti häbeneb õrn olla , seda kenamad tunduvad ta krobelised naljad . 
     Lõuna paiku lonkisime jaama tagasi , et midagi hamba alla leida . 
     Kioskist saime ainult karamelli ja roosasid meekooke . 
     Püüdsime präänikuid nosida , aga hambad ei hakanud peale . 
     Jätsime need kitsele , kes toominga alla köie otsas konutas . 
     Kristjan ragistas paar kompvekki ära ja ütles suitsu pahvides , et ta ei talu , kui leiva asemel karamelli pakutakse . 
     Tundsin end riivatuna . 
     Päeva pidulikkus hajus . 
     Võib-olla oli süüdi minu halb komme igast jutust mingeid vihjeid või märke otsida . 
     Ehkki teinekord Kristjan nimme pillab kiuslikke sõnu . 
     Oleksime siis aimanud , et aasta pärast koju saame sõita ! 
     Sest veel kolme aasta eest vältisime igasuguseid suhteid sugulastega . 
     Ei kirju , ei teateid , ei pakke . 
     Nii nad arvasidki siin , et pole meid elavate kirjas . 
     Aga kõik see ei puuduta loodetavasti värsket nõukogude võimu Eestis . 
     Põrgu päralt , viimaks ometi ! müristas Kristjan naerda juunipöördest kuuldes . 
     Sel suvel lugesime ahnelt ajalehtedest kõike , mis vähegi puudutas Baltimaade sündmusi . 
     Eesti liiduvabariigiks kuulutamise päeval valdas meid vastupandamatu soov siinsamas , otsekohe kõikidega oma rõõmu jagada . 
     Nagu läbematud lapsed , kes otsivad sünnipäevakingile imetlejaid . 
     Päev nii lühike , päev nii elamusterikas , ning veelgi lühema öö saabudes ei tahtnud uni tulla . 
     Mingi iselaadne vabanemistunne levis meis ja erakordne üksmeel liitis meid . 
     Kui täiuslikult võib suur ja üldine intiimsega üheks tervikuks sulada . 
     Ei läinudki palju aega , kui Kristjan välja kutsuti ning talle ettepanek tehti värskes liiduvabariigis tööle hakata . 
     Et revolutsioonilisele vaimustusele ja kuumadele südametele tuleb liita kogemused , praktika , staazh . 
     Missugune kergendus , et Kristjan arvati nende äraproovitud ja kindlate kommunistide hulka . 
     Nagu ei suutnud uskudagi kohe . 
     Keegi otsekui pühkis luuaga meist tusameele välja . 
     Mina jah ... 
     Mina sõitsin perekonnaliikmena . 
     Pole mul annet olla silmapaistev organisaator , alustugi . 
     Ikka üksnes kaasa aidanud . 
     Aga kõik inimesed ei mahu ju esiritta . 
     Vaata ometi ringi , sunnin ennast tänasesse tagasi . 
     Kahekordsed rohelised või kollased puumajad nagu vanastigi . 
     Ainult poode ja poekesi on keldritesse hulgaliselt juurde siginenud . 
     Ikka heledad sildid musta kirjaga , ukseni kaks-kolm astet paasi . 
     Omanike nimed on eneseimetlusest suurte väänuliste tähtedega maalitud . 
      " Kas näed , Kristjan , missugune idüll : Õnnerand ja Co. ! " 
      " Co. on naine , kolm last ja kirju kass . " 
     Eelnev kohtumistseremoonia hakkab mind tagasitõrjumatult painama . 
     Tahaksin erutuse leevendamiseks vahetpidamata naerda . 
     Oh , need pikad mõõtvad pilgud , kaelustamised-musutamised - ei õpi ma seda kunagi ära , jään ikka kohmakaks ja algatusvõimetuks , käed töllakil , kramplik naeratus suunurkades . 
     Kristjan , tema tõmbub päris süngeks , jätab halva mulje , nagu ei oskakski rõõmustada . 
     Nüüd ootavad ees veel uued sugulased , Arnoldi naine ning lapsed , Loori ja Mirjam . 
     Nii Juuli kirjutas , Mirjam ja Loori . 
     Nende nimedega peab kohanema , see nõuab isegi teatud pingutust , kui oled harjunud üheksateistkümne aasta jooksul Veerade , Tanjade , Mashade ja Natashadega . 
     Mitu korda alustasin öösiti pooluned koduteed . 
     Ängistavad asjadekuhjad , mis kohvrisse ei mahu . 
     Vaevaline trügimine trammi , konduktor viivitab ärakellaga . 
     Paleesild tõstetakse nina ees lahti ja piki Neevat venivad mustade praamide karavanid . 
     Veel tundub , et võiks jõuda , kui vaksaliustel ei seisaks vankumatud ametnikud . 
     Nad vaatavad kahtlustavalt vormimütside nokkade varjust ja nõuavad pileteid , pabereid , dokumente . 
     Raban käekotist ikka neid , tsaarikullidega , mis enam ammu ei kehti . 
     Siis jooksen tingimata valele perroonile . 
     Tallinna rongist lahutavad mind kantservaliste kraavide paralleelid , õlikirmesed roopad haigutavad sügavuses . 
     Näen , kuidas eemal nõksatavad kipakad vagunid ning semaforide labad sulevad rongi sabatulede kadudes tee . 
     Nüüd peavad lõppema sellised sundviirastused . 
      " Täna on laupäev , Kristjan . " 
      " Ja siis ? " 
      " Võtame vihad ja läheme Paldiski maantee sauna . " 
      " Võib-olla ehitati vahepeal mõni lähemale , " muigab ta . 
     Voorimees sihib meid jälle üle õla . 
     Oleks vist pidanud vene keeles kõnelema , aga võib-olla ta just imestabki , et me vene keeles ei räägi . 
     Kutsar sikutab ohjaharu . 
     Valge hobune pöörab vasakule . 
     Eesriie tõusis . 
     Põiktänav lõpeb Juuli majaga , mille fassaad on kui dekoratsioon . 
     Tõrvaläikelistel tornikestel tuulelipu-kalad aastaarvuga 1910 , ninad mere poole . 
     Katuseviilude harjad on päike heledaks pleegitanud . 
     Ülemise korruse ruutude ja ruudukestega akenderivi jõnksatab erkerite näol kahel korral ettepoole . 
     Nagu lähestikku täävid , mis voodrilaudadega kuivamaa kindluse külge kammitsetud . 
     Paraadna kohal kummis katus plekkpitsist servaga . 
     Masaja paesokli seest põrnitsevad neli trapetsakent . 
     Missugune näitemäng algab ? 
     Draama ? 
     Komöödia ? 
     Või lihtsalt kahe õe südantlõhestav kohtumine ... 
     Kohe , kui peatume , ilmuvad akendele uudishimulikud näod . 
     Ootusrikas kirev mass täidab kulisse ... 
     Siis ? 
      " Trr-rrs , " häälitseb voorimees , aga valge hobune jäi selletagi seisma . 
     Koban kinganinaga astmelauda ega tihka ringi vaadata . 
     Sillutisekivid tunduvad ütlemata libedad ning ümarikud . 
     Kõrvus kohiseb , on tegemist , et end sirgena hoida . 
     Kui akende poole söandan piiluda , pole seal ühtki hingelist . 
     Kas aguli kombed on tõesti vahepeal muutunud ? 
     Lauluhääled ? 
     Või krigises liiv taldade all ? 
     Mis pidu peetakse päevavalges ? 
      " Krambambuli , krambambuli , kram-bam-bu-lii ! ... " 
     Imelik räuskamine . 
     Järjest selgemini kostavad erutatud hääled , hüüded , ragin , jooksumüdin . 
     Voorimees seob kiirustades ohjaotsa istmeposti külge . 
     Ta tõttab , käed ette sirutatud , ja paiskab hoovivärava valla . 
     Kuulatama jäänud Kristjan ulatab ühe kompsu minule , võtab ise vineerkohvri ning teise pambu . 
     Me astume kutsari kannul . 
      " Kliket nüüd on tarvis matta , lööme naised ühte patta ! 
     Lõppenud on meie piinad , vabaks maad ja vabaks viinad ! 
     Krambambuli , krambambuli , kram-bam-buu-lii ! ... " 
     Maja nurga tagant sekkub sajatusi . 
     Midagi ragiseb nii , nagu murtaks suure looma konte . 
     Tahtsin tulla aegamööda , süvenenult silmitseda rennkatusega väravat , otsida pilguga aja kulgemise märke . 
     Nüüd ruttan pampu vedides Kristjani kõrval , käis riivab soklikive , jalgade all kahisevad närtsinud nõgesed . 
     Maja nurga juures peatume , siit näeb tervet õue . 
     Kari noormehi seisab kaugema vaheplangu ülemisel rõhul . 
     Nad hoiavad üksteisel kätest ja õõtsutavad osavasti tasakaalu hoides ette ja taha . 
     Tara tänavapoolne ots on juba maha murtud . 
     Parajasti kukuvad kolinal kase alla riita laotud puuhalud . 
      " Krambam-bu-lii ! ... " 
     Postid ragisevad , plank hakkab vajuma . 
     Naistekari põgeneb sajatades trepiotsa varju . 
     Nolgid maanduvad vetruva hüppega , tillerdavad käsi ja röögivad vaimustusest . 
     Kulukuival hoovipinnal võbiseb tolmus terve tara nagu hall sild , mis kuhugi ei vii . 
     Tagamaja paraaduksele tormab salkusjuukseline naine , hommikumantli läikiva servaga hõlmad kahele poole lotendamas . 
      " Mis te lõhute , kraadekari ! " 
     Nolgid pöörduvad kileda karjatuse peale , lükkavad käed sügavale taskusse , tulevad naisele päris lähedale ja laulavad : 
      " Ühine on iga koni , ühine on püks ja soni , võmm on kongis , taba ees , keri persse , peremees ! 
     Krambambuli , krambambuli , krambam-buu-lii ! ... " 
     Üks tüdruklaps , käed rusikas , toetub justkui hoogu võttes tagamaja nurgale . 
     Hetkelises vaikuses kuuldub allasurutud naeruturtsatusi . 
     Hommikumantlis naine tõstab käe , et ühele nolkidest virutada . 
     Too kummardub alla , teeb kanna peal täispöörde ning üürgab eemale astudes : " Krambambuli , krambambuli , kram-bam-buu-lii ! " 
     Naine astub talle raevunult paar sammu järele , ent samas lõtvub ja laseb käel alla vajuda . 
     See on ju Juuli ! 
     Juuli ... 
     Õde , kui vanaks sa oled jäänud . 
     Kananahk lõdistab käsivarsi , kurgus pitsitab . 
     Pamp potsab käest sillutisele . 
     Nolgid rivistuvad lähema vaheaia rõdule . 
     Seisavad kui turris kuked õrrel ja hakkavad hoogu andes õõtsutama . 
     Tüdrukutirts jookseb nende juurde ja sikutab üht püksisäärest . 
      " Ärge tehke , papa ehitas selle ! 
     Kas kuulete , pa-pa ! " 
     Ta hääl ei küüni raksumisest üle . 
      " Mes tuu tähendap ? " prõõkab teiselt poolt võimas mehehääl . 
     Paju all kerkib üle plangu viibutav rusikas , hüüdja ise jääb varju . 
     Plika saputatakse püksisääre küljest lahti . 
     Rusikaviibutaja karjub tara päästa tahtes raginasse : " Minu omms põle natsitu ! " 
     Üks nolkidest , otsekui joobunud purustamistuhinast , annab vaibunud õõtsumisele taas hoogu ja käristab uue sõjahüüu . 
     Vahepeal vakatanud naistesumm kuulutab kuradi kaabakatele kadu ning kolmanda joobnustava " krambambuli " juures vajub plank otsekui korisedes põrmu . 
     Naised jõudsid alles nüüd päriselt vihaseks saada . 
     Nad tunglevad meid tõugates noormeeste poole . 
     Need on sunnitud hooviväravast välja tänavale plagama . 
     Ootamatu laviin pühkis oma teelt kahe meetri kõrgusesse küünitunud piirid . 
     Korraga on imelik , et rusikat viibutanud mees on täies pikkuses näha . 
     Ta seisab meile päris lähedal , paju kõrval . 
     Must kass , kes tuleb tagantpoolt säilinud planguosa pidi , jääb korraga avaneva kuristiku ees kõheldes seisma , keerab ennast kahele poole kõigutades ringi ja silkab tagasi viljapuude poole . 
     Juuli , mu õde , tuleb harkisjalu seisva naabri juurde , paneb tollele käe õlale ja laseb vaikides pea norgu . 
     Aegamööda kobab ta vaba käega hommikumantli hõlma ning kergitab seda , et kareda riidega silmi pühkida . 
     Voorimees lahkus märkamatult , naised kaugenevad ärritatult seletades ning kätega vehkides eesmaja kõrge trepi poole , pisike plika seisab jälle seljaga vastu vundamenti ja litsub harali sõrmi kivide vastu . 
     On alasti tunne . 
     Kristjan riivab mind läbematu pilguga . 
     Kummardun pampu tõstma . 
      " Juuli ! " hõikan vaikselt . 
     Ta võpatab , pöörab järsult pead ja hakkab imelike väikeste sammudega liikuma . 
     Juuli silmad tõmbuvad meile lähenedes kissi . 
     Kuulen ta sõnu , esimesi üle üheksateistkümne aasta : " Kes on need võõrad ? " 
     Jandi-Jaan , kes ka Eesti Haridusmaja näiteringis käis , oleks seda purjuspäi väga efektse diktsiooniga lausunud : " Khess on need võõrad ? " 
     Lonkur hobune jäi teeotsal pidama ning laskis tagajala lõnksu vajuda . 
     Raudjas pööras aegamööda pead ja vaatas üle aisaotsa meest , kes vankris istus ja kõhklevalt talu poole sihtis . 
      " Kossu , " küsis mees , " kas jõud sai otsa ? " 
     Vanker seisis parajasti kahe pärna vahel , mis vapipuudena suurte akendega elumaja poole juhatasid . 
     Vaevalt sai mees ohjaharu liigutada , kui ruun pead koogutades liikuma hakkas ning koltuma löönud pärnade alt rohtunud rajale pööras . 
     Viimased tunnid oli mees üksluisel metsateel loksunud ja sõidust tülpinuna vist tukkunudki mõne viivu . 
     Alles viletsale sillale jõudes , kus rattad jõnksusid paigatud plankudel , oli mees virgunud . 
     Nüüd , taluteele keeranud , vaatas ta kõike väga tähelepanelikult . 
     Mees jõudis näha , et mustasõstrapõõsad , mis rada palistasid , sirutasid jõulist võra nagu noored õunapuud . 
     Küün , mis jäi vasakule , polnud mitte ainult mahukas , nii et keskmise piimakarja kogu talvise heinavaru võis siia virna panna , vaid hoone oli ka uus , igast nurgast kantis ning korraliku sirgeharjalise sindlikatuse all . 
     Küüni otsas lahtise kuuri all seisis turbahunniku kõrval looreha . 
     Õue piirava püsttara ees nõksatas hobune seisma . 
     Mudinud veidi pikast istumisest kangestunud jalgu , ronis mees ettevaatlikult maha . 
     Ka tema luukas nagu ta hobunegi , sellepärast oli tal harjumuseks ikka pilguga mõõta , kustkaudu hõlpsamini läbi saab , enne kui sammu astus . 
     Seekord läks mees hobuse pea juurde , kõpitses möödaminnes raudjat silmade vahelt , venitas ohjad ettepoole ning sidus ruuna väravaposti külge kinni . 
     Võtnud hobusel rauad suust , kobas mees taskust kannika ja sirutas leiva õieliaetud mokkade ulatusse . 
     Mehel tõusis muie suunurka , kui ta väraval linki nägi . 
     Krants tuli ketti kõlistades kuudist välja alles siis , kui võõras mees kaevu juurde ilmus . 
     Imelikul kombel pidas õuevalvur meest tuttavaks , või oli ta lihtsalt sõbraliku loomuga , sest klähvimine lakkas kiiresti . 
     Mees heitis põgusa pilgu koerale , kes aida ees istudes haigutas . 
     Võõras lootis , et keegi silmab teda aknast ja tuleb majast välja . 
     Kuid kõik jäi vaikseks . 
     Ringi vaadanud , nägi mees kuuseheki vahelt korralikku põhukuhja . 
     Ta imestas , et selles nagu väljasurnud talus on sügiseste põllutöödega siiski juba nii kaugele jõutud . 
     Mehe nägu pehmenes , üle mitme aja tundis ta endasse rahu valguvat . 
     Kobanud püksitaskust muljutud paki , luges ta sigaretid üle . 
     Võis arvata , et ta pitsitab ennast range suitsunormiga , kui seda koonerlikku pilku poleks mitte põhjustanud suur tubakapõud teab kui kauaks veel . 
     Äkki märkas mees koplis , mille taga lepatüved jõekääre tähistasid , vana naist . 
     Too tumedas rätikus eit hargitas valgete kasetüvede läheduses jalgu , ja kehitanud seeliku kõrgemale , kusi nagu loom . 
     Mees vaatas kõrvale , ehkki ta polnud nii noor , et naerma turtsatada või pahaseks saada . 
     Siiski rikkus too eit kuidagi muljet heas korras talust , mis oma kasitusega tundus selle aasta septembriõhtus mõnevõrra viirastuslik . 
     Mees põrnitses poolikut sigaretti , mida polnud enam tuju tõmmata . 
     Ta ei visanud koni pärast kustutamist maha , vaid poetas muljutud pakki tagasi . 
     Võõras niheles minema , tahtis leida kedagi teist taluinimestest , sest arvas , et hoonetele läheneva eidega ei saa ta jutule . 
     Kuulnud lauda poolt valju häält , keeras võõras justkui põgenedes kummelitesse sõtkutud rajale . 
     Hämarusega kohanemata , komistas mees uksest sisenedes sõnnikuhargile . 
     Varrest kinni kahmanud , jäi ta ise püsti ega lasknud ka tööriistal kukkuda . 
     Lauda vahekäigus seisis naine ja klohmis lüpsipingiga lõa otsas rabelevat lehma . 
     Sõnniku peal vedeles kummuli põtkatud lüpsik . 
     Mees tahtis peatada naist , kes toorelt looma kohtles , kuid teda tarretas hämmeldus . 
     Naine sõimas lehma inglise keeles . 
      " Noh ? " hüüatas naine võõrast märgates . 
     Visanud pingi lüpsiku kõrvale , pühkis ta käed rätikusse puhtaks ja tuli paar sammu lähemale . 
      " Noh ? " kordas ta tigedalt , nagu puhkides , ja lõi käed puusa . 
      " Tere , " ütles mees rahulikult . 
      " Talunaised peaksid teadma , et kui tõpraid hellalt kohelda ... " 
      " Jaa ! " katkestas naine ärritatult . 
      " Siis piim jookseb sorinal udarast pange , pole vaja kätt külge pannagi ! " 
      " Miks ka mitte , veised teil vist inglise alamkojast toodud , " muigas mees . 
     Naine mühatas , pööras selja ja läks vahekäiku pidi tahapoole . 
     Laksatanud igale lojusele külje pihta , andis ta reas viimasena seisvale pullile tümaka , nii et see vihaselt puhuma hakkas . 
     Veel kord rusket sõnni tonksanud , ütles naine loomale : " Noh , Madis , kas teen su lahti , saab lauda lagedaks ! " 
     Pull justkui mõistis , ajas kaela rõngasse ja tuustis jalaga õlgi . 
     Naine naeris võidukalt . 
      " Käin temaga vahetevahel patseerimas , " kuulutas ta . 
      " Madis mul nagu koera eest . 
     Hea vihane pull , keegi ei tiku ligi . 
     Kui vallaülemused viimati tulid loomade arvu kontrollima ja parajasti portfellist pabereid sorisid , lasksin Madise lahti . 
     Mehed lendasid nagu kõlkad üle aia , üks sinder murdis teiba katki . 
     Mis sa teed , pole neil aega hüppamist harjutada , päevast päeva lasevad ringi ja aina nuhivad . 
     Kõik lojused olgu sama kindlalt kirjas kui kodanikud kirikuraamatus . 
     Varsti hakkavad koerte-kasside pealt ka liha ja villa tahtma . " 
      " Läksidki tühjalt ära ? " päris võõras . 
      " Kaua sa ikka aia taga lõdised ? 
     Mina hoidsin naeru tagasi ja halasin , et näe , mu tige sõnn pääses lahti , mis sa hing teed ! 
     Pärast lehmad ammusid tänumeeles ja emis röhkis rahulolevalt , et Madis nad tapamajast päästis . " 
     Naine ei tulnud pulli juurest eemale , võib-olla isegi nihkus jõurava looma lõale lähemale , valmis seda iga hetk valla päästma . 
     Mees mõistis , et naine peab teda mingiks asjameheks ja ähvardab . 
     Ta hakkas südamest naerma ning tuli haige jalaga õletuusti vedades naisele lähemale . 
     Naine ajas silmad üsna pärani , kui mees käe pulli küljele pani , peopesa vastu karva libistas ja hirmuäratava looma sarvi katsus . 
      " Tuleks kärpida , " tähendas mees asjalikult . 
      " Ka rõngas kuluks ninasse panna . " 
     Naine kobas Madise lõaketti . 
      " Tahtsin öömaja paluda , " lausus mees oma tuleku põhjuse . 
      " Ah soo , " ohkas naine , väsinud oma ägedusest . 
      " Ei midagi rohkemat , " kinnitas mees . 
      " Kes ? 
     Kus kohast ? 
     Mispärast ? " päris naine vaikselt . 
      " Liiga palju küsimusi ühekorraga , " muigas mees . 
      " Võib-olla kunagi teine kord leiame aega , et elulugusid jutustada . " 
      " Öömaja ? " pomises naine . 
      " Eks kobige küüni . 
     Ainult suitsupaki ja tikud , kui on , jätate minu kätte hoiule . 
     Näe , Laurisoo küüni põletasid mingid hulgused maha . " 
      " Mul on ka hobune värava taga . " 
      " Laske talli taha koplisse . 
     Sinna , kus kaks kaske kasvavad . " 
      " Tasun ette ära , " pakkus mees põuetaskust rahakotti õngitsedes . 
      " Küllap lähen hommikul vara teele . " 
      " Saksa margad ! " põlastas naine . 
      " Ma torkasin neid kemmergusse naela otsa . 
     Ainult keegi ei kasuta , liiga plingid . " 
     Mees kohmetus . 
     Naine läks võõrast vuhinal mööda , võttis puhta lüpsiku ja sättis järi paigale . 
     Tohlsarve udara rätikuga üle pühkinud , asus naine lüpsi jätkama . 
     Piimajoad sorisesid ämbrisse . 
      " Üks meie küla mees , " alustas naine puksudes , " tahab ammust aega rikkaks saada . 
     Eesti aja lõpul pani ilusa pataka kroone panka , just siis , kui baasid tulid ja olud segasemaks läksid . 
     Enne kogus kümnelisi piibli vahele , ikka üks krõbisev teise kõrvale . 
     Nojah , läksid need kroonid . 
     Aga eesti jonn teadagi kõva kui kadakapuust , mees ei löönud vedelaks ja kukkus rublasid talletama . 
     Armus vene rahasse nii ära , et hakkas isegi punaste poole palvetama . 
     Pärast , kui maarahva " ajaloolised sõbrad " mürinal sisse sõitsid , polnud rahva eest enam tuhkagi võtta ! 
     Küll vantsis mees vallamaja vahet , kummardas ja palus , et saksad annaksid viljapeksugarnituuri peale ostuloa . 
     Aga surm ei võta ka sealt , kus pole . 
     Üks looreha jagati kolme aasta kohta , et valla hein ja vili saaks kokku kammitud . 
     See määrati politseiniku ämmale , tänutäheks tubli väimeespoja eest . 
     Meie rahamehel aga oli kogumisevunk nii sees , et hakkas saksa kulli kummardama . 
     Tal pidi üks kirst aidas marku täis olema , alt nurgast olla hiired neid vähemaks söönud , aga või see asja muudab . 
     See pahn vaja niikuinii ahju ajada , et vene rubladele uuesti ruumi teha . 
     Kauaks needki püsima jäävad , vaat et tuleb valge laev ja siis kuluvad inglise naelad marjaks ära . 
     Äkki on mõni endisaegne pangasaks nälga jäämas ja tahab sterlinguid peki vastu vahetada ? " 
      " Jah , " tähendas mees . 
      " Eks eestlane ole rahadega kõvasti peksa saanud . 
     Kuldrublad , keerenskid , ooberostid , margad , kroonid , tšervoonetsid ja jälle margad - rahatähe nimigi võib suus kergesti segi minna . " 
      " Näete nüüd , " ohkas naine . 
      " Hea küll , aga kuidas ma siiski tasuda saaksin ? " küsis mees ja mõtles , et jumal hoidku niisugusele lõuapoolikule võlgu jäämast . 
     Naine tõusis , vinnas lüpsiku käe otsa ja astus pika sammuga mehest mööda . 
     Mees vaatas talle läbi lahtise ukse järele . 
     Naine , kelle vanust polnud võimalik määrata , otsekui sirgus õuel õhtupäikeses nägusaks noorikuks . 
     Pastlad ning pikad villased sokid ei muutnud teda sugugi masajaks . 
     Seal ta seisis , hele rätik kuklasse seotud , kleidiväel , kuigi oli jahe . 
     Ta hoidis lüpsikut kõrgel nõu kohal . 
     Vahutav piim voolas ühtlase valge joana kurnale . 
     Kui naine lauta tagasi tuli , kõndis ta kannul kes teab kust ilmunud uhke vöödiline kõuts . 
     Mees kallutas end ettepoole , et vaadata naise nägu . 
     Ta ei jõudnud tabada rohkem kui pilklikke kollakaid silmi . 
     Juba naine kaduski lehmade vahele . 
      " Ainult töö ja toit on veel hinnas , " tähendas naine ja sõõrutas lehma igast nisast esimese sortsu kõutsile suhu , kes järi kõrval kükitas ja suud lahti hoidis . 
      " On teil aga vahvad elajad , " kiitis mees ja vaatas kassi , kes vahekäiku läks ja ennast lakkuma asus . 
      " Tõuloomad , " ühmas naine rahulolevalt ja keeras end veidi kõrvale , et lehm sabaga näkku ei vehiks . 
      " Palju teil ka rahvast siin talus on ? " julges mees küsida . 
      " Mis rahvas ! " põlastas naine . 
      " Paar vanadusest väetit , üks noorusest nõder . 
     Ja mina . " 
     Tundus , et ta jättis kellegi nimetamata . 
      " Mina käin suure linna city eest . 
     Ajutrust , pank sealihapütiga aidas , põllumajandusminister , kes nii järsku kõrge koha peale tõusis , et peab öösiti külvikordadest ja tõuviljast lugema . 
     Ühtlasi tööjõubörs , kes poolnälginud käpardite hulgast kopsakamaid välja valib . 
     Organisaator , koordinaator , piimaseparaator kulbiga ning lopa-lopa võimasinaga ! " paiskas naine ühe hingetõmbega . 
     Mõlemad naersid . 
      " Kui nii , " tahtis mees kiita , " siis au teile . 
     Laut , tõsi küll , tahaks valgendamist . 
     Aga sõnnik on välja veetud , põhk küüni taga virnas . 
     Pole halb praeguse aja kohta . " 
      " Mul on head abilised , pull Madis ja jäär Cupido . " 
      " Kust niisugune nimi ? " imestas mees . 
      " Mõtlesin välja . 
     Enne mind polnud siin pooltel loomadel nime . " 
      " Enne teid ? " tahtis mees rohkem teada . 
      " Miks räägitakse naiste uudishimust ? " 
      " Ega ei sobi pärida küll , " soostus mees muiates . 
      " Ma ei tea isegi teie nime . " 
      " Kõige kindlam on ennast võhivõõrastele puistata , " tähendas naine . 
      " Tuleb ette , " noogutas mees . 
      " Kevadel sõitsin Virtsu , et suveks silku tuua , " võttis naine vähe aja pärast uuesti jutuotsa üles . 
      " Sattusin rongis ühe kummalise naise kõrvale istuma . 
     Imelik , et selliseid veel ette tuleb . 
     Nojah , rong loksus , olemine uimane , öö hakkas kätte jõudma . 
     Uksevahes seisis ilma käeta leegionär ja laulis vaikselt mingit kurba laulu kodusaarest ja neiust . 
     Inimesed kippusid tukkuma jääma . 
     Võib-olla sellest , et pime käes ja õhupuudus , kõik nagu väsinud ja kasimata loomad , kes kuidas haiseb . 
     Korraga tunnen , et naabrinna nügib mind . 
     Leegionär alustas oma laulusalmi vist viiendat korda otsast peale , keegi norskas valjusti vahele . 
     Võõras naine hakkas minu õla najal nuuksuma ja sosistas mulle kõrva , et teda piinab hirmus saladus . 
     Mul võttis olemise kõhedaks , ega hullu tea , äkki on inimese tapnud . 
     Oh ei , mõni oskab kohe tühise asja suureks puhuda , närib iseenese närve ja teeb teisedki rahutuks . 
     Ta maksnud arstile altkäemaksu , et ta tervel pojal pimesool välja lõigataks . 
     Pandigi too noor purikas lõikuslauale ja tehti soolejupi võrra vaesemaks . 
     Nii sai naine oma lapse mopist lahti . 
     Ma küsisin naiselt , et miks ta veel hädaldab . 
     Kas haav läks pahaks ? 
     Poeg voodis maas , või on soolejupist kahju ? 
     Ta sai isegi pahaseks , tõmbus eemale ja ütles , et äkki jäi sellepärast mõni päriselt haige lõikamata ! 
     Keegi , kes tõesti abi vajas , pidi ootama , või veel hullem ... 
     Võõras naine arvas , et kui kõik nahka hoiavad , mis sellest maailmast niiviisi üldse saab ? " 
     Mees ei paotanud suud . 
      " Seisa ! " karjus naine lehmale , kes sõraga lüpsikut kopsas . 
     Noorel perenaisel käib kergesti paha tuju peal , mõtles mees . 
     Naine tõusis ja läks piima kurnama . 
     Vahepeal oli sügisene väsinud päike jupi maad allapoole vajunud ning kaevuümbrusele majakatusest vari laskunud . 
     Naine astus lüpsikut kõrgel hoides koerakuudi juurde . 
     Tõrjus jalaga krantsi eemale ja nõristas piimajäägi õuevalvuri kaussi . 
     Mees ei suutnud toimetavalt naiselt pilku kiskuda . 
     Ent laudas oli märksa hämaramaks muutunud . 
     Kui naine mööda astus , ei näinud mees ta silmi , kuigi sihtis hoolega . 
      " Ma viin hobuse koplisse , " tuli mehele meelde . 
     Maja ümbruses ja õuel püsis endine viirastuslik vaikus . 
     Igasugune kiirustamine tundus korraga mõttetu . 
     Mees juhtis hobuse turbakuuri kõrvale , vanker jäi sedaviisi teest tükk maad eemale . 
     Ruun sai lahti rakendatud ja vanker tundus korraga selle talu sõiduriist olevat , mis ikka looreha kõrval seisnud . 
     Koplisse jõudnud , hakkas raudjas kohe kaskede läheduses rohtu noolima . 
     Mees vaatas ringi ning jäi rahule kopli korraliku okastraatpiirdega . 
     Seda silmitses ta rohkem harjumusest , mitte et kardaks hommikul hobuse otsimisega aega viita . 
      " Saite hakkama ? " küsis naine pilkavalt , kui mees lauta tuli . 
      " Teil pole ju maamehe väljanägemist , " lisas ta . 
      " Ega teiegi anna keskmise maanaise mõõtu välja , " vastas mees ning hämmeldus võõrast kõlast , mis ta häälde oli ilmunud . 
      " Ei tea , ehk kulub mu abi hommikul rakendamise juures siiski ära , " naeris naine . 
      " Ega ma keeldu , " pomises mees . 
      " Nii ta läheb , " tähendas naine . 
      " Veel aasta-paar ja vaat et räägingi juba nagu Laurisoo Linda , et meitel sündis vasikas . " 
     Parajasti tulid noormehed väravast , pambud käe otsas ja väljaantud madratsid turjal . 
      " Ma otsustasin Riiga tagasi sõita , " ütles Rita ega rutanud lahkele abipakkujale oma dokumente ulatama . 
     Keegi noormeestest kuulis ta sõnu , peatus , sättis madratsit tasakaalu ja julgustas omalt poolt : " See eit on idioot . 
     Ta neelas hommikul kogemata maailma naba alla . 
     Ära sellepärast oma mõtet katki jäta . 
     Põruta rusikaga lauale ja nõua . 
     Mina olen Siberi karu , vaba kätt pole ulatada , kui aga vaja , kutsu appi ! " 
      " Küll saame , ole mureta , " naeris Jerevani õunpõsk ja välgutas lõbusalt silmi . 
     Siberi karu ehk Savva , nagu pärast selgus , ruttas meessoost ilmahulgustele järele . 
      " Anna dokumendid , " käsutas Ripsime . 
     Rital oli korraga ükskõik . 
     Tuli ju ometi Riia rongi pileti hankimiseni kuskil magada , ning ta ulatas oma passi ja saatekirja . 
     Ripsime oskas tõepoolest edukalt asju ajada . 
     Kui nad kahekesi lobudikuni jõudsid , kuhu olid öömajale määratud , ütles Ripsime : " Niisugustena on lihtne . 
     Näost oli näha , et tema juures maksab üksainus paber . 
     Kui poisid eemale läksid , pistsin talle sajalise pihku , ja mutile tuli silmapilk aru pähe . " 
     Rita otsis kiirustades käekotist viiekümnelise välja ning sirutas selle Jerevani tüdruku poole . 
      " Jäta järele ! " tõmbas Ripsime otsmiku kipra . 
      " Miks sa mind solvata tahad ? 
     Ära solva mind ! 
     Kas siis sõbra käest võetakse raha ? " 
     Rital oli kole piinlik ja ta ei osanud muud teha kui kohmetult naeratada . 
     Pärast oli neil Ripsimega veel pikalt juttu , kui nad oma voodite paljastel reformpõhjadel istusid . 
     Madratseid komandant määrimisele vaatamata neile siiski välja ei andnud . 
     Lendate esimesel eksamil läbi ja kaote siit , hakkan mina sellepärast kotte ja põhku raamatust läbi kandma , oli ta torisenud . 
     Ripsime ja Riia istusid hilisööni raudpõhjaga koikudel ja mugisid granaatõunu , käed ja näod punastes pritsmetes , nagu oleksid nad lapsed , kes sõpruse kinnitamiseks teineteisele verevande andnud . 
     Pärast tuli Savva akna taha , et küsida , kas tüdrukud on end hästi sisse seadnud . 
     Ka tema sai Ripsime reisipaunast granaatõuna pihku ning siis olid kõigil kolmel käed ja näod punase mahla pritsmeis . 
     Rita võttis marmorlauakeselt lahtuma jäänud muskaatšampuse ja jõi klaasi korraga tühjaks . 
     Näe , imestas ta , ka puhkusele võtsin ühes kõige raskema kohvri - selle , mis kaaneni minevikku täis . 
     Meri polnud rahunenud . 
     Lained paiskasid endist viisi kaldabarjääri vastu . 
     Sel õhtul , kui nad kolmekesi granaatõunu sõid , ei osanud neist keegi aimata edaspidist . 
     Rita ei oletanud , et tema ainsana kolmest instituuti sisse saab . 
     Ripsime ei aimanud , et ta juba nädala pärast Jerevani tagasi sõidab ja järgmisest sügisest majandust õppima hakkab . 
     Savva ei teadnud , et ta kahe aasta pärast lennukooli kursandina katastroofi satub ja hukkub . 
     Jerevani ehituspanga osakonnajuhataja kirjutab siiamaani Ritale kirjades , et kas mäletad Savvat , Siberi karu ? 
     Imelik , mõtles Rita , et teda , tugevat , iseseisvat ja otsustusvõimelist , on ikka teised tee peale välja vedanud ! 
     Võib-olla oleks Ripsime tema asemel vastu võetud , kui Rital oleks tollel esimesel Moskva õhtul jätkunud jõudu Riia vaksalisse tagasisõidupiletit otsima minna . 
     Ehk oleks Savva elus , võib-olla kuuluski , festivalidel hinnatud , kui ta oleks endale saanud Rita koha auditooriumis . 
     Savva oli see , kes ka Rita negatiive ilmutusruumis valvas , kui kuuldus levis , et keegi sisseastujatest rikub konkurentsi vähendamiseks teiste töid . 
     Oleks , oleks ... 
     Nii või teisiti oli siiski Sergei Sergejevitš see inimene , kes Ritat instituudipäevil kõige rohkem päästis . 
     Kahel korral , aga need olid mõlemad väga olulised momendid . 
     Pärast rumalat vahejuhtumit seminaril , pärast jutuajamist dekaani juures möödus mitu suhteliselt rahulikku kuud . 
     Eksamid lõppenud , käis Rita koolivaheajal kodus ära , " lakkus ema tiiva all haavu " , nagu Sergei Sergejevitš oli soovitanud . 
     Eluga võis enam-vähem rahul olla . 
     Rita oli hakanud kõrgendatud stipendiumi saama ning võis lõpuks ometi loobuda kurnavatest üheksakümne kilomeetri pikkustest sõitudest iga päev suvilarajooni vahet , kus instituut üliõpilaste tarvis tube üüris . 
     Rita leidis endale kahesaja rubla eest kuus ühe vanamammi juures kapitaguse nurga . 
     Nüüd võis mõelda ka teatris käimisele ja kinomajas viibimisele , ei tarvitsenud karta , et viimasest elektrirongist maha jääd ja öö otsa kõledas jaamahoones konutama pead . 
     Kapitagune nurk polnud kiita asi - raamatud seisid aknalaual ja niiskusid läbi . 
     Asemeks oli Rital tilluke buduaarisohva , millest ta jalad magades põlvest saadik üle ulatusid ja piirikardina kõrvalt perenaise taburetile toetusid . 
     Aga siiski oli ülekohtune kurta , sest ta elas kesklinnas , korrapärane ja tihe transport käe-jala juures . 
     Jäi ära igahommikune tõkkejooks koos elektrirongi kõrgelt platvormilt allahüppamisega , et hetke pärast lahkuvale bussile jõuda . 
     Siis , märtsikuus , tuli sündmus , mis igapäevase elukorralduse segi lõi . 
     Lehed trükkisid bülletääne juhi tervislikust seisukorrast . 
     Kuigi ametlikud teated olid välja peetud rahulikus toonis , sigines inimestesse ärevus ja peataolek . 
     Oli võimatu mõelda , mis saab riigist ja rahvast , kui ... 
     Ja generalissimus heitiski lihtsurelikuna hinge . 
     Loengud jäid ära . 
     Norgus üliõpilased seisid treppidel , suitsetasid . 
     Keegi ei teadnud , mida peale hakata . 
     Instituudi koridorid olid korraga käratud , kuigi inimestest tulvil . 
     Õppejõud saalisid üliõpilaste vahel , nagu ei suudaks nemadki viibida kabinettide üksinduses . 
     Leinateade tundus katastroofide rea algusena . 
     Ennelõunal levis suust suhu kuuldus , et Moskva töötajad liiguvad asutuste ja ettevõtete kaupa Sammassaali poole , kuhu Stalini põrm oli hüvastijätuks paigutatud . 
     Instituudi koridorides ja treppidel hakati tõttama . 
     Parteibüroo ruumist kanti välja poolde vardasse langetatud lipp , must krepp küljes . 
     Sergei Sergejevitš sattus Ritaga sagimises vastakuti . 
     Ta võttis tüdrukul õlast , et teda peatada , ja ütles tungiva häälega : " Ära jäta minemata . " 
     Rita raputas pead . 
     Tal polnud mõttessegi tulnud kõrvale hiilida . 
     Ka tema leinas ja tulevikumure ängistas tedagi . 
     Alles hiljem ta taipas , mis säästlik tagamõte peitus Sergei Sergejevitši hoiatuses . 
     Tal , Rital , peeti silma peal . 
     Sellepärast tuli käituda nii , et mitte halvas mõttes välja paista . 
     Ent tol päeval , kui instituudi kolonn astus kesklinna poole , ei tulnud Ritale pähegi enda pärast muretseda . 
     Täiskasvanud mehedki nutsid , nagu oleks revolutsioon äkki haua äärel seisnud . 
     Sellises rusuvas õhkkonnas kaotas inimene igasugused isiklikud mõtted , iseenese kehagi oli nagu halvatud , ainult jalad kompsisid sinnapoole , kuhu läksid kõik . 
     Kord-korralt muutus tänavatel kitsamaks . 
     Miljonite linn , mis normaalsel päeval jagas oma elanikud tööruumidesse , kodudesse , poodidesse ja tänavatele , oli korraga uskumatult kitsas . 
     Magistraalid polnud arvestatud selleks , et kõik kodanikud ühekorraga jääkeltsas asfaldile astuvad . 
     Tänavate veerde kuhjatud hanged sõtkuti segamini , kõnniteedel polnud enam võimalik liikuda kahes suunas . 
     Kõik , kes püüdsid sammukesegi astuda teise kanti , kisti inimmassi vooluga kaasa , ikka ainult sinnapoole , kus asus Sammassaal . 
     Ikka ainult sinnapoole . 
     Tammuvate inimeste hingeõhk kerkis hämuse pilvena tänavate kohale . 
     Jalgealune jää muutus tihedast astumisest libedaks , kuid kukkuda polnud võimalik , igaüks oli inimmassi elusalt sisse müüritud . 
     Siit-sealt kuuldus läbi tasase kõnekõmina hingeldamist . 
     Majade uksi ja kaupluste vitriine polnud näha . 
     Värsket õhku ahmides ja pead taha kallutades nägi läbi hingeõhupilve ja jäise udu vaid ülemiste korruste aknaid ja katuseräästaid . 
     Kuid aknad olid tühjad ja räästais varitsesid vorbilised jääpurikad . 
     Irina , kes alles äsja Rita kõrval astus , oli korraga kuhugi ära kadunud . 
     Mingid võõrad mornid näod õõtsusid Rita parema ja vasaku õla kohal ning ainsa tuttava majakana kõikus veidi eespool Sergei Sergejevitši sametpõhjaga sooblimüts . 
     Rita polnud kunagi varem juhtunud olema osake massist , mis üksikisikust hoolimata edasi tungleb . 
     Indiviidi tahe oli absoluutselt rakendamatu . 
     Inimene oli midagi liivaterataolist , mis mäe alla maetud . 
     Surve muutus talumatuks . 
     Veelgi tihedamaks läks puiesteel , kuhu inimvool keeras . 
     Kaks rööbiti jooksvat tänavasoont olid ahendatud pargiribast , mida kaitses teravate ogadega raudaed . 
     Inimmass kiskus Rita paremale , raudaiale lähemale . 
     Rita hoidis vastu , kuidas suutis , et mitte saada vastu terasvarbu laiaks litsutud . 
     Päästvad pruunid paraaduksed teisel pool tänavat jäid Ritast järjest kaugemale . 
     Keegi prõmmis nende pihta . 
     Uksed olid kindlalt lukus . 
     Rita laskis end edasi kanda . 
     Inimrõngas pitsitas teda nagu raudrüü . 
     Vaid niipalju suutis ta mõelda , et see raudrüü ei pressi üksi teda , vaid kõiki teisi samuti . 
     Või oleks ehk kergem vastu panna , kui tõepoolest oleks raudvest seljas ? 
     Kuskil nuttis laps . 
     Või nuttis keegi täiskasvanu lapse häälega ? 
     Naiste vaikne halamine tarretus udus ja sumbus hingeõhus . 
     Mehed pomisesid ja ähkisid . 
     Siis lakkas edasiliikumine täielikult . 
     Suust suhu kandusid ärevad lausekatkendid : " Eespool ... " 
      " Seal läheb allamäge Trubnaja peale ... " 
      " Inimesed on loogus ... " 
      " Edasi ei saa ... " 
      " Tagasi ! 
     Tagasi ! " hüüdis keegi meeleheitlikult . 
     Ent ta sõnadel polnud mingit mõju , sest tagantpoolt voogasid uued ja uued inimhulgad ning pressisid peale . 
     Rita tundis , et ta õlgu litsutakse ette rinna peale kokku . 
     Inimese ribid on paindlikud , püüdis ta ennast lohutada ja rahulikuks sundida . 
     Keegi oigas ja see hääl tuli nagu maa alt . 
     Korraga nägi Rita Sergei Sergejevitši . 
     Mees oli sattunud raudaia juurde ja püüdis end külgekleepunud inimhulgast ülespoole lahti rebida . 
     Mingite fenomenaalsete jõupingutustega see tal õnnestuski . 
     Oli uskumatu lummus , et ta üle raudaia ronis ja puude vahele lahedasse ruumi pääses . 
     Nüüd valdas Ritat ainus mõte . 
     Kuidas , mingil viisil veel enam paremale nihkuda - varbade taga on pääsemine ja õhk . 
     Sergei Sergejevitš tuli raudaia juurde . 
     Rita nägi peade vahelt , kuidas ta tarale naaldudes hingeldas ja otsivalt ringi vaatas . 
     Ent instituudi korrapärane kolonn oli ammu põhjalikult segamini . 
     Isegi musta krepiga lippu polnud näha , siruta kaela , palju tahad . 
     Irina jäigi kadunuks . 
     Kuhu tema sattus ? 
     Sergei Sergejevitš oli märganud Ritat . 
     Millegipärast tuli Ritale alles nüüd tõeline , halvav hirm peale . 
     Ta püüdis ennast nihutada paremale , kuid see oli asjatu katse . 
     Rita tundis , kuidas tal korraga nägu päris märjaks läks . 
     Võib-olla see oli higi , võib-olla pisarad . 
     Ei tea , mis turbulents korraga rahvahulka nagu kinnipaakunud masinaosa veidi pööras , ja just selles suunas , mis Rital vaja . 
     Ning Rita nägi ähmast raudaeda korraga silme ees . 
     Sergei Sergejevitš oli siinsamas , teisel pool varbu . 
     Mees püüdis raudpulki laiali painutada , kuid jõud ei käinud peale . 
      " Oleks pidanud enne matuseid kaalus alla võtma , " pomises ta talvemantlis Ritale . 
     Pääsemine oli nii lähedal , aga ometi nii kaugel . 
     Siis sirutas Sergei Sergejevitš käed üle aia ja hakkas Ritat ülespoole tirima . 
     Rita ise ei olnud võimeline kaasa aitama , rahvahulk nagu imes teda tagasi allapoole ja hoidis jalad maas , justkui oleks ta päkkipidi asfaldi külge naelutatud . 
     Kuid siis tuli keegi Ritale appi . 
     Rita arvel võis hingamisruumi juurde saada ja sellepärast lükkasid kellegi käed Ritat tagant . 
     Ühiste jõupingutustega rabeles Rita üle aia ning potsatas nõrkenuna Sergei Sergejevitši kõrvale . 
     Millegipärast voolasid ikka pisarad üle näo . 
     Enda arvates Rita nagu ei nutnudki , ainult vesi voolas silmist ja ähmastas nägemist . 
     Sergei Sergejevitš upitas Rita püsti , lõi talle nahkkindas käega plaksudes vastu põske ja kurjustas : " Operaator ! 
     Tuleb enne mõelda , kui mehe amet valida ! " 
     Nii sai Rita enesevalitsemise tagasi . 
     Irina olevat poole tee peal mingist kangialusest sisse surutud ning ta oodanud kitsas siseõues prügitünnide vahel külmetades hilisööni , et koju pääseda . 
     Vahepeal väljalülitunud kuulmisega Ritani jõudis taas Musta mere kohin . 
     Rita pööras näo vee poole ja hingas sügavalt . 
     Ta hingas palju kordi põhjalikult ja korraga oli tal hirmus hea meel , et oskab hingata nagu sportlane . 
     Peale diafragma liikusid ka roided külgedel laiali ja kokku . 
     Missugune õhk ! 
     Oleks tahtnud sellele kiitust hüüda ja veel vahuviina juua . 
     Kuid klaas oli tühi ja noormees kioskist ammu läinud . 
     Rita võttis marmorlauakeselt tühjad nõud ja viis need kioski ukse kõrvale kastivirna otsa , nii nagu müüja-noormees oli palunud . 
     Hommikul , kui ta klaasid leiab , mõtles Rita , maandun mina nähtavasti juba Riia lennuväljal . 
     Kuidagi nukker hakkab sellest teadmisest . 
     Rita lonkis uuesti rinnatise juurde , et veel veidi seista silmitsi sooja merega , kus endist viisi laineharjad-vahunoad lõikasid vett mustadeks siiludeks . 
     Rita vaatas ringi ja salajane soov valdas teda : tuleks ometi Sergei Sergejevitš uuesti nähtavale ! 
     Nüüd Rita ei jätaks ligi astumata . 
     Kui kostaks küsimus , et kuidas läheb , noor daam , küll juba leiaks , mida vastata . 
     Rita seisis ja ootas . 
     Ehk ometigi tuleb kepiga vanamees uuesti mere äärde ja toetub rinnatisele , tuulejaki hõlmad põlvini , nagu oleksid taskud tina täis . 
     Mingi noormees , kitarr kaenlas ja tüdruk kõrval , peatus Rita läheduses . 
      " Oh , Must meri ... " venitas noormees laulda ja plõnksutas kitarrikeeli . 
      " Kuum on mu veri ... " ühines tüdruku hääl . 
      " Lõpmatu laiskuse paradiis ... " 
     Laulujoru sai otsa ja mõlemad haigutasid pikalt . 
     Poiss süütas sigareti . 
      " Laula " Paramonovat " , " palus tüdruk . 
      " Ei viitsi , " vastas poiss . 
      " Homme ka päev . " 
     Hetke pärast lendas hõõguv suitsuots vette ja paarike lonkis edasi . 
     Peaks Sergei Sergejevitš ometi tulema , mõtles Rita . 
     Ta keeras merele selja ja hakkas silmitsema inimesi , kes kaldateel jalutasid . 
     Ju oli see ainult ilmutus , mis ennist viivuks kaldapealsele astus , mõtles Rita . 
     Tuli selleks , et mu viimane suveõhtu poleks üksildane . 
     Sõbrad on ikka sinuga , kui ainult neile mõelda tahad . 
     Aga sellegipoolest oli Rital nukker tunne . 
     Ja siis tuli meelde , kuidas Ripsime oli rääkinud , kui ta eksamitel läbi kukkus ja Jerevani tagasi sõitma hakkas . 
      " Kas tead , Rita , " oli õunpõsk öelnud . 
      " Kui minu ema on tusane , siis ta läheb ja ostab endale rohelise kleidi . 
     Ja kurbus läheb üle . 
     Kui minu ema on rõõmus , lippab ta poodi ja ostab endale jällegi rohelise kleidi . 
     Siis paisub ta rõõm veelgi suuremaks . 
     Nüüd sõidan mina koju , Jerevani , ja ostan endale ka rohelise kleidi . " 
     Nii oli Ripsime öelnud Ritale hüvastijätuks . 
     Rita vaatas pingsalt jalutajaid , kuid Sergei Sergejevitši polnud nende hulgas näha . 
      " Sõidan koju , Riiga , ja ostan endale rohelise kleidi , " otsustas Rita . 
     Sissejuhatuseks 
     Arvamuste Arvestamise Valitsusest ehk lühendatult AAV-ist olid paljud kuulnud ja nii mõnedki oskasid une pealt äratatult selle postkasti numbri nimetada . 
     Ent keegi ei teadnud , kus paikneb mainitud asutus . 
     Ei maksa arvata , et asutus oleks olnud igati salajane . 
     Vastupidi , kõikjal reklaamiti : kirjutage Arvamuste Arvestamise Valitsusele ja teie soovid , ettepanekud , kaebused , nurinad ning tänukirjad jõuavad õigesse paika . 
     Teatage kõigest , mis teie südant vaevab , AAV-ile . 
     Ent pidage silmas , arvesse võetakse ainult kirjalikke avaldusi . 
     AAV hakkas mind pööraselt huvitama . 
     Kõigi eelduste kohaselt pidi seal olema kaasaegse inimese kohta talletatud rohkesti informatsiooni . 
     Tahtsin pääseda AAV-i , kuid ma ei osanud seda asutust kusagilt otsida . 
     Lugesin telefoniraamatu kaanest kaaneni läbi , pärisin aru tuttavatelt postiametnikelt ja taksojuhtidelt . 
     Ka kõige staažikamad autojuhid ei suutnud mu uudishimu rahuldada ja posti peal öeldi ohates : " Aav-il on oma postkast , mahukas nagu kaubakonteiner . 
     Igaks hommikuks saab see kurguni täis . 
     Kord päevas viiakse kirjad furgoonautoga minema . 
     Kuhu - ei tea . " 
     Pühapäeviti käisin linna tänavaid süsteemikindlalt läbi . 
     Jalutamist värskes õhus peetakse teatavasti tervisele kasulikuks ja tampimine ei valmistanud mulle tuska . 
     Lootsin leida mõne kõrvalise tänava kõrvaliselt majalt sildi : Arvamuste Arvestamise Valitsus . 
     Ent võta näpust , ei mingit tulemust . 
     Ehkki sain tuttavalt turistilt suveniiriks põhjaliku linnaplaani ega jätnud seetõttu ühtki uulitsat kogemata kombel läbi uurimata . 
     Isalt on mul päritud hasartne loomus , emalt kannatlikkus ja ma ei võinud fiaskoga leppida . 
     Huvi AAV-i vastu sai üha enam üles kruvitud . 
     Hakkasin nuputama , et mingil teisel viisil AAV-i salapärasesse majja pääseda . 
     Kuna mul kombineerimisoskus puudub , hakkasin seiklusjutte ja detektiivromaane lugema lootusega sealt äratust saada . 
     Umbes poolsada mõrva- , spiooni- ning jälituslugu alla neelanud ( lektüüri osas pakkus ajakirjandus suuresti abi ) , tulin järeldusele , et pean ennast kuidagiviisi AAV-i tööle sokutama . 
     Õieti olen mitmeid ameteid pidanud , kuid ükski neist ei paistnud AAV-ile sobivat . 
     Kellena ennast neile pakkuda ? 
     Sel päeval , kui mu vana , kunagi pastorilt ostetud kirjutusmasin põhjalikult rikki läks , lõi mulle pähe hea idee . 
     Romaane kirjutades olen masinakirja selgeks saanud ja võin päris rahuldavalt tippida . 
     Masinakirjutajatest aga olevat kõikjal puudus . 
     Paar päeva istusin , kohvikann kõrval , ja seadsin AAV-ile kirja kokku . 
     Mitmed mustandid lendasid paberikorvi , enne kui pärisläkitus valmis sai . 
     Teades , kui mahukas on AAV-i post , ei tohtinud minu kiri märkamatuks jääda . 
     Vaev kandis vilja . 
     Kolme päeva pärast ilmus minu juurde üks pikka kasvu prillidega isand ja palus demonstreerida minu masinakirjutajavõimeid . 
     Võtsin rahustava tableti , et käed erutusest ei väriseks , ja lõin paar prooviteksti ümber . 
     Prillidega isand noogutas sügavamõtteliselt . 
     Seejärel kontrollis ta minu passi , võrdles kõrgema kooli diplomi ärakirja originaaliga ( saatsin neile notariaalselt kinnitatud ärakirja diplomist ja passiandmed ) ning vaatas mulle kaua aega ainiti silma sisse . 
     Enne lahkumist esitas ta kaks küsimust : " Miks tahate just nimelt AAV-is töötada ? " 
      " Võib-olla vaatab aja olemus AAV-i peeglist mõneti vastu , " kohmasin kõheldes . 
     Ja teiseks : " Kas olete nõus allkirja andma , et te AAV-i asukohta kellelegi ei teata ? " 
     Kirjutasin kõhklemata alla paberile , mille prillidega isand mulle nina alla torkas . 
     Sellest peale olin seotud AAV-i kodukorraga . 
     Nüüd olen nimetatud asutuses üsna kaua töötanud . 
     AAV-i asukoht on mul pealuu sees , nii et võiksin kodust sinna pimesi minna . 
     Paljude kangialustega tänaval oskan kas või seotud silmadega õigesse võlvkäiku pöörata ja lähen otse täpselt selle kohani , kust on vaja kaarega vasakule hoida . 
     Pärast kulgeb tee kidura kuure juurest paremale . 
     Neljakümne kahe sekundi vältel tuleb liikuda otse ; veel mõned korrad vasakule ja uuesti paremale , kuni oledki AAV-i maja ees . 
     Tammise paraadukse sees on kellanupp nagu naba kõhu keskel . 
     Ei , rohkem ei tohi ma AAV-i maja välimusest jutustada , ma ju andsin ometi allkirja . 
     Keegi pole mulle seda tagastanud , kuigi vahepeal AAV-i asukoha salastatus astme võrra alanes . 
     Võin veel vaid lisada , et AAV asub väga ilusas ja hästi remonditud hoones . 
     Olen AAV-is töötava seltskonnaga üsna tuttav . 
     Vanasti oleks öeldud , et nad on puuda soola koos ära söönud . 
     Minu kinnisele iseloomule vaatamata siginesid mul AAV-i töötajatega sõbralikud suhted . 
     Üksvahe mässas minus soov kõikidest AAV-i inimestest kirjutada , kuid sundisin ennast pikka meelt pidama . 
     Ka AAV-i laekuvad kirjad äratasid minus mitmeid ahvatlevaid punktiire . 
     Lõpuks , kui ma tulevase peategelase osas ikka veel otsust langetada ei suutnud , tuli Oskar mulle ootamatult südant puistama . 
     Oskar on toosama pikka kasvu prillidega mees , kes minu juures kodus käis , tööoskust kontrollis ja ühtlasi veendus , et ärakiri diplomist polnud võltsitud ja pass oli ka õige . 
     Oskar märkas Raul Reesuse , AAV-i juhataja ning teaduste doktori tusast pilku ja vajutas magnetofoni survenupule . 
     Kostis kiljatus . 
     Naisehäälne meeskvartett hakkas laulma päikesest ja õnnest . 
     Muusika juhatas sünnipäeva teise poolaja sisse . 
     Kuna AAV-is töötas viisteist inimest , pühitseti siin majas viieteistkümnel korral aastas sünnipäeva . 
     Valitses täielik demokraatia , kõigi tähtpäevi peeti ühteviisi pärast tööd kella kuuest kaheksani ja iga pidu koosnes kahest poolajast . 
     Esimene tund istuti lauas , teine kuulus seltskondlikele mängudele . 
     Keskea kriisi ületanud sihvakas Reesus pidas kinni kaasaegseist toitumis- ja liikumisreeglitest ning arvas , et ka alluvatele tuleb kasuks tema poolt sisseviidud viis tähtpäevi pühitseda . 
     AAV-i töötajad teadsid , mis pärast muusika algamist teha tuleb . 
     Kribinal-krabinal seati kolmteist tooli suure vaiba peale sõõri . 
     Koristaja Anna-Liisa Artman võttis istet järil magnetofoni läheduses . 
     Temal kui haigete jalgadega eakal inimesel lubas Reesus mängudest kõrvale jääda . 
     Ehkki ka temal oli AAV-i seltskondlikus elus oma koht ja ülesanne . 
     Kolmteist tooli seisid AAV-i kaminatoas suures sõõris ja neliteist Arvamuste Arvestamise Valitsuse töötajat marssisid hanereas toolide ümber . 
     Muhelev Anna-Liisa Artman laskis oma töökaaslastel parasjagu kõndida ning jalgu sirutada . 
     Äkitselt vajutas ta nupule ning muusika katkes . 
     Naised turtsatasid , mehed pahvatasid naerma ja kolmteist kohta hõivati momentaanselt . 
     Seekord jäi autojuht Eeben platsist ilma . 
     Kaotajal tuli mängureeglite kohaselt kakskümmend korda kükitada . 
     Toolidel istuv seltskond luges valjusti ja kooris numbreid , andmata Eebenile võimalust ise sundharjutuse tempot valida . 
     Niipea kui Eeben valmis sai , vajutas Anna-Liisa Artman uuesti nupule ja naisehäälsed mehed jätkasid õnne- ning päikeselaulu . 
     Teistega vapralt konjakit kaasa rüübanud koristaja-mängujuht suigatas . 
     Ta töökaaslased said sel korral väga pikalt ümber toolide vantsida . 
     Kvartett lõpetas laulu ja järje päris hiljuti esile kerkinud lauljatar . 
     AAV-i töötajad tampisid reipalt ringiratast , tegid vahele jooksusamme , naersid , sest sünnipäeval pidid kõik heas tujus olema . 
     Mängureeglid ei lubanud kellegi , isegi mitte Reesusel Anna-Liisa Artmanit tema tegevuse juures segada . 
     Sellepärast tukkus koristaja rahumeeli edasi . 
     Alles siis , kui lauljatar refräänini jõudis , äratas rinnahäälne " tsik-bum , tsik-bum , tsik-tsik-tsik " mängujuhi . 
     Virgunud , pidas ta iseendaga veidike aru , varjas kehaga magnetofoni ja vajutas survenupule kõigi jaoks ootamatul hetkel . 
     Anna-Liisa Artmani pikaajalised kogemused liikumismängude ajal aitasid tal ikka kõige magusamat momenti valida . 
     Seekord pidi Oskar ettenähtud kükitamised ära kükitama . 
     Järgmisel korral peatas Anna-Liisa Artman magnetofoni õige varsti . 
     Lauljatari hääl katkes pikaleveninud sõna keskpaigas . 
     Rüsinal tormati toolide manu . 
     Jälle jäi Oskar kohata . 
     AAV-i III osakonna juhataja Oskar varitseski hetke , et mängust kõrvale tõmbuda ja vaikselt lahkuda . 
     Kui muusika uuesti mängima hakkas , kahmas ta ühe tooli käigu pealt kaenlasse ja viis selle kõrvale . 
     Astunud raske rohelise portjääri taha , jäi ta , kõrv kikkis , kuulatama . 
     Kummalisel kombel polnud heatujuline sünnipäevaseltskond tema kõrvalepõikamist märganud . 
     Oskar summutas hingelduse , vaatas aknast välja ning takseeris ilma . 
     Vastu klaasi rabises tüütu sügisvihm . 
     Oskar ohkas , kuid kohusetunne sai temast võitu . 
     Ta hiilis kaminatoast välja . 
     Hääletult sulgunud uks eraldas ta kolleegide naerust , magnetofonimuusikast , ülemus Raul Reesusest ja kolmest tähest : AAV . 
     Need kolm poleeritud vasest hiigeltähte kaminaseinal olid Arvamuste Arvestamise Valitsuse ainsad tähised siin hoones . 
     Mis sest , et maja sügavuses , kaminatoas , aga nad siiski olid olemas . 
     Poole tunni pärast , kasutanud ühiskondlikku transporti ja veidi ka isiklikke kükitamisest väsinud jalgu , istus Oskar palmi all . 
     Viivika polnud veel kohale jõudnud . 
     Oskar sai mahti iseendaga tegelda . 
     Tõmmanud paar korda sügavasti hinge , püüdis ta kõigepealt mõtteid Viivikalt eemale tõrjuda . 
     Kerge naeruvine näole manatud , vahtis mees üksisilmi palmilehti . 
     Nii vähe juhtus omaette olemise hetki . 
     Kui niisugune õnnis moment siiski leidus , lülitas Oskar ennast ümbritsevast keskkonnast välja . 
     Mõtete masinavärk läks vabajooksule üle . 
     Oskar toetas selja leenile . 
     Huvitav , kui palju tuleb toole keskmiselt ühe inimese kohta ? 
     Kaks ? 
     Viis ? 
     Või rohkem ? 
     Üks neist on kindlasti peamine aujärg . 
     Peale selle teisejärgulised istmed kodus , kohvikus või kusagil mujal . 
     Ent põhimine troontool peab tooli seaduspärasuse ajastul igaühel olema . 
     Selle abil saab endale hõivata pool ruutmeetrit kindlat pinda . 
     Kui istud , oled enam kui kahel jalal hargitaja . 
     Sellegipärast kõik aina liiguvad paigast paika . 
     Sihikindlatel parema aujärje otsijatel on keskendunud ilme . 
     Nad ilmuvad mitmekesi , paarikaupa ja üksikult . 
     Tulevad aina uued , kes sarnanevad eelmistega . 
     Nad justkui kõnnivad tohutut alleed pidi , alguses suured , ja kahanevad perspektiivis pisikesteks . 
     Seal nad kaovad nagu mingi kulissi varju , et uuesti toekatena ning tähtsatena nähtavale ilmuda . 
     Mõned tormtõsised rühivad vargsi kaaslastest ette , nad ei tea , et seda kiiremini käivad nad allee läbi ja muutuvad sügavuses tillukesteks . 
     Kõik kõnnivad , tõttavad ja varitsevad õiget hetke , et ihaldatud trooni hõivata . 
     Nagu ikka , tuleb märguanne ootamatult . 
     Võtke platsi ! 
     Aeglasemad jäävad püsti , nad ei taha järelejäänud kipakaid taburette . 
     Kui ihaldatud ametitool mõnelegi monumentaalsena ning igavesena paistab ja tormijooksu väärib , siis kõrvalised toolid käivad troontoolidega võrreldes hoopis teistsuguse reegli alla . 
     Enamik ihkab nende kiiret vaheldumist . 
     Neil toolidel olgu püsimatu loomus . 
     Kihutagu nad eemale , hüpelgu ringmängus , kadugu pisikeseks ja tulgu kulissi tagant välja võimalikult teistsugustena ja uutena . 
     Olgu olla suurejooneline kõrvaliste toolide vool ! 
     Uuesti torkas Oskarile Viivika meelde . 
     Ta tundis , et ta enam ei tõsta jalga üle Viivika korteri lävepaku ega istu tema leentooli lambi all . 
     Viivika oli üks neist paljudest , kes hingehädas AAV-ile kirja saatis . 
     Oskar mäletas hästi seda hommikut , kui ta lauale kuhjatud ümbrikutes sobras ja mõtles , millisest tööpäeva alata . 
     Viivika nõtke käekiri tõmbas endale tähelepanu . 
     Parajasti selleks hetkeks oli Oskar Marikast nii tüdinenud , et üksnes naise nimi ajas haigutuse peale . 
     Nii seadiski Oskar autojuht Eebeni konstrueeritud ümbrikugiljotiini töökorda ja avas esimeseks Viivika kirja . 
     Muuseas , Oskar arvas siiamaani , et Raul Reesus poleks tohtinud koonerdada , kui ta Eebenile leiutasu maksis . 
     Eebeni giljotiin oli suurepärane tööriist , mis täitis laitmatult oma funktsiooni . 
     Agregaadi külge monteeritud automaatikaplokk signaliseeris paberiummistusest õigeaegselt punase tulega . 
     Siiamaani ei olnud Eebeni giljotiini laiemalt tootma hakatud . 
     Selle kolm katseeksemplari ehtisid AAV-I kolme osakonnajuhataja lauda ja mujal neid kusagil polnud . 
     Niisiis avas Oskar laitmatult funktsioneeriva giljotiini abil Viivika ümbriku . 
     Tekst oli üsna tavaline . 
     Niisuguse sisuga kirjad kuulusid Tiina Arnika sellisesse kartoteeki , mis kandis pealkirja : " Luhtunud perekonnaelu . " 
     (Hiljuti Tiina Arnikas täiustas oma süsteemi , ta hakkas naiste ja meeste kaebusi eri kastidesse jaotama . 
     Teda häiris teatud ebakõla : meeste kirjadele määratud siniseid kaste kulus hulga vähem kui punaseid , kuhu paigutati naiste läkitused . ) 
     Tol hommikul , kui Oskar Viivika kurtmise läbi luges , märkis ta saatja aadressi endale taskuraamatusse . 
     Loomulikult ei nõudnud AAV-i tööeeskirjad , et laekunud kiri saaks kuidagipidi isikliku märkmiku leheküljega seotuks . 
     Ent Oskar tegi salamisi ühiskondlikku tööd . 
     Ta tundis selle üle sisimas uhkust . 
     Ta ei teadnud kedagi teist , kes oleks vabatahtlikult , pealegi ilma kõmuta ühiskondliku töö koormat kandnud . 
     Kohe pärast ametipäeva lõppu sõitis Oskar Viivikat otsima . 
     Nii jäigi ta kevadest peale sellele kõrvalisele toolile istuma . 
     Nüüd oli juba sügis kätte jõudnud . 
     Ometi meeldis Oskarile , et kõrvalised toolid ergastaksid elu , need pidid rikkalikus valikus ta ümber tiirlema ja vaheldust pakkuma . 
     Täna siin palmi all Viivikat oodates mõtles ta oma kinnistunud tõekspidamisele peaaegu hardunult , nagu mõtlevad kindlameelsed isikud oma elu programmile . 
     Jah , sügis oli kätte jõudnud . 
     Palm , mis kasvas tammepuust vaadis , näis viimase rohelise oaasina keset vihmasagaraid ja vinget tuult . 
     Mingid ahvid olid tüve soomuste vahele kokkukägardatud kompvekipabereid toppinud ja oaasi musta mulda tuhaga väetanud . 
     Tohutu klaasseina taga rabises vihm . 
     Just täpselt kiiktooli vihm . 
     Pikaldane sadu , mis kutsus kiiktooli istuma ja ennast aeglaselt õõtsutama . 
     Oskari ema oli ikka oktoobrikuu rajude ajal rääkinud , et armastab kiiktooli vihma . 
     Vanematelt päritud vanaaegne õõtsiste võimaldas tal seesuguseid võrdlusi kasutada . 
     Oskari ema oli oma kiiktooliga lausa kokku kasvanud , kuni Oskar ühe tembuga hakkama sai . 
     Oskar toppis lapsena kiiktooli logisema hakanud tapi sisse žiletitera tüki . 
     Iste hakkas õõtsumise puhul võikalt kääksuma . 
     Emale käis see koledasti närvidele , ta aina nihutas tooli ühest kohast teise . 
     Ent uus paik polnud põrmugi parem , sest väike terasetükk püsis endiselt tapi sees . 
     Ema oli jälle tooli mööda tuba lohistanud , ent miski ei aidanud . 
     Eemalt ema süngestuvat nägu jälginud Oskar oli alateadlikult püüdnud telepaatiat rakendada . 
     Ema silmist laskmata oli ta endamisi korranud : " Tera on tapi sees . 
     Tapi sees on tera . " 
     Telepaatiline seanss ei saanud teoks . 
     Kontakt emaga jäi saavutamata . 
     Ema polnud mitte vaadanudki Oskari , oma poja poole . 
     Alistunult jättis ta kiiktooli sinnapaika ja kasutas seda hiljem kui tavalist istet . 
     Oskar ei teadnud siiamaani , miks ta tol korral ligi ei astunud ega žiletitera tükki tapist välja ei võtnud . 
     Ent oktoobrikuu sadu jäi Oskari jaoks siiski kiiktooli vihmaks . 
     Vahepeal oli Viivika end Oskari vastu laua taha istuma seadnud . 
     Ta vaatas harda imetlusega mõtlevat meest . 
     Märgates Oskari pilku püsimas klaasseinal , millele rabises vihm , sihtis ka Viivika samas suunas . 
     Pilt hiiglaslikus metallraamis klaasi taga on ebareaalne otsekui teatridekoratsioon . 
     Teisel pool tumesinist kalinguri põlevad tugevajõulised lambid ning riidesse on täkitud auke . 
     Mida kaugemale silmapiiri poole , seda rohkem . 
     Päris kaugel , kus auke peaks õieti arvutult särama , pole kiirustaval dekoraatoril enam viitsimist jätkunud , on lihtsalt tõmmanud lahja lubjase pintsliga ähmase viiru - käib küll . 
     Udune valkjas kuma tähistab suurt linna . 
     Pentsik , kui tinglik on tegelikkus ja kui realistlik on teatrikuliss . 
     Hea , et saab jalad kaugele laua alla välja sirutada ! 
     Nüüd alles valgub neisse päev otsa ihutud kivisillutiste ja asfaldilagendike raskust . 
     Otsekui musttuhat halli tonni , nii et jäsemeid jaksab liigutada ainult äärmise tahtepingutuse varal . 
     Üksainus päev - seda on muidugi kohutavalt vähe . 
     Peaaegu lõpuni sulanud jäälibled tinisevad vaikselt vastu klaasiserva . 
     Kui klaasi peos soojendada , tõuseb sealt vastu mõrkjat ning värskendavat hõngu . 
     Huvitav , kuidas nad seda teevad ? 
     Viinamarjasordid või keemia ? 
     Räägitakse , et mingid erilised maarohud , " Martini " saladus ... 
     Olgu pealegi , kui ta aga nii pagana kosutavalt mõjub . 
     Viimased kuud olid ülepea väsitavad . 
     Kuumus ! 
     Öösiti ei saanud kuidagi magada ja särgiseljad põlesid higist ning päikesest , nagu oleks neid happes leotatud . 
     Pealegi see alatine valvelolek , ei mingit eneseunustust ega lõdvestust . 
     Iga minut võib ehitusel midagi lahti olla , iga silmapilk võidakse insener- konsultanti hüüda . 
     Ei sa vabanda ennast peavalu või üleväsimusega , kui esindad omaenda kasinas isikus tervet riiki . 
     Katsu siis öelda : ei tea , ei oska ! 
     Vastutus on kohutav koorem , kui ta nii neetult füüsiliselt ja ainuisikuliselt kaela vajub . 
     Ent või see võidurõõmgi väike on , kui lõpuks kõik klapib , masinad lähevad käima nagu kellavärgid ja sina oled selle juures kõige peamine mees...Hakkad endale mõttes rusikaga vastu rindu taguma ja sulle näib , et üldiselt oledki alati tahtnud seesuguse mastaabiga töid kindlal käel lõpule viia . 
     Aga kodus , enne ärasõitu rääkis Leo : " Ropp vedamine , justkui voolukatkestus sel momendil , kui sina palja käega kõrgepingejuhtmest kinni võtad ! 
     Loteriivõit - välismaa komandeering tervelt pooleks aastaks ... " 
     Ei tea küll , mis laulu Leo oleks laulnud , viibinuks ta ise seal , kui desintegraator nädal aega ei tahtnud vedu võtta ja keevaline firmadirektor higist nõretava , õnnetu konsultandi kannul käis ning ragistas pausi pidamata kiirkõnes kõrvu etteheiteid nagu perforaatorivalanguid . 
     Neljakümne kraadiga varjus ... 
     Loteriivõit ! 
     Korraga valgub restoran rahvast täis . 
     Pikast lennukisistumisest kortsunud ja kahvatud inimesed pilgutavad uniselt silmi ning nende liigutused on kobavad . 
     Küllap tegi vahemaandumise mõni kauge transkontinentaalne , mis tunni aja pärast edasi lendab . 
     Kelneritel ropsuga käed tööd täis , nüüd tuleb suupistega oodata . 
     Polegi lõpuks halb , saab aega parajamaks . 
     Harv kord , kus viivitus isegi rõõmustab . 
     Elektrikella valgustatud aknaruudukeses vahelduvad hääletult sekundinumbrid . 
     Ligi neli tundi veel ... 
     Ajaleht rändab kokkukeeratult lauanurgale . 
     Pole läbemist lugeda . 
     Mis sellest , et järelesaadetud " Kodumaa " just enne väljasõitu tulnud . 
     Kuid pealkirjad ja pildid tantsivad mustakirjus jorus pilgu eest mööda , teadvusse jälge jätmata . 
     Mõtted on hajevil . 
     Poole aasta väljapuhkamata pinge , millele mahalennatud öö ja tänane päev veel lisa toonud , ei lahtu . 
     Tundub , nagu võdiseksid ja laulaksid närvid telefonitraatidena kõva pakase käes . 
     Pilk suundub taas aimatava linna poole . 
     Ainult ähmane viirg , mis peidab kõike . 
     Kuid linn on ometi olemas . 
     Alles paari tunni eest sai seal viimati oldud . 
     Marsi väljak varasel loojangul . 
     Ablaste pardipoegadena napsisid lagendiku impressionistlikku uduvinet lõppematute turistide fotoaparaadid , mis selle kiirgava substantsi niikuinii ühesuguseks hallhäguseks massiks seedivad . 
     Hiljem seisak Napoleoni sarkofaagi juures , millest õhkub detsembrikuist poleeritud jäisust , ajaloo raskus kivivõlvidena pea kohal rippumas . 
     Ja sillerdav plekist , lakist ning klaasist jõgi , mis kohisedes järelejätmatult uhub mõlemast küljest Võidukaart ... 
     Koju . 
     Uusaastaks saab koju ! 
     On lumi , on näärikuused . 
     On Vilma . 
     Loomulikult hakkavad esialgu kõik sõbrad ja tuttavad reas voorima , segavad omaette olemist , toovad poisile maiustusi ning himustavad vastutasuks kuulda muljeid ja tähelepanekuid nii kaugelt maalt . 
     Üks niisuguseid , teine pigem naasuguseid . 
     Mõnel uudishimulõkked silmades , teine teab ise juba ammu ette kõike , mida sa öelda oskad . 
     Kindlasti tuleb ühel õhtul Leo . 
     Ja nähtavasti küsib kurvalt : " Noh , autod on seal ka kallid ? ... " 
     Osa vahemaandujaid on oma priipääsmepudelid tühjaks imenud ning longib järelejäänud minuteid maha taamal tollita kaubalettide vahel . 
     Piiritus ja tubakas - see , mida kõige ahnemalt tollivabalt haaratakse . 
     Sajas erinevas kirjus pakendis , tuhande soliidse ja sissetöötatud sildi taga . 
     Ikka sama : tubakas ja piiritus . 
     Harjumuslik vinguvine ja enesekindel lõbusus ... 
     Ning ikka samad reisiväsimusest ja luminestsentslampidest kaamed näod siin saalis lõppematult päevast päeva . 
     Ühtlane valgus paneb klaaskastid läikima otsekui muuseumis . 
     Siin isegi räägitakse poolihääli . 
     Peenraha ergas kõlin sunnib võpatama . 
     Nagu muuseumis . 
     Louvre'ist ta loobus . 
     Muidugi õigusega . 
     Kaks tundi sellest ainsast liiga lühikesest päevast - nendega ei too kuulsast kohast kaasa midagi peale valutava pea ja kangete kaelasoonte . 
     Kunsti on seal liiaga , on pöörases külluses , mis matab ja masendab . 
     Võib-olla on maailmas meie päeviks üldse akumuleerunud liiga palju kunsti ? 
     Möödunud sajandite lõputuid ladestusi ei ole aega ega jaksu pöörata . 
     Ja seda mõne üksiku helge elamuse nimel ? ! 
     Võib-olla tulevad nad kunagi Vilmaga siia tagasi , võib-olla . 
     Rahulikult . 
     Mitte kaheks tunniks , kaheks nädalaks ... 
     Maailmas peavad ju veel eksisteerima mingid hingetõmbamise momendid . 
     Lennuvälja-poolse klaasseina taga jõuravad kaugusest summutatud mootorid . 
     Puhuti löövad hoiatavalt plinkima mingid punased majakad ning huilgavad ähmaselt sireenid - tuled ja helid , mis polegi määratud ärevaile reisijaile , -- aga need sööb samas kõikemattev , peatumatult lähenev mootorimürin . 
     Keegi tuleb ja keegi läheb . 
     Valju mürinaga , täistuledes . 
     Kummaline , maa peal on lennukimürin hoopis midagi muud kui taeva all . 
     Siin on ta inimeste liitlane , inimvõimu väljendus , alati seotud rõõmsa reisiootusega . 
     Aga üksiku lennuki kõrge , kime undamine kuskil selges taevas videvikutunnil ... 
     Liiga tihedalt on lennukid taeva all seotud hävitusega . 
     Ikka veel ! 
     Lapsepõlvel on kohutav jõud . 
     Päriselt ei kustu ta kunagi . 
     Kogu elu käib su kõrval su enda lapsepõlv . 
     Saadab , hoiatab vahel pahaendelise südamekrambiga - mis ehk tulevaste infarktide eelkäija , kes teab ? 
     Igavene lapsepõlv hindab su tegusid kõrvalt karmimalt , kui ise suudaksid . 
     Viimane jäälible sulab tühjaks saanud klaasis . 
     Nõelteravad rubiintulukesed kihutavad mööda hämarikus nähtamatut maanteed sinise teatridekoratsiooni sügavusse . 
     Kauge kuma neelab nad endasse ega lähe sellest kriipsugi roosakamaks . 
     Keegi seisatas äkitselt laua juures . 
     Palub luba istet võtta . 
     Ei pannud tähelegi , kust tuli , liikumist on saalis palju . 
     Inglise keel tundub puisevõitu , emakeel see küll pole . 
     Tavaline nähtus maailma teeristidel . 
     Palju neid inglasi ikka on ? 
     Istugu pealegi . 
     Paneb isegi tahtmatult õlgu kehitama . 
     Vabu laudu on küllalt , mis teda nimelt siia tõi ? 
     Kasvatamatus ? 
     Miks mõelda inimesest kohe halvasti ? 
     Vahest hoopis üksildus . 
     On inimesi , kes narruseni ei talu eraldiolemist . 
     Mis ikka . 
     Kui talle sellest abi on ... 
     Ise praegu küll ei himusta võhivõõraga viisakusjuttu heietada . 
     Polegi vahest tarvidust . 
     Keskeale lähenev kuivetu mees . 
     Juuksed pisut liiga pikad , hõredavõitu ja vanamoeliselt otse üle pea kammitud . 
     Vist isegi brioliinised . 
     Hambad suitsetamisest kollased ... 
     Huvitav , hobused ei suitseta , aga vanast peast lähevad neilgi hambad kollaseks . 
     Tulnuka närvilised sõrmed kobavad toidukaarti . 
     Paneb jälle käest , trummeldab küüntega lauaservale . 
     Põhjamaalase helepruun päevitusevine kõneleb sellest , et ta tuleb kuskilt lõuna poolt . 
     Poetab lauale turismiklassi rohelise joogikaardi , vaatab kelneri järele ringi . 
     Äkitselt jäävad trummeldavad sõrmed ehmunult õhku . 
     Tähelepanelikud , hallid silmad , ülikonnast kõigest tooni võrra heledamad , on kinnitunud lauaservale . 
     Ah soo , sinna jäi ajaleht . 
     On see võõras nimi " Kodumaa " , mille päritolu võõras mõistatada püüab ? 
     Tundub see talle pentsikuna ? 
     Huvitav , milline peaks eesti keel võõramaalasele paistma ? 
     Kõik need kenad jutud itaalia keelega võrdsest võlust on muidugi väikerahva soovunelmad , aga põnev oleks teada küll , kuidas on lugu tõsiselt ... 
     Ikka veel mõistatab ? 
     Ega naljalt ära ei arva , kui just hõimuvend soomlane pole ! 
     Pilk tõuseb , peatub , põikab kõrvale , siis kisub teda jälle tagasi ajalehe poole . 
     Vastupandamatult . 
     Huuled hakkavad tukslema alles leidmata küsimusest . 
     Püüab pilku veel kord kõrvale viia , ei suuda seda , jätab asjatud katsed ... 
     Kohe küsib ... 
      " Vabandage ... " 
     Mart võpatas ootamatusest . 
     Üllatav oli juba seegi , kui sind näiteks Moskvas eesti keeles kõnetatakse . 
     Aga Pariisis ... 
     Ent järgmisel viivul hakkas vägisi muie peale tükkima : kuhu küll pole suguvendi jätkunud ! 
      " Vabandage ... 
     Otsustan ajalehe järgi , te olete eestlane ? " 
      " Nagu teiegi ilmselt , " kostis Mart poolmuige varjust . 
      " Keele järgi otsustades . " 
     Hallide silmade küsiv pilk püsis liikumatult ta näol . 
      " Kaugelt ? " päris mees lõpuks . 
      " Väga . 
     Ookeani tagant . " 
      " Ja nüüd ? " 
      " Koju , " pillas Mart napilt ning nautis hetke vältel teise kimbatust . 
     Võõras vaikis nõutult . 
      " Te ei küsinud vist seda , " tähendas Mart lõpuks . 
      " Nähtavasti huvitas teid täpsem geograafia . 
     Koju , Tallinna . " 
     Teine lõpetas trummeldamise ning korjas käed sülle . 
     Mart silmitses teda huviga . 
      " Mina elan Rootsis ... " lausus lauanaaber . 
      " Neljakümne neljandast peale . " 
      " Jah ? " küsis Mart ilma erilise rõhuta . 
      " Olite Saksa sõjaväes või ? " 
      " Olin Soomes , " tõmbus teine kohe kaitsesse . 
      " Läks niiviisi , rasked ajad ja keerulised lood . 
     Üks sattus siia , teine sinna , nii see elu on . " 
     Keerulised lood ja rasked ajad ... 
     Teadmatus ja ebakindlus tolle hilissuve ja sügisehaku rüpes panid jalgealuse kõikuma , kohutasid süngete tulevikuvaadetega . 
     Ning kõige heitunumaid - või ka seiklushimulisemaid ? 
     -- ootasid öises rannas raske raha eest paadid . 
     Eriti kui asi puutus poistesse mobilisatsioonialustest aastakäikudest . 
     Võime ja võimuvahetusi oldi enda arvates juba kõrini kogetud . 
      " Olete ka Tallinnast ? " küsis Mart . 
      " Jaa , " - ta nimetas vana , tuttava tänava , millel nad tuhat korda oleksid võinud kohtuda . 
     Või äkki ? ... 
     Mart silmitses teraselt . 
     Kuid mälu ei öelnud midagi ette . 
      " Tuttavad kohad , " pillas ta üksnes . 
      " Te teate seda kanti , jah ? 
     Huvitav , kas on ka palju muutunud ? 
     Elasime nurga peal , kui juhuslikult tuleb meelde , teisel korrusel , tisleritöötoa kohal ... " 
      " Lillepea töökoda , " tähendas Mart mõtlikult . 
      " Jah ! " hüüatas teine rõõmsa jahmatusega . 
      " Jah , muidugi ! 
     Ma näen , te olete ka meie kandi poiss , " - ta sirutas käe hoogsalt üle laua : " Vahest oleme kunagi vanasti isegi kokku puutunud ? 
     Uibo , Valter Uibo ... " 
      " Kard . " 
     Ka nimi ei meenutanud Mardile midagi . 
     Küllap võis selles oma osa mängida mõneaastane vanusevahe , mis teatud eas püstitab peaaegu ületamatuid barjääre . 
      " Tänav on enamjaolt endine , vahest paar uut maja juurde ehitatud ... " lausus Mart pikkamööda . 
      " Ja teie maja seisab samuti oma kohal . 
     Hoovipoolse otsaseina peal on siiamaani üks igivana kiri , mis teatab : " Ruts + Aadi " , mäletate ? 
     See oli olemas juba ammu enne sõda , ma tean täpselt . 
     Kohe Lillepeade ukse kõrval . 
     Teab , mis tõrvaga maalitud . 
     Maja võõbati hiljaaegu kaks korda üle , aga seda kirja kinni ei saanud , ikka löövad tähed läbi ... 
     Ainult Lillepea töökoda ennast pole enam ammugi . 
     Vist juba sõja ajal pandi uks lukku ja nii ta jäi , polnud enam kedagi töötamas ... " 
     Tekkis vaikus . 
     Uibo noogutas mitu korda otsekui kinnituseks , et kõik oli tõepoolest nõnda , nagu Mart rääkis . 
     Huvitav , teab ehk Uibo midagi tollest Rutsist ja tema Aadist ? 
     Mardi mälu ulatuses polnud seal majas kunagi selliste nimedega poissi ega tüdrukut elanud , ka lähikonnas mitte . 
     Või juhtus see veel palju varem ja Ruts oli kaugete aastate eest oma Aadiga abiellunud ning ära kolinud ? 
     Või koguni ... 
     Polnud ju kunagi taibanud küsida vana Lillepea ja tema naise nimesid ! 
      " Kas teate , ma kohtasin Lillepea Lembitut natuke aega pärast sõja lõppu Rootsis , ühes kohas ... " tegi Uibo lõpuks juttu ning takerdus veidi . 
      " Tema elu oli selleks ajaks küll õudselt kirju . 
     Viieteistkümneselt läks Saksa lennuväe abiteenistusse . 
     Äärepealt oleks Ülemistel maha lastud , kui neid hakati Tallinnast laeva peale viima . 
     Lembit jutustas , neil olnud seal üks major , iseseisvuse ajal teeninud Eesti lennuväes ... 
     Mõned poisid saadud jalgalaskmiselt kätte , siis seesama eesti major käsutanudki tinaandmist . 
     Täitsa armutult . 
     Ja Lembit oli neist poistest ainult juhuslikult maha jäänud . 
     Oleks muidu ka ... 
     Jah , meelde tuli - Tuhavain oli ta nimi . 
     Major Tuhavain ! 
     Nojah , nii või teisiti , aga Lembit pääses eluga . 
     Pärast rändas omal käel Saksamaal ja Taanis ringi , suurivaevu jõudis lõpuks Rootsi , koju polnud tal tahtmist ega ka võimalust minna . 
     Te tundsite Lembitut ? " 
      " Palju kordi kivisõda peetud , " lausus Mart ning tajus korraga midagi liigutusetaolist . 
     Uibo naeris . 
      " Kõva kakleja oli küll . 
     Rootsis ei saanud ka rahu , ärgitas ikka , et paneme Kanadasse või Austraaliasse , kui kord juba ilma peale tuldud . 
     Libistame kera üle , olid tema sõnad . 
     Eks ta vist läkski , pärast pole enam kippugi kuulda olnud . " 
     Naljakas ! 
     Too räsajat maatõugu , ilmast ilma tatise ninaga Lillepea Lemps , kelle keel ühtki võõrast häälikut välja ei öelnud , tervest sõnast rääkimata -- ja äkki laias , võõras maailmas ? 
     Aga kuskil pidi ta ju tõepoolest olema , kui tol segasel ajal neljakümne neljanda septembris terve nahaga pääses . 
     Jah , midagi seesugust hakkas nagu kuklas kumisema , midagi oli ta selle kohta hiljaaegu kodus kuulnud , ainult mida ? 
     Kes seda ometi rääkis ? 
      " Kuidas Lembit keelega hakkama sai ? " 
     Uibo tõrjus naerdes käega . 
      " Ärge rääkigegi ! 
     Vaevalt kümme sõna saksa veltveeblikeelt , kõige olulisem neist oli " Scheisse " ... 
     Rootsi keelest oli tolleks ajaks , kui mina tean , ka paljalt " skit " selge , et on hästi eesti suu järgi tehtud , ainult vähe sumedama essuga tuleb seda " essu " öelda ! " 
     Kelner tõi Mardi suupiste ja Uibo tellis kiirustades ning puudulikku inglise keelt häbenedes . 
      " Millega te ise tegelete ? " küsis Mart piinlikkuse hajutamiseks . 
     Uibo pilgutas tänulikult silmi . 
      " Pangas töötan . " 
     Göteborgs Handelsbanken " , on niisugune suur pangamaja , olete vahest kuulnud ? 
     Praegu käisin puhkusel , Mallorcal . 
     Ärge tehke suuri silmi , ei tasu . 
     Ma pole kröösus ega snoob , lihtsalt seal on soe ja odav . 
     Ja teie ? " 
      " Insener . 
     Käisin tehast monteerimas . " 
     Puhkusele 
     Üle hulga aja terve perega maalesõit võis ainult kõrvalseisjale näida tühiasjana . 
     Autoga saab headel teedel kerge vaevaga katta küllalt pikki vahemaid . 
     Siin polnud tegu pika teekonnaga . 
     Kõigepealt Viljandisse , kus elasid Anu Lemberi isa ja õde Vanda koos mehe ning lastega . 
     Sealt juba samal õhtul edasi Tõrva lähedale kolhoosi , kus neid pikisilmi ootas Kaarel Lemberi üksik tädi Hildegard . 
     Kui aga heita pilk selle tühise sõidu ajaloole , siis saab pikematagi selgeks , et mitte kõik pole lihtne , mis lihtsana näib . 
     Ülemöödunud suve hakul kirjutas perekonna vanim liige Helene Lember salajase uhkusetundega oma õele Hildegardile : " Meie noored said siis nüüd masina kätte ja me sõidame terve perega , kui Kaarel puhkusele jääb . " 
     Kaarel oli aga just sel suvel mingite aruannetega ülepeakaela kinni , katsetehases käisid igasugused komisjonid ja tähtsad ametimehed , nii et Helene Lemberi poeg pidi järjest platsis olema ja puhkusele lasti alles augusti lõpus . 
     Möödunud kevadel kirjutas vana naine juba ettevaatlikumalt : " Meie noored loodavad mõlemad ikka juulis puhkuse võtta . 
     Tänavu ehk seda ei juhtu , et kõik nii hilja peale jääb . " 
     Juhtus ikkagi . 
     Kaarel kutsuti esimesel puhkusepäeval tagasi ja saadeti kuskile Sverdlovski kanti uue vabriku ehitamisele nõuandjaks . 
     Üks igavene häda ! 
     Kui nad seda kivitegemise asja uurisid ja kui ikka üks asi korda ei läinud ja teine asi välja ei tulnud , siis kurtis Kaarel ühtepuhku , et rahadega ollakse kitsi ja ei pöörata tähelepanu . 
     Nüüd , kui leiutus käes , on kõik väga lahked , aga teadjaid mehi selles asjas on alles nii vähe , et poe või nahast . 
     Need vabandamised õe ees polnud muidugi vabad samast varjatud uhkusetundest , aga siiski - parem oleks kord ometi sõita . 
     Kogu pere juba hellaks tehtud . 
     Seepärast võis nüüd täiesti mõista ka kümneaastast Indrekut , kes hommikul pärast pesemist ja riietumist elutargalt tähendas : " Ega me veel läinud ei ole . 
     Kõike võib juhtuda . " 
     Reet oli vennast küll paar aastat noorem , aga see ei takistanud tal omamast isiklikke seisukohti . 
     Tema oli nimelt täiesti veendunud , et sel aastal saab isa masinaga kauge vanatädi juurde sõita . 
     Miks ta nii veendunud oli , seda ei pidanud ta vajalikuks põhjendada . 
     Või mis põhjendusi temal tühjakesel võiski olla . 
     Ta väike pea ei suutnud mahutada mingit muud mõtet kui seda , et lõpuks ometi on käes see pika reisi hommik . 
     Kuidas võis rikkuda nii imelist hommikut rumala ja vastiku kahtlemisega . 
     Vend lõi käega . 
     Mis sa lollikesega vaidled . 
     Targem annab järele . 
     Ja ta läks tasakesi vilistades õue . 
     Päike paistis garaaži uksest sisse ja kiiskas lõbusalt vastu auto nikkelosadelt . 
     Isa oli peadpidi kapotikaane all ja keeras mingit kruvikest . 
     Tal oli kindlasti abi vaja . 
     Reedal oli alguses kavatsus vennale järgneda , kas või ainult selleks , et ilma " katsuda " . 
     Aga ta jäi , sest osa asju tuli alles pakkida ja ilma temata siin vaevalt oleks hakkama saadud . 
     Pakkimise juures leidub ikka midagi , mis kipub üle jääma , mida ei oska ära mahutada . 
     Vanda väikesele Ehale ostetud nukk ei kannatanud muljumist . 
      " Tallinna " keeksid olid öö jooksul pakendipaberile kirjutanud rasvase hoiatuse , nii et kandekotist tuli eraldada mõned raamatud ja aknakardinate pakk . 
     Need võis lahtiselt autosse asetada . 
     Aga laualamp - see , mille Vanda oli viimast korda Tallinnas käies ostnud ja maha unustanud ? 
     Reet arvas , et lambi võiks mässida teki sisse . 
      " See on idee ! " haaras ema ettepanekust kinni . 
     Asi joones , ei kannatanud Reet enam toas askeldada . 
     Kuulgu Indrek , mismoodi tema nõuandeid pakkimise juures vajalikuks peetakse . 
     Ta pöördus muidugi mõista isa poole . 
     Kahjuks ei kukkunud kõik nii toredasti välja . 
     Isa ajas huuled torru ja ütles küll : " Ohhoo ! 
     Tubli ! " , aga ise käskis kohe Indrekul mingi võtme ulatada , mida see vastikult tähtsa näoga tegi . 
     Tehku nemad oma tööd kuidas tahavad . 
     Tema , Reet , läheb ja toob tuvidele teri . 
     Need jäävad nüüd kauaks ajaks ilma tema hoolitsuseta . 
     Söögilauas tuli järsku päevakorda eesistme küsimus . 
     Reet arvas , et nemad vanaemaga sõidavad ees . 
     Indrek ei pidanud seda sugugi õiglaseks , kuna tema oli siiski küllalt palju energiat kulutanud auto ettevalmistamiseks ja koht isa kõrval näis talle loomuliku tasuna . 
     Tüli paisus ja vanaema pidi tegema kurja nägu : kui ei osata ilusasti olla , ei võetagi kaasa . 
     Õõnes liialdus ei sobi laste kasvatamiseks . 
     Ema arvas , et igas asjas on võimalik kokku leppida . 
     Miks peab üks terve pika tee sõitma eesistmel ? 
     Kuid pooled olid hasartsed ja ei leppinud viigiga . 
     Isa ei öelnud musta ega valget , aga ta ilmes oli midagi , mis hoiatas mõlemaid . 
     Pärast einet kutsus ta Indreku natukeseks ajaks teise tuppa . 
     Mis ta seal poisile rääkis ? 
     Igal juhul sattus ema asjade kandmise segaduses ja üldises evakuatsiooni-õhkkonnas pealt kuulama meeldivat pedagoogilist stroofi . 
      " Võid ette istuda , kui tahad . " 
      " Kas isa käskis ? " küsis Reet . 
      " Midagi ta ei käskinud . 
     Meil olid hoopis tähtsamad jutud . 
     Aga kui arvad , et võid nina püsti ajada , siis eksid . " 
      " Ma pole ajanudki . 
     Sa võid pool teed ees sõita . " 
      " Pole vaja . " 
     Loobuja kiirustas , kuna isa hõikas . 
     Kontrolligu ta , et kõik kontaktid oleksid lahutatud . 
     Ande tellis vahepeal kaugekõne Viljandisse . 
     Nüüd siis julges ta seda teha . 
     Kui Kaarel talle eile õhtul oli meenutanud , et Vandat peaks ette informeerima , oli Ande naerdes vastanud , et ta ei tee seda enne , kui kõik on masinas ja Kaarel kindlalt rooli taga . 
     Alles siis julgeb ta , korterivõti peos , helistada . 
     Kaarel tuligi nüüd hästi tõsise näoga juurde ja pistis talle võtme pihku . 
     Naisele meenud eilne lubadus ja nad naersid , nagu oleksid hakkama saanud teab kui toreda naljaga . 
     Andet huvitas , mis mees oli poisile öelnud , et see järsku nii rüütliks oli muutunud . 
      " Õpetasin viisakust . 
     Reet on ju ikkagi ... naine . " 
     Kaarel pilgutas lõbusasti silma ja vajutas näpu suule . 
      " Ära unusta , et jutt oli omavaheline . 
     See maksab ka midagi . " 
     Sel hetkel helises telefon . 
     Kaugekõne ? 
     Nii ruttu ? 
     Ande pani igaks juhuks käe telefonitorule : " Mine ! 
     Vaata , et lapsed siia ei tuleks . 
     Kui sind küsitakse , ma igatahes küll valetan . " 
      " Ah , jäta oma naljad , " ütles Kaarel ja jäi , kulm kortsus , ootama . 
     Ta oli valmis võtma toru , kuid seekord ei küsitud teda . 
     Võimalik , et oli siiski kaugekõne . 
     Aga miks siis Ande ümar nägu nii tõsiseks tõmbus , miks ta oma kitsad huuled prunti ajas ? 
     Midagi oli juhtunud , sest nüüd hakkas doktor Lember küsima : kas temperatuuri on , kas valusid kõhus tunneb , kas oksendanud ei ole . 
     Kaarel istus toolile . 
     Talle tundus , et Vanda lastest mõni on haigestunud . 
     Säh sulle siis puhkuse algus ! 
     Ande iseloomu ta juba tundis . 
     Helene Lember , lõpetanud kapi juures ümberrõivastumise , ilmus üleni mustana ja kahisevana uksele , pilgus kannatamatus . 
     Jälle mingi abivajaja , kes ei viitsi polikliinikusse järge ootama minna . 
     Millegipärast läks vanainimene alati pilve , kui miniale abisaamise asjus helistati , nagu oleks tema süüdi , et on arst ja et tal on mõned tuttavad . 
     Samal hetkel taipas Kaarel , et ühendust Viljandiga pole veel antudki , sest Ande ütles : " Hästi , Kaja , ma tulen vaatan su Malle üle . 
     Ole rahulik , midagi kardetavat ei tohiks olla . " 
     Ta tõusis süüdlase ilmega . 
      " Ei saanud siis oma sõbrannale lausutud , et puhkusele sõit . 
     Need nüüdse aja lapsed ilmast ilma haiged , tohtrid ees ja taga . " 
      " Hea küll , ema . 
     Sa ole telefoni juures , kui Viljandi-kõne tuleb . 
     Me käime seal kähku ära . " 
     Kaarel püüdis ennast valitseda . 
      " Kas Paul oli ka kodus ? " 
      " Ma ei tea . 
     Arvatavasti . " 
      " Ükskõik . 
     Ma sisse ei tule , saab ehk rutemini . " 
      " Jah , oma inimese juuresolek niikuinii segab . " 
     Nad sõitsid vaikides . 
     Siis ei kannatanud Ande välja : " Oled sa pahane ? " 
      " Lõbus ma pole , nagu näed . " 
     Mõne aja pärast lisas ta hoopis nõudlikus toonis : " Nii et pea meeles , kui minul vahel nii juhtub , et kutsutakse ootamatult välja , siis sina kah ära tee mul nägusid . " 
     Ande puhkes heledasti naerma . 
      " Sinu ja minu töö vahel on ikka väike vahe . 
     Sind kutsutakse vahel välja , nii et oled mul terve kuu aega kadunud . 
     Mina saan hakkama poole tunniga . 
     Ära mööda sõida . 
     Oota siin . " 
     Kaarel ootas . 
     Keeras vahepeal masina ringi . 
     Piip ei tahtnud põleda . 
     Kell tiksus ja lükkas kannatlikult minuteid üksteise otsa . 
     Mis asja nad võisid seal nii kaua arutada ? 
     Mine või ise üles . 
     Kaarel vaatas kahekordset puumaja , mille iga pisiasi mõjus ärritavalt . 
     Keegi oli alt ühe jupi vihmaveetorust ära kiskunud ja see ulatus nüüd veelauani . 
     Roheline värv seintel oli tublisti koorduma hakanud . 
     Mõned voodrilauad kaardusid välja . 
     Neisse oleks kulunud kümmekond naela ja sein oleks jälle uhkelt sile . 
     Paraadukse vedru oli liiga tugev ja uks prahvatas iga väljuja järel , nagu hurjutades elanikke , kes tema saatuse vastu huvi ei tundnud . 
     Kui viies inimene oli ukse enda järel kinni lasknud langeda , hakkas Kaarel ennustajaks : mitmes on Ande ? 
     Kümnes ? 
     Olgu , ta peab olema kümnes . 
     Kui ta ei ole , siis ... 
     Lõpuks ometi ilmus nähtavale tuttav roosa jakk . 
     Ta oli kaheteistkümnes . 
     Kaja pidas aga vajalikuks veel trepilgi küsida , anuvalt läbi prilliklaaside vaadates lootust ja julgust nõutada . 
     Ande oskas rahustada . 
     Lubas kõik need asjad veel täna ära korraldada . 
     Kui Kaja viimaks märkas Kaarlit ning sõnaohtralt vabandas tülitamise pärast , oli see ainult veidike viisakam kui tarvis . 
     Masin läks tal aga liikuma otse hüpates . 
     Mida pidi Ande veel täna korraldama ? 
     Kõigepealt kiirabisse . 
     Alma Pakas tunneb hästi doktor Venti , kelle palatisse Mall uurimisele saata . 
     Andel pole muud , kui rääkida Pakasele oma kahtlustest , ja küll juba kolleeg lepib kokku ning kirjutab saatekirja , nii et laps läheks otsekohe sisse . 
      " Kas ei aita juba sulle neist korraldamistest . 
     On ju olemas ametlik liin . " 
     Viadukti taga tänavaristil tuli kogu tähelepanu koondada liiklusele . 
     Alles Tehnika tänavasse jõudes paistis , et Kaarel võib jälgida , mis talle öeldakse : " Ametlik liin . 
     Kas sina minu asemel oleksid Kajale öelnud niiviisi ? " 
     Kaarel keeras hoogsalt Vaksali puiesteele . 
     Alles siis sai ta heita kiire pilgu kõrvalistujale , kes tundus talle pahasena . 
     Ei , Ande polnud pahane . 
     Kas ta ise ei kiirustanud , kas ta ise ei tahtnud meelsamini sõita hommikuses jaheduses . 
     Ta oli lihtsalt mures . 
     Kas sinna majja ei ole astunud suur õnnetus ? 
      " Mallega ? 
     Mis tal sinu arvates siis viga on ? " 
      " Ma ei tea . 
     Väga raske öelda . 
     Võimalik , et mingi meningiidivorm oma alguses . 
     Laps ei oska ju seletada . 
     Aga et ta nii kahtlaselt palju vett nõuab ja urineerib ... 
     Meenutab üht juhtumit ... 
     Siis , kui ma veel haiglas töötasin . 
     Toodi meningiidikahtlusega sisse , tegelikult - diabeet . 
     Vaene Kaja , oleksid sa näinud ta nägu , kui ta küsis , kas lapsel pole midagi neerudega . 
     Paul püüdis olla optimist . 
     Püüdis . 
     Aga mis nad teevad siis , kui ... " 
     Nad said Soovikutega hästi läbi . 
     Kaarlil oli Pauliga alati rohkesti juttu ja kui Kaja oma huvideringiga jäigi talle võrdlemisi kaugeks , siis ei takistanud see teda teravalt tajumast , mis tähendab selle kuivavõitu pedagoogi mure tema naisele . 
      " Sa pole ju kindel . " 
      " Jah , muidugi . 
     Ilma analüüsideta pole võimalik midagi kindlat öelda . 
     Seepärast ma kiirustangi , et ta juba täna või homme Vendi juurde sisse saaks . 
     Noh , pea siin kinni . " 
     Lubatud veerand tundi oli kasvanud peaaegu pooleks tunniks , kui Ande täiesti lööduna tagasi tuli ja imeliku ärevusega hääles ütles : " Sõidame koju . 
     Ma pean jääma tööle ... homsest kuni ... ma ei tea mitu päeva . " 
     Kaarel vilistas ja pitsitas läbi hammaste : " Seda me kogu aeg otsisime . " 
      " Juhataja oleks niikuinii helistanud . 
     Ega praegu ole asendajat niisama võtta . 
     Midagi pole parata . 
     Sõidate rahulikult välja . 
     Sest ma ju ei tea , kui kaua pean asendama doktor ... 
     Bulavinat . 
     Ja teiseks , mis õigusega teed sina nüüd niisugust nägu ? " 
     Kaarel vajutas täiest jõust starterile . 
     Ta ei öelnud enam ühtki sõna , aga iga tema liigutus reetis , kuivõrd pinna lähedal vulksub ja podiseb tulivihane laavamass . 
     Lapsed ootasid tänaval . 
     Reet jooksis kergelt hüpeldes nendele vastu ja haaras ema käest kinni . 
     Kas läheb viimaks ometi sõiduks ? 
     Mis Mallel viga on ? 
      " Mall viiakse haiglasse , kus on üks väga hea arst . 
     Nüüd aga sõidate teie kõik ära , ainult mina pean tööle tagasi minema . " 
      " Miks , ema ? " ehmus tüdruk ja vedas kohe suu viltu . 
      " Sellepärast , et meil on praegu vähe inimesi ja üks arst jäi haigeks . 
     Kui ta terveks saab , siis sõidan teile kohe järele . " 
     Seda öeldes otsis ta autost väga hoolikalt asju , mida ta koju kavatses jätta . 
     Vahepeal oli sünge . 
     Kaarel rääkis emale sama loo ja see kobis nüüd vihasena autosse . 
     Tema meelest oli süüdi minia oma alalise teiste pärast askeldamise ja muretsemisega , millega ta oma perel oskas tuju ära rikkuda . 
     Nii muutus kauaoodatud ühine maalesõit rebestatud meeleoluks , tusaseks ja nutumaitseliseks lahkumiseks . 
     Vana kivimaja hämaras , hiljutisest remondist alles vängelt lõhnavas ooteruumis polnud soe , suvise aja kohta tundus siin isegi jahedana , kuid Andel hakkas pikapeale päris kuum . 
     Ootamine kestis tõesti kaua . 
     Iga mööduja näis nagu küsivat , miks ta siia on kutsutud . 
     Lõpuks ometi tuli kabinetist välja õde Rammo . 
     Ta noor nägu punetas laiguliselt . 
     Kõik pidi siiski hästi minema , tema meelest oli prokurör väga sümpaatne . 
     Nagu oleks tõde sõltunud uurija isikust , mitte aga faktidest . 
     Prokurör , noor mees hallis ülikonnas ja tumerohelises särgis , polnud sugugi sümpaatne . 
     Rääkis väga tähtsalt telefoni teel mingist istungist ja selle edasilükkamisest ning ei teinud ukse juurde seisma jäänud Ande Lemberist väljagi . 
     Kesknädalasel pärastlõunal 22. juulil 1936. aastal asustasid ajutiselt ühte Viru ranniku ruutkilomeetrist ala ainult kaks inimest . 
     Need olid Kütteõli kaevanduse elanikud Elgi Segler ja Toomas Roos . 
     Elgi töötas kaevanduse peakontoris kontorijuhataja sekretärina , Toomas maa- aluses kaevanduses kaevurina . ( * ) Kumbki ei mõelnud sellele , et Eestimaal tuleb ühe ruutkilomeetri peale keskmiselt kõigest 23,3 inimest , et niisugune hõredus on Lääne-Euroopa armastajatele kättesaamatu hüve . 
     Nemad võtsid seda hüvet enesestmõistetavusega , mis on omane noorusele . 
     Elgi oli kahekümne kahe , Toomas kahekümne nelja aastane . 
     Nad olid tulnud randa jalgratastel , otsekohe pärast Elgi tööpäeva lõppu . 
     Üksikuid andmeid maastiku kohta fikseerides võiks peatuda järgmistel olulisematel : Sinihall sädelev merepeegel . 
     Kollane liivariba , mis täis pillutud kive ja rahne . 
     Lõikeheina alla maetud rahumeelsed luited . 
     Päikeses pleekinud helerohelised aasad , mida tükeldavad merre suubuvad ojad . 
     Ojade asukohad on aimatavad ainult põõsaste järgi , kuna need , tihedasti lehte joodetuna , teevad kaasa oma jootjate kõike tujukad loogad ja sõlmed . 
     Umbes veerand kilomeetri kaugusel rannajoonest hakkavad aasalapid ikka järsemalt kõrgemale tõusma , kuni vana mõttessevajunud männimets sellele vallatlemisele tumerohelise müüri ette tõmbab . 
     Majesteetlik maastik , kus ei puudu ka varjatud alad . 
     Vesi sel palaval päeval oli raudkülm , niisugune , mis tõotab lõhesaaki . 
     Ujumine oodatust hoopis jahedamas vees ei paku kellelegi lõbu . 
     Pärast kiiret suplust jooksid nad üle liivaluidete , tegid aasal tükk aega meeletuid ringe , enne kui uuesti sooja said . 
     Alles siis pugesid nad läbi tihniku , vahetasid märjad ujumisriided kuivade vastu ja võtsid kerget kohmetust varjates platsi päikesest kuumenenud tekil . 
     Nad ei olnud veel harjunud kahekesi päikest võtma . 
     Toomingarägastik varjas vaate merele . 
     Tihedad pajud oja kaldal katsid nende pilkude eest maastiku muud võlud . 
     Aga see-eest olid nad nagu lehtlas - katuseks peaaegu pilvitu taevas , põrandaks lilla nõmmeliivatee vaip . 
     Nad nautisid eraldatust . 
     Ühinemises takistatud armastajad tunnevad end esimesel kohtumistunnil kõige paremini . 
     Mõlemad teadsid , et rand on äripäeviti inimtühi . 
     Kaevandusest oli siia neliteist kilomeetrit , seda peeti kaugeks . 
     Ainult ilusatel pühapäevadel sõideti mere äärde kaevanduse veomasinatel , mis tolmu tõstes kurseerisid hommikust õhtuni asula ja rannamänniku vahet . 
     Ka kaugematest küladest sõtkuti jalgratastel kohale . 
     Ainult oma rannarahvas männikutagusest ei käinud . 
     Rannaküla ei käi ilurannas . 
     Rannakülale on see töökoht , kust ka pühapäevameeleolus eemale hoitakse . 
     Kes võis täna siia tulla ? 
     Vabadus . 
     Õndsus . 
     Toomas lamas tekil seliti , käed ja jalad laiali . 
     Elgi istus kätele toetudes , sääred enda alla keritud . 
     Selles poosis ei oleks ta pidanud olema , sest tal polnud nüüd kavalat kleiti , millega varjata oma esimese nooruse vormikat lopsakust , mis normaalse mehe magusasti purju paneb ja eitede meelest sunnib tegema kõlvatuid tegusid . 
     Temal polnud aimugi , et mees on temast magusasti purju jäämas , ta teadis , et täna saavad nad olla kauem koos , ja tal oli hea olla . 
     Isegi vaikida oli hea , rääkimisest rääkimata . 
      " Kuidas sa võid lamada , kui pole midagi pea all ? " 
      " Noh ... " 
      " Mis noh ? 
     Kuule , Toomas , sa oled järsku nagu uimaseks jäänud . 
     Oled sa väsinud ? " 
      " Ei tea , millest ? " 
      " Ja sa pead veel ööseks tööle minema . " 
      " Sinnani aega maailm . " 
      " Õudne ! " 
      " Miks nii ? " 
      " Lähed ööseks maa alla . 
     Ma pole näinud , kui sa lähed , aga ma kujutan ette . " 
     Mees liigutas ennast , nagu oleks tahtnud tõusta . 
      " Parem ära kujuta . 
     Teed asjad keerulisemaks , kui need on . " 
      " Siis , kui mina magan . 
     Ja tuled , kui mina kontorisse kõnnin . " 
     Kõik see oli nii . 
     Öine vahetus mõjus hommikusest tüütavamalt . 
     Toomale ei istunud jutt maa-alusest värgist , sest talle ei istunud see töö , mis nõudis vähe aru ja palju jõudu . 
      " Arvad , et sina kõnnid ? " 
      " Kuidas ? " 
      " Sa tipsid . 
     Sinu jalad tipsivad nii vahvasti , et seda ei saa kõndimiseks nimetada . 
     Alati , kui ma olen sind nende neetud pärnade juurest üksi minna lasknud , lähed sa kergelt , nagu ... " 
      " Neetud pärnad ? 
     Miks neetud ? " 
      " Iga kord rebi seal ennast lahku . " 
     Oh armas aeg , kui kenasti liikusid need õhukesed kergelt pakatanud huuled , neis oli midagi lapselikku , täiesti kokkukuulumatut kandilise meheliku näoga , tugeva iseloomu peegeldajaga . 
     Säärast juttu niisugustelt huultelt oli ahvatlev sõrmega sulgeda . 
     Elgi kätel oli haruldaselt hea lõhn . 
     Ei , mitte lõhnaõlide spetsialisti mõttes , sest tema kasutas " Maikellukest " . 
     Aga teada on , et armastatust kanduva lõhna teeb haruldaseks mitte niivõrd keemikute segamiskunst , kui just psüühiline vigur , mida muidugi ei pruugi teada mees , kes armastab , kes leitud allika lõhnastki purju võib jääda . 
     Nad ei olnud veel kordagi pikali olles suudelnud . 
     Kehade paljutähendav asend kuulutas tüdrukule küll ohtu , kuid ihast lõhkemiseni laetud jõud , millega tema protestikatseid maha muljuti , oli nii ahvatlev , et varsti leidis ta heitlev käsi mehe kukla , nii armsalt sooja ja kareda . 
     Seda võis . 
     Niiviisi võis . 
     Rand oli täiesti tühi . 
     Ainult linnud . 
     Ja nemad . 
     Siia ei võinud keegi sattuda . 
     Taevane arm , kui ahnelt võib üks mees soovida ! 
     Kas ta mõtleb , et siin ... 
     Et täna ... 
     Juba praegu ? 
     Ei , ei , mitte veel ! 
     Sinna ei tohi ! 
     Seda ei tohi ! 
      " Miks sa ära tõukad ? " 
     Millegipärast küsiti seda sosinal . 
     Tüdruk vastas kaineks tehtud häälel : " Oleme mõistlikud . " 
      " Mõistlikud ! 
     Kas saab jääda mõistlikuks , kui sinuga siin juba nõnda ... 
     Sinuga ! " 
     Mehed vist ei saagi jääda enne mõistlikuks , kui on lõpuni mindud , kui on tuntud , mis on lõpus . 
     Kas siis täna ? 
     Ja siin ? 
     Kui ta oma soovimisega äratab nii hullutava iha , siis vist ei valita kohta ja aega . 
     Meeletus ! 
     Ei ! 
     Ei tohi ! 
     Hingeldav ründaja rabas enda järsult istuma . 
     Ei enam pilkugi tüdrukule . 
     See lamas nüüd ise ilma peatoeta , hele juuksepahmakas hallil tekil laiali , õhetav laup ja silmad käsivarrega varjatud . 
     Nii ei saanud ta midagi näha ja polnud tal vajagi vaadata , kuna äratundmine oli tal omast käest võtta . 
      " Solvusid ? " 
     Toomas köhatas ja võttis oksa riputatud pükste taskust sigaretikarbi ja tikud . 
      " Miks sa solvusid ? " 
     Mere vaikne lokse toomingate taga oleks justkui valjenenud . 
     Vastikult kiiksuvaid kajakaid oleks nagu kusagilt juurde lennanud . 
      " Ei räägita asjatult , et blondid on külmad kui kalad . 
     Pärast niisugust suudlemist ära tõugata ... " 
      " Ma ei taha saada Silbergi tüdruku taoliseks . " 
      " Aitäh ! 
     Mina olen siis see molkus Tairov , kes ei oska muud , kui sind Silbergi tüdrukuks teha . " 
      " Sina ju ... 
     Sul pole kogemusi . " 
      " Teoreetiliselt - palju kulub . 
     Olen ju uurinud . 
     Ja eks maa-alunegi ole selle koha pealt omamoodi ülikool . " 
      " Kui vastikud on mehed ! " 
     Toomas oleks hajameelsusest nõustunudki kõigi meeste kohta antud üldhinnanguga , aga äkki meenus talle pildike poisipõlvest . 
     Seda oli parem kuuldavale tuua pikutades , parem käsi peatoeks , solvunud pilk sinitaevas nosivatel imevalgetel utetombukestel . 
     See oli kümme aastat tagasi : Ruutholmi talus peeti palju karja . 
     Headel põllumaadel kasvatati söödapeeti ja segavilja . 
     Karjapoisile tähendas see iga päev ränka lahingut kitsastel karjamaalappidel ja ega elu palju paranenud ka hiljem ädalal , sest heinamaadki olid neil siiludena põldude vahele surutud . 
     Sulaseid ei peetud , sest kaksikud perepojad tegid ise põllutöö ära , ja et kumbki ei tahtnud koduväiks minna , siis võistlesid nad nõudlikkuses nii enda kui ka teenijate arvel . 
     Teenijaid oli kolm - karjane ja kaks tüdrukut . 
     Üks tüdrukutest oli ilus . 
     Ilus ja lõbus . 
     Karjapoiss Tommi oli temasse varsti kõrvuni armunud . 
     Täitis ta käskusid lennujalu ja püüdis soove silmist välja lugeda . 
     Jooksis lõunauinaku asemel poodigi , kui vaja , ja viis mõnikord ühte tallu kirju , kuigi ise väga hästi teadis , miks neid kirju sinna tuli toimetada . 
     Vahel see tüdruk kiusas . 
     Ta oli avastanud , et Tommi kardab kõdi , ja talle tegi kangesti nalja , kui karjapoiss ta käte vahel hingetuks jäi . 
     Ühest küljest oli see hirmus paha , sest poiss ei sallinud kõditajaid . 
     Teisest küljest oli tegu ikkagi ilusa tüdruku tähelepanuavaldusega ja see maitses magus . 
     Ükskord septembrividevikus karja lauta sulgenud ja asemeid kohendanud , tuli karjapoisil vist allapanupõhust puudu ; milleks ta muidu üles laudalakka ronis . 
     Mõni päev tagasi oli õuel rehepeksugarnituur möiranud , tõuvilja põhk lakas tundus nii värske ja pehme ning Tommi viskus sellesse korraks siruli . 
     Tal võisid silmad olla ainult mõneks minutiks kinni vajunud , sest ta ärkas lüpsihäälte peale . 
     Tüdrukud all olid oma õhtuse töö juurde asunud ja läbi lahtise luugi kostis iga nende sõna . 
     See oli alles jutt ! 
     Neil polnud ju aimugi , et karjatsura üleval hinge kinni pidades pealt kuulab . 
     Nad võtsid läbi tuttavaid poisse , et mismoodi see oli ja mismoodi teine ja mismoodi oli sellel ja mismoodi teisel . 
     Need " pärisnimedki " tulid neil üle huulte niisuguse ludinaga , et kuulaja üleval põhuvirnas kivistus . 
     Ei võinud ilus tüdruk pärast uneski aimata , miks karjane hakkas talle igal pool tigedalt hambaid näitama . 
      " Need olid talutüdrukud , " lausus Elgi imelikult loiul toonil . 
     Näis , nagu oleks soe päike talle rammestavalt mõjunud . 
     Ilma mingi seoseta pidas Toomas vajalikuks öelda : " Sul on kuradi ilusad käed . " 
     Ilus käsi tegi kärsitu katse peitu pugeda . 
      " Kitsad ja õhukesed . 
     Ja kui peened sõrmed ! 
     Ma ei julge oma pargitud käppadega neid mitte puutudagi . " 
     Elgi kehast käis läbi kerge nõksatus . 
      " Juba jälle ! 
     Miks sa seda räägid ? " 
      " Sest ma tahan sind . " 
      " Võta siis . " 
     Nüüd oli Tommi kord võpatada . 
      " Noh , niiviisi see küll ei käi . " 
      " Miks sa siis hakkad jälle rõhutama meie töö vahet ? 
     Miks sa mind piinad ? " 
      " Sest ma ta-han sind . " 
     Seekordses tahtmise kinnitamises oli vähem seda sihitut kirge , mis tahetavale ei saa meeldida , ja hoopis rohkem kurba jonni , mis küll samuti ei pruukinud kuhugi välja jõuda , kuid pani siiski kaasa elama ja sihtpunkte otsima . 
      " Kui sa töölisühinguga ei lõpeta , siis ei ole sul lootustki maa-alusest pääseda . " 
      " Mismoodi lõpetada ? 
     Ma pole õieti alustanudki . " 
      " Härra Essen peab sind ohtlikuks inimeseks . " 
      " Värisegu enda lõbuks . " 
      " Ma kuulsin , kui nad rääkisid Sosnovskiga . 
     Sosnovski vihkab sind . " 
     Toomas kustutas süljega koni ja heitis selle eemale . 
     Elgile ei meeldinud süljega kustutamine . 
     Ta teadis , et Toomal pole kombeid , ja lõi mõttes käega , kui Asta Roos sellepärast pahandas . 
     Momendil ta järsku mõistis sõbratari , kes niisuguse vanema venna pärast piinlikkust tundis . 
     Mehed olgu mehised , aga mitte kommete arvel . 
      " Sosnovski vihkab . 
     Seda tean ma sinu kuulmisetagi . 
     Ega ta meid sõpruse pärast kõige räbalamas koopas peaks . 
     Aga meie Volliga ei lase ennast kõigutada . 
     Kurat ! 
     Kogu kontor värisegu , kui mehed tulevad ! 
     Mõistad ? " 
      " Siis ka mina ? " 
     Toomas naeris ja naervana ei saanud küll keegi teda karta , niivõrd nooreks lõbusaks poisiks muutus ta . 
      " Sina ? " 
      " Olen samuti kontorist . " 
      " Jajaa . 
     Ilma sinuta ei tehta seal ühtki otsust - või mis ? 
     Sina ! 
     Sina oled sina . " 
      " Aga mul on ometi õigus . 
     Nad ei kannata ühingut silmaotsaski . 
     Praegu ei ole sul sugugi vaja seal käia . " 
     Tükk aega kestis vaikus . 
     Siis küsis tüdruk : " Mida sa mõtled ? " 
      " Ei midagi . 
     Nõmmeliivateel on terav lõhn . 
     Siit mitte kaugel on küla , kus ma oma kolmanda suve karjas käisin . 
     Seal oli karjamaa nõmmeliivateed nii täis , et võttis südame läikima . 
     Aga perenaine keetis sellest veel õhtuti teed . " 
     Vaene poiss . 
     Õiget teedki ei antud talle juua . 
      " Oled sa ikka mu peale kuri ? " 
      " Miks ma peaksin sinu peale kuri olema ? 
     Kui üldse kellegi peale , siis selle molluski peale siin . 
     Tõepoolest - mollusk maakera kamaral . 
     Sest mis ma olen teinud , et sind päriseks saada ? 
     Ainult tahtnud . 
     Ainult tahtnud , ja kõik . " 
      " Mulle ei meeldi , kui sa vihastud . " 
     Vihastuja oli valmis ütlema midagi veel soolasemat . 
     Hambadki paljastusid salvamiseks . 
     Aga inimlik nõrkus meeldida on küllalt suur jõud , et sundida inimest ennast kokku võtma . 
     Meri loksus ja sahises vastu kaldaliiva rahustavalt nagu ema silitus . 
     Põõsavari ulatus juba kuumaks köetud muru jahutama ja tundus , et see oli veelgi kangemalt lõhnama hakanud . 
     Väike lind lendas oksale , siutsatas ehmunult ja tõusis vurinal õhku . 
     Seal seltsis temaga samasugune sulekera ja nad kadusid koos kuhugi enda arust ohutusse paika . 
      " Mis linnukesed need võisid olla ? " küsis tüdruk . 
      " Ma ei tunne loodust nimepidi . " 
      " Nad kartsid meid . " 
      " Kogu tõeline loodus kardab oma kuningat-hävitajat . " 
      " Hävitajat ? " 
     Seekord kestis vaikus õige kaua , enne kui tuli vastus : " Inimene on loomulikkusest niivõrd võõrdunud , et ta oskab loomulikku elu otstarbekust veel ainult imetleda . " 
     Nii kõlas kokkuvõte pingsast mõttekäigust , mis oli iseendast üpris nukker : siin me nüüd lamame ja tahame teineteist , sest milleks muidu me tulime kahekesi nii kaugele . 
     Tahame ja ei saa , sest mina löön maa all kõigest viiskümmend krooni kuus välja , tema aga kontoris kirju tippides vist sada krooni . 
     Niisugune mees ei saa abiellu astuda niisuguse naisega . 
     Isegi siis , kui poleks palgavahet , ei oleks vanemkümnik Segler nõus oma tütrekest mustatöölisele andma . 
     Muidugi ei ole nüüdsel ajal vanemate vahelesegamisel enam nii suurt tähtsust kui vanasti , aga elu ise näitab , et töölisest ja kontoriametnikust ei saa paari . 
     Täiesti eraldatud kastid - nagu Indias . 
     Ei iial oleks ma saanud salajagi kokku Elgiga , kui me poleks juba Tallinnas kooli ajal kokku saanud , kui mul poleks kenakest üldharidust ja teadmisi , mis teda paistavad köitvat . 
     Ainult see määrabki meie siinviibimise , et olen imelik , iseäralik tööline , läbipõlemisele määratud poolharitlane - pluss endised sidemed . 
     Kõigest sellest ei jätku enam kuigi kauaks . 
     Tüdrukust peab varsti saama naine , ja selle eest peab hoolitsema mitte see , kes ainult peoõhtuks valge krae kaela paneb , vaid ikkagi mees , kes iga päev seda kannab . 
     Naljakas , et alles mineval aastal sõjaväeteenistuses rabeldes näis kõik nii lihtne . 
     Lõpeks ainult see mõttetu tramp , küll siis juba osatakse kõik lahendada . 
     Nii vist tunnevad ennast vangid , kellel on veel viimane aasta istuda ja keda vabaduses ootab truu armastus . 
     Kena lahendus küll . 
     Nagu oleksid need valged kraed mind pikisilmi oodanud , et endi hulka võtta . 
     Gümnaasium ? 
     Huvitav , miks üks gümnaasiumi lõpetanud noormees teenis lihtsõdurina , miks teda aspirantide kooli ei lastud ? 
     Teada kõik . 
     Ja tuligi lõpuks mäeosakonda minna , selle ülbe Sosnovski laua ette astuda . 
     Esialgu . 
     Nüüd on " esialgu " saanud rohkem kui aasta pikkuseks ja pole mingit väljavaadetki palehigist välja rebida . 
     Just nii Sosnovski ju pilkavalt ütleski , et tal pole mulle muud pakkuda kui kohta , kus palehigis palka teenitakse . 
     Palehigi . 
     MIs palehigi see peaks olema , mis üle tagumendi niriseb ? 
     Nii käib elu inimeste hulgas . 
     Iga loom otsib ülalpidamist raske vaevaga , ei ole nende hulgas ühtki , kes vaevanägemist oskaks põlastada . 
     Ainult inimene jaotab ülalpidamise hankimise viisid austuse ja häbi asjaks . 
     Mida raskem , seda vähetasuvam ehk häbiväärsem . 
     (* ) Tolleaegsetele Kiviõli elanikele tundub uskumatu , et kontoriametnik ja põlevkivikaevur koos käivad . 
     Seepärast ruttan kohe teatama , et tegemist on erandliku juhtumiga , mille olemust selgitatakse hiljem . 
     (Autori märkus . ) 
     Liina plaksutas käsi nagu laps . 
     Tüdrukud , eriti küpsemad , muutuvad meeldiva poisi juuresolekul alatihti lapseks , armsaks , saamatuks lapseks , et teine pool võiks oma täiskasvamisest ja ettevõtlikkusest täit mõnu tunda . 
     Tuulikit see ei häirinud , ta teadis , mida Liinast võib oodata , kui seltskonnas poisse leidub . 
     Tuuliki vahtis kõrget leeki . 
      " Tuli on rahutu ja muutlik nagu inimese mõte , " ütles ta ainult ja viskas kuivanud kuuseoksa lõkkesse . 
     Oks võttis särinal tuld ja Liina tõmbas oma õhukestes sukkades jalad kohkunult kaugemale . 
      " Ja mis ütlevad tule kohta marksismi klassikud ? " nöökas Ruudi . 
     Toivo võttis väljakutse külma rahuga vastu , ta mõistis , et Ruudi sõdib selle endise Toivoga , mitte praeguse , muutunud Toivoga . 
      " Teie olete kõik juba ära ütelnud . 
     Lisada jääks ehk , et mõnikord võib leekides näha põlevate linnade kuma ja ketserite nägusid , kuigi ma pole oma elu jooksul ei üht ega teist läbi elanud . " 
      " Miks peaksime küll sellest rääkima ! 
     Nii ilusal õhtul ! " kahetses Liina . 
     Nii võib väljasõit nässu minna . 
      " Kas räägime või mitte , mis see muudab , need asjad on ometi meiega kaasas . 
     Parem siis juba rääkida . " 
     Toivo oli Tuulikile tänulik , et tüdruk teda nõnda toetas , ta võttis tütarlapse käe pihku . 
     See liigutus sai märguandeks . 
     Liina krabas Ruudil käe alt kinni ja sikutas teda püsti ning tegi ettepaneku minna ilusaid oksi otsima . 
     Nad murdsid robinal läbi põõsastiku ja selsamal hetkel olid kadunud . 
     Tuulikit-Toivot suundusid teisele poole . 
     Ilus oli pakatav maa ja ilus Tuuliki , lõkkeõhetus põsil ja juustes tuulepesa . 
     Ta oli heledas suvekleidis nagu ülane . 
     Nad istusid kuivale põndakule Toivo kuue peale , ja et paremini mahtuda , pani poiss käe tütarlapse piha ümber ja Tuuliki kallutas pea poisi õlale . 
     Nad istusid liikumatult kõrgel künkal ja kaugelt jõe poolt vaadatuna võisid nad väga hästi skulptuurina tunduda . 
     Mõttedki olid neil aeglased ja soojad nagu põllukivid päikese käes . 
     Ütlemata mõnus . 
     Istuks tundide kaupa . 
     Aastate kaupa . 
     Elu lõpuni . 
     Lõpuks suudles Toivo oma tüdrukut , algul otsaette , siis huultele . 
     Seejärel tõusid nad ja seisid teineteise najal pilk aega . 
     Siis vallandusid Tuuliki ihuliikmed nagu kangestusest , ta tormas sülitsi põndakust alla pajupõõsasse . 
     Noored noppisid kimbu pajuurbi , mis olid viimase võimaluseni suureks paisunud ja kollased nagu tibupojad . 
     Teine paar istus kustuva lõkke ääres , seljaga tulijate poole . 
     Liina kudrutav hääl kostis kaugemale kui Ruudi kõrva . 
      " Ja mina , narr , mõtlesin et sa mind vanaks pead ! " 
      " Pea meeles , tüdruk , mis ma sulle nüüd ütlen : naine on vana alles kaks aastat pärast surma , siis on ta tõesti vana , pole midagi teha . " 
     Liina pistis heledasti kilkama nagu naerukajakas kalalõhna peale . 
     Tuuliki ja Toivo ootasid viisakalt puutüve taga , enne kui lagedale astusid . 
     Liina pöördus ja tema kissis kassisilmades vilkus roheline kadedus . 
     Tulijad olid tõesti ilusad ja sihvakad ning teineteise ligi nagu pruutpaar , Tuulikil oksadki süles justkui roosikimp . 
      " Kust te saite ! 
     Ütelge , kust te saite ! 
     Meie ei leidnud midagi , seal ei kasva üldse midagi . 
     Kas sinna veel jäi ? " 
      " Küllalt . " 
     Ruudit-Liinat pistsid padinal jooksu , ja neil läks üpris kaua aega . 
     Hakkas juba hämarduma , lõke põles maani maha , viimastele sütele tonkis Toivo kepiotsaga mulda peale . 
     Paat ootas neid kannatlikult ja viis kärmesti paadisadamasse . 
     Tihe pimedus rippus linna kohal . 
     Puiesteed jäid tühjaks ja liinibuss näitas soojalt ja sõbralikult oma tagatulesid . 
      " Pole mõtet oodata . 
     Hakkame käsitsi minema . " 
     Teised olid nõus , ainult Liina mossitas : " Jah , hea rääkida , teil pole niisuguseid kontsi . 
     Ruudi , sa pead mind nüüd sülle võtma ! " 
      " Mis sa narr siis niisuguste tokkidega metsas kooserdad ? " 
      " Hea öelda . 
     Kui mul teisi ei ole . " 
      " Võtan maha , " tuli Tuuliki heale mõttele . 
      " Võtame kõik jalad lahti . 
     Äike on juba olnud . " 
      " Sellest tuleb suurepärane rahvamatk ! " 
     Nad harutasidki päkad valla , poisid võtsid sukad-kingad enda kanda . 
     Oi , emake-maa , kui harva saab linnalaps puudutada sind oma ihuliku tallaga ! 
     Ikka on sinul asfaltkörtsik ümber ja lapsel kontsad all . 
     Teiseks muutub inimene , kui maa soe ihu ta paljast jalga hellitab . 
     Mõnda aega mindi õndsas vaikuses , siis hakkas Liina käsi oksasületäie all kangeks jääma . 
     Ta oli liiga ahne olnud . 
     Tüdruk masseeris kätt ja ütles häbelikult : " Justkui lehmadele viiksime . 
     Kogu maailma ei jaksa nagunii tuppa tassida . 
     Viskame muist ära , ah ? " 
      " Mine nüüd ikka ! " pahandas Tuuliki . 
      " Kuidas sa jätad elusad oksad siia surema ? 
     Ennem juba , teate mis , torkame igasse postkasti ühe . 
     Las kuulutavad kevadet ! " 
     Kogu seltskond avaldas nõusolekut esimesi jalgu kokku pekstes , nagu Ruudi väljendas üldist meeleolu väga ilmekalt . 
     Seltskond , mis kokku ei sobi , püüab alati teeselda , et tal on väga lõbus . 
     Postkast oli tumepruun , kollaste kassidega oks pääses mõjule kenasti nagu seinavaasis . 
     Liina naeris vaimustusest : " Hommikul tuleb välja eideke , imestab , nuusutab , jookseb tuppa , valab klaasi värsket vett ja paneb oksa aknalauale . 
     Terve päev on see ta silma all . 
     Ajab aga oks juured alla , ei raatsi eideke teda ära visata , vaid istutab kaldaäärde . " 
     Ruudi polnud nõus . 
     Tütarlapsega võib ainult siis nõusse jääda , kui ta väga ilus on . 
     Ja kui tüdruk ilus on , võib temaga nõusse jääda isegi juhul , kui ta rumalusi peaks suust välja ajama . 
     Muidugi ainult siis , kui ta pole su isiklik naine . 
     Niisuguse keerulise teooria pärast pidi Ruudi vaidlema : " Haa , mina ütlen hoopis , et ukse avab tige vanamees . 
     Ja see tige vanamees sügab särgi all karvast rinda , rahmab oksa , rapsab sellelt üleliigsed urvad maha ja läheb nuhtlema oma tütart , kes on kogemata püksi lasknud . " 
     Nõnda nad käratsesid , jagasid urbi , kuni endile ei jäänud ainumastki . 
     Siis marssisid nad paljajalu üle peaväljaku , kuulasid öise purskkaevu unist pladinat ja tantsisid tinna maha , et 
     Tartu ilusaim mees on miilits , ta ümber raekoja hiilib , kord ette , kord taha , siis kükakile maha ! 
     Onu miilitsat aga ei tulnud , valvetaksod tukkusid ja telefoniautomaat ei andnud ühendust , kuigi kopikad sõi ära . 
     Oo väike väikelinn ! 
     Kui Liina Ruudiga seltskonnast lahku lõid , kadus Toivol ja Tuulikil vajadus lärmaka lõbususe järele . 
     Nad läksid pihkpeos mööda leiget asfalti , sõnatud , unised ja õnnelikud . 
      " Uskumatu , " ütles Toivo tütarlapse kastani all . 
      " Uskumatu , et just sina minuga käid . 
     Mis küll köitis sind minu külge ? " 
      " Sul olid ideaalid . 
     Väga paljudel pole . " 
      " Mis neist järele on jäänud ! " 
      " Siiski . 
     Need on ainult reaalsemaks muutunud . " 
      " Küllap vist . " 
     Nad rääkisid kõigest ja ei millestki . 
     Siis olid jälle vait ja vaikimine oli kõige sisukam kõne . 
     Alles vastu hommikut jõudis aeg nii kaugele , et Tuuliki hiilis tuppa , kingad näpuotsas ja huuled paistes . 
     Nad olid läinud liiga kaugele . 
     Kuigi Toivo vaatas ühtevalu kella , ei nihkunud linn sellest ometi lähemale , ehkki tundus siinsamas käeulatuses lebavat . 
     Polnud mingit lootust õigeks ajaks jõuda . 
     Aga hilineda ei tohtinud . 
      " Mine üksi , ma ei jaksa enam , " ütles Tuuliki . 
     Tema toonist ei saanud aru , ütles ta seda tõsiselt või südametäiega . 
     Toivo võttis tal käest kinni ja aitas üle künnivagude turnida . 
     Nad tahtsid otse minna ja nagu sel puhul ikka , oli tulemus vastupidine : nad võitsid küll teepikkuses , kuid kaotasid ajas . 
     Toivo vaatas kella . 
     Veerand tunni pärast koguneb tehase meeskoor punanurka . 
     Valgetes särkides ja ülikonnakuubedes mehed tunduvad silmale harjumatud . 
     Ja Paabuski-taatki on noor ja rõõmus nagu peiupoiss . 
     Veerand tunni pärast tuleb dirigent oma seni viimase naisega , selle blondeeritud blondiiniga . 
     Blondiin istub klaveri ette , lehvitab seeliku laiali ja vajutab veripunased sõrmeotsad klaveri valgetesse klahvidesse . 
     Dirigent tõstab käe ja - 
     Oleksin lepalind , kannaksid tiivad mind , lendaksin , kallile annaksin suud ! 
     Kuid olen pigilind , tiivad ei kanna mind ... 
     Laul kõlab hoogsalt ja kelmikalt ning Toivo tugeval häälel on kooris oma osa . 
     Toivo vaatas kella . 
     Vähem kui veerand tundi ... 
      " Millest sa mõtled ? " küsis Tuuliki . 
     Toivo teadis küll , et nüüd peaks seisma jääma ja ütlema , et sinust . 
     See oleks pisike ja õilis vale , kuid mispoolest oleks niisugune vale parem kui igasugune teine vale ? 
      " Oma koorist , " ütles Toivo ja laulis vastuseks : 
      " Ma olen pigilind , kannavad tiivad mind , lendan ja kallile annan ma suud ! " 
     Nüüd jäi ta ikkagi seisma , haaras tüdrukul ümber õlgade ja andis talle suud esimest korda nõnda , et vaadaku või inimesed pealt . 
     Iga päev juhtus neil midagi esimest korda ja esimestel kordadel ei paistnud lõppu tulevat . 
     Kuni nad suud andsid , lehvis mööda valge liblikas ja päike naeris kollast võilillenaeru . 
     Kui pühalik hetk möödus , sõitles Tuuliki : " Sa võltsid kunstitõde , see laul polnud nii . " 
      " Iga laul on nii , nagu me soovime . 
     Ja see oli ilus laul , eks ? " 
      " Sa ei ole enam pigilind , kes iga asjaga pigis on . 
     Sa oled muutunud . " 
      " Sina muutsid mind , Tuuliki . " 
      " Ei , see oli elu , mis sind muutis . 
     Sa muutud veel . " 
     Nad läksid vaikse tõsidusega üle nurme . 
     Aga juba hakkasid Tuuliki silmades tantsima naerutäpid . 
     Tüdruk on heitlik nagu aprilliilm - kord tõsine , kord päikesene , kord jahe , kord palav . 
     Ta rääkis kavalalt : " Ütle midagi , mulle meeldib su hääl . " 
      " Mis veel ? " 
      " Et ilusad ripsmed on sul ka . 
     Pane või ukse vahele , nii pikad . 
     Liigne luksus poisterahvale niisugused ripsmed . " 
      " Mis veel ? " 
      " Et kui see maha arvata , oled sa ülekere üks ebameeldiv olend . 
     Koivad pikad nagu ämblikul , nii et ükski tüdruk ei jõua sinuga üle nurme joosta , ja oma koorile mõtled sa rohkem kui ükskõik millisele tüdrukule ja missugune tüdruk võiks sind nõndamoodi sallida ! " 
     Toivo oli juba õppinud mitte uskuma sõnu , kui teod räägivad teist keelt . 
     Eile alles sai poiss teada , mis asi on tütarlapse paljad käsivarred ümber kaela , ja sestsaadik püsib tal niisugune tunne , et käsi pole ära võetudki . 
     Kuidas võib siis pahandada armsa rumala jutu üle ! 
     Ta võttis tüdruku sülle ja ronis üle kraavi . 
     Esimest korda . 
      " Millest sa nüüd mõtled ? " 
      " Kui mõtetelugemise masin leiutatakse , on selle esimesed tarbijad neiud , " naeris Toivo . 
      " Ei , kõigepealt kasutaksid seda miilitsaülem ja meie kaadrite ülem . 
     Nii et parem ära leiuta . 
     See oleks hukatuseks inimestele , kes meie tehases mõtlevad teistmoodi kui ülem . 
     Nad lastaks lahti . " 
      " Noh , siis jääks ülem üksi terve tehase peale ja loeks ajaviiteks omaenese mõtteid ja oleks jahmunud nende inetusest . " 
      " Muidugi juhul , kui ta nii halb inimene on , nagu meie siin räägime . " 
      " Jah , tõepoolest , " kohmetus Toivo . 
      " Ma pakkusin vist üle . " 
      " Aga ikkagi , millest sa mõtlesid ? " 
      " Millal ? " 
      " Siis , kui ma küsisin . " 
      " Sa oled täna vähemalt kuus korda sedasama küsinud . " 
      " Siis , kui sa mind üle kraavi tassisid ja toomingad õitsesid . " 
      " Kas seal õitsesid toomingad ? " 
      " Sa vaatasid jalgade ette , otsisid kuivemat kohta . 
     Toomingas on minu lemmikpuu . 
     Sa ei vastanud mu küsimusele . " 
      " Seal sinu lemmikpuu all ma mõtlesin ... 
     Ei , sellest ei kõlba rääkida . " 
      " Ega midagi ! " solvus Tuuliki ja oli kaheaastase lapse nägu . 
      " Einoh , vaata , ma mõtlesin ... et ... et kui me ükskord abiellume , siis võtame sinu nime , mul on omast kõrini . " 
      " Ja mina vist abiellun sinuga ? " küsis Tuuliki tulise heameelega . 
      " Muust sa ju ei mõtlegi , eks ? " narris Toivo . 
      " Õige rumal ! 
     Maailma kõige rumalam !!!!!! " 
     Tuuliki tahtis poissi müksata , see sai vaevu eest ära hüpata ja jooksu pista . 
     Kui nad ometi asfaldile jõudsid , mudased ja hingeldavad , tuli neile koera jalutav madaam vastu . 
     Mõlemad olid üles mukitud , nii koer kui daam . 
     Koer nuusutas posti , ja seni kui ta nuusutas , vaatas daam noori niisuguse pealetükkiva põlglikkusega , otsekui tahaks pursata : " Nii on see nüüdse aja noorus ! " 
     Siis õõtsus ta edasi nagu raske veoauto , mis kahele poole pori pritsib . 
     Toivo tundis otse füüsiliselt , kuidas Tuuliki on täis pritsitud ja ta ei osanud midagi ütelda ega ütlemata jätta . 
     Tuuliki tõstis masinlikult jalga jala ette ja oli nii kurb , et Toivo otsustas lauluproovi ohverdada . 
      " Kui õige läheks surnuaeda , tüdruk ? 
     Võib-olla too imeline põõsas juba õitseb , millest sa ükskord ammu rääkisid , et kevadel iga päev vaatamas käid . " 
     Tuuliki ei öelnud midagi . 
     Astus masinlikult jalga jala ette tõstes . 
     Võib-olla ei kuulnudki . 
     Kas võib kuri pool maailmast meid nõnda rusuda ? 
     Võib-olla peab kurjusest üle olema ? 
     Nad jõudsid esimeste majade vahele . 
     Telefoniposti küljes kirendas bussipeatuse silt . 
      " Sa oled tore poiss , Toivo , " ütles Tuuliki teisele otsa vaatamata . 
      " Buss tuleb , istu peale , ega sa üle veerand tunni hiljaks jää . 
     Koor on koor ja mina olen mina . 
     Homseni ? " 
     Tuuliki naeratas vastuseks Toivo naeratusele , nad surusid kätt ja Toivo sai midagi pihku . 
     Toomingakobar ! 
     Sellest jäi sõrmede külge meeldiv mõrkjas lõhn . 
     Kunagi ammu Toivo ei sallinud toomingaid , ema ütles , et need ajavad pea valutama . 
     See oli eelajaloolistel aegadel , kui Toivo veel ei teadnud , et toomingas on Tuuliki lemmikpuu . 
     Buss logistas linna poole . 
     Toivo vahtis vahepeal unustatud kella . 
     See on ometi viimane proov enne maipidu ! 
     Poiss tundis kõigi meeltega , kuidas basside ülemises reas vasakult neljas koht Paabuski-taadi kõrval ootab teda . 
     Tema koht . 
     Rutem , rutem ! 
     Pungi paisutav kastan , punase katusega maja , ehitusplats . 
     Rutem , rutem ! 
     Valge mütsiga laps , keksukast , suur koolimaja . 
     Toivol oli korraga nii hea , et tahtis valju häälega deklameerida , kui oleks leidunud sobiv luuletus ja kui ta deklameerida oleks osanud . 
     Aga mis olekski tal öelda inimestele punase katusega majas või vuntsidega maalrile ehitusplatsil ? 
     See , mis ta on ehitanud , pole õieti veel vundamentki . 
     Aga valge mütsiga laps keksukastis , temast ehk ulatuks üle vaatama . 
     Ja koolimajast ka ... 
     Kus sellega , tema meelest pole Eesti juba ammu enam vabariik ja sellepärast peab Eesti riigilippu teotama ! 
     Ainult Peeter Tihu pääses ära siit " pimedate maalt " ja on nüüd Venemaal paradiisis , nägijate keskel . 
     Peeter Tihu on Venemaal vangis , " tuli kähinal Ennu kurgust . " 
     Teame ! 
      " - ametimees pani käe kaustale . " 
     Ja ongi temasuguste jaoks ainus õige koht . 
     Ja mis te arvate , ka teil kuluks siit pimeduseriigist pääseda ära sinna valgusemaale ? ! 
     Meie siin pimeduseriigis laseme tõsikommunistid vangist lahti , võtame kindla leiva ja maksuta korteri käest - läinud aastal lasti neid juba päris mitukümmend riigitoidult ära tuule peale -- , seal , valgusemaal , hoolitsetakse nende eest igati seltsimehelikult . 
     Kordan : ka teil oleks aeg pimeduseriigi , kaltsust lipuga riigi tolm ning saast jalgadelt maha raputada ja ära valguse , vabaduse , vendluse ja võrdsuse riiki minna . 
     Mis te ise sest asjast arvate ? 
     Ma ei lähe Eestist kusagile , " oli Enn viimaks oma kõnevõime tagasi saanud . " 
     Ma ei ole kommunist . 
     Seda , mis te olete , seda teame meie teist endist paremini . 
     Ka meie oleme peaaegu sajaprotsendiliselt veendunud , et te veel pole põrandaaluse kommunistliku partei liige - põrandaalused on kas urus , või kui nad tegutsevad legaalselt , põranda peal , siis hoiavad nad oma keelt avalikus kohas hammaste taga . 
     Põrandaalused ei usalda isegi üksteist , veel vähem usaldaksid nad teile oma illegaalsest parteist rääkida , ammuneks teid partei liikmeks vastu võtta . 
     Ja siiski olete nende käest juba saanud kommunistliku nakkuse , ilma et te sellest ise võib-olla teadlik olete . 
     Nad kasutavad teid nagu oma suuvoodrit avalikus kohas haukumiseks . 
     Neile on teie haukumisest kasu , Eesti riigile mitte . 
     Ja olgugi selle " pimedate maa " seadused liberaalsed , demokraatlikud , olgugi et siin saavad elada nii pidalitõbised kui punatõbised - meil ei kiusata kedagi ta poliitilise meelsuse pärast taga - paaril liberaalitsejal oli kord kavatsus teid isegi ühe väikese äärelinna algkooli juhatajaks edutada - aga igal asjal on oma piir ! 
     Siitsaadik ja mitte enam ! 
     Kui see või teine poleks teie eest seisnud , kui teie tööd klassis õpilastega oleks ebarahuldavaks hinnatud , oleks teid juba vallandatud . 
     Aga teie pere kasvab , te toetate oma vendi ja õde , seepärast ongi teisse seni enam kui liberaalselt suhtutud . 
     Seni - ja mitte enam . 
     See meie jutuajamine on siin majas teile esimene ja viimane hoiatus . 
     Meie töötaja Mölder juba teatas teile , et millest siin räägitud , see jääb nende seinte vahele . 
     See nõue on kategooriline . 
      " Ametimees vaatas kella ja vajutas laual olevale nupule . 
     Koridoris kostsid sammud . 
     Ja ametimees , ilma et oleks tõusnud , ammuneks veel üle laua kätt ulatanud , vihjas peaga ukse suunas . 
     Enn oli küll oma häälepaelte krambist juba üle saanud , sellest hoolimata tammus ta veel tükk aega tänavatel nagu uimane ringi . 
     Linna kohale oli tõusnud pilv , hakkas udutama peenikest kevadist vihma . 
     Ta oli paljapäi , ent ei märganudki , kuidas ta paksud kohevil juuksed vihma püüdsid ja kuidas ta nägu , käed ja riided märjaks said . 
     Pidalitõve peiteaeg oli möödas , ta oli terve . 
     Ta polnud see Tartu linna " jõukas olekus " pidalitõbine mees , kes ei tahtnud leprosooriumisse minna ja kelle pärast " Postimees " oli aastat kolmkümmend tagasi äreva artikli trükkinud . 
     Aga nüüd öeldi talle , et ta põdevat teist tõbe , punatõbe - ta olevat kommunist . 
     See süüdistus ei tundunud talle mitte ainult ülekohtune , vaid ka solvav . 
     Mitte seepärast , et ta oleks kommunistide vastu mingit erilist viha tundnud , vaid sellepärast , et ta ennast mingil kombel kommunistiks ei pidanud . 
     Sarkastiline , mitte just viisakusega hiilgav ametimees oli talle öelnud , et " nad seal " tundvat teda paremini , kui ta ise ennast tunneb . 
     Muidugi , ka psühholoogid räägivad , et inimesel ta minaliku edevuse tõttu olevat iseennast raske tundma saada , aga veel vähem suudavad nuhid otsustada , kes inimene on ja kes ta mitte ei ole ! 
     Tõsi , Tihude suguvõsa polnud kommunismi suhtes ilmutanud erilist immuunsust , ent tal , ühel Tihudest , pidi ju peale selle veel olema " otsene nakkus " ? ! 
     Omateada ja iseoma silmaga polnud ta näinud ühtegi elusat kommunisti peale naiseisa Joonas Tihu , aga siis oli tema , Enn , päris laps alles . 
     Lell Peetrit oli ta näinud ainult pildi peal . 
     Kellelt ja kuidas pidi ta oma kommunistliku nakkuse saama ? ! 
     Kui pikk on kommunismi peiteaeg , enne kui see inimeses välja lööb ? 
     Ja mis olid selle esimesed tundemärgid ? 
     Isa , tööerakondlane , pani oma vennale veaks , et Peeter tahtvat vägisi inimesi õnnelikuks teha , tahtvat inimesi piitsaga paradiisi ajada . 
     Kuid kõigil inimestel pole õnnest ühesugune arusaamine . 
     Diogenes valis oma eluasemeks tühja tünni , Makedoonia Aleksandril oli Hiina piirini ulatuvast kuningriigist vähe . 
     Seepärast pooldas isa niisugust valitsusvõimu , kus iga õnneliigi pooldajail oleks oma sõna valitsuses sekka öelda . 
     Jah , kuid Diogenes oma tünnis ja Aleksander oma laiutamispüüetega olid harva esinevad erandid , pealegi legendide uttu mähitud mehed , kellest tänapäeva inimesi enam kui kahe tuhande aastane ajaline vahemaa lahutas . 
     Praeguste inimeste suurel enamikul on üsna ühised tarbed ja soovid - kõik nad vajavad toitu , kehakatet , peavarju , haridust . 
     Mõnedel on need tarbed üleliia rahuldatud , teised ei saa neid kuidagi rahuldada . 
     See on nii . 
     Ainus rohi selle tõe vastu oleks , kui tal " pimedate maa " kommete kohaselt silmad kui üleliigsed , kui " aju segajad ja ärritajad " välja opereeritaks ... 
     Siis meenus talle , et rase naine teda kodus ootas . 
     Nüüd , mil Paula kandis last , oli nende kooselu märksa harmoonilisemaks muutunud . 
     Ja just nüüd , mil kindlat leiba kõige enam vaja läks , ähvardas neid selle äravõtmine . 
     Ei , silmi ta enesel välja opereerida ei lase , suu aga olgu ainult jütsidele aa-bee ja ükskordühe õpetamiseks - muu osa suust tuleb nüüdsest peale härra Aavisto ja teiste temataoliste pärast kas või pigitraadiga kinni õmmelda . 
     Poliitilise politsei ametimeeste , veel enam aga oma kindla leiva pärast hirmu tundes ei rääkinud ta ka Paulale , mis temaga päriselt oli juhtunud . 
     Ütles , et ta ettekanne polnud härra Aavistole meeldinud , et läbirääkimiste ajal oli ta pea huugama hakanud ja et pärast seda oli ta pead väljas vihma käes jahutanud . 
     Samas viis ta jutu Paula isale , päris , et kas Paula ikka tõesti teab , et ta isa Keila lahingus langes . 
     Paula pidas oma isast lugu , nagu ta oma kasuisa Vickströmi vihkas , Paulale oli isa mälestus hell , ta tahtis , et laps , keda ta oma rinna all kandis , oleks poeg ja tuleks ta isa Joona moodi . 
     Ainult talle tundus imelik , et mis eriline huvi Ennul just täna ta isa vastu oli tekkinud . " 
     Niisama - sinu isa oli ka ... 
     Tihu . 
      " Öösel ei saanud Enn und , tõusis oma naise kõrvalt , süütas tule , tuhnis raamatutes , ja kui Paula päris , et miks ta nii rahutu on , ütles , et tal olevat hakanud peas uue romaani kavand sügelema . 
     See polnud vale . 
     Siiani oli ta kirjutanud pidalitõbistest , oli kirjutanud Ailist , Aili emast , oli kirjutanud oma Vatku surnud vanalellest ja selle naisest , oli kirjutanud neist , kes suletud uste ja väravate taga haiguse ja häda , viletsuse ja vale küüsi olid langenud . 
     Kõigi ta kolme romaani ühiseks nimetajaks oli pidalitõbi - nii otseses kui kaudses mõttes . 
     Nüüd öösel oma raseda naise kõrval unetult lebades ja tundes , kuidas uus elu , tütar või poeg , Paula südame all liigutab , oli talle turgatanud pähe vastupandamatu mõte kirjutada neist , kes mitte ainult häda ja julmuse ohvrid olid olnud , vaid ka nende vastu võidelnud . 
     Ta tundis , et see oli tema kui tulevase isa kohus , öelgu siis nuhid ja ametimehed mida tahes ja jätku teda või õpetajakohast , kindlast leivast ilma . " 
     Navigare necesse est , vivere non est necesse ! 
      " olla hüüdnud Pompeius . " 
     Elettiinpä ennenkin , vaikk' ojan takan' oltiin , " laulsid Kivi vennaksed . " 
     Piskuga elatakse ja palju süüakse ka ära , " ütles ema . 
     Kasvatab Paula ka üksinda lapse üles , kui tema , Enn , romaani pärast kas või kinni pandaks . 
     Peaasi , et pojal või tütrel oma isa pärast ei tuleks häbeneda . 
     Ta silme ette ilmusid ( mis sai ta sinna parata ) vaheldumisi Vatku vana , auväärne velsker Mägara ja ta oma vanaisa Külasoo Matis , Paula isa Joonas Tihu ja ta oma lell Peeter , küla laulumeister Pime-Kaarli ja Laste-Anne Joosep - inimesed , keda ta oli iseoma ihusilmaga näinud , enamasti aga need , kellest ta oli vanaema , ema või teiste juttude järgi kuulnud . 
     Kõik nad olid mitte ainult hädade ja tagakiusamiste ohvrid , vaid eelkõige olid nad parema elu nimel võidelnud . 
     Ent seejuures õrritas üha edasi ka see , milles teda ennast süüdistati - kommunism . 
     Ta ju teadis ebamääraselt , mida praegu Eestis ( ikka kippus talle seejuures meelde Wellsi " Pimedate maa " ) umbkaudu kommunismi all mõeldi , ent ta uuris veel kord läbi kõik " Eesti Entsüklopeedia " artiklid , milles käsitleti kommunismi või sellele ligilähedasi märksõnu . 
     Ta ei saanud nende näiliselt , aga võib- olla ka tõeliselt rahulike , teaduslikus maneeris kirjutatud lühiartiklite lugemisest palju targemaks , küll aga vihjasid need talle kätte terve rea algallikaid , mille kaudu ta kommunismi lähemalt võis tundma õppida . 
     Järgmisel päeval koolis pidi ta ennast pingutama , et Väino Möldrisse endise soojusega suhtuda . 
     Küllap tal see ka õnnestus . 
     Kuigi poisi isa oli nuhk , ei tohtinud ta isa patte hakata maksma tubli , sõbraliku , abivalmis Väino kätte . 
     Härra Aavistot kohates ta ainult noogutas peaga - iga õpetaja pidi oma koolijuhatajat , oma " kooli juhti " tervitama , ent ta suu , kuigi ta oleks tahtnud sellega teresõna öelda , oli härra Aavisto nägemis- ja kuulmispiirkonda ilmudes tõepoolest nagu pigitraadiga kinni õmmeldud . 
     Õnneks oli tal sel päeval ainult neli tundi . 
     Kohe pärast kooli läks ta Toomemäele ülikooli raamatukokku ja küsis enesele " Kommunistliku manifesti " , millest " Eesti Entsüklopeedia " neljandas köites oli kirjutatud ja mis seetõttu pidi olema lubatud raamat . 
     Talle toodigi Peterburis 1919. a. ilmunud Hans Pöögelmanni poolt tõlgitud brošüür , mille originaali " Manifest der Kommunistischen Partei " eessõnas juba 1847 aastal väljaöeldud mõte kõlas eestikeelses tõlkes niiviisi : " Kohutaw kodukäija ulgub Euroopas ringi - kommunismusetont . 
     Kõik wana Europa võimud - paawst ja tsaar , Metternich ja Guizot , Prantsuse radikalid ja Saksa politseinikud - on selle kodukäija wastu pühale klapperjahile ühinenud . 
     See " tont " paistab olevat visa hinge ja väledate jalgadega , kui varsti juba sada aastat ja nüüd juba mitte ainult Euroopas , vaid kogu maailmas selle " tondi " peale klapperjahti peetakse , mõtles Enn oma eilsele jutuajamisele eesti nuhkidega . 
     Ja see , mis manifest edasi rääkis , oli nii ahvatlev , et kommunismi - " tont " küllap miljonite südametes varjupaiga leidis ning seega üldse tabamatuks muutus . 
     Kommunistide üks nõudeid oli : " Kõigile lastele maksuta õpetuseandmine awalikkudes koolides . 
      " See oli ju sama , mida nõudsid Comenius , Pestalozzi , mida nõudis Käis , mida nõudsid kõik pedagoogid , kes südamega oma töö juures olid ... ja kelle hulka ka tema , Enn Tihu , tahtis kuuluda . 
     Kunagi ammu öösi pimedas Laisti kalameestehütis oli ta tonte kartnud , oli vaera prääksumist külmkinga hädaldamiseks ja siili totutamist viheriku urinaks pidanud . 
     Ent südant rindu võttes ja asja lähemalt uurides leidis ta merelinnu pesa hulga ilusate munadega . 
     Nüüd , aastaid hiljem , hirmutati teda kommunismi - " tondiga " , ent kui ta asja lähemalt järele uuris ... 
     Seistes Toomemäel ja mõeldes sellele , milles teda eile oli süüdistatud ja mida ta Hans Pöögelmanni tõlgitud " Kommunistlikust manifestist " äsja oli lugenud , oli tal umbes säärane tunne nagu siis , kui ta viis aastat tagasi teada sai , et ta esimene raamat trükitakse . 
     Siis ja ka nüüd oli tal tunne , nagu oleks maa ta jalge all tõusnud ja tema , seistes kindlalt pinnasel , tõusis koos maaga . 
     Kui ta oli kommunist , nagu " need seal " kinnitasid , siis polnud ta oma kommunismi saanud mingi " nakkuse " teel , vaid üksnes sellepärast , et ta oli pedagoog ja et kord ammu Ailile ning Suurele Loodusele antud tõotuse tõttu polnud saadud " pimedate maa " kommete kohaselt ta silmi välja opereerida . 
     Kõik see , mis " Kommunistlikus manifestis " kirjutati , tundus talle nii õige , et kui manifesti poleks veel kirjutatud , siis peaks tema , Enn Tihu , selle kirjutama - kui ta ainult niisama julgelt , targalt ja läbituntult seda teha oskaks . 
     Samas aga meenus talle ka ajalehtede parastav teade , et Hans Pöögelmann , toosamane manifesti tõlkija , oli koos paljude teiste eesti kommunistide juhtidega Nõukogude Venes vangistatud ... 
     Meenus ka lell Peetri lugu ... 
     Ja maa otsekui vajus tagasi ta jalgade all . 
     Teooria ja praktika ... 
     Kus on tõde ? 
     Ta ei kahelnud selles , mis isa lell Peetri saatusest oli rääkinud , ent vaevalt võis seegi olla vale , mis Eesti Entsüklopeedia Nõukogude Venemaa haridusoludest kirjutas . 
     Veel viimase keisri ajal olnud enampool Venemaa rahvast kirjaoskamatu , " ... pärast revolutsiooni hakati aga suurt rõhku panema rahvahariduse tõstmisele ... 
     (See lauselõik oli talle öisest entsüklopeedia tuhnimisest sõna-sõnalt meelde jäänud . ) 
     Mis samal ajal Eestis hariduse alal toimus , seda koges ta õpetajana omal nahal , sedasama võis igaüks lugeda ka " Eesti Kroonikast " . 
     Tähendab : midagi suurt ja talle kui kooliõpetajale eriti olulist oli Venemaal ometi sündinud . 
     Ning nii mõeldes püsis maa jälle kindlalt ta jalge all . 
     Ja siis ta mõtles , et seesamane vana , tubli ja viljakas emake Maa , mis aastamiljardeid maailmaruumis on pöörelnud ja nii palju sünnitanud , et seesamane Maa kõigist ülekohtustest ja vähem ülekohtustest vangistamistest hoolimata ka edasi pöörleb oma meresid , maid ja randu valguse poole - koos kõigi nendega , kes ta peal on aset leidnud , kaasa arvatud ka Enn Tihu ja vana Salava Rooberti kange kiremisega Pikana kukk . 
     Romaani lõpp
     Mis kassi ja hiire mäng see on ? mõtles Üüru . 
      " Mees olgu mõistlik , palju on olnud tapmist , nüüd tuleb hakata elama ja tööd tegema . 
     Naine on ? 
     Kui pole , tuleb võtta ja lapsi saada . " 
     Üüru oli endiselt vait , ja alles , kui parun päris Teadjast , ta ütles : " Teadja ... kui tahab - käib , tahab - lendab ... " 
     Von Stackelbergis tuksatas midagi . 
     Kuigi ta oli kindel , et on oma ristiusu jumala soosik -- kogu ta senine elu oli selle tõenduseks -- , ometi polnud ta päris vaba ka paganate nõidade kartusest . 
     Ta käskis Üüru viia ja tuua Meeme . 
     Viimasel puudus hiiglase üleolev rahu , ta oli väljakutsuv ning äge ja von Stackelbergi küsimustele vastas sapiselt . 
     Von Stackelberg muigas . 
     Hiiglane oli kalju , see siin siil . 
     Tal oli vana praktika inimeste kohtlemises . 
     Kui Meeme oli tagasi oma pimedas kongis , ainsateks seltsilisteks hiired , muutus ta sapp mingiks nukruseks . 
     Ta tõrjus selle tagasi , kuid nukrus oli visa ja leiutas tagauksi , mille kaudu märkamatult südamesse sisse hiilis . 
     Mathias von Stackelbergil olid oma sihid . 
     Ta tundis liigagi hästi selle rahva kiindumust oma kodupaika ja ta näis aimavat , mis toimus kummagi vangi hinges . 
     Kui ta Meeme uuesti enda ette kutsus , rääkis ta leebelt võimalustest , mis ootasid meest , kui ta oma meelt muudaks . 
     Meeme oli kindel : ta ei anna järele . 
     Kongis tuli aga nukrus tagasi . 
     Vanal Varbol näis olevat siiski õigus - kusagile pole enam pääsu . 
     Teadja , uus vastuhakk , ja kui see ükskord tuleb , kas see siis õnnestub , või läheb kõik samuti nagu kaks aastat tagasi ? 
     Seal , Rootsis , on ta naine Sirje ja vabadus . 
     Tõesti , Ennok tegi kõige paremini , et jäi sinna . 
     Kuid Sirje ei taha , mingil tingimusel ei taha enam Rootsi jääda , ja ka ta ise tahaks olla ainult kodus . 
     Teeb tööd ja - mis parata ! 
     -- maksab kümnist . 
     Toob Sirje Rootsist , hakkavad elama , saavad lapsi . 
     Pole ju praegu enam mehigi , kellega sa parunitele vastu hakkad , enne tuleb neid sünnitada ja kasvatada - Teadja vaimus ... 
     Ta oli nõrk vähesest toidust ja umbsest õhust . 
     Väljapääsmatud mõtted aga ennast säästa tahtva elutungi aetuna ringlesid , ringlesid . 
     Ta laskis võrku Laurisaare taha . 
     Hahad tõusid lendu , adru lõhnas . 
     Rootsi adrul polnud säärast lõhna . 
     Külvatakse . 
     Muld , kiviklibune ja kõriseb adra taga , kajakad käivad künnivaos . 
     Rootsis on teistmoodi kajakad kui kodus . 
     Ja kui von Stackelberg kolmandat korda laskis Meeme enda ette tuua , ei rääkinud vang enam vastu . 
     Ja polnud mõtet tõrkuda , kui isegi Üüru , nagu parun kinnitas , oli nõus järele andma . 
     (Selles viimases ei suutnud Meeme ennast küll päriselt veenda . ) 
     Temal , Meemel , ei tarvitsenud midagi tunnistada ega rääkida ei Teadjast ega teistest , lasku ennast ainult ristida , toogu naine Rootsist ära , talle antakse koht tagasi , ja hakaku tööle . 
     Päevaks , mil nad pidi vabastatama , aeti suur murd rahvast kokku . 
     Ka preester oli seal , ent ta oli ainult kõrvalosaline . 
     Mathias von Stackelberg ei lootnud temalt mingit õiget mõju , rääkis ise . 
     Täna ta üllatas rahvast : üllatas kõigepealt oma armulikkusega . 
      " Siin on mees , " ta vihjas Meemele , " mees , kes ära meelitati nõia poolt , meelitati tühja Rootsi . 
     Aga see mees peab paremaks oma maad , oma ülemaid . 
     Ta tuli ise tagasi , toob ka oma naise ära ja hakkab tõrkumata ning usinasti tööle . 
     Ta kahetseb oma pattu , kahetseb , et hakkas ülematele vastu , ja laseb ennast uuesti ristida . " 
     Ta maakeel polnud eeskujulik , kuid küllap nad juba mõistsid , ja preester piserdas Meemele pühitsetud vett . 
     Siis toodi Üüru . 
     Ta käed olid ahelais . 
      " Ja siin on teine mees , Üüru , kes samuti meelitati Teadja lõksu , aga samuti pidas oma maad paremaks ja tuli tagasi . 
     Aga see mees mõtleb teistmoodi kui esimene , sest tal on suure keha kohta väike pea . 
     See on kangekaelsust täis . 
     Kord oli ta juba nõus tööle hakkama ja alla andma . " 
      " Valetab ! " hüüdis Üüru põrisevalt vahele . 
     Von Stackelberg vaatas vangi poole . 
     Ta ilme muutus ja armulikkus võttis uue kuju . 
      " Toppige ta suu kinni ! " käsutas ta . 
     Seda käsku polnud kerge täide viia , kuid lõpuks ometi tuldi sellega toime . 
      " Esimene mees , kes kahetseb , " jätkas von Stackelberg , " saab vabaks ja võib koju tagasi minna . 
     See suur väänkael aga pannakse nii kauaks keldrisse , kuni ta mõistuse pähe võtab . 
     Tänane asi olgu kõigile õpetuseks . 
     Ärge püüdke põgeneda paatidega ega jalgsi . 
     Näete , need põgenesid ja tulid tagasi . 
     Ärge hakake vastu , sest pole enam ühtegi abi ! " 
     Üürul , kel suu oli topitud ja käed seotud , olid kõrvad lahti . 
     Ta pingutas . 
     Kui kett poleks järele andnud , oleks ta nõrkenuna tagasi vajunud ega oleks suutnud üritada enam teist säärast pingutust . 
     Kuid kett , mis oli tehtud rabedast rauast , rebenes ning köitega polnud Üürul enam raskusi . 
     Ta kahmas suust välja sinna topitud kaltsud ja tormas otsejoones von Stackelbergi poole . 
     See taandus . 
     Keegi haavas Üüru vasakut kätt , järelevisatud oda jäi kinni ta riietesse . 
     Ent enne kui ta nõrkes , jõudis ta parunini ja ta sääm käsi koos selle küljes ripneva ketiga vajus von Stackelbergile pähe . 
     Von Stackelbergist polnud enam tõusjat , ja ka Üüru , saades uue odalöögi selga , vajus kummuli vastu mulda . 
     Sel ööl Meeme poos enese . 
     Ja selsamal ööl istutati hiide Üüru tamm . 
     See ajas juured sügavale kividerohkesse Saare ranna mulda ja kasvas suureks puuks . 
     Ning põlvest põlve , läbi kõige raskema aja , leidus inimesi , kes kinnitasid , et igal kevadel , metshanede lendamise ajal , kohisevat Üüru tamm eriliselt - ähvardavalt ja võimsalt . 
     Viimane vandiraiuja 
     Sa , Aadu , andsid nõu , et ma oma vandiraiumise-loo , mis ma sulle mullu sügisel Virtsu sadamas rääkisin , ise kirja paneksin . 
     Sügisel polnud mahti , aga kui meie traal talvel Riiga jäävangi hangus , teised mehed koju sõitsid , mina aga laeva vahimeheks jäin , oli mul aega käes . 
     Seejuures sai mulle ka selgeks , et üks asi on oma lugu niisama ära jutustada , hoopis teine seesama lugu paberile panna . 
     Jutustades on sõnu suus küll , paberi jaoks aga ei leia parajaid . 
     Ma olin mitu aastat kolhoosi esimees , kirjutasin akte ja aruandeid , jutu kirjutamiseks on aga sulg nõrk . 
     Teiste kirjutatud lugusid olen küllalt lugenud , kodus , Uhtulaiul , on mul kalamehe kohta päris suur raamatukogu . 
     Ka siin , ruhvis , on mul tosin raamatut riiulil praegugi käeulatuses , iseoma poolt trükkiminemise mõttega pole ma aga veel ühtegi rida paberile pannud . 
     Kui sa aga leiad , et asjal siiski mingi tera sees on , siis muuda nimed ära , kohenda , kus vaja , ja lase oma nime all käiku . 
     See juhtus siis , kui Uhtus polnud veel elektrit ja Uhtu kalurikolhoosi esimeheks , esimeseks esimeheks olin mina , Heino Okiratas , Liisu poeg . 
      " Juhtus " pole siinkohal päris õige sõna , sest väikesel Uhtulaiul pole minu teada iialgi midagi säärast juhtunud , mille kõma Uhtust enesest palju kaugemale oleks kostnud . 
     Aga ka kõrvalises kohas ja ilma kõmata sünnib asju , mis asjaosalistel enestel kaua meeles seisavad , olgugi et kaugemalolijad neist midagi ei tea . 
     Ja mõnikord ongi parem , et vähetähtsad sündmused ning kõrvalised paigad suure kella külge ei satu . 
     Olen varsti juba aastat veerandsada Uhtulaiu väimees , aga ma pole veel kuulnud , et põlised uhtulased oleksid oma laiu vähest tuntust-tähtsust kurtnud . 
     Küllap Uhtu väiksuse ja kõrvalise asupaiga tõttu on nii mitmedki kõige raskemad katsumused siit kergemini mööda libisenud . 
     Kas või viimane sõda . 
     Kui sakslased 1941 aasta sügisel Eesti mandri ja saared oma alla võtsid , oli Uhtulaid neile nii tähtsusetu , et nad siia isegi oma valvesalka ei paigutanud , nagu see mõnel , olgugi veel väiksemal , kuid avamerele lähedasemal saarekesel sündis . 
     Kitsas , madal , ilma metsata saaretriip mõnekümne hajali kaluripere , koolimaja , tulepaagi ja poole tosina pukktuulikuga oli paari kilomeetri kauguselt mandri rannastki vaadates nagu peo peal , mis eraldi valvet sinna veel vaja ! 
     Peaasi , andku õigel ajal oma kalanorm ära . 
     Sõja lõpu poole , mil Adolfil mitte üksnes kalast , vaid veel enam soldatitest nappus kätte tuli ja ta ka Eestis mobilisatsiooni välja kuulutas , oli valve puudumine Uhtule õnneks . 
     Paar paati hiilisid öösiti väinast läbi ja pääsesid üle mere Rootsi , teised paar paaditäit sõidutati omainimeste poolt salamahti mandri randa ja mehed varjasid endid seni Pärnumaa metsades , kuni Eesti Korpus pärale jõudis . 
     Need Uhtu mehed , kes üle mere põgenesid , jäid Rootsi . 
     Mina , Saaremaa mees , kes võitjate poolel olin sõdinud , sattusin aga juba neljakümne neljanda aasta oktoobris Uhtu , siis kui Saaremaa alles sakslaste käes oli . 
     Võeti mind Korpusest välja ja pandi Uhtu kalapunkti juhatajaks . 
     Olles paar pauku pihta saanud , esimest korda Luki all paremasse õlga , teist korda Narva dessandi ajal vasakusse jalga , õiget rünnakumeest minust enam polnud , kõrvalises Uhtulaiu kalapunktis olin aga veel tarbine küll . 
     Siin , kalapunktis , nägin Irmat , siin läksin Irmaga paari , siin , Uhtus , sündisid Tanel ja Tiiu . 
     Ja kui Uhtus kakskümmend aastat tagasi kolhoos asutati , seati Heino Okiratas kolhoosi esimeheks . 
     Heino Okiratas , Liisu poeg . 
     Sa muigad , et ma selles kirjas oma vana haiget kohta meelde tuletan . 
     Ise muigan samuti , olgugi et see koht veel nüüdki pisut hell on . 
     Siis oli see alles päris hell , kuigi olin vana valitsuse ja sõja seljataha jätnud . 
     Siis oli pagana hea tunne , et just nimelt mind , Liisu poega , esimeheks valiti . 
     Ja Liisu poeg hakkas näitama , et ta seda nime ja au väärt on . 
     Siiani püüti Uhtus silku võrkude ja mõrdadega , kakuam oli uus asi . 
     Varsti olid ka Uhtus kakuamid . 
     Saaremaal olin Säärepangal vana Tõnne Jüri juures enne sõja puhkemist mitu aastat sulaseks ja Jüri oli esimene , kes sealkandis angerjapüügi tarbeks Rootsist bottengarni ostis . 
     Bottengarn oli mul pealuu sees ja nii võtsin nüüd Uhtus selle ehitamise juures ise meistriks olla . 
     Või seejuures kõik küll nii libedasti läks , nagu ma praegu üksinda siin vaikses ruhvis heleda elektrilambi valgel ridu paberile vean . 
     (Tõsi küll , läheb ju ka see ridade vedamine nagu karuäkkega üle kivide-kändude . ) 
     Kõige enam seisis iga uuenduse vastu Irma isa , mu oma äi , vana Kibuspuu Mihkel . 
     Aga Irma oli minu poolt , see on suur õnn , kui inimene enesega ühtmeelt naise saab , noorem rahvas oli minu poolt , Liisu poja käes oli jäme ots ning nii kogus meie väike kolhoos aasta-aastalt rammu juurde . 
     Lipuvarraste kõrvale tõusid raadioantennide mastid , osteti linnast uut , heledat mööblit , mis sel ajal moes oli . 
     Eriti suur nõudmine seisis aga külgkorviga mootorrataste järele . 
     Talvisel jääalusel mutipüügil on hea ratas kalurile enam kui hobuse eest , suvel paraku aga hakkas nende bensiiniving juba meie pisikese saare muidu puhast mereõhku rikkuma ja kange mürin käis kõrvade peale . 
     Aga on siis head ilma halvata - või linnaski bensiinivingust ja kärast puudu . 
     Meil , Uhtus , oli aga head siiski rohkem kui halba . 
     Kosus kolhoos , kosusid kolhoosnikud , kosus ka kolhoosi esimehe pere . 
     Hakkasime Irmaga uut maja ehitama , siiani olime elanud Irma isa , vana Kibuspuu Mihkli juures . 
     Vaevalt olime uude majja sisse kolinud , kui lisaks lipuvardale ja raadioantennile ajasin õues püsti kolmanda masti - tuuleturbiini tarbeks . 
     Tõtt öelda oligi just kolmas mast see , mille pärast ma oma tuba ja oma luba iseäranis olin tahtnud . 
     Kibuspuu suures eluhoones oleks jätkunud ju ruumi ka väimehe pere jaoks , aga kogu elamine- olemine pidi siin käima vanaperemehe tahtmist mööda . 
     Äi polnud halb inimene - olgu rahu ta põrmule ! 
     -- , aga ta elas üksnes oma põhimõtete ( või nagu ta ütles " põhjusmõtete " ) järgi . 
     Kibuspuu hooned ja kõik , mis neid leidus , oli enamasti Mihkli enese kätega tehtud : seinad , katus , korsten , ahjud , aknad , uksed , põrandad , toolid , kummutid , kapid , kapad , piimapütid , õllelähkrid ja kümme muud majapidamises tarvilikku asja-riista . 
     Ainult seinakell , aknaklaasid ja ahju siiber olid poest toodud . 
     Aga ahju siibri oli ta ise lõõri kohale pannud , aknad ise ära klaasinud . 
     Ainult seinakellale oli ta alla jäänud . 
     Kord , kui see streikima hakkas , oli Mihkel kella lahti koukinud , tagasi kokku pannes oli aga paar ratast üle jäänud , nii et Pärta , Irma ema , oli pidanud need koos kellaga mandrile uurmaakri kätte viima . 
     Sest ajast oli hakanud Mihkel , või nagu teda külas kutsuti - Kibuspuu , kella ja selle tundide peale nagu viha pidama . 
     Kell üheksa oli Mihkli suus - keskhommik , kell kaksteist - päevasüda , kell neli - vana lõuna ja nii kuni südaööni välja . 
     Ka raadiot põrnitses ta altkulmu , mitte sellepärast , et ta raadios antavaid lõõtsalugusid ja päevauudiseid kuulda poleks tahtnud . 
     Ei , raadios oli veel enam nuppe , rattaid , mutreid ja traate kui kella sees . 
     Kui pea võib juhtuda , et jälle jääb mõni nupikas üle ! 
     Pigem juba grammofon : kast , plaat , tihvt , ise väntad üles ja lugu tuleb . 
     Veelgi etem , kus midagi pole rikki minemas : iseoma laul . 
     Ja laulusid " Esimesest laevast " kuni " Viimase laevani " teadis Kibuspuu kümnete kaupa . 
     Poolenisti pahandusega sain Kibuspuu õuel lipumasti kõrvale raadioantenni püsti . 
     Tuuleturbiiniga aga ei hakanud äia juures isegi katsetama , selle ajasin püsti iseoma uue eluhoone õuel . 
     Maja aknad said avarad , aga ma tahtsin ka õhtuks tuppa heledat valgust , tahtsin elektrit . 
     Küllap olid Uhtu mehedki mandril rannakülades varem tuuleturbiine silmanud , aga enne mind ei hakatud Uhtus akude ja dünamote muretsemisega vaeva nägema , lepiti petrooleumiga . 
     ESIMENE OSA 
      " Mustmetsal 17. sept. 1965 
     Väga austatud Arved Varik " Rahva Häälest " ma lugesin Teie nime , aga ma ei tea , kas see olete Teie , keda mina enne sõda teadsin . 
     Kas Te käisite enne sõda Viljandimaal Mustmetsa talus karjas ? 
     Minu nimi on Linda Liitmäe , neiust pärast olin Kütt . 
     Kui see Teie olete , keda mina otsin , siis peaksite Teie mind mäletama . 
     Kui Te seesama olete , siis palun andke sellest teada . 
     See Arved Varik , kes meil enne sõda karjas oli ja kelle ema ja isa mõlemad kunagi , see oli veel pärast esimest ilmasõda , seal teenisid , see Arved Varik abiellus , nagu ma kuulsin , Krista Numbergiga , ühe Viljandi neiuga . 
     Krista Numbergi vanem õde Aino oli enne sõda minu sõbranna ja mul on temast jäänud hulk kirju . 
     Ma olen neid hoidnud kui kallist mälestust oma noorepõlvest ja oma parimast sõbrannast , aga olen mitu korda mõtelnud , et Aino omastele peaksid need kirjad veel palju kallimad olema . 
     Tema ema ja isa on küll juba ammu surnud ja sellepärast on Krista ainukene jäänud , kellele ma need kirjad üle anda võiksin . 
     Seda oleksin pidanud juba ammu tegema , mitte alles nüüd . 
     Mõtlesin , et võib-olla Krista tuleb otsib mind üles , aga nii on need aastad läinud . 
     Nüüd siis , kui Teie nime lehest lugesin , mõtlesin , et kirjutan . 
     Aga kui Te see Varik pole , keda mina mõtlen , siis andke tülitamine andeks . 
     Aga kui Te tõesti seesama Arved olete ja Kristaga ikka koos elate või tema elukohta teate , siis palun Teid mulle kirjutada . 
     Muidu minu süda jääb vaevama . 
     Minu aadress on ümbriku peal . 
     Linda Liitmäe . " 
      " Kumb meist talle vastab ? " küsis Arved , kui Krista oli kirja lõpuni lugenud . 
      " Sa Lindat ikka mäletad ? " küsis Krista . 
      " Miks ma's mäleta ! 
     Tahtsin pärast sõda sinna sõita , vanu paiku vaatama , aga nagu see alati ... 
     Varikute suguselts on ju puha sealt pärit , ma sulle seda mitu korda rääkinud . 
     Õieti mitte Mustmetsalt , aga Varikult , sealt kõrvalt . 
     Peaks isegi üks raamat olema meie vägevatest sugulastest , selle järgi olla me päris kuningate soost tulnud , ema ikka rääkis . " 
      " Mulle mitte , " ütles Krista tujutult . 
      " Küll ta on , sa ei mäleta lihtsalt . 
     Noh , ega meiesugustest seal juttu polnudki , seal on juttu Varrikoffidest . " 
      " Kuidas sinna Mustmetsale pääseb ? 
     Läheb sinna suur tee ? " küsis Krista . 
      " Pagan teab , kui suur nüüd ... 
     Suur maantee on kolm kilomeetrit eemal , sinna keeras väiksem ... 
     Mis sa - mõtled ilma ette kirjutamata sõita ? " 
      " Arusaadavalt . 
     Homme kohe sõidan . " 
      " Aga kool ? 
     Kes sinu eest tunnid ära annab ? " küsis mees kohmetult . 
      " Leida annab . 
     Kahest päevast ju mulle aitab . " 
      " Noh-jah , mis sinna ikka kirjutada , " pomises mees . 
     Siis teatas otsustanult : " Midagi ! 
     Tulen ka ! 
     Sõidame koos . 
     Aga homme ma veel ei saa , lähme ülehomme vara autoga välja , enne lõunat oleme päral . 
     Suuruke see Eestimaa siis . " 
      " Miks homme ei saa ? " ärritus naine äkitselt . 
      " Kulla Krista , noh . 
     Ei saa , noh . 
     Rajoonis on homme uue elumaja pärast kaklus ees . 
     Kui ma ei lähe , ei võta ehituskontor äkki meie oma plaani . " 
      " Ei , mina sõidan igatahes homme , " teatas Krista ja ajas pea viltu , mis tema puhul isekust tähendas . 
      " Lollike . 
     Autoga on ju hoopis mugavam , ülehomme sõidaksime koos . " 
      " Mina sõidan homme . " 
     Arved jäi vakka . 
     Kui tema naine juba nõndamoodi rääkima hakkas , siis polnud järeleandmist mitte lootagi . 
      " Hea küll , ma katsun Vassikuga kokku leppida ... " 
     Arved Varik mõtles , et on muidugi üpris suur sigadus just viljakoristamise ajal terveks päevaks ära kaduda . 
     Kui tootmisvalitsuses teada saadakse ... 
      " Aga katsume tagasi jõuda nii kiiresti kui annab . " 
      " Ega me sinna elama lähe . " 
      " Kas Aino võtame kaasa ? " küsis Arved , mõeldes , et tütre jaoks oleks see õige põnev sõit . 
     Krista võpatas , nagu oleks midagi kohutavat kuulnud . 
      " Ah ... 
     Ei . 
     Ei maksa talle rääkidagi , kuhu me sõidame . 
     Ma ütlen Leidale , et ta plika järele vaataks . " 
     Ja lisas juba muust : " Sel ajal , kui mina teda tundsin , olin liialt pisike alles , ja meil ei olnud temaga head läbisaamist . " 
      " Kellest sa äkki räägid ? " ei saanud mees aru . 
      " Lindast . " 
     Pagan , homme pidime ju brigadiridega sügiskünni üle aru pidama ... 
     Ei aita , see jäägu Vassiku kaela . 
     See ei pidavat õige direktor olema , kelleta sovhoosis kõik seisma jääb . 
     Õige või mitte , aga mis ikka ise üle vaadatud ja otsustatud , sellest kohe kindel tunne ... 
     Raha peaks kaasa võtma , võib-olla satub mõnes poes ilusat palituriiet nägema . 
     Ptüi , kurat ! 
     Kui ainult Krista kõike väga läbi elama ei hakka ... 
     -- 
      " Oota , siin peab natike orienteeruma . " 
     Arved Varik ronis autost teele . 
     Poole sõidu peal alanud vihm kobises vastu maastikumasina puldankatust . 
     Ta vaatas ringi . 
     Orienteeruda polnud siin mingit vajadust , nii meelest läinud siinsed paigad polnud , ta tahtis lihtsalt ringi vaadata , meelde tuletada . 
     Varem asus teeristil pood , kuhu sulane teda vahel suitsu tooma saatis , nüüd seda enam polnud . 
     Aga muu paistis vana viisi : paest laotud veskikere , meierei , postkontor , vasakul mõisa kivilaut ... 
      " Kaua sa uurid ? " päris Krista kärsitult . 
     Mees viskas pakist kobatud ja süütamata jäänud sigareti maha , ronis autosse ja osutas otse enda ette . 
      " Seda puiesteed pidi , mis siin uuridagi . " 
      " On siit veel kaugel ? " 
      " Ei ole . 
     Kolme kilomeetri ringis . 
     Varsti , vaata , tuleb mets ja kohe selle taga algab küla peale . 
     Ainult ei tea , kuidas vihmaga sinna ligi pääseb . 
     Maad on seal savikad . " 
     Auto ületas teelahkme ja sukeldus kohe sügavasse lompi . 
      " Pärgel ... 
     Minu ajal oli see päris sile tee , nüüd upu ära ... " 
      " Muidugi ... " 
     Arved õiendas kohemaid , naist ennetades : " Mis sa tahad , vanasti sõitsid siin ainult vankrid ja jalgrattad . 
     Aga nüüd igasugused masinad . " 
      " Korda võiks tee sellegipoolest teha , " tähendas naine , hoides ennast käte abil istme peal . 
     Auto õõtsus kui paadike merel . 
      " Mis sellest rääkida . " 
     Teed piirasid mõlemalt poolt vanad pärnad . 
     Puud olid veel täies lehes ja nende tihedad kroonid ühinesid tee kohal paksuks võlviks . 
      " Niimoodi läheb see puiestee , näe , metsani ja teistpoolt metsa mõisani välja , " seletas Arved . 
      " Mõisnik oskas ilust lugu pidada . " 
      " Oskas küll . 
     Ainult kes talle need puud silmailuks istutas ? 
     Kas tema ise või ? 
     Või tema proua ? " 
      " Nüüd on see ükskõik , kes . 
     Tuleb välja , ega nad ainult mõisniku jaoks kasvanudki . " 
     Mees ei vastanud kohe . 
     Alles kui järjekordne poriauk sai õnnelikult läbitud , tähendas : " Aga küll on see tee äkki kitsaks jäänud ! 
     Mäletan , poisikesest pärast paistis päris maantee moodi . " 
     Ja veidi aja möödudes : " Metsa pole siin vahepeal lõigatud . 
     Siin kuskil oli paruni surnuaed , hilja õhtul oli kole siit käia . " 
      " Ja julged tunnistada , et nii arg olid . 
     Aga kui mina pimedat kardan , siis sa naerad . " 
      " Näed ja kuuled nüüd , mis saladusi selle sõiduga lagedale ei tule . " 
     Krista ütles : " Ma kardan sinna minna ... " 
      " Rumaluke ! 
     Kui meie näod talle ei meeldiks , ta poleks ju kirjutanud . 
     Ainult kas ta meid täna ootab . " 
     Kuid Arved Varik ise tundis samuti midagi kõhedusetaolist . 
     Krista hakkas kiiresti rääkima : " Nad ju õppisid Ainoga paar aastat ühes koolis , seal nad sõbrannadeks said ... 
     Ma ei mäleta temast õieti muud , kui et minu arust oli ta kole suur ja kole inetu ja palitu oli tal hirmus lühike . 
     Ema pahandanud Ainoga , et see endale koolist paremaid sõbrannasid ei oska leida ... 
     Me olime ju nii korralik perekond ja mina nii korralike vanemate laps . 
     Seda mäletan ma hästi , et kui Linda koolist lõpuks ära jäi ja enam meile ei tulnud , siis olin ma rõõmuski . " 
      " Mis sul ka kõik meeles ei seisa ... 
     Need nii ammused asjad , ei Linda mäletagi enam . 
     Ja sa olid ju päris tita veel , ära sina ennast ilmaasjata jumal teab mis süüdlaseks kujuta . " 
     Krista ütles , nagu poleks kuulnudki mehe lohutust : " Küll on kerge teist inimest hukka mõista , kui ta niisugune pole kui meie ise . 
     Jah , kui see ainult lastega nõnda oleks ! " 
      " Soo , nüüd hakkab peale , " lausus Arved tüdinult . 
     Krista jäi solvunult vait . 
     Tee läbis metsa sihtsirgelt , ja nagu nad lagedale jõudsid , peatas Arved auto uuesti . 
      " Noh , vaata , " osutas ta paremale . 
      " Seal , kaugemal ees , need suurte puude sees paistvad hooned - see on Variku . 
     See talu , kust meie suguselts olevat tulnud . 
     Siinpool , all , on Mustmetsa , kuhu meie läheme . 
     Aga Rinnu ... 
     Vaat , kurat , seda kohta polegi enam . 
     Peaks muidu tee peale paistma . " 
      " Mis koht see oli ? " tahtis Krista teada . 
      " Üks väike koht , Linda onu pidas seda , enne kui Mustmetsale kolis ja hakkas mõlemaid kohti koos pidama . 
     Ta võttis Mustmetsa perenaise ära . 
     Peremees ja perenaine olid seal õde-venda . 
     Oh , siin oli igasuguseid draamasid . " 
     Krista ronis autost porisele teele . 
     Kiskudes rätikut ettepoole , et vihm juukseid ei niisutaks , vaatas ta ringi . 
     Temale ei kõnelnud siin ükski hoone , ükski teerada ega metsatukk suust suhu sõnakestki , ta ainult silmitses ümbrust ja noogutas , kui Arved talle seletusi jagas . 
      " Enne oli tee ääres hobuste koppel . 
     Kuradi mehed ka siin , põhk kombaini järelt koristamata jäetud ! " 
     Äkki silkas Arved teeperve pidi edasi suure kivini , ronis sinna otsa ja uuris midagi . 
     Tuli siis , käed taskus , pettunud ilmel tagasi . 
      " Kui kari sügisel ristiku peal käis , maalisin ma peremehe tagant varastatud värviga sinna oma surematu nime . 
     Ei ole jälgegi enam . 
     Oli küll hea eestiaegne värv . " 
      " Võib-olla kustutas keegi kiusu pärast maha . " 
      " Kadedusest pole ilmas puudust . 
     Aga näed ! 
     Põllul enam sihukesi mürakaid ei ole ! 
     Ennemasti oli põld neid täis . 
     Aga nüüd - kaks traktorit ette , ja muudkui minek . " 
      " Meie peaks ka minekut tegema , vaata ikka kella . " 
     Arved Varik piilus kähku varruka alla , pomises vandesõna ja nad ronisid autosse . 
     Edasi sõites hakkas Arved arutama : " Linda ei kirjutanud - ei tea , kes peale tema veel Mustmetsal alles on . 
     Peaksid küll kõik juba üle seitsmekümne olema ... 
     Villem oli neist kõige noorem , aga tema oli kah läinud sajandil sündinud . 
     Huvitav , mis Varikul nüüd on . 
     Sealt viidi peremees neljakümne viiendal ära , seda olen ma kuulnud . 
     Ja õigesti tehti . " 
     Seda ütles Arved Varik väljakutsuvalt , norivaltki , kuid Krista vaikis . 
      " Oota , kust kohast see tee alla keerab ... " pomises Arved natukene hiljem . 
      " Sa jälgi kah . 
     Ega ta kaugel saa olla . " 
     Mööda sõita otsustavast teeotsast nad poleks kuidagi saanud - võsa tagant hakkas paistma pikk madal hoone , milles sovhoosidirektori kogenud silm tundis ära esimestel kolhoosiaastatel ehitatud sigala . 
     Mustmetsa hoonetele oli see kaunis lähedal ja sinna suunduv tee värskelt kruusa saanud . 
     Ainult viimased sadakond meetrit , mis laudast edasi viisid , olid porised , kuid maastikumasinale ei teinud sealt läbironimine mingit muret . 
     Arved keeras auto talu õuemurul ringi , lülitas süüte välja . 
     Ainsad hingelised , kes nende ilmumisest välja tegid , olid kanad . 
     Need jooksid ärritunult siia- sinna , kuni kukk nad oma kaitse alla kokku kogus . 
     Arved võttis tagaistmelt portfelli , kus olid varjus viinapudel ja suur šokolaadikarp külakostiks , lükkas autoukse lahti . 
      " Ei tea , kas ongi kedagi kodus , " ütles ta kaheldes . 
      " Laudast on pool ära lammutatud , ainult vundament järel ... 
     Noh , lähme välja , ega midagi . " 
     Aga selsamal hetkel tuli majalävele vanapoolne tüse naine hallis võidunud vihmamantlis . 
     Ilma et ta oleks autot ja võõraid märganud , hakkas ta ust sulgema ja ehmus , kui Arvedi " tere päevast " kostis . 
     Naine jäi tulnukaid tummalt tunnistama ja midagi ei andnud märku , et ta neid ära oleks tundnud . 
      " Noh , mina see Arved ikka olen tõesti , see siitpere karjapoiss . 
     Ja see on Krista . " 
     Arved Varik naeratas natuke ebalevalt . 
     Linda pilk jooksis kärmesti ühelt näolt teisele . 
      " Küll ei oskaks öelda ... 
     Kuidas te siis ... 
     Ma mõtlesin , et sa , et te ikka kirjutate , kui sa ikka seesama oled ... 
     Ah sina nüüd sovhoosi direktor ... 
     Ma mõtlesin , et äkki oled seesama Arvi , et ma kirjutan õige ... 
     Ja sina oled siis Krista . 
     Kui mina sind viimati nägin , olid sa päris väike alles . 
     Issand , aga sa oled ju nii Aino moodi . " 
      " Sul seisab justkui minek ees , " tähendas Arved . 
      " Pidin jah hakkama sigalasse minema , ma seal talitaja . 
     Aga aega natuke on ... 
     Oleks ma aimatagi võinud , et te tulete , ja nii kähku ... 
     Mul kõik seadmata ... " 
     Kogu naise olek ja ta jutt tundusid hirmus segamini . 
      " Meie pärast ära minemata jäta , " ütles Arved . 
      " Sadasime sulle kaela , noh , anna andeks . " 
      " Ei , mis sa sedasi . 
     Vanamees mul kah alles põllu peal , ta pandi sügisel kombaineriks , ei ole sel tööl ka aru ega otsa . " 
      " August või ? " päris Arved , rõõmus , et Linda kaasa nimi tal meeles oli püsinud . 
     Aga Linda vaatas selle nime peale teda kuidagi imelikult , ja Arved hakkas kahtlema , kas ta polnud midagi segamini ajanud . 
      " Augustit pole ammu enam , " lausus Linda nagu sunnitult ja hakkas külalisi majja kutsuma . 
      " Vaat siin ei ole küll suurt midagi teistmoodi kui oli minu ajal , " ütles Arved Varik kööki jõudes , ise rahul , et lõpuks ometi leidis midagi , mis vana viisi välja näeb . 
      " Ah tõesti ? " imestas Linda . 
      " Võib olla küll jah . 
     Oleme ikka tahtnud remonti teha , aga aeg kaob ei tea kuhu . " 
      " Laud oli siis täpselt sama koha peal , pingid on needsamad , pliidiuksel on endist viisi toigas toeks . 
     Ja kell , näe , ainult vaeseke ühe seieriga jäänud . 
     Muidu käib ikka ? " 
      " Käib siiamaale . 
     Aga astuge edasi , lähme tuppa . " 
     Kui nad istet olid võtnud , päris Arved juba ettevaatlikult , palju seda rahvast nüüd Mustmetsal elab . 
     Anna ja proua 
      " Teil siis nüüd siin toas elekter ka sees . " 
      " Kaks aastat käisin majavalitsuses . 
     Ei saanud , ei saanud . " 
     Proua ohkab , nagu neid elektrisaamise-vaevu tagantjärele meelde tuletades . 
      " Ah sina , Anna , elad Tallinnas . 
     Sellepärast pole sind näha olnud . 
     Mina mõtlesin , et ära surnud või ... " 
     Anna naeratab . 
     Ta suu on hammastest üsna lage , aga nägu paistab nooruslik . 
      " Ei minul , proua , pole häda ühti . 
     Tervis päris korras alles . " 
      " Nii , siis on hea , siis on hea , " noogutab proua . 
     Tema istub ümarike seljapatjadega diivanil , mida ta ka magamisasemeks tarvitab , külaline väikese laua ääres toolil . 
     Jutuvahedes silmitseb Anna uudishimulikult tuba : kunagi elas ju tema siin . 
      " Härra ikka ka ... elus või ? " küsib külaline ettevaatlikult . 
      " Ei , tema lahkus siit ilmast juba mitu aastat tagasi , " kostab proua ja pärib omakorda : " Aga sina , Anna , läksid enne sõda vist mehele ? 
     Enam ei mäleta hästi . 
     Üks paistis sul siia ikka käivat ? " 
     Kunagine siitmaja teenija noogutab . 
      " Siis me jah abiellusime . 
     Enne sõda just . 
     Esimesel mail oli see , kui väikest pidu pidasime . 
     Hommikul oli hästi ilus ilm , lõuna ajal läks külmaks ja hakkas sadama . " 
      " Ei mäleta seda , " pomiseb proua . 
     Mõlemad vaikivad . 
     Külaline on toasilmitsemise järele jätnud . 
     Nüüd pühib ta rutakalt silmanurgast ja räägib : " Mees läks mul neljakümne esimesel , kohe sellelsamal aastal , laevaga mere põhja . 
     Nüüd poeg juba suur . 
     Tahab naist võtma hakata . 
     Nii see elu käib . " 
     Ta katsub naeratada . 
      " Ah tõesti , " imestab proua hästi püüdlikult . 
      " Jah , need aastad on tõesti nii ruttu läinud , et ... " 
      " Tulin proua juurde , et proua mulle selle teenistuse kohta paberi annaks , " jätkab külaline proua sõnadele kohe otsa . 
      " Pensioni on vaja , muidu ei tule staas täis . " 
      " Ah tõesti , " imestab proua . 
      " Kas siis pursuide teenimine kah sinna loeb ? " 
     Ta muigab veidike . 
     Tema suu on hambaid täis . 
     Kõik pole küll enam ehtsad . 
      " Ikka loeb , " vastab külaline tõsiseks jäädes . 
      " See oli ju ka töö . " 
     Ja hetke pärast lisab : " Raske töö , kui proua seda ikka mäletab . " 
      " Aga ma ei maksnud sulle ju halvasti , Anna , " lausub proua selle meenutamise peale leebe etteheitega . 
      " Viimati said vist kakskümmend viis krooni kuus , söök oli sul prii , ja ma andsin sulle oma vanu riideid ka . " 
      " Andsite küll , proua , " kinnitab külaline . 
      " Aga ma olin kui ori . 
     Ei saanud ma ühtegi vaba õhtut , ja hommikul vara pidin ma jalul olema . 
     Ja ma rääkisin teile siis mitut puhku , et minu tuppa , siia tuppa , ka elekter sisse pandaks . 
     Igal pool majas oli , isegi pööningul rippus pirn , aga mina pidin õli põletama . 
     Seda ka proua palju ei lubanud , haisu pidi ajama . " 
      " Nojaa , " venitab proua . 
      " Aga elekter oli sel ajal ju väga kallis , kas Anna siis seda ei mäleta . " 
      " Need asjad on proual hästi meeles , " tähendab Anna . 
      " Aga kas proua seda ka mäletab , kuidas proua Riia rannas suvitas ja tuhat krooni härra käest kaasa sai ja kuu aja pärast pidi härra veel järele saatma . " 
      " Kust sina seda tead ? " on proua veidi segaduses . 
      " Härra ise rääkis mulle . 
     Härra ikka rääkis minuga vahel , kui ta natuke võtnud oli ja kui tal halb tuju oli . 
     Proua mäletab , et ma ainult viimases lõpus sain teilt kakskümmend viis krooni , enne sain kakskümmend . 
     Kui proua käest juurde küsisin , siis proua ütles , et kust ma võtan , aga härra pani juurde . 
     Härra ütles siis mulle : " Tead , Anna , rahapuudust minul ei ole , raha on minul küll . 
     Aga õnne mu majas ei ole . 
      " Nii ta just ütles . " 
      " Eks ta mõnikord rääkis kõiksugust , kes seda ei tea , " jääb proua väliselt rahulikuks . 
      " Viin võttis tal aru peast , tegi vahel niisuguseid tükke , et häbi oli pärast inimeste hulka minna . " 
      " Ei , härra ei olnud siis purjus , ta oli päris kaine kohe , " kinnitab Anna kangekaelselt . 
      " Härra polnud halb inimene , ajas ikka vahel minuga juttu ja ... " 
     Nüüd proua kähvab , sest tema kannatus on otsas : " Ah mina olin siis halb inimene , tähendab ? 
     Ja tuled ise minu käest tõendit paluma ! " 
      " Ega ma paluma tulnud , ma tulin küsima , " saab Anna oma ehmumisest ruttu üle . 
      " Ma võiksin tunnistajatega kah seda teenijaaega tõestada , aga mõtlesin , et tulen küsin kõige enne proua enda käest . " 
      " Mis proua ma enam olen , " ühmatakse . 
      " Või proua ... " 
      " Harjunud juba sedaviisi , vanast ajast , " vastab kunagine teenija . 
      " Siin ma elan , selles toapugerikus , ja ole õnnelik , et seegi jäeti , et Siberisse ei saadetud . 
     Üheksa rubla kuus seda va hooldustoetust ... 
     Kui sugulased ei aitaks , sure või nälga ... " 
      " Kas teile pensioni ei maksta ? 
     Aastaid ju juba ? " 
      " Kes minule maksab ! 
     Mina pole ju töötanud . 
     Pole staasi , nagu sa ütled . 
     Ekspluataator . " 
      " Kas ma siis saan teie käest selle tõendi ? " küsib Anna pärast väikest vaikimist . 
     Proua vaatab ainiti ja pikalt oma ammust teenijat - kohvikeetjat , lauakatjat , pesu- ja põrandapesijat , pühkijat-nühkijat , asemekohendajat , seljasügajat , kingaviksijat , kübaraharjajat , ahjukütjat , ukseavajat . 
      " Pole sulepead praegu käepärast . 
     Tule õhtul uuesti , siis saad . 
     Oota , mis ajal ma su teenistusse võtsin ? 
     Mis aastal see oligi ? " 
      " Kolmekümne neljandal , proua . 
     Just jaanipäevast peale . 
     Ja neljakümnendani . 
     Augustini . " 
      " Seda ma mäletan , " pomiseb proua , tõuseb ja kustutab elektri . 
     Sest hommik on käes ja väljas valgeks läinud . 
     Õhtune kõne 
     Nii et sulle ei meeldi , kui mind kolhoosis aiva peremeheks hüütakse . 
     Nagu ei olekski ma kolhoosi esimees . 
     Aga las hüüavad pealegi . 
     Mina , kui teada igatsed , tahangi siin peremees olla . 
     Sa ära jõllita midagi . 
     Ma püüan sulle seda asja klaarimaks rääkida . 
     Ega ma küll usu , et sa päriselt minuga päri jääd , ajan ju säherdust hirmsat isikukultuse haisuga juttu . 
     Aga kuula ikka . 
     Tead sa ka , et kolhoosi sattusin ma esimest korda asjameheks jumala juhmil kombel . 
     See on küll ammune lugu , aga puutub siia , nii et kannatust . 
     Viiekümne esimese aasta kevadel juhtus see . 
     Mis ma siis olin , kakskümmend üks just sain . 
     Noor poiss , ei noh . 
     Maipühad olid parajasti läbi , puudel pungad paisumas ja veri vemmeldamas . 
     Tulin töölt oma saapavabrikust ja arutasin , et mis sellel ilusal õhtupoolikul ette võtta . 
     Kui kuu aja eest parteikomitees vastuvõtmisel käisin , nägin seal päris kihvti plikat . 
     Sekretäri sekretäri . 
     Tead küll , kes sekretäri ukse ees istub ja kedagi sisse ei lase . 
     Sihuke paras pipstükk oli , punase peaga . 
     Mulle punase peaga plikad sel ajal meeldisid . 
     Kui tookord vastuvõtmisel ootama pidin , ajasin temaga kenad jutud maha , ei tal paistnud tutvuse vastu midagi olevat . 
     Noh , ja sellel laupäeval mõtlesin , et kui lähen ja proovin sidemeid tihendada . 
     Tõmbasin lipsu ette , valge plekkmantli selga ja läksin . 
     Aga nagu ma komiteesse sain , nagu plikale tere jõudsin öelda , hüppas Markelov , esimene sekretär , oma kahekordsete uste tagant välja . 
     Ja kohe minu käest pärima , mis asi mind siia tõi . 
     Ei ma osanud muud kui mõmiseda . 
     Markelov ütleb : " Hea küll , sellest räägime teine kord , aga täna anname sulle , noorele kommunistile , parteilise ülesande täita . 
     Mine saali ja oota seal . " 
     Ma mõtlesin , et säh sulle laupäevaõhtut ja tiivaripsu . 
     Ei tea , kas plika sai aru mu hingeseisundist , igatahes ta muigas natuke . 
     Mul sai süda ta peale täis , ei vaadanud ta punase pea poolegi enam , kobisin , kuhu kästi . 
     Seal ootas juba hea hulk mehepoegi . 
     Niipalju kui mina neid tundsin , olid nad kõik minust tähtsamates ametites ja sitsisid üpris rahulike nägudega . 
     Küsisin ühelt salakesi , et mis meist saama hakkab . 
     Saadetavat kolhoosidesse volinikeks . 
     Oh sa kurat ! 
     Kuidas siis nii , minu ülemused ei tea õhkagi ja ... 
     Mees lohutas , et esmaspäevaks olevat me juba tagasi . 
     Kolhoosides olla pärisvolinikud platsis , meie läheme pühapäevavolinikeks . 
     Tallinnast tulnud üks vänge asjamees , tema käsk see olevat , ja nüüd otsitakse mehi kokku . 
     Kirusin omaette , et istunud ta Tallinnas vähemalt esmaspäevani oma naise-laste juures , võtnud sada grammi ja läinud kinno , mis ta siia tormas . 
     Aga noh , vaevalt temagi oma lõbuks ja rõõmuks tuli , ju temalegi käsk anti . 
     Nii me istusime ja ootasime ligi tunnikese , kuni täisjagu mehi kokku saadakse . 
     Siis lõpuks ilmus Markelov selle kõrge Tallinna asjamehega ja teatas , et meid saadetakse kolhoosidesse ülesandega organiseerida pühapäeval massilisi künni- ja külvitöid . 
     Mina pidin minema " Uude Teesse " . 
     Küsisin , kus sihuke asub . 
     Ärgu ma muretsegu , autoga viiakse mind sinna pärale , öeldi . 
     Aega ei antud niipaljukest ka mitte , et oleks teised ürbid saanud kodus selga tõmmata . 
     Nii ma sõitsin kui peiupoiss - valge tolmumantel seljas , kaabu peas , ainult lipsu võtsin eest ära ja toppisin taskusse . 
     Nojah , aga kuniks see sõit kestis , kuniks juht teised volinikud tee peal laiali laotas ja minuga üksinda edasi tortsutas , hakkasin oma saatusega leppima ja mõtlema , et mis mul seal " Uues Tees " õieti ette võtta . 
     Et ma pärisvoliniku teadsin platsis olevat , see tegi olemise natuke kindlamaks , aga kui mind saadeti , ju siis pidi ühest vähe olema ja mina pidin kah midagi tähendama . 
     Sest vaata , esimest korda elus täitsin ma voliniku vastutusrikast ülesannet , nagu Markelov mulle õnnistuseks ütles . 
     Seni kuni ma tähtsaid mõtteid mõlgutasin , sai mets läbi ja küla hakkas pihta . 
     Autojuhi sõnade järgi pidimegi " Uues Tees " olema . 
     Ega ma just esimest korda maale sattunud , oli enne sõda karjas käidud ja šefiks oldud , oskasin kohe näha , et pole see kant varem jõukas olnud ega ole praegugi . 
     Väikesed majaosmikud , põllud nagu põlled . 
     Seesugust küla oli oma paar kilomeetrit , kuni viimaks suurem maja vastu tuli . 
     Seal pidas juht masina kinni , ütles , et oleme päral ja et head aega . 
     Mina soputasin ennast natuke ja marssisin siis kõva sammuga kontorisse . 
     Seal istuvad kaks meest ja vahivad mulle tüdinud nägudega vastu . 
     Ühte ma tundsin , oli linnas lehe toimetaja , siin oli ta volinik . 
     See pärisvolinik . 
     Teine pidi muidugi esimees olema . 
     Ütlesin neile , kes mina niisugune olen ja mida mul siit vaja . 
      " Ahah , " ütles Raag , see toimetaja , " rajoonikomiteest helistati , et tulete . 
     Ega midagi . " 
     Tõusis , andis kätt , esimees ei viitsinud niigi palju , istus laua ääres edasi ja vahtis aknast välja . 
     Istusin siis kah ja ootasin , kunas mult küsitakse mu ülesande kohta , ja siis laon lagedale , mis siin homme vaja korda saata . 
     Aga keegi ei küsinud , ja siis hakkasin ise omaalgatuslikult seletama , nagu Markelovi käsus seisis : täna õhtul kohe juhatuse ja brigadiride koosolek kokku kutsuda ja ülesanded homseks ära jaotada . 
     Homse jooksul vaja kolmkümmend hektarit üles künda ja viisteist hektarit täis külvata . 
      " Teame , " ütles Raag . 
      " Brigadirid peavad varsti tulema . " 
      " Lolliks läinud või - kolmkümmend ja viisteist , " tegi esimees oma suumulgu esimest korda lahti . 
      " Meil ei kanna põld veel meestki hästi , traktorid emtejotist tulemata . " 
      " Mõni põld ikka kannab ka , " lausus volinik selle peale . 
     Ja jälle vaikisime ja vahtisime nüüd juba kolme mehega aknast välja , nagu olekski seal midagi näha olnud . 
     Nii me kokutasime oma pool tundi vähemasti , kuni uks lahti läks ja läkiläkis ning kasukas vanamees sisse kobis . 
     Ust ta enda järel päriselt ei sulgenud , küsis : " Et kutsutud oli või ? " 
      " Nojah , " kostis talle esimees hästi mornil moel . 
      " Ootame Mägra kah ära . " 
      " Ma mõtlesin sauna minna , " ütles läkiläki vastu . 
      " Küll sa jõuad , Markson , ega meil kaua lähe . 
     Kui Mäger ainult tuleb . " 
      " Mäkra oli ennist poe juures näha , mis tulijat temast , " pomises läkiläki tusaselt . 
     Esimees vaatas Raagi ja küsis , mida teha . 
     Raag lõi jälle käega ja ütles , et vaja tal kuriloomal kõrvad pihku võtta . 
     Ju ta Mägra kõrvu mõtles . 
     Ütles siis läkiläkile , et nõndamoodi , seltsimees brigadir , et homme on vaja pühapäevak korraldada , kõik hobused ja tööjõulised inimesed põllule saata , üles künda päeva jooksul kakskümmend hektarit ja täis külvata kümme . 
     Näitas siis näpuga minu peale ja lisas , et see seltsimees tuleb appi tööd organiseerima . 
     Markson ei teinud minust väljagi , võttis nüüd lõpuks oma läkiläki peast , vaatas sinna sisse ja ütles , et nii palju küll ei saa . 
      " Mis sa vaidled , kui sulle öeldi , " kargas esimees talle turja . 
      " Miks ma's ei vaidle , kui ma sihukest käsku täita ei saa , " pomises Markson kangekaelselt . 
      " Maadki pole nii palju kuiva . " 
     Ta pani läkiläki tagasi pähe ja paistis mineja mehe moodi . 
     Esimees tahtis nähtavasti valjemat häält teha , aga Raag sai enne teda küsida : " Hea küll , seltsimees Markson . 
     Muidugi , need märjad meeleolud pole millegagi põhjendatud , aga ... 
     Nii ... 
     Öelge , kui palju te jõuate ? " 
     Markson hakkas omaette pobisema umbes sedamoodi , et : " Lanni põldu on kolm vakamaad , Metsaveere jagu kaks ... " 
     Tükk aega pobises , kuni ütles , kui palju nad jõuavad : künda na seitsme ringis , külvata viis hektarit . 
     Ma tahtsin peale hüpata , et mis sa , mees , mõtled , aga Raag oli jälle see , kes liberaalselt vastas : " Hea küll , seltsimees Markson . 
     Aga need arvud olgu siis ka kindlasti täidetud . " 
     Markson küsis hoopis : " Kas siis nüüd võib sauna minna , või on veel midagi ? " 
      " Ei enam midagi , võid minna , " andis esimees loa . 
      " Õhtul astu inimeste juurest läbi , et nad hommikul vara väljas oleksid . " 
     Markson läks . 
     Mina kõhklesin , ei teadnud , kas kaasa minna või maha jääda . 
     Aga kuna mulle midagi ei öeldud ja ma ennast enam kuigi tähtsana ei tundnud , jäin edasi istuma . 
      " Teab seda Mäkra , tuleb ta või ei tule , " pomises esimees . 
     Mäger ilmus poole tunni pärast ja kohe võis aru saada , et aur on poe juures kõvasti üles aetud . 
     Ka omad , ja esimest korda elus täielikult omad vaated kujunesid tal välja . 
     Ning ta kaitses neid vapralt . 
     Kristalliseerusid omad armsamad mälestused , mis südant soojendasid . 
     Hakkas teostuma tema vaikse elu ideaal . 
     Ta tundis end iseseisvamana kui kunagi enne . 
     Ja nagu Välja Miina , keda ta oli kadestanud , võis ta nüüd puhtad riided selga panna ja teiste sekka minna , kui ta selleks vajadust tundis . 
     12 
     Isa mäletas ta meelsamini noore mehena , tema jahipüssi-päevilt . 
     Siis kui ta koju tulles veel lapsi hüpatas ja kui tal jätkus sõnu värske kapsasupi kiitmiseks , mille ema nii hoolikalt oli valmistanud , suurendades ämma teadmata lihaportsjonit , mille ta oma läbipaistvas kavaluses tibatillukesteks tükkideks lõikas . 
     Ka lapsed meenusid peamiselt sellest east , kui nad olid veel väikesed ja rääkisid rumalusi .... 
     Pisike kolmeaastane Mall ütles oma noorema õe kohta : " See on minu titt , mamma muidu imetab teda . " 
     Pisike kaheaastane Ülo õpetas vanaisale õuna söömist : " Tee aga hambad kinni ja lahti ! " 
     Pisike Oskar oli kuulmatu jonnipunn . 
     Hommikuti ei tahtnud ta voodist välja tulla , vaid istus seal ja töinas kõva häälega . 
     Kui küsiti , mis sul viga on , vastas ta : " Ma nuta muidu ! " 
     Ja töinas edasi . 
     Ja mis oli neist nüüd saanud ? 
     Mall oleks peaaegu ema südame murdnud , kui ta abiellus ema meelest nii tühise poisiga , sulase ja kehvikuga . 
     Aga nõukogude korra ajal said nad maad juurde . 
     Nüüd on ta lesk ja kasvatab üksinda nelja last . 
     Siinsamas naaberkolhoosis . 
     Mall käib ka ema vaatamas ning abistamas . 
     Ta on väga tubli . 
     Ülo oli sõja algul veel laps . 
     Vaevalt hakkas püssi alla ulatama , kui ära viidi . 
     Ei tulnud Saksa sõjaväest enam tagasi . 
     Aga räägitakse , et ta on Pärnumaa metsadest kinni püütud . 
     Ja surnud haava kätte kusagil vanglas . 
     Oli see " roheline armee " või " kolmas tee " ? ... 
     Ja mis ta seal tegi ja kes olid ta kaaslased ja mis teda selleni viis ? 
     Või oli tal mõni tüdruk sealpool kandis ? 
     Oskar oli väiksena raske karakter . 
     Lõpuks sai ta põllutöökooli läbi ja oli Virumaal Vaekülas sama tüüpi õppeasutuse juures välistööde juhatajaks . 
     Sõja algul ta hukkus . 
     Aga kuidas ja mille eest , ei võinud ema teada . 
     Kuuldused olid napid , vastuolulised . 
     Oleks see juhtunud siinsamas külakoolis , kust vahel katkise kulmuga koju tuldi ... 
     Aga see juhtus ju laias maailmas ! ... 
     Erilise soojusega mõtles ta oma vanimast pojast Antonist ja vanimast tütrest Juulist . 
     Nende ilmaletoomisel oli ta emaõnn kõige suurem . 
     Anton oli esimene laps üldse ja Juuli oli esimene tütarlaps , kui juba kaks " poisikarbust " majas . 
     Anton ehk Ats oli algusest peale nii talutööst kui ka õppimisest huvitatud . 
     Vaatas väiksemate järele ja käis lambakarjas . 
     Missuguse õhinaga ta koju jooksis , kui lammas oli karjamaal talle sünnitanud ! 
     Ta jutustas seda emale , ise suurest erutusest kogeldes : " Ta-ta-ta ähkis ja viskas ennast maha ja tt-tõi talle ! " 
     Sinna juurde käis lapse särav karjaseuhkus , et meil on nüüd lambaid ühe utekese võrra rohkem ... 
     Juulist-tütar oli ema silmaterake . 
     Lapsena imetlesid kõik ta väledust . 
     Tüdruk sai sellest ise ka aru ja kiitles : " Näe nobe kui ma joose ! " 
     Ja jooksiski nobedasti nagu tuul . 
     Pärast oli ta ema asetäitjaks nooremate kantseldamisel . 
     Ja mis oli nendest nüüd saanud ? 
     Tütre viis kosilane üle väina mandrile . 
     Ka tema on nüüd kolhoosis , kuid ema näeb teda nii harva ... 
     Aga poja saatus oli traagiline . 
     Ta viidi sõja eel koos naise ja lastega ära Kuressaarest , kus ta tookord elas . 
     Olevat süüdistatud lendlehtede valmistamises . 
     Ema seda ei uskunud . 
     Ta arvas , et poeg on oma isatalu ohver . 
     Anton oli ju agronoom , kes ise aitas talul jalule tõusta . 
     Tema auahnuseks oli seda ka säilitada ja riigile üle anda - tõukarja sovhoosi südamikuks . 
     Mõned tegelased nägid selles isikliku kodutalu kultust ja eeldasid , et niisugune agronoom ei või usaldusväärne olla . 
     Aga lendlehtede asi selgus okupatsiooni ajal. 
     Sellest kirjutati ajalehes kui suurest kangelasteost . 
     Nimedki olid sees . 
     Ja emale oli see kinnituseks , et lendlehte tegid teised . 
     Aga tema poega ei too enam keegi tagasi ... 
     Ja mis oli saanud noorematest lastest ? 
     Alma ehk Aira , Linda ja Ilmar ... 
     Nemad olid elus ja see oli ema meelest nüüd tähtsam kui miski muu . 
     Ilmar sidus enda saatuse emaga kõige otsustavamalt . 
     Ta loobus oma kohast pealinnas ja tuli siia ... 
     Mõnele näis juba , et ema on tagasi tõmbunud ja elab minevikus . 
     Kuid emal oli oma tulevik . 
      " Vanaema , loe siit raamatust ! 
     Vanaema , laula seda laulu ! 
     Vanaema , räägi seda juttu ! 
     Vanaema , pane selga see lilledega kleit , siis sa oled kõige ilusam ! " 
     Need olid Ilmari poisid , Mati ja Vambo , kes teda iga hetk vajasid . 
     Emal oli olnud üheksa last . 
     Nüüd oli tal juba lapselapsi niisama palju . 
     Aga need kaks siin said kõige lähemateks , sest nad olid pidevalt silma all . 
     Ent ta mõtles kõikidest ... 
     Vanasti korjati lastele varandust . 
     Nüüd pole sedagi vaja . 
     Oleks maad rohkem olnud , selle oleks võtnud riik . 
     Mida siis saabki üks ema oma lastele anda ? 
     Noorpõlve rõõmud ja raasuke haridust . 
     Aga haridus muudab neid , sa ei tea enam alati , kas nad on sinu poolt või vastu . 
     Vahest pole sellelgi tähtsust , kas nad on sinu poolt või vastu , aga et nad elaksid ! 
     Ta teadis nüüd , et tal viis last veel elus on . 
     Pärast seda , kui oled mitu aastat oma südant leinaga kõrvetanud , on see suur rõõm . 
     Elavad ja surnud ... 
     Koos teistega meenus ka Aksel , nagu polekski ta sirelite aegu surnud . 
     Aksel naeris jälle ja lubas haiguse eest ära joosta Kantsi laidu . 
     Aga missugune oleks Akseli saatus nüüd , kui ta oleks elanud ? 
     Selle lapse eest oleks ema oma noores eas kõhklemata elu andnud . 
     Ja ometigi polnud tookord midagi , mis ta oleks tema heaks teha saanud : laps suri ... 
     Tookord oli ta laudalakas jumalat palunud , et kui see on minu pattude pärast , võta minu hing , aga lase süütu laps terveks saada ! 
     Ja kui see on kellegi teise pattude pärast ... 
     Ta oli valmis kõik enda peale võtma . 
     Palvetades süda rahunes , ja näis , nagu oleks kõigevägevam ise talle lootusekiire saatnud . 
     Ta uskus juba , et poeg jääb ellu . 
     Kuid Aksel suri ikkagi ! 
     Pärast seda ei käinud ema kaua aega lauakirikus . 
     Viimaks ta muidugi läks - igaks juhuks ... 
     Aga ta lapselik usk oli murtud . 
     Ja niiviisi - igaks juhuks - hankis ta nüüd ka teateid naaberkoguduse pastorist , sest Pöidel ju enam kogudust ega õpetajat polnud . 
     Ema arvas , et kui tuleb siitilmast lahkuda , siis temal , vana aja inimesel , ei sobi tahta kõige moodsamat matust . 
     Las toimub kõik vanal viisil - " papi ja palvetega " , see ei tee kellelegi häda . 
     Aga ilmalikku matust oleksid tema eakaaslased edevuseks pidanud - nagu lühikest kleiti või kõrge kontsaga kingi ... 
     Ainult risti suhtes oli emal tõeline vastumeelsus . 
     Seda ta oma peatsisse ei tahtnud . 
     13 
     Kõik , mis ema võib lastele anda , oli ta andnud . 
     Ja mis oli talle enesele jäänud ? 
     Seesama , mis igaühele . 
     Rõõm olemasolust ja kaastunne . 
     Need olid elumõtte lahutamatud poolused . 
     Kui kannatused sind juba tuimendasid , tuli rõõmude kätte järg . 
     Kui rõõmud kippusid liiga tavaliseks muutuma , sirutasid kannatused jälle käe su hinge järele . 
     Viis last oli talle jäänud . 
     Kuid need viis , kes elasid , ei viibinud alati ta lähedal . 
     Sellepärast tuli emal ka nende puhul mälestusi appi võtta , et neid endale seltsiks saada , kui tuli praksus koldes ja pisikesed pojapojad rahulikult mängisid . 
     Ühel päeval sai ema kutse rajooni ilmuda . 
     Talle anti teise järgu " Emamedal " viie lapse üleskasvatamise eest . 
     Vennapojad olid veel väikesed . 
     Neile meeldis vanaema sätendav medal . 
     Igal pühapäeval pani ta puhta pluusi selga ja kinnitas sellele medali . 
     Kuid ta võttis selle kohe ära ja andis lastele vaadata . 
     Nad istusid lauda ja poisid kilkasid rõõmu pärast : " Vanaema , nüüd sa oled ilus ! " 
     Medal käis käest kätte . 
     Laste jaoks oli sellel eriline võlu ... 
     Kogu elu ei läinud muidugi nii idülliliselt . 
     Vastuolud , millele ema oma hinges juba lahenduse oli leidnud , kerkisid üles teisal ja teises seoses . 
     Umbes samal ajal , kui ema sai Saaremaal rõõmsaläikelise medali viie lapse üleskasvatamise eest , oli neid , kes kuulutasid ühe ta lastest Tartus kahtlaseks elemendiks kui " kulaku " tütre , " bandiitide " õe ja välismaise päritoluga mehe naise , järelikult spiooni , kes on meie avalikku ellu , kirjandusse ja ülikooli sisse pugenud kõige halvemate riigivastaste kavatsustega . 
     Mu personaalküsimust arutati suurel koosolekul , mis polnud sugugi üksmeelne . 
     Seltsimeeste auks peab ütlema , et kõlavad süüdistused leidsid ka vastuvaidlejaid . 
     Aga šantaaž läks siiski läbi . 
     Asja organisaatorid hüppasid üksteise järel püsti , kordasid oma argumente , ähvardasid teisitimõtlejaid , panid iga mu sõna kahtluse alla ja eitasid kõike , mis rääkisin - eitasid isegi mu ema olemasolu ... 
      " Valetab , valetab ! 
     Terve see perekond tehti juba neljakümne esimesel aastal kulakuteks ja peksti laiali . 
     Ei ole tal seal Saaremaal enam kedagi ! 
     Ei ema kolhoosis ega teisi sugulasi . 
     Valetab ! 
     Räägib muinasjutte . " 
     Ema oma vaikse elu ideaaliga oli nüüd tõepoolest muinasjutt . 
     Ma ei tea , kui palju tema neist asjust kuulda sai , ise küll püüdsin teda kõigest sellest säästa . 
     Aga muinasjutuks oli ta muutunud . 
     Sellele , kes hingas külma sõja mürgitatud õhku , näis võimatu , et kuskil veel tuli praksub koldes ja lapsed mängivad ning vanaema jutustab sellest , kuidas ta kord nägi hunti ning seda kassiks pidas ... 
     Mitu aastat olin sunnitud tegelema kõige fantastilisemate süüdistuste tagasitõrjumisega . 
     Kui ema suri , ei saanud ma matuselegi sõita . 
     14 
     Ema suri järsku , nagu ta meile oli ennustanud . 
     Mitte küll kuuekümne kolme aastaselt , vaid seitsmekümne kolmeselt . 
     Sel päeval tundis ta end halvasti ja jäi voodisse . 
     Arst kinnitas , et ta paari päeva pärast jälle jalul on . 
     Ema aga ütles vennanaisele : " Kui ma ära suren , ärge mulle risti pange - pange mulle hauaplaat ... " 
      " Mis sa nüüd surmast räägid , ema , sa ju mõnikord palju haigem olnud ! " ehmus see . 
      " Kulla tütar , mis sa sest nõnda kohkud ? " imestas ema . 
      " Vanad inimesed vahest ikka räägivad surmast . 
     Mis seal's karta on või mis sellest halba ? ... 
     Sa istu rahuga ja kuula ära ! " 
     Nii nad siis püüdsid rahulikult rääkida . 
     Ema ütles , mis talle selga panna ja kellele ta oma asjadest tahab midagi mälestuseks jätta . 
     Aga juba jooksid tuppa väikesed vennapojad , üks seitsmene , teine viiene . 
      " Vanaema , mis sa teed ? 
     Kus sa minema hakkad ? 
     Miks sa seda kleiti tahad ? " 
      " Lähen pika reisi peale . " 
      " On see mõni mäng ? 
     Ja kas meie ka tohime ... ? " 
      " Jah , ka teie tohite seda mängida , " lubas ema . 
     Peagi oli lastel uus mäng käimas . 
     Vanaema läheb pika reisi peale . 
     Kaugele ? 
     Jah , kaugele ... 
     Mis ta selga paneb ? 
     Mis ta kaasa võtab ? 
     Mis ta meile mälestuseks jätab ? 
      " Maja - see jääb teile , " rääkis ema vennanaisele . 
      " Maja , " imestasid poisid . 
      " Aga kelk , vanaema ? 
     Aga vokk ? " 
     Need olid palju huvitavamad asjad . 
      " Kelk saab sinu isale , vokk sinu emale . " 
     Poisid sattusid hoogu . 
      " Aga vanaema , kellele sa jätad õunapuud ? " päris vanem poiss aknast välja vaadates . 
     Oli veebruar ja õunapuud härmas . 
     Ema naeratas . 
      " Eks õunapuud jää nendele , kes siin elavad ja kes õunu söövad ... " 
      " Vanaema , aga ütle , kellele sa jätad oma medali ? " küsis noorem poiss . 
      " Oma medali ... 
     Kas sina siis tahaksid seda enesele ? " 
      " Jah tahan ! " 
      " Mina tahan ka ! " kinnitas teine . 
     Ema mõtles natuke . 
      " Mis teevad väikesed poisid emamedaliga ? " 
      " Ma panen enesele rinda . " 
      " Mina paneksin ka ! " 
     Haige naeris südamest . 
      " Olgu siis pealegi - las jääb teile mälestuseks , " lausus ta , silitas nende päid ja ütles , et tahab nüüd magada . 
     Ema magas ; pojapoeg joonistas laevu ja madruseid , teine jäi põrandale mängima . 
     Minia kohendas tekki ja läks kerge südamega kõrvaltuppa oma kõige nooremat imetama . 
     Pole ju midagi karta , kui haige nii lõbusasti naerab . 
     Varsti katkes joonistaja töö , sest talle näis , et vanaema hingab nii imelikult . 
     Kas ei hakka ta norskama ? 
     Poiss läks ja sikutas teda vaikselt käest . 
     Haige heitis talle laugude vahelt halli pilgu , nagu tahaks ütelda , et lase mul edasi magada . 
     Laps jättis ta rahule ja hakkas jälle oma laevu ja madruseid maalima . 
     Ema aga nägi vist Akselit , kes teda kättpidi tõmbas - õitsvasse sirelipõõsasse , väikest puuhobust kättpidi karjatama ... 
     Kui vennanaine paarikümne minuti pärast jälle sisse astus , märkas ta haige iseäralikult rippuvat kätt . 
     Ta hakkas teda seadma ja siis selguski , et ema oli tõepoolest - oma pikale reisile läinud ... 
     Ta lamas samas asendis , nagu magaks ta ikka veel . 
     Kuid selle maailma asjad ei puutunud enam temasse . 
     Veebruar ... 
     Tuisk ja pakane . 
     Jäälilled aknal . 
     Jaagulaasu Juhan Nenu külast tegi tema auks kange õlle . 
     Muiküla mehed ja naised rääkisid temast kui heast inimesest , kes iial kellegagi ei tülitsenud . 
     Omaksed nutsid . 
     See soov ei läinud emal siiski täide , et teda " kerge " oleks matta . 
     Maa oli nii kõva , nii kivine ja külmunud , et hauakaevajad olid sunnitud püroksüliini labidale appi võtma . 
     Ta maeti Akseli kõrvale samasse ritta vanaisa ja emmega . 
     Ja matused olid suured , sest kõik sugulased , aga neid on meil palju , ja naabrid ja sõbrad tulid teda saatma . 
     Saatjaid oli isegi hädasti vaja , kuna veel matusepäeval tuli võidelda loodusjõududega ja tasandada kinnituisanud teid . 
     Maapind protesteeris , sest ema oleks võinud veel elada . 
     Ja taeva tuuled ning tuisud protesteerisid . 
     Kuid lõpuks harjusid sellega kõik , nii maapind , tuuled , kui inimesed . 
     Sadat sorti okaspuid ehk Otsa Mihkli avastamine 
     1 
     Olime õega teistmetes tüdrukud , nagu meie pool öeldi , -- ühel neli-viisteist , teisel kuus- seitseteist turjal ... 
     Tänapäeval öeldakse vist " teistkümneaastased " või " teistmesed " või koguni " teismed " - igatahes on tekkinud üks selline sõnamoodustis , mis mulle ei taha hästi meelde jääda . 
     Nojah , teistmeaastaste probleemi meil sellal veel ei tuntud . 
     Vähemasti ei arutanud ajakirjandus ja raadio täie tõsidusega küsimust , kuidas sihukesed peavad oma vaba aega veetma . 
     Seda vaba aega oli isegi vähe , mis tast veel " veeta " või raisata ? 
     Kool läbi , tegime kodus põllutööd , mida suvel alati jätkus . 
     Kui aga mahti saime , siis luusisime omal käel ringi . 
     Mitte küll ajaviitmise mõttes , vaid et ühte või teist kenamat kohta näha saada . 
     Pulli pank , see päratu kivikuhi säras hommikuvärskuses nagu mõni ürgse looduse monument . 
     Näis , et siin pole inimjalg iialgi astunud . 
     Rohi oli tallamata , puud-põõsad puutumata . 
     Iga ese tundus nii endastlugupidavalt õnnelik ... 
     Kadakajuur oli uhke oma kõverusele , rohulibleke oma sirgusele . 
     Ja kajakapaar , kes silmapiirile ilmus kuninglikult aeglaste tiivalöökidega , käitus , nagu oleks tal kuulutada vähemasti paradiisi õndsust . 
     Hüüdsime ja huikasime , et oma rõõmu kuidagi väljendada . 
     Jooksime mööda halle , roosasid ja musti raudkivikamakaid , mis kalda alla kuhjunud . 
     Neid oli siin lõputul hulgal ... 
     Ja äkki leidsime ühe kivi , millele olid suurte tähtedega raiutud sõnad : Joo puhast vett ja riku vähem õhku ! 
     Keegi oli siin peitliga kätt harjutanud . 
     (Ja oma hinge piinanud ! ) 
     Kes see imelik inimene võis küll olla ? 
     Meie ei saanudki teada , kes ta oli . 
     Ja veerandsada aastat hiljem , kui jälle sinna randa sattusin , ei leidnud ma seda kivigi enam . 
     Ta võib seal siiski olla , mõtlesin . 
     Mul ehk ei jätkunud lihtsalt kannatust tema ülesotsimiseks ? 
     Aga jää võis ta ka ära viia . 
     Isegi niisugune asi on võimalik , et lained ta selle pika aja sees siledaks uhtusid ... 
     Oh , lained on nii mõndagi ära uhtunud , mida tahaks veel leida ! 
     Tookord sattusime Pulli pangale seoses tähtsamate toimingutega . 
     Läksime nimelt Taaliku sadamasse laeva vastu . 
     Sõitsime läbi öö vana Miiraga . 
     Päikesetõusu ajaks saabus laev . 
     Isa tuli laevalt maha . 
     Andsime hobuseohjad talle üle ja seletasime , et meile on lubatud vaba päev . 
     Tahame ümbrust vaadata ja pärast jalgsi koju matkata . 
     Mis see paarkümmend kilomeetrit ! 
     Isa arvas küll , et paarkümmend kilomeetrit on väsinud inimese jaoks üsna pikk tee . 
     Kui me aga nii kangesti tahame , siis soovitas ta vaadata Pulli panka , Jaani kirikut ja Liigalaskme metsi ... 
     Jaani kiriku juurde jõudsime alles kella 11 paiku . 
     Magasin juba käigu peal nagu sõdurid oma pikkadel marsruutidel . 
     Ere päike rammestas , aga meri ja taevas olid täpselt ühte värvi . 
     Seisin kaldal ja nägin poolteed unes ja poolteed ilmsi , et siit saab otse taevasse . 
      " Jaani kiriku juurest saab otse taevasse , " ütlesin ma . 
      " Kujuta ette kui imelik ! 
     Jah , kas pole see naljakas , et just Jaani kiriku juurest ? 
     Oled sa seda enne kuulnud ? " 
     Tundus , et niisugust juhust ei tohiks kasutamata jätta , ehkki taevasse minek mind sel päeval vähe huvitas . 
     Õde ei võtnud asja tõsiselt . 
      " Lähme suplema , " ütles ta . 
      " Jõuame enne ära käia , kui rahvas kirikust välja tuleb . " 
     Kirik ise oli ka põnev . 
     Nii mere lähedal , nii pisike ja üksik - justkui mõni võõramaa lind , siia ära eksinud . 
     Ja kahtleb , kas minema lennata või paigale jääda ? 
     Taevas algas otse mu jalge eest . 
     Unustasin ikka jälle , et see on meri . 
     Kuid suplus võttis unemürgid peast . 
     Tagasiteel meeldis mulle kõige rohkem paepealne krõmm , mingi sarapiku , kadariku ja kilpjalgade segu , täis maasikaõisi ja kuumi lõhnu . 
     Siin oleks tahtnud kõik jalgrajad otsast lõpuni läbi käia ning siis mitu tundi paigal istuda . 
     Kuid pidime ruttama , et päikeseloodeks koju jõuda . 
      " Ju teite ulkumise immu nüid ükskord ikka täis sai ? " küsiti kodus . 
     Meie ei kostnud seepeale musta ega valget . 
     Sest olime just otsustanud esimesel võimalusel jälle kahekesi matkama minna . 
     Mõistagi mitte " vaba aja veetmiseks " , vaid ikka asja pärast ! 
     Näha Taaliku sadamat , Pulli panka , Jaani kirikut ja üldse ... 
     Tasus ennast ära . 
     Ka nüüd kutsus ema meid appi loomi talitama , sest tööorjus käis omasoodu , ehkki oli pühapäev ja meie vaba päev . 
     Kuid lehmad ei mõista ju pühapäeva pühitseda ega " vaba aega veeta " . 
     Nii et asi oli hullem kui hull . 
     See veel ei tähenda , et me " aja surnukslöömise " probleemist priid olnuksime . 
     Mitte sugugi ! 
     Inimkonna elus ei leidu vist ühtki perioodi , kus aja surnukslöömist poleks harrastatud - sunduslikult , tseremoniaalselt , rituaalselt ... 
     Oled sattunud pulma või matusele või on vanemad pühiks külalisi kutsunud . 
     Siis pidi ometi midagi tegema , et aeg lõbusasti kuluks : võis mõne lõuamehe juttu kuulatada , võis proovida kaarte mängida , tantsida või laulda . 
     Aga see oli tegelikult kõike muud kui vaba aeg , sest seal olid käsist-jalust seotud . 
     Pidid nii-öelda seltskondlikke kohustusi täitma , et teiste hulgas mitte pahasti silma torgata . 
     Hoopis iseasi oli , kui me õega Ardla Käspri-Aadule külla läksime . 
     Käspri-Aadu , ehk nagu lühidalt öeldi " Käspradu " , oli harilik talu ühes naaberkülas ja Käspradu Alma oli õe pinginaaber algkooli ajast . 
     Mina olin koolis neist klass madalamal , ehk nagu oli kombeks öelda - " natuke järel " . 
     Käspradu Helmi jälle oli minust natuke järel . 
     Ta oli veel päris punapõskne tütarlaps sellal , kui Alma juba nooreks neiuks hakkas sirguma . 
     Kõik kokku me sobisime vastu ootusi hästi . 
     Vastu ootusi sellepärast , et kooli ajal seda sobivust veel polnud . 
     Sest nagu see ikka kipub olema , tilpnevad nooremad õpilased meelsasti vanemate sabas . 
     Need aga tahavad rohkem omaette olla . 
     Käspradu Alma ja minu õde olid pealegi oma klassi kõige pikemad tüdrukud , mis on ometigi auasi . 
     Ka õppimine ei teinud neile raskusi . 
     Kõige lisaks oli Alma juba koolis ilus tüdruk , sirge ja sihvakas , peaaegu läbipaistva näoga , justku elevandiluust või mõnest sellisest õilsamast ainest tehtud . 
     Nüüd olid kooliaegsed vaheseinad taandunud . 
     Aga kiindumus jäi . 
     Veel enam . 
     Käspradu Almal ja minu õel oli tõsine sõprus , mis pärast kooli isegi süvenes . 
     Helmi ja mina jälle imetlesime nende truudust ja see valgustas kogu meie kamba sisemist elu . 
     Nii on igal väiksel sõprusringil oma valguseallikas . 
     Ainult et inimene ei mõtle sellest . 
     Miskipärast kujunes asi nii , et meie käisime enamasti nende pool , mitte nemad meil . 
     Muidugi ! 
     Meil oli ju liiga suur pere ja seetõttu vähe võimalusi omaette jääda . 
     Pealegi ei takistanud isa meid Käspradul käimast - asjaolu , mis tuli põhjalikult ära kasutada . 
     Muidu tegi isa hirmus suurt vahet , kuhu kõlbab minna , kuhu mitte . 
     Mõnegi inimese vastu oli ta ülekohtune . 
     Käspradu pere aga oli talle meeltmööda . 
     Misuke pere see siis oli ? 
     Nagu öeldud , väiksem kui meie oma . 
     Käspradu tüdrukutel oli küll kaks venda , kuid need olid alles poisikesed ja tegelesid oma mängudega . 
     Nemad meid ei seganud . 
     Nende isa , Käspradu Juhan , oli põline Ardla küla mees , aga ema oli neil soomlanna . 
     Hilda oli ta nimi - nagu päris eesti nimi kohe ! 
     Välimuselt oli ta väga hele ja kleenuke ja " õigete " näojoontega . 
     Meie vastu oli ta hästi kena ja viisakas ning meie meelest ka vaikse loomuga . 
     Just see , mida nimetatakse rahulikuks ning leebeks . 
     Mõni ehk imestab , kuidas soomlanna järsku siia sattus ? 
     Ta polnudki ainuke soomlanna , keda meie kandis tunti . 
     Oli veel Sepa Aina ... 
     Aina oli meie naabripoisi , Reedike Mihkli naine , kuid seesamane Mihkel elas tollal ise juba Peterburis ja näitas end koos oma noore naisega siinmail ainult suvekuudel . 
     Ometigi ostsid nad ära Sepa vabadikukoha ja ehitasid sinna suvila-moodi elumaja . 
     Ainast räägiti palju . 
     Ta oli neiupõlves halastajaõde olnud ja käis , kui vaja , ka suvitamise kõrvalt külas arstiabi andmas . 
     Juhtus , et ämmamoori polnud käepärast , võttis Aina lapse vastu . 
     Juhtus , et uss kedagi nõelas ... 
     Just niisugune lugu oligi minu õega juhtunud ja Sepa Aina oli teda piiritusega arstinud . 
     See juhtus heinamaal , terve küla silma all . 
     Kõik teadsid , et laps sai piiritust , kuid see ei teinud talle midagi häda . 
     Aina kuulsus aga kasvas . 
     Seesama Aina olevat enda kohta ütelnud : et ta on " sündind soomlane , üleskasvand rootslane ja järeletehtud eestlane " . 
     Meie arvates oleks võinud sinna veel lisada " elukoha poolest venelane " , sest nad elasid ju Venemaa pealinnas . 
     Kuid meie käest ei küsitud . 
     Jah , kes meie käest midagi küsis ! 
     Juba Esimese maailmasõja paiku kadusid Mihkel ja Aina silmapiirilt ning meie ei teagi , kuhu nad lõpuks jäid . 
     Aga minu õde oma pisikeses põlves just sellega uhkustaski , et Aina olnud tema ristiema ja tema tohter ja mis kõik . 
     Mina olen kahjuks õest nii palju noorem , et minu mälusopis on " Sepa Aina " koha peal ainult mingi hele laik ja veel heledam naeratus ... 
     Heakene küll , kuid mis puutub see siia ? 
     Käspradu Juhan , nagu külas teati , oli oma Hilda ise Soomest kaasa toonud ; aga Soomes käis ta kroonut teenimas . 
     Ma ei tea , kui kaua see kroonuteenistus tollal kestis ja mis naisevõtja on soldat ? 
     Kuid selle üle me pead ei murdnud . 
     Käspradu Hilda oli meie sõbrannade ema ja sellega lõpp ! 
     Ning kui ta juttu ajades mõned soome sõnad sekka pani , siis seda huvitavam . 
     Külarahvas rääkis , ja ka minu ema teadis seda kinnitada , et kui Hilda veel noorik oli , said kõik tema kulul nalja . 
     Ta ütelnud iga asja kohta , mis majapidamises veel puudus , et pole viga , " saaks ma aga saama saand ! " 
     Teised jälle väitsid , et see kõlas " saiks ma aga saima " või " saiks ma aga saima saind " . 
     Igaüks loras omal viisil . 
     Ja mõned püüdsid seda tingimata lastesaamisega ühendusse viia , et oleks pikantsem . 
     Kuid niikaugele meie tarkus tookord ei küündinud . 
     Nüüd oli Käspradu Hildal eesti keel sula ja " saiks aga saima " ta enam ei ütelnud . 
     Üldse rääkis ta vähevõitu , kuid siiski vestles meiega natuke . 
     Varsti vabandas , et tal on tegemist , pani meid aeda laua taha istuma , laskis tütardel piima-leiba tuua ning viisipäraselt ette anda , ja jättis siis meid omapead . 
     See oli temast väga kena . 
     Nimelt kõik oli kena , -- et ta meiega vestles , et ta meid üksi jättis ja et ta meid laua taha istuma seadis . 
     Poleks arvanudki , et see nõnda mõjub : kohe tekkis palju tähtsam tunne . 
     Ei tea miks ? 
     Aga järsku olime nagu suured daamid . 
     Suurtega koos me kartsime seda olla , aga nüüd - ohoo , kuidas jutt arenema hakkas ja igasugu tarkusi pähe tulvas ! 
     Oli nii hea tooliseljale toetudes naeru lagistada või jalga üle põlve visates teiste jutule vahele hõigata või jälle hardalt käsipõsakil kuulatada ... 
     Ükskord sellisel õdusal momendil rääkis Käspradu Alma meile , et Neemi külas elab mees , kellel on aias sadat sorti okaspuid . 
      " Sadat sorti okaspuid ! 
     Kas neid nii palju üldse ongi maapeale loodud ? " imestasin ma . 
      " Räägitakse , et on . 
     Kohe kindlasti räägitakse . 
     Tõsised inimesed räägivad ... " 
     Ta ei naljatanud , vaid vaatas oma tumesiniste silmadega meile rangelt otsa . 
     Alma ei olnud sihuke eputis , kes muudkui hambasse puhub ja vigurdab . 
     Me kõik teadsime , et tema juttu maksab uskuda . 
     Kuid siiski - sada sorti okaspuid , ja ühel mehel on need kõik oma aeda istutatud ! ... 
     Kuidas me siis varem pole sellest kuulnud ? 
     Ja miks ei kutsu Alma meid kaasa , et läheksime vaatama ? 
      " Räägi edasi , mis mees see on ? " päris minu õde . 
      " Ja sina ära sega vahele ! " 
     Viimane märkus oli mulle . 
     Alma muutus salapäraseks . 
     Ta ütles , et aial on kõrge plank ümber , nii et mööda minnes ei paista suurt väljagi . 
     Aga sisse ta kedagi ei laskvat . 
      " On see võimalik ? " 
      " Jälle sa segad vahele ! " noomis õde . 
     Tema arvates oli see vägagi võimalik , ainult et ... muidugi mõista ... võiksime ehk siiski õnne katsuda ... kui ... 
     Neemi küla ei ole sealt kaugel . 
     Vaevalt veerandtunni tee . 
     Loomulikult ei andnud see mõte meile enam rahu , sest tore oleks ikka neid okaspuid oma silmaga näha . 
     Alma tegi vahepeal teist juttu . 
     Võib-olla kahetses isegi , et oli alustanud . 
     Aga kui me siis ringiratast sama koha peale tagasi jõudsime , tunnistas ta , et tema ise pole ka näinud , aga tema isa küll . 
     Tema oleks ammugi vaatama läinud , aga pole julgenud , sest ta kardab seda Otsa Mihklit . 
     Nii et siis Otsa Mihkel oli ta nimi ... 
     Ja Käspradu Alma kartis teda . 
      " Mis tast karta on , on's ta nii kuri mees ? " 
     Alma jutustas üht-teist , mis Mihkli kohta külas räägiti . 
     Näis , et ta ise osalt uskus seda ja osalt nagu ei uskunud ka . 
     Midagi mõistatuslikku oli seal juures . 
     Saime kuulda , et Mihkel on kaunis iseäralik ja umbusklik isik . 
     Ta on raudne vanapoiss ja elab ihuüksi . 
     Oma voodi tõmbab ta blokkidega lae alla ning magab niiviisi iga öö isekohas , et röövlid- mõrtsukad ei teaks , kust teda otsida . 
      " Aga teised ristiinimesed magavad lahtiste uste taga ! " kippusime vägisi põlastama . 
     Sellal võis veel patuga pooleks väita , et Saaremaal lukku ei tunta . 
     Erandiks olid aidauksed . 
     Need keerati õhtul suure sepavõtmega kinni ja võtmed riputati kööki viietollilise naela otsa . 
     Elumajadel aga enamasti lukku polnudki . 
     Mingi riiv või haak või pöör lükati küll ette , et keegi loom või inimene ei saaks rahu rikkuma tulla . 
     Ja et tuuled-tormid ust lahti ei lõngutaks . 
     Paljugi mis ... 
     Mõni kartis ka pimedust ehk nagu meil öeldi " pümed " . 
     Ja neil oli miskipärast kujutlus , et " püme " just õueuksest sisse tungib . 
     Parem lükka juba riiv ette ! 
     Peatuse kohal vähendas autobuss kiirust just sedavõrd , et ootajad võisid ära näha juhi ilmeka kahetsusgrimassi . 
     Seejärel võis vaadata , mismoodi näeb välja üks ülekoormatud autobuss tagantpoolt . 
     See oli kurb pilt : otsekui inimlikust murest kühmus , venis too raske töö tegija rängalt ohkides järgmise peatuse poole . 
     Ta oli tugevasti kõnnitee poole kaldu ja seepärast eriti kaastunnet äratav . 
     Pärast vahetati peatuses mõtteid . 
     Rahulikult , soliidselt , harjunult . 
     Oldi ju tallinlased . 
     Enne seda oli kaks bussi hoopis vahele jäänud , teadsid mõned rääkida . 
     Nende informatsioonis ei puudunud kübeke siirast veteraniuhkust . 
      " Jah , ja nüüd veel see jalgpallivõistlus . 
     Tänapäeval on ju kõik kangesti jalgpallihaiged , " tähendas väga heas sügismantlis vanahärra . 
      " Ei , aga uskuge , " sõnas seepeale elegantne määramatus eas naine , " tegelikult oleks sinna veel oma kümmekond inimest ära mahtunud . 
     Alati on eesotsas vaba ruumi , inimene lihtsalt ei viitsi ennast liigutada . 
     Sai ise peale ja mõtleb , et kõik on korras . " 
     Kõik uskusid seda , ja nõnda asi ilmselt oligi , aga keegi ei teinud sellest numbrit . 
      " Tänapäeval on kõik jalgpallihaiged , " kordas vanahärra . 
     Armin Pontus küsis enda kõrval seisvalt värvimütsis noormehelt , millal tuleb järgmine buss . 
     Veerand tunni pärast , vastas üliõpilane ja süvenes taas oma ajalehte . 
      " Literaturnaja Rossija " , märkas Pontus . 
     Ta tänas ja hakkas astuma .... 
     Veerand tunni pärast oli ta jõudnud mere äärde . 
     Üks küljekil ja vaevatud buss mürises mööda . 
     Tudengimütsi ta ukseklaasi taga küll ei märganud . 
     Ja siis otsustas Pontus , et läheb Kadrioruni jalgsi . 
     Ta polnud ammu mere ääres olnud . 
     Või õigemini - tal polnud väga kaua mere jaoks aega olnud . 
     Aga meri , see oli samasugune , nagu näiteks ... noh , viisteist aastat tagasi . 
     Meri polnud muutunud . 
     Ka Toompea siluett oli endine - kodune , ammu tuttav , ja ometi alati üllatav . 
     Ainult telemast oli uus . 
     Pontus hakkas meenutama , millal ta viimati siit jalgsi linna poole astus . 
     Tuli välja , et enne televisioonimasti ehitamist . 
     Oh , isegi tükk aega enne seda ! 
     Kas tõesti juba kolmkümmend neli ? ... 
     Tuul tõi soolast jahedust . 
     Aga meri ise oli hall ja rahulik . 
     Kajakad tiirlesid kivide kohal . 
     Vahel harva sööstis mõni neist vette , ja nende liigutuste täpsus , kindlus ning ilu tekitasid Pontuses midagi kadedusesarnast . 
     See oli iseenesest küllaltki tobe - kadestada kajakaid . 
     Taevas oli heledatest ja tumedatest pilvedest lapiline . 
     Ilmajaam lubas õhtuks " keskmisi sademeid " . 
     Ta oleks pidanud hommikul mantli võtma - ikkagi septembri lõpp . 
     Korraks tundus ta endale naeruväärne . 
     Sellepärast , et oli otsustanud sellise ilmaga , lihtsalt heast peast jalgsi Kadrioruni minna . 
     Ilma mantlita koguni . 
     Ja sellepärast , et ta mõtles äkki mingeid lollusi : ilmajaam , kolmkümmend neli ... 
     Palju kasulikum olnuks reportaažile mõtelda . 
     Reportaažile eesrindlikust kehakultuurikollektiivist . 
     Hetke oli Pontus kahevahel . 
     Siin mereäärsel teel liikusid juba mitme liini bussid . 
     Kuid siis lõi ta käega ja lisas sammu . 
     Libistas pihku mööda niisket raudtoru , kõõritas kajakate poole ja mõtles , kuidas ta sellest Lainele räägib . 
     ( " Ah jaa , " lausub ta täiesti muuseas , " mis ma nüüd tahtsingi öelda ... 
     Lonkisin täna ju mere ääres ja vahtisin kajakaid . " 
     Pärast aga ei pea vastu ja hakkab kelkima : " Nuusuta mu pintsakut ! 
     Tunned merekaru lõhna ? " ) 
     Õieti oli Pontus piisavalt merd näinud . 
     Paari aasta eest jälitas ta väikesel traaleril heeringat . 
     Sellest sai " pole viga " olukirjeldus . 
     Aasta enne seda sõitis ta turistina ümber Euroopa , ja siis oli päevade kaupa ümberringi üksnes meri . 
     Ainult siia polnud ta ammu sattunud . 
     Siia , Pirita ja Kadrioru vahele , kus nagu polnudki see päris meri : liiga palju õlilaike triivis veepinnal , liialt kaugele ahendasid silmapiiri ühelt poolt muuli pikk keel , selle taga veel Merivälja , Rohuneeme , teiselt poolt sadama kontuurid , ja vähe sellest - ka silmapiirilt upitas vastu saare vinetav turi . 
     Aga küllalt võimas oli see meri ometi , et tõestada , kuivõrd naeruväärne on inimeste arvamus , nagu saaks merd mingisuguse kivirinnatisega vangis hoida . 
     Tarvitses sügistormil vaid veidi kurjemalt möirata , ja järgmisel päeval nägi rinnatis välja armetult läbisakutatuna . 
     Jah , see oli tema esimene meri . 
     See on peaaegu kõigi tallinlaste esimene meri - Kadrioru ja Pirita vahel . 
     Ja äkki meenus talle üks juunihommik . 
     See oli ammu , väga ammu ... 
     Pärast esimese kursuse eksameid sõitis ta tundigi viivitamata koju . 
     ( " Laine , aga mere äärde läheme kohe , niipea kui saabun , otse jaamast , " kirjutas ta . 
      " Tartus on kõik . 
     Pole ainult sind ja ... merd . " ) 
     Väga selgesti mäletas ta selle hommiku merd : sooja ja otsekui taltsast . 
     Nad sumpasid lähemate kivideni ... 
     Huvitav , kas ta oskaks seda suurt , lamavat koera meenutavat kivi praegu üles leida ? 
     Aga see on vist juba selja taha jäänud ... 
     Armin hoidis peale oma kingade näpus veel kahte mänguasjaga sarnanevat valget ja peenekontsalist - need pidid olema maise inimese jalanõud . 
     Laine kergitas kleidiserva , et see märjaks ei saaks , ega lubanud tal tagasi vaadata . 
     Muide , ta teadis ilma selletagi , et Lainel on ilusad jalad . 
     Aga kividel tukkusid kajakad . 
     Pahaselt kiljudes tõusid nad lendu . 
     Ja nemad pildusid neile biskviite . 
     See lepitas linnud kohe . 
     Üks muutus iseäranis julgeks , ta võttis palasid peaaegu käest . 
     Pärast istusid nad sõnatult sellel suurel , lamavat koera meenutaval kivil ; kivi oli kajakate poolt kenasti valgeks kirjatud , ja Pirita kohal rippus punane koidupäike , ja Toompea katused kiiskasid valusalt vastu , ja neil oli kõigest sellest " nii hea , nii halb " ... 
     See on ju - mälestus , taipas Pontus äkki veidra hämmastusega . 
     Reetlik külaline , kust ta küll tuli ? 
     Sest mis on praegusel septembrihallil merel ühist tollega , koiduvärvidest kirendavaga , juunihommikuselt priiskavaga , -- ja Laine juuste lõhnaga ? 
     Ei midagi . 
     Või tähendas see tõepoolest , et ta on jõudnud ikka , mil teatavatesse paikadesse sattudes nähakse neid niimoodi , nagu ... 
      " kunagi " ? 
     Ja äkki nägi ta ennast otsekui kõrvalt . 
     Nägi , kuidas väike vimmas ja kiilaspäine mees , otsaesine murelikult kipras , vantsib halli taeva all , halli mere ääres . 
     Tuul paneb mehe püksisääred laperdama ja ta tõmbub veelgi enam vimma . 
     Jahe on mehikesel ... 
     Hall taevas , hall meri ja väike hall inimene . 
     Ajakirjanik Armin Pontus tuleb " objektilt " ( eesrindlik kehakultuurikollektiiv ) , tal on tarvis " lugu " homseks-ülehomseks valmis teha , et siis ... 
     Et siis - jälle , jälle , jälle . 
     Selles kõrvaltpiidlemises oli midagi tragikoomilistki , oli midagi tšarli- tšaplinlikku , pagan võtaks . 
     Eks ole ju peaaegu kõik kahekümneaastaselt vahtinud isukalt koidupäikesesse , eks ole ju peaaegu kõigil jalge ees sillerdanud sõnakuulelik meri , ja nii edasi , ja nii edasi ... 
     Häda sellele , kes kolmekümne neljaselt leiab end vimmaka ja kiilaspäisena sealsamas , seljataga vaid hulk pisisekelduste , pisimurede ja pisirõõmude peenrahaks vahetatud aastaid ... 
     Patustadagi pole selle aja jooksul jõutud ! 
     Siinkohal saatis Pontus end kenasti kuradile . 
     Sihukesed meeleolud , kodanik , tuleb hoida süngete novembriõhtute , kamina ja groki jaoks , ütles ta endale . 
     Ilmselt tuleb see lihtsalt septembrist . 
     September on juba kord selline nukravõitu kuu . 
     Tjah , on täiesti võimalik , et näiteks Väinost vennas , kel kukil täpselt kaheksateist , tunneb ka mingit naljakat kadedust , tunneb ehk kurbustki , nähes tänavatel sinistes vormimütsides koolipoisse ? 
     Mis ? 
     Nüüd tabas Pontus end lausekeselt : " On täiesti võimalik ... " 
     Tõepoolest , Väinost midagi liiga täpset arvata ta ei söandanud . 
     Ta ei tundnud endast kuusteist aastat nooremat venda kuigi palju . 
     Mõnel õhtul sõitis Väino Nõmmele vennale külla . 
     Siis istusid nad malelaua taha ja mängisid omaette vilejoru ajades kaks-kolm partiid . 
     Mõnikord tabas Pontus end nooremat venda ainiti silmitsemast . 
     Väino oli paari viimase aastaga kuidagi märkamatult täismeheks saanud . 
     Kasvult oli ta kadunud isasse - pikk ja turjakas . 
     Ka hääl oli isa oma : aeglane , kaalukas , rahulik . 
     Teda seirates tabas Pontus end vahetevahel natuke naljakalt ja naiivseltki mõistatamiselt . 
     Kuid ta ei teadnud tõepoolest , millele Väino elab , mis on talle peamine ... 
     Küsida polnud muidugi suurt mõtet . 
     Ja jutukas Väino polnud . 
     Kui Pontus siiski ükskord ääri- veeri midagi sellesarnast seletama hakkas , et vaata , vennas , mind , omavahel öeldes huvitab pisut ... lükkas Väino oma ratsu ootamatult ohtlikule väljale ja tõstis heledad tähelepanelikud silmad : " Ettevaatus on tarkuse ema , Armin . " 
     Jah , aga siiski : mis on talle elus kõige tähtsam ? 
     Praegu , nii kahju kui ka polnud , jäi Pontusele ainult väline või siis aimatav . 
     Et ta täiesti oma elu elas , see pikk kohmakavõitu , bassihääle ja ujeda muigega poisivolask , tema noorem vend - selles polnud kahtlust . 
     Tema maailmas olid pooljuhid ja automaatika , tehnilised ajakirjad ja teaduslik fantastika . 
     Küllap oli ta kõigesse sellesse oma raskepärase põhjalikkusega armunud . 
     Ja arvatavasti ka mõnda kenasse nõtkepihalisse plikasse - nii võis ema ebamäärastest vihjetest aru saada . 
     Aga ega emagi liiga palju teadnud . 
     Naljakas ... 
     Kuskil on keegi kena nõtkepihaline plika , on veel hulk kaheksateistkümneaastasi poisse ja tüdrukuid , Väino sõpru või lihtsalt tuttavaid . 
     Nemad teavad temast kindlasti palju rohkem - võib-olla sedagi , mis on talle elus kõige tähtsam ... 
     Ja ikkagi , pagana kurb , et mõlemal põlvkonnal nii pööraselt kiire on . 
     Pontus oli jõudnud Lauluväljakuni . 
     Kuulutustahvlitelt paistsid jalgpallivõistluste ja lillenäituse eredad plakatid . 
     Samas kõrval pühkis kojamees kollaseid lehti hunnikusse . 
     September . 
     Pontus süütas sigareti ja vaatas kella . 
     Juba nelja peal ! 
     Küllalt , küllalt , ütles ta endale ja pikendas sammu . 
     Läks siiski mõnevõrra aega , enne kui ta suutis end häälestada asjakohastele mõtisklustele reportaažist . 
     See ei olnud kuigi tänulik teema : eesrindlik kehakultuurikollektiiv . 
     Kaks tundi veetis ta tootmisvõimlemise instruktorist esinaise jututas seltskonnas . 
     Too oli väga abivalmis , otsis välja vanu protokolle , näitas liigutavalt maitsetus klaaskapis tolmu koguvaid trofeesid , jalutas temaga mööda tehast ... 
     Pontus kirjutas püüdlikult ja palju üles , märkmik sai paksult täis täpseid arve ja täpseid nimesid . 
     Isegi selle kirjutas ta üles , et 82% kollektiivi liikmeist kuuluvad komsomoli . 
     Näis , et ole ainult meheks ja löö sidesõnad vahele . 
     Ometi oli Pontus endale parasjagu vihane . 
     Kogu sest arvuderägast ei suutnud ta leida ühtki pidepunkti , ühtki " konksu " , mille ümber hakkaks kasvama veel sündimata lugu . 
     Nad peatusid ühe keevitaja juures . 
     Esinaine tutvustas : esimese järgu ujuja . 
     Mees naeratas kohmetult ja ühmas : " Jah , eks väikest viisi seda sporti tehtud saa . " 
     No mis sa sealt ikka enam välja pigistad ? 
     Materjal aga seisab plaanis suure " linnukese " all - " väga vajalik " . 
     Igavene rist , et peaaegu pool toimetust on laiali : kes hiliseks jäänud puhkusel , kes komandeeringul mööda vabariigi kolhoose , tehaseid , kaevandusi ... 
     Tuli temal , " vanal kalal " , see bussisõit ette võtta , nagu toimetaja hommikul viisakalt välja pakkus . 
     Ja nüüd oli " vanal kalal " märkmik kirjakribu pungil nagu hoolikal algajal , pea aga esialgu üsna tühjavõitu ... 
     Ah , tegelikult polnud katki midagi . 
     Homseks-ülehomseks on asi juba unustatud . 
     Niimoodi see juba ajakirjaniku kutsega on . 
     Veel sõidab sinna tehasekesse fotograaf . 
     Võib juhtuda , et ta pildistab hoopiski mitte neid inimesi , keda vaja . 
     Siis on pisut segadust , pisut tormamist , viimasel hetkel koostab keegi juba klišeeritavatele fotodele allkirjad ( " Kogenud meistri näpunäited kuluvad marjaks ära " , " Eesrindlik töös , eesrindlik spordirajal - nii iseloomustatakse ettevõttes seltsimees seda ja seda " ) . 
     Mõne päeva pärast heidab ta uudishimuliku pilgu neljandale leheküljele ja veendub , et paarkümmend rubla palgalisa on niisama hästi kui käes . 
     Ja tulevad üha uued " objektid " , uued komandeeringud , mis tähendavad ennekõike kümneid , sadu uusi inimesi , nägusid , hääli , žeste . 
     Inimesed , nende töö , harrastused ... 
     Mitte iga kord ei suuda ajakirjanik seda kõike lõpuni haarata . 
     Tal on alati kiire , teda kummitavad tähtajad - kuid seal on kümnete , sadade inimeste argipäevad , piduhetked , kordaminekud , möödalaskmised , ettevõtmised , suured ja väikesed mured-rõõmud , ühesõnaga - nende elu . 
     Tihtipeale suudab ajakirjanik sellest kõigest haarata ainult välise , ja muidugi - lehekülgede kaupa nimesid , arve , fakte . 
     Kuid mõnikord , kui on hea päev , murdub sellesse tõrksasse välisesse kesta praoke , ja äkki võid sa mõne kogemata pillatud vihje tagant leida midagi väga olulist , üldistavat , või kuuled kobav-vargsi sõnastatud unistust , või oled tunnistajaks pahameelepurskele siis , kui inimene ennast enam pidada ei saa . 
     Sellistel päevadel vilistatakse toimetuses reipaid ja sõjakaid meloodiaid , patsutatakse ametivenda asja ees , teist taga õlale , tehakse masinakirjutajale komplimente . 
     Täna pole vist hea päev . 
     Kuid nii või teisiti - töö tahtis tegemist . 
     Armin Pontus oli ajakirjanik ja teadis seda väga hästi . 
     Vahetus oli mõne minuti eest lõppenud . 
     Uudishimulike poolsõõrist piiratud lülituskilbi juures töötas kogukas mustas kitlis noormees . 
     Mõõdukate , isegi pisut aeglastena näivate liigutustega jootis ta paika peenikesi juhtmekesi . 
     Ta suurel roosataval näol püsis ülimalt keskendunud ilme , aeg-ajalt puhus ta eemale silmile langevat juuksetukka . 
     Nooruki nimi oli Väino Pontus ja tegelikult närvitses ta üsna kõvasti . 
     Peamine oli säilitada olümpiarahu , veenis ta ennast . 
     Inimene peab end alati valitsema . 
     Kui hakkad pabistama , pane heaga skeem kõrvale ja ütle , et ei tule toime . 
     Olümpiarahu , mu poiss ! 
     Kinnitas ta endale . 
     Kaelamurdvat pole siin ju midagi . 
     Skeem nagu skeem ikka . 
     Tavaline . 
     Ja juhtmed on täitsa tavalised . 
     Ole ainult meheks ja jooda paika . 
     Niisiis ... 
     Nöögib saatus , nöögib . 
     Sest mispärast pidid need viie päeva kõige viimased otsad jääma just nimelt temale ? 
     Need pagana otsad lõpetasid esimese etapi nende töös , ja kuigi päris lõpuni oli veel mitu nädalat pusimist ja peamurdmist , oli esimesel katsetusel ... 
     Mida paganat nad kõik küll ta käsi nii kangesti vahtima peaksid ? 
     Niisiis - see roheline traat läheb siia . 
     Voltmeeter on seega ringis . 
     Ja relee ? 
     Kohal . 
     Peakski olema kõik . 
     Veel kord vedas ta küüneservaga mööda skeemi , silmitses mitmevärvilisi juhtmeid . 
     Asjalikult , kiirustamata , olümpiarahuga . 
     Ainult , see rumal kelgusõidumälestus - pikk arm üle lauba . 
     Muidu polnud seda peaaegu nähagi , aga nüüd võis vastiku õhetuse järgi üsna kindlalt arvata , et arm oli punane nagu stopptuli . 
     Viimaks pani ta kolvi hargile ja ütles : " Peaks nagu olema . " 
     Noh , vähemalt häälega oli kõik korras . 
     Ilm on udune , rõske ja kõle , mu mantlikrae on üles tõstetud ja ma ei näe ninale kangutatud kaabuääre alt ei neid , kes mulle vastu tulevad , ega neid , kellest ma möödun . 
     Mind pilguga peatada pole praegu võimalik , seda tuleb teha mõjusamalt . 
     Ja tehaksegi - mu õlast haarab äkki kinni tugev käsi . 
     Ma võpatan ja vaatan üles . 
     Minu teel seisab Harri Koomand . 
     Ma olen üllatunud , just nimelt üllatunud , ja valvas . 
      " Sina siin ? " 
      " Nagu sinagi . " 
     Jutu juhatab joonele tibama hakanud vihm . 
      " Kas astume kuhugi sisse ? " 
      " Sul on ehk kiire ? " 
      " Oh ei , pole viga . " 
     See kõlab mu suus veidi ülemuslikult ja ma kirun ennast . 
      " Noh , siis ... " 
     Me läheme kohviku poole . 
     Teel silmitsen vargsi tema jalgu . 
     Ta lonkab , tõsi , ja kasutab keppi , aga keegi ei ütleks , et ta sääred pole lihast ja luust . 
     Kohvik sumiseb , on ju lõunatund . 
     Me leiame laua , istume . 
     Ja vaatame alles nüüd päris kindlalt ja kaua teineteisele otsa . 
      " Sa lubasid mulle ju kirjutada , " ütleb Koomand . 
      " Ah , sa ju tead , kuidas ... " 
      " Tean . 
     Seda ma ei imestagi . " 
     Ma ei söanda küsida , mida ta siis imestab . 
      " Kus sa töötad ? " 
     See on juba tavaline küsimus , ma vastan mitte ilma kerge rahuldustundeta , ja asetan kohe vastuküsimuse : " Ja sina ? " 
      " Tartus . 
     Ülikooli juures . " 
      " Ülikooli juures ? " 
      " Nojah , Õppejõuna . 
     Või kui peenemalt soovid - dotsendina . " 
     Pole halb . 
      " Sa oled siis ju päris suur mees . " 
      " Ainult suurmehed on päris suured mehed . " 
     Hm . 
     Teravmeelitsema ja ironiseerima oled hakanud . 
     See pole hea tundemärk . 
     Seal olid sa minuga lihtne ja siiras . 
     Või käib uus toon sinu akadeemilise töökoha juurde ? 
      " Muide , minu õpilaste hulgas on ka üks sinu koolivend . " 
      " Kes ? " 
      " Anti Teeäär . 
     Lõpetab kevadel juura . " 
     Mida sa tead ? 
     Kui palju sa tead ? 
      " Ta oli juba koolis ... andekas poiss . " 
     Ma ei vaata seda öeldes Koomandile , tegelen agarasti oma kohvitassiga . 
      " Ta on ka praegu andekas . 
     Me oleme head sõbrad . " 
     Nüüd muigab Koomand esimest korda - veidi-veidi nukralt . 
      " Tead ju - ühised , noh , kuidas öelda , füüsilised iseärasused ... " 
     Mu mõte töötab ruttu ja loogiliselt . 
     Ma pole sulle eales rääkinud Antist ega tema füüsilistest iseärasustest . 
     Tähendab ... 
     Koomand tabab mu pinevuse , muigab veel kord . 
      " Minu ja tema vahel pole saladusi . " 
     See on ju sadistlik ! 
     Milleks mind piinata ? 
     Parem siis juba ... 
      " Sa tead siis , et ma talle kunagi ... väga halvasti ütlesin ? " 
     Nüüd ei muiga ta enam , ta nägu muutub lausa kiviselt kalgiks . 
      " Sul on imetlusväärsed terminid ... 
     Halvasti ütlesid ... " 
     Ta ei lisa enam midagi , paneb seni hoolikalt käes hoitud tassi lauale ja vaatab mulle järsku silma . 
      " Mina ütlesin sinule kunagi halvasti . 
     Sa mäletad vist ? 
     Sa küsisid tookord , et kas ma näen esimest korda isamaa äraandjat . 
     Ma vastasin sulle , et oled lihtsalt loll laps . 
     Vabanda mind . 
     Sest täna ma seda enam ei ütleks . " 
      " Kas sa tahad ... " alustan ma ägedalt , ent ta peatab mind kohe : " Kuss , kuss - me istume ju kohvikus , inimeste keskel . " 
     Ma vaikin , püüan vaadata enda ette lauale . 
     Koomand suitsetab , lausub vaikselt : " Ma uskusin sinusse . 
     Arvasin , et sa ... " 
     Aga nüüd on ka minu mõõt täis . 
     Ma löön pilgu teravalt üles ja ütlen niisama vaikselt , kuid lõikavalt : " Stopp . 
     Tuleta meelde , millest me veel rääkisime . 
     Sinu enda sõnu . 
     Et minust võib saada ikkagi inimene , kes mõistusega taipab meie ühiskonnakorra paratamatut üleolekut ja siis ka vastavalt toimib . 
     Niisugune inimene on minust nüüd saanud . 
     Ja ma hoiatan sind ülearuste sõnade eest . " 
     Koomand ei liiguta , ta vastab pigem kurvalt kui vihaselt : " Tervete inimeste ja santide solvamisel on see vahe , et sandid ei solvu ... " 
     Tunnen , kuidas leekiv puna mu kaelale ja näole hakkab kerkima . 
     Ma tõusen sõna lausumata ja pillan poolelijoodud kohvi eest lauale mündi . 
     See kõliseb ülearu valjusti ja korraga kõlab see mu kõrvus võikalt , nagu oleksin ma tõepoolest praegu sandile kopikaid tahtnud heita ... 
     Ma lahkun tagasi vaatamata . 
     Alles tänaval lööb mu raev ühel hoobil põlema . 
     Kõik te olete endaga rahul . 
     Kõik te olete ikkagi saavutanud eesmärgi , mida igatsesite , mille nimel võitlesite . 
     Aga mida kuradit te siis minult nõuate ? 
     Ma teen kõik , mida te tahate , ma ei tööta vastu , ma olen lojaalne , ma ... 
     Miks te sunnite mind alati tundma , et mul midagi puudub . 
     Mul ei puudu midagi ! 
     Kuulete ? 
     Minu maja on valmis ! 
     Minu naisel sündis poeg ! 
     Mul ei puudu midagi , mitte midagi ! 
     Mitte midagi !!! 
     Ma sammun otse üle väljaku . 
     Ja kuigi enam ei saja , mu mantlikrae on alla lastud ja mu kübar istub hästi , ei näe ma ka nüüd neid , kes mulle vastu tulevad , ega neid , kellest ma möödun . 
     Kolmekümne üheksas küünal 
     Minu naise tütar seisab mu ees ja vahib mulle trotslikult näkku . 
     Meil on käsil väga tõsine kõnelus . 
     See tähendab , kõnelus on tema jaoks väga tõsine . 
     Minu tarvis sisaldab olukord tõsidust ainult sedavõrd , kuivõrd ma juriidiliselt olen Maire eest kaasvastutav isik . 
     Tema juriidilise hooldajana mõtlen ma kainemalt , loogilisemalt , asjalikumalt - ja järelikult temale kasulikumalt . 
     Kõige paremad kasvatajad on need , kellel endal lapsi ei ole . 
     Selle tõesõna ümber on palju ironiseeritud - ja asjata . 
     Oma lapsesse ei suhtu inimene iial vajaliku objektiivsusega , võõrastesse aga küll . 
     Ja lapsele tuleb see kasuks . 
     Maire tuli minu juurde täiesti ootamatult . 
     Ilmus uksele , tahtis teada , kas ta võib minult nõu küsida . 
     Panin pisut imeks , sest lõppeks on Helga ju ikkagi tema lihane ema . 
     Aga Maire vajas seekord just põhimõtteliselt erapooletut ja kaalutlevat suhtumist , mida meie perekonnas võisin temale pakkuda ainult mina . 
     Palusin teda istuda , aga ta eelistas seista . 
     Sain aru - nii oli ta vähemalt füüsiliselt minust kui tugitoolis lesijast kõrgemal . 
     Mõnikord on seda üleolekutunnet hädasti vaja - eriti siis , kui sind vaevab mingi sissekukkumise või allajäämise tunne . 
      " Räägi . " 
     Ta vaatas mulle kummalise ülbusega silma , aga selle tagant paistis nii liigutav tütarlapselik haledus , et ma heldisin . 
     Ja äkki meenus mulle üks täiesti võõras , aga ometi tuttav poisike : kunagi kauges , kauges minevikus , heledas uues majas , Parameelte hästi sisustatud korteris , veidi alandlik , kuna tema ise elas odava mööbliga tubades , veidi kohmetunud , kuna ta ei uskunud , et teda tõsiselt võetakse , veidi õnnetu , et tal veel mingeid kogemusi ei ole , ja kõige selle tõttu hirmus valvas ning rõhutatult uhke . 
     See mälestus liigutas mind sedavõrd , et ma olin valmis Maire eest kas või merre hüppama . 
      " Ma kuulan sind . " 
     Ta sai aru . 
     Vaist on inimest kõigis tema ettevõtmistes alati paremini talutanud kui mõistus . 
     Ta ütles : " Isa , mul on väga suur pahandus . " 
     Ta nimetas mind esimest korda isaks . 
      " Kallis tütar , igast pahandusest saab üle . 
     Räägi , küll me nõu leiame . " 
     Ta ajas end veel sirgemaks ja lausus tasa : " Ma olen rase . " 
      " Mis ??? " 
     Hoolimata heast ettevalmistusest ei suutnud ma oma põrutatust varjata . 
     See oleks ehk iga teise lapse muutnud valvsamaks ja tõrksamaks , aga Maire nagu ei märganudki . 
     Ta vajus nüüd , kus kõige raskem öeldud oli , veidi kössi ja laskis pea rinnale . 
      " Jah ... " 
     Võtsin end kokku . 
      " Kuidas see siis juhtus ? " 
     Kuulsin oma häält ja kirusin end kohe põrgu põhja . 
     Kuidas see juhtus ? 
     Lollpea . 
     Just nagu ma ei teaks , kuidas niisugused asjad juhtuvad . 
     Maire ei hakanudki totrale küsimusele vastama , vaatas mulle traagilise vaprusega otsa ja küsis : " Mis ma nüüd pean tegema ? " 
     Mida tegema ? 
     Heitsin tahtmatult pilgu tema alles haprale , aga küpsele figuurile . 
     Kuusteist aastat oled sa vana . 
     Kui Diana oma tantsuõpetajaga ... 
     Tema oli siis veidi vanem . 
     Maire on kuusteist . 
     Ja seisab oma elu ühe kõige õnnetuma äparduse ees . 
      " Istu , Maire . 
     Peame nõu . " 
     Ta istus kuulekalt minu vastu , rippus silmadega minu suul . 
      " Kas ema teab ? " 
      " Ei . " 
     Ka see küsimus oleks võinud olemata olla . 
      " Hm-jaa . " 
     Temal on siiski kergem . 
     Aga mida mina pean ütlema ? 
     Mitu uut küsimust rabeles peas , suutsin neid vaevu tagasi hoida . 
     Maire tuli siia mitte ülekuulamisele , vaid nõu ja abi otsima . 
      " Kaua ? " 
      " Teist kuud . " 
     Olin juba oma esialgsest ehmatusest üle , mõtted hakkasid kainelt tööle . 
     Haiglasse ... 
     Maire muidugi minna ei taha . 
     Ei tohigi . 
     Ma tean , mida tähendavad nooruses külgelöödud templid . 
     Last ta vaevalt soovib . 
     Siis poleks ta minu juurde tulnud . 
     Tähendab tuleb osata kõiki ilusasti petta . 
     Ema . 
     Ühiskonda . 
     Kõiki . 
     Tõusin , astusin Mairele päris juurde , panin käe talle ümber piha . 
     Ta ootaski seda , klammerdus otsekohe minu sõrmedesse nagu päästerõngasse . 
     Sundisin ennast absoluutselt tasakaalukaks . 
      " Ma pean sulle mõned küsimused esitama , Maire . 
     Mitte uudishimust . 
     Nii on tarvis . 
     Kas sa vastad mulle ausalt ? " 
      " Vastan küll . " 
      " Nii . 
     Esiteks - kas see ... mees teab ? " 
      " Ei . " 
      " Kas üldse keegi teab ? " 
      " Ei . " 
      " Sa tahad , et see jääks meie kahe vahele ? " 
      " Jah . " 
      " Kas su ... vahekord selle mehega kestab edasi ? " 
      " Jah . " 
      " On ta ... " 
     Ma ei osanud äkki oma mõtet sõnastada . 
      " Ma armastan teda . " 
     Vaene Maire . 
     Ma ei tahtnud seda teada . 
     Aga et sa ütlesid ... 
      " Usun . 
     Muidu sa poleks temaga ju läinud . 
     Mind huvitab , kas ta on sinuealine ? " 
      " Vanem . " 
      " Kui palju ? " 
      " Ta on kolmekümnene . 
     Ja abielus . " 
     Võtku teid kurat , tüdrukud ! 
     Ja meid mehi kah . 
      " On sul temaga ... mingeid plaane ? " 
      " Ei . " 
     Kui kuradi lihtne on nooruses kõik . 
     Armastan . 
     Ja kõik . 
     Olgu ta kes tahes . 
     Ei mingeid plaane . 
     Millele me küll nii noorelt mõtleme ? 
     Kas me üldse millelegi mõtleme ? 
     Või ongi see siin too ... 
     Maire isa pärandus ? 
      " Hea küll . 
     Mida see tähendab , seda ma sulle seletama ei hakka . 
     Sa saad sellest vist isegi aru . 
     Aga ühte ütlen küll : selle mehega tee lõpp . " 
      " Ma ei saa . 
     Ma armastan teda . " 
      " Pead saama . 
     Mees , kes sinuvanusesse tüdrukusse nii hoolimatult suhtub , tuleks maha lüüa . 
     Kui ma teaksin , kes ta on ... " 
      " Ma ei ütle seda . " 
      " Ma ei küsigi . 
     Aga niimoodi ... 
     Kui minul esimene niisugune vahekord tekkis , olin ma niisama vana kui sina . 
     Aga ... " 
     Ma ei teadnud äkki enam isegi , miks ma sellest rääkima hakkasin . 
     Põrgusse . 
     Mis siin targutada . 
     Tegutseda on vaja . 
      " Hüva . 
     Aitan su välja . 
     Oota õhtuni . " 
     Helistasin läbi oma meedikutest tuttavad . 
     Leidsin , keda vaja . 
     Õhtul läksin koos Mairega tema juurde . 
     Paari tunni pärast oli kõik möödas . 
     Tulime kahekesi välja . 
     Maire oli väga kahvatu ja tumm . 
     Võtsin ta käe , hoidsin seda enda omas . 
      " Aitäh , isa . " 
      " Pole midagi . " 
     Mille eest sa tänad ? 
     Kas arvad , et mulle oleks meeldinud , kui teada saadakse , et minu tütar ... 
     Nojah , ikkagi minu tütar . 
     Et minu tütar niiviisi ... 
     See ei mõjuks mulle hästi . 
     Kasvatusküsimustele pannakse meil praegu suurt rõhku . 
     Pole kasulik , kui selgub , et direktori asetäitja Villem Alavain ei ole osanud oma perekonnas terveid moraalseid põhimõtteid alal hoida . 
     Ma ei päästnud niivõrd sind kui ennast . 
     Ma pole muidugi nii rumal , et sulle seda öelda . 
     Aga nii see on . 
      " Sa oled hea inimene , isa . " 
     Ma ei vastanud . 
     Neljakümnes küünal 
     Nii . 
     Ja ma olengi jõudnud viimase küünlajupini - ring on täis . 
     Ma silmitsen seda viimast tardunud pilgul ja tõstan siis pea . 
     Mu ümber on vaikus , kõle , tühi vaikus . 
     Ma vaatan ringi ja mind haarab äkki suur , äge vastikus . 
     Ma näen räpaseid linu laudadel , räpaseid taldrikuid , räpast põrandat ning räpaseid , vormituks massiks valgunud steariinilatakaid enda ees . 
     Ma pole enam purjus , olen kainem kui kunagi varem , ja mind valdab seda räpasust nähes jälestus ning ühtaegu kirglik vajadus ennast kaitsta . 
     Elu ees . 
     Iseenda ees . 
     Kõigi ees . 
     Ma pole ju kõike seda tahtnud . 
     Ma ise mõtlesin hoopis teisiti . 
     Mind sundisid olukorrad klassiorganisaatoriks saama . 
     Olukorrad sundisid mind idapataljoni astuma . 
     Olukorrad sundisid mind Soome põgenema . 
     Mind viidi vangilaagrisse . 
     Mind viidi ja toodi . 
     Ma olin sunnitud tee-ehitajate brigaadi minema . 
     Mind sunniti - see oli ju sundimine ! 
     -- mööblivabrikusse tööle asuma . 
     Mind sunniti Dianaga seda koormavat ja lootusetut vahekorda alustama . 
     Mulle sunniti peale see abielu . 
     Mulle sunniti peale see maja . 
     Mulle sunniti peale isegi see sünnipäevapidu nende totrate küünaldega . 
     Milles saab siis mind süüdistada ? 
     Ma tõusen ja tunnen , et värisen . 
     Ma vihkan kõike . 
     Ma vihkan Dianat . 
     Ma vihkan Maksi , kes on mu vastu heatahtlik , kes peab mind oma paremaks käeks ja ausaks inimeseks . 
     Ma vihkan kõiki neid neljakümmet inimest , kes siin olid - nii nagu ma vihkan neid neljakümmet küünalt ja aastaid , mida nad kehastasid . 
     Aga miks siis ? 
     Mis mul puudub ? 
     Mul on ju nüüd kõik , mida ma pidasin elust läbilöömisel vajalikuks ! 
     Mu ees on avatud perspektiivid , ma tean , et ma tõusen võibolla veelgi . 
     Ja ometi ma tean ka seda , et midagi väga olulist on igavesti kaotsi läinud . 
     Ära siit ! 
     Ära . 
     Kohe . 
     Ma toimin rabedalt ja mõtlematult , sulen kraenööbi , tõmban pintsaku selga , pistan tasku portsigari , ruttan ukse juurde . 
     Ent kui mu sõrmed puudutavad jahedat käepidet , variseb mu ettevõtlik vaim . 
     Ma peatun ja lasen käe langeda . 
     Kuhu ? 
     Kuhu ma lähen ? 
     Kuhu on mul minna ? 
     Ja korraga kerkib ei tea kust üks nägemus . 
     On hele suvepäev . 
     Päike paistab , tühjale hoovile langeb suure maja vari . 
     Väike poisike on käed tasakaalu hoidva akrobaadi kombel välja sirutanud ja kõnnib krampliku tõsidusega valguse ja varju piiril . 
     Ta ei astu siia- ega sinnapoole , ta balansseerib täpselt olematul traadil , mis tema maailma kaheks lõikab . 
     Kust see tuleb ? 
     Kus ma seda näinud olen ? 
     Miks see pilt mulle praegu viirastub ? 
     Ma ei oska sellele vastata . 
     Niikuinii kukuvad lehed maha ja mädanevad seal , olgu mis värvi tahes ... 
     Kui et maas kollased lehed veel puule midagi head teevad . 
     Võib-olla heledad lehed kaitsevad paremini juuri hilissügisel . 
     Mustad lehed võtaksid päikest hästi külge ja muld nende all oleks päeval liiga soe . 
     Öökülm aga veab vägikaigast enda poole . 
     Mulla temperatuur kõigub kõvasti . 
     Juured ei tea , mis peale hakata - siinsamas kuum ja jälle külm . 
     On sügis või ei ole ? 
     Helekollase lehed päikeses ei kuumene , on juurtele nagu regulaatori eest , juured saavad aegamisi jahedusega harjuda ja tajuvad talve lähedust . 
      " Dekaari silmist poetub lõbusaid sädemeid . 
     Jaagup on oma leheloo unustanud ja arutab asjalikult teist teemat - juhtumisi ka lehelugu . " 
     Näed nüüd , ja Darwin ei tulnudki selle peale , " kommenteerib Dekaar . " 
     Sinu järgi tuleb ka välja , et inimene on väike putukas , temal pole sügisvärvusega üldse asja ... 
     Inimest on kasvatanud ilu mõistma seesama loodus ise , kus ta elab . 
     Elas metsas - mets oli ilus . 
     Nüüd on metsast välja roninud , aga õpetus on külge jäänud - ikka , et ilus . 
     Iga mutukas peab ilusaks seda , milleni ta küünib . 
     Näiteks vingerjale ajab roheline värvus iivelduse peale ja helekollase juures ta juba oksendab . 
     Seepärast poebki oja põhja sooja sopa sisse ja röhitseb seal ilust ja elumõnust rõõmu tundes . 
     Aga mets oleks võinud üldse teistsugune olla - ütleme punase lehestiku , helevalgete tüvede ja süsimusta mullaga . 
     Eks oleks - kõiki neid värve esineb looduses . 
     Oleks vahva , kui terve mets suvel selliselt säraks ... 
      " Kui Dekaar jutu üles võtnud , ei siis teema lõpe . 
     Jätkub seniks , kuni aega või vajadust . 
     Peedipunane pojeng puistab veranda ette õielehti . 
     Jaagup otsib astumiseks kohta . 
     Huvitav , pojeng on üsna varajane õitseja , et jaanilaupäeval õitekaotamise aeg käes . 
     Ise aednik , aga kui keegi oleks talvel küsinud , poleks osanud täpselt pojengi õitseaega öelda . 
     Olen oma viljapuude vaimustuses ühekülgseks läinud - mõtleb Jaagup pojengi lahkumist vaadates . 
     Kõik muu kipub kõrvale jääma . 
     Juba on heinaaegselt soe . 
     Täna tundub eriti lämm . 
     Loodus haub äikese ootel . 
     Jaagup teeb endale vaba pärastlõuna ja läheb ojja suplema . 
     Rohuaia pihlakal ja toomingal uudistavad maailma roheliste marjahakatuste kobarad . 
     Tõmmude munajate lehtedega kanada toompihlakas matkib neid . 
     Oras tee ääres pole veel pead looma hakanud . 
     Jaagup kõnnib põllu äärt mööda , äkki kuuleb lõokeste laulu , nagu oleks trillerite laine paisu tagant paiskunud . 
     Laotus aga oli ennegi lõõritustest tulvil - Jaagup ise sammus algul sissepoole pöördunud mõtetega . 
     Kui lõokesed ümbrusele kurdi äratanud olid , siis märkas ta korrapealt kogu looduse elu enda ümber . 
     Kureema klõbistab nokaga . 
     Ülalt nooljaladvaliste nulgude vahelt paistab tema kokkukantud haoseljatäis . 
     Üks nulg on oma tipu ohverdanud ja selle asemele pesaratta saanud . 
     Operatsioon on puu põdema pannud ja hõredalt haljad oksad elavad viimaseid aastaid . 
     Ülal on aga elu seda vilkam . 
     Veel valgeis udusulis kurepojad koogutavad koomilis-asjalikult nõrga kaela otsas kõikuvate peadega . 
     Kurg ise uudistab pesa veerel seistes ümbrust enne järgmist konnajahti . 
     Kuremaja oksarisus on mitu väikeste laulumeistrite perekonda endale ulualuse leidnud . 
     Lärmakad kaasüürilised ei näi kurepere filosoofilist rahu rikkuvat . 
     Vanasse aeda viival teel kõrgub pankroheline kuusehekk , vasakul ergavad õrna vaipsileda rohuädalaga koplid . 
     Üks koppel on teistest kõrgem ja hallpruunika looriga kaetud - kari pole sinna veel jõudnud ja timut peab üksmeelset õitsemispidu . 
     Kraavipervel näitab kerahein esimesi tolmukaid . 
     Haab lipendab ükskõikselt lehekettaid , tema õitseaeg on juba ununenud . 
     Pärn samas aga alles seab oma õiepungasid lehtede vahelt päikese kätte . 
     Päike on teepervele puistanud läbisegi seaherne kollaseid kilde ja ristiku roosatavaid nutte . 
     Köömned , kasteheinapuhmad ja - maasikad . 
     Esimesed punased maasikamarjad sel suvel . 
     Jaagup saab maitse suhu - saab maasikapaastust lahti , nagu karjapoisipõlves öeldi . 
     Kraaviperve ristikupuhm pole tavaline , vaid kitsaste karvaste lehtede ja erksat lillapunast värvi õienuttidega alpi ristik . 
     Seahernele ei teadnud Jaagup enne õiget nime anda , kui tehnikumis taimemäärajast otsis . 
     Lapsepõlves olid kõik ühed hiireherned , olgu siis õied kollased , lillad või roosad . 
     Jaagup astub üle kraavi ja leiab end põlvini lopsakast niiduootel rohust . 
     Alla oja poole astudes laseb silmil libiseda üle jaanilaupäevase heinamaataimestiku . 
     Kõik ümberringi õitseb , või alustab , või lõpetab ilutsemisaega , et täisealistena seemet kandma hakata . 
     Siin sinab päris hiirehernes ise vastu . 
     Kõrval upitavad rohelusest päkapikkustel varrekestel väikesed kollakaspruunid pliiatsiotsasugused nuiakesed . 
     Need taimenääpsud toovad silme ette kunagise koolitee . 
     Kevadisel ajal , kui heinamaasooned juba kuivad , sai otseteed üle aasade koolimajja marsitud ja seal ta seda armast siidnutiga taimepõlvlast silmaski . 
     Pruunpea köitis veel oma mõistatuslikkusega , sest keegi ei teadnud teda nimepidi . 
     Alles hiljem selgus , et see koolipõlve teekaaslane on ristikute suure perekonna üks liige - kuldristik . 
     Kui vähe ta ükskord tundis loodust , tema jaoks eksisteerisid vaid punane ja valge ristik . 
     Praegu kasvab looduses tema jaoks juba viis-kuus erisugust ristikut . 
     Botaanik teab koguni kümmekonda ristikuliiki - Jaagupile on veel küllalt tagamaid , et loodusetundmises kaugemale areneda . 
     Ongi vastas üks poolde säärde ulatuv valge nutiga ristiklane . 
     Lehed tihekarvased - ehk on mägiristik ? 
     Kunagi raamatust õppis tundma , siis polnud taime silmade ees ; nüüd on taim , pole raamatut . 
     Ilus õrn valge nutt on tal , nägupidi jääb nüüd hästi meelde . 
     Lõosilm - süütu ja puhas meelespealill . 
     Kõneleb ka midagi head ja helget lapsepõlvest . 
     Mida just - ei meenu . 
     Võib-olla esimesest arglikust armastusest , mida tookord eneselegi ei julgenud tunnistada . 
     Küll Mõedaku heinamaa on rikas ! 
     Käpaline - lapsepõlve üks suurleide . 
     Tookord läks ikka omavaheliseks arutamiseks : kas on kuradikäpp või jumalakäpp . 
     Lillakollase ladvaga härghein oli ka üks tundmatuid , tema sai nime kooliekskursioonil Väikesel Munamäel Emajõe alglätte juures , kus teda põõsa varjus hulgana kasvas . 
     Botaanikaõpetaja ütles ja nüüd juba ei unune . 
     Karjapõlves meeldis Jaagupile selili rohus lamades unistada . 
     Nüüd meenub vana harjumus . 
     Kõik on sama - kasvava rohu soe niiske lõhn , linnuhääled ja tuule õrn paitus näol . 
     Ainult unistuste asemel vilksavad möödunud pildid Mõedakult . 
     Kas oli see Dekaar , kes ütles , et aastate ja elusündmuste korjudes hakkab inimese fantaasiapaun väiksemaks kuivama ja samavõrd suurenema meenutuste mapp ? 
     Laps elab ainult fantaasias ja rauk ainult mälestustes . 
     Inimhinge vanust aitavatki määrata tema fantaasiakoti maht . 
     Jaagup ei taha vanade kanti kuuluda , aga täna on nähtavasti selline päev , et elutargad meenumised tulevad luba küsimata . 
     Ühel vaidlemise õhtul aatriumis seadis Valda Kull küsimuse : kas tööd rabada rohkem noorest või vanast peast ? 
     Valda ise oli arvamusel , et noori inimesi peaks vahel töölt aastaks puhkusele laskma , et noorest peast oskaks vaba aastaga midagi peale hakata , aga vanakesena pole priipõlv enam mingi lõbu . 
     Osa pensionipäevi pidavat avansina ette antama . 
     Kui talle vastu vaieldi , siis ta soostus kompromissiga , et aastane-paarine pensioniavanss antaks aeg-ajalt ainult neile , kes seda soovivad , et sundseadust kõigile poleks siiski vaja ... 
     Ja mis Valda ise pensioniaastaga peale hakkaks ? 
     -- Elaks oma isiklikku elu . 
     Vanast peast teeks siis sedavõrd rohkem tööd . 
     Juuta Ülens ütles tookord , et tema kasutaks vabatahtlikkuse seadust ja jätaks puhkuseaastad välja võtmata . 
     Mis nendega peale hakata ? 
     Ema paneks kodus seasööki segama ja lehmi jootma . 
     Töö Mõedakul on hulga huvitavam . 
     Ja vanadega läheks pensioniaastal päriselt riidu - nemad pole elu jooksul õiget puhkusenädalatki saanud . 
     Nemad küll Valda Kulli mõttest aru ei saaks . 
     Juba kodust Mõedakul palgatööl käimine tundub Ülensi vanadele kentsakas , mis siis päris vabast hulkurlusest rääkida . 
     Juuta oli vaimustatud Mõedaku tööst , eriti algaastaist , millal sai Eesti peal ringi käia aluste emapuid otsimas . 
     Siis nägi maad ja rahvast . 
     Ta jutustas teistele , kuidas Läänemaal ühes külas ei taibatud , mis ringikolamine see niisugune on . 
     Kui võõraist kuuldi , pani kogu küla uksed kinni ja ükski elav ei andnud näole . 
     Hiljem selgus , et neid peeti mingeiks kontrollideks , kes viljapuid loendavad ja maakasutusmakse suurendavad . 
     Ei tea , kes sellise jutu lahtipäästmisest rõõmu tundis . 
     Jaagup ise ei osanud Valda Kulli nooruspensioni jutu peale kindlat vastust leida . 
     Temal tekkis kohe küsimus - mida noor inimene selle vaba aastaga teeb ? 
     Tööta võib ju põrgu igavaks minna . 
     Jaagupile meenus tol vaidlusõhtul Palli katsebaasi partorgi Peeter Obriku kunagine arupidamine , et kõige õnnetum on see noor , kes põeb väikekodanlikku rahulolu . 
     Partorgi arvates on inimese isiklikus elus üheks õnnetumaks see päev , kus ta loobub õppimast . 
     Ta ei mõelnud sellega kooli , vaid üldse enese arendamist . 
     On küll nähtud , et inimene jääb keset elu arengus seisma . 
     Mõni üsna noorelt juba . 
     Sellisest lähevad kaaslased mööda , läheb elu mööda . 
     Ta saab vähe ja annab vähe . 
     Elu on tal vaesem kui teistel . 
     Vegeteerib ainult - nagu Peeter Orbik ütles . 
     Paigale jäämine tulevat harilikult enesega rahulolust . 
     Juba saavutatu tundub neile elu möödasaatmiseks küllaldasena . 
     Mõnel juhul pole selline kuju isegi mitte laiska konti . 
     Askeldab ja toimetab virgalt , kuid ajast jääb maha . 
     Siis on häda juba mõtlemise laiskuses . 
     Esialgu oleks vaja väike pingutus teha ja tegevuskava välja mõelda . 
     Kui asi kätte võetud , siis läheb õppimine rohkem nagu iseenesest . 
     Peeter Obriku lihtsaim retsept elu õigesti elamiseks on - õppida . 
     Ta ei püüagi nägu teha , nagu oleks see elutarkus tema välja mõeldud . 
     Aga ta usub jäägitult õppimise jõusse , ja see on juba tema enese saavutus . 
     Partorgi mõtteavaldustest mõjutatuna seadiski Jaagup tol vaidlusõhtul aatriumis esikohale küsimuse - mida inimene selle aastaga pihta hakkab ? 
     Kui end aasta-teisega sedavõrd arendab , et hiljem uuel tasemel edasi elades kaotatud aja kuhjaga tasa teeb , siis võiks pensioniavanssi anda . 
     Ühiskonna jaoks oleks siis inimesele antud priiaasta nagu kapitalimahutus , mis järgnevalt end tagasi tasub ja seejärel puhaskasuprotsentegi kannab . 
     Dekaar aga rääkis hoopis omamoodi juttu . 
     Tema arvates ei tohi noorest peast enesele liigset hõlpu anda . 
     Oled nooremas põlves tublisti asja juures , nii et " töö istub kehasse " , siis hiljem on kerge , ei teagi , mis on töö raskus . 
     Nii kuidas end nooruses välja harjutad , nii ka pärast läheb . 
     Dekaari arvates on sissetöötamise aeg ülitähtis . 
     Ühelt poolt õpid tegevust armastama ja teiselt poolt valmistad ette pinda , et ükskord tõesti midagi paika panna . 
     Kui kaua eelpäev kellelgi kestab , seda Dekaar ei teadnud öelda . 
     Ta jutustas Jõgeva doktorist , kes oma elutöö juurde asus alles kolmekümnekuueselt , kuid kes ka varem kordagi käsi rüppe ei pannud . 
     Kui ükskord tõelise tööni jõudis , siis ka oli mees mehe koha peal . 
     Dekaar ise aga on see elav jumala parastus , kes noorest peast loodrit lööma õppis . 
     Eelpäev mahutagu kuhjaga otsinguid ja agarust , siis on ükskord elus hea jalad tugevalt maha toetada - nii kõlas Dekaari loosung . 
     Jaagup arutab pooleldi tõemeeli edasi : kus tema eelpäev lõpeb ja päris mehetöö algab ? 
     Dekaari teooria järgi võiks isegi tänane jaanilaupäev see vahepunkt olla . 
     Katsed on laialt käima pandud ja nüüd tulebki aeg , kus võib jalad tugevalt maha toetada . 
     Kui vahepunkti nihutaks veel nädala võrra edasi , siis langeks see täpselt pulmapäevale - püsiks kogu elu meeles . 
     Või pole eelpäev Mõedakul veel lõppenud ? 
     Jaagup alles astub Tartusse kaugõppesse . 
     Paljud õpinguaastad veel ees . 
     Ehk käivad need ka eelpäeva hulka ? 
     Jaagupi jaoks Dekaari teooria klassikalisel kujul ei passi . 
     Temal jookseb eelpäev mehepäevade sisse . 
     Küllap Mõedakul on seni mõned meest väärivad päevad ka sekka trehvanud . 
     Jaagup teab juba üht-teist , mida maailm enne teda ei teadnud . 
     Eile tuli Jaagup esmakordselt sellisele mõttele , kui Mõedaku puukooli külastanud Läti spetsialisti üllatust märkas . 
     Too mees oli Lätis üldiselt soovitanud pookealuseks ploomilehist õunapuud . 
     Jaagupi juttu ploomilehise õunapuu pahadest vempudest ei pidanud ta algul uskumisväärseks . 
     Kui aga katsepuukoolis oma silmaga nägi jalalt murdunud okulaate , siis muutus tõsiseks . 
     Jaagup rääkis kolhoosi põuapahanduse ka veel otsa . 
     Mees kogus oma ekskursiooni ja katsus , et kiiremini minema sai . 
     Mõedaku teadlane oli võimeline tema autoriteedi paari lausega maha kiskuma . 
     Õhtul aga hakkas Jaagup vaevlema - äkki lätlastel on selline hea ploomilehise õunapuu vorm , mida tema ei tunne . 
     Oleks pidanud istiku paluma ... 
     Jaagup tunneb kehas jõudu pakitsemas . 
     Tahaks ujuda kõigest väest , nii et hing kurku jääb ja liikmed muutuvad tuimaks . 
     Oja poole astudes kuulab ta jälle lillede meenutusi . 
     Kullerkupud ja pääsusilmad on õitsenud . 
     Lapsepõlvemälestuste esimesed lilled . 
     Võib-olla läks neid juba siis aia tagant korjama , kui isegi kahel jalal käimine kangelastükk oli . 
     Head sõbralikud sünnipäevalilled kaugest armsast ajast . 
     Kollane iiris - pole teda enne Mõedaku ümbruses märganudki . 
     Kaua aega ei teadnud Jaagup üldse , et see uhke lill meie looduslapsena sündinud . 
     Esimene tutvus sündis lillepeenra juures . 
     Palderjan sirgub juunikuu leitsepäevadel jõudsalt . 
     Pea siis aeg nõnda õitsemiseni ei lenda . 
     Ühel karjasuvel sai läbi elatud igasuguste juurte ja õite kogumise tuhin . 
     Ravimtaimede raamat oli neil kuudel kõige huvitavam ja vist peaaegu ainukene lektüür . 
     Keldrilakk oli nagu botaanikalaboratoorium kõiksugu närbuvat ja kuivavat kraami täis - pohlaõied , paakspuu koor , tedremarana juured , pärnaõied ... 
     Mets kohiseb mõtlikult , linnud temas aga siristavad elurõõmust . 
     Mustad vesikiilid lendlevad üksteist taga ajades ja tiibadega krabistades . 
     Kuused metsaveerel kelgivad noorte käbide lilla rüüga . 
     Varsakabjad lodusoonel on õitsenud . 
     Need kevadlilled meenutavad Jaagupile mitmeid kuresaapaid , mis sünnikodus said ära kantud . 
     Kevadine avastamisrõõm oli lahutamatu kibedaist kuresaapaist . 
     Kõik heinamaad ja võsaveered tuli läbi joosta , et looduse tärkamisele kaasa elada . 
     Kui avastamisvalud väga suureks läksid , võidis ema õhtul hapukoorega ja hommikul võis jälle retke jätkata . 
     Inimkond on ajaloo hallidest aegadest peale läbi elanud suurt looduse avastamise ja tunnetamise rõõmu . 
     Kogu ajaloo pärandus kajastub inimlapses kuresaabaste eas . 
     Kõik inimlapsed on neil kevadeil eelpõlvede looduseavastamise oma maailmas uuesti avastanud . 
      " Tookord selle kassiga saime õnnelikult koju . 
     Pandi ta kööki kinni . 
     Hommikul köök kollast paska täis . 
     Paide tädi oli minestamas . 
     Ema oli lapsi küll ja küll kasinud , aga seda tema ei suutnud . 
     Eks siis isa võttis ja tegi selle teo . 
     Kass jäi ellu . 
     Kui kodus koer nägi nii inetut kräämakat , siis läks nagu meelest ära . 
     Hakkas sellise hoo ja häälega haukuma nagu ei kunagi . 
     Oli ketis ja haukus oma hääle ära . 
     Mõne päeva pärast ainult kähises veidi . 
     Nii kui kassiroju nägi , jälle kähistas haukuda . 
     Koer raisus , häält pole , mis temaga enam teha ; lasti maha . " 
     Leenule hõigatakse vahele , kästakse maha istuda , aga kõneleja ei tee väljagi . 
     Leenard Rinne läheb kõnepuldi juurde ja tahab naabrit kättpidi ära talutada . 
      " Ära puutu , ma tahan veel rääkida , kuidas sa siin kõhtu kratsisid , " tõrjub Leenu . 
      " Koosoleku juhataja peab kindlustama sõnavabaduse . " 
     Ja nagu poleks midagi juhtunud , jätkab . 
      " Kass hakkas kosuma . 
     Teiseks kevadeks oli nii ilus suur kass , et ime . " 
     Härbert Junnov küsib Põllult : " Miks sa Leenule sõna andsid ? " 
      " Sellepärast , et revolvrit ei ole kolhoosi üldkoosoleku juhatajale ette nähtud . " 
     Leenard Rinne on ka juhataja laua juurde tulnud ja küsib täielikus nõutuses : " Mis nüüd saab ? 
     Ta on juba nii palju ühte patta rääkinud . " 
     Pläralära ei lase end teiste kõnelusest segada : " Kaks teist kassi hävitati ära , sest neid polnud enam vaja . " 
     Prõlla rahustab : " Ma tean küll , mis teha , ärge muretsege . 
     Täna juhatan mina koosolekut . " 
     Ta koputab rusikaga lauale ja teatab üle Leenu hääle pingutades : " Sellega on esimese päevakorrapunkti arutamine lõpetatud . 
     Kuulutan välja veerandtunnise vaheaja . 
     Palun kõigil saalist lahkuda . " 
     Rahvas tõuseb naerdes ja hakkab ukse poole trügima . 
     Leenu aga räägib edasi : " Ta oli nii tubli hiirepüüdja , et varem niisugust ei teatudki . 
     Ja jõest käis kalu ise püüdmas . 
     Viskas käpaga välja ja hüppas ise kaldale järele . " 
     Leenu jääb üksi . 
     Pärast vaheaega , kui uuesti kogunetakse , valitseb saalis juba vaikus . 
     Esimees Priidu Suurim saab sõna : " Sellega on esimene päevakorrapunkt läbi , asume nüüd asjalikke küsimusi arutama . 
     Kust kohalt raha kokku hoida ? " 
     Esimees kannab asja ette , rahvas hääletab poolt ja Härbert Junnov protokollib : 
      " VSÜ " Kolhoosnik " liikmemaksu võlgnevus 1952. a. 
     - 1782,84 ja 1953 - 1820 , 85 rbl. 
     Kuna tegutseb ALMAVÜ spordikollektiiv , on VSÜ " Kolhoosnik " liikmete arv langenud nullile . 
     Asjatute kulude ärahoidmiseks astub kolhoos välja spordiühingu juriidilisest liikmest . " 
     See siin oli varem ümbruskonna talumetsade kõige ilusam kuusepaik . 
     Kui Joosep Lepp sügiseti seenekorviga lähikonnas hulkumas käis , põikas ikka siia . 
     Seadis selja vastu mõnd sihvakat tüve , tegi suitsu , vaatas ilusasti laasunud sirgeid kuuski . 
     Silmal oli mõnus ja mõtted tulid mitmesugused , enamasti ikka head . 
     Kuigi need kuused siin kuulusid tookord Villem Laidsalule , muutis nendega mõnulemine meele lahedaks . 
     Looduse ilu lööb ikka meele lahedaks , kuulugu kellele tahes . 
     Juhtus , et vastu Villem Laidsalu kuuske toetudes mõtles Joosep hoopis oma karjamaametsale , kus ka ühes kohas kuused sirgumas , ainult nooremad . 
     Kuused andsid mingi omamoodi kindlustunde . 
     Et kui ükskord peaks peenike käes olema , siis lööd sae sisse ja teed rahaks - ehitusmets oli kõvas hinnas . 
     Ja kui hädapäevi ei tulegi ja mets lõikuseks küps , siis oled aastapealt rahamees . 
     Siis juba mõtle , mis muutust elus ette võtta . 
     Mets oli talumehele nagu varandus pangas . 
     Ilma et sõrme liigutaks , kasvas see varandus iga aastaga . 
     Õige talumees hoidis metsa , ei raatsinud teda enneaegu maha võtta . 
     Oli ilust kahju , ja lootsid vaikselt igal järgmisel aastal veidi rohkem saada . 
     Kumb põhjus enam kaalus , seda päris ei teagi . 
     Oma metsa naljalt saega ei mindud , ta oli nagu elus olevus . 
     Riigimetsas sai küll lõikamas käidud , seal oli töö nagu ikka metsatöö . 
     Joosep Lepp toetab nüüd ka selja vastu kuusetüve . 
     Praegu pole seenekorvi käevangus ega ole üldse seente aeg . 
     Lumi maas , ja metsa peremeheks on kolhoos . 
     Pole korvi , taskus on hoopis kollane kokkukäänatud tollipulk , vana vihik ja tindipliiatsijupp . 
     Selle metsaga on isemoodi , nagu nüüd siinkandis kõige eluga isemoodi on . 
     Tulid laastasid ilusama kuusiku , siis kadusid , ja ükski koer ei haugu järele . 
     Joosep käis raamatupidaja Härbert Junnovi juures pärimas , kas Ausi sovhoos ostis need palgid või kuidas . 
     Raamatupidamises ei teatud metsa laastamisest midagi . 
     Siis sai helistatud Ausi sovhoosi , et tulgu asja klaarima . 
     Kaks kirja läkitas sinna teele . 
     Ei midagi ; vaikivad , nagu poleks Ausit maa peal olemas . 
     Esimees Priidu Seitsmenda Suurimaga , kas räägi või ära räägi , ei temalt saa õiget otsa kunagi kätte . 
     Nüüd on nii palju õiendamist , aga sügisel , kui lugu juhtus , ei taibanudki kohe , mis lahti . 
     Mehed tulid siia saagidega sisse : riginal-raginal paremad kuused maha . 
     Tõmmati hobustega tee äärde , seal autod platsis ja läks . 
     Nagu tuimaks lõi esiti see hoop , et nüüd talumetsade kallale asutakse . 
     Oleks Villem Laidsalu ise veel siin elanud , ehk oleks häält tõstnud ja midagi päästa saanud . 
     Võib-olla oleks Joosep ka varem häält tõstnud , kui tema enda metsa oleks rünnatud . 
     Mine siiski tea - see kuusik siin oli ka nagu südamesse kasvanud . 
     Ta tõstiski häält , aga jäi hiljaks . 
     Need Ausi sovhoosi mehed oskasid nii ägedalt teha , et Joosep ei jõudnud toibuda . 
     Kui taipas , oli kõik juba läinud . 
     Ootamatult ja kähku , nagu vargapoisid . 
     Mis seda rääkidagi : Joosep andis veel tallist ree ja hobuse . 
     Kolhoosi keskusest oli neil luba , et võivad võtta . 
     Lõhkusid ree ära , aga kolhoos ei saanud kopikatki . 
     Mis reest rääkida , palgid on tasumata - nagu õhku hajunud . 
     Joosep ise ohmu , et aitas neile meremõrtsukatele kaasa . 
     Tagantjärele on küll tark : miks kolhoosis ühtegi dokumenti pole . 
     Mets räisiti silma all ära ja jälge ei kuskil . 
     Oksad-ladvad jätsid kõik räissis metsa alla . 
     Ainult head tüvikupalgid viisid minema , kõik muu on pilla-palla laiali . 
     Ja järjest ei lõiganud . 
     Võeti ainult paremaid . 
     Õudne seda räissi vaadata . 
     Täitsa röövlõikus . 
     Kolhoos on inimese nii uimaseks teinud : oleks pidanud kohe esimesel päeval brigaadi mehed kokku ajama ja Ausi röövlid Laidsalu Villemi metsast välja lööma . 
     Nüüd tagantjärele - mis õigust sa enam saad ! 
     Kui saadki , metsa ikka tagasi ei too . 
     Kuid Joosep ei saa jätta , tema läheb ise Ausi sovhoosi direktori jutule . 
     Ta on juhatuse liige , võib kolhoosi nimel minna küll . 
     Ta lihtsalt peab minema , sest tunneb end nagu süüdlasena , et ei osanud oma lähedast metsa valvata . 
     Nüüd , kui on toibunud , tuleb minna , kuhu vaja . 
     Täna mõõdab kännud ja ladvad üle , arvestab välja , mitu tihumeetrit metsa kadunud , ja siis juba ametlikult . 
     Priidu Suurimaa loaga lõigati . 
     Et peab ka tingimata esimees olema , ilma saaks hulga paremini hakkama . 
     Kolhoosi sees ka riisub , kes saab . 
      " Olevik " ostis riigimetsast ehitusmaterjali , aga kõik kanti laiali . 
     Nüüd juba lendavad väljast jaole . 
     Nagu kaarnad raipe kallal . 
     Joosep Lepp mõõdab tollipulgaga kändude ja ladvajääkide läbimõõtu ning märgib täpselt paberile , et ausalt arvele võtta . 
     Röövlid vastutagu just selle eest , mis nad teinud , ei rohkema eest . 
     Joosep on aus . 
     Kui Joosep Lepp metsast tuleb , on talli juures hobust saamas Kaarel Kännustik . 
     Joosep räägib oma käimisi-muresid . 
     Kaarel Kännustik õpetab : " Sa mine lõika sealt endale ka mis vaja , pärast aja süü Ausi meeste kaela . " 
     Joosep ei oska sellist juttu ei tõe ega naljana võtta . 
     Ta tõrjub : " Ei mul ole praegu vaja , mul hooned veel vanast ajast korras . " 
     Joosep küsib süüa , aga Kaada ei anna . 
     Joosep läheb sahvrisse , leiab sealt savikausi kooritud hapupiimaga ja pooliku leiva . 
     Kaada on piima ära koorinud , et võid teha ja turule viia . 
     Värskest õhust ja lumes sompimisest näljane mees viib leiu kööki lauale ja seab end sööma . 
     Järjekordselt hingepõhjani pahandatud naine käib , et köögiuks viskleb ja mürtsub käes : " Pool päeva tallasid tuult , kas kõhtu korjus palju ? " 
     Joosep teab , et tühja vaidlust pole mõtet alustada . 
     Samuti teab , et varsti teeb ikkagi suu lahti ja ütleb mõned sõnad õigluse huvides . 
     Praegu ta sööb rõhutatud rahulikkusega . 
     Leivamurikas on surutud vasakusse pihku , piimalusikas pendeldab kausi vahet teises käes . 
     Vasak käsivars toetub lauale ja on sinna nagu tinutatud . 
     Leivasuutäie järele peab pead kallutama . 
     Nii nõuab lihtne söömaaeg rohkem tegemist ja tähelepanu , ja üldse näib sööja väärikam ja naisest sõltumatum . 
     Kui Joosep jälle peaga sügavalt leiva järele küünitab , ütleb Kaada pliidi juurest : " Läheksid parem vahel Vadi meestega ühes Leningradi turule , sealt saavad rohkem hinda . " 
      " Külmal ajal siis , " puikleb Joosep . 
      " Siin pea laiali otsas ringi lasta pole külm aeg . " 
      " Ma olen juhatuse liige , kohustusi tuleb täita . " 
      " Ei sind sunni keegi . " 
      " Aga muidu jääks õiendamata . " 
      " No nüüd on küll õiendatud , kui sina pihta hakkad . 
     Mine paku ennast Priidu Kaheksandaks ! " 
      " Oma talus sai nii , et teistest pole asjagi , aga nüüd on teistmoodi . 
     Igaüks peaks mõtlema , " püüab Joosep kaitsesse tõmbuda . 
      " Muhu Sorts saab palka , tema õiendagu , " arvab Kaada . 
      " Tema pärast need asjad siin ongi . 
     Materjal on laiali tassitud , ehitusi ei alustata . 
     Kosta Jansilegi ei andnud remondimaterjali . 
     Lubas küll , aga ei näinud Kosta pindugi . " 
      " Ta olla nüüd Oadu Panso juures , " teab Kaada . 
      " Aga oma majas hakkab mädanema . " 
      " Sa mine kuula homme , millal nad jälle Leningradi sõidavad , " jorutab Kaada vastumeelsel teemal ja vastikul iniseval häälel läbi nina . 
      " Homme ei saa , ma pean Ausi sovhoosi sõitma . " 
      " Taga hullemaks ! 
     Mis sa sinna otsid ? " 
      " Tead küll , see metsa asi . " 
      " Kas sa jätad ükskord oma metsaga ! 
     Vihastad mind jälle . 
     Ma haige südamega - suren niikuinii varsti . 
     Mis sa üksi tegema hakkad . " 
      " Ei siin aita surm ka , ma pean selle asja korda ajama , " jääb Joosep kindlaks ja küünitab pead leiva järele . 
     Kaada viskab tühja panni plärinal pliidile ja kiunub välkuvail silmil : " Jälle sa vihastad mind ! 
     Nüüd ma lähen ja teen majandusliku põntsu . 
     Kaua mina üksi rähklen . 
     Nüüd lähen joon sahvris kaks muna ära . 
     Kaua mina üksi kokku hoian . 
     Joon munad , ja vaata siis ise , mis saab . " 
     Kaada kaob uksest välja , et otsust kohe täide viia . 
     Joosepil edasikaebamise õigust pole . 
     Kaada elab oma mehega järjest halvemini ja munad on viimasel ajal vatti saanud . 
     Enamasti ülepäeviti põnts , vahel koguni iga päev . 
     Kitsi Kaada teeb oma rängas vihas seda kõige hirmsamat , millele tema aju tuleb - laostab perekonna ühist majandust . 
     Järgmisel päeval astub Joosep Lepp Ausi sovhoosi kontorisse . 
     Bussid käivad nii , et samal päeval ei saagi tagasi , peab kusagil ööd olema . 
     Hobused jäid Kaada hoolde , teab mis ta nendega teha võtab . 
     Näljutab viimati . 
      " Ma tulin " Oleviku " kolhoosist , kas direktor on kohal ? " küsib Joosep Lepp kontoris olijailt . 
     Raamatupidaja taipab midagi ja lubab ise minna direktorit otsima . 
     Ta viibib veidi aega kabinetis ja tuleb siis teatega , et direktorit ei ole . 
     Just oli , aga on kuhugi kadunud . 
     Sel ajal näeb Joosep Lepp kedagi pika sammuga üle õue minevat . 
     Äkki see ongi direktor , mõtleb Joosep Lepp . 
     Kuulis tema tulekust ja pani plehku . 
     Joosep jääb vaikselt ootama . 
     Ei tule ega tule . 
     Pärib siis sovhoosi raamatupidajalt : " Kas ma võiksin lähemalt küsida nende palkide kohta , mis " Oleviku " kolhoosist osteti ? " 
     Raamatupidaja ilmselt ootas sellist küsimust : " Ei , ametlikult ma ei tea midagi . 
     Kuulnud küll olen , et kolhoosist palke saadi , aga mingit dokumenti pole . 
     Ei ole palkide vastuvõtu ega maksedokumente . 
     Nii et ametlikult neid ei eksisteeri . " 
     Kuhu nad need palgid siis pistsid , mõtleb Joosep Lepp . 
     Sovhoosis on kord valjem : läks ehk palke kaduma , pidid kusagilt asemele tooma , et ülelugemisel asi klapiks . 
     Sovhoosis riigi asi , siin kõik klappigu , aga meil ... 
     Ei aita ootamine , direktor jääb Joosep Lepal nägemata . 
     Otsustab siis rajooni prokuröri juurde minna . 
     Sinna kulub jälle päev . 
     Võtab kodust kannika leiba kaasa ja läheb . 
     Kaada rüüstab jälle munakorvi ja sõimleb kolhoosi hobustega . 
     Nendel päevadel , kui Joosepit kodus pole , seab Kaada talliuksele sildi , kust võib lugeda , et hobuseid antakse välja kella kaheksast üheksani hommikul ja võetakse tagasi kella viiest kuueni õhtul . 
     Ülejäänud ajal ripub ukse ees raske tabalukk . 
     Veera Ivask on selleks päevaks heinaveosse määratud . 
     Kodused õiendused tehtud , tuleb ta poole kümne paiku talli juurde hobust võtma . 
     Loeb ukselt silti ja läheb majja Joosep Leppa otsima . 
     Küsib üle köögiukse : " Joosep on toas või ? 
     Mis , ta on kirjatargaks hakanud ? " 
      " Ei ole siin Joosepit ega kedagi , " turtsub Kaada Lepp vastu . 
     Veera Ivask teab enese poolt õiguse olevat , sest täna ta suvatses end kolhoositööle seada . 
     Ta räägib edasi : " Tule anna kätte , kui Joosepit ei ole . 
     Või anna võti , ma oskan ise ka hobuse leida . " 
     Kaada kolistab varre otsa seatud kõvera kapsarauaga mingis puupanges . 
      " Ma saan juba hobuse või ... " käib Veera peale . 
      " Sa silti lugeda ei oska ? " 
      " Ma oskan lugeda ammu , aga mõni on alles kolhoosis kirjutama õppinud , kritseldab uksed täis . " 
      " Mis sa tungid võõrasse kööki , " hurjutab Kaada vastu . 
      " Näed , ma segan seasööki , ära mind sega , pole igasugustega aega õiendada . " 
      " Kus kolhoosi tallimees on ? " nõuab Veera Ivask ametlikult . 
      " Mina ei ole kohustatud kolhoosi tallimehe kohta midagi teadma , " vastab Kaada nipsakalt . 
     Veera hõõrub nii- ja teistpidi , kuni viimaks Kaada ähvardab : " Ma äigan kapsarauaga , kui sa veel kaua mu koduseid talitusi segad . " 
     Kapsaraud tõuseb ja Veera Ivask peab taganema . 
     Pärast lõunat , kella kolme paiku , sõidab õue Kaarel Kännustik . 
     Esimene peatükk , milles üks linn mitmesuguseid imesid näha saab ja üks jõmpsikas enda arwates selgusele jõuab , kuidas neid tehakse , kusjuures ta eksib võib-olla wähem , kui tänini kombeks on arwata . 
     Auväärt antvärgid , untsantsakad ja matsid ! 
     Ernveste hern und frawn von der adel ! 
     Förärade och nadigaste borgare ! 
     (* ) Rutake , rutake , rutake ! 
     Te saate näha imet , mille taolist te eluilmas pole näinud ja eluilmas enam ei näe ! 
     Udemes lõuaga noormehehakatus või poisivooster , nina higine ja heledad silmad krõllis , rebis kullatud lindiga tulipunase kaabu sakris peast . 
     Sama liigutusega lükkas ta narmendav käis higipisarad ninalt ja punakuldne kaabu tegi vahva kaare üle sinise taeva . 
     Ein ersam rad ! 
     Schöne frawn ! 
     Tichtig junkfer ! 
     (** ) Kiviraiujad ja kingsepad ! 
     Rutake , rutake , rutake ! 
     Õieti polnud kimedat , kolmekeelset heeroldikisa ja kaabuga taevasseviipamist enam vajagi . 
     Sest kogu Suurest Rannaväravast väljatrügiv ja Köismäe poole valguv rahvasumm kissis silmil üles pilvitusse kevadtaevasse vahtiski . 
     Rannaväravast tuli rahvamurrus väärikust unustava rutuga punapõskne raehärra Vegesack luidra , kuid täna siiski õhetava prouaga ja veel raehärrasid prouadega , kaubasaksu ja poodnikke , õllekõhulisi meistreid ja tedretähnilisi selle , elevil pürjelitütreid tähtsate mammadega , õhikaid teenijapiigasid , sinistes vammustes raesõdureid ja halli tööväge . 
     Ja kõik kiikasid muudkui üles ja üles ja keerasid kaelu vasaku õla poole kõveraks . 
     Kaugel paremal tulid Lüübeki madrused troppis mööda laevasilda suure rutuga , nii et sild kõmises . 
     Midagi säherdust polnud nemadki enne näinud . 
     Vasakul tõttas Kalamaja rahvas salkades Lontmaakri nõlvast üles , suured tolmupilved kannul . 
     Kui väravast väljujad üle kraavisilla said ja niipalju eemale jõudsid , et äärmiste linnamajade viilud üle müüri ära paistma hakkasid , võis näha , et kõigi pööningaitade esiluugid olid valla ja luugisuilt vahtisid ümmargused silmad taevasse . 
     Ühe kaupmehemaja sulased olid roninud kolmekesi koguni luugist välja vintsi palgile ja istusid seal reas nagu külapoisid näkist ratsahobuse seljas . 
     Ise vahtisid nad õhku ja kõlgutasid tühjuse kohal koibi , nii et igal teisel puhul oleks olnud kõhe vaadata . 
     Koguni kraavide ja planguga piiratud Rõugemaja müürile olid roninud uudishimulikud : sealt kõõlusid taevasse kuritõbiste lillaplekilised ja ninatud näod . 
     Ernveste ritter und frawn ! 
     (* ) Ja külamehed , kes juhtuvad eidega linnas olema ! 
     Rutake ! 
     Rutake ! 
     Rut - Siin tundis heerold , et keegi rebis teda kuuesiilust . 
     Ta lõi oma punase kübara hooga pähe ja vaatas selja taha . 
     Tema jalgealuseks võetud tühja traanitünni kõrval seisis kümne- või kaheteistkümneaastane poiss ja tiris ta hõlma . 
      " Mis sa tahad , Pall(** ) ? " 
      " Ma lähen vaatan , kuidas nad seda teevad . " 
      " Vaata siitsamast , noh . " 
      " Siit ei saa aru . " 
      " Kust sa siis vaatad ? " 
      " Tornist . " 
      " Jäta järele ! 
     Ega nad sinna ei lase ! " 
     Aga juba oli jõmpsikas heeroldi silmist rahvamurdu kadunud . 
     Kuni väravani ei pääsenud ta vastuvoolu kuigi kiiresti edasi . 
     Ei saa ütelda , et ta oleks hulga seas oma teed trügides eriti osav või väle olnud . 
     Ta põikas küll ühtede nina alt kõrvale ( Fuu , du kleener deywel ... ) ja lipsas end võimalikult kitsaks surudes teiste vahelt läbi ( Kuhu sa , pimevaim , rübistad ... ) , aga siiski oli ta liikumine pigem kohmakas kui nõtke . 
     Sest kujult oli ta vähem sale kui nimelt kerekas . 
     Ta laiakondilised õlad tähelepandamatu varblasekarva kuue all olid natuke kühma tõstetud ja tuhkjaskollane juuksepahmak ümmarguses peas sagedase sugemise kiuste nagu mättatäis hooletult lõigatud rukkikõrt . 
     Ta ümmargused silmad olid hallid , niisama hallid kui linnamüür niisugusel päeval nagu täna , kus taevas talle natuke sinakat kuma laenas , ja pilk neist silmadest oli erk , aga samas ka kuidagi ainitine . 
      " Ma vaatan selle asja järele , " pomises ta ja trügis läbi väravaaluse , mis muutis rahvavoolu sammukõbina mitmekordseks . 
      " Ma vaatan järele ... " 
     Siin oli ruumi juba rohkem , isegi nii palju , et vahti jäetud ja vihane raesõdur sai otse müüril rippuva Ristilöödu silma all talle hellebardivarrega mööda kintsu äiata : " Koss sa tryckit , sacrament ! " 
     Pall naeratas pigem hajameelselt kui mõrudalt ja pomises : " Ma vaatan järele ... " ning lipsas ära paremale , Laia tänava müüriäärsesse pimesoolde . 
     Siin tõttas veel ainult üksikuid hilinenud pürjeleid talle vastu . 
     Õigupoolest oleks ta ju neid kõiki tervitama pidanud , aga seda kodukorranõuet võeti ainult triviaalkooli ettevalmistusklassis tõsiselt . 
     Korralik kvartaan nagu tema tervitas tänaval üksnes raehärrasid ja vaimulikke mehi . 
     Ning pärast hellebardimüksu oma väärikust taas leides pööras ta rõõmsa rutuga ümber nurga ja tõstis pilgu üles kahesaja viiekümne küünra kõrgusele , kus kiiskas Oleviste kullatud kukk ja kust täna nagu hõbedast juuksekarv ulatus poolkaldu kaugele linnamüüri taha enneolematu ja kõigile kõnet andev õhukomejantide imeköis . 
     Pall ruttas , pea kuklas , edasi . 
     Aga Hobuveski paokil värava kohal jäi ta seisma ja kirikutorni parajast kaugusest päriselt vahtima . 
     Ta seisatas seal pika silmapilgu ja neelas silmadega tornikiivri jubedat kõrgust . 
     Kuid äkitselt vaatas ta maha . 
     Ta teadvusse tungisid veskivärava imelised lõhnad . 
     Mööda väravataguse konarlikes munakais maad tuli veskist värske hobusesõnniku sooja mahedat lõhna , täpipealt nagu isa talliuksest Kalamaja rannas . 
     Ja väheke kõrgemalt lõhnas väravavahe vastjahvatatud nisust niisama vägevalt kui vanaisa ait seal kaugel Kurgla jõe taga ... 
     Kui Pall uuesti pilgu tõstis , silmas ta lähenevaid inimesi ja nõksatas virgeks . 
     Hüval ja kural pool kergelt koogakil teener , kel raamatud kaenla all , tuli sealt atsakal sammul ei keegi muu kui superintendent Bock ! 
     Pall andis kuklale käsu olla kummarduseks valmis ja seadis mõttes ritta küünlavahamaigulist ladinakeelset lauset : Salve , pater reverendissime(* ) - aga reverend'i kohal läks tal keel mõttes ehmatusest sõlme , sest ta tundis ära teenri dominus Bocki paremal käel - ja see polnud üldsegi teener , vaid hoopis härra Frolink ise , härra Bartholomeus Frolink , hüüdnimega Panis Quotidianus(** ) - seesama , kes tund aega tagasi oli hüüdnud üle kõigi klasside : " Komejante tohivad vaatama minna ainult prima ja secunda . 
     Custodiused vastutavad , et keegi laiali ei jookse ! 
     Tertia õpib pähe Augsburgi artiklid XVII kuni XIX . 
     Quarta deklineerib panis quotidianus . 
     Asja juurde , marss ! " 
     Ehmatusest hoolimata oli Pall peaaegu rahulik . 
     Imelik aje tiris teda lähenevatele härradele lahtirinnu vastu - hiiglakiusatus oli proovida : võib-olla nad ei märkagi teda ? ! 
     Teine ja targem jõud rebis teda samal ajal paremale , paokil veskivärava taha . 
     Tegelikult tundis ta end paigale tinutatuna nagu mõnikord unenäos , kui oled tänaval raskete veinivaatide koormale jalgu jäämas või kirikus , kui võlvid parajasti varisevad . 
     Siis sai teine aje esimesest võitu ja Pall volksas viimasel silmapilgul värava varju . 
     Ta küünitas näo üsna krobeliste lõmmulaudade ligi , nii ligi , et nina sai pragude halli tustiga kokku , ja kuulatas . 
     Kolmed sammud lähenesid ja pidid silmapilk mööduma , kuid jäid äkitselt otse teispool väravat seisma . 
     Härra Frolink ütles : " Mina usun küll . 
     Athenaios kirjutab , et Kyzikose linna köietantsijad oma tornidest niisama- " Superintendent katkestas teda : " Meie aja köietantsijad on palju kehvemad kui antiikaja omad . 
     Aga tornid on meil palju kõrgemad . 
     Kas te arvate , et Kyzikoses oli nii kõrgeid torne kui seesinane ? ! 
     Ei-ei . 
     Mina ei usu eluilmas ! 
     See tähendaks ju peaaegu , et inimene lendab ! 
     Ja pealegi ilma tiibadeta ! 
     Ma olen kuulnud , paarikümne aasta eest oli Ulmi linnas üks rätsep tahtnud kirikutornist alla lennata - ja tema oli endale selle tarvis tiivad teinud -- , aga ikkagi kukkus ta surnuks ! 
     Isegi laul on selle kohta olemas : 
     Tuleb kella lüüa lasta . 
     Oma valega hukkas ta enda ! 
     Egas inimene linnuks ole - Eluilmaski tema ei lenda . " 
     Siis hakkas kolm paari taldu kobinal edasi astuma ja Pall tuli värava varjust välja . 
     Oleviste peauksel rippus poolepuudane taba . 
     Tänaval seisis tosinkond inimest ja vahtis , lõuad püsti , taevasse . 
     Tornikiivri ülemine luuk oli lahti ja köis ulatus sealt välja , sirge kui pillikeel , ning kadus peadpööritavas kõrguses üle tänava katuste taha . 
     Keegi katsus väikest väravat kirikuga vasakult piirnevas õuemüüris . 
     Värav oli lukus . 
     Pall pöördus kõrvaltänavasse , lippas läbi viljakaupmees Hahnemanni kangialuse tema tagaõue ning ronis mööda müüriäärset , talvel ühest otsast tublisti kaldu kulunud puuriita üles . 
     Kui ta poolel teel oli , veeresid mõned kaheküünrased kasehalud ta raskuse all kolinal allapoole ja kogu riit hakkas kergelt kõikuma . 
     Pall liibus ehmatades puude külge ja tundis , kuidas halud ta ribide vastu põksusid . 
     Siis hoobas ta enese ettevaatlikult üles riidale ja vaatas üle müüri . 
     Otse teispool müüri seisis päratu puldankummiga kahehobusevanker , hobused eest lahti rakendatult lasipuu ääres , koonud põhukottides . 
     Keset õue õiendas troppis neli inimest , kaks vanemat vuntsidega meest ja kaks tüdrukut . 
     Kõik nad olid tõmmud nagu mustlased ja nähtavasti riidlesid omavahel . 
     Vanamehed käristasid kummalistel , kord tuhmidel , kord kiledatel häältel ja vehkisid , nagu oleks neil tuli särgis . 
     Tüdrukud paristasid neile imelikus linnulaulutaolises keeles vastu . 
     Kõik nad olid kohlakalt ja kirevalt riides ning näitasid kord vankri ja kord kiriku paokil õueukse poole . 
     Neist kümme sammu eemal seisis kaks tõmmut , aga silmatorkavalt kahvatut prima- või secunda-ealist poissi , mõlemad nii ühte nägu , et Pall pigistas silmad kinni ja vaatas uuesti , kuid ikkagi ei olnud neid üks , vaid oli tõesti kaks . 
     Aga need olid vait , hoidsid teineteisel käest kinni ja vahtisid maha . 
     Siis hakkas kummivanker õõtsuma ja sealt tüntsatas õuekividele hiiglapaks mustlaseit , käsivarrel nuutsak ennenägematuid punavalgekuldseid hilpe . 
     Ta kriiksatas vaidlejaile midagi , mis kõlas umbes nagu , et torkama on nad voi vannu lonni orrribi(* ) ... , viskas kirjud hilbud ühe vanamehe kätte , andis kummalegi tüdrukule vastu vahtimist , läks poiste juurde , seisatas nende ees imelikult vaikse silmapilgu , tegi kummagi otsaette ristimärgi ja tõukas siis kõik kiriku õueuksest sisse ning tõmbas ukse enese järel kinni . 
     Pall ronis kiiresti puuriidalt müürile ja laskus müüriserval käsi marrastades teisele poole rippu . 
     Pika venitamise peale küündisid varbad vankrikummi vetruva pannani . 
     Samas vääratas jalg pannalt ära ja uppus pehmesse poolpingul puldanisse . 
     Pall kukkus kogu raskusega kummipannale , sest teine jalg sattus teisele poole , ja libises tagumikkupidi mööda pannakaart alla , nii et tuline jutt käis kannikate vahelt läbi . 
     Ta maabus õuekividele , jalad ees , aga põrutus võttis ta hetkeks siiski uimaseks . 
     Vankrist ei kostnud kukkumismütsu peale kippu ega kõppu , ja silmapilgu pärast ajas ta enese suurte kuivanud porikänkrais rataste juurest püsti ning jooksis kiriku ukse taha . 
     Kui vanaeit selle seestpoolt kinni on pannud , pole midagi teha ... 
     Kuid uks paotus lingisurvel hääletult ja ruttu-ruttu sulges Pall selle enda järel . 
     Ta seisatas tornialuse kõrges hämaruses ja lõi igaks juhuks sinnapoole risti ette , kust kaugelt sammaste takka paistsid värviliste valgusvihkude sillerduses kullatud ingleist altarivalvurid . 
     Veel üle õla vahtides astus ta siis mõne sammu paremale : sealpool oli tilluke uks , kust tornitrepile sai , Pallulegi peaaegu et liiga madal sirgelt sisse pääseda . 
     Kolmandal sammul peatus ta äkitselt , sest põrandakivi asemel sattus ta jalg millelegi pehmele . 
     Ta pööras pead ja pigistas rusika vastu suud , et mitte õõksatada : ta parem jalg oli otse paksu mustlaseide seelikuserval . 
     Eit põlvitas tema ja trepiukse vahel põrandal , õnneks näoga ukse ja seljaga Pallu poole , ning luges palvet . 
     Ta mustades juuksesolakates kukal nõtkus poolkuuldava sosinaga kaasa ning selja oli ta - igavene paavstikummardaja - otse altari poole pööranud . 
     Pall pidas pika silmapilgu hinge kinni . 
     Siis tõstis ta jala eide seelikult tasakesi ära ja hakkas end , külg ees , toll-tollilt trepiukse poole nihutama . 
     See läks päris ladusasti korda . 
     Ta sihtis ühe silmaga vanaeite ja teisega suurt raudvõtit trepiukse lukuaugus , võttis ettevaatlikult võtmest kinni ja tõmbas . 
     Uks avanes üsna kergesti , aga kräuksatas sealjuures kohutavalt . 
     Tühjas tornialuses kajas see nagu kadakiviga pihtasaanud kajaka hääl . 
     Vanaeit kargas uskumata väledasti jalule ja tahtis Pallu hõlma pihku haarata . 
     Pall hüppas uksetaguse peaaegu-pimedusse ja sööstis kätega müüri kobades mööda kitsukest keerdtreppi üles . 
     Natuke maad ulatas eide kile kisa talle järele , aga jäi siis äkitselt katki . 
     Pall jooksis veel tüki treppi ülespoole ja peatus kitsa aknapilu kohal hinge tõmbama . 
     Vaevalt too eidelasu talle niisugust treppi mööda järele ronima hakkab ... 
     Ta vaatas aknast välja ja nägi läbi tuvimustalõhnalise tuuletõmbe oma nina kõrgusel majade punaseid katuseid ja valgeid korstnaid ning üle katuste Eppingi torni halli kukalt ja samblaseks tõmbunud kivikübarat . 
     Aga imeköis , mis ülemises aknanurgas põigiti üle taeva käis , polnud kübetki lähemal . 
     Keerdtrepp lõppes ja tüki maad tõusid rohmakad paepurused astmed õige järsakas otsejoones . 
     Eesminejate samme polnud ülevalt kuulda , aga seal kuskil pidid nad olema . 
     Neist tuli hoiduda parajasse kaugusse . 
     Siis algas keerdtrepp uuesti ega tahtnudki lõppeda . 
     Äkitselt surus Pall tagumiku vastu müüri : kuskilt ülevalt kostis paisuv ja lähenev kohin-mühin-kõmin , nii et peanupp tõmbus iseenesest õlgade vahele . 
     Oli otse veider , et istmik ei tundnud müüris kõige vähematki värinat . 
     Aga kohin paisus hirmu pealeajavalt ning vajus siis tuulehooga Pallust üle . 
     Kümme sammu allpool vilksatas läbi aknast tuleva kumalaigu ehmunult allapoole lendav tuvi ... 
     Kuskil veel kõrgemal viis kõrvalkäik ebamäärasesse võlvidepealsesse pimedusse , kus jälle põristasid tuvid ja kus võis aimata laevavintside moodi jämedaist palkidest räga , vist kellapukkisid . 
     Veel ülalpool suubus trepp kahe pisut avarama aknaga ruumi , mille nurgas olid tuhahunnikus poolpõlenud halud , küllap mõnest vanast valvurilõkkest . 
     Sest siinseist akendest paistis merepoolne linnaserv sadamaga ja laht Paljassaarte , Nairisaare ning Salmesaarega nagu peopesal . 
     Majadepuru oli juba õige madalasse vajunud , aga imeköis näis püsivat sinises taevas muutumatul ja kättesaamatul kõrgusel . 
     (* ) Auväärt aadliisandad ja -prouad ! 
     (Alamsaksa k. ) 
     Lugupeetud ja armulised pürjelid ! 
     (Rootsi k. ) 
     (** ) Aus raad ! 
     Kaunid prouad ! 
     Kombekad neitsid ! 
     (Alamsaksa k. ) 
     (* ) Auväärt rüütlid ja prouad ! 
     (Alamsaksa k. ) 
     (** ) Hääldada palataliseerimata ja käänata Pall , Pallu . 
     (* ) Olge tervitatud , kõrgeaulisim isa ! 
     (Ladina k. ) 
     (** ) Igapäevane leib ( ladina k. ) 
     (* ) See , mis ta kuulis , oli itaaliakeelne sõim : " Porca Madonna , voi ... " 
     Issand , ma tahan sinuga kaubelda ... 15.10.1506 
     Püha Luukas , aita mind ja ole mulle ise toeks . 
     Vaata , ma olen viiskümmend viis aastat vana ja olen põlvili su ees ja mu jooksvahaiged põlved külmetavad kivipõrandal , sest oktoober on käes ja see on siinmail kõledam kui Hollandimaa südatalv , nii et mul on tulisest vihast hoolimata nii väljast- kui seestpoolt külm . 
     Püha Luukas , anna mulle nõu . 
     Mitte selles asjas , kas ma pean oma õndsa Margarethe majad sellele tema neetud pojale loovutama või ei pea ma seda mitte , sest ma ütlen : ükskõik , mis nad linnas minu elust Margarethega räägivad - abielurahva vahel tuleb mõnda tüli ette , iseäranis kui naisel tema surnud mehest lapsi maailma peal laiali on ja kui tema oma elusa mehe teadmata nende laste jaoks raha oma laekanurka püüab sokutada ( mis jääb siis mehel muud üle kui naisega tõrelda ja laegas lahti murda - kui naine julgeb talle võtit andmast tõrkuda ) . 
     Nii et ma ütle : ükskõik , mis nad sellest linnas ka räägivad , need majad on ometi ei kellegi teise kui minu nime peal linna pärusraamatusse seaduslikul kombel sisse kantud , ja protsessigu see minu härra võõraspoeg nende pärast minu vastu alamkohtus või raekohtus või minu pärast kas või Lüübekis - mina ei anna neid mitte käest . 
     Ometi olen ma , vaata , põlvili su ees , Püha Luukas , ja palun sind nii tõsiselt nagu üks auväärt meister ja klaasijate- ja maalriteameti beisitser seda küll harva on teinud : ära keela mulle oma nõu ! 
     Sest sa tead , et mitte ainult see neetud Michel mind praegu nende majade ja Margarethe ehtevaka pärast ei pitsita - nagu oleks ta ainuüksi minu nuhtluseks sealt kaugetelt maadelt siia tagasi tulnud , vaid et minu kallid ametivennad mind nüüd omakorda tema pärast pitsitavad . 
     Püha Luukas , sina , kes sa pole mitte ainult kirjutanud Neitsist Maarjast omas Evangeeliumis - Aga kuuendamal kuul läkitati ingel Kaabriel Jumalast Kalilea maale ühte linna , Naatsaret nimi , ühe neitsi juurde - ja nõnda edasi ja nõnda edasi , vaid kes sa oled seda neitsit ka pühas vaimus ja vaimustuses maalinud ja kes sa sedamööda tunned maalimise rasket kunsti paremini , kui keegi surelik on iial tundnud - sa tead ju , mis nad minust tahavad . 
     Et ma nendega ühte nõusse heidaksin ja kinnitaksin : Seesinane Michel , see minu õndsa Margarethe vanem poeg tema abielust õndsa Clawes Meleriga , see Michel , perekonnanime pidi Sittowiks hüütud , kes enese Hispaaniamaal olevat lasknud Zittoziks nimetada ( aga kelle kohta mõned siin linnas räägivad , et tema juured ülepea mittesakslaste seas on ja tema nimi nende keeli midagi sündsusetut tähendab nagu nende nimed enamasti ) , seesinane Michel , see noorsand , see härrasmehehakatus , see eblak ja maailmahulkur , võib ju Brügge linnas Memlingi juures õppinud olla nii palju kui tahes ja võib ju küll olla kolme kuninga õuemaalija olnud ja kas või kolme kuningaemandaga maganud ( sest kes teda vaatab , ei arva sedagi võimatuks , kuningakodade nüüdset kõlvatust arvesse võttes ) ja teda võidakse Hispaanias ja Inglismaal ja Viinis ja isegi Flandrias ( sest flaamlased , olgu nad kui head maalijad tahes , on alati kergatsid olnud ) , teda võidakse seal igal pool üheks praeguse aja kõige kunskopimaks nägudemaalijaks pidada , nii palju kui see neile meeldib - aga siin , Tallinna linnas , ei pea temal mitte õigust olema oma värvipottisid välja laduda ja oma maalritöökoda lahti teha , enne kui ta on aasta otsa mõnda siitlinna auväärt meistrit kõigi sellikohuste täitmisega teeninud ning amtile meistritüki ette pannud , olgu see siis maalitud või voolitud ja olgu see Neitsi Maarja või Püha Jüri või Püha Veroonika . 
     Aga selle nende nõudmisega ühineda - Püha Luukas , see on ometi liig ! 
     Ma ütlen ; ma ei tagane majadest . 
     Sest need on raad ise mu kadunud Margarethe tahtel minu omaks tunnistanud , täht-tähelt testamendi järgi , mille Margarethe kirjutas , see tähendab , mille mina küll kirjutasin , aga millele tema ometi käe alla pani . 
     Ja ma ei tagane ka Margarethe ehtevakast , sest ma ütlen : seaduse järgi on need ehted minu . 
     Ma elasin Margarethega neliteistkümmend aastat , ja kuigi Issand lapsi talle minuga teps ei ole andnud , ehkki tema nii ea kui tahtmise järgi neid saada oleks võinud , ja kuigi meil selle aja sees tülitsemist ette tuli , nagu ma salgamata tunnistan , ei olnud meie elu siiski paljas tülitsemine : need ehted on Margarethe kõrvanibude ja lõuaaluse ja juuste ja sõrmede läbi mu südame külge kasvanud , ja seesinane minu härra võõraspoeg ei pea neid minu käest mitte endale saama , et ta neid oma kingsepaplikale kingiks . 
     Sest ma ütlen : isegi kui nad seaduse järgi temale peaksid kuuluma , on nad õiguse järgi , sa kuuled , Püha Luukas , õiguse järgi minu - kui vähegi ka kulude peale mõtelda , mis mul Margarethega on olnud ( üksi apteeki tassisin ma tema viimasel paaril aastal oma kolm naela hõbedat ) , Micheli koolirahast , mis ma Brüggesse saatsin , koguni rääkimata . 
     Aga ometi ei saa mina sellepärast , et oldermann seda minult kindlasti tahab , kuna eestseisus muidu ehk oma otsusega maha ei saa , ometi ei saa mina sellepärast tunnistada , et see minu äraneetud härra võõraspoeg seda raha , mis mina tema õppimise sisse olen matnud , nii sandisti oleks tarvitanud , et tema nüüd paremaks ei kõlba kui aastaks otsaks siitlinna meistrite perseid lakkuma ! 
     Ei ! 
     Püha Luukas , ma ei taha oma tagasihoidlikus meeles seada ennast sinu õnnistatud kunsti ega ka mitte nüüdse aja taiakamate maalijate kõrvale , sest praegusel ajal pidi neid nii Saksas kui iseäranis all Itaaliamaal olema uskumata osavaid , aga midagi tean ju maalimisest ka mina , kuigi ma õiguse poolest klaaser olen ja häda sunnil ning juba küpses eas maalima hakkasin - sa tead seda muidugi - siis , kui ma Margarethe ära võtsin ja tema kadunud Clawesi töötuba kõigi poolikute kujude ja lõuendite ja tahvlite ja värvide ja pintslitega minu kätte sai , nii et ma tema meistrita jäänud õpipoistelt esimest õpetust pidin võtma , mida minu härra võõraspoeg nüüd linnas kõikidele pidada jutustama , et mind naeruväärseks teha , kuigi ta seda ise pealt näinud pole , sest sel ajal olid tal , nolgil , juba väljamaa tuuled pükstes . 
     Nii et ma ütlen : ärme minu enese tööde väärtusest siin praegu räägime - minu värvitud suurtükkidega ja minu kullatud tuulelippudega on raad igatahes suvatsenud üpris rahul olla . 
     Ja kui ma neile Püha Gertrudi kiriku epitaafi jaoks selle pühaku maalisin ( oma Margarethe järgi , olgu see sulle üles tunnistatud , aga sarnasust ei pannud õnneks keegi tähele ) , siis leidsid mitmed raehärrad , et ka sellel pole suurt viga midagi . 
     Igatahes : kahekümne aastaga olen ma nii kaugele jõudnud küll , et ma hea ja halva maali vahel vahet mõistan teha - olgu , ma lähen sinu ees viimaseni ja ütlen : vähemalt siis , kui see teise mehe tehtud on . 
     Ja ma olen Micheli töid oma silmaga näinud . 
     Sa tead ju , et ta Tallinna tulles minu majja ei asunud , kuigi see nii tema pärisisa kui ka võõrasisa läbi tema isamaja on , aga jäägu see ta enese südametunnistuse asjaks ja andku ta selle eest ise vastutust , olgu sinule või , kui ta söandab , siis otse Issandale Jumalale ( mina ei lähe talt selle kohta seletust küsima ) . 
     Ühe sõnaga : ta kolis , nagu sa tead , Karja tänavasse , selle oma kullasepast lellepoja , selle Hinrik Schrammi juurde , ja sellega nad seal üheskoos kõik need kaebused minu vastu valmis sepitsesid , mis tema siis alamkohtule ette pani , ilma et ta sellest , Jumala abiga , suurt tolku oleks saanud , sest majad ja Margarethe ehtevaka mõistis vähemalt seesinane alamkohus õigust mööda minu omaks , kuigi ta selle maalikoja sisseseade asjus pimedusega löödud oli ja selle Michelile käskis välja anda - nagu peaksin mina nüüd heast- paremast oma kahekümne aasta vaevaga omandatud kunsti hammastega koos varna riputama , sest , Püha Luukas , sa tead paremini kui keegi teine , kui kehvasti siin palja klaaseritööga teenib . 
     Aga see tuli kõik hiljem , sest kohe teisel päeval , kui ta pärale oli saanud ( ma teadsin juba muidugi , et ta kohal on ) , tuli ta minuga läbi rääkima , kusjuures see , missugune ta on , polnud mulle ju enam uudiseks : ma olin teda tunamullu Brüsselis ometi enam kui ühe korra näinud . 
     Aga kui ta nüüd mu uksele astus ( ma õlitasin parasjagu gilditoa köögi tarvis aknapabereid ja päike paistis uksest otse õliauru pilvesse ) , arvasin ma esimese hooga ikkagi , et keegi tundmatu aadli-isand tuleb midagi tellima , ja tõusin kiiruga püsti , ja alles siis , kui ta riiete lavendlihais läbi linaõlihaisu mulle ninasse tuli , tundsin ma ta ära ja istusin niisuguse rutu ja vihaga uuesti maha , et pidin järi puruks istuma . 
     Ja siis , nagu sa tead , Püha Luukas , pani ta oma häbemata nõudmised kõige viisakamal toonil mulle ette ja palus mind nende üle järele mõtelda ja enesele Schrammi juurde teadust anda , mispeale mina , nagu sul , Püha Luukas , ka muidugi teada on , talle kostsin , et temal pole minu käest mitte kui kröömigi nõuda ega minul temale mitte kui kröömi teadust anda , aga tema ütles , et pärast seda , kui mina olen endale asja läbikaalumiseks mahti võtnud , näeks ta meeleldi , et me selle üle vestleksime - Püha Luukas , sa kujutad ette : ta ei ütelnud mitte , et ta näeks hea meelega , et me räägiksime suu puhtaks , vaid ta näeks meeleldi , et me vestleksime - ja läks selle peale viuhti minema , enne kui ma jõudsin Püha Antoniuse tuld talle ihusse soovida . 
     Aga järgmisel päeval sain ma teada , et ta pidi olema väljamaalt ka mõned oma maalid kaasa toonud , ja siis - nojah ... 
     See tähendab , mulle tuli meelde , et see kõige suurem hõbe-ehe , mis mu õndsal Margarethel oli olnud ja mida seesinane minu härra meeleldi vestleja võõraspoeg nüüd koos muude ema asjadega endale nõudis , see oli enama kui naela raskune mittesaksa moodi rinnaraha , siinmaal sölg kutsutud ja Tallinna mittesaksa echtekenmakeri töö , ja selle hõbedamäär ei olnud mul teps teada - ja siis ma lasksin tähele panna , millal minu härra võõraspoeg oma uuest korterist Hinrik Scrammi juures välja läheb ( ta läks oma teise sugulase sepameister Detersi poole lõunale ) , ja mina läksin sedamaid Scrammi Hinriku juurde ja panin talle Margarethe rinnaraha lauale , et nüüd sa aitad seda minu käest Michelile kangutada , aga tee siis kõige esmalt kindlaks , mis see tükk ülepea väärt on , et see nii minul kui teil endil teada oleks . 
     Ja sel ajal kui Hinrik seda sölge kaalus ja kraapis ja vette kastis ja nuusutas , astusin mina nagu juhuslikult tema tagatoa uksele - Michel elas nüüd seal , ja nagu mul teada oli , olid tema maalid , neli tükki pidi neid olema , ridamisi akna vastasseina ääres põrandal maas . 
     Ja seal nad olidki . 
     Püha Luukas , sa tead paremini kui mina , missugused need on , sest sina võid neid oma püha silmaga Paradiisist rahumeeli vaadata , kui sa vähegi tahad , aga mina vaatasin neid ainult mõne silmapilgu - ja kas sa arvad , et mul kerge oli neid vaadata ja tunnistada seda , mis mulle ometi ka rõõmu valmistas . 
     Sest ma ütlen veel kord : ma ei tagane tollivõrd oma kahest Rataskaevu tänava majast ega hõbedast ega maalikoja sisseseadest , olgu see kohtu poolt selleks meeleldi vestlejale välja mõistetud nii palju kui tahes , aga seda ma ütlen : niisuguseid pilte pole Tallinna linnas eluilmaski enne nähtud , rääkimata sellest , et mõni siitlinnast pärit mees iial oleks niisuguseid maalida osanud . 
     Vasakut kätt oli seal kõigepealt ühe naise konterfei , imeilusa kõrgi lapsenäoga noorik kuninglikus peaehtes ja nõnda peene pitskaelusega , et see pidi olema kõige paremate Mechelni pitsikudujate töö , selja taga vististi mingi sinakas linnavaade , nii palju kui ma mäletan , ja lõkkavad punased draperiid , niisugused mooniõite karva , nagu õnnis Memling neid tegi , ma olen ju tema asju Brügges vaadanud . 
     Püha Luukas , ma ütlen : mitte ainult et niisugust pilti pole meie linnas iial nähtud ( ma pean ju ütlema meie linnas , sest ma elan siin juba kolmkümmend aastat ) , mitte ainult , jah , niisugust pilti , vaid ka eluilmas mitte niisugust naist . 
     Sest kõik need meie prouad Yxkyllid ja preilid Zoied ja kes nad veel on , meie pürjelinaistest rääkimata - ma olen neid ju enamjaolt kõiki näinud ja mõnda neist ka maalinud , eks ole , ja kuna inimeselapse südames ei leidu sinu püha silma jaoks ühtegi varjatud soppi , siis ei saa ma sinu ees , Püha Luukas , maha salata , et ma mõnda neist ka rohkem olen vahtinud , kui käsusõna lubab , ja mitte ainult oma lesepõlves , nojah , ja mitte ainult vahtinud ... aga seda enam võin ma ütelda , olgugi et see ehk himude kurat oli , kes selle teadmise mu meelde on sokutanud : kõik need siitmaa naised - ja muuseas ka Hollandimaa omad , nii palju kui ma mäletan - ja ka kõige peenemad ja nooremad nende seas on kuidagi kandilised ja soonilised ja jäigad selle kõrval , keda tema seal oli maalinud . 
     Sest ma ütlen : naist peab enne vaadata oskama , kui teda maalida osatakse . 
     Isa õlad vajusid üha madalamale , otsekui oleks talle keegi nähtamatut koormat selga ladunud . 
     See hakkas silma akna taustal , mille all vanamees istus , käed süles , meenutades suurt inimahvi . 
     Ta oli juba tükk aega keelt hammaste taga ja kustunud piipu peos hoidnud . 
     Poeg lamas selili asemel ja vahtis üksisilmi lakke . 
     Ta ei näinud oma isa esimest korda sel moel istumas . 
     See oli vana metsatööline ja turbalõikaja , kes seal niimoodi omaette põrnitses . 
     See oli vana talupoeg , kelle unistuseks oli olnud kas ohvitserist või vaimulikust poeg . 
      " Kurat sinu ja su lipakate sisse , " ütles isa äkki . 
      " Ega sa pole enam tita - ela minu pärast , kuidas tahad . 
     Aga ema ! 
     Mis ma ütlen , kui ma koju lähen ? 
     Tuleksid räägiksid siis ise ... 
     Miks te lahku läksite ? " 
      " Minu lipakad jäta rahule , kui sa tahad , et ma sinuga üldse veel räägin . " 
      " Ära karda , mina ei tule sinult neid üle lööma . " 
     Poeg heitis isale põgusa pilgu täis põlgust . 
      " Hea küll , ma räägin , kuid ainult ema pärast , " ütles ta silmi sulgedes . 
      " Kas mäletad seda puskaripudelit , mis sa hankisid mulle kevadel , kui me Irmaga maal käisime ? " 
      " Miks ma seda ei mäleta . " 
      " Sellest kogu see vastik supp algaski . 
     Irmal oli sukki tarvis . 
     Me läksime puskariga Paksu Poisi juurde . 
     Sa peaksid teda tundma : minu koolivend . " 
      " Oota ikka oota . " 
      " Noh , noorhärra Lont . 
     Seesama , kes pärast keskkooli lõpetamist maal ringi käis ja igasugust agenti mängis , Singeri masinaid müütas , päevapilte suurendada võttis ja tüdrukuid tripperiga õnnistas . 
     Jahukaupmehe poeg . " 
      " No-noh , ma tean küll . 
     Aga vana Lont oli karske mees . " 
      " Ei ole see võsugi sopajoodik . 
     Kui võtab , siis ainult peenemaid marke . 
     Prantsuse konjakit . 
     Tema äri käib laiemalt kui papal . 
     Tema on Geschäftsmann . 
     Papa õiendas matsidega , aga poja uksest käivad sisse ja välja aina hitlerlikud marketendrid . 
     Või , munad ja pekk - see on Paksu Poisi valuuta . 
     Raha ta ei tunnista , ei mingisugust . 
     Aga noh , puskari eest võib juba üht-teist osta : karbiidi , petrooli , tallanahka ... 
     Irma sai seekord sukad . 
     Kuid kaotas oma arunatukese - kõigest sellest , mis ta seal nägi . 
     Kodus me läksime kohe riidu . 
     Ta oli minu seisukohti alati jaganud , aga nüüd enam mitte . 
     Hakkas vastu . 
     Ja tegi seda niisuguse ägedusega , niisuguse vihaga , nagu oleks tal minust juba ammugi kõrini olnud . 
     Lõpuks , esimest korda meie kooselu kestel , ma sõimasin ta toorelt läbi . 
     Olin ise õnnetu ja sõimasin ta läbi . " 
     Poeg jäi vait , vaatas ringi nagu sülitamiseks kohta otsides , ja lisas : " Muidugi tegin ma sellega ülekohut nii lehmale kui märale . " 
     Isa köhatas kuidagi nõutult . 
     Ja ütles siis : " Ega meie , taluinimesedki , üksteist alati ei paita , aga sina ajad mulle küll hirmu peale . 
     Sa oled ju haritud inimene , või pidid seda vähemalt olema , minu arvates . " 
     Haritlasest poeg hakkas küüniliselt naerma . 
      " Tule jumal appi - ühe sukapaari pärast , " jätkas isa . 
      " Mis kurja Irma sellega siis tegi ? 
     Inimesel peab ju midagi jalas olema . 
     Pealegi noor naisterahvas . 
     Kas sa arvad , et meie eidu ... " 
     Poeg ei lakanud naermast . 
      " Mis kurat teil siis juhtus ? " ägestus isa . 
      " Ma ei kannatanud välja , vastik praegugi mõtelda , kuidas ta korraga seda pätti ülistama kukkus . 
     Tuli oma vasikavaimustusega lagedale . 
     Korraga oli ta leidnud inimese , keda minule eeskujuks seada . 
     Pärast seda , kui olin ta läbi sõimanud , muutus tagasihoidlikumaks . 
     Ja salalikumaks . 
     Aga mina olen mees , kes ei lase end petta . 
     Kurat võtku , kas pidin ma siis uskuma , et ta sõbrataride juures käis ? 
     Ja peale selle need lõhnaõlid , kreemid ja huulepulgad ... 
     Küsisin talt kord , kust ta need välja võtab - ega ta ometi ei ole Pariisi vallutanud . 
     Ja kujuta ette , see kana solvus : kuidas ma võivat teda kahtlustada . " 
      " Kana ! " osatas isa . 
      " Nüüd on ta sul kana , aga ammu see oli , kui sa teda kiitsid . " 
      " Läks siis läks , tühi temaga , " vastas poeg ja pööras näo seina poole . 
     Isa mudis hulk aega piipu . 
      " Sa oleksid pidanud teda kuidagimoodi tagasi hoidma , " arvas ta viimaks . 
      " Katsusin , " vastas poeg . 
      " Ütlesin , et see tema jumaldatu põdes juba keskkoolis suguhaigust . 
     Sellest polnud kasu . 
     Nüüd olen mõtelnud , et see tegi asja tema jaoks veelgi huvitavamaks . " 
      " Sinu lood on siis üsna sandid , kui sa nõnda mõtled . 
     Oled ikka üks õnnetu inimeseloom . 
     Uhkust ja kangust - jah , seda sul on . 
     Ja sülge . 
     Kõik on pätid ja sead , ainult sina ise oled veel see õige inimene . " 
      " Eksid , vana . " 
      " Noh ? " 
      " Mis noh ! 
     Igaüks on omamoodi tõbras . 
     Ka mina . 
     Oleksid sa näinud , missugust paipoissi ma mängisin , kui oli tarvis Irmale moraali lugeda . " 
      " Mine võta siis kinni , kes teist süüdi on , " ütles isa . 
      " Aga see meie ema arvab ikka ... " 
     Enne kui isa lõpetada jõudis , puhkes poeg naerma . 
     See oli koletu ja ajas vanale talupojale hirmu peale . 
     Kuidas võib inimene end niimoodi ära salata ? 
     Või nikastas ta telefoniposti otsast kukkudes tõesti oma mõistatuse ? 
     Suu kiskus tal kaua aega viltu . 
     Poeg ajas enda püsti ja naeris nagu meeletu ; ta käis mööda tuba edasi-tagasi ja hirnus ikka veel . 
      " Süüdi ! " ütles ta viimaks isa ette seisma jäädes . 
      " Olete aga teie seal maal imelikud inimesed : peaaegu kogu maailm põleb , rahvad on üksteisel kõrist kinni , kõik on ära teotatud ja teie murrate pead , kes on süüdi , et üks naine oma mehe sukkade vastu ära vahetas ja üks mees armukadedusest tobedaks läks . " 
      " Paistab , et sul raasuke autunnet on veel järele jäänud , " arvas isa . 
      " Noh , kui sedamoodi , siis ehk antakse sulle armugi . " 
      " Mis armu ? " 
      " Võid ehk hakata veel mesilasi pidama . 
     See asi jäigi sul pooleli . 
     Tööriistad ja kõik ootavad . " 
      " Pooleli on paljugi jäänud . " 
      " Mis sinust niimoodi küll saab , " hakkas isa muretsema . 
      " Eks seda näe siis , kui see tapmine ja võõra kanna all olemine kord lõpeb . " 
      " Ei tea , kas seda enam näebki , " surus isa läbi hammaste . 
      " Sinust ei saa siis ikka tõega tulijat ? " 
      " Ütle emale , et ma tulen mõne päeva pärast . 
     Võib-olla juba homme . " 
     Isa tõusis üles ja hakkas vaikides lambanahkset kasukat selga ajama . 
      " Ja miks sa täna ei saa , nüüd kohe ? " küsis ta . 
      " Alati , kui õhtu tuleb , vaatab eidu aknast linna poole ja muud sa ei kuulegi kui ohkamist : " Jumal , jumal , kus on meie Kalle ? 
      " Sama lugu on ka öösiti , kui tal silm lahti läheb . 
     Ja juhtub siis veel mõni lennuk põrisema ! 
     Elaksid veel kusagil mujal , kaugemal nende leivaahjudest . 
     Ei , ära muiga midagi . 
     Ka ema teab ; sa ju ise rääkisid , kui sitad naabrid sul on . " 
      " Täna tuleb ka selge öö , " arvas poeg aknast välja vaadates . 
      " Nii mõnigi mees külas peab sind punaseks , " jätkas isa . 
      " Võib olla , et sa punast kätt oledki , aga ega sellepärast ei maksa veel nende pommide alla kippuda . 
     Pommid on vaenlaste jaoks , sina hoia end kõrvale . " 
      " Ärge muretsege , minuga ei juhtu midagi , " ütles poeg . 
      " Ei mina mõista , mis püha asi sind veel kinni peab , kui kõik on ära teotatud . " 
      " Vähe küll , aga mõni asi on mullegi veel pühaks jäänud . 
     Näiteks küülikupraad . 
     See ongi põhjus , miks ma sinuga täna ei tule . 
     Ei midagi rohkemat ega vähemat . " 
      " Ehk aga loeb ka hästi tehtud ase ? " küsis isa . 
      " Noh , ega ma seda praadi ise ei küpseta . " 
      " Kes ta on ? " 
      " Üks minu kooliõde . 
     Sina ei tunne teda ja miniat temast ei saa - liiga suur lits . " 
      " Kõiki naisi ei kõlba selle nimega ristida . " 
      " Mis sul viga kõlblust jutlustada ; sina elad ju heas seltskonnas : lambad toovad tallesid , emised põrsaid ja lehmad vasikaid . " 
     Isa tahtis ka selle peale midagi vastata , kuid poeg võttis tal sõna suust . 
      " Hea küll , hea küll , taat . 
     Aitab selleks korraks . 
     Tulen koju , noomid edasi . 
     Oledki juba linna kauaks jäänud . 
     Hobune külmetab ja ema ootab . 
     Ja varsti algab üks hale põgenemine linnast . " 
      " Ja kuspool sind oodatakse ? " 
      " Paemurdude taga . 
     Seal ei ole pomme karta . " 
     Kui isa oli toast lahkunud , läks poeg akna alla ja vaatas välja . 
     Nähes vana kreskuga rege , millega oli seotud nii palju mälestusi ja härmas karvaga hobust , kes endale rangid pähe oli ajanud , ei pidanud Kalle trotslik künism vastu . 
     Kartes oma tunnetega koolipoisi tasemele langeda , läks ta akna alt ära , enne kui isa hoovist välja sõitis . 
     Võib-olla vaatas vana veel üles akende poole , võib-olla - ta ei tahtnud seda näha . 
     Pealegi oli tal endalgi nüüd aeg Helde Ruthi juurde minna . 
     Sellistel selgetel veebruari täiskuuõhtutel muutub päev märkamatult ööks . 
     Värvid , mis loojangu eel lakkamatult vaheldudes ehivad taevast , kahvatavad ja kustuvad kiiresti . 
     Korraga märgatakse , et varjud on maas ja et kuuvalgus on need asetanud päevastele vastupidises suunas . 
     Kui Kalle tänavale astus , olid esimesed öövarjud just tekkimas . 
     Miks need talle tol õhtul kord ämblikke , kord nahkhiiri meenutasid ? 
     Oli kellaaeg , mil selle rindelähedase väikelinna elanikud ööseks oma kodudest lahkusid . 
     Mõnda aega lillana püsinud taevas vallseljandiku taga tõmbus järjest tumedamaks . 
     Varsti ei läidetud tänavatel enam sigarette . 
     Haaratuna igaõhtusest kabuhirmust , võisid iga hetk liikuma hakata rasked veomasinad . 
     Ja kõiki pidi päästvalt vastu võtma linnalähedane kuusik . 
     Kalle vaatas linnast pagevaid inimesi ja tundis rõõmu oma eelisolukorrast . 
     Ja mis siis veel oleks pidanud teda õndsaks tegema : teised tammugu pakasega väljas , teda ootab soe tuba ja praad . 
     Ruth oli lubanud tappa Leegionäri , oma kõige rammusama angoora , kellele Kalle kord sügisel porgandipealseid oli söötnud . 
     Aga viimaks oli selles midagi kõlvatut , et ta Helde Ruthi juurde läheb ? 
     Mees esitas selle küsimuse endale nimme - selleks et naerda . 
     Kümme aastat tagasi , kui Ruth lodevate elukommete pärast keskkoolist välja visati , oleks suhtlemine niisugusega skandaaliks kujunenud . 
     Sellal olid mõned koolivennadki öelnud : " Mis sa voorimehe tütrest ikka tahad . " 
     Ajad olid muutunud , aga Ruth oli jäänud endiseks Ruthiks . 
     Niisiis eksisid ka vanad roomlased ja nende tarkussõnad ühes nendega . 
     Kahjuks ei ole enam sõpru , kellega naerda - küüniliselt , kõike eitavalt . 
     Leitnant Tann oli üks neist . 
     Kas nad ta maha lasksid , poosid või põletasid ? 
     Kes seda teab ? 
     Isa oli öelnud : " Uhkust ja kangust - jah , seda sul on . 
     Ja sülge . " 
     Praegu tundis Kalle , et tal on ainult sülge . 
     Kui kass oleks taralt mahahüppamisega viivitanud , kui ta kas või hetkegi oleks jäänud Kallele otsa vahtima ... 
     Kuu , mis tõustes ujus nagu kollane munarebu lillas supis , oli kõrgemale tõusnud ja muutus järjest jumekamaks . 
     Nahkhiired olid ära lennanud . 
     Kalle oleks bürgermeistri majast äärepealt mööda läinud , märkamata uksel seisvat inimest . 
     Siis ta aga jäi seisma ja hüüdis : " Oo , see on ju proua Inna . 
     Tere õhtust . 
     Ja mina pidasin sind varjuks . " 
     Inna oli keskkooli cum laude lõpetanud . 
     Üks neist vähestest . 
     Voorimehetütardele ja Kalle-taolistele maalt tulnud matsidele oli ta kooliõena üsna ligipääsmatu olnud . 
     Jõukas , endast lugupidav , kombekas . 
     Siis oli ta abiellunud ja seejärel ka emaks saanud . 
     Mitte vastupidi , vaid ikka korralikult . 
     Nüüd seisis ta oma majatrepil nagu raidkuju ja vastas väärikalt : " Tere . 
     Ma ootan siin juba tükk aega . " 
      " Keda ? 
     Ega ometi mitte mind ? " 
      " Kaks tütarlast lubasid läbi tulla . 
     Me pidime seltsis minema . " 
      " Ah-aa . 
     Jah . 
     Muidugi kuuvalgust nautima . " 
      " Praegune aeg ei ole naljatamiseks . " 
      " Ega ma naljatagi . 
     Aga kuidas sa sel tõsisel ajal üksinda oled jäänud ? 
     Ma mõtlen , kus on su isand ja käskija ? " 
     Vastus , mida andis oodata , kõlas viimaks väga väärikalt : " Ta sõitis tähtsale nõupidamisele . " 
      " Tallinna ? " 
      " Jah . " 
      " Kätt tõstma ? " 
     Oma viimasele küsimusele Kalle ei oodanudki vastust . 
     Ta kavatses sedamaid edasi minna , ent samal ajal silmapilgul ilmusid tütarlapsed põiktänava nurga tagant nähtavale . 
     Nad seisatasid vaid hetkeks , sosistasid midagi ja panid siis jooksma nagu lusti täis sälud . 
     Asjade selline käik tuli Innale ootamatult . 
     Ta otsekui lendas trepist ja hakkas hingeldades hüüdma : " Anne ! 
     Anne ! 
     Urve ! 
     Tüdrukud , kuhu te ruttate ? 
     Miks te mind ei oota ? " 
     Oleks neiud seisatanudki . 
      " Proual endalgi saatja , " hüüdis üks neist , kuna arvatavasti ta noorem sõbratar seepeale naerma turtsatas . 
     Korraga Inna ei mäletanud enam , kas ta välja tulles oli majaukse lukustanud või mitte . 
     Ähmi täis , jooksis ta trepist üles . 
     Uks oli siiski lukus . 
     Tagasi tulles ütles ta ikka veel tänaval seisvale Kallele vihaselt : " Teie süü . 
     Nüüd pean ma üksinda minema . " 
     Ent vaevalt oli ta põiktänavani jõudnud , kui õhuhäire algas . 
     Sireen hakkas undama , ammudes pikalt ja kaeblikult otsekui hiigelveis . 
     Ja äkki oli kõik muutunud : kuuvalgus polnud enam see ; taevas oli nüüd sootuks teine ; äsjalausutud sõnad omandasid tähenduse , millist neil varem polnud . 
     Kõige üle laotus rahutus ja hirm . 
     Ainult varjud mõjusid kuidagi rahustavalt . 
     Inna jooksis maja juurde tagasi . 
      " Teie süü ! " hüüdis ta veelkord . 
      " Ma võin ju oma süü heaks teha , " arvas Kalle ja läks kiiresti Inna juurde . 
     Kui ta nägi lähedalt naise silmi , mis niisama kartlikult kui vihaselt karusnahkade seest välja vaatasid , ajas teda naerma küüniline assotsiatsioon : talle meenus küülikupraad . 
     Tänavad olid inimtühjad , sireen huilgas ikka veel ja neid kaitses ainult majaesine vari . 
      " Mismoodi ? " küsis naine ettevaatlikuks muutudes . 
      " Ma võin sind saata . " 
      " See veel puudub ! " 
      " Meid ei näe keegi ; ma viin su vanasse veinikeldrisse . 
     See on madal , võlvitud laega . 
     Sa tead ju küll , seal karjamaal , allika taga . " 
      " Hull oled . " 
      " Esialgu veel mitte . 
     Pakun end sulle ainult seltsiks . 
     Kui sa ei taha minuga veinikeldrisse tulla , kui sa kardad , siis me võime minna ka allika juurde . 
     See on muinasjutuallikas . " 
     Kui Peeter Peksi omal eluajal heinal olles lumivalget särki kandis , siis nii mõnigi inimene mõtles ja nende seas vahest ka Peeter Peksi ise , et samasuguses valges hames ta ükskord paigutatakse kirstu ja viiakse Konnakõrve , nagu siinmail surnuaeda nimetati . 
     Kuid tegelikkus läks ka seekord kujutlusest lahku . 
     Oma surmapäeval või õigemini ööl oli ta tõeliselt sinises tööpluusis , mis oli isegi veidi katkenud ja mida pärast ta surma keegi valge surisärgi vastu ei vahetanud . 
     Nõnda nagu ta seekord riietatud oli , nõnda ta ka maeti tema oma põllu taga padrikus . 
     Aga vaevalt tuletaks haud kusagil varjulises surnuaia-nurgas teda rohkem meelde kui need väikesed mälestusmärgid , mis ta enesest maailma jättis . 
     Kindlasti on kusagil veel Peeter Peksi valmistatud vitstega tsemenditünne ja kahtlemata elab mõnel pool inimesi , kellele eluhoone katus on löödud isa Peksi kistud pilbastest . 
     On mõnesuguseid muidki mälestusmärgikesi tema tööst ja tegevusest . 
     Nii näiteks on mõnel perenaisel leivaküna , mille meistriks võib nimetada isa Peksit . 
     Mõnel teisel on kapsahöövel , mille isa Peksi valmistas . 
     Samuti on korstnaid ja pliitisid , mis valmisid Peeter Peksi käe all . 
     Iga asi , mis ta enesest järele jättis , kõneleb temast isemoodi . 
     Kui perenaine paneb leibu ahju , mille Peeter Peksi omal ajal ehitas , siis meenuvad talle meistrist küll kõigepealt ta luitunud ja sorakil seisvad vurrud . 
     Need andsid ta näole veidi kurnatud ja nördinud ilme . 
     Aga kui teekäija ta eluaseme juures näeb kuuskedest elavtara , siis tõuseb ta mälestusse ühe vana mehe sõbralik ja aus silmavaade . 
     Ning kui üks või teine hakkaks enesele aru andma ja küsiks , miks see mees ühel ööl maha lasti ja sinnasamasse auku aeti , siis nad kuidagi ei leiaks sellele küsimusele vastust , mis neid rahuldaks . 
     Kas piisab sellele küsimusele vastamiseks , kui ütleme , et ta terve oma eluaja võitles kehvusega ja sealjuures väga töökas oli , hulga lapsi üles kasvatades ? 
     Või peab sellele lisama veel mõningaid muid põhjusi , kas või näiteks seda , et ta mõnikord , arvestades Esimese maailmasõja kogemusi , julges häält tõsta sõja vastu ? 
     Aga kas on need mingid põhjused selleks , et inimest hukata ? 
     Muidugi mitte . 
     Ainult maailmas , kus valitseb pime viha nende vastu , kes julgevad ütelda sõna õiguse kaitseks , võib see tingida metsikute tapakirgede puhkemist . 
     Hobune oli vilets ja ega juurikalist metsavahteedki polnud kiita . 
     See muudkui tõusis ja laskus ning kolikoorem pääses vaevaliselt edasi . 
     Perekonnapeal , pikka kasvu vanaldasel mehel , oli aega oma mõtteid mõlgutada . 
     Kolimine ei moodustanud tema elus midagi erakordset . 
     Ta oli sellega nõnda harjunud , et mõtles harva põhjustele , mis teda selleks sundisid . 
     Jah , ta oli orjanud mõisa ja mäletas nii mõndagi jüripäeva , mil ta oma kraaminatukesega ja lasterohke perega jälle minema pidi . 
     Nagu linnupojad olid nad siis vankris istunud , silmad suured uudishimust , ja - kes sedagi teab - vahest ka napist toidust . 
     Nüüd juba olid mõned nendest laiali lennanud . 
     Selle kolimisega ei olnud kaasas Luiset , ei olnud Kristjanit ega Jaani . 
     Viimane oli küll selles eas , et teenis aega , kuid teised olid ruumipuudusel just nagu üle pesa ääre langenud , olid maha pudenenud ja siis omapead kuidagi paterdama hakanud . 
     Ja surnud oli neid ka , kuid milleks mõtelda surnutele , kui elavategi saatus pani mehe vaikselt ohkama . 
     Oli logistatud mitu tundi läbi suurte ja tumedate okaspuumetsade . 
     Kui nad viimaks Laiamäele jõudsid , taandusid metsad kaugele kahele poole teed ja ees avanes avar maastik . 
     Peeter Peksi oli kogu tee vankri järel sammunud , kuid Laiamäele jõudes ta kargas jälle peale ja , sihtides piitsavarrega ettepoole , ütles : " Näete , sealt , kus need kolm-neli suurt puud kasvavad , algabki Vanaküla ! " 
     Isa Peetrist mitte palju noorem naine , nende viieteist-aastane tütar Leida ja kolmeteist-aastane poeg Kaarel olid siinse maastikuga juba tuttavad . 
     Isa sõnade peale tõusis ainult kümneaastane Meelita , Pekside arvatav pesamuna . 
      " Ah seal ! " ütles ta siis käsi isa õlgadele pannes . 
      " Jah , seal , " vastas isa . 
      " Seal sündisin mina ja seal on sündinud kõik Peksid , elagu nad siis nüüd kas või maailma pööningul , nagu see pagana lelle Annes Soomest kirjutas . 
     Kes siit pääseb , see jääb . 
     Ainult mina olen see põrunud , kes tagasi läheb . " 
      " Kas sa sellepärast veel põrunud oled , " kahtles nüüd ema Miina , ainiti kirikutorni vaadates . 
      " Mis sa siis mõtled , " vastas mees . 
      " Küsi , kus minul need viinamäed on . " 
      " Ah , see vanem vend ei anna sulle ikka veel rahu , " ütles ema Miina . 
      " Säh , ega minagi siis ütle , et on . 
     Aga võivad olla . 
     Näe , mees läks sõtta , kukkus sakslaste kätte vangi , pidi hulk aastaid surnud olema , ja korraga kiri - tema Prantsusmaal . 
     Tahab naist võtta . 
     Saatke talle paberid . 
     Ja küll me siis vallamajas lugesime tema aadressi , mitme mehe , kirjutaja ka . 
     Viimaks saime kõigest aru , ainult nimi andis pead murda : Anduaan Peksjää . " 
      " Anduaan Peksjää ! " kordas Meelita pudikeelselt . 
      " Kange mees , see onu Anton , " arvas Kaarel . 
     Leidat , nagu emagi , see jutt kuigi palju ei huvitanud . 
     Nad olid seda küllalt kuulnud . 
     Pealegi mõtles Leida palukaist punetavaile teeservadele , mida ta metsa vahel oli näinud - liiga kaugele jäid need uuest kodust . 
     Et isa laste jutu peale midagi ei vastanud , siis jäid kõik vait , igaüks oma mõtetega . 
     Oma tahtmist mööda astus hobunegi . 
     Õhtuni oli küllalt aega ja päev oli kuiva pidanud . 
     Tumedate ja tihedasti voorivate rünkpilvede vahelt lõi aeg-ajalt isegi päikese lahti . 
     Peeter Peksi koppis piitsavarrega vastu vankri otsalauda ja vaatas ringi , huuli tumedate vurrude all ikka tugevamini kokku surudes . 
     Vahetevahel tõstis ta jälle piitsavarre , osutas mõnda talu , küla , mõnda üksikut metsatukka , mis siinsetele kinkudele olid nagu ära eksinud . 
     Eespool oli näha kahte tuuleveskit . 
     Üks neist seisis , kuna teine liigutas oma tiibu aeglaselt , nagu oleks tal ränkraskeid aastaid jahvatada . 
     Ja Peeter Peksi rinda sigines üsna isesuguseid tundeid , kui ta siin ringi vaatas . 
     Keda sa tead süüdistada , aga isakoduga läks allamäge . 
     Ei olnud isal ka kerge mõisa härjatallis . 
     Oli äkiline nagu mustlase püss ega kannatanud ütlemist . 
     Siin aga kiputi lööma ja karistama , pealegi üsna tihti . 
     Seda tegid nii valitseja kui mõisnik . 
     Ja vanast ei olnud kintsukaapijat neile . 
     Viimaks ta lõi kodustele töödele käega , jättis teopäevadki naise ja laste teha , katsus õnne kauplemisega . 
     Kolistas hobusesetukaga mööda maad ringi , müütas tõrva ja elas sagedasti kõrtsides . 
     Oi jah ! 
     Kui tõrvaga kaubitsejat oleks siis õnn oodanud või kui ta sel kombel oleks mõisnikustki pääsenud . 
     Aga võta näpust ! 
     Nii kõrtsis kui kirikus tumestas ta su mõistust ja nii siin kui seal ajas ta sulle käed taskusse , et su viimaseid kopikaid kätte saada . 
     Mida vaesem sa olid , seda kergem oli temal sind oma käpa all hoida . 
     Rohkem kui nelikümmend aastat oli nüüd sellest möödunud . 
     Selle aja sees oli Peksi näinud nii mõndagi . 
     Ta oli olnud aastakaubaga metsatööline ja siis talurentnik . 
     Ta oli käsitöölisena omale peatoidust teeninud . 
     Kui ta metsatööline oli , võttis tuli oma jao . 
     Aga ka selle elujärgu parematel aegadel oli end mingi puudujääk tunda andnud . 
     Sa ei saanud midagi omaks nimetada , kõik jäi võõraks . 
     Ei olnud oma hoonet , oma peavarju , oma maatükkigi , ei olnud midagi , mis oleks hinge soojendanud . 
     Mis see mustlaselu lastelegi pidi ütlema ! 
      " Kas sa , eidu , mäletad , miks me esimest korda kolisime ? " küsis isa Peeter pärast pikemat vaikimist . 
      " Ei mina mäleta , " vastas ema Miina . 
      " Aga mis seal muud võis olla , kui et sa valitsejale jälle vastu hakkasid . " 
      " Kahe põldpüü pärast , " vastas Peeter . 
     Ema Miina laskis need sõnad kõrvust mööda ja jutt oleks ehk jäänudki sinnapaika , kui laste uudishimu poleks seda jätkanud . 
      " Mismoodi ? " küsis Kaarel . 
      " Läksime ühe teise teomehega talvel küünist heinu tooma , " vastas isa . 
      " Oli see vist Rõuge Rein , kangesti va libe mees sakste ees . 
     Noh , ja põldpüüd olid küünis . 
     Panime väravad kinni ja hakkasime püüsid taga ajama . " 
     Lapsed kuulasid huviga , eriti näis see Meelitale lõbu tegevat . 
      " Kas saite mõne kätte ? " küsis ta , läbemata kuulata isa kirjeldust sellest , kuidas Rein oli ikka piitsaga püüdnud tabada . 
      " Kumbki sai kaks püüd , " vastas isa . 
     Ta vaikis hetke ja ütles siis põlastavalt : " Niipea kui Reinul olid linnud peos , hakkas va mehike kohe keksima , et ei tea , mis teha , kas peaks õige valitsejale viima . 
     Või valitsejale , kas need mulle enesele ei kõlba ! 
     Ütlesin küll , et mis tänu või auraha ta valitsejalt ootab , aga ei temal enesel kõlvanud linnuliha süüa . " 
      " Vaat kus oli ikka ustav , " ütles Kaarel . 
      " Noh , see oligi niisugune peber , peksis keelt ja kaebas kus vähegi sai . 
     Nagu seekordki , läks ja viis püüd valitsejale ja pealekauba rääkis veel , et olime Peksiga kahekesi . 
     Peksi sai ka , aga teile ei toonud , mindki keelas toomast , ütles , et kas sulle omale nahka ei lähe . 
     Niisugune mees oli - tahtis au teenida . " 
      " Ja sind siis lasti lahti ? " küsis Kaarel . 
      " Sellepärast , et sa valitsejale püüsid ei viinud ? " 
      " Kiusama hakkas . 
     Torkis sõnadega , nimetas ässitajaks ja töödega ka . 
     Noh , sai vastu üteldud , seda ju ei kannatatud . 
     Tulid tülid , ja kaua sa niimoodi ikka elad . " 
     Alevile lähenedes kohtasid nad üha rohkem vastutulijaid . 
     Ja sedamööda isa Peksi tähelepanu kandus maastikult inimestele . 
     Ning kui ta ümbrust hästi tundis , siis inimestega oli lugu sootuks teine . 
     Noormehi ja tütarlapsi kihutas jalgratastel mööda , isa Peeter vaatas üle õla tagasi , kuid ei võinud öelda , kes need olid . 
     Ja ega ainult noorte tundmisega polnud säärane täbar lugu . 
     Juhtus ka , et vankril istus vana mees või vana naine , vaatas Peetrile otsa , vaatas isegi suure huviga , kuid tere ei hõiganud . 
     Peksile ei tohtinud see kõik enam uudiseks olla , sest Rohuväljalt oli vähemalt kord aastas kodukanti sõidetud . 
     Ja siis võis surnuaiapühal või laadal jälle tähele panna , kuidas vanu tuttavaid iga aastaga vähemaks jäi . 
     Kuid varem see äratundmine polnud teda nõnda rabanud nagu praegu . 
     Kas ta peab nüüd siia nagu võõraste inimeste sekka asuma ? 
     Tee tegi järsu käänaku , et alevis ja kiriku juures ära käia , ja Vanaküla kadus korraks silmist . 
     Kui ta hiljem uuesti nähtavale ilmus , asus ta otse ees , sinendavaid ja lainelisi metsi kaugele tõrjudes . 
     Vanaküla oli tõesti vana . 
     Tema eakusest kõnelesid laiaräästaliste õlgkatustega talumajad , kooguga kaevud , metsistunud õunaaiad ja haljendav sammal madalate kõrvalhoonete katustel . 
     Kui Peksid küla vahele jõudsid , helkisid väikesed aknad loodepunast . 
      " Jõudsime parajaks ajaks - karja aetakse koju , " ütles isa ja heitis esimest korda kogu teekonna kestel pilgu selja taha , kus Leida , Kaarel ja Meelita olid põlvedele asunud ja küla poole vaatasid . 
      " Aga kus on sinu lapsepõlve kodu ? " küsis Meelita , niipea kui isa tagasi vaatas . 
      " Ah minu lapsepõlve kodu ! " kordas isa nagu millestki ärgates . 
      " Kas sa näed seda punase kivikatusega maja seal nõos ? " 
      " See suur maja ? " küsis Meelita rõõmsalt . 
      " Seesama , " vastas isa külmalt . 
      " Ja kas sealt saatiski sind ema luisku tooma ? " päris Meelita edasi . 
      " Jah , sealt ma jooksin luisu pärast kaks korda alevisse , " vastas isa . 
      " Esiteks tõin ja siis viisin tagasi . " 
      " Miks ? " küsis Meelita , kuigi ta seda lugu oli varemgi kuulnud . 
      " Ema tahtis savist luisku , aga mina tõin kallima , sellepärast pidin tagasi viima . 
     Kui luisu tagasi viisin , viskas kaupmees raha põrandale . " 
     Meelita naeris ja ema ütles : " Siis , kui isa oli laps , oli seal nõos ainult saun . " 
      " Jah , aga miks kaupmees raha põrandale viskas ? " küsis Meelita . 
      " Mina olin vaeste inimeste laps , sellepärast . 
     Kes minust lugu pidas - vaeseid ju peetakse ikka koerteks . " 
      " Mis sa nüüd nõnda , " ütles ema . 
      " Laste kuuldes ! " 
      " Lastele peabki rääkima , " arvas isa . 
      " Muidu mõtlevad veel , et ei tea , mis neid elus ees ootab . " 
      " Ega see aeg enam niisugune pole . " 
      " Kas sa arvad , et nüüd on härradest puudu ? 
     Oh kullake , nüüd on neid võib-olla veel rohkemgi kui vanasti . " 
      " Kes sind nüüd enam lööma tuleb ! " 
      " Mis sest , et enam lööma ei tulda , " vastas isa . 
     Samal hetkel haaras ta paremast ohjaharust ja vanker veeres suurelt teelt taluõuele . 
      " Noh , siin ongi Vankri , " ütles ta koormalt alla hüpates . 
     Üks suuri puid , mida Laiamäelt oli nähtud , kasvas õuel . 
     Talu ise oli vanatalu kohta küllalt suurte , kuid armetute hoonetega . 
     Ka ema vabastas end suurrätist ja läks maha , ainult lapsed jäid ringi vaadates ja nagu aru pidades vankrile istuma . 
      " Ei teie tahagi omaks võtta , " ütles ema . 
     Ka tema vaatas ringi . 
     Uks oli lahti , kuid vanadekodu Annat , kelle hooleks olid juba varem kohale toodud loomad ja majakraam jäetud , polnud näha . 
     Ka nende Rohuvälja vana Tuksi , kes esimese vooriga oli kaasa toodud , polnud kodumail . 
     Sellest võidi oletada , et Anna oli läinud loomi koju ajama . 
     Sellele , et Anna majahoidjaks võeti , oli isa Peksi vastu seisnud . 
     Tema tahtmine oli , et ema oleks kohe Vankrile jäänud . 
     Aga ema kartis kadunud Jaagupit , oma venda , kes juba kuu aega tagasi oli Konnakõrve viidud . 
     Tema ei julgenud Vankrile üksinda jääda ega siin ööd magada , löö kas või maha . 
     Miks ema Miina teda , kellega ta eluajal oli hästi läbi oli saanud , pärast surma nii kangesti kartis , seda Peeter ei mõistnud . 
     Aga et ta naise hirmu vastu oli abitu , see oli talle selletagi selge . 
     Sellepärast siis olid asjad nii läinud , nagu nad praegu olid . 
     Külas õitses kartul , kui noored oma plaane hakkasid hauduma . 
     Merd ei tea uskuda , see vahel annab , vahel võtab . 
     Siga on hoopis kindlam ; selle eest saab kõik - sõrmused ja loorid . 
     Ootame ainult , kuni ilmad lähevad jahedamaks , las tuleb sügis . 
     Sügis tuli omal ajal , aga siis ei teadnud kumbki , ei Viki ega tema ema , kes seaga linna läheb . 
     Ema mõtles : kui lasen Vikil minna , siis see näru joob raha maha , ei too koju punast pennigi . 
     Sedasama mõtles Vikike emast . 
     Viimaks võtsid kätte ja läksid seltsis . 
     Läksid seltsis ja jõid kahekesi ka sea maha . 
     Ah , mis kahekesi ! 
     Eks seal olnud neid karjas nagu kajakaid Tuti ümber , kui see neile kotist kalu pildus . 
     Oli ju kisa ja oli karjumist ? 
     Ja küll võis seda ka Loksa restoranides ja baarides olla ! 
     Eks ole küllalt inimesigi , kellel pole muud kui ainult kõri . 
     Ja sinna , sa pigine pisuhänd , läksid pruutloorid ja sõrmused , läksid tõotused ja läks noor armastuski . 
     Nojah , viimaks , esmaspäeva hommikul , oli rahu majas : laevatehas hakkas tööle , õmbluskombinaat asus oma plaani täitma ja ema tuli Vikikesega koju tagasi . 
     Elati mõned päevad , ilma et oleks sõnakestki lausutud , ei vaadatud teineteisele otsagi . 
     Küllap leidus neil esimestel päevadel mõndagi , mida meelde tuletada : mokaplirtsud , reiekatsumised ja need arutud kiidusõnad , mida kõrid olid kõrvu karjunud . 
     Aga viimaks oli kõik seegi nagu soomused kuivade käte küljest maha varisenud . 
     Süda jäi korraga vaeseks ja nõnda paljaks , et vaheta kasvõi taguotsaga ära . 
     Ja kolmanda päeva õhtul hakkas ema Vikikesega rääkima ; ta küsis : " Kas sa põrsa ostmiseks raha ära panid ? " 
     Muid lootusi tal enam polnud , see oli ainus , ainus ja viimne . 
     Viki käis ringi , mustad salgud silmadel , tukiotsad maas ; ta vastas : " Ma lootsin , emake , et seda tegid sina . " 
     Missugune hirmus vaikus nüüd maa peale tuli ! 
     Siis võttis ema kätte , läks pööningule ja poos enda üles . 
     Ei ole mina rehkendanud , kui kaua Vikike veel pärast seda elas , aga seda ma tean , et sügisel , ühel novembrikuu porisel ööl saab kaks aastat täis , kui tulesurm ta viletsa viinasurmast päästis . 
     Mau lõpetas oma jutustuse , kergitas paremat õlga ja tegi sedamaid minekut . 
     Alles siis , kui me umbekasvanud varemete vahelt olime välja jõudnud , ütles ta imelikult naeratades : " Aga selle raudvoodi on need kassitapud küll nagu pruutpaari jaoks ära ehtinud . " 
     Käies mööda randa ja nähes lihavaid inimkehi tulisel liival nagu praepannil ning mõeldes sealjuures , kuidas Mau oma tegevusrohket päeva juba kolmest-neljast alustab , saan ma väga hästi aru , miks ta keel puhkajatest rääkides alatasa komistab . 
     Oli kätte jõudnud suvi , kaunis aeg , mil iga päev tõi uusi " ähkijaid " külasse . 
     Neid tuli autobussides ja taksodes . 
     Kõige tähtsamad , nii-öelda majakad , kui otsida abi ajakirjanduses tarvitatavailt termineilt , saabusid isiklikes autodes . 
     Tänavail võis iga päevaga ikka rohkem näha õlgkübaraid ja päevavarje , selliseid rõõmsatoonilisi ja kergeid , mida hoiavad hästihoolitsetud daamikäed . 
     Puudu ei olnud ka hommikumantlitest , lakk-kingadest ja pidžaamadest . 
     Ühesõnaga , küla , mida Mau kangekaelselt väikeseks peab , hakkas jõudsasti suurlinnastuma . 
     Vaiksesse külapoodi , kus müüakse kõike mõeldavat , tekkisid tunni-kahe pikkused järjekorrad . 
     Õnneks olid sirelid enamikus juba õitsenud . 
     Kui linnastumine oleks toimunud nädalat paar varem , siis poleks keegi saanud nautida nende lõhna : " Padaemand " ja " Punane Moskva " oleksid selle lämmatanud . 
     Mina olin siin uusasukas , minul tuli inimestega alles tutvuda . 
     Nii nendega , kes siia suviti igast ilmakaarest kokku sõitsid , kui ka kohalikega , kes loovutasid sissesõitnuile oma õued ja majad , kolides ise kõikvõimalikesse hagerikesse . 
     Küla ülerahvastamist võis märgata mitte ainult kaupluses , vaid ka kohviksööklas ja sideagentuuris . 
     Tunglemist viimases võiks nimetada isegi meeleheitlikuks . 
     Vaesed linlased käitusid siin nagu kalad kuival , ahmisid ajalehti , kirju , telegramme ja rahakaarte , seisid telefonikõnede järjekorras . 
     Õhtu eel tuldi peatänavale . 
     Siia ajas hirm üksinduse ees ehk teiste sõnadega tung viibida teiste omataoliste keskel , vajadus nii tuttavaid kui võõraid taga rääkida - naerda teistes iseennast . 
     Kui me Mauga küla lõpust tagasi tulime , nägi autobussijaam välja nagu iga teinegi laadaplats . 
     Maantee väikese laudputka ees , mis pidi olema jaamahoone , ja põuane rohuväljak selle taga , kus harilikult võis näha mõnda mäletsevat lehma või hulkuvat koera , oli nüüd täis inimesi . 
     Me jäime seisma . 
      " Siin on siis keskpaik , " ütles Mau . 
     Mõned noorukid , käed puusas või vaheliti , kihutasid jalgratastel edasi-tagasi . 
     Kõik seisid autobussi ootel , silmad teekäänaku poole , kust ta iga hetk pidi nähtavale ilmuma . 
     Ma ei jõudnud kogu pilti veel haarata , kui juhtus midagi raskesti kirjeldatavat . 
     Hirskamist põuasel jäätmaal putka taga asendas järsku meeleheitlik hädakisa , nagu oleks orkaan lähenenud . 
     Nägime , kuidas inimesed paanikas jooksid , kuulsime kiljumist , vandumist , appihüüdeid jumala poole . 
     Maa müdises , naised haarasid lapsi sülle , mehed tormasid putkasse . 
     Kuidas hirm jõudu annab : rändrahn , mille otsa harva mõnel uljaspeal õnnestus ronida , oli nüüd ainsa hetkega inimesi täis . 
     Kõik toimus väga kiiresti . 
     Esimesena hakkas naerma üks küla naistest . 
     Ja siis nägime ka meie Mauga : lammas tuli nagu tormihoog , raudvõru ümber kere tantsimas . 
     Vaene ärahirmutatud loom ei teadnud , kuhu end peita , kuhu minna , mida karta . 
     Äkki ütles naine , kes oli naernud : " Sina , kuradi Mau ! " 
     Oo , see oli avastus , mida maksis toetada . 
      " Muidugi tema ! " 
      " Kes siis veel ! " 
      " Sa vana võrukael ! " 
     Mau , küünarnukid vastu külgi , lahutas käsi , kehitas õlgu , maigutas suud ja pungitas silmi : kuulake seda naiste lori ! 
     Viimaks ta ütles : " No nii puhas kui mu süda on ! 
     Ma ei ole tervel aastal raudvitsa oma kätte saanud . " 
      " Sinu juttu või ! " 
     Õnneks kasvatas jäätmaa ainult raud- ja koirohtu , mitte nõgeseid . 
     Ometi me arvasime targemaks vaikselt lähemasse põiktänavasse kaduda . 
     Ma ei kahelnud Mau südamepuhtuses . 
     Pealegi , ma teadsin , et ta vähemalt viie viimase tunni jooksul ühtegi raudvitsa polnud puutunud . 
     Ja siiski ma ei vabanenud tundest , et ka naistel on õigus . 
     Põiktänavas me kohtasime Tutti , kes ruttas autobussijaama , käes kimbuke põllulilli . 
      " Sa igavene - valetasid mulle , " ütles ta Maule . 
      " Näed siis ! " lausus ta . 
      " Jälle on mul nahatäis soolas . " 
      " Sulle kuluks kohe niisugune kereline ära , et vist aitaks , " jätkas Tutt . 
      " Ma jooksen alt mere äärest külasse , otsin ja vahin ringi ja tüütan inimesi : kas nad ei ole Karli ja Paksu näinud ? 
     Sinu kuradi pärast teen veel ennast lolliks . 
     Kust sina küll selle plära võtad ? " 
     Mida rohkem Tutt rääkis , seda ilmekamalt hakkas Mau oma suud maigutama ja silmi pungitama . 
      " Ei tea , küllap ma nägin siis viirastust , " ütles ta viimaks . 
      " Teie alles tulite linnast - mis asja ta seal ometi teeb ? " pöördus nüüd Tutt minu poole . 
      " Kevad , ja ilus aeg , ja lilled närtsivad ära . " 
     Mul oli raske öelda , et ma Karli ei tunne . 
     Tuti pettumus oligi suur . 
      " Teie ei tunne Karli ? " hüüdis ta imestunult . 
      " Kes ta siis on ? " 
      " Kunstnik . " 
      " Kahju , ma tõesti ei tunne teda . " 
     Autobussi tulek päästis meid Tuti käest . 
     Ta ruttas minema , lilli vastu rinda surudes . 
     Ja Mau minu kõrval naeris enesega rahulolevalt , mulksudes nagu kääriv veinipudel . 
      " Nad paneksid mu nahka , kui mu üks ots ei oleks karvane ja teine ... " ütles ta . 
      " Või kui nad oleksid kajakad , " lisas ta natukese aja pärast ja hakkas naerma . 
     Kajakad ei pea jahti ainult kaladele . 
     Vaiksetel suveöödel , kui laht on peegelsile , lendavad nad ümber rannaküla suurte kaskede ja püüavad maipõrnikaid . 
     Kell on kaksteist , kell saab üks ; peaks olema kesköö , ongi juba , ehkki seda on raske uskuda , kuid nemad lendavad ikka veel , hääletult , ümber puude otsekui nähtamatut võrku punudes . 
     Valgetes öödes on midagi muinasjutust ja imest . 
     Päeval loetud luuletused hakkavad elama , öö ise muutub maaliks ja poeemiks . 
     Kui akaatsiapõõsas värava kõrval õitsema puhkes , sumises ta kogu öö läbi kimalastest . 
     Hilja koju tulles jäin seda harvanähtavat ööelu imetlema . 
     Õigust öelda ma rohkem kuulatasin , kui vaatasin . 
     Arvasin rohkem kuulvat , kui kuulsin , uskusin rohkem nägevat , kui nägin . 
     Veel natuke , ja ma saan hakkama sellega , et kirjutan luuletuse . 
     Vähemalt vabavärsi . 
     Põhjamaa valgest ööst , tema õnnest . 
     Sellest tuleb midagi ainulaadset ... 
     Ah , mu süda , kui sa ainult ei lõhke , kui sa vaid vastu peaksid sellele loomingulisele õnnejoovastusele , mis sind peatselt oma harjale tõstab ! 
     Ma kuulatasin ja vaatasin . 
     Ja samal ajal kusagil mu kujutluse sügavuses magas poisike , suur võti pea all . 
     Veel natuke , veel üsna natuke . 
     Ma juba aimlen , et magaja on blond , et ta juuksed on kergelt lokkis ja et ta põskedel on õrn puna . 
     Kuid aimusest on vähe , ma pean seda teadma , ma pean seda kõike nägema . 
     Ma pean oma silmaga nägema ka võtit , kuigi aiman , et see on roheline ja tal on oma lõhn . 
     Just siis , kui ma teada saan , kuidas see võti lõhnab , kuuleb nooruk kimalase häält : ta avab silmad ja näeb , et mesilased käivad sisse ja välja lukuaugu kaudu . 
     Ometi tundub ärkajale , et kimalased on avanud ukse oma karvaste jalgadega , oma üminaga . 
     Ei , mitte selle , vaid mingi teise , mida ta varem pole märganud . 
     Mis uks see on , see teine , mille olemasolu ta siiani ei aimanud ? 
     Ma seisin õitsva akaatsiapõõsa all ja vaatasin kimalast . 
     Olin seda palju kordi teinud . 
     Ja siis ühel keskööl ma tundsin , et hoian seda suurt rohelist unenäo-võtit enda käes . 
     Mu süda värises õnnest . 
      " Homme sünnib see ebatavaline , see enneolematu luuletus , " ütlesin ma endale ja läksin magama . 
     Kui ma teisel hommikul ärkasin , oli muinasjutt lõppenud . 
     Kõik kohad olid täis tuule vingumist , hallid pilved tormasid madalalt üle rannaküla , puud ja põõsad ei saanud mahti end sirgu ajada . 
     Aknast välja vaadates nägin Maud . 
     Vihmakuub seljas , soni silmile kistud , seisis ta just täpselt samal kohal , kus mina öösel olin seisnud . 
     Ta vaatas maha . 
     See näis mulle kahtlasena : lõin kartma , et kaotasin öösel koju tulles midagi ära , panin end kiiresti riidesse ja ruttasin välja . 
     Mau , kurb nagu kapsatont hernepõllul , seisis ikka veel värava taga vihma piserdavas tormis . 
     Küsisin , mis asja ta seal uurib . 
     Mau kehitas õlgu ja lahutas käsi . 
      " Vaata , " ütles ta . 
      " Torm peksab kõik õietohlud õueaeda , sinnapoole tara . 
     Ja oleks siis , et ainult tänavu , aga igal aastal , just nagu kiuste . " 
     Ma ei olnud teda veel nii õnnetuna näinud . 
     Ja ometi ajas ta mind naerma ; kõik , mis temas oli haledat , mõjus ühtlasi koomiliselt . 
      " Ära sa naera midagi , " manitses ta mind . 
      " Kui sa teaksid , kuidas kanad neid õietohlusid söövad ! 
     Vaata , maa on lausa kollane - kui ainult mõtelda , et seal on mitu muna ähkijatele . " 
      " Lase nad siis sööma , " ütlesin mina . 
      " Ähkijad ! " küsis ta kohkunult . 
      " Ei , kanad . 
     Kurat sind võtku . " 
     Ta ohkas . 
      " Mul on neid ainult kümmekond . " 
      " Jõuavad nemadki , " püüdsin ma õnnetut meest lohutada . 
      " Jõuavad ! 
     Muidugi jõuaksid , aga mis siis , kui mõned neist vigaseks visatakse ? " 
     Ma hakkasin tõde aimama . 
     Ta heitis teeseldult kartliku pilgu maja poole ning lisas : " Ma ju ütlesin sulle , et selles majas on perenaine . " 
     Vaatasin äraõitsenud akaatsiapõõsast ja mõistsin , et olin oma luuletusega hiljaks jäänud . 
      " Kuule , vanapapi , " ütles Mau ühel reedel , kui ma linnasõiduks valmistusin , " kui sul meeles seisab ja vähegi mahti on , siis too mulle see ... see ... see - pagana krapp , mida noored inimesed nüüd kaelas kannavad . " 
      " Taskuraadio ? " 
      " Mis tasku ? 
     Ma olen seda näinud rohkem kõhu peal . " 
      " Kas sinu kõhul on ka igav hakanud ? " 
      " Ega ma endale . " 
      " Nojah , kingituseks . 
     Võib-olla väikesele pudrulõuale ? " 
     Ta tegi suured silmad , hakkas naerma ja vastas salapäratsedes : " Eks seda näe siis , kui krapp juba käes on . " 
     Kuna ilmad olid viletsad , siis ütlesin , et tal ei maksa mind enne kolme-nelja päeva oodata . 
      " Tuled , millal tuled , aga ära unusta , " kinnitas tema . 
     Paar tundi hiljem , kui ma juba linnas olin , jõudis pärale kuumalaine . 
     Higistades meenutasin neemele jäänud sõpru . 
     Kujutlesin , kuidas nad laisalt randa lähevad , end riidest lahti koorivad ja pärast karastavat kümblust , kui mõnu olemasolust on kõige suurem , kahjurõõmsalt haletsevad neid , kes alles hommikul linna sõitsid . 
     Võib-olla on see käesoleva supelhooaja kõige ideaalsem päev ja tema , vaene mees , jookseb kauplusest kauplusesse , maadleb ametiasutustes bürokraatiaga , seisab piletisabas jne. jne. 
     Oeh , teadsin seda omast käest . 
     Kui ammutad peopesadega allikast vett või aeled selili lainetes , siis on linnas rähklevaid sõpru hea haletseda . 
     Mida elavamalt sa kujutled teise higistamist , seda suuremad on su enda mõnud . 
     Ainus mõistlik otsus , mis ma selles leitsakus teha võisin , oli võimalikult kiiremini vee juurde tagasi pöörduda . 
     Et soovitud ajaks hakkama saada , tuli kasutada kõiki tegureid , mis inimestevahelist suhtlemist soodustavad . 
     Kui olin küllalt trüginud , ähvardanud , sõimanud , meelitanud ja altkäemaksu maksnud , arvasin end viimaks mäel olevat . 
     Aga oh häda : teel bussijaama tuli mulle korraga meelde , et olin Mau taskuraadio sootuks unustanud . 
     Läksin tagasi , jäin seetõttu autobussist maha ja sain palju joosta , enne kui leidsin juhusliku masina , mis mind veel samal õhtul neemele viis . 
     Jah , ja hüvitusena kohu selle kirjeldamatu higistamise eest võisin järgmisel hommikul näha , kuidas Mau , külmaverelisem kui muidu , taskuraadio oma Mustikule kaela riputas . 
     Seda hüvituseks nimetades ma muidugi ei ole väga tõsine , ent ometi kujunes Mau tollehommikune karjaminek suursündmuseks . 
     Paraku ei saa ma sellest vahetult jutustada ; kui ma oleksin olnud pealtnägija , teeksin seda kohe siinsamas ülima tõetruudusega , vastutades iga sõna ja vähimagi detaili eest , mida ma hiljem mulle jutustatu puhul loomulikult teha ei saa . 
     Tuhk 
     New York , 25.III 61 
     Armas Mall ! 
     Kui Sa kirja avades peaksid ärevust tundma , siis on see täiesti põhjendatud : seni kirjutas Lilian , nüüd teen seda mina . 
     Ütlen kohe , et minu jaoks pole see ülesanne , mida rutatakse kes teab kui suure õhinaga täitma . 
     Ei ole harjunud end kirjas väljendama . 
     Ja pealegi pole mul midagi rõõmustavat teatada . 
     Nagu igal aastal , nõnda ka tänavu kaks villa Ballesteris elutsevat vana pagulast müüsid oma laod karnevali ajaks tühjaks ja uskusid , et võivad nüüd endile pisut puhkust lubada . 
     Nad olid peaaegu aasta otsa lasknud oma kätel nobedasti käia , silme ees meelelahutusena mingi pikem matk . 
     Nõnda on see alati olnud , juba aastat viis-kuus , sellest ajast peale , kui nad argentiinlastele paberlaternaid valmistavad . 
     Karneval Buenos Aireses algab märtsis ja kestab paar nädalat . 
     Sel ajal on kaks " laternatevana " , nagu ma olen kuulnud lapsi neid nimetavat , kodulinnast harilikult ära reisinud . 
     Mulle me käisime Venetsueelas , tänavu oli meil luba Ühendriikidesse võetud . 
     Oleme mõnikord ka lennanud , kuid üldiselt , nagu Sa ehk teadki , Lilian ei armasta õhusõitu . 
     Muidugi ei ole see ainult meeldivuse küsimus . 
     Tal on alati halb hakanud . 
     Ka kardab ta oma tasakaalumeele pärast , mis vahel isegi maa peal end ebakindlana on näidanud . 
     Otsustasime seetõttu kasutada mereteed , kuid sattusime reisi lõpul kohutava tormi kätte , mis meid peaaegu kaheksa tundi vintsutas . 
     Sellega algas meie õnnetuste seeria , millele nüüd enam ei näigi lõppu tulevat . 
     Randusime New Yorgis õnnelikena , et olime tormi käest pääsenud . 
     Olime saanud linnas vaevalt veerand tunnikese viibida , kui Lilian kurtis endal jaheda olevat . 
     Käisime parajasti tänava varjupoolel . 
     Teisel pool säras päike . 
     Hakkasime üle tänava minema . 
     Ja just siis , kui olime astunud varjust päikesepaistele , langes ta minu kõrvale otsekui rabatult maha . 
     Nagu puu jalalt . 
     Jah , ma nägin seda poisikesena , kui metsatööga oma esimesi rublasid teenisin . 
     See on tõsi , et ta tervis jättis mõndagi soovida , eriti viimasel kahel-kolmel aastal , mil ta sagedasti väsimuse üle kaebas . 
     Ka oli ta vasema käe väike sõrm ikka rohkem ja rohkem värisema kippunud , sellega meile kord nalja , kord muret valmistades . 
     Midagi muud ma ei teadnud , ja see , mis juhtus nüüd , tabas mind otsekui välk selgest taevast . 
     Kui kiiresti ja järsult kõik muutub ! 
     Idülli kõige ülevamal hetkel on ju vahel kardetud , et ühel päeval peavad rõõmud kõrvale astuma , et saatuslik tund , mil üks kahest kaob , on vältimatu . 
     Viimati puudutas mind selline kaduvikutunne läinud sügisel . 
     Olime õnnelikud ja seisime villa Ballesteri aias apelsinipuu juures , kui mu teadvust riivas mõte , et kord variseb kokku kõik see , mida oleme harjunud õnneks nimetama . 
     Niipea kui see ebasõbralik tunne mind puudutas , ütlesin kohe , et tahan rahu ; nüüd viimaks ometi peaks see mulle lubatud olema . 
     Võidud ja kaotused on mind läbi elu saatnud . 
     Omal ajal haaras mind selline õnne muutlikkus , nagu hasartmängijat . 
     Nüüd aitab : ma ei taha enam üles-alla kiikuda , tahan midagi püsivamat - tahan käes hoida seda , mis mul on , olgu seda vähe või palju . 
     Villa apelsinipuuga , vana naine ja karnevalilaternate valmistamine ! 
     Muidugi on seda haletsemisväärselt vähe , võrreldes sellega , mida olen võinud omaks nimetada . 
     Aga just seda vähest ma ei tahagi käest ära anda , just seda vähest ma peangi hoidma : see on mulle kallim briljantidest , kullast , vanast hõbedast , vaipadest , portselanikogudest ja paljust , paljust muustki . 
     Kui olin endale niimoodi öelnud , läks pilv tõepoolest mööda , päike hakkas uuesti paistma . 
     Teisiti see ei saanud ollagi , sest Lilian viibis tol päeval oivalises meeleolus . 
     Ta võttis puust aasta esimese küpse vilja - olin selle eesõiguse talle kohe alguses loovutanud - ja ütles seda minule ulatades : " Puudub ainult madu . " 
     Ma võtsin apelsini ta käest naerdes vastu . 
     Ja siis valdaski mind selline tohutu muretus , mis laotus kogu tulevikule , lastes õnnel ja rõõmul igavestena paista . 
     Kes oleks võinud arvata , et lõpp endast juba nii kiiresti märku annab ! 
     Lilian oli silmili kõnniteele kukkunud ja lamas seal meelemärkuseta nagu surnu , nägu otsekui vereklomp , huuled lõhki , prillid purud , silmakoobas täis klaasikilde . 
     Tema , see , keda ma nii väga hoida tahtsin ! 
     Rohkem kui kõike muud ! 
     Minu hoidatahtmise üle võidakse ju ironiseerida ; ma teen seda ka ise , öeldes endale : sellepärast , et oled vana . 
     Kuid kas ei ole see ükskõik ? 
     Kas muudab see tundeid , mis ma seal üle elasin ? 
     Ma ei leia neile võrdset , kuidas ma minevikust ei otsikski . 
     Kummardusin ta kohale , nägin , mis on juhtunud , ja mõistsin siis selgemini kui iialgi varem , et kõigest , mis ma kaotanud olen , tahaksin tagasi saada ainult ühte - kodumaad . 
     Head inimesed ruttasid mulle abiks . 
     Me kandsime ta ära sõiduteelt . 
     Varsti tuli ta meelemärkusele . 
     Ta elas . 
     Nägin jälle ta silmi ; olin kartnud , et ma neid enam iialgi ei näe . 
     Ta küsis : " Miks ma kukkusin ? " 
     Inimesed , keda on õnnetus tabanud , ei tohiks nii süütult küsida . 
     Politseiauto jõudis kohale enne sanitaarautot . 
     Lilian viidi haiglasse . 
     Ta on seal juba kaks päeva ja kaks ööd olnud . 
     Selliseks kujunes meie tänavune meelelahutus ! 
     Hulgun üksinda suures maailmalinnas , mõtlen paljulegi , millele ma varem mõtelnud ei ole , ja ootan kannatamatusega , millal Lilian haiglast välja saab , sest seal on nii kole - ta sattus väga raskete haigete hulka . 
     Muidugi , ega ta endagi seisukord kerge ei ole : pea kinni seotud , käsi lahas . 
     Ta murdis kukkudes oma randmeluu . 
     Kui mu kiri kodumaale jõuab , siis arvatavasti õitsevad seal sinililled . 
     Kui ma lapsena ühel pühapäeval metsas neid noppisin , siis nõelas mind rästik . 
     Näe , mis nüüd kõik veel meelde ei tule ! 
     Buenos Airesesse ära praegu kirjuta . 
     Ma ei tea , millal me sinna tagasi jõuame . 
     Kõik oleneb sellest , kuidas Lilian paraneb . 
     Tervitades Martin Sanglepp 
     Buenos Aires , 28.IV 61 
     Armas Mall ! 
     Me ei jõudnud Liliani täielikku paranemist New Yorgis ära oodata . 
     Kohe , kui haige tervis vähegi lubas , sõitsime koju tagasi , selle asemel et Washingtoni vaadata ja Torontos ära käia , nagu me reisi alustades olime kavatsenud . 
     Olime nii õnnelikud - tema veel eriti -- , et näole vähematki armi ei jäänud . 
     See oli algul . 
     Aga nüüd ei oska me sellestki enam rõõmu tunda . 
     Istume oma vanas pesas uute muredega , mis on tõsisemad ja suuremad kui kunagi varem . 
     Koju jõudes ei tundnud Lilian end hästi . 
     Hakkasime arstide vahet käima ja siis selgus , et tal on parkinsoni tõbi . 
     Värihalvatus ! 
     Kõik teised rasked haigused jätavad arstidele võimaluse professionaalseks valeks . 
     Mul oli sõber , kes suri maovähki , uskudes kuni lõpuni , et põeb sooltekatarri . 
     Haiged ju usuvad kergesti - mitte rumalusest , vaid suurest elutahtest . 
     Liliani haiguse tundemärgid ja kulg on sellised , et teda ei saa keegi petta . 
     Ta nimetab end surmamõistetuks , kellel pole õigust isegi armuandmispalve esitamiseks . 
     Maailmas on 16 miljonit inimest , kes värihalvatutena oma õnnetut lõppu ootavad . 
     Ja minu vaene Lilian on üks neist ! 
     Nüüd meenub meile mõndagi , millele me varem ei osanud tähendust anda . 
     Lilian kurtis õhupuuduse üle , teda ajas sagedasti haigutama . 
     Ta astumine muutus aastast aastasse ikka madalamaks . 
     Need olid sümptoomid . 
     Ka see väike sõrm , mille värisemine meile vahel nalja tegi . 
     Kui ta mulle apelsini andes ütles : " Puudub ainult madu ! " , siis ma vastasin , et oleme selle legendi tegelaste jaoks juba vanad . 
     See vastus ei meeldinud talle . 
     Ta tõstis käe , et mind suule lüüa . 
     Ma hakkasin naerma ja läksin eest ära , aeglaselt , ruttamata ; mul ei olnud tarvis joosta . 
     Juba siis , juba tookord kammitses see hirmus tõbi ta jalgu ! 
     Õnneks olin talle küllalt lähedal , kui ta komistas ja äärepealt kukkuma pidi . 
     Haarasin ta oma embusse ja ütlesin : " Näed siis - oled nagu saja-aastane . " 
     Ma ei oleks seda iialgi öelnud , kui oleksin teadnud , milline hirmus saatus Liliani ootab . 
     Naersime ja olime pealegi õnnelikud . 
     Kui Sa Lilianile kirjutad , siis hoidu lohutamisest . 
     Võib-olla Sinu hea süda sunnib sind selleks , kuid võta arvesse , et iga lohutussõna on haigele vaid veelkordseks kinnituseks , kui lootusetus seisukorras ta viibib . 
     Oleme igal aastal mõtelnud oma kodumaa sinililledele . 
     Tänavu igatseme neid rohkem kui kunagi varem . 
     Kui see Sulle väga suuri raskusi ei tee , siis me küll paluksime , et Sa meile kirja sees paar õiekest saadaksid . 
     Kui nad oleksid ka ostetud mõnelt eidekeselt Tornide väljakul , meie vähemalt kujutleksime , et nad on kasvanud Suurupi kaldal pärnade ja sarapuude all . 
     Hoia neid enne kirja sisse panemist päev või kaks pressi all , näiteks mõne paksu puust kaantega raamatu vahel . 
     Nõnda on minu arvates kõige parem ja nii teeksin mina , kui elaksin Sinu asemel kodumaal ja Sina siin võõrsil . 
     Parimate tervitustega Martin 
     Buenos Aires , 20. juulil 61 
     Kallis sõbratar ! 
     Saime Sinu kirja juba mõni aeg tagasi kätte . 
     Suur , suur aitäh sinilillede eest ! 
     Oleksid pidanud ise juures olema ja nägema , kuidas me Sinu kirja avasime . 
     Olime siis kohe nagu kaks suurt last . 
     Ja seda ainult lootusest ! 
     Ma ei tea , kas sellised kuivatatud õied üldse lõhnata võivad , aga öelgu teised mis tahes - meie arvates nad lõhnasid . 
     Ja kuidas me kahekesi neid nuusutasime - kauge kodumaa mullas kasvanud lilled ! 
     Kas Sa , Mall , käisid tõesti neid Martini sünnikodu metsast toomas ? 
     Kui armas Sinust , et Sa vaeva paljuks ei pidanud . 
     Martin kirjutas Sulle minu haigusest . 
     Nüüd on sellest mitu kuud möödas ja mina olen kogu see aeg oma tervisega otsekui mäest alla libisenud . 
     Paistab , et pärast seda kukkumist New Yorgis on tõbi hakanud kiiresti arenema . 
     Ma istun kodus , ma ei taha enam kuhugi minna , mul on võõrsil piinlik . 
     Kujuta ette , et Sa pead istuma seltskonnas , käed kramplikult konksus koos . 
     Kui ma nad lahti lasen , siis nad värisevad , üks rohkem , teine veel üsna vähe . 
     Kui ma kodus töötan - õmblen või laternaid teen -- , siis seisavad nad paigal . 
     Sellepärast pean ma alati midagi tegema . 
     Või magama . 
     Ka siis seisavad nad paigal . 
     Ja muidugi ka siis , kui ma ükskord surnud olen . 
     Igavene uni ! 
     Ah , see ei ole enam uni . 
     Oleks veel , et kodumaa mullas . 
     Siin maal maetakse isemoodi . 
     See on nii kole . 
     Aga surra tahaksin ma siiski . 
     Kulla Mall , usu , need ei ole paljad sõnad . 
     Mida ma võin elult oodata ? 
     Kaks-kolm aastat ainult kannatusi . 
     Kõik muu on mul käes , ainult need on veel saada . 
     Aasta pärast võib-olla olen ma juba sant , ei saa käia . 
     Mis on siis veel inimesest , kui ta endale riideidki selga ei saa . 
     Hirm on mõtelda : isegi toolilt tõustes peab teda keegi aitama . 
     Niisugused on minu väljavaated . 
     Küll oleks hirmus , kui Martin , kes praegu on väga hea , ükskord peaks minust tüdinema . 
     Kui ta hülgab mu , siis jään ma täiesti üksinda . 
     Mis hakkan ma siis selles võõras maailmas peale , sandina , nagu ma osaliselt juba nüüdki olen ? 
     Mõtlen sellele sagedasti . 
     Martini pea on küll hall , kuid ta süda on nooreks jäänud . 
     Elades terve inimese kõrval , võiks ta veel lõbus olla . 
     Vaatan teda ja tean , et see on minu haigus , mis ei lase tal muretult naerda . 
     Kui kaua suudab ta maha suruda oma elurõõmu ? 
     Rääkisin talle hiljuti oma kartusest , ma ei saanud teisiti . 
     Ta naeris mu välja . 
     Ta nimetas mind rumalakeseks ja suudles mu käsi . 
     Aga ometi ei suuda ma teda täiesti uskuda . 
     Vanas Maailmas olid Sina ainus , kellele ma oma südamelt kõik ära rääkisin . 
     Mäletad , isegi meie abieludraama , kui Martin seda teist pidas , tüdrukut , kelle nime ma veel praegugi ei taha nimetada . 
     Ma olin siis veel noor . 
     Öeldi , et isegi ilus . 
     Seda ütles ka see vana kunstnik , kes mind maalida tahtis . 
     Sellest ei tulnud midagi välja . 
     Arvan , et kunstnik oli minusse natuke armunudki , aga mina mõtlesin ainult Martinile , tema aule ja nimele , olin talle kõiges truu , isegi oma mõtetes . 
     See kõik tuleb mulle vahel meelde . 
     Mitte sellepärast , et ma ikka veel kannatan , kuid ma küsin endalt : kuidas suudan ma teda nüüd vanana ja viletsana enda külge köita , kui ta mu siis , kui olin alles noor , äärepealt oleks hüljanud ? 
     Maailm on ahvatlev ja suur , tema võib minna , kuhu tahab , millal tahab , kellega tahab . 
     Ta on vaba , mis peaks ta hoolima ühest vanast parkinsontõbisest naisest ? 
     Mina tahaksin ainult kodumaale . 
     Mul on seal üks armas haud . 
     Ehin teda oma südames , aga ma ei tea , kas ta ongi enam alles . 
     Ta oli ju nii pisike - meie Oake , kui ta suri ; kirstu kanti kätel ja haud , kuhu ta maeti , oli nii väike . 
     Aga ajahõlmad muudkui kasvavad - ka meie , maailma mööda hulkujate ja kauge kodumaa vahel . 
     Kirjuta , kuidas elad ja kuidas on Su tervis . 
     Kallistades Sinu Lilian 
     Buenos Aires , 25. jaanuar 62 
     Armas sõbratar ! 
     Sa ise ei tea ega oska arvatagi , kui õnnelik inimene Sa oled : Sul on kodumaa ja Sul on hea tervis . 
     Mina elasin vahepeal kõik need kuud otsekui pilkases pimeduses . 
     Haigus arenes edasi ja mul ei olnud enam nõrgematki lootust . 
     Aga nüüd on arstid hakanud soovitama ajuoperatsiooni . 
     Kahjuks ei ole siinsed kirurgid veel nõnda osavad . 
     Seda tehtavat Põhja-Ameerikas ja Lääne-Saksamaal . 
     Ka olevat viimasel ajal mõned uued rohud välja tulnud . 
     Martinil ei ole veel õnnestunud neid saada , aga ta lubab teha kõik , et neid muretseda . 
     Marju jäi ka tol hommikul ajahätta . 
     Seda juhtus sagedasti . 
     Noor , ablas ja muretu , einestas ta suure kiiruga , suutäisi pigemini alla kugistades kui neelates . 
     Kell ees , luges ta sekundeid . 
     Õnneks olid raamatud ja vihikud juba õhtul mappi pandud . 
     Ent sellegipärast tuli laud veel korraks üle vaadata . 
     Esikus hakkas silma ainult üks kinnas - kus oli teine ? 
     Kellaosuti lähenes poole kaheksale ja tütarlapse astumine muutus üha tõtlikumaks . 
     Varsti polnud see enam käimine , vaid jooks . 
     Selline ülepeakaela tormamine ei meeldinud kellelegi . 
     Marju öeldi teiste närvidega mängivat . 
     Ema manitses ja noomis , isa märkused muutusid tihtipeale irooniliseks . 
     Tädi Luise katsus sageli lepitada : avas oma toakese ukse , ütles midagi leevendavat , midagi seesugust , mis pidi mõlemaid pooli rahustama . 
     Silmad märjad , püüdis see kaastundlik süda iga hinna eest humoorikas olla . 
      " Eks te ometi mõista - Marju teeb tantsuharjutusi , " oli ta kunagi öelnud . 
     Täna valitses Luise toas vaikus . 
     Tädi , kes oli vastu hommikut tulnud öisest vahetusest , alles magas . 
     Isa ilmus esikusse hetkel , kui tütar kinda üles leidis . 
      " Parem aega müüa kui osta , " ütles ta . 
     Isa silmad naeratasid ja vahest just seetõttu vältis Marju nende pilku . 
     Ühtviisi raske oli taluda kõike , millest see naeratus kõneles - isalikku osavõttu , etteheidet ja elukogenud inimese üleolekutunnet . 
     Ei tea , kas ta samamoodi ka kaebealuseid vaatab , oli Marju vahel mõtelnud . 
     Ja kord oli ta sellise pilgu alla sattudes ohanud : " Ei ole kerge kohtuniku tütar olla . " 
     Täna ei lausunud ta musta ega valget . 
     Oli hea , et isa piirdus ainsa märkusega , sellegagi nagu möödaminnes . 
     Mis oleks Marju heade nõuannetega oma ajahädas peale hakanud ? 
     Need oleksid vaid ärritanud . 
     Pealegi oli ta aruka tüdrukuna oma puudustest isegi teadlik . 
     Luges õhtuti kaua , heitis hilja magama ega saanud hommikul õigel ajal silmi lahti . 
     Sagedasti oli mõni vihik või raamat kadunud . 
     Ja pole midagi ebameeldivamat , kui et teised juhivad tähelepanu asjadele , mille pärast endalgi süda valutab . 
     Sel hommikul jäi ema esikusse tulemata ja isa vaatas Marju tõttamist vaevu märgatava muigega pealt . 
     Jah , ta muigas ! 
     Ta tundis juba ammugi seda paradoksaalset nähtust , et õpetamist talutakse kõige vähem just selles eas , kus seda kõige rohkem vajatakse . 
     Siis keeras ta ukse parajal ajal lukust lahti , lükates selle pärani , et Marju võiks vabalt , üleliigset sekunditki kaotamata välja joosta . 
     Aga tütarlaps kahtles isa abivalmiduses . 
     Tema arvates väljendas see žest etteheitega segatud pilget , mis kuulus arvamuse juurde , et lukud riknevad räpakate käes . 
     Ja hilinejad - nemad on ju kõige räpakamad ! 
     Muidugi , enne kui lukk tõttaja käes rikneb , on temas endas midagi korrast ära . 
     Tunded jõuavad vaevalt sündida , kui juba peavad uutele maad andma , mõtted jäävad poolikuks , külvavad rahutust , ja iga selgusetuse puhul on käepärast lohutus : pärast , hiljem . 
     Pärast ! mõtles Marjugi , kes ei teadnud , millest tal korraga kahju hakkas . 
     Ei tea miks , ent hooti see paisus valuks . 
     Kas sellepärast , et isa ebatõsise abivalmidusega ukse avas ? 
     Ei . 
     Aga miks siis ? 
     See , et ema täna välja ei tulnud ? 
     See , võib-olla jah see , sest alati ta ju tuli , keetis kohvi , tegi võileivadki valmis ja vaatas üle . 
     Aga täna ta ei pidanudki tulema : ema oli juba eile öelnud , et tahab hommikul kauem puhata - oli ta ju isaga õhtuks sünnipäevale kutsutud . 
     Ja Marju pidi mõtlema , et kahjutunne tuli ikkagi mujalt . 
     Ta lükkas välisukse valla , ja kõik , mis ta nägi , üllatas teda niivõrd , et ta senised mõtte- ja tundekatkendid sedamaid taandusid . 
     Teda võttis vastu otsekui uus maailm , sootuks erinev eileõhtusest , kõigest sellest , mis ta koju tulles oli näinud : ei madalat taevast , kust vihma piserdas , ei musti katuseid , ei raagus puid , ei veeloike , ei pori ega tuulehoogudes peatult siia-sinna põgenevaid puulehti , mis mahalangenutena ikka veel oleksid nagu elanud - mingit järelelu , viirastuslikku ja rahutut . 
     Nüüd kattis seda öösel mahasadanud lumi . 
     Maailm , mis tütarlapsele ukselt avanes , oli muinasjutuliselt ilus . 
     Ta jäi trepi peale seisma , vaadates nagu võlutult helendavat koidutriipu lumiste katuste ja puude kohal . 
     Kui vaikne ja puhas ! 
     Ärkav päev avas oma rohekaskollased silmad . 
     Õhk lõhnas talvisest kargusest . 
     Lumi oli puutumatult valge , ühegi jäljeta . 
     Ja korraga jooksis Marju , nagu oleks tal aega küllalt , tuppa tagasi . 
      " Mis sa nüüd jälle unustasid ? " küsis isa . 
      " Unustasin , jah unustasin , " vastas tütar muret trotsiva kergusega . 
      " Emale miljon megatonni tervisi . " 
     Ja siis hõisates : " Küll on ilus ! 
     Tule vaata korraks välja . " 
     Isa vastas mantlit õlgadele võttes : " Sul on vähe aega , laps ! " 
      " Ah ! " hüüatas Marju . 
     Ta tahtis oma vaimustust jagada , kõik muu ei olnud praegu tähtis . 
     Kui teine ka näeks , kui teine ka rõõmustaks ! 
     Kas pole tõsi : on ju ilus ? 
     Kui isa välja tuli , jälgis Marju ta silmi ja näoilmet . 
     Ja kui isa ütles , mitte nõnda , nagu vahel , ükskõikselt , vaid kaasa elades : " Jah , tõepoolest ! " 
     - siis tundis Marju end sellena , kes on mingi aarde avastanud . 
     Selle tundega ta jooksiski ära , jättes isa algava päeva puhtust imetlema . 
     Kui kohtunik Paal pärast tütre lahkumist magamistuppa läks , oli Astrid , tema naine , elektri välja lülitanud ja seisis hommikumantlis akna all , kardinat käega kõrvale lükates . 
     Vaade siit ei olnud kaugeltki nii meeldiv kui ukselt : üsna harilik hommikune tänavaliiklus , kaugemal majade kohal , taanduv öö , mis endaga lumepilvi kaasa vedas . 
     Ent kõige sellega ei olnud Astridil tegemist - ta nägi ainult väikest jalgväravat , seda , kust ta armastatud laps , tema ainus tütar välja läks ja seejärel üldisse tõtlemisse kadus , tekitades ema südames ühtaegu rahutust ja rõõmu , nagu igal hommikul , nagu iga päev . 
      " Marju jooksis jälle , selle libedaga ! " lausus ta murelikult . 
      " Tal oli kiire , " vastas mees . 
     Kuid see polnud lohutus , pigem vastupidi . 
     Naine tuli akna alt ära ja lülitas elektri sisse . 
     Siis sõrmitses ta hulk aega pedantse hoolega kardinavolte . 
      " Mis ta seal kojas nii kaua tegi ? " küsis ta viimaks . 
      " Ei midagi , ainult jooksis ukse pealt tagasi , et sind tervitada , ütles : " Emale miljon megatonni tervisi . 
      " Megatonni ! " ärritus Astrid . 
      " Ma ei salli seda sõna ! 
     Miks ta tarvitab seda sõna ? 
     Kas ta ei võiks nüüdki ütelda : " Miljon rongitäit " , nagu ta omal ajal ütles . " 
     Martin teadis väga hästi , millist aega naine mõtles - Marju ei olnud veel kooliealine . 
     Ent ka hiljem , kui ta koolis käis , esimestes klassides või õigemini kuni viimase ajani , ehkki juba üsna harva , mõõtis laps oma tundeid ema vastu rongidega . 
     Miljon pikka rongitäit armastust ja tervisi - see pidi olema nii palju kui üldse olla saab , nii palju kui väike süda iganes soovida oskas . 
     Laps embas ema põlvi , nägu ülespoole pööratud , silmad rõõmsal naerul , suu aina vaterdamas . 
     Martin oli neid ema ja lapse vastastikuse kiindumuse hetki oma perekondliku õnne ehteks nimetanud . 
     See oli üsna eripärane rõõm , võiks öelda koguni mingi tumm joovastus ; tõsi , ta seisis küll kõrval ja vaatas pealt , kuid arvas end sellest rohkem osa saavat kui asjaosalised . 
     Kõike seda meenutades ta ütles : " Jah , aeg on muutunud . 
     Ja laps kasvab . " 
     Astridi nägu väljendas rahutust . 
      " Kas sa ütlesid talle , et ta ei jookseks ? " küsis ta . 
      " Vaatasin ja mõtlesin jälle : nagu hernetera - läheb , veereb ja kaob aganikku . " 
      " Ei , ma ei ütelnud , " vastas Martin . 
      " Kardan , et oleme oma õpetamisega niigi liiale läinud . " 
      " Mis ? 
     Liiale läinud ! " hüüdis Astrid uskumatult . 
      " Normaalse arenemise hulka kuulub ka valesti tegemine . 
     Lase tal üks kord eksida , see on rohkem väärt kui kümned meeldetuletused . " 
      " Lase tal eksida ! 
     Ja seda räägid sina , kohtunik . 
     Ütle , kust sa selle võtad ? " 
     Kust Martin selle võttis ? 
     Ta teadis seda täpselt . 
     Ning see täpsus lõbustaski teda - ta ütles naerdes : " Meie igapäevasest elust . 
     Kui Marju muna praeb ja on parajasti soola võtmas , ütled sa talle alati : " Ära unusta soola lisamast . 
     On teisigi selletaolisi juhtumeid . 
     Ja kuigi Astrid neid ülihästi mäletas , ütles ta ometigi : " Misjaoks peaks ta valesti tegema või eksima , kui tal on ema . " 
      " Ta tahab ise kogeda . " 
     Martin nägi , et naine hakkab ärrituma , ja ütles lepitust pakkuva kergusega : " Olgu pealegi , ärme täna sellest enam räägime . " 
     Kui nimetaksime kohtunik Paali tuhvlialuseks , siis teeksime talle ülekohut . 
     Ei saa rahuarmastust ega arukust ära vahetada argusega . 
     Ainus asi , mida ta tõsiselt kartis , oli naise tohutu vaidlemishimu . 
     See oli järeleandmatu ja visa igal juhul . 
     Vaidlust alustades arvas Astrid endal alati õiguse olevat . 
     Aga kui selguski , et ta eksib , muutus ta veelgi ägedamaks . 
     Omal ajal oli Martin seda kangekaelsuseks pidanud . 
     Harrastus nagu iga teinegi , oli ta hiljem mõelnud . 
     See oli teda tüüdanud ja tema meelt lahutanud . 
     See oli teda naerma ja nutma ajanud , vastavalt sellele , kuidas ta parajasti oli meelestatud . 
     Nüüd oli ta enam-vähem kindlale arvamusele jõudnud : see polnud harrastus ega jonn , vaid sundiv tarve , ainus enda maksmapaneku võimalus : koduperenaisel teisi ei olnud . 
     Kuid seletus ei muuda nähtuse olemust . 
     See talupoeglikult kangekaelne ja jäik õiguse tagaajamine , ka kõige tühiseimas asjus , ei lakanud väsitamast , tüütamast ja naerma ajamast . 
     Ja Martin kinnitas - muidugi mitte surmtõsisena -- , et ta kohtunikuna , kui talle valida antaks , karistaks pigemini juuksekarva lõhestavat tõearmastust kui lõbusat , mitte kellelegi kurja tegevat valet . 
     Astridile ei jäänud mehe lepituskatse märkamata , ent ta ei saanud küsimust sinnapaika jätta . 
      " Ta tahab ise kogeda , ise kogeda , " kordas ta mehe sõnu ja hakkas halvustavalt naerma . 
      " Laps alles , ja juba - ise kogeda . 
     Mind ei olnud täna juures : tead sa ka , kas ta midagi sõi ? " 
      " Ma tõesti ei tea . " 
      " Rongaisa ! " 
     Õnneks öeldi seda poole tõsidusega . 
      " Ja mis siis , kui ei söönudki ? " küsis Martin . 
      " Sa oled hull ! 
     Kas sa ei tea , et just hommikul peab tugevasti sööma . 
     Seda ütlevad ka arstid . " 
      " See üks hommik ees või taga . " 
      " Jumal teab , millal laps nüüd jälle süüa saab , " hakkas Astrid hädaldama . 
      " Kui läheb Luisega džemprit ostma , nagu lubasid . 
     Ja minust ei olegi täna lõuna valmistajat - pean ju minema kleidi järele . " 
     Kleit lõpetas jalamaid senise vaidluse . 
     Sedasama oleks teinud ka jutt uutest kingadest või mantlist . 
     Martin ei hakanud Astridi tähelepanu sellele juhtima , kuigi tundis selleks kiusatust . 
      " Tõsi , sa saad ju täna oma kleidi kätte , " ütles ta . 
      " Meeldib ta sulle ? " 
     See huvi oli rohkem teeseldud kui siiras . 
     Ent sellisenagi oli ta Paalide perekonnas ebatavaline . 
     Kuidas nimetada õnne , mida naised oma uute tualettide või isegi värskelt värvitud põrandate puhul tunnevad ? 
     Nad ihaldavad alatasa endi ümber uut , kõike , mis neid kaunistab , ja rõõmustavad sageli kõige särava juures nagu lapsed . 
     Kas võib selliseid tundeid nimetada tühiseks ? 
     Kas avaldub neis vaimne piiratus või koguni ebaühiskondlikkus ? 
     Mõistagi on see kõigepealt iginaiselikkus . 
     Martin Paal , nagu mehed tavaliselt , arvas end naisi hästi tundvat , kuid oli sealjuures pime naiselike rõõmude suhtes . 
     Ja Astrid kannatas alati , et mees tema rõõmusid - nimetatagu neid kuidas tahes - ei jaganud . 
     Seda suurema õhinaga hakkas ta nüüd rääkima kleidist , mis ateljees kõigile meeldivat ; moekunstnik ja juurdelõikaja olevat vaimustatud olnud . 
      " Aga sulle endale ? " küsis Martin . 
      " Väga , " vastas naine . 
     Ja mehele lähemale minnes : " Mul pole enam ammugi nii kaunist kleiti olnud . " 
     Ta tõstis käed mehe õlgadele , vaatas õnnelikuna talle näkku . 
     Peaaegu et oleks suudelnud . 
      " Noh , see on kõige tähtsam , " vastas mees ; ei puudunud palju , et ta mõnda vanadest hellitusnimedest oleks tarvitanud . 
      " Vähe on neid , kellele meeldib see , mida teised laidavad , " vastas naine jahtudes . 
      " Naiste hulgas ? " 
      " Ära ole nii kindel - ega need mehedki ... " 
     Martin vaatas kella ja Astrid jättis lause pooleli . 
      " Kas lähed ka täna varem kui harilikult ? " küsis ta . 
     Mees noogutas . 
     Astrid heitis talle mõtliku pilgu , pidi nagu veel midagi ütlema , kuid ei teinud seda ja läks kööki . 
     Üheks vanaks , aeg-ajalt jälle korduvaks tüli põhjuseks Paalide abielupaari vahel oli küsimus , kas sõltuda või mitte teiste maitsest , kas tunnistada sugulaste , sõprade , tuttavate või veelgi kõrvalisemate inimeste antipaatiaid ja sümpaatiaid , kas arvestada neid ? 
     Astrid kinnitas , et on võimatu nimetada ilusaks seda , mida teised laidavad . 
     Hea ei saa jääda heaks , kui ta kellegi arvates halb on . 
     Mõnikord oli asi keerulisem . 
     Aknad oma kardinatega jutustasid Astridile nende omanike korralikkusest või lohakusest , virkusest või laiskusest - kas nad armastavad puhtust , kas neil on ilumeelt . 
     Tema enda aknad jätsid mulje rangest korralikkusest . 
     Möödakäija , kui tal selleks mahti oli ja kui ta sellele mõtles , pidi kohe märkama , et nende akende taga pole ruumi ei lohakusel ega maitsetusel . 
     Just nende iseloomujoonte pärast oli Martin naist haletsenud ja õnnetuks nimetanud . 
     Küsida endalt igas pisiasjas , mis teised mõtlevad , võtta kuulda teiste nõuandeid ! 
     Kas pole see isegi alandav ? 
     Kas ei meenutanud see vana lugu Albikära Antsust ? 
     Ja lõpuks kõige teravam , mis juba solvas : vaimse iseseisvuse puudumine , mis üldiselt olevat omasem naistele kui meestele . 
     Naiste hulgas ! mõtles Astrid köögis talitades . 
     Nende kahe sõnaga olid naised otsekui madalamasse kategooriasse paigutatud . 
     Aga kas ei olnud meestegi seas küllalt moenarre , ja ammugi see oli , kui naisjuuksurid naerda lagistasid : salongis käis mehi , kellele nad lokke tegid . 
     Mispoolest need paremad on , kus on niisuguste vaimne iseseisvus ? 
     On mehi ja naisi , kes ei hooli enda välimusest , kes käivad ringi kaltsakatena , kelle kodu on nagu seapesa ja kellele ei lähe korda , mis neist mõteldakse . 
     Vasakpoolset esiratast polnud . 
     Länguvajunud autokere toetus käändteljele . 
     Hiljem märkas Reet , et ratas seisis seina ääres . 
     Auto põrandal , mootoriploki ja roolivarda vahel , mustas tume loik . 
      " Õli või veri , " mõtles Reet . 
      " Vist veri . " 
     Siis vaatas ta ümber . 
      " Kus on vaibad ? " 
     Vaipu ta garaažis ei näinud . 
     Auto tagaosa plekk-kate oli mõlkis ja sisse muljutud . 
     Üks tagaratastest seisis imelikult längus . 
     Ta kuulis onu häält : " Garaažis põles elekter . 
     Kogu maja kiiskas tuledest , kui ma koju jõudsin . " 
     Reet ei pöördunud onu poole , kes oli tulnud ta selja taha . 
      " Alusraam on kaardunud , tagasild nässus , " rääkis onu . 
      " Remont läheb maksma uue hinna . " 
     Reet küsis nägu onu poole pööramata : " Kus on vaibad ? " 
      " Keldris . 
     Pesin ja nühkisin ühte . 
     Maailmatu laik ikka sees . 
     Verd ei võta miski välja . 
     Kas temast saab elulooma ? " 
     Reet kehitas õlgu . 
     Lõpuks ütles : " Jääb vigaseks . " 
     Väike mehekõhvits tatsas ümber auto . 
     Jõudis tagasi Reeda kõrvale ja sõnas : " Teab , kas talle pensionigi makstakse . 
     Lüüakse kinni . 
     Aga kui purusant , teab kas lüüakse . " 
     Reet vaikis . 
      " Küpsetas sulle alles piruka . 
     Seda võis oodata . 
     Oleksid sa mind õigel ajal kuulda võtnud . " 
     Nüüd käis Reet ümber masina . 
     Onu jätkas oma peenikese , piniseva häälega : " Nüüd pead sina teda toitma ja kasima . " 
     Reet tähendas : " Hommikul tuleb Muruk advokaadiga . " 
     Siis lahkus ta garaažist . 
     Keldris seisid vaibad rullikeeratuna nurgas . 
      " Siin on kuiv , " mõtles Reet . 
     Ta pingutas mälu , kuid vahendi nimi , millega saab vereplekke kõrvaldada , ei tulnud meelde . 
     Õhtusöögi ajal ütles ta onule : " Ma hakkan jälle üleval magama . " 
     Onu sõnas : " Sa oled alles noor inimene . " 
     Nüüd puhkes Reet nutma . 
     Ülejärgmisel päeval läks Reet haiglasse . 
     Ta kutsus välja õe ja andis sellele pisikese paki ning kimbukese nelke . 
      " Palun viige need doktor Lapeteusele . " 
      " Te võiksite ise talle viia . " 
     Õe vastus hämmastas Reeta . 
      " Kas ... tema juurde ... tohib minna ? " 
      " Arstid ei keela . 
     Ka ta ise on rahunenud . " 
     Palatiuksest sisse astudes kaotas Reet enesekindluse . 
     Ta lähenes voodile , kus seljakil , ikka veel paksult sidemetesse mähituna lamas Andres . 
     Tabas endalt mehe pilgu , kuid ei suutnud sellele vastata . 
     Voodi ees jäi ta seisma , sõnatuna ja ebakindlana . 
     Tundis endal Andrese silmi ja kartis talle otsa vaadata . 
     Kumbki ei öelnud sõnagi . 
      " Tere , " hakkas lamaja esimesena rääkima . 
      " Andres , " sosistas Reet . 
     Nagu mingile otsusele jõudes istus ta siis voodi servale ja kummardus haige kohale . 
     Juuksed puudutasid mehe rinnal lebavaid käsi . 
      " Andres , " sosistas Reet uuesti . 
     Ta nägi oma silmade ees luiseid sõrmi . 
     Kuulis vilistavaid , justkui õhku-ahmivaid hingetõmbeid . 
      " Sureb , kindlasti sureb , " käis läbi pea . 
      " Mispärast sa tulid ? " 
     Andres Lapeteuse hääl kähises . 
     Ta sõnad riivasid Reeta valusasti . 
     Reet nägi ikka veel oma silmade ees Andrese kooljakollaseid käsi . 
     Hakkas siis kiiresti rääkima : " Kõik on minu süü . 
     Oleksin pidanud koju jääma . 
     Oleksin ma koju jäänud , poleks midagi juhtunud . 
     Ega ... ega seltsimees Kaartna poleks minu küljest tükki ära hammustanud . 
     Kahetsen , hirmsasti kahetsen . 
     Käitusin rumalalt , hirmus rumalalt . 
     Anna mulle andeks , Andres . 
     Juba siis , kui ma Aino juurde jõudsin , tekkis imelik eelaimus . 
     Olin rahutu ja mõtlesin , kuidas sa küll külalistega hakkama saad . 
     Tegin endale mõttes kogu aeg etteheiteid . " 
     Reet vaatas nüüd otse mehe silmadesse . 
     Andrese silmad helkisid võõralt . 
     Ta justkui väiksemaks jäänud nägu oli kõhn ja selle nahk niisama kollane kui ta käed . 
     Põsesarnad tungisid elavalt esile . 
     Lõuajoon oli hoopis järsem . 
     Kõige rohkem muutunud olid aga siiski silmad . 
     Õigemini pilk , millega mees teda jälgis . 
     Reet arvas sellest peegelduvat etteheidet . 
     Ja külmust . 
     Otse väljakutsuvat külmust . 
      " Kui ma Rakverest tagasisõitva Viktoriga juhuslikult kohtusin ... 
     Sa ei tea seda , luba , ma seletan . 
     Algul läksin ma Ainole külla . 
     Ernaga leppisin eelnevalt kokku , et sõidan kella üheteistkümne paiku , kui nad teatrist koju jõuavad , tema poole . 
     Aino juures ma ei saanud ööbida , neil on kole kitsas . 
     Sattusime aga Ainoga hoogu ja vatrasime kuni kella üheni või isegi kauemini . 
     Muidugi kauemini . 
     Tänavad olid inimestest tühjad , bussid enam ei liikunud . 
     Läksin taksopeatusesse . 
     Viktor sõitis minust mööda . 
     Märkas mind ja peatus . 
     Mul oli nii piinlik paluda , et ta mind Piritale sõidutaks . 
     Õnneks ta ei pärinud , mispärast ma sinna lähen . 
     Tee peal hakkas mootor streikima . 
     Ta rääkis midagi küünaldest ja karburaatorist , ma ei mäleta enam midagi täpselt . 
     Viktor oli hirmsasti kimpus . 
     Üks mõistlik taksojuht seadis lõpuks asjad jutti ... 
     Mispärast ma küll koju ei jäänud ! " 
     Reet peatus ja ootas , et Andres midagi ütleks . 
     Viimane oli aga silmad sulgenud ja lebas liikumatult . 
     Reet kordas uuesti , et kõik on tema süü . 
     Andres Lapeteus ütles nüüd : " Me peame lahku minema . 
     Sul oli õigus . " 
      " Nüüd mitte mingi hinna eest , " sõnas Reet kiiresti . 
     Reedale näis , et mehe huulenurgad kõverdusid . 
      " Ta vihkab mind , " mõtles Reet . 
      " Sul on parem , kui ... " 
     Reet katkestas teda . 
      " Ei , ei , ei ! 
     Ma ei tulnud sellepärast siia . 
     Ära räägi nõnda . 
     Anna mulle andeks , Andres . 
     Anna mulle kõik andeks . 
     Sul on praegu ääretult raske . 
     Ka minul pole kerge . 
     Minu vigastused olid sinu omadega võrreldes tühised . 
     Tervise pärast ma ei karda . 
     Vaata mind , ma olen ju täiesti terve . 
     Ainult pisut kõhnem . 
     Ometi on mul hirmus olla . 
     Sinu pärast . 
     Andres . 
     Õnnetuse pärast , milles mina olen peasüüdlane . " 
     Haige tegi tõrjuva käeliigutuse . 
     Reet märkas , et mehe käsi jõuetult värises . 
      " Luba , et ma räägin , " jätkas ta erutatult . 
      " Tahan nii väga , et sa mind mõistaksid . 
     Siis on mul kergem . 
     Ja ka sinul , kallis . 
     Ma ei süüdista sind milleski . 
     Ma olen ju ise kõige põhjus ja see vaevab mind kohutavalt . 
     Ka Viktor ei süüdistaks sind . 
     Ta isegi kaitseks sind , kuid teda ei ole enam . 
     Masendav kokkusattumus , Andres . 
     Poleks ma nõnda kauaks Aino juurde lobisema jäänud . 
     Poleks Viktor minust juhuslikult Keskväljakul mööda sõitnud . 
     Poleks ma kodunt ära läinud ... 
     Kuid ma läksin ära , jäin Aino juurde lobisema . 
     Viktor sõitis minust mööda ja ... 
     Sa pead mulle andeks andma . 
     Sest kõik algas minust . 
     Minu armukadedusest sinu ... sinu esimese naise vastu . 
     Sest Kaartna oli ju sinu esimene naine . 
     Ma ei tahtnud teda kohata . 
     Ma ei varja sinu eest midagi , Andres . 
     Mul oli ja on ka praegu tunne , et sa armastad teda ikka veel . 
     Sellepärast ma ei suutnud koju jääda . 
     Olen sinu ees süüdlane . 
     Mul oleks tuhat korda kergem , kui sa mulle andestaksid . " 
     Reet vaikis . 
     Ta ootas , mida mees ütleb , ega keeranud pilku lamaja näolt . 
      " Mul pole sulle midagi ... andeks anda , " lausus Andres . 
     Jällegi mõtles Reet , et Andres vihkab teda . 
     Pööras pilgu mehe näolt kõrvale ja vaatas aknast välja . 
     Tundis end väga halvasti . 
      " Kõnelesin arstidega , " jätkas ta pooleldi sunnitult . 
      " Su seisukord pole kaugeltki lootusetu . 
     Kuu-kahe pärast tõused jalule . 
     Nii kinnitavad nemad . 
     Konsulteerisin juristidega . 
     Sind ei oota ka selles suhtes midagi ränka . 
     Leppisime kokku , et sind hakkab kaitsma advokaat Debin . 
     Ja ka partei liinis arvatavasti mõistetakse sind . " 
     Andres Lapeteus ütles : " Nüüd oled sa ... loomulik . " 
     Reet ei taibanud , mida mees nende sõnadega mõtles . 
     Teise silmist aga luges ta ilmset pilget . 
     Kas tõesti ei tähenda ta Andresele enam midagi ? 
      " Meil on raske iseennast muuta , " sõnas ta kobavalt . 
     Üle lamaja näo libises nagu mingi virvendus . 
      " Kui kollane ta küll on , " mõtles Reet . 
     Ja siis : " Ta tappis Viktori . " 
      " Jäta mind üksi , " lausus nüüd Andres Lapeteus . 
      " Ma ei suuda enam ... kuulata . " 
      " Andestad sa mulle ? " 
     Mees nagu ei jälginud enam ta sõnu . 
     Reet tõusis . 
      " Ma tulen homme jälle , " ütles ta . 
      " Ära tule . " 
      " Luba seda , " palus Reet . 
      " Mul on ... raskem , kui sa tuled . " 
      " Aga ülehomme ? 
     Nädala pärast ? " 
     Andres Lapeteus sulges silmad . 
     Haiglast sõitis Reet Rahvamajanduse Nõukogusse . 
     Ta pidi teada saama , kuidas Kergetööstuse Valitsuses nüüd Andres Lapeteusesse suhtutakse . 
     Pärast Reeda lahkumist lamas Andres Lapeteus tükk aega kinnisilmi . 
     Algul ei mõelnud ta midagi . 
     Pea oli justkui tühi . 
     Tundis end väga väsinuna . 
     Sõrmed olid nagu tina täis ega tahtnud liikuda . 
     Siis muutus ta aga ärevaks . 
     Mälestused , mida ta oli vaevaga tagasi surunud , valgusid nüüd üle kallaste . 
     Peas hakkas teravalt tuikama . 
     Ta ei tahtnud millelegi mõelda , kuid mõtted olid temast tugevamad . 
     Kümnes peatükk 
     Andres Lapeteus sai Reet Sillartiga rohkem tuttavaks siis , kui Reet palus teda endale külla . 
     Uut maja sisse õnnistama , nagu ta ütles . 
     Kutset esitades seisis ta keset kabinetti . 
     Pikk ja blond . 
     Ning naeratas kogu näoga . 
     Teispool kirjutuslauda sirgus Andres Lapeteus . 
     Suur ja laiade , kandiliste õlgadega . 
     Ta jäi tõsiseks . 
     Reet Sillarti kutse oli talle ootamatuseks . 
     Ja ka see , et Sillartid - ta ei kujutanud ette , et naine , pealegi noor ning tantsuhimuline , maadleb niisuguste asjadega üksinda - maja ehitasid . 
     Nagu teistest kolleegidest , teadis ta vähe ka Reet Sillartist . 
     Sillart töötas nende ministeeriumi varustusosakonna raamatupidajana . 
     Ta armastas tantsida ; nad olid Oktoobrirevolutsiooni tähistamise koosviibimisel mitu valssi maha keerutanud ja seal siis Reet ütleski , et ta tantsiks kas või igal õhtul . 
     Reet peab teda raudseks inimeseks . 
     Ja see oligi kõik . 
     Tal polnud ei mahti ega huvigi tungida kaastöötajate isiklikku ellu . 
     Reet Sillart kaasa arvatud . 
     Töö rõhus endiselt peale , instituut oli alles lõpetamata . 
     Naiste suhtes muutus ta ettevaatlikuks . 
     Ei tahtnud end siduda juhuslike vastutulijatega . 
     Õppis lõbutsemishimulisi naisi eraldama mehele minna soovijaist . 
     Viimaseid ta vältis . 
     Reet näis aga kuuluvat esimesse kategooriasse . 
     Lapeteus silmitses Reeta tähelepanelikult . 
     Ja märkas , esimest korda märkas , et sellel olid laiad õlad ja kitsad puusad nagu mehel . 
      " Ma sõidan Võrru , " teatas ta siis lühidalt . 
      " Ärge sõitke . 
     Või sõitke üks päev hiljem . 
     Minu pärast . " 
     Reet Sillart astus üsna laua juurde . 
     Nad seisid teineteise vastas . 
     Pikakasvulised ja tugevaõlgsed . 
     Ainult paberite ja kaustadega kaetud kirjutuslaud vahel . 
      " Tal on rohekaskollased kassisilmad . " 
     Niisugune avastus pani Lapeteuse sisemiselt muigama : rumalus , rohelisi ega kollaseid silmi pole ühelgi inimesel . 
      " Kahju , väga kahju . 
     Ma ei saa teisiti , pean sõitma . " 
      " Saatke asetäitja . 
     Nagunii on tal juba tindilõhn küljes . " 
     Reet Sillart naeratas vandeseltslaslikult . 
     Paistsid teravad helkiv-valged hambad . 
     Andres Lapeteus mõtles , mis lõhna küll võib see naine talle omistada . 
     Et Reet Sillart nii rääkis , see meeldis talle . 
     Äkki , ootamatult enesele , ütles ta : " Ma ei armasta seda lauda siin . " 
     Reet Sillarti nägu tõsines . 
      " Mõistan teid . " 
     Neid sõnu lausus ta vaikselt ja osavõtlikult . 
      " Ta ulatub mulle kulmudeni , " konstateeris Lapeteus . 
      " Mõistan teid , " kordas Reet Sillart . 
      " Teil on siin umbne . " 
     Lapeteus taipas ebamääraselt , et naine ei vihjanud ainult tema kabineti väiksusele . 
      " Istuge , palun . " 
      " Tänan . 
     Ma ei söanda kauem tülitada . 
     Meie inimestest on teil kõige vähem aega . " 
     Ta istus siiski . 
     Telefon helises . 
      " Lapeteus kuuleb ... 
     Ma ei toeta teie ettepanekut ... 
     Lahendus on poolik ... 
     Jah , poolik , te kuulsite õigesti ... 
     See ei muuda midagi ... 
     Minister on nõus ? ... 
     Mis te siis enam minu poole pöördute ... 
     Ma ei saanud teist aru ... 
     Ärgem raisakem rohkem teineteise aega ... 
     Ütlen veel kord : teie poolt pakutud lahendus on poolik ... 
     Ei , ma ei muuda oma arvamust . 
     Jään samale seisukohale ka kolleegiumil ... 
     Palun , palun . 
     Head tervist . " 
     Telefoniga kõneldes tajus Lapeteus endal naise pilku . 
     Korraga tundis ta rahuldust . 
     Et oli just nii , aga mitte teisiti rääkinud . 
     Et Reet Sillart teda külla kutsus ja inimeseks nimetas , kellel on kõige vähem aega . 
     Et naine tugitoolis istub ja teda jälgib . 
      " Vabandage , aga need siin , " osutas Lapeteus telefoniaparaatidele , " on minu suured vaenlased . " 
      " Teie olete ise endale veelgi suurem vaenlane . " 
     Telefon helises uuesti . 
     Lapeteus tahtis kuuldetoru võtta , kuid Reet Sillart ei lasknud seda sündida . 
     Ta pani oma peopesa mehe käele . 
     Tal olid pikad , tundlikud sõrmed , mis pisut värisesid . 
     Kirsipunaseks värvitud küüned , erakordselt pehme nahk . 
      " Üks vaenlane on võidetud . " 
     Reet Sillart hoidis ikka veel ta käest kinni , kuigi telefon juba vaikis . 
     Lapeteus tundis kiusatust omakorda sellest käest , mille pikkadest sõrmedest hõõgus soojust ja veel midagi , mis teda erutas , kinni võtta ning naine enda lähedale tõmmata . 
     Ta vist ei keelduks , mõtles Lapeteus . 
     Nad vaatasin teineteisele otsa , käed telefonil . 
     Lapeteus vabastas ettevaatlikult oma sõrmed . 
     Reet Sillart tõusis . 
     Ta õhetas veidi . 
      " Me ootame teid siiski . 
     Mina ja mu onu , kes oli maja juures nii töömees kui ka kümnik , nii insener kui ka varustaja . " 
      " Ma ei saa teile praegu jah öelda , kuigi tahaksin . 
     Vabandan juba ette . 
     Kuid soola-leivale tulen kunagi kindlasti . 
     Suur tänu kutsumise eest . 
     Ärge minu peale pahaseks saage . " 
      " Me ootame teid siiski . 
     Nägemiseni . " 
     Reet Sillart keeras ümber ja lahkus . 
     Andres Lapeteus tuli laua tagant välja , tegi oma kabinetis - tõepoolest pugerik ! 
     -- paar sihitut sammu ja naeratas endamisi . 
      " Enesekindel tüdruk , " mõtles ta . 
      " Uus , eelarvamustest vaba põlvkond . " 
     Taipas siis , et Reet Sillartit pole vist õige uue põlvkonna esindajaks nimetada , ja istus tagasi kirjutuslaua taha . 
     Tõepoolest , tal on ministeeriumi inimestest kõige vähem aega . 
     Ja umbne on siin kah . 
     Alaline ringihulkumine hakkas Lapeteust juba tüütama . 
     Kõik kordub aastast aastasse . 
     Suvel üürike hingetõmbeaeg , talvel igavene rabelemine ja tormamine . 
     Raieplaanid , väljaveograafikud . 
     Lakkamatu sõda rajooni- ja külanõukogudega , kes ei kindlusta inimesi . 
     Mure alaliste tööliste eest . 
     Kuskil jätab kohalik kooperatiiv metsamehed leivata - etteheidete sadu langeb temale . 
     Rivist väljalangevad autod ja väljaveotraktorid kollitavad nii päeval kui öösel . 
     Ning kaader , see kõikide hädade peapõhjus : kust sa leiad padrikute pärapõrgusse inimesi , kes on inglid ! 
     Järjest sagedamini mõtles ta töökohta vahetada . 
     Ta on teinud kõik , mida suutis . 
     Pühendanud end jäägitult tööle asutuses , kuhu teda suunati . 
     Tookord ei arvestatud tema soove , ta läks , kuhu partei saatis ; nüüd on tal õigus nõuda , et ka tema püüdlusi mõistetaks . 
     Teist korda ei tahtnud ma aga Niidase nime ära teenida ja surusin hambad kokku . 
     Lõppude lõpuks , mis aitaks vingumine ja virisemine , mis päästaks hädaldamine ja vandumine - sakslaste jõud on praegu Tallinna all tugevamad . 
     Ma suutsin oma keelt küll taltsutada , kuid Lasnamäe nõlvakult teed alla otsides nööris miski mu kõri . 
     Kõik tuli korraga meelde : Pärnust põgenemine , nurjunud rünnak Are juures , Audru lahing , Kiviloo kaerapõld - kõik . 
     Ma nägin selgesti väikest kogu maanteel , kobrulehte Koplimäe näol , tohutut haava Taaveti seljas . 
     Ka Niidas tungis mu kujutlusse - ta seisis oma tugevate kohvrite juures ja silmitses mind üleolevalt . 
     Eliaski meenus , silme ette kerkisid ta kangestunud jalad . 
     Diivani ots ja jalad , nii , nagu nägin neid siis , kui ta korterisse sisse murdsime . 
     Kadrioru tammede alla kogunes ainult kümmekond meest , mitte rohkem , ilmselt olid teised mujale koondunud . 
     Ootasime , muutusime nõutuks ega osanud midagi ette võtta . 
     Ruutholm käis kogu aeg kuskil , otsis meie poisse , kes olid nagu maa alla kadunud , ja ülemaid , kes teaksid , mis edasi saab . 
     Viimaks jooksis meile otsa üks mereväeleitnant , kes pistis sõimama , et oleme Kadriorgu tilkuma jäänud , ja käskis jalamaid Miinisadamasse rutata , kus ootavad laevad . 
     Ruutholm küsis , kes ta niisugune on , et niisuguseid korraldusi annab . 
     Tegemist oli laevastiku staabi mehega , ühega neist , kes organiseerisid üksuste ja võitlejate äratõmbamist tulejoonelt ja suunamist sadamasse . 
     Tema käest kuulsimegi seda , mida igaüks aimas : öö jooksul püütakse linna kaitsjad laevadele paigutada ja hommikul algavat merereis Leningradi . 
     Leitnant rääkis rahulikult ja loogiliselt , ta näis olevat väga külmavereline ja toimekas poiss , kuid ta ajas mu marru . 
     Ta ütles nimelt niiviisi , et Tallinna mahajätmine olevat praegu paratamatu ja strateegiliselt võttes ka loogiline . 
     Leningradi kaitsmise seisukohalt olevat võitlused Tallinna all juba oma ülesanded täitnud - me hoidnud siin kinni viit saksa diviisi - ja laevastikku ning maaväge vajavat Leningrad praegu ise hädasti . 
     Lasta Tallinna all laevastik uputada ja elavjõud viimse meheni hävitada olevat sõja üldise käigu seisukohalt mõttetus . 
     Pealegi ei suutvat me ka suurimate ohvrite hinnaga Tallinna edasi kaitsta . 
     Leitnant kõneles seda kõike minu pärast , sest mina olin ta nina alla karanud ja sõnade peale , et sõjanõukogu on otsustanud linna maha jätta , ägedalt küsinud : " Patšemu ? " 
     Ma võisin teda üksikasjades ka valesti mõista , aga umbes niiviisi ta seletas . 
     Oleksin tahtnud talle , ei , mitte talle , vaid sõjanõukogu kindralitele ja admiralidele vastu vaielda , ütlesin midagi noorukesele mereväekomandörile , kuid jäin omadega kohe puntrasse . 
     Ta ei saanud minust aru , arvas , et ma pelgan merereisi , ja püüdis mind rahustada . 
     Nii ei saanudki ma talle selgeks teha , mis mind tema jutus riivas . 
     Ma ütlesin seda piki Narva maanteed südalinna poole sammudes Ruutholmile . 
     Tallinna ei tohi vaadelda ainuüksi strateegilise objektina , mille tähtsus sõltub mingi teise suurema keskuse olukorrast . 
     Kas siis eesti rahva saatus ei loe midagi ? 
     Tallinna langemine tähendab ju Eestimaa täielikku okupeerimist hitlerlaste poolt . 
     Juba seepärast tuleks meie noore liiduvabariigi pealinna kaitsta viimse meheni , viimse padrunini . 
     Ruutholm ei lausunud mu pateetiliste sõnade peale silpigi . 
     Sedakorda ei ristinud ta mind Niidaseks . 
     Ilmselt oli tal niisama raske kui minulgi tajuda Tallinna langemise paratamatust . 
     Mu jälle väljapursanud protestiõhin rauges . 
     Hakkas häbi . 
     Peaksin olema tuhat korda mehisem . 
     Weizenbergi tänava otsa raudteeliipritest ehitatud barrikaadi vahelt läbi pugedes ühinesid meiega madrused ja erariides mehed , keda ma pean töölispolgu võitlejaiks . 
     Sammume tummalt . 
     Sadamast ja Sadama jaama tagant , kus on naftatsisternid , tõuseb endiselt paksu suitsu , mida tuul üle kogu linna kannab . 
     Taevas punetab nii sadama kohal kui ka mujal . 
     Kogu aeg tungib ninna suitsu ja põlemise kõrbevingu . 
     Olen enesevalitsemise täielikult tagasi saanud . 
     Kardan isegi , et langen teise äärmusse , lootusetusse ükskõiksusse . 
     Kas minust saab kunagi kindlameelset meest , kes igas olukorras alati ennast valitseb ? 
     Töölispolgu mehed hakkavad meist maha jääma . 
     Me kohtame harva kedagi . 
     Viru väljakul näeme Tartu maantee poolt tulevat suuremat sõduritesalka . 
     Ka nemad suunduvad Mere puiesteele . 
     Kuulatan . 
     Kuulipildujavalangud on veelgi harvemaks jäänud ja kostavad hoopis tuhmimalt . 
     Rindel pole vist enam kuigi palju meie mehi . 
     Kes hoiab üldse veel sakslasi kinni ? 
     Nad võiksid praegu vist eriliste pingutusteta südalinna tungida . 
     Ruutholm ütleb : " Kere on kuradima hele . " 
      " Hea kõhutäis kuluks marjaks ära . " 
     Nii lausun mina . 
     Võin kihla vedada , et me kumbki ei tunne enam nälga ja õõnes vöövahe valmistab meile praegu kõige vähem muret . 
     Politruk hakkas söögist rääkima hoopis muu pärast . 
     Et kõnelda millestki niisugusest , mis viiks mõtted mujale , mis kergendaks hinge . 
     Või lihtsalt , et lobiseda midagi . 
     Tummalt edasi rühkida on raske . 
     Ja hakata meile jutlustama lõpuvõidust oleks praegu lollimast lollim . 
     Ta on täitsapoiss , see Ruutholm , direktor ja politruk . 
     Mere puiesteel muutub liikumine elavamaks . 
     Tivoli aia putkad põlevad . 
     Sadama poolt kihutavad kolm veoautot metsiku kiirusega Põhja puiesteele . 
     Kustki sadamaaitade juurest kostab tugev plahvatus . 
     Elektrijaama ees seisab madrustesalk . 
      " Ilmarise " tehase juures peame pisut nõu , missuguseid tänavaid pidi edasi minna . 
     Keegi meie hulgast seletab laia häälega , et kõige kavalam oleks keerata Patareisse , sealt Jahu tänavasse ja nii edasi . 
     Ruutholm tunneb aga Tallinna liiga hästi ja me valime kõige lühema tee Miinisadamasse . 
     Möödume tehasest ja pöörame Uus-Kalamaja tänavale , mille kaudu saab kõige otsemini sinna , kuhu meid on kästud minna . 
     Kahekordsed puumajad on pimedad ja tummad . 
     Mida mõtlevad praegu neis elavad inimesed ? 
     Risti üle Vana-Kalamaja tänava minnes ütlen sõbrale : " Põikan korraks Graniidi tänavale sisse . 
     Viie minuti pärast olen tagasi . " 
     Ruutholm jääb seisma ja silmitseb mind küsivalt . 
     Tunnen sõõrmetes kibedat suitsuvingu . 
     Kuskil läheduses põleb . 
     Vist Küti tänava metsaladudes . 
     Ka mingid õlitsisternid peavad lõõmama , sest vahetevahel ajavad paksud kleepuvad tahmapahvakad köhima . 
     Sõber sihib mind nii imeliku pilguga , et ma lisan kiiresti : " Minge rahulikult edasi , küll ma teile järele jooksen . " 
      " Kuhu sa ... minema pead ? " 
     Meil pole ju aega pikemaks jutuajamiseks , mispärast Aksel seda ei mõista ? 
     Ütlen lühidalt : " Ma ei saa teisiti . " 
     Ma ei valeta , ma pean minema . 
     Mida lähemale Kalamaja tänavale jõudsin , seda selgemini tundsin , et ma ei saa teisiti . 
     Muidugi , ma ei leia teda , ainult laps võiks uskuda , et ta on vahepeal koju ilmunud . 
     Kui ta ei pääsenud tagasi varem , siis nüüd , kus Tallinna juba paar nädalat kägistab saksa väeosade tulerõngas , polnud tal selleks enam mingit võimalust . 
     Kuid miski , mis on minust ja minu kainest mõtlemisest tugevam , tõukab mind tagant . 
     Mõistan veelgi rohkem : kui ma Helgit ei leia - ja et ma teda ei leia , see on kindlamast kindlam -- , siis kõveneb minust kartus , et maanteekruusal lamas tema . 
     Kõigest hoolimata ei jaksa ma ennast tagasi hoida . 
     Ruutholm ei päri enam midagi . 
     Ta käitumises on midagi võõrast . 
     Ta vist ei usu mind . 
     Tahaksin Akselile öelda , et ärgu ta minus kahelgu , aga ei tee seda . 
     Pikkadeks seletusteks pole aega . 
     Pööran kõrvaltänavale . 
     Ma ei jõua paari sammugi teha , kui keegi mulle järele tõttab ja õlast kinni hakkab . 
     See on Ruutholm . 
     Direktor . 
     Politruk . 
     Sõber . 
      " Ära tee lollusi , " ütleb Aksel mulle vihaselt . 
     Mispärast ta nii räägib ? 
     Miks ta vihane on ? 
     Lausun üheainsa sõna : " Helgi . " 
      " Helgi ? " 
      " Helgi . " 
     Ruutholm nagu kaalutleks midagi . 
      " Mine , kui sa teisiti ei saa , " sõnab ta viimaks . 
      " Ainult tee kähku . 
     Aega meil pole . " 
      " Teen . 
     Oodata mind pole vaja , püüan teid ise kinni . " 
     Mul on hea meel , et Aksel lõpuks mõistis . 
     Pistan jooksu . 
     Akselil on õigus , aega pole raisata . 
     Maja , kus Uibopered elasid , ei asu kaugel . 
     Viies või kuues hoone tänava nurgalt , peaaegu kohe teispool Girgensoni tänavat , mis nüüd kannab Tööstuse tänava nime . 
     Ma ei tarvitse seda otsida , sest olen siin ennegi käinud . 
     Uiboperede uks jäi tollal minu ees suletuks . 
     Lahke näoga vanamutike seletas mulle , et Uibopered on juba rohkem kui kuu aega tagasi ära sõitnud . 
     Tänasin ja tulin tulema . 
     Tean , et ka täna on kõik samamoodi . 
     Keegi ei vasta minu koputusele . 
     Vaevalt aga ma nüüd , öösel , kedagi koridoris kohtan . 
     Lahkete silmadega mutike kindlasti magab . 
     Ei , inimesed ei saa vist täna öösel rahulikult puhata . 
     Hoovivärav on lukus . 
     Pikemalt kaalutlemata ronin sellest üle . 
     Koridoriuks on õnneks avatud . 
     Kohe siitsamast tõuseb kõver ja kägisev puutrepp . 
     Mõne kiire hüppega jõuan teisele korrale . 
     Korter number kuus . 
     Koridoris on pime , ma ei näe numbreid uste kohal . 
     See pole aga tähtis , sest mulle on meelde jäänud , et Uiboperede korteri uks oli paremat kätt viimane . 
     Koputan . 
     Tasakesi ja ettevaatlikult , nagu kardaksin kedagi ehmatada . 
     Ootan . 
     Vaikus . 
     Koputan uuesti , nüüd juba kõvemini . 
     Ikka vaikus . 
     Pärast kolmandat asjatut koputust tulen trepist alla . 
     Alumisel korral paotab keegi ust ja vaatab mulle järele . 
     Kui ma sammu tagasi astun , suletakse uks otsekohe ja kostab snepri klõpsatus . 
     Ma ei hakka minu nina alla lukkupandud ukse taga uuesti koputama . 
     Õuele on inimesi siginenud . 
     Kaks naist ja üks mees , kes kannavad suuri kompse . 
     Minu ilmumine ehmatab neid . 
     Nad on äsja kuskilt oma pampudega tulnud , sest värav on nüüd lahti . 
     Astun nende juurde ja küsin : " Kas olete selle maja elanikud ? " 
      " Ei , " ütleb mees . 
      " Jah , " sõnab üks naistest . 
      " Oma kraam , " seletab miskipärast teine naine . 
      " Mis sa latrad , " nähvab talle mees . 
      " Kas te teate midagi Uibopere rahvast ? " pärin mina . 
      " Ei me tea midagi , " vastab mees . 
      " Nad sõitsid Venemaale , " teatab sama naine , kes ütles , et ta siin elab . 
      " Tütar läks vist ... " tahab teine naine midagi seletama hakata . 
      " Tühja kumu pole vaja ajada , " lõikab tal mees sõnad suust . 
     Uurin edasi : " Mis te tütrest teate ? " 
      " Ei rohkemat , kui juba räägitud , " lausub mees . 
      " Ei-jah , " kohmab esimene naine . 
      " Nõnda see on , " ütleb teine naine . 
     Proovin veel kord : " Kas tütar pole kodus käinud ? " 
      " Ei , ei , " justkui kohkub esimene naine . 
      " Kus ta nüüd koju , " tõrjub teine naine . 
      " Lähme , " kamandab naisi mees . 
     Ma ei saa nende käest mitte midagi rohkemat teada . 
     Minu otsesele küsimusele , kas nad on Uibopere tütre kohta halbu sõnumeid kuulnud , vastavad nad niisama põiklevalt . 
     Naised nagu oleksid tahtnud kõnelda , kuid mees hoiab neid tagasi . 
     Üks on aga kindel - koju pole Helgi jõudnud . 
     Kuigi ma püüan ennast rahustada , et vaevalt võisid naised Helgi kohta midagi täpsemalt teada - mulle , võhivõõrale inimesele , lihtsalt peljati rääkida Helgi asumisest hävituspataljoni -- , süveneb minust tunne , nagu oleksin saanud surmasõnumi . 
     Nagu oleks mulle nüüd öeldud seda , mida ma olen kogu aja kartnud . 
     Jah , ma kaotasin oma viimasedki lootused . 
     Kõik läbielatu valgub kokku ja seguneb üheksainsaks masenduseks . 
     Veendumus , et Helgi on surnud . 
     Teadmine , et me Tallinna kaitsta ei suuda . 
     Et tulevik ei tõota mulle mitte midagi rõõmustavat . 
     Me muudkui taganeme ja head inimesed langevad . 
     Hukkuvad nagu Helgi , nagu Sergei , nagu Ilmar , nagu Taavet . 
     Nagu on hukkunud sajad ja tuhanded . 
     Äkki ei ole mul kuhugi kiiret . 
     Sisendan küll endale , et ma peaksin viivitamatult seltsimeestele järele ruttama . 
     Lubasin nad ju kinni püüda , kuid praegusel kombel jalgu järele vedades ei saa ma neid kunagi kätte . 
     Ometi ei pista ma jooksu . 
     Ei kiirenda isegi käiku . 
     Mõistus ütleb veel , et sellele tänavanurgale , kus ma oma kaaslastest lahku läksin , pole tark tagasi minna , vaid vaja oleks otsekohe Girgensoni tänavale keerata . 
     Võidaksin nii sadakond meetrit . 
     Ma ei tee aga ka seda . 
     Viimaks jõuan Soo tänavale tagasi . 
     Ruutholmi ja teisi ma siit eest ei leia . 
     Ei võigi leida , sest esiteks ei pidanud nad mind ootama ja teiseks raiskasin ma mõne minuti asemel vähemalt veerand , kui mitte pool tundi . 
     Linna poolt läheneb kiirmarsil madrustesalk . 
     Ka mina ei tohi kauem aega viita . 
     Mulle on aga justkui juured alla kasvanud . 
     Samas muutun rahutuks . 
     Mispärast ma mõtlen kogu aeg sõprade kinnipüüdmisele , Miinisadamale , enda pääsemisele ? 
     Helgi ei pääsenud ... 
     Paljud ei pääse ... 
     Kes hoiab Kadriorus , Pääskülas ja mujal sakslasi kinni ? 
     Selleks , et tuhanded saaksid Tallinnast ära sõita , ohverdavad praegu kümned , võib-olla koguni sajad oma elu linna piiril . 
     Mispärast ei võiks mina olla nende hulgas , kes viimastena Tallinna kaitsevad ? 
     Kas pole see otseselt minu kohus ? 
     Kui keegi peab surema , siis mis õigus on minul iga hinna eest oma elu hoida ? 
     Muidugi , ühte ihkaksin ma näha - meie võitu . 
     Paljud nende hulgast , kes praegu piki Soo tänavat alla valguvad , ehk näevadki seda . 
     Nad rõõmustavad siis ka minu eest . 
     Hea oleks , kui Aksel elaks võiduni . 
     Ta usub nõnda kindlasti võidusse , ta on selle heaks juba nõnda palju ära teinud , et on teeninud õiguse võitu näha . 
     Oleks tal rohkem õnne kui Helgil ja minu teistel sõpradel , kuid vaevalt tal seda rohkem on . 
     Ma olen mõistma hakanud , et inimesed peavad veel tohutult kannatama . 
     Tuhanded ja miljonid peavad surema , ja ma tahan olla üks neist , kes julgeb surra . 
     Pääsegu laevale minu asemel keegi teine , mina lähen Kadriorgu tagasi . 
     Mispärast ma peaksin kartma seda , mis tulla võib . 
     Ma ei tohi karta . 
     Kaubasadamast kostab terav plahvatus . 
     Kuulen ka kuulipildujatärinat . 
     Mulle näib , et tulistatakse võrdlemisi lähedal . 
     Kuskil kilomeetri kaugusel . 
     Kas Mere puiesteel või Narva maantee alguses . 
     Ons sakslased juba südalinna tunginud ? 
     Saan nüüd jalad maa küljest lahti ja hakkan kiiresti sinnapoole minema , kust kostis paukude ragin . 
     Soovin ainult üht - et mul lõpuni jõudu jätkuks . 
     Ja et Aksel minust halvasti ei mõtleks . 
     Valgeneb . 
     Kuldne varss 
     Lõunatund oli lõppemas . 
     Traktoristid istusid roostetanud kombainikere kõrval pakkudele seatud saelaual ja lasksid varakevadisel päikesel nägu noolida . 
     Enamik pani suitsu . 
     Mõnus oli : ajad , kus päikesest tüditakse ja varju poolele üle kolitakse , lähenesid alles . 
     Enne pidid vana rehala õuele rittaseatud traktorid ja haakeriistad lõplikult töökorras olema . 
      " Kas liigutame , poisid ? " küsis brigadir , kes kandis ainsana soni asemel laia edevat baretti . 
     Ta oli koni juba kummikukontsaga mudasse surunud ja vaatas igavledes ringi . 
     Rehala eest mööduv kivitee oli tühi . 
     Ainult eemal künkanõlval logises esimene vanker , tundudes pärast lumerikast talve ebamaine . 
     Teisel pool teed välkus kaupluse seinal silmipimestavalt vihikuleht . 
     Brigadir juba teadis , mis sellele oli kirjutatud . 
      " Õlut pole tulnud . 
     Ärge asjata pori sisse tassige ! " 
     Puha Mareti , selle uue müüjanna kätetöö . 
     Ja poritassijate all oli esijoones brigadiri ja tema " musti mehi " mõeldud . 
      " Oota veel natuke , " soovitati talle meesterea lõpust . 
      " Töö pole jänes , et eest jookseb . 
     Mul alles koorik hammaste vahel - need saatanad on ju hõredad kui rehapulgad ... 
     Ja mehigi pole kõiki kohal ... " 
      " Oota jah . 
     Ära üle pinguta , " soovitas teinegi hääl . 
     Brigadir sai ise ka aru , et oli käsu andmisega kiirustanud . 
     See juhtus äsjase tüli pärast . 
     Leebeni Enn ehk Noor Kolhoosnik , nagu mehed brigaadi noorimat kutsusid , oli teinud ettepaneku lõunatunnil ühisel jõul kruusaaugust traktorikoorem rahka tuua ja rehala õu ära sillutada . 
     Ent mehed olid juba võileivad välja võtnud , end päikese käes mõnusalt lõdvaks lasknud ning ei pannud poisi vaikset juttu tähelegi . 
     Poiss solvus , nimetas neid kõiki moonakateks , kellele on tähtis ainult palk , ja jooksis rehala taha . 
     Brigadir läkitas talle paar soolast järele . 
     Saagu inimene ometi aru , et praegusel silmapilgul pole kellelgi tahtmist kruusaga jännata . 
     Suveks kuivab õu isegi ära . 
      " Ei tea , kuhu see Noor Kolhoosnik kihutas ? " tundis keegi huvi . 
      " Pani niisuguse ajuga minema , nagu oleksime talle kõri kallale kippunud . " 
      " Küllap sellel tegemist leidub ! " vehkis hõredahambaline leivakoorikuga . 
      " Vahib oja ääres kalapoegi või tudeerib kolhoosi mesilas ... 
     Ta ju käis nende sitikate pärast talvel kursustelgi ... 
     Või piilub kaupluses Maretile silma ... " 
     Mehed elavnesid , üksteise järel tuldi uudistega : " Jah , kursused oli ta viite peale ära lõpetanud . 
     Tahtvat meie vana mesinikku välja vahetada . " 
      " Aga traktoriga on mehel lood veel kehvasti . 
     Proovis ennist käima panna . 
     Ei sutsugi . " 
      " Mulle ütles küll , et homseks on korras . " 
      " Kus ta varem jõudiski , kui Maret aja ära viitis . " 
     Noor brigadir lirtsas läbi hammaste : Mareti pärast käis see jutt talle kangesti närvi pihta ja tal tuli äkki kange tahtmine poodi minna . 
     Lõnkugu too Noor Kolhoosnik , kus ta soovib , ja tehku nii tarku ettepanekuid , kui süda ihkab , Maretist pühkigu ta siiski suu puhtaks . 
     Ja ärgu arvaku , et traktorite remontimine pärast õue kruusatamist lõbusaks ajaviiteks muutub . 
     See on igavene sopane töö ning selleks ta jääbki . 
     Traktoritega jändamine on mehiste meeste amet , tugevate käte ja terase mäng - igasugused kruusateed , lillepeenrad ja muu tilulilu selle juurde ei sobi . 
     Noore ülemuse selja taga alustas hallide meelekohtadega traktorist ühe oma elujuhtumi pajatamist . 
     Ta rääkis tõsiselt ja kuulajategi määrdeõlised näod püsisid kuni jutu lõpuni jäigad , nagu terasest valatud . 
     Leebeni Enn aga seisis rehala nurga varjus , nõjatas rinnuli plankaiale ja vahtis üksisilmi selle taha . 
     Oli mürakas poiss , valge tuka ja leebe vaatega . 
     Sõprade juttu kuulis ta nagu läbi une - niivõrd huvitas teda plangutagune . 
     Isegi oma äsjast pahameelt hakkas ta juba unustama . 
     Vana raagus õunapuu alt uudishimutses talle vastu varss , väike hobusehakatis piitspeente jalgade ja tuules kaharduva sabaga . 
     Varsa siidpehmed mokad kompasid uibutüve . 
     Liigutamisel mängis ta hele nahk ebaharilikes , peaaegu et kuldkollastes värvitoonides . 
     Mustad kõrvad liikusid aeg-ajalt , otsekui oleks loomake nendega aplodeerinud aia kohal lõõritavale lõokesele . 
     Ja kogu see ebaharilikku värvi hobusehakatis , alates jalgadest ja lõpetades rahutult võnkuvate kõrvadega , lausa kiiskas puhtusest ... 
     Traktorist oli võlutud . 
     Ta polnud veel kordagi sellist varssa näinud . 
     Viimasel ajal muutusid hobused kodukolhoosis üldse harulduseks - nagu kõlbaksid suured ja rohmakad traktorid nende asemel juba igale tööle ... 
     Traktorist isegi ei teadnud , kas ta tohib käe välja sirutada ja loomakest enda poole meelitada või haihtub too siis nagu nägemus . 
      " Nojah , mina tõmbasin seda kivionklit , nii et lindid ragisesid , " toonitas rehala nurga taga bassihääl . 
      " Tõmbasin , ja korraga piu-uu ! tross pooleks . 
     Vaatasin tagasi : minu kange haakija kivi kõrval siruli , trossijupp ümber kere ja hingeke pilve poole hõljumas . 
     Noh , võtsin mütsi maha , astusin tasakesi ligi . 
     Aga tema , verukas , kargas maast üles ja kukkus sõimama : " Sina , niisugune ja seesugune ! 
     Miks sa teise kandi pealt ei proovinud ! 
     Asja ees , teist taga rikkusid hea trossi ära ! 
      " Ah-ah-haa ! " naersid mehed ja paks laud pragises nende raskuse all . 
     Niisama karm ja rohmakas nagu traktoristide välimus , oli ka nende naer . 
     Selle sekka soovitas hõredahambaline : " Poisid , paneme Noore Kolhoosniku traktori käima ! 
     Ma tean küll , milles asi on ... 
     Laseme õhuviltri kaudu surtsu bensiini sisse - küll ta läheb ... " 
      " Ei tea ... 
     Lõhume äkki masina ära , " kõhkles keegi . 
      " See pole nagu mehe nali ... " 
     Aga hõredahambaline köötsutas juba " Belarussi " poole . 
     Noor Kolhoosnik mõtles parajasti , kust too kullakarva varss küll pärit on - kas metsavahi õuelt või vanaema muinasjutust ? 
     -- , kui rehala ees lajatas traktorimootor ja pani ülikõrgetel tuuridel urama . 
     Varss hüppas nagu kits kõige nelja jalaga õhku ning sööstis külatanuma poole . 
     Kuid õunapuuaia tagant pika talumaja seinalt vasturõkatav kaja sundis teda ümber pöörduma . 
     Nüüd kihutas loomake otse rehala õuele , saba püsti nagu viht . 
     Kõik undas ja vabises siin : metallikolusid täisriputatud sein , mudasse vajunud traktorid ja keevituspadrunid , lauaklotsidele laotud mutrid-poldid ja isegi pori , mis ulatus varsale poolde kooti . 
     Loom toetas värisevad jalad harki ega osanud äkki enam kuhugi põgeneda . 
     Ta seisis otse märatseva " Belarussi " kõrval . 
     Mehed olid kõik mööda hoovi laiali pudenenud . 
     Nad kükitasid masinate varjus , sest oli karta , et järgmisel hetkel raksatab pooleks " Belarussi " plokikaas , vihisevad granaatidena kolvid , lendavad bumerangidena kepsud ja hirmsa prillmaona vuhiseb läbi õhu jõnksuline väntvõll ... 
     Noor Kolhoosnik tormas kohale , nii et muda surus . 
      " Igavesed kaabakad ! 
     Teoloomad ! " karjus ta tulivihaselt . 
     Kas sellest veel vähe oli , et mehed teda korraarmastuse pärast narrisid ? 
     Nüüd taheti veel traktor mokka panna ... ja see puhas varsakegi meelitati surmasuhu ! 
     Noor Kolhoosnik seisis möirgava traktori kõrval ja vehkis kätega . 
     Varss hüppas uuesti õhku , pöördus lennul ja tuiskas rehala taha . 
     Mootor märatses seejärel veel mõne sekundi ning hakkas siis asjalikult tuksuma nagu kõik töökorras mootorid . 
     Mehed väljusid peidukohtadest . 
     Nad olid kohmetud . 
      " Poisid , kas see oli ikka varss , kes siin ringi kargles ? " küsis viimaks keegi tõemeeli . 
      " Oleks nagu olnud . 
     Ainult karv paistis teisel isesorti ... " 
      " Varss muidugi ! 
     Nägite , kuidas ta nahk küütles ? " 
     Hõredahambaline ei võtnud üldisest jutust osa . 
     Nagu rahutu vaimuga inimene kunagi , oli ta juba välja uurinud , kuhu see neljajalgne ime kadus . 
     Ta hüüdis rehala tagant : " Siin ta on ! 
     Null koma üks hobujõudu ! " 
     Esimesena ruttas kohale Noor Kolhoosnik . 
     Tema kannul kiirustasid kõik teisedki . 
     Aga kuldset varssa nad seal enam ei näinud . 
     Too loomake , kes rehalatagusel sööditükil jalutas , oli värvilt tumepruuni ja musta vahepealne ning salkudesse kleepunud karvaga . 
     Väravast välja tormates oli varss libisenud ja sügavas traktoriroopas korraliku supluse läbi teinud . 
      " Tõepoolest ... ainult null koma üks hobujõudu , " pomises Noor Kolhoosnik ja tal oli niisugune nägu , nagu kavatseks ta nutma puhkeda . 
     Poiss võttis soni peast ja läks , vasak käsi meelituseks välja sirutatud , pikkamööda varsa poole . 
     Ilmselt kavatses ta loomakest kuivaks hõõruda . 
     Ühtäkki toetas tema ettevõtmist kogu meestesumm . 
      " Võta minu soni , mul igavene vana nuustik , " pakkus hallide oimukohtadega traktorist . 
     Hõredahambaline aga soovitas : " Milleks mütsi rikkuda ! 
     Tooge , poisid , kuurist kaltsu ! 
     Meil seda kraami seal küll ... " 
     Keegi ruttas kaltse tooma , keegi käskis lõunaleibadest järelejäänud koorikud kokku korjata ... 
     Üksnes varsake ei pooldanud meeste häid plaane . 
     Lastes paista , nagu huvitaksid teda ainult mutimullahunnikud ja kulurohupuhmad , piilus ta ometi kogu aeg Noore Kolhoosniku poole ja astus jälitaja eest parajas tempos ära . 
     Poiss pidi samuti sammu kiirendama . 
     Mehed jälgisid seda pimesikumängu , kaelad õieli ja andsid osavõtlikult nõu : " Astu aegamööda , Enn ! 
     Ära rabele ! 
     Hobusega peab südamlikult läbi käima ! 
     Ainult heaga ! 
     Viska leivatükk ta nina ette ! 
     Suksuta teda kenasti ! 
     Ära müdista nagu linttraktor otsejoones ! " 
     Sellal tuli nende selja taha brigadir , kellele kaupluse Maret oli järjekordselt nina pihta andnud . 
     Noor ülemus põristas süngelt : " Noh , kas hakkama tööle või pean kärkima pistma ? 
     Kaua me seda eilset päeva otsime ? " 
     Talle vastas hallipäine traktorist : " Kuule , sina ! 
     Ära nii palju rõkka ... 
     Parem anna poistele käsk , et võtavad homme labidad kaasa . 
     Toome lõunatunnil paar koormat kruusa ... 
     Muidu murrab siin kõige tragimgi varss jalaluud . " 
      " Mis pagana varss ? " 
     Hallipäine viipas käega ja jäi ise kah ammuli sui vahtima . 
     Vahepeal vana rehala tumedast varjust väljajõudnud varss paistis jälle kuldne . 
     Endisest oli ta ehk tuhmim , vähe kollasem , aga see-eest andis niiskus ta karvale punakaid , tõelise kulla toone . 
     Väärikal sammul kaugenes loom mööda teeperve . 
     Noor Kolhoosnik käis ikka veel ta kannul , vehkides soniga nagu varss sabaga . 
     Oma isa poeg 
     Kord sügisel pidin rajooni ühte kaugemasse kolhoosi lõikuspeole sõitma . 
     Toimetaja nõudis olupilti pidutsevatest kolhoosnikutest - kirjutist , kus oleksid sees nii protsendid , eesrindlaste portreed kui ka rahvariides külapiigad ja põletatud mustriga õllekannud . 
     Olin algaja sulemees , pealaest jalatallani optimismiga laetud , ning ülesanne oli mulle vastuvõetav . 
     Vähemalt mitte halvem kui eelmised . 
     Oskasin ju vajaliku kergusega sündmuste pealispinnal libiseda , puudustest paari väheütleva lausega mööda minna ja keskpäraseid saavutusi vahvasti üles vuhvida . 
     Muide , minu klopsitud koogelmoogel maitses toimetajale hästi ... 
     Õhtuse bussi magasin tookord maha . 
     Alles videvikus lonkisin turuplatsile autot otsima . 
     Sügisene rõske hämarus oli seal oma töö teinud . 
     Viltuvajunud lasilatega porisel väljakul ei liikunud ühtegi hingelist . 
     Isegi varblased olid kadunud . 
     Parkimiskohas seisis üksnes veoauto , peal tühjad põrsakastid ja kookideks vajunud tsemendikotid . 
     Autojuhti polnud . 
     Kuni ma aru pidasin , kas teda ootama jääda või mitte , lükati kabiiniuks lahti . 
     Mu ees astmelaual seisis heledapäine poisiklutt . 
     Umbes viieaastane , triibuliseks magatud näoga . 
     Tal oli seljas võidunud dress , jalas täismehelikult tagasikeeratud säärtega kummikud . 
     Vaatas ta mind ka täismehe moodi - rahulikult ja veidi üleolevalt . 
      " Kuhupoole auto läheb ? " küsisin tasa ja targu . 
      " Kodu poole , " langes järsk vastus . 
      " Ja kus see kodu on ? " 
      " Kodu on kodus . " 
      " Seda ma usun ... aga ikkagi ... 
     Kes sa ise oled ? " 
      " Mina olen oma isa poeg ! " kostis poiss asjalikult . 
     Sellega oli kõik öeldud . 
     Poisike vaatas vaikides üle minu pea uttu . 
     Mulle näis , et ta rohelistes , metsajärve värvi silmades süttisid kalgid naerutulukesed - otsekui rohelised pudelikillud . 
     Need killud torkisid valusalt noort ülioptimistlikku ajakirjanikku . 
     Poisile ma küll midagi ei kostnud , kuid mõte kippus vägisi vanaeide kombel tänapäeva laste väärtust maha tegema . 
      " Üks ülekäte läinud poisinaaskel , muud midagi , " otsustasin endamisi . 
     Kuidagimoodi jõudsin autojuhi ära oodata . 
     See osutus keskealiseks süngeks mehekolakaks . 
     Ta süli ja pintsakupõu olid täis leibu , konservikarpe ja igas suuruses paberituutusid , mida ta asus kärmesti kabiini laduma . 
     Lotendavatest pintsakutaskutest ja kaenlasse surutud kaheksakandilisest mütsist ilmus veel üht-teist ... 
      " Vaat mis , ajalehemees . 
     Sellest teeotsast kupatan mööda küll , " raius autojuht , nagu räägiks kurdiga , " aga kasti ei tohi ma teid lasta ja kabiinis on mul oma pere ... 
     Kui te just minu kõige pisema sülle võtate ? " 
     Autojuht viskas kõõrdpilgu minu uhiuuele beežile sügismantlile ja osutas peaga kabiini suunas . 
     Märkasin alles nüüd , et poisikese selja taga magas vatijope all tilluke tüdruk . 
     Meie kõneluse ajal pööras tüdruk pea kõrvale , aga magas rahulikult edasi . 
     Ta kollastes kiharates punas suur lehvipusar . 
      " Ekskursioon on pisikese ära väsitanud , " tähendasin ja andsin märku , et olen nõus lapsukest sülle võtma . 
      " Või veel ! " ühmas autojuht . 
      " Temal on nüüd iga päev ekskursioon ... " 
     Autojuht tõstis tüdruku koos vatijopega mulle põlvedele . 
     Poisikene istus meie vahele ... 
     Mina polnud nii väikest last veel kordagi süles hoidnud ja vaikisin kohmetult . 
     Ka autojuht vaikis . 
     Ta ei põdenud paljudele tema ametikaaslastele omast lobisemishaigust . 
     Kui linnake seljataha jäi , lülitas autojuht laternad sisse . 
      " Isa , kas sa täna suppi keedad ? " küsis äkki poiss ja ma virgusin kuulama . 
      " Kui jõuan ... 
     Ma ostsin pirukaid , " vastas isa puiselt . 
      " Need võid plikale anda ! " turtsatas poiss . 
      " Eile sa ka ei keetnud . 
     Mina tahan suppi saada ! " 
      " Kannata , " pomises isa . 
      " Jõuame koju - seal otsustame ... 
     Parem vaata , kes seal tee peal jookseb . " 
     Märjal kruusateel sibas haavikuemand . 
     Ta valge sabatutt hulpis valguse ja pimeduse piiril , kuid ära ei kadunud . 
     Paistis , nagu oleks sabatuti omanik kartnud pead vastu musta ööd lüüa . 
      " Ma jäneseid ennegi näinud , " haigutas poiss . 
      " Mis neist vaadata , kui sa ühtegi alla ei aja . " 
      " Sa oled kole verehimuline . 
     Mis kurja see väike loom sulle on teinud ? ! " tähendasin vahele . 
     Ma ei saanud midagi parata , et minus kibeles pahameel selle ninatarga inimesehakatise vastu . 
      " Või veel ! 
     Nad koorisid talvel kõik ema istutatud õunapuud paljaks . 
     Kogu kolhoosi aia tegid lagedaks ... 
     Nad kõik tuleb maha nottida ! " 
     Poisi metsajärve karva silmad olid nagu uduga kaetud ja kompasid mind vaenulikult . 
     Kõigepealt võttis poiss käsile kaabu . 
     Sellesama uue karvase jahimehekübara , mis mulle enda arvates nii hästi sobis . 
     Poiss libistas pilgu üle peakatte ja krimpsutas nina . 
     Seda nägin ma hämaruses selgesti ... 
     Siis hindas ta minu paljude tõmbelukkudega mappi , võitles hetke endaga - nähtavasti lapselikku uudishimu maha surudes - ja krimpsutas uuesti nina ... 
     Südame all läheb mõnusalt soojaks , kui keegi sind hädas aidata tahab . 
      " Kohus pole naljategemise koht , " hoiatas Giivi . 
      " Sõna on kaitsjal . " 
     Sevostjan vaikis tükk aega ja tammus ühelt jalalt teisele , enne kui alustas : " Noh , mind te tunnete . 
     Ma võtan sedasamust hundijalavett , saate aru , nii palju kui sisse läheb ja natuke peale ja pudeliga kaasa ka veel . 
     Aga rooli taga ma ei tinuta , saad aru , ja jommis peaga vahele jäänud ka pole . " 
     See kaitsekõne paneb kõigile " i " - dele punktid ! 
     Küllap Moorits nii arvestaski . 
      " Pea , pea , " katkestas Giivi Sevostjani . 
      " Su jutt ei kannata protokolli panna . 
     Hundijalaveed , tinutamised ... jommis peaga vahelejäämised ... 
     Enne mõtle , siis ütle . " 
     Giivi krimpsutas nägu , justkui valutaks tal hammas . 
      " Vabandust , " kohmis Sevostjan . 
      " Aga kas sa tead , Giivi , miks ... " 
     Vaene segadusse aetud Jaan ütles seda samal toonil , millega ta harilikult joomalauas oma öökullijuttu alustab . 
     Giivi arvas , et ta pilkab , ja kargas tulivihaselt püsti . 
      " Sevostjan ! " käratas ta . 
     Korralekutsutu kehitas õlgu , mõistmata , mida ta jälle valesti tegi . 
     Kena kaitsmine ! 
     - ohkasin mina . 
      " Kas sa tead , Giivi , miks ma seda kõike räägin , " lõpetas Sevostjan lause , mille algus Giivit nii ärritanud oli . 
      " Ma ei usu , et niisuke mõistlik mees nagu Linnuse Petka uue autoga esimest korda sõitu minnes enda täis kaanis ... " 
     (Sevostjan vaatas ehmunult Giivi poole . ) 
     see tähendab , alkoholi tarvitas . 
     Õige roolijüri ... khm , nojah , õige autojuht sissesõitmise aegu sihukest nalja ei tee , saad aru . 
     Sissesõitmise aegu hoiad autot justkui pruuti ... " 
     Näe , raudse argumendi leidis . 
     Vana hea Sevostjan ! 
      " Pahandusi on Petkal meie baasis ennegi olnud , " jätkas mu kaitsja , " aga mitte va kibeda pärast . 
     Mõnele ei meeldi , et ta oma palga ausa mehe kombel rooli taga välja teenib . 
     Ta ei tee teekonnalehtedega mustkunsti . " 
      " Kaitsja kaldub kõrvale ! " hüüdis Kutt . 
      " Las räägib , " vaigistas teda Giivi . 
      " Sind ei segatud . " 
     Tegin sulle ülekohut , Giivike ! 
     -- häbenesin oma kättemaksuhimulisi mõtteid . 
      " Kohtumõistmise korrast ja kõnedest mul , jah , suurt aimu ei ole , " tõstis Sevostjan oma rämedat häält , et teda enam ei katkestataks . 
      " Aga Linnuse Petkast pean ma lugu ja kaitsen teda nii , kuidas oskan . 
     Tahate teda ilmtingimata karistada ? 
     Võtke ta käest see uus " Kolhiida " ära ja tulgu ta oma käulaga ... ma mõtlen , oma vana samosvaaliga meie brigaadi tagasi . 
     Vohh ! " 
     Sevostjan võttis istet ja pühkis suure ruudulise taskurätikuga leemendavat otsaesist . 
     Ta polnud vist kunagi elus nii palju ühtejärge kõnelnud . 
      " Seda ei otsusta seltsimehelik kohus , vaid juhtkond , " kummardus Kutt Mooritsa poole . 
     Kohe toetaski Moorits teda : " Ma ei taha kohtupidamist nii-öelda autoriteediga mõjutada , aga kohus peaks selgusele jõudma , kas Linnusele üleüldse võib rooli usaldada . " 
     Tekkis paus . 
     Vaikusele tegi lõpu Giivi : " Sõna on kaebealusel . " 
     Ma alustasin kaugelt , ääri-veeri : " Kirjutasin täna hommikul ühe avalduse . " 
     Võtsin selle põuetaskust , silusin sirgeks ja lugesin ette : " " Sarala autobaasi direktorile . 
     Palun mind omal soovil töölt vabastada . 
     Peeter Linnus . 
      " Miks ma seda tegin ? 
     Mõtlesin , et mis ma siin müttan , kui kõik ... kui kõik teed mu ees püsti on . " 
      " See on nii-öelda kõige õigem lahendus , " kuulsin Mooritsa häält . 
     Oh sa sinine siiruviiruline ! 
     Kui krapsilt vana püsti kargas ja töntsi käe õieli ajas , et minult avaldust vastu võtta ! 
     Tõmbasin avalduse tagasi : " Ei ole . " 
     Sõjaväes mõtlesin : ei tea , miks raketodroomidel ei loeta nagu mujal : üks , kaks , kolm ? 
     Meil loeti : kolm ... kaks ... üks ... start ! 
     Nüüd ma tean , miks . 
     Et numbrid otsa saaksid . 
     Et ei jääks mingit taganemisteed . 
     Ainult edasi , saagu või sandim . 
     Rebisin avalduse mõnuga pooleks , neljaks , kaheksaks , kägardasin tükid peos ja pistsin tasku . 
     Tundsin trotsimisrõõmu nagu tol septembripäeval , mil ma Mooritsale ühe teise avalduse viisin . 
      " Hmh , " kehitas Moorits ümaraid õlgu . 
     Ta vajus pettunult toolile . 
     Rahvas reageeris meie lühidialoogile heakskiitva naeruga . 
     Olin toetusest liigutatud ega leidnud sõnu . 
     Meenusid haamrid betoonpõrandal , suured ja väikesed , kumerad ja sirged . 
     Minu mustad kannatajaprillid purunesid tuhandeks killuks . 
      " Ma arvasin ... aga nüüd näen ... 
     Kuradi käkid ! " hüüdsin . 
      " Te usute mind , ja ma ei vea teid alt , " pahvatasin . 
     Igaühel meist tuleb elus ette hetki , mil meid ollakse valmis ära kuulama . 
     Me saame öelda , mida mõtleme , võidelda selle eest , mida peame õigeks . 
     Mõnikord annab niisugust silmapilku kaua oodata . 
     Aga see tuleb , kuhu ta jääb . 
     Sa pead selleks valmis olema . 
     Ära siis kohmitse , ära kõhkle . 
     Juhus võib mitte korduda . 
     Vahest on sinu pingutus see viimane tõuge , mis puudus , et Archimedese kangi liikuma panna ! 
      " Me peame õppima üksteist mõistma , " raiusin selgesti iga sõna . 
      " Me peame teisiti , hoopis teisiti elama ja töötama . 
     Saage aru - ühestki heast kavatsusest , algatusest või uuendusest pole tuhkagi kasu , kuni me iseendaga kavaldame , ühe käega anname , teisega võtame . " 
      " Mehejutt , " põristas Sevostjan rämeda häälega . 
     Ta tõusis püsti ja vehkis , nagu tahaks uut kaitsekõnet pidama hakata . 
     Ma ei tundnud meie vaikset Jaani äragi . 
      " Pst ! " sisistas Giivi . 
      " Las Linnus räägib . " 
     Mu jutt sarnanes kõige vähem süüaluse viimase sõnaga . 
     Sattusin hoogu ega mõtelnudki lõpetada , enne kui suu puhtaks räägitud . 
     Veri lõi pähe , süda vasardas . 
     Enam ei näinud ma üksikuid kuulajaid , näod sulasid ühte . 
     See üks kuulas mind , kuulas ja sai minust aru . 
      " Kuskil ehitavad meiesugused kosmoselaevu , " pöördusin ma selle arusaaja kuulaja poole . 
     Ei tea , kas ma teistega oleksin söandanudki nõnda rääkida . 
      " Aga meie ? 
     Kes me oleme ? 
     Töölisklass või veovoorimehed ? 
     Arvate , et autobaasi saab teadlikult majandada ainult siis , kui direktoriks panna akadeemik ... " 
      " Nonoh ! 
     Vali sõnu ! " solvus Moorits . 
     ja rooli taga on professorid ? " lõpetasin lause . 
     Südamekloppimine andis järele , veri valgus silmist . 
     Nüüd nägin ma jälle neid kõiki . 
     Nad kuulasid mind tähelepanelikult . 
      " Kaua me niiviisi elame - palgast palgani ? 
     Meie tulevik saab ju täpipealt niisugune , nagu me ise ta teeme . " 
      " Stopp ! " hõikas Moorits . 
      " Palun kohtu eesistujat demagoogiale lõpp teha . 
     Meil on arutada Linnuse süüasi . 
     Kui me siin nii-öelda maailmapoliitikat lahkama hakkame , ei jõua me õhtuks valmis . " 
      " Tänapäeval on kõik seoses , " hakkasid Giivi tumedad vurrud kavalalt liikuma . 
      " Räägid inimesest - räägid maailmast . 
     Räägid maailmast - räägid inimesest . " 
      " Me ei tulnud siia süüaluse kriitikat kuulama , " nähvas Moorits . 
      " Kriitika ees oleme kõik võrdsed nagu vesinikupommi ees , " põristas Sevostjan . 
     Niivõrd üksmeelse vastulöögi järel ei jäänud Mooritsal muud üle kui vaikselt istet võtta . 
     Ootasin , kuni saal rahunes . 
      " Aitäh , sõbrad , " ütlesin siis . 
      " Ma tean , et olen mõnikord liiga äge . 
     Andke andeks . 
     Iseloomu viga ... 
     Aga meelt muuta ma ei tõota , seda ärge lootke . 
     Ragistame ka edaspidi , kui tarvis . 
     Pärivoolu ujuvad lõpnud kalad . " 
      " Sa ei lähe meilt ära ? " küsis Giivi . 
      " Tuled brigaadi tagasi ? " uuris Sevostjan . 
      " Kui te mind võtate , " vastasin vaikselt . 
      " Sõida ! 
     Nael kummi ! " soovis Sevostjan . 
      " Ärge rutake , " püüdis Kutt initsiatiivi haarata . 
      " Pole veel teada , kas talle juhiload jäävad . " 
     Hommikul Kutt ei paistnud nii tigedana . 
     Teda oli haaranud jahimehe hasartne , arutu viha - ta nägi kindlat saaki otse nina alt minema lipsavat . 
     Moorits ruttas Kutile appi : " Vent räägib õigust . 
     Protokoll on ametlik dokument . 
     Mida me autoinspektsioonile vastame ? " 
     Sõna palus Sevostjan : " Linnus ütles juba , et ta viskas kärakat ... khm ... tarvitas alkoholi pärast avariid . 
     Külmarohuks . " 
      " Öelda võib kõike , " pareeris Kutt . 
      " Keelel pole konte sees . " 
     Raudne haare ! 
     Kutt tundis , et ta seisab faktide kindlal pinnal . 
     Protokolli vastu ausõnaga ei saa . 
     Samas aga tuli kohtuprotsessi käiku ootamatu pööre . 
     Kohtulaua tagant tõusis Mariina , põskedel punased laigud . 
      " Peetril on tunnistaja , " lausus Mariina selgesti ja kõlavalt . 
      " Kes see on ? " huvitus Giivi . 
      " Mina . " 
      " Sina ? " imestas Giivi . 
      " Me sõitsime Peetriga koos . " 
      " Ja mina kuulen seda alles nüüd ? " 
     Giivi silmad välgatasid vihaselt , vurrud tõusid turri . 
      " Näed ise , sulle ei või ju midagi rääkida ! " kurtis Mariina . 
     Esimeses raevuhoos nõudis Giivi mu süüdistusakti täiendamist uute kuritegudega : Linnus olevat amoraalne donžuaan ( topelt ei kärise ! ) ja võrgutavat isegi tööülesannete täitmisel oma kollektiivikaaslaste naisi . 
     Giivi oli hirmuäratav . 
     Ent Mariina leidis vaigistava rohu . 
      " Giivi ! 
     Sa istud ja oled vakka , " nõudis ta kategooriliselt . 
      " Muidu sõidan ma hommepäev ära Gruusiasse . 
     Omal käel ja ihuüksi . 
     Küll tädi Eteri mulle peavarju annab . " 
     Täbarast olukorrast oli üksainus väljapääs . 
     Seda Giivi kasutaski . 
     Ta kuulutas : " Seltsimehelik kohus läheb nüüd nõu pidama . " 
     Ja sammus tagasi vaatamata dispetšerituppa . 
     Mariinat kõrvetas ta enne äraminekut niisuguse pilguga , et naine talle järgnedes igaks juhuks temast eemale hoidus . 
     Kai sähvas üle toa minnes Kutile : " Ma pole veel su naine - ja juba sa valetad mulle ! " 
     Seinalehest möödudes rebis ta sealt Peeter-punanina karikatuuri maha ja käkerdas nutsakuks . 
     Ma ei tea , mida nimelt Kutt Kaiele oli valetanud . 
     Aga mis see ka ei oleks , väike pahandus nende vahele kiilu ei löö . 
     Kaieke on jäägitu kiindumise õnnelikus eas . 
     Kasvagu Kutile üleöö saba taha ja sarvemuksud pähe - tema poissi ei jäta . 
     Kõik kadusid kuhugi - kes koridori suitsu tõmbama , kes õue jalgu sirutama . 
     Viimasena lahkus Moorits . 
     Kabineti lävel andis ta Jutale käsu vormistada talle komandeering Tallinna , ministeeriumi . 
     See oli öeldud nii , et ma pidin kuulma ja järeldused tegema . 
     Ärgu ma arvaku , võitlus pole lõppenud . 
     Uksel mühatas ta veel : " Öelge mulle , kui kohus tuleb otsust kuulutama . " 
     Meie rahuarmastav Moorits oli üksainus nohisev vihakera . 
     Jäime Jutaga kahekesi . 
     Juta võttis kirjutusmasinal katte pealt ja hakkas komandeerimistõendit tippima . 
     Minu jaoks olid tal nüüd üksnes parktuled . 
     Huvitasin teda nüüd niisama vähe kui tühi loos pärast võitude väljakuulutamist . 
      " Moskvitši " ma talle ju ei toonud . 
     Vaikust Juta ei kannata . 
     Vasaku käega paberit võllile sättides keeras ta paremaga transistori häälitsema . 
      " Me kolmekesi tuleme ... " hõiskas näärilaulu harjutav lastekoor , " ... präänikutemaalt ! " 
     Astusin koridori . 
     Selle kaugemas sopis , välisukse juures , seisis Kutt . 
     Ta oli üksi . 
     Tagasi pöörduda oli pentsik . 
     Mööda minna - samuti . 
     Läksin Kuti juurde . 
      " Sa siis jääd ? " ta pigem tõdes kui küsis . 
     Uhke kongusnina ja lõug moodustasid järsu kaare . 
     Kutt oli sel hetkel oma vanaema nägu ... 
      " Jah , kui sul midagi selle vastu pole , " kostsin . 
      " Sul on hea naerda . 
     Aga kas mul on kerge ? " 
      " Tunnen kaasa . 
     Kui käed augukaevamisest valutavad , puhu peale . " 
      " Loll . 
     Kas siis mina ... " 
      " Muidugi . 
     Kus nüüd sina ! 
     Sina , lihtne inimene , helbid viisuga suppi . " 
      " Moorits tahtis sulle põntsu panna . 
     Aga ise lõi põnnama . " 
      " Ei tea ühti , " andsin Kutile lootust . 
      " Ta sõidab kõrgemalt poolt instruktsioone saama . " 
     Kutt vaatas mulle otsa - kas ma ei irvita . 
     Siis küsis ta : " Nüüd on vist minu kord avaldust kirjutada ? " 
      " Kuhu sa paged ? " lõin käega . 
      " See , mida sa kardad , jõuab sulle igal pool järele . 
     Aeg on niisugune . " 
      " Ah , keri oma targutustega ... " ärritus Kutt . 
      " Arvad , et su vägev kõne mu ümber kasvatas ? 
     Ketra , Liisu ! 
     Tead , mis mu täna pahviks lõi ? 
     Kui sa siin avaldusega vehkisid , oleksin pidanud juubeldama . 
     Kolm - null , minu võit ! 
     Aga mul polnud rõõmuraasugi . 
     Sant tunne oli . 
     Mõtlesin , et kui sa nüüd lähed ja enda järel ukse kinni lööd , jäävad kõik meie tembud ja meie tüdrukud ja mu paremad päevad selle ukse taha ... " 
     Ma ei tahtnud näha Kutti vingerdamas . 
     Mul oli temast kahju , kui ta seal seisis , pea norus nagu isetegevusringi näitlejal , kes osade jaotamisel kõige viletsama rolli on saanud . 
     Vaatasin koridoriaknast välja . 
     Pilvedest näitas end korraks loojangueelne päike , värvis lumeveelombid roosaks ja kadus jälle . 
     Oleksin tahtnud Kutti uskuda , aga ei suutnud . 
     Võib-olla ta rääkis siiralt , vähemalt oma arust . 
     Tema mustlassilmis oli põhjatu valu , nigroolmustad juuksed ripnesid sohvrimütsi randi alt . 
     Kuid ma ju tean , varsti viskab ta mulle jälle kaika kodaratesse . 
     Kutt ootas vastust või et ma lihtsalt midagi ütleksin , et ma ei vaikiks . 
     Mida oli mul talle öelda ? 
      " Söö fosforit . " 
      " Misjaoks ? " 
      " Ehk tuleb aru pähe . " 
     Nägin teda sellestki piskust heameelt tundvat . 
     Vististi oli ta oma mõtetes juba sealpool ust olnud . 
     Lonkisin kontorisse tagasi . 
     Kutt jäi koridori suitsetama . 
     Ootasin ... 
     Varsti ilmub dispetšeritoast nähtavale Giivi pühalik-tõsine nägu . 
      " Seltsimehelik kohus tuleb ! " kuulutab ta tähtsalt . 
     Mida nad otsustavad ? 
     Ükskõik mida . 
     Minu otsus on tehtud . 
     Kaotasin palju . 
     Kaotasin kallima ja sõbra . 
     Äärepealt oleksin kaotanud kõige olulisema - usu endasse ja teistesse . 
     Nüüd oli mul tunne , nagu oleks keeristorm mu Veskimetsa kuuselatvade kõrgusele tõstnud ja maha paisanud . 
     Olen üleni valu täis ja puutehell . 
     Läheb aega , enne kui mu haavad paranevad . 
     Aga tont võtaks , ma saan sellest üle . 
     Kindlasti saan . 
     Haamrid korjasin ma pärast plekitöö lõpetamist garaaži põrandalt kokku ja andsin tagasi . 
     Aga seda tunnet , mis mul nüüd on , ei anna ma kellelegi . 
     Mind ei jäeta hätta . 
     Mind usaldatakse . 
     Küll ma kord leian oma armastusegi . 
     Kuhu see jääb ... 
     Elu läheb edasi . 
     Kirju , mitmepalgeline elu . 
     Siin me askeldame oma argipäeva-askeldusi . 
     Arvustame mõne napsivenna käitumist või ülemeeliku naise kõrvalehüpet , kirume , et laos jälle puudub tihend või puks ... 
     Kuskil aga hõbelevad taevarannal sihvakad raketid . 
     Valjuhääldajaist kõmab : " Kolm ... kaks ... üks ... start ! " 
     Inimene alustab kahekõnet kosmosega . 
      " Kolm ... kaks ... üks ... start ! " 
     Inimene ründab tundmatust . 
     Meie elame kosmodroomidest kaugel , hirmus kaugel . 
     Ega igaüks kannatagi välja raketisööstu . 
     Väsimushetkedel mõtleme : milleks tormata , milleks rassida ! 
     Sihtjaama , mille nimi on Tulevik , saabume ju kõik korraga . 
     Sinna jõuavad niihästi need , kes istusid näoga sõidusuunas , kui ka teised , kes vahtisid tagasi . 
     Olgu kuidas on , mina eelistan vaadata sõidusuunas . 
     Nii on põnevam . 
     Näeb rohkem . 
     Hea on teel olla . 
     Pole tähtis , kas tee lõpus ootab õnn . 
     Teelolek ise on õnn . 
     Teistsugusest õnnest ma ei hooligi . 
     Aleksander Markovi kohusetunne ehk miks ei lasta nõmmepalukaid rahus elada 
     Nõmmepalu kolhoos oli metsade taga , Vilguste linnast tubli kolmkümmend kilomeetrit eemal . 
     Palju loomulikum , kui see kauge nurk oleks olnud mitte Vilguste , vaid Saare rajoonis . 
     Esiteks oli ta Saarele lähemal , teiseks sai Saare kaudu sinna mööda ilusat kolmanda klassi maanteed , Vilgustest pääses aga ainult mööda metsavaheteed , kus sügiseti vankrirattad rummuni poris , üle soonikute viivad sillad aga alailma katki . 
     Sellepärast toimuski peamine ühenduse pidamine Saare kaudu , olgu pealegi , et veider küll . 
     Miks rajoonide tegemisel need piirid nii arutult tõmmati , seda ei teadnud tagantjärele õieti keegi . 
     Võib-olla arvati , et Vilguste kui endine maakonnakeskus saab paremini hakkama tolle viimase kolhoosiga . 
     Võib-olla sokutati Nõmmepalu nimme Vilgustele kaela - kuigi seegi seletus on väheusutav . 
     Eks olnud juba tollal Vilguste rajoonikomitee sekretäriks Aleksander Markov , kaaluka mineviku ja kõva sõnaga mees , kes oskas enda eest väljas olla . 
     Ja Saarel märksa leebem Peeter Petlem , Markovi võitluskaaslane ühisest partisanisalgast . 
     Nagu nad rajoonidevahelistel nõupidamistel kokku said , keeras jutt Nõmmepalule . 
     Vaikne Peeter Petlem oli siinjuures paremal positsioonil , ta oli ründav pool . 
     Markov aga pidi asuma kaitsele . 
      " Mis mõtet on sul meiega võistlema hakata , " ütles Petlem . 
      " Nõmmepalu ripub sul nagu kaalupomm jalus . " 
     Mille peale Markov ütles vihaselt : " Selle pommi riputasid sina mulle jalgu . 
     Arvad , et ma ei tea . " 
     - " Ega mina rajoone teinud , " kehitas Peeter Petlem õlgu . 
     - " Sul istub onupoeg Ministrite Nõukogus , " mühistas Markov . 
     - " Süüdistad onupojapoliitikas ? " muigas Petlem . 
      " Jäta see - vaata parem Nõmmepalule õige esimees . " 
     - " Jaa-ah , " kostis Markov tusaselt , " tean sinust paremini . " 
     Ja muidugi teadsid nad mõlemad , et õigeid esimehi annab tikutulega otsida ja siis ka ei leia . 
     Kaader otsustab kõik - see hea ja optimistlik loosung näitas oma tagumist külge . 
     Kui kaadrit ei ole , ei saa paljutki otsustada ega lahendada . 
     Nõmmepalukatel enestel polnud sellest sooja ega külma . 
     Neil polnud midagi selle vastu , et nad kuulusid Vilguste rajooni - keskus tükk maad eemal , asjameestel raskem kampaaniaid tegema pääseda . 
     Neid poleks ka väga kurvastanud , kui nad oleksid Saare all - seal viisakamad mehed , ja võib-olla poleks tehtudki nii meeleheitlikke katseid neid ettepoole upitada . 
     Nojah , et aina telefonogrammid , varumisvolinikud , üks rabelemine külviga , veel hullem koristamisega . 
     Pealegi oli too Saare peremees vaikne , silus ainult oma lõuahabet , punast ja hõredat . 
     Aga kavalust täis . 
     Küllap ta oleks hakanud hoolt kandma , et Nõmmepalu mikrokolhoos täiestükkis majauberikega , võssakasvanud heinamaadega , liivasossist põldudega antaks hoopis metsamajandile üle . 
     See oleks nõmmepalukate eneste arvates parim lahendus . 
     Aga et nõmmepalukad olid oma olemuselt konservatiivid , siis ei astunud nad omalt poolt mingeid samme ei selleks , et Vilguste mehed saaksid neid mahajäämusest päästa , ega ka selleks , et Saare kavala habemega Petlem saaks neid metsamajandi rüppe sokutada . 
     Nemad tellisid talve hakul baasist veoauto , panid kartulikotid ja sibulakorvid peale ja sõitsid Leningradi turule . 
     Kui nädala paari või kuugi pärast rongiga tagasi jõudsid , olid talveostud tehtud ning karman rahapabereist mõnusalt paks . 
     Sõitsid mööda Nõmmepalu põldudest , vaatasid : peedipealsed-kartulivarred paistavad lume alt , mõtlesid : jolki-palki , ei jõudnudki ära korjata . 
     Aga see ei kõlanud väga kurvalt . 
     Kuradile ! 
     Nõmmepalus elati niigi hästi , vaata et paremini kui Vilguste külje all eesrindlikus " Edasis " . 
     Mis see loeb , et kandsid sabassörkijate nime . 
     See oli ajalehes ja koosolekutel , aga söögilauas oli vastupidi . 
     Nii elati-oldi Nõmmepalus esimest ja teistki kolhoosiaastat . 
     Ainult kolmandal ja veel rohkem neljandal hakkasid Nõmmepalu valgustatud pead kukalt sügama ja kahetsuse tundemärke avaldama , et nad siiski polnud Saare rajooni nimekirjas . 
     Lugu algas sellest , et Nõmmepallu toodi esimeheks nende eneste hulgast võrsunud , aga vahepeal rajooni teises servas , Lepalõpus esimehetsenud Johannes Parve . 
     Või mis ta toodi , kui nad ise priitahtlikult valisid ta . 
     Noh , või's nemad teadsid , et siin on mees , kes ei mõtlegi aasta pärast uutele söödamaadele sõita . 
     Seda oli kuulda küll , et Lepalõpu kolhoosi viinud ta tõepoolest järje peale . 
     Aga kes seda võis arvata , et tal on peas pöörane mõte Nõmmepaluga sama teha . 
     Nõmmepalukad pidid seda tahes-tahtmata uskuma hakkama - nii näitasid rajoonilehes väljaantavad künni- , külvi- , lõikuse- ja muud graafikud , kus nad siiani olid kõigutamatult kaitsenud esimest kohta - tagant lugedes . 
     Juba need tabelid tunnistasid , et midagi on lahti . 
     Nende kindel tagumine koht hakkas kõikuma ja avaldas rahutuse tundemärke , jõudes sõnniku väljaveo ja kesakünni tabelites koguni eest kolmandasse lahtrisse . 
     See oli midagi nii uudset , et Johannes Parve iga sammu hakati jälgima otse kiusliku tähelepanelikkusega . 
     Pole siis ime , et ta nimi oli järsku paljudel suus , ja mitte ainult Nõmmepalus . 
     Lõppude lõpuks oli Parve tulek Nõmmepallu seotud Aleksander Markovi enese isikuga . 
     Too plaan muuta Nõmmepalu pommist jalus õhupalliks , mis kergitab taevasse rajooni näitajad , oli üldistes joontes välja töötatud Vilguste täitev- ja parteikomitees ning kogu selle ürituse hingeks oli Aleksander Markov ise . 
     Markov oli mees , kes oskas oma tahtmisi läbi viia . 
     Pealegi algas partei rajoonikomitee tööpäev ajalehtede lugemisega , mis igal hommikul olid pandud ta kabinetti röögatule punasest kalevist kattega presiidiumilauale . 
     Need häälestasid ta optimistlikuks , andsid innustust terveks pikaks ja enamasti küllalt raskeks tööpäevaks . 
     Pole siis ka ime , et Nõmmepalu muutmist eesrindlikuks kolhoosiks ei pidanud ta hoopiski utoopiaks . 
     Või kas ajalehed ei jutustanud iga päev hoopis suuremate utoopiate muutumisest tegelikkuseks . 
     Kõik need metsakaitsevööndid , kunstlikud mered , kanalid , elektrijaamad - mis see muud oli , kui kapitalismi orjusest vabastatud rahva ühise töö ülemlaul .... 
     Esimeest oli vaja . 
     Markov oli kõigepealt hoolitsenudki selle eest . 
     Juba siis , kui Vilguste rajoon loodi . 
     Siis oli alles esimese kolhoosiaasta lõpp , aga Markov ei vajanud rohkem aega , et veenduda Johannes Märtsoo täielikus kõlbmatuses olema esimees . 
     Märtsoo polnud seal õieti kolhoosi teinudki , see oli olemas ainult paberil . 
     Ühistaminegi oli ainult aruannetes läbi viidud . 
     Veised , kolhoosi põhivara , olid küll nime poolest kolhoosi ühine omand , aga iga mehe laudas ja iga perenaise enda lüpsta , toita ja joota . 
     Hobused samuti , rääkimata künni- ja külviriistadest . 
     Põhjendus oli lihtne : pole suuri talle , pole niisuguseid lautugi , kuhu kari kokku koguda . 
     Nõmmepalus suuri kulakutalusid polnud , kustkohalt neid hooneidki võtta ! 
     Markovi kõrvu ulatusid ka sellised jutud , et nõmmepalukad eesotsas esimees Märtsooga teevad lihtsalt istumisstreiki - ootavad , kuni see kolhoosivärk kokku vajub , et siis kergem vanas vaimus edasi lasta . 
     Oli see tõsi või mitte , aga nii seda asja rajoonis korraldati , et Märtsoo enam teist aega " vallavanemaks " ei jäänud . 
     Märtsoo läks ja asemele tuli Benno Peterson . 
     Aleksander Markov oli Petersonile pannud suuri lootusi - noor , sõjaväeteenistus läbi , komsomolikomitee kaheaastane praktika seljataga , ise ausast paljulapselisest kehvikuperekonnast pärit . 
     Milliseid soovitusi sa veel oskad inimesele anda või temalt tahta ! 
     Benno Peterson oli siiani ennast igati heast küljest näidanud . 
     Oskas noori organiseerida spordivõistlustele ja muudele ühistele ettevõtmistele , võttis koosolekutel sõna ja oli nii kohusetruult printsipiaalne , et lausa lust kuulata . 
     Nojah , see oli Aleksander Markovi suurim sissekukkumine , sest kui Benno Peterson poole aasta pärast ära läks , jäi tast kolhoosi mälestuseks ainult kõva lõuapooliku maine , kaks tõstepommi spordiinventari nimekirja , uus kõnepult vanasse rahvamajja ja igati kaasaegne seinalehe alus , mille viiesaja rubla eest oli teinud üks rändav joodikust kunstnik . 
     Viiesaja rubla eest seinalehe alus , mis varsti rändas kontori kapi taha ! 
     Ja seda ajal , kus kolhoosnikud said seitse kopikat normipäevatasuks . 
     See oli isegi Markovile , kes üldiselt hindas näitliku agitatsiooni tähtsust ja entusiasmi , liig mis liig . 
     See tegi rajooni juhtijad ettevaatlikuks - esialgu jäi esimeheks endine aseesimees Johannes Lille , Pätsu-aegne piirivalvur ja kogemustega keskmik . 
     Tema ajal toimus tasapisi isegi edasiminek , loomad vähemalt said ühistesse lautadesse , seeme õigel ajal mulda ja sügisel suurem osa saaki ka salvedesse . 
     Esimees liikus alatihti oma jalgrattaloksuga külavahel , põldudel , traktorijaamas ja rajoonikeskuses . 
     Elu läks , jah , pisitasa , ja kui Lillel polnuks seda viga küljes , et ta kord oli piirivalvur , oleksid ehk nõmmepalukad ta esimehekski valinud . 
     Jaa , just nõmmepalukad ise oli Lille vastu . 
     Ja see oli ka üks väheseid kordi , kus Vilguste rajooni juhtivad seltsimehed ja Nõmmepalu kolhoosi juhtivad lihtliikmed olid ühel arvamusel . 
     Tõsi küll , üpris erinevatel põhjustel . 
     Johannes Lille nimelt pingutas riigitruuduse ja valitsusega üle , see aga ei olnud nõmmepalukatele mitte meele järgi . 
     Tuleb tema juurde keegi Aleksander Peetson , kohalik keskmik . 
     Tuleb ja palub hobust - poeg õpib linnas , vaja moona järele viia . 
     Käsib Lille tal istuda ja pärib : " Mhm , kas mitte omal ajal ei pidanud keegi Peetson , mhm , Tartus Veiervärgi tänaval , mhm , riidekauplust ? " 
     - " Võib küll olla , " vastab keskmik Peetson . 
     - " Mhm , kas te pole järsku sugulasedki ? " 
     - " Võib küll olla , " mühatab Peetson . 
     - " Kas , mhm , kas too Peetson polnud mitte Aleksander Peetsoni lihane vend koguni ? " 
     - " Nojah , oli küll nii , " kohmab too . 
     - " Mhm , kas lugu pold mitte nii , et too riidekaupmees läks ära välismaale ? " 
     - " Oli kuulda neh ... " 
     - " Kas polnud veel nii , et ta läks neljakümne neljandal koos vassistidega ? " 
     - " Ei läinud koos , " vastab Peetson . 
      " Sakslased läksid Saksamaale , minu vend aga Rootsi . 
     Ja mis see Nõmmepalu hobustesse üldse puutub ? " 
     - " Ei , hobustesse see küll ei puutu , " nõustub Lille . 
      " Aga tollel Peetsonil jäi vist pere siia . 
     Oli nii või ? " 
     - " Küllap siis oli , " muutub aus keskmik üha napisõnalisemaks . 
     - " Naine ja tütred elavad praegugi Tartus ? " 
     - " Seda küll , " vastab aus keskmik ja on omajagu shokeeritud esimehe põhjalikest teadmistest . 
     - " Jaa-jaa , aga kui ma nüüd hobuse annan , kes ütleb , et see sõit ei toimu mõne endise kapitalisti perekonna huvides ? " küsib Johannes Lille tõsise näoga . 
     Mille peale keskmik Aleksander Peetson vastab , et mis paganat temal on tegu nonde nime poolest sugulastega . 
     Tema on oma elu siin Nõmmepalul mööda saatnud , pidanud kõva võitlust looduse , liigvee ja põuaga . 
     Tema on kolhoosi asutajaliikmeid ja on alati põllubrigaadis mehe eest väljas olnud . 
     Tema poeg õpib nõukogude ülikoolis ja ei läinud mitte sakslaste ega kellegi muu poole peale . 
     Kui esimees ei taha hobust anda , siis öelgu otse välja , aga ärgu hakaku teda sugulastega hirmutama . 
     - " Ma pole öeld , et hobust ei saa ... " kinnitab esimees . 
      " Ainult et ... tuleb veel järele mõelda ... " 
     Mille peale keskmik Aleksander Peetson lahkub kontorist , lastes lirtsaka sülge trepile , aga muidu rahulikult . 
     Ta ei saa ju oma viha välja näidata , mine kurat tea seda Lillet , mis ta ette võib võtta . 
     Seepärast oli kolhoosi üldkoosolekul küllalt mehi , kes ohkasid õndsa kergendusega , kui neile pakuti jälle uut esimeest . 
     Vana Markov rajoonist oli ka kohale sõitnud . 
     Temal muidugi olid teised põhjused , miks ta ei olnud Lille esimeheks tegemise poolt . 
     Teda ei rahuldanud kolhoosi paigaltammumine . 
     Nüüd oli Nõmmepalus kolhoos küll juba tegelikult olemas ( loomad ühistes lautades , igal hommikul koguneb rahvas talli juurde jne. ) , aga igasugustes tööaruannetes oli ta ikka sabassörkija . 
     Aleksander Markov otsustas panna kõik ühele kaardile ja rääkis Lepalõpu esimehele Johannes Parvele augu pähe , et too läheks Nõmmepallu esimeheks . 
     Parvet polnud kerge agiteerima hakata . 
     Just tema oli Lepalõpust teinud rajooni esimese kolhoosi . 
     Loomulik , et ta ise oleks pidanud saama maitsta oma töö vilja . 
     Nüüd aga pakkuda talle veel käestläinum kolhoos , kui omal ajal oli Lepalõpu ... 
     Isegi Markov kõhkles selle juures . 
     Aga midagi muud ta ei osanud välja mõelda . 
     Ja ta laia rohmaka lauba taga oli siiski küllalt kavalust , et rõhuda Parve Ahhilleuse kannale . 
     Johannes Parve oli veel pärast sõja lõppu mitmed-setmed aastad teeninud Nõukogude armees , ohvitseripagunid ja tuttav töö ei lasknud kergelt tulema . 
     Aga siis oli juhtunud too ebameeldiv lugu polgukomandöri naisega ( naine ise käis peale ! ) , kõik ujus pinnale , ja ta oli lõppkokkuvõttes õnnelik , et pääses tulema . 
     Tulema ta pääses , aga endaga rahul ei olnud . 
     See oli ikka ametialane läbikukkumine ja karjääri lõpp . 
     Süda kripeldas veel muugi pärast : ta ei suutnud unustada Marinat . 
     Et kurat teda võtku , teda ennast oma argpüksuses ! 
     Marina oleks ju nõus olnud jätma kõik sinnapaika - oma polkovniku ja tütre ja muretu elu , juba nii hoidis ta kinni sellest eestlasest kaptenist . 
     Ja polnud see kaptengi ainult südametevallutaja ja kergete vahekordade sobitaja , kuigi ise pidas ennast seesuguseks . 
     Ei saanud unustada , ehkki kõik oli lõpetatud . 
     Hakka või uskuma , et on olemas üksainus tõeline armastus . 
     Võib-olla just too mustlasemoodi kirglik Marina oligi peamiseks põhjuseks , miks Johannes Parve esimeheametis saavutas seda , mida ta armees vaevalt oleks saavutanud . 
     Ennast lohutanud , joonud unustuseks kõvad peatäied , sukeldus ta ülepea uude ametisse ja pani tõepoolest kolhoosi liikuma - ülesmäge . 
     See tõi tunnustuse , pettumuse ja igatsuse asemele tuli auahnus . 
     Põrgulikult hea on , kui sulle medaleid antakse ja sind kiidetakse . 
     See meelitas , ja kui Aleksander Markov tegi talle ettepaneku Nõmmepalu suhtes , nõustuski ta . 
     Ta jäi nõusse isegi kähkumini , kui Aleksander Markov ise seda küsimust otsustas . 
     Sest rajoonikomitee sekretär teadis , et ükski esimees pole terasest , ja kui üle pingutada , võib kõige tugevamini murduda . 
     Aga Johannes Parve polnud kaugeltki kõige tugevam . 
     Tal oli ainult hea ports majandusmehe annet ja veel rohkem varustaja- turustaja oskust , kombineerimisoskust . 
     Tema tehingud polnud küll alati kooskõlas seadusega , aga toimusid kolhoosi , mitte Parve enese kauka huvides . 
     Markov teadis küll , et Lepalõpus tehti mõndagi althõlma ja kanti mõnigi tonn tera- või juurvilja kadude arvele ainult paberil . 
     Et tegelikult see võis rännata hoopis mujale , kas või mõne sõjaväeosa välikatlasse . 
     Noh , mis siis sellest , kui sealt nõrgus vastu nii hädavajalikku kütte- ja määrdeõli , mis omakorda kindlustas , et seeme sai õigel ajal ja täies ulatuses mulda või koristamise ajal jagus töökäsi piisavalt . 
      " Mängid partisani ! " oli ta mõnigikord Parvele peale käratanud - signaalidele tuli reageerida ja ärgu ta arvaku , et nemad siin rajoonis on pimedad . 
     Koosolekutel oli ta aga kiitust jaganud ja Parvet esile tõstnud . 
     Kurat temaga , peaasi , et sisse ei lendaks ! 
     Kui lendab - halastust ärgu oodaku ! 
      " Missugune rumal-rumal unenägu , " vaatas Julika mind kaastundlikult . 
      " See on kõik sellest , kui kuuma päikese käes magatakse . " 
      " Ei , ei ole sellest , " vastasin salakavalalt . 
      " See on hoopis sellest , mis Tolik eile õhtul rääkis . " 
      " Sa pead mulle ütlema , mida Tolik rääkis , " nõudis Julika . 
      " Ta ütles , et igaühesse meist on jäänud veel midagi meie esivanematest - ahvidest . " 
      " Kui hirmus ! " hüüdis Julika . 
      " Täpsemalt ütles ta , et iga inimene kannab veel oma seljas tükikest ahvikasukat . " 
     Julika vaikis masendatult . 
      " Ja sellepärast pole inimest ilma vigade ja nõrkusteta . 
     Ta ütles , et igaühel meist on oma sünnimärgid . 
     Et üks vannub inetult , teine mängib kaarte , kolmas on liiderlik , neljas egoist , viies lihtsalt rumal , kuues auahne , seitsmes edev , kaheksas julm ... " 
      " Tolik on hirmus inimene , " ütles Julika . 
      " Ja kui tema arust kõik niisugused on , kes siis kommunismi ehitab ? " 
     Julika raputas pead , nii et ta mustad juuksesalgud lendlesid . 
      " Tolik ütles , et niisugused inimesed just ehitavadki kommunismi . " 
      " Aga see on võimatu . 
     Kuidas saavad niisugused inimesed ideaalset ühiskonda ehitada ? " 
      " Mina küsisin täpselt samuti . 
     Aga Tolja ütles , et saavad küll . 
     Et mittetäiuslikel inimestel on just ideaalid . 
     Et kui inimene ise on juba ideaalne , mis ideaale tal veel saab olla . 
     Selles ollagi just dialektika . " 
      " Tolja on ise üks dialektika , " oli Julika vihane . 
      " Ta ise on igasuguste sünnimärkidega ja kapitalismi iganditega . " 
      " On küll , " kinnitasin . 
      " Ta on üks hirmus donžuan . " 
     Ja muidugi pidin ma siis jutustama , kuidas ta teel võõraid tütarlapsi tülitab , neid esplanaadile kohtama kutsub ja puha . 
     Seda kuuldes oli Julika täitsa nördinud . 
      " Mul on tulnud varemgi inimestes pettuda , " ütles ta . 
      " Aga ma siiski räägin Tolikuga , võib-olla ta saab aru , missugused rumalad ideed need on . " 
     Ja Julika , kellel niisugust ketserlikku juttu kuulates väga palav oli hakanud , jooksis lainetesse . 
     No oota sa poiss , nüüd sa alles saad ! mõtlesin üsna tubli portsu kahjurõõmuga . 
     Olgu nimelt selgituseks öeldud , et Julikal oli imepärane oskus inimesi noomida , nii et kõige paadunumgi süda muutus pehmeks nagu vaha . 
     Isegi need , kes olid oma pahedega harjunud ja kandsid neid nagu nailonsärke seljas ; isegi need , kes olid oma pahed enestele vooruseks muutnud , -- kõik nad lõid araks Julika selgete silmade pilgu all , tema noomimissõnade risttules , tema veendumuste kõigutamatu kindluse käes . 
     Olin seda omal nahal kogenud ja sellepärast teadsin hästi . 
     Sest vaadake , sellelsamal turul , mis asus Vološini majast ainult mõnisada meetrit eemal ja kus müüdi nõnda ohtralt päevalilleseemneid , oli viinamarjakasvatussovhoos " Koktebel " löönud lahti oma kaupluse . 
     Ja müüdi seal kaupluses , mis oma kujult meenutas hiiglasuurt veinivaati , värsket Koktebeli veini , mida kord nimetati muskaadiks , kord rislingiks . 
     Tegelikult oli see küll tavaline käärinud viinamarjamahl , teatud osa vett isegi juurde lisatud . 
     Aga et ta kandis nii ilusaid nimesid , siis käisin ma seda veini proovimas korda kolm päeva jooksul ja mõnikord lisaks veel õhtul . 
     Ükskord sai Julika sellest teada . 
      " Miks sa jood ? " küsis ta mult . 
      " Ega ma joogi , ainult maitsen , " vastasin lõõpides . 
      " See on ju ka halb , " ütles ta . 
      " Oh , mis ta tühi halb , teeb söögiisu , " püüdsin ennast päästa . 
     Aga järgneva kahe tunni jooksul seletas Julika mulle oma rahulikul viisil , kui halb see ikkagi on . 
     Pärast oli mul igasugune lõõpimise tuju kadunud , peaaegu nuttes ja oma pattu sügavalt kahetsedes eemaldusin jooksujalu Julikast . 
     Nii järsult ja kuulsusetult lõppesid mu külaskäigud Koktebeli viinamarjakasvatussovhoosi " Vaadikesse " . 
     Tõusin ja lonkisin Tolja juurde . 
     Tema viis hoolega ellu oma sügavkaevamise meetodit , kivihunniku tagant paistsid ainult juuksekahlud ja kuuldus kõva kolinat . 
     Seisin ja vaatasin vaest meest , kes raskes palehigis tõstis kive kohast teise , nagu oleneks sellest kogu tema edaspidine elukäik . 
      " Kuule , " küsisin kaastundlikult , " kas sa tõesti arvad , et leiad siit mõne karneooli ? " 
      " Tõenäoliselt mitte , " vastas Anatoli suurima rahumeelega . 
      " Paistab , et need prantslased , kes siin omal ajal kaevasid , on teinud puhta töö . " 
      " Aga mida põrgut sa siin tühja tuhnid ? " pärisin tõemeelse imestusega . 
      " Vaata , suvise puhkuse ajal tuleb ikka päikest võtta . " 
      " Seda'nd küll ... " 
      " Aga kui inimene liigutab , siis hakkab päike paremini peale ... 
     Ja teiseks on siin igasuguseid muid põnevaid kive . 
     Ma ei teadnudki , et loodus on niivõrd originaalne kujur , " lisas ta juurde . 
     Tolja ronis oma koopast välja ja näitas mulle üht halli kivitükki . 
      " Kas sa ei leia , " küsis ta , " et see , kui profiilis vaadata , meenutab kaljunukil istuvat lõvi , kes möirgab üles kuu poole ? " 
      " Lõvid minu arust ei hooli suurt kuust , " arvasin . 
      " Hundid uluvad kuuvalgel . 
     Aga nemadki ei ulu kuu pärast , vaid sellepärast , et neil kõhud tühjad on . " 
      " Sobib ka nii . 
     Näljast uluv hunt . 
     Maru kujuke , eks ole ? " 
      " Tead , mulle meenutab see siiski rohkem hüljest , kes on roninud jäätükile päikest võtma ja haigutab parasjagu . " 
      " Noh , lõppude lõpuks , " oli Tolik järeleandlik , " ei olegi ju kõige tähtsam , kas lõvi või hunt või hüljes ... 
     Minu arust on peamine , et siin on kehastamist leidnud kõige elava tung ülespoole . " 
      " Seda'nd küll ... " 
      " Aga see , " ja Tolik ulatas mulle ühe teise säbrulise kivitüki , " mis sa sellest arvad ? " 
     Vaatasin õige tükk aega kivi , mille Tolik mulle ulatas . 
     Pagan teab , midagi kindlajoonelist mulle temas küll silma ei torganud . 
      " Noh , siin on võib-olla kehastunud kõige sureva ning kaduva tung allapoole ... 
     Võib-olla sümboliseerib see kapitalismi üldkriisi ... " 
      " Mine ikka . 
     Sa ei vaata lihtsalt selle nurga alt . " 
     Ja Tolik võttis kivitüki enda kätte ning hakkas mind juhatama . 
      " Näed sa - siin on kael ja siin on lõug , ja siin nina ja siin silmad ... 
     Noh , kas tunned nüüd ? " 
      " Jah , see on lammas ... 
     Rohtu sööv lammas . " 
      " Mis lammas ! " karjatas Tolik . 
      " Sa vaata , see on ju neegritari pea . 
     Peahoiak nagu Nefretetel . 
     Huuled ! 
     Silmad ! 
     Missuguse kohutava realismiga on seda kujutatud . 
     Musta mandri tung vabadusele , kehastatud neegrinaise portrees ... " 
      " Noh , võib ju ka nii olla , " pomisesin . 
      " Või kas pole inimeste looduga niisamuti , " lisas Tolik leebelt , " et omajagu peab ka seal vaatajale loomingulist fantaasiat jääma . 
     Või mis ? " 
      " Mhh ... " 
      " Igatahes sellega pead sa nõusse jääma , et neid siin on siiski huvitavam lahti mõtestada kui mõnikord inimeste loomingut . 
     Nagu too " Kindlustatud vanaduspäev " ja teised taolised ... " 
     Olin sellega päri . 
      " Aga ütle mulle , Tolik , kas need kivid siin kõik tähendavad midagi ? " 
     Näitasin jalaga keskmise suurusega kivihunniku poole , mis kõrgus Tolja kaevanduse kõrval . 
      " Jaa , need ma panin kõrvale , " nõustus Tolja . 
      " Ja mis sa kavatsed nendega ette võtta ? " 
      " Viin koju loomulikult . " 
      " Kas raskeks ei lähe ? " 
      " Oh , mis see paarkümmend kilo meil kahe peale vedada on . " 
      " Ah niimoodi ... 
     Sel juhul on aeg , " ütlesin , " asuda koduteele . " 
     Ja see oli päris õige jutt . 
     Sest hoidku taevas mägedes pimeda kätte jäämast . 
     Ööd on siin küll täheselged , aga siiski kottpimedad . 
     Roni kas või käpuli mägedest alla . 
     Me lahkusime Karneoolide abajast järgmises korras . 
     Kõige ees oli Tolja , seljas ilmatu koorem kive . 
     Siis tuli Julika . 
     Kõige taga marssisin mina , seljas samuti ilmatu koorem kive . 
     Mööda kitsast rada tõusime üles Kara-Dagile . 
     Meie taha jäi õhtupäikese kiirtes lillakassiniseks tõmbunud Must meri , meie ees olid Kara-Dagi ja Ujuk-Karõ sakilised mäehambad . 
     Päike seisis üsna Ujuk-Karõ kohal , päikese kohal aga seisid lõhekarva , karneoolikarva pilved . 
     Õhtu oli tõmmanud mäekülgedele pikad-pikad varjud . 
     Kui rada läks laiemaks , rühkis Julika Tolja kõrvale . 
     Ma kuulsin , kuidas ta ütles : " Anatoli , miks sa oled inimestest nii halval arvamisel , et võrdled neid ahvidega ... " 
      " Ahaa , nüüd läheb lahti , " mõtlesin . 
      " Sellepärast , et ma endast halval arvamisel olen , " katsus Anatoli naljatada . 
     Ei aita seal mingi naljatamine , nüüd sa saad , ütlesin endamisi . 
     Ja see on sulle nimelt paras , mõtlesin . 
     See on sulle selle eest , et oled sihuke donžuan . 
     On selle eest , et võtsid Julika meie retkele kaasa , kuigi ma seda heaks ei kiitnud . 
     On sinu ahviteooria ja loomingulise fantaasia ja lõppude lõpuks isegi selle eest , et panid mind selles lämmatavas leitsakus poolepuudast kivihunnikut tassima . 
     Ma nägin oma intriigi täielikku õnnestumist . 
     Veel enam - mul oli võimalik isegi samm-sammult selle arenemist jälgida . 
     Toljal oli nimelt väga väljendusrikas selg . 
     Esialgu oli see olnud elurõõmus , optimistlik ja kaunikesti enesekindel . 
     Aga iga sammuga , mis Tolja ja Julika koos astusid , iga sõnaga , mis Julika ütles , kooldus Tolik ikka rohkem ja rohkem ettepoole . 
     Kõigepealt näis kaduvat enesekindlus . 
     Kõhklevalt nihutas Tolja kivikandami õlalt teisele ja jälle tagasi . 
     Peatselt polnud seal enam jälgegi elurõõmust ja optimismist . 
     Mees vajus aina rohkem kokku ; ta astus , lõug vastu rinda , käed vastu põlvi ja küür seljas nagu saja-aastasel raugal . 
     Ma hakkasin juba kartma , et toimub mingi kohutav metamorfoos , et Tolik muutub kas põrnikaks või sisalikuks ja lippab kusagile kaljuprakku peitu , nii nagu väga tõepäraselt on kujutanud kirjanik Kafka oma jutustuses " Metamorfoos " . 
     Kes teab , Tolikust võib kõike uskuda , nagu ütles Sergjoga naine Maria . 
     Võib- olla oleksime olnudki järjekordse ime tunnistajaks , kui me järsku teisel pool mäekuru poleks kohanud võõrast . 
     Varjud olid vajunud juba ilmatu pikaks ja me märkasime kõigepealt just pika liikuva varju järgi , et keegi rühib alt Koktebelist üles mägedesse . 
     Kui see pikk vari jõudis lähemale , nägime , et hiline teekäija oli tütarlaps : teksase püksid ja ketsid , punane pearätt , ilmatu suur seljakott ja suured hirmu täis silmad . 
      " Kas see tee viib sfinksi juurde ? " päris ta . 
      " Missuguse sfinksi ? " 
     Kogunesime kolmekesi võõra ümber ning silmitsesime teda üllatuse ja varjamatu uudishimuga . 
     Suure vastastikuse selgitamise peale selgus , et sfinks peab olema too kaljunukk teisel pool Kuradisõrme , kust teerada pöörab alla bioloogiajaama . 
      " Sinna te enam ei jõua . 
     Veerand tunni pärast on pime , " ütles Tolja . 
      " Tulge parem koos meiega tagasi , " pani Julika ette . 
     Tütarlaps sattus meie pessimistlikest diagnoosidest veel rohkem segadusse . 
      " Ma ei saa . 
     Teised lubasid sfinksi juures oodata ... 
     Ma ei teadnud , et siin nii kuradi ruttu pimedaks läheb , " vandus tüdruk lausa südamest , enesel nutumaik suus . 
      " Jaa , on vast lugu , " sõnas Tolja . 
     Pikemalt mõtlemata võttis ta seljast supellinasse keeratud kivikompsu ja ulatas mulle . 
      " Nii , sina ja Julika lähete alla . 
     Mina saadan natuke seda noort daami . 
     Ja tehke kähku , et enne all olete , kui kotiks läheb . 
     Tulen joostes järele . " 
     Siis võttis ta tütarlapselt seljakoti , viskas õlale ja kamandas : " Noh , nüüd jalgadele valu , elu eest . " 
      " Kas sa ikka jõuad tagasi ? " pärisin murelikult . 
     Aga Tolja lõi käega ja kamandas : " Siva , siva , tütarlaps ! " 
      " Pöörane , " ohkas Julika . 
     Kuid ka tema mõistis , et teist teed meil polnud . 
     Pöörasime minekule . 
     Aga enne vaatasin ma veel Toljale viimast korda järele ja mulle paistis , et uus ime on toimunud : ta oli jälle sirge , enesekindel , optimistlik , elurõõmus ja noor . 
     Ja siis haaras mind kuri kahtlus , kas Tolja ikka talitas sedakorda puhtast altruismist ja humaansusest , pidades pühaks vana seadust : ei tohi inimlast üksi ööseks võõrastesse mägedesse jätta . 
     Võib-olla ta hoopis kasutas juhust , et põgenemisega oma nahka Julika käest päästa . 
     Ainult et meil polnud aega pikemalt arutada . 
     Meil polnud aega isegi üksteisega rääkida . 
     Meil polnud aega isegi ohakatele mõelda . 
     Sest suur õhtuvari oli katnud oma hallide tiibadega orud ja mäetipud , mere , viinamarjaväljad ja isegi laia taevalaotuse meie peade kohal . 
     Jälle algas kottpime Koktebeli õhtu . 
     Toljat ei olnud õhtulauas . 
     Teda polnud hiljem ka kodus . 
     Hakkasin mõtlema , et ehk on tõepoolest midagi halba juhtunud . 
     Nii pagana kerge on kitsal teerajal pimedas komistada , ja kui selle teeraja kõrval kurakätt on just sügav kuristik ... 
     Mis aitab siin seegi , et su esivanemad on olnud maadeavastajad , kütid ja kullaotsijad . 
     Maandud murtud roietega või koibadega kuskil sügaval kaljulõhes ja sinna ka jääd . 
     Mul hakkas niisuguseid mõtteid heietades üpris kõhe ja ma läksin Voloshini maja rõdule . 
     Seal nad jälle kõik istusid - Serjoga ja Katz kummargil malelaua kohal , Aleksei pool-lamakil kušetil , kael õieli , jälgimas mängijaid , ta vend Tarass poolihääli Mariaga vestlemas . 
     Ladusin välja , et nii ja nii : Tolik on mägedes ja kurat teab , mis temast seal saanud on , või kui veel pole , siis saada võib . 
     Et isegi kui ta oleks pidanud sealt neljakäpukil alla tulema , oleks ta juba koju jõudnud . 
     Et lugu on kehv . 
     Peaks midagi ette võtma . 
     Sergei küsis , mis ta siis mägedesse koperdama jäi , -- teab küll , siin läheb järsku kottpimedaks . 
     Mina seletasin ära , kuidas asjalugu oli . 
     Et oli vaja tütarlapsele teed juhatada - ei saa ju inimlast üksi võõrastesse mägedesse jätta . 
     Siis hakkas Sergei naerma ja kostis : kui nii , siis on kõik selge . 
     Egas Tolja oleks Tolja , kui ta oleks jätnud niisuguse juhuse kasutamata . 
     Ja mis ma muretsen - küllap istuvad seal kusagil kahekesi lõkke juures ja poiss kudrutab nagu tedrekukk mängu ajal. 
     Maria arvas omalt poolt , et homne õhtu on siis hooletu - Tolikul jätkub uut repertuaari hommikuni . 
     Vana Katz oli nagu ikka pessimist ja pahandas , et oli meil vaja nende värviliste kivide järele joosta . 
     Aleksei kähises , et ta oleks nõus oma venna Tarassi saatma , kui otsimiseks läheb , aga et ega enne hommikut tule sellest midagi välja . 
     Ma lõin käega ja tulin tulema . 
     Läksin koju ja mõtlesin teel , et kuradi kurat , oli seda nüüd tõesti vaja . 
     Aga vandumine ei rahustanud , kõndisin toas aina nurgast teise , kolm sammu edasi , kolm tagasi . 
     Põrnitsesin Toliku aardekompse - tema suurt moodsa kunsti kogu , mille ta minu seljas alla oli saatnud . 
     Koduteel 
     Jänese Sassa istus kraavipervele ja nööris saapaid lahti . 
     Siit pidid nad keerama metsateele , kus paljajalu hea jahe astuda . 
      " Ei meeldi mulle see , " urises Sassa . 
      " Liiast vaikne on puha ... " 
     Tõepoolest , vaikus tundus kummaline ka Paju Hendrikule . 
     Öösi , kui nad kahekesi liikusid tagasi sinna , kustpoolt pidid tulema sakslased ja kuspool pidid vastas olema vene väed , oli see veel mõistetav . 
     Aga nüüd hommik käes , ja ikka ei ühtegi hinge - ei patrulle , ei sõdureid , ei isegi ainsat omainimest . 
     Maailm oli justkui väljasurnud . 
     Aga väljasurnud maailm võis tähendada , et sõda on päris lähedal . 
      " Eks rahvas ole metsa varjule pugenud , mis muud , " vastas Hendrik , rohkem Sassa kui enese rahustuseks . 
      " Muidugi need , kes ei evakueerunud ... " 
      " Vakueerunud ... " osatas Sassa , " kisse sul nõnna väga tahtis oma kodu ja kariloomi maha jätta . 
     Näe , me oma naisedki ... " 
     Nende oma naisedki olid päkad vastu ajanud . 
     Hendriku naine Liine ütles tõsisõnu , et tema nüüd küll kolmekuuse titega laia ilma rändama ei lähe . 
     Endast pole veel midagi , aga lapsest on kahju . 
     Ei tema ole kellelegi paha teinud , midas ta siingi kartma peaks . 
     Ega tahtnud ta , et meeski läheb . 
     Sassa Mari oli lausa käratsema hakanud . 
     Ah et siis nüüd leidis meheraisk paraja aja minema minna ja teda üksinda jätta . 
     Mingu kus kurat ja ärgu oma nägu enam kodus näidaku . 
     Põle tast varemgi õiget asja olnud , on rohkemastjagu üksi elatud , saab edaspidi kah hakkama . 
     Mari jutt oli kiusakas nagu alati , vaata et kraadi võrra enamgi . 
     Kui Sassa polnud kodus , oli ta järvel kalastamas , ja kui teda polnud järvel , oli ta Vooremaal kalu müütamas . 
     Kui koju tagasi jõudis , sai ikka Marilt võtta , sest kunagi polnud nii tehtud , nagu Mari oleks tahtnud . 
     Noh , ja sellest , et mees pidi sõja eest kusagile maailma otsa minema - sellest ei saanud Mari samuti aru . 
     Sõda tuleb ja läheb . 
     Enamalt jaolt on ta ikka mööda läinud . 
     Kui just päevaga ei lähe - ussaia tagant algab mets , kuhu redusse pääseb . 
     Senikauaks , kui just vaja - päeva paar või ka paarkümmend . 
     Maailm oli koidueelses hahetuses . 
     Taevas roosatasid hõredad pilvetriibud . 
     Siit ülalt Rõugu voorelt oli näha kaugele läände - mööda lauskjaid nõlvu allapoole . 
     Nõlvadel olid põllud - rohirohelised suvivilja- , vähe valkjamad talirukki- ja kirevad ristikupõllud . 
     Siis tulid metsad - männikud , kuusikud ja kaasikud , kõik ühtemoodi silmapiiri sinenduses . 
     Sinna metsade sisse pidid nad välja jõudma , sinna oma vastakate naiste juurde . 
     Mida rutem , seda parem . 
      " Noh , hakkame aga astuma , " ütles Hendrik ärgitavalt . 
     Ta sirutas ja hingas sügavalt . 
     Õhk lõhnas niiske rohu , heinamaade , mesika ja õitsevate pärnapuude järele . 
     Olid vähemalt kodused lõhnad . 
     Ka Sassa tõusis kangelt ja pikkamisi ja vastu tahtmist . 
      " Parem kui me põleks tuldki , " ütles ta ootamatult vihaselt . 
      " Parem kui oleks otse edasi pand . " 
     Sassa ütles valjusti , millele Hendrik oli vaikimisi mõelnud , kui nad suveöös mööda rööpavahesid liipreid lugesid . 
     Millele nad olid mõelnud ja mille endast eemale peletanud . 
     See , mida nad Valgas nägid - sõjavägede liikumine , evakueerimise sigin- sagin , vaenlase lennukid , esimene pommitamine , põlevad majad - see kõik ütles ära , mis neid endid ees ootab . 
     Ei paistnud välja , et paari nädala pärast sõda lõpeb ja sakslased sinna tagasi pekstakse , kust nad tulid . 
     Ja siis tuli Hendrikule nõnda selgesti meelde väikese lapse nutuvirin ja peale selle veel , et ta oskas juba naerunägu teha , kui isa nägu ilmus hälli kohale . 
     Ise veel nii tilluke nagu nööpnõelapea . 
     Tuli meelde , külanaised olid kinnitanud ühel häälel , lapsel on isa suu , silmad , lõug , nina , kõrvad , juuksed . 
     Võib-olla rääkisid nad nii ainult sellepärast , et Liine oli pärit võõrast vallast ja siiamaale võõraks jäänud ; võib-olla , et meeldida uuele vallasekretärile ... 
     Aga kui nüüd Hendriku silmade ees oli lapse nägu , siis ütles ta enesele : mina mis mina . 
     Ja siis oli ta võitnud kõik tõkked ja kahtlused endas ja väljaspool ennast ning mehed olid saanud loa minna veel kord kodunt läbi - perega jumalaga jätma . 
     Aga mis kõigest sellest Sassale seletada . 
      " Sina katsuksid oma Mari juurest aga kiiremini eemale pääseda , " ütles Hendrik . 
      " Oled nüüd päris ohmu või teed ainult , " vastas Sassa . 
      " Kas sa arvad , et minu naise möiramine on hullem kui sõda , või mis . 
     Sina põle püssi käes hoidnud , aga mina olen . 
     Nikulai-kadunuke saatis meid Pohlamaale Augustova metsadesse püha Venemaad kaitsma . 
     Ma ütlen , kui ta ise ka oleks sääl olnd , oleks ta kolmandal päeval rahu teind . 
     Aga teda ei olnd ja meie pidime muudkui tapma , kui ei taht , et ennast tapetakse . 
     Mari irisemine on kui kirbu näksimine abaluu all ... " 
      " See sõda saab olema kibedam , " ütles Hendrik , " kibedam ja raskem , nagu nüüd mõnigi mees on hakanud aru saama . 
     Ei lõpe ta kahe nädala ega kahe kuu pärast . 
     Nii et tuleb kaasa võtta soe pesu ja villased sokid . 
     Sall ja käpikkindad ... " 
     See oli mõeldud omajagu ettekäändeks , millega oli põhjendatud koduskäimine . 
      " Sealsamas Augustova metsades ... " jätkas Sassa . 
      " Me läksime tääkidega ja sakslased tulid tääkidega ... 
     Noh , ma juhtusin vastamisi ühe samasuguse noore poisiga ... 
     Kui silma poleks vaadanud , eks siis oleks kas tema mind või mina teda läbi torgand ... 
     Aga juhtusime teineteisele silma vaatama , ma sain aru , et tema ei taha tappa ... 
     Ja ega ma kah taht ... 
     Ma lõin täägi alla ja tema lõi kah alla . 
     Nii seisime vastamisi ja ootasime , kelle poole võit kaldub , sest üks meist pidi ennast vangi andma , teist teed põld . 
     Noh , võit kaldus sedakorda sakslastele ... " 
      " Nüüd juba niisugust asja ei juhtu , " ütles Hendrik vihaselt . 
      " Ega muidugi , " jäi Sassa rutakalt nõusse . 
      " Või mida või keda meil tookord õige kaitseda oligi - vene Nikulaid ... 
     Ja egas sakslased põld ka oma Villemi eest väga väljas . 
     Muudkui jutt oli kõva - et isamaa ja puha ... " 
      " Meil on nüüd , mida kaitsta , " ütles Hendrik . 
      " Meil pobulitel on , " kinnitas Sassa . 
      " Aga kas peremeestel ka on ? " 
      " Noh , me lõikasime tükid ära suurte talude küljest . 
     Aga tulevad sakslased , võtavad kõik . " 
      " Selle peale mõtlevad nad siis , kui see käes on . " 
     Hendrik sammus vaikides mööda teeserva . 
     Mis tal oligi vastata ! 
      " See sõda , ma ütlen sulle ja küllap näed seda ise ka , hakkab peale meie oma ussaiast , " kinnitas Sassa ... 
     Keskhommikuks olid mehed jõudnud metsadevahelise kiira-kääralise kitsukese Löve jõe äärde , veski ja möldrimaja juurde . 
     Siin nägid nad esimest omainimest - mölder August Siimsoni ennast . 
     Veski seisis , vesigi alla lastud , aga mölder ise oli õuevärava juures , jahutolmust hall tööülikond seljas , nagu ootaks külamehi koormatega , nagu poleks sõda ega midagi , või nagu ta ei teaks , et juba on antud käsk evakueeruda . 
     Teadma ta pidi - raadiod jõuti küll sõja algul ära korjata , aga telefonitraadid jooksevad läbi seina tuppa . 
     Mölder seisis ja tunnistas tulijaid soninokatsi alt valvsalt - ju tundis ära , et vallasekretär ja see sealt alt , kah aktiiv . 
     Ametimehed mõlemad , aga ei paistnud selle järgi välja , et oleksid ametikäigul - Jänese Sassal saapadki käevangus nagu ehalt tulijal talupoisil . 
     Hendrik teretas ja tahtis edasi minna , aga Sassa jäi värava juurde seisma . 
      " Kuule , mölder , anna meile juua , " ütles Sassa . 
      " Juua peab ikka olema , " kinnitas August Siimson . 
      " Astuge aga sissepoole , astuge sissepoole , puhake jalgu , teate ehk rääkidagi , mis ülalpool uudist . " 
     Siimson oli jutukas ja lahke , harjunud inimestega läbi käima . 
     Mehed astusid möldri kööki . 
     Oli jahe ja lõhnas koduselt kolde ning palkseinte ja piima järele . 
     Täna pole tuld pliidi alla tehtud , märkas Hendrik . 
     Nii et naise ja lapsed on ta kuhugi pakku saatnud , ise jäi maja ja veskit valvama . 
     Mölder lobistas nurgast piimanõust toobiga haput vahtramahla , see oli kangem kui kasemahl ja hakkas kurku kinni . 
      " No istuge , puhake jalgu , " ütles mölder . 
     Ta tunnistas uurivalt-uudishimulikult Hendriku tolmust halle kingi , nagu otsiks sealt aadressi : kust mehed tulevad ja kuhu lähevad . 
      " Me käisime kroonu vara vakueerimas , " ütles Sassa . 
      " Ah vakueerimas ... tea , kas sedand maksiski nõnna ruttu teha , " kahtles mölder , " egas sakslased ometi siiamaale pääse . 
     Küll Punaarmee vassistidele piiri ette tõmbab . 
     Esiti muidugi , kui teised nõnda salaja ja ilma ette kuulutamata peale tulid , siis mõistagi ... " 
     Võõrastav oli kuulda , et Löve mölder ei usu sakslaste siiatulekut . 
     Ometigi peaks tema just neid ootama . 
      " Kuule , kas nöögid õige meid , " ründas Sassa . 
      " Sakslased on täna-homme siin ... " 
      " Ah ikka tulevad või , " uudistas mölder . 
      " Noh , tea , mis asja teie siis veel siin hulgute . " 
      " Muretsed meie pärast või ? " küsis Sassa . 
      " Eks teie tegite siin vene korda , või sakslased teil selle eest pead silitavad , " vastas mölder . 
      " Mitte vene , vaid nõukogude korda , " ütles Hendrik . 
      " See kord kehtib rohkemal kui ühel maal ... " 
      " Noh , või mina seda nii täpselt kinni võtan , " ütles mölder . 
      " Ainult et niipalju ma saan aru küll , kui sakslased hakkasid sõdima , siis nad sõdivad just selle korra vastu , mis meil nüüd on . 
     Ja et kui nad juba korra vastu sõda peavad , siis ei loe see neile mitte kui midagi , kas sul on sinel seljas või paljas linane hame . 
     Nendele oled sa vaenlane number üks . " 
      " Eks meil ole otsaette kirjutatud jah , kes me oleme , " vastas Sassa tigedalt . 
      " Küll juba neid leidub , kes otsaette kirjutavad , ega te peagi ise kirjutama , " vastas mölder . 
      " Võib-olla oled sinagi üks neidsinatseid ? " küsis Sassa . 
     Möldri valge , punsunud , justkui alailma jahutolmuga puuderdatud nägu kiskus krimpsu . 
      " Mina ei taha kellelegi halba . 
     Et kui te veski üle võtsite , ega ma sellepärast viha pea . 
     Seadus on seadus ja kord on kord , eks keegi pidi seadust ka täitma . " 
     Sassa neelas toobipõhjast viimase lonksu mahla ja pani tühja jooginõu kõlatades lauale . 
      " Sina oled küll üks mees , kellest ma mitte aru ei saa , kis tema on , kas liha või kala . 
     Kui ma sulle kalu kauplesin , tingisid iga sendi pärast ja tahtsid ikka poolmuidu kätte saada . 
     Seda räägivad ka kõik veskilised , et kui just ennast juures põld , võtsid sa ikka mitu matti , mis on puha sulitemp . 
     Aga siis , kui me kuulutasime sinu jahuveski täiestükis rahva varanduseks , käisid sa veel hea näoga ringi ja kiitsid pealekauba . " 
     Mölder tuli uue toobitäiega laua juurde . 
      " Mis mul sellest kasu oleks olnud , kui ma oleks vingunud või vandunud ? " 
      " Seda küll , et kasu ei midagi , " oli Sassa nõus . 
      " Mina olen ikka kõike mõistusega püüdnud võtta , " kinnitas mölder . 
      " Seepärast võtke ka nüüd minu hüva nõu kuulda , mis ma teile ütlen . 
     Neid mehi , kes teile ihkavad kätte maksta , on ülearu palju . 
     Jääge siiasamasse , veskis kohta küll , kuhu varju saate pugeda ... 
     Söögipoolise eest kannan mina hoolt . " 
      " Ah et oled nõus meile kogunisti varju andma ? " päris Sassa uskumatult . 
      " Olen küll , " kinnitas mölder . 
      " Etskae , ma'p teadnudki , et sa nõnna ligemisearmastaja oled , " ütles Sassa nöökamisi . 
      " Ega olegi , " ütles mölder . 
      " Ma mõtlen jälle selle peale , et kui teie võim ja vägi jälle maa peale tagasi tuleb , eks te kosta siis minu eest ka ... " 
      " Ära meie pärast muretse , " ütles Hendrik . 
      " Me lähme omade juurde välja . " 
     Mehed läksid välja , mölder tuli neid veel trepile saatma . 
      " Pidage meeles , mis ma ütlesin . 
     Seda tea mitte keski ette öelda , kes oma ja kes võõras . " 
     Hendrik ja Sassa kõndisid vaikides . 
     Alles siis , kui möldri maja ja veski olid jäänud metsatuka taha , sai Sassa sõnad uuesti suhu . 
      " Kuradi rebane ... 
     Tulge aga varju ... 
     Esimesel päeval läheb ja toob sakslased kohale . 
     Võtavad kinni nagu mägrad urust ... " 
      " Ta rääkis võib-olla päris ausalt , " ütles Hendrik . 
      " Usu sa jah - näo ees on süütu nagu inglike , südames must viha . " 
      " Tema seisukohalt on see aus äri , see , millest ta rääkis . " 
      " Noh , äri oleks see siis , kui ta tõemeeli arvaks , et sakslased jälle minema pekstakse . 
     Aga seda ta ei arva . 
     Nad ükski ei arva seda . 
     Nad ei mõtle üldsegi selle peale . 
     Nad ei saagi mõelda , sest nende pead on täis vihavingu . " 
      " Noh , sa oled liiga juba kahtlemise vingu täis ... " ütles Hendrik . 
      " Küll näed ... " kinnitas Sassa . 
     Tüki aja pärast vastas Hendrik : " Aga see , et Löve meile oma teeneid pakub , eks see näita küll , et meie lood ja laulud on halvad ... " 
     Tundi kaks hiljem rühkisid mehed juba all Toomoja kuusiku vahel . 
     Maapind oli siin madal ja lõhnas rõskelt . 
     Sassa jalad tundsid mõnu mulla jahedusest . 
     Hendrik oli oma halli külakootud kuue üle õla visanud . 
     Päike paistis siin keskpäevalgi ainult puude vahelt - oli rohkem varju kui valgust . 
     Nii võis tekkida tunne , et päev kaldub õhtusse . 
     Mehed aga ei kiirustanud sammu hoopiski kartusest jääda hilja peale . 
     Seal , kus kuusik lõppes , kilomeetrit poolteist eemal , algas madal võpsikune Roondja heinamaa , küünid ja üksikud kased , teispool heinamaad - külamajad , postitalu ja pood esimestena . 
     Seal oli kodu ja koju oli vaja ruttu jõuda . 
     Selleks , et sealt veelgi rutem edasi pääseda . 
     Just kuusiku keskel , kus kõige kitsam - kahel pool poripõhjalised kraavid -- , sattusid nad üle tee langenud puudele . 
     Suured vanad kuused olid nagu paari meetri kõrgune roheline tara teeliste ees . 
      " Kust see tormivihur siia sisse murdis ? 
     Mujal pole jälgegi ... " imestas Hendrik . 
      " Tuul murrab puu kas tüvest pooleks või virutab juurtega ümber . 
     Siin on saag ja kirves tööd teind , " oli Sassa tark . 
      " Kas sa arvad , et mehed ise on puud maha võtnud ? 
     Milleks siis ? " 
     Tuulevaikuses 
     Päike see oli , kes äratas Taavi nendel tuulevaikuse hommikutel . 
     Libises pikkamööda üle toa , kuni keskhommikuks jõudis voodi ette . 
     Heitis kiire päitsilaudadele , ronis padjapüürile , küünitas juuksesalkudesse ja oligi juba näol . 
     Koputas suletud silmile ja hõõrus ennast pehmelt vastu lõuga nagu kõuts -- vaata et hakkab veel nurru lööma . 
     No muidugi , nii jah , et keerad teise külje ja uratad läbi poolune . 
     Nii küll , et tõmbad linaserva üle pea ja noristad edasi . 
     Aga mis uni see enam ! 
     See on rohkem jonni pärast ja pole tast tühjast siis ka suuremat lusti . 
     Jonnida võib mutiga ja Sassiga ja Ritiga ja brigadiriga -- ükskõik kellega , aga mitte päikesega . 
     See ei oska vastu kembelda , ei tee sust väljagi , ja kurat teab , võib-olla pole tal aimugi , et üks Tuisu Taavi nimeline mees kisub temaga vihast vimma . 
     Aga üles tulla ka ei tasu . 
     Oleks tulnud hüva kaletuult , ju siis mutt oleks olnud enne päikest platsis ja selle mehe voodist kangutanud . 
     Oleks või ämbritäie külma vett kaela kallanud , kui muidu maast lahti poleks saanud . 
     Einoh , selle koha pealt on mutt kange : kui on kalailma , siis olgu see poiss varase valgega kadunud ! 
     No nii , et siis juba teist nädalat tõusevad suitsud korstnast püstloodis taevasse . 
     Ja teist nädalat on Taavi kuivamaamees . 
     Eks see , kuram , söö hinge seest , niisugune kudemine . 
     Päeval kõnnid ringi nagu kuutõbine , öösel vähkred , et sängilauad nagisevad . 
     Nüüd veel need unenäod kõigele otsa . 
     Tühi jutt puha , et unenäod tulevad liiast söömisest või patusest meelest , nagu Sass ütleb . 
     Mis ta sõi või patustas ette , aga nägi sihukest nagu und , et annab tagantjärele väriseda . 
     Nägi , nagu oleksid nemad Ritiga kahekesi sattunud ühe jaama platvormi peale . 
     Tema läheb ees ja Riti tuleb järele . 
     Tema tahab astuda vagunisse -- see on sihukese madala uksega nagu paadikajutil . 
     Aga uksel on keegi mees ees , suur kapsaraud käes ja sihuke turumüüja rahakott rihmaga kaelas . 
     Ja see ei lase . 
     Tema tunneb näost ära -- see ju nende kolhoosi turukaupmees Lausi Ants . 
      " Mis sa sompsid , lase peale ! " ütleb Taavi . 
     Aga Lausi Ants ei lausu sõnagi , sihib näpuga Ritit . 
     Tema vaatab -- Ritil laudas käimise säärikud jalas ja puha sitaga koos . 
     Tema saab aru : kapsaraud ei lase Ritit sellepärast , et tal niisukesed kasimata jalad on . 
     Tema siis poeb mehe hõlma alt sisse , aga Riti jääb välja . 
     Ja äkki ta tunneb , kuidas rong hakkab tasapisi liikuma , nagu kiiguks paat läbi lainete . 
     Rong läheb , Riti sõimab ja näitab rusikat ja muudkui jookseb kõrval . 
     Jookseb ja maha ei jää ... 
     Aga siis on nad korraga järvel . 
     Riti hakkab vette vajuma , käed püsti . 
     Ja kutsub teda appi . 
     Ja järsku ei olegi Riti , on Leili . 
     Saare Leili nägu . 
     Tema tahab appi minna , aga jalad nagu maa külge kinni kasvanud . 
     Mis edasi sai , seda Taavi ei tea . 
     Kas saigi midagi või mitte . 
     Aga küll on seegi juba isevärki asi , et naera või nuta . 
     Nagu Ritigi oma laudas käimise säärikutega . 
     No olgu ta muud , mis on -- temast võib küll mõndagi uskuda -- , aga et tuleks rokaste säärikutega jaamaplatvormile , seda küll ei ole . 
     Niisugune jamps võib ikka ainult unes ette tulla , niisama nagu see muugi ülejäänu . 
     Et Riti on üks siug naisterahvas , see on jälle iseasi . 
     Seda hakkab Taavi järjest rohkem ära tundma . 
     Et ta on sihuke naisterahvas , kes mässib enda su ümber nagu boamadu , ja katsu siis veel lahti saada ... 
     Hingest saad lahti , seda on niisugune naisterahvas valmis tegema . 
     Riti , kuramuse Riti . 
     Et ta ka unes juba ... 
     Läheb veel aega , seda küll . 
     Aga lõppeks seisab üks mees täies jõus ja ilus trepil , see Tuisu Taavi ikka , ja takseerib ilma . 
     Päike on pooles lõunas , taevalaotus sinine ja selge , järv kahkjas peegel , nagu arvata võis . 
     Ja nii need vened seal rannas norutavad , mastid kui rootsud püsti . 
     Norutavad nii kuis eile ja tunaeile , nagu kannataksid nemadki selles tuuletus sonnis kange igavuse käes . 
     Taavi kuulatab : ülalt katuseharjalt kostab kopsimist . 
     Taavile on vaatamatagi teada -- Sass paikab katust . 
     Nõnda see jutt õhtulauas oli , nõnda see jäi kah , et pidi tema ise ka sinna üles rähni moodi toksima minema . 
     Küll jõuab ... 
     Taavi astub muldrilt alla ja keerab ümber maja nurga . 
     Siia katuse varju on jäänud veel piisake ööjahedust , mida jalataldadelgi on mõnus tunda . 
     Eemal kartulimaal kohmitseb mutt , selg kummargil . 
     Ju kitkub ohakaid välja . 
     Issanda rist ja karistus -- nagu kartul selle tosina ohaka pärast halvemini kasvaks või nagu inimene kartulist üldse söönuks saaks . 
     Taavi käib oma igahommikust käimist , ainult et jääb veel korraks kemmergu ukse taha aru pidama . 
     Pagana uks , juba mitu korda oli plaan sinna hingede vahele midagi puistata , et ta nõnda ei kriuksuks . 
     Eks mutt saa sellest kriuksumisest selgust , ja siis on lõpp inimese vabadusel . 
     Aga häda ei anna häbeneda ja Taavi kaob kontorisse . 
     Eks see ukse kisa ole tõesti kaugele kuulda . 
     Ülalt katuseräästalt küünitatakse alla vaatama . 
     Naine kartulivagude vahel ajab selja sirgu , kohendab pearätti otsmikult tahapoole , siis nabitakse ohakad sülle ja tullakse õue . 
     Nüüd need peedilehed ja ohakavarred käivad kähku kasti ja kapsaraud hakkab otsemaid oma hakkimistööd tegema : tok-tok-tokk ja tokk-tokk-tok ... 
     Aeg-ajalt käib kärme pilk taretaguse poole , aga ei seal ole liikumist , ei Taavil ole kiiret . 
     On tolles kontoris kultuurset meelelahutust küllalt -- vanemaid ja värskemaidki ajalehti , mida lugeda . 
     Ja on seal niisama muidu ka mõnus istuda . 
     Eks päeva tule alustada põhjalikkude tegemistega , sügava süvenemise ja tõsise tõdemisega -- nii saab otsekohe sisse õige rütmi . 
     Küll siis teisedki asjaajamised arenevad samas vaimus . 
     Ju jõuab memm oma ohakad ja peedilehed peeneks hakkida , ju vana Sass veel kümmekond sindlilauda paigale passitada , kui lõpuks pisikese maja uks lahti krääksatab ja Taavi sealt välja loivab . 
      " Ennäe -- see on ka üles saanud ! " teeb mutt nüüd üllatunud häält , mis on pööratud küll rohkem katusel olija kui asjaosalise poole . 
     Taavigi ei näi arvavat , et temaga räägitakse . 
     Taavi jääb õuele seisma ja hõõrub sügelevat jalatalda vastu õuemuru kummelit . 
     Tea , mis see tähendab , et see vasaku jala tallaalune nõnda magusasti sügeleb . 
     Kui peopesa , siis on selge -- siis on oodata ränka raha . 
     Aga jalg ei tohiks seda mitte tähendada . 
     Ja kust sa seda raha oodatagi võid , kui mõrralina on kuiv nagu voodipalakas . 
     Egas rublad taevast kuku , need teenitakse tööga . 
     Taavi leiab suure karedate rootsudega teelehepõõsa ja hõõrub oma jalga rahumeeli edasi . 
      " Tea , mis see nüüd seal seisab keset õue , " teeb mutt ennast veelgi kuuldavamaks . 
      " Teised tehku päevahakust tööd , see aga seisab justkui postament . " 
     Ei Taavi tee kuulmagi . 
     Seal eemal Mõhksaare vare peal näikse olevat kolm paati . 
     Ju proovivad sikuskaga ahvenat . 
     Kes see nüüd rääkis , et üleeile toonud Joonukse poiss terve puudajao teisi kalapunkti . 
     Olnud kõva võtmine ja poiss kiitnud , et küll oleks rohkemgi saanud , kui käsi oleks kiiremini käinud . 
     Einoh , see pidi siis tõesti olema kõva näkkamine . 
     Niisuke , mida aastas ainult korra juhtub ... 
     Mitte ei seleta silm , kuidas neil täna läheb -- kas hakkab ka midagi otsa või tirgutavad niisama . 
     Kui teaks , et hakkab , võiks ka ise proovima minna ... 
     Igaühe kannatusel on oma piir . 
     Muti kannatus hakkab nüüd küll katkema . 
      " Kas sa kuuled , kui sinuga räägitakse ! " hüüab ta . 
      " No mis sa seal vahid , päike juba pooles taevas . " 
     Taavi vastab : " Pole tuult . " 
      " Tuult , tuult ! 
     Meil pole ka tuult , aga tegemist käed-jalad täis . 
     Mul selg valus kartulas küürutamisest , et oleks võind appi tulla . 
     Ja Sass katuse ladvas , vana inimene , tallab rohkem kui parandab ... " 
     Taavi kehitab pükse ja nooksatab : " Küll jõuab ... " 
      " Jõuab , jõuab ... 
     Kae , kus päike . 
     Leivaauto juba all , et nüüd oleks mindud , enne kui hilja on . " 
     Taavi jääb korraks mõttesse . 
     Tõsi küll , et kooperatiivi kaubaautoga tuuakse rannarahvale kolm korda nädalas värsket leiba ja saia . 
     Saia neile , kes esimestena jõuavad , põrandaleiba hiljem-tulijatele ja vormileiba venimustele . 
     Leivaauto -- see on siiski ainult pool tõde . 
     Peale leiva ja seebi-soola toob see auto rahvale ka keelekastet . 
     On seda Tartu õllevabriku hüva zhigulit ja jahimehe kibedat ja neid teisi peenemat sorti napse ja nastoikasid . 
     Kas minna või mitte minna ? kõheleb Taavi tanumas . 
     Sest kui juba sinna autopoe juurde lähed , ega sealt niipea tulema saa . 
     See Toome poiss ja Laudsaare Ott , eks need ole ju igakordsed poelised . 
     Toome poiss , kui Taavit näeb , hõikab juba eemalt : " Taavi , tule võta ka üks suutäis ! " 
     Ja Taavi teab , et ega see sellega jää . 
     Taavi kõheleb , kõheleb , ning otsustab olla sedakorda kaine ja karske mees . 
     Tahtejõudu , pagana pihta , peab ikka ka kasvatama . 
      " See leivatoomine , " ühmab ta , " see rohkem naiste asi . " 
      " Soo-jah , mis see meeste asi siis on ? " päritakse talt . 
      " Et keskhommikuni põõnata vai ? " 
      " Mina lähen katusele , " ütleb Taavi . 
      " Lähe sa midagi katusele . 
     Kui mina lähen poe juurde , paned sina põrssale söögi ette ja puistad tibudele teri ja teed lõuna valmis . " 
      " No ega ei tee küll , " punnib Taavi vastu . 
      " Naiste tööd mina ei tee . " 
     Mutt jonnihäält ei kannata , seda teab Taavi lapsepõlvest peale . 
      " Vai ei tee ! " hüüatab mutt . 
     Eks nüüd ole jõutud selle piiri peale , kus sõnadelt minnakse üle tegudele . 
     Mutt kummardub haopinust malka rabama ja Taavi hakkab tare nurga poole nihkuma . 
      " Ah et ei tee vai ! " nõutakse veel kord selget aru . 
      " Ega tee jah ! " kostab kindel vastus . 
     Ja silkabki Taavi ümber tare nurga , lihane ema malakaga kannul . 
     Taavi lidub ees ja mutt vehib takka järele . 
     Hakka või laulma : üks ringimäng meil käimas on , käimas on ... 
     Ning Sass , tema vaatab katuseharjal seda mängu kõigutamatu rahuga pealt . 
     Kolmanda ringi ajal on poisil nõndapalju oidu peas , et lipsab tarre , tõmbab ukse kinni ja paneb haaki . 
     Mutt jõuab ukse taha ja jääb seisma . 
     Nii et see poiss pääses jälle õiglasest karistusest . 
     Ema käed vajuvad alla , rooskki pudeneb maha . 
     Ja siis ei saa ta mitte teisiti , kui peab istuma lävepakule , tõmbama hinge tagasi , kohendama pearätti . 
     Ja alles pärast seda kuulevad need mehed head ja paremat . 
     Kõigepealt Sass , see katusel olija . 
     Et mis mees või asi ta on -- laseb lapsel ulakust teha ega ütle mitte oma mehesõna . 
     Va toslem ! 
     Va hingetu inimene ! 
     See on küll kõige õnnetum päev , mil üks korralik naisterahvas sihandse mehe otsa kukub . 
     Noh , Sass teab juba ammu , et ta on toslem ja hingetu ja nõnda edasi . 
     Talle pole see uudiseks . 
     Ta ei võta vaevaks kuuldu üle aru pidada , veel vähem vastama hakata . 
     Tema töö on praegu sindlilaaste katusesse paika passitada , ja seda ta ka teeb . 
     Trepil istuja kallab oma südametäie viimase pära veel poisi peale välja . 
     Issand ise teab , kellesse see laiskvorst on läinud ! 
     Öösel , siis aetakse igasugu mustapäiste redudega ringi ja tõmmatakse ennast nii tühjaks , et põõnatakse päev aega takkajärele . 
     Ja nõnda edasi . 
     Et kas see poiss arvab , et meeste töö on ainult kaiesid magatada , kodus vana ema aga küürutagu oma selga , et hing väljas ja ristluud kanged . 
     Ja nõnda edasi . 
     Ja nõnda edasi ja nõnda tagasi . 
     Ei kosta toast vastu ei kippu ega kõppu . 
     On see nüüd võit või kaotus -- rääkida kuulmatutele kõrvadele ? 
     Eks ta ole ühtepidi võit -- lahinguvälja peremees on ju ikka võitja . 
     Aga teistpidi võib seda ka kaotuseks pidada -- või sellest tühjast lahinguplatsist miskit kasu on . 
     Ja kaotaja nüüd lesib jälle voodis ja ei ole tal sellest õpetlikust jutust külma ega sooja . 
     Siin trepimuldril siis tõmmatakse nüüd ainult hinge tagasi . 
     Võetakse korraks pearätt ära , et hea päike saaks paista hallisegustele juuksesalkudele , lastakse käed rüppe -- tursunud , tömpide sõrmedega käed . 
     Siis aga tuleb minna , no tuleb tõusta ja minna . 
     Maailma elu on kuri , tema ei küsi , kui kusagile hiljaks jääd , ei kingi mitte . 
     Sest need , kes esimesed on , ostavad ära saiad ja põrandaleivad , viimastele jäävad ainult vormileivad , pealegi need kõige nätskemad . 
     Aga see Taavi-poiss armastab saia süüa , saia ja krõbeda koorikuga leiba . 
      " Ae , Taavi , ae ! " hüütakse akna all . 
     Voodikott kahiseb . 
      " Mis on ? " 
      " Sa anna see korv ja vaata siis raha kah kummutisahtlist . 
     Ma pean nüüd minema ... " 
     Kae poissi , mõnikord on ta nõnda kärme , et imesta . 
     Juba tal rahakott käes ja korv üles leitud . 
     Need ulatatakse läbi akna memmele . 
      " Vaata , ole sa ettevaatlikult seal katusel , et alla ei saja , " hoiatatakse veel enne lahkumist . 
      " No ei saja , " kinnitab Taavi päris surmtõsiselt , kuigi silmade põhjas on sel poisil naerugi peidus . 
     Või tema peaks katuselt alla sadama ! 
     Mida see mutt küll kõik kokku ei mõtle . 
     Poole tunnikese pärast on Taavi uuesti õuele jõudnud . 
     Ta seisatab väheke , vaatab leppade vahelt järvele , et kas Mõhksaare varel on need kolm paati alles . 
     Seal näikse teisi juba rohkemgi olevat , viis koguni . 
     Kala , kuram , siis näkkab ! 
     Et kala keskpäeva ligi veel õnge neelab , ju see võib tähendada , et ilm muudab . 
     Seab sadama või tuleb tuult . 
     Kui õige läheks , käib Taavil korra mõte peast läbi . 
     Ussikuningas 
      " Kas sa ussikuningat oled näinud ? " küsib ätt , paneb seenekorvi karusamblamättale ja istub kännule piipu popsutama . 
     Võimatu on äti kiprakiskunud näost aru saada , kas ta teeb nalja või usub ise ka , mida räägib . 
     Raputan pead ja ütlen : " Ei mina ole näinud . " 
      " Ega seda jah igaühele näha anta , " vastab vanamees . 
     Kas sa kuuled , kus veidrik , mõtlen endamisi . 
     Aga võib-olla on ta tõepoolest looduslähedasem ja seisab muinasjutuallikaile ligemal kui mina ? 
     Pean aru , enne kui ütlen : " Aga sina , oled sa näinud ? " 
      " Kus muidu ! 
     Vaatan , istub teine mättal , punane hari kui kuldkroon peas . 
     Eks ta ole üks nõiutud loomake . 
     Mine tea , mihuke suur isand või uhke emand kuskil kõrges kojas ta kord on olnud ! 
     Kes toda teab , mis needus teda ussiks metsa toonud ! 
     Aga või tal siingi miskit häda , muudkui peesitab mättal päikse käes ja valitseb ussisugu . " 
     Kui ätt näeb , et mul on jutu vastu huvi , pajatab ta rahulikult edasi : " Usse ei maksa karta , kallale nad ei kipu , aga tähelepanematust karistavad nad küll -- nad on võimuahned ja seepärast peab nende vastu tähelepanelik olema . 
     Mina räägin iga siuga kui mees mehega . 
     Juba mu ema-kadunu teadis ussisõnu , ja kui tarvis , arstis ussihammustust . 
     Üksi siin sooserval elasime , karjapõlves polnudki mul muud seltsi kui siud . 
     Ei mina ole neid vemblaga materdanud , aga sõnu lugesin neile peale küll . 
     Ussiga peab susinal-sosinal kõnelema , küll ta siis mõistab , mis talle öeldakse . 
     Ja ussile tuleb üksiti silma sisse vaadata , et ta üle võimust saada . 
     Ega Ahvrikamaa vakiiridki muud tee , kui suruvad silmavaatega vastase maha . 
     Silmajõuga võib paljugi ! " 
     Vanamees imeb puhu piipu ; üle palu jooksevad pilvevarjud ja männilatvades nuhistab tuul . 
     Lillakassinisel kanarbikul sumiseb kumalane ja väike sisalik vibab mööda kännujuurikat . 
      " Tol ajal olid mu silmad teravad kui naasklid , mitte sihukesed töntsid nagu praegu , " jätkab ta . 
      " Kui ma ehalkäijaks sirgusin , polnud mul kere peale saamist peljata : pistsin ussi tasku -- ega külapoisid teadnud , et ma talt enne mürgiväe ära olin võtnud . 
     Mängitasin väänlevat siugu kui kala peos ja keegi ei tihanud minuga riidu norida . 
     Aga kus tüdrukud , uih ja aih ! 
     Simmanitel kiljusid kas või kõrvad lukku . 
     Ükskord lasin ussil roomata ühe poepreilna ees taskust letile , küll ehmatas , äärepealt pidi mulle kaela langema . 
     Peretütredki hakkasid mind üle-küla-kuulsaks kangelaseks pidama ja kippusid mulle järele jooksma , sest hirmuta ei tundvat nad ikka seda õiget kõdi . 
     Aga mina , mis parata , lõin tüdrukutehulga ees araks . 
     Et hädast pääseda , võtsin noorelt naise ära , sellesama , kellega tänapäevani oleme kiradi-viradi siin sooserval elanud . 
     Nii mõnigi kord on leib laual kasin olnud , aga ei ole naine mu vastu häält tõstnud , kõigega on leppinud . 
     Oma pilguga olen teda kogu eluaja vaos hoidnud . 
     Silmajõuga võib paljugi ... " 
      " Ja-jah , silmadel on suur võim , " sõnan naerdes . 
     Vanamees köhatab , võtab kepi ja seenekorvi ning hakkab kodu poole kõmpima . 
      " Kahju , et mina ussikuningat pole näinud , " lausun ja võtan ka oma seenekorvi kätte . 
     Ätt peatub ja pajatab : " Kui sa vanatarkust ei põlga , ütlen sulle : ussikuningat võid siingi näha , kui kevadel hoolega , hästi teraselt metsas ringi vaatad . 
     Küll ta peesitab seal sulgpehmel samblamättal nagu valitseja kunagi . " 
     Eite-taati 
     Metsanurgas küla serval suitses üksik korsten . 
     Hanged magasid küliti-küüruti õue all . 
     Ainult katused paistsidki eemalt -- elumaja hari kõrgem , laudal madalam . 
     Puuladvad õuel aga laotusid kaharalt üle katuste . 
     Nende varjuliste puude all liigutas end pikakaelaline kaevukook ning eit , kes puude taustal paistis väike nagu nukk , viis õlpmetega paar pange vett lauta . 
     Teda võttis vastu mitmehäälne tervituskõne . 
     Vana Õunik ammus , õhvats möögis , lambad määgisid , siga ruigas , kanad kõkutasid -- kõik kindlas usus , et neid kuulda võetakse ja mõistetakse . 
     Ning jub astuski perenaine nendega vestlusse , seejuures hoolitsedes igaühe ninaesise eest . 
      " Tip-tip , todi , " ütles ta õrrelt allalendavale punapruunile , kullakarva kanale , " mine aga munele ! 
     Igal hommikul oled sa esimene -- säh , nokitse teri ! 
     Sedasi jah ! 
     Va õrrel-lösutajad , võtke eeskuju ! 
     Näh kiidukukke , või kõnnib , rind õieli ees , justkui tema oleks see munameister ! 
     Va tiivaripsutaja , aja aga oma tuikesed pennilt alla pesale , mis nad muidu kõõrutavad ! " 
     Vaevalt pööras perenaine kanadele selja , kui juba lambad üle sulu ta poole päid koolutasid . 
      " Utu-utu , tilla-tilla ! 
     Oh te kaksikud talled , paikesed , minge aga imema , siputage sabaotsa ja lutsige nisad tühjaks ! 
     Või peab teile lutipudelist lisa andma ? 
     Etskae , must lammas ka sihib siiapoole . 
     Ninamees sihuke -- suvi läbi , nii kui silmast lasin , tikkusid söödilt viljasse . 
     Ise oled rammus , aga kaksikuid ei loonud ühti , ainsama oiniktalle tõidki ! 
     Eks sellest juhtoinas tule -- mis muud , kui võtab karja järele ja ikka kurja peale , keelatud orasele ! " 
     Perenaine sakutas musta lammast , tõi siis kõlgusest sülega aruheina ja toppis sõime täis . 
      " Nosige nüüd , villpead . 
     Küll ma kevadel võtan teilt talvekasukad seljast , siis võite aasal päikese käes kepsu lüüa . " 
     Otse lambaaia kõrval asus seaaedik . 
      " Mis sa , põrsas , jaluli mollis sõtkud -- vaata , misuke sopaorikas sa oled ! 
     Ära vingu , küll sulle toit kätte tuuakse ! 
     Põõnutab aga pahnas ja kasvatab pekki -- saksapõli , aga muudkui viriseb ! " 
     Eit sügas nuumiku seljaharjaseid ja ruttas õhvikule heinu tooma . 
     Siis võttis ta harja ja kammis elajalooma sarvedevahe siledaks , suges ka turja pealt , ise kõneles : " Noh , Mirdi , millal sa siis lüpsma tuled ? 
     Õhviti käid esimest poega . 
     Oleksid võinud veel aastakese konti kasvatada , aga kus sa saad -- supivalgust vaja , vana Õunik teist puhku aher . 
     Lased juba udart , pole siis enam piimaaegki kaugel , ja varsti oledki lüpsilehm valmis ! 
     Nii jah , Mirdi , õhvake ! " 
     Perenaine läks harjaga vana Õuniku juurde , tõmbas sellelgi paar sapsu üle küüru . 
     Siis tõi talle seljatäie heinu ette ning lausus : " Ammuks sinagi , Õunik , olid kiitsakas õhvats ! 
     Karjalaskepäeval pildusid perset , kargasid upsti üle aia ja panid kui pöörane metsa . 
     Saba seljas , jooksid kiini ja püstihäda oli sinuga . " 
     Eit võttis hargi , seadis lehma aset ja mõtles endamisi : aga eks minagi olin siis märksa noorem , tükkis teine inimene kui praegu . 
     Ja Jussist poju oli alles poisike , ei teadnud veel väeteenistusse minekust ega millestki , karjatas lehma- lambaid ja valvas kodu , kui me tööl olime . 
     Kõik puuladvad ta läbi ronis , marjamättad üles otsis , kalaveed järele katsus ! 
     Kui ma teda hüüdsin , siis hõikas ta vastu , nii et mets kajas . 
     Eit pühkis rätikunurgaga heinapebred näolt , võttis lävelt lüpsiku ja istus lehma alla : " Sõõru-sõõru ! 
     Silgutad küll tilgakese , aga sul , ahtral loomal , on piim nii rammus , justkui tahaksid anda veel viimast . 
     Eks ta ole -- elu jooksul jõuab inimene hinge tagant kõik ära anda . " 
     Perenaine tõusis , sirutades pikaldaselt reumast kanget selga . 
     Madal laut oli loomade lehast ja hingeaurust lämbe . 
     Õues rippusid räästa küljes jääpurikad . 
     Eit astus lüpsikuga toa poole . 
     Köögiuksel volksas kass talle vastu , kurnäutas ja keerles ta jalgade ümber . 
      " Kõtt , va libehänd ! " tõrjus eit , aga piimatilga kruusi kurnanud , valas kassilegi tibakese . 
     Raius siis seakartulid , segas sööma ja viis ruigajale jao kätte . 
     Ka Murile lõikas leivaviilu ja otsis kondikese . 
     Kui ta üle ukse tuppa vaatas , et kas mees on veel kodus , vedelesid laual paljalt sööginõud , einetajast endast polnud enam õhkugi . 
     Eit võttis õlpmed , et taas kaevule minna , aga seisatas maja ees ja lasi siis pilgul rada mööda õuest välja rännata . 
     Jälle on eilsed jäljed öösel täis tuisanud , mõtles ta . 
     Näe , sumab teine läbi hangejoomede , ega tema küsi lumest või vihmast . 
     Ja kus ta saabki ilmast hoolida , kui hulk suid ootamas , kelle toidumure on tema hinge peal . 
     Koiduhahetusse rühkis mees lookleval rajal , mis viis üle põllu ja niidu teise külaotsa poole . 
     Kolhoosi karjalauda juurde jõudnud , tuulutas taat kasukahõlmu , lükkas läkiläki kuklasse ja läks lauta , et talitajale abiks olla . 
     Karjatalitaja Vilma oli aastast aastasse lehmi lüpstes ja söötes keskikka jõudnud ; kuna ta endale hõlpu andmata ülemäära oli käsi vaevanud , siis elektrilüps , mis hiljuti siin sisse seati , tundus talle otsekui elu pikendusena , mõjus omamoodi noorenduskuurina . 
     Vaatamata sellele , et ta oli hulga laste ema , polnud tema sileda näo tõttu ime , et juhtus vahel mõni külamoor sääraseidki sõnu ütlema : " Mis sul viga , sina teed laomehele silmi ja saad muudkui lehmade jaoks kõike head-paremat ! " 
     Vilmat see jalust ei rabanud , lõi sellele käega . 
     Taadi ja karjatalitaja vahel ei olnud mingit ülearust ütlemist . 
     Taat koguni kikitas tahes-tahtmata kõrvu , kui Vilma juhtus midagi pajatama , sest teda huvitas ülepea kõik , mis kusagil sündis . 
     Kogu eluaja oli taat kodust välja , inimeste sekka kippunud , et siis õhtuti seda suurema rahuldusega väsinult koju kõmpida . 
     Veoauto tuli piima järele , taat aitas tünnid peale tõsta ja ümatas küsida : " Mis siis väljaspool ka uudist ? " 
     Noor autojuht seletas , et teed on jääkolaka tõttu hirmus libedad ja et alles eile olevat Nõva käänakul üks masin ninapidi kraavi nuusutanud , õnneks suurema hädata . 
      " Noneh , " arvas taat , " kihutavad hullupööra , seni kui kael kahekorra ! 
     Ei maksaks ikka kuraasitada , ega rool ole mänguasjaks pihku võtta . " 
     Autojuht noogutas ja sõitis minema . 
     Siis pidas taat Vilmaga aru , mida loomadele tarvis tuua , ja alustas heinaveoga . 
     Talitaja oli hommikul tallist mööda tulles hobuse kaasa toonud . 
     Taat kinnitas kartsad reele ja sõitis läbi härmas metsasopi , üle karjamaa ning luha küüni juurde . 
     Hobust nõõtades liikus ta keset talvevangis tagamaid , kus võis vaid jänese või nurmkana jälgi näha , sedagi harva . 
     Ainsaks seltsiliseks oli tal hobune aiste vahel ja seda ta siis juhtis nõukalt nagu vana paarimeest . 
      " Lase käia , laukots , sörgi aga sörgi , kaeramootor ! " 
     Kui küünist maaheinad toodud , vedasid taati-kõrbi kohale veel paar peksu ristikheina . 
     Külavaheteel vahetas taat meeleldi vastutulijaga mõne sõna . 
      " Kuhupoole sõit läheb ? " küsis ta traktoristilt naabrimehelt , kes hetkeks tsikli peatas ja jalad maha toetas . 
      " Eks keskusesse , töökoja masinate remont pooleli . 
     Aga kuule , sa tule mõni õhtu meile televiisorit vaatama ! " 
      " Peaks õige tulema jah , " vastas taat , aga päris kindlasti ei lubanud , sest ta mõtles , et mis selle värgi vaatamisega ikka rutata , et kui ära näed , siis see ehk polegi enam teab mis uudiseasi . 
     Tema aga tahtis oma huvi värskena hoida , seni kui poeg koju tuleb ja neile endilegi säherduse kasti tagatuppa toob . 
     Heinaveo järel lasi talitaja tal koorma peete ja naereid tuua . 
     Taat arvas : " Küll aga need tõprad jõhverdavad ! 
     Vea palju tahes , koormad kaovad kui veskikolusse . " 
     Vilma nilpsas vastu : " Kas võib paremat veskit olla kui see , mis heinad ja peedid piimaks jahvatab ! 
     Söödast kahju või ? 
     Heina küll ! 
     Pole meie külas kellelgi luidraid loomi olnud , miks nad siis minu käe all ei pea siledad olema ! " 
      " Kas jõutoitu jätkub veel või on see ka otsakorral ? " küsis taat nõusselöövalt , sest põhiliselt oli ta talitajaga päri . 
      " Laost lubati , käisin küsimas . 
     Peab ju ikka loomade eest rääkima , ega nad ise küsida oska . 
     Ei ma neid hätta jäta . " 
     Taat selles ei kahelnud . 
     Ka polnud tal midagi peetide ja naeriste vedamise vastu . 
     Juba ta istuski reele , ja ega ta tühjalt tagasi tulnud . 
     Seepeale asus ta sõnnikut rookima . 
     Kui kõrgelt taat kulda oleks hinnanud , seda ei tea , aga sõnnikut hindas ta küll kõrgelt ja käis sellega ümber hoolikalt nagu väärtusliku materjaliga kunagi . 
     Ta hargivart hoidvad käed liikusid elutarga kaalukusega , ja kui ta hobusega sõnnikut väljale vedas , polnud tal kahtlust , et sellest tööst on kasu . 
     Nõnda jõudis päev õhtule ja väsimus andis end tunda taadi kui ka kõrvi kontides . 
     Kui ta hobuse talli juurde viis , ree eest lahti rakendas ja looma latrisse lasi , vaatas ta , et sõim tühi ei oleks . 
     Ta kahetses , et hobuste sugu väheseks on jäänud , ja hoolitses selle eest , et kõrb veel kaua vastu peaks . 
      " Söö , suksu , puhka , väsinud tööloom ! " ütles taat ja üh-üh öhises hobune talle järele . 
     Ühelgi õhtul ei unustanud taat värsket posti , tänagi pistis ta ajalehe taskusse . 
     Koju andis tükk maad vantsida . 
     Hommikusi jälgi polnud tuul umbe matnud , hangejoometi olid jäljed sügavad nagu väikesed koopad või urud , milles jänes oleks võinud varju leida . 
     Taadi suurtes viltides jaladki leidsid neist tuge , märksa kergem oli jälgi mööda astuda kui lauslumes sumada . 
     Koduõuest jooksis koer talle teele vastu . 
     Köögiuksest hoovas sooja auru . 
     Pliidi all lõkendas tuli ja õhk oli toidulõhnast nii tihe , et kas või hammusta , -- suu võttis kohe vesiseks ja kõhu õõnsaks . 
     Ta istus kolde ette raiepakule ja vabastas end jalavarjudest , kasukast ning kõrvkuist justkui rakmetest . 
     Juba oli eit ta kobistamist kuulnud ja tuli sitskleidi väel kambrist , temagi oli pealmised riideürbid seljast heitnud . 
      " Kas sa posti ka vaatasid ? " küsis naine . 
      " Küll vaatasin . 
     Mis sa pakitsed , alles paari nädala eest tuli kiri , ega poiss saa ühtepuhku aega meile kirjutada ! " vastas taat . 
      " Ju seda'nd jah , " leppis eit . 
      " Kass , libask , muudkui miilustab -- või sülle tikkumas , kõtt ! " 
     Ja hoolitses taadi eest : " Panen pajast vett , soojaga sul parem käsi pesta . " 
     Siis nad läksid seltsis tuppa ja istusid lauda . 
     Taat sõi hea isuga , sekka mõne harva sõna lausudes . 
     Eit aga kõneles , mitu kana täna munenud ja kuidas õhval hakkab udar juba ilmet võtma . 
     Nii mõnus kui toit ja eide häälekõla olidki , kippus uni taati vaevama . 
     Ta võttis ajalehe taskust , et vaadata , mis maailmas uudist , ja sirutas end asemele pikali . 
     Eide arust oli ta suur lugeja . 
     Paljukest tal muidu lugemiseks mahti oli kui söögiaegadel , seepärast ei möödunud ühtki õhtut , ilma et tal mõni raamat või ajaleht käes poleks olnud . 
     Tänagi luges ta seni , kuni hakkas norskama . 
     Hommikul ei rääkinud Rein raha kadumisest midagi . 
     Söögilauas ütles Reet : " Ma nõelusin su kampsuni küünarnukid kinni , olid juba päris hõredaks kulunud . " 
     Poja nägu tuksatas ja käsi vajus taskusse . 
      " Otsid raha ? " küsis ema . 
     Poeg kummardus kohvikruusi kohale . 
     Ta kõrvalestad hakkasid õhetama , kaelale ilmusid punased plekid . 
      " Ütle , Rein , kust võtad sa raha ? " 
     Rein ei vastanud kohe . 
     Käsi , mis tõstis kohvikruusi suu juurde , langes . 
     Silmalaud hakkasid rahutult pilkuma , hetke pärast ta aga naeratas ja lausus : " Sul on säärane hirmunud nägu peas , nagu oleksid mu taskust skorpioni leidnud , või oleks juhtunud jumal teab mis . " 
      " Aga mis raha see on ? 
     Kust sa ta said ? " 
      " Selle raha andis mulle Udo . " 
      " Udo ? " 
      " Jah , Udo . " 
      " Laenuks ? " 
      " E-ei . " 
      " Milleks siis ? " 
      " Reketi ostmiseks . 
     Astume mõlemad tenniseringi . " 
      " Aga kust võtab Udo nii palju raha , et saab sullegi kümnete rublade viisi anda ? " 
      " Muretse sa nüüd Udo eest , " lõi Rein käega . 
      " Tal ätt ja memm mõlemad teenivad . 
     Temal on kakskümmend rubla tühiasi . " 
     Rein rääkis nii veenvalt , et Reedal langes suur murekivi südamelt . 
     Ta oleks veel tahtnud küsida , kas suitsud on ka Udo omad , kuid siis oleks tulnud avalikuks , et on käinud poja taskuid revideerimas , ja Reet vaikis . 
     Ainult pisarad tulid silma . 
     Väriseva ja katkendliku häälega lausus ta : " Reinuke , ära häbista oma kadunud isa mälestust . 
     Ta oli aus tööline ja langes väärikalt kodumaa eest . 
     Ta ei leia hauaski rahu , kui sinust saab teistsugune mees , kui oli tema . " 
      " No mine nüüd ikka ! " patsutas Rein ema pihale . 
      " Tõesti ei taipa , kust sulle niisugused mõtted pähe tulevad . 
     Lõpetan kooli , saab ka minust mees , ja mitte halvem kui isa . " 
      " Reinuke , sa õpid halvasti , nii ei lõpeta sa kooli . " 
      " Ma võin ju ka paremini õppida . 
     Ega ma mõni ahtrate ajudega poiss ole . 
     Mul pea jagab kolme mehe eest , " suurustas Rein , ja Reedal oli hea kuulda , et poeg võib õppida , et ta lubabki õppida . 
     Südagi läks pisut kergemaks . 
     Ta uskus taas oma ebajumalat , oma ainukest . 
     Rein hakkas tõesti paremini õppima . 
     Koolist enam kaebusi ei tulnud . 
     Reet rahunes . 
     Ta müüs ära oma laulatussõrmuse ja prossi , mis Peep oli talle kunagi sünnipäevaks kinkinud , ning saadud raha eest ostis Reinule uue mantli . 
     Rein emalt enam raha ei küsinud , kuid ema andis talle nüüd suitsuraha , sest Rein suitsetas juba avalikult . 
      " Mis siin ikka parata , " mõtles Reet , " suurem osa mehi suitsetab . 
     Ka Peep suitsetas . " 
     Ja kui ta avastas Reinul midagi uut ning Rein väitis , et see on Udo antud , rahunes Reet jällegi . 
     Sõprade asi , las Udo ostab , kui tal raha nii palju on . 
     Kodus ei olnud Rein halb . 
     Ta lõhkus puid , kandis need kööki , keetis vahel söögigi valmis , käis poes ja tõi tagasisaadud raha kopikapealt koju . 
     Muret tegi emale vaid see , et poiss jäi õhtuti tihtipeale väga kauaks ära , vahel isegi hommikuni . 
     Ema küsimustele vastas ta , et tegeleb spordiga . 
      " Mispärast siis öösel ? " päris ema . 
      " Pärast harjutusi läheme Udo juurde . 
     Tal on oma tuba , televiisor , radioola , palju huvitavaid raamatuid . 
     Vahel mängima ka malet , " rahustas poeg ema ja see uskus . 
     Udo pool käidi tõepoolest televiisorit vaatamas ja malet mängimas . 
     Aga Rein vaikis sellest , et seal mängiti ka kaarte , võeti viina , seal olid tüdrukud . 
     Üheksandas klassis kadus Rein äkki ära . 
     Reet läks teda Udo juurest otsima . 
     Seal aga ilmnes , et ka Udo on kadunud ja nendega koos samas majas elav muusikakooli õpetaja poeg Hillar . 
     Koolist teatati , et poisse käinud miilits taga otsimas . 
     Olevat avastatud mingisugune alaealiste kurjategijate jõuk , kuhu kuulunud ka need kolm sõbrameest . 
     Mõni päev hiljem käidi Reinu ka kodust otsimas . 
     Reet oli hingepõhjani vapustatud . 
     Tema Rein ... 
     Kes oleks seda võinud arvata . 
     Ta ei julgenud inimestele otsa vaadata ega tehases silmi tööpingilt tõsta . 
     Poega ta ei osanud kusagilt otsida . 
     Möödusid kuud , aasta , teine . 
     Kõmu , mille oli tekitanud noorte bandiitidejõugu avastamine , vaibus peagi . 
     See unustati . 
     Reet aga ei suutnud unustada poega . 
     Ööd ja päevad mõtles ta temast , oma ainukesest . 
     Mis ütleks ta nüüd Peebule , kui Peep tuleks äkki ja küsiks , kus ta poeg on ? 
     Ta tegi endale kibedaid etteheiteid selle eest , et oli poega uskunud . 
     Aga keda sa siis veel võid ja pead uskuma kui mitte oma lihast last ! 
     Nüüd oli sellest möödunud juba kolm aastat . 
     Reet ei lootnudki poega enam näha . 
     Aga ühel hommikul avanes uks ja sisse astus elegantne noormees . 
      " Tere , ema ! 
     Kas ei tunne ? " naeratas tulnuk . 
      " Oi , kallis aeg , " lõi Reet hämmeldunult käsi kokku . 
      " Sina , Reinuke , sina , sina , mu ainuke ... " ning nuuksudes langetas Reet oma halli pea poja rinnale . 
     Unustatud oli kõik : häbi , aastatepikkune kannatus , üksildus , unetud ööd . 
     Ta nägi enda ees vaid poega , keda ta enam näha ei lootnudki . 
      " Kust sa tuled ? 
     Kas päriselt ? 
     Kus sa nii kaua olid ? 
     Mis sa teed ? 
     Miks sa ei kirjutanud ? " külvas ta poja küsimustega üle . 
      " Ära päri , " naeratas Rein , " kes palju teab , ei ela kaua . " 
     Ning Reet arvas nägevat poja silmis kurjaendelist sädet . 
     Ta laskis lahti poja käe , seisatas hetke nõutult ja hakkas siis toitu lauale panema . 
      " Ära näe vaeva , " keelas poeg . 
      " Mul on endal üht-teist kaasa võetud . 
     Tean , sa pole rikas . " 
     Reeta rõõmustas poja tähelepanelikkus . 
     Lauale sigines pudel konjakit , paar karpi konserve , leiba ja tükk suitsuvorsti . 
      " Kuuma kohvi ikka jood , " pakkus ema . 
      " Anna pealegi , " nõustus poeg . 
     Rein kallas konjakit klaasidesse . 
      " Noh , ema , meie jällenägemise terviseks ! " 
     Reet lõi pojaga klaasid kokku . 
     Rein hakkas isuga sööma . 
     Saabus vaikus . 
     Reet oleks tahtnud pojalt palju küsida , aga ei söandanud . 
     Rein ise ei rääkinud . 
     Viimaks lausus poeg : " Tead , ema , ma sõitsin siia vaid päevaks või kaheks . 
     Keegi ei tohi teada , et ma siin olen . 
     Mõistad ? 
     Siin on raha . 
     Too õhtuks viina ja toidupoolist . 
     Mulle tulevad külalised . " 
     Ta vaikis hetke ja kõpsutas kinganinaga vastu põrandat , siis jätkas : " Parem oleks , kui sa ka ise õhtuks kuhugile läheksid , kas teatrisse , tuttavate poole või kuhu tahad . " 
      " Miks siis mina sinu külalisi teenindada ei või ? " küsis Reet vaikselt . 
     Poja ettepanek kurvastas ja solvas teda . 
      " Ütlesin , et ära päri , " vastas poeg karmilt . 
     Ta pani rahapaki lauale ja tõusis . 
     Tõusis ka Reet . 
     Tal ei läinud enam toit alla . 
     Ta ohkas tasa ja lausus kõrvale vaadates : " Ma töötan sel nädalal öises vahetuses . 
     Mind pole kodus kogu öö . 
     Ainult võtmetega on halb . 
     Kui ma nad sulle jätan , ja sa tahad välja minna , ei saa mina sisse , kui töölt tulen . " 
     Sõna lausumata astus Rein ukse juurde , nokitses selle kallal ja ütles : " Võid võtme kaasa võtta , ma ei vaja seda . " 
     Reet tegi poja ütlemise peale imestunud näo , aga noogutas siis ja hakkas lauda koristama . 
     Jällenägemisrõõm oli nagu ära pühitud , asemele asus teadmatus . 
     Mis on Reinust saanud ? 
     Miks tuli ta siia ? 
     Ema pärast ? ... 
     Ei vist . 
     Rein pesi , raseeris ja lõhnatas end. Kaua ja hoolikalt nokitses ta oma küünte kallal . 
     Ta käed olid valged , puhtad . 
     Need polnud töömehekäed . 
     Siis triikis ta kaelasideme , pressis püksid , pani selga puhta pesu . 
     Kui Rein viimaks ümberrõivastunult peegli ees seisis , pidi Reet tahtmatult tunnistama , et tal on ilus , korraliku ja usaldustäratava välimusega poeg . 
     Ta oli juba valmis tagasi võtma kõik mõttes avaldatud kahtlustused . 
      " Mida ma siis teile toon ja kui palju ? " küsis Reet laualt raha võttes . 
      " Too viina , noh ... pudelit kolm , siis veel veini , vaata midagi paremat . 
     Sakusmendiks võta suitsuvorsti , keedusinki , sprotte , sardiine ja veel , mis näed . 
     Leiba muidugi ka . " 
      " Kas midagi magusat pole vaja tuua ? " 
      " Ei . 
     Naisi meile ei tule . " 
      " Kas sul endal veel naist ei ole ? " poetas Reet aralt küsimuse . 
     Rein pahvatas naerma ja vastas : " Milleks naist võtta , kui sõbral on naine . " 
     Reet hammustas huult ja vaikis . 
     Rein pani kaabu pähe ja mantli selga . 
     Siis võttis ta kuuetaskust revolvri , vaatas seda ja pistis püksitaskusse . 
      " Tähendab , tood siis kõik ? " küsis ta lävel olles . 
      " Toon , muidugi toon . " 
      " Ülejäänud raha jäta endale . " 
      " Aitäh ! 
     Ei minule nõnda palju tarvis ole . 
     Töötan , saan läbi . 
     Sa , noor inimene , sul endal üht-teist vaja . " 
      " Minul on ja saab veelgi olema . " 
      " On sul siis nii hea töökoht ? " 
     Rein ei vastanud , keeras ümber ja läks . 
     Reet vaatas talle pead vangutades järele . 
     Pojas oli midagi mõistatuslikku . 
     Head riided ... palju raha ... revolver ... 
     See kõik oli kahtlane . 
     Miks ta nii ruttu ära tahab sõita ? 
     Kes on need sõbrad , keda ta siia ootab ? 
     Miks peab tema kodust ära minema ? 
     Ei , siin pole kõik korras . 
     Kaua istus Reet ja mõtles , kuidas tõe jälile saada . 
     Voodiotsa taga oli Reinu kohver . 
     Reet kergitas seda . 
     Kohver oli väga raske ja lukus . 
     Ta ei saanud teada , mis on seal sees . 
     Aga ta peab siiski tõtt teada saama . 
     Aga kuidas ? 
     Reet tõusis ja võttis varnast mantli . 
     Kõigepealt tuleb tehasesse minna ja ennast tänaseks ööks töölt vabaks paluda . 
     Mis edasi saab , seda ta ei teadnud , kuid lootis , et saab kuidagi poja saladuse jälile . 
     Aga enne kui Reet jõudis mantli selga tõmmata , kolksatas all välisuks ja nagiseval trepil kostsid rutakad sammud . 
     Tulijaid oli kaks . 
     Teise sammud olid Reinu omad . 
     Aga miks Rein nii ruttu tagasi tuleb ja kellega ta tuleb ? 
     Vast aetakse neid juba taga või ... 
     Oh jumal , jumal kui hirmus see kõik on ! 
     Sammud vaibusid . 
     Ukse tagant kuuldus tasast jutukõminat . 
     Sõnadest ei saanud Reet aru , kuid Reinu summutatud hääles kõlas ärritus ja rahulolematus . 
     Reet seisis keset tuba , üks käsi mantlivarrukas , teine rinnale surutud . 
     Süda tagus , nii et hing kippus kinni jääma . 
     Mida teha , kas minna ära või ... ? 
     Pojale meeldiks muidugi , kui ta ära läheks , kuid süda käsib paigale jääda ... 
     Aga ... 
     Kui poeg ta lihtsalt välja ajab ? 
     Ei , ei , Reet ei lähe . 
     Ta ... 
     Ning Reet puges seina ja riidekapi vahele , peitis end tööriiete taha . 
     Siit polnud küll näha , mis toas toimub , kuid kõik oli kuulda . 
      " Ütlesid , et su memm on kodus , aga siin pole ju kedagi , " sõnas Reinu kaaslane . 
      " Taevake , see on ju Udo , " tundis Reet . 
      " Ega see memm kaugele pole läinud , " vastas Rein , " uks on lahti , ja näe , mantelgi ripub kapinurga otsas . " 
      " Siis tee kähku ! " sundis Udo . 
     Rein astus voodi juurde , võttis sealt midagi ja viskas prantsatades lauale . 
      " Kohver , " taipas Reet . 
     Klõpsatasid lukud , kolinal langesid lauale mingisugused metallesemed . 
     Siis küsis Rein : " Kui palju ? " 
      " Kaheksa , " vastas Udo . 
      " Kaheksasada ... " imestas Rein . 
      " Miks nii palju ? " 
      " Reksi-poiss ütleb , et valvur vähemaga ei lepi . " 
      " Siis võiks ta ju ilma ainsat kopikatki kulutamata ära koristada . " 
      " Einoh , Reksi-poiss ütleb , et ta ei taha märja peale minna . 
     Pirukas on niigi priske küllalt ja ... " 
      " Reksi-poiss , Reksi-poiss , " osatas Rein . 
      " Kurat teab , mida see Reksi-poiss veel kokku keerutab ! 
     Mina teda ei tea ega tunne . 
     Usaldan pimesi . 
     Aga seda pea meeles , et kui tüssata mõtlete või ... midagi niisugust , siis elu peale ärge lootke . 
     Selge ? 
     Ma ei tulnud siia kõmu tegema ega ... seda sa tead . " 
      " Jäta juba kord oma kahtlustamised ja ähvardamised , " solvus Udo . 
      " Sina ei tunne ... aga meie Hillariga tunneme . 
     Igati läbiproovitud semu . 
     Taibukas , julge ja tugev nagu kurat . 
     Ainult et märga ta ei taha ... 
     Pirukate leidmiseks on tal aga eriline nina . 
     Ka selle siin nuuskis ju tema välja ja ta on selle nüüd nii võimsalt sisse piiranud , et pole muud kui vajuta aga käpp peale . 
     Reksi-poisil on täpne plaangi valmis . " 
      " Nägid ? " 
      " Minu käes . 
     Käskis sulle näidata . " 
     Jälle oli kuulda raua kolinat ja kohvrilukkude klõpsumist . 
     Siis viis Rein kohvri endisele kohale ning käsutas : " Anna plaan ! " 
     Mõni minut oli toas vaikne . 
     Reet värises kogu kehast . 
     Selga mööda jooksid külmajudinad . 
     Ta kartis , et minestab . 
     Huvitav , mis nad siis temaga teeksid , kui ta äkki siin kapi taga kolinal kokku vajuks ? 
     Reet kartis . 
     Talle tulid meelde Reinu sõnad : " Kes palju teab , see ei ela kaua . " 
     Hirmus ! 
      " Noh , hea küll , " kostis viimaks Reinu hääl . 
      " Eks õhtul arutame veel seda asja . 
     Muide , kus sa peatusid ? " 
      " Kodus . " 
      " Kas pole ohtlik ? " 
      " Olen memme toas . 
     Ätt ei tea tuhkagi . " 
      " Ütlesid sa memmele midagi ? " 
      " Ega ma tola ole . 
     Memm teab niisama palju kui miilitsaülemgi . " 
      " Miilitsaülem ... " mõtles Reet ängistusega . 
      " Aga võib-olla saab ta varsti sellest teada , mida memm ei tea . 
     Võib-olla oleks parem , kui ta sellest juba teakski ... " 
     Kui noormeeste sammude kaja oli trepil vaibunud , tuli Reet oma peiduurkast välja . 
     Kaua istus ta laua ääres , süda raske . 
     Nüüd teadis ta , milleks poeg oli tulnud ja see teadmine rõhus teda raudraskelt . 
     Oli õudselt valus , et ta oli suure vaeva ja endaohverdamise hinnaga kasvatanud üles roimari . 
     1 . Unistuste lävel 
     Kaheksanda auditooriumi ukse taha oli kogunenud juba umbes kolmkümmend inimest . 
     Väliselt moodustasid nad üsna kirju pildi . 
     Siin oli madrusemütse , kulunud ja narmendavaid sõdurisineleid , luitunud palituid , idamaa triibulisi hõlste , laiakäiseline punaste käänistega tšerkessikuub , padrunirida rinnal ja kinžall hõbenaastudega kaunistatud vöö küljes . 
     Ei olnud ainult korralikke moodsaid ülikondi ja mantleid . 
     Kust neid võetigi , kui seitse aastat kestnud sõda oli kogu maa nagu luuaga paljaks pühkinud . 
     Nüüd oli sõjajumal küll oma apla suu sulgenud , ent ka maa oli vaene . 
     Kõike tuli alustada otsast : luua peaaegu tühjale kohale , ja luua paremini , nii , et piisaks kõigile , et kaoks viletsus ja elu poleks enam kiratsemine . 
     Sõjas ei saa läbi ilma komandörideta , tööstuses - ilma insenerideta , kultuuri alal - ilma teadlasteta . 
     Ja siin nad nüüd seisidki - üks väike osake tulevastest rahvamajanduse , teaduse ja kultuuri edasiviijatest , seljas katkenud sinelid ja luitunud palitud , ise täis erutust . 
     Vene keele eksam oli neile viimaseks pähkliks sissepääsul uude õppeasutusse - Petrogradi Ülikooli töölisfakulteeti . 
     Siia võeti vastu linna- ja maatöölisi , samuti otse sõjaväest tulnuid , kellel oli vähemalt kolmeaastane tööstaaž ja lähetuskiri kas partei- , komsomoli- või ametiühinguorganitelt . 
     Need kolmekümne ümber siin ukse taga ei osanud keegi hästi vene keelt . 
     Sellest tuli ka nende südamevärin enne vene keele eksamit . 
     Teistest rohkem närvitses väike Aliis Karu , kes oli otsekui ära eksinud oma kohmakasse , isa sinelist õmmeldud mantlisse , mille lõige ja tegumood oma loojat just ei kiitnud . 
     Visalt püüdis tütarlaps süveneda vene keele grammatikasse , mida ta närviliselt lehitses . 
     See nääpsuke , vesihallide , veidi pungis silmadega , lapselikult ümarate põskede ja kahe pika linavärvilise patsiga tütarlaps näis elav ja sõbralik , kuid kogu tema olekust paistis ühtlasi midagi kartlikku , mis ei sobinud ta kärmete , veidi kärsitute liigutustega . 
     Kõigist ootajaist paistis ta noorim , võib-olla oma väikese kasvu , aga võib-olla ka lapselikult argliku hoiaku tõttu . 
     Aliis oli küll maast-madalast tööd teinud , kuid nõutava tööstaaži tõendit tal ei olnud . 
     Lähetuskirja muretses talle isa , vana revolutsionäär , endine meremees . 
     Hommikul tütart teele saates oli isa öelnud : " Vaata , tüdruk , et sa mulle ega endale häbi ei tee ! 
     Kui oled kord otsustanud , ära siis tagane . 
     Arvad aga , et hammas peale ei hakka , võta labidas . 
     Ka labidatööd on palju ja ka see on vajalik . " 
     Aliis oli otsustanud õppimise kasuks ja kodus oli ta päris kindel , et tuleb kõigega toime . 
     Nüüd aga võtsid hirm ja kärsitus üha enam võimust . 
     Auditooriumi uks avanes . 
     Lävele ilmus vanaldane , lihtsalt rõivastatud ja ninaotsale vajunud prillidega naine , nimekiri käes . 
      " Velli Parm ! " 
     Teiste tagant trügis esile pikk kõhn tüdruk , seljas pruunikasroheline maavillasest riidest mantel , peas samast riidest müts , mille alt paistis kohev juuksetukk . 
     Järgmisel hetkel seisis Velli juba keset avarat ruumi , mille parempoolses seinas olid üksteise peale laotud koolipingid . 
     Vastasseinas akna all paiknesid paar lauda ja mõned toolid . 
     Ühe laua taga istusid mees ja naine , nähtavasti eksamineerijad . 
      " Istuge ! " ütles mees ja osutas käega kõrval oleva laua suunas . 
     Velli istus kahe sinelikandja kõrvale , keda ta oli näinud juba ukse taga . 
     Laual olid tindipott , sulepea ja puhtad paberilehed , mille kõrvale toetus ühe sinelikandja värisev käsi . 
     Velli suu kippus vägisi muigele , sest mehe kulunud sinel ja üle vasaku põse kulgev arm kõnelesid , et ta polnud sõja-aastaid sooja ahju peal veetnud , nüüd aga värises käsi sulepead hoides . 
     Samas märkas Velli , et ka tema enda käsi teeb võnkeid . 
      " Noh , alustame siis , " ütles naine , kes oli neid nimekirja järgi sisse kutsunud . 
      " Kõigepealt kirjutage paberilehe vasakule nurgale oma nimi ja kuupäev , siis aga kuulake ja kirjutage , mis ma teile ette ütlen . 
     Olge täiesti rahulikud ja ärge rutake . 
     Kui midagi meelest läheb või pole arusaadav , siis küsige . " 
     Krabises paber ja kolm sulge tonksasid kordamööda tindipotti . 
     Velli sulg näis kuidagi imelikult kare ja kriipis . 
     Tähed tulid nurgelised ning värisev käsi vedas paberile kohmakaid , ebaühtlasi ridu . 
     Varem oli Velli oma ilusa käekirja üle uhke olnud . 
     Nüüd aga olid konarlikud tähed ja vinka-võnka looklevad read kaugel ilust . 
     Ja jumal teab , kui palju veel vigu tuleb ! 
     Velli püüdis kõigest väest kirjutada täpselt seda , mida kuulis . 
     Kui etteütlus lõppes , korjas eksamineerija täiskirjutatud paberilehed kokku ja pani teise laua taga istuvate komisjoniliikmete ette , kus hakkas tööle punane pliiats . 
     Algas eksami suuline osa : tuli teksti lugeda ja vastata grammatikaküsimustele . 
     Velli vastas hästi , kuid luges kogeldes ning sõnalõppe kugistades . 
     Kui viimaks öeldi , et on kõik , tormas Velli uksest välja , nutumaik suus . 
     Kellelegi pilku heitmata jooksis ta koridori kõige kaugemasse nurka . 
     Ukse taga seisjad järgnesid talle , nagu oleks ta neid magnetiga enda külge tõmmanud . 
      " Noh , kuidas läks ? " rünnati Vellit igast küljest . 
      " Ei tea ... pärast öeldakse . " 
      " Aga su oma mulje ? 
     Kuidas ise arvad ? " 
      " Kukkusin vist läbi . " 
     Ümberolijate näod tõsinesid . 
     Vangutati kahetsevalt pead ja pöörduti ukse juurde tagasi , et küsitleda järgmist väljatulijat . 
     Üksi jäänud , toetas Velli kumiseva pea vastu külma seina ja sulges silmad . 
     Kuidas ta ometi võis nii palju vigu teha ? 
     Omateada oli ta ju täiesti rahulik ja tähelepanelik olnud . 
     Punase pliiatsiga parandatud sõnad tantsisid ja kukerpallitasid õnnetu eksamitegija silmade ees . 
     Teadmine , et ta on läbi kukkunud , et ihaldatud õppeasutuse uksed on tema ees suletud , tõi pisarad kurku ja silma . 
     Kui teda nüüd vastu ei võeta , peab ta õpingud jälle terveks aastaks edasi lükkama . 
     Millal ta niiviisi ülikooli lõpetab ! 
     Ja missuguse näoga viib ta oma lähetuskirja tagasi parteikomiteesse ning ütleb , et kukkus läbi . 
     Velli näris närviliselt huuli ja neelas pisaraid . 
     Äkki tundis ta , et keegi puudutab ta kätt . 
     Velli ees seisis nääpsuke tüdruk ning vaatas oma pikerguste hallide , veidi pungis silmadega talle aralt otsa . 
      " Ärge olge nii mures , " sõnas ta tasa . 
      " Ma arvan , et te ei kukkunud läbi . " 
      " Miks te nii arvate ? " 
      " Ma usun , nad võtavad arvesse , et me pole venelased . 
     Ega meid siis muidu poleks eraldi eksamineerima hakatud . " 
     Velli tundis kergendust . 
     Ta ulatas tütarlapsele käe ja oleks tahtnud talle öelda mõne sooja sõna , aga seal hüüti ukselt : " Aliis Karu ! " ning tütarlaps sammus ukse poole . 
     Ka Velli läks ukse taga ootajate hulka , kes olid nüüd kobaras pika kõhna brüneti ümber . 
     Too jutustas õhinal , kuidas ta vene õ asemel ikka u oli kirjutanud . 
      " Oled vist lätlane ? " küsiti . 
      " Lätlane jah , " naeris poiss . 
      " Lätlane ütleb ikka bõla asemel bila . " 
     Hakati lõbusalt jutustama , milles keegi oli vene keelega jänni jäänud . 
     Ja kui viimane ootaja oli sisse kutsutud , oldi omavahel juba enam-vähem tuttavad ning räägiti sellest , kelleks keegi soovib saada . 
     Mehed olid peaaegu eranditult demobiliseerunud punaväelased , tüdrukud aga , eriti eestlased ja lätlased , enamasti valge terrori survel sünnimaalt põgenenud . 
     Peaaegu kellelgi polnud siin vanemaid ega omakseid . 
     Kui ka viimane ootajaist oli number kaheksaga märgitud ukse taga ära käinud , saabus pinev vaikus . 
     Kõikide silmad olid suunatud uksele . 
     Ärevust püüti varjata aknalauale trummeldamisega või edasi-tagasi kõndimisega . 
     Väike Aliis oli taas süvenenud oma grammatikasse , kuigi praegu polnud selleks enam vajadust . 
     Viimaks ilmus ukselävele tuttav hallipäine naine . 
     Jälle vaatas ta üle ninaotsa vajunud prillide ootajatele , naeratas julgustavalt ja lausus : " Komisjon jõudis otsusele , et olete vene keele eksami kõik läbi teinud . 
     Õppetöö algab esmaspäeval kell üheksa hommikul . 
     Tunniplaanid pannakse selleks ajaks välja . 
     Kas kellelgi on küsimusi ? " 
     Mõni hetk püsis vaikus , nagu vajaks see , mis praegu öeldi , aega kuulajate teadvuseni jõudmiseks . 
     Siis hakkas koridor sumisema nagu mesipuu . 
     Avaldati rõõmu , sooviti üksteisele õnne . 
     Viimaks otsustati koos ühiselamusse minna . 
     Väike Aliis Karu , kes ikka veel oma grammatikaga tegeles , lõi raamatu kinni ja astus arglikult Velli poole . 
      " Kas te tahaksite minuga ühes toas elada ? " küsis ta . 
      " Tahaksin küll , " naeratas Velli , kellele see väike , kohmakas rüüs tüdruk oli meeldima hakanud . 
     Teel ühiselamusse said Aliis ja Velli juba lähemalt tuttavaks . 
     Selgus , et mõlemad olid Eestist hiljuti salaja üle piiri Venemaale põgenenud . 
     Tollal polnud see mingisugune erakordne nähtus . 
     Nõukogudemaa oli ju ainuke riik , kus leidsid kodu ja lahket vastuvõttu iga teise riigi inimesed , keda sünnimaal ähvardas nende veendumuste pärast vangla või veel halastamatum saatus . 
      " Ega ma nii väga tahagi töölisfakulteeti minna , " tunnistas Aliis äkki täiesti ootamatult . 
      " Kuidas ei taha ? " ei taibanud Velli . 
      " Ei taha tõesti , " kinnitas Aliis . 
      " Isa sunnib . 
     Mina tahaksin hoopis lauljaks saada . " 
      " Lauljaks ? " 
     Aliis noogutas . 
     Ta nägu oli surmtõsine . 
      " Olete laulmist õppinud ? " 
      " Ei ole . " 
      " Aga kust te siis võtate , et teist võib laulja saada ? " küsis Velli üllatunult . 
      " Ega minagi poleks sellele mõttele tulnud , vähemalt mitte nii ruttu , " seletas Aliis . 
      " Aga selle kulaku õde , kelle juures ma Eestis suviliseks olin , on Tallinnas muusikakooli lauluõpetaja . 
     Ta suvitas oma venna juures ja kuulis kord , kui ma põllul laulsin . 
     Sellest peale tuli ta tihti heinamaale või põllule minu juurde ja palus mul laulda . 
     Tema leidiski , et minust võib laulja saada . 
     Ta ütles , et mul on väga hea kuulmine ja ilus hääl ... 
     Nõnda hakkasin ka ise uskuma . 
     Aga teie vist ei kiida seda kavatsust ? " 
      " Ärge sellega praegu kiirustage . 
     Kui edaspidi selgub , et teil on eeldusi lauljaks saada , võite ju ka laulmist õppima hakata . " 
     Paremat lohutust Velli ei leidnud . 
     Nad olid jõudnud suure neljakorruselise tumehalli maja ette , mis pidi saama nende tulevaseks eluasemeks . 
     Kui Aliis ja Velli ühiselamus neile määratud tuppa astusid , leidsid nad sealt juba kolm elanikku eest . 
     Kaks neist olid eesti tüdrukud , kolmas valgevenelanna . 
     Eestlannad olid õeksed - Klaara ja Leeni Pungart . 
     Ka nemad olid sündinud ja kasvanud Eestis ning 1919. aastal kodukohast lahkunud . 
     Vanem õde Klaara unistas matemaatikaõpetaja kutsest , noorema voodi kohal aga rippus viiul . 
     Valgevenelanna Hanna Koltšakova oli pruunisilmaline lopsakakasvuline tugev tüdruk . 
     Neljateistkümnendast eluaastast peale oli ta kulaku juures talutüdrukuks olnud . 
     Nüüd , kus tal oli juba kümneaastane tööstaaž , oli külanõukogu ta õppima saatnud tingimusega , et pärast hariduse omandamist peab oma kodukülla tagasi pöörduma . 
     Kogu ta varandus paiknes puust kastikeses koiku all . 
     Ainult balalaika rippus voodi kohal seinal . 
      " Musikaalsed tüdrukud , " mõtles Velli mänguriistu silmitsedes . 
     Aliis aga , kes polnud veel kunagi balalaikamängu kuulnud , tõttas kohe Hannalt pärima , kas selle pilli saatel laulda ka saab . 
      " Või veel ! " imestas Hanna . 
      " Balalaika saatel võib laulda ja isegi tantsida . " 
     Sisse astus ühiselamu komandant veel ühe tüdrukuga , kellel oli suur raske kohver käe otsas . 
      " Noh , neiukesed , lükake oma koikud koomale , " hüüdis komandant juba ukselt . 
      " Tõin teile veel ühe elaniku , Siberi neiu . 
     Peame ka tema jaoks ruumi leidma . " 
     Uus toakaaslane Niina Kuibina oli rahvuselt venelanna . 
     Tal oli rõugearmiline nägu ja väikesed hallid silmad , mis vaatasid avalalt ja sõbralikult . 
      " Pange ometi kohver käest ! " soovitas Klaara . 
     Nähes aga , et tulija ikka veel nõutult ringi vaatab , võttis Klaara kandami ja asetas selle keset tuba seisva pika neljanurgelise laua alla . 
     Lükanud Niinale istme , hakkas ta kohe voodeid koomale nihutama . 
      " Sellest saab meie toavanem , " otsustas Velli , nähes , kuidas Klaara põrandapinda jagas . 
     Voodeid oli toas viis , elanikke aga juba kuus . 
     Kolmel voodil olid tarvilikud magamisriided , neljandal lebas ainult kahtlase puhtusega madrats , viiendalt vaatas vastu paljas hööveldamata laudadest põhi . 
     Rünnati komandanti , et see muretseks veel ühe voodi ja puuduvad magamisriided . 
     Komandant , keskealine soldatisinelis ja sonimütsis mees , sügas nõutult kõrvatagust . 
      " Ei ole , " laotas ta käsi . 
      " Tuleb leida ! " tähendas Klaara rangelt . 
      " Leida , leida , " osatas komandant . 
      " Aga ütelge , olge lahked , kust ma neid leidma pean ? " 
      " Aga paljaste laudade peal või paljal põrandal ei saa ju ometi magada , " ei andnud Klaara järele . 
      " Saan aru , kullakesed , saan aru , " ägas mees , pühkides suure punae taskurätikuga oma nägu ja kaela , " aga võtta pole mul enam kusagilt mitte midagi . 
     Minu hoole all pole ainult teie tuba . 
     Inimesi on juba praegu palju rohkem , kui ette nähtud , ja neid tuleb kogu aeg juurde . 
     Tänavale ei saa kedagi jätta . 
     Mis aga edasi saab ... " komandant laotas käsi . 
      " Kas siis ikka tõesti enam midagi ei leidu ? " usutles Klaara . 
      " Vaadake kõik kohad veel kord hästi läbi . 
     Me palume teid väga . " 
     Komandant ohkas , nilpsas punaka vurruotsa keelega suhu ja hakkas seda mõtlikult närima . 
     Hetke pärast tõstis ta parema käe nimetissõrme püsti , keeras sõjaväelasliku uljusega kannal ringi ja sammus südilt ukse poole . 
      " Mees imes vist vuntsiotsast mingisuguse päästva idee välja , " järeldas Velli . 
      " Käpard , " lõi Klaara lootusetult käega . 
      " Aga kui tal tõepoolest ei ole enam midagi anda , " seisis Aliis komandandi eest . 
      " Pole see asi ühtegi nii hull , " ägestus Klaara . 
      " Muidugi pole praegu kerge varustada , aga hea tahtmisega võiks siiski midagi ära teha . " 
     Ta tegi mehelike sammudega paar tiiru üle toa , istus siis oma voodi servale ja lausus pahuralt nina kirtsutades : " Õieti pole see ju minu asi . 
     Minul on ase käes ja seda ma enam ära ei anna . " 
     Vähe aja pärast hakkas ta aga endamisi arutlema , mis siis ette võtta , kui komandant enam tõesti midagi ei leia . 
     Äkki prantsatas midagi vastu ust . 
     Uks paiskus valla ja nähtavale ilmus komandandi lai selg , seejärel vana kitsuke , musta läikiva vahariidega kaetud kušett , mille teist otsa hoidis tulipunase peaga jässakas poiss , kelle nöbininaline nägu oli üleni täpiline nagu tedremuna . 
     Kui kušett oli ukse kõrvale nurka paigutatud , kummardas punapea tüdrukute poole ning raporteeris laia , heasüdamliku naeratusega : " Fjodor Smolin , teie vasakpoolne naaber . " 
     Enne kui tüdrukud jõudsid midagi vastata , oli uljas naaber juba kadunud ukse taha , kust kostis veel : " Nägemiseni ! " 
     Mihkel niisugusest õllest eriti ei pea . 
     Ta maitseb küll ja mekutab , kuid ütleb ka oma arvamuse kohe välja : " Väga laps alles ... 
     Hommikul - siis võib ütelda , mis tast tuleb . " 
     Päike vajub pikkamisi ning kaob lõpuks hoopis - täpselt selle suure kadaka ning kõrge raudkivirahnu vahele , mis üle karja-aru siia kätte paistavad . 
     Hea ja ilusa koha leidis , kuhu kaduda , paremat ei oska kohe soovidagi . 
     Nüüd tuleb jaanikuine hämarus - läbipaistev ja elav , mitte seesugune surnud ja nukker nagu sügisene . 
     Ootaks rukkiräägu häält , aga seda enam ei kuule : vist on kunstsõnnikud ja umbrohumürgid selle salapärase linnu meie põldudelt hoopiski kaotanud . 
     Kruus värske õllega on meie kahe vahel lävepakul . 
     Rüüpame sellest kordamööda ja vaikime , sest niiviisi on kõige parem . 
     Lõõbid on lõõbitud , töö on tehtud . 
     Selja taga aga kähiseb ja nohiseb värske õlu suures käimatannis . 
     Laps alles , ütleb ta kohta Mihkel , aga juba praegu on selles sahinas-kahinas terve rügemendi varjatud sammudemüdin , terve pinutäis suuri ja vägevaid mõtteid , hännatuid tempe , uljust ja meelehärdust ... 
     Nohise , nohise , lapsuke - sinust saab rutem mees kui Kalevipojast ning hälli asemel võid sa paari-kolme päeva pärast tammekehasid puruks lüüa . 
     Suur keemia ! 
     Meie aga istume vaikides ja vaatama jaaniöisesse hämarusse , kus kadakad nagu suuremaks on kasvanud . 
     Peas pole meil vist mõttejuppigi ja ka see on väga hea . 
     Mõtted ju liiguvad ja võivad pea seestpoolt läbi kulutada . 
     Õllekruus on künnispakul meie kahe vahel . 
     Ka tema vaikib . 
     Kuidas me Mihkliga siga tapsime 
     Selles loos on tervelt viis tegelast : Mihkel ja Maali , Otsa Sass ja Nuka Juuljus , mõlemad kolhoosi autojuhid . 
     Juuljus on endine korpuse poiss , kahekümne seitsmenda laskurpolgu kaardiväeseersant , nelja medali kavaler . 
     Viies tegelane on käesolevate ridade autor . 
     Et viimatimainitu osa selles loos on enam kui tagasihoidlik , jätame targu nimetamata sõjaväelise auastme ning polgu numbri , et endisi seltsimehi ning polgu lippu mitte kompromiteerida . 
     Lugu algab sellega , et põhiettevalmistused suure veretöö organiseeritud läbiviimiseks olid lõpule jõudmas . 
     Suures paargukatlas kees nahinal karvavõtuvesi . 
     Mihkel andis kahele sepa tehtud pussile ( tera pikkus seitse tolli , puupea terapoolses otsas padrunikestast venitatud ilusad läikivad vaskvõrud ) kõvasil viimast lihvi . 
     Keskpaika õue olid pandud kraejalad , nende lähedal vankriredel , millega pussitatu kraejalgadele tõsta . 
     Siis veel mold maitsva solgiga , et siga hukkamiskoha lähedale meelitada . 
      " Sa , Juuljus , võta see peaosa endale , ma olen vana , käsi vääratab . 
     Eks me Sassiga aita kinni pidada ... 
     Eit , on sul vereraand valmis ? " kamandas peremees . 
     Siis vaatas Mihkel ning muutus silmanähtavalt nõutuks . 
      " Noh , eks sa ole siis ka abiks-nõuks , " andis ta üsna ebamäärase ülesande . 
      " Sa ole nagu rohkem selgitustöö peal , " täiendas Juuljus , " kutsu üles ja innusta . " 
     Kööki sigines vaikus . 
     Juuljus silmitses laual olevat veel lahti võtmata viinapudelit ning ütles : " Kui inimene tapmise peale välja läheb , siis peab ta ilmtingimata vihane olema . 
     Kuidas ma muidu teise kallale lähen ? 
     Ütleme , antud juhul ilmsüüta seale . 
     Mis ta mulle teinud on ? 
     Ma ei tunnegi teda - ja Mihkel ütleb mulle : mine , Juuljus , ja tapa ta ära ... " 
      " Aga kuidas sa siis sõjas tapsid ? " küsis Maali . 
      " Noh , eks seal oli ikka üksjagu viha ka , " arutles Juuljus , " seal tegi see vihaseks , et sakslane tahtis sind vägisi ära tappa . 
     Räägitakse ka , et hirss tegi mehed vihaseks . " 
      " Kuidamoodi ? " imestas Mihkel . 
      " Noh , kui sa mitu aastat igapäev kolm korda päevas hirsilobi olid saanud ja enne rünnakut jälle hirsisuppi anti , siis olid mehed nii vihased , et ah jälle , kurat võtku , see hirss ! 
     Tõusid rünnakule ning lõid sakslase puruks , et näe , sinu pärast peame hirsilaga helpima . " 
      " Sel jutul näikse mõtegi sees olevat , " arvas Sass peale pikemat arupidamist , sest tema mõte töötas veel aeglasemalt kui ta ise . 
     Igasuguste naljade peale naeris ta vist küll kvartalis korra . 
      " Sa , Juuljus , võta pudelil punn ära , tee süda kõvaks , " arvas Maali . 
      " See on otsekui rahvavaenlase jutt , " vaidles Juuljus vastu , " viina ei saa ma enne tapmist mitte võtta . 
     Viin teeb mu härdaks . 
     Kui võtaksin kaks-kolm napsi , hakkaksin seaga varsti vennastuma . 
     Nutaksime kaelakuti koos . 
     Ei , see jääb ära ... 
     Aga sina , Sass , võiksid mind sõimama hakata , see teeb ka mõnikord tuima viha ... " 
      " Kuidas siis mina ... niisama heast peast ... " kehitas Sass arusaamatuses õlgu . 
      " Enamjagu sõimatakse ikka niisama , mitte asja pärast . 
     Kui asja pärast saad , siis kuulad ära ja tänad pealegi , mingit viha ei saa tullagi . 
     Mäletad vana Sarapuud , esimest kolhoosiesimeest . 
     Esimene asi oli , et sõimas su läbi , olid sa siis süüdi või mitte , alles siis läks asja juurde . 
     Seda kutsutakse juhtimise stiiliks . " 
      " Lehes on enamasti teistpidi , " vaidles Mihkel vastu , " seal on juttu alguses nii , et edusammud on suured , aga leidub ka mõningaid puudusi , ning siis alles hakatakse andma . " 
      " Kaua te siin seda hingepalvet peate , " sai Maali kärsituks , " aeg kulub ja ... hakkame siis peale . " 
      " Jah , ajame sea laudast välja , " oli Mihkel nõus . 
     Kõik läksid lauda poole , mina ebaldes kõige lõpus . 
     Siga magas küliti oma sulu puhtamas nurgas , blondid siidised ripsmed kõvasti üle kinniste silmade . 
      " Kõik on maas rahu sees , " deklareeris Juuljus sulurinnatisele toetudes . 
      " Kuidas sa teda nüüd segad , " kurtis Maali poolihääli , " magab teine nii kenasti , ei ta , vaene loom , tea hingestki aimata , mis teda ootab . " 
     Maali nuuskas põllenurga sisse nina . 
      " Näe , õhtul panin teisele veel puhast põhku küljealuseks . 
     Öeldakse ikka : ropp nagu siga , aga siga on nii kasin ja puhas loom , oma magamisnurka ta kunagi ära ei reosta , ikka magab puhta peal . " 
     Maali hääl hakkas värisema . 
     Mihkel võttis nurgast sõnnikuhargi , et selle varrega siga üles ajada . 
      " Pea'nd pea , seltsimees , " takistas Juuljus , " malakaga ei tohi - loom võib niimoodi psüühilise trauma saada ! 
     Kohkub ennast imelikuks - kuidas sa nisukese liha sööd ! " 
      " Einoh , üles tuleb ajada , " oli Mihkel täis otsustavust , " see võib ennast siin kasvõi emaseks magada ja meie oodaku . " 
      " Ehk laulame midagi . 
     Hästi hingelist , " tegi Juuljus ettepaneku . 
      " Sass , sul hea tiiskant , hakka peale - noh , " Möödunud on päevad " või midagi niisugust ! " 
      " Mis te , pimeloomad , lolli pillate , " vihastas Maali , " tulid nüüd siia vaest keeletumat looma pilkama , ise täied mehed ! " 
     Ta tegi sulu-ukse lahti , läks sea juurde ja hakkas tasakesi selle kõrvatagust sügama : " Põss-põss-põss ! 
     Notsu , notsu , ossike , ärka üles ! 
     Tõuse , no tõuse , tee simmad lahti , tõuse-tõuse-nooo ! " 
      " Oh jaah , " ohkas Juuljus oma suure südame põhjast , " vaat kus orikal elu ! 
     Kui minu eit mind kordki niiviisi hommikul üles ajaks ! 
     Ja öeldakse veel - sea elu ! " 
     Orikas saadigi jalule . 
     Sulu-uks jäi lahti , vajusime kõik õuele , Maali hakkas orikat välja põssatama . 
     Kurbmängu lõpu lähenemine lõi dramaatilise vaikuse . 
     Juuljus läitis sigareti , Mihkel laskis silmadel üle õue käia - kas kõik on ikka korras . 
     Siga oli visa välja tulema , laudast kuuldus ikka veel Maali sõbralikku noo-nootamist . 
     Vaikus . 
     Ainult Sass pugistas omaette : ta naeris Juuljuse viimast ütlemist . 
     Lõpuks ilmus siga laudauksele . 
     Hele sügispäev näis pärast laudahämarust teda pimestavat . 
     Ta jäi seisma , esimesed jalad üle lävepaku , tagumised veel laudas . 
     Maali lükkas teda õrnalt tagant , enne kui välja sai , ning pani laudaukse kiiresti pööra . 
     Siga taipas , et midagi erakordset on toimumas , ning tegi kiiresti ainuõige otsuse : keeras kähku ümber ning tahtis tuldud teed tagasi minna . 
     Aga uks oli kinni . 
     Nõutult surus orikas kärsa vastu uksepragu ning vingatas . 
     Küllap ta seasüda aimas midagi pöördelist . 
     Nähtavasti on sealgi raske , kui ta järel on järsku kõik sillad põletatud . 
     Ma ei tea , missugune on sea psühholoogia , kuid mulle näis , et ta nüüd teadis , mis teda ootab , ning demonstreeris , et ta on asjast üle . 
     Orikas näitas , et ta on suurem kui ta saatus . 
     Ta pöördus väärikalt ringi , heitis Mihklile - mulle näis nii - põlastava pilgu , astus nuuskides sammu kolm-neli , peatus turbahunniku juures ning hakkas seda kärsaga laiali pilduma . 
     Nagu poleks midagi juhtunud , nagu poleks midagi tulemas . 
     Kindlasti oli see vaid külmavereline näitlemine , ümerolijate lollikstegemine . 
     Maali hakkas teda küna poole meelitama . 
     Orikas järgnes talle poolele teele , röhatas , astus veel paar sammu , silmitses oma tuttavat toidulauda , kuid enam edasi ei läinud . 
      " Ega ta loll ole , " hõikas Juuljus , " et peotäie kartulikoorte ning mõne leivakoorikuga laseb ennast alt vedada . 
     Sa , Maali , lippa kooperatiivi , too tort ja konjakipudel küna juurde , ehk siis meelitad teise ära ! " 
      " Mis sa nüüd karjud , " pahandas Maali , " hirmutad looma ära . 
     Ja teised ka , mis te vahite nagu puumoosesed , ärge pange teda nõnda tähele , loom lööb araks . 
     Minge natuke eemale , kui küna juurde tuleb , siis olge platsis . " 
      " Kui katsuksid õige veenmismeetodiga ? " pöördus Juuljus minu poole . 
      " Selgitaksid , tooksid ajaloost näiteid , et sead on ikka oma molli juurde läinud - tead ise paremini , koolitud inimene . 
     Küll ta lõpuks aru pähe võtab , ega ta metsast püütud ole - ikkagi kaasaegne siga . " 
     Orikas lähenes külitsi mollile , Maali põssatades ees . 
     Oma meelitavat hääletooni muutmata andis Maali Sassile märku : " Põssa-põssa-põssa-Sass-Sass-Sass - tule , no tule , Sass-Sass , pane silmus valmis ! " 
     Siga surus kärsa moldi ning riitsis sellest paar korda isutult . 
     Tagantpoolt lähenes Sass hääletult , aasaga ohelikujupp peos . 
     Mina ja Mihkel ühelt ning Juuljus teiselt poolt kujundasime külgjulgestuse . 
     Esimese isukalt söödud lõuatäie järel tõmbas Sass orika tagajalad uskumatult kiiresti kokku . 
     Siga kukkus istuli ning pistis röökima . 
      " Justkui kinos , " kommenteeris Juuljus käigult , haaras kraejalgadelt helkiva pussi ning hüppas koos Mihkliga orikale peale . 
     Ma jäin abitult pealt vaatama , sest sea seljas ei paistnud enam ruumi olevat . 
     Siga , külje peale surutud , kiljus meeletult . 
     Maali keeras näo ära ning pani käed kõrvadele . 
      " Laulab kui piitels , " ähkis Juuljus , hoides vasaku käega sea rabelevat esijalga ja teise käega pussi , varitsedes parajat torkemomenti . 
     Siis nihkus pussi hoidev käsi pisut tagasi ning siis jõuliselt ette - lõpp ! 
     Kuid samas võttis orikas viimase jõu kokku ja jõnksatas kogu ülakehaga üles . 
     Puss vääratas ning tabas liuhkamisi Juuljuse vasakut kätt , mille päkale ilmus kohe kitsas verine triip . 
      " Kurat , mis sa ütled ! 
     Nüüd hakkavad sead seatempusid tegema , " pitsitas Juuljus läbi hammaste . 
     Kuid need olid ka viimsed sõnad , mis õnnetu orikas kuulda võis , sest puss oli siiski õige koha leidnud . 
     Kisa vaibus , murule sorises soe veri . 
     Veel minuti hoidsid mehed siga kinni , siis oli kõik jälle harjumatult vaikne . 
      " Hea käsi on sul küll , Juuljus , " ütles Mihkel , kui Maali nartsu ümber Juuljuse viga saanud kämbla kinni mässis . 
      " Said sa palju viga ? " 
      " Kriimustas natuke , " ähkis Juuljus ikka veel , " aga seda just tarvis oligi - tegi parasjagu viha . " 
     Siis lükkasime sea vankriredelile , see oli nagu kanderaam . 
     Selle pealt lükkasime ta kraejalgadele . 
     Mihkel ise laskis vere välja . 
     Keeva vee ja teravate pussidega kõõbitseti kadunuke puhtaks . 
     Järgnes anatoomiline osa , mida ma siinkohal kirjeldama ei hakka . 
     Nuka Leena oli tulnud abiks soolikaid puhastama . 
     Õhtuks sai kõik korda . 
     Maali oli vana kombe kohaselt keetnud suures pajas searupskeid , kartuleid , kaalikaid , kapsaid . 
     Ka verikäkid olid valmis . 
      " Õnnistage kadunu hingekest , " ütles Mihkel ja võttis pudelilt korgi . 
      " Sa , Juuljus , oled nagu meister , tee kõigepealt suu seks . " 
      " Jah , neid seahingesid tuleb minu süüks ikka üksjagu arvata , " ütles Juuljus , " eks mul viimsepäevakohtu ees tule raskesti aru anda : oma sead , Nuka sead ja sinu omad , Maali , on kõik minu hinge peal . 
     Minu üleastumine on suur . " 
      " Annad sa seal aru küll , " raputas Mihkel pead , " ei anna needki aru , kes inimesi tapnud on . 
     Kas sa arvad , et neid veel vähe liikumas on . 
     Käivad ringi nagu õiged mehed . " 
      " Sead niisuksed , need vassistid ja muud , " ühmas Sass , kes parajasti seasüdamest paraja tüki oli lõiganud ja sellele soola peale sipsutas . 
      " Sa , Sass , tahad ka midagi ütelda , aga ikka ütled valesti , " noomis Juuljus , " sina ära hakka siga teotama . 
     Siga on ilmsüüta inglike nihukeste kõrval . 
     Inimene on hullem kui igasugune loom . 
     Oled sa näinud , et siga teise sea ära tapaks , ütleme sellepärast , et see teist värvi on või teistmoodi häält teeb ? 
     Aga inimene tapab teise inimese ära ning sea kah veel pealekauba . " 
      " Oleks veel , et tapaks , aga sööb ära kah , " lisas Mihkel . 
      " Jah , Sassike , ära sa seda südant nii söö midagi , " tuli Juuljusele jälle lõõbituju , " seda oleks ehk siirdistutamiseks tarvis läinud . 
     Sea oma pidi inimese südamega kakrass kokku käima . 
     Vaata , kui vanaks jääme , ostame linnast rupskipoest külmutatud südame , paneme nartsu sisse ja aidaa - Tartusse professori juurde : pane sisse , tahame veel elada ! " 
      " Ei , Juuljus , see on sul küll üks hännata jutt , " ei saanud Mihkel pidama , " seasüdamega läheb asi imelikuks . 
     Vaata , et hakkad igasugust sodi ja solki sööma - sea süda , pahaks enam ei lähe ! 
     Aga viina : mitte üks tilk , süda ei kanna ! " 
      " Ju siis see elu õige heaks läheb , " muigas Maali vahele , " odav inimesi toita ja seaks ei joo ennast ka enam keegi ! " 
      " Jälle see sea teotamine , " pahanes Juuljus , " millal see siga ennast seaks on joonud ! 
     Karskemat looma pole maapealgi ! " 
     Mälestasime järjekordse toostiga mõrvatut , maitsesime verikäkki . 
      " Jah , nii ta on . 
     Lühike on see sea elu : muretu põrsapõli ja - ongi varsti läbi , " filosofeeris Juuljus . 
      " Või mis see inimeselegi teisem : lühike ja äkane on temagi elu - nagu tite särk ... " 
     Kõik olid askeldustest väsinud ja kõhud olid täis , laisk vaikus tuli pikkamisi kööki . 
     Ainult Sass , näost punane , hakkas äkki omaette puginal naerma - nende seanaljade üle . 
      " Mjau ! " 
     See kostis voodist . 
     Anna Mai ei tahtnud , et Max ära läheb . 
      " Mjau ! " näugus Anna Mai kurblikult . 
     Ta nägi kuusteist välja , aga tegelikult oli ta kahekümne ühe aastane . 
     Kaks kuud tagasi tutvus ta Maxiga Voorimehe tänava pagaripoes , selle maja kõrval , kus pruugitud raamatuid müüdi . 
     Ka Anna Mai oli oma kooliõpikud sealt ostnud ja hiljem sinna jälle tagasi müünud . 
     Ta oli korralik tüdruk ja numbritubadest ei saanud juttugi olla . 
     Ta ütles Maxile kohe , et ta võõrastemajja temaga mitte ilmaski ei lähe . 
     Ja Max muretses Anna Maile korteri kesklinna uude majja . 
     See oli laia aknaga ilus tuba , vaatega teatrile ja turuplatsile . 
     Ning see üksainukene tuba maksis rohkem kui kolmetoaline korter mujal . 
     Vann oli põranda sees , mustad kahhelseinad ja köök nagu välismaa ajakirjades . 
     Isa ütles , et iga inimene peab ise teadma , mis ta teeb , ainult ema soovis vaikse häälega : " Katsu temaga abielluda . " 
      " Ah mamma , " ütles Anna Mai , " nüüd on ju kõik teistmoodi kui sinu ajal. " 
     Mamma oli papaga küll altari ees käinud , aga mis sest paremat - ainult üks igavene viletsus ja igal aastal laps . 
     Anna Mai tuli kodunt ära , elumuutuse-rõõmust purjus . 
     Ta ei pruukinud enam kunagi tagasi pöörduda siia , kus köögis magasid nooremad põngerjad , toas isa-ema ja õde , ning kus öösiti häda või janu peale tulles pääses magamisraamide vahel turnides ämbri juurde . 
      " Ma pean nüüd minema , " ütles Max särki selga tõmmates . 
     Anna Mai hoolis tast hullusti . 
     Võib olla küll , et mees oli tema jaoks vana , juba üle neljakümne , ent tal oli ilus kuju , tal oli pestuse , heade riiete ja kalli tubaka lõhn . 
     Max oli Anna Mai unelmate mees . 
     Koos ei käinud nad kusagil . 
     Maxi vanem tütar õppis juurat , noorem käis Lenderi gümnaasiumis ja naine oli tal ka ilus blondiin . 
     Täiesti harmooniline perekond . 
     Sellepärast läks Anna Mai süda alati raskeks , kui Max hakkas ta juurest ära minema . 
     Ta püüdis teda tagasi hoida . 
      " Ole veel natuke , " ütles ta sel puhul . 
     Max naeris , piip hambus , vahel jäi ka , vahel läks ära . 
     Ka täna ütles Anna Mai : " Ole veel natuke . " 
     Aga Max hoidis lõuga püsti ja sidus peegli ees juba kaelasidet . 
     Anna Maile näis , et Max ilmutab tüdimusmärke , ja et tuleb midagi teha , et teda uuesti köita . 
     Pisarad ei mõjunud , see oli juba ära proovitud . 
     Anna Mai arvas õieti . 
     Max suhtus tüdrukusse nagu järjest mitu korda nähtud filmi , kus kõik ette teada , mis tuleb . 
     See , kuidas Anna Mai silmi langetab ja pilgu üles lööb , õige aeglaselt lahti riietub , et Max jõuaks imetleda ta noort keha , kuidas ta nagu kass liikmeid ringutab , ja kõik need käed-ümber- kaela-heitmised olid igavaks muutunud . 
     Ent ta ei saanud ka tulemata jätta , eemal olles igatses ta tüdruku järele . 
     Rääkida polnud neil teineteisele midagi . 
     Anna Mai küsis vahel , kus Max lõunat käis söömas , mida sõi ja missuguseid uusi filme on kinodesse oodata , sest Max tegeles aktsiaseltsi Metro-Goldwyn- Mayer filmikontori asjadega , ehkki ta peamised tulud tulid muudest ettevõtetest . 
     Max ei rääkinud Anna Maile kunagi oma eraelust ja Anna Mai ei soovinud samuti oma koduasjadest jutustada . 
     Anna Mai võis ilu ja olekuga pilkusid püüda , seista üks jalg ees ja puus väljas , kehitada kõrgelt õlgu , heita pea kuklasse ja tõrjuda hooletu käeliigutusega juuksed tagasi , ning ehkki tal oli vähe riideid , äratas kõik tema seljas tähelepanu . 
     Ta seisis mõnikord kaua peegli ees ja küsis : Kas ma näen sedamoodi välja , et mu papa on jahuagent ja mamma kodune sukakuduja , ning et need kodjakad , kes igal pühapäeval kordamööda täikal sukki müüvad , mu õed-vennad on ? 
     Ei ! ütles peegel . 
     Ei , mitte iialgi ei võiks seda arvata . 
     Mõni aeg tagasi läks isa teise töö peale , jalad ütlesid agendiametis üles . 
     Seda oli inetu pealt näha , kuidas sinised jämedad sooned sääri rikkusid . 
     Nüüd käis papa Rotermanni leivatõllaga turul . 
     Oma uues elus ostis Anna Mai leiba Malmströmi pagariärist Kullassepa tänavas ja ainult kord nädalas lippas ta üle trammitee turgu papa juurde . 
     - Parem juba seal käia , kui et nemad terves koosseisus tema poole tulevad . 
     Ja ometi oli Anna Mai süda millegipärast raske , kui ta tagasiteed läks , papa juurest ostetud päts korvis . 
     Papa istus enamasti tõlla kõrval viini toolil , valged varrukakaitsmed küünarnukkideni ja põll ees . 
     Ta küsis ettevaatlikult : " Kuidas sul läheb ? " 
     Anna Mai ütles : " Hästi . 
     Kuidas sul läheb ? " 
     Ja papa vastas : " Nagu mudamasinaga . " 
     See oli tema nali . 
     Ta rüüpas pooleliitrisest plekktoobist sooja kohvi ; oli lõuna aeg ja ajaleht lebas tal põlvedel laiali lahti . 
     Papa rääkis , mis ta sealt oli lugenud . 
     Et üks taani kaubalaeva kapten leidis põhjaläinud inglise ristleja vrakilt ohvitseri kajutist vihmavarju ja torukübara , mis olid üle saja aasta vee all olemisega ära kivistunud . 
     Ja meremees tuli hiilgavale mõttele need asjad Chamberlainile kinkida . 
     Anna Mai ootas , et papa kodustest ka midagi ütleks , aga papa rääkis hoopis sellest , kuidas Tartu postkontoris avastati postikotis kass kuue vastsündinud pojaga . 
     Ning ta arutas pikalt ja laialt , kuidas nad sinna sisse said . 
     Anna Mai teatas , et peab minema , ja papa noogutas . 
     Viimane kord oli papa ümber turukonverents ja peeti ägedaid vaidlusi . 
     Räägiti Stahhanovist . 
     See olla mees , kes venelase tööle pani , nagu üks kurgimüüja ütles . 
     Kalakaupleja jälle teadis rääkida , et sealsed normid olla nii tühised , et Stahhanovil oli naljaasi neid kümnekordselt ületada . 
     Ühed uskusid , teised jälle sõimasid kurgimüüjat ja kalakaupmeest valelikuks . 
     Jutt jooksis sealt edasi sellele , et eesti piim läheb Leningradi , iga päev neli vagunit , ja vastuvõtmisel olla kõva kontroll . 
     Anna Mai haaras leiva kaenlasse ja tegi , et minema sai . 
     Nüüd pole ta juba hulk aega papat vaatamas käinud . 
     Peaks ükskord siiski minema ... 
     Anna Mai käis üldse harva väljas . 
     Ta ei raatsinud lahkuda oma ilusast toast ja ilusatest asjadest . 
     Ta armastas lamada ruumi keskele asetatud laial tahtaal , läikival kollasel siidtekil . 
     Vahel keeras ta niisama lustiks vannikraani lahti 
     * Hämmastus ja paanika Skandinaavias * " Põhjala läheb vastu dramaatilisele saatusele , " arvatakse Stockholmis * Saksa väed Taanis ja Norras * Oslo vallutatud lahinguga * Taani kuninga Kristjan X proklamatsioon . 
     Kogu Taani pime * Norra uus valitsus kutsub lõpetama vastupanu sakslastele * Taani peaminister loodab inimlikku okupatsiooni 
     ja püüdis sooja vett pihku . 
     Aga kui nukrus ja kartus hinge koormasid , istus ta aknalauale ja vahtis turgu . 
     See oli kirev , rõõmus ja liikuv . 
     Mõnikord tundis Anna Mai väljast tulles ja lifti astudes jahmatamapanevat hirmu , et tema korterit pole enam olemas , või polegi ehk kunagi olnud ? 
     Et ta avab sneprivõtmega noobli musta lakkukse tühjusse , eimittekuhugi . 
     Anna Mai sirutas end üle voodi ääre , et põrandale kukkunud kammi üles tõsta . 
     Ta kammis end alatasa , koolutas juukseotsi sissepoole . 
     Oli moes paažisoeng , lihtne küll , aga nõudis hoolt ja tugevaid juukseid . 
     Ning Anna Mai harjas neid ühtelugu , et nad tugevad oleksid . 
     Anna Mai tõusis voodis istuli ja lina libises maha . 
      " Max . " 
     Anna Mai koolutas juukseotsi ja kaalus , mida peaks edasi rääkima . 
      " Kas tead , mida ma mõtlen ? " 
     Mees naeratas . 
      " Ah , sa ainult naerad , kui mina tahan tõsiselt rääkida , " solvus tütarlaps ja vahtis meest läbi juuksesalkude . 
      " Räägi siis . " 
      " Anna mulle üks sigaret , " ütles Anna Mai . 
      " Sigaretid on mu käekotis . 
     Seal ! " 
     Max ulatas Anna Maile käekoti . 
     Näis , et tüdrukule oli midagi meelde tulnud , võib-olla see , millest ta rääkida oli kavatsenud . 
     Ta sundis Maxi istuma aseme äärele . 
      " Loe , kui naljakas , " lausus tüdruk ning ulatas Maxile kaks vihikulehte . 
     Max jälgis alasti istuvat ridiküliga tüdrukut ning võttis kuue seljast . 
     Siis andis ta sigaretile tuld . 
     Ta silitas suitsetavat tüdrukut ja kiskus lipsusõlme lahti . 
     Anna Mai huulte vahelt tuli suitsujuga . 
     Max heitis vihikulehed põrandale , võttis tüdruku sõrmede vahelt sigareti ja kustutas tuhatoosis . 
     Anna Mai sulges silmad . 
     Ta ütles veel : " Ma igatsen , et me kogu elu koos oleksime , " ning Max vastas selle peale : " Ära ole nii pessimistlik . " 
     Pärast , hiljem , tulid Anna Maile vihikulehed uuesti meelde . 
      " Sa ei lugenudki . 
     Loe , " ütles Anna Mai . 
      " Ai ! 
     Käsi suri ära . " 
     Ta nihkus Maxist eemale ja hakkas juukseid kammima . 
     Kahel vihikulehel oli neli anekdooti : 
     Saksa Riigiteatri nädala-mängukava 
     Esmaspäeval : " Maskeraad " ( Göringiga ) Teisipäeval : " Kummitused " ( Rosenbergiga ) Kesknädalal : " Valel on lühikesed jalad " ( Goebbelsiga ) Neljapäeval : " 2 korda 2=5 " ( Schachtiga ) Reedel : " Kaamel läheb läbi nõelasilma " ( Ribbentropiga ) Laupäeval juudi hingamispäeva tõttu suletud . 
     Pühapäeval : Kell 3 " Pühak ja tema narr " ( Adolf Hitleri ja Leni Riefenstahliga ) . 
     Kell 8 " Röövlid " ( kogu ansambli osavõtul ) . 
     Saksa sõjaköögi toiduretseptid 
     Võta lihakaart ja prae võikaardiga hästi pruuniks . 
     Võta kartulikaart ja juurviljakaart ning hauta neid . 
     Kastet paksenda jahukaardiga . 
     Siis võta kohvikaart ja soojenda seda söe ostu loaga , mille järel kasta leivakaart kohvikaardisse . 
     Pärast söömist pese käed seebikaardiga ja kuivata tekstiilipunktidega . 
     Hitleri kõne aastal 1945 
      " See pole mingi ime , et ma täna Inglismaa troonist kõnelen . 
     Siitpeale , kus Göring on Venemaal tsaariks , Inglismaa ja Prantsusmaa kujutavad endast Saksa provintse ja Ameerika on meie asumaaks , pole mul ülejäänud maailma suhtes territoriaalseid nõudmisi . 
     Sieg Heil ! 
     Gauleiter Daladier tõlgib mu kõne teie jaoks prantsuse keelde . " 
     Ja viimane anekdoot oli Saksa riigi uuest põhiseadusest , see kõlas nõnda : 1. 
     Saksa riik koosneb ühest juhist ja kaheksakümnest miljonist juhitavast . 
     2 . Juht paneb ametisse ja laseb oma ministrid maha isiklikult . 
     3 . Saksamaa rahvusterviku moodustavad Hitleri ajukedrus , dr. Goebbelsi valedevõrk , parteinärud ja saksa rahva niidi otsas rippuv kannatus . 
     4 . Saksamaal on kaotatud kõik seisused : a ) der Wohlstand b ) der Anstand c ) der Verstand ainult Notstand on alles jäetud . ( 1 ) 
     See sõnademäng oli eesti keelde tõlkimatu . 
     Anna Maile näis , et Max luges huviga . 
      " Vaimukas , " tunnistas Max . 
      " Kust sa nad said ? " 
     Anna Mai oli kuulnud , räägiti , et Saksamaal tulid sel kevadel müügile tuhanded ühtemoodi kübarad ja saksa naised proovivad neid pähe ainult paraja suuruse leidmiseks . 
     Aga siidsukkadele koovat nad alla vastupidavast materjalist pöiaosa . 
      " On see tõsi ? " küsis Anna Mai . 
      " Ju vist , " arvas Max piipu popsides . 
      " Kes on Schacht ? " küsis Anna Mai . 
      " Saksa pankur , " Max teadis kõike , mida Anna Mai iganes küsida oskas . 
      " Kuule , kui sa peaksid valima venelase või sakslase vahel , kelle sa valiksid ? " küsis Anna Mai . 
     Max teadis ka seda . 
      " Parem , kui poleks vaja ei ühte ega teist valida . 
     Suurriikide suhtumine väikestesse on teada : ma tulen teile ja anna mulle , siis oleme alati sõbramehed . " 
      " Aga kui peab valima ? " 
      " Kui just peab , siis venelase , " ütles Max . 
     Ta pani vihikulehed toolil lebava kuue tasku . 
      " Ma näitan teistele ka , " lausus ta . 
      " Kust sa nad said ? " 
      " Sõbranna käest . " 
      " Missuguse sõbranna käest ? " 
      " Sa ei tunne teda nagunii . " 
     Max vaatas väga tähelepanelikult tüdrukule otsa ; näis , et ta teda ei uskunud . 
      " Aga siiski ? " 
     Võib-olla Max oli armukade ? 
     Anna Mai kavatses selle otsekohe välja selgitada , tegi ebamäärase näo , nagu ei sooviks või ei saaks ta antud asjast enamat rääkida ja varjaks midagi Maxi eest . 
     Et Maxi süda valutaks teadmatuse pärast , kuidas ja kellega Anna Mai oma päevi mööda saadab . 
     Tegelikult oli ta tõtt rääkinud . 
     Ühes vanalinna kiivas seintega majas tegi meister London oma kahe õpipoisiga fiiberkohvreid . 
     Esimeses ruumis käis puutöö , kohvriraamid lõi meister ise kokku , tagatoas aga liimisid , vooderdasid , pressisid , kinnitasid lukke ja käepidemeid kaks noort selli . 
     Ainult firmamärgi " London " Big Beni tornikujutusega pani tumepunastele ja pruunidele kohvritele külge meistri tütar Eneken omaenda väikese valge käega . 
     Ja kui ta parajasti just seda ei teinud , siis istus ta niisama tagatoas lauanurgal , kõlgutas jalgu ja vahtis nooremat selli Ossit . 
     Pealegi polnud kusagil nii huvitav kui töötoas . 
     Üks hambairv käis siin hommikust õhtuni , kõik maailma vägevad võeti läbi ja tehti naeruks . 
     Lõunaks tõi Eneken kõrvalmaja söögipoest töötuppa sellidele pangega klimbisuppi . 
     See oli peremehe poolt , nii-öelda muidu , aga sellid kutsusid Londoni firmasuppi mölakaks ja vandusid äralagunenud klimpe . 
     Paar korda nädalas pani meister London lipsu ette ja tegi küünealused puhtaks ning läks raamatukauplustele ja kirjatarvete äridele oma kaupa pakkuma . 
     Aga meister Londonile polnud inglase välimust antud ja ta taipas õigel ajal palgata endale läbimüügi protsentidega rahulduv ülikooliharidusega ja eurooplase näoga kaubapakkuja . 
     Esindusliku välimusega noormees , kolm kohalikku keelt suus , ütles igal võimalikul juhul ilusa naeratusega : " Hässti . " 
     Kaks essi meeldis tohutult . 
     Nüüd jäi meistri enda hooleks vaid kohvreid äride ette kärutada , käe otsas või turjal sisse kanda . 
     Aga selle tööga tuli ta toime . 
     Mõni aasta tagasi , kui ta püüdis rikastuda ja hakkas kodusel viisil panni peal koorekompvekke tootma , ei pidanud ta suurte firmade konkurentsi välja . 
     Kohvrid aga läksid ludinal , sest välismaine värk näis ostjate meelest ikkagi midagi muud kui kodumaine mannetus . 
     Ja oli saabunud aeg , kus kohvreid osteti millegipärast rohkem kui koorekompvekke . 
     Ühel kevadpäeval istus Eneken jällegi värkstoas ja vaatas pealt , kuidas sellid klimpe taga ajasid . 
     Kogu majarahvas hüüdis Londoni poisse põrgusigitisteks . 
     Aga nad ise pidasid end eeskujulikeks võrukaeladeks , kelleks saanud pärast seda , kui nad kord ühe Võru linna tundmatu luuameistri konstrueeritud võru olid endale kaela proovinud . 
     Kuid meister London ei teinud nende supi üle nurisemisest mitte väljagi , vaid seadis parajasti toanurka hiirelõksu , või hiiresadamat , nagu tema seda kutsus . 
     Selgus , et närilised olid öösel purgitäie kliistrit nahka pannud ja mitu tahvlit liimi ära viinud ning meister Londoni firmale kahju tekitanud . 
     (1 ) Saksa keeles tähendab Stand peale kõige muu ka seisust . 
     Tõlkes : a ) heaolu , jõukus , b ) kõlblus , c ) aru , mõistus ; Notstand - viletsus , kitsikus . 
      " Jooge , poisid , " ütles peremees . 
      " Mõnikord peab jooma . " 
     Nad kummutasid kuulekalt oma klaasid põhjani . 
     See oli väga puhas puskar , seda võis võtta . 
      " Sakuskat ikka kah , " nihutas peremees singitaldriku Heiki poole . 
      " Praegu veel on . " 
      " Tänan , " ütles Heiki , kuid eelistas singile soolakurki . 
      " Praegu veel on jah , " ütles peremees . 
      " Aga mine sa tea , kui kauaks . 
     Müriseb juba päris lähedal . " 
     Front kõmises tõepoolest jälle valjemini . 
     Või mis frondist siin enam juttu sai ollagi . 
     Lihtsalt kusagil kõmises . 
     Peremees kallas uuesti klaasid täis . 
      " Terviseks , " ütles Agu , kellele leitnandipagunid andsid õiguse eeskuju näidata . 
      " Selle maja terviseks . " 
      " Maja majaks , " muigas peremees . 
      " Aga maja ümber on oma poolsada hektarit maad . " 
      " Eesti maad , " ütles Valdur . 
     Nad jõid . 
      " Selle Eestimaa me anname nüüd varsti ära , " ütles Agu ja sirutas seekord juba ise käe pudeli järele . 
      " Sedamoodi paistab jah , " jäi peremees nõusse . 
      " Võtke sinki . " 
     Valdur tõstis endale ette . 
     Kurat teab , kunas ükskord jälle saab rahulikult lauas istuda . 
     Rinne on rebenenud , selles asjas polnud kaksipidi mõistatamist . 
     Kõik on veel ainult ajaküsimus . 
     Läänemeremaid ei suuda sakslane enam hoida , rääkigu mis ta räägib . 
     Sõber soomlanegi , näe , pani pillid kotti . 
     Agu kummardus Valduri poole ja sosistas : " " Martelli " ära nii pea veel lagedale too . 
     Enne paneme puskarile päkad . " 
     Valdur noogutas hajameelselt . 
     See maja siin oli õieti Valduri leid . 
     Kaks päeva tagasi oli Valdur Saimaga mõisa juures tuttavaks saanud . 
     Lihtsalt ja ladusalt . 
     Ning mis siin siis õige takistuseks pidi olemagi , ühel Soome munder ja teisel soome nimi . 
     Saima kannul jõudis Valdur varsti ka peremehe palge ette välja . 
     Kutsuti külla . 
     Kästi sõprugi kaasa võtta . 
     Pitka poiste jaoks ei olevat selle talu ait veel tühi . 
     Ega olnudki . 
      " Võtke sinki , " ütles peremees . 
      " Muidu läheb nagunii venelaste nahka . " 
     Heiki eelistas ikka veel kurki . 
      " Kas kardad kuuli kõhtu saada ? " irvitas Agu . 
      " Kurgid on pagana head , " ütles Heiki . 
      " Ei tea , kas vana või noore perenaise soolatud ? " 
      " Tüdrukul nüüd aega kurkidega jännata , " muheles peremees . 
      " Viimane aeg vaadata , kust mõistliku poisi kätte saab . 
     Enne kui kõik viimseni maha notitakse . " 
      " Kui on arvata , et kuul kõhtu satub , siis ei maksa eelmisel päeval liiga vägevalt süüa , " seletas Agu . 
      " Ambulantsides isegi haisu küll . " 
     Puskar hakkas vähehaaval mõjuma . 
      " Ei tea , kus need perenaised ka ise peaksid olema ? " uuris Valdur . 
      " Katsid laua ja kadusid . " 
      " Lauda juures veel tegemist , " tähendas peremees . 
      " Ega seda küll ette tea , kus kohta kuul kunagi võib trehvata . " 
      " Ega ei , " ütles Agu . 
      " Juhtub sedagi , et mees käib ringi , ristid rinnas , aga ise kohi . 
     Napsi võib veel teha , aga lapsi enam ei tee . " 
     Naer . 
      " Jajah , " vangutas peremees pead . 
      " Hull asi küll . " 
     Nad vaikisid viivu ja kuulatasid jälle ähvardavat kõminat sealt kusagilt . 
      " Kas venelaste eest ära ei mõtle ka minna ? " pöördus Valdur peremehe poole . 
      " Viiskümmend hektarit , ega see pole naljaasi . " 
      " Varastanud pole mina midagi , " ütles peremees rõhuga . 
      " Siin olen ma sündinud ja siin tahan ma ka surra . 
     Eesti maa peal . 
     Ja ema majapidamist ma maha ei jäta . " 
      " Surm siin või Siberis , " viskas Agu . 
      " Kui sunniviisil viiakse , see on teine asi , " ei lasknud peremees ennast häirida . 
      " Aga vabatahtlikult ma oma maad ei jäta . " 
     Ta valas klaasid uuesti täis . 
     Kange vanamees , mõtles Valdur . 
     Kuid nõnda vist peabki olema - kodupinnaga nagu kokku kasvanud . 
     Et tulgu mis tuleb . 
     Puhugu ükskõik mis tuuled ja tormid . 
     Tema seisab kui kivipank oma mullas ja maas . 
     Aga nemad ... 
     Neid tõukab tuul küll takka . 
     Mine sa tea , kuhu ükskord välja jõutakse . 
      " Kas valget laeva ei usu kah ? " küsis Agu , kui oli oma pitsi põhjani visanud . 
      " Ei hakka Hurhill ega Roosevelt pärast nõnda pikka sõda jälle otsast peale venelastega mässama . 
     Ja Rootsi kuningas on see viimane , kes Eestimaale appi tuleks . " 
      " Kaheksateistkümnendal aastal peeti samasuguses olukorras igatahes venelased kinni , " teatas Heiki . 
     Tema oli poistest kõige noorem . 
     Vaevalt kaheksateist täis . 
     Otse koolipingist liinile läinud . 
      " Mina nägin seda asja iseoma silmaga pealt , " ütles peremees . 
      " Niisugune nagu praegu see olukord siis küll ei olnud . " 
      " Vastupanu tuleb igatahes osutada , " ütles Heiki . 
      " Isegi kui enam lootust ei ole . 
     Idee maksab kah midagi . " 
      " Õigus , " tõstis Agu klaasi . 
      " Jõud on see , mis maksab , " arvas peremees . 
     Nad jõid . 
     Agu tegi frentšinööbid eest lahti . 
     Palav hakkas , aga ta ei tahtnud leitnandipaguneid enne toolikorjule loovutada , kui naispere lauda juures oma toimetused toimetatud saab . 
      " Kuldne õhtupäike ... " alustas Heiki reipalt . 
     Õige häälekõrguse kätte saanud , liitusid temaga ka teised . 
     Peremeeski püüdis oma bassi paaril korral sekka torgata . 
     Kui laul lõppes , oli köögi poolt kuulda kobinat . 
     Natukese aja pärast astus perenaine tuppa . 
      " Aina laulate , " sõitles ta . 
      " Et sööksite parem kõhud korralikult täis . " 
      " Küll jõuab mõlemat , " ütles Valdur . 
     Ja Agu lisas : " Laul teeb rinna rõõmsaks . " 
      " Eks meie vanamehe metsakohin ikka kah , " heitis perenaine pilgu pudelile , mis oli parajasti tühjaks saanud . 
      " Eks see muidugi kah , " oli Agu nõus . 
     Puskarit jätkus . 
     Peremees otsis kapist uue pudeli lauale . 
      " Mürin juba päris lähedal , " muigas perenaine . 
      " Kui kauaks seda elukest enam ongi . " 
     Aga meeste meeleoluga ei läinud muremõtted praegu kuigi hästi kokku . 
     Meestel olid juba teised tuurid peal . 
     Mürin mürinaks . 
     Peaasi , et puskar käib ihust läbi ja ait veel sakusmendist tühi ei ole . 
     Küll mürinat jõuab kuulata edaspidigi . 
     Perenaine nõuti poolvägisi lauda . 
      " Sõjameestega tuleb ikka väike naps kah ära teha ! " 
      " Muidu hakkame veel arvama , et ... " 
      " Sõjameeste terviseks peab võtma ! " 
      " Ei puskar nüüd naisinimese sisse küll ei taha minna , " tõrjus perenaine . 
      " Oleks veel , et riigiviin . 
     Sellest ma olen ikka mõnikord võitu saanud , kui on matuseid olnud või midagi . " 
      " Siis ei aita muu , kui tuleb peenemad margid välja võtta , " lausus Valdur tähendusrikkalt . 
      " Kas konjak kõlbab ? " 
     Agu hoiatavast pilgust välja tegemata pani ta " Martelli " lauale . 
      " Ega seegi vist see päris õige naisteviin ei ole , " kahtles perenaine . 
      " Aga kui just , et sõjameeste terviseks . " 
     Peremees astus uuesti kapi juurde ja võttis sealt kaks puhast klaasi . 
      " Saima kah ikka tuleb või ? " 
      " Ju ta tuleb . 
     Ehib teine ennast kambris . " 
     Valdur märkas rahuloluga , et teine puhas klaas otse tema oma kõrvale asetati . 
      " Martell " oli lahti . 
      " Ei tea , kust niisugune peenike pudel ka õige välja võeti ? " tundis peremees huvi . 
      " Lihtne lugu , " ütles Valdur . 
      " Tuli ühele saksa laohoidjale natuke tukki näidata . " 
     Naerdi . 
     Peremehele meeldis , et eesti poisid mõnikord ka sakslastele natuke tukki näitavad . 
      " Mulle ei maksa kohe konjakit valada , " ütles Agu . 
      " Siis ei taha puskar enam hästi istuda . 
     Käib küll , kui pärast saab suudki loputada . " 
     Ka Valdur ja Heiki jäid esialgu puskari juurde pidama . 
     Peremees ise proovis siiski konjaki ära . 
      " Kuldne jook ! " 
      " Miks ta kuldne ei ole ! " 
      " Terviseks ! " 
      " Pitka poiste terviseks ! " 
      " Kohe keerab naba ümber . " 
      " Värskendab verd ... " 
      " Võtke nüüd ikka sinki kah . " 
      " Pererahva terviseks ! " 
     Pidu võttis hoogu . 
     Perenaiselgi hakkasid palged õhetama . 
      " Kange . " 
      " Mida kangem , seda parem . " 
     Siis tuli Saima . 
     Kohe võis märgata , et ta oli tõesti ennast vahepeal ehtimas käinud . 
     Valge džemper tõstis rinnad kenasti esile . 
     Lühike hall seelik , mis tugevaid päevitunud põlvi päriselt katma ei ulatunud , oli korralikult triigitud . 
     Ta istus asjalikult Valduri kõrvale . 
      " Kas minul ka lubatakse sõjameeste terviseks juua ? " 
     Lubati . 
     Loomulikult lubati . 
     Valdur täitis otsekohe klaasi . 
     Konjakiga muidugi . 
      " Trahvilöök , " ütles Agu . 
     Saima ei vaielnud vastu . 
     Ta jõi pitsi ühe hooga tühjaks , väristas kergelt õlgu . 
      " Peaks kohvi keetma , " ütles ta . 
      " Küll mina keedan , " tõusis vanaperenaine sedamaid lauast . 
      " Eks istu sina nüüd külalistega . " 
     Teda ei peetud kinni . 
      " Noore perenaise terviseks ! " tegi Agu ettepaneku . 
     Löödi kokku . 
      " Neli haljast ja üks kuldne klaas , " muutus Heiki luuleliseks . 
     Valdur silmitses salamisi Saima põlvi . 
     Seelik oli just parasjagu kämblalaiuselt tagasi nihkunud . 
     Ei , mõistlikum oli esialgu käed vaos hoida . 
     Valdur alustas hoopis laulu . 
      " Aga keegi ei suudle nii hellalt kui mu väikene kodumaa neid ... " 
     Saima seltskonda see laul sobis . 
     Ei lugenud midagi , et Saima just eriti väike polnud , et ta oli hoopis suur ja tugeva kondiga tüdruk , tugevate rindade ja tugevate põlvedega tüdruk . 
     See laul sobis ikkagi . 
     Kodumaa tüdruk ... 
     Valdurile meenus too tragi soome lota , kellega ta just enne äratulekut Helsingis tuttavaks oli saanud - Hellevi . 
     Hella kõlaga nimi küll , aga suudlustes õiget hellust ei olnud . 
     Suudlused jäid ikkagi ainult kombepäraseks sissejuhatuseks . 
     Ei tea , kuidas Saima ? 
      " Proosit , " ütles Agu . 
     Hellevi ... 
     Oli lubatud talle ju isegi kirjutada . 
     Rakkaus , rakkaus ... 
     Aga kuradit sa siin kirjutad . 
     Venelane surub peale . 
     Ei ole armastuselgi enam aega kirjaümbrikkudes ringi hulkuda . 
      " Valdur ! " ütles Saima . 
      " Jah ? " 
      " Tore , et te tulite , tõesti tore . " 
     Saima oli siin . 
     Siinsamas . 
     Paganama vahva tüdruk see Saima ... 
      " Tänase õhtu terviseks ! " tõstis Valdur klaasi . 
     Tuba oli muutunud juba õige hämaraks ja peremees võttis tule üles . 
     Pimendamiskate lasti alla . 
     Petrooleumilambi mahe valgus tegi olemise veelgi hubasemaks . 
     Mäemõisa ... 
     Õdus on olla , pole midagi öelda . 
     Kõik singid ja värgid . 
     Ning kohe mitte põrmugi pole võõra inimese tunnet , istu nagu lapsepõlvekodus . 
     Mo meelen kuldne kodukotus ... 
     Ning Saimagi oleks nagu ammust aega tuttav ja oma . 
     Ei ole saatus neid veel päriselt maha jätnud midagi , kui juhtis nad selle turvalise katuse alla , kuigi vaid ainukeseks õhtuks . 
     Sõdur peab suurte sõõmudega elama . 
     Tuleb võtta , mis võtta annab . 
     Ja sedagi õhtut peab katsuma põhjani maitsta . 
     Valdur märkas , et Agu oli jäänud Saimale üksisilmi otsa vahtima . 
     Leitnant . 
     Jah , tüdrukutega ta oskas . 
     Saima põlved olid nüüd laudlina varjus . 
     Kuradi Agu ... 
      " Miks sina , Valdur , äkki nii morniks jäid ? " küsis Agu muiates . 
      " Ei kanna enam hästi viina või ? " 
     Ta oli rahul , et silmside tüdrukuga on loodud . 
      " Vastupidi , " vastas Valdur . 
      " Rohkem tahaks . " 
      " Joo siis . 
     Või meil puudust on . " 
     Agu valas välja . 
      " Neli haljast ja üks kuldne klaas , " ümises Heiki omal viisil . 
      " Terviseks , preili ! " tõstis Agu oma halja klaasi , et seda Saima kuldsega kokku lüüa . 
     Kuid Saima ei teinud talle erandit , kokku lõi ta kordamööda kõigiga . 
     Ning pöördus pealegi kohe Valduri poole : " Jutusta midagi . 
     Jutusta midagi Soome sõjast . " 
      " Mis seal nii väga jutustada , " ütles Valdur . 
      " Talv läbi vahtisime venelastega Vuoksi ääres tõtt . 
     Ja kui kord plagama pistsime , siis plagasime nii , et polnud aega suitsugi ette panna . " 
      " Aga mille eest sa selle medali said ? " 
      " Selle või ? 
     Lollist peast läksin vabatahtlikult luurele . " 
      " Nooruse romantika , " torkas Agu . 
      " Minule romantika igatahes meeldib , " teatas Saima ja leidis lauaserva alt Valduri käe . 
     Agu taipas , et esialgne paljulubav silmside oli olnud petlik . 
      " Joome , " ütles ta . 
      " Teie õnne terviseks , preili ! " 
     Alles nüüd märkas Agu , et Saima tõstab klaasi vasaku käega . 
      " Tänan , " noogutas Saima pead . 
      " Võtke sinki , " ütles peremees . 
      " Niisugust sinki te selles külas mujalt ei leia . " 
      " Ja niisugust peretütart samuti mitte , " tegi Agu viimase katse silmsidet uuesti jalule seada . 
      " Singiga võrreldakse mind küll esimest korda , " ütles Saima . 
     Kompliment oli märgist mööda lennanud . 
     Agu otsustas väärikalt taanduda . 
      " Ärge pange pahaks , preili . 
     See ei olnud halvasti mõeldud . 
     Ja muuseas - Valdi on tore poiss . 
     Mina tunnen teda kauem kui teie . " 
     Ta võttis frentši seljast . 
     Heikil hakkas keel juba natuke pehmeks jääma . 
      " Mingisugust võrdlust siin õigupoolest ei olnudki , " rääkis ta . 
      " Õigupoolest oli siin tegemist ainult kõrvutamisega . 
     Võrdlust ei olnud . 
     Puhas kõrvutamise mäng . " 
     Naerdi . 
     Perenaine tõi kohvi ja nüüd läksid ka mehed " Martelli " peale üle . 
      " Kahju küll , perenaine , et teil rohkem tütreid ei ole , " lõõpis Agu . 
      " Muidu oleks teinud korraga kolmed pulmad . " 
     Perenaine pani kohvikannule soojendaja peale , ei vastanud midagi . 
      " Mis parata , et teised juhtusid pojad olema , " ütles peremees . 
     Ta otsis taskust piibu . 
     Lahjad saksa sigaretid , mida poisid pakkusid , ei olnud ikkagi see õige kraam . 
      " Pojad ? " küsis Agu . 
      " Kus need siis müravad ? " 
      " Ühe müramised on juba müratud . " 
     Narva " pataljonis oli . 
     Kangelasena olla langenud , niisugune kiri tuli meile siia . 
     Aga August on Vene väes . " 
      " Mopiga ? " küsis Valdur . 
      " Seda jah . " 
      " Kas metsa ei mõistnud minna ? " kergitas Agu kulme . 
     Peremees kehitas õlgu . 
     Mõistis või mitte . 
     Ise teadis , mis tegi . 
     Rindemürin oli vaikinud . 
     Kusagil haukusid ainult koerad . 
      " Mine tea , ehk tuleb veel äkki tagasigi , " arvas perenaine . 
      " Kuradi palju riike , kelle eest eesti rahvas kõik sõdima peab , " ütles Heiki . 
     Valduri käsi libises Saima põlvele . 
     Kätt ei aetud ära . 
      " Laulame , " ütles Heiki . 
      " Kott hakkas nurgas liikuma , tsimmai ruudi-ralla ... " 
     Heiki oli juba kõvasti purjus . 
     Lauldi . 
     Kui nad lauast tõusma hakkasid , näitas tsaariaegne lillelise numbrilauaga seinakell juba teist öötundi . 
     Heiki oli oma toolile norinal magama jäänud . 
     Agu raputas teda õlast , aga poiss oli vedel . 
     Ainult ümises midagi arusaamatut läbi une . 
     Ka Agu ise ei püsinud enam päris kindlalt jalgadel . 
      " Lakas on ruumi , " ütles peremees . 
      " Ja öö on soe . 
     Kui te ainult suitsu ei tee . " 
     Agu arvas , et õieti peaks küll väeossa tagasi minema , kuid heitis siis veel ühe lootusetu pilgu Heiki poole ja lõi käega . 
     Tühja kah . 
     Eks hommikul jõua . 
     Nagunii on pooled mehed küla peal laiali . 
     Lakas magabki värske õhu käes pea paremini klaariks . 
     Peremees otsis laterna välja , et külalistele ööase kätte näidata ja neile kuurist saanitekk või mõni vana kasukas mugavuse mõttes kaasa anda . 
     Ka Heiki saadi lõpuks nii kaugele , et ta teiste abiga kuidagiviisi püsti seisis . 
      " Pea nüüd veel natuke vastu , " manitses Agu , kui poiss luksuma hakkas . 
      " Küll sa õues köötsid . " 
     Jaan keeras end kõrvale , teeseldes meelepaha . 
     Asus pürgema vankril , kobas ja soris midagi heinte all , tegi , nagu ei märkakski juuresolijaid . 
     Tegelikult polnud põhjust pahandamiseks . 
     Parisnik lisas pullile rublahaaval otsa , hind lubas selle juba äragi anda . 
     Kuid Jaanile istus pähe veider mõte . 
     Tuli tahtmine osta Rauna Olgale kingituseks sitsrätik , mille peaksid aga välja maksma Kuressaare parisnikud . 
     Nii ta soolaski pulli hinnale kakskümmend rubla otsa , olgu Olgale rätik , Jaanile endale rätiku liigud ! 
     Pull oli lihunikkudele meeltmööda . 
     Hommikust peale keerutasid nad ta ümber , kobasid kaela , selga , taguosa ja silitasid rusket läikivat karva . 
     Iga kompamine viis neid üha enam hasarti , pakuti hinda üksteise võidu . 
     Sedamööda kuidas hind tõusis , jäi pakkujaid vähemaks . 
     Kõige püsivamaks osutus Näsipuu , kes ei mõelnudki pullist lahti ütelda . 
      " Noh , külamees , ole ometi ristiinimene , saad aru ! 
     Keda sa päise päeva ajal nöörid ? 
     Kaks rubla panen otsa , kurat võtku ! 
     Kauplen kas või kahjuga , aga jonni ei jäta . 
     Eks ole , ära , mees , kaupa pea ! " mangus ta Jaani . 
     Jaan tegi , nagu ei kuulekski . 
     Koukis heinte alt välja valge linase käekoti , keerutas selle pikkamööda lahti , kraapis toidukraamilt sõjaajal värvilisele paberile trükitud " Hääle " värskema numbri jäänused ja juba hammustas isuga paksu keedetud sealiha , hapult lõhnavat leiba juurde pruukides . 
     Selg parisniku poole , mõlemad suupooled söödavat täis , vaatas ta suure sisemise rahuloluga üle sumiseva , tohutult kireva laadaplatsi . 
     Mereäärne lai karjamaariba mattus inimeste , hobuste , veiste ja vankrite alla . 
     Üle vankriredelite kõrgusid sea- ja põrsakastid ning paistsid villased lambapead . 
     Kõik see elav häälitses omal keelel . 
     Jutt , karjed , hõiked ja koduõllest ning puskarist tugevaks pressitud lauluhääled segunesid hirnumiste , ammumiste , määgimiste , põrsaste läbilõikava vingumise ja sigade röhkimisega . 
     Ei kisanud ainuüksi elusolevused . 
     Laat voogas nagu merelaine , ühed lahkusid , teised tulid . 
     Need , kellel olid ostud tehtud või müügid müüdud , pöördusid koduteele . 
     Kümned raud- ja puuigedega vankrid vestsid vahetpidamata oma juttu tahkunud ploomirasvaga kuidagi ülelibistatud rummuõõnte kähisevate ja krigisevate kurgurõkete saatel . 
      " Noh , külamees , ütlesin , et panen kaks rubla otsa ! " käis lihunik peale . 
      " Sa vaata , keda püüda oma kahe rublaga ! 
     Laadal hanedest puudust pole . 
     Mind sa alt ei vea ! " 
     Jaan teeskles endiselt kauba vastu täielikku ükskõiksust , pidades samal ajal lihunikku teraselt silmas . 
     See oli hommikustest pakkujatest viimane , ülepakkujaid polnud enam oodata , nüüd võis lootuse panna ainult osavale tingimisele . 
     Teised lihunikud käisid temast mööda , kuulatasid ja heitsid teravusi . 
      " Matsile on härja must pähe löönud ! 
     Tahab teise ise pintsli pista ! " 
      " Sa korista härja taguotsa alt vedel ära , läheb pakimaale tarvis ! " ja nii ikka edasi . 
     Näsipuu ei nöökinud , ta mangus . 
     Nimetas teda viisakalt külameheks , vahel sekka ka noorisandaks . 
     Sellega alustasid nad hommikul kõik , üks ristis ta koguni härraks . 
     Kuid sedamööda , kuidas pulli hind kerkis , hakkasid tiitlid allapoole käima . 
     Jaan mõistis , et Näsipuud on vaja kinni hoida . 
     Ta pööras end lihuniku poole ja sirutas sellele käe : " Ah , tühja sinuga ! 
     Kolm rubla jätan alla ja kaup koos . 
     Anna kämmal ! " 
     Kogu hommikupoole oli ta härjale rublakesi otsa soolanud , maha ei olnud ta kopikatki teinud . 
     Juhtus , et mõni paristajaist hakkas raha lugema , pööras Jaan selja , üle õla aga heitis kümmekond rubla kaubale juurde . 
     Seepärast tuli lihunikule allategemine ootamatult . 
     Härja oleks selle hinnaga võinud võtta , ta kupeldaks vahelt pealegi kena summa . 
     Kuid allategemine hinnas lõi Näsipuus hoogsalt lõkkele äritsejavaimu . 
     Küllap annab veelgi mõne rubla ära rääkida . 
     Näsipuu teeskles omakorda pettumust . 
      " Mine nüüd , noor'sand ! 
     Kuidas siis ainult kolm rubla , saad aru ? 
     Sina tahtsid kakskümmend rubla , ma lubasin kaks , eks ole ? 
     Sa teed kolm alla , jääb seitseteist ... 
     Seitseteist on palju . 
     Teeme siis kumbki kümme alla , saad aru ! " 
     Jaan vaatas lihuniku tursunud näkku . 
     Selle väikestes kilavates silmades võis vaevata märgata lulli löömas kavaluse- ja ahnusekuradikesi . 
     Ja korraga hakkas tal kahju sellest kolmestki rublast , mis ta oli valmis alla tegema . 
     Paistis , et Näsipuu on õnges kahekümnegagi , ta pidi ju mingisuguste kaptenarmuste kaudu varustama Vene sõjaväge , raha ajavat sellest ärist kokku priskelt . 
      " Ma ei tee enam rublatki maha ! 
     Kui ei taha , viin tagasi . 
     Muidu ka ära andma ei hakka , " tegi Jaan otsuse , mille kinnituseks hakkas taas isukalt sööma . 
     Lihunik näis midagi kaaluvat . 
     Pööras siis Jaanile järsult selja . 
      " Sõida vopski oma pulliga ! 
     Jama sinu matsijurakaga päev läbi , asja ees , teist taga , eks ole ? 
     Selle ajaga oleksin võinud kümme pulli osta ! " kahetses ta juba siiralt . 
     Parisniku resoluutsus avaldas mõju . 
     Jaan kartis kauba katkemist küllaltki soliidse hinna juures , ta pööras end kärmelt eemalduja poole , hakates lepitust otsivalt naerma : " No kuule nüüd , linnahärra ! 
     Kes siis nii pirtsakalt kaupa teeb ? " 
     Astus parisnikule isegi paar sammu järele . 
     Lihunik vastas valimata sõimuga ja kadus rahvamurdu . 
     Alles nüüd taipas Jaan , et oli üle soolanud , sellest tekkis rahutu kaotustunne . 
     Leevenduseks ja parisniku otsimiseks otsustas ta laadaplatsil ringi vaadata . 
     Heitis hobusele ja pullile tubli kaenlatäie põlluheina ning sukeldus rahva hulka . 
     Mis siis ! 
     Lõpuks võis ta jätta Olgale sitsrätiku ostmata , liikude raha oli aga parisnik valmis lisama . 
     Jaan oli vana laadakala . 
     Nüüd , sõja ajal , tõi ta iga aasta müügile tugeva pulli , noore mära või täku ja paar nuumsiga . 
     Paremat äri polnud tahtagi . 
     Mida kauem seal kusagil sõjaga rassiti , mida kitsamaks elu muutus , seda enam paranesid rahategemise võimalused . 
     Hinnad tõusid , peaksid küll rohkemgi tõusma , sest rahakursiga polnud asi korras . 
     Kuid kursilugu näis asja juurde kuuluvat , selles polnud temasugusel midagi kaasa rääkida . 
     Jaan läks piki vankrite rida , takseeris hobuseid , lehmi , lambaid . 
     Esmakordselt turgatas pähe mõte , et laat on ilmamaa suur näituseplats . 
     Veel aastat kolm tagasi oli kõik siin hoopis teisiti : loomi oli rohkem , hobused siledamad , lehmad , lambad rammusamad . 
     Nüüd oli temamoodi kaubapakkujaid vähe , rohkem müüdi häda pärast . 
     Keda rõhusid maksud , kellel jäi talveks heina väheks , kes ajas jooksvat rahakopikat taga . 
     Midagi tuli ometi müüa . 
     Siga toodi laadale , pärast mindi randa räime vastu , vahelt jäi mõni kopikas poodi viia . 
     Isegi inimeste juures oli palju uutpidi . 
     Enne sõda istusid meeste paksud tüssiriided ja naiste samasugused kuued hoopis uhkemalt , nüüd oli elu suure rutuga kõiki kortsutama kukkunud . 
     Mitte ainult riideid . 
     Tuttavate meeste ja naiste põskedele oli palju uusi vagusid tulnud . 
     Polnud rattadki enam rahuaegsed , sest kust sa võtad igerauda ja vitsalatti , uued tuli teha puust . 
     Rohmakad puuiged , veel rohmakamad puurattad käsivarrejämeduste pöidadega tuletasid esiisade teopäevade aegu meelde . 
     Jaan tahtis keerata paremale , kust hakkasid pihta väheseks kahanenud puldankatted , mis jutustasid , et linna kaupmehed on siiski tänavugi toonud tekstiilitooteid , pudi-padi ja majatarbeid . 
     Äkki kiskus ta tähelepanu endale vali kisa . 
      " Tee lahti , eest ära ! " röögiti kusagilt eestpoolt . 
     Rahvas valgus kummalegi poole teeveerde , andes ruumi kaariku ette rakendatud vahuleaetud hobusepaarile . 
     Sõiduki ja hobuste kohal keerutas vilistades pikk piitsakeel . 
     Kihutas mustlane . 
     Pöörases kaubahoos demonstreeris ta oma ülestursutatud hobuste galopeerimisvõimeid . 
     Metsikut aju vaadeldi naerdes ja kirudes , keegi joobnud poiss üritas kaarikule kiviga järele visata . 
     Teda tõugati , poiss kukkus . 
     Kui ta tõusis , tolmune , sasitud , käes ikka veel viskevalmis kivi , oli tee juba laadalisi täis valgunud . 
     Siinsamas , pisut kõrval asus mustlaste telk . 
     Selle ümber tungles häbenedes ja itsitades kari tüdrukuid , kes ootasid järjekorras käe- ja kaarditarga mustlasmoori juurde pääsemist . 
     Kusagil kaugemal kadakapõõsa ääres olid asukoha võtnud puskariga hangeldajad , seal üritati laulu , paar purjus noormeest teesklesid endale tähelepanu tõmbamiseks kaklust . 
     Vaaruti kaelakuti koos ringi . 
     Sellest peale , kui kõrtsid välja surid , jäid suuremateks rahva kogunemise kohtadeks laadad ning surnuaiapühad , kumbki oma erinevustega . 
     Surnuaiapühad toimusid vaiksemalt , tuttav kohtus tuttavaga , et rääkida oma möödunud päevadest ja kuulata teise rõõme-muresid . 
     Laatadel käis aga äritsemine , tarbeostude tegemine , lõbutsemine ja joomine . 
     Viimast saatsid poiste omavahelised arveteõiendused , külade vahel valitses igipõline lepitamatu vaen . 
     Esines raskeid , surmajuhtudega pussitamisi . 
     Hoidudes puldantelkide lähedusse , otsis Jaan Rauna Olga kirevat villast pearätti , kuid tüdrukute salkades polnud seda märgata . 
     Hommikupoole veetis Jaan pullikaupa tehes . 
     Paaril korral silmas ta Olgat eemal teiste tüdrukute seltsis , aga nad polnud sõnagi saanud vahetada . 
     Nüüd oli Olga kadunud nagu tina tuhka . 
     Olga asemel tabas pilk Näsipuu . 
     See peatus salga talumeeste keskel , kes tunglesid mingi lehmamullika ümber . 
     Parajasti , kui Jaan endale sinnapoole teed tegi , müksas teda keegi seljakotiga mees . 
     Jaan pööras ümber . 
     Kohe haarati tal käisest . 
      " Kas noorhärra on mõtelnud oma hingele-hingekesele ? " 
     Küsimus esitati poolsosinal , salatsedes . 
      " Missugusele hingele-hingekesele ? " ei taibanud Jaan kohe . 
     Ta oli alles oma kahepoolsete püüdluste vang - pääseda Olga ja Näsipuu lähedusse . 
     Raske tundus vahet teha , kumma järele käis suurem igatsus , hinge oli ta igatahes hoopis tagaplaanile jätnud . 
      " Aga ikka selle , mis peab jumalale meelepärast olema , ikka oma hingele- hingekesele ! " 
     Linna moodi kerge kulunud riietus , õline nägu ja hääl , koeraalandlikkus ja kavalus silmis - kõik sulas võõras üheks tervikuks , kutsudes esile lääge , iiveldama ajava tunde . 
     Jaan püüdis tollest inimesest kõrvale pöörata , kuid mees oli visa . 
     Ta haakis end veel tugevamalt käise külge . 
      " Jumal on armuline ! 
     Ostku noorhärra kas või üksainuski raamat . 
     Ilmutuseraamat , jutluseraamat , lauluraamat . 
     Jumal on hingele-hingekesele armuline ! " 
      " Sa käi potilaadale kõigi oma raamatute ja hingekesega ! " 
     Jaan vabastas end järsult võõra kramplikust haardest . 
     Hinges kees alles kahjutunne lörriläinud pullikaubast , millele lisandus seletamatu rahutus Olga pärast . 
     Muidu oleks ju võinud võtta ühe raamatunatukese emale , sest kuigi too seda ei loe , kogub ta ometi hoolega niisugust taevamannat söögirenni kohale riiulile . 
     Tont teab , misjaoks . 
     Küllap meeldib naabrieitedele näidata ; need ju aina imestavad , et küll ikka Laasu Anna loeb jumalakirja ! 
     Emale see meeldib . 
     Oleks ju tõesti võinud ... 
     Linnasaks oli niisugusteks ootamatusteks ette valmistatud . 
     Juhtus ikka , et algul kiruti , põgeneti ta eest , pärast aga osteti . 
     Ta trügis Jaanile järele , täidetud tehtud solvumistundest . 
     Külamees vaatas tagasi - võib-olla ostab kahetsushoos siiski midagi ? 
     Kõhklev Jaan viivitas edasitrügimisega , rändkaupmees aga pressis peale . 
     Nad juba peaaegu kohtusidki , kui äkki pääses laadarahvas valla imelik , rahutu voogamine , mis viis mõlemad kohe lahku . 
     Tee puldankatustega kaubalettide ees tühjenes kiiresti . 
     Rutati vankrite juurde , hobuseid hakati juhtima maantee suunas . 
     Algul ei taibanud Jaan seda salapärast , mis tegi paugupealt lõpu laadakaubale . 
     Kuid siis hõikas keegi päris tema lähedal : " Sakslased on maal ! " 
     Hüüdja trügis ise meeleheitlikult vankrite rivi suunas . 
      " Sakslased on maal ! " 
     Need kolm sõna muutsid laadaplatsi keevaks katlaks . 
     Kõiki piitsutas üks mõte , üks soov - pääseks rutemini koju ! 
     Miks või milleks , seda ei tulnud esialgu pähe endalt pärida . 
     Kerkis tume , ebamäärane aimus ohust ja näis , et kodu on kindlus , kuhu tuli põgeneda . 
     Mõni veel kahtles . 
      " Kust need ... " alustati , kuid ei lõpetatud . 
     Kahelda ju võis , ja oli põhjustki . 
     Kuidas sai sakslane nii äkki maale , kust ? 
     Miks pole kuulda lahingukära ? 
     Kuid kahtlused kahtlusteks , koos teistega tuli siit jalga lasta nii kiiresti kui võimalik . 
     Küllap juba midagi lahti on , kui võttis rahva niimoodi sõeluma . 
     Jaangi tormas oma vankri poole . 
     Teel püüdis ta kuuldut täpsustada . 
     Kuid kes tõi teate , kus asusid sakslased , sellele ei vastanud keegi . 
     Sõnum oli pääsenud nagu tuli kuluheina , võttes leeki ja pinda . 
     Küsi , kust säde kukkus ! 
     Telkarihma pingutamine , hobusele raudade suhutõmbamine , heinte korjamine loomade eest käis nagu unes . 
     Juba pööras ta maanteele , kiirustajaks seesama kojujõudmise kihk , mis kihutas taga kõiki . 
     Tagasi vaatas Jaan alles siis , kui kodutee hobusel juba jalge all . 
     Laadaplatsi oli nagu mingi orkaan paljaks rüüstanud , alles äsja edasi-tagasi vooganud inimmassi nagu mahalangenud lehed laiali tuisanud . 
     Maanteelint oli täis vankreid ja jalakäijaid , pikad voorid vajusid kummalegi poole . 
     Hobust sundivast Jaanist kiirustas mööda salkkond tüdrukuid . 
     Üks neist , tüse , lõkendava näoga , rääkis hingeldades , suurrätti tugevamini ümber õlgade kiskudes : " Kihelkonna all , Kihelkonna all tulnud maale ... 
     Ja Pammanal ... 
     Suure hulgaga ... 
     Vene vägi läheb Kuivastust üle ... 
     Sakslastel pidamist pole ... " 
     Juhuslikult , lennult püütud jutukatkend lisas ärevust ja rahutust . 
     Jaan andis hobusele ohjaharu , et pääseda kord juba mööda eessõitjaist . 
     Kuid sõida sa vankri külge seotud pulliga ! 
     Ajab sõrad vastu nagu kurivaim ja tuiab rahuga edasi , ei temale lähe korda sakslased , ei teda vaeva kojurutt . 
     Ootamatult sigis hobuse valjaste külge tugev mehekäsi , ja kohe kerkis looma pea varjust esile rõugearmiline nägu , rässakas kogu . 
      " Noorhärra , pea pisut ! 
     Laseme kauba käia ! " kähistati . 
     Näsipuu näis samuti erutatud olevat , aga ühtlasi mingi jõhkra otsustavusega laaditud . 
      " Saad , mida tahad , küsi ainult ! 
     Seo härg lahti ! " pani ta ohjalöögist erksaks muutunud hobuse paigale . 
      " Lase lahti ! " karjus Jaan vastuseks . 
      " Panen sada juurde ! 
     Kaks ! 
     Kolmsada panen otsa ! 
     Päästa lahti ! " tungles Näsipuu looma oheliku poole . 
     Kuid Jaan ei mõtelnudki pullist lahkuda . 
     Niipea kui Näsipuu laskis valjad vabaks , andis ta hobusele taas ohjaharu . 
     See sööstis järsu tõmbega paigast . 
     Näsipuu , kes keerutas juba peos sajarublalisi , põikas vankri eest kõrvale . 
     Ta silmad muutusid metsikuiks . 
     Jaan ei suutnud naeru tagasi hoida . 
      " Sa pista oma kullid koera hänna alla ! " hõikas ta mahajääjale . 
     Oli kerge ning hea , et pull jäi müümata . 
     Maanteel käis tõeline võiduajamine . 
     Kellel oli pisutki väledam hobune , kihutas teistest mööda . 
     Jaan kiirustada ei saanud . 
     Algul pull küll proovis astuda pikema sammuga , kuid tüdines peagi ja pani maksma oma tempo . 
     Nüüd ruttas mööda hobuse- ja jalamehi . 
     Ühtlasi puistas maantee oma elavat ja liikuvat koormat kogu aeg teeveerde , siit pöörduti külatänavatele , inimmurd hõrenes üha . 
     Ühel kurvil silmas Jaan väheldast kogu istumas . 
     Kodukootud hall , kulunud , pleekinud ja kortsunud riietus oli enam kui tuttav . 
     Linda embas Lillit , suudles põsele ja lahkus kiirustades . 
     Lillit üllatas see ootamatu õrnusepuhang . 
     Nad olid viimasel ajal kuidagi võõraks jäänud . 
     Ta vaatas Lindale aknast järele . 
     Ei mingit kiiret enam . 
     Astub aeglaselt ja vaatab maha , nagu oleks ta midagi kaotanud ... 
     Lilli ohkas . 
     Jah , kaotada on raske , väga raske , aga kas pole omajagu traagikat ka hilinenud leidmises ? 
     Kui Arnold jälle kööki ilmus , puhas ja värske , peatus ta pilk tühjal toolil . 
      " Kas nüüd võib suppi pakkuda , Arnold ? " 
      " Ära näe vaeva , Lilli . 
     Mul on kiire , ja ausalt öeldes - olen nii väsinud , et ei tahagi süüa . " 
      " Raske sõnnikuveo peale ei ole isu ? 
     Siis ei tule küll karastamisest midagi head , " püüdis Lilli teda osatada . 
      " Ise olen paras sõnnik . 
     Et ka midagi õigel ajal mõtelda või teha oskaks . " 
     Ta haaras varnast jopi ja mütsi ning läks . 
     Et maailmas on veel õrnu tundeid , olgu nad siis varjatud või jäägu varjamatuks , et kõiki inimesi pole sõda ja raskused veel tuimadeks kivideks muutnud - see oli Lillile nagu vastavastatud tõde ... 
     Pikema kõhkluseta võttis Lilli kirjapaberi ja tindipliiatsi ning istus laua taha . 
     Ta on Martinilt mitu kirja saanud ja pole ühelegi vastanud . 
     Viimane oli hästi lühike : " Kallis Lilli ! 
     Mis on juhtunud , et sa minu kirjadele ei vasta ? 
     Lihtsalt ei oska enam midagi arvata . 
     Vahel tekib koguni kuri kahtlus , et oled endale kellegi teise leidnud . 
     Kui nii , miks sa siis ei ütle ? 
     Ma pean ometi teadma . 
     Iga päev , iga tund jõuame lähemale oma sünnimaale . 
     Aga võib-olla see sind enam ei huvitagi . 
     Vasta , palun , kohe . 
     Esialgu loobun õhku kirjutamast . 
     Suudlen . 
     Sinu Martin . " 
      " Kallis Martin , " alustas Lilli , siis tõmbas maha , seejärel rebis aga paberi lühemaks . 
      " Kulla Martin , " tegi ta uue alguse . 
     Veel tuli paberilehte lühendada . 
     Siis pani ta paberile lihtsalt " Tervist ! " ja jäi rahule . 
      " Sa ei kirjuta enam sõnagi Lonni Haljasest . 
     Mis on temast saanud ? 
     Ta oli ju nii oivaline põetaja ja imeväärne tüdruk . 
     Teist niisugust päikese all ei leidugi . 
     Nagu ma Lonni Haljase kirjast aru sain , ei ole sa enam vaba ... " 
     Ta luges üle ja rebis kirja tükkideks . 
     Nii oli ta mitu-mitu korda alustanud ja ikka samade tulemusteni välja jõudnud . 
      " Ma ei saa , ei saa , ma ei suuda ikka veel kainelt , asjalikult küsida , " mõtles Lilli ja solvumistunne jäi jälle peale . 
      " Oh , kui nigel hing ma ikka olen . " 
     Hommikul , kui vasikad olid talitatud , seadis Lilli sammud külanõukogu poole . 
     Farmis räägiti , et teada puha , varsti ronib Juula oma urust välja ja võtab Lillilt vasikad üle . 
     Talvel , kui on külm ja vasikate pealt saab vähe päevi , on Juula puruhaige , kevadeks aga on paugupealt jälle terve ja platsis . 
     Salme oli küll raevutsenud , et kaua niisugune omameeste poliitika kestab , et üks teeb tööd külmal talveajal ja teine tuleb kevadel päikesevanne võtma ja selle eest priskeid päevi saama . 
     Aga ega Salmegi hääl farmist kaugemale kostnud . 
     Nüüd tahtis Lilli oma kõrvaga kuulda , kas see jutt ikka tõele vastab . 
     Eliisa pani just telefonitoru hargile , kui Lilli üle külanõukogu läve astus . 
      " Vabandage , et teid tülitan , seltsimees Raba , aga kas see on õige , et minu asemele pannakse nüüd Juula , teie tädi ? " alustas Lilli vaikselt . 
      " Mis tähendab tädi ? 
     Kolhoosis on kõik võrdsed kolhoosnikud , aga mitte tädid ja onud . " 
      " Ma tahan selgust , kuidas siis minuga jääb , " ajas Lilli oma . 
     Eliisa astus otse Lilli ette . 
      " Juhatus pole veel otsustanud , kes suveks farmi jääb , kes ümber paigutatakse . 
     Aga kindel on see , et vasikad vajavad paremat hoolitsejat . 
     Olete vist nõus , et nad just ilusat pilti ei paku ? " 
     Lillil läks suu kuivaks . 
     Ega temal nendele omast taskust või õhust lisasööta võtta pole . 
     Kui sageli ta neile suuresilmalistele rääkis , et pidagu vastu , varsti hakkab rohi haljendama , siis pole söömisel otsa ega äärt . 
     Ja ükski neist ei pannud talvel kõrvu pea alla . 
      " Kas te tõesti tahaksite , Lilli Ennemuist , " jätkas Eliisa mahedama häälega , " et vanainimene põllul rabeleks ? 
     On ju tõsi , et suvel on vasikatega poole vähem tegemist . 
     Ja kui Juula oma kuuekümne üheksa aastaga meile appi tuleb - tänulikud peaksime olema . 
     Peale selle on Juula väga hoolas ja suvised normipäevad on tema aastane leib . " 
     Lillil läks Eliisa jutt kõrvust mööda , tal seisid ainult oma hoolealused silmade ees . 
      " Seltsimees Raba ! 
     Kui teie ei taha , et ma rõõmu tunneksin , kuidas mu hoolealused päevast päeva kosuvad , siis tulgu Juula juba täna . 
     Mina enam farmi ei lähe . " 
      " Meie maal isiklikud meeleolud ei loe . 
     Te olete senikaua oma tööpostil , kuni mina teid ümber paigutan . " 
     Lilli tundis , kuidas tal kuum hakkas . 
      " Ma ütlesin , et ei lähe , ja ei lähe ka . 
     Homme oleks mul veel raskem neist lahkuda . " 
     Eliisa kõndis rutakalt üle toa , siis astus jälle Lilli ette ja koguni naeratas . 
      " Kulla proua , teile endale ja ka meile on parem , kui te meie juures fašisti kombed maha jätaksite . 
     Me teame väga hästi , kuidas nad oma toakoerakesi ja linnukesi haletsevad , silmus vööl ja nuga taskus . " 
     Eliisa vuhises minema . 
     Lilli pühkis üle näo . 
     Siis istus pingile . 
     Seista oli raske . 
     Roosi , kes oli rahulikult midagi paberile kritseldanud , tõstis pea . 
     See Eliisa " jama " , nagu ta seda laadi korralekutsumisi nimetas , ei väärinud tähelepanu . 
      " Kuule , Ennemuist , kuidas näitemänguga asjad on ? 
     On ta sul ikka peas ? 
     Sel aastal teeme maipeo ära . 
     Vanasti alati peeti , aga siis , kui sõjas kaotasime , oli lein ja ei võinud . 
     Aga nüüd tuleb lasta rahval jälle ühe laua taha istuda - see ühendab . " 
     Lilli ei taibanud äkki , mida Roosi temalt tahab . 
      " Mis näitemäng , seltsimees Lobjak ? " 
      " Küll on sul ka pea otsas , mis midagi kinni ei pea . " 
     Kaks saatust " , noh , mis Punaarmee aastapäeval ära jäi . " 
      " Sellest ei tule küll midagi välja . 
     See ammu meelest läinud . 
     Ja mai astub varsti uksest sisse . 
     Mõni päevake veel ja ongi käes . " 
      " Kuidas ei tule välja ? " hüüdis Roosi rangelt . 
      " Peab tulema . 
     Nii nõrgad pead ei tohi inimestel olla , et veebruarist maini ei mäletata tühja näitemängu . 
     Olgu tehtud ja kõik . " 
     Kaks saatust " - vastutab Lilli Ennemuist . " 
     Renaate ja Lilli pilgud kohtusid . 
     Tuli meelde , kuidas nad Punaarmee aastapäeval klubis lõdisesid ja rahvast ootasid . 
     Kes tuli , see ka kohe kadus - kütmata klubis oli külmem kui väljas . 
     Ja miks jäi klubi kütmata ? 
     Eliisa oli tabanud Roosi turul jahu müümas ja kurjalt ähvardanud , et kui Lobjaku Anton oma aida ja veski juurest juba puudade kaupa jahu oma suurtes taskutes koju tassib , siis tuleb sellele lõpp teha . 
     Kuidas sa pärast niisugust numbrit enam julged klubi jaoks kütet küsida või üldse tükil ajal suud paotada . 
      " Kõne - Eliisa Raba , loosungid - Renaate . 
     Nii , nüüd hakkab programm juba jumet võtma , " arutles Roosi endamisi , siis pöördus Lilli ja Renaate poole . 
      " Vaadake , et kõik ilusasti saaks . 
     Mina vastutan ju oma peaga teie kõikide eest . " 
     Ta lahkus tähtsa näoga . 
      " Kas vasikad jäävad söötmata või jootmata , kui ma enam sinna ei lähe ? " küsis Lilli , nagu võiks Renaate seda teada . 
      " Ei usu . 
     Salme farmi narrida ei lase . 
     Küllap ta Juula kohale käsutab . " 
      " Kuidas on Bertelsi kuulsus juba siia jõudnud ? " mõtles Lilli . 
     Ainult proua Vunk võis tema esimest meest tunda . 
     Lilli tõusis . 
     Kust ta ometi selle julguse oli võtnud , et Eliisale vastu hakata ? 
      " Head aega , Renaate , pean minema . 
     Kodus nõuab kolmepäevane vasikas oma . " 
     Helises telefon . 
     Renaate võttis toru , siis hüüdis : " Ärge minge veel . 
     Kuulake oma kõrvaga ... 
     Rajoonist . " 
      " Minule ? 
     Rajoonist ? " sosistas Lilli ja võttis ehmunult toru . 
     Nägu aga hakkas järjest rohkem selginema . 
      " Ah täna jõuate tagasi . 
     Ma juba arvasin , et ... 
     Suur tänu teile , doktor Piibu . 
     Ootan ! " 
     Lilli pani toru hargile ja surus käe vastu rinda . 
      " Minu Jaaniga praegu midagi halba ei ole , ainult tuleb aeg-ajalt kontrollida . 
     Nägin juba uneski , et Jaan on iga hetk minu kõrvalt kadumas . 
     Pole viga , elame veel . " 
     Lilli astus seinal rippuva suure kaardi ette , mida varem polnud . 
     Renaate naeratas . 
      " Kes ikka muu kui doktor Piibu . 
     Kui ta teie pojaga ära sõitis , tõi kaardi siia , riputas üles ja ütles , et ma iga vallutatud punkti punasega viirutaksin . " 
      " Väga huvitav , " lausus Lilli , hoolikalt kaarti silmitsedes . 
      " See sinine on siis meie kaotuste joon ? 
     Oh , kui kaugele fašistid ikka tungisid ! 
     Siin on kõik nagu peopesal . " 
     Lilli vaatas Eestimaad . 
     See oli veel täielikult sinise joone sees . 
      " Hirmus mõelda , mis seal küll toimub . 
     Kas ka teil jäi kedagi sinna ? " 
     Renaate vaatas aknast välja . 
     See kaart oli teda ennast nagu rindele viinud . 
      " Ma ei tea , kus nad praegu on , aga minust jäid maha ema ja mu nooruke vend , kommunistlik noor . 
     Küll on teadmatus kole ! " 
     Lilli uuris kaarti , nagu võiks see anda vastust tema paljudele küsimustele . 
     Kus võiks siin see nüüd juba punasega viirutatud paik olla , mille Martin aitas tagasi võita ja kus ta haavata sai ? 
      " Teie ei tea , Lilli , kui palju inimesi see kaart järjest külanõukogusse toob . 
     Seistakse , uuritakse , vahetatakse mõtteid . 
     Eliisa arvas juba , et kaart tuleb ära koristada , inimesed raiskavad tema peale liiga palju kallist tööaega . 
     Roosi on jälle uhkust täis , et vaat mis meil on . 
     Oleme igati ajaga kaasasammuvad inimesed . " 
      " Piibu oleks võinud ammu selle kaardi siia tuua , " arvas Lilli . 
      " Mina oma rumala peaga arvasin sedasama , " naeris Renaate . 
      " Me oleme vist mõlemad väga lihtsameelsed . 
     Piibu ütles selge sõnaga , et see tahtmine poleks läbi läinud . 
     Avalikus kohas niisugune kaart , kus meie kaotuse teed aina hargnevad . 
     Missugust meeleolu see oleks tekitanud ! 
     Aga praegune on juba kaasaelamine . 
     Iga uus punane kriips tõstab tuju ja annab kätele jaksu juurde . " 
      " Väga õige , " lausus Lilli mõtlikult . 
      " Missuguse perekonna südameid ei oleks see silmaga nähtav vaenlase kätte langenud maa-ala ahastusega täitnud . " 
      " Kuidas teie mehega on , Lilli ? " 
      " Ma loodan , et temaga on kõik korras . 
     Ta on oma uue tööga poliitalal väga rahul . 
     Igatahes kuulun nende sõdurinaiste hulka , kellel oma mehe pärast pole enam tarvis eriti muretseda . " 
     Lilli pühkis käega kergelt üle silmade , siis naeratas . 
      " Mul on teile , Renaate , üks naljakas palve . 
     Kas teil on vene-eesti sõnastikku ? " 
      " Muidugi on . 
     Niisuguseid asju ei jäta pedagoog ka viimselpäeval maha . " 
      " Kus teie , Renaate , vene keele nii hästi ära õppisite ? " 
      " Majas , kus ma kasvasin , oli mitu vene perekonda . 
     Kuna vene lapsed olid ülekaalus , siis pidin alla vanduma , kui tahtsin mängusõpru hoida . 
     Hiljem muidugi õppisin ka kirjutama ja lugema ning ... aastad , aastad , Lilli , toovad aina pagasit ja kogemusi . " 
     Lilli vaatas nüüd Renaatet kord ka päris lähedalt . 
     Näos polnud veel mingeid koormavaid aastaid . 
     Hallid , veidi pilkavad silmad , väike tahtejõuline suu , ja mustad juuksed nii korralikult seotud , et isegi keskel jooksev joon oli nagu joonlauaga tõmmatud . 
     Ja kui hästi sobis Renaatele sile pea , mis rõhutas kõrget otsmikku ja väikese kühmuga nina . 
     Renaate oli Lillist veidi lühem , aga jättis mulje , nagu oleks igati sitkem ja suurem . 
      " Teate , Renaate , " alustas Lilli häbelikult . 
      " Ei tohiks nagu selle peale aega raisata , aga ma just siin kaardi ees mõtlesin , et kui mul oleks sõnastik , siis saaksin ehk meie väiksest rajooni " Majakast " ise pikapeale jagu . " 
     Renaate võttis laekast sõnastiku . 
      " Palun , ja kui midagi ette tuleb , millest jagu ei saa , siis tulge siia , dešifreerime koos lahti . 
     Aga kust te ajalehte saate ? " 
      " Koolimajja käib , sealt saangi . 
     Tallide juures käib ju ka , aga seal jaotatakse ta kohe suitsupaberiks . " 
      " Tean , tean , siingi pead nagu lõvi väljas olema , et " Pravdat " päästa . 
     Olevat parem paber kui " Majakal " . " 
      " Issake , " hüüdis Lilli . 
      " Sain teada , et Jaaniga on asjad korras ja kohe aega maailm ! " 
     Ja ta kiirustas minema . 
      " Õnnelik naine ! 
     Mees elus ja terve . 
     Laps kasvab , ise kaunis nagu kurivaim . 
     Töökas , maailmavalu ei põe , on ikka naljakalt jaotatud need maailma õnnistused - ühele kõik , teisele tühjad näpud , " mõtles Renaate . 
     Enamikul naistest olid mehed ja lapsed alles , kuid neid Renaate liiga rikkaks ei pidanud . 
     Lilli juures aga leidis ta millegipärast , et temale on korraga liiga palju antud . 
      " Noh , kui ma tingimata tahan perekonda asutada , eks siis Salme mu oma vennale ära sokutab , " mõtles ta eneseirooniaga , haaras laualt paberi ja astus valjult heliseva telefoni juurde . 
      " Mis muud kui jälle aruanne , " hüüdis ta helistajale . 
      " Kuulake siis . " 
     Nägu muutus pahuraks . 
     Et nad seal rajooni täitevkomitees ka ei tüdine seda mõttetut aruandlust nõudmast . 
     Nad võiksid need arvud kolhoosi päevatööst ju ise laest võtta , teeks sama välja . 
     Milleks peavad valetama nii paljud : brigadirid , farmijuhatajad , esimees , tema . 
     Nende andmed ei vasta ju tegelikkusele . 
      " Milleks , tont võtaks , te seda küll iga päev vajate ? " küsis ta , kui oli arvude joru teatanud . 
      " See on ju totrus . " 
      " Meilt nõuab oblast . 
     Meil totraid ei ole , võib-olla istuvad nad seal , kõrgemal , " vastati naerdes . 
     Lilli tõttas kodu poole . 
     Jaan ja Piibu saabuvad ! 
     Piibule mõeldes läks Lilli süda alati soojaks . 
     Kui palju inimlikkust oli tema kareda koore all ! 
     Piibu jõudis kolhoosi sõja alguskuudel Leningradi oblastist , kus ta oli kuni pensionile minekuni töötanud lastearstina . 
     Ta oli ennast varustanud mitmesuguste medikamentidega , mis raskel ajal nii mõndagi häda leevendasid . 
     Raha ja kingitusi ta vastu ei võtnud - kellelgi ei tulnud enam pähe pakkumiskatsetki teha . 
     Aga vähemteadjad ja naised , kelle elu oli möödunud kodusaarel , ei saanud silmi tulijatelt lahti . 
     Kas olidki need olevused pärit maa pealt . 
     Nagu taevastest kodadest olid nad laskunud inimeste hulka . 
     Oi neid kleiti , mis parajalt katsid ja parajalt paljaks jätsid ! 
     Ja juuksed , mis siinsetel naistel olid lihtsalt tülinaks , mida tuli kord nädalas kammida ja kahtlastest asukatest puhastada , lehvisid neil nagu inglitel . 
     Või oli saadan ise neid saatnud ? 
     Ainult kuradi kätetööl võivad olla inimeste kiusamiseks nii punased huuled ja mustad kulmukaared linnutiibadena laiutamas . 
     Ometi täitsid kaunitarid kuulekalt kahe nõiamoori iga käsku . 
     Jätsid sädistamise ja kõnelemise , haarasid ehmunult kohvrid ja pakid ning merehaigusest veel kurnatuina vankusid plangutagusesse majja . 
     Harkisjalu vahtisid poisid rajaäärses põõsastikus . 
     Kui saaks niisuguseid korraks puudutada ! 
     Kaugemale mõte ei küündinud , sest puudutusestki võivad nii haprad olendid puruneda . 
     Mõni päev hiljem tuli pillimeeste komando . 
     Hallipäised ja lonkurid , keda rinne enam ei vajanud . 
     Ning sekka ka priskeid mehejurakaid . 
     Oli pasunaid ja trumme , nii suuri , et andis mitmekesi tõsta . 
     Oli väikesi vilespille , mis ainult otsapidi mängijate taskuist välja ulatusid . 
     Kui kõik korda seatud , tüdrukud tubadesse asunud , pillimehed teinud esimesed proovid , kui oli kohale seatud masinavärk , mis pani kahekordse maja aknad öösel elektrituledes särama , alles siis tulid need , kelle pärast kogu asi ette võetud . 
     Tulid kõige kaunimal südasuvel , kui õitsesid rannaniidud ja päike küpsetas vilja . 
     Salamahti , suust suhu , inimeselt inimesele levis kuuldus , mida tähendas silt äsjavalminud värava kohal , kes olid tüdrukud ja milleks toodud . 
     Kuulu järgi oli neid küll Itaaliast , küll Prantsusmaalt , mustlasi ja Poolamaa päritoluga , kes peenemaid kombeid paremini tundvat . 
     Mõned pandud ülemerelaeva otse haua kaldalt , sest ainult saksa ohvitseride lõbustamisega võis juudi tüdruk päästa oma elu , vähemalt ajutiselt . 
     Eks igaüks peab läbi ajama nii , nagu oskab ja saab , pole kõrvalistel sellega asja . 
     Pealegi elasid nad kõik plangu taga . 
     Päris pisikesed põnnid , kes ei pidanud alandavaks kõhuli roomamist ja läbi oksaaukude piilumist , teadsid küll , et tüdrukud seespool planku polegi nii inglid kui läbi küla minnes . 
     Tulevad poole päeva paiku õuele , juuksed sassis ja sorakil , plekilistes halattides . 
     Ja näol ega huultel pole punaraasugi . 
     Kuid seda teadsid ainult põngerjad , kes oma piilumistest suurtele ei tohtinud rääkida . 
     Plangule lähenemise olid ära keelanud nii sakslased kui ka isad-emad . 
     Kahvatute nägudega olid ohvitserid , kui nad pärastlõunati kaldapealsele , mere äärde kõndisid . 
     Kiskusid ihualasti ja ronisid vette . 
     Pärast küll uhkeldasid täies vormis aumärkide ja aurahadega küla vahel . 
     Õhtul lõid mäekünkal särama tuled , kostis laul ja naer , kilked ja hõisked . 
     Orkestri viiulid , pasunad ja trummid ei vaikinud hommikuni , sest ka pillimehed olid inimesed . 
     Lonkurid ei tahtnud mudas kaitsekraave kaevata ja terved kraavides sõdida , kuni nad lonkureiks tehakse või hoopis teise maailma läkitatakse . 
     Ainult Kiiska Jaakobile , kelle kaudu käisid endiselt käsud ja korraldused külarahvale , sai osaks au astuda sisse väravast . 
     Komandant ise kutsus , pani enda kõrvale vormikandjate hulka istuma . 
     Jootis meretaguste viinadega , millest mõned olid magusad ja venisid , teised kõrvetasid kurku , kolmandad aga haisesid nii , nagu oleks pudelis ära tapetud kogu küla lutikad . 
     Vaadaku härra Kiiska , missugune on tõeline elu . 
     Sellepärast tulebki tal sakste korralduste täitmisel hoolas olla . 
     Kuid Jaakobil polnud midagi vaadata . 
     Jalgu loopisid tüdrukud küll hästi kõrgele , kohe lae alla . 
     Aga too kultuur , mis jalgade loopimise ajal selgesti silma paistis ja mille vaatamisest Jaakobi kostitajad head meelt tundsid , polnud Jaakobi jaoks mingi uudis . 
     Inimese ihu oli ta ennegi näinud , kui laupäevaõhtuti üheskoos meeste-naistega ja tütarde-poegadega saunas käidi , kuumalt saunalavalt otse merre hüpati . 
     Tüdrukud küll kiljusid , aga see oli külmast mereveest , mitte poiste käperdustest . 
     Oma noorema tütregi oli Jaakob ise vastu võtnud , sest naiste hädade peale õppinud moor oli parajasti haigeks jäänud . 
     Üks heldeist kostitajaist tahtis Jaakobit mööda treppi ülemisele korrusele kutsuda - seal asusid tüdrukute toad , kus nad ohvitseride saatel ennast korrastamas käisid , kuid veel rohkem sasituina tagasi tulid . 
     Komandant oli kutsujale laitvalt otsa vaadanud ja nii see käik ära jäigi . 
     Ülejäänud saareelanikud said vaid Jaakobi jutu kaudu osa plangutagusest lõbust ja trallist . 
     Said osa ka pillimängust , mis kord oli vaikne ja unistav , siis trampiv ja lärmakas . 
     Mõnikord panid marsiviisid kogu saare värisema . 
     Sõjamehel peab lõbuasjade kõrval meeles seisma kohustus kodumaa vastu . 
     Eriti hommikul pärast magamata ööd . 
     Eluga olid rahul perenaised . 
     Küla kanade munad , linnu ihust tulnutena veel soojad , pidid olema paremad kui kõige paremate kokkade toidud . 
     Andvat jõudu ja muud puhkajale vajalikku . 
     Nii seletasid ohvitserid , kui nad õueväravais pesast võetud mune kugistasid . 
     Pealtvaataminegi pani südame pööritama . 
     Aga ohvitserid maksid hästi . 
     Perenaistel oli kitside vanameeste teadmata kõrvale pandud mõnigi mark . 
     Ikka tütardele mehelemineku ajaks , paremate hilpude ostmiseks . 
     Rannapruudid olid oma silmaga näinud , mismoodi mujal maailmas riides käiakse , ega tahtnud maha jääda . 
     Muidu oli kõik endine . 
     Külainimeste elulaevuke tüüris mööda kõigist karidest . 
     Mujal tapeti inimesi , muudeti rusudeks majad ja terved linnad . 
     Veider , et seal ei leidu Kiiska Jaakobi taolisi mehi , kes oskaksid oma inimesi ja varandust hoida ? 
     Ainult üks kord , see oli teise aasta suvel ... 
     Puhkekodu väravast tormas kisades välja üks kaugelt toodud tüdrukuid . 
     Pikad kammimata juuksed olid vajunud pihale , läikivast siidriidest öökuub eest lahti . 
     Kisa peale tulid väravatele küla tüdrukud ja naised . 
     Nad ei saanud aru sõnadest , mida tundmatu karjus . 
     Kas need olidki sõnad ? 
     Ainult kisa - ahastav , needev . 
     Ja kõiki vihkav pilk , kui tüdruk paljaste säärte välkudes jooksis mööda perenaistest , kes seisid õueväravatel , käed iidse kombe kohaselt peidetud põlle alla . 
     Miks ta küll vihkas ? 
     Ei olnud ju väraval seisjad süüdi jooksja saatuses . 
     Lahtiste juuste ja öökuue hõlmade lehvides jõudis tüdruk kalju kõige kõrgemasse tippu . 
     Küllap ta oli juba ammu aknast välja vaadates tundma õppinud sinna viivat rada . 
     Ülal seisatas hetkeks , päike paistis läbi õhukesest siidriidest ja kuldas ta ihuliikmeid . 
     Oli vaja astuda veel samm . 
     Kuid surm on hirmus ka siis , kui oled seda ammu ette valmistanud . 
     Kaljurahnudel hüpeldes tormasid tüdrukule järele haukuvate häältega sõdurid . 
     Ükskõikselt värava kõrval seistes jälgis toimuvat komandant . 
     Silmad saatmas tüdrukut , sõrmed kobamas püstoli kabuuri . 
     Aeglaselt tõusis käsi relvaga . 
     Enne kui kõlas pauk , oli tüdruk kaljult kadunud . 
     Vähemalt pealtnägijad tõendasid , et ta oli paremaks pidanud vabasurma . 
     Inimene kinnitab alati temale meeldivamat varianti . 
     Komandant aga kutsus tentsiku kaudu Kiiska Jaakobi . 
     Öelgu Jaakob külarahvale , et põgenenu oli üks väga halb ja vastaline inimene . 
     Miks oli tal vaja joosta ? 
     Eks näinud ju kogu küla , missuguseid riideid nad kõik puhkekodus kannavad . 
     Kiiska Jaakob võib tõendada , kui maitsvaid roogi neile lauale antakse . 
     Igal õhtul võivad tüdrukud kõhu täis juua magusaid veine ja viinasid . 
     Ainult väga rumal inimene tahab niisuguse elu juurest ära joosta . 
     Külarahvas olgu julge , edaspidi nende rahu ei rikuta , sest rohkem kiusakaid , kes tahavad halba teha saksa armeele , neil puhkekodus enam ei olevat . 
     Tüdruk ununes varsti , nagu ikka hauakünkata hukkujad . 
     Kiiska Jaakobi jutu peale keerasid küla tüdrukud ja naised selja . 
      " Ei lähe meile teiste asjad korda . " 
     Vaid mõne poisi arvates oli sulaselge patt niisugusel tüdrukul surra . 
     Kellele aga pruudiga külanoormees oma mõtteid läheb kuulutama ? 
     Rohkem halbu asukaid puhkekodus ei olnud , sest nii öösel kui päeval seisis väravas ühe tunnimehe asemel kaks . 
     Tüdrukuid vahetati kiiremini , enne kui jõudsid väsida ja kiusakaid mõtteid välja haududa . 
     Iga paari kuu tagant tuli kaater , tõi kohale uued ja värsked , viis ära vanad ja vaevatud . 
     Kust kohalt nad toodi ja kuhu viidi - mine võta kinni . 
     Taevarannale kogunenud pilvi märkasin alles siis , kui nad päikese katsid . 
     Päeva jooksul käisin taas läbi kogu saare . 
     Suust ei kao vaarikate lääge maitse . 
     Kuivanud oksad on selja kriimuliseks kiskunud . 
     Praadisin end kaljupangal , kuni kogu keha hakkas hõõguma . 
     Hea , et tulid pilved . 
     Kannan altari ette uue hunniku värskeid lõhnavaid kaseoksi ja laotan neile teki . 
     Kangutan kiriku põranda küljest lahti kõige esimese pingi , kus kunagi oli istunud Kiiskade pere , ja tassin kaseokstest voodi kõrvale . 
     Peale voodi on mul ka laud . 
     Pilvedest on laskunud kogu maale ja merele hämarus . 
     Kiriku puukatuse all on veelgi pimedam ... 
      ... Öösel äratas mind kummaline heli . 
     Meri mühises ja kohas . 
     Kuid temaga olen ammu harjunud . 
     Mere koha uinutab unetuil öödel . 
     Miks ma nüüd ärkasin ? 
     Mässin teki ümber , koban teed pingiridade vahel . 
     Komistan uksealusele risule . 
     Välk valgustab hetkeks kogu saart . 
     Tuul on painutanud maadligi kuused ja kased , lepavõsa ja kidurad paarimeetrised rabamännid . 
     Kogu saar on muutunud madalamaks , on merre vajumas . 
     Äikesemürin veereb üle , kajab vastu kaljudelt , mis tõusevad kõrgele-kõrgele mahasurutud metsa kohal . 
     Ka äikesega olen ma harjunud . 
     Sakiline tulejuga . 
     Kahvatus valguses tõusevad tontlikud kahuritorud , nagu oleks käimas võitlus maapealsete ja taevaste võimude vahel . 
     Ülalt alla sähvivad välgulöögid . 
     Maapealsete tulesüütajate suud aga on mustad ja tummad , lõhkikistud ja vaikivalt kisendavad . 
     Mürin . 
     Järgnevas vaikuses puutüvede , nagu tuhande ülepingutatud pillikeele pinin , vibreerivad puuhiiglaste tüved , juured , kogu jalgealune . 
     Rannal vihiseb tormist tagakihutatud liiv , tuul undab kusagil kaljupragudes . 
     Jälle kooljalik , hauatagune valgus . 
     Mürin . 
     Koban käsikaudu tagasi asemeni . 
     Kalurinägudega Jeesus ja Maria altaripiltidel on muutunud üleloomulikeks olendeiks välgu varjudeta valguses . 
     Mässin end tekki , püüan uinuda . 
     Taas too kummaline heli . 
     Nagu löödaks kusagil kirikukella . 
     Mõraselt , rütmitult . 
     Kas tõesti kikkhabemel oli õigus , kui ta kaupluse juures õlut timmides jutustas kirikukelladest ja kondilõginast , tantsivatest luukeredest ja nutunuukseist ? 
     Kuradile ! 
     Mässin pea tekki . 
     Niisuguse ilmaga on vaja magada , kui on koht , kuhu ei ulatu ulgumere tuul , ja katus pea kohal , mis ei lase kaela voolata vett . 
     Tuleb magada . 
     Hoida tervist ja säästa närve . 
     Pimm-pau ... 
     Vaikus . 
     Tormi mürin . 
     Pau-uu-uuuu ... 
     Hüppan püsti . 
     Nüüd kuulen selgesti kellalööke . 
     Mis kurat küll sundis mind siia sõitma ! 
     Pimm-pau-uu-uuuu ... 
     Või on kõik vaid viirastus ... 
     Ka tookord tundus kõik viirastusena . 
     Tarvitseb vaid tõmmata käega üle unesegase näo - ja kõik on möödas . 
     Ometi juhtus kõik ilmsi ... 
     Saarele oli tulnud puhkust veetma uus grupp haakristidega sõjamehi . 
     Need polnud enam lõbusad ja naervad nagu eelmistel aastatel . 
     Tusatsesid ja tigetsesid . 
     Nende säärikud ei läikinud peeglina . 
     Viltutallatud kontsad ja punaseks hõõrdunud pöiad . 
     Isegi ohvitserid ei levitanud võõramaa lõhnaõlide haisu , kui nad hulkusid küla vahel . 
     Tulid samasugustena , nagu olid kaevikuis . 
     Ei viitsinud igal hommikul käia meres , pesta ära riietest ja neist endist levivat vastikut higilõhna . 
     Saarel viibimiseks anti ainult öö või kaks ning siis nad läksid jällegi . 
     Viingi mõjus neile teisiti , ei muutnud lõbusaks ega kärarikkaks , vaid järjest vihasemaks ja süngemaks . 
     Öösiti võis kuulda , kuidas plangutaguses majas purunesid klaasid . 
     Lendasid vastu seina pitsid ja pudelid . 
     Laua taga juues ei hakatud ühes rütmis jalgu trampima või kätega takti lööma . 
     Vahel virutati rusikaga lauakaaslasele , samasugusele haakristikandjale . 
     Kukkusid lauad ja toolid , klirisesid aknaruudud . 
     Hommikuti haigutasid akende asemel mustavad avad . 
     Ning komandant ei kinnitanud Kiiska Jaakobile , et need on väga halvad inimesed , kes öösiti aknaid lõhuvad ... 
      ... Võib-olla ei jätkunud tollel viimasel ööl kõigi pidutsejate jaoks lõbustajaid . 
     Samuti kui mürskudest ja püssirohust , tuli sõja viimastel aastatel puudus kätte tüdrukuist . 
     Uus grupp ei jõudnud uute meeste tulekuks kohale . 
     Endised olid väga väsinud . 
     Võib-olla oli kõik lihtsalt vallatus ? 
     Väike vaheldus rindelt tulnud sõjameeste puhkehetkel . 
     Nagu alati , heitis küla ka tol õhtul õigel ajal magama , kuigi kahekordse maja aknad särasid veel tuledes . 
     Tige naer , vihane laul ja vänged vandesõnad kostsid eriti kaugele . 
     Pillid vingusid , nutsid , mürtsusid , ahastasid , irvitasid , trampisid , igatsesid . 
     Küla magas , kui puhkekodu väravast tulid välja viinast punetavate nägudega mehed . 
     Toores naer lähenes esimestele pimeduses puhkavatele majadele . 
     Kõige ees käis komandant , seesama , kes Kiiska Jaakobile oli pakkunud magusat viina . 
     Tema märguande peale vajusid sõjamehed vaikivate majade väravaisse . 
     Põrusid uksed ja klirisesid aknaklaasid , kui kohe ei tuldud avama . 
     Milleks avada lukustamata uksi , kust seni iga külaline igal ajal takistamata sisse ja välja oli käinud ! 
     Nii suuri aukandjaid , kelle vastuvõtmiseks peremees ise pidanuks kummargil ukse kõrval seisma , saareelanikud ei tundnud . 
     Sissetungijate taskulampide valgussõõrid jooksid mööda seinu , laudu , kappe . 
     Otsisid nurkadest üles voodid , kus komandandi juhtimise kohaselt pidid magama noored tüdrukud või noored abielupaarid . 
     Toored käed kiskusid põrandale kodukootud villased tekid , et magajad ei saaks end varjata . 
     Habemikud ja vurrukandjad kamandati vooditest välja . 
     Taskulambi valgus kobas voodissejäänu keha . 
     Peatus näol ja rindadel , kobas kõhtu ja reisi . 
     Ning kui ihu oli kortsudeta , kui rinnad olid äsjavalminutena pingul , haarati saak sõna lausumata kaasa . 
     Veel enne kui pikatoimelised habeme- ja vurrukandjad olid toibunud , kuni nad väärikate meeste kombel tõmbasid jalga püksid ja selga kuued , kuni nad ühes omasugustega küla veerel kogunesid ja nõu pidasid , olid tütred ja kaasad veetud väravani , kus röövijate julgeolekut kindlustasid tunnimeeste püssid . 
     Ei saadud saarenaistest jagu üks ühe vastu . 
     Haarajaid oli mitu . 
     Küünte ja hammastega kiskusid naised , kuid see ainult suurendas rinde verest ja puhkekodu viinast joobnud meeste kirge . 
     Noored tüdrukud läksid vaikides . 
     Nende käed polnud kaklemiseks . 
     Vaevu suudeti võõraste pilkude eest katta kõige hädapärasem . 
     Keegi ei tea , mis sündis tol ööl . 
     Väravale pandi mitu tunnimeest ning valvurid patrullisid piki planku . 
     Higised käed ja suule pandud padjad summutasid karjed . 
     Vägisi suhu kallatud viin võttis mehenaistelt mõistuse . 
     Metsa ääres krigistasid mehed hambaid . 
     Tulid kaigastega plangu juurde , kust neid peletasid püssilasud . 
     Kes küll käskis täitmata jätta punalindiliste käsu ? 
     Miks nad ei kuulanud nende soovitust ega läinud ära koos naiste-lastega ? 
     Kes küll käskis välja anda viisnurkadega mehi , kes olid tulnud merest püsside ja granaatidega , automaatide ja kuulipildujatega ? 
     Seda oli nii vähe , mis ta minu jaoks määras , ja vähe seda tähelepanu , mis mulle kingiti . 
     Parem , kui seda poleks olnudki . 
     Ei , ta ei märganud midagi . 
     Ta ei märganud koosoleku ajal ega ka siis , kui mehed olid läinud . 
     Ta oli hoos , seda võis näha . 
     Selles hoos unustas ta minu ja ka Minna , leppides Kuningaga kokku , et see tuleb Viha-Mihkliga hommepäev tuba remontima . 
     Alles siis , kui kõik olid läinud ja Minna oma toimetustesse kadunud , märkas Peet mind ja tõmbas endaga kaasa . 
      " Tule , kõnnime natuke ! 
     Ma näitan sulle midagi ! " 
     Läksime kallakust alla oja poole , aga tema ei näidanud mulle midagi , vaid heietas : " Niiviisi , Kaieke ... 
     Kõigepealt peaksin mõistma inimesi välja nõiduda , kes oleksid nõus Ukuarule tulema ja siin mõne aja oksa peal elama . 
     See on praegu probleem number üks . 
     Aga kuidas seda teha ? 
     Ütle , kuidas ? " 
      " Minu arvates on probleem number üks , mida me õhtul sööme . 
     Meil on ainult kannikas kuiva leiba ! " 
      " Ja ojas on vett ! " naeris tema , pani käe minu ümber ning käskis : " Kuule mind nüüd , Kaili , ja kujuta hästi ette ! 
     Kui tahad , võid silmadki sulgeda , sest suletud silmi näeb mõnikord paremini . 
     Seisatame siin . 
     Ja nüüd - , pane tähele : Siin sinu ees on ilus järv . 
     Vohh ! 
     Seda näitan ma praegu ainult sinule ! " 
     Muidugi polnud meie ees mingit järve - oli ainult lai lugasid täis kasvanud lohk , mida me mõlemad juba tarbeks olime näinud . 
     Ometi oli ka minu peas välksatanud mõte järvest , aga et Peet sellegi leiu minult ära varastas , ütlesin pahaselt : " Ei näe ma seda järve kinni- ega lahtisilmi . " 
     Valetasin . 
     Tahtsin teda karistada . 
     Ta ei käskinud mul enam silmi sulgeda , vaid hõikas kätega vehkides ja samal ajal mind peaaegu et raputades : " Vaata ometi ! 
     Kui me selle lohu vett täis laseksime , kas see poleks tore järv ? ! 
     Ainult natuke süvendada ja tamm ette ... 
     Paneme kalad sisse või meelitame pardid peale ja siis ... " 
     Ma ei saanud end pidada , muigasin : " Poisike ! " 
     Tuli ta silmist kustus . 
     Ta muutus tõsiseks . 
     Märkasin , kuidas ta lõualuud liikusid , nagu näriks midagi vintsket . 
     Ta sai sellest jagu ja teatas : " Selle järve pressin ma metsamajandilt välja . 
     See on otsustatud . " 
     Sain aru , et ta ootas minu kiitust - nüüd oli tal seda vaja . 
     Kuid ma vaikisin kiuste . 
      " Ja siis ei tee ma uut metskonnamaja mitte siiapoole teed , vaid hoopis sinna , teisele poole järve . " 
      " Seal on ju mets ! " 
      " Lükkame metsa tagasi ja teeme ruumi . " 
      " Lükkame ... " 
     Lubas ta minul sellest osa võtta ? 
     Imelik , kuidas see ebamäärane lubadus mind lepitas . 
     Hakkasin naerma : " Unistaja ! 
     Mis ikka - igal lapsel oma mäng ! " 
      " Kuidas nii ! ? " ägestus ta uuesti . 
      " Sa pead minuga kaasa mängima ! " 
     Tahtis ta seda ? 
     Mõtles ta seda tõsiselt ? 
     Või oli see vaid silmapilgu sähvatus , see , et ka mina olen olemas ja et ka minul peaks olema õigus siin Ukuarul natuke " mängida " . 
      " Sa naerad , aga mina olen alati unistanud rohkem , kui minusugusele on lubatud , ja seetõttu olen ka rohkem saanud , " ütles Peet natukese aja pärast , kui me juba teisele poole lohku igivana kaheharulise männi alla jõudsime . 
      " Tõsi . 
     Näiteks seegi , et me seisame nüüd siin kõrvuti . " 
     Ta tõmbas mind enda ligi , nägu täis vallatu poisi kelmust . 
      " Mäletad , kuidas sa vastu rapsisid ? " 
     Muidugi mäletasin . 
     Kuid ma ei sallinud , et ta seda ikka jälle meenutas , et ta sellega kippus uhkustama , kuidas mind peaaegu süles Tartu perekonnaseisuameti trepist üles viis . 
     Seal , poolel trepil kadus mu jalgadest jõud ja siis kahmas ta mu sülle ja kandis üles . 
     Nii see tõepoolest oli , kuid miks seda enam meenutada ? 
     Ta kippus mind suudlema , otsis mu pilku . 
     Ma ei tea , mis ta mu silmis nägi , kuid ta urises isesugusel häälel : " Kuule , ma hoiatan sind ! 
     Inimene , kes ei oska unistada ... " 
     Unistada ... 
     Mulle ei jätkunud unistustest . 
     Ütlesin siiski : " Ma ju unistan . 
     Aga unistustel olgu natuke ka reaalsuse lõhna juures . " 
      " Rotilõhna ? " hüüdis tema , andis mulle müksu ja hüppas eemale , otsekui kartes , et ma talle võmmu tagasi annan . 
     Ja ma ei jäänudki võlgu . 
     Nii lõppes see raske päev matsumängimisega ümber unistuste järve . 
     Sellel hommikul , kui Mägede Kuningas pidi tulema Ukuarule kantsleid kohendama , läksime me Minnaga varakult metsa . 
     Ilmselt ei tahtnud Minna Mägede Kuningat oma õues peremehetsemas näha ja ka minul polnud erilist igatsust tema järele . 
     Mingit kirjatööd ma ehitusraginas teha poleks saanud ja nii oli õige aeg jälle natuke metsas hulkuda . 
     Tõusin vara , kuigi mul polnud lehmalüpsmist ega seasöötmist nagu oli Minnal . 
     Keetsin kohvi , katsin meile kasutada antud laua sinisetriibulise linaga ja seadsin sellele kaks väikest taldrikut ja kaks valget fajansstassi ning vaasikese siniste konnakübaratega . 
     Kõik need imeasjad - taldrikud , noad-kahvlid ja tassid olid mu ema pärandus ja kasutamisele võetud juba Tartus . 
     Sealsamas ülikoolilinnas olin ma oma abiellumise päeval tõotanud , et ei hakka iialgi sööma püstijalu pliidiserval ega kapiukse vahel . 
     Seda tõotust , nagu kõiki muidki tõotusi , tahtsin ma nüüdki täita . 
     Peedu arvates polnud söömisel või sellel , kuidas seda tehti , mingit tähtsust . 
     Mina olen lapsepõlves õppinud sööma pikkamööda ja rahulikult - otsekui istuksin pidulauas . 
     Nii nõudis ema . 
     Ema ei lubanud söögilauas jalgu ega käsi vehkida , ei lubanud tühja loba ajada ega niiviisi lurinal kohvi rüübata , nagu kippus tegema Peet siis , kui tal oli rutt . 
     Aga rutt oli tal nüüd igal hommikul . 
     Kui minul on rutt , siis ma ei söögi . 
     Võileiva , mis ma kaasa võtan , teen alati korraliku - lõikan ühepaksused leivaviilud , kui muud ei ole , raputan nende vahele kas või peenikest soola ja panen nad ilusasti puhtasse paberisse . 
     Ma ei söö metsa mööda edasi joostes , vaid kännul istudes või puu all seistes . 
     Peet aga pidas seda narruseks . 
     Ta ei teinud metsas lõunapausi . 
     Metsa mööda edasi astudes poetas ta suhu leivapalu , mida murdis taskusse torgatud leivakannika küljest . 
     Niiviisi süües võis ta kontrollida hooldusraiet või teha , mis parajasti käsil . 
     Mina ei suutnud teda niisugusest kombest ära harjutada ja tema ei suutnud mind enda viisi sööma õpetada ... ja võib-olla oli seegi üks põhjusi , mis meid lahku viis . 
     Nii siis - pärast hommikueinet , mil Peet minu hoolt peaaegu üldse ei märganud ega millekski ei pidanud , võisin kaduda metsa . 
     Läksime mööda kivist rinnakut oja voolule vastassuunas . 
     All küngastevahelises soones läikis vesi , mida Peet ähvardas tõkestada . 
     Kohati peitis see end peaaegu täiesti leppade ja toomingate varju , voolates vaikselt ning vargsi , kohati aga , kus lähestikku kuhjunud raudkivid tekitasid väikesi kärestikke , andis oja endast märku lustaka vulisemisega . 
     Mulle paistis , et nii ilusat sügist polnud ma veel näinud . 
     Või ei mäletanud ma seda . 
     Võib-olla helkis mõni säärane päikeserikas kuskil minu lapsepõlve maailmas , kuid see tundus juba nii kaugena ja tuhmus selles kirkuses , mis mind tol hommikul ümbritses . 
     Aga võib olla ka , et ei olnudki erilist sära , et oli tavaline sügisilm ja ma joobusin päikesest , vabadusest ning kanarbikulõhnast üksnes seetõttu , et olin pidanud mõned päevad vangina hämaras toas istuma . 
     Igatahes ei tulnud mul sel hommikul kordagi meelde , et mitte mina polnud see , kes oli valinud Ukuaru . 
     Minna oli algul üsna sõnakehv , võimalik , et Arrase peale pahane . 
     Imestasin , missuguse hooga ta rinnakust üles läks , pea püsti nagu noorel tüdrukul . 
     Teadsin juba ta aastaid ja küsisin endalt , kuhu ta need küll metsa tulles jätab . 
     Võtsime varsti suuna Liivalaia poole . 
     Minnal oli asja teetrassile ja ma läksin temaga kaasa . 
     Pärast trassil ja taimeaias käimist võisime minna kumbki oma teed . 
     Jah , see trass , see kahekümne meetri laiune helendav kännustikuvööt , mida mitme " Družba " kärin iga päevaga Ukuaru orule lähemale tõi ! 
     Peedule oli see lihtne ning selge asi - teed oli vaja , korralikku teed , mis Ukuaru orgu Liivalaiaga ning ka merepoolse maailmaga ühendaks . 
     Teed oli vaja ja mets tõmmati nii laialt maha , nagu see projektis ette nähtud . 
     Aga Minna ! ? 
     Mis tunded võisid küll temal seda nähes olla ? 
     Kaua oli ta seda teed oodanud , kuid nüüd ... 
     Kas ta oligi õnnelik ? 
      " Družbad " ei keeranud maha mitte üksnes küpset metsa , vaid õgisid ka täies kasvueas noorendikke , teetrass sihtis kohati üle hiljutiste kultuuride ... 
     Minulgi oli kahju seda vaadata ja ma mõtlesin , et küllap Minna oleks nõus endist viisi Ukuarul ilma õige teeta elama , kui vaid mets võiks kasvada . 
     Ometi ma eksisin , sest ta ütles : " Jah , noorest metsast on kahju , kuid mis parata - tänapäeva teed ei poe enam puude alt läbi . 
     Sellega tuleb meil leppida . " 
     Ta ohkas , lükkas valged juuksetukad baretiserva alla ja rääkis edasi : " Aga kraavid ! 
     Ma ei saa rahulikult vaadata , kuidas kitsa kraavinire pärast tõmmatakse maha kümnete meetrite laiuselt kasvuealist metsa , nagu seda tehti Tirdi vahtkonnas . 
     Ma ei räägi kuivendamise vastu - märjad lodud on mind surmani ära tüüdanud -- , kuid kas seda ei saaks teha teisiti ... " 
      " Käsitsi seda tööd enam ei tehta , ei jõutaks , " püüdsin midagi öelda . 
      " Masinad aga ... " 
      " Jah , masinad ... 
     Ma siin mõtlen oma vana peaga , tuleks leida niisugused masinad , mis pääseksid kuuse alt läbi . 
     Ja-jah , tõsi - miks peavad kõik metsakraavid olema sirged nagu püssist lastud ? 
     Miks nad ei võiks tiirutada mõnes kohas nagu Ukuaru oja ümber kõrgemate kohtade ? 
     Ütelge , kas teile meeldiks , kui meie jõe asemel oleks sirge magistraal ? " 
      " Ei , jumal hoidku ! " 
     Minna hakkas heast meelest naerma . 
     Ja ma märkasin jälle , et kuigi ta räägib vanadusest ja kuigi ta juuksed on valged , on ta alles noor . 
     Tema hing on noor . 
     Ta naeris nagu rõõmus plika ning hüüdis : " Võite olla kindel , jumal hoiab meie jõge , ta andis sellele sügava sängi ja hea langu , nii et see jaksab kõik kokkuvoolavad veed merre sõidutada . 
     Ja ka meie kaitseme teda - tema kallale me ekskavaatoreid ei lase . " 
     Ma ei hakanud seal trassil kõnelema Arrase nõust , sellest , et Arras üsna pea tahab Ukuaru oja kallale ekskavaatorid tuua . 
     Tõsi , Peet ei kavatse jõge sirgeks tõmmata , vaid tahab tema veed kinni püüda . 
     Ent mine tea , kas Minna sellegagi nõustuks . 
     Minna hommikune tusasus oli juba ammugi kadunud . 
     Mõnus oli temaga käia . 
     Olgugi et ta aastate ja elukogemuste poolest oleks võinud olla mu emaks , ei vaadanud ta mulle ülevalt alla - jah , ka mitte alt üles . 
     Taipasin varsti , et ta teab metsast palju rohkem kui mina oma raamatutarkusega ; tema teadmised olid elust saadud ja võib-olla üsna suurte valudegagi lunastatud . 
     Kuid Minna ei uhkustanud nendega . 
     Ta kuulas tähelepanelikult , kui ma mõne asja kohta oma arvamist avaldasin . 
     On inimesi , kes kiiresti saavad omaseks . 
     Meil Minnaga tekkis ruttu vastastikune sümpaatia ja usaldus , mis imelikul viisil on püsinud tänini , kuigi vahepeal elu meid mitmel korral valusalt kokku virutas . 
     Ma ei usu , et see usaldus sündis sellest , et me mõlemad olime omamoodi vaeslapsed , kel polnud just sageli võimalust südant puistata , ka mitte teadmisest , et meil tuleb sama katuse all , koguni samas toas elada . 
     Küllap see oli usaldus , mis tekib mõnikord võhivõõraste inimeste vahel esimesest silmapilgust , sest - nagu hiljem selgub - neil inimestel on teineteist lihtsalt vaja . 
     Me ei rääkinud sel päeval mitte üksnes metsast , kraavidest ega teetrassist , vaid paljust muustki , muidugi ka iseendist . 
     Sain teada , kui kaugel on meri ja kuidas sinna pääseb , kuulsin , milliste sovhooside-kolhoosidega võib meil tulla tegemist . 
     Uurisin , missugune oli olnud Mägede küla varem ja mulle sai selgeks , kuidas inimesed kadusid ning küla välja suri . 
     Sõda oli sellele metsakülale andnud rängema löögi kui mõnele välimaakülale , kollektiviseerimine löönud viimse hoobi . 
      " Ei oleks küll omal ajal osanud arvata , et Mägede peremeeste majad enne varisevad kui meie Ukuaru tare -- " ütles Minna . 
      " Aga eks see ole nagu inimestega : vajub see , kes on noor ja terve , aga rauk jääb püsti . " 
     Ma kuulsin , kuidas Minna Ukuarule oli tulnud ja miks temast metsavaht saanud . 
     See polnud just lõbus lugu ja paistis , et Minnal oli raske sellest rääkida , ent samal ajal nagu vajadus kõnelda kahtlustest , mis teda aastaid vaevanud . 
      " Ma ei saa vist iialgi teada , kuidas ta õieti suri , " ütles ta oma mehe kohta . 
      " Näete , mu juuksed on valged - nad läksid mõne nädalaga valgeks . 
     Jänijõgi on vahepeal palju vett merre viinud , kuid minu südant närib ikka mõte , et ta ei surnud nii , nagu mulle seletati . 
     See oli hirmus aeg ... " 
     Jah , see võis olla hirmus aeg , kuid mulle oli see nii kauge aeg , et ma sellest õieti mitte midagi ei mäletanud . 
     Ometi tundsin Minnale ta kaotuste-kannatuste pärast kaasa . 
     Et teda neist eemale kiskuda ja lõbusamale jutule sundida , pärisin : " Aga see esimene kosilane , kelle sõrmuse te tagasi saatsite ? 
     Elab veel ? " 
      " Elab . " 
      " Kas ta endast enam märku pole andnud ? " 
      " Tema ... 
     Ei tasuks sellest rääkida ... tema on mind piiranud kogu eluaja , piinanud oma kurjuse ... ja headusega . 
     Ta ei jäta mu hinge rahule , ta on visa nagu kurat . " 
      " Ikka veel ? " 
      " Ikka . " 
      " Käis ta uuesti kosjas ? " 
     Küllap oli Minna kõike liiga kaua üksi kandnud , ta pahvatas : " Kosjas ! ? 
     Tema on valmis iga põõsa taga kosima . 
     Ta hakkas sellega peale kohe pärast mu mehe surma . " 
     Vaata , Minna , ma olen nii kaua sind oodanud , ilma naiseta elanud . 
      " - " Sul oli ju naine , " tuletasin talle meelde . " 
     See tõbine ! 
     See ei jaksanud elusat poegagi sünnitada ! 
     Ei , sina oled minu õige naine , ma tunnen seda õhust , sina oled minu vere järgi ! 
      " - Saatsin ta mõnikord põrgusse , mõnikord seletasin kannatlikult , et ma ei hakka iialgi temaga oma lese nime määrima . 
     Temale oli see ükskõik . 
     Ta tuli uuesti , ikka uuesti . 
     Ta kõndis mu järel nagu vari , ilmus mu ette keset metsa või hiilis heinamaale , kus ma üksi niitsin või kuhja tegin . 
     Ta otsis aega ja kohta , kus ma hädas olin , ja pakkus oma abi . 
     Pidin ta seal kuhja juures kord hargiga läbi lööma ... 
     Siis oli ju see - kõige koledam aeg , okupatsiooniaeg . 
     Mul oli toas neli last ja ema , aga leiba ei olnud , jahu ei olnud ... mitte midagi polnud ja keegi ei müünud . 
     Tema aga ilmus ühel päeval kotikoormaga , tahtis mind osta kruubikoti ja jahuseki eest . 
     Ajas koorma ukse alla , ja kui ma teda minema kihutada tahtsin , nurus : " Ole ometi mõistlik , ma ei nõua sind Keldriaugule , ma käin siin , ainult kord kuus ... 
      " Ta oli alandlik nagu näljane peni ... " 
     Teistega võrreldes oli " Tasuja " siiski õnnelik laev . 
     Sest jõudsime ikkagi oma merest päästetute lastiga Suursaare randa , kus kõik need pärast surma elavad inimesed maale arstide hooleks andsime . 
     Järgmisel ööl läks uduseks ning selle varjukatte all sõitsime enam ühtki sakslast nägemata Kroonlinna sadamasse . 
     Alles seal sai " Tasuja " mürsu otse korstnasse . 
     Kuid mind seda enam nägemas polnud . 
     Jõudsin just paar päeva enne seda Leningradi evakueeruda . 
     Meresõidud olid selleks korraks sõidetud . 
     Minu tee suundus hiljem üle Laadoga järve jääkaane sinna , kus hakati looma eesti laskurkorpust . 
     Palju aastaid pärast sõja lõppu . 
     Ühel tormisel novembriööl püüdsid radistid hädasignaali Leningradi aurikult " Perekop " , mis Ristna otsas vajumisohus viibis . 
     Laeva laadruumi oli tekkinud lekk ning pumbad ei jõudnud enam vastu . 
     Saatsime välja päästelaevad . 
     Suure vaevaga õnnestus meil avarist Tallinna reidile pukseerida . 
     Siin selgus , et laeva korpus oli juba Leningradi kanali jääs vigastada saanud ning vana aurik püsis nüüd pinnal ainult veekindla vaheseina varal . 
     Avarii-inspektorina sõitsin kutriga reidile õnnetusjuhtumit selgitama . 
      " Perekop " ujus upakil , bakk veega triiki . 
     Ahtrist paistsid alasti propelleri tiivad . 
     Oli öine aeg ning tormitreppi mööda üles ronides kirusin , miks laev polnud SOS-iga lagedale tulnud juba hommikul . 
      " Demidev , " tutvustas end kapten . 
      " Sergo , " vastasin tusaselt . 
     Võtsin rutakalt portfellist oma avariiaktide plangid , istusin laua taha ning tahtsin hakata kirjutama . 
     Soovisin võimalikult kiiremini valmis jõuda . 
     Keskkoht nõudis oma osa . 
     Avaristiga jahtimise tõttu polnud ma lõunast saadik ivagi suu sisse saanud . 
     Laevajuht justkui luges mu mõtteid . 
     Manitses : " Ärge nüüd ülepeakaela ... 
     Istume lauda ja sööme enne ... 
     Näljane inimene ei kõlba kuhugi ... " 
     See põrisev bass ja sõnadki olid nagu enne kuuldud . 
     Vaatasin meremeest tähelepanelikult ja mu süda jättis paar lööki võlgu . 
     Vaime ega kotermanne mere ja taeva vahel enam pole . 
     Tähendab ... 
      " Aleksander Afrikanovitš ! " prahvatasin ning haarasin oma vanal tuttaval õlgadest kinni . 
     Kapten uuris mind põhjalikult , kui ütelda usaldas : " German ... 
     German Mihhailovitš ! 
     Skolko let , skolko zim ! " 
      " Aga sa läksid ju neljakümne esimesel aastal kogu täiega põhja - ise nägin , " püüdsin ma oma silmade praegust tõtt suuga valeks ajada . 
      " Läksingi , aga meri ei tahtnud mind . 
     Ujutas parve põntsa alla ja sülitas otse vajumislehtrist tagasi pinnale , " naeratas Aleksander Afrikanovitš , kelle paksud harali juuksed ainult õige pisut hallimaks olid muutunud . 
     Muidu oli ta samasugune kõhtukasvanud ja heasüdamliku pargivahi välimusega vanamees , keda mäletan sõja suurte merekatastroofide päevilt . 
      " Ja tänagi lükkas Neptunus sulle oma riigi väravad valla , " püüdsin mina talle omal kombel kaastunnet avaldada . 
     Meremees lõi käega . 
      " Ah , rahuajal ... 
     Vaevalt jõuad signaali eetrisse anda , kui juba päästelaevad jaol . 
     Neljakümne esimest sa tead ... 
     Aga aasta pärast seda , Ameerikast Kaug-Itta tulles , sain torpeedo samuraidelt ... 
     Olime konvoita . 
     Pääsesime paatidega pisikesele saarele . 
     Istusime seal merevangis üle poole aasta . 
     Nii pisut Robinsoni moodi , aga selle vahega , et mul oli kaasas kogu meeskond ... " 
     Sõnadest ja silmanurgast virvendava huumoriga kirjeldas vana meremees oma sõjaaegseid seiklusi . 
     Kuidas mereväekaatri mehed ta tuttipidi Soome lahest välja õngitsenud ja et ta siis alles pärast pikka toibutamist ka ise hakanud oma seisukorra tõsidusest aru saama . 
     Ülejäänud sõja-aastad Ühendriikide ja Vladivostoki vahel . 
     Seal vajunud tema jalgade alt veel kolm laeva , ning kui " Perekopile " poleks nüüd õigel ajal jaole saanud , oleks see olnud kuues ... 
      " Ei taha Neptunus mind , vana juurikat ! " ohkas Aleksander Afrikanovitš ning otsis kapist " ühe õiget sorti pudeli " . 
     Pilgutas mulle silma . 
      " Mis siis ikka - pole meil , patustel , siingi viga ! " 
     Aastal 2000 
     Lõpuks ometi saabus esimene varakevadine torm , mida me kõik olime oodanud . 
     Pealegi puhus ta õigest august . 
     Kagutuul murdis Tallinna lahe jää Kadrioru ja Pirita rannast lahti ning viis Soome lahe teravahambuliste lainete kätte jahvatada . 
     Veel kärsitumalt kui sadamamehed oli jää lagunemist oodanud Inglismaalt saabunud vana auriku kapten ja selle meeskond . 
     Juba mitu päeva olid nad oma laevaga Suurupi otsas ristelnud . 
     Aurik pidi tulema Tallinna sadamasse , kuid registri määrused keelasid tal sõidu jääs . 
     Õige pikisilmi ootasid aga jääminekut ja laeva sissetulekut selle kodusadamast Murmanskist vahetuseks saadetud tüürimees , kaks merekooli praktikanti ja naiskokk . 
     Kõik nad olid oma raha kohe Tallinnasse jõudmise järel ära raisanud ja istusid nüüd juba mitmendat päeva lootsitoas , mugisid kuiva leiba ja rüüpasid elektripliidil keedetud teevett peale . 
     Kagutorm tuli koos paduvihmaga ja öise valvekorra lootsid Saar ning Roo , kes õhtul kella kaheksaks vahti tulid , olid märjad nagu veest tõmmatud . 
      " Uus-Sadama tänaval saabas ja vihmamantel veel kuidagi kõlbavad , aga kui öösel reidile tuleb minna , siis nõuan päästekontori laost endale tuukriülikonna , " bravuuritseb Saar lootsitoa ukse juures rõivastelt vett maha raputades . 
      " Ära nurise ! 
     See kõik on kõrgemalt poolt ette nähtud . 
     Sadamale kuulub nüüd pärast talve väike loputus ära , " õigustab Roo vihma . 
      " Pole viga , Saar , küllap tuleb kord seegi aeg , mil ka ilm on inimeste endi teha , " trööstin ma vanemlootsi . 
      " Ega seda tähtsat asja nagunii meremeeste otsustada anta , " arvab Murmanskist tulnud tõsiseilmeline tüürimees , kes aknalaual istub . 
      " Siis asutatakse meteoministeerium , seal on üks komisjon teise kukil ja aina vaidlevad , missugust ilma teha . 
     Põllumehele olgu vihm täna , aiapidajatele homme , heinalised tahavad põuda , purjesportlased parajat tuult , meresõitjad vaikset ilma . 
     Kuni nad seal vaidlevad , tuleb vihm käsku-keeldu ootamata omapäi alla ja ilm teeb ennast vana viisi ikka ise . " 
      " Hakkame fantaseerima , mismoodi meresõit ja sadamaelu aastal 2000 välja näevad ? " paneb ette lootsi koikus pikutav kursant , kellel madruse vormipluusi lai krae kortsumise ärahoidmiseks kukla alla sirgu on tõmmatud . 
      " Hakkame , hakkame , " on Roo asjaga päri , sest pikki ootetunde on vaja lühendada . 
      " Ja pane tähele , poiss , sina võid oma lootustes ja ennustustes pettuda , mina aga mitte . " 
      " Miks te seda arvate ? " keerab kursant end kõhuli ja tõuseb küünarnukkidele . 
     Paarikümneaastase ümmargune poisinägu on ergas , silmis uudishimutsev säde . 
      " Oled aastal 2000 alles mees alla viitkümmet , aga mina ? " 
      " Kui viinaga korralikult desinfitseerida ja tubakaga suitsetada , küll meiegi veel selle aastanumbri ära näeme , " lohutas Saar . 
      " Hea küll , las mina räägin Tallinna sadamast , " satub Roo Saare optimismist hoogu . 
      " Aastal 2000 ulatuvad sadama basseinid Russalkani välja , Tuukri tänava majalobudikud ja vanad laohooned on maha lõhutud , nende asemel on puiesteed . 
     Patarei ja sadama vahel on ammu lubatud Rannapargi puud juba suureks kasvanud . 
     Reidilt vaadates paistab , nagu oleks sadam rajatud otse metsa ja üle selle paistavad ainult Toompea müürid , Oleviste kiriku torni nupp ja televiisorimast . " 
      " Sa , Roo , ajad enam uhkust ja silmalõbu taga . 
     Kõikjal roheline , igal pool pargid ja puud . 
     Vaade reidilt olgu maaliline , sadama ümbrus kunstipäraselt kujundatud ja muud säärast . 
     Vaja olla praktilisem . 
     Vaata , mina kujutan ette , et neljakümne aasta pärast on kõik sadamasse suunduvad kõnniteed katuse all , tänavapoolsetel külgedel klaasseinad . 
     Jalutajatel ükski tuul ega vihm peale ei käi . 
     Talvel kui ka suvel peetakse seal ühtlane temperatuur - ütleme +18 kraadi . 
     Kui palju oleks siis vähem külmetushaigusi ja kui palju tööpäevi riik sellega võidaks . 
     Juba see üksi tasuks vaeva ja ehitusekulud . 
     Kõnniteed oleksid õieti liikuvad eskalaatorid , nagu praegu Moskva metroos . 
     Nendega võib igamees reguleerida oma tööle jõudmise sekundi pealt ja pole karta , et kingakontsa kadumise või trammist mahajäämise pärast keegi kusagile hilineks . " 
      " Sina muidugi pistaksid kodunt veel tabureti kaenla alla ja istuksid niikaua , kuni see konveier sind sadamasse toob , " oletan mina . 
      " Aga miks mitte , üle saja kilo meestele olgu ka see lõbu lubatud , " pareerib Saar , täis tõsidust , ja jätkab : " Aastal 2000 pole sadamalootsidel vaja reidil käia , vaid Põhjakantsi lainemurdja otsal on suur klaaskuppel , selle all istub loots oma lülitite ja kangide juures . 
     Nendega reguleerib ta vägevaid elektromagneteid , mis laeva sadamakai äärde tõmbavad . " 
      " Ja sildudes pole siis tekimeestel vaja trossidega jännata ega vendreid alla lasta , sest kõik kaide ääred on kummist ja magnetid peavad laeva kinni , " unistab Murmanskist tulnud tüürimees . 
      " Kaubalaevastik sõidab vee all , kus tuul ega laine peale ei käi , ainult reisijateliiklus toimub kergetel pealvee-liuglaevadel . 
     Kujutage ette , säärased lamedapõhjalised ja tiibadega , mis nagu lutsukivid ühe laine harjalt teisele libisevad , " näen mina ette meretranspordi tulevikku . 
      " Laevadel kaovad mastid ja poomid . 
     Lossimine-laadimine toimub helikopteritega , mis kauba otse raudteejaamast või tehastest kohale toovad , laevalt aga kaupluse laoplatsile viivad . 
     Palju risu tekil vähem , " rõõmustab tulevikuperspektiiv tüürimeest . 
      " Pea , pea ! 
     Aga kuhu sa merel mastituled paned ? " haarab Roo tüürimehe jutul nukast kinni . 
      " Mis tulesid sul vee all vaja on ? 
     Teiseks , kokkupõrked on selleks ajaks juba ammu minevikuks muutunud . 
     Tüürimehel pole siis enam üldse vaja sillal viibida . 
     Lesib kajutis tugitoolis ja vaatab televiisoriekraani , kust põhjareljeef , teised laevad ja koguni merepinnal veerevad lained kätte paistavad . 
     Automaatroolija peab süvist ja kurssi . " 
      " Võib-olla on ajalukku läinud ka see , et meremehed laevaga kaasa sõidavad ? 
     Dispetšerid juhivad laevaliiklust maalt . 
     Sinusuguste seisus on likvideeritud ja sul tuleb enne surma veel mingiks nupuväänajaks ümber õppida . " 
      " Ega nad meie eluajal nii kaugele ikka jõua , " kahtleb tüürimees . 
      " Merekoolis kaob kuivamaa klassiõppus . 
     Kõik toimub laevadel , " arvab kursant . 
      " Õppelaeva kapten toob vestitaskus paariks aastaks tuumakütust , otsad antakse lahti , ja kui tagasi tullakse , on värsked tüürimehed , mehaanikud ja radistid valmis . 
     Teooria õppimisel pole vaja end pingutada , see toimub öösiti unemeetodil . 
     Õhtul pistad aparaadi padja alla , hommikuks on ülesanne selge . 
     Kiiresti ja vaevata . 
     Kui kursant ei tea , saab karistuse õpetaja , kes vale plaadi peale pani . 
     See on ka loogiline , sest ei saa ju süüdistada vilja , kui see küllalt saaki ei anna . " 
      " Millal siis aju puhkab , kui ta niimoodi ööd ja päevad pinge all on ? " küsib teine kursant , kes oma tooli näitsikust laevakoka kõrvale on nihutanud . 
      " Selleks on ette nähtud puhkeajad . 
     Õpilane , keda klassijuhataja oma biovoolude mõõtmise aparaadiga vahetunnil mõtlemise pealt kinni püüab , saab käskkirjaga pähe . " 
      " Mõtete lugemise aparaat ? " muutub Saar valvsaks . 
      " Siis jäägu kõik nii nagu on . " 
      " Ei , aastal 2000 mõõdab see riistapuu ainult peaaju töö intensiivsust , s.o. biovoolude tugevust , aga ei näita veel mõtete kujutust . 
     Kaugemas tulevikus aga kardan küll , et sellele aparaadile monteeritakse ka ekraan , mis nagu kinos kõik su head ja kurjad mõtted lagedale toob , " seletab kursant asjalikult . 
      " Siis tuleb tapmine ja tagaajamine , sõda ja surm , kaos ja maailma lõpp , " kuulutab Saar ette . 
      " Selle ajani küll ei tahaks elada ! " 
      " Inimese eluiga tõuseb ja sinu käest ei küsita , kas sa tahad seda või mitte , " ähvardab Roo . 
      " Aastal 2000 oleme sinuga ülesaja-aastaste klubis äsja vastuvõetud liikmed , peame vanematele seltsimeestele õllekannusid kätte viima , peoõhtutel olen mina pillimeheks , sina soolotantsijaks . 
     Peame hoidma üleval klubi au jalgpallis ja kergejõustikus . 
     Vanemad liikmed tegelevad raskespordiga nagu tõstmine ja maadlus . " 
      " Aega on siis muidugi kõigil küllalt , sest tööpäev pole pikem kui 2-3 tundi , " kujutan ette . 
      " Ülejäänud osa ööpäevast kulub spordiks , reisimisteks ja noorsoo kasvatamiseks . " 
      " Noorsugu ... 
     Aga kas neid ka veel peaks leiduma , keda tänapäeval lõngusteks kutsutakse ? " huvitub Saar . 
      " Neid võib aastal 2000 näha ainult muuseumides topistena ja vanadel fotodel , " olen ma kindel . 
      " Igasugust ajaviidet on ju huligaanitsematagi küllalt . 
     Tahad , võta pärast lõunat kätte , istu laevale või lennukisse ja käi kas Stockholmis , Londonis või koguni Casablancas ära . 
     Sööd seal õhtusöögi , jood oma viskinormi , käid teatris või kontserdil ja hommikuks oled jälle tagasi . " 
      " Jumal tänatud , et viski veel alles on ! " ohkavad mehed üksmeelselt . 
      " Aga viisad ? " 
      " Sadama ümbert on kadunud plankaed , riigipiiridelt viisadest punutud võrgud , inimeste vahelt viltuvaatamine . 
     See kõik on aastal 2000 kaugel kiiluvees . 
     Sõjasadamate asemel on vabaõhumuuseumid , kus eksponaatideks on lahingulaevad , kreisserid ja raketikandjad . 
     Just nagu meil praegu rüütlimõõgad , sõjanuiad ja raudrüü . " 
     Korraga tõstab seni vaikides pealtkuulanud noor naiskokk oma kohevalokilise pea . 
     Tema põskedesse tekivad väikesed armsad naerulohud . 
      " Aga mehed , mehed ! 
     Teie ei jäta kivi kivi peale . 
     Kas siis tõesti kõik muutub ? 
     Midagi peaks nagu endiseks ka jääma . " 
      " Midagi ei jäeta vana moodi , " olen halastamatu . 
      " Aga armastus ? " lööb kokk välja oma trumbi . 
      " Mingisugust armastust aastal 2000 enam ei ole ! " põrutab Saar tütarlapsele peale . 
      " Abiellumine on perekondliku kooperatiivi asutamine , vastsündinud laps perekondliku kooperatiivi toodang jne. " 
      " Ega nimed asja muuda , " vaidleb tüdruk vastu ja suleb unistavalt oma suured meresinised silmad . 
      " Mina enne aastat 2000 naisemeheks ei hakka , " lubab kursant , kes neiu kõrval istub . 
      " Siis on asi kindlasti juba nii kaugel , et võtan nädal enne pulmi oma taskutelefoni ja kutsun välja linna kommunaalosakonna kantselei . 
     Halloo ! 
     Kas kommunaalosakond ? 
     Siin meretranspordi töötaja Ivan Ivanovitš Ivanov , aatomilaeva " Põhjapoolus " kapten . 
     Hakkan asutama perekondlikku kooperatiivi . 
     Juba järgmisel aastal on plaanis anda esimene toodang . 
     Puudub aga vastav tootmis- või nagu vanasti öeldi - elamispind . 
     Olge nii hea ja seadke mulle kusagil äärelinna rahulikumas rajoonis valmis ülalnimetatud pind . 
     Seal olgu kõigepealt muidugi tootmistsehh ühes vastavate seadeldistega , nagu voodi jne. , siis kööklaboratoorium vee ja kuumutusaparaadiga , saun ja puhkenurk . 
     Esialgu jätkub sellest . 
     Tellimise täitmise tähtaeg kuus päeva . 
     Tehase , või nagu vanasti öeldi , korteri võtmed palun üle anda perekonnaseisu aktide büroo juhatajale , kes need mulle kooperatiivi asutamise päeval pärast põhikirjale allakirjutamist pidulikult kätte annab . " 
      " Sadamakontor , sadamakontor ! 
     Siin aurik " Sever " . 
     Saabusime reidile , ootame lootsi ! " kostab seinale kinnitatud raadiotelefoni häälekõvendajast kare hääl . 
     Võtan mikrofoni . 
     Sever " , " Sever " ! 
     Siin sadamakontor . 
     Loots väljub viie minuti pärast . 
     Tulge kaldale nii lähedale , kui süvis lubab , muidu loots säärase tormi ja lainega peale ei saa , " hoiatan . 
      " Aastanumber 2000 on veel kaugel ! 
     Seniks kõik vanaviisi ! " ohkas Roo , kelle kord oli reidile minna . 
     Tõmbas meremehesaabastel sääred sirgu ja hakkas oma soolase veega pargitud vihmamantlit selga ajama . 
     Elna toob sööginõud , sinki , võid ja leiba . 
     Võtab kapist viinapudeli ja klaasid . 
     Tüdruk liigub vaikselt ja pehmelt . 
     Laud kaetakse märkamatult , ilma taldrikukolinata , ükski klaas ei põrka vastu teist . 
     Alajõe kartulivaagna ja kalakausi juurest tulnud Martinile on see muinasjutumaailm . 
     Ka Elna poleks nagu tõeline , vaid ajutiselt lihaks ja vereks saanud unenägu , mis iga hetk võib kaduda ning jätta järele vaid valusa kahjutunde , et see kõik polnud ilmsi . 
      " Jah , eks ta ole , " vastab hajameelne Martin , kes vaid Ülajõe peremehe viimaseid sõnu kuulis . 
      " Noh , proosit , naabrimees ! 
     Pole Ülajõe ja Alajõe meeste vahel enne midagist paha olnd ja küllap elame rahus edasi . 
     Õigus , Martin ? " 
     Martin näeb ainult Elnat , kes ka endale on valanud . 
     Neiu tõstab klaasi , pigistab silmad kinni ja joob põhjani . 
     Pärast klaaside lauale asetamist pühib põsele veerenud pisara ja hammustab võileiba peale . 
      " No-noh , tüdruk , sa oled mul hakanud viina pruukima ! " imestab Ants . 
      " Ise ütled alati , et kõik asjad peab ilmas ära õppima ja et ega amet leiba küsi , " püüab Elna isale vastata naljaga , endal silmad naerust kaugel . 
      " Vaata , et sa mul ... 
     See pole naiste jook ! " ähvardab Ants sõrme tõstes . 
      " Ära karda , isa , küllap mina juba oma tegudest jaksan aru anda nii teistele kui iseendale . " 
     Ants saab vihjest aru ja jätab tütre rahule . 
     Teab , et Elnaga vaielda ei maksa . 
     See tüdruk on tugev ja iseseisev nagu lagedal kasvav kask . 
      " Kuhu meite jutt niid jäi , Martin ? " pöördub Ants uuesti külalise poole . 
      " Sa oled siis Alajõe peremees ja Uudepere Villemi " Pääsukese " plaanid muidugi peast välja visanud . 
     Majapidamine kaelas ja selletagi muret-ränkamist küll ja küll . " 
      " Välja visatud või mitte , aga asi seisis enne ja seisab edasi raha taga . 
     Kahe palja käega sa laeva käima ei pane , " näitab Martin oma suuri ja tugevaid töömehekäsi , millelt küürimisest hoolimata ei ole kõik päevased sepatöö jäljed kadunud . 
      " Peaasi on käed , raha saab ikka , " kuraasitab Ants . 
      " Viskame veel ühe klaasi ja arutame seda asja . " 
     Seekord tõstis Elna ainult moepärast klaasi ja oli ilmne , et isa jutt teda huvitas . 
     Ka Martinile hakkas nagu midagi kumama , mida ta aga algul siiski tõena võtta ei usaldanud . 
     Ants asetas klaasi lauale , hammustas aeglaselt leiba peale . 
      " Vaata , mina olen pärast minevapühapäevast Moorjaagu Andruse juures aetud juttu palju sinu ja su " Pääsukese " peale mõelnud . 
     Säärane noor ja ettevõtlik mees ning nüüd see tühine tuhat-poolteist krooni paneb kaika kodaratesse . 
     Tahad ma annan sulle selle raha ja pane laev liikuma ! 
     Teenid , siis maksad . " 
     Oli see pooltühja kõhu peale joodud viin või Antsu ootamatu pakkumine , mis Martinil silmad virvendama pani ? 
     Küllap mõlemad ühtekokku . 
     Miks ei peakski pead pööritama panema , kui sulle korraga pakutakse laeva , kipriau ja kodulähedast teenistust ? 
     Saad , siis maksad ... 
     See Ants on tõesti üks üleprahi naaber ! 
     Aga ainult heast südamest keegi raha ei loobi . 
     Martin surub rõõmu maha , püüab olla kaine ja kaalukas . 
      " Mis tingimustel sa annaksid ? " 
      " Püha jumal ! 
     Naaber küsib naabrilt , mis tingimustel ! 
     Mitte mingisuguseid tingimusi ! 
     Ma tean omast käest , mis tähendab , kui mõni suur ja tulutoov asi paari paberist krooninäru pärast pooleli peab jääma . 
     Kui mitu korda ma ise sinu aastates mõtlesin : oleks mul alguseks kas või sada rubla - see oli muidugi veel vene Kolja ajal -- , oleksin kümne aasta pärast suurkaupmees või mõisnik . 
     Aga raha polnud . 
     Esimene tuhat oo ju kuradi visa tulema . 
     Ja mina korjasingi seda üle kahekümne aasta . 
     Aga näed nüüd ! 
     Raha teeb raha ja killel oo , sellele antakse . 
     Lihtsalt kahju hakkas mul sinust . 
     Säärane lahtise peaga ja töötahtmist täis mees ! 
     Meie päevil on sehukesi niikuinii väheseks jäänd . 
     Noh , kuidas oo ? 
     Kas lööme käed kokku ? " 
      " Küll mina juba raha vastu võtan , kui aga andja on , " saab ka Martin nüüd õige tooni kätte . 
      " Kui palju sul võimalik oleks ? " 
      " Rääkisid midagi poolteismest tuhandest , aga kis teab , sul võivad seal veel ettenägematud kulud tulla nagu igas äris . 
     Veta juba siis kaks tuhat ! " 
      " Ole meheks ! 
     Mina olen nõus . " 
     Käed löödi kokku ja klaas viina kinnitas kaupa . 
      " Täna mul nii palju lahtist raha kodus pole , aga tule homme õhtul , saad kätte , " ütles Ants ja tema punane nägu lihtsalt säras heanaaberlikust lahkusest . 
     Jätkas siis toimekalt : " Äri äriks , aga töö ootab . 
     Ilma selleta penn peosse ei veere . 
     Lähen käin korra ää ja vaatan , kas Robert oo oma pressi seal kuuris korda saanud või ei . 
     Näed , Martin , igal pool pead ise käsil-jalul juures olema , ilma peremehesilmata miski asi ei liigu . " 
     Lihava keha kohta päris kiirelt ajas Ants end laua tagant üles ja tatsas uksest välja . 
      " Sa mõtle enne hästi järele , kui isalt raha vastu võtad . " 
     Elna hoiatus tuli Martinile nagu kapatäis külma vett pärast saunalavalt lahkumist . 
      " Mis siin mõelda ? " 
      " Isa ei anna kellelegi midagi lihtsalt heamehe poolest . 
     Küll tal siingi mingi plaan on . " 
      " Mis konksu tal ikka olla saab ? " 
      " Kust mina seda võin teada ? 
     Tema pea töötab selle koha pealt minu omast paremini . 
     Kuid isa plaanid on , niipalju kui mina tean , ikka säärased , et teine omadega vahele jääb . 
     Võib-olla tahab , et sa tema tütre ära võtaksid ? " 
      " Sel juhul olen sada korda mäel . 
     Võlasumma kirjutatakse siis muidugi korstnasse ja perenaine pealekauba majas missugune . " 
      " Seekord teed sina nalja , aga mina räägin tõejuttu . " 
      " Olgu siis , Elna , räägime mõlemad tõsiselt . 
     Ütle , Ell , kas sa näiteks niisugust meest enam tahaksid , kes ... 
     No , kes armastab sind , aga pooljohmase peaga või muus meelesegaduses teise tüdruku juurde ära on eksinud ja pärast jälle tagasi tuleb ? " 
      " Kas siis sinuga niimoodi juhtus ? " 
      " Ma ei räägi praegu endast , vaid üldse ... " 
      " Üldse ma vastata ei saa . 
     Ma pean enne teadma , kes mind armastab ja kes eksis . " 
     Martin ei vasta . 
     Tema otsevaatav silm püüab Elna pilku välja kannatada , teine aga peatub puhvetkapil , millel seisab raamitud foto . 
     Sellel paarkümmend aastat noorem Ants ja tema kõrval tüdrukuohtu naine , laps süles . 
     See pisike on muidugi Elna , kelle kadunud ema näol on samasugune range ja omapärane ilu nagu tütrel täna . 
      " Ütleme näiteks , et see oleksin mina , " lausub Martin ning vaatab nüüd julgelt ja ülestunnistavalt Elnale otse silmi . 
      " Siis ... 
     Siis , Mart , teeksin , nagu vana rahvalaul ütleb : 
     Mina , meremehe tütar , kalamehe kallis tütar , ma läen merele mehele , heidan hella vetevoodi , meri mind toidab , meri katab , lainetelt saan lapsukesi ... " 
     Korraga märkas Martin , et Elna nutab . 
     Suured pisarad veeresid päikesepruunidel põskedel ja kukkusid siis valgele pluusile . 
     Ent tüdruk ei peitnud oma märgi silmi . 
     Valust ja silmaveest virvendav pilk küsis : " Kas tõesti ? " 
     Martin pidi silmalaud alla laskma ja sellest luges neiu vastuse . 
     Mees tõusis . 
      " Ma siis lähen ... ? " 
      " Mine , Martin ! " 
      " Kas jäädavalt ? " 
      " Sa pead ju homme raha järele tulema . " 
      " Aga pärast homset ? " 
      " Las ma mõtlen ! 
     Praegu mu pea lihtsalt ei võta . 
     Ole hea , Martin , mine ! " 
     Martin läks . 
     Astus üle Alajõe purde , läbi Saarekopli . 
     Täna õhtul ei näinud ta seal oma uut mansardkorrusega majakest , mille juba poisikesepõlve unenägudes ammu valmis oli ehitanud . 
     Järgmisel pärastlõunal sai Martin Ülajõe Antsult kaks tuhat krooni . 
     Laenu kindlustuseks , igaks juhuks , nagu Ants ütles , pidi Martin alla kirjutama veksliplangile . 
      " Lihtne vormaalsus ja kombetäitmine , millel naabrimeeste vahel mingit tähtsust pole , " kinnitas Ants . 
      " Näed , Uudepere kipper oo nendasamuti oma küla inimene , aga ikkagi pidi ta " Pääsukese " lepingu paberile panema . 
     See oo juba kord sehuke ärimeeste harjumus , et keik olgu allkirjade vastu . 
     Vaata , proovi sa postkontorist kinnitatud kirjagi kätte saada - kah pookstavid alla . " 
     Martin oli rahul . 
     Mis lugesid paar tindivõnki mingil kirjuks värvitud paberil , kui selle eest saab peaaegu terve laeva ja kõik muu , mis kapteni kuulsusega kaasas käib . 
     Ta on varsti koguni reeder ... 
     Juba see sõna kõlab uhkelt ! 
     Ainus asi , millega Martin sel õhtul rahul polnud , oli see , et Elna end ei näidanud . 
     Üksainus andestav pilk pruunidest silmadest oleks talle rohkem rõõmu valmistanud kui taskus krabisevad kaks tuhat krooni . 
     VIII PEATÜKK 
      " Pääsukese " väike julla seisis kummuli kaldal , kalid all , kiil vastu taevast . 
     Põhjalauad ei olnud kogu pika aasta tõrva näinud ja nüüd olid neil suured praod sees , vaata , et valge paistab läbi . 
     Rool , piidad ja vangliin näisid alles olevat , kuid aerud , mis tavaliselt paadi alla peidetakse , olid kadunud . 
     Muidugi poisikratid ... 
     Ühe rapsuga pööras Martin paadikäulal põhja vastu maad ja lükkas julla vette . 
     Leidis rannalt lauajupi . 
     Käula lekkis , aga enne kui paat poolenisti vett täis jõudis tulla , oli Martinil see mõnekümne meetri laiune veeriba , mis " Pääsukese " ankruplatsi sadama kaldapealsest lahutas , lauatükiga üle lükatud . 
     Mees haaras laeva vandiraudadest ja vinnas end käte varal tekile . 
      " Pääsuke " oli pisike rannasõidupurjekas , millele mõne aasta eest paarikümne hobujõuline mootoriplõks sisse pandi . 
     Juhtusid olema head ladujad , võis alusele ligemale viiskümmend rannasülda halupuid laadida . 
     Mitu suve " Pääsukesel " sõitnud Martin tundis selle laeva head ja vead juba ammust ajast . 
     Kõva pardaga ja tubli purjekandja . 
     Juhtus merel vähegi tuult olema , näitas ta ees minevale omasugusele varsti ahtrit . 
     Kere allveeosa oli pehastamata ja omal ajal Mujaste all tahutud tammised kaared kõlisesid koputades nagu eile pandud . 
     Martin mäletas , et alles aasta-kahe eest oli alus nii tiht , et vahetevahel pidi sudipumbaga merevett piltsidesse andma ja kaarevahed läbi loputama , muidu oleks laevaruumi põhi haisema läinud . 
     Nüüd oli laev suurema osa plankude vahele pekstud triivtakkudest mere saagiks jätnud ja lekkis . 
     Paistis , et viimasel ajal Uudepere Villem ainult võttis " Pääsukeselt " , midagi juurde panemata . 
     Süüdi oli muidugi " Pihlalaid " , mis kõik enda varju jättis . 
     Martin tõmbas tupest pussi ja torkas rinna kõrgusel kuni peani grootmasti sisse . 
     Pehastanud puutükid pudenesid tekile . 
      " Küllap tal süda ikka veel kõva on , muidu poleks ta siiamaani purje valule vastu jaksanud panna , " mõtles meremees . 
     Ka fokkmasti ja kliiverpoomiga ei olnud lugu palju parem . 
     Tekk oli puha pude , kohati koguni presendipaigad naeltega peale löödud . 
     Korpuses ülalpool veeliini pehmed kohad sees . 
     Seilkois leidus vaid hunnik räbalaid . 
      " Villem , suli , on nähtavasti paremad purjed " Pihlalaiu " peale vedanud , " siunas Martin . 
      " Vaja teha kõva remont , pisikesest putitamisest siin ei piisa , " oli " Pääsukese " värske kipri lõplik otsus . 
     Minna säärase , viimase tuhande peale aetud alusega mereilma ette , on niisama hea kui laev meelega hakkama panna . 
     Rõõmu valmistas Martinile ainult mootor . 
     See oli sügisel korra ja kombe kohaselt lahti võetud , võllid- vändad paksu õliga koos . 
     Juba järgmisel hommikul sõitis Martin Orissaare põrsapaadiga Saaremaale . 
     Käis Leisi saeveskis ja tellis tekiplangud . 
     Seal ei olnud aga parajasti vastavat materjali sees ja höövelmasinate taga järjekord . 
     Oleks siis küsimuses olnud paar-kolm tihu lihtsaid laudu , aga Martinil oli vaja mitu paadilasti valitud krõbekuiva laevametsa . 
     Saagida , hööveldada , triivi jaoks faasid ja sooned sisse lükata ... 
      " Ei , enne kuud aega küll lubada ei oska , " laiutas paljaspäine kontorimees käsi . 
      " Mis parata , kui kuu , siis kuu , " arutas Martin ja mõtles , et selle aja kasutab ta vana teki lammutamiseks ning mastide mahavõtmiseks . 
     Mastid ... 
     Vaat siin oligi sõlm ! 
      " Ega teil ei juhtu nii kahekümne viie meetri pikkusi mastipuid olema ? " küsis Martin . 
      " Ei , kallis mees , " naeratas saarlane , kes juba aru sai , et tegemist on algajaga . 
      " Meil on ainult kahekümne ühe jalased saepakud . 
     Mastimännid peab iga kipper ise metsast välja valima . " 
     Säh sulle ! 
     Ainus mees , kes nüüd nõu võis anda , oli Ussimäe Aadu . 
     Kui Martin teisel päeval sinna läks , tõmbas Aadu just parajasti aurukastist paadi pardalauda välja . 
      " Tere jah ! 
     Abi kohe nagu hüüdmise peale ! " rõõmustas paadimeister . 
     Martin pidas kinni , Aadu kopsis naelad sisse ja kastikuum laud oli varsti paigal . 
     Ega olnud esimene kord , kus need kaks meest paadiparrast painutasid . 
     Nüüd polnud uut lauda enam ootamas ja oli aega suitsu panna . 
     Aadu istus ülestahveldatud lauahunnikule , otsis taskust tubakakoti ja sai oma kõvera varrega piibu popsuma . 
     Takseeris naabrimeest . 
      " Sa , Martin , oled varsti enam lai kui pikk . 
     Mis asjaga sind kroonus söödeti ? " 
      " Seda kõike tegi mahv , vile ja vesi . 
     Söögi ajal kere nii hele , et tükk suus , teine peos , kolmas lusikas . 
     Aga vaatan sind ja näen , et sust pole varsti enam muud järel kui käed-jalad , kõver selgroog ja suur karvane pea . 
     Millest see tuleb ? " alustavad mehed hiidlasejutuga . 
      " Mida inimene kõige rohkem harjutab , see ka areneb . 
     Päid-jalgu ja käsi on vaja iga tund ja minut , aga kõhtu , kuidas juhtub , " põhjendab Aadu oma ihulise olemise arengusuunda teaduslikust küljest . 
      " Aga habe ? " 
      " Ilma näopealsete karvadeta ei saa , see ju isase inimese tundemärk . 
     Habemeta poisikest ei võtaks mu Leena eluilmaski jutule . " 
      " Kuule , Aadu , ma tulin su käest nõu küsima . " 
      " Lao välja ! 
     Kui mu karvane pea aga võtab , küll siis ... " 
      " Juhata , kust ma " Pääsukese " mastipuud saan ! " 
      " Ma kuulsin jah , et oled Uudepere kipriga kampa hakanud . 
     Mastipuud saame Kõnnuseljalt , aga nüüd kevadel pole õige aeg puid jala pealt lapiti lasta , mahlad juba liiguvad . 
     Kolmekuninga ajal oleks pidanud ... " 
      " Talvel tegin püsti-pikali , marss-marss ! 
     Ja raha ka polnud . " 
      " Kust sa nüüd seda said ? 
     Kelle sa kuivaks laenasid ? " 
      " Ega mets tühi ole . " 
      " Õigus ta on . 
     Hakkaja mees saab libeda kivi pealt enam kui lollpea mõisamaadelt . " 
      " Nii et sinu karvane pea siis ei võta ? " 
     Proloog 
      " Needus ... 
     Selle küljes on selge needus , ütlen ma ! 
     Kel veel järel , matku sinnasamasse tagasi ! 
     Ehk siis ... " 
     Köhahoog hakkis edasised sõnad silpideks , õhupuudus riisus rääkijalt hääle . 
     Üheksakümneaastase vanaema sügavmustade silmakoobaste põhjas oli elusäde kustumas , tema paekivi karva nägu rohkem koolnu kui elava inimese oma . 
     Voodi servalaudadest kinni haaranud kondiste sõrmede nukid läbi naha tungimas , püüdis ta rääkida rutakalt ja valjusti nagu teeline , kes liikuma tõmmatud vankrilt mahajäänud saatjatele veel viimasel hetkel meelde tulnut , midagi väga tähtsat ütelda tahab . 
      " Ole rahulik , vanaema , pole seal mingit needust , " püüdis memm lahkujat vaigistada ja pühkis põllenurgaga silmi . 
      " Kuidas ei ole ? ! " ärritus haige veel enam , vaadates tühja õhku . 
      " Näe , Juhan ostis koha ... 
     Tüli ja kohtuskäimised . " 
     Surivoodil lamaja hääl muutus sosinaks . 
      " Kõige enne sai oma jao Kristjan . 
     Alla kahtkümmet ... 
     Suur laev kätte ja kogu täiega ... 
     Merehaud ... 
     Küll te näete veel ! 
     Terad põlevad tuhaks , aganad viib tuul ... 
     Needus ja lõpp ! " 
      " Ütle , ema , mis needus su südant vaevab ? " küsis lell Ruuben , kes niisamuti kui memmgi surija aseme juures istus ja kelle tumenev ülahuul saabuvat meheiga kuulutas . 
      " Tolgus ! " kahises hinge vaakuv üheksakümneaastane . 
     Raske oli mõista , kas ta sonis või liikus tema keel mööda mõttelõnga . 
      " Raha needus ! 
     Tahtsime küll ää ristida - ei jõudnud . 
     Käte vahel kustus ja ... 
     Pärast õpetajale , et ajasime vett pähe ja nimi oo Juuli . 
     Sai vale varal pühasse mulda . 
     Siis Juhan ja kogu pere , et jumal võttis Juuli , trööstiks andis raha ... 
     Terve kuhja raha ... 
     Aga polnud see ühti jumala and . 
     See oli vale ja patu palk saatana poolt , hunnik põlvest põlve needust ! " 
      " Ole rahulik , vanaema , pole seal mingit needust , " kordas memm . 
      " Kust see raha tuli ? 
     Kes andis ? " küsis uudishimulikuks muutunud Ruuben . 
     Haige poolsuletud silmakoopad läksid lahti . 
     Nende sügavuses süttis hetkeks selge pilk . 
     Lõtvunud näonahk kiskus kortsu . 
      " Mis raha ? 
     Ei mingit raha ! " 
     Siis taas nagu poolunes : " Tõotasime ... 
     Kolm sõrme piibli peal ... 
     Vandusime pühakirja nimel . 
     Pärast kogu eluaega üks vale ja patt ... 
     Nüüd kurat ja needus ! " 
     Nende sõnadega vanaema Madli , kes alati kange usuinimene ja virk kirikuskäija oli olnud , oma maapealsed jutud lõpetas . 
     Mina ja mu veidi suurem vend Aadam piilusime ahjutagusest kurust , kuulsime vanaema viimaseid mõistuütlemisi , kuid targemaks me neist tookord ei saanud . 
     Sõnad olid aga nii imelikud ja salapärased , et jäid meelde kogu eluks . 
     Vanavanaisa ja vanaisa rajatud elud-majad , rehetuba , põhukuur ja loomalaut - kõik üks rait -- , olid vägevatest männipalkidest ristnurka üles raiutud hoonete poolkaar , mille ojakäär enda sülle võttis . 
     Jõe äärde ehitatud saun ja sepapada , pisut kaugemal ait , andsid siseõuele säärase suletuse , mille vahele ainult külateelt sissekeeravatele vankrirööbastele ja üleoja trummile ruumi jäi . 
     Õu ise oli jagatud kahte ossa : elutoa ukseesine muru paari õunapuu ja marjapõõsaga ning mullale sõtkutud karjaaed , kust veiseloomad ja uted-oinad läbi laudaotsa koplivärava hommikuti välja lasti ning kuhu nad õhtul tagasi tulid . 
     Siin oli silmas peetud otstarbekohasust , et kõik oleks käe-jala juures , et töödes ja toimetustes ei tuleks teha liigseid samme . 
     Silmailu - jah , see ei kõlba patta panna , selle peale oli mõeldud kõige viimases järjekorras . 
     Kuid üsna sootumaks polnud vanavanemad ka uhkust unustanud . 
     Oja peremees , esimese päriseks ostetud talu omanik kogu külas pidi ometi näitama , et ta pole mõni paljasjalgne Mardiaadu Miku või poolpüksata Rehe Peet , kes kord aastas , kui mihklipäeva müümasea kopsud-maksad nahka pani , kõhu täis sai . 
     Oja talu kõrgele alusmüürile rajatud elumaja silmailuks oli veranda , mille ees tugevatest tammeplankudest trepp . 
     Nojah , kui nüüd mõtlema hakkan , -- oleks vanaisa need kolmetollised astmelauad mõnest muust puust teinud , poleks ehk seda raamatutki ilmale tulnud . 
     Oleks ja poleks ... 
     Nendega kaugele ei jõua . 
     Aga tõsi on see , et tammepuu mürk sõi raudnaelad läbi ja ühel päeval vanema vennaga trepil viljapeksu mängides märkasime , et lauad vardahoopide all elama hakkasid . 
     Kõik suured inimesed olid kes põllul , kes heinamaal , meil kodus vaba voli . 
     Andis tegu teha , et rasket trepilauda pealt ära saada , kuid töö tasus vaeva . 
     Trepi alt avastasime hämara ja salapärase ruumi , kus kõdunesid aastakümnete eest kirvetera alt langenud laastud . 
     Sealt aga pääses veelgi edasi veranda põranda alla , kuhu päikesehelendus vaid mõne harva prao kaudu valgustriipe tõmbas . 
     Ehkki me senised saavutused olid suured , polnud me Aadamaga seda sorti mehed , kes poolel teel puhkama oleksid jäänud . 
     Vaja oli näha , kuidas maja päringutealune ( * ) ka välja näeb . 
     Tõime aidaräästa alt kangi , sepapajast paraja haamrikolaka ning hakkasime paevundamendisse auku uuristama , et toapõranda alla pääseda . 
     Õnneks polnud krohvisegu liiga lubjane ja kivid pudenesid-purunesid päris hõlpsa vaevaga . 
     Tööd tegime palehigis ja puhkust võtmata ning alles siis , kui lehmade krapikrõbin ja härgade jõrin koplivärava taga õhtut kuulutas ja ema varsti lüpsma oli oodata , pidime müürimurdmise pooleli jätma ning trepilaua oma kohale tagasi tõstma . 
     Ent tubli pool rassimist oli rassitud . 
     Juba oli kangi teine ots peatust leidmata kahe kivi vahelt edasi läinud . 
     Teisel päeval tunglesime sinna , kus pärast põrandapäringute paigalepanemist vist küll ainult meie vana kõuts oli käinud . 
     Kõrgele alusmüürile rajatud maja põrandaalune oli lage ja avar . 
     Mina võisin paaride vahel käia pead painutamata , minust vanem vend pidi end küll pisut küüru hoidma . 
     Pime oli . 
     Ainult külgedelt piiluvad kassiaugud pilgutasid oma valgeid silmi . 
     Nende taga kiigutas räästaalune tuul kobrulehti . 
     Tööhigist märjale ihule puhus keegi öökülma hingeõhku . 
      " Vaja oleks küünalt , " sosistasin vennale . 
      " Tita ! " tögas Aadam täismehe toonil , kuid ei hakanud ka keelama . 
      " Eks siis lähme ja toome , kui just nii väga kardad . " 
     Ronisime läbi ava tagasi ning leidsime pliidisiibri saba pealt küünlajupi ja tikud . 
     Tagasi tulnud , olime juba vaprad indiaani pealikud , kes öölõkke paistel sõjaplaani peavad . 
     Tõmbetuules heitlev leek kihutas põrandaaluseid varje ühe päringu alt teise alla , olemine oli parajal kombel põnev ja põu põksus . 
      " Mine kohe maad kuulama ! " käratas vend Aadam , kes end ise käskijaausse oli seadnud . 
     Vastu hakata ei saanud , tuli minna . 
     Pimedikus jäi mu teotahtest jooksma kippuv jalg millegi taha kinni . 
     Kukkusin . 
      " Appi ! 
     Tulistavad ! 
     Olen haavatud ! " 
     Vend rühkis küünlaga lähemale . 
     Ahjualuse müüri ääres seisis " süüdlane " , rauast kast , pool maa sees , pool väljas , üle aasa heidetud krambi peal raske tabalukk . 
      " Näe , põgenema pääsesid kahvanäod , aga varandust kaasa viia ei jõudnud , " taipas Aadam olukorra ära seletada . 
      " Kähku vasarad ja raierauad , pihid ja peitlid ! 
     Varsti võivad nad abiväega tagasi tulla ja siis on meie päevad loetud . 
     Enne vaja kast lahti murda , kuld varjule viia ! " 
     Nii ruttu kui mu käed-jalad sibada jõudsid , ronisin põranda alt välja , jooksin sepapajja , kahmasin tööriistad kaenlasse ja tagasi . 
     Nüüd polnud see enam mäng , vaid südamealust külmaks tegev tõde . 
     Äkki ongi kuld ! 
     Kui mitte just kuld , siis vähemalt hõbe . 
     Olgu kas või vaskrahad , mõelda vaid ... 
     Aga mis siis , kui need , kes kunagi selle sinna peitsid , korraga ... ? 
     Lõin kõhklema . 
     Riistadega kohale jõudnud , avaldasin oma kaksipidi mõtted ka vennale . 
      " Kes ? 
     Vaar juba ammu surnuaial , rist päitsis , vanaisa köhib tagakambri voodiõlgedel verd . 
     Pole temast enam ... 
     Nemad aga need majaehitajad olid . 
     Teised teada ei tohiks , " trööstis Aadam ja asus täie tõsidusega asja kallale . 
     Aasa raiusime pooleks , lukk langes maha ja kramp oligi eest ära . 
     Ainult kaane tugevad hinged panid veel vastu ja nende roostes krigin sõitles meid kirstu aastakümneid kestnud rahu häirimise pärast . 
     Kuid varsti saime peitli otsa vahele ja võit oli meie . 
     Oh seda pettust küll ! 
     Polnud seal kulda , polnud seal hõbedat , vaskkopikatki mitte . 
     Päris tühja täis aga ka ei olnud . 
     Nagu telliskivi lamas kasti põhjas mingi neljakandiline asi . 
      " Säh sulle varandus , kuld ja kalliskivid ! " porises vanem vend näolt higi pühkides . 
      " Hoopis piibel ! " 
     Tõmbas siis pühakirja-paksuse raamatu kirstust välja . 
      " Tühja asja pärast nii palju vaeva , " ütlesin minagi midagi ning sülitasin läbi hammaste . 
     Seda olin õppinud onu Karlalt , kellele pikareisipurjekal lõuatubaka söömine külge oli hakanud . 
      " Aga äkki on Moosese seitsmes raamat ? " leidis mu taibukas vend mängule uue ja põneva jätku . 
      " Mihuke seitsmes ? " pärisin . 
      " Ah muidugi , sa , laps , ei tea ju veel pooli asjugi , " tegi Aadam mind purulolliks . 
      " Kui sa nii tark oled , eks seleta siis , " nõudsin . 
      " Vaata , iga piibli sees on viis Moosese raamatut , mõnes koguni kuus . 
     Seal on juttu vutinimelistest lindudest , taevamannast , telliskivi tegemisest ja muud tühja-tähja - ühesõnaga , rämps ! 
     Aga seitsmendas on juba nõiasõnad ja loitsud . 
     See , kelle käes on Moosese seitsmes raamat , võib soovida ükskõik mida ja saab kah . 
     Mineval talvel , selsamal õhtul kui laevamehed jõuluõlle kogu pärmiga nahka panid , isa ise rääkis . 
     Sina , tita , muidugi magasid juba , aga mina olin soeseina taga ja kuulsin . " 
      " Mis selle raamatuga siis peale hakata tuleb , kui , ütleme , midagi tahaks ? " himustasin kõike täpipealt teada saada . 
      " Loll ! " ei leidnud Aadam mu jaoks paremat sõna . 
     Seletas siis tähtsalt : " Võtad sõnad välja , mis asjaga kokku käivad , loed maha ja saad . " 
      " No , ütleme , et mulle kuluks hädasti taskukell ära , " leidsin nõksu , millega Aadama uhkust pisut tasasemaks triikida . 
      " Kas Moosese ajal sihukesi asju üldse oli , kust kohast need sõnadki siis võtta ? " 
      " Jah , ema räägib ka , et ennemuiste arvatud aega taevatähtede järgi , " ei leidnud mu tohutu tark vanem vendki nüüd seda õiget otsa . 
      " Mina tahan uuri , aga Mooses laseb tähed ülalt alla sadada , " tegin nõutu näo pähe . 
      " Või ütleme , et mina soovin püssi , aga Mooses saadab välgu . 
     Muud müristajat ju tol ajal polnud . 
     Nüüd siis saad aru , miks nad selle raamatu nii hästi ära peitsid , " oli mu veli jällegi tark . 
     Jah , tuli tunnistada , et Aadam oli must nii taibu kui rammu poolest kaugelt üle . 
     Panime kiiresti-kiiresti raamatu kasti tagasi ning ronisime põranda alt välja päikesevalguse ja taevatuule kätte . 
     Kaasa tõime suure saladuse . 
     Otsisime vanaema pruudikirstu otsaelust sukanõela , torkisime kumbki oma nimetissõrmest tilga verd , segasime mõõga puudumisel sirbiteral kokku ja vandusime selle juures , et hoiame Moosese seitsmenda raamatu leiu ainult enda teada . 
     Järgmisel talvel hakkasin ka mina koolis käima . 
     Vanem vend õppis juba kolmandas klassis . 
     Päeval istusime oma tunnid ära , kuid õhtuti , selle asemel et õppetükke lugeda , uurisime piiblit , eriti vana seaduse lugusid , sest me mõlemad tahtsime kangesti teada saada , mis neil seal Moosese ajal oli ja mida polnud ; mida võis " Moosese seitsmenda raamatu " loitsusõnadega esile manada , mida mitte . 
     Iisraeli lapsed olid Egiptuses vangis ja põletasid telliseid . 
     Neid plönne ja kivisid küll ei maksa soovida , olgu ehk siis vanemas eas , kui endale maja hakkad ehitama . 
     Vaarao hobused ja sõjavankrid ... 
     Hobune kuluks küll ära , aga või see vanaaegse sõjavankri oma nüüd künni- või ratsaloomaks kõlbab . 
     Moosese käsutahvlid ? 
     Aga kuldvasikas ? 
     Vasikasuurune kahmakas kulda ... 
     Kuld oli tol ajal kallis kraam ja maksab nüüdki rasket raha , arutasime vennaga . 
     Seda võiks küll soovida . 
     Leidnud oma tahtmistele kindla kursi , hakkasime kannatamatult kevadet ootama , sest talvepakasega oli kogu trepp jää ja lume all . 
     Kui seal nüüd puhastama , sulatama ja laudasid lahti murdma hakata , oleks seitsmenda Moosese leiulugu paugupealt kogu perele teada . 
     Ja see on kindel , mis siis juhtub . 
     Suured soovivad ja saavad , sina kas tönni või jonni , keegi sinu tahtmist mööda ei tee . 
     Nüüd küünlapäeva paiku oli kodus eriti palju rahvast . 
     Jõuluks tuli merelt isa - laev talvekorteris , siis rannasõidust lell August . 
     Pärast vanaisa surma , kolmekuningapühadeks , ilmus ulgumerepurjekalt kodumaile isegi isavend Karla ja pidas nüüd naisevõtuplaani . 
     Teised lelled olid sellele vastu : ehitagu enne endale maja , muidu kõik üksteise seljas koos . 
     Veel vaidlesid lelled mingi paberi üle , mida nad testamendiks kutsusid . 
     Seal olnud peal , et vanaisa jätnud kõik - maad ja metsad , elud-majad ja vallasvara äkkepulgast saati - Augustile , teised mingu kas või mööda maad kerjama . 
     Testament ... 
     Meil Aadamaga oli oma , usuõpetuse tunni testament , milles polnud tähtegi ei äkkepulgast ega adrapersest . 
     Küll aga seisid seal jumala kümme käsku , viis peatükki ja püha sakramendi vägevad sõnad , mis koolmeistri käsul kõik peas ja südames pidid seisma . 
     Augustist ja tema pärandusest ei kirjutatud seal poolt sõnagi . 
     Tuli välja , et testamentisid oli kahte sorti . 
     Üldse paistsid asjad peale vanaisa kirikuaeda viimist olevat pisut nagu siga- soga . 
     Pika tingimise peale jäeti August küll peremeheks , kuid häda seisis selles , et temalgi polnud veel naist , isegi mitte pruuti . 
     Sellemoega sai pärast tädi Leeni pulmi perenaine hoopis meie memmest . 
     Viimaks ometi murdis küünlapäev talvel selgroo pooleks , paastumaarja pani hangede harjad sulama , jüri piinas katuseräästa jääpurikad nutma , lehekuus lõppes kool . 
     Isa ja lelled läksid taas merele , põllutöö jäi sel aastal memme hooleks , abiks sälueas isaõed Viine ja Liise . 
     Läinud oli ka lell Ruuben , kes siiski enne küla- , valla- ja kihelkonnakooli läbi oli jõudnud teha . 
     Ei olnud neist asja koduste tegude tegemisel peale isavenna Augusti , kes nüüd peremees oli , kuid veskit ehitas ja ainult heinaajaks naisperele appi lubas tulla . 
     Ka meid Aadamaga sunniti põllul sitmekooku vedama , külimittusid täitma ning joogilähkrit kandma . 
     Kogu aeg muud ei kuule , kui tee , too ja vii ! 
     Ühel kesknädalal tuli perel pudrutahtmine ja siis jäime me Aadamaga pärast lõunat katla alla oksi pistma , sest odrakruubid tahavad oma kolm tundi tulel haudumist . 
     Alles nüüd saime nii palju omanuhti askeldada , et seitsmenda Moosese abil kullast vasikat lauta manada . 
     Asjaga oli vaja kiirustada , sest vara tuli veel enne õhtut pööningule kanda ja heinte alla ära peita . 
     Saavad teada , võib juhtuda teab mis . 
      " Palju siis maailmas ausaid inimesi leidub , " nagu ütleb isavend August , kes vanaisalt kogu kupatuse endale ärvis . 
      " Iseoma vendigi ei või sa uskuda rohkem , kui silmaga näed ! " 
     See pani mõtlema . 
     See pani tõsiselt mõtlema . 
     Paul Virgemaa käis vabrikukontoris . 
     Kui ta möödus sekretärineiust , peatas see teda ja ütles : " Vabandage , teie kui ... kui meie parteiline juhtija praegu ... ma tahtsin küsida ... " 
     Virgemaa jäi seisma ja neiu küsis : " Mis te , seltsimees Virgemaa , arvate : kas on õige , et meil ... meie vabrikus aetakse vanu töölisi värava taha ... nagu ... ei oska öeldagi ... nagu vaenlasi ? 
     Ja mitte ainult vanu . " 
      " Kuidas te seda mõtlete ? " 
      " Noh , vallandatakse töödistsipliini rikkumise ... joomise pärast . " 
      " Te küsite : kas on õige ? " 
      " Nojah , nagu ... näiteks Tõnis Puu . 
     Kas te teda tunnete ? " 
      " Mitte eriti . 
     Kas teie tunnete ? " 
      " Teate , tal on niisugused head , selged silmad ... kui ta kaine on . 
     Ta ei ole halb inimene . 
     Nagu paljud teisedki . " 
      " Jaa ... 
     Nad on ju süüdi . " 
      " Süüdi ! 
     Tõnis Puule avaldati ometi kiitust , anti rahaline autasu . 
     Kas siis inimest ei saa hoida , mõjutada ? 
     Et inimene oma eluga ... te saate isegi aru . " 
     Paul Virgemaa vaatas Piia Elgile näkku . 
     Neiu põsed õhetasid kergelt . 
     Ta oli ärritatud , ta kõneles südamevaluga . 
     Küllap ta valutas ammu südant inimeste pärast , kes ... 
      " Tõnis Puu , nagu ma tean ... " hakkas Virgemaa mõtteid koguma , et tehtud otsust põhjendada . 
     Aga neiu ütles kärsitult vahele : " Rikkus korduvalt ja nõnda edasi . 
     See on muidugi õige . 
     Meil on parteiorganisatsioon , muidugi , sekretäriks olete teie ajutiselt , kuni Tiimus tuleb sanatooriumist tagasi ... ei , ega ma teid isiklikult ... 
     Parteiorganisatsioon ja komsomol ... 
     Meil võeti komsomolikoosolekul isegi otsus vastu , et tegelda ühiselamu rahvaga . 
     Aga otsus jäi otsuseks . 
     Ametiühing ka ... " 
      " Te tahate öelda , " katkestas Virgemaa neidu , " et meil juuakse palju ja ... " 
      " Inimestel ei ole vabal ajal midagi teha . 
     Aga ... ärge pange pahaks , te teate ju isegi . " 
     Piia Elk kogus end , rahunes pisut ja lausus : " Ma ei süüdista teid , teil on oma töö , perekond ja ... 
     Aga Räbanik , tema on ametiühingutööl , nagu öeldakse , täie koormusega ... " 
      " Selge , päris selge , " ütles Virgemaa ja lisas naeratades : " Võtame arvesse . " 
      " Vabandage , et ma ... " naeratas neiu abitult ja otsekui süüdlaslikult , " ... et mina , väike varblane , niisuguseid asju ... " 
     Paul Virgemaa lahkus mõtlikult . 
     Tõnis Puu ... 
     Selged silmad ... 
     Jaa , inimesed käivad ükskõikselt teistest inimestest mööda ja otsustavad külmalt teiste saatuse üle ... 
     Seesama Tõnis Puu . 
     Kord kevadel juhtus tema , Paul , kuulma Räbaniku ja selle Puu vaidlust , õigemini nende vaidluse lõppu . 
     Ta ei mäleta enam , mille puhul tülitseti , aga see on meeles , et Puu süüdistas ja ründas Räbanikku ja see kaitses ennast : " Ma olen oma meelest klaasimees edasi , ajan klaasimeeste asju ja ... " 
     Puu paiskas Räbanikule näkku : " Klaasimeeste mõrtsukas oled , vot ! " 
      " Mismoodi mõrtsukas ? " 
     Puu ägestus : " Ää pöörita silmi , nagu ise ei teaks . 
     Mis ma sinu , sitaga , tühja õiendan . 
     Varsti endal ka sulg perses . 
     Ajamärgid on niisikesed . " 
     Hiljem , omavahel , ütles Räbanik Puu kohta : " Jah , viin on selle mehe surm . " 
     Tema , Paul , ütles Räbanikule : " Ega sind ei valitud matusekõnesid pidama . " 
      " Ah et ... et pandi niukesi juurikaid kasvatama , " vastas Räbanik kuidagi üleolevalt . 
      " Tuli otsa , muud ei ühti . " ... 
     Ei ole temal , Paulil , mõtet ennastki õigustada . 
     Kord suvel nägi ta Tõnis Puud jaama einelauas . 
     Vana istus õllejoojate laudkonnas ja deklameeris lärmakalt : 
     Kui solgivesi uputas ja vabrikut ta kimbutas , siis ütles Tõnis Puu : " Mu tund on tulnud ju ! " 
     Ta sidus vööle vöö ja tegi ära tähtsa töö . 
     Kui direktor surus kätt ja kiitis , et : " Sa päästsid vabriku , mis ohus ! " siis vastas Tõnis Puu : " Mu kohus ! " 
     Selge see , et Tõnis Puu hooples oma teenetega : kui kanalisatsioonikaevud olid umbes ja solgivesi tõepoolest klaasivanni korstnakanalit uputas ning vanni enam õieti kütta ei saanud , siis oli Puu kange mees , laskus kaevu ja udis ning koukis torud lahti . 
     Sai kiita ja sai raha . 
     Sellega ta nüüd uhkustas . 
     Aga need , kellega ta lauas istus - Paul ei tundnud neid , ilmselt ei olnud nad klaasivabrikust -- , suhtusid vanamehesse ülbelt ja üleolevalt , on meeles , et Puu saadeti ära sõnadega : " Tõnn , sa sitasõnn , liiguta nüüd sõrgu ja keri ära põrgu ! " 
     Tema , Paul , võttis tookord Tõnis Puu kaasa ja talutas teda natuke maad . 
     Siis rabeles mees enda lahti ja hakkas omapead astuma . 
     Aga Paul ei mäleta , kas ta uuriski hiljem , mis Tõnis Puust pärastpoole sai , kas ta jõudis koju või jäi edasi töllerdama . 
     Tõsi , ega täismehi tule lapsehoidja kombel hooldada . 
     Teisest küljest : ega neid ole ka täismeeste moodi käsile võetud .... 
      " Tuli otsa , muud ei ühti ! ... " 
     Oh kui ülbelt ja isekalt öeldud ! 
     Paul ei söandaks nõnda öelda , isegi ägedushoos mitte . 
     Räbanik oli omamoodi formalist . 
     Tema ametlik kirjavara koosneb kolmest kaustast , neid hoiab ta oma töölaua sahtlis ja tõstab sealt aeg-ajalt lauale . 
     Kolm kausta kenasti maalitud pealkirjadega : " Tööliste osa tootmises ( ja tootmise juhtimises ) " , " Töötajate heaolu " , " Töötajate vaba aja sisustamine " . 
     Mingi asjaajamine peab olema , selge see . 
     Aga eks ole kurb , kui paber jääb ainult paberiks . 
     Ja juhtub jällegi , et on tarvis otsustada , mis selle või teise mehega ette võtta , küllap siis Räbanik vastab : " Mis sihukese juurikaga muud - tuli otsa ! " 
     Olukorrad muidugi on juba niikaugel . 
     Tundub tublisti tõepõhja all olevat sellelgi vihasel ütlemisel : " Oled klaasimeeste mõrtsukas ! " 
     Ja see neiuke mõtleb samade asjade üle ja nõuab aru temalt , Paul Virgemaalt , praeguselt vabriku parteiorganisatsiooni juhtijalt . 
     Neiu vaatab sulle otsa oma heade , siiralt küsivate ja nõudvate silmadega ja kõneleb ühest lahtilastud joodikust ja tema headest , selgetest silmadest ... 
     Neiu , aastatelt peaaegu et oma tütar , nõuab aru ... 
      " Kui ma olin alles poisike , " arutab Paul omaette , " õpetas ema , et inimestele tuleb julgelt silma vaadata ja tuleb alati tõtt rääkida . " 
     Need ema sõnad on sageli meelde tulnud . 
     Julgelt silma vaadata ... 
     Paul mõtleb ja meenutab : kord ei saanud ta siiski silma vaadata . 
     Tal oli koolivend Jaan Toompalu , nad istusid paar aastat ühes pingis . 
     Pärast kooli satuti lahku ja jäädi kuidagi võõraks . 
     Nojah , mõlemal oma töö ja huvid , varsti asutati perekond ja ... 
     Toompalu sai sõjas surma . 
     Saaremaal , neljakümne neljanda sügisel . 
     Hommikul kirjutas koju kirja , õhtul langes . 
     Kui omaksed kirja lugesid , oli juba surnud . 
     Aasta hiljem kohtas Paul tänaval Toompalu ema , teretas . 
     Väga raske oli kõnelda : tema tuli sõjast tagasi , Jaan ei tulnud . 
     Ja pööraski pilgu ära . 
     Kuigi ... kuigi ... nojah , sõda on sõda ... 
     Oma tädipoeg Rein ei tulnud samuti sõjast tagasi . 
     Ta oli tädil , ema õel , ainuke laps . 
     Tädi sai ametliku kirja , et poeg on teadmata kadunud . 
     Kuna see teade ei kinnitanud surma , siis lootis ja ootas tädi Reinu kojutulekut . 
     Ootas oma elu lõpuni , kümme aastat . 
     Paul ei söandanud , ei julgenud tädile ütelda , et Reinu pole mõtet oodata . 
     Ei julgenud tõtt rääkida . 
     Aga inimestele tuleb julgelt silma vaadata ja tuleb alati tõtt rääkida ... 
     Paul mõtleb ja arutab : Räbanik , jah , see seatud ja valitud mees , kelle ainukeseks tööks on - nagu ta ise vahel ütleb - inimeste heaks elada ja sekeldada . 
     See mees peaks mõndagi ära tegema . 
     Aga enamasti ajab ainult tühja juttu ja tallab tuult . 
     Oli kord nõupidamine , mida nimelt vabriku naistele teha ja korraldada . 
     Räbanik ise , Tõruke , " kultuuriminister " , Tiimus ja tema , Paul . 
     Pandi paar punkti paberile . 
     Siis läks lausa lorijutuks . 
     Eks naljalgi ole oma koht , seda võib ka tõsise jutu sekka visata , aga ... 
      " Naise relvad , jaa ... " alustas Tiimus tookord . 
      " Põlevad silmad , pillub sädemeid pikkade ripsmete nagu kardinate vahelt . " 
     Hüva , see oli pisukeseks hingetõmbeks , ja seegi : " Või mihuke kõrisev naer , justkui veereksid herned raekoja trepist alla . " 
     Aga lõõpimine jätkus . 
      " Rinnad , " ohkas Räbanik . 
      " Nagu Tartu pirnõunad . " 
      " Ahter , " ütles Tõruke ja laksutas keelt . 
     Selle peale lausus Tiimus : " Vennad , te ohkate nagu merehädalised üksikul ookeanisaarel , kes pole kolmveerand aastat maad näinud ega naist katsunud . " 
      " Kolmveerand aastat pluss pikad nääripühad , " lisas Räbanik ja kukkus lausa lobisema : " Eks naise relvi ole mitut sorti ... 
     On igasuguseid tõestisündinud lugusid . 
     Nojah , Londonis saanud keegi Barbara teada , et mehel on salajane kallim . 
     Äge ja tragi naine otsustas võistlejale rängalt kätte maksta . 
     Hankis kahekilose haamri , pika lihunikunoa ja purgi värvi . 
     Võistlejannal , olgu märgitud , oli kena beezh auto . 
     See äge Barbara kargas ligi , kallas auto tõrvmusta värviga üle , virutas kahekilose haamriga aknad sisse , haaras ehmunud võistlejannal juuksekahlud pihku ja hakkas neid lihunikunoaga maha nüsima . 
     Hiljem kohtunik küsis , miks ta oma aktsiooni nii metsikult teostas ja nõnda võimsate vahenditega . 
     Barbara siis ütles : Need on petetud naise relvad . " 
     Niiviisi tollal läkski : vaadati kella , leiti - aeg juba niikaugel , et tuleb lahku minna . 
     Eks ole Räbaniku juures täpselt ja umbes samuti vaibunud mõnedki tõsised mõtted ja asjalikud arupidamised . 
     Sel päeval kirjutas Paul Virgemaa seinalehe jaoks järgmise loo : " Kuidas veedate oma pühapäeva ? 
     Juhan Ükspuha ( elukoht : ühiselamu , tuba nr. 9 , võib olla ka 3 , 4 , 6 , 7 ) : Magan une otsa . 
     Lähen välja . 
     Võtan putkast midagi närimiseks , rüüpan õlut peale . 
     Longin ringi . 
     Kui viitsin , lähen kinno . 
     Kui ei viitsi , tulen ühiselamusse . 
     On kampa , mängin kaarte . 
     Pole kampa , lesin niisama , vahin lakke . 
     Lähen välja , virutan kõhu täis . 
     Kui viitsin , hulgun . 
     Kui ei viitsi , tulen ühiselamusse . 
     Mängin kaarte või lesin . 
     Õhtul joon viina , kampa juba leidub . 
     Lähen magama . 
     Sm . Jaan Räbanik , mis teie sellest arvate ? " 
     Kui Paul seda lugu hiljem Enn Jalajale näitas , ütles see : " Äkiline asi . " 
      " Mismoodi äkiline ? " 
      " Noh , et suisa Räbaniku kapsaaeda . " 
      " Nii peabki . " 
     Enn ei vaielnud vastu . 
     Siis näitas Enn oma paari laululugu . 
      " Jaa ... " venitas Paul . 
      " See joodikute pihta , sellest saaks meil korralik number . 
     Aga see neiu naeratus ... kuidas sa seda mõtled ? " 
     Enn laulis jupi poolihääli ja hakkas seletama : " Noh , säärane meeleolulauluke . 
     Sõnu napilt , aga tõusud ja mõõnad ja varieeruvad tunded ... 
     Puhtalt lüüriline . " 
      " Olgu's pealegi , " ütles Paul kuidagi ükskõikselt ja viis jutu mujale : " Vaata , kui me nüüd oma uuele repertuaarile mõtleme , siis ... tead , oleks tarvis veel midagi kasvatuslikku . 
     See joodikute pihta , sellest üksi on vähe . " 
      " Seda muidugi , " nõustus Enn . 
      " On sul mõni idee ? " 
      " Peaks natuke aru pidama , " ütles Paul . 
      " Võib-olla midagi sellest kandist : süüdi on teised . 
     Schuld sind die anderen . 
     Seda lugu , mis niiviisi algab , on kunagi loetud . " 
     Wochenposti " kohtulugu , nagu neid lehe viimasel küljel trükitakse . 
     Vahelugemiseks ja õpetuseks ka . 
     Süüdi , jah , on teised . 
     Miks on kool nõnda raske , et peab kuue klassiga pooleli jätma ? 
     Miks on töö hullusti vaevarikas ? 
     Miks peab igal hommikul kell kuus üles tõusma ? 
     Miks on teistel mootorrattad ja autod , temal , Ralphil , ei ole aga isegi juhiluba ? 
     Miks ei tee inimesed tema tahtmist , kuigi tal on alati õigus ? 
     Miks ei ole õnne tema jaoks ? 
     Ning see Ralph lõngub ringi - lungert herum -- , või , ütleme , Jaan või Jüri looderdab , joob ja kakleb , varastab , tähendab , " ajab ära " tühja auto , sõidab vastu seina , jätab sõiduki sinnapaika , varastab , tähendab , " leiab " motorolleri , teda peetakse teel kinni , ta põgeneb metsa , ja nii ikka edasi , kuni kohus mõistab talle mõned ärateenitud aastad . " 
      " Peab mõtlema , " ütles Enn ja püüdis naljatada : " Sa pidasid terve loengu , sellest võiks romaani kirjutada , aga laulu teha ... " 
      " Võta siis lühemalt , konkreetsemalt , " soovitas Paul . 
      " Meil on kütja Teet Arjas . 
     Pane laulu kas või Teet Tubli . 
     Aga poisi - nelja-viieteistkümnese marakrati kasvatamisest ei hooli , see hulgub ja huligaanitseb . 
     Võid vabalt fantaseerida . " 
      " Arjast ma tean , omas vahetuses , " ütles Enn . 
      " Aga kas nii väga konkreetselt ... kas on mõtet ? " 
      " Kas kevadised õppetunnid ? " küsis Paul pilkamisi . 
      " Lihtsalt pole tuju , " lausus Enn tuhmilt ja vabandas : " Enda prohmakas alles värske , hakka siis kohe teisi nuhtlema . " 
      " Eks sa ise tea ... " vastas Paul leplikult . 
      " Ega alati konkreetselt ole vajagi . 
     Aga mingi õpetuseiva või tõetera ... " 
      " No tead , me ei ela enam papi Jannseni ajal , " sähvas Enn . 
      " Mõnus meeleolulaul kasvatab kah , usu mind . " 
      " Olen nõus , " möönas Paul . 
      " Aga hakatakse ütlema , et ideetu ja tühine kava ja ... " 
      " Kui sa laulad nii , et inimestel tekib hea tuju ja rõõmus meel , siis oled ülearugi ideeline , " väitis Enn ägedalt . 
     Paul vaatas Ennule näkku . 
     Noormehe silmad reetsid tuska ja trotsi . 
     Ning Paul mõtles : ju see õnnetu juhtum ja käskkiri läksid mehele südamesse hoopis rohkem kui kõrvalt paistab . 
     Ega niisugusel juhul oska eriti aidatagi . 
     Või siiski ... 
     Ning Paul ütles reipalt - hiljem mõtles , et liigagi silmatorkavalt reipalt : " See neiu naeratuse laul ... selle võtame muidugi käsile , sellest tuleb ... võib tulla kena tükk , miks mitte . 
     Kui tuju on , tee veel midagi lüürilist , vahelduseks , nagu sa ütled . " 
      " Ega neidki tellimise peale saa , need tulevad teinekord iseenesest . " 
      " Seda muidugi . " 
     Hiljem arvas Paul : võib ju selle naeratuse laulu tõepoolest käsile võtta , ja hea , et tuli säärane mõte ; egas niisugust arukat poissi saa lausa labaselt toetada ja tasakaalu aidata ; ei ta päris norutama jää , ta on sitke sell . 
     Kuidas too sekretärineiu küsiski : kas siis inimest ei saa hoida ? 
     Sekretärineiu - too " väike varblane " - vabandab ja küsib ... 
     Aga miks ei küsi tema , Paul , eneselt ja Tiimuselt ja Viirsalult ja Räbanikult ? 
     Võib-olla küsibki , ent küsib vaikselt ja vargsi , otsekui häbenedes . 
     Inimest saab ometi hoida . 
     Miks siis teda ei hoita , et ta oma eluga sohu ega rappa ei läheks ? 
     Inimene oma eluga ... 
     Was macht dieser Ralph mit seinem Leben ? 
     Mis on elu ? küsis too artiklikirjutaja ja vastas uusi küsimusi esitades : 
     Oli tõesti tore talveõhtupoolik päikeses kiiskava värske lumega , mis kui särakivide linik kattis tänavaid , aedu , vaalutas männikäharaid ning kübaratena kõrgus postide otsaski . 
     Meenutas see talle üht ammust talvist õhtut , nagu mulle teel , üht pikka-pikka jalutuskäiku vesiselt lõhnavas lumes , kus minevikuvari ähmatas tulevikumõtted ? 
     Või hiiliti sellega mööda vastamisest ? 
      " Tahad , lähme hulgume ? " 
      " Ei ! " tõusis ta diivanilt , tõmbas halli puuvillase kleidi allapoole ja astus kähku eesriide taha . 
     Otsekui häiritud mu ettepanekust . 
     Või osatasin ma temagi mälestustes hella kohta ? 
     Laual oli lahtine raamat . 
     Piltidega . 
     Naistehaigused , ütles esimene pilk sinnapoole . 
     Tegin näo , nagu poleks seda märganudki . 
     Ta tuli kohe tagasi , aga istus teisele poole lauda , välja teravast valgusejoomest , lõi raamatu möödaminnes kinni , keeras selle kaane nagu kogemata allapoole . 
      " Puhkad pisut jalgu , lähed ... 
     Ära - koju . " 
      " Miks saadad sa mind enda lähedusest kohe - koju ? " 
     Avalalt , suurte silmadega vaatas ta mulle otsa . 
     Need silmad olid täis valgust ja jõudu , kuid neis ei olnud midagi minule . 
     Mitte tundevirvetki . 
     Sama kinnitasid ka sõnad . 
      " Minu läheduses ... ei saa olla ... " 
      " Mis see tähendab ? " haarasin ta käte järele laual . 
      " Seda , mis ütlesin , " tõmbas ta käed eest . 
      " Jah , kes teist ülendab , see iseennast alandab . " 
      " Ära enneaegu hukka mõista , sõbrake . " 
     Mitte põrmugi teda mõistes , riivatud enesetundega vedasin palitu selga . 
      " Kas jumalaga siis ... " 
     Ta andis käe , aga ei vastanud . 
     Võib-olla ei saanudki vastata , sest parajasti tõmbles põselihas õige kurjalt . 
     Alles ukse vahel ütles ootamatult : " Sülita mu peale , et mul hästi läheks . " 
     Kuidas oleksin valju häälega palunud , otse nõudnud talle kõike head ! 
     Aga kas jonnist või ärritusest kuulsin end ütlevat : " Kui üks on juba sülitanud , kas maksab teisel vastata samaga ? 
     Kukub inetu välja . " 
      " Ära haugu , häbematu ! " lendas uks paukudes kinni . 
     Jäin hetkeks trepiastmele seisatama . 
     Milleks taoline järskus , mõistukõned ? 
     Enne kui endaga valmis sain , läks uks lahti . 
     Sõnatu kutse viis mind tagasi sisse . 
     Ta seisis vastu ahju , käed selja taga , silmad maas , alustas vähemagi ettevalmistuseta , kuid kõlatult , ilmse ponnistusega : " Minuga on sedamoodi , et ... " vahtis ise toatuhvlis närviliselt liikuvaid varbaid ja noogutas , nagu oleks rääkinud mulle ammu teada asjast , " olen kui ootuse peal ... " 
     Vist kargasid mu silmad üllatusest suureks , jalg tegi sammu tagasi , sest ... 
      " Narr ! " hüüdis ta erilise rõhuga . 
     Ning taas kõrahtas ta hääl , nagu oleks puudutatud pingestamata viiulikeelt . 
      " Pean haiglasse minema - see on . " 
     Peast sähvatas läbi mitu vastakat oletust , üks ebameeldivam kui teine . 
     Alles siis turgatas meelde raamat . 
     Sündsustunne keelas varjatut meenutada . 
     Läbi häda , kitsa kurguga sain kuuldavale sõnad : " Kurb lugu . 
     Mis saab siis poistega ? " 
      " Ei taha mitte mõteldagi ... 
     Esialgu tulevad enestega toime , olen harjutanud . 
     Aga kui ... 
     Oled ainuke lähem meesterahvas , näed ise ... " 
      " Sa ei taha ometi öelda , et ... " 
      " Kes teab . 
     Ma ei ole sugugi nii terve kui paistab . 
     Ah , mis sellest rääkida ! " 
      " Oleksid pidanud ammuilma konsulteerima , aru pidama . " 
      " Mis aitab meie arupidamine ! " 
     Olime taas sealmail , kus tema alistuvalt loovutas kõik Suure Tundmatu hooleks , mina aga visalt , krampliku kirega püüdsin mõistust üles kütta , ajada teda teid leidma arvatava paremuse suunas . 
     Varemalt sellistel puhkudel eri arusaamadesse takerdunud , polnud tänagi paremat loota . 
     Fataalse rahuga , erutumata , vähemalt väliselt , kinnitas ta , et kui see on saatus , siis peab see nõnda olema . 
     Vägisi meenutas ta mulle inimest , kes enesest kõik on ära heitnud , valmis vastu minema viimaselegi ilma kaeblemiseta . 
     See tuim allaheitlikkus , mida pärast Siberist tagasitulekut vahel tema juures olin märganud , ärritas mind , ajas sisemiselt keema . 
     Peab tahtma elada , siis saadakse jagu ka haigusest . 
     Püüdes säästa tema närve , kinnitasin uue tuhinaga : " Keegi teine meie eest ei mõtle ega võitle . " 
      " Ja pole ka vaja . 
     Las läheb , nagu peab minema . " 
      " Meeletu ! " 
     Pikka , uurivalt , otsekui lalisevat last vaatas ta mind poolkahetseva , poolhaletseva pilguga . 
      " Sa ei mõista . 
     Sa ei ole kunagi saatust mõistnud . 
     Sa oled kembelnud ja kempled tühja ... " 
     Kemplesin ka tookord . 
     Minu mehelik loomus ei suutnud leppida juhmi fataalsusega . 
     Ladusin ta ette plaane parimatest ravivõimalustest , nimetasin arste , ise teadmata õieti , missugust ravi ta vajab . 
     Viimaks ütlesin , et kui vaja , muretseme tuusiku , toimetame ta lõunasse , erisanatooriumi . 
     See naerdi kibedalt välja . 
      " Kas sul pole teada mõnd raketti , millega mind kuu peale kupatada ? 
     Surrakse ühtviisi nii lõunas kui põhjas , milleks need kõned ? 
     Jääb nii , nagu on - tuleval kuul lubati haiglasse sisse võtta . " 
     Jäigi . 
     Ning poleks ma teda peale hea raviasutuse raatsinud kuhugi kupatada - kui oleksin käsutanud kas või rakette . 
     Lähedase inimese hädas jääd nõutumaks kui juhusliku , maanteel abivajava juures . 
     Mõjule pääsevad kaastunne ja heldimus , mis pigem turgutavad ebalemist kui kiirendavad tegutsemist . 
     Nii ka sedapuhku . 
     Noomisin teda tervisesse kerglase suhtumise pärast , katsusin poisse meelde tuletades peale käia , et nõuaks viivitamata haiglat , lubasin kaasabi sissepääsul , tõotasin isegi nädalas paar korda lilledega külastama tulla , aga ta tõrjus kõik nukra naeratusega tagasi . 
      " Ei tea ju enne midagi , kui on uuritud . 
     Ära rabele ! " 
     Oleksin ehk pidanud pärimistega kaugemale minema . 
     Kuid too raamat laual ... 
     Takerdusin piinlikusse , taganesin . 
     Või mis tähtsust oleks sellelgi ? 
     Tunned inimest mitu aastakümmet , ent ometi on kuskil piir , kuhu su silm ega arusaamine ei küüni ... 
     Arusaamine tuli kui löök lagipähe , tuli Jaagu lapsesuust erilise mureta , kui see teatas : " Ema on meil haiglas , jah . 
     Otsitavat vähki . " 
     Olime koolimaja ees vastamisi sattunud ja seisatasime keset kõnniteed . 
     Tema oma koolikotiga vehkides , minul käed sügaval taskupõhjas , krae üle kõrvade . 
     Vastlasula ladises meie ümber . 
      " Kus ? " ahmisin õhku . 
      " Seal - erihaiglas . 
     Käime Hennuga vaatamas . " 
      " Tublid poisid . 
     Ka mina lähen , " noogutasin ja astusin kähku edasi . 
     Mida ütelda noormehele , kel olukorra tõsidusest ilmselt aimugi pole , kes vist ei kujutle , mis on vähk , -- mida ? 
     Nii see algas , see viimane vaatus ... 
     Keegi meist pole kutsutud kohtumõistjaks , ei . 
     Mina tahan seda kõige vähem olla tema suhtes . 
     Ent ometi ei saa ma lahti tundest , et aimates ise oma seisukorra tõsidust , katsus ta nähtavasti ahastust , pealekippuvat meeleheidet matta hoolimatusse , koguni ülemeelikusse ... 
     Nädal pärast meie tõsist jutuajamist nägin teda isetegevuslaste õhtul . 
     Ta mängis üle hulga aja jälle kvartetis , koguni tantsis , sellise hea hooga , et kohatu paistis rääkida haigusest , ma isegi kahtlema lõin , kas too kaebamine polnud ehk sihilikult minu jaoks paisutatud ... 
     Eriti siis , kui kogemata juhtusin nägema teda kellegi mehega trepi ees ootavasse autosse istuvat . 
     Loogiline , kinnitasin endamisi : eemalepeletamiseks vahendeid ei valita . 
     Ent järgmisel esmaspäeval helistas ta mulle ootamatult büroosse ja palus kohvikusse lõunastama , kui saan tulla . 
     Pärimisele , kas midagi on juhtunud , vastas ta ühesõnaliselt : räägin . 
     Rääkiski , ise närvalt , tilgaviisi kohviga huuli niisutades , et laupäevane olnud kõik üks suur-suur katse iseenesega , võib-olla viimane katse . 
     (Tollal ei aimanud ma midagi vähjakahtlusest ! ) 
     Ta märganud mind uksel , tahtvat paluda , et ärgu ma teda päris hukka mõistku ... 
     Masendustunne kihutanud ta kodunt välja , ajanud vigurdama . 
     Tahtnud ainult katsetada , ennast proovile panna , püüdku ma mõista ... 
     Üritasin , aga õieti ikkagi ei mõistnud - tookord . 
     Nüüd küll . 
     Siis tundsin end keeratavat ja küpsetatavat nagu orgi otsas . 
     Tühi jutt . 
     Naine ei lähe mingi katse peale välja huupi , niisama , liiatigi temataoline , praktilise meelelaadiga . 
     Et katset korratakse , kuni tulemused käes - ka see on selge . 
     Ainult mille kuradi pärast pean mina seda kuulma ta enese suust ! 
     Sülitab näkku , silub siis pihuga üle , teotab ja irvitab ... 
     Pärisin mornilt , ise teisale vaadates , nagu tõe eest varjudes : " Ja katse - lõppes tagajärjekalt ? " 
      " Talleke ! " üritas ta naeratada . 
     Kuid see pani põselihase liikuma , vedas näo teravaks ja karmiks . 
     Tusahoos sõidutas ta tassi eemale , sirutas käe suitsupaki järele . 
      " Sina - suitsetad ? ! " 
      " Ei . 
     Aga luba üks . 
     Mul pole hea olla . " 
     Nägin seda isegi . 
     Sigaret pani ta läkastama , ajas silmad vett täis . 
     Paistis , nagu oleks ta sihilikult mähkinud end suitsu , et varjata meelehaledust . 
     Seepärast loobusin katse-teema taaspuudutamisest , ehkki keelel kibeles ränki sõnu . 
     Lahkusime all , ukse ees dissonantsitujudes , mõlemad endassetõmbunud . 
     Ei mahendanud solvumist seegi , et ta palus endale pöialt hoida , tõotas kui ainust sõpra alati sõbrasüdames kanda , juhtugu , mis juhtub ... 
     Sõbrasüda , kes sinuga katsetab kui bioloog küülikuga , turtsusin endamisi . 
     Ei läinud enam abi pakkuma ega rutanud haiglasse vaatama . 
     Ka siis mitte , kui teadsin ta juba seal olevat . 
     Hoidusin meelega , kuni Jaagult kuulsin oletuse häda iseloomu kohta ... 
     Järgmisel päeval olin varakult kohal , lillekimbuga , nagu lubatud . 
     Säärases olukorras inimest peab mõistma , ei tohi hüljata , kui peetakse end sõbraks , kinnitasin arukalt , püüdes ette manada võimalikult muretut nägu . 
     Milleks haiget erutada ! 
     Aga mind saadeti tagasi ainsa sõnaga : protseduurid . 
     Teist korda sedasama kuuldes tärkas protest nii lihtsa ettekäände vastu . 
     Valetavad ! 
     Otsisin üles tuttava arsti , endavanuse mehe , palusin selgitust . 
     Kuulnud , et tegemist on põliselt lähedase inimesega , võttis arst prillid eest ning ütles , enne mind läbitungivalt uurinud , otse näkku : " Ta ei võta kedagi vastu - peale oma poiste . " 
      " Ons seisukord nii tõsine ? " 
      " Siin majas on kõik tõsine ... 
     Pealegi kui ilmnevad vanad naistehädad ... 
     Üsna komplitseeritud juhtum ! ... " 
     Katse ! käis välguna läbi pea . 
     Kiskusin enese taolisest kujutlusest jõuga lahti . 
     Rumal ! 
      " Nii et kokkusaamine ... ? " 
      " Jääb ära , kahjuks ... 
     Valmistame ette kohese operatsiooni vastu , " jätkas arst murelikult . 
      " Nõrgavõitu , kurnatud organism , " kehitas ta rippuvaid õlgu . 
      " Loodame , et läheb normaalselt , see tähendab hästi ... 
     Teeme , mis suudame ... 
     Kirjutage talle . " 
     Vägisi meenusid need kirjad , mis kunagi tulid tagasi märkusega : adressaat tundmatu . 
     Kas äkki nüüd ei võida võtta saatjat tundmatuna ? 
     Olime ju viimati ... 
     Jajah ! 
     Suurivaevu , ebaledes seadsin kokku mõned read . 
     Et olen kindel peatses paranemises , rõõmsas jällenägemises , tema võidus haiguse üle . 
     Seadsin kokku ja saatsin koos lilledega ära , ise tuiutama jäädes ooteruumi . 
     Vastus toodi otsemaid , kinnises aadressi ja margiga ümbrikus - ilmselt varem valmis pandud . 
     Omapärane , tormaka kallakuga , ebaühtlane ja tihe , kuid siiski hõlpsasti loetav käekiri . 
     Kiri nagu võhivõõralt , ehkki tunned inimest aastakümneid ! 
     Läbematus kärsituses rebisin ümbriku sealsamas , püstijalu lahti . 
     Harvad pliiatsiga visatud read risti üle noodijoonte : 
      " Sajab laia lund ning on tunne , et oled isegi üks lumehelves , mida lennutab tuul ... 
     Kuhu , milleks - keegi ei ütle , mingit vastust ei ole ... 
     Kõik läheb nõnda , nagu ta minema peab . 
     Sina . 
     Sa ei tahtnud seda uskuda , aga näed ... 
     Pole parata ! 
     See paljus eksinud , palju talunud ja mõndagi mõistnud hing ei suuda enesele iial andestada üht ammust hetke , kus jäi ujedaks lapseks ... 
     Kõik hilisem püüdlus oli tühi enesepete ... 
     Nüüd Sa ehk taipad ega riidle sellega , kes aastaid polnud enam rohkem kui vare , kuiv känd , tulepuu ... 
     Ela hästi ! " 
     Tulepuu ! 
     Vare - aastaid , see , kes iial ei kaevanud ega kurtnud ! 
     Komberdasin trepist alla kui pime , pomisedes endamisi : " Meeletu , meeletu Merike ! " 
     Kolmas lauas , ajakirjanik Taran , tõusis järsku kolinal ning astus , kellelegi pilku heitmata , uksest välja . 
     Kaks kössitasid , küünarnukid haljal klaasil , tummalt vastamisi , võõrad ja endassetõmbunud , nagu esimest korda ühe laua taha sattunud . 
     Alles soe , läbi vaguni puhatav tuuletõmme tõstis nende silmad . 
     Tõstis , kui oleks nõtke kahujuukseline Merike ise neist mööda vilksatanud , neid oma lehviva mantlihõlmaga riivanud . 
     Ning imeliku seesmise värinaga teineteisele silma vaadates küsisid mõlemad iseeneselt , et miks õieti on nad siin - ühe laua ääres koos ? 
     Õpetaja Herk tahtis midagi sõnada , aga ei saanud - lõug tõmbles . 
     Vihtra , õhanud korra vaikselt , jätkas : " Ja kujutle , too mees ei pidanudki end õnnetuks ... 
     Löödud , omajagu , muidugi . 
     Aga , ütles ta : inimene peab millelegi elama , mina elasin oma unelmale . 
     Kui keegi kedagi pettis , siis küll mina iseennast . 
     Unelmad , mis meid tiivustavad , ühtlasi ka hukutavad ... " 
     Hingamisi , otsekui saladust avaldades vastas teine : " Kirjutatud on : ärgem tehkem enestele ebajumalaid ... 
     Aga kas ei nõtkuta me kõik põlvi nii- või teistsuguste enda tehtud puuslike ees ? " 
     Ja lisas siis tõusva häälega : " Inimese paleuseks olgu idee , suur , üllas ja käsitamatu nagu kõigevägevam ... 
     Ta jäägu kujutluseiluks , ahvatluseks ja mõistatuseks kui see , keda me iial ei näe , aga kelle poole hingehädas hüüame ... 
     Toome ta maa peale , teeme endasarnaseks , pudeneb kõik põrmuks ... " 
     Märkamatult tagasi tulnud Taran seisis veidi kõikudes , juuksed silmile vajunud , laua nurga juures . 
     Niipea kui õpetaja Herk lõpetas , tõstis ta hoiatavalt sõrme : " Või juhib karile kui tuletorn , mis on sattunud mereröövlite kätte ... 
     Õnne retsepti , kus iganes otsid , koer , ebajumalaid endale potsid ... 
     Nuusuta nuuti ja pea lõuad , luuleta tänusalmik , kui jõuad ... 
     Muidu sinuga ei tehta nalja , naise juuksega puuakse võlla ... 
     Sedapidi , mis ? " 
      " Poiss , sa oled täis , " vangutas Vihtra isalikult pead . 
      " Purjus , purjus kui lakitud pinal jutust , mis jooksis su kinolinal ! " 
      " Oh-oh-hoo ! " pursatas närvilise ägedusega naer Vihtra suust . 
     Naeris vaguni kajama , siis ütles virila kahetsusega : " Vennike , kuivata pisarad ! 
     See oli ju puhas luule . 
     Samasugune kui sinu riimid ... 
     Algul , nägid , ei võtnud hästi vedu , pärast kisu aga otsi kokku ... 
     Ma ju ütlesin , et kui lubate ... " 
      " Patukott ! " pahandas õpetaja Herk . 
     Kuid selles pahandamises kõlas kaasa kergendustunne . 
      " Kes meist on see veatu ja õige - ühed kõverad oleme kõik ! " pani käed risti ja tõstis silmad sinnapoole , kuhu ta ameti kohaselt nad vahel peab tõstma - olgu tões või teeskluses . 
     Vihtra kergitas aknaeesriide serva , vaatas välja . 
     Sügav , pime öö . 
     Tuled , mingid kauged tuled . 
     Tulbad , tulbad , tulbad . 
     Mööda , mööda , aina mööda - kõigest . 
     Ning taas valusalt kuumeisse lõikuvad romansi helid . 
     Rong aga ruttab , rühib edasi , viies oma süles kaasa nii reipaid kui muserdatuid , nii õnnelikke kui õnnetuid , nii lootusrikkaid kui lohutamatuid , ideedest haaratuid kui ka illusioonidest väsinuid - kõike inimlikku ja igapäevast - vastu uutele unistustele , vastsetele hõiskamistele , aga koos nendega ka katsumustele ja kannatustele . 
     Timmu mõtles ja ütles : " Seesamune , seda ta hing igatseb jah . 
     Astume edasi . " 
     Astusime edasi . 
     Ja leppisime Timmuga kokku , et mina hakkan Liinat piirama ja kirjasid kirjutama , ja tema hakkab Liinat piirama ja kirjasid kirjutama , ja anname oma elusaatuse tüdriku ja jumala kätte . 
     Et Timmu oma pinsakud ja selle raed " Lootuse " peal hakkas meele tuletama , oli kõik sellepärast , et ta Turus Liina käest kirja sai ja see ta kandidaadi maha hääletas . 
     Pärast tulli see välja . 
     Aga mulle Liina ei kirjutan - laskis veel kõrbeda , et täitsa küpselt kätte saada . 
     Nõnna me Turust tulime . 
     Viimaks tuul kantis loode ja saime Aegna alla . 
     Seal jähime veel korra vaikse sisse . 
     Seisime pool päeva , mitte üks tuuleviru , pili seisab pea kohal paigal kut nisulimp ja viimane kala katlas . 
     Ja kuulame . 
     Mitte ei saa aru , mis Talinas juhtun on , on see Talin või hoopis mõni teine linn . 
     Korra kostavad üle mere kätte kõrgemad ja heledamad hääled , mütsud ja mürtsatused , siis nagu mängiks pasunad ja trummid , ja siis jälle tuleb üle vee madal ja üles-alla kõikuv lai ja pikk hääl , nõnna et taevaalune põrub ja südame alt külmaks võtab . 
     Alttoa Jaan jättis mõtlemise korraks katki , kuulas ja ütles : " See võib olla suure laeva vile või härjalaat . " 
     Aga pärast tulli välja , need ollid hoopis meeskoorid . 
     Ja kui heledamad hääled kostma hakkasid , ütles Igaküla poiss : " Kuula , kuidas naised kiirguvad ! 
     Suur riid oo lahti ! " 
     Aga need olid naiskoorid . 
     Ja kui pillid puhuma hakkasid , ütles Timmu : " Mu pinsaku sa maksad välja kõige rae ja nööpidega . " 
     Õhtuks saime sadama . 
     Talinas olli 23. aasta laulupidu , see sinna Aegna alla kostiski . 
     Igaküla poiss kadus koos pussiga kohe laevast . 
     Alttoa Jaani jätsime vahimadruseks , aga ise pannime Timmuga uued riided selga ja läksima linna pidule . 
     Lähme ja lähme , käime ja käime , raha valutab taskus , aga pidule ei saa . 
     Lõpuks saime " Euroopas " nurgalaua . 
     Ja kaks päeva me seda käest ei andnud . 
      " Euroopas " Timmu ütles ennast Liinast lahti ja ollime jälle head mehed . 
     Ja kui me lõpuks laeva läksime , siis , nagu laulusalm ütleb : 
      " Vene turg jäi tudisema , linna liivad liikuma . " 
     Hea meremeeste hoidja 
     Hea meremeeste Hoidja võttis su isa ära Atlandi peal . 
     Ega ta poleks võtnud , aga ta päästis su isa ära laine käest . 
     Nägi , et mees olli märg ja väsinud , võitleb viimast võitlust külmas Atlandi mere öös , ja siis ütles hea meremeeste Hoidja su isale : " Võitle oma võitlus lainega lõpuni . 
     Ja siis võtan ma sind oma juure . " 
     Ja laine , kes nägi , et mees läheb käest ära , urises Hoidja peale . 
     See oli üks vana laine , ta tulli Gröönimaa ja Islandi vahelt läbi , ta õlad jähid seal kinni , ühest õlast võttis kinni Island ja teisest Gröönimaa ja riimustasid ta jäämägedega ära . 
     Siis laine hakkas koolduma kut look , läks kümme meetrit kõrgeks ja vihastas omale valge pea otsa . 
     See oli sant öine laine . 
     Valge pea turris , tulli ta jõrisedes ja urisedes ja võttis koosi Põhjamere peale . 
     Ja nõnna ta tulli , muudkut tulli , üks laiuskraad jäi teise järel seljataha , ja laine möirgas , kut üks laine möirgama peab . 
     Aga sinu isa - andku talle head hingamist - tulli roolivahist . 
     Päev otsa olli ta kala soolan ja roolis ollid need saatana külglained ta hulluste ära väsitanud , nõnna et ta vaevalt jalgade peal seisis . 
     Ja üle teki läks vaier , et su isa sellest kinni hoiaks , sest ta kajut olli laevaninas . 
     Aga isa olli väga väsinud , ta mõtles su ema peale ja sinu peale , poiss , aga ema peale mõtles ta rohkem , sest ema armastas ta juba enne sind , ja sinu peale mõtles ta ka , poiss , ja mõtles seda : " Kui mu poeg tähti selgeks ei õpi , ei saa temast meremeest ega kedagi . " 
     Hea meremeeste Hoidja , kes olli Atlandi peal meremeeste jaoks tuhat tessatini taevast rentinud , hüüdis su isale : " Hoia , Andrus , laine tuleb ! " 
     Aga sinu isa ei kuulnud , ta olli väga väsinud , laine peksis küljelt ja loopis laeva , ja sinu isa ei võtnud vaierist kinni . 
     Ja siis hüppas laine tekki ja viis su isa üle parda . 
     Vaata , poiss , ka sina lähed ükskord võib-olla üle parda . 
     Mehe tee viib sagedaste üle parda , aga ta peab oma laeva tagasi jõudma . 
     Mina olen kolm korda meres käinud - Atlandil , Barentsis ja Saksa meres -- , ja ikka läksin oma laeva tagasi . 
     Nõnna . 
     Laine viis su isa üle parda . 
     Su isa jäi laine harja sisse ja see hakkas teda kandma . 
     Aga lainel oli külm süda , külm süda kut jää , ja seesamane külm hakkas su isa piinama . 
     Isa riided olid rasked , ja tark mees , nagu ta olli , võttis ta saapad jalast ja andis merele , võttis tormijaki seljast ja andis merele , võttis särgi seljast ja saatis alla . 
     Siis hakkas su isa väsima ja palus head meremeeste Hoidjat : " Hoidja , ma olen väsin . 
     Luba , ma upun ! " 
     Aga Hoidja käskis su isa : " Võitle veel ! 
     Võitle lõpuni ! " 
     Su isa olli laine külmust täis ja väga väsinud ja küsis Hoidja käest : " Millal on mehe jaoks lõpp ? " 
      " Millal on lõpp , seda tean mina . 
     Aga mees peab selle vastu võitlema nõnna , kut mind polekski . 
     Siuke on minu seadus , mis ma meremeeste jaoks teinud olen . " 
     Nõnna kut Hoidja nägi , et su isa enam ei suuda , ütles ta lainele : " Anna Andrus siia ! 
     Anna mees kätte ! " 
     Ja laine jõrises Hoidjale : " Ära tule ! 
     Ma hammustan su varvast . 
     Ma teen sulle uut ja vana . " 
     Siis läks Hoidja lainega rinnutsi kokku . 
     Laine olli tugev , laine olli tigedust täis , ta võttis Hoidja jalast kinni ja andis talle harjaga vastu pead . 
     Nõnna võitlesid Hoidja ja laine kahekesi Põhjamere piiri peal sinu isa pärast kut kaks kulli . 
     Hoidja olli väike kull ja kangest kiire , aga laine olli must kull pikkade-pikkade tiibadega , ja tiibade pealt läks läbi valge vahuriips . 
     Kui Hoidja olli su isa laine käest kätte saanud , olli ta sama märg kut su isa , ja nõnnasamuti väsinud olli ta ka . 
     Hea meremeeste Hoidja ütles su isale : " Andrus , nüüd lähme taeva . 
     Ma rentisin jumala käest meremeeste jaoks tuhat tessatini taevast Atlandi peal , nüüd lähme me , kaks väsin meest , sinna . " 
     All urises laine ikka veel ja jähi meelepaha pärast kohe seisma , nõnna et teised lained talle selga tulid ja talle ühe igavese keretäie andsid . 
     Ah et miks see taevas just Atlandi peal on ? 
     Sedasama küsis su isa Hoidja käest : " Miks sa oma taeva just siia rentisid ? 
     Kas mujal põleks ehk odavamini saanud ja ligemal ka ? " 
     Selle peale hea meremeeste Hoidja ütles : " Ma maksin jumalale rubla tessatinist . 
     See põle kallis kedagist . 
     Ja saarte kohalt ma pidin ta ju ära viima . 
     Muhulased aavad all lorajutte , hiidlastest põle mitte rääkidagi , see kostab puha üles , ja mis taevas ta siis enam on ? " 
     Hea meremeeste Hoidja ja su isa Andrus läksid taeva . 
     Hoidja näitab taevast . 
     Inimesed käivad puha valgetes kitlites , käed selja peal . 
     Su isa vaatab ja muudkut pärib : " Kes need on ? " 
     Ja Hoidja ütleb : " Eks nad ole inglid . " 
      " Mis nad teevad ? " küsib su isa Andrus hea meremeeste Hoidja käest . 
      " Mitte midagi ei tee , " ütleb Hoidja . 
      " Ega siis taevas selleks pole , et tööd teha . " 
      " Aga mis meremehed teevad ? " küsib su isa . 
      " Siuksed meremehed , keda laine üle parda viis ja kelle tööd maa ja mere peal pooleli jähid , kellel naine jähi maha nii pisikese pojaga , et see tähti ei õpi ja muudkut kuulaks muinasjutte ? " 
     Ja siis jähi hea meremeeste Hoidja ete kohe päris murese ja ütles : " Nende meremeestega , tead sa , Andrus , on üks viimane häda ja viletsus . 
     Ma ep taha kaevata , aga kut noor inimene ilma tööta on , siis võib ta viimaks ka taevas pujääniks minna ja muud ei tee kut puhast pahandust . 
     Nad teevad kuivas kohtas tuld . 
     Laevas on nad ronima õppinud ja nüüd siis ronivad taeva katustel , nõnna et vihm neile omale pärast pähe sajab . 
     Nad käivad kääridega vikerkaare kallal ja lõikavad sealt tükke , et mängukaartisid teha ja pärast nurga taga turakat taguda . 
     Ja ma räägin ainult pooled pahandused üles , teised on veel hullemad . " 
     Ja siis ütles su isa heale meremeeste Hoidjale : " Kuule , mees , see ei kõlba ju kuskile . 
     See kord tuleb ära muuta . 
     Sest ka kõige parem mees läheb ilma mureta ja tööta raisku . 
     Viimaks nad asutavad sulle siia puhveti ka veel . " 
     Ja hea meremeeste Hoidja ohkas kohe hinge põhjast : " Kes neid krantse teab . 
     Ehk on juba asutanud . 
     Sest nende igaõhtune " hosianna " paneb inglid punastama ja nutma . " 
     Sinu isa , kes oli maa ja mere peal üks väärt mees , jähi muresse ja mõttesse . 
     Ta ütles nõnna : " Kord tuleb ära muuta . 
     Nõnna see asi läheb põrguks . " 
     Hea meremeeste Hoidja kaibas : " Ta on juba põrguks läinud , aga kuidas sa muudad muutmata asja ? 
     Nõnna on olnud , nõnna peab jääma . " 
     Su isa nägi , et hea meremeeste Hoidja olli vana , hall ja väsinud mees , ja jättis ta selleks korraks rahule . 
     Küsis ainult : " Kas sul siin taevas järve on ? " 
     Hoidja vastas : " On küll järv . 
     Vanal aal pani Emujärv Eestist kõige kaladega minema ja ma vedasin ta siia . " 
     Su isa läks kohe erguks ja küsis : " Tea , mis kalasid seal on ? " 
     Ja Hoidja ütles : " Seal on igasuguseid kalasid . 
     Haugi on , ja ahvenaid on , ja särjed sõitvad , silmad punased , ja säinad on nii suured , et küljed kullendavad , ja vana säga liigutab vuntse , ja viidikuid on nõnna , et mustab . 
     Igasuguseid kalasid on , ja mis neil viga olla , kui keegi ei püüa . " 
     Siis su isa Andrus ütles : " Kuule , mees , ma hakkan püüdma . 
     Telli mulle paat ! " 
     Hoidja vaatas su isale otsa : " Kus seda tohib , et sa taevas hakkad tööd tegema . 
     Kala oleks kena küll , muidu on iga päev manna ja manna . 
     Aga kord ei luba , Andrus , kord ei luba . " 
     Su isa panni rusika lauale ja ütles : " Korda võib muuta . 
     Lase mulle paat teha . " 
     Hoidja küsis : " Kus ma sulle siis paadi teha laseksin ? " 
     Ja isa ütles : " Leisis on paadivabrik . 
     Seal on hea meister , Vakram nimi . 
     Tema käest telligi ! " 
     Hea meremeeste Hoidja tõmbas selle peale oma habeme kahte lehte ja küsis : " Missugune paat peab sul olema , Andrus ? " 
     Isa õpetas : " Aerupaat . 
     Kakskümmend üks jalga kiilust . 
     Ja vaata , et kerge sõuda oleks ja lainet ka kannaks . " 
     Hoidja küsis : " Aga kust ma Leisi meeste ja Vakrami jaoks resoluutsia saan ? " 
     See on nõuke paber , et selleta ei saa kohe midagi . 
     Isa ütles : " Võta Talinast . 
     Küll nad andvad , ütle , et minu jaoks . " 
     Noh , hea meremeeste Hoidja läks Talina . 
     Kõik kohad ja kirikud käis läbi , aga Leisi meeste jaoks resoluutsiat ei saa . 
     Ja siis läks parteisse . 
     Läheb sikretäri juurde . 
     See tõuseb laua takka püsti , tuleb kenast vastu ja annab viis peose . 
     Ise küsib : " Mis asja pärast sa tullid , seltsimees ? " 
     Hea meremeeste Hoidja räägib talle : " Vaata , seltsimees , mul on Atlandi kohal tuhat tessatini meremeeste taevast . " 
     Kui sikretär seda kuulis , kohkus ta päris ära ja ütles : " Kui sa siuke sell oled , siis mis seltsimees ma sulle olen ! 
     Kas sul luba on ? 
     Kuidas sa sisse said ? " 
     Ja hea meremeeste Hoidja ütles : " Luba mul ei ole . 
     Ma tulli luftaknast . " 
     Siis sikretär küsis : " Oled sa jumal ? 
     Või oled sa kurat ? 
     Mis mees sa oled ? " 
     Ja hea meremeeste Hoidja ütles : " Oleks ma kurat , siis oleks ma tuln korstna kaudu . 
     Ja jumal ma ka ei ole . 
     Ma pea meremeeste taevast oma käe peal nagu talumees või nii . 
     Omal ajal ma rentisi vanajumala käest tuhat tessatini taevast , üks rubla tessatin , alguses ma maksi renti ka . " 
     Sikretär ütles vahele : " Põlnd vaja maksta üht ! " 
     Ja Hoidja rääkis : " Aga siis ma hakkasi lehti lugema ja sai teada , et tatta põlegid olemas . 
     Sellest aast ma enam renti ei maksa ja katki põle kedagid . " 
     Sikretär pani ukse lukku , et keegid sisse ei tuleks , ja siis nad aasid kaks päeva juttu . 
     Mis nad rääkisid , seda ei tea keegid mitte . 
     Aga lõpuks sikretär andis paberi Leisi meeste jaoks ja ütles heale meremeeste Hoidjale : " Aga nüüd mine kenast ukse kaudu kut inimene ! " 
     Ja hea meremeeste Hoidja küsis : " Aga kui ma olen paljas muinasjutt ? " 
     Sikretär pistis talle viis peose ja ütles : " Ka siis tule uksest ja mine uksest . 
     Mis sa mehele ikka teed ! " 
     Nüüd püüab su isa Vakrami paadiga kalu endisel Emujärvel meremeeste taevas . 
     Ja kalu on seal igasugusid . 
     Haugi on , ja ahvenad tulevad , harjas püsti ja uimed laiali , ja särjed sõitvad , silmad punased , ja säinas , pea otsas nagu põrsal , on nii suur , et kohe kullendab , ja vana säga vaatab alt paati ja liigutab vuntse . 
     Ta hakkaks õnge ka , aga kardab , et tõmbab isal nööri puruks . 
     Ja viidikuid on seal nõnna , et mustab . 
     Sa , minia , pane poiss magama . 
     Las laps näeb und meremeeste taevast . 
     Merest ja murest saab ta nagunii liiga vara teada . 
     Peeter vilistas tasakesi . 
     Säh sulle portretist ja psühholoog ! 
     Asi oli ammu küps ja teada ... aga tema ei teadnud ja kujutles teab mis keerulisi käike , mida mööda ametiisik Mäger alles kahtluse all oleva moodsa kunsti soosimiseni võis jõuda . 
     Oletas läbinägevat pilku , paindlikku konjunktuuritaju , mis tavalise laveerimise võib ajutiselt riski tasemele tõsta . 
     Ometi oli kõik nõnda lihtlabane : suleroots torkis sabas , lendamisest polnud enam pääsu ja tuli ette näha maandumisplatsi . 
     Valik polnud just suur , modernistide ringkond näis kõige paslikum , sest seal püsitakse nüüd päevakorral , seal pole karta täielikku aplaagritunnet ... 
     Jaa-jaa , elu on mõnest kandist vaadatuna lihtsam , kui uskuda tahad . 
     Siin aga pirisetakse õhtu läbi kõrva , et inimhing väärib igal juhul hoolikat lahtimonteerimist . 
     Sealne mutrite ja vedrude ja kruvikeste hulk olevat iseendast hindamatu informatsioon , moodustagu nad koos kuitahes algelise kolkari - õgimis- ja sigimis- ja nautlemistarbelise mööduva nähtuse ... 
     Masin nõksatas seisma . 
     Teine taksotäis jõudis ka kohe pärale . 
     Seltskond suundus aia sügavuses asuvasse majja , mille ülakorruse üks aknasilm vaatas öhe sumekollase mõtliku helendusega , teised mustasid tuhmilt või peegeldasid tükati lillakat kuuvalgust . 
     Peeter märkis paeplaatidest kõnniteed , pöetud hekki , kiviktaimlat , terrasiitkrohvi , väänkasvudes rõdu . 
     Kõik umbes nõnda , nagu ta oli kujutlenud , ainult koera polnud märgata . 
     Külalised juhatati kaminaga tuppa , mille kahepoolne klaasuks avanes rõdule . 
     Mööblit oli ruumis minimaalselt . 
     Poole sääre kõrgune kaunis avara pinnaga laud , längus seljatoega puutoolid , aiapinki imiteeriv diivan . 
     Vähesed pildid seintel pidid tõenäoliselt ilmestama nii peremehe maitse nõudlikku tagasihoidlikkust kui ka avarust . 
     Valik ulatus Holbieri miniatuursest gravüürist abstraktsionistliku maalini kamina kohal , hõlmates Ormissoni vooremaastiku ja sirelilõhnalise linnavaate , arvatavasti Nymanilt . 
     Muidugi pidi mõistma , et need punktid ei tähista mingit ranget valikut , et need esindavad sobivaimat originaalteoste kättesaadavuse piirides . 
     Abstraktsionistlik pilt oli kahtlemata Kikka töö . 
     Käekiri jääb käekirjaks , kas registreerib ta konkreetsete tunnetusseoste teadlikku jälitamist või alateadvuse iseseisvat mängu - hoopis seosetute , koguni võimalikult seostamatute meeleolukatkendite vahetut kirjapanekut . 
     Peeter nihutas tooli keset põrandat , et mõni jutuhimuline ennast talle külge haakida ei saaks , ning süvenes vaatama abstraktsionismi , tolle praegu päevakorralise kunstiviirastuse nõukogude-eestilikku esindajat . 
     Ja sugugi mitte vaid teadusliku uudishimuga , pilt igatahes sobis siia , pagan võtku . 
     Tabamatu kujuga esemed justkui poolunelises hõbejases kangastuses , läbi ergutatud ultramariinsete ja lõhelillade tuksatustega . 
     Mõõdutundeline esilepürgimine ja samal ajal nagu ruumikujunduse muude elementide sekka kaduda tahtmine . 
     Võib- olla jõuabki maalikunst taolist teed pidi tagasi arhitektuuri emaliku hõlma alla , kust ta kord isemeelse jõmpsikana minema lipsas , kasvatas kaela ja sirgus jõuliseks meheks , kuni raugastus taas eestkostmist vajavaks väetikeseks ? ... 
     Küünarnukk tooli küljetoel , pea raskelt peopesa najal , istus Peeter nagu mornhall rahn keset lainetavat järve . 
     Tema ümber sekeldati lauda kattes ja kohvikeetjat hakkama sättides , käivitati heliplaate , üritati tantsu , üks kahisev seelikuserv möödus ta näo eest õrritavas siuglemises . 
     Korraga kõik muutus . 
     Järvepind vakatas liikumatuks , rahnu ümar tipp nagu nõksatas . 
     Enne kui Peeter jõudis pea käte najalt tõsta , et muutunud olukorda üle kaeda , kostis vaikuses Annika hääl : " Kes oleks julgenud loota ... või segasime ... ? " 
      " Ei seganud . 
     Läksin uksest mööda ja silmasin üht haruldast külalist ... " 
     Viimane kosteti naisehäälel . 
     Peetri peanupp , see jäik rahnuots , viskus üles , tehes hääle suunas täisnurkse pöörde . 
     Kõrv ei petnud , tõesti ikka ... 
     Anne ! ... 
     Anne Annikas ... 
     Juba nime seesuguse klappimise pärast tasus abiellumisega kiirustada ... 
     Kakskümmend kolm päeva . 
     Võimsad pulmad , peigmees nagu prints , külalisi murdu ... 
      " Nii neetult ükspuha , et marru ajab ... " 
      " Te olete tuttavad ? " imestas Annikas . 
      " Sa pole mulle kunagi maininud . " 
     Ja seejärel endamisi , üminal : " Paljuke sa mulle midagi räägidki ... " 
     Perenaise ootamatust ilmumisest tekkinud kramp lõtvus kohe , öine oleng jätkus ja Anne sulas üldpilti , kui mitte arvestada rõivastust : toatuhvleid ja eest kitlina nööbitavat kerget bembergkleiti teiste tänava- või õhturiietuse kõrval . 
     Koguneti rohkem laua ümber , kuid ka tantsima kibeldi sagedamini kui enne . 
     Eraldus jutlevaid paare , teiste seas Anne ja Peeter laua nurga kohal . 
      " Või elame siis juba mitu head aastat ühes linnas , aga polnud õrna aimugi ... " mõtiskles Peeter kuuldavalt . 
     Anne ütles naeruvirvendusega , mida hea tahtmise juures võis kelmikaks pidada : " Minu poolt vaadatuna küll nõnda ei olnud , et polnud aimugi . 
     Olen jälginud su edusamme , paaril korral olen sind eemalt ka elusalt näinud . 
     Nüüd siis kohtusime ... 
     Kas sa mulle edaspidi ka külla tuled ? 
     Ma mõtlen nii - mitte saatjaskonna koosseisus ... " 
      " Ilmtingimata tulen ! " kinnitas Peeter vähemalt sajaprotsendilise veendumusega . 
     Lubaduse täitmine edenes siiski visamalt , kui lubamise hetkel oleks iganes võinud arvata . 
     Järgmisel hommikul , õigemini lõuna ajal ärgates ilmnes , et kõik mõtted , tundmused ja meeleolud , viimne kui üks , on risti vastupidised õhtustele . 
     Ennekõike tegi tigedaks pilk kellale - enese peale , kogu seltskonna peale , Anne kaasa arvatud . 
     Tema , just tema ongi kurja peajuur ! 
     Poleks Anne sinna ilmunud , oleks Peeter sealt varsti ära hiilinud . 
     Oleks kaasa võtnud hargnevaid mõtteniite Kikka abstraktsionistlikust maalist ja praegusel tunnil oleks molberti ees seisnud terviklik mees , mõne asjaliku mulje poolest rikkam , tihedam kui eile . 
     Aga nüüd on kell pool üks ja see mees pöörleb linade sasis , suus kare maik , oimukohtades valutav puperdus . 
     Ja muljeid , oi mis muljeid on seedida ! 
     Anne kittelkleit ei varjanud põlvi just kadedalt , põlved olid parajalt ümarad , ei liiga lihavad ega kõhnad . 
     Kahtlemata samasugused kui kümmekond aastat tagasi , tollal vormilt ehk pisut algelisemad , kuid selle-eest noorusvärskemad . 
     Aga neil kaugetel aegadel oli Anne olemas tervikuna , üksikud kohad ei kõnelnud oma keeli . 
     Eilset õhtut valdasid esmajärgulised põlved , kleidi ülemise nööbi kanti sihtis Peeter ka pärastpoole sagedasti , aga see paiknes pisut-pisut liiga kõrgel ... 
     Lai päevavalgus näis nagu füüsilise jõuga suruvat magamisniši paksudele kardinatele . 
     Peeter hüppas üles , andis valgusele vaba tee . 
     Võttis seinakapist hantlid , tegi avatud akna all kümneid kordi läbi kõikmõeldavad harjutused , kuni nahal oli tunda higiniiskust . 
     Siis kümbles põhjalikult laama veevoolu all , ajas habet , pesi hambaid ja ühejärgses tegevushoos asus maalima . 
     Kolme päeva pärast olid " Kaevurid " valmis . 
     Teadmine sellest tõsiasjast saabus nagu ikka : äkilise surnud punktina . 
     Alles olid meeled pingul , tundus , et nüüd just hakkab tulema see kõige kuumem inspiratsioonipalang , millele viimaste päevade üha kasvav pinge oli tõhusaks eelkütuseks . 
     Ärev pintsel segab paletil värve , jalg toetub maha nagu hüppeks , pilk sööstab noolena ette ja ... valmissegatud tooni pole enam kuskile panna , lõuend ei võta vastu ! 
     Võtaks küll , oi , kuidas veel . 
     Aga hoopis rohkemat soovib ta , kui suudad pakkuda . 
     Lõuend oli pettunud . 
     Sest just nüüdsama tõotasid sa temast teha maailma alussambaid ümbersättiva šedöövri , aga tuled lagedale ikka ühe tavalise pintslitäiega . 
     Ei , niisuguseid pole enam tarvis , neid on siin küllalt , just paras jagu . 
     Jah , sellisel kujul olen ma tõesti valmis , kinnitab lõuend nukralt . 
     Meister ei vannu kohe alla . 
     Vaja on natuke rahuneda , saavutada tööga mõnesugune distants . 
     Ehk polegi tulemus nii lahja , kui järsku tundus ? 
     Või annab veel midagi olulist lisada ? 
     Aga vaevalt saab ta sammukese eemalduda , kui jääb kõheldes seisma ning samas pöördubki tagasi . 
     Mis siia lisada on ? 
     Lisa , palju tahad , enesest sa ikka üle ei hüppa . 
     Kujutlesid jah , et sünnid minuga koos uuesti . 
     Ei , vennas , oled ikka seesama , kes mind juba diplomitööks katsus ilmale tuua , kuid leppis nurisünnitusega , jäi paremaid aegu ootama . 
     Kuidas seesama ! 
     Uuesti pole küll ilmale tuldud , kuid on endasse sulatatud peaaegu kümne aasta kogemusi . 
     Kas on just nimelt sulatatud ? 
     Võib-olla on mõndagi lihtsalt mehhaaniliselt üle võetud - kuskilt välismaisest kunstiajakirjast , sealtsamast kõmurikkalt noortenäituselt ? 
     Kas või need mustjaspruunid toonid peaaegu puhta valge kontrastina . 
     Uskusid , et sinust voolab vabalt uus enesesulam , tegelikult kuumenesid vaid äbarast ülepingutusest ... 
     Ah , käi kus kurat ! 
     Peeter tõstab lõuendi nurka , silmili seina poole . 
     Kuskilt kaugemalt kostab teadvuse mõmin : nii on ju ikka olnud , mida põhjalikumalt tehtud töö , seda raskem valmimisdepressioon . 
     Su isik lahustus loomisprotsessis , kuni sind tavalisel kujul ega koosseisus polnud enam ollagi . 
     Olid kaevuri argipäev , raskesammuline tulek strekkide vilkuvast elektrivalgusest suvekuuma taeva all , maarõske põlevkivi ja läbitöödeldud masinaõlide mõrk lõhnasegu ; olid tsingist värvituubidesse ja puisesse pintslivarde kätketud vaim . 
     Ja järsku sadasid ateljee põrandale kulunud pükstes kõhna mehenässina . 
     Kontrast on rabav , sa paistad enesele hallimana ja armetumana , kui tegelikult oled . 
     See tuleb üle elada , pole midagi parata . 
     Küll pääsed jälle enese pisikesest olemusest " Mustlaste " või mõne muu teema küpsemise tiivul . 
     Partsatad taas maha ja tõused jälle . 
     Ning see , kes-mis sa vahepeal olid , jääb reaalilma püsima . 
     Mitte küll nii tähendusrikkalt , nagu sa kujutlesid või soovisid , kuid mitte ka tähtsusetult . 
     See on sinu töö , mis seob sind teiste inimestega , igikestva võitlusega liigi säilimise , liigi surematuse eest . 
     Mida täiuslikumalt üritatud töö , seda selgemini tajud isiklike võimete piire , sest jõudsid tõesti ja vaieldamatult piirini , kust enam edasi ei saa , ning seal on kitsas ja valus . 
     Võtad jälle hoogu , sööstad jälle piirini , see annab ehk natuke järele - ikka haigetsaamise hinnaga . 
     Aga sidemetesse teiste inimestega , ühise surematuse heaks on antud rohkem , kui oleks suudetud anda enda suurepärast isikut piirimüksude eest hoides . 
     Niisiis , kallis lõuendiniru , torise oma sapine tänamatus sinna seina äärde maha , su looja on vähemalt pisikese puhkuse ära teeninud . 
     Kuid lõuendit püüti ju kõigest hingest elavaks maalida ning see on paraku korda läinud . 
     Ta ei anna ega anna oma loojale kuskil asu . 
     Alandatud ja nurka heidetud , pilkab sealtki : sa vaeseke , või said inimsoo surematuse nimel jälle kõvasti pihta ! 
     Tunnen sind - sa kopsiksid oma õrna pead ühtejärge seal võimete valutegeval piiril , kui vaid pääseksid ateljee põrandalaudade , argipäevase maa tundmisest jalgade all . 
     Seda puudutust kardad sa üle kõige , ja sugugi mitte ainult äkilise maabumise hetkekontrasti pärast . 
     Siitkaudu tunned ju ka sidemeid teiste inimestega , päris konkreetseid kohustusi . 
     Miks need sind enam nõnda uhkelt kõrvust ei tõsta , ah ? 
     Ämm ja tütar on varsti tulekul . 
     Annele lubasid helistada . 
     Noh , surematuse rüütel ja pintslivarde kätketud vaim , mis ütled sa nüüd ? 
     Sa pole endas põrmugi kindel , et kui helistamise ja küllamineku lubaduse täidad , et siis ei tee sa seda mitte salajases soovis võõra mehe naisega voodisse heita ... 
     Ei , nõnda lihtlabane too asjalugu ka ikka pole ! 
     Tõesti ei ole ... 
     Oleks kõik ja puha vaid niisama , nagu oli sellel õhtul - kui " Kaevurid " oli alles valmimata , see tähendab , meest valdas üksainus paljutõotav unistus -- , siis luilutaks nüüdki enesetunnet too lihtne ja rahulolev üleolek kõigest , kõigest . 
     Anne ütles : " Sa võtad oma tööd siiski vist erakordse tõsidusega ? " 
     Peeter vastas : " Elan ühte elukest ja teen üht tööd - nagu miljonid teised ... " 
     Praegu niiviisi vastata ei saaks , ei saaks üleüldse vastata . 
     Sest pahameel tõuseb . 
     Ah erakordselt ... ! 
     Tähendab , et mina olen erakordne , erandlik , haruldus - pane või muuseumi , hoolikalt vitriiniklaasi alla , et uudishimulikud näpuga katsuma ei tikuks ! 
     Annikas väljendas sedasama : " Vana hea eluvõõras kunstnikutüüp ... " 
     Ometi peaks Peeter Sõmeras olema ju sinu , Anne , ja kõigi teiste sinutaoliste parem , kadumaläinud olemus . 
     Jajah , mitte vähemale ega rohkemale pretendeeri too värviplekiliste pükstega , iseenda piiri vastu ärapekstud poiss ! 
     Vähemaga ei vääriks elu elamist . 
     Hea küll , niru edasi , sina praegu elavaks puhutud lõuend seal nurgas . 
     Teada puha , mis sul öelda on . 
     Ole õiglane enda vastu , sind vaevavad praegugi veel need kakskümmend kolm päeva , mis tegid Anne Möllerist Anne Annika . 
     Mis just nimelt toimus seal aastakümne taga ? ... 
     Kõik on juba ammu selgem kui selge . 
     Neiu veendus , et tema noormees pole abiellumiseks veel põrmugi küps , et ta " püüab alles peoga päikesekiirt " . 
     Sealsamas tiirles üha lähenevate ringidega teine mees , naisevõtuks pakatavalt valmis ja nagu loodud perekonna rajajaks . 
     Päranduseks saadud maja ja muu vara , külluses energiat ning selget sihitaotlust priske elujärg alevikolkast pealinna üle viia . 
     Toimus , mis toimuma pidi . 
     Aga sina küsid . 
     Küsid , sest kõhkled , kadetsed . 
     Sinul on ju olnud Reele . 
     Ka Marga . 
     Öelgu teised mis tahes , kuid Margagi üürike lähedus oli igatahes absoluutselt siiras , inimlik ühegi vahenduseta . 
     Väsinud oled , vennas . 
     Mina , sinu aastatepikkuste vaevadega täismaalitud lõuend , luban sulle , et ma ei reeda sind , et mida aastakümme edasi , seda kindlamalt sisendan kunstiajaloolastesse ühe kunstniku otsingute viljakust . 
     Kuid nähtavasti sa ei hooli sellest . 
     Arvad , et kaevurid ei saa kunagi midagi teada sinu püüdlustest , et sinu põlvkonna ajavilksatuses seostab kaevurite elu kunstiga sootuks teine nimi - Jaan Mäger . 
     Nõnda asjalugu tõepoolest ongi , vaata elule näkku , vaata kohkumata . 
     Jaan Mäger tõusis ja langes , upitas end taas mingisuguseks asjameheks , langes ja tõusis jälle . 
     Ta elas . 
     Ja Anne Möller-Annikas elas . 
     Ja Peeter Sõmeras väsis , praegu , just nüüdsama lõpuks ikkagi väsis ... 
     Hea , et ta mindki veel jõudis valmis pintseldada ... 
     Nõnda sa räägid , kobised sealt nurgast , sina valulaps . 
     Lase aga edasi , omateada eksimist kartmata . 
     Tõepoolest , väsimus on . 
     Tööväsimus . 
     Hetkeväsimus . 
     Väsimuse hetkel näib kadestusväärsena Anne Möller-Annika , Jaan Mägra vitaalsus ning edukus . 
     Kuid teada on , et rändlinnud ei igatse puuri , küll aga rabelevad igikestvat lennutungi aimates hästitoidetud puurilinnud abitult oma rasvunud tiibadega . 
     See on loodusseadus , kestvam igasugusest hetkest , kuitahes troostitust hetkeväsimusest . 
     Kui üldse enda ümber midagi kadestada , siis Andres Poobuse looja- terviklikkust . 
     Selles on siiamaani midagi käsitamatut , ehkki Peeter Sõmera koos kõigi teistega tegi kohe esimesel semestril niisuguse näo , et jagab seda asja viimse sügavuseni . 
     Paljud näod on ammu muutunud , maskistunud ennast-petvasse üleolekusse : nooruse ideaalijaht , nojah , tore ta ju oli ... 
     Iga uue lõuendi maaliks saamisega , iga järgneva väsimustulvaga tükib see mask näo ligi . 
     Mis viimaks peale jääb - kas mask või nägu ? 
     Raske , võimatu öelda , sest tööpäev pole lõppenud . 
     On pigem ikka veel , ikka ja alati nagu algamas , algamas . 
     I peatükk 
     August Mõik tuli koju hilja öösel . 
     Kuupaistel valendasid tee ääres valmiva kaera põllud , nisu heitis tuhmkuldset helki ja ristikuädal lõhnas magusalt . 
     Aga rukis oli igal pool juba hakkides . 
     Pikk turjakas mees astus öövaikuses kummisaabaste klohvides . 
     Ta oli vimma vajunud väsimusest , mõtetest ja õlal tolknevast vintpüssist . 
     Juba jälle rukkihakid ! 
     Ainult Mõigu ilus rinnakõrgune rukis püsib alles püsti , rasked pead alla kooldunud , ja puudutamisel pudeneb teri pakatanud maale . 
     Just siis , kui niidumasin oli õuel hakkamas , sidujad järgmiseks hommikuks kohale kutsutud , tuli peremehel minna püssiga mööda metsi ja kaugeid külasid käima . 
     Sest Valuvere vallas oli üle tüki aja jälle metsast inimese pihta tulistatud . 
     Hiiekõnnu külanõukogu esimees Rimm hakanud esmaspäeva pärastlõunal ratsahobusega vallamajja sõitma , metsavahelisel teel sattunud püssitule alla ning hirmunud hobune tormanud koju , purustatud õlaluuga mees hädavaevu sadulas . 
     Ja vallas kamandati kiiresti kokku kõik rahva omakaitse mehed . 
     Tulija jõudis koduõue . 
     Maja taga voolas kokkukuivanud ojanire omaette tasakesi nurru lüües . 
     Puupinu ääres seisis ootavalt niidumasin . 
     Vana kastani tume vari laotus üle õue , üle väikese koduse maja . 
     Elutoa aknast kumas nõrka valgust . 
     Mehe tuttava koputuse peale tehti tuli toas heledamaks ja tuldi müriseval jooksusammul ust avama . 
     Naine , paljajalu ja särgiväel , tõmbas riivi tagasi ja lippas jälle voodisse . 
     Mees järgnes talle aeglaste , raskete sammudega tagatuppa . 
     Voodipõhja nagisedes kohendas naine tõusmisel segiläinud tekki ja linu . 
     Kummutil põles hoolikalt puhastatud klaasiga lamp . 
     Krohvitud ahjukülje ääres kitsas puuvoodis põõnas aastat kolmeteistkümnene poiss kõhuli , tekk ümber pea ja õlgade , tagumik paljas . 
     Isa tõmbas teki ilusasti pojale peale , tühjendas väsinud liigutusega püssi ja riputas selle seinale . 
      " Jõudsid ikka tervelt tagasi . 
     Räägiti , et Hiiekõnnu ja Laanepera poolt kostnud kõva paugutamist , " tähendas naine . 
     Mees upitas luitunud vihmamantli ja pintsaku sama naela otsa , kus rippus püss , vajus raskelt toolile . 
      " Jah , sai paugutatudki omajagu . 
     Ise jäime puutumata , kaks bandiiti tõmbasime siruli ... 
     Pold siitkandi mehed . 
     Luuguse Ats pääses minema . " 
      " Kas siis tema ka ... ? " 
      " Egas võhivõerastel old Rimmi Tõnisega arveid õiendada . " 
     Mõigu perenaine meenutas , kuidas Luuguse Ats oli vanasti näidendites mänginud ikka õrnu ja luulelisi osasid , ja hakkas teda kaitsma : " Noh , kui inimese elu korrapealt hävitati . 
     Varjab ennast kui metsloom . 
     Eks nii lähe kõige kuldsemgi süda metsikuks . " 
      " Kuldne süda jah ... 
     Neljakümne esimesel aastal saatis uusmaasaajaid teise ilma . 
     Käis seal vallamajas tähtsalt ringi , jalad rangis ... " 
      " Mis rangis ? 
     Pikk sirge mees nagu prints . " 
      " Sina aga pead mulle igas asjas vastu vaidlema ! " torises August . 
     Et mees tuli tervelt tagasi ja need , kes surma said , olid sootuks võõrad , jahtus perenaise huvi haarangu vastu ning andis maad igapäevastele muredele : " Rukis variseb juba , kodus tööd kõik ripakile , sina aga luusid , püss peos , mööda metsi . " 
      " Tean , Teeleke-naisuke , et tööd ootavad , aga mis parata , kui on niisikene aeg , et oma maad peab püssiga kaitsma ... " 
      " Ah või niisikene aeg , " osatas Teele Valuvere keelepruuki , kuna ta polnud päritolult kohalik , " et mõni metsavend saab su maa ära vallutada ! ... " 
     Ta haigutas . 
      " Toit on praeahjus , otsi ise . 
     Ja kummikud võta köögis ära - tead küll , kuidas su jalad haisevad . " 
     August tõusis väikese vastumeelsusega . 
     Võttis kummutilt lambi , ja vasak jalg pooles saapasääres , klõmpsis kööki . 
     Vallamajas olid nad seitsme mehega kolm pudelit krõbedat puskarit ära maitsnud , soojas toas lõi uuesti sees mõnusalt surisema ja üsna istunud oleks see maailma asjadest jutuvestmine oma naisukesega . 
     Nüüd pidi ta jätkama vaid oma mõtetes , kuid sellest polnud ka viga - keegi ei katkestanud ega vaielnud vastu . 
     Kangutades lusikaga alumiiniumkausist kartuliputru , mis pealtpoolt oli krobeliseks ja kollaseks kuivanud , seda pekikastmes niisutades ja mehisele suutäiele hapupiima otsa kummutades meenutas ta , et oli seal tagatoas täitsa toredasti öelnud : " ... oma maad peab püssiga kaitsma . " 
     See tuli küll päris ootamatult keelele , ent tagantjärele tundus üsnagi märki läinud . 
     Eks kirunud ta koduteel ise kaotatud kallist tööaega . 
     Viljad küpsevad järgemööda ja heinagi pole veel hilja natuke juurde teha , sest sügisel saab teine lehm muretsetud , raha on selleks ju olemas . 
     Ei tegijal töö lõpe , pealegi kui põllud ja heinamaad on omad , põliseks kasutamiseks , nagu must valgel öeldud . 
     Aga kas pole ta vahel tundnud , just endiste maaomanikkudega juttu ajades , pisikest alaväärsust , et tema nagu polegi päris talumees , et need head põllud otse Sõrgatsi küla keskel on talle liiga kergelt , juhuslikult sülle kukkunud . 
     Orunurme talu omanik , kaitseliidu ohver , kadus Rootsi - nagu paljud teisedki peremehed pärast lahingute eest evakueerimist enam Valuveresse tagasi ei tulnud . 
     Maad , ehkki mürsuaukudest songitud , oli külluses . 
     Orunurme hooned olid täielikult maatasa , aga talu maal oli säilinud loomaarsti majake . 
     Omanik arvas , et siin sõjas laastatud paigas ei kujune elujärg kõige paremaks , pealegi oli maja tugevasti kannatada saanud ja ta müüs selle odavasti maha . 
     August Mõik kohendas elumaja enam-vähem elamiskõlblikuks , lammutas sakslaste punkrid , mille palkidest ehitas hädapärased kõrvalhooned . 
     Maareform ja maa põlise kasutamise akt tegid ta Orunurme seaduslikuks omanikuks . 
     Kerge ja tühine tundus niisugune peremeheks saamise viis , kui vahel ei vilksataks mõte peas , et selle saamise eest on palju mehepoegi mulda läinud , palju pisaraid nutetud . 
     August Mõigul jäi küll suur taplus oma maa pärast pidamata . 
     Mobilisatsioonipunktist hobusevooriga maakonnalinna minnes jäi ta vaenlase lennukitule alla ja sai kuuli kopsu . 
     Enne kui omad jõudsid teda haiglast edasi toimetada , oli sakslane platsis . 
     Pärast paranemist sai neljakümnendal aastal antud maatüki ja külavolinikuks olemise eest vallamajas perepoegadelt mõned keretäied vastu võetud ja siis Pärnumaa vangilaagris sakstele turvast lõigatud . 
     Kui veel juurde arvata , et ta pikki aastaid küll sulasena , küll pooleteramehena on võõraid maid harinud , üsna noores põlves siinsamas suilise näguripäevi näinud , on ehitusmehena teistele maju teinud , ise kindla peavarjuta elades , -- siis on ta ju omad praegused peremeheõigused palju suurema vaevaga teeninud kui Orunurme endine peremees , kes sai talu lihtsalt pärimise teel . 
     Ja kui see ei oleks praegu teisel pool Läänemerd , vaid ähvardaks Luuguse Atsi viisi püssiga metsast , küllap siis ehk saaks Teelegi aru , et mees ei käi haarangutel niisama tühja pärast . 
     Nõnda arutles Orunurme peremees sel hilisel öötunnil . 
     Aga mehe mõtted jäid järjest aeglasemaks , sest lusikas oli käinud nobedasti pudrukausi ja suumulgu vahet , olemine muutus raskeks ja tuimaks . 
     Uni nõudis oma osa ka eelmiste ööde eest ning tööd täis päev ei olnud enam kuigi kaugel . 
     Lõikus edenes päikesepaisteliste ilmadega . 
     Vaid haruharva ilmus põldude kohale hall pilv , raputas ennast tühjaks ja kadus jälle . 
     See ei pannud aga tööd kauemaks seisma . 
     Teinekord saadeti vihmarabin mööda otse töö juures , konutati veidi kärbise all ja hakati jälle koormat vankrile laduma või redelite roideid sahiseva viljaga katma , nii kuidas kuskil peres tööjärg parajasti käsil oli . 
     Viljakulda , päikesekulda , lehtede kulda , purpurit , roostepunast ja tuhandeid teisi kirkaid toone oli ohtrasti sel sügisel . 
     Kolmandal päeval pärast seda , kui siin mürsuplahvatused ja kahurite kurgud taevaaluse tahmast suitsu täis pahvisid . 
     Toredates sügisvärvides kirendas jälle ka kõrge seljandik , mis Valuvere valla idapiiril mere lähedal iidse kaldajärsakuna ennast püsti ajab , siis Virvemägedeks nimetatud kolm mügarat moodustab ja seejärel aegamisi sootasandikuks maha liibub . 
     Ja võib- olla juba õige varsti on seljandikutippudele taas sirgunud mets ja metsalatvade kohal lasub selgetel päevadel sügavsinine õhuvirvendus , mis väga kaugele paistab ja mis kunagi ammustel aegadel mägedele oma nime on andnud . 
     Aga kui lahingud olid äsja lõppenud ja Valuvere sõjapõgenikud kodudesse tagasi pöördusid , pakkus Virvemägede laineline turi kõige kurvemat pilti siin segimaterdatud maanurgas . 
     Sinendavatest metsadest olid järele jäänud vaid üksikud murdunud tüükad , mis üsna võikalt sirutusid üles mustavailt maamügarikelt . 
     Mõik oli üks esimesi kojusaabujaid . 
     Ei olnud tal asja varakult siia tulla oma laokil varandust kokku korjama ja kohendama nagu taluperemeestel Luugusel või Uustare Sassil , ei tulnud ta ka Roosihärma Antoni viisi soomust tegema . 
     Tema oli kaugelt sõjapaost juba siis siiapoole liikvel , kui siin alles püsse ja suurtükke paugutati . 
     Sest pärast vangilaagrist vabakslaskmist tahtsid sakslased temast teha piirikaitse rügemendi soldatit . 
     August aga arvas , et see oleks äsjasele sunnitöölisele liiga suur au , ja hakkas tagasihoidlikult mööda metsi ning kõrvalisi teid Valuvere poole nihkuma . 
     Siin tuttavas maastikus kavatses ta ennast läbi rindejoone poetada . 
     Aga niisugust ettevaatlikku hiilimist polnudki vaja , sest juba enne koduseid paiku tormas rinne talle rüsinal vastu ja kadus kiiresti kaugele seljataha . 
     Nõnda siis sõitis August Mõik koduvalda sisse mööda suurt maanteed . 
     Just nimelt sõitis nagu tulevane kohaomanik kunagi , sest metsast oli ta leidnud ilmselt sõjaväevoorist mahajäetud pisikese , kõhna ja karvase siberi täku . 
     Loom oli hullusti vaevatud , teda tuli enne kõvasti turgutada , kui ta teekäimisel mehega sammu jõudis pidada . 
     Aga varsti hakkasid kilomeetrid jõudsasti edenema , kui puldanmantel oli sadulaks kokku pandud , nööriotstest hädapärased valjad ja ratsutid meisterdatud ning Augusti tolmused säärikud rippusid pikkade koibade otsas mõnusalt otse teekonaruste lähedal . 
     Tihe ja tõtlik samm oli Näsul , nagu August oli hobuse tema esialgse välimuse pärast ristinud . 
     Näsu tõttu oli August ehk erand selles kodupaiga taasasustamises . 
     Sest muidu tuldi mööda sõjamasinaist segimuljutud teid täpselt samades vahekordades , kui siin oli elatud ja siit mindud - kes mitme vankritäie kraamiga , lehmad-lambad vankrite päras , kes vaid kompsuga õlal ja lapsekari kodus keerlemas . 
     Ja nõndasama hakati siin jälle elama-olema . 
     Aga August Mõigul oli hobune olemas ja küllap seetõttu oskaski ta sedamaid märgata jaamas purukspommitatud platvormil uhiuut , õige tühiste vigastustega niidumasinat , mis nüüd tema heinad ja viljad hõlpsasti maha klõbistab . 
     Ta koristas ära mõne sakslaste vaskplekist suurtükirohu tünni , milles pärast oli hea puskarimeskit segada ja lehmale ning sigadele rammusat praaka hoida - haljas märjuke aga rändas paarkümmend kilomeetrit eemale kaevandusasulasse ja selle eest saadud raha on praegu kummutisahtlis kaugelt rohkem kui väheste või- ja pekikilode müügist kogutud rublasid . 
     Augustiga ühtaegu saabus jalamees Roosihärma Anton , endine külakingsepp , kes oli sõja ajal avastanud endas spekulandi ande ja hakanud igasugusest kraamist lugu pidama . 
     Tema nuuskis koguni võõrastes , alles elaniketa majades . 
     Kuid sellest tuli hiljem palju paksu verd . 
     Kohe oli Roosihärmal pahandus platsis Aleksander Uustarega , ehk nagu see iseennast tutvustas : Uustare Sass Virumaalt . 
     Tulnud alguses üksinda kodupaika , leidis Uustare oma talu metsast saksa sõjaväe voorivankri , milles peale muu nodi oli vitstest korvis päratu suur kunstkonjaki pudel . 
     See suupärane leid pani tarvilikud toimetused tükiks ajaks seisma . 
     Ja kui mees jälle meelemõistusele tuli , peamiselt oma käbeda teisepoole kohalesaabumise tõttu , oli vanker kadunud . 
     Mitmed olid näinud , kuidas pisikesekasvuline Roosihärma Anton seda enda järel kodu poole vedanud . 
     Seda asja ei jäetud niisama . 
     Vähemalt vankri pidi Roosihärm tagasi andma , ehkki marmelaadipütid ja gemüüsepurgid jäid suuremas osas teele , sest Uustare Sass oli neid vaid vilksamisi näinud ega olnud kuigi kindel nende hulga suhtes . 
     Nii oli kohe pärast suurt sõda . 
     Siis tulid uued seadused , maa jagati ära ja hakati hoolt kandma selle eest , et igaüks seda ise hariks , et kaoks sulaste , päeviliste ja popside põline seisus . 
     Valjult ja otsustavalt hakati vanu seaduspärasusi ja vahekordi väärama , kuid nende juured olid sügaval . 
     Seda tundis August Mõik tihti terve valutava kehaga , kui seljataga oli pikk tööpäev , mis teda endise maatamehe olukorrast vaevalt edasi oli viinud . 
     Sest jälle oli Teele teinud päevi kuskil talus kas seemnelaenu või seapõrsa eest ja oma võssakasvanud heinamaal oli August üksi vikatiga vihtunud harvu jussiheina kõrsi . 
     Häbi ja südamevaluga on August vahel mõelnud , et tema kui valla aktivist ja rahva omakaitse mehest seadusesilm peab kodupuskarit müütama . 
     Aga peab ja müüb - et osta mõnda tühistki majapidamiseset , mis kõige kehvemas vanatalus juba isaisadest saati olemas . 
     Ent kõigest hoolimata kujunes ja kasvas Mõigul ikkagi oma majapidamine . 
     Mullu ehitas August loomalaudale lisaks veel midagi aidataolist , sest vilja- ja jahukotid , lihaastja ning muu seda laadi kraam ei mahtunud enam ära elumaja esikusse ja sahvrisse nagu isikliku põllupidamise esimesel ja teiselgi sügisel . 
     Need kõrvalhooned - pisikese sauna pikendusena punkripalkidest ehitatud laut ja saelaudadest panipaik rohuaia ääres , mille lamedaviiluline tõrvapapiga kaetud katus vaevu ulatus üle sireli- ja jasmiinipõõsaste - tundusid küll kaunis armetutena , eriti sellepärast , et üle välja vaatas neile vastu Luuguse vägeva paekivist karjalauda ots , taamal üle õunapuude kõrgusid rehealuse ja aida katused . 
     Kuid Mõigu pere oli selle kontrastse pildiga harjunud , see ei teinud asja siinpool sugugi halvemaks , et sealpool põlde ja piiripeenart kõik rohkem kombes oli . 
     Nüüd polnud Mõigult juba aastapäevad keegi teistele taludele päevi teinud . 
     Koguni Tupsi poiss käis sageli Mõigul abiks . 
     See vibajas poiss , kes pärast seda , kui ülemullu sügisel nende aknasse automaati tühjendati ja ema ning valla täitevkomitee esimehest vend surma said , natuke imelikuks jäi . 
     Tasuks künnab August üles tema pisikese kartulimaa , ajab vaod ja muldab . 
     Teele jälle teinekord parandab ja peseb poisi riideid . 
     Kiirel heina- ja lõikuseajal kõlbab oma Peeter ka juba rohkemaks kui lehma järele vaatajaks . 
     Regi ja vanker , sahad ja äkked on Mõigul omast käest võtta . 
     Ja kui August nüüd vahel lapiku bensiininõu täie samagonni Roosihärma Antoniga kaevandusasulasse saadab , ei piina teda sealjuures ka südametunnistus , sest see toiming pole ju enam kõige suuremast hädast peale sunnitud ... 
     Irvitab , saatananägu , irvitab , mõtlesin . 
     Kuidas nükid praegu sügelevad , virutaksin sulle ühe paremsirge , aga me oleme Ebba toas ja sellest tõuseks rumal kära . 
     Veendunud , et ma rusikaid käiku ei lase , pöördus presbüter taas Ebba poole . 
      " Ma siis tulen ülehomme . 
     Ära karda , see ei too sulle mingeid kohustusi . 
     Kui soovid - astud meie koguduse liikmeks , kui ei - teenid jumalat oma toa üksinduses nagu seni . " 
     Ja mulle : " Ma võin teid koju sõidutada . " 
      " Tänan , lähen jala . " 
      " Vihastusite tõsiselt ? " 
      " Häbi oleks . " 
      " Minu pärast ? " 
      " Kelle siis veel ? 
     Olete noor mees , nõukogude võimu kulul saite hariduse , nüüd aga uuristate nagu koi sellesama nõukogude võimu alustalades . " 
      " Noormees , ma juba ütlesin ... " 
      " Mäletan . 
     Südametunnistuse , mõtte ja usu vabadus . 
     Muidugi on igaühel vabadus mistahes sõgedust uskuda , kuid pole vabadust inimesi oma mütoloogiaga uimastada . " 
     Presbüter pahvatas naerma . 
     See oli kuiv ja lühike naer . 
     Siis ütles ta : " Püüate tõestada , et teil pole ainult rusikad tugevamad . 
     Kuid teete seda ähvarduste , seega rusikate meetodil . 
     Öelge , kas teile meeldib Gorki ? " 
      " Mis puutub siia Gorki ? " 
      " Kas meeldib ? " 
      " Muidugi . " 
      " Kas teate , mis ta ütles usust ? " 
     Ma ei mäletanud , seepärast kõhklesin vastusega . 
      " Võin teile tsiteerida . 
     Täpselt , vastutan iga tähe eest . " 
     Tingimatu teadmine , et toimub progress , peab äratama inimeses religioosse tunde ... 
      " Peab äratama religioosse tunde ! 
     Nõnda ütles Maksim Gorki . 
     Mõelge selle üle järele , noormees . 
     Ja ärge unustage , et mu auto on alati teie teenistuses , kui soovite meid külastada . 
     Jumalaga . " 
     Kahekesi jäänud , püüdsin pisut bravuuritseda , et varjata oma vettekastetud kassipoja tunnet , ent Ebba vastas väga hajameelselt , nii et varsti ka mina lahkumiseks tõusin . 
     Ebba ei võtnud mu väljasirutatud kätt . 
     Ta pilk oli mõtlik ja samal ajal juurdlev . 
      " Pean sind vaid ühe minuti kinni ... 
     Ütle mulle ... aga ausalt . 
     Milleks sa elad ? 
     Milline on su elu eesmärk ? " 
      " Jätkad presbüter Aalari vaimus ? " 
      " Aalar usub . 
     Ta teab , milleks elab . 
     Aga sina ? 
     Sulle ei meeldi töö Tuhalaane haiglas . 
     Sa irvitad armastuse , sõpruse , truuduse üle . 
     Olen küll ja küll su teravmeelitsemisi kuulnud . 
     Oled skeptik ja küünik ning mulle näib , et nooruslikust poosist on need sisemiseks veendumuseks kasvamas . 
     Sa ei usu millessegi . 
     Ehk kui , siis ainult iseendasse . " 
      " Kas seda pole küllalt ? " vastasin , kuigi oleksin tahtnud öelda : iseendasse veel vähem . 
      " Aga üldiselt on küsimus lapsik . 
     Paras koolipoistele esitamiseks . " 
      " Põikled . 
     Mul on sinust kahju ... " 
      " Ehk pühendad mõne järjekordse palve minu hinge päästmisele . " 
      " Olen seda juba teinud . 
     Ja teen veel . " 
      " Ja see on sinu elu eesmärk ? " 
      " Jah . 
     Tahan olla hea . 
     Tahan aidata inimesi . 
     Olla neile kasulik . 
     Kui võimalik , toetada neid . " 
      " Palvete abil . " 
      " Ka palvete abil . " 
      " Jamps . " 
      " Sulle on kõik jamps . " 
      " Head päeva ! " 
      " Hüvasti ! " 
     Lumi kriuksus jalge all ja otse vastutuhisev jäine tuulehoog tungis krae vahele ning oleks peaaegu mütsi peast rebinud . 
     Las puhub , see jahutab ning pühib minema Ebba ja Aalari koos lollide targutustega . 
     Olin idiootide idioot , et end kaasa kiskuda lasksin , sest usuhulludega vaidlemine on viljatum tuule kotti püüdmisest . 
     Teed neile selgeks , kui rumal ja ebateaduslik nende mõttekäik on , kuid neile jääb alati väljapääs : aga mina usun nõnda ! 
     Puh , kuradile fanaatikud , teeme parem väikese kiirmatka ümber Tuhalaane aleviku ... 
     Lisasin tempot ja see tõepoolest aitas . 
     Kui aga tasakesi naksuvat treppi mööda üles oma toa poole ronisin , pöördus Ebbaga veedetud õhtu kogu oma naeruväärsusega minu juurde tagasi . 
     Mida rohkem kõik meenus , seda räbalamini end tundsin . 
     Mina , Aksel Mäemat , sain pika nina , üks plika andis mulle valusasti mööda näppe ja luges lohutuseks ilusaid sõnu peale . 
     Nagu poisikesele , kes on ulakust teinud ja tönnima pistnud . 
     Löök otse solarisse , üheksa ja out - vaat sulle seis kolm-null enda kasuks ning süvendatud psühhoanalüüs a la Freud ! 
     Ja pärast istusin nagu oimetu tuike tugitoolis ning kuulasin manitsusi sellest , kui tarbetu ja tühi on eesmärgita elu ... 
     Sakramento , kust kohalt ma siin unises kärbsepesas tolle õilsa eesmärgi välja kaevan ? 
     Olgu ma rumal või tark , nõnda palju on mulle juba praegu selge : ükskõik missuguse tähise inimene endale seab , Nõukogudemaal on võimalik selleni jõuda ainult töö abil . 
     Tahad uut ülikonda - tööta . 
     Igatsed kahte - raba kahe mehe eest . 
     Ahvatleb võim , juhtiv positsioon - võta igal pool sõna , kõnele , nii et hääl kähe , ja aina organiseeri , organiseeri . 
     Meelitab teaduse doktori auväärne kraad - mata end laboratooriumidesse , puuri end nagu koi paksudesse raamatutesse , uuri ja avasta . 
     Muidugi , oma villa , televiisori , kaks naist ja isikliku auto võib hankida ka sahkerdamise ja varastamise " tööga " , kuid seda laadi ettevõtlikkus viib pikaajalisele sunnitud puhkusele heast kvaliteedist rootsi kardinate taga ja ei tule seepärast arvesse . 
     Nii et töö , töö , töö ... 
     Ka arstile ei saja niisama taevamannat pottidesse . 
     Et lahedasti ära elada , peab tal olema tööalane positsioon ja kaugele kõlav nimi , mõni tiitel või kraad . 
     Maahaiglas juba nõnda kaugele ei jõua . 
     Rabele või hing seest välja , ikka jääd oma saja rubla otsa kuivama . 
     Linnas , olen kuulnud , surub aeg-ajalt mõni ebahaige arstile vägisi või salaja viis rubla põlletaskusse , maal on see ammu vanaks moeks jäänud . 
     Ah ei , üks mutike tõi kümme kanamuna . 
     Tõrkusin , tema aga jäi oma juurde : võta , pojuke , võta , sul ju endal tibukesi pole . 
     Teinekord pani " Volga " - omanik , kelle vana ema enne surma kuus kuud meil haiglas pansionil oli , personali jaoks pudeli haput veini ja poolteiserublase tordi lauale , ja oleks sealjuures ise tähtsusest ja heldusest peaaegu lõhkenud . 
     Kaldusin teemast kõrvale , kuid Ebba ja Aalar olid süüdi , et need ja teistsugused mõtted mu peas trianglit lõid ja unerahu rikkusid . 
     Keerutasin mis keerutasin , petsin end mis petsin , karm tõde , et minusugune parimas eas ja enda arvates parimas vormis mees sai ühelt usuõelt pika nina , seisis kõikumatult nagu kalju mu ees ja seepärast pidasin järgmisel päeval haigla koridoris Linda kinni ja küsisin : " Kas nad tõepoolest panid mulle õde Ebba päästmise ülesandena kirja ? " 
      " Aga muidugi ! " 
      " Must valgel ? " 
      " Jah . " 
      " Tõmba siis lahtrisse , kuhu sa täitmise kohta linnukesed joonistad , -- kriips . " 
      " Ära tee nalja . " 
      " Üleüldse , mis te temast kiusate ? 
     Tüdruk oli nõnda põhja vajumas , et tahtis eluga lõpparvet teha , ja õed ning vennad Kristuses aitasid tal kaldale ronida . 
     See oleks olnud komsomoli ülesanne , kuid meie kallitel võitluskaaslastel oli vist parajasti tantsuõhtu . 
     Peaksime jumalat tänama ... " 
     Linda silmad tumedate ripsmete all venisid ümmarguseks , nagu näeks ta enda ees prillmadu . 
      " Sul on vist palavik ? " 
      " Ei , olen terve nagu jääpurikas . 
     Ka purjus pole , nagu näed , " puhusin talle pahinal näkku , " nädal aega ei ole tiba keelele saanud . " 
     Linda piidles mind altkulmu . 
      " Nii siis ideoloogiline taganemine ? 
     Võib-olla jooksed koos Ebbaga palvetundi ? " 
      " Presbüter Aalar lubas mulle ja Ebbale autoga järele sõita ning palvetundi sõidutada . 
     Võib-olla lähen ka . 
     Oleks päris põnev . " 
     Kartsin , et Linda kutsub minu hinge päästmiseks komsomolikoosoleku kokku , kuid tüdruk oli nõnda kohkunud ja segaduses , et selle mõjuva abinõu unustas ja hoopis Luhaväljale kaebama jooksis . 
     Mis nad rääkisid , ma ei tea , pärast seda Linda justkui rahunes , kuid järgmistel päevadel rääkis minuga häälel ja toonil , nagu seisaks ta ees kas vaikne hull või neljakümnekraadises palavikus laps . 
     Teisipäeva varahommikul vastuvõturuumi minnes heitsin pilgu töögraafikule ja nägin , et Ebba järgmine valvekord on alles neljapäeval . 
     Huvitav , kas ta läheb vend Aalari usuteaduslikule konverentsile ? 
     Ja mis see minusse puutub ! 
     Käigu palvemajas , kirikus või minupärast kas või kloostris : mäng on lõppenud , oma hingeõndsuse eest oskab Ebba ise hoolitseda ... 
     Üks mees oli käe kreissae ette pistnud , ja kui verest läbiimbunud nartsu lahti harutasin , purskus allesjäänud sõrmeköndist verejuga . 
     Ametlik vastuvõtuaeg polnud veel käes , olin seepärast üksinda , niisugust fontääni ei osanud ette näha ja verejooksu tõkestamiseks vigastatud sõrme kogu jõust kokku surudes lõin jalaga valvetuppa viiva ukse lahti . 
      " Õde ! " 
     Kusagil keegi nagu kobistas . 
      " Valveõde siia ! " röögatasin . 
     Kostis ümberkukkuva tooli kolinat , kontsade klobinat ja uksele jooksis õde Ebba , kitlit ähmiga tagurpidi selga kiskudes . 
      " Mis te magate seal ! 
     Kähku žgutt , side ... " 
     Edasi läks kõik juba ladusasti , me töötasime vaikides , teineteist sõnatult mõistes , ja ma rahunesin . 
     Sidusin sõrmekönti ja imestasin : mis see siis oli , kas ma kaotasin närvid ? 
     Mina , kes juba keskkooli kümnendast klassist endale sugereerisin : rahu , alaline kõikumatu rahu , müristagu direktor , lõrisegu kuri koer või kihutagu mõni lendav hollandlane sajakilomeetrise kiirusega minu poole . 
     Ära imesta millegi üle , ära tõsta kunagi häält , ära satu pabinasse ! oli minu deviis . 
     Minu rahuharjutuste pärast sattus ajalooõpetaja hüsteerikasse , nimetades mind üleolevaks jõletiseks , ma maksin militsionäärile liikluse tõkestamise eest trahvi ja ühel korral pidas mingi karvasesabaline krants end vist eksikombel lõukoeraks , rebides ribadeks mu uhiuute pükste kaheksateist sentimeetrit laiad torud . 
     Mehele rajoonihaigla kirurgiaosakonda saatelehte kirjutades pidasin aru , kas paluda Ebbalt pühapäevase eest vabandust või mitte . 
     Mees lahkus , mina polnud aga veel otsusele jõudnud ja aja võitmiseks kohmitsesin lauda koristada . 
     Kuulsin , kuidas Ebba tasakesi naerma puhkes : " Küll sa oskad vihaselt möirata . 
     Ma tulin parajasti uksest sisse ja kohkusin nõnda , et koperdasin nagu takus kana . 
     Nuta või naera , aga nööpe lahti ei saa , justkui oleksin äkki kätetuks jäänud . 
     Pärast ajasin kitli nõnda puntrasse , et ahastus tuli peale . 
     Palun kergemat karistust . " 
      " Pole midagi , tööaeg polnud veel alanud ... " 
     Siin valges , puhtas , steriilsusest lõhnavas ruumis kõlas " sina " Ebba suust usutamatuna . 
      " Minu teada peaks täna Linda valves olema ... " 
      " Ma asendan teda . 
     Kuni lõunani , Linda palus . " 
      " Lased end ilmaaegu ekspluateerida . " 
      " Ma heameelega , pikka aega kodus konutades hakkab igav ... 
     Tööl on hea , siin ei pääse igasugused tarbetud mõtted kiusama . " 
      " Uskusin , et oled kiusajatest ammu vaba . " 
      " Keegi ei vabane neist enne , kui kaks kätt rinnal . " 
      " See kõlab süngevõitu . " 
      " Ma ei nori haletsemist . 
     Igas inimeses on hea ja kuri alatises võitluses ... " 
      " Jumal ja saatan . " 
      " Jah , jumal ja saatan ... 
     Kas oled mulle väga pahane ? " 
      " Ma ju ütlesin , et tööaeg polnud veel alanud . " 
      " Räägin pühapäevast . 
     Sa olid hirmus sünge , kui lahkusid . " 
      " Mul kargas hing teie kalli presbüteri peale täis ... " 
      " Ilmaaegu kippusid vägikaigast vedama . 
     Aalari võib tükkideks raiuda , ja iga tükk kordab : usun , usun , usun . " 
      " Mis ta sinu ümber keerleb ? " 
      " Teda jätkub kõikjale , kus on usule avatud südameid ... 
     Kas sul tuleb minu pärast pahandusi ? " 
      " Linda lubas täitmata jäetud komsomoliülesande eest noomituse anda . " 
      " Kahju . 
     Karistatakse , ilma et oleksid saanud tasu , mida lootsid . " 
      " Pilkad ? " 
      " Ei . 
     Ma pole eile sündinud , olen näinud mehi , mõistan ka sind . " 
      " On see vihje , et nüüdsest peale on sinu uks minu ees lukus ? " 
      " Oh ei , ära mõista mind valesti ! " hüüdis Ebba kähku . 
      " Võid tulla ükskõik millal , mul oleks väga hea meel . 
     Kui sa vaid julged , komnoorel pole ju sünnis minutaolist " elementi " külastada . " 
     Uksele koputati . 
     Tõbised ootasid , tuli vastuvõtuga alustada . 
     Ülalt kostis samme , Luhaväli ärkas . 
     Hommiku eel klopiti ta üles ja veeti kuhugi haige juurde , ta oleks võinud veel puhata ... 
     Hajameelselt asusin patsiente kuulama . 
     Ebba sõnad ja tema küllakutse kiusasid mind . 
     Kuidas seda mõista ? 
     Olin ju kindel , et ta hoiab nüüdsest peale mind nagu õelat maduussi oma pühadusega täidetud kambrikesest püssilasu kaugusel . 
     Aeg- ajalt korrutatakse , et naised olevat salapärased ja mõistetamatud . 
     Siiani polnud ma seda märganud , kuid Ebba pani küll pead murdma . 
     Kas ma tõepoolest olin hiiglapikkade kõrvadega loll eesel , kui Ebbat käte vahel hoides poolelt teelt tagasi põrkasin ? 
     Ambulatoorseid haigeid oli sel hommikupoolel palju ja inimeste suuremad ning vähemad tõved neelasid mu tähelepanu . 
     Lähenes juba lõunaaeg , kui Ebba kutse peale enam uut patsienti sisse ei astunud . 
     Süütasin sigareti ja sirutasin jalad pikalt ning mugavalt välja . 
     Ebba uuris haiguslugude kuhilat , mida oli tarvis sorteerida ja kartoteeki asetada . 
     See kõik võiks jääda Linda ülesandeks , ta ongi juba üle kokkulepitud aja jäänud ... 
     Uksele koputati . 
     Veel üks ! 
     Korjasin jalad koomale ning surusin sigareti tuhatoosi kägarasse . 
     Ebba avas ukse . 
      " Vabanda , ma ei leidnud sind kodunt . 
     Sul pidi ju täna vaba päev olema , tulin igaks juhuks haiglast läbi . " 
     Isegi ei tea , miks ma rõõmsalt naerma pahvatasin . 
     Kas olin inimeste kehalistest hädadest nõnda tüdinenud , et vend Aalar mulle meeldivat vaheldust pakkus ? 
     Või oli tema ilmumine meie haiglasse nõnda ootamatu ja väheusutav ? 
     Hüüdsin : " Miks te uksel seisate , astuge edasi . 
     Võib-olla saan teile kuidagi kasulik olla . " 
      " Tänan , olen terve . " 
     Ja Ebbale : " Kas sõidame ? " 
      " Ma ei saa , olen tööl . 
     See tähendab , et vabanen küll varsti , kuid ma ikkagi ei tule . " 
      " Kahju , väga kahju . " 
     Minu poisikeselik heatuju püsis . 
      " Minu olete täna hoopis unustanud . 
     Niisiis oli tookord Ebba juures teie kutse vaid kaval taktikaline käik . " 
     Vend Aalar vastas tujutult : " Te nagunii ei tule ... " 
      " Miks mitte ? 
     Kui vaid kutsutakse . " 
      " Palun , mu auto ootab haigla ukse ees . " 
     Nõnda see mõnikord juhtub , et lõõpimise ja aasimisega satutakse olukorda , kus ei ühel ega teisel pole enam võimalik taganeda . 
     Presbüteri väärikus ei lubanud öelda - ärge tulge , minul oli hilja kõik naljaks pöörata . 
     Õde Ebba saatis meid uskumatusest pärani silmil välisukseni , nagu lootes , et näeb und , või et ma viisakalt kaabut kergitades vanast hallist " Moskvitšist " mööda jalutan . 
     Jonn ja uhkus surusid mind auto kitsale istmele baptistide presbüteri kõrvale , kes kokkulitsutud huulil starterile vajutas . 
     Tagasi sõitsin bussiga . 
     Hilisõhtul . 
     Vastuvõturuumi aknais kumas veel tuli , Luhaväli oli seal . 
     Viskasin mantli ja kaabu kušetile ja hakkasin niigi mühklikku põrandat kulutama . 
      " Istu , " ütles Luhaväli . 
      " Üks põrandalaud nagiseb , see kostab üle haigla . " 
     Ma ei istunud . 
      " Kas sa tead , kust kohalt praegu tulen ? " 
      " Õde Ebba rääkis , et sõitsid koos vend Aalariga palvetundi . 
     Linda oleks äärepealt minestusse langenud . " 
      " Sa ei kirjutanud veel käskkirja valmis ? " 
     Luhaväli naeris . 
     Rõõmsalt , kogu südamest , suu ja silmadega , nagu temal oli kombeks naerda . 
     Kuigi ta üldiselt naeris harva ja oli haigete juures endale välja teeninud tiitli : " Meie sünge doktor " . 
     Heatahtliku tiitli . 
      " Sinu karistamiseks ? 
     Kui te koos presbüteriga oleksite mind kaasa kutsunud , ma poleks ära öelnud . 
     Oma vastast ei tohi kui pidalitõbist peljata , nagu meie seda enamasti teeme . 
     Jutusta , mida nägid ja kuulsid . " 
     Aastakümneid tagasi elas Radismäe üle suure õnnetuse - tulekahju . 
     Veel praegu on näha söestunud tüükaid ja ääremail , kus tuli oli liiga nõrk , et tappa , mustunud tüvedega puid . 
     Tulemöll säärases kuivas nõmmemetsas on kohutav . 
     Nägin seda , kui olin poisike . 
     Leegid jooksid kärinal mööda tüvesid üles , nagu oleksid need lõbusad säraküünlad . 
     Tõusis tuul - kuigi oli vaikne ilm - ja tulemöllust kostis säärast mühinat , millist ma polnud kuulnud ka kõige suurema tormi ajal. 
     Täiskasvanuna olin taiga metsatule haardes . 
     See oli vapustav . 
     Oli võimas . 
     Ja kohutav . 
     Sellepärast äestatakse nüüd kuivade metsaaluste sihte ja metskondadesse ehitatakse kõrgeid torne , kus tuleohtlikel päevadel on alaline valve . 
     Suvel metsas tuld teha ei tohi . 
     Kui kuskilt kerkib suitsusammas , antakse jalamaid alarm : mets põleb ! 
     Suuri metsatulekahjusid pole meil enam olnud . 
     Keset Radismäe nõmme on teetulp viidaga : Rutja metsavaht 3,5 km . 
     Kui aastaid tagasi esimest korda selle tulba juurde sattusin , prahvatasin laginal naerma . 
     Hea nali , mõtlesin , sellel metsavahil on huumorimeelt . 
     Või on ta põtradele , rebastele ja teistele metsloomadele kirjatarkuse selgeks õpetanud ? 
     Mõni aeg hiljem seda tulpa uuesti kohates ma ei naernud . 
     Oli juba noor öö ja ma ei teadnud , kuhupoole minna . 
     Tulin Kivalt , keerutasin palju tunde mööda nugise jälgi , ja kui videvik jahi lõpetas ning hakkasin tagasi minema , selgus , et ilmakaared on lootusetult sassis . 
     Oli tuulevaikne ja pilves õhtu , ei vilkunud tähti ega naeratanud kuu . 
     Kui orienteerumisvaistu järgi minna püüdsin , taipasin varsti , et niiviisi võin öö läbi metsas ringi keerelda . 
     Tollal tundsin seda kanti halvasti , olin vaid kord üle nõmme läinud , ja iseenda võimetust siunates ei osanud ennast rahustada teadmisega , et siinmail on enne mindki ekseldud . 
     Mõnel metsakohal on kummaline omadus eksitada inimest . 
     Isegi säärase vana metsahundi , kelle orienteerumisvaist teda harva hätta jätab . 
     (Mis polegi kuigi suureks häbiks . 
     Hoopis hullem on , kui orientiir kaotatakse linnas , inimeste keskel . ) 
     Kui lõpuks tollesama tulba juurde trehvasin , ma ei naernud , vaid tänasin vaikselt metsavahti ja tema ettenägelikkust . 
     Teeviit oli ju nagu kompass , mis kõik ilmakaared jälle kindlatesse kohtadesse asetas . 
     Kui sääraseid sõbralikke viitasid oleks rohkem ! 
     Mitte ainult metsas ... 
     Laskun Radismäelt alla , vabastan jalad suusasidemeist ja istun sillakese käsipuule . 
     Mitme meetri sügavuses vulksub oja . 
     Ta pole teab mis veerikas , kuid kohati nõnda kiirevooluline , et üleni kinni ei külmu . 
     Nii kõrgete ja ürgselt metsikute kallastega oja , kui see on siin , kohtab väga harva . 
     Sadakonna sammu kaugusel on mäkrade , rebaste ja kährikkoerte koloonia . 
     Mäger muidugi põõnab kõige sügavamat talveund . 
     Ta on tõsine ja rahulik töömees , kes puhkuse on auga ära teeninud . 
     Tema põlised elamispaigad moodustavad laia ja keeruka , sageli kahekordsete käikudega labürindi . 
     Sealt teda naljalt päevavalgele ei hirmuta . 
     Ta keerleb väikese , aga vihase taksi ees eksimatult ringi ja ajab koera aru nii sassi , et see aeg-ajalt mõnest august välja lipsab , pead raputab ning uudistavalt ringi vaatab : kuhu ta küll mu vedas ? 
     Sügisel kannab mäger pesa jaoks kaugelt kulu ja sammalt kokku ; ta on siis nagu heinaline , kes suuri keerastikke kulust lagedaks kitkub . 
     Rebane on kehv kaevaja . 
     Laisk . 
     Ja kaval muidugi ka . 
     Kui muud väljapääsu pole ja peab ise endale urud kaevama , ei viitsi ta üle 4-5 meetri uuristada . 
     Hoopis lihtsam on teiste tööd ja vaeva kasutada , ning rebane kolib mägrale allüürnikuks . 
     Mägra töökusest oskab kasu lõigata ka meie metsade laiskelajas - kährikkoer . 
     Poeb koloonia mõnda soppi ja magab siin oma rahutut und , kevadel aga too introduktsiooni lühinägelikkuse ime demonstreerib , milleks on suuteline : sünnitab kuni viisteist poega . 
     Rekord , milleni ükski teine meie metsloomadest ligilähedale ei jõua . 
     Müdin ja ragin äratasid mind mõtteist . 
     Põdrad ? 
     Küllap vist ... 
     Siis nägin loomi ja käsi sirutus instinktiivselt püssi järele . 
     Need olid sead . 
     Kaks emist ees , kuus kesikut kannul . 
     Ilusasti reas , ühe nina peaaegu puudutamas teise saba . 
     Nagu elus rong rühkis läbi lume . 
     See rong veeres tasakesi , kuid ähvardavalt röhkides otse minu poole . 
     Kas nad kasutavad silda nagu inimesed ? 
     Võimalik , oja järskudest kallastest laskumine ja tõusmine on sügavas lumes raske isegi nii tugevale loomale kui metssiga . 
     Siga näeb halvasti , pärituult lähenedes tormab ta liikumatult seisvale inimesele kas või otsa . 
     Praegu puhus tuul mulle otse näkku . 
     Tõusin järsu ropsatusega . 
     Rongi vedur alias vana emis oli tosina sammu kaugusel , tema kitsastes silmades välgatas hirm ja tigedalt röhatades muutis ta järsult kurssi . 
     Ootamatu ja järsk kurv paiskas vagunid segi , kuid juba mõnekümne sammu järel haakusid kõik jälle korrapärasesse ritta ning lund kahele poole surudes kihutati täistempos ojakallast pidi edasi . 
     Murra tuli varsti sigade vagu mööda , keel pikalt vesti peal , ja pead kallutades vaatas mulle küsivalt otsa : kuidas on , kas kihutan järele ? 
     Kutsusin koera enda juurde . 
     Me pöördume tagasi 
     Öösel vaikis tuul , seekord tal suureks tuisuks ja mölluks jõudu ei jätkunud . 
     Reisimeest see ainult rõõmustab . 
     Teekond viib üle Hüdernõmme . 
     Selle kummalise kõlaga nime päritolule ei oska keegi seletust anda . 
     Meie esiisad ei olnud kitsid nimepanijad , nii suured kui väikesed metsad on ära ristitud . 
     Tabavalt , maitsekalt ja kõlavalt . 
     Loetlegem mõningaid siitkandi nimesid : Merioru , Umboja , Paaderisti , Kitsenõmme , Salguse , Vikivere , Hiie , Turba , Mägedi , Naistemetsa , Liivoja , Muna . 
     Enamasti on neil oma tähendus . 
     Naistemetsas asusid Eisma kaluriküla heinamaad . 
     Eks heinatöö oli naiste töö , ja oligi paras nimi leitud . 
     Siinmail on ainult ühel korral ristijate keel vääratanud . 
     Võle ja Kandle vahel varitses teekäijaid ja nende kasinaid veeringuid kõrts , mida millegipärast hüüti Kanasita kõrtsiks . 
     Kuigi kõrtsist endast ei leia enam asetki üles , on nimi ümbruskonna metsale tänaseni külge jäänud . 
     Metsas on harva sirgjoon kahe punkti vahel kõige lühem tee . 
     See aabitsatõde ei kehti ainult ussiräsmude ja hundipadrikute kohta . 
     Seisan raieküpsesse , seega meheikka jõudvas , alt toredasti laasunud tüvedega metsas , kus silm kaugele ringi jalutama ulatub , ja ometi pühin otsmikult higi . 
     Olen turnimisest nii väsinud ja tülpinud , et otsin paika , kus istuda ja hinge tõmmata . 
     Tuulest murtud puud lamavad nagu sõdurite laibad lahinguväljal , juured pikkade paljaste varvastena püsti . 
     Nende okstekrooni ümber ehitab lumi õõnsaid kuhilaid ja salapäraseid koopaid . 
     Puud surevad igaüks omamoodi . 
     Nõmmemänd ajab juured sügavusse , puurib tugeva peajuure meetrite pikkuselt otse alla ning ennem murdub , kui et laseb end maast lahti rebida . 
     Kuusk armastab niiskemat maad , kus põhjavesi lähemal , ja ta juured hargnevad pinnast mööda ; kui tuuled ligi pääsevad , käriseb ta maast lahti , pöörates taeva poole tohutu lahmaka mättaid ja mulda . 
     Kagutuul paiskab lademe peadega loodesse , edelatuul virutab tüved risti üle nende , ja ongi takistusriba valmis . 
     Nagu valmistuks mets tankilahinguks . 
     Pikkamisi puud pehkivad ja vajuvad maadligi , sammal roomab nende tüvedele , moodustades pikki jämedaid vorste , mis jala all pehmelt krudisedes kokku vajuvad . 
     Oleks ülekohtune liialdus jätta mulje , nagu tuulemurde üldse metsast välja ei veetaks . 
     Veetakse . 
     Ent palju ? 
     Kaugemates paikades enamik puudest jääb sinna , kuhu nad maha prantsatavad . 
     Neile liituvad metsakuivad , mis jala peal kõdunevad , kuni lõpuks varisevad . 
     Ja ladvad , pooleksmurtud tüved , koristamata riidapõhjad , millest kevadel pärast lumesulamist raielangid valendama löövad . 
     Ja linnades seisavad inimesed küttesabades . 
     Kolhoosnikud täristavad käsivarrejämedusi kaasikuid maha ... 
     Mida vanemaks inimene saab , seda sagedamini põikavad ta meenutused lapsepõlvemaile . 
     Mul on küllalt aastaid , et endale juba teistkordselt säärast tagasihüpet lubada . 
     Sellessamas Naraka vahtkonnas , millest eespool juttu , oli mu isal iga tuulemurd ja metsakuiv arvel . 
     Mitu korda aastas klupiti need ja müüdi küttehädalistele . 
     Soovijaid oli alati rohkem , kui materjali jätkus . 
     Talvel olid mehed käsisaagide , kirveste ja hobustega aegsasti platsis . 
     Kõige päramisest pärapõrgust toodi puud kõigepealt välja , sest enne mujale raielubasid ei kirjutatud . 
     Tänapäeval on aga jutt lühike : näidake koht kätte , kuhu traktori või autoga ligi pääseb , eks siis vaatame ... 
     Murra on kõik okstealused koobastikud ja juurikavahelised urud läbi nuuskinud . 
     Kui palju soodsaid peidupaiku , milles võiks norada kas või karu ja varitseda ilves , aga ainult ühe tühipalja valgejänese peletas jooksu . 
     Pettunult raputab Murra kasuka lumest puhtaks , vaatab mulle pead kallutades otsa ja haugatab : ärka üles , läki edasi ! 
     Ta on ju ainult rumal loom , ta ei mediteeri ega targuta ja tema elu ainsaks juhtmõtteks on - tegutse . 
     Või näib see ainult nõnda ? 
     Inimene on pisut targemaks läinud , ta teadmiste või nagu öeldakse , informatsiooni hulk kahekordistub iga 10-15 aasta jooksul . 
     Tulemuseks on , et üleolev eneseupsakus on asendunud ettevaatliku üllatuse ja imestusega . 
     Veel siis , kui mina õppisin , oli looduslugu omalaadne täppisteadus ja loomad , linnud , kalad , putukad lihtsad alamad olevused , kelle tegevust juhivad lihtlabase instinktid ja refleksid . 
     Nüüd selgub , et suurte avastuste imed , mille üle inimesed uhkustavad , on looduses sageli igapäevaseks ja tavaliseks elufunktsiooniks . 
     Nahkhiired kasutavad oma öistel sõelumislendudel ülimalt tundlikke ja täpseid radarseadmeid ; ultraheli on paljude loomade ja putukate signaalisüsteemi aluseks ; kõikvõimsale inimesele tajumatu emase ööliblika lõhn ahvatleb liikvele kümne kilomeetri kaugusel asuva peigmehe ; delfiinid kasutavad omavahelises suhtlemises mingit omapärast kõnekeelt . 
     See kõik on muidugi vaid " tehnika " , mis aegade jooksul on kujunenud ja arenenud , üksipäini looduse kroon - inimene - oskab radarit , kajaloodi , laserit kunstlikult luua . 
     Sest mõistust pole loomariigis avastatud . 
     (Kuigi paljude loomade , näiteks koera ja hobuse , eriti aga ookeanisügavuse käskjala ning sidepidaja - delfiini - tegutsemist ainuüksi pimeda instinktiga ammendavalt ära ei seleta . ) 
     Öeldakse , intelligents on võime kohaneda , oma tegevust muutuvate olukordade järgi ümber korraldada . 
     Inimene oskab seda teha , loomad mitte . 
     Kas saab seda väga kategooriliselt kinnitada ? 
     Ott Kangilaskil elutsevad pääsukesed köögis . 
     Juba palju aastaid . 
     Pesad on neil tavalised , auguga külje peal . 
     Kuid justkui oma kohanemisvõime demonstreerimiseks ehitati ühel kevadel uus pesa - klaaspurki katvale riidele . 
     Tulemuseks oli pääsukese kohta ebatavaline lahtine pesa , kuid pojad kasvasid sellest hoolimata toredad . 
     Oma elukorralduselt paljus veel mõistatuslik , ehituskunstis ületamatu mesilane oskab oma kärgi asetada mistahes erineva kujuga ( ka kujuta ) ruumi , olgu see siis õõnes puutüvi , vaigust lõhnav taru , tahmane korsten , kivimüüri kitsas ja sopiline õhuvahe . 
     Ka kerakujuline ruum ei tekita raskusi : üks mesilaspere elas Haljala kiriku kuldselt helkivas kuplis , milles sõjapäevade mälestusena on mõned kuuliaugud . 
     Nii et päriselt kohanemisvõime loomariigis just nagu ei puuduks ... 
     Loodusel on veel nõnda palju saladusi , et nende uurimiseks tekivad uued teaduseharud - molekulaarbioloogia , bioonika , biofüüsika , biokeemia , kõnelemata juba geneetikast , mis alles hiljaaegu " suureks teaduseks " kasvas . 
     Otsides alguse algust ja põhjuste põhjust , avastas inimene kromosoomid ja geenid , DNH ja RNH , adeiini ja nukleiinhappe . 
     Ta võib nii lilleõie , putuka kui ka põdrapulli algosakesteks lahutada , kuid uut õit , sipelgat ja põdrapulli kokku panna ei oska . 
     Elu saladus püsib . 
     See on hoopis keerukam kui tuhandete rakkude mehaaniline summa . 
     Ei raatsi meenutamata jätta Nobeli preemia laureaadi prof. Albert Szent-Györgyi mõtteavaldust : " See , mida ütlesid Darwin ja tema järglased , on õige , aga ma olen veendunud , et loodusel on sisemine stiimul muutuda paremaks ning komplitseeritumaks . 
     Organismil on keemiline tarkus või midagi , mis näeb välja nagu etteteadmine . 
     Elus eneses on tung ennast parandada . " 
     Kui hirmus optimistlikult see kõlab ! ... 
     Võtan suusad kaenlasse ja hakkan risti-rästi lamavate puude tõkkevööndist üle ronima . 
     Imekombel ei murra ma sääre- ega kaelaluud ja sihile jõudes kinnitan uuesti sidemed . 
     Minna on veel vaid paar kilomeetrit , kuid sellel jupikeselgi kordub kogu matka üldpilt : maapinna ja koos sellega metsa iseloomu ebaloogiliselt kiire muutlikkus . 
     Matkamehele ja loodusenautijale , seenelisele ja marjamaiale on säärane variatsioonide rohkus huvitav , metsa kasvatajaile ja mahavõtjaile tülikas ning vastumeelne . 
     Meie metsad ei saa liikide rohkusega uhkustada . 
     Seda imetlusväärsem on kunstitaju , millega loodus oskab kujundada vaheldusrikkaid , alati uuena mõjuvaid meistriteoseid . 
     Kui metsad protsentidesse lahata , võib tulemus mõndagi üllatada : mändi 58 , kuuske 24 ja kaske 16% . 
     Ainult pisku 2 protsenti jääb " kolmest kuningast " üle ! 
     Tühine on haava ja sanglepa osatähtsus , pärn , vaher , saar ja jalakas on võtnud ilupuude esteeditseva poosi ; toomingas , pihlakas ja kadakas etendavad puhtdekoratiivset detaili ; paju ja hariliku lepa roll võrdub umbrohu omaga põllul . 
     Katsed taastada Eestimaa kunagine uhkus - tammikud - on seni lõppenud edutult ( mille eest võime tänu öelda ka põtrade " kärneritegevusele " ) . 
     Männid ei tungle enam sirgetüvelistena üles valguse ja avaruse poole , vaid litsuvad end rässakaina ja laiaoksalistena maale lähemale . 
     Kõik nad kalduvad ettepoole nagu inimesed , kes vastutuult edasi rühivad . 
     Veel mõned tõuked ja ... 
     Üks maailm lõpeb ja teine algab - seisame mere kaldal . 
     Kaldaäärsed on jää- ja lumikatte all , nii et maa ja vee kokkupuutepiiri võib üksnes aimata , kaugemal laiub aga vaba veeväli , sama tusane ja hall nagu katus ta kohal . 
     Kolm suurt eluandjat - maa , vesi ja õhk - sulavad üksteisesse . 
     Istun kõveral männitüvel , unistan veidi kaugustest , mille taga on alati kaugused , ja püüan otsustada , kuhu kanti suusaninad pöörata . 
     Paremal seisab metsa kohal igavesti tolmuse Kunda tsemendivabriku kollakalt helendav suitsukoonal , enne seda on Rutja jõe oru muinasjutulised kaldad ja Toolse mereröövlite lossi varemed . 
     Vasakul ootavad rahulik , nagu talveunne suikunud Vainupea , angerjaküttide Vergi ning väike suvine paradiis Võsu . 
     Ja ümberringi metsad , metsad , metsad . 
     Igal pool justkui needsamad , ent ometi alati omanäolised ja uued . 
     See on meie maa . 
     Meie kodumaa . 
     Suured mõisted kipuvad mõnikord liigse sõnadega žongleerimise tagajärjel oma tuuma , kaalu ja värvi kaotama . 
     Kordame sageli sõnu " kodumaa-armastus " ja " patriotism " , kui aga püüame neile konkreetset sisu anda , oskame vaid sõjapäevilt näiteid tuua . 
     Ometi algab kodumaa-armastus just igaühe koduukse alt . 
     Et aga midagi armastada , peab teda hästi tundma ... 
     Tõusen . 
     Lõppude lõpuks on ükskõik , kas Toolse või Vergi kaudu , ainult mitte tuldud , juba läbikäidud teed mööda . 
     Jaanuar 1967
     Kevadel tehti kahest vindunud kolhoosist sovhoos , kuhu tuli direktoriks endine miilitsatöötaja , kellel oli aimu , et kala hakkab riknema peast ja maja katusest . 
     Seepärast alustaski ta viimastest , mis olid kõikjal tõepoolest üsna viletsas seisukorras . 
     Paar brigadiri , kes olid kelmust ja riukaid pealaest jalatallani täis , laskis ta pikema jututa lahti . 
     Inimesed olid harjunud kolhoosi ajal villast vedama , kassi- ja koerasünnipäevi pidama või oma aiamaalapil nokitsema . 
     Ja mis neil muud üle jäigi , kui töö oli laokil ja palk väike . 
     Seniajani oli brigadir inimesi küla pidi kokku otsinud , kui vaja . 
     Nüüd pandi rahvas täpseks ajaks talli juurde käima ja sellega muutused esialgu piirdusidki . 
     Külarahvas sai oma vaikelus eksitatud ja ärritatud , mõned ohkasid taga vana kuldset kolhoosiaega , kus keegi ei käinud tööga peale , teised jälle lootsid , et direktor ostab varsti auto , läheb oma asjadega rappa ja saab ametist lahti . 
     Kuid direktor sõitis sovhoosi autoga põllule ja lautade juurde ega vandunud kunagi nagu endised esimehed . 
     Kordas ainult vaikse kareda häälega : " Liga-loga koolitame välja . " 
     See ütlus mõjus alguses salapäraselt-ähvardavalt , pärastpoole naljakalt , kuni uus ülemus ristitigi üldiselt Liga-logaks . 
     Autot ta ei ostnud , selle asemel astus hoopis näiteringi ja see oli külarahvale suureks uudiseks . 
     Sovhoosi ajal tuli Karjamäele palju uut rahvast - mitmesuguseid ehitajaid , maaparandajaid ja masinamehi . 
     Nende hulgas ilmus enne jüripäeva ka Ollimar Arvik , mustapäine tõsise olemisega traktorist . 
     Ta sai korterisse Kilgi Estri poole , kes oli peale Siberist tagasitulekut ostnud endale poe juurde teeristi poolpiduse maja . 
     Direktor andis Arvikule uue roomiktraktori , mis oli hiljuti raudteejaamast toodud . 
     See tekitas külameeste hulgas paksu verd ja andis alust kõlakaks , et uustulnuk on direktori soosik . 
     Seda mindigi talle purjuspäi nina alla hõõruma , kuid uus mees ei teinud jutust väljagi , pühkis õlised käed narmastesse puhtaks , muigas korraks pilkavalt ja kõndis töökojast välja . 
     Ta töötas rahulikult uue masina sisse , käis sööklas lõunastamas ja sõitis laupäevaõhtuks bussiga linna . 
     Kontoriplikad , kes teadsid maailmas kõike peale selle , mida neil just vaja oli teada , nuhkisid pabereist välja , et Arvikul on keskharidus ja ta vanema on surnud . 
     Mitmed neist tundsid varjamata huvi uue noormehe vastu . 
     Kuid Arvik oli niivõrd kinnine ja napisõnaline , et kõik lähenemiskatsed läksid vähemalt esialgu luhta . 
     Ka viinamaias ei paistnud uus traktorist olevat ja kohalikud mehed , kelle elu sisuks oli töö , perekond ja pisike naps , pidasid teda nohikuks ja uhkeks . 
     Mõned kahtlustasid koguni , kas pole Kilgi Ester , neljakümneaastane vallaline naisterahvas , noore poisi pead segi ajanud ja ta majja manuliseks meelitanud . 
     Koos sovhoosiga tuli siiagi , suurtest maanteedest kõrvalejäävasse maakohta , kiirem ja närvilisem aeg . 
     Uus traktorist jäi äsja paikapandud ülemuste varju nagu alusmets kõrgete puude all . 
     Omaette hoidev noormees jäi isegi uue traktori varju , sest töömehi huvitas masin hoopis enam kui süngevõitu mees , kes istus alles määrdumata vattkuuega traktori kabiinis ja vaatas terasel , otsekui midagi ootaval pilgul roomiku alla kaduvat mulda . 
     Kevad oli hiline ja vihmane . 
     Alles aprilli lõpus tuli paar lahedamat päeva , kus päikegi vaatas pilvede vahelt välja . 
     Kolhoosi ajal , sügisel , oli hulk maad kündmata jäänud . 
     Nüüd polnud aega viita . 
     Brigadirid kihutasid mootorratastel mööda põlluvaheteid ja talusid , kirudes halba ilma , kehva tervist ja läbematut direktorit . 
     Kibekiirel tööajal polnud aega ligimese peale mõelda , kui sellega otseselt mõnd avariid või õnnetust ei juhtunud . 
     Isegi kontoriplikadel läks Arvik meelest - just enne maipühi oli kohale kolitatud uus pearaamatupidaja , keda nad kõik kartsid , teadmata isegi , miks . 
     Ainult üks mees Karjamäel ei unustanud uut traktoristi , see oli töökojajuhataja , erihariduseta praktik , kellele tundus , et uus mees tahab temalt kohta ära võtta . 
     Ta otsustas olla imeliku traktoristiga ettevaatlik . 
     Ollimar lõpetas viikimise , lülitas triikraua välja ja riputas püksid toolileenile kuivama . 
     Rutata polnud kuhugi , kell oli alles pool seitse . 
     Raadios rääkis üks noormees tehtud reipusega Otepää suusavõistlustest . 
     Reporteri meelest oli väga tore , et meie väikesel kodumaal võib veel esimesel mail suusatada ja küllaltki häid tagajärgi saavutada . 
      " Sinu pärast olgu või jaanipäevani lumi maas , " mõtles traktorist pahaselt . 
      " Lähed poodi , olgu aga leib ja liha olla ... " 
     Ta polnud seda jutumeest näinud ega teadnud tast vähimatki , ent ometi tekitas tolle ebalev ülevus poisis teravat protesti ja tal oli tunne , nagu püütaks teda mingil moel haneks tõmmata . 
     Ollimar keeras raadio kinni , astus akna alla , pani käed puusa ja mõtles vihase rahutusega , et veel üks kevad on käes . 
     Nii kaugele kui ta suutis lapsepõlve tagasi mäletada , olid kevaded temas alati äratanud seletamatut võõrastustunnet . 
     Kevaditi rebenesid mingilt varjatud maailmalt katted ja halastamatu teravusega ilmnes kõige oleva ebatäiuslikkus . 
     Iga saabuva kevadega muutus valusamaks mõte , et ta on maailmas nii vähe teinud ja temale antud aega aina väheneb , rutakalt ja vastupanuta nagu lahe põld atrade all . 
     Ja täna kavatses ta peole minna . 
     Päev läbi oli sadanud lumelörtsi . 
     Õhtuks sadu vaibus , ainult räästad tilkusid veel , maastik oli laiguline ja hall . 
     Oli üks sihukesi pilviseid leebeid õhtupoolikuid , nagu neid on ainult aprillis . 
     Puhas helendus tungis läbi pilvede , mahendas Karjamäe kuusiku teravaid piirjooni ja äratas lootust , et maailmas on veel palju head . 
     Vanad pajud norutasid alevikku viiva tee ääres ja nende harvadelt pungadelt pudenes läbipaistvaid piisku . 
     Ollimar nägi aknast , kuidas õhtune linnabuss peatus teeristil , avas ukse , laskis maha summa naisi ja koolilapsi . 
     Buss hakkas rappudes ja kõikudes liikuma , et mõne meetri järel uuesti kinni pidada . 
     Sedapuhku hüppas bussist maha kõrendik halli mäkintošiga noormees , turistikott üle õla . 
     Moodne Riia viltkübar andis tulnukale hulguslik-tähtsa ilme . 
     Ta jäi teele seisma , ilmselt aru pidades . 
     Pargipuu varjas teda Ollimari eest , ainult kott ja mütsinokk paistsid - üks ühelt , teine teiselt poolt puud , just nagu oleks äkki iidsele pärnale kühm selga ja nokk ette kasvanud . 
     Ollimar pühkis käega aknaruudult higi , imestades , et nii kauge maa tagant on näha kühmus selga ja mütsinokka . 
     Teel seisev mees seostus traktoristi kujutelus just tolle hüppemäemehega , kes oli äsja Apteekrimäe trampliinist rääkinud . 
     Arvatavasti oli see mõni pärast kooli või sõjaväge linna jäänud maapoiss , kes tuli nüüd pühadeks vanemate juurde käima või mõnele tuttavale tüdrukule külla . 
     Võõras kadus rahvamaja varju , arvatavasti oli tal kontorisse asja . 
     Kontorihoonet ennast polnud siit Kilgi Estri maja otsaaknast näha , see jäi üleni pargipuude taha . 
     Oli vaikne õhtueelne aeg , perenaist polnud kodus , tema ema , ligi kaheksakümneaastane kookus eit , istus nagu alati hiirvaikselt oma toas . 
     Ainult kappkell , maja hing , tiksus aega-küll-rahuga vaheseina taga . 
     Akna all sõstrapõõsas säutsusid varblased , lihtsast olemisrõõmust ja kevadest elevil . 
     Tulija lakkas traktoristi huvitamast . 
     Paljugi , kes võis tulla ja käia , mis temal sellega asja . 
     Tal polnud pühadestki sooja ega külma , nagunii polnud aega neid pidada . 
     Täna sai ta ainult väikese rikke tõttu pool päeva vabaks . 
     Homme hommikul on sepal katkiläinud hoob keevitatud ja siis pole muud , kui anna aga gaasi - millal sovhoosi põld muidu maha saab ! 
     Välisuks käis mürtsudes , perenaine tuli koju . 
     Mõne hetke pärast koputas ta uksele ja küsis triikrauda tagasi . 
     Traktorist ulatas leige raua poolirvakil ukse vahele , püüdes ise paljaste reitega ukse taha varjuda . 
     Ust kinni pannes meenus Ollimarile äkki agronoomiapraktikant , kes elas kontori peal väikeses toas . 
     Ollimar oli seda kleenukest tütarlast paar korda aleviku vahel näinud . 
     Kummisaabaste ja punase dressiga , kitsa näo ja paindumatu , otsekui metallsõrestikust kehaga polnud ta traktoristile kuigi veetlevat muljet jätnud . 
     Ükskord oli too tüdruk tulnud põllule , pidanud Arviku traktori kinni ja hakanud roomikul seistes rääkima , et Arvik peaks hoopis teisele põllule kultiveerima minema . 
     Ollimaril oli brigadiri töökäsk käes ja ta hüüdis häiritult , vihaga : " Palun kasige roomikult minema ! 
     Või ma annan gaasi ja te jääte tükkis roomiku vahele ! " 
     Praktikant oli imestunult ja ehmunult ära läinud . 
     Tema poole võis see moekas mees tulla , ehk oli selles agronoomihakatises leidnud midagi meeldivat ja hingelist . 
     Kuid lõpuks ei läinud seegi Arvikule korda . 
     Õigupoolest oleks ta pidanud hoopis kella poole viiese bussiga linna sõitma ja mitte siin igavas majas konutama , aknasse vahtima ja tühiseid mõtteid mõlgutama . 
     Ent lõuna paiku traktori juurest tulles oli ta liiga väsinud ja loid , et hakata ennast sõiduks korda panema . 
     Nüüd jäi üle ainult rahvamaja , kus ta polnud veel kordagi käinud . 
     Vaevalt sealgi midagi huvitavat tuleb , väga võimalik , et ainult tuju läheb rikki ja muud midagi . 
     Ollimar vaatas peopüksid üle . 
     Viikidel polnud viga , ainult üks joon oli läinud natuke viltu . 
     Talle meeldis korralikult riides käia , seepärast tegi sellinegi pisiasi meelehärmi . 
     Traktorist riietus pikkamisi , naudinguga . 
     Hea oli pärast tunkesid tunda keha ümber puhast valget särki ja triikraua järele lõhnavaid pükse . 
     Ta seisis keset tuba , reibas ja teotahteline , musklites pulbitses jõud ja seda oli meeldiv tunda . 
     Oli ainult pisut kahju , et ta polnud siiski bussiga linna läinud . 
     Ta ei teadnud isegi , mis teda sinna tõmbas . 
     Peaaegu alati sõitis ta sealt tagasi unisena , kössi vajununa ja tigedana . 
     Tüdrukud , kellega ta kultuurimajas tantsis ja pärast linnas seikles , tundusid rumalad ja tühjad nagu kütusevaadid . 
     Ja siiski ei saanud kogu aeg mõelda ainult traktorist , päevapalgast ja adrateradest . 
     See olnuks talumatu . 
     Ja peale lähima linna oli maailm talle praktiliselt kättesaamatu . 
     Kui ta kella kaheksa ajal nagist mantli võttis , et minema hakata , oli ta tuju äkki nagu peoga pühitud . 
     Ta kujutles liiga elavalt vanade kriiksuvate põrandalaudadega saali , tolmust ja möödunud sajandi näitemängust lõhnavat lava , kuhu kutsutakse koosoleku presiidium . 
     Vesi sädeleb karahvinis , inimesed istuvad hardunud nägudega pika laua taga . 
     Kogu see värk meenutab vägisi renessansikunstniku püha õhtusöömaaega , ainult Kristust ja Juudast ei suuda nende hulgast korrapealt üles leida . 
     Ollimar muigas kibedalt ja iseteadvalt . 
     Ent buss oli juba ammu linnas tagasi , ja toas polnud ka midagi teha . 
     Võis ainult minna perenaise poole televiisorit vaatama või niisama juttu ajama . 
     Perenaine alustas alati karjalauda sündmustest ja lõpetas Siberiga , kus teenistus oli hulga parem kui siin , Karjamäel . 
     Ainult mehed tikkusid seal koledal kombel ligi , sellepärast pidanudki ära tulema . 
     Ollimar noogutas viisaka heakskiiduga pead . 
     Seejärel võttis enamasti jutuotsa enda kätte perenaise ema , kui tal juhtus tervis parem olema . 
     Pikalt ja laialt heietas ta oma kunagisest talust ja lehmadest . 
     Seda kõike oli piinavalt igav kuulata , traktoristile kippus haigutus peale ja ta kannatus pandi tihti proovile . 
     Paari nädalaga kulusid talle pähe eide lehmade , hobuste ja naabrite nimed , kes olid näljarotid ja kadekopsud . 
     Lõpuks püüdis noormees televiisori vaatamist hoopis vältida . 
     Tavaliselt istus ta oma pool ja luges , enamasti tehnilisi raamatuid . 
     Neis oli kõik selge ja täpne nagu heal joonisel . 
     Ollimar kujutleski tuleviku maailma rütmiliselt töötava ladusa mehhanismina , kus kõik on rangelt ja asjatundlikult paika pandud . 
     Ta püüdis oma mõtetest rääkida ka Aarele , noorele traktoristile , keda ta tundis natuke rohkem kui teisi Karjamäe masinamehi . 
     Aare ei lausunud musta ega valget , pilgutas vaid abitult silmi ja ütles tüki aja pärast , et rahvamajas pidada laupäeval maru kino tulema . 
     Enam ei püüdnud Ollimar kolleegiga keerulistel teemadel rääkida . 
     Tüdrukud , kellega ta linnas tutvus , haigutasid ta pika jutu peale ja ütlesid , et nad selliseid üle mõistuse käivaid asju ei jaga . 
     Kõik inimesed olid väga head , kuid tõsistest asjadest sai vähestega rääkida . 
     Nagu mingi nähtamatu läbitungimatu klaassein oli inimeste vahel ja Ollimaril oli mõnikord jube tunne , et ta karjub ja vehib klaasi taga kätega , kuid keegi ei kuule , ja kui kuulebki , teeb näo , et see ei puutu temasse . 
     Traktoristil polnud siinmail veel sõpru , kellega oleks võinud mõistlikku juttu ajada , ja kui vaja , ka lonksu viina võtta . 
     Kärarikkad seltskonnad ja inimesed väsitasid teda ruttu . 
     Üldse paistis , et inimesed on hulga tüütumad kui mootorid . 
     Mootori võis soovi korral välja suretada , kuid inimene podises ka siis edasi , kui see natuke , mis tal öelda , sai juba mitu korda läbi mäletsetud . 
     Ta läks mööda märga kevadist teed ja tõmbas kopsu puhast õhku . 
     Pärast pikki päevi traktorikabiini vingus ja tolmus tundus rõske kevadõhk meeldiv ja kosutav . 
     Ta oli liialt rutanud , koosolek polnud veel lõppenud . 
     Direktor pidas peokõnet , õnneks oli see lühike ja arukas . 
     Siis loeti käskkiri ette ja Ollimar kuulis , kuidas teiste nimede seas vilksatas temagi oma . 
     Kiitus teda eriti ei rõõmustanud . 
     See tundus talle kometina , mis on mõeldud kergeusklike auahnuse rahuldamiseks . 
     Mõelgu parem tagavaraosadele või siis tulgu rääkigu inimesega mõni sõna asjalikku juttu , mõlgutas Ollimar saaliuksel poistesummas seistes . 
     Ta ei võinud oma kasvuga kiidelda , mistõttu tal oli küllalt tegemist , et lava silmitseda . 
     Kõik oli peaaegu täpipealt nii , nagu ta oli kujutlenud . 
     Ainult kahel noorel põllutöölisel presiidiumis polnud peas põrmugi apostlinägu . 
     Üllatusega märkas Ollimar esireas bussilt tulnud võõrast . 
     Pikkade sõrmedega valged käed põlvedel , suu paokil , pea viltu , nii jälgis ta koosolekut ja tähendas aeg- ajalt midagi märkmikku . 
     Agronoomiapraktikanti polnud näha . 
     Tantsu ajal tuli Ollimari juurde direktor ja lausus talle poolihääli : " Teiega tahab tutvuda üks noormees . 
     Mingi ajakirjanik . 
     Kui teil midagi selle vastu ei ole ... " 
     Direktor viis Arviku jalutusruumi ja tutvustas teda kõhetu reipa noormehega , ise seejärel viisakalt eemaldudes . 
     Võõras surus Karjamäe traktoristi kätt võlgunorija usalduslikkusega ja pomises segaselt nime . 
      " Olen sinust palju head kuulnud . 
     Komsomolipoistelt ja direktorilt ka , " alustas võõras familiaarselt . 
      " Vabanda , et ma läksin kohe sinale üle . 
     Minu arust on pentsik , kui noored inimesed üksteist teietavad . 
     Arvan , et oled sellega nõus . 
     Eks ? 
     Ma olen televisiooni toimetaja ja tulin saate jaoks materjali koguma . 
     Teeme lühifilmi , umbes kümme minutit . " 
     Koputa kollasele aknale 
     Kolm meest istusid alevi sööklas , ajasid juttu ja rüüpasid õlut . 
     Rõõsa näoga nooruke puhvetipidaja seisis leti taga ja värvis huuli , vaadates libamisi vitriinile tühja mensuuri najale asetatud peeglisse . 
     Ruum oli täis kõnekõminat ja suitsu . 
     Kohaliku keskkooli ajalooõpetaja lõpetas oma seenekaste , maksis ettekandjale arve ja sammus kingade klõbinal minema . 
     Ele selja taga seinal , kahe pruuni puhvetkapi vahel olev kell hakkas üheksa saama . 
     Tüdruk vaatas rahutult mehi . 
     Kõige noorem neist istus seljaga puhveti poole , suitsetades oskamatult , vägevate mahvidega sigaretti . 
     Nad olid istunud juba paar-kolm tundi ja nende jutt polnud kaugeltki otsa saamas . 
     Just vastupidi , kuivetu tigedanäoline brigadir Paju , kelle juurest naine oli norskamise ja karmuse pärast kevadel ära läinud , seletas hoogsalt mingist mootorist , mis näidanud katsetusstendil kuuskümmend hobujõudu , kuid pärast pole jõudnud vedada tühja kütusevaatigi . 
     Peegel libises kolksatades vitriinilt põrandale . 
     Tüdruk võpatas . 
      " Miks sa siis katki ei läinud ? " sosistas ta pahaselt . 
     Oli sügisene tööpäeva õhtu . 
     Söökla jäi tühjaks . 
      " Miks need peeglid tehakse nii kõvast klaasist , õlleklaasid aga on haprad , " mõtles Ele . 
     Ta vaatas meeste poole ja muutus nukraks . 
     Katsu sa siin olla nukrutsemata ! 
     Hommikust õhtuni seisa siinsamas , kaalu kompvekke , müü õlut , kõrvad sõnadest kumisemas , ja üsna paljud neist on nagu haisvad sukad , keelde toodud vaid selleks , et temataolisi tundlikke tütarlapsi punastama panna . 
     Siis see neetud peegel rikkus lõplikult tuju . 
     Kui kell on just üheksa saamas , kukub ta maha ega purune . 
     Ele polnud küll ebausklik , kuid peegel oleks pidanud siiski purunema . 
     Eriti täna , just täna oleks ta pidanud purunema tuhandeks hõbedaseks killuks . 
     Sest täna , ah täna ... 
     Vihmapiisku paistis aknale langevat ja tänaval heitlesid puude varjud tänavalambi valgusega . 
     Mehed istusid ikka veel ja kõige noorem oli endiselt seljaga puhveti poole . 
      " Ta teeb seda meelega , " mõtles tüdruk . 
      " Häbelik teine , minu kullake . " 
     Soe laine läbis kogu ta olemuse . 
     Ta luges kokku raha , koristas letilt pudelid ja pühkis kaalu puhtaks . 
     Sööklapoolelt vaatas üle ukse tädi Maali , kokk , ja tahtis hakata midagi rääkima . 
     Ele teadis , et jutt tuleb jälle sellest , kui andekas ikka olevat tema tütar , kes õpib muusikakoolis . 
     Seepärast tegi ta näo , et loeb uuesti üle peenraha . 
     Kell oli paari minuti pärast üheksa . 
     Ele tuli leti tagant välja . 
     Kergel , kuid kõhkleval sammul astus ta laua juurde . 
      " Mehed , hakake lõpetama . 
     Aeg on uksed sulgeda . " 
      " Ega meie keela , " lausus kolmas lauasolijaist , paksude huultega traktorist . 
      " Uskuge , ei keela . 
     Lööge kõik uksed kas või viietolliste naeltega kinni , minu suu jääb ikka lahti ja sinna valan kolinal hüva riia õlut . 
     Suudlen ka , kui vaja . " 
      " Istuge meie kampa ja laulge üks ilus laul , " kutsus kuivetunud näoga brigadir , kes oli peale naise äraminekut veel karmimaks muutunud . 
      " Ele on ka inimene , " ütles kõige noorem mees . 
      " Kui päev otsa siin kuulata seda tramburaid , siis ... " 
      " Õige mõte , " ütles brigadir Paju . 
      " Me kõik oleme enam-vähem inimesed ja järelikult - me mõistame . 
     Mõistame , kallis laps . 
     Loodame mõista . 
     Eks ole , Einar ? " 
      " Jah , muidugi , " heitis kõige noorem hooletult . 
      " Lähen otsin köögist kondi , tee peal hea närida , " ruttas pruntishuuleline ekskavaatorijuht köögipoolele , kus punapõskne matsakas tüdruk pesi viimaseid nõusid . 
      " Nägemiseni homme kell kaheksa " Kiire " soos , " torkas brigadir käed pruuni kunstnahast jope taskusse ja läks välja . 
     Ruumi jäi ainult suits . 
     Ja üks koristamata laud mõne tühja õllepudeliga . 
     Kell käis nüüd juba üsna tihedalt kümnendat tundi . 
     Ele oli kogu päeva oodanud ja ühtlasi kartnud seda hetke . 
      " Miks sa jõid nii palju ? " küsis Ele poisilt etteheitega . 
      " Brigadir sai aukirja . 
     Võttis meid tsiklile , tõi siia väikesele õlleõhtule , nagu ta ütles . " 
      " Kena õhtu küll , terve kast pudeleid . " 
      " Hakkame minema , " ütles Einar tüdinult . 
     Nad tõstsid koos puhvetile luugi ette . 
     Siis astusid õhtusse , kus hüplesid puude varjud . 
     Mõlemad vaikisid . 
     Einaril huugas pea , tal ol tõsiselt tegemist mõtlemisega . 
     Nad läksid läbi alevi , käe alt kinni . 
     Naksatades pääsesid lehed vahtratelt lahti ja ühes majas näugus kass . 
     Kollase puumaja ees jäid nad seisma . 
      " Kas kõik on vana viisi ? " küsis Einar . 
      " Jah , " vastas Ele . 
     Ta hääl värises pisut . 
      " Uks kriiksub ikka ? " küsis Einar . 
      " Ei . " 
     Einar läks tüdruku järel majja . 
     Kuigi see polnud tal esimene kord minna läbi pilkase eeskoja , oleks ta nüüdki äärepealt põrganud vastu perenaise kolmjalga . 
     Nad seisid väikeses toas . 
     Tuhm elektripirn valas haiglast valgust valgele raudvoodile ja vanale kapile . 
      " Millest sa mõtlema jäid ? " päris Einar . 
     Ele vaatas sügava pilguga poisi mustajuukselist sagris pead . 
     Ta huuled värahtasid . 
      " Mõtlen ... kuidas see Aavo läheb ja närib pruntis huultega supikonti . " 
     See oli öeldud liiga nukralt , et olla tõsi . 
     Kuid Einar ei märganud midagi . 
      " Kuidas tal Vilmaga läheb ? " küsis ta jutujätkuks . 
      " Nagu ikka . " 
     Nad hakkasid lahti riietuma . 
     Einarile tundus , et ta ajus keerleb halastamatult hõõguv hammasratas . 
     Rääkida polnud millestki . 
      " Hommikul ütlen , " mõtles Ele rahutult . 
      " Hea küll , hommikul ... " 
     Kell seitse hakkas äratuskell tirisema . 
     Oli veel päris pime . 
     Akna taga undas tuul vanades puudes . 
     Ele tõusis ja lülitas valguse . 
     Einar lamas näoga seina poole ja norskas . 
     Tume juuksetukk oli langenud laiale otsmikule ja tüsedale ninale . 
      " Maga veel , mängukaru , " mõtles Ele õrnusega , suudles ettevaatlikult magaja juukseid ja läks kikivarvul kööki , kus hakkas valmispandud pilpaist pliidi alla tuld tegema . 
     Kui eine oli valmis , puudutas ta poissi õlast . 
      " Einar , tule nüüd üles , " sosistas ta . 
      " Mis sa käsutad nagu oma naine , " urises unine maaparandaja pahuralt . 
     Ele solvus sellisest algusest , kuid ei näidanud välja . 
      " Juba pool kaheksa läbi . 
     Kaheksaks ei jõua enam sohu , " hädaldas poiss edasi . 
      " Mis siis , kui jäädki viis minutit hiljaks . 
     Ega Paju sind sellepärast maha löö . " 
      " Ma lubasin . " 
     Tüdruk liibus kehaga vastu poisi külge . 
      " Aga kui ma ei lase sind üldse minema ? " 
      " Mul pole sinuga siin aega õiendada . " 
      " Miks sa nii hirmus kuri oled ? 
     Tule söö , siis lähed . " 
      " Pole aega . 
     Süüa ka ei taha . 
     Pea valutab . " 
     Veel öösel , purjus Einari magades , oli Ele mõelnud , kuidas nad hommikul istuvad kahekesi lauas , ta vaatab , kuidas poiss isukalt sööb , ja juhib siis jutu tasapisi ning õrnalt sinna , kuhu vaja . 
     Nüüd oli kõik teisiti minemas ja Elel oli nutumaik suus . 
     Einar oli täiesti riides . 
     Ta silus kareda pihuga üle sagris juuste . 
      " Tule õhtul kindlasti . 
     Tule kohe , kui lahti pääsed . 
     Mul on täna vaba päev . " 
      " Püüan , " ütles Einar kassiahastusega . 
     Kühmus ja kahvatu , ruttas ta läbi alevi koju . 
     Ema tuli laudast , lüpsik käes . 
      " Tere hommikut , " pomises Einar ja astus kuuri , kus seisis mootorratas . 
     Põrr ei läinud käima , aku oli nõrk . 
     Ta mässas mitu minutit , närvitsedes ja näost punetades . 
     Ema tuli trepile , vaatas veidi aega pealt ja tähendas siis vaikselt : " Eile toodi paber . " 
     Viimaks sai ta mootorratta käima . 
     Ah paber , seda oli jah oodata , oli küll , mõtles ta ükskõikselt . 
     Mehed istusid juba ekskavaatori juures . 
      " Minek käes , " hüüdis Einar juba eemalt . 
      " Siis jääb plaan vist toppama , " ütles brigadir Paju ja ta kuivetule , hoolikalt raseeritud näole ilmus peaaegu kuri ilme . 
      " Mõtlesin , et ootavad veel kolm-neli nädalat , kuni objekt valmis saab . " 
     Einar istus kuivemale mättale . 
     Talle meenus must läikiv kapi käepide , mille ta oli ükskord suvel rüsinas katki teinud . 
     Tol õhtul , kui ta esimest korda Ele poole tuppa läks ... 
     Ah tühja kah ... 
     Sellest saati on ta palju kordi seal käinud . 
     Pruntis huultega poiss - ekskavaatorijuht - raputas süngelt oma suurt pead . 
     Ta eilne lõbus tuju oli kadunud . 
     Longuspäi konutas ta õlikanistril ja urgitses pulgaga kirsasäärelt pori . 
      " Jah , kui minek , siis minek , " lausus brigadir viimaks aeglaselt . 
      " Kõigil tervetel meestel tuleb seal ära käia . 
     Kelle hooleks sa Ele usaldad ? 
     Meie vaatame ta järele küll . " 
      " Mis tast ikka vaadata , " ütles Einar otsekui möödaminnes . 
      " Kes teab , võib-olla pärast sinu äraminekut tuleb keegi . 
     Temast ma siis räägingi . " 
      " Pärast äraminekut , " kordas Einar . 
     Siis järsku taipas . 
     Kuum voog läks üle keha . 
     Seda see Ele siis öelda tahtiski ! 
     Ja tema oli olnud nii hoolimatu . 
      " Nojah , pärast äraminekut . 
     Seal sa käid juba jaanipäevast saati , ja kes sind teab ... " seletas Paju . 
     Einar ei söandanud midagi vastu öelda nii autoriteetsele mehele , nagu oli nende brigadir , kuid sisemuses oli ta üsna puudutatud , et Paju kõigest nii avameelselt ja kuidagi liiga praktiliselt kõneleb . 
      " Häbeneda pole siin midagi , " jätkas brigadir . 
      " Ma mõtlen , kuidas teda aidata , kuni tagasi jõuad . 
     Oleme brigaadis kõik omavahel hästi läbi saanud . " 
      " Lapsendame Einarovitši , teeme brigaadi pojaks . " 
     Ekskavaatorijuhil hakkas pohmelus üle minema . 
      " Nali naljaks , aga mõne asjaga saame aidata , " rääkis brigadir edasi . 
      " Puude toomine , näiteks , ja kartulimaa harimine . 
     Paljugi , mis ette võib tulla . " 
      " Selge see , " tähendas pruntishuul . 
      " Kes hakkab talle käppi külge ajama , sel mehel tuleb minuga tegemist . 
     Rusikas on mul legeeritud terasest . " 
     Einar ei öelnud midagi . 
     Istus nagu nui . 
     Kogu päeva töötasid nad vaikides sügiseses soos , kus oli veidi kahvatut päikest . 
     Pajupõõsad raagus , oli mihklipäev . 
     Õhtul , kui ekskavaator oli soo serval külatee ääres seisma pandud ja juht jäi veel midagi mootori kallal nokitsema , kihutas Einar alevisse . 
     Päev otsa olid teda uuristanud rahutud mõtted . 
     Ele oli kodus . 
     Tema pinguldatud näoilme järgi taipas poiss , et ta oli oodanud . 
      " Mis sa tahtsid mulle öelda ? " küsis Einar kohe pärast tervitamist , sest talle oli jäänud veel kaks päeva ja seda ei saanud viita pimesikumänguga . 
     Ele istus tooliga poisi juurde , võttis enda kätte ta rasked , katkiste küüntega käed ja lausus : " Tahtsin öelda , et armastan sind väga-väga ... " 
     Poisi nägu vajus pikaks . 
      " Ma mõtlesin , et on midagi tähtsamat , " pomises ta . 
     Pahameelest tõusis ta isegi vanalt krigisevalt toolilt üles . 
     Kuid tüdruku käed surusid ta tagasi istuma . 
      " Kas see pole veel tähtis ? " solvus Ele . 
     Ta sinistes silmades kustus mingi säde . 
      " On küll , aga ... " 
     Einar punastas ega teadnud , kuidas oma juttu jätkata . 
      " Mõtlesin kaua , kuidas sulle ühte asja rääkida , " alustas Ele ettevaatlikult . 
     Poisi näkku ilmus ärevus ja ta neelatas . 
      " Lase tulla , " häälitses Einar traagiliselt . 
      " Tahan sulle mehele minna . 
     Näen , et sinust endast pole otsustajat , oled liiga vaikne . 
     Ära pahaks pane , et pean sulle ise ütlema . 
     Ära ainult pahaks pane , kullake ! " 
      " Mis siin pahaks panna või , " ütles Einar imelikult kuiva häälega . 
      " Aga kas sul muud öelda polnudki ? " 
      " Muud ? 
     Kas seda pole veel küllalt , kallike ? " 
      " Ei noh , on küllalt muidugi , aga võib-olla oled sa ... seesama ... noh , tead küll ... ehk . " 
     Tubli maaparandaja takerdus meeleheitlikult sõnakändudesse . 
     Ele suudles teda ja hakkas siis naerma . 
     Einar pidi endale tunnistama , et oma rõõsa korrapärase näo ja saleda kehaga on tüdruk tõesti ilus . 
     Ta avalates silmades oli suur soojus ja poisile meenus see jaaniõhtu , kui ta lossivaremete juures oli Elega läinud esimesele tantsule . 
      " Muud midagi . 
     Mitte midagi . " 
      " Mis ma sinuga nüüd peale hakkan , " ütles poiss pärast vaikust õnnetult . 
      " Ega naine tõesti halb asi ole , aga ... paari päeva pärast pean minema . " 
      " Kas kutse tuli juba ? 
     Nii ruttu ! " 
      " Igal oinal oma mihklipäev . " 
      " Kui ükskord tagasi lastakse , koputa minu aknale . 
     Tead küll , tänava poolt kolmas , kollase raamiga , alati lasen su sisse . 
     Alati , pea meeles . " 
      " See lühike jutt jääb meelde küll , " vastas poiss . 
      " Aga kui keegi teine on toas , ma ootama ei hakka . " 
      " Kõik teised on vastikud . 
     Peale sinu . 
     Ma ei taha neid nähagi . " 
     Selliste resoluutsete sõnade peale polnud Einaril midagi öelda . 
     Siin kandis polnud üldse kellelgi nende loo kohta midagi ütlemist , välja arvatud ainult paar alevieite ja üks ilmselt kade vanatüdruk . 
     Kuid noored inimesed , kes on teineteisele hästi vajalikud , ei saa ometi südameasjus konsulteerida mõne vanaeidega , kellele kõik taolised asjad tunduvad tänapäeval kõlvatusena . 
     Ülejärgmisel päeval pandi tulevane ajateenija rongi . 
     Paljude saatjate hulgas paistis eriti silma brigadir Paju . 
     Pikka kasvu , kõhn ja ülitõsidusest kõrk , meenutas ta Cromwelli . 
     Kuid peale keskkooli ajalooõpetaja polnud keegi sellest imelikust inglasest midagi kuulnud ja seetõttu läks suurepärane võrdlus üldsusele kaduma . 
     Ele seisis pineval ilmel vaguniukse juures , püüdes kõigest väest taskurätiga oma tundeid varjata . 
     Kõige rahulikum inimene kogu jaamas oli Einar ja objektiivsuse mõttes tuleb lisada , et rahu säilitada polnudki tal kuigi raske , kuna ta oli tugevasti purjus . 
     Kui rong liikuma hakkas ja kodukandi põllud noormehe silmade eest mööda lainetasid , keeras ta kaua ja hoolikalt üles oma kunagi preemiaks saadud käekella ning mõtles : " Kas kolme aastaga ei luitu akende värv ära ? 
     Kardan , äkki ei leia üles ... 
     Aga võib ju olla , et sel aknal on värv vastupidavam kui teistel . 
     Eks näis ! " 
     Pühapäev läänesaarestikus 
     On jälle pühapäev . 
     Akna taga seisavad vaikses tihenevas lumesajus madalad saareõunapuud nagu norus põõsad . 
     Jaan vahib asemelt kella , et ei mööduks jumalateenistuse algus . 
     Ja mina , muretu ametnik , kirjutan seni sõpradele kirju , kuni tuleb kirikukellade tund . 
     Siis pean toast lahkuma - eks näe , kuhu . 
     Ma pole veel esimest kirjagi lõpetada jõudnud , kui Jaan kohmitseb end asemelt üles , tuleb raadio juurde , vaatab madalast aknast välja ja lausub : " Näe , Viki teeb õlut . " 
      " Tehku pealegi , " vastan ükskõikselt . 
     Olen kirjas jõudnud just selle kohani , kus tehnikajaama majandusülem võtab mu motorolleri tagaistmele ja me sõidame päikese loojangul küla peale mulle korterit otsima . 
      " Oled mõne päeva saarel olnud ega tea , mis rahvas siin on ja mis lind see Vikigi on . " 
      " Küll jõuab näha . " 
      " Teeb sullegi mõne tüki ära , küll siis näed jah , " hirmutab Jaan. 
     Ester oli tüdrukutega suveaias tol suvel vastu üheteistkümnendat klassi . 
     Vello , siis juba üliõpilane , tuli koos oma sõpradega sinna . 
     Kujutlege endale valget ööd , lehtede sahinat hämaruses , muusikat . 
     Kindlasti leidub kõigil mälusopis midagi niisugust ; kui mitte , siis võib meenutada mõnd filmi . 
     Vello oli päeval palju päikest võtnud ja ta noor nägu säras üleni otsekui sisemises tules . 
     Muide , see pole liialdus , niisuguseid asju juhtub . 
     Ester ja Vello tantsisid koos kõik tantsud , ehkki Vello oli tüdrukut juba algul informeerinud niisugusest ebamoraalsest teost nagu sisseronimine üle aia . 
     Vello luges luuletusi , mitte sellepärast , et ta oleks end heaks deklamaatoriks pidanud , vaid ilmselt kutsus neid ridu esile see lärmakas muusika üürikeses hämaruses , see rohulõhn , kõik see , mille kohta võime lühidalt ja kainelt öelda : " Ei tule iialgi tagasi . " 
     Pärast kuulis Ester ka neid liigutavaid värsse : 
     Kui tulnud õied , põgeneme linnast : all mere ääres ootab väike maja , seal kibuvitsad õitsvad üle aia - kui tulnud õied , põgeneme linnast ! 
     Vello oli poisi kohta liiga närviline . 
     Ta haaras tihti Estri käest kõvasti kinni ja pigistas . 
     Vahel küsis : " Usud ? " 
     Ja seejuures säras ta üleni . 
     Hiljem sai Ester teada , et poiss on juba neljandal kursusel , kurameerib korraga paljude tüdrukutega ja joob ehk liiga palju veini , selle asemel et korralikult õppida . 
     Ühesõnaga , Ester sai teada niisuguseid asju , mille kohta me ütleme , et eks nad või ju algul olla , aga ega nad kuigi kaugele ka ei vii - varem või hiljem tuleb mehel ikka aru pähe ja ta läheb kõige kaduva teed . 
     Siis Ester veel neid fakte ei teadnud , ja nad läksid lihtsalt mööda tühja linna , kus sammud vastu kajasid ja mõtted segasid . 
     Päike , kes sel ajal teatavasti üldse mitte magama ei lähe , vaid kuskil maa serva taga hiilib , värvis juba taeva roosaks . 
     Ja öösiti ei nüüd ma enam maga , mu süda õhetab kui hõõguv ääs - 
     Vello rääkis korraga igast asjast . 
     Siis läksid nad üle silla ja vaatasid udu , ja ka see oli liiga ilus . 
     Nüüd tuleks ikkagi öelda : " Möödus mõni aeg ja ... " 
     Aeg möödub ju tõesti kavalal kombel ning võta sa siis kinni , kus on asjade seosed ja juured . 
     Kohtumine ühel päeval , kohtumine teisel . 
     Maastiku muutumine , värvid , valgus , žestid . 
     Suvest me palju ei räägi , sest Ester ja Vello ei puutunud siis lihtsalt kuigi palju kokku . 
     Aga sügis ! 
     Vello armastas laulda . 
     Ülikooli kohviku küünlavalguse õhtute ajal laulsid poisid poolel häälel niisuguseid laule nagu : 
     Pimm-pomm , pimm-pomm ... jalaraua kõlin ... 
     Sunnitööle viiakse me kallist seltsimeest ... 
     Oli selge , et niisugused laulud sellisesse banaalsesse paika ei sobi , ent igaks juhuks keelati kohvikus ära laulmine üldse . 
     Poisid muidugi sellest ei hoolinud ja vaikisid alles siis , kui kohviku juhataja prilliklaasid uksel ähvardavalt särama hakkasid . 
     Ja kui juhataja ( respekteerime siiralt tema kohusetundlikkust ) lahkus , algas laul jälle peale . 
     Me pole veel öelnud , et abiturient Ester laulis kaasa . 
     Ta oli juba omainimeseks tunnistatud ja Vello sõpradel oli rõõm teda näha . 
     Faktoloogia korras märgime , et ka Enn käis siis juba ülikoolis , nimelt teisel kursusel , aga Estril polnud tollal mingisugust põhjust teda märgata ja vastupidi samuti mitte . 
     Seega asus Enn eraldi ja me võime öelda , et see on sama hea , kui teda poleks olnudki . 
     Lõpuks keelati ülikooli kohvikus ka suitsetamine ära . 
     Siin sai olema vaiksem , puhtam ja tühjem . 
     Ester lõpetas kooli ( vihmapiisad roosidel , suudlused , rosoljekausside rida ) ja läks projekteerimisbüroosse joonestajaks . 
     Võis tõesti olla , et nad ei näinud teineteist nii kaua . 
     Juhtus nii , et Ester ja Vello läksid tülli ühe Estri hädasse sattunud sõbranna pärast , kes muide lakkas olemast Estri sõbranna palju varem , kui meie kangelased jälle ära leppisid . 
     Seepärast me seda sõbrannat individuaalselt ei käsitle . 
     Estrile näis tollal , et sõbranna on tõesti traagilises olukorras ja mitte keegi ei mõista seda . 
     Ja ühel tänavanurgal , kus nad kolmekesi koos olid ja kus Ester arvas sõbranna silmades lausa varjatud pisaraid nägevat , sai Vello hakkama sellega , et ta naeris õnnetu inimese inetult välja . 
     Sõbranna jooksis ära , Ester jooksis teda püüdma ja Vello ei tulnud neile sammugi järele . 
     Siin tekib mitu küsimust . 
     Kuna Ester ühel päeval oma sõbrannas äkki enam midagi ei leidnud , hakkas ta kahtlema tüdruku tookordsete kannatuste ehtsuses . 
     Aga seda ei suuda me enam kunagi kindlaks teha ja õiglus ei saa lausuda oma ilusat lõppsõna . 
     Et Vello laskis Estri ära joosta ega läinud talle järele ei sel minutil ega järgnevate kuude jooksul , on hoopis mõtlemapanevam . 
     See tekitab uudishimu ja sunnib meid uurima neid konkse ja haake , millega üks inimene on teise külge kinnitatud . 
     Uurida on palju , aga kõige täpsemini kirjeldasid seda lugu vahest need tuttavad , kes õhtuti kohvikulaua taha istuma tulles ütlesid meie kangelaste kohta : " Näed sa , käisid nii kenasti , aga siis jäi kõik katki . " 
     Mina püüan kirjeldada eelkõige seda , mis alles nüüd käesoleval suvel toimub . 
     Mineviku hindamisel ei oska ma nendest tuttavatest põhjalikum olla . 
     Kust mina tean , miks inimesed algul nii kenasti käivad , siis aga äkki enam ei käi . 
     Eks igaühega ole seda juhtunud . 
     Ja katsu seda seletada ! 
     Aga ma arvan , et Ester mäletas Vellot just nii : särgikrae lahti , ise ütlemas : " Me tuleme ikka üle aia . 
     Las maksavad need , kel on raha . 
     Ma läksin teadlikult selle peale välja , kui ülikooli astusin . 
     Mida rohkem sa õpid , seda vähem saad raha . 
     Andke siis mulle vastutasuks mõned romantilised privileegid . " 
     Pimeduses lonkis ringi noori inimesi , laulja aga põrutas üle kogu linna : " Kes kord on näinud viimset mohikaanlast , uhket ja sirget , sõjakirves käes ... " 
     Seal polnud parketti ja Ester komistas ühtelugu . 
     Vello hoidis teda kinni . 
     See oli nagu suur ja lõbus karneval , kus kõik on sõbrad ja keegi ei meenuta maailma hädasid . 
     Siis aga tungib meie meenutustesse võõras noot . 
     Vello oli teatanud , et tühja- tähjaga tegelemiseks pole tal aega . 
     Ta oli lõpetanud kohvikutes käimise , ta ei joonud enam veini . 
     Ta ei kurameerinud enam tüdrukutega , sest meie aja inimene peab tundeid hoidma vaba aja jaoks . 
     Tänapäeva inimese ainus väljapääs on töötada ja end arendada , kas või hambad ristis , oli Vello öelnud . 
     Ta oli astunud aspirantuuri , filosoofia ajaloo alal , kuigi oli õppinud tavalist ajalugu . 
     Sellisena kohtas Ester teda ühel varakevade õhtul jälle tänaval . 
     Ester muidugi teadis , et Vello pole enam see , vaid üks teine Vello . 
     Samad tuttavad , keda me juba eespool kõige õiglasemateks hindajateks nimetasime , olid nii öelnud : " Hakkas tõsiselt teadusega tegelema . 
     Jah , kauaks need poisikesetembud . " 
     Niisiis seisid nad jälle vastamisi . 
     Mis juhtus ? 
     Mis tingis seda , et nad nüüd enam ei lahkunudki ? 
     Oli vahepealne aeg olnud lihtsalt mingi varjusurm ? 
     Või oli jälle sobiv valgus , sobiv kellaaeg ? 
     Ester vaatas neid silmi , mis naersid teisiti , juukseid , mis nüüd olid siledalt üle pea kammitud , vaatas tõsiseid peenikesi kurde suunurkades . 
     Mille järgi me üldse tunneme inimese ära ? 
     Jah , kord nägi Vello välja nagu üleannetu kutsikas , nüüd oli tast mees saanud . 
     Ester ja Vello seisid tänaval teineteise vastas ja möödakäijad tõukasid neid . 
     Nad rääkisid , Vello tundis huvi selle vastu , mida Ester nüüd teeb . 
     Ise ei rääkinud Vello peaaegu midagi . 
     Ta oli rahulikum , silmad olid juurdlevad ja selged . 
     5 Ester 
     Ta ütles mulle ühel aprilliõhtul : " Tead , ma tahan sinuga olla . 
     Usud ? " 
     See viimane sõna oli mulle tuttav . 
     Nagu oleks kell tagurpidi käima hakanud . 
     Ma andsin nii kergesti alla . 
     Ma ei saa seletada , miks . 
     See pole teie asi . 
     Koju minna ta enam ei tahagi . 
     Ta loeb nagu meeletu . 
     Panen pea ta sülle . 
      " Aga armastus ? " küsin sihilikult . 
     Juba mitmendat korda . 
      " Armastus võib olla , " ütleb Vello väga ägedalt , " aga ta ei tohi meid elu unustama panna . 
     Armastus on nagu uni . 
     Keegi pole siis võimeline midagi tõsist korda saatma . " 
     Ta kiigutab end aeglaselt . 
      " Ester , me ei tohi unustada , et inimesed mõtlevad veel kuradi vanamoodi , kuradi vanamoodi , " kordab ta käte klammerdudes mu keha ümber . 
     Ma tean , et ta praegu minu peale ei mõtle . 
      " Armastus võib olla , aga idee , ideaal peab olema . 
     Usud , Ester ? " 
     Alati anub ta uskumist . 
     Ma ei saa seda keelata . 
     Mitte nutta . 
     Vastu pidada . 
     Aga ikkagi küsin : " Kolmandal kursusel - mäletad ? 
     - oleksid sa öelnud : armastus peab olema . 
     Kuidas sa siis nüüd teisiti ? " 
     Vello laseb mu ümbert lahti ja tõuseb . 
     Näen teda seismas maastikumaali ees . 
     Punased kaljud fjordide kohal . 
     Ta ütleb : " Ma ei tea . " 
      " Ütle . " 
     Vello raputab pead . 
     Mul pole võluprille , mul pole võlukübarat , et temasse tungida . 
     Ma olen näoli vastu külma klaasi . 
     Ja mul hakkab enda pärast vastik . 
     Ma ei taha , et mind halastusest hoitaks . 
     Kord lõin teda . 
     Stseen nagu välkvalguses : ta nägu toa hämaruses , mõttetu muusika raadios , erekollased lilled vaasis , klaasiliiva täis põrand - Ta ei ärritunud , ei löönud vastu , vaid tuli mu juurde ja hakkas mind rahustama , siis lohutama . 
     Ta ei võtnud mind tõsiselt . 
     Ta ei pidanud mind enda vääriliseks . 
     Ta silitas mu pead ja rääkis ilusaid loogilisi asju . 
     Ma vaatasin ta pakse kulmupuhmaid ja mu süda läks soojaks . 
     On ta alati selline ? 
     Kas isegi siis , kui ta suu mu suule surub , sõrmed minusse vajutab ? 
     Kas ei riku ta oma printsiipe , kas ei piina teda pärast mingi kahetsus ? 
     Ma ei saa temaga olles rõõmsaks ja vahel piinab mind hirm , kas ma enam üldse saan kellegagi rõõmus olla , kas üldse leidub veel kedagi , kes kogu aeg ei mõtle ? 
     Aga mul ei jää enam midagi muud üle kui teda aidata . 
     Lõppude lõpuks on minu mured kogu maailma seisukohalt tühised ja küllap ma mõtlen nad suurelt osalt endale välja . 
     Me pole mees ja naine selle sõna nõndanimetatud õiges mõttes . 
     Tädi teab seda . 
     Aga ta vaikib sellest ajast peale , kui meil kord oli üks pikk ja tõsine kõnelus . 
     Ainult kord küsis : " Kaua see kestab ? " 
     Ma ei tea . 
     Kuulan Solveigi laulu ja arvan end äkki uskuvat , et leidub teine , parem maailm . 
     Sinna ei saa sõita . 
     Aga ta olemasolu annab julgust elada mõttega , et kuidagi ikka aitad armast inimest , kes on sulle juba sellepärast armas , et oled kord nii otsustanud , kuigi ise ei tahtnudki nii otsustada . 
     Tean niisuguseid andmeid : ta ema elas üle nii palju intriige , et kaotas närvid . 
     Alguses oli teatris viiuldaja , segas end igale poole vahele , tahtis õiglust . 
     Paraku oli ema aus ja võitles liiga otse . 
     Varsti lasti ta töölt lahti . 
     Hiljem töötas nahakombinaadis . 
     Segas end jälle igale poole vahele . 
     Laskis kokku kutsuda tsehhi koosoleku . 
     Läks kõigiga tülli . 
     Hakkas pikapeale jooma . 
     Raviti , see aga ei aidanud . 
      " Siis , tookord , kui emaga lugu halvaks läks , hakkasin ma kõigest aru saama , " ütles Vello mulle . 
      " Vana intelligents on tahtejõuetu . 
     Ja kui leidubki üksikuid erandeid , siis need ei suuda midagi ära teha . 
     Mitte midagi . " 
      " Aga sina ise oled ju samuti ... intelligents , " ütlesin mina . 
     Vello ägestus . 
      " Jah . 
     Seda enam . 
     Seda enam . 
     Ma tean . 
     Aga ... " 
     Ta ei lõpetanud . 
     Ma võtsin ta käe . 
      " Armas , rahune ometi ! " 
      " Ma räägin täna tõesti vist liiga palju , " naeratas ta . 
      " Liiga ilusasti kah . 
     Aga peab ju vähemalt tahtma . 
     Sest ... keegi ei või ju öelda , millal meie aeg otsa saab . 
     Ja siis võib äkki selguda , et me pole midagi ära teinud , oleme ainult valmistunud midagi tegema . 
     Oleme oma aja ära raisanud . 
     Vaat mis võib juhtuda . " 
     Ta silitas mu pead . 
     Südamlikult ja ilma kireta . 
     Nagu väikesel lapsel . 
     Siis vaatas kella . 
      " Ma pean töötama . " 
     Ja äkki ta muigas . 
     Ausõna , muigas . 
     Ma tõusin , läksin köögi poole . 
     Olin solvunud . 
      " Ära sa seda tõsiselt võta , " naeris ta mulle järele . 
     Ma ei peatunud . 
     Kas elu on tõesti nii raske ? 
     Ja see on alles algus - Vello ema on nüüd närvikliinikus . 
     Tasu õigluse eest ? 
     Tahab Vello kätte maksta ? 
     Minagi peaksin lugema läbi palju pakse raamatuid , et kujutleda paremat maailma . 
     Aga kellel sest kasu oleks ? 
     Kujutlejaid on niigi küll ja enamik neist on väga tähtsad ja teenekad kujutlejad . 
     Minu ülesandeks on ehk neile lapsi sünnitada , et kujutlejad iialgi maa pealt ära ei kaoks . 
     6 Enn 
     Nii , nüüd tean minagi seda poissi , kelle pärast Ester mu õhtul nii delikaatselt ja rutuga minema saatis . 
     Ei usu , et eksin . 
     Intuitsioon pole mind siiani veel alt vedanud . 
     Ta väljus tolle maja uksest , kui ma täna õhtupoolikul häbitult seal ees puiesteel jalutasin . 
     Tundsin kohe , et see on tema . 
     Astusin juurde ja palusin tuld . 
     Ta vabandas , et ei suitseta . 
     Vabandasin omakorda . 
     Ainult üks pilk mulle : jahe , uuriv , sõbralik . 
     Ma noogutasin ja astusin edasi . 
     Midagi tuttavat oli selles näos . 
     Ma ei osanud endale öelda , mis assotsiatsioone kutsusid minus esile need pruunid silmad ja suurevõitu suu . 
     Must ülikond , hall särk , minust veidi pikem , veidi vanem ... 
     Ei tea . 
     Ainult selles olin kohe kindel , et ta Estri juurest tuleb . 
     Istusin tänavanurgal pingile . 
     Lapsed mängisid tolmus . 
     Tuul vaikis . 
     Maailmas oli näiline rahu . 
     Tahtsin maale , koju . 
     Tarbetu nostalgia . 
     Mõtlesin suurele kasele ukse all , kartulivarte lõhnale , valgele seale , kureparvele ja rehepeksumasinate kaugele häälele , mis nüüd enam kunagi tagasi ei tule . 
     Mõtlesin floksidele , mustale koerale ja mustale autole . 
     Mõtlesin udusele hommikule ja auguga kivile . 
     Meenutasin talve , uusaastaööd , kui me aknal kuulasime , kas linnast ei kosta saluut . 
     Kunagi ei kostnud . 
     Aga vahel tundus nii , et üle lumeväljade veereb halli taeva madal kõmin - ehk oli see ometi ? 
      " Sõber ... sõber ... " kuulsin äkki kedagi tasakesi hüüdmas mu selja taga . 
     Jäin seisma . 
     Umbes kolm meetrit minust eemal oli avanenud üks uks ja uksel seisis valges kitlis noormees , kes mulle kutsuvalt käega viipas . 
     Astusin lähemale . 
      " Ainult paar sõna ... " ütles ta , hääl oli kähisev ja terav . 
     Ma jõudsin ukse juurde , mille lävel ta seisis , ja nägin väikest kambrit , mida sisustasid väike laud , kapp ja tool - kõik valgeks värvitud . 
     Sain nüüd ka toa omanikku lähemalt silmitseda , uurisin ta käsi , mis hetkekski paigal ei seisnud , vaid puudutasid esemeid , hõõrusid teineteist , illustreerisid juttu , näitasid suunda ja nõudsid minult vastust : justkui niidist tõmmatavad , kõhnad , krimpsus nahaga käed . 
     Noormees palus mul istuda ja alustas ise minu ette seisma jäädes : " Asi on selles , et ma kuulsin enne pealt teie kõnelust tolle administraatoriga ... " 
      " Kuidas te pealt kuulsite ? " 
      " See pole oluline . 
     Oluline on hoopis midagi muud , ja sellest ma tahtsingi teiega rääkida . 
     Administraator on kena inimene , aga probleemid on hoopis keerulisemad ja peituvad hoopis sügavamal , hoopis teisel tasandil . 
     Hästi , kõigepealt pean ma end igaks juhuks tutvustama . 
     Mu nimi on Bernhard , olen korruse teenistuja ja minu kompetentsi kuulub külastajate kõikvõimalike soovide täitmine . " 
      " Mul pole mingeid soove . 
     Mis te minust tahate ? " 
     Noormees neelatas . 
      " See pole tähtis . 
     Tähtis on see , et tuleb leida õige konstruktiivne või destruktiivne lahendus . 
     Mina isiklikult tunnen mõrvareid ja nende psüühikat , isegi psühhomotoorikat küllalt hästi , sest oma igapäevast leivatööd tehes satun ma sageli ka mõrvarite tubadesse , kus saan neid lähemalt jälgida ... " 
      " Kus on mõrvarite toad ? " erutusin mina . 
      " Ma ei tohi seda öelda , " naeratas Bernhard . 
      " Miks siis ometi ? " 
      " Kui ma seda teile ütleksin , rikuksin sellega oma töölepingut , mis näeb ette hotelli ja klientide saladuste täielikku hoidmist . 
     Lepingu rikkumine toob kaasa umbusaldamise , ja kuidas saaksin ma siis veel jätkata oma uurimist mõrvarite vahetus läheduses , nii heades tingimustes nagu praegu , kus pahaaimamatud mõrvarid usaldavad mind sageli niisugustes ülesannetes nagu viina või padrunite muretsemine , ja kus nende ülesannete kohati mitmekesine täitmine annab meile rikkalikult materjali tutvumiseks mõrvarite tõelise struktuuriga , nende populatsioonidega ... " 
      " Ja mis te teete selle materjaliga , selle populatsiooniga ? " 
      " See võimaldab meil hotelli kas või esialgseltki süstematiseerida , hiljem seda süsteemi ka efektiivselt ekspluateerida nii mikro- kui makrokosmilises mõttes ja avardada sellega oma maailma- ja hotellitunnetuse piire , mis omakorda lubaks sellest kõigest kirjutada teose , mis saadud tulemusi mõõduka metafoorsuse ja piisava eksaktsusega edasi annaks ning samal ajal varjaks . 
     Ühesõnaga : loll ei saaks aru ja tark ei tuleks ütlema . " 
      " Kas poleks siis juba lihtsam kogu see krempel vastu taevast lasta ? " küsisin mina haigutades . 
     Ma ei suutnud enam kaasa mõelda . 
     Mu meelekohtades pigistas , otsekui oleks pead ümbritsenud raudvõru . 
      " Pomm alla ja valmis . " 
      " Seda on muuseas kaalutud , " naeratas noormees kurvalt , " mitmed oleksid selleks kohe valmis ja nimetavad meie vastuseisu intelligentlikust härdameelsusest johtuvaks . 
     Nad unustavad ära , et hotell pole mitte ainult see , mida nad silmadega näevad ja sõrmedega katsuvad . 
     On veel teine hotell , mis tugineb minu arvutustele . 
     Kui esimene hotell on näivus , siis teine on olemus . 
     Tuleb vahet teha . 
     Peale selle ei tohi unustada , et iga niisugune õhkulaskmist provotseeriv objekt võib hiljem osutuda arhitektuurimälestusmärgiks . 
     Kas on mõtet arhitektuurimälestusmärki õhku lasta ? " 
      " Ei ole , " nõustusin mina . 
      " Mis te siis teete ? " 
      " Ma lähtun küllaltki elementaarsest teesist , et mõrvar ja tema ohver ei eksisteeri kunagi isoleeritult , vaid nad moodustavad ühe või teatava arvu elemente seoste süsteemist , mis tuleb tervikuna arvesse võtta või arvesse võtmata jätta . 
     Ma kuulsin , mida see ennasttäis administraator teile lobises . 
     Banaalsed tõed , üldine laest võetud jutt , ennasttäis kükitamine elukogemuste hunnikul . 
     Mis on oluline ? 
     Olulised on kaks asja , ja selge ! 
     Esiteks on oluline energia hulk , mis suundub mõrvarilt ohvrile või vastupidi . 
     See on kahjuks küllalt kergesti mõõdetav : märgitud aatomid , kronaksimeetria , antropomeetria , ka kalorimeetria ei jäta meid päris hätta . 
     Teiseks arvan ma - täiesti omavahel öeldes - , et limiteeritavatel mõrvaritel on tendents väheneda koos regulatoorsete mõjude kasvuga , sel juhul , kui hotelli sisemised grupid on läbinud teatava arengu ja loonud küllalt stabiilse struktuuri . 
     Selge ? " 
     Ta nägu oli kattunud punaste plekkidega , ta hingeldas ja ta käed hõõrusid vahetpidamata teineteist . 
     Püüdsin talle naeratada , et ta ei solvuks , ja küsisin võimalikult viisakalt : " Aga mida te ometi minust tahate ? " 
      " Mul on huvitav ja oma lihtsuses elegantne idee , " jätkas noormees kohe , " nimelt soovitan ma lähtuda seksuaalsest dimorfismist ja steriliseerida - kasutagem tööterminit - osa isaseid mõrvareid . 
     Võite juba ette kindel olla , et lõpuks konkureerivad steriliseeritud isased mõrvarid normaalsete isaste mõrvaritega emaste juures niivõrd edukalt , et tulevikus muutub mõrvar täiesti ebaoluliseks faktoriks . 
     Seda hetke ei tohi me mööda lasta , sel hetkel peame halastamatult sekkuma ja nende positsioonid hõivama . 
     Teie kui võhik peate seda teooriat ehk absurdseks ja liiga ootamatuks , aga usaldage mind , kes ma olen väljunud empiirilise kogemuse raamidest . 
     Ekstrapoleerivad uurimised tõestavad minu sõnu , samuti tõenäosusteooria . 
     On alasid , kus meeled jäävad relvadena kõrvale , appi tuleb matemaatika . " 
      " Aga mis mina siia puutun ? 
     Steriliseerige , keda tahate , " ütlesin mina vist natuke hoolimatult , sest noormees laiutas käsi ja noogutas mõistvalt . 
      " Muidugi , uued ideed on alati põrganud vastu bürokraatia inertsi ja teadlaste skepsist . 
     Teate ju isegi - Giordano Bruno , Kulibin , Einstein ... 
     Ometi ei kaldu ma oma arutlustes kuskil kõrvale üheainsa universaalse substantsi teooriast , ma tuginen täielikult üleüldise kõiksuse jäävuse ühesuunalisele arengule ja austan - muidugi formaalselt - õpetust , mille järgi Maa tiirleb ümber Päikese , mitte aga vastupidi , ehkki viimasel ajal on taas vastupidised seisukohad maad võtma hakanud . 
     Te küsite , mis puutute siia teie ? 
     Kas või juba sellepärast , et kõik vastutavad kõige eest . 
     Sellepärast tuleb alati kokku hoida . 
     Mul on raske ja ma tahan oma muresid kaasinimestega jagada , sest siin on küll inimesi , aga seni mitte ühtki kaasinimest . 
     Nüüd ilmusite teie , kes te tundute olevat minu potentsiaalne toetaja , ehkki te olete ilmselt natuke üksildasem kui mina , kes ma pooldan massilist osavõttu nii elust kui ka surmast , aga nagu kiuste tegutsen siiamaani täiesti üksi ... " 
     Bernhard ohkas ja silmitses oma käsi . 
     Ma lasksin pilgul toas ringi käia ja märkasin nüüd kõikjal raamatuid : Sudermann , Kellermann , Heinrich Mann , Jedermann , Oskar Luts , Hoffmann , Alexandre Dumas . 
     Äkki helises kell ja ukse kohal hakkas pilkuma punane silm . 
     Noormees hüppas hirvena püsti ja tormas kuulekalt uksest välja , kuid peatud veel hetkeks ja hüüdis tagasi : " Oodake mind siin ! 
     Oodake kindlasti , meil on nii paljust rääkida ! " 
     Siis kadus ta ja ma jäin üksi . 
     Ma tahtsin kohe tema järel lahkuda , aga jäin siiski istuma , hingasin konide lõhna , siis uurisin lauda , sellel lebas üks kaust , ma tegin selle lahti , see oli öövalve päevik , veel üks raamat äratas mu tähelepanu , selle pealkiri oli " Anekdoote hotellist " , kaanepaberi siseküljel nägin toaomaniku fotot , tiitellehe alumisel serval võis lugeda " Hotelli väljaanne " , ülemisel serval seisis " Sari puhketunniks " , tiitellehe tagaküljelt sain teada , et selle sarja järgmine teos on " Õuduslugusid hotellist " , mille autoriks olen mina . 
     Ma sulgesin raamatu ja tundsin äkki hirmsat väsimust . 
     Mu silmad vajusid kinni , ma hoidsin neid vaevaga lahti , ja mis oli see minu asi , mis siin toimus , mis puutusid minusse nende anekdoodid , nende toad ja liftid , telefonid ja mõrvad , pidin mina see ainuke loll olema ? 
     Tundsin end oma õilsates kavatsustes petetuna . 
     Aga kes tohtis üldse mulle nõudmisi esitada ? 
     Mina sõitsin siia , mulle anti siin koht , ma maksan oma arved õigeaegselt , ma ei lõhu mööblit ega tülita baaris ettekandjaid , ma ei ütle jämedusi , ma tean , millest tuleb vestelda , ma tean , et kohvi eitohi luristada , ma tean , et naeratus on sild inimeste vahel - mis te siis minust veel tahate ? 
     Ja siis tuli mulle äkki meelde mu naine . 
     Ja siis tuli mulle kohe meelde ka Kristiina , kes jäi mind tuppa ootama , kuhu ta oli aastate eest midagi kaotanud . 
     Aga ma olin tõesti väga väsinud , minult ei saanud sel hetkel midagi nõuda , mul hakkas endast kahju , istusin kuplita pirni inetus valguses , pea käte vahel , mu all , ülal ja kürval , igal pool funktsioneeris hotell , kanalisatsioon kandis igas sekundis merre sadu kuupmeetreid roiskvett , toru suubumiskohal , sügavustes , kuhu torm ei ulatunud , tunglesid kalad , mõnigi sai õnnelikuks maiuspala leides , ent langes siis mürgitatuna põhja , hotelli väljaheide voolas halli uduna punaste korallide vahelt läbi , kattis limaga meritähed , muutis meduusid vormituks süldiks , elektrikalad astusid südilt võitlusesse , ent pidid alla vanduma ja eemaldusid nõrkenult uueks , sama lootusetuks pealetungiks jõudu koguma , tõruvähid hülgasid oma kojad ja lahkusid jäädavalt teadmata kuhu , laternkalad kustutasid oma tuled , merikuked häälitsesid asjatult , haide , barrakudade ja piraiade kättemaksuplaanid jätsid naeruväärse mulje . 
     Ärkasin Bernhardi käe puudutusest , mu suu kuivas ja kael oli laual magamisest kangeks jäänud . 
     Ma ei saanud aru , kus ma olen , miks ma olen , ja ma ei teadnud , mis kell on . 
     Küsisin seda Bernhardilt . 
      " Kell on viis minutit kaksteist läbi , " ütles tema . 
     Ma vaatasin talle silma . 
      " Olete selles kindel ? " 
     Ta pidas mu pilgule vastu , ainult õrn puna levis ta põskedele . 
      " Muidugi . " 
      " Aga kas teil ei ole siiski siin veel mõnda teist kella , et oleks võimalik kontrollida ? " nõudsin mina talle hingetõmbeaega andmata . 
      " Siin ei ole hetkel ühtegi teist kella . " 
      " Kust te siis teate , et kell on viis minutit kaksteist läbi ? " 
      " Kõik kellad näitavad peaaegu ühte aega , " rahustas Bernhard mind . 
     Jätsin talle selle arvamise . 
     Ma hõõrusin käega silmi ja ringutasin . 
     Kas olin siis tõesti nii vähe maganud ? 
     Ehk oli juba hoopis järgmine kuupäev ? 
     Aga seda ei sobinud mul Bernhardi käest küsida . 
     Otsustasin need asjad hiljem iseseisvalt välja uurida . 
      " Teile on kiri , " ütles ta mu mõtteid katkestades . 
     Ma võtsin neljaks kokkukeeratud lehe ta käest ja lugesin oma naise käekirjaga kirjutatud ridu : " Olin sinuga õnnelik nagu ei keegi siin maailmas . 
     Elust lahkudes tunnen , et nüüdsest algab minu jaoks uus elu . 
     Olen nüüd õnnelik nagu ei keegi siin maailmas . 
     Ma ei taha sind enam näha . 
     Armastan sind . 
     Ma ei näe sind enam kunagi . 
     Sinu truu naine . 
     P . S. Ära otsi mind . " 
     Ma tõusin püsti , ise kuuldes , kuidas mu kangeksjäänud põlved naksatavad . 
      " Kust te selle kirja saite ? " 
      " Ma ei tohi seda öelda , " naeratas Bernhard viisakalt . 
      " Kuidas ei tohi öelda ? 
     Kas te nägite mu naist ? " 
      " Ma sain selle kirja teenistuskohustuste täitmisel , see on kõik . 
     Ma ei tohi teile midagi täpsemat öelda , ehkki tahaksin . 
     Meie paindliku poliitika , meie eksaktsuse nimel pean ma aga vaikima . 
     Leppige kirjaga . " 
      " Aga ma ei saa sellest kirjast aru . " 
      " Seda halvem teile , " kehitas Bernhard õlgu . 
     Ma surusin käed tasku , mu higised sõrmed pigistasid revolvrit . 
     Bernhard seisis sirgelt , silma pilgutamata oma valge toa valge seina foonil , mustad silmad kahvatus näos põlemas , käed nüüd lõpuks liikumatult valge kitli rinnaesisel ristis . 
     Taipasin , et ta ei karda mind . 
     Ta on valmis oma ideede eest kõige peale välja minema . 
     Nagu Luther , nagu Spinoza . 
     Mitte nii nagu mina . 
     Käige kõik kuradile ! 
     Ma panin oma naise kirja kokku ja pistsin tasku . 
     Hotellist oled sa sündinud , hotelliks pead sa saama . 
     Ma pöördusin kannapealt ringi ja tuikusin nagu purjus . 
     Tundsin turjal Bernhardi aristokraatlikku ja iroonilist pilku ning läksin kiiresti uksest välja . 
     Soolane tuul puhus mulle näkku , pöörasin pintsakukrae üles , mul oli külm ja ma otsisin selle külma tõelist põhjust ja nägin imelikult suurt oreooliga ümbritsetud kuud kõrgel mere kohal ja meri lamas selle kuu all liikumatult nagu tuhmunud peegel . 
     Mu kingad vajusid märga liiva , terve rand oli lage , terve rand oli tühi , nüüd , sügisel , kõik olid ammu ära sõitnud , ma istusin ühele niiskele kivile ning meenutasin teisi aegu , jah , siis oli kõik hoopis teisiti , kajakaid tiirutas meie kohal , meri tõusis järjest , seda võis ka palja silmaga märgata , aga nüüd ta taganeb , tuul on vaibumas , viimased rebitud pilved , viimane jäänus tormist , needki lahkuvad üle mu pea mu selja taha , sinna , kust ma tulin ja kuhu vaadates võib praegu eraldada männimetsa sakilist kontuuri vastu tumedat taevast . 
     Ja ma mäletasin , et just samal rannal , suve viimasel päeval , kui mändide pikk vari minu poole roomas , vaatasin taevasse ja nägin seal ühte , ühtainsat helevalget pilve , ja see tabas mind nagu kahurilask ning samal hetkel lagunes suvemaja koost , paekivid vajusid maa sisse , linnud tõusid lendu , aga mina jäin edasi kestma kõige kiuste . 
     Siin olin ma nüüd jälle tagasi . 
     Ma läksin edasi mööda rohukatte ja liiva piiri , mustade raagus pajude oksad varjasid mind , kõrrestik kahises tuules , ma läksin edasi , mõtlesin millelegi tühisele ja isegi naljakale , aga siis tõstsin pea ja võpatasin , ning läks veel kaua aega , enne kui ma sain aru , milles asi on , enne kui ma mõistsin , mis on minu ees , mida ma olin ekslikult pidanud pajudele puhkama laskunud hiigellindude parveks ! 
     Vastu liikumatut merd , kuu tardunud valguses istusid puude lehitutel okstel kõik minu sõbrad , kõik need , kelle juurest ma olen abi ja abitust otsinud , ja siis sain ma veel aru , et kõik vaatepildid on petlikud , asja tõeline pale tuleb ilmsiks hiljem : kogu rand oli inimesi täis . 
     Nii kaugele kui silm ulatus , nägin ma neid vaikselt ootamas , terveid rahvaid , vastu avamerd , oktoobris . 
     Kõigist maanteedest eemal , lennuliinidest kõrval , pärast sügiseste põllutööde lõppu , südaööl . 
     Ma toetasin pea vastu karedat pajukoort , panin sigareti suhu , süütasin selle ja nautisin esimest mahvi - terve õhtu jooksul , mis ma hotellis olin , ei olnud ma suitsetanud . 
     Ma sulgesin silmad . 
     Avamerelt kuuldus lainete kohinat . 
     Ja selle kohina sisse tungis äkki madal , veniv , loomalik karjatus . 
     Mehed vaatasid maha . 
     Ainult Patagoonia muigas seina taga ning libistas pöidlaga paar korda üle kirvetera . 
      " Kirjutatakse kaebekirju - oleks kah asja , mille pärast ! 
     Igale lapsele on selge , mis nendega tahetakse . 
     Me teame väga hästi , kes neid saadab . " 
     Sekretär tegi pausi ja vaatas Tooma otsa . 
     Toomal oli tunne , nagu sihiksid kõik mehed teda . 
     Ta kobistas korraks jalgadega , siis aga vajusid ta õlad veel madalamale . 
     Ta needis Triinu ja tõotas talle kättemaksu . 
      " Toomas sai oma jao , " noogutas Patagoonia heakskiitvalt seina taga . 
      " Ja mis abi on meestest , kes taipavad tõde , aga ometi vaikivad , " jätkas sekretär . 
      " Just nende ülesanne oleks olnud käed külge lüüa ja aidata . 
     Need aga , kes raginaga uue kallale asuvad ja kohe käega löövad , kui esimese korraga midagi sülle ei kuku , pole targemad neist , kes nurga taga parastavad . " 
     Said oma jao ka revisjon ja juhatus , need , kes suud punni ajades igale algatusele vastu olid raiunud , ja need , kes kõike vaikides olid pealt vaadanud . 
      " Ma tean , et ka mõne teie mehe kohta on tehtud ülekohtuseid otsuseid . 
     See aga ei tohi mõjutada teie suhtumist . 
     Kui me eile eksisime , siis veel täna , homme või ülehomme me parandame oma vead . 
     Meri oli , on ja jääb teie - kalurite jaoks . " 
     Ruus vaikis ja libistas mõtlikult pilgu üle meeste . 
     Viimases reas istuv Arssina Aadu vaatas selga sirutades sekretärile otsa . 
     Ta " kur-rim " oli öeldud küll tasakesi , kuid kõik kuulsid , et toon oli samasugune nagu siis , kui Aadu veel merel käis . 
      " Milles on õieti asi , et esimees siit minema kipub ? " 
     Mehed vaikisid , pilgud maas . 
      " Elate inimesega koos ja keegi teist ei tea . 
     Kas tema mured siis teile sugugi korda ei lähe ? " 
      " Eks Toomas teab . " 
     Ütleja oli keegi noorem mees Kauri külast . 
     Veel kord tärkas Toomal lootusesäde . 
     Mine tea , paljukest sekretär siinsetest asjadest on kuulnud ? 
      " Tema kipub laeva peale , " kohmas Toomas . 
      " Laeva pakuti talle siis , kui ta ise oli juba otsustanud . " 
     Toomas istus löödult ja otsustas , et siin ei iitsata ta enam sõnakestki . 
      " Peris töösti , kui mehed kõigele ise sõrgade-sarvedega vastu ajavad , kaua see inimene siis üksi ikka punnib , " ütles nüüd Lauri Juhan . 
      " Just selles lugu ongi , " muutus Ruus jälle elavaks . 
      " Oti asemele tahtsite Kipperit . 
     Hästi , me olime nõus , olgugi et me Kipperit siis veel vähe tundsime . 
     Aga keda te siis nüüd tahate ? 
     Tuleb välja , et te ka ise ei tea , keda või mida tahate . " 
      " Küllap teame ! " 
     Lokaator tõusis püsti . 
      " Ja keda siis ? " 
      " Tõusku need püsti , kes uut esimeest tahavad ! 
     Tõusku püsti ! " tegi Lokaator ettepaneku . 
     Patagoonia oli kirve paku sisse löönud ja pani käe kõrvale appi , et ükski sõna kaduma ei läheks . 
     Keegi ei tõusnud . 
     Toomas vaatas ümberringi , seadis end sirgemalt istuma , kuid tõusjat ei saanud temastki . 
      " No ja milleks siis mina siia pidin sõitma ? " 
     Ruus naeratas ja korraga oli tal nendest kivinenud nägudega meestest hea meel . 
      " Tema ise ju tahab nüüd jalga lasta , kui kõik hakkab liini peale saama , " seletas Kauri küla habemik . 
      " Tema ise ... 
     Nojah , kui ise ... " kordas sekretär mõtlikult . 
     Selle oli ta unustanud . 
     Talle meenus kokkulepe Villakuga , et kumbki ei tohi Kipperit otsustamisel mõjutada . 
     Aga kui Kipper jääb siiski oma otsuse juurde ? 
     Siis hakkas kostma paisuvat kõnekõminat ja Patagoonia ei saanud enam aru , mida seal räägiti . 
     Varsti hakkasid mehed ükshaaval kontorist välja tulema . 
     Patagoonia seisis juba ukse kõrval ning päris tõsise näoga : " Noh , kas rääkis poliitikast või ? 
     Kuda lood Berliinis on ? 
     Läheb seal palavaks või ? " 
     Isegi Laas lõi käega : " Berliinist nüüd või , meil endil siin hullem kui Upa sõda ! " 
     Patagoonia muigas . 
     Teda nad poleks ju uskunud , nüüd pidid nad kuulma samasuguseid arvamusi Ruusi suu läbi . 
     Kipper seisis auti juures ja ootas . 
     Sekretär tuli . 
     Ainult hetkeks peatus Ruus trepil . 
     Ta ulatas Patagooniale käe ja nende pilgud kohtusid nagu ühise vandenõu osalistel . 
     Kuid Patagoonia ei suutnud ta silmadest midagi välja lugeda . 
     Siis istusid Ruus ja Kipper autosse ning sõitsid küla poole . 
     Vaikides ja väsinult nagu pärast vihtlemist läksid mehed pikkamisi mööda tänavat . 
     Täna oli neil iseendiga küllalt tegemist . 
     Ainult Jaagu Toomas ruttas kõigist mööda . 
     Tal oli kiire . 
     Veel valgevarul tahtis ta kodus midagi eriti tähtsat toimetada . 
     Toomas ei mõtelnud sellele , et kõik see esimeheks trügimine oleks võinud olemata olla . 
     Ta mõtles ainult , et süüdi on Triin . 
     Teda tehti naerualuseks , naeravad omad ja võõrad . 
     Ja mille pärast ? 
     Triinu rumala loba ja kaebekirjade pärast ! 
     Talle meenus kogu varasem elu . 
     Triin tegi , Triin kamandas , ja näed kuhu välja jõuti ! 
     Toomas lisas sammu . 
     Veel täna näitab ta , kes on majas peremees ! 
      " Triin ! " hõikas Toomas ja jäi keset kambrit seisma . 
      " Triin ! " 
     Triin tuli ja peatus uksel . 
     Ta silmis oli vaikne imetlus . 
     Kohe näha , et esimeheks saanud , seisab võimukalt keset tuba ja häälgi kohe teine . 
     Mis ta hullvaim siin kamandab ? 
     Kas ta ei tea , et kodus on jäme ots alati Triinu käes olnud ja peab ka nõnda jääma ! 
     See saab talle kohe selgeks tehtud . 
     Toomas aga ei lasknud endale midagi selgeks teha . 
     Ta haaras Triinul õlgadest ja surus voodile . 
      " Vanamees , no mis sa jändad päise päeva aegu ! ... 
     Oled sa hulluks läinud või ? " 
     Tooma kalk silmavaade viis Triinu segadusse . 
     Temas tõusis hirm . 
     Ühe käega hoidis Toomas Triinu voodil , teisega võttis pükstelt laia rihma . 
     Kõike seda tegi ta nii rahuliku endastmõistetavusega , nagu järgneks nüüd mingi traditsiooniline kombetäitmine . 
      " Sina sehkendad Annega kaebekirju ! ... 
     Sina tead midagi merest ja meeste asjadest ! ... 
     Sina selle supi kokku keerasid ! ... " sisistas Toomas vihaselt läbi hammaste . 
     Iga sõnaga käis kaasas rihma plaksatus . 
     Triinu suust ei tulnud algul ühtki häält . 
     Viha ja häbi pärast ei tundnud ta valu . 
     Siis vallandus nagu paisu tagant Triinu hädakisa . 
     Jaagu kambrist kostis vihane karjumine . 
     Ei oleks need mõned sähmakad kange hingega Triinule veel midagi teinud , olgugi et Toomas andis viimased hoobid pandlaga , kui Triin poleks taibanud seda kuulmatut ülekohut , mis tema kallal toime pandi . 
     Ta tähtsus ja võim Jaagu õues varisesid põrmu , ja see oli kõige hirmsam . 
     Kui Toomas arvas jaguvat , lennutas ta rihma ahju peale , ristitas akna all käed ja lausus : " Olge rahunõudjad , nii palju kui see teie poolt võimalik . " 
     Nüüd taipas Triin , mis koosolekul oli juhtunud . 
     Ja tema peab siis olema see tall , keda tapale viiakse ! 
     Ta jättis ulumise , hüppas voodist ja põgenes õue . 
     Siit jooksis ta läbi aia Lauri poole . 
     Lauri Juhani juures olid alati südant kergendamas käinud need , kellele ülekohut oli tehtud , samuti ülekohtu tegijad ise . 
     Juhan oskas ikka lahendada ja lepitada , nii et mitmel korral oli kohtu-uste kulutamine ära jäänud . 
     Sellepärast ronis ka Triin nüüd üle kiviaia Lauri õue . 
     Juhan toetus väravale ja popsis piipu . 
     Ta oli küll kuulnud Jaagu toast kisendamist , aga ei lasknud ennast häirida . 
      " Oh hirmuliine ! ... 
     Sa hirmuliine ! ... " pistis Triin juba poolest õuest hädaldama . 
      " Vaata , vaata ise ... " 
     Ja Triin kiskus Juhani ees seeliku kõrgele üle põlvede . 
     Juhan ei vaadanud . 
      " Näed sa ... 
     Kas sa näed ... 
     Sa hirmuliine , see metsloom tahtis mind ära tappa ... 
     Vaata , on see inimese tegu , vaata ... " 
     Triinu hääl lõi tigedusest vinguma . 
      " Ei näe ma midagi , prillid on toas , " mühatas Juhan . 
     Siis nägi Triin kedagi teed mööda tulevat . 
     Ta laskis seeliku alla ning ruttas üle tee Rootsu Anne poole , et sellelt kaastunnet otsida . 
     Arssina Aadul ei jäänud märkamata , mis Lauri väravas sündis . 
     Täna aga oli Aadu jälle endine Aadu : elav , traksis ja suu pilkeid täis . 
      " Kas naabrimoor käib sulle oma ihu ilu näitamas või ? " 
      " Naiste asi . " 
      " Vanamees teist ristinud või ? " 
      " Ääh , eit ja tubakas , mida rohkem parki saavad , seda paremaks lähevad . " 
     Seda ütles Lauri Juhan , kes oma naise kuuldes isegi kurja sõna ei lausunud . 
     Ruus käis Kipperiga karjalaudas ja sigalas , päris üht-teist uute ehituste kohta . 
     Ta kiitis priskeid lehmi ja tõuemiseid , rääkis tunnustavalt kõigest , mis siin tehtud , viis jutu sellele , mis suunas peaks kolhoosis edasi mindama , nagu poleks Kipperil kavatsustki lahkuda . 
     Kipperil oli küll minekutee jalge all , aga nüüd ei suutnudki ta enam Villaku pakkumisest rõõmu tunda . 
     Ta märkas imestusega , et ammuoodatud suur pühapäev oli tulemata jäänud . 
     Selle asemel tundis ta mingit sõnulseletamatut nukrust . 
     Ainuke asi , mis talle heameelt valmistas , oli teadmine , et ta nüüd võiks merele minna , kui tahaks . 
     Selle tunde oli ta läbi elanud pärast kõnelust Villakuga , aga midagi rohkemat ei järgnenudki . 
     Kui ta nüüd sekretäri kõrval istus , olid ta mõtted endiselt kastmõrdade , uute paatide ja karjalauda juures . 
     Mis see siis kõik tähendab ? 
     Ta oleks korraga jälle nagu poisipõnn , kes on Viieristi metsas ära eksinud ega tea , missugune rada viib koju . 
     Nad sõitsid läbi küla ja peatusid Nina säärel . 
      " Siia tuleks uus sadam ehitada , " arvas Ruus . 
     Milleks ta oli kolhoosi sõitnud , seda ei puudutanud nad ühegi sõnaga . 
      " Traalide jaoks või ? " küsis Kipper . 
      " Näed , isegi traalide peale oled sa juba mõtelnud , " ütles Ruus lõbusalt . 
      " Siin ei tule sellest midagi välja , " rääkis Kipper . 
      " Liivajoomed jooksevad kaugele merre ja süvendamine käiks meile üle jõu . " 
      " Jah , see käiks meile üle jõu . 
     No aga kuhu sina arvad ? " 
      " Kärsa sadam on selleks nagu loodud , " ütles Kipper sellise kindlusega , nagu oleks küsimus tal ammu otsustatud . 
      " Sinna ei käi suur meri peale , lõuna- ja läänetuulte eest pakuvad maaninad varju . " 
      " Tal pole sugugi ükskõik , kuidas siin asjad minema hakkavad . 
     See aga tähendab , et Kipper kahtleb oma otsuses , " mõtles sekretär ja lisas valjusti : " Paari traallaevaga võiks proovi teha . 
     Esiotsa rendile , siis näeks , kuidas edasi saab . " 
     Pidevalt jälgis ta Kipperit . 
      " See juba oleks midagi . 
     Näed , noored kipuvadki kaugemale merele , ei taha siin ranna ääres solistada . " 
     Nad istusid jälle autosse , mõtlikult aknast mere poole vaadates . 
     Ruus võitles iseendaga . 
     Ta oleks väga tahtnud Kipperile ütelda , et ta kolhoosi jääks . 
     Kuid siis poleks ta aus Villaku , Kipperi ega iseenda vastu . 
     Jätab ta rääkimata , ei suuda aga Kipper oma kahtlustes selgusele jõuda . 
     Vaevalt oskab Kipper arvata , kui üksmeelselt mehed nüüd tema poole hoiavad . 
     Kui Kipper tõesti esimeheameti maha paneb , siis ei ole ta see , kelleks Ruus teda peab . 
     Kui aga uus laev teda rohkem tõmbab kui need karised rannad , oleks jutt isegi ülearune . 
     Patagoonia oli lootnud , et kõik läheb nii , nagu nad paari päeva eest Ruusiga olid plaanitsenud . 
     Nähes aga Kipperit , portfell näpus , autisse istuvat , jäi ta kohmetuks ja vaatas neile imestunult järele . 
     Mida see siis tähendab ? 
      " Tema ise ju tahab nüüd jalga lasta , " oli Kauri küla habemik koosolekul ütelnud ja sekretäri vastuseisu polnud ta ju kuulnud . 
     Mis abi oli siis sellest , et Ruus ise kohale sõitis ja igaühele tema tegude järgi epistlit pidas ? 
     Kas isegi tema ei kavatse esimehele selgeks teha , et Kipperi koht on praegu siin rannas ? 
     Ja nüüd ta läheb ... 
     Kindlasti läheb Kipper siit minema , oli Patagoonia korraga veendunud . 
     Meremehe igatsus kauguste järele on ju teada . 
     Veel täna või homme lepivad nad Villakuga kokku ja Kipper saab uue laeva kapteniks . 
     Siis tuleb ta veel ainult korraks , annab siin asjad kellelegi üle ja pöörab igaveseks Vetla kaluritele selja . 
     Kaljukindlalt oli Patagoonia uskunud , et Kipper jääb , aga nüüd lisandub veel üks pettumus tema pettumuste ahelasse . 
     Korraga oli Patagoonial kiire . 
     Kahtlustest , mis teda alles paar päeva tagasi olid piinanud , ei olnud enam jälgegi . 
     Ta ruttas kontoriõuest tänavale ning nägi autot küla vahel tolmu üles keerutavat . 
     Hetkeks peatus ta aru pidades teeristil . 
     Läheb ta autole järele külasse , võivad nad rannateed mööda linna sõita . 
     Läheb ta aga rannateele , pole võimatu , et nad külast otse linna kihutavad . 
     Ta otsustas siiski minna randa . 
     See rand on ikkagi tema ja nende teiste Ranna õue meeste oma . 
     Tema koht on seal , ükskõik siis , mis ka ei juhtuks . 
     Kas nad kõik on korraga pimedaks jäänud ega märka midagi ? 
     Lisaks Aadule ja Sassile kistakse nüüd veel Kipper siit rannast ära . 
     Kes on siis need , kes merele vastu astuvad , kui on vaja ? 
     Patagoonia lisas sammu . 
     Kui neist ükski ei taha Kipperit veenda , siis on tema see , kes seda nüüd teeb . 
     Patagoonia tõusis randvallile . 
     Meri ja taevas lõõmasid õhtuses päikeses . 
     Sellist pilti oli ta näinud kümneid kordi , aga iialgi veel ei tundnud ta seda vaadates nii pitsitavat ängistust nagu täna . 
     See on ju ... 
     Patagoonia oli alati muianud , kui Karida Inglist räägiti . 
     Ta teadis , et see on ainult rahvajutt . 
     Täna aga hakkab teda kord-korralt enam haarama hirm ning päikeselõõsas punav meri põleb tõesti Patagoonia silmade ees . 
     Kas Karida Ingel on nüüd oma ähvarduse täide viinud ? 
     Kas surnud Inglile on antud võim elavate üle ? 
     Ja siis nägigi ta Nina säärel üksikut naist , kes vaatas merele , nagu otsiks ta kadunud mehi . 
     See oli Sääre Viiu , kes jagas seal põleva merega oma musta muret . 
     Kas ei liikunud kauges minevikus seal just niisamuti Karida Ingel ? 
     Meri põles . 
     Juba põlesid Nina sääre kõrged kadakad õhtupäikese verevas tules , juba haaras selle lõõskav valgus Hallirahu ja Hanilaiu järele ... 
     Patagoonia seisis ja vaatas . 
     Ta tõmbas aeg-ajalt keelega üle huulte , nagu kuivaksid need mere põlemise kuumuses . 
     Mitu korda elus oli ta surmaga silm silma vastu seisnud . 
     Alati oli ta sirgelt välja tulnud oma muredest ja kahtlustest . 
     Aga nüüd ? 
     Ei , kui siinse ranna jaoks enam mehi ei jätku , siis käigu kõik kuradile ! 
     Siis jääb tema , Patagoonia , üksinda Karida Ingli ja põleva mere vastu ... 
     Auto Ruusi ja Kipperiga jõudis Kalda talu kohale . 
      " See , mis oli , tuleb olematuks teha , " jõudis sekretär otsusele . 
     Ta peatas auto . 
      " On sul siit palju maad ? " 
      " Ei , siinsamas , läbi kadariku . " 
     Ruus avas ukse . 
     Pisut kõhklevalt astus Kipper välja . 
      " No nii ... " 
     Ruus ulatas Kipperile käe . 
      " Kurss on sul õige , loodame , et paremad tuuled hakkavad purjedesse puhuma . " 
     Ta hoidis Kipperi kätt ja mõlemal oli tunne , nagu oleksid nad kõigest pikalt ja põhjalikult kõnelnud . 
     Siis tahtis Kipper midagi ütelda , kuid Ruus jõudis tast ette : " Villakuga räägin ise , kui linna jõuan . " 
     Uks klõmpsatas kinni . 
     Vaikselt õõtsudes sõitis auto mööda rannateed ja kadus Kauri küla kuuskede varju . 
     Ainult hetkeks peatus Kipper kadakasel kaldaveerul , nagu imetleks ta õhtuses päikeses leegitsevat merd , ja hakkas siis reipalt küla poole astuma ... 
     Miks emm talle midagi vastu ei ütle ? 
     Mis ta mõtleb ? 
     Miks ta vaikib ? 
     Ma sain aru üksnes Oolupist , kelle suu iseenesest patras . 
     Aga mis läksin ma korda Otiliele ja Taalile , et nad jooksid mu ema juurde keelt kandma ? 
     Hakkasin neid põlgama . 
     Ma ei puutunud kellelegi ette . 
     Paremal juhul oleksid nad võinud vait olla , halvemal juhul aga minu endaga õiendada . 
     Siis taipasin , miks nad minust halba kõneldes otsekui õnnelikumaks said . 
     Niisugune jutt ülendas Otilie ja Taali hinge . 
     Üks rõõmustas , et temal pole enam lapsi , ja teine tundis head meelt , et tema omadest ei ole nii noorelt säärast tükki teada saadud . 
     Oma au pärast ma ei peljanud . 
     Mul oli kahju emmust , kelle silmad järsku nukraks muutusid . 
     Pärast seda märkasin , et ta mind salaja jälgis . 
     Jah , isegi tema ei julgenud minuga avameelselt rääkida . 
     Nii kauged on head emad oma tütardest . 
     Ent rüvetatuna ma ennast ei tundnud . 
     Mulle meeldis jah Neeme . 
     Keegi peab ju meeldima . 
     Teisi poisse käepärast ei olnud . 
     Ta polnud nii häbematu , nagu temast arvati . 
     Halb õppimine pole põlgamise põhjuseks . 
     Ta ju oleks tahtnud ka viisi saada , kuigi kukkus teisiti välja . 
     Aga ta mõistis juba hobusega niita ja vikatit luisata , hobust ette rakendada , jalgrattakumme täis pumbata ja ei kartnud pimedat , tulvavett ega jääminekut . 
     Neeme seltsis muutusin minagi julgemaks ja olin alati kindel , et sisse ta ei kuku . 
     Mul oli valus , et Neemele tehakse rohkem liiga kui minule . 
     Tema isa oli vali mees . 
     Ema ei saanud rääkida , nii kaugele oli arenenud halvatus . 
     Teda söödeti lusikaga . 
     Hommikuti enne kooliminekut aitas Neeme isal ema aseme kasida . 
     Vanaema ei jõudnud enam haige eest hoolitseda , sest ta vajas juba ise kõrvalt tuge . 
     Ja lugu oli ju sedaviisi , et mina jooksin Neeme järel , aga tema ei teinud minust suuremat väljagi , vaid hoidus koolimajas alati eemale . 
     Kui ma juhtusin vahetunni ajal Neeme kõrvale , ütles ta kohe tingimata midagi , mis mu eemale peletas . 
     Et ma küla keelepeksu olin maast-madalast tähele pannud , et see hõlmas alati poisse ja tüdrukuid , mehi ja naisi , siis see mind eriti ei puudutanudki . 
     Vastupidi , muutusin iseenese silmis tähtsamaks . 
      " Inimene on juba inimene , " mõtlesin ma . 
      " Temast ei käida nagu titast mööda . 
     Ja see tüdruk ei jää teil seinaehteks , vaid temast saab keskpõrandal keerutaja . " 
     Taali ise kelkis , kuidas vanakurat olevat enne tema mehelesaamist seitse paari pastlaid läbi kulutanud . 
     Kui niiviisi , siis oli paganal paras aeg minu pärast jooksma hakata . 
     Hämariku ajal jooksin Raagu aia taha Neemet välja vilistama . 
     Tema aga istus juba pajupõõsa all põndakul ja pusis midagi teha . 
     Mingid läikivad asjad paistsid Neeme sülest . 
     Algul ei tahtnud ta mulle näidata , mis need on , sest Neeme oli oma saladustes ülbelt isekas ja kade . 
      " Proovi sa veel purret puutuda , " ütlesin vihaselt . 
      " Sellesamuse janditamise pärast on terve küla pea peale pööratud . 
     Jätad kohe järele ! " 
      " Kama kõik ! 
     Kes neil loll on , et lõksu jookseb , " naeris Neeme heatujuliselt . 
      " Edaspidi tuleme koolist koju üle teie heinamaa . " 
      " Sina tule , kust tahad ! " 
      " Aga sina pead tahtma , mis minagi ! 
     Kas kuuled ! 
     Noh ! 
     Tead sa , mis ma sulle veel ütles ... " 
      " Mjahh ! " 
      " Ma ei taha seda purdepaika enam mingi hinna eest näha . " 
      " Tee on tee , peaasi , et pärale saab . " 
      " Mis sul süles on ? " 
      " Landid . " 
      " Mis landid ? 
     Näita ! " 
      " Hauge hakkan jõest välja võtma . " 
      " Kust sa need said ? " 
      " Praegu ise teen . " 
     Sirutasin end pikemaks , et paremini näha . 
      " Näita kohe , millest ? " 
      " Ära sega , " urises Neeme . 
      " Avastamata reservid , noh . " 
     Ta süles olid surnuaia ristidelt mahavõetud plaadid . 
     Ühe pealt võis selgesti lugeda Lüpsiku nime . 
      " Oled sa hulluks läinud ? " 
      " Küll oli tegemist , enne kui kätte sain . " 
      " Selle eest pannakse sind istuma ! " 
      " Need ju vanad klikeaegsed ... 
     Igavene usukultuse värk kah . " 
      " Ei ole . 
     Lüpsik on meieaegne . 
     Ammu's ta siis suri ... " 
      " Sina jah tead kõike ! 
     Kebi minema ! " 
     Ta kattis oma landid kadedalt kuuehõlmaga . 
     Mõni minut silmitsesin Neemet jahmunult . 
     See temp oli ju hulga hullem kui jordani vee äratsurkimine , mille eest Voldile viissada rubla trahvi mõisteti . 
     Mu süda kripeldas . 
     Nüüd on kõik otsas ! 
     Varsti olin sunnitud nukrad mõtted sinnapaika jätma , sest Neeme naeris ja pilgutas silma , sedasi väga armsaks muutudes . 
     Tepani Hilda võttis kätte ja läks ära teise ilma , nagu Värni väga süüdistavalt kurtis . 
     Kahjuks ei olnud nende lapsed korralikult kahasse , vaid ainuüksi Hilda omad . 
     Omal ajal palju kõmu tekitanud abielulahutuse unustas Meegoküla õige pea ja Tepanit peeti Hilda omaks ning Hildat Tepani Hildaks , kuni matuste järel ilmus linnast või laanest Värni võõraspoeg autoga ja viis parema majakraami minema . 
     Nüüd jooksis Värni ringi tunnistajaid otsides , et päästa , mis veel päästa annab . 
     Viimasel ajal nad kahte lehma enam ei pidanudki ja nagu õnnetuseks viinud Värni ise lihakombinaati just selle , mis oli kogu aeg kirjades tema nimel seisnud . 
      " Paljaks röövivad , " ohkis Tepan . 
     Ta otsis teistelt inimestelt kaastundmust ja abi , ega teadnud , kui lootusetu see on . 
     Aga hädas olev inimene on alati kõige kergemeelsem inimene . 
     Olin parajasti Otilie juures kleiti proovimas , kui Värni järjega sinna jõudis . 
      " Jah , sinule teevad küll liiga ... " haletses Otilie . 
     Tepan toetus pakutud toolile . 
     Oma mütsilotti keerutas ta alandlikult pihus . 
      " Üks nõks on olemas , " ütles Värni . 
      " On või ? 
     Eks siis kasuta ära ! " 
      " Sa võid aidata . " 
     Otilie lõi käedki imestusest kokku . 
      " Kes seda ütles ? " 
      " Sina jah ! " 
     Tepan naeratas virilalt . 
      " Mina ? " 
     Otilie raputas pead . 
      " Lahutamine on vaja viktiivseks tunnistada . " 
      " Kuidamoodi ? " 
      " Kohtulikult . " 
      " Aga sa ju oled päris ametlikult lahutatud . " 
      " See'p see suur pahandus ongi . 
     Hiljem saime ise Hildaga oma veast aru . 
     Leppisime ära ja klappisime surmatunnini . 
     Seda tunnistust lähebki vaja . 
     Et me hiljem uuesti üht peret elasime ... " 
     Otilie niheles . 
     Oli näha , et talle ei meeldinud see jutt . 
     Mina kükitasin poolpaljalt sirmi taga . 
     Passimine jäi Tepani tulles pooleli . 
      " Ma annan asja kohtusse ja nõuan abikaasa õiguste taastamist . 
     Sa tuled tunnistama ! " kõneles Tepan kogeldes . 
     Otilie tammus jalalt jalale . 
      " Nojah ! " kinnitas Tepan juba julgemini ja sundivalt . 
      " Sina ju tead , kuidas kõik oli . 
     Ütled niiviisi ja naaviisi , et Hilda kahtlustas tol ajal tühja , nagu see ju oligi ... 
     Ma ei taha muud , kui et sa õigust kõneleksid . " 
     Otilie näis kimbatuses olevat . 
     Tepani soov oli talle vastumeelt . 
      " Nii palju aega on mööda läinud , " ütles Otilie . 
      " Seda parem , " kinnitas aga Tepan . 
     Otilie elavnes . 
     Ta ristas käed selja taha , mis tema ümmarguse kogu juures kaunikesti pingutust nõudis . 
      " Teile pole ma jalga viinud . 
     Küsitakse , kust ma tean nii täpselt , kuidamoodi elasite ? " 
      " Terve kolhoos nägi ... " 
      " Terve kolhoos teab jah . 
     Milleks siis veel mina ? 
     Sa kutsu keegi teine . 
     Terve kolhoos võib sulle tunnistada . 
     Ma ei ole kolhoosi liige . " 
      " Egas ma muud taha , aga sina tead , kuidas tol korral oli ... " 
      " Nad panevad su tagantjärele makse maksma . 
     Kaht maad kasutasite , kahed loomad pidasite . 
     Kas sa sellele ka mõtled ? " 
      " Ei pane . 
     Ise parandasime selle vea ära . 
     Juba kaks aastat tagasi , kui Hildal need seesmised valud tugevaks läksid . " 
      " Ma küsin , mis Oolup arvab . 
     Tule homme uuesti . 
     Siis räägime lõplikult . 
     Aga praegu on mul töö pooleli . 
     Näed ise , kunde ootab sirmi taga ... " 
     Kui Tepan nördinult lahkus , sattus Otilie raevu . 
     Algul said vatti külalise jalajäljed esikus . 
     Seal pidi olema krustäis sõnnikut , tegelikult polnud aga peotäit liivagi . 
     Pärast võttis Otilie läbi terve Värni suguseltsi . 
     Inimesed või midagi ! 
     Nende ahnusel polevat piire . 
     Aga elada nad ei mõista ja edasi ei jõua . 
     Varastavad mis hirmus ja kraabivad aga varandust kokku , aga alati põlevad omadega läbi . 
     Otilie oli seda ägedam , et mina vaikisin . 
     Võib-olla soovis ta minu poolt mingisugust toetust . 
      " Mis sina mõtled ? " küsis Otilie viimaks . 
      " Oled juba suur tüdruk . " 
      " Ei midagi . " 
      " Nojah . 
     Niisuguste asjade jaoks oled sa veel noor . " 
     Ta takseeris mu kleiti ja hakkas küljeõmblusi parajamaks traageldama . 
     Siis tuli Oolup laudast ja istus kööki laua äärde sööma . 
     Otilie jättis minu sinnapaika . 
      " Oota , " ütles ta . 
     Vana Saarik arvas oma vanadusetarkuses , et Otilie võiks küll hea raha eest Tepanile tunnistama minna . 
     Seal kohtus on ju ennegi käidud . 
     See üks kord ei lõika uut tükki küljest . 
     Kuid jootraha olgu enne peo peale laotud , sest kui soodsat otsust ei tehta , pole Tepanilt kopikatki oodata . 
      " Mine ise , " kähvas Otilie . 
      " Ega mina siis ka käinud . " 
      " Pea kohe suu ! 
     Kes minuga kauples ... " 
      " Tead , ei ole enam meeles . " 
      " Aga kohtuprotokollid on alles ? " 
      " Ju vist . " 
      " Need võetakse välja ja loetakse ette . " 
     Otilie tõstis Oolupile sousti . 
     Lihaga ta just helde ei olnud . 
     Selle-eest anti kartuleid kuhjaga , aga jällegi pudruks lagunenud , sest kust võttis Otilie paja passimiseks aja . 
     Omainimene sööb kõik ära , temal ei ole õigust nuriseda . 
     Oolup lurpis isuga , ajuti hinge tagasi tõmmates . 
     Otilie ju sudis oma vanameest tagant kolhoosi tööle . 
     Ta ei kannatanud , et mees kodus vedeleb ja kundesid segab . 
      " Sul ju aega on ? " küsis Otilie minult ja tõstis ka endale sööki ette . 
      " Pole just palju . " 
      " Ma lõpetan kohe , " lubas ta ja lükkas köögiukse koomale . 
     Nüüd oli köögist vaiksemini kuulda Otilie kähisevat kärsimatut häält . 
      " Mina ei taha Tepani supi sisse nina toppida , " otsustas ta . 
      " Ta annab su nagunii tunnistajaks üles ja kohus kutsub välja . " 
      " Ütlen , et ei mäleta . " 
     Mõne aja kartuli-soustiga ametis olnud , sai Oolup kausi tühjaks . 
     Mul polnud igavusest muud teha kui kööki vahtida . 
      " Veel tahad ? " küsis Otilie . 
      " Vedelat peale juua ei ole ? " 
      " Piima või kisselli ? " 
      " Ükskõik . " 
     Otilie valas liitrise purgi rabarbrikisselli täis ja Oolup luristas aegamööda , toidule allaminekumahti andes , nõu tühjaks . 
     Siis limpsis ta nagu kass vurre . 
     Ligemalt vaadatuna ei olnud teine nii vastik ja paha , nagu ma juba pikka aega arvasin . 
     Just ümberpöördult . 
     Oolup näis saamatu , otsustusvõimetu , arg ja väga , väga väsinud . 
      " Ega tal sellest asjast tuhkagi välja tule , " ütles Oolup . 
      " Arvad ? " küsis Otilie . 
      " Lahutus on lahutus . 
     Kes tal selle tagantjärele enam ümber lükkab . 
     Leppigu ise Hilda lastega kokku , " kõneles Saarik " Priimat " süüdates . 
      " Keera suu ukse poole . 
     Ära kibedat suitsu kööki aja ! 
     Vuih ! " kantseldas kohe Otilie . 
      " Mul käivad siin kunded . 
     Pluhvt peab värske olema . 
     Martsepp ise tõi täna kaks triiksärki õmmelda . " 
     Otilie oli oma arvamustes täisringi paremale teinud . 
     Omal ajal ennustas ta meie köögis , et paari aasta pärast sureb terve Meego nälga , majad lagunevad ära , teed upuvad porri , heinamaad kasvavad võssa , loomad kärvavad ja terve Pööni rahvas kaob jäädavalt maa pealt . 
     Kuri tähtpäev oli täitumist nägemata möödunud . 
     Mis aga kõige kummalisem - Otiliel polnud neist oma mõtetest enam mälestuse raasugi . 
     Samasugune lugu oli Martsepaga , keda ta omal ajal eesti rahva verivaenlaseks kutsus . 
     Neid viimaseid sõnu kasutas ka Martsepp tol ajal ohtrasti ja mulle paistab , et kumbki pool tegi seda sõna sisusse tungimata . 
     Mis parata , et mälestused künnavad pahupidi seesmist poolt ? 
     Meenub , kuidas Himma Taride väljatõstmise ajal Pööni õuest põgenes . 
     Ja Otiliet mäletan ma Tepanite lahutuse päeval . 
     Kui õhetav , salapärane ja kaval ta oli ! 
     Kuigi ma nüüd püüaksin vastupidist väita , ei vii ükski jõud neid meenutusi minema . 
     Võime muljeid salvestada on nagu needus inimkonna kaelas . 
     Ja unustus jääb muinasjutuks , mida me armastame , kuid ei usu . 
     Mõru mälestus 
     Tepan laotas oma eluloo nagu ajalehe kogu külale lugeda . 
     Ta käis ühe ja sama jutuga perest peresse kaastundmust kerjamas . 
     Kõik nägid , et ta elas üle rahutuid päevi ja öid . 
     Lehma ajas ta tanumaotsa nagu ennegi , seapõrsas aga sai moldi sagusemat lörpi ja Värni näitas talle varsti väitse . 
     Niipea aga , kui singid olid soola jõudnud , tuli Jalmar Suurkask Keskmele , miilits kaasas , ja viis liha tükkis tünniga minema . 
      " Nüüd on mu ema varanduse laiutamisega siitmaalt ! 
     Lehma järele tulen homme . 
     Ja ma hoiatan , et vahepeal midagi ei juhtuks ! 
     Sest siis ... " oli ta ähvardanud . 
     Nägin Jalmari tulekut ja minekut . 
     Nii morni meest nagu tema kohtab elus harva . 
     Väga pikk ja kasvuraskustest natuke vimmas , paistis see rahandusosakonna vaneminspektor nagu kõrgepingepost , näol kiri " Ettevaatust , elukardetav ! " . 
      " Kas seadust ei olegi enam olemas ? " oli Värni hädaldades küsinud . 
     Ja Suurkask vastanud : " Mina olen seadus ! " 
     Tepan küll suurustas , et ta Jalmarit ei karda , aga need olid ainult sõnad . 
     Kõik nägid tema hädist mööda küla uitamist , paljud tundsid kaasa , aga paljud muigasid haletsedes . 
     Omad vitsad peksavad kõige valusamini , ehkki lapsikus oli loota , et tarkus sellest taguotsast üles tõuseb . 
     Väliselt langes Tepan väga ära . 
     Ta kas nohises või siis räuskas ähvardada ja sõimata . 
     Oma arust oli Värni ise see maailma kõige ausam inimene , sest kui ausad need inimesed meie ajal olla suudavad ! 
     Ja ta pidas end töökamaks kui terve Lina Voldi pere kokku , kes olid Setumaalt või Saaremaalt , tont teab kust , siia Meegokülla siginenud . 
     Kuigi Tepan ise ka polnud elupõline meie kandi mees , olid tema vanemad siiski Pilpa mõisa kandikesed ja kirik ning kihelkond ju olnud vanasti ühised . 
     Mis hoolib uus aeg vanast ! 
     Linad olid nüüd omadega mäel . 
     Nende noorem poeg leppis naisega ära ja Taali lootis , et nad kasvatavad ise oma lapse korralikuks inimeseks . 
     Nii väga kui ta pojapoega ka armastas , väsisid käed ja jalad lapsehoidmisest . 
     Metsavahi Liisi viidi mehele . 
     Taali sai lauta alalisele tööle . 
      " Peab veel rügama . 
     Tervis on küll paha , aga kust kohast sa leivaraha võtad , " vabandas õnnelik Taali . 
     Lapsed neid toetada ei suutnud . 
     Kõigil elu alguse asi ja pesakeste punumine . 
     Anna veel juurde ! 
     Turul tõusid toiduainete hinnad . 
     Aga sellest hoolimata elati paremini kui varemalt . 
     Kell oli pool neli , kui Kuslap kirja sai . 
     Tal kulus rohkem kui tund , enne kui ta suutis ühe taksojuhi ära veenda , et see Tõstamaale sõidaks . 
     Ta lubas kõvasti peale maksta . 
     Juht ei hoolinud lisatasust , ta kartis , et tee võib kohati halb olla . 
     Nad sõitsid viis tundi . 
     Kuslap tukkus tagaistmel . 
     Kahel korral tegid nad peatuse , juht kallas vett radiaatorisse ja lisas õli . 
     Oli juba hämar , kui nad Tõstamaale jõudsid . 
     Kuslap sõitis Kati maja ette ja palus juhil oodata . 
     Ta maksis , nagu oli lubanud . 
     Ukse avas Kati ema , keda Kuslap esimest korda nägi . 
     Ema oli lühikest kasvu , haiglaselt kollase nahaga ja kõhn . 
     Midagi temas ei meenutanud Katit , kuid ometi tundis Kuslap ta kohe ära . 
     -- Kas Kati on kodus ? küsis Kuslap . 
     -- On küll , vastas ema , ja taipas kohe , kellega tegemist on . 
     -- Ma olen Kuslap , tahan Katit näha , sundis miski Kuslapit ennast tutvustama . 
     -- Kohe kutsun , ütles ema , ta hääl värises . 
     Kuslapit tuppa ei kutsutud , ta jäi trepile ootama . 
     Oli jälle sadama hakanud . 
     Kati ei tulnud kohe . 
     Toast kostis juttu . 
     Kuslap muutus kärsituks , ta vaatas õues ringi , mõtles juba , et läheb aeda . 
     Siis ta tuli . 
     -- Ma teadsin , et sa tuled , ütles Kati ukselt . 
     Ütles seda naeratades , ja Kuslapile tundus , et Kati tunneb oma oletuse täideminekust isegi veidi head meelt . 
     Seepärast ei vastanud ta kohe . 
     -- Sa oled hullumeelne , Kuslap . 
     -- Sõidad nüüd minuga kohe kaasa , takso ootab ... ma tulin taksoga ... 
     -- Ma ei saa , ta on siin , vastas Kati rahulikult . 
     -- Seda parem , mul ongi talle vaja midagi öelda . 
     -- Sa pead kohe ära minema , te ei tohi kokku saada , lõi Kati kartma . 
     -- Tahan teda näha , ütles Kuslap lausa välja . 
     -- Ta tapab su ära ... 
     Tuli Edgar , lükkas Kati ukselt kõrvale ja jäi Kuslapile otsa vaatama . 
     Ta ei naeratanud ega öelnud kaua aega midagi . 
     See mõjus rusuvalt . 
     -- Kuslap , loodan , et Kati on minust rääkinud , tutvustas Kuslap ennast juba teist korda . 
     Edgar ei vastanud , ta nägu tõmbles ja Kuslap astus sammu tagasi , vihma kätte . 
     -- Mine tuppa , Edgar ! käratas Kati ja kiskus teda toa poole . 
     Kuslap seisis liikumatult ja vahtis ainiti Edgarit , näol kerge muie , millest oli raske aru saada . 
     -- Mis tal vaja on ? sai Edgar lõpuks esimesed sõnad suust . 
     -- Ma tulin Katile järele , vastas Kuslap ja astus sammu tare poole . 
     Ema oli vahepeal õue tulnud ja seisis vaikides räästa all . 
     -- Tulge vähemalt tuppa , ütles ta vaikselt . 
     -- Meil on vaja rääkida , ei hoolinud Kuslap emast . 
     Kui Edgar ka nüüd ei vastanud , ütles Kuslap , et õigem oleks vist tõesti toas vestelda . 
     -- Meil ei ole millestki rääkida , vastas Edgar ja võttis Kati ümbert kinni . 
     -- Ma tahaksin Katilt küsida , kumba ta meist armastab , ütles Kuslap . 
     Ta oli läbimärg , vesi voolas mööda põski alla ja krae vahele . 
     Tal oli keep kaasas , kuid see oli autosse jäänud . 
     -- Kati on oma arvamuse juba öelnud , ta on ammu otsustanud , sõnas Edgar , nüüd juba ähvardavalt . 
     -- Ma tahan seda Kati suust kuulda . 
     -- Ma juba ütlesin , et abiellun Edgariga , vastas Kati ja tõmbus Edgarist eemale . 
     -- Tahan Edgariga nelja silma all rääkida , ütles Kuslap otsustavalt . 
     Edgar astus trepiastmelt murule ja näis , et ta on nõus Kuslapit ära kuulama . 
     -- Ma ei lase sind , Edgar , hüüdis Kati ja hoidis Edgarit tagasi , anudes emalt silmadega abi . 
     Ema pööras pea kõrvale ja hakkas nutma . 
     Kuslap ei kavatsenudki taganeda , ja seepärast hüüdis Kati uuesti : -- Ära puutu teda , Edgar ! 
     -- Sa pole ikka veel öelnud , kumba sa meist armastad . 
     -- Mine ära , ma ei palu sult midagi muud , jäta meid rahule ! 
     -- Ma tahaksin Edgarile su viimaseid kirju näidata . 
     -- Mind ei huvita need kirjad , ütles Edgar kiiresti . 
     -- Sa ei tohi seda teha , ütles Kati kähku ja vihaselt . 
     -- Ma loen siis emale , ta mõistab mind paremini , pöördus Kuslap ema poole . 
     -- Jäta ema rahule , lausa karjus Kati , jooksis ema juurde ning talutas ta esikusse . 
     Edgar jäi momendiks üksi Kuslapi vastu seisma . 
     -- Ma tahan teiega nii väga rääkida , ütles Kuslap alandlikult , -- asi peab selgeks saama . 
     -- Mul ei ole teiega millestki rääkida . 
     -- Ta ei armasta teid , naeris Kuslap . 
     Tuli Kati ja seisis jällegi meeste vahele . 
     -- Kui sa kohe ei lahku , lasen ma peremehe koera sulle kallale , ütles ta ja puhkes nutma . 
     - Mis ma olen sulle teinud , et sa mind nii piinad . 
     Autojuht andis signaali , ta ei teadnud , mida teha . 
     -- Juht ootab , ütles Kuslap . 
     -- Ma saan Edgarilt lapse , peaaegu sosistas Kati . 
     -- Ma ei hooli sellest . 
     Edgar , kes kõike pealt oli kuulnud , ei kannatanud enam välja ja tormas tuppa . 
     -- Vaata ema järele ! hõikas Kati talle , -- ma tulen kohe ! 
     -- Sa ju armastad mind ? küsis Kuslap . 
     -- Ei , see ei ole vist enam armastus , mul on sinust lihtsalt kahju kui inimesest . 
     -- Sa armastad mind . 
     -- Ei , ma haletsen sind , kuidas sa ei mõista ? 
     -- Mispärast sa siis sellise kirja saatsid ? 
     -- Ma ei tea . 
     Tol õhtul mõtlesin , et kui sa tuleksid ja mind ära viiksid , saadaksin kõik kuradile . 
     Edgarit ei olnud siin , emal olid valud ja vihma pärast läks vara pimedaks , nagu täna . 
     Nutsin kogu öö ja pooluimasena , endalegi aru andmata , lasksin kirja posti . 
     -- Ma tahan su emaga rääkida , ta meeldib mulle väga . 
     -- Ka sina meeldid talle , aga ikkagi ei lase ma sind tema juurde . 
     -- Sa kardad mind . 
     Juht tuli autost välja , käis korraks ümber masina , vaatas maja poole ja istus siis uuesti rooli taha . 
     Ta oli valjemaid repliike katkendlikult kuulnud . 
     Ta ei teadnud , mida teha . 
     -- Ma tahan Edgariga rääkida , alustas Kuslap otsast peale . 
     -- Ta tapab su ära . 
     -- Ta elas kogu aeg sinu juures ? 
     -- Jah . 
     -- Ta elas need neli päeva siin ? 
     -- Sa teadsid , mis sa siis imestad ? 
     -- Edgar elas neli päeva sinu juures ? 
     -- On sul halb ? küsis Kati murelikult . 
     -- Ei , ma niisama , mulle ei tule kõik need neli päeva tervenisti meelde . 
     Kati ei vastanud , ta oli rahunenud . 
     Sadu hakkas järele andma ja õues läks isegi valgemaks . 
     -- Arvad , et ma peaksin minema ? küsis Kuslap , kui nad olid tükk aega vaikinud . 
     -- On sul Tartu takso ? 
     -- Jah . 
     -- On sul tagasisõiduks raha ? 
     -- On küll ... 
     -- Sõida siis , ole nii kena . 
     Kätt andmata tuli Kuslap ära . 
     Istus autosse juhi kõrvale , ja nad sõitsid tagasi . 
     Juht ei küsinud midagi . 
     Ta ei võtnud ka tagasisõidu eest raha . 
     Kuslap oli niigi hästi maksnud . 
     Järgmisel hommikul helistas Kati . 
     Ta ütles , et tahab Kuslapit veel kord näha , et ta ei saanud eile ikkagi kõigest nii nagu vaja rääkida . 
     Kutsus Kuslapi pühapäevaks Pärnu . 
     Kuslap oli nõus . 
     Nad käisid mööda mereranda . 
     Muul oli kaugele selja taha jäänud . 
     Kohati päevitasid üksikud perekonnad ja paarikesed . 
     Kati käis paljajalu . 
     Liival käies tulid ta ümarad puusad hästi esile . 
     Kuslap ei suutnud oma iha varjata . 
     See võis ka magamatusest olla . 
     -- Ma tahan sind , ütles ta . 
     -- Sa ikka tahad mind ... ikka veel ? ... 
     -- Otsime mõne kuivema koha , käis Kuslap peale . 
     -- Siia võidakse tulla , meid pannakse kinni , ajas Kati vastu . 
     -- Ehk on sul Pärnus sõbrannasid , kelle poole saaks minna ? 
     -- On , aga ma pole ammu nende pool käinud , ja ega me enam ei jõuakski neid üles otsida . 
     Sul on vaja ära sõita ja mul ka . 
     -- Nii et täna ei ole meil kuhugi minna . 
     -- Täna ei ole , aga edaspidi võib ju korraldada , kui sa mind veel tahad . 
     -- Ma tahan sind täna , kordas Kuslap kangekaelselt . 
     Katil hakkas hirm , aga millegipärast hoidis ta Kuslapile hästi lähedale . 
     Ta pani kingad jalga ja vaatas üha sagedamini üle õla tagasi . 
     Lõpuks leidsid nad kuiva koha kõrge heina sees . 
     Kuslap laotas ajalehed liivale , neile oma nailonmantli , ja nad heitsid pikali . 
     Kati oli nõus , kuid liiga ärevil , et aru saada , mis toimub , ja kui nad jällegi püsti tõusid , puhkes ta valju häälega nutma . 
     -- Nagu loomad , ütles ta nuuksudes . 
     -- Tema hakkab sind iga päev võtma . 
     -- Sa võtsid mind nagu looma , kauaks ajaks ette , lausus Kati vappudes , tal käisid külmavärinad . 
     -- Tema võib sind alati võtta , kui ainult soovi on . 
     -- Ma ei taha teda , aga ma ei saa ka enam midagi muuta . 
     -- Tahad sa nii kangesti temalt last saada ? 
     -- See ei ole kõige tähtsam , kuidas sa sellest aru ei saa , ja kui nii võtta , kes meist siis last ei taha ? 
     -- See on ju tema laps , me ei unustaks seda kunagi . 
     -- Mis sellest , ta on ka minu laps . 
     Novembris tahtsin ma nii väga sinult last saada . 
     Sa ei olnud nõus , ei unustanud ennast isegi purjus peaga . 
     -- Su tulevane oli kaval , nagu ma arvasin . 
     Ta tegi sulle lapse kohe pärast seda , kui sa minu juures käisid . 
     -- Ma ei tea , millal , sest ta ei hoidnud kunagi tagasi , juba esimesest õhtust alates . 
     -- Miks sa mu täna Pärnu kutsusid ? küsis Kuslap ja läitis sigareti . 
     -- Paku mulle ka . 
     -- Mispärast ? 
     -- Mõtlesin , et ehk oled nõus ta last kasvatama . 
     -- Mitte kunagi . 
     -- Seda ma arvasin . 
     -- Kuidas sa võisid nii mõelda ? 
     -- Naise aru , muigas Kati . 
     Neil jäi veel aega lõunat süüa . 
     Kuslapil ei olnud isu , kuid ta läks Katiga kaasa . 
     Kati maksis arve , ta oli emalt pulmadeks raha laenanud . 
     Pool viis sõitis Kati Tõstamaale ja Kuslap tund aega hiljem lennukiga Tartusse . 
     Hommikul sõitis Kuslap vanematekoju . 
     Ta läks kohe brigaadikeskusse , lootes sealt ema leida . 
     Ema oligi seal . 
     -- Tulin koju , ütles Kuslap tervituseks . 
     -- On näha jah , et sa tulid . 
     On midagi lahti ? 
     -- Tuled sa varsti koju ? küsis Kuslap ringi vaadates . 
     Ta häbenes teisi kolhoosnikuid . 
     -- Juhtus midagi ? 
     -- Ei , ma niisama küsisin . 
     -- Mine koju , tädi on seal , ta otsib sulle midagi süüa . 
     -- Kus isa on ? 
     -- Heinal . 
     -- Tuled sa ikka lõunaks koju ? päris Kuslap jälle -- Mine , mine , ma tulen varsti . 
     Kuslap hakkas üle heinamaa minema . 
     Tavaliselt oli ta ikka mööda külavaheteed läinud . 
     Kui ta võsasse kasvanud kallastega kraavini jõudis , viskus ta rohu sisse pikali ja hakkas kõva häälega nutma . 
     Nuttis kaua ja häbenes siis nutetud silmadega koju minna . 
     Nii jõudis ema enne teda koju ja oli juba mures . 
     Tädi ei olnud Kuslapit näinud . 
     -- Jalutasin metsas , valetas Kuslap . 
     -- On sul kõht tühi ? küsis ema . 
     -- Mitte eriti , ma tahan sulle midagi rääkida , ütles Kuslap ja vaatas ka koduõuel ringi , nagu kedagi häbenedes . 
     -- Lähme aeda , ütles ema ja võttis pojal käe alt kinni . 
     Esialgu käisid nad vaikides ühe õunapuu alt teise alla , siis kõneles ema kidurast marjasaagist , ja ootas , millal Kuslap oma murest rääkima hakkab . 
     -- Ma ei tea , kuidas sulle öelda ... asi on lühidalt selles , et mind jättis üks naine maha . 
     -- Tõstamaalt ? küsis ema . 
     -- Ta tahab nüüd mehele minna , ütles Kuslap ja hakkas nutma . 
     -- Mis sa siis kohe nii ! 
     Ema polnud palju aastaid poega nutmas näinud . 
     -- Ma ei saa teisiti . 
     -- Mispärast ta siis mehele läheb ? 
     -- Ma jätsin ta esialgu maha , nüüd jättis tema mind . 
     -- Mis sa mängid nende naistega , ütles ema ja puhkes ka nutma . 
     Nii nutsid nad mõlemad longuvajunud õunapuu all . 
     Tädi oli taibanud , et emal ja pojal on omavahel midagi tõsist rääkida , ja hoidus eemale . 
     -- Veel kaks nädalat tagasi kirjutas , et tuleb minu juurde , ütles Kuslap ja ulatas emale Kati kirja . 
     Ema luges ja nuttis . 
     -- Ma ei taha enam midagi teha , ma ei taha elada ... 
     -- Ära aja jaburat juttu , ütles ema , keeras Kati kirja kokku ja kuivatas pisarad . 
     -- Lugesid ju , mis ta kirjutab ? otsis Kuslap emalt tuge . 
     -- Ega ta ainuke naine pole , küll leiad endale uue ja veel parema . 
     -- Temast paremat ei leia . 
     -- Miks sa ta siis ära ajasid , kui ta nii hea on ? 
     -- Ma ei tea isegi , ma vist kartsin teda , ütles Kuslap tasa . 
     -- Lähme tuppa , joo natukene viina . 
     -- Ma ei taha juua . 
     -- Tuleb juua , lähed rahulikumaks . 
     Sa näed halb välja . 
     -- Ma ei taha tuppa minna , oleme aias ... 
     -- Sa peaksid sööma . 
     -- Ära räägi mulle söögist . 
     -- Millal sa ära sõidad ? 
     -- Õhtuse bussiga . 
     -- Täna ei sõida sa kuhugi . 
     -- Ma käisin neljapäeval tema juures Tõstamaal . 
     -- Naise juures ? 
     -- Jah , ta tulevane mees oli ka seal . 
     See tahtis mind ära tappa . 
     -- Sa oled hull , nii on varemgi mehi ära tapetud , ütles ema ja puhkes jälle nutma . 
     -- Pärast tuli veel naise ema , jätkas Kuslap . 
     -- Mis naine ta küll selline on ? 
     -- Mind ei lastud ka emaga kokku . 
     -- Ära parem rohkem räägi , palus ema . 
     -- Ma ei usu tänaseni , et ta seda meest armastab . 
     -- Seda pole vajagi . 
     -- Ta ei tea , kumba valida ... 
     -- Ära hädalda , küll näed , ta on varsti jällegi sinu juures , püüdis ema poega lohutada . 
     -- Ta ei tule tagasi , ta on teisest rase , ütles Kuslap ja nad läksid tuppa . 
     Mõne tunni pärast sõitis Kuslap linna , ükskõik , kuidas ema ka ei keelitanud . 
     Pärast seda selget kõnet pidi korraldaja pikalt ning segaselt seletama õigusmehele olukorda . 
     Seepeale vuristas jurist maha hulga võõrapäraseid sõnu ja peeneid kohtutermineid , millest korraldaja mingit selgust ei saanud . 
     Nähtavasti ei olnud juristil midagi sisulist ütelda ning ta pidi seepärast teaduse appi võtma . 
     Jaamakorraldaja pani toru hargile ja sügas otsaesist . 
     Tal oli tunne , et ta on kõigi poolt maha jäetud ning peab nüüd asja üle ise otsustama . 
     Ta mõtles juba , et kui läheks õige lihtsalt mehe juurde ja ütleks : " Kuule , ära loe valjusti , mine parem vaksaliesisele väljakule , tee seal , mis tahad , see on teiste meeste vald . " 
     Aga selle mõistliku jutu peale küsib mees kindlasti : " Miks ? " 
     Katsu talle siis seletada , kui sa isegi ei tea . 
     Iseenesest , jah , pole sellest võib-olla midagi , et ta loeb , aga parem siiski , kui teda seal poleks . 
     Keegi ei saaks midagi ütlema ka hakata , ja ... 
     Seepärast küsis jaamakorraldaja ühiskondliku korra kaitsjalt : " Mida me siis nüüd teeme ? 
     Kellele peaks helistama ? " 
      " Ei tea , " vastas korravalvur ammendavalt . 
      " Minul ei ole sellise asja puhuks mingit eeskirja . " 
     Korravalvur mõtles pisut ning lisas : " Aga võib-olla saavad linnavõimud midagi ära teha ? ... 
     Siinsamas vaksali ees väljakul peaks paar meest olema . " 
     Jaamakorraldaja võttis asjast kinni ning palus linna korravalvurid kohale kutsuda . 
     Peatselt tõi raudtee-korravalvur enesega kaks meest kaasa . 
     Jaamakorraldaja ütles meestele : " Meil siin ooteruumis loeb üks mees valjusti . 
     Ehk saate teie midagi ära teha ? " 
     Raudtee-korravalvur lisas : " Minul pole eeskirja . " 
     Üks linna mundrimeestest küsis : " Rikub avalikku korda ? " 
      " Seda on raske öelda , " vastas jaamakorraldaja põiklevalt ja kehitas õlgu . 
      " Loeb valjusti raamatut . " 
      " See on teie territoorium , " õiendas teine võõrastest . 
      " Kui ta lärmaks vaksali ukse ees väljakul , siis me vaataksime seda asja . " 
     Raudtee-korravalvur kummardas jaamakorraldaja kõrva juurde ja sosistas : " Võib-olla peaks ta uksest välja meelitama . " 
     Võõrastele sosistamine ei meeldinud , jaamakorraldaja aga kibrutas laupa . 
     Siis raputas ta pead ja ütles meestele : " Te silmake vähemalt seda asja , ehk oskate mingit nõu anda . " 
     Võõrad vaatasid teineteisele otsa . 
     Esimene neist küsis : " Kas on turske sell ? " 
     Nüüd vahetasid raudteemehed pilke . 
      " Ma arvan , et ta ei hakka vastu , " rahustas jaamakorraldaja . 
      " Soliidne mees , loeb raamatuid , " lisas korravalvur . 
      " Aga misjaoks te meid siis üldse kutsusite ? " imestasid võõrad . 
      " Meil ei ole eeskirja , " kehitas raudteemees õlgu . 
      " Meil ammugi mitte ... võõral territooriumil . " 
      " Võib-olla loeb ta midagi keelatut , " selgitas jaamakorraldaja piinlikult . 
     Võõrad vilistasid . 
      " Selleks on hoopis teised mehed olemas , " ütlesid nad . 
     Jaamakorraldaja mõtles . 
     Vaatas võõrastele otsa ning ütles vaikselt : " Võite minna . 
     Vabandage tülitamise pärast . " 
     Võõrad marssisid välja . 
      " Ka teie võite minna , " ütles jaamakorraldaja oma korravalvurile . 
     Too ohkas kergendatult , tegi käega liigutuse , otsekui oleks ta kiiga piljardikuuli löönud , ning kadus . 
     Kui jaamakorraldaja üksi jäi , läks ta ooteruumi uksele , et salaja lugejat piiluda . 
     Too luges vist parajasti mingit naljakat kohta , sest osa rahvast naeris . 
     Mees ise tegi teise käega laiu žeste . 
     Peab helistama , mõtles jaamakorraldaja mõnesuguse kahjutundega , lõpuks pole tema kompetentne otsustama , kas tekstis , mida mees loeb , pole midagi keelatut , selleks on vastavad organid , eks nemad siis otsustagu ; tema peab igatahes jaama eest vastutama ( et see just tema valvesoleku ajal pidi juhtuma ! ) ; muidu võib mõni ootajatest - seal on igasuguseid inimesi - veel enne teda ... on seda vaja ! keeravad halvemal juhul veel asja nii , nagu oleks tema soodustanud , kasutades oma ametivõimu , ja andnud kahtlasele isikule võimaluse ja nii edasi ... 
     Peale kõige muu on tal naine ja väikesed lapsed . 
     Korraldaja tegi südame kõvaks ning läks oma tuppa telefoni juurde ... 
     Peatselt ilmusid jaama erariides mehed . 
     Nad kadusid ülema kabinetti , tulid sealt ükshaaval välja , ning täiesti märkamatult tekkis ooteruumi paar uut rongiootajat , kes raamatulugemist tähelepanelikult kuulasid . 
     Üks neist tegi näo , nagu magaks ta , piilus aga tegelikult laugude vahelt valvsalt ebatavalist lugejat . 
     Ülema kabinetis helisesid telefonid , tegutseti operatiivselt ja vigadeta . 
     Sidepidaja sõitis paaril korral linna . 
     Peatselt oli jaamakorraldaja laual mitmesuguseid andmeid , fotosid ning täpselt samasugune raamat , mida mees luges . 
     Selgus , et raamat oli vastavate instantside poolt trükki lubatud ning selles suhtes ei olnud lugemiseks takistusi . 
     Ent jaama administratsioonile polnud sellisest lõppotsusest palju abi . 
     Mees luges edasi . 
     Jaamakorraldaja küsis : " Aga mida siis ikkagi teha tuleb ? " 
     Seekordsed võõrad olid väga vastutulelikud ning ütlesid , et aitavad , kui vaja . 
     Jaama töötajad võivat julged olla . 
     Nemad muidugi kontrollivad asju , mis kuuluvad nende kompetentsi , ja ei sega vahele , kui jaama administratsioon soovib lugeja suhtes mingeid muid abinõusid kasutusele võtta . 
     Jaamakorraldaja ohkas . 
     Parem , kui nad seda viimast poleks öelnud , -- niiviisi jäi asi endiselt lahtiseks . 
     Võõrad lahkusid . 
     Ja jaamakorraldaja ei teadnud , et saali jäi mees , kes jälgis , raamat käes , loetavat teksti , et mees midagi omast peast juurde ei lisaks . 
     Iga lugeja vääratuse kohal tegi jälgija raamatusse punase tindiga märkuse , et hiljem vääratuse iseloomu ja ettekavatsetust kindlaks teha .... 
     Jaamakorraldaja oli endiselt kimbatuses . 
     Ta jäi jälle oma vastutamiskohustusega üksinda . 
     Tahtmatult mõtles ta , et valitseda nii suurt mehhanismi nagu jaam on kuradima raske . 
     Eriti kui juhtumeid ette tuleb . 
     Ta helistas raudteevalitsuse juhtivate ja ühiskondlike organite esindajatele . 
      " Kas see lugemine on kellegagi kooskõlastatud ? " küsisid juhtivate ja ühiskondlike organite esindajad . 
     Jaamakorraldaja ohkas . 
      " Ega ei ole , " pidi ta tunnistama . 
     Vahepeal arutasid esindajad midagi omavahel ja teatasid siis jaamakorraldajale : " Me kutsume nõupidamise kokku ja võtame vastu otsustuse . 
     Teie aga informeerige meid pidevalt , kui lugemisega seoses midagi juhtub . " 
     Korraldaja ohkas kergendatult . 
     Lõpuks ometi oli põhiline vastutus tema kaelast ära . 
     Muidugi - tema ametisoleku ajal see juhtus ja ta peab kursis olema . 
     Aga eks ta toiminud ka õigesti ning teatanud igale poole , kuhu vaja . 
     Tööpäev jõudis lõpule . 
     Mees luges ikka edasi . 
     Jaamakorraldaja käis teda ukselt piilumas . 
     Terve hulk saalisolijaid kuulas mehe tenorit ning võttis täiesti stiihiliselt vastu raamatu mõtteid ja kooskõlastamata mehe rõhuasetusi . 
     Ja jaamakorraldaja ei teadnud , et kusagil kuulajate keskel oli kindel inimene , kes valvas ja oli vaksali ning üldse raudtee kasutajate vaimse heaolu eest vankumatult väljas . 
     Jaamast lahkudes informeeris ülemus teda asendama tulnud korrapidajat ning käskis otsekohe endale koju helistada , kui midagi uut juhtub . 
     Öösel heliseski telefon . 
     Unine korrapidaja teatas , et lugeja lahkus äsja vaksalist . 
     Läks linna teadmata suunas . 
     Tema järel lahkunud ka üks ootajatest samas suunas . 
      " Mis võis olla lahkumise põhjuseks ? " küsis ülemus . 
      " Tõenäoliselt asjaolu , et raamat sai läbi , " teatas korrapidaja . 
      " See oli umbes kella poole kolme paiku öösel . 
     Ootajad tukkusid pingil ja mõni nurises , et mees valjusti loeb . 
     Aga ma pean tähendama , et öövalvele oli mehest koguni abi . " 
     Jaama ooteruumis oli magamine eeskirjade järgi keelatud . 
     Eriti öösel jälgiti seda punkti hoolikalt : spetsiaalne valvur käis ringi ja torkis pika kepiga tukkujaid üles . 
     Seda tehti ootajate heaolu silmas pidades - et keegi oma rongi maha ei magaks . 
      " Noh , jumal tänatud , " ütles jaamakorraldaja . 
      " Sellega on siis rahu majas . " 
     Hommikul helistas ta kõigepealt juhtivate ja ühiskondlike organite esindajatele ning teatas rõõmsalt , et nõupidamiseks pole enam vajadust . 
     Ent esindajad vastasid , et asja uurimise komisjon on juba moodustatud ja nemad tööd pooleli jätta ei saa . 
      " Aga mida nad uurivad , kui meest polegi enam ? " imestas korraldaja . 
      " See on komisjoni asi , " vastasid esindajad . 
      " Täna pole , homme on . 
     Probleem kui selline on olemas . " 
     Jaamakorraldaja pidi mõttes möönma , et esindajatel on mõnes suhtes õigus . 
     Polnud ju eilse päevani sellist asja juhtunud . 
     Ja tuleviku suhtes ei tea keegi kindel olla . 
     Ning jaamakorraldaja imetles vaikselt raudteevalitsuses istuvate esindajate sügavalt teoreetilist mõtlemist . 
     Keskpäeva paiku ilmus rohelise seljakotiga mees uuesti . 
     Ta jäi seisma eilsesse kohta ooteruumis ning alustas uue raamatu ettelugemist . 
     Sumin oli sama , inimesed , keda öösel polnud magada lastud , tukkusid pinkidel , reisijaid vooris läbi ooteruumi , ent valdav osa ootajatest olid uued . 
     Aga üldpilt oli sama . 
     Söödi , pissitati lapsi , räägiti juttu , tehti lahjat raudteenalja ja mõeldi teadmata kinnismõtteid - ühesõnaga elati . 
     Jälle olid koristajad need , kes tõid jaamakorraldajale lugejast teadust . 
     Mees võttis peast kinni ja oigas . 
     Korravalvur , kes parajasti kabinetis viibis , sest tal polnud piljardipartnerit , ütles rahulikult : " Seda ma arvasin , et ta tuleb . " 
     Jaamakorraldaja vaatas talle küsivalt otsa : " Miks te seda arvasite ? " 
      " Ta tuleb homme ka . 
     Võib-olla jääbki käima , " vastas korravalvur prohvetliku rahuga . 
     Jaamakorraldaja oigas uuesti . 
      " Miks ? " 
      " Psühholoogia ! " teatas korravalvur salapäraselt . 
     Jaamakorraldaja vaatas talle imestunult otsa . 
      " Kinnisideed . 
     Maailmaparandamine . 
     Rahvavalgustamine . 
     Ja teised , " loetles korravalvur iseteadvalt vastuseks ülemuse küsivale pilgule . 
     Too aga oli tõsiselt üllatunud oma igapäevase korravalvuri kõnepruugis esinevate sõnade sisukusest . 
     Kui ta imestusest oli toibunud , helistas ta esindajatele ja teatas nõrga häälega : " Ta on jälle siin . " 
      " Väga hea , " vastasid esindajad . 
     Seejärel kõhkles jaamakorraldaja pikalt , kuid helistas lõpuks siiski ka eilsetele võõrastele . 
     Sealt vastati , et nad teavad ja et tema ei tarvitse neid edaspidi enam informeerida .... 
     Nii kestis see mitu päeva . 
     Mees luges ooteruumis raamatuid , mis tal rohelises seljakotis olid . 
     Kui kõik läbi said , tõi ta kaasa uued või kordas mõnda loetutest . 
     Vaksali personal hakkas temaga juba harjuma . 
     Komisjon aga tegutses kusagil kaugel raudteevalitsuses omasoodu edasi . 
     Ainus , kes passiivseks jäi , oli ootajaskond . 
     Nii pidi see olemagi , sest nemad olid objekt . 
     Aeg-ajalt informeeriti jaamakorraldajat komisjoni töö käigust . 
     Esimese etapina oli komisjon andnud hinnangu uuritavale nähtusele . 
     Sellel nii-öelda spontaanselt tekkinud nähtusel olid omad head ja halvad küljed . 
     Esimeste hulgast võis eeskätt nimetada seda , et rahva isetegevuse korras tekkinud ettelugeja pakub rongi ootajatele kultuurilist meelelahutust ja harib neid mõningal määral kirjanduse tundmise osas . 
     Asja varjukülgedest oli muidugi peamiseks see , et seda tehti kooskõlastamata raudteevalitsuse juhtivate ja ühiskondlike organitega . 
     Pealegi ilma seda tõenäoliselt metodoloogiliselt valedel alustel ja ilma lugemise teadusliku organiseerimiseta . 
     Teise etapina tehti otsus edasise kohta . 
     Kui tunnistada raamatute isetegevuslik ettelugemine jaama ooteruumis ebasoovitavaks või koguni kahjulikuks nähtuseks , siis tuleks välja töötada sellise nähtuse vastu võitlemise strateegia ja taktika . 
     Kui aga hinnata asi üldjoontes positiivseks , siis tuleb see rajada teaduslikele alustele ning arvestada muidugi ettelugemise ideoloogilist mõju . 
     Töö selles järgus oligi üks noor komisjoniliige tulnud välja ettepanekuga organiseerida omapoolne raamatulugemine ooteruumides , et vabastada ootajaskond isetegevuslike lugejate ideoloogiliselt kahtlase mõju alt . 
     (Nimetatud noort komisjoniliiget pandi tähele ning valiti hiljem ka kõikidesse teistesse komisjonidesse . ) 
     Kolmanda etapina oma töös lõi uurimiskomisjon rea uusi komisjone . 
     Repertuaarikomisjon hakkas koostama lugemiseks sobivate teoste nimekirja . 
     Arvesse võeti seejuures muidugi terve hulk kasvatuslikke tegureid . 
     Lugemise läbiviimise organiseerimise komisjon hakkas koostama instruktsioone lugemise korra , kellaaegade , hääle tugevuse ja ilmekuse kohta . 
     Kaadri leidmise ja väljaõpetamise komisjon hakkas lugejatele erikursusi korraldama . 
     Peale nimetatute asus tegevusse veel sotsioloogide grupp , kes pidi uurima lugemise mõju ootajaskonnale ; lugemisalase teadusliku uurimise grupp , kes esialgu veel ei teadnud , millega ta peab tegelema , kuid kellel olid väga suured perspektiivid laienemiseks ja edasiarenemiseks ; esteetika grupp , kes pidi mõningaid spetsiifilisi nähtusi mõtestama ; psühholoogid , matemaatikud ning lõpuks veel mõned vähem olulised erikomisjonid , millest paar olid salajased . 
     Möödus mitu kuud , kuni kinnitati repertuaar paljudes instantsides , pealinna paar komiteed kaasa arvatud . 
     Kuni õpetati ja instrueeriti lugejaid . 
     Kuni töökojad valmistasid vastavaid tribüüne . 
     Kuni koostati ja kinnitati lugemise kord , mis oli rajatud teaduslikele alustele . 
     Tehtud töö kohta koostati paksud köited aruandlust . 
     Ajalehes ilmusid eelteated raudteelaste hinnatavast algatusest . 
     Rohelise seljakotiga mees aga luges sel ajal endiselt ooteruumis raamatuid . 
     Ebateaduslikult , nagu oskas . 
     Talle olid tekkinud aja jooksul mõned alalised kuulajad , kes istusid ooteruumis , ilma et nad oleksid rongi oodanud . 
     Ilmnenud faktist anti komisjonidele teada ja sellest tõusis terve hulk tegemist . 
     On ju oht , et ürituse massidesse viimise korral ei jää ooteruumides ootajatele kohta . 
     Pandi ette korraldada lugemine mujal , kuid sel juhul poleks see enam olnud rongiootajate jaoks . 
     Soovitati koostada instruktsioon ka ootajate kohta ning mitteootajate saali pääsemine keelata . 
     Lõpuks oldi niikaugel , et lugemisega võis algust teha . 
     Esimene asi oli lugemine sisse seada samas ooteruumis , kus luges rohelise seljakotiga mees , et isehakanut ideoloogilise konkurentsi teel välja tõrjuda , millise ürituse kordaminekus ükski teaduslik organiseerija ei kahelnud . 
     Ent just enne asja algust kadus rohelise seljakotiga mees äkki ära . 
     Lihtsalt ühel keskpäeval ei ilmunud ta enam ooteruumi . 
     Keegi ei teadnud , kuhu ta kadus . 
     Jaamakorraldaja teatas asjast raudteevalitsuse juhtivate ja ühiskondlike organite esindajatele . 
     Tekkis üldine nõutus . 
     Raudtee korravalvurid püüdsid meest üles otsida , et teda jaama tagasi tuua , kuid otsimine jäi tagajärjetuks . 
     Komisjonid otsustasid oodata . 
     Polnud ju mõtet panna tööle uut lugejat , kui tal polnud kedagi ideoloogiliselt välja tõrjuda . 
     Aga võib-olla polnud see peamine põhjus , miks nii hiilgavalt alustatud ettevõtmine lõpuks käiku ei läinud . 
     Küllap siin mõjutas asja mingi üleüldine seaduspärasus . 
     Meest ei ilmunud kusagilt välja . 
     Eriõpetuse saanud lugejad otsisid endale jõukohast tööd . 
     Tribüünid tolmusid laos , instruktsioonid seisid raudkapis . 
     Aegamööda lagunesid komisjonid laiali . 
     Maailmas sündis mõndagi uut , samuti raudteel , ning komisjonide liikmed võtsid juba ammu osa mitme uue komisjoni tööst . 
     Nad olid selle töö mehed ja neil ei jätkunud enam aega nende vanade , näiliselt äraootavate , faktiliselt lagunenud komisjonide tööks . 
     Ooteruum elas oma endist elu . 
     Inimesed sõid , magasid , vestlesid , arutasid elu- olu ja tuletasid vanu aegu meelde . 
     Jaamakorraldaja oli rahul , kui kõik päevast päeva vanaviisi jäi . 
     Öövalvur torkis kepiga magajaid . 
     Koristajad proovisid aeg-ajalt administratsioonis võimu haarata ning valasid pärast nurjumist oma viha vaeste ootajate peale välja . 
     Raamatute valjusti lugemine ooteruumis ei tulnud enam kellelegi pähe . 
     Ainult teadust huvitas see asi veel . 
     Mõned koostasid väitekirju nurjunud eksperimendi ajaloost , mõned uutest võimalustest , rajades oma hüpoteese tulevikule . 
     Ja mõned kirjutasid sel teemal jutte . 
     Päikesepoiss 
     Kuno tuli uksest sisse , naeratas väsinult ja ohkas . 
     Ingrid läks talle vastu , hellitas teda silmadega ja ütles õrnalt : " Minu töömees tuli . " 
     Kuno heitis pikali , jalad pani üle diivanirulli , et seda mitte määrida . 
     Ingrid nööpis kingad lahti ja viis need vannituppa , et lapiga puhtaks teha . 
     Ta pühkis kingi hellalt , nagu oleksid need tükid Kuno küljest . 
     Kui Ingrid seda tegi , käis Kunost väike piinlikkusevärin läbi , kuid laiskus oli suurem ja ta ei viitsinud tõusta , et kingi puhastama minna . 
     Pealegi käis see ju Ingridi käes nii osavasti ja loomuliku lihtsusega , nagu oleks ta juba aastaid puhastanud meeste kingi . 
     Kuno oli eile peale tööd meestega bridži läinud mängima ja siis olid nad poolkogemata mingile sünnipäevale sattunud , nii et ta ei saanudki Ingridi juurde ja sellepärast ta ootas nüüd küsimust , kuhu ta jäänud oli . 
     Kuid Ingrid toimetas oma vaikse naeratusega köögis ega pärinud midagi . 
     Seepärast hakkas Kuno ise rääkima , et ei kipitaks keelel ja kõik selge oleks . 
     Ingrid ei öelnud muud kui : " Muidugi , " ja Kunot pisut ärritas teise alatine headus ja kõikemõistmine . 
     Ingrid hakkas toidunõusid lauale panema . 
     Kuno mõtles eilsest õhtust , sellest , millest ta polnud Ingridile rääkinud . 
     Ta oli seal hämaras koridoris vintis peaga ühte kallistanud ja too oli sellega üsna nõus . 
     Oli sosistanud meeldimisest ja kokkusaamisest . 
     Kuno oli nii edevil ja meelitatud . 
     Muidugi ei hakka ta seda naist üles otsima , võimalik , et too on ka ise nüüd kainena oma suured tunded unustanud . 
     Ta oli vist abielus , igatahes sõrmus oli sõrmes - see pole küll tänapäeval enam kindlaks tunnuseks , sest ka vallalised kannavad tihtipeale sõrmuseid , küllap vist selleks , et hõrgutavam näida . 
     Nii-öelda uued arusaamad moraali ja väärtuste alalt ... 
     Ja Kuno analüüsis ennast ning muigas tahtmatult . 
     Ta on vintis peaga nii armuküllane , kõik naised näivad ilusatena , noortena , vastutulelikena , nii et tema kohe tahab neid kõik kangesti kallistada . 
     Mis sa teed ära , kui sulle selline temperament ja tunderohkus sisse sündinud on . 
     Ja siit läks Kuno mõte töö juurde . 
     Seal on osakonnas üks uus kassipoeg , kes talle hoolega silmi teeb . 
     Praktikant . 
     Ise abitu ja rääbane ning vaatab näuguvate silmadega Kunole otsa , kuidas sa jätad niisugust aitamata . 
     Tüdrukul on diplomitöö , ise ta sellega hakkama ei saa . 
     Ja nüüd varitseb endale meest , kes silmategemise ja võib-olla ka paraja naiseliku vastutulelikkuse eest töö ära teeks . 
     Kuno saab sellest aru , kuid ometi on see kassipoeg irriteeriv ja Kuno oleks peaaegu nõus endale tasuta töö kaela võtma . 
     Teine ometi vajab teda . 
     Kuno vaatab toimetavat Ingridit . 
     Ta ei võrdle tuttavaid naisi , kuid tahtmatult analüüsib oma erinevaid tundeid . 
     Naine sünnipäevalt ei tähenda muidugi midagi , tekitab pisut kõdi ja möödub kui täht , kes jätab riivamata . 
     Ja kui ta sellelt võõralt abielunaiselt võtakski vastu , mida too suuteline pakkuma on , poleks tal Ingridi ees isegi piinlik . 
     Muidugi , ega Ingridil ei ole temale otsest õigust , nad pole ju abielus . 
     Kuid Kuno tundis kohe võltsi selles mõttes ja tal oli piinlik . 
     Kergelt , intelligentse inimese kombel , kes on ju iseenese vastu lõpmatult tähelepanelik ja aus . 
     Muidugi , ta on Ingridile meheks , mis vahet seal on . 
     Kuid ometi . 
     Pisuke vahe on ja kas see on hea või halb , seda ei oskaks Kuno ütelda . 
     Kuno vaatab vaikivat Ingridit . 
     Selle naise vastu on tal tunne , nagu on tunne oma kodu vastu , töö vastu , nagu võiks tunne olla kaitsva kindluse või hea ookeanilaeva vastu . 
     Alati võid sa tulla ja sa tead , et ei ole paremat ilma kui Ingridi juures - ei vihma , ei rahet , pikset ega põuda . 
     Kuno haarab mööduvast Ingridist kinni ega lase tal minna . 
     Põimib käed ümber reite - parajasti nii kõrgelt , kui ta käed lamades on - ja hoiab . 
     Ingrid silitab tal juukseid ja ütleb : " Ära kiusa , tule parem sööma , toit on laual . " 
     Nad hakkavad sööma . 
     Kuno on näljane ja supp maitseb sellepärast eriti hea . 
     Mõtted liiguvad mingisuguseid reaalseid asju pidi ja õieti need polegi mõtted , lihtsalt mingid nägemused , mis kaasnevad supisöömisega , maitse- ja kõigi nende teiste aistingutega . 
     Kunole meenuvad mingisugused tarvilikud asjaajamised ja ununevad siis jälle . 
     Ta küsib : " Kallis , kas sul on ehk raha vaja ? " 
     Ingrid naeratab ja ütleb : " Ei . " 
     Ta teenib ise ja tuleb välja . 
     Muidugi ei tee kunagi halba , kui raha on rohkem , kuid Kuno käest võtta on piinlik , see segab , sellel on halb kõrvalmaik . 
     Vahel Kuno annab vägisi , noh siis on ehk iseasi . 
      " Tead , ma tahtsin sulle eile kaubamajast ühte imelikku kleidiriiet osta , aga tead isegi , mis riideostja mina olen . 
     Ei saa eneselegi ilma sinuta valitud . " 
     Kuno naerab . 
     Vahel on tahtmine teha kingitusi . 
     Ingridile . 
     Seda enam , et ta pole ahne , et ta vastutõrkumises pole teesklust . 
     Kunole meeldib kinke teha , kui ta sellele mõtleb . 
     Kahju ainult , et ta kipub unustama ega oska osta ka . 
     Kui nad just koos poodi lähevad , siis . 
     Ta püüab ära tabada Ingridi ilme järgi , mis sellele võiks meeldida , ja ostab vägisi . 
     Ainult et neid käimisi on üsna harva , alati pole raha ja iga kord ei oska ka aru saada , mida Ingrid hindab , mida mitte . 
     Kuno muigab : ta püüab lugeda soove silmadest . 
     Abielumeheks oleks ta ikka vist kehv . 
     Mõnda rääbast kassi taga ajada , seda küll . 
     Jaa , naised . 
     Jälle probleem ! 
     Peaks hakkama aspirantuurile mõtlema , aga ega vist tiivad ei kanna . 
     Just laiskus ei luba , auahnust ehk veel jätkuks . 
     Kuid küllap tema on niisugune mees , kes elab oma elu niisamagi ära . 
     Muidugi . 
     Kunagi oli ta lootustandev , nagu öeldakse . 
     Oli juba kahekümne neljaselt mitme trükitud artikli autor . 
     Ja ega need väga tühised artiklid olnudki , muidugi mitte ka mingi teab mis kõrge teadus , aga siiski . 
     Aga edasi ? 
     Edasi oli ilma rabelematagi hea olla . 
     Vaatad maailma , ümbritsevat ja võõrast sagimist ja mõtled vahel hellalt hetkel kunagise surma peale , mis tuleb ühtemoodi , oled teaduste kandidaat või muidu lihtsalt insener . 
     See on küll totter üleolek , sellest saab Kuno aru , aga laiskus on ka hea asi . 
     Filosoofidel on õigus . 
     Kõige suurem õnn on see , kui sul pole soove . 
     Ja see sõltub sust enesest . 
     Muidugi , teatud juhul on soovide rahuldamise kõige parem vahend neid mitte omada . 
     Igatahes lihtsam kui liha- ja vaimusuretamine . 
     Jah , mõõdukus on natuke nukker asi , aga või sa tead , mis tark on . 
     Ole nii , nagu on hea . 
     Kuno on söömise lõpetanud ja lebab jälle kušetil . 
     Ingrid kraamib lauda , peseb nõusid . 
     Teeb seda pisut kiirustades . 
     Tal on veel palju tegemist ja ta tahab rutem Kuno juurde . 
     Mees vaatab teda ja tal tekib tema vastu tundeid . 
     Õrnu ja mitte ülearu pealetükkivaid . 
     Ta ootab , et Ingrid oma toimetamised lõpetaks . 
     Too ei lõpeta veel . 
     Nagu läbi une meenub abitu kassipoeg töö juurest . 
     Too plika on siiski erutav . 
     Ka tema suhtes tekiks vahest tundeid . 
     Kuno näib enesele mehelik - ta tahaks sellise suhtes olla isand ja kaitsja . 
     Sest see on ju sihuke olevus , kes vajab abi . 
     Selle mõtte juures jääb Kuno tukkuma . 
     Ingrid on lõpetanud kraamimise . 
     Ta vaatab heldimusega meest , sellist abivajavat , saamatut , eluvõõrast , haritut . 
     Teda täidab iga kord õnnelik emadus ja naiselikkus , kui ta vaatab Kunot , kelle eest ta hoolitseb . 
     See on nagu tükk sinust endast , su tegevusest , ja seda on võimatu mitte armastada . 
     Ta istuks meelsasti Kuno juurde kušetile ja paitaks teda , kuid kardab teda äratada , väsinud töömeest . 
     Ja sellepärast jätkab Ingrid oma majapidamistöid , need ei lõpe kunagi . 
     Ta paneb pesu likku , ka Kuno oma , et seda homme pesta . 
     Siis võtab ette oma kleidi , mille õmblemine on pooleli . 
     Aeg-ajalt vaatab ta Kuno poole . 
     Too on nüüd ärganud , pungitab silmi , ringutab ja mõtleb , mida edasi teha . 
     Ingrid istub laua ääres , pea kummargil , ja õmbleb . 
     Kunol läheb aegamööda unisus üle . 
     Ta võtab haigutades ajakirja . 
     Loeb odavat kroonikat , võõraid vastuseid võõrastele küsimustele , uudiseid , mida kellelegi vaja pole . 
     Ajakiri on suureformaadiline , kirev , läikival paberil . 
     Kuno mõtleb , et sellised ajakirjad on vist mõeldud inimeste tunnete ja soovide uinutamiseks . 
     Siin on kirjutatud kõigest ja ei millestki . 
     Arvatavasti selleks , et seda ajakirja lugeval inimesel õieti millegi vastu huvi ei tekiks . 
     Sellise lugemine on niisama tühine tegevus kui bridžimängimine . 
     Kuid mis siin elus ei ole tühine , mõtleb Kuno . 
     Ja kusagil kaugel hingesopis tunneb üleoleva kadedusega , et on lihtsameelseid , kellele pole kõik tühine . 
     Ja kuigi nad petavad end - kui asjale vaadata mingist kosmilise ükskõiksuse punktist -- , on nad ometi õnnelikumad Kunost . 
     Ent ta surub sellised asjatud tunded ja mõtted maha ning lehitseb ajakirja edasi . 
     Rahutus kaob ja tagasi tuleb endine rahulik ja nurruv tunne . 
     Ingrid vaatab aeg-ajalt mehe poole ja siis tunneb ta jälle seda head kipitust kurgus , mis tuleb hellusehoogudel . 
     Kuno on tüdinud lugemast , kell on juba kümme läbi . 
     Magama minna on veel vara , kuid mis seal ikka . 
     Ta märkab Ingridi pilku ja ka tema nakatub teise tundest . 
     Ta ütleb : " Tule siia . " 
     Ingrid tuleb Kuno juurde , istub kušetiservale . 
     Kuno embab teda . 
     Ingrid võtab Kuno pea kaenlasse ja sosistab : " Sina - minu päikesepoiss ! " 
     See on Ingridi armastatud meelitussõna ja sellepärast ei tarvita ta seda sageli . 
     Kuid tal on tihti tunne , nagu oleks Kuno tema jaoks midagi päikeselist . 
     See on nagu valgus , mis varjutab kõik tunded . 
      " Minu päikesepoiss , " sosistab Ingrid veelgi vaiksemalt ja tal on heldimusest nutt kurgus . 
     Kuno embab teda tugevamini . 
      " Lähme pessa , " sosistab ta naisele . 
     Kuni Ingrid aset teeb , võtab Kuno end riidest lahti . 
     Pärast aitab ta kärsitute näppudega Ingridit lahti riietada . 
     See meeldib mõlemale , kuigi Ingrid on kangesti häbelik . 
     Ta kustutab tule . 
     Kallistus jätkub . 
     See on ju Kuno , tema Kuno , ainult tema oma . 
     Ingrid on joobunud . 
     Teda joovastab ta enese andumus , lõputu , õnnestav andumus , mida ta tunneb armastatud mehe vastu . 
     Pärast on Kuno jälle rahulik , soovideta . 
     Ta mõtleb , et see vist ongi midagi nirvaanataolist . 
     Ja see on siiski õnnelik tunne - olla eemal tööst , mõtetest , soovidest , Ingridist ja kogu maailmast . 
     Kuno jääb peatselt tukkuma . 
     Ingrid aga on lamaskleva Kuno kohal , tal on pisarad silmis ja ta räägib : " Minu Kuno ! 
     Sa oled mul nii lõpmatult hea . " 
     Sõbrannad 
     Kui Selma külla tuli , lõi Kaarin naela seina . 
     Ta ütles , et Selma istuks , kuni tema oma tegevuse ära lõpetab . 
     Selma vaatas märgatava huviga ringi , silmitses paksu põrandavaipa ja televiisori lakitud külge . 
     Kasti otsas oli vihasest tööst puhkav tolmulapp , üks nurk rippus mööda läikivat külge alla . 
     See oli veel päris kabe sitspluus , nööbidki alles küljes . 
     Selle peale Selma ütleski , et Kaarin võib nööpidega televiisorile jutid peale tõmmata . 
     Kaarin tunnistas selle õigeks , kuid asjast erilist teemat ei arenenud , sest Kaarinil oli põnev töö käsil - ta riputas seinale pilti . 
     Kaarini nägu oli naerul , ta ei vaadanud meelega Selma poole , pani pildi naela otsa , taganes paar sammu ja jäi , pea viltu , seisma . 
     See oli esimene pilt nende kodus ja Selma pidi kadedust tundma . 
     Pilt oli neljakandiline , raam ümber , ja sobis tapeediga ilusasti kokku . 
     Kohe selline elustav laik seinal . 
     Kaarin ütles tehtud ükskõiksusega : " Vaatasime Uudoga , et sein on nii lage , peaks midagi panema . " 
     Selma tundis tõesti kadedust , ta oli harjunud kadedust tundma ning aja jooksul oli see tunne muutunud tuhmiks , kuivetunuks , kindlaks ja alaliseks . 
     Ja õiget rõõmugi polnud talle enam sellest tundest , ainult pisike hea olemine näkitses veel hinge kallal , kui ta Kaarini majapidamist kadedusega vaatas . 
     Ta oli algusest peale seda jälginud , kui nad beeži raudvoodi asemele laia puuvoodi ja öökapid muretsesid , kui nad riidekapi ja seejärel puhveti ostsid , kui nad paksu vaiba , raamaturiiulikese ning seejärel televiisori said . 
     See Uudo polnud ka üks pärismees , tantsis Kaarini tahtmist , aga tont sa tead , võib-olla ta just oligi õige mees ja liigi esindaja . 
      " See on õlimaal , " teatas Kaarin . 
     Ja ta tõmbas näpuga kergelt üle maali krobelise pinna ning uuris seejärel ehmatusega , ega ta pildi peale jälge jätnud oma uudishimuliku ja rapaka sõrmega . 
      " Jah , teil seda vaimu ikka jätkub , " kiitis Selma , varjamata oma tuhmunud , kindlameelset kadedust . 
     Selle eest ta Kaarinile meeldiski , oma kadeduse ja otsekohesuse väljaütlemise pärast , sest maailmas vist ei tasukski elada , kui mitte keegi , ainuski hing sinu peale kade ei ole . 
     Selma oli Kaarini perekonnale vajalik inimene , nad kõik armastasid teda omamoodi ning suhtusid igati soodsalt tema külaskäikudesse . 
     Ka Kaarin vaatas nende sõnade peale toas hindavalt ringi , ohkas kasitud ja hoitud põrandavaibale pilguga kinni jäädes - see oli vist küll kõige kangelaslikum üritus olnud nende senises elus ; mäherdune vaev ja kindlameelsus , et välja mängida läbi kõigi raskuste ja elu pisiootamatuste . 
     Ta ütles : " Jah , eks vaeva ja kraapimist ole olnud . " 
     Ning lisas rahulolevalt : " Aga selle-eest on midagi olemas ka , mis sa siit elust muudki . " 
     Selma noogutas nõusolevalt - mitte sellepärast , et ta nende sõnade üle järele oleks mõtelnud ja eriti nõus olnud , vaid lihtsalt heast suhtumisest Kaarinisse , kes tema kadedust kangesti vajas . 
     Ta silmitses puhvetkappi , mille klaasi taga seisid sünnipäevadeks kingitud tarbetud söögiriistad ja nipsasjakesed . 
     Kaarin jälgis Selma pilku ning mõtet . 
     See Selma oli üks tore inimene , kui ta niiviisi hindavalt vaatas nende sisseseadet . 
     Nipsasjakesed puhveti klaasi taga ei kujutanud endast jumal teab mida , sellised oleks maailmas leida võib-olla veel puudade viisi , aga ometi olid nad nende puhvetis ja seepärast erilisel kohal oma mööda maailma laiali pillatud suguvendade seas ja silm oli nendega harjunud ja nad olid end igapäevase pilgu endastmõistetavusse sisse söönud . 
     Lapsik Ruudi ja pronkskuju 
     Väljakuäärsel haljasalal seisid puud , aiapingid ja kuju . 
     Talvel sadas pehmet lund , kuju ja pjedestaal said valged mütsid , mille tuul hiljem minema pühkis . 
     Õhtuti süttisid elektrituled , tänaval ja väljakul ning härmatanud puud muutusid nukrateks filosoofideks . 
     Õhetavad tüdrukud tulid liuväljalt , uisud õlal . 
     Nad rääkisid alati ülemäära valjusti . 
     Kevadel läksid puud lehte ja tüdrukud armusid esimest korda . 
     Pärast seda olid nad vanemaks muutunud ja teistsugused . 
     Kui arglikud võõrasemad õitsesid haljasala peenardel ja kui pärnad meelõhna levitasid , siis oli tüdrukuid harva näha . 
     Sügisel heitsid puud kirju lehestiku pronkskuju jalgade ette ja vanaeided pühkisid luudadega lehed kokku ja tuul kiusas neid oma tühja mänguga . 
     Tüdrukud ilmusid välja , tähtsad , metsikud , edevad , portfellidega . 
     Uuel talvel tuli liuväljalt uusi tüdrukuid , nad olid samasugused kui mullused , võib-olla veelgi enesekindlamad ja vabamad . 
     Tulid ikka samalt liuväljalt ja läksid piki puiesteed mööda kujust ja pinkidest . 
     Ka täiskasvanud inimesed läksid pinkidest mööda . 
     Nad olid väsinud nägudega ja neil oli alati kiire . 
     See haljasala tehti väljaku äärde peale sõda , purustatud majade asemele . 
     Seal seisid puud , mis olid pommitamiste ajal terveks jäänud ja mida polnud hiljem maha raiutud - platsi ja väljavaate tegemiseks kõrgele pronkskujule . 
     Pingid värviti igal aastal enne esimest maid roheliseks ja nendel istusid inimesed , kellele teiste kiirustamine ja sagimine eriti korda ei läinud . 
     Õhtuti vaikisid seal armunud , päeval puhkasid jalga vanaemad oma lastelastega ja vahel käis istumas mõni üksildane inimene . 
     Üks sellistest oli mees nimega Rudolf . 
     Ruudil polnud sõpru , sest teda peeti lapsikuks . 
     Töökaaslased ja tuttavad ei tahtnud temaga rääkida tõsistel teemadel . 
     Ka Ruudi kuulas tehases poliitloenguid , nagu ülemused käskisid , samuti luges lehti , kuid pani tähele kummalist asja : teised said kiiresti aru kõikidest asjadest , mille üle temal tuli kaua mõtelda ja mida ta vahel kõigest hoolimata ei taibanud . 
     Kõik kiitsid valjusti järele loengu- ja lehetõdesid , aga Ruudi hakkas tõsises meeles igasuguseid näiteid tooma ning teooriale oma pisikesevõitu maailmast kinnitust otsima ja sellest ei tulnud kunagi midagi head , sest nood Ruudi näited polnud ilmselt õnnestunud ning läksid viltu , tihti lausa vastu teooriatele . 
     Sellepärast peeti teda lapsikuks ja ei õhutatud kunagi vaidlema . 
     Oma poliitikat , mida tal nagu kõigil teistelgi oli vahel vaja läbi arutada , rääkis Ruudi pronkskujule ja sellepärast käiski pingil istumas . 
     Valjusti muidugi ei sobinud rääkida , sest see oli üks nendest vähestest kujudest , milles kujutatu elas veel . 
     Ta oli tuhmunud pronksist ja seisis lihvitud graniitpjedestaalil . 
     Kõik muutus Ruudi ümber , ainult pronkskuju seisis ja ta välimus ja ilmestus olid ühesugused , alates suurtest saabastest ning sinelivoldistikust ja lõpetades mütsisirmiga . 
     Inimesed , kelle tee viis üle väljaku või mööda alleed , olid kõigega harjunud ja ei pannud kuju olemasolu tähele .... 
     Esimest korda oli Ruudi tulnud siis , kui naine suri vähki ja jättis maha tema ning kaks väikest last . 
     Naine ei olnud vana , oli noor naine . 
     Ruudi elas väljaku lähedal ja tuli pargikesse istuma , et vajuda mõtteisse . 
     Nad olid naisega tihti riielnud ja nüüd mees süüdistas ennast kõigis ülekohtutes ja pattudes . 
     Enne polnud ta arvanud , et naine armas oli , sest niisugust arvamust ei olnud kunagi ette tulnud . 
     Aga nüüd Ruudi mõistis , kui palju see naine oli talle tähendanud . 
     Aga kõik see tagantjärele mõistmine ei aidanud midagi . 
     Ei saanud armastus surma tagasi hoida . 
     Ruudi teadis , et jumalat pole olemas . 
     Tõsi küll , teda vaevas pisut , et ta seda kuidagi tõestada ei osanud . 
     Teised keegi ka ei osanud , aga neil oli lihtsam , sest nad ei tahtnud midagi tõestada , kui arvasid teadvat . 
     Ruudil aga oli tarvis kõigi asjade üle aru pidada ja ta hakkas oma mõtteid ütlema pronksist mehele , kes seisis pjedestaalil ja ei kuulnud ega vastanud . 
      " Sina oled mees , keda kõik kardavad ja keda kõik peaksid austama . 
     Sul on suur võim , aga ka sina ei saa surma vastu . 
     Selles asjas pole sinule , kes sa oled pronksist hiiglane , suuremat võimu kui minul , kes ma olen põhk . " ... 
     Ruudi tuli juttu rääkima , kui pisike Moonika haigeks jäi , kui tööl ülemusega riidu läks , kui raha liiga ruttu enne palgapäeva otsa sai . 
     Aga tuli ka siis , kui midagi rõõmustavat oli juhtunud , kui ta avarii ajal terve tsehhi pikemast seisakust ära päästis , kui tal sisse puges ükskord hirmus imelik tunne - pärast seda , kui üks naine töö juures ta kallal norima hakkas ja ära võrgutada lubas . 
     Tuli , kui midagi südamel oli . 
     Kellegagi vestlema pidi , pronksist kuju oli ju lõpuks ju kõigi jaoks . 
     Aja jooksul sai pargis istumine Ruudile harjumuseks . 
     Ega ta üksnes pihile ei tulnud . 
     Vahel rääkis kujule niisama , lihtsalt kiusujuttu . 
     Sest jumalat tal ei olnud ja ta leidis head inimlikku rahuldust , kui sai võimsale kujule kiusujuttu rääkida . 
      " Eks sinagi oled ikka samasugune kui kõik teised inimesed - üks pea , kaks jalga ja tagumik . 
     Sündisid naisest nagu iga teinegi ja tegid mähkmeid mustaks nagu Moonika praegu ja karjusid koleda häälega . 
     Olgu küll mina põhk su ees , aga mõlemad armastame näiteks kapsasuppi süüa või mõnda muud toitu , ja ole kui tähtis tahes , söök maitseb ikka hea . 
     Nii et geenius küll , aga inimene kõigepealt , ja ongi hea , sest nii oled meile pisut lähedasem . 
     Võib-olla mõtled vahel ka , et näe , vanadus , pagan , hiilib ligi ... 
     Aga kui ma lolli peaga sinust mõnda anekdooti jutustaksin , läheks mul kehvasti ! " 
     Niiviisi mõtles Ruudi vahel ja vangutas pead . 
     Igakord tegi sama järelduse : " Einoh , kõva mees oled igatahes , " ja vaatas üles vuntside ja aukus silmade poole . 
     Siia alla polnud neid näha . 
     Ruudi ei teadnud , oli skulptor teinud silmad rõõmsad , kurvad või lihtsalt tühjad . 
     Vahel olid Ruudi soovitused pronksis kujutatule heatahtlikud , teinekord aga koguni üleolevad . 
     Kuidas juhtus . 
     Ruudil oli palju tegemist , kaheksa tundi nõgisevõitu tööd , kaks väikest last , katus laskis vett läbi ja pliit tõmbas halvasti . 
     Üks naine tahtis Ruudit enesele , aga lastele head ema poleks tast saanud , teist tahtis Ruudi enesele , see ei tahtnud aga Ruudit ega lapsi ühtegi . 
     Poodides olid järjekorrad ja pesupesemine oli ränk-keeruline töö . 
     Aga kui Ruudi kuulis midagi uut , mis teda mõtlema pani , tuli ta parki ja rääkis end kujule tühjaks . 
     Vahel kuulis ta halba pronksmehest , siis oli tal temast kahju . 
      " See on paha , kui kõik sulle räägivad , et sa oled midagi hoopis erilist siin maamuna peal . 
     Hakkad viimaks isegi uskuma , inimene on ju nõrk kiituse vastu . 
     Teevad su vägisi jumalaks ... " 
     Aeg läks . 
     Päike liikus taevas ja pilved liikusid , tuul liikus ja inimesed . 
     Ainult pronkskuju pjedestaalil seisis , aga temagi näis Ruudile erinev , olenevalt meeleolust ja sellest , kas lapsed said kodus söönuks , kas pesupesemine oli ees või juba möödas , kas tööl oli hästi läinud . 
     Kõik see mõjutas kuju väljanägemist ja ei miski muu . 
     Vahel olid küll tuvid ta pea ja õlad väga ära mustanud , aga järgmise istumise ajal oli kõik jälle korras , kas vihm maha pesnud või käis mõni öösel nühkimas , võib-olla oli selliste tööde jaoks koguni omaette asutus , seda Ruudi ei teadnud .... 
     Kui Tema suri , ei teinud pronkskuju sellest väljagi . 
     Ruudi vaatas hoolega , aga miski polnud muutunud . 
     Ometi oli see tragöödia ja Ruudi kuulis , kuidas pealinnas rahvavool olevat tungelnud , et vaatama minna põrmu . 
     Elusana olid teda vähesed näinud . 
     Oli suur lein . 
     Aga kuju ei teinud väljagi . 
     Ruudil polnud ka eriti aega sellele asjale mõelda , sest parajasti jäi väike Moonika sarlakitesse ja tööl oli jama .... 
     Aegamööda hakkas kõik kuidagi muutuma . 
     Õhus polnud enam pronkskujuraskust ja -süngust . 
     Isegi Ruudi tundis seda . 
     Inimesed muutusid vallatumaks ja rõõmsamaks . 
     Ikka harvemini piiluti kartlikult ringi . 
     Ruudi märkas , et inimesed ei korranud enam tuntud tõdesid , vaid hakkasid targutama ja oma peaga igasuguseid asju välja mõtlema . 
     Tundus isegi , et inimestel , kes läksid mööda rohelistest pinkidest , polnud enam nii väsinud näod . 
     Nad rääkisid anekdoote ja naersid laialt . 
     Tema nime nimetamist hakati pidama halvaks tooniks . 
     Need , kes enne olid talle hoosiannat laulnud , tegid nüüd poeeme ja filme , kus kujutasid tema surma vabanemisena , jääminekuna . 
     Küllap oli neil kõigil õigus , aga lapsik Ruudi ei jõudnud järele ja oli arusaamatuses , sest loodus oli talle andnud juurdleva vaimu ja väga aeglase taipamise . 
     Vana harjumuse kohaselt käis ta haljasala pingil istumas . 
     Nüüd ta enam ei pilganud kuju , sest mis sa surnud meest ikka pilkad . 
     Ruudi elas oma elu rahulikult ära - lapsi tuli kasvatada , toita ja katta ikka enam-vähem ühtemoodi , olenemata sellest , kas kuju oli au sees või põlu all , lapsi kasvatada või pesu pesta või süüa teha . 
     Lõpuks oli ta ju kuju vastu tegelikult niisama ükskõikne kui kuju tema vastu . 
     Ühel hommikul oli ta kadunud . 
     Kui Ruudi oma järjekordse murega kuju juurde tuli , ei leidnud ta seda eest . 
     Väljak tundus talle imelik . 
     Olgugi et Ruudi mäletas hästi aega , kui seda kuju veel polnud olemaski . 
     Kuju kadumine iseenesest ei üllatanud teda , ainult harjumatu oli ja mure jäi seekord rääkimata . 
     Tulid teised mõtted . 
     Ruudi mõtles , et vanadus kipub kallale , elutempo läheb kiireks . 
     Sinna , kus enne olid puud , istutati need uuesti . 
     Ainult pjedestaali kohale jäi nelinurkne tühi ase . 
     Ruudi käis endiselt istumas rohelisel pingil ja rääkis oma jutte ja muresid noortele puudele , mis kasvasid aeglaselt . 
     Vahel harva mõtles ta veel kujule . 
     Mõtles , et kuhu ta viidi , kas hoitakse alles või sulatati üles , ja kui nii , siis kui palju võis sellest pronksi saada . 
     Kas too oli olnud kunstiteos või mitte , sellest ei taibanud Ruudi suuremat midagi . 
     Kord suvel oli kujust juttu Moonikaga , kellest oli saanud kena ja hakkaja tüdruk . 
     Ta tuli parki isa juurde , vaatas , pea viltu , ja küsis : " Miks siin on selline tühi peenar , kus lilled ei kasva nagu teistel peenardel ? " 
     Ruudi seletas . 
     Tüdruk küsis , kes oli see , kelle kuju siin seisis , ja isa hakkas jutustama , kuidas ta temaga vestelnud oli . 
     Aga kui ta tüdrukule täpselt vastata tahtis , ei osanudki seda teha . 
     Lõpuks oli Ruudi sunnitud tunnistama , et ta polnud selgeks saanudki , kes see mees oli . 
     Ta ütles : " Keegi ei tea seda päris täpselt . " 
     See oli vale , mille Ruudi mõtles välja oma autoriteedi päästmiseks tütre ees . 
     Aga too lapse huvi pani Ruudi mitmeks ajaks mõtlema . 
     Tõesti , kes ta oli ja kuidas ta tekkis ? 
     Miks tulid väga paljud asjad välja otse vastupidi , kui need kavatsetud olid , miks tulemustest räägiti ikka rohkem kavatsuste kui tegelikkuse järgi ? 
     Kes olid selles süüdi ? 
     Halleluujalauljad , see on kindel . 
     Aga veel ? 
     Aegamööda hakkas Ruudil tekkima tunne , et temagi oli selles süüdi . 
     Tema ja temataolised ... 
     Ja ta püüdis end õigustada mõttega , et mis sai tema , väsinud mees , sinna parata , elu tahtis elada ja lapsed tuli üles kasvatada .... 
     Aeg läks . 
     Tuli talv . 
     Sel aastal sadas palju pehmet lund . 
     Puud olid härmas , ka väikesed . 
     Elektrituled sirasid puiesteel ja liuväljalt tuli õhetavaid tüdrukuid , edevaid , ülemeelikuid , iseteadvaid . 
     Preemia 
     Mõni päev enne maipühi tuli Anni tööle nagu ikka . 
     Varahommikul , läbi unise linnaosa , ähmase laternavalguse all , eileõhtuste mõtetega . 
     Ühiselamus oli sellel kellaajal veel vaikne , korrapidaja valvelauas tõstis pea kätelt ja naeratas Annile unist ärkamise naeratust . 
     Eeskoja põrandad olid tublisti porised , jalamattide juures vedeles hunnikus mulda . 
     Köök oli täis õhtusi söögikeetmise jälgi . 
     Keegi oli oma auklikud flanellist jalanartsud pannud kuivama koridori akna alusele radiaatorile . 
     Sellel mehel jalad nähtavasti higistasid ja nartse pesi ta harva . 
     Kõik oli enam-vähem nii nagu alati . 
     Anni koukis peiduurkast kuiva laastu ja tegi tule alla . 
     Niisutas ämbris süsi ja laskis katla vett täis . 
     Jalanartsud radiaatorilt võttis kööki aresti alla . 
     Kui nende omanik osutub toredaks poisiks , siis võib Anni need nartsud päeval ära pesta . 
     Natukese aja pärast tuli brigadir ja ütles Annile : " Noh , soovin sulle õnne ka . " 
     Anni ei saanud aru , mille eest . 
      " Noh , sulle on ju pühadeks preemiat määratud ... 
     Me eile käskkirjast lugesime . " 
     Esiotsa ei saanud Anni imestuse pärast midagi täpsemat küsida . 
     Hiljem naeratas kahtlevalt ja päris üksikasju , mida brigadiri-Elsa ei teadnud . 
     Ta teadis ainult , et saajaid on terve nimekiri . 
     Annile olevat viis rubla ; ainukesena ühiselamu personalist . 
     Anni oli siin töötanud juba neliteist aastat ega olnud millegi erilisega silma paistnud . 
     Trust asus ühiselamutest ja eriti nende koristajaeitedest kaugel ja ilmatu kõrgel nagu issand jumal ega olnud teada suurt juhuseid , kus mõni käskkiri oleks nendeni ulatunud . 
     Preemiat oli saanud vahetevahel vaid paks Loviise kõrvalkorpusest . 
     Tema käis alatasa komandandi-Matilde juures juttu sussutamas ja oli ahne igasuguste lisatööde peale , mille eest siis ka preemia . 
     Aga pärast läks ta Matildega riidu ja võttis ennast töölt lahti . 
     Pühadepreemiast aga pole ühiselamu kandis peaaegu kunagi kuulda olnud ... 
     Ja nüüd äkki trusti üldise käskkirjaga . 
     Ja nimelt Annile ! 
     Ega ta muudmoodi põrandaid pesnud kui teised . 
     Oli kohusetruu vaikne inimene , eriti ei protsessinud . 
     Sellised jäävad tavaliselt ikka kõiksugustest eelistest ilma . 
     Nüüd on teda teiste hulgast esile tõstetud . 
     Sellest on ju muidugi hea meel . 
     Ja viis rubla ei jookse ka mööda külgi maha . 
     Ükskord seitse või kaheksa aastat tagasi oli talle naistepäeva puhul käskkirjaga kiitust avaldatud pika-pika nimekirja lõpus . 
     See oli ka küllaltki meeldiv olnud , aga viis rubla on muidugi enam väärt , selle eest võib mõne asja osta , näiteks uue elektripliidi . 
     Jääb mälestuseks maipühadest . 
     Või siis hakkmasina , poleks naabrieidelt vaja laenamas käia . 
     Hakkas tibutama . 
     See oli vastik peenike sügisvihm . 
     Taevast nagu ei olnudki enam : koos vihmaga laskus tänava kohale õhtu , pressis vastasmajade ülemised korrused üksteisele lähemale , ja kui ma üles vaatasin , oli mul tunne , nagu astuksin mööda kaljusse raiutud renni põhja . 
     Siin-seal süttisid valgusreklaamid ; nende kirkad toonid sulasid pehmelt vihma mustjashalli vinesse , tilkusid sealt plastikaatmantlitele , helkisid lakkmustadel avatud vihmavarjudel . 
     Astusin " Harju " kohvikusse . 
     Aleksandri nägemine rikkus kohe mu tuju . 
     Ma ei teadnud , et ta ka siin šveitseritele vabu päevi annab . 
     Ta tõstis üles lauakese , mis lahutab riidehoidu saalist , ja tuli mind mantli äravõtmisel abistama . 
     Kiirustasin , kuid see ei aidanud - juba haaras ta palitu otse mu õlgadelt . 
     Tundsin end nigelalt : mu ülikond oli kortsunud ja kingad üsna lääpis ; Aleksandri püüdlikkus aga äratas tähelepanu , silmapaarid tõusid kohvitasse kohalt , et mind seirata . 
      " Noh , kuidas elame ? " 
     Naeratus paljastas ta katkised , tubakast pruunid hambad . 
      " Mis sa siin elad või ... " ühmasin ma . 
      " Eks ikka endist viisi . " 
     Ma pole kunagi märganud , et Aleksandril oleks halb suulõhn , kuid siiski pöörasin ma pea kõrvale . 
      " Kui endist viisi , mis siis viga ! 
     Mina ka endist viisi . " 
     Kas ta ei rõhutanud liialt seda " siis'i " ? 
     Vaatasin hetkeks talle otse silma , kuid need ei reetnud midagi . 
     Tema pruunides , liiga pruunides koerasilmades vilas ainult õline sõbralikkus , ja ei midagi rohkem . 
     Aga sellest hoolimata aiman ma , et Aleksander mind viimastel aastatel pidevalt jälgib . 
     Olen peaaegu kindel , et kui ma nüüd saali astun , vaatab ta mulle apla huviga järele , hindab mu kingade kulumist ja märkab pori püksisäärtel . 
     Sellest kõigest teeb ta omad järeldused . 
     Õieti pole mu riided sugugi halvad , ainult et tähelepanu viitsin ma neile pühendada aina vähem ja vähem . 
     Läksin trepist alla . 
     Kohvik sumises õhtuselt . 
     Mul vedas . 
     Naine hilisemas keskeas poetas lauale kaheksakopikase kohviarve , tõusis ja tegi krahvinna kõnnakul minekut . 
     Tal oli põlglik veripunaseks värvitud punktsuu ja fantastiline looriga kübar . 
     Naise õlgadel ripnes midagi tokerdunut , mis oli vist kunagi hõberebane olnud . 
     Vallutasin tühjaks jäänud tooli - see oli otse vastu peeglit - ja palusin luba istuda . 
     Kõhn prillidega rauk tõstis pilgu taldrikult ja silmitses mind viivu umbusklikult , noogutas siis ja asus jälle nohisedes oma viinamarjakoogi kallale . 
     Vanamehe sinine särk oli määrdunud , ta kandis helepunast , sobimatut lipsu , ja ilmselt maitses kook talle väga . 
     Võtsin taskust ajalehe , kuid veel enne kui ma selle avada jõudsin , oli ettekandja kohal . 
     Pikk kartlik tütarlaps . keda ma siin varemalt polnud märganud ; küllap vist uus . 
     Ta korjas lauaplaadilt kopikad ja kirjutas siis hoolikalt üles mu soovid - kann kohvi ja sada viiskümmend rummi - , püüdis naeratada ( küllap oli teda nii õpetatud ) ning kadus kardina taha . 
     Peegel segas mind . 
     Viiekümnele lähenev mees ei taha istuda peegli ees . 
     Varjusin ajalehe taha ning püüdsin lugeda . 
     Kuskil oli uputus , üks inglanna oli sünnitanud viisikud ning India ja Pakistani valitsused avaldasid teineteisele peaaegu samade sõnadega otsustavat protesti . 
     See kõik ei puutunud üldse minusse . 
     Ma sain oma kohvi ja rummi . 
     Viinamarjakoogi-sööja heitis karahvinile ehmunud pilgu , muigas siis korraks , ja mulle näis , et tema söömistseremoonia sai uut väärikust juurde . 
     Veidrik ! 
     Peaks ta mind kord nägema , kui ma tõsiselt jooma hakkan ! 
     Jah , aga täna ma ei hakka . 
     Täna mitte . 
     Pöörasin veidi oma tooli . 
     Nüüd nägin ma aknaeesriiete vahelt kitsast lõiku tänavast . 
     Pangamaja must nurk tungis läbi uduhämu nagu ookeaniauriku ähvardav nina : veel hetk - ja kohe sõidab ta peale meie väikesele lustipoele . 
     Tõstsin uuesti lehe ja jäin kinokuulutusi lugema . 
     Võib-olla minna kinno ? 
     Viimasele seansile võiksin ma ehk veel pileti saada . 
     Kinos on hea : sa istud ja elad teiste elu , tunned teiste tundeid ja - imelik , need näivad sulle hoopis tähtsamad kui enda omad . 
     Peale selle on tore teada , et inimesed sinu ümber , kogu pime , märgade riiete järele lõhnav kinosaal mõtleb ja tunneb sama või peaaegu sama mis sina . 
     Jah , võib-olla tõesti minna kinno ? ... 
     Kuid samal ajal on film ainult ajutine vahend - tablett , mis mõjub pimeduses , valgusest valguseni . 
     Ning kinotrepil murrab jälle sisse tegelikkus , seda teravamalt , mida parem oli film . 
     Ja jälle oleme inimesed iseeneses ja iseenesega . 
     Meil on nagu pisut piinlik , et me veidi aega nii sarnased olime , ja me pelgame üksteisele näkku vaadata . 
     Õhtusel tänaval pudeneb üksmeelne inimkobar marjadeks ; me läheme laiali , et kümne minuti pärast tülitseda taksosabas või bussijärjekorras . 
     Vähemasti minuga on see nii . 
      " Ma vaatan , et teie ka uurite neid ilmateateid , " ütles minu lauanaaber ja pistis suhu viimase koogitüki . 
      " Teate , mis minu isa selle kohta ütles ? 
     Ta ütles : " Inimese süda ja taeva tuuled - ei meie neid mõista või " ... " 
     Taat kõhistas naeru , pilgutas silmi , võttis taskust suure siniseruudulise rätiku ja pühkis sellega põhjalikult suud . 
     Ta oli väga võidukas rauk . 
     Ma ei osanud inimese südame ega taeva tuulte kohta midagi arvata , kuid ega ta vist vastust ei oodanudki . 
      " Nõnda jah , " kinnitas ta ainult . 
     Seejärel osutas kavalalt mu rummiklaasile ja ütles tasa , otsekui suurt saladust teatades : " Selle napsiga on nii , et inimese pea paneb ta kohisema , merekarbi teeb vaikseks ... " 
      " Merekarbi ? " 
      " Jeeh ! 
     Just merekarbi ! 
     Kuulake , mis laulu laulab üks tühi merekarp ! 
     Kallate ta napsi täis - ei laula enam ühti , vait jääb ! " 
      " Noh , ma arvan , et kui merekarpi vett kallata , jääb ta samuti vait . " 
      " Jääb vait küll , aga see pole üks ja sama . 
     Ma vaatan , et teie , noormees , ei tunne filo-soofiat ! " 
     Jälle kõhistas ta naeru , üpris ühetoonilist naeru , mis oli nagu punktiirjoon . 
     Hammustas siis selle ootamatult pooleks , ähvardas mind valge kõhetu sõrmega , muutus täiesti tõsiseks , tõusis ning läks lohiseval raugasammul riidehoiu suunas . 
     Jõin oma rummi . 
     Kolm klaasi peaaegu järjest . 
     Mulle meeldib rumm . 
     Konjak on maitselt parem , kuid ta paneb jooja targutama . 
     Konjak on noorte meeste jook , kes ihalevad teravmeelsed olla . 
     Rumm on vastik , pead teda neelama nagu arstirohtu , kuid ta teeb vahvasti uimaseks . 
     Kui rummi palju juua , hakkab ta ajus pressima . 
     See on umbes nii , nagu kipuks seal avanema allaneelatud vihmavari . 
     Muidugi pole see just hea võrdlus , aga paremat ma ei oska välja mõelda , ja kas on mõtetki ... 
      " Tool on vaba( ? ) " 
     Kui see oleks kõlanud natukenegi rohkem küsilause moodi , poleks ma tooli keelanud . 
     Sellest hoolimata , et minu ees seisev meed kõva auru all oli . 
      " Ei , ma ootan . " 
      " Ootate ... 
     Keda paganat te ikka ootate ... " 
     Täitsa sümpaatne mees : lai kont , kare juus , natuke rohmakad , kuid siiski meeldivad näojooned . 
     Esimese mulje järgi kuulus ta nende mehelike meeste hulka , kes on tihti purjus , kuid kunagi ei oksenda ja alati omal jalal koju lähevad . 
     Seda sorti meestel on taskus võlunoad : purjuspäi ja südaöösi võivad nad sellega terveks teha mis tahes keeruka mootori , pohmellihommikul aga lõigata pojale pajupilli . 
     Poisid jumaldavad selliseid isasid . 
      " Keda ma ootan ? 
     Üht teist joodikut , " sõnasin ma muiates . 
     Ta vihastas , aga ainult hetkeks ; mu vastus isegi vist meeldis talle . 
     Pronksjaks päevitunud nägu tõmbus naerule , hallid silmad mõõtsid mind tunnustavalt . 
      " Noh , mis siis ikka teha . " 
     Ta pöördus , märkas kõrvallauas vabanenud tooli ja kolme vana daami ahastavaist ja põlglikest žestidest hoolimata vajus sellele nagu kukk kanakarja keskele . 
     Mees , nagu neid näeb siinses " pensionäride kasiinos " harva . 
     Ma juba kahetsesin , et ma teda oma lauda istuda ei lubanud , kuid mõnes mõttes oli see ka hea : ma ei oska selliste meestega siiski päris õiget jutusoont leida - võib-olla oskaksin , aga kardan , et ei oska , ja seepärast hästi ei oskagi . 
     Profiilis näis ta mulle järsku tuttavana . 
     Kes ta on ? 
     Tõesti - tuttav nägu ... 
     Võib-olla mõni kunagine spordikuulsus ? 
     Poksija ? 
     Ei , ta nina pole lömmis . 
     Aga ikkagi ... 
     Stopp ! 
     Käes see oligi ! 
     See mees on džoki , vähemalt oli seda aastate eest . 
     Hipodroom . 
     Sumisev tribüün , kollane atlassdress ... 
     Aga see , mis mulle nüüd meenus , polnud põrmugi meeldiv . 
     Ma isegi kahetsesin , et ta ära tundsin . 
     Kahetsesin - sest seoses džokiga kerkis kujutlusse ka üks teine mehenägu . 
     Kurat , ma ei mõtle parem sellele ... 
      " Terre õdangust ! " 
     Vabale toolile vajus Raul , komisjonikaupluse juhataja , minu vana tuttav . 
     Ta nägu roosatas , kogu ta paks tünnitaoline keha vappus teesklematust rõõmust kohtumise üle . 
      " Sind pole mitu õhtut näha olnud . 
     Küllap vist tegid tublisti tööd , ah ? " päris ta . 
      " Sai tehtud . " 
     Ei , ka Rauli ei tahtnud ma täna näha . 
     Ta on lõbus mehike . kuid tal puudub absoluutselt oskus teise inimese meeleolu märgata . 
     Kui ma peaksin , rist seljas , Kolgata poole astuma , peataks ta mind ikka sama roosa rõõmsameelsusega , röögataks oma " terre õdangust ! " ja hakkaks mulle vadistama mõnd naljakat lugu , mis temaga eile trammis juhtus . 
     Kui su tuju kõige parem ei ole , tekitavad sellised prisked , rõõmsad , võiks öelda - maasikaseeplikud inimesed peaaegu hirmu , tunned end sessinatses maailmas nii lootusetult üksi . 
      " Ja täna tulid siia ... ee ... inspiratsiooni otsima ? " 
      " Just . 
     Täna tulin ma siia . " 
     Ta heitis mulle kontrolliva volkspilgu . 
      " Ja leiad ka ? " 
      " Ma mõtlen muide merekarpidest . " 
      " Merekarpidest ja inimese peast . 
     Ütle , mis nende vahel vahet on ? " 
      " Polegi vahet . 
     Mõlemad seest tühjad ! " 
     Ta hakkas mühinal naerma . 
      " Kõigil ei ole . " 
     Raul uuris mind juba põhjalikumalt . 
      " Sant tuju , jah ? " 
      " Üldsegi mitte . " 
     Raul kummardas vandeseltslaslikult mu kõrva juurde . 
      " Vaata seda meest ! 
     Seda , seal akna all . 
     Halli ülikonnaga . 
     Seda , kes tuulepluusis poisile midagi räägib . " 
      " Näen . 
     Ja mis temas nii erilist on ? 
     Sa tahad vist öelda , et ta on homoseksualist . " 
      " Kuule , sul on ikka vist tõesti sant tuju ! " 
      " Oh ei ! " 
      " No mis sa siis nii ... nii ... " 
     Ta ei leidnud sobivat sõna . 
      " Aga sulle ju meeldivad niisugused teemad , Raul . " 
      " Tead , Ruuben , kui sa sedasi aasida kavatsed , siis ma lähen parem istun teise lauda . " 
      " Oleks kena küll . " 
     Seda ta siiski ei oodanud . 
     Mina ise muide ka mitte . 
      " Ei tea , mis uss teda täna hammustanud on ... " 
     Ärritunult ütleb Raul ikka mõne lause kolmandas isikus . 
      " Tead , ega ma ei solvugi . 
     Ei ! 
     Ma mõistan - see on ületöötamisest ... 
     Ja alati ei tule inspiratsiooni . 
     Mõistan ... " 
     Ta püüdis hädiselt naeratada , tõusis ja sõitis nagu vihane vedur ägedasti puhkides eessaali tagasi . 
     Selle mehe juures on kõige hullem see , et ta alati " mõistab " . 
     Raul-kes-kõike- mõistab ! 
     Ma võin ta põrgusse saata , aga sellest pole kasu midagi , sest tema ju " mõistab " . 
     Ning päev hiljem on ta jälle kõik unustanud . 
     Aga miks ma täna siiski nii okkaline olen ? 
     Ah , milleks mängida peitust - ma tean ju seda liigagi hästi : üks pühapäev hipodroomil . 
     Üks pühapäev hipodroomil - nüüd juba rohkem kui poolteist aastakümmet tagasi . 
     Rüüpasin rummi . 
     Kruus rudiseb kaarikurataste all , hobused puristavad . 
      " Kas te siis tõesti ei mõista , miks seda tarvis on ? " 
     Prilliklaasid läiklevad nüüd juba üsna mu näo ees . 
     See minu poole kummardumine peab vist väljendama usaldust , kuid on pigem peletav . 
     Paksud klaasid moonutavad silmi - need on kentsakalt pungis , veel veidi , ja kohe kukuvad nad lauale ja veerevad taldrikute vahelt põrandale nagu piljardimunad . 
      " Teie olete ju vana Karriku õpilane , ja kui õpilane oma õpetaja vastu välja astub , teda sõnavõtus pisut , noh , pisut nahutab , siis näitab see ... jah , mida see näitab ? " 
     Silmad kaugenevad , nägematu kummipael tõmbab nad jälle pealuusse tagasi . 
      " See näitab , et maestro pole oma õpipoisse mitte päriselt ära rikkunud ! 
     Noh , nakatas neid ehk natuke estetismiga , udutas sellest , kuidas ta nüüd ongi ... " l'art pour l'art'ist " , aga poistele on ikka aru pähe jäetud . 
     Siis pole ju asi veel kõige hullem ... 
     On ju nii , jah ? " 
     Kurat sest aru saab ! 
     Mingi loogika ses jutus ju on ... 
     Ainult et ... 
     Tunnen , et ta on mu päris segaseks rääkinud . 
      " Võtke sinepit ka ! 
     Värske sinep ... " 
     Me istume - mina ja tema - hipodroomi einelauas . 
     Ma poleks arvanud , et tema ka siin käib , kuid totalisaatoris , võitjate järjekorras , saime juhtumisi kokku . 
     Sama hobune oli toonud meile võidu . 
     Minul oli üks , temal kolm piletit . 
     Nüüd siis peamegi väikest pühitsemis-söömaaega . 
      " Vahel tuleb ise lüüa . 
     Selleks , et teised päris maha ei lööks , " ütleb tema elutargalt . 
     Ta on mulle antipaatne . 
     Võib-olla on see ehk prillidest , mitte kuidagi ei sobi need sarnakasse pohlapunasesse maamehenäkku . 
     Aga mine tea , võib-olla sobivad ka , sest nad rõhutavad just seda , mida muidu ei märkakski , seda , mis selle mehe maalõhnaga hoopis kokku ei sobi . 
     Siin tribüüni all on hea jahe . 
     Väljas , päikeselises pühapäevas sagib higine ja hasartne rahvamass . 
     Reproduktor kallab neile kaela ehtsat plärisevat hipodroomimuusikat . 
     Ennist ajas see muusika mind pisut muigama : magus tenor , kes alles aastapäevad tagasi laulis Veneetsia sametisinistest armuöödest ja gondlisõidust tõrvikute valgel , kuulutas täna puhkpillipolka saatel , et ta on üks tubli traktorist ja armastab lüpsjat ja et nad tööst vabal ajal muudkui vuhivad aga polkat tantsida . 
     Polka aga annab neile aina uut tööindu . 
     Ma ei arva , et külapolka gondlisõidust suurt kehvem oleks , kuid see hääl , alati nii külakauge ja antimatslik , tegi lihtsalt natuke irooniliseks . 
     Määrin vorstile sinepit ja pistan priske jupi ühekorraga suhu . 
      " Hea pärastsõjaaegne vorst , mis ? 
     Parasjagu pekki , parasjagu soola , " naerab tema . 
      " Mitte vorsti sümbol , vaid tõeline realistlik vorst ! 
     Ja maitseb hästi , eks ? " 
     Mul on suu täis , ei jää muud üle kui pead noogutada . 
     Ja ta jätkab kähku tõsisemalt , minu vaikimist nähtavasti ära kasutades : " Öelge mis tahes , aga see Karrik on esteet ! 
     Võite , käsi südamel , öelda , et ta ei ole ? 
     Ei või ! 
     On Karrik meie mees ? 
     Ei ole ! 
     Nii et ärge parem puigelgegi vastu . 
     Teil tuleb sõna võtta ! 
     Eesti kirjanduse pärast , Karriku enda pärast . 
     Ja mõnede teiste pärast ka veel ! ... 
     Ma lähen toon paki suitsu . " 
     Printsi metsas jalutades seadsin radadele silmuseid ja Tema Kõrguse veekogude kaldal lamades heitsin ma õngenöörid tiiki . 
     (A . Dumas , " Kolm musketäri " ) 
     Ma süütasin sigareti , toetasin pea mõnulevalt tugitooli korjule ja sulgesin korraks silmad . 
     Mäletan , et ütlesin endale poolvaljult : " Ja Jehoova on Jakobi enesele ära valitsenud ning tema üle teiste tõstnud . 
     Kiidetud olgu Vägede Jehoova ! 
     Aamen . " 
     Suits maitses hästi , tegi isegi kergelt uimaseks , sest viimase paari tunni jooksul - seni kui siin peremehetsesid veel põrandapoonijad - surusin lapsiku jonnakusega sigaretihimu maha . 
     Otsustasin , et esimesed mahvid oma uues korteris tõmban ma üksinda . 
     Ja nii siis nüüd ongi . 
     Kustutasin põrandalambi . 
     Valgusreklaami kuma värvis aknaeesriided kord veinpunaseks , siis jälle õunroheliseks . 
     See oli nagu filmis . 
     Lõpuks pole need värvid sellepärast veel halvemad : manitsevad meid kergemeelseid , et hoidke ikka raha ilusti hoiukassas ! 
     Otsekui tellimise peale hakkas läbi põranda kostma nõrka tantsumuusikat . 
     Virvendasid klaveriakordide mahedad horisondid . 
     Pisut laisk , pisut tülpinud saksofon kudrutas tuntud aeglast valssi uinuvast laguunist . 
     Lae poole tõusvad suitsurõngad küütlesid poolhämaras piimjalt . 
     Veinpunane ... 
     Õunroheline ... 
     Nautisin seda värvidemängu poolsuletud laugude vahelt ja mõnulesin nagu kass kamina paistel . 
     Päris kahju kohe , et mu kauged esivanemad oma kanges inimeseks-kippumise tuhinas ei märganud kassi esivanemailt nurrulöömise kunsti ära õppida ! 
     Jah , näib , et ma olen siiski juba midagi saavutanud . 
     Eelvõistlus on lõpetatud , ja küllaltki heade tulemustega . 
     Igatahes võin ma jalad välja sirutada ning deklameerida : hüvasti , internaaditudengi maailm lombakate raudvoodite naginaga , hüvasti , kõrbenud päevalilleõli lõhn , pesemisruumide ligased varbpõrandad ja hapukas kõledus ! 
     Hüvasti ka aspirandi kolme voodiga tuba ning odavad kartulisalatid ! 
     Te kõik olite ju omamoodi armsad , ent eemalt , kullakesed , olete veel armsamad . 
     Nüüd stardin ma " eluvõitluse meistrisarjas " ja mul on kadestamisväärsed stardipakud , sellised , et isegi mõelda võib neile taandreast . 
     Ma olen kolmekümneaastane . 
     (Aga üle kahekümne viie te mulle ei paku ! ) 
     Ma olen diplomeeritud skulptor ning mul on lisaks veel kandidaadikraad arhitektuuri alal . 
     Ma olen kolm aastat partei liige . 
     Mu uus korter asub vastvalminud Kunstnike Majas . 
     Tänu taevale olen ma poissmees ! 
     Ja lõpuks : ega ma selleks siia kolinud , et keni küütlevaid suitsurõngaid lae poole saata , - nende seinte vahel hakkan ma elama ja töötama ! 
     Ning - öelgem kenas ärkamisaegses stiilis : küllap jõuavad siia ka kallid külalised au ja kuulsus ! 
     Nojah , see " eluvõitluse meistrisari " ja need " kallid külalised " kõlavad ikka tobedalt küll , aga kui seisad platooserval ja vaatad alla , eks ole siis üsna inimlik , kui tunned tungi heal potisinisel kombel hõisata , et " kui siit pilvepiirilt ikka alla vaatan ! " ... ja need teised sõnad . 
     Naeratus jäi vist tükiks ajaks mu suunurkadesse , sest mõnus lõtvumishetk pärast kolimise paabelisegadust tegi oma töö ja ma tukastasin korraks . 
     Kui ma ärkasin , oli juba päris pime . 
     Kella helendavad osutivuntsid olid end reipalt ja sümmeetriliselt kikki ajanud , nii nagu nad seda alati teevad , kui kell on kümme minutit kümme läbi . 
     Süütasin lambi ja libistasin pilgu üle toa . 
     Eks ta ole ikka kõledavõitu küll , mööblit tuleb tublisti juurde muretseda . 
     Aga lagedalt seinalt vaatas Fragonard'i aadlineiu mulle kavalalt ja julgustavalt otsa . 
     Hetke vältel tajusin ta vastu midagi sooja ning mul oli hea meel , et ma ta ikka siia kaasa tõin . 
     Temale - Gallia tütrekesele - pidi see internaadielu veelgi talumatum olema . 
     See peenutsevas rokokoostiilis portree tütarlapsest buduaarimiljöös rippus kogu selle aja mu voodipeatsis . 
     Tihti olin tolle repro pärast isegi pilkeobjektiks , sest noored raevukad kunstmaalrid ei saanud kuidagi aru , mida üks enam-vähem arukana paistev inimlaps sellest pitsihunnikust küll välja lugeda võib . 
     Nende endi voodite kohal hukkusid galaktikad ausameelses ja väljendusrikkas mustpunases , möllasid seda sorti võimsad kired , mis noorte poeetide vabavärssides tingimata nõuavad suuri algustähti . 
     Talised pildid teevad mulle alati lõbu : nad on pealetükkivad nagu riiakad turueided ( see võib algul päris hirmugi peale ajada ) , ent oota veidi , ja kui mässavate tunnetega maha on saadud , jäävad nad rumalate nägudega vait . 
     Minu aadlipreili on aga palju kavalam : tema naeratus on ju näiliselt nii lihtsameelselt ilutsev , aga selle tagamaad ... 
     Ent kuidas te arutlete , noormees , selline rokokooharrastus on nõukogude kunstniku puhul vähemasti veider ? ! 
     Jaa , tõsi , küllap riputame siia kuskile ka mõne ilupildi armsas põhjamaises laadis . 
     Siirus ja kargus ikka kõigepealt ! 
     Järsku meenus mulle , et ma pole veel õhtustki söönud . 
     Tõusin ja riietusin kähku , et kuskilt veel midagi hamba alla saada . 
     Astusin mööda õhtust vanalinna üsna segaste tunnetega . 
     Kuigi olin juba ammu otsustanud , et minu jaoks ei tohi olla suurt kaalu mõistel " kodulinn " - meie mõistuseajastul võiks oma emotsioone nagu kuidagi mõistlikumalt rakendada - , tundsin paraku siiski mingeid koju tagasi jõudnud kadunud poja lagritsamaigulisi tundeid . 
     Ah , kui juba ilutsemiseks on läinud , olgu siis pealegi ! 
     - mõtlesin ma , hingates ahnelt igituttavat mereõhku . 
     Pärast seitset põhiliselt Moskvas veedetud aastat oli Tallinna rohmakas hilisgootika , mida ma kunagi kutsikakünismis ironiseerida armastasin , jälle omamoodi armsaks saanud . 
     Need mühaklikud , aga samal ajal ka asjalikud kiviseinad meenutasid ... tont teab just mida , igatahes tegid veidi nagu lüüriliseks . 
     Millegipärast tuli pähe Betti Alveri luuletus Vanapaganast , kes eeslipingis istub , aganad habemes ja paber ees tindist täitsa must . 
      " Gloria " uksel rippus silt " Vabu kohti ei ole " . 
     Trepil seisid kolm noort kohmetunud meest . 
     Nad olid vanuses , millal noormees juba mees on , kuid seda ainult juhul , kui ta selle üle enam ei mõtle . 
     (Vahemärkus : võib-olla on ses aususes peidul ka retseptike vananemise vastu ! ) 
     Kindlasti nägi see kolmik silti juba eemalt , ent iseenda ja üksteise julgustamiseks tegid kõik näo , nagu ei puutuks asi üldse nendesse . 
     Küllap ründasid nad klaasuksega kindlust instinktiivselt isegi kiirendatud sammul . 
     Ent suletud restoraniuste taga ei kehti Newtoni seadus jõu ning massi ja kiirenduse kohta . 
     Aeglustasin käiku , jäin hetkeks mõttesse , kuid kuna oli laupäev , siis pidid sellised sildikesed rippuma tõenäoliselt juba mujalgi . 
     Ei jäänud muud üle kui manada näole ülimalt enesekindel ilme ja noorhärradest rahulikult mööda astuda . 
      " Teid juba oodatigi , " ütles šveitser klaasust avades ... 
     Allajahtunud kiirrünnakulised poetusid trepilt öösse . 
     Mul oli petta saanud triost natuke kahju - ja millegipärast nagu pisut ka iseenesest . 
     Riietus ei saanud minu sisselaskmise põhjus olla . 
     Ka pidi šveitser tajuma , et neilt kolmelt noorelt nolgilt , kellest otse kiirgas soovi end just nimelt " Glorias " täis juua , oleks ta saanud kindlasti suurema jootraha kui minult . 
     Ent ikkagi ... 
     Küllap laadis see kodune tugitoolitsemine punases ja rohelises mind mingi sellise energialiigiga , millele õige šveitser aldis on . 
     Šveitserid äratavad minus alati idealisti . 
     Arvan , et neil peab olema mingi eriline kuues meel . 
     Kui kujutlen end lõdisemas pika laua ääres , mille taga toimetatakse viimast kohtumõistmist , on peaarbiitril , Tema Ekstsellents Kõigevägevamal , šveitseri - no ütleme - Ülišveitseri pilk . 
     Ainult sellisel juhul tunneksime pikkade kaitsekõnede tarbetust , mille peale me muidu nii osavad oleme , mis aga taevases asjaajamises võiksid palju aega võtta . 
     Muide , ma loodan , et Tema ei pea seda minu kujutlust ketserlikuks , sest on ju lõppude lõpuks ka maapealsete kohtumõistjate näod , mis minus kunagi sellist aukartust ei ärata , Tema enda äranägemise järgi projekteeritud . 
     Üleval oli veel kaks vaba lauda . 
     Jällegi meenus mulle punaroheline tulikiri , ja ma mõtlesin naeratades : " Põlevate tähtedega tahan mina üle taeva kirjutada : Mõõda , surelik , oma ajalikku suurust minu restoranide uste taga ! " 
     Kustutasin oma nälja kiievi kanakotletiga . 
     Kaste oli hea , just parajalt vürtsitatud . 
     Kuna mul polnud õieti kuhugi kiirustada , tellisin terve kannu kohvi ja otsustasin veidi niisama ringi vaadata . 
     Me sisustame oma restorane maitsekalt . 
     Dekoratiivsed seinamuusikud puhusid oma mõõdukalt arhailistest ja mõõdukalt kaasaegseist instrumentidest kuuldamatuid runoviise . 
     Napsitamine käis aga nende all ikka vanamoodi . 
     Vaevalt see kunagi muutubki . 
     Selles osas oleme konservatiivsed . 
     Pilk jäi peatuma läheduses asuval suurel laudkonnal , kellest enamiku moodustas naissugu . 
     Näis , et tegu on mingi asutuse juubeliga . 
     Aeg-ajalt tõusis siin- seal mõni veidi nokastanud meesterahvas , kohendas oma mehelikku butafooriat ning siirdus laudkonna feminiinseid ülejääke tantsule meelitama . 
     Tore oli jälgida meeste näolihaseid , mis pingutusid just sellist maski looma , milline - vastavalt omaniku temperamendile , lugemusele jne. 
     - pidi olema suurimal määral mehelikult köitev . 
     Mõtlesin , et naised , kes tihti kalduvad tugevamale soole ette heitma hoolimatusepattu , võiksid sellist vaatemängu jälgides oma kaebused tagasi võtta . 
     Pool juubeliseltskonnast istus näoga minu poole . 
     Enamik neist oli hilisemas keskeas . 
     Nende riietusest , vaevalt puudutatud napsiklaasidest ja püüdlikust lõbususest võis ära tunda korralikke pereemasid . 
     (Homme räägivad nad : " Küll sai eile pummeldatud ! 
     Tore oli . 
     Ainult et K. pidas end võimatult ülal ! " 
     Kolm naist olid nooremad . 
     Nad istusid kõrvuti ja olid üksteisest väga erinevad . 
     Vasakpoolset , ilusat särtsakat brünetti , veidi itaaliapärast - ja sellest kindlasti ka ise teadlikku - sai näha ainult tantsuvaheaegadel . 
     Seda tüüpi naistel on restoranides " hea minek " . 
     Parempoolne , Simone Signoret' kehaehitusega ja rõhutatud raugete silmadega blondiin tantsis samuti palju . 
     Tema lillakaks toonitatud laud meelitasid eriti ohvitsere . 
     Ta tantsis liibuvalt , tema pilk aga viibis samal ajal kuskil kaugel-kaugel . 
     Temas oli minagi väga tüüpilist . 
     Keskel istuja huvitas mind kõige enam . 
     See oli väga noor , vaevalt kaheksateistkümneaastane habras neiu . 
     Kui ma talle algul korraks otsa vaatasin - tegin seda hästi pikalt - , ei märganud ma midagi erilist . 
     Hiljem selgus aga , et ta on pööraseim meestevihkaja . 
     Jaa , tõepoolest ! 
     Tal olid vaimustavad , sõjakad väikesed patsid ja rangelõikeline kleit . 
     Tema armas nirginägu ei sobinud põlguse väljendamiseks kuigi hästi , ent paraku sel otstarbel teda kasutati ! 
     Väikesest neiust uhkas ülimat halvakspanu kõigisse vertikaal- ja horisontaalsuundadesse ; temast pidi kindlasti saama midagi suurt , võib-olla kosmonaut ! ... 
     Juba kolm korvi oli heidetud näkku egoistlikule , animaalsele , idiootlikule ja liiderlikule meessoole . 
     Ent see o l i nüüd ka kahjuks õpetust võtnud , ja noor kohtumõistja ootas ilmse kannatamatusega uut ohvrit . 
     Isegi minu poole vaatas ta korraks . 
     Kedagi aga ei tulnud ning näis isegi , et hästi teritatud tapariistad peavad selleks õhtuks nukralt roostetama jääma . 
     Ma oleksin palju andnud tantsu eest selle noore Dianaga . 
     Mida ta kõik oleks võinud rääkida ! 
     Kuid see oli ilmselt võimatu . 
     Palusin tantsima tema blondi naabri . 
     Jaa - eemalseisjana on kerge teha inimeste kohta üldistusi . 
     Möödunud seitse aastat olin ma veetnud üsna askeetlikult . 
     Väikesed tudengirõõmud paari kuu tagant , mille puhul kadedad kaasvõitlejad ühe toa vabastasid ja ise paarikaupa vooditesse pugesid , ei tule ju eriti arvesse . 
     Nüüd , üksiku iseseisva meesterahvana , tundsin ma , kuidas mu vaimuaristokraatlik maistest rõõmudest üleolek põrmuks varises . 
     Lihtsaid mehelikke instinkte ei saa lugeda siiski sugugi lihtsaiks : ainsa tantsuga muutus mu partner väga intelligentseks , temasse tekkis hulk varjatud väärtusi ! 
     Jah , ta tantsis neetult hästi ! 
     Väike nirginäoline meestevihkaja vaatas meid ülima põlastusega , kuid mul polnud tema jaoks enam aega . 
     Neoonreklaamide kuma su isikliku korteri lael ja väike Fragonard'i pildike võivad olla haruldasteks vaimseteks toonikumideks . 
     Piisas neile vaid mõelda , ja ma olin enesekindel nagu noortemeister poksis ning lobisesin nagu kirjanduskriitik . 
     Mulle ei pakkunud erilist pingutust kutsuda oma partnerit tuba sisse õnnistama . 
     Algul ta muidugi keeldus , kuid kahe tantsu järel oli juba nõus korraks läbi astuma ... 
     Näib , et " Noorte Hääle " artiklid a la " Kas Imbi toimis õigesti ? " ja " Miks sai Least elupõletaja ? " pole veel kõigis ühiskonnaliikmeis tekitanud loodetavat moraalset resonantsi . 
     Palusin kelneril pudel pernood paberisse keerata ja tellisin ka karbi šokolaadi ; see vastik mees tõi mulle libedalt naeratades muidugi ühe kallimaist . 
     Palusin karbi ümber vahetada kõige odavama vastu , sest tahtsin , et nii kelner kui ka blondiin mõistaksid , et tegemist pole kollanokaga . 
     Me lahkusime naisseltskonna häbimärgistava pilgu all . 
     ( " Tore oli , ainult et K. pidas end võimatult ülal ! " ... ) 
     Minu blond külaline lahkus juba enne kella kaheksat , jättes maha valgete ööde ( " Belaja notš " - 74 kop. pudel ) aroomi . 
     Vajutasin nina patja , tõmbasin kopsud magusaid lõhnu täis ning tegin täiendava järelmagamise . 
     Kell pool üksteist ärkasin ma juba täiesti värskena ja otsustasin oma esimest hommikut uues korteris tähistada kerge võimlemisega - toiming , mida ma tavaliselt eelistan järgmisele hommikule edasi lükata ! 
     Pärast seda , oma ettevõtlikkusele uhke , kümblesin kaua jaheda duši all ja jäin lõpuks mõnuledes vanni istuma , et seada kokku plaani algavaks päevaks . 
     Kindlasti tuleb teha visiit vanale Tooneltile . 
     Too professorijuurikas ( andestage , ta ise nimetab end nii ) peatas mind eile tänaval ja andis kõva käsu enda poolt läbi astuda . 
     Ei tea miks ? 
     Tahab äkki tööd pakkuda ? ... 
     Jaa , Tooneltiga tuleb katsuda häid suhteid luua . 
     Täna kohtun siis selle elava klassikuga , kellest lugemata arv anekdoote ringi liigub , jälle üle hulga aja nelja silma all . 
     Võiks öelda , et see on mõnes mõttes isegi nagu meie esimene tõsine kohtumine . 
     Olin ma ju Tallinnas , kunstiinstituudi esimesel kursusel , veel üsna roheline . 
     Rohkem ma aga Toonelti käe all õppinud polegi - avanes võimalus Moskvasse sõita ( vabariiklik koht ) , ja nii ma siis lahkusingi kodulinnast . 
     Seitsmeks aastaks . 
     Ja pärast seda olen ma Tooneltiga ainult juhuslikult kokku puutunud . 
     Teaduslikel sessioonidel , näitustel , ja mitte kordagi nelja silma all . 
     Väga oluline on , et ma talle hea mulje jätaksin . 
     Sellest mehest oleneb minu käekäik . 
     Kui vaja , võib isegi seda teha , mida teinekord " pugemiseks " kutsutakse . 
     Muidugi peab see sündima äärmiselt kultuurses vormis . 
     Nii et see õieti enam pugemine polegi , pigem kohandumine .