I Rahvamajanduse Nõukogu Kergetööstuse Valitsuse juhataja kabinetis istusid majaperemees Artur Kässer ja  "  Sangari  "  direktor Jüri Kraft . 
    Jutuajamine oli kestnud juba paar tundi ja selle lõppemisest ei rääkinud veel mingid tundemärgid . 
    Valitsuse juhataja oli andnud sekretärile korralduse linnatelefoniga teda mitte ühendada ning lisanud , et enne lõunat ta kedagi vastu ei võta . 
    Nii kommenteeris sekretär toimuvat neile , kes olid kogunenud vastuvõturuumi ja tahtsid šefi juurde pääseda . 
    Mitmed jutulesoovijad lahkusid kohe , järjekindlamad ja kogenumad mehed jäid siiski ootama . 
    Kui aga kabinetiuks püsis endiselt suletuna , muutusid nemadki rahutuks . 
     "  Minge küsige , kas varsti lõpetavad ,  "  rünnati sekretäri ,  "  meil on väga kiired asjad , mõni minut .  "  
     "  Ma ju ütlesin , et ta enne lõunat kedagi vastu ei võta ,  "  tõrjus sekretär rünnakuid tagasi , kuid piilus ometi mõned korrad ukse vahelt sisse . 
     "  Pole lõpetamise moodigi ,  "  ütles ta poolsosinal . 
    Pärast viimast piilumist lisas naeruga pooleks :  "  Kraftil on isegi lips kaelast kukkumas ja juuksed sorakil . 
    Ütles just praegu , et paigutatagu ta kuskile mujale .  "  
    Lõpuks sai mõõt täis ka kõige kannatlikumatel ja nad hakkasid koos minekule seadma . 
    Esimene väljuja jõudis veel üle õla torgata :  "  Mis nad selle  "  Sangariga  "  mängivad , liitku mõne Tallinna õmblusettevõttega , ja ongi asi küps . 
    Muidu ikka  "  Sangar  "  ja  "  Sangar  "  ...  "  
    Kuid Kergetööstuse Valitsuse juhataja kabinetis ei arutatud mitte direktor Krafti ümberpaigutamise küsimust , vaid kaaluti üksikasjalikult , missugune toodanguliik anda teistele ettevõtetele . 
     "  See on ainuke tee ,  "  kordas Kraft juba mitmendat korda ,  "  ilma kitsama spetsialiseerumiseta me olukorda ei paranda . 
    Jätame meeste särgid ja näiteks teksapüksid . 
    Me tegime arvestused , te lugesite neid . 
    See on kooskõlas ka Rahvamajanduse Nõukogu üldise suunaga . 
     "  Ega ma teile põhimõtteliselt vastu ei vaidle , Kraft , aga kaupa on ju vaja , kõik need tooteliigid on rahvamajandusplaanis sees , kuhu me nad paigutame , keegi neid lisakoormana kaela ei taha . 
    Kuidas ma seda Rahvamajanduse Nõukogu juhtkonnale selgeks teen , missuguse ettepanekuga ma välja lähen ? 
    Üldsõnalisi arutlusi meie majas ei armastata .  "  
     "  Seda ma ei tea , valitsus näeb neid asju paremini , kuid meie ettevõtte seisukohalt on spetsialiseerumine ainus väljapääs ummikust , millesse  "  Sangar  "  on sattunud . 
    Ja just sellele mõeldes planeerisime ka mitmed juurde- ja pealeehitused , et naiste töötingimusi parandada . 
    Teie , seltsimees Kässer , teate ju väga hästi , et meie õmblusjaoskondades tuleb praegu töötaja kohta ainult 2,2 ruutmeetrit pinda . 
    See on üle kahe korra vähem , kui norm ette näeb . 
    See pole kellelegi saladus ja õigustada seda samuti mingite argumentidega ei saa . 
    Ma pole seda teinud ega tohi teha . 
    Vastupidi , andsin lahtisel parteikoosolekul sõna , et alustame ehitamist kõige lähemal ajal.  "  
     "  Kes teil ehitama hakkab ?  "  segas valitsuse juhataja vahele . 
     "  Majanduslikul teel . 
    Praegu komplekteerime ehitusbrigaadi , mehhanismidega abistab meid linna ehitusvalitsus , materjalide osas palume natuke ka kergetööstuse Valitsuse abi .  "  
     "  Hea küll , mul on pilt selge ,  "  andis juhataja märku , et on aeg pikaleveninud jutuajamine lõpetada . 
     "  Jätke kõik need paberid siia , ma kannan Rahvamajanduse Nõukogu juhtkonnale ette ja arvan , et enne küsimuse lõplikku otsustamist kutsutakse teid veel välja . 
    Pole võimatu , et juhtkond ka ise kohale sõidab .  "  
    Järgmisel hommikul teatati , et direktor palub tööpäeva lõpul koguneda klubiruumi kogu  "  Sangari  "  juhtkonnal , kaasa arvatud brigadirid . 
    Kutsutute hulgas olid parteibüroo , ametiühingu- ja komsomolikomiteeliikmed . 
    Direktor Kraft tõusis esimesest reast ja pöördus kokkutulnute poole . 
    Ruum oli väike , rahvast tulvil ja seda võis ainult tinglikult klubiruumiks nimetada . 
    Kraft libistas pilgu üle inimeste nägude ning äkki tundis ennast kuidagi ebakindlana , üksikuna . 
    Kõikide pilgud olid suunatud temale , ükski inimene ei naeratanud , omavahel ei räägitud , ei sosistatud ja direktor arvas lugevat selles vaikuses kokkutulnute silmadest välja teatud reserveeritust , isegi umbusku . 
    Kuigi ta oli tänase koosoleku mõttes mitu korda läbi elanud , kahetses ta praegu , et ei olnud paberile pannud oma kõne konspekti . 
    Korraks tundus talle , et ta punastas , ja see teadmine viis teda veel rohkem rööpast välja . 
    Kuid paus oli veninud juba sobimatult pikaks ning tuli alustada . 
     "  Mul pole vaja teile selgeks hakata tegema seda , et meie vabrikus ei lähe asjad nii nagu vaja . 
    Riiklikku plaani me ei täida , rääkimata sotsialistlikest kohustustest . 
    Me saame vahetpidamata reklamatsioone toodangu halva kvaliteedi pärast , tööviljakus on väike , aasta alguses töötasime kahjumiga . 
    Paljud vist ei mäletagi seda , millal nad viimati preemiat said , eriti insener-tehnilised töötajad . 
    Meil on kogu aeg olnud palgafondi ülekulu . 
    Meie tootmishooned on mööda linna laiali , töötingimused nendes aga halvad . 
    Paljud inimesed lahkuvad meilt , seda eriti suvekuudel .  "  
    Kõneleja märkas , et kuulajate näoilmes ei olnud mingit muutust . 
    Paljud olid üksnes pilgu kõrvale pööranud või vaatasid kõnelejast mööda . 
    Et saaliga kontakti saavutada , pöördus direktor kaadriosakonna juhataja poole , kuigi ta ilma küsimata oleks võinud sellele ise täpselt vastata . 
     "  Öelge , mitu inimest on meil sellel aastal ettevõttest omal soovil lahkunud ?  "  
     "  Üle kahesaja , seltsimees direktor .  "  
     "  Üle kahesaja inimese , see tähendab , üks viiendik kogu kollektiivist . 
    Ja olen kuulnud , et ka mõned teie hulgast peavad äramineku plaane ,  "  sõnas Kraft ärritatult ning samas tundis , et oli täiesti kohatult seda küsimust täna siin puudutanud . 
    Selle tunnetamine ja kuulajate näilik osavõtmatus hakkas direktorit üha enam ärritama . 
     "  Ainult mitte ärrituda , mitte vihastuda ,  "  kordas ta mõttes ning pigistas selja taga oma kokkupandud käsi nii tugevasti , et valus hakkas . 
    Siis aga katkes korraks mõttelõng , tuli otsida sõnu , et jätkata võimalikult loogiliselt . 
    Kraft rääkis oma eilsest jutuajamisest Rahvamajanduse Nõukogus ja ettevõtte juhtkonna poolt väljatöötatud plaanist , mis peaks  "  Sangari  "  välja tooma ummikust . 
    Sealjuures rõhutas ta , et põhimõtteliselt nõustus sellega ka Kergetööstuse Valitsuse juhataja . 
     "  Lõpuks tahaksin teilt paluda , et tsehhijuhatajad leiaksid sobiva aja ning kutsuksid kokku töölised jaoskondade või vahetuste kaupa ja selgitaksid neile , millest me täna rääkisime ,  "  hakkas direktor otsi kokku võtma . 
     "  Püüame asetäitja , peainseneri ja partei-algorganisatsiooni sekretäriga nendest koosolekutest osa võtta . 
    Tsehhijuhatajatel palun homme kella kaheteistkümne ajal minu juurest läbi tulla . 
    Nüüd aga läheme küsimuste juurde . 
    Palun .  "  
    Kuid küsimusi ei esitatud . 
    Kõik vaatasid mingi süüdlasliku tundega enda ette maha , nagu igaüks eraldi ja kõik kokku oleksid peasüüdlased puudustes , millest direktor äsja rääkis . 
    Tsehhi- ja jaoskonnajuhatajad istusid kas teadlikult või juhuslikult kõik kahes esimeses reas ja hakkasid pool valjusti omavahel rääkima ning samas koosolekute läbiviimise aegu välja pakkuma . 
    Kohe elavnesid ka teised saalisolijad . 
    Kraftile tundus , et inimesed said oma tardumusest lahti peamiselt sellepärast , et jutt kaldus ebameeldivast põhiteemast kõrvale . 
    Üldine sumin vaibus alles siis , kui direktor ikkagi palus koosolekute läbiviimise asjus tsehhijuhatajaid enda juurde järgmise päeva kella kaheteistkümneks ning veel kord kutsus üles küsimusi esitama . 
    Samas aga märkas ta , et saalisolijad on oma pilgud põrandale naelutanud , nagu otsiksid nad sealt midagi väga tähtsat . 
    Kraft mõistis , et täna tal inimestega kontakti saavutada ei õnnestu . 
    Ta tundis , et ärritub , veri valgub näkku . 
    Et mitte kaotada kontrolli enda üle , ütles ta kiiresti :  "  Lõpetame , olete vabad .  "  
    Ilmselt olid kõik just seda oodanudki . 
    Tõusti korraga nagu käskluse peale ning püüti võimalikult kiiresti , tagasi vaatamata uksest väljuda . 
    Kraft toetus vastu seina , asetas käed risti rinnale ning vaatas kaua pead tõstmata põrandale . 
    Ta tundis , et jõudu enam ei jätku ja et usk endasse , mida oli püüdnud viimasel ajal süvendada , hakkab nüüd lõplikult kaduma . 
     "  Seltsimmes Kraft ,  "  kuulis ta äkki enda kõrvalt ,  "  mõni päev tagasi me siin arutasime büroo liikmetega , käisin ka linnakomitees ja me teeme teile ettepaneku parteisse astuda .  "  
    Kraft tõstis pilgu , vaatas mõne hetke lüheldast meest ja alles nüüd tundis kõnelejas ära partei-algorganisatsiooni sekretäri . 
    Kuid viimase sõnade mõte ilmselt direktorini ei jõudnud . 
     "  Luhta läks , kõik lendas kuradile . 
    Täitsa asjata ettevõtmine ...  "  
     "  Mis asi läks luhta ?  "  ei mõistnud parteisekretär omakorda direktorit . 
     "  Koosolek kukkus läbi , nägite ise , kogu jutt oli nagu hane selga vesi , peaasi , et kiiremini laiali saaks minna .  "  
     "  Minu arvates oli tänane koosolek vajalik . 
    Te ju teate , et meil on brigadiride , samuti jaoskonnajuhatajate hulgas palju uusi inimesi , kes pole veel jõudnud vabriku eluga kohaneda , vanad kalad aga on äraootaval seisukohal : kas direktoril jätkub ikka jõudu ?  "  
     "  Kurat võtaks , nad ei tohigi niisuguse eluga kohaneda ,  "  tigestus Kraft . 
     "  Muidugi mitte , kuid ka nendest tuleb aru saada . 
    Mulle tundub , et nad kardavad või häbenevad vanemaid olijaid . 
    Noh , aga need nagu näete , vaikivad . 
    Sellest ei maksa praegu mingit numbrit teha ega oma tuju rikkuda . 
    Kui te aga minu arvamust kuulda tahate , siis jätkake samas vaimus või veelgi järjekindlamalt . 
    Mis te arvate , et töölised ja eriti need , kes täna õhtul koos olid , ei märka muudatusi , mis vabrikus on toimunud . 
    Näevad ja saavad aru kõigest . 
    Inimesed on terasemad , kui me mõnikord arvata oskame . 
    Võtame materjalid , mille puudus , õigemini , lünklik varustamine alati  "  Sangarit  "  kummitas . 
    Viimasel ajal on olukord mõnevõrra paranenud , kuigi tormamist on ka praegu . 
    Teatakse nendest plaanidest , millega te Tallinnas käisite . 
    Kõik teavad sellest , vähemalt üldjoontes , kuulu järgi . 
    Aga parteisse astumise üle mõelge siis järele , lähematel päevadel seletan , mis ja kuidas tuleb vormistada .  "  
    Parteisse astumisele oli Kraft ka varem palju kordi mõelnud , kuid ettevõtte raske majanduslik olukord ja kõik sellega kaasnevad hädad olid need mõtisklused alati katkestanud . 
    Pärast sekretäri lahkumist väljus ka direktor . 
    Ta tundis vajadust praegu üksi olla . 
    Isegi koju ei tahtnud minna . 
    Möödunud Raekojast , tegi Kraft ringi Toomemäel , istus veidi aega pingil ning astus taas mööda Komsomoli tänavat Emajõe poole . 
    Tuuleiilid keerutasid üles tänavatolmu ja üksikuid langenud puulehti , paisates neid eriti tänavate ristumiskohtades jalakäijatele otse näkku . 
    Juba mitmendat korda püüdis Jüri Kraft rahulikult analüüsida viimase aja sündmusi . 
    Ta meenutas abinõude plaani , mille koostamisest olid osa võtnud ülikooli majandusteadlased ja mille järjekindel elluviimine pidi kindlustama vabriku normaalse töö . 
    Meenutas selle plaani alusel Rahvamajanduse Nõukogule kirja kirjutamist , mis nõudis talt peaaegu 12 tundi , sest kiri pidi saama lakooniline , kuid veenvalt argumenteeritud seisukohtadega . 
    Meenutas pikka kõnelust Kergetööstuse Valitsuse juhatajaga , kes oli peaaegu kõikides põhiküsimustes nõustunud vabriku juhtkonna ettepanekutega . 
    Meenus koosolek  "  Sangaris  "  , kusjuures tal laup tahtmatult kipra kiskus . 
    Lõpuks meenutas ta parteisekretäri juttu , mille tähtsust ta oma edasise elu ja töö seisukohalt alles nüüd hakkas tunnetama . 
    Eriti kripeldas tal südamesopis see vanade kalade arutlus :  "  Kas direktoril jätkub jõudu ?  "  
     "  Seda me veel vaatame , kas jätkub või mitte ,  "  pahvatas Kraft pool valjusti mingi sisemise jonni ja vihaga , ja kuuldes ise oma häält , jäi ehmunult seisma . 
    Õnneks ei olnud kedagi läheduses . 
    Ringi vaadates märkas ta heledalt valgustatud aknaid ning taipas alles nüüd , et oli jõudnud vabriku ühe tsehhi ette . 
    Mõelnud hetke , astus ta kindla ning kiire sammuga tsehhi väravast sisse . 
    II Oli juulikuu lõpp . 
    Taevas püsis pikemat aega pilvitu ja keskpäevane päikeselõõsk sundis varjulisemaid kohti otsima . 
    Tõmbasime näguripäevi näinud lamedapõhjalise paadiloksu kaldale , viskasime õngeridvad ja aerusid asendanud lepanotid põõsasse , ning heitmata pilku paadipäras ujuvale särjepojale - kogu meie saagile - , vajusime krabisevale samblikule . 
    Kumbki meist ei lausunud sõnagi . 
    Olime mõlemad teist päeva puhkusel ja suve hakul sõna andnud , et veedame nädalapäevad kahekesi just siin : Lõuna-Eesti mäekuplite , metsatukkade , lepa- ja pajupõõsaste vahele peidetud väikese järve kaldal , mida suvelaagrite ning igasuguste kokkutulekute korraldajad veel polnud jõudnud avastada , kuigi Otepää , Pühajärve ja Kääriku olid kuuekümnendate aastate alguses juba õige laialt tuntuks saanud . 
     "  Nagu ahjus ,  "  katkestas mu mõtisklused Jüri Kraft , hüppas püsti ja tõmbas otsustavalt särgi seljast . 
     "  Lähme õige ujuma .  "  
    Otsisime parajat vettemineku kohta , Kraft ees , mina tema kannul . 
    Oma kahekümne üheksa eluaasta kohta paistis ta kuidagi liiga kleenuke . 
    Kui ta riietatultki jättis oma aastatest märksa noorema mulje , siis supelpükstes oleks talle vaevalt keegi üle kahekümne kahe pakkunud . 
    See nähtavasti oli üks põhjustest , mis paljudes tema ametisse määramisel kahtlustunde tekitas . 
    Töötasin siis samuti Tartus ja mäletasin hästi partei linnakomitee büroo istungit , kus arutati õmblusvabriku  "  Sangar  "  direktori küsimust . 
    Kui Jüri Kraftist juttu tuli , raputasid paljud kahtlevalt pead . 
    Tõepoolest , vähevõitu oli tol ajal Kraftil , mida oleks võinud kanda direktorikandidaadi aktivasse . 
    1959. aastal oli ta omandanud Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna diplomi , seejärel mõned aastad töötanud vanemökonomistina linna täitevkomitee kohaliku majanduse osakonnas ja plaanikomisjonis ning ainult neli kuud  "  Sangari  "  direktori asetäitjana . 
    See oligi kõik . 
    Tol ajal oli  "  Sangar  "  üks linna raskemaid ettevõtteid . 
    Tegelikult oli see õmblusvabriku väljakujunemise periood , iseseisva käitise sündimine . 
    Just sel ajal - 1963. aastal - liideti kohaliku tööstuse massiõmblus  "  Sangariga  "  . 
    Nomenklatuur aina kasvas , mis muutis niigi küllalt keeruka olukorra veel raskemaks . 
    Mida siin kõike ei toodetud : jakke , särke , mantleid , vilte ja palju muud . 
    Kõik olid juba harjunud sellega , et õmblusvabrik  "  Sangar  "  kuust kuusse , kvartalist kvartalisse plaani ei täitnud . 
    Tihti laod kaupu täis , toodang jäi realiseerimata , sest inimesed seda lihtsalt ei vajanud . 
    Näiteks vilte . 
    Tuli otsida turgu . 
    Sellisele majapidamisele , kus töötas ligikaudu tuhat inimest , peamiselt naised , tuli leida juht , kes oleks tugev majandusmees ja kes oskaks liita tuhandelise rahvahulga ühtseks kollektiiviks . 
    Niisugune oli tagapõhi , mille foonil käis arutelu  "  Sangari  "  direktori kandidatuuri ümber . 
    Kanditaate oli mitu ja arutelud kujunesid vahel päris tõsiseks sõnalahinguks . 
    Igal diskussioonist osavõtjal , bürooliikmel jäi tavaliselt õigust ülegi . 
    Ei saa ju eksperimenteerida nii suure kollektiiviga , nii keerulise ettevõttega ! 
    Ei saa ju panna direktoriks ilma vastava erihariduseta inimest . 
    Ei tohi panna direktoriks meest , kel pole peaaegu mingeid kollektiivijuhi kogemusi ja kes pealegi näeb välja poisikeseohtu noormehena . 
    Ja nii edasi , ja nii edasi . 
    ( * ) Publitsistikavõistlusel  "  Viisaastaku töökangelased  "  teise preemiaga auhinnatud teos .
    Soovituseks Armsad eesti vennad ja õed , teie Kalevipoeg tervitab teid Põrgust ! 
    Meil on siin parajasti õhtune aeg . 
    Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud ; mis täna tegemata jäi , tuleb homse varna visata . 
    Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki - ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu - , aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne . 
    Varsti magavad kõik peale minu , meie peajuhataja Sarviku ja tema emanda , kes igal õhtul veel kaua voki taga istub ja kuldlõnga ketrab . 
    Meie kolm oleme juba nendes aastates , kus uni ennast kauem oodata laseb ja teinekord nahk alles üsna vastu hommikut silmale kukub . 
    Emanda ukse alt ulatab minu uhkesse valvetuppa peenike valgusniit . 
    Vaatan seda kiirt ja mõtlen oma noorusajale . 
    Nad on õige kaugele jäänud , need minu maapealsed vägimehepäevad , nende juurde viib mind ainult kitsuke mälestustelõng . 
    Aga eks teie , mu õpetatud lapsed , ju tea , et mida peenem on kiir , seda teravama pildi saame me pimekambri seinale . 
    Vaatan seda oma nooruspilti ja mõlgutan mõtteid . 
    Minu elu möödus nii nagu kangelasele sünnis : tööd ja rahmeldamised , võitlemine võitlemise otsa . 
    Ei jäänud mul maa peal selle tarvis rahuaega , et midagi ka mõistlikult lõpuni mõelda . 
    Nüüd võin seda teha . 
    Ma olen siin kõigi poolt lugupeetud mees - Põrgu väravavaht , ja mu töö on kerge . 
    Misuke ma endale ses möödanikus paistan ? 
    Kuidas mulle meeldib see mu ilmkauge mina seal teispool aastate müüri ? 
    Eks ta ole natuke naljakas - uhke nagu noor kukk ja kange õigust taga nõudma . 
    Aga kõige peale vaatamata ei häbene ma teda mitte , ja - ärgu mind nüüd albiks või upsakaks peetagu ! 
    - teinekord on Kalevipoja tegemistes ka seda leida , mille peale mõteldes süda soojaks läheb . 
    Ma olen ju noor nendes oma mälestustes ning noored inimesed on mulle oma ägeduses ikka meele järgi olnud . 
    Teie seal maa peal , eriti vanemad teie hulgast , olete kanged mälestuste raamatuid kirjutama - noortele õpetuseks , endale lohutuseks . 
    Ah et kust mina seda tean ? 
    Meie siin teame teist enam , kui te arvata võite . 
    Aga ärgu see teid nii väga ehmatagu ... 
    Jah , pean tunnistama , et mõtlen midagi juba ammuigi selle peale , et kui õige ka oma mälestused raamatusse raiuda . 
    Tõsi - minu elujuhtumised on mitmete lugupeetud ajalookirjutajate ( nende seast tahaksin ma eriti isand Kreutzwaldi välja tõsta ) sule läbi ja suuremalt osalt ammu üles tähendatud . 
    Aga eks ole nendes kirjatükkides peale kordaminemiste ka mõni asi vahest kriipsu jagu viltu läinud . 
    Kas tahan mina end neist auväärt meestest kirjatöös osavamaks pidada ? 
    Oh ei , hirmus mõeldagi ! 
    Mind kihutab tagant kogunisti teine plaan . 
    Asjalugu on selles , et tihtipeale on mind kirjatükkides ülearu kiidetud ja ilustatud - just selle külje pealt julgeksin ma mõnda asja terike kohendada . 
    Ma ju saan aru , miks mind omal ajal väga ülendati : sinul , eesti rahvas , polnud ju pikkade vaeva-aastate ajal oma kuningat ega vägimeest . 
    Eks selle pärast hakanud nii mõnigi mees eesti asja sisse juba hoopistükkis usku kaotama - nende kahtlejate tarvis mind siis nagu põiekest ülearu täis puhuti ja pingutatigi . 
    Ehk lubab praegune aeg seda pressi natuke jälle tagasi lasta , ehk tohin ma nüüd koguni tasahilju mõnest oma äpardusest juttu teha . 
    See mu lootus ja kavatsus ongi . 
    Kaua olen ma kirjutusetööks hoogu võtnud ja julgust korjanud . 
    Olen ka sõpradega nõu pidanud ja nad pole mu mõtet mitte maha laitnud . 
    Kuidas aga teie ette astuda ? 
    Ei ole Eestimaa endisel kangelasel ju vist sünnis päris harimata mehe kombel välja tulla , seda enam , et olen kuulnud , nagu peaksid mitmed teie seast mind veel suure lugupidamisega meeles . 
    Et mul siia Põrgusse sattumisel kirjatarkus veel hoopis tundmata oli , siis olen vahepeal võtnud oma haridust jõudumööda edendada . 
    Usinasti olen teinud grammatikaõppetükke , õppinud sõnu ja terike keeligi . 
    Ma saan aru , et mul lasub suur vastutus . 
    Püüan õigustada usaldust , nagu ütlete teie . 
    Muidugi mõista ei tea ma ette , kuidasmoodi see mul kõik korda läheb . 
    Võtan sarve ja puhun öösignaali . 
    Kaua ja mahedasti kõmiseb see Põrgu kõrgete võlvide all . 
    Minu vana Valge on selle tuutuluutuga juba harjunud - ta pöörab ainult korraks pead ja närib kaeru edasi ; korraks näen ma tarka ja justkui julgustavat silmavaadet . 
    Panen kirjatööks valmisvaadatud vihu ruuna laiale soojale turjale . 
    Täna tahan ma tööga hakatust teha . 
    Alea jacta est ! 
    Hea lugeja ! 
    Ma usun , et sa meie pere ajalooga juba enne selle kirjatüki pihkuvõtmist mõnestükkis tutvust oled teinud . 
    Sellepärast ei pea ma oma looga vist mitte päris iidamast-aadamast peale algama . 
    Ega ma sellega vist hästi toime saakski , sest nendel kaugetel aegadel , millest juttu tuleb , peeti Eestimaal ikka meest ennast tähtsamaks kui tema suurt sugupuud . 
    Seepärast ei tea ma oma kaugetest esivanematest paljut midagi . 
    Olen Kalevipoeg I , kes oma töödes-toimetustes enamaltjaolt ainult iseenese peale loota võis ; olen , nagu ütleb võõramaalane , üks self.made.man . 
    Mõne sõnaga tahaksin ma aga Kalevite soost siiski juttu teha . 
    Kui mul oma vappi oleks vaja läinud - tõeliselt sain ma aga hästi koguni ilma ees- ja priinimeta läbi - , siis oleks sinna passinud kaks lindu , kotkas ja teder peale maalida . 
    Vanemad mehed teadsid nimelt rääkida , et mu isa olla lennanud Eestimaale Põhjakotka turjal . 
    Kotkas on kaunikesti elukardetav õhusõiduvahend , aga eks jätnud kotkapiloot pealtnägijatele jälle õige mõjuvõimsa mehe mulje ; seda enam , et neil aegadel vaatas inimeselaps taeva poole veel kartuse ja südamevärisemisega . 
    Mu isa oli tark mees ja küllap võttis ta seda reisiviisi valimisel arvesse . 
    Igatahes läks tal pärast kohalejõudmist päris lühikese aja jooksul korda tähtsaks peameheks tõusta ja tulevasele riigile kindel nurgakivi paika panna . 
    Kinnitavad ajaloolased . 
    Venemaale veerenud onu olevat seal head äri teinud ja rikkaks kaupmeheks saanud . 
    Kui võtta arvesse Vene riigi suurust ja häid kauplemisvõimalusi , mis seal nutika mehe ees ikka avanevad , tuleb tema tegu mõistlikuks pidada . 
    Teine onu olevat aga üle kõige kalliks pidanud põhjamaa kaunist ja karmi loodust ning sellepärast oma elu ühendanud kauge Norra riigi saatusega . 
    Et rahvasuu on selle onu vapraks sõjameheks ülendanud , siis arvan ma , et olen vist mõnestükkis temasse läinud : eks olnud minagi oma eluajal rohkem sõjamees kui kaubasaks . 
    Kui seda , mis rahvas isa ja onu kohta mäletab , enamasti tõe pähe võib võtta , siis ema sündimisloo kohta käivad pärimused kuuluvad küll tühjajutu ehk folkloori valda . 
    Tema olevat nimelt välja hautud tedremunast , mille keegi meeldiv noorepoolne lesknaine ühel pühapäevahommikul karjateelt leidnud . 
    Ehk küll lõõpijad selle luulekujutuse najal võivad harpüiadest ja lindinimestest pilkejutte levitada , leian ma , et emakese sünnimuinasjutus on siiski palju ilusat . 
    Ju mõeldi tedremuna-lugu välja sellepärast , et midagi nii kaunist , nii suurepäralist nagu minu kallis ema lihtsalt ei võinud loomulikku rada mööda maailma sattuda . 
    Mitmete rahvaste kuulsad pojad ja tütred olevat alguse saanud allakugistatud herneterast ; arvan , et eesti rahva leiutatud sünniviis on tüki maad luulelisem . 
    Nagu meie pere ajaloo uurijad ühel meelel kinnitavad , olnud minu kallis ema Linda neiupõlves ilusa roosa jume , keha kauniduse ning kiiduväärt elukommete poolest laialt tuntud . 
    Polevat elanud lähikonnas piigat , kes oleks laulnud temast heledamal häälel ringmängulaulu  "  olen mina memme marjukene , katsu aga mind sa noppida !  "  , tantsul kenamini sõba keerutanud või viimase paari mängus tagaajajate eest väledamalt pakku jooksnud . 
    Ka olevat emake silma paistnud jalgade jämeduse ning puusade laiusega , see tähendab - igapidi piltilus neitsi olnud . 
    Selge asi , et tema kodutaluõuevärav õige pea kosilaste teele hakkas ette jääm . 
    Ei nimetatud minu memmekest aga asjata  "  Linda - libe neitsi  "  , ikka oskas ta peiude ja isameeste meelituste võrgust välja lipsata ning nad pika ninaga tagasiteele saata . 
    Ma tean , et pojal ei sünni ema noorpõlveülespidamise vastu huvi tunda , veel vähem selle kohta oma arvamist avaldada , aga mõnda mõtlematust peaksin ma emakesele siinkohal siiski ette heitma . 
    Eks mõista me kõik , et auväärt kosilastele korviandmine noorele naisterahvale mõnus töö on ja ninakest aina kõrgemale lubab tõsta , - kõige selle juures oleks mu armas sünnitaja võinud siiski terike vähem nipsakas olla . 
    Jäin ju mina , teie vägilane , kellelt te palju ootasite , seetõttu mitmete maailma vägevate poolehoiust ilma , see aga on väikese rahva kangelasele liiga suur luksus . 
    Näiteks pilas ema ära kuulsa Kuu . 
    Kui too kõrge isand talle viiekümnel hobusel kuuekümne kutsariga - kah pisut isemoodi , kuid igati lugupidamist äratav reisimisviis - kosja sõitis , polevat mu ema vaevaks võtnud isegi mitte saunast välja tulla . 
    Ta lõõritanud ukse vahelt , et : Mõistan täiesti , et Kuu rohked ametid , tema muutlik välimus ( vahel kõhn ja kõver , teinekord jälle ümmargune nagu juustukera ) ja korrapärata elukombed vooruslikule ja hellitatud piigale meelepärased polnud ; mõistan ka , et Kuu-isanda öised vahikorrad oleksid ähvardanud perekonna elurütmile rahutusepitseri vajutada , kuid saunast välja tulla oleks emake ometi võinud ! 
    Kuu on vägev mees , päikesevarjutuse ajal koguni kõige vägevam ! 
    Seda , et ema temaga viisakamalt käituma oleks pidanud , ei arva mitte ainult mina , vaid nii mõtleb ka üks mu siinsetest naistuttavatest - teise rahva eepose kangelanna . 
    Kui ma talle jutustasin , kuidas ema Kuule korvi andis , arvas ta , et mõtlematumat tegu on raske ette kujutadagi . 
    See pilklik äraütlemine võivat kergesti olla üks peamistest põhjustest , miks Kuu naissooga tänase päevani nii halastamata kombel ringi käib ning kõik paremates eluaastates naised nii julmalt oma vahikorrarütmuse alla on heitnud . 
     "  Kuu on veriselt kätte maksnud ,  "  ütles ta ohates ja hea sõbranna soovitas vähemalt naiste kuuldes sellest loost targu vaikida . 
    Pean ütlema , et ööde valitseja on minussegi õige külmalt suhtunud : ta pole mind mitte ühegi kangelasteo juures vaevaks võtnud abistada . 
    Sama lugu on Päikesega . 
    Temagi sõitis Lindale suurejooneliselt kosja viiekümnel hobusel , kuuekümne kutsariga , kusjuures ise tuli täku seljas , kuid teadjad kinnitavad , et mu ema polevat jälle lagedale tulnud . 
    Oma armastatud trohheilises värsis kuulutanud ta sauna ukse vahelt , et : Muidugi mõista on Päike mõnikord põlluviljad ära kõrvetanud , kuid eks tee ta ju hoopis tihemalt häid tegusid : nii võimukale isandale poleks emakesel küll pruukinud mõnda väikest vempu ette visata . 
    Võim ja vägivald on ju ikka maailmas käsikäes käinud ning paljude kangete meeste naised on sellega kuulekalt leppinud . 
    Teatakse rääkida valitsejate kodukanadest , kes on olnud nõus oma abikaasa vaenlaste veres suplema , pidades sihukest vanni koguni nahailu tõstvaks . 
    Ma ei ütle , et Päikese pakutud käsi ja süda oleks tulnud tingimata vastu võtta , see oleks küll puhta rumal nõudmine - kuidas oleksin siis mina ise minuks endaks võinud sündida - , kuid kas poleks olnud kenam ja igaviisi õigem lahkesti naeratades end noorusega vabandada või paluda mõtlemise aega . 
    Veelgi targem oleks olnud oma tulevaste poegade käekäigule mõeldes hoopistükkis ohvrimeelt üles näidata ning katsuda mõni võimalus leida kosilase selgemini mõistetavatele soovidele vastutulemiseks . 
    Võib-olla ei sobi pojal nõndamoodi arutleda , kuid ma pean seda siiski tegema . 
    Just sellepärast , et olen alati rahva ja riigi huvisid inimese omadest ülemateks pidanud . 
    Võib- olla oleks meie väike ja vintsutatud rahvas minu ema poolt ilmutatud leebuse tasuks oma kangelaselt hoopis suuremaid vägitegusid võinud loota . 
    Tule valitseja ja tema truud sulased salamandrid on surelikele vägilastele igatahes õige sageli nende tegudes- toimetustes heal meelel appi rutanud . 
    Ma ei räägiks aga sellestki korviandmisest sõnagi , kui järgmistesse kosilastesse - Õhu ja Vete valitsejasse - oleks suhtunud seda suurema lahkusega . 
    Vaevalt meeldis Õhu valitsejale memme üsnagi ülbe äraütlemine :  "  Õhud liiga õrnad peiud !  "  
    Sellest võib ju kogunisti välja lugeda , nagu tahetaks kosilase mehelikele võimistele varju heita . 
    Ka Vete valitsejale poleks pruukinud kõiki tema puudusi otse suu sisse üles lugeda . 
    Hea , et vähemalt Maa ise sulle kosja ei kippunud , kallis ema ! 
    Vähemalt üks neljast iidsest jõust jäi meie pere vastu sõbralikuks . 
    Sinu poja õpetajaiks ja abistajaiks pole olnud sülfid , salamandrid ega undiinid , kuid ta on mõnikord siiski tarka nõu saanud Maa teenritelt siilidelt , sirtsudelt ja konnadelt . 
    Hea , et niigi ! 
    Minust sai maalähedane kangelane ja ma ei häbene seda . 
    Minu armsale isale Kalevile olevat emake oma südame kinkinud esimesest pilgust . 
    Ema ja vennad ei pidanud ta väljavalitut küllalt heaks , kuid Linda kangus jäi peale ning varsti peeti suur pulmatrall maha . 
    Koguni varbaid olevat seal veriseks tantsitud . 
    Kallis emake , te võisite olla kaunis paar , kui järgmisel hommikul kuljuste kõlinal peigmehekoju sõitsite ! 
    Küllap peatus teil palju imekspanevaid pilkusid , sest  "  Kalevipojas  "  kirjutatakse sedasi , et : Selles pildis on õrnust , ülemeelt ja muhemõnusat rustikaalset espriid ! 
    Ma olen tihtilugu ema kosjade üle mõtteid mõlgutanud . 
    Seda enam , et ka minu tädi Salme oma peiuvalimisel ligilähedaselt samuti toimis . 
    Jah , ta oli küll natuke kõrgema lennuga kui ta õde ning valis kaasaks Tähe , kuid eks ole kauge Põhjatäht Päikese ja Kuu kõrval ikka vaid väike vennike . 
    Kas tuleks sedamoodi maitse ehk kogunisti eesti naiste vaimu isepärasuseks tunnistada ? 
    Ja mida siis sellest peaks arvatama ? 
    Oma kavalus näikse siin taga seisvat küll . 
    Võtta mitte liiga võimukas , mitte liialt muutliku meelega , mitte liiga ülearu auväärt kaasa , sest eks lihtsamat saa kergemini valitseda ja koduste tööde juures ära kasutada . 
    Ja mis peaasi : ei hakka teised selliseid endale himustama , mis perekonnaelu võiks suurde ohtu seada . 
    Igatahes elab tädi Salme oma Põhjanaelaga juba pikka aega õnnelikku ja vaikset provintsielu , koguni nii muutumatut , et nende asupaiga järgi saab kirevas taevapildis alati kergesti selgust teha .
    Suvise pööripäeva lühikesel ööl lähen ma külla oma vanale armsamale . 
    Maa on nõnda pööranud , et päike ei saa hilise ööni looja minna , ja siis tulen ma ennast katsuma . 
    Sügisel , kui meil kõigil on rännuaeg , uitan ma kurvana kodustes paikades , need on muutunud ja reostatud , koid on söönud uhmrigi auklikuks ja võõrad inimesed tõukavad põlglikult isaisade tehtud pinke . 
    Kolistan rehetoas , vaatan läbi tühjade ukseaukude , kerisekivegi pole mul himu loopida . 
    Ükskõikseks on jäänud see maailm , kes minust enam midagi ei tea . 
    Vanadesse headesse puukaussidesse on pandud kõverad naelad , roostetanud seibid , igasugune koli , miski neist ei kõlba süüa . 
    Keegi ei oota meid enam laudade äärde , uksed on lukus ja toidunõud tühjad . 
    Sügisel lähen ma armsama majast mööda , ma ei taha oma kurba meeleolu talle kaasa tuua , mina olen see , kellest paremat tal ei ole . 
    Aga jaanipäeva eel tulen ma talle külla , sest öögi on nüüd rõõmus , õrn uduvine looritab lõkete leeke ja tema istub üksinda oma väikese maja akna all . 
    Enesele märkamata tõusen ma oma asemelt , astun uduviirgu , sulan sellega hetkeks ühte , siis saab mu kogu tumedaks ja ma olen jälle kuju . 
    Pean minema , sest olen kutset kuulnud . 
    Suveöö igatsus on täitunud mu armsama väsinud südame , kõik veri ja lihased on täis rammestavat õrnust ja valu , hämar väli ja üksikud lõkked , mille ümber ukerdavad viirastuslikud inimesed , välised pildid ja pitsitus uinuvas ajus koonduvad mu armsamast kiirgavaks kutseks . 
    See teeb , et mul kerge on minna , ujuda läbi udude , lennata läbi salude , armsama viltuvajunud onni juurde . 
    Lähenen majale lepavõseriku poolt , kaevust mööda , näen teda akna all istumas , ta pilk on puuritud läbi asjade , otsekui poleks neid olemas , ning hoiab otsas mind , kes ma kehatuna hõljun ta poole . 
    Ju ammu ei näe ta piiblit lugeda , õueasjad on ähmased , kaevuvinn valgub värisevate jalgadega loomaks . 
    Silma , mis tal läbi elu parem oli , on katnud kae , teine , vire ja hädine , aitab tal nüüd nägijana elada ning hoida mind otsas . 
    Lähen ümber maja ja koputan uksele . 
    Miski põksub mu sees , kuigi ma tean , et mul pole enam ammu südant . 
    Ometi põksub see nagu tollal , kui ta kandis linavalget kleiti ja kollased patsid hüplesid ta seljal , kui ta mind oma tugevate käsivartega pitsitas , meel ülev suveööst , minust ja oma armastusest . 
    Uks on juba pikki aastaid meiega ühes meeles olnud , ta avaneb mu puudutuse peale ja sulgub , kui olen piiridest üle . 
    Seisan pisikeses esikus , seal on virn lühikeseks lõigatud haavapuid , ma ei taju enam lõhnasid . 
    Nõndasamuti avanevad mu ees järgmised uksed , ma valgun kööki , kus rauast pada seisab laguneval lõukal , köögilaual om murtud leivakäär ja kortsus küpsekartul . 
    Mu armsam tunneb , et olen lähedal , ta kuulatab ja ootab . 
    Veeren üle viimase lävepaku , nõjatun ta toolikorjule , panen käed ta silmade ette nagu kunagi elu ajal. 
    Aga mu käed paistavad läbi ja ainult tänu sellele , et mu armsam tahab , tunneb ta nende sametist puudutust . 
    Ja siis kummardun ma ta üle ning suudlen teda vanale kortsulisele suule , mu lihatu suudlus on tühi õhuhingus , armsamalt nõuab kujutlusvõimet , et selle magusust maitsta . 
    Olen talle noor , sihvakas , krässuspäine ja selgete silmadega . 
    Mu silmapõhjades , all sügavuses , helgib headus ta vastu , mu huuled tunnevad , rinda ja niudeid paisutab armastus . 
    Olen nii noor ja nii truu , mu rüütliveri lainetab ta pärast , olen kaitsmas teda enese eest . 
    Minu noorusest saab temagi nooreks , kui pühib silmast armastuse pisaraid või mekib huultelt meie kogenematut kirge . 
    Samas istub ta kössis oma kahesaja-aastases tugitoolis , ta silmad ei näe ja kõrvad ei kuule , ta rakud surevad ja levitavad lagunemise lõhna , kortsus nahk on kollane ja lõtv , üksi kondid ja lõõtsas lihased hoiavad veel hinge koos . 
    Suvisel pööriööl on hing tugev ja kutsuja , toob mälupõhjast , alt kaltsude ja krabiskute välja nooruse tunded ja maailma asjade ilu . 
    Pärast mind on tal olnud teisi , üks armsam , üks mees ja üks laps , aga kõik nad on talle lahkudes haiget teinud , üksi mina olen surma läbi igavese lepituse saanud . 
    Nõnda oleme vastastikku truuks jäänud , kõik tagantjärele valud on meie sees kustutatud . 
    Mis mina võisin olla nendele , kes minu kohta pärisid armsama hinges , seda ei pea ma mäletama , ehk teadsin ette , et need on üürilised , kes jälle ära lähevad , ja kui nad läinud on , olgu küll elamusi maha jättes , siis saan mina kallima vanadel päevadel oma koha tagasi , et mul teiste kõrval kitsas ei ole . 
    Leppisin väikese kambriga , mu kallima elu tahtis elada , hing paisus mahutama teisi . 
    Olin kaduvikku saamas , mul ei olnud ühtegi õigust , ainus oli lootus sellele hingesopile , kus mu pesa võis olla . 
    Seepärast harjusin juurdetulijatega ja tundsin koos kallimaga valu , kui nad läksid . 
    Mina jäin paigale , mul polnud kuhugi mujale minna , olin tänulik , et mind oma südames hoidis , et ükski torm ei sundinud teda mind välja ajama , et tema hing avanevates lootustes mulle kitsaks ja kõrgeks ei jäänud . 
    Ja nüüd olin ma seal jälle üksinda , või olid vaheseinad nii puitunud , et ma teisi ei tundnud . 
    Kui ma seda uskusin , oli tunne , nagu polekski mul teist olemist , nagu poleks ma tulnudki läbi salude , üle õue , välja oma asemest , üle uksepakkude , nagu ei käikski ma hingede ajal kollamas mööda vanu talumaju , otsimas kohta ja toitu pehastanud asjade keskel . 
    Nagu ei teaks ma siis alati , et tühi on lootus , ainus varjupaik on truu armsama süda , sinna võin minna , kuni ta elab . 
    Mis saab pärast , seda ei võinud ma teada . 
    Võib-olla tuleb kolida uute kehade , uute asjade sisse . 
    Võib-olla leian pelgupaiga vanas harkadras või vundamendikivis , kus minuga nii pea muutust ei toimu . 
    Võib-olla tükeldatakse mind ja müüakse turuletil agaruse eest . 
    Seda kõike ei ole mul praegu vaja teada , hoian oma noored käed ümber mullase kallima õlgade . 
    Olen nii neetult nooreks jäänud , kuidas võin ma talle veel meeldida ? 
    Ma polnud selles ilmas teada saanud nii paljusid asju , olin värske ja rõõmus , täis piinlikku lusti ja avalat rumalust , ma polnud tundnud üksindust , tusast elutüdimust ega lootuste kibedat täitumatust . 
    Olin roheline , krussis kurgikõverik , mind nopiti enne ära , kui jõudsin kollaseks minna . 
    Mis olen ma naisele , kes uuesti lapseks on saamas ? 
    Mida teadsin ma sellest ilmast ja inimestest ? 
    Mu noored kehatud käed põimuvad kortsulise kaela ümber , akna taga on pööriöö uduvine , kaugelt kumavad lõkketuled , nende ääres sünnitatakse iga hetk vana rõõmu , et oleks , mida teistele näidata . 
    Selles ei muutu miski . 
    Me võtame teineteist sülle , me sulame teineteise sisse , üks vana ja õhkhabras , teine noor ja kehatu , me täidame teineteist ja teeme olevaks . 
    Nõnda on see pööriöö meile loodud , et me sellest lõpuks väsime . 
    Uue päikese valguses pean ma minema . 
    Üks pool minust lendab läbi olevate asjade liiva alla halliks varjuks , teine tõmbub kerasse armsama hingesoppi . 
    Pööriöö hakkab lõppema . 
    Külaskäik on tehtud . 
    Kauem ei suuda ta mind hoida . 
    Lendan läbi algava hommiku külma aseme poole , läbi kasteste ämblikuvõrkude , mis metsa vahel , üle aurava rohumaa , alt lõokeste sillerdava rõõmu ja surmavalt sinise taeva ruttan sinna , kus maaniiskus mind säilitab . 
    Mõtte aeglasel tulel sulab kunagi taas lahti mu kägardunud pilt armsama sees ning kutsub mind jälle iseennast tundma . 
    Oleme kahekesi läbi käinud noorelt rohelised nurmed , kinkinud teineteisele oma ammust südameärevust , läbi suudelnud vanu suudlusi ja läbi punastanud ammu tardunud verd . 
    Lühikeses suveöös oleme uuesti kõlama pannud helisevad sõnad , mis kuulaja kord vägevatele tiibadele tõstis . 
    Kunagiste pursete harjalt riisume tänagi vahtu . 
    Või oli mu armastus talle pigem valu - aga mis vahet seal on ? 
    Mu tundel oli hauatagune hingus , see tegi talle külma . 
    Valu on ainus elamise tunnus , mina seda ei tundnud . 
    Näitasin talle oma tulekuga , mis jahedus ootab teda ees , kui tardunud on tulevik , vahest oli see talle lohutuseks . 
    Mälestustest küllastunud , suleb mu armsam laud . 
    Nüüd saaksin ta juurde tulla unenäos . 
    Ma ei valitse ennast : vahel kutsun enese seltsi , sikutan käest , hommikul on ta hirmul tähenduste pärast , vahel kingib ta mulle sooja salli , mina talle tuisku ja ilmamuutust ; elame seal tormilist noort elu , viirastuslikud ja kentsakad on meie teod , võib-olla polegi see mina , ei tea . 
    Lähen tagasi koju , jään lootma , et ainuke hoidja elab veel ületalve ning elustab mind järgmisel pööriööl . 
    Prohveti tagasitulek Joachim tuli siia maailma tagasi kindla ülesandega . 
    Ent ta poleks mõistnud öelda , kes talle ülesande oli andnud ja kas ta oli ise seda taotlenud . 
    Kui silmad maailma seletama hakkasid , oli ta rohelisel aasal oma pooleli jäänud torni ees maas . 
    Ja ta nägi ennast aasa sügavuses ühele küünarnukile toetumas . 
    Ta oli oma käe ette sirutanud , Looja tõi sõrmeotsa puudutusega elu tema sisse . 
    Ehituse kõrval seisis savihunnik , see oli mälestus , sellesse ei olnud tarvis hingata ; tema oli lihast ja verest . 
    Ja ta korraldas oma riideid ning vaatas hea silmaga vana ja muutumatu maailma peale , mis oma süütuses ei teadnud midagi Joachimi minekust ega tulekust . 
    Torn seisis just nii , nagu tema selle oli jätnud , kui läks . 
    Poolik telliskivirida ja kelluvars paistsid alla . 
    Maas oli ikka sama tellisevirn , aga selle ümbert oli kitkutud välja kõik rohi ja ülemisel kivil seisis kandelaaber . 
    Üle segukasti oli tõmmatud läbipaistev kile , mis toetus klaassõrestikule . 
    Joachim nägi , et tema tagasitulek polnud asjatu , kõik seisis ja ootas teda . 
    Ta sirutas liikmeid ning tundis , kuidas seni õndsalt tardunud veri vaikselt voolama hakkas , kuidas süda esimese harjumatu tukse tegi , ise rõõmus uue võimaluse üle . 
    Joachim tõmbas jalad istmiku alla , sirutas käed üles , tema graatsilisus mitmekesistas nähtava maailma ilu . 
    Kunagisest kukkumisest lapik ja vaevatud , oli ta sealilmas kosunud karjaste nestest ja ümaraks paisunud ihu tahtis liikuda kolmes mõõtmes . 
    Ta tõusis püsti ja astus esimese sammu . 
    Ta polnud seda unustanud , midagi võimatult head oli selles raskes maailmas , kust rahusse kiputakse , kui ei suudeta enam elutuid asju liikuma panna . 
    Joachim astus edasi , roheline aas tundus lõputuna , kevadise vasikana kepsles ta vaimusilm , kange puus aga harjutas tasakesi liikumist . 
    Ta ei teadnud sel hetkel veel , kuidas alustada elamise keerukat kompleksi , kui palju ta peab sellest kõigest osa võtma , või on ta saadetud ainult ja üksnes oma tööd lõpetama , kas ta saab paratamatute segamiste surimuris üldse oma sammude üle otsustada või peab ootama , kuni teda tõugatakse ühe koha pealt teise peale , ühest teost ja mõttest teise . 
    Midagi pidi ta ette võtma , selleks oli tahe või programm , ja kas teda märgatakse ning suunatakse mujale , see ei olenenud enam temast . 
    Joachim komberdas oma torni manu ning astus kallakule laudteele , millele oli jalatoeks liiste löödud . 
    Osa laudu oli mädanenud , Joachimi jalg astus läbi laua . 
    Aga vaimukergusel tõusis ta edasi ja sammaldunud trepp kandis teda , kes ta selleks oli tulnud . 
    Kui Joachim kõrgele müürinelinurgale kerkis , nägi ta enda all kogu maailma . 
    Ülemine laudplatvorm oli vettinud ja seisis veel vaevalt koos . 
    Joachim mõtles , et ta peaks kõigepealt uuendama tellinguid , ta teadis ainult ülesannet , mis talle üldsõnaliste ideede keeles kätte oli antud , ja mitte ainsatki teed selle saavutamiseks , võisid ju needki ette määratud olla . 
    Kas käisid ka abitööd tema funktsioonide hulka , sellele ei oodanud ta vastust mujalt kui sellestsamast maailmast , kuhu ta nüüd oli tulnud . 
    Joachim võttis kellu , koputas sellega vastu viimast kivi , mille paigaldamisel ta oli vääratanud ning alla sügavusse langenud . 
    Viimane kivi oli lahti nagu kõik viimased kivid . 
    Joachim astus kelluga tagasiteed . 
    Tööjärjel seistes oli tema keha taas raskeks saanud ja pehastunud laud ei kandnud teda enam . 
    Sammude mühinas varisesid tema taga sillad , tolm seisis hävitustöö kohal . 
    Aga ta jõudis nii kiirelt astuda , et sai tervelt alla . 
    All rebis ta kile segukasti pealt ning tahtis kellu mördi sisse torgata , aga see oli lainjas kivi . 
    Lauad virnas , millest ta uut tellingut tahtis teha , olid niisama pehastanud kui need , mis tolmuks pudenesid ja sillerdava vihmana alla sadasid . 
    Joachim võttis kirve ja astus kiviaegse tundega metsatuka poole . 
    Inimeste maailm polnud veel enesest märku andnud . 
    Aga kui ta roostetanud kirve elava puu ihusse lõi , tuli esimene Joachimi juurde ning ütles uute inimeste laialipudenevas keeles :  "  Miks tahad sa pühast hiiest puid raiuda ?  "  
     "  Mina olen Joachim ja ma tulin seda torni lõpetama .  "  
    Nende sõnade peale kogunes tema ümber rahvahulk . 
    Joachim oli üllatunud oma kõnevõimest ning ta oleks ikka ja jälle seda muusikat kuulata tahtnud . 
    Aga ta pidi kuulama , mida teistel oli öelda . 
     "  Ta väidab , et on püha Joachim ning tulnud varjude maailmast pühakoda lõpetama ,  "  ütles üks . 
     "  Ma ei ole pühak ,  "  laskis Joachim oma vanaaegsel häälel kõlada . 
     "  Ma olen Joachim , selle torni ehitaja .  "  
    Inimesed imestasid tema üle ning ütlesid :  "  Sellest on kolmsada aastat möödas , kui templiehitaja Joachim tellingutelt alla kukkus ja ta tundmatuna mulda sängitati . 
    Aga nüüd on tema loost saanud müüt ja usinad panevad tema elulugu imeks . 
    Miks väidad sa , et oled Joachim ?  "  
     "  Ma olen siia maailma tulnud oma tööd lõpetama .  "  
     "  Sina oled ammuilma lõpetanud . 
    Sa oled pühadusse tardunud , ja kui sa nüüd puudutad seda templit , rikud sa seda , mida inimesed on enese tarvis sinu sisse pannud .  " 
    1 Kui Ants hommikul bussipeatusesse jõudis , oli teel alles surmvaikne . 
    Läbi hämaruse mustas puust tulp , mille küljes oli plekksilt . 
    Samas seisis neljajalgne lavats piimanõude panemiseks , sellel oli ka astmelaud , millele Ants toetas kõigepealt vana rohelise seljakoti , siis kargud ja lõpuks ka iseenda . 
    Ta alahindas oma käimasid , jõudis liiga vara platsi ja pidi nüüd ootama . 
    Ent võis ka nii olla , et bussijuht Ervin jäi veidi kauemaks kallima kaissu , siis tuli Ants küll õigel ajal , aga Ervin jääb hiljaks . 
    Ants tõstis läkikõrvad üles ja kuulatas , kas metsa tagant ei kosta juba masina tulekut . teiselt poolt , lauda juurest kuuldus lüpsiagregaadi ühtlast undamist , sealt paistis ka liikumatut valgusekuma ; veel lähemal , üle tee kahises männik tuules , kusagil haukus koer . 
    See oli kõik see hommikune elu . 
    Oli muidugi ka kolmas võimalus : buss läks teel rikki ja jääb tulemata . 
    Sellele oli parem mitte mõelda . 
    Sest siis oleks Ants pidanud võtma seljakoti ja kargud ning minema koju tagasi . 
    Tagasi koju ? 
    Tühja majja , kus eile oli jätnud ahjugi kütmata ? 
    Kust ta alles oli tulistvalu tulema tulnud ?... 
    Õnneks Ants ei jõudnud nende kõige halvemate mõteteni : enne kuulis ta tuttavat kauget urinat ja undamist - see oli nüüd tõepoolest automootori hääl . 
    Kõigepealt kerkis valgusekuma üles metsa kohale , kiikus seal kord üles , kord alla . 
    Siis ilmusid tuled teele , kaks tuld all , kolmas üleval . 
    Ants rabas ruttu kargud ja seljakoti , oli valmis bussi sisse ronima . 
    See peatus ka nii täpselt - lumetu märtsi kuiva härmatise krabisedes rataste all , uks otse tema juures . 
    Uks avanes , Ants nägi , et ongi Ervin , tuttav mees . 
    Ta vinnas enda karkude abil astmelauale ja sealt bussi . 
    Teretanud napisõnaliselt juhti , kobas ta mantlitaskust valmispandud raha , viskas armatuurlauale plekist kompvekikarpi ja liikus kohe edasi . 
    Buss ikka veel seismas , jõudis Ants päris taha ; sissetulemine ja väljumine nõudis küll kauem aega , ent see-eest oli sõidu ajal vähem trügimist ja üksteise nügimist . 
    Ants jõudis enese korralikult istumagi seadida , imestas seejuures , et buss ei hakka veel liikuma ; siis nägi , et bussiuksest ilmus rätikus pea , selle järel ka kasukas tüse naisetükk , käeotsas kodinad-kompsud . 
    Ei-noh ! egas naised saa kunagi lühidalt ja tühja jututa oma asju aetud . 
    Ellen ka - vaevalt sai sisse , kui juba hõiskas üle terve bussi :  "  Issand , ma pidi maha jääma . 
    Kos selle õnnetuse ots . 
    Mul pikk tii ehen . 
    Ma lähä Kiievide poisile külla , juba kõik piletigi ära ostetu .  "  
    Mida Ervin vastas , seda Ants ei kuulnud . 
    Igatahes läks veel suts aega , enne kui nad said edasi liikuma . 
    Edasi liikusid nii buss kui ka Ellen bussis . 
    Kohvrid seadis küll ette paigale , aga siis nägi tagapool Antsu ja tuli edasi , aina edasi . 
     "  Ma arvassi juba , et ma ole ainuke sõitja ,  "  ütles Ellen ,  "  aga sina , Ants , olet kah linnateel .  "  
     "  Vai kabeliteel !  "  vastas Ants . 
    See kõlas omajagu turtsakalt , kuigi Antsul polnud midagi isiklikku Elleni vastu . 
    Ainult see kurjavaimu vimm oli veel sees - see kodus üksinduses tekkinud vimm . 
    Siis aga sõitis buss juba täie vaardiga ja miskipärast tõstis teelt tolmu , nagu oleks suvi , ja ajas eriti tagumisse otsa , kus Ants istus . 
     "  Oh essänd , siin om vaja gaasimasket , ku tahat inges olla !  "  hüüdis Ellen ja tõusis ja läks ette tagasi . 
    Küllap ta arvas , et Ants tuleb talle järele . 
    Aga Ants ei liikunud paigastki , tema jäi iseenda ja oma mõtetega sinna tolmu sisse edasi . 
    2 
    Mõtted ! 
    Mis mõtted need olid ? ! 
    Kild siit , teine sealt . 
    Või kui olidki mõtted , siis niisugused , mida on parem mitte mõelda . 
    ( Jah , saad sa olla mõtlemata , saad sa neid käskida või keelata . ) 
    Nagu ikka viimasel ajal , lasksid need mõtted või , õigemini , mõttekillud ringtantsu Antsu jala ümber . 
    Selle jala , mille Ants kogemata kahe palgi vahele jättis . 
    (  "  Hoia !  "  kuulis ta Härmanni hüüdu , aga oli juba hilja : ta ei saanud enam midagi teha , vaatas pärani silmi , kuidas kolmemeetrine toores kasepalk veeres ja langes ... ja siis hakkasid aisakellad helisema . ) 
    Jah , ja kui ta ükskord õhtupoolikul jälle täie teadvuse juurde tuli , siis ei olnud esimene mõte mitte jalast . 
    Pagana hea , mõtles ta , et sellel ega ka eelmisel päeval polnud kärakat võtnud : tolle uue seaduse järgi oleks mõni promill alkoholi veres otseteed välja peilitud , ja siis haigusrahad aidaa . 
    See , jah , oli esimene mõte . 
    Alles hiljem tuli heameel , et jalg ikka alles jääb - saab omal jõul ja kahe jalaga koju tagasi .
    Korteri mõiste tuli mu ellu pikkamööda . 
    Seda protsessi võiks võrrelda ehk selliste arusaamade kristalliseerumisega nagu armastus , tõde , vale , kurjus ja headus . 
    Muidugi on praegu raske järjestada neid abstraktseid mõisteid ilmumise või selgekssaamise järgi . 
    Korter pole mulle tänaseni nii läbinähtavalt kirgastunud nagu armastus . 
    Ma pole ka korterit väärtustanud . 
    Olen seda isegi kartnud , sest nii lugemusest kui kogemustest saadud teadmised on alati hoiatanud , et tähtsam on miski muu , et kirjutada võib ükskõik kus : restoranis , kohvikus , pargipingil , põlve peal köögis . 
    Just köögis kirjutamine on mällu sööbinud vist Babelilt . 
    Kirjutamise kohana olen korterist küll kõige vähem mõelnud . samas aga ka kõige rohkem taga igatsenud , sest kohvikus , pargipingil ega köögis pole ma ridagi kirjutanud . 
    Ja kuidas võikski kirjutamist nii romantiseerida : ma ei suuda seda , ja vaevalt edaspidigi . 
    See oleneb vist eelkõige temperamendist . 
    Kõike muud võib avalikkuses teha , kuid kirjutada ei tohi . 
    Muidugi olen kuulnud , et kirjutamist soodustab suur korter , et ühel kirjanikul on kirjutamistuba , koguni elukorterist eemal , teises linnaosas , nagu ateljee maalikunstnikul . 
    Teisel kirjanikul , rikkamal , olevat koguni eraldi maja , loss , kuhu ka ta kõige parem sõber sisse ei saa , nagu teiseusulistele suletud kirikusse . 
    Nii võib lõpmatuseni arutleda , aga endast üle ei saa . 
    Kirjutamise koht on ikka väga seotud kõige muuga elus , või vastupidi - kõigest nii sõltumatu . 
    Eluhoiaku , eluviisi ideaalidest rääkides , salasoovidest pihtides olen mitmele öelnud , et kui hingepõhjani üldse ollakse võimeline kaema , siis igatsen juba lapsest saadik lambasõime järele . 
    Mitte sõna otseses mõttes sõime , vaid mingi peidiku järele lambasõime kohal parte peal . 
    Seal oleks heinu , oleks küll kitsas , aga alati soe . 
    Ma tean , et sõjaajal ja veel mitu aastat pärast sõda , kui olid eriti külmad talved , oli laudas soojem kui toas . 
    Võib-olla oli see soojatunne näiline , sest koos oli palju erinevaid loomi : kanu , lambaid , sigu , lehmi , isegi hobune mõnda aega . 
    Ma ei suutnud lapsearus kuidagi ära imestada , miks loomadel ka kõige külmemal ööl laudas külm ei ole . 
    Eriti kogesin soojatunnet siis , kui lehm öösel ootamatult haigeks jäi , kui lammas poegis ja ka minul lauta asja oli ning mitte ainult uudishimust , vaid abiks . 
    Mäletan , kui kord lammas surema hakkas ja ma isal tapmisel abiks olin , oli laudas nii soe , et minestasin . 
    Väljas aga paukus pakane ... 
    See sõimeigatsus ei ole snobism , ja ei ole niisama jutuks , et algupärane näida , see on noorelt ja väga sügavale mällu sööbinud . 
    Ma mõtlesin sellele isegi siis , kui esimest aastat linnas elasin , kui ma ainult tahtele toetudes ennast harima sundisin , kui mõnigi kord oli kange soov kõigele käega lüüa . 
    Siis igatsesin ikka sõime ja sellepärast , et sõim seostus tegevuseta oleku ja millegi loomulikult heaga . 
    Olen ju tegevusetu pärast öösiti loomi kadestanud . 
    Kui ma pärast lambapoegimise ööd unisena ja pahurana kooli läksin , jäid loomad lauta tardunud ja muretusse olekusse , ja vaatamata seismisele ja mäletsemisele ei tundunud loomad mulle muiduleivasööjatena - nad olid selle millegagi ära teeninud , endale võitnud , ja sellest sain ma aru juba enne kooliskäimist , siis , kui mingist inimlikust kohusetundest veel aimugi polnud . 
    Epigooni kodune ball 
    Tarbetu balliaegne ülekulutuste öö . 
    Aga ikkagi ma ei maga , vaid mõtlen kõigile neile , kes praegu ballisammaste taga , klaasid käes , suud mittemidagiütlevatest repliikidest või salajastest suudlustest punnis ja turses . 
    Tuleb söötraig , küll tuleb , olen selles kindel nagu väike Peeter , kes kord tähtsa kirja metsas ära kaotas . 
    Ei mingit üksindust ! 
    Mu üksinduse on teised välja mõelnud . 
    Praegu on mul nii hea olla , tunnen ennast seltskondlikumana kui kunagi varem . 
    Ma ju tean , et sellest kööktoa kapitagusest kuhugi pääsu pole , aga ikkagi ... 
    Su tuju on ka nii nagu ta on , ütlevad teised , inimesed ballilt . 
    Las klatšivad , kus siis mujal nii kuluaaririkas ja higilõhnaline kui ballil . 
    Vahest ehk ainult peotantsuvõistlusel . mujal mitte . 
    Klaas ühes ja suits teises käes , seisavad need hallipäised ballidžokid sammaste taga ega oska oma jäikade kehadega midagi peale hakata . 
    Sest vara on veel , pea veel ei tööta , teravmeelsused kas pole ärganud või käepärast . 
    Nad ootavad . 
    Saalist kostavad valsihelid , tango , ja nii lõpmatuseni , aga jalad on liiga kanged , et tantsida . 
    Pea aga tantsib ja rappub küll reumast , küll šampusest , ainult jalad jäävad truult jalgadeks . 
    Hirmus traagika . 
    Anna siis seda vahajat olekut ja surutust teistele kirjasõnas edasi . 
    Võimatu . seda peab ise nägema , kogema . 
    Jah , ballis on midagi fantaasiatagust ... 
    Keegi püüdis äsja vaimutseda , ütles , et kevadöö pole kaugeltki hommik , olevat värskem . 
    Veidrad balliaegsed mõtted , mis enam kunagi tagasi ei tule , ei kordu ... 
    Sügisballil , uusaastaballil on kõik enam-vähem sama , kuid vaimukaid ja samal ajal seosetuid mõtteid enam ei ole . 
    Võiks ju olla , sest ballikülalised - osa neist kindlasti - , vahelduvad , ja kui kordadki ennast , siis antakse sulle , balliaegsele elluärganule , suuremeelselt andeks . 
    Ja ometi ei suuda keegi ennast korrata ... 
    Huvitav , kas tänaõhtune ball kellelegi ka esimene on ? 
    Mulle , kodusistujale , kindlasti , aga sambatagustele mõttenägudele ja hoiakumeestele ? 
    Seda ei saa ma eemalt teada . 
    Ei tahagi . 
    Sest homme ei saa me tänaõhtusest , -öisest ja hommikupoolsest ballist mitte midagi teada . 
    See on balli seadus , kodukord . 
    Hommik on pohmellis . 
    Jõgi , kaarsild , osa tänavaid ja inimesi iiveldavad hommikul iseenda sees ja iseenda pärast . 
    Neil pole kodusistuja jaoks aega . 
    Nad ei raatsi omas arukuses isegi pead parandada , kuigi see oleks hädavajalik , nad kardavad peaparandust nagu mingit au pihta käivat toimingut . 
    Mis teha , kui mu öine lühijutt nagu vastutahtmist edeneb . 
    Hea seegi . 
    Parem isegi kui ballil . 
    Ainult seesmine pinge ja mure armastatu pärast ei kao ka balliööl . 
    Kui siis mõneks tukastusetunniks , nagu liitsõnaks kehvas ning selgitavas lauses . 
    Oh teid tantsijaid , süntaksilõhkujaid . 
    Kellega veedad sa jaaniöö 
    Tean mehi , kes kardavad öid , mida peab ärkvel olles teistega mööda saatma . 
    Ja et mitte eputada ning teki alla pugeda , sõidavad nad öösiti ühest linnast teise . 
    Rahunevad alles siis , kui pilet ööpikaks sõiduks ostetud , ükskõik millisesse linna . 
    Hirmul üldrahvaliku öö ees , jätavad nad päevaks-paariks maha isegi perekonna , saaks ainult üksi ja inkognito järgmisse hommikusse põgeneda , olgu see siis jaaniööl või uusaastaööl ... 
    Nad on mulle pihtinud , et nende riiulis on rahvalaulud , et nad kuulevad , kuidas rahvas kunagi ammu kaeblikult laulda ulus , see valgesilmne , tööst vaevatud ning näljast puretud küüniline rahvas . 
    Kuidas rahvalaule ka ei liigitaks : töölaulud ... töölaulud ... töölaulud , musta mure laulud , halli joru laulud , kurva elu laulud või vihmase ilma udulaulud - kartlikud mehed , õigemini mehepojad , põgenevad ikkagi . 
    Kiirustades ümisevad neid laule nagu reisiseltsilisi kaasa . 
    Nad ei teagi , et rahvalaulud olid neis endis juba enne sündimist , juba siis , kui nad oma isa seest ema sisse jõudsid . 
    Nad ei hooli ka sellest , et võib-olla just temal - ühel nüüdsel ööpõgenikul - , ühel tuhandest või kümnest tuhandest õnnestus nii suureks kasvada , et hommikuti neid laule kaasa ümiseda . 
    Laulda viisi teadmata ja sõnu mõistmata . 
    Aga võib-olla olid need teistele arusaamatud sõnad kunagi sinu keeleks ? 
    Tuleta neid sõnu hästi meelde , põgenik ! 
    Ehk oled neid kunagi kuulnud-rääkinud , põgenev väikepoiss ? 
    Oled niigi oma elust kõik rõõmud välja destilleerinud , et elada ainult oma tööle , süngena , õiglasena , õilsana , ilmeksimatuna . 
    Ja su ümber sagib patuste kari . 
    Põlvekõrgusel su jalge ees sagib ja sigib ta . 
    Sigib ja kahaneb ja üks ei vääri siin rohkem tähelepanu kui teine . 
    Sa tallad neid nagu kevadisi konnapoegi järve kaldal , kuigi sa neid tallata ei tahagi - sa lihtsalt ei jõua kõike jälgida , ja nii jääbki mõni poolkogemata jala alla . 
    Sa ei märka enam isegi aastaaegade vaheldumist , sest kõik , mis on väljaspool sind , ei ole sulle huvitav . 
    Sisemise maailma rikkus tõrjub välise tahaplaanile , varjutab ... 
    Sinust kiirgab välisele mõjusid ja mõjustatuna sinust põrkab väline su poole tagasi . 
    Kuid sa ei vaja teda enam , sest harva , kui keegi oma eritisi naudib . 
    Sa suudad näitlejale vaatesaalist oma tahtmist kiirata , nii et nad laval su soove käpiknukkudena täidavad . 
    Kes saamatult täidab , kohmakalt käib , on halb näitleja , kes su pilgu all loomulikult liigub , nii et su mõju nagu tundagi poleks , on hea näitaja . 
    Milleks on su riiulis rahvaluule ? 
    Sa ei saa lahti rahvast , keda sa ehk ei armastagi , kelle hulka kuuludagi ei taha , aga kuulud . 
    Miks ? 
    Sest sa ei tunne veel iseennast nii palju kui vaja . 
    Sa pead läbi lugema kogu rahva luule , rahvaluulest siiani , alles siis võid sa end sellest rahvast lõplikult lahti öelda , ja siis tunned ehk ka iseennast ära . 
    Muu on sulle ükskõik ... 
    Senikaua aga huvitu rahvaluulest . 
    Meie esivanemad ei armastanud Päikest , meie neitsid uskusid , palusid ja kummardusid hoopis Kuud , meil võeti vastu Tähe kosjad . 
    Kellega veedad sa Jaaniöö ? 
    Kunstsõrmus 
    Naine seisis eimillegi ees ja ütles valjusti , et ta on kui lihtne nädal kellegi unistuse kõrval ja et seepärast tahtvatki ta sõrmust osta . 
    Üksirääkimine pole üle keskea naise juures iseäralik . 
    Üksildased naised räägivad ikka ja sageli isegi asjadega või elusloomadega , kes kõnest aru ei saa . 
    Räägivad ennast õigustades ja ootavad ka vastust . 
    Vahel on selline endale sisendatud vastus visa tulema . 
    Seekord vastati naisele aga kohe , ja vastaja hääl nurgast oli nagu mehe oma . 
    Mehelik kindlasti ning kuidagi alasti hääl ka , selline , mis kohe suunurkadest laiali valgub , pehmelt ja hääletult . 
    Arvatakse ju , et unistuste häälele omistame ikka midagi mehisemat . 
    Hääl ütles , et kui sina , naine , oled vurri , noh , selle lastevurri , mis pumbates põrandal tiirlema hakkab , lõmastanud ( naisele meenus ta esimene abort ) , siis pead sa vurri nagu kuivanud leiva või saia põletama ( siinkohal meenusid naisele viis ülikooliaastat korraga ) . 
    Hing ju ei luba ei vurri ega leiba prügikasti visata , metsaviimisest rääkimata . 
    Ei luba ! 
    Naine ei puigelnud vastu , kuid vaikides tekkis tal mõte ja soov osta endale sõrmus nagu kunstiteos : kunstsõrmus , lihtsustas ta soovi . 
    Tegelikult ei olnud see naise enda algupärane soov , vaid mehehääle kaja ja sähvmõte . 
    Ja samas arutles naine edasi , et mehelikku mõtet ning häält ei suudaks ta küll ühtegi teise keelde tõlkida . 
    Nii sai naine aru , taipas , mis on emakeel . 
    Taipamine on eraku suhtes ikka halastamatu . 
    Ja ometi ostis naine järgmisel päeval vabakutselise kunstniku käest sõrmuse , väga kalli sõrmuse , suure halli kiviga . 
    Kandis päeva - nagu muinasjutus kantakse - , kandis teise , kuid rohkem ei suutnud . 
    Miks ? 
    Naine hakkas teise päeva õhtul kuulma iseenda häält , mis rääkis , et kaks päeva kantud sõrmus ei ole enam vanatüdrukut väärt . 
    Millest küll selline sõrmusest tüdimine võis tulla ? 
    Oli see ajamärk ? 
    Kindlasti . 
    Ja jälle hakkas rääkima mehe hääl - justkui naist aitama - , kuid veidi erinevalt eelmisest korrast - nimelt , mehehääl rääkis naises endas . 
    Hääl arutles osavõtlikult , et oleks meil rohkem selliseid vabakutselisi kunstnikke , kellele sõrmused tagasi viiakse , ehk oleksime rahalt vaesemad ( muide , naine oli rikas , meie aja kohta isegi väga rikas naine ) , kuid vaimult rikkamad . 
    Keskpärane tõde , kuid omal kohal . 
    Kolmandal päeval viiski naine sõrmuse vabakutselisele tagasi . 
    Kunstnik keerutas sõrmust pihus , oli abitu , sest see oli esimene tagasioodatud sõrmus . 
    Vaikiti . 
    Naine ootas raha tagasi , aga kunstnik ei teadnud , kuhu sõrmust panna ... peita , toppida . 
    Kunstnikul olid sõrmuse jaoks liiga jämedad sõrmed , isegi väike sõrm . 
    Sõrmus ei põletanud , sõrmus oli jahe , aga soojus ei läinud kaduma , valgus kunstnikule näkku , ta peaopesa tõmbus higiseks . 
    Naine sai raha tagasi . 
    Kunstnik kandis sama sõrmust mitu kuud taskus justkui talismani ja müüs siis selle kolm korda kallimalt ühele teisele naisele . 
    See ei toonud sõrmust enam kunagi tagasi . 
    Teine naine rääkis kunstnikule , et ta ise müüb juba pikki aastaid üksindust , see olevat kasulik , sest üksinduse müügi pealt ei võetavat tulumaksu , nagu iseolemise pealtki . 
    Niipalju sai siis kunstnik targemaks . 
    Kuigi ostu-müügi tehing oli keskpäeval , hõikas kunstnik naisele tagantjärele :  "  Head ööd , briljantsõrmus !  "  
    Jaanuar - veebruar 1975
    Ja veel ühest isevärki jutust pean ma sinule kirjutama . 
    Ma olen ju oma lesepõlves oma kätele selles tegevust ja südamele tuge leidnud , et ma seda olen edasi teinud , mida ma Meuse kõrval kui hingekarjase naine oma kohuseks pidasin : haigetele ja surijatele nende vaevas kergendust pakkuda . 
    Ja selles kristlikus püüdmises on Issand mulle sellevõrra abiks olnud , et nii lahkunute omaksed kui paranenud haiged on minuga hästi rahul olnud ja mind ka peenematesse perekondadesse soovitanud , kui neid Meuse-kadunu pihtkonnas leida oli ? saksarahva ja koguni raesugulaste majadesse . 
    Nõndamoodi sattusin mina ka meie ammust tuntud Vegesacki-härra tõvevoodi äärde , kuhu tema mullu sügisest jäi ja kust ta enam ei tõusnud . 
    Ja seal rääkis tema mulle paar päeva enne oma surma , et Sina , Balthasar , olevat 60-nda aasta suure mässamise ajal nende maameeste hulgas olnud , kes Tallinna Raekojas käisid mässajatele linna toetust nõutamas . 
    Tema olevat sind oma ihusilmaga nende mässajate seas Tallinna raehärrade ees näinud . 
    Ja tema oli täiesti selge mõistuse juures , kui ta seda mulle rääkis . 
    Mina ütlesin talle , et tema silm küll peab eksinud olema , sest et sinu Tallinnas viibimine sel ajal hoopis ilmvõimatu oli , niisama nagu see , et sina kui sa ka mingil moel oleksid sattunud ( mida ma omas südames küll nii ilmvõimatuks ei arvagi , kui ma sinu isevärki kerglase ja isevärki vintske meele peale mõtlen ja sinu viisi peale ennast lapsikust uudishimust igale poole toppida ) . 
    Aga sellest olin mina küll vait ja härra Vegesack ütles , ja tema vana hapu kaubasaksanaeratus läks tal sealjuures üle kollaka näo :  "  Kõige parem ongi , et seda koguni ei ole olnud ,  "  ja ta pigistas ühe silma kinni ja lõpetas :  "  Isegi , kui see nõnda peaks olnud olema ...  "  
    Ja selle paari päeva sees , mis talle veel antud oli , ei rääkinud ta sellest enam ja siis kutsuti tema siitilmast ära ja mina ei tea siiamaani , mis sellest arvata . 
    Aga ometi on mu süda nüüd mitte üksnes kurb , et sina seal kaugel oled ja sinna paistad jäävadki , vaid tema on ka rahulik sinu pärast . 
    Kullake , see kõlab ju peaaegu et nõnda , nagu peaksin ma tõesti sinu südamerahuks võõrsile jääma ? ! ... 
    Või arvad sa tõsiselt , et koju tagasi tulla tähendaks minu jaoks äraaimamata hädaohtudesse tormamist ? 
    Aga kuule : kas ma selle mässamise ajal seal olin või ei olnud , see on de facto üsna ükskõik ... 
    Keegi raehärra sonis midagi oma surivoodil , ja pole ülepeakaela teada , et ta sellest kellelegi muule on kõnelnud kui sulle ( sest mis huvi oleks see teistele pakkunud ! ) , ja nüüd on tema mulla all ... 
    ( Aga uskumatu , et tema seekord minu ikkagi ära tundis ... ) 
    Ja kas pean mina sellepärast nüüd igavesti Tallinna linnast eemale hoidma ? ! 
    Mis ? ! 
    Breemeni püha Ansgariuse marmorkantslisse paslik olla , aga Maarjamaa kasepuust räästoolidesse teps mitte kõlvata ? ! 
    Ausalt ütelda , mul on kiusatus , mul on suur kiusatus , aga nojaa ... 
    Muidu elame meie siin vana viisi , ja kuigi müüride taga lood ikka veel õieti rahutud on , pole meie sugulaste ja sõprade ja tuttavate kohta suuremat uudist teadustada . 
    Kurgla omad olid mässamise aegu ja ka pärast seda pikalt kadunud , aga kuulukse nüüd jälle olema välja ilmunud . 
    Ja onu Jakob pidi olema oma mullu mahapõletatud tare ( ei tea , kas suur kuusk kiviaia nurgas on põlenud või alles ? ) uuesti üles kopsinud , Jürgeni ja oma uue sulasega kolmekesi ( see Kurgla sulane Paavel , keda sina ka ehk veel mäletad , pidi olema mässamises surma saanud ) ... 
    Paavel surma saanud ... 
    Tähendab , et Epp on siis ... 
    Hm ... 
    Aga doktor Friesner sõidab reisiohtudest hoolimata muudkui edasi-tagasi Tallinna ja Turu ja Riia ja Miitavi vahet ja härra Horn olevat ütelnud , et ei härra Johan ega härra Gotthard saa teda võlla tõmbama hakata , sest kumbki peab teise poole temast teisele puua jätma . 
    Aga proua Katharina naeratab vana viisi mahedasti ... 
    Annika ... vaata , ma tõusen siit palgiotsalt üles ja kõnnin mööda piilaritega kivirinnatist päripäeva ümber kellade . 
    All on selle vägeva võõra linna kollakaspunased katused . 
    Pahemat kätt on selle maa tuul ja pilvevarjud ja päikesesillerdus . 
    Paremat kätt on kellade kuuldamatu kumin . 
    Ja näpu vahel on mul seesinane sinu kiri , mis tuule käes vudiseb nagu elus eebutajalind ... 
    Ja ma tunnistan iseendale ja sulle : kui Issand annaks mulle praegu märgi , kui Hääl ütleks mulle praegu siin üleval : Balthasar , mispärast tahad sina selles võõras linnas , sellel võõral maal ankrut põhja heitma hakata ? 
    Mispärast tahad sina anda enese nende võõraste vaidluste sisse , millest see maa praegu kohiseb ? 
    Kui sind ometi juba enne , kui sa oma suu said lahti teha seda välja ütlema , mida sa omas südames minu tahtmiseks arvasid , kui sind , jah , juba enne seda käsutama tuldi , mida sina minu tahtmiseks pead arvama ! 
    Balthasar , sa oled viis komatkümmet aastat vana ja seda on küllalt palju , et nii oma isa haua kui oma laste hällipuude peale mõtelda . 
    Balthasar , vae hoolega oma südame vaekausil , kas ei ole see paljalt sinu uhkus , mis sellesinase marmorist kantsli siin all selles kirikus sulle nii himustamisväärseks teeb , et sa enese käest küsida ei täi : kui suur osa sinu siiajäämiseihast on õhin teenida ( mind , jajaa , aga muuseas ka hõbedat , ära salga ! ) ja kui suur osa sellest on hulga kaugete tummade asjade äraandmine , mida on kergem ära anda kui mind ? ja hõbedat ... 
    Ja kaalu , kas sina siis tõesti pelgad koju tagasi minna sellepärast , mis üks mulla alla läinud mees sinust Annikale on kõnelnud ? ja võib olla küll , et mitte ainult talle , nõnda , et sinu siiajäämine õigusepoolest hoopis põgenemine on ? ! 
    Balthasar ? kas ei usu sina siis enam üldsegi sellesinase imejoogi jõu sisse , mida sa tolles siinsest veel kõrgemas tornis oled rüübanud ?... 
    Balthasar ... 
    Aga häält ei ole . 
    Ainult tuul tuhiseb valjemini . 
    Ma olen aina kitsama tiiruga ümber kellade kõndima hakanud , nagu püüaksin ma rutemini pärale jõuda . 
    Ja siis jään ma suure Prõmmali ette seisma . 
    Ma pigistan silmad kinni . 
    Ma ütlen : Issand , kui Sina praegu oma suu lahti teeksid ja ütleksid : Balthasar ... aga häält ei kosta . 
    Ainult kellad kumisevad kuuldavamalt . 
    Ma teen silmad lahti ? 
    Annika , niisugused märkuandmised on olemas ! ? ma teen silmad lahti ja loen ? rissapikkuste tähtedega otse oma silmade kõrgusel kellapronksi valatuna ( võib olla , et see on ammuse kellameistri nimi . 
    Ükskõik ) : Balthasar Balthasar läks kiiresti tornitreppidest alla ja sammus ümber vaatamata läbi tühja Püha Ansgariuse kiriku . 
    Väike marmorist sulane , see , kes seal raehärra Gröpelingeni lamava hauakuju kohale oli kummardumas , vaatas talle arusaamatu peaaegu-muigega järele . 
    Rae- ja kogudusehärradele ütles Balthasar selsamal õhtul härra Puttemanni majas :  "  Minu üliheatahtlikud käskijad ja sõbrad ( nüüd viimaks julgen ma teid nõndamoodi nimetada ) : teie ülemäära lahkest kavatsusest ei saa asja . 
    Issand on teisiti otsustanud . 
    Ma pean koju sõitma oma pärandust vastu võtma .  "  
     "  Kahju ,  "  ütles härra Sum ja Balthasar oli peaaegu et solvunud hõlpsusest , millega ta näis seda ütlevat . 
     "  Kahju . 
    Aga muidugi mõista pead sa siis minema .  "  
     "  Kui see pärandus on küllalt suur ,  "  tähendas härra Puttemann ,  "  nagu ma arvama pean , kuigi ma seda imeks panen .  "  
    Härrad ei küsinud , kui suur see pärandus oli , ja Balthasar ei hakanud seda neile seletama . 
    Härra Sum leidis sadamast Balthasari tarvis Breemeni kaubahärrade laeva ,  "  Neptunus  "  nimi , mis järgmise päeva lõuna ajal pidi Põhjamere ja Sundi poole teele minema , lootusega sealt enne läbi pääseda , kui kuningas Christian selle Breemeni laevadele jälle kinni paneb , nagu ta oli ähvardanud . 
    Balthasar sai jämedakõhulise kippar Holtiga kokkuleppele ja läks hommikul aegsasti Schlachte laevasildade poole teele . 
    Ja härra Sum tuli oma noort sõpra koguni saatma , mida tema viisi juures kõike mingi püüdmatu hõlpsusega võtta temast nagu poleks oodata mõistnudki . 
     "  Ma saadan oma võla teile esimesel võimalusel ära ,  "  ütles Balthasar ,  "  koos kojusõidurahaga kaheksateistkümmend taalrit .  "  
     "  Kena , kena . 
    Esimesel või teisel või kolmandal võimalusel , eks ole . 
    Ja tervita minu poolt Tallinna tuttavaid , Tegelmeisterit ja Balderit ja keda veel . 
    Ja ole ise tubli . 
    Õigupoolest peaksid sa minu käest vabandust paluma , et sa niimoodi jalga lased , aga selleks oled sa liiga jäik ...  "  
     "  Aga härra Sum , see on ju ometi tõsi , et minu isa ...  "  
     "  Muidugi tõsi . 
    Aga siiski ei läheks sina siit ära , kui sa nagunii poleks tahtnud minna . 
    Vistiti sellepärast , et sa lapsikul kombel loodad kodus isepäisemalt otsustada võivat , mis Issanda meelest õige on . 
    ( Ma nägin ju selgesti , kuidas sinu nägu ära kivines , kui me sinu valitud teksti sobimatuks laitsime . ) 
    Noh , see lapsik lootus läheb aastatega mööda . 
    Ja mine tea , võib-olla on sul seal sinu karudelinnas ka hõlpsam kui siin ennast niisuguseks meheks teha , kelle kaela igast küljest kangutama ei kiputa . 
    Ja nähtavasti on sul veel teisi põhjusi . 
    Ma arvan , et ka naised on mängus . 
    Aga kõige tähtsam on vististi see , et sina ei ole lihtsalt veel küllaldaselt sakslane .  "  
     "  Kuidas nii ... ?  "  
     "  Noh , nii küllaldaselt , et ennast Amsterdamist Narvani ja Krainist Bergenini kodus tunda . 
    Aga ikkagi , pea meeles : ma jään su sõbraks . 
    Sa oled üks kummaline juurikas ja minu õpilaste seas ei ole teist seesugust olnud . 
    Hea küll ...  "  
    Nad olid laevasillani ja sedamööda lähemate mündrikupaatideni välja kõndinud . 
    Kolmekorviline , kõvasti lastitud  "  Neptunus  "  seisis pooleldi lahtirullitud purjedega kahesaja küünra kaugusel keset jõge . 
     "  Hea küll . 
    Teil läheb seal veel ilmatu aeg , enne kui te ankru pealt lahti lähete . 
    Jumal kaasa . 
    Ma jalutan linna tagasi .  "  
     "  Ja tervitage ja tänage minu poolt veel kord härra Puttemanni .  "  
     "  Hea küll , hea küll .  "  
    Härra Sum vaatas teda lühikese muigel pilguga ja kadus sealsamas töömeeste varju , kes lähemast mündrikupaadist elavat ahelat pidi soolakotte sillale laadisid . 
    Balthasar püüdis härra Sumile järele vaadata , aga üks viiepunnane kott liikus parajasti niimoodi ühe mehe käest teise , et härra Sum jäi mitmekümne sammu pikkuselt selle taha , ja kui kott viimaks virna mütsatas , oli härra Sum kaubariitade vahele kadunud . 
    Alles siis , kui Balthasar oli mündrikupaadis poolele jõele välja jõudnud , kast paadipõhjas ja pamp seal kõrval kõik kokku vaevalt rohkem , kui tal kunagi  "  Delfiini  "  pardale minnes kaasas oli olnud , tuli talle meelde : härra Puttemanni oli ta niihästi ise tänanud kui ka härra Sumil üle tänada palunud , aga härra Sumile endale oli ta unustanud aitäh ütelda ! 
     "  Olgu . 
    Ma teen selle asja Tallinnast kirjaga heaks .  "  
    Paadi ahtris laienev vesi ja jõekaldal eemalduv ning sedamööda lahtirulluv tuhande musta või kiiskava aknasilmaga linn ja äkiline mõte algava reisi päratust pikkusest ja ohtudest rõhus Balthasari südame silmapilguks üsna nende õhukeste tõrvaste laudade ligi , mille taga põhjatu jõgi lalises . 
    Ja Issanda maailm paistis korraga olevat nii äraarvamata suur , et ühe äsjatõotatud tänukirja pääsemine maade ja merede tagant maade ja merede taha näis olevat vist küll ainult ime läbi võimalik ... 
    Kuid sealsamas sai Balthasar kogeda , et seesama päratu Issanda maailm võis Tema imelisel tahtmisel äkitselt olla ka paljalt sipelgapesa mõõtu ! 
    Balthasar maksis habemikule mündrikule oma pennid ja ronis nöörredeli vankuvaid pulki pidi  "  Neptunuse  "  lohutavalt laiale tekile . 
     "  Nohoo , ah meie pastorisaks ongi pardal ,  "  ürises vaskpunase näoga pootsman , kui nad üle köiepundarde ahterpakki kapteni juurde sammusid ,  "  no mis meil nüüd viga ! 
    Nüüd me võime jo Skageni meremao kõhus ka veel jumalaarmu saada !  "  
     "  Kui ma talle selle peale ei vasta ,  "  mõtles Balthasar ,  "  jääb jäme ots tema kätte .  "  
    Ning ta ütles surmtõsiselt :  "  Võite saada küll . 
    Kui te aga vakka olete , et madu teid enne välja ei peereta .  "  
    Pootsman ei vastanud muud kui :  "  Mmm ...  "  
    Mõnu , tunnustuse ja arusaamisega . 
    Kapten Holt istus traanitünnil ahterpakikajuti ukse ees . 
    Otse ukse alla oli tekile lahtiklapitavate jalgadega laud ja samasugune iste üles pandud . 
    Laua taga klappjäril istus potti-pöetud tuhkjate juustega keskealine mees ja liigutas lauale laotud paberil sulge . 
     "  Ahah , pastorisaks ,  "  ühmas Holt Balthasari poole ja heitis talle uuriva pilgu . 
    Ja leidis ilmsesti , et ühelt poolt selle mehe amet ( härra Sum oli ju tunaeile ütelnud : Püha Ansgariuse kiriku õpetaja ) ja teiselt poolt tema riided ja reisikraam ( lihtne ja koguni kaunikesti kulunud must vammus ja rohmakas puukast ning pambunatuke , mille pootsman ta kõrvale maha pani ) ei klappinud omavahel nagu päriselt kokku . 
    Sellepärast ütles ta :  "  Pootsman näitab teile koiku kätte .  "  
    Aga et see vastuvõtt äkitselt siiski liiga napp tundus olevat ( ikkagi vististi ju vaimulik mees ! ) , lisas ta seletuseks :  "  Mina ise , näe , ei saa ? mina möllan siin notaariusega . 
    Ühe vana võla kinnitamiseks . 
    Pikk seilamine ees ...  "  
    Sellepeale tõstis notaarius näo oma paberi kohalt ja vaatas Balthasarile otsa . 
    Ja Balthasar tundis tema silmapilk ära . 
    Selle magusa mäletamissähvatusega , mis talle enesele alati rõõmu valmistas . 
    Võib-olla tänu tähelepanekule , et ta selle poolest paljudest üle oli ( nähtavasti ka sellest notaariuseisandast ) . 
    Samal ajal , kui ta veel mälus tuhlas , et ka selle mehe nime sabapidi kätte saada , ütles ta :  "  Notaariuse-isand ei tunne mind vist ära ? 
    Me oleme trehvanud . 
    Tallinna linnas doktor Friesneri majas . 
    Kui notaariuse-isand härra Schmerteni kirjutaja oli ja ordu hobustest muljuda oli saanud . 
    Viiekümne kaheksanda suvel .  " 
    Aidatrepil , otse üle õue , istus keegi suur ja kohmus , õlad kumaras ja pearätik silmile veetud . 
    Seisime seal ? ikka veel kõrgele tõstetud laterna all ? nagu salgake kohutatud lambaid , kõvasti üksteise vastu surutud ja hirmust määgides . 
    Ainult selle vahega , et meie ei määginud . 
    Me ei saanud mitte sõnagi suust . 
     "  Ko-koosu ...  "  häälitses vanamemm lõpuks vaevaliselt ja kiskus end vastu tahtmist meie seast lahti . 
    Mäletan täitsa täpselt , kuidas ta seal läks ? pisut nagu kikivarvul , selg kühmus ja laternavalgus värisemas mustkaredal õuemurul . 
     "  Käi minema !  "  käristas koosu talle vastu ja lõi suure korpas käega läheneva laternatule poole . 
    Oli nii , nagu vajaks ta pimedust . 
    Vanamemm põrkas tagasi ja jäi seisma , just poolele teele toa ja aida vahel . 
     "  Lase mina ,  "  ütles ema ja läks ilma laternata koosuni välja . 
     "  Koosu ... ema Truutu , ae ... 
     "  ütles ta mahedalt , aga hirmulõnks oli hääles sees , ma kuulsin küll . 
     "  Eipole mul tütreid ,  "  ütles koosu . 
     "  Kedagist pole .  "  
     "  Lähme toamaile ,  "  palus ema . 
     "  Mis sa siin sedasi ...  "  
    Aga koosu ei vastanud sõnagi . 
    Istus aga endistviisi edasi , just nagu poleks kedagi ligilähedalgi . 
    Ait ta selja taga oli harjumatult must ja aidakatuse serv küünitas kaugele alla , otsekui tahaks puudutada ta kumaras õlgu . 
     "  Ema Truutu ...  "  palus minu ema haledalt ja söendas vaevu puudutada teise tumedasse rätti mähitud pead . 
    See tõmbus pisut tagasi . 
     "  Ilmaelu on uppis ja harevil ,  "  ütles koosu ja hakkas end raskelt üles upitama . 
    Ta toetas oma suure kondise käe ema õlale ja see nõtkus sügavale alla . 
     "  Eipole eneseuhkust ega au ühtigi ... pole tööd ega ... midagist ...  "  
     "  Tule ... tule ...  "  kutsus ema kui väikest last . 
    Koosust levis viinalehka ja see oli täiesti kuulmatu asi . 
     "  Tuleb see ... 
    Tassu Lillentiin meile vastu ... see ... sinu ristitütar ,  "  koosu pööras aegamisi pead ja vaatas ikka veel paigal seisva vanamemme poole . 
    Laudalatern rippus ligi maad ja valgustas vanamemme kahust undrukuserva . 
     "  Sihuke utetall oli ... valge ja klaar ... 
    Nüüd suured krellid roosi paletele pintseldand , mustad söejutid silme kohal ja tukk kärssus ees ... 
    Saksa ohvitser veel käevangus pealegi ... aga ohvitser ... see priske ja punane kui ... kui Tassu orikas ...  "  
    Koosu hakkas kärisevalt naerma ja tuikus korra jalul . 
     "  Talu seal Tassul raamas ja ripakil , õueaed laapas maas ja katus kiivas külatee poole . 
    Aga tüdruk vallas  "  peenema  "  ameti peale parseldatud ...  "  
    Koosu jõudis lävele , toetas sirged käed üles uksepiitadele ja vaatas kööki , nagu näeks seda just esimest korda . 
     "  Siin kah ... lehkab lagu järele ? krohv seinalt maas ja pliidiraud kiivas ...  "  
     "  Pole , pole ...  "  lohutas ema ja sikutas koosut ettevaatlikult pikkpingi poole . 
     "  Teeme korda ja seame sirgeks ...  "  
    Pikkpingile koosu siis vajuski ja tõmbas silmad jälle pearätiku peitu . 
    Surus suured käedki krönksus peale , et midagi näha saaks . 
    Tuiutas seal edasi-tagasi ja kägises veidralt , nagu kääksuks puutelgedega vanker . 
     "  Karga veel ... 
    Õlesööja reeotsale ...  "  ümises ta kuidagi pooltokerdi . 
    Õlesööjat uskuma , jah . 
    Et maailm on täis pattu ja rääma ... põlvini täis ... kõrini täis ...  "  
    Siis tõstis koosu silmad üles ja vaatas kõigile ridamisi otsa . 
     "  Pärast tuli Triinulei mulle vastu ... 
    Ütles , et läheb tapma . 
    Pikk puss oli seltsis ja väike punane koerakakats sabas .  "  
    Koosu mõtles sutike ja vangutas pead . 
     "  Temal on lihtne . 
    Hinge võtta on kergem kui elus pidada . 
    Aga ... aga kuidas me siin . 
    Tavatul , edasi kestame ?  "  
     "  Elin ju ootab ,  "  ütles vanamemm vaikselt vahele ja piilus poolareldi koosu poole . 
     "  Eks nii me kestamegi ... 
    Mätasjärve-sugu ...  "  
     "  Ah sedasi ! 
    Ah sedasi , et ootab ? 
    Tõmbas koosu raskelt hinge ja mõõtis ainisilmi minu emme . 
    Ema põrkas pisut tagasi ja mina nihutasin talle igaks juhuks lähemale . 
    Aga koosu ei tõusnud sugugi . 
    Põrnitas emme ega märganud teisi kedagi . 
     "  Ei Oskarist ma nii paljut oodanudki ,  "  ütles hallkoosu pikkamisi ,  "  seda , et metsa läheb ja seda , et seal suside seas veel sigitabki ... 
    Ju tal siis kangem veri kui teistel Tavatule toodud meestel ... 
    Veab sul sinna ? 
    Veab ?  "  
     "  Veab küll ,  "  ütles ema ja laskis silmad alla . 
    Koosu tõusis üles . 
    Ta vaarus pisut jalgadel , aga asutas seegipoolest kambrisse minekut . 
    Kui kambriuks ta järel mürtsatas , vaatasid ema-vanaema teineteisele silma . 
     "  Tassu Lillentiin ...  "  ütles vanaema ,  "  kuldse südamega tüdruk oli ...  "  
    Ütles nii ja tõstis äkki käe suule , silmad ehmunult pärani . 
     "  Ta on ju ... 
    Indriku pojatütar ... 
    See on see pillerkaaripoeg enne Tavatule tulekut ...  "  
    Ema istus vaikselt endamisi ega öelnud midagi . 
     "  Nägid sa nüüd ,  "  ütles vanamemm nagu etteheitvalt ja silus krobeda käega üle juuste . 
    Need olid meekarva ja soojad , aga kuidagi sorgus . 
    Ta läks pliidi juurde ja tõstis paja puutumata tangupudruga põrandale . 
     "  Läheb veel halvaks siin leigel raual ,  "  ütles ta ega vaadanud meile otsagi . 
    Väljas augustiöö süvapimedas niitsus tuul nagu ehmunud peni . 
    Aga järgmisel hommikul leiti külast Tassu seaaediku tagant tapetud saksa ohvitser , Tassu Lillentiini manuline . 
    Tal oli puhaste servadega pussihaav prõnnislihaval rinnal ja püksiauk eest lahti . 
    Oli teine seaaediku taha asjale läinud ja sinna jäänudki , paksroosa nägu öötumeda taeva poole õieli . 
    Sündimise öö 
    Kuidas see ema küll sedakorda kisendas ! 
    Sihukese häälega , mida ei tohiks teha ükski inimene maailmas , ja pika lõputu sügisöö järjepanu . 
    Aina kisendas ja kiilus ning vahepeal oigas lõginal , nagu oleks tal päratu külm või nagu näeks ta midagi jubeõudset .  "  ... mani murrudi , karrambasuuru .  "  
    Lebasin leivaahju taga vanakoosu puukõval koikul ja ahju külg oli õhtupooliku leivateost veel peaaegu kuum . 
    Surusin käed krampi ümber koikuserva ja näo kõvasti märjaks nutetud patja , aga kuulsin sellegipoolest . 
    Kuulsin ja pidin tahes-tahtmata mõtlema tollele lihavale Loonukse Madisele . 
    Et kas tema ka sedasi kisendas , kui püssipäradega peksti ? 
    Kisendas ja oigas lõginal , ise pooliti juba nonde kaitsemeeste jalge alla tallatud ... 
    Nägin nii imeselgesti koosu suuri kottasid ja ema ümarat ihu . 
    Hüppasin üles ja tormasin ummisjalu emale appi . 
    Aga kambriuksel tuli vanamemm mulle vastu ja tõkestas tee . 
    Ta surus mu arutu näo oma külmhigiste pihkude vahele ja sosistas mulle midagi kõrva , midagi , mida ma ei kuulnud ega tahtnudki kuulda . 
    Ta muljus mu rabelevad käed oma pehme kõhu vastu ja tõrjus mu niiviisi tagasi vanakoosu puukõvale koikule karetakuse teki alla . 
     "  Homme ,  "  ütles ta mulle ,  "  homme hommikul ...  "  
    Aga ma nägin selgesti vaevahigi ta sõõrjal näol , kui ta läks tuld kohendama suure paja all , et teha tulikuuma vett nagu seatapu aegu . 
    Hallkoosu oli kõikse aeg tagakambris ja ema kiilus ja kisendas . 
    Vastu aknaklaasi aga peksis jämerabisevat vihma ja hommik ei tulnud ega tulnud . 
    Kui ma hommikuhahetuses üles ärkasin , oli majas surmavaikus . 
    Isegi kell , mis õhtuses saginas üles keeramata ununes , seisis , jämedad osutid kurvalt lontis . 
    Mu kõrval magas vanamemm , üsna koiku äärel , juuksed sakris silmil . 
    Ronisin tast üle ja vajusin sügavalt ta pehmesse ümarusse , aga ta vaevalt et liigutaski , ainult norskas tasakesi ja vilistas poolavali suust . 
    Läksin paljajalu pänt-pänt üle köögi külma kivipõranda , varbad kronksus ning punased , ja lükkasin raske kambriukse koleda kääksakuga valla . 
    Seal aga istus koosu . 
    Ta ei maganud üldse ja tõstis oma suured unetuhallid silmad mulle hoiatades vastu . 
    Ta istus seal ihuüksi ümber pisikese pentsiku asja , mida ema-vanaema isekeskis kätkiks kutsusid ja kus minagi olla teab-küll-millal oma suhkru-leivanutsakut luttinud . 
    Istus selle ümber ja vaatas mulle tõrjuvalt vastu . 
    Ema aga magas , linavalge läbihigistatud nägu poolkülitsi kätki poole keeratud . 
    Seisin kõhklemisi kambri karedal põrandal , ei julgenud astuda edasi ega tõmbuda tagasi . 
     "  Tule siis kae ,  "  ütles koosu kahinal ja mina läksin , külg ees , ligemale . 
     "  Väikevend ,  "  ütles koosu peaaegu kuulmatult , vaatas siis nagu kohkunult ringi ja pomises uuesti :  "  Vend ...  "  
    Seal aga , kätkis oli midagi nii inetukoledat , et ma ehmunult tagasi põrkasin . 
    See oli pisi-pisikene kirtskortsus vanamehenägu , punane ja kirbuline . 
    Või siis just nagu habemeta päkapikumees Paljaskoon , kellest vanamemm kõiksugu lugusid teadis . 
    Et olla teine sihuke , jah , keda kõik habemikud härjapõlvlased põlgavad ja iletavad ning ülepeakaela põgenema pistavad , kui tulema juhtub. . 
    Ja sellesama hirminetu Paljaskoonu pärast see ema siis karjus ja kisendas ! 
    Kogu koletu vihmaöö joonelt . 
    Ning vanaema , kõver kui konks , küütsus südaöösi pliidi ees , higipisarad ja tulekuma viltuveetud näol . 
    Pöörasin kannal ringi ja tulin sealt ära , käed külgedel kui pulgad . 
    Ja ema poole ei vaadanud ma kah . 
    Häbenesin . 
    Eks temal see oligi ju mingi veider ja nagu vastikuvõitu seos sellesama jubeda härjapõlvlasega . 
    Pisikese kipraspunase härjapõlvlasega sealt hallkoosu suurte ja kandiliste põlvede vahelt . 
    Vaekausid 
     "  Ma ... ma lähen siis ja kutsun ... 
    Õlesööja ...  "  ütles vanaema ja sidus värisevate kätega suurräti kõvemini kokku . 
     "  Väljas tormab ,  "  ütles ema , ise köökus üle kätki , ega vaadanud üleski . 
    Ja otse nagu selle tõenduseks veeres kõuevanker kolinal üle Tavatu talu mustmärgade hoonete . 
    Sealsamas lahvatas aknatagune helelillat tuld täis ja mets tare taga oigas kuuldavalt . 
     "  Susid nutavad laanes ,  "  ütles memm ja vaatas ema kumaras selga . 
     "  Kuidas on ?  "  päris ta siis poolihääli . 
     "  Vähkreb ja ... ahmib ,  "  vastas emme sumbunult ja vajus veel enam kööku . 
     "  Arvad sa , et ...  "  
     "  Egas mina kedagist ... 
    Ainult parem ikka , kui ristitud saab ...  "  vanamemm õiendas veel kord rätiku turris sõlme ja kraaksatas hääle puhtaks . 
     "  Ega need ... ristimata lapsed rahu saa ... need olla virvatulukesteks soo peal ja ...  "  
    Ema hakkas kõva häälega nutma ja krabas kahe käega kätkiservadest kinni . 
    Just nagu seaks vanaema sellepärast suurräti ümber , et läheb sedamaid väikevenda soolaukaile viima ... 
     "  Oleks hallkoosugi kodus ,  "  halises emme endamisi . 
     "  Oleks kodus või teakski ...  "  
     "  Mis siin temagi ... ?  "  kahtles vanamemm vastu . 
     "  Või tema võim nüüd haigusest üle käib ...  "  
    Vastu akent põrises rahesegust vihma ja tuul kiunus ümber tarenurkade . 
     "  Ma siis ikkagi ? lähen ... ?  "  
    Emme ei öelnud midagi . 
    Ainult nuutsus ja halises väikesenna kohal ja välk viskas tuppa sinilillat kuma . 
    Oli ta ju hulga kangem kui meie petrooleumilambi igerik tuli , suur taevavalgus , heledam kui päevapäike kogunisti . 
     "  Velsker , see ju ... maailmama maa taga ... 
    Taritul ,  "  vabandas vanamemm ,  "  ja hobune-vanker kah koosul seltsis ...  "  
     "  Mine , mine !  "  käskis nüüd ema isegi . 
     "  Läheb teine näost sinkjaks ja ajab suu lahti , hall nahakirmetis juba peaaegu kõriaugu ees kinni ...  "  
    Vanamemm kahmas kuuehõlmad koomale ja avas raske tareukse . 
    Väljas pladises ja vingus , uks paiskus lahti ja kolksatas vastu tareseina . 
    Välguvalgel nägin ma vanamemme rabelevat välistrepil , suurräti nurgad kui hiigellinnu tiivad laiali . 
    Kui ta ukse kinni sai , võdises veel vaevaline tuluke ja tormihoog müristas vastu ruutu , ihales tagasi köögisoojusse . 
    Pliidi tuhalõukast oli tuhk mööda põrandat laiali paisatud ja kattis nagu hall kirmetis kivipõrandat peaaegu ukseni välja . 
    Miskipärast ajas just see mulle hirmu peale . 
     "  Emme !  "  anusin ma , aga ema ei kuulnudki mind . 
    Ta tõstis väikevenna poolpüstakile ja niisutas märja lapinutsakuga ta palavikukuumi huuli . 
    Väikevend vigises vaevaliselt , pisike nägu leekpunane ja igerik juuksetutt higimärg otsmikul . 
    Läksin üle põranda ja istusin laua äärde pikkpingile . 
    Vihm raputas ruutu ja minu jäljed põrandal olid ilmatu koledad . 
    Pöördusin neist hirmuga ära . 
     "  Koosu ! 
    Koosu !  "  kutsusin mõttes tormavasse öösse . 
     "  Ko-o-su !  "  
    Aga väljas oli kord pilkane pime ja kord välguvalge ning vahest mitu välku järjepanu , nii et ei saanud arugi , kus ühe mürin lõppes või teise oma algas . 
     "  Koo-oo-osu !  "  
    Kuid hallkoosu oli ilmatu kaugel . 
    Kusagil seal Silmitujärve taga , kus Silmitusoo kangekaelselt järve kasvas ja kus elas vanamemme õde Eila . 
    Silmitu metsavahi naine . 
    Seesama pisi-Eila , kes vanamemmega koos hallkoosu Indrekut taga nuttis . 
    Nüüd nuttis ta seal jälle oma metsavahti taga ja koosu sõitis matusenädalaks Silmitule . 
    Ikkagi nõuks-jõuks ja seltsiks . 
     "  Koo-oo-oo-su !  "  
    Aga äike irvitas mürinal katuseharjal ja kratid-tulisabad kihutasid üksteise kannul üle tarekatuse , hambad irvi ja silmalaternad pöörlemas peas . 
    Polnud kedagi , kes oleks teadnud kratisõnu või lausunud loitsulauseid . 
    Mitte kedagi kohe . 
    Aga siis tuli Õlesööja . 
    Ta avas äkki ja koputamata tareukse ning seisis lävel , tohutu suur ja läbimärg . 
    Uks ei pääsenud ta käest lendu ja vanamemm tudises ta taga , vihmamärg ja ärevusest hingetu . 
     "  Rahu sinu hingele ,  "  ütles Õlesööja ja sirutas märjad karvased käed ette . 
    Vihmanired sorisesid ta pealt põrandatuhale , muutes selle ta suurte saabaste ümber püdelaks poriks . 
     "  Rahu sinu hingele ja sellele kojale ,  "  ütles ta ja ema vihane vaade vuhvatas hetkeks üles , nägu valust viltu . 
    Sealsamas aga vajus emm jälle kätki üle kokku , silmad pisaraist sõgedad . 
    Pikkamisi võttis Õlesööja märja jopi ült ja riputas selle ukse kõrvale naela , otse koosu igapäeva-kampsiku kõrvale . 
    Kööki sigines suur vaikus ja ainult väikevend ahmis käginal õhku , pisike suu pärani lahti . 
     "  Ei tohiks ma su last ristida ...  "  ütles Õlesööja aegamisi , ise kuidagi kõõrdi emme poole vaadates . 
     "  See ikka õpetaja asi ... või köstri .  "  
     "  Need Taritul ...  "  vastas ema ja mähkis tekki ümber väikevenna viskleva keha . 
     "  Aga kus surm suu ääres ...  "  ütles Õlesööja ja emm tõmbus kössi nende raskete sõnade all . 
     "  Kus surm suu ääres ...  "  ütles Õlesööja jälle ja välgulahvak viskas ta näole kooljakahvatust . 
     "  Ei tohi paganana teise ilma minna ... isegi sihuke isatu mitte . 
    Ei seda ...  "  
    Äikesemürin tegi meid kõiki kurdiks ja mulle paistis , kuidas emme suu liikus , ilma et midagi kuulda oleks olnud .
    mööda aeru veeresid veepiisad igas piisas üks päike üks päike kukkus puruks vastu kahjasinist veepinda Ave sol ! ärkas silmviburlane haigutas lõuapoolikud paigast nägi veepinnal inimese hulpivat varju kui palju aju ja lihaseid ah mis siis küll saab kui jõudu ja mõistust mõlemaid on vajaka Ave liigutas lihtsameelne mudakokk suud sol ! lõpetas ta juba haugi kõhus elagu lihtsameelsed rohkem lihtsameelseid teoinimese jaoks Ave sol ! välgatas saarma kihvades Ave ! viiksusid viikshiired rajasid oma urgude mikrorajoone karukoopa lakke suur lollus urises karu elamu tilkus läbi just aatriumi kohalt on väikeste lollide kollektiivne saavutus Ave sol ! puges vihmauss sügavamale maa sisse ärgu aetagu aktiivset iseloomu segi trügijavaimuga kaldajäärakust alla üle kivide kukerpallitas oja lammkallaste sisendavail jääkuhjatistes oli siiski üks eelis linnaväljakute ees Ave sol ! kevadel ära sulada maa kohal lummas suurte tiibade koha tuulutati koopaid klopiti kasukaid kohendati sulestikku aeti kesta ja karva luksusvanglates vahetati trelle päikesekiirte-kujulisteks Ave sol ! rajati solaariume linnu ehitati heliotsentriliselt Ave Ave sol ! 
    Parv nagu peopesa vastu õhtupäikest ; parve hulpiv vari ; parvesõitja enda , tema mõtete varjud , mis olnust algavad ? laotuvad nüüd-ja-praegusse ... 
    Äkiline ohutunne pöörab ta pilgu  "  oli  "  juures vältimatu  "  on  "  juurde : otse ees jõesirgel kärestik , selle kohal õõtsuvad veelillede laiad lehed nagu rohelised kaabud . 
    Parve kaldasse juhtida pole enam mahti , küll aga jõuab mõelda , et liigne endausk on ka ebausk ... 
    Mis teha eluajal , seda ta teab , mis peale hakata pärast surma , polnud ta seni mõelnud . 
    Teadmatus oli ta kartuse põhiargument : midagi ei juhtu ? igavestele rohumaadele ei kiirusta eeselgi . 
     "  Sa praamivahi naine !  "  
    Kolmanda järgu sõimusõnad vaid , mida ta kasutab , kui parve vöörpalk vee alla sukeldub . 
    Konservikast läheb otsustavalt põhja , makaronikarp jääb keerisesse hulpima nagu mõni kekats . 
    Parve küljele kaadudes mulksatavad vette mootorsaag , pundar ondralõkse , keedupott ja veel ja veel midagi . 
    Aga presentkuube mähitud suitsukast jääb ? niisiis kõik pole kaugeltki kadunud ! 
    Koerte küüned rabisevad vastu kuusepalke , ka nemad jäävad parvele pidama . 
    Kas viha , hirmu või lõbu pärast hauguvad nad usinasti kärestiku peale . 
    Tüüriaeruga käredas vees ringi sumades õnnestub tal parve kaldapervele lähemale juhtida , kus vool aeglasem . 
    Alles siin on tal aega parvele jäänud asjad üle lugeda . 
    Neid pole palju järel . 
    Jõepõhja on läinud kõige vajalikumad , kõike asendamatumad asjad . 
    Needsamad , mille kaotuse kartusest muututakse asjade ümmardajaks ... 
    Oma hulguelu jooksul oli ta palju hinnalisi asju kaotanud . 
    Parasjagu , et näha asjades vaid vahetuvate elupiltide rekvisiite . 
    Ehee , ehk haavab ta teiste usutunnistust , et õigustada oma ennestist hajukilolekut ? ? 
    Eneseunustus täiuseni viia olgu joogide asi . 
    Teoinimene olgu ärkvel . 
    Pidagu meeles , et enda poole nagu oma vaenlase poole ära seisa kunagi seljaga . 
    Enne Suurt jõelahet jääb vool aeglaseks , jõgi käib siin lausa sammu . 
    Uhteurgudes ripuvad puujuured nagu lõpnud meduuside haarmed . 
    Savipunased tilgad tippudes süvendavad seda muljet veelgi . 
    Jääralt kaldalt ringutavad üles kuused , kõrged kui peapööritus . nende raske vari langeb risti üle parve . 
    Külmast või masendustundest kukuvad kulukülased penid hambaid plagistama . 
    Mõistaandvalt saba liputades vaatavad nad kord jõge kahestava päikesevööndi , kord peremehe poole . 
    Õnneks on vesi siin madal , põhjas kumerduvad kivid nagu kilpkonnaseljad . 
    Aeru nende vastu tugedes tõukab ta parve liikvele . 
    Üha kiireneva käiguga libiseb parv jõe keskele päikesekoridori . 
    Ta võtab mütsi peast , juuksed on mütsi all sassi läinud , pea pirnikujuline , lõualuu suunas ahenev . 
    Silmakoopad sügavad , tõsine pilk mugavalt varjus . 
    Suujooned pole kohandatud muigekski , see-eest silmad võivad igaühe välja naerda . 
    Suu on suur , huulekas , aga mis sest kasu on ? rääkida pole niikuinii kellegagi . 
    Ja kui vahel juhtub , et on , siis leiad , et pole , millest . 
    Näo telgjoonest kõrvalekaldunud kühmaka nina , kõrgete sarnakaartega pruuniks kõrbenud nägu paistab nagu seepiajoonistus . 
    Tema ise on oma näoga rahul . 
    Kõrvalvaatajale näib see aga ebatõepärane . 
    Nagu võiksid huvitav nägu ja huvitav elu olla tõepärased . 
    Päike ripub nagu suur punane ämblik kiirtevõrgus . 
    Nüüd juba tükk maad madalamal . 
    Eespool kostab kärestikke , nagu kuristaks kuskil hiid kurku . 
    Suur jõelooge on möödas . 
    Jõgi jõuab välja platoole . 
    Lammkallastele on hiljutine suurvesi kuhjanud palgimurde ja laamjääd , ? kombinatsioonid nagu kubistlik skulptuur . 
    Läbi puukoore ja rooräsa sirutavad tippe rohelised obeliskid ? süstjad rohulehed . 
    Halihaljad on metsikud sõstrad , kääbuskased . 
    Kallaste jõhker avarus surub horisondi nagu tüütu segaja taha sinise uduvine ... 
    Lõpmatus või vähemalt lõpu järgnevus pole talle kunagi nii lähedal olnud . 
    Miski paisub ta sees , surub roided kummi . 
    Suu , mis oli kinni nagu tõmbelukk , rebeneb lahti ja suur hulk umbset õhku pahiseb välja . 
    See kummaline tõvepuhk tabab teda parvesõidu ajal mitu korda . 
    Pärast tuleb talle meelde tüüriaer , ta saab selle veel viimasel hetkel kätte , kohendab aeru kaenlasse , seab pikad jalad mugavalt . 
    Päike õõtsub männiladvus , seninägematu kollane vili . 
    Jõeperve varjus on vesi muutnud värvi ? see näib sünkmatt ja helgib nagu noatera . 
    Ees on sirge rahulik jõelõik . 
    Parv nagu peopesa vastu päikest . 
    Suures soojas näivad luud üles sulavat , liikmetel pole , mida koos hoida . 
    Sellest nirvaanaseisundist viib hämar keerdtrepp alla poolunne ... : naine ? ta paneb pea vaid korraks naise sülle ; kui ta pea üles tõstab , on möödunud kolmkümmend aastat . 
    Tuba on täis pruunisilmseid lapsi . 
    Tema pealagi on paljas nagu põlvenukk ja tal on puusavalu . 
    Teises ammuses pildis seisab ta tuisanud sopkanõlvadel , lumeräätsad all , sihib suusakepi najalt suurt musta oravat . 
    Sõrm on päästiku vabakäigu vajutusmomendini viinud , hetke pärast peaks tulema lahendus , aga ei tule . 
    Püssitoru käändub järsult kõrvale nagu hane kael ... 
    Mustal oraval on ees heledaraamilised prillid , ta räägib ilmeka diktorihäälega :  "  Enne kui keegi sihikule võetakse , peaks küsima , kuidas see talle meeldib .  "  
    Siis libiseb nii mitu pilti üksteise peale , et ei saa aru , mis toimub , kostab vaid nõrk rabe hääl nagu pärgamendikrõbin :  "  Tark olla tähendab teada , mida pole tark teada .  "  
    Kuskilt kostab peni niutsumist : kollane hatt toetub käppadega ta põlvele ja kurdab talle oma elu suurmuret :  "  Miskuradieluseeonkuisulkirpegipole .  "  
    Siis on tal tunne , nagu oleks külma kareda käsnaga üle näo veetud . 
    Ta raputab pead , kui tunne kordub , avab silmad . 
    Nii ongi . 
    Kollane koer on pannud esikäpad tema põlvedele , lõputu pikk roosa keel hulgub ringi peremehe näol . 
    Unesegasena sügab ta koera kõrva tagant , lükkab ta siis eemale ning tõuseb parve keskele püsti ... 
    Päeval on jäänud astuda veel mõned lohisevad sammud , päike näeb välja nagu õhukeseks imetud karamelli punakas seib . 
    Valuvalges taevas siniste kiudpilvede jada nagu jäljed märtsilumes . 
    Veepind on ookerpunane , okste varjudest viirutatud . 
    Läbi hõrehalli udu nagu läbi piibusuitsu paistab kallaste tumenev rohelus . 
    Sügava pimedani on veel mõned videvad tunnid . 
    Ta peab need ära kasutama , et jõuda Jõelanguni . 
    Märg salto oli ta eesmärki tunni võrra eemaldanud . 
    Jõgi on endiselt lai , oma kaldaid salgav veelagendik . 
    Kui kuskil on midagi liiga , siis ikka millegi arvel ? vool on seiskumiseni aeglane . 
    Nähtamatud käed on parve lahti lasknud , see triivib nüüd abitult roostunud uhtejoome poole . 
    Kaks metsist , kes korjasid kive oma veskite jaoks , erguvad lendu . 
    Koerad sumatavad vette ? ah mis ülekohus oli neid tiibadest ilma jätta ! 
    Ta seisab piklikul kiviklibusel uhtejoomel , peab aru . 
    Kui kuskil midagi viltu jookseb ja lõpuni viltu ei jookse , siis on see üks suur viltujooksmine . 
    Ta astub mõne sammu ahtal maaribal . 
    Põdrajäljed , ülesätestatud kiviklibu ? põdrapull näikse siin käinud olevat eelseisvaks võitluseks sarvi haljastamas . 
    Pea kohal pikeerib rookull nagu reaktiivpommitaja , kelle jaoks kogu maailma pesad on täis ebaõiglast elu . 
    Uhtmejoome tipust leiab ta paraja pikkusega ridva . 
    Suurveeaegne jääräsa ja päike on seda põhjalikult töödelnud . 
    See on oksteta , sile ja kerge . 
    Ta astub parve ligi , tõmbab põikpalgisse löödud kirve ? tubli raieraua , ühelt küljelt teritatu nagu oravhammas . 
    Vars on sitkest väänkasest , vettimise vastu tules pruunistatud . 
    Peen oskuslik tööriist , mis kätega kokku sobib . 
    Ta raiub teiba kolmeks , pikema osa tahub otsast kiilukujuliseks , taob selle kohe keskmise parvepalgivahele . 
    Kahe lühemaga toestab masti eest ja küljelt . 
    Siis hakkab ta suitsukasti ümbert presentmantlit lahti harutama , pöörab seejuures näo viivuks taeva poole ? sadu pole ette näha ? , jätkab oma tegevust . 
    Kui mantel käes , hüppab ta veel korraks uhtejoomele , toob sealt ära ühe vettinud puunoti , seob selle põikpuuks masti külge . 
    Aeg on purjed heisata . 
    Ta ajab presentmantli käiseidpidi põiklati otsa , viskab tuulekoti üle mastitipu . 
    Puri näeb välja kui ristipoodu , aga selle ohvri läbi vabaneb parvesõitja oma ristist . 
    Teeleasumiseks näib kõik valmis olevat . 
    Ta istub endisele kohale tüüriaeru juures , paneb sõrmed suhu , vilistab koeri , omamoodi , erinevalt teistest küttidest . 
    Koerte kiljuv haukumine kostab kauge metsapõlendiku poole : hääle järgi kimbutavad nad tetre või metsist . 
    Kui koertel vaim peal on , ei kuule nad enese haukumistki , rääkimata peremehe kaugest vilest . 
    Ta vilistab veel paar korda , loobub , küllap nad talle kallast mööda järele jõuavad . 
    Aeruga tõukab ta parve uhtejoomest lahti , pikk ahas vari nõksatab paigast , hakkab parvest lükatuna liikuma . 
    Tuulepagin rebib jõepinna karedaks , nagu oleksid veel külmavärinad . 
    Eimiskist polevat abi . 
    Tuul on peaaegu eimiski , aga ta viib sihile . 
    Parve kohal ristleb endiselt malmhall lind . 
    Tiibu kokku pannes laskub ta pikeesse , läheb üle horisontaallennule , tõuseb spiraali mööda üles . 
    Ning sama manööver kordub . 
    Presentmantlist puri laperdab algul tahtetult , pikapeale täitub tuulega . 
    Enne abist äraöelnud vooluvesi pakub nüüd oma teeneid tagantjärele , nii teeb parv labusat sõitu . 
    Parve taga lööb vesi vulama , vöörpalk pihustab laine virvendavaks vihmaks . 
    Kuklasse puhuv õhtutuul nagu sõbramehe soe hingus . 
    Ehama löönud taevas heidab helki ta kätele , asjadele , kogu parvele , kärestikus visklevale veele . 
    Jõgi on läbinud platoo . 
    Voolab nüüd kallaste kaljukoridoris . 
    Vihmade mõstud ja tuule lihvitud kaljudel pole mullatolmugi . 
    Aga kääbusmännid on oma juurte harali sõrmed surunud nende pragudesse nagu mägironijad . 
    Ka põhjus , miks nad sealt alla ei kuku , on sama . 
    Igivanad murenenud kaljud , mille tahkudes kellegi mure(nenud ) näod . 
    Jalameile kuhjunud kivikillud ja plaadid on iidsete mosaiikide säilmed . 
    Nende kaljude juures saab selgeks , miks ta armastab allegooriat ? see toidab ta kujutlusvõimet . 
    Kaljude vahel teed otsides siugleb jõgi arvamata loogetes . 
    Purjedest pole enam suuremat abi , vastupidi ? see segab nüüd jõge jälgimast . 
    Vool on siin eriti käre . 
    Neelukohad ja pruuniturjalised hülgjad kivid teevad parve juhtimise võimatuks . 
    Siin kasutab ta oma iga-aastast manöövrit ? jätab parve stiihia hooleks . 
    Ühe kivi küljest teise vastu põrgates leiab parv lõpuks vaba vee . 
    Viimasest pöörisest veel pisut tuuris , kaadub mõned korrad küljelt küljele , rahuneb värskes jõudsas voolus . 
    Iga kord , kui ta kivisest kitsaskohast läbi saab , vaatab ta parve põhjalikult üle ... 
    Keskmine ühenduspalk on klambritest lahti , ta kinnitab selle uuesti . 
    Vöörpalk ja keskmine ühenduslatt tahavad ka kohendada . 
    Nii näib alus olevat parasjagu kindel , et Kuljuseoruni vastu pidada . 
    Ta vaatab üle ka asjad , ikka jälle ka asjad . 
    Masti põikpuu sidumiseks oli ta enne nööri võtnud magamiskoti ümbert . 
    Kott on nüüd lahti rullunud ja vett täis . 
    Ta keerab selle märjana kokku : enne ööd jõuab lõkkekuumas ära kuivada . 
    Mõlemate püsside raudosad on juba rebasekarva , ta tõmbab need õlise kaltsuga üle . 
    Keerab raadionuppu : hääled on kähedavõitu , aga pole ime ? vesi oli külm . 
    Jahu , suitsud , jahitarbed on presentmantli all . 
    Muu krempel on mittemärguv . 
    Sedapuhku on ta oma kahjudega rahul Jälle peab tunnistama , et keegi polnud tema eest arukalt talitanud . 
    Igatahes oleks pidanud ettevaatlikum olema . 
    Jälgima jõge enda ees , mitte roitma radadel , mis on määratud umbekasvamisele . 
    Mitte jõllitama neid tobedaid kaljusid . 
    Siis oleks kogu proviant ning jahivarustus alles ja sellega pika talve kestel hooletu olemine . 
    Jõgi teeb järsu looke lõunasse . 
    Kaljud on piir , kus küünikust tuul muutub tahtetuks tagantkiitjaks . 
    Jõe kaldad hällitavad niisket sooja õhku . 
    Vaikus on nii tihe , et sellest võib kuupe välja lõigata . 
    Parvest välksab mööda kalade sülem nagu hulk korraga väljalastud nooli . 
    Parve vari ei pikene enam , hõreneb , kuni hakkab kaotama piirijooni . 
    Jõe keskel on pikk ahas liivak . 
    Vool kandub sellest kord paremale , kord vasakule . 
    Parve kurssi peab kogu aeg muutma . 
    Aga varsti on liivak möödas , parv teeb endist ladusat käiku . 
    Nüüd võib juba ennakult öelda , et enne pimeduse puhkemist Jõelanguni jõuab . 
    See jagab ta teekonna enam-vähem kahte ossa . 
    Kuljuseorgu , tema jahialani on sealt veel päevateekond . 
    Vaevalt teab ta seda , miks ta alati Jõelangu juures öölaagrisse jääb . 
    Küllap langeb see koht kokku kujutlustega laagripaigast , mis teiste seas on nagu pühapäev argipäevade seas . 
    Ta katsub oma aega nii seada , et tal oleks rohkem pühapäevi . 
    Ka loodab ta seal kohata üht oma harvadest sõpradest ( kellel on palju sõpru , sellel pole ühtegi tõelist ) , evengist kütti . 
    Ühte meestest , kelle nimi pole huvitavam kui mees ise . 
    Kaldad ähmastuvad , kauguvad teineteisest , parv jõe keskel kui suure linnu vari . 
    Paremalt kaldalt ulatub vette kaljujärsak nagu hiiglasuur kaldale tõmmatud paat . 
    Eestpoolt kostab veeplaginat , mis ei näi kuuluvat jõe väljendusvahendite hulka ... 
    Pisut allpool rannikujärsakut peab olema loomade joogiraja suubekoht . 
    Ta tõmbab tüüriaeru ettevaatlikult parvele . 
    Kallast silmas pidades võtab ta kompamisi karabiini , vabastab selle kaitseriivist , paneb põlvedele , toru kalda suunas . 
    Jääb ootama , kunas jõuab joogiraja kohale . 
    Tema teritatud helikujutlus ei peta teda peaaegu kunagi . 
    Juba veepladinat kuuldes nägi ta seda pilti : põder joob . 
    Ta esijalad on põhjaliiva vajunud , harkis tagajalad kiviklibusel pervel . 
    Põder joob , pikkade sõõmudega , üks karvendav külg ümardub silmanähtavalt . 
    See noor snoobist põdrapull , sabanudist sarvetippudeni vabadust täis . 
    Näib , et ta usaldab oma vabadust . 
    Ta usub oma vabadusse sedavõrd , et toimub metamorfoos ? valge lauk ta laubal muutub märklauast terasplaadiks , mille vastu lömastub ükskõik millisest kaugusest kuul .
    Põgenemine 
    Annes ärkas , kui tuba hakkas valgeks minema . 
    Päris valge veel ei olnud , aga päris pime ka enam mitte . 
    Kas ta peab üles tõusma , või võib veel natuke pikutada ? 
    Annes kella ei näinud , kuulis ainult selle tiksumist . 
    Neil oli äratuskell , suurt seinakella ei olnud . 
    Varem polnud isegi mitte vekrit , oli ainult must uur , mille isa tööle minnes kaasa võttis . 
    Siis oli igavene häda , naabritelt tuli käia õiget aega küsimas . 
    Praegu on hoopis parem . 
    Miski nagu hoidis Annest voodis kinni . 
    Ta vaatas aknast välja ja püüdis mõistatada , palju kellaaeg võib olla . 
    Kuid aknast nägi ainult vastasmaja laia tõrvatud katust ja selle kohal ahtakest halli pilveriba , muud ei midagi . 
    Nende järgi oli raske otsustada . 
    Täpset kellaaega polnud tal vajagi teada , sest ta käis koolis õhtupoolikul ja kell ei saanud olla hoopiski mitte kaksteist , et peaks ruttama . 
    Isegi niisuguse pilves ilmaga nagu täna oleks keskpäeva ajal valgem , Lutheri vabriku toru üürgaks ja ka ema ei laseks teda teki all vedeleda kas või juba sellepärast , et aset korda teha . 
    Egas voodi või jääda lõunani lahti ja lohakile . 
    Kui voodi on lahti , siis pole toas õiget astumiseruumigi , muust rääkimata . 
    Nende korter oli kõige väiksem kogu majas . 
    Õieti polnud see korter , vaid ainult üks kitsuke tuba , viis sammu pikk ning kaks ja pool sammu lai , mille nurgas lösutas päratu ahjulahmakas . 
    Tõmmati voodi lahti , siis jäi voodi ja söögikapi vahele parajasti niipalju ruumi , et isa mahtus oma raami juurde minema . 
    Isa magas raamil , mis päeval viidi üle koridori sahvrisse . 
    Öösi oli toas kõige kitsam . 
    Päeval , kui voodi oli kokku pandud ja isa raam välja viidud , muutus raasuke lahedamaks . 
    Aga pead-jalad koos tuli ka siis elada . 
    Pead- jalad koos oli ema ütlemine , ja need sõnad mis Annesele nalja tegid , ei meeldinud isale . 
    Annes avastas , et ta on üksi kodus . 
    Ema on kas poodi või turule läinud või pesuköögis . 
    Või niisama õuel . 
    Isa on tööl ja õde koolis . 
    Õde käib hommikupoole koolis ja peab vara üles tõusma , peaaegu ühel ajal isaga , ainult tund aega hiljem . 
    Järgmisel sügisel hakkab ka Annes hommikupoolikul käima . 
    Ja ta pole kindel , kas tuleb nii varase ülestõusmisega toime , sest ta on igavene unimüts . 
    Ema ütles , et lapse hommikune uni on väga magus , ja emal oli õigus . 
    Hommikul tahtis Annes hirmus kangesti magada ja teda pidi mitu korda äratama , enne kui ta une silmist ära sai . 
    Ema laskis teda alati nõnda kaua põõnata , kui vähegi võimalik , ema ei kihutanud teda tagant . 
    Ema ise oli kõige varem jalul , koguni varem kui isa , sest selleks ajaks , kui isa hommikusöögiks laua taha istus , pidi ema talle midagi ette andma . 
    Kas praetud kartuleid või soojendatud suppi või silku või tulist kohvi või muud . 
    Ja ka võileivad pidi ta jõudma valmis teha ja valmis panema joogipudeli , mille isa tööle kaasa võttis . 
    Pudelisse valas ema auravat kohvi või teed , ja talvel mähkis ta selle millessegi villasesse , kas vanasse salliräbalasse või kindasse , ja siis paberisse . 
    Paber hoidvat hästi sooja . 
    Ka jalgade ümber mähkis isa külmal ajal paberit , olgu jalas sokid või jalarätid või nii sokid kui ka jalarätid , pakasega pidi ikka paberit ka olema . 
    Nii et kõige varem ärkas ema , siis tõusis isa ja edasi jõudis kord õe kätte . 
    Kõige kauemaks jäi sängi Annes , mispärast õde teda vahel kadestas . 
    Annes imestas , kuidas ta küll täna nõnda vara oli ärganud , või on kell hoopis rohkem ? 
    Talvel on ilmad üldse pimedad ja täna on peaaegu juba talv , ainult et lund ei ole . 
    Lumi tuleb harilikult jõuludeks maha , mõnikord aga varem . 
    Isegi novembri lõpus , täna on aga juba esimene detsember . 
    Annes otsustas üles tõusta . 
    Tal oli häda , ja kui on häda , siis ei tule õigest magamisest enam midagi välja . 
    Häda oli nii suur , et ta ei jõudnud enam riidesse panna ja välja minna . 
    Võib-olla oleks ehk jõudnudki , kuid Annes uskus , et ei jõua , ja tegi seepärast solgipange . 
    Oleks ema või keegi teine kodus olnud , siis poleks ta nõnda talitanud , siis oleks ta kindlasti püksid jalga tõmmanud ja üle õue värava kõrval asuvasse kemmergusse jooksnud , kuid ta oli üksinda ja lapse piss ei haisevat . 
    Ega Annes muidu hästi lapse nime kanda ei tahtnud . 
    Aastaid oli tal juba kaheksa ja teist talve käis ta koolis . 
    Ta tundis end hoopis vanemana kui oli . 
    Teistele võis ta ju paista väikese kõhetu põnnina , kellel on suur pea , harjasjuuksed ja peast eemale hoidvad kõrvad , enda silmis polnud ta enam kaugeltki tita , vaid poiss mis poiss , keda pirakad jõmmid juba kampa võtavad ja kes on kohustatud end mehena ülal pidama . 
    Kes ei tohi kergesti töinama hakata , kes kunagi ei kaeba ja oskab enda kaitseks rusikaid kasutada . 
    Ema astus tuppa siis , kui Annes juba sukki jalga kiskus . 
    Emal oli suurrätt üle õlgade , Annes taipas , et ema polnud kaugel käinud . 
    Ema riputas suurräti varna ja ütles :  "  Hea , et sa ise maast lahti said .  "  
    See kõlas nagu kiitus ja Annes ootas , et ema veel midagi head ütleb . 
    Kuid ema ei lausunud rohkem sõnagi , vaid hakkas kohe voodit kokku panema . 
    Laia puust voodisse , kui see oli lahti tõmmatud , mahtusid nad kolmekesi magama : ema keskel , Annes ühel ja Aino teisel pool ema . 
    Vahel kukkus mõni põhjalaud ära , mis tegi Annesele koledasti nalja , aga enamasti püsisid lauad paigal . 
    Alla langesid nad siis , kui Annes voodis hullama sattus , ja ka siis mitte alati , vaid ainult mõnikord . 
    Voodi ülestegemine käis ema käes kähku . 
    Tõstis ühe aluskoti teise peale ka lükkas voodipooled kokku . 
    Ka Annes oli proovinud sängi kokku lükata , aga siiani polnud ta sellega toime tulnud . 
    Lahtikäiv voodipool oli ise raske ja aluskotid lisasid kõvasti kaalu , seepärast jäi ta omadega jänni . 
    Õnneks oli ta alles kaheksa-aastane , nii et ei tarvitsenud häbi tunda . 
    Ometi tundis , sest mehe jõud peab voodist üle käima , ja temast peab mees saama . 
    Lutikate otsimise ajal võttis voodi kordategemine rohkem aega . 
    Ema vaatas siis läbi iga põhjalaua , uuris nurki ja tapivahesid ning valas kahtlased kohad keeva veega üle . 
    Mõnikord kasutas ta ka petrooleumi , aga petrooleum haises ja kõrvaltoa tüdruk päris siis Anneselt , et kas teil aetakse lutikaid taga . 
    Annes punastas , kuigi häbeneda polnud midagi , sest ka teistes korterites hävitati lutikaid lambiõliga või kõrvetati keeva veega . 
    Kuid piinlik oli Annesel sellegipoolest . 
    Ta kas ei kuulnudki siis Tiia küsimust või torkas , et kuhu sa ikka pääsed , kui söödikud teist läbi seinapragude meile tükivad . 
    Emal paistis olevat rutt . 
    Kärmesti seadis ta sängi korda , viis isa raami sahvrisse ja tõstis Annesele süüa . 
    Annes jõudis selleks ajaks silmad ära pesta ja end riidesse panna . 
    Emal oli nii kiire , et ta ei märganud Annese jalgu . 
    Annes polnud jällegi sukki üles tõmmanud , vaid oli põlved paljaks jätnud . 
    Käänas sukad põlvede all keerdu , mitte ümmargusse rulli , vaid laia vööti , nagu täitsamad poisid tegid . 
    Ümmarguselt käänasid sukki alla plikad või mammapojad , aga mammapojad ei käinud enam paljaste põlvedega . 
    Annes käis , käis ema keelust hoolimata , käis koguni siis , kui ema üsna kurjaks sai ja oma käega ta sukad trippide külge kinnitas . 
    Toast läks Annes küll välja ülestõmmatud sukkadega , kooli jõudis aga paljaste põlvedega . 
    Kas juba koridoris , trepikojas , kuskil õuenurgas või varjulisemas paigas tänaval keeras ta sukad alla , nõnda jonnakas oli Annes . 
    Täna aga polnud emal silmi tema sukkade jaoks . 
    Silmad muidugi olid , kuid need ei näinud Annese paljaid põlvi . 
    Emal pidi olema midagi tõsist südamel . 
     "  Ma lähen korraks välja ,  "  ütles ema Annesele . 
     "  Ära sa kuhugi kaugele mine . 
    Ka kooli ära enne mine .  "  
    Ema esimesi sõnu Annes ei kuulnud . 
    Tähendab ta kuulis küll , kuid laskis need kõrvust mööda . 
    Nõnda manitses ema teda alati ja sellega oli Annes harjunud . 
    Egas ta iga päev väga kaugel käinudki . 
    Jooksis niisama ümberkaudseil tänavail ringi või püüdis Lutheri kraavist kalu või togis raudteetagusel heinamaal kaltsupalli . 
    Harvemini , siis kui paras kamp kokku juhtus , jõnkis ta suuremate poiste sabas Ülemiste järve äärde , Stroomile või Kalaranda . 
    Need olid juba kaugemad kohad , aga sügisel seal ei kolatud . 
    Vesi oli külm , ja kui ujuda ei saa , mida siis rannas teha . 
    Üldse ei mõistnud Annes igakord , mida ema kaugemale mineku all mõtles . 
    Vahel polnud Stroomi rand kauge , vahel oli kauge juba Pärnu maanteegi . 
    Kõik sõltus emast , mitte sugugi paikadest ja Annesest . 
    Annesele endale olid kõik kohad lähedased , sest ta ei märganudki , millal oli sattunud kas järveäärsetesse liivaaukudesse või mujale . 
    Jah , kaugemale mineku keelamine lendas Annese kõrvust mööda . 
    Ema viimased sõnad aga jäid takjana pähe kinni . 
    Ema polnud talle veel kunagi öelnud , et ärgu ta kooli mingu . 
    Kooli tuli alati minna , kas oli ema kodus või mitte . 
    Enamasti toimetas ema kodus ja mingisugust juttu koolimineku ümber ei tekkinudki . 
    Ja ka sel puhul kui ema kodunt ära oli , teadis Annes , mida teha . 
    Lukustas ukse , pistis võtme jalamati alla ning lippas kooli . 
    Nüüd aga :  "  Kooli ära enne mine .  "  
    Annes mugis leiba , jälgis silmadega ema ja püüdis aru saada , mis on juhtunud . 
    Ema tõmbas suurräti õlgadele , tuli Annese kõrvale ja kordas :  "  Nõnda , et ole kenasti kodus , kuni ma tagasi jõuan .  "  
    Annes noogutas kuulekalt kuulekalt , nüüd oli ta suu kartulist pungis ja täie suuga pole paslik rääkida . 
    Seda oli talle ema õpetanud . 
    Pead noogutades tundis Annes , et täna on ta tõepoolest siinsamas maja ümber , täna ei kao ta kuhugi , nõnda iseäralikult käitus ema . 
    Harilikult rääkis ema märksa rohkem ega olnud nii tõsine kui täna . 
    Vanemate inimeste suust oli Annes kuulnud , et ta ema on lahe ja hea inimene . 
    Hea oli ema kahtlemata , väga hea , isegi siis , kui ta riidles . 
    Ta riidles harva , rohkem noomis , ja noomimine pole see mis taplemine kuigi on tüütu ja ülepea kehv asi . 
    Annes oli ammu taibanud , et emad peavadki tõrelema ja õpetama ; kui nad seda ei teeks , siis polekski nad emad . 
    Ka riidlema ja sõitlema peavad , muidu ei kasva kellestki inimest . 
    Ema oli igapidi tore ema , ka välimuselt . 
    Pisut ümarik , pehmete käsivarte ja enamasti naeratavate silmadega , ja kõrgete kohevate juustega . 
    Kõrvaltoa tüdruku ema ei paistnud välja üldse emana , ta oli kondine ja vimmas ja ta silmad olid nii teravad , et Annesel vahel hirm hakkas . 
    Õues käis Annes siiski ära , õueminekut polnud ema keelanud , kuid õues hakkas tal igav . 
    Ilm oli vilets , madalatest paksudest pilvedest õhkus niiskust ja jahedust . 
    Õuel ega tänaval ei näinud ta ühtki täitsapoissi . 
    Alumise korra kaks tüdrukutirtsu mängisid küll rullikuuri ukse ees poodi ja kutsusid teda ostma , aga Annesel polnud lusti titadega jännata . 
    Ta tiirutas pisut aega maja ümber ja läks tuppa tagasi . 
    Vaevalt jõudis Annes enda järel ukse sulgeda , kui Tiia neile tuli . 
    Tiia oligi see tüdruk , kes elas kõrvalkorteris . 
    Ta isa töötas rauavabrikus , ema käis Lutheris ja müüs salaviina . 
    Ükskord nuhkisid nende juures politseinikud ; pärast seda räägiti , et Kolvide eit müüb salaviina . 
    Kolvidel oli kolm last , kõik tütred . 
    Neljas , poeg , oli sõja ajal surnud kõhutõppe . 
    Kaks tütart olid nii suured , et Annes nende vastu mitte mingisugust huvi ei tundnud . 
    Kolmas oli temast üks aasta noorem Tiia , kõhn , helesiniste silmadega ja lühikeseks lõigatud juustega plikanääps , kes eputas oma poisipeaga ja ajas nina püsti . 
     "  Õpid ?  "  tegi Tiia juttu . 
    Annes raputas põlglikult pead . 
    Oleks ta praegu laua ääres vihiku kohale kummardunud , ka siis oleks ta eitavalt pead raputanud ja mõista andnud , et lehitseb vihikut ainult niisama , ajaviiteks . 
    Raamatuis tuhnijaist ei peetud lugu ja kõige vähem ihkas Annes tuupija nime . 
     "  Mina täna kooli ei lähe ,  "  teatas Tiia , kes käis esimeses klassis . 
     "  Mina ka vist ei lähe ,  "  ütles Annes . 
    Tiia lisas :  "  Mis sinna otsida , kui tagasi saadetakse .  "  
    Annes ei taibanud midagi . 
     "  Elfriide saadeti poolelt teelt tagasi ,  "  vadistas tüdruk . 
    Ta tahtis õhinal jätkata , kuid Annes katkestas ta jutu :  "  Ära püüa .  "  
     "  Jumala eest . 
    Sõdurid saatsid tagasi . 
    Seisid uulitsal ees , kõik püssid ja ... 
    Ühtegi inimest ei lastud läbi , kõik kihutati tagasi .  "  
    Nüüd põrutas Annes :  "  Ainu on koolis .  "  
    Annese õe nimi oli küll Aino , aga Annes kutsus oma õde isa kombel Ainuks . 
     "  Elfriide on kodus . 
    Küsi Elfriide käest , kui sa mind ei usu .  "  
    Annes jäi umbusklikuks . 
     "  Mina lähen kooli ,  "  ärkas Anneses trots . 
    Trotsist pahvatas ta , et läheb kooli , kuigi oli alles nüüdsama vastupidist kinnitanud . 
    Tiia ei hoolinud Annese sõnadest vähematki . 
     "  Sõdurid ei lase .  "  
     "  Sõdurid mind ei pea .  "  
     "  Sa ei tea ? praegu on mäss .  "  
    Annes jäi tummaks . 
    Esiteks sellepärast , et Tiia ilmselt teadis midagi niisugust , mida tema ei teadnud , ja teiseks oli mäss tema jaoks hirmuäratav sõna , mille tähendust ta lõpuni ei mõistnud . 
     "  Mäss jah ,  "  kordas Tiia . 
    Annes vaikis . 
    Mõne poisi käest oleks ta välja uurinud , mis asi mäss täpselt on ja veel muudki , aga Tiia ees ei tahtnud Annes oma rumalust näidata . 
     "  Järsku Ainu ei olegi koolis , järsku ... järsku lasti ta maha .  "  
    Tiia kohkus ise oma sõnadest .
    Ja ükskord oled sa siis jälle tuhatväsinud ja tuhattusane . 
    See võtab muidugi aega , aga ükskord on see sul käes . 
    Ja siis toetad sa oma pea , mis on otsekui kaks korda suuremaks , neli korda raskemaks ja seejuures ometigi vähemalt kaheksa korda tühjemaks saanud , kondistele sõrmedele ja vaatad aknast välja . 
    Valulise pilguga . 
    Sest seal pole ju midagi vaadata . 
    Suure sopilise maja sisehoov . 
    Prügikonteineriteni . 
    Jalgrajad läbi kevadise lumekesta nende prügikonteineriteni . 
    Jalgrajad ümber ümmarguste konteinerite nagu sirgete kodarate kimbud . 
    Nagu sirge , ent kõhkleva joonlauaga tõmmatud . 
    Linnainimesed teevad lume sisse lühikesi , kohkunult sirgeid rajasutsakaid . 
    Aga vaata , millised rajad on maal . 
    Mine üle välja . 
    Mine mööda lumerada mõne talu poole . 
    Neid radu on tehtud suurte soojade viltide või tihedate saabastega . 
    Vaata , millised rajad . 
    Toredate kaarte ja suursuguste poognate lumerajad . 
    Või siis hoopiski seletamatult sikasakalised . 
    Kuidas neid tehakse , poognaid ja sika-sakasid ? 
    Aga eks edasi , et maamees astub ja hingab sügavalt , täie kopsuga . 
    Maamees astub ja vaatab ringi . 
    Või metsamees . 
    Näiteks metsavaht . 
    Tema sobrab endassesüvenenult ühtsoodu läbi värske lume , aga äkki jääb seisma . 
    Miks jääb seisma ? 
    Aga selleks , et vaadata üht haavapuud seal künka kõrval . 
    Miks ? 
    Ilus haavapuu , sellepärast . 
    Aga võib-olla oli koguni nii , et selle haavapuu alt silkas minema valgejänes , pikk vari kannul . 
    See paneb ju seisma , sest valgejänes , kui ta ootamatult kusagilt välja kargab , tundub esimesel pilgul alati petlikult suu olevat , nagu polekski jänes , nagu oleks mõni teine loom . 
    Ja edasi läheb see metsamees , peas juba uued mõtted , haavapuumõtted , valgejänese- mõtted , ega märkagi , et on puhta lume peale puhtast hajameelsusest puhta poogna joonistanud . 
    Aga poole tunni pärast tuleb karjatalitaja koju keskhommikut pidama , tal on kummikud jalas , need rudisevad ilusasti ja karjatalitaja ei raatsi puhtale lumele uusi jälgi tegema hakata . 
    Ta kõnnib metsamehe poognad ja kaared kaasa . 
    Isegi selle haagi teeb ta ära , mis tuli ette siis , kui metsamees käis palupõõsa ääres pissil . 
    Karjatalitaja lükkab kummikuga kollase sõõri peale pihulund , ei pahanda ega midagi . 
    Kolmas tulija , ja neljas ja viies - eks nemad paisutavad need kaared ja poognad veelgi ilmekamadeks , ja kui siis üks nädalapäevad enam uut lund ei saja , ongi valmis saanud üks väga ilus ja salapärane lumerada . 
    Jah et kui läheks maale lumeradu uurima . 
    Aga pole ju säärsaapaid . 
    Ja silkad ju sinagi , keskkütteajastu linlane , õhtuvidus koomilise ja häbelikuna üle sisehoovi oma prügikonteineri juurde , teed lumekeltsa sisse oma tahmase lühisirge , su kalossid lurtsuvad ja niutsuvad ning lund tuleb sokki ja pärast saad veel gripi . 
    Keskküttemugavused . 
    Aga näe , sinul pole ju sedagi kohta , kus oma kirjamustandeid põletada . 
    Ent võib-olla oled sina just seesuguste inimeste seast , kes armastavad kirju kirjutada ja eelnevalt veel koguni mitu mustandit läbi töödelda ? 
    Kiri tuleb sisukas , napp ja täpne , aga mustandid tekitavad sinus piinlikust . 
    Neis on palju kohmakusi , sinu abituse ja kehvuse tunnistajaid . 
    Kas poleks siis tore , kui kiri valmis , võtta kõik sodised mustandid , kindla ja vilunud käeliigutusega läita tuletikk ning süüdata ahjulõukas õhtune halgudelasu just nimelt ja ainult oma kirjamustanditega ? 
    Ning istuda siis ja vaadata , kuidas agar elav tuli limpsib nahka kõik sinu tahumatused , kõik sinu abitused . 
    Nii nagu punase keelega kass valge piimatassi kohal või siis nagu mängualligaator , punalillakad lõuad lõbusalt , ent ahnelt laiali - anna kirjamustandeid ! 
    Ei taha mina enam seda sisehoovi passida , ütled sa siis iseendale . 
    See on tüütu ja väsitav - iga kord tõmba oma kirjamustandid tuhandeks tillukeseks tükiks ja vii siis prügikonteinerisse . 
    Näe ja näe - varsti ta tulebki , päikesekasina varakevade määrdunud õhuhämu , palju sinna enam , tund või kaks , ja siis hakkavad kalossides inimesed hiilima sisehoovidesse , ämbrid kilusoolikate ja kirjamustandite selja taha peidetud . 
    Ning see telefon on nüüd täpipealt seda nägu , nagu tahaks ta kolmeteistkümne sekundi pärast kõvasti lärmi teha . 
    Aga sa jõuad lugeda ainult üheteistkümneni , sedagi vurinal , kui ta juba helisebki , see lärmisitikas . 
    Ent ei , nüüd on küllalt , seda toru sina enam hargilt ei tõsta , helisegu kas või veel kõvemini , helisegu kõrvad lukku , sina oled tuhatväsinud ja lased nüüd lihtsalt hiilimisi jalga . 
    Kikivarvul üle toa , telefoniplärinat mõlemad kõrvad ummuksi täis . 
    Mantel selga , sall kurgu ligi , kaabu silmile , asjalise näoga läbi pika koridori , ja - sai käidud ja oldud ja vesteldud . 
    Sa oled nüüd väsinud nagu mõni sajajalgne . 
    Mina räägin endast . 
    Miks on sajajalgne ? 
    No vaat , eks temal on ju palju tegemist , et edasi minna - tema peab väsitama tervenisti sadat jalga . 
    Inimesel on näiteks ainult kaks jalga väsitada . 
    Inimesel on seega viiskümmend korda kergem elu kui sajajalgsel . 
    Kust sina , Madis , küll minu üles leidsid ? 
    Ja kust sina endale nii lahke nime said , nagu on Madis ? 
    Ja-jah , eks see nii oligi . 
    Sealt kitsast , kus me parajasti selle tammepaku ümber jorasime . meie jorasime meestejuttu . 
    Siin ilmas on palju asju , millest tammepaku ümber kuhugi tõttamata jorada , kuum vein ja soolased mandlid nina all . 
    Sina , Madis , oled noor ja sinul on esialgu veidi vähem asju , millest jorada . 
    Eks sellest see tuligi , et sa mu juttu kuulama jäid ja et mina lõppude lõpuks siin olen . 
    See musta silmadega mees oli minu roodukaaslane . 
    Teist silma tal ei ole , aga ega ta sellepärast viletsam mees ei ole kui teised . 
    Selle silma vilistas tal fritsu kuul peast välja . oli ilus must silm , aga Emajõe kalda muda sisse ta jäi . 
    Mina olin seal kõrval . 
    Meie jurasime parasjagu ühest kolmandast mehest , sest vaata , temal olevat need perekonnaasjad väga vihuti . tema sai endale sellise naise . 
    Jah , tema oli ka meie roodust . 
    Verinoor , kui sõtta tuli , ja täpipealt samasugune verinoor , kui sõjast tagasi sai . 
    Siis tema ära napsatigi - silmalt , silmalt , lennult , lennult ! 
    Noor oli ja liiga vaikne . 
    Me olime tema pulmas terve rooduga - nii palju , kui meid alles oli jäänud . 
    Me mahtusime kõik kenasti ühte kööktuppa ära . 
    Nüüd on kolmandal mehel maja , aga õnne - netu . 
    Kas tohin mina küsida , Madis , kas see neiu on sinu õde või ? 
    Seda mina vaatan , seda mina vaatan . 
    Las istun mina siin kaminapaistel , kuigi see on tegelikult vist ainult ahi . 
    Aga las arvan ma pealegi , et see on kamin . 
    Las ma istun siis jah siin kaminapaistel ja ole sina nii kena , ära sa õige panegi seda suuremat lampi põlema . 
    Ära pane ka televiisorit sooja . 
    Mina ei viitsi täna eriti suure huviga jälgida ühtki TV-programmi . 
    Mina jälgiksin pigem sinu õde . 
    On tema ikka sinu õde ? 
    Ah et on , ja Sirje siis veel koguni . 
    Mina jätaksin nüüd mõned suutäied vahele , Madis ; ja kui sa lubad , astuksin sinu õega jutlemisse . 
    Teie pidage oma noort pidu rõõmsasti , kenakesti edasi , mina aga tahaksin siin kaminapaistel sooja tunda , oma vähekese kanavarvas silmad hooletult kissi tõmmata , ja - mina tahaksin sinu õega sügavalt jutlemisse asuda . 
    Minagi oleksin meeleldi selle puutoa - selle sõna tuletasin ma praegu mõistest  "  puumaja  "  - elanik . 
    Mina istuksin nõndamoodi tasakesi siin ahjupaistel ning püüaksin mitte kedagi segada . 
    Ent muidugi - ja kuula nüüd , ma kirjeldan su profiili . 
    Jäta see meelde , sest siis sa tead , milline sa oled . 
    Sina selle hämara toa Sirje . 
    Seda esiteks . 
    Kuna ma tunnen sinu vanemat venda , nagu meil temaga just täna õnnestus välja selgitada , siis austusest tema , sinu , iseenda ja inimkonna vastu räägin mina su venna poolkuuldes - tema on valvas ja kuulatleb , küll mina tean - ainult karget juttu , nii karget nagu meri oktoobri algul . 
    Sa oled seitseteist aastat vana ja küll sa juba tead , milline näeb välja meri oktoobri algul . 
    Niimoodi . 
    Sinu profiilis on midagi , mis annab sulle lootust , et sa kuulad ära minu eluplaani . 
    Sul on sihuke nöpsakas nina , tõsised silmad , ja kui sa naeratad- mida sa just praegu millegipärast teed - , siis peitub selles suujoonte alt üles kerkimises midagi , mis läheb mulle otsejoones südamesse . 
    See naeratus näitab , et sa ei ole rumal , aga ka kaval ei ole sa - mis on hea . 
    Jah . 
    Hea . 
    Minu eluplaan on aga seesugune : pärast seda , kui ma olen oma sisendava jutuga maha saanud , tõstab mu vanem vend telefonitoru kõrva äärde , valib vajaliku numbri ja kutsub takso välja . 
    Siis sõidame me sinuga minema . 
    Su vend ja teised noored inimesed , kellel pole veel kaugeltki nii sügavaid eluplaane kui minul , tulevad meid pluusiväel välistrepile saatma . 
    Ja meie viipame neile sõbralikult , kaugenevalt , isegi nagu rinnus kahjutunnet tunnetades . 
    Tead , kuidas me teeme : esialgu ei istugi ma sinu kõrvale , vaid hoopis tükkis ette , juhi juurde . 
    Mul tuleb sohvrile ju selgeks teha , kuidas sõita , ning võib-olla ka teda veenda , et ta ilma asjata kartma ei lööks , sest see on küllalt pikk sõit , mis meil ees seisab . 
    Aeg-ajalt aga vaatan mina ületakseerivalt ja säherduse julgustava pilguga sinu poole , kes sa istud taganurgas ja oled ka natuke hirmunud . 
    Sina ole siis nii hea ja sea oma pea noiks hetkiks , mil mul avaneb võimalus sinu poole tagaistmele vaadata , ilusasti profiili . 
    Vaat jah , umbes sedamoodi , nagu ta sul praegu seatud ongi . 
    See eluplaan . 
    Pean ma tunnistama , ei ole mul veel lause viimse pisiasjani välja mõeldud . 
    Sest vaata - minul puudus sinu profiil . 
    Ent kuna see on nüüd ilusasti ja täpselt olemas ning justament sümmeetriliselt vastu kevadöö akent siin selles omapärases puutoas , siis täituvad senipuudunud lüngad mu eluplaanis ootamatu kerguse ja ma ütleksin koguni , isegi teatava elegantsusega . 
    Üks mure ja meelehärm mind veel häirima jääbki - kes hakkab minu asemel perfokaardivabrikut juhtima ? 
    Ent pole viga , ka sellest saame me üle . 
    Ma jätan lihtsalt Madisele , sinu vennale , väikese kirjatähekese ja las tema lähebki homme minu asemele . 
    Meil on seal enamasti arusaajad inimesed ja ma usun , et nad harjuvad Madisega kiiresti . 
    Tõsi , töö on mõnikord närvesööv , ka ei salga ma sugugi maha , et koguni vastutusrikas . 
    Ent ma usun tõesti , et Madis sellega toime tuleb ja ennast maksma paneb - vaata , kui lubav ninajoon tal on , ning kuula ! 
    - kuula sa ainult - tema hääles on ju vajalik annus metallikõla , mis on tarvilik alati , kui tahad ennast maksma panna ja eriti tarvilik - ma toonitan- telefoniga rääkimiseks . 
    Selle aja sees , mil meie taksot ootame , püüan ma Madisele ära seletada , mis tal seal teha tuleb - muidugi , kui vend nõus on . 
    Tema leevendaks mu meelehärmi suuresti , kui ta nõus oleks . 
    Kas suudad ehk sina , Sirje , oma venda mõjutada ? 
    Kuidas sa temaga muidu läbi saad ? 
    Ma olen siiski optimistlikult häälestatud , ma usun , et kõik läheb korda . 
    Kas sina , Sirje , usud samuti ? 
    Madis , kas oledki sa viimati nii lahke ning tellid siin vahepeal mulle ja Sirje takso ära , sest just praegu tuli mulle meelde , et kellaaeg on hilisõhtuste hulgast ning et valvetaksosid ei saa sugugi silmapilk . 
    Elame siiski suures ja kihutavas linnas , kas teile ei tundu , mu noored sõbrad ? 
    Ning nõnda , Sirje , enam ei lähe mul kaua . 
    Ma tüürin oma jutlemisega ikka üha ja üha lähemale oma kargele eluplaanile , ja kui olla nüüd tõesti aus , ei kurvastagi mind eriti , et pean selle tõttu oma perekonna maha jätma , sest vaata , kord püüdsin ma ka oma naisele selle eluplaani maha rääkida , aga tema ei lasknud mul mitte oma profiili silmitseda ning suhtus minusse täiesti möödavaatavalt . 
    Mina ei tiku maha salgama ka seda , et ma pole enam kes teab kui noor mees - ma olen täpselt neljakümne kuue aastane , millest räägivad täit tõtt ka kortsukiirekesed mu silmanurgas - aga need ei tohiks sind siiski segada . 
    Ma usun . 
    Üha ja üha lähemale . 
    Ole hea , istu nüüd vähekese kaugemale , vaat umbes sellise nurga alla - ja katsu tõsine olla , sest su muie võib mu mõtted laiali hajutada , kuigi see polnud iseenesest pahasti mõeldud muie , sest nüüd , mil takso on tellitud , pean ma tõesti kõik lühidalt , täpselt ja konkreetselt ära seletama . 
    Muide , kas keegi neist noortest inimestest poleks nii kena ega pakiks sulle vahepeal mõned reisikohvrid ära ? 
    Kui sul aga on olemas pika säärega talvesaapad , siis võid need varsti jalga tõmmata . 
    Vaat nüüd istud sa hästi . 
    Ahjutule punases paistes . 
    Taksost ma sulle juba rääkisin , muu transpordi jätan vahele , see selgub sündmuste käigus , sündmuste , raskuste ja seikluste tulvas , ent - ja siis , kui ma olen oma hommikuse korrespondentsi lõpetanud , - see läheb mul tõtt öelda küllalt visalt , aga ma püüan harjutada - , kui olen kirjutanud mõned kirjad lähedastele sõpradele , vendadele , vennalastele , tuttavatele ja endisele töökohale , kus on uueks direktoriks sinu vend Madis , kes on nüüd samuti minu lähedane tuttav , me oleme temaga juba praegu mitu tundi tuttavad , mille üle ma siiralt rõõmu tunnen - kuhu ma jäin ? 
    Ahah - mida sisaldab mu korrespondents . 
    Igatahes sisaldab ta surmkindlalt huvitavate ilmastikunähtuste üksikasjalikke kirjeldusi . 
    Niisiis - lõpetanud korrespondentsitunnid , panen ma tagasihoidlike siniste markidega varustatud tagasihoidlikud ümbrikud laekasse , kuhu on kogunenud juba oma sadakond või veel enamgi kirja , mis ootavad väljasaatmist , ning astun siis natuke väsinult , ent siiski hea puhta sisemise enesetundega õue . 
    Meie majal , mida me hulk kuid kahekesi ehitanud oleme , on heledad palkseinad ja punane katus , mina istun trepile , toetan pea käele ja hakkan mõtisklema - vaata , niiviisi . 
    Eks ole ilusasti . 
    Ent meie majakese ja minu , kes ma mõtisklen , kohal on taevas . 
    Väga kõrge , väga kauge , väga karge , väga tõsine ja austusväärne mustjassinine taevas . 
    Ja ma istun ning tunnen - mida ma tunnen ? 
    Puudust sinu järele . 
    Ma tunnen üllast üksindustunnet . 
    Veel tunnen ma põhjamaise looduse ärarääkimata suurt vägevust . 
    Siis lähen mina ja käin korra tagatoas , tulles trepile tagasi , viiul habetunud põse vastu surutud . 
    Ma istun trepile tagasi , häälestan pilli , muutun väga mõtlikuks ja hakkan siis mängima . 
    Mida ma sinu arvates mängin , tundes puudust sinu järele ? 
    Sibeliust . 
    Mul on hea maitse , ma tean lapsest saati , et selle taeva all ei saa tulla mustlasromansse kääksutama . 
    Ma mängin ülevat meloodiat ja mida ma tunnen ? 
    Puuudust sinu järele . 
    Maa on kõrge , tühi ja kivine . 
    Vaid mõned üksikud kidurpuud , näiteks vaevakesed tihedasti juuripidi kivise maa rüppe klammerdunud . 
    Ja seal all - seal all on üks väga toredate , täiesti kordumatute loogetega jalgrada , mis on sisse tallatud meie töökatest taldadest aegade jooksul , seal all kohiseb veel meri . 
    Milline meri ? 
    Fjordimeri . 
    Sssssäuh . 
    Sssssäuh . 
    Sssssäuh . 
    Kuuled , mismoodi iseäranisti tema nüüd kohiseb ? 
    Ent kuuled sa ka seda , kui ülevalt ja puhtalt ma lasen kõlada oma viiulikeeltel ? 
    Mina mängin praegu viiulit veel nõrgasti , kuid mul on tunne , et sulame temaga seal fjorditaeva all üha ja üha enam ühte .
    Seda asja ... seda asja kirjutan ma siis , kui ei ole vareseid . 
    Tss ! 
    Äkki nad kuulevad ? 
    Vareseid on pagana palju . 
    Nad on igal pool . 
    Toas . 
    Ja väljas . 
    Nii kaugele kui silm ulatub . 
    Õhk on neist paks . 
    Vareseõhk . 
    Musthall vareseõhk . 
    Nende silmi on kõik kohad täis . 
    Musti läikivaid litreid . 
    Tss ! 
    Äkki nad näevad ! 
    Ma ei taha vaadata laua alla , ma ei taha vaadata riidekappi . 
    Hoian parem silmi kinni . 
    Kõvasti . 
    Kramplikult . 
    Vahel tundide kaupa . 
    Istun ja tuiutan enese ette . 
    Siis neid ei ole . 
    Varesesilmi . 
    Aga siis on kõik muu . 
    Ja ma ei tea , kumb on halvem : need kurimustad litrid või see , mis on joonistatud minu laugude siseküljele . 
    Hõõguva mustpunasega . 
    Kustumatud pildid . 
    Alati samad . 
    Aeglaselt-aeglaselt liikuvad või siis pöörase kiirusega kihutavad pildid . 
    Imekauged ja pisitillukesed või siis tohutu suured , peaaegu haaramatud . 
    Kuidagi liikumatult lähenevad pildid . 
    Ma joonistan neid välja . 
    Seinale . 
    Paberile . 
    Liivale . 
    Ükskõik kuhu . 
    Aga ma ei leia värvi . 
    Seesugust ei ole . 
    Nii kuuma , nii punast , nii musta . 
    Isegi veri , isegi veri hüübib inetupruuniks ega hõõgu . 
    Teen parem silmad lahti ja karjun koos varestega . 
    Kraa ! 
    Kraa ! 
    Karjun mina ja nemad vastavad . 
    Nad ei jäta kunagi vastust võlgu . 
    Varesed mitte . 
    Nende hääled on kõikjal : lae all , voodi all ja toa hämarais nurkades . 
    Nad vastavad väljast mändide otsast ja ilmatu kaugelt raba pealt . 
    Sealt - raba hallsinise küüru tagant . 
    Üksnes riidekapis on vaikne . 
    Haudvaikne . 
    Aga muidugi ! 
    Nagu ma ei teaks , kavalpead : seal on ju ainult silmad . 
    Kuhjade viisi läikivaid litreid . 
    Ma ei taha nendega mängida . 
    Ei ! 
    Ma ei vaata sinna . 
    Ainult vahel varahommikul ei ole vareseid . 
    Ärkan . 
    Aga neid pole olnudki . 
    Mitte kunagi . 
    Raba peal kõliseb miski . 
    Õhk on nii puhas . 
    Ja mina ka . 
    Siis . 
    Just siis tahan ma kõik korraga välja öelda . 
    Välja paisata . 
    Et vabaneda . 
    Kirjuta . 
    Kiirustades . 
    Ülepeakaela . 
    Kõigest segiläbi . 
    Aga vaevalt jõuan lehekülje lõpuni , kui raba peal enam ei kõlise . 
    Ülal kõrgel-kõrgel sahiseb miski . 
    Nad tulevad . 
    Nagu ma ei teaks ! 
    Veel - ja juba nad hõikavad mind . 
    Kraa ! kraa ! 
    - need sealt ülalt ja teised sealt alt , raba küüru tagane . 
    Tõstan pea ja pean kuulatama . 
    Tunnen , kuidas mu silmad muutuvad kurimustadeks litriteks . 
    Pillan pliiatsi ja saputan tiibu . 
    Kraa ! 
    Kraa ! 
    Kraa ! 
    See maja , pleekinud , kollane , on äärmine . 
    Siit edasi algab kõrge turd rabamaa , vett silmini täis . 
    Haa ! 
    On siiski midagi meie vahel . 
    Mustahne rabahaua ja meie luitunud plangu vahel . 
    See on rabaäärne männik . 
    Krõpskuiv , liivaluiteile kasvanud . 
    Nagu polekski ligilähedal raudkülma rabavett . 
    Janust kidur männik vee ääres . 
    Roostepruuni , okastest libeda põrandaga ja suvekuumuses täis seisvat paksu vaiguõhku . 
    Lapsepõlves näis ta mulle päratu suur : iga tüve taga ime , iga seene sees veider lihava ninaga päkapikk . 
    Nüüd paistab ta läbi , sügistormidest raasitud ja kidur . 
    Päkapikud surid juba ammu ja varesed nokkisid ära nende lihavad ninad ning tillukesed lõbusad silmad . 
    Iga tüve taga vilistab tuul ja igas ladvas istuvad varesed . 
    Kraa ! 
    Kraa ! 
    Kui sulgen silmad , näen teda kohe . 
    Temast alati kõik algabki . 
    Imepisike sõrmeküünekõrgune tüdruk ilmatu kaugel . 
    Väike võhivõõras tüdruk . 
    Ta vaatab ainiti minule . 
    Ma oleksin nagu tema ees milleski süüdi . 
    Püüan seda meenutada . 
    Ei leia . 
    Otsin , otsin . 
    Aga tema läheneb . 
    Ei liiguta , ei pilguta , aina läheneb . 
    Ta kasvab kohutavalt aeglaselt . 
    Hirmutava järjekindlusega . 
    Ja siis on ta siinsamas . 
    Ta nägu puudutab minu oma . 
    Tema silmad tungivad minu omade sisse . 
    See on pööraselt valus . 
    Ma kisendan . 
    Kõrvulukustavalt . 
    Aga ma ei pääse sellest . 
    Nüüd vaatan ma tema silmadega pilte oma laugude siseküljel . 
    Pildid , need on mustpunased . 
    Nad hõõguvad . 
    Nad põletavad mind , kuni sulan üleni nendesse . 
    Kõik on taas nagu tookord . 
    See olen ju mina . 
    Appi ! 
    See olen mina . 
    Sõrmeküünesuurune tüdruk , kelle ma reetsin . 
    Reetsin jah . 
    Kasvasin suureks . 
    Sirutasin oma sõrmed tema sõrmedest välja , omad jalad tema peenikestest jalgadest välja . 
    Ma paisutasin tema ilusa väikese pea suureks ja inetuks naisepeaks ning moonutasin tema hapra keha ... 
    Ei ! 
    Ei ! 
    See ei olnud ju nii . 
    Kuidagi teisiti ... 
    Ma ei mäleta . 
    Või olid need varesed ? 
    Need , kes ta ära naersid ? 
    Ma lasin nad talle ligi . 
    Või iseendale ? 
    Oma vasttärganud valge ihu ligi lasin ma nad . 
    Kuu paistis läbi männiokste tuppa . 
    Külm hallakuu alla minu asemele . 
    Ma heitsin katted pealt ja sirutasin ennast alasti neile vastu . 
    Varestele . 
    Musthallidele varestele . 
    Tookord . 
    Sel ööl , kui olin kuulnud , et nad on ta tapnud . 
    Mitte varesed , vaid mürsud . 
    Nad kirjutasid , et ta langes nagu kangelane - täites oma kohust . 
    Mitte mürsud ei kirjutanud , vaid sakslased . 
    Ilusti kirjutasid . 
    Et kangelane . 
    Et kohus . 
    Ja saatsid pisikese musta raudristi tema emale . 
    Mitte mulle . 
    Tema emale saatsid . 
    Ema tuli meile , silmad paistes , aga rist rinnal . 
    Rind ees . 
    Mustas kleidis rind . 
    Ja rist peal nagu hauakünkal . 
    Aga hauda seal ei olnud . 
    Ema oli uhke . 
     "  Minu poeg ,  "  ütles ta . 
     "  Kulno ,  "  ütles ta . 
     "  Kangelane ja raudrist ,  "  ütles ta . 
    Aga mina ei öelnud midagi . 
    Ainult öösel , öösel sirutasin ennast vareste poole ja kutsusin . 
    Täitis kohust ? 
    Tulistas ? 
    Kindlasti tulistas . 
    Minu vendi . 
    Teised teispool rindejoont . 
    Kulno ja minu vennad . 
    Võib-olla ta ... 
    Ei , ei . 
    Langes tema , Kulno . 
    Ju minu vennad ... 
    Sealpool . 
    Täitsid oma kohust . 
    Tulistasid . 
    Kulno hüppas üles . 
    Mustmärjalt poriselt põndakult . 
    Käed laiali . 
    Kisendas . 
    Suu pärani . 
    Verine suu . 
    Täiesti hambutu verine suu . 
    Kisendas . 
    Täiesti hambutu ja verine . 
    Hahahaa ! 
    Haha ... hahahaa ! 
    Varesed ! 
    Tere , varesekesed ... 
    Igituttavad . 
    Lapsepõlvesõbrad . 
    Nagu Kulnogi . 
    Suure , lihava ninaga Kulno . 
    Tulge ! 
    Tulge kuupaistesesse tuppa . 
    Siin olen mina . 
    Täitsa valge . 
    Üleni . 
    Täiesti veatu . 
    Üleni . 
    Täiesti veatu . 
    Keegi pole mind veel näinud . 
    Mitte keegi . 
    Niimoodi . 
    Tema ka mitte . 
    Kulno . 
    Mitte iialgi . 
    Hahahaa ! 
    Ha...ha ... 
    Mürsud ? 
    On need siis mürsud , mis undavad ? 
    Ma ju kuulen . 
    Ei , need on varased . 
    Ma kutsusin . 
    Nad tulevad vihinal läbi kuuvalge . 
    Õhk kiunub valust nende tiibade all . 
    Kraa ! kraa ! ja kraa ! kraa ! karjuvad nad ümberringi . 
    Nad tulevad nagu must pilv üle raba . 
    Nad rabistavad männioksteskiljuvad . 
    Juba varjutavad nad kuuvalguse . 
    Juba on aken neist ilmetumust . 
    Nad on seal . 
    Näete , seal ! 
    Nad vajuvad alla minu peale Appi ! 
    Ap-pi ! ! 
    Kr-rr-aa ! 
    Kra-aa ... 
    Jaa . 
    See tüdruk olen mina . 
    Ma ei saa seda endale salata . 
    Nii närbarmetu ja kiitsakas , kui ta ongi . 
    Ta vaatab kohkunult ringi , silmad pärani peas . 
    Ta vaatas alati sedaviisi ega teadnud , kuhu panna oma käsi . 
    Teised teadsid . 
    Ema . 
    Ja need seal . 
    Nende käed olid alati töö ligi . 
    Nemad seal - on mu õed . 
    Ma tean küll . 
    Kaks hallmusta varju esimeste piltide taustaks . 
    Minu laugudel ei jätku nende jaoks hõõguvat mustpunast . 
    Võib-olla polnud neis eluski punast ? 
    Kaks hallkaamet vanemat õde . 
    Nad käisid tööl ja tõid oma palga sendipealt koju . 
    Emale . 
    Nad toitsid peret nagu isagi. . 
    Ainult et isa polnud seeüle sugugi uhke . 
    Nemad olid : jäigad ja sirged , peretoitjad . 
    Pere ? 
    Kus ta siis on ? 
    Vennad ? 
    Vennad , ae ! 
    Õed ? 
    Isa ? 
    Ei ole . 
    Kedagi pole . 
    Olen ainult mina , kaapekakk . 
    Ja veel keegi . 
    Hall ja küürus . 
    Ta tuleb ja toob mulle süüa . 
    Ulatab plekk-kausi ja ilmatu suure lusika . 
    Varem kukkusid taldrikud mu käest puruks . 
    Siis , kui püüdsin sööta vareseid . 
    Neid peab söötma , sest muidu nad nokivad silmi . 
    Inimeste . 
    Ja päkapikkude . 
    Nad armastavad silmi , ma tean . 
    Ta ulatab kausi ja sooja supi aur teeb ta ümarikud prilliklaasid uduseks . 
    Ta käsi on luukõhn ja suured tursunud sinikad sooned rulluvad valge närbunud naha all . 
    Ta käsi väriseb ja kuuma suppi läigatab põrandale . 
    Laskun põlvili ja püüan seda suuga võtta . 
    Sest supp on püha . 
    Sõja ajal nad nälgisid . 
    Tillukesed lapsed ja valgeks kuivanud naised . 
    Kui piirati seda suurt linna . 
    Nemad seal sees nälgisid . 
    Sõid külmunud kartulipabulaid ja jää riuksus nende hammaste all . 
    Sõid kasse ja koeri . 
    Rott . 
    Ja hiiri . 
     "  Tõuse üles ! 
    Tõuse ometi !  "  ütleb ta mulle ja kompab oma luukõhna käega mu õlga . 
     "  Tõuse üles !  "  
    Aga mina ei tõuse . 
    Ärge keelake mind . 
    Ma ei taha rotte . 
    Ega hiiri . 
    Ma võtan suuga suppi . 
    Kuuled siis , ema ! 
    Küllap sa oledki ema . 
    Ainult ma ei tunne sind ära . 
    Nende kortsude koorma alt ei paista su pikk kitsas suu ega lõua kõva kaar . 
    Aitäh sulle seegipoolest sooja supi eest . 
     "  Kaapepakk ,  "  ütlesid vanemad õed , kui isa-ema kuulmas polnud . 
    Ütlesid ja lugesid sõrmedel aastaid . 
    Minu ja vendade omi . 
    Et millal me jalad alla saame . 
    Aga meil olid jalad all küll . 
    Minul kepp-peened ja vendadel jälle sihukesed suurte kandiliste põlvedega ning kriimukräämused . 
    Lugesid aastaid , vangutasid pead ja pöörasid oma hallid näod teineteise poole . 
     "  Vanatüdrukud !  "  kiusasid neid vennad , kui nad poiste kasvunäljaseid suutäisi seirasid . 
    Või siis oma kulunud kleiditükkidel teist korda teist poolt pöörates õmblusmasinat vuristasid . 
     "  Ei teie mehele saa !  "  
    Seda arvas ka Elna . 
    Ja ütleski teinekord , kui nad jälle kaklema läksid . 
    Elga ja need hallmustad . 
    Elga . 
    See on nagu valgusesähvatus või nagu hele helk mu laugude mustjaspunasel taustal . 
    Ta valgustab ja ma pean naeratama . 
    Elga . 
    Ilusõde . 
    Valgepunane . 
    Suurte heledate juustega . 
    Läbipaistvate silmadega . 
    Pika heleda kaelaga . 
    Ta õppis gümnaasiumis ja seda ei suutnud hallmustad talle andestada . 
    Aga Elga ei hoolinud sellest põrmugi . 
    Ta oli nii ilus , et võttis mul hinge kinni . 
    Kükitasin nurgas maas , kui ta peegli ees ennast keerutas ja uskumatult toredat gümnamütsi pähe seadis . 
    Ikka nii ja naa . 
    Kord tõmbas tuka silmile ja vaatas peeglitükiga küljelt . 
    Siis kammis juuksed otsmikult siledalt taha , ja kõik algas otsast . 
    Vahel märkas ta minu ahneid silmi nurgas . 
    Siis tegi ta kentsakaid nägusid peeglisse . 
    Ajas huuled torru ja pööritas silmi . 
    Või vedas suu viltu ja lükkas mütsi kulmudeni alla . 
    Ja küsis , et kas on ka ilusti . 
     "  Jah ,  "  vastasin mina hardalt . 
     "  Aga nüüd ?  "  keeras ta mütsi sootuks tagurpidi pähe ja liigutas veidralt ninaotsa . 
    Ta pahvatas naerma . 
     "  Sina lollike !  "  ütles ta . 
     "  Sa oled ilus alati ,  "  kohmasin mina tõemeeli . 
    Ta kobas midagi koolikleidi taskuist . 
    Ei leidnud . 
    Rapsis kärsitult ja mossitas huuli . 
    Lõpuks viskas mulle sülle päratu suure krabiseva paberis kommi . 
    Jäin seda ainiti põrnitsema ja kuum häbi kõrvetas mu liikumatuks . 
     "  Miks sa ei söö , narrike ?  "  sädistas Elga . 
     "  Selle andis mulle Artur ! 
    Ise sihuke toruloru , aga kommid on tal head !  "  
    Ta naeris . 
    Poetasin kommi sülest põrandale ja põgenesin käkaskaela minekut . 
    Elga vaatas mõistmatult mulle järele . 
    Kehitas õlgu . 
    Krabistas korra ja pistis kommi endale suhu . 
     "  Kawe  "  šokolaad oli . 
    Mina aga hiilisin veel pool päeva nurki mööda ega tahtnud Elgale silma sattuda . 
    Aga või siis Elga viha pidas ! 
    Teinekord pistis mulle jälle kommi pihku . 
    Sihukese pisut räsitud paberiga . 
    Koolipõlle taskusopist . 
     "  Erps andis ,  "  ütles ta ,  "  vahetunnis .  "  
    Või siis :  "  Uugo tõi . 
    Sihuke peenike poiss !  "  
    Hallmustad ei andnud kunagi kommi . 
    Vahtisid aga , ninad viltu , ja keelasid Elgalgi sellist riivatust koju tassida . 
    Elga ainult naeris . 
    Naeris , hambad täitsa paljad . 
    Just nagu kinokuulutus . 
    Ma ühekorra nägin : siis , kui hallmustaga isa töö juurde läksime . 
     "  Jusku Elga !  "  hüüdsin mina ja jäin kuulutuse ette paigale . 
    Kinokuulutus naeris . 
    Viimase purihambani välja . 
    See oli tohutu ereroosa naine , ripsmed kui linnutiivad ja suured roosad rinnad päris paljad . 
    Vahtisin teda kohkunult . 
    Ta ei hoolinud sellest . 
    Aiva laiutas seal ja inimesed käisid mööda . 
    Kõik . 
    Mehed ja naised . 
    Ja pisikesed tüdrukud nagu mina . 
    Ma oleksin tahtnud teda katta . 
    Aga polnud , millega . 
    Siitpeale iletasin ma kinokuulutuste räiget roosat . 
    Ja iseennast ka . 
    Siis , kui märkasin midagi ärkavat ja pakatavat oma seni laudlamedail roideil kuplas-sinaka kananaha all . 
    Hallmust vedas mu kättpidi minekule . 
    Ta oli nii üleni hall ma kõrval . 
    Hall ja kurguni kinni . 
    Ta ei naernud sugugi . 
    Aga oi , mis rõõm neil oli , kui Elga kord koolipeolt pool tundi hiljem koju tuli ja emalt koleda peapesu sai ! 
    Nad ei tohtinud keegi hiljem tulla : ei Elga , hallmustad ise , vennad ega isagi oma töövahetusest . 
    Ema seisis siis seal , elutoas ja vaatas kella . 
    Isale ei öelnud muud , ainult vaatas kella . 
    Aga isa läks seegipoolest lont-lont , nina maas , ja otsis kusagil tegemist . 
    Olgu siis kuuri all või väljas aias , lillepeenarde juures . 
    Elga tuli tookord tervelt pool tundi hiljem ja pealegi peolt . 
    Ema keelas talle mitmeks- setmeks ajaks kõik väljaskäimised ära . 
    Lukustas peokingadki kummuti alumisse laekasse ja pani võtme oma kodukitli tasku . 
    Elga turtsus küll ja trampis jalgu , aga mina nutsin . 
    Nutsin nägu pestes , ise otseti pesukausis , ja karjusin ühtesoodu :  "  Ai , seep läks silma !  "  ja  "  Ai-ai-ai ! 
    Seep läks silma !  "  
    Kisasin senikaua , kuni sain emalt klapsu kuklasse . 
    Et ole ometi vaiki ! 
    Küll oli see alles magus müks ! 
    Tõstsin oma seebise näo ja vaatasin võidukalt ringi . 
    Aga Elga oli just esimene , kes pahvatas naerma . 
    Ta näitas näpuga mu vahutortides palet . 
     "  Justkui jõuluvana !  "  naeris ta . 
     "  Täitsa täpselt !  "  
    Jõuluvana tuli meile haruharva . 
    Enamasti seadis ema ise kingid jõulupuu alla . 
    Saatis meid karjas teise tuppa , krabistas paberitega ja seadis ja toimetas . 
    Ootasime hinge kinni pidades : iga krõps elutoa võis ju midagi tähendada . 
    Väiksem pots väikest kinki , aga suur kobin võis kogunisti suuski kuulutada . 
    Vennad ootasid neid jõulust jõulusse ja aina mõistatasid : on , ei ole , on , ei ole . 
    Lõpuks süütas ema oma käega küünlad ja avas ukse . 
    Tulime poolhäbelikult , külg ees , ja ainult vennad rabistasid uksel , et kes enne sisse saab . 
    Kingid olid kuuse okste all , hästi varjus . 
    Enne tuli kogu perega laule laulda ning lastel hiljem salmigi öelda . 
    Nii me siis laulsime kõik kooris ümber paberkettidega ehitud puu . 
    Küünlad lõid vilkuma ja virvendama ning ähvardasid kustuda hoopis : nii kange laulutuul oli , kui me kõik nagu ühest suust salmisõnu ütlesime . 
    Ema kõva ja kõlav hääl ainult pisut-pisut vedamas , minu oma jälle pooltokerdi teiste sabas . 
    Teinekord aga , jah , teinekord kompsis keegi tõepoolest esikus . 
    Põrutas prõminal ukse pihta ja tõukas selle siis kärsitusest puhkides valla . 
    Ise sihuke ilmetusuur ja pahupidi pööratud lambakasukas seljas .
    Sotsioloogiline uurimus Kui auto , mida Caroliine ja Carolus vaheldumisi juhtisid , jõudis männiku vahele , märkas Caroliine midagi , mis nõudis seletust . 
    Ülevalt taevast või uuema arusaamise järgi kosmosest liugles alla kummalisi olendeid . 
    Olnuks need vähegi suuremad , oleks Caroliine võib-olla isegi minestanud . 
    Aga et nad nõnda imetillukesed olid ja et nende langemisele vastu autoklaasi ei järgnenud plahvatusi , sai noore naise uudishimu hirmust peagi võitu . 
     "  Carolus , vaata ometi , mis asjad need on !  "  hüüdis ta viimaks . 
     "  Liblikad ,  "  vastas mees aegaviitmata . 
     "  Oled sina aga tark - tead vaatamatagi ,  "  ütles Caroliine üsna kulunud alatooniga . 
     "  Ma ju näen - kogu aeg lendavad .  "  
     "  Pigem saladuslikud langevarjurid kui liblikad .  "  
     "  Ohoo - saladuslikud !  "  lausus Carolus , kes iialgi ei naernud laginal ja kes praegugi lisas rohkem aimatava kui nähtava muigega :  "  Kas poleks siis ehk parem juba lendavad taldrikud ?  "  
    Kuigi Caroluse iseloomustus oli rohkem kui sajaprotsendiliselt õige , ütles Caroliine ometi :  "  Ma ei mõista , miks peaksid sa oma kaunist käskijannat alati nii palju narrima ja naerma . 
    See pole sinust ilus ega viisakas . 
    Selle asemel et peatada ja küsimust seltsis uurida , lisad aina gaasi .  "  
     "  Ma olen argpüks ,  "  vastas Carolus . 
     "  Minus ei voola rüütli verd , et nende koletistega , kes ülalt alla sajavad , võitlusse astuda .  "  
     "  Häbi !  "  hüüatas Caroliine . 
     "  Et ennast avalikult argpüksiks kuulutada , selleks on vaja suurt julgust ja kangelasmeelt , mida rüütlitel ei ole .  "  
    Caroliine ei jõudnud veel sellele vastata , kui sõiduk maanteelt hõreda männiku alla juhiti . 
    Kohe , kui mootor seisma jäi , hakkas kostma metsa hääli . 
    Aga et tunda lõhnu , pidi põgenema masinast kaugemale . 
    Caroliine jooksis varjust välja päikesepaistele . 
    Seal tõstis ta näo laotuse poole , kust oli näinud salapäraseid esemeid alla liuglevat . 
    Üleval männilatvades või ehk koguni veel kõrgemal , seal , kus rändas üksikuid vahutorte meenutavaid pilvi , laulis tuul kevadele kiidulaulu . 
     "  Ma püüan ta kinni !  "  hüüatas äkki Caroliine , kuigi tundis end kartmalöövat . 
    Tõepoolest , imetilluke , kõrgusest maa poole ruttav ese või olend näis olevat mingi mikromehhanismiga varustatud . 
    Esimesele järgnes teine , teisele kohe kolmas . 
    Oo , neid oli rohkem . 
    Terve õhuarmaada ! 
    Võib-olla pidasid nad omavahel sidet ? 
    Võib-olla oli see rünnak ? 
    Kes teab , milliste relvadega nad kallale tungivad ? 
    Võib-olla süstivad eluohtlikke mikroobe ? 
    Oleks siis Caroluski midagi julgustavat öelnud ! 
    Aga ei . 
    Ta kohmitses ikka vee oma masina juures . 
    Ja Caroliine taganes . 
     "  Sul on ükskõik , mis minust saab !  "  hüüdis ta peaaegu nutuselt . 
    Alles nüüd oli Carolus nobe kohale ruttama . 
     "  Mis on ? 
    Mis juhtus ?  "  
     "  Maha kukkus !  "  hädaldas Caroliine . 
     "  Vaata , siiasamasse . 
    Otsi sealt kännu juurest . 
    Ma oleksin ta äärepealt kinni püüdnud . 
    Ta oli mul peaaegu juba peos ; ma ei saa arux , kuidas ta mu sõrmede vahelt läbi lipsas .  "  
    Otsima asudes Carolus kõigepealt kummardus , siis kükitas , siis laskus põlvili ja viimaks käis käpuli . 
    Ent sellinegi abivalmidus ei kandnud vilja . 
    Ta leidis mõned käbid , paar sipelgat , lugematul arvul okkaid ja hulga mitmesugust muud prahti , ent mitte otsitavat . 
    Muide , ta ei teadnudki , mida otsib . 
    See selgus hiljem , alles siis , kui ta viimaks jälle kahel jalal seisis ja Caroliinele otsa vaatas . 
     "  Langemine - ühe naise püünistesse ,  "  ütles ta osavõtlikult pead vangutades . 
     "  Mis ? 
    Juustes ?  "  hüüatas Caroliine kohkudes . 
     "  Minu juustes ?  "  
    Mees sirutas käe välja . 
     "  Võta ära !  "  karjatas Caroliine . 
     "  Rahu ! 
    Me ei tohi teda vigastada ,  "  manitses Carolus ja hakkas naise juustes õrnalt sõrmitsema . 
     "  Sa võid mind hulluks ajada ,  "  ütles Caroliine . 
     "  Miks ?  "  
     "  Kõigepealt sellega , et sa iialgi paanikasse ei satu . 
    Sinu rahu ! 
    Issand jumal - kuidas sa ometi võid ?  "  
     "  Eks ole , nagu puuslik ?  "  nõustus Carolus . 
    Caroliine kehitas kannatamatult õlgu . 
    Viimaks ometi oli see kõrgustest tulnu kinni püütud . 
     "  Mis asi see on ?  "  küsis Caroliine . 
     "  Seeme . 
    Üks seeme . 
    Vist männi oma ,  "  vastas Carolus . 
     "  Kui see oleks hakanus sul juustes idanema ... 
    Ja siis kasvama . 
    Kuhu sa läheksid , kümnesüllane palk peas . 
    Moemajadki ei oska hullemat välja mõtelda .  "  
     "  Ometi üks küsimus , mis sind ükskõikseks ei jäta ,  "  tähendas Caroliine rahulolevalt . 
    Et Carolus ei vastanud , jooksis Caroliine kaugemale metsa alla , otsis üles ühe neist kändudest , mida sipelgad veel ei asustanud , istus sellele ja tõstis näo päikese poole . 
    Sügav rahu , mis laanes valitses , tundus selle pildi mõjul sedamaid veelgi õndsalikumaks muutuvat . 
     "  Otsi endale ka üks känd ,  "  hüüdis ta mehele . 
    Carolus , kes oli läinud tagasi masina juurde , laskis enda eest rääkida autopasunal . 
     "  Jäta , jumala pärast , jäta ,  "  palus Caroliine . 
     "  Ma tulen juba .  "  
    Carolus võttis ta vastu võidurikkal ilmel , avas lahkusega autoukse , kummardas aupaklikult . 
    See ei andnud loodetud tulemusi . 
    Caroliine salvas vihaselt :  "  Nagu poisike oma masinaga .  "  
     "  Oo !  "  
     "  Kohustused ,  "  ütles Carolus . 
     "  Kui tõsiselt järele mõelda , siis maailma nabade avastamine oli naljaasi , võrreldes meie tänase ülesandega . 
    Nabade saladused on juba ammugi paljastatud , aga seda , mis on õnn , ei tea tänapäevani keegi . 
    Kõik küsivad , keegi ei oska vastata . 
    Kõik kobavad , kõik otsivad ja kõik eksivad .  "  
     "  Ja tahad sa ütelda , et see viis minutit , mis ma sinult kännu otsas istumiseks palusin , saaks me õnneotsingutele saatuslikuks ?  "  
     "  Uurimiskeskuses pannakse meile suuri lootusi . 
    Ära unusta : just meile . 
    Ja meie ei tohi neid lootusi petta . 
    Lõpuks ometi peab maailm teada saama , mis on õnn . 
    Meie , sina ja mina , ütleme talle seda ! 
    Kallim , kas meie enesearmastus ja auahnus ei peaks sellest meelitatud olema !  "  
    Caroliine muigas . 
     "  Sa oled nagu laps ,  "  jätkas Carolus . 
     "  Ei suuda oma tujukestest võitu saada . 
    Ära jonni . 
    Kas sa arvad , et mulle ei meeldiks viibida looduse , meie suure Ema kosutavas rüpes . 
    Aga ma eelistan seda teha pärast kõrguste vallutamist , võitjana ...  "  
     "  Sa oled paha ,  "  ütles Caroliine ootamatult . 
     "  Paha ! 
    Miks ? 
    Sa ei usu isegi seda mis sa räägid . 
    See on kapriis . 
    See on üks neid ... 
    Ah , kapriisid tulevad ja kapriisid lähevad , aga õnn jääb . 
    Mõtle ise : me ei ole ju täna lõbusõidul . 
    Me tuleme siia mõni teine kord . 
    Kas või juba lähemal ajal , kui sa väga tahad .  "  
    Caroliine puhkes hävitavalt naerma . 
    Nähes , et sõnad ei suuda lepitada , Carolus embas naist . 
    Ent katse juures suudelda tõugati ta õrnalt , kuid seda otsusekindlamalt eemale ja öeldi :  "  Mõni teine kord ... 
    Pärast kõrguste vallutamist . 
    Siis , kui me oleme maailmale juba kõrva sisse sosistanud , mis on õnn .  "  
    Ja järsku oli Caroliine oma rõõmsa meeleolu tagasi saanud . 
    Kui teekond jätkus , võttis ta rooli oma kätte . 
    Varsti jäi männik selja taha . 
    Siis laskus tee orgu . 
    Rohelised niidud kahel pool kirendasid lilledest . 
    Kui Caroliine nägi pääsusilmi , peatas ta auto . 
     "  Minu lemmiklilled !  "  hõiskas ta . 
    Carolus vaatas kella ja raputas murelikult pead . 
    Ta ilme jäigastus . 
    Kõik oli sõnadetagi selge . 
    Kuid Caroliine ei lasknud end heidutada . 
     "  Minu lemmiklilled ,  "  kordas ta . 
     "  Ma armastan neid , nende lõhn on minu jaoks täis kõige õrnemaid mälestusi .  "  
    Viimaks avas Carolus auto ukse . 
    Kui ta niidult tagasi tuli , kimbuke pääsusilmi peos , ütles ta , õige küll , tõtt naljaga segades :  "  Kännul istumine , lemmiklilled , lõhnad , mälestused ... 
    Mis see tähendab ? 
    Mis kahtlased meeleolud need on ? 
    Irdumine kaasajast ! 
    Ole ettevaatlik - see on ohtlik kallak .  "  
    Paraku läksid need muidu nii õiged sõnad Caroliinel ühest kõrvast sisse , teisest välja . 
    Seda oli kõigest näha , ka sellest , kuidas ta kogu aeg suurelt teele kõrvale vahtis . 
    Inimene istub rooli taga , tal on rataste all lai asfaltmaantee ja silmade ees üksainus õilis siht , ent ometi on tal tegemist külavaheteedega ja isegi jalgrajakestega , mis siin-seal küngaste vahel nähtavale ilmuvad . 
    Mis ta neist vahib ? 
    Tahab ta ronida ? 
    Tahab ta padrikutesse eksida ? 
    Tahab ta poris trampida ? 
    Caroliine pidurdas just siis , kui Carolus tahtis ütelda , kui ohtlik on sõidu ajal selline ringivahtimine . 
    Ta sai silmapilk aru , selle ootamatu peatuse põhjuseks võis olla vasakul tee ääres asuv tulp laudtahvliga : 0,2 km Vaikne järv . 
     "  Mis meil sinna asja on ?  "  küsis ta . 
     "  Niisama . 
    Lähme vaatame ,  "  vastas Caroliine ning juhtis auto võrdlemisi kitsale metsateele . 
    Tükk maad enne järve juurde jõudmist osutus edasisõitmine võimatuks . 
    Välja astudes tundsid nad , kuidas soostunud maapind jalge all kiikuma lõi . 
    Nad võtsid teineteisel käest kinni ja käisid otsekui mööda õhkmadratsit . 
    Varsti ilmus järv noorte kaskede tagant nähtavale . 
    Ja sedamaid hakkasid nad kuulma kummalist häälitsemist . 
    Kord meenutas see pudrupada vähesel tulel , kord lämbuja viimset korisemist ja oigamist . 
     "  Ma ei tea , mis vaikne järv see niisugune on ?  "  küsis Carolus . 
     "  Ma arvan , need on pardid ,  "  ütles Caroliine . 
    Edasi minnes nägid nad kitsal laudsillal väikest poisikest , kellel oli õng järves ja sõrm suus . 
     "  Ütle noormees , mis korin see siit kostab ?  "  küsis Carolus . 
     "  Konnad ,  "  kostis väike õngitseja sõrme suust võttes . 
     "  Neid on vist palju ?  "  küsis Caroliine . 
     "  Palju ,  "  kinnitas poiss ja pistis taas sõrme suhu . 
    Caroliine turtsatas millegipärast naerma . 
    Siis tahtis ta näha , kuidas konnad krooksuvad . 
    Kuigi konni oli palju , ei olnud see sugugi lihtne . 
    Nad läksid tükk maad mööda kallast edasi , ilma et oleksid ainsatki krooksujat näinud . 
    Kuid neid ootas huvitavam vaatepilt . 
    Kui nad enne tagasipöördumist hetkeks seisatasid , lõi vesi kalda all otse nende ees metsikult keerlema . 
    Vaikse järve lohemadu , mis ? 
    Kala näis õige suur olevat . 
    Või oli neid seal rohkem kui üks ? 
    Jah , neid oli vähemalt kaks . 
    Kalade armumäng ! 
    Ent ei krooksumist ega aariaid . 
    Tummalt , täiesti tummalt , ainult veesolina saatel kihutas üks ringiratast teise järel . 
    Caroliine ja Carolus , avaldades oma imetlust ja vaimustust , rääkisid valjusti , turnisid mätastel , lähenesid veele viimse võimaluseni - kalad ei lasknud end millestki segada . 
    Siis äkki olid nad järve sügavusse kadunud . 
     "  Kui esitaks neile küsimuse :  "  Mis on õnn ?  "  ,  "  ütles Caroliine , kui nad auto juurde tagasi jõudsid . 
     "  Ankeedid on inimeste jaoks ,  "  vastas Carolus . 
     "  Aga siiski .  "  
     "  Nad ju ei räägi .  "  
     "  Aga siiski peaks olema võimalus ka neile kuidagi läheneda .  "  
     "  Jah , õngega .  "  
     "  Kas või .  "  
     "  Kuidas sa seda endale ette kujutad ?  "  
     "  Noh , lihtsalt : sina istud järve kaldal ja õngitsed ja mina istun järve kaldal ning õngitsen . 
    Meil on ühesugune sööt ja ühesugused õnged .  "  
     "  Ja meil mõlemal on sõrmed suus . 
    Ühesugused sõrmed , eks ?  "  
     "  Kas või .  "  
     "  Aga äkki torkan ma suhu pöidla , ehkki kokkuleppe järgi peaksime mõlemad kottlapperit imema .  "  
     "  Noh ja mis siis ?  "  
     "  Ja mul on seetõttu suurem õnn .  "  
     "  Ah , ära sega ,  "  ütles Caroliine . 
     "  Las ma arendan oma mõtet .  "  
     "  Arenda .  "  
     "  Antud juhul oli meil tarvis otsusele jõuda selles , mida kalad õnneks peavad .  "  
     "  Ja kuidas sa nad siis rääkima paneksid ?  "  
     "  Ükskõik kui kaua meie ka ei õngitseks , saaksime lõpuks ometi teada , mida vana isahaug suuremaks õnneks peab - kas sattuda minu või sinu õnge otsa .  "  
     "  Jumal , see peaks sulle juba ammugi päevselge olema ,  "  vastas Carolus . 
     "  Ei oska sa naerda ega paanikat tekitada , aga lobisema oled mees . 
    Ja millal sina juba sinna rooli taha jõudsid istuda ?  "  
     "  Vabanda ,  "  ütles Carolus . 
     "  Me peame hiljemalt poole tunni pärast Sirulaiusel olema . 
    Aga kas me sinu meeleolude juures sinna täna üldse jõuaksime .  "  
     "  Mind huvitab üks küsimus .  "  
     "  Palun .  "  
     "  Miks meid just sinna Sirulaiusele lähetati ? 
    Kas sulle uurimiskeskuses seda ei öeldud ?  "  
     "  Sotsioloogide auks peab ütlema , et nad on tõsised inimesed ,  "  vastas Carolus . 
     "  Ma küsisin neilt seda ja mulle vastati , et Sirulaiusel elavad inimesed , kellele õnne definitsioon on juba iidsest ajast selge . 
    Olemasolevail andmeil olevat juba rohkem kui sada aastat tagasi Sirulaiuslastele suur õnn osaks saanud või õigemini otse sülle langenud .  "  
     "  Tohoh !  "  
     "  Jah , üks maailmaajaloo järjekordseid valaskala-imesid . 
    Üks imede ime . 
    Kõigepealt : kes oleks võinud arvata , et ta siin meie vetes ringi hulgub . 
    Kes teda siia ajas ? 
    Võib-olla põgenes ta ära granaatharpuunide eest ? 
    Lootis , et siin on ohutum ?  "  
    Aga kaks kanget Sirulaiuse meest , kes ühel aprillikuu päeval olid sõitnud hülgejahile , näinud teda jäätükkide vahel mõnulemas . 
    Esimesel silmapilgul mehed muidugi kohkunud : hülge asemel selline mürakas ! 
    Aga et elu on võitlus ja õnn on julgete päralt , siis pannud üks neist varsti püssi palge ja tulistanud . 
    Nagu mehed hiljem ise rääkinud , ei olevatki palju tarvis olnud - ainult kaks või kolm kuuli .  "  
     "  Fantastiline !  "  
     "  Näib esialgu küll . 
    Aga kui hakata mõtlema , et need osavad kütid olid sündinud õnnejumala pailastena , siis pole siin midagi fantastilist . 
    Võib-olla on õnnele üldse omane ...  "  
     "  Ütle , kui raske on üks hästikasvatatud valaskala ?  "  küsis Caroliine . 
     "  Oma kümme-viisteist tuhat kilo .  "  
    Caroliine hüüatas imestusest . 
     "  Ja mis edasi sai ?  "  küsis ta siis . 
     "  Tapetud valaskala toimetati Tallinna . 
    Seal panid mehed ta näitusele , mille avamisest võtsid osa kõige kõrgemad au- ja võimukandjad . 
    Ka teadus oli huvitatud .  "  
     "  Põnev .  "  
     "  Muidugi . 
    Mis valaskala vaatamine maksis , seda ma ei , aga arvata võib , et need kanged mehed , nagu öeldakse , ajasid raha kamaluga kokku . 
    Miks ei peaks siis iga sirulaiuslane teadma , mis on õnn .  "  
     "  Jah , aga see kõik on ikkagi õnne välispidine külg .  "  
     "  Õnn on jagamatu .  "  
    Caroliine raputas pead . 
     "  Kus on antud loos sinu arvates sisemine õnn ?  "  küsis Carolus . 
     "  Ambra ,  "  vastas Caroliine . 
     "  Kui palju seda viieteist tuhande kilo kohta oli ?  "  
    Carolus , kes tundis , et tema teooria õnne jagamatusest on kummutatud , vastas tavalisest järeleandlikumalt :  "  Seda ma paraku ei tea . 
    Arvatavasti ei teatud seda ka uurimiskeskuses . 
    Kuid pole viga , mu kallim . 
    Nähtavasti elab seal Sirulaiusel tänapäevalgi veel nende kangete meeste järeltulijaid , kellelt saame teada kõik õnnesse puutuvad üksikasjad ja peensused . 
    Muide , nagu mulle vee teatati , on Fortuna ka hiljem , pärast seda imeväärset valaskalapüüki Sirulaiusele oma piiritut heldust osutanud . 
    Üks laevahukk või midagi taolist .  "  
     "  Või tulekahi .  " 
    Kui Ellen astus karjanaiste tuppa , oli Anital kittel alles seljas . 
    Käed taskus , seisis ta ikka veel akna juures ja vaatas kella . 
    Naljakas , mida ta peaks seal nägema , mõtles Ellen . 
    Ei tea , mida ta peaks läbi klaasi vaatama , kui võiks astuda uksest õue - see mõni samm ! 
    Ruudud olid tolmused ja läbi nende paistis maailm lootusetult hall . 
    Kippus juba hämaraks minema , oktoobriõhtu jõuab kuue aegu pärale , tuleb nagu viimase bussiga linnast - peatus paistab siitsamast kätte , jääb teisele poole turbaladet metsa serva . 
    Anita ootab vist bussi , huvitav , kes tal sealt peaks maha astuma , küünitas Ellengi üle Anita õla välja kiikama . 
     "  Tea , kas kella kuuene on juba tulnud ?  "  arutas Ellen kuuldavalt . 
    Ta tegi , nagu oleks ise bussist huvitatud . 
    Anita kehitas õlgu . 
     "  ei vist ,  "  kohmas ta vastuseks . 
    Niisiis bussi ta ei oodanud , mõtles Ellen , asudes kitlit maha ajama ja laudakummikuid kodumineku omade vastu vahetama . 
     "  Ma arvasin , et ootad kedagi ,  "  ütles Ellen . 
     "  Keda mul oodata on ,  "  vastas Anita . 
     "  Jäin niisama mõttesse ja kaski vaatama .  "  
     "  Mis sa neist kaskedest ? 
    Pole enne näinud või ?  "  küsis Ellen ja itsitas . 
     "  Alles olid värvilised ja päikese käes nagu elutuli ,  "  arutas Anita . 
     "  Aga nüüd on pooled lehed maas ja need , mis puu otsas , ammu kollased .  "  
     "  Sügis on käes ,  "  jäi Ellen nõusse . 
    Ta oli Anita hääles tabanud mingi kurbuse- või nukrusevarjundi . 
    Seda enam , et teisel juhtus täna veel see õnnetus ... 
     "  No ma lähen ,  "  ütles ta . 
     "  Sa ei tule või ?  "  
    Anita raputas pead . 
     "  Ootan Roobe-muti ära ...  "  
    Roobe-mutt oli lauda juures öövahiks . 
    Kardab lauta üksi jätta , sai Ellen aru . 
    Eks neist oleks keegi alati pidanud seniks siia jääma , kuni öövaht platsis . 
    Aga et igaühel oli kodus maailm tööd ja tegemist , siis läksid nad harilikult varem minema , panid ukse lukku ja võtme kindla koha peale , kust Roobe- mutt selle kätte sai . 
    Egas's temagi ööd läbi valvanud , õhtul vahest istus laua taga ja luges , prillid ninaotsal , hiljem tegi poludi peale aseme ja kukkus kutsumata külaliste eemalepeletamiseks norskama . 
     "  Ma lähen jah ,  "  kordas Ellen . 
     "  Sa ära ühti nii väga noruta , õnnetus ei hüüa tulles ja kellega seda juhtuda ei või .  "  
     "  Ega ma sellest ,  "  vastas Anita . 
     "  Mine aga mine pealegi .  "  
    Võib-olla oleksin pidanud jääma , mõtles Ellen koduteel . 
    Temal ja Anital polnud kummalgi tuld takus nagu teistel , perekonnainimestel . 
    Neil ei olnud jah , kummalgi meest ega lapsi , Ellenil tegi ema kõik ette ja taha - soe söök alati ootamas ... 
    Anital oli kodus küll invaliidist isa , aga ega ta käteta olnud - küttis ahju , kooris kartuleid ja pani küpsema , puhastas kala , kui juhtus saama värsket , rääkimata aiast ja mesipuudest , mille eest hoolitsemine oli ta põhitegevus . 
    Ma oleksin võinud jääda , mõtles Ellen . 
    Aga saa nüüd aru , kas ta tahtis , et ma jääksin , või ei tahtnud . 
    Ta on sihuke isevärki , see Anita . 
    Temast ei saa kunagi päriselt aru , mis ta parajasti mõtleb ja tahab . 
    Tänagi - ikka ei saanud selgust , ootas ta bussi või ei oodanud , vaatas ta tõemeeli kaskesid põlluservas või ütles niisama , et vaatab . 
    Ja mis ta neist siis ikka vaatas , nagu vasikas uut aiaväravat , muigas Ellen . 
    On ju ometi pikemata selge , et sügis tuleb , et päevad lähevad aina lühemaks , et sajab ja sajab ja sajab ja teeb karjakoplidki poriseks , nii et pole kusagile istuda ega astuda . 
    Oleksime me sõbrannad , küll ma siis oleksin ikka jäänud , arvas Ellen . 
    Oleksime me sõbrad , siis oleks rääkimistki , kas või sellest Roobe-muti poisist Haldurist . 
    Et Haldur kutsus mind tuleva pühapäeval Lossimäele peole ja ei oska , kas minna või minemata jätta . 
    Ise ma tean küll et lähen , aga sõbrannade vahel oleks võinud ju arutada , kas või selleks , et teisele natuke kadedat meelt teha . 
    Teda juba Haldur ei kutsu , mis ta ikka endast niimitu aastat vanema naisterahvaga peole läheb ... 
    Anital pole niisugust tegu ega olekut ka , et poiss võiks uhkustada , kui tüdruk istub tsikli tagasadulas ja hoiab kätega ümbert kinni . 
    Pööraks õige tagasi ja räägiks Haldurist , mõtles Ellen teeserva samblal kuivemat astumist otsides . 
    Teeks päris kõige paremate soovidega teisele tuska . 
    Et tal see lehmalugu meelest läheks , sest kui järele mõelda , võttis ta seda õnnetust sügavale südamesse ikka küll , miks ta muidu nii iseäralik oli . 
    Vaatas kaski ! 
    Sa taevas , või vaatas kaski ! 
    Sellel jutul on juba vanatüdruku lõhn juures ! 
    Ma oleksin võinud temaga aru pidada , et kas ikka maksabki Halduriga Lossimäele minna . 
    Et poiss on pöörane kihutaja , ajab veel vastu posti või niisama kraavi , rikub kleidi ära , siis on pidu mokas . 
    Sellel Roobi-muti poisil - ega ta olekski öelnud Haldur , oleks just öelnud Roobe-muti poiss , nii vähe põlglikult suunurki alla kiskudes - on viimasel ajal sihuke halb kumu ümber ... 
    Tegevat sulitempe , semmivat pättidega , ei pidavat ühtegi kohta kinni . 
    Näe , meilgi laudas pidi aitama Sangla Sassi äraolekul sõnnikut välja vedada . 
    Sangla Sass ise viidi haiglasse , sai pimesoole pärast kaks nädalat lamada . 
    Tuli Haldur , pidas küll need nädalad vastu , aga kui Sassil haav vahepeal halvaks läks , nii et oli sunnitud haigemajja minema , kadus ka Haldur laudast . 
     "  Minu poeg on hirmus rahutu iseloomuga ja otsija ,  "  ütles Roobe-mutt laudanaistele . 
     "  Tema valmistab ennast merelemineku vastu .  "  
    Valmistab jah , ilkusid naised . 
    Kogub jõudu , kuidas muidu ! 
    Päeval magab , jalad seinal , õhtul roidab küla peal ... 
    Nii võiks , jah , rääkida Anitale , et see unustaks oma lehmaõnnetuse . 
    Nii oleks võinud rääkida , kui ta oleks olnud sõbranna . 
    Aga mis sõbranna ta mulle olla saabki , arutas Ellen edasi . 
    Kui mina läksin kooliteed tallama , siis tema juba lõpetas . 
    Ta on nüüd kahekümne seitsmene , kahe nädala pärast saab kakskümmend kaheksa täis , siis peab lauda juures tasapisi sünnipäeva ka , toob poest magusat veini , istume tunnikese kauem , puhume niisama juttu . 
    Siis võib ju Halduristki rääkida ... 
    Ellen on veel noor ja rumal , ta ei tea sedagi , et kaskede kulda võib vaadata lõpmata kaua , nii kaua , et silmade ees hakkab virvendama , pea saab tühjaks ja ainult kumiseb nagu kirikukell väljamäe taga . 
    Ta ei tea sedagi , et mõnikord peab just nii seisma ja vaatama , kuni sügis täidab sind üleni , sa otsekui lahustud selles - oled osake kollastest kaskedest ja pleekinud heinamaast , potisinistest rahepilvedest ja mustmärjast katusest su kodumajal , raudhallidest lainetest ja paatunud kõrkjaväljast . 
    Siis oled sa osake sellest , osake tollest , olevast ja tulevast , nii saavad mõtted puhata , lennata tuulde teenimatud solvamised , haihtuda õhku teiste poolt tehtud julmuse mõru kibedus . 
    Mida teab sellest Ellen - naerusk , itsitaja , elu pühapäevalaps . 
    Temal ei tule mõttessegi vaadata sügise lehekulda , ta enese mõtted on nagu kevadine lillekimp , metsaäärne kullerkupuväli , pääsusilmade sirelilillad laigud rohelisel heinamaal , ära-unusta-mind lillede õrn sinetus kraavikaldal . 
    Ei ole ta veel elu kohanud toorust , pole seda eemaltki näinud , rääkimata käsipidi kokkuminemisest , ja annaks taevas , et seda ei juhtuks ... 
    Sest kes teab , kas tal jätkub siis jõudu sellele vastu seista ... 
    Või annab ta järele nagu vaha higikuumas pihus . 
    Kes teab , kas tal jätkub oidu selle mõistmiseks , kuni pole veel hilja , või saab ta aru alles siis , kui ... kui kibestumise karmid jooned tulevad suunurkadesse . 
     "  Mina lähen pühapäeval Lossimäele peole . 
    Võtan vaba päeva ja lähengi !  "  
     "  Kes sul lehmad ära lüpsab ?  "  
     "  Ole kallis , Anita , tõmba sina nad läbi !  "  
     "  Olgu . 
    Kuidas sa sinna pääsed ?  "  
     "  Oh , eks mootorrattaga ... 
    Mind lubati pära peale võtta ...  "  
    Seal ta on , see tema vikerkaarevärviline maailm ... 
    Need suured ja väikesed saladused , mis avaneksid kohe , kui sa ainult päriksid . 
    Kui sa ometi küsiksid , kes on see tore mees , kes su mootorrattaga peole viib . 
    Siis kuuleksid sedamaid , et see on Roobe Haldur , kihutaja ja muidu ka kuulda , et laiale teele läinud poiss . 
    Aga mis sellest , ütleks Ellen , ma sõidan temaga Lossimäele küll , aga ärgu ta arvaku , et ma temaga seal ringi kakerdan . 
    Küllap on seal teisi ja paremaidki , vähemalt huvitavamaid . 
    Ja tagasi saab bussiga ka , jõuab parajasti enne pimedat koju . 
    Kui ainult päriksid , , , Aga milleks , kui need Elleni saladused on niigi juba teada . 
    Roobe Haldur ise ütles eile õhtul ... 
    Esiti ütles ilkumisi , pärast tulise vihaga ... 
    Anita istus laua taga ja luges ... 
     "  Selle kõrval piinas Denise'I veel teise osakonna teenistujate vaenulikkus . 
    Füüsilistele piinadele lisandus vaimne tagakiusamine teiste müüjate poolt . 
    Kaks kuud oli ta ilmutanud kannatlikkust ja leebust , ent teised ei pannud relvi maha . 
    Nad haavasid teda sõnadega , julmade tempudega , kõige valusamalt aga tegi tema õrnusejanusele hingele haiget hüljatus ( kui arusaadav see mulle on ! ) . 
    Osakonnas tehti kaua aega nalja tema ebaõnnestunud debüüdi üle ( misasi see debüüt on ? ) ; teda nimetati  "  kobakäpaks  "  ja  "  tummahambaks  "  ( küll olid ikka sead ! ) , neil , kes müügivõimaluse maha magasid , soovitati minna Valoguesi ; temast kujunes osakonna peksupoiss ...  "  
    Uks käis , aga see ei olnud Roobe-mutt . 
    Tema hääl oleks hakanud kostma juba ukse tagant - tema ohkimist ja puhkimist oli kuulda ikka tükk aega enne , kui ta ise lagedale ilmus . 
    See oli Haldur . 
    Mitte sõnnikuvedaja Haldur , vaid küla peale minev Haldur - valge särk seljas ja viikis püksid ja kingad ja puha . 
     "  Kas emaga on midagi lahti ?  "  küsis Anita , mõtted poolest saati veel raamatu küljes . 
    ( Vaene laps , kui palju ta kannatama pidi !... ) 
     "  Mis taga lahti peab olema ?  "  küsis Haldur omakorda . 
     "  Mutt jäi alles sööma , ega ta enne tundi ei jõua .  "  
     "  Ahah ,  "  võttis Anita teadmiseks . 
     "  Mis sina siis tedeerid ?  "  küsis Haldur ja kummardus üle Anita õla lugema . 
     "  Niisiis , preili , katsuge oma välimust silmas pidada ... 
    Ohoo ! 
    Õppige meie pariisitaridelt ... 
    Noh , õpid's ka või ?  "  
     "  Mida ?  "  
     "  Oma välimust silmas pidama .  "  
    Halduri toonis oli midagi niisugust , mis sundis Anitat raamatu kinni lööma . 
     "  Ega mina kaubamajas müüja pole . 
    Mis ma's pean ennast mukkima , lehmade jaoks või ?  "  
     "  Noh , siin on inimesi ka .  "  
     "  Ei tea , kes ?  "  
     "  Kas või mina ... 
     "   "  Sina ...  "  
    Anita hääles kõlas kõhklus . 
     "  Kas mina polegi inimene või ?  "  
     "  Sina ... lähed merd sõitma . 
    Seal näed neid ülesmukituid küll ja küll ,  "  leidis Anita lahenduse ja istus poludile saapaid vahetama , nagu oleks sellega asi otsustatud . 
    Haldur vajus Anita kõrvale , külg külje vastu , ja võttis veel ümbert kinni ka . 
     "  Ära mine kuskile , ma tulin sulle külla ,  "  ütles . 
    See oli nii ootamatu , et Anital vajusid käed alla . 
     "  Kas lautatulekuks panid uue ülikonna selga või ?  "  küsis Anita . 
    Haldur oskas kuulata . 
    Noh , siin mind küll eemale ei tõugata , mõtles ta . 
    Tüdrukut tuleb natuke silitada , selle peale on nad kõik ühtmoodi maiad . 
     "  Ega's ma ühe-teise pärast ka hakka pükse viiki ajama ,  "  vastas ta . 
     "  Näe , Ellen oli kohe valmis ... pühapäeval Lossimäele sõitma . 
    Aga tutkit , ma võtan parem sinu pära peale .  "  
     "  Ei tea , millega mina olen selle au ära teeninud ,  "  ütles Anita , hääles talle omane järskus . 
    Haldur püüdis sellegi kinni . 
    Tuleb taktikat muuta , mõtles ta . 
     "  Ellen on ... laps . 
    Hakkab veel tee peal pirisema . 
    Mis mina lastega tegema peaksin .  "  
     "  Mis sa siis täiskasvanutega teha võtad ?  "  
    Mul pole vist pill ikka õige laine peal , mõtles Haldur . 
     "  Üks musi ei tohiks olla ometigi liiast . 
    Siin me koos töötanud ja olnud . 
    Lähen ära kaugele , tea , mis kõik juhtuda võib . 
    Tormid ja orkaanid puha tee peal ees ... 
    Siis hea mõelda , et kodurannast sain lahkumiseks kaasa sooja südamega antud suudluse ... 
    See annab jõudu ja aitab tormiga võitlust pidada ...  "  
     "  Ole nüüd ,  "  muigas Anita . 
     "  Ega mul musist kahju , kui mees läheb nii ohtlikule teekonnale . 
    Aga kas sa ikka lähed või teed niisama südant haledaks !  "  
     "  Tuleval nädalal saavad papred kombesse ,  "  kinnitas Haldur ja pani nüüd juba käe Anita õlale . 
    Ja siis läks veel ka tuli ära , nii et kambrisse vajus sisse sügisõhtu pimedus , ainult aknaruudud kumasid halli hämarust . 
    See tuli nagu tellimise peale , rõõmustas Haldur ja asus ründama . 
    Huuled vastu huuli , rind vastu rinda , süda kloppimas vastu südant , libistas Haldur käe tüdruku kuklale ja lükkas ta oma kehaga poludile pikali . 
    Anita tõukas ennast loomusunnil poisist eemale . 
    Haldur mõistis seda nii , et Anita teeb talle enda kõrvale ruumi , ja muutus aina julgemaks . 
     "  Ära karda , ega mutt ei tule niipea ,  "  käis Halduri kuum hingeõhk tüdrukule näkku . 
    Anita tõmbus veelgi eemale , kiskus jalad konksu ja surus kätega vastu poisi rindu . 
    Ta lükkas kõigest jõust ja Haldur lendas poludilt maha , lausa seina äärde . 
    Kambris oli vaikne , selgesti kostis kahe inimese hingeldamist . 
     "  Miks sa nii tegid ?  "  küsis poiss . 
     "  Kas niisugune oli su lahkumissuudlus !  "  vastas Anita ikka veel raskesti hingates . 
     "  Sa ajasid mind hulluks .  "  
     "  Mis sa kostad , nüüd mina veel süüdi ka !  "  
     "  Sul on sihuke külgetõmbamise vägi . 
    Ma tundsin seda juba siis , kui ma siin sõnnikut tõstmas olin ja nägin , kuidas sa lüpsinõudega õiendasid ...  "  
     "  Tead küll , et vanatüdrukud on tigedad . 
    Hoidnud eemale .  "  
     "  Ei saanud .  "  
     "  Noh , siis kulus sulle see kõmm päris ära . 
    Nüüd saad .  "  
     "  Ikka ei saa . 
    Pane või kümme kõmmu !  "  
     "  Katsu sa veel tulla ...  "  
     "  Ega see sult tükki küljest poleks võtnud .  "  
    Halduri hääl läks haledaks . 
     "  Sa pole minu maitse ,  "  vastas Anita . 
     "  Missugune see sinu maitse on ?  "  küsis Haldur . 
     "  Mulle on meest vaja , mitte sinusugust poisinaga ja muidusuksutajat ,  "  vastas Anita . 
     "  Aga kui ma tulen ja tõestan , et mina olengi see mees ,  "  ütles Haldur .
    Välgusähvak nõgimustal ööl . 
    Auto seisis telgi taga . 
    Kui kalduv vari . 
    Ma astusin sisse ja kruvisin aknaklaasi alla . 
    Siis istus Marina mu kõrvale . 
    Ma tahtsin teda suudelda , aga ta vajutas starterile . 
    Kui välgusähvak nõgimustal ööl . 
    Kõrvulukustav oli auto mürin magavas laagris . 
    Õnneks saime kiiresti kohalt minema . 
    Kui mööduv unenägu . 
    Ühegi telgi uks ei paotunud . 
    Kogu saar näis olevat välja surnud . 
    Sõitsime mööda inimtühje teid kiviaedade vahel . 
    Taevas ole selge , aga vahepeal tõusnud tuul , mida me võsas ei olnud märganud , rebis põõsaste lehti ja pani heinamaad lainetama , vilistas auto akendes ja jahutas mu kuumavat nägu . 
    Marina rääkis mulle tühjast-tähjast , nagu oligi õige , aga mina ei suutnud vastata , ma ei kuulanudki teda ja silmitsesin ta pruune käsi , mis rooli hoidsid . 
    Midagi oli nüüd jäädavalt möödas . 
    Mitte ainult minu , vaid kõigi mu sõprade elus . 
    Midagi oli seljataha jäänud . 
    Mis see oli , sellele ma ei mõelnud , ja võib-olla polnudki see kunagi midagi . 
    Mu tusk on ränk , mind surm võiks ära viia , kuid siis mu armsam üksinda jääks siia . 
    Jälle Shakespeare , jälle värsid . 
    Mulle tuli meelde , mis Rähesoo minu kohta oli öelnud : kaks võimalikku ohtu minu arengus , üks oleks  "  ideaalse armuidülli reaalseks teesklemine , illusoorne sentimentalism ; teine mingi  "  Tuhkatriinu  "  Peremehe taoline  "  traagilise osa  "  ennasthaletsev heroiseerimine  "  . 
    Taevas oli kajakaid täis , nad põgenesid merelt , mis iga hetk nähtavale pidi ilmuma . 
    Nad karjusid valjusti , see kostis automürinast üle , nad justkui hüüdsid mu nime , aga ma teadsin , et võõrastele , tundmatutele ei tohi vastata , see toob õnnetust vastajale . 
    Ma polnud kunagi näinud nii suurt ja valget taevast . 
    Kui nüüd . 
    Künkale tõustes . 
    Kui välgusähvak nõgimustal ööl . 
    See oli tõesti taevas , mis sisse võis kukkuda . 
    Marina oli vait jäänud . 
    Ma vaatasin ta väsinud nägu , esimesi , liiga varajasi kortsukesi silmanurkades , mida värske päevitus esile tõi , ja arusaamatu vale pigistas mu südant . 
    Sada meetrit enne meie suvituskohta jättis Marina auto seisma . 
    Ma tegin ta kleidinööbid eest lahti ja me hakkasime jälle suudlema . 
    Ma lükkasin ta õlapaelad maha ja surusin huuled ta rindadele . 
    Tühirand oli tühi , maantee oli tühi , hommikused kaubaautod polnud veel liikvele läinud . 
    Üle kadakate paistis meri , meie sõidu ajal oli tuul veel tugevamaks kasvanud ja meri oli üleni valgetest laineharjadest kirju . 
    Mootor naksus jahtudes . 
    Marina kell tiksus mu kõrva ääres , aga ma ei suutnud lõpetada ega ära minna . 
    Ma mõtlesin : pean ma jälle hakkama rääkima : mu ainus kallis armas mu hea mu rõõm mu päike mu ingel mu lilleke mu sireliõis mu lootus mu taevasina mu väike jänesepoeg mu naine mu sinilillekimbuke kutsikas kõige parem mu kõige ilusam kuidas armastan ma su juukseid su rindu su suud jalgu sa mu kõige ainsam maailmas tahan olla sinuga alati ja igavesti usu mind mul pole muud maailmas kas sa armastad mind nii nagu sina mind armastad mu rõõm mu tähevalgus , kas pean jälle seda kordama , nagu kunagi Helinale , nüüd , kus tuul puhub ja linnud lendavad . 
    Kui sa minu poole lähed ja ma pole veel Tartusse jõudnud , ütles Marina , siis ära sa televiisorit käima pane , sel on midagi viga , ragiseb ja sees helendavad sädemed , äkki veel plahvatab . 
    Linad ja teki leiad , ja kohv ja suhkur on kapis , ja keera uks ööseks lukku . 
    Suudlesin teda veel kord ja läksin välja , sirutasin kangeks jäänud jalgu . 
    Tuul paiskas mulle tolmu silma . 
    Mu huuled olid suudlemisest tuimad ja paistes . 
    Ma ei teadnud , kas see on unenägu või mitte ja kas mul on veel kunagi lootust ärgata . 
    Marina käivitas mootori , keeras auto ringi ja sõitis minema . 
    Ma ei tahtnud lakka magama minna , aga ma ei leidnud endale enam ka muud tegevust . 
    Seisatasin küüninurga juures , tõmbasin suitsu , aga see tegi suu kibedaks . 
    Siis ronisin redelist üles . 
    Lakas , kuhu tuul ei tunginud , oli palav ja umbne . 
    Vaatasin oma magavat naist . 
    Ta oli üksi ja ilmselt polnud keegi vahepeal tema juures käinud . 
    Muidugi kust mina seda teadsin . 
    Heitsin riidest lahti võtmata pikali. . 
    Püüdsin midagi meenutada , aga loobusin . 
    Meenutamine on lapsikus , läbielatud etapp . 
    Vähem mälu , vähem mõtteid , vähem enesepiina . 
    Silmad olid kibedad , liiva täis . 
    Naine magas vaikselt , norskamata . 
    Ka mina uinusin . 
    Hommikul meenutas naine mulle , et me peame sõitma hakkama . 
    Kuhu nii ruttu , küsisin uniselt tekil lebades . 
    Merereisile , ütle ta , kas sul pole meeles . 
    Ma ei saanud ikkagi mitte millestki aru . 
    Küüni katus naksus tuule käes . 
    Ma ei tahtnud tõusta . 
    Kas sa ei mäleta siis , ütles naine , me pidime täna sõitma pisisaarele . 
    Kas Eduardiga , küsisin mina . 
    Ta ei vastanud , ma ajasin ennast püsti ja mulle tuli kõik meelde . 
    Jah , pisisaarele , tund aega merereisi . 
    Tõmbasin paksu kampsuni selga , mul oli magades külm hakanud . 
    Läksime redelist alla . 
    Mind pani imestama loodusestoimunud muutus . 
    Paksud pilved kihutasid madalalt üle õue , tuul rebis mind tagasi . 
    Leidsid ka aja merereisiks , torisesin mina . 
    Naine ei vastanud jälle . 
    Ma ei tahtnud endast nigelat muljet jätta . 
    Isane oli mind kutsunud uuele kahevõitlusele . 
    Me läksime kohtuma tormi ja merega . 
    Ma pidin selle kaasa tegema , sest see kuulus armastuse juurde ja armastamine oli eesmärk , miks me siia läänesaartele tulime . 
    Me läksime maanteele , sõitsime juhusliku autoga linna , sealt sadamasse . 
    Igas peatuses läks inimesi vähemaks . 
    Lõpuks olid bussis ainult juht ja meie kolm . 
    Sadamas astusime bussist välja . 
    Meri oli tumehall ja ebameeldivalt ärev . 
    Ma ei saanud lainetest enne õiget pilti , kui jõudsime sadamasillale . 
    See ujus veest , lained langesid vahutades vastu poste ja kindel pind meie jalgade all võbises vahetpidamata . 
    Seisime silla lõpus . 
    Minu kohal tõusis halli udusse suure kraana veest nõretav raudtrepp . 
    Vett langes mulle krae vahele . 
    Metsistunud veevälja foonil laperdas absurdne plakat  "  Suplemine keelatud  "  . 
    Suuremad laine tõid vee meieni , peagi olid püksid läbimärjad . 
    Kuhu me sõidame , küsisin mina ja samas noogutas Eduard mulle julgustavalt ja pilgutas silma , nii et mul pidi tahes või tahtmata piinlik hakkama . 
    Läksime ajutiselt sadamasse varju . 
    Aknaklaasid täitsid oma valju klirinaga kogu toa . 
    Me istusime pikale pingile , ainsale mööbliesemele . 
    Ma ei saanud aru , milleks ma siin olen ja mis on mu ülesanne . 
    Ahjaa , võidelda naise eest . 
    Naine oli siin , kummeeritud vihmamantlis . 
    Vaatasime välja , sillal ei liikunud ühtki inimest . 
    Paar laeva kõikus lainetel abitult siia ja sinna . 
    Nii möödus ligi pool tundi . 
    Keegi ei tulnud meie tuppa . 
    Lõpuks läks Eduard välja , paadimeest otsima . 
    Postipaat pidavat igal juhul pisisaarele sõitma . 
    Polevat ilma , millega ta sõitmata jätaks . 
    Me jäime kahekesi . 
    Ma ei osanud Helinat enam mitte kellekski nimetada . 
    Ta istus käsipõsakil ja vahtis lausveega kaetud aknasse . 
    Ma meenutasin korraga oma isa , kes saabus kärarikkasse pulmamajja ilma lipsuta ja ma käskisin tal kohe lipsu ette panna . 
    Ta kükitas otse koridori maha ja hakkas vanast portfellist , mida ma häbenesin , kohmetusest ebatäpsete kätega lipsu otsima . 
    Keegi tuli sahvrist ja tõukas teda uksega nii , et ta põlvili langes . 
    Mu naine istus ja vahtis kaetud akent . 
    Ja ükski naine ei pea mitte lojuse ees seisma , et temal sellega on tegemist . 
    Ärge tehke endid niisuguse asjaga roojaseks . 
    Sest maa on roojaseks saanud ja ma tahan ta ülekohtu ta kätte maksta , nõnda , et maa välja oksendab need , kes seal sees elavad . 
    Ootamatult tuli Eduard sisse , ta nägu tilkus veest . 
    Paat sõidab kohe välja , hüüdis ta . 
    Ma tõusin kõheldes püsti . 
    Ruttu , kiirustas Eduard . 
    Läksin naise kannul välja , nüüd oli tõesti ükstapuha . 
    Kahe suurema laeva vahel ulpis lainetel pisike mootorpaat , mida ma polnud enne osanud tähelegi panna . 
    Üks mees askeldas selle ninas ja viipas meile . 
    Ronisime paati , mees tegi otsad lahti , ja meie side maaga oli katkenud . 
    Silla varjust välja jõudes haaras torm meid oma meelevalda . 
    Kord vajusime nina ees alla sügavikku , kord ronisime mootorit pingutades mööda mitmekorruselise maja kõrgust lainenõlva üles . 
    Me hoidsime vaieritest kinni ega läinud alla kamorkasse , ehkki paadimees meile selleks mitu korda märku andis . 
    Sooja vett lendas meile sahmakatena vastu nägu . 
    Ma soovisin kõigest jõust , et sõidaksime risti laineid , aga ilmselt ei võimaldanud seda meie kurss . 
    Poolviltu veemägedele vastu minnes uskusin mitmel korral , et meie paat tasakaalu enam tagasi ei saa . 
    Mu naine nõretas veest ja Eduard hoidis teda oma embuses . 
    Seisin eraldi , teise parda ääres ja mind ei huvitanud ei mu naine ega Eduard . 
    Ma tahtsin tagasi kuivale maale . 
    Me ei teadnud siis veel keegi , et tegemist on tormiga , mille märke nüüd ( 1967 ) nii palju maale ja merele jääb , et neid ei suudeta enam kustutada . 
    Seda teadsid kogu rannikul väga vähesed . 
    Orkaan oli raadioantennid maha rebinud , side oli katkenud . 
    Kogu silmapiiri katsid madalad pilved ja veetolm ning ma teadsin , et kui saatuslik laine paadi enda alla peaks matma , siis jääb viimaseks asjaks , mida ma elus näha saan , too kahe inimese embus , mu naine ja Eduard , nende siniseks tõmbunud huuled ja tardunud silmad . 
    Ma kuulasin närviliselt mootori popsumist , iga vahelejäänud takt tegi mul südame alt külmaks . 
    Kuid inimene harjub kõigega . 
    Juba viie minuti pärast muutusin rahulikumaks ja vaatasin pealevajuvaid veemasse peaaegu ükskõikselt , nagu oleks tegemist meie loomuliku olukorraga . 
    Niikuinii ei sõltunud miski enam minu tahtest . 
    Oh armasta nii kaua kui sa jõuad , oh armasta nii kaua kui sa saad . 
    Maa ! 
    Hüüdis Eduard lõputu aja pärast . 
    Läbi vihma paistis midagi ebakindlat : üks metsatukk , üks sadam , üks maja . 
    Visalt lähenesime sellele kindlale pinnale . 
    Olime jõudnud saare varju , lained muutusid madalamateks , kuid ühtlasi rahutumateks . 
    Meri viskles närviliselt siia sinna ja esimest korda tundsin , et mu süda läheb pahaks . 
    Hingasin sügavalt sisse ja välja , mu pilk oli kiindunud saare kontuuridesse . 
    Juba võis seletada sadamat , üksikuid puid maja taga lagendikul ja sadamaputka katusel tuules lendlevaid raadioantenni jäänuseid . 
    Majas võtsin oma kotist viina , pakkusin Helinale ja Eduardile , ise jõin ka , aga viin ei hakanud pähe . 
    Alles terve teeklaasi järel tundsin soojust sisikonnas . 
    Pererahvas silmitses meid üllatusega , nad ei osanud meist midagi arvata . 
    Perepojad olid üle-eelmisel päeval pealinna sõitnud . 
    Peale meie istus nurgas veel üks televisioonitoimetaja , kuid ta rääkis äärmiselt vähe , peamiselt naeratas meie jutu peale . 
    Laskusin diivanile , toetasin pea vastu seina ja sulgesin silmad . 
    Maja kõikus mu all . 
    Teisel pool lauda istusid Helina ja Eduard . 
    Kuidas te nii hirmsa ilmaga tulema hakkasite , küsis majaperenaine meid ikka uurides . 
    Hakkasime ja kõik , vastasin mina kõigi eest mittemidagiütleva fraasiga , juhtus lihtsalt nii . 
    Televisioonitoimetaja naeratas nurgas . 
    Mis teab üks televisioonitoimetaja meie suurest suvepeost , meie suurest armastuse unenäost . 
    Seda ei suudaks ükski terve inimene mõista . 
    Sulgesin taas silmad ega hoolinud enam maja kõikumisest . 
    Mu kõrvu kostis üksikuid jutukatkeid , keegi ohkas , keegi kirjeldas midagi . 
    Ma ei viitsinud vestlust jälgida . 
    Lauale toodi kuumad kartulid , liha ja kaste . 
    Nihutasime toolid lähemale ja ma valasin kõigile viina . 
    Tõstsin esimesena pitsi ega hoolinud teistest . 
    Televisioonitoimetaja pilgutas mulle kavalalt silma ja me jõime . 
    Väikesest aknast paistis tükk heinamaad tormi käes visklevata sarapuudega . 
    Mulle tundus , et väljas on veidi heledamaks läinud ja ma juhtisin sellele ka teiste tähelepanu . 
    Pärastlõunaks läheb selgeks , ütles perenaine , tuul ajab pilved laiali . 
    Televisioonitöötaja lükkas taldriku eemale , läks akna juurde ja uuris taevast . 
    Varsti saame peale hakata , juba kumab läbi pilvede , ütles ta natuke mõistatuslikult , aga ma ei viitsinud uurida , mis ta sellega mõtleb . 
    Siis ta haigutas , pani mantli selga ja läks toast välja . 
    Ma tegin suitsu ja vaatasin Helinat . 
    Eduard jõllitas tardunult lauale ja ühmatas aeg-ajalt . 
    Kuidas sa ennast tunned , kallis , küsisin Helinalt . 
    Hästi , vastas tema . 
    Võtke veel ette , pakkus perenaine . 
    Aitäh , vastas Helina , väga hea oli , aga rohkem ei jõua . 
    Tõesti oli hea , kordasin mine . 
    Siis tuli televisioonitöötaja rõõmsas tujus tuppa . 
    Hakkame peale , ütles ta . 
    Me tõusime laua äärest püsti ja tänasime perenaist . 
    Panime mantlid selga ja läksime õue . 
    Pilved hõrenesid , ehkki liikusid endise kiirusega üle meie peade . 
    Läksime televisioonitöötaja kannul läbi märja võsa . 
    Käisin Helina kõrval , Eduard tuli oksi murdes ja midagi omaette pomisedes meie järel . 
    Õhtuks on torm täitsa üle , ütlesin ma Helinale ja tema noogutas . 
    Igatsed sa koju , küsisin mina . 
    Jah , vastas tema ja meie pilgud kohtusid korraks . 
    Tõusime künkale . 
    Sel hetkel tuli päike välja , ta paistis suure , kogu taevast matva pilve alt . 
    Ma astusin ettevaatlikult , et mitte tallata tigusid , kellest tee lausa kubises . 
    Ülalt künkalt avanes meie ees vastupäikeses õhtune mererand , tumesinine , peaaegu must meri pidevas tormijärgses liikumises , ka rohi tundus kontravalguses mustana . 
    Oli lage , ainult all rannal seisis lagunenud üksik võrgukuur , päike pimestas meid , see oli surnud maastik , mis meie pilgule avanes : tuuline , kummaliselt valgustatud ja apokalüptiliselt sünge . 
    Nii see siis käib , mõtlesin ma , hiigelpilve poolt enda alla maetud lage meri ja põletav päike . 
    Kaamerad seisid kolmnurgas võrgukuuri läheduses . 
    Toimetaja palus meid joosta ja kulli mängida . 
    Ma ei hakanud temaga vaidlema ja me jooksime alla lagendikule . 
    Mu naine jooksis kiljudes ees , mina tema kannul . 
    Ma libastusin märjal rohul mitmel korral ja lendasin ninali , tõusin aga jälle üles ja tormasin longates edasi . 
    Eduard lõi Helina enne mind ära , too pööras välkkiirelt ringi ja hakkas mind taga ajama . 
    Ma jooksin otse mere poole , ma ei näinud mitte midagi , nii ere oli päike muidu nii pimedal maastikul . 
    Keerasin kõrvale alles siis , kui jalad märga kaldaliiva vajusid . 
    Jooksin mööda veejoont , kopsud nõrkemiseni õhku täis , aga Helina sai mu kätte ja lõi ära . 
    Nüüd hakkasin Eduardi jälitama , selleks tuli tagasi künkale joosta . 
    Eduard ootas päris rahulikult , kuni ma lähedale jõuan , tegi siis paar haaki ja oleks mu eest läinud olnud , kuid samas kukkus temagi . 
    Plartsatasin ta kõrvale maha ja lõin ta ära . 
    Kui ta mu naise järele tormas , jäin mina oma kohale . 
    Lamasin , mu süda peksis nõrkemiseni . 
    Mu naine ja Eduard jooksid all vee ääres , nii armetult pisikesed laotuse ja kõiksuse palge ees nagu esimesed inimesed , nende siluettide järgi võis arvata , et nad on alasti .
    Matuste ajal Colombey-les-Deux-Englises'is . 
    Kaks noormeest seisid kõrvuti asetatud mõõdulattide all ja see tegi neile enestelegi nalja . 
    Nad ei olnud monstrumid nagu Notre-Dame'i kellamees ega olnud ilmunud teineteise järel ühest emaüsast . 
    Kaks poissi sündisid maailma , ja sellega oleks jutt otsas , kui mitte loodus poleks liiga heldelt hoolitsenud nende kasvuhormoonide eest . 
    Selgus , et kõrvutamisel ei ole nad teineteisega sarnasemad kui kaks juhuslikult publiku hulgast poodiumile palutud meest . 
    Ometi oli neis midagi väga ühtelangevat - need kaks paljast taputeivast vestlesid omavahel kõrgel lae all nagu Robinson ja Reede üksiku saare neemetipus . 
    Väljagi tegemata üha kasvavast imestusest , ei kuulnud nad kihlvedusid pingiridade vahel ega näinud pärani silmadega merd - nende mõtted olid sel päevad inimeste suhtes laokil . 
    Täis põnevat uudishimu ja huvi vahtisid nad ainult teineteist . 
    Nad olid kaua aega aimanud teineteise olemasolu . 
    Nad püüdsid varasest noorusest sisendada usku , et nad pole ainukesed maa peal . 
    Arglik igatsus ei taandunud - ja nüüd oli see tõestust leidnud . 
    Nüüd seisid nad kõrvuti , pakkudes teineteisele oma gigantide-maailma ja liitu põgusa naeruvärelusega , nagu teaksid nad jutustada ühtteist Malta kanalitest ja atlantidest . 
    Nad unustasid silmad teineteise kujusse . 
    Esimest korda nägid nad iseend ja tavalisi inimesi kõrvalt - see oli ülev vaatepilt , mis vääris ovatsioone . 
    Et kumbki hiid oli elanud läbi mitmeid ohte , siis otsisid nad teineteise kehalt haavaarme . 
    Üks oleks aastate eest äärepealt läinud hekslimasinasse , mis krõmpsutas aurukatla jõul õlgi ; teine usaldas liialt oma pikkust ja tahtis kõndida läbi sügava mägijõe , oskamata ujuda . 
    Kitlites assistendid , kes hoidsid mõõdupuid nende pea kohal , seisid laudadele tõstetud taburettidel . 
    Fotograafid , kes ihkasid jäädvustada mõõdulati näitusid , ronisid üksteise järel maalriredelitele , mille olime toonud Pere-Lachaise'i kalmistu ühest kabelist . 
    Kui järjekord minuni jõudis , tõusin nende silmade kõrgusele ja mind valdas imelik tunne . 
    See ei olnud kõrgusest . 
    Klammerdusin nende kujude külge objektiivis ja mulle paistis , et olen umbes sama tundnud mõnel protsessil , mil pead sulepea plokilehele jätma ja ainult kuulama . 
    Nende paljad õlad puutusid kokku - sel moel mahtusid nad objektiivi - , ja kui ma redelil olin , kuuldus saalist lapse kellukesehääl :  "  Aga neile pikkadele on ka rõugeid pandud !  "  
    Nagu kõigil lastel , olid neil armid nahal . 
    See tõi mind jälle maa peale , kuigi näis pisut kummaline . 
    Meie oma , tumedapäine , pisut viltuse gallia ninaga Maurice , oli ajakirjanik , seega tuttav semu , tema kaksikvend , tuhmblond , kandilise lõuaga sakslane , aga arst . 
    Meie juubelduseks osutus ta Maurice'ist poolteist sentimeetrit lühemaks . 
    Poolteist sentimeetrit , see on köömes ! 
    Nad veetsid rohkem aega koos , kui ajakirjanikele oleks vaja olnud . 
    Kursusekaaslaste lustakas taganttõukamine oli neid lihavõtte ajal sellele rahvusvahelisele kohtumisele toonud . 
    Ja minulgi õnnelik sulg ühendas kaksikuid lae all mõnda aega , nagu oleksid nad üks , teineteisesse voolav nähtus . 
    Kui võistlustuhin vaibus , küsis võitja nõutult iseendalt , mida ta oma gigandikehaga peale hakkab . 
    Polnud kahtlust , et ta on maailma pikim inimene . 
    See oli kaunilt silmatorkav , aga mitte peen . 
    Kindlasti rääkisid nad kahekesi olles oma füüsilistest puudujääkidest , mis teiste silmis poleks armu leidnud , aga gigantismiga paratamatult kaasnevad . 
    Eelkõige osutus inimeste maailm neile alamõõduliseks , sagivaks ja frivoolseks nagu bulvarikirjandus . 
    Neilt ei nõutud küll filigraanset klantsi , kuid nad püüdsid olla vähemalt sundimatult viisakad . 
    Peale vanade passijate noormeestel naistuttavaid polnud . 
    Tüdrukud vaatasid neid kaugelt . 
    Neil hakkas järsku seletamatu hirm , et nad võivad sünnitada hiiglased . 
    Võib-olla oleksid need mehed sobinud trollideks Galdhøpiggeni mäele või Sogne fjordi lumistele graniidipankadele . 
    Aga neil tuli nurinata omaks võtta selle maailma tavad , mida loeti inimeste maaks enne Saint-Exupéry'd . 
    Neid nähti sageli koos tänavakohvikus istumas . 
    Sel kevadel õitsesid kastanid Pariisis teist korda ja kaksikud lae all olid ohjeldamatult avameelsed . 
    Üks teadis , kuidas juhuslik oks teise veekeerisest päästis ja kuidas poolpimedas toas palvetasid kolm kohalikku küreed piiskopi hiidpoja eest . 
    Teine jälle sai teada , kuidas hekslimasina juurde roninud poisivolaskit nuheldi . 
    Keegi ei uskunud tookord , et nende mõistus kunagi kehale järele jõuab . 
    Nad olid inimesi alt vedanud ja võisid selle kartuse üle naerda . 
    Mul oli tunne , kui ma neid Seine'i kaldal korvtoolides nägin , silmad puhkamas katedraali punakal aknapitsil ja suud hääletult liikumas , et nad räägivad hiiglastest ning loevad õhtul hotellitoas  "  Gulliveri reise  "  . 
    Kord ootasin tänavakohvikus lauda . 
    Minu ees sõid kolm lilliputti õhtueinet , ilmselt olid nad mõnest lõuna poolt sisserännanud trupist . 
    Kogu praest sõid nad ära ainult vekitud ploomi , liha jäi puutumata . 
    Nad suitsetasid lillas õhtuvalguses palju ja jõid veini konjakiklaasist . 
    Need olid nukunäolised naised ja mulle tundus , et nad räägivad haldjatest . 
    Jah , kogu see patune elulõbu on tõrksalt kinnitanud , et sõnale haldjas ei kasva meie keelepruugis iialgi luud ega liha , ja pole mõtet selgitada , mispärast . 
    Aga sealsamas see toimus : kui nad x-jalgadega tänavatoolidelt alla libisesid ja nende kontsad minust mööda kõpsutasid , tundsin kehas imelikku ootusärevust nagu tähistel sügisöödel Montmorency metsas ja mingi seletamatult ilus kahtlus võttis mu nõrgaks , nagu oleksin ostnud oksjonimajast mõne skandaalse buduaarisisustuse . 
    Teist lauda ei vabanenud ja mul oli imelik istuda nende kohale . 
    Veini juues haaras mind igatsus Fontainebleau metsade järele . 
    Olin nagu arulage ja rüüpasin otsekui võlutilku , kuigi kelneriks oli vana tuttav marabu , kes hoolitseb jäiktõsidusest leierkastisoojuseni su hingeõnnistuse eest või meenutab Modigliani näguripäevi või näitab akent , kust naine matusepäeval alla viskus . 
    Kui olin jälle teel pimedale kaldapealsele , kadus see magusvalus kramp , ja nähes jõe tõtlikke voogusid , olin keset mõeldamatut kurbust taas õnnelik . 
    Elu mõjus nagu tundmatu meistriteos . 
    Ma ei saanud selles midagi parata , viibisin nagu teises maailmas , olnuksin nagu laboratooriumile verd andnud . 
    Veel midagi , mida pole võimalik maha raputada ? tähtede rahu lõhnatus peibutavas öös . 
    Silme ees tantsisid kolm jäigastunud kuju , nagu oleks neid pööratud nähtamatul potikedral ? kolm graatsiat Tutanchamoni kuldse sarga juurest . 
    Tõusin voodist miskipärast parimas tujus . 
    Vaatasin aknast alla ja nägin hämmastusega , et üleöö oli linna saabunud sügis . 
    Tähendab , see öö oli olnud kõige sobivam , et tajuda looduse uut nägu ja sedagi , kuidas hea taluvaim käib lehma piima imemas . 
    Kiiresti astusin oma teed , endine igatsus maha raputatud . 
    Ainult ihuliikmed vabisesid hallases karguses . 
    Aga igatsusega kaasaskäinud rahutus , mis sellele esmalt alla jäi , ei taandunud , hoolimata julgest enesekindlusest . 
    Ja äkki seostus minus aim , et kaksikvennad ei pääse oma olemuse sügavusest tulevate jõudude seletamatust mässust . 
    Ometi ilmusid just sel ajal uued pealkirjad :  "  Sõprus lae all  "  . 
    Nagu margikogujad erinevatest riikidest , olid nad kogu aeg südamlikus kirjavahetuses ja nägid meeleldi vaeva , et teineteist mitte silmist kaotada . 
    Vastu talve küsisid nad murelikult vastamisi , kas nende kaminasse jätkub ikka sütt ja puid . 
    Üks leidis vastaval aastaajal enesel sama häda olevat mis teisel . 
    Nad olid nagu kaks last , kes loevad teineteise tedretähne . 
    Ja kuigi nad ei tundnud enam koormat , kaugenesid inimesed nende kahe teadvusest . 
    Nad jõudsid peagi küpsemasse ikka , said ellu astudes iseendale takistuseks , loobusid kutsetööst ja võtsid nõuks mõned aastad enda näitamisega õnne proovida . 
    Kes selle ettepaneku tegi , pole teada , kõige tõenäolisemalt siiski oli see sakslases vallandunud kirgede ja mõttefantoomi töö . 
    Igatahes seansid ja turneed toimusid . 
    Üliõpilaspäevil poleks nad sellele iial läinud . 
    Taas olid saalid täidetud ärksa suminaga , kuid nüüd olid nad klounid . 
    Ja kaksikud lae all kaotasid nagu esimeselgi lustakal kohtumisel igasuguse häbitunde . 
    Aga Maurice'i hingepuhtus oli puutumatuks jäänud . 
    Ta surus endise õhinaga sõprade käsi ja imestas isegi selle üle , et temal , tõelisel pariislasel , noorel filosoofiloomuga boheemlasel , kelle ainsateks mustadeks vöötideks elu säravas spektris olid talvel süsi ja läbi aasta kõhutäis , avaneb nüüd silmanähtavalt võimalus rikastuda . 
    Tema isa , kõrgvaimulik Pau's , oli kinkinud talle pahandusi täis elu . 
    Nii pikk koljat nagu Maurice ei pääsenud needusest . 
    Arvati siiski , et ta oleks pidanud isa tahtmist mööda perekonnatraditsiooni jätkama : tema kuju avaldaks katoliiklikus maailmas tohutut mõju . 
    Igatahes mitte vähem kui tsirkuses . 
     "  Et sinu juurde pihile tulla , Maurice , peaks võre taga seisma redel , mille tõime Pére- Lachaise'i kalmistult . 
    Sa võtad meid vastu Notre-Dame'i kesklöövis , eks ? 
    See peaks sulle paras olema ,  "  lobisesid sõbrad . 
    Neil suure suuga pariislastel olid elurõõmu kullakangid lausa virnades ning kindlasti ei oleks Maurice vahetanud oma muretut elujärge katoliikliku askeesi vaimuga . 
    Pealegi seisis ta juba lapsepõlves liiga võltsimatult lähedal päikesekiiri neelavatele viinamägedele ning talupojasärgis Bacchusele , et taluda südamepõhjast üleskeevas rõõmus katoliiklaste ebamäärast kõledust , nende paastuaegu ning seda , et ta keha muutuks nende salvivate käte vahel vähem kui aastaga Kristuse omaks , kes küll on hauaplaadi eemale tõuganud , aga ei pääse enam lihalike jüngrite sekka . 
    Tema aeglane vereringe vajas Pariisi-taolist hooratast rohkem kui isa toetust . 
    Teine hooratas oli vein , seda ta jõi , kust aga sai . 
    Ning vastas :  "  Mis see pihtimine muud ongi kui pattude kaelast veeretamine ! 
    Patud veerevad inimeste vahel nagu Browni osakesed ? kaootiliselt . 
    Loodus aga soosib tasakaalu : küllap saab keegi ühe variseri pihtimustest ootamatu tõrvajoagi kaela . 
    Aga nüüd lükkame kärisenud templivaiba hõlmad kokku ja lähme bulvarile veini jooma . 
    Te ju teate , kuidas ma vihkan kitsaid baariruume ; ainult tänavakohvikus õnnestub mul ennast korralikult välja sirutada .  "  
    Ning ta oli nõus oma suure kehaga rahulikult kõiki patte ära kannatama , vanemate needus kaasa arvatud , kuigi arstid ei lubanud talle pikka iga . 
    Kahvatasin , sest teadsin , et näiteks deformeerunud rinnakorviga küürakad ei ela tavaliselt üle neljakümne . 
    Selles vanuses võis surra ka Quasimodo , kuigi tema lõppu seostatakse ühe mustlastüdruku poomisega Gréve'i väljakul . 
    Kui ma polnud Maurice'i nädalapäevad näinud või temast kuulnud , sagisin bukinistide lõputute lettide vahel ja küsitlesin tuttavaid . 
    Salamahti lootsin näha riiulite labürindist tõusvat hiiglase pead , mis on vaid korraks alla kummardunud , et nautida mõnd Ovidiuse kristallpuhast värsirida või otsida peenes gravüürikoes ajastule iseloomulikke , spekulatsioonidest vabu elemente . 
    Ta armastas ajaloo elusorganismi ja optimistlikke talupoegi , kes harisid ajast aega põldu , sigitasid lapsi ja määrisid neil kohe huuled küüslauguga sisse . 
    Otsekui kurjast vaimust vaevatu ronis ta kaubarongi sabahundile seltsiks ja sõitis Püreneede poole , vaba pilkude risttulest . 
    Ühel viinamäel heitis ta otse mullakamakatele pikali , tilgutas mahla kuiva suhu ja tema ninasõõrmed laienesid iharalt . 
    Ta oli loomult poissmees ; eelmurdeea destilleeritud süüdimatus , see jäi talle juhtnööriks paganlikus alastuses , viis ta puutumatult läbi kadeduse ja iroonia kadalipu . 
    Kui lehed trükkisid kõmulise teate kaksikvenna abiellumise Saksamaal , oli ta väga kurb , nagu oleks katkenud mõni nähtamatu side seal kus seda on kõige vähem oodata . 
    Oli kahju , et Teise maailmasõja eelõhtu nii elurõõmsal Prantsusmaal ei leidnud ühtegi tütarlast , kes oleks söandanud rahvuslikku mastimändi õnnelikuks teha . 
    Tema aga austas vabariiklikku kalendrit ja ammutas oma ettevõtmised loodusest , kadudes pikemateks ajavahemikeks . 
     "  Vademjäär Arles'is . 
    Tead , mis see on ! ?  "  õigustas ta end. Viimasel kevadel valdas teda iseäralik rõõmus elevus ; ta ei teinud peaaegu midagi ja alati oli tal kiire . 
    Uskusime , et ta püüab selles segases olukorras , millesse kaksikvend lae all oli poliitika tõttu sattunud , eemalviibimisega korda luua . 
    Saint-Ex meeldis talle kohe . 
    Ta rääkis :  "  Minule öeldakse :  "  Üleval on õhk hõre !  "  , Antoine aga näeb oma postilendudel maailma palju paremini , ta näeb meie planeeti kõrgelt ja asetab kõik omale kohale . 
    Ta viib meid iga üksiku karjuse juurde ja platoole kõrgmägedes , mis on kaetud tähtede tolmu ja meteoriidikildudega , ja ta armastab inimesi seal öises taevas , oma armatuuri kohal , roheliste ja punaste pardatulede vahel , tundes meie sõpruse pärast muret .  "  
    Aga Saksamaa tallas oma võimuahnet rada . 
    Kaksikvend teatas ootamatult ajalehtedes , et ta on kasvanud veel tervelt kolm sentimeetrit . 
    Seega olevat tema , sakslane , maailma pikim inimene . 
    Avaldust kinnitasid mitmed nimekad saksa professorid . 
    Läksin Maurice'ilt sel puhul intervjuud saama . 
    Ta istus astangule pandud klaveri taha ja mängis rahulikult vanu sonatiine . 
    Pikal kivist aknalaual , kuhu ta armastas rääkides käsi toetada , sädeles õhtupäikeses veinipiisk . 
     "  Misa sa sakslase kasvamisest arvad ?  "  küsisin istet võttes . 
    Tema pikk kogu libises hääletult väikeste õhtupäikeses põlevate oranži värvi akende ees nagu aeglasele säriajale seatud katik . 
     "  See oleks mõeldav , kui ta ei kasvaks koos natside iseteadvusega ,  "  kuulsin teda kurvalt ütlemas . 
     "  See ei ole hormoonidest , vaid partei propagandetalitusest .  "  
    Siis puhkes ta äkki naerma :  "  Kuid ma olen vähemalt kõige suurem boheemlane . 
    Tema ei joo üldse .  "  
    Ta kostitas mind klaasi maaveiniga ja pilgutas silma :  "  Tead , ema Larcheveque peab mind juba väikeseks snoobiks ... 
    Ma olevat majas vaiksemaks ja taltsamaks muutunud .  "  
     "  Sa oled meie Danton ,  "  ütlesin mina . 
     "  Peaksid ikkagi vastu müristama .  "  
    Ta raputas kurvalt pead . 
     "  Kaksikvenna pilte nägid ?  "  küsis siis . 
     "  Või veel !  "  ütlesin põlglikult . 
     "  Naine oli parteimundris . 
    Nad värbasid ta .  "  
    Maurice otsis sahtlipõhjast peotäie fotosid , mis olid tehtud sel unustamatul tudengikevadel , kui kaks noormeest naeratasid teineteisele mõõdulattide alt , nagu kuuluksid nad igavesti kokku oma olemuse poolest . 
     "  Siin on tõestus ,  "  ütles Maurice mõõdukriipsudele osutades ja lisas kuidagi uljalt :  "  Meetri etalon asub Pariisis .  "  
     "  Ka sina ei usu saksa tollipuud ?  "  
     "  Nende poliitikale on vaja , et kaksikvend oleks maailma pikim inimene . 
    See on aaria vaimule sama tarvilik nagu vesi veskirattale . 
    Ära unusta Berliini olümpiat . 
    Minu ala  "  ? ta naeratas vanainimeselikult , nimetades seda alaks ? 
     "  ei olnud olümpiakavas , aga ma mäletan , kuidas Hitler absurdsel ettekäändel tribüünilt lahkus , kui te ründasite neeger Owensit neljanda kuldmedali puhul .  "  
     "  Hakkab vist vihma sadama ? ...  "  ahvisin füürerit ja naersin . 
     "  Hakkab vist vihma sadama ?  "  kordas Maurice , aga ei naernud . 
     "  Mida sa neile vastad ?  "  küsisin viimaks . 
     "  Vaikin . 
    Vaikimine on kõige etem vastus .  "  
     "  Oleksid pidanud siiski preestriks jääma ,  "  jätsin pettunult hüvasti .
    Ärge ehitage standardmaju . 
    Vahel võib hajameelsusestki tulu tulla . 
    Või mängis siin veel suuremat osa meie uute majade paljukirutud arhitektuuriline sarnasus ? 
    Igatahes astusin ma tol ähmasel , vihmaaimuses sügisõhtul täie kindlusega sisse korteriuksest , millel must valgel seisis number kaheksa . 
    Olin helistanud ja teatanud Siljale oma tulekust juba päeval ; meie suhted on nüüd niikaugel , et teisiti ma oma kunagisest koduuksest enam sisse astuda ei tohi . 
    Silja , Silja ! 
    Miks küll ei võinud üks kaunis ja arukas naine ning üks tugev ja tark mees kenasti koos elada oma ajalike elupäevade lõpuni ? 
    Sellest ei tahtnud meie tuttavad mitte kuidagi aru saada ja katsu sa neile kõike mõistlikult ära seletada , kui sa isegi ei tea , mis pagana moodi asi sedapidi minna võis . 
    Võib-olla mõistan ma kõike kunagi , kui juba aastaid on mööda läinud ja ma oskan juhtunule natuke rahulikuma pilguga vaadata . 
    Ainult et kallid sugulased vaevalt siis enam küsima tulevad . 
    Eks nad pea kuidagi niisama läbi ajama . 
    Minu jaoks on praegu jäänud veel ainult üks oluline punkt : Peedu . 
    Ma ei taha , et ta oma isa olemasolu ära unustaks . 
    Seda on vaja nii temale kui minule . 
    Algul ehk ei hoolinud ma temast tõesti nii väga . 
    Seda on Silja mulle pidevalt ette heitnud . 
    Jah , aga hiljem poleks ma isegi uskunud , et sellest poisist nii asi saab . 
    Ka minu jaoks . 
    Läksin trollipeatusest ja mõtlesin , mida ma talle sel korral rääkima peaksin . 
    Ameeriklaste kuulennust olen juba kõnelnud , samuti uue aatomijaama katsetamisest . 
    Kui hästi ta kõigest sellest aru saab ! 
    Võib-olla päriselt ei saagi , aga igatahes mõistab teha näo , et see kõik on väga põnev . 
    Mõtlesin , et seekord pean vist mõne autoosaga läbi ajama . 
    Kuidas töötab bensiinimootor või midagi taolist . 
    Kui ma ukselingile vajutasin , arutasin parajasti , kuidas kolvi liikumist talle hästi kujundlikuks teha . 
    Ukselink käis imelikult , justkui liiga kergelt . 
    Ent ma ei osutanud sellele erilist tähelepanu ja astusin sisse . 
    Tahtsin juba kaabut varna visata , tollesse vastikusse pulkvarna , mille Silja ostis nädal aega pärast minu ärakolimist . 
    Mulle oli uue varna ost alati tundunud demonstratiivsena : näed nüüd , kui toreda eseme ma endale muretsesin , kui sinust lahti sain . 
    Natuke see tõesti torkas mind , sest nagi , mille ma pärast meie uude korterisse kolimist seina olin löönud , kukkus sealt varsti suure kolinaga alla . 
    Tagasi ma seda enam taguma ei hakanud . 
    Lihtsalt vaatasin , et ega ta sinna niikuinii püsima jää . 
    Need raudbetoonist seinad on ju täiesti võimatud . 
    Tol õhtul oli aga kõige hämmastavam , et varna polnudki . 
    Vähemalt seal mitte , kus ma seda nägema olin harjunud . 
    Ja tapeet oli hoopis teistsugune , mingid tumeroosad rattakesed triipude asemel . 
    Ma jõudsin hädavaevalt mõtlema hakata , et Silja on vist remonti teinud , kui toauksele ilmus Loone . 
    Nüüd on mul küll lihtne öelda , et see oli tema . 
    Siis nägin ainult kahte küsivat , kuid mitte põrmugi ehmunud silma , pikki punaseid juukseid , mis kindlasti pidid olema värvitud , ja mingit rohelist eset ta seljas . 
    Mida paganat oleksite teinud antud situatsioonis ? 
    Mina igatahes vabandasin ja küsisin , kas siin on ikka korter kaheksa . 
    Ta ei hakanud naerma . 
    Praegu mõtlen ma , et kui ta tol hetkel kihistama oleks hakanud , oleksin kohe ringi keeranud , uksest välja läinud ja kõik oleks jäänud niisama . 
    Ta vaatas mind ikka niisama tõsiselt ja niisama uurivalt ja küsis siis :  "  Mis number maja te otsite ?  "  
     "  67 ,  "  vastasin ma ja samas taipasin , et olin astunud eelmisse majja . 
     "  See on 65 ,  "  ütles ta ja jäi ootama , et ma ära läheksin . 
    Pomisesin veel kord midagi vabanduseks ja hakkasin tagurpidi ukse poole minema . 
    Aga uks mu selja taga oli pooleldi kinni vajunud ja ma jäin oma kaabuga sinna vahele nii õnnetult , et ei pääsenud edasi ega tagasi . 
    Või oli kõiges süüdi asjaolu , et ma ei teadnud , kas ma tahan ja tohin sealt niimoodi ära minna ? 
    Siis hakkas naine naerma . 
    Hääl on tal madal ja pisut veniv , naerab ta aga hoopis isemoodi : alustab väga kõrgelt ja tuleb siis tasapisi nagu redelit mööda allapoole . 
    Seda on mul alati hirmus imelik kuulata . 
    Sõja ajal , kui ma poisina maal elasin , oli mul just niisama imelik , kui nägin naabritüdrukut lakast alla ronimas , pikad sääred kõrgelt kleidi alt välkumas . 
    Selle naeru kuulamisest tekib niisugune omamoodi , natuke siivutu ja hästi mõnus tunne . 
    Ning tema naeruga koos tuleb tagasi too suvepäev , pääsukeste vidin ja tüdruku kriimulised sääred . 
    Ma sain aru , et olin tõesti naermist väärt . 
    Peaaegu oleksin oma kaabu maha pillanud ja ukse sulgemisel kogesin konkreetselt , et nii pikad kinganinad nagu mul pole ammu enam moes . 
    Teiselt poolt oli kuskil neetult hea , millegi olulise avastamise rõõmu ammuunustatud aisting . 
    Ma ei hakanud tol korral mõtlemagi , mis see õieti oli . 
    Midagi lihtsalt oli . 
    Ja mulle aitas . 
    Keerasin ringi ja sammusin trollipeatusesse . 
    Ei läinud sel õhtul enam Peedut vaatama . 
    Polnud mingit tahtmist mõnd Silja järjekordset vaimukust kuulata . 
    M ei mõista , miks ta mind nii hirmsasti vihkab . 
    Oleksin ma ta teise , noorema naise pärast maha jätnud , teda peksnud , taldrikuid purustanud või muid sigadusi teinud ! 
    Mul oleks õigus olnud nõuda korterist ühte tuba , aga ma ei teinud sedagi . 
    Ma maksan alimente ja käin Peedut vaatamas . 
    Mida võib minult veel nõuda ? 
    Või ei suuda üks naine mehele kunagi andeks anda , et see teda armastamast lakkab ? 
    Olen ma milleski süüdi ? 
    Ma ei tea isegi . 
    Tean , et ma armastasin Siljat . 
    Hoopis isemoodi oli kõik mis ma tema vastu tundsin . 
    Silja olemasolu andis kõigele eksisteerivale äkki hoopis uue ilme , uue valguse . 
    Nii nagu lava prožektorikiirtes muutub ootamatult tundmatuks maaks , nii muutus kogu mind ümbritsev maailm , vaadatuna koos Siljaga . 
    Valgus kustus : terve lava muutus halliks ja tühjaks , grimm ja dekoratsioonid inetuteks ja võltsideks . 
    Saage minust aru , ma ei suutnud niiviisi edasi elada . 
    Võib-olla oleksin pidanud . 
    Kas või Peedu pärast . 
    Ma ju katsusin , kuid niisugusest elust ei tulnud midagi . 
    Mõni totter mälestus jääb vaevama . 
    Tahad seda maha visata , aga ta ripub sul takjana küljes . 
    Nagu suvine pühapäev mõned aastad tagasi . 
    Peedu oli siis maal vanaema juures . 
    Ma olin öösel kuskil sünnipäeval ja jõudsin koju alles kümne paiku hommikul . 
    Silmatäitki polnud maganud . 
    Silja tahtis minna Klooga randa ja mina otsustasin muidugi kaasa sõita , kuigi Silja polnud minu sõidust üldse vaimustatud . 
    Mida me rääkisime või kuidas sõitsime , sellest ei mäleta ma midagi . 
    Vahel mõtlen , et peaks Silja käest küsima , kui suuri rumalusi ma tegin . 
    Aga ei saa ju küsima minna , kui ta kogu aja mu peale nii vihane on . 
    Ta peaks mõtlema , et vihastamine teeb ühe keskea lävel naisterahva tunduvalt vanemaks ja inetumaks . 
    Oma jutust läksin nüüd ikka kõrvale . 
    Tahan selle loo ära rääkida , võib-olla õnnestub ta siis unustada . 
    Kui me Klooga randa jõudsime , ostsin putkast veel ühe pudeli veini . 
    Pakkusin ka Siljale , aga ta ei võtnud tilkagi ja ma jõin pudeli üksinda tühjaks . 
    Vestlust ma ei mäleta , kuigi mingi jutt käis ; kõik on mu mälestustes nagu tummfilmis . 
    Igatahes katsus Silja mu juurest ära põgeneda , aga ma astusin samm-sammult ta kannul . 
    Kui ta hakkas jooksma , siis jooksin ka mina ja nii läksime rannast üsna kaugele . 
    Lõpuks kahmas ta raudtee äärest suure kivi ja katsus mind sellega visata . 
    Ma võtsin ta ümbert kõvasti kinni , et ta pidi kivi niisama maha viskama . 
    Ma ei tahtnud teda ega midagi , lihtsalt mulle tegi kohutavalt nalja , et ta on nii hirmus vihane , aga mina olen temast palju tugevam ja ta ei saa mulle midagi teha , isegi minu juurest ära joosta mitte . 
    Trolli peale minnes ei mõelnud ma Siljale , isegi mitte sellele , et Peedu vist ootab mind ja kurvastab , et ma ei tule . 
    Ka naisele rohelises kleidis ei mõelnud ma . 
    Mõtlesin , et looduse igavene ringkäik , surm ja sünd , saavad juba ühe inimpõlve jooksul niimitu korda teoks ja et küllap on isegi ühe inimelu piirides mitu surma ja sündi , lõputult uinumisi ja ärkamisi . 
    Ja kui hea on teada , et sind ikka veel ootab ärkamine , hommik , algus . 
    Ärge unustage Marit . 
    Lamasin voodis kõigi riietega . 
    Laias perekonnavoodis valgete , nuppudega otste ja suure padjakuhilaga . 
    Tema oli kuskil siinsamas . 
    Ma ei näinud , aga ma tundsin ta ligiolekut . 
    Ta pidi olema mu selja taga , mitte päris kõrval , vaid laia voodi teises ääres . 
    Äkki tundsin pehmete , soojade sõrmede puudutust . 
    Need libisesid aeglaselt üle mu põse , kaela ja juuste ja jäid peatuma kuhugi kuklale . 
    Ma panin oma käe neile . 
    Sõrmed võpatusid , nagu oleksid nad iseseisvad olendid ja tahaksid põgeneda . 
    Kuid siis toetus kuiv , väike pihk kindlalt minu käe vastu . 
    Usaldava , lähedase inimese puudutus . 
    Õnnetunne oli nii tugev , nii selgesti tajutav , et ma ärgates veel hulga aega lahtisi silmi pimedusse vahtisin , raatsimata seda uuesti uinudes kaotada . 
    Alles nüüd taipasin , mis eelmisel õhtul oli juhtunud . 
    Vist on see naeruväärt ? kolmekümne viie aastasel mehel armuda . 
    Aga ma olin õnnelik ja momendil oli see peamine . kuidas suhtub minusse punaste juustega naine , see ei häirinud tollel ööl mind põrmugi . 
    Muidugi pole ma niisugune mees , keda nähes naised vastupandamatult pea kaotavad . 
    Ainult Silja arvates olin ma ilus . 
    Aga üks tõeline , tõesti tõeline tunne , mida mõni saab tunda vaid kord elu jooksul ja väga paljud mitte kunagi ? selline ei saa ju jääda vastamata ! 
    Ma ei mõelnud seda siis niimoodi , nii põhjalikult ja süsteemikindlalt , aga taoline veendumus oli kuskil minu sees , rahulik ja kõigutamatu . 
    Nii võisin ma unelda kõigest , mis on mind ootamas ? kui mitte kohe , siis vähemalt lähemas tulevikus . 
    Pildid olid päris konkreetsed , mainitud asjadeks on mul täitsa hea fantaasia . 
    Olen ikka mõelnud , et kui need kujutlused kõik paberile panna , saaks minust vähemalt keskmine kirjanik . 
    Ma helistan uuesti ukse taga , millel seisab minu number kaheksa . 
    Seekord avab naine ukse . 
    Ta on üllatunud , kuid mitte väga ? ausalt öeldes on temagi viimastel päevadel minule mõelnud . 
     "  Oh , see olete teie ,  "  ütleb ta ja naeratab . 
     "  Kas maja läks uuesti segamini ?  "  
    Tema naeratus annab julgust . 
     "  Ei , ma tahtsin teid veel korra näha ,  "  ütlen ja võtan paberist välja kimbu punaseid roose ( ma tean , et ma ei julge ühelegi naisele lilli viia ? 
    Siljale viisin ainult paar korda kümne aasta jooksul ? , aga kujutluses on see kõik imelihtne ) . 
    Edasi kohmetun ja jään vait , kuid naine on loomulik ja usaldav , nii et piinlikkust ei saa kuidagi tekkida . 
     "  Kui te olete tulnud , siis võtke ometi mantel maha ja astuge tahapoole ,  "  ütleb ta . 
     "  Kas tahate teed ?  "  
    Siis istume , vestleme , vaatame televiisorit ja ma oleksin tulnud nagu koju . 
    Muidugi mitte päriselt ; ta pole ometi mõni niisugune . 
    Kui TV-programm saab otsa , pean ma võtma oma mantli ja minema . 
    Uksel ulatab ta mulle käe .  "  
    Võib-olla astute veel teine kordki sisse ? 
    Ma tunnen end sageli väga üksikuna .  "  
    Muidugi ma astun . 
    Kõigele , mis on olnud pärast Siljat , tõmban suure kriipsu . 
    Pärast temast lahkumist piinas mind kohutav üksindustunne . 
    Ma ei hoolinud ju temast enam , aga tühi koht ja vajadus inimese järele jäid . 
    Niisugune vaevav tühjus , mis sulle kusagil asu ei anna . 
    Võib-olla on selles kõige rohkem kartust , et elu jookseb edasi , ruttu ja peatumata , ja sina jääd ilma millestki väga olulisest , mis justkui kõigi seaduste alusel peaks sulle kuuluma , aga ometi pole sul teda . 
    Elu läheb , aga sina ei saa tema jooksust midagi , ja siis haarab sind selline paanika , et oled aina valmis ringi tormama ja otsima , mis sinu osa on . 
    Paraku viib tormamine peamiselt lollusteni . 
    Tänavanurgal ootab tõeline õnn liiga väheseid . 
    Ühes Kaukaasia loomaaias nägin aastaid tagasi väikesi olendeid . 
    Neil olid ebaloomulikult suured , punaste karvadega kaetud ümmargused pead , tibatillukesed kehad ja väikesed , sõrmetaoliste haraliste otstega jäsemed . 
    Nonde jäsemetega teineteise ümbert kinni hoides sooritasid ümarpead talitust , mis sinnamaani oli minu jaoks olnud midagi tõsist ja natuke salapärast . 
    Äkki oli kõik kadunud . 
    Nad olid nii kohutavalt meie moodi . 
    Iga kord meenusid nad mulle ? siis , kui püüdsin tühjusest välja rabelda . 
    Ainult see pole midagi , see on mehaaniline tegevus , mis lõpeb füsioloogilise protsessiga . 
    Ja ongi kõik . 
    Aga üksindus on hoopis midagi muud , üksindus on kujutlus , miraaž , hullumeelsuse esimene aste . 
    Ma pole ümarpea . 
    Ja ma ei tea , kas ma peaksin selle üle rõõmustama või kurvastama . 
    Neil on igatahes kõik võrratult lihtsam . 
    Kuigi nad ei saa kunagi tunda niisugust õnne , mida tundsin mina tollel , ei saa neid ometi iialgi kummitada oht , et üksindustunne ja millegi väga olulise käest kadumise illusioon alatiseks piinama jäävad . 
    Nii , et sa kõige väljaspool seisva jaoks võimetuks muutud . 
    Ma ei märganud , millal jälle uinusin . 
    Hommikul ärgates oli kõik juba üsna tavaline . 
    Ainult õige-õige tasakesi kirvendas kuskil südame all . 
    Tädi Mari õiendas juba mööda tuba , kangete jalgadega kõvasti tümpsides . 
    Tahtsin kohe voodist välja hüpata ? kell oli juba üheksa ? , kuid otsustasin siiski veed mõned minutid lesida . 
    Samas pidin oma laiskust kahetsema . 
    Kobina järgi kuulsin , et tädi seab end jälle peegli ette . 
    Veel jäi väike lootus , et ta ainult pead kammida kavatseb . 
    Sirmi taha oli kuulda , kuidas ta kapilaegastest midagi kannatamatult otsis . 
    Ent siis kostis hääl , algul tasane ja tagasihoidlik , seejärel juba üsna tugev , vaimustatud ja õnnelik . 
     "  Kui ilus ma olen ,  "  ütles tädi Mari vana , kare ja kähisev hääl . 
    Seejärel kõvemini ja veendunumalt :  "  Kui ilus ma olen ! 
    Kuidas ta mind armastab !  "  
    Ja veel kord :  "  Kuidas ta mind armastab !  " 
    1 Kirjanik Leomar Meriluik sõitis oma juubeli eel sünnikohta külastama . 
    Ega seal erilist äratundmisrõõmu olnud loota : ei olnud enam ammu seda maja , kus ta oli ilmale tulnud , ei olnud ka toda pikka raudkivist lobudikku , kus ta oli astunud esimesed sammud kirjatarkuse riiki , ei olnud isegi toda pisarais silmana läikivat tiiki , mille kaldail ta oli koos naabrilastega punanahku mänginud . 
    Noid inimesi , kellega ta oli tollal kokku puutunud , ei maksnud enam hoopiski otsida . 
    Kolmveerand sajandi jooksul jõuab ju nii palju kaduda ja teiseks saada , isegi maakera nägu võib muutuda , mis seal siis mingist metsakülast rääkida . 
    Õigupoolest pole noorusmaale vist jäänud midagi omaaegset peale nime . 
    Imelik küll : tühipaljas sõna osutub tugevamaks kui kõik muu , tugevamaks kui vesi , kivi või ka inimene . 
    Õieti on ka tema isegi juba ainult paljas nimi , ka tema ise on sõnaks saanud . 
    Läheb täide tarksõna : Ja liha saab sõnaks ... 
    Kirjanik oli nii vana , et ei käinud enam kuskil ega võtnud millestki osa . 
    Ainult kord või paar aastas surus ta pähe oma vanamoodsa paksu viltkaabu , haaras tugevasti pihku kõveraotsalise kepi ja tegi tiiru linna : astus korraks sisse raamatupoodi , söötis tuvisid väljaku ääres ning jõi kohviku alumisel korrusel poole tassi kohvi ( kohv oli talle unepuuduse pärast keelatud ) . 
    Ka ei kirjutanud ta enam peaaegu midagi ning sedagi vähest , mida kanged sõrmed teinekord paberile kribisid , ei näidanud ta kellelegi , vaid peitis sahtlipõhja . 
    Vahel trükiti uuesti tema kirjatöid , oli väljaandmisel isegi tema teoste valikkogu . 
    Talle saadeti prospekte ja korrektuure , tehti ettevaatlikke vihjeid ning anti mõista , et ta seda või teist parandaks või muudaks . 
    Aga ta ei muutnud peaaegu midagi ? vahel ainult mõnes pikemas lauses pani koma asemele punkti või mõttekriipsu . 
    Sest kõik oma raamatud oli ta paberile pannud nii ammu , et need näisid lausa võõrad , kellegi teise kirjutatud . 
    Olid sageli nii lapsikud , nii poisilikult uhkeldavad , nii pealetükkivalt jutlustavad , nii maitsetult kirjud ja põnevust taotlevad , nii suuresõnalised ja mõttehõredad , et asjatu oleks olnud püüda seal mõne parandusega midagi heaks teha . 
    Siis oleks pidanud nad kõik juba lausa ümber tegema , uuesti kirjutama , ent siis olnuksid need ka uued raamatud , hoopis teistsuguse inimese sulest tulnud . 
    Neid uuesti kirjutada ei olnud vanal kirjalikul jõudu . 
    Ei olnud vist õigustki nende kallal veel kord kätt ja tahet proovida : nood olid tema võimu alt vabanenud ja hakanud elama iseseisvat elu . 
    Neid oli mitmetes kuubedes aknale pandud ning inimeste sekka saadetud , neid oli koolilugemikesse amputeeritud , isegi näitelavale katsutud istutada ja teistesse keeltesse tõlgitud ? mitmed uued sugupõlved olid neid lugedes üles kasvanud . 
    Neid muuta , ümber teha oleks tähendanud nende vastu mässu tõstmist , nende tappa tahtmist ja olematuks tegemist . 
    Aga vaevalt oleks isegi nende looja suutnud seda teha : kui ta oleks neid uue nimega ristinud , vastsetesse ülikondadesse riietanud või koguni neile risti peale tõmmanud , nad olematuks , mahamaetuks kuulutanud , ikka oleksid nad jätkanud oma eksisteerimist sellistena , nagu nad olid kord ilmale tulnud ja inimestele tuttavaks saanud . 
    Mis võis üks vana ja haige autor nende vastu või nende heaks teha ! 
    Nad olid tugevamad kui tema , kes oli ju peaaegu ainult paljas nimi . 
    Sellepärast ei katsunudki vana kirjanik oma teostes enam midagi parandada , ei lugenud alati üle korrektuuripoognaidki . 
    Las selle tööga tegelevad nüüd teised , kes selleks kutsutud ja seatud . 
    Ning nood kutsutud ja seatud tegidki , mis nad vajalikuks pidasid : redigeerisid , adapteerisid , muutsid interpunktsiooni , lisasid ees- ja järelsõnu , kirjutasid kommentaare , avaldasid artikleid , rähklesid retsensioonide- ja poleemikaveergudel . 
    Mõnikord lõid isegi ägedaid lahinguid nonde tema laste pärast . 
    Õigupoolest poleks vana kirjanik enam suutnudki end neist korrektuuripatakaist läbi puurida ? ta silmad olid väga nõrgad ning arst oli keelanud tal üle kahe tunni päevas lugeda . 
    Aga maailmas oli ju ometi nii palju muud kirjavara , nii palju raamatusse raiutud mõtteid , nii palju värssideks voolitud tundeid , nii palju sõnaks saanud muusikat . 
    Pidi siis vana kirjanik talle järelejäänud lugemisminuteid veel raiskama sellele , mida kunagi keegi temanimeline haljas nooruk oli paberile pannud ? 
    Leidus ju hoopis paremini kirjutatud , teravamini nähtud , sügavamini tuntud , julgemini mõeldud , haaravamaid ideesid kuulutavaid teoseid . 
    Kirjanik luges nüüd veel ainult äraproovitud autoreid , ta ei pidanud enam niivõrd tähtsaks uute avastuste tegemist kui vanade kontrollimist ja ümbermõtlemist . 
    Ta luges vahel mõne katke  "  Don Quijotest  "  , mõne kimbu regivärsse  "  Kalevalast  "  , mõne tertsiini  "  Jumalikust komöödiast  "  , liiga üheplaanilist  "  Dekameroni  "  ta enam ei kannatanud , vaid luges selle asemel mõne loo Vanast Testamendist ( mitte sellepärast , et ta usklikuks oleks muutunud , vaid et seal oli meistrikäega kirjutatud , palju inimpõlvi vastupidanud lehekülgi ) . 
    Uuemast kirjandusest võttis ta vahel kätte  "  Candide'i  "  ning teinekord mõne lühema Maupassant'i või Leskovi novelli . 
    Viimase kümne aasta jooksul oli teda märksa rohkem kui nooruses või keskeaski hakanud enda poole tõmbama idamaade poeesia , lisaks juba ammu avastatud Saadile luges ta nüüd Firdausi ja Fizuli gaseele või Mehseti Gandžavi rubaiisid . 
    Veel köitsid teda reisikirjad , nende hulgas ka kõige uuemad . 
    Kirjanik oli oma pika elu jooksul ka ise mõned reisid teinud , aga maailma suuruse kõrval oli nähtud ala siiski imeväike , suuremat osa tuli kujutleda ikka kirjatähe abil . 
    Nüüd üle hulga aja reisis ta jälle ka ise . 
    Tema eas võis tõsiseks teekonnaks pidada ka seda lühikest retke vabariigi teise serva . 
    Muidugi ei sõitnud ta nüüd enam üksi ? kaasas olid asendamatu majavaim Marta ja noor kirjandusteadlane Lennart Varjun . 
    Ega vana kirjanik nurisenud , et noor kirjanduseuurija teda sellel retkel lapsepõlve oli hooldama hakanud . 
    Ei olnud see Varjun ju iseendast paha poiss , ta näis liiati kangesti püüdlik . 
    Muidugi , nood artiklid ja muud kirjatükid , mis too temast oli kirjutanud , polnud küll kuigi täppiminevad , aga kust pidigi too verinoor inimene kogu seda vana aega nii täpselt tundma . 
    Varjunit oli sellel reisil ka tarbepärast vaja . 
    Kodukoha kultuurimajas pidi mingi kirjanduslik koosviibimine toimuma , aga palju siis tema vana inimene , jõuab uudishimulikele kosta . 
    Eks seda tee too agar aspirant , kes arvab kõiki asju teadvat temast paremini . 
    Rong sõitis väga kiiresti . 
    Külad aina lendasid mööda , nurmed vaheldusid metsadega ja vastupidi . 
    Harva oli peatusi ja neidki vaid hetkeks ? hirmus kiire oli nüüdsetel rongidel . 
    Korraga muutus vana kirjanik tähelepanelikuks . 
    Kas ei ole nad mitte seal ? 
    Kas mitte pärast väikest teelangu , pärast vibukaarelist käänakut ei tule too jaam ? 
    Kirjanik kiindus aknast avanevasse vaatesse nagu laps . 
    Ei , ta ei tahtnud oma saatjatelt küsida . 
    Ta tahtis isa ära arvata . 
    Ta pidi Pilvehaua ise leidma . 
    Kohe pärast käänakut peab raudteega täisnurgi ristuma metsasiht , tee ääres on suur tulp ja väike seljatoeta pink ootajatele , tagapool puude varjus on näha mõned majad . 
    See ongi Pilvehaua . 
    Samas mööduski mingi metsasiht majadega . 
    Vilksatas korraks ja oligi silmist kadunud . 
    Oli see nüüd Pilvehaua või mitte ? 
    Ei olnud : maju paistis liiga palju , aga pinki ja teivast tee ääres silma ei hakanud . 
    Aga kui see oli siiski Pilvehaua , siis peab järgmisena tulema Valgenõmme . 
    Seda vaatab ta paremini ja tunneb kindlasti ära ? siis saab selge otsuse ka Pilvehaua kohta . 
    Kui ainult see rong nii hullumeelselt ei kihutaks ! 
    Ja seisataks jaamades , nagu on õige rongi kohus . 
    Järgmise jaamaga juhtus samasugune lugu ? vilksatas korraks ja kadus . 
    Nagu oleks olnud Pilvehaua ja ei olnud ka . 
    Näis koguni rohkem Valgenõmme moodi , aga selleski ei võinud kindel olla . 
    Lendas mööda veel üks jaa . 
    Üsana võõra väljanägemisega . 
    Mitte Pilvehaua . 
    Ühes vaksalis rong lõpuks peatus . 
    Kui poleks näinud poole meetri kõrguste tähtedega silti , mis kinnitas , et see on Nurme , ei oleks kirjanik seda uskunud . 
    Väikese jaamahoone taga , kus oli seisnud vaid paar maja , laiutas nüüd terve linn . 
    Isegi mingid kõrged korstnad ajasid tossu välja . 
    Järsku kirjanik naeratas . 
    Kui see on tõepoolest Nurme , nagu silt kinnitab , siis tuleb ju Pilvehaua järgmisena . 
    Nad ju käisid tookord Pilvehaualt jalgsi Nurme poest leiba ostmas ? vahet ei võinud olla rohkem kui 4 ? 5 kilomeetrit . 
    Eksitust ei saanud olla . 
    Mitu korda ju käisid . 
    Käsikäes käisid . 
    Paljajalu käisid . 
    Nüüd kohe peab tulema Pilvehaua . 
    Esiti ilmub nähtavale too orulamm väänleva ojakesega , mille ühes lookes turritas tohutu heinakuhi . 
    Seal olid nad kavatsenud esimese öö mööda saata , kui õhtuks ei peaks katuse alla saama . ? 
    Siis tuleb see metsaserv , kus roosatab nii palju kassikäppi ja kus nad nägid oravaid . 
    Siis ilmuvad nähtavale kaeranurmed ja vana talu , kus nad käisid hommikuti piima toomas . 
    Lõpuks saabub noor pedastik siia-sinna ristlevate rajakestega ja selle taga ongi Pilvehaua ise . 
    Pilvehaua . 
    Vaiksed metsateed . 
    Roostes vaselaastudega sarnanev kopsusammal . 
    Lõhnav valge ristikhein ja kollased liblikad . 
    Punased , pakatavad metsamaasikad nagu Loore suu . 
    Keset mastimetsa madal , liivase põhjaga oja nagu suure liua uuretesse kallatud vesi . 
    Päikese kiirtevihk läbi männikroonide . 
    Pikad-pikad varjud . 
    Kuu kuldne hobuseraud kuuseladvas . 
    Rong kihutas . 
    Org tuli ja metsaserv tuli . 
    Nurmed tulid ja talu tuli . 
    Ja uuesti vuhvatas vastu mets . 
    Ainult Pilvehauat ei tulnud . 
    Maastik muutus aiva võõramaks . 
    Oh seda vana pead küll ! 
    Pilvehauat ei võinudki enam tulla ! 
    Pilvehaua asus küll Nurme naabruses , kuid mitte siinpool , vaid sealpool ? enne Nurmet ! 
    Kui nad tookord siia saabusid , siis olid nad ju Nurmel maha läinud ja hakanud tagasi minema . 
    Sest selles suunas paistsid ahvatlevamad maastikud . 
    Olid läinud tagasi , kuni leidsid selle kena paiga Pilvehaua ja sinna peatuma jäid . 
    Pole viga , tagasiteel parandab ta selle vea . 
    Nüüd on vähemalt Pilvehaua asukoht täpselt teada . 
    2 Kirjanik Meriluik istus , rahulolematuse jooned suukurdudes , hallil kännul ja puhastas prille . 
    Nagu poleks ta nendega enam näinud . 
    Aga polnudki siin midagi näha ega vaadata . 
    Kas need armetud künkakesed olidki nood Mäed , kust ta kord igatsedes vaatas linnatulede kauget kuma ? 
    Vaevu ülesleitav , rohtu ja põõsaid täiskasvanud rajaase oli jäänud teest , mida mööda ta ahtast metsakurust oli suurde ellu läinud . 
    Ja kas oli see hall kivitükk tema sünnimaja trepiaste , millel istudes ta hilisõhtuti oli oma suuri plaane sepitsenud ? 
    Ometi olid tema kodumäed kunagi olnud maailma keskpunkt , linnatee maakera telg ja lävekivi maamuna naba . 
    Aga neid ei olnud enam . 
    Need mullakühmud , soolohukesed , kivivared ja kännutüükad ? mis oli temal nendega tegemist ? 
    Tema maailm oli hoopis teistsugune olnud . 
    Tarvis parem tõtata Pilvehauat nägema . 
    Pilvehauat ei esinenud kirjanik Meriluige bibliograafias , isegi Lennart Varjuni teoksilolevas monograafias mitte . 
    Pilvehaua kujutaski endast vaid üht kahenädalast episoodi pikas elus . 
    Jõuab siis iga päeva , iga nädalat põhjalikemaiski biograafiais jälgida ! 
    Mis on kaks nädalat kümnete aastate , tervete epohhidega võrreldes ? 
    Aga siiski polnud see harilik hetk , see kaks nädalat , see ajalõik heinakuu seitsmenda ja kahekümne teise päeva vahel aastal 192 ... 
    Jah , mis aastal see nüüd oligi ? 
    Kunagi pärast neid suuri ja väikesi sõdu , igatahes oli juba rahuaeg . 
    Keegi ei tea sellest loost midagi . 
    Sest ta pole sellest kunagi kellelegi kõnelnud , ka kõrgendatud meeleolus mitte , ka valgele paberile mitte . 
    Nii nagu nad Loorega olid tollal sõnatult kokku leppinud , nii see ka jäi ? kumbki ei paotanud sellest sõnakestki kõrvalistele . 
    Tollal nad muidugi ei tohtinudki sellest rääkida . 
    Sest Loore ei olnud küll veel päriselt veerand sajandi jooksul maailma näinud , aga tema nime ette kirjutati üks täht vähem kui enamikul ta sõbrannadest , kirjutati ? pr. Ei olnud Meriluik isegi tollal veel vana , vähemalt mitte arvustuse silmis , kes temasse vahel alles üleolevalt suhtus . 
    Kuigi ta oli juba tublisti üle kolmekümne . 
    Ent Loore oli temasse kõhklematult uskunud , oli pidanud tema talenti säravaks täheks , iga tema sõna pühakirjaks . 
    Tema omakorda leidis Loores selle maailma , mida seni oli tulemusteta otsinud , mida ta oma teostes oli katsunud esile manada . 
    Ja siis äkki oli ta selle nimetu igatsuse nime leidnud tolles noores heledajuukselises naises , kelle kirjalike kõnetluste ette kirjutati üks täht vähem kui ta sõbrannadel . 
    Ja see puuduv täht oli noore naise elu muutnud vangipuuriks . 
    Milline hirmus jõud võib olla vahel ühelainsalgi , pealegi puuduval kirjatähel ! 
    Loore vanemad olid selle tähe maha müünud nii minevikus antud vekslite kui ka suurte tulevikulootuste eest . 
    Heasoovlikud vanemad olid eluvõitluste võitmiseks pidanud kõige tähtsamaks head positsiooni . 
    Kuid isegi malemängus ei tähenda hea positsioon vee alati võitu . 
    Ent Loore vanemad ei teadnud midagi malemängust , ei olnud nähtavasti eluski osanud alati õiget käiku teha , sest kuidas nad muidu oleksid maha kaubelnud kleenukese tähe oma tütre tiitlist . 
    Nii juhtuski , et Meriluik avastas tuntud tulundustegelase prouas ääretult üksildase inimese . 
    Üksildusel oli aga tema jaoks suur külgetõmbejõud , enamik tema noorpõlve novellide kangelasigi olid muu maailmaga pahuksisse sattunud erakud . 
    Nii tekkis temas tung lohutada seda üksildast naist . 
    Millega võib aga lohutada kirjanik , kellel on hinge taga üksnes kimp koltuvate lehtedega raamatuid , täis narre unistusi ja lapsikuid muinaslugusid ? 
    Ta püüab eluski arstida ainult muinasjuttudega . 
    Ühel lämbraskel suveööl paar nädalat pärast nende tutvumist ( Loore diktaator oli sõitnud Saksamaale äri ajama ) ketraski kirjanik mõtteheitest värvilisi lõngu ja kudus lõngadest jutukangast . 
    Seal terendusid pildid sellest , kuidas kaks üksiklast elavad kauges metsalossis läbipaistva jõe ääres , kus südaöösi suplevad näkid ning koidu eel käivad joomas hirved . 
    Kõige muinasjutulisem oli see , et järgmisel päeval tegid nad muinasloo teoks .
    I 
    Kui Karl , tagumik ees , lakast välja ronis , oli maailm alles aoaegses hallis hahetuses . 
    Kusagil mõõtmatus kõrguses ta peakohal roosatasid õhkõrnad pilvekribalad , aga õu , kuusehekk , maja , põllud ja kauge metsaviirg oli hall mis hall . 
    See on hea , käis korra mõte peast läbi , see on pagana hea , et ma ikka nii vara üles sain . 
    Rohkem tal polnud aega mõelda , ta balansseeris redelipulkadel , hoides ühe käega tasakaalu ja teisega kramplikult surudes musta pillikasti kaenla alla . 
    Sandaalide tallad olid okkalisi kuivi metsaradu käies libedaks hõõrdunud ja iga hetk ähvardas teda allakukkumine . 
    Jõudnud siiski õnnelikult maapinnale , toetas ta viiulikasti redeli najale , ajas õlgadele heidetud pintsaku selga ja istus sandaalirihmu kinni panema . 
    Öösi oli kaste maha langenud , teelehe- ja kummelimuru läikis tuhmhõbedalt nagu kalasoomus . 
    Enne , kui maanteele jõuan , lirtsuvad jalad , mõtles Karl . 
    Aga mis sellest , tõuseb päike , tuleb sama kuiv ja kuum päev nagu eile ja üleeile , kuivatab jaladki . 
    Selle tühja pärast ma küll oma ettevõtmisi pooleli ei jäta . 
    Ta kobas pintsakutaskust tüki paberit , tõmbas välja sulepea ja kirjutas siinsamas viiulikasti peal valmis bulla , mis kõlas sõna-sõnalt Niimoodi :  "  Õie ! 
    Selle asemel , et Roobertiga tühja vaielda lähen parem rändan senikaua kui ta siin on . 
    Võtan ka pilli kaasa kui tagasi tulen on taskud raha täis . 
    Akordionimehi on ikka mitme küla peale mõni aga viiulimängijaid enam ei ole . 
    Muidu poleks läinudki aga mind vihastas et sina ka rohkem oma venna poole hoiad lased oma isiklikule mehele igasugu sigadusi näkku öelda . 
    Kui poisil ikka veel köha on keeda talle põdrasambla teed pane mett hulka . 
    Meil orkestris üks mees rääkis et see on kõige parem köharohi .  "  
    Ta maalis kirjale alla suure K , kuigi seda poleks vajagi olnud . 
    Kobas siis pintsaku rinnataskust läbimälutud närimiskummit , vajutas sõrmede vahel laiaks , murdis kaheks ja pressis vastu oma läkituse nurki . 
    Hiilis vaikselt elumaja lõunapoolse otsaakna alla ja vajutas kirja aknaklaasile . 
    Toas oli vaikne , öökardin oli alles ees . 
    Magasid muidugi ? 
    Õie ja Mauno . 
    Magage aga peale , nii ongi parem , saab sõnelemata minema ! 
    Maga ka sina Roobert , ehk puhates läheb su kibestumine väiksemaks , siis ei pea sa üksi ennast inimeseks ! 
    Ta võttis redeli kõrvalt viiulikasti ja hakkas mööda kunagist karjatanumat üles küla poole vantsima . 
    Vasakul piiras tanumat üleni põldmarjapõõsastesse kasvanud kiviaed , paremale jäi kolhoosi viljapõld . 
    Rukkipead kiskusid juba valkjaks ja vajusid longu . 
    Suve süda saab läbi , paras aeg natuke ringi kaeda , arutas Karl , just nagu ennast lohutades . 
    Kui jäädki võõras ja majadeta kohas öö peale , mõne heinakuhja või ristikurõugu leiad ikka , kuhu varju pugeda . 
    Ka kala näkkab veel ilusti , aga neid jõgesid ja järvekesi pidi Eestimaal olema küll ja küll , et mõnele otsa komistada . 
    Kiirustamisi möödus Karl mahajäetud meiereist , selle krohvitud seinad helendasid ja peenike plekk-korsten sirutus nagu mast üles roosade pilvede alla . 
    Siin inimesi pole , aga ees tuleb küla , kolhoosikeskus , kust peab läbi minema , enne kui päris maanteele jõuab . 
    Külas tuntakse teda ja küllap jäädakse seisma ja vaatama , et näe , Õraku Liine väimees läheb , pillikast kaenlas . 
    Karl pidas täiesti võimalikuks , et nad suhtuvad temasse samuti nagu Roobert ? tööinimese sügava põlgusega luuslangitseja vastu , heinaritsika vastu . 
    Ta lisas sammu ega vaadanud enam nii hoolsalt jalgade ette , kastehein oli teinud läbimärjaks dressipükste sääred ja sandaletid lirtsusid . 
    See Roobert , jah , naisevend , koolivend , vana sõber ja ammune vaenlane ... 
    Mitte pillimängu pärast ei vihata mind , mitte sellepärast ei kukutud eile norima , et muiduleivasööja ka tulnud ennast kosutama . 
    Nad mõlemad teavad , milles on asi , aga kui Karl selle eile välja ütles , läks Roobert umbvihaseks , lõugki hakkas värisema ja kuradid lendasid parves . 
     "  Sa võiksid mulle tänulik olla ,  "  ütles Karl . 
     "  Mis kuradi eest ?  "  küsis Roobert , hääles valvas noot . 
     "  Selle eest , et ma ei lasknud sul üle lahe plagama panna .  "  
     "  Ah ' kurat !  "  
    Roobert naeris tigedalt , haukuvalt . 
    Siis selle eest , et mind koolist välja visati . 
    Et mind ... taga kiusati ... ülekuulamisele tassiti ...  "  
     "  Muidugi selle eest . 
    Nüüd oled eesrindlane ja puha . 
    Piltki töökojas autahvlil . 
    Mis sa seal oleksid olnud ? 
    Tühi hilpharakas . 
    Kodumaatu põgenik .  "  
     "  Minusugune mees !  "  
    Roobert naeris uuesti , veel tigedamalt . 
    Minusugune mees ? see oli tookordki Rooberti lipukirjaks . 
    Siin ei osata hinnata korralikku sportlast , aga seal ... 
    Seal ta alles näitaks , milleks ta võimeline on . 
    Ise polnud oma rekorditega vabariigist kaugemale jõudnud . 
    Suurushull , pöörane ! 
    Nüüd tegi vihaga tööd , et vaadake , mis mees olen . 
    Ja ikka ei jõudnud ... remonditöökoja autahvlilt kaugemale . 
    Kõige harilikum mees ! 
    Kõige haiglasem vihkamine ! 
    Kõige ... igapäisem lugu . 
    Ja et Õie veel kaitseb oma venda ... 
    Karl jõudis maanteele . 
    Eemal kuusiku sakilise harja kohal oli juba näha killuke päikest , maailm ümberringi hakkas muutuma värviliseks , kusagilt puude vahelt tõi tuul eilse päeva õhku , mis läbi öö filtri oli saanud puhtaks tolmust , kuid säilitanud endas piisakese toonast kuumust . 
    Karl pani viiulikasti teepervele kilomeetriposti najale ja jäi ootama juhuslikku autot . 
    II 
     "  Nad kõik on ühed Roobertid ? üks ühtmoodi , teine teistmoodi ,  "  mõtles Karl vihaga , kui oli järjekordselt püsti tõusnud , läheneva auto suunas kätt viibutanud ja selle möödumisel tagasi kraavikaldale istunud . 
    Masinaid liikus alles vähe , needki individuaalikad . 
    Too sapikumees oli vähemalt tema poole vaadanud ja käsi laiutanud , nojah , teekäänaku kohal pööras ta põldude vahele . 
    Aga  "  Volga  "  põrutas mööda ja mees roolis ei teinud teda nägemagi . 
    Olen väike heinaritsikas , mis must ikka vaadata ! 
    Siis tuli külmutusauto , suur , kõrge , jääkapp nagu vagun taga . 
    Niisugust juba lihtsalt kinni ei pea , et ptruu , hobu , seisa ! 
    Karl jäi istuma , aga kui auto tema kohale jõudis ja ta märkas , et juht vaatab teda , tõstis ta käe nagu koolipingis . 
    Auto aeglustas käiku , tüüris teeserva poole ja jäi meetrit kakskümmend temast eespool seisma . 
    Karl rabas viiulikasti ja kui ta joostes auto juurde jõudis , oli juhil kabiiniukski lahti . 
     "  Kus sa minna tahad ?  "  küsisid talt nii kähe hääl , ümar mustlase moodi tõmmu nägu kui ka pruunid silmad . 
     "  Peaasi , et siit minema saab ,  "  ütles Karl . 
     "  Roni siis peale , mis sa veel ootad .  "  
    Käsutati ja Karl mõistis , et see mees on harjunud komandama . 
    Mitte kamandama , aga just komandama . 
     "  Kast pane tagaistmele ,  "  komandati Karli . 
     "  Ja uks tõmba ilusti kinni !  "  
    Seejärel tegeles juht tükk aega autoga , ja alles siis , kui nad olid teispool teekäänakut , märkas Karl , et teda silmitseti . 
     "  Kes sa sihuke oled ?  "  küsis mees rooli tagant . 
     "  Inimene ,  "  kostis Karl . 
     "  Seda ma näen ,  "  lausus juht . 
     "  Aga inimesi on igasuguseid . 
    Vargad ja sulid on ka inimesed .  "  
     "  Või veel !  "  
     "  Sinu arvates pole või ? ...  "  
     "  Muidugi on .  "  
     "  No näed ,  "  ütles juht rahulolevalt . 
     "  Lõid mõnelt tublilt mängumehelt pilli üle ja nüüd katsud , et rutem kaugemale saaks . 
    Eh sind , inimest !  "  
     "  See mu oma pill ,  "  vastas Karl . 
     "  Kui seal ongi pilli sees .  "  
     "  Miks siis ei ole . 
    Tahate , näitan !  "  
     "  Eks pärast võid näidata ,  "  sõnas juht . 
     "  Aga kui pill sinu oma on , siis pead ka mängida oskama .  "  
     "  Võin ka mängida ,  "  kinnitas Karl . 
    Juht jälgis teed ega teinud Karlist väljagi . 
    Tea , kas kuuliski , mis ma ütlesin ? 
     "  Kelle eest sa siiski nõnda kähku minema tahtsid saada ?  "  päris naaber ootamatult . 
     "  Naine tegi liiga või ?  "  
     "  Peaaegu ,  "  vastas Karl . 
     "  Peaaegu läks täkkesse .  "  
     "  Aga mitte päriselt ? 
    Mõistatame siis veel . 
    Ämm ka muidugi .  "  
     "  Ämm ka ...  "  nõustus Karl . 
     "  No näed . 
    Ma ju tunnen elu ja inimesi .  "  
     "  Aga peategelast te ikka ei mõistatanud !  "  
     "  Tõsi või ? ...  "  
     "  Peategelane on naisevend Roobert . 
    Teised on nii-öelda ainult koor , aga Roobert on solist .  "  
     "  Vaat kuidas !  "  hüüatas juht üllatunult . 
     "  Ma olen palju sõitnud , kui palju ma veel igasugu lugusid olen kuulnud . 
    Aga ikka juhtub midagi uut tulema . 
    Üks lõpmata mitmepalgeline asi see elu !  "  
    Karl jäi nõusse , et elu on tõepoolest äraarvamata mitmepalgeline . 
     "  Mispärast ta su hinge nõnda saeb ... ?  "  päris juht , mitte just pealetükkivalt , aga nii : kui on juba jutuks läinud , siis olgu lõpuni selgus . 
    Selguse vastu polnud Karlil midagi . 
     "  Ta ütleb , et mina olen tühipaljas heinaritsikas , noh . 
    Et on suur vahe , kas saed puuhalgu või viiulit . 
     "   "  Aga see ongi suur vahe !  "  hüüdis mees rooli taga . 
     "  Nojah , aga tema peab puusaagimist hoopis tähtsamaks .  "  
     "  Ahaa , nüüd saan ma aru . 
    Ta on siis üks tümikas .  "  
     "  Tümikas võib-olla ka , aga seal on veel teised asjad taga .  "  
    Karl pidas plaani , kas rääkida kõik ära või mitte . 
    Õie ei oleks kindlasti tahtnud , et ta perekonnasju võhivõõrale inimesele räägib . 
    Aga ta oli Õiega pahuksis , seda esiteks , ja teiseks ? räägid tuttavale või isegi sõbrale , puhud klatšijuttu , räägid võõrale , puistad südant ... 
    Ja Karl pajatas nondest vanadest asjadest . 
    Juht kuulas ja noogutas , noogutas ja ta silmad olid tee küljes kinni . 
     "  Noh , oled tubli poiss , et ära rääkisid , talle näkku ütlesid , mis arvad . 
    See sinu naisevend on rumal , kuhu ta oleks pääsenud . 
    Mitte kusagile . 
    Ma juba tean , et mitte kusagile . 
    Ise teenisin aega piirivalves .  "  
     "  Seda jah , et ei oleks . 
    Aga mine võta kinni , mis oleks võinud juhtuda ...  "  
     "  Juhtuda muidugi oleks võinud ...  "  nõustus juht . 
     "  Aga nüüd olen ma tal reetur ja ei tea veel mis . 
    Heinaritsikas ka muidugi ... 
     "   "  Ütleb mis ütleb ,  "  läks juht põlema , nii et silmad jätsid isegi tee sinnapaika . 
     "  Heinaritsikas ... noh , see on hea , see on veel kõige parem selle asja juures . 
    Mina armastan pillimehi ja laulumehi .  "  
     "  Kõigepealt vaatasite viiulikasti ja alles siis mind ,  "  ütles Karl  "  Õige , nii see oli ,  "  tunnistas juht . 
     "  Aga et varastatud ja et plagama panin , selle mõtlesite välja , et jutul otsa lahti teha ?  "  
     "  Kah õige ! 
    Mille muu pärast siis veel . 
    Tead , mõni on ju sihuke kinnine ... 
    Võtad ta peale , et aitaks aega lühemaks teha , lõbustaks ... 
    Raha ma sõidu eest põhimõtteliselt ei võta ... 
    Aga kus tema ! 
    Vait nagu sukk , kisu tangidega sõna suust .  "  
    Ta kiikas Karli poole , silmad lustakat naeru täis . 
     "  Noh , siis mõtled , ei tea , kus sellel mehel konnasilm peaks olema . 
    Kui astud konnasilma peale , küll siis suu lahti teeb .  "  
     "  Minu konnasilma saite kähku kätte ,  "  naeris Karl . 
     "  See polnud konnasilm , vaid viiulikast ,  "  viskas juht . 
     "  No saame siis tuttavaks ja kui saatus tahab , ka sõpradeks . 
    Minu nimi on Vasja . 
    Aga tulnud on ta mitte Vassilist , vaid Vasilist . 
    Ma olen pärit sealt alt , Musta mere ja Doonau vahelt .  "  
     "  Moldaaviast või ?  "  küsis Karl . 
     "  Moldaaviast ehk Bessaraabiast , nagu teda vanasti nimetati . 
    Igatahes seda ma tean , et oli vaene kant ja mu ema oli kõige vaesem naine ja tal oli kõige rohkem lapsi külas ja isa tapsid kulakud ära . 
    Ja ongi kogu elulugu .  "  
    Vasja oli selle jutu ajal vaadanud enda ette , käed roolil ; teel muutus liiklus tihedamaks ja aega rääkimiseks jäi vähe . 
     "  Minu nimi on Karl ,  "  ütles Karl . 
     "  Ilus nimi ,  "  ütles Vasja . 
     "  Vasil on ka ilus nimi ,  "  tuli Karl välja hilinenud komplimendiga . 
     "  Vasil , Ion , Stass , Veronica , Nadina ... 
    Ion sai miiniväljal surma , pärast sõda , tead küll , kõik kohad olid miine täis . 
    Noorem oli kõige noorem poistest , mina pidin valvama ... 
    Aga saad sa kogu aja silma peal hoida . 
    Näe , kui mõtlema hakkan , hing valutab praegugi . 
    Mis teha ! 
    Stass oli ka minust noorem , tema teenis aega SDV-s . 
    Seisis Tundmatu Sõduri haua juures valves . 
    Järsku tulid mingisugused bandiidid , võtsid hõlma püstolid ja ... lasid mu venna maha . 
    Ja ka tema pärast valutab süda tänase päevani .  "  
     "  Aga kuidas sa siia sattusid ?  "  küsis Karl , et juttu mujale juhtida , temast polnud lohutajat . 
     "  Eks sõjaväega . 
    Aega teenima ...  "  vastas Vasja . 
     "  Sain siin ühe neiuga tuttavaks . 
    Elleni-nimeline . 
    Noh , tema põllepaelte külge ma pidama jäingi . 
    Nüüd on juba kaks last . 
    Poiss käib kaheksandas , tüdruk kuuendas . 
    Aga enne , kui pikale sõidule lähen , alati enne keedab Ellen suppi ? meie , moldaavia moodi . 
    Ja tüdruk , Nadja-Nadina , võtab karmoška , mängib isale loo maha . 
    Eile õhtulgi saatis mu pioneeride marsiga kodust välja .  "  
     "  See on küll tore !  "  ütles Karl . 
     "  Kas sa arvad , et muidu vastu peaksin ? 
    Missugused sõidud tulevad ? 
    Kaukaasiasse , kodukanti , Ašhabadi , Taškenti ... 
    Kaks nädalat oleme järjest sõidus ... 
    Siis juba ... peab kodu soojust kaasas olema !  "  
     "  Kodu soojust on vaja jah !  "  nõustus Karl umbsuiselt . 
    Nad sõitsid läbi ärkava Eestimaa , ja mõlemad vaatasid hoolega autoaknast välja . 
    Vasja jälgis teed , vastutulijais , järelesõitjaid , käsu- ja keelumärke teeservadel , kurvisid , ja kusagile silmanurka jäid pidama ka muud , mittetähtsad muljed : sööv hobusekari koplis , lehma ketitav naine tee ääres , suitsud majade korstnates , päikest peegeldavad aknad , metsasügavusse kaduvad sirged sihid ; sellest kõigest nõrgus Karli südamesse mingit hommikuvärskust , rahu ; kusagil hoopis sügaval hakkas temas elama ja ilmet võtma vaikne helgus , aoeelne tusk pudenes tuulde , sulas päikesekiirtesse , pudenes teeserva kraavi ? juurikate , takjalehtede , pajuurbade vahele . 
    Vasja hakkas laulma . 
    Esialgu ümises , siis trallitas , pärast tulid sõnad ja viis pääses veerema . 
    Ta hääl oli kähe , kuid ta laulis ja elas sellele kaasa südame ja kogu oma tüseda kehaga . 
    Need olid Karlile võõrad viisid ? pärit nähtavasti lapsepõlvest , sündinud kusagil Doonau kallastel : rütm oli teine , vahelduvam , temporikkam , see meenutas mustlasi , stepis kihutavaid hobusekarju , mägesid ... 
    Karlile jäi meelde üks kurb-romantiline lauluke , mida kuulis esmakordselt . 
    Vasil laulis seda erilise tundetooniga , nagu olnuks sel temale , Vasjale , mingi eriline , sügav , ainuomane tähendus .
    Uut käru asutas vanaisa tegema eelmisel sügisel , küllap oktoobris ? siis , kui aia jaoks mulda toodi , aga vana käru oli nii mäda , et vajus losakile ja tuli naabri oma küsima minna . 
    Naaber oli jutukas ja lahke nagu hiidlane ikka , tema käest võis laenata ja seejärel kindel olla , et ta pärast kõveralt ei vaata , kuid käru oli tal vilets , väikese kitsa rattaga , mis pehmetes kohtades sisse vajus . 
    Pealegi oli laenatud käruga sõitmine isale vastumeelt . 
     "  See pole kellegi töö , mis sa võõra riistaga teed .  "  ütles ta , aga muld oli vaja laiali vedada , seda ei saanud kevadeni värava ette jätta , ja nii ta vedas ja vandus , töö edenemisest õiget mõnu tundmata . 
    Olafil oli sel ajal ? ta mäletas , pühad olid juba käega katsuda ? töökohavahetus käimas . 
    Vanade asjade lõpetamisega oli rohkesti tegemist , sest ta tahtis võimalikult ruttu minema saada , ja et äratulek oli poolvägisi , ei lastud teda enne , kui kõik oli viimseni selge . 
    Oleks saanud asjaajamise järgmisele mehele otse üle anda , olnuks lugu lihtsam . 
    Palju saanuks pudeli juures sirgeks ajada . 
    Aga nüüd tuli kõik üle anda vanemale töödejuhatajale , kes oli turris , et Olaf ära läheb , ja niisugune moodus ei tulnud kõne alla . 
    See oli muide esimene töökohavahetus Olafi elus , seepärast oligi igaüksikasi täpselt meelde sööbinud . 
    Ka see , et kõik toimus oktoobri lõpupäevil ? just sel ajal , kui vanaisal käru katki läks , nagu hiljem selgus . 
    Vanaisa tuli koju alles oktoobripühade laupäeval . 
    Ise parajasse habemesse kasvanud , tõi ta kaasa piibuhaisu ja kantud tööriiete lõhna , mis Olafile juba lävel vanaisa saabumist kuulutas . 
    Nähtavasti oli putka siiski nii palju sooja pidanud , et vanamees ära ei külmunud ? oktoobri lõpus oli juba pidevalt alla nulli ja korra oli isegi lumekirmet näha olnud , linnas ta igatahes vahepeal ei olnud käinud . 
    Vanamees ja kaks suurt piisoniautotäit mulda ning käru , nagu öeldud , läks alguses kohe katki . 
    See ei saanud naljaasi olla . 
    Kui nad lauas istusid ja keedetud kartuleid koorisid ? jõgeva kollane , oma aiast ? , ütles vanaisa :  "  Kevadeks tuleb uus käru teha . 
    Käruta läbi ei saa , aga need plekkkärud , mis poes müüa ... häh . 
    Ehitusel on võib-olla asja eest , kui mööda kõva teed sõita , aga aias ... 
    Oled sa vaadanud , missugune ratas neil ?  "  
    Hea jahukaste oli , vanaisa oli palju sibulat sisse praadinud . 
    Nad sõid ja vanaisa ütles :  "  Istutusaugud on nüüd kah valmis .  "  
    Kui nad söömisega lõpule jõudsid , lisas ta :  "  Kahju , et sõstrapõõsaid ei saanud , oleks sügisel maha torganud . 
    Selle kuradi mullaga läks nii palju aega .  "  
    Talv oli tulekul . 
    Vihma ei sadanud , aga taevas põrnitses endiselt , äsjane pori kobises jalge all ja oli arvata , et kui uuesti sadama hakkab , tuleb lumi . 
    Vanaisa tööjärg oli otsas . 
    Töösaapad võis ära parandada , need kõlbasid veelgi käia , pükstele paigad peale õmmelda ja tööpluusi ära pesta , aga see oli ka kõik ja siis pidi paratamatult saabuma päev , mil kätega pole midagi peale hakata . 
    Oh , kui sõrmed veel painduksid , oleks tegemist küll ! 
    Otsiks mõne vana kella , võtaks selle lahti , puhastaks ära , paneks jälle kokku ja sunniks käima , võtaks aega mis võtab ... 
    Teinekord võis õllepoest kolmelise eest korraliku uuri saada , mis vaid natuke kohendamist vajab . 
    Vanasti sai täikalt . 
    Aga nüüd on käed kõvad ja külmad , pintsetid pudenevad neist , nagu polekski need käed sinu käsutada , tillukestest hammasratastest rääkimata , mida ei tunnegi , on nad sul sõrmede vahel või ei . 
    Labidavarre ja kirve hoidmiseks , jah , selleks need käed veel kõlbavad , muu jaoks enam mitte . 
    Järjest hullemaks läheb . 
    Vaata , et pilla lusikas käest . 
    Ja kui need kõverad sõrmed on piibu täis toppinud ja jõude jäänud , vaatab vanaisa neid kõrvalt nagu võõraid esemeid , vaatab ja toriseb rahulolematult ning laseb lirtsti hammaste vahelt :  "  Mädand !  "  
    Ega soe tuba Mustamäel ole elupaik niisugustele kätele . 
    Nii et käru tegemine tuli selles mõttes küll parajal ajal. 
     "  Mis sa arvad ,  "  ütles vanaisa õhtul pärast  "  Päevakaja  "  ,  "  kui õige võtaks mõne kojamehekoha ?  "  
     "  Talveks ? 
    Teised katsuvad just talveks lahti saada .  "  
     "  Mis mul teistest ? 
    Saaks mõne kopika lisaks ja aeg läheks kah teisemini ...  "  
     "  On's meil neid kopikaid nii tarvis ?  "  
     "  Noh , ega liiga kah ei saa ... 
    Ja mis see lumerookimine ja liivapuistamine siis nii ära ei ole ?  "  
    Ise käristas köhida . 
    Ja kuidagi oli ta viimase sügisega vajunud ? või polnud varem lihtsalt mahti märgata , kuidas aastad olid vanameest räsinud ? 
    Oli Olafil eneselgi eluga tegemist . 
    Nüüd , mil karistusaeg läbi sai , nägi ka teisi . 
    Kolm aastat karistust ahelais ? jah , teisiti ei osanud Olaf neid aastaid kuidagi nimetada , mis pärast instituuti ehitusplatside vedelas ja paksus mööda olid saadetud . 
    Pärast seda , kui olid õppinud arvutama konstruktsioone , mis üle tervete merelahtede võisid paiskuda ja kuplite ning võlvidena hektarisuurusi saale katta , äkki ehitusplatsil osutuda , kummikud kollase porilögaga koos ? mis see siis oli , kui mitte karistus ? 
    Seda rängem ja sügavam , et ei olnud teada , mille eest . 
    Temast pidi ju ehitusinsener saama ? ja nüüd siis ehitusplats prahihunnikutega tooreste poolikute müüride ümber , haiseva kontoriputka ja roppude suudega töömeestega . 
    Ja mida oli ta nende kolme aastaga õppinud ? 
    Algul uneski päevaste muredega heitlema , siis sõimama , lõpuks kõigele käega lööma . 
    Need aastad olid täis ühtainust suurt igatsust ? minema saada , ära sinna , kus ootasid suured teod ja võimsad projektid , kus inseneri mõte võis vabalt tiibu laotades lendu tõusta ning ... 
    Nüüd siis olid puhastustule päevad loetud . 
    Nüüd võis avalduse lauale visata . 
    Hiljem , kui kõik möödas , oli Olafile pähe turgatanud mõte , et küllap oli seal isegi mingi sisemine varjatud side vana käru purunemise ja tema töökohavahetuse vahel , mingi irratsionaalne seos , mis ei anna seletada , mis teinekord vaid unenägudes end ilmutavat . 
    Vanaisale ei rääkinud Olaf sõnagi . 
    Tema poleks sellest nagunii aru saanud , oleks vaid Olafile otsa vaadanud ja vaikinud , pärast oleks võib-olla öelnud :  "  See oli sul ju küll hea tööots  "  , ja piibust oleks lörisenud rahulolematust . 
    Ühel hommikul algaski Olafi uus elu . 
    Ta pani jalga nahktallaga kingad ? tänavad olid tolmamiseni kuivad , lund ei olnud ikka veel , see kristalliseerus alles kusagil pilvede sisemuses ? ja hästiviigitud püksid , uued ruudulisest inglise riidest . 
    Joonestuslaudade tagant vahtisid kümned näod , kui ta kättenäidatud kohale läks . 
    Tüdrukuil olid lühikesed seelikud ja lahtise kannaga kingad ja sinised silmalaud , mõnel ka rohelised . 
    Lõunaajal läks Olaf nurga peale kohvikusse . 
    Sõi viinereid , võisaia ja jõi koorega kohvi . 
    See oli otse pärast oktoobripühi . 
    Järgmistel päevadel märkas Olaf , et ta ei oska tabada päevade uutmoodi rütmi . 
    Aeg nagu libises mööda . 
    Ootas , et nüüd kohe tuleb Kolja ja küsib , mis kuradi asi see on , et ikka veel betooni ei saa , siis tulevad torumehed ja karjuvad , et avad on ikka seinteese löömata , kesse neile seisuraha maksab , autojuht tuleb , lööb jalaga ukse lahti , käed püksitaskuis , ja uriseb , et lauad on ikka veel maha tõstmata , kui koorem viie minuti pärast maas ei ole , keerab ta otsa ringi , siis heliseb telefon ja ? . 
    Kui ei . 
    Möödub pool tundi , tund . 
    Kalkeerijaplikad teisel pool lauda pistavad ninad kokku , et keegi oli eile ostnud prantsuse huulepulga , teine istus õhtul üleval  "  Tallinnas  "  , kas tead , mis ühel seljas oli , sa issand . 
    Hommikused lehed läbi lugeda . 
    Lähme teeme suitsu . 
    Ja siis on projekteerimisnormid jälle käeulatuses , lõpuks peavad nad muidugi pähe kuluma , esialgu tuli aga otsida ja mõeldagi veidi , hiljem langeb see vajadus ära . 
    Pliiats veab halle jooni , leht läheb lehe , päev päeva järel ... 
    Kuni saabus talv . 
    Mitu päeva puistas tihedat rasket lund , see muutus varsti poripudruks , aga ära tuli ta rookida . 
    Vanaisa tuli koju lohisevi samme , jalges otsekui tina vedades , hingas raske raginaga ja pärast õhtusi kartuleid või suppi imes sõnatult piipu , küünarnukid põlvedel , kristjanraualik nende kitsas köögis . 
     "  Näh , vägisi tirib Rahumäe poole ... 
    Nii matab hinge , et ...  "  ütles ta vahel ja kiskus jutu elule ja surmale , sellele , mis tehtud ja mis veel teha tuleks , kui aga elupäevi antaks . 
    Sõstrad istutada ja mõned pirnipuud ja käru tahaks valmis teha . 
    Ning pikkamööda hakkas selguma , et üksnes käru oligi see , mis sundis vanaisa surmamõtteid eemale lükkama , ehkki need ikka sagedamini jutuks kippusid . 
    Käru tuli valmis saada ? see oli nagu eeltingimus siit maailmast lahkumiseks , alles siis võis mõelda puhkusele . 
    Sest surm ei paistnud olevat vanaisale muud kui õigusega väljateenitud puhkus , tasu tehtud töö eest , mida süüme ei lubanud aga enne vastu võtta , kui ... 
    Jah , see käru ! 
    See näis täitvat vanaisa allesjäänud maailma äärest ääreni . 
    Ja ehkki Olaf teadis , et nii maailmade kui neis leiduvate eesmärkide mõõtmed on kõik suhtelised ja et uus käru võib üksnes mõnest vaatevinklist vaadatuna ? muigama ajas ? täita maailma , ärritas seesama käru Olafit ikka enam . 
    Käru nagu kordas alatasa : näed , mida laiem on maailm , seda väiksemad tunduvad eesmärgid , eks ole , vahel koguni nii väikesed , et kahanevad tillukeseks punktiks , kaovad silmapiirilt hoopis ja sul polegi , mille poole tüürida , näed ju ? 
    Pole sul käru ega midagi . ? 
    Ja kui vanaisa õhtul jutu jälle käru peale keeras , pööras Olaf selja ja pani raadio üürgama . 
    Just nagu olnuks käru milleski süüdi . 
    Lihtsalt umbsed ja hallid olid selle talve päevad , muud midagi . 
    Sadas , ja kui ei sadanud , lohisesid pilved ikkagi lausa mööda katuseid ning valgus ja vari olid ühetaoliselt tuhmvalged nagu Olafi joonestuslaua , kuhu pliiats kiretuid jooni vedas , leht lehe , päev päeva järel , mis olid üksteisega nii sarnased nagu mis tahes punktid veereva ratta serval . 
    See veerev ratas vedas need punktid ? need päevad ? üheks halliks ringjoonelindiks . 
    Õieti mitte veerev , vaid pöörlev ratas , sest Olaf tajus end paigal seisvat . 
    Tema ajaratas pöörles kohapeal , irdunult aja voolusest ja maapinnast , mida mööda ta pidanuks oma eesmärgi poole liikuma . 
    Sellest paigalpöörlemisest aga kogunes nagu ikka uusi ja uusi tegemata jäänud töid ja toimetusi , väga olulisi pealegi , aga mis just nimelt ... 
    See kõik oli muidugi luul . 
    Tegelikult Olaf lihtsalt kohanes uude elurütmi ja et selles rütmis puudusid järsemad tõuked või vapustused kui mõne töö lõpetamise tähtaja kättejõudmine , muutuski kõik nii harjumatult nudiks ja tüütuks . 
    Mõnikord üritas Olaf seda rütmi katki rebida . 
    Ta kutsus kaasa salkusjuukselise Mariliisi ning sukeldus mõne restorani valguse sädelusse või baarihämaruse suminasse , orkestri röökeisse , võõraste nägude ekstaasi ja välismaa viinadesse . 
    Järgmisel päeval oli pea jäme , aga tüüpdetailide kataloogid ja poolelijäänud joonised olid endise pealetükkivusega olemas . 
    Insener Olaf jäi uuesti nende haardesse ja kuidagi ei ulatunud nina siit avarama tuule kätte , mille lõhna ta oli kunagi tundnud auditooriumipingis , aga võib-olla hiljemgi , näiteks esimese ehituse müüriserval seistes ? kui veidike meenutada . 
    Aga käru tegemine edenes vanaisal visalt . 
    Kui ta keldrist üles ronis , kus ta kärulaudu hööveldas , ähkis ta raskelt ja köharagin raputas hingetuks . 
     "  No on lugu . 
    Mõne korra höövliga lükkad ? toss väljas .  "  
    Ta sülitas põrnitses vihaselt . 
     "  Et jäta kas või käru pooleli ...  "  
    See oli raske ütlemine . 
    Käru oli kogu selle talve nagu oodatav uus perekonnaliige olnud ja kui nüüd vanamees niimoodi ütles ... 
    Mitmel päeval ei läinud ta keldrisse . 
    Oli lumelagunemise aeg . 
    Siis tõi tuul lõunasse keerates aprilli lõpupäevade leitsaku ja lumi majade vahelt otsekui auras ära . 
    Lõunavaheajal astus Olaf tänava valgustulva tundega , nagu oleks ta väljunud pimedast koopast , ent samas oli ka kibe teadmine , et peagi tuleb sinna jälle tagasi ronida : vaid üks lühike tund päevas on tema oma , sedagi vaid siis , kui jätta kartulisalatiga viinerid nurgapealses kohvikus söömata . 
    Ometi olid käes päevad , mida on aastas vaid mõned . 
    Loodus laseb neil päevil lahti kõik oma kaua talitsetud jõud ning talvest nõtrunud inimolendid sagivad ringi pooljoobnuina , silmade sära ja hääle kõla talitsemata . 
    Peagi oksüdeerub päike tuhmiks , tuuled närtsivad ja inimesed kainestuvad ja tõmbuvad uuesti oma igapäevakesta ? jah , ainult need mõned päevad aastas on kõik teisiti ja Olaf ei näe neist oma koopas õieti midagi . 
    See tunnike ainult . 
    Aga alles see oli , vaid aasta tagasi , kui kevad tuli samuti kui tänavune . 
    Ühel päeval hakkas pori autode äkki tolmama , montaažimehed ülemisel vahelael viskasid särgid seljast , Olaf nivelliiri taga samuti . 
    Tuul libises seljal , tornkraana urises uue tala järele pöördudes ning peale katkendliku keevitussärina oligi see ainus hääl , mis üles kostis . 
    Kõrgel liikusid hääletud pilved . 
    Nagu tänagi . 
    Mašad ja Šurad tõmbasid jalast elevantlikud vattpüksid ja vildid ning kiljusid , kui mehed neid rohmakalt haarasid . 
    Nende näod õhetasid ja pluusid olid rindade peal pingul . 
    Talad klappisid oma kohtadele imehästi , kraanad muudkui tõstsid ja pöörasid ja tõstsid ning keevitajad ronisid mööda kasvavat sõrestikku nagu ahvid . 
    Oli otsekui tööpidu , siiani mäletada . 
    Olaf astus edasi . 
    Puiestee hingas : puud olid raagus , kuid juba lõhnasid pungad lehtedest , mis olid tulekul , maapind lõhnas kääritatud kõdust ja tuulgi lõhnas . 
    Okstel tilksusid linnud ja koolilapsed jooksid karjudes ja hõlmade lehvides mööda nagu kajakaparv , kes teel avaraile vetele , ning Olaf tahtis kaasa . 
    Oleks läinud lennates või hüpates , kätega vehkides , takka üles lüües , hõisates või mökitades , ükskõik kuidas või kuhu , peaasi , et minema . 
    Oleks kas või oma vanal ehitusplatsil , küllap on seal nüüd aknad ees ja sees käib montaaž ja viimistlus läbisegi , üks on teisel jalus ja põigiti ees ning seda kisa ja õiendamist ... ! 
    Iga päev on mõni asjamees trustist närvidel ratsutamas , mis on niigi sedavõrd pingul , et mõni üpris tühine seik võib sinust plahvatusena paisata krõbeda sõnavoolu ? aga tühja sellest , see käib asja juurde , sa tunned isemoodi mõnu , et seisad keset seda pulbitsemist ja tajud , et iga su tegu ja sõna midagi edasi nihutab . 
    Hüppaks praegu bussi ja läheks ...
    Täi ei küsi , kas sa oled venelane , sakslane või eestlane . 
    Täi ei tee mingit vahet veregruppide , ajaloost märgistatute ja unustatute , kõrgete ja tühiste ideaalide vahel . 
    Inimtihe läbikäimine , pesematus ja kasimatus annavad tähenduse täi-maailmale . 
    Eriti hästi tundsid täid end Lõpe-Kaimri rindejoont kaitsvate sakslaste juures . 
    Siin oli mehi nõnda umbselt koos ja punaste käest said nad ööd ja päevad ühe soojaga vatti , nii et meestel pidevalt silmad räämas , särgid higised ja jalarätid vahetamata . 
    Meestele jagati täide vastu kleepjat vedelikku , mida tuli pähe määrida . 
    Täi ei olnud teadlik ; suure Reich'i humaansed ambitsioonid ajaloo territoriaalse ülekohtu likvideerimiseks ei mahtunud tema madalasse ajju , täi tuli hävitada . 
    Aga siin astubki saksa sõdur eeskirjadest üle . 
    Ta ei määri vedelikku pähe . 
    Vähemasti need neli habetunud , punaste silmadega ja kortsus riietega sõjavenda , kes kõige eesmiselt liinilt on paariks päevaks Lõupõllu külla tõmmatud , et inimesetunne tagasi tuleks . 
    Nende kõrvad on raskerelvade jutust kurdid , kraevahed mulda täis ja  "  katjuušade  "  vile näikse praegugi undavat , tulesaba järel kui vedajal . 
    Taburet pannakse keset tuba ja taburetile tühi plekkkaas . 
    Kaanele valatakse kleepjat täivedelikku . 
    Siis otsivad nad üksteise päid ja iga leitud täi pistetakse vedelikku . 
    Küll nad siputavad ja kramplevad . 
    Loom küll , aga mitte ei taha surra ! 
    Kuradi naljakas ! 
    Ja iga uus täi kordab eelmise nalja , nii et saab pikk rõõm , vali naer saaremaa rookatuse all , ikka kestev sest sakslasele ei anna hingekosutust lihtne teadmine , et Reich'i vaenlastele lõpp tehakse ; üritus on nii püha ja tähenduslik , et oma silmaga peab ära nägema , kuidas sünnib surm . 
    * Ma ei taha selle naise arvel kirjutada veel ühte julma lehekülge tõestamaks , et sõda on kole . 
    Aga ma petaksin end oma taotluses olla kõiges dokumentaalne , kui ma jätaksin temast rääkimata . 
    Sest nimelt tema seisis laagri näljaköögi uksel , söönud ja oma tähendust , sõrulane nagu teisedki , ja nurina peale , et toitu vist kõrvale läheb ja valmistamine parem võiks olla , sõnas käsi puusas hoides :  "  Teate , ma panen teile sita laua otsa peale ja te sööte selle ka ära .  "  
    See oli peaaegu et ainus selline juhtum omade vahel , hädas ja viletsuses kokkuhoidvate sõrulaste vahel , kes ühel meelel ja ühel nõrgal jõul saatusele vastu seisid . 
    See vastuseismine polnud eriti hõlpus , kui  "  menüü  "  päevade kaupa muutumatu . 
    Hommik : 125 grammi leiba , kohv . 
    Lõuna : 1/2 liitrit külma naerisuppi . 
    Õhtu : vee ja kliidega segatud lõss . 
    See naine elab praegugi , kuid pärast sõda pole ta enam kordagi Sõrves käinud . 
    Nälgijate hulgas , kelle kõhu kõrvalt ta ise hästi toitus , oli ta oma sugulane nelja väikese lapsega , kellest üks pime . 
    See naine palus paremat toitu lastele . 
    Ta ei andnud . 
     "  Süüa , süüa ,  "  kisasid lapsed hilise õhtuni ja ema püüdis neid magama uinutada , ja kui kahvatud väikesed unne jäid , nuttis ta igal ööl nende kohal , sest samasugune päev ootas ees . 
    Too teine töötas kokku sakslastega . 
    Ta tundis end paremana , tema elu oli rohkem väärt . 
    Kui meie väed laagrisse jõudsid , räägiti neile naisestki . 
    Ta viidi püsside vahel õue mahalaskmisele . 
    Humanism võib olla õiglane ja vähem õiglane : Sõrve mehed ütlesid sõduritele - jätke see tegu tegemata , küll me ise tasume kõige eest . 
    Ma pidasin kaua aru , kas minna teda otsima või mitte . 
    Miski minu südames protesteerib etteaimatava kahjurõõmu vastu , mida see nägemine sünnitaks . 
    Ta on juba vananev naine , sõda on jäänud kusagile kaugele , kõik tuhmub mälus või kaobki . 
    Ta ei ole karistatav ühegi seaduse järgi . 
    Tõe halastamatus aga protesteerib seda sorti unustamis-humanismi , andeksandmise vastu , ja miskipärast ei kummita mind niivõrd tema üks lause kui mõte lapsest põrandal , tolmuni peeneks rudjutud õlesodil emalt toitu küsivast väikesest pimedast lapsest . 
    Kätest ja suust , mis otsivad . 
    * Tõusin sel hommikul väga vara . 
    Kell ei olnud veel kuus , aga päike heletas tuppa suurte kaharate puude rohekat valgust ; ma teadsin , meri oli kusagil siinsamas . 
    Lamasin pehmes kitsas voodis . 
    Poola sadamalinnas Gdanskis . 
    Kell polnud veel kuuski . 
    Ma teadsin , et mind äratas mure . 
    Pidin sõitma Stutthofi . 
    Mul oli seal ilmtingimata vaja käia , sest see , mis juhtus sõrulastega , ei anna milleski kõrvutada Stutthofi massikoledustega , sõrulaste lugu on väikese lootsiku ümberminek madalas jões Stutthofi sadade titanicute hukkumise kõrval ; olin juba kokku leppinud , kellega ja kunas teele asuda , ma pidin sõitma , aga nüüd lamasin pärani silmi juulikuu heledat puhast akent vaadates , arvates endal palaviku olevat või jala nii pahasti ära nikastanud , et tolligi liikuda ei saa . 
    Vaid valged spordipüksid jalas , tõusin ja jäin seisma akna alla , ringutasin , vaatasin rohelisi vahtraid ning lehekioski kõrval pingil juttu ajavaid vanamehi . 
    Milleks ? küsisin endalt . 
    Ma ju tean kõik : olen näinud kinos ja lugenud raamatuist . 
    Milleks ? 
    Miks ei võiks ma selle asemel jumalaüksi minna Dlugi Targi privaatkohvikusse , vaiksesse ja õdusasse , istuda pehmete punaste toolidega nurgalauda , selg vastu usaldavalt sooje kardinaid , nii et on näha kõik kunded ja sõbralikult askeldav peremees , pisut juua ja lihtsalt mõelda iseenda üle , vaba kodustest igapäeva-seostest , lihtsalt olla , nagu me elus sageli unistame , aga ei saa aega . 
    Mis ma vajan elult ? olen endalt küsinud just neis tänavakohvikuis - Moskvas , Berliinis , Varssavis , Helsingis , Pariisis ja nüüd siin ilusas Gdanskis , ja alati leidnud , et kõige muu kõrval vajan neidsamu üksikuid kõigist ja kõigest eraldatud tunde , täieliku vabaduse hetke-illusioone , kus sa oled sotsiaalselt kaaluta , unustad paratamatuse ja õnneled selles ainsas hetkes , mida sa kellestki segamatult või juhtimatult võid kas pikendada või lühendada oma soovi järgi . 
    Milleks mulle Stutthof ? küsisin . 
    Ma olin väsinud sõjast , kirev , nakatav ja siiras Poola ümbritses mind mingi romantilise elujanu ja armumiseni mineva enesestvabanemisega ; ma armastasin seda maad , nagu ma alati tahan tagasi Pariisi ; ma ei suutnud siin mõelda surmast . 
    Oli väga varajane ja valge hommik . 
    Ma mäletan seda , nagu olnuks see alles eile . 
    Ma seisin aknal , suurte vahtrate varjus , ma armastasin seda maad ja tahtsin siia tagasi , ja mul oli nii raske riietuda , istuda autosse ja teele asuda - ma tegin midagi oma südame vastu ... 
    * Juhan Saare päevikust : 6. märtsil oli küla tühjendamine keik isikud läksid minema olime ilma nõuta keegi meid tähel ei pand igaühel oli omaga tegemist küll hobused ja härjad viidi keik minema küsisin Jumalalt nõu mis tiha ja kuhu minna et mull unes ilmutaks siis nägin öösel unes et mette senna minna kus on vett jäege senna kus on piima räekisin homiku seda teistele ja otsustasime kohal jäeda senna vanase lehma lauta Jumal võib meid siin ka imelikult hoida kui tahab 7. märtsil hakkas kõva laskmine küla ja selle ümbruses vene tangid olid küla alla tulnud ja lasid kõvasti igale poole julge ei saa enam kuskil olla olime keik pikali maas õlgede peal äki lõhkes üks kuul just meie lauda ukse ees pahti ja tolmu oli laut täis killud tungisid läbi ukse ja Odra Elli karjatas ta oli saand haavata pahemast küljest põsest nüüd oli irm siin enam paigal seista jooksime keik ühte maja keldri kus paksud müürid aga väga külm magasime öö üle aga mull ei olnd und kitsas oli ka olla keik tahtsid üksteise juures olla arvasime et ehk siin on meil ühine haud olime öö läbi palves Jumalaga ja räekisime vaimus temaga et ta võttaks veel meid hoida sest mürsud lõhkusid alati ümber maja ja aknad purunesid 8. märtsil öö oli jälle väga raske olime keik nii vagusi et köhata ka ei võind sest kartsime saksa sõdurid teab mis nemad meist arvavad sest külas ei tohtind mitte ühte eraisikud olla ja meie siin saabus homik ja uus päev aga see oli keige raskem päev sest sakslane oli öösel oma väge juurde toonud ja palju kahurid üles seadnud ja aksid vastamisi laskma oli kahurite tuell küll oli kole päev majad põlesid ümberringi keskpäeva ajal jähi vaiksemaks äki kuuleme üks koputab lukus ukse pihta ja hüüab vene keeles tee lahti kes seal on äki käib paar püssi pauku ja venelane karjatab ja langeb maha saksa sõdur oli teises toas ja lasi teda selja tagant oli jälle natuke vaikust näha ei olnd kedagi keik olid endid ära peitnud jooksime oma vanase lauta leiba tooma ja mõnda asja saksa sõdur kohe püssiga vasstas pisku pealt et es lase meid maha küsis kes meie oleme ja kus meie oleme ja küsis kus on venelane ma ütlin et ma ei tea oleme seal all keldris ja ei tea midagi tulime lastel siit leiba tooma võtsime kombsud kätte ja läksime jälle oma keldri keik on vaine sõdurid üks liik oli küla tunginud aga saksa sõdurid vist piirasid neid sisse ja lasid neid maha sest oli korra suur püssi pragin ja jälle vaikus saabus õhtu pime keik oli vaid eitsime jälle keldri põrandale pikali olin juba kaks ööd üleval olnd tuntsin et ihu on väsinud ja olin ära uinunud kuid abigaasa poolt saan ika äratud sest ma olla väga valjusti norskand . 
    Kuid süda ööl äki ärkan keik hüüavad Eesti Eesti sest vene sõdurid tungisid keldri ajalehe paberi tuli ühes käes teises käes autumaat relvad küsisid kes meie oleme vastasime eestland küsisid veel kas sakslasi ka on vastasime ei ole küsisid kas tokumenti on näitasime isikutunnistusi ete siis kamandati meid keik mihed tulgu välja arvasin et nüüd vist lastakse meid maha sest oli ju väljas üsna pime aga sõdurid ütlid ärge kartke midagi tulge lähme läksime sõduril järel väljas oli väga raske käija sest puid ja oksi olid keik kuhad täis ja aukusid läksime tasakesi läbi mõisa õue ühe maja juure üüti alati kes on , läksime maja sisse seal olid ülemus koos üks oli telefoni juures teistel oli kaaris ees teretasime neid vene keeles küsisid siis kes meie oleme ja millas saksamaale tulnud ja mis meie siin teind oleme ja vaatasid meie isikutunnistusi antsid igaühe seegaari ja ütle nüüd olete vabad homme võite kodupool minna oli keigil hea meel sõdur viis meid jälle tagasi keldri teiste juure ja nüüd algas neil küla puhastamine sakslastest keik küla oli valge tulemeres ka meie vana laut akas põlema kus oli sees veel meie varandus , aga peasta ei saa neid küll oli kahju pealt vaadata kuidas su varandus hävineb mida kodust oleme kaasa toonud välja ei või minna sest paljas püssi pragin oli ja vene sõdurid ütlid kes välja läheb see saab maha lastud ja nõnda saabus juba valge väljas ja oli hommik . 
    9. märtsi hommik vene patarei vaikib kui nüüd annab saksa patareid kõvasti tuld majad on ümberringi tules kuid meie maja jäeb veel tulest puutumata on kurb ja raske päev peame veel siin külmas keldris see päev olema ehk lubataks öösel meid siit väljuda aga ... ja välja ei või ka minna lähen kalidori seal lamab suur tüse vene sõdur surnud ja maja nuka taga kaks vene sõdurid surnutena ja mitmes kuhas saksa sõduri surnu kehasid tahaksime väljuda sest lapsed nutavad ja tahavad juua saada aga saksa sõdurid on väga teravad kui keegi liigub väljas see saab kohe kuuli keegi ei tohi vett tooma minna Oder Juhan katsub minna läheb joostes pumba juurde kuid käib kärakas ja Juhan tuleb jookstes tühja ämbriga tagasi ei sa sest kuul oli lõhkend üsna ta lähedal ja kuuli kild püksi põlve sees ei sa minna kusagil peab jänu kannatama . 10. märts on jälle homik öö oli rahulik oleme veel ikka keldris vahel käivad vene poisid meid vaatamas ja üks ütles , et õhtul lähete siit ära siin olla ei või siin tuleb veel laskmine ootame suure igatsusega seda tundi millas siit vangist pääseme saabub juba õhtu äki tuleb üks väike sõduri riides pois ja ütleb et poole tunni jooksul peame siit kadund olema kust saada nüüd vankrid ja hobust ei ole neid saada surnute vädamise vanker oli veel jäetud se oli ka pool põlend võtsime selle ladusime pakid peale et siit minema saaks akasime minema aga oh häda ei suuda vädada surma hirmus paneme keik oma jõu välja aga ikagi ei jäksa saime siis ühe vana hobuse panime selle ette ja akasime minema aga hobu on vilets ja vana ei jäksa vädada aga ikagi jõuame külast välja künka varju süda oli tükis rahulikum oleme jõudnud 1 &half ; kilomeetrid külast väljas tuleb väga halb tee vastu hobu ei jäksa enam vädada ei aita muud nõu kui tuleb teist hobust otsida teised lähevad eelmisse küla hobust tooma ma ja Juhan Oder jäeme hobuse juure ja veel 3 last ja kaks haiged ema nurmeniidu Manni ja Oderi naene meie ootame ja ootame ei tule saabub juba pime oh häda teised ei tule enam külast tagasi ei vist lubata pimedas liikuda ja nüüd algab kohe laskmine Sakslane annab kolmest küljest senna küla kust meie ära tulime visati valguse pomme keik küla ja selle ümbrus on valge majad põlevad mis veel on järel jäetud kiriku torn paistis veel läbi tule oli vahel ädas ka et vahest märgatakse ka meid ja võivad laskma akata oleme Juhaniga öö läbi teel külm tuul oli ja hobu rahutu käisin sellega öö läbi teed mööda edasi tagasi .
    Rakett 
    Vaevalt sai neljas klass püsti tõusta ja õpetaja  "  Tund on lõppenud  "  lausuda , kui Reinusse mingi kihk voogas , nagu oleks talle keegi kõrvadesse elavhõbedat valanud . 
     "  Eest ära !  "  röögatas ta ja sööstis pikka suurte akendega koriori , kuhu õpilasi igast klassiuksest nagu pihuga visati . 
    Hea oli Reinul esimeste hulgas tühja vaiksesse koridori tormata . 
    Sellel vahetunnil meeldis Reinule olla rakett . 
    Ta kihutas suure kiirusega edasi . 
    Paremalt ja vasemalt vilksatasid poiste ja tüdrukute tuttavad näod . 
    Nad ei olnud raketti vastu küllalt viisakad ja seepärast tuli Reinul kätega teed rajada . 
    Kolmanda klassi tüdrukutest läks Rein päris libedasti läbi , sest tuntud kisakõri Reet karjus juba eemalt :  "  Rein tuleb selga  "  Tütarlapsed hüppasid hirmunult eemale . 
    Kaks esimese klassi poisipõnni , kes raketti teele ette jäid , hakkasid vurrina keerlema , kolmas lendas käpuli ja neljas peaga vastu seina . 
    Raketi lõppsihiks oli tualettruumi uks . 
    Aga ukse ees seisid jalad harkis suur poisivolask , keda vanaisaks hüüti , sest ta istus juba kolmandat aastat neljandas klassis . 
    Päris nimi oli tal Ats . 
    Rein ei suutnud pidurdada ja sööstis hirmsa hooga Vanaisale otsa . 
    Vanaisa hallid silmad Valkjas kollaste juuste all läikisid üpris tigedalt ja näkku tõusis kurja ennustav puna . 
    Rein teadis , et see suur poiss kannatas päris rahulikult väiksemate nokkimist ja narrimist , aga mõnikord , kui ta nägu punaseks värvus , võis rusikatega kallale tulla . 
    Häda sellele , kes jalgadele valu ei osanud anda . 
    Ja seda viimast abinõu Rein tarvitaski . 
    Ta hakkas tuldud teed tagasi jooksma , valides selleks jalutajatevahelise vaba ruumi . 
     "  Keeran kaela kahekorra !  "  kostis selja taga Atsi Bass . 
     "  Ats , ära puutu ! 
    Ütlen sulle mate tunnis ette !  "  
    Rein oli lühimaajooksudes klassi väledaim . 
    Vanaisa tunti hea pikamaajooksjana , kes võis päris kaua kannul traavida . 
    Tahes või tahtmata pidi Rein naha päästmiseks midagi ette võtma . 
    Nagu välgukiirusel meenus talle lugu ninasarvikust . 
    Rein tegi järsu pöörde paremale ja Vanaisa tormaski temast ähkides mööda . 
    Kähku sööstis Rein klassi , kus raketi pea kellelegi sülle sattus . 
    Kui Rein end lahti tõukas , läks ta keha üleni kuumaks ja jalad otsekui tinutati maa külge . 
    Ta ees seisis pruunis kostüümis , pruunide juustega klassijuhataja , pruunid prilliraamid ähvardavalt välkumas . 
     "  Oled aru kaotanud või ?  "  käratas õpetaja . 
    Rein vajus kössi , tahes sel hetkel heameelega raketi otsa maa sisse juhtida . 
    Nüüd saab ta muidugi karistada : pannakse nurka , viiakse direktori juurde või mis kõige hullem - kirjutatakse päevikusse märkus . 
    Ja kodus hädaldab ema jälle :  "  Kellesse sa küll , pojake , läinud oled ? 
    Hinded on sul head , aga märkuse küljes kinni !  "  
    Isa aga vihastab  "  Malakat on sulle vaja ! 
    Kui veel ühe märkuse tood , püksid maha ja ...  "  
     "  Rein , mida sa nüüd tegema pead ?  "  
    Selline küsimus äratas Reinus usku ja lootust . 
    Ta pilk tuli põrandalt üles tagasi ja jäi alandlikult peatuma klassijuhataja pruunil seelikul .  "  
    Vabandust ... paluma .  "  
     "  Palu siis ometi ! 
    Või pean mina seda tegema ?  "  
     "  Õpetaja ,  "  alustas Rein vaikse ja väriseva häälega nagu alati , kui tuli klassi ees vastata või õpetajalt vabandust paluda . 
     "  Õpetaja ... õpetaja , palun vabandust , et ma teile otsa jooksin .  "  
     "  Miks sa jooksid vahetunnil ?  "  kõrgendas klassijuhataja häält . 
    Niisugustele küsimustele ei osanud Rein sõnakesti vastata ja hakkas õpetaja kollaste lehvidega musti tuhvleid põrnitsema . 
     "  Alati pead sa mürama , rabelema ja jooksma !  "  
    Kui seekord veel märkusest pääseks , ei müraks , ei rabeleks , ei jookseks Rein iialgi , vaid muutuks karvapealt korralikuks poisiks . 
     "  Mis me nüüd sinuga teeme ?  "  
    Kas paneme nurka , kirjutame märkuse , saadame direktori juurde või kutsume isa-ema kooli ?  "  
    Rein tundis end lõdiseva hiirepojana ja õpetaja toasussid näisid kollaste lehvidega süsimustade kassidena . 
     "  Ma ... ma enam nii ei tee !  "  
     "  Kaua ma pean sinuga pahandama ?  "  pehmendas õpetaja häält . 
     "  Mina olen ka inimene !  "  
    Hiljaaegu oli klassijuhataja pannid hunniku kontrolltöid lauale , südamest ohates :  "  Lapsed , te teete mu tõepoolest enneaegu halliks .  "  
    Ja siis märkas Rein imestusega , et õpetajal on tõepoolest väike salguke juukseid meelekohtadelt halliks läinud . 
     "  Rein , kas sa annad lubaduse , et mind enam ei pahanda ?  "  
    Reinul hakkas õpetajast kahju . 
    Võib-olla lähebki klassijuhataja ühel ilusal päeval minu pärast halliks , mõtles ta . 
     "  Kas annad lubaduse ?  "  
     "  Annan ,  "  vastas Rein kindlalt . 
     "  Noh , mine siis jalutama !  "  
    Kui Rein rõõmsana jalutajate sekka astus , irvitas Vanamees laia lõuaga :  "  Paras ! 
    Said nüüd !  "  
    Rein otsis oma pinginaabri Tiidu üles ja võttis tal käest . 
    Tiit , habras ja kuivetu poisike , kelle silmnägu oli alati tindine , rõõmustas teda näha :  "  Rein , lähme käsipuudele sõitma !  "  
     "  Ei taha !  "  
     "  Ei taha ?  "  imestas Tiit . 
     "  Ei viitsi ja kõik .  "  
    Siis tõmbas Tiit taskust näpukommid ja lehvitas neid Reinu näo ees , kilgates :  "  Vaata ! 
    Kas ei ole ilusad ?  "  
    Ja kui Rein nüüdki ükskõiksust ilmutas , hakkas Tiit õhinal seletama :  "  Head kummid ! 
    Venita kas või meetripikkuseks . 
    Ja kus tabavad märki ! 
    Kuhu tahad , sinna saad pihta .  "  
     "  Kust sa said ? 
    Küsis nüüd Rein . 
     "  Leidsin .  "  
     "  Näita !  "  
    Rein kinnitas kummid näppude külge , venitas ja leidis , et Tiit oli õigust kõnelnud . 
     "  Anna mulle !  "  
     "  Ei saa !  "  
     "  Sada grammi...kommi .  "  
     "  Kõigest sada ?  "  
     "  Olgu siis kakssada .  "  
     "  Iiriseid ?  "  
     "  Iiriseid .  "  
     "  Võta !  "  
    Rein peitis kummid taskusse , kuid tõmbas need peagi välja , venitas veelkord , katsus hambaga ... 
     "  Kui õige prooviks ...  "  
    Ta valmistas eelmises tunnis kirjutatud kirjast paberikuulikese ja hakkas siis märklauda otsima . samas ilmus vaatevälja suurepoisivolaski kukal turris valkjaskollaste juustega . 
    Paberikuulike vihises üle tüdrukute peade ja tabas täpselt kukalt . 
     "  Kes tegi ?  "  röögatas Vanaisa ennast pöörates . 
     "  Plikad või ?  "  
     "  Lollakas !  "  hõikas Reet . 
     "  Rein laskis ... 
    Ma ise nägin .  "  
    Vanaisa näkku tõusis kurikuulus puna ja Reinul ei jäänud muud üle kui jalgadele valu anda . 
     "  Nüüd sa ei pääse !  "  urises Vanaisa . 
     "  Ats , jäta järele ! 
    Ütlen sulle mate tunnis ette .  "  
    Ja rakett kihutas kohutava kiirusega mööda pikka koridori , riivates kiljuvaid tüdrukuid , tõugates ehmunuid poisse , kuni lõpuks prantsatas suure mürinaga vastu õpetajate toa ust . 
    1968 
    Austusavaldus 
    Inimvool kandis õpetajat kaasa . 
    Küll püüdis ta seisma jääda , kõrvale astuda või hoopiski ümber pöörata , aga selleks oli ta liialt vana . 
    Algul see trügimine vihastas , siis uimastas ja lõpuks isegi meeldis : meeldis minna koos lärmitseva noorusega , peaasi ? liikuda . 
    Juba kümnes aasta pensionil , kümnes aasta ei erutust , ei liikumist , võta ainult raha ja ela mälestustest . 
    Ja mälestusedki jäid päev-päevalt tuhmimaks , nagu oleks too ammune noor koolmeister ainult kaugete aegade unekuju . 
    Rahvasumm jõudis perroonile ja jäi müürina seisma . 
    Fotomehed , ajakirjanikud ja muud asjamehed trügisid õhinal ettepoole ning üks baretiga mees sättis üles kinokaamerat . 
     "  Vana , teed !  "  karjus talle keegi pikk mees , mantlihõlmad lahti , lips lipendamas , tammepärg kõrgele pea kohale tõstetud . 
    Õpetajale astuti varvastele , teda muljuti ja tõugati . 
    Viimaks ometi jäi ta pidama , surus jalad harki , selja vastu seina , kuid rahvasumm pressis nii meeletult , et õpetaja üles vundamendiservale astus . 
    Siit avanes üpris hea vaade kihavale perroonile ja taamal paistvatele depoohoonetele . 
    Oktoobripäike mängles orkestrimeeste vaskpillidel , kadus ära nukratesse sügislilledesse ja jaamakorraldaja kõndis oma punase mütsiga nagu kukk rööbastel . 
    Kohe perrooni serval , kust trügijad aupaklikult kaugemale hoidusid , seisis korpulentne väärika näoga naisterahvas , tema kõrval lühike kõhetu poiss , prillid ninal ja huuled tähtsalt pruntis . 
     "  Professori proua ... ja tema võsuke ...  "  viipas nende suunas õpetaja ees seisev siilipeaga noormees . 
    Tuhkblondide juustega neiu noogutas . 
     "  Tunnen ... 
    Poiss õpib esimesel ... kirjandust .  "  
     "  Papa ala ei meeldinud ,  "  muheles siilipea . 
     "  Keda me ootame ?  "  poetas õpetaja vahele . 
    Noored heitsid talle imestava pilgu . 
    Vanamees tundus neile nagu teiselt planeedilt kukkununa . 
     "  Professor Saarikut ...  "  ühmas tuhkblond . 
     "  Füüsik ... aatomienergia alal ... antakse Lenini preemia ,  "  täiendas siilipea . 
    Saarik , Saarik . 
    Ei , professorit ta ei tundnud , see oli kindel ! 
    Kuidas tunnebki üks külakolka koolmeister suurt teadusemeest ? 
    Saarik ? 
    Aastakümnete jooksul oli ta klassipäevikust tuhandeid õpilasi vastama kutsunud , ja kõigil olid nimed . 
    Mõned nimed jäävad igaveseks ajusoppi , mõned meenuvad alles nimetamisel , mõned tuhmuvad päriselt . 
    Saarik ? nagu oleks tuttav , kuid missugusest koolist ja missugune oli tolle nime kandja , seda ei suutnud õpetaja meenutada . 
     "  Tuleb !  "  kilkas tuhkblond . 
    Siilipea surus lilled tugevamini pihku . 
     "  Õnnitlen teid , meie seltsimees professor ja dekaan , meie kursuse poolt kõrge autasu määramise puhul ! ? 
    Kõik on nii lihtne , aga ikkagi pabistan . 
    Ma lähen segamini , usu mind !  "  
    Tuhkblond võttis siilipeal õrnalt käsivarrest ja vaatas teda läbi pikkade värvitud ripsmete . 
     "  Ole tugev ja mehine nagu sinu kuulus professor .  "  
    Mõlemad pahvatasid naerma . 
    Maa vappus , ootajate sumin kadus mürinasse ja oligi ees see kauaoodatud rong . 
    Orkester alustas mürtsuvat marssi , kaamerad surisesid , välklambid välusid ja rahvasumm hakkas ettepoole suruma . 
    Vaguni uksele ilmus hallis ülikonnas suurt kasvu mees , kõhna näo , laia otsmiku ja heledate sassis juustega , kerge kohver näpu otsas . 
     "  Mihkel Saarik !  "  torkas äkki õpetajale meelde . 
    Mihkel Saarik ? toosama valgepäine nirginäoga poisike tema esimesest tööaastast , toosama Mihkel , keda kaaslased Tindi- Mikuks hüüdsid . 
    Toosama Mihkel , kes suurendusklaasiga õpetaja õlekuhja süütas ja kord joogivee mingi neetud seguga kollaseks tempis . 
    Professor astus perroonile , sai vaevu naist ja poega emmata , kui ta austajate poolt sisse piirati , kätele tõsteti ja kõrgele õhku pilluti . 
    Tähendab , too kunagine vigurivänt ongi see kuulus laureaat , kelle pärast teda , vana õpetajat , peaaegu laiaks oleks pressitud . 
    Uimaseks pillutud professor asetati jälle perroonile ja pikk mees , mantlihõlmad lahti , lips lipendamas , pärg aupaklikult käes , alustas pikka tervituskõnet . 
    Professor jäi kõnelejat kuulama ja tema eeskujul austajate pugejalik pilv . 
    Ka siilipea oli professorile üpris selja taha jõudnud . 
    Tähendab , toosama Mihkel Saarik , kes pärast üht keemiatundi õpetaja uhiuue katseklaasi lõhkus . 
    Poiss oli lauale unustatud katseklaasi veega täitnud , kriidijupi ette torganud , küünlaleegil kuumutanud ja käiski kõmakas , nii et killud taga ja poisid ehmatusest keeletud . 
    Õpetaja tundis korraga enesel professori teraselt uurivat pilku . 
    Tal hakkas kuum , ta püüdis kõrvale vaadata , nägu mütsi taha peita , kuid professor jälgis teda veelgi terasemalt . 
    Professori pingeline mujale suunatud pilk tundus tema austajatele kummalisena ja sel pidulikul hetkel kuidagi kohatuna . 
    Esimesena pööras oma väärika näo professori pilgu suunas laureaadi abikaasa , siis tähtsa näoga poeg , siis baretiga filmimees , siis pikk ilukõneleja ja varsti vaatasid õpetajat kõik , isegi tuhkblond ja siilipea . 
    Professor silus korraks oma sassis juukseid ja hakkas äkki pikkade sammudega õpetaja poole astuma . 
    Talle tehti teed , hüüti tervitusi , kuid laureaat ei näinud kuulvat ... 
    Õpetaja tahtis sellelt neetud vundamendilt maha hüpata ja põgeneda , nii halb oli seista kõigi pilkude all oma lotendavate pükste , vanamoodsa pika mantli ja laiaäärelise kaabuga . 
    Aga juba seisiski professor ta ees , pikk ja kõhn , sassis juustega , lõhnates odekolonni ning kange tubaka järele . 
     "  Õpetaja Räni !  "  
    Professori hääl oli tugev nagu kunagi kooliski , kui ta oli heledapäine nirginäoga poisike . 
    Õpetaja silmad läksid imelikult niiskeks , süda tagus ja ta pidi seinast haarama . 
     "  Õpetaja , teie ei tunne mind ... enam .  "  
    Õpetaja nägi professori valget särki , sinist lipsu , teravaid viike , peeglina läikima viksitud kingi ja professori peenikesi pikkade sõrmedega käsi . 
     "  Teie käed ... teie käed ... on ikka ... tindised ,  "  kogeles vana õpetaja higi pühkides . 
    1967 
    Vana õpetaja 
    Õpetaja Salmik on vana ja väsinud . 
    Kas väsinud vanadusest , kevadest või hoopis millestki muust , sead ei saa õpetaja isegi aru . 
    Ta kohendab peegli ees halliks minevaid juukseid , silmitseb kortsukesi silmade ja suu ümber , takseerib tüsedaks läinud keha . 
    Kuidas need ajad küll lendavad ! 
    Ammuks oli ta noor , heledate juuste ja tumehallide silmadega , hästi sale ja hommikuti reibas . 
    Peegli ees tundis ta end pööraselt õnnelikuna . 
     "  Ema , ma hakkan siis minema !  "  
    Peeglisse ilmub pikk poiss , heledate juuste ja tumehallide silmadega , tekkel viltu peas , kohver käes . 
     "  Tee eksamid hästi ja ära unusta kirjutamast !  "  
    Õpetaja suudleb poega laubale . 
    Ainuke poeg lahkub pikkade sammudega ja kaob metsatuka taha . 
    Õpetaja tunneb ennast veelgi vanemana . 
    Kõik liigub ja muutub . 
    Kord läks ta koos pojaga - siis ei jõudnud poeg talle järele ; nüüd ei jõua tema pojale järele - nii suurte ja pikkade sammudega läheb poiss . 
    Õpetaja paneb vihikud , raamatud ja tunnikonspektid portfelli . 
    Hommikune päike paistab kevadiselt . 
     "  Mammi , mul tuli ristsõnamõistatus välja ! 
    Kus ta mehe käest pääseb ,  "  tatsab eesruumi üleni hall ja vimmas vanamees , vanamoodne vest eest lahti , tuhvlid lotendamas paljaste jalgade otsas . 
     "  Pane ometi ennast inimese moodi riidesse !  "  
    Pärast pensionile minekut on see vanamees nagu lapseks muutunud . 
    Kunagi oli isegi koolidirektor , kunagi , kui nad abiellusid . 
     "  Kus ta mehe käest pääseb ,  "  suurustab vanamees veel kord , paneb sigaretijupi viltu suhu ja kaob jälle tagaruumi . 
     "  Ma siis lähen !  "  hõikab õpetaja talle järele ja vastust ootamata astub õue . 
    Värske rohi lõhnab , linnud laulavad , aga väsimus ei kao . 
    Praegu oleks kodus olnud , vaikuses ja rahus , aga koolimajas on kisa , hõiked , sagimine . 
    Kolm aastakümmet mine ikka sedasama teed : teerajakest mööda maanteele , sealt pööra pargi suunas ja keset parki , endises mõisalossis , asubki koolimaja . 
    Pargis mängitakse palli . 
    Ka õpetaja Salmiku neljanda klassi õpilased on platsil , kõvahäälsed ja agarad . 
    Kunagi meeldis talle õpilaste agarus , nüüd mitte - nüüd häirib ja ajab südame täis . 
    Õpetaja sammub koolimaja trepist üles . 
    Teda teretatakse . 
    Kõvahäälsed jutumehed jäävad vaiksemaks , mürajad tagasihoidlikumaks . 
    Õpetaja saab vaevalt riietusruumi , kui tema juurde jookseb kõhn pikkade patsidega tüdruk , silmad pisaraid täis . 
     "  Tere hommikust ! 
    Õpetaja , poisid kisuvad patsidest .  "  
    Räägi nüüd sellele väikesele tüdrukule , et patsidest on tüdrukuid alati kistud , juba siis , kui tekkisid esimesed patsid ja esimesed poisid . 
     "  Hoia poiste juurest eemale !  "  
    Enne õpetajate tuppa jõudmist tuleb vastu hädise näo ja suure peaga poisike . 
     "  Õpetaja , mul varastati üks suss ära .  "  
    Ja õpetaja peab nende susside ja patside valvur olema , kõike teadma . 
    Väsinud inimene ei saa koolimajas puhata , ei saa isegi omaette mõtelda . 
    Miks pidi ta õpetajaameti valima ? 
    Õpetaja peatab vanema klassi poisi . 
     "  Aita sellel väikesel suss üles otsida ! 
    Kui leiad , teata mulle !  "  
    Poiss noogutab ja läheb käsku täitma . 
    Noorena on ta ka ise susse otsinud , isegi poistega koos puu otsa roninud . 
    Viimaks ometi on õpetajate tuba . 
    Õpetaja Salmik istub raskelt diivanile . 
    Õpetajad räägivad ja vaidlevad . 
    Kui teataks õige täna direktorile , et õpetaja Salmik on haige ja läheb haiguslehele . 
    Pärast haiguslehte ei ole suvevaheaeg enam kaugel . 
    Läheb haiguslehele . 
    Pärast haiguslehte ei ole suvevaheaeg enam kaugel . 
    Järgmisel aastal aga lastakse pensionile . 
    Siis ta puhkab - ei tunne iialgi igavust nagu tema vanamees , kes ei oska muud kui aina ristsõnamõistatusi lahendada . 
    Huvitav , et õpetajad toas nii karjuda võivad . 
    Heliseb esimene kell . 
     "  Õpetaja Salmik , te olete täna kuidagi kahvatu ?  "  küsib uudishimulik viienda klassi juhataja . 
     "  Ah , niisama , vanaks hakkan jääma .  "  
     "  Eks me kõik jää vanaks .  "  
    Peaks juba arsti juurde küsima , ära siit koolimajast , eemale oma valjuhäälsetest õpilastest . 
    Heliseb teine kell . 
    Kostab klassiminevate õpilaste jalgade müdin . 
    Õpetajad otsivad päevikud , räägivad viimased jutud ja lähevad tundi . 
    Õpetaja Salmik nagu kistakse diivani küljest . 
    Mingi salalik jõud sunnib teda päevikut võtma ja koridori astuma . 
    Direktoriga peaks teisel vahetunnil rääkima . 
     "  Õpetaja , leidsin sussi kätte !  "  teatas vanema klassi poiss . 
     "  Tänan !  "  
    Korrapidaja neljanda klassi uksel teretab õpetajat viisaka kummardusega . 
    Õpilased tõusevad nagu üks mees . 
    Õpetaja läheb klassi ette , libistab harjumusliku pilgu üle õpilaste . 
    Kõik seisavad sirgelt , kõik on korralikud ja puhtad , keegi ei töina ega virise , kõigil silmad säravad , ja vanal õpetajal on korraga väsimus nagu peoga pühitud . 
    Ei , ta ei lähe haiguslehele , ta ei jäta oma särasilmalisi lapsi ! 
     "  Istuge , lapsed ! 
    Alustame tundi !  "  sõnab õpetaja rõõmsa ja reipa häälega .
    I 
    Kulla vend ja armas vennanaine ja kõik teie kallid kodakondsed seal kaugel Paide linnas , mis jo praegu minu poolt vaadates küll õieti ligidal on , aga kuhu ma Jumal paraku ometi mahti ei saa teid silmast silma vaatama tulla . 
    Nagu te selle poogna algusest isegi olete juba ära näinud , jäi see kiri mul mineva esmaspäev pooleli ja enne kui täna , kus reede juba mööda hakkab saama , pole ma tõesti hõlpu leidnud teda jätkata . 
    Sest täpipealt nõnda , nagu ma selle kirja alguses ette arvasin , kõik vahepeal sündiski : panime teisipäeva varahommikul meie oma ihukaardiväe ratsapolgu korrelisaanides Sankt Peterburgist tulema , kindral ja mina ja leitnant von Toll , kes meil adjutandiks on , nagu te teate , ja kolm allohvitseri takkaotsa , ja saime käreda pakase ja tuisuilma kiuste eile õhtaks Tallinna pärale . 
    Niisugused asjad käivad meil ikka nõndasama prauh ja padavai nagu kaheksa aasta eest , kui me üle poole Vene Riigi mägede ja jõgede ja rohtlaante seda sõdaperset ja juletut röövlinägu taga ajasime . 
    Sedasama , kelle nime mina siin mitte üksi sellepärast ei pruugi , et meie armuline keisriproua on käskinud selle unustuse tuhaga kinni katta , vaid ka sellepärast , et tema veel ühtepuhku kõikide meeles kõmiseb . 
    Jah , ikka nõndasama prauh ja padavai oleme meie kõik need vahepealsed aastad elanud , nagu see teil jo minu kirjadest küll ammugi teada on , ja midagi ei ole selle igavese tambi poolest teisiti , kui ta juba enne sedasinast meie kuulsakssaamist ja kõrgesse ausse tõusmist oli , õieti ütelda kohe algusest peale ja Kunersdorfist ja Krakovist saadik . 
    Aga kindraliga on jo nõndaviisi , et voori eest on tema alati paremini hoolt kandnud kui teised ülemused ja soldatiga on tema alati mõistnud inimese moodi ümber käia ja teinekord koguni ennast päriselt temasuguseks alandada , mis igatahes suur ime on niisuguse isanda juures , kelle vanaisa juba kapteni aukraadis oli , kui tema Rootsi Raudpea all Pultava juures meie Peetri vastu võitles ja vene kuulist mullatoidule läks , ja kelle isa oli rootslase väes koguni kindralmajoriks olnud , kuigi tema meie armulise keisrinna Anna all igaks juhuks polkovnikuks oli alandatud . 
    Sellepärast olen mina meie kindralile truuks jäänud ja kavatsen senikauaks jäädagi , kuni mina oma aplaagripajuki auga olen välja teeninud , olgu sinna küll veel paras tükk teed käia ja tulgu mul selle tee peal tema seltsis veel mis kampaaniad tahes kaasa kaapida ja oma Martat Sankt Peterburgis närtsida lasta . 
    Aga nõudlikumaks ei ole kindral selle kahekümne kolme aasta sees , mis mina teda nüüd tunnen , ka ülepea mitte läinud . 
    Tagavaraparukad on mul tema jaoks siiamaani salaja kaasas . 
    Ja puuderdada lubab tema seda , mis tal peas on , ainult siis , kui tema keisrikotta on kutsutud . 
    Ta ütleb : Seal on kõik varesed niipalju valge jahuga koos , et kui üks ilma juhuta nende hulka tuleb , läheb kraaksumine liiga valjuks . 
    Aga esmaspäeva õhta , kui tema tentsiku mulle järele saatis , nii et see kiri mul pooleli jäi ja ma saapad robinal jalga tõmbasin ja alla jooksin ja käsu sain asjad järgmiseks hommikuks reisu tarvis ära pakkida , lisas tema imekombel : Reisukirstu : paraadmunder , lakksäärikud , saarmakasukas . 
    Ja kõik ordenid kaasa . 
    Imekombel ütlen mina sellepärast , et lakksäärikuid oli tema siiamaani isegi keisrikotta minnes ainult siis jalga pannud , kui seal sellesamase kõige pidulikuma riietuse käsk oli välja antud ja kui oodata oli , et keisriprouad ise oma ohvitseride hulka arvavad ilmuda . 
    Ja saarmakasukat oli tema minu tähelepanemist mööda siiamaani ainult polgu aastapäeval ja keisriproua nimepäeval kanda suvatsenud , muidu käis temal piibrinahkne küll , ja kui meie teinekord talvel oma mõisatesse sõitsime ja heaks arvasime jõulusid Saalusel või Leevil või Valge-Venemaal , Ivanovos , vastu võtta , siis tundsime meie ennast seal minu meelest lambanahkses kasukas õieti veel kõige paremini . 
    Ja see , et mina kõik ordenid pidin kaasa võtma , oli hoopis imetabane käsk . 
    Kujutage ette : Püha Georgi , Püha Aleksander Nevski , Püha Anna ja kõik need teised takkapeale ! 
    Nii et mina otsustasin sedamaid : miskisugust võssokogossudarstvennõi Staatsaktion'i ei saa temal ju Tallinna-suguses kubermangulinnas ometi ees seista . 
    Tähendab , see kõik peab olema üks amour'i ja tädiranna värk . 
    Ja rand peab olema nõnda järsk , et tema arvab ennast sealt ainult kõik ordenid rinnas üles pääsevat ... 
    Noh , te võite jo isegi ette kujutada , et mina olen veerandsaja aasta sees meie daamide- asjandust küllalt pidanud pealt nägema ja kaasa tegema , niihästi enne seda , kui meie oma esimese naise , selle imeilusa ja purulolli Margaretha von Igelströmi ära kosisime , aga peaasjalikult pärast , kui seesinane meie prouakene oma purulolluse selle läbi kõigile silmanähtavaks oli teinud , et ta ühe Jassinsky-nimelise majorijõmpsikaga meie juurest ära jooksis , nõnda et Liivimaa superintendent ise pidi meie abielu viimaks lahutatuks tunnistama . 
    Nojah , mina olen neid lugusid näinud nii enne kui pärast seda , niisama hästi kui ka selle meie abielu ajal Ja ka selle meie praeguse abielu ajal. 
    Sest mis abielu seegi siis õieti on . 
    See uus proua , kelle meie kahe aasta eest võtsime , on jo küll ilmatu suurest soost , nagu mina teile juba meie pulmade eel kirjutasin , sündinud preili von Rehbinder , kindralleitnandi ja Nižni-Novgorodi kindralkuberneri tütar ( Kavastu seal Tartu kreisis pidi äiapapa peamõisa olema ) , aga see proua on jo alles pärine laps ja oli oma pulmade ajal vaevalt kuusteistkümmend aastat vana . 
    Aga meie olime nelikümmend kuus . 
    Ja siis panime meie selle lapsukese otseteed titte ootama ja kihutasime ise edasi-tagasi polgu ja Peterhofi ja Eremitaaži vahet , nii et üksvahe juba väga kõrgest soosingust sosistama hakati . 
    Aga sellest ei tea ega taha mina teile midagi kirjutada . 
    Sest kuigi isakene ja krahvihärra Grigori Orlov just praegu olevat niisama hästi kui kõrvu pea alla panemas , on isakene ja vürst Grigori Potjomkin Jumala abiga täie tervise juures . 
    Nõnda et mina nende oma viimast ridade pärast seda kirja Sankt Peterburgist mitte ei oleks posti panema hakanud . 
    Ja ega mina teda siin Tallinnaski harilikku kroonuposti ei pane , vaid annan tema otseteed meie vana sõbra Peter Schneideri kätte . 
    Sa kujuta ette , ma kohtasin teda täna hommikul siin Toompeal lossiesisel platsil , kui tema parasjagu kuberneri kantseleisse teel oli , ja kuulsin : tema on nüüd teie Paide linnafooghti abimees ja käib iga nädal tragunihobustega Tallinnas kreisile kubermangu käskusid ära toomas ( no mis sa ütled ! ) , ja tema toimetab selle kirja ilma seda kõrvaliste hoolde andmata otse Sinu enese kätte , kulla vend . 
    Ja Sina pane tema pärast läbilugemist sinnasamasse tinatoosi ja kivikangrusse , kus Sul kõik minu kirjad koos on . 
    Sest kui mina ükskord pajuki peale jään ja Paidesse elama tulen ja enese oma Martaga olen sinu vürtspoe- taguses aiapoolses toas sisse seadnud , tahan mina vanuigi , aga veel selge mõistuse juures , nagu ma loodan , nendest oma kirjadest , mis ma veerandsaja aasta sees sinule kirjutanud olen , ühe raamatu kokku panna . 
    Ja mitte ainuüksi neist kirjadest ei pea see koos seisma , vaid nende kirjade ette tahan ma meie lapsepõlve asjadest veel ühe koguni uue kapiitli kirjutada . 
    Meie majast seal sellesinatse karjakuja nurga peal , mida nii toredasti Rittergasseks kutsutakse , ja isa piibust ja ema kangaspuist , ja kõigist neist ingveri ja kardemoni ja loorberi ja taevas ise teab mis lõhnadest , millest meie letiruum ja terve maja nii täis oli nagu Issanda enese rohukoda , ja aiast , ja jasmiinipõõsastest , mis kasvasid otse vastu sealauda müüri . 
    Ja imelikkudest ja harilikkudest inimestest , kes meil käisid . 
    Sellest pöörasest Mäo Stackelbergist , kelle oma ja kelle poegade oma terve meie Paide linn jo kuni kõige viimasema ajani oli , kuni meie armuline keisriproua tema alles nüüdsama kreisilinnaks võttis ülendada . 
    Mäletad , kuidas see Mäo vana Stackelberg meile aeg-ajalt heaks arvas kõiges oma vägevuses poodi sisse mühiseda ( majorihärra ? mõtle mul ometi ! ) ja kuidas tema meil kord ühe suure klaaspudeli ratsapiitsaga puruks lõi , kui isa ei jõudnud talle küllalt rutusti tema nõutud sigareid kätte ulatada ... 
    Jah , tema imes jo mitukümmend aastat meie Paide linna verd , vähehaaval küll , aga järelejätmatult nagu kaan , kusjuures linnal seda sel ajal isegi vähem oli kui kõige verevaesemal põdejal ... 
    Mis need viiskümmend väikest maja ja aialappi ja nelisada inimest ja lossivare siis kõik kokku õieti ära ei olnud ... täiesti surnud koht ... ei ühte vabrikuraasugi ... ja Stackelberg igast õunapuust ja porgandipeenrast hammastega kinni ... 
    Nojah , aga mitte ainult sellest Stackelbergist ei kavatse mina kirjutada , vaid ka oma lapsepõlve semudest , kellega meie lossivaremetes röövlit mängisime ja vallikraavi sarapuis pähklil käisime , ja kaugema ümbruse muust aadlirahvast , kes käisid meil isa ja sinu käest vürtsi ja rohtusid ostmas ( siis ju Paides veel apteeki ei olnud ) , nii et uksekelluke tegi meil kohe viis või kuus korda päevas ikka tiritiritrill ja tiritiritrill ... 
    Kas Sina näituseks neid Väinjärve omasid mäletad , kahte Roseni-noorhärrat , Andreast ja Joachimit , kelle viimase rinnahäda pärast järjest sai poe vahet käidud , ja seda Väinjärve naljakat tuhkjate turris juustega toapoissi ? 
    Sul meeles : kui see oma noorhärrade kooliõpetajaga käis Joachimile rohtu viimas , kuulsime meie kord , et toapoiss purssis informaatori-isandaga prantsuse keelt ... 
    Narr ! 
    Ega sina juhuse kombel ei tea , kuhu tema on jäänud ja mis temast saanud on ? 
    Aga tühja ma seda sinu käest küsin , kulla vend , sest sina ei kirjuta jo minule niisama hästi kui ülepea mitte , ja mina Sinule küll pikalt , aga siiski üsna harvasti . 
    Igatahes , kui mina nüüd selle meie pisukese Paide linna ja üleüldse meie maa ja tema võimaluste peale mõtlen , ei ole mul oma siiamaanist käekäiku tõesti mitte kahetseda . 
    Mina olen jo küll pürjeliseisusest ja kraameri poeg ja olen nüüd paljalt ihuteener , ja teenriamet ei ole mõnede silmis , meie jo teame seda , mitte just kõige suuremas lugupidamises . 
    Aga kui mina ikkagi mõtlen , et mina sellele mehele , keda histooriaraamatutes Vene Riigi Ärapäästjaks on nimetatud , olen aastate jooksul tohtinud nõnda ligidal seista , olgugi selleks , et talle tema käterätikut või botfortisid ulatada , ja kui mina pealegi mõtlen , mis mina kõik tema seltsis näha olen saanud ja veel nägema saan , ja et minu seersandipajuk ja minu raamat mind ootamas on , minu Martat nimetamata , siis võin mina kokkuvõttes ometi ütelda : Issand , mina olen oma osaga rahul ! 
    Oot ? tentsik tuli mulle järele ! 
    Lasevad kutsuda . 
    Jääb seekord jälle pooleli ? ? ? 
    2 Niikaugel mina siis olen . 
    Linnakomandant kindralleitnant von Esseni külalistetoas . 
    Helesinine prantsuse tapeet hõbedaste liiliatega . 
    Kamin , kus komandandi tentsik hommikust saadik püüab märgade halgudega tuld sees hoida . 
    Üks lumine aken vastu lossiplatsi , teine bastioni ja Tõnismäe poole . 
    Uks kõrvaltuppa . 
    Seal kõrge baldahhiiniga säng valgete , kuid kindlasti ikka veel niiskete püüride ja linadega . 
    Siin ukse kõrval tindipritsmetes mahagonipuust sekretär . 
    Suured vanaaegsed tinast küünlajalad . 
    Kõrge peegel , peenikeste hõbevarbadega ruudustatud . 
    Peeglis : mina . 
    Kumer laup tuhkja paruka all . 
    Helehelehallid ägedad , pealekäivad , natuke punnis silmad . 
    Tugev , veidi pirnjas nina . 
    Keskmise suurusega suu . 
    Mille kohta ma ise ei tea ( ja keegi ei tea ) , kas ta muheleb või trotsib . 
    Igatahes irooniline suu . 
    Vembuvalmis suu , nagu on üteldud . 
    Nagu Kati ise on ütelnud . 
    Poolkõrge mundrikrae kaeluses siidsärgi peal Georgi rist . 
    Pugatšovi eest . 
    Vasakul pool mundririnnal hiiglasuur kaheksasakiline Nevski . 
    Mille eest ? 
    Üleüldse eest . 
    Paruka ja ordenite ja püksivärvli all veelüht-teist . 
    Kiirul pahemal pool nelja tolli pikkune täägiarm , Zorndorfi mälestus . 
    Nevskist kolm sõrme allpool vasakul kuulihaava arm . 
    Vasakus küljes sellesama kuuli väljajooksuarm . 
    Kundersdorfi mälestus . 
    Ja valgete kintspükste värvli all lõikusearm . 
    Roidetükkide väljavõtmisest Torni linnas . 
    Vasakus käelabas valge tallenahkse kinda all suur mõhnaline rikošetiarm . 
    Larga leeri vallutamine . 
    Ja valgetes kintspükstes ? jooksva , mis viisteist aastat vaevab meest . 
    Kahest neetult pikast meresuplusepäevast Suursaare ja Meemeli juures , kus laevad meie alt põhja lasti . 
    Valged kintspüksid . 
    Lumivalged . 
    Kõrged mustad säärikud . 
    Suur mees . 
    Õiguse poolest juba liiga kogukas . 
    Mitte küll veel paks . 
    Jumala abiga . 
    Tänu kõrgele kasvule siiski heas ohvitserimõõdus . 
    Isegi üliheas . 
    Igatahes ideaalne rüht . 
    Vähemalt enamiku Sankt Peterburgi kindralitega võrreldes . 
    Üldse : härra . 
    Suur härra . 
    Kindralmajor Ivan Ivanovitš Michelson . 
    Khm . 
    Johann von Michelsonen . 
    Generalmajor und Ritter . 
    Nagu sakslased ütlevad . 
    Iz lifljandskih dvorjan . 
    Khm . 
    Kirjade järgi ammu . 
    Kirjade järgi algusest peale . 
    Tegelikult siiski alles homme hommikust . 
    Homme hommikul kell kümme teeb Eestimaa Rüütelkonna sekretär Eestimaa aadlimatriklisse vastava sissekande . 
    Ja Rüütelkonna Peamees härra Moritz Engelbrecht von Kursell kirjutab sellele oma käega alla . 
    Ha-ha-ha-hah . 
    Eluilmas poleks seda tehtud . 
    Kõigi armide peale vaatamata . 
    Kui keisrinna poleks seda sõnaselgelt soovinud . 
    Niikaugel mina siis olen . 
    Kuberner kindralleitnant von Grotenhjelm ise palus mind homme ennelõunal enese juurde lossi . 
    Aga mina teatasin talle adjutant von Tolli kaudu , et homme ennelõunal pole mul aega . 
    Kuigi ta on kuberner ja kindralleitnant . 
    Ha-ha-ha- hah . 
    Aga mina olen Michelson . 
    Ja härra linnakomandant lõi minu ees eile õhtul kannad püüdlikult kokku . 
    Kuigi ta on härra von Essen ja kindralleitnant . 
    Aga mina olen Michelson . 
    Kuid homme ennelõunal pole mul tõesti aega minna kuberneri juurde seltskondlikult lobisema . 
    Pealegi : homme , laupäeval , kaheksateistkümnendal veebruaril kell kaheksa õhtul saan ma ju nagunii kõigi härradega kokku . 
    Ja kõigi prouadega ka . 
    Nagu härra von Kursell mulle teatas . 
    Toomkiriku platsil . 
    Rüütelkonna uhiuues majas . 
    Banketil , mille Rüütelkond minu immatrikuleerimise auks korraldab . 
    Au puhul , mis neile selle läbi ? et ceter ? . 
    Hmh .
    Ja siis purskab tema suust veri . 
     "  Jaak - Jumala pärast , mis see on ? !  "  
    Ta ei vasta . 
    Aga ma saan juba aru , mis see on . 
    Ma olen tüki aega ehmatusest jäik . 
    Ma sunnin ennast hirmsa väega rahulikuks . 
    Sest ma ei tohi teda ehmatada . 
    Ja ma pean midagi ette võtma . 
     "  Pöörake seljakile . 
    Tasa .  "  
    Ma püüan teda aidata . 
     "  Kas verd tuleb juurde ?  "  
    Ta ei vasta . 
    Ja parem on , kui ma midagi ei küsi . 
    Praegu . 
     "  Kas see on teil esimene kord ?  "  
    ( Issand , ma ei pidanud ju midagi küsima . 
    Et ta rääkida ei tarvitseks . ) 
    Ta raputab pead . 
    Ja mina püüan kõigest väest meelde tuletada , mis niisugusel puhul teha kästakse . 
    Taevale tänu , ma olen Otto kõrval koguduse haigete eest pisut hoolt pidanud . 
    Petzold , Rakvere kreisiarst , õpetas mind : tiisikusehaigete korral esimeses hädas paar lusikatäit soola sisse anda . 
    Külmad mähised ümber rinna . 
    Liikumatult lamada ... 
    Aga ma ei jaksa teda majasse toimetada - ma ei võigi ju ... 
    Ma koban ennast ja oma riideid . 
    Ma tunnen , mu kleit on tema verega koos ... 
    Taevane Jumal , mis ma pean tegema ? ! 
     "  Olge rahul . 
    Ärge liigutage . 
    Ma jooksen majasse ja toon soola . 
    Ja külmi mähiseid . 
    Ma olen kohe tagasi .  "  
    Ta pigistab mu kätt ja ütleb vaevaliselt , sosinal :  "  Ettevaatust ... 
    Te olete vist verega koos ...  "  
    Maja tuled vilguvad läbi põõsaste . 
    Ma jooksen üle pimeda põllu . 
    Ma pääsen kellegi nägemata majja . 
    Ma panen magamistoa ukse riivi ja võtan tule üles . 
    Issand ... 
    Ma tegutsen välgukiirul . 
    Ma ei anna endale aega imeks panna , et ma sellega toime saan . 
    Kleit seljast . 
    Rulli . 
    Sügavale riidekirstu põhja . 
    ( Pärast tuleb ta külma vette likku panna . 
    Muidu ei saa teda eluilmas puhtaks . ) 
    Silmapesukannus on õnneks vett . 
    Nägu , kael ruttu üle uhtuda . 
    Rätik . 
    Hall prunellkleit kapist . 
    Palakakirstust parajad lõuenditükid . 
    Puupang . 
    Veekann sellesse tühjaks . 
    Tass ... 
    Ma ei mõtle ühtki kõrvalist mõtet . 
    Ainult kuskil eemal , mu mõtlemise ääre taga ? nagu sõjaleer teispool metsa , umisevate trummidega - umiseb hädaohutunne ... 
    Jumal tänatud - kõik . 
    Ei : sool ! 
    Ma teen ukse riivist lahti ja vaatan koridori . 
    Lähemalt ja kaugemalt kostab majakondsete hääli . 
    Ma näen lahtisest söögitoa uksest - laudkond on parasjagu laiali minemas . 
    Anton ja Eleonore lähevad raamatukogu uksest sisse . 
    Jäsche räägib kellegagi söögitoas seistes . 
    Ma näen ta kuue pruuni turja ja ta karvakasvanud kukalt . 
    Äärmiselt paha silmapilk . 
    Ma ei saa ju ennast majakondsetele näidata . 
    Ma tunnen , ma olen liiga enesest väljas , et nad ei esitaks mulle küsimusi ja et ma suudaksin neile kosta ... 
    Siis silman ma Anitat üle koridori köögi poole silkavat . 
     "  ... 
    Anita !  "  
    Ta pöördub , märkab mind ja ruttab mu juurde . 
    Ma tõmban ta magamistuppa . 
     "  Maman , mis sul on ... ?  "  
     "  Ei midagi .  "  
    Ma naeratan ja silitan ta pead . 
     "  Mine too mulle supilusikas ja pihutäis lauasoola . 
    Kui su õed või teised küsivad , kus ma olen , ütle , et sa ei tea . 
    Tee ruttu . 
    Ma seletan sulle pärast kõik .  "  
     "  Jah , maman .  "  
     "  Hea laps .  "  
    Ta läheb . 
    Ma lükkan ukse uuesti riivi . 
    Ma loen tillukesel putodega seinakellal minuteid . 
    Üks minut . 
    Kaks minutit . 
    Kolm minutit . 
    Siis silmitsen ma korraga voodit , oma abieluvoodit , ja saan äkitselt aru , mis see on . 
    Ja tunnen , kuidas nahk mu näol ja kaelal ja rinnal õhetab ? külmast veest ja karedast rätikust ja valusast hämmeldusest ... 
    Viis minutit . 
    Kuus minutit . 
    Issand , kui kaua tuuakse lusikat ja pihutäit soola ! 
    Siis kobistab Anita ukse taga . 
    Ma lasen ta sisse . 
    Ma võtan lusika . 
    Ma valan soola napakesest taskurätikusse ja keeran selle nutsu . 
     "  Maman , millega sa oma peleriini ära oled määrinud ?  "  
    Ta tõstab mu peleriinihõlma õhku ? ma näen : selle peal on pikk mustavpunane laik . 
     "  Oh näe , jah ... 
    Ma käisin riideaias . 
    Piigad olid madarajuurtest värvi keetnud ja kappa kallanud . 
    Ma loksutasin endale kogemata peale ...  "  
     "  Kuidas sa selle puhtaks saad ?  "  
     "  Küll ma saan .  "  
    Ma riputan peleriini kappi oma kleitide taha . 
     "  Mine nüüd .  "  
     "  Aga kuhu sina lähed ?  "  
     "  Ma ütlesin , ma räägin sulle hiljem . 
    Ja sa pole mind pärast õhtusööki näinud .  "  
    Anita kaob . 
    Jumal tänatud , nüüd on kõik . 
    Aga ei . 
    Ma pean sinna valguse kaasa võtma . 
    Ma teen ukse lahti ? koridor on tühi . 
    Ma toon joostes vöörusest laterna . 
    Ma panen põleva küünla sisse . 
    Ma heidan oma musta igapäevase peleriini õlule , haaran pange , varjan laterna hõlma alla . 
    Et mind juhuslik silm majaakendest ei näeks . 
    Ma olen pimedas poolel teel üle põllu . 
    Mul on hirm . 
    Mitu hirmu . 
    Kari hirmusid . 
    Et ta on võib-olla suremas . 
    Et ma ei tee ainult halastajaõe-tööd , vaid ka pattu , pattu , pattu ! 
    Et mul nii koletult palju aega läks ... 
    Küllap pool tundi . 
    Ja et mind siiski võidakse majaakendest näha . 
    Sest kui ma niimoodi ruttan , pang käes ja latern teise käe otsas kõhu kohal peleriini all , õõtsub kumendav rõngas mu ümber ja minuga koos üle kõrre , otsekui ? jah , kõige ähmi ja hirmu sees tuleb mulle ehmatav ja naerutav mõte ? otsekui oleksin mina valgusest käima peal ... 
    Ja selsamal ajal kordan ma enesele : tema verejooks on pidama jäänud ? on ? on ? on ? on ... 
    Tema elu ei ole hädaohus ? ei ole ? ei ole ? ei ole ? ei ole ... 
    Ja samaaegu kuskil madalamatel klahvidel pianissimo mai vivissimo : ma võin laulutundisid anda , keeletundisid anda , toitu keeta , pesu vaalida , põrandaid pesta , puid lõhkuda ... 
    ( ei , seda ma hästi ei mõista ... ) , aga ma olen ikkagi päris hakkaja naine ... 
    Ma mõtlen midagi välja . 
    Kuidas ma tema majasse toimetan . 
    Raamatukogu taga on kamber ju köetud . 
    Ase on ju valmis ... 
    Ta tahtis ära minna . 
    Sest tundis end halvasti . 
    Ja siis tuli verejooks . 
    Kuskil siin maja ligidal . 
    Nagu ju tuligi ... 
    Ja nüüd peab ta meie juures lamama . 
    Ma lasen homme linnast tohtri kutsuda . 
    See kinnitab ka , et ta elu ei ole enam ohus ... 
    Kuna talle nii õigel ajal soola sisse anti ja kuna tal nii õigel ajal külmad palakad ümber rinna mähiti ... 
    Ma astun rõugu alla ? 
     "  Jaak ...  "  
    Ma panen pange maha ja võtan laterna hõlma alt välja . 
    Teda ei ole . 
    Rõugualune on tühi . 
    Ma panen laterna maha ja otsin redeliroovist tuge . 
    Mul on tunne , et ma olen jooksnud silmili otse vastu tabamatut ja arusaamatut müüri . 
    Kas tema tõesti minu eest põgenes ? ! 
    Jälle ära põgenes ? pärast seda , kui ta ju ometi sosistas mulle kallis ... ? 
    Põgenes surmahädast hoolimata ? ! 
    Tal pidi küll olema kohutav põhjus põgeneda ... 
    Mis see pidi olema ... ? 
    Nagu oleksin mina katkuhaige ... 
    Ja siis turgatab selguse päiksekiir minu sõgedasse meelde : mitte minu eest , minu pärast põgenes tema ära ! 
    Minu säästmiseks põgenes tema ära ! 
    Surmaohust , mis teda ennast praegu liikumast keelab , pidas tema minu ohtusid enesele käskivamaks ! 
    Neid , mis mind ähvardavad , kui mina Otto ja kõigi salaja siin tema eest hoolt püüan kanda ... 
    Ma sööstan rõuguavale . 
    Ma jooksen õue ja vahin ringi . 
    Öö on kottpime . 
    Ma tõstan laterna kõrgele . 
    Minu armetu valgusesilm näitab ainult väikest halli õõnsust pimeduse musta võlvi ees . 
    Ma panen laterna üsna maa ligi . 
    Kõrretüükad ja tüügaste varjud turritavad küünralaiuselt läbisegi . 
    Mingite jälgede leidmisest pole juttugi . 
    Ma ajan enese püsti . 
    Ma hüüan korra , teise , poolsosinal , poolvalju , valjemini :  "  Jaak ! 
    Jaak ! 
    Jaak !  "  
    Keegi ei vasta . 
    Hoonete poolt hakkavad koerad haukuma . 
    Antoni must vooster . 
    Jäschede punane linnukoer . 
    Veel mingid koerad kuskil kaugemal ... 
    Issand , ma ei saa ju ometi joosta majasse ja ajada inimesi koertega tema jälgedele ... 
    Ma seisan vudiseva laternasilmaga keset tühja põldu . 
    Ma ei saa mitte midagi teha . 
    Mitte midagi . 
    Ma katan laterna peleriiniga kinni . 
    Issand , tee , et ta ei sure ! 
    Tee , et tema verejooks seisma jääb ! 
    Et ta kuskile ulu alla jõuab ... 
    Kallis inemeselaps ... 
    Issand , tee midagi ! 
    Kui sa minu oled siia paigale aheldanud ... 
    11. ... 
    Niisiis , lugupeetud kolleeg ? ma pean muidugi Teie kantsliametit ja mitte Teie tsensoritööd silmas ? , ma kordan kõige tungivamal viisil oma ettepanekut , et Teie selle Petersohni  "  Mythologia  "  otsekohe trükki lubaksite . 
    Ma olen autoriga vahepeal isiklikult kenakesti tuttavaks saanud ? ... 
    Uuuh ! 
    Kell juba jälle pool kaksteist ja seesinane kuramuse kiri ikka veel pooleli . 
    Aga kiri minu lugemistahvlite asjas Jumala abiga siiski valmis . 
    Pagana väsitav päev ... 
    Ja tunahomne jutlus sootuks plaanitsemata ... 
    Aga kiri Ökonoomiasotsieteedile valmis , näe , siin lakkpitserid peal . 
    Ja kõik taevakivi andmed täpp-täpilt kirjas . 
    Ja taevakivi proovid ja maakivi proovid tipp-topp pakitud , karpides ja paberis ja pitseri all ... 
    Homme kirub Langhammer jälle neetud vana Masingut , et see ummistab Tartu posti oma Issand-ise-teab mis prahiga ära ... 
    Niisiis ... temaga vahepeal isiklikult kenakesti tuttavaks saanud , ja ma võin Teile kinnitada ? ... 
    Tõrgub minu sulg seda Moritzi-oinast palumast ! 
    Ja või palumine säherduse puhul aitab ... 
    Ja mina ei palugi teda ! 
    Ei ! 
    Sacrament ! 
    Ähvardusega panen mina tema tegema , mis tarvis ! 
    Sest tema on mul munepidi pihus ... 
    ( Oinas munepidi pihus ! 
    Ha- ha-ha-haa ! ) ... võin Teile kinnitada ? ... 
    Eee-eh ! ... 
    Ma olen lihtsalt väsinud ... 
    Terve tänase päeva peale ( eilne ringikondamine lisaks ) väsitas see poiss minu oma lauludega sootumaks ära ... 
    Mõni ehe kübe temal nendes jo ehk ongi ... 
    Aga sealsamas ... 
    Hm ... 
    Niisugusest pühast asjast niisugusel logedal sõnal ... 
    Vitsaväärt ... ... ja ma võin Teile kinnitada : kui seesinane Petersohn tahaks Teie läbi exempli causa oma laulusid trükki saata , siis nende värava taha jätmisega ei jätaks Teie siitmaa lugejat rahvast küll millestki asisest ilma . 
    Mitte et tema laulud kõlvatud või vastakad oleksid . 
    Vaid sellepärast , et need on tal noore inimese üsna maotud ja distsiplineerimata proovimised . 
    Vähemalt esialgu . 
    Aga tema  "  Mythologia  "  on tõsise vaimu ja võimise selge tõendus . 
    Sestap , lugupeetud kolleeg ? 
    Soo . 
    Nüüd hakkan mina talle , lontrusele , lingu valmis keerama ... ... 
    Sestap , lugupeetud kolleeg , tahan mina üliväga loota , et Teie tema  "  Mythologia  "  isiklikult hoolega läbi loete . 
    Sest siis ei ole sellel kindlasti ärakeelamist karta . 
    Kui Teie selle aga ilma lugemata ära keelaksite , siis võiks mõnedele inimestele ( ma mõtlen säherdusi , kes vahest arvavad , et Teie ameti peale ? ja ma ei pea seekord nimelt mitte Teie kantsliametit silmas ? , et Teie ameti peale ehk mõne veelgi sobivama mehe leida annab , kui Teie seda kõige oma püüdmise juures olnud olete ) , siis võiks jah seesugustele inimestele nende võrgukudumine koguni hõlpsaks muutuda ? ... 
    Võib-olla muutun mina nüüd oma jutuga selgemaks kui tarvis , aga ma kirjutan oma mõtte välja ... ... 
    Sest nagu Teil , kõrgesti lugupeetud kolleeg , teada on , millest meie vahel ka suitsi on mõttevahetust olnud , on vähemalt kolmes Teie poolt minule saadetud kirjas tõsiasjade vassimisi sees , mis vastuvaidlemata kinnitavad , et Teie minu kirjatükkisid vähemalt kolmel korral olete ära keelanud , ilma et Teie neid enne lugenud oleksite . 
    Ja kui nüüd mõned minu head sõbrad Tartus ja Sankt Peterburis ( kuriositeetide kogujad ja ühtlasi tema Hiilguse Ivan Semjonovitši lähedased sõbrad ) , kelle ees mina neist Teie kirjadest ei tarvitse saladust teha , neilesinastele ka veel Petersohni  "  Mythologia  "  juurde peavad lisama ? 
    Ha-ha-ha-haa ... 
    Noh , vaatame , kas kõrgeauline härra konsistoriaalraat , neetud punnpea ja sitavares , laseb selle poisiloikami raamatu seepeale käiku või ei . 
    Igatahes olen mina selle poisi heaks teinud , mis võimalik . 
    Ultra posse nemo obligatur . 
    12. Ettevaatlikul sammul . 
    Tasasel sammul ... 
    Tümikas tugevasti maha toetada . 
    Uskumata raskeks on tema muutunud ... 
    Silmad kinni pigistada . 
    Oodata , hambad kõvasti koos . 
    See vaarumise tunne läheb üle ... 
    Ma olen jo juba pahemat kätt keeraval põlluteel väljas . 
    See peab varem või hiljem suurele maanteele jõudma . 
    Ja siis pole muud kui aga pikkamisi minna ... aeg-ajalt seisatada , jõudu koguda ( keegi ei näe seda pimedas ) , jõudu koguda , tasakaalu pärast võidelda , silmad kinni pigistada , et taeva mustade ja mustemate laikude voogamine jalgealust sootu õõtsuma ei võta ... 
    Ma pean minema . 
    Hea , et ma sellega toime tulen . 
    Tühi jutt nõnda siis , mis nad säherdustest verejooksudest räägivad . 
    Et need pidid nii väga hädaohtlikud olema . 
    Mina olen juba oma kuus- või seitsesada sammu ära käinud , ja mitte midagi . 
    Ma pean minema . 
    Ja mina saan mindud . 
    Sest kui mees on otsuse teinud , teeb tema selle teoks . 
    Hea , et ma eluaja harjutanud olen teoks tegema , mis ma olen otsustanud . 
    Ainult et mul poolikuid otsuseid siiski nii palju hinge peal on : araabia keele täiesti selgeks õppimine , odžibva keele äraõppimine , delevare keele äraõppimine , kriipsu allatõmbamine Riia linnas , et minna ja Euroopas ringi vaadata ... 
    Ja selsamal ajal oleksin mina ometi võinud häid otsuseid rohkem teha , kui ma teinud olen ... 
    Üks silmapilk ... 
    Uhh ... 
    Kui minu sau on maha toetatud ja otsapidi mulla sees , siis on koguni hea , et ta nii rumalasti raske on : siis annab tema rohkem kindlust kui mingisugune pillirootokk ... 
    Ma pean minema . 
    Mitte üksnes sellepärast , et ma olen seda otsustanud . 
    Kui mul oleks korda läinud kellegi märkamata mõneks tunniks sinna rõugu alla pikali jääda , oleksin ma ehk alles koidu ajal edasi astuma hakanud . 
    Aga tema leidis mu üles ... 
    Tema ! 
    Issand , mu süda nõksatab nii , et mu hing jääb silmapilguks kinni ... 
    Ja seda enam pean mina minema ... 
    Ma ei või teda jo oma paigalejäämisega kiusata , et ta oma rahu ja elu ja au jalge alla tallab ! 
    Mulle peab aimdusest küllalt saama . 
    Aimdusest , et ta oli selle peale valmis . 
    Ei ! 
    Ma ei tarvitse leppida aimdusega ! 
    Mul on teadmine ! 
    Mul on omaenese huultega sissehingatud , omaenese kätega katsutud kindlus ...
    1 Asjad on niikaugel . 
    Ma istun kössivajunult oma isikliku  "  Volga  "  tagaistmel ja vahin mitte millelegi mõelda püüdes otse ette . 
    Minust vasakul on rõhutatult sirge seljaga kolleeg Anijalg , kes püüab diskreetsusest või pigem põlgusest mind mitte puudutada . 
    Paremal tunnen vend Arvedi sooja külge ja reit tihedasti enda vastu surutuna . 
    Minu naine Ingeborg istub rühikana roolis , panen uduselt tähele , et ta on ka täna valinud sinepikarva kostüümi , mis oivaliselt sobib meie auto värviga . 
    Kõik vaikivad , neil on vist piinlik , ja ma vaatan tahtmatult kella ? see näitab jälle kord kakskümmend minutit üle täistunni , just nii , nagu olen lugenud Maurois ' raamatust selle ebamugava vaikuse kohta , mis tekib alati kakskümmend minutit enne või pärast täistundi . 
    Asjad on niikaugel , me sõidame sinna . 
    Mulle on kõik ükstapuha , mu poolteist kuud kestnud joomisest tursunud nägu õhetab vastikult ja sõrmed , mis hoiavad lõdvalt kustunud sigaretti , värisevad nagu palavikuhaigel . 
    Ingeborg kardab linnas sõita , juhiload tema käekotis on alles verivärsked , alati pean mina rooli enda kätte võtma , kui me kuskilt tulles linna piirile jõuame . 
    Täna juhib ta sõidukit mõrtsukaliku rahuga , kordagi ei unusta ta eessõitjast möödumisel suunatuld sisse lülitamata ega jää teede ristumiskohtadel abitult takerduma . 
    Ma istun kössis , olen väsinud ja saamatu ja mõttelage nagu sellesama kolleeg Anijala värsid , mida ta kirjandusõhtutel deklameerida armastab , skandeerides ja pinisedes , nii et kuulajad juba esimeste stroofide ajal peaksid püsti kargama ja ummisjalu välja tormama meie auväärse liidu külarahvamajale sarnanevast saalist , mille ainus kirjanduslik detail on must lagi . 
    Lagi . 
    Muide laest kõneleb ka too õel epigramm , mille ma Anijala uue luuletuskogu puhul klubis salvrätile kirjutasin ja mis tuulekiirusel levis , nagu iga laim . 
    Ma olen mõtetest tühi ja panen seda selgemini tähele kõike , millest me mööda kihutame , pardon , me ju ei kihuta , linnas on kehtestatud kuuskümmend kilomeetrit tunnis , kah mõni kiirus , ja Ingeborg jätab sellestki alati midagi reservi . 
     "  Volga  "  jookseb sujuvalt ja käratult , kurat võtaks , ta on ikkagi üsna uus ja heades kätes , paar päeva tagasi sai spidomeetri järgi maakerale esimene ring peale tõmmatud . 
    Kino  "  Kosmos  "  ukse taga seisab veidralt korrapärastesse lookadesse kõverdunud piletihimuliste järjekord , mis eemalt vaadatuna näeb välja nagu jooksvahaige madu . 
    Ma tean , täna jookseb seal kaheseerialine ameerika värvifilm  "  Grand Prix  "  , peaosa mängib Yves Montand , ja mul tuleb meelde , et tahtsin seda eile vaatama minna pärast kolmandat või neljandat pudelit konjakit , mis ma Siiri tillukeses toas ära olin joonud . 
    Jumal tänatud , siis olid mu mõtted veel kenasti reas , pärast kolmandat pudelit on nad alati reas , ma loobin siis vaimukusi vasemale ja paremale ning naudin neid põhiliselt ise , sest Siiri on ju loll , issand kui lollid on nad kõik . 
    Mis sunnib neid õieti minu targutusi kuulama ? 
    Et ma olen tuntud kirjanik , kes on kirjutanud tolle totra raamatu  "  Jumalat ei ole kodus  "  , mis mind paugupealt kuulsaks tegi , kuna mõned naiivsed kriitikud tema vastu vihase sõjakäigu korraldasid , just nagu nad ei teaks , et parim viis ühte raamatut reklaamida on ta maha teha ? 
    Selge , see mõjub omajagu seda sorti plikadele . 
    Ma ju tunnen teid , tüdrukud , te lausa hõõgute ihast sosistada oma sõbrannadele , et kirjanik või kunstnik või küberneetik või sportlane See-ja-see on eelnenud ööl austanud teie tuba ja voodit , on kortsutanud linu , mis te paar päeva tagasi pesumajast tõite . 
    Iseenesest pole teil ka voodisolemise enda vastu midagi , te oskate seal nii mõndagi , nii et lausa imesta . 
    Ja kuigi see teid just sajaprotsendiliselt ei veena , tunnete ennast siiski rahuldatuna , kui olete suutnud mõne sihukese vaimuhiiglase viia selleni , et ta ennast kokku võttes teile pihib : te olete parim naine , keda ta kunagi käte vahel on hoidnud ... 
    Kõik see sapine filosoofia krääksub läbisegi mu järjest inimvihkajalikumaks muutuvas peas , mis valutab ja huugab . 
    Nad teavad seda hästi , nii Anijalg , Ingeborg kui Arved , ma anusin neid nagu kerjus , et nad laseksid mul vähemalt paarsada grammi konjakit võtta , enne kui ma neile alistun ja ennast sinna viia lasen , aga nad ei andnud mulle tilkagi , isegi kuiva veini mitte , mille nurumiseni ma lõpuks alandusin , ja see sigitabki minus inimvihkamist , metsikut ja jõuetut . 
    Kui ma kella viie paiku Siiri juurest tulin , oli mul poolik pudel kaasas , peitsin selle kavalasti suurde põrandavaasi , hundinuiade alla , et ärgates ennast jälle inimeseks turgutada . 
    Jumal tänatud , ma olen vabakutseline kunstijünger , võin magada nii kaua kui tahan . 
    Tegelikult ma ei magagi , ma ei saa nende pikkade bakhanaalide ajal kunagi üle paari tunni magada , neetud süda ja närvid ei lase , aga ma teesklen magajat , teesklen parajasti nii kaua , kui kuulen välisukse mürtsatust ja tean , et Ingeborg on tööle läinud . 
    Siis ajan end üles , kougin lunastustundega välja peidetud joogipära ja valan endale korraliku napsi . 
    See ei paku esialgu mingit pinget , ma istun sängiserval ning tean selgesti , et olen kaabakas , liiderdaja ja joodik , nagu Ingeborg mind tavatseb tituleerida . 
    Tean , et käsikiri , mida juba nädal tagasi toimetusse oodati , vedeleb lõpetamata mu laual , ilmselt olen öösel saabudes teda sorinud , sest lehed kuhjuvad vastikus korratuses suitsukarbil , mida ma esialgu asjatult taga otsin . 
    Ma tean , et lubasin eile sõita kirjandusõhtule , tean , et mu hiljutise artikli honorar on välja toomata , ja et Ingeborgil pole tõenäoliselt raha . 
    Kõik see langeb masendava laviinina mu peale , ma mõtlen äkki täiesti selgelt ja kainelt , et parim lahendus oleks sulgeda end kööki ja keerata gaasikraan lahti . 
    Siis tabab mu pilk nüüd juba julgelt lauale asetatud pudelit , seal on veel meeldivalt palju sees , ma valan endale teise ja kolmanda klaasi ? ning ennäe , mu sees hakkab energiliselt mürisema igiammu tuntud mootor , ma tunnen , kuidas rasked kotid laugude all ennast kuhugi nähtamatusse tühjaks puistavad , aknast tulvab sisse õhku ja päikest , kõik äsja mind rusunud tunded kaovad , ja ma kallan hoogsalt kõrisse kõik , mis pudelisse veel on jäänud . 
    Täna läks kõik teisiti , täna olid nad minu vastu välja haudunud kuratliku vandenõu . 
    Kui mu toa uks hiljukesi kriiksudes avanes ja ma norskamist simuleerides oma treenitult pilutatud laugude vahelt välja piilusin , ei näinud ma nagu harilikult , tööle ruttavat Ingeborgi , vaid kõiki kolme , kes mu praegu siin autos rõngasse on võtnud ja sinna viivad . 
    Mind ei üllatanud Arvedi ilmumine , ta elab ja töötab maal ning ööbib komandeeringus viibides sageli minu pool . 
    Aga kui tema kõrvale nihkus Anijala pikk ja hästiraseeritud nägu , jahmusin ja haistsin hädaohtu . 
    Anijalg pole joodik , oh ei . 
    Temasugused ei joo ennast iial korralikult purju , sest nad kardavad seda teha . 
    Ma pole toda hirmu kunagi õieti mõistnud , olen pidanud seda pelguseks midagi liigset öelda või korda saata , mis võiks nende karjäärile ohtlikuks muutuda . 
    Täna siin autos Anijala vesiseid kalasilmi vaadates taipasin äkki kõik : ta kardab , et temastki saab joodik , alkohoolik , nagu meid nüüd teadusesajandi areneva terminoloogia armust kutsutakse . 
    Ta kardab , et ei suuda vastu panna , kardab ulatada väikest sõrme . 
    See tundub pisut hullu oletusena , aga ma tean ilmeksimatult , et see on tõde . 
    Ainult sellest tulevad raevukad ja põlgusest nõretavad pilgud , millega ta meid klubis tulistab , kui me kuskil nurgalauas jälle oma joru lahti oleme löönud . 
    Ta kadestab ka kardab ? tüüpiline väikekodanlik rott , et sarvik teda võtaks ! 
    Kuidas ta sai meie korterisse kell pool üheksa hommikul ? 
    See küsimus on rumal , tean ju täpselt , et see on Ingeborgi kätetöö . 
    Anijalg on meie juhatuse liige , kõige liikmelikum liige kogu juhatuses , kes igat talle kaelamääritud kohustust võtab fanaatilise tõsidusega , nagu oleneks sellest kogu inimkonna edasi- või tagasiliikumise kvaliteet . 
    Temale Inge muidugi ei helistanud , ei . 
    Ma tunnen Inget , ta armastab alati ja kõiges suurt joont . 
    Tõenäoliselt helistas ta otse kõige kõrgematele , pani nad oma ematiigri halastamatusega otsekohe dilemma ette : kas mind suunatakse ükskõik millise nõksuga ravile , või ... 
    Tean , tean oma ematiigrit . 
    Ja niisama hästi tean neid , kellele ta võis helistada . 
    Kui ma nende nõutuid ja nördinud nägusid kujutlen , tekib esimest korda sel päeval mu huultele naeratus . 
    Polegi nii lihtne sõita kirjanik Sander Tümmelehe koju ja teatada , et noh nii , lugupeetav , me oleme otsustanud päästa sind selle koleda vaenlase küüsist , keda karskuseapostlid nimetavad kuradiks pudelis . 
    Kes meis on patuta , visaku esimene kivi , ütleb Jeesus Kristus , ja need mehed , kes on oma kroonuameti poolest kutsutud ja seatud seda kivi viskama , ei söanda teda teps mitte pihku võtta . 
    Alles üleeile tühjendasime ühega neist kohviku baaris kaks pudelit valget , saime seda salaja karahvinis just tema tutvuse kaudu , sest letis viina ei müüda . 
    Vaene Anijalg , sinule sokutati niisiis osavasti kaela see tänamatu ülesanne ? ja sa võtad seda kuradi tõsiselt , nii tõsiselt , et seisid mu voodi kõrval ka siis , kui ma köhides ja öökides ja sõimates aluspükse jalga kiskusin , kuigi Inge ja isegi Arved diskreetselt teise tuppa taganesid . 
    Sa seisid otse voodi jalutsis nagu neetud vangivalvur , nagu miilits , kes kardab , et ma võiksin viienda korruse aknast õngenööri pidi alla libiseda ja kaduda . 
    Kurat sinuga , sa oleksid võinud seista , mul oli täiesti ükskõik , kas sa mind valvad või mitte , aga sa takistasid mul tegemast midagi väga olulist , ja seda ma sulle juba ei andesta , sa kalasilm . 
    Sa takistasid mul põrandavaasi juurde minemast , takistasid palja juuresoluga , sundisid mind häbenema , sa viimane tõhk . 
    Tuhka sa must jagu oleksid saanud , oleksin igal juhul jõudnud pudeli välja võtta ja paar head lonksu juua , enne kui su programmeeritud mõistus mingi reaktsioonini oleks jõudnud . 
    Aga ma häbenesin sind , häbenesin su vastikult valget särki ja piinlikult puhast ülikonda , su viksitud kingi ja pedantse täpsusega soetud juustelahku , sinu õliselt õiglasi silmi ja ametniku- kohusetruudust . 
    Kui sa munajooja , teaksid , mis sünnib praegu mu kurnatud ajudes , siis võtaksid sa ise taskust pudeli ja laseksid mul vähemalt silmadki selle kuristiku äärele tõsta , kus ma sisemiselt püherdan . 
    Ma vihkan sind , ja küllap ma koguni kadestan sind ? nii nagu sina tavaliselt meid kadestad , mind ja mu trubaduure , nagu meid on ristitud . 
    Õudne , kuidas keha ja hing nii üheaegselt ja nii kuratlikult võivad vaevelda . 
    Ma vaatan enda ette , Ingeborgi õlg varjab küll tänava vasakpoolse külje , aga parem laotub see-eest lahti kogu oma ahastavas veetluses . 
    Tragikoomiliselt kaunis on see linn , mida minult tahetakse röövida . 
    Kaarli kirikust oleme möödas , piki Gagarini puiesteed tulevad iseteadlikult tippides arvutud mikrominiseelikud , nad naeratavad , naeratavad , ja mul on äkki põletavalt kahju sellest , mis nüüd minuga juhtub . 
    Ma pidin täna Siiri juurde tagasi minema . 
    Ta pole mingi iludus , eriti nüüd , kus ta oma lopsakad kastanpruunid juuksed arutus moenäljas ultralühikeseks laskis pügada . 
    Tal on madal laup , mitte sile , vaid labaselt mõhnaline , natuke liiga suur suu , ebamäärast värvi pisikesed silmad ja üsna vormitu nina . 
    Aga keha on tal võrratu , tugev ja nõtke ja seejuures laiapuusaline , lühikese piha ja pikkade vetruvate jalgadega . 
    Ma armastan terveid ja ilusaid kehi , ma lihtsalt naudin neid , nagu nauditakse kõike tervet , ilusat ja erutavat . 
    Lubasin talle , et olen täna lõunaks tagasi , üldse oli ta imestunud ja vist isegi solvunud , et ma tema juurest äkki kella nelja ajal hommikul jalga lasksin . 
    Täna on laupäev , ta ei pea tööle minema , kogu tänane päev oleks meie päralt olnud . 
    Ma ei seletanud talle midagi , ajasin end riidesse ja tulin tulema . 
    Iseenesest oli põhjus lihtne ja proosaline ? mu rahad said otsa . 
    Ma ei tihanud hommikut tühja taskuga vastu vaadata . 
    Teadsin , et mul pole ka kodus raha , viimane viinaperiood oli mu lootusetult pankrotti tõuganud , aga lootsin sõpradelt laenata ? kas või nii palju , et oleksime selle laupäeva võinud rahuliku südamega veeta . 
    Siiri ei teeni halvasti , tont võtku , naistejuuksuril on alati raha , aga temalt laenata ma ei suuda . 
    Mis see on ? 
     "  Vaimuhiiglase  "  armetud uhkuseriismed ? 
    Või kuskilt noorusest säilinud kasvatuse viimsed ahastavad hääled ? 
    Ei tea . 
    Igatahes on mul siis tunne , nagu oleksin ma moraalselt sõltuv , ja seda kardan ma kõige rohkem . 
    Vabadust ! 
    Vabadust ! 
    Jama muidugi see vabadusejutt . 
    Vabadusest võib ainult unistada , nii või teisiti oleme me kõik oma soovide ja pattude orjad , eriti kui neil on nii võrratu keha . 
    Ja siiski kuradile raha . 
    Ma tulin ära lihtsalt sellepärast , et olin tüdinud . 
    Sellel hetkel tüdinud . 
    See on ju ometi võimalik ? 
    Mida ütleksid sina , sõber Anijalg , kui ma sult siinsamas autos seda küsiksin ? 
    Ah ? 
    Ma tean , tean ? piniseksid midagi moraalsest laostumisest , hingest , südametunnistusest ja muust sellesarnasest rämpsust . 
    Kas sa üldse tead , mis on hing ? 
    Või kas ma seda isegi tean ? 
    Keegi naine ütles kord , kogu mu traagika seisnevat selles , et ma pole iial kedagi tõeliselt armastanud . 
    Tema muidugi väitis , et armastab mind . 
    Tõeliselt . 
    Ei , pagan , ma olen siiski rohkem vintis , kui arvasin . 
    Pluss pohmell , moraalne , hingeline , füüsiline , kuidas soovite . 
    Ei , siiski just hingeline . 
    Ma olin Siirist tüdinud , varjasin seda enda eest , mõtlesin enda jaoks välja raha kui ettekäände ? et seda omakorda Siiri eest varjata ja uusi ettekäändeid otsida , mida ma ei leidnudki . 
    Milline totrus . 
    Miks ma lubasin tagasi minna ? 
    Tema lohutamiseks ? 
    Või soovist esineda aumehena , hingelise inimesena ?
    Paan tõusis , kummardas lugupidavalt , võttis oma vastse luuletuse ja astus väljapääsu poole . 
     "  Mind hüütakse Paaniks . 
    Juba pisikesest peale ,  "  ütles ta ja asetas luuletuse teiste ette lauale . 
     "  tohin ma selle luuletuse teile pühendada ?  "  
    Vastust ootamata astus ta edasi . 
     "  Hei , kas te olete siis luuletaja ?  "  hüüti selja tagant . 
    Külgpeeglis nägi Paan baaridaami avalat , rahumeelset nägu . 
     "  Nojah , kaua ma siis pean laua taga istuma , jalad külmas vees , tõrvane kohv nina all , mis te õige mõtlete ? 
    Ma tahan ka aeg-ajalt ringi liikuda , inimestega vestelda ...  "  pomises Paan heatahtlikult , muigas salapäraselt ja kiirustas tänavale . 
    Mõne minuti pärast püüdis ta meenutada , millest ta baaris luuletanud oli , kuid kõik oli meelest . 
    Ja niimoodi alati , mõtles ta magusa kahjatsusega . 
    Võib-olla oli see väga hea luuletus . 
    Kust mina seda tean . 
    Olgu . 
    Nii peabki . 
    Aeg küll ! 
    Ta päris vastutulijatelt andmeid trammipeatuse kohta ja sõitis mõningase ekslemise järel südalinna . 
    Peatuses tuli talle vastu Kaido , endine operetinäitleja . 
    Ta kandis boheemlaslikku baretti ja rääkis sumedalt nasaalhäälikuid venitades . 
     "  Kuidas hästi elad ka , Paan ?  "  küsis ta sõrmi naksutades . 
    Paan turtsatas :  "  Ei-noh-jah ... 
    Elan ikka .  "  
     "  Tipp-topp . 
    Kuule , ega sul õlleraha ei leidu ?  "  
    Pea kumiseb kui s-saatan , mu härrad !  "  
    Paan kõhkles lühikese viivu , kuid pistis siis käe taskusse . 
    Kaido silmad lakkasid sinna- tänna vilamast . 
     "  Sattusin eile mingisse meditsiiniõdede kampa . 
    Ühtegi nime ei mäleta , aga ... 
    Itaalia ööd , mu härrad !  "  
     "  Ah nii ?...  "  
    kohmas Paan ebamugavust tundes ja andis Kaidole rubla . 
     "  Tuled ehk ise ka ?  "  küsis Kaido . 
     "  Näe , seal just üks paras õlleauguke .  "  
     "  Ei , ma pean täna veel tööd tegema ,  "  vastas Paan iseloomu kogudes . 
    Kaido läks oma teed . 
    Paan mõtles pisut , sõimas ennast filantroobiks ja läks siis ülejärgmisse õllebaari , kus veetis ligi kaks tundi tuttavate meestega juttu puhudes ja kiirustamata õlut rüübates . 
    Pärastlõunal ostis ta viimase raha eest pudeli odavat veini ja läks lihamüüjate juurde . 
    Neid oli kaks - August ja Voldemar . 
    Need olid väga intelligentsed inimesed . 
    Ammu , väga ammu oli Paan hakanud selles karnis vestlemas käima . 
    Sel ajal , kui üks meestest müügisaalis ametis oli , raius teine tagaruumis liha ja ajas Paaniga juttu . 
    Paan istus tavaliselt paku peale laotatud värskel ajalehel . 
    Nüüd sattus ta sinna vaheajaks . 
    Peauks oli suletud , kellaajad klaasile üles riputatud ja Paan läks läbi sisehoovi laoruumi . 
    August ja Voldemar tegelesid mingite arvutustega . 
     "  Ennäe , kes meile tuli , astu aga sisse , Paan  "  ütlesid nad kui ühest suust . 
    Paan pilgutas kavalhäbelikult silma ja võttis pudeli paberist välja . 
     "  Tohoh ?  "  imestasid karnimehed . 
     "  See kulub nüüd just nagu marjaks ära , eriti kui silmas pidada , et võtsime natukese aja eest pruukosti !  "  
    Seda ei juhtunud just sageli , et Paanil oleks neile külla tulles pudelit kaasa võtta olnud . 
    Nüüd silmitsesid intelligentsed karnimehed kordamööda pudelit , vahetasid pilke , laksutasid keelt . 
     "  Ah et  "  Rubiin  "  kohe ? 
    See pidada hea mark olema ,  "  arvas Voldemar . 
     "  Jah , see  "  Rubiin  "  on küll üks päris mõistlik mark , ei tea , kui palju tal neid kraade ka on ?  "  rääkis August . 
     "  Mis te jamate , poisid ,  "  itsitas Paan tagasihoidlikult . 
     "  See on üks häbemata sitt vein , aga mul ei olnud parajasti rohkem raha .  "  
    Lihamüüjad hakkasid naerma , vanad tugevad turjad toredasti rappumas . 
    Siis läks Volli nurka ja lõikas Paanile suure vorstiviilu . 
     "  Sul ka vist lõuna veel söömata ?  "  
    Paan hammustas vorsti , mehed tegid pudeli lahti , ja varsti oli kena olla . 
     "  Kuidas loominguline töö siis ka edeneb ?  "  pärisid mehed aja möödudes . 
     "  Millised on su edusammud ? 
    Milliseid maale sa oled viimasel perioodil maalinud ? 
    Millistel näitustel esinenud ?  "  
    Paan sõi suu tühjaks , rüüpas veini , krimpsutas põlglikult nägu ja pomises :  "  Väga kehv vein ...  "  
    Vaatas siis lakke ja teatas :  "  Mina jätsin maalimise maha . 
    Mitte üks pintslitõmme enam ! 
    Maaligu teised , kes sellest veel mingit lõbu saavad ! 
    Päh !  "  
     "  Ohohh ? 
    Tohohh ?  "  
     "  Iga väike laps oskab värvilisi pilte teha , osta talle ainult pliiatsid . 
    Minu tütar selle vea nahka läkski , et ma talle kunagi värvipliiatsid ostsin . 
    Just ! 
    Tühi jant ja vaimuraiskamine , poisid ! 
    Mina hakkasin hiljuti luuletama . 
    Ja teate , mis ?... 
    Paan ajas näpu pikale ja tsuskas lõbuitsitust tagasi hoides kordamööda nii Voldemari kui ka Augustit . 
     "  Uskuge või mitte , ma viisin mõned asjad  "  Loomingusse  "  , et nad seal naljaviluks järele vaataksid . 
    Nüüd aga võib juhtuda , et nad avaldavad mul kohe terve tsükli . 
    Ausalt .  "  
     "  Loe siis meilegi midagi ette ,  "  tundsid mehed huvi  "  Ah lugeda või ?... 
    Paan jäi mõttesse . 
     "  Noh , näiteks see ...  "  
    Ta mõtles sõna  "  kummel  "  , see tuli juhtumisi , täiesti sabatult pähe . 
    Peaksin neile kummelist luuletama . 
    Luuletangi . 
     "  Kummel - sama suur kui - kummel - uinumise lill . 
    - Kuidas on ?  "  
     "  Täitsa tore ,  "  arvasid mehed kõhklemata . 
     "  Nii ei saa ,  "  kurtis Paan . 
     "  Nii ei saa üldse . 
    Aga teate , ma ei peta teid - mul on täiesti oma löök olemas . 
    Noh , kordumatu omapära või nii . 
    Ei , ega see pole kiitlemine ! 
    Kui ma teile rääkisin , kuidas ma noorest peast poksi tegin ja et mul oli üks kindel lööginipp , siis seda te kiitlemiseks ei pidanud . 
    Või las olla kiitlemine ! 
    Mis on kiitlemises halvemat kui teistes inimlikes tegudes ? 
    Ükskama kõik , kiitled või oled tagasihoidlik . 
    Ära sured ikkagi ! 
    Andke mulle paberit . 
    Kas ma tohin teile mõne luuletuse või sententsi pühendada ?  "  
     "  See teeb meile au , Paan ,  "  ütlesid lihamüüjad ja andsid talle suure poogna rohelist pakkimispaberit . 
    Paan seadis portfelli põlvede alla , rüüpas veini ja keskendus . 
    Ta pilk muutus kuidagi nagu ujuvaks , see oli nüüd otsekui läbipaistev , kuid ometi salalik voolukiht , kuhu ta oma pilgu lõi ... 
    Ei , need polnud enam kujundid , need haprad ja mitmeti tajutavad , nüüd tundis ta ennast filosoofilise mõtlemise keerulisse ja vaimukasse vooli kistuna . 
    Ta kirjutas :  "  Mulle meeldivad meeletud , sest nad eitavad ennast , ja see on pilk üle kuristiku üliinimese poole - nõnda kõneles teiega siin lihakarnis Paan .  "  
    Siis kirjutas ta :  "  Kel kõrvad on , see kuulgu , sest vastu õhtut võib nii mõndagi kõrvust mööda libiseda - nõnda kõneles teiega siin lihakarnis Paan .  "  
    Mõtles ja kirjutas veel :  "  Keisril on aega küllalt , sõdurid lähevad oma teed - nõnda kõneles teiega siin lihakarnis Paan .  "  
    Hakkas südamest naerma ja lisas :  "  Mõned isekad mehed on ebameeldivad . 
    Leidke üks meeldiv inimene - nõnda kõneles ...  "  
     "  Tohin ma selle käsikirja teile kinkida ?  "  küsis ta siis . 
    Mehed lugesid ja laksutasid keelt . 
     "  Sa oled nagu päris kirjanik kohe !  "  
     "  Ei , ma olen kunstnik . 
    Sõna üldisemas tähenduses . 
    Eile kuulsin kahekõnet . 
    Üks ütles teisele : hakka ka diletandiks nagu mina , saad kakssada rubla kuus ! 
    Aga mina olen kunstnik . 
    Tohin ma enne minemist veel natuke laulda ?  "  
    Harva lahkus Paan lihakarnist , ilma et ta oleks natuke laulnud . 
     "  Ära koo mu käpikuisse päikest ...  "  
    Veerand tunni pärast jättis ta karnimeestega hüvasti ja läks välja . 
    Koju jõudis ta hämaruse hakul . 
    Liftis hakkas tal paha . 
    Ta oleks tahtnud alla tagasi , uuesti tänavale , siis veel kuhugi , aga liftiukse ees seisis ta vanem tütar Eeva . 
     "  Ah et suvatses ikka välja ilmuda see meesterahvas ?  "  
     "  Jah , seda küll ...  "  ühmas Paan nukralt . 
     "  Kas ma saan ka kõvasti ?  "  
     "  Vaevalt ,  "  kehitas Eeva õlgu . 
     "  Mida see siis tähendab ?  "  
     "  Mul on selline mulje , et ema enam eriti ei viitsi ,  "  ütles Eeva jahedalt . 
    Eeva käis teatrikooli teisel kursusel ja kehastas enda ning kõigi ees pidevalt mõnd lemmikrolli . 
    Parajasti oli käsil ilmselt intelligentne kaasaegne neiu - vestlemas ülekäte läinud isaga . 
    Liftiuksel . 
    Huul vaevu märgatavalt irooniline . 
    Vilets aprilliilm alateadvuslikuks taustaks . 
    Eeva läks kooli etüüdiõhtule ja Paan vantsis mööda pikka hämarat kivikoridori korteri poole . 
    Paani süda oli raske ja keel mõru . 
    Gerda lamas oma toas diivanil Paan piilus alandlikult paokil ukse vahelt sisse . 
    Ta märkas öökapil validoolitropsi . 
     "  Gerda , noh ...  "  
     "  Mine siit ära , sa ju haised ,  "  ütles Gerda nõrgalt . 
     "  Mine ära , mis sa sööd mu närve !  "  
    Paan taandus valutava südamega esikusse tagasi , sikutas hulk aega mantlit seljast ja hakkas siis tusaselt varbaga kinganinasid kündma . 
     "  Minule su närvid ei maitse , mina sööksin meelsamini suppi ,  "  pobises ta tasa-tasa . 
    Siis tajus ta kellegi pilku . 
    Suure toa ukse najale nõjatus Riina , noorem tütar , Riina oli esimese kursuse kunstitudeng . 
    Riinaga oli Paanil hea vahekord . 
    Riina hoidis teda . 
     "  Kas ema on ikka väga vihane ?  "  küsis Paan sosinal  "  Keskmiselt , pluss miinusega ,  "  sosistas Riina vastu . 
     "  Kus sa need päevad siis olid , Kiisu ?  "  
    Paan itsitas kurvalt :  "  Kiisu kolas mööda katuseid ka kräunus haledasti , Ahvike ...  "  
    Siis tõsines , lõi käega ja kurtis :  "  Ära parem küsi ! 
    Igal pool olin . 
    Elu saab otsa , kõik töö jääb tegemata , aga ikka on veel mõni olemata koht . 
    Viimati olin sõbra juures ateljees ...  "  
    Ikkagi oli Gerda kuulnud . 
    Gerda kandis tugevaid miinusprille , küllap tal seetõttu oli öökulli kuulmine . 
    Tema kodune nimi oligi Öökull . 
    Aga seda tohtis ütelda ainult siis , kui majas oli kõik rahulik . 
     "  Ateljees , Ateljees ... 
    Ei , kuulake ainult ... 
    Tema on meil nii suur kunstnik , et alla ateljeede ta kusagil ei viibi ... 
    Mis sellest rääkidagi ... 
    Ütle , ütle , sa valevorst , lobamokk , fantaseerija - mitu pilti sa elus oled maalinud ? 
    Kao sealt esikust , mine ära , mine vanni , et sa ei haiseks , ära hulluta tütart oma lobaga !...  "  
    Paan kuulas kõik ära , pea viltu ja pilk maas . 
    Siis ütles ta ukse suunas :  "  Jah , aga mina tahtsin sulle Tuluus Luträki albumit tuua , tead , just seda varianti , mis meil kuhugi ära kadus ...  "  
     "  Ole nüüd vakka , ole ometi vakka !... 
    Luträkk !  "  osatas Gerda . 
    Riina surus sõrme suule , turtsatas ja hiilis minema . 
     "  Pole maalinud , pole maalinud ...  "  sosistas Paan hingeõhu valjusega Gerda uksele . 
     "  Võib-olla ei luba ma üldse endaga niimoodi rääkida ! 
    Noh , olgu ... 
    Aga selle-eest nägin ma hakke ja kuldnokka ... 
    Asi neid maalida poleks ! 
    Mis te kõik aina ennast nii tähtsaks teete ? 
    Iga väike laps oskab värvilisi pilte teha ... 
    Mina eelistan igatahes poeesiat ... 
    Tüdruk !  "  hüüdis ta äkki suure toa ukse poole isekalt ja otsekui muu ning tähtsamaga ametis olles . 
     "  Sul on kindlasti mõni krunditud lõuend ülearu ? 
    Ma kannaksin oma tänase askiisi kergelt peale , tead , mul mõlguvad ühed hakid meeles ...  "  
     "  Mis hakid ? 
    Mis hakid ?  "  ilmus Riina armas jahmunud näoke tüdrukute toa ukse vahele . 
    Riinal oli vesivärvipintsel käes . 
     "  Kh-mm ,  "  tegi Paan hoiatavalt . 
    Riina taipas , kihistas hääletult ja kadus ruttu tagasi . 
     "  Oi , paps , pole mul ühtegi krunditud lõuendit , tee , mis tahad ! 
    Oled sa nüüd väga pahane ?  "  kostis ta hele asjalik hääl varsti üle korteri . 
     "  Väga halb ,  "  turtsatas Paan ja hiilis suurde tuppa . 
     "  Komödiandid , vastikud kokkuleplased !  "  kostis Gerda poolt . 
    Paan lülitas Soome kanalile keeratud televiisori sisse . 
    Ekraan hakkas virvendama nagu väike lisaaken tumehalli aprilliõhtusse . 
    Sumises-sumises , siis näitas Paanile nukuetendust . 
    Nobedad oravad kilkasid ja pikaldane soomekeelne jutt ei jõudnud nende tegevusega sünkrooni . 
    Paan põrnitses ekraani , ta pea valutas ja kärsitus tuli peale . 
    Varsti tuli Gerda . 
    Ta lõi käed puusa . 
    Seisis . 
    Paan sulges ohates televiisori . 
     "  Eile käis üks prillidega mees sind otsimas ,  "  ütles Gerda . 
    Paan võpatas kohkunult . 
    Tal oli äkki tunne , et ta on koolipoiss , et ta on teinud pika popiseeria ja et õpetaja on kodus kaebamas käinud . 
     "  Kas ta lonkas ?  "  päris Paan lootusetult . 
     "  Jah ,  "  vastas Gerda . 
     "  Sa oled lootusetu tüüp . 
    Ma tean väga hästi , kes see mees on . 
    Ime , et ta seni pole tulnud .  "  
    Siis jäi tuba tühjaks , nii tühjaks ja kõledaks , et Paani kurk hakkas ängistusest sügelema . 
    Mõne aja pärast hiilis ta esikusse , võttis oma portfelli , tõmbas sügavalt hinge ja põgenes koridori , lifti , tänavale ... 
    Klubi oli laupäevaõhtuselt tühjavõitu . 
    Ühes lauas istus ta noor sõber , seesama , kes mõnikord malet mängimas käis . 
    Koos temaga istus ka teeneline näitleja Kauge . 
    Kauget Paan peaaegu ei tundnud . 
    Ta istus noormehe kõrvale . 
     "  Ega Kauge äkki pederast pole ?  "  küsis ta seejuures sõjakalt . 
    Kauge , kõrge lauba ja pilkava silmavaatega keskealine mees , silmitses Paani üllatunult , vaatas kohe hulk aega ta lopergust õllekõhtu , puuduvate nööpidega vanunud pintsakut , punetavaid silmi , vaatas ja vaatas , siis puhkes naerma :  "  See mees väärib tähelepanu - ta kardab pederaste !  "  
    Paan süngestus , aga leebus üsna pea . 
     "  Sul pole väga vigagi ,  "  ütles ta Kaugele . 
     "  Kui mina inimestega tutvun , siis hakkan ikka sellest peale , et solvan neid . 
    See on korralik meetod , kas usud ?  "  
     "  Olgu siis pealegi ,  "  naeris Kauge . 
     "  Sul on sigaretti ka või ? 
    Eks paku mulle üks , vaatame , kas ma võtan vastu .  "  
     "  palun , jah ,  "  ütles Paan . 
     "  Aga raha mul ei ole .  "  
    Noor sõber lükkas oma konjakipitsi Paani ette . 
     "  Elame üle ,  "  ütles ta . 
    Pärast ajas Paan Kaugega juttu . 
     "  Ega sa tühi küll mingi näitleja ei ole , aga ma võtan su oma käe alla ja siis võid sa ju natuke juhverdada ,  "  rääkis ta lõbustatult kuulavale Kaugele . 
     "  Kuidas sul lauluhäälega on ? 
    Ma võin sulle tunde anda . 
    Pärast Richard Tauberit ja seda sitta Carusot pole keegi nii hästi laulnud kui mina . 
    - Ei , sul on liiga korrapärane laup . 
    Sinust võiks veel korralik raamatupidaja saada , kui sa ennast kokku võtaksid , tindipliiats kõrva taga . 
    Hii-hii-hii ... 
    Ei-noh-jah .  "  
     "  Miks see mees mind näpuga torgib ?  "  imestas Kauge . 
     "  Tal on selline komme . 
    Siis on ta heas tujus ,  "  selgitas noor sõber . 
    Oli hea päev - konjakit jätkus . 
    Paani meeleolu paranes üha . 
    Ta jutustas teistele oma luuletsüklist . 
    Seejärel lubas , kui aega saab , korraliku näidendi kirjutada . 
    Kaugele lubas ühe kõrvalise osa . 
    Kauge pahandas millegipärast ja ütles , et tema Paani näidendites mängima ei hakka , kui ta tõesti neid kunagi kirjutama peaks . 
    Selle peale vedasid nad viietuhandese kihlveo . 
    Noor sõber naeris nagu pöörane , kui ta nende käed lahti lõi . 
    Enne lahkumist märkas Paan äkki Kauge põlvele tõstetud jalga . 
    Ta jäi teise kinga silmitsema ja istus uuesti maha . 
     "  Kuule , Kauge , vaata nüüd ise , kui inimlik kingajoon sul on ! 
    Ei ole kalk , mitte sugugi kalk . 
    Sind ennast ma ei kiida , ma kiidan su kinga . 
    King on inimese hing . 
    Jah , sul on inimlikud kingad . 
    Ma tahtsin sind täna eitada , aga ega jala vastu vaielda ei saa . 
    Kinga vastu ammugi mitte . 
    King ei ole parlament , king ei ole andekas ega mõista mind hukka . 
    Ma pean nüüd minema .  "  
    Noor sõber torkas talle paar märkmikulehte taskusse . 
    Ta oli ennist midagi kritseldanud . 
     "  Ahah ,  "  ohkas Paan heitunult ,  "  Muidugi .  "  
    Ta sukeldus rõskesse õhtusse . 
    Pea kohal kumasid hägusad lambid . 
    Paanil oli tunne , nagu viibiks ta kusagil sügava ja porise järve põhjas . 
    Ja pea kohal rohetavad läbi räpase vee mõned väsinud päikesed . 
    Puud kohisesid , taksod tõttasid lillakasse pimedusse , Paan läks vastumeelselt oma teed . 
    Ühe suure kõleda kivimaja ees jäi ta seisma ja süütas suitsu . 
    Siis võttis taskust paar võtit , ronis trepist üles ja hakkas ükshaaval avama ja sulgema koledaid uksemassiive , mis pärinesid arhitektuuriliste liialduste perioodist . 
    Viimaks jõudis ta ühte pisikesse pisikesse toauberikku , süütas kehva laelambi , mis kesiselt ja katteta rippus lae all , kõrvu mullusuise kärbseliimipaberiga , ja istus laua taha . 
    Väljas oli pime , pea umises . 
    Paan ohkas mitu korda . 
    Siis võttis kohvrist paberit . 
    Otsis pliiatsi välja . 
    Hoidis kätt hulk aega paberi kohal . 
    Tõmbas mõned kohmakad kriipsud . 
    Siis käkerdas poogna kokku ja viskas paberikorvi . 
    Veidi hiljem katsus ta luuletada , aga ühtki mõtet , isegi kõige lollimat , ei tulnud pähe . 
    Siis leidis ta taskust märkmikulehed ja rubla raha . 
    Selle oli poiss märkamatult kaasa sokutanud . 
    Rubla pistis ta tagasi , märkmikulehed võttis ta aga ette . 
     "  Mina olen muidugi kõiges süüdi , mis siin ilmas kurja sünnib . 
    Mina pean end kohe maha tapma . 
    Siis on rahu majas . 
    - Kunstis pole loogikaga midagi teha . 
    Ma mõtlesin täna niivõrd suure löögi välja . 
    Sellist pole enne olnud . 
    - Tegelikult olen ma niisama harilik inimene nagu Amsterdami voorimees . 
    - Ma löön su üles , Kauge . 
    Kui mina kedagi löön , siis jätkub sellest kohut käia kahesajaks aastaks . 
    Isegi balti sakslased ei võtaks sellist protsessi ette . 
    - Jah , ma olen Louis Armstrong , keskkaalu poksija . 
    - Ma olen luuletaja . 
    Ma tahtsin hiljuti Prévert'ile pühendusvärssi teha , mul oli hiilgav idee , ainult ma unustasin selle ära . 
    Prévert oleks täiesti õnnelik , et Eestimaal minusuguseid mehi ka on . 
    - Ma olen keskmine prantsuse kaup . 
    - See on pika vaatluse tulemus . 
    - - - Paan ! 
    Kui oled välja puhanud , loe need read rahumeeli üle . 
    Sa oled suurmees , nagu selgub , ja küllap kompenseerib see täiel määral esmajoones su enda rahulolematu südametunnistuse ees seda kurba tõika , et sa pole oma elus ühtki õunasõõri joonistanud , rääkimata maalimisest , et sa oled oma vähesed  "  luuletused  "  mööda baare laiali kinkinud , et sa pole kunagi isegi mitte viisi pidanud ... 
    Ülehomme tulen malet mängima . 
    Ole tugev . 
    Üits noor sõber . 
    Paan ohkas pikalt . 
    Samas kuulis ta ukse taga koridorisügavuses samme . 
    Aeglaselt , visalt lähenevad ebarütmilised kopsatused . 
    See , kes tuli , pidi lonkama . 
    Siis astus tulija sisse . 
    See oli prillidega mees , kulunud vihmamantel seljas , kapuuts üle pea tõmmatud , põlema ununud taskulamp käes . 
     "  Tere ,  "  ütles Paan . 
     "  Tere ,  "  vastas mees , vaatas ringi , uuris seinu , aknaraame ... 
     "  Nad peaksid siin remondi ära tegema ,  "  ütles mees . 
     "  Jah , vist küll .  "   "  
    Kus sa üleeile olid ?  "  
    Paan vaikis . 
     "  Ma käisin sind kodus otsimas ... 
    Ah tead juba ? 
    Hm . 
    Praegu oled sa jälle täis .  "  
     "  Ei ole ,  "  ütles Paan . 
     "  Ma töötan ,  "  viitas ta paberite poole . 
     "  Olgu see viimane kord !  "  
     "  Jah ,  "  nõustus Paan kiiresti . 
     "  Anna oma teenistusvihik !  "  
    Paan ulatas talle väikese kausta . 
    Mees avas selle vastavast kohast ja kirjutas sisse :  "  Objekt - kutsekool . 
    Valvur instrueeritud . 22.35 - kontrollitud . 
    Allkiri ...  "  
    Ta kirjutas loogelise allkirja ja ulatas vihiku Paanile tagasi . 
    Mees oli valveteenistuse brigadir , kes mõtles sel hetkel ilmselt nii , et kirjutanuks ta Paani vihikusse kibedat tõtt , oleks seegi mees töölt läinud . 
    Palk nii pisike , kaader muudkui voolab . 
    Just nädala eest räägiti koosolekul kaadri suurest voolavusest . 
    Paan , tema brigaadi staažikaim sell , on aga patuga pooleks ka juba üheksa aastat vastu pidanud . 
     "  Ma siis lähen ,  "  teatas brigadir ja lonkas ukse poole . 
    Paan istus vagurana laua taga . 
    Ukselt vaatas brigadir tagasi ning ütles äkki kuidagi ilmetult ja trööstitult :  "  Aga ikka oled sa täis !  " 
    Ma mõtlesin tollal palju Robertist , Annest , nende tütrest ja inimeste saatusest . 
    Robert suri kommunistina . 
    Tunne , et Robert kuulus võitlejate hulka , kes kaitsesid Tallinna viimse silmapilguni , süvenes . 
    Ta ei visanud revolvrit ära . 
    Küllap ta läks linna kindla eesmärgiga - kedagi seltsimeestest üles otsida . 
    See , et ta ei seletanud Annele oma käigu eesmärki , näis mulle paljutähendavana . 
    Kui ta oleks kohanud kedagi omadest , oleks temast saanud aktiivne tegutseja . 
    Tema loidus oli vaid esialgne lüüasaamise ängistus . 
    Jah , Robert suri kommunistina . 
    Anne aitas kaasa fašistlikele huntidele . 
    Mul oli kahju Ingest . 
    Ka Annest . 
    Flirtis esimese külgelööjaga ( miskipärast nimetasin julgeolekutöötajat omas mõttes esimeseks külgelööjaks ! ) ja paljastas enda . 
    Anne on meeldiv naine , kuid sotsiaalselt võõras . 
    Nii mõtlesin tollal . 
    Ta ei viinud lihtsalt oma vennale süüa , vaid oli bandiitide käsilane . 
    Tegi ta seda lihtsast õearmastusest või poliitilistest veendumustest , see ei muuda asja . 
    Ka praegu ei arva ma , et Anne süütult kinni võeti . 
    Ma tean ülihästi , mis ja kes olid metsavennad . 
    Mu enda vasak puus valutab siiani vahetevahel ilmamuutuse eel . 
    Vasaku puusa lasksid läbi bandiidid - siis , kui mind kolhooside loomise perioodil saadeti volinikuna Karumetsa . 
    Ööbisin külanõukogu esimehe , kuuekümne kahe aastase kolme lapsega lese juures , kes oli piinlikult aus ja lahke inimene . 
    Kell kaks südaööl tulistati läbi akna majja . 
    Mind tabati puusa , üks ta tütardest sai surma . 
    Ma pole unustanud oma seltsimehi , keda metsavennad tapsid . 
    Neid polnud üks-kaks . 
    Neid oli kümneid . 
    Need olid valla partorgid , täitevkomiteede esimehed , külaaktivistid , lihtsalt uusmaasaajad . 
    Kui bandiitidel , kes sõjajärgseil aastail öösiti röövli kombel tulistasid , võim käes oli , siis lasksid nad Kalevi-Liival , Tartu tankitõrjekraavis , Tallinna Keskvanglas ja kümneis kohtades mujal sadade ning tuhandete kaupa inimesi maha . 
    Ja mitte enam öösi , vaid südapäeval . 
    Robertki langes nende ohvriks . 
    Ei , nõukogude võim ei tohtinud käsi rüpes hoida , kui klassivaenlased nurga tagant ausaid töötegijaid varitsesid . 
    Aga Annest oli mul siiski kahju . 
    Robert armastas teda . 
    Ta oli Roberti tütre ema . 
    Teistsugustel tingimustel oleks temast võinud isegi nõukogude aktivist kujuneda . 
    Kuigi mul oli temast kahju , kuigi ta oli Roberti naine , ei astunud ma ühtki sammu tema kaitseks . 
    Sest see , mida ma kuulsin Roberti õdedelt , kõneles ainult üht . 
    Et tema süü oli kindlaks tehtud . 
    Et ta kandis teenitult karistust . 
    Ma ei õigusta nende sõnadega oma tegevusetust tollal . 
    Kuigi ma poleks ei tea mida tema kasuks teha suutnudki . 
    Oleksin võinud ainult tunnistada , et ta oli kommunisti naine . 
    Ja muud ei midagi . 
    Küllap ta rääkis sellest isegi . 
    Kuidas ma ka küsimusi tollal ei vaaginud , ma tundsin , et mul pole õigust Anne kaitseks samme astuda . 
    Mis sellest , et olin kunagi öelnud sõnad  "  kui midagi juhtub  "  . 
    Möödus aasta . 
    Veel teine ja kolmas . 
    Tööd ja tegemist oli palju . 
    Pärast demobiliseerimist suunati mind tööle Ehitusministeeriumi . 
    Ühtlasi hakkasin õppima Polütehnilises Instituudis . 
    Korduvalt valiti mind parteibüroo ja rajoonikomitee liikmeks . 
    Polnud mahti Inget vaatamas käia . 
    Ei , ütle ausalt - sa olid halb sõber Robertile . 
    Lubasid olla ka ta tütrele sõbraks , kuid unustasid oma lubaduse . 
    Vaigistasid oma südametunnistust sellega , et Inget kasvatasid Roberti õed . 
    Korralikud , kohusetundlikud inimesed . 
    Andsid tõendi , et Robert Viirpuu töötas Kergetööstuse Rahvakomissariaadi kaadriosakonnas , oli partei liige , uue nõukoguliku elu aktivist ja selle elu kaitsja sõja algul , Inge hakkas saama toitja kaotuse pensioni ja sa arvasid , et oled teinud kõik , mida peab tegema . 
    Või käisid sa varem Roberti tütart tihemini vaatamas Anne pärast ? 
    Seda on isegi praegu raske otsustada . 
    Seda viimast . 
    Kui Annet poleks arreteeritud ... 
    Ma ütlesin endale siis - Annest sai bandiitide käsilane . 
    Kui ta aga seda poleks olnud , kas sa siis oleksid paremini oma sõbrakohustusi Inge vastu täitnud ... 
    Mõnikord tuleb niisugune mõte , et iseennast on kõige raskem tunda . 
    Neljakümne üheksanda aasta sügisel sain ma Roberti vanemalt õelt kirja . 
    Ta kirjutas asumiselt , kaugest Siberi külast , kuhu ta oli koos Ingega välja saadetud . 
    Nad elavat seal kahekesi , Anne olevat kuskil eemal , hoopis teises rajoonis , ta ei teadvat ega tahtvatki temast midagi teada . 
    Edasi teatas ta ehtsas kohtukirjutaja stiilis , et on saatnud üleliidulisele prokuratuurile avalduse - tühistada tema ja Inge väljasaatmise otsus . 
    Sest temal pole ühtki süüd ja Ingel on seda veel vähem . 
    Ta oli saadetud välja Anne pärast , kui Anne tütre kasvataja , kui Anne perekonna liige . 
    Kuid mis Anne perekonna liige ta on ? 
    Ta kasvatab oma venna , sakslaste poolt mõrvatud kommunisti tütart . 
    Tunnistajana olevat ta üles andnud ka mind ja palus , et ma tunnistuse andmisest ei keelduks . 
    Kui olin lõpetanud kirja lugemise , meenusid mulle jällegi otsekohe nood 1944 . 
    Aasta septembriõhtul lausutud sõnad : kui midagi juhtub . 
    Edasi tabasin end arvutamast , kui vana on Inge . 
    Kaheksa-aastane . 
    Kaheksa-aastaselt algas meie sõprus Robertiga . 
    See teade tabas mind rängalt . 
    Mul oli juba endal poeg ja ootasin tütart . 
    Ma ei suutnud kuidagi mõista , mispärast nii talitati . 
    Kuidas võib niisuguseid asju juhtuda ? 
    Anne vangistamisest sain ma aru . 
    Bandiit on bandiit , olgu ta su oma vend või mitte . 
    Klassivõitlus oli esimestel sõjajärgsetel aastatel väga terav . 
    Urgastesse tõmbunud fašistide aitamine oli ränk süü töörahva vastu . 
    Ka praegu ei saa ma asjadele teisiti vaadata . 
    Aga Inge , kaheksa-aastane Inge ! 
    Ja milles oli süüdi Roberti õde ? 
    Kui midagi juhtub ... 
    Nüüd on juhtunud . 
    Mida ma tegin , mida ette võtsin ... ? 
    Ingel on põhjust mind mitte tunda . 
    Roberti õed on talle minust kas väga halvasti rääkinud või pole üldse midagi rääkinud . 
    Ta ise aga ei mäleta mind , ei võigi mäletada . 
    Võõras mees , keda ta mõni kord pisikese tüdrukukesena nägi , ei jäänud talle meelde . 
    Mis sellest , et ta oli mu Isamaasõja ordeni endale rinda riputanud , mille eest saime mõlemad Anne käest tapelda - torkasime kleidikese katki . 
    Nüüd ei öelnud mu nimi talle enam midagi . 
    Või tähendas liiga palju . 
    Ka mu sõnad - ma tundsin teie isa - võttis ta jahedalt vastu . 
    Ma ei saa lahti mõttest , et ta ei tahtnudki neid kuulda . 
    Kui midagi juhtub ... 
    See lause kiusab mind . 
    Küünistab halastamatult mu südametunnistust . 
    Seepärast leiangi end nüüd uuesti Tihase tänava trepikojast . 
    Mida oleksin ma pidanud tegema ? 
    Mida ? 
    Ma käisin vabariiklikus prokuratuuris ja julgeolekus . 
    Ma ei jäänud väljakutset ootama , mis Roberti vanema õe kirja kohaselt mulle pidi saadetama . 
    Tõsi , ma ei läinud kohe , vaid umbes kümmekond päeva pärast kirja saamist . 
    Võib-olla läks mööda isegi kaks nädalat . 
    Oma vabanduseks võin ma öelda , et mul oli ees viiepäevane komandeeringussesõit . 
    Narvast tagasi jõudes helistasin kohe vastavatesse organitesse . 
    Prokuratuuris võeti mind vastu kolmandal , Julgeoleku Ministeeriumis pärast teistkordset telefonikõnet kuuendal päeval . 
    Tõepoolest , mulle ei või keegi mingit etteheidet teha . 
    Ei Inge ega Roberti vanem õde . 
    Kes oleks tollal suutnud rohkem ? 
    Ajad olid niisugused . 
    Ajad ... 
    Robert oleks rohkem teinud . 
    Ta oleks komandeeringu edasi lükanud . 
    Jalamaid kõige kõrgematesse instantsidesse tormanud . 
    Mitte kellelegi rahu andnud , enne kui õiglus oleks jalule seatud . 
    Mõtlen nii , kuid mu aastatega kainemaks muutunud mõistus ütleb , et võib- olla oleks ka Robert siin jõuetuks osutunud . 
    Ajad olid tollal väga komplitseeritud . 
    Jälle ajad ... 
    Kuid su süda ? 
    Kas su süda ei rahunenud liiga ruttu ? 
    Kas sa ei vaigistanud oma südametunnistust üldiste fraasidega ? 
    Sul ega mitte kellelgi pole õigust veeretada vastutust ajajärgu kaela . 
    Muidugi , sa võid oma passiivsust põhjendada sellega , et sa mõndagi ei teadnud , et su ümber oli tohutult palju suurepärast ja see varjutas Inge ning tema saatuse , et sul oli väga rohkesti tegemist , et sa töötasid ja tuhnisid südaööni konspektide taga , et sind koormati kümnete ühiskondlike ülesannetega , et sul sageli ei jäänud endagi jaoks aega , ja rohkesti muud . 
    Ent mäleta üht Roberti kunagist lauset . 
    Inimene , kellel enda jaoks ei jätku aega , on kuldaväärt , inimene , kellel ei jätku teiste jaoks aega , on kaabakas . 
    Sõnad , sõnad , sõnad . 
    Vahel on mul sõnadest villand . 
    Ka kõige paremad ja õilsamad sõnad võivad marru ajada , kui nendega arutult priisatakse . 
    Aitab meeleolutsemisest . 
    Prokuratuuris kuulati mu seletus ära ja pandi kõik kirja . 
    Tänati ja öeldi , et kui see põhjendatuks ja vajalikuks osutub , vaadatakse Olga Viirpuu asi uuesti läbi . 
    Lahkusin prokuratuurist tundega , et ma suudan olla Ingele tõeliseks sõbraks . 
    Ka Julgeoleku Ministeeriumis andsin ma oma seletuse ja tunnistuse . 
    Ütlesin , et Robert Viirpuu oli kommunist . 
    Esimesel nõukogude aastal töötas Kergetööstuse Rahvakomissariaadi kaadriosakonnas . 
    Sõja algul astus vabatahtlikult hävituspataljoni . 
    Võitles seal mehiselt , oma nahka ei hoidnud , tegi kõik , mis suutis . 
    Jäi sakslaste kätte . 
    Mõrvati vanglas . 
    Inge on tema tütar , keda Olga Viirpuu , Robert Viirpuu õde , kasvatab . 
    Inge ja Olga Viirpuu väljasaatmine on eksitus . 
    On ustava kommunisti ja ausa tööinimese , veendunud nõukogude patrioodi tööle ja võitlusele käegalöömine . 
    Mäletan ülihästi , et sõna  "  käegalöömine  "  asemel oli mul keelel  "  sülgamine  "  , kuid millegipärast otsustasin ümber . 
    Juurdleja või uurija või operatiivvolinik või mõne muu nimega julgeolekutöötaja - ma ei orienteeru nende ametinimetustes - kuulas tähelepanelikult ja viisakalt mu avalduse ära . 
    Võib olla muigas ta sisemiselt minu pisut kõrgelennuliste sõnade üle , kuid väliselt ta seda millegagi ei näidanud . 
    Tähendas ainult , nagu möödaminnes , et Inge Viirpuu on Anne Viirpuu tütar . 
    Kas ma teadvat , et Anne Viirpuu on süüdi mõistetud paragrahv 58 punkt nii- ja niisuguse alusel . 
    Punkti täht või number ununes mul kohe , paragrahv jäi aga eksimatult meelde . 
    Julgeoleku Ministeeriumi töötaja väide mind ei häirinud . 
    Ma tõendasin enda arvates hästi seda , et Inge ja Roberti vanema õe väljasaatmine pole põhjendatud . 
    Mind häiris teine asi . 
    Nimelt see , kuidas minult küsiti , millega ma võin tõendada , et Robert Viirpuu tapeti fašistide poolt . 
    Jahmusin . 
    Niisugust küsimust ma ei oodanud . 
    Rääkisin , mida teadsin . 
    Et Robert vangistati 1941 . 
    Aasta septembris ja lasti maha 1944 . 
    Aasta augustis . 
    Siis küsiti minult , kus mina viibisin 1944 . 
    Aasta augustis . 
    Vastasin lühidalt , et Nõukogude armees . 
    Olime tollal Luuga jõe ääres , kuid ma ei pidanud vajalikuks seda nii täpselt öelda . 
     "  Kust te siis teate , et Robert Viirpuu tapeti ?  "  
    Julgeolekutöötaja , kes mind vastu võttis , kuulas mind just nagu üle . 
    Vastasin , et mulle on sellest räägitud . 
     "  Kes rääkisid ?  "  
    Seletades , et mulle kõnelesid Roberti mõrvamisest tema õed ja naine , tundsin , et mu tunnistusest on vähe kasu . 
     "  Kas te olete teadlik , et Anne Viirpuu vend Raul Teppor teenis okupatsiooni ajal SS- üksuses ?  "  
    Vastasin , et kuulsin sellest pärast Anne Viirpuu vangistamist . 
    Ma ei mäleta enam julgeolekutöötaja nime , kellega ma rääkisin . 
    Kes kogu mu seletuse väga korrektselt paberile pani , ette luges ja mult allkirja võttis . 
    Isegi ta välimusest pole palju meeles . 
    Pikk , kõhn , viisakas , kuid külm-ametlik alampolkovnik . 
    See on kõik . 
    Kui ta tänaval mulle vastu tuleks , ei tunneks ma teda ära . 
    Kuid ta küsimus :  "  Kust te siis teate , et Robert Viirpuu tapeti ?  "  kumiseb mul kõrvus . 
    Kas siis Robertit ei tapetudki ? 
    Mis temast sai ? 
    Mispärast vihjati Anne venna SS-is teenimisele ? 
    Ega siis ometi ... ? 
    Ma ei andesta endale kunagi , et ma võisin oma sõbrast nii mõelda . 
    Kas või ainult hetke jooksul . 
    Jah , ma tõrjusin hirmsa mõtte Robertist kui reeturist kohe tagasi . 
    Robert elas ja suri nagu kommunist . 
    Praegu võiksin ma tollele kuivetanud alampolkovnikule öelda - arhiivis on dokument , Tallinna Keskvanglas mahalastute nimekiri , kus teiste hulgas on ka Robert Viirpuu nimi . 
    Dokument avaldati nüüd koguni ajalehtedes . 
    Kus see nimekiri kümme-kaksteist aastat tagasi hallitas ? 
    Nii küsin ma nüüd . 
    Siis ma nii ei mõelnud . 
    Ma olin löödud , et minult võidi nii küsida . 
    Hingepõhjani masendatud . 
    Ma oleksin pidanud hüüdma , et kommuniste , et ühtki inimest ei tohi nõndaviisi umbusaldada . 
    Oleksin pidanud neile , kes seda õudset kahtlustusevaimu külvasid , need sõnad kartmatult näkku kisendama . 
    Minu tunnistused Roberti tütart ja õde ei aidanud . 
    Aeg möödus . 
    Nüüd kohtasin Inget . 
    Ta laskis minu sõnad , et ma tundsin ta isa , kõrvust mööda . 
    Ma ei öelnud talle , et tema isa Robert Viirpuu oli minu parim sõber ja et ma tahaksin ka temale heaks sõbraks olla . 
    Mis hind on tõotustel , mida ei peeta ? 
    Ingel on õigus minust mitte välja teha . 
    Ma ei tea , kuidas suhtuvad minusse Roberti õed . 
    Naeravad nad mind , põlgavad või vihkavad . 
    Või löövad lihtsalt käega . 
    Tõenäoliselt ei eksisteeri mind enam nende jaoks . 
     "  Kui midagi peaks juhtuma ...  "  
    Ma ei saa , ei tohi ennast teiste , veel vähem enese ees vabandada . 
    Kas ma saaksin ennast õigustada tolleaegse üldise olukorraga ? 
    Nõukogude seaduslikkuse rikkumistega ? 
    Ei saa . 
    Ei tohi . 
    Ma tunnen nüüd , et mu tookordne käitumine polnud õige . 
    Oli poolik , abitu . 
    Kommunistile mittekohane . 
    Mida ma oleksin pidanud tegema ? 
    Nii küsin ma endalt iga kord , kui meenub jutuajamine trepikojas , kui mõtetesse kerkib Inge kuju . 
    Kolmeaastane tüdrukutirts , kes mängib minu ordeniga , ja kahekümneaastane minust möödavaatav noor naine . 
    Jah , mida ma oleksin pidanud tegema ? 
    Ma ei tea praegugi seda täpselt . 
    Ühte ma aga mõistan . 
    Ma ei oleks tohtinud lubada , et keegi võis külmalt öelda :  "  Kust te teate , et Robert Viirpuu tapeti ?  " 
    Babajevo raudteejaam oli tõepoolest maatasa tambitud . 
    Nad ei näinud ühtki tervet hoonet , ent ega nad raudteejaamast kuigi palju kaugemal tiirutanudki . 
    Mõnisada meetrit ainult , sedagi rohkem uudishimust . 
    Majad olid kas kokku varisenud , põlenud , upakile vajunud , pooleks rebitud , katus pealt kistud , akende ja usteta . 
    Mõne hoone kohal haigutas tohutu kraater , teisest elamust andsid tunnistust vaid alusmüüri jäänused . 
    Linnake oli pommilehtreist nagu rõugeis , ükski neist polnud midagi niisugust näinud . 
    Kui Julius Särjele räägiti Tallinna märtsipommitamisest , siis meenus talle ikka Babajevo , mitte aga Velikije Luki ega Narva , tema rindele ei jõudnud . 
    Algul kõndisid nad niisamuti jaamahoone varemete ümber , kelk kraamiga perroonil , nagu peaks Siberi kiirrong iga minut Leningradist pärale jõudma . 
    Jaamahoones nad raudteelasi ei kohanud . 
    Siis läksid pootsman Adam , Valgepea ja Markus luurele , kõik mehed ei saanud laiali minna . 
    Kaugelt kostis lennukimürinat , Koit tundis kõhukoopas kummalisi judinaid , kuid säilitas täiesti hariliku ilme , Jannus muutus rahutuks , Julius Särg rahustas naisi . 
    Ta väitis , et tegemist on oma lennukiga ,  "  Junkersite  "  häält õppinud ta Soome lahel põhjalikult tundma . 
    Koit ei hakanud temaga vaidlema , ehkki talle tundus mürin kurjakuulutavana . 
    Mürin valjenes , muutus aga samas nõrgemaks ja kustus hoopis . 
    Need võisid ka oma lennukid olla . 
    Pimedas otsustati vagunisse varju alla minna . 
    Tühje vaguneid oli küll ja küll . 
    Nad ei roninud juhuslikku kaubavagunisse , vaid niisugusesse , mis pootsmani ja Valgepea kinnitust mööda kuulus Kirovi tehase ešeloni koosseisu . 
     "  Kirovlased viiakse edasi esimeses järjekorras ,  "  väitis Valgepea . 
     "  Niipea kui raudtee korda tehakse , saadetakse nemad edasi . 
    Ma võin selle peale mürki võtta .  "  
    Raudteed parandati tõepoolest , parandasid raudteelased , sõjaväelased ja eraisikud ,  "  Kirovi  "  tehase töölised , nagu arvas Valgepea . 
    Ja kui ka pikk ešelon kuulus kirovlastele , selles polnud mingit kahtlust , isegi Koit veendus selles , kui ta söandas piki vaguniterivi edasi minna . 
    Igas vagunis leidus mõni inimene , nii et rong polnudki nii välja surnud , kui oli paistnud . 
    Algul ootasid nad niisama tegevusetult tühjas vagunis , nagu ei saaks nad veel täielikult aru oma uuest olukorrast . 
    Teadmine , et lõppude lõpuks on üks eesmärk saavutatud , et viimaks ometi on jõutud raudteele , et nende päralt on vagun , et see vagun kuulub ešeloni koosseisu , mis peaks varem või hiljem liikuma hakkama , tegi neid nagu segaseks . 
    Ja ka see , et nad midagi täpselt ei teadnud , et nad ainult oletasid . 
    Valgepea ja Markus leidsid end kõige kiiremini . 
    Nad hakkasid pea korraga tegutsema . 
    Nuhkisid naaberteel seisvast mahajäetud vagunist raudahju välja , ehtsa malmist buržuika , nagu Valgepea ütles , ja seadsid oma vagunisse üles . 
    Siitpeale nimetasid kõik hundilaudana kõledat ja külma kaubavagunit oma vaguniks . 
    Särg aitas neil otsida narilaudu , nad kandsid laudu kokku paraja hulga , nii et jätkus küljealust kõigile . 
    Koit kogus kütet , lauaotsi , palginotte , ta käis koguni kokkuvarisenud hoonete rususid takseerimas , kivisütt , mille platvormid seisid neljandal roobasteel , ei märganud ta võtta . 
    Kivisöe juurde juhatas teda pootsman Adam . 
    Südaööks oli kõik kombes : tepluška küdes , Marie soojendas hõõguva ahju ääres oma põlvi , narilaudadele olid kombineeritud asemed . 
    Nad muutusid järjest elavamaks , jutt valjenes , naerdi , lobiseti läbisegi . 
    Ainult Dagmar oli eelmistest päevadest tõsisem , tõsisem ja endassepöördunum , vahetas Jannusega ainult mõne sõna , enamasti istus omaette nariserval . 
    Teised ei märganud temas toimunud muutust , kõik olid ärevil ja ootel , küll aga Markus . 
    Markus ei osanud Dagmarile läheneda , kuigi tundis , et peab seda tegema , ta lootis järgnevatele päevadele : hiljem tegi endale seepärast etteheiteid . 
    Pootsman Adam ja Valgepea käisid vahetevahel väljas maad kuulamas . 
    Töö raudteel käis , pimedus ei pannud seda seisma , mis näis neile hea märgina . 
    Kuuldus veduri huikeid , tunni aja pärast käis esimene nõksatus läbi rongi . 
    Kell 2.47 koputati nende vaguni uksele ja küsiti , kes seal on . 
     "  Estonskaja respublikanskaja aktiv ,  "  vastas Valgepea sügava enesekindlusega . 
     "  Estonskii respublikanskii aktiv ,  "  korrigeeris Koit . 
    Vastusena kostis lühike-asjalik :  "  Harrašo .  "  
    Sama vaguniga sõitsid nad välja Tšeljabinskini . 
    Sõlmjaamades kontrolliti neid korduvalt , nad vastasid ikka nii , nagu Valgepea oli seda esimest korda teinud , ja nimetasid sihtkohaks Tšeljabinski linna . 
    Neid usuti sõnalt ja nende vagun liideti ešelonide koosseisu , mis suundusid sinnapoole . 
    See näis kõnelevat operatiivsusest , sellest , et paber ei ole kõige tähtsam , organiseeritusest , Albert Koit ei saanud seda miilitsale nina peale kirjutada , sest miilitsat polnud enam nende hulgas . 
    Ei Julius Särge ega Dagmarit . 
    2. Dagmar kadus äkki . 
    Ühel hommikul teda enam vagunist ei leitud . 
    Keegi ei mõistnud , mis oli juhtunud . 
    Ta kohver seisis seal , kus alati , magamiskoha päitsis , kasukas , botikud ja ta ise olid kadunud . 
    Hommikupoole ööd oli Dagmar jäänud ahjuvalvesse , ta polnud nõus , et naised valvekorrast vabastatakse . 
    Hommikul Dagmarit enam polnud . 
    Jannus oli jahmunud ja löödud . 
     "  Ta jäi maha ,  "  arvas Valgepea . 
     "  Tal oli vaja välja minna ja ei jõudnud enam peale . 
    Kunagi ei tea , millal rong peatub või sõitma hakkab .  "  
    Valgepeal oli õigus , seda ei teadnud keegi . 
    Evakueerujate ešelonid liikusid väljaspool sõiduplaane ja graafikuid . 
    Raudtee oli rongidest ummistunud . 
    Läände suunduvatele sõjaväeešelonidele anti läbisõidu eesõigus . 
    Rongilt maha minnes tuli alati riskeerida . 
    Eriti hädas olid pootsman Adam ja Valgepea , kes igas peatuses käisid leivajahil . 
    Kioskite ees , kus evakueerijatele leiba müüdi , lookles alati saba . 
    Sageli ei jõudnud nad oma järjekorda ära oodata , nende ešelon hakkas enne liikuma . 
    Siis polnud viga , kui rong peatus esimesel või teisel teel , siis oli pühapäev . 
    Ent ka siis , kui jäädi kümnendale teele , tuli leiba otsima minna . 
    Jaamad olid tohutu suured , kümme ja rohkem rööpapaari kõrvuti , peale selle sortirovkad ja lõpmatud tagavarateed . 
    Üldine arvamus kaldus selle poole , et Dagmar ei jõudnud ootamatult sõitma hakanud rongile peale . 
    Kaubavagunitel pole treppigi , isegi meestel oli tegemist , et liikuvale rongile ronida , ikka tiriti üksteist kättpidi üles . 
    Dagmar usaldas liialt palju ennast . 
    Markus kahtles niisuguses variandis , tal tekkis otsekohe tunne , et Dagmar jäi maha hingesegaduses . 
    Mahajäetud kohver mõjus Markusele väga halvasti . 
    Oma kahtlused hoidis ta endale . 
     "  Ehk jõudis mõnda teise vagunisse ,  "  püüdis Koit Jannust lohutada . 
     "  Kaubavagunid , ühest ei pääse teise .  "  
    Nagu neetud ei peatunud ega peatunud ešelon . 
    Üks jaam teise järel jäi selja taha . 
    Igal teisel päeval oleksid nad rõõmustanud , nüüd närveerisid . 
    Ühes väikeses vahejaamas jäi rong semafori taha seisma . 
    Julius Särg hüppas maha ja hüüdis , et ta käib kõik vagunid läbi . 
    Ja kui ta Dagmarit ei leia , siis jääb siia ootama või sõidab koguni tagasi . 
    Tema pärast olgu nad mureta , ta jõuab neile järele , sest ta tahab ju Taškenti sõita . 
    Ja Dagmari toob ta kaasa , Jannus võib temale kindel olla . 
    Särg ei võtnud kuulda Valgepea kainet juttu , et tagasi sõita on mõttetu , Dagmar võib juba mõne teise rongiga neile järele tossutada , käigu ešelon läbi ja tulgu tagasi , lollusi ärgu tehku . 
    Julius Särg sõitis siiski tagasi . 
    Algul ei teadnud keegi , mis temaga oli juhtunud , sest välja ta enam ei ilmunud . 
    Alles pärast sõda , kui Markus juhuslikult Särge Tallinnas kohtas , tunnistas viimane , et ta oli tagasi sõitnud . 
    Rong , millele ta oli väevõimuga peale trüginud , peatunud alles Vologdas . 
    Julius Särg vandus , et ta oli Vologdas Dagmarit näinud , ta polnudki tagasisõiduga rumalalt talitanud . 
    Dagmar vilksatanud vagunite vahelt , ta hüüdnud , kuid Dagmar polevat vist kuulnud , kuigi ta möiranud kogu oma kopsude jõuga . 
    Siis hakanud Särg rongide alt läbi pugema , pikkadel vene kaubarongidel pole ju tambuure , kust saaks üle ronida . 
    Sinna roobaspaaride vahesse , kust Dagmar läinud , polevat ta välja jõudnud , jõudnud küll , kuid juba ilma vasaku jalata . 
     "  Siis polnud minust enam meest ,  "  rääkis Särg nende esimesel ja ka järgnevatel kohtumistel Viimane , see tähendab kolmas ešelon , mille alt ta parajasti läbi roomanud , hakanud liikuma . 
    Ta oleks võinud külmavereliselt rööbaste vahele pikali heita , vaevalt oleks õnnetust juhtunud , aga tema lootnud , et lipsab läbi . 
    Arvestus osutus valeks . 
    Rattad hammustanud vasaku jala pisut altpoolt põlve nagu giljotiiniga pooleks . 
    Karjunud veel korra :  "  Dagmar !  "  aga rohkemat ei mäletanud . 
    Valust ja verekaotusest kaotanud teadvuse . 
    Ärganud alles haigemajas . 
    Nõnda polevat temast saanud ei Taškenti sõitjat ega ka rindemeest . 
    Jalast ilmajäämine olnud ehk isegi õnneks , Velikije Lukis , Sõrve sääres või Kuramaal jäid paljud elust ilma . 
    Markuse meelest Särg ainult lohutas ennast . 
    Mõni aeg hiljem 1951. aasta kevadel , otsis Julius Särg Markuse üles ja küsis kakssada rubla laenu , talle tulnud telegramm , et sõitku aega viitmata Tartu uue proteesi järele , näpud aga juhuslikult põhjas . 
    Praegune kunstjalg olevat nagu ront tuim , pealegi ränkraske . 
    Särg tiris püksisööre üles ja näitas proteesi , puu , raua ja nahkrihmade kombinatsiooni , mis ei kõlbavat koera hänna allagi , uuest lootvat ta palju . 
    Markus andis talle raha , mille endine miilits jättis tagasi maksmata ; uue proteesi väljaostmise ettekäändel laenanud Särg mitu aastat tuttavatelt raha , ta oli rängalt jooma hakanud . 
    Kuuekümne kuuendal aastal jättis arutu lakkumise maha , temast sai üleöö karsklane , ta hakkas  "  Ukule  "  dolomiidist suveniire valmistama . 
    Ta nuputas välja omapärase küünlajala , mille ristis  "  Dagmariks  "  , keegi ei taibanud , mispärast meister kangekaelselt nõudis , et küünlajalg , mis paljudel näitustel ringles ja millel oli ostjaskonna hulgas hea minek , niisugust vanaaegset naisenime kannab . 
    Endisest naisest elas lahus . 
    Margarita kutsus küll teda enda juurde tagasi , klarnetimängija elas nüüd Kanadas , aga Margaritale ei kirjutanud , rääkimata pakkide saatmisest , mis naist hirmsasti solvas . 
    Ta tunnistas Juliuse ees oma süüd , kuid Julius saatis Margarita kuradile ja nõutas lahutuse , uut naist Särg ei võtnud , vahel laaberdas linnukestega ringi . 
    Nüüd on juba kuuekümnene , rahunenud ja hingeldab astma tõttu . 
    Joomise pärast heideti viiekümne kolmandal , paar nädalat pärast Stalini matuseid , parteist välja . 
    Viiekümne üheksandal ja kuuekümnendal aastal istus raske kehavigastuse tekitamise pärast kuus kuud kinni , ta oli ägedushoos äianud proteesiga poega , kelle Margarita oli tema ja kõigi parteilaste vastu üles ässitanud . 
    Dagmarit ei kohanud Markus enam kunagi . 
    Ühes eesti nõukogude ajakirjanduse ajalugu käsitlevas kandidaaditöös kirjutati , et sõja ajal jäänud kadunuks lootustandev sulemees Diana Palm , kes arvatavasti hukkunud evakueerimise käigus . 
    Kuna Dagmar jäi kadunuks , ei saanud Markus talle üles tunnistada , et tol lumesajusel rännuööl oli ta valetanud . 
    Oli valetanud , nagu oleks ta Juhansonide korterinaabrilt teada saanud , et Dagmar evakueerus . 
    Korterinaabri ja korterinaabri jutu oli ta välja mõelnud . 
    Mitte lumesajusel rännuööl , vaid ööl vastu 31. augustit . 
    Ta oli Juhansoni naise evakueerimise loo välja mõelnud sellepärast , et Juhanson nendega koos tuleks . 
    Ta oli kartnud , et muidu võib Juhanson ei tea mida ette võtta , lollusega hakkama saada . 
    Pääsküla rabas oli Juhanson rääkinud , et ta ei tohi oma naist fašistide küüsi jätta . 
    Alles Narva jõe ääres , pärast Bernhard Juhansoni jalgalaskmist mõistis Markus , et Juhansoni otsus Eestisse jääda oli varem küpsenud . 
    Pärast seda hakkas ta Juhansoni uute silmadega nägema . 
    Oma silmi ei oleks ta tohtinud püüda Dagmarile pähe panna . 
    Inimene peab elama oma silmadega . 
    Mis kõige halvem - tema , Markuse jutust võis Dagmar järeldada , et Bernhard Juhansonile ei tähendanud ta palju . 
    Tegelikult oli Markus kartnud vastupidist , et just oma naise pärast on Juhanson valmis Eestisse jääma . 
    Seepärast evakueerumisloo välja mõtleski . 
    Muidugi , Juhansoni teades pidi Dagmar olema evakueerunud , aga kui Juhanson teda ei uskunud ? 
    Evakueerumise jutu peale oli Juhanson öelnud :  "  Mis sa jamad ,  "  kuna ta aga nendega koos tuli , siis oli Markus arvanud , et mees jäi uskuma . 
    Nüüd vaevas kõik see , mis Dagmariga juhtus , Markuse hinge . 
    Edith abiellus pärast sõda Igor Sergejevitš Kulganoviga , mereväeleitnandiga , kellega nad olid kaks korda sakslaste tagalas käinud . 
    Praegu elab ta Leningradis , kus mees töötab sõjakooli õppejõuna . 
    Neil on kolm last , kaks poega , üks tütar . 
    Üldlaulupidude ajal tuleb ta koos oma perega Tallinna , istub truult kogu kontserdi aja lauluväljakul , mees käib vahetevahel õlut joomas . 
    Viimasel laulupeol kohtas Markus neid . 
    Edithi tütar oli täiesti emasse , Edith ise oli priskeks läinud , Markus kahetses , et nad üldse kohtusid . 
    Stepan Stepanovitšiga jõid nad einelauas pudeli veini . 
    Stepan Stepanovitš kiitis Markusele oma naist ja eestlasi . 
    Markus ostis Edithi lastele šokolaadi . 
    Marie Tihnik suri personaalpensionärina 1959. aastal Tallinnas . 
    Pootsman Adam elab oma naisega Mähel , kuhu nad maja ehitasid . 
    Tütrest jäi ta ilma , tütar sõitis Treimanist pärit tüürimehega juba neljakümne kolmandal aastal Rootsi . 
    Noor tüürimees kartnud saksa sõjaväkke sattumist ja põgenenud üle detsembrimere . 
    Algul Treimanist Saaremaale ja nädala pärast sealt edasi . 
    Nüüd saadab neile Rootsist kirju ja laste fotosid . 
    Pakke ei luba Adam saata . 
    Kuigi tütar elab , tundub kahe eesnimega vanale merekarule , et sõda röövis talt lapse . 
    Uue tütre või poja sigitamiseks olid nad nähtavasti juba vanad , lapsi nad enam ei saanud . 
    Raskelt läbipõetud düsenteeria kurnas Albert Koidu nii ära , et ta rindele ei jõudnudki . 
    Algul saadeti ta nõrga tervise tõttu tagavarapolku ja 1943. aasta jaanuaris , sellel kui Eesti Korpus pidas lahinguid Velikije Luki pärast , ta demobiliseeriti . 
    Muide , ta kannatas ka seepärast elu lõpuni , eriti siis , kui kohtas Jannuse omakseid või mehi , kellega ta koos teenis õppelaagris . 
    Teda kutsuti Moškinosse , kus tegutses eesti kaadri ettevalmistamise õppekombinaat , ta hämmastas õppejõudusid võimega peast tsiteerida leheküljepikkusi lõike  "  Kommunistliku partei manifestist  "  ,  "  Kapitalist  "  ,  "  Anti-Dühringist  "  ,  "  Perekonna , eraomanduse ja riigi tekkimisest  "  ,  "  Riigist ja revolutsioonist  "  ning  "  Partei ajaloo lühikursusest  "  . 
    Sama aasta sügisel usaldati talle loengute pidamine marksismi-leninismi alustest , kontrollvestlustel ja eksamitel nõudis ta piinlikku täpsust klassikute seisukohtade käsitlemisel .
    Antal ei kannatanud seda näägutamist kuigi kaua välja . 
    Ta läks tänavale hulkuma . 
    Seal tuli talle vastu Benno , kes ütles , et tal on sünnipäev , tulevad paar täitsavenda ja tulgu Antal ka . 
    Järgnes üks krahh . 
    Appi toodi ka isa , kes köhatas hääle puhtaks ning seletas dotseerivalt ja näidete varal ära varase alkoholismi erilise hukatuslikkuse . 
    Oli ta seda tõepoolest kusagilt lugenud või ise käigu pealt välja mõelnud , kuid ta väitis mornilt , et nimelt halvasti käärinud koduvein tekitab verevähki . 
    Elmeril hakkas moraali ette lugedes endalgi poisist pisut kahju . 
    Ta ulatas Antalile päästerõngaks oletuse , et küllap teised poisid meelitasid teda seda jälkust jooma . 
    Ent halastamatu poiss vangutas selle peale külmalt pead . 
    Paar nädalat tagasi ostis Antal koolis kokkuhoitud saiaraha eest karbi kõige odavamaid , sigipruune sigareid ning hakkas vastikusega võideldes neid kodus käimlas suitsetama . 
    Koridor ja kõik toad imbusid järkjärgult rasket sigarivingu täis . 
    Mitte suitsetavad vanemad olid täielikus segaduses , välja kutsuti montöör , kes kontrollis gaasiboileri tõmmet ja pliiti , kuid leidis kõik korras olevat . 
    Ema käis lakkamatult mõõda korterit ringi ja vedas ninaga haisujälge . 
    Isa köhatas töölt koju tulles sagedamini ja tegi seda piinatult . 
    Antal jätkas oma mängu . 
    Viimaks oli jällegi Marek ees , kes saladuse jälile jõudis ja vanematele võimukalt ette kandis , kes ja kus seda haisu teeb . 
     "  Ta tahab meile kopsuvähki majja tuua !  "  sõnas isa süngelt ja köhatas . 
    Ema vahtis Antalile sõnatult , silmad tumma etteheidet täis . 
    Marek aga sai terasuse eest kiita . 
    See kinnitas veelgi tema tarka veendumust , et vaikne keelekandmine on kõige ettenägelikum käitumisviis . 
    Nõnda siis oli Andersenidel aegade jooksul tulnud Antali läbi juba mõndagi kannatada . 
    Paaril viimasel korral oli isa närve kaotades nimetanud ühe võimaliku lahendusevariandina ka alaealiste kurjategijate kolooniat . 
    Antal kuulas ka selle ähvarduse ära ega teinud erilisi järeldusi . 
    Pikapeale kujunes tema teadvuses kolooniagi mingiks suhtelise vabaduse ja iseseisvuse võrdkujuks , kui koduga kõrvutada . 
    Ta ei arvanud , et seal millegi poolest palju halvem võiks olla . 
    Kuid niisugust asja polnud seni veel juhtunud . 
    Tuli toas , pealegi keset ööd , kui kõik pahaaimamatult magasid - see oli lihtsalt jälk ning ohtlik kuritegu . 
    Ja jällegi kord mõtles Elmer Andersen oma sõjaaegsele ängistavale elamusele , mida ta isegi Irenele polnud pihtida julgenud . 
    Kannab ta tõesti sestpeale enda küljes märki , mida ta pojad peavad iseendaga lunastama ? 
    On ka veri nakatanud ? 
    On see pärilikkuse koorem ? 
    Sööbiv suits puges nüüd ka Andersenide magamistuppa sisse . 
    Õrna kurguga Elmer tajus seda esimesena ja köhatas . 
    See oli täiendav signaal . 
    Kiiruga ronis ta voodist välja ning suundus lastetuppa , põnevusest välkuvate silmadega Marek ettearvestamatult ohutus kauguses tema kannul . 
    Hõõgus oli juba üsna madalaks vajunud , kuid toanurgas tule ülesvõtmise faktis ei saanud tekkida kahtlust . 
     "  Välja siis , marss-marss !  "  käratas Andersen Antalile . 
    Poiss püsis endiselt omal kohal . 
    Võlutult põrnitses ta hääbuvat hõõgust , ta keha õõtsumine oli jäänud üsna aeglaseks , kuid ikka veel polnud ümbritsevat maailma tema jaoks olemas . 
    Käratanud teist korda , samuti tulemuseta , astus Andersen Antali juurde , tõmbas poisi lõuga voodist välja ning vedas minema . 
    Jätn Antali esikusse seisma kiirustas ta ise vannituppa vett tooma . 
    Magamistoast tuikus talle vastu unesegane Irene , kuid mehel polnud aega seista ega seletada . 
    Kui ta veega tagasi jõudis , seisid kolm ülejäänud perekonnaliiget lastetoa uksel ja vahtisid hääbuvat tuld . 
    Hõõguvad parketilipid praksatasid vahetevahel ja lennutasid õhku mõne üksiku sädeme . 
    Antali pärani avatud silmis kustusid pikkamööda sinised tulukesed . 
     "  Kuidas sa seda tegid ?  "  kogeles vapustanud Irene . 
     "  Miks , oh issand ? 
    Miks ?  "  
    Antal pööras nüüd pikkamööda pead ja vaatas emast läbi , nagu olnuks see kõnelev õhk . 
     "  Põlegu kõik valgeks tuhaks ,  "  lausus ta ülla aeglusega . 
    Keegi polnud teda kunagi kuulnud nii ülevalt deklameerimas , Antal ei sallinud pidulikkust . 
    Irene oigas ning vajus jõuetust markeerides seina najale . 
     "  Mis sa kretiinist ikka tahad !  "  käratas Elmer südametäiega ning astus neist mööda , ämber viskevalmis käes . 
    Enne tulekoldeni jõudmist pööras ta pead ning lisas :  "  Nüüd aitab ! 
    Põletab veel meid kõiki sisse , kui aga saab !  "  
    Siis astus ta tuleaseme juurde . 
    Tõstnud suure kollase plastikämbri silmade kõrgusele , valmistus ta kallama , kuid selsamal silmapilgul kukkus pommi termiidijäänus sädemeid laiali pritsides läbi vahelae allkorrale , Helene elutuppa . 
    Andersen hüüatas ehmunult ja pillas ämbri käest . 
    See mütsatas vastu põrandat , põrkas külili ja vesi valgus välja . 
    Nire paiskus august pommile järele , kostis auru susinat ja pihuks põrkavate veepiiskade plaksatusi ning altpoolt tõusis lastetuppa vedurilõhna . 
    Andersen toibus ning tuhises toast välja . 
    Ühe hetke jooksul vaatas ta Antalile otsa morni pilguga , milles välkus meeleheide . 
    Siis oli ta läinud , ainult välisuks paukus . 
    Ta pidi helenet otsekohe hoiatama ja vabandust paluma veel enne , kui too ehmatusega häiret tõsta jõuab . 
    Oleks ennekuulmatu skandaal , seda häbi lihtsalt ei suudaks kanda , kui peaks üldiselt teatavaks saama , et tema vanem poeg on kõigele lisaks ka tulesüütaja ! 
    Seda ei tohtinud sündida . 
    Pärast isa lahkumist seiras Antal kurvalt kustunud tuleaset . 
    Temalt oli justkui midagi ära võetud . 
    Ema Irene läks kööki suhkruvett segama , ehkki erksal Marekil ei paistnud selle järele vajadust olevat . 
    Pidžaamaväel lõdiseval Andersenil tuli kaua aega Helene ukse taga oodata , ikka ja jälle kella anda . 
    Viimaste aastatel järjestsüveneva unepuuduse all kannatav Helene võttis igal õhtul reeglipäraselt sisse unerohtu ja sulges kõrvad roosade parafiinist troppidega , et mingid välismaailma helid ei pääseks peletama õhkõrna unevinet enne , kui unerohi jõuab mõjuma hakata . 
    Tänu sellele sai ta voodisse heites suurepäraselt uinuda , kuid teda unepealt üles äratada oli peaaegu võimatu . 
    Hommikul ärkas ta pigem aastatega tekkinud harjumusest kui äratuskella tirinast . 
    Trepikoja jaheduses hambaid plagistav Andersen tammus läbematult Helene ukse taga , surudes ikka ja jälle pöialt kellanupule . 
    Kell tirises . 
    Ukse taga oli ikka alles vaikne . 
    Samal ajal pidas Kaspar neljandal korrusel uuesti voodist väljaaetud poisiga läbirääkimist . 
    Tal ei kulunud mingit erilist vaeva veenmaks poissi kogu seda lugu enda teada jätma . 
     "  Andersen ei usu niikuinii , et see taevast kukkus ,  "  väitis ta poisile , kes piidles mõtlikult oma paljaid varbaid ukse vahelt langevas hallis kumas . 
     "  Tema jaoks aitab aga sellest , et minu juurest tuli . 
    Kisa üle terve linna ! 
    Parem teeme näo , et meie juures pole midagi lahti olnudki . 
    Las soeb oma poisse , kui tahab , et need on tal tulega mänginud !  "  
     "  Aga mis ma selle nurgaga peale hakkan ?  "  venitas poiss kaeblikult . 
     "  Hüljes ütles ...  "  
     "  Ega Andersen niikuinii parandama ei tule , vaata et katsub veel midagi kraesse keerata . 
    Paneme parem ise kinni . 
    Mul materjali jätkub .  "  
    Tüdruk oleks tahtnud hüüda : ütle jah , ütle ometi jah ! 
    - aga ei söandanud häältki teha . 
    Ta kartis , et siis hakkab too võõras mees alumiselt korruselt äkki sajatama ja kärkima : kes see seal veel häält tõstab , mis seltskond siin aeleb , olgu nad silmapilk kadunud , mis õigust on neil võõras toas olla , kas nad siis ei tea , et nendesuguste koht on tänaval . 
    Seevastu kuulis ta poissi ütlevat :  "  Näe tähed paistavad tuppa !  "  
     "  Mul paistsid sõja ajal pool aastat tuppa , teise korra lõi pomm puhtalt minema ,  "  lausus võõras hääl lohutavalt . 
     "  Polnud midagi . 
    Kui vihma ei saja , ei tee üldse häda . 
    Aga siis sai meie nurka ka ühel õhtul pomm ja olidki tähed otsas . 
    Hea , et endal teiste keldris pea-jajad külge jäid .  "  
     "  Jaa , aga ma ei saa niiviisi Hülgele ütelda ...  "  venitas poiss õnnetult . 
     "  Ah , see on täpe . 
    Homme kleebin katusele tahvli plasti peale , küll ta remondini peab ,  "  viskas teine hooletult . 
     "  Vahest siis teine ei märkagi ?  "  küsis seepeale poiss tärganud lootusega . 
     "  Ei tohi märgata ,  "  sõnas Kaspar veendunult . 
     "  Me oleksime tolgused , kui keegi märkaks .  "  
     "  Siis lööme käed !  "  hüüdis poiss õhinal . 
    Tüdrukul oli tekk üle pea ning ta naeris . 
    Selle ajaga oli Anderseni lakkamatu helistamine roosa parafiinikiuste siiski mingite vibratsioonidena Helene teadvusse jõudnud . 
    Unerohust uimasena tõmbas ta ühe tropi kõrvast ja kuulas . 
    Selgusele jõudnud , kust tuleb teda häirinud heli , ronis Helene voodist välja ning tuikus välisukse juurde . 
    Elutoas põleva termiitsegu susin ei tunginud veel ta teadvusse . 
    Võib-olla sellegipärast , et just praegu oli Helene unemaal suure mühina ja praginaga järjekordselt maha põlenud vana roheliste luukide ja öömustade võltsakendega Robinsoni maja . 
    See põles seal viimasel ajal üsna tihti . 
    Ka leegi kuma ei tunginud ukse alt läbi , sest tõmbetuule kartusel oli Helene oma korteris ammugi kõik uksepraod vildiribadega ära tihendanud . 
    Öine kell oli Helenele suur üllatus . 
    Ta jahmatus ei vähendanud põrmugi , kui ta nägi ukse taga pidžaamaväel Anderseni , kesd üleni lõdises . 
     "  Ma palun tuhat korda vabandust , on juhtunud midagi kohutavat !  "  alustas Andersen siniseks tõmbunud huulte võbisedes . 
     "  Uskuge , ma kutsun hommepäev remondimehed kohale ja kõik tehakse minu arvel täiesti korda , viimne kui kriim . 
    Ainult ma palun teid , jätame selle loo endi vahele .  "  
    Helene ei mõistnud midagi . 
    Ta arvas esimese hooga , et Andersen räägib kanaaediku kahest lipist . 
    Need ajas kogemata puruks auto , mis mõni päev tagasi Andersenidele uut köögimööblit tõi . 
     "  Oh , pidite te seda ka praegu rääkima tulema ...  "  lõi ta pisut etteheitvalt käega . 
    Andersen alustas uuesti täie ägedusega , aga Helene ei taibanud ikka veel . 
    Alles siis , kui Andersen mõne minuti oli seletanud , jõudis ta teadvusse , et Andersenide vanem poeg , see võllaroog Antal on teinud midagi seesugust , mille juurest ta käest on mingil viisil tuli lahti pääsnud ja see on juhuslikult , samuti mingil teadmata viisil kukkunud läbi lae tema , Helene elutuppa . 
    Nad läksid koos vaatama . 
    Kui Helene ukse lahti lükkas , vajus neile vastu valge suitsulaam , mille sügavusest kostis paanilist kaagutamist . 
    Viimane asjaolu tundus täiesti kummalisena , sest kanu Helene toas ei pidanud , need olid tal keldris . 
    Helene keeras tule põlema . 
    Lamp vanaaegse tumekollasest riidest kupli all andis vähe valgust , sest see ei suutnud läbi valge suitsu tungida . 
    Suits lehkas pealegi iiveldamaajavalt - terav keemiline lõhn segunes linnusulgede kärsahaisuga . 
    Helene vehkis ehmunult käega . 
    Vähehaaval valgus osa suitsust läbi avatud ukse toast välja ning all põranda juures läks valge kae läbipaistvamaks . 
    Nurgas ilmus nähtavale suur mustunud servadega auk , sealt tõusiski tuppa keldrisse suletud kanade ahastav kaagutamine , mis ajas judinad üle Selja . 
     "  Mis seal on ?  "  hüüatas Andersen . 
    Helene astus ava juurde , all valitses täielik pimedus , mille keskel kisasid ja pekslesid tundmatu vaenlase küüsis tema kanad . 
    Värisevi käsi hakkas ta kummuti pealt seal alati seisnud taskulampi kobama . 
    Aga et ta pilku õudselt augult pöörata ei suutnud , muutus käsi veelgi ebakindlamaks , kohmetud sõrmed riivasid külma karedat metalli , kostis vali mürtsatus , mis pani Anderseni kössi tõmbuma , ning mingi suur mustjas ese põrkas põrandale ja jäi Helene jala ette lebama . 
    Kaagutamine all keldris hääbus , kostis veel paar hädist kõõksu ja rapsimist , siis oli kõik vaikne . 
     "  Mis ... nüüd juhtus ?  "  hingas Andersen vaevukuuldavalt . 
    Helene ei teadnud . 
    Halba aimates vaatas ta veel kord august alla . 
    Näha polnud midagi . 
    Miks vaikisid kanad ? 
     "  Mis ?...  "  
    kogeles Andersen närviliselt . 
     "  Ma kohe vaatan , ma kohe vaatan ,  "  kordas Helene rahustavalt ning tatsas abitult mööda tuba ringi . 
    Alles ivakese aja pärast meenus talle , et taskulamp seisab eilsest õhtust saadik , kui kojas pirn läbi põles , esikupeegli serva peal . 
    Ta raputas lampi tükk aega , enne kui põlema sai , ning suunas siis kuivetu linnuluise käe erutusvärinast rahutu valgusevihu läbi põlenud servadega augu alla keldrisse . 
    Ava juurde vaatama kummardudes tundis Helene selgesti , kuidas väikese Mareki teravad pruunid silmad ennast ülevalt talle kuklasse puurisid . 
    Oli sel poisil vast pilk ! 
    Tema võbelev uudushimu oli peaaegu füüsiliselt tajutav nagu elektrivool . 
    All keldris lebasid muhklikest kiviplaatidel põrandal kägaras kaks Helene viimast kana . 
    Nende loomu vastselt laiali aetud tiibadel olid termiidipritsmeist suured mustjaspruunid kõrvetuslaigud . 
    Talve saabudes oli Helene pidanud linnud väljast keldrisse tooma ja oma kuuri sulgema . 
    Palja maa peal ja lageda taeva all ei saanud neid aedikus pidada . 
    Vana õuepealne laudhoone , kus ta varem oli kanu üle talve pidanud , pehkis nii ära , et lammutati läinud suvel maha . 
    Imeliku tundega oli Helene jälginud tolmupilve , mis tõusis kunagiste kuuride , pesuköökide ja selle kohal olnud pööningu varisedes , kui traktor länguvajunud hoone trossidega maha tõmbas . 
    Südamest käis läbi , otsekui oleks keegi järsku sikutanud mingist imetillukesest , kärbunud , aga ometi veel pisut tundlikust säilitanud soonest või närvilõppmest . 
    Siis oli kunagise hoone asemel ainult suur lasu inetult halle , värvi kaotanud laudu , pehkinud prusse ja hallikat saepuru . 
    Neid jäänuseid koristati ja veeti laiali terve suve otsa . 
    Majast jäi lõpuks järele ainult põlvekõrgune prahikink vanade rootsus tikripõõsaste vahel . 
    Mõned peenemad latid kasutas Kaspar ära Helene kanaaediku laiendamiseks . 
    Sügiseni siblisid kanad lageda taeva all , talveks aga viis perenaine oma sulilised keldrisse . 
    Kanadele keldris ei meeldinud . 
    Helene süütas neile küll suure elektripirni päikeseks , söötis kanu ohtralt ja täpsel kellaaegadel ning vahetas korrapäraselt vett jooginõus , aga sellest oli ilmselt vähe vahetuseks terve värvirõõmsa maailma vastu . 
    Kivipõrandal jäid kanad varsti loiuks ning isutuks , püüdsid ikka kivivahedes siblida , kuid sellest ei tulnud midagi välja . 
    Nad hakkasid üksteise järel haigestuma ning südatalvel lõppes esimene . 
    Kevade poole järgnes sellele teisigi . 
    Nüüd olid veel kaks kõige tugevamat alles jäänud ja Helene hoolitses nende eest liigutavalt , tõi kanadele veterinaarapteegist küll glükonaati , kadmiumitablette , küllvitamiine . 
    Ta lootis , et vähemalt need kaks jäävad kevadeks alles . 
    Kanad olid selgi ööl maganud omal õrrel .
    1. 
    Ma tõmbasin lahti kirjutuslaua keskmise sahtli , võtsin selle tagasopist välja ümmarguse plekist kompvekikarbi , silmitsesin kõhklevalt selle naiivset , kulunud ja kriimulist ornamenti , astusin siis üle toa , teise seina äärde , tirisin parajalt pungil ruudulise reisikoti tõmbeluku lahti ja libistasin karbikese riiete alla , vastu koti põhja . 
    Seejärel panin mantli selga ja ruttasin välja . 
    Kartsin , et jõuan kohale viimasel minutil , kui aga bussijaama jõudsin , oli mul veel kuusteist või seitseteist minutit aega . 
    Läksin siis puhvetisse . 
    Astusin järjekorda , põrnitsesin märgi mantliselgi , silmitsesin kehvi võileibu vitriiniklaasi taga ja mõtlesin jumal teab millele . 
    Müüja pidi mind kaks korda kõnetama , enne kui taipasin , et olen järjekorras esimene . 
    Ma kohmetusin ja ütlesin seepärast nõudlikult :  "  Palun mulle üks pudel  "  Sitrot  "  .  "  
    Pudelit vastu võttes naeratasin napilt ja rangelt , aga ikkagi arvestusega , et müüja mõistaks , et mina olen talle andestanud . 
    Mitte ei saa aru , millest see tuleb , et ma ennast mõnikord nii lollisti ülal pean . 
    Jõin klaasi januga tühjaks ja kallasin aegamisi uue . 
    Mul oli veel kaheksa või üheksa minutit aega . 
    Sõrmed ümber teeklaasi mitte just kõige puhtamate tahkude , vaatasin ma välja . 
    Terve külgsein oli klaasist ja mööda seda nõrgusid alla veenired . 
    Märjal asfaltväljakul seisis umbes viisteist autobussi , hoburauakujulise varikatuse all ümber väljaku seisid või jalutasid reisijad , kõikjal oli kohvreid , nahk- ja tekstiilkotte ning muid kompse ; põiki üle väljaku tulid busside vahelt läbi noored naised , vihmavarjud pea kohal - üks , kaks , kolm noort naist , taamal tossas ühe tehase korsten ... 
    Muidugi oli seal väljas veel palju muudki , mida vaadata , mulle aga meenus äkki , kuidas ma siinsamas väljakul paljude aastate eest - olin siis neljanda või viienda klassi õpilane - seisin ühe narmendavas ja pragulises kummimantlis mehe ees . 
    Tol ajal polnud ehtsaid ribaalbumeid kusagilt saada , kummimantlis mees aga pakkus seda koos väikese , ent väga värvirikka kollektsiooniga Aafrika fauna teemalistest markidest . 
    Mis see ka maksab ? küsisin ma murduva häälega . 
    Kümme rubla , vastas mees . 
    Minul oli aga ainult kuus rubla kaheksakümmend neli kopikat , mis , muide oli säästetud nädalasest söögirahast koolis . 
    Mees oli joodik ja küllap raske kaatriseisundi tõttu oli ta määranud selle uskumatult madala hinna . 
    Vähem küsida ka enam ei võinud . 
    Kui ta oleks selle albumi ja nende koloniaalmarkide eest nõudnud vähem kui kümme rubla , poleks teda lihtsalt usutud . 
    Ta kaup oleks kahtluse alla langenud . 
    Peale selle oli tol mehel ka oma au . 
    Ja see maksis siiski kümme rubla . 
    Hulk aega seisime me teineteist silmitsedes , mõlemad õnnetud . 
    Pärast läksin ma kinno ja vaatasin kaks seanssi järjest trofeefilmi  "  Kuninganna piraadid  "  . 
    Tol kaugel ajal asus siin väljakul täika . 
    Noored naised jõudsid varikatuse alla , tõmbasid oma kirevad vihmavarjud kokku ja astusid siis minu poole . 
    Minu meelest olid kõik kolm väga ilusad , neil olid seljas lühikesed nailonmantlid , mille varrukad olid veidi üle randme keeratud . 
    Noored naised tulid tõsistena , neil olid päevitunud käed , ühel helkis vasakus käes sõrmus , mind valdas äkki mingi absoluutselt seletamatu tunne , ma lükkasin limonaadiklaasi eemale , sellele oli jäänud mu pöidla higine jälg , nemad kolmekesi aga aina tulid , ma ei teadnud , mida teha või kuidas olla . 
    Kui nad minuga kohakuti jõudsid , noogutasin ma vaevumärgatavalt . 
    Üks noortest naistest vaatas mulle otsa , ta silmad olid tõsihallid , ta noogutas mulle äratundvalt ja rahulikult vastu , ta põsel oli vihmapiisk nagu hea rahulik pisar , olin valmis uskuma , et tervitame ja tal on vihmast jahe kitsas käsi ja ma ütlen talle , et ma sõidan nelja minuti pärast minema ja et küll me ikka veel kohtume . 
    Aga siis hakkasid need naised naerma . 
    Nägin , kuidas nad pilke vahetasid ja suud avasid . 
    Päid kokku pistes läksid nad eemale . 
    See oli veider hääletu naer , sest jah , siiski - meie vahel oli klaasist sein . 
    Tundsin , et mu püksipõlved olid niisked . 
    Limonaadi ma enam ei tahtnud . 
    Võtsin oma ruudulise reisikoti , panin pähe ruudulise soni ja läksin välja . 
    Kolme noort naist ei märganud ma enam kusagil . 
    Aga miks nad siis naersid ? 
    Astusin bussi , näitasin pileti ette , istusin oma kohale , pöörasin näo akna poole ja sõitsin Rakverre . 
    2. 
     "  Kahju , et telekas täna õhtul  "  Horoskoopi  "  pole ,  "  ütles kellegi noor hääl , kui ma Rakveres bussist välja astusin . 
    Pead õlgade vahele tõmmates astusin vihma kätte . 
    Sadu oli tihenenud . 
    Kesklinna viiv tänav oli inimtühi . 
    Sadas , muudkui sadas . 
    Püksipõlved olid täiesti märjad . 
    Rakveresse suhtusin ma umbusklikult , alati olin ma seal märjaks saanud . 
    Kokku olin Rakveres olnud kolm korda . 
    Viimati pritsis üks bensiinitsistern mind silmini pori täis . 
    Ja mis  "  Horoskoobist  "  siin räägitakse , mõtlesin ma üle lompide hüpates ja kotiga vehkides , isegi minusugune võhik teab , et reedeti pole televiisoris mingit  "  Horoskoopi  "  . 
    Ja äkki tundus mulle , et ma polnud näinud bussijaamas ühtki inimest , kes võinuks seda ütelda . 
    Vaatasin üle õla tagasi ja see , mis ma nägin , sundis mind peatuma . 
    Õigemini , ma ei näinud bussijaamas üldse kedagi või midagi . 
    Buss , mis mind Tallinnast siia tõi , oli kadunud . 
    Samuti ei näinud ma kogu tänava ulatuses ühtki inimest , kes olid minuga koos Rakverre sõitnud . 
    Väga ebameeldiv tunne oli . 
    Vangutasin pead ja läksin edasi . 
    Vihm tihenes . 
    Nad oleksid võinud mulle auto vastu saata . 
    Varsti jõudsin peatänavale . 
    Seal polnud näha kedagi peale ühe mustaks ligunenud hobuse kummiratastega vankri ees . 
    Kõhklesin veidi ja pöörasin siis paremale raudteejaama poole . 
    Postihoone räästast tilkus mu varrukale raskeid roostekarva piisku . 
    Läksin edasi , seisatasin , kõhklesin jälle , tänaval polnud ühtki inimest , kellelt oleksin võinud teed küsida , niisiis läksin muudkui otse , pöörasin siis hea õnne peale paremale ja olingi varsti kohal . 
    Lugesin igaks juhuks läbi sildi kolmekorruselise kivihoone uksel , hõõrusin kingatallad vastu resti hoolega puhtaks , kuivatasin taskurätiga otsmikku , astusin sisse , uks langes raskelt paukudes mu selja taga kinni , ma läksin teisele korrusele , pöörasin vasakule ja ütlesin :  "  Tere !  "  
    Mind võeti vastu rõõmsalt ja pealiskaudselt . 
    Rajoonikomitee sekretär oli poisipea ja poisihäälega neiu , ja torkas mulle oma sitke käe pihku ja kadus kohe seejärel kuhugi ära . 
    Vähe aja pärast keksles tuppa , kuhu mind jäeti , teine tüdruk , tema oli blond ja seda nägu nagu jooks hommikuti rõõska koort . 
    Ta ütles :  "  Oi , istuge siis ometi ! 
    Meil on siin , te vabandage meid ...  "  ja kadus . 
    Läks veel umbes nelikümmend viis sekundit , ja ma ei üllatunud enam üldse , kui kolmas tüdruk ust paugutades sisse lendas :  "  Ah , tere , teie oletegi siis teie ? 
    Eks ole , ilm on maruvilets ? 
    On ju , jah ? 
    Ju jah ? 
    Teate , tehke olemine mugavaks , jah ? 
    Me sõidame välja umbes tunni aja pärast ...  "  
    See neiu kandis punast pearätti . 
    Siis jäin ma jälle omapead . 
    Mulle meeldis see operatiivstaabi moodi elamine-olemine päris hästi . 
    Tasakesi muheldes astusin nagi juurde ja võtsin riideid vähemaks . 
    Reisikoti panin nurka ja mantli riputasin nagisse . 
    Siis tõmbasin ühe laua alt tooli lagedale , võtsin istet , pistsin sigareti huulte vahele , tõmbasin tikku ja tegin olemise mugavaks . 
    Nii-nii-nii , ütlesin ma endamisi mõtlikult . 
    Siis märkasin enda ees laual värskeid ajalehti . 
    Avasin rajoonilehe  "  Punane Täht  "  ja lugesin selle teiselt küljelt :  "  Jätkuvad noorte suvepäevad looduslikult kauni Porkuni järve kaldal . 
    Päeval peavad noored elluastujad tuliseid palliheitlusi , lõkkeõhtul aga kuulavad noore teadlase Kaaro Neeme muljeid viimasest teaduslikust ümbermaailmaekspeditsioonist mootorlaeval  "  Jenissei-III  "  .  "  
    Kaaro Neem , see olin mina . 
    Silusin oma niiskeid püksipõlvi ja lugesin sõnumi veel kord tähelepanelikult läbi . 
    Nii-nii-nii , ütlesin ma endamisi . 
    Panin ajalehe kõrvale , kavatsedes seda hiljem endale mälestuseks küsida . 
    Pean tunnistama , et sõnum meeldis mulle . 
    Selline asjalik . 
    Uue ja hindava pilguga vaatasin ruumi , milles viibisin . 
    Akna all seisis rohelise paberiga kaetud suur kirjutuslaud , selle kõrval nurgas klaasustega kapp-riiul . 
    Siis veel paar väiksemat lauda , üheksa või kümme tavalist tooli , ühe riigijuhi portree seinal , ajalehtede kaustad . 
    Suurel kirjutuslaual mitu tordikarpi . 
    Laual , mille taga mina istusin , märkasin veel aukirjablankette . 
    Lehvivate lippude , tammelehtede ja paraadilusas šriftis maalitud tähtedega . 
    Mõtlesin just hakata üht sellist aukirja lähemalt uurima , kui sisenes keegi mees . 
    Või õigemini - ma märkasin teda alles siis , kui ta oli juba jõudnud istuda ühele seinaäärsetest toolidest . 
    Ta noogutas mulle , pani sõrmed kõhu peale risti ja hakkas minust mööda kuhugi ebamäärasesse punkti vahtima . 
    Ma oleksin hea meelega selja taha vaadanud , võib-olla oli seal tõesti midagi huvitavat . 
    Aga see poleks vist sobinud ja ma vaatasin viisakalt mehe poole . 
    Ta oli umbes minuvanune . 
    Ta nägu oli kuidagi munajalt ümmargune , tülpinud ja rahulik . 
    Heledad juuksed , veidi niisked , olid korralikult üle pea kammitud . 
    Seljas oli tal must nahkjopp - ja muud ma nagu ei osanudki tähele panna . 
    Ümara näoga mees vahtis muudkui tollesse ebamäärasesse punkti minu pea kohal ja mul oli tunne , et ta sisimas pugistas minu üle naerda . 
     "  Jõudsite kohale ... äpardusteta ?  "  küsis mees äkki tasase häälega . 
    Midagi ebamugavat virvendas südame alt läbi , turja torkas üksik õel närviots . 
    Häälekõla ja hea artikulatsioon ei sobinud mehe näiliselt lihtsameelse ümmarguse näoga . 
    Ah , mõtlesin ma seepeale , asi nüüd - küllap on mõni kohalik asjamees , mis see minu asi on , et tal on niisugune hääl ja naasugune nägu . 
    Ma võtsin ennast kokku . 
     "  Tänan küsimast , jah , polnud viga ,  "  vastasin seltskondliku hooletusega . 
     "  Kuidas siis siin linnakeses ka elatakse ?  "  
    Pidasin pausi ja teatasin siis naeratades :  "  Minul on küll jäänud mulje , et siin sajab vahetpidamata . 
    Olen Rakveres neljandat korda ja minu meelest kestab see neetud sadu ülemullusest suvest saadik ühtesoodu .  "  
    Mulle tundus , et ümmarguse näoga inimene muigas . 
    Aga vist mitte , sest vähem kui sekundi pärast polnud ta näol pisematki naeruvirvendust , ta vahtis oma käsi ja keerutas aeglaselt pöidlaid . 
     "  Pealegi , ah-ha-ha !  "  ütlesin neid pöidlaid seirates ,  "  kui ma viimati Rein Olmarul külas käisin - see oli umbes kuu aja eest - , pritsis üks auto mind üleni poriseks !  "  
    Kõik oli täpselt õige , ma ei luisanud midagi , ma tundsin tõepoolest Rakvere teatri peanäitejuhti , kuid see ei tähendanud ju sugugi , et ma oleksin pidanud hooplema . 
    Mitte ei saa aru , miks ma mõnikord nii idiootlikult käitun . 
    Endal jalg sundimatult üle põlve , põlved märjad . 
    Oh aeg küll . 
    Ümara näoga mees vaatles oma pöidlaid ja sõnas siis tõttamata ja vaikselt :  "  Kõik võib olla . 
    Aga eks mõnikord paistab päike ka provintsi kohal . 
    Pealegi , kui nii võtta , asub Rakvere linnake looduslikult kaunis paigas ,  "  ( ma hammustasin huulde , )  "  siin asub näiteks ka kuulus linnamägi koos eksootiliste lossivaremetega . 
    Nii et see on ju igati kohane ja kõlblik koht inimeste jaoks , kes sünnivad , kasvavad , armastavad , sigivad , surevad . 
    Kirikukellad on siin sama kõlaga nagu igal pool mujalgi , vähemalt pole need teistest halvemad . 
    Turu lähedal asub aga lasketiir , kus tühise tasu eest võib suuresti meelt lahutada . 
    Te võite tulistada plekist jäneseid , lennukeid ja tuulikuid . 
    Ja - klouni . 
    Klouni , mu armsad !  "  
    Küllap oli mu suu lahti vajunud . 
    Algul pidasin seda juttu omalaadseks raskepäraseks huumoriks ja vedasin huuled püüdlikult muigele , siis aga taipasin , et see mees polnud normaalne . 
    Mul hakkas paha . 
     "  Muidugi , võite mind ka hulluks pidada ,  "  ütles ümmarguse näoga mees soostuvalt . 
    Mu  "  BT  "  saatis tuhatoosist lae poole peeni siidjaid suitsusõlmi , sigaretiots tuhastus mu silme all - see oli midagi harjunut ja loomulikke . 
    See oli nii tuttav ja teada , et ma kiindusin pilguga tuhatoosi . 
    Aga teadmine , et viibin ühes ruumis hulluga , kes pole lihtsalt ebanormaalne , vaid ka osav mõtetelugeja , tegi mu enesetunde väga keeruliseks . 
    Väljas aga sadas , aina sadas , minu meelest sadas sellel laiuskraadil maailma loomise hetkest alates , miski ei suutnud mu arvamust muuta , akna taga põristas vihm vastu plekki , kihutas kolinal mööda torusid alla , imbus pehmesse mulda , voolas loogeldes mööda omarajatud sänge ja sängikesi hoovidesse ja tänavaile , naabruses asuva koolistaadioni tellisevärvi jooksuradadele , vihm pesi valgeid tähti sinisel loosungil :  "  Tervitus suvepäevalistele  "  , mu mõttelõng läks korraks pisut sassi , sest olin ma ju ikkagi kutsutud külaline ja seepärast kõike natuke teisiti ette kujutanud . 
    Ma oleksin praegu tahtnud näha Marinat ( nii tutvustas ennast poisipeaga rajoonikomitee sekretär ) , et ... et temalt midagi küsida . 
     "  Marina tuleb varsti . 
    Mina aga lähen kohe minema ,  "  ütles ümmarguse näoga mees kohe . 
     "  Muide , me vestlesime siin sellest väikesest linnakesest . 
    Ma loodan , et rääkisin teile õigust . 
    Ega minagi seda asja täpselt tea . 
    Ma pole kohalik .  "  
    Nii-nii-nii , mõtlesin ma endamisi . 
    Pole kohalik . 
    Järelikult on ta ... põgenenud hull ! ? 
    Seega vaieldamatult ohtlik . 
    Ma poleks pidanud Rakveresse tulema . 
     "  Miks te ei suitseta , Neem ?  "  
    ( Ta teadis mu nime ! ) 
     "   "  BT  "  on kvaliteetne mark , ma tean . 
    Niimoodi tasapisi põleb ta lõpuni , kuni filtrini välja . 
    Mina ise muide , küll suitsumees polegi .  "  
    Mina aga - mina mõtlesin millegipärast täikale ja sellele , kuidas ma puuduva kolme rubla ja kuueteistkümne kopika pärast ribaalbumist ja Aafrika kolooniate loomateemalistest markidest ilma jäin . 
    Ühel margil , mäletasin seda selgesti , oli seisva isalõvi kujutis . 
    Isalõvi selja taga peesitasid rahulikud ja mõnusad emalõvid . 
    Armas unustamatu lapsepõlvemälestus . 
     "  Marina tuleb varsti ,  "  kordas ümmarguse näoga tüüp , osav mõtetelugeja , põgenenud hull . 
     "  Väljas , otse ukse ees seisab sinihall  "  Volga  "  . 
    Te istute sinna sisse ja teid viiakse Porkunisse . 
    Te näete seal hulka poisse ja plikasid , kes kõik on vihmast tüdinenud . 
    Õhtul räägite neile juttu . 
    On ju nii ? 
    No näete siis ... 
    Mina soovin teile õnne ja edu . 
    Ka isiklikus elus . 
    Teil oli vist plaanis homme hommikul Tallinna tagasi sõita ?  "  
     "  Oli küll plaanis ,  "  vastasin ruttu . 
     "  Ma arvan , et te ei sõida homme koju .  "  
     "  Jah , aga miks ?  "  
    Esimest korda ilmus sellele kiretule näole mingi ilmestus .
    I 
     "  Ilma meheta on muidugi parem kui halvaga elada , aga hea mees , sa issand jumal !... 
    Ma kohe ei või näha , kui lohakalt naised nendega ümber käivad , närivad ja näägutavad , isegi teadmata , milline varandus neil käes on ... 
    Mina käituksin muidugi hoopis teisiti , aga selles seisnebki elu ebaõiglus , et armastust ei jagata nagu preemiat teenete või hea käitumise eest . 
    Praegu pole mul muud jäänud kui vana moodi edasi elada ja raasukesi korjata , kuni neid veel jätkub , varsti tuleb niikuinii hakata peale maksma ...  "  
    Selle sauna pärast sain ma rahvakontrollis vastu pead nagu laksus . 
    Kõige kõrgema ülemuse käest sain . 
    Väiksemaid ülemusi käis siin ennegi torkimas , aga nendele viskasin külalisraamatu krauhti ette ja ei pruukinud midagi juurde lisada . 
    Mehed lehitsevad- lehitsevad , kuni ühe teatud lehekülje peal lähevad näost valgeks , löövad raamatu plaksuga kinni ja ongi kõik küsimused vastatud . 
    Ülem selle miini otsa ei läinud , pani laia naeru ja küsis : õppe-puhkepaviljon ... kes seal siis neid õppusi ja kellele läbi viivad ? 
    Noorikuid ikka jätkub - neid õpihimulisi ? 
    Seletasin rahulikult vastu : saunu ehitatakse praegu üle vabariigi , aga miks sa mulle kallale tulid ? 
    Sellepärast , et meie saun on kõige suurem . 
    Aga kelle käes on väikese sauna võtmed ? 
    Kes seda kasutab ? 
    Kas töölised ? 
    Vale puha , võti on ülema taskus ja saunas käivad ka ülemad , tööline pääseb sinna harva ligi . 
    Kas nii suurt sauna on mulle endale vaja ? 
    Ei ole ! 
    Talvel raske kütta ja väikesele seltskonnale kõle pealegi . 
    Just meil on õige saun , rahva rahadega ehitatud ja rahvas kasutab . 
    Vai jäi ! 
     "  Viimane õnnetus on käia abielumeestega . 
    Parem juba mõni vallaline , kellele sina oled küll üks paljudest , aga kellel vähemalt kodus pole seda ühte ja ainukest ... 
    Vallalisele oled sa vähemalt voodis olles see esimene ja ainuke , abielumehega mitte kunagi .  "  
    Kulunud ja äraaetud on ta kuramus küll ... ja raske rinna peal ka . 
     "  Mul on ehk omad puudused , aga usun siiski , et kui oleksin noores eas endale aega andnud valida , oleksin leidnud ka tolle , kellest poleks juba lahkunud . 
    Sa seletad siin , kui õnnelik ma peaksin olema - vaba , muredeta , sõltumatu ... 
    Kui vähe sa naisi tunned ! 
    Kas peaksin ainult selle üle õnnelik olema , et mind on ihaldanud mitmedki sinusugused tõelised mehed ? 
    Ma tean , oma kodu on sulle see maailm , kust sa lahkuda ei suuda ja lahkuda ei tahagi rohkemaks kui väikeseks kõrvalehüppeks . 
    Ja kui rumalad on need naised , kes mehe harvade kõrvalehüpete pärast kära tõstavad ... 
    Ma tean suurepäraselt , kui vähe see tänane õhtugi sulle tähendab ... 
    Turismireis välisriiki , mis võib ju tore ja huvitavgi olla , kuid kust alati heameelega koju tagasi , argipäeva juurde rutatakse . 
    Ja kui sa kord vana oled , ei tule sa neile endistele ühe-õhtu-sõpradele enam meeldegi .  "  
    Madis kuulas juhuarmukese vadinat ja mõtle oma naisele . 
    Jumal ei ole Enele koduse töö peale lahtisi käsi andnud , kuigi tal hea tahtmine ei puudu . 
    Kušetil ei vedele ta kunagi , alati peseb keedab või nõelub . 
    Mida saab Ene sinna parata , et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub , kui ta suudab eest ära teha ? 
    Neil on ka õnnelikke päevi olnud . 
    Ühiseid südaöiseid süldilõikumisi toimetasid nad niisuguse üksmeelega , et näita või televiisorist . 
    Kinke , mida ta Enele pühadeks või sünnipäevadeks tõi , näis naine igatahes ootavat ja nende üle rõõmustavat ... 
    Ja kehalt annab ta sellele siin kümme silma veel praegugi ette . 
     "  Neil naistel on muidugi kergem elada , kes usuvad , et kõik mehed on kaabakad . 
    Mina satun kahjuks alati sellistele , kes panevad mõtlema , millest ma olen ilma jäänud ja milline oleks võinud elu olla , kui oleksin õigel ajal sinusugusega kohtunud .  "  
     "  Mis mina enam - vana karvuajav kõuts ...  "  
    Miks kurat mind kogu aeg drillitakse ? 
    Majandamine , plaanimine , juhtimine , kasvatamine ja ümberkasvatamine - kuula ära sajad loengud ja ikka oled loll . 
    Aga lauakombed ? 
    Moeuudised ? 
    Mida sellele daamikeselegi ta kiidulaulu peale vastata ? 
    Ei saa ometi kirjandusest ka rääkima hakata - et mida sa viimati lugesid ja kuidas meeldis ... 
     "  Kuule ... ulata üks suits !  "  * 10a klassi poiss Indrek Tael nõjatus koolimaja ümbritsevale puutarale ja jälgis mööduvaid tüdrukuid . 
    Nüüd on mõnus aeg , targutas poiss . 
    Kallid kleidid ja kostüümid , karusnahkse kraega palitud ( üheksakümmend rubla nahk ! ) ja prantsuse lakk-kingad ( vist midagi kuuekümne rubla ligi ? ) 
    - kogu kallis ja ainult rikkale rahvale kättesaadav  "  siluett  "  topitakse kappi ja tõeline ilu , naturaalne ilu , keha enda ilu tõuseb jälle ausse . 
    Lühidalt - suvel jõuab iga tüdruk moodne ja ilus olla , oleks ainult rinda ja jalga , mida välja pakkuda . 
    Indrek vaatas kella . 
    Proov lõppes viis minutit tagasi , kohe on Malle siin . 
     "  Tere !  "  
     "  Tere-tere ! 
    Vanamees ei lasknud kohe tulema .  "  
     "  Ta armastab alati ülearu jorutada .  "  
    Kas mõni tund tagasi tahvli juures armutult vassinud saamatu plika ja see preili siin on tõepoolest üks ja sama tüdruk ? 
    Kõnniti . 
    Äärelinna tänavad on pehmed ja pimedad . 
    Igas kolmandas-neljandas õues lõhkus haukuda koer . 
    Poisil oli kange musiisu . 
    Tund sai töis . 
     "  Ma pean koju ka minema , kaua me ikka longime .  "  
    Tüdruk ei pirtsutanud , vaid oli tõepoolest tülpinud . 
     "  Teeme midagi !  "  
    Teeme midagi ... 
    Mida kuradit sa siin unises pisilinnas ikka teed - tühja taskuga pealegi . 
     "  Mis meil ikka teha on ?  "  
    Poiss neelatas . 
    Ja ikkagi ei olnud tüdruk ka seekord pahatahtlik , vaid lihtsalt nentis , et siin koerte kisa täis äärelinnas , pole teha tõepoolest mitte midagi . 
    Seal tulede pool , kus on raudteejaam , kino , restoran ja kohvik - seal küll . 
    Kui sul pole raha mitte niipaljugi , et võiksid oma tüdrukule viimasele seansile ( viimasesse ritta ) kinopileti osta , siis istu kodus ja kirjuta raamatutest tsitaate välja või käi vehklemistrennis , aga lobisemine siin ei aita , ka kõige siledam ja vaimukam jutt mitte . 
    Tänapäeva tüdrukud pole mitte Juliad , nagu ühe lauluteksti autor väga õigesti on tähele pannud , vaid neil on tõepoolest pea õlgadel . 
     "  Ma lähen koju !  "  
     "  Mis sa tühja saadad , mul ju ümber nurga .  "  
    Mallegi ei olnu rahul . 
    Poisid siin linnas ka või asjad ! 
    Tallinnas , vaat seal leidub poisse , kes sõidutavad oma tüdrukuid taksoga Pärnu kuursaali õhtust sööma ... 
     "  Volgaga  "  sinna ja tagasi , restoraniarve peale selle ... see on alles klass ! 
    Aga siin - nagu ohmud , taskud tühjad , ei oska käituda ega vestelda ... kas või see Taela Indrek ... jutumees on ta kõva , räägib või seinale augu sisse , aga Tallinna poiste kõrval on temagi tühi koht . 
     "  Millal me jälle kokku saame ? 
    Ma tulen neljapäeval ka proovile vastu .  "  
     "  Eks tule , kui tahad !  "  
    Pois niheles kui ratta peal . 
    Täna kisub kõik viltu . 
    Kui ta selle tüdrukumaida ilma musita minema laseb , on ta viimane loru . 
    Poiss tegi meeleheitliku katse : kinoliku liigutusega tõstis ta tüdruku lõua pisut kõrgemale ja noogutas küsivalt . 
    Malle oli üllatanud ega hakanudki rabelema . *  "  See kõik on romantika ! 
    Saa aru partorg , et meie käest nõutakse ainult üht - liha ja piima .  "  
     "  Selle kohta , mida sa siin romantikaks ristid , on meie programmis midagi muud kirjas .  "  
     "  Küsi kelle käest tahes , inimesi huvitab ennekõike rubla . 
    Me võime igasse lauta ühe lipu nurka tolmuma osta ja piima ikka ei tule , aga meelita naisi rublaga - ja ka piim hakkab voolama ... 
    Niisugune on elu , see kõik on järeleproovitud tarkus , Kaarel !  "  
     "  Ma ei rääkinud rändpunalippudest - ja nendesse suhtud sa muidugi ilmaaegu niiviisi - jutt oli käegalöömistundest , ühise kollektiivi loomisest kas või tasuta teatripiletite või pikema tasulise sünnituspuhkuse võimaldamisega .  "  
     "  Ärme ruttame ette , ärme võtame endale riigi funktsioone , meil on endalgi muresid küllalt ! 
    Preemiad laste sünnitamise eest , tasuta kooliriided - kõik need on muidugi head ja toredad asjad , aga mille arvel , kaarel , kelle arvel ? 
    Kevadel on mul rajoon ja parteikomitee kaelas , igal õhtul anna aru , palju on külvatud ... 
    Kevadkülv paneb aluse terve aasta saagile - pressi rubla tagant , direktor ! 
    Pressimegi . 
    Heinaajal on kuival nädalal kulla hind , ei siis pole aega kella ega kalendrit vaadata ... 
    Kas siis tohib kokku hoida ? 
    Ei tohi ! 
    Algab teraviljakoristus . 
    Kui nüüd ergutusfondi mängu ei pane , on kogu eelnev vaev ja raha maha visatud . 
    Tuleb tagant pressida ? 
    Tuleb ! 
    Aga lüpsikari ? 
    Enne kui mehele tuhanderublase traktori kätte anname , nõuame pabereid ja lubasid , aga igale värava tagant tulnud vanamutile viskame kätte kolmkümmend korda kallima tõuloomade grupi ja ei küsi mingit paberit - hea , et üldse inimese saime . 
    Selle tuksi meie lehmad ja piim lähevadki . 
    Kas me lüpsjale tohime hakata vähem maksma ? 
    Vastupidi - me peame nad üle kuldama ...  "  
     "  Juba kuldamegi !  "  
     "  Ja õigesti teeme . 
    Lüpsjaks saamiseks tuleb luua konkurents , siis saame inimesi valida , siis saame lauta tublid tööinimesed ja siis hakkab tulema piim ... 
    Ütle , Kaarel kelle taskust ma sinu viljakatele emadele raha võtan ?  "  
     "  Madis , me räägime kogu aeg teineteisest mööda . 
    Saa ometi aru , et suurmajandis on kõik suur , ka kaugus inimeste vahel . 
    Halb , et mina enam põhjalikult kõiki kommunistegi ei tunne , nagu varem , aga veel halvem , et üks tööinimene ei tunne teist , ei tunne nägupidigi . 
    Kust saab siis tekkida ühistunne , ühise kollektiivi vaim ? 
    Inimesed harjuvad tundma ennast kruvikestena , moonakatena , mitte majandi peremeestena ... 
    Selleks ongi tarvis neid ühiseid , ainult meie majandi ergutusi ja toetusi , on tarvis ühist voolu , ühist liikumist , mis inimesi liidaks ja seoks ... ma mõtlen just kommunistliku töö liikumist , isiklikke kohustusi ... 
    Kui me suudaksime välja selgitada iga inimese soovid ja unistused ...  "  
     "  Pea , pea , peremees ! 
    Tead , partorg , kui me ka ainult niikaugele jõuaksime , et töö ajal viina ei võetaks , et kalleid masinaid lausa ei lõhutaks - lohakusest ma ei räägigi - , juba see oleks suur võit . 
    Aga hakata igaühe unistusi välja uurima ... see on samasugune utoopia nagu need isiklikud kohustusedki , kui ausalt rääkida . 
    Kui lausa kästakse , eks osakonna juhatajad korja need kohustused kokku , aga ma ütlen sulle juba ette , mida sinna kirjutatakse - on juurdekasvu plaan kuussada , võetakse kohustus kuussada viiskümmend , kuigi tegelik püsib kaheksasaja lähedal ... siis veel lauda ümbrus korras hoida ja teatrikülastustest osa võtta ja ongi kõik .  "  
     "  Kui asja formaalselt ajada , siis muidugi . 
    Aga kui inimestele kannatlikult ja põhjalikult selgitada , et kõigi nende isiklike lootuste täitumine on seotud kogu majandi töötulemustega , et mida paremini me kõik töötame , seda rohkem suudab majand ehitada kortereid ja lasteaedu , osta tuusikuid , seda rohkem maksta palka ... 
    Kui inimesed hakkavad aru saama , et nende igapäevane töö on osake majandi töötulemustest , laiemalt võttes aga kogu meie riigi võimsusest ja rikkusest , siis töötavad nad vabalt ja loovalt , peremehetundega .  "  
     "  Kõik see võib õige olla , Kaarel , aga esialgu käib tegelik elu pisut teistmoodi . 
    Igasuguste soovide täideviimine , millised nad ka ei oleks , nõuab raha . 
    Kui me igale töölisele suudaksime kas või selle lihtsa tõe selgeks teha - mida rohkem rabad , seda rohkem saad , juba seegi oleks suur võit . 
    Aga kohustuste võtmise ma korraldan osakonna juhatajatega ära , ära muretse .  "  
     "  Oota veel veidi ... 
    Ilmaaegu suhtud sa neisse nii , Madis , isiklikud kohustused , kui nende võtmist õigesti organiseerida , on suur jõud .  "  
     "  Aga sa , Kaarel , proovi korra kas või oma perekonnas järele ! 
    Pane naine-lapsed laua taha ja las kirjutavad sulle isiklikud kohustused ... ja kirjuta ise ka . 
    Vaata , mis välja tuleb , ja siis räägime sellest uuesti .  "  
    Vanamees on lootusetu idealist , mõtles Madis . 
    Vanaks on kaarel jäänud , vanaks ja eluvõõraks . 
    Ajab siin teooriat ... aga parteitöö on kapitaalselt käest ära , isegi tööplaane pole , mis veel muust rääkida . 
    Suurmajand käib vanamehele üle jõu . 
    Vaene Madis , mõtles Kaarel . 
    Kui kaugele ta elust ja tööinimestest on jäänud , kaugele ja hingelt vanaks . 
    Milleks ministri palk , milleks kogu see au ja medalid , kui direktoril pole tööliste hulgas ainsatki sõpra , kelle poole ta pühapäeval võiks lõunale minna ? 
    * Kella poole seitsme ajal ajas Tiiu ennast üles ja tõmbas akendelt paksud kardinad eest . 
    Keha oli kange ja kondid valutasid . 
    Pilk langes Jaani säärtele . 
    Ropult karvased koodid paganal ! 
    Tilkhaaval nõrgus südamesse sappi . 
    Toas leidus ka lai kaheinimesevoodi , aga ase oli tehtud voodi ette põrandale , vanale vatitekile . 
    Vedrumadrats voodis oli eakas ja kääksus koledasti . 
    Jaan avas silmad ja tõusis istuli . 
    Ta kobas toolileenil rippuva kuue taskust suitsud ja tõmbas tikku . 
     "  Viska suits ära !  "  käratas Tiiu . 
     "  Mis sul hakkas ?  "  imestas Jaan , aga võttis suitsu suust . 
     "  Tõmba püksid jalga ja ära siia enam oma nägu näita !  "  
    Teisest toast , kus magasid isa ja Peeter , lahutas neid küll uks ja villased kardinad , aga sellegipärast oli käratus poolehäälne . 
     "  Mis sul hakkas ?  "  kordas Jaan ja tõmbas püksid jalga , suits hambus tossamas . 
     "  Kaua me niiviisi elame ? 
    Sul muidugi hea , koputad aga aknale ja ronid kui oma naise kõrvale ... 
    Teeme aseme põrandale , mingit kääksumist ei kosta ja need seal usuvad muidugi , et mängime kui inglikesed ööd läbi omatrumpi .  "  
     "  Aja kleit selga ! 
    Aja kohe kleit selga ja läheme anname avaldused sisse ! 
    Kui paberid sees , las see vana kosu nagiseb nagu jõuab , kuni hoopis kokku kukub .  "  
     "  Tule sovhoosi tööle ! 
    Tule alguses remonditöölisekski , kui sa veoauto peale minna ei taha , aga nii ma edasi elama ei hakka , täna on päramine kord , seda ma ütlen ! 
    Enam ma sind sisse ei lase , ära koputagi !  "  
     "  Ise tead , mis teed !  "  viskas mees üle õla , jalad juba aknalaual . 
    Hommikusöögi ajal rääkis Tiiu jutuajamisest isale ja vennale . 
     "  Mida ma pean siis tegema ? 
    Ega ma eluaeg saa nii poissi magatada , terve mõis näitab niigi näpuga , partorgi tütar lööb taksojuhiga litsi ... 
    Ma küll rääkisin talle , et tule ja mine pimedas , aga kus tema , temal ju see lai joon ... 
    Kellel neid jutta vaja on ?  "  
    Peeter määris hoolega võid leivale . 
    Nende Tiiu , seesama Tiiu , kellega ta koos on kõik tembud läbi teinud , maadelnud , kakelnud , kes talle muinasjutte rääkis ja tähti õpetas - seesama Tiiu räägib siin ... sugulisest vahekorrast nagu mingist loomulikust asjast . 
     "  On ta sulle üldse ettepaneku teinud ?  "  küsis Kaarel . 
     "  Mis ettepaneku või ... aga tänagi ütles , et aja kleit selga , anname avaldused sisse .  " 
     "  Marvet kuuleb .  "  
     "  Seltsimees Marvet , esitage kolm inimest teie osakonnast pühadepreemia saamiseks .  "  
    Ohoo ! 
    See pole raske . 
     "  Kivi , Saukas , Koppel .  "  
    Panen toru hargile . 
    Kivi vaatab mind umbusklikult üle laua . 
     "  Kes see oli ?  "  
     "  Vana muidugi .  "  
     "  Mis ta minust ... ?  "  
     "  Narr...Kümme rubla saad , selge ! ?  "  
    Olime Kiviga kuusteist aastat vastamisi istunud - mina kui osakonnajuhataja , tema kui vaneminsener . 
    Tunneme teineteist üdini . 
     "  Pole paha .  "  
    Umbusk hallides silmades hakkab hajuma ja juba vilksatab suunurgas nii tuttav muigekorts . 
    Kümme rubla , see pole palju . 
    Aga temale siiski - poiss käib ülikoolis . 
    Kaks tüdrukut nühivad keskkoolipinki . 
    Naisel on midagi südamega , pensionistaaži täis ei saanud . 
     "  Kuule , Rein - selle koondplaani võiks ju ära teha kah .  "  
    See on mulle . 
    Vanamehe idee , koondplaan , mis on surnud juba enne sündimist . 
    Importidee , nagu ütleb Saukas , sest direktor tõi selle mõtte kaasa järjekordselt komandeeringult . 
    Pagana pihta , kas inimese saab nii kergesti ära osta , kõigest kümne rublaga ? 
     "  Lollus ...  "  urisen põrgulikult Kivi poole .  "  
    Lollus muidugi . 
    Aga rahu huvides ... ja ega ta jäta . 
    Närib ja nämmutab hinge välja ,  "  teab Kivi õigesti . 
     "  Mina ei tee . 
    Me maadleme sellega pool kuud , kasu pole essugi . 
    Kas meil sihukesi veel vähe sahtlipõhjas vedeleb .  "  
    Oleks tõepoolest idiootsus hakata dekaadide kaupa ette planeerima seadmete avariiremonte , välja arvestama selleks vajalikku materjali ja tööjõukulu . 
    Mõelda vaid - avariiremonte ! 
     "  Küll sa teed ,  "  muigab Kivi . 
     "  Kvartalipreemia tõmbab eest ja Vanamees surub tagant . 
    Nagu õhvakesed oheliku otsas .  "  
    Mul ei ole tuju Kivi aasimisega ühineda . 
    Igapäevane teema on liiga ümaraks mälutud , et uut pidepunkti leida . 
    Peale lõunat tuuakse käskkiri . 
    Sissejuhatuseks tavakohane pühadejutt , siis õnnitlused kollektiivile ja nimekiri - ? 10 rubla . 
     "  Mis , kurat ?...  "  
    loen uuesti tehnikaosakonnast - Saukas , Koppel , Valling . 
    Kõik . 
    Kivi küünitab üle prillide kaasa lugema , haaran paberi ja torman uksest välja . 
    Sekretärinäitsik tipib masinal lõputut tabelit , mind nähes tõmbab ta vaal rohkem kössi ja nihutab end laua varju . 
    Vaene väike , ta läheb varsti dekreeti . 
    Nooruke alles , häbeneb , teadmata , et on praegu kenam kui kunagi varem . 
    Hetk hiljem seisan laia poleeritud kirjutuslaua ees . 
     "  Seltsimees direktor ...  "  
     "  Aa , Marvet . 
    Tere .  "  
    Vanamees sirutab mulle lõdva käe . 
    Laseb oma kätt katsuda , nagu seda liigutust tabavalt iseloomustab Saukas . 
     "  Seltsimees direktor , miks te Kivi maha tõmbasite ?  "  pahvatan . 
    Müür minu vastas ei värahtagi . 
     "  Minu arvates oli see õige . 
    Ametiühing arvas sedasama .  "  
     "  Kes ? 
    Veerik ?  "  
     "  Komitee .  "  
     "  Komitee ... ? 
    Millal koosolek peeti , kui te alles täna minult küsisite , keda ?  "  
    Vanamees nõjatub toolileenile . 
    Suunurgas tuksatab muigeidu , kuid kulmude alt puurib mind kaks teraskildu . 
    Tunnen end äkki nagu paljakäsi laps tanki ees - liiga tugevasti istub see mees direktoritoolis . 
     "  See on komöödia ! 
    Milleks te küsisite minult , kui ise teate paremini ?  "  tunnen , kuidas ma üleni õhetan . 
    Vastik komme ärritudes endast välja minna . 
     "  Kivi sai kirjandusvõistlusel auhinna .  "  
    See argument lööb mu keeletuks . 
    Jah , Kivi paar korda siin-seal lühijutukesi avaldanud ja hiljuti sai ta tõesti mingi ajalehe ergutuspreemia , vist kakskümmend viis rubla . 
     "  Ta kirjutab ju töö ajal.  "  
    Muigekorts on kadunud , silmad aga endised . 
     "  Töö ajal ?... 
    kust te seda võtate ? 
    See on vale !  "  
    Teraskillud pöörduvad hetkeks kõrvale . 
    Vana lõksutab sahtlilukku . 
     "  Ma tean . 
    Ja kui ei kirjutagi , siis mõtleb , kuidas ja mida kirjutada .  "  
    Teraskillud pehmendavad ja vaatavad mind peaaegu isalikult...ülevalt alla . 
     "  Ki-kivi on meie osakonna parim tüütaja !  "  
     "  Seltsimees Marvet , ma töötan juba viis aastat . 
    Küllalt , et tunda inimesi .  "  
    Ootamatult rahulik toon lööb mul jalad alt . 
    Viis aastat ... viis ?... 
    Kohman :  "  Kivi töötab meil juba kakskümmend kaks aastat .  "  
     "  Ja mitte eriti hästi .  "  
    Kõik . 
    Rünnak on tagasi löödud .  "  
    Lõplikult . 
    Kivi kummardub endiselt oma laua kohale , heidab mulle vaid pealiskaudse pilgu ja kirjutab edasi . 
     "  Teed koondplaani ?  "  torkan mürgiselt . 
    Kriitikameel iseenda suhtes on otsas , tahaks lihtsalt norida . 
     "  Tuleb aeg ja teeme sedagi ...  "  arvab tema vaguralt . 
     "  Pugeja ,  "  urisen endamisi . 
    Parajasti nii , et ta kuuleks . 
     "  Kord Päitsik puskis Punikut ...  "  deklameerib Kivi ja vahib mind pilusilmi .  "  
    Mille üle te siis ragistasite ?  "  
    Öelda ? 
    Muidugi ! 
    Mida varem , seda parem . 
    Võib-olla pole ta veel jõudnud seda kümnelist mõttes paika panna . 
     "  Näe ...  "  viskan käskkirja ta ette lauale . 
    Kivi loeb . 
    Parandab paar trükiviga . 
    Kehitab õlgu . 
     "  Ilus lugu ... 
    Kohe südame võtab härdaks .  "  
    Püüan süveneda töösse , aga silmanurgast jälgin vastasistujat . 
    Kolmandat korda loen mingi ringkirja algust , taipamata , millest seal juttu on . 
    Kivi põrnitseb arvutuslünka . 
    Siis süütab sigareti ja läheb koridori kõndima . 
    Kuradi moodi tahaks midagi ära lõhkuda . 
    Trammipeatuses kohtan Inget , sedasama nöpsninalist sekretärinoorikut , kes ennist kirjutusmasina taha varju puges . 
    Mantlis tunneb ta end märksa kindlamini , isegi naeratab . 
    Noogutame teineteisele , siis aga tuleb tramm ja Inge tõrjutakse lootusetult eemale . 
    Ta astub platvormilt maha ja jälgib nõutult trammile pürgivat rahvasumma . 
     "  Tulge !  "  haaran tal käest ja lausa vean esiukse juurde . 
    Inge punastab , tahab vastu rääkida , kuid enne jõuan ta uksest sisse lükata . 
    Kasutagu ometi oma õigusi ! 
    Imekombel saan ka ise samasse vagunisse . 
    Rahvavool kannab mind ettepoole , sinna , kus seisab Inge . 
    Naeratame teineteisele . 
    Hollallaa ! 
    Sealsamas istub ju ka Vanamees . 
    Igavene mühkam , näeb ju midagi , vehib kätega ja naerab . 
    Vahin aknast välja , seal sajab lund . 
    Pagan teab , kes selle pühadevalve graafiku välja mõtles . 
    Igatahes pean mina Vanamehe välja vahetama - ja nii sammungi läbi pühadetuledes õhtuse linna , portfellis juturaamat ja võileib . 
     "  Aa ! 
    Marvet ! 
    Tere , häid pühi !  "  laseb Vana oma kätt katsuda . 
    Mõtlen , et kui ma talle samaga vastaksin , tonksaksid me käed teineteisest niisama ükskõikselt ja külmalt kui hoo kaotanud piljardikuulid . 
    Kahtlemata peaks ta seda solvavaks ... 
    Kas siis selline käeandmine on vaid ülemuste privileeg ? 
    Ah , olgu . 
    Istun tugitooli , Vanamees topib prille toosi . 
     "  Marvet , kas te olete seda lugenud ?  "  
    Mis see on ? 
    Püha arm , see on  "  Parkinsoni seadus  "  ! ja tema loeb seda ! 
    Noogutan ja olen vist üsna lolli näoga . 
     "  Asjalik raamat ,  "  muigab Vana . 
     "  Otse silmaauku , ei hoo ega hoobi vahet .  "  
    Pilab ta nüüd iseennast või ? 
     "  Kõik oleme siin kirjas - nii mina kui Saarva , nii Kroot kui Markov ... 
    Teiegi , Marvet .  "  
    Ei tea , kelle osa ta mulle pakub ? 
     "  Sellest raamatust võiks nii mõndagi õppida ... meie kõik ,  "  arvan . 
    Tema muidugi kõigepealt - jätan ütlemata . 
     "  Jaa...Inimesed on liiga sarnased , et mitte teha sarnaseid vigu . 
    Nad on lihtsalt liiga inimlikud ,  "  arutab Vana omaette . 
     "  Inimeselikud ...  "  pomisen ja mõtlen , et sellist sõna ei ole vist olemas . 
    Aga inimlikkus on midagi muud , see kuulub igaühe parema mina juurde . 
     "  Just !  "  on Vanamees pikemata nõus . 
     "  Igaühel on oma vead ja veakesed - üks tipsutab , teine kurameerib , kolmas ... kolmas on lihtsalt karjerist , türgib edasi iga hinna eest ... 
    Ega te , Marvet ; põhimõtteline karsklane ei ole ?  "  
    Vana läheb kapi juurde . 
    Ennäe imet ! 
    Peale otsatute paberivirnade on seal ka midagi hoopis maist . 
     "  Ikkagi pühad ,  "  pilgutab ta mulle ja valab haljast märjukest klaasidesse . 
    Ja minul tuleb välja kraamida oma pühadeöö võileib . 
     "  Tead , Kivi ,  "  ütlen pärast pühi . 
     "  Tuleb välja , et Vanaga saab asju ajada . 
    Lugu polegi nii lootusetu .  "  
    Kivi kergitab kulme . 
    See liigutus on mulle väga tuttav - mingi seaduspärasuse tõttu vajuvad ta niigi poolel ninal olevad prillid siis veelgi allapoole ning töökaaslane näib koolipapalt mängiva jõmpsikana . 
     "  Jaa-ah ? 
    Ja sina ei tahtnud talle veel koondplaani teha ?  "  
     "  Seda ei tee ma niikuinii . 
    Aga muidu , puhtinimlikust vaatevinklist võiks temaga päris hästi läbi saada .  "  
    Kivi lükkab prillid ülespoole , need vajuvad tal aga kohe jälle poolele ninale tagasi . 
     "  Jaa-ah ?... 
    Mis ta sulle siis lubas ?  "  
     "  Mis ta's lubama pidi . 
    Kujutle fakti , et ta istus valves ja luges  "  Parkinsoni  "  . 
    Ah ?  "  
     "  Aa ... ja kasvas ümber , eks ?  "  
     "  Ära lõõbi . 
    Mina igatahes ei oleks seda uskunud .  "  
     "  Mida ? 
    Et Vanamees lugeda oskab ?  "  
    Vahel on Kiviga võimatu kõnelda . 
    Tal on eriline anne kõiki jutte naljaks keerata ja varem või hiljem pead temaga paratamatult kaasa naerma . 
    Aga samas võib ta üliäkki kurssi muuta , vaadata oma hallide lapsesilmadega sulle otse südamesse ja teha ootamatult nukraks . 
     "  Marvet , kas sa oled näinud sabata oravat ?  "  
     "  Ee...ei ole .  "  
     "  Mina nägin . 
    Eile käisime jalutamas ... ja nägin . 
    Ronis mööda aeda - armetu , kartlik , hoopiski mitte orav ... 
    Ronib , aga ei hüppa , ei saagi hüpata . 
    Kui koju jõudsime , leidsin postkastist kirja .  "  
     "  Rahakirja ?  "  püüan juttu jälle nalja poole keerata . 
     "  Ei , käskkirja . 
    Sellesama , mis lubati ära trükkida . 
    Nad mõtlesid ümber .  "  
    Kivi joonistab paberiservale ebamäärase mustri . 
     "  Tead , see sabata orav kummitab mind siiamaani .  "  
     "  Sigadus !  "  arvan siiralt . 
    Kivi kergitab suunurka ja kriipseldab paberit . 
    Õige pikka aega . 
     "  Marvet , aga kui oled sündinudki sabata oravana ?  "  
     "  Jama ! 
    Ma ei tea , mida sa suudad kirjanduses ära teha , aga siin oled sa asendamatu ! 
    Selge ! ?  "  
     "  Asendamatu ei ole ,  "  muigab Kivi . 
     "  Ükskõik , kes neid numbreid siin maalib , vaja ei ole neid kellelegi . 
    Tead , Marvet , ma mõtlen viimasel ajal päris tihti iseenda peale ... teen hingelist striptiisi ja vaatan end kõrvalt . 
    Pagana vähe jääb järele !  "  
     "  Ära aja lollusi !  "  
     "  Ei , see pole lollus ... 
    Ütle , kui palju on meie töös seda , mis tõesti on vajalik ? 
    Kakskümmend viis , kakskümmend protsenti , mitte rohkem . 
    Ülejäänu on praht . 
    Aruanded , mida keegi ei loe , plaanid , mis jäävadki plaanideks ... 
    Miks ? 
    Sellepärast , et keegi kuskil on need välja mõelnud , teine keegi heaks kiitnud , kolmas aga nõuab nende täitmist , asja sisusse tingimata. ... 
    Ei , Marvet , meie siin sinuga ei tööta , me ainult mängime töötamist - päevast päeva , nädalast nädalasse ...  "  
    Sel hetkel avaneb uks ja sinna tekib turjakas kuju . 
    Vanamees . 
     "  Tere hommikust .  "  
    Vana astub meie laua äärde , võtab Kivi eest ebamääraste kritseldustega paberilehe ja uurib seda . 
    Uurib pikka aega ja hoolega . 
    Nii , nagu loodaks sellest joonterägastikust leida elueliksiiri retsepti . 
    Meie Kiviga tunneme end pahateolt tabatud koolipoistena . 
     "  Mnjaa ...  "  ütleb selle maja kõige kõrgem võim siis paljutähendavalt , topib käed püksitaskutesse ja tatsab akna alla . 
    Vaatab silmi pööramata seda , mis toimub hoovil , ja näib olevat meie juuresolu täiesti unustanud . 
    Alles siis , kui oleme jälle töösse süvenenud , pöördub ta ümber . 
     "  Marvet , andke mulle tehnikaosakonna selle kuu tööplaan .  "  
    Noh , see on mul raudselt olemas . 
    Tuhnin sahtlis , aga nagu kiuste ei leia otsitavat kätte . 
     "  Selle kuu tööplaan ,  "  kordab Vanamees . 
     "  Ja-jah , kohe ! 
    Ega sa , Kivi , pole seda võtnud ?  "  kivi raputab pead , aga avab igaks juhuks ka oma sahtli . 
    Nüüd tuhnime laegastes juba kahekesi . 
     "  Kas teil on see plaan üldse valmis ?  "  küsib Vana sarkastilise muigega . 
     "  Te ise ju kinnitasite selle !  "  lõpuks on ta , neetu , siiski käes - leian plaani ta õigelt kohalt kaustast . 
    Ei hakanud esimesel pilgul lihtsalt silma . 
     "  Korda teie osakonnas küll ei ole ...  "  uratab direktor ja asub uurima paberit , mis peab kuupäevade kaupa meie tegevuse ette kirjutama . 
    Plaan kui selline eksisteerib juba iidsetest aegadest , kuid Vanamehe nõudmisel muutub ta iga kuu järjest detailsemaks , mahtudes nüüd vaevu viiele leheküljele . 
     "  Seadmete tellimine tulevaks aastaks ... on teil tehtud ?  "  
     "  Selle tegime juba möödunud kuul . 
    Peavalitsus nõudis ju varem .  "  
    Vana ei vasta midagi , vaid ajab sõrmedega järge edasi . 
    Kivi vaatab mind üle prillide ja teeb eriti osavõtliku näo . 
    Näitan talle vargsi rusikat . 
     "  Andke mulle kolmanda tsehhi rekonstrueerimise projekt .  "  
    Selle leian kohe , see on mul laual . 
    Vanamees laotab joonised laiali ja sihib silmi pilgutades spetsifikatsioonitabelit . 
    Prille kasutab ta millegi pärast ainult oma kabinetis . 
     "  Marvet , miks see vahesein on ette nähtud niisuguse nurgaga ?  "  
     "  See ei ole vahesein , see on keskküttetoru . 
    Vaheseinad on need ,  "  seletan , vedades pliiatsiga mööda joonist . 
     "  Mhmh ... 
    Andke mulle eelarve .  "  
     "  Eelarve saatsime ju tagasi , ümbertegemiseks uutele hindadele . 
    Juba septembris .  "  
     "  Noh , siis andke ärakiri !  "  
    Vanamehe toon on kärsitu . 
     "  Mul ei ole ärakirja ...  "  kehitan õlgu . 
     "  Te tahate öelda , et ei teinud eelarvest ärakirja ?  "  
     "  Ma ei tea , miks oleks olnud vaja teha ärakirja ebaõigest dokumendist ? 
    Kas meile ei piisa juba tühjast tööst ? 
    Meil on seda niigi küllalt !  "  pagana pihta , minu mõõt hakkab täis saama . 
    Vana ei vasta , keerab kanna pealt ümber ja marsib uksest välja . 
    Kivi kirjutab oma kalligraafilise käekirjaga usinalt tabelisse numbreid . 
     "  Jaa ... selle mehega saab asju ajada ...  "  pomiseb ta pead tõstmata . 
    Igal neljapäeval on Vanamehe kabinetis nõupidamine , millest peavad osa võtma kõik tsehhiülemad ja osakonnajuhatajad . 
    Omavahel nimetame seda palvetunniks , kooskäijaid aga neljapäevausulisteks . 
    Ning ateist tähendab meie keelepruugis õnnelikku inimest , kes mingil põhjusel võib koosolekult puududa . 
    Nii me siis seal istume , igal neljapäevausulisel oma kindlakskujunenud koht . 
    Esimese tsehhi ülem Rannukas on kõige soodsamal positsioonil , raamatukapi kõrval nurgas . 
    Tema ees istub vanemraamatupidaja , kes on mõõtmetelt Rannukase tunduvalt ületab . 
    Diivanil võtavad aset teise tsehhi ülem Kroot , garaaživanem Aus ja kolmandana mina . 
    Peainseneri koht on aknaalusel toolil , kuid ta on viimasel ajal muutunud põhimõtteliseks ateistiks ning tema asemel kasutab seda kohta kolmanda tsehhi ülem Veerik , kes on praegu ka ametiühingukomitee esimees . 
    Vana ise istub oma troonil laua taga . 
    Kell on kümme minutit nelja peal ja kohale on jõudnud ka krooniline hilineja Kroot . 
    Vanamees heidab talle laitva pilgu ja alustab . 
     "  Seltsimees Aus , millal te  "  Moskvitši  "  valmis saate ?  "  
    Aus , loomulikult pikaldane mees , kelle nahkkuub ja parkunud käed tunnistavad , et ta õige koht oleks autorooli taga , kehitab tusalt õlgu ja tema asemel tõstab häält Rannukas :  "  Mina palun kiirustada autotõstukiremondiga . 
    Juba kolm nädalat ...  "  
     "  Oodake , Rannukas ! 
    Aus , kuidas on  "  Moskvitšiga  "  ?  "  
     "  Ei jõua , kohe kuidagi ei jõua . 
    Praegu on mõlemad veomasinad rivist väljas . 
    Siduritega . 
    Kuskilt pole võtta . 
    Iga päev aina lapi ja putita .  "  
     "  Kas Oolender pole veel toonud ?  "  
    Oolender on varustaja . 
     "  Iga päev räägin , et ...  " 
    Soovunelm , Vernis Mou  "  ... metseen ei toeta üksnes materiaalselt , ta võib koguni lihvida kunstniku maitset ja stiili , nagu toimuski Gertrude Steini ' kaminasaalis ...  "  
     "  Jumala pärast , jäta palun , lase seltsimees Bärtelil rääkida Rõudest !  "  
    Kunstiklubi oli pühapäeva pärastlõunal tühi kui talvine supelrand . 
    Meid istus lauas neli ? teeneline graafik Bärtel , menukas karikaturist Kosklaan , mina ja Eke Roon , kelle paindliku sule alt sünnivad loomingulised portreed kohalikest kunstimeistritest , veidi ülenikerdatud nagu näituseülevaatedki , teatri- ja tv-repliigid ? ühesõnaga , vabakutseline kriitik laia silmariigi ja kitsa rindkerega . 
     "  Niisiis , ma anun teid ,  "  helkisid Eke seestpoolt udused prilliklaasid ,  "  mis tegi Rõude suureks , milles peitub tema müsteerium ? 
    Eluaegse sõpruse saladus sünge vaikija Viiraltiga ? ! 
    Mind huvitab absoluutselt kõik .  "  
    Bärtel takseeris meid kolme läbi punetava juusvõrgu kollaseis lõvisilmis , vormis lihavad huuled põlgust väljendavaks O-ks , läigatas pitsi konjakit üle päevinäinud jändrike esihammaste . 
     "  Moonakahinged olete !  "  maigutas ta sidrunilõiku ,  "  sitta aru saate , kui ma teile räägin !  "  
    Jää näis olevat murdunud , midagi krigises . 
    Eke Rooni renuaarlikult läbipaistvad kõrvalestad õhetasid ootuspalangust . 
    Teadsin põhjust . 
    Olin nimelt ainsana laudkonnast ( peale tema ) saanud üheks ööks need aktikaaned vaevuloetava masinakirjaga ? 
    Viiralti enam kui kümne aasta kirjavahetuse Rõudega , selle veidra heledapäise  "  Postimehe  "  kuulutusteagendiga , kes ühtki panka röövimata korjas enda kätte eesti kunsti vääriskihi riigi kultuurkapitali ning hoopis rikkamate rivaalide nina eest . 
    Teadsin ka , et juba teist nädalat käis Roon ringi kui kuutõbine , jahtides arvamusi , õigemini enesekindlust , kavandatud põhjapanevaks artikliks . 
    Ja kuigi Bärtel tundus juba pisut pintslivõitu , oli Eke sattunud õigesse lauda õigel tunnil , sest teenelisel graafikul teati olnud lähedasi kokkupuuteid mõlemaga . 
     "  Miks te moonakad olete , selgitan kohe .  "  
    Bärtel imes veerand sigaretti ühe sõõmuga . 
     "  Oma lameda kiidulaulu eest mangute mõne tõmmise või etüüdi , lehvitate seda siin klubis nagu indiaanlase peanahka , aga kodus riputate ülesmukitud peldikusse ! 
    Te ei austa nende tööd ja ega kunstnikudki austa enam oma tööd ? kelle kuradi jaoks viimistleda , milleks ? ? , tehnika kallal nokitsejat peetakse nüüd napakaks , praegu on juhmikindlate silmamoondajate aeg , ? paskaa ! 
    Nagu ütleb soomlane ...  "  
    Bärtelil oli kombeks hoogu sattudes kuulajaskonda piserdada ning me jõnksatasime tagasi . 
     "  Rõude , hõõruge endale nina peale , ? oli ta teist rohkem mats või mitte , lubage kahelda , aga ta ei laskunud iialgi alatustesse . 
    Tegijat näkku ei kiitnud , kui asi meeldis , lõi silmad maha , käis nurga taga sosistamas , päris nõu , kiheles nagu sügelistes , kuni välja ütles : ära seda praegu teistele müü ! 
    Kui aga mõnest tegijast kangesti pidama hakkas , no siis pani hinge tagant viimase krooni mängu . 
    Rabas nagu buldog , krambiga !  "  
    Teeneline graafik ajas tüüaka koonu ette , naksutas lõuapärasid . 
     "  Eluksajaks oli hammastega sääremarjas kinni !  "  
     "  Tahate öelda : nõnda siis ka Viiraltit ?  "  haakus Eke veel suhteliselt noorusliku ( üle kolmekümnese ) kutseõhinaga . 
     "  Nännipunn !  "  
    Eke prillid said veidi niiskeks ka väljastpoolt . 
     "  Wiira jõumehekaela , kui sa pildilgi näinud oled , ei painutanud väevõimuga keegi . 
    Kui teada tahad ? kord tõstis Liimandi nooriku endale õlale ja kandis ühe jutiga Pariisi Jumalaema kiriku katusele ? see polegi Olevistest palju madalam .  "  
     "  Poraali kõrgus üheksakümmend seitse meetrit ,  "  ütles Kosklaan , kes kõike teab . 
     "  No näed  "  , Bärtel võttis ühelt sigaretilt teisele tuld ,  "  muidugi , siin kodus tegi Rõude vahel andekatele josplitele külma ka , näiteks noore Johani ja Laigo vedas suvel kuhugi Petseri kanti , söötnud kui sulaseid , vahel andnud õlleraha , sügisel noolis kõik paremad pildid ; julm kaup muidugi , aga turbahalli töö kõrvalt poleks poisid üldse tehasaanudki . 
    Impossible , nagu ütleb prantsuse voorimees , nii et kitsi ta oli , aga teiesugune moonakahing mitte ? selle peale vanad eestlased võtsid ...  "  
     "  Kujutagem vahelduseks metseenlust helgemal tasandil .  "  
    Kosklaan võttis õrnalt ohjad , kuniks Bärtel tegeles tähtsamaga . 
     "  Oletagem , siin , kus praegu istume , mugis alati suurepärase isuga Picasso neid Alice Toklasi juustukakukesi , siis seal nurgas  "  , ta viitas käega sujuvalt kui flowmaster'iga läbi kõletühja klubi tagasopis igavleva paarikeseni ,  "  seal õppis ei keegi muu kui Hemingway lausestiili , nii-öelda Gertrude Steini põlve peal !  "  
     "  Eesti naisel pole põlve !  "  kraaksatas Bärtel , rikkudes kauni visiooni veel enne , kui see meie teadvusesse jõudis . 
     "  Sehkenda kohe klaverijalg või haavapakk nagu sa teedki ja hüppa tisside peale ? suuremal osal pole neidki !  "  
     "  Kirjeldasin lihtsalt ühe õilsate kunstide buduaari mõeldavat miljööd !  "  vabandas Kosklaan üht kulmu kergitades . 
     "  Buduaar ,  "  Mirabilia  "  , märapiim !  "  põr-ristas Bärtel r-I , tehes ennast ilmselt rohkem purju kui oli ,  "  rohkem ma teiega ei räägi , ? merde !  "  
     "  Kuidas siis nõnda , pidime rahulikult vestlema Viiralti kirjavahetusest ?  "  ahastas Eke abipaluvalt minu poole vahtides , sest tundsin paremini Bärtelit ja tema perutamisi . 
     "  Sul on tuline õigus , Müristaja ,  "  astusin lepitama ,  "  praegu on snoobe paksult , kõik ratsutavad kuulsuste seljas ? selge see , Viiraltki on meil mõne prouhjeni tarbeks vöödiline tiigrinahk voodi ees  "  ? vanal läks kõrv kikki , ta läkastas nõustuvalt ,  "  kuhu hommikul parema jala roosade varvastega hea pehme astuda , kõditab .  "  
    Bärtel piserdas meid kergelt . 
     "  Aga vaata , usu vana , see Rooni-poiss polegi nii päris tavaline laibamardikas !  "  
     "  Tänan !  "  ühmas Eke kuivalt . 
     "  Tal on teravust ,  "  jätkasin ,  "  õigluse nimel kunstis lõikab endal kas või mõlemad kõrvad peast ? 
    Irving Stone'i  "  Elujanu  "  tugev järelmõju ,  "  lisasin ettevaatlikult . 
     "  Olen lugenud ,  "  puudutas Bärteli tubakapruun pöidlaküüs Eke ninaotsa ,  "  sa sitikas vahutad kenasti , paned elavadki lõhnama just nagu  "  Orto  "  badenschaum .  "  
     "  Ta on hingega laia publiku maitse eest väljas , seepärast !  "  leevendasin öeldut . 
     "  Kui sa , Bärtel raatsiksid tal aidata sulge seada , aga sa oled kaine kui kastena hommik , ära teeskle , näen sind läbi , võib-olla saaks meie keskmine kulturträger lõpuks inimlikuma pildi !  "  
     "  Äh-äh-äh , loomalik oleks ausam , poju .  "  
    Ta mõõtis Rooni juba hindavalt . 
     "  Pea meeles , ainult hall hiir ja valge hull võivad eluaeg lõuendivirnade all hingitseda ja sellest veel pealegi mõnu tunda . 
    Noh ,  "  jäi nüüd vana rõõmsalt ootama ,  "  mis sind vaevab , ninatark ? 
    Küsi !  "  
    Eke vuristas rõõmsalt kolmanda kirja sisu nagu salmi jõuluvanale ( vabandage , mul on visuaalne mälu , see algas nagu teisedki : Lp. hr. Veitman , paremal ülal Rue...kuupäev...sain Teie ? minu arvates oli summa ( 2 ) naela ( Eke torkas ( 3 ) ) ? kätte , maksin ateljee üüri pooleks aastaks ( järele või ette ? ) , abi tuli õigel ajal , edasi läks Roon libedale ) :  "  ... 
    Teie andsite mulle tagasi elu ja kunsti mõtte !  "  
     "  Paskaa !  "  
    Seekord piserdas Bärtel heldelt kogu laudkonda . 
     "  No tead , Tema , E.W. , kolme sitase sterlingu pärast ...  "  
    Ta küünarnukk tegi äkilise jõnksu , kuid ainult et plaatinakarva lõvilakka tarida , natuke teatraalselt hambaid kiristada , meid kolme jõllitada läbi juus-soonte-trellide ; ta jätkas kuidagi alistunult :  "  Mõista tuleb , sitavaresed ! 
    Suure kriisi aeg , aktsiatega pühiti perset , kärbsemustaga trükiti , ikkagi ligi kuuskümmend krooni , peotäis tuhandefrangilisi ? muidugi võis see inimest päästa ; aga mis pläma :  "  kunsti ja elu mõtte  "  ? see pole üldse Wiira käsi , see on su sitika lõhnaseep !  "  
    Eke keerutas ennast välja ( minu abiga , aitasin täpsustada ) ? õige lause kõlas kuidagi : kena siiski teada , et kodumaal su tegemiste vastu keegi huvi tunneb , ainult , armas Veitman , ärge minu pärast vekslitesse kõrbege , kohe kui saan , saadan uusi lehti , umbes nii ... 
     "  Nonoh , see on juba Tema moodi ,  "  nõustus Bärtel . 
    Vana rebane oli njuuhiga õhust püüdnud ; seal pidi leiduma : andke , te ei kaota midagi , tean mis mu töö maksab , isegi teie teate , olala !  "  
     "  Lase edasi ,  "  nõudis vana huviga . 
    Roon muutus asjalikuks , vahel juhtub . 
    Kirja , kus Viiralt imestab  "  Jutlustaja  "  müügimenu Eestis , refereeris ta kiretu täpsusega ( mälu missugune ! ) :  "  ... ostsin siin lehti tuttavatelt tagasi nii palju kui sain ja panin juba posti ; palun teid tungivalt , vähemalt seekord võtta komisjonitasu . 
    Lehed on ju minu poolt ainult ostetud , Teie panete need enda avastatud konjunktuuri teenima , kivi kotti !  "  
     "  Braavo , sitikas !  "  
    Roon põikles ta musu eest nii osavalt , et ainult üks pits läks ümber . 
     "  Vaadake , poisid see on eht Rõude ! 
    Mõelge , kuidas too kaval nohik sokutas esimesed  "  jutlustajad  "  mõnele kõva kraega praostile või koguni piiskopile ? ikkagi ropp pariislane ? ,  "  Põrgu  "  ja  "  Kabaree  "  olid viisaka publiku alles tagumistele jalgadele püsti ajanud ; sa sigudik , kui tollal need paljad mulatid ehk see lits sigaretiga söögitoa seinal ...  "  ? ta võttis kähku ühelt sigaretilt teisele tuld ? 
     "  oleks omanikku vaat et perversikuks peetud , aga  "  Jutlustaja  "  majas ? boheemlase muude naljade patukahetsus ! 
    Teine tubakas !  "  
     "  Indulgentsia !  "  arvas Kosklaan piipu tühjaks kopsides . 
     "  Intelligentsia ? igasugu nõunikud , taskutohtrid , diplomaadikönnid ,  "  ladus Bärtel riimimõnuga ,  "  kogu see  "  Kuld Lõvi  "  sõnnik , sa sigudik , kuni siledama karjamõisajõmmini . 
    Neid kaamelipäid , pojud , andis ju veel oodata ... 
    Laudauks polnud veel üldsegi lahti !  "  
    Ta silmavaade pöördus nukralt sissepoole , kuidagi emailselt . 
    Pingutusele vaatamata ei taastanud mu aju kunagi kataloogist loetut , nii et kirjutan selle maha , tagantjärele , praegu :  "   "  Jutlustajas  "  laseb kunstnik kõnelejal sisemise tule ja veenmisjõuga kutsuda inimesi üles püüdlema ideaalide poole . 
    Dramaatilist , kõrgendatud meeleolu süvendab veelgi tume käevari tagaplaanil . 
    Kuulajatemassis on kujutatud kõige erinevamate rahvuste esindajad , on fikseeritud ilmed tuimast ükskõiksusest kuni fanatismini . 
    Võiks pidada tõenäoliseks viiteid selle kohta , et  "  Jutlustaja  "  kuju loomisel on olnud kunstnikule ajandiks imperialismi ähvardav oht inimkonnale .  "  
    ( Tallinna Riiklik Kunstimuuseum , ( 1958 ) , H. Läti ) 
    Kahtlesin nimelt , et ehk seegi ülaltoodu kuulub Rooni respekteeritud suletööde hulka , ent vist on tegemist vastandite hingesugulusega ? eks veenduge ise ! 
     "  Just nimelt , siin ma seisan ja teisiti ma ei saa !  "  
    Eke prillid kiirgasid lutherlikku luminestsentsi . 
     "  Rõude murdis küll kaugelviibiva uhke eraku teelt võõrastuse jäälaviini , aga Tema Ise tunnetas aastakümneteks ette , et koos uue läbimurdega oli loonud Prohvetliku Müsteeriumi .  "  
    Roon ahmis õhku kui endalt jääkilde raputav roosärg , küps pannile hüppama . 
     "  Jälgige neid hingestatult taeva poole pinguli harkis sõrmi ! 
    Mida need teile meenutavad ? !  "  
    Vahtisime kui hüpnoosis Rooni peenikesi higiseid näppe sihtimas kunstiklubi laevalgusteid , neid nukraid vaskrinnahoidjaid suitsuparrel . 
     "  Inimesed ? vennad , see on ju üks nüüdisilma tuntumaid massisümboleid , Victory ! 
    Võidumärk !  "  
    Vaikus ? fanaatikute pärisosa ? 
    Hüüdja hääl sumbub kõrbes , isegi kaamel ei aevasta ... 
    Kuule , nüüd sa vist küll natuke fetišeerid ... nagu  "  Sirp ja Vasar ,  "  arvas peenetundeline Kosklaan ,  "  sir Winston Churchill , kes seda kahvlit sõja algul esimesena kasutas , ei tarvitsenud sugugi olla tuttav ...  "  
     "  Ärasoga mehe vett , kui mees mõnuga laseb ,  "  sekkus Bärtel surmtõsiselt ,  "  lord tundis kunsti niisama hästi kui konjakisorte , möksis vesivärvidega , võeti akadeemiasse ...  "  
     "  Tähendab , tagasiside võib küll näida hulljulgena , kuid pole üldse võimatu ?  "  imestas Roon isegi . 
     "  Võimatut pole , poju ! 
    Vaata , sitikas , õige tegija peab suutma asjast külmalt üle olla ; kuidas keegi tema teoste sisu ka mökutaks ? pööraku või pea peale ? , see olgu iga lolli loominguvabadus ! 
    Kriitikute kohus on muidugi kitkuda üksteist , juba ametiau nõuab . 
    Mis aga Wiirasse puutub , hirmus harva märgatakse , et mees oli üldse võõrkeha ? graafika neeger maalijate sajandis , pealegi skulptori kooli ja käega . 
    Sünge lugu ? ainuke , mis teda päästis , mehel puudus auahnus ! 
    Ja löödagu mind või maha , keegi ei pane mind mökutama , noh kas või , et too  "  Jutlustaja  "  sätib kolmest sõrmest trääsa , seda va Peterburi oma ...  "  ? ta tubakapruun pöial puges nukkide vahelt läbi ,  "  näitamiseks kogu inimkonna tulevastele munapeadele , et sähke , sitavaresed , siia olete jõudnud oma kunstimõistmisega !  "  
    Bärtel kummutas pidulikult põhjani enda klaasi , siis Kosklaane , siis minu oma ( Rooni klaas läks ju varem ümber ) ning asus mõnuga lutsima sidrunilõiku . 
    Valitses suhteline vaikus . 
     "  Jah , suur kunst settib kuskil sügavamal ! ...  "  arvas Kosklaan  "  Alateadvuses ,  "  arvas Eke . 
     "  Sotsiaalsete kriteeriumide kompleksis ,  "  arvasin mina . 
     "  Ilma mokakobinata ,  "  täpsustas Bärtel . 
    Suhteline vaikus kestis . 
     "  Huvitav kokkusattumus ,  "  ütles Kosklaan ja koputas piibu tühjaks . 
     "  Kuuekümnendaks hällipäevaks pühendas Gertrude Stein iseendale järgmise stantsi .  "  
    Ta viibutas piibuga rütmi :  "  Mu tööd on kui muda , mitte millestki tekkides nad vajusid põhja , sinna jäid aastasadadeks ette pärlikarpideks settima ... 
    Noh , kuidas tundub ?  "  
     "  Kelle tõlge ?  "  pärisin , ehkki teadsin . 
     "  Anne-Mari.Liis !  "  tuli kinnitus . 
     "  Toosama , kelle põlve peal ... kuuekümneselt ?  "  küsis Bärtel . 
    Kosklaan noogutas pühalikult . 
     "  Mnjah !  "  ohkas Bärtel . 
     "  Vanemad naised muutuvad mõnikord häbitult pealetükkivaks . 
    Olen sind hoiatanud !  "  
    Mult pääses turtsatus . 
    Kosklaan lubas teadmiseks võtta , hapu muigega , üks kulm püsti . 
    Pinge lõdvenes . 
     "  No küsi , poju ega ma sind ää söö , tundsin su sigitajadki , Ronimois , Räpina haridustegelane , kunagine Treffneri gümna kõnevõistluse laureaat , pritsimeeste peol , kui rääkis , pool Peipsit vesistas , see sibulapoolsem . 
    Küsi-küsi !  "  
    Kergelt kokutades ( vist papakese meeldetuletamisest ) jutustas Roon ümber tolle Viiralti kirja , kus meister palub Rõudet selgitust nõutada , kumb kahest tähtsast tellimusest on riiklikult esmajärgulisem : kas hr. riigivanema galaportree või Brüsseli messi eesti põllumajanduspaviljoni plakat . 
    Esimese tarbeks oli meister lasknud juba välja saata kõigi aumärkide-ordenite fotosuurendused ... 
     "  Ärge mõelge , ega see polegi nii käkitegu , kotkarist en face ja profiilis , ? äkki tuleb kahe peaga kull ! 
    Õiendas Bärtel asjalikult ,  "  jätad taluätil piibunosule kapsli peale sehkendamata , kah pahandus missugune . 
    Lase edas !  "  
    Eke kirjeldas , kuidas tööd venisid ? poolteist aastat ärevlesid ametkonnad ( tõuloomade plakat jäigi saamata ? ) , aga galaportreele pani Viiralt ilusa lõpp-punkti ; praakis siinsed Riigi Rahapaja trükkalid tehniliselt nigelaks ja lasi ( 7000 ) ( nüüd juba presidenti ) heal hollandi paberil , madalmaa kõrgtrükis , kõva kuldnahinnaga igalt eksemplarilt saata kodumaale . 
    Ja kõigil ametnikulaudadel hakkas ilutsema harras šedöövr võimuhaldurist ,  "  la ville lumi ? re'i  "  peene irooniaga maamehelikult musklis lõuapäradel . 
    Muide , kirjutab Viiralt Rõudele , olnud see ka ainus teos , mille vaikiv heakskiitmine teda sügavalt vapustas .  "  
    Saskia !  "  hüüdis Bärtel ( noorukese ettekandja tegelik nimi oli Silvi ) ,  "  ole hea laps , korista see konikoorem ja täida karahve !  "  
     "  Mis te arvate , kas lubab see vihje eeldada Viiralti poliitilist boikotti niinimetatud autoritaarsele suunale ?  "  
    Kahju , mõtlesin , kui Eke pääseks diplomaatiliseks korrespondendiks , lööks õitsema lillekasvatus !
    Olin sel päeval vaba . 
    Absoluutne vabadus on kummaline seisund . 
    Dialektika ütleb , et iga asi muutub lõppude lõpuks iseenda eituseks . 
    Ma oli vaba tööst , vaba kõikvõimalikest suhetest , vaba rahamuredest , vaba igasugustest kohustustest . 
    Pentsikul kombel tekitas see minus rahulolematust . 
    Tundusin endale lindpriina ja kuskil õhus rippuvana , mul puudus toetus- ja rakenduspunkt ? jah , just nimelt rakenduspunkt ! ? ja ma hakkasin toda peaaegu et alateadlikult otsima . 
    Nende otsingute käigus hulkusin sihitult mööda linna , lootes , et kuskil on midagi , mis ootab minu sekkumist mu ümber sagiva elu asjadesse , et ma muutun taas vajalikuks olendiks . 
    Esialgu ei juhtunud midagi niisugust . 
    Läksin üle Toompea , tulin tagasi , seisatasin viivuks Võidu väljakul , jalutasin siis piki Pärnu maanteed Tõnismäe poole , mõeldes , et on ju olemas tegelik , elav Tõnis Mägi , kelle laule ma meelsasti kuulan . 
    Kõik mu ümber liikus oma tavalises ja teokas rütmis : inimesed tulid ja läksid ? kes tööle , kes kohvikusse , kes kohvikust , kes bussile , kes bussilt . 
    Kaupluse  "  Võitlev Sõna  "  ees kaklesid kaks koolipoissi , see oli süütu ja lapselik naaklemine , vahelesegamine oleks olnud naeruväärne . 
    Marssisin edasi , käed sügaval mantlitaskus ning enda üleliigsuse tunne vee sügavamal südames . 
    Kaupluse  "  Sakala  "  ees , piimaosakonna ukse all jagelesid mõned vintis mehed . 
    Ka nende jauramine oli süütut laadi , astusin neile teed andes mööda ja tundsin ühe tugevnevat depressiooni . 
    Keegi ei vaja mind . 
    Just siis , kui ma olen täiesti vaba ja valmis teistele ning iseendale tõestama oma valmidust aidata lahendada kõige mitmekesisemaid probleeme , nagu ütleks  "  Rahva Hääl  "  osutusin ma sajaprotsendiliselt tarbetuks . 
    See hakkas mind järjest rohkem häirima , mõtlesin kõigile viimasel ajal kuuldud raadio- ja nähtud telesaadetele ning nördisin üha enam . 
     "  Teist ja teile  "  . 
     "  Ringliiklus  "  . 
     "  Aga teie arvamus ? 
    Minu arvamust ei vajanud keegi , järelikult polnud seda tarvis . 
    Kujutlesin viivuks , kuidas mu kolleegid ajakirjast , mille kunstiline toimetaja ma olen , praegu vaidlevad näiteks selle üle , kas Antarktis ja Lõuna-Aafrika olid ikka varases triiases ühtse mandri koostisosad või mitte , ja mu meelehärm suurenes . 
    Minna vabal päeval tööle olnuks suurim narrus , pealegi poleks keegi mõistnud mind vallanud tuska . 
    Äkki sain suurepäraselt aru meestest , kes oma puhkuse ajal pidevalt töökohta koperdavad . 
    Inimese elu on vist siiski tervik , kisu sealt üks lõik välja ja ta kaotab otsekui midagi oma füüsilisest olemusest . 
    Kõik need mõtted ei takistanud mind jälgimast , mis tänaval sündis . 
    Võtmete valmistamise töökoja ees jooksis poisike sõiduteele , libises ja kukkus . 
    Häbi öelda , aga ma lausa igatsesin , et momendil oleks tulnud tramm või buss ja et mul oleks avanenud võimalus poisikest surmasuust päästa . 
    Autot , trammi ega bussi ei tulnud , poisike vandus minu arust tema eale sobimatute sõnadega , kargas püsti ja kiirustas edasi . 
    Ka mina läksin edasi . 
    Kogu maailm elas oma elu ilma minuta absoluutselt segamatult . 
    Paar koera lidus mööda asfalti ees ja taga mürisevatest autodest hoolimata ja ma tundsin korraga tihedat sugulust nendega . 
    Lauristini tänava nurgal märkasin nutvat noort naist , aga loomuomane häbelikkus keelas mind talle juurde astumast ja küsimast , milles on asi . 
    Ma ei vajanud passiivseid kannatajaid , ma ihaldasin konkreetset dünaamilist olukorda , milles ma oleksin saanud näidata oma võimeid . 
    Dünaamilistes olukordades pole ma muide kunagi eriti võimekas olnud . 
    Kui mõned aastad tagasi keegi vanaeit trammi alla jäi ja hädasti operatiivset abi vajas , ei osanud ma midagi teha , mind ajas öökima tänavasillutisel lamav keha , mille alt immitses verd , ja ma katsusin kaugemale hoida . 
    Nüüd tundsin , et vajan just midagi niisugust , mis lubaks mul tõestada ( eeskätt iseendale ) , et olen ikkagi aktiivne ühiskonnaliige , valmis igal silmapilgul demonstreerima oma vaimseid ja füüsilisi potentse . 
    Hariduse tänavani jõudes silmitsesin hoolega lilli müüvaid naisi , aga ka nende juures polnud midagi , mis oleks minus äratanud vajaduse tegutseda . 
    Nelgid maksid viiskümmend , tulbid kakskümmend kopikat . 
    Panin selle mehaaniliselt kõrva taha ja läksin edasi . 
    Siis nägin teda . 
    Ta seisis keset trotuaari ja oli ehtne õnnetusehunnik . 
    Äsja möödunud auto oli ratastega porilompi sattunud , tema seisis sel hetkel kõnnitee serval ja sai muidugi kogu selle lombitäie endale kaela . 
    Tal oli seljas tumesinine kleit , noh , sellel polnud veel väga vigagi , poripritsmed paistsid suhteliselt vähe silma . 
    Kleidil oli aga veetlev väike angooravillast kraeke , mis nüüd näis olevat kaunikesti kannatada saanud . 
    Jalas kandis ta valgeid kingi , need olid oma ilmselt hoolega säilitatud puhtuse täiesti kaotanud . 
    Auto pidi olema sõitnud tubli kiirusega , sest isegi naise juuksed olid märjad ja määrdunud ning ta pühkis neid koolilapse abitu püüdlikkusega , millest ausalt öelda küll rohkem kasu polnud , kui et porine vesi nüüd ka näole valgus . 
    Möödujad reageerisid juhtunule kõige erinevamal viisil . 
    Pikk kõrend kantud nailonmantlis heitis muiates mingi kahjurõõmsa repliigi , mida ma täpselt ei kuulnud . 
    Vanem naine kulunud kostüümis seletas midagi ärritatult ja sammus pea püsti edasi , käigu peal kraed kohendades ja hoolikalt , peaaegu närviliselt vastutulevaid autosid silmitses . 
    Paar noort pikkade juustega poissi itsitasid ja lõõpisid omavahel . 
    Tema seisis , pühkis juukseid ega osanud nähtavasti midagi ette võtta . 
    Minu juhus näis olevat saabunud . 
    Astusin tema juurde ja ütlesin :  "  Tunnen teile tõsiselt kaasa . 
    Aga sellest on muidugi vähe kasu . 
    Kui soovite , võite minu poole sisse astuda ja ennast korda seada . 
    Minu nimi on Harri Polt , ma elan siinsamas , Pärnu maantee x korter y.  "  Ta võpatas , piidles mind uurivalt ja valgus siis üle kogu näo ulatuvasse naeratusse . 
     "  Aitäh ...  "  
    Läksime vaikides Pärnu maantee x , korter y.  "  Te sooviksite ehk vanni minna ?  "  küsisin tõtlikult . 
    Tema naeratas sedasama mõistatuslikku naeratust , mis mulle kuskilt tuttav paistis olevat , ja siis mäletasin : Mona Lisa . 
    Seesama naeratus . 
    Mõistatuslik . 
    Puhas . 
    Intrigeeriv . 
    Naiselik . 
    Lapselik . 
    Rikutud . 
    Kõik kokku . 
     "  Palun .  "  
    Tegin vannitoa ukse lahti , tõin kiiresti suure vannilina , seletasin , kus on sooju ja kus külma vee kraan . 
    Tema vaatas mind lakkamatult naeratades ja noogutas tänulikult . 
    Sain aru , et ta soovib nüüd üksi jääda , vabandasin ( mille pärast ? ) ning lahkusin , unustamata enne näidata , kuidas uks riivi pannakse ? keegi agar tehnikahull oli mulle nimelt mingi keeruka välismaa mehhanismi uksele monteerinud . 
    Oma toas istusin kušetile , läitsin sigareti ja tundsin , et olen lõpuks oma päevaga rahul . 
    Mul ei tekkinud mõtet kasutada tekkinud olukorda egoistlikult , olin lihtsalt õnnelik , et leidsin ikkagi oma rakenduspunkti . 
    Olin äkki kellelegi tarvilik ? seda sõna kasutades tuli kohe meelde , kuidas üks sõbranna mulle kunagi kirjutas :  "  Sa oled mulle puudulik .  "  
    Ja lisas sulgudes (  "  sõnast :  "  puudu olema  "  ) . 
    Ma polnud nüüd enam tarbetu , olin jälle lellelegi  "  puudulik  "  ja see täitis mind üle kogu mu olemuse roniva rahuga . 
    Sõna  "  roniva  "  häiris mind veidi , aga leidsin kohe seletuse ka sellele ? nii oli öelnud vahva sõdur Šveik :  "  Kui ma õigel ajal kasarmusse tulen , ronib üle minu mingi imeline rahu ...  "  
    Mona Lisa sulistas vannitoas , mina tõmbasin suitsu ja hakkasin siis kohvi lauale seadma . 
    Kes ta on ? 
    Küsimus ei torganud silma teravmeelsuse ega vajalikkusegagi , kuid inimlik uudishimu vajab rahuldust . 
    Pealtnäha paistis ta olevat intelligentne naine . 
    Mind vihastavad alati seelikus olendid , kes ei lase mind rääkida , vaid vatravad lakkamatult kleitidest , soengutest ( eriti sõbrataride omadest ) ja äsjavaadatud filmidest . 
    Üks mu noorpoeedist tuttav kirjutas kord nii : 
     "  Kerge on öeldes öelda naerdes naerda nuttes nutta vaikidas vaikida Raskem on Ütlemata jättes öelda Nuttes naerda Naerdes nutta Vaikides rääkida .  "  
    Ma ei tea , kas seda peetakse heaks luuletuseks , aga minu meelelaadile vastab ta küll , eriti mis puutub mu vestluspartnerisse . 
    Ma tahan ise ka rääkida . 
    Sellepärast ma vist vanapoiss olengi . 
    Tema sulistas rõõmsalt edasi ja südamesse imbus nimetu tänutunne . 
    Ma ei teadnud , kas see oli sihitud tema , minu enda või meid õnnelikult kokkuviinud juhuse vastu , aga tunne kui niisugune oli olemas . 
    Võtsin ennast kokku ja ütlesin : sa ei tunne teda ju üldse . 
    Esimene mulje võib olla väga petlik . 
    Sa võid jumal teab kelle siia sisse toonud olla . 
    Viimane lause ei meeldinud mulle eriti ja ma katsusin seda parandada : sa võid ? ei , maha ! ? sa tõid ju sisse ei tea kelle . 
    See kõlas selgemalt ja paremini ja mu enesetunne tõusis . 
    Hea küll . 
    Olgu ta kes tahes , aga ma tegin inimesele head . 
    Kurat võtku , kas see maksab midagi või ei ? 
    Sain oodata terve tunni . 
    Mona Lisa ilmus vannitoast minu hommikumantlisse mässituna ja õnnelikuna . 
    Ta ei öelnud midagi , kohendas ainult minu nähtavasti juhuslikult liiga pealetükkiva pilgu mõjul mantliäärt ja istus väikese tüdruku kohmetusega diivanile . 
     "  Vesi oli kuum ?  "  küsisin , et midagi öelda . 
    Tema naeratas ja noogutas . 
    Mul hakkas soe . 
     "  Kohvi ?  "  
    Tema noogutas jälle . 
    Tõusin ja kiirustasin kööki kannu järele . 
    Kallis korterinaaber , novellist Arbo Viiger keetis seal parajasti kapsasuppi , oli tõredas meeleolus ja alustas pikka tiraadi kirjastamisest ning sellega seoses olevatest probleemidest . 
    Probleemid olid miskit pidi ka minu omad , aga mul polnud aega teda kuulata . 
    Äkki oli tekkinud inimene , kes mind vajas . 
    Kahmasin gaasipliidilt kannu ja laualt kiiruga tehtud võileivad ning ruttasin tagasi tuppa . 
    Tema vaatas mind aupaklikult ( nii mulle vähemalt näis ) ja ütles :  "  Suu tänu .  "  
    Mul oli imelik tunne . 
    Esimest korda viibis minu korteris naine , kes ei hakanud kohe loetlema minu maale ja kinnitama , et ta teab küll , ja nii edasi . 
    Valasin tassid täis ja küsisin :  "  Napsi võtate ?  "  
     "  Üldiselt ei .  "  
    Kuna see  "  üldiselt  "  jäi mingil määral segaseks , tõin igaks juhuks pudeli  "  Rieslingit  "  lauale . 
    Mona Lisa tegi ebamäärase liigutuse ja tõmbus tahapoole . 
     "  Andke andeks , aga veini ma ei joo .  "  
     "  Siis ehk konjakit ?  "  pärisin kähku . 
     "  Pärast vanni ...  "  
     "  Üks pits .  "  
    Läksin tagasi kapi juurde ja tõin konjakipudeli . 
    Ta vaatas seda kuidagi vastumeelselt , naeratas siis kohe jälle oma igavest naeratust ja lausus :  "  Palun .  "  
    Täitsin ebatavalise innuga klaasid ja tõstsin enda oma tema poole :  "  Teie terviseks . 
    Tõsiselt . 
    Et see ... porisuplus teile halvasti ei mõjuks .  "  
    Ta nägu muutus viivuks veidi karmiks , siis ilmus sinna endine naeratus ja ta kostis lühidalt :  "  Loodame .  "  
    Mul oli parajasti käsil harjumatu töö , mõtlesin sellele peaaegu iga tund ja minut ning igatsesin oma probleeme kellegagi jagada . 
    Mona Lisa näis selleks miskipärast sobivat . 
    Hakkasin jutustama , seda enam , et ta piilus salamahti kirjutuslaua poole , kus lebas mu käsikiri . 
    Teate , ma kirjutan praegu ühte , noh , lugu . 
    Ja olen raskustes . 
    Ei leia õiget tooni .  "  
    Tema naeratas ja vastas :  "  Kuidas ?  "  
    Ma ei saanud täpselt aru , mille kohta see küsimus oli esitatud , aga tarvidus ennast puistata oli suur ja ma hakkasin vatrama . 
     "  Küsimus on selles , et ... 
    Saate aru ... 
    Minu kangelane on Paul Gauguin . 
    Te loomulikult teate teda ?  "  
    Ta naeratas mõistvalt . 
    Jätkasin : Kogu selle mehe elu , kogu ta looming ... 
    Andke andeks , et ma räägin nii segaselt , aga mulle endalegi pole palju veel selge . 
    Kõneldakse , enne mõtle , siis ütle . 
    Aga ma ei tea praegugi , mida öelda . 
    Mind kisub tema jäägitu andumus oma kunstile , tema ...  "  
     "  Ma saan aru ,  "  ütles tema . 
    See tunnustus aina tiivustas mu jututahet . 
     "  Inimene , kes jätab kõik oma kunsti nimel , kes on valmis kannatama isegi ...  "  
    Tundsin korraga , et räägin mingis vastuvõtmatus ajalehekeeles ja vaikisin . 
    Siis ütlesin siiralt :  "  Kõik on jama . 
    Inimene teeb kõike iseenda nimel . 
    Sellepärast , et teisiti ei saa . 
    Gauguin ...  "  
    Jäin uuesti vait ja mõtlesin : kas ikka sellepärast ? 
    Aga võib-olla sellepärast . 
    Et minaei saa praegu teisiti ? 
    Tema naeratas ja palus :  "  Rääkige edasi .  "  
    Vaatasin teda minu enda hommikumantlis ja tajusin korraga , et olen leidnud inimese , keda olen kaua otsinud . 
    Kellegi , kes viitsib mind kuulata ja tunneb huvi selle vastu , mida ma räägin . 
    Mida ma kõik kokku jutustasin , ei mäleta . 
    Hommikul küsisin , millal ma teda jälle näen . 
    Ta naeratas :  "  Ma tulen järgmisel reedel . 
    Kell seitse .  "  
     "  Aga ...  "  
     "  On seda vähe ?  "  
    Saatsin ta välja ja istusin tükk aega kumiseva peaga . 
    Mona Lisa . 
    Jah . 
    Aga kuidas ... 
    Lõin käega ja läksin vannituppa . 
    Seal lõhnas millegi mulle tundmatu järele . 
    Oli see tema lõhn ? 
    Või mõne kosmeetilise vahendi oma ? 
    Igal juhul kuulus see tema juurde . 
    Seisatasin . 
    Hea oli . 
    Mõtlesin möödunud õhtule ja mulle näis , et otsitud rakenduspunkt on leitud . 
    Nädal möödus harilikes askeldustes . 
    Üks minu pilt võeti kunstisalongi , hinnati kahesajale rublale . 
    Palusin peaaegu et põlvili : määratagu ometi madalam hind , keegi ei osta ju seda . 
    Kunstinõukogu jäi rangeks : hind määratakse maali ideelis-kunstiliste väärtuste järgi , antud juhul ... jne. 
    Kõmpisin nukralt kodu poole , teades , et olen jälle lollusega maha saanud . 
    Siis haaras mind taas mõte Gauguinist . 
    Korralik börsimaakler , soliidse sissetulekuga . 
    Ja äkki ... 
    Viskas kõik nurka ja hakkas maalima . 
    Ilma mingi majandusliku garantiita . 
    Kas see garantii ongi nii vajalik ? 
    Muidugi , Montmartre'i katusekambrite ajad on möödas . 
    Neist võib kuulda veel ainult  "  Boheemis  "  või Stone'i elulooromaanides . 
    Tänapäeva kunstiinimene ei ela küll mitte ükspäinis leivast , kuid siiski ka leivast . 
    Ja ikkagi on selle leiva mõiste üpris paindlik . 
    Kui palju vajab inimene oma füüsilise olemuse säilitamiseks ? 
    Mõtlesin hiljuti ostetud televiisorile ja tunnistasin endale , et see oli viga . 
    Kommunikatsioonid kommunikatsioonideks , aga lasta end kaasa kiskuda sellest , et keegi akadeemik tund aega ekraanil loengut peab , on ikkagi rumalus . 
    Siis tuli mulle meelde veel Modigliani ja ma sülitasin . 
    Vastutulijad silmitsesid mind kerge põlastusega . 
    Heitsin pilgu raamatukaupluse aknasse , veendusin oma peegelduselt , et näen täiesti korralik välja , ja sammusin edasi .
    Peatükke reisiraamatust Olen selles raamatus suurel määral kasutanud autentset materjali Cooki , Forsteri , Wrangelli , Dahli , Saueri , Billingsi , Middendorffi , Cochrane'i Mülleri , Baeri , Bogorasi , Maasiku , Jochelsoni ja Ehini teostest ning oma reisipäevikust . 
    Ometi ei käsitle mu raamat Kirdeväila avastamislugu . 
    L.M. 
    Kadrimäng 
    Vanas ja kuulsas Kuressaare linnas elas mitmesaja aasta eest lugupeetud kõrtsmik nimega Klaus . 
    Ta oli aus leskmees , ja kõrtsitoimetustes abistas teda Kadri , vaikse ja pelgliku olemisega teenijatüdruk , kes imekombel oli pääsenud Haapsalu tapatalgutest ja põgenike vooris Saaremaale jõudnud . 
    Sestsaadik kui moskvalane Narva linna kindlalt enda käes hoidis ja Eesti mandrit juba kolmandat aastakümmet kolme kuninga suur ja surnuterohke sõda laastas , nälga külvas ja sadamaid vilja väljaveoks sulges , ei olnud vaikses Kuressaares meremeestest puudu . 
    Neid tuli lähedalt ja kaugelt , nii omamere sadamatest kui Öresundi väina tagant ilmamere teedelt . 
    Meremehed joovad meelsasti , ning koos Klausi läbimüügiga kasvasid tema kõrtsi kuulsus ja tema enda tähtsus . 
    Seepärast ei ole selles ka midagi imelikku , et ta vanast peast veel teist korda abiellus , küll mitte Kadriga , nagu see juturaamatule kohasem oleks , vaid möldri jõuka lesega , ja et nende arvukast järelpõlvest vähemasti kaks noorisandat on tänaseni truuks jäänud niihästi linnale kui Klausi tulusale ametile . 
    Seevastu ei jätnud Kadri enesest pealtnäha kõige vähemaidki jälgi järele ja lahkus siit ilmast veelgi vaiksemalt , kui ta sellesse oli astunud . 
    Õpetajahärra Jüri Kuur , kes selleks ajaks juba Saaremaale oli pagendatud Tallinna sakstekoguduse ja auliku rae häbemata teotamise pärast ja kellel siin oli küllalt aega olnud mõtteid mõlgutada inimese saatuse üle , jõudis Kadrit matte elu mõttetuse kibedale äratundmisele . 
    Kantslist oli ta Kadri maist eluteed võrrelnud nutukülviga ja surma rõõmulõikusega , kuid õhtul , kui ta vilttuhvlites jalgu küdeva kolde poole sirutas ja mõtlikul moel oma kadakamarjaviina rüüpas , mis ju Saaremaal ? kas siis siinsete kadakate erilise tõu või hoopis maapõues leiduvate soolade tõttu ? on alati peenema maitsega olnud kui Madalmaadel , hakkas võrdlus teda vaevama kui liialt leebe ja ebatäpne . 
    Sest , nii tundus talle , Kadri ei olnud oma elupäevil jõudnud ühtegi seemet külvata , isegi mitte nutuseemet , mis oleks kellegi põues võinud oma soolast idu ajama hakata , ta oli hääletu , jäljeta linnuna elust läbi liuelnud , tukkunud nagu kivi sügaval merepõhjas , mis võib ju seal olla ja võib sama hästi ka mitte olla . 
    Kuid kõiki neid nukrameelseid kahtlusi inimese kohast ajaloos ja inimese osast sündmuste ahela kokkusõlmimisel ei pruukinud ega võinudki teada kahekümneaastane Kadri , kui ta ühel maikuu hilispärastlõunal harkisjalu endise piiskopilinnuse taga sadamasillal seisis , kalakorv käes , ja laskis kevadisel tuulel oma hõõguvaid ihuliikmeid jahutada . 
    Mandripõlves oli meretuul tähendanud läänetuult , nüüd oli see idatuul , kuid alati , nii kaugele kui ta oma mälu hämaratesse käikudesse ulatus tagasi vaatama , oli meretuul toonud kergust ja vabanemist millestki , mille olemasolust ta enne seda ei olnud teadlik . 
    Ja siis veel need laevad ! 
    Räägitagu meremeestest mis tahes , ja kõrtsis oligi nende suuvärk vahel nii jõle , et Kadri ei julgenud pilku tõsta , aga kui nad oma valgete triibuliste purjede alla sadamasse liuglesid ja siis äkki nagu nõiaväel kõik purjed raade vastu plagisema hakkasid ja groot vuhinal kokku vajus nagu Haapsalu linnusemüür ja laev nõnda täpselt ennast teiste vahele kiilus ja koliseva ankruketi endast välja sülgas ja tasakesi õõtsudes paigale tardus , siis , jah , siis oli rinna alla selline tunne , et lendaksid ise valge kajakana nendega kaasa . 
     "  Ullabella  "  , luges Kadri kolmemastiliselt volrikult , mida nüüdsama silda hakati siivitama , ja kalanaised teadsid rääkida , et see tulnud Narvast kanepi- , vaha- ja tõrvalastiga . 
    Kuressaare ei olnud ka tollal kuigi suur linn . 
    Nii juhtuski , et mõne aja pärast sakstekambrit kraamides nimetas Kadri Narvast tulnud ilusat laeva isand Balachile , kes juba teist kuud nende juures peatus , ilma et keegi oleks õieti teadnud , miks . 
    Õhtuti istus ta laevameeste seltsis , tellis nendele viina ja kuulas nende rõõmsaid luiskamisi rändavatest Österbotteni pärapõhjas , harva mõne sõna sekka poetades , hommikuti jälle krabistas oma paberite kallal ega pannud miskiks Kadri koputamist pruukostile . 
    Varsti pärast seda lahkus isand Balach kõrtsist . 
    Ta kõndis aeglasel sammul sadama poole ja leidis vaevata  "  Ullabella  "  , kuid selle kapten ja kaubasaksad olid ikka veel foogti juures õiendamas . 
    Vahimadrusel sai peagi villand hollandi keele purssimisest , aga et isand Balach oli mõõgakandja , pidas ta õigemaks kujuti uksele koputada . 
    Sealt väljus kolmekümnendates aastates mees , kes jahimehe kombel kandis nahkpükse ja saarmapalistusega kuube , muidu aga oli riietatud peenelt ja rikkalt . 
     "  Ma näen , et te ei ole meremees ,  "  ütles Balach viisakalt kummardades . 
     "  Ei , seda ei ole ma tõesti ,  "  naeratas nahkpüks ja vaatas küsivalt Balachile otsa . 
     "  Mu nimi on Johann Balach ,  "  lausus too kübarat kergitades . 
     "  Oliver Brunell ,  "  vastas nahkpüks , paigalt liikumata . 
     "  Millega võin teid teenida ?  "  
    Kuid Balach lasi pilgul ruttamata libiseda üle nahkpüksi tugeva ja väljakutsuva kogu . 
    Siis lausus ta oma mõtlikul viisil :  "  Ma vist ei eksi , oletades , et teil on pikk teis seljataga ?  "  
    Aga et nahkpüks selle peale musta ega valget ei kostnud , naeratas Balach natuke ja ütles :  "  Kas te ei tahaks mulle headmeelt valmistada ja täna õhtul minu külaline olla ?  "  
    Kui nahkpüks oligi imestunud , ei reetnud seda miski peale hääle , mis seekord kõlas juba kannatamatult :  "  Ma kardan , härra Balach , et nii ootamatu küllakutse eeldab niisama veenvat põhjendamist .  "  
     "  Vaadake , ma olen doktor Gerhard Kremeri sõber ja abiline .  "  
     "  Pagana pihta !  "  
    Nahkpüks oli ühe hüppega sadamasillal Balachi kõrval . 
     "  Te ei taha ometi öelda , et olete Mercatori abiline ?  "  
    Ja alles siis , kui Balach rahulolevalt noogutas , pahvatas nahkpüks naerma , laksatas endale tatari kombel vastu reisi ja kordas Balachi imestunud pilkude all :  "  Missugune saatus  "  Mu jumal , kui te teaksite , missugune saatus !  "  
    Rõõmusegane hämmeldus virvendas nahkpüksi näos ka siis veel , kui ta sakstekambri laua taha iste oli võtnud ja Balach küünlad süütas . 
     "  Missugune saatus meid täna küll kokku viis ,  "  imestas ta lõpuks vaikselt ja hardalt . 
    Samal hetkel kolksatas uks , valgustatud sõõri ilmus Kadri ja asetas lauale suitsutatud kalakesi , soolatud kurke , marineeritud seeni ja kadakamarjaviina . 
    Mehed jälgisid teda äraoleval pilgul . 
     "  Tänan Kadri ,  "  noogutas Balach ,  "  me ei vaja sind enam .  "  
    Kadri kadus pimedusse , uks sulgus . 
    Nahkpüks valas klaasi täis , uuris seda vastu küünlaleeki , asetas klaasi lauale tagasi , vaatas Balachile otsa ja lausus :  "  Iga sõna , mis täna õhtul siin Kuressaare linnas meie vahel langeb , muudab maailma kaarti .  "  
    Heldene taevas , mõtles Balach , ma kukkusin selle sümpaatse poisiga siiski sisse ! 
    Aga ta ei kergitanud kulmugi , ta oli harjunud kuulama ja jutustajaid langetatud pilguga toetama . 
     "  Mu härra ,  "  jätkas nahkpüks ,  "  ma tulen tõepoolest pikalt reisilt . 
    Ma tulen Jäämerelt , kus me avastasime läbipääsu Ugooriasse ja sealt edasi kõike lühema laevatee otse Aasia südamesse ja Hiinasse , mis nüüdsest peale ei asu kaugemal kui Navarra Narvast .  "  
    Hetkeks oli kambris väga vaikne , ja nad kuulsid sadama kohal tiirutava kajaka kisa , öövahi lõksutit , meremüha , mis siinkandis ei vaibu päeval ega öösel , suvel ega talvel . 
     "  See on ju ... 
    Kirdeväil ? !  "  ütles Balach ja tema hääl oli äkki kähe . 
     "  See on Kirdeväil ,  "  kordas nahkpüks ,  "  ja nii see pange ka kirja : Issanda armulisel 1581 . 
    Aastal jutustas Oliver Brunell Kuressaare linnas kuulsa kartograafi Mercatoruse sõbrale Balachile sellest , kuidas avastati Kirdeväil .  "  
    Nostalgia 
    Võtsin kaasa lambanahast kasuka , kaalu vähendamiseks jätsin maha telgi ja magamiskoti . 
    Sellega on mulle ühed teed avatud ja teised juba suletud , ainult et ma ei tea veel , missugused . 
    Tean ainult reisi nimetust : Kirdeväil . 
    Ja sihtkohta:.Uelen . 
    Eks kõla see lootusrikkalt ? 
    Nagu suliseks vesi üle kumerate kivide . 
    See on tšuktšide ja eskimote küla Beringi väina ääres , Aasia idapoolseimal neemel , mis sirutab ennast kümmekond laiuskraadi läänepoolkera piiridesse ( 169° 40 ' W ) . 
    Sinna on kolmteist tuhat viissada kilomeetrit , kui kõik kõrvalepõiked kaasa arvata , millest ma praegu veel midagi ei tea . 
    Olen ma üksi ? 
    Kristallkarahvin kliriseb poleeritud seinal vaikselt rataste rütmis , vaip summutab möödujate sammud , mööda ööhämarat koridori jõuab minuni sinakas triip sigaretisuitsu : minu kupeekaaslane , õilsate näojoontega kahvatu naine . 
    Ta on väikest kasvu ja habras ja ikkagi tundub hoopis tugevam atleetilisest madrusepoisist , kes niisama vaikides seisab järgmise akna taga . 
    See ongi kogu perekond , ema ja poeg , hispaania emigrandid . 
    Nad on teel Kuubale , kust loodavad leida uue kodumaa või vähemalt vana emakeele , kuid poisi õpinguaastate kestel jõudsid nad Tallinnaga harjuda , vahest kiindudagi sellesse Vana Hea Euroopa sadamalinna , ja nüüd kiirgavad nad mulle oma leebet tänu ja vaikivad abitult . 
    Kaks inimest võivad kaunikesti üksi olla . 
    Minul ei tulnud ekspeditsiooni korraldamisest Tšuktšimaale midagi välja . 
    Nii me seisamegi , igaüks omal aknal , igaüks omas maailmas . 
    Tuul litsub vihmatriibud lamedaks , klaasi taga haigutab pimedus , milles süttivad ja kustuvad kollased tähed : minu kaaslased Kirdeväilas . 
    Üks neist , kes Tartust jalgsi Tšuktšimaale läks , istus Narva taga kaevu äärde puhkama ja kirjutas päevikusse järgmised read :  "  Kõnni oma teed ja rända kõige tooremate metslaste , kõige kiskjalikumate loomade seas : igas kliimas jälgi Inimest , olgu ta tsiviliseeritud või metsik , kuulugu ta mis tahes rahvusse , kummardagu mis tahes jumalat , nagu ta heaks arvab , ning tema kommete tooruse üle langeta säästvaid hinnanguid . 
    Solvanguid ja halba käitumist , mis sulle su ettevõtmisel osaks võivad saada , ära tasu samaga . 
    Ära tee välja juhuslikest seikadest , mis nii mõnigi kord on inimesi heade kavatsuste juurest eemale peletanud ja maailma nii mõnestki kasulikust teadmisest ilma jätnud . 
    Ära sega end poliitikasse . 
    Ära eales unusta , et kõige kaasakiskuvamaks uurimisobjektiks on Inimene ise .  "  
    ( 1820 ) Need read on Punapealt , ja tema ei ole mitte ainus teekaaslane . 
    Tema vandetõotuses väärib allakriipsutamist veendumus inimeste erinevuses , täpsemini öeldes veendumus , et inimeste erinevus ei või olla aluseks nende hindamisel . 
    See meie päevil enesestmõistetav mõttekäik oli möödunud sajandil uudne . 
    Avastusreisija ei otsinud inimest , vaid iseennast . 
    Ja kui talle selgeks sai , et vastavastatu kasutab lõunalauas kahvli asemel riisipulki ja erineb temast ka veel näokujult ja karvakasvult , toimus inimese avastamise asemel hoopis vastupidine protsess . 
    Muusika , see kõige hapram ja küllap ka kõige täpsem tagasipeegeldus inimeselt , on tänapäevani paljudele jäänud ületamatuks läveks . 
    Keegi mu sõpradest ütles kord , et tadžiki , india või araabia muusikat võib kuulata ainult snoob . 
    Mind ei tee kurvaks see ülestunnistus , vaid sellesse peidetud hinnang . 
    See lõhnab poleeritud kirjutuslaua ja raadio järele . 
    Muusika kuulamiseks tuleb muusika juurde minna . 
    Steller liikus mööda Kamtšatkamaa metsi , õppis itelmeenidelt juuri kaevama ja kala varitsema , jõekohinat ja loomade hääli jälgima , ta omandas nende väärtuste skaala ja sealsed mäed ei meenutanud talle enam kauneid alpimaastikke , vaid nälga . 
    Alles siis hakkas ta itelmeenide muusikat kuulma ja mõistma . 
    Ta oli sellest vaimustatud ja kui ta võrdlebki nende laule Orlando di Lasso loominguga , siis muidugi mitte sarnasuse pärast , vaid soovist lugejale mõistetavaks teha loomingu absoluutne väärtus : lootusetu üritus , sest puudub ühismõõt . 
    Suhe muusikasse ongi minu arvates kõige tundlikum mõõdupuu , ja selle järgi hindan Stellerit väga kõrgelt . 
    Tahan niisiis öelda , et viimaseks suureks avastuseks ei ole Antarktika sõsarmandrite kaardile kandmine , vaid ikka inimese enda avastamine inimese enda poolt , ning selles mõttes seisame igavesti keset Suurte Avastuste Ajajärku . 
    Kui ma nüüdsama üle lugesin kõik Krašennikovid , Cookid , Sarõtševid , Sauerid , Wrangellid , Matjuškinid , tabasin neis äkki midagi väga tuttavat : nii või teisiti ilmneb neil kõigil oma inimlikemail hetkil kosmiline nostalgia . 
    Avastaja istub vastavastatuga lõkke ääres , sööb tema katlast , joob tema kruusist , kuulab tema laule ? ja tunneb piinavat igatsust Inimese järele . 
    Sellest olid vabad ehk üksnes Steller ja noor Forster , ja nii muutub nende enneaegne hukkumine otsekui möödapäästmatuks . 
    Need ongi mu reisikaaslased . 
    Tahaksin sõrmitseda nende saatusi , jälgida nende ristumisi . 
    Mõnest on teada rohkem , teisest hoopis vähe . 
    Hiiumaa külakirikus sai Saare perepoeg endale nimeks Jaan-Priit . 
    Kes ta oli ? 
    Miks sattus just tema Vilkitski meeskonda , kellele langes osaks kahekümnenda sajandi suurim avastus Põhjas ? 
    Maasikute talukoha kauaigatsetud pärija ristiti Laiuse kirikus Augustiks . 
    Pärija ? 
    Ühiskondlike seaduspärasuste suur masinavärk asus raginal tööle ja heitis sädemeid pildudes kõrvale sajad tuhanded tõenäolised variandid , kuni loodi omalaadne meistriteos : August Maasik ei pärinud isatalu , kuid Maasiku nimi anti ühele mäekurule Banksi maal Beaufort'i mere idaosas , ja mees ise hakkas Alaskal kandma hüüdnime Bolševik . 
    Niisiis sammub meie ees aadlike ja talupoegi , kommuniste ja kommersante , teadlasi ja kurjategijaid , venelasi , eestlasi , jakuute , sakslasi , tšuktše , inglasi ja viikingeid : suur minevik ja suur olevik . 
    See on üsna kirju rida . 
    Nad ei ole ühe isa energilised lapsed , nii õilsalt kui see lause ka kõlaks , ja vähemalt üks neist on hiljem kohtuotsuse alusel maha lastud . 
    Ühine on neile ainult Kirdeväil . 
    Seal üleval , piki Jäämere randa astuvad nad hämarast minevikust hetkeks ajaloo kiirtevihku , välgatavad sädemena läbi päikese triibu , täites oma lihtsa või keerulise , kuid alati raske ülesande , ning kaovad seepeale igaveseks , enamasti nimegi jätmata . 
    Ent kui laevakaravan tuleval nädalal itta purjetab , ei puudu neist suurelt ülevaatuselt ükski .
    Theoriku ma leidsin Karbarannast . 
    Karbaranna Saaremaalt . 
    Theorik on meeles pidanud lapsepõlves ( enne esimest ilmasõda ) kuuldud Karbaranna-lood . 
    Mulle need meeldisid ja ma mõtlen , ei ole võimatu , et nad meeldivad teistelegi . 
    Eriti aga meeldib mulle nende keel - saare keele vana Karbaranna murrak . 
    On ju tähtis erinevus selles , kas öeldakse  "  emased  "  või  "  ematsed  "  ( saarlane ) või  "  ematsäd  "  ( karbarandlane ) , kas öeldakse  "  kruusaklibu  "  või  "  liburihvk  "  ,  "  näh  "  või  "  nääh  "  ,  "  lilleke  "  või  "  lillege  "  ,  "  laulsime  "  või  "  lauldsime ,  "   "  siinsamas  "  või  "  tähe saasäl  "  jne. jne. 
    Aga lause ehitus :  "  Sellel loomal oli irmsuur pee oli otsäs old ...  "  
    Siit on kohe näha , et Karbaranna rahvas pole tunnistanud eesti kirjakeele grammatikat . 
    Aga kas mul on õigus nende  "  protesti  "  tühistada lause reeglipäraseks muutmisega ? 
    Mõte jääb küll samaks , aga jutustaja karbaranna-karakter kaob . 
    Nii ma siis püüdsin Theoriku etteütlemise järgi sõna-sõnalt ja häälik-häälikult kirja panna vanad ja osalt ka uuemad lood ning lasksin hiljem tal veel korrektuuri teha . 
    Tulemus on muidugi kahtlase väärtusega . 
    Vähe sellest , et nende juttude lugemine on raske töö . 
    Karbaranna keel ei erine suurel maal kõneldavast mitte ainult foneetiliselt , vaid sisaldab ka võõrsõnu , see tähendab karbarannale ainuomaseid sõnu . 
    Need on küll viidetes tõlgitud , kuid viitele pilgu heitmine pidurdab jälle lugemise tempot . 
    Pealegi ei kandnud minu pingutused karbarandlaste keelepruuki täpselt edasi anda siiski päris õiget vilja . 
    Karbaranna kangekaelne rahvas pole üldse tunnistanud muljeerimist , nii et sõnas  "  pott  "  kõlab  "  t  "  täpselt niisamuti nagu suuremaa sõnas  "  katus  "  , ainult et nii veel tõrksam . 
    Sama lugu on häälikuga  "  n  "  . see kõlab alati , ka sõnas  "  pann  "  nagu  "  Ann  "  ja  "  l  "  - häälikud sõnas  "  loll  "  kõlavad  "  kella  "   "  l  "  - i moodi . 
    Jne. 
    Üldse peab ütlema , et karbarandlased hääldavad kõiki umbhäälikuid suuremaalastest toekamalt ja kangemalt , kõiki täishäälikuid aga  "  laiemalt  "  , nagu põlastavalt . 
    Nende  "  ö  "  , mis töötab ka  "  õ  "  eest , on lahtisem ja avalam kui suuremaa  "  ö  "  ,  "  i  "  vajub  "  e  "  poole ,  "  e  "   "  ä  "  poole ( sageli viimane koguni asendab esimest , mis ei tähenda seda , nagu ei võiks  "  e  "  aeg-ajalt  "  ä  "  - d asendada ) ,  "  u  "  - d kisub mõnikord kangesti  "  o  "  poole ja viimane kisub olema jäme ja toekas nagu nisutera Siberis . 
    Kuid selle keele eriline võlu on tema omapärastes lauserõhkudes , mis vormivad Karbaranna kordumatut jututooni , lahedat ja südamlikku , kuid sentimentaalsust põlastavat ja karedalt naljasoonelist . 
    Seda on niisama võimatu kirja panna nagu rahvaviiside originaalset esituslaadi . 
    Teatava kujutluse intonatsioonist püüdsin luua sidekriipsude abil nende sõnade vahel , kus rõhk on kas vastupidine suuremaa omale või nii- ja naapidi võimalik . 
    Näiteks :  "  ... ning ma-aki säält Sääd ja metsast tulema , mere-äärt keima , ät ähk-saaks medaged aakriku mere äärest käde ...  "  
    Sidekriipsuga ühendatud sõnad kõlavad karbarandlase suus ühe sõnana , kusjuures rõhk langeb esimesele . 
    Niisiis sai kõik alguse karbaranna keele võlust . 
    Aga kui ma need jutud ritta seadsin , siis tekkis mõte , et peaks nagu veidi kirjutama ka Karbarannast endast . 
    Ja kui ma Karbaranda kirjeldama hakkasin , ei saanud ma inimestest mööda , ja nii kasvas Theoriku lugudest veel mitu muud lugu ja nüüd ma ei teagi enam , kas olen õigel ajal punkti pannud . 
    Silmapiiril , otse merel nagu poi , istub koletu suur silmi põletav apelsin . 
    Vargsi roomab ta selja taha öö ja neelab ta korraga oma põhjatusse kurku , maitsmata , näksimata . 
    Nii ta tervena hommikul tagasi tulebki , kui pimedus kukeleegust ehmatab . 
    Eelmisel ööl oli metssiga käinud  "  tuhleid töngumas  "  . 
    Käristasime mõned vanad särgid siiludeks ja sidusime tarale lipendama . 
    Vaikselt vajus õue hämarus . 
    Öösorr põues , jäi mets nurrudes tukkuma . 
    Saunanurga tagant tõusis õhku esimene tumm öölind . 
     "  Räägitakse , et valge lina kisub neid ligi , et laskuvad sellele ja jäävadki sinna .  "  
    Keset hämarsinist õue hõõgub valge nelinurk . 
    Nahkhiire lend muutub rahutuks , lina kohal vajub ta lennukaar järsult nõkku . 
    Ja nüüd on õu neid täis . 
    See on kui hääletu sabat . 
    Jõnksuvad lennukaared põimuvad tummaks kasvavaks ärevuseks ... 
    Järgmisel õhtul tuli Theorik ja hakkas surnuid hauast välja vedama . 
    Tegelikult tuli ainult Rik , Theo oli teda kaua oodanud . 
    Enamasti iga õhtu poole üheksa - üheksa ajal , mil õhtuselt bussilt tulija Tagamõisa peatusest kindlasti oleks pidanud kohale jõudma , seisis üks väike kühmus kuju värava põikpuule nõjatudes suure kuuse all , pilk metsavaheteel kinni . 
    Ammu pruulitud õlu - paljuks seda veel järele oli jäänudki - ähvardas hukka minna , suvi sügisesse vajuda , ja see ootamise vaev ... 
     "  No mes sa tahad teha , inimene äi kirjuta kah , miks ta äi tule !  "  
    Kust peaks Rik teadma , missugune põhjata tujuõgard on Karbaranna üksindus , kui siin on elatud kogu elu . 
    Minaga kahekesi , harjumus abimeheks , aastas kord-kaks küllasõitvad lapsed toetajaks , jaksatakse välja kannatada , üksindus isegi meeldivaks muuta . 
    Aga kui siis on teada , et keegi tuleb ega ole see teab kes , vaid oma vend , siis ootad teda , nagu sunnitööline ootab vabaduspäeva . 
    On ju ka nii olnud , et see päev ei tulegi . 
     "  Ma olen sulle rääkinud - kes seia änam tahab tulla , paljas mets ja metsaloomad , inimesed köik läinud . 
    Kauaks meidki änam sii on .  "  
    Aga nüüd on Rik kohal ja püha meenutuste rituaal alanud . 
    See kestab kümme päeva vahetpidamata , kui mitte arvestada põgusaid unetunde . 
    Ja kui kõik see , mida tahetakse hinge pealt ära rääkida ehk ainult vennale , on otsa saanud , siis istuvad lauda ammu kadunud inimesed , kes oma tegude või juttudega on mällu lõikunud . 
    Kas sa-üldse tead , kuidas need paigad siin nimed on saanud ? 
    Poopu Tiina sures äe , kui ma veel poisike olin , tema teadis rääkida küll , kuidas see asi olnd . 
    Siis räägiti sii kantis hoopis teistmoodi . 
    Seda keelt äi oska änam mette keegi . 
    Kas sa , vennas , oskad veel ? 
    Äi sa oska . 
    Aga näe mul oo meeles , kuidas nad rääkisid . 
    Äi noh , eks saare mees tikib nüüdki möned oma sönad jutu sekka , ja seda suurema  "  ö  "  - d pole mina ka mette selgeks saand , olgugi et köva kuus aastakümmet juba kontides . 
    Ooda , ooda , ma rüüban möne sööma seda va head saare märjukest . 
    Sa , vennas , oskad ikka veel vägevat ölut teha ... 
    Kohe see poodel saand ? 
    Äi noh , me pole nelikümmend aastat änam juttu aand , pole ma joodik mette , aga oma pisised topsid teen ikka äe . 
    Vaada , juturatas tahab ka määramist . 
    Nääh , Poopu Tiina rääkis nönda :  "  Sääl Sapsul va Saaps oli va vildse-köve venitaja ning söhand va lontruse moega mees . 
    Nända ät ta-äs ole ...  "  
    Äi , saand aru ? 
    Vildse köve venitaja - see oo venivillem ehk jälle seanaha vedaja . 
     "  ... 
    Nända ta-äs ole viitsind mette pätsude järge vaata ...  "  
    Äi , pätsuks äi nimetatud mette karu , vaid noort täkkus obust . 
    Siinsamas öue taga , kus praegu on tuhlimaa , sääl oli möisahärra pätsude koppel ning Saaps pidi nende järele vaatama . 
    Nääh , kuhu ma jähi ? 
     "  ... viitsind pätsude järge vaata , ning ühe oomingu va Saaps vöttand kase karbast raanda näpu otsa ning tulnd-seia tarna mätaste ääre ning akkand tähe-saasäl ( * ) lutsu püüdäma ...  "  
    Ära sa kuhugi ah-tähte ette kirjuta , ka-täht jäeti ka tihti äe , polnud mette  "  limbisupp  "  , vaid  "  limbisupp  "  , mette  "  klibu  "  , vaid  "  libu  "  , aga jälle mönikord pandi see  "  k  "  sinna , kus teda vaja polnd , sellega väljendati enamasti pölastust . 
    Öeldi näiteks  "  klimonaad  "  , noh , ät mes märg söhant oo . 
    Nojah ... 
     "  ... lutsu püüdäma . 
    Aga eks-sis ka ull-äs ole ? va metsakoir tulnd täst pöösaste sehest Neeme nömmest ärra pätsude juure ning pätsud näind va alli ning-pistand koplid kaudu ätta lindäma . 
    Ning eks-sis ka ull-äs ole old ? pätsud aand allikäte päält aja nurga maha ning pistand lindädäs ranna välja poole . 
    Aga see va metsakoir saand ühe pätsu kurkust kinni ning murdänd-see äe ning va Saaps pole säda mette täheleged teedänd panna . 
    Aga eks see va möisaärra , va Puksem , tulnd töllaga kargutäs ( * ) , kaks musta oost old ee , Sapsu meest ( * ) ala ning näind , ät pätsusid pole tähe koples änam old-mette ning va metsakoir ögind ärra ühte pätsu , ning ärra tuld-sis Sapsu kople alt ougu ääre ning näind , ät va Saaps old eese karba raandäga järväs tarna mätta ääres ...  "  
    Karba raand ? 
    Nojah ,  "  raand  "  oo anum , aga  "  karp  "  oo  "  tohk  "  . 
    Jo see suuremaa keeles siis kasetohust nöu oo , pöhi oli tal nagu ämbril ümmargune . 
     "  ... 
    Ärra käskend siis kutsrel ood kinni pedada , roinind töldast maha , suur kepp old- teesel kee , ning ütländ va Saapsule :  "  Sa korradi Saaps olep see karparaand , see likkeouku minno omma herra kalo püüdma ning sinna ei teep , kus minno petsu olema . 
    See hunt on nemmad keik ärra sööma . 
    Sinna korrat tulep kohhe see likkeouk siia minno , omma herra , juure et minna saap sind öieti karristama .  "  
    Ning va Saaps roinind kaldäle ning roomänd pölite maas ning ärra akkänd siis va Saapsu eieti karistäma . 
    Ning kut-täe siis säda Saapsu eieti old kariständ , nända-ät Saaps jäend pikka maha ning äs ole änam kippund-mette , siis ärra läind eese tölda tagatse ning ütländ kutsrelä :  "  Andma hopustel piits , et ma seta Saapso sika ennam ei nägema mitte !  "  
    Aga va metsakoir närind säda ärra pätsu nända kaua pääle , kut-saand viimaks pätsu pee ihu külgest käde ning pand selläga vidadäs tähe metsa ning siis vee va pätsu pee olnd tähe-saasäl metsa ääres teise aasta veel pääle-ikka . 
    Ning siis akatud säda metsa metsa Oonina ( * ) metsaks üüdäma . 
    Pärastsed poolä kadund see  "  oo  "  inimeste suust äe ning jäendged umbäst ( * ) paljas Ninamets . 
    Ning säda kohta , kohes va Saaps möisasaksa ees pölite olnd ning eiete karistäda saand , akatud Karbarannaks üüdäma seepärast , ät sel va Saapsul karba raand sii olnd . 
    Ning ärra eese sönajärga jäändged see järi ( * ) Likkeouk . 
    Aga pärastsed poolä akäd inimesed täda Ligeouk nimetäma ning üüdävad säda taanäsö ( * ) peevane nände nimedäga . 
    Vana Saaps jähiged kiduma ning sedä inda ta äe suresged .  "  
    Laubal mere-adru-rannaliiva trikoloor , külm ja magus nagu jäätis , nuhutab Harilaid loojuvat päikest , luigekael õieli , tiivad lösakil ; vasem ? 
    Metsaküla , parem ? 
    Neeme , sabas kinni Karbarand . 
    Ligeauk vilgub tare tagaakendesse üle tee , läbi kaldapuudest ja sirelipõõsastest . 
    Väike madal laudkaanega tsementsõõr tema kaldal reedab Karbaranna ainsa elustalu allikkaevu . 
    Teisest õuepoolsest küljest , uksetrepiltki on Karbarand üleni su ees . 
    Praegu jääb silm kinni vasakule ? metsamajandi lutsernipõldu . 
    Kolmest küljest tumeda okassegametsa seinte vahele haaratuna laskub erkroheline ädalavaip libajalt kõrgendikult õuetaguse tuhlipõlluni . 
    Kenad luitunud jumega saomemmed , vakka ja mõttes , ootavad hangujaid , tahavad koju ? loomade jõuks . 
    Üks metsaseinu liigub lutsernipõllust sirgjoones mööda , astub üle metsavahetee , möödub siis tarest ning keerab lõppeks täisnurga all Ligeaugu poole , milleni jõudmiseks ta peab veel ühest teest üle hüppama . 
    Mõned kased on metsast välja astunud ehtima Uibu talu õuetagust heinamaalappi , paar neist on jõudnud koguni tare otsaakende alla . 
    Theo on selles süüdi , et nad siin nii metsast lahus peavad elama . 
    Talu rajamiseks tuli metsa maha võtta , kännud ja kadakas ükshaaval välja juurida , ja siis kulus veel mõni aasta , enne kui kosus-kasvas tihe , sitke saaremurru . 
    Kunagi piiras kogu seda maalappi ilus , terase hoolega põimitud kadakaaed (  "  söhuksega oo tegemist , enne kut ta tuulde saa  "  ) , millest nüüd on jäänud õieti ainult illusioon : säilinud on teepoolne tara , mis metsa veerel , puude vahel ulatub veel mõnikümmend sammu teest eemale , peites hävingujäljed metsa sisse . 
    Aga aianurgas on alles tilluke jälgvärav kena ümmarguse auguga õuepoolset haaki väljast kinnivajutava käe jaoks . 
    Ta on siin veel nagu selleks , et inimest korralikkusele harjutada . 
    Ja me astumegi järveteele läbi selle värava , avame ta ja suleme , olgugi et kolm-neli sammu väravast tara lõpeb . 
    Teine , lihtsam aed eraldab sellest maalapist avara õue , üleni halja , lõbusate lillekooridega uksetrepi lähedal klumbil ja kahel pool tara . 
    Isegi õunapuud on jäetud aia taha , ja ainult väravast väljudes saab sauna . 
    Väravaposte asendavad kaks vana kõrget kuuske , millest üks on ammu kuldpruuniks kuivanud , nii et tema ainsaks eluülesandeks on hoida kuldnokapuuri ja selle elanikke , kui nad suvitama tulevad . 
    Vana , küllap surnud puu õitseb igal kevadel ? tema kuivanud okstel puhkevad laulupungad . 
    Kodulinde ja -loomi siin ei ole , ainult neli valget rada lõhuvad õue ühtlast haljust . 
    Need on ristikheinarajad . 
    Mida rohkem neid tallatakse , seda tihedamaks muutub ristik . 
    Niisuguse muru ees olen ikka pead murdnud selle üle , miks seda ei kasutata mõnegi linnahaljasala katteks ? lastele tallata . 
    Nagu tõusikkodudes peavad lapsed praegu sageli muruvaibast ringi käima ning kodulähist mängupaika asfaltõuelt , prügikasti äärest , tänavakividelt otsima . 
    Muruväljakul saaksid ka linnalapsed jalad paljaks võtta ja haljust oma ihuga katsuda . 
    Võivad ju saaremuru trampida loomadki . 
    Karbaranda on nüüd alalisi murutallajaid vähe jäänud , kaks vanainimest ? 
    Theo ja Miina , kes oma kätega loodud kodust ei raatsi lahkuda . 
    Peagi on Karbarand ja selle ümbrus jälle suur pime mets . 
    Siia tulevad metsamajandi töölised mände ja kibuvitsu istutama ja suveõhtutel sõidab siia ehk ikka noori Ligeaugu emale külla ? 
    Sarapiku järve äärde kala püüdma , suplema , lõkke tantsu nautima . 
    Inimese elukohaks ei ole see paik eriti kaua olnud . 
    Isegi siis veel , kui Saaremaa oli juba olemas , kattis Karbaranda meri . 
    Siitsamast metsa äärest hakkab pind tõusma . 
    Ülal , kunagisel kaldaveerel sirutub Neeme küla Tagamõisaga ( nüüdse Tagalaga ! ? ) ühendav maantee . 
    Kuivi päevi siin igatahes nii rohkesti ei ole , et sügavate aukude tihe ahel kunagi päris kuivaks saaks . 
    Nõnda vähe on siiakanti elanikke jäänud , et kellelgi pole hoolimist , missugune on tee , mida nad peavad kasutama toidu hankimiseks viie-kuue-kümne kilomeetri kauguselt . 
    Ja sajune talv vajutab Karbaranna kodud lumelukku . 
    Teab kuidas küll postimees läbi saab ? ta peab siia vähemalt pensioni tooma . 
    Aga kui tuleb pakk , siis mine bussiga Tagamõisast Kihelkonda . 
     "  Kui ma siis pakiga lumme vajusin , siis mötlesin , et siit ma änam äi töuse mette ; aga näe ? välja keerasin .  "  
    ( * ) tähe-saasäl ? siinsamas ( * ) kargutäis ? sõites ( * ) meest ? mäest ( * ) Oonina ? 
    Hobusenina ( * ) umbäst ? täpselt , just ( * ) järi ? järv ( * ) taanäsö ? tänase
    Külm Lõuna-Eesti matuste suur masinavärk oli käima lükatud raske hinnaga : saunas polnud veel videviku saabudeski sooja õhku sees . 
    Väikese tüdrukuna oli Anu lubanud isa näpitstangid Kallele ja see oli need ära kaotanud . 
    Küsimus polnud eseme väärtuses . 
    Isa asju ei tohtinud puutuda ! 
    Nagu noor uluk püünises ootas ta südame tagudes hirmsa inimese tulekut . 
    Sel korral oli tal isa laulujorinast ja vaaruvast sammust meeletu rõõm - veel jäi tal Kallega aega kadunud varandust otsida . 
    Saunalised saabuvad kainetena . 
    Ja kui ta võtnud on , siis külmad saunaruumid huvitavad neid ikka . 
    Nad tahavad tingimata teada , mida üks inimene siin tegi need kaks päeva . 
    Kaks pikka päeva ! 
    Heldene aeg ! 
    Kas tõesti jääbki nüüd silme ette Aita-tädi justkui naerev nägu nagu tasuks selle eest , et sai olla ainsana tema viimaste elutuksete juures , olla tema silmade sulgejaks ? 
    Maretil oli hea meel , et keegi juhtus ikka juures olema . 
    Toonile oleks nagu paistnud pisut imelik , et just Anu juhtus juures olema . 
    Ei ta öelnud seda . 
    Kas ta ei öelnud samu sõnu mis Maret ? 
    Aga need silmad ja paksud , muigele kistud musihuuled . 
    Või pani teda muigama Tõnis , kes oli palunud endist naist enda nimel Tooni jutule tulla ? 
    Kusagil Anu asjatult aega ei kulutanud . 
    Kalmistu korraldajat polnud hommikul lihtsalt kodus . 
    Vanamutt ütles , et tuleb varsti , et tema pojal pole kombeski kaua ära olla , kuid väikeses üleköetud köögis sai Anu sedagi teada , miks kalmistuvaht vallaliseks oli jäänud ja kui akuraat elukommetega mees ta oli ja kuidas teda endises elukohas oli hinnatud ja ülendadagi tahetud ja kuidas teda oli kaua tulesüütamises kahtlustatud , kuni ükskord jumala keerulist tahtmist mööda õige süüdlane välja tuli ja kuidas kõike seda suurt hingekannatust oli jälle selleks vaja läinud , et poeg jumala poole pöördus ja äravalitute hulka astus . 
    Jutukas naine ei teadnud , et tema seekordsele kuulajale ei meeldinud poegi kiitvad emad . 
    Seepärast ei mõistnud ta ka seda , miks too äkki tõusis ja üksinda kalmistule läks . 
    Võib-olla see kõik tõi pooletunnilise ajakulu , sest tagasi jõudes leidis ta kalmistuvahi vestiväel köögilaua taga vana raadioloksu kallal sussitamas . 
    Labalalt tagasisaamisega oli omajagu tegu . 
    Ei ole see liiklus tänapäeval veel nii hullupööra tihe midagi . 
    Vähemalt mitte südatalvel Lõuna-Eesti käänulistel teedel . 
    Hakkas hirmus külm , enne kui lahke piimavedaja ta oma kabiini võttis . 
    Vana-Artnalt Raigu osakonda tuli minna jalgsi . 
    Kui Kalju Meos oleks kohal olnud , siis oleks Anu talle kõik Tõnise soovid üle andnud ja otsekohe Vana-Artnale tagasi tulnud . 
    Aga enamasti on ikka nii , et kui inimest kõige rohkem vajatakse , siis teda pole . 
    Kampsunis naisel laua taga näis olevat lausa mõnu öelda , et seltsimees Meos sõitis Tallinna . 
    Käik Tooni juurde muutus paratamatuks . 
    Võib-olla kulus jälle pool tundi asjatult sellepärast , et Anu läks sinna lauda kaudu . 
    Aga ta pidi enne Kupiksite poole astumist nägema Maretit , temaga rääkima . 
    Õigupoolest polnudki nad veel kokku leppinud , kuidas korraldada õhtul ja öösel valvet surnumajas . 
    Linnainimesena arvas Anu , et Kupiksil ei kuluta ta rohkem kui viis minutit . 
    Aga ta oli ju maal . 
    Aita-tädi polnud siinsele perenaisele sugugi tühine inimene , vaid elupõline naaber . 
    Pealegi pidi Tooni üle elama oma öise häbi . 
    Meeste tüli oli prahvatanud nii ootamatult . 
    Nagu lollakad oma sõjaaegsete asjadega . 
    Kõiges süüdistas ta õlut , mis pidi viinaga segamini kangesti mässama . 
    Peielauda talvisel ajal ta õlut ei soovinud . 
    Ta teadis head morsiretsepti jõhvikamahlaga . 
    Õlut mitte üks pudel . 
    Tema oli tahtnud puutalgu ka ainult viinaga teha , aga Meinart , kurivaim , oli osanud ikka oma patarei kummuti taha sokutada . 
    Tooni oli nähtavasti tähtsate volituste toojat oodanud : toad koristatud , ise ka üles kohendatud , kohvi ja küpsised käepärast . 
    Katsugu niiviisi viie minutiga toime tulla ! 
    Ja kas Tooni otsekohe ruttas nii ränka vastust enda peale võtma ? 
    Oli ju kohale sõitmas peenematki rahvast nii Tallinnast kui Tartust . 
    Aga eks Aita-tädi , hea inimene , - tema pärast küll vaeva karta ei tohtinud . 
    Vasikast ja seapoolikust pidi küll saama . 
    Heeringat ja mõnda karbikala kah . 
    Vasika pärast polnud muret . 
    Ja ta lootis ka korralikku sea ära tabada . 
    Tooni juurest viisid jalad nagu iseenesest Taosele . 
    Anul oli tunne , et seda käiku tegemata jätta oleks olnud võimatu , ta poleks seda endale hiljem andestanud . 
    Viieks minutiks , mõtles ta minna . 
    Ainult korraks pilk peale , andis ta endale sõna , justkui ette aimates nõidust , mis teda Taose külge vangistas võib-olla küll terveks tunniks . 
    Kupiksi toalilledest hämaras tagakambris oli Anu keha kattunud külma nõrkusehigiga . 
    Midagi selles toas lehkas , lehk segunes Tooni vänge lõhnaõliga . 
    Taosel oli külm ja kuuseokstest levis tubadesse näärilõhna . 
    Niisked põrandalauad olid kaetud kribulise jääkirmega . 
    Surnu nägu oli vahaks muutunud , jooned teravaiks tõmbunud , neis oleks nagu nüüd midagi etteheitvatki . 
    Öine hirm näis heledas päikesevalguses kaugena ja raskesti mõistetavana . 
    Unustanud kõik muu , istus Anu laial tarepingil , selg päikeselaigus , kuulatas oma vere tasast sahinat kõrvus ja vaatas üle põlve tõstetud jala tuksatusi . 
    Väsimus ja imeline rahu pärast esimeste hädavajalike asjade korraldamist täitis keha . 
    Ta ei suikunud , ta ei mõelnud . 
    Ta tundis . 
    Ta elas üle kordasaatja võimutaju . 
    Ta võis , kui tahtis , avada kõik kapiuksed ja laekad , kergitada laadikutelt kaaned ja sobrada läbi kirstud . 
    Teine võti oli ju Hiiremäel . 
    Nemad olid veel hommikul siia jäänud , kui Anu helistama tõttas . 
    Väsimusenõidus läks üle ühest äkilisest mõttest siiski siin majas midagi avada . 
    Ta läks tasakesi teise tuppa ja istus klaveri ette . 
    Vana , kolimistest kriim pianiino oli Tõnise sõrmede all harva kurvakõlaline : enamasti ta mürtsus marssidest , vahel rumbatses , vahel otsis üles hümnid , mõnikord aga päris tuttavad rahvaviisid , üks keel oli rivist väljas . 
    Tõnis ütles , et see on esimese oktaavi mi . 
    Anule oli see meelde jäänud , kuigi ta ei teadnud , milline klahv klaveril annab esimese oktaavi mi . 
    Nüüd soovis ta selle endale selgeks teha . 
    Aga ta jäi siiagi ainult istuma , suutmata tõsta klaverikaant . 
    Katkise keele leidmine oleks olnud kohtumine mehega veel enne saabumist : igal suvel oli Tõnis lubanud keele uuega asendada , talle meeldis lubada just seda , mida ta täita ei viitsinud . 
    Katkise keele kaudu oleks nüüd loodud side ikka endiseks jäänud Tõnisega . 
    Valuline side . 
    Ja veelgi valusam oleks , kui kõik keeled oleks terved . 
    Niiviisi poleks olnud enam endist Tõnist . 
    Üldse polnud sobilik puudutada helisevaid keeli majas , kus lamas surnu . 
    Anu valis sohvapäitsist kõige paksema vatiteki ja kattis sellega pilli nagu elusa olendi kinni . 
    Alles siis võttis ta ette pika tee Vana-Artnale . 
    Punetav päikeseketas rippus juba metsa kohal . 
    Ilm tõmbus aina külmemaks . 
    Saunas oma hingeauru märgates sattus Anu niisugusesse ärevusse , et tikud murdusid käes . 
    Et mitte nutta , hakkas ta valjul häälel sajatama : tehase juhte ja ungarlasi ja ennast . 
    Ennast kõigepealt ja takkaotsa . 
    Kolded kurguni täis toppinud , jäi tal üle ainult oodata ja ahastada . 
    Väsimusest laastatud kehal hakkas istudes külm . 
    Ta võttis labida ja läks välja müttama . 
    Kaevas otsesihi ojapoolse terrassi juurest kemmerguni . 
    Siht sai lai , küllalt lai ja küllalt ülearunegi tõestamaks , et siin pole luuslanki löödud . 
    Panipaikadesse oli tekkinud ruumi ka kuurist võis kanda uut varu juurde , olgu või järgmiseks korraks , kui tullakse . 
    Mitte istuma jääda , seltsimees Soldam ! 
    Nagu uimane vahite siin kaminatule ega märka lumejälgi põrandal ! 
    Olete tulnud saunanaiseks , siis laske aga kätel käia ! 
    Kus leidsid ikka aastaaja välismaalastele oma luksussauna näitamiseks . 
    Mokk maas ! see pole sinusuguste asi . 
    Kuidas sulle üleeile öeldi :  "  tait-i rahvas on Ungaris hästi vastu võetud , meie pole kehvemad .  "  
    Ega oleks ka , kui poleks juhtunud nii ränka õnnetust . 
    Inimesed sõidavad , inimesed ei tea midagi ega saa kunagi teada , et saun on külm surma pärast . 
    Tore poiss see soome sauna ahi : aina vuristab kasepakkusid läbi ja pumpab kividesse sooja . 
    Siin peaks asjad jutti minema . 
    Aga tulla siit kuumast kambrist üles baari , astuda kaminasaali - mille kuradi pärast see kõik nii mahukas on ehitatud ? 
    Saun ! 
    Ärge tukkuge , seltsimees Soldam , jope seljas , käed süles . 
    Pange kohv üles , näete , pliidiraud lausa tuline . 
    Ja pange suuremadki katlad veega tulele , las nad sahiseda . 
    Kuum vesi võib teil alati käepärast olla . 
    Tegutsege ! 
    Pole tarvis teil praegu mõelda juhtunule . 
    Veel vähem kellelegi Naimale . 
    Ja Tooni Kupiksi muigel huuled ei tähenda midagi . 
    Näete , sussid päris soojad juba , seadke need korralikult paarikaupa esikusse riidevarna alla külalisi ootama . 
    Hea perenaine leiab majas alati tööd . 
    Asetatud kohvikatlakese pliidiservale tõmbama , sööstis perenaine iseenda kallale . 
    Tulise du ? i järel tegi puhas pesu väsinud ihu siledaks ja õndsaks . 
    Eile hommikust alates ootas teda esiku seinakapis valge kõrge kaelusega kampsun , mis Katrini arvates mingi saunatralli jaoks pidi narrilt pidulik olema . 
    Tõepoolest narrilt pidulikuna võis see mõjuda pükste juures , mida siin sai küll kenasti harjata , kuid mitte pressida . 
    Lumemärga saanud sääreotsad nägid välja võrdlemisi kotjad . 
    Oli ju plaaniski need hommikul vara Taose laial söögilaual triikrauaga üle lasta . 
    Aga isegi õhtupoolikul selle laua ääres istudes ja oma jalgu silmitsedes ei tulnud talle see pisiasi meelde . 
    See ei tähenda , et meeldetulemise puhul ta oleks pressimise seal ette võtta suutnud . 
    Siin küll , kui oleks kas või midagi triikraua taolistki olemas . 
    Kaks telliskivi esikus kastinurga varjus tekitasid eile küsimuse , milleks neid siin vajati ja kas neid mitte välja visata . 
    Nüüd arvas ta ühele neist rakenduse leidvat . 
    Vähemalt proovida võis . 
    Seni kui puhtaks pestud tellis pliidiraua sisisedes kuivas ja kuumenes , keeras ta endale rullid juustesse , mis ta du ? i all olles oli osanud kuivad hoida . 
    Hilja muidugi , kui arvestada , et saunalised võisid ka ettenähtust varem kohale jõuda . 
    Varasem saabumine oleks olnud igas mõttes halvem seepärast ka tõenäolisem . 
    Rullid tegi ta rohkem harjumusest kui asja enda pärast . 
    Katkise labakuga tulist tellist tõstes põletas ta küll sõrme , aga sellel mässamisel oli ka märgatavaid tulemusi . 
    Ikkagi mingid viigid ja mis peaasi - kogemus , millest võis kunagi teistelegi rääkida . 
    Kunagi jah , sest kunagi saab tänasest kauge minevik , tänasest rõhuvast õhtust saab jutustus endale ja teistele , võib-olla Mairele tema salatiterikka sünnipäevalaua taga või Imbile tema liiga magusaks aetud sõstraveini juures . 
    Eks Katrinilegi . 
    Poole seitsmeks näis kõik enam-vähem korras olevat ja meeledki jahtusid maha , sest väljast , kaldapoolselt terrassilt kuulatamast tulles võis ta juba üsna meeldivasse soojusesse astuda ja hingeauru sai ta ainult torutatud suust hoolega puhudes . 
    Nüüd jäi veel puid lisada , oodata , istuda , vaikusest hääli püüda , tulevuhinast autode lähenemise pettehääli tabada . 
    Siis ta niiviisi Tartusse sattuski . 
    Ta põgenes otse üle Emajõe jää , jalad paksus lumes nagu vatis , õhuke jää praksumas tagaajajate taldade all . 
    Kogu kodukallas siras soojas päikeses , aga sinna oli vaja ometi kiiremini liikuda , mitte tammuda raskete jalanottidega ühel kohal . 
    See oli hirmuäratav Lui , kes lähenes hoobi andmiseks . 
    Martma raputas teda õlast , heledates silmades hämmastus ja viha . 
    Ojapoolne esik oli täis naeru ja hääli . 
     "  Oi issand jumal !  "  kargas Anu kamina ette tõstetult toolilt . 
     "  Sel ajal mõni magamine . 
    Purjus olete või ?  "  
    Martmal polnud aega vastuse kuulamiseks , ta ruttas esikusse tagasi . 
    Mis vastust ta oleks võinud oodatagi inimeselt , kelle ta oma küsimusega tummaks lõi . 
    Anu seisis kumaras poolkustunud pliidi ees ja toppis puid alla . 
    Süda peksles valuga . 
    Käed värisesid . 
    Siis meenus saun . 
    Ta jooksis alla . 
    Äge plekkahi oli ära söönud viimse kui tuki . 
    Tuletegemine võttis aega , sest läidet pidi kasehalgude küljest kiskuma . 
    Lihtsam oleks lüüa pilpad , aga selleks oleks tulnud kööki kirve järele minna , milleks ei jätkunud jõudu või rahulikku ükskõiksust inimeste vastu , kes ilmusid tema magamise ajal ja peavad teda selle suikumise tõttu kahtlaseks ringilaaberdajaks või salajoodikuks . 
    Martma , tumesinine valgete joontega ilustatud spordidress seljas rõhutamas tänase õhtu vaba vormi , tuli alla ja jälgis viivu vaikides . 
    Siis lausus mingi erilise tögamismõnuga , et sedapuhku said nad küll toreda saunakütja . 
    Anul polnud ega saanudki olla aimu direktori halva tuju kaugetest tagamaadest , sellest , et tehase laohoone projekti asjus Tallinna sõitnud peainsener oleks pidanud hommikul tööl tagasi olema ja õhtul külalistena sauna sõitma , kuid see kavalpea helistas hommikul hoopis Tallinnast , kus projektile olla leitud uusi takistusi , ja muidugi jäi siis tülika väljasõidu juhtimine direktori hooleks , sest külalisdelegatsiooni juhatas sealne peainsener ja sellest ametialast väiksemat meest poleks olnud sobilik saata . 
    Tegelikult oli teda vihastanud naine , õieti tema pilkav hääl telefonis , kui ta teda vaeseks etiketi ohvriks nimetas , kuigi oleks võinud väga hästi taibata , et saun välismaalastega pole see , mis on saun siis , kui siia sõidetakse linnaisade ja vabariigi tuusadega . 
     "  Laske valuga üles asju vastu võtma , teen ise tule alla . 
    Tooge enne kähku üks kirves .  "  
    Nagu avarii . 
    Anu jooksis . 
    Köögis seisid kastid joodavaga ja mahukas alumiiniumkonteiner . 
    Kaminasaalist kostis Raudsepa vali venekeelne jutt . 
    Lõbu laialt . 
    Kirvest alla viies mõtles Anu öelda midagi niisugust , mis direktori soolasambaks võtaks . 
    Oli tarvis leida midagi solvavat , midagi nii üleolevat , et teine põrmu variseks ja sel viisil maha kisuks selle ligase alanduselima , millega ta oli osanud katta väsimusest laastatud naise . 
    Tursked reied liibuvais dressipükstes pingul , seisis Martma saunalava astmel ja uuris lava taha seinale kinnitatud vaskset soojamõõtjat . 
    Anu viskas kirve kolinal betoonpõrandale . 
    See oli kõik , mis ta momendil suutis , sest tal tuli ju lasta valuga üles asju vastu võtma .
    II 
    Seisan keset lapsepõlvekodu kööki . 
    Enamik mu unenägudest saab alguse siit , lapsemaadelt . 
    Akende taga särab hele päev . 
    Põrandal hüplevad lõbusad valguselaigud , tahaksin neid püüda , kuid käed on kinni : hoian süles suurt pesukaussi , vana halli ja roostetanud põhjaga , mis on mind vist oma kümmekond aastat teeninud . 
    Pean minema õue pesu riputama , nöör on juba üleval , plangu ääres kahe männi vahel , seal on soe ja päikseline , pesu kuivab ruttu . 
    Kui pesupäeval on hea ilm , armastab mees ikka veel . 
    Vaatan veel kord aknasse . 
    Helesinisel taeval eralduvad tumedad männioksad , iga üksik okas joonistub selgesti ja täpselt , nagu oleks akende asemel suurendusklaas . 
    Ma haaran kausi tugevamini kaenlasse . 
    Kõige peal on kollaselilleline pidžaama . 
    Lilled on nii ergavkollased , nagu tahaksid nad iga hinna eest tõestada värviliste unenägude olemasolu . 
    Aga muidu on kõik täiesti igapäevane . 
    Pidžaama käis on kergelt määrdunud . 
    Isegi see peab unenäos kirjas olema , et ma pole kuigi hoolikas pesunaine . 
    Kollaselilleline määrdunud käis on viimane , mida ma näen . 
    Äkki on akende taga pimedus . 
    Nagu oleks majale tõmmatud läbipaistmatu kate . 
    Samaaegselt paugatab kinni majauks . 
    Või on see hoopis midagi muud , too metsik mürakas , mis tundub lõhkuvat algosakesteks kogu maailma kõigega , mis on selle sees , peal ja all ? 
    Sellest mürtsust vappuvad laotus ja maapõu . 
    Pesukauss on kukkunud käest ja kuskil pimedas mu jalgade ees lebavad kollased lilled . 
    Kõik , mis oli alles nii lihtne , kättesaadav ja tavaline , kaob tabamatusse kaugusse . 
    Ma ei saa neid kollaseid lilli kunagi enam nöörile riputada . 
    Minuni on jõudnud teadmine : keegi on vajutanud nupule , hirmsaimale olemasolevaist . 
    Plahvatus on toimunud . 
    Aega pole enam palju . 
    Juba on valla päästetud kiirgavate osakeste voolus , mis levib mööda maailmaruumi , hävitades teelt kõik elava . 
    Kohe on kiirgus ka minu seinte taga . 
    Ukse kõrval on auk , sealt pääsevad nad kõigepealt sisse . 
    Ma tahan pageda pimeduses , kuid kuhu ? 
    Astun sammu , ja põrkan vastu pliiti . 
    Astun vastassuunas , ja löön end vastu kraanikaussi teravat nurka . 
    Pimedus on läbitungimatu ja ma toetun külmale rauale , mõistes , et pageda pole kuskile . 
    Katan näo kätega , teades , et sellestki pole mingit abi . 
    Ja siis see algab . 
    Ma tunnen , kuidas hakkavad põlema mu käed . 
    Valu tungib neisse ogadena , kisub maha naha ja liha . 
    Isegi pimedas ei julge ma neile vaadata . 
    Jäänud on paljad valged luud . 
    Osakesi läbivad riided , kleepuvad kehale . 
    Rindadest söövad nad ruttu läbi , need on ju pehmed , ja natukese aja pärast on jäänud sinna tühjad augud . 
    Kõrvetavate hammastega järab kiirgus sisikonda . 
    Miks ei võiks valu kiiremini jõuda ajudeni , et saaksin ometi kaotada teadvuse ? 
    Ent ma pean ootama , kuni ma elusalt ära põlen , kuni kleepuv , sööbiv , olematuks muutev vool ükskord südameni jõuab . 
    Veel natuke , ja sa lakkad olemast , niisugune on surm , sa oled sellele mõelnud ja tajunud , et oluline on üks hetk , toosama , mil sa tead ta tulekut , oluline on tolle jooksul vastu pidada , kohe on kõik läbi , kohe tuleb igavene teadmatus , mille taga pole enam midagi . 
    Allaandmist läbib äkki küsimus : aga lapsed ? 
    Kus on nemad ? 
    On neil mingit lootust pääseda ? 
    Saan ma neile appi minna ? 
    Kust võin ma teada niisugust ahastust , suurimat valu , mis üldse olemas on ? 
    Ma mõistan , et olen jõuetu , ma ei saa oma lapsi aidata . 
    Nüüdsama põlevad nad ära koos minuga . 
    Ma jõuan veel mõelda : oleks , et nemad kiiremini teadvuse kaotaksid . 
    Siis jääb minust ainult karje . 
    Pedagoogiline etüüd Sovhoosi ehitustehnik Aldur Saar istus esimese klassi lastevanemate koosolekul . 
    Parema meelega oleks ta kodus jäähokit vaadanud ? venelased mängisid tšehhidega , aga ta oli kahe lapse isa ning tahtis sellega seotud küsimustesse tõsiselt suhtuda . 
    Ülejäänud lapsevanemad olid peamiselt naisterahvad . 
    Peale tema kössitas tagumises pingis veel üks prillidega mees . 
    Too oli mehaanikatöökojast , teadis Aldur , oli sinna hiljuti tööle võetud . 
    Tuli koos perega kuskilt Rakvere kandist . 
    Aga see , et mehi rohkem polnud , ei tähendanud midagi . 
    Aldur Saarei pidanud oluliseks , kui tõsiselt teised isad oma kohustusi võtavad . 
    Õpetaja luges neile vitamiinidest . 
    Mitu tükki millist vitamiini tuleb päevas lastele anda . 
    Teema ei pakkunud Aldurile huvi , aeg-ajalt ta tukastas . 
    Küllap Alvi teab neid asju paremini . 
    Pealegi oli ta öösel vähe maganud , nad olid käinud naisega peamehaaniku sünnipäeval . 
    Aldur polnud joodik , aga sünnipäevadel pidi võtma , vahel üsna korralikult . 
    Riigipühadel samuti . 
    Niimoodi talitasid kõik neid ümbritsevad inimesed . 
    Elada teisiti kui ülejäänud , niisugust mõtet poleks tal kunagi pähe tulnud . 
    Kui koosolek lõpuks läbi sai , läks ta kiirustades ukse poole . 
    Ta tahtis koju . 
     "  Mul oleks vaja teiega rääkida . 
    Teie olete ju Peetri isa ?  "  küsis tenorihääl ta kõrval . 
    Mees pidi kohe üles hüppama , mõtles Aldur Saar , silmates läikivaid klaase otse oma selja taga ; kuidas ta sealt kitsast pingist nii kiiresti välja sai . 
     "  Ma pean teiega rääkima ,  "  kordas võõras visalt . 
    Ehitustehnik vaatas mehe kõhetut kogu ja tundis veel suuremat tülpimust . 
    Päeval oli keskuses koosolekut peetud . 
    Ehitusplaanide arutamine . 
    Neid oskas direktor korraldada suurejooneliselt : valitud juhataja , protokollijate ja aruannetega . 
    Ka siis , kui oleks hakkama saanud tunniajalise asjaliku arutamisega , kulus temal vähemalt kolm . 
    Viis tundi koosolekuid päeva kohta on liiga palju . 
    Ta ei tahtnud praegu kuulata , kui mees talle ette heitma hakkab , et Peeter poistele rumalaid sõnu õpetab . 
    Tõsi , viimasel ajal oli poiss suu liiga laokile jätnud . 
    Ehitustel täiendas ta oma sõnavara ja kindlasti ei hoidnud ta saadud tarkusi vaka all . 
    Pidi ta poisi purki panema , et see midagi ei kuuleks ega näeks ? 
     "  Läheb teil kaua ?  "  küsis Aldur Saar . 
     "  Ma arvan , et mitte ,  "  jäi mees ukse juurde seisma . 
     "  Eile oli minu poiss , Arved purjus . 
    Nad olid koos Peetriga ära joonud pudeli konjakit .  "  
     "  Pudeli konjakit ?  "  kohmas Saar . 
    Esialgu ehmatas teda peamiselt kogus . 
     "  Sajagrammise . 
    Suveniirpudeli . 
    Peeter oli selle võtnud teie kapist . 
    Ja nad käivad saeveskis suitsetamas .  "  
    Kuuldule reageerimiseks vajas Aldur Saar mõtlemisaega . 
    Mees aga luges oma ülesande täidetuks ja keeras minekule . 
     "  Kuradi poiss ,  "  pomises Saar talle järele . 
     "  Võib-olla oleks see pudel mulle endale peaparanduseks ära kulunud .  "  
    Ta sai aru , et öeldu polnud kaugeltki asjakohane , aga muud ei tulnud kiiruga pähe . 
    Ehitustehnik tundis end kehvasti . 
    Siiamaani oli ta oma elu ja iseendaga täiesti rahul . 
    Pudel konjakit . 
    Suitsetavad saeveskis . 
    Poiss sai viis kuud tagasi seitsmeseks . 
    Ise proovis ta esmakordselt juua kuueteistkümneaastaselt . 
    Jõi naabrinaise sünnipäeval ära kruusi koduõlut . 
    Imeline , hõljuv ja kerge tunne pole samal kujul kordunud , aga meeles on see praegugi . 
    Ta lonkis kodu poole , märkamata porilompe teel . 
    Kuigi ta sinna enam ei kiirustanud . 
    Ta pidi asjad iseenese jaoks selgeks mõtlema . 
    Esimest korda märkas ta , et koduuks kääksus avades pealetükkivalt . 
    Oli ta seni umbes kõrvadega ringi käinud ? 
    Ta viskas mütsi varna ja kiskus jope seljast . 
    Poissi polnud näha . 
    Alvi , ümmargune ja kohevate juustega , tuli köögist , ja kohe hakkas kojusaabuja ninna magus ahjuliha lõhn . 
     "  Kus on Peeter ? 
    Päris ta . 
    Oli too ukse taga valvanud ? 
    Vaevalt sai Aldur oma küsimuse lõpetada , kui toauks lahti läks ja poiss talle vastu jooksis . 
    Ta ümmargused silmad olid sama rõõmsad ja rahulikud nagu alati . 
     "  Noh , poiss ,  "  lausus Saar küsivalt ,  "  kuidas siis on ?  "  
    Peeter pidi teadma , et Arvedi isa võis talle kõik ära rääkida . 
    Kui ta kahetseks , mõtles mees , kahetseks ja lubaks , et see oli viimane kord . 
     "  Isa , ma sain koolis märkuse . 
    Ma ei kuulnud õpetaja küsimust .  "  
     "  Ja miks sa siis ei kuulnud ?  "  
     "  Hoovi pealt sõitis buldooser ...  "  
     "  Kas sa neid veel vähe oled näinud ?  "  imestas mees siiralt . 
     "  See oli teistmoodi ,  "  lausus poiss mõtlikult . 
     "  Kuule , sa olid eile Arvediga konjakit joonud ?  "  otsustas Aldur Saar nüüd otseküsimuse kasuks . 
     "  Ja oled käinud saeveskis suitsetamas ?  "  
    Alvi ta selja taga ahhetas . 
    Peeter pööras oma silmad aeglaselt tema poole . 
     "  Me jah võtsime eile natuke ,  "  ütles ta ükskõikselt . 
     "  Tead , see oli õudselt kihvt buldooser . 
    Nagu tank . 
     "  Ega sul seda pisikest pudelit ometi vaja polnud ?  "  
    Mida peaks peale hakkama rihmaga , kui üks mees ajab teisega mehejuttu ?  "  
     "  Hea küll , Peeter ,  "  lausus Aldur Saar . 
     "  Me veel räägime sinuga nendest asjadest .  "  
    Kui lõuna oli söödud ja Alvi laua puhtaks teinud , tõi mees külmutuskapist pooliku viinapudeli ja pani lauale enda ette . 
    Poiss oli läinud kõrvaltuppa õe juurde . 
    Too oskas oma voodist talle juba vastu naeratada . 
    Mees võttis kapist keskmise suurusega viinaklaasi , kergitas ka teist , mõtles veidi ja pani selle kappi tagasi . 
     "  Peeter !  "  hõikas ta üle ukse . 
    Poiss ilmus lävele , käes must kass , millega ta tavaliselt õde lõbustas . 
     "  Pane kass ära ja tule siia !  "  
     "  Jah , isa .  "  
    Ta oli sõnakuulelik nagu ikka . 
     "  Istu siia toolile !  "  
    Nüüd istusid nad laua ääres , viinapudel kahe vahel . 
     "  Sul peaks pea haige olema . 
    Võtad ehk ühe pitsi ?  "  päris Aldur Saar , tundes rahuldusega , kuidas viha temas uuesti kohuma hakkab . 
    Poiss ei lausunud sõnakestki . 
    Ta istus vaikides ning jalgu silmitsedes , mis hädavaevalt põrandani ulatusid . 
    Aldur valas klaasi ääreni täis . 
     "  Noh , võta siis !  "  lausus ta sundivalt . 
    Niipalju peab sisse jootma , et poiss oksendama hakkab ja viin vastikuks muutub , oli ta kuulnud . 
    See peletab edaspidi viinast eemale . 
    Peeter tõstis pilgu põrandalt ja silmitses teda uurivalt . 
    Mis võib toimuda nende imelike ümmarguste silmade taga , mõtle Saar , millisena näeb maailma ja mind inimesealge , kes imelikul kombel ei mõtlegi täpselt nagu mina ? 
    Või õigemini ? nagu mina tema suhtes õigeks pean ? 
    Ja miks ma seni niimoodi arvasin , ta pole ju minu vähendatud väljaanne , vaid täiesti iseseisev inimene . 
     "  Aga sina , isa ?  "  küsis Peeter asjalikult . 
     "  Joo aga üksi . 
    Sulle meeldib see ju nii kangesti ,  "  püüdis mees oma irooniat teravamaks muuta . 
    Kas poiss siis tõesti ei taipa , et niisugune joomine ei kõlba kuhugi ? 
    Peeter kõhkles hetke , sirutas käe , võttis klaasi ja kummutas suule . 
    Ta krimpsutas kergelt nägu , aga see oli ka ainuke reageering , mida ta endale lubas . 
     "  Võta nüüd ja pane suits ette !  "  
    Kuulekalt täitis poiss sellegi käsu . 
    Ta imes pisikeste mahvide kaupa , hoides seda pöidla ja esimese sõrme vahel , nagu hoitakse plotskit , ja puhus püüdlikult suitsu välja . 
    Kui ta parasjagu järjekordset mahvi tõmbas , ilmus uksele Alvi . 
    Aldur pelgas , et ta ehk kiljuma hakkab ja poissi lõpetama sunnib , aganaine jäi uksele nagu naelutatud , vaikne , otsekui teda polekski juures , kui mehed oma asju ajavad . 
     "   "  Palm  "  on üsna kange mark , eks ju , isa ?  "  tähendas Peeter asjatundlikult . 
     "  Jah ... seda küll ,  "  kohmas Saar vastata . 
    Ta võttis ka endale sigareti ja tundis seda süüdates äärmist ebamugavust . 
    Nüüd siis võib Peeter õigusega välja kuulutada , et nad isaga kahekesi suitsu tõmbasid . 
    Ta valas klaasi teistkordselt täis . 
    Pudelisse jäi veel põhja peale piisake . 
    Kõõrpilk poisi poole ei avastanud mingeid märgatavaid purjujäämise tunnuseid . 
    Peeter istus ja nägi vaeva lühikeseks kulunud sigareti luttimisega . 
    Lõpuks vajutas ta koni tuhatoosi ? kust paganat oli ta seda nii hoolikalt õppinud ? 
     "  Noh , lase käia ,  "  upitas mees ääreni klaasi uuesti poja poole . 
    Kõhklev pilk libises uksele ema suunas . 
     "  Võta aga võta ,  "  sundis Aldur Saar . 
    Käsu peale kummutas Peeter klaasi taas põhjani . 
     "  See on juba natuke soojaks läinud , pole enam suurem asi ,  "  ütles ta samal asjalikul arutlustoonil kui enne . 
     "  Tõmba veel üks suits ära , siis lähme vaatame , kas mehed said majale raamid külge ,  "  vastas Aldur sama tooniga . 
    Ehk tekitab õhuvahetus poisile pöörituse , mõtles ta . 
    Jälle pidi ta end sundima tuld andma . 
    Võib-olla oleks siiski parem olnud , kui poiss oleks ise suitsu süüdanud ? 
    Alvi oli nende kõrvale laua äärde istunud . 
    Aldur ei vaadanud tema poole . 
    Ta tundis end naise ees milleski süüdi , aga see oli niivõrd ebamäärane tunne , et ta selle momendil üsna kõrvale jättis . 
    Nad mahvisid oma suitsud vaikides lõpuni , tõusid , panid joped selga ja astusid üle läve välja . 
     "  Need uksed on ikka väga nigelad ,  "  märkis Peeter oma poisihäälega . 
     "  Varsti tuleb uus panna , vaata , alt lööb vineer juba lahti .  "  
     "  Tõepoolest , hakkab irvitama jah ,  "  kummardus Aldur vaatama . 
     "  Siit peaks natuke kõbima . 
    Homme katsume , seni kui veel valge on .  "  
     "  Jah , ja nüüd ta kääksub ka veel ,  "  lausus Peeter ust tugevasti kinni tõmmates . 
     "  Niisuguse ehituskvaliteediga ei saa sugugi rahule jääda , eks ju , isa ?  "  
    Ta kiirustas eesmineja kõrvale .
    Velikije Luki ... 
    Nagu kivisse raiutuna on jäänud mällu erutav nimi ? 
    Velikije Luki ! 
    Lahingute tulekirjas kõrgub ta silmade ette üha kaugenevalt ajaloo taustalt , sõlmudes elavateks sündmusteks , tegudeks , taplusteks ! 
    Kui palju seostub selle nimega heitlusi , võitluskaaslasi , lahingupaiku , mille üle on jäänud helendama sädelev võiduoreool  "  Tarvitseb ainult hetkeks mõtlema jääda , kui juba elustub mälestuste ahel , mis viib sind nagu vääramatu käega tagasi neisse aegadesse ... 
    Tulle ja suitsu uppuv hämar taevafoon , millest eralduvad purustuste , rusude ja mustendavate ahervarede siluetid , kusagil ees olevalt künkalt välgatab tulevihk , hetk hiljem on kuulda võikaid kuulipildujaraksatusi , ähmasest ambrasuuriavast paiskub valang valangu järel , lumisel lagendikul plahvatab loendamatuid miine ja siin-seal lõhkeb üürgav mürsk kohutava raevuga . 
    Nagu mingi raskuse survel tahaks ennast võimalikult maa ligi suruda , aga võidukas eesmärk ei luba oodata . 
    Ja kannatamatult tõused ühes nende teiste tumedate kogudega , kes loitvas tulekahjukumas rühivad ikka edasi ja edasi ... 
    Aeg kaugeneb . 
    Teda ei peata . 
    Paljugi kipub ununema ja palju tuhmub . 
    Edasiruttav elu viib ammuse unustuse hõlma , võiduloorberid kattuvad aja tolmuga . 
    Aga meenutades seda nime , elustuvad paljud säravad tähed võitlusväljalt , kes lahingulõõmas kustusid , muutuvad loetavaks ununevad nimed tundmatutelt haudadelt , need nimed otsekui kohustavad neid tõstma mineviku tegude juurest elavatena kuulsate tapluste sekka ... 
    I 
    Karge põhja päev on lähenemas lõpule . 
    Kaugusest kandub jäise külma kahkjaid värve . 
    Valgesse põhjamaa taevasse ilmuvad esimesed kiirtevihud . 
    Suur punane ketas vajub madalalt polaarse horisondi taha . 
    Ees avaneb mustendav org nagu hiigelkatel , milles metsamassiivid tunduvad lõputuina . 
    Kuskil kaugel lööb hetkeks helendama lumine mäehari , kustudes samas nagu tuluke tundralagendikul . 
    Teiselt poolt orgu läheneb tume hämarus , laskudes varjudeks sügaviku kohale . 
    Alt kerkib aeglaselt halli udu , mis tihkete lainetena mähib endasse kogu avaruse . 
    Silm ei suuda enam eraldada metsa sellest põhjatusest . ainult mõnede laanehiiglaste ladvad paistavad veel . 
    Kauge põhja võlu sulab ühte oma karmusega . 
    Kõrgendiku veerelt lookleb tee alla orgu , kadudes valendavasse uttu . 
    Teisel pool nõgu , kus maastik uuesti tõuseb , eraldub metsa tumedal taustal vaevaltmärgatav heledam riba . 
    Seal kulgeb tee uuesti mäkke , kuni hoopiski kaob silmist . 
    Kõrgendiku serval , piki teeveert , istuvad väsinud mehed . 
    Neid on palju . 
    Sajad silmad seiravad ees olevat avarust . 
    Ebatavaline vaatepilt paelub oma külma võlu kui ka seletamatu sünge tõsidusega , mõjub erutavalt rännakuraskustest tülpinud ja kurnatud inimestesse . 
    Seal kuskil eemal oru taga on paik , kuhu nad lähevad . 
    Kolonni pea hakkab liikuma . 
    Tükk-tükilt virguvad teisedki ja kolonni lõpp , kuhu väsimus on kokku talutanud kurnatumad ning haiged , komberdab vaevaliselt teistele järele . 
    Pikkamööda laskuvad mehed kõrgendikult alla külmudusesse orgu , selle sügavuses asuvate metsade poole . 
    Rännakukolonn on veninud pikaks ja vaaruvaks . 
    Inimesed on lõputust käimisest väsinud . 
    Seljataga on sadu kilomeetreid rasket rada . 
    Ees veel niisama palju . 
    Või isegi rohkem ? 
    Päevi kestnud monotoonne sammumine on söönud aja- ja kaugusemõiste . 
    Sügav lumi on tapnud tahte ja see , kes korrakski teelt kõrvale astub , ei suuda enam oma endisele kohale tagasi jõuda . 
    Aga maha jääda ei taha keegi . 
    Seda kardetakse . 
    Nagu käiks seal tagapool veel üks , nimetu , kes sinu peale ei halasta . 
    Sammu pidada ! 
    Ainult sammu pidada ? see tähendab kohalejõudmist . 
    Et mitte nendes hilpudes tagasi pöörduda sinna jõgedeäärsetesse metsapunktidesse , kust nad on eri teid ja radu pidi siia kokku voolanud selleks edasivongerdavaks inimvooriks . 
    Päris lõpus , peaaegu viimasena tuigerdavad kolm rampväsinud meest . 
    Tilkujad , kelle võhm on vist sootuks otsa lõppenud . 
    Esimesel pilgul paistavad nad kõik ühtviisi abitud . 
    Kõige kõhetumal , kongus nina ja teravaseljalise näoga mehevibalikul tundub siiski mõnevõrra alles jäänud südi edasipüüdmist ja sünnipärast naljasoont . 
    Aeg-ajalt ergutab ta teisigi , millest aga suurt tolku ei paista olevat . 
    Vahel katsub Sedrik kaaslasi hirmutada mahajäämise traagikaga , aga ka see ei suuda liikumise rütmi muuta .  "  
    Äi pöle midagi ,  "  põrutab ta hiidlase kombel ,  "  Surume aga edasi . 
    Muidu vaata , külmud veel kringliks . 
    Asi meil nüüd see seitse kilomeetrit maha tammuda . 
    Kuulsite , mis öeldi ? veel väike ots , ning enne ööd köik mehed sihkralt ulu all . 
     "   "  Seitse kilomeetrit ! 
     "  torkab neist kolmest kõige kasvukam , hääles viha ja väsimuse kibedus .  "  
    Ammu pidi olema seitse kilomeetrit ! 
     "  Protesteerija on oma kogukuse juures sihvakas , mehelikult korrapäraste näojoontega , kuid ajamata habeme ja näruse välimuse tõttu ei erine nüüd kuigi palju oma kaaslastest .  "  
    No juu vöi asi ,  "  lööb kõhetu käega .  "  
    Siin pärapörgus polegi pikemat maad kui seitse versta . 
    Suurem ajab hirmu peale ! 
     "   "  Hommikul öeldi , et järgmise külani on kõigest kakskümmend viis ,  "  vaidleb kolmas , hapravõitu noor mees , keda kuudepikkune raske metsatöö paistab kõige rohkem muserdanud olevat .  "  
    Vähemalt kolmkümmend oleme maha tampinud . 
    Aga ikka veel see neetud seitse . 
     "  Kes neid metsakolkaid siin nii mõõtmas on käinud !  "  leiab Sedrik . 
     "  Vöi ülemustestki keegi enne siia oma jalga on töstnud . 
    Aga peaasi ? ära järjest kükita , see võtab jöu maha .  "  
     "  Loll !  "  solvub Kallion , keda juba teist päeva vaevab kurnav kõhutõbi . 
    Neil kõigil on praegu raske . 
    Ühtejärge pingutamine , et teistel järel püsida , ja alailma nende ootamine , kes kaugele maha on jäänud . 
     "  Nüüd ole veel süüdi ka !  "  turtsatab Sedrik . 
     "  Jukerda teiega ja ... 
    Nagu ise ei teaks , et siin käib köik kaakumiga . 
    Öeldakse kakskümmend viis ? pöruta kohe pool juurde . 
    Praegu sama nali .  "  
    Kallion ainult ohkab , nagu hoiaks ta vaikimisega energiat kokku . 
    Tee suundub otse taigasse . 
    Mõlemal pool teed tõusevad kuusehiiglased tohutusse kõrgusse . 
    Ladvad pea kohal puutuvad peaaegu kokku . 
    Hele taevariba nende vahel paistab kitsa ja kättesaamatuna . 
    Oled nagu sügava kuristiku põhjas , kust ainsaks väljapääsuks on seesama pea kohal kõrguv taevapalistus . 
    Ilm on täiesti vaikne , kuidagi pahaendeliselt vaikne . 
    Puud seisavad tardunult , ükski ots ei liigahta . 
    Sajud on tõstnud lume nendel kuhilasse , nagu oleksid sinna pandud küünlad . 
    Hääletu liikumatu vaikus kohutab . 
     "  Santi moodi köhe ... 
    Pöle mitte oravapoegagi näha ,  "  pöördub Sedrik peale vaikimist Vesmese poole . 
    Vesmesega on nad lapsepõlvetuttavad . 
     "  Üleval jögede ääres kohtasid vähemalt karusid ... mäletad mu jahilugu . 
    Aga siia metsakolkasse ei tule sussigi .  "  
    Sedrik loeb enda kohustuseks jutulõnga üleval hoida . 
     "  Arvad , et neid siin ei ole ,  "  ütleb Vesmes , et midagi vastata . 
    Ta tunneb , et ainult Sedrikul jätkub veel jõudu ja tahet neid veenda , et nad veel kuhugi jõuavad . 
     "  Kindel ! 
    Mida ta siin teeb ? 
    Pole tuhkagi hamba alla panna .  "  
     "  Midagi ikka leiab . 
    Kui muud kätte ei saa , paneb külas koerad nahka . 
    Ja näljaga kas või inimese kallale .  "  
    Sedrik tahab hakata vaidlema , et palju siin neid külasid või inimesi , kuid jääb äkki sõnatult tagasiteed vahtima . 
    Ka Vesmes ja Kallion vaatavad tagasi . 
    Umbes sadakond sammu tuldud teed seisab pimeduses mingi kõrge kogu , suur nagu hobune . 
    Siis astub mõned sammud nende poole . 
     "  Pöder , sa vanasarvik !  "  pääsevad Sedriku keelepaelad lahti . 
     "  Kus on alles sarved , vaadake !  "  
    Kõneleja hääl on tahtmatult vali ja põder tõstab selle peale koonu kõrgele , nii et kogu ta uhke sarvekroon lumise metsa taustal nähtavale ilmub . 
    Seisnud niimoodi hetke , raputab oma suurt pead , astub teelt kõrvale ja kaob puude vahele pimedusse . 
     "  Vanainimeste jutu järgi käib põdra järel hundikari ,  "  lausub Vesmes . 
     "  Eriti suurte külmade ajal nagu praegugi .  "  
    Sedrik ei suuda taibata , kas teine seda tõsiselt mõtleb . 
     "  Körvetab küll , saatan , valusasti ,  "  peab ta kohe midagi ütlema . 
     "  Üle neljakümne vist ... 
    Aga jahimehed jälle kinnitavad , et hunt üldse mitte sinna kantigi ei tule , kus pöder elab .  "  
    Kuid kõhe on ikkagi . 
    Kallioni on alailma asjalkäimine niivõrd nõrgaks võtnud , et vajub praegugi teiste seismajäämist kasutades tee äärde lumme . 
     "  Istuma ei tohi seada ,  "  hoiatab Sedrik . 
     "  Tead küll ... 
    Varsti oleme päral ? tsäuh selili ja jöud tuleb tagasi . 
    Katsu veel natuke .  "  
    Ta püüab Kallioni jalgadele tõmmata . 
     "  Kõhuhaigusest saaks korrapealt lahti , oleks terakene pipraga leotatud viina . 
    Mul pani see pasandamise paugupealt kinni .  "  
    Vesmes on jäänud Kallioni ette seisma . 
    Väsimus ja pakanevaevavad ka teda , jalad külmetavad ja läbi riiete nagu põletab . 
    Kerge sinel ei kaitse midagi . 
    Ta vaatab istujale . 
    Tollel on kindlasti veel mitu korda halvem . 
    Siis laskub ta puhkaja kõrvale ja nagu vastu tahtmist teeb seda ka Sedrik . 
    Seitse rasket kilomeetrit on seljataga . 
    Võib-olla rohkemgi , sest käidud maad arvestatakse aja järgi ning selletõttu võib kergesti eksida . 
    Kuid oodatud küla ei tule ega tule . 
    Hoopis tekivad jutud , nagu oleksid nad õigelt teelt eksinud ja sumavad nüüd teadmata kuhu . 
    Siis levib kumu , nagu ei oleks minna seitse , vaid viisteist kilomeetrit ja et ees polegi peale metsa midagi . 
    Vahepeal on tõusnud tuul ja hakanud lund sadama . 
    Alguses katkestas vaikuse vaid tasane kohin üleval latvades . 
    Siis tekkisid nende kohale tuhkjad lumepilved . 
    Aegapidi iilid sagenesid , võtsid jõudu , ja nüüd ähvardab kõik mattuda kõledasse põhjamaisesse tuisku . 
    Mahajääjatele on iga ebaõnnestunud samm juba suureks nuhtluseks ja halvab tahtejõudu , sest eesminejaid pole enam näha . 
    Niigi kasin füüsiline jõud väheneb veelgi , tüdimus ja äärmine tuimus kõige ümbritseva vastu võtavad maad . 
    Mitmed vajuvad nõrkenult lumme , kuid aidatakse jälle jalule . 
    Ei või ju lasta ligi unerammestust , mis tähendaks läbini külmumist . 
    Kuigi tuul on paisunud üleval juba tormiks ja tume mühin taigas tõotab raju suurenemist , püsib ta jõud sügaval metsateel siiski veel kammitsas . 
    Ainult lund kallab siia nagu kotiga . 
    Vesmes , Kallion ja Sedrik on istunud uuesti puhkama . 
    Magus on lesida poolseliti lumes . 
    Väsimus on sedavõrd suur , et külma nagu ei tunnegi enam . 
    Kui ainult saaks niiviisi jääda , ei midagi muud ... 
    Äkki kargab Sedrik nagu nõelatult püsti , raputab ennast , vehib vaheliti kätega ja trambib jalgu . 
    Siis asub raputama teist kahte , kes on märkamatult magama jäänud . 
    Ka Vesmes ajab enese istukile . 
    Tal on tunne , nagu oleks ta mingist kurjast haigusest pääsenud . 
    Alateadlikust hirmust varitseva ohu ees püüab ta kogu jõudu kokku võtta ja püsti tõusta . 
    Kaotada tahtejõud niisugusel hetkel ja niisuguses olukorras tähendaks ... 
     "  Peab kohe minema hakkama , vennas ,  "  raputab ta omakorda lumes külitavat Kallioni . 
     "  Tule , Sedrik , toetame teda alguses .  "  
    Kallion ei taha ega taha jalgu alla võtta . 
     "  Äi pöle midagi , anna aga käsi ,  "  sõitleb Sedrik ja seab kaaslase lõdva käevarre endale kaela ümber . 
     "  Seame aga sammud jälle tee kohale .  "  
    Külmast kangestunud ja koormatud väsimuse ning unega , vaarub haige Kallion kahe seltsimehe vahel edasi . 
    Sadu peksab neile näkku ja sumpamine lumes muutub järjest raskemaks . 
    Eesminejate jäljed on täielikult kadunud , lumemöll nii tihe , et ei näe paari sammugi peale . 
    Kus teised võivad juba olla ? 
    Kas esimene ots on juba metsast väljas või koguni külas ? 
    Kadunud on sootuks ka ajataju . 
    On see veel õhtune pimedus , kesköö , või hakkab lähenema hommik ? 
    Tohutu tülpimus on muutnud kõik kolm täiesti nürimeelseks . 
    Tummalt vaaruvad nad edasi . 
    Keegi ei taha või õigemini ei jõuagi enam rääkida . 
    Isegi Sedrik mitte . 
    Siis jääb Vesmes seisma . 
    Ta ei suuda enam , sest Kallion on jäänud rohkem ja rohkem nende kanda . 
     "  Minust ei ole enam toetajat .  "  
    Haige raskus paneb Vesmese vaaruma . 
     "  Jõud ütleb üles .  "  
     "  Äi pöle kedagist , ma toetan Kallioni ise ,  "  lohutab teda Sedrik ja seab haige käe paremini endale kaela taha . 
     "  Sa astu ees ja tee jälgi , küll me järele sompame .  "  
    Vesmese mõte nagu ei tööta enam , mõistus on otsekui välja lülitatud . 
    Kõrvus kohiseb ja tinistab midagi . 
    Mehaaniliselt hakkab ta ees minema . 
    Sedrik Kallioniga tuigerdab talle järele . 
    Olgugi et ka Vesmese astumine toimub suurte raskustega , hakkab vahemaa nende vahel siiski suurenema . 
    Aeg-ajalt Vesmes veel seisatab , et teisi oodata . 
    Aga Sedriku jõud on samuti lõpukorral . 
    Viimaks kaob Vesmes nende silmist tuisku ja pimedusse . 
    Kallion hakkab jällegi oigama , tirib oma käe Sedriku kaela tagant ära , surub rusikad vastu kõhtu ja kisub end kogu kehast kõverasse . 
     "  Saatan ... 
    Nagu noaga ...  "  
    Isa väriseb üleni , püüdes kohmetunud kätega kiirustada pükste mahalaskmist . 
    Sedrik jääb Kallioni ootama . 
    Vesmese peale ei oska ta pahane olla . 
    Too on samuti omadega läbi . 
    Ja pealegi võib Vesmes siinsamas ees tee peal seista ning neid oodata , sest niisuguses rajuilmas pole kümne sammu kauguselegi näha . 
    Kui Kallion on end jällegi püsti ajanud ja riided korda seadnud , hakkab ta uuesti oigama ning istub jõuetult tagasi lumme . 
     "  Ma vist ei saagi enam sirgu ... 
    Kõhus on nii pöörane valu . 
    Sa hakka minema , ma puhkan natuke ... küll ma siis ise kuidagi ... 
    Varsti peaksime kohal olema .  "  
    Kallion laseb end selili lumme . 
     "  Äi pöle midagi , läheme aga koos kahekesi ,  "  vaidleb Sedrik . 
     "  Enne päralejöudmist viskad veel vembu sisse . 
    Vöta aga ilusasti kaelakooku ...  "  
    Ta katsub teist püsti tõmmata , kuid on sunnitud sellest ettevõtmisest loobuma . 
    Kallion vajub oiates tagasi ja kisub enese veel rohkem kõverasse . 
    Sedrik istub nõutult ta kõrvale , lootusega , et puhkamine olukorda parandab . 
    Ta laseb samuti seljakile ja tunneb otsekohe , kuidas väsimus võimust võtab , kuidas rammestus üle kogu keha laiali valgub ja silmad otsekui tinase raskusega kinni surutakse . 
    Teadvusetus püüab talle oma musta mantlit üle tõmmata . 
    Momendiks on nagu kõik kadunud . 
    Siis sunnib ta ennast kokku võtma , tunneb sisimas nagu mingit sädet immitsevat , paisuvat ja laienevat ning tõukab enda viimase tahtejõuga järsult istukile . 
     "  Neetud , Kallion , kerime kohe minema , muidu vöib veel magama jääda . 
    Niiviisi ei saagi siit enam ära .  "  
    Sedrik püüab oma ärevust varjata . 
    Kuid haiget ta enam üles tõsta ei suuda .
    Isa oli just jõudnud pärast pesemist ja söömist tuppa voodisse leiba luusse laskma , nagu ta hommikusest vahetusest tulles harilikult tegi . 
    Vilma koristas köögis , kui välisuksele koputati , ja ta tõttas miskipärast põksuma hakanud südamega kiiresti avama . 
    Oma hämmelduseks nägi ta ukse taga ootamas sedasama meest , kes teda ainiti vahtis , kui ta Hendriku kohvri järel käis . 
    Esimesel hetkel mõtles Vilma , et mees tahab piima osta , kuid siis märkas tema käes väikest ajalehte mässitud pakki . 
     "  Vabandage , et teid sedaviisi segan ,  "  ütles mees nii vaikse häälega , kui vähegi sai . 
     "  Aga ma tahtsin need asjakesed samuti teie kätte tuua .  "  
     "  Mis asjakesed ... mis samuti ?  "  ei saanud Vilma aru . 
     "  Teie ju viisite minu toanaabri asjad enda juurde ,  "  ütles mees . 
     "  Need on samuti seltsimees Kasemetsa jaod , need olid tal ununenud voodimadratsi alla ... 
    Paar pesutükki , muud midagi , aga võivad kaduma minna , ja mis mulje tal siis oma toakaaslastest jääb .  "  
     "  Andke siia ,  "  sirutas Vilma käe . 
    Ta sai paki kätte , kuid mees seisis edasi . 
     "  Ma tahtsin ühtlasi vabandada , et teid seekord sedaviisi viisakusetult vahtisin .  "  
     "  Ega see mul tükki küljest võtnud ,  "  otsustas Vilma suuremeelselt vastata . 
     "  Tükki ei võtnud , aga ma sain aru , et see teid siiski häiris ,  "  ütles mees . 
     "  Andke mulle , vanale mehele , andeks . 
    Uskuge , mul polnud mingeid riivatuid mõtteid . 
    Asi on selles , et te sarnanete väga mu kadunud abikaasaga .  "  
     "  On ta siis surnud ?  "  küsis Vilma ja tundis end hetke ebameeldivalt . 
     "  Jah , juba ammu , juba enne sõda . 
    Tuberkuloos .  "  
    Mees liigutas kahetsevalt ja saatusega leppinult , loiult käsi . 
     "  Tuberkuloos . 
    Sellest ajast olen üksi , ma ei suuda mõeldagi , et keegi võiks tema koha hõivata .  "  
    Tähendab , temasugune asendamatu , ainumalt vajalik ... 
    Aga kellele ?... 
    Kus võiks eluneda see , kellele tema niimoodi vajalik suudaks olla ?... 
     "  Tunnen teile kaasa ,  "  pomises Vilma , leidmata teisi sõnu . 
     "  Mis teha . 
    Elu . 
    Head nägemist ,  "  tegi mees sügava kummarduse . 
    Vilma kokutas vastu ja läks mõtlikult , heitunud meeleolus tagumisse tuppa , pani paki lauale ja tegi selle lahti . 
    Seal polnud tõesti muud kui must pesupaar . 
     "  Vaja puhtaks pesta ,  "  mõtles Vilma automaatselt ja viis pesu kööki , kus kapis oli musta pesu kogumispaik . 
    Ema tuli varsti pärast seda . 
    Vilma nägi kohe ära , et kui hommikul oli ema olnud tortsakas , siis nüüd oli ta hoopis teistmoodi tujust ära . 
     "  Võib-olla on ta siiski haige ?  "  mõtles Vilma ärevalt ja otsustas , et kõige kõige parem on ema rahule jätta , mitte midagi pärida . 
    Ema võttis linnariided sõna lausumata maha , kiskus kittelkleidi selga , siis küsis :  "  Vanamees põõnab ?  "  
     "  Kus ta mujal .  "  
     "  Ma heidan sinu asemele , pea miskipärast taob otsas , ei tea , kas see buss või ... oli tossu koledasti täis .  "  
     "  Heida . 
    Ma lähen korra välja . 
    Vaatan , äkki on poes midagi , mis ma siin toas hallitan .  "  
    Ema avas tasakesi eestoa ukse ja Vilma kuulis isa norinat . 
    Isa magas päeviti ikka selili ja norskas valjult ja vahetpidamata . 
    3 Pea valutas tõepoolest , kuigi mitte sedavõrd , et oleks pidanud pikali heitma . 
    Aga kui Loora Karmet veidi aega oli kinnisilmi lamanud , hakkasid pimeduses hüplema Karl Elbrechti kirja hoolikalt jäädvustatud , sirged ja selgetähelised read . 
    Kirja ennast ei olnud enam , see oli katki kistud ja postkontori juures prügiurni visatud , aga ikka püüdis see ennast meelde tuletada . 
     "  Loll , ja muud midagi ,  "  pomises Loora Karmet . 
    Karl Elbrechti kiri oli hoopis teistsugune kui Loora oli oodanud . 
    Algus küll mitte , algus oli lihtsalt asjalik . 
    Mees teatas , et tuleb 20 . 
    Augustil Tallinna ja ootab Loorat kell neli sealsamas  "  Estonia  "  ees , aga et kallis Loora saaks järele mõelda ja nõnda , järelemõelnult , talle oma arvamise öelda , siis peab ta õigeks juba kirja teel ette ära teatada , mis ta on nõuks võtnud ja mille kohta tahab kuulda Loora arvamist . 
    Nõuks võib võtta igasuguseid asju , aga juba sinnani lugedes sigines Looral kahtlus , et küllap see nõu on üpris eriskummaline , kui selle väljaütlemise ette nii palju igasuguseid sõnu käib . 
    Ja aimus ei petnud Loorat , paraku ... 
     "  Kui ma sinu olin ära saatnud , liikusid mu peas igasuguseid poisikeselikud plaanid ja võttis mitu päeva , enne kui ma hakkasin jälle õigel kombel aru saama , mis on vahepeal juhtunud ja mida see minu jaoks tähendab .  "  
    See lause Karl Elbrechti kirjast läks ikka niisama ettevaatlikult ja õrnasõnaliselt . 
    Ta peab endale tunnistama , seisis kirjas , et Loore omaaegne arukas käitumine oli talle tema otsuse tegemisel eeskujuks . 
    Ta oli saanud aru , et tema olukorras , tema aastates ei ole tal õigust ega põhjust illusioone silme ette manada , või mis veel halvem , neid tõelisuse pähe võtma hakata . 
    Ta olevat tõdenud , et ei või kellegi saatusega oma soovide kohaselt riskida , sest igapäevane elu on karm ega taha arvestada meie soovunelmaid . 
    Ja ta olevat aru saanud , et on ühe , õigemini kahe inimese ees suur võlglane , ja ainus õige samm , mida ta saavat astuda , olevat niisugune ? teha , teha , mida ta suudab , selle võla osalisekski kustutamiseks . 
     "  Sa vist arvasid juba ära , et need kaks on minu poeg ja tema ema .  "  
    Selsamal ajal olevat talle hästi meelde jäänud Loora hoiatavad sõnad poja ja tema vahekorra kohta . 
    Ent ometi ei tahtvat ta , ei suutvat jääda niisuguseks kaugeltimetlejaks , nagu ta olnud Aimuri lõpuaktusel . 
    Ta võivat öelda , et poeg olevat talle väga lähedaseks , väga vajalikuks saanud , olevat muutunud peaaegu et tema olemasolu ja tema varasema elu ootamatuks õigustuseks , ja ta tahtvat nii väga , et Aimur oleks tema poeg mitte ainult teadupärast . 
    Ja ta nägevat ainult üht väljapääsu praegusest olukorrast ? teha nüüd seda , mis oleks olnud tema kohus juba veerandsada aastat tagasi . 
    Ta kavatsevat oma poja emaga abielluda , luua ühise perekonna . 
    Kas aga Loora võõrasema on nõus ? 
    See olevadki üks neist küsimustest , mida ta tahtvat Loorale järelemõtlemiseks esitada . 
     "  Aga ma tahan ka , et Sa ütleksid otsekoheselt , kas see oleks õige samm .  "  
    Ise ta olevat veendunud , et tema jaoks on selline samm õige ja ainuvõimalik , aga võib-olla on ta midagi olulist ja tähtsat kahe silma vahele jätnud ? 
    Kas ei ole näiteks Ksenia ja tema eluviisid siiani olnud selleks liialt erinevad , et nad suudaksid teineteisega kohaneda ? 
    Kuigi ta seda ise väga ei kartvat , seda enam , et maakohas elatud aastatega olevat ka ta ise otsapidi maainimeseks muutunud . 
    Kuid Loora tunneb oma võõrasema lähemalt , mida tema ei saavat enda kohta öelda , ja kas või üksnes selle pärast oleks Loora arvamine temale väga vajalik . 
    Niisugune siis oligi see pikisilmi ja suurte lootustega oodatud kiri . 
    Need vihjed inimese saatusega riskimise lubamatusest käisid muidugi tema , Loora kohta . 
    Ent kunas oli Loora talle ütelnud , et ta ise ei taha oma saatusega riskida , kui vaid on , mille pärast ja mille nimel riskida ? ! 
    Ja kas siis Kseniaga , selle lüpsinaisega , abiellumine ei tähenda niisamuti teise inimese saatusega riskimist , sootuks suuremat riskimist , sest Loora ei suutnud kuidagi kujutleda Kseniat Karl Elbrechti naisena . 
    Neid lahutas liiga palju , nii palju , et isegi see mees oma juhmakuses oskas seda tähele panna . 
    Ta kardab illusioone luua , ja ise sealsamas ehitab agaralt uusi õhulosse juurde ning peab neid täiesti elamiskõlblikeks . 
    Kuid olgu , tehku mis tahab , abiellugu kellega tahab , ainult ei hakka tema sinna juurde kosjasobitajaks . 
    Ühte saavutas Karl Elbrecht oma kirjaga Loora silmis päris kindlasti ? väljamõeldud Karl Elbrechti asemele asus nüüd tõeline . 
    Ja see kulus ära . 
    Oli ju Loora pärast uut kokkusaamist olnud kui palavikus , ta oli mitmel korral mõelnud kätte võtta ja sõita mehe juurde ja öelda :  "  Siin ma olen ja siia ma tahan jääda , enam ma ei suuda !  "  
    Ta oli selle sammu juba praktiliselt läbi mõelnud , oli uurinud , mismoodi oleks kõige sobivam Elbrechti elupaika sõita , oli mõelnud , kuidas kogutud majarahaga oleks kõige õiglasem talitada , oli segagi arutanud , kas võtab hädapärasemad seljariided kaasa ? viib need kohvriga jaama hoiuruumi , või tuleb hiljem järele . 
    Ta oli olnud täiesti veendunud , et nende kokkusaamine oli kõlanud kui saatuse käsk , kui tungiv meeldetuletus , et nad on teineteisele määratud ega saa lahku minna . 
    Ta oli kannatamatult oodanud mehe poolt nimetatud kümne päeva möödumist , ja kui ta siis postkontorist kirja sai , oli ta niisama hästi kui veendunud , et selles sisaldub kui veel mitte lausa otsene kutse , siis vähemasti vihje nende ühisele tulevikule . 
    Ja tema , Loora , oleks kõhklemata järgnenud sellele kutsele , oleks selgesõnaliselt vastanud isegi ebamäärasele mõistaandmisele . 
    Ta oleks seda teinud vähemagi kahetsuseta . 
    Ja mida tal oligi kaotada ? ! 
    Perekond ? 
    Üle kahe aastakümne oli ta ennast sellele perekonnale ohverdanud . 
    Ta oli tütre suureks kasvatanud , oli oma meest ülearu kaua truult teeninud , lõppkokkuvõttes midagi vastu saamata , ja nüüd tundis ta endal õiguse käia oma südame hääle järgi . 
    Ta arvas , et Vilma ja tema vahekorralt võinuks see kasukski tulla , kui nad teineteisest eemale pääseksid , sest nad on paraku liiga erisugused , olgugi nad ema ja tütar , neil on raske ühe katuse all läbi saada . 
    Robert on aga teda nagunii kõik need aastad , mis nende kooselu on kestnud , vajanud üksnes kodukorraldajaks ja voodilõbuks , selle viimase jaoks pealegi aina harvemini , sest pudelikummutamine on talle rohkem meeldima hakanud . 
    Jäi veel raha , mis oli kogutud suurel määral tänu temale , kuigi see polnud sugugi ainult piimamüügist saadud . 
    Hoiukassaraamat oli tema nimel ja ta võis minna koos kogu summaga , kuid seda polnud talle mõttessegi tulnud , ta oli kavatsenud hoiukassaraamatu tütre nimele ümber kirjutada ? tehku Vilma siis selle rahaga , mis ise tahab . 
    Et Vilma nii suure vaevaga korjatud rublad kergemeelselt lendu laseks , seda ta ei kartnud , selleks oli Vilma liiga praktiline ja hoidjagi tüdruk . 
    Jah , Looral polnud kuigi paljust tarvis loobuda ja nõnda poleks tal raske olnud kõike otsast alustada . 
    Kuid see uuestialustatu pidi tulema huvitavam , loomukohasem , rikkam . 
    Ta oli valmis tööle minema , et poleks karta üksluisust , ta tahtis teha oma uue kodu hubaseks ja meeldivaks ; jah , ta oli sellelegi mõelnud , et kui Karl tahab , võib ta sünnitada talle lapse , tütre või poja , ükskõik ? nende lapse , keda nad siis üksmeeles kasvataksid ... 
    Tõsi mis tõsi ? ta oli selle mehe oma kujutluses muutnud selliseks , millisena ta tahtis üht meest näha . 
    Aga Karl Elbrecht on teistsugune . 
    See on inimene , kellele üle kõige meeldib enese ja teiste , eelkõige aga enese ees mängida õilishinge ja kes õigupoolest pole selleski mängus eriti andekas . 
    Ta teeb nüüdki õilsa näo , aga ise mõtleb : aastad lähevad , vanadus tuleb ja küll on hea , kui siis on tänulik naine sind teenimas ja tubli poeg avitamas . 
    Sinna on koer maetud , kõik muu on vaid ilus jutt . 
    Nõnda hüplesid mõtted Loora Karmeti peas ägedalt ning põrklevalt ja lõpuks hakkas ta pea tõepoolest valutama , nii et ta pidi kööki minema külma lappi tooma . 
    Kui ta esimesest toast läbi läks , ärkas Robert üles . 
     "  Oled tagasi ,  "  ütles mees ja haigutas . 
     "  Nagu näed ,  "  tortsas Loora . 
     "  Kus Vilma on ?  "  tahtis mees teada . 
     "  Läks kuhugi , ei mina tea .  "  
     "  Tule siis korra kah kõrvale ,  "  ajas mees end küünarnuki najale . 
     "  Jäta mind rahule , kas kuuled !  "  kriisatas naine nii koleda häälega , et mees selili voodisse ehmatas . 
    Kuues peatükk 1 Sellel augustikuu lõpu vihmasel ja tuulisel hilisõhtul juhtus kogu Karmetite pere kodus olema ? isal oli puhkepäev , Vilma käis parajasti hommikust vahetust . 
    Isa oli ennast juba siruli seadnud , ema ajas köögis piima läbi ja Vilma parandas sealsamas oma töötube , kui ukse taga kolistati . 
    Vilma jäi ärevalt kuulama . 
     "  Kes see hull on ?  "  torises ema ja läks eeskotta . 
     "  Kas Vilma on kodus ?  "  kuulis tüdruk ema nõudmise peale tuhmilt kostvat vastust ning hüppas töörõivast põrandale visates püsti ja tormas emale järele . 
     "  Oota , ma ise ,  "  tõrjus ta ema tahapoole ning avas haagi . 
    Esikust jõudis trepile vaid nappi valgust , aga sellest aitas , et näha Hendrik Kasemetsa , kes seisis seal , vihmast üleni märg , ühes käes mingi kott ja teises kepp . 
     "  Kuidas sa nii ruttu , pidid ikka terve kuu olema ,  "  ütles Vilma elevalt , jõudes juba välja arvutada , et Kasemets oli hädapärast kolm nädalat ära olnud . 
    Hendrik Kasemets ei vastanud ega hakanud ka sissekutsumist ootama , vaid astus üle läve . 
    Köögis pani ta koti pingile ja võttis tilkuva soni peast . 
    Naised seisid ootavalt ukse ligidal . 
     "  Kuradi raisk , sadama hakkas ,  "  pomises Kasemets lõpuks . 
     "  Viimane buss läks enne mind ära , katsu sa mõne auto peale saada .  "  
     "  Kust sa siis nüüd tulid , otse kodunt või ?  "  püüdis Vilma jutuotsa leida ja ütles emale :  "  Pista teekann sooja , näed ju ...  "  
     "  Kust siis mujalt .  "  
     "  Saad juba ilma karkudeta ,  "  tähendas Vilma . 
    See oli niigi näha , Hendrik Kasemets ei hakanud kinnitamagi , et jah , saab juba ilma , vaid ütles :
    Inimene astub parteisse 
    Parteisse soovitajaid oli kolm . 
    Sektori juhataja Heino Piirsalu , kes oma paksud prilliklaasid oli suunanud jutustajale , trummeldas vaikselt sõrmedega vastu tooli serva . 
    Sama sektori noorem teaduslik töötaja Elmar Jürisoo . 
    Tema istus ruumi vasakus nurgas raamatukapi juures vaikselt nagu hiir ning näis rahulikult jälgivat oma kaastöötaja vastuvõtmise protseduuri . 
    Partei vana liige , praegune pensionär Hans Tool , kes oli kirjutuslaua ääres aset võtnud , sirgeldas midagi pliiatsiga tema ees laual olevasse blokki . 
    Tema asendist võis aga selgesti näha , et ta sinna mingi sisemise pingega kõnelejat kuulas . 
    Nad soovitasid parteisse inimest , keda tundsid omateada väga hästi . 
    Kuid praegu nägid nad imestades , et koosoleku juhataja lähedal seisev noor naine oli täna kuidagi teistsugune kui see , keda nad olid harjunud nägema iga päev . 
    Ta tundus täna kuidagi pikem , isegi ilusam . 
    Ja kui palju on naise sõnades jõudu , need isegi helisevad teisiti . 
    Siis märkasid nad , et tavaliselt rahulik ja tasakaalukas Elna Jürgens oli nüüd pingul nagu vibunöör . 
    Ei , niisugust Jürgensit polnud nemad , kolm soovitajat , varem näinud . 
    Mitte iga päev ei astuta parteisse , mitte iga päev ei anta ka soovitust parteisse astumiseks . 
    Ja kui soovitajad ise ärevusest nakatusid , siis oli selleks küllalt põhjust . 
    Kõigepealt tänase päeva pidulikkus ise , milles oli palju rõõmu . 
    Isegi uhkusetunnet . 
    Et näed sa , tubli seltsimees astub partei ridadesse . 
    Kuid nagu ikka ? ka väike kartusemaim , mis vastutusrikkal hetkel südamesse poeb . 
    Muidugi , see on täiesti asjatu , sest parteisse astuja töö ja tegevus , tema elukäik on soovitajaile viimase üksikasjani selge . 
    Läbi sõelutud ja kaalutud . 
    Peale kolme soovitaja ja ühe parteisse astuja oli taimefüsioloogia sektori tööruumis veel kakskümmend kaks parteilast , kes samuti tähelepanelikult kuulasid . 
    Elna Jürgens , Loodusteaduse Instituudi vanem teaduslik töötaja , jutustas vaikse häälega oma elulugu . 
    Juba ammu oli ta kõik läbi mõelnud , aga ometi tundus talle praegu , nagu räägiks ta midagi uut ja enneolematut . 
    Koosoleku juhataja , instituudi teaduslik sekretär Ene Saare , oli algul rõhutanud , et elulugu ei ole vaja pikalt ja laialt , kõikides üksikasjades jutustada . 
    Nüüd aga näis Jürgensile , et ta jutustab väga palju üksikasju ja et täna on neil üksikasjadel suur tähtsus . 
    Elna Jürgens on töötanud instituudis juba üle kümne aasta . 
    Selle aja jooksul on ta elus juhtunud mõndagi , millest peab täna rääkima . 
    Ja mis kõige tähtsam ? neid üksikasju ja elujuhtumeid on vaja hinnata , õigesti hinnata , sest selle järgi on võimalik otsustada parteisse astuja ellusuhtumise üle . 
    Loomulikult on vaja kas või linnulennult peatuda lapsepõlvel . 
    Ilma selleta ei saa . 
    Ja ta jutustabki mõne sõnaga . 
    Väiketaluniku perekond . 
    Neli last . 
    Tööd ja rabelemist küllalt , kui elada tahtsid . 
    Isa Alfred Jürgens püüdis vanemale nendest ? 
    Elnast tütrele ? paremat haridust anda , kuid selleks puudus jõud . 
    Aitab sellest . 
    Tähtis on jutustada , kuidas ta kujunes selliseks , et nüüd parteisse astub . 
    1940. aastal , nõukogude võime taaskehtestamise aastal , oli Elna kuueteistkümneaastane tütarlaps . 
    Alustas sügisel õpinguid keskkooli kaheksandas klassis ja mäletab väga selgesti , missugune võitlus toimus siis inimeste ajudes . 
    Otsiti rägastikus õiget teed . 
    See oli aga väga raske ja keerukas . 
    Võib-olla oli lihtsate tööinimeste olukord siiski mõneti kergem kui haritlaskonnal . 
    Nende hulgas oli vähem kõhklemist ja kõikumist . 
    Mispärast ? 
    Küllap vist sellepärast , et töörahvas on vähem mürgitatud kodanlikust ideoloogiast . 
    Neil on ka selgem arusaamine selle maailma elust ja asjadest . aga oleks pidanud ju olema vastupidi ! 
    Tingimata . 
    Eks ole Elna alati kuulnud , kuidas haritlasi maa soolaks on nimetatud . 
    Siis tulid okupatsiooniaastad . 
    Sel ajajärgul tärkas Elna teadvuses arusaamine , et inimesel on parem hoiduda igasugusest poliitikast . 
    Kust see tekkis ? 
    Selle istutas Elnasse isa . 
    Ta polnud filosoof , kuid oli kindlal arvamusel , et tööinimene peab pealt vaatama , kuidas selle maailma suured jõud omavahel maadlevad ; et taluinimesel , kui ta oma elu kalliks peab , ei kõlba nendesse asjadesse ennast mässida . 
    Elna Jürgens jutustas oma elulugu . 
    Okupantide väljakihutamine Eestist . 
    Tartu Riiklik Ülikool , selle lõpetamine . 
    Jah , ta unistas saada teadlaseks . 
    Juba ülikoolis pandi seda tähele . 
    Elna Jürgensi püsivus , suur anne ja huvi uurimistöö vastu ilmnesid juba õppetöö ajal. 
    Ta suunati pärast ülikooli lõpetamist aspirantuuri . 
    Kõigile oli teada ta edaspidine elu ? aspirantuuri lõpetamine , väitekirja edukas kaitsmine ja üle kümne aasta kestnud töö Loodusteaduse Instituudis . 
    Muidugi , ta peab ? kas või lühidaltki ? rääkima oma isiklikust elusaatusest . 
    Elna kasvatab üksi oma väikest poega , kes on praegu juba seitsmeaastane ja käib esimeses klassis . 
    See on elulõik , millel tema mõtted ei taha peatuda . 
    Ei ole tahtmist neid juba paranema hakkavaid haavu puudutada . 
    Parteisse astumisel ei ole ju see küsimus kõige tähtsam , kuid sellest on vaja rääkida . 
    Nende lahkumineku põhjus ei ole mitte ainult isiklikku laadi . 
    Erinevad maailmavaated ja arusaamine kõigest sellest , mis ümberringi sünnib . 
    Alles kolmandat aastat on ta taas Elna Jürgens , enne seda tunti teda Elna Kiipuse nime all . 
    Ta ei taha täna sellest pikalt rääkida , aga paar sõna ütleb siiski . 
    Uno Kiipus , pealinna ühe tööstuskombinaadi insener , oli Elnale meeldima hakanud üsnagi juhuslikult . 
    Insener oli instituudis seadmeid korrastamas . 
    Samas laboratooriumis töötas ka Elna Jürgens . 
    Raske , väga raske oli jõuda selgusele , mis nimelt Elnale Uno Kiipuses meeldis . 
    Olid need tema tumedad silmad , mis sageli neiule peatuma jäid , kui Elna direktsiooni poolt volitatud konsultandina andis seletusi ja näpunäiteid tulevase laboratooriumi kohta . 
    Või oli midagi muud ? 
    Selle üle on praegu raske otsustada . 
    Igatahes üks on selge : kui Elna nägi , et insener pole tema vastu ükskõikne , muutus ta enda süda kuidagi tasapisi ja aegamööda vastuvõtlikuks Kiipuse mõtetele ning kavatsustele . 
    Sama aasta lõpul nad abiellusid . 
    Esialgu oli Elna ainult noor õnnelik naine . 
    Ta ei näinud oma mehe juures mingeid puudusi . alles siis , kui nende esimene võsu oli kolm aastat vana , hakkas Elna oma meest kuidagi selgemalt nägema . 
    See kõik tuli noorele naisele ootamatult , valusalt ja võõrastust tekitavalt . 
    Nagu oleks aegamööda kae silmilt langenud . 
    Ja kõige hullem oli see , et kõik , mida ta siis nägema hakkas , oli juba algusest peale Uno Kiipuses olemas . 
    Noor naine jõudis nüüd otsusele , et tema mees on tühine inimene . 
    Tühine ja võõras . 
    Tema mõttemaailm oli talle täiesti vaenulik . 
    Jah , tema mees oli konjunktuuri austaja , kindlate põhimõteteta sinna-tänna heitlev nagu tuulelipp ! 
    Tüüpiline väikekodanlik karjerist , kes seadis kõige kõrgemaks iseenda heaolu . 
    Pärast lahutust võttis Elna oma neiupõlvenime tagasi ja sestsaadik on ta jälle Jürgens . 
    Muidugi Elna Jürgens peab lõpuks rääkima ka neist põhjustest , miks ta parteisse astub . 
    Võib-olla astub Elna Jürgens parteisse juhuslikult , mingite väliste kavatsuste ajel ? 
    On tal sisemine veendumus selle elusamme tegemisel ? 
    Jah , ta astub parteisse kindla teadmisega , et selle programm on inimsoo progressi , tuleviku programm . ah , kui trafaretselt kõlavad sõnad ! 
    Nii raske on väljendada sügavaid südametundeid , kui sõnad on kulunud . 
    Elna mäletab , et kui saadi teada tema kavatsusest parteisse astuda , jäid mõned kaastöölised talle imelikult otsa vaatama . 
    Nende silmades peegeldus tumm küsimus : milleks sa astud parteisse ? 
    Elna Jürgensit peetakse instituudis silmapaistvaks nooreks teadlaseks . 
    Tema tööd on tuntud kogu vabariigis . 
    Julgelt lahendatakse neis tähtsaid loodusteaduslikke küsimusi ja neid tuntakse ka väljaspool vabariiki . 
    On imelik , et instituudis , kus töötavad haritud inimesed esineb lihtsalt veidraid seisukohti . 
    Näiteks niisugune , et kui teadlane astub parteisse , siis on tema teaduslikul tööl kriips peal , sest selleks ei jää enam aega . 
    Ei , Elna ei ole sellega nõus . 
    Kuidas võivad ühiskondlikud ülesanded segada teaduslikku uurimistööd ? 
    Ühiskondlik töö olevat aja surnukslöömine . 
    See on tegelikult individualisti ettekääne . 
    Ühiskondlik töö hoiabki kollektiivil hinge sees , ilma selleta pole kollektiivi elu mõeldav . 
    Ta tõrjus ebaõiged seisukohad kindlalt tagasi . 
    Tõsi talle näidati näpuga mitut partei liiget , kell teaduslik uurimistöö oli nigel ja kesine . 
    Mida võis sellele argumendile vastata ? 
    Ta nimetas neile omakorda partei liikmeid , kes olid silmapaistvad loodusteadlased , filoloogid , matemaatikud . 
    Küsimus ei ole selles , kas inimene on partei liige või parteitu . 
    Küsimus on inimeses endas , tema töötahtes , andekuses , võimes . 
    Oli ka teisi arvamusi . 
    Üsna uduselt väljendati veel niisugust mõtet , et parteisse võivad astuda vanad , staažikad teadlased , sest siis on see auasi . 
    Kui aga parteisse astub noor teadlane , siis on astujal karjeristlikud eesmärgid . 
    Umbes nii , et parteisse astudes tahab Elna Jürgens saada kas sektori juhatajaks , instituudi teaduslikuks sekretäriks või isegi direktori asetäitjaks . 
    Otseselt seda küll ei sõnastatud , aga ta oli neid vihjeid juba varemgi kuulnud . 
    Isegi siis , kui parteisse astus Ene Saare , kes ongi instituudi teaduslik sekretär . 
    Ene Saare aga oli juba varem , parteituna , sellel kohal . 
    Elna Jürgens astub parteisse teadlikult , oma südamesunni mõjul . 
    Lühidalt , tahab võidelda nende ideede eest , mis on sõnastatud partei uues programmis . 
    Võidelda nende eest kogu oma hingejõuga . 
    Aitab sellest . 
    Tähtis on jutustada , kuidas ta kujunes selliseks , et nüüd parteisse astub . 
    Nüüd esitati küsimusi . 
    Need olid heatahtlikud ja sõbralikud . 
    Päriti , kuidas on tema teadusliku tööga , edaspidiste kavatsustega . 
    Siis tuli küsimus , mida Elna Jürgens kõige vähem ootas . 
    Naabersektori töötaja Susanna Sild , keda Elna Jürgens küll tundis , aga mitte kuigi lähedalt , küsis :  "  Öelge , seltsimees Jürgens , kas olete kunagi omaenda südametunnistusega konflikti sattunud ? 
    See tähendab , kas olete midagi niisugust teinud , mille üle olete pidanud hiljem häbenema ?  "  
    Küsimus oli vist ka kuulajaile ootamatu , sest kõik jäid veidi hämmastunult küsija otsa vaatama . 
    Mingi sisemise meele abil taipas Elna Jürgens , et see ei olnud ilma tagamõtteta esitatud . 
    Mis võis selle küsimuse taga seista ? 
    Ta mälu , mis ärevuses pingule tõmbus , ei andnud sellele mingit vastust . 
    Aga vastata oli vaja , vaikus võis kahtlaseks muutuda . 
    Jürgens vastas vaikse häälega , et ta ei mäletavat midagi niisugust , millest võiks praegu rääkida . 
    Tõsi , eks ta ole nii mõneski asjas eksinud , nii mõndagi oma elus võib-olla viltu ajanud , mida on tulnud tagantjärele kahetseda . 
    Aga et ta midagi niisugust oleks teinud , mille pärast peaks häbenema , seda ta ei mäletavat . 
    Küsimuse esitaja muigas ja täpsustas oma üldises vormis esitatud küsimust . 
    Ta ütles :  "  Võib-olla jutustate , kuidas saite oma korterisse telefoni .  "  
     "  Telefoni ?  "  imestas Elna Jürgens . 
     "  Aga väga lihtsalt : andsin telefonivõrgu ülemale avalduse ja , tõsi küll , üsna pika aja pärast pandi telefon sisse .  "  
    Kuid see vastus kõlas Elna Jürgensi huultel kuidagi imelikult . 
    Koosolijad panid tähele kerget värahtust tema hääles . 
    Ja tõepoolest , Elna Jürgens tundis äkki mingit seesmist erutust , sest telefoni sisseseadmisega , mis toimus küll mõned head aastad tagasi , oli üks imelik lugu . 
    Ja äkki mõistis ta , et see lugu , mis juhtus , ei olnud hoopiski lihtne , vaid sellel on kuidagi otseseos tema parteisse astumisega . 
    Ja veel taipas ta , et peab tingimata täna selle loo ära jutustama . 
    See oli vist neli aastat tagasi . 
    Kui täpsemalt öelda , siis 1958. aastal . 
    Teadlastele anti uusi kortereid . 
    Ka Elna , kes seni oli elanud ühes toas , sai endale kahetoalise korteri , kus nad elavad praegugi . 
    Tema , poeg ja ema . 
    Uusi kortereid said ka teised instituudi töötajad . 
    Sai uue elamispinna ka sektori juhataja Leida Viilas . 
    Ja sellest saigi alguse see omapärane ammu unustatud sündmus , mis praegu oli küsimuse kaudu üles kerkinud . 
    Jah , nüüd ta mäletab , et oli pidanud seda sündmust tühiseks ning tähtsusetuks ja sellepärast täielikult unustanud . 
    Uue korteri omanikud vajavad telefoni . 
    Eriti aga siis , kui nad on teaduslikud töötajad . 
    Niisugune vajadus tekkis Elna Jürgensilgi . 
    Samuti ka Leida Viilasel , kellega nad olid võrdlemisi head sõbratarid ja peaaegu ühevanused . 
    Asi sai alguse ühel laulukoori harjutusel , millest teiste instituudi töötajate hulgas võtsid osa ka Leida Viilas ja Elna Jürgens . 
    Nad laulsid mõlemad alti . 
    Ühel vaheajal tekkis kuidagi jälle jutt telefonist . 
    Pahandati telefonivõrgu üle , et see venitab telefoni sisseseadmisega . 
    Uude elamurajooni viidi juba mõni kuu tagasi telefoni magistraalkaabel , kuid nende avaldused pole seni veel paigast nihkunud . 
    Järjekord , rahustati neid telefonivõrgust . aga see järjekord võib kesta aastaid . 
    Praktika on seda näidanud . 
    Nende omavahelist juttu kuulas pealt üks vanem tüse daam . 
    Oma tüsedusele vaatamata laulis ta esimeses häälegrupis . 
    See oli Inge Borman , projekteerimisinstituudi joonestaja . 
     "  Kui ma õieti kuulsin , siis oli teil jutt telefoni saamisest ?  "  päris Inge Borman uudishimulikult ja astus nende juurde . 
    Saanud jaatava vastuse , lõid ta väikesed vidusilmad särama . 
    Teinud nendega ratastiiru üle ruumi ja madaldanud hääle sosinani , hingas ta sõbrataridele kõrva :  "  Ooh , selles võin mina teid aidata .  "  
    Ja kui sõbratarid üllatunult vaikisid , ruttas Inge seletama :  "  Mul on telefonivõrgus , teate , väga hea tuttav , üks minu kauge sugulane . 
    Teate , tema paneb teile telefoni sisse , aga ...  "  
    Inge Borman vaatas veel kord ringi ja sosistas :  "  Noh , selle eest on vaja , teate , natuke ... 
    Kuid ega see kallis tulegi . 
    Soovite kuu aja pärast olla telefoni omanik , siis 200 rubla , kahe kuu pärast ? 
    100 rubla .  "  
    Sõbrataridele oli ettepanek esialgu vastumeelne ja võõras . 
    Kui Inge Borman teisel vaheajal uuesti nende juurde astus , lubasid nad asja üle veel mõelda . 
    Inge Borman imestas :  "  Mida siis veel mõelda , kulla lapsed . 
    Egas iga päev niisuguseid õnnelikke võimalusi taevast pähe saja !  "  
    Koduteel olid mõlemad vaiksed ja sõnakehvad . 
    Südametunnistus pidas intensiivset siseheitlust . 
    Ja kui nad omavahel jälle rääkima hakkasid , otsustasid nad seda  "  õnnelikku võimalust  "  mitte kasutada . 
    Sest jumal hoidku , kas see'p ole mitte otsene altkäemaks ! 
    Nad otsustasid minna täiesti seaduslikku teed . 
    Juba järgmisel päeval läksid nad telefonivõrku asja käigu üle järele pärima . 
    Seal aga teatati neile , et järjekorras on nende ees üle saja inimese . 
    Aga kui palju see aega võtab ? 
    Võib-olla mitu aastat . 
    Ei aidanud ka osakonna ülem , kelle juurde sõbratarid sisse astusid , et asja käiku kiirendada .
    I 
    Milaano ei võtnud meid vastu ja saatis edasi Torinosse ? hotellides polnud ruumi . 
    Tõmbasin väljas suitsu ja istusin siis tagasi bussi , päikesest tuliseks köetud istmele , kus lebas mu käekott . 
    Tema astus bussi viimasena . 
    Olin ta ära tundnud juba eelmisel päeval Kremli kirikus , kus käisin Rubljovi freskosid vaatamas . 
    Kui mõtestatud ja kaunid näod vaatasid sealt vastu , tänaval niisuguseid nägusid ei näe . 
    Sattusin temaga vastamisi kiriku ülemistel trepiastmetel , aga ma ei uskunud , et ta mu ära tundis . mu hinges ei liikunud midagi , aeg oli oma töö teinud . 
    Me polnud enam need , kes me siis olime . 
     "  Caravelle'is  "  istusin tiiva kohal , ja ma ei vaadanud , kus istus tema . 
    Oli muidugimõista endapettus arvata , et kui midagi juhtuks , on lennukis tiibade kohal ohutum istuda . 
    Orly lennuväljal Pariisis tulid peale peamiselt itaallased . 
    Mulle pakkus vaatamisrõõmu kütkestav neiunägu , see oli marmorpuhas ja martsipanmagus . 
    Aeg-ajalt pööras ta pilgu aknatagustelt pilveväljadelt noormehe enda kõrval , kes luges ajalehti ja suvatses tema jutule ainult lühidalt s ? , s ? vastata . 
    Eksisin oletusega , see ei olnud armastajapaar . 
    Milaano lennuväljal ootas noormeest sanitar ratastooliga , neiule tuli vastu ja andis suud teine poiss . 
    See pakkus mulle ajaviiteks mõtlemist . 
    Teel Torinosse seisis kogu aeg häirivalt meeles , et kusagil mu selja taga istub tema ja võib mind uurida , kui tahab , muidugi sel juhul , kui ta mu ära on tundnud . 
    Autostrada del sole . 
    Siis niisugune ta ongi : sirge ja sile . 
    Taolist inimese eluteed ei ole veel loodud . 
    Mõtlesin oma kodukoha kalmistule , ja et tee , mis sinna viib , on küürakas ja auke täis . 
    Ning veel mõtlesin ma , kuidas see surnuid kirstudes põrutab nende viimsel maisel teekonnal . 
    Sõidul aknast välja vaadates mõtled alati asjadest , mis muidu eales pähe ei tuleks . 
    Torinosse jõudsime videvikus . 
    Meie autobuss ei mahtunud võlvitud tänavatest läbi ja tiirutas hulk aega mööda kõrvalpõikusid , et leida võimalus hotelli ette , corso Vittorio Emanuelele pääsemiseks . 
    Nuriseti väsimusest . 
    Olin nii läbi , et ei viitsinud asenditki muuta ega üles tõusta . 
    Aga me olime kohal ja ma tegin , mida kõik teisedki . 
    Ootasime tubade jaotamist . 
    Ümberkukkumistundest otsisin seinalt tuge ja süda oli natuke paha . 
    Ta tuli otse mu poole . 
     "  Tere , Saskia ,  "  ütles ta . 
     "  Tundsite mu ära ?  "  
    Ma ei teadnud , kas pidin talle ütlema sina või teietama . 
     "  Jah ,  "  vastas ta ,  "  ma tundsin su ära . 
    Kas tuba on käes ?  "  
     "  Veel mitte .  "  
     "  See on sinu kohver ?  "  
    See , kaitsekattes ? 
     "  Oh ei , see on liiga suur .  "  
    Siiski imelik : ma ei tundnud ebamugavust . 
    Ma ei tarvitsenud teha imestunud nägu või küsida midagi ebaolulist , ükskõik , mida . 
    Üks naine otsis mind , võti näpus . 
     "  Meid määrati kaheinimese-tuppa . 
    On teil midagi selle vastu ?  "  
    Tõstsin oma kohvri üles . 
    Märten tahtis selle enda kätte võtta , kuid ma ütlesin , et see pole raske . 
    Astusin koos naisega lifti . 
    Toa ust avades ütles ta oma nime ning küsis , kas see mulle meelde jääb . 
    Toa number oli ( 63 ) ja naise nimi Fevronia . 
    Enne kui me tuppa astusime , hoiatas ta :  "  Olge ettevaatlik . 
    Kindlasti on siia mikrofonid peidetud . 
    Ärge rääkige midagi ülearust .  "  
    Viskasin end voodile . 
    Fevronia pesi vannitoas käsi ja tuli teatega , et seep on hotelli poolt . 
     "  Me peame alla minema .  "  
    Ma ei taibanud kohe . 
     "  Sööma .  "  
    Õigus , me sõime viimati õhus , hommikul vara . 
    Läänemere koha . 
     "  Kui ei läheks ?  "  ütlesin . 
     "  Teete nalja ? 
    Kui ma näljasena magama lähen , siis ärkan öösel üles ja tahan süüa .  "  
    Uurisin oma väsinud nägu peeglis . 
     "  Mis ala inimene te olete ?  "  küsis Fevronia . 
     "  Näitleja .  "  
    Ta vaatas mind nüüd hoopis suurema huviga , kuid millegipärast ei tahtnud just nagu uskuda . 
    Meie huviteelised olid kogunenud juba hotelli fuajeesse , seisid ja ootasid . 
    Pedotto tegi korraldusi administraatorile ja viis meid siis tänava kaudu kõrvalmajja restorani . 
    Pikk ühislaud ootas ja valgetes kuubedes kelnerid hakkasid viibimata suurtel liudadel lõunasööki laiali kandma . 
    Loobusin supist . 
    Mu lauanaaber , pikka kasvu , minust vanem mees , valas mu klaasi chianti't . 
    See oli hea . 
    Kui ma praest loobusin , vangutas kelner pead . 
    Ma ei mõistnud , mis ta rääkis . 
    Siis tõlkis mu naaber :  "  Cameriere muretseb , miks senjoora ei söö .  "  
     "  Ma ei viitsi süüa ,  "  ütlesin ausalt . 
     "  Cameriere küsib , kas sinjoora soovib ehk kohvi .  "  
    Noogutasin . arvatavasti ülemäära innukalt , sest kelner puhkes naerma ja jooksis minema . 
    Ta tõi baarist tassi kohvi ja suure klaasi sees tilgakese konjakit . 
    Tahtsin teda tänada , kuid ei teadnud , mismoodi . 
    Küsisin naabrilt nõu . 
     "  Öelge lihtsalt grazie .  "  
    Cameriere lõi särama , nagu oleks ta saanud jootraha . 
    Mu lauanaaber tutvustas end : Konstantin ... 
    Liignimi läks kõrvust mööda . 
     "  Olen antiikkirjandusteadlane .  "  
     "  Siis pole te Itaalias esimest korda ?  "  
     "  Esimest korda ,  "  ütles ta . 
    Pärast jäätist tõusid kõik peaaegu ühekorraga toolidelt . 
     "  Aga tee ?  "  imestas Fevronia nõutult ja ootas meie toetust . 
     "  Kas teed ei antagi ?  "  
    Liftis küsis Konstantin , kas me ei teeks väikese tuuri linna peal . 
     "  Või lähete magama ?  "  
     "  Magama ,  "  teatas Fevronia . 
    Konstantin ootas minult vastust . 
     "  Väikese ringi võiks teha .  "  
    Konstantin sõitis korruse kõrgemale . 
    Mina panin palitu selga . 
     "  Ärge te kauaks jääge ,  "  ütles Fevronia . 
     "  Veerand tundi .  "  
    Kuid me olime siiski kauem , kui lubasin . 
    Õhtu oli soe ja palitu koormas , seda ei läinud vaja . 
    Tänaval liikus üksikuid inimesi . 
    Baarides koristati laudu . 
    Võlvide all seisid kojumineku peal nukrast valgusest kaamed mehed ja suitsetasid sõnatult . 
    Lauda koristav meremees vaatas meie poole üles ja küsis , kas me soovime midagi juua . 
     "  Kas sinjoora on sakslane ?  "  
    Oli huvitav teada , millest ta seda arvas . 
    Aga peremees kehitas õlgu . 
    Küllap ütles huupi . 
    Meie viisakus julgustas teda , ja Konstantin pidi ütlema kust tuleme . 
     "  S ? , s ?  "  noogutas peremees ,  "  russo ?  "  
    Ma ei mõelnudki teda täiendada , ükspuha nagunii . 
    Mu üllatuseks ütles Konstantin :  "  Sinjoora on Baltikumist .  "  
    Mees noogutas jällegi , aga juba ta nägu oli niisugune , et ta polnud ealeski kuulnud säärasest paigast maakeral . 
     "  Kas teil on meeles meie hotelli nimi ? 
    Et me tagasi oskaksime minna .  "  
     "   "  Majestic  "  , hotell  "  Majestic ,  "  ütles Konstantin .  "  
    Me oleme corso Vittorio Emanuelega paralleelsel tänaval . 
    Tahate tagasi minna ? 
     "  Tahtsin küll .  "  
    Teil on harva esinev nimi ,  "  ütles Konstantin .  "  
    Mu ema oli Rembrandti kummardaja . 
    Ka see ei lugenud talle , et Saskia suri varakult ja tegi Rembrandti õnnetuks . 
     "  Lapsena hüüti mind Sassiks , alles kooli minnes sain teada , et see mu nimi ei olegi . 
    Imestasin ema maitset , ja alles hiljem Zwingeri galeriis hakkasin mõistma Saskia võlusid . 
    Ta oli hoopis teine tüüp kui mina . 
    Aga missugune mina olen , seda ma ei teadnud . 
    Olen enamasti ikka keegi teine , kehastun nii sageli ümber , ja kõike , mis minus on minu oma ja mis teistelt laenatud , annan ma päev päeva kõrval ära .  "  
    Majestici  "  vestibüülis istus sügavas tugitoolis unine ja tülpinud grupivanem , haigutas silmad veele ja astus meiega koos lifti , et magama heita . 
    Olime tema viimased linna peal hulkujad .  "  
    Buona notte ,  "  soovis liftipoiss . 
    Fevronia lamas teki all . 
    Mulle meenus õhupall , mis võis pauguga lõhkeda . 
    Lükkasin kingad jalast ja kohe hakkas kergem .  "  
    Nüüd lähete vanni ka veel ? 
     "  ütles mu toakaaslane .  "  
    Ei lähe . 
    Võtan hommikul dušši . 
     "  See lepitas teda , et ma ei kavatsenud kolistama hakata .  "  
    Kas ma võin tule ära kustutada ? 
     "   "  Kustutage . 
     "   "  See hotell on täiesti tavaline ,  "  lausus Fevronia , kui olin tule ära kustutanud .  "  
    Millist kreemi te kasutate ? 
     "   "  Kuidas juhtub ,  "  vastasin .  "  
    Mitte kindlat ? 
     "   "  Ei , mitte kindlat . 
     "   "  Ma arvasin , et tellite endale kreeme . 
     "   "  Ei , ostan poest . 
     "   "  Mis linnas huvitavat oli ? 
     "   "  Plakatid . 
     "   "  Plakatid ? 
     "   "  10 000 tulpi . 
     "  
    Meid ei viidud tulbinäitusele . 
    Hommikul sõitsime kohe Armeria Realesse . 
    Kuningliku relvapalati treppidest jooksid alla koolilapsed , käsi laiali ajades , hakikisaga . 
    Unustasin päikseprillid hotelli maha ja mõtlesin nüüd kogu aeg sellele , et olin oma hommikupoole ära rikkunud . 
    Fevronia laskis end pildistada relvapalati treppidel ja jõudis meile järele siis , kui me hobusetopiseid vaatasime . 
    Siin oli uhkelt ilustatud mõõku , arkebuuse , inkrusteeritud laadidega püsse , kalliskividega sadulaid ja rakmeid . 
    Koi lendas pruuni hobuse ümber . 
    Märten tõstis pilgu rikkalikult kaunistatud noalt , mis hoobi järel haava sees kaheks hargneb .  "  
    Kas näed seda nuga ? 
     "  küsis ta mulle läbi vitriiniklaasi otsa vaadates .  "  
    Tapmist on alati osatud ilustada . 
     "  Ta ütles seda tigedalt .  "  
    Milleks ? 
     "  küsisin .  "  
    Mitmel puhul . 
    Kas või õigustamiseks . 
     "  Enam meil juttu ei tekkinud , kuid me käisime koos kõik saalid läbi . 
    Siis otsis Fevronia mu üles ja kutsus vähekeseks kõrvale .  "  
    Kas te voorusevööd nägite ? 
     "  Ta punastas .  "  
    Mina ei leidnud seda üles . 
     "   "  Nägin küll . 
    Aga mul on kõik saalid segi läinud . 
    Küsige meie pedotto'lt . 
     "   "  Meesterahvalt ? 
    Olete hull ! 
     "   "  Meestesse puutub see ju kõigepealt ,  "  ütlesin mina .  "  
    Naine poleks seda ilmaski oma algatusel kandnud . 
     "  Siis läks Fevronia voorusevööd omal käel otsima . 
    Märten ootas mind vitriini juures , mis ei huvitanud teda , sest ta ei heitnud sellele pilkugi . 
     "  Mis tunne on sõjafilme vaadates ?  "  küsis ta . 
     "  Mis mõttes ?  "  
     "  Kui tapetakse .  "  
     "  Enamasti ei mingisugust .  "  
     "  Ei vapusta ?  "  
    Kehitasin õlgu . 
     "  Eks ole ,  "  nõustus ta . 
     "  Millest see sinu arust tuleb ?  "  
    Ma ei osanud öelda . 
     "  Ei tea . 
    Tapmistega on ära harjutud .  "  
     "  Just nimelt . 
    Sellega on ära harjutud . 
    Või on inimestel välja arenunud kaitsesüsteem ,  "  ütles Märten . 
    Väljas hiilgas päev , ma vajasin prille . 
    Märten andis omad , aga need ei sobinud . 
     "  Nad on mulle suured .  "  
    Ütlesin talle :  "  Ma ei tea sinust ju midagi . 
    Kuhu sa kadusid ? 
    Ma ootasin . 
    Või läks see sul meelest ära ?  "  
     "  Miks sa seda arvad ? 
    Kui mind vabaks lasti , tulin sind otsima . 
    Kuulsin , et oled abiellunud ja sul on laps . 
    Poiss või tüdruk ?  "  
     "  Poeg .  "  
    Kõik istusid juba bussis , kui me treppidest alla tulime . 
     "  Sa olid vangis ?  "  
     "  Alguses Buchenwaldis ,  "  ütles Märten . 
     "  Ära karda , et hakkan sind oma lugudega tüütama . 
    Kes soovib , võib kõiki neid asju ka raamatutest leida .  "  
    Kuidas ta ära arvas , et ma tõepoolest ei tahtnud sellest kuulda ? 
     "  Vaata , kui sinine taevas ,  "  ütlesin silmi üles tõstes . 
    Oli tõesti väga sinine taevas . 
    Me ei tulnud toime spaghetti'de söömisega , mitte ei õnnestunud hulka jooksvaid meetreid makarone kahvli ümber keerata . 
    Cameriere pööras silmad ära . 
     "  Kes on see mees , kellega te neid hobuseid vaatasite ?  "  küsis Fevronia huvitatult . 
    Ta oli spaghetti'dega jändamisest väsinud ja tegi söömisele väikese vaheaja . 
     "  Ta on minu noorpõlvetuttav .  "  
     "  Te meeldite meestele . 
    Mis nad teis leiavad ?  "  
    See oli täiesti puhtsüdamlik imestus . 
     "  Ja riides käite kah tavaliselt . 
    Näitlejannaks ei saa teid küll kuidagi pidada . 
    Olete statist või mängite peaosi ?  "  
     "  Kuidas juhtub .  "  
    Ta ei riivanud mind , aga enne kui läksime linna vaatama , tuli see mulle uuesti meelde . 
    Pedotto Riccardo oli kena laisk poiss kahe ilusa ülikonnaga . 
    Päeval kandis ta triibulist sinist , õhtul musta . 
    Musta õigemini siis , kui viitsis ümber riietuda . 
    Samuti ei vaevunud ta meile linna kohta seletusi andma . 
    Ja vaatas igavledes aknast välja , kui meie kohmakas autobuss seisis liiklusummikus ning kari väikesi vihaseid  "  Fiateid  "  piiksus ja pröökas tema ümber nagu arust ära ega jätnud enne järele , kui jälle edasi said sõita . 
    Tõusime mäkke Suporgo kloostrikirikut vaatama . 
    Igal tõusukäänakul kaotasime palmidega tänavaid ja majade eesaedu . 
    Siis jälle tuli kõik uuesti ja korraga kätte : sünagoogi kuppel lehteminevate vahtrapuude õrnuses ja Po jõgi , mis ühines Doraga . 
    Ja külm oli siin ülal . 
    Ei saanud kuidagi sigaretti läita , tuul kustutas tiku . 
    Siis andis Märten mulle tuld oma peopesast . 
    Ta tõmbas palitukrae üles ja nõjatus müüririnnatisele . 
    Kõrvad läksid tal tuule käes siniseks . 
    Mulle tuli meelde , et ma kunagi , ühel nukral tunnil mõtlesin enda jaoks välja meelepärase vale . 
    Tahtsin uskuda , et Märten saatis mulle talve ajal õitsva toomingaoksa . 
     "  Eks ole rumal ,  "  ütlesin , kui olin Märtenile selle ära jutustanud . 
     "  Seal ei olnud toomingaid ,  "  vastas Märten . 
    Ma ei mõistnud , miks ma talle sellest üldse rääkisin , kui see meile kummalegi enam korda ei lähe ega midagi ei tähenda . 
    Mäerinnakule oli loobitud jäätisetopsikuid . 
    Lõunal käisime seal kus eelmiselgi õhtul . 
    Lauas räägiti itaalia jalgpallimeeskonna ühishauast . 
    Imelik , et mina sellest ei teadnud . 
     "  Ometi näidati meile seda ,  "  ütles Fevronia . 
     "  Tuletage meelde .  "  
    Oli nii , et nad saabusid võitjatena ja purunesid maandumisel selsamal kodumäel tiheda udu käes . 
    Ei tea , kas leidubki maa peal enam paika , kus pole vee keegi hukkunud või kedagi hukatud ? 
    Majades on surdud ja sängides elust lahkutud , ent avalikel väljakutel ja otse tänavatel on inimesi enamasti tapetud . 
    Konstantin küsis , kas ta tohib mulle veini juurde kallata . 
    See oli gantša vein . 
    Siin olid kõik veinid head , valged ja punased , ja ükspuha mis nimelised . 
    Päeva teisel poolel vahetasime raha . 
    Pedotto soovitas teha ostusid kindlate hindadega kaubamajas . 
    Fevronia ostis vahariide ja naasis just siis , kui ma end pesin . 
    Ta ütles , et laotab selle lauale ja ootab , kuni ma vannis ära käin , et mu arvamust kuulda . 
    Istusin soojas vees ja mõtlesin oma vanaemast . 
    Ta oli ligi kuuskümmend , kui temaga viimati saunas käisime . 
    Tal oli valge ja veatu keha nagu raidkujul , ilusate rindade ja puusadega . 
    Juuksed langesid raskelt allapoole vööd , kui ta nõelad välja noppis . 
    Ent nägu kuulus hambutule ja kortsus vanaeidele . 
    Ta oli nooruses kõvasti riietega uhkeldanud , ja pärast seda ka , kui mees ta juurest ära läks . 
    Aga kui armuke ta hülgas , eidestus ta väga ruttu . 
    Mina polnud vanaema teistmoodi näinudki , kui rätik peas ja vanainimese pihikkleit seljas . 
    Armastasin teda ikka edasi , ehkki ma temast palju muud enam ei mäletanudki . 
    Võib- olla ka , et ma armastasin nüüd üksnes tema mälestust . 
    Imelik , et teised tema kohta kunagi midagi rohkemat ei rääkinud , kui et ta märtsipommitamisel varemete alla jäi . 
    Pühkisin auruse peegli kuivaks . 
    Järsku oli mulle selge , kuidas Kleopatra peaks seda rääkima :  "  On tõesti arm see , ütle siis , kui suur .  "  
    ( Antoniuse tekst : See arm on armetu , mis annab mõõta . )
    Raipmann püüdis kõnelda , see ei läinud korda , siis tegi ta viimase koletu pingutuse ja sai sõnad välja :  "  Kus mu ... poeg on ?  "  
    Pupart kõhkles hetke , loobus siis põiklevast vastusest ja kostis ettevaatlikult :  "  Eeluurimise all .  "  
     "  Vangimajas ?  "  kähistas Raipmann . 
    Pupart pööras kähku silmad ära , tegi , nagu poleks kuulnud . 
    Raipmann hakkas talle millegipärast vastikuks muutuma . 
    Enne lõunat tegi vanemõde palatisse visiidi , kontrollis puhtust , nurises voodite üle , tegi Johannesele märkuse palatisse kaasatoodud portfelli pärast ja avastas akna vahel rea purgikesi ning pakikesi . 
     "  Mis need on ?  "  
    Heroodes ajas end küünarnukkidele ja muutus valvsaks nagu suur koer . 
     "  Minu asjad .  "  
     "  Mis asjad ?  "  
     "  Naine tõi . 
    Toiduained .  "  
     "  Toiduaineid palatis hoida ei tohi . 
    Andke õele , viib kööki .  "  
    Õde hakkas purke ükshaaval välja võtma . 
    Heroodes erutus . 
     "  Pange tagasi !  "  
     "  Kuidas te räägite ? !  "  
     "  Akna vahel on külm , sellepärast ma nad sinna panin . 
    Kui vaja on , saab kohe kätte . 
    Mul oli eile operatsioon , ma ei saa ...  "  
     "  Seda enam , et operatsioon . 
    Siis te ei tohi süüa midagi peale selle , mis teile antakse .  "  
     "  No kuulge , ega ma siis loll ole ,  "  ütles Heroodes vihaselt ,  "  Ma ju tean , mida võib ja mida ei või , ega ma esimest korda lõikusel ole !  "  
     "  Need viiakse kööki . 
    Kui arst lubab , tuuakse teile sealt .  "  
    Asi polnud vaidlust väärt , aga Heroodesel oli äkki tunne , et teda tahetakse paljaks röövida , maha suruda , ja tõstis häält . 
     "  Kutsuge doktor Kauküll . 
    Ega teie siin ka kõige tähtsam ole . 
    Las doktor tuleb , ütleb , mis tuleb teha .  "  
    Vanemõde muutus hoobilt rangeks ja ligipääsmatuks . 
     "  Õde , viige need purgid ja nutsakad kööki . 
    Ja kandke doktor Lahele ette .  "  
     "  Mis te sellest Lahest tahate , minu arst on doktor Kauküll !  "  käratas Herodes . 
     "  Haige , pidage end viisakalt ülal .  "  
     "  No seda küll ei ole , et igaüks minu asjade üle kamandama hakkab .  "  ütles Heroodes ja ajas end istukile . 
    Ta ei mõelnud oma värskele haavale ega millelegi , teda valdas niisugune meeletu viha , et ta oli valmis põrandale astuma ja käsitsi vastu hakkama . 
    Suur ja huumorimeeleta Senta ruttas juurde , surus ta patjadele tagasi . 
    Heroodes rabeles , aga andis juba järele . 
    Talle piisas sellest , et oli näidanud üles kõikumatut valmisolekut oma õiguste kaitsmiseks ; kui nüüd teda , haiget inimest , füüsilise vägivallaga maha suruti , siis olgu nii lahked , vägivalla vastu ta ei saa , tal oli operatsioon , kõik teavad , mis see tähendab . 
    Ta vajus pikali ja ajas pea selga , lausumata rohkem ainsatki sõna . 
    Vanemõde oli solvatud , ta ruttas nüüd näitama , kellele kuulub võim . 
     "  Õde Senta , viige need asjad kohe kööki . 
    Johannes , viige oma portfell otsekohe alla ja andke hoiule . 
    Silmapilk . 
    Ja teie Pupart , tehke oma voodi üles . 
    Seda öeldes oli vanemõel pisut piinlik , aga viha nõudis väljaajamist , praegu vahet teha oleks olnud viga . 
    Pupart tõusis istuma ja küsis süütu näoga :  "  Õekene , kas sanitari ei ole ? 
    Mul täna käsi valutab , hommikust saadik . 
    Nagu püüan tõsta , nii läheb nõrgaks , nagu noaga torkab ... 
     "   "  Sanitaril on muudki teha ,  "  vastas vanemõde . 
    Pupart tabas tema toonis eksimatult peaaegu märkamatu kõhkluse , tõusis püsti ja lausus :  "  Kas te ei aitaks mind , õde ? 
    Mul on tõesti raske , ma kardan oma kätt vigastada . 
     "  Vanemõde püüdis Pupardist hoovavale sarmile vastu panna , see on paljas kavalus , mõtles ta kramplikult , ma tean küll , mis mees ta on , peab kindlaks jääma . 
    Pupart silmitses teda siira lugupidamisega ja lisas :  "  Te olete alati nii kena ja hoolitsev ... 
     "  Tõkkepuu murdus , vanemõde astus voodi juurde ja tõstis teki toolile .  "  
    Olete üks hädavares . 
    Kodus teeb vist praegugi ema voodit üles . 
     "   "  Oi , ema on mul karm ... 
     "  Vanemõde saatis kiire ja valvsa pilgu Pupardi silmadesse , aga seal ei olnud midagi peale aupaklikkuse ja siire , lapseliku usalduse , sellesama lapseliku usalduse , mis tegi kõiki Pupardi ees relvituks . 
    Vanemõde vaikis ja tegi voodi üles .  "  
    Et te nüüd korras hoiate . 
     "   "  Iialgi ei aja enam segi . 
     "  Vanemõde sirgus ja tundis korraga , et kui ta nüüd kohe siit palatist välja ei lähe , variseb kogu äsja suure pingutusega taastatud autoriteet rusuhunnikuks kokku . 
    Ta keeras selja ja lahkus sõnalausumata . 
    Pupart seisis voodi juures , vaatas Heroodesele ja Johannesele ja naeratas .  "  
    Ohmud olete . 
    Ise saate aru ? 
     "   "  Igavene lõhverdis oled ,  "  vastas Heroodes . 
    Pupardi peen taktika oli tema viha peaaegu hajutanud , see Pupart on üks kuradi sell , ajab surnud ka naerma .  "  
    Katsu õppust võtta . 
    Minu purke ära poleks viidud . 
    Ja sinu portfell ? 
     "  sinu portfell ?  "  ta pöördus laia naeratusega Johannese poole ? 
     "  sinu portfell oleks ka oma kohale jäänud . 
    Mis sul seal on , et sa nii hoolega hoiad ?  "  
    Ta sirutas käe portfelli järele , aga Johannes tõmbas selle tal nina alt ära . 
     "  Käed eemale , kuradi ... lupard !  "  ütles ta ootamatult . 
    Pupardi naeratus ei kustunud , aga sellesse valgus midagi külma ja tardunut , tema silmadki naersid edasi , aga nende helk oli nüüd teine . 
    Väärtnõu vaatas teda kõrvalt ja märkas , et Pupardi nägu oli inetu ning salalik . 
    See ei kestnud kaua , juba vaheldus ta ilme nagu kameeleonil ja Pupart ütles rahulikult , peaaegu õrnalt :  "  Ära muutu labaseks , poisu . 
    See pole ilus .  "  
    Ta pistis käed taskusse ja läks oma laisal , loivaval kõnnakul palatist välja . 
    Johannes seisis portfell käes , ja mõtles : näo löön sisse . 
    Ta oli tulivihane , aga teadis sellest hoolimata , et see viha on sihitud tema enda vastu ? niimoodi enesevalitsust kaotada võib ainult loll . 
    Heroodes lebas selili , õde Senta oli tema kõrvale jälle vereülekandeaparaadi toonud ja Heroodes jälgis nüüd silmi pilutades , kuidas võõras elumahl tilkhaaval tema soontesse tungis . 
    Huvitav , kelle veri see võiks olla , mõtles Heroodes . 
    Möödunud aastal sain ma naisterahva verd , tean kohe kindlasti , õde Eevi ütles . 
    Mul pidi olema sant grupp , meestel pidi niisugust verd vähe olema . 
    Naljakas asi on see vere ülekandmine küll . 
    Lihtsalt võetakse ja tilgutatakse sulle liiter või rohkemgi jumala võõra inimese verd sisse ja asi nudi . 
    Aga kust mina tean , missuguse inimese . 
    Ja kuidas see minu peale mõjub . 
    Ma ei taha uskuda , et selles veres peale nende liblede ja seerumi või mis ta on , midagi muud pole . 
    Kui tiiger inimesi sööb , läheb ta kavalaks nagu inimene , see on kindlaks tehtud . 
    Ise lugesin , kust ei mäleta . 
    Millest see tuleb ? 
    Verest muidugi . 
    Inimese veri avaldab mõju , inimese omadused antakse vere kaudu tiigrile edasi . 
    Ei tea , mis sorti see naisterahvas oli , kelle verd ma mullu sain , ehee , võib-olla kisub ka sinna tiigri kanti . 
    Palati uks läks tasa lahti , noor pikk tüdruk ilmus lävele , ahah , see on see Johannese oma , ükskord juba käis . 
    Kena tüdruk , sihukese verd võiks küll lasta endale üle kanda ... 
    Heroodes muheles . 
    Siin ta tilgub , varsti on pool liitrit täis . 
    Ei , nende pudelite peale peaks ikka kõik üles kirjutatud olema , mõtles Heroodes siiralt . 
    Kes ta on , kui vana , millega tegeleb , mis rahvusest , mis usku ja nii edasi . 
    Siis saaks väikest valikut teha , umbes nii , et teadlasele teadlase veri ja kaupmehele kaupmehe veri ja sportlasele sportlase veri . 
    Vere segamisega on ju muidu nii nagu tubakagagi , et mida rohkem segad , seda kangemaks ja paremaks läheb . 
    Ärimehe verd on raske saada , mõtles Heroodes edasi . 
    Missugune ärimees oma verd nii kergesti annab ? 
    Huvitav , kuidas nad seda võtavad ? kas selle eest makstakse kah ? 
    Küllap vist , see maailm on juba kord nii seatud , et kõige eest makstakse ja kõige eest tuleb maksta . 
    Kui head hinda pakuvad , küllap siis on igaüks valmis andma . 
    Imelikult kõlab : müün oma verd . 
    Aga kui ma võin müüa oma tööd ja teadmisi , miks siis verd ei võiks müüa ? 
    Mul on tunne , et see mullune veri oligi mõne ärivaimuga naise oma , pärast seda hakkasid asjad kohe paremini minema . 
    Heroodes meenutas osavaid trikke , millega ta läbimüüki viimasel ajal tõstis , ja tundis uhkust . 
    Eriti meeldis talle fotokaupade osakonnas elluviidud idee . 
    Selle peale tulla , selleks pidi nuppu olema . 
    Heroodes muheles kahemõtteliselt . 
    Idee oli talle pähe turgatanud fotonäitusel , kuhu Emma ta Tallinnas vedas . 
    Igasuguste tööstuste ja kolhooside kõrval oli seal ka mitu naisakti , maailmatu suured ja ... 
    Heroodes otsis parajat sõna , jah ? avalikud , täitsa avalikud pildid , hihii , Emma sai koguni pahaseks , et Heroodes nende ees nii kaua seisis . 
    Siis ta sellele ideele tuligi ? hankis ühe fotokunstniku aadressi , ostis tollelt sobivas suuruses aktifoto ja riputas fotoosakonda teiste kõrvale üles . 
    Kui mehed nagu kogemata sinnapoole ära eksisid , laskis Heroodes neid natuke aega seista ja küsis siis mõõdetult valju häälega :  "  Ja teie soov , palun ?  "  
    Seda kuulsid kõik kaupluses viibijad , nende pilk pöördus paratamatult sinnapoole ja segatusse aetud mehel ei jäänud muud üle , kui midagi osta ? kuidas sa tunnistad , et tulid paljast naist vaatama . 
    Moraalselt oli kõik korras ? aktifoto on kunst , tõeline kunst , ja kes tahab kunsti nautida , peab maksma ? eks olnud ka näitusel käimine seotud pileti lunastamisega ? 
    Haav ei tee täna üldse valu , kui vaikselt lamada , ei tunnegi . 
    Kauküll arvas , et päeva kümme tuleb siiski sees olla , kui nüüd see neetud kontroll nii kaua vastu peab , on kõik korras . 
    Heroodes vaatas veel kord Johannese voodiserval istuvat neidu ja arvas , et sellest saaks kindlasti toreda foto ... 
    See mõte erutas teda ja ta küsis endalt poonaljatamisi , pooltõsiselt , et ei tea , kuidas niisuguseid fotosid tehakse ? ikkagi nagu natuke naljakas ... 
    Tõsi küll , ka kunstiinstituudis on modellid , päris kutselised kohe , keegi tuttav üliõpilane rääkis . 
    Ei tea , mis see uurija Raipmanniga rääkis , kahju , et kõik välja aeti . 
    Seda poissi tahaks näha , kui saaks , tahaks kohe küsida , mis ta mõtles , kui niisuguse tembuga hakkama sai ? 
    Vanamees on muide ebameeldiv küll , aga ega sellepärast ei hakata veel tapma . 
    Midagi pidi seal olema , midagi üsna ränka . 
    Väljas kuuleb kindlasti rohkem , Heroodes teadis , et üks Emma sugulane töötab miilitsas , küll sealtkaudu teada saab . 
    Emmast kuluks niisugune foto teha , mõtles Heroodes järsku . 
    See mõte oli nii ootamatu , et ta kohmetus ja vaatas kähku ringi , nagu oleksid teised tema mõtteid kuulda võinud . 
    Kõiksugused lollused ka pähe tulevad . 
    Katsuks parem tukastada , õhtusöögini on veel aega . 
    Seni polnud talle veel midagi hamba alla antud , möödunust mäletas Heroodes , et teise päeva õhtul pidi juba antama . 
    Ta sulges silmad . 
     "  Täna käis uurija ,  "  ütles poiss tasakesi ja vihjas silmadega Raipmannile . 
     "  Mis ta rääkis ?  "  küsis tüdruk  "  Ei tea , meid aeti välja . 
    Hästi see vanamehele igatahes ei mõjunud .  "  
     "  Väljas räägitakse , et vanamees olnud püstihull , iga päev nüpeldanud poissi , seisnud lausa malakaga selja taga , kui poiss õppinud ,  "  rääkis tüdruk . 
     "  Seda võib temast uskuda küll ,  "  oli poiss nõus . 
     "  Millal nad sind lõikama hakkavad ?  "  päris tüdruk suud kõverdades , nagu räägiks millestki vastikuks .  "  
    Homme ,  "  vastas poiss . 
    Kauküll oli pool tundi tagasi palatis käinud ja öelnud . 
    Johannes tundis sellest nii head meelt kui tuska , aga vastu ei vaielnud . 
     "  Valus ...  "  ütles tüdruk hellalt . 
     "  Tuimendavad ,  "  lausus poiss hooletult . 
     "  Pärast , siis pidi valu tegema .  "  
     "  Mul on sinust nii kahju ,  "  sosistas tüdruk . 
     "  Mulle pakutakse uut kohta ,  "  ütles tüdruk äkki . 
     "  Kuhu ?  "  
     "  Sinnasamasse . 
    Osakonnajuhatajaks .  "  
    Poiss vaikis hetke ja ütles siis uuel toonil , mida nende vahal veel kasutatud polnud :  "  Eks sa hakkad siis mind ülal pidama , kuni ma instituudi lõpetan ...  "  
    Tüdruk pööras nõksatades pea ja vaatas poisile ehmunult silma . 
    Poiss ei löönud pilku maha , vaatas vapralt vastu . 
    Vaikus kestis üsna kaua , siis ütles tüdruk tasa :  "  Sa ära niisuguste asjadega naljata .  "  
     "  Mis nali see on ?  "  
    Tüdruk ei teadnud , mis öelda või teha , tema käsi kobas rahutult mööda tekki , leidis äkki poisi sõrmed ja võttis neist kinni . 
    Ei pigistanud ega midagi , lihtsalt võttis kinni ja hoidis , ja poiss tundis , et nii on hea , just nii ongi hea . 
     "  Sa ei tea ju üldse , missugune ma olen ,  "  ütles tüdruk . 
    Nad rääkisid nüüd sosinal , ise seda märkamata . 
     "  Tean . 
    Sa oled hea .  "  
     "  Aga kui ei ole ?  "  
     "  Oled .  "  
     "  Sa ei tea minust midagi ,  "  ütles tüdruk uuesti . 
     "  Pole vajagi .  "  
     "  Siiski . 
    Ma olin juba abielus .  "  
    Poiss hoidis end kramplikult vaos , aga ta sõrmed tuksatasid ikka . 
    Tüdruk tundis seda ja ütles silmapilkselt kalgiks muutunud toonil :  "  Noh , näed nüüd ?  "  
    Nende vahele laskus vaikus , see laienes ja süvenes , aina laienes ja süvenes ja järgmise paari hetke jooksul tundis poiss kogu olemusega , et kui ta nüüd kohe midagi ei ütle , siis võtab see vaikus võimust , siis jääbki see vaikus nende vahele , nad ei pääse enam iialgi sellest läbi . 
    Ta kiirustas vastusega nii , et komistas sõnadele :  "  Ja mis siis ?  "  
    Ta kuulis oma häält , see kõlas järsult , isegi natuke brutaalselt , aga ta tundis , et just niisugust tooni oligi vaja . 
     "  Siis on paljugi .  "  
     "  Sa ... mõtled veel temale ?  "  
     "  Ei .  "  
    Ta ei valeta , mõtles poiss . 
    Ta teadis , et see kõik ei loe midagi , et ta tahab seda tüdrukut niisamuti kui enne , tahab päriselt . 
     "  Siis me sellest enam ei räägi ,  "  ütles ta resoluutselt . 
    Tüdruku keha , mis viivuks oli pingestunud , lõdvenes korraga ja tema sõrmed surusid vaevalt-vaevalt märgatavalt poisi omi . 
     "  Ta hakkas jooma .  "  
    Ütles tüdruk äkilises vajaduses kõik ära öelda . 
    Lahutus oli läinud kiiresti ja vaikselt , ta polnud seni kellelegi saanud kõike ära rääkida .
    ... Nojah , ma selgitan lühidalt , võimalikult lühidalt . 
    Autor rabab meid masendava statistikaga : maailmas põevad kroonilist ajapuudust tervelt 60 % kõigist vaimse töö tegijatest , kui aga võtta 30 ? 40-aastaste teadlaste grupp , siis nendel prognoositakse seda üheksakümne viiel juhul sajast . 
    Ja ma juhin teie tähelepanu sellele , et sõnal  "  krooniline  "  on siin täpse , väga konkreetse mahuga meditsiinitermini väärtus , see pole mingi panikööride poolt lendulastud kergemeelne epiteet . ajapuudus nõuab ohvreid . 
    Peab olema tõeliselt raudne tervis , mida see kümne aastaga ei laosta ! 
    Enamik ajahädalisi ? see nüüd pole termin ega midagi , kuid te ju mõistate mind ? , enamik ajahädalisi tunneb vajadust stimulaatorite ja rahustite järele juba pärast aasta või kaks kestnud pidevat ajavaegust . 
    Kolmandal-neljandal aastal on nad juba psühhoneuroloogia dispanserites arvel Läheb veel paar aastakest , neist saavad vaimuhaiglate alalised patsiendid ja enam kui 50 % märgitakse haiguslugudesse : ravi ei anna tulemusi , või kuidas nad seda ladina keeles ütlevadki . 
    Sedasi on lood kroonilise ajapuudusega . 
    Ja ometi on leitud väga lihtne väljapääs ? ajaravi ! 
    Paraku koostas professor Kilgas oma dissertatsiooni suhteliselt ammu , ravieksperimendid inimestega ei olnud siis veel mõeldavad . 
    Seetõttu on tema prognoos praeguste teadmiste valguses lihtsalt arglik . 
    Ta oletas nimelt , et hoolika ajaravi abil oleks võimalik ligikaudu pooled  "  kroonikud  "  paari ühiskonnale ja teadusele tagasi anda . 
    Mina võin nüüd juba täiesti veendunult kinnitada , et paar nädalat , vahel koguni ainult nädalapäevad kestev kuur ravib sajaprotsendiliselt . 
    Kõik , mida need haiged teadusemehed vajavad , on võimalus segamatult , tõttamata , mõnusalt ja lahedalt teatav kogum probleeme selgeks mõelda ? siis on kõik nende hädad nagu käega pühitud ! 
    See siin on kokkuvõte teisest dissertatsioonist . 
    Nagu näete , on pealkiri jällegi õige hägune . 
    Oleks minu teha , oleksin kõik need mitmeti tõlgendatavad esteetikaterminid ammugi prügimäele viinud . 
    Uurimus ise on aga huvitav . 
    Teadusemees , kunstiteaduste kandidaat Long uuris loovtöötajaid , kunstirahvast või kuidas neid nimetadagi ... 
     "  Mul polnud enam mingit tahtmist kuulata selle klanitud , oma tõepoolest silmapaistva eruditsiooniga ärpleva mehe dotseerivat ja pedantset jutuvada . aimasin juba , et ta ei lõpeta enne , kui on kõigi nende paarikümne laual kuhjuva autoreferaadi sisu mulle ümber jutustanud . 
    Tegelikult ei olnud tal midagi uut öelda . 
    Äsja sain teada kõige tähtsama : ajalaod on tulvil tarbimiskonditsiooni viidud sekundaaraega . 
    Kindlasti vastas see tõele . 
    Ikkagi asjamehe suust kuuldud ... 
    Uskusin , et kõike muud ma juba tean . 
    Tänu eilsele kokteiliõhtule , kus vestlus kulges neidsamu probleeme pidi , teadmisi vahetas aga kümmekond meest ja ka kõnepruuk oli teist laadi . 
    Näiteks tollesama Longi ühe eksperimendi kohta pajatas Vunts , see tähendab , rahvakirjanik Uno Kõlgandi , järgmist :  "  Neetud jant küll , et iga natukenegi ajudega varustatud teadlane eraelus nii lollisti juhmakas peab olema . 
    Ja üleüldse kõiges , millel puudub otsene kontakt mingile probleemihakatusele lahenduse otsimisega . 
    Kas või see peenikese nimega Archibald Long . 
    Teadlasena mees kui müür . 
    Olla kolmekümneaastaselt tervel meie mandril tunnustatud kunstipsühholoog ? see juba tähendab midagi . 
    Ja selles suhtes tehti täiesti õigesti , et kui läks lahti selle ajakapiga jändamine , siis oli tema kas esimene või teine mees , kes sinna juurde lasti ... 
     "   "  Mis ajakapist sa pajatad ? 
     "  küsis oma nurgast notar Urjaste , kes on eluaeg silma paistnud selle poolest , et kuuleb kõiki uudiseid viimasena .  "  
    Sind kuluks kolme aastakäigu ajalehtedega sellesse toppida ,  "  sähvas kohe Heino Lind , ajakirjanik . 
    Kuid Kõlgandi oli oma tavalises joviaalses hingeseisundis ja ei pidanud paljuks selgitada :  "  Noh , on nüüd lõpuks sihuke asjandus valmis putitatud . 
    Pannakse sind ajakappi ? see olla sisustatud nagu mõnus töötuba ? ja korraga on sul aega laialt . 
    Sina , Urjakas , jõuaksid näiteks miljon partiid välku lüüa . 
    Lind aga leiaks vahest selle sekka , et nelja jalaga oma sõnumeid kirjutada vorbib , aega ka peaga mõelda ja taipaks , et ajakirjaniku leiba küllalt söödud . 
    Ehk saaks temast siis ühiskonna heameeleks tubli baarimees , milleks tal kõik talendid olemas . 
    Mina jälle näiteks paneksin võib-olla ometi midagi tõelist kirja ja üldse ... 
    Siis korraga läheb uks lahti , aeg on täis , sind palutakse väljuda ja sulle tehakse selgeks sihuke uskumatu jant , et tegelikult olid kapis vaid viis sekundit . 
    Sedapsi , Urjakas . 
     "   "  Mnjäh ,  "  ühmas Urjaste umbusklikult , harjunud , et tema informeerimatuse arvel nalja heidetakse .  "  
    See tähendab , mehed , et mõistele  "  aeg  "  antakse uus füüsikaline ja ühtlasi ka filosoofiline sisu ,  "  lausus mõtlikult jurist Toomlaan , keda me tunneme lüüriliselt segase hingeelu poolest .  "  
    Nojah ,  "  pajatas Vunts edasi ,  "  Longi Ärpsile anti voli neid ajakapi värke uurida ja poiss sattus muidugi pabinasse . 
    Ta kuradi tubakas ei mõistnud ega mõistnudki välja mõelda , keda nendeks viieks sekundiks sinna kappi torgata . 
    Oleks ta vähemalt niigi palju jaganud , et mõne aruka mehe , nagu näiteks Vunts Kõlgandi käest nõu küsida ! 
    Kas teate , mida ma talle oleksin soovitanud ? 
     "   "  Noh ? 
     "  laususime kõik kooris . 
    Selline tähelepanuavaldus liigutas rahvakirjanikku väga . 
    Ta hääl kaotas poole oma tavalisest rämedusest .  "  
    Ma oleksin öelnud , et sa kuradi molude Ärps , ära nüüd enam kokuta ! 
    Poe aga ise sinna kuudikusse , pane kõik paberile , mis sinuga juhtub ja mõtle tsipake juurde kah veel , kui välja tuled , on sinu euroopakuulsusest saanud maailmakuulsus ! 
    Või siis , kui sa äkki põnnama lööd , saada aga mind . 
    Kui ma ka muud ei viitsiks ette võtta , siis vähemalt oma kogutud teosed toimetaksin küll ära ! 
     "   "  Perglima kahju ikka küll ... 
     "  lausus sekka kellegi piinlik hääl ja Vuntsi pateetiliselt pea kohale sirutatud käsi vonkles abitult alla , kuni puges püksitaskusse rettu . 
    Lind manas näole ilmsüütu ilme ja võttis kokteiliklaasi . 
    Kohe aga muigas Vunts iseenda üle , nagu ainult tema oskab , ja jätkas :  "  Aga Longi-poiss muidugi ei taibanud üldse kelleltki nõu küsida . 
    Või tähendab ? just nagu midagi ehk taipaski , aga ... 
    Ta läks Kirjanike Liitu , küsis selle liikmete nimekirja , lõi lauale lahti , pani oma silmakesed ilusti kinni ja torkas sõrmega ... mis te arvate , kelle nimi ta sõrme alla jäi ? 
     "  Loomulikult oli see vaid retooriline küsimus , millele vastamiseks meile aega ei antud .  "  
    N-ä-ä-l-i-k-u oma , sa sunnik küll ! 
     "  möiratas Kõlgandi .  "  
    Ja loomulikult polnud see limukas niigi aus , et oleks keeldunud ! 
    Puges aga kappi ja muudkui kirjutama ! 
     "   "  Räägitakse ,  "  lausus Lind süütult ,  "  et Nääliku  "  Viimane mast  "  olevat selle aasta huvitavamaid proosateoseid . 
     "   "  See ei ilmu ,  "  sõnas Toomlaan ootamatult kalgilt . 
    Vunts kahmas tal järgmisel hetkel keskmisest kuuenööbist kinni ja ajas seejuures oma kokteiliklaasi ümber . 
    See lahvatas lauale tühjaks , veeres siis üle ääre ja kukkus põrandale kildudeks . 
    Klirin näis kestvat ebaloomulikult kaua .  "  
    Äh , see saadana pann kah veel ! ... 
    Räägid sa ikka tõtt või , vanapoiss ? 
    Miks siis ei ilmu ? 
     "   "  Keeruline kaasus ,  "  kehitas jurist õlgu .  "  
    Autorile igatahes väga traagiline ... 
     "   "  Tühja ? see Näälik ju sündinud vusser ja konjunkturist ! 
     "  puristas Vunts .  "  
    Näälik ei puutu üldse asjasse ? oleksid sina olnud esimene , oleks läinud samuti . 
    Kolleegium andis erimääruse , et  "  Viimane mast  "  on Longi uurimistöö materjal , mitte aga üldsusele määratud kirjandusteos . 
    Mis puutub isiklikult minusse , siis mina jäin eriarvamusele ja palusin selle protokollida ... 
     "  
    Ta püüdis küll meile oma eriarvamust selgitada , kuid kõigi meelest muutus see aina segasemaks. . 
    Üldse ? eile õhtul sai kõvasti vaieldud , see tõigi mu täna siia .  "  
    Vabandage ? kui palju aega need valmispaketid sisaldavad ? 
     "  Nagu ma aru sain , selgitas ministri sekretär parajasti sekundaaraja hüvesid juriidilisest aspektist . 
    Kuid ta vaevus siiski oma jutuvada katkestama ja vastas täpselt :  "  Kas ühe aasta või viis aastat . 
    Viie aasta pakendeid on küll väga vähe tehtud . 
    Oletatakse , et nende käibelelaskmine võib osutuda ohtlikuks , seda probleemi uurib muide professor Hürneri laboratoorium ... 
     "  
    Terve aasta ! 
    Põrgut , küll ma tahaksin endale selle aasta osta ! 
    Maksku ta kas või ... kuid see ministeeriumi asjamees ütles ju , et hind oleks mõõdukas , võib-olla on see lihtsalt formaalne ... 
    Aasta ajakapis ? see on midagi muud kui tavaline aasta . 
    Nende erinevuse üle vaidlesime eile põhjalikult . 
    See on nagu üksikkongi , väga mugava üksikkongi aasta , kuhu sa ennast vabatahtlikult vangistad . 
    Kuid sa ei väsi selle keskel , ei tunne isegi roidumust , ei taha magada ega süüa . 
    Organismi kell liigub selle vältel ikkagi vaid viie sekundi võrra edasi , ta jääb kooskõlla välisajaga . 
    Ainult aju suudab aasta jao mõelda , musklid tulevad toime terve aasta pingutustega . 
    Ministri sekretär jätkas oma selgitustööd , mina aga mõtlesin , kuidas see kõik tegelikult oleks . 
    Kindlasti avataks prooviks Ajakaubastu esinduskauplus . 
    Ma arvan , suurest reklaamist igaks juhuks hoidutaks . 
    Võib-olla ilmuks eelmisel päeval väike asjalik kuulutus  "  Õhtulehes  "  . 
    Ma tean , et oleksin igatahes üks neist vähestest , kes seda loevad ja ta sisu mõistavad . 
    Oi , kuidas ma vajan seda aastat ! 
    Ma ei saaks terve öö sõba silmale , kavandaksin oma esimest kõigist kõrvalistest kohustustest vaba aastat , mille saan algusest lõpuni loomingule pühendada . 
    Kirjutaksin selle vältel luuletuskogu . 
    Selle , mis mul nii ammu mõtteis mõlgub . 
    Mille iga rida nõuab päratu sügavat süvenemist . 
    Teema oleks ju ürgvana ? et inimesed on nagu loodus . 
    Nimelt  "  nagu  "  , mitte sellega samased või selle osad . 
    Et siin uut sõna öelda , selleks ... noh , oleks mul see täiesti vaba aasta ? küll siis ka uusi sõnu leiaks ! 
    Millegipärast olen ma kindel , et ajakauplus avatakse tingimata Tallinnas Viru tänaval . 
    Kusagil õige vanas majas , kus pole ei vägevat vaateakent ega pöördust , mis sümboliseerib asjalikku tõttamist . 
    Tundub , et selle äri siltki võiks olla lihtne ja sedasi viidata siiani pöördumatult ikka ühes suunas kulgenud ajale . 
    Võib-olla oleks sellele gooti tähtedega maalitud : aja müük . 
    Ja muud ei midagi . 
    Toomlaan kinnitas , et Nääliku töö ei ilmu . 
    Äkki ei lubataks siis trükkida muidki ostetud aja vältel kirjutatud teoseid ? 
    Ja minu luuletuskogu-plaanid jääksidki teostamatuks ihalduseks ? 
    Ei , võimatu ! 
    Kui juba ükskord aega kõigile müüakse , siis pole enam tegemist eksperimendiga . 
    Millise hiigelhoo annab see meie kultuurielule ja teadusele ! 
    Kindlasti püüaksin õigel ajal aega ostma jõuda , kuigi töötan õhtuti ja öösiti ning hakkan sel kellaajal , kui kauplused lahti tehakse , paremal juhul alles ärkama . 
    Sel hommikul jõuaksin aga tingimata kella üheksaks kohale . 
    Viru tänav oleks suhteliselt vaikne . 
    Hommikune tööletõtt oleks sealt juba läbi rüsinud , nüüd uitaksid munakividel veel peamiselt need , kellel mõnda kauplusse tungivalt asja . 
    Kuulutuse järgi ei saaks ma täpset ettekujutust , kus just avatav äri asub . 
    Kuid korraga tarduksin sambaks . 
    Ühe maja ees voogab ju mitmesajapealine rahvahulk . 
    See tundub olevat õige agressiivne . 
    Hakkavad silma miilitsamehed , kes seal võimukalt ja ühtlasi kohmetult korda loovad . 
    Kostab käratsemist . 
    Kas siis tõesti eile kõik taipasid , mis oli selle kuulutuse mõte ? 
    On neil kõigil tõesti nii väga aega tarvis ? 
    Fantaasia aina lendab . 
    Suudan ta vaid hetkeks maandada , et sekretäri poole pilku heita . 
    Mees tundub olevat ennast ekstaasi rääkinud , ta mudib käes järjekordset tarka vihikukest ja kõneleb vist küll minu näol tervele inimkonnale , kuulgu see siis teda või olgu kogunisti kurt ... 
    Sammun rahvasumma poole . 
    Veel enne kui selleni jõuan , avatakse kauplus . 
    Mütsakas uksel paisub , kostaks nagu äginat , siis vajub see inimpall elastse , soolja kogumina uksest sisse ja selle aktiga taastub ka ülejäänute korraarmastus , mahenevad kired . 
    Inimesed hargnevad kõnnitee pervele üksteisele kuklasse vahtivasse ritta ja miilitsamehed hingavad kergendust tundes . 
    Üks korravalvur jääb uksele najatuma , teine patseerib naaberkaupluse vaateakent uudistama , mis talle pikaks ajaks põnevust näib pakkuvat . 
    Ajakauplusele pole jõutud üldse mingit silti välja panna . 
    Rõhknaelad hoiavad ukse kinnise tiiva küljes pahupidist kuulutuslehte . 
    Guaši ja pintsliga on kirjutatud : aega müüakse kell 9.00 kuni 12.00 täna ainult 200 portsjonit Ajakapid on üles seatud Kesk-Telegraafis ( Vene t. ) 
    Kõigepealt loendan palavikuliselt järjekorras seisjaid . 
    Neid on ... kahesaja neljakümne seitsmenda juures loobun . 
    Longin tagasi järjekorra etteotsa . 
    Umbes kümnes eideke seletab :  "  Minu eeš , teate , on veel Eldbärgi Šiina ja Volli Kašk kah . 
    Läkšid natuke ära , nad veel nooremba ja rohkemb toimetamist ... 
     "  Kes nad siis on , need ajaostjad ? 
    Esimene ukse taga on muldvana ätt . 
    Ta kompsib kepiga vastu läve ja võdistab lõuga . 
    Ma püüan kujutleda , kuidas ta ajakappi astub ja on korraga isoleeritud kõigest sellest argipäevamelust , millesse aktiivsem või passiivsem sekkumine ta elupäevakesi juba õige pikka aega sisustab . seal aga on ta isoleeritud ja teda ründavad mälestused , needsamad , mis tal öösiti magada ei lase , kuid siis on ikkagi võimalik aeg-ajalt suikuda või tuba mööda tatsuda ja ennast lohutada , et tunni-paari pärast hakkab koitma ... 
    Arvan , et ajakapis peaks ta ehk vastu kapiaja 24 tundi , kauem küll mitte . 
    Siis otsiks ta teed inimeste sekka , väljuks telegraafimaja operatsioonisaali ja kui siis see tema teadvusse jõuaks , et tegelikult on möödas vaid murdosa sekundist , võiks niisugune rabav avastus ta koguni hauda viia ...  "  
    Kas papi ostab enda jaoks aega või ? 
     "   "  Sa räägi valjembalt , ma ei kuule ästi . 
     "  Kordan küsimust .  "  
    Aa kelle jaoss siss veel ? 
    Ma saan äste pintsi , raha mul oo ... 
     "   "  Mida te siis oma ostuga ka peale hakkate ? 
     "   "  Mine tää , äkilt lähäb veel tarvis . 
    Kõik puha ju ostava teist naa himuga ... 
     "  Libistan pilguga üle järjekorra . 
    Enamik ostjaid esindab siin vist samalaadset mentaliteeti . 
    Esimese kümne hulka on siiski sattunud ka keegi kenake tütarlaps . 
    Küllap tuli hoopis kingaärisse siinsamas kõrval , et küsida , kas ehk täna uudiskaupa ei saabu . 
    Ja miks siis mitte ka ajasappa hakata , see on ju nii põnev , päris sensatsioon kohe .
    Aga milline graatsia on selles tüdrukus , ohkas Indrek ja pidi nukraks võrdluseks mõtlema Tiiu laialivalguvast kehast ja korraga tundis ta vastupandamatut soovi tüdruk lahti riietada . 
    Ta köhatas ja palus kustunud suitsu süütamiseks tikku . 
    Tütarlaps vaatas talle avalalt otsa , jälgis , kuidas ta kraapis tiku põlema , ja küsis äkki :  "  Ega te ei tea , millest see on tehtud ?  "  
    Indrek ei saanud kohe aru ja lauanaaber seletas , et ta tahaks teada , millest tikud on tehtud . 
    Indrek arvas , et fosforist . 
     "  Aga miks nad ei hiilga ? 
    Jaaniussid hiilgavad ,  "  vaidles tüdruk . 
    Ta ei osanud midagi vastata , korjas kiiresti mälust kokku kõik , mida teadis tikkudest ja fosforist , ning ütles :  "  Ma arvan , et see on fosfori- ja väävlisoolade segu .  "  
    Nähtavasti tüdruk ei kuulnud teda , sest ta ütles :  "  Mul on kodus pärlid , mis hiilgavad ,  "  ja vaatas võidurõõmsalt Indrekule otsa . 
    Sellega jutt lõppes . 
    Indrek tundis , et ta on lolliks tehtud , aga häiriv tunne polnud põrmugi sarnane rahutusega , mis teda oli piinanud . 
    Temasse oli laskunud see suurepärane kindlus , mis teda aitas kõige raskemate ja vastutusrikkamate artiklite kirjutamisel , ja kui tüdruk mõne aja pärast lisas , et selleks , et teada saada , millest tikud on tehtud , peaks tikuvabrikusse tööle minema , sai ta aru , et tüdruk ei tahtnudki teda narrida , vaid oli natuke lihtsameelne , ja kui tuli ettekandja , siis tellis ta veel kolmsada grammi ja palus tüdruku jaoks tuua klaasi . 
    Ja korraga ta leidis , et oli hästi teinud , et helistas naisele , sest kui ta oleks alles nüüd helistanud , oleks naine kohe aru saanud , et ta on purjus . 
    Ta mõtles , et oleks juba aeg end tutvustada , kujutledes , millised suured silmad teeb tüdruk , kui kuuleb , kellega tal tegemist on , aga siis otsustas , et ootab , kuni ettekandja toob likööri . 
    Aga tüdruk ei olnud põrmugi üllatunud , ta ulatas viisakalt käe ja ütles , et tema nimi on Malle . 
    See Malle vist ei loe üldse lehti , mõtles Indrek pisut nördinult ja sõnas :  "  Ma tahaksin teid sülle võtta ja kanda kuskile hästi kaugele .  "  
     "  Kaugele ? 
    Ma ei taha üldse kaugele ,  "  ütles Malle . 
     "  Ma olen juba mitu suve tahtnud minna mere äärde , mis ei ole siit rohkem kui kuuskümmend kilomeetrit eemal . 
    Seal tuleb suure tee pealt keerata metsa vahele ja metsatee viib otse mere äärde . 
    Kui olin veel pisike tüdruk , siis käisime emaga seal ja praegu on kõik nii selgesti meeles : seal on suur üksik mänd , mis kasvab teistest mändidest eraldi , päris ranna ääres , ja kui olin kõhuli liiva peal , siis nägin tillukest saart , kus kasvas kaks mändi . 
    Kas pole naljakas : üks mänd ja kaks mändi .  "  
    Me peaksime umbes veerand tunni pärast minema , arutas Indrek , muidugi kõige parem oleks , kui saaks minna tüdruku juurde , kuid see on vähe tõenäoline , reaalsem oleks võtta takso ja sõita linnast välja , seal pole mõtet lasta taksol oodata ning kui enam-vähem korralikult saab bussiga tagasi , siis peaks jõudma umbes kümne või üheteistkümne paiku linna . 
    Tiiu on kindlasti õhtusöögi tema jaoks pannud praeahju ja magab juba , tema aga tuleb vaikselt , heidab naise kõrvale , see muidugi mõtleb , et ta on tööpäevast väsinud ega taha teda segada . 
    Indrek süütas sigareti , seekord ta ei küsinud tikke , süütas lihtsalt sigareti ja pani tikud lauale tagasi . 
    Korraga ta mõtles , et kindlasti tähendas tema endine südamevaev seda meeldivat kohtumist , ja muigas . 
     "  Kas teil suvila on ?  "  küsis Malle . 
     "  Aga kas sina tahaksid endale suvilat ?  "  põikles Indrek vastusest kõrvale . 
     "  Ma ei ole sellele mõelnud , aga kui see oleks just selle üksiku männi all ja lained käiksid uksest sisse , siis küll .  "  
    Indrek kutsus ettekandja ja maksis arve . 
     "  Kas te hakkate juba minema ?  "  imestas tüdruk . 
     "  Me lähme muidugi koos ,  "  ütles Indrek rõõmsalt ja jättis ettekandjale kümme kopikat jootrahaks ; ettekandja naeratas , aga mitte eriti rõõmsalt , sest ta oli ilmselt lootnud saada rohkem . 
     "  Aga kuidas ma teiega tulen ,  "  oli Malle nõutu ,  "  ma ei tea teist ju mitte midagi .  "  
     "  Ma olen ajakirjanik ja teen seda leheneegri rasket tööd ,  "  püüdis Indrek öelda võimalikult lihtsalt . 
     "  Aga teil on pealeselle naine ,  "  ütles Malle ja vaatas Indreku sõrmust . 
    Indrek tõmbas instinktiivselt käe tagasi , samas häbenedes oma liigutust , aga Malle vaatas teda huviga :  "  Kas teil laps on ?  "  
     "  On küll ,  "  vastas Indrek kohmetudes . 
     "  Kas poiss või tüdruk ?  "  
     "  Tüdruk .  "  
    Indrek tundis , et teda hakkab see küsitlus ärritama . 
     "  Aga kas teie naisel on tumedad või heledad juuksed ?  "  
     "  Heledad , kaalub seitsekümmend kuus kilo ja käib üle päeva vannis .  "  vastas ta mahasurutud vihaga . 
    Malle tõusis äkki püsti , võttis laualt sigaretipaki ja tikud , jäi nagu viivuks mõttesse , siis pani tikud lauale tagasi ja ütles :  "  Teil on siis kõik , ainult tikke teil ei ole .  "  
    Indrek vahtis mõistmatult , kuidas tüdruk läks kindlal sammul läbi kohviku , siis uksest välja . 
    Seejärel vaatas ta hulk aega laual lebavat tikutoosi ning karahvini , milles oli umbes kahesaja grammi jagu likööri ; ta oleks tahtnud tõusta püsti ja ära minna , aga samas oli nagu kahju jätta liköör joomata , ta valas klaasi täis ning mõtles , et kui ta nüüd veel joob , siis tuleb kindlasti kodus suur pahandus . 
    Naise tulek Pühapäevale järgnes vindunud ja vihmane esmaspäev . 
    Oli oodata tormi , sest kajakad lendasid majade kohal , kriiskasid vahetpidamata ja vahtisid näljastena poriseid tänavaid ja platse . 
    Oskar tõmbas kardina eest ja nägi kajakaid . 
    Nägi mudast hoovi . 
    Liis astus kaevu poole ja ta kalossid kleepusid kinni . 
    Korraga astus ta kalossist välja , määris suka ja jäi nagu kurg ühe jala peale seisma . 
    Kaevu juures oli tsemendist platvorm , Liis astus sellele , kloppis jalgu , asetas ämbri konksu otsa ja hakkas pumpama . 
    Vesi vulksus ämbrisse . 
    Kui ämber sai täis , astus Liis läbi mudase hoovi tagasi , Oskar saatis teda pilguga , kuni ta kadus maja nurga taha , ja siis lendasid taevas ainult kajakad . 
    Ta ei märganud mind , kahju , et ei märganud , sest siis oleksin talle tervituseks noogutanud , mõtles Oskar , mul on täna vaba päev ja võin magada nii kaua kui tahan , et olm on vastikult vihmane ja vist oleks ikka kõige õigem edasi magada . 
    Või ei magaks ? 
    Oskar heitis pilgu voodile : linad olid öisest vähkremisest segamini . 
    Ta tõstis teki ja linad toolile ning põrnitses tubakapurust madratsit : helesinised triibud ja hallid triibud , mõned kollakaspruunid plekid ; ta silus tubakapuru maha , laotas uuesti linad ja teki , kloppis padja kohevile , süütas sigareti ning heitis selili . 
    Aga und ei olnud . 
    Und ei olnud ja suits ujus lakke , et jääda viirastusena keset tuba hõljuma . 
    Täna on mul vaba päev , aga ma ei viitsi magada , mõtles Oskar , Liis on kena tüdruk ja äkki ta koputab uksele , mina hüüan , et astu sisse , Liis , ta avaks ukse ja ütleks : tere , Oskar , kuidas sa elad ? aga Liis ei tule . 
    Ta võiks tulla , aga ta ei tea , et ma teda ootan ja pealegi peab ta täna tööle minema ; kahju , et Liis peab täna tööle minema . 
    Oskar tõusis voodist ja pani sussid jalga ; läinud teise tuppa , lükkas ta kardinad ka seal akna eest ära : asfalt läikis ja inimesed kiirustasid tööle . 
    Vastasmajas oli pood , naine läks poe uksest sisse , tal oli kandekott käes ja ta kandis roosat keepi . 
    Liis kannab ka roosat vihmakeepi , teadis Oskar , ta peaks varsti tööle minema ja siis läheb ta akna alt mööda . 
    Ta tõi tooli ja istus ning tal tuli meelde , et paari päeva eest pesi Liis pesu . 
    Tema seisis kardina taga ja vaatas , kuidas Liis pani pesu kuivama : Liis kummardub , võtab kausist käterätiku , klopib selle sirgeks , tõuseb kikivarvule ja paneb rätiku pesupulkadega nööri külge . 
    Siis kummardub uuesti , lühike kleit tõuseb kõrgele ning Oskar näeb , et tal on valgetel päevitamata jalgadel , seal kõrgel , pruun plekk . 
    Ma tean , et Liisil on seal sünnimärk , mõtles Oskar ja see mõte erutas teda mõnusalt ning ta vaatas niikaua pealt , kui kõik pesutükid said kausist otsa ja Liis läks tagasi tuppa . 
    Pärast seda ootas Oskar õhtuni ja enne pimedat tuligi Liis pesu korjama . 
    Kahju , et tal on pesupäev , heietas Oskar , ta on sellest vist väga väsinud , aga kui ta ei oleks väsinud , siis kutsuksin ta jalutama . 
    Ja Oskar otsustas , et järgmisel õhtul kutsub ta Liisi kindlasti jalutama , aga siis algasid vihmased ilmad . 
    Keegi ei käinud jalutamas . 
    Jalutama ta küll ei tule , ütleb , et vihma sajab , aga kinno , miks ta ei võiks kinno tulla . 
    Ma palun , et ta tuleks täna koos minuga filmi vaatama , otsustas Oskar . 
    Ta hüppas püsti ja hakkas kiiruga riietuma . 
    Ta tuleb kindlasti , küsin , mis ta õhtul teeb , kas ta ei tahaks kinno tulla , ja kindlasti ta ei ütle ära , sest mis tal peaks kinnomineku vastu olema . 
    Tõepoolest , mis tal peaks kinnomineku vastu olema , mõtles Oskar , seistes koridoris , hoides üht kätt ukselingil ja oodates , millal trepp hakkab Liisi astumisest naksuma . 
    Ta mõtles , et oleks rumal , kui Liis saaks aru , et ta ootab , oleks hea kui nad saaksid juhuslikult siin koridoris kokku ning ta teeks nagu muu seas Liisile ettepaneku kinno minna . 
    Ta kuulis trepi naksumist ja lõi ukse mürtsudes kinni . 
    Aga see ei olnud Liis , oli hoopis Endre-mutt . 
    Oskar kohmitses ukse kallal . 
     "  Vihmane ilm ,  "  teatas Endre-mutt . 
    Tuli Liis . 
    Tal oli roosa keep seljas . 
     "  Nüüd sajab seitse nädalat järjest ,  "  ütles Endre- mutt . 
     "  Tere , Liis ,  "  ütles Oskar ja keeras ukse lukku . 
     "  Tere ,  "  ütles Liis ja jäi seisma . 
     "  Kas lähed tööle ?  "  küsis Oskar . 
    Liis vaatas teda imestunult ja Oskar mõtles , et ta vist ei kuulnud . 
     "  Kas lähed tööle ?  "  küsis ta hästi valjusti . 
     "  Muidugi lähen ,  "  vastas Liis . 
     "  Nüüd sajab seitse nädalat järjest ,  "  ütles Endre-mutt veel kord ja pani käed kõhu peal risti . 
     "  Ma lähen ka tööle ,  "  valetas Oskar . 
     "  Mõtlesin , et võiksime koos minna .  "  
     "  Kui seitsmemagajapäeval sajab , siis sajab seitse nädalat järjest ,  "  teatas Endre- mutt õpetlikult ja vahtis neile järele ; kui nad tänavale jõudsid , märkas Oskar , et oli mütsi unustanud pähe panna , ta tõstis krae üles ja nad käisid vaikides . 
    Peaks nüüd midagi rääkima , mõtles Oskar , pean rääkima millestki muust , sest kohe ei sobi kinost rääkida , aga ta käis ikka vaikides , Liis vaatas paar korda uudishimulikult tema poole ning Oskaril hakkas häbi , et ta ei oska millestki rääkida ja talle tundus , nagu oleks ta tühi kingakarp , mida Liis kannab kaenla all , oodates sobivat juhust , millal saaks karbi maha visata ja seda siis jalaga enda ees toksida . 
     "  Ma pööran siit ära ,  "  ütles Liis . 
    Oskar kohmetus , jäi keset teed seisma . 
    Liis naeratas armsalt :  "  Head nägemist , Oskar .  "  
     "  Oota !  "  hüüatas Oskar . 
     "  Tule täna kinno ,  "  kogeles Oskar . 
     "  Mida vaatama ?  "  huvitus Liis . 
    Oskar ei teadnud , mida , ja vaikis , Liis punastas äkki ja lõi silmad maha . 
    Oskar tundis , et kurgus pitsitab . 
     "  Kas sa tuled ?  "  küsis ta kõike julgust kokku võttes uuesti . 
     "  Tulen ,  "  vastas Liis vaikselt . 
     "  Aga nüüd pean kiirustama , muidu jään veel tööle hiljaks .  "  
     "  Ma tulen peale tööd sinu juurest läbi .  "  
    Liis noogutas ja ruttas minema . 
     "  Nägemiseni , Liis !  "  hüüdis Oskar talle järele . 
    Korraga vihma ei sadanud . 
    Toomingad hakkasid uuesti õitsema , nende uimastav lõhn pani pea ringi käima ja see hakkas tantsima : algul kobamisi , nagu häbenedes oma oskamatust , siis sattus hoogu ning terve tänav keerles tantsides . 
    Sülemid valgeid õisi olid läbisegi õrnade roheliste puulehtedega ; linnud rivistusid telefonitraatidele ja alustasid lõbusat kontserti . 
    Oskar keksis üle loikude , tiris pooluimasena trepikoja ukse lahti ja pidi Endre-mutile otsa tormama . 
     "  Oled pime või !  "  kirus mutt , keeras ringi ja jäi sahvri uksele seisma , käed jällegi kõhu peal risti . 
    Oskar põgenes tuppa . 
    Talle tundus , et kohe muutub Endre-mutt hiireks ja poeb läbi seinaprao või lukuaugu sisse , et ta on juba olnud mitu korda hiir ning nüüd ootab vaid sobivat silmapilku , et kõik Liisile ette rääkida . 
    Oskarit haaras hirm : kui ta tõepoolest räägib , mis siis ? 
    Ta istus rusutult toolile . 
    Ta ei tahtnud enam sellest mõelda , nüüd on sellega lõpp ja ta armastab ainult Liisi . 
    Trepp nagises ? 
    Endre-mutt läks tuppa . 
    Oli vaikus . 
    Mingi kummaline vaikus ja Oskar vaatas unistavalt ringi . 
    Läbi akna valguvasse halli valgusse lõi korraga sisse hele kiir , see hakkas pilkuma , siis tuli palju kiiri ja nad muutusid vikerkaarevärvilisteks . 
    Päike tuli välja ja nad lähevad Liisiga mereranda . 
    Ta hoiab õrnalt Liisi ümbert kinni . 
    Liis toetub tema vastu : päevitajad vaatavad neid naeratades , noogutavad neile ; pallimängijad jätavad mängu , pall veereb merre , jääb madalatele lainetele kiikuma , aga keegi ei pane seda tähele ? inimesed noogutavad neile naeratades . 
    Nüüd istub Liis diivanil , ta on jalad enda alla tõmmanud , juuksed lahtiselt ümber pea hõljumas . 
    Tubagi on teistmoodi : seinu katab tillukeste siniste lilledega tapeet , vaasides õitsevad punased roosid , rasketest kuldraamidest vaatavad vastu mered ja rohetavad metsad ning kõikjal on kirgas päiksehelk ? neil on liiva peal kuum ja vesi ahvatleb hullama . 
    Liis paneb pea jalgade vahele ja vaatab , et ta on tagurpidi ? see on nii naljakas : pea all ja jalad üleval ; aga temale meeldib , et Liis nii vaatab . 
    Oskar sõrmitses taskurätiku nurka , unustades , et pidi nina nuuskama , vihmast märjad juuksed tilkusid . 
    Siis süütas ta sigareti ning vajus vastu diivani seljatuge . 
    Kohe tuli Liis tagasi ja pani oma pea tema õlale . 
    Magus ja uimastav aroom hõljus õhus , Liisi juuksed kõdistasid ta ninasõõrmeid , korraga märkas ta nurgas Endre-mutti , see istus põrandal maas , käed endiselt kõhu peal risti , ja nägi kõike pealt . 
    Aga sellest ei olnud midagi , et ta pealt nägi , seda ta pidigi kõigile kuulutama ja Endre-mutt muutus korraga toredaks mutiks ning Oskar naeratas temale .
    Pulmaväravad 
     "  Lennu ! 
    Lennu-uu !  "  
    Hõigati ülevalt kahara vahtra mant õuest . 
    Poiss teisel pool marjaaeda alla soo ääres laskis värskelt raiutus kasel kaenla alt kukkuda ning kummardus ise kähku lipptara varju . 
     "  Lennu , kos sa ommete ulgut ?  "  
    Poiss oli vait kui sukk . 
     "  Lennu , tsia tahtva süvva !  "  
    Poiss krimpsutas nina : neid sigu ei jõua keegi eluilmaski ära sööta . 
    Kogu aeg tuustivad nad aedikus ringi ning on seal pintslisse pistnud viimase kui rohulible . 
    Kui juhtud aga tahrast mööda minema , siis kargavad üles laudtara najale ning lõrisevad vastu kui piibliraamatu lõukoerad . 
    Kõik lõunavaheajad lähevad nende koduelajate nahka : muudkui rohitse peenraid ning vinna seaaeda vesiheina ja kurerehasid , rapsi kartulivagudelt piimnutte ning nisuorasest ohakaid , sügise poole tassi aga neile ette peedilehti ja ristikuädalat . 
     "  Lennu , kavva sa mõtlet logelda ?  "  
    Keskealise naise hääletoon ülal õues muutus kärsituks . 
    Poiss tegi vaistliku tõusmisliigutuse ning lopsakas aiaäärne nõges küündis kõrvetama ta paremat jalga , mille üleskeeratud püksiharu paljaks jättis . 
    Poiss hakkas punetavat sääremarja hõõruma ning muutus õuest hõikujale märgatavaks . 
     "  Äh , sääl sa olet . 
    Mispärast sa häält vastu ei tii ? 
    Kaku tsikule kohe aina !  "  
     "  Küll ma kaku ,  "  ohkas poiss . 
    Nüüd ei olnud enam midagi parata . 
    Ta lükkas ülemise naela otsas tilpneva taralipi kõrvale ning puges köögiviljaaeda . 
    Porgandipeenrad olid äsja rohitud , peedid aga tondimoodi tillukesed , kapsad ei jagunud lehti veel supi jaokski ? siit polnud praegu midagi võtta . 
    Ja üldse ei olnud täna aegagi jahtida säärase kribu-krabuga . 
    Pulmalised on nüüd kindlasti juba kiriku juures , võib-olla seisavad asjalood juba nii kaugel , et orel on omahelid mänginud ning õpetaja sõnad peale lugenud ning seotakse hobuseid müürirõngaste küljest lahti . 
    Aga auväravad pole veel püsti ! 
    Hea vähemalt seegi , et kõivud on ära raiutud ning soost aia nurga juurde tiritud . 
    See koht on nagu pulmaväravate jaoks loodud : siin pole kiriku juurest tulijail võimalik kuhugi kõrvale käänata : vasakule jääb Sookaela marjaaed , paremal võrsub kartulipõld ning väravate juurest algab juba soo ning otse ees asub kitsa puusillaga Pajuoja . 
    Pulmarong lihtsalt peab auväravate suunas kihutama , aga seal on ees pikk rõuguors ? tee suletud ning nõutakse pruudiluna . 
    Kui õrre üks ots torgata taralippide vahele ning tüvi siduda väravakase külge kahekordse kalamehesõlmega , siis seda juba nii ruttu lahti ei haruta . 
    Tollimaksust nad ei pääse : tuleb neil lagedale tuua tükk pulmapiirakat , rõngas vorsti ja pudel viina . 
    Andami jaoks pannakse värava kõrvale väike harkjalgadel lauake . 
    Kui üleeile Toki Ruudi Sookaelal käis , oli võimalus talt kõik järele pärida , kuidas üks tipp-topp pulmavärav peab välja nägema . 
    Aga Ruudi ometi teab , ta juba tosin aastat naisevõtja mees . 
    Ettevalmistustega oleks vaja olnud kohe pihta hakata , kui karjaga koju sai . 
    Kuid nagu neetult just täna muldas isa marjaaiatagust kartulinurme ning ta ei mõtelnudki enne lõunale jätta , kui soo äärde välja jõudis . 
    Alles pooltundi tagasi pani taat Miira ristikupõllu servale ketti ning kadus ise tarre . 
    Siis sai kõivud soost ära tuua . 
    Väravat tegema hakata ei maksa enne , kui taat on lõunat saanud ning end tagatoas sängi pikali keerab . 
    Pulmalised armastavad aga kihutada ning nii tuleb üpris kiirest tegutseda , et mitte hiljaks jääda . 
    Lennart võttis räästast vana vikatikiibitsa ning läks sauna taha : seal paistis vohavat hanejalgu ja võilillelehti . 
    Vikatikonts oli küll nüri , aga midagi ta ikka maha lõi . 
    Varsti oli rohi kanniriidele riibutud ning seaaedikusse tassitud . 
    Emised hakkasid isukalt haljas hunnikus tuustima . 
    Köögis ega eeskambris polnud kedagi , tagatoast kostis norskamist . 
    Nüüd oli õige aeg tegutseda , keegi ei tule segama . 
    Mujal maailmas võidakse muidugi pulmadeks auväravaid avalikult teha , aga Sookaelal tuleb asju ajada teisiti . 
    Siin peab mõne ettevõttega olema ettevaatlik : isa ei või Mäelätte ega ka Tsirguaia rahvast enam silma otsaski sallida . 
    Sügisest saadik , kui too rehepeksupahandus juhtus . 
    Kui poleks tulnud toda õiendamist isesõitja pärast , oleks võinud ka tema , Lennart , istuda täna pulmalauas . 
    Mäelätte rahvas on niisama hästi kui naabrid : karjavõpsiku tagasopis jooksevad ristikivi juurde nelja talu piirid kokku : asunikukrunt peaaegu 90-kraadilise sektorina ning Tsirguaia ja Mäelätte vanatalud nürinurgi . 
    Ja ema on mõnikord maininud , et Mäelätte Partsid on neile kaugelt sugulasedki . 
    Raudkangiga aukude löömine teepervesse pole suur kunst . 
    Ka kõivulatvade kokkupalmitsemine ei võtnud palju aega ? natuke nööri on igal karjapoisil taskus . 
    Säärast suurt kaadervärki , nagu on auväravad , pole küll kerge üksi püsti ajada , aga abimeest polnud täna kusagilt võtta . 
    Sisaski Rihut on pulmade puhul lootusetu kätte saada , küll nüüd Mäelättel pidu aegu on karjapoisilgi ringisilkamist nii , et keel vesti peal . 
    Tsirguaia rahval pole küll naabrite lustiga otsest pistmist , aga küllap see Peluski Peedugi seal tilpneb ? näha teda igatahes kuskil pole . 
    Miks ei peaks ka Peedu pulmatalus kooserdama , kui tuulehoog vahel Mäelättelt siia alla sohugi kannab saiaküpsetamise ja süldikeetmise lõhnu . 
    Ainult tema , Sookaela Lennart , ei tohi oma jalga Mäelätte ussaeda tõsta . 
    On see aga üks õnnetu aasta ! 
    Esimesed pulmad siinkandis , aga sina pühi kõigest sellest suu puhtaks . 
    Kui nüüd päris täpne olla , siis eile ikkagi sai suu seks . 
    Üks Mäelätte mullikas kihutas kiini alla sohu ning Rihu tuli teda tagasi ajama . 
    Rihu siis viskas ühe tillukese lihapiruka üle Paluoja ning pajatas , mis kõik pulmadeks tehtud ja tuleb . 
    Peale nuumorika olla tapetud veel rõõsapiimaga joodetud kasuvasikas ning kikkaid ja kanu löödud nii palju hunnikusse , et selget arvu ei teagi . 
    Vorste tehtud terve laadung : kolm õrretäit puhtast sealihast ja kaks jagu maksavorsti . 
    Süldikausse olevat kogu keldripõrand täis . 
    Pasteedi- ja võltsjänesevaagnaid saanud kolm riiulit . 
    Kaks ahjutäit peenleiba olla juba valmis , parasjagu võetakse välja saiasatsi ning kohe pannakse ahi uuesti küdema . 
    Seaköögis keedetud ubinasuppi sulbipada ääreni täis , rosinaid ja viigimarju paksult sees , pärast lüüakse vahukoor ka peale . 
    Sülge tuleb suu täis , kui kuuled sääraseid jutte . 
    Ja nüüd tolle kisma pärast peab kõigest sellest ilma jääma . 
    Küll see maailm on halvasti korraldatud , aina ühed tülid ja taplused , konfliktid ja kiskumised . 
    Prantsusmaal peetakse päris suurestükisõda ja lennukid pilluvad pomme alla kui tuliseid ubinaid . 
    Sooh , nüüd on need väravad püsti ! 
    Täitsa toredasti välja kukkunud , ükskõik , kas vaatad kõrvalt või mäe otsast . 
    Aga kõige vägevam , vaade on hoopis altpoolt Paluoja truubilt . 
    Siit jääb kõivuokstest haljasse raamistusse tükk roobastee heleruuget linti , kahel pool karikakarde valged ja äiataride lillakad äitsmed ning kogu see pilt lõpeb taevasinise poolringiga . 
    Just sellesse värava sinisesse kaarruumi ilmuvad mööda ruuget teed mäest alla , kuni kõmmdi ! just aia nurga juures , kolmkümmend sammu enne Paluoja truupi seisab auvärav ning tugev kuuseors põiki ees . 
    Ei saa edasi ! 
    Mõrsjaluna ! 
    Pulmarong peatub , suure hooga võivad mõned vankrid puntrasse söösta . 
    Pruutpaar sõidab kõige esimesena , teised võivad talle otsa ajada ... 
    See pole küll hea , verd ja murtud konte pole vaja . 
    Egas siis sellepärast , et taat enam Mäelättega läbi saa , pea kogu talu riius olema ning kättemaksumõtteid hauduma . 
    Temal , Lennartil , Mäelätte vastu nõudmisi ei ole , temaga on seni hästi läbi saadud . 
    Kui möödunud aastal veel tegutses kolme talu piimaveoring ning tema , Lennart , iga kahe päeva tagant Mäelättele sõitis , et hommikul piimakarrad peale võtta ning lõuna aegu lõssianumad maha panna , siis juhtus tihti , et Meeta ise tuli vastu ning tõi piimavedajale õunu . 
    Suuri rohelisi , aga hiiglama magusaid . 
    Kodus niisuguseid ei kasva , ainult antoonovkad ja sibulad ? neid läheb suure sügiseni oodata . 
    Meeta vanem õde Taali on hoopis kitsim , ei täinud anda pabulatki , kuigi üks puu pillutas ubinaid üle roigastara teelegi , otse hobuse jalge alla . 
    Aga oma käega ei kõlvanud neid sealt võtta , egas ta Tatriku Tilde poeg ei ole . 
    Mitte ei tea , mis selle rõuguorrega teha . 
    Kas sulgeda sellega läbipääs väravast või mitte ? 
    Tavaliselt pannakse tee nii kinni , et peavad peatuma ja lunatasu maksma . 
    Aga kui kihutavad tõepoolest siia mäe alla üksteise kukile ? 
    Oleks pidanud väravad tegema hoopis mäe otsa , siis poleks seda õnnetust karta . 
    Aga nüüd on juba hilja hakata väravaid ümber teise kohta tõstma , võivad ju iga hetk Kõrtsitalu sarapiku tagant välja kihutada . 
    Pole midagi enam teha , värav peab jääma oma kohale ning pulmalised vastu minema oma saatusele . 
    Aga võib-olla ei pane siiski ort ette , viisakad inimesed peatuvad niigi ja teavad , mis nende kohus . 
    Õigupoolest oleks pidanud orre teele ette torkama ennist , kui nad Mäelättelt välja sõitsid . 
    Et Meeta poleks saanud tolle Tönn-rätsepaga minna kiriku juurde . 
    Sest pärast seda ei jää Meeta enam Mäelättele . 
    Isegi sellest poleks enam õiget mõnu , kui taat lepiks naabritega ära ning piimaveoringist uuesti asja saaks . 
    Taali on ju ihnus , aga too neetud rätsep viib Meeta ära Võllapää alevisse , tal ju seal Lille tänava ja Kiiru tee nurgal ärklikambriga maja . 
    Pealegi olevat see Tönn-rätsep üürinud turuplatsi ääres pankrotti läinud Saarekese raamatupoe ning avavat seal valmisriieteäri . 
    Siltki olevat valmis maalitud , Tatriku Tilde ise oli näinud : valgel põhjal sinised tähed , mis ääristatud musta värviga nii , nagu heidaksid tähed varju Firma Terasmaa & Co. 
    Kus leidis ka nime : Terasmaa ! 
    Aga kõik inimesed Võllapää alevis , Kerkuvallas , Poolter külas ja Palutageselgi teavad , et rätsepa nimi on ikka olnud Tennman ja selleks ta jääb . 
    Kes siis hakkab Võllapää alevi rätsepat Terasmaaks kutsuma ! 
    Säärane nimi oleks sobinud mõnele kindralile või kolonel ile , aga neid siinkandis ei leidu . 
    Aga selle Co all mõtleb Tönn-rätsep muidugi Meetat . 
    Taali maksab nooremale sõsarale osajao välja , mis neil siis viga alevis firmasid asutada . 
    Küll ikka sihukesel rätsepal võib vedada : saab küla kõige parema tüdruku ning veel sada tuhat pealekauba . 
    Tatriku Tilde kipub alati liialdama . 
    Ja Meeta lähebki tollele Tönn-rätsepale . 
    Oleks veel mees või midagi . 
    Igavene vanapoiss , juba üle neljakümne aasta vana , silmad vesised kui mahlakasel , kõrvad peast eemal kui pajasangad , kile hääl nagu Tatriku Tildel . 
    Meeta ise on aga veel õitsvas eas , temast , Lennartist , muidugi natuke vanem , vististi kolmekümne lähedale hoidev . 
    Aga ühes Pariisi romaanis kirjutati , et kolmekümneaastased naised olevadki kõige etemad . 
    Kirjanikud peavad seda asja ometi teadma . 
    Ja Kopa Artur ütleb ka , et Mäelätte Meeta on tüdruk nagu ladvaõun . 
    Ja Toki Ruudigi noogutab selle ütlemise peale . 
    Ema vihjas korra , et Ruudi isegi olevat Meetale silma heitnud , aga Mäelättel ei olevat vaesest Pooletera küla puusepast välja tehtud . 
    Kõik võib olla , Meeta on ju ligitõmbav tüdruk , salamagneeti täis . 
    Ega seda teised aima , aga tema , Lennart , teab . 
    Möödunud suvest saati . 
    Siis kui Tsirguaial peeti sõnnikutalguid . 
    Lõuna aegu läks kastmiseks lahti nagu sellisel puhul ikka . 
    Tal oli täis veepang käes , kui marjaaiast tuli Meeta . 
    Kui ta siis elumaja nurga tagant pangest läigatas , tilkus tüdruk kui merenäkk . 
    Pärast võis Meeta punast , valgete sõõrikutega kleiti näha tuuldumas veranda kõrval hõrakapuhmal . 
    Tüdruk ise aga oli kadunud . 
    Kui ta pärast söömist ronis aidalakka ning koukis endale mingit riidetükki külje alla , siis kostis hele naisterahva kiljatus ning kasukahõlm rapsati peost . 
    Ei noh , kui ta oleks teadnud , et kasuka all lebab Mäelätte Meeta , ega ta siis oleks nii häbematult sikutanud . 
    Et tüdruk jäi lausa pesuväele . 
    Pöömingupimeduses polnud küll kuigi hästi näha , aga ega see talulinane olnud , hoopis mingi aleviroosa . 
    Näpu all ka siidiselt sile . 
    Meeta näis algul kohkununa , aga kui selgus , et tegemist on ainult Sookaela Lunnuga , siis pistis tüdruk naerma :  "  Ah , siin sa , kurjategija , oledki ! 
    Mul ei ole amba all ka kuiva koust , kui külmetä ennast ära . 
    Tule lämmistä mind , võib-olla ma siis ei saa tiisikust .  "  
    Ja rapsas segaja enda kõrvale mullustele ristikheintele . 
    Seal siis alles sai tunda , kui kuum Meeta on . 
    Et see kõne külmetamisest oli kõik üks vigurijutt . 
    Naised armastavad sihukesi vigurijutte . 
    Tegelikult Meeta hõõgus . 
    Hõõgus nagu sepaääs . 
    Kiskus ligi ja ähvardas kõrvetada . 
    Ning peale hõõgumise lõhnas . 
    Lõhnas nagu kollane käokannus . 
    Ainult palju tugevamini . 
    Ja peale käokannuse lehvis selles lõhnas vastu veel muudki . 
    Võib-olla natuke kummelit . 
    Võib-olla ka verehurmarohtu ja naistepuna . 
    Ning kindlasti sookailu . 
    Sookail paneb õitsemise aegu pea pööritama . 
    Meeta pani ka pea ringi käima . 
    Pealegi see naine ainult ei hõõgunud ega lõhnanud üksi . 
    Tal olid veel paljad pehmed käed ning nendega ta pigistas oma naabri enda vastu . 
    Kokku oli see kõik nii peadpööritav ja jube , ülalpool saalivad pilved ringi ning järjest rohkem tunned , kuidas sa tükkis torniga kõigud ning järgmisel silmapilgul võid luugist alla lennata . 
    Aga siis ilmusid aidalakka Tohvri Raik ja Nuuma Sass ning tulid joonelt nende poole . 
    Meeta viskus eemale ja tõmbas kasuka lõuani . 
    Mehed hakkasid Meetat kiusama ja Lennartit narrima . 
    Ning tema ei saanud üksi midagi teha nende suurte poiste vastu . 
    Narritud ja ilgutud on veel edaspidigi . 
    Kõivistiku rehetalgule oli Meeta tulnud pikkades rohelistes pükstes . 
    Teravad rukkikõrred ei pääse nii sääri kriimustama . aga kus Nuuma Sass ja masinist pistsid teda , Lennartit , õpetama ja käisid peale kui uni : muudkui vii Meeta põhukuhjade vahele , ära pelga midagi , pea meeles , et pükstel on riiv vasakul küljel ... 
    Häbene või silmad peast . 
    Ei võinud sihukeste juttude pärast end enam aurukatla ligidal näidata . 
    Ja Meetastki pidi kaugele hoidma . 
    Et keegi ei arvaks . 
    Aga neil rohelistel pükstel näis riiv olevat tõepoolest vasakul küljel ...
    Kojamees mängib pilli 
    Taas on möödas öö , käes koivalgene hommik , talvehommik . 
    Ärkab linn ja ärkab maa , vastu uuele päevale , uutele lootustele , aga ka ? valele . 
    Nii kordub see päevast päeva , juba aasta ja heatükk teistki . 
    Kojamees oma riistade , luua ja labidaga on tööpostil ? puhastab kõnniteid , sest öö on siputanud korrakese valget äratallatud kõntsase musta peale . 
    Selleks ajaks , kui härrad liikuma hakkavad , peab tänav puhas olema . 
    Kord ! 
     "  Tere hommikust , Joel !  "  
    See on preili R. Vanapoolne küll , aga ikkagi preili . 
    Ilmub ta iga tööpäeva hommikul esimesena , sall ümber kaela , kübaralodu peas , head nahast poolsaapad jalad , torekandekott rippumas käe otsas . 
    Ammudane elanik majas nr. 17 , kodune ja lahtise suuga . 
    Kunagi ei lähe mühinal mööda , ikka pillab sõna . 
    Ning Joel vastab sirgu tõmbudes , mütsi kergitades samal toonil :  "  Hommikust , preili ! 
    Kas nägite ka head und ?  "  
     "  Halba , Joel . 
    Kass tõi pesakonna poegi ... 
    Mõtelge , keset talve !  "  
    See tähendas , et asutus , kus preili töötas , siblib taas varustusvaevades , et nõutakse , tuleb kuskilt võtta ja anda . 
    Kõik sõja heaks , ikka rinde heaks ? ka sel juhul , kui tegemist oli läbimarssiva või puhkusele toodud üksusega . 
    Ei olnud kustunud veel preili sammude kaja , kui käis uks ja nähtavale ilmus lapergune Bensu Volli , kaabu peas , õhukese sügismantli krae üle kõrvade , käed taskus . 
    Joelist möödudes viskas mees lühidalt , käriseva häälega :  "  Moens !  "  
     "  Labrit , kungs !  "  vastas temale Joel puhtas läti keeles . 
     "  Ja-ah , endal hing sees ja silmad lahti , mis sa soiud !  "  nii taotses igale omasugusele ütelda kojamees Joel Kärt . 
    Mõnele lähemalt nuusutatule söendas vahel ka lisada :  "  Elame veel !  "  
    Teistele kähvas lühidalt : laula halleluuja . 
    Kõrgemate ja ülemate ees aga muutis kombekohaselt nooti , nii et lemmiklausest jäi kõlama mõte : kui hing sees ja leib kõhus , mis inimesel muud ... 
    Ja-ah , mis kojamehel muust kui luud ja labidas ! 
    Alati asja man , ööl kui päeval hoolas , iga kellakutse peale valmis kargama . 
    Säärane oli kojamees Joel , olgu suvi või talv , soe või külm . 
    Endassesulgunud ja karm nagu see majagi , mille juurde ta kuulus . 
    Rangelt korralik , kõigutamatu oma rütmis ? aga mitte hall , vaid värvitu nagu kellapendel . 
    Ei tohtinud tema peale keegi näpuga näidata , et vaadake ? punane või must , roheline või valge . 
    Ent ta oli töömees . 
    Sealt ta tulebki , olge lahked ! 
    Kõigepealt välgatab ilusti kriipsiv võrudega kaseluud , heleda , pihus libedaks kulunud varrega . 
    Siis astub ette kulunud kotas jalg , teine , hallid kaatsad kortsus ümber sääre . 
    Seejärel külmast lillakas lai mehekämmal . 
    Ja alles kõige viimaks rindkere veidi tahapoole hoidev luitunud jopis mees , nokats silmil . 
    Nii näeb välja kojamees Joel Kärt tööpostil . 
    Nagu ikka enesekindel , lohakaski . 
    Ilmub nurgale , seisatab , laseb luuavarre vasemasse kaenlasse ja kehitab paremaga pükse ? pükse , mille põlvi ja põhja ehivad sada paika . 
    Tõstab silmad vastu Toompea külmahärmas hõbelevat müüri , vilksab puna-musta lippu Pikal Hermannil ja koristab kurgupõhjast , et sülitada , kui teiselt poolt nurka astub välja sadulanokka meenutava mütsiga sakslane . 
    Eesti kojamehe sülg taganeb Suur-Saksamaa ametikandja ees viisakalt igemete taha , käsi surub luua valvelevõtuks vastu puusa ning pead selga lüües raksatab rivihääl :  "  Tag , Herr Leutenant !  "  
    Kojamees Kärt ei ole mõni ulakas , kes ülemusi trotsib . 
    Ei . 
    Ta tunneb kombeid , oskab anda keisrile , mis keisri , jumalale , mis jumala kohus . 
    Ta annaks Hitlerilegi , mis sellele kuulub : viskaks vägeva  "  heiliga  "  käe püsti . 
    Aga teab , et seda luuavarrega saluteerimist võidakse võtta irvitusena . 
    Seepärast lepib ta ainult kahvatu  "  Tag'iga  "  Kuid härra on tujus , talle aitab  "  Tag'ist  "  , aitab enam kui küll sellestki . 
    Tagalakangelane pungitab veidi silmi , viskab mokaotsast :  "  Arbeiten , arbeiten , Mensch  "  Jeder Griff muß Arbeit inne sein !  "  
    Igas haardes töö ? see on tolle lillatavate põsesarnadega veltveebli lööksõna . 
    Ja mitte ainult orjadele . 
    Kojamees Kärt teab : ka iseendale . 
    Mees ei kihkle , ei löö risti ette , kui kord käed külge paneb . 
    Ja-ah , kuidas ta käed külge lõi , kui ühe juudi mööbel oli vaja üles tema korterisse tassida ja näljast nõrgad vangid sellega toime ei tulnud ! 
    Neljakesi ei jõudnud laia diivanilogu esimesest podestist edasi tarida . 
    Sakslane vihastas , kärkis , ähvardas . 
    Kui see põrmugi ei aidanud , upitas mööblitüki ihuüksi turjale ja läks sellega nagu lootsikuga vastuvett sõudes , käed laiali , üles . 
    Ja pärast siis kelkis , et jeder Griff ... 
    Mis temal , söönud mehel ... 
    Aga vangid ? hirmust kanged , et mis nüüd . 
    Härra aga tõi sahvrist tubli tursakala , viskas vangide kätte , et söögu ja kosugu . 
    Saksamaa kasvatuslaagrid viletsaid ja nälginuid vange ei vajavat . 
    Sakslase auasi on tööd teha , uus Euroopa üles ehitada ! 
    Söögu kõht täis , puhaku ja andku siis oma Einsatz uue Euroopa ehitamisse , andku ka nemad , need eksinud mehed ... 
    Ta ütles eksinud eesti mehed , mitte kommunistid , nagu paljud teised ette viskasid . 
    Niisugune oli ülemveltveebel Franz Schramm . 
    Ja-ah , kojamehel tuli temast isegi lugu pidada . 
    Lugupeetud inimest , majaelanikku liiatigi , kõlbab aga alati viisakalt teretada . 
    Kas või mitu korda päevas . 
    Peen ja šikk . 
    Küll küllale liiga ei tee . 
    Pealegi ? sakslane on maias nagu harakas hõbeda peale . 
    Maias ? 
    Ja-ah , mille peale siin kõik maiad ei oldud ! 
    Aupakkumine iseendale näis kõige odavama maiustuse pakkumisena , lõbuna . 
    Seda võis nii neile kui enesele piiramatult lubada . 
    See ei maksa tühjagi ega võta kelleltki tükki küljest ära . 
    Miks seda siis mitte pakkuda ? 
    Ning kuigi vana mehe kraps valvelevõtt tegi silmale rõõmu , ei suutnud sakslane seda ometi võtta ehtsa pähe . 
    Amet ja töö ei lubanudki võtta . 
    Astunud , kerge vile huultel mõned sammud Toompea poole , mäkke , tegi ta järsu pöörde , tuli kojamehe juurde tagasi ning , juhtides pilgu otse selle silma , nõudis peremehetoonil :  "  Kes sinna kapteni juurde sisse sõitis ?  "  
     "  Ametlikult ei ole keegi sõitnud .  "  
     "  Tähendab siis salaja , registreerimata . 
    Mis ? 
    Kust see inimene tuleb ? 
    Sakslase korter oli Granti all ? tähendab , kuulis . 
     "  Kedagi ei tea tulevat olnud ,  "  purssis kojamees oma sadamažargoonis . 
     "  Teie peate teadma .  "  
    Ja-ah , seda oli talle tüütuseni korrutatud . 
    Kojamees ? see on maja vaim . 
    Tema peab teadma , mis inimesed majas elavad , mis nad mõtlevad , kes nende juures käivad , mis asju ajavad , mis juttusid räägivad . 
    Esimesest päevast peale üks ja seesama laul . 
    Muudkui uuri ja passi peale igat sissetulijat või väljaminejat ! 
    Ole kui uksehoidja , nuusi nagu koer , aja jälgi . 
    Aga mis jahikoer on tema , Joel Kärt ? 
    Pole tal selleks koolitatud saksa nina ega õpetatud silma . 
    Kust tema teab , kes kellegi juures käib , mis juttu räägib ! 
    Tema asi on luua ja labidaga puhtust teha , keskküttekatel kuumaks kütta , majaraamatut hoida . 
    Seda ta teeb . 
    Niipea kui keegi raamatut küsib ? palun , jaa . 
    Aga pole küsitud . 
    Ja nõnda ei võigi kojamees keldrikorrale teada , mis sünnib ülal kolmandal kapten Granti korteris . 
    Ei või . 
    Võetagu või pea maha ? ei tea . 
     "  Passige peale !  "  hoiatab sakslane töntsi näpuga . 
     "  Ma tulen täpselt kell viis viisteist . 
    Kannate ette .  "  
    Ütles , tegi taas pöörde ja läks . 
    Et kunagi ka aega võtaks inimese moodi rääkida . 
    Haugatab ainult ? häss , võta ! 
    Ja sina jookse . 
    Nüüd viimaks lendas vihane süljelärtsak lumekoorikus kivile ning kojamees Kärti nokatsisirmi alt vonkles sakslasele järele tige pilk . 
    Haugub sellepärast , et ei pea inimeseks . 
    Seepärast teeb teatrit . 
    Härradel ikka härrade nõksud ! 
    Nähtud ja tuntud . ? ? ? 
    Ja-ah , tahavad teatrit . 
    Noh , eks tehkem siis seda teatrit . 
    Arvavad sellega ordnungit loovat , inimesele hirmu naha vahele ajavat ... 
    Arvaku ! 
    Usuvad korra imet tegevat ... 
    Uskugu ! 
    Usk teeb alati inimese hulluks . 
    Selles on Joel kindel . 
    Olgu oma hullu usuga õnnis siis ka too sakslane . 
    Oodaku seda imet , oodaku rahulikult . 
    Õndsad olevat need , kes ei näe , aga usuvad . 
    Joel Kärt ei usu midagi . 
    Tema vahekorrad uskudega on selged . 
    Mis on usk ? 
    Samasugune nõrk kui taevatuul . 
    Puhub ta tänava puhtaks ? tõmmaku . 
    Keerutab aga risu kõnniteele ? käigu kuradile ! 
    Kõige etem oleks muidugi võtta ja õiendada luuavarrega see tuuleluuk lahti , mida sulle vaja , võtta see või teine usk ja lasta oma purjedesse tuult nagu mölder . 
    Aga kus sa sellega ! 
    Ei küüni luuavarrega majaski iga klapi ja luugi juurde , saati siis veel taevaluukide kallale , kust tulevad tuuled ja usud ... 
    Muudkui võta vaevaks pühkida ja nühkida , tarida ja käruda , sest ega majaesist asku või jätta . 
    See peab olema puhas . 
    Peab särama nagu õiglase pale . 
    Puhas nagu õiglase mehe süda . 
    Sest amet ? see on auasi , õpetas isa , vana purjelaevamadrus . 
    Ametiau ? seda hoia nagu valget vesti , mille pealt plekk inetult välja paistab . 
    Tee mis sa teed , ole kes sa oled , silindrikandja või sibi ? aga ära määri oma ausat ametimehe nime . 
    Seisuse , tolle viguriga on asi teine . 
    Kui sagedasti ei vaheta inimesed seisusi ! 
    Poepidajast saab majaomanik , pangahärrast kergesti vang . 
    Mõnest madrusest pikapeale tüürimees . 
    Kõike juhtub elus . 
    Seisused selleks ongi , et neid vahetada . 
    Kõike juhtub . 
    Au ei saa millegi vastu vahetada . 
    Räägivad , et too sakslane , näiteks , olnud kodumaal tühine lihunikupoiss , õppinud vorstmahheriks . 
    ( Ja-ah , pehmed mahlased viini vorstid ! 
    Kippus vesi suhu . ) 
    Aga näe , tõmbas sineli selga , kihutas Eestimaale ja nüüd kärgib ja põrgib nagu mõni krahv ... 
    Otsustab inimeste elu ja surma üle , räägivad ... 
    Jah-haa , imelikuks on läinud otsustamine teise inimese saatuse üle . 
    Ja kust need otsustajad kõik välja kargavad ? 
    Valmistargad , enesekindlad , eksimatud ? otsekui issanda enese saadikud ... 
    Vanasti viisakas kapten laevas ( omaette jumal taevas ) , enne kui mehe tormiga masti saatis , luges vaikselt issameie , ütles aamenigi peale justkui kinnituseks , et tema omalt poolt on teinud kõik . 
    Nüüd aga ? 
    Inimesi aetakse tapule ja hauda nagu seakarja . 
    Ei hoolimist ega hoiatust . 
    Kuul kuklasse ja ? valmis . 
    Mis kohtumõistmine või otsusetegemine see ? 
    Odavaks , liiga odavaks teevad isegi surma , rääkimata elust , see ei maksa mitte kopikatki , see ühe inimese elu teise silmis ... 
    Härrad seal üleval ütlevad enestegi elu mitte maksvat , sakslase käes olevat paljas  "  ? ? ? ?  "  ... 
    Jah-haa , sedasama kurtsid nad venelaste puhul , punaste ajal. 
    Kurat neist härradest aru saab ! 
    Pole hea see ega teine , ei saa punase ega mustaga rahus elada . 
    Ajavad vist oma võimu , oma jonni taga , mis muud . 
    Aga mis see nende võimgi ? kust tuul , sealt meel , aina käpuli kord Berliini , kord Londoni ees ... 
    Asjapuud ! 
    Ja-ah , need eesti härrad , need advokaadid ja kaptenid seal korterites näivad mõndagi teadvat . 
    Nende naiste ja teenijate kaudu kostab üht-teist ka kojamehe kõrvu . 
    Ja-ah , aeg on hirmus . 
    Ühel aurahad ja paelad-ristid , teisel suu mulda täis . 
    Kuid ega sellepärast jäeta . 
    Ronimine käib vahetpidamata . 
    Kitsemäng , tõesõna . 
    Üks igavene ronimine . 
    Üles ja ? kolks ! 
    Alla tagasi , enne kui märkad ... 
    Üsna alp ja rumal mäng , tõesõna . 
    Aga mis see elugi ? 
    Ronid ja rühid , püüad ja pingutad , otse silma ees näed juba aupärga , kui korraga vale täring , ja oledki all kitsetallis tagasi . 
    Hea , kui ainult all . 
    Paljud kukuvad praegu ka otse kummuli hauda , kaovad karjatamata . 
    Oli inimene , püüdis edasi . 
    Aga järsku ei ole . 
    Lõpp . 
    Valmis . 
    Kui paljud praegu kukuvad just nõnda ! 
    Keegi ei tea , kuhu jäid , kadusid . 
    Tihti ei huvitugi teadma . 
    Lähevad rüsinal edasi nagu tohutu loomakari . 
    Ikka edasi . 
    Sellel teel või trepil , mis ta nüüd olgu , on alati kitsas , väga kitsas . 
    Kuid trügijate voor ei katke . 
    Aina üles ja alla ning uuesti üles ... 
    Milleks ? 
    Kuhu ? 
    Kõige targemadki pead ei suuda vastust anda . 
    Ei hakka sellega end pikemalt vaevama ka kojamees Kärt . 
    Kas suudaks ehk see sakslane oma usuga uude Euroopasse ? 
    Vaevalt temagi . 
    Bolševikud arvasid end suutvat , kuid neid ei ole enam ... 
    Kes tõmbas hõlmad vöö vahele ja kadus Narva taha , kes varises lahingus hauda , kes ootab sakslaste vangina haudaajamise korda ... 
    Kojamees Kärt vaatab pikalt toda lippu seal tornis Toompea tipus . 
    Lontis ja lohvakalt ripub ta seal , see elava hingeta kalts . 
    Nagu leina , surma lipp . 
    Kui ta äkki polegi muud ? 
    Kui äkki siiski kõik need kiidetud võidud , need pidulikud marsihelid raadios pole muud kui matusepillide hüüe ? matused ühele vanale , mis oli ega tule enam millaski tagasi ... ? 
    Ta pilk peatub suurel  "  Bekanntmachungil  "  oma maja seinal . 
    See kästi nähtavale kohale üles kleepida . 
    Seal ta on : 3000 marka iga ülesantud bolševiku või nende jälgedele juhatamise eest , kes pidada varitsema metsapadrikuis ... 
    Noid punaselt triibutatud lehti on linn täis , aga ülesandmistest või tasusaamistest mitte piuksu ... 
    Kas ehk siiski pole nii , et bolševikud käsi rüppe ei panegi , ei vannu alla tollele lipule seal , vaid väsitavad , ootavad aega ? 
    Ka need , kes praegu käivad ringi , lint käsivarrel , vormikuub seljas ? ka need kadusid metsa ja varitsesid seal ... 
    Oo selle väikese maa , väikerahva poegi , kui vapralt on nad valmis üksteisele kõrri kargama ! 
    Kui ainult olukorrad kujunevad soodsaks ... 
    Nõnda oli see kaheksateistkümnendal aastal , kahekümne neljandal , nõnda mullu ja tänavu ... 
    Ideed ! 
    Jah-haa ! 
    Kojamees Joel Kärt ei taha neist suurt teada . 
    Need on kui kirbud särgis , mis naha sügelema panevad . 
    Või kas ainult naha ? 
    Ta luud hakkab järsku nii tuiskavalt kõnniteed viipsima , nagu tahaks iga viipsiga hüüda : laiali , laiali kõik risu ja rämps , meie tee puhtaks ! 
    Ära nagu tolm tuule ees ! 
    Saksa ordnung nõuab ja eesti kojamehe käsi teeb puhta töö ... 
    Nii viipsib ta hoolega kõnnitee puhtaks kuni naaberaia nurgani . 
    Siis peatub uuesti , köhatab ja vaatab ringi , eesti kojamehe käsi ja saksa ordnung ? 
    Jah-haa ! 
    Ega's see käsi nüüd käsu peale üksi liigu . 
    Prügi ja praht tänavalt tahab koristada . 
    Tõsi . 
    Kuid nendega seal sees , majarahvaga ülal ja all ? nendega on teine asi . 
    Ta silmitseb härra Granti kolme ridamisi vastu tänavat seisvat akent . 
    Üksik . 
    Igav inimesel neljatoalises korteris . 
    Mõni ime , et toob naisterahva . 
    Aga see saksa vurstmaaker kohe , et ass võta , too lagedale ... 
    ( * ) Peatükke Rudolf Sirge poolelijäänud romaanist  "  Teine vale  "  . 
    Ootamatu surm ei võimaldanud kirjanikul käsikirja lõpuni kirjutada ega viimistleda , mistõttu käsikirjas esineb üksikuid vasturääkivusi . 
    Autori sõnastust on väga vähe keeleliselt redigeeritud .
    Inger pani kõpla kõrvale ja kummardus orasheina kitkuma . 
    Ta polnud veel nii kogenud , et oleks söendanud tulirelva kõplaga otse pisikese männikasvu kõrval heina läbi raiuda , kartmata puukest vigastada . 
    Tal oli juhtunud vaba päev olema ja Soova oli ta viienda klassiga puukooli männitaimi rohima saatnud . 
    Puukool oli suure metsa keskel välul . 
    Oli sombus soe ilm . 
    Metsavaht oli neile töö kätte näidanud . 
    Lapsed lõõpisid ja kilkasid männipeenarde vahel . 
    Kuusmaa Vello torkis tüdrukuid nõgestega , need jooksid kiljudes eest ära . 
    Inger kutsus poisi kõrvale . 
    Lõuna ajal istusid nad välu servale noorele värskele rohule maha ja võtsid võileivad välja . 
    Metsavaht , vastutulelik ja lahke mees , tõi kodunt mannergutäie piima ja mõned kruusid . 
    Inger heitis rohule pikali , käed pea all , ja vaatas pilvede liikumist . 
    Läheduses sahises rahustavalt kase noor lehestik .  "  
    Õpetaja , kas me peame jälle tööle hakkama ?  "  
    Inger vaatas kella . 
     "  Olgu veel pool tundi puhkuseks . 
    Ärge mul ainult metsa ära kaduge !  "  
    Rõõmsa käraga valgusid lapsed puude vahele . 
    Kui nad jälle tööle hakkasid , seletas Vello suure häälega , et ta oli jõudnud puu otsa ronida ja sealt linnupesa leida . 
    Töö tal eriti ei läinud , tüdrukud olid temast nobedamad . 
    Inger tahtis juba oma peenart kõplama hakata , kui märkas , et kaks tüdrukut on puudu . 
     "  Kuhu Reet ja Kersti jäid ?  "  
    Lapsed kehitasid õlgu . 
    Jäävad ehk hiljaks ? 
    Mõlemad nad olid vaiksed , omaette hoidvad tüdrukud , kes ilmaski koeruse peale välja ei lähe . 
    Aga kui neid mõne aja pärast ikka näha ei olnud , päris Inger juba ilmse rahutusega , kuhu need tüdrukud ometi jäävad . 
    Keegi ei teadnud täpselt . 
    Oli asja põõsa taha , ütles üks , kartsid Vellot , see hüppas ringi ja irvitas . 
     "  Mina ei teinud midagi !  "  pistis Vello vahele . 
     "  Kas neil kell oli käe peal ?  "  
    Oli , teadsid lapsed . 
     "  Hakake teie tööle ! 
    Ma lähen vaatan , kuhu nad kadusid .  "  
    Inger võttis ühe tüdruku kaasa näitama , kus too Reeta-Kerstit viimati näinud oli . 
    Nad kõndisid põõsaste vahel mätlikus koplis ja hõikusid , kuid vastu ei kostnud midagi . 
    Ainult paar metskana vurisesid ehmunult lendu . 
    Inger jättis teenäitaja teiste laste juurde ja läks ise metsavahi poole . 
     "  Kaks last on kadunud !  "  
     "  Kuhu nad kaduda said ? 
    Ehk teevad niisama vigurit .  "  
    Inger kehitas õlgu . 
    Vigur või mitte , aga kadunud nad on ; nad huikusid metsas , aga vastust ei tulnud . 
    Metsavaht tuli kaasa . 
     "  Siin ei ole ühtegi mülgast ega auku , kuhu nad kukkuda oleksid võinud , tunnen seda kohta nagu oma viit sõrme .  "  
    Lapsed olid töö pooleli jätnud ja ootasid ärevalt . 
    Uuesti läksid kõik otsima . 
     "  Ärge üksteisest kaugele minge , kaote ka ära ,  "  manitses Inger , ise ähmi täis . 
    Ei , meie hoiame kokku , sädistasid nad . 
    Ja Vello kuulutas :  "  Mina ei kao kuhugi , mina ronin kõige kõrgema puu otsa ja vaatan kohe järele , kuhupoole on vaja minna .  "  
    Mets oli parasjagu rägane , mõnel pool tulid koplitraadid ette . 
    Komistades astusid nad mööda mättaid . 
    Keegi ei vastanud nende hõigetele . 
    Ärevus kasvas . 
    Otsijad väsisid . 
    Inger püüdis end kokku võtta , kuid hirm tuli vägisi peale . 
    Mis nendega ometi juhtus , kuhu nad jäid ? 
    Kella kolme ajal tuli kooli buss lastele metsavahi juurde järele . 
    Inger saatis lapsed bussi ja palus juhil veidi oodata . 
     "  Ega teie jõua üksinda metsi läbi käia ,  "  arvas metsavahi naine kaevu juurest . 
    Inger küsis , kas ta võiks tuppa telefoni juurde minna . 
     "  Minge aga läbi köögi , seal kambris ta on !  "  juhatas naine abivalmilt . 
    Liin oli kinni ; kui see mõne minuti pärast vabaks sai , helistas ta kooli . 
     "  Mis jutt see on ?  "  kostis Soova ärritatud hääl . 
     "  Mida ? 
    Mida otsima ?  "  
     "  Reet ja Kersti kadusid metsa ära .  "  
     "  No kuidas te sellega hakkama saite ?  "  
     "  Läksid asjale ... 
     "  Ja enne kui Inger midagi seletada jõudis , kostis torust käredalt :  "  Ärge tehke nalja , meil hakkab siin kohe õppenõukogu ! 
    Sõitke silmapilk siia !  "  
     "  Ma ei saa ju lapsi metsa jätta !  "  
    Torust kostis klõpsatus .  "  
    Halloo ! 
    Halloo ! 
    Hüüdis Inger . 
    Tal oli tunne , nagu oleks teda ihuüksi vastu ööd kuhugi inimtühjale laiule maha jäetud . 
    Ta läks trepile ja viipas bussijuhile , et see sõitma hakkaks . 
    Roheline buss veeres õueväravast välja ja kadus puude vahele . 
    Inger seisis ja mõtles , mis teha . 
    Ainult mitte paanikasse sattuda ! 
    Võib-olla on nad metsas mõnele teele jõudnud ja vale suuna valinud . 
    Teid on siin palju , teispool suurteed raba . 
    Ega nad ometi sinna läinud , aru peas ? 
    Aga võta kinni ... 
    Metsavaht , kes ennist otsima oli jäänud , tuli tagasi . 
    Ta polnud kedagi leidnud . 
     "  Siin pole kuhugi kaduda ,  "  seletas ta jälle nõutult . 
     "  Kurje metsloomi siin pole , mingeid auke ka mitte ... 
    Mätaste vahele ei saa ometi lapsed ära kaduda , ega nad nõelad ole . 
    Suured tüdrukud , vaata et hakkavad juba poisse vahtima ... 
    Siin pole seda metsa ka nii palju ... 
    Kui nad hakkasid kuhugipoole minema , jõudsid ikka mõnele teele välja , ehk läks lihtsalt suund segi . 
    Teed peaks läbi käima .  "  
     "  Ei neid jõua üksijalu läbi lahmida !  "  arvas metsavahi naine õuel askeldades . 
     "  Auto oleks isevahe ... 
     "  Kus oli Ingeril auto ? 
    Abitult seisis ta trepil . 
    Mida teha , kust abi paluda ? 
    Metsavaht on küll siin , aga ta hobune pole kodus , on vennapojale kartulipanekuks välja laenatud . 
    Abivalmis on ta küll , aga mis see aitab . 
    Või läksid nad tõesti sinna rappa , istuvad kuskil põõsa all ja nutavad ? 
    Või juhtus nendega midagi kummalist ? 
    Kuid mis sai siin juhtuda ? 
    Päevaaeg , ühtegi kiskjat pole ... 
    Äkki murdis üks neist jala ja teine istub niisama kõrval , taipamata abi järele tulla ? 
    Või ehmusid nad mõnest jänesest , rebasest , metskitsest , ronisid puu otsa ega saa enam alla ? 
    Ta kujutles end juba prokuröri ees vastust andmas . 
    Ja mis ütlevad laste emad ? 
    Kellele helistada ? 
    Paluda Soovat , et ta bussi tagasi saadaks ? otsima ? 
    Kuidas ta polnud küll kohe selle peale tulnud ! 
    Õieti ei lasknud Soova tal ju rääkidagi . 
    Ta helistas uuesti kooli , kuid telefonist kostsid ainult pikad monotoonsed signaalid . 
    Keegi ei võtnud toru . 
    Muidugi , kõik olid ju õppenõukogus ! 
    Ei , sealt ei tule talle keegi appi . 
    Lõpuks võttis ta uuesti toru , valis numbri ja jäi hinge kinni pidades ootama . 
    Juba kostiski torust madal rahulik  "  Halloo ! 
    Ma kuulen .  "  
     "  Kas seltsimees Römmel ?  "  
     "  Ma kuulen .  "  
     "  Siin õpetaja Uunvald . 
    Mul kadusid kaks tüdrukut metsa ära . 
    Ma olen hirmsasti hädas . 
    Ma ei tea , kuidas neid leida . 
    Mulle oleks autot vaja .  "  
     "  Selge . 
    Kust te räägite ? 
    Ma tulen kohe ,  "  kostis Arne rahulik hääl . 
    Nüüd jäi üle vaid oodata . 
    Metsavaht otsis vahtkonna kaardi välja ja näitas näpuga : siin on see raba , siin on see laugas , aga näete , siit vahelt tuleb suurtee läbi . 
    See pole mõni metsarada , vaid täis autotee . 
    Naine katsus ka omalt poolt õpetajat lohutada :  "  Ärge nüüd nii muretsege , küll me nad kätte saame ! 
    Ega siin kurja metslooma ei ole ...  "  
    Õuest kuuldus auto pidurdamist ja Arne astus sisse , pruun , reibas , valged hambad naermas . 
     "  Noh , mis siis lahti on ?  "  
    Ingeril läks süda kohe palju kergemaks . 
     "  Tüdrukud kadusid metsa ära ,  "  tähendas metsavaht kaardi tagant . 
     "  Näe , siia !  "  
     "  Mmh . 
    Ilus , katsume nad kätte saada .  "  
    Arne vaatas Ingeri otsa ja ütles :  "  Lähme sõidame metsateed läbi . 
    Kui ei leia , siis helistame piirivalvesse , küll nemad kätte saavad , neil ju koerad selle ameti peal .  "  
    Vaevalt said nad autosse istuda , kui maantee poolt pikkade sammudega lähemale rühkiv suurt konti naine nende kohale jõudis ja juba värava peal hingeldades käratsema hakkas :  "  Viiakse muudkui lapsed metsa ja kaotatakse ära ! 
    Ega mina jõua neil igal pool sabas passida . 
    Kooli asi on neid kasvatada ja järele vaadata , kes teab , kus hundiaugus või rebaseraudades nad nüüd on ! 
    Keegi ei küsi , keegi ei hooli ! 
    Mina muudkui kasvatagu , muretsegu riie selga ja leib lauale ! 
    Mina üksik inimene ... 
    Aga kus on tänu ? 
    Veetakse aga metsa ja kaotatakse ära . 
    Muud ametit inimesel ei ole , kui lastel silma peal hoida , ja sellegagi ei tule toime ! 
    Kus te silmad olid , ma küsin ?  "  pöördus naine vihast punetades Ingeri poole . 
     "  Nüüd olete vait , vahite maha . 
    Ega teie süda ei valuta ! 
    Mis teie ka lastest teate , teie pole neid sünnitanud ega kasvatanud ! 
    Teie pärast kadugu nad kõik metsa ära , sündigu sohu , kärvaku mätta otsa ! 
    Ei teist ole asja lapsi õpetama ja kasvatama !  "  karjus ta sülge pritsides Ingeri peale . 
     "  Päev otsa lüki kombinaadis kalu varda otsa , nii et pole aega ninagi nuusata , õhtul jookse mööda metsa ja aja lapsi taga , kas see on kellegi kord ! 
    Ei mina usu ... 
     "  Arne vajutas starterile , mootori hääled summutasid naise karjumise . 
    Auto sõitis tasase käiguga mööda puhast metsateed . 
    Kahel pool kasvasid männid , sekka ka heledamaid kaski . 
    Arne tegi aeg-ajalt peatusi , tuli kabiinist välja ja hüüdis valju kõlava häälega :  "  Reet ! 
    Kersti ! 
    Uuu !  "  
    Mõlemad kuulasid hoolega , aga kuskilt ei kostnud kippu ega kõppu . 
     "  Ära muretse , tüdruk , küll me nad üles leiame ,  "  lohutas Arne . 
     "  Ära lase end selle rumala inimese jutust nii rööpast välja viia .  "  
     "  Tal on õigus , ma ei tea lastest midagi ega saagi teada .  "  
    Inger hakkas nutma . 
     "  Sinu naine võiks mulle samuti öelda .  "  
     "  Tüdruk , ära võta seda nii tõsiselt !  "  
    Mees ohkas ja silitas parema käega Ingeri pead . 
     "  Ära nuta , küll me midagi välja mõtleme . 
    Kõigepealt otsime need kaks üles .  "  
    Oja ääres pidas ta auto kinni , võttis ikka veel nutva Ingeri käekõrvale ja viis vee äärde . 
     "  Peseme silmad puhtaks !  "  
    Inger nuuksus ja pesi . 
    Vesi oli meeldivalt jahe . 
    Edasi sõitsid nad põlendikule . 
    Tee ääres laius söestunud puid , tömbiks põlenud tüvesid , risu ja räga . 
    Veel edasi paistis üle puulatvade triangulatsioonitorn . 
    Arne jättis Ingeri autosse ja läks üksi künkale , ronis torni vaatama . 
    Kuid sealtki polnud midagi näha . 
    Pealegi läksid pilved tihedamaks ja hakkas vihma tibutama . 
    Kägu kukkus metsas , kased helendasid noorelt ja värskelt . 
    Õhtu oli kätte jõudmas . 
     "  Nad pidid ikka siia välja tulema ,  "  seletas Arne . 
     "  Teisel pool on suur maantee , kui nad oleksid sinna jõudnud , siis peaksid nad juba ammu linnas olema . 
    Seal ju tihe liiklus .  "  
     "  Järsku läksid sellest teest siin üle ?  "  
     "  Seda ma ei usu . 
    Siis pole neil aruraasugi peas . 
    Eksivad ära , jõuavad teele välja ja lähevad tee pealt jälle minema . 
    Ega nad elus esimest korda metsas ole , on ennegi marjul või seenel käinud . 
    Nii palju on iga laps kuulnud , et kui sa ära oled eksinud ja tee peale satud , astu aga edasi .  "  
    Nad sõitsid veel kümmekond kilomeetrit läbi , siis pidas Arne auto kinni . 
     "  Aitab . 
    Edasi pole mõtet sõita . 
    Me oleme oma kolmkümmend kilomeetrit maha sõitnud , eluilmas ei jõudnud nad nii kaugele tulla . 
    Nad kas istuvad metsas ja virisevad või läksid siiski vastassuunas .  "  
    Arne pööras auto ümber ja nad sõitsid tagasi . 
    Metsavahi pool nägid nad naist lüpsikuga laudast tulemas . 
     "  Ei ole tulnud , keegi pole helistanud ka . 
    Mees läks tolle emaga sinna kopli kanti , käivad ja huiguvad seal , aga ei midagi . 
    Niisugust asja pole enne olnud , et suured tüdrukud kaovad metsa ära . 
    Mul siin käib tütar oma lastega suvitamas , ei ole midagi olnud . 
    On päris linnalapsed , ja palju väiksemad . 
    Teil ehk kõht tühjaks läinud , astuge sisse .  "  
    Arne tänas ja nad sõitsid jälle edasi . 
    Ingeril hakkas süda uuesti valutama . 
    Ta püüdis küll endale selgeks teha , et tüdrukutega ei saanud midagi juhtuda , kuid neid ikkagi ei olnud . 
    Lihtsalt ei olnud ja kõik . 
     "  Kas helistame piirivalvesse ? 
    Kui me enne pimedat kätte ei saa , tuleb skandaal üle terve Eesti . 
    Ministeeriumist saadetakse ringkiri , direktori käskkiri niikuinii ...  "  
     "  Hea küll ,  "  ütles Arne ,  "  teeme veel ühe ringi teiselt poolt , sõidame mööda maanteed . 
    Kui sealt ka ei leia , siis helistame , las tulevad , kammivad metsa läbi .  "  
    Maanteel peatas Arne vastutuleva auto ja päris , ega juht pole tee ääres kahte plikat näinud . 
    Ümmarguse paksu näoga mees polnud kedagi näinud . 
    Aga järgmine , rõugearmiline furgoonijuht , oleks nagu kedagi silmanud , aga kes nad olid , seda ta ei teadnud , võsa varju nad hoidsid , oli ehk asja . 
    Mees naeris ja tõmbas kabiiniukse mürtsudes kinni . 
    Arne pani esituled põlema . 
     "  Ei mina usu , et need lapsed olid . 
    Mis asja nad siin suure tee ääres peaksid passima , võiksid ammu kodus olla . 
    Parem pöörame siit jälle metsatee peale .  "  
     "  Sõidame veel natuke edasi ,  "  palus Inger . 
     "  Seal oleksid nagu kaks täppi tee peal .  "  
    Inger osutas vastu tuhmi loojangut . 
     "  Need on täiskasvanud inimesed ,  "  ütles Arne lähemale jõudes pettunult . 
     "  Need ei ole lapsed .  "  
    Aga need siiski olid lapsed , kaks ehmunud , kriimuliseks nutetud nägudega tüdrukut teepervel konutamas . 
    Inger hüppas autost välja ja haaras tüdrukutel ümbert kinni . 
     "  Ometi leidsime teid üles ! 
    Kus te küll olite ?  "  
     "  Õpetaja , me eksisime ära ,  "  venitas Reet nutuselt . 
     "  Kas te hõikumist ei kuulnud ?  "  
     "  Alguses nagu kuulsime , aga meie ei teadnud , et meid hõigutakse .  "  
     "  Kaua te siin tee ääres istute ?  "  päris Arne rangelt . 
     "  Kella kolmest saati ,  "  nuuksus Kersti . 
     "  Kella kolmest kuni kella kümneni passite tee ääres ja ei saa koju sõidetud ! 
    Need kümme kilomeetrit oleks võinud selle aja peale jalagi mitu korda maha käia !  "  
     "  Meil ei olnud raha ,  "  vesistas Reet ja Kersti lisas veel hädisemalt :  "  Me ei teadnud , kuspool linn on ...  "  
     "  Ja ühtegi autot ei sõitnud mööda ? 
    Vitsa väärt !  "  
     "  Me ei julgenud küsida ...  "  
     "  Ja oleksitegi ööseks metsa jäänud , kui meie poleks teid siit leidnud ?  " 
    5. Liiguste pidumaja on valmis . 
    Tühja läks nende ennustus , kes kuulutasid , et Länts enne väsib , kui palgid kohale saab , või naersid , et küllap palgid sinna aia äärde mädanevad . 
    Aru paruni õues ja Udu künkal on uue maja palgid endist viisi virnas . 
    Kui Läntsu aiaäär on lage . 
    Viimase laastudki kaapis Leenu kokku ja viis põllega tuppa - tuleval suvel võib aiaäär jälle lopsakat rohtu kasvatada . 
    Aga aias noorte puude vahel seisab pikk maja , rida suuri aknaid mõlemal pool ja kahe poolega uksed nagu kirikul pärani . 
    Liiguste pidumaja on valmis ning ootab õnnistajaid . 
    Ega ometi Willingeni ? 
    Tulgu kas või Willingen , tulgu aga ! 
    Tulgu , kes soovib ; mida rohkem tulijaid , seda parem . 
    Jakob Länts ei aja kedagi oma pidumaja lävelt tagasi . 
    Pale pestud , habe piiratud ja saapad rasva ning tökati seguga korralikult määritud , liigub ta juba varahommikust saati pidumajas ja selle ümber . 
    Õnnelik ja kärsitu , käib ta päeva jooksul mitu korda koolimajas , et Mihkel Kippertiga nõu pidada . 
    Mis koolmeister arvab , kas kõik on ikka nii , nagu õiges teatrimajas peab olema ? 
    Kas lava on nii kõrge , et näitlejad kõikidele pidulistele paistavad ? 
    Kas etteütleja kast on õigel kohal ? 
    Kas lauljad ja pasunapuhujad mahuvad kõik lavale ? 
    Kas külaliste jaoks pinke jätkub ? 
    Kui ei jätkugi , ega sellest midagi ei ole ; ka päris  "  Vanemuises  "  seal Tartu linnas seisis muist pidulisi seina ääres - ta on seda ise näinud . 
    Mihkel Kippert kinnitab ikka ja jälle , et kõik on nii nagu vaja - peaproov näitas seda selgesti . 
    Aga ometi pole Kipperti ärevus Läntsu omast väiksem . 
    Kõik see , mis ta siin Liigustel seni on teinud , oli nagu eelmäng , hoovõtmine ja maakuulamine . 
     "  Kui igas linnakoolis ükski niisugune poiss oleks !  "  ütles sel kevadel inspektor õpilaste teadmisi kontrollides . 
    Ka edaspidi ei tohi ta midagi halvemat Liiguste kooli kohta öelda - seda on Mihkel Kippert kindlasti otsustanud . 
    Aga mitte üksnes seda . 
     "  Kui meil see pidu korda läheb , siis oleme varsti võidumehed ,  "  kinnitab Jakob Länts . 
    Kippert teab hästi , mida Länts mõtleb . 
    Raha , raha on tarvis , et kool välja ei sureks , et ta võiks nii suurelt tööle hakata , nagu lubatud . 
    Raha on tarvis , et õli lambis ei lõpeks ja et valgus võiks paista hoopis kaugemale , kui ta paistab . 
    Ei ole see üksnes kooli tegijate ning ülalpidajate soov , see on ka tema , Mihkel Kipperti soov ja tahtmine . 
    Ta pole tulnud siia Liigustele üksnes vananema ega oma aega viitma , ta tahab , et tema esimesest koolist tuleksid välja tõelised tulekandjad , need , kes süütavad leegi seal , kuhu nad lähevad . 
    Kõrgeks ja kuulsaks peab Liiguste kool saama , tõeliseks instituudiks kihelkonnakooli lõpetanutelegi . 
    Aga kõigepealt peab siin igas talus midagi muutuma , igas inimeses säde süttima . 
    Noore koolmeistri unistused tunnistavad , et temaski on tilgake veidriku verd . 
    Kaks aastat on ta juba siin jahtinud , oma elutoas näitlejaid ja pasunapuhujaid õpetanud , rehetubades pidusid teinud ; kaks aastat on ta peaaegu palgata lapsi õpetanud , aga ta ei mõtle siit lahkuda . 
    Tal pole taskus mõnikord kopikatki raha , kuid ta unistab klaverist , mille abil oleks lauljaid parem õpetada . 
     "  Kui ma klaveri saan , siis paneme selle siia lavale ,  "  ütleb ta Läntsule , kui nad seisavad kõrvuti pidumajas , et veel kord vaadata , kas kõik on ikka omal kohal . * * * Pidulised tulevad ... 
    Nad võivad julgesti tulla , Jakob on koerad rehe alla kinni pannud . 
    Jah , Läntsulgi on nüüd suured tigedad koerad , kes söövad - nagu Leenu pahandab - sea eest . 
    Aga Jakob teab , et koera on siis hilja kasvatama hakata , kui varas aia taga hiilib . 
    Hobust küll veel Läntsul pole , mis vargaid ligi meelitaks , kuid Jakob on Leenule lubanud , et ta siis ka hobuse muretseb , kui tallid üles jõuab ehitada . 
    Praegu pole tallide jaoks küll veel palgijuppigi , aga meister on juba omast käest ja küll neid palkegi leidub . 
    Koerad tahavad kasvada - palke ja hobust saab raha eest , kui seda jätkub . 
    Nüüd hauguvad ja urisevad Läntsu koerad rehe väravate taga , nii et külalised võivad vabalt ümber pidumaja kõndida , seda seest ja väljast tunnistada . 
    Ja on ka , mida vaadata . 
    Majal on pikkust ja laiust ehk rohkemgi kui vaja , tal on peal tihe õlgkatus , aga näe - õlgi pole kogu katuse katmiseks jätkunud ja ühte nurka on roovlattide katteks laotatud litsalt sasi , mis sirgete ritvadena kenasti kinnitatud . 
    Ent mitte see tühine asi ei tekita imestust . 
    Tulijad vahivad kõigepealt korstna poole , vangutavad pead ja räägivad läbisegi :  "  Kes seda enne on näinud - majal puust korsten peal ! 
    Kas see värk tal kõik põlema ei plahvata ?  "  
     "  Kus ta korrat põlema saab minna ,  "  ütleb Jakob , kui seda juttu juhtub kuulma . 
     "  Suitsul pikk tee ees , ei seal ole enam sädeme tuhkagi , kui korstnasse jõuab .  "  
    Ja ta kutsub kahtlejad majja , et nad ise näeksid . 
    Need , kes veel pole majas käinud ega tea , saavad nüüd näha imevigurit : Länts on oma pidumajale soojatorud sisse pannud . 
    Parajal kõrgusel jooksevad ümber saali jämedad plekktorud , ahju tuline suits peab neist läbi minema ja ruumi soojaks kütma , alles siis pääseb ta puukorstna kaudu vabadusse . 
    Selle värgi on peremees ise välja mõelnud ja valmis ehitanud . 
    Olgu nüüd tagaselja itsitajaid , palju on , kõik peavad ometi tunnistama , et ruumikas pidumaja on valge ja soe ja et pikkadel pinkidel on mõnus istuda ning püüne poole vahtida . 
    Jakobil pole kaua mahti piduliste seas viibida , ta peab oma suure pasunaga olema tegelaste hulgas . 
    Aga Leenu istub esimeses reas , kreemikas siidrätik peas , teki sisse mähitud väike Jaku süles ja suuremad lapsed kahel pool . 
    Endist viisi peavad nad kõik sööma ja magama vanas madalas majas , kus kilgid laulavad suure kerisahju taga ja kus iialgi pole nii valge , et mahakukkunud nõela näeks tule abita üles otsida , aga tänasest peale on neil õigus istuda pidumajas esimeses reas . 
    Ja nad situvad julgesti , üksteise käest kinni hoides ning püüne poole vahtides . 
    Esialgu ei juhtu seal kõrgel midagi huvitavat . 
    Kõik , mis seal võib olla , jääb tumedate eesriiete taha , nähtavale ilmub ainult koolmeister Mihkel Kippert . 
    Kuid tedagi tasub vaadata . 
    Mihkel Kippert pole hoopiski enam niisugune poisike , nagu Liigustele tulles . 
    Palju pikemaks pole ta küll kasvanud , kuid tal on täismehe nägu tumedate väikeste vurrudega , ta pruunikad juuksed on pidulikult üle pea kammitud ja seljas on tal Nugise Kaie kootud peenest kalevist must ülikond . 
    Et ta hästi rääkida mõistab , selles pole küll midagi üllatavat , seda teavad Liigustel kõik . 
    Kuid täna ei räägi Kippert kaugetest maadest ega rahvastest , ei Linnuteest ega Golfi hoovusest - ta räägib puukorstnaga majast , millest peab nüüd saama Liiguste  "  Vanemuine  "  . 
    Suur pidumaja on inimesi seinast seinani täis , aga keegi ei naera ja väikesel Maiel hakkab igav . 
    Ta niheleb ja vahib kahele poole , nii et suur õde Anna peab ta kätt pigistama ja tasakesi küsima , mis tal viga on . 
     "  Tahan näitemängu näha !  "  nõuab Mai nii valjusti , et Mihkel Kippertki seda kuuleb ja varsti jutu lõpetab . 
    Kuid näitemängu siiski veel ei näidata . 
    Kui eesriided kõrvale tõmmatakse , seisvad laval lauljad - Annagi on Maie kõrvalt nende hulka lipanud . 
    Kõigepealt lauldakse Liiguste pidumajas  "  Keisri laulu  "  ja kõik pidulised seisavad püsti , ei tea , kas uue pidumaja , selle ehitaja , kauge keisri või kõigi kolme auks . 
    Aga siis , kui lauldakse  "  Öö oli katmas isamaad ...  "  ,  "  Ju püha on käe ...  "  ja teisi ilusaid laule , seisavad püsti ainult need , kes tulemisega hiljaks jäid ja enam pinkidele istuma ei mahu . 
    Laulud on küll kenad ja lõbus vaadata , kuidas koolmeister lauljate ees vehib , kuidas ta keppi kord ühele , kord teisele poole vibutab , mõnikord teisegi käe appi võtab , aga ometi algab pidumajas alles siis õige ärevus , kui teatatakse , et nüüd algab Juhan Kunderi  "  Kroonu onu  "  , nali kahes näituses . 
    Paljud pidulised teavad , et Kunder , Liiguste rahva hea sõber ja abimees , ei ole enam Rakveres , ta on kaugele Kaasanisse sõitnud - aga näe , oma näitemängu on ta ometi siia jätnud . 
    Kunder on Liiguste koolile veel teisigi raamatuid kinkinud , oma nime on ta nende sisse kirjutanud , aga neid teisi peab lugema ja nii lõbusad pole need ka , kui see näite- või vaatemäng . 
    Mai ei saa hästi aru , mis see tärnidega onu seal laval räägib , ta läheb päris lava juurde , ja kui saaks , roniks ta üles lavalegi . 
    Aga selleks tuleb tal veel mõned aastad kasvada . 
    Ja nüüd lõpuks on pasunameeste järg . 
    Kuidas nad küll läigivad , need uued vasksed pillid ! 
    Ja kui tähtsad ning pühalikud on meeste näod ! 
    Seal on koos nooremaid ja vanemaid , on mehi lähemalt ja kaugemalt , on teadagi ka punetava näoga meister flöödiga ja Jakob Länts kõvera pasunaga . 
    Länts istub , nägu tõsine ja pidulik , silmad pilukil ja jalg taktilöömiseks valmis seatud . 
    Mihkel Kippert tõstab jälle taktikepi ja nüüd see läheb : üks-kaks-kolm-neli , üks-kaks-kolm-neli ... 
    Kõigepealt muidugi keisrimarss , aga seejärel ka teisi lugusid , nii vägevaid , et uue maja lagi kõmab ja soojatorud kaasa põrisevad . 
    Kui mängijad lõpuks pillid ära panevad , on noortel küll veel midagi oodata , kuid vanade ja sülelaste pidu on sedapuhku läbi . 
    Aga enne , kui keegi lahkuda jõuab , astub piduperemees lava äärele , sinnasamasse , kus ennist Mihkel Kippert seisis . 
    Länts tänab pidulisi , teatab , et pidu on kenakese summa kooli heaks sisse toonud , ja lõpetab :  "  ... aga kõige selle eest tahame meie oma koolmeistrit härra Kipperti tänada , sest ilma temata ei oleks me ühtegi ... 
    Tema rääkis ennist , et meie koolitegijad oleme siin Liigustel nagu seitse prohvetit , aga mina ütlen , et tema on meie Jeesus Kristus , keda me kõik kummardame . 
    Tõsi mis tõsi - tema on oma higi ja verd meie pärast valanud ja meie laste pärast nälga ja külma kannatanud . 
    Tema on see õige tulelondi kandja siin liiguste mäe peal ja pasuna puhuja , nii et see kostab kaugele ja kutsub kokku kõik mehed ja naised lähedalt ja kaugelt , et nad võiksid oma ihusilmaga näha , kuidas meie elame siin Aaspere vallas Liiguste külas . 
    Meie ei karju enam mitte üksnes leiva järele , sest vabal inimesel on ükskõik , millest sitta saab , aga meie karjume hinge priiuse järele , et see võiks tarkuse ja ilu maale lennata . 
    Ja selles aitab meid Kippert . 
    Sellepärast öelgem : Jumalale kiitus ja Kippertile au ! 
     "  Jakob Länts ei räägi pikalt . 
    Tal pole paberit peos , kust sõnu maha lugeda , ega ole ta neid varem pähe tuupinud . 
    Ta ütleb ainult seda , mis tal keelel kipitab . 
    Seejärel võtab ta viiuli , seab selle lõua alla ja hõiskab :  "  Nüüd tantsige nii , et tolm lendab !  "  
    Aga selle käsuga läheb ta üsna viltu , sest Liiguste pidumajal on laudpõrand all ja tolmu pole siin veel ollagi . 
    EPILOOG Läntsu Leenu on halvatud . 
    Jakob istub tema sängi ees , lõug toetatud kätele , mis hoiavad kadakast keppi põlvede vahel . 
    Pikk valge habe ulatub tal rinnuni . 
    Nad ei räägi midagi . 
    Nad kuulatavad aega , mis tasakesi neist mööda voolab ... 
    Äkki kolksatab kepp põrandale : Jakobi käed on selle lahti lasknud . 
    Mees kummardub kiiresti , tõstab kepi maast ja istub endist viisi edasi . 
     "  Mis sa ennast piinad ,  "  noomib Leenu vaevalisel häälel . 
     "  Heida sängi , maga seal ...  "  
    Jakob korraldab kepi kindlamini põlvede vahele . 
     "  Ma ei maga ,  "  vastab ta pahaselt ,  "  ma mõtlen . 
    Kas sa arvad , et see mõni kerge töö on ! ?  "  
    Leenu naeratab valulise suuga : oh isa , sul on ikka palju seda rasket tööd olnud , eks nüüd juba aita - nüüd mõtlevad sinu eest teised , need keda sa mõtlema õpetasid ... 
     "  Kui lükkaksid korraks akna lahti ,  "  palub ta natukese aja pärast . 
    Jakob tõuseb ja lükkab akna lahti . 
    Kevad valgub tuppa . 
    Liigutuste kevad . 
    Leenu hingab tasa-tasa . 
    Ta kuulatab . 
    Nõõtavad ... 
    Liiguste mehed künnavad ... 
    Kas Tanel on läinud põllule ? 
    Ööbikud laulavad ... 
    Kas kuuled , Jakob , kuidas nad laulavad : laisk tüdruk , laisk tüdruk , too piits , too piits ! 
    Ei aita enam piitski ... 
    Plaks ! 
    Plaks ! 
    Plaks ! 
    Need ööbikud laksutavad endiselt all oja ääres , aga teised  "  ööbikud  "  vastavad neile koolimaja juurest ja küsivad :  "  Õrn ööbik , kuhu tõttad sa , sel lahkel lehekuul ... ?  "  
    Jakob seisab akna juures , selg sängi poole . 
    Leenu teab : mitte üksnes Jakob seal akna juures ... 
    Inimesed jätavad töö seisu , kündjad jätavad nõõtamise . 
    Kõik jäävad kuulatama ... 
     "  ... vaid talupoja akna all , sel pühal pärnapuul ...  "  
    Jah , siin akna all neid pärnapuid nüüd on , laiad teised juba ja igal suvel mett ja sumisevaid mesilasi täis ... 
    Mett ja sumisevaid mesilasi ... 
    Leenu silm vajub kinni . 
    Liiguste kevad on tema väikese jõu jaoks alati liiga raske olnud . 
    Ta peab natuke puhkama ... 
    Jakob pöördub . 
    Ta pilk langeb uinunud naisele , seejärel vanale viiulile seinale ja pasunale kapi otsas . 
    Ei , las olla pealegi , las puhkavad , nad on oma töö teinud . 
    Ettevaatlikult , et magajat mitte äratada , astub Jakob läbi madala koja . 
    Trepil ta hetkeks peatub , lase pilgukaare üle kõrgeks kasvanud puude ja astub siis pidumaja poole . 
    Pidumaja uksed on kinni . 
    Neid uksi pole enam kaua avatud , sest pidulised kogunevad nüüd hoopis kõrgemasse majja , mis seisab uhkena küla servas männiku ääres . 
    Pritsimajas on suur saal ja lava , kus käivad mängimas kaugelt külalisedki . 
    Paljuke on veel neid , kes mäletavad , et selle suuruse ja uhkuse ema seisab siin Läntsu õues ? 
    Muidugi - mõni möödamineja näitab näpuga :  "  Näe , kus meie endine  "  Vanemuine  "  !  "  
    Näitab ja naerab . 
    Mis sellest - Liiguste veidrikku ja tema ettevõtmisi on ikka naerdud . 
    Hea naer on terviseks .
    Külmutuslettide klaasi all seisid isuäratavate kuhjadena reas udarad , sarved , kõrvetatud kärsad , suured suitsutatud loomaroided , verised maksad , veetünnides soolikate otsatud puntrad , lotakad kõrvad , ussidena looklevad sabad , sinakad keeled , klaaskannudes hüübinud veri , pungis silmadega karvased pead ja kohlakad sõrad . 
    Lettide ees tungles näljane ja lihahimuline rahvas . 
    Hulk trügis , letid nagisesid ja verised müüjad loopisid kaalu juurde pürginutele sültjaid kamakaid kätte . 
    Ahned pilgud noolisid rupskite kuhjasid , kõrisõlmed liikusid , kollektiivne kadedus pressis pooridest välja , kui mõni ilusa tüki sai . 
    Meeled ahnitsesid , mõistus arutas , mida võtta jõuab ja tasub . 
    Enne kaalude juurde jõudmist tõmbuti varitsevalt küüru , silmad vilasid valvsalt ja neelud lõid lõuapäradesse . 
    See oli kirgede maja . 
    Raoul sammus kontide osakonda ja jäi suurena ning väärikana järjekorda seisma . 
    Ta valitses ennast mehiselt . 
    Teda tunti , lihakirest tuhmistunud silmad lõid aeg-ajalt selgeks ja nägid Raoulis linna valitud juristi , kes heas , kes halvas valguses . 
    Ja ta pidi seda osa suures näitemängus etendama nii , nagu harjunud publik nõudis . 
    Ta laskis ennast tõugata , pomises vabandusi , vaatas üle peade ja püüdis mitte midagi näha . 
    Ja silmade ees oli kujutluste kont . 
    Keegi kõnetas teda , ta vaikis uhkelt . 
    Kui ta kaalude juurde jõudis , siis näitas põlglikult näpuga suurt looma sääreluud . 
    Liharaiuja otsis virnast ideaalilähedase kondi ja ka Raoul kummardus tahtmatult ette nagu kõik teised . 
    Kont pakiti ohtra paberi sisse , Raoul võttis selle kaenlasse ja sammus lihakarnist välja . 
    Sääreluu oli pikk ja kippus kaenlast ära vajuma küll üht , küll teist otsa pidi . 
    Raoul sättis oma kompsu kui habrast instrumenti . 
    Sagiv tänavalainetus nügis ja tõukles . 
    Raoul pidi instrumenti kogu aja kehaga katma . 
    Ta pööras ennast , vaatas tõuklejatele etteheitvalt järele , pomises vabandusi , kui keegi vastu ta pikka pakki põrkas . 
    Ta vahetas kätt , hoidis oma varandust püsti , keeras seda igapidi , aga mühakate eest ei olnud varju . 
    Ristteel oli liiklusõnnetus , seal seisis tihe rahvahulk . 
    Raoul trügis läbi , kont ülessirutatud kätel . 
    Nii viis ta kandami tülita üle peade ja mõni vaatas lugupidavalt teadlast , kes oma optikaga õrnalt ümber käib . 
    Raoul astus muusikariistade kauplusse ja palus näidata pillide vutlareid . 
    Letile toodi kuhi musti polsterdatud karpe . 
    Raoul avas neid üksteise järel ja sobitas oma pakki sisse . 
    Proovis läbi terve hulga , liiga väikesesse kasti instrument ei mahtunud , suures jäi loksuma . 
    Lõpuks valis ta kasti , mille ühes otsas oli paras rusikasuurune laiend , kuhu kondipea sisse sobis . 
    Raoul võttis oma pilli ja sukeldus tänavasse . 
    Inimhoovuses sähvisid aeg-ajalt äratundmised ja siis nähti temas muusikameest . 
    Raoul muutus pisut hajameelseks ja endassesüvenenud kunstnikuks , kui läks musta pillikastiga bussipeatuse poole . 
    Oli töölt tulemise aeg ja bussipeatus rahvast täis . 
    Trügijate troppis lükati ennasttäis pillimees bussiuksest ikka eemale ja mitte vastupidi . 
    Ta ei saanud massi peale pahaseks , hella iseteadvust säilitades sammus ta taksopeatusse . 
    Järjekord oli pikk ja Raoulil kiire . 
    Kannatust jätkus lühikeseks ajaks . 
    Ta küsis pealeistujatelt kuhu nad sõidavad , temaga pahandati , aga ta säilitas oma kaasasündinud väärikuse , sajakilose keharaskuse ning leidis lõpuks sobivasse suunda sõitjad . 
    Ta vajus pehmele tagaistmele ja surus pilli õrnalt vastu kõhtu . 
    Ja ta soliidsele juristinäole libises vaikne naeratus . 
    Oma väikese villa ees peatas ta takso , maksis kiiresti raha ja avas kärsitute kätega jalgvärava . 
    Pika sammuga astus ta majatrepist mööda , sukeldus põõsaste vahele ja läks aia viimasesse soppi . 
    Seal keset põõsaid seisis tühi koerakuut . 
    Raoul vaatas ringi , avas pillikasti ja viskas selle teiste omasuguste juurde põõsasse . 
    Võttis värske kondi paberist välja ja pani kuudi ette maha . 
    Laskus neljakäpakile kondi ette , ajas pea selga ja hakkas urisema . 
    Meloodiline lõrin kõditas kurgus , tungis ikka sügavamale , täitis kopsud , immitses kõhtu , varsti vappus kogu keha kõikevallutavast mõnusast lõrinast . 
    Ja siis vastas samasugune rõõmus lõrin talle naabri aiast . 
    Raoul tammus kätel , kõigutas pead , ulus , lõrises , kilas , niuksus , rõõgas , vahetas registreid , läks ühest helistikust teise . 
    Polüfooniline lõrin haaras kogu ta olemuse , sündis hetke jumalik looming ja selles sümfoonias oli ainuke sõprus , hele armastus , vaba looduse valgus , Raouli pimestunud silmad ei näinud enam konti , kuuti ega muid rekvisiite enese ümber , ta tundis olemise loomulikkust . 
    Lõpuks väsis ta joovastusest , milles oli viibinud lühiajalise igaviku , tõusis püsti , sirutas kangeid põlvi , hakkas jälle nägema ja kuulma . 
    Võttis maast kondi , vaatas seda nukra pilguga ja viskas üle põõsaste naabri aeda , kus nüüd uueks lõrinaks lahti läks . 
    Aga Raoulile oli see kustunud igatsus , möödunu ja ta läks tuppa ning asus häbelikult naeratades pereisa ja abielumehe osa täitma . 
    Vabadus Vabadus on õnnistav , tunnen seda kõigi meeltega . 
    Ma lükkan oma käru ja ümberringi on avarus . 
    Aia ääres kasvab rohututt , mis on kui oaas keset kõrbe . 
    Mõttessevajunud inimeste jalad on elu tolmuks tallanud selles hoovis , aga aia ääres võidutseb metsik loodus ja suurendab minu vabadusetunnet veelgi . 
    Ja rohututi kohal ripub poolraagus puu tohutu kroon , mille varjus kisab katkine pink . 
    Käed , juhus ja ajalugu on talle kuju andnud , väsinud kehad on ta kuluma nühkinud ja kirg või ajahammas on jala nüüd katki murdnud . 
    See inimlik ase keset õhumerd teeb mulle rõõmu . 
    Ma olen vabadusse pääsenud , et lükata käru , see kohustus ei sega mul mõtet ja tunnet igasse ilmakaarde laiali laotamast . 
    Ma olen vaba ja miski ei saa mind keelata kevadise vasikana visklemast kõikjale , kus silm midagi ammu unustatut näeb . 
    See puu ja rohututt ja pink , tolm , majasein , kõrge aken , kaugemal väljaspool müüri hääled , need kuuluvad veel laiemasse maailma , aga mulle on sellestki küllalt , nagunii ulatub vaid taevas lõpmatusse . 
    Otsustati , ma lükaku käru ja ma teen seda meelsasti . 
    Ma oleksin seda ka siis teinud , kui mul veel rohkem valikuvõimalusi oleks olnud . 
    Kui mul ka mingit piiravat korda poleks olnud , mine ja tee , mida tahad , oleksin ma ikkagi käru lükkamise valinud , vähemalt praegu tundub mulle nii . 
    See on vajalik inimestele , kuidas saaksingi ma paremini oma vabadust kasutada . 
    Tänu oma tarvilikkusele tunnen ma end inimesena ja ma ütleksin , kui ma ei pelgaks suuri sõnu , et esimest korda elus . 
    See esimene kord kestab nüüd juba väga kaua . 
    Ma tunnen end inimesena , kes saab teistele midagi head teha , sõbralikke sõnu lausuda , sügavasti vaikida . 
    Ma ei arva oma isikust palju , aga ometi tundub mulle , et just minule tulevad nad oma hädasid kaebama , võib-olla olen mina ainuke , kes neid usub , kes ei kipu vastutasuna omaenese hädasid laduma võõrastele teadmiseks . 
    Arstid on julmad , võib-olla on see hädademere igapäevane nägemine neid selliseks teinud . 
    Nad räägivad meiega võltsi sõbralikkusega , aga nad ei usu meie jutust poolt sõnagi , see võib igaühe metsikuks ajada . 
    Alguses tulevad inimesed nende juurde usaldavalt , räägivad pikalt oma elust ja sellest , mis neile muret teeb , aga nemad vaatavad sulle otsa ega kuulagi õieti , vaid otsivad üksikute lausete tagant diagnoosi . 
    Neil on koolis õpitud täpselt klassifitseeritud haiguste ring , mille sisse nad peavad kõik oma patsiendid toppima . 
    Tegelikult ei ole siin ühtegi , kelle haigus oleks sarnane teise omaga . 
    Aga nemad suruvad kogu maailma mitmekesiduse klassifikaatori lahtritesse ja kaotavad silmist nende ees seisva inimese , tema individuaalsuse ja see kasvab kavaldamise , trotsliku vaikimise või viha taimeks . 
    Kui me siia oleme tulnud tühisegi murega , siis nende suhtumise läbi muutume me tõesti haigeks . 
    Võib-olla ma liialdan , on ka juhtumeid , kus mõni terveks saab , aga kas see arstide teene on , annab kahelda . 
    Ei saa ma uskuda nende sisse , kui me iga päev peame taluma südametute sanitaride jõhkrust . 
    Nad mõtlevad , et meie nähes ja kuuldes võivad kõike . 
    Nad tunnevad küll anatoomiat , aga ei usu hingesse , nad pilkavad nõmedalt maailmu , mida ise ei tunne , kuid mis meie sees on olemas , nad on nii vaesed kesk konte ja lihaseid . 
    Vahel on mul nendest kahju . 
    Aga ikkagi ütlen ma , et kui inimesel ei ole nii suurt hinge , et ta pika elu suudab võõrale hädale kaasa tunda , vaid muutub tuimaks mehhaanikuks , ei tohi ta arstiks õppida . 
    Või pole selliseid inimesi olemaski ? 
    Võib-olla suudaksid seda vaid need , kes ise selle hädamere sees sumavad ja kes pääsevad välja vaid käru lükkama . 
    Aga arstidel on peale tööpäeva lõppu veel teine elu , nad peavad seda tõeliseks ja see võtab neid lõplikult meilt ära , kui mõni neist ongi kunagi meile kuuluda tahtnud . 
    Ei , mina ei pea ennast eriliseks inimeseks , aga ometi suudan ma kõiki kuulata , ja nad saavad sellest lohutust . 
    Aga ma olen ka erand nende haigete seas . 
    Võib-olla kahjuks . 
    Nimelt olen ma terve ja mind hoitakse vaid pahast tahtest siin kinni ? nagu see ammu kombeks on , kui kedagi isoleerida tahetakse . 
    Ma tean , et samuti mõtleb mõnigi teine meie seast : just tema on terve , ja hirmus raske on leida , kus on tõde ja kas teda üldse on olemas . 
    Arstid on meile sisse sugereerinud , et kõik siin on haiged . 
    Aga enese kohta me ometi teame , et oleme terved , miks usume siis nii lihtsameelselt teiste haigust ? 
    Ehk on nad meid kõiki siia meie erilisuse ja vaimse rikkuse pärast kinni pannud ? 
    Nemad väidavad , et minutaoline polevatki mõtlemisvõimeline . 
    Aga näe , ma mõtlen ! 
    Nemad ütlevad : ei usu ja sellepärast pole olemas . 
    Kas meid vähe on mõnitatud , kas meie arvel vähe pahatahtlikku nalja on tehtud , kas vähe on tallatud meie tundlikku hinge ? 
    Aga meie ei saa ennast kaitsta . 
    Ja mitte üksi sellepärast , et meie oleme vähemuses , vaid ka sellepärast , et meie oleme liialt palju isiksused , et kokku hoida . 
    Meie hädad on niivõrd erinevad , et meie ei saa ühineda ega tõsta mässu . 
    Võib-olla ei saa ma kunagi teada , kes meist on tõeline terve , ja sellepärast ei tohi me umbusaldada kellegi juttu . 
    Kahjuks aga on meie hulgas ka tõelisi haigeid , neid , kes on täielikult tuimunud ja apaatiasse langenud . 
    Võib-olla olid nad alguses niisama erksa vaimuga kui meie , teised , aga see maja on neid selliseks teinud . 
    Seepärast tuleb ka nendele kaasa tunda , aga lohutada ei suuda ma neid enam , kuigi ma lükkaksin kas või kogu elu käru , et neid äratada . 
    See , et on olemas tõelisi haigeid , teeb meie , teiste olukorra veelgi keerulisemaks . 
    Just nende muserdatute kaudu tõestatakse , et ka meie oleme haiged . 
    Ja kui teinekord viha koguneb ja nii suureks paisub , et me end enam hoida ei suuda ja meeletusi teeme , siis parastavad nad ja ütlevad : näete , see ju isegi märatseb . 
    Kas samasuguseid vihapurskeid väljaspool meie maja , igaühe koduseski elus vähe ette tuleb ? 
    Aga mis sellest kõigest rääkida , kellele sa kaebad , elu on kord selline , peaasi , et me kauem vastu peaksime , et me suudaksime veel märatseda , kui miski vihale ajab , et me nii pea tuimaks ei muutuks . 
    Välja me siit nõiaringist ei saa , meid ei aita isegi maailma vapustused ja inimlikkust ei ole kusagilt oodata . 
    Ainult põgenemine võib päästa , kui leiad maa peal koha ja oskad end varjata . 
    Kuni kusagil rännuteel ikka vahele jääd ja kõik sulle , süütule näpuga näitavad . 
    Põgeneda võiks , olen neid plaane haudunud , aga kas mul on selleks õigust ? 
    Olgu me isiksused , on meie maja ometi omaette maailm ja me peame üksteist toetama . 
    Praegu sain ma vabadusse , mind lasti haigla kõrge müüriga ümbritsetud õuele , aga ära ma minna ei saa . 
    Arstide usalduse petmine ei teeks mulle vähimatki südamevalu , siin on midagi enamat , mis kinni hoiab . 
    Seesama käru , millega ma pean teistele haigetele köögi juurest sööki vedama , seda mis mitmele meist ainsana rõõmu teeb . 
    Süüa antakse halvasti , aga ometi on söömaaeg väheseid õnnelikke hetki , kus meelest läheb maailma kius . 
    Aga mul on tunne , et kärus on midagi väga olulist . 
    Kohe ei tea ma neid kõiki sõnu , mis see on . 
    Vist usaldus , ootus , minu enese teadmine , et ma ei tohi neid maha jätta . 
    Võib-olla ma teen oma osa suuremaks , ei tea . 
    Kes lohutaks , kes kuulaks neid , kes usuks neisse , kui mind enam ei oleks ? 
    Meie saatus on arstide käes . 
    Ainult siis , kui nemad kirjutavad oma paberitele , et me oleme terved , tohime me minna . 
    Ja peame minema , kui me seda ka ei tahaks , kui me ei tahaks astuda ühest südametust maailmast teise . 
    Ainult siis ? ja mis on selle taga , ei või ma teada . 
    Seniks jäävad meiega meie kesised rõõmud ja see ohjeldamatu vabadusetunne , mida ma praegu kõigi meeltega sisse ahmin . 
    Siin saan ma esimest korda elus aru , mis on õieti vabadus . 
    Pärast pikka palatit . 
    See on taevas . 
    Ja nemad ütlevad , et ma ei oska loogiliselt arutleda . 
    Mis on see nende loogika ? 
    Kitsas ja väljamõeldud asi . 
    Ma lükkan meelsasti käru , kogu oma vabaduse pühendan ma sellele , kogu oma taeva , aga arutlustest hakkan ma väsima . 
    Sest ma ei kanna enam vilja . 
    Lükkan käru katlamaja kõrvale köögi juurde . 
    Köögitöölised näitavad vahel , kui on puhanud , oma põlgust , aga on siiski vähem jõhkrad kui suurte võtmetega sanitarid , nad laovad pehmed plekk-kausid kärusse ja ma sõidan ettevaatlikult , et õnnistav supp üle ei loksuks , palatite poole . 
    Kui ma seda hästi ja püüdlikult teen , tuleb see kõigile kasuks . 
    Haiged saavad palju suppi ja mina vabadust ? mind võetakse teinekordki käru lükkama ja ma tunnen taevast . 
    Sellest on küllalt , et olla õnnelik . 
    Peaasi , et kui sul on optimistlik meel ja sulle ei tule kiuslikku mõtet supikäru kummuli keerata . 
    On muidugi pahandav , et neid õnnehetki saame kellegi armust , aga nemad ei suudaks meile midagi anda , kui me ise ei tunneks , täiesti iseseisvalt , omaenese rinnaga , omaenese optimismiga . 
    See on meie eelis ja isiklik asi , seda ei suuda meilt ära võtta isegi nemad , kelle pärast tasuks küll supp kummuli keerata . 
    Aga ma ei tee seda , sest ma olen tugev , terve ja mitte haige . 
    Nad loodavad mind siin hoides mu tulevikku vaatavat vaimu maha suruda , aga see ei lähe neil korda . 
    Minul on taevas ja vabadus , minul on mälestus ja mõtted , kellelgi pole seda rohkem , kellelgi pole minu omade üle võimu . 
    Mina olen vaba . 
    Elagu käru !
     "  Seltsimees major , kas te olete kunagi mõtelnud , kui vähe inimesi on Saksamaal , kes ühel või teisel , suuremal või vähemal määral ei aidanud Hitlerit . 
    Ühed tegid seda vabatahtlikult , teised sunniviisiliselt . 
    Muud teed ei olnud . 
    Mis me nüüd teeme ? 
    Kas määrame kõigile revolutsioonilise valvsuse huvides kakskümmend viis aastat ? 
    Ei , kallis ! 
    Ka õige revolutsioonilise valvsuse küsimus on pisut keerulisem kui aastate ladumine . 
    Ja Anna-Mia Halin seisis juba seljaga oma klassi poole .  "  
     "  Kust te seda teate ?  "  
     "  Tunnen .  "  
     "  On teil aga kompass ? 
    Kuhu te sellega küll purjetate ?  "  
    Makarov kissitab silmi :  "  Ma arvan , et kommunismi . 
    Ja kui me kord enamvähem künnisel oleme , on pagana lõbus tänast vaidlust meelde tuletada ...  "  
    Makarov jõudis oma kauge tuleviku reisilt kiiresti tagasi ja maandus Sisasi meelehärmiks Narulasse . 
    Kui ta oli Paganamaal söötide pärast küllalt muretsenud , kukkus kiitma Salme Tarumi organiseerimisvõimet ja töökust . 
    Seda kuuldes tõmbus Lembit Sisasi nägu irooniliseks . 
    Ta hakkas oma taskutes sobrama , kuni leidis neljaks kokku murtud kirja , mille tigeda žestiga lauale virutas . 
     "  Kuidas ta julges minu poole pöörduda ?  "  
     "  Siin on teid maakonnakomitee büroo liikmeks tituleeritud . 
    Küllap peetakse teie sõna kõige kaaluvamaks ...  "  
    Makarov viskas Salme avaldusele põgusa pilgu ja pupsus siis hulk aega vanakuradilikkuse naeru :  "  Ainult ühe korrakese ongi oma naise juures maganud ja sedagi mitte nii nagu vaja ...  "  
    Sisas sähvas soolaselt ja kahjurõõmsalt :  "  Vildid teil olid juba siin laual . 
    Eks siis arutage oma Salme Tarumi häda ka !  "  
    Ta torkas vilunud liigutusega relva püksitaskusse ja väljus isekalt vaadates . 
    Makarov mõlgutas hea tükk aega ruudulisele paberile ja vinklikkude pookstavitega üle nurga :  "  Seltsimees Salme Tarumile ! 
    Iseseisvaks lahendamiseks . 
    Täitmisest ei pruugi ette kanda .  "  
    Siis sihtis ta natuke aega Metsist ja lükkas avalduse tema ette . 
     "  Harald , sa oled väikselt kohustatud kaasa aitama Narula asjade joondeajamisel . 
    Pane siia oma käsi kah alla !  "  
    Metsis põikles veidike aega , sest niisugusele kirjale allakirjutamine ei olnud tema tõsise meele järgi . 
    Siis aga jõudis ta iseenese ületada ja kirjutas Makarovi nime kõrvale oma . 
    2 
    Pealelõunat sõitis maakonna täitevkomitee esimees Martin Tarum reeglina valdadesse nagu loole . 
    Seekord oli tal tungiv ja isiklikku laadi Narulasse mineku vajadus , mis oli juba tükk aega hinges pakitsenud . 
    Martinini ulatus poolt kõrva pidi kuuldus , et Anneli oli vabaks saanud . 
    Ta oli olnud kooperatiivis ja sealt lõpuarve võtnud . 
    Teadis Martin Tarum ühte , et tema juurde täitevkomiteesse ei tõsta Anneli jalga . 
    Aga helistada ja mõne sõnaga ütelda oleks ta ometi võinud ! 
    Nüüd lootis Martin teda Narulas kohata , korraks silma vaadata ja siis ... mis edasi pidi saama , see oli niisana hea kui kindel - edasi ei saanud enam midagi , sest Anneli oli kõik puruks lõhkunud ja ära lõpetanud . 
    Emajõe uue silla juures lubas Martin oma autojuhil väikese põike teha kuhugi sugulaste või tuttavate juurde , tõenäoliselt toidupoolist hankima . 
    See vuntsidega vanamees , kes vedas maavalitsuse aegadest saadik vanemaid , ülemusi ja esimehi , kiindus Tarumisse erilise usaldusliku poolehoiuga . 
    Ta pidas Martinit soliidseks ja soodsaks vahetuseks vanale uhkele tümikale , kes vehkis ja räuskas ega soovinudki poolehoidu võita . 
    Kõik täitekomitee töötajad proovisid püüdlikult ja kuulekalt uue esimehe korraldusi täita , olles alati valmis esimesel kutsel tulema ja käsu puhul sinna minema , kuhu vaja . 
    Narula poole vantsis Martin Tarum tuttavat metsateed mööda raske , pika ja rõhulise sammuga . 
    Niiviisi käivad sihiteadjad ja väsimatud inimesed . 
    Möödunud kuu elamused lasusid Martini turjal sellise kandamina , et iga teine mees oleks selle all kokku varisenud . 
    Aeg enne Anneli Sisasi ette astumist oli Martin Tarumile selge ja helge nagu õnneliku inimese tormine noorus . 
    Ta tundis , et osake üldise jõu allikast oli talle nimelt Anneli , kes paindus ja vormus tema kõrval nii täiuslikuks elu- ja töökaaslaseks , kui üldse võib ette kujutada . 
    Siis ütles Anneli saatuslikult purustavad sõnad :  "  Ma tapsin bandiidi !  "  
    Sisas külvas ta kohe üle küsimustega , millest koorus lagedale , et bandiit ei olnud ainult bandiit , vaid Anneli lihane vend , kellest ta koguaeg oli kõike teadnud ja kõike kui viimast hoolega varjanud . 
    Kui alatu ja kui reetlik ! 
    Tarum jahmus , raevus ja hakkas algul ennast süüdistama . 
    Ta oli läinud lõõga , ta oli olnud pime , ta oli lasknud end võõrsile kallutada . 
    Aga siis valas Martin Anneli tulise kurjaga üle ja sidus ta metsavendadega ühte punti . 
    Mitte kordagi ei esitanud ta küsimust , miks Anneli ei suutnud ega usaldanud temale kõike üles tunnistada ? 
    Martin polnud juurdleja , tema karm iseloom jäi ühetahuliseks ja lihtsakoeliseks . 
    Ränkraske surutise all vaeveldes muutus Martin Tarum süngeks , sõnakehvaks ja Anneli küsimuses nii reserveerituks , et ta ei võtnud tema nime enam suu sisse . 
    Mitu halba päeva ehtis ta parteikomiteesse minekut ja uue ameti mahapanemist . 
    Tarum oli veendunud , et ta nii vastutava koha peale enam ei kõlba . 
    Kuid et temasse igal pool soosivalt suhtuti , otsustas ta ootama jääda , kuni teised olukorras orienteeruvad ja mingi kindla seisukoha võtavad . 
    Algul häiris teda valusalt see , et Metsis , Makarov ja isegi Sisas ei lausunud sõnakestki . 
    Siis aga hakkas Martin ise nii käituma , nagu poleks tal Anna-Mia Halini nimelise naiskodanikuga midagi tõsisemat olnudki . 
    See maneer või enesekaitsevõte õnnestus üle ootuste loomulikult . 
    Paistis , et temalt seesugust asjasse suhtumist just oodatigi . 
    Vahekord Salmega muutus keeruliseks ja väljakannatamatuks . 
    Esiteks hakkas ta igal pool seletama ja tunnistama , et tema abikaasal ei ole iial olnud suhteid Anna-Mia Halini taolise bandiitide varjajaga . 
    Kõik puha laim ja Narula klassivaenlaste alatu keelepeks , väitis Salme kõrgilt . 
    Teiseks pressis ta väevõimuga Martinile ligi abielu jaluleseadmist nõudma . 
    Salme rügas Narulas tööd teha , aga kolis kiires korras linna elama . 
    Tarumi kannatus lõppes varsti otsa , Salme mõjus talle läilalt ja eemaletõukavalt . 
    Ta saatis jõhkra otsekohesusega kuradile uue neljatoalise korteri koos poleeritud magamistoa garnituuriga . 
    Vaid korraks jalutas ta läbi tubade , ei mäletanudki , mis seal sees oli , ja jättis korterivõtme selle märgiks postkasti , et ta enam tagasi ei tule . 
    Toidu- ja rõivakaardid loovutas Martin Salmele . 
    Sellega piirdus ta hoolitsus poja eest . 
    Ise toitus ta tagasihoidlikust täitevkomitee sööklast , kus kokad ei lubanud kannatada tühja kõhtu . 
    Nende andumus tikkus mõnikord piinlikuks muutuma , sest kui Tarum lõunaaja unustas , ootas teda õhtusöögiks niisugune laadung , mis sundis keelama ja kiruma . 
     "  Töö annab elule ainukese õige sisu ...  "  
    Martin ei teadnud , kes seda oli ütelnud või kust see lause talle meelde oli jäänud . 
    Aga ta vehkis neil oma elu segastel nädalatel hommikust õhtuni tööd teha . 
    Kõik ta tegemised olid täis ohjeldamatut kiusu , mis mõjus sirgjoonelisusena . 
    Koosolekuid , istungeid ja aktiive pidades lahtus mure masendav mõju , mingile loomulikkusele asu andes . 
    Tunded kalgistusid , aga haav jäi lahti ja hing kripeldas räbalat moodi . 
    Anneli asja eeluurimise päevil tundis Martin oma kohal musta varju . 
    Ootamatult leebe kohtuotsus mõjus lõõgastavalt nagu Vaari  "  õuhka  "  palderjaniga . 
    Narula metsatee oli Martin Tarumile tuttav . 
    Vana-Valgepõllu kase küljes kõlkus mahlanõu . 
    Ta läks ja jõi oma janu täis . 
    Varesepesi ei olnud enam . 
    Küllap noored Undid olid jõudnud siin ülevaatuse teha . 
    Vender korrastas õpilastega kangelaskalme . 
    Ka Lastide kääpad seisid kevadlillede lasu all . 
    Tarum ajas koolilastega mõne sõna juttu . 
    Siis osutas Vender Tennofite platsile ja avaldas kõheldes arvamust , et sinna oleks nagu keegi värskelt juurde maetud . 
    Siledaks ja tasaseks rehitsetud servas kippus muld kahtlaselt vajuma . 
    Haige vanaperenaise jalg enam Narulasse ei saanud , aga kääpad peeti puhtad , rehitseti platsi ja kasteti lilli . 
    Kes seda tegi , ei olnud teada . 
    Tarum ei uskunud , et nad suutsid inimeste silma nägemata oma bandiidi viimsesse rahupaika tuua . 
    Ta piirdus õlakehitusega , surus Venderi kätt , soovis õpilastele edukat suvevaheaega ja jätkas teed . 
    Vaari söötis tee ääres äsja tarastatud koplis poeginud valgele märale leiba . 
     "  Üksainus varss ,  "  ütles ta kahetsedes Tarumile . 
     "  Aga hobuseid on väga vaja . 
    Tänavu panen kõik neliteist madamit käima peale . 
    Tuleval aastal on mul terve kasvandus . 
    Minna ütleb , et tuleb rukkirokka joota ja linaseemne putru sööta , siis jäävad tiineks . 
    Neil olnud üks niisugune liiderlik võik . 
    Täku vastu võtab , aga varssa ei too . 
    Linaseeme oli siingi aidanud . 
    Ma vedasin Vana-Valgepõllult ühe ula seemnerõugu endale , aga Ovsjannikov ähvardab kohtusse kaevata .  "  
    Ja Vaari oli tõsiselt mures . 
    Ta tonksas Tarumile külge :  "  Sa oled nüüd suur ülemus . 
    Anna mulle vana tutvuse poolest selle linaseemne asjas õigus ... 
    Kas sa tead , Tarum , et parem aeg on möödas . 
    Minul pole enam õiget mürtsu lustigi . 
    Kamanda aina teisi ja Minna peab kuradi moodi ohjadest . 
    Mul on siin üks semu . 
    Tahtsime suure võidu puhuks laari kangemat teha , aga vanamoor oli kallal . 
    Ei tohi ! 
    Tema ei salli joodikuid . 
    Ja lehes ka ei sallita . 
    Kas sa saad aru , Tarum , et mina olen joodik ? 
    Aga teine tuleb ja käratab ning sina ole vait ka veel , sest kuis sa teda niisuguses seisukorras pahandad ! 
    Eh ! 
    Ei ole enam õiget aega ! 
    Aina tööta ja töö ei lõpegi otsa . 
    Ma olen sel kevadel kurja vihaga visanud . 
    Põld sai täna maha . 
    Ega sa ei märganud ?  "  
     "  Sa anna raport !  "  soovitas Tarum . 
     "  Ei julge ! 
    Sa pistad mulle reservmaad juurde !  "  kavaldas Vaari . 
     "  Mis siis ikka ! 
    Teed ära !  "  
    Martin Tarumit huvitas , mis Vaari Venderi kahtlustusest arvab . 
     "  Kurrat kantslist välja !  "  laksatas Vaari kämblaga vastu oma pükse . 
     "  Meiereis olevat kõneldud , et Nõmme-Tislerilt tellitud ei tea kellele kirst . 
    Minna lootis , et Adalbärdile . 
    Kas sa seda uudist ka tead , et Vilbuse-herra olevat väljamaa raadio kaudu Narulale vägeva jutluse maha pidanud ? 
    Terve vald kihab üleeilsest saadik nagu raudsikupesa . 
    Minna tänab jumalat , et  "  raudeesriie  "  Vilbust siia enam tagasi ei lase !  "  
    Tarum kuulas Vaarit kerge kulmukortsutusega , sest see ei olnud talle uudiseks . 
    Ta ootas pakiliselt , et Vaari märkaks mõne sõna Annelist poetada , sest ise ta ei suutnud Vaari käest küsida , süda lõhkus sees tõrkudes ja keelates . 
    Enesega rahul olev Vaari keerutas aga kõige muu ümber , Paganamaa luhalt kuni Tagakolga niitudeni , kus asusid tema heinamaad . 
     "  Mina oleksin oma aruga siit veel mõned pasatskid punti köitnud ja prii küüdiga sinna nende  "  vabasse  "  maailma kütnud . 
    Mis sa arvad niisugusest puhastustööst . 
    Mul on kuramuse kahju raisata oma kallist aega niisuguste sitaste sunnikute tagaajamisele . 
    Minna kinnitab ka , et palju kurja jääks tegemata ja tuleks odavam ...  "  
    Martin Tarum kaotas kannatuse :  "  Jäta see tühja tõukamine Mildale !  "  kihvas ta . 
     "  Vaja on tõsiseid mõtteid , aga tema laseb oma venivat villast . 
    Meie maakond saab teise emtejoti . 
    Ma mõtlesin , et teeme ta Narulasse .  "  
    Vaari ei hoolinud Tarumi ametlikust ja teravnenud toonist . 
    Nad olid ju puuda soola kahasse ära söönud ja kõrvuti seitse paari kirsavoisid lömpi tallanud , ta pidas Martinit läbi ning lõhki omaks poisiks . 
    Ja ta oli veendunud , et Martin ei mõtlegi Annelid maha jätta , sest Salme näugus jälle , et tema abikaasa ei pea end nii üleval , nagu abielukohustused nõuavad . 
    Minna kaudu teadis Vaari , et Margarita oli kuulanud Annelile oma mehe sugulaste juurde uue töökoha , ja sealt saadeti kohe telegrammiga ka sõiduraha ette . 
    Vaari keelel kipitas küsimus , kas ja millal Martin järele sõidab ? 
    Üle kõige huvitas teda aga uus traktorijaam . 
    See tõrjus kohe kõik muu tagaplaanile . 
     "  Vollile ütles siis abimajanduse üles ?  "  küsis ta särava tuhinaga . 
     "  Mis sa veel ei taha !  "  
     "  Ta tsurgib põldu ja keerab külvikorrad mokka ,  "  väitis Vaari ja jätkas :  "  Tööliste korterid mahuvad kahele Valgepõllule . 
    Margarita papred on juba sealmaal , ta sõidab ära mehe juurde , tagapoole Pärliini linna . 
    Kontuuriks on Fifi punkt nagu loodud . 
    Fifi kolib oma laatsaretiga leerimajja ...  "  
    Selle öelnud , tegi Vaari pikema pausi ja ootas heakskiitmist . 
    Martin raputas halvustades pead . 
     "  No oled sina üks mees ! 
    Ühe lori lõpetad ja teine kohe tagant tulemas . 
    Sulle on küll ja küll selgeks tehtud , et pühakojad jäävad mängust välja !  "  
     "  Vanatoi ise pakub vägisi ja vabatahtlikult ,  "  vaidles Vaari vaguralt . 
     "  Proua ka kinnitas oma suuga , et see kaup olevat issandale , meie Narula jumalale , kõigiti meeltmööda tegu . 
    Nad ei jõua nii suurt jumalateenimise pinda kütta ega remontida . 
    Rehkenda oma targa peaga , mis puud vabaturul maksavad ! 
    Sa ju oled suure haridusega poiss . 
    Minna on mul kuramuse kõva ja osav diblumaat . 
    Leerimaja kommunikee kirjutati juba alla . 
    Sinu teela on pitsat peale põrutada ja asi liigub tibensi-tobensi .  "  
    Ta hiilgas üle terve näo . 
     "  Ma annan neile heakestele mõneks söömavaheks hobust kartulivahesid ajada ja hagu vedada . 
    Fifi lubas tilku näpistada . 
    Pääkoolid ja piiblitunnid mahuvad lahedasti kirikumõisasse . 
    Seal olevat üle kümne toa . 
    Varemalt nad pidasid suvitajaid ja teenisid nende pealt . 
    Nüüd on saksad ära ? kes traataia sees , kes raudeesriide taga .  "  
     "  Emtejoti paneme Narula mõisasse ,  "  sõnas Tarum resoluutselt . 
     "  Kus sa sellega ,  "  hurjutas Vaari . 
     "  Ei tule kõne allagi ! 
    Minna arvab , et uus koolimaja , titesõim ja lasteaed passivad mõisaparki . 
    Las latsekesed nuhutavad sirelilõhna ! 
    See pidi hästi kasvu peale mõjuma ...  "  
    Läbi Martin Tarumi keha käis kuum uhk , ta ärritus igast tühikübemest . 
    Vaari minnatamine torkis teda terava oraga . 
    Ta osatas pilkavalt :  "  Minna ütles ... 
    Minna on ... 
    Minna arvab ... 
    Minna teab ... 
    Kuule , mees , kas sul mõni oma mõte ka veel peas on ?  "  
    Ta hing oli nii haige , et keeras ringi ja lahkus vastust ootamata . 
    Vaari kehitas pükse ja lõi  "  kulpi  "  . 
    Teda oli võimatu solvata . 
    Asjade käiguga üldiselt rahul olles mõtles ta , et suur võim ja tähtis töö muudavad Martini kiusupunniks . 
    Eks ta märganud ka endas väiksemal määral samasugust protsessi . 
    Aga tal oli hea ja õdus plaanitseda , mida nad Narulas korda saadavad , sest see oli tarvilik , see oli Narula tulevik .
    Olgugi , et Paula vajus pikkamööda minevikku , kumisesid ta ebaloomulik naer ning põlastust väljendavad sõnad ikka veel Orvi kõrvus . 
    Pealegi näisid Orvile paljud inimesed Paula sarnased olevat . 
    Kuna Orvile tema elus polnud osaks saanud õnne luua algupäraseid eelarvamusi , mis vastaksid tema põlvkonna vaadetele , pidi ta leppima olemasoleva ussipuntraga . 
    Võib- olla oli see paljudes laealustes väänlev kobar igivana ja uued generatsioonid olid teda ikka vihates omaks võtnud . 
    Paljudel siis jõudu on , et nende sisisevate siugudega võidelda ! 
    Seepärast püüdis Orvi endas alla suruda seda , mis teda teistest eristas . 
    Ta häbenes punastamiseni oma naiivsust : oli piinlik , et lõhnad teda vaevasid , ka neegrihuuled tegid tuska , teistel niisuguseid polnud . 
    Orvi rõõmustas , et ta jääsinised silmad pikkamööda sogaselt halliks muutusid , nii võis ta julgesti kellele tahes otsa vaadata . 
    Sellega , mida ühiselamu keskkonnas tavapäraseks peeti , läks Orvi meelsasti kaasa . 
    Teda ei ängistanud ei huvide puudumine ega kõrtsi eelistamine muudele ajaviitekohtadele . 
    Ka selles polnud midagi erakordset , et Ets tema juures magamas käis . 
    Orvi püüdis ihust ja hingest teiste sarnaseks saada . 
    Lapsikud tundepuhangud , õhina , vaimustumisvõime , koduloomise soovi , oma lapse igatsuse ? selle peitis Orvi sügavale hingepõhja , kuhu keegi ei ulatunud nägema . 
    Ehkki ta ei unustanud oma lontkõrvkutsikat , ei rääkinud ta looma leinamisest mitte kellelegi . 
    Orvi oli väsinud olemast naeruväärne . 
    Ta ei tahtnud , et tema käitumise või arvamuse puhul peaks jälle keegi kuskil õlgu kehitama . 
    Teisiti sai lihtsamalt läbi . 
    Vähem mõtelda , rohkem lõbutseda , püüa elult võtta , mis võtta annab ! 
    Las kukub päev teise kannul mineviku kuristikku . 
    Mis on mõnusam , kui märkamatuna elada ? 
    Kõige vabam oled siis , kui sind keegi tähele ei pane . 
    Sõitku need põrgusse , kes tahavad Orvi vaevaga kättevõidetud hingerahu häirida . 
    Orvi pelgab tundeid ega taha suure armastuse sisse ära uppuda . 
    Milleks piinelda kujutluste , lootuste ja ootuste käes ? 
    Orvi oli niigi õnnelik , kui ainult lõhnad maailmast ära kaoksid ! 
    Orvi pidi endale tunnistama , et nüüdki veel lõi temas endine lapselikkus nagu vana haigus välja . 
    Ühiselamu ümber hulkus tihtilugu üks ilma sabata kass . 
    Orvi käis teda salaja passimas . 
    Kui keegi ei märganud , kükitas Orvi maha ja silitas pulstunud looma . 
    Kass nühkis ennast tema põlve vastu , läkastas ja lõi nurru . 
    Ükskord , kui nad oma kambaga ühiselamu uksest lõbusasti juteldes välja tulid , jooksis kass Orvile vastu . 
    Loom tiirles õrnusi oodates Orvi säärte ümber . 
    Teised hakkasid laginal naerma . 
     "  Sul on vanatüdruku hais juures !  "  hüüdsid nad kooris . 
    Orvi andis kassile jalaga . 
    Pärast mõtles ta õhtu otsa poomisnöörile . 
    Toit lehkas , viinale oli keegi äädikat sisse kallanud . 
    Orvi läks restorani tualetti , otsis käekotist sigari ja pani ette . 
    Selja taga kolises kabiinides vesi . 
    Orvi kummardus peeglile lähedale ja vahtis oma mustaks värvitud ripsmeid . 
    Need muudkui pilkusid , nagu püüaksid Orvi silmi enese eest kinni katta . 
    Orvi hoidis lauge tahtepingutusega lahti , peeglipinnal rippus sigarisuitsu sees kaks täiesti tühja halli silma . 
    Tahtejõuetu inimesena ei saanud Orvi oma lapsikusest päriselt võitu . 
    Järgmisel õhtul lõdises ta ühiselamu nurga taga ning ootas sabata kassi , tasku vorsti täis . 
    Kui kass tuli , sirutas Orvi peljates kätt ette , ta kartis , et kõuts krapsab talle kättemaksuks küünte ja hammastega näkku . 
    Orvi üllatuseks nühkis kass ennast jälle ta sääre vastu , justkui polekski eelmisel õhtul jalahoopi saanud . 
    Inimesed peaksid loomadelt suuremeelsust õppima . 
    Kass tuletas Orvile meelde , kuidas ta tõotas , et ei unusta ilmaski Brittat . 
    Tühjad sõnad ! 
    Siiski hakkas südames kripeldama . 
    Orvi püüdis oma kalkust õigustada : miks suhtus Britta taunivalt ta õhulossi seal rannal ! 
    Üldse võiks Orvi solvunult huuled torru ajada ning süüdistada Brittat , kes neid Markusega lahku ajas . 
    Tema ju saatis Alariga kutsika ? koerahinge tõttu muutus edasine kooselu võimatuks . 
    Orvi võis paljudele paljut ette heita ? alates Ofelia Rosinast . 
    Miks ta pidi sünnitama lapse , kes kunagi ei saa isegi mitte oma tõelise isa nime teada ! 
    Orvi nõjatus kogu keharaskusega autoistme seljatoele ja kujutles , kuidas auväärt hallipäine mees kõnnib oma villa roosiaias ega tuleta meeldegi kunagist väikest seiklust kellegi Ofelia Rosinaga . 
    Või oli ta isa hoopis Ofelia Rosina juures üheks ööks ulualust leidnud hulgus , kes segaste aegade keerises kuskil maantekraavis kõnges ? 
    Mis isast rääkida , isegi Ofelia Rosinat polnud Orvi kunagi püüdnud üles otsida . võib- olla sellepärast läkski kõik niiviisi rumalasti , et Orvi oli alati oma tõelist ema peljanud ja põlastanud . 
    Nüüd on hilja midagi ette võtta . 
    Võimalik , et kuskil hämaras nurgas hingitseb veel üks eideke , kes veeretab näppude vahel klaassilmi , mis kunagi lumelörtsisel puiesteel hiilgasid ilma sabata hõberebase peas . 
    44 
    Orvi tõstis käe kõrva juurde , kell tiksus . 
    Kiretu heli , ja keegi ei hüüa kunagi : tähelepanu , kodanikud ! 
    Kätte on jõudnud paremad ajad . 
    Oleks aeg ühiselamusse sõita , homme on esmaspäev , tuleb varakult tõusta . 
    Kes teab , äkki hiilivad Ets , Vilmer , Olavi ja Joorus jälle platsi ? on nagu põhjust , vaja naistega ära leppida . 
    Üldiselt nad pühapäevaõhtuti ei käinud , eelseisev töönädal kummitas . 
    Päeva viimased tunnid kuuluvad muidugi Laurale . 
    Ta konutab Ebe voodi äärel , valged krimpsus käed süles , ja pajatab ühiselamu uudiseid . 
    Palju inimesi ühe katuse all koos ? ikka juhtus , et mõnel läks haprasti ja keegi sai õnnelikuks . 
    Äkki võtab tasane Joe Trill südame rindu ja tuleb enne und Orvit vaatama ! 
    Inimene vajab midagi hinge jaoks . 
    Hommikul jälle pauguvad uksed , kõigil on kiire ja keegi ei pane kedagi tähele . 
    Isegi Regi Ertsi üle pole aega naerda . 
    Äkki ei jooksegi Regi Erts niisamuti , vaid põgeneb iseenda mineviku eest ? 
    Miskipärast ta ei märka , et jõuab ringiga ikka ja jälle samasse kohta tagasi . 
    Markus istub kui tumm rooli taga ja vahib pimedusse . 
    Mida ta mõtleb ? 
    Mis ta kavatseb teha ? 
    On ta ükskõikne või sisimas raevunud ? 
    Mis neid veel teineteisega ühendab ? 
    On nad tõepoolest milleski sarnased ? 
    Ei , Markus jätku teda rahule , üle Paula korteri lävepaku Orvi ei astu . 
    Võib-olla tahtis Paula oma hirmu- ja õudusejuttudega Orvile ning Markusele selgeks teha , et nemad kolmekesi elavad teistest märksa paremini . 
    Ka sedaviisi saab oma armetust unustada . 
    Teiste õnnetusi mäludes võib pikapeale oma õnne müüti uskuma hakata . 
    Veel ei tahtnud Orvi silmaklappe kandma hakata , veel mitte . 
    Markus hakkas oma istmel nihelema ja Orvil tõmbusid käed külmaks . 
    Nüüd tungib Markus talle kallale ! 
    Kui just ei tapa , läbi klohmib ikkagi . 
    Pärast seesugust kõnelust ei saanud kahel koosveedetud päeval teistsugust lõpetust olla . 
    Orvi nihutas käe ukselingile , ta ei tahtnud siniseks pekstuna siia kõledale kaldale vedelema jääda . 
    Ta polnud nii vapper , et raskeid katsumusi läbi elada . 
    Orvi oli põgenemas . 
    Oma kujutluses jooksis ta juba piki pimedat teed , pekslev süda kurgus . 
    Muidugi paneb Markus auto käima ja hakkab oma endist naist jälitama . 
    Orvi kuulis kukla taga mootori jõuramist , kohe niidab BMW ta jalust maha . 
    Ei , ta põikab põõsastesse , sinna ei saa auto järele sõita . 
    Orvi pole ometi jänes , kes peab tingimata tulede vahel liduma ega taipa kõrvale keerata . 
    Markus köhatas ja küsis :  "  Mida ma peaksin tegema ?  "  
    Mehe hääl kähises , ta oli liiga kaua vaikides istunud . 
    Markus neelas kuuldavalt , köhatas , nagu timmiks oma kurku enne suurt kõnepidamist parajaks . 
     "  Mida sa peaksid tegema ?  "  kordas Orvi ja tõmbas käe lingilt ära . 
    Ta mudis oma külmi sõrmi ja hingas sügavalt . 
    Pehkinud polstri lõhn lõikas sõõrmetesse . 
    Kõik sai sellestsamast punasest autost alguse . 
    Väga ammu , ühel soojal suvisel päeval istus kooliplika täismehe kõrvale ja tegi proovisõidu kaasa . 
    Äkki on auto kõiges süüdi ? 
    Orvi hingas veel paar korda sügavasti , ilma et oleks läpastanud õhku tähele pannud . 
    Üks mõte vallutas ta täielikult . 
     "  Lükka see käru kaldast alla ,  "  lausus Orvi päris rahulikult . 
    Markus ei vastanud . 
    Uuesti sokutas Orvi oma käe igaks juhuks lingile . 
    Kaduvad minutid kõlksatasid kuuldavalt Orvi kolju sees . 
     "  Arvad , et see aitab ?  "  küsis Markus viimaks . 
     "  Võib-olla saame niimoodi oma minevikust lahti .  "  
    Markus hakkas midagi armatuurlaua juures kohmitsema . 
    Ta sättis käigukangi , ragistas käsipiduriga , kohmitses istme all . 
    Orvi ehmus , kui talle termos sülle pandi . 
    Pudel käes , astus Orvi autost välja . 
    Jalge all lirtsus nätske pinnas . 
    Silmad harjusid kiiresti pimedusega . 
    Taevas helendas , taamal kumasid linna tuled . 
    Ka siin lähedal , raagus puude taga kõlkus üksik tänavalatern , aeg-ajalt riivas valgusehelk auto punast keret . 
    Kale tuul ihus Orvi sääri . 
    Naine võttis termose kaenla alla ja toppis sõrmed käiseotstest sisse . 
    Kusagil kaldaalustes traatides undas tuul , siia üles kostsid katkendlikud vingatused . 
    Võttis aega , enne kui Markuse kühmus auto kõrvale kerkis . ? 
    Teab , mis ta oli seal üksinda rooli taga konutades mõtelnud , võib-olla palus ustavalt autolt andestust . 
    Inimesed hukutavad pigem ennast autos kui autosid endid . ? 
    Orvi jälgis põnevusega Markuse toimetamist . 
    Mees vajutas kapotikaanele ja tuli pagasiruumi juurde , mille lukku asendas juba ammugi traataas . 
    Ta tahtis vist kaant kergitada , kuid loobus oma mõttest . 
    Mis seal ikka ära ei olnud ? näru tagavarakumm , mõned kaltsud , paar mutrivõtit ja labidas halbade teeolude puhuks . 
    Markuse keha vajus auto tagumisele tiivale peale . 
    BMW kere kääksatas nagu appi hüüdes ja rattad liikusid paar tolli edasi . 
    Markus sirutas ennast . 
    Ta vaatas üle õla Orvi poole , kes tuule käes kössitas , sõrmed käises soojas . 
    Orvi ei liigutanud oimugi ega lausunud ainsatki sõna . 
    Mis ta seal viivitab ! 
    Kutsika uputamisega sai ta kiiresti hakkama ! 
    Lapsest lahti öeldes ta ei kõhelnud ega uurinud Orvi silmade ilmet ! 
    Uuesti lükkas Markus oma autot kaldale lähemale . 
    Nõksu nüginud , sirutas ta ennast jälle . 
    Justkui põdur vanamees , kellel väikene liigutamine võhma välja võtab ! 
    Tõsi küll , lohmakasse mantlisse riietatud kohmakas kogu jättis mulje , et see inimene on nooruse ammu seljataha jätnud . 
    Miks ta nii varakult oli vananenud ? 
    Võib-olla oli ta ise vanadusele vastu rutanud ? 
    Kunagi öeldi kuskil kellegi kohta : ta armastab vanadust . 
    Miks mitte , kui vanadust võrdsustada mugavuse , rahu ning käegalöömisega . 
    Mis siis ikka , veel rahulikuma rahu võib leida kirstu sees . 
    Markus nügis jälle autot ja tõmbus samas tagasi . 
    Ta tammumine tuletas mingit veidrat ohvritantsu meelde . 
    Orvit ajas Markuse vintsklemine ühtaegu nii naerma kui nutma . 
    Ta pidi sellele tuimale olevusele tõesti palju tähendama ? ennekuulmatu , et Markus oli öö otsa garaažis istunud ! 
    Ennekuulmatu ! 
    Orvi poleks kunagi uskunud , et Markus hakkab tõemeeli oma kallist punast sõidukit kaldaservale nügima , et see alla risuhunnikuks kukuks . 
    Kuidas lubas ta süda oma autot , oma ainsat vana sõpra hukatusse saata ? 
    Ta võis kõik teised siin ilmas unustada ? sõiduriista mitte kunagi . 
    Sagedasti kolksatasid Markuse koju tulles mingid kobakad toanurka : vajalikud osad BMW jaoks . 
    Suvel Britta ja Alari juures käies ei pannud Markus tähele ei puid ega lilli ; kaunis õu , mere ja metsaalune kõlbasid vaid punast sõiduriista raamistama . 
    Markus võis autodest endaunustamiseni pajatada , leiduks vaid kuulajaid . 
    Orvi ei teadnud , et naised oleksid kunagi nii pikalt näiteks pliidist , lapsevankrist või mõnest muust tarbeesemest rääkinud . 
    Markus nügis autot tollhaaval , lükkas , kuid ühtlasi nagu püüdis veeremist pidurdada . 
    Sagedasti pööras ta näo naise poole . 
    Pimedus pani mõlemale mustad prillid pähe . 
    Orvil oli kahju , et ta ei näinud Markuse silmi . 
    Ta oleks tahtnud teada , kuidas näeb välja meeleheide Markuse pupillides . 
    Seda oleks tõepoolest huvitav kogeda olnud . 
    Orvi kergitas kraed . 
    Külm tuul kippus põue pugema . 
    Uuesti sõrmed käistesse toppinud , taipas Orvi korraga , et ta naudib Markuse kannatust . 
    Kui väiklane ma olen , mõtles Orvi üllatusega . 
    Taibanud äkki , et ta on halb inimene , torkas talle samas sootuks jahmatamapanev oletus pähe : äkki pole tema Markusest mitte vähem kõiges süüdi ? 
    Markus ei mõnulenud kunagi Orvi kannatuste puhul . 
    Ta võib-olla lihtsalt ei suutnud Orvi hingepiinadesse sisse elada ning talitas tões ja vaimus , usaldades enda kui perekonnapea ja vanema inimese elukogemusi . 
    Kas polnud Orvigi tuhandeid kordi kuulnud inimesi rääkivat , et mehe sõna peab peale jääma , las jääda otsustamisvaev meeste kui targemate hooleks . 
    Kas polnud Orvi ise oma järeleandlikkusega Markuse enesekindlust toetanud ? 
    Nüüd pole õiglane nii rängalt ta üle kohut mõista . 
    Aitab sellest , et ta hakkas Orvi käsule alludes autot serva poole nügima . 
    Hale on vaadata , kuidas ta ühtelugu peatub ja ootab , et Orvi oma karmust taipaks , aga Orvi on kõigutamatu . 
    Ta naerab ja nutab endamisi , kuigi silmis pole pisaraid ja suu on liikumatu . 
    Kas hakkab tal kergem elada , kui seekord tema sõna peale jääb ? 
    Kas inimeste liit peab tingimata põhinema sellel , et üks on käskija ja teine käsutäitja ? 
    Kas kooselu peab olema vangla ? 
    Kas üksindus võrdub vabadusega ? 
    Orvit läbistas värin . 
    Termos kukkus kaenla alt maha . 
    Orvi ei rutanud pudelit tõstma . 
    Kui ümberringi on nii külm ja vinge , ei aita ka see raasuke konserveeritud soojust kliimat muuta . 
    Kohe prantsatab auto järsakust alla . 
    Veel mõni toll , ja raskustung teeb vääramatult oma töö . 
    Seesugust uhket purustamist ei juhtu mitte igaüks pealt nägema . 
    Kas saab sel kombel ära hävitada kõik halva , mis kuulub minevikku ? 
    Tihtipeale ei suuda inimesed oma meeleolude haaramatuid ja tabamatuid ilminguid taluda ning püüavad sisemist ebakõla mingi asja või anumaga samastada . 
    Mis aga nähtavana pilgu ees , sellest võib kerge vaevaga manada kas puusliku või vaenlase . 
    Kohe saab vaenlasest rusuhunnik ! 
    Markus pöördus Orvi poole . 
    Nad kumbki ei näinud teise silmi . 
     "  Oota ,  "  ütles Orvi vaikselt . 
    Ta ei teadnud , kas ta hääl jõuab läbi tuulekohina Markuseni . 
    Näkku paiskus vihmasadu . 
    Orvi astus kõheldes mõne sammu Markusele lähemale . 
    Külmetavad jalad ei tahtnud sõna kuulata .
    Sirje pilk sattus samasse punkti tapeedil : paks roostekarva lutikas roomas seina mööda üles . 
    Sirje ei saanud teisiti , kui pidi naeratama . 
    See oli talle tuttav lutikas . 
    Sirje oli teda tihti laes märganud , kui ta ise siin diivanil selili lamas . 
    Too priske , väärikas loom ? iialgi ei seganud ta end avalikult nende asjadesse , ei kukutanud end neile otse kaela . 
     "  Näe lutikat ,  "  oli Aojaan kord öelnud , Sirje kõrval lakke vahtides ,  "  kuidas teda vihatakse ja tapetakse , ise on ta selle suure põlgusekoorma all puhta punaseks tõmmanud , aga ikka ei jäta , ikka roomab ...  "  
    Nüüd kõndis lutikas jälle vääramatult oma teed . 
    Võib-olla koju , mõnda prakku tapeedi vahel . 
     "  Olev tegi mulle abieluettepaneku ,  "  teatas Sirje . 
    Aojaan üllatus :  "  Noh , siis sa oled ju omadega mäel !  "  
    Tavalise tögamise kõrval kuuldus ometi kibedust . 
    Ent Aojaan polnud Olev , kelle ilmetest või häälevarjundeist Sirje end häirida oleks lasknud . 
     "  Oh , ma ei tea , see kõik on nii keeruline ,  "  kurtis ta . 
     "  Mis seal ikka nii keerulist !  "  
     "  Minu jaoks küll ? mina pean ju mõtlema ! 
    Oleks ta mulle peale käratanud või nii ... 
    Aga ta nagu küsis seda minu käest ... 
    Ma kardan . 
    Ma ei kujuta ette , kuidas ta mu isaga klapiks . 
    Mõlemad on nii sünged . 
    Ah jah , muidugi , me hakkaksime vist hoopis tema pool elama . 
    Kuigi ta ema mind ei salli . 
    Aga mulle see suurt ei loe ? mina ei pane eriti tähele , kas mind sallitakse või mitte . 
    Isa jääks üksi ... 
    Ta võiks muidugi Paidesse Tõnise juurde minna . 
    Seal on neil terve maja ja tema saaks sealt ühe toa ? nad on seda alati öelnud . 
    Seal oleks tal aed , lapselapsed ... 
    Ta ei pruugi ju enam tööl käia , jääks ükskord ometi pensionile ! 
    Praegu peab ta kogu aeg minu pärast õiendama ? toidab mind . 
    Teeb isegi süüa ! 
    Kui ema elas , siis ei teinud ta kodus midagi . 
    Ma ei kujutanud üldse ette , et ta kodus midagi teha võiks . 
    Me nii kartsime teda Tõnisega , kui me väiksed olime ... 
    Aga tead , mulle tundub , et ta praegu just niimoodi tahabki ? minuga kahekesi elada ... 
    Siis ta jääks täitsa üksi ... 
    Issand , mispärast ma pean mõtlema , kogu aeg mõtlema ! 
    Miks ma ei võiks lehm olla !  "  hüüdis ta ahastades ; siis pomises kohmetult :  "  Mulle nii meeldib rohi . 
    Lihtsalt lamada ja mäletseda . 
    Tead ,  "  sosistas ta Aojaanile ,  "  isa on vana !  "  
     "  Kus ta vana saab olla ,  "  ütles mees ,  "  sa ise ju nii noor veel .  "  
     "  Ma ei tea ,  "  ütles Sirje ,  "  ikka saab ? meil on Tõnisega viisteist aastat vahet . 
    Ta on ikka vana olnud , teistel tüdrukutel olid vanaisad sama vanad kui minu isa ... 
    Aga see ei loe , nüüd on see teistmoodi ? ta on hakanud loomadest rääkima , nii kuidagi isesuguselt !... 
    Inimesed võivad ju loomi armastada , aga need , kes on haiged või vanad , kes on elust kaugele jäänud , neil käib see kuidagi teisiti . 
    Umbes nii , nagu sina mõnikord lutikast räägid , aga veel enam . 
    Ma ei ütle , et nad just loomi armastaksid , aga loomad saavad neile kuidagi omaseks . 
    Minu vanatädi maal ? ta soojendas end ikka päikese käes lauda ukseesisel ja rääkis lammastega niisamuti kui meiega , ta ei teinud enam vahet . 
    Ja ema rääkis enne surma , et neil haiglas akna taga käivad oravad . 
    Minu käest ei küsinud ta enam midagi ? kuidas mul läheb ? , aga seda rääkis , et oravad käivad . 
    Ja nüüd , isa pole kunagi loomadest hoolinud , ta on ikka lukksepp olnud , aga nüüd söödab tuvisid , viskab neile aknast puru , ma ise nägin !  "  
    Sirjel valgusid silmad vett täis . 
    Ta hammustas huulde , pilgutas kiiresti silmi , surus siis näo diivanipatja ja hakkas õlgadest vappuma . 
     "  Nonoh ,  "  ütles Aojaan talle õlale patsutades ,  "  mis sa nüüd luristad ! 
    Sa ei pruugi ju üldse abielluda ! 
    Mis sa sinna mehele nii kipud ! 
    Elage isaga rahulikult kahekesi . 
    See oleks üldse üks suur lollus ? te olete ju mõlemad alles lapsed . 
    Sina veel võiksid , muidu rikun su hoopis ära ; aga tema on ju veel päris poisike . 
    Ta on ju sinust noorem , sa nagu ükskord rääkisid ?  "  
     "  Jah , aga ta ütles seda niimoodi , nagu oleks tal seda väga vaja !  "  
     "  Selle eest tuleks sulle küll vastu kõrvu anda !  "  ütles Aojaan vihaselt ,  "  kuidas sa mõtled ? igaühele kaela langeda , kellel sind aga vaja on ?  "  
     "  Kellel mind ikka nii väga vaja on ,  "  ütles Sirje vaikselt ,  "  temale või ... isale ... 
    Kui sul mind rohkem vaja läheks , ega ma siis ei mõtleks . 
    Aga sinul on oma ...  "  
     "  Jah , minul pole sind tõesti mitte vaja ,  "  vastas mees lihtsalt . 
     "  Näed siis ,  "  ütles Sirje ,  "  see tuli mulle nii ootamatult . 
    Ma mõtlesin ikka , et ta lihtsalt niisama vahelduseks käib minuga ? et mina ei pressi talle peale ? , ta nagu ükskord ise ütles nii . 
    Ma poleks kunagi sellele tulnud , et ta minust eriti hoolida võiks .  "  
     "  Hmh ,  "  ütles Aojaan ,  "  kuidas ta võiks mitte hoolida ?  "  
    Ta haaras Sirjel äkki ümbert kinni ja sosistas ägedalt , talle hingeõhku näkku paisates ,  "  kuidas võiks üldse mõni mees sinust mitte hoolida , kui ta sind korra tundnud on ? 
    Kust ta leiaks veel teise nii nõtke naise , kes oskaks nii tihedalt su ümber liibuda ? 
    Sa ei saa ka aru , mis väärtust sina temale pakud ! 
    Sinu sees on ju kunstnik , ükskõik , mida sa ka ei teeks ! 
    Teisele ronid lihtsalt peale , iga kord tuimemalt , aga sina ... ma ei tea , kas sa oledki üldse rikutav . 
    Sest sa ise nagu pühitsed ära : taevas ja maa saavad sinu peal kokku kõigis vikerkaarevärvides ? kes ei tahaks selle juurde ikka jälle tagasi tulla !  "  
     "  Mis sa räägid ,  "  ütles Sirje tasa , kohkunult ,  "  kuidas sa võid niiviisi rääkida !  "  
    Ta lõug hakkas uuesti värisema . 
     "  Me ju leppisime kooku ,  "  sosistas ta ,  "  ma käin siin ainult vahetevahel meelt lahutamas , sinul ja endal ...  "  
     "  Rumal !  "  ütles Aojaan ,  "  küll sa oled rumal ! 
    Sellega sa ju lahutadki mu meelt . 
    Nagu klaasipuhumine lahutab mu meelt . 
    Mis sa arvad ? et ma sind sellepärast naiseks tahan võtta ?  "  
     "  Ei , seda ma küll ei arva ,  "  sosistas Sirje ,  "  ainult ... ainult sa ütlesid , et see on meil kerge meelelahutus . 
    Aga mul pole üldsegi lõbus ! 
    Mul on raske ilma sinuta , ma tahan kõik see aeg sinu juures olla , kogu aeg tuled sa mulle ette ? see pole üldsegi lõbus !  "  
     "  Mis sa siis uskusid mind ,  "  ühmas Aojaan õige mõrult ,  "  kas sa ei tea siis , et hundil on need hullud jutud , karul kõned kavalad ? 
    Kas sinu ema sulle seda ei õpetanud ?  "  
     "  Minu ema ... minu ema ,  "  kordas Sirje ja purskas uuesti nutma . 
     "  Anna andeks ,  "  ütles mees ,  "  anna mulle andeks ! 
    Ma lähen õelaks , kui mul endal valus on . 
    Võta , joo nüüd veel likööri ? see rahustab . 
    Muidu pole sul varsti enam ühtki kuiva kohta !  "  
    Sirje võttiski tubli lonksu ja läks tõesti rahulikumaks . 
    Sees hakkas mõnusasti surisema . 
    Ta nuuskas nina ? sealt käis isegi õhk läbi . 
     "  Mismoodi sinul valus on ?  "  küsis ta umbusklikult . 
     "  Ikka on ka vahel ,  "  ütles Aojaan , pani käe Sirje õlale , silitas seda rütmiliselt , hajameelselt ja rääkis :  "  Ma ei ütle just seda , et ma sinust kogu aeg mõtleksin . 
    Ei , enamasti pole mul sind meeleski ; aga siis äkki , öösel või pühapäeva hommikul kodus söögilauas tuled sa peale , kurat teab kust , nagu halvatusehoog . 
    Sa oled mul peidus kusagil sügavas sisemuses ? küllap ma ise painutan sind sinna , mõtlen , et oledki mul juba maas , aga siis äkki vibutad sa end jälle välja nagu pajuvits . 
    Ma mõtlesin ikka , miks ma ei saa sind kuidagi paberile pandud . 
    Peaksin ju siiski oskama natuke joonistada . 
    Aga näe ? ei saa ; ikka jääb sust midagi varjule , midagi väga olulist , mis mulle just kallis on . 
    Ja siis sel sügisel ? ma sõitsin Leningradi maanteed mööda Kundasse . 
    Säärane tühi maa : põld , heinamaa , mõni üksik maja kusagil kaugel-kaugel , ja teerada jookseb sellest välja , hall ja sirge nagu peenike suits korstnast . 
    Ja võsa , muudkui võsa , peenikeste puude rägastik ; kaugel mõni tuhamägi ... 
    Seal ma järsku tundsin , et seal on sind palju rohkem ? selles üksluises kahvatus maastikus . 
    Sinus on midagi halli , igapäevast , kidurat , aga nii visa ... visalt kallist . 
    Sa oled hinge jäänud . 
    Kuidas ka ei juuriks ; vaatad : maa on juba puhas ? aga jälle torgid sa end välja kusagilt kraaviservast nagu pajuvits ...  "  
    Ta jäi vait . 
     "  Tead ,  "  sosistas Sirje ,  "  väga halb asi on meie vahel : me oleme teineteisesse armunud ! 
    Aga Olev sai sest juba varem aru , enne veel , kui ma ise oleksin aimanud , tolle ainsa korra järgi , kui ta mind sinuga nägi . 
    Muidu ta poleks nii tige olnud .  "  
    Möödunud aastal ühel Kunstiinstituudi olengul oli Lembit Sirjele liiga ülemeelikult ligi tikkunud . 
     "  Kuule , mees ,  "  oli Olev öelnud ,  "  see on minu tüdruk !  "  
     "  Kas tõesti !  "  jauras Lembit vastu ,  "  Sirje , mis ajast sa selle päti plika oled ? 
    Kas sa nüüdsama ei musitand mind ! ?  "  
     "  Tegid sa seda ?  "  küsis Olev . 
     "  Jah ,  "  tunnistas Sirje ,  "  ma tahtsin kangesti teada , kuidas on , kui on vuntsid ...  "  ? 
    Lembit oli just äsja endale vuntsid ja väikese habeme soetanud . 
     "  Noh , näed ,  "  pöördus Olev kõrgilt nõudleja poole ,  "  ta suudles su vuntse , mitte sind . 
    Kui tal su teeneid veel vaja peaks minema , saadan ta sinu juurde . 
    Aga nüüd pühi oma nokk puhtaks ja keri koju magama !  "  
    Sirje meelest oli see kõik vägev : Lembit taandus tasase jõrinaga , kuigi pidi enda jutu järgi džuudogeenius olema . 
    Ja sellega asi lõppeski . 
    Olev ütles küll veel pärast Sirjele :  "  Aeled igasugustega ringi , pärast ravi veel suguhaigusi !  "  
    Kuid ta ütles seda ainult natuke pahuralt . 
     "  Hirmus asi ,  "  kordas Sirje ja raputas pead . 
     "  Ei tea , kas see ongi nii väga hirmus ,  "  ütles Aojaan ,  "  need asjad on nüüd nii tavalised . 
    Näed sõpra tänaval , nii üle kuu aja , küsid , kuidas naine ja lapsed elavad . 
    Tema ütleb : ? 
    Pole veel lapsi . ? 
    Olid ju nagu ikka ? ? 
    Need jäid vana naise juurde ! 
    Igapäevane asi ... 
    Ainus viga , et tema oli mul esimene . 
    Esimene naine , kes minus meest nägi ja nõudis ka , et ma seda oleksin . 
    Mina ju ei uskunud , et keegi mind veel niimoodi vaadata võiks ? kui ma seal kahe kepi najal komberdasin . 
    Tema ei vaadanud mind nagu põetaja . 
    Hiljem ma muidugi sain aru , et tegelikult lasevad naised end kõige vähem mehe välimusest segada . 
    Aga ka see oli tema töö , et sellest aru sain , tema on õpetanud mind ennast hindama ... 
    Ta on tugev naine , väga tugev ... 
    Ma ei tea ... 
    Ma usun , kui ma nüüd ütleksin , et aitav mulle , leidsin endale parema ... siis kusagil sügavas südamesopis oleks ta ehk isegi õnnelik , et olen nüüd täiesti iseseisev ... aga mina ei saa !  "  
    Ta istus , küünarnukid põlvedele toetatud , käelabad lõdvalt rippu , suu avali ununenud , pilk kinni mingis punktis tapeedil . 
     "  Muidugi ,  "  pomises Sirje ,  "  seda ma pole kunagi mõelnudki , tõepoolest ei ole . 
    Ja mina ei oskaks ka sind endale hoida , kedagi ei oskaks , kõige vähem seda , keda ma väga tahaksin ...  "   "  
    Ma lähen nüüd ,  "  ütles ta end püsti ajades . 
    Mees ei teinud tast väljagi . 
    Sirje võttis seina pealt nagist palitu . 
    Ajas selle endale jälle selga . 
    Tõmbas saapad jalga . 
    Kaks porist loiku jäid saabaste asemele . 
     "  Sirje ,  "  hüüdis Aojaan äkki , kui tüdruku käsi juba ukselingile vajutas . 
    Ta tõttas lomberdades , puusa ägedalt vasakule-paremale vibutades , käsi puusa toetamas , Sirje juurde , haaras tal käsivarrest kinni ja pööras ta enda vastu . 
    Vaatas Sirjele silma , naeratas ja kordas :  "  Sirje ! 
    Tahaksid sa mind endale meheks ?  "  küsis ta äkki rõõmsalt , nagu kutsuks Sirjet tsirkusesse . 
    Sirjel lõi hetkeks nägu särama , näis , nagu ta peaaegu noogutas . 
     "  Tahad mind tõesti päriselt endale - isiklikku , üsna ehtsa küüruga narri ?  "  küsis Aojaan kätt pea kohal raputades , justkui põristaks ta tamburiini : siis haaras ta Sirjel jälle õlgadest :  "  Mängime nii , et täna lähevad sinu soovid täide ; ütle ainult , et tahad , ja kõik läheb täide ! 
    Soovi ! 
    Kuldkalake ujus välja ! 
    Tahad ?  "  
    Sirje vaatas teda pikalt , tõsiselt , lapse moodi , kellest on raske aru saada , kas ta ei mõista juttu või ei usu seda . 
    Viimaks ta naeratas ja raputas pead . 
     "  Ei ,  "  ütles ta tasa ,  "  ei taha .  "  
     "  No mine siis , jooksuga ,  "  ütles Aojaan ja tõukas ta uksest välja . 
    Sirje helistas ise Olevile ja kutsus ta ühele Kunstiinstituudi õhtule . 
    Ta ütles , et tegelikult on see kinnine õhtu , Olev saab sinna ainult tutvuse poolest ; seal loetakse luuletusi ja üks poiss tuleb sinna , kelle luuletused Sirje meeldivad . 
    Olev puikles küll vastu , et meelsamini istub ta õhtu rikkis televiisori ees kui kuulab luuletusi . 
    Sirje oli juba arvestanud säärase vastusega : ta teadis , et Olevile ei meeldi luuletusi kuulata ega üldse kunsti-inimestega kokku puutuda . 
    Nende seltskonnas märkas Sirje tema juures mingit pingutatud , vaenulikku üleolekut . 
    Kord oli Sirje selle üle imestanud : Olevile endale ju meeldis pildistada , ja see polnud just paljas pornograafia , mida ta tegi . 
     "  Jah ,  "  oli Olev öelnud ,  "  mina teen seda ajaviiteks oma lõbuks , aga neil paistab see elueesmärk olevat .  "  
     "  Ma ei saa neist meestest aru ,  "  oli ta veel öelnud , pooleldi naerdes , pooleldi pead raputades ,  "  nad vaidlevad tõsiselt sääraste asjade üle , kas maalida inimesi kuubikutena või mingite udukeradena .
    I 
    Jaava lohistas küna . 
    Jäme vihm trummeldas selga . 
    Ta sikutas kõigest väest , porsunud küna kippus otsapidi muda sisse vajuma . 
    Juba nädalaid oli Jaavale paistnud , et ta ulbib abitult vees , ammu enam polnud riietest kaitset . 
    Vesi võimutses kõikjal , selle eest polnud pääsu . 
    Suvehari oli vihmadest uputatud . 
    Õhtuti , kui koldes miilas äge ja üürike haotuli , seisid lõdisevad lapsed sooja paistel , abaluude kohal heledad aurupilved . 
    Jaava oli riideid tule juurde kuivama riputanud . 
    Linane ürp läks õhematest kohtadest tahedaks , nagu koorik käe all . 
    Seevastu villane kuub oli lontis ja soe , justkui vastnülitud loomanahk . 
    Jaava sirutas selga ja vaatas toa poole . 
    Pori imes paigalejäänud jalgu endasse . 
    Vedel maa tahtis inimest tervenisti oma pimedasse põue neelata . 
    Taevast kallav vihm vajutas omakorda õlgadele . 
    Kõik pidi kaduma mülkasse , millel põhja polnud . 
    Juba ammu ei pakkunud ka maja mingit õiget varju . 
    Katuse hallid õled olid vee raskuse all katkenud , vihm aina lammutas . 
    Taevas kallas kõrrejupid täis , need praksatasid praguliseks ja hilpusid laiali . 
    Maja oli otsekui haige loom , mis karva ajas , tuust tuusti järel varises porri , et seal segi sõtkutud saada . 
    Jaava kissitas silmi . 
    Roovikulatid paistsid nudiksjäänud harja seest välja nagu seljaroots rabeda naha alt . 
    Juba pikka aega olid vihmanired läbi katuse rabisenud ja pesnud laepealseid palke . 
    Ööseks said laeuurded pilgeni täis , vesi hakkas nagu paisu tagant alla solisema , imbus asemesse , voolas põrandapragudesse , pladises kaasavarakirstu kaanel , justkui nõuaks vastust ? on siin majas veel mõni koht , mis määndamata ? 
    Jaava oli kuuseoksi lõiganud ja neid kambri põrandale laotanud . 
    Niiskes ruumis levis vänge vaigulõhn . 
    Kuuseokkad jäid kauaks ellu ja torkisid taldu . 
    Laest nõrguv vesi vajus läbi okkasõela ning immitses põranda alla . 
    Kaua see maja-asegi vett neelata jõuab ? 
    Maa kurgus loksus laugas , mis äärest ääreni täis ? 
    Jaava oli tulnud täis tegutsemissundi ja sikutanud küna veepiiri poole , et sõita teisele kaldale . 
    Nüüd laskis ta vihmal end nüpeldada ja kõhkles . 
    Kui pori juba sääremarju hakkas pitsitama , sikutas ta jalad koriseva maa küljest ükshaaval lahti ja astus vaevaga tasakaalu hoides kõrvale . 
    Teisele kaldale ? 
    Kus see õieti asus ? 
    Vesi tõusis päev-päevalt , roomas edasi , laiutas , kattis üha uusi põllusiile ja heinamaatükke ning ründas visalt õuelappi . 
    Kaev omakorda pressis vett üles , salvede vahel ujusid suured mullid nagu surnud härja silmad . 
    Sooserva allikad polnud tahtnud üra uppuda ja otsisid eemal küla südames väljapääsu . 
    Võib-olla tõstab vesi ühel ööl hooned oma turjale ? 
    Tuul lükkab tagant , viib nad teadmatusse . 
    Jaava ei olnud kunagi näinud merd , aga kui öeldi : ulgumeri , hakkas tal hinges mingi ähmane tunne rabelema . 
    Vihane vihm oli suvesooja endasse neelanud . 
    Sajuhallid päevad venisid vägisi sügisesse . 
    Ühel hommikul on veeväljadel kirme peal , peagi töngerdab hämarus hangede vahel ja päike paneb silmad kinni . 
    Kui sinnamaani vastu peetakse . 
    Mis saab pärast ? 
    Vesi oli põldhiired majade manu peletanud . 
    Päevaks poevad nad haorisu alla peitu , hämaruse tulles saalivad õuel , piiksuvad näljast ja tungivad üle läve tuppa . 
    Õue peal on viimne kui roheline lible lammaste poolt ära näksitud . 
    Lehm läheb igal hommikul omapead läbi vee metsatukani ja sikutab puulehti suhu . 
    Õhtuks tuleb loom tagasi , vesi ulatub talle rinnuni , ja ronib lõõtsutades kaldale . 
    Sõrgade alt pritsib muda üles , raske on vaevatud looma samm . 
    Taarudes loovib ta kaevu juurde ning jääb noruspäi ootama , kuni lüpsma tullakse . 
    Loom teab oma kohust . 
    Jaava uskus , et veel ainult kaastunde najal suutis Mirt endal elusädet sees hoida . 
    Alati , kui Jaava kare pihk lõdva udara vastu puutus , vaatas Mirt üle õla ja ta pilgus lainetas peale kurbuse veel midagi halli , nagu oleks vihm ta silmade sügavusse sadanud . 
    Iga laps sai sõõmu piima , nii ei lasknud Mirt neil kokku kukkuda , ehkki ta ise ammugi enam ei jaksanud . 
    Kui pärast jüripäeva oli vihmajalg siin-seal metsatuka ees põgusalt maha toetanud , kergitasid mehed taeva poole mütsi ja naised sirutasid käed ette , et kosutavaid piisku läbi sõrmede nõristada . 
    Pilk maas , et vaikne õnn heledasse kevadesse laiali ei kiirgaks . 
    Eelmise suve mured ei tohtinud tagasi tulla . 
    Läinud suvel olid põllud praguliseks kuivanud , kased pillutasid juba jaagupipäeval kollaseid lehti tuulde . 
    Oder oli madal nagu karuohakas , torkis valusalt ja andis napilt teri . 
    Siis oli soo kõigile armsaks saanud . 
    Viimne kui mätas niideti puhtaks , seljas ja süles kanti sooveerde saadudesse . 
    Õhtuti kõõluti vetruval kaldal ja pesti kõrbenud turjalt pepri maha . 
    Jõgi oli nii kitsaks kuivanud , et sinisest vulisevast veest sai sogane seisev oja . 
    Mõisasulased pidasid hauakohtade juures valvet . 
    Hobused voorisid , toobrid vankri peal , mõisa-aia ja jõekäärude vahet . 
    Valitseja oli lasknud rohtaeda puust rennid ehitada , need seisid harkjalgade peal , vesi voolas kõikide marjapõõsaste ja viljapuude juurde , isegi saksamaa kuuskedele anti juua . 
    Lapsed omakorda pidasid tee peal vahti . 
    Kui veevaat rinnaku tagant nähtavale kerkis , keksis sasipäiste salk vankri ümber tolmu sees , pleekinud juustega murjanid aina kisasid , et anna vihma ! 
    Anna vihma ! 
    Ega hobusemehed kadedad olnud , vaadi pealt pritsiti üksjagu kallist vett kilkavatele lastele kaela . 
    Nüüd sõtkusid lapsed suve läbi pori . 
    Viimasel ajal oli Jaava südamevaluga märganud , et laste jõud jääb aina kasinamaks . 
    Ühtelugu seisid nad tuimalt vihma all , ise üdini märjad . 
    Nagu ma isegi , tuli Jaavale korraga ette , ja ta sikutas küna veidi-veidi veepiirile lähemale . 
    Ka praegu olid lapsed oma tavalisel kohal kaevu lähedal . 
    Jaava ei teadnud , kas vaatavad nad temale järele või ootavad Mirti koju ? 
    Aga mis saab siis , kui lehm ühel päeval surmani väsib ja ohates vee alla vajub ? 
    Jaava pilk ei seletanud läbi vihma laste nägusid , aga ta nägi selgesti kolme väikest peanuppu . 
    Vesi oli neil juuksed pea külge kleepinud . 
    Läbivettinud linased ürbid rippusid raskelt nukiliste õlgade otsas . 
    Jaava uskus , et Eeva väiksemaid valvab ega unusta ka väetit Nestorit , kes tuppa aseme peale virisema jäi . 
    See hädine häälitsus nagu vihmapladingi ei kadunud Jaaval isegi suigatades kõrvust . 
    Kui ühel ööl Nestori vigin katkes , oli Jaava ehmatusest jalule karanud . 
    Jaava oli pimedust kahminud , kuni puutus Eeva õla vastu . 
    Pikkamööda olid Jaava silmad seletama hakanud . 
    Eeva hoidis väikest venda süles ja õõtsutas teda . 
    Mirt on Eevale kohusetunnet õpetanud : viletsamaid ei tohi unustada ega hätta jätta . 
    Eks tütart oli ka kool juba harida jõudnud , keisri ja jumalapoja tundis ta pildi pealt ära . 
    Mõnikord kippus Jaavale vägisi paha tunne südamesse , kui ta märkas , et Eeva juba liiga paljude asjade üle pead murrab . 
    Jaaval oli millegipärast häbi hakanud , kui ta mõni päev tagasi leidis Eeva veepiirilt kükitamas ? tüdruk oli põrnitsenud jänesekorjust , endal körtsikusaba pori sees . 
    Jaava oli tahtnud vaikselt eemale minna , ent muda latsus ja Eeva võpatas . 
    Laps oli emale etteheitvalt otsa vaadanud , ta pilk oli Jaava hetkeks iseenda lapsepõlve tagasi paisanud . 
    Veel ööselgi ärgates oli Jaava ennast imelikult tundnud . 
    Ka tema oli lapsena arvanud , et see maailm on vanemate kätega tehtud . 
    Ka tema oli kunagi ammu küsida tahtnud : miks te olete maailma niisuguseks loonud ? 
    Jaava kummardus , märjad juuksesalgud lõid vastu nägu . 
    Ta sikutas küna ja vaatas silmanurgast veel kord salamisi oma lapsi . 
    Eeva seisis keskel ning hoidis Sabiinal ja Kobil käest kinni . 
    Nagu tahaks ta oma pihkudes tukslevat soojuseraasu õe-vennaga jagada . 
    Taevane isa , mõtles Jaava , anna neile natuke lootust . 
    Jaava tõukas küna , nii et õlgade sees raksatas . 
    Vilets alus hakkas kergelt libisema , vesi kandis . 
    Jaava raputas jalgu , et porikamakatest lahti saada . 
    Enne kui künasse ronida , keris ta seelikusaba üles ja väänas sellest suurema vee välja . 
    Küna muhklikud servad ulatusid paari vaksa jagu veest välja . 
    Jaava nilpsas keelega huuli , nagu oleks teda seestpoolt miski kõrvetanud ja ta pidanuks vihmapiiskadega tuld kustutama . 
    Rohkem ta laste poole ei vaadanud . 
    Nad ei tohtinud kahelda selles , et neil on toimekas ema , kellel ustav süda ja tugevad käed . 
    Jaava surus mõla vastu põhja ja lükkas küna liikuma . 
    Selle kandiline nina tõusis veest välja , ahtri taga tekkis kerge pööris . 
    Teemärkidest polnud siinsel õõtsuval merel puudust : Jaava tüüris leppade poole . 
    Ta ei seletanud enesele , miks just sinna ? küllap tahtis ta kõigepealt pääseda kaevu juures seisvate laste vaateväljast . 
    Küna põrkas vastu lepa tüve , puu koor sai muljutud ja hakkas punakat nõret välja ajama . 
    Jaava haaras okstest kinni , et alus paigale jääks . 
    Mõla põiki üle küna seadnud , võttis Jaava istet . 
    Lepad hoidsid lehti okste küljes , kuigi polnud võimatu , et juured mädanesid , aga siiski ? ehk andis visade puude haljus uputuse peatsest lõpust märku ? 
    Ometi tundis Jaava just siin , leppade all , seda iseäralikku sügise lõhna , just seesugust , mis alati nagu ootamatult ühel kastesel lõikuskuu hommikul kartulipõllu ninna uhkas . 
    Ikka ja jälle oli Jaava sellisel hetkel üllatunult mõelnud : kas tõesti käes ? 
    Muu loodus pidas alles suvist pillerkaart , kui kartulivartele öine jahedus juba liiga tegi . 
    Kes oli Jakobile liiga teinud , et ta imelikuks läks ? 
    Jaaval jooksis värin üle selja . 
    Ta võttis vasaku käega lepaoksast kinni ja tõmbas sõrmed kramplikult konksu . 
    Paremaga libistas Jaava üle rindade . 
    Mitte et seal piim pakitseks ja ta peaks koju ruttama last toitma ? vaevalt-vaevalt saab vigisev Nestor oma osa kätte . 
    Suudaks tal hinge sees hoida , kuni uputus alaneb ! 
    Jaava on küll poisile käkikoorukest lutsida andnud , ükski eelmistest lastest polnud sattunud nii lahjal ajal sündima . 
    Jaava surus sõrmed rindade vahele . 
    Mida kauem sadas vihma , seda sagedamini viirastus Jaavale , et lõuendist õmmeldud kotike pehastub niiskuse käes ära ja hõberublad pudenevad kuskil märkamatult porri või sulpsatavad mustavasse vette . 
    Ehkki mihklini oli veel mitmeid häid ? küll pigem halbu nädalaid ees , jõuab rendimaksmise päev paratamatult kätte . 
    Kust võtta veel teine peotäis münte ? 
    Kuidas sinnamaani ära elada ? 
    Ja edasi ? 
    Kui saaks talveunne heita ! 
    Mirt ja lambad keeraksid ennast sooja sõnniku peale pikali , Jaava kisuks katuseräästast õlgi ja kataks nad kinni . 
    Pärast paneks ta lapsed asemele ritta ja poeks ise sinnasamasse . 
    Võib-olla muutuks Jakobki endiseks , kui ta külviajani sügavat und magaks . 
    Jõulukellade ajal keeraksid nad teist külge , unenägudes virvendaksid küünlatuled . 
    Paraku istub mõisavalitseja nagu kuri vaim kukil , piits käes . 
    Võlg on võõra oma ja nad aetakse hange elama . 
    Rendimaksu pikendamisest polevat juttugi , nii teadis Vaseküla rahvas rääkida . 
    Mõisa majapidamine olevat raskustes . 
    Keegi pidi nälga koolema , kas rentnikud või mõisasulased . 
    Seda häda ja kannatust ! 
    Tunamullu surid vanad saksad ära ja jätsid preili üksinda . 
    Temal vaesekesel polnud töö peale hakkamist , valitsejal oli voli varastada . 
    Veel samal aastal , kui saksad surid , kogunes sügisel mõisa aita niisama palju vilja , kui kevadel maha külvati . 
    Aga kasu ? olla preili küsinud . 
    Põhud on kasu , vastanud valitseja . 
    Tänavu jääb preili sellestki tulust ilma , nüüd ei nöögi valitseja , vaid veeuputus . 
    Mõisapreili ei suuda teisele kaldale sõuda , et lapsepõlvekodust abi otsida . 
    Ega Jaava endaski kindel ole . 
    Jaava vajus üsna kössi ja lepalehtede pealt valgus vett kuklasse . aga õieti oli Jaava jõudnud märja suhtes tundetuks muutuda . 
    Mõnikord nirises liigne niiskus , mis südant rõhus , silmade kaudu välja ja see oli viimastel aegadel suurim kergendus ehkki näiline . 
    Jaava oli hommiku poole ööd kindlalt nõuks võtnud , et läheb vanast kodust abi otsima . 
    Unest sompus , polnud Jaava oma ettevõtmise tagamaadele mõtelnud ning kõik oli üsna lihtne paistnud . 
    Kas lihane isa laseb tütre perel nälga kõngeda ? 
    Vastus oli selge ja sirge nagu päikesekiir : pole mõeldav . 
    Kas tädi saadab ta tühjalt tagasi ? 
    Kas poolvend ja -õde astuvad vahele ja keelavad kõrtsi majapidamise jõukust kahandada ? 
    Ei . 
    Ei . 
    Neil on inimese süda rinnus . 
    Jaava oli ikka püüdnud kõike iseenda suhtumistega vastavusse viia . 
    Üsna kaua aastaid oli ta lihtsameelselt ilmaelu hinnanud , kuni see lugu Jakobiga , mis teda esiotsa heidutas , hiljem aga lausa pööraseks tegi . 
    Nii pööraseks , et igaühel oleks olnud õigus öelda : naine ei tohi nagu metsaline oma mehe vastu kätt tõsta ! 
    Oleks ainult vihm , uputus , viletsus ja näljahäda , mis siis viga ! 
    Nii mõtles Jaava , ise läbimärg , jalalabad ligunemas vee sees , mis oli künasse imbunud . 
    Kui Jaava nädalapäevad tagasi kõrtsimajas käis , tuli ta koju räti sees suur leivapäts , mille paljast lõhnast oli uim pähe tõusnud . 
    Jaava poleks uskunud , et nad seal kõrtsis siiamaani sedasi priisates elavad , et puhast rukkileiba söövad . 
    Tema sõtkus ammugi juba käkitaignale peeneksraiutud nõgeseid hulka . 
    Ka põdrasammalt oli ta leotanud ja seda salamahti ? ons lastel sellist sanditarkust tarvis ? kakkude sisse keeranud . 
    Näljased lapsed ei pannud tähele , millest toit tehtud . 
    Kui sooja tüki pihku said , kiskusid nad hammastega halli kaku küljest võimalikult suuremaid suutäisi , endal silmad jõllis ja suurest mõnust udused . 
    Aga vaevalt lõpetasid nad söömise , kui taas nälga kurtma kukkusid . 
    Eeva sai ainukesena olukorra tõsidusest aru . 
    Ta katsus väiksematel kõhtu ja ütles , et seal paunas on toitu küllalt . 
    Sellegipoolest käis ka tema koos Sabiina ja väikese Jakobiga laudas kesikut sihtimas . 
    Siga oli kondiseks jäänud , vaarus jalgadel ja toetus teinekord küljega sulu seina vastu ning pani silmad kinni ? ju käis pea ringi . 
    Natuke jõudu kogunud , näris ta küna . 
    Hea , et laudas polnud põrsastega siga ? naabri emis pani oma lapsed nahka , ei tõuse enam maa seest lopsakaid peedipealseid , ei kasva kartulid . 
    Kesik tuleb tappa , enne kui tagasi põrsaks kokku kuivab . 
    Lapsed , iseäranis Kobi , püüdsid ühtelugu Jaavale selgeks teha , et siga aina paisub . 
    Jaava oli teinud näo , et usub seda juttu . 
    Ehkki teadis , et tapab uimase kesiku ühel päeval sulenoaga ära ? ei saa sealt vorsti ega verikäkki , mõned kondised tükid klõbisevad kausi serva peal .
    Ta vaatas tagasi ja nägi kuu peegeldust jões . 
    Selle peegelduse foonil seisis Eeva ning naeratas justkui midagi oodates . 
    Poiss surus käed teksaspükste taskusse ning ütles valjusti :  "  Vähemalt üks neist on päris kindlasti lahti .  "  
     "  Aga neid on siin vähemalt viiskümmend ,  "  kostis Eeva hääl ta selja tagant . 
     "  Aga üks neist on lahti küll .  "  
     "  On ja kõik .  "  
    Poiss libistas pilgu üle ujula kabiinide kaarja rea . 
    Valge liiv selle ees oli tihedalt jälgi täis tipitud . 
    Kell võis olla umbes pool kaks öösel . 
    Jõe poolt tuli kanalisatsiooni ja vetikate lõhna . 
    Kuu oli oma kohale tardunud . 
     "  Tule istume veidi .  "  
    Eeva astus talle lähemale , pani käe poisi õlale ja raputas kinga liivast tühjaks . 
     "  Mis sa tast ikka raputad , me peame ju veel üle liiva minema ,  "  tähendas poiss ja neelatas . 
    Ta kurk oli kuiv , küllap vist rummist . 
     "  Eks ma pärast raputa jälle ,  "  naeris Eeva .  "  
    Ära sina muretse .  "  
    Poiss pani oma käe ta õlgade ümber ja tundis end sel kombel pikemana . 
    Ta polnud just kõige lühem , ta kasv oli ikkagi keskmise eesti mehe oma , kuid mis see kõik luges kui Eeva oli nii pikk . 
    Nii läksid nad kabiinide poole . 
    Eeva sandaalid tulid uuesti liiva täis . 
    Eemal tõusis rohelisse taevasse televisioonimasti punaste tulede rida . 
    Nagu operetis , mõtles Eeva harjumuslikult , vaatas poisi pruntsakasse , kergelt purjus nolginäkku ning meenutas : Ja meie öö , üks vaesemaid , mis iial olnud kahel ... 
     "  Katsume ,  "  ütles poiss ja tõmbas esimest kollaseks värvitud ja logisevat ust . 
     "  Lukus ,  "  kehitas Eeva õlgu . 
     "  Kuramus ,  "  tähendas poiss , astus järgmise ukse juurde ja ütles kuidagi veidralt :  "  No vaatame siis aga järgmist ...  "  
    Eeva naeratas . 
    Talle meeldis see juulikuu valge öö ja meeldis see idiootlik situatsioongi . 
    Nolgid olid jälle neile intrisse tulnud . 
    Nad tulid peaaegu igal õhtul moraalivalvur papi Schrammist hoolimata , tulid uksest sisse , tervitasid , istusid , vaatasid , istusid ja vaikisid . 
    Vahel harva küsisid :  "  Noh , kas ...  "  ja lõpetasid mingi sunnitud ja mageda vaimukusega . 
    Eeval oli neist isegi kahju . 
    Ta ajas nendega juttu ja tegi koridoris suitsugi . 
    Ta hakkas aimama , et nende elus valitseb terve rida seaduspärasusi , millest nad ise ei oska endale aru anda , veel vähem oskavad seda kõrvaltvaatajad , rääkimata siis kodust , koolist ja muust . 
    Vahel nad lõõpisid . 
    Kuid õigem oli neile mitte vastata . 
    Aga see nõudis kõva südant , sest need olid head nolgid . 
    Nad ei peksnud aknaid sisse ega tulnud kobama . 
    Ainult istusid , vaatasid ja vaikisid ning tundsid end ilmselt ebamugavalt . 
    See poiss meeldis Eevale ja tüdruk nõustus äkki ta kutsega jalutama tulla . 
    Nad jõid kohvikus kahe peale ära pudeli rummi ning kolasid linnas , kuni siia ujulasse sattusid . 
     "  Viieteistkümnes ,  "  jättis poiss järgmise suletud ukse selja taha ja astus edasi . 
    Eeva vaatas teda ja talle tundus , et poiss on kinost õppinud  "  jõuliselt lodevat  "  kõnnakut . 
    Ja jälle pidi ta naeratama . 
    Tõepoolest , tugev isiksus : tööline , kaheksateist aastat vana , seitse klassi haridust ,  "  Jawa  "  omanik , iga hetk hirmul oma meheau pärast . 
    Teadagi . 
    Poiss laksutas enda julgustuseks keelt nagu  "  West Side Storys  "  . 
    Ta mõtles Eevale , kes tema järel tuli . 
    Ta ei teadnud äkki , mis temast tahta . 
    Ta oli mees , aga mitte mõni üliõpilane , kes oma näruseid kopikaid ülemäära suurejoonelise žestiga läbi põletab . 
    Korraks tundis ta suurt rõõmu , mis kõhust magusa lainena ülespoole tõusis . 
    Aga kabiinid olid kõik järjest kinni . 
     "  Kakskümmend seitse .  "  
    Eeva turtsatas ta selja taga . 
    Ta ehmatas . 
    Muidugi , kõik nad turtsuvad kui ... 
    Teiselt poolt , olgu haritud või mitte ? naine on ikka naine . 
    Öösel ei loe haridus essugi ... 
    Kuskil kasarmute pool mängis lõõtspill . 
    Oi rjabina , rjabinuška ... ? 
     "  Kolmkümmend !  "  
    Kuradi uksed ! 
    Ta vaatas tagasi ja kohtas Eeva pilku . 
     "  Noh ?  "  küsis tüdruk . 
     "  Mis noh ?  "  
     "  Kus sul need lahtised uksed siis on ?  "  
     "  Sealpool ,  "  näitas poiss käega . 
     "  Aga muidugi .  "  
     "  Tõsi ?  "  
    Poiss hakkas vilistama . 
     "  Teie mõttekäik jääb mulle täiesti arusaamatuks ,  "  tähendas Eeva ja jõudis selle teatraalse lause kaudu uuesti arusaamisele , et ta on ikkagi neljanda kursuse ajaloolane , kes tegi eelmisel päeval ära ajaloolise materialismi eksami , lõpetas sellega kevadise sessiooni ja tuulutab end nüüd ühe juhusliku nolgiga . 
    Poiss trummeldas sõrmedega vastu kabiine ja vilistas . 
    Kaste oli maha langenud . 
    Eeva tundis seda paarist märjast rohupuhmast , mis ujula seina ääres kasvasid . 
    Jõgi haises veel tugevamini . 
    Emajõe Ateena , mõtles tüdruk . 
    Eeva , Eeva , sa pole siiras , ütles ta enesele , Eevake , kas sa ei oskagi enam siiras olla ? 
    Vaata , kaasaegne nooruk , aatomisajandi laps kareda koore ja sügava siseeluga , proovib uksi avada ja ... 
     "  Ohoo !  "  hüüdis poiss . 
    Ühe kabiini uks avanes ja paljastas oma armetu sisemuse . 
    Ja meie öö , üks vaesemaid , mis iial olnud kahel , liig lühike ja sellelgi mõõk püsis meie vahel ... 
     "  Tule ruttu sisse ,  "  ütles poiss ,  "  tõmbame ukse ruttu kinni .  "  
     "  Miks ?  "  
     "  Noo ? 
    Kurat seda teab , võib-olla on mõni öövahimutt kah siin . 
    Siis näed alles .  "  
    Eeva astus rõhutatud aeglusega üle läve . 
    Küllap niisugune oligi individuaalne gaasikamber , vilksatas tal läbi pea . 
    Seina ääres oli madal laudadest pink . 
     "  Istu ,  "  ütles poiss ja tõmbas ukse kinni . 
    Läks poolpimedaks . 
    Ta ei teadnud , mida teha ja vaatas Eevat . 
    Valge meestepluus , millel ülemine kraenööp lahti , must seelik , mustad juuksed , mustad teravad , veidi õelad silmad ja kerged vurruudemed ülahuulel . 
    Eeva ? 
    Teda oli hea vaadata , . sest ta oli nii puhas . 
    Eeva lõhnas nii hästi . 
    See lõhn mattis enda alla isegi koidueelsest jõest läbi uksepragude sissehõnguva haisu . 
    Tal oli kahju , ta oli ju kaheksateistkümneaastane ja teadis juba , kuidas lõhnavad kultuurimajade brižitt-bardood . 
    Üliõpilane ? 
    Nad on ülbed ... aga Eeva jälgis teda üksisilmi ja poiss unustas , vähemalt püüdis unustada , et tüdruk on üliõpilane , et ta toas on neljas keeles raamatud , tekkel naela otsas ja tema poisid ei pea nüüd jälle sõjaväkke minema ; püüdis unustada ja pani oma käe tüdruku õlale . 
    Eeva tundis seda ja muutus valvsaks . 
    Siiani polnud see olnud mingi seiklus ja ta oli juba kahetsema hakanud . 
    Eeva hingas sügavalt . 
    Läbi uksepragude paistis jõgi . 
    Mingid öised linnud piuksusid ujula taga pargis . 
    Samas tundis ta poisi embust ja ta suud oma suul . 
    Ta ei tõrkunud . 
    Ta tahtis seda , talle lihtsalt meeldis suudelda . 
    Poiss aga ei hoolinud millestki , hammustas ta keelde ja Eeval oli valus . 
    Lõpuks lükkas ta poisi eemale . 
    Too lähenes uuesti ja pani mingi iseenesestmõistetavusega käed Eeva rindadele . 
    Eeva tõukas need järsult ära . 
    Ta ei tahtnud enam , soovis ainult , et läheks juba valgeks . 
    Nii keeldud kaevul valvates jäin januseks ja kaineks ... 
     "  Miks sa ... muga välja tulid ?  "  küsis poiss solvunult . 
     "  Tahtsin .  "  
     "  Ainult minuga ?  "  
     "  Jah .  "  
    Poisi nägu pehmenes . 
     "  Aga miks sa ei taha siis ?  "  
    Eeva neelatas . 
    Asi hakkas tõesti liiale minema . 
     "  Armastus ei seisne üksnes sugulises vahekorras ,  "  ütles ta vaevaga . 
    Niisugust lauset pole kerge öelda , iseäranis tüdrukul . 
    Aga ta arvas , et sellele siin võib . 
     "  Saljut !  "  ütles poiss aktsendiga . 
     "  Mis ?  "  
    Poiss pani suitsu põlema . 
     "  Noh , võib-olla räägime siis kirjandusest ?  "  küsis ta tigedalt . 
    Eeva kuulis tema hääles põlgust ning pidi minema kompromissile ja õlgu kehitama . 
    Ta meenutas raamaturiiulit oma toas ja leidis , et on kaunis printsiibitu sellest ühe nolgi pärast lahti ütelda . 
    Ta keerleb siiski ! 
    Ja äkki aimas ta , et poiss võib teda läbi näha . 
    Nagu teaks poiss tema kõnelusi Beniga . 
    Ben seisis ta ees ja rääkis oma kombe kohaselt väga kiiresti . 
    Lõhe tööinimese ja intelligendi vahel kasvab paratamatult , ütles ta . 
     "  Kuule , mis tööd sa õieti teed ?  "  küsis Eeva nagu andekspaluvalt . 
     "  Remonditehases . 
    TKO .  "  
     "  Mis see on ?  "  
     "  Tehnilise kontrolli osakond .  "  
    Eeva ei küsinud enam edasi . 
    Poiss teadis , et tüdruk ei oska kindlasti kujutleda seda suurt kuuritaolist ruumi , kus higi jookseb üle kogu keha , siis avatakse aga väravad ja talvel puhub tuul kontideni välja . 
    Ei , mida teab see ilus ja tark tüdruk mootoriplokkidest , millele kaas käib spetsjärjekorras mutritega peale , ja õlist ? 
    Ei tea midagi , ei taha ega saagi kunagi teada . 
     "  Kuule , ärme räägime sellest ,  "  ütles ta . 
     "  Ärme kirjandusest ka räägime .  "  
    Ta oli nii tõsine , et Eeva ei julgenud end liigutadagi . 
     "  Millest me siis räägime ?  "  
     "  Sellest , miks me siia tulime . 
    Mis sul minu TKO-st ja mis mul su kirjandusest . 
    Räägime sellest , miks me siia tulime .  "  
     "  Miks siis ?  "  
     "  Sa ei teagi ? 
    Vaata , ma mõtlesin , et sa mind nagu ... tahad ... või nii ...  "  
     "  Tahangi ,  "  ütles Eeva ja see oli lootusetu vale . 
    Kasvav koidik punetas poisi silmaterades . 
    Milleks talle Kafka või Joyce ? 
    Milleks talle filosoofia ? 
    Lootusetu . 
    Aga milleks mulle filosoofia ? 
    Milleks mulle see jamps olemisest , kui kogu mu olemine seisneb lugemissaalis hapnemises ? 
    Ben ütles :  "  Leib , sellele toetub maailm , mitte paberimäärimisele .  "  
    Oh jaa ... 
    Oma tarbetust tundes vaatas Eeva kella . 
    See näitas pool kolm . 
    Üha uusi linde laulis hööveldamata laudadest seina taga pargis . 
    Oli jahedam . 
     "  Mis sa siis nüüd põrnitsed ?  "  küsis ta poisilt . 
    Too hakkas kergendatult naerma . 
    Siis võttis tüdrukul ümbert kinni ja hakkas suudlema . 
    Eeva sulges silmad ja oli segaduses . 
    Ta kujutles , et see on Ben , kes teda suudleb , noor aristokraatlik matemaatik . 
    Ta ei valutanud enam pead selle üle , mis on maailmal viga , mis on viga ühel neist või mõlemal korraga ? ei , ta ei mõelnud , muutus pehmeks , sulas üles ja tundis oma põlvi värisemas . 
    Äkki nõrgenes teda hoidvate käte surve . 
    Ta avas silmad ja nägi kõigepealt , et Ben kuulatab midagi , ja siis , et see kuulataja pole Ben , vaid üks poiss teksaspükstes ja armetute vuntsikestega ülahuule kohal . 
     "  Mis on ?  "  
     "  Tasa ! 
    Keegi käib ...  "  
    Eeva kohendas oma riideid ja silus juukseid . 
    Nüüd kuulis ka tema ukse tagant samme ja siis üht häält , mis ütles :  "  Sa ei tea mitte kui midagi . 
    Mis sa võidki üldse teada . 
    Aga Felix teab . 
    Tema teab . 
    Küsi tema käest . 
    Kohe vastab .  "  
    Sammud kaugenesid aeglaselt . 
    Nad piilusid ukseprao vahelt välja ja nägid koidueelses hämus valvurieite , kes kahe musta koera saatel aeglaselt üle valge liiva tatsas ning seejuures midagi oma loomadele rääkis . 
    Nad jälgisid naist , kuni see ujula nurga taha kadus ... 
    Jäin januseks ja kaineks . 
    Su põse ainus puudutus ... 
    Oli juba päris valge . 
    Eeva sirutas end ja vaatas jälle kella . 
    Nüüd näitas see juba veerand neli . 
    Tüdruk tõusis püsti . 
     "  Peab ära minema ,  "  ütles ta ning ei julgenud enam poisi poole vaadata . 
    Too sai aru , et see , mis oli , on möödas ning ei tule enam tagasi . 
    Et ta oli päris tark poiss , eelistas ta vaikida . 
    Ja et ta oli veel üsna noor poiss , hakkas ta vaikimise asemel vilistama . 
    Su põse ainus puudutus on üheksandaks laineks ... 
    Valge kuu oli endiselt taevas , ainult hulk maad edasi nihkunud . 
    Eeva vaatas seda ja ütles ootamatult :  "  Tead sa ... 
    Kui sügisel või kevadel on täiskuu , siis tundub mulle alati , et see on nõrgaks jäänud päike . 
    Ühesõnaga on täis päev , aga päike on lihtsalt kustumas . 
    See on õudne . 
    Iseäranis kevadel ja sügisel .  "  
     "  Aga suvel ?  "  küsis poiss . 
     "  Suvel ?... 
    Pole midagi .  "  
     "  Näed sa .  "  
     "  Ah ?  "  
    Poiss ei vastanud . 
    Ta vaikis , vaikis ka siis , kui nad üle silla läksid ja tühjal väljakul seisma jäid . 
    Ma pean veel tööle minema . 
    Kella kaheksaks ,  "  ütles poiss lõpuks . 
     "  TKO ?  "  
    Eeva noogutas ning tähendas omakorda :  "  Mina lähen jälle Schrammi ärritama .  "  
     "  Tõesti ? 
    Kes see on ?  "  
     "  Meie komandant ,  "  seletas Eeva poisi tooni tähele panemata jättes . 
     "  Ta ei taha , et tüdrukud õhtul ja öösel väljas käivad . 
    Niisugune kukk . 
    Seadis koguni vastava raamatu sisse , kuhu tuleb märkida , kus sa käisid . 
    Jube .  "  
     "  Ja mis sina siis kirjutad ?  "  
     "  Jalutamas , näiteks .  "  
     "  Kellega ?  "  
     "  Sinuga .  "  
    Eeva avas suu , et veel midagi öelda , kuid peatus  "  Nojah , aga ma ... muide ei teagi ... mis su nimi on ...  "  
     "  See pole üldse tähtis ,  "  ütles poiss ja tegi liiga põlgliku grimassi . 
     "  On küll .  "  
     "  Ei ole .  "  
     "  Ütle ,  "  palus Eeva nagu hirmul . 
    Poiss vaatas maha ja viskas siis ükskõikselt :  "  Volli .  "  
    Järgnes vaikus . 
    Üks koristaja pühkis väljakut . 
    Kui lahkudes said unenäoks , jäi karistus mu voodi ... 
    Volli noogutas pead , pööras end minekule . 
    Eeva oleks tahtnud midagi küsida , kuid jättis selle tegemata . 
    Ta läks üle tee ja tundis nagu nuttu kurgus . 
    Mu üksindus on sama suur kui siis , kui maailm loodi ... 
    Kaugemale jõudnud , vaatas ta jälle tagasi . 
    Poiss oli ainult veidi edasi läinud , seisis endiselt silla juures . 
    Tema üle oli suvehommikune taevas loperguse ning kaame kuuga . 
    Ja Eeva ei saanud enam millestki aru ning läks kiiresti minema .
     "  Pange siis uks kinni ,  "  soovitab Jomm . 
     "  Nad kogunevad kõnniteele liiklust takistama .  "  
     "  Meil on muud ka müügil .  "  
    Jomm ei näe kaupa , ainult kaks karvast peeti vedeleb riiulil . 
    Vist ootab , et kusagil veel altkäe lilli tuleb . 
    Kolhoosikauplus , siin tee , mis tahad . 
    Ega keegi tea , kuhu see raha läheb , mis hinnatõstmisest laekus . 
    Nii toorelt tegemist ei taha Jomm oma majas näha . 
    Niiviisi võib ühe päevaga kas või tuhat rubla uues rahas puhast vahet teha . 
    Vanas rahas kümme tuhat . 
    See pole enam äri , see on röövimine meeste taskust , kes täna kombe täitmiseks maksavad mis tahes . 
    Selle kombe peaks ära keelama , et naistepäeval lilli viiakse . 
    Kui niiviisi massiliselt viia , ega see tule südamest . 
    Komme levib nagu kulutuli , kuidas sa omale jätad viimata , kui naabri naine saab lilli . 
    Vahi siis pärast vingus nägu oma kodus . 
    Peaks niisuguse seaduse tegema , et kes aasta otsa pole naisele lilli viinud , siis see on kohustatud viima naistepäeval . 
    Teised ei tohi sel päeval lille puutuda . 
    Siis oleks naistepäev hooletute meest karistamiseks ja häbipinki panemiseks . 
    Kes kaheksandal märtsil lillekauplusse läheb , see on aasta otsa tähelepanematu olnud . 
     "  Palju maksab ?  "  küsib Jomm ukse ees kõnniteel mehelt , kel paberituutus mõned õied . 
     "  Kolm rubla tükk .  "  
     "  Pudel õie eest ,  "  imestab Jomm . 
     "  Sellist lolli sa küll ei leia .  "  
     "  Leian .  "  
    Jommil oli õige nina , kui ta selle maja ostis . 
    See on siin äri paik , siin küsi suuremat hinda kui mujal linnas . 
    Ukse eest mööduvad kõik rongi peale minejad ; kui siit ei osta , siis pole enam lootust kusagilt saada . 
    Kolhoos tegi õigesti , et siia kaupluse asutas . 
    Ja õigesti teevad mehed , kes kusagilt suure vaevaga oma naise jaoks muretsetud lilled just siin kaupluse ees viinarahaks vahetavad . 
    Kõrgemat hinda ei saaks nad kusagil . 
     "  Kümme rubla , kes tahab , ilus alpikanni pott ,  "  pakub üks mees . 
     "  Rubla kahekümnega ostsid ?  "  uurib Jomm . 
    Mees pöördub temast ära . 
     "  Minge minema ,  "  kamandab Jomm vaikselt . 
    Tema maa peal käib selline röövmüük , nagu seda ainult sõja ajal tagalas sai tehtud . 
    Tööpatis Jomm lõikas tubakaga , aga siis oli sõda , pidid kuidagi ära elama . 
    Naistepäeva jama on puhas narrus , siin pole näljasurma tagant hirmutamas . 
    Kolhoosi kaupluse peab välja saama . 
    Jomm oli juba samme astunudki , käis arhitektuuri valitsuses rääkimas . 
    Üks meesarhitekt võttis jutule . 
     "  Ruumid peab vabaks saama ,  "  soovis Jomm . 
     "  Mis te seal teha tahate ?  "  
     "  Tagaruumidesse tuleb isiklik juurviljahoidla ja pesuköök , eesruumi paneme juveelikaupluse ,  "   "  Miks kolhoos halvem on ? 
    Milleks te seda ümberkorraldust vajate ?  "  
     "  Te ei passi selle koha peale , te pistate oma nina minu isiklikku ellu . 
    Te vaatate , millist ülikonda ma kannan . 
    Mina olen ülikonna omanik ja kannan ja teie ei räägi .  "  
     "  Teil pole linnavalitsuse luba , peate sinna minema ,  "  teeb arhitekt jutule lõpu . 
    Jomm väljub solvunult . 
    Mina olen majaomanik , mina jään , aga sinusuguseid ametnikke lüüakse minema ja vahetatakse välja . 
    Juhtumisi oled selle ameti peal ja teed seadust . 
    Kui sa juhtumisi ei oleks , aitaks teine mees selle tooli peal mulle kaasa . 
    Protestivaimu täis , läks Jomm ka sinna õnnetusse kaubandusvalitsusse , kellel samuti pidi pistmist olema Jommi isiklike äriruumidega . 
    Ja jälle üks ametnik võtab jutule . 
    Ja peaaegu samade sõnadega , mis Jomm alles kuulis . 
     "  No mis me teiega arutame , teist pole ju asjaajajat ,  "  ütleb Jomm ametnikule . 
     "  Lähen juhataja juurde .  "  
     "  Juhatajal pole aega .  "  
     "  Tal peab olema , kui alluvad hakkama ei saa .  "  
     "  Te solvate ametiruumis .  "  
     "  Solvate teie ? majaomanike seisust ,  "  annab Jomm vastu . 
    Ta teab ise , et kolhoosi väljaviskamine oma äriruumidest on õrn asi ja nõuab jälle närve , nüüd veel iga asjaline oma mättal pistab jala ette . 
    Kaubandusvalitsuse juhataja juurde Jomm pääses , kuid ametnik tuli kaasa , et oma jonnimist jätkata . 
    Jomm oli ikkagi hinge täis ajanud . 
    Ametnikul on nüüd juba isikliku prestiiži küsimus . 
    Juhataja on teist moodi mees , elu näinud , arutab Jomm endamisi , kui jutt temale kasuliku pöörde võtab . 
     "  Mis sa jahid eramajaga ,  "  õpetab juhataja ametnikku . 
     "  Paneb kaupluse kinni , teeb või tantsusaali , mis me jändame temaga .  "  
     "  Äriruume ei tohi linnas muuks otstarbeks kasutada ,  "  teab ametnik . 
     "  Mis parata ? elu läheb oma teed . 
    Siis ei saagi muud kui üks sõdimine eramajadega . 
    Ega sa seal igapäev ninapidi juures jõua olla . 
    Ühel päeval leiad , et polegi kauplust enam , peremees voodi sisse pannud ja magab . 
    Mine jaga siis maid .  "  
     "  Südalinnas ...  "  alustab ametnik . 
     "  See on Jomm . 
    Jomm ,  "  rõhutab juhataja . 
     "  Kas sa ei tunne teda ?  "  
    Muidugi Jomm , mõtleb Jomm kabinetist võiduga lahkudes . 
    * Ilus õu . 
    Jomm sirutab selga , toetub lumelabidale ja vaatab mõnuga ringi . 
    Suured puud nagu mõnes taluõues , elamiseks on see koht muidugi parem kui Jommi oma . 
    Väikese kõrvaltänava ääres , vaikuses , aga ise peaaegu südalinnas , Tõnismägi siinsamas . 
    Väike kivimajakene , see on elupõline . 
    Kui niisuguse maja kätte saaksin , siin ela omaette nagu härra . 
    Milliseid vaikseid paiku on Tallinna keskel . 
    Kui ringi ei käiks ja üles ei otsiks , siis ei teakski . 
    Jomm laseb jälle labidal käia . 
    Kahekesi õed elavad siin , vanad inimesed , kauaks neid enam . 
    Noorem on jutukas , tema käes on ohjad . 
    Sügisel ta rääkis , et vanem õde raskelt haige , et neil oleks meesterahva abi vaja . 
    Talvel jätkus ikka jutt , et haige . 
    Täna aga juhtus Jomm teda tänaval nägema , lippas kui noor tüdruk . 
    Kraps inimene veel , võiks küll ise lund visata . 
    Aga maja on ahvatlev , kolmetoaline , perekonnale nagu loodud . 
    Õekesed oleksid isegi nõus müüma , aga hind on ränk , kusagil üle kümne tuhande uues rahas . 
    Eks kaks tuba saaks kohe vabaks , nad võiksid ise ühega läbi ajada . 
    Ostujuttu ei saa ajada ? kust sa niisuguse raha võtad . 
    Ja mis sa majaga teeksid , enesel juba hulga suurem olemas . 
    Aga nii ilus asi ja nii hea paiga peal , et Jomm ei saa siit kuidagi eemale jääda . 
    Vanainimeste värk , saad nendega lähemalt tuttavaks , mine tea , kuidas pärast majaga läheb . 
    Lähed ära , tuleb mõni teine . 
    Vennapoeg võttis naise , kui tema jaoks sellise kätte saaks . 
    Ringi käies ja otsides Jomm leidis selle maja . algul hakkas väljast meeldima , aga ei teadnud , kes elavad . 
    Niisama astud sisse , siis hirmutad ära . 
    Ja kui juhtub suur pere või noored , siis ei teki mingit mõtet . 
    Siin aga selgus hiljem , et kõik klapib ? kaks üksikut vanainimest . 
    Veemõõtja kaudu sai Jomm teada . 
    Ise ei läinud sisse , aga laskis küsida , et kas maja on müüa . 
    Veemõõtja tõi täieliku informatsiooni . 
    Mõni päev hiljem tuli Jomm nagu muuseas , et kuulnud , et maja võib kunagi müügile minna . 
    Ta ise küll pole ostja , kuid keegi volitas teda tube vaatama . 
    Sai kohe jutule . 
    Noorem õde on väga jutukas ja seltskondlik , sobib kenasti Jommiga . 
    Vanem pidi haige olema , mis ta täna siis ringi jooksis ? 
    Aia sees maja ja väga ilus õu . 
    Nüüd on Jomm siin juba pisut kohanenud . 
    Tänaseks ka : kõnniteed puhtaks tehtud , võib sisse minna juttu puhuma . 
    Jomm aitab küll , aga kas õeksed pole luiskajad . 
    Miks nad nii väga rõhutasid vanema õe haigust ? 
    Et Jomm appi tuleks ? 
    Noorem on vaimne daam , temal ei sobi sellist tööd teha . 
    Kas pole see kavalus , et Jommi tasuta kojameheks saada , et inimesel läheb süda haledaks haige peale . 
    Kui nad ühes asjas kavaldavad , siis ei saa neid üheski teises ka usaldada . 
    Aga selline maja ümber mõtlemine on puhas usalduse asi . 
    Vaimne daam võtab Jommi toas vastu maalitud ja puuderdatud näokortsude särades . 
     "  Olge head , istuge . 
    Pardon .  "  võtab ta põlle toolileenilt ja nihutab istme sobivasse kaugusesse . 
    Ise seab end vaibakesega kaetud kiiktooli , laseb vasaku käe laia varruka tagasi langeda ja kissitab Jommi vahtida . 
     "  Kas tegite tööd jälle ,  "  teab Jomm , kuidas teise edevuselt lõivu võtta . 
     "  Madaam ,  "  hüüab vaimne õde teise tuppa . 
     "  Kas sul on hea ?  "  
    Vastuseks on hädine kinnitus . 
     "  Ta on väga haige ,  "  pöördub seejärel Jommi poole . 
     "  Mis teil laual on ?  "  aitab Jomm teisel soonele saada . 
    Daam tõuseb , et pilk lauale heita . 
     "  Siin on üks Rootsi turistide pilt , soovite vaadata . 
    Nad käisid kliki ajal Tallinnas , ma seisan nende keskel .  "  
     "  Kuskohal see on võetud ,  "  on Jomm konkreetne . 
     "   "  Kuld Lõvi  "  ees .  "  
     "  Jaa-jaa . 
    Mis paberid need teil on ?  "  
     "  Teate , musjöö Jomm , ma kirjutan näitemängu . 
    Ma teen seda ajaviiteks , kunstihuvist , mul ei ole siin mingit majanduslikku tagamõtet . 
    Ma olen vaimne inimene .  "  
    Jomm ei tea , kuidas sõna  "  proua  "  prantsuse keeles kõlab , peab ses peenes seltskonnas oma karvase maakeelega läbi ajama . 
     "  See peab raske töö olema ,  "  arvab Jomm . 
    Naljakas naisterahvas ? tema kirjutab . 
    Siis oleks pidanud kuulda olema , et kirjanik . 
    Kirjanike nimesid ikka on kuuldud , aga sellist ei ole küll kõrvu jäänud . 
    Peast nikastanud . 
     "  Teil ei sobi valetada ? musjöö Jomm ,  "  tuleb äkki nagu selgest taevast . 
     "  Ei sobi ,  "  kinnitab Jomm inertsiga . 
     "  Ei sobi , aga teie räägite , et elate Kivimäel . 
    Teil on ju maja südalinnas .  "  
     "  Heh-heh ,  "  naerab Jomm piinlikult . 
     "  Ma pean ikka teadma , kes meil käib . 
    Olete aus inimene ?  "  
     "  Mis ma enda kohta oskan öelda , mul jah kivimaja , sellest suurem . 
    Aga Kivimäe kohta ? seal on mul üks pere liige . 
    Peaaegu pere liige . 
    Vana pensionär on minu hooldada , tema korter on nagu minu korter . 
    Ma nagu elangi seal ka .  "  
     "  Silvuplee ,  "  ulatab vaimne daam Jommile karika kommidega . 
     "  Tänan .  "  
    Jomm võtab viisakusest kommi , kuigi need on kõige hullemad hamba lõhkujad . 
    Jomm ei pakuks ühelegi inimesele magusat lutsimiseks . 
     "  Ma olen veidi külmetanud . 
    Käisin teatris esietendusel ? päris  "  Estonia  "  teatris , seal külmetusin . 
    Nüüd pean toas istuma , igav on ja kirjutangi näitemängu ... 
    Teate , musjöö Jomm , see paadetrua seal  "  Estonias  "  , see mulle üsna meeldib , kuigi , teate , kool ei ole päris puhas . 
    Ja ühel on jalad pisut prisked . 
    Hästi vanasti olid prisked tantsijannad , nüüd ei tohi .  "  
     "  Muidugi , me toitume tervislikult .  "  
     "  Ma olen mõned korrad jälginud baleriinide arengut , ma olen peene kunstinägemisega , ma märkan nende stiilide erinevusi .  "  
     "  Kas ta Jüri Järvetit ka teate ?  "  pärib Jomm , et teatri alal kuidagi kaasa rääkida . 
     "  Ma tean teda väga hästi , olen teda mitu korda laval näinud .  "  
     "  Ta sõja ajal mul tantsis Jegorjevskis , ma töötasin seal ja siis organiseerisime pidu , oli teine sel ajal rahvatantsurühmas . 
    Sõja ajast ma tean Ernesaksa ka .  "  
     "  Un grand karsson .  "  
     "  Jah ,  "  ütleb Jomm . 
     "  Ma ? 
    Jüri Järveti kohta ütlesin ,  "  täpsustab kaasvestleja . 
     "  Ma siin tõlgin vahel ajaviiteks prantsuse keelest .  "  
     "  Ahah ,  "   "  Kas teil on kirjanduslikku maitset , musjöö Jomm ? 
    Ma annaksin luuletusi ja näitemänge lugeda ? minu isiklik looming . 
    Või ...  "  
    Daam alandab hääle väga usaldavaks sosinaks . 
     "  Või saate neid üle anda Jüri Järvetile enesele ...  "  
     "  Jah , noh , parem siiski , kui te nad ise tema kätte toimetate .  "  
     "  Madaam ,  "  hüüab luuletaja teise tuppa . 
    Sealt ei tule vastust . 
    Ta lähendab end jälle usaldavalt Jommile . 
     "  Õde hakkab surema , ta on väga haige .  "  
    Täna laskis vudinal piki tänavat , mõtleb Jomm . 
    Kentsakas lugu küll , et see suremine juba pool talve kestab ja ta vahepeal ajaviiteks ringi lippab . 
    Selle majaga on lugu väga udune . 
    Vaimne daam tahab , et käi siin ja mängi temaga lolli . 
    Mängid aasta või teise ja lähed siis tühjalt minema . 
    Kes see loll on ! 
    Mul isegi vana Luukasega seal Kivimäe taga askeldamist küll . 
    Kümnes peatükk  "  Väga tore , väga tore ,  "  sõnab Jomm telefoni . 
     "  Mul on kohe hea meel .  "  
    Telefonis kinnitatakse , et Luukas on paranenud ja kirjutatakse veel täna haiglast koju . 
     "  Ega te ei tea , mis kella ajal ?  "  
    Täpselt ei teata . 
     "  Kas tohin paluda , et helistate , kui ta minema hakkab . 
    Ma ise tulen talle vastu , vanainimese asi , ma olen hooldaja .  "  
    Seal ollakse nõus . 
    Peaaegu oleks keel komistanud , öelnud , et olen täisvolinik . 
    Meeleolu muutub erksamaks . 
    Sedapuhku on karikas vanast Luukasest möödas . 
    Südamega läks haiglasse , kaheksakümmend kolm aastat inimene , palju seal vaja . 
    Jomm oli päris löödud . 
    Luukase vanaduspõlvel pole midagi viga , Jomm on tema kõrval nagu oma sugulane , muretseb kõik , mis vaja . 
    Ega Jomm pea ühtki tööd paljuks . 
    Häda on selle allüürnikuga , kes elab Luukase kahes toas . 
    Mingi tööline , aga tütar seitsmeteistkümnene , käib vana ees end lehvitamas . 
    Ajavad Luukasele kärbseid pähe . 
    Jomm lõi vaheukse naeltega kinni , et nad ei saaks otse Luukase tuppa . 
    Käivad nüüd õue kaudu ringi , aga seda ei saa Jomm keelata . 
    Jommil on töö ja õiendused , ega ta jõua alati Kivimäel olla . 
    Luukasel on niiviisi kaks isehakanud hooldajat , Jomm ja see plikatirts . 
    Luukas elab hästi . 
    Telefon heliseb , Jomm võtab toru ja kuulab . 
     "  Surnud ? !  "  
    Kuidas niisugune lugu sai juhtuda ? ! 
    Jomm istub toolile ja ohkab suures segaduses . 
    Nüüd on lugu lahti ! 
    Mis saab Luukase majast ? 
    Kes matab , Jomm , sugulased ? 
    Sugulastega ta ei käinud läbi . 
    Jomm , oli tema kõige lähem . 
    Aga varandus , kes pärib ? 
    Kuhu matta ? 
    Maja ripub õhus , Jommil pole täisvolitust , Jomm ei saa ametlikult maja käsutada . 
    Kes Jomm praegusel hetkel on ? 
    Võhivõõras . 
    Ometi oli pool tundi tagasi kõige lähedasem . 
    Vanainimese surm on ikka mõnikord mõtteis , sellega ollakse nagu ette harjunud , kuid praegu , kui Luukas sõna lausumata lahkus , on midagi valesti . 
    Luukase vemp , halb vemp . 
    Luukas jättis hingamise ja Jomm on sellest hetkest eikeegi . 
    Matus tuleb korraldada , praegu kohe tuleb kiiresti minna . 
    Kuhu ? 
    Vennatütre juurde , selle , keda Luukas oma hooldajaks ja pärijaks ei tahtnud , keda Jomm pole kordagi näinud ? 
    Kes vist kordagi Luukase pool ei käinud . 
    Jomm ainult teab maja , kus ta Nõmmel elab . 
    Luukas kord mööda minnes näitas . 
    Isegi nime ei tea . 
    Üles on igatahes võimalik otsida . 
    On ometi teine inimene , kellega koos nõu pidada . 
    Muidu Jomm üksi matab , pole kedagi saatmas .
    Suur pendel viipub ühest äärasendist teise , lõigates noore kalja värvi varahilisest ajast järjekordse tunni . 
    Sinkjasroheline taevakumm nagu hiid-tornikell , täis järelkõla , mis tõelisest kõlast sügavendelisem . 
    Vaiksele veele nagu kevade lõss-sinisele jääle uisupoognaid langeb kajakatiibadest kaarjaid varje . 
    Oma eenduvaid tarju kaalub kaldapihlakas . 
    Püssirohusinises kauguses ? peaaegu eikuskil ? üks puri nagu lubjatud puukirik veidi vajunud längu ; kes just kurt ei ole , võib kuulda kauget orelimängu . 
    Rannakaar Seesama laht vee atlass-sinine poolsaar Nagu ööpuust tehtud tõrvatud vened Kaks püügilt tulnud kalurit asmerdavad ikka veel rannas Nii kaua et Vabeaed on vahepeal kasvama läinud Poolkaares ridanevad roikad on löönud haljendama igaühest võrsunud väändundtüveline pajumei mitte oksad võrgus vaid võrgud siiski okstes mis polegi nii tähtsusetu Näib et mehed kiisakastide man milleski kokkuleppele ei jõua hopp ütleb üks hiivab kasti rinna kõrgusele ja päntsab selle vastu teise sügavat seljaliha just nagu tundes viha nii et ligane kiisavesi mööda turja alla virdab Teine nihutab kasti mugavamaks ja paneb selle maha Ja tõstab selle uuesti üles rinna kõrgusele hopp ütleb ta omakorda ja raksab kiisakasti vastu teise kõhetut seljamaastikku nii et kiisavesi mööda seda alla valgub hopp ütleb üks hopp ütleb teine Teeme kiiremini ütleb ükshopp-hopp-hopp- hopp Puhkame ütleb Ilmavalu Indrek Mul süda lausa valutab et meil üksi on nii hea kiisavoos Kas su süda ei valuta et kui me siin veel mõni aeg pingutame koos ütleb nimetamees siis pole ime kui ka mina saan endale nime Nad istuvad kumbki oma kiisakastile Õhk nende ümber on tuulevireta selge kollakas vaigutahk Päevahuumas sile järv nagu punakatoonne pingul trumminahk Sealt lõunast tuleb üks purjekas ütleb nimetamees Ma arvan ütleb Ilmvalu et see on üks purjekas mis tuleb lõunast ja mu süda lausa valutab sest paistab et ta läheb põhja Kõik kes tulevad lõunast lähevad varem või hiljem põhja See on üks põhjata tõde lirtsab teine läbi hammaste nihutades mütsinoka päikesevarjuks silmadele Ühest ei saa ma aru miks tuulevaiksel ilmal purjed peavad olema Purjed peavad olema räägib Ilmavalu Indrek Alus võib mitte olla purjed peavad olema Eks ole ütleb nimetamees vähekese kaheldes ja lisab juba eksimata kindlalt Kui ma just oma silmadel ei istu too kes sealt rõunakust praegu alla tuleb huisates ja ämbreid tinistades nagu oleksid need juba pulmakellad peaks olema ei keegi muu kui kaunitar Kate Kõõrsuu Astub nii keksilt saba kohevil et pole kahtlust see lind on jälle innas Ainult paistab et meie sinuga pole tema hinnas Ilmavalu Indrek liipab keelega üle punaste taelakate nagu kaks kõrvuti lihakäntsu huulte Mu süda lausa valutab selle pärast Mööda kivide kiilaspäid mis nagu tema ootel on rivis läheb Kate kaugemale järvele Õnnestab istmikuga üht kajakatest valgeks kirjatud kivi Laseb seeliku alt kaks haugjat jalasäärt vette vabaks Oma peitmõtted ihad ja unelmad laseb vabaks siniämutava silmapiiri poole kus nagu veealuse kuukivist lossi torn paistab valge purjetipp Nägemata midagi ümberringi tajumata ennastki mõistvanäolised kivid ümber ringis hakkab Kate laulma Otsekui vastukaaluks tema ilmetusele on Kate Kõõrsuul ilmekas hääl Laulab 
    Mehed kiisakastide man kuulavad tema laulmist ei taipa sellest midagi suuremat Nimetamees seab siiski ütlema midagi suuremat kui ta ise Hõi ööbik lööbik Kiljatab Kate kivile püsti hüpates alles nüüd märgates et laulab täissaalile Jalg libiseb siledal kivil ja lahvatab vette Hiih irtskab üks meestest Mu süda lausa valutab tema pärast ütleb teine Tule siia me aitame sind ilmutab ta igiinimlikku abivalmidust Kate kahlab läbi vee otsekui kannaks teda rohelise hobuse liimerdav selg välja liivikule Raputab ennast kentsakalt nagu kutsikas pärast suplust Ilselt tahab ta oma riided kuivaks väänata kui aga saaks neid kahte minekule käänata Kaduge siit heaga ütleb Kate kergitab veidi oma seelikut sülem kalahõbedat koskab selle alt välja Näete ma püüan seelikuga rohkem kui teie peaga Ilmavalu Indrek aga ripub ühe mõtte küljes alaspidi päi nagu nahkhiir sellepärast näeb ta praegu kõiki altpoolt Kate ütleb ta ma võin ju ka selle kaevu kaevata ja punastab läbi oma sügava liha luudeni Sina küsib Kate käsi märga puusa latsatades Aga muidugi labidad on teil kõigil olemas kuigi teid ennast peaaegu pole olemas Ta sangab tühjad ämbrid käe otsa End minekule seades lõikab meeste poole Mis mood on küll pükse kanda kui nendega midagi varjata pole Ning juba ta lähebki joodeldades pangedega õhust ammutades Ta janubki õhku Ja naudingut põlatud nendest kes selleni ei ulata Rõunakule jõudes paneb Kate ämbrid harjunud kohale maha hoolimata et pole just põhjust puhata Kuigi vahel tekib vajadus puhkamisestki puhata Siit sirutab ta oma silmade kummaliselt tumenenud viljad pikkade pilkude otsas oma meelismaja poole Järvlase koja tähenduslikult kaetud aknasse Ta mõtleb Järvlast kui ta peaaegu kuuldavalt ütleb Ükskõiksusse neeldub eranditult kõik ja ennast kui ta ütleb Õnn pole kohustuslik soovitatav ent siiski Ta mõtleks veel oma valutavaid mõtteid ent temagi tee nõuab tarmu ja tõtteid Teda oodatakse kiisakojas kuigi sedapuhku toob ta neile vaid kaks ämbrit järvehõngu ilma milleta nad läbi ajada ei oska Kate on kurb Kurbus on õnnis tunne ei tea mispärast Ta läheb teerada mis kui kollane piitsavorp looskleb üle rõunaku halja selja Rada mööda laatsides tulevad eidekoosud talle vastu Üks suur pilvpaks nüüreilmne eit pisitillukese korviga ja pisitilluke hall nagu leethiir eideraas viruka korviga Tohah pere See on ju kiisakoja iga kiisapoja kallis Kate Kõõrsuu müristab pilvpaks eit Ma ei taha teid mitte näha ütleb Kate sest eided on noodsamad kelle keelelt keegi maha ei saa Kae perra Mind võib ju küll mitte näha piiksub hiirhall eidekübe aga et tollest päikesevarjutusest saab mööda vaadata seda mina ei usu Miks sas suuke ilma veeta tuled või on vesi nii selge Järvel oli taba ees ütleb Kate sest paistab et kui nad on juba vastu tulnud siis ei saa neile vastu tulemata jääda Ta küsib nüüd neilt et kuhu need paariskellad kaks sangaga vastuoksust käes ka lähevad Eks seenele suuke Meie läheme seenele enne kui meid seenele saadetakse heietab eideiva Mis seened nüüd harisuvel tahab Kate küsida murumunad murumunad mur põristab mõhakas eit oma vaadihäälega Jäta ütleb tilluke eit Ta tahtis öelda et mis seened nüüd harisuvel peale nende mis kasvavad mõne peas Seda ma tahtsingi öelda Aga miks just nii suure korviga peab minema Peab minema ütleb eidemaim Kui minna seente järele milliseid pole olemaski siis juba hästi suure korviga Miks siis sina nii kaval ei ole küsib Kate kuhieidelt ja nii väikese korvi valisid Kui kahest lollusest valida suuke siis ikka väiksem ütleb pilvjas eit kellel näib olevat hea mälu Noh minge siis seenele ütleb Kate et lõpetada mokalaata Pealegi on see ainus koht kuhu neid koosusid kahjuta võib saata Vaevalt pilvpaksu eide kõõmane kukal on kadunud puhmaste varju kui päike varjust tuleb välja Kaarjas pilv ta kohal kui hämmingus kõrgeks tõstetud kulm Suvehõngud ja lõhnad kui puruks kukkunud lõhnatoosist Haljaku kohal käimas on liblikate värvipulm Kirjud nagu ulguelu koerliblikad Õrnad ja läbipaistvad kui kuuvalgust pihkavad laud siniliblikad Valged erepunaste laikudega nagu tannermaa lumi apollod Kollakas-mustad nagu võib-olla täna ja homme pääsusabad Ja ilusad admiralid Ainult ilusad Selles priiskavas värvikaoses oma lotakas seelikus ja kliivrihõlmast õmmeldud pluusis Kate Kõõrsuugi näeb välja vähem hall Ta näeb välja rohkemgi oma tagasihoidliku välimusega kui keegi teine esiletükkivaga Küllalt sügavasti mõttes sekka muiatades jõuab Kate kiisakoja manu Hõre ehitis näib koosnevat rohkem lauavahedest kui laudadest Kaks kõrvuti ookerpunast saviahju kaksikutest ilmutuslikku olendit täis kestvat lõppemata põlemist mille pärast võib kadestadagi Nad annavad ühepoolset soojust meenutamata sellega ühtegi meest ja ma armastan neid selle eest palavalt Ahjud mind veel palavamalt mõtleb Kate Kõõrsuu Kiisakotta eendes Ahjuhall ei istu ahju all vaid kaselõmmul vastu koldesuud andes tollele aeg- ajalt mõnd halgu hammustada See on hall igavikunäoline vanamees teadja ja taidur Heavaimu isa ja Põnnkõhu vanamees kes ta ka kõige rohkem on Katesse suhtub ta hästi ja vast veel pareminigi Kui Kate oma panged kolksuga nurka paneb arvab ta nägevat Ahjuhalli silmis huvivilku ja tunneb endal vanamehe peaaegu tahket pilku Millega on võimatu harjuda Mille eest on mõttetu varjuda see teab elavatest kõik ja nendest kes veel pole elanud poole Nüüd vaatab ta Kate poole Küsib Kuidas läheb Hästi ütleb Kate väga hästi Kui kellelgi läheb väga hästi on viimane aeg küsida miks Miks mul läheb tõepoolest hästi Kas kellelgi läheduses ei lähe sedavõrd halvemini jätkab vanamees öeldut Üks õnn saab olla suur vaid teise lähedal oleva õnne arvel Kellest ta räägite kas Heavaimust ütleb Kate Vanamees pöörab oma pilgu aeglaselt tulle mis lööb sellest toonike heledamaks Ma tean seda ütleb ta Ma tean seda On vaja tugevaid õlgu et kanda suure õnne taaka ja kui see kord variseb on see tohutu varing Väikese õnne möödumist ei märka keegi Hea seegi ütleb Kate teravamalt kui tahab Sellest võib ammutada lohutust Ma tean seda ütleb vanamees Ma tean sa kannatad Mu kannatus kuulub mulle katsugu seda mult võtta ütleb Kate Aga ta ei katsugi noogutab vanamees Seni ei tunta veel midagi tühisemat kui kellegi kannatus Ta viskab tulle ühe halu mis mähkub leekide punasesse siidi olles nii valmis olekumuutuse pidulikuks hetkeks Ma tean seda ütleb vanamees nagu omaette Ma tean sa oled uhke ja trotslik Sellest lootus et inimsoo ema põhilised ja paremad patud ta tütarde verest veel nii pea ei kao Eks ole ütleb Kate liibudes vastu ahju vastu suure sooja leebet külge Inetuse kõrval annab uhkus parimaid lahendusi Ilu kõrvale ei sobi ta sootuks Aga see ei too ka midagi kätte kellel uhkust ei ole need ei tea ka mis on loobumus ütleb Kate Vanamees muigab üht pikka keerulist muiet mis suubub sõnusse Loobu sellest millest keegi ei loobuks ja sa saad oma valdusse midagi harukordset ja püsivat Ma ei taha Ma tahan midagi tavalist ja mööduvat igiinimlikku lihtsat tavalist mööduvat ent siiski kättesaadavat Lõpuks ma tahan nõuab Kate et keegi viskaks midagi ka minu südame kerjakotti Sellest sa ilma ei jää ütleb vanamees pilkevird hääles selline on juba ta lohutamise viis Oma saatusest ta ilma ei jää Seda pole teil karta Vanamees nukrub oma istme kohale sulab kaselõmmuga ühte kummaliseks halliks kookoniks millest vaat vaat et nukkub mõni müüt Ma tean seda Ei saa ei saa neid maa küljest lahti rebida Ainult maasse istutatuna kannavad nad vilja mis määndab puud ent nad ei raputa seda maha Nad ei taha Nad on maast nad on mullast Taevas näevad nad sinist mulda Nende sõnadel on mulla lõhn Ent nende tõeline miskit väljendav hääl on vere hääl mis raukudes muutub mullaks Maaks Kuidas saaks neid maast lahti rebida jätmata neid juuretuks Nende soos võiks ehk midagi muuta kui suuta viia nad ühtsusse ebamaisega Ent inimeste ja vaimude abielud jäävad üha haruldasemaks Sellepärast vaimuinimesed nende lapsed jäävad järjest harvemaks Ma tean seda Jätke neile maa elamiseks ning neile maa suremiseks ja ärge ahistage neid tiibadega Mida te seal pomisete ütleb Kate kes ahju emmates on löönud õhetama Mu ihu soojusekadu oli nii suur et peate nüüd ahju veel viskama lisapuid muidu need kiisad ära ei vindu Pärast nii tõsist kõnelust on sul veel naljatamiseks indu väärutab vanamees pead Mina juba pisaraist helmeid tegema ei hakka Olen niigi ilus küll ütleb Kate Tean seda ütleb vanamees Sellest et sa oled elus nagu kõik on sulle vähe Ah Ahjuhall mis teil küll tuleb pähe Mulle jätkub sellest mis on kõigil mis neil siiski on seda pole palju istutada oma sõrmed sooja mulda et sealt võrsuksid ehkki veidi kibedamaitselised töötarjad ja et mu verekübemed ikka ergaksid punaselt nagu tunased hõrakmarjad Ja muud ei midagi küsib vanamees Kõigest see ja muud ei midagi Oh ei Jaa Ma ju ütlesin Mul on hea mis on hea kõigile mis ei jää liiga kauaks mis on mööduv siiski igavene nagu päikese teekond Ja veel Ja veel ma tahaksin seal silmapiiri silmapiiril on üks puri nagu kiiskavvalge kihv lõhki käristamas mu pilku ma tahan et ta randuks mu leetunud lootusse Aga ta ei randu ütleb vanamees oma pilkav-lohutaval kombel Muidu ta ehk randuks aga sel hetkel kui sa seda nii väga väga igatsed pöörab ta helmarit ja randub kuskil mujal kellegi teise ootusse Kate astub paar ärevat sammu vanamehe poole kes ta ärevust taunivalt vaatab Ahjuhall kas haned kui nad sügisel kõdulõhnasesse vaikusse kigatsevad kas nende lend ei seleta miks inimesed üksteisest mööda igatsevad Hanede lend ei seleta küll aga varblaste Sellepärast et inimesed ei tea mida nad tahavad ja kui nad teavad siis nad ei taha Nad otsivad alati seda mida nad pole kaotanud kuid leides muutuvad ükskõikseks Sellepärast on nad kokku rääkinud üksteisest mööda igatseda räägib vanamees Ja rohkem ma sellest ei tea sest suureks läks kaugus Seal tuli ka veel üks ajaviitekütt ja laskis varblaste pihta paugu
    Vilma tõmbas presentkindad käest , nihutas rätiku higiselt laubalt tahapoole ja istus vipri ligidale tagavaraliiprile . 
     "  Noh , miks sina tööd ei tee ?  "  küsis ta , kui Haponen põnevil näoga ligi astus . 
    Vilma oli ta peale natuke tige ? eks oleks võinud tulla ja käed külge panna , aga ei . 
     "  Minu eest teeb elekter ,  "  kiitles Haponen , ennast sellelesamale liiprile istutades . 
     "  Elevaator käib muudkui ringi ja mina muudkui aga vaatan .  "  
     "  Head ametid oskavad mehed endale välja valida ,  "  lausus Vilma selle kiitlemise peale pilkamisi . 
    Haponen nihkus veidi lähemale . 
     "  Ma tahtsin sulle rääkida , kuidas su kavaler hommikul mu une ära rikkus ,  "  ei mallanud ta küünalt kauem vaka all hoida . 
     "  Keda sa mõtled ?  "  päris Vilma . 
     "  Ütle nimi , siis tean kah , kes see mu kavaler peaks olema .  "  
     "  Ah , mis sa ... 
    Kuula parem . 
    Kasemets tegi hommikul märulit . 
    Talle tuli vanast kohast pruut või armuke või kes ta oli järele .  "  
     "  Ah kohe pruut ...  "  
     "  Ma ütlen , et ega mina täpselt ei tea . 
    Mina hommikul magan , äkki koputatakse muudkui , ajan mina ennast üles , teen ukse lahti ? oh sa jumal , seal niisugune uhke preili , ei ma mõistnud suudki ammuli ajada . 
    Ja küsib Kasemetsa , et pidavat siin elama .  "  
    Haponenil oli hoog sees , ta laskis kärmesti edasi :  "  Mina seletan , et elab küll , aga vabandage väga , preili , tema on praegu tööl . 
    Preili tegi kurva näo , et tema kaugelt tulnud , tahab kangesti kokku saada ja aega vähe . 
    Ei mul jäänud muud üle , kui palusin oodata ja läksin tehasesse Kasemetsa kutsuma , et olen seni ise tema eest mootori peal , niipalju ma oskan , ma seda tööd ennegi teinud . 
    Preili tänas kangesti , mina tõmbasin püksid jalga ja padavai tehasesse . 
    No tead , kui niisugune vuhva mind tahtma tuleks , ma paneks kohe nii , et kurvid sirged . 
    Aga Kasemets sülitas , ja siis pidin ma talle täpselt ära seletama , mihuke see külaline õige on , ja siis tead , mis ta ütles ?  "  
     "  Mis ta siis ütles ?  "  päris Vilma , enam oma põnevust varjamata . 
     "  Siis ta ütles , et mingu mina nii kähku tagasi kui saan ja käskigu sel preilnal persse kerida , et temal pole midagi rääkida . 
     "  See kohe päris tema moodi ,  "  tähendas nüüd Vilma mürgiselt vahele . 
     "  Eks ta üks kuju ole ,  "  nõustus Haponen , hõõrus oma pikka ninajuurt ja laskis edasi :  "  Ei ma osanud äkki kohe midagi . 
    Siis ütlesin : mina ei saada oma külalisi kuskile , võõraste omasid veel vähem , mine ise ja ütle , mis sul ütelda on . 
    Ta põrnitses vaat sedaviisi ( Haponen püüdis järele teha , kuidas Kasemets põrnitsenud ) , aga läks .  "  
    Haponen viskas sõrmede vahele ununenud suitsu eemale ja vaatas Vilmale otsa nagu kange mees kunagi . 
     "  Oli ta siis kaua ära ?  "  küsis Vilma . 
     "  Ei olnud ! 
    Poolt tundigi ei olnud , ma kella pealt vaatasin . 
    Ei tal võtnud see ühti kaua aega . 
    Kui tuli siis aina nohises , käratas mulle , et kerigi ma kus kurat . 
    Ma kerisin ühiselamusse tagasi . 
    Seal oli õhk puhas . 
    Ei see mees nalja mõista . 
    Ju ta sedamoodi endale selle kohtu kah kaela sai .  "  
    Vilma mõtles , et Haponenil võib päris õigus olla , aga ometi oli ta teda kuulanud kasvava rahuloluga . 
     "  Paras ,  "  mõtles ta ,  "  kes käskis siia tikkuda .  "  
    Tema igatahes polnud ennast tülliminekust peale kuidagi katsunud mehele ette saada , kuigi - Vilma ei tahtnud salata - vahel kiskus seda tegema . 
    Sest Kasemetsa jämedus kippus imelikul kombel meelest hajuma . 
    Ja kui Vilma nüüd Haponeni kuulates tõdes , et mees võib hoopiski hoolimatult käituda , kui tema seda tunda sai , ei kehutanud see vastumeelsust mehe suhtes , pähe sigines hoopiski meeldivam mõte : kas Kasemets ei läinud tolle pikahambulise ilmumisest nõnda marru just sellepärast , et kartis , kas Vilma asjast kuulda saades tema vastu veel rohkem südant ei võta ? 
    Võib-olla plaanitseb Kasemets lepitust ? 
    Mõistusega oli seda raske uskuda , sest Kasemetsa iseloom ei passinud sellise oletusega kuigivõrd kokku , kuid oli siiski midagi , mis ei lasknud Vilmal oma oletust ka lausa naeruväärsena paista . 
    Kes teab , üks omamoodi sell see Hendrik Kasemets ikka on küll ... 
    Haponen istus ta kõrval edasi ja ootas ilmselt , mida Vilma nüüd ütleb . 
    Vilma tõusis , lükkas punkriäärele jäänud maagikuhilakese jalaservaga alla ja alles siis heitis hooletult :  "  Eks ta tehku , mis ta tahab , või minul sellega asja .  "  
    Haponeni vastusest pidi Vilma teada saama , kas Kasemets on seda laiali rääkinud , mis pidi saladuseks jääma . 
    Ei jätaks Haponen nüüd välja kuulutamata , mis tema kõik ära teab . 
    Vilma heaks meeleks vastas Haponen veidi pettunult :  "  Mõtlesin , et äkki tunned huvi .  "  
     "  Põnev lugu muidugi ,  "  möönis Vilma ja lisas pikkamisi :  "  Sa jahvatad seda vist igaühele , kes ette satub ?  "  
     "  Pole ma ühti jahvatanud ,  "  solvus Haponen . 
     "  Astale ainult rääkisin . 
     "  Ega minul kahju ole , patra palju tahad ,  "  lubas Vilma suuremeelselt . 
     "  Vaata ainult , et Kasemets sulle kah ei äiga ja veel pool aastat otsa ei teeni .  "  
     "  Eks ta siis ütelnud , et ärgu ma rääkigu , ta ei ütelnud midagi ,  "  sõnas Haponen kõhklevalt . 
     "  Võib-olla ta just tahtiski , et ma sulle edasi räägiksin .  "  
     "  Eks ole , jah ,  "  venitas Vilma , aga endal oli kange tahtmine neid Haponeni sõnu uskuda . 
     "  Kas sa tead Vilma , mis mina otsustasin ?  "  ütles Haponen äkki teistsuguse häälega . 
     "  Mis tähtsat sa siis ära otsustasid ?  "  küsis Vilma muigamisi , sest Haponen armastas iga tühja asjaga kapsida . 
     "  Mina otsustasin , et võtan Asta ära . 
    Aitab sellest niisugusest elust .  "  
    Haponen võtab Luige Asta ära ! 
    Käinud oli ta Astaga juba sügisest saadik , seda küll , aga Asta oli Haponenist vanem ja tal olid kahest varasemast käimisest asitõendid kodus . 
    Noh , eks niisugused lihtsüdamlikud kui Haponen ole Asta-taolistele õnnistuseks ... 
     "  Sa ei oska kohe midagi öelda ,  "  tuletas Haponen ennast meelde . 
     "  Sa teed nii äkilisi liigutusi ,  "  ütles Vilma nüüd . 
     "  Ise tulid selle peale või ?  "  
     "  Ise ikka ,  "  uhkustas Haponen ja parandas kähku :  "  Eks me üheskoos . 
    Ma oleks juba varem selle tüki ära teinud , aga ma ei kannatanud , kuidas tema aina seda sakslast kiitis , kellega tal see Alfred , see vanem poiss .  "  
     "  Mis sina temast tead , nagu oleksite kokku saanud ,  "  lausus Vilma . 
     "  Äkki olemegi . 
    Mina siis ütlesin Astale , et omaette mõtle sellest fašistist mis tahad , aga minu kuuldes mitte üks sõna . 
    Jah , ta olevat nii viisakas olnud . 
    Siin , ütlesin ma Astale , olid nad , jah , viisakad , plikadega eriti , aga seal  "  ? 
    Haponen viitas käega kuhugi selja taha ? 
     "  meil , Leningradi ligidal , mis nad seal tegid ! 
    Meil külas esimesel talvel seisid ühed , kõrvalmajas oli neil köök , aga meie näljased , lapsed , noh . 
    Ühel hommikul ma vaatan , et trepi peal seisab üks paks ja hea näoga onu , sööb võileiba . 
    Ma võtsin julgust , läksin trepi alla , küsisin essen , süüa tähendab . 
    Nagu ta mulle säärikuga virutas , näe siia .  "  
    Haponen näitas paremat põske , mis tal tõepoolest vasemast veidike erines . 
     "  Mis ma talle tegin ? 
    Meie polnud nende jaoks inimesed . 
    Meil küla taga oli siloauk , see topiti inimesi täis , naised pidid mulla peale ajama , minu ema käis ka ...  "  
    Inimene , kes nüüd rääkis , nagu polekski seesama alati heasüdamlik , lihtsameelne Haponen . 
    Tükk aega ta vaikis , ja Vilma ei söandanud otsemaid midagi öelda . 
    Ta ise oli sakslastest ja nende tegudest ainult kuulnud , terve sõja läbi polnud ta ainustki saksa sõdurit näinud . 
    Aga aitas sellestki , mida omad , eestlased , sakslaste tiiva all nendegi kandis maal tegid ... 
    Ta oli küll alles väike tol ajal , aga oskas temagi meelde jätta ... 
    Vilma uskus täiesti , mida Haponen rääkis . 
    See poiss vist ei mõistnud valetada . 
     "  Kas siis nüüd on järele jätnud ?  "  küsis Vilma lõpuks . 
     "  Mis asja ?  "  ärkas Haponen . 
     "  Noh , Asta selle ... sakslase kiitmise .  "  
     "  Nüüd on jah vait jäänud . 
    Alfred on tore poiss , temaga saan ma hästi läbi . 
    Ega laps endale isa vali . 
    Kasvatame temast õige mehe .  "  
    Vilma tahtis susata , et ega maksa ainult võõrastega leppida , kuid suutis keelt hammaste taga hoida . 
    Võis ju tõesti õige olla see Asta enda levitatud jutt , et Haponenist lapsetegijat pole , ja Haponeni-sugusele võis väga valus olla seda teada . 
    Sest et ta lapsi armastas , see paistis juba ta näost kaugele ära . 
     "  Ega siis midagi , äkki kutsud pulma kah .  "  
    Lausus Vilma . 
     "  Ainult ära siin enam minuga juttu puhumas käi . 
    Sellega olgu tänasest peale lõpp .  "  
     "  Ei tea mispärast ?  "  imestas Haponen siiralt . 
     "  Oled ikka küll ... 
    Hakkad Astat ära võtma , ja nagu ei tunnekski teda . 
    Kui Asta sellest kuulda saab , et sa kellelegi naishingele käid südant puistamas , kratsib ta sul otsemaid silmnäo kriimuks ja minu oma takkajärele .  "  
     "  Me ju ainult niisama räägime ,  "  oli Haponen nõutu . 
     "  Kas enam ei tohi ?  "  
     "  Ega tohi küll . 
    Ühe õige mehenaise arvates ei tohi , pea seda meeles , et tüli ei tuleks .  "  
     "  Kuradi värk !  "  hüüdis Haponen meelehärmiga . 
     "  Aeg on harjuda , ega ole kedagi ,  "  naeris Vilma . 
     "  Ajad Astaga sedajagu juttu rohkem , mis teiste naistega puudu hakkab jääma , ja ongi kõik .  "  
    Haponen lõi käega , kuulates elevaatori kolisevat ringlemist , kehitas pükse ja siis lausus pilgutades :  "  Elus kõiksugust hullu nähtud ja ikka hakkama saadud , ehk saab naisemehe elugagi .  "  
    5 Ei keegi teine - Hendrik Kasemets isiklikult ilmus manu , kui Karmetid kuhja tegid . 
    Allapanuks niidetud sooheinad ei mahtunud kuuri alla ja neist pidi saama lauda taha kuhjaköks . 
    Vilma peale jäi vastuvõtja ja kinnitallaja amet , isa andis alt kätte , ema õpetas kõrvalt , kuhu missugune hangutäis panna . 
    Kasemets lonkis juurde siis , kui nad olid poole kuhja kõrgusele jõudnud , soovis jaksu ja käsi taskust võtmata vaatas veidike aega niisama teiste tegemist pealt . 
    Ema heitis talle altkulmu pilke , aga neid ei teinud mees märkamagi , seisis edasi ja äkki ütles pereisale :  "  Anna õige !  "  
    Ta kahmas Robert Karmeti käest hangu , suskas selle heinalademesse , pingutas . 
    Kuid pikk , kokkukuivanud soohein ei tahtnud järele anda . 
    Vilma vahtis seda maadlemist ülevalt muigamisi pealt : tal oli hea meel , et Kasemets oma rammunäitamisega kohe alguses jänni jäi . 
    Aga Kasemetsal polnud see ilmselt esimene kord hanguga õiendada , ta ei tormanud enam uisapäisa heinalasu kallale , vaid nägi kogenud silmaga järje ära ja torkas hanguharud sinna . 
    Vägev sülem kerkis õhku , peatus hetkeks ja vajus siis hooga kuhja otsa , nii et Vilmale sinna üpris vähe ruumi jäi . 
     "  Kuule , mis ma sihukeste saadudega peale hakkan !  "  pistis Vilma kisama . 
     "  Võta aga vastu ,  "  pomises Kasemets ja läkitas peatselt uue samasuguse üles . 
    Pereisa läks rahulolevalt eemale , süütas suitsu ja muheles , aga ema ei osanud enam head ega paha nägu teha . 
    Kuidas sa ikka heast tahtmisest neile appi tulnud inimest hurjutama ja ära ajama hakkad , aga kiita kah ei raatsinud . 
    Nii ta siis seisis , suu nagu vett täis , ja kui uuesti õpetusi jagama hakkas , siis sootuks vagusamal häälel . 
    Kasemets ei andnud hangu käest enne , kui kogu hein üles sai ja jäi veel vaid kuhi üle riisuda . 
    Selle töö võttis ema enda teha . 
    Nüüd läks ka Kasemets pereisa juurde suitsu süütama , uurides sealt hindavalt kuhja . 
     "  Natuke ühele poole kõhtu läinud , aga pole viga , ega ta ümber kuku ,  "  leidis ta . 
     "  Käib küll ,  "  kinnitas ka Robert Karmet . 
    Ja lisas kiituseks :  "  Kohe näha , et maapoiss .  "  
     "  Vahelduseks kulus päris ära ,  "  noogutas Kasemets ja silmitses alt üles Vilmat , kes kuhjavardast kinni hoides kinnitusoksi pidi ootama . 
    Ja Vilmat kohe kiskus siit ülevalt talle hõikama :  "  Ükspäev üks neiuke küsis su järele , kas sai sind kätte ?  "  
    Kasemets ei pööranud pilku ära ega teinud teist nägugi . 
     "  Sai küll .  "  
    Kogu ta olek andis mõista , et ta ei kavatse norimisele norimisega vastata , et ta tuli siia rahumeelsete mõtetega ega taha lahkudagi teistsugustega . 
    Ja Vilma taltus sedamaid . 
    Ta asus agarasti heina varda ümber kõvaks tallama ja keerutas sedamoodi niikaua , kuni emal sai kuhi üle riisutud ja isa hakkas riismeid üles ulatama . 
    Kasemets sedapuhku appi ei tikkunud , aga ka minema ei asutanud , lesis eemal murul ja näris heinakõrt . 
    Kui Vilma tema poole vaatas , kohtas ta ikka ja jälle Kasemetsa pilku , mis teda järelejätmatult jälgis . 
    Oleks tahtnud hüüda :  "  Mis sa jõllitad !  "  , aga tüdruk ei hüüdnud midagi , hoopis vastupidi - korra ei saanud pidama , muigas Kasemetsale vastu . 
    Kuid mees vahtis ühtviisi sõnatult edasi . 
    Lõpuks , kui kuhjakökats valmis ja Vilma pidi varda taha heidetud koormaköie abil , mida isa teisest otsast kinni hoidis , alla tulema , hüppas Kasemets jalule , seadis end kuhja alla ja püüdis tüdruku pihast oma suurte kämmalde vahele . 
    Vilmale tundus , et need pigistasid tugevamini , kui ta hoidmise jaoks vaja läks , seda enam ta polnudki kuhugi kukkumas . 
    Aga nagu Vilma jalad alla sai , laskis Kasemets ta kohe lahti ja astus sammu eemale . 
     "  Sul seda kaalu päris paras jagu ,  "  tähendas mees . 
     "  Hea maatõug ,  "  uhkeldas Vilma . 
    Ema tuli teiselt poolt kuhja , rehaga veel viimaseid heinakübemeid kokku riisudes . 
     "  See suur töö jälle tehtud . 
    Ja jäägu tänavune viimaseks , aitab ,  "  Riivas pilguga Kasemetsa ja lisas tema jaoks :  "  Aitäh avitamise eest , kulus ära küll .  "  
     "  Ei aitümast aita , peab ikka abimehe sisse kutsuma ja natuke pakkuma kah ,  "  ütles pereisa eemalt omakasupüüdlikult . 
    Ega tal teadmata olnud , et heinalõpetise puhul oli naisel asunik koju toodud . 
    Loora Karmet paistis hetke kõhklevat , vaatas korraks Vilma poole , aga kui abikaasa nõu oligi talle vastumeelt , hoidis ta selle enda teada ja ütles lahkel häälel :  "  Kui abimees lepib sellega , mis meil pakkuda . 
    Mis meil erilist pakkuda ongi .  "  
     "  Ei ole lugu , ma niisama ajaviiteks .  "  
    Ühmas Kasemets ja juba ta lonkiski minema . 
    Vilma püüdis ära mõista - oli see appitulek tõesti niisama ajaviiteasi või sihtis mees suhteid üles soojendama ? 
    Ja kumb talle rohkem oleks meeldinud ? 
    Ah , oskad sa öeldagi ... 
    Emale igatahes jättis Kasemets seekord päris soodsa mulje .
    Vaikus venis nagu ülepingutatud vibukeel ja äkki nägin enda ees värelemas sadu tuhandeid üksteisest läbipõimunud silmapaare : nende hulgas , ülal paremas nurgas ( ruut a8 ) direktori tinase kilega kaetud silmad . 
    Loomingu algtõukeks on viha !  "  kuulsin oma häält kuskil iseenda pea kohal . 
     "  Loominguliseks suurteoks on võimeline vaid mahasurutud , tagakiusatud isiksus ...  "  ... 
    Direktor tuli mulle meie sektorituppa isiklikult järele ? kutsus peanoogutusega ukse juurde ja juhtis mu vaikides kabinetti . 
     "  Miks te oma televisiooniesinemist minuga ei kooskõlastanud ?  "  küsis ta mornilt . 
    Teatasin , et keegi polnud mind varem informeerinud , et niisuguseid asju kooskõlastada . 
    Direktor nõudis , et kirjutaksin seletuskirja . 
    Kirjutasin . 
    Siis teatas direktor , et ma rikkuvat mingit kirjutamata seadust . 
    Millist just , mulle ei öeldud . 
    Ka ei taibanud ma , kas mu televisioonisõnavõttu hakatakse kuskil arutama . 
    Igal juhul mu pilt kadus autahvlilt ja tükk aega seisis ruut h1 tühjana . 
    Lõpuks joonistas keegi sinna kriipsinimese . ... 
    Kunstinõukogus ei rääkinud ma ühtegi sõna . 
    Mind seal polnudki . ma ei jõudnud kohale , sest instituudihoone lift läks rikki ja ma istusin kolm tundi neljanda ja viienda korruse vahel . 
    Pärast sain teada , et stsenaariumi uue variandi tootmisalane konflikt oli tunnistatud ebaveenvaks , füüsikute kujud ebausutavateks . 
    ( Režissöör olla küll väitnud , et üksikasjade tõepärastamiseks on kinos konsultandid , aga see argument jäi kunsti- nõukogu jaoks ebapiisavaks . ) 
    Mulle anti veel võimalus kolmas variant kirjutada , kuid see käis täiesti üle jõu : mind komandeeriti ( ajutiselt küll ) muinasteaduste sektorisse koostama arheoloogiliste leidude perforeeritud kataloogi tesaurust . 
    Mustlane jälgis , et töö tähtajaks valmis saaks . 
     "  Süvenege ometi probleemi !  "  kamandas ta . 
     "  Püüdke ajusid liigutada !  "  
    Ta hääl väändus vinguvaks , naiselikuks . 
    Mul vajusid unisusest silmad kinni . 
    Hakkasin järjest rohkem alkoholi pruukima , kuid pärisjoodikut minust ei saanud ? organism tõrkus . 
    Pärast tugevat võtmist oli järgmisel päeval ikka nii paha olla , et peaparanduse õlled ei läinud kõrist alla . 
    Jõin keskeltläbi vaid kaks korda nädalas . 
    Aga kui olin auru all , tulin tingimata instituuti . 
    Näitasin ennast . 
    Salajoomist ma ei kannatanud . 
    Kord panin pähe hõbediadeemi ; jooksin käsi lehvitades piki koridore ; iga kolme sammu tagant tegin sulgja hüppe , nagu oleksin püüdnud lendu tõusta ... 
    Seltsimehelik kohus arutas mu käitumist kaunis leebelt . 
    Olin saamas pigilinnu selliseks alatüübiks , keda armastatakse . 
    Ma ei pürginud enam kuhugi , ja hajunud oli ka kahtlustus , et ma mingil alal võiksin võimekas olla . 
    ( Teade , et naine mu maha jättis ja et ma stsenaariumi pähe mingi totra loo filmistuudiosse olin pakkunud , levis instituudis kiiresti ja suurendas heatahtlikkuse õhkkonda mu ümber . ) 
    Vaid Raudpea valvsus ei nõrgenenud . 
    Meie vahel tekkis mingi telepaatilise sideme taolist . 
    Me luurasime teineteist . 
    Ma ei suutnud hetkekski unustada , et ta asub kuskil minu läheduses . 
    Paar korda mainis ta tootmisnõupidamisel , et kellegi kaastöötaja väär ja vastutustundetu esinemine televiisoris ( just nimelt televiisoris , ütles ta ) ähvardab ikka veel instituuti ebameeldivustega . 
    Möödudes polsterdatud uksest , tundsin alati isevärki palavikulist ärevust . 
    Olin veendunud , et ta näeb mind läbi seintegi . 
    Unenägudes losutas ta , raudrüü seljas , tohutul punase brokaadiga kaetud hobusel ja surus mind piigiteravikuga vastu maad . 
    Kord nägin teda sümfooniakontserdil ( Brahms-Rahmaninov ) , kuhu Värdi mind oli poolvägisi viinud , kolmandas reas istumas . 
    Ma ei suutnud tema kuklalt pilku pöörata . 
    Vaheajal jalutas ta sümpaatse , hallipäise , kuid nooruslike näojoontega naise ja intelligentse välimusega mereväelasemundris noormehe vahel . 
    Ma põgenesin kontserdilt . ... 
    Mõne nädala pärast ta suri ja instituuti tuli uus direktor Lembit Vaar , majandusteaduste doktor , meistersportlane korvpallis . 
     "  Miks mitte asuda paariks aastaks Moskvasse ,  "  tegi ta mulle ettepaneku . 
     "  Statistilisi meetodeid sa valdad , poissmees ja muidu lahtise peaga ... 
    Kaitse ära , avame sulle sotsioloogia sektori .  "  ... 
    Kahe kuu pärast olingi Moskvas filosoofia aspirantuuris . 
    ( Just nädal enne ärasõitu oli mulle filmistuudiost suure hilinemisega stsenaariumiavanss välja makstud . 
    Poole avansist laenasin Värdile , aga ikkagi olin rahamees . 
    Esimest korda elus . 
    Kolmekümne kahe aastasena . ) 
    Nii algas mu elus uus periood . ... 
    Lage tuba . 
    Kaks voodit . 
    Kaks tooli . 
    Kaks lauda . 
    Kummalgi laual rohelise kupliga lamp . 
    Akna ees tume eesriie . 
    ( Me mõlemad Uldisega ei talunud päevavalgust . ) 
    Uks alati lukus . 
    Väljaspool silt :  "  Mitte tülitada . 
    Töötame . 
    Ust ei ava .  "  
    Seespool vatitekk helitõkkeks . 
    Me istume laua taga ja kirjutame , arvutame , joonistame skeeme . 
    Iga täistunni tagant avame akna , hingame värsket õhku , võimleme , tõstame pomme . 
    Keegi ei sega meid . 
    ( Mahmudi olime juba toast välja tõrjunud . 
    Ta häiris meid . 
    Ei allunud režiimile . ) ... 
    Sörgime Uldisega pargiteedel . 
    Meil on hea olla ? ühtegi tuttavat ei tule iial vastu . 
    Kaks korda kuus joome end täis . 
    Lõbutseme , märatseme . 
    Sobitame juhututvusi . 
    Galerii õrnu olendeid tõuseb neil hetkil meie teadvusse . 
    Oleme avameelsed ja agressiivsed . 
    Keegi ei interpreteeri meie eluviisi . 
    Keegi ei päri ega kontrolli , mis elu me elame . ... 
    Võtan alati sõna . 
    Seminaridel , sektori koosolekutel , sümpoosionidel . 
    Uue teadusliku juhendaja juures kodus , perekondlikus ringis . 
    Avaldan kummalisi mõtteid . 
    Räägin inimese mitmemõõtmelisest olemusest . 
    Juhuse ja seaduspärasuse dialektikast sotsiaalses protsessis . 
    Tsiteerin Freudi , Adornot , Jungi , Adlerit , Sartre'i , Kafkat ... 
    Mind kuulatakse . 
    Mõnikord lükatakse mu seisukohad ümber . 
    Vaieldakse vastu . 
    Kujuneb arvamus :  "  Ilmar Janovitš on palju lugenud ... 
    Originaalselt mõtlev ... 
    Väga töövõimeline ...  "  
    Dmitri Dmitritš , mu juhendaja , täpsustab :  "  Ilmaril on haruldane enese programmeerimise võime ...  "  ... 
    Aasta enne tähtaega oli väitekirja käsikiri laual . 
    Pool aastat veel , ja olen kandidaat . 
    ( Sekeldusi muidugi oli : unustasin mapi käsitsi kirjutatud bibliograafilise osaga ? sada kakskümmend neli nimetust ? metroovaguni istmele ja kogu töö tuli otsast peale uuesti teha . ) 
    Oponendid räägivad Ilmar Kase globaalsest probleemiasetusest , makrolähenemisest , võimest siduda eri küsimusi kompleksseks , terviklikuks süsteemiks . 
    Dissertatsiooni vormistamise osas tehakse mitmeid kriitilisi märkusi ja mõningad empiirilised töötlused vajanuksid veel kohendamist . 
    Õpetatud Nõukogu esimees , väikesekasvuline , talupoegliku olemisega akadeemik , surub kaua mu kätt ja ütleb :  "  Kahe aasta pärast ootame teie doktoridissertatsiooni .  "  
    ( Ta ei eksinud oma ootustes . 
    Mu doktoribanketil istus ta äia kõrval , jõi  "  Kännu kukke  "  , pidas pika , sentimentaalse lauakõne ka kutsus meid külla oma Moskva- lähedasse suvilasse . ) 
    Kandidaadi kaitsmisele banketti ei järgnenud . 
    Sõitsime Riiga pead tuulutama . ... 
    Mu vasaku käe sõrmed jäid trammi ukse vahele . 
    Veritsevad . 
    Astun sisse apteeki nr. 77 . 
    Haistan kannikeste ja murenenud telliskivide lõhna . 
    Ja kohe näen teda ... või õieti näen tema silmi , tuttavalt rohekaid , veidi sätendavaid . 
    Ta seob mu sõrmed marliga kinni . 
    Tunnen peopesa soojust . 
    Ma ei lahku apteegist enne selle sulgemist . 
    Kolame mööda vanalinna . 
    Lobiseme vahetpidamata . 
    Velta haakub mu naljadesse . 
    Daugava kaldal jalutades teatan , et mul polegi Riias öömaja . 
    Istusin Moskvas kogemata vale lennukisse ja sattusin Tallinna asemel Riiga . 
    Velta viib mu Bõronsi tänavale . 
    Avaneb uks veidi vanamoodsasse korterisse . 
    Seintel palju koltunud fotosid maailma kõige kaugematest paikadest ja kõikidel fotodel , erinevas vanuses ikka üks ja seesama mees mundris ja frakis , vattkuues ja maani halatis ? 
    Läti NSV Ülemnõukogu saadik , riikliku komitee aseesimees , kindralmajor Jõnis Briedis . ... 
    Hommikul helistan Uldisele ja teatan , kus ma asun . 
    Ta köhatab tähendusrikkalt . 
    Vaikib hetke ja lausub siis entusiastlikult , et tuleb organiseerida üks võimas olemine . 
    Ärgu ma muretsegu , ta teeb ise kõik ettevalmistused . ... 
    Kolme kuu pärast me abiellume . 
    Läheme perekonnaseisuametisse , paneme nimed kirja , ja kõik . 
    Üheks tunnistajaks on Uldis , teiseks taksojuht , kes meid kohale sõidutas . ... 
    Läheneme mändide vahelt mööda rada , käsikäes nagu väikesed lapsed , suurekasvulisele mehele , kes ootab meid väikese puumaja trepil ja naeratab meile juba kaugelt . 
    Ta tuleb meile paar sammu vastu ja sirutab välja oma imelised , saatuserikkad käed . 
    Tunnen kerget värinat mustadesse kinnastesse peitunud tömpides kämblanukkides , kui need mu seljal teineteisega ühinevad . 
    Mind emmatakse teist korda elus . 
    ( Esimest korda oli see piiramisrõngast põgeneval veduril 1941 . 
    Aastal , kui raske seljakott kiskus mind alla tümisevasse tühjusse . ) ... 
    Meil sünnib laps . 
    Hoian sünnituse ajal Velta kätt . 
    Nii oli ta arstidelt nõudnud . 
    Väike Jõnis tuleb ilmale emale valu tekitamata . 
    Mäletan ka seda täiesti uut tundmust , kui õhtul esimest korda isana , poja juuresolekul raamatu kätte võtsin . 
    Millegipärast on mul soov kuuepäevasele järeltulijale Descartes'i filosoofilist traktaati ette lugeda . 
    Teen seda väga pidulikul häälel . 
    Velta muigab ja midagi muigetaolist täheldan ka oma veel nimetu poja näolapikesel . 
     "  Millega nad seal jälle hakkama on saanud ?  "  küsib Jõnis kõrvaltoast . 
    Ta arvab , et olen raadio lahti keeranud . 
    Nüüd lapsed magavad . 
    Velta , mu teine seaduslik naine , mossitab unes huuli . 
    Tal on selline komme . 
    Mu esimesel seaduslikul naisel olid huuled sissepoole pööratud ? kinnise iseloomu tundemärk . 
    Veltal on nad avali , alati valmis naeratama . 
    Sulen silmad . 
    Ulatan poistele käed ja me sumame vastu päikesele ... 
    Vadistame läti keeles . 
    Velta pritsib meid veega . 
    Me naerame , naerame , naerame . 
    Kaldal kivirahnul istuvad kõrvuti mu hallipäine ema ja hallipäine äi . 
    Nad muigavad rahulolevalt ja aeg- ajalt vahetavad vene keeles mõne tähtsusetu fraasi . ... 
    Tulen pärast pikka vaheaega tagasi oma humanitaarteaduste instituuti . 
    Hilinen direktsiooni laiendatud istungile . 
    Avan polsterdatud ukse ja istun vabale kohale . 
    Kõik algab jälle otsast peale . 
    Ta kallutab oma kahe kiilja vaoga pealae minu poole ja sosistab ärritunult :  "  Te istusite professor Mugasto kohale .  "  
     "  Teda ei ole ju ...  "  
     "  Ta väljus veidikeseks .  "  
     "  Siis las ta seni istub seal , kuhu ta väljus .  "  
     "  Te tekitate ebamugavusi .  "  
    Mugasto naaseb , ta pilk vilksab korraks minu poole , tuhmub , ja siis istub ta vabale kohale ukse kõrval . 
    Jään istungi lõppedes kabinetti , et Vaariga veel kord mu uue uurimise programm läbi arutada . 
    Ta hingab aeglaselt välja , naeratab mulle peaaegu et vabandavalt . 
    ( Ta on vahejuhtumit märganud . ) 
     "  Oota veel natuke ...  "  sõnab ta . 
     "  Me ajame need asjad korda .  "  
    Mõistame teineteist poolelt sõnalt . 
    Mulle sektorit pakkudes oli ta nõustunud kõikide mu tingimustega . 
    ( Vaid komplekssed probleemuurimised . 
    Ei mingisugust provintslikku nokitsemist . 
    Tihe koostöö meie maa teiste instituutidega . 
    Tööle võtan ainult oma kaadreid . 
    Ja loomulikult määran ma ise töörežiimi , aruandluse vormid , tähtajad ja muu sarnase ... ) 
     "  Sul on juhtkonna absoluutne toetus ,  "  lausub Vaar veidi väsinult . 
     "  Kas on vaja veel midagi ?  "  
     "  Ei ole ,  "  vastan aeglaselt . 
     "  Rohkem pole vaja midagi .  "  ... 
    Kõik läheb hästi ja ei lähe ka . 
    Klaaspappi sektoritoas reastuvad mu monograafiad , mitmetes keeltes . 
    Uurimustel on reaalne efekt . 
    Mind esitatakse riikliku preemia kandidaadiks ... 
    Vaarile aga laekuvad kaebused . 
    Vahekord Mustlase , Värdi ja paljude teistega muutub talumatuks ... 
    Näen kleepuvaid kõõrdpilke . 
    Kuulen sosinat . 
     "  ... 
    Kask nõuab endale alati eesõigusi ... 
    Peab end tähtsaks ... 
    Miks jälle kõik kvartalipreemiad läksid sotsioloogia sektorisse ? ... 
    Näe , kui Kask tahab kuhugi sõita , on tal komandeering kohe peos , aga kui meie ... 
    Mind ta enam ei tereta , ujub mööda nagu suur boss ...  "  ... 
    Kõnnin sügisesel pargiteel . 
    Koltunud lehtedest , mis rudisevad jalge all , õhkub rahu ja nukrust . 
    Näen vananevat naist sobimatult laiaäärelises kübaras laiavõrelise vahtra all toitmas oravat . 
    Tema kõrval seisab kõhnuke koolimütsiga poisike . 
    Mõlemad , nii ema kui ka poeg , kannavad peakatteid ettepoole viltu , need varjavad laupa ja silmigi . 
    Jälgin neid läbi hõreda põõsa . 
    Nad suunduvad liivakasti juurde tiigi ääres . 
    Poisike korjab kamalutäie vahtralehti ja ehitab nendest märga liiva allee . 
    ( Meenub , et mina mängisin veel kümneaastaselt nukkudega . ) 
    Lähenen liivakastile . 
    Istun Inge kõrvale . 
     "  Nii on see inimese elu ...  "  ütlen . 
     "  Arusaamatu , mõistatuslik , etteaimamatu ...  "  
    Inge ei lausu sõnagi . 
    Poisike tuleb meie juurde , vaatleb mind uudisklevalt . 
     "  Kas sa käid juba koolis ?  "  küsin . 
    Poiss noogutab pead . 
    Võtan tema külma käekese oma soojade sõrmede vahele . 
    Tal on piinlik , kuid ei tõmba kätt ära . 
    Ta näole lasub veidi viril , veidi vabandav naeratus . 
     "  Illu , lähme nüüd !  "  
    Ma tardun . 
    See pole öeldud minule . 
    Jään istuma liivakasti servale ; silmitsen kaua , väga kaua seda imelikku maailma : vahtralehtedest allee , sõrmedega veetud trammirööpad , kaks ristamisi asetatud jäätiselusikat ... 
    ( Lahutusprotsessil olin end dramaatiliselt süüdi tunnistanud . 
    Mul oli täiesti ükskõik , mis nad seal minu peale kokku räägivad . 
    Olin veendunud , et sel kõigel pole midagi tegemist minu isiksusega . ) ... 
    Ja ometi , minu teisel ja kolmandal pojal sellist ilmet ei ole ja niimoodi nad liivakastis ei mängi . 
    Nad on täiesti teistsugused . 
    Nad on Jõnis Briedisesse . 
    Nii loodan ma . 
     "  ... 
    Me armastame ka oma surnuid , aga me kas põrmustame nad mullas või tuhastame tules ... 
    Hiinlased elavad kaua koos oma surnutega ; sageli asuvad elavad ja surnud kuude viisi ühe ja sama katuse all ; poolpimedas , toa sügavuses seisab madalal alusel kirst , selle ees istuvad pinkidel vaikivad omaksed ja söövad pulkadega riisi ... 
    Lahkunu sööb koos nendega ...  "  
    Seda jutustas mu äi , kui istusime televiisori ees ja vaatasime filmi kultuuri- revolutsioonist . 
    Jumal ujus Jangtse jões ... ... 
    Vanamees lükkas käru , millel asetses kõver raudteerööbas ... 
    Äi oli väga kurb . 
    Ta nägi maailma , milles olid möödunud ta elu parimad aastad . 
    Maailma , kuhu olid jäänud tema mõlema käe sõrmed . 
    Ja äkki , täiesti ootamatult , küsis ta :  "  Ilmar , kas sa oled kindel , et suudad vastutada nende inimeste eest , kelle juhtimine on sulle usaldatud ?  "  ... 
    Käivitan auto ja sõidan üle palksilla maanteele . 
    Ja siis , kui kõrgelt kaldapealselt avaneb vaade hommikuses päikeses sillerdavale merele , kerkib veel kord kujutlusse pilt Jangtse jõest : ... 
    Eestlane , lätlane , venelane ja hiinlane väikeses kuuliaukudest läbitikitud paadis . 
    Raske , rautatud nurkadega puukohver , mis ei tohi märjaks saada . 
    Lamav haavatu , kelle selg on juba vees . 
    Paat , mis tiirleb imelikult . 
    Eestlane , kes püüab lauajupiga sõuda . 
    Venelane avaldab kahtlust , kas paat mitte ei liigu lähtekalda poole tagasi . 
    Pilved loojangu tuhmis violetsuses ... 
    Ja siis näevad nad mööda siledat veepinda kõndivat kõhna ja kiitsakat mehikest . 
    Jalas on tal muhkus kirsad , seljas mustast kummiriidest pragunenud trofeepalitu , näol viril , vabandav naeratus . 
    Ühes käes hoiab ta võileiba praetud munaga , teises rullikeerduvat , hõõguvat paberipakki .
    Minu ülikoolisõber , slavist , viibis pikemat aega Lõuna-Venemaal ekspeditsioonil ja temaga juhtus seal kummalisi asju . 
    Ma ei pretendeeri mingitele ammendavatele seletustele ja seepärast on minu osa selles loos näiliselt väike . 
    Selleks ajaks oli Hamlet vahekorra oma naisega praktiliselt lõpetanud . 
    Naine ei pärinud midagi ja mees poleks saanud midagi vastata . 
    Tema kohustused olid veel vaid rahalised . 
    Sellegipoolest oli ta isegi teadmata miks jäänud peatuma ühte omaette tukslevasse väikesesse Lõuna-Venemaa raudteejaama , kus kasvatatakse mimoose ja pirne , kus pole veel tunda tõelise Lõuna liimist ööd , aga Põhjanael asub juba päratult kaugel ning mõtted on seotud temaga nõrgalt nagu tukkuva ratsaniku ratsmed hobuse suunurkadega . 
    Läänemere tinane hallus ei olnud siin enam jõus . 
    See oli nagu eesriie , mis kistakse akna eest kõrvale , et teha nähtavaks teist laadi avarus ? viljakas , kohati uhteorgudest haavatud stepp . 
    Hamlet viibis siin rikkas paigas lumekargusest peale ja nägi , milleks on maa kevadel jõuline . 
    Ta elas väikeses kahekorruselises võõrastemajas , kuigi komandeering oli lõppenud juba kümme päeva tagasi ja raha instituudist tema omavolilisele ettevõttele lisaks ei saadetud . 
    Alguses näis talle veel , et ta viibib siin jonnaka entusiasmiga uurimistöö nimel , kuid peagi hajus see suitsukate ka ta enese silme eest . 
    Juba viimastel komandeeringupäevadel ei teinud ta peaaegu midagi , nüüd aga sootuks mitte . 
    Sellegipoolest ei kahelnud ta hetkegi , kui fotokaamera ja kaasaskantav magnetofon müügile läksid . 
    Ta märkas siiski viimasel minutil poisiloikami tagasi kutsuda , et film ja lint välja võtta , sest neil oli pool kogutud uurimismaterjalist . 
    Hamlet sai väga hästi aru , et elus on aeg , mil tema kulg võib silmatorkavalt isepäise käigu võtta , voolata nagu mingisse väljapääsuta grotti . 
    Võib mööduda palju päevi ja öid , ilma et sa midagi ette võtaksid või seejuures oimugi liigutaksid . 
    Ülikoolipäevil , kui ta unistas veel niisugustest reisidest , mida võttis ette Thor Heyerdahl , leidis ta uurimisretkel endale naise , olles temaga eelnevalt kõigest mõne päeva sõbrustanud . 
    Hamleti naine oli südamehaige . 
    See selgus juba nende esimestel abielukuudel , ja pisikest süütunnet tekitas veel seegi , et naine vahetas temaga naitudes kliimavööndit , ja see süvendas omakorda südameviga . 
    Ähmis oli Hamlet olnud ainult esimesel päeval , kui aeg ümber sai ja ta ei sõitnud ära . 
    Edasi läks kõik palju rahulikumalt . 
    Võib-olla sellepärast , et siia ei jõudnud naise ja lapse kirjad : esimese voolav , tähti vahele jättev , palav ning närviline hala , teise hoolikad kirjavahemärke jälgivad kirjandilaused ning lõputud luulekatsed . 
    Oli kevadine aeg , rongid tuhisesid läbi mimoosihekkide . 
    Hamleti käsutuses oli järsku palju vaba aega ja ta nägi , kuidas neiud lõhnavaid oksi lõikavad , et saata neid alles lumiste suurlinnade turgudele ja metroovaksalitesse . 
    Maa ruskus peegeldus tagasi nende varapruunistunud nägudelt . 
    Viimased sulaveed kurisesid veel uhteorgude ja jäärakute jahedates kurkudes , mis vaatasid nagu krokodilli avatud lõuad küla poole , kus savist ahervared moodustasid õhtupäikeses terrakota-kujude rühmi ja sisendasid kummalist rahu . 
    See nukker mahajäetus allus mingile esteetikaseadusele ja Hamlet ei mõistnud muud kui endale see arvamine jättagi . 
    Sevillas saad südamehaavu . 
    Córdobas surma saad . 
    Maailm oli talle silmapiiritu mõiste ja kodu sellel nagu tilluke värviline merepoi . 
    Hamlet mäletas selle värve : sinist , kui tuli öösel naisele kiirabi välja helistada , kui tuli oodata haigla solaariumis , kui ei läinud miski paremaks ega ohtlikumaks ja ometi kiskusid ühe sigareti teise otsa , kitsad huuled kord halastamatult pilkavad , kord järsult avanevad nagu kalal kuival , pannes õdesid ehmatama . 
    Sinine tähendas ka pikki reise lumiste mägede taustal sanatooriumisse või mägikuurorti . 
    Punast , nagu oli äia hapu maavein , mida naine juua armastas , et siis tüütuseni viitlehte mängida , või kirg või hilisemad pedagoogikaküsimused ... 
    Ta nagu ootas selles jaamas ja selles võõrastemajas midagi , kuigi raha enam ei läkitatud ja küla-Romeo demonstreeris läheduses tema kaasaskantavat , transistoritel ja kassetil töötavat makki , euroopaliku tsivilisatsiooni pärlit , mis sai õige vähe siinse kõnepruugi arhailisust talletada . 
    Hamlet ei jõudnudki niikaugele , et oleks sellest piisava ülevaate hankinud . 
    Ta rebis end oma kohustustest välja nagu need masinamuusikat jumaldavad noored ja tegevusetus oli nüüd niisama magus kui kunagi materjalide kogumine . 
    Isegi parem , sest polnud vaja midagi tõestada selle paiga kohta , kus segunesid sküüdid , tatarlased ja polovetsid . 
    Vaadiõlu keset tolmust väljakut oli kange ning tagasiantav märg peenraha ( enamasti vask ) külm nagu koerakoonu puudutus vastu pihku . 
    Muidugi , maki ja kaamera kohta ütleb ta , et need varastati ära ? see on täiesti usutav ? , ja laseb palgast kinni pidada . 
    Sest ennem talub ta õllemürgitust kui kurbust ning kahetsust asjade pärast . 
    Ning ta silmitses täpselt oma asupaika , kus ta oli selle otsuse teinud , nagu tahaks seda kohta igaveseks mällu söövitada , või oleks karjunud siin elus kordumatu  "  Eureka !  "  . 
    Sellele vaatamata haistis ta välisilma , horisondi taga tööstusrajooni karmust , luges kümneid mööduvaid maagironge , ja alles õhtu saabudes , kui koerad lamasid lõõtsutades , keel vestil puude varjus ning päike rahustas läänepoolseid seinu ja ülendas aknaruute , et need violetselt tolmused klaasid tunneksid end kordki rubiinidena ja süvendaksid aimust , et ümbruskonna lageduse varjus on siiski peidus midagi rahutukstegevat , igatsetut ning möödapääsmatut , lahkus ta õlle juurest ning jalutas tühjas jahedas jaamahoones . 
    Ta ei saanud ikka veel aru , mida siis peab õieti mällu jätma . 
    Võõrastemaja ja jaam olid tüüpilised . 
    Esimeses nikeldatud , kõrge päitsiga ütlemata jahedad raudvoodid , teises desinfitseeriv saepuru ja muidugi  "  Kolm vene vägilast  "  . 
    Seal torkas silma veel üks asi : puhvetisse mindi koduselt toasussides . 
    Muuseas , selles võõrastemajas elasid kummalised inimesed . 
    Näis , et ka nemad ootavad midagi . 
    Aga millal see saabub ja mis see on , seda ei osanud keegi öelda ja keegi ei pärinud midagi . 
    Kuna Hamletil oli nüüd imepäraselt kerge , tundis ta end kõigest maisest vabana , tervest sellest meeletust koormast , mis algas vaeses kodus , jätkus sõjaväes , riigipiiril , jätkus ülikoolis , aspirantuuris , tagavaraohvitseri täienduskursustel , väikeses palgas , ikka pooleliolevas doktoritöös , ei pöördunud ta uudistavate küsimustega toanaabrite poole , vaid pidas loomulikuks , et leidub veel inimesi , kes elavad pingeta terveid kuid , aastaid ? nii algab saatus , mis ei vii kuhugi või äratab su kuriteo hetkel . 
    Need mehed sarnanesid kolhooside töökojajuhatajatega , kes on kodus vandunud , et ootavad jaamas seni , kuni saavad oma traktorid kätte , kuigi kevadkünniaeg oli ümber ja seemegi mullas . 
    Kui õhtu tuli , kogunesid kõik väikesesse einelauda , kus nad olid valmis nukrust ja tuska välja kallama . 
    Kella üheksaks täitis tuba masinamuusika ja vanuv tubakapilv , nii et lõika noaga . 
    Sellele vaatamata , et väljas lõhnasid maa ja õied , oldi õhtu hakul kohal ja võeti neist mõttetutest ühisistumistest osa . 
    Polüesterlakki siin ei tuntud , koristaja must lapp võttis vahariidelt suuremad loigud ( Kuri Kalsu ? kas polnud see üks idamaa valitseja ? ) ; kaaslasi otsiti lihtsalt selleks , et aega surnuks lüüa . 
    Ja kuigi keegi kedagi ei tundnud ja keegi kellegi pihtimusi ei uskunud , oldi iseenda järgi üldiselt veendumusel , et see siin oli nii uppiläinud käru kui ka uus algus . 
    Õhkkond oli terav nagu kullaotsijatel , tülid sagedased , keel vahe , hing aga otsekui tukkus , irdus kehast , ja viha oli pigem läbitud teelõik või kiirguv enesehaletsus . 
    Toasusse rõhutas Hamlet seepärast , et neil oli kombeks veinijoomise ajal tõugata naabril pantohvel jalast , anda see laua all edasi vastasistujale , kes omakorda saatis sussi üle saali  "  käima peale  "  . 
    Koss on rahvalik mäng ; hetkeks imesid endasse kurbust , jõhkrust , Gilbert Becaud ' raiuvat häälekurinat plaadiautomaadis ja habemenoaga paljaksaetud peaga kasaka püstiraevu , mida tasandasid hiljem võõrastemaja ukse ees hämaruses varjudena vastu jalgu nühkivad kodutud kassid . 
     "  Pane tähele , kurjategijad kasse ei löö ,  "  sosistas keegi ja Hamlet oleks pidanud talle naeruga vastama , aga ta ei teinud seda ja ükski lihas ei protestinud järgmisel õhtul sellesse astraalsesse keerisesse sisenemisel . 
    Sevillas saad südamehaavu . 
    Córdobas surma saad . 
    Niisugused väikesed tembutused nagu toasussiga , millel kodus poleks mingit tähendust , andsid siin metsikust juurde : toore , enesekindla mina aheraine jäi igast sõnast , teost või põletavast pilgust raske taagana maha ja haises väävliselt nagu õhk pärast välgu sisselöömist . 
    Hamlet ei saanud salata , et ta süda lõi neil puhkudel kiiremini , sest ta ei tundnud mitte ainult ajudes tuhme mütsatusi , vaid ka roomavat tuska - ärgata ikka sellesama motiivi , ikka sellesama elu nokaudituhast , ning ta jooksis jaama ruumidesse hõõguvaid ajusid rahustama . 
    Sel hetkel oli ta tõepoolest nagu ärkvel : perroonile viiva ukse juures oli ühe põrandaplaadi asemele valatud kolm kärnilist mürsukildu , vägilased vaatasid üle inimeste peade ja õhtupäike joonistas teataval kellaajal saianaisest seinale Daumier ' pesunaise , kes astub , pesukorv puusal , trepist Seine'i äärde . 
    Veel märkas ta , et kassasein , mis oli meresiniseks võõbatud ja klantsis nagu Weimari fajanss , on ühte kätt hoopistükkis tumedama põhjaga kui teiselt poolt jne. 
    Kuigi jaam polnud nende paari tunnuse kaudu enam umbisikuline nagu tagaotsitavate retsidivistide paljapäised kolbad teadete stendil või vineerist leendiivanid või pakiseifid või apteek , sirutas ta ometi lõpuks käed maa poole , üle raudtee uhteorgude naabruses asuvatele küladele . 
    Seekord ei läinud ta uurimisretkele . 
    Ühel väratil kohtas ta keheksateistaastast mimoosilõikajat , kelle vanaisa oli talle kuu aja eest lindile puhunud üsna arhailist juttu , milles oli türgi päritolu sõnu . 
    Kuidas see võimalik oli , sellele polnud slavist vahepeal mõelnud , aga tüdruk erines teistest . 
    Ta oli kummalises sitsitrükiga kleidis , nagu oleks ta end üleni mimoosidega katnud või mängib nende vahel peitust , ja mees mõtles seisatades , kas ta lõhnab niisama uimastavalt ja kas ta suudlused on niisama sissemurdvad kui uus , tõelise elu ning kangastuse piirimail hõljuv oleskelu ... 
    Sevillas saad südamehaavu . 
    Córdobas surma saad . 
    Ja kui nad käsikäes ühest uhteorust välja ronisid , teadis ta kõike ning nägi esimest orast tärkamas . 
    Hamlet kargas nagu noor sokk üle ligustriheki , pardininaline päikeses põlenud nägu uljalt selga visatud . 
    Teda valdas sügav rahu , mis on teataval ajal elus nii vajalik . 
    Võib-olla sel hetkel alustabki saatus oma ristikäiku , sest pole nõrgemat ega laostunumat enesega rahulolevast inimesest , aga ta ei mõelnud sellele . 
    Ta nägi selgesti , et maa süli on kallis ja haruldane , kus ei ole ainult mehe ja naise juurte heitlemine , igavene polaarsus , vaid ka küpsemine , päratu rikkus , mis tuleb leiva , liha ja veini näol Gargantua lauale . 
    Hamletile meenus , et tütar sirgub juba neiuks , ja nüüdsama oli õnn alles ta sõrmede vahel viibinud . 
    Ta oleks müünud hingepiinata sada instituudi magnetofoni ja kaamerat , et neid päevi pikendada . 
    Sel õhtul võttis ta isukalt rohelise sibulaga kiluleiba , mis sest , et kilud olid Kaspia omad . 
    Ja veini võttis ta ; see oli omamoodi pidu . 
    Nagu polaaraladelt lahkuv seltsimees vaatas ta teistele võidukalt näkku . 
    Ikka ja jälle loovis ta oma ruske habemega märja leti ette mõnu ja heaolu järele , prahvatas koos sündsusetute naljadega naerma ja tõukas viimaks ühel lähemal istuval mehel , kes sarnanes kullaotsija või salakütiga , sussi jalast . 
    Hetkeks näis , nagu oleksid kõik saalisviibijad mingi väljakutse peale võpatanud , kuid suss anti kohe laua all edasi , ikka edasi . 
    Mehe kiilaspea kattus tumeda raevuga , Hamlet aga müristas peiarlikult naerda , plaksutades kitsaid dotsendikäsi . 
    Ta tundis eksimatult , et astus neile sellega sammu lähemale ja see kuramuse pantohvli-jama on vaid kooruke tõelise ning täisverelise elu ees . 
    Sevillas saad südamehaavu . 
    Córdobas surma saad . 
    Alles piiritunnil kobis ta lõõgastunult vanillilõhnalist nagisevat puutreppi mööda üles toa poole . 
    Ühiskambri ukse all oli lai kuldne joom ja unine valvur ulatas talle saabunud telegrammi . 
    Ja kuigi ta nälg , väsimus ning olemus olid veel üks selle uhteoruga , mis kuristab endasse maa mahlad ja peidab kokkuleppelisi rõõme , veendus ta juba järgmistel minutitel edasise paigalejäämise võimatuses , sest oli veel teine elu , mis tuli pärast pikemaajalist muutumatut hingitsemist mulda sängitada ... ja oli olemas kolmas , kelle tunded alles tärkasid , kuid polnud veel päris iseseisva neiu omad . 
    Olin mõelnud sellele loole , mida Hamlet mulle jutustas , nii palju , et hakkasin uhteorge unes nägema . 
    Mu ihusilm polnud neid kunagi tunnistanud , kuid selleks peab olema instinkti , ja ma ei saanud enam aru , kas mu sõrmede vahelt sõriseb läbi stepimuld , kuristikku sukelduv vesi või tütarlapse mahagonrusked juuksed . 
    Olin sel talvel väga üksik . 
    Ja nende kolme võimaluse kõrval võttis maad kevad : juba poisipõlves tundsin selget iharusemõnu rongile hüpata ning ära sõita . 
    Pool maailma olid siis kullaotsijad , teine pool asunikud ürgmetsades . 
    Mis takistab nüüd ? 
    Ema roosk ? 
    Vastamata kirjakuhik ? 
    Ma ei kartnud hetkegi lahutada end raamatutest , senisest elust , pooleliolevast tööst . 
    Tegemist oli tõsise ettevõttega , see oli ainus asi , mida ma taipasin , ja sabahundile seltsiks ronides surusin igaks juhuks talle lapiku pihku . 
    Ma ei küsinud neilt iial midagi ega teadnudki õieti , kuhu sõidan . 
    Aga ma olin veel nii väga kutsika moodi , kes järgneb hüüdele . 
    Vahetasin kaubaronge , nagu neelasin puhvetites kiiruga sooje kapsapirukaid või riskisin rataste alt läbi ronida . 
    Sain ainult ühest aimu - mind saatis otsekui vana neegerblues , mis selgitab kannatlikult , miks on päikese loojangul nii palju inimesi hõõguvas tolmus vagunitele hüppamas ja katusel ära sõitmas . 
    Varem olin ma kindlas usus , et endisest elust lahtiütlemine ja reis on tähelepanekutest terav , aga oli möödunud juba palju päevi ja öid , kus ma viibisin enamasti unes ja ärkasin vaid hetkel , kui sabahunt mulle koidu eel varukasuka peale laotas . 
    See hingeseisund sarnanes toidumürgitusega ja ujutas mu üle katkendlike kujutluspiltidega , mis vähimagi virgumise puhul pagesid minu juurest nagu hirmunud , ennast häbenevad , hallid muinasjutuhiired , mis võivad sind ometi aidata .
    Telefon helises . 
    Küll helises ikka kiledalt , kurivaim , ning visalt ja valjusti , lausa vihaga . 
    Teravad signaalid puurisid mu pealuust läbi ja torkisid ärritavalt kuulmiskeskust . 
    Ei jätnud enne järele , no mitte ei jätnud ... 
    Kes pagan võis üldse teada , et ma tagasi olen ? 
    Sõitsin ju lennujaamast taksoga koju ja vankusin sedamaid voodisse ? seitse nädalat seal , see pole naljaasi , pealegi kui ollakse juba jõudnud kuldsesse keskikka . 
    Võib-olla valeühendus ? 
    Olin nüüd päriselt ärkvel . 
    Viskasin teki pealt , astusin paljajalu kirjutuslaua juurde ja võtsin toru . 
     "  Jah ?  "  
     "  Kas seltsimees Lõuend ?  "  
    Võhivõõras hääl . 
    Majavalitsuse insener , oli mu esimene oletus . 
    Tahab mu korteris midagi kontrollida . 
     "  Kuulen .  "  
     "  Servus , vanapoiss , Ummus räägib .  "  
     "  Kes ?  "  
     "  Ummus , noh , ei tunne ära või ?  "  
    Ummus ... 
    Ummus ... 
    Nimi ei öelnud mulle häälest enamat . 
     "  Ah Ummus ...  "  
     "  No näed siis !  "  
    Naer . 
    Vali naer ? intelligentsipuuduse kõige kindlamaid tunnuseid . 
     "  Kuidas elad ?  "  tahtis Ummus teada . 
    Kes ta siiski oli ? 
    Ummus ... see nimi oleks pidanud ometigi meelde jääma . 
    Mõni lauakaaslane kuskilt kandidaadipeolt ? 
    Ja mis ta võis tahta ? 
    Helistas ju niisuguse nüri püsivusega , nagu sooviks mind surnust üles äratada . 
     "  Alles eile jõudsin koju . 
    Ekspeditsioonilt .  "  
     "  Aa ...  "  tegi Ummus . 
     "  Ja kus sa siis kolasid ?  "  
     "  Kõmõrtide juures .  "  
     "  Selge .  "  
    Ah et selge ... 
    Siinpool Uuraleid saab kokku ehk paar tosinat inimest , kes kõmõrtidest üldse on midagi kuulnud . 
    Ning mina olen ainuke elav hing tervel maamunal , kes nende keelt on uurinud , nende laule lindile võtnud , nende šamaaniga koos metšõrit joonud . 
    Aga temal on juba kõik selge ! 
     "  Tõid midagi põnevat kaasa ka või ?  "  
    Kas öelda talle ? 
    Aga miks ka mitte . 
     "  Jumala tõin .  "  
     "  Mis asja ?  "  
     "  Puujumala .  "  
    Vaikus . 
    Siis järgnes mulle juba tuttav intelligentsivaba naer . 
    Ja seejärel :  "  Mina olen täielik ateist .  "  
    Uskusin teda siiralt . 
     "  Sel juhul ei paku mu jumal sulle huvi , ta on oma aja ära elanud . 
    Võidelda tema vastu ei tasu ja hirmu ei aja ta samuti nahka , oopiumihädaoht peitub hoopis kusagil mujal .  "  
     "  Kas see on siis see ... kõmõrtide jumal või ?  "  
     "  Täpselt .  "  
     "  Ja mis neist ... kõmõrtidest siis nüüd edasi saab ?  "  
     "  Ajavad ilma jumalata läbi . 
    Nagu sinagi .  "  
    Jälle naer . 
    Ning korraga ajas see naer mul hinge täis . 
    Mis sa irvitad , kurat võtaks ? 
    Jumal on minu ja kõmõrtide omavaheline asi . 
    Šamaanile on see vaata et eluküsimus . 
    Aga sina ... 
    Viskasin toru ära ja läksin duši alla . 
    Šamaanile on see jumal ikka tõepoolest et peaaegu eluküsimus . 
    Muidu poleks ta mulle sadamasse järele sõitnud , kakssada kilomeetrit . 
    Muidu poleks ta mind sajatades neednud ja ahastades anunud . 
     "  Anna tagasi !  "  oli ta mulle peale käinud . 
     "  Sinule pole seda jumalat vaja !  "  
    Vesi ladises koduselt vastu vanni . 
    Tahtmatult meenus mulle duši tõsimeelne definitsioon  "  Õigekeelsuse sõnaraamatust  "  : dušš , duši ? seadeldis keha ülevalamiseks peente veejugadega ; kümblus selle seadeldise abil . 
    Täiesti ammendav selgitus . 
    Ainult et kas me üldse ei kipu lihtsaid ja üldmõistetavaid asju liiga palju selgitama ja defineerima ? 
    Nii kaovad nad lõpuks ju käest ära . 
    Dušš , duši , dušši ... 
    Nühkisin harja ja muskaatseebiga oma ihu , mille Siberi sääsed olid seitsme nädala jooksul kõvasti kupla söönud . 
    Tsivilisatsioonimõnusid mõistab inimene päris õigesti hinnata alles siis , kui on saabunud niisugusest pärapõrgust nagu mina . 
    Ei kulla šamaan , ka mulle on seda jumalat tarvis . 
    Minulgi on oma katsumus ? ma teenin teadust . 
    Minu jaoks , teaduse jaoks on see jumal üks paganama kõva püük . 
    Ainult et sina ei saa sellest aru . 
    Sa tõid oma ohvri teaduse altarile purjus peaga ja kahetsed nüüd oma tegu . 
    Kuid ohver pole selle pärast põrmugi vähem väärt . 
    Minu seljakotist rändab ta pühasse paika , muuseumi , ja seisab seal veel kaua pärast sind ja mind . 
    Lasksin nüüd vaheldumisi külma ja sooja ? see värskendab meeldivalt ja tugevdab ühtlasi närvisüsteemi , nagu teadjamad inimesed räägivad . 
    Nentisin rahulolevalt , et mu kõht oli reisi jooksul veidi väiksemaks jäänud . 
    Peaks hakkama sügisel uuesti tennist mängima ... 
    Hõõrusin ennast rätikuga üle ja läksin tagasi tuppa . 
    Asjad olid mul kõik alles lahti pakkimata . 
    Avasin kohvri , otsisin oma  "  Harkovi  "  välja ja vuristasin habeme maha . 
    Kiret oli enne maalesõitu lasknud mu särgid puhtaks pesta ja kappi riiulile ladunud . 
    Ka pükstel olid korralikud viigid sees . 
    Ainult et omletti ja hommikukohvi ei saanud Kiret paraku nii pika aja peale ette valmis teha . 
    Tuli kohvikust läbi lipata . 
    Olin juba uksest välja minemas , kui telefon helises veel kord . 
    Ummus , muidugi jälle Ummus , kes siis muu . 
     "  Laur või ?  "  
     "  Mina .  "  
     "  Enne vist ühendus katkes ?  "  
     "  Kuuled sa , see jumal ... see on iidol , eks ole ?  "  
     "  See õnnistas kõmõrtide metsa ja järve , et neil liha ja kala laua pealt ei lõpeks .  "  
     "  Kas tal kunstiväärtust on ?  "  
     "  Tal on mitmesuguseid väärtusi , muidu poleks kõmõrdid teda pidanud .  "  
     "  Tead , mis ...  "  
     "  Kuulen .  "  
     "  Ma tahaksin seda puujumalat näha .  "  
    Vaikisin . 
     "  Asi on selles , et ...  "  
     "  Milles ?  "  
     "  Võib-olla ma ostaksin ta ära .  "  
     "  Ostaksid endale jumala ?  "  
     "  Tahan juba ammu midagi niisugust kamina peale saada .  "  
     "  Kamina peale ? 
    Kas kamin sul siis kehvasti tõmbab või , et ilma jumalata hakkama ei saa ?  "  
     "  Ma räägin tõsiselt .  "  
     "  Mina samuti .  "  
    Juba jälle hakkas sapp mulle verre kippuma . 
    Kas ta tõepoolest arvab , et ma kõmõrtide jumala lihtsalt kellelegi kaminaehteks kaasa tirisin ? 
     "  Kuidas siis jääb ?  "  küsis Ummus . 
     "  Kas oleks võimalik talle pilku peale visata ? 
    Ega ma põrsast kotis ei hakka ostma .  "  
     "  Ma annan sulle head nõu ? ära himusta oma ligimese jumalat , muretse endale parem karunahk .  "  
     "  Karunahk on mul juba olemas .  "  
    Kõva argument , mis sa mõistad kosta ... 
     "  Mu kamin on niiviisi ehitatud ,  "  jätkas Ummus . 
     "  Sa katsu ette kujutada ... 
    Kamin on mul niiviisi projekteeritud , et sinna kohe peab midagi peale asetama . 
    Muidu ei tule efekt välja . 
    Selleks on jäetud spetsiaalselt ruumi . 
    Kas mõistad ?  "  
     "  Suurepäraselt .  "  
     "  No näed siis ! 
    Kuidas jääb ?  "  
     "  Ei kuidagi .  "  
     "  Mis sa ütlesid ?  "  
     "  Kõmõrtide jumal ei ole kahjuks müüdav . 
    Osta endale mõni skulptuur või midagi niisugust .  "  
     "  Skulptuur ei mängi välja - liiga harilik . 
    Skulptuure võid igast majast leida , mina vajan originaalsemat kaupa .  "  
     "  Puujumalal on aga paraku hoopis teistsugune missioon .  "  
    Teist korda ei ole see jumal enam mitte müüdav . 
     "  Sa võib-olla arvad , et ma tahan sind rahadega alt tõmmata ?  "  
     "  Ei arva .  "  
     "  Antiikasjade väärtust ma tunnen . 
    Kui see jumal mulle istub , on sul käsi kullaga koos , ausõna . 
    Ma pole niisugune mees , kes tingima hakkab . 
    Olen valmis täitsa viisaka summa välja panema , kui värk on seda väärt .  "  
     "  Hea küll , jätame selle jutu .  "  
     "  Nojah , eks ise tead ...  "  
    Ummus lõpetas kõne , ilmsed solvumismärgid hääles . 
    Ja muud asja tal nähtavasti ei olnudki ? 
    Astusin nurga peale sisse . 
     "  Ärge olge nii intelligentne , noormees ,  "  manitses šveitser pahaselt kedagi kahupead . 
     "  Nõndaviisi te kaugele ei jõua .  "  
    Ärge olge nii intelligentne ... 
    Väärt õpetus , vaja meeles pidada . 
    Riidehoius olid nagid viimseni vabad , eks sellest siis šveitseri pahuruski . 
    Läksin saali ja sain akna alla omaette laua . 
    Küllap peletab südasuvine palavus kõik vähegi vabamad hinged linnakividelt laiali , rahvast oli ootamatult hõredasti . 
    Mõned vanemad daamid lausa silmaga nähtavas uudishimunimbuses , peidetud pikksilm pilgus . 
    Suur laudkond turiste , kellele näis raskusi valmistavat kohanemine kohviku korraliku akustikaga . 
    Meremees ja lopsakas blondiin , šampusepudel ning hunnik šokolaadikompvekke ees . 
    Paar peaparandajat taganurgas söötsid muusikamasinat viiekopikalistega . 
    Tellisin viinerid kartulisalatiga , koorega kohvi ja kaks moskva saia . 
    ( Kunagi nimetati neid viini saiadeks , viineritesse on suhtumine konservatiivsem . ) 
    Lõin ajalehe lahti . 
    Rahupooldajate suurenev aktiivsus Jaapanis . 
    Spasski filigraanne lõppmäng . 
    Usaldus ja abi mingile noorele vahetusele . 
    Ilmajaam lähemateks päevadeks vihma ei lubanud , šveitseri vilets tuju oli kõigiti põhjendatud . 
     "  Ootad kedagi ?  "  
     "  Ohoo ! 
    Istu aga maha !  "  
    See oli Neeme Edel , mu kunagine kursusekaaslane . 
    Rind rinna kõrval sai murtud marrismi ja kõike muud . 
    Energiline ja endiselt enesekindel nägu parajalt päikest saanud . 
    Valgendajast põhjalikult läbikäinud popeliinsärk elegantse sviitri all . 
    Nõelaosava ämmamamma poolt kenasti istumapandud helehallid püksid jalas . 
    Kaasaegse haritlase usaldustäratav tüüp . 
    Ei mingit vajadust nahkmapi või rinnataskusse torgatud pastapliiatsite abil oma ühiskondlikku seisundit alla kriipsutada . 
    Ta võttis istet . 
     "  Nii et tagasi ?  "  
     "  Nagu näed .  "  
     "  Kas ammu ?  "  
     "  Eile õhtust saadik .  "  
     "  Pere on maal ?  "  
     "  Maal .  "  
    Vestlus oli esialgu hüplev nagu tavaliselt ikka , kui kohtutakse üle hulga aja . 
    Kuid vähehaaval hakkas mingi loogika meie juttu siiski teatud raamidesse suruma . 
     "  Kas saad nüüd oma kõmõrtidega varsti maha ?  "  küsis Neeme , kui laste tervis , poliitika ja veel ühte-teist oli läbi võetud . 
    Kehitasin õlgu . 
    Pagan teab . 
    Doktoridissertatsiooni pole meie instituudis naljalt keegi päris plaaniliseks tähtajaks lauale pannud . 
    Teadusel on see neetud viga , et ta nõuab süvenemist . 
    Ja süvenemisega muutub ta aina haralisemaks . 
     "  Kuidas sa ise elad ?  "  tegin teist juttu . 
     "  Nagu televisioonikuli peab elama - rahvalt õppides ja rahvast õpetades . 
    Kui ei õpi , pole midagi õpetada , ja vastupidi niisamuti .  "  
     "  Aspirantuuri ikka ei lähe või ?  "  
     "  Hilja juba . 
    Noored rühivad ette , neil on neitsilikumad ajud .  "  
    Pidin endale tunnistama , et ta hindab olukorda kainelt . 
    Kui oled oma pead ainult läbimälutud tarkustega toitnud nagu meie omal ajal , siis ei mõistagi enam uutele probleemidele kallale asuda . 
    Keskmise põlvkonna üldine häda . 
    Tekivad alaväärsuskompleks ja märtritundmused . 
    Noored aga rühivad ette . 
    Mul vedas , et jõudsin kõmõrdid veel õigel ajal nende nina alt ära näpata . 
    Mu viinerid tulid . 
    Neeme võttis ainult kohvi . 
     "  Lähed sa kõmõrtide juurde veel tagasi ?  "  küsis ta siis , ise hajameelse pilguga ettekandja sääri hinnates . 
     "  Ei .  "  
     "  Nii et sul on kõik koos , mida vajad ?  "  
     "  Enam-vähem . 
    Kohver on linte täis . 
    Nüüd oleneb asi ainult tagumiku vastupidavusest .  "  
     "  Siis lööb ämmal äri õitsema ,  "  naeris Neeme , tellisin ju oma püksid harilikult tema ämma käest . 
    Muusikamasinast hakkas kostma poolakeelne laul . 
    Mahe naisehääl pidi aitama peaparandajatel haavu siluda . 
     "  Krystyna Konarska ,  "  tundis Neeme laulja ära . 
     "  Ilus tüdruk .  "  
    Kõik oli tal ka teada . 
     "  Muide ,  "  torkas mulle äkki pähe ,  "  ega sa kedagi Ummust ei tunne ?  "  
     "  Ummust ? 
    Kes see peab olem ?  "  
    Isegi Neeme ei tundnud toda salapärast Ummust . 
     "  Ah niisama üks ... 
    Tahtis puujumalat ära osta . 
    Ma vist ei öelnudki veel , et tõin kõmõrtide puujumala kaasa .  "  
     "  Puujumala ?  "  
     "  Just nii . 
    See on haruldane eksemplar , tahmast ja küünlarasvast läbi imbunud . 
    Nagu elus kurat .  "  
     "  Päris ehtne ?  "  
     "  Loomulikult . 
    Šamaan tuli mulle tema pärast veel sadamassegi järele , kakssada kilomeetrit .  "  
     "  Šamaan ?  "  
     "  Nojah .  "  
     "  Nii et neil on seal isegi šamaan !  "  
    Ta elavnes iga lausega , teda oli haaranud ajakirjanikuhasart . 
    Puujumalat jutuks võttes olin teinud ilmse vea , sest aimasin juba ette , mis nüüd järgneb . 
     "  Me teeme sellest esimese numbri materjali .  "  
    Oligi käes . 
     "  Sa mõtled vist televisiooni ?  "  
     "  Muidugi . 
    Selle jumalaga me põrutame eetrisse nagu nalja .  "  
    Otsustasin sarved vastu ajada . 
    Kiret ja lapsed ootavad maal , komandeeringuaruanne ja mitmesugused asjatoimetused võtavad niigi omajagu aega . 
    Palav ka . 
    Mul polnud mingit lusti selle saatega jändama hakata . 
    Ja milleks ? 
    Reklaamiks ? 
     "  Ei lähe läbi . 
    Aega on vähe ja reklaami pole mulle tarvis .  "  
    Aga Neeme oli juba hoos . 
     "  Kaua me selle asjaga ei jahi , ja küsimus pole hoopiski reklaamis . 
    Meie saade tuleb filosoofilise põhikoega , mõistad ? 
    Teadus võtab rahvastelt nende iidsed jumalad , kuid annab asemele elektri , kirjaoskuse , laste vaktsineerimise , seebi ...  "  
     "  Kõmõrdid ei pea seebist suuremat lugu ,  "  segasin ma vahele . 
     "  Ja majadesse on elektrijuhtmed sisse veetud , aga lambipesad seisavad tühjad .  "  
     "  Sajanditepikkused harjumused ,  "  ei lasknud Neeme ennast segada . 
     "  Jumalad ei lahku areenilt ilma võitluseta . 
    Kõik selle me võtame muidugi arvesse . 
    Informatsioon pluss üldistused . 
    Siin on üldistusteks tuhat võimalust .  "  
     "  Kohalikus poes pole lihtsalt elektripirne müügil .  "  
    Neeme ohkas . 
     "  Saa ometi aru - me teeme saate mõtlevatele inimestele . 
    Me räägime jumalast ja teadusest , mitte häiretest kaubandusvõrgus . 
    Me näitame , kuidas teadus jumala funktsioonid üle võtab . 
    Ja selle väljatoomiseks on meil lihtsalt suurepärane nipp - sina , teadlane , hoiad käes puujumalat ja mõtiskled koos vaatajaga .  "  
     "  Hamletil oli selleks otstarbeks pealuu ,  "  torkasin ma irooniat varjamata . 
    Kuid Neeme ei lasknud ennast häirida . 
     "  Pilte sa ikka tegid seal ?  "  
     "  Filmid on ilmutamata ja pealegi ...  "  
     "  Pole viga , meil laboris ilmutatakse ära . 
    Nii-nii , ma hakkan seda asja juba veidike ette kujutama . 
    Kohe alguses lükkame jumala lõusta kaadrisse , helitaust võib olla mõni tam- tam või midagi niisugust . 
    Siis tulevad mõtisklused pluss informatsioon , olustikulised detailid , šamaan , kõmõrdi keel ja nõnda edasi . 
    Kõik see on fotodega illustreeritud . 
    Aga lõppu pistame mõne filmilõigu rakettidest .  "  
     "  Tead mis ?  "  
     "  Noh ?  "  
     "  Ära ole nii intelligentne .  "  
    Ta ei solvunud . 
     "  Kas sa arvad , et raketid on liiga trafaretsed ?  "  
    Ma ei arvanud midagi ja Neeme jätkas . 
     "  Raketid on ehk tõesti liiga kulunud . 
    Teaduse võidukäiku võib rõhutada ka mõni teine sümbol , peab lihtsalt natuke mõtlema . 
    Igandite ja ebausu kandjaks kujuneb meil muidugi šamaan . 
    Kas tema nõiatempe juhtusid nägema ?  "  
     "  Ei .  "  
     "  Aga midagi nii ... sinnapoolegi ?  "  
     "  Mitte midagi .  "  
     "  Pagana kahju . 
    Just selles punktis oleks rohkem konkreetsust tarvis .  "  
    Neeme mõtles . 
     "  Tühja kah ,  "  ütles ta siis . 
     "  Aeg on nagunii piiratud , anname ainult üldistuse . 
    Kas šamaani häält sul ikka lindi peal on ?  "  
     "  On .  "  
    Ja kuidas veel oli ! 
    Jõesadamaski võtsin šamaani needused lindile , sest tabasin ta erutatud kõnest äkki mitmeid huvitavaid vanu vorme , mida ma enne polnud kohanud ja mida ma ei söandanud ainult mälu hooleks usaldada . 
    Olen ju eelkõige siiski keeleteadlane . 
    Alles hiljem hakkasin mõtlema ka asjaolule , et need lindistatud needused aitavad mul tarbe korral tõestada puujumala ehtsust . 
    Kõigest sellest ei hakanud ma aga praegu Neemele rääkima . 
     "  Siis on korras ,  "  leidis Neeme . 
     "  Kas oleme kokku leppinud ?  "  
    Raputasin pead . 
     "  Ma ju ütlesin juba .  "  
    Neeme vaatas mulle läbitungivalt otsa . 
     "  Sa tead , et mul on oma joon ?  "  
     "  Tean .  "  
    Oma joonest rääkis ta sageli , kuid ma ei oskagi päris täpselt öelda , mida selle all õieti peaks mõistma . 
    Üldiselt tähendas ta joon vist asjalikku otsekohesust , seda , et ta kunagi ei keeruta . 
    Joone juurde kuulus ka järjekindel kinnipidamine teatavatest seltskondliku käitumise normidest , samuti oma isiku väärikas , kuid üsnagi rõhutatud allakriipsutamine . 
    Õnnestumised kirjutas ta tavaliselt joone arvele , ebaõnnestumiste puhul oli joon talle toeks . 
    Et nii või teisiti , ma viisin asja siiski joonele vastavalt läbi . 
    Üldse näis ta väga palju tegelevat oma joonega . 
    Mõnikord jäi mulje , nagu püsiks ta alatasa pingsalt valvel , et mitte joonest kogemata kõrvale kalduda .
    Aimasin juba , mis peab sündima , kuid ei olnud mu südames kartust . 
    Heitsin viimse pilgu üle oma riigi . 
    Tuul vakatas , puud seisid norus , kogu loodus nagu hoidis hinge kinni . 
    Ja siis , ootamatult lõi kõik korraga heledaks ja kuldseks : see oli päike , mis pilve tagant välja tuli ja Eestimaa sügise oma pehme valgusega üle kallas . 
    Ma astusin vette . 
    Pehmelt haaras see ümber mu niuete . 
    Ja siis ... 
    Ei , see polnudki raske ... 
    XXI 
    Ma kippusin vist raasike ilutsema , mu kallid , kuid ärge mind hukka mõistke : keegi teist pole pidanud kirjutama oma surmast ning seepärast pole te saanud järele katsuda , mis tundmus seda teha on . 
    Aga mingem nüüd jälle edasi ! 
    Lõpp ei ole teps mitte kaugel , ja sellel , kes juba üle koera on saanud , ei passi ka mitte tema eksterjööri tagumise otsa ehk hänna peale komistada . 
    Kääpa jõe liivane põhi on viimane , mida ma selgesti mäletan . 
    Sealt edasi hargnevad juhtumised on mu mälusahtlites hoopis udusemad ja suurelt osalt üsna auklised . 
    Siiski arvan , et järgmiseks sattusin ma ühte ilmatu suurde ja uhkesse vaekotta , kus mind kohe hoolega mõõtma ja kaaluma kukuti . 
    Peale minu ootas seal järge hulk teisi surelikke , kes aga seda toimetust miskipärast määratu kartuse ja värisemisega pealt vaatasid . 
    Nii palju , kui mina mäletan , ei tundnud mina küll miskit hirmu . 
    Mu surm ja lunastus oli lõpuks ometi käes ? ka ei saanud mulle seda mitte häbiks pidada ? ja see kõik tegi meele rahulikuks ning rõõmsamakski . 
    Panin suuresti imeks , et kaalukoja ja peajuhataja naisterahvas oli , ilusa kujuga pikk ja sirge emand . 
    Oleksin kangesti ka ta silmnägu näha tahtnud , aga selle oli juhatajanna peenest riidest musta looriga poolenisti kinni katnud . 
    Kooliharidust saanud lugeja vist juba mõistab , kes see tähtis antropomeetrinna oli , kelle ees ma vagusasti seisma pidin , mina aga ei teadnud seda hoopiski mitte . 
    Küsisin ühelt lähemal seisjalt mõõdusellilt , et kuidas emandat ka kutsutakse ja kas seda silmarätti muidu uhkuseks kannab või ehk häbeneb ta mõnd armi või muud iludusviga , kuid mulle ei kostetud selle peale musta ega valget . 
    Üldse tehti ses kaalukojas oma tööd suure tähelepanemisega ega lobisetud muidu tühja . 
    Hakkasin pikapeale aru saama , et kõigil neil askeldamistel mitte üksi teadusline eesmärk ei ole ... 
    Milleks teiste aega viita , mõtlesin ma ja ütlesin juhatajannale selgel häälel : mul Sarvikuga juba pool kaupa tehtud ja kui põrguvürst mitte valelike kilda ei kuulu , siis olla see , et ma Põrgusse lähen , ka kõrgemates instantsides kiitust leidnud . 
    Uskuge või mitte , aga minu meelest kostis selle peale peene musta siidräti tagant tasast naerupuginat . 
    Ja siis ... siis kukkusin ma nagu suurde põhjata kaevuauku . 
    Kui ma jälle meelemõistuse juurde tagasi tulin , kostsid mu kõrvu imeilusad pillihääled ja ma tundsin lõpmata magusaid haisusid . 
    Mis lugu see siis on ? 
    Ole lahke ? ma olin Põrgu asemel hoopistükkis Taevasse sattunud ! 
    Taeva suured helesinised , roosad , kuldsed ja ... 
    Ei ! 
    Ma ei tohi teie uudishimule siiski mitte kõiges vastu tulla . 
    Ning ega surelikul sünnigi oma nõdra sulerootsuga Taeva au ja hiilgust puutuda ! 
    Ütleksin ainult seda , et mind seal väga aupaklikult vastu võeti ja võõrustati ning et ma suurel hulgal vanu armsaid sugulasi-sõpru jälle näha sain . 
    Minu üheks esimeseks tööks oli soome sepp ja ta poeg üles otsida , et nende käest andeksandmist paluda . 
    Need kenad mehed ütlesid , et neil olla see minu julm temp juba ammu unustatud ; sepa poeg andis mulle veel ka tasakesti mõista , et võib-olla tegin ma talle tema eluküünla kustutamisega suure heateo . 
    Saarepiiga ei ole , nagu näha , teps mitte Taevasse sattunud ja et tema süda sellal väga tolle piiga järele käis , siis ? kes teab ... 
    Kui mul separahvaga head suhted olid loodud , heitsin ma ennast täiel rinnal Taeva lõbude rüppe ? neist ei tohi ma teile aga jällegi täpsemalt teadust anda . 
    Igatahes algas nüüd üks otsata ja ääreta trall ja lillepidu . 
    Kui ma aga sellel endale juba tubli tükk aega hea maitsta olin lasknud , hakkas mind siiski üks mõte vaevama : kuidaviisi praegast Põrgus elatakse- ollakse ja mida arvab peajuhatajanna otsusest Sarvik ? 
    Põrgu ja Taevas on teineteisest karmilt ära lahutatud . 
    See aga ei tähenda veel , et Põrgu sündmustest taevaliste juurde üht-teist läbi ei tilgu . 
    Kui ma nüüd Põrgu asjade kohta huvi hakkasin ilmutama , sain kuidagiviisi teada , et seal lugu koguni halvasti minevat : keegi narr vägilane olla Sarviku ahelatesse pannud ja see ei kavatsevatki ennast nendest lahti päästa ... 
    Suur laga , laos ja peataolek valitseda Põrgus . 
    Kuidas selle vürstiriigi käekäiku parandada ja mis ette võtta , selle üle pidada Taara taevalised targad nõudenõtkutuse nurgas juba pikka aega hoolega nõu . 
    Vaat sulle pauku ! 
    Minu hingerahu oli nagu käega pühitud . 
    Pärast pikka arupidamist ja julgusekogumist tulin ma otsusele , mis isand Kreutzwaldi arvamisega : igas tükis kokku käib . 
    Läksingi siis ühel päeval Kõigevägevama juurde audientsi peale , pistsin talle käe pihku ja tulin välja palvega , et kas ta ei saaks mind kuidagi Põrgu teenistusse üle viia . 
    Te oleksite pidanud nägema neid suuri silmi , mis taevavanemad nüüd tegid ! 
    Ning sügav kergenduseohkamine pääses tarkade ja pühade meeste suust vallale . 
    Polnud nad vist seesugust soovi enne kuulda saanud ! 
    Iseenesestki mõista meeldib mulle elu Taevas väga , seletasin ma , et nad mu palvet mitte vääriti ei mõistaks , aga eks olnud see mina , kes auväärt Sarviku-isandaga paha nalja tegi ; ja peale selle on targemad pead ( Kaarnat ma siiski ei nimetanud ) juba ammu aru saanud , et Taevast ja Põrgut kaheks vastandliseks mõttekujutuseks tuleb pidada , mis aga siiski ühe terve kokku annavad ... 
    Vägevad mehed kuulasid rõõmu ja imestusega , kui ma neile oma vaatevinkli ja kontseptsiooni ette kandsin : Taevas ilma Põrguta - see on täieline absurdum . 
    Tuleb koguni arvata , et Taevas end sel juhul tütartaevaks ja tütarpõrguks peaks poolitama ... 
    Nii et seda , kui keegi Taeva ideelise sisu alalhoidmise nimel on nõus Põrgu teenistusse minema , ei maksakski nii väga imelikuks tahtmiseks arvata . 
    Pealegi on neil siin Taevas tubli väravapealik lugupeetud Peetruse-isanda näol - olgu ta teenistus pikk ja kerge ! 
    - juba olemas , Põrgu aga minu teada seniajani ilma ustava läbilavalvurita . 
    Kas poleks õige mind sinna saata ? 
     "  Luban tõotada , et õigustan usaldust !  "  lõpetasin ma . 
    Terike aega vaikisid kõik . 
    Siis tõusis Kõigevägevam ja surus mul vaikides kätt . 
    Minu palve tõendavat mu kõrgeid hingeomadusi , ütles ta meeleliigutusega , ja kui aus olla - teistsugune pole nendesugustel aga sünnis ollagi - , siis mõlkunud minu poolt praegu väljaöeldud mõte juba ka tema enda peas . 
    Raskuste ette seadis neid ainult see , kuidas oma otsus mulle arusaadavaks teha . 
    Nad nimelt kartnud , et ma võivat ehk suunamist valesti mõista , tõlgitseda seda kui oma isiku ebataevakohasusest johtuvat määramist . 
     "  Meil on rõõm , et tegemist on sügavalt haritud mehega . 
    Mitte alati ei orienteeru vägilased abstraktsetes küsimustes nii vabalt . 
    Kalevipoja soov rahuldatakse otsemaid ,  "  lõpetas ta . 
    Seejärel julgesin ma välja tulla veel ühe palvega : hobuse asjus . 
    Kas poleks lugupeetud aumeestel võimalik kindlustada mind ratsuga ? 
    Taevas saab muidugi ka jalgadeta läbi , aga Põrgus on ehk teisiti ? 
    Loomulikult võivad nad seda , öeldi mulle , ning äratavad ellu ükskõik millise hobuse . 
    Palusin endale oma Vana-Valget , sedasama , kes sõidutas pulmast koju minu kalli emakese ja kellega koos alustasime mu kurvalt lõppenud künnitööd . 
     "  Sinu tahtmine sündigu nii Taevas kui ka Põrgus !  "  ütles Taevataat . 
    Ja kanäe - minu kallis hobune seisis sedamaid siinsamas - kukkus siia otsekui taevast . 
    Nagu ma arvasin , tundis Vana-Valge mu kohe ära ja hirnatas rõõmsalt . 
    Seejärel nuusutas ta Taevataadi taskut . 
     "  Mis tore eesti tõugu raskeveohobune !  "  imestasid kõik . 
    Taevataat aga ajas käe püksitaskusse , koukis seal veidike ning ulatas mu suksule peotäie taevakaeru Juba ma olingi oma Valge seljas . 
     "  Õnnelikku reisi , Kalevipoeg , sina kange mees ja Eestimaa esmakuningas ! 
    Ole põrgus tubli ! 
    Kui aga ükskord peaks algama aeg , mille sa selle järgi ära tunned , et siis peerud kahel otsal lõkendama löövad , võid sa ette võtta väikese puhkusereisi oma palavalt armastatud lapsepõlvemaale !  "  
     "  Kõike head ka sulle , Taevataat , sa täitsamees ja minu lugupeetud ning täisväärt Jumal ,  "  vastasin talle väärikalt ja ratsutasin juuresviibijate käteplaksutamise saatel troonisaalist välja . 
    See , kuidas ma põrgusse jõudsin , on saladus . 
    Ütleksin ainult niipalju , et mulle anti teejuhiks üks langenud ja hiljem meelt parandanud ingel - mustade vuntsidega mõnus mees , kes mulle oma elukäigust mitmeid peenikesi lugusid jutustas . 
    Põrgus võeti mind aga veel paremini vastu kui Taevas . * Vihik , millesse ma kõike seda Vana-Valge soojal ja laial turjal kirjutan , sai kaanest kaaneni täis . 
    Ei võinud ma ette arvata , et möödunut nii raske kirja on panna ; mõtlesin , et pole midagi lihtsamat kui jutustada sellest , mida inimene on omal nahal läbi teinud . 
    Ettevõtmine oli aga ütlemata keeruk ning hull ja ma kardan , kas sina , kallis eesti rahvas , mu kirjatööga rahule jäädki . 
    Teiselt poolt tuleb aga tunnistada , et oma elukäigu raamatusse raiumine mulle nii mõnegi mõnusa tunni pakkus . 
    Teie teaduseraamatuid uurides olen ma tähele pannud , et kirjamehed neid ikka kokkuvõtete tegemisega lõpetada armastavad . 
    Et minu suleosavus , millega te nüüd tuttavaks olete saanud , üsna nõder on , siis paluks Kalevipoeg seda vihku kah teadus-uurimistöö pähe võtta , sest nendele visatakse kohmakat sõnaseadmist õige harvasti ette . 
    Ometi ei julgeks ma siinkohal hästi ka lõppkokkuvõtet tegema hakata , sest ei pea ennast selle töö kaoks veel päriselt küpseks . 
    Siiski olen ma end harides arvama hakanud , et mitmed mu ettevõtmised just sellepärast viltu kiskusid ja lörri läksid , et ma ei mõistnud , et lihtrahvas on see , kes ajalugu teeb , ning rohkem ülemalseisvate meeste , nagu Olevi- , Sulevi- ja Alevipoja , juhatust mööda käisin . 
    Jah , aga eks minu eksituste üle mõista teie , mu lapsed , oma kõrgema kooliharidusega paremini õigust teha . 
    Jätan selle teie tööks . 
    Öö on lõpukorral . 
    Ma võtan oma sarve ning puhun põrgurahvale äratust . 
    Vägev tutu-lutu , mida kord ka Eestimaa kuulda sai , kõlab Põrgu võlvide all . 
    Vana-Valge aga väristab kõrvu ja näsib kaeru edasi . 
    Taevataat rääkis midagi peergudest , mis ükskord kahest otsast põlema löövad - mine tea , ehk tulen teid tõesti veel vaatama ... 
    Selle ajani aga kallist rahu , mu armas eesti rahvas !
    23. 4. 45 . 
    Päike paistab soojalt tuppa . 
    Kaks päeva järjest sadas ning maa on järsku ja täiesti roheline . 
    Nüüd võivad puud üleöö lehte minna . 
    Talvel ma lohutasin end , et tulete koju , kui puud lehte löövad ... 
    All hoovis mängivad lapsed . 
    Eelmisel pühapäeval lõid need meie  "  väikesed armsad käskijad  "  mu akna sisse . 
    Ei vea kohe selle aknaga ! 
    Natukese aja eest ronis üks poiss redeli abil põikpuule , et turnida , aga teised nagad lükkasid redeli alt ära . 
    Hoov oli täis tema hirmsat röökimist , aga ei see aidanud midagi , alla ta potsas . 
    Ja nii kui jalad maha sai , haaras vihaga kivi , et äiata . 
    Joonistan sulle , kuidas ta maa ja taeva vahel rippus . 
    23. aprill 45 . 
    Mõne päeva pärast saame juba välja , arstid peavad seda vitamiinide ja pigmendi puuduseks . 
    Teha pole meil siin midagi , mehed muudkui arutavad küsimust ideaalsest naisest . 
    Kuulsin kord väidetavat , et naine , kes mõtleb , on sama vastik kui mees , kes end puuderdab . 
    24. 4. 45 . 
    Hakkasin jälle köögis kätt harjutama , mõtlesin ? läheb varsti vaja ! 
    Lõin pannile paar muna ja lootsin neist saada härjasilmi . 
    Aga ma ei teagi täpselt öelda , mis sest tuli . 
    Ei olnud see pliin ega puder . 
    Omast kohast on selline uus toit isegi huvitavam , ainult sellele nime leidmine käib üle jõu . 
    Kui sinu ülemus major Kivi kunagi meile külla tuleb , pead talle ütlema :  "  Lilli on eriline perenaine , ta teeb ainult originaalseid toite . 
    Eile näiteks tegi ta magusroaks anemone nemorosat .  "  
    Usu , see jätab grandioosse mulje ! 
    Stopp . 
    Uudiseid pole . 
    Arvan nagu sinagi , et tuleviku romaanide kirjutajad on alles rindel . 
    Usun , et distants on hädavajalik , aga sõjaromaanid ei jää tulemata . 
    Hoian pöialt , et su  "  Sõduri südamest  "  saaks ilusa välimuse . 
    Tunnen miskipärast hirmu . 
    24. aprill 45 . 
    Algan ilmateatega ? on mingid vilud päevad , aga linnusädinat on metsaalune täis varahommikust hilisõhtuni . 
    Küllap ilmataat varub ilusaid ilmu meie tagasituleku päevadeks . 
    Eile õhtul toimus haiglas isetegevuslik esinemine ja see on ka kõik , mis väärib mainimist . 
    Sa kirjutad lillehindadest Tallinnas . 
    Maksku need või kümme korda rohkem ? väga palju lilli pead sa tulevikus saama . 
    25. aprill 45 . 
    Täna on tähtis päev ? 
    San Franciscos astuvad kokku liitunud rahvaste esindajad , et otsustada tähtsaid , kaugeleulatuvaid küsimusi . ? ? ? ? ? 
    Kolisime üle teise , neljainimesetelki . 
    Oleme lõbus seltskond , meenutame pigem weekend'i veetvate noormeeste kampa kui põdejaid . 
    Eile oli meil külas väekoondise tuhhavoi , mängis paar tunnikest lõbusaid lugusid , sest kui tõbi maha ei murra , siis igavus võib elu võtta . 
    26. aprill 45 . 
    Haiged magavad , ahi praksub ja levitab lämmi . 
    Vastu telgikatust krabisevad üksikud vihmapiisad . 
    Homme loodame hospidalist välja saada . 
    Pärast 1942. aastal kuus kuud kestnud halvatust on haigla mulle äärmiselt vastumeelne . 
    Rääkisin sulle sellest kõõlumisest elu ja surma vahel juba varem . 
    Ja kui kena siin praegu ka poleks , ihkan siit ainult minema . 
    Tuli värske  "  R. Hääl  "  19. aprilli kuupäevaga . 
    Korpuse materjalide osas on Tallinna ajalehed meie meeste juures pidevalt naerualuseks . 
    Kõigepealt aegunud andmed , korrektorid ja redigeerijad sünnitavad aga sõjanduses selliseid pärle , mille üle ei oska isegi vihastada . 
    Sõnumeid endid on kärbitud kõige sobimatutel kohtadel ja kohati võhiklikul kombel muudetud . 
    27. aprill 45 . 
    Kui sul avaneb juhus hankida järgmised raamatud , siis ära lase seda head juhust mööda . 
    Need oleksid : H. Visnapuu  "  Vanad ja vastsed poeedid  "  ( 1921 ) ; J. Aavik  "  Puudusi uuemas eesti luules  "  ( ? ) ; J. Kärner ( 1918 või 1919 ) ; J. Semper  "  Meie kirjanduse teed  "  ( 1927 või 1928 ) ning G. Suits ? 
     "  Meie kirjandusajalugu tekstides  "  ( 1932 ) . 
    Need on väärt raamatud . 
    Muidugi on kasuks kõik kirjandusloolised raamatud alates K. A. Hermanni  "  Eesti kirjanduse ajalooga  "  ja lõpetades Anttila sissejuhatusega kirjanduse peavooludesse . 
    Täna õhtul või homme hommikul lasen siit jalga . 
    Sulle iga päev kirjutamine on saanud nii endastmõistetavaks , et on isegi imelik , kui see ükskord enam vajalikuks ei osutu . 
    Täna on jälle põrutavaid teateid ? 
    Stettin , Brno , Königs Wusterhausen ... 
    Ma pole miskit pöörasemalt igatsenud kui rahu ja seda silmapilku , millal ma enam ei kuulu sõjale . 
    28. 4. 45 . 
    Käisin Alo Hoidre pool . 
    Päris sinu järele . 
    Tal on päikest täis tuba ja punase linaga laud . 
    Laual sinililled ja valged kohvitassid . 
    Mõtlesin endamisi meie tulevikutoale . 
    Ka meil saab ilus olema ? sina istud ühes nurgas ja mina teises ja muudkui kirjutame teineteisele kirju . 
    Ostame endale kummipuu , kännukujulised savist tuhatoosid ja kipsist kassi ristlipsu ja punase suuga . 
    Plaksutan vaimus käsi eelseisvatest osturõõmudest mõteldes . 
    Oste teeme ilmtingimata koos , sest järsku on kaks erisugust vaipa luikede ja hundinuiadega . 
    Siis ei tea , kumba valida . 
    Ja küll on raske , kui inimesel tekib valikuvõimalus ! 
    28. aprill 54 . 
    Olen vangipõlvest pääsenud . 
    Tulime eile õhtul Volli Kapiga tagasi oma leeri . 
    Ja millisel rõõmsal päeval see sündis ? eile levis üle kogu maailma : Punaarmee ühines Torgau rajoonis liitlastega . 
    Sõja lõpp on lähemal , kui oskame aimata . 
    Just praegu selgus veel üks uudis , millest pole võimalik lähemalt kirjutada . 
    Liigume ! 
    Fritsude seisund , mis küll kogu aeg on meie rindelõigus lootusetu olnud , võtab nüüd järsult sootuks väljapääsmatu kuju . 
    Kuhu neil pageda ? 
    Kust hankida varustust , laskemoona ja toitu ? 
    Kust võtavad nad raskeid kaotusi kandes uusi reserve ? 
    Võib arvata , et kui siin nüüd ikka tõsiselt lahti läheb , siis edeneb kõik väga kiiresti ning laheneb samuti kui Eesti mandrioperatsioonide puhul . 
    29. 4. 45 . 
    Elame peatse võidu tähe all . 
    Kõik mõtted ainult sellest . 
    Täna sõitsime toimetuse autoga linnast välja : Osvald Tooming ja üks noor naine Unt , arveosakonnast . 
    Jäin loodusevaimustusest tummaks , ei rääkinud sõidu ajal sõnagi . 
    Oli tuuline , päikest täis päev . 
    Pärast intervjuud ühes talus jõime sooja lüpsipiima ja siis läksin võssa ülaseid noppima . 
    Ilm oli nendest valgust täis . 
    Ei leia sõnu , kui hästi kõik õnnestus ? ilus päev , sõja lähenev lõpp , valged ülased ja õhtune soe lüpsipiim talus , oma kodumaa pinnal . 
    Osvald Tooming fotografeeris meid . 
    Pildid on juba ilmutatud , ühe peal on mul silmad kinni nagu kassipojal , aga see pole piltniku süü , vaid päikese . 
    29. aprill 45 . 
    Jälle uudised ! 
    Elame keset kõige ootamatumaid sündmusi . 
    Võidud Pommeris , Himmleri soov kapituleeruda ainuüksi inglastele ja ameeriklastele , Itaalia mõistis kohut Mussolini ja Graziani üle . 
    Juba istutakse koos San Franciscos , Moskva NSVL Ülemnõukogus antakse riigi eelarvest kaaluv osa Nõukogudemaa hävitatud majanduse taastamiseks . 
    Kõik see , millest on mõeldud pikad sõja-aastad , on saabunud . 
    Varsti ei kõnelda enam suurtükkidest , automaatidest ja snaiperitest , varsti ei minda rünnakule , vaid randevuule . 
    Varsti ei pruugi enam öelda :  "  Just nii , seltsimees major !  "  
    30. 4. 45 . 
    Haruldaselt palav päev . 
    Inimesed söövad jäätist ja joovad roosat vurtsu . 
    Viru tänaval müüakse kaseoksi ja ülasekimpusid . 
    Aga millised rindeteated ! 
    Süda hüppab sees . 
    Tegin laulu , näitasin Juhanile . 
    Ütles , et meeldib , ja küsis  "  Sirbile  "  . 
    Aga ma tahan seda kindlasti veel viimistleda . 
    Kuidas su tervis on ? 
    Kas olete Volliga haiglast juba väljas ? 
    Nüüd sinu kirjast . 
    Ei tahaks uskuda , et jääte Kuramaale garnisoniks . 
    Mõistan väga hästi su igatsust tsiviilelu järele . 
    30. aprill 45 . 
    Lausa koerailm . 
    Mitte sinnapoolegi , et homme on esimene mai . 
    Vinge tuul puhub aknapragudest sisse ja tihadad piisad löövad pika piitsana vastu paberist ja klaasist kombineeritud ruudustikku . 
    On ennelõunane tund , pühadeleht on enam-vähem valmis , tänase päeva töö lõppenud ning Kivi on süvenenud raamatusse  "  150 aastat eesti luulet  "  . 
    Õhtul aga ootab meid suur rabamine : Stalini käskkiri ja muud materjalid , mis meil tuleb oma  "  Philipsist  "  vastu võtta . 
    Alati on nii , et kui teised pühi peavad , on meil kõige suurem rabelemine . 
    Kuid ma ootan seda õhtut tohutu pinevusega . 
    1. 5. 45 . 
    Esiteks südamlik maipai ! 
    Meil sajab kurba vihma , olen toimetuses valves ja ihuüksi . 
    Trepikojas kohtasin ainult Romulust , aga ta oli eilsest pidutsemisest üpris hajakil ega tundnud mind ära . 
    Hetke eest telefoneeris Juhan , tema oli maid Kunstihoones vastu võtnud , aga pikemalt sest rääkida ei läbenud . 
    Tänases lehes ilmus sinu lugu Harry Lesselist . 
    Pärast eilset tuulist ja vihmast päeva lasus täna hommikul nurmede kohal raske , läbitungimatu udu . 
    Aga päike murdis endale sealt tee läbi ja nüüd on ilma nägu naeru täis . 
    Näe saime siiski 1. mai ilma niisuguse , nagu ta olema peab . 
    Meie öised tööd on tehtud ning meie vaeva vili juba igale poole laiali kantud , kõigisse üksustesse ja allüksustesse . 
    Kujutlen , kui lõbusalt Tallinnas pühi peeti , eks seal ole juba suurtükimürin ununenud . 
    Punaarmee heiskas Berliinis Riigipäevahoonele võidulipu , Itaalias on lakanud sakslaste vastupanu , Moskva ja Leningrad on saanud täisvalgustuse ! 
    Tahaks seda imelist 1. maid tähistada kuidagi hoopis meeldejäävamalt , ent meie jõime igaüks 200 grammi mai terviseks , Kivi läks istuma maja ette pingile , meie aga külitame naridel . 
    Minu aadress nüüd : ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? 61429-K . 
    2. 5. 45 . 
    Esimesel mail olin toimetuses valves . 
    Teisel mail magasin lõunani . 
    Siis hakkasin lugema  "  Sõja ja rahu  "  kolmandat osa . 
    Ja ongi tänane päev õhtusse jõudnud . 
    2. mai 45 . 
    Eile hilisõhtul istusin Volli Kapiga ühes väeosas isetegevusõhtul , kuhu ilmusid ka meie kaks kanget komandöri . 
    Pidu läks täie hooga , teadagi kuidas . 
    Oli vanade ühiste mälestuste ülessoojendamist ja igavese sõpruse kinnitamise . 
    Sa võib-olla ei mõista niisugust lahingussemineku vaimus sõjameeste olengut väikeses muldonnis . 
    Need meie poisid on mulle lähedased , kuldaväärt kallid ja unustamatud . 
    Hiljem läksime Kapiga sealt veel edasi , teise muldonni , komsorg Gruzini poole . 
    Ta palus end sulle meelde tuletada ja tervitada ? te olite ju 40. aastal oktoobripidustuste jaoks koos loosungeid ja transparente meisterdanud . 
    Niisiis , 1. mai on möödas , on jälle tööpäev ja minul meie järgmise lehe jaoks materjal juba valmis . 
    Olen kindel , et võiduni on jäänud õige üürike aeg . 
    3. 5. 45 . 
    Ei tea , mis endaga peale hakata . 
    Jaan Jensen soovitab mul ajalehe juurest lahkuda ja hakata jälle kunstiga tegelema . 
    Sedasama ütles ka Adamson-Eric , kui käisin teda ateljees intervjueerimas . 
    Ta ei tõstnud kordagi silmi oma maalilt ja ütles mulle pahuralt :  "  Teil on vaja edasi õppida kunsti . 
    Mis te raiskate ennast , rumal tüdruk !  "  
    Samad sõnad , mis ta mulle 1943. aastal Moskvas ütles , kui soovitas endatäiendamiseks astuda Moskvas kunstiinstituuti . 
    Aga mina lasksin end tööle saata blokeeritud Leningradi . 
    Kas sa arvad , et mu süda tollal ei ihanud tagasi kunsti juurde ? 
    3. mai 45 . 
    Sain Mart Raua  "  Uued sillad  "  ? 
    Adamson-Ericu omapäraselt meeldiva kaanepildiga luuletuskogu . 
    Meil on sinuga väga palju õppida . 
    Kaasajatemaatika , mille käsitlemisel enamik minetab luuletaja loomupärase palge või siis kaldub trafaretsusse ja šablooni , on Raua väljenduses isikupärane ja imeteldav . ? ? ? ? ? 
    Just praegu kuulutas Levitani hääl Rokossovski vägede ühinemist inglastega Wismari ? 
    Rokossovski rajoonis . 
    Vaata ainult korraks Saksamaa kaarti . 
    Mis ongi sellest  "  Suur-Saksamaast  "  veel järele jäänud ? 
    Õieti enam mitte midagi . 
    4. 5. 45 . 
    Kui tühine näib olevat kõik , mis ma iganes teen selle ajaloolise suurpäeva lävel Ma nagu ei tahagi midagi teha , ainult igatsen ja ootan ... 
    4. mai 45 . 
    Kirjutasin alla neljanda riikliku sõjalaenu tellimisele . 
    Ja veel ? lugesin Byronit , Valdverel on käepärast 1941 . 
    A.  "  Looming  "  . 
     "  Childe Haroldi palverännak  "  on ju võrratu , ent siin esitatud  "  Inezile  "  on Ants Orase tõlkes asjalik-külm . 
    Lugesin 1943. aastal Tutajevo puhkekodus pärast halvatust ahnelt saksakeelset tõlget ja see oli originaalile lähedasem ja hingestatum . 
    Täna hoolitsesime oma  "  perekonna  "  eest : mina koorisin kartuleid , tema praadis . 
    Tead , kui me sinuga ükskord oma oskused ühendame , siis nälga vähemalt küll ei jää . 
    5. 5. 45 . 
    Kas sina oskad rahu ette kujutada ? 
    Sõda lõpeb , sest kõik sõjad , ka kõige pikemad , on kord ikkagi ära lõppenud , kuid ma tunnen , et ennesõjaaegset rahu ei tule kunagi enam tagasi , nagu lapsepõlvegi . 
    Ja midagi kurba jääb sest sõjast meisse elu lõpuni . 
    Mõnikord ängistab mind mu enda rõõmsus , sest minu kõrval seisavad kogu aeg need , keda enam ei ole . 
    Ka Leo Jürisson on surnud . 
    Sain sellest nüüd lähemalt teada . 
    Aga temast oleks võinud tulla Viiraltile järglane . 
    Ta oli sedavõrd andekas , et teda isegi ei kadestatud . 
    Ta on nii selgelt mu silme ees , tal olid suured heledad naeratavad silmad , piklik nägu ja suur kõrisõlm . 
    Jätsin tundides sageli töö pooleli ja läksin vaatama , kuidas tema joonistab . 
    Aga pärast tunde , enne kui ta koju läks , astus sisse Pika tänava Kluge ja Ströhmi raamatupoodi . 
    Seal võis teda leida iga päev kunstiteoseid ja bibliograafiaid lehitsemas . 
    Ta armastas Michelangelot , El Grecot ja Viiraltit . 
    Eks ole ju omamoodi kurb olla praegu õnnelik . 
    5. mai 45 . 
    Ärevad päevad on . 
    Sa ei kujutle , kui läbematud ja ootel me kõik siin oleme . ? ? ? ? ? 
    Tuli 28. aprilli  "  Sirp ja Vasar  "  ja selles mu  "  Õhtud sinuga  "  . 
    Ajalehes ! 
    Aga mina igatsen , et oleks päriselt .
    I. K. ( sünd. 1930 ) jutustas :  "  Ei saa nuriseda , unepuuduse all ma üldiselt ei kannata . 
    Kui aga siiski õhtul voodis vintsklema jään , tuleb ikka ja jälle meelde üks ammune lugu neljakümne esimesest aastast . 
    Elasime esimesel sõjasuvel Rakvere ja Haljala vahel . 
    Kui olukord kriitiliseks läks , pugesime endisesse härrastemajja peitu , seal olid suured võlvlaega keldrid . 
    Ööl vastu seitsmendat augustit käis meie kandis kõva lahing . 
    Taganevad Nõukogude väed , ehkki liikusid hajevil gruppidena , panid seal sakslastele kõvasti vastu . 
    Muu hulgas üks nõukogude moonavoor , mis veeres maanteed mööda Haljala poole , sattus sakslaste eelüksusega kokku . 
    Vaevalt et voori mehed kõige paremad sõdurid olid , aga nad hargnesid põllule ja kähmlus oli sakslaste ülekaalule vaatamata kõva . 
    Lahing vaibus umbes seitsme paiku hommikul . 
    Kella üheteistkümne ajal poetasin ennast paari omasuguse seltsis keldrist välja . 
    Mäletan selgesti , et udu vajus maha , rohi oli raskelt märg , ehkki öösel polnud sadanud . 
    Me läksime lahinguväljale : upakil vankrid ja surnud hobused . 
    Vaatasime mahajäetud relvi , sahistasime rukkis ringi ja kuulsime kuskilt põllu keskpaigast venekeelset juttu . 
    Nähtavasti olid seal haavatud sõdurid . 
    Me ei julgenud lähemale minna . 
    Ei osanud aimata , kelleks nad meid peavad . 
    Jumala juhuslikul kombel oleksid nad võinud meile kuuli keresse lasta - ega nad seal oma lootusetuses ja üksilduses poleks hakanud pikemalt aru pidama . 
    Hiilisime eemale , lahing oli peetud üsna laial alal , kõndisime umbes kilomeetri põldudel maha . 
    Surnud hobused jõllitasid meile vastu ja ka inimeste laipu oli palju . 
    Meid , poisikesi , tõmbasid kõige rohkem mürsud , neil olid eesti kaitseväe arsenali kirjad peal . 
    Me tahtsime mürskude kaalu teada ja hakkasime neid vankrilt sülle upitama . 
    Seal vedeles ka hulgaliselt taldrikmiine , keerasime neid käes , vaatasime ühelt ja teiselt poolt . 
    Hirm ei tulnud mõttessegi . 
    Pärast hakkasime surnuid uurima . 
    Iga langenu puhul tahtsime teada , kuskohast oli kuul sisse läinud ja kust välja tulnud . 
    Üks sõdur istus , selg vastu puud , ta oli just enne surma saapad maha kiskunud , üks jalg paljas , teisel narts otsapidi üle pöia . 
    Mõlemad tallad olid armetult ära hõõrdunud , nahk lausa narmendas . 
    Kuul oli tal põsest sisse läinud , aga teist auku me ei leidnud . 
    Kiivri rihm oli hammaste vahel , seda oli valuhoos näritud , nii et suunurgad verised . 
    Teda me ei liigutanud , mõne teise aga , kes kummuli maas , pöörasime ringi , selja peale , otsisime ja loendasime kuulide jälgi . 
    Nüüd täiskasvanuna ei oska ma tookordset käitumist seletada . 
    Tagantjärele rahustab mind ainult see teadmine , et keegi meist ei mõnitanud mingil moel laipu , ei võtnud võõraid asju ega lausunud langenute kohta ainsatki halba sõna . 
    Pigem olime ükskõikselt asjalikud . 
    Imelik ja piinlik tunne hakkas , kui nägime ühe sakslase värsket hauda . 
    Peatsis seisis roigastest kokkupandud rist . 
    Põikpuu keskpaigas oli kasetoht koos laastuga maha lõigatud , värskel valgel pinnal tindipliiatsi kiri : langenu nimi ja auaste - ooberveltveebel . 
    Risti otsas kõlkus kiiver , selle all oli taskupiibel peidus . 
    Ju olid sakslased surnut hämaras ja kiiruga matnud , lihtsalt aeti kartulipõllu mulda kehale peale ja keegi ei märganud , et säärsaapa nina jäi kääpa alt välja . 
    Seda oli nii paha vaadata , et tegi meid tummaks . 
    Lükkasime saapale mulda peale , et oleks kaetud . 
    Hirm tuli hiljem ja kasvas aastatega . 
    Mida vanemaks inimene saab , seda rohkem hakkab ta surma hindama või kartma .  "  
    A. R. ( sünd. 1928 ) , kes samuti I. K. sõjaväljal käimise lugu pealt kuulas , ütles veendunult :  "  Mina ei karda surma .  "  
     "  Kuidas nii ?  "  imestas I. K.  "  Olen selle mõttega harjunud .  "  
     "  Inimene ei saa selle mõttega harjuda !  "  
     "  Miks ei saa ?  "  
     "  See on inimese olemusega vastuolus !  "  
     "  Inimene teab ju , et kunagi lakkab ta hingamast ,  "   "  Seda ei saa omaks võtta . 
    Surm tuleb ikka , ükskõik mis eas , nagu lumi lagipähe .  "  
    A. R. jäi mõtlema ja väitis :  "  Kogu elu on antud selleks , et kadumise paratamatust endale selgeks teha .  "  
     "  Ma ei mõtle sellele , ma pole hindu .  "  
     "  Ega minagi surmale ela , aga hirmust olen ma lahti . 
    Niikuinii ei küsi sinult keegi , kas lepid oma kadumisega või mitte .  "  
     "  Mille puhul sina siis üldse hirmu tunned ?  "  küsis I. K.  "  Ma ei tea . 
    Võib-olla kõige jubedam on minu jaoks inimese alandamine , kui kellelegi ülekohut tehakse ja tema väärikus jalge alla tallatakse . 
    Pruugib mingil koosolekul tekkida konfliktsituatsioon , kui inimesed lähevad ägedaks ega vali sõnu - siis hakkan hirmust värisema . 
    Ma kannatan füüsiliselt ja olen hingeliselt muserdatud , kui kuulen inimesi vastastikku jäledusi näkku loopimas .  "  
    47. 
    Mehhiko lahes sündis orkaan Gilda , TV ilmateates on iga päev too raevukas daam kõne all . 
    Gilda aina märatseb , ta jõud on raugematu ja lõpuks ta äärtpidi ka üle New Yorgi . 
    Hotelli kahekümne teisel korrusel ei saa lükandakent paotada , vesi voolab kohinal sisse . 
    Pilvelõhkujate vahel sähvivad välgud , kivikuristik lööb pimestavalt valgeks , kõu virutab vasaraga seinte pihta . 
    Autod , mis lakkamatu vooluna all kihutavad , on täna hääletud , isegi sireenide kiljumine ei suuda Gilda mühast läbi tungida . 
    Turist ei saa orkaanist hoolida , kasinat aega ei tohi kaotada . 
    Orkaanipäeval sõidame mööda New Yorki . 
    Vaatamisväärsuste juures kargame bussist välja , minuti pärast oleme läbimärjad , tahame siiski midagi läbi hämu ja vihmaseina ära näha . 
    Ookean seisab tagajalgadel püsti , vesi keeb New Yorgi lahes , vahuharjade vahel viirastub Vabadussammas . 
    Manhattani lõunatipp on nagu laevanina , millest lainemassid üle rullivad . 
    Buss sõidab sammu ja õõtsub , rentslite reste märgistavad veepöörised . 
    Igaüks püüab pead otsast ära keerata , et silmitseda kahte hiigelkasti , mis seisavad tikkpeenetel jalgadel . 
    Kaksikhoone , mille kõrgus ületab kaugelt kõik oma eellased-pilvelõhkujad , kaob otsapidi pilvede sisse . 
    Pole võimatu , et seal üleval paistab päike katusele . 
    Täna peseb Gilda paariskolossi tuhandeid aknaid , nühib neid pilveräbalatega ja uhab suure veega ; tulevikus vajutab operaator nupule ja automaatklaasipuhastajad libisevad ühekorraga üle ehituse kõikide läbipaistvate pindade . 
    Aknapesijate-mägironijate elukardetav kutsetöö hakkab minevikku vajuma . 
    Sõidame Wall Streeti pimedasse kanjonisse . 
    Autodel on täistuled sisse lülitatud . 
    Rühime vihmakosest läbi ning tormame Börsihoonesse . 
    Kuni ukseesises vesi riietelt maha valgub , on paras hetk , et tagasi vaadata . 
    Sellest kogemusest ei saa ilma jääda : üle tänava on portaali kohal suured kuldtähed - Morgani maja . 
    Abstraktsete mõistete välkkiire muutumine käegakatsutavaks realiteediks tekitab naerukõdi . 
    Börsihoones sammume hanereas kitsale vaaterõdule . 
    Iga nurga peal valvab politseinik , jalad harkis , püstol vööl . 
    Seisame tollipaksuse , küllap ka kuulikindla klaasi taga , vihmavesi tilgub riietelt põrandale , me jälgime tummfilmi kasumipõrgust . 
    Börsisaali mõõtmed vastavad kahele kolmandikule jalgpalliväljakust . 
    Sellel platsil sagib ühekorraga umbes kolm tuhat inimest , Browni liikumine . 
    Maaklerite mass saalib kümnete hobuserauakujuliste kontorilettide vahel . 
    Telefonikappide rida saali seina veeres on vahetpidamata hõivatud . 
    Inimesed sibavad , seisatavad , vaikivad , kõnelevad : suud käivad lahti ja kinni . 
    Imaginaarsed väärtpaberite pilved lendavad börsisaali tehingute tulemusena ühe omaniku juurest teise juurde . 
    Kuskil kaugel Ameerika linnas saab keegi parajasti rikkamaks ja teises paigas katkutakse kaotuse puhul karvu . 
    Seina peal jookseb tulekiri : kompanii tingmärk , leti number , vääring . 
    Kõik on pidevas muutumises , stabiilsust ei jätku ärimaailmas sekundikski , tulekirja tähed ja numbrid aina vahelduvad . 
    Mehed tegutsevad , raaliks treenitud ajud otsivad järjest uusi kombinatsioone , tarbetud paberilipakad pudenevad peost põrandale . 
    Manhattani elu on tormiline ja Gildagi ei anna armu neile , kes parajasti kaljusaare pinnal . 
    Vihm uputab . 
    Kütte- ning õhupuhastusseadmete maa-alused kuumad torud paiskavad taevast kallava vee auru kujul läbi jahutusvõrede tänavale tagasi . 
    Buss kaob ajuti vati sisse . 
    Ühe valge pilve sügavusest libiseb esile rohelist kollimaski kandev mees . 
    Riff- raff ? rämpsinimene , ütelnuks ameeriklane . 
    Mees vehib kätega , et oma kimäärilõustale tähelepanu tõmmata . 
    Üksikud inimesed Manhattani lõunatipu tänavatel rühivad läbi tuule ja vihma kuhugi katuste alla või hüppavad autosse , vaevalt et keegi neist veidrikule tähelepanu pööras . 
    Gilda on tavapärased demonstrandid , miitingupidajad ja muud meeleavaldajad laiali peletanud , sellepärast pole tänavatel ka ratsapolitseid . 
    Orkaan on vabaõhupoliitikaelu selleks päevaks ära summutanud . 
    Manhattani keskuses ruttavad paper-pusher'id lantšile , ametnikud võitlevad oma vihmavarjudega , raske on kuplit avada . 
    Gilda kiusab neid ja rebib sirmid tagurpidi . 
    Lipendavate plastik- või riidetükkidega rootsud visatakse lihtsalt maha , need lendavad veidi maad edasi , et takerduda prügiurnide või postide taha . 
    Kaubamajad abistavad hättasattunuid - tänavanurkadel seisavad tormikuubedes müüjad ja pakuvad igas mõõdus ning tegumoes vihmavarje . 
    Terve öö tuiskab Gilda Manhattani tänavatel ja avenüüdel , kannab minema tonnide viisi suitsu , bensiinivingu , tolmu ja auru ; hommikuks rahuneb orkaan maha , taevas on sini- sinine , õhk värske ja karge . 
    Empire State Buildingi piletisaalis teatavad suured kirjad , et täna on erakordselt hea nähtavus . 
    Siit saab muudki rõõmustavat lugeda : elu algab neljakümneselt . 
    Täpselt nii vanaks sai hoonemürakas seitsmekümne teisel aastal ja kuldsele keskeale vaatamata on vaaterõdud endiselt populaarsed . 
    Kolmkümmend viis tuhat inimest käib sellest hoonest päeva jooksul läbi , kokku seitsme miili pikkustes liftišahtides liiguvad tõstukid varahommikust kuni südaööni üles ja alla . 
    Pilvede katedraal on koos televisiooniantenniga neli Olevistet kõrge , kogu Manhattan on peopesal , tänase ilmaga näeb siit kaheksakümne miili kaugusele . 
    Peale New Yorgi paistavad ära naaberosariigid New Jersey , Pennsylvania , Connecticut ja Massachusetts . 
    E. M. ( sünd. 1910 ) jutustas :  "  Umbes nelikümmend aastat tagasi vigastas pikne Oleviste kiriku torni . 
    Kiivri remondiks ehitati tellingud ja soovijad võisid torni tippu ronida . 
    Mida ülespoole , seda kitsamaks ahenesid trepid , vaevalt mahud läbi . 
    Astmed lõppesid pooles kiivris , seal haigutas luuk , kustkaudu välja poeti ja toetati jalad nõtkuvale sillale . 
    Üks latt oli löödud käsipuuks - ja tühjus ümberringi . 
    Hirm tegi põlved pehmeks . 
    Üleval oli kohutavalt tugev tuul , mühinast poleks suutnud üle karjuda . 
    Torni tipp kõikus umbes meetrise amplituudiga . 
    Kartsin meeletult , aga otsustasin , et pean kiivri otsas seisva kuldmuna oma käega ära katsuma , maksku mis maksab . 
    Läksingi aina edasi , niikaugele kui andis , tõusin kikivarvule ja suur kavatsus sai teoks . 
    Poleks kunagi uskunud , et kuldkera on nii suur , sinna sisse oleks söögilaud ja kuus tooli ära mahtunud . 
    Tol ajal peeti Tallinnas spiritismist lugu , igal vanalinna majal oli omad kodukäijad . 
    Kuldmuna kohta räägiti , et seal sees istuvat vahivabad vaimud ja taguvat ajaviiteks kaarte .  "  
    Empire State Buildingi lahtine ja avar vaaterõdu on stabiilne ning betoonrinnatis kõrge . 
    Oled nagu lennukis , kus kõrgusehirm ära hajub . 
    Vanasti hüpanud siit paljud enesetapjad efektse kaarega alla , isegi langevarjuta sai sellest kõrgusest tükk aega lennata . 
    Nüüd on seesugune võimalus võetud . 
    Segaste meelteta inimeste elu kaitseb terasvõrk , mis betoonbarjääriga liitub ning üleval hoone keskpaiga poole tagasi kooldub : sellest annaks ahvilgi üle ronida . 
    Õhtuks tõmbub taevas pilviseks . 
    Kui New Yorgis oleks seentel ruumi kasvada , võiks öelda , et tibutab peenikest seenevihma . 
    Seevastu Radio City Music Halli kaarjas lagi-taevas kumab õrnsiniselt , parajasti niipalju , et nonstop-programmi külastaja näeb sisse tulla ja etendusest tüdides välja minna . 
    Põranda vaipkate summutab sammud , kolmest tuhandest nõtkuvast ja pehmest tugitoolist on vähesed hõivatud , võid valida istumispaiga sinna , kuhu soovid . 
    Lavalt pakutakse kirevaid ning helisevaid operetikatkendeid , kõlab hingepitsitav indiaani armuhüüd . 
    Veerand miili hästitreenitud görle loobivad jalgu ülimalt sünkroonselt , nagu raalist juhitult . 
    Eesriie sulgub , valgus langeb lava kõrvale , seal nišis algab orelikontsert - vahepalaks . 
    Muusikalisele osale järgneb film , seekord näidatakse  "  Optimiste  "  . 
    Ameeriklaste valmistatud linateos kujutab liigutava kaasaelamisega Londoni agulit . 
    Virelev vana näitleja teenib elatist leierkasti ja koerakese abil , kes igavlevale publikule kunsttükke näitab . 
    Ka lapsed , kes targa puudliga sõprust otsivad , on elust ja vaesusest muserdatud . 
    Kitsa korteri tõttu ei luba vanemad neil endil koera pidada . 
    Küllap see film vastab ameeriklaste kontseptsioonile Inglismaast : elu on seal halb ja lohutu , hinnad aina tõusevad , üks majanduskriis teise kukil . 
    Väike orelikontsert laseb kaastundepisarail kuivada . 
    Lavale ilmub veerand miili naeratavaid görle , kes reipa muusika saatel jälle jalgu loobivad . 
    Õhtune Manhattan on inimtühi . 
    Tuleme mööda Viiekümnendat tänavat , kõnnime Rockefeller Centris . 
    Viimane hõivab mitut kvartalit , koosneb viieteistkümnest pilvelõhkujast , kõrgeim neist asetseb keskpunktis ja selle ees on Lower Plaza . 
    Süvendisse rajatud väljaku servas seisab kuldne skulptuur , jõuline inimkuju just nagu lendaks ringi seest välja . 
    Suviti kasutatakse tuuletut Lower Plazat vabaõhukohvikuna . 
    Nüüd on viinakuu , talv , termomeeter näitab juba alla 70°F . 
    Meile tundub ilm parajalt lahe , tibab sooja vihma . 
    Kui talv , siis talv - väljakust on saanud liuväli . 
    Helendaval kunstjääl liuglevad üksikud uisutajad . 
    Mängib vaikne Waldteuffeli muusika . 
    Toetume rinnatisele ja silmitseme stiilipuhast muinasjutupilti ammukadunud kolmekümnendatest , oma sünnikümnendi aastatest . 
    Ajatud uisutajad joonistavad jääle poognaid , kaared kogunevad kaarte kõrvale nagu aastaringid . 
    Ruudulise sonimütsiga naine hüppab õhku , pika salli narmad lehvivad selja taga . 
    Kõik idülli osalised tunnevad ennast jääraudadel hästi , nad tiirutavad vaikides , andunult . 
    Valgete tuttmütsidega ning golfipükstes vanad mehed hoiavad käsi seljal , nad sõidavad korrapärast ringi pidi ning libisevad jälle ja jälle kuldsest skulptuurist mööda . 
    Inimkuju on lennuhetkel paigale tardunud ega ole kuldse ringi kohale tõusnud . 
    Liuvälja sügavik jääb seljataha , muusika sumbub rinnatise varju . 
    Astume Viienda avenüü poole , läheneme East Side'i ja West Side'i piirile . 
    Laia kõnnitee keskosa ilubasseine ääristavad peenrad , mis erekollaseid krüsanteeme täis trükitud . 
    Iga õis on avali - pärast Gilda vintsutusi mõjub peenike vihm kosutavalt . 
    Viienda avenüü nurgal seisab punt politseinikke , kaasaskantavate raadiosaatjate antennid ulatuvad kaugelt üle kiivrite . 
    Kiirendame sammu . 
    Manhattan on kõlisevtühi , vaid autod kihutavad . 
    Pimedal ajal tundvat sõitjadki hirmu , ründajad kasutavat peatust punase tule ees . 
    Surume käed taskusse , et harvadele jalakäijatele võimalikult hirmuäratavamad näida . 
    Las nad arvavad , et meil on parajad koldid või vähemalt pisargaasipüstolid varuks . 
    Ega me usu oma sõjaka hoiaku mõjuvõimu ja mõõdame tahes-tahtmata igat vastutulijat kahtlustava pilguga ; ka nendel on samm pikk . 
    Ka nemad hindavad meie väljanägemist ja liigutusi , et määrata meie võimalikku ohtlikkust neile . 
    Tühjal tänaval valitsevad autod ja umbusaldus . 
    Tallinn , 1973 - 1974 .
    Väljakul tuli ta trollilt maha . 
    Heledad kandekotid . 
    Vikerkaarevärvi pallid võrkudes . 
    Rannakingad . 
    Kuskohalt läheb buss Pirita teele ? 
    - Ma ei teagi seda , jäi Ingrid seisma . 
    Kindlasti läheb neid palju ja võib-olla mitmest kohast . 
    Kõik liiguvad ise suunas . 
    Kolinal ja keskelt üles-alla õõtsudes ligines Tõnismäe poolt pikk kollane lõõtstramm . 
    Kadriorust ei ole kohvikuni enam midagi , mõtles Ingrid ja jooksis üle päikese käes läikiva pruuni tänavaparketi trammipeatuse poole . 
    Et kioski juures seisid ainult mehed , haaras ta ajalehe väljaspool järjekorda ning trammini õõtsutas end tunduvalt rohkem kui kõndimiseks vaja . 
    Järgmises peatuses läks vagun tühjaks . 
    Ta istus vasakpoolsesse ritta , kus olid istmed ühele , ning otsis lehest üles järgneva romaani . 
    See rääkis prantslastest ja armastusest . 
    (  "  Hakkasin meestega läbi käima neljateistkümneaastaselt . 
    Esimene oli mu oma onu . 
    Ta polnud ilus . 
    Eks ole naljakas ...  "  ) . 
    Ingrid lasi ajalehe põlvedele langeda . 
    Tramm sõitis raginal üle mahajäetud kitsarööpmelise raudtee . 
    Tänavate teravnurk . 
    Vagun paindus keskelt , küljeakendest paistis otse ees kollane metalltoru , mis lõpetas kõnnitee . 
    - Naljakas ? 
    Kellega võiks ? 
    Aspirantide hulgast ? 
    See pole kuhugi viinud . 
    Direktori sekretär on nendele vajalik , muud midagi . 
    Šefi endaga ? 
    Ta on hea , kaugemal käies toob alati midagi kaasa ja ei muutu kunagi pealetükkivaks . 
    Kuigi vahel räägib oma muresid , millest kodus vist aru ei saada . 
    Direktorile peaks ise ... 
    Kuhu seegi viiks ? 
    Paar väljasõitu autoga ... teiste sosin . 
    Varem või hiljem järgneks äraminek sassis töövahekordade pärast ... 
    Mingi paber näpus , väljus trammijuht kabiinist ja vaatas imestunult vagunisse istuma jäänud reisijat . 
    Kadriorg , ärkas Ingrid . 
    Ta murdis ajalehe väikeseks , pani selle käekotti ning astus välja . 
    Ettevaatlikult , sest jalad pakitasid veidi uutes prantsuse kingades . 
    Ehkki jalad pakitasid , ei tahtnud ta majade varjus kõndida , isegi tuleb nii palju ruumis sees olla . 
    Kuid üle tänava , kus paistis päike , seal oli jällegi ridamisi igasuguseid automaate ja Ingrid ei kannatanud õllejoojate lähedust . 
    Et ees ega taga ei paistnud autosid , astus ta sõiduteele . 
    Sakiline vari jagas selle kaheks ja ulatus kord põlvedeni , kord vööni . 
    Temperatuuride vahe oli kehal tunda puudutusena . 
    - Rumal ja riivatu tüdruk , millele sa lakkamatult mõtled , ütles Ingrid sosinal ja et mitte astuda varju sisse , tegi tantsusammul kaasa mõned päikesest asfaldile joonistatud katusekäänakud . 
    Kobakas ventilaator surises ja pööras end lauanurgal . 
    Otse kõrval , kuid nii , et tuul ei puhunud peale , oli metallist kohvikann . 
    Ilusa soenguga juhataja sõi parajasti . 
    Ingrid tundis , et tuli ebasobival minutil ja see võib takistuseks saada . 
    Ta jäi ukse kõrvale seisma . 
    Juhataja kattis salatitaldriku rätikuga , lükkas selle laua serva poole ning naeratas lahkesti . 
    Tuba oli kitsas , mitte laiem kui kirjutuslaud . 
    Selle all küdes elektriradiaator . 
    Ingridi pilku märgati ja naeratati uuesti . 
     "  Ma armastan sooja . 
    Niisiis teie tulete nende laudade pärast ?  "  
    Ingrid noogutas ning jõudis avada suu . 
     "  Seltsimees Kuulbas ise helistas juba sellest ,  "  -jätkas naine kiiresti ja lehitses paberite kuhja . 
     "  Ah õigus , siin ,  "  ütles ta ja vaatas kalendrisse . 
     "  Kakskümmend kohta ... teisipäeva õhtuks . 
    Kirja oleks võinud ka siis tuua . 
    Ma ütlesin seda seltsimees Kuulbasele .  "  
    Teisipäeva õhtuks ? 
    Keegi Kuulbas ? 
     "  Mul on tänaseks . 
    Täna lõunaks kolmteist kohta . 
    Tahtsin ainult menüü pärast rääkida .  "  
    Ka juhataja tõsines , kuid ainult hetkeks . 
    Muidugi , täna lõunaks oli kolmeteistkümnene laud ... 
    Kindlasti saab , sellel ajal on alati kohti . 
    Kuid ainult einevõileibu ... 
    Muud ei ole ette nähtud ... 
    Konverents ?... 
    Ekskursioonide päev ja tühjad kõhud ?... 
    Ma vaatan . 
    Telefon ei võtnud kuidagi tooni peale , juhataja tõusis ja läks ruumist välja . 
    Ingrid ootas tükk aega , ja siis oli esimesest pilgust selge , et saab ka sooja lõunat . 
    Maksmine peaks olema sularahas ... kohe . 
    Ülekandega ei saa , meil on niisugune kord ,  "  naeratas juhataja süüdlaslikult , justkui oleks tema viga , et ülekandega ei ole võimalik . 
    Mapp ootas all valvelauas juba ees . 
    Ikka samad hommikused protokollid . 
    Üle nurga tuttav ebaühtlane käekiri :  "  Ingrid ! 
    Palun lööge see ümber !  "  
    Mõni üksik parandus igal lehel . 
    - Jumal , ma ütlesin eile , et kas ei oleks parem  "  taotleda selleks ministeeriumilt kahe koha eraldamist  "  ! 
    Siis ta tahtis  "  suunata kaks töötajat  "  . 
    Nii direktori moodi . 
     "  Kas said paberid kätte ?  "  ütles toas Ellen tervituse asemel . 
    Ta keeras raadio vaiksemaks ning klõbistas teletaibil edasi . 
     "  Ma saatsin selle valvelauda , et äkki sa ei tulegi üles .  "  
    Keegi astus Ingridi selja taga ruumi . 
     "  oled nüüd nii tähtis ,  "  jätkas Ellen . 
     "  Direktor tervitab kättpidi ja ... otsib sind iga minut . 
    Me mõtlesime , et oled temaga juba sina peal ... 
     "  Toast väljuti . 
     "  Ta helistas . 
    Kus sa olid vahepeal ?  "  
    Ingrid viskas käekoti lauale , see sõitis mööda läikivat puud kuni telefonideni . 
    Seejärel istus ta kirjutusmasina taha , tõmbas sõrmuse ära , libistas jalad kingadest , ja juba tagusid näpud teksti . 
     "  Kus sa olid nii kaua ?  "  küsis Ellen . 
    Ingrid oli kiilutud kolme noormehe vahele , kes juba pedagoogilise ees kutsusid : tulge meile neljandaks käeks , mida te suures rannas üksinda teete , kuid kes üldiselt seisid viisakalt . 
    Ta nägi kahte , kolmandat ainult tundis kehaga . 
    Kolmas ei uskunud , et ta ei sõida lõpuni . 
    Nii ei saanudki Ingrid õiges peatuses maha . 
    Seejärel jäi kleit noormehe mingi pandla külge kinni , rebenes , aga lahti ei tulnud . 
    Ingrid hakkas hädaldama ja nad astusid koos välja . 
    Bussist hüüti :  "  Ega me sind täna enam ei näe , Peeter !  "  
     "  Minge kohe tagasi ,  "  käskis Ingrid , kuid nad olid teineteise küljes , kuhu sa hing lähed . 
    Buss küll veel seisis , sest üks punetav isand ei mahtunud enam sisse . 
    Siis volditi ta lai püksitagumik uste vahelt välja , ja sõit Pirita poole jätkus . 
    Kahe reisijata , kes seisid mereäärsel puiesteel ja püüdsid teineteisest eemalduda . 
    Mere ääres päikese käes . 
    Ingrid libistas sõrmed piki küljeõmblust . 
    Lahti ! 
    Ja veel pikalt . 
    Aega ei ole üldse mitte ! 
    Kohvikuni tuleb tükk maad tagasi minna , direktor närveerib seal ja kleit on katki ! 
    Issand - hiljaks jääda ! 
     "  Kas tõmbasin puruks ?  "  küsis noormees . 
    Pikk , heleblond , natuke süüdlase kombel vimmas . 
    Juukseid polnud teab kui palju . 
    Kõrvaotsad teravad , nagu neid joonistatakse kuradikestele . 
    Üle näopoole kuni lõuani jooksis servadest roosa arm . 
     "  Ma poleks kaasa tulnud . 
    Te ise jäite mu külge kinni .  "  
     "  Ei tea , kuidas see juhtus ,  "  sõnas Ingrid pabinaga ja nad vaatasid koos , kui pikalt õmblus oli hargnenud . 
     "  Ma pean kohe tööle minema . 
    See on lõunasöök ,  "  ütles Ingrid . 
    Et teine aru ei saanud , lisas ta :  "  Ametlik lõunasöök , selle ajal tehakse ka tööd , nii et vahel on isu läinud ,  "  ja unustas edasiseletamise , sest kleit oli ikkagi hirmus palju katki . 
     "  Parandame ära ,  "  ütles noormees julgustavalt . 
     "  Avarii tegi juhuslikult õige mees . 
    Ma olen rätsep .  "  
    Ingrid vaatas uuesti oma kaaslast . 
    Üks varrukas oli noormehel tühi ning õla juurest ilusa nõelaga kinni pandud . 
    Rätsep ? 
    Kummaline huumorimeel . 
    Ime , et mitte lendur ! 
     "  Õigemini olin ,  "  kuulis ta pilkavat häält . 
     "  Enne seda ... kõmakat . 
    Küllap olen ka edasi . 
    Vähemalt täna . 
    Kas teil nõela ja niiti on ?  "  
    Teravus kadus alles viimases lauses . 
     "  Me ei saa siin , teised näevad ,  "  ütles Ingrid ja läks oma sõnadest kohe punaseks . 
     "  Ma ei saa ju teie ees kleiti ära võtta !  "  
     "  Ära pole vaja võtta . 
    Pange ainult käsi vahele , et ma ei torkaks .  "  
    Käekotis leidus kõike . 
    Nad istusid lähimale pingile . 
    Kaeluseava oli küll suur , kuid tõmblukk tuli siiski lisaks lahti teha , nii sai käe vabalt kleidi alla panna . 
    Ning teine parandas küllaltki osavasti , piste piste järel , lahtirebenenud kohta . 
    Ingrid oleks tahtnud toetuda Peetri vastu . 
    Mitte väsimusest , mitte varase tõusmise pärast , vaid  "  tingituna füüsiliselt meeldivast olukorrast  "  , meenus aspirantide väljend . 
    Nagu vanas romaanis , mõtles ta . 
    Ja mõtles veel , kuipalju Peeter vaatas teda . 
    Võimalus selleks oli olemas . 
    Näost ei lugenud midagi välja , kuid pilk silitas ja embas . 
     "  Te ei ole üldse minu nime küsinud ,  "  alustas Ingrid . 
    Ühel pool istus toreda pehme aktsendiga professor , kes naeratas kogu aeg ja tõmbas kätega üle oma tugevate hallide juuste . 
    Akende pool oli tähtis asetäitja . 
    Ei tea , kas Peeter ootab veel mere ääres ? 
    Mõtles Ingrid ja püüdis tähelepanu äratamata vaadata alla bussipeatusse , kuid nägi ainult lauanaabreid . 
    Igaühest riba kukalt , riba selga . 
    Kokku terve sein . 
    Sinna tekkis merest helesinine kiil , kuid see ei ulatunud allapuiesteeni . 
    Direktor kallutas end asetäitja selja tagane välja . 
    Ta oli imestunud , et pidi küsimust kordama . 
    Ning hilinemine ? 
     "  Helistasin kaks korda ,  "  vastas Ingrid ,  "  kuid ta tuleb alles peale lõunat . 
    Tellisin kõne uuesti viisteist neljakümneks . 
    Seda kellaaega soovitati .  "  
    Direktor laskus normaalsesse asendisse tagasi . 
    - Hea siiski , et ma talle enne märkust ei teinud . 
    Õrn . 
    Täna kuidagi eriti . 
    Kuid missugune segadus oli siiski poole tunni eest ... 
    Milleks nad iga remondiga ometi uksed ringi tõstavad ! 
    Ja Ingrid oleks pidanud ootama rõdul . 
    Kuskohalt mina pidin teadma , et kõik on ette valmistatud ja korras ? 
    Hüva , nüüd on see õnnelikult möödas . 
    Direktor vaatas laudkonda ( igal pool käis sundimatu vestlus ) ja mõtles , et palju sekretäre on , kes ise , ilma korralduseta teavad , mida tuleb teha . 
    Et Ingrid on õnnelik juhus . 
    Abiellumisega tekiks muidugi tagasiminek , tähelepanu kahestumine . 
    Direktor tabas end mõttelt , et Ingridi abiellumine oleks ebameeldiv . 
    Ja et ta aju tegeleb selle tüdrukuga küllalt palju . 
    Professor katsus Ingridi sõrmust ja raputas ta kätt , nii et kuulid helisesid . 
     "  Meil oli väga meeldiv hommikupoolik ,  "  ütles asetäitja . 
     "  Vabaõhumuuseum on väga omapärane . 
    Te olete seal muidugi käinud ?  "  
    Ingrid raputas pead . 
    - Ei . 
    Kahjuks mitte . 
    - Miks te täna meiega kaasa ei tulnud ? 
    - Oh , tavalised argipäevatoimetused . 
    - Neist püüdke vahel loobuda , ütles asetäitja heatahtlikult . 
    Aknad olid kohvikul suured , kogu sein põrandani klaasist . 
    Žalusiikardin varjas ainult päikese . 
    Külaliste noorim mees istus diagonaalselt üle laua ning paistis vastu valgust mustanahalisena . 
    - Mis sellest , et ta on rätsep , mõtles Ingrid . 
    Õmbleb edaspidi kõik mantlid mulle ise . 
    Teine käsi on ju olemas . 
    Haavajälg näol teeb ta hoopis põnevamaks ... 
    Ja nüüd oled sa puha armunud , naiivne Ingrid , naeratas ta õnnelikult ning õõtsus kordamööda vastu professorit ja tähtsat asetäitjat . 
     "  Kas olete abielus ?  "  küsis professor . 
     "  Ei ,  "  punastas Ingrid . 
     "  Siit on tore vaade ,  "  ütles asetäitja ja osutas merele . 
     "  See on kindlasti mingisugune reisijate laev .  "  
    Ingrid laskus istmele tagasi . 
    Silmade ees heiastus ikka veel hele laev ja inimeste rida külg külje kõrval vastu parrast ja lainetriip , mis algas ja kaugenes laevateest . 
    All mere ääres puiesteel seisid ainult võõrad . 
     "  Meri on täna nii imeliselt sile ,  "  naeratas Ingrid asetäitjale . 
    Silmade ees hüples , seepärast ei suutnud ta poolpimeduses eraldada kellaosuteid . 
    Külalised istusid eespool , aega ei olnud kellegi käest küsida . 
    Kuigi lõpuks ometi kinnitati protokoll ning ka kõik muu - Tartu kõne , Vana Tooma lambid ( oh , issand , missugune jahtimine ! ) ja veel rida pisiasju - kõik oli läinud takistusteta , närveeris Ingrid , sest õhtu venis tükk maad pikemaks , kui võis arvata . 
    Teda oodati hotelli juures . 
    See oli nii uskumatult hea . 
    - Kuskohal Peeter seisab ? 
    Et ma ei jõudnud kleiti vahetada ! 
    Paremgi veel , et Peetri enda parandatud . 
    Tõmbasin ta sellega bussist välja , eraldus teiste hulgast nagu minu tunnustega perfokaart . 
    Kui teda üldse ei ole ? 
    On kindlastiii ! 
    Kuidas ta ütles ... ise jäite mu külge kinni ... 
    Ootab kusagil varjus . 
    Ei . 
    Nii et kõik näevad . 
    Lähen kohe ta juurde . 
    Kas ... juba täna ?... 
    Oh ma ei tea , ma ei tea !... 
    Järsk pidurdus . 
    Ülal pea kohal kõmises raudteesild . 
    Ees ristteel möödusid tuledepaarid . 
    - Jahe klaas on mõnus vastu laupa . 
    Hea , et istusin üksinda . 
    Nüüd saab kohe ära minna , keegi ei tüki saatma . 
    Läänes ja põhjas hahetas . 
    Suur pilv lasus kohas , kuhu loojus päike , ja taevas helendas kahel pool seda pilve . 
    Hotelliesine asfalt õhkus veel sooja . 
    Ingrid seisis nõutult . 
    Mööda vuhisesid pimedad taksod , kokkuräägitult plinkisid need suunda vasakule . 
    Siis tulid ridamisi heledasti valgustatud trollid . 
    Inimesed vaikisid seal sees ja võppusid kõik ühekorraga . 
    Külmahoog käis Ingridil õlgadest läbi . 
    Kas Peeter ei tulnudki ? 
    Parkimisplatsil seisid ühel joonel hommikused furgoonid , suured tuuleklaasid mustendasid . 
    Ta vaatas üle tee jõudes korraks tagasi hotelli poole . 
    Akendel eesriided . 
    Restorani ukse taga tammus noorukite grupp . 
    Poolhämarus . 
    Ei lähegi pimedaks . 
    Igal pool nii valge , kõik inimesed on näha . 
    Vastutulijad on kõik ühesarnaste tuhmide nägudega . 
    Kuhu minna ? 
    Koju ? 
    Magada ... 
    Kas Peeter tõepoolest ei tulnud ? 
    Või ei jõudnud ta mind ära oodata ? 
    Või on ta siiski kusagil siin ? 
    Ingrid otsustas jalutada Falgi aiani . 
    Mööda poolkaares puiesteed ligines mürinal suur veoauto . 
    Täistuledest muutus ümbrus pimedaks . 
    Must sõõr ja keskel kaks eredat punkti , kus vilksatasid tüvede ja inimeste ahenenud piirjooned . 
    Auto möödus ning soe vihur jäi keerlema puude vahele . 
    Tuul riivas Ingridi juukseid , kuid ta ei tundnud seda . 
    Juuksed muutusid hoopis raskemaks ning kiskusid kuklasse pea , mis õõtsus nüüd kaasa igale tüdruku ahnelt pikaks kasvanud sammule . 
    Peeter oli siinsamas ligidal ! 
    Ainult mõnekümne meetri kaugusel ! 
    Ikkagi ootas niikaua ! 
    Sellest ei ole midagi , et keegi teine on veel . 
    Ta võis kohata mõnd tuttavat . 
    Mida teisele öelda ? 
    Ah ei midagi , küll ta ära läheb ! 
     "  Kas üksinda ? 
    Ilma sõbrannata ? 
    Või ootab ta kusagil ?  "  
     "  Ei oota ... ma arvasin ...  "  
     "  Mida sa arvasid ? 
    Julgemalt , julgemalt !  "  
     "  Eemalt paistis , et sul nagu midagi puuduks , käsi või ...  "  ütles Ingrid ükskõikselt . 
     "  Aga kahjuks on kõik olemas .  "  
    Ingrid läks edasi mööda kühmlikuks tõusnud asfalti . 
    Selja taga müristasid sõbrad vaimustatud naeru . 
    Mäest sõitsid üles tühjad pimedad bussid ja põrisesid groteskselt . 
    - Kuidas võis nii rumalasti minna ! 
    Kuidas ma ometi ei märganud ! 
    Kaks niivõrd tühist kuju , käed nagu labidad kahel pool . 
    Kuidas sai ometi segi minna !
    Õhtu eel tuli väike saps vihma , mis lõi tolmu kinni ja pani rohu helkima . 
    Martin ei pidanud end küll ebausklikuks , kuid ometi tundus see talle hea endena : kõik vana tolm maha pestud , värviküllasena ja rõõmsana näitab nüüd elu oma palet . 
    Öösel polnud ta küll sõba silmale saanud , oli ainult natuke valvearsti toas kušetil tukastanud . 
    Kuid ta ei kahetsenud seda . 
    Ta teadis nüüd kindlasti , et Kirsti elu on väljaspool hädaohtu , ja see teadmine tegi südame kergeks . 
     "  Ma rääkisin eile õhtul vist palju rumalusi ,  "  oli Kirsti talle hommikul ütelnud . 
     "  Aga mul oli tõesti hirmus halb olla .  "  
     "  Sa oled väga tore ja vapper . 
    Ma lähen ja ütlen Epule , et ta sind vaatamas käiks , kohe iga päev . 
    Ma pean ju ikkagi maale sõitma ...  "  
     "  Loomulikult . 
    Näed nüüd , kui rumal ma olen . 
    Ei lasknud sind eile ära sõita . 
    Teadsin küll , et katsealal on veel nii palju teha , aga ometi ...  "  
    Mis sa nüüd , Kirsti . 
    Küll ma hakkama saan . 
    Ja hiljemalt pühapäeval tulen sind vaatama .  "  
    Hea tujuga oli ta haiglast lahkunud , samuti oli ta Epu kohe kodunt leidnud . 
    Ainult sanatooriumis ei klappinud asi . 
    Polnud külastuspäev ja administratsioonilaua taga istus nooruke praktikant , kes ei teadnud Reinu kohta midagi ütelda . 
    Arsti ootama jääda Martin ei tahtnud : too pidi tulema alles õhtupoolikul . 
    Ja mis siin ikka olla sai , poiss oli pidevalt paranenud ja pidi nagunii paari päeva pärast koju toodama . 
    Niimoodi oli Riina ise talle ütelnud , kui ta viimati oli Palmide pool viibinud . 
    Just sanatooriumis oligi Martin selgesti tajunud , et tal on suur soov kiiresti koju jõuda . 
    Siis pole emal vaja enam muret tunda , siis saab ta ennast ilusasti välja magada , et õhtul heas tujus ja reibas olla . 
    Ja heatujulisena ning reipana ta sammuski praegu õhtuhämaruses Riina poole , ümberringi niiskust aurav maa . 
    Riina võttis Martini vastu kuidagi reserveeritult . 
    Tema hääles kõlas pilge , kui ta lausus :  "  Jõudsid siis lõpuks ikkagi kohale . 
    Kas linnas hakkas igav ? 
    Nii et korraga tuli meelde : maal on ju kah üks koht olemas , kuhu võib tulla .  "  
    Need sõnad lõid Martini tummaks . 
    Riinas aga tekitas Martini jahmumine kindla tunde , et ta on täpselt märki tabanud . 
    Ja nüüd lõid tema häälde juba hüsteerilised noodid , kui ta jätkas :  "  Ma ju palusin sind tulla . 
    Ja sa lubasid . 
    Üksainus kord , kui ma sind olen midagi palunud .  "  
     "  Kuula nüüd ometi ,  "  tahtis Martin Riinat emmata , kuid too hakkas kätega tõrjuvalt vehkima , nii et mees oma kavatsusest loobus . 
     "  Kuula mind . 
    Las ma räägin . 
    Võtame istet .  "  
    Lõpuks saigi ta Riina nii kaugele , et too oli valmis kuulama . 
    Nad istusid diivanile : üks jahmunud ja kohmetu , teine enesekindel ning vihane . 
    Ja et igasugust lähenemiskatset ära hoida , siis haaras Riina laualt tuhatoosi ning pani selle ägeda liigutusega diivanile nende mõlema vahele . 
    Vaevalt oli Martin jõudnud natuke seletada , mis oli eile juhtunud , kui Riina kurjalt nähvas :  "  Ja mina pean säärast juttu uskuma ? ! 
    Ise oled terve kui purikas . 
    Siia ei tulda , sõidetakse linna ! 
    Oo , kui rumal ma olin !  "  
     "  Mismoodi - rumal ?  "  
     "  Et hakkasin sind uskuma . 
    Sinu juttu sellest , et tahad Reinule isaks olla .  "  
     "  Aga ma tahan ju .  "  
     "  Midagi sa ei taha . 
    Ainult teeskled . 
    Tahad õilis olla !  "  
     "  Milles siin õilsus ?  "  küsis Martin , kes oli tahtnud end selle väikese poisi kaudu eluga siduda . 
    Ent selline süüdistus ja kogu Riina mõttekäik üldse avas Martinis korraga hoopis uue lehekülje selle naise olemuse kohta , nii et ta muutus tähelepanelikuks . 
    Kui Riina näeb selles kõige tavalisemas adopteerimises mingit õilsust , siis pole ta ju üldsegi see iseseisev naine , kelleks Martin teda on pidanud , siis kannatab ta sisimas sügavalt seetõttu , et tal on vallaslaps , siis polnud kogu see lugu tolle  "  vasikanäoga  "  mitte mingisugune mõistuslik eksperiment . 
    Martin taipas korraga , missugune draama tema ees avanes , ja teda haaras kaastunne . 
    Riina hakkas täiesti ootamatult nuuksuma , pea käte vahel . 
    Martin hüppas jalule , sööstis Riina juurde . 
     "  Ära puuduta mind !  "  kostis hüsteeriline karjatus . 
    Martin taganes , kuid siiski polnud ta kaotanud veel lootust , et kõik pöördub heaks . 
    Kui õnnestuks ainult natukenegi Riinat rahustada . 
     "  Teeme suitsu ,  "  pakkus ta Riinale sigaretti . 
     "  Anna !  "  
    Martin seisis raamaturiiuli juures ja püüdis ära mõistatada , mis on Riinaga juhtunud . 
    Kuid see mõistatus jäigi talle mõistatuseks ja nõnda otsustas ta nende vestluse , kui seda üldse vestluseks nimetada saigi , sellele teemale viia , mis oli neile mõlemale südamelähedane olnud . 
    Ta ütles :  "  Käisin täna sanatooriumis . 
    Kahjuks mul ei vedanud . 
    Polnud külastuspäev ja arsti polnud ka kohal . 
    Nõnda ma ei saanudki midagi suuremat teada .  "  
     "  Pole ka tähtis !  "  lausus Riina mokaotsast ja lisas pikema pausi järel :  "  Rein on juba kodus . 
    Ma tõin ta eile ära .  "  
     "  On ta terve ?  "  
     "  No muidugi .  "  
    See hea uudis tõstis tuju . 
    Niisiis oli Riina tahtnud teda eile üllatada . 
    Niisiis on kogu see tänane teravus ainult sellest tingitud , et ta ei tulnud . 
    Sellisel juhul pole mitte midagi katki , ainult arusaamatus , mis kohe selgeks saab . 
    Kuid niipea kui Martin seda sõlme harutama hakkas , sattus Riina uuesti raevu . 
    Martin ei osanud enam mitte midagi teha , tajus ainult , et neid lahutab müür , mida ta ei mõista ületada , mahalõhkumisest rääkimata . 
    Ta jättis kõik seletused sinnapaika ja tegi viimase meeleheitliku katse .  "  
    Milleks sa mind kiusad , Riina ? 
    Sa tead ju , et ma olen kiindunud sinusse ja su poisisse .  "  
    Martini hääles oli midagi , mis sundis Riinat pead tõstma . 
    Poolimestunult lausus ta :  "  Sa veenad mind ...  "  
    Ent vaevalt oli Martin paar sammu tema poole teinud , kui Riina vihaselt kähvas :  "  Ei ! 
    Armastust pole üldse olemas . 
    See on ainult ajakirjanike väljamõeldud sõna .  "  
    Martin peatus poolel teel . 
    Ta taipas , et on jäänud üle ainult lahkuda . 
    Ent siiski ei teinud ta seda . 
    Seistes siin Palmide võõrastetoas paksul põrandavaibal , tajus ta selgesti , kuidas ta sisemiselt kahestus . 
    Selle Martini kõrvale , kes tundis , mõtles ja rääkis , astus veel teine Martin , külm ning uudishimulik vaatleja . 
    Ja kui esimene arvas , et on alatu ära kasutada Riina raevuhoogu , siis kinnitas teine , et senikuuldud solvamistega on see arve tasutud , raevuhoog aga tulebki ära kasutada , et saaks täiesti selgeks , kes see Riina tegelikult on , et ei jääks tema suhtes enam vähimaidki illusioone , mis paneksid hiljem südame kripeldama . 
    Tuleb ainult õli tulle valada , et see naine end täielikult reedaks .  "  
    Aga mina tean , et armastus on olemas ,  "  ütles esimene Martin .  "  
    Ah , jäta juba ! 
    Mitte midagi pole olemas . 
    Armastus , tunded , õilsus - kõik on ainult sõnad , kõik on ainult välja mõeldud . 
    Meeste poolt välja mõeldud , et naise juurde pääseda . 
    Teie , mehed , olete härrad . 
    Aga mina pole tahtnud iialgi mehe ori olla ega olegi !  "   "  
    Mina pakkusin sulle liitu võrdsetel alustel ,  "  ütles esimene Martin . 
    Riina hakkas mõnitavalt naerma . 
    Ja nüüd muutus ta nägu tõesti inetuks . 
    Teine Martin tabas Riina pilgu ja registreeris , et tal on tunne , nagu vaataks ta tühja torusse .  "  
    Sa tahtsid mind ainult petta . 
    Sa tahtsid mind ainult oma armukeseks teha . 
    Aga mina olen aasta otsa armuke olnud ja tean , kui hirmus see on . 
    Eluaeg oleksid sa mulle nina peale visanud , et päästsid häbist lapsega tüdruku . 
    Ja oleksid ise olnud oma õilsusest heldinud . 
    Veel enamgi , ma olen kindel , et minust hoopis rohkem huvitab sind see maja ja kogu meie varandus . 
    Seda asjaolu pidas Riina nii tähtsaks , et ta diivanilt püsti hüppas . 
    Teine Martin aga tegi järelduse , et ilmselt on Riinal elus tulnud tegemist teha mehega , kes seda maist vara himustas . 
     "  Mis tähtsust on sellel pudil ? 
    Tervis ja võimed - see on varandus ,  "  ütles esimene Martin . 
     "  Võimed , võimed . 
    Tean väga hästi , milles need meeste võimed seisavad ,  "  istus Riina uuesti diivanile . 
    Ja teine Martin fikseeris , et see naine on nagu sõel : kõik hea kukub sõelasilmadest läbi , paha aga jääb pidama .  "  
    Olgu , täpsustame siis . 
    Tervis ja anded ,  "  ütles esimene Martin .  "  
    Nii et minul siis andeid ei olegi ? ! 
    Ainult meestel on anded . 
    Aga enne mind oli Karulaane haiglajuhatajaks mees . 
    Miks ta laskis haigla käest ära minna ? 
    Ta oli ju mees ! 
    Mulle on antud aukirju , minust on kirjutatud ajalehtedes . 
    Karulaane haigla on praegu rajoonis esimene .  "  
    Teine Martin tunnistas selle kõik õigeks , kuid tal oli kahju , et see auahne ja töökas naine , kes meestega võistelda tahab , on selles võitluses minetanud oma kõige võimsama relva - naiselikkuse .  "  
    Sinu töökust pole mitte keegi eitanud ,  "  ütles esimene Martin . 
     "  Ah nii ! 
    Tahad mulle ette heita , et mul laps on ,  "  tegi Riina hoopis ootamatu järelduse . 
     "  Aga see on täiesti minu isiklik asi . 
    Mina ei taha üksi jääda , kui ma vanaks lähen . 
    Ma tahtsin teda saada ja saingi . 
    Pidin selleks kavalust kasutama , et teda saada . 
    Aga tulin kõigega toime ja tulen ka edaspidi !  "  
    Teine Martin klassifitseeris selle kavaluse reetmiseks , esimene aga tundis ainult suurt väsimust ja ütles raske ohkega siiralt :  "  Mul on tõesti kahju , et ma eile tulla ei saanud .  "   "  
    Minul samuti ,  "  tähendas Riina ja luksatas . 
    Martin ei teadnud ju , et eile oli Riinal sünnipäev , millele ta oli tahtnud anda erakordse tähtsuse . 
    Selleks oli ta toonud maale Reinu , katnud uhke laua , ehtinud end ilusaks . 
    Ta oli otsusele jõudnud , et Martin on nüüd juba küllalt kaua tema pool käinud , et kõikide eelduste kohaselt peaks see mees olema küllalt kuumaks köetud , et kui Rein on magama saadetud , siis võib ta end küll Martinil vallutada lasta . 
    Kuid Martin ei tulnudki , kõik ettevalmistused osutusid asjatuks , meenus paralleel tolle meremehega , kes omal ajal oli samuti Riina sünnipäeva ära unustanud ... 
     "  See lugu on lõpetatud !  "  lõi Riina käega vastu diivani otsaleeni . 
     "  Ära ütle mulle :  "  Jääme sõpradeks !  "  
    See on nii mage !  "  
    Martin tajus end jällegi tervikuna , kahestumine oli kadunud .  "  
    Muidugi mitte . 
    Mis sõber saad sina mulle olla ? 
    Meie üldisel inflatsiooniajastul on ka see mõiste üsna väärtusetuks muudetud . 
    Kuid mina selles punktis inflatsiooni ei tunnista . 
    Minu nõuded on kõrged .  "  
    Riina jäi üllatunult Martinit vahtima . 
    Ilmselt polnud ta sellist vastust oodanud . 
    Kuid siis viskas ta uhkelt peaga ja tema näkku ilmus midagi erakordselt jonnakat . 
    Nüüd polnud enam tõesti mitte millestki rääkida , jäi üle ainult ära minna . 
    Riina sammus esiku poole , Martin järgnes talle . 
    Riina puusad hõljusid võidukalt : järjekordne mees oli edukalt hüljatud . 
    Martini ümber laius jahe kevadöö , niitude kohal lasus madal valge uduvall . 
    Ta oli täiesti rahulik , tal oli tunne , nagu oleks ta kohutava äikeseilma seljataha jätnud ja hingaks nüüd sügavalt kopsudesse puhast karget õhku . 
    Ta ei tahtnud veel koju minna , ta tahtis pikendada seda rahulikku , mõnusat silmapilku . 
    Aeglaselt hakkas ta jõe poole jalutama .  "  
    Milleks Riinale see klaverimäng ja purjesport , vestlemine kunstist ja kirjandusest ?  "  mõtles ta . 
     "  Milleks kogu see peenutsev väliskoor , kui selle all peitub nii toores ja tahumatu sisu ? 
    Aga küllap ta teab seda ka ise . 
    Teab ja püüab sisemist nõrkust välise tugevusega korvata . 
    Ikkagi niisugusesse hüsteerikasse sattuda - see on liig . 
    Või oli ta ehk purjus ? 
    Aga mis seegi asja muudab . 
    On ju teada , in vino veritas . 
    Ja lõppude lõpuks - kui hea on niimoodi elada ! 
    Toimi just niisamuti nagu Aleksander Suur , peksa kõik kristallpeekrid ühekorraga puruks , ja oledki pääsenud pettumustest ning vihastamistest tulevikus . 
    Toredasti on ta end ümbritsenud vankumatute seisukohtade ja eelarvamustega . 
    Iga inimene on egoist , suli , pahatahtlik . 
    Armastus , õilsus , suuremeelsus on ainult ajakirjanike poolt väljamõeldud sõnad . 
    Nõnda ta istub nende omaenda loodud müüride taga , istub nagu kindluses , istub ja kibestub . 
    Aga mis seal parata ! 
    Kes ei julge riskeerida , see ei saavuta mitte midagi . 
    Kahju poisist . 
    Kui palju tuleb tal hiljem asjatult jõudu kulutada , et selle miljöö kaudu sisseimbuvast eluhirmust vabaneda . 
    Ja võta ka Riina oma inetu naise ja mehelikkuse kompleksidega . 
    Võta see tema ponnistamine , et töös meestega sammu pidada nii nagu mees . 
    See kõik võiks ju kohutavalt koomiline olla , kui see tegelikult poleks nii ääretult kurb . 
    Lihtsalt õnnetu naine .  "  
    Martin oli nüüd jõele nii lähedale jõudnud , et tema kõrvu tungis vee kohin . 
    Ja selles kohinas hakkas tema peas helisema see sentimentaalne lauluke elust , mis õites peab närtsima , ja suurest õnnest ning valust , mis ei saa iial korduda .  "  
    Aga mina ise olen ka paras lollpea ,  "  mõtles Martin ,  "  ja see õpetus kulus mulle marjaks . 
    Isegi see tobe lauluke ütleb , et mitte midagi ei kordu . 
    Mina aga tahtsin , et korduks . 
    Tahtsin , et mu ellu tuleks jälle Tuulike . 
    Kuid see on võimatu . 
    Isegi siis on see võimatu , kui ma leiaksin tema täpse teisiku , sest mina ei ole ju enam see , kes ma olin seitsme-kaheksa aasta eest . 
    Ja on mul siis põhjust elu üle nuriseda ? 
    Riina arvab , et armastus on väljamõeldud sõna . 
    Kuid mulle kinkis elu tõelise , suure armastuse , ehkki ma pidin selle hiljem kinni maksma valude ja kannatustega . 
    Aga ometi on sellest kõigest mulle midagi alles jäänud - mälestused , nii palju ilusaid mälestusi . 
    Ja võib-olla on need kõige tähtsamad . 
    Sest kõik möödub , kuid mälestused jäävad , annavad hingele toitu , tiivustavad tööd tegema .  "  
    Ja silla käsipuule nõjatudes ning vette vahtides tundis Martin korraga , et Tuulike ongi muutunud talle selliseks mälestuseks , millest elab tema hing . 
    Aegamisi valdas teda see vaikne rõõm , mis kunagi ammu väikesel saarel oli tekitanud Tuulikeses ja temas tunde , et nende elu on lõputu , et nad jõuavad teoks teha kõik oma unistused . 
    Martinisse hoovas justnagu mingit jõudu , tal oli selline tunne nagu inimesel , kes pärast pikka haigust on tõusnud tõvevoodist , kes liigutab oma käsi ja jalgu , ega suuda ikka veel uskuda , et ta on paranenud . 
    Kuid see jõud oli olemas , Martin tunnetas seda selgesti , ja see jõud nõudis , et teda rakendataks loovas töös . 
    Martin mõistis , et oli leidnud oma elule uuesti eesmärgi , ja mis kõige tähtsam - ta oli tunnetanud , et see eesmärk on ihaldusväärne ja nõuab teda tervikuna endale . 
    See tunnetus oli imbunud tema igasse kiusse , igasse rakku , see oli nüüd täielikult tema oma .
     "  Kas Goori täna ka tuleb ?  "  pärib Karlofiine . 
     "  Ei vist , eks ta ole oma perekonna ringis . 
     "   "  Kui häda käes , siis oskas üles otsida . 
     "   "  Mis sa nii ... 
    Ise ju ka kutsusid . 
     "  Goori käis tõesti mitu päeva järjest turul lõunat ja siin õhtust söömas . 
    Uut raha tal kusagilt saada polnud , jääb või nälga . 
    Arvel oli kohe esimesel õhtul viissada rubla taskus . 
    Selle meenutamine peaks Karlofiine tuju parandama .  "  
    Etekaveellis on peened poisid , sain täisväärtusliku kohe alguses pihku . 
     "   "  Miks nad andsid , nad tegid ju enesele kahju ? 
     "  pole Karlofiine asjas veel selgusele saanud .  "  
    Oota sa ! 
    Ei nemad ilma jäänud . 
     "   "  Aga ainult kaks vana rubla ühe uue vastu ? 
     "   "  Isa vahetasid edasi üks ühe vastu . 
     "   "  Teisipäeval veel ? 
     "   "  Lihtne asi ? nad on kokkuostjad , suured patakad riigiraha käes . 
    Esitasid aruande , nagu tahtsid . 
     "   "  Ei mina saa aru ,  "  raputab Karlofiine pead .  "  
    Noh : teisipäeval andsid suure summa riigi raha kassasse tagasi . 
    See oli kokkuostu jaoks nende käes . 
    Mõistad ? 
    Vana raha andsid oma asutuse kassasse . 
    See on asutuse raha ja pangas vahetatakse ta üks ühe vastu . 
     "   "  See oli neile antud ostmiseks , miks nad tagasi viisid . 
     "   "  Said täisväärtusliku vastu . 
     "   "  Aga nendele usaldatud summa oli teada , kuhu see sinu raha enam mahtus ? 
     "   "  Summa ! 
    Küll sa oled ... 
    Selle summa nad ise kirjutavad aruandesse . 
    Võltsisid ostetud loomade arvu väiksemaks ja ütlesid , et raha alles enda pihus . 
    Mats , kes mõni päev tagasi looma müüs , sai nüüd riigilt piku pükse ... 
    Need tegid kõvasti vahelt ? see on paik . 
     "  
    Viieteistkümnes peatükk Arve Jomm astub nagu omainimene Liivi majja , puistab õunad presentportfellist suurele söögilauale ja rõõmustab ise :  "  Kus tänavu on kartuliaasta ! 
     "  Peremees Liiv tunneb külalistest rõõmu . 
    Arve Jomm oli mees , kes tuli rääkima , et astugu ta oma talu ja kivilautadega  "  Koondusse  "  . 
    Astus , ja nüüd on muretu olemine . 
    Teised heietavad siin kuulujutte peatsest kolhoosi tegemisest , aga tema on juba paigal . 
    Pealinna artell teeb õue peal tärklist ja siirupit ning raha liigub . 
    Nende meestega hätta ei jää . 
    Liiv peab end pisut tänuvõlglaseks külaliste ees . 
    Mis ta neist õuntest tõi , öömaja on ju prii .  "  
    Targalt tegi artell , et selle paiga valis ,  "  kiidab peremees .  "  
    Viru-Nigula ümbruses on kõige tärkliserikkam kartul , annab palju välja . 
    Klike ajal olin meiereide keskliidus , siis juba aeti niisugust juttu . 
     "   "  Hirmsal ajal. 
     "  Peremees naeratab , linnamees on sõnaoskaja mees . 
    Ja ei pea paljuks talumehele kaasa elada . 
    Nii lahedat ja üksmeelset juttu pole tükil ajal aetud . 
    Kahekesi fantaseerivad maad ja ilmad kokku , mis kõik tulevikus teha annab , artellis on suured võimalused . 
    Arve energia ja elurõõm on kahekordistunud , saab ringi lasta ja talumeestega askeldada . 
    Äritse , õpeta ja organiseeri . 
    Ja kartulit on tõesti palju . 
    Talumehed annavad imeodavalt käest , pole kuhugi mujale panna . 
    Riik ei ole jõudnud nii suurt kokkuostu organiseerida , artellil sedavõrd rohkem lööki . 
    Paiskas mehed välja , rahad käes , ostke , palju jaksate , küll ta ära kulub .  "  
    Tuleb meelde , olin veel poisikeseohtu , kui agendiks hakkasin . 
    Käisin siingi ringi , talust talusse , et kas keegi ei taha lasta pilte suurendada . 
    Lõikuse aeg oli , tuli nooruse kohta kõva teenistus . 
    Aga suuvärk pidi käima . 
    Algul kartsin tallu minna , et mis sa räägid . 
    Jah , näed , kuidas see elu läheb . 
     "  Tõepoolest , nagu eile . 
    Ja mis oleks katki , kui kõike vahepealset poleks olnudki ? 
    Eile keelitasin vanaisa ja vanaema pilte välja , täna hangin kartulit . 
    Needsamad talud , needsamad inimesedki paljud ...  "  
    Ega see tööstus siin jõua kõike vastu võtta ,  "  arvab peremees Liiv .  "  
    Just enne siiasõitu kuulsin , et artell sai piirituse valmistamise loa : tööstuslikuks otstarbeks , oma veinitehase jaoks . 
    Kauplesid ministrilt ja said ,  "  ütleb Arve .  "  
    Eks siin Põhja-Eestis ole praegu veel mitmeid töökorras vabrikuid , löö aga aur sisse . 
    Mõisate pärandus . 
     "   "  Meil on mehed , kui vaja , pannakse kõik käima . 
     "  Istuvad teine teisel pool laua ja tunnevad mõnu jutu heietamisest .  "  
    Meil on Tahkurannas isegi oma kalapüük ,  "  jätkab Arve .  "  
    Vana veomasinaloksuga veavad maal ringi . 
    Autojuht-rändkaupmees üksi turustab , pärast toob raha artelli kassasse . 
    Signaali pole , on teisel kummipalliga pasun , sellega armastab prääksuda , kui sõidab . 
    Ehmatab inimesi . 
     "  Arve tunneb end hästi . 
    Vaevalt teised varujad nii palju kartulit kokku ajavad kui tema . 
    Isiklikku kasu siin pole , aga vaba tegutsemise lust ise on midagi väärt .  "  
    Rakvere tööstuskombinaadi mees kimbutab ikka ,  "  mainib Liiv .  "  
    Tahab , et kivihooned temale üle annaksin . 
    Ähvardab kulakuks teha . 
     "   "  Te kuradi vargad ! 
     "   "  Nina on tal hea , näeb et tärklis on rahaauk . 
     "   "  Tärklist läheb rängalt . 
    Nood seal vorbivad kummeeritud mantleid , panevad tärklist talgi asemel vahele , et ei kleepuks . 
    Talki pole . sinna läheksid tohutud tonnid tärklist , oleks anda . 
    Maksavad , nagu küsid , kummimantlid toovad sisse ... 
    Praegu võta mis tahes ette , iga artell läheb jõukaks , sest riik ei jõua teha . 
    Kui eratöökodasid lubataks ... 
     "   "  Hirmutab mind ... 
     "  mõtiskleb talumees .  "  
    Ega artelli liikme hõlma tohiks hakata . 
     "  Arve oma artelliga päästab teise kolhoosist ja tööstuskombinaadi mehe küüsist .  "  
    Rahareformi järel olin pigis . 
    Enne ostsin linnukasvatusseltsilt kolmkümmend kasti mune , pärast reformi ei julgenud kasuga maha müüa . 
    Oleksin saanud viisteist kopikat muna pealt puhast , ei uskunud liigutada . 
    Mõni ostis viina , hangeldas ja läks kinni ... 
    Munad seisid keldris puuriida taga kaks kuud . 
    Siis sokutasin odavalt etekaveelli kokkuostjale ära . 
    Sain kümme kopikat muna pealt piku pükse , aga turule ei uskunud viia . 
     "   "  Jah , eks ta ole . 
     "   "  Vähemalt nii palju , et uut raha sain munade vastu . 
     "  * Goori leiab otsitava kioski tagant .  "  
    Tervitus saabunud kevade puhul ! 
     "  hüüab ta .  "  
    Te kuradi vargad ! 
    Käivad muudkui ringi . 
    Miks sa tööl pole ? 
     "  vastab Arve tehtud kuraasiga , et selle taha oma meeleliigust peita . 
    Arvel muremõtted peas , aga Goori nägemine rõõmustab alati .  "  
    Äri õitseb ? 
     "   "  Sul on raha otsas ? 
     "  küsib Arve tasa , tõstab sõrme huultele ja näitab putkat , kust Karlofiine võib nende kõnelust kuulda . 
    Vastust ootamata otsib taskust kolm kümnelist rahapaberit .  "  
    Täisväärtuslikud Nõukogude rublad . 
     "   "  Sulle enesele jääb ? 
     "  küsib Goori , nagu see kunagi temale muret oleks teinud .  "  
    Lähme eemale ,  "  sosistab Arve . 
    Nad siirduvad turulaudade vahele .  "  
    Ei taha tema teades raha välja anda . 
     "   "  Näppad eide tagant ? 
    Sa oled ju ise mees , kas sul oma raha pole ? 
     "  nöökab Goori , nagu polekski tema see saaja pool .  "  
    Ta on su peale jõuludest saadik pahane . 
    Ei tulnud piduõhtule , enne söömas käisid küll . 
     "   "  Pärast ka ,  "  teab Goori .  "  
    Ma pean ta'ga elama . 
     "   "  Miks ? 
     "  See Goori on üks parandamatu . 
    Huvitav , kas temal ka vahel muresid on .  "  
    Mis sa ise mürad ? 
     "  küsib Arve muud .  "  
    Tahavad provintsiteatrisse saata . 
     "   "  Lähed ? 
     "   "  Eks näe ... 
    Sa paistad täna mehem välja . 
     "   "  Mul habe ajamata ,  "  katsub Arve lõuga .  "  
    Seda pole ennem juhtunudki ,  "  taipab Goori .  "  
    Kuule , tõesti , sa oled Tallinna galantsem kavaler . 
    Ma arvasin , et sinul habe ei kasvagi . 
     "   "  Täna jäi jah , magasin sisse . 
    Eile õhtul ei tulnud und , artellile panid põntsu . 
     "   "  Kellele ta ette jäi ? 
     "   "  Ah , rahanduses üks loll mõtles , et tema tegi elu suurima avastuse . 
    Tahtis vist ordenit : pandi prauhti  "  Koondusele  "  poolteist miljonit tulumaksu . 
    Artelli varandus aga on ainult miljon väärt . 
    Ei tea , mis saab ; seda raha pole kusagilt võtta . 
     "  Goorit need artellid ja miljonid ei huvita , aga ta näeb , et Arvel on vaja end kergemaks rääkida . 
     "  Kõik hakkas tühipaljast viiest liitrist piiritusest ,  "  jätkab Arve . 
     "  Kundasse kuhugi viidi , aga lattu ei jõudnud . 
    Odavalt tuli ja hooletud olid , piiritus riigihinnaga ei maksa midagi . 
    Sinna sadas revident sisse ja avastas piirituse kao . 
    Kust tuli ? 
     "  Koonduselt  "  . 
    Mis  "  Koonduselt  "  ? 
    Artellilt ? 
    Piiritus on ju riigimonopol ... 
    Artell annab küll vaid ministeeriumi jaotuskava alusel , aga siiski : kust artell sai ? 
    Kes lubas piiritust ajada ? 
    Niisugune jamps tuli et ... 
    Ministril ka hirmus jama . 
    Olevat küll Moskvaga loa saamiseks räägitud , aga mine tee tagantjärele selgeks ... 
    Konfiskeerisid kogu piirituse , meie veinitööstus jäi seisma , pank pani kohe käpa artelli rahadele . 
    Piiritus aga maksis kopikaid ...  "  
     "  Kust te piirituse saite ?  "  ei saa Goori ikka aru . 
     "  Ise tegime . 
    Sügisel said ilmatu kartulid kokku ostetud , panime Virumaa viinavabrikud tööle . 
    Meil olid hirmsad vaadid piiritust . 
    Rahanduse revident Krõmm äkki avastaski , et artell läks riigimonopolist osa saama . 
    Ehmatas ennast ja teisi ära , nägi tonti . 
    Aga meie tegime selleks , et kartul ei läheks asjatult raisku , suur saak tuli minevaasta .  "  
     "  Nüüd maksate oma taskust ?  "  
     "  Kes seda teab . 
    Täna tulevad volinikud . 
    Iga kümne liikme kohta üks ja lisaks viis juhatuse liiget , kokku kaheksateist volinikku . 
    Teeme koosoleku , otsustame .  "  
     "  Ega midagi , seisa hea oma rahakoti eest , siis minul ka kasud sees .  "  
    Koosolek otsustab artelli likvideerida . 
    Kaaluti nii ja teisiti , muud väljapääsu ei leitud . 
    Inimesed astuvad täna siit ruumist välja ja nad pole enam artelli liikmed , neilt ei saa midagi nõuda . 
    Valivad enne kolmeliikmelise likvideerimiskomisjoni ja pole enam nende asigi . 
    Likvideerimiskomisjonile tehakse ülesandeks kogu artelli vara üleandmine riigile . 
    Raha , mis veel saadakse , viia kohe panka , mingisugust puhastulu jagamist liikmete vahel enam ei tule . 
    Siis ei saa riigil mingeid pretensioone olla . 
    Ainult nii palju , et enne seda koosolekut müüdi kogu kartulitärklise ülejääk teisele artellile , sellest saab inimestele viimase palga välja maksta . 
    Nii pole artell ei inimeste ega riigi ees patune , võib rahuga hingusele minna . 
    Likvideerimise põhjusena märgitakse otsusesse , et artell  "  Koondus  "  kuulutab end pankrotis olevaks . 
    Kauplused ja kohvik otsustatakse üle anda teistele artellidele . 
    Pisemad asjad , mis annab , realiseerida rahaks , mis ei anna , kanda aktiga maha . 
    Likvideerimiskomisjoni koostatud mahakandmisaktide kinnitamiseks tuleb volinike koosolek veel kokku . 
    Homme tehakse üldkoosolek , kui tänane otsus seal kinnitamist leiab , siis on korras . 
    Likvideerimiskomisjoni valitakse artelli tehniline juhataja , keda tuntakse targa mehena , partorg , kes hariduselt on jurist , ja Arve Jomm , revisjonikomisjoni esimees , kes koosolekuil agaralt sõna võtnud ja õigust mõistmas olnud . 
    Teda tunnevad kõik . 
    Arvele on enda kanditatuur ootamatuseks , ja mis nad partorgist panid , ise küll jurist , aga tast pole asja . 
    Kolmekesi jagatakse likvideerimiskomisjoni kohad . 
    Arve Jomm esimeheks , partorg asetäitjaks , ja kõige asjatundjam , tehniline juhataja , lihtliikmeks . 
    Koduteel hakkab Arve Jomm järele mõtlema ? kuidas siis nii , et tema esimeheks . 
    Seal oli ähmi ja ärevust täis , ei osanud küllalt puigelda . 
    Pole harjunud nii suurte läbielamistega , hariduseta inimene , võtab nagu mõtlemisvõime peast . 
    Kas tehniline juhataja ei põhjendanud , et Arve Jomm on kõige rumalam , et sellepärast sobib selle komisjoni esimeheks ? 
    Et tegemist tuleb riigiasutusega , mis nad seal Arve Jommiga ikka pihta hakkavad , löövad lõpuks käega . 
    Ei noh , see on omajagu kaval mõte . 
    Eks seda jama jälle tuleb . 
    Aga tühja kah , saab ometi tegutseda . * Arve Jomm , likvideerimiskomisjoni esimees , astub panga uksest sisse ilma ühegi asjaliku mõtteta peas . 
    Kui jääkülma vette hüppad , siis ära sisenda enesele , et sellesse on võimatu hüpata . 
    Parem lihtsalt minna ja minna , küllap asi kuidagi ikka laheneb . 
    Arve on juba elus märganud , et asjaajamiseks pole erilisi teadmisi vaja , lihtsalt olgu ettevõtmist . 
    Sa mine ja ole , sinuga räägitakse , sina räägi ka . 
    Sõna sõnast , mõte mõttest , nii jõutakse millenigi ikka välja . 
    Oja voolab , vesi leiab ise tee , kus langus , kes seal ette mõtleb ja näitab . 
    Nii on asjaajamistega ka : seda ei olegi , et kuidagi ei ole või ei saa , kuidagi on alati lahenenud . 
    Küll läheb seekord ka . 
    Pangas käsitsi kallale ei tulda , mis mul karta ? 
    Ja kui tulevadki - ega ma jõult nii nõrk ka veel ei ole . 
    Aga sõnaga , kui ongi üle , sõnaga tükki küljest ei võta . 
    Klaas ja nikkel , nagu haiglas . 
    Arve küsib , kellega võiks rääkida artelli likvideerimise asjus . 
    Sellid need likvideerimiskomisjoni liikmed , kumbki ei tulnud kaasa . 
    Üldkoosolek otsustas , asi on täiesti ametlik , mis siin enam karta . 
    Rahulik prillidega mees võtab Arve vastu . 
    Ükskõikne ametnikunägu peas , selline isikupäratu . 
    Kui suu lahti teeb , siis tead ette , mis häälega oma lause ütleb . 
     "  Mis teil on ?  "  
     "  Ma tulin üles andma , et likvideerisime artell  "  Koonduse  "  ära ,  "  ütleb Arve sõnu selgelt hääldades ja asetab portfelli dokumentidega puhtale säravale lauaklaasile . 
    Tahtis oma presentportfelliga tulla , aga tehniline juhataja pistis oma , et suure artelli nimel ei sobi . 
     "  Nii . 
    Ja mis siis edasi ?  "  küsib pangamees ükskõikselt . 
    Kõik , rohkem ei midagi ,  "  tõuseb Arve toolilt . 
     "  ?  "  
     "  Kas soovite üldkoosoleku protokolli näha ? 
    Taipab Arve teise nõutust näost , et midagi nagu puudub . 
     "  Palun korrake veel , mis teil asja oli ? 
    Tahtsite midagi ...  "  
     "  Artell  "  Koondust  "  ei ole enam .  "  
     "  Jah , aga mis siis mina või teie nüüd ...  "  
     "  Ma tulin ütlema , et pangal pole vaja meie summasid kinni hoida , me ei tulegi enam raha küsima . 
    Läksime laiali ja katsume igaüks , kuidas keegi saab .  "  
     "  Kes te olete ?  "  taipab pangamees nüüd küsida . 
     "  Arve Jomm , artelli likvideerimiskomisjoni esimees . 
    Näete , siin on üldkoosoleku protokoll , siin minu volitus . 
    Kõik - pitsatid ja allkirjad ...  "  
     "  Palun ... kuidas see toimus ?  "  
     "  Tegime pankroti .  "  
     "  Pankroti ? 
    Mis asi see on ?  "  
     "  Seltsimees , te ju töötate pangas ,  "  ütleb Arve etteheitvalt ja veidi noomival häälel . 
    Kas ei juhatatud õige mehe juurde ?  "  
    Pangamees ei oska , mida mõelda . 
    Kas jutt naljaks pöörata ... 
    Mis mees see on ? 
    Või tuli pilkama ? 
    Või ... 
     "  Palun , teie dokumendid !  "  
    Ametniku hääles heliseb metalli . 
     "  Pass mul on , artelli liikmepilet ka .  "  
    Vaatab ise liikmepileti üle . 
     "  Kahekümne seitsmendal jaanuaril neljakümne kaheksandal aastal välja kirjutatud , aga tänavu viiendal veebruaril makstus viimane liikmemaks . 
    Kõik on korras .  "  
    Ametimees on jõudnud vahepeal mõtteid koguda . 
    Ta küsib :  "  Kellele artell allub ?  "  
     "  Tööndusliidule .  "  
     "  Ja sealt kaudu kooperatiivide peavalitsusele ,  "  lisab prillidega mees . 
     "  Nemad tulgugi siia asju ajama .  "   "  
    Nad ei tea , et pankroti välja kuulutasime .  "  
     "  Siis pole veel midagi ametlikku ,  "  naeratab pangamees viisakalt , pidades sellega jutuajamise lõppenuks . 
     "  On küll ,  "  ei jäta Arve Jomm . 
     "  Üldkoosoleku otsus .  "  
     "  Et kuulutate pankroti välja ?  "  
    Prillidega mees tõuseb laulu tagant ja naerab mõnuga . 
     "  Kas te , lugupeetud Jomm , ei tea et nõukogu mõnuga . 
     "  Kas te lugupeetud Jomm , ei tea , et Nõukogude liidus pole veel ükski asutus pankrotti läinud ega lähegi , meil on plaanimajandus .
    Enn avas värava ja astus õue . 
    Seni end vaikselt üleval pidanud koerad pistsid lõrisema . 
    Juku käratas koerad vaikseks ja nagu muuseas kummardus maast piipu võtma , hingevärinaga lootes , et sel nii suurt häda ei ole , mis teda enam tarvitada ei laseks . 
    Piibul ei olnud häda midagi , ei tea , mis seal pragises . 
    Silmnähtavalt rõõmsamaks muutunud Juku pakkus külalistele istet . 
    Ise hakkas piipu läitma . 
     "  Tulid kodu käima , seesamune ?  "  
     "  Tulin . 
    Ilus suvine aeg ja igal aastal ikka käidud .  "  
     "  Madis-poiss käis täna vaatamas . 
    Ei tea , mis need salakütid minust peavad ? 
    Enne jooksid minu hagijate eest , nii , et püksid rebenesid , nüüd tulevad ise külla . 
    Ah ? 
    Enn naeratab ammuseid lugusid meenutades . 
    Oli ilus aeg küll , kurat võtaks . 
    Sai Jukut ninapidi veetud ja Juku hagijate eest lidutud . 
    Kuidas just juhtus . 
     "  Oleksin sulle soola püksiperse kupatanud ,  "  ütles Juku ,  "  kui sa puu all sedasi nagu rebane tetre passisid , aga arvasin , et ... 
    Kange mees olid . 
    Ainuke kord sain sulle nii lähedale . 
    Ei tea , miks mul sinust kahju hakkas .  "  
    Enn mühatas ebamääraselt . 
    Vanamees mõtles , et poiss ei usu ta soolapadrunitega laetud püssi . 
     "  Sinu , saadana silmamuna pärast laadisin kaks padrunit soolaga ja kandsin alati kaasas ,  "  ütles ta . 
    Enn itsitas meelitatult . 
    Ta ei teadnudki , et metsavaht oli temale nii suurt tähelepanu osutanud . 
    Teisest küljest aga - kas oleks meeldiv olnud soola tagumikku saada ? 
    Kui ta Juku soolapadrunitest oleks teadnud , poleks Juku ka seekord talle nii lähedale saanud . 
    Küll ta selle eest hea oleks seisnud . 
    Jukul kargas hing täis . 
     "  Mis sa , koerapoeg , irvitad vanainimese üle ? 
    Või pidin ma rahulikult pealt vaatama , kuidas sa mu kartulimaa taga salakütti mängisid ?  "  
    Taadi viha oli rohkem teeseldud kui tõeline . 
    Sellepärast julges Enn öelda :  "  Ju ma tahtsin näidata , et mul pole su kartuli maast midagi . 
    Keegi ei söandanud su kartulimaast midagi . 
    Keegi ei söandanud su kartulimaa taha küttima tulla ja tedred olid seal ilusad , nuumatud .  "  
     "  Eh-eh-hee ,  "  kõhistas vanamees . 
     "  Nagu soorebane , kuram . 
    Nojah , sedand küll .  "  
    Juku pigistas piibutobi hammaste vahele . 
    Peaaegu oleks öelnud , et kui Enn salakütist ära läks , muutus elu igavaks . 
    Lolle salakütte püütakse , tarku võidetakse . 
     "  Eks ma oleks sulle ikka põrutanud , aga enne tahtsin küsida , et kas oleks asja eest . 
    Sa olid nii ametis , et kahju oli segada .  "  
    Nüüd naersid mõlemad . 
    Üks kõkutavad vanainimese , teine mahlakat noore mehe naeru . 
    Koerad tõstsid pea ja vaatasid mõistmatult meeste poole . 
     "  Asja eest ... ei oleks kupatanud . 
    Kes see loll on , kes maast-madalast püssiga koos kasvanud . 
     "   "  Sedand minagi , jah .  "  
    Nad vestlesid maast ja ilmast asjalikul moel nagu inimesed , kes teavad hea jutuajamise väärtust . 
    Enn ei unustanud hetkekski , millise veretöö algatajaks ta täna oli , kuid ei söandanud rikkuda Juku pärastlõunarahu . 
    Lõpuks Enn tõusis . 
     "  Lähen veel Madise juurde ja üldse , vaatan , mismoodi need asjad siin on .  "  
     "  Madis , jah , käis siin , seesamune .  "  
    Juku vaatas , kuidas Enn jalgvärava sulges ja talle käega viipas , ning mõtles , mida see hull unenägu peaks küll tähendama . 
    Või kutsub Liine juba enda juurde ? 
    Sellest mõttest muutusid käed ja jalad , kogu keha korraga peaaegu kergemaks kui õhk . 
    Ta tõmbas ägedalt piipu , nii et see korisema hakkas , aga head sõõmu kätte ei saanud . 
     "  Vaata kus reo , ära kustunud ,  "  imestas vanamees . 
    Enn kõndis pikkade sammudega , pidades samal ajal ka ümbrust silmas . 
    Madal segamets pürgis elujanuselt kõrgemale . 
    Kuid ta ei kasva kunagi suureks , sest mürgine põhjavesi närbutab juured , puud hakkavad peagi higitsema ning surevad . 
    Nende laipade vahelt tungib päikese poole uusi taimi , et veel kiiremini surra . 
    Metsa vahel paistis hall triangulatsioonitorn . 
    Selle alla jõudnud , kõhkles Enn mõne hetke , enne kui kiusatusele järele andis ning üles ronima hakkas . 
    Vana torn , jumal teab , millal kokku kukub . 
    Ta ronis üles mööda servmist palki , millele olid löödud kolmekandilised pulgad . 
    Ta astus neile ettevaatlikult , enne jalaga tugevust proovides , kui keha järjekordse pulga kana usaldas . 
    Poolel teel alla vaadates hakkas pea ringi käima , ometi polnud ta veel puulatvade kõrgusele jõudnud . 
    Siis oli ta üleval ja toetus lõhenenud puust rinnatisele . 
    Siit oli tore vaadata . 
    Nagu linnulennult libises pilk üle kogu küla , tabas iga maja , talli , kontorit , küla keskele kokkujooksvaid teid . 
    Seal puude keskel on kodu - roheline saar rukkipõllil . 
    Siit vaadatuna paistis , nagu poleks miski muutunud selles külas . 
    Siin elatakse elu nagu kuus aastat tagasi . 
    Korraks tundis Enn oma eemalviibija seisukorrast rahuldust . 
    Tema on sellest kõigest eemal , jumal tänatud , et on eemal ja võib oma eluga rahul olla . 
    Kohe tundis ta oma mõtetes võltsi ja järjekordne vaade üle maa oli tähelepanelik . 
    Võib-olla ei ole külas midagi muutunud ja vaatab paljusid asju teise pilguga kui toona . 
    Umbes nagu inimene , kes näeb ennast tulevastes tegudes . 
    On aeg lõpetada eemalseisja meeleoluga , kui ta tahab näha end tegudes , mis lõpuks elule suuna annavad . 
    Lõpuks tuleb teelahkmelt lahkuda . 
    Sealt edasi on ainult üks tee . 
    Enn naeratas . 
    Selge see , ta on ammu teadnud , mida oleks vaja teha . 
    Oli puudu tulnud otsustamisjulgusest , raske oli lõpetada harjunud eluga . 
    Ta mõtles , et aeg peaks küps olema , ja ronis alla . 
    Edasi tulid karjamaad . 
    Siin käis ka praegu kolhoosi kari . 
    Ennule meenus tuule vihin kõrvades , vastu kihutav silmapiir , vali hirnatus . 
    Lapsepõlv . 
     "  Ku-ku ,  "  kukkus kägu . 
    Enn seisatas ja hakkas lugema . 
     "  Ku-ku-ku-ku ,  "  kukkus kägu monotoonselt elada jäänud aastaid . 
    Enn luges , oodates ebauskliku hirmuga , millal kägu vait jääb . 
    Nelikümmend üks aastat . 
    Kuradi kägu . 
    Ta hakkas edasi minema . 
    Uuesti tulid mõtted . 
    Ta raputas pead nagu koer kihulasi peletades , kuid mõtted olid visamad ühepäeva-kihulastest , nad olid mitu aastat vanad ega lasknud end nii kergesti heidutada . 
    Mitmed korrad eemale kihutatud , nõudsid nad üha valjemini ärakuulamist . 
    Mida on ta saanud linnas elatud aastate jooksul ? 
    Esialgu rahuldus uuest miljööst , kaasaminemine kiire ja lõbusa tempoga , hiljem kibestumine , arusaamisele jõudmine , et ta on omaelu valesti seadnud , sellest sündinud rahulolematus . 
    Kuidas ta oli saanud elada , teades , et ta elab valesti ? 
    Miks polnud ta midagi ette võtnud elu muutmiseks ? 
    Nüüd võib ta oma elust kuus aastat maha tõmmata , ilma et ta neist aastatest puudust peaks tundma . 
    Ühe aasta oli ta ehk linnas rahul , viis aastat jääb ikkagi . 
    Miks ei läinud ta kohe EPA-sse õppima , kui jõudis selgusele , et linnas on perspektiivitu ? 
    See oleks lahendanud kõik , kaotatud aastad jäänuksid olemata . 
    Kas ta tahtis elada terve elu vastu oma igatsusi ja tahtmisi ? 
    Uskus ta , et see on võimalik ? 
    Enese eest pääsemiseks oli ainus tee mitte mõelda neile küsimustele . 
    Siiamaani oli see tal õnnestunud , ta elas otsekui inertsi mõjul . 
    Annel on põhjust teda vihata . 
    On ta nüüdki kindel , et tahab midagi muuta ? 
    Enn hakkas jooksma . 
    Kord kõndides ja siis jälle joostes jõudis Enn varsti kultuurheinamaale . 
    Põllul seisid tummad heinaredelid . 
    Lombak taat köksis vikatiga kivide ümber kasvama jäänud heina . 
    Heinatutist kargas välja jänes , tõmbas kõrvad pea ligi ning lidus eemale . 
     "  Kõh-kõh-kõh ,  "  kõhistas taat naerda . 
     "  Vaata , kui kiire teisel .  "  
    Jänes jooksis Ennu poole , teda märkamata . 
    Kuih ... nüüh ... vilistah ... mõtles ta jooksu tõttu hüppeliselt . 
    Taat kuulis sammudemüdinat , toetas vikati maha ja vaatas Ennu . 
    Enn kohmetus ja läks üle normaalsele käigule . 
    Mida taat mõtleb inimesest , kes päise päeva ajal üksipäini ringi jookseb ? 
    Ta soovis valju häälega jõudu . 
    Käe päikesevarjuks tõstnud , vastas taat tulijat tunnistades :  "  Jõudu tarvis , jumalime .  "  
    Seda maad , mis taat teda jälgima ulatas , käis Enn kange seljaga . 
    Ta tundis kuklas taadi süüdistavat pilku , ja mida kaugemale ta jõudis , seda selgemini tajus , kui suur narrus on ilusal suvepäeval tühja ringi joosta . 
    Vargsi tagasi vaadanud , nägi ta taati rahulikult edasi köksimas . 
    Võib-olla võttis taat teda nagu viljaaida varblast , keda on harjunud siia-sinna keksimas nägema . 
    Küllap ta peab keksima , ja mis siin imestada . 
    Madis ei olnud veel metsast tagasi tulnud . 
    Varjamatu uudishimuga silmitses Madise ema poja linnamehest sõpra , tema kirevat särki , heledaid kingi ja korralikult pöetud juukseid . 
    Enn sattus segadusse . 
    Imestab ta , mis Madisel minusugusega asja ? 
    Õueväravapoole taganedes lubas ta pominal tulla homme uuesti . 
    Käsi põlle sisse pühkides saatis Madise ema teda naeratades väravani . 
    Naeratus tundus Ennule järsku teeselduna - miks tal on vaja naeratada , varjab oma vastumeelsust , et ma siia tulin ? 
    Selga keerates hakkas Enn jooksma . 
    Madise ema vaatas hämmeldunult talle järele . 
    Juku tukkus trepil . 
    Vahepeal kaarega üle mitme puu ladva jõudnud päike soojendas külmetavat rinda . 
    Juku ei märganud aja möödumist . 
    Päikese soojust igatsedes ei tulnud talle pähegi , et võiks tõusta , kuhugi minna . 
    Peas liikusid imelikud mõtted . 
    Värava kolksatuse peale tõstis halli pea . 
    Tulijat ära tundes ühmas , ei tea kas rõõmustades või kurvastades rikutud rahu üle :  "  See , et tulid ?  "  
     "  Madis on metsas .  "  
     "  Seesamune , et istu ,  "  osutas vanamees käega enda kõrvale . 
     "  Kui kord muud teha ei ole kui vanameest lõbustada .  "  
    Enn istus . 
    Koerad pikutasid kuudi varjus , keeled kollaste kihvade vahelt ripakil . 
    Üks neist avas silma ja vaatas veekausis suplevat varblast . 
    Siis tõusis laisalt , lükkas nina uudishimulikult varblasele lähemale . 
    See ei teinud temast väljagi . 
    Justkui imestades säärase ükskõiksuse üle , avas koer lõuad ja nilpsas varblase nagu keelega ära . 
    Varblase nahka pistnud , haigutas häbematu loom ja vaatas süüdlaslikult tukkuva naabri , siis Ennu poole ning heitis maha , pannes pea väljasirutatud käppadele . 
    Juku istus , piibutobi hammaste vahel . 
    Päike paistis talle otse näkku , silmalaud vabisesid . 
    Koerte joogikausi läheduses keksis jälle varblane . 
    Enn peletas ta kiviga eemale , sest koer oli end juba püsti ajanud . 
     "  Päästa koerad lahti ,  "  lausus Juku . 
    Enn oli arusaamatuses . 
    Miks selline kummaline soov ? 
    Juku vaatas ainiti enda ette , pea rangelt ja väärikalt püsti . 
    Julgemata selgust küsida , tõusis Enn ja päästis koerad lahti . 
    Need justkui aimasid metsavahi soovi , jooksid ta juurde ja hakkasid ta jalgade ümber keerlema . 
    Juku pani käe ühe , siis teise turjale ja silitas neid , mispeale koerad meeletusse vaimustusse sattusid . 
    Juku naeris hääletult , huuled liikusid , vist koerte hellitusnimesid lausudes . 
    Pikapeale nad taltusid , kuuletudes metsavahi keelitavale sosinale . 
    Nad vaatasid talle tähelepanelikult otsa ja ei olnud sugugi kindel , et nad Juku jutust aru ei saanud . 
    Ennule paistis see kõrvalt kõik naljakas , kui mitte imelik . 
    Vaikiv dialoog Juku ja koerte vahel jätkus . 
    Ainult et koerad niutsusid , nagu Ennule näis , järjest kurvemalt ega suutnud oma niisket pilku peremehe näolt kiskuda . 
     "  Juku , juhtus nii , et täna tuli mul püssist lasta . 
    See ei ole ilus keset suveaega . 
    Lasksin ühe neetud ruuna maha , kippus märatsema teine .  "  
    Oli või ei olnud vaja , nüüd oli see öeldud ja jäi veel lisada , et enne seda tehti püssist veel kaks pauku , sada-kakssada meetrit siit . 
     "  Sa ei kuulnud päeval kahte pauku ? 
    Üks lontrus , purjus kui pinal , silm segane , et poleks hobuse ja oina vahel vahet teinud , arvas , et see ongi see õige . 
    Kui pauk ära tehtud , nägime , kelle ta oli maha lasknud . 
    See oli metskonna hobune , Juku . 
    Aga ma ütlen sulle , et paugu tegi purjus mees , kes vägisi mu käest püssi võttis . 
    Mina pole lasknud , Juku . 
    Ae , Juku ?  "  
    Juku istus väga sirgelt ja vaatas üle aeda piirava heki metsa poole . 
    Piibutobi rippus suus , sellest ei tõusnud enam suitsu . 
    Koerad istusid tagumikkudel , tähelepanelik pilk peremehe näkku suunatud . 
    Nende arukatest silmadest paistis , et nad mõistavad , mis tuleb , näis , nagu tunneksid nad isegi omamoodi põnevust . 
    Juku vaatas metsa poole . 
    Mets kohises ümberringi nagu kõik need aastakümned Juku sündimisest alates . 
    Kohin saatis sündimisel , ja ka suremisel saadab teda oma kohinaga mets , mida ta on elu jooksul paremini tundma õppinud kui iseennast . 
    Puud muutusid kustuvate silmade ees üha ähmasemaks . 
    Juku liigutas sõnakuulmatut pead , et tabada silmadega päikest - sellest allapoole pidi jääma mets . 
    Läbi udu kumas hele sõõr . 
    Piip kukkus kolksatades trepile . 
    Käed liikusid piibule järele , kobasid imelikult ringi , nagu ei teaks enam , mida teevad . 
    Enn vaatas hirmu ja arusaamatusega Juku otse päikesesse suunatud nägu , ta kätt , mis piipu üles leida ei suutnud . 
    Juku vajus viltu , mõmises tõredalt . 
    Oli ka päike ta silmade eest kadunud , et ta rahulolematuks muutus ? 
    Enn oli liialt ehmunud , et mõelda , mida ette võtta , Juku vajus veel rohkem küljele , käed tõmblesid . 
    Siis hakkas ta kähisema , suunurka ilmus süljenire . 
    Kähin muutus vaiksemaks , käed jäid rahulikult kahele poole rippu . 
    Paar korda korinal hinganud , vajus pea õlale viltu , nii et tuhmid silmad jäid laugude alt otse päikesesse vaatama . 
    See ei sündinud enam Juku soovi mööda . 
    Juku oli surnud . 
    Kuni Juku viimase hingetõmbeni pidasid koerad end imelikult üleval . 
    Nende ebadiskreetne uudishimu peremehe viimaste minutite vastu äratas Ennus tülgastust . 
    Alles siis , kui vaikis viimane korin , kargasid koerad üles , et valjusti ulguma hakata . 
    Surnud peremees ei huvitanud neid enam , nüüd püüdsid nad liialdatud kurbusega vabandada esialgset uudishimu surma vastu . 
    Nüüd kohutas surm neid , nad põgenesid värisedes kuuti . 
    Kartes , et koerad metsa põgenevad , kinnitas Enn ketid kaelarihmade külge . 
    Ta seadis Juku ilusasti istuma . 
    Jäi trepi ette seisma , oskamata midagi ette võtta . 
    Hirm oli üle läinud , kuid ta ei söandanud Jukut vaadata . 
    Sellest hoolimata , et nad alles kümme minutit tagasi tähtsusetuid sõnu vahetasid , oli ta juba rohkem mis kui kes . 
    Enn tabas end mõttelt , et küll on hea , et päike soojendab , Juku ei lähe veel nii pea külmaks . 
    Ta mõtles veel sellele , et viimane maine asi , mis Juku äraminemist segas , oli tema uudis metsavahi mahalastud hobusest . 
    Kes teab , võib-olla ta ei kuulnudki , lohutas ta ennast .
    Peatus linnas 
     "  Ei ,  "  ütles Johannes ,  "  sinu vanemad ei ole mulle vastu tulnud .  "  
    Laps silmitses vaikides oma sandaalininadest väljavaatavaid varbaid , mis olid kui tillukesed tolmunud kartulid . 
    Johannes tundis , et muutub härdaks : ta oleks tahtnud last aidata , sest nad olid lühikese ajaga saanud headeks sõpradeks , ent ta ei teadnud , kuidas seda teha . 
     "  Aga sa oled ju rändur ,  "  nõudis laps ja vaatas teda lootusrikka pilguga . 
    Tõepoolest , Johannes oli näinud palju paiku ja inimesi , oli sellest jutustanud lapsele , kuid nüüd pidi ta kõrvale vaatama või teesklema , et jälgib tähelepanelikult möödasõitvaid autosid , ja lõpuks ta ütles punastades , et võis lapse vanemaid juhuslikult mitte ära tunda . 
    Laps näppis narmendavat pluusikäist ja oli õnnetu , äkki ta kiskus jakikese allapoole , nii et see venis põlvini . 
     "  Nüüd on mul uus mantel ,  "  kihistas ta naerda . 
     "  Kui tahad , siis võin ma ka sinu pintsakust mantli teha ,  "  kelkis ta . 
    Sellel hetkel tundsin suurt soovi lapsele midagi kinkida , kirjutas Johannes oma päevikusse , aga mul ei olnud taskus midagi sobivat . 
    Tõsi , olin kunagi ostnud puust nikerdatud koerakese , mida kandsin alati kaasas kui õnnetoovat talismani , aga selles koeras polnud kübetki elu , pealegi oli ta inetu ning ma mõtlesin , et laps võib solvuda . 
    Ei mäleta , et oleksin kunagi varem tundnud sarnast abitust . 
    Johannes ei saanud lapsele midagi kinkida .  "  
    Me elame jõe kaldal suvilas ,  "  ütles laps .  "  
    Ma lubasin , et ma kaugele ei lähe ja kui lähengi , siis tulen kohe tagasi .  "  
    Laps jooksis üle väljaku . 
    Johannes vaatas , kuidas ta kadus majade vahele . 
    Siis sõitis nurga tagant välja tramm , inimesi tungles trammiuste juures , ronis maha ja peale , elektrikell näitas , et on veerand viis , osutid nõksatasid edasi , tänavad voolasid edasi ja tagasi . 
    Poodide akendel naeratasid liikumatud naised , rohelised tuled asendusid kollastega , kollased punastega , kõik autod jäid seisma . 
    Liikumatutel naistel olid seljas kirjud kleidid . 
    Johannes läks üle tänava , astus päraniolevast uksest sisse ja nägi kahterida korrapäraselt paigutatud laudu , laudade ümber istusid lapsed ning sõid jäätist . 
    Akna all oli koht vaba , Johannes mõtles , et tal on sealt hea välja vaadata , ja istus . 
    Hiljem , seda hetke meelde tuletades , kirjutas Johannes päevikusse : Mul oli tõsiselt hea meel , et tulin siia . 
    Minu ümber istus palju õnnelikke lapsi ja nad olid nii armsad . 
    Päikesest pruuniks põlenud , kenasti riides , poistel juuksed korralikult kammitud , tütarlastel mitmevärvilised patsipaelad . 
    Millise isuga nad jäätist sõid ! 
    Ning milline rõõm võis olla sellel naisel , kes üha asendas tühjakssöödud nõusid uutega , kus uhkeldasid pruunid , kollased ja valged külma õhkuvad jäätisepallid . 
    Usun , et vist mitte keegi siin maailmas sel päeval ei saanud nii palju tänulikke lapsenaeratusi kui jäätist laiali kandev naine . 
    Kui naine lõpuks Johannese laua juurde jõudis , märkas see , et naisel on karvased randmed , et ühes sõrmes hiilgab purjekaga sõrmus ning varruka alt vilksatab tätoveering . 
    Järsku on sinna midagi rõvedat joonistatud , mõtles Johannes ehmudes , aga juba küsis naine tema käest käredal mehehäälel :  "  Mis te passite , kas pole enne ettekandjat näinud või ?  "  
    Lapsed hakkasid itsitama .  "  
    Te olete selles lauas neljas ,  "  ütles naine ,  "  huvitav , mida ma pean sellest arvama ?  "  
    Lapsed itsitasid valjemini , kõikjal Johannese ümber oli nagu piuksuv hiirepere , mille sekka kostus vihane kassiturtsatus :  "  Kuulge , ega te ometi purjus ei ole ?  "  
    Johannes punastas - kõrvad lõid õhetama ja tahtsid end pea küljest lendu rebida ; ta vaatas ringi : naervate laste pilgud olid pööratud temale , laudadele kukkus suuri naerupisaraid , ettekandja pühkis aeg-ajalt lapiga lähedalolevad lauad pisaratest kuivaks , võttis siis taskust ajalehe , rebis selle pooleks , pani paberid , kord üht , siis teist Johannese jalga tõstes , nende alla maha :  "  Nüüd te vähemalt ei saa põrandat ära määrida ,  "  ütles ta rämedalt . 
    Naer muutus kõrvulukustavaks . 
    Kaugemal istuvad lapsed olid toolidele püsti tõusnud , et paremini näha . 
     "  Te muidugi peate andeks andma , et meil on täna rahvast nagu murdu , aga kaua ma pean ootama , kuni te ütlete , mida ma võin tuua ,  "  sõnas ettekandja . 
    Johannes püüdis nüüd kiiresti midagi tellida , aga ta ei kuulnud oma sõnu , sest kõik mattus meeletusse naeruvalangusse , kuid ettekandja nähtavasti kuulis , sest juba ta sammus leti poole , ronis üle leti ja samastus tortide ning veinipudelitega .  "  
    Ärge muretsege , ta toob teile kindlasti ,  "  trööstis teda mees , kes oli seda kõike kõrvallauast jälginud . 
    Johannes püüdis vahejuhtumit unustada , vaatas aknast välja ja nägi : tee oli sillutatud munakividega , tee ääres kasvas inimesekõrgune hekk , heki taga oli raudtee , mida mööda sõitis elektrirong ning kõik ümbruskonna majade aknaklaasid värisesid . 
    Johannes oli selle puhul kirjutanud päevikusse : Kui naine ütles , et ma olen neljas , läbisid mind kõikvõimalikud kahtlused . 
    Püüdsin neid konkretiseerida , aga mul ei olnud mitte mingisugust informatsiooni selle kohta , mis oli saanud kolmest eelmisest ja mingite segaste assotsiatsioonide najal jõudsin hirmsa lõpptulemuseni - neid kolme arvatavasti enam ei ole ! 
    Ma ei usu , et mul oleks väga rikutud fantaasia , aga mu silmade ette joonistus pilt , kuidas peagi marsivad uksest sisse õigusemõistjateks riietatud mehed , kes piiravad mu laua ja üks neist hakkab ette lugema mingit mõtlematut ja ilmselt lõunavaheajal kiirustades paberile visatud kohtuotsust ja mul ei ole enam muud võimalust kui põgeneda läbi kinnise akna või alistudes püsti tõusta ja nende vahel lahkuda , et lasta end viia läbi linna nagu viimast kurjategijat ja kellelgi ei tuleks pähe näha minu isikus ilmsüütut kohvikusistujat ning kui kõik on lõppenud , siis ei tulda minu hauale nutma , sest inimesed ei tunne mind , kuna neil ei jätkunud aega minu tundmaõppimiseks . 
    Johannes püüdis avada akent , aga võpatas äkki ja surus käed silmadele : mööda teed tuli tuikudes mees , mehe järel jooksis nuttev naine , mees tõukas naise eemale ja ronis läbi heki raudteele . 
    Samal silmapilgul hakkasid aknad värisema ning rong kihutas mööda . 
    Johannes surus käsi silmadele , kuulis tuima rataste kõlksumist , mis aegapidi hääbus kohvikusuminasse . 
    Ta avas silmad ning nägi , et naine ja mees tuikusid teisel pool raudteed , mõlemad elus , terved , kaelakuti koos ning nutmapuhkevalt purjus . 
    Johannes ohkas kergendatult - muidugi , ettekandja asetas viisakalt naeratades tema ette kohvitassi ja taldriku pirukatega ning mees kõrvallauas , kes oli kõike jälginud , ütles :  "  Ärge närveerige , te olete selles lauas neljas , kolm istusid enne teie tulekut ja nüüd olete järelikult neljas .  "  
    Ja kui Johannes temale tänulikult noogutas , istus mees tema kõrvale . 
     "  Meie Karinil on täna sünnipäev ,  "  ütles mees ja tõstis klaasi ,  "  joome tema vaesekese terviseks .  "  
    Johannes nägi , et nad istuvad kahekesi tühjas kohvikus ja siis ta vaatas lauale ja märkas , et klaasid on tühjad . 
    Ta oli vahepeal maganud ning et asjasse selgust tuua , küsis , miks mees joob kellegi Karini terviseks , keda ei ole . 
    Mees silmitses silmade kõrgusele tõstetud tühja klaasi , mille mustril mänglesid õhtupäikese kiired , ja ütles pisut ülbe enesekindlusega :  "  Ärge närveerige , iga asi tuleb omal ajal.  "  
    Johannes sõi pirukad ära , jõi kohvitassi tühjaks ja valmistus püsti tõusma , aga siis paiskus uks pärani ning trobikond inimesi tormas sisse . 
    Nad tassisid hämmastava kiirusega teised lauad nende lauaotsa jätkuks ja istusid kahele poole pikka lauda . 
     "  Näed , see ongi Karin ,  "  ütles mees õpetlikult , Johannes , kes polnud veel jahmatusest üle saanud , vaatas osutatud suunas : keegi kuivetanud ja värvitud juustega naine istus paberlilledega ülekuhjatud toolil ning tõmbas mõtliku rahuga sigaretti , tema kõrval istusid libitsevate või igavlevate nägudega inimesed , kes imesid läbi poolemeetriste kõrte mingit rohelist vedelikku . 
    Oli saabunud kummaline vaikus ja võis kuulda , kuidas liblikad tiirutasid ümber kausikujuliste laearmatuuride . 
    Suitsuvine varjutas õrna pitskardinana üksikud päikesekiired , mis ümberkaudsete majade vahelt aknani olid jõudnud . 
    Keegi pillas klaasnõu maha , aga keegi ei kuulnud , et pillati klaasnõud maha . 
    Uksest tulid sisse kaks vanakest : rohelises mantlis naine ja kiilaspäine mees , kes kandis käes lagunenud turukotti . 
    Nad komberdasid vaevaliselt esimese laua juurde ja jäid üks ühel , teine teisel pool lauda kummargil selle kohale õõtsuma .  "  
    Me hakkame nüüd laulma !  "  hüüdis äkki Karin kileda häälega .  "  
    Me laulame teiega koos ,  "  lisas ta vaiksemalt ja äärmise rahuga . 
    Vanakesed , kes õõtsusid kummargil laua kohal , ajasid end noorsõduritena sirgu . 
     "  Ma lõbus õllepruulija ...  "  karjusid nad kooris . 
    Johannes tundis , kuidas teda haarati mõlemast käest ning pika laua ümber hakkas lainetama , klaasid klirisesid ja mitu elektrirongi sõitis mööda . 
    Kui Johannes lõpuks laua alt välja ronis , saabus äkki vaikus : laua juurde oli tulnud ettekandja . 
    Aga vaikust oli vaid hetkeks . 
     "  Teie soov , palun ,  "  ütles ettekandja . 
    Jälle algas kõrvurebiv lärm , kõik olid kohtadelt püsti hüpanud ja tunglesid ettekandja ümber , Johannes kasutas juhust , et ukse poole joosta , kuid juba sikutas keegi teda tagasi , ta vaatas jubedustundega tema kõrval istunud mehele otsa . 
     "  Kuhu nüüd , meil jäi nii huvitav vestlus pooleli ,  "  ütles too südantlõhestava kurbusega . 
    Johannes rebis end lahti ja jooksis välja . 
    Laps ootas , näppides tusaselt oma narmendavat käist . 
    Johannest nähes viipas laps käega . 
     "  Ma valetasin sulle , et elame jõe ääres suvilas ,  "  ütles laps kiiresti . 
     "  Ma teadsin seda ,  "  ütles Johannes kohmetunult ja võttis lapse käekõrvale . 
     "  Kas minu vanemaid nägid ?  "  küsis laps . 
    Nad astusid mööda laia maanteed , mõlemal pool teed olid istutatud puud ja puude otsas laulsid savist linnud . 
    Mida kaugemale nad läksid , seda pisemaks muutusid majad , lõpuks olid vaid laudadest kokkuklopsitud kuudid ja nende ümber kasvasid kapsad . 
     "  Ei , laps , sinu vanemaid ma ei näinud ,  "  valetas Johannes . 
    Nad olid jõudnud linna piirile , laps jäi seisma ja toetas selja vastu piiritulpa . 
     "  Me saime headeks sõpradeks , eks , ja kui sa tahad , siis ma kingin sulle inetu koera , mis on pealegi veel puust ,  "  ütles Johannes , aga laps põrnitses vaadata tolmust halliks värvitud rohtu . 
     "  Sa sõidad homme koos vanematega maale , seal kohtumegi ,  "  ütles Johannes . 
    Laps raputas pead . 
    Järgmisel päeval kirjutas Johannes oma päevikusse : See oli kaunis õhtu . 
    Päike loojus kuldsena puude taha . 
    Savilinnud rebisid end vahtrapuude otsast lahti ja põgenesid metsa , seal leidsid nad Karini , kes oli oma sünnipäevalt kogemata ära eksinud ja magas kägarassetõmbunult kuuseokste all . 
    Otsustasin veel kuuks ajaks jääda oma sõbra metsavahi juurde , võib-olla saan teda aidata . 
    linnulaskmine 
    Õhtupoolikul läksime vennaga jalutama . 
    Käisime tänavast tänavasse ja rääkisime tõsistest asjadest . 
    Vennal oli seljas luitunud nahkjope , mille põuetaskust punnitas püstol , ja ma teadsin , et tal on taskus karbitäis vaskselt läikivaid padruneid . 
    Mul oli juba mitu päeva tahtmine temaga rääkida - käisin peale kui uni , nagu ta ütles , aga ta oli alatasa hõivatud ja ei leidnud kuidagi seda aega , mida oleks võinud mulle pühendada . 
    Aga täna ta tuli ise minu juurde ja küsis , kas ma ei sooviks tulla koos temaga linde laskma . 
    Tema poolt oli natukene alatu sellist ettepanekut teha , kuid mul oli kange tahtmine temaga rääkida ja ma lootsin , et vestlusõhinas vend unustab nii püstoli kui ka linnud . 
    Ja nüüd , tema kõrval jalutades olin õnnelik , sest võisin paljudes mind piinanud küsimustes venna abiga leida pidepunkte - nii käisimegi tänavast tänavasse , vahetevahel peatudes , et vaidlustuhinas tõeni jõuda , mõnikord ka selleks , et imetleda tänavakattest väljapugenud rohukõrt või vaadelda puulehte , mille oli torujaks koolutanud mingi võika putuka siidniitidest maja . 
    Kui jõudsime mere lähedusse , siis ütlesin , et päike nutab . 
     "  See on väga tabav võrdlus ,  "  ütles vend . 
    Majade vahelt paistis tükikene lahte , mille vesi oli värvunud punakassiniseks . 
    Mere kohale laskus päike ja päikese all rippus rohmakas vihmapilv . 
    Tekkis kummaline seos : mustjas pilv tahab haarata endasse päikese , aga päike nutab hirmust või äkilisest abitusetundest ning päikesepisarad tilguvad pilvesse . 
     "  Tõepoolest ta nutab ,  "  konstateeris vend , võttis taskust püstoli ja lükkas kuuli rauda . 
    Sel hetkel tuli mulle meelde , kuidas ta oli talvel käinud õues paugutamas , tulnud seejärel tuppa ning püstoli läikivale ja mustale pinnale olid tekkinud veetilgad . 
    Muidugi sellest , et ta oli metalse asja toonud külmast sooja , aga siis oli vend kuidagi inetu muigega mulle otsa vaadanud ning öelnud :  "  Näed , tal on hing , ta nutab ju praegu ,  "  ja silitanud lapiga püstoli pisarates põski . 
    Me olime juba hulk aega käinud ja ma tegin ettepaneku natukene istuda ning jalgu puhata . 
    Vend ei tahtnud sellest kuuldagi . 
     "  Lähme aga edasi , siin pole varblasepoegagi ,  "  ütles ta käskivalt ja ma kuuletusin , julgemata enam kaevata väsimuse üle . 
    Olin lihtsalt harjunud kõike tegema nii , nagu ta soovis , võib-olla on see minu nõrkus , et ma ei suuda toimida vastu tema tahtmist või oma tahtmist peale suruda . 
    Ta on minust vanem , käib lasketiirul laskmas ja alatasa kiitleb , et laseb ainult kümneid , aga ometi oskab ta minust palju paremini mõtelda , see minu vend . 
    Ta vaatas luuravalt ringi , püstol peos , püstolil kuul rauas , aga ümbruskonnas polnud ainsatki lindu . 
    Ainult meri oli lähedal . 
    Ta hakkas minema mere poole , läksin järele , püüdes asjatult alustada tema lemmikteemat , aga ta ei vastanud . 
    Äkki ma kangestusin . 
    Vend vaatas tagasi ning jäi samuti seisma :  "  Mis sinuga on , sa oled näost kahvatu ja värised ?  "  
     "  Mul hakkas paha ,  "  valetasin jõuetul hääles . 
    Vend tuli minu juurde ja katsus pulssi . 
     "  Lähme tagasi ,  "  palusin teda . 
    Mereni oli jäänud vaevalt paarsada meetrit . 
    Taevas lendasid hääletud kajakad . 
    Vend vaatas mulle uurivalt otsa , mul oli tunne , nagu loeks ta mu mõtteid . 
    Kui ta hakkas edasi minema , sain aru , et ma polnud eksinud . 
     "  Oota ! 
    Kui õige läheks ladude juurde , tead , nende kaubaladude juurde , ma olen näinud , et seal on alati palju varblasi .  " 
    Vastuvõtt algas nii nagu pidulikud õhtud ikka . 
    Kutsutud kogunesid enam-vähem ettenähtud ajaks , valdavalt veidi varem , et ülevaadet saada ja ennast nii-öelda stardivalmis seada , peremehed ja külalised , kelle auks vastuvõtt korraldati , lasksid end oodata . 
    Juba mantlit ära andes tundis Margit , et ta pikad , alt laienevad püksid äratasid tähelepanu , siinsetes ringides eioldud veel harjutud õhtutualettidega , mille koostisosana kasutati pikki pükse . 
    Margit uskus , et püksid sobivad talle , hoolimata täidlastest Reitest ja puusadest oli ta vöökohast küllaltki peenike , kõht polnud alla vajunud , püksid ja keskelt ihu ligi töödeldud pikk pluus tegid teda saledamaks , tõstsid ta figuuri tugevamad küljed esile ja varjasid nõrkusi . 
    Ka soeng sobis , tal vedas , Signe oli parasjagu tööl olnud , Signel on maitset . 
    Igatahes jäi Margit Voorekand endaga rahule . 
    Hommikupoolikul oli Margit koos peavalitsuse juhatajaga külalisi saatnud , nad olid käinud uues kombinaadis , kombinaat oli külalistele mõjuva mulje jätnud . 
    Külalisdelegatsiooni juht tundus Margitile sümpaatne , ta paistis uuema tehnoloogiaga hästi kursis olevat , kees energiast ja vestles vaimukalt , mõjuv ka ilma tiitliteta ( pikk , laiaõlgne , liigsete rasvapadjakesteta , paksude kulmupuhmastega tumedate välkuvate silmadega hiiglane . 
    Jõulised mehed erutasid teda . 
     "  Põhjatähe  "  avar vestibüül kihas inimestest , banketiks oli reserveeritud kogu uus restoran . 
    Margit vahetas tervitusi . 
    Oma ametiruumides soliidselt tagasihoidlikud väärikad ässad suudlesid ta kätt , ju püüdsid nad ka antud miljöös oma ülesannete kõrgusel seista . 
    Enamik mehi kandis tumedat õhtuülikonda , pooled naised olid tulnud pikkades kleitides . 
    Margitile meenusid Andrease kunagi lausutud pilkavad sõnad :  "  Küll me ikka punnitame , et igas tükkis maailma standarditele vastata .  "  
    Andreas ise oma rõivastusele erilist tähelepanu ei pööranud , teatrissegi tuli oma tavalises ülikonnas . 
    Ei lumivalget särki ega taskurätti rinnataskus , teda ennast ei paistnud miski häirivat . 
    Teiste hulgas märkas Margit ka Taavet Tomsonit , kellega ta oli Andrease haigevoodi juures isiklikult tuttavaks saanud . 
    Välimuse järgi tundis ta Tomsonit ammu , ta oli kuulnud Tomsoni kohta ka mitmesuguseid jutte . 
    Taavet Tomsoni hästiistuvate ülikondade lõiked ja kaelasidemed tunnistasid , et ta ei jää ajast maha . 
    Tomson polnud üksi , temaga oli kaasas väga noor naine , tõeliselt noor , mitte niisugune , kes üksnes noor välja näeb . 
    Taavet Tomsoni kaaslase kohta võis rahumeeli tüdruk öelda , sest see oli vaevalt kahekümne aastane ; tüdruk ei tundnud end ilmselt koduselt , arvatavasti viibis ta esimest korda niisuguses seltskonnas . 
    Margit oli viimastel päevadel Tomsoni kohta pisut informatsiooni kogunud ja teadis nüüd , et aseminister oli ka oma teisest naisest lahku läinud . 
    Esimese jätnud Tomson pealinna tulles Märjamaale maha , see olnud imetore inimene , nägus , arenenud ja võrratu perenaine , elukutselt kooliõpetaja , keda kõik austanud . 
     "  Talle olid koolijütsid tähtsamad kui mina , abielumehena olen ma vanamoeline , oma naisele pean ma olema kõigist tähtsam  "  - nõndaviisi põhjendavat Tomson ise oma lahkuminekut . 
    Teise naisega , kes olnud Tomsonist poole noorem , abiellunud ta juba Tallinnas . 
    Tomson ei saavat üle viie-kuue aasta ühe naisega elada , ta ei taluvat leigeid tundeid , töötavad naised kaotavat aga kiiresti oma värskuse . 
    Ka seda kuulis ta oma Tomsoni alluvuses töötavalt kursusekaaslaselt , kes ise vaprasti kurameeris , tanu alla aga polnud siiani saanud . 
    Vahetevahel tutvustas Tomson oma kaaslast teistele külalistele , paljaste lagipeadega tuusad kummardasid sügavalt neiu ees ja ajasid end kukkedena kohevile . 
    Vestibüülis tekkis elevus , Margit mõistis , et peoperemehed saabusid . 
    Külalisdelegatsiooni juhi pea paistis üle teiste . 
    Margitile oli teatatud , et pärast banketti sõidetakse sauna , saun on kujunenud võõraste ees lööknumbriks . 
    Ka teda oli palutud kaasa sõita , külalisdelegatsiooni juht hindavat väga tema teadmisi . 
     "  Ma ei ole kindel , kas ma tulla saan ,  "  oli Margit peavalitsuse juhatajale vastanud , kuigi tundis , et ta kindlasti sõidab . 
    Banketile tulles oli ta väljasõiduks täiesti valmis . 
    Margit ootas , kuni saabujad ennast ülerõivaist vabastasid , ja lähenes siis neile . 
    Külalisdelegatsiooni juht tervitas teda juba kaugelt . 
     "  Te peate tingimata sõitma ,  "  sosistas peavalitsuse juhataja talle kõrva ,  "  tehke seda juhtkonna meeleheaks . ? propos  "  - peavalitsuse juhataja tegi tähendusrikka pausi ja lisas ,  "  ? propos , ta on teist sisse võetud . 
    Ja veel , ametialaseks kasutamiseks - ta on lesk .  "  
    Peavalitsuse juhataja oli ilmselt rahul oma naljaga . 
    Margit mõtles , et Rambak on tugev spetsialist ja organisaator , paraku labane . 
    Mindi saali . 
    Külalisdelegatsiooni juht tähendas Margitile , et ta oleks väga rõõmus , kui seltsimees Voorekand pisut aega tema seltsi taluks . 
    Ministri juhtimisel sammusid nad suupistete , pudelite , taldrikute ja klaasidega kaetud pika laua äärde . 
    Saali vastasseinas asus teine raskelt koormatud laud . 
    Külalisdelegatsiooni juht palus end kolleegi kombel ( ka tema olevat nimelt ettevalmistuselt insener , erialad ei lange neil küll täpselt ühte , tema õppinud masinaehitust - Samediks kutsuda , sest Ahad Samed Ali-oglõ ajavat palju keeli rääkivate eestlastegi keele sõlme . 
    Margitil ei jäänud muud üle kui lubada ka ennast kutsuda eesnime järgi . 
    Samed päris , mida ta pakkuda tohib , kas veini või valget viina , konjakit veel laual polnud . 
    Margit valis kuiva veini , Samed valas endale viina , ütles , et Aserbaidžaanis juuakse veini , muhameedlased - muhamedi usu mõju olmeküsimustes olevat siiani tuntav - , muhameedlased ei joovat üldse , tema pruukivat igal maal kohalikke jooke , pealegi on  "  Viru valge  "  puhta maitsega viin . 
    Suupistena eelistas Samed angerjat , Margit valis endale apelsiniviilu . 
    Hiljem , kui Ahad Samed Ali-oglõ ministriga jutles , sõi ta kiiresti kaks kalamarjaga tikuvõileiba ja salatit , mida serveeriti koogitaignast küpsetatud korvikestes . 
    Avakõne laskis end pisut oodata , mikrofoniga oli midagi korrast ära . 
     "  Viktor Petrovitš ja August Karlovitš ei tulnud ,  "  kuulis Margit kedagi sosistavat ,  "  Vana lootis , et tulevad , helistas neile ise , tahtis külaliste ees hiilata .  "  
    Margit mõtles , et komme suuri ülemusi ees-ja isanime pidi kutsuda levib järjest laiemalt , talle niisugune pruuk ei istunud . 
    Ka seekord suutis küllaltki noor , energiline ja vaimukas minister , keda isegi kadedad keeled selja taga Vanaks nimetasid , oma lauakõnega elevust tekitada ja naeruturtsatusi esile kutsuda . 
    Igatahes Margitile kõne meeldis . 
    Jälle kuulis Margit sosinat :  "  Vana varieerib alati üht ja sedasama motiivi . 
    Muide , kas teate , et Vana on teinud oma sekretärile ülesandeks koguda anekdoote , et nendega oma kõnesid vürtsitada ?  "  
    Margitile meenus Tomsoni suust kuuldud õukonnajutt . 
    Samed suunas nende vestluse kombinaadile , mida nad hommikupoolel olid külastanud . 
    Ta tundis huvi uute kudumistelgede tootlikkuse vastu , nad rääkisid tükk aega töö teaduslikust organiseerimisest , mõlemad olid ühel meelel , et töö teaduslikust organiseerimisest kõneldakse rohkem kui ära tehakse , töö teadusliku organiseerimise printsiipi ei tohi lasta muutuda kõmisevaks hoopsõnaks . 
    Külalisdelegatsiooni juht ei püüdnud kurameerida ega tantsinud temaga . 
    Samed ei tantsinud ka ühegi teisega , ta vist ei osanudki siinseid tantse . 
    Minister vabandas ja viis Samedi tema kõrvalt momendiks ära , et külalisdelegatsiooni juhile tutvustada Narva ja Tartu inimesi . 
    Samed sattus viimastega elavasse vestlusse . 
    Margit tundis end äkki üksikuna . 
    Mitte seepärast , et lauakaaslane ära viidi , mitte seepärast . 
    Juba Samediga juteldes oli ta elevus vaibuma hakanud , kuid ta ei saanud isegi aru , mispärast . 
    Päras Samedi äraviimist palusid mitu meest teda tantsima . 
    Margitile meeldis tantsida , kuid tantsimine ei parandanud ta meeleolu . 
    Ta laskis endale veini asemel viina valada , jõi klaasi tilgatumaks ja avastas , et tunneb puudust Andreasest . 
    Andreas meeldis talle , seda jah , aga et ta tabab end keset peokära Andreasele mõtlemast , see oli Margitile endalegi ootamatu . 
    Kas Andreas tähendab talle hoopis rohkem , kui ta siiani on arvanud ? 
    Kui ta Andrease enda poole kohvi jooma oli kutsunud , siis polnud tal mitte mingit kaugemat tagamõtet . 
    Pärast pingutavat koosolekut , pärast huvitava teatrietenduse või filmi vaatamist , ka pärast kaasakiskuva raamatu lugemist või tõsisemat arutlust ei tahtnud talle uni kuidagi tulla . 
    Varem piinas ta õde , sundis viimast oma juttu kuulama , mõnikord koiduni välja . 
    Õde ostis endale kooperatiivkorteri , ta laenas õele poole oma säästudest , vaevalt et õde jõuab seda kunagi täielikult tagasi maksta , kooperatiivkorter sööb raha ka pärast sissemaksu tasumist . 
    Õde kaebas küll , et kooperatiivkorteri omanik pole mingi omanik , ta maksab oma korteri eest ainult kahe- või kolmekordset üüri ja kergendab kohalikele organitele elamufondi majandamist , ometi kolis ta õnnelikuna tema juurest ära . 
    Küllap oli ta oma unetusega õe ära piinanud või kartis õde vanatüdrukuks jäämist , sest tema , Margit , ei talunud tipsutamist , mis õe meeskülalistega kippus kaasas käima . 
    Üks õe austaja , märgates tema pahurust , mida ta nähtavasti varjata polnud suutnud , tõi järgmine kord ka oma sõbra kaasa . 
    See oli pikakasvuline vimmas mees , kunagine tuntud kergejõustiklane , temast ilmselt mõni aasta noorem , kes aplalt konjakit kaanis , teda kööki aitama tuli , köögis pikemata tal selja tagant ümber kinni võttis , teda kaelale suudles ja oma suurte kämmaldega ta rindu mudima hakkas . 
    Ta tahtis ringi keerata , kuid mees ei lasknud seda sündida . 
    Mees surus teda rinnuli köögilauale , hädavaevu suutis ta vältida salatikausi ümberminekut , üheks silmapilguks keskendus ta tähelepanu pooleldi tühjakssöödud vaagnatele ja kasutatud taldrikute virnale . 
    Ta taipas ründaja mõtet alles siis , kui see teda neljajalgse kombel võtma valmistus . 
    Ta poleks iialgi osanud ette kujutada , et nii jõhkralt lähenetakse naisele , ehkki oli kaks korda abielus olnud , instituudipäevil üsna meeletuist olenguist osa võtnud . 
    Vähematki hoolimata , mis saab lauanõudest ja riietest , rebis ta end lahti , taldrikud ja vaagnad paiskusid põrandale ; ta surus hambad huulde , et solvumisest mitte nutma puhkeda , midagi ta ilmes ja käitumises taltsutas vägivallakasutajat , kes kogu oma hoolimatuse kaotas , kohmetuks muutunud sõrmedega püksinööpide juures kohmitses ja vabandussõnu pomises . 
    Ta avas algul köögi- , siis välisukse ja ütles üheainsa sõna :  "  Välja .  "  
    Mees unustas kiiruga oma nailonmantli maha . 
    Oleks Andreas püüdnud talle otsekohe läheneda , enamik mehi võtab naise küllakutset voodissemineku ettepanekuna , oleks ta ka Andrease minema saatnud . 
    Kuid Andreas ei öelnud talle meelitusi , rääkimata oma kätele voli andmisest . 
    Ta oli keetnud kohvi ja pakkunud konjakit , Andreas jõi ainult ühe pitsi . 
    Ütles , et autobaasis töötades võõrutanud ta ennast viinast , seal joonud kõik , väravavalvurist kuni direktorini , kes olnud kombinaatorite käpa all . 
    Vedude ja bensiiniga sahkerdajad määrisid direktori silmad pimedaks küll defitsiitsete ehitusmaterjalide muretsemise , küll kingituste ja rahaga . 
    Ka teda püüti joota , eriti pärast partorgiks valimist . 
    Oleks ta küünevõrragi järele andnud , oleks tema laul partorgina lauldud olnud , siis poleks ta joomisevastased väljaastumised midagi maksnud . 
    Nad olid rääkinud paljudest asjadest , enamasti oli lobisenud tema , Margit , Andreas rohkem kuulas . 
    Ta oli end soojaks kütnud ja pihtinud oma ametialaseid muresid . 
    Uus kombinaat ei saavutanud kõigist pingutustest hoolimata projekteeritud võimsust , koos kombinaadi juhtkonnaga kritiseeriti ka teda , kelle tööülesannete hulka kuulus uue tehnoloogia rakendamisel kombinaadi abistamine . 
    Lõpuks olid nad vaielnud materiaalse huvitatuse printsiibi üle . 
    Andreas oli väitnud , et materiaalse huvitatuse printsiip on muutunud nagu mingiks fetišiks , inimese teadvuse mõjutamise muud vahendid on unustatud , moraalseist faktoreist räägivad ainult propagandistid , viimasedki on äkki aina preemiaist leierdama hakanud . 
    Preemiaks saadud auto , välismaareis , kolme- või koguni neljakohaline summa , eks kuuluta seda üksteise võidu ajakirjandus , raadio , televisioon . 
    Jaht preemiate järele hakkab varem või hiljem häirima tootmist , inimeste teadvuses toidab see aga juba täna jooni , mida on tarvis välja juurida : ahnust , kadedust , kombineerimist , egoismi , kohalike huvide esikohale tõstmist üldisemate huvide ees . 
    Ta oli vastu vaielnud , öelnud , et võib-olla tehakse materiaalse huvitatuse printsiibi ellurakendamisel siin või seal vigu , põllumajanduses ilmselt rohkem kui tööstuses , põllumajanduses võib preemiate kasutegur isegi vähenema hakata , tööstuses preemiatega arutult priisata ei saa , summade kasutamine ettevõtetes on rangelt reglementeeritud , tööstuskäitiste käed ja jalad on kõikvõimalike eeskirjadega tugevasti seotud . 
    Margit oli lõpetanud Leningradis kergetööstuse instituudi ja töötanud mitu aastat suure tekstiilivabriku peatehnoloogina , kui esiplaanile kerkisid tootmisökonoomika küsimused , lõpetas ta kaugõppe teel veel polütehnilise instituudi majandusteaduskonna , ta oli mehelikult põhjalik . 
    Ta pidas end läbi ja lõhki majandusinimeseks , kasvatusküsimused näisid talle vähemolulised . 
    Viimati oli Andreas nimetanud teda tehnokraadiks , tehnokraadiks-sinisukaks , kuid tol esimesel õhtul oli Andreas hoopis tagasihoidlik . 
    Kunagi varem , Andreas töötas siis alles linnakomitees , oli tema , Margit , püüdnud Andreasele mõista anda , et viimane ei ela õigesti . 
    Andreas on lasknud töö ja kohustused endal üle pea kasvada . 
    Näiteks ei pea ta kutselistest lektoritest vähem loenguid ja vestlusi , oma tööd võiks ta märksa vähema energiakuluga teha . 
     "  Kas te tõesti usute , et jõuate maailma soojaks kütta ?  "  oli tema , Margit , Andreast pilganud . 
     "  Ei jõua ,  "  oli mees rahulikult vastanud . 
     "  Kuid ma kütan nii palju , kui minu jaks lubab . 
    Kui me kõik oma nahka hoiame , siis jääbki maailm jahedaks , võõraks , kõledaks ja kalgiks . 
    Kui sa maailmale omalt poolt midagi ei anna , siis ei anna maailm ka sulle . 
    Kõik tahavad saada , andmisele ei mõtle keegi . 
    Saaja-mentaliteet on hirmus , kui ka meie , kes me oleme kutsutud ja seatud inimesi organiseerima , käega lööma ja konti hoidma hakkame , siis ei jõua me iialgi paratamatuse riigist vabaduse riiki .  "  
    Margit oli tähendanud , et maailm areneb omaenese seaduste järgi , üksikisiku tahtmine tähendab väga vähe , üksikisik ei suuda kuigi palju , rassigu ja rabelgu ööd-päevad kokku . 
    Andreas oli raiunud oma : üksikisik peab tegema nii palju , kui suudab , nemad , kommunistid , aga kaks korda rohkem . 
    Paraku on isegi nende sekka saaja-mentaliteeti imbunud . 
    Ta polnud suutnud end pidada ja oli Andreaselt otse küsinud , kas viimane asetab ka teda saaja-mentaliteediga inimeste kilda . 
     "  Kui te vähem teete , kui suudate , ja aina mõtlete saamisest , siis loomulikult ,  "  oli Andreas jahmatamapaneva siirusega vastanud . 
    Andreasel näisid üldse inimese kujunemise probleemid südamelähedased olevat . 
    Nende viimasel haiguse-eelsel kohtumisel oli Andreas arutlenud , et uue elulaadi kujundamisele peaks hoopis rohkem tähelepanu pööratama . 
    Ikka kiputakse piirduma peamiselt tootmissfääriga , aga mida teeb inimene väljaspool tehast , missugused on tema ideaalid ja eesmärgid isikliku elu sfääris , kuidas ta käitub niiöelda tööst vabal ajal , selle vastu tuntakse hoopis vähem huvi .
    Kuues kirurgiline Seitsmeteistkümnendal novembril nagu juba teatati , toimetati 10. novembril 1970 Kuu poole viivale lennutrajektoorile automaatjaam  "  Luna 17  "  . 
    Lennul mööda Maa- Kuu trassi korraldati automaatjaamaga ühenduse pidamiseks 36 raadioseanssi , mille käigus mõõdeti liikumistrajektoori parameetreid ja kontrolliti pardasüsteemide tööd , Kuule lähenemisel automaatjaam pidurdati , mille tulemusena ta siirdus kuukesksele orbiidile , selle parameetrid on järgmised : kõrgus Kuu pinnast 85 km , orbiidi kaldenurk Kuu ekvaatori tasandi suhtes 1410 , ümber Kuu tiirlemise periood ? 
    1 tund 56 minutit . 
    Poiss oli kasvatanud endale habeme , see oli luitunud punast värvi ja tekitas mingi kleepuva räpasuse mulje . 
    Ise ta seda ilmselt ei teadnud ja tundis end kõigiti hästi , kui neerukivid just põrguvalu ei teinud . 
    Hemarroididega vanamees oli täna hommikul välja kirjutatud , poiss polnud viivitanud tema voodi hõivamisega ja lamas nüüd sügavalt rahul olles akna all , silmad pooleldi suletud ja parem käsi öökapil transistorraadio küljes , millest tuli vaheldumisi Tom Jones'i ja Engelbert Humperdincki , toda veidrat noormeest , kes ammukõdunenud helilooja nime võttis ja sellega kohe karjääri tegi . 
    Poiss oli terve , normaalselt arenenud ( või arendatud ) maitsega ja teadis , mida ta kuulas . 
    Tegelikult oleks ta meelsasti võimsust juurde keeranud , aga gangreeniga kolhoosnik ukse kõrval oigas tasa ja pidevalt ning poissi haaras kerge sündsusetunne . 
    Kolhoosnikuga olid halvad lood . 
    Tal olid kaks varvast mustad ; arstid tahtsid ta jala juba möödunud nädalal maha võtta , aga mees pani ootamatult ägedalt vastu . 
    Loll , mõtles poiss ükskõikselt . 
    Maha võtavad nagunii , alguses oleks ehk piisanud säärest , nüüd aga läheb ka reis takkajärele . 
    Poiss oli noor ja julge , naiivne ja resoluutne . 
    Oma operatsioonile vaatas ta muidugi kui tüütule , aga paratamatule ebameeldivusele . 
    Ebameeldivus oli see mitmekordselt : esiteks oli ta just tutvunud Hilmaga , kõik oli algusest peale sobinud , siis aga olid need neetud kivid ta siia paisanud , tüdruk polnud veel temaga seda teinud , ja poiss kujutles kangekaelselt , et pikk lahusolek nii rohelises alguses võib tüdruku mõnele teisele orbiidile eksitada . 
    Tal polnud tüdrukuga mingeid kindlaid plaane , ei , tüdruk lihtsalt meeldis , meeldis hullupööra , ja poiss järgnes sellele meeldimusele lihtsalt nagu laps . 
    Ta oli just selles pahandusitekitavas eas , kus üle paari päeva ettemõtlemine näib naeruväärse väiklusena . 
    Teiseks algasid linna esivõistlused . 
    Võrkpalliväljakul ta oligi Hilmaga tutvunud , kui üht kuradi vastikut lööki tõrjuma hüpates tüdrukule lausa peale lendas . 
    Vabandused , imetlev pilk , pärast leidis ta tüdruku üles ja kõik oli korras . 
    Võistlused algavad , meeskonda ta ei pääse . 
    Poisi meelest oli aga hädavajalik pääseda , sest meeskonnal on kõik šansid meistriks tulla . 
    Hilmale oli tarvis imponeerida . 
    Tom Jones laulis  "  Old Man River'it  "  , pala oli ideaalselt moderniseeritud , poiss sulges silmad ja kuulas alistunult . 
    Kolhoosnik ukse kõrval mudis pisut kangete sõrmedega säärt ja oigas . 
    Valud polnud talumatult suured , ta oleks võinud ka mitte oiata , aga häälitsemine rahustas ja asendas mingil kombel iseendaga rääkimist , mis tal juba ammu kombeks oli . 
    Siin teiste hulgas ta häbenes seda ? peavad lolliks , mis muud . 
    Parem juba oiata , seda ei pane keegi tähele ja kergem on ikkagi . 
    Tegelikult valutas kogu keha , valutas ei millestki muust kui lamamisest selles nadis voodis , mis oli keskelt auku vajunud ja üleliia pehme . 
    Kodus oli laudpõhjaga voodi ja selles korralik paks madrats ; polnud liiga kõva ega liiga pehme . 
    Ta oigas edasi , see kõlas üha monotoonsemalt ja sarnanes nüüd pigem üminaga , jah ümin see oligi , peas vinklevate ja vonklevate mõtete peidetud kõne , mis mattis enda alla tolle jõmpsika raadio . 
    Kolhoosniku nimi oli Toomas Penn , ta oli kuuekümnele ligemal kui viiekümnele ja tal oli iseäralikult pehme nägu kõvasti halliks kiskunud paruka all , nii pehme , et hallid juuksed seda kummalisel kombel mitte vanemana , vaid nooremana lasksid paista . 
    Muresid oli Toomas Pennil küllalt . 
    Võib-olla pidi oigamine leevendama eeskätt neid ja mitte tuima valu , mida ta paar nädalat tagasi kodus oli tummalt kannatanud . 
    Poeg oli koos naisega külas käinud , oli nõudnud , et isa ajutiselt ( just nii ta ütles : ajutiselt ) linna tuleks , nemad lootvat uut korterit saada , oli hädasti tarvis kellelegi tõestada , et neid on neli inimest , üks neist vana ja haige isa , kellele tingimata on vaja oma tuba . 
    Toomas Penn ei saanud kõigest hästi aru , aga seda polnud tarviski ? peaasi , et ta nõus oleks . 
    Toomas ei olnud nõus . 
    Mitte et ta poega või selle naist poleks sallinud . 
    Tema arust polnud neil häda midagi . 
    Aga maalt ära minna ? kuidas siis niimoodi ? 
    Siis olid nad riidu läinud ( jalg valutas juba siis kõvasti ) . 
    Toomaski oli häält tõstnud , ja poeg läks koos naisega ära , ütles , et ... 
    Parem on mitte arutada , mis ta ütles . 
    Nüüd oli Penn teist nädalat siin , arstid tahtsid jalga maha võtta , aga poeg polnud veel nägu näidanud . 
    Võimalik , et ta ei teadnudki isa haiglasse toomisest , nii oli lihtsam mõelda , aga kolhoosi esimees oli küll kinnitanud , et teatab pojale kohe , ärgu Penn muretsegu , mingu aga ilusasti sisse , saab valudest lahti . 
    Penn katkestas hetkeks oigamise ja vaatas öökapil läikivat käekella , mille poeg mullu kinkis . 
    Kandnud ta seda ei olnud , polnud tarvis , aga siia tulles võttis ühes . 
    Pool viis , nojah , väljas veel valge . 
    Varsti peaks õhtust saama ; see haigemajatoit on kesine küll , alguses oli päris nälgimise moodi . 
    Nüüd pole enam viga , ainult et varakult tunned , kui söögiaeg liginema hakkab ... 
    Naaber kah magab ikka veel ; see on üks imelik mees , aina magab , nagu oleks tal pooled ööd magamata , ja nüüd püüab tasa teha . 
    Imelik nimi tal kah , Heroodes , piiblis oli üks sellenimeline lapsetapja . 
    Penn mäletas küll , koolis oli kunagi õpitud . 
    See Heroodes ei tapnud lapsi ega midagi , ei tea , miks tal sihuke nimi oli ; temal oli ainult magu , mida ühtevalu nüsiti , teab , kas sellest niimoodi midagi järele jääbki . 
    Penn kuulis jälle selgesti raadiost tulevat kriiskamist ja hakkas automaatselt oigama . 
    Paavo Heroodes magas ja nägi kõige mõttetumaid unenägusid . 
    Ta polnud eluski Aafrikas käinud , polnud Eestimaaltki jalga välja saanud , aga nüüd nägi unes , et kõnnib mingite teistega , keda ta ei tunne , ei kuskil mujal kui Sahaara kõrbes , päike kõrvetab kui kurat ja vett ei ole mitte piiskagi kuskilt võtta . 
    Ta magas ja teadis samal ajal selgesti , et näeb und , see pani teda veel rohkem imestama ja tema lihav suu tõmbus lapseliku üllatusega prunti . 
    Fatamorgaanast oli ta lugenud , nüüd nägi ta seda siis oma silmaga , nägi nagu kinos , kuidas silmapiiri kohale kerkis ereroheline rohumaa , palmid ja puha . 
    Kõige veidram oli ikkagi see , et ta teadis , et see on fatamorgaana , teadis , et näeb und ja et pole iial Aafrikasse saanud . 
    Heroodest hakkas see kolmekordne teadmine vihastama , ta pööras end teisele küljele , tüsedat keha jõnksatades ringi visates . 
    Unenägu lõi värelema ja läks uduseks , Heroodes ootas uudishimulikult , mis sellest sumust nüüd välja tuleb . 
    Ennäe , enam polnudki Sahaarat ega fatamorgaanat , nüüd oli ta hoopis otsekui kuskil restos , klaasid kõlisesid ja kelner jooksis , tema kõrval istus üks naine , Heroodes ei tundnud teda , aga katsus talle agaralt kätt ümber panna , sõrmi salamahti rinnani küünitada . 
    Naine polnud sellega hästi nõus , kuramus , küll me teie vigureid teame . 
    Heroodes sirutas käe õhinal veel kaugemale , naine hakkas nagu järele andma , Heroodes tegi veel viimse pingutuse ja kaotas äkki tasakaalu . 
    See kõik sündis unes , ta teadis seda , aga rebis ometi kohkunult silmad lahti ja märkas , et oli käe tõepoolest välja sirutanud ja see tõmbles nüüd otse parempoolse voodinaabri nina ees , kes teda valvsalt vahtis . 
    Heroodes tõmbas käe ära , tal oli koledasti piinlik , ja pomises nägu naerule sundides :  "  Kuramuse unenägu ...  "  
    Naaber muigas kõveralt , Heroodes pidas juhtumit lõpetatuks ja pööras enda voodi ragisedes selili , jäädes laes jalutavat kärbest vahtima . 
    Kust see kärbes siia sai , novembrikuu poole peal ? 
    Heroodes teadis , et mõned neist vastikutest tiivulistest elavad toa soojuses edasi , kooruvad munadestki , ja ta ei hakanud vastust lõpuni mõtlema . 
    Kärbes tuletas talle meelde hoopis midagi muud , imelik küll , sest kärbsega polnud sel ju kõige vähematki pistmist . 
    Täna oli seitsmeteistkümnes , jah , just seitsmeteistkümnes , täna hommikul lasti jälle üks kosmoseuurija üles . 
    Enne kuu lõppu tuleb kaupluses kindlasti revisjon , ja tema , Heroodes , lamab siin kuuendas palatis järjekordse operatsiooni ootel . 
    Paavo Heroodes oli oma alevi kõige tähtsama kaupluse juhataja ja tema naine Emma sellesama kaupluse müüja . 
    Õieti nad polnudki abielus , riigi ja jumala silma ees mitte , elasid niisama , nagu öeldakse . 
    Aga kui inimesed kümme aastat koos elavad , mis see siis muud on kui abielu ? 
    Heroodes oli veel poisike , kui ta ühel õhtul oma lukksepast isa verandal istumas ja välja vahtimas nägi , ja see , mis isa tema pärimisele vastas , ei läinud poisil enam meelest :  "  Istun ja vaatan , kuidas suur elu rahast ratastel mööda sõidab ...  "  
    Paavo Heroodes ei tahtnud , et temast mööda sõidetakse . 
    Ta lõpetas kaubandustehnikumi , oli müüja , oli juhataja asetäitja rajoonilinnas , ja viis aastat tagasi määrati ta kui võimekas kaubandustegelane selle alevi peakaupluse juhatajaks . 
    Emmaga algas see juba tehnikumis , jätkus rajoonilinnas , kus nad ühte ja samasse kauplusse sattusid , ja sellepärast altari või perekonnaseisuametniku ( no mis vahet seal on ? ) juures käimata jäigi . 
    Paavo määrati juhataja asetäitjaks , Emma poleks saanud oma mehe otseses alluvuses töötada . 
    Koos töötamisel olid aga vaidlematud väärtused , seda mõistis ka Emma juba teisel aastal , kui Paavo mootorratta koju tõi , külgkorviga ja kõik , ja silma pilgutades ütles , et kus kolm ratast juba olemas on , pea sinna ka neljas ei tule . 
    Nüüd on revisjon oodata , Heroodes lamas haiglas ja mõtles sajandat korda lahendamatule küsimusele : kas Emma tuleb selle peene ning ämblikuniidina hapra raamatupidamise seletamisega toime ? 
    Midagi erilist karta polnud , Heroodes ei ole tola , kes labastele mahhinatsioonidele läheb . 
    Aga ... 
    Äri peab ajama kinnastatud kätega ? nii nagu naised sukki jalga tõmbavad . 
    Üksainus kriimustus , üksainus lõngake katkeb , ja terve pikk silm jookseb lõpuni maha . 
    Mõnikord saab selle üles võtta , tõsi küll , teed väikese lisakulutuse ja sukk on jälle nagu enne . 
    Aga mõnikord lähevad silmad segi , üks kisub teist kaasa ? ja terve sukk tuleb minema visata . 
    See aga tähendaks ... 
    Heroodes püüdis painavast küsimusest vabaneda ja kergitas pead . 
    Niru rahvas siin palatis . 
    Üks magab , teised lamavad niisama pärani silmi nagu kooljad . 
    Mullu , vaat siis oli hea koosseis , hommikust õhtuni mängiti kaarte ja ladrati anekdoote . 
    Nagu see naaber , kellele ta peaaegu sõrmega silma oleks torganud , ptüi . 
    Kuivab siin oma sapiga ja vahib tundide kaupa lage , nii et sellel peaks juba auk sees olema . 
    Saaremaa mees , kuuldavasti . 
    Heroodese teada pidid saarlased teist tõugu olema , napsi- , nalja- ja naistemehed . 
    See siin vist polegi mees . 
    Isegi siis ei liiguta kulmu , kui õde Ene süstima tuleb , seesama Ene , keda kõik nii innukalt vahivad , et ükskõik missugune jutt paugupealt pooleli jääb , kui tema sisse tuleb . 
    Milleks niisugust veel opereerida ? 
    Las kõngeb , kui aeg tuleb . 
    Heroodes sulges silmad ja laskus selili . 
    Minut hiljem magas ta jälle ja nägi oma suureks hämmastuseks unes , et on Ameerika presidendi juures vastuvõtul , et president tunneb teda ammust aega ja et ta seletab presidendile , miks neid kuu-uurijaid on tarvis üles lasta . 
    Aleksei Väärtnõu probleemistik oli hoopis avaram , kui Heroodes aimata võis . 
    Lage vahtis ta lihtsalt sellepärast , et Heroodese paks nägu talle ei meeldinud , ta lausa kartis noid õnnetuid hetki , mil nende pilgud kogemata kohtusid , sest oli kindel , et Heroodes tema vastikust kohe märkab . 
    Heroodeses on midagi kleepuvat , mõtles Väärtnõu tusaselt . 
    Just niiviisi : kleepuvat . 
    Väärtnõu armastas väga täpseid määratlusi . 
    Maoga pole Heroodesel ilmselt lahti midagi , puges lihtsalt mõne ootava pahanduse eest peitu . 
    Heroodese nägu oli just selline , et selle taga sünnivad ainult sünged ja vastikud pahandused . 
    Väärtnõu vahtis lakke . 
    Ta märkas kärbest ja seostas selle reflektoorselt Heroodesega . 
    Hetk hiljem oli ta veendunud , et kärbes kohe alla laskub ja Heroodese ninale kleepub . 
    Veendumus oli nii vallutav , et ta tükk aega hüpnotiseeritult silmadega kärbse küljes rippus . 
    Kärbes ei mõelnudki alla tulla , ta jalutas loiult ümber tolmunud juhtme , ja Väärtnõu vihastas , tundes , kuidas ta sellest vihast üle keha kuumaks ja niiskeks läks . 
    Otsekohe torkas sapipõies valusasti , ta vedas põlved krõnksu ja pööras pilgu suure pingutusega kärbselt ära . 
    Doktor Kauküll ütleb , et sapipõiele tuleb teha operatsioon . 
    Väärtnõu ei teadnud meditsiinist rohkem kui tavaline ajakirjanik keskkooliajast mäletab või oma töös kohatud probleemide najal teada on saanud . 
    Sellepärast jäi Kaukülli pikk selgitus talle võrdlemisi ebamääraseks peale fakti , et tal sapijuhad ummistunud on ja et seoses sellega tuleb sapipõis välja lõigata . 
    Väärtnõu mäletas ähmaselt , et seda oli ühe kolleegiga mõne aasta eest tehtud , mees elas ja töötas edasi , ainult konjakiklaasist ütles kategooriliselt ära . 
    Nüüd meenus Väärtnõule veel , et opereeritu pidas ranget dieeti . 
    See kõik teda ei hirmutanud , viinavõtmises polnud ta iialgi tugev olnud ja söögilauas toitu ei valinud ? ükskõik , mis sa endale sisse ajad , peaasi , et oma kalorid kätte saad . 
    Sapp andis oma löögi iseenesest õigel ajal. 
    Väärtnõu teadis seda ja püüdis asjast mitte mõelda , aga ta mõtted tiirlesid nagu herilased selle ümber ? mida ägedamalt eemale tõrjud , seda vihasemalt nad lähemale tükivad . 
    Peatoimetaja oli Väärtnõu nädal tagasi välja kutsunud ja talle ülesandeks teinud kohalikust piimakombinaadist  "  lugu  "  kirjutada . 
    Paras ümmargune lugu , saavutused ja muu , optimistliku tooniga , eesrindlasi esile tuua , näidata ühiskondliku kontrolli osa , töötajate teadvuse tõusu jne. jne.
    Kaastunne muutis Mirjami rahutuks . 
    Antaks talle tiivad , ta lendaks Klausi isa unenäo- tuppa . 
    Mis sellest , et ta polnud Klausi isa kunagi näinud , siiski oleks pidanud temasse säästvalt suhtuma . 
    Mirjam ei teadnud veel , et keegi teine ei saa inimesele iseenda eest kaitset pakkuda . 
    Asi polnud ju selles , et unenäo-toa põrand liivast puhtaks pühkida ning tindipottidele korgid kõvasti peale keerata . 
    Ehkki pealtnäha paistis , et koristatud ruum poleks Klausi isa enam piinanud ega teda tuimalt ootama sundinud . 
    Mirjam tõmbus kössi , nagu oleks ta sündsusetuid mõtteid heietanud . 
    Võib-olla on Klausi isa siiski sõjas otsa saanud , nemad aga räägivad ja mõtlevad kadunud inimese unenäost . 
    Äkki ei sobi Mirjamisugusel kõrvalisel isikul võõra inimese salamuredes sorida ? 
     "  Kas sul oma emast kahju pole ?  "  otsis Mirjam teist jutuainet . 
    Klaus ragistas paar õuna ära , enne kui vastas :  "  Isa ütles , ema olevat liiga elurõõmus , et elu mõista .  "  
     "  Ma ei saa sellest aru ,  "  kahetses Mirjam . 
     "  Ega minagi ,  "  tunnistas Klaus . 
     "  Isa ei jõudnud mulle tähtsamaidki asju ära seletada . 
    Näiteks seda , et kavatsetavatel töödel olla roosilõhn küljes .  "  
    Vaat kui veider-naljakas mees oli Klausile isaks sattunud . 
     "  Mulle tuleb vahetevahel must mure kukile ,  "  puistas Klaus südant . 
     "  Otse ilmsi näen , isa vedeleb kusagil pori sees , haige ja vilets . 
    Läheksin , võtaksin ta kukile ja tooksin siia mürsukasti puhkama . 
    Ainult ei oska teda leida .  "  
     "  Sul on tädi ,  "  ütles Mirjam ebaledes . 
     "  Ehk aitab tema ?  "  
     "  Kust sa temast tead ?  "  
    - Klaus tõusis istukile . 
     "  Rotid rääkisid ,  "  vastas Mirjam pahuralt . 
    Klaus oli sel hetkel Eke-Pekega ühte nägu . 
     "  Ta käis sind püüdmas ,  "  selgitas Mirjam . 
     "  Ta ei anna siis ka asu , kui oled maa alla pugenud .  "  
    Klaus sülgas kaugemasse nurka . 
     "  Kuidas temast pääseda ?  "  muretses Mirjam . 
    Ega nalja pole . 
    Ühel ilusal päeval keerab Klausi tädi tänavaotsast sisse , käru ees , ja sellel koliseb raudvarbadest puur . 
    Ta karjub , nagu põrguline , et kurjategija tuleb kinni panna . 
    Inimesed piiravad varemed sisse , Klaus kistakse nagu hiirepoeg keldrinurgast välja ja torgatakse trellide taha . 
    Kui juba õnnetud pidalihaiged vangi pannakse , mis siis nendest rääkida , kes teiste tahtmist mööda ei ela . 
    Mirjam pigistas küüned peopessa . 
    Ta oli iseendale mõistatuseks - mis imelik kaastundelaine teda lämmatas ? 
    Ta kurvastab Klausi unenäo-vaeva pärast , kuigi pole meest ilmaski näinud . 
    Haletseb Klausi - kui uskuda ta tädi sõnu , ei konuta mürsukastis mitte üks kõhn poiss , vaid kurjategija . 
    Nii võib ka oma isa mõrtsukale kord andeks anda ! 
     "  Su tädi rääkis igasugust jama ,  "  ütles Mirjam ebaledes . 
     "  Oli paras pahandus küll ,  "  soostus Klaus . 
     "  Ma varastasin koolist püssi .  "  
     "  Miks ?  "  
     "  Mind vaevas tunne , et pean isa iga hinna eest kaitsma .  "  
     "  Kelle eest ?  "  
     "  Ma ei tea . 
    Muudkui räägiti tapmistest . 
    Et sõda ja vastased ja vandenõulased , üksvahe hakkasin arvama , et iga nurga taga seisab mõrtsukas , kes minu isa poole sihib .  "  
     "  Sa läksid natuke segaseks ?  "  
    Klaus muigas . 
     "  Püssivargus riputati suure kella külge . 
    Tervele perele langes vari . 
    Mind visati koolist välja , isa pandi mundrisse .  "  
    Mirjamil langes nagu kivi südame pealt . 
    Korraga oleks ta tahtnud ringi karata , käsi plaksutada , mingit lolli laulukest laulda ja tobedalt naerda . 
    Klausi loid olek hoidis teda tagasi . 
     "  Tead ,  "  ohkas Klaus ,  "  see kõik on ühtekokku vist hullem kui päris mõrtsukas olla . 
    Võib-olla isa needis mind , kui ta kusagil kaevikus külmetas , ise põlvini vees , ja oli sunnitud kellegi pihta tulistama . 
    Ega tea , äkki ta kahetses , et ma üldse ilmale sündisin . 
    Minu pärast sattus ta rindele ja pidi inimesi tapma . 
    Ta polnud selleks võimeline , ma tean .  "  
    Klaus hakkas oigama . 
    Ta põrutas rusikatega vastu mürsukasti serva , kolkis kandadega otsalaudu , väänles ja püherdas . 
     "  Ma pean ta leidma ! 
    Ma pean kõik teada saama ! 
    Keegi teine ei saa mulle öelda , mis ta mõtles !  "  
    Mirjam hakkas värisema . 
     "  Ära märatse ,  "  palus ta . 
    Klaus ei kuulanud teda . 
     "  Ta võiks ju vaimu kujul tulla ja tõtt rääkida ,  "  pomises Mirjam läbi nuuksatuste . 
     "  Sa ei taipa mitte tuhkagi !  "  karjus Klaus . 
    Mirjam pingutas ning sai nutust võitu . 
    Judin kehas , mõtles ta jahmunult , et missugused siis veel peavad olema tema elukogemused , et ta kõigest hakkaks aru saama . 
     "  Kas sa tõesti oma isa unes ei näe ?  "  küsis Mirjam ettevaatlikult . 
     "  Vahetevahel küll ,  "  vastas Klaus ja viskas väsinud käed üle kastiserva . 
     "  Kas ta ei taha sinuga rääkida ?  "  päris Mirjam hõreda lootusega . 
    Klaus muigas hapult . 
     "  Unes näen ta pilti , sedasama , mida taskus kannan . 
    Piltidel pole kombeks kõnelda .  "  
    Mirjam sai oma isaga unenägudes ikka ainult ühel viisil kokku . 
    Ta seisab väravas , isa ronib koperdades mustast autost välja . 
    Ratta vedrud vabanevad raskusest ja kriuksatavad läbilõikavalt . 
    Auto esiots on püstakil , nina peal võbiseb nikkelrõngas . 
    Tülikast koormast lahtisaanud lakk-loom on paigalt sööstmas . 
    Põlvedest nõder isa taarub värava poole . 
    Ta mantlisiilud pühivad lund . 
    Mirjamit märganud , sirutab isa käed kahele poole laiali . 
    Puine naeratus mõjub võltsilt . 
    Mirjam tahaks taganeda , kui läheb isale vastu . 
    Isa raske käsi vajub Mirjami õlale . 
    Nad tulevad aegamööda piki hoovirada ja Mirjami jõud on otsa saamas . 
    Kõikide akende kardinad lükatakse kõrvale ruutude taha ilmuvad ebaloomulikult suured näod . 
    Iga lõua kohal mustab hammastest palistatud auk . 
    Mirjamil kohiseb kõrvus . 
    Mirjami paljas pihk naksatab välisukse käepideme külge , külm metall tahab naha maha rebida . 
    Õlg ragiseb isa käe all . 
    Selles unenäos ei kuule Mirjam ainsatki sõna . 
    Isa pole selleks võimeline . 
    Ta on nii purjus , et keel ei käi . 
    32 
    Kunagist näitemänguõhinat oli hangunud olekust üpris raske üles sulatada . 
    Proovid edenesid visalt . 
    Valeska jäi ühtelugu murututte silmitsema , noppis kõrre suhu , nätsutas seda hammaste vahel ja ütles kuninganna sõnu loiult , sedagi Klausi käsu peale . 
    Näis , et ainuüksi Klaus oli ükskõiksuse-tõvest suutnud jagu saada . 
    Ta kihutas teisigi tagant , kuidas oskas . 
    Nagu ikka , läks ta kergesti marru . 
    Ühele proovile ilmus ta , pajuvits piitsana järele lohisemas . 
    Enne kui teised ennast harjutamisega soojaks kütta jõudsid , katkes Klausi kannatus ning ta hakkas vitsaga maad materdama . 
    Eks vihmaussid pugesid kindlasti sügavamale peitu . 
    Klaus nuhtles kamarat niisuguse ägedusega , et pajukooretükid mullatolmu seest laiali pritsisid . 
    Mirjamist käis iga löögiga võpatus läbi , pea kumises tühjalt , küllap pugesid tunded ja mõtted keha kaugemasse urgu varjule . 
    Eks Klaus läks vist jälle oma raevuga liiale . 
    Miks ta küll ei tahtnud kaaslasi rõõmsa meele ning hea sõnaga turgutada ? 
    Mirjam pani iseenda kuulekust imeks . 
    Ka Eke-Peke ja Valeska ei hakanud Klausile vastu . 
    Ometi olnuks neil õigus vaikselt vinguma hakata ning öelda , et jäetagu rahule , nad tahavad olla iseendaga ja omaette leinata . 
    Mirjamile hakkas koitma , et teised oskavad tähtsa nimel oma muret varjata . 
    Aga miks oli näitemäng neile tähtis ? 
    Kas kuningliku perekonna heitlus oli jõudnud kõigile südamesse minna ? 
    Või ei saanud nad kord alustatust lahti ütelda ? 
    Suvi oli minevikuks saamas , ka rohked proovitunnid , küllap polnud võimalik end möödanikust priiks rebida . 
    Klaus rabeles meeleheitlikult , et lõpuks ometi etendusega välja tulla . 
    Ühel ilusal hetkel lakkas kogu see enesepiitsutamine olemast mõistatuslik . 
    Vist oli Klaus teiste silmist kõhklust lugenud , et ta kärgatas :  "  Ärge uskuge , et vabadust võib nagu mantlit varnast võtta ja muudkui minna , hõlmad vöö vahel !  "  
    Mirjam imestas , kui vääriti oli ta elu mõistnud . 
    Siiani end vabaks inimeseks pidanud , sai ta aru , et tegelikult on vist ainult taevastel inglitel priiusetiivad olemas . 
    Mis hoidis printsi kuningakojas kinni ? 
    Tõde tuli jalule seada ! 
    Ainult need , kes õiglusest ei hooli , on vabad . 
    Võib-olla peaks kõik unustama , mineviku ning ülekohtu peale käega lööma , et sõltumatuks saada . 
    Muigama ajas , kui Mirjam oma ammumöödunud lapsepõlve hoovi peale mõtles . 
    Seal paitas päikesest kuumaksköetud tolmujahu taldu ja ta uskus end vaba olevat . 
    Aina jooksis see muretulaps , taipamata , et võis iga hetk oma nina vastu planku ära lüüa . 
    Kellele kord tõevaevus hinge idanema pandud , see ei saanud sinna hoovile lihtsalt niisama tagasi minna ja puhtsüdamlikult oma vabadusse uskuda . 
    Väsitavad proovid kurnasid Mirjami keha ja uued mõtted ta vaimu . 
    Tõde ja vabadus , kaks karmi ning õiglast venda , võtsid kätte ja heitsid Mirjamile süütunde võrgu peale . 
    Üha enam tajus ta oma tühisust nii printsi kui ka Klausiga võrreldes . 
    Mis isevärki jõud pesitses kõhetu Klausi sees ? 
    Ta suutis pimedas keldris virelda , et aga oma isa kohta täit tõtt teada saada . 
    Kas Mirjam oli ehk tahtnud tasapisi unustama hakata , et kusagil kõnnib inimeste hulgas tema isa tapja ? 
    Keegi ei oska mõrtsuka silmapõhjast hukkunu kuju otsida . 
    Pahaaimamatud inimesed võivad kogemata kombel ta kohta isegi öelda , et näe , mis kena ja korralik kodanik ! 
    Jälle kord seisis kartulikotti rüütatud kuninga vaim tuhamäe harjal . 
    Tuul rebis vana mehe takujuukseid ; prints kuulis väsinud ning elukogenud inimese häält . 
    Korraga ilmus kõleda tuhamäe otsa veel üks vaim . 
    Papa oli varjuderiigist viivuks välja ennast tuulutama tulnud . 
    Mirjam jahmus . 
    Nii papa kui ka kuningas olid ühtmoodi vanad mehed . 
    Kui üks rääkis iseenda hukutamisest , siis teine ei leidnud tapetud poja pärast rahu . 
     "  Kas mõrtsukas pole ikka veel üles leitud ?  "  pahandas papa vaim . 
     "  Kuidas te seal elada saate ?  "  imestas ta . 
     "  Aina sõda ja sõda , majad maani maha põlenud , mõrtsukad kõnnivad inimeste hulgas ringi .  "  
     "  Sõda on möödas ,  "  vaidles Mirjam . 
     "  Möödas ,  "  muigas vaim . 
     "  Ei , sa eksid . 
    Sõda ei lõpe enne , kui tõde on jalule seatud .  "  
    Kuninga vaimu aeg sai täis , ta pidi mäeharjalt kaduma . 
    Ka teine vaim niheles , temagi pidi maa-alustesse tagasi pöörduma . 
    Mirjam tundis , et papal on veel midagi südamel . 
     "  Sa ära unusta neid tuvisid , mis toobrisse aeti ,  "  sosistas ta . 
     "  Mis parata , ma pidin nii vara kaduma ega saanud mammat tagasi hoida .  "  
     "  Ära muretse , papa ,  "  pomises Mirjam . 
     "  Ma luban , et ei unusta .  "  
    Mäe tagaküljel komistas Mirjam kivi otsa , kukkus maha ja jäi tuha peale istuma . 
    Papa oli tõe jaluleseadmise mure tema õlgadele pannud . 
    Kust otsast alata ? 
    Ka kadunud mamma oli nagu rumal laps tema hoolde antud . 
    Mirjam pidi tagantjärele tema tegude eest vastutama . 
    Muudki minevikumured painasid Mirjamit . 
    Ta ei tohtinud kogu möödanikku nagu tuhalasu endale peale vajuda lasta ; pidi teadma , mida kõigepealt ette võtta . 
    Ühel õhtul arvas Klaus , et nad on etenduseks valmis . 
    Neli väsinud näitlejat istusid mürsukastis ja vaatasid läbi keldrilae augu taevast . 
    Mirjamil oli hea meel , et nad Klausiga kahevõitlust pidades polnud hoogu sattunud ega teineteist surmavalt haavanud . 
     "  Paneme kuulutused välja ,  "  ütles Valeska . 
    Klaus noogutas . 
     "  Ma sean püünised üles ,  "  lubas Eke-Peke ,  "  et keegi mööda ei läheks .  "  
    Mirjam oli temaga nõus . 
    Keegi ei tohtinud sellest imeväärsest sündmusest ükskõikselt mööda minna . 
    See polnud niisama lugu - õigust seati jalule . 
    Kui Klaus oli saksa vange vaatamas käinud , otsis ta elavate hulgast üht , keda kellegi teisega ei saanud ära vahetada . 
    Ja temalgi polnud õnne olnud . 
    Kuidas aga leida tuhandete ja tuhandete hulgast see , kelle silmapõhja on sööbinud tapetud isa kuju ? 
    Sõjaaegade järel võis paljudel pealtnäha selge pilgu taga midagi koledat varjul olla . 
    Saa siin selgust . 
    Järjest sagedamini tabas Mirjam end Klausi isa unenäo-ruumile mõtlemast . 
    See tuba , mille akende taga polnud ei valgust ega pimedust , kippus tedagi endasse imema . 
    Temagi tundis end täiesti abituna paberite ning asjade keskel , liiv krigisemas jalge all . 
    Korraga jäi talle selles ruumis midagi väga tuttavat pilgu ette . 
    Hämaras nurgas seisis isa portfell . 
    Küllap oli mõrtsukas selle vaid hetkeks käest pannud . 
    Kohe võtab ta kandami pihku ja läheb taas inimeste hulka , endal õige nägu peas . 
    Mirjami mõtted klammerdusid uue võimaluse külge . 
    Mirjam mäletas isa portfelli välimust viimse üksikasjani . 
    Kaks pirnikujulist lukku , parempoolsel neetide ümbruses roostetäpid . 
    Portfelli lõõtsa küljes rippusid nahast riba otsas kaks tillukest võtit . 
    Olgu , võib-olla on mõrtsukas lukud välja vahetanud ja võtmed minema visanud . 
    See ei tähenda midagi . 
    Isa portfell oli tehtud paksust pruunist nahast , kaunistuseks sügavad vaod risti- rästi sisse pressitud . 
    Neid ei saa millegagi kinni mätsida . 
    Üks märk isa portfelli küljes tegi Mirjamile tagantjärele head meelt . 
    Tookord , kui kobava käe all esimesed sõnad sündisid , kirjutas ta salaja portfelli põhja peale : Isa . 
    Tint läks veidi laiali , sellegipoolest vaimustasid Mirjamit kolm tähte , need tulid üsna korralikud välja . 
    Pärast , kui tegu tehtud ja pea jagama hakkas , ronis hirm naha vahele . 
    Äkki annavad keretäie ? 
    Õnneks polnud isal kombeks oma portfelli põhja uurida . 
    Mirjami kiri jäi temalegi saladuseks . 
    Vaevalt oskas ka mõrtsukas seda tähele panna . 
    Portfelli tunnusmärk on ainuüksi Mirjamil teada . 
    Aitas paljast kujutlusest , Mirjami jõud ja nõrkus põrkusid suure hooga kokku , nii et kuum laine jooksis üle selja . 
    Ta peatab tänaval mõrtsuka , kes kõnnib , isa portfell käes . 
    See on minu isa jagu , ütles Mirjam rahulikult . 
    Käi eemale , loll laps , hüüab mõrtsukas kiledalt ja põrutab kannaga vastu maad . 
    Möödujad peatuvad ja nihkuvad uudishimulikult lähemale . 
    Väikesel areenil on Mirjam mõrtsukaga vastamisi . 
    Üks neist peab võitjaks jääma . 
    Eks see , kes õiguse eest väljas  "  Keerake portfelli põhi püsti , sinna on tindiga kolm tähte kirjutatud , nõuab Mirjam mõrtsukalt . 
    Vastane on sunnitud käsku täitma . 
    Inimesed koonduvad veelgi lähemale . 
    Kõik hoiavad põnevusest hinge kinni ning sirutavad kaela . 
    Vaikus litsub kõrvadele . 
    Tõepoolest ! 
    - hüüab rahvas võidukalt . 
    Elagu tõde ! 
    Inimesed haaravad mõrtsukal kätest kinni , tapjal pole kuhugi põgeneda . 
    Mirjam tõrjub kujutluspilti , üks teine mõte nõuab enesele ruumi . 
    Kas tõesti tol ammusel ajal , kui ta esimesi tähti maalis , pesitses tema sisemuses mingi raske aimus , et oskas isa portfelli ettenägelikult ära märgistada ? 
    Üldiselt polnud tal olnud kombeks asju rikkuda , veel vähem neid , mis aukartust äratasid .
    Tige peni oli alles , istus endist viisi ketis ja pistis kohe vihaselt haukuma . 
    Paul astus lähemale , püüdis teda rahustada , aga koer lõrises nii vaenulikult vastu , et ta edasisest lähenemisest loobus . 
     "  Hommepäev klaarin arved . 
    Viin kuhugi metsa , käigu kus pagan .  "  
    Tuhkagi sa ei vii , mõtles Hendrik . 
    Jääd kuuks ajaks koju , koer harjub . 
    Varsti olete niisama suured sõbrad kui kadunud setteriga . 
    Pole sa niisugune mees , kes esimese takistuse ees alla vannub . 
    Kas või jonni pärast paned selle peni ennast armastama . 
    Uks oli luks . 
     "  Häda , kui su vanamees ühiskonnategelaseks hakkab ,  "  kirus Paul , laskis aga samal ajal selgesti välja paista , kui uhke ta oma isale oli . 
     "  Ega siis muud , kui tuleb omal käel sisse murda .  "  
    Paul torkas käe vundamendiprakku , kus nad vanasti võtit olid hoidnud , ja tõi kuuldavale üllatushüüde - võti oli ikka seal . 
    Vana metsamees oli nähtavasti arvestanud , et poeg saabub tema äraolekul . 
    Sõbrad läksid tuppa . 
    Kõik tuletas otsekohe Millit meelde . 
    Seal diivanil lebas Hendrik enne piduleminekut . 
    Sealt uksest tuli tema , jäi Hendriku ette seisma ja küsis :  "  Kas te peole ei tulegi ? 
    Ma tahan teiega tantsida ...  "  
    Hendrik äigas käega üle lauba , püüdis minevikku eemale tõrjuda . 
    Paul ei pannud teda tähelegi , kõndis mööda maja ringi ja tegi rahulolevalt kindlaks , et kõik on omal kohal sellest saadik , kui ta siin viimati käis . 
    Imelik konservatiivsus on inimestes . 
    Ollakse tükk aega ära , tullakse tagasi ja nõutakse , et kõik peab olema täpselt-täpselt nii , nagu oli maha jäädes . 
    Toad üle vaadanud , astus Paul sahvrisse , leidis sealt suure käntsaka liha ja tuli sellega vilistades kööki tagasi . 
     "  Läheb söömaks .  "  
    Nad praadisid liha , sõid , Paul jutustas sõjalugusid . 
    Hendrik istus küünarnukkidega lauale nõjatudes ja mõtles , et ta ei tahakski siit ära minna . 
    Elaksid Pauliga kahekesi metsas , oleksid rahul ja võib-olla isegi õnnelikud . 
    Kahekesi ? 
    Naiivne mees , mõtles Hendrik kohe . 
    Paul võtab ju naise . 
    Nagunii võtab . 
    Rajab perekonna . 
    Mis oleks mul selle perekonna keskel teha ? 
    Ja vaevalt Paul üldse siia jääb , temale leidub teisi ja tähtsamaid ülesandeid ... 
    Ta loobus unistustest ja kuulas Pauli jutustusi . 
    Isa tuli üsna hilja , võttis külaliste saabumist kui kõige loomulikumat asja ja ütles ainult :  "  Seda ma metsa äärest vaatasin , et uks lahti . 
    Et kes see muu võib olla .  "  
    Nüüd istusid nad juba kolmekesi , kuulasid ja rääkisid ja kuulasid , nüüd juba peamiselt vana Haava seletusi , kui palju tööd vallas on ja mis kõik teha tuleb , enne kui elu jälle kindlatesse roobastesse saab . 
    Jutt ei tahtnud ega tahtnud lõppeda , kell ligines keskööle . 
    Paul haigutas kramplikult ja tegi isa sõnadevoolule viimaks lühikese lõpu ? tõusis ning lausus :  "  Aitab tänaseks . 
    Tarvis magama minna .  "  
    Vastne valla peremees katkestas jutu , vaatas nagu kahju tundes mõlemale otsa , aga ei hakanud vastu vaidlema . 
     "  Homme aega küll .  "  
    Paul ringutas ja viipas Hendrikule ? heidame pikali . 
    Nad läksid tagatuppa , hakkasid vaikselt riidest lahti võtma . 
    Koera haukumist ei pannud kumbki tähele , ka välisukse avamist mitte . 
    Nad võpatasid alles siis , kui köögist kostis räme hääl :  "  Käed üles !  "  
    Paul tõmbas juba allalastud püksid kiiresti üles ja haaras püstoli . 
     "  Bandiidid ,  "  ütles ta tasa . 
    Hendrik kobas automaatselt tühja püksitaskut ja needis ennast : sel ainsal korral , mis tal Pauli kingitud püstolit tõesti tarvis oleks läinud , vedeles relv koolimajas laekas . 
     "  Otsi leiba ja liha !  "  käsutati köögis . 
    Paul kõhkles hetke , astus siis kindla sammuga ukse juurde ja tõmbas selle pärani , jäädes , püstol peos , lävele seisma . 
     "  Mis see tähendab ?  "  
    Hetkeks tekkis surmavaikus , siis tärises ootamatult automaadivalang . 
    Paul nõksatas , vaatas imestava uskumatu näoga enda ees seisvaid mehi ja pillas püstoli käest . 
    See kukkus künnisele ja põrkas tuppa . 
    Paul seisis veel hetke kergelt vaarudes , nagu püüaks ta end kõigest jõust selle vastu kaitsta , mis nüüd tuleb . 
    Siis lõtvus ta järsku ja varises kokku . 
    Keegi ütles sosinal :  "  Kurat !  "  
    Hendrik seisis nagu halvatud . 
    Ta oleks pidanud maast püstoli kahmama , Pauli asemel lävele sööstma ja tulistama , aga jalad ei kuulanud sõna . 
     "  Ohvitser !  "  kuuldus kellegi hääl . 
     "  Poisid , laseme jalga !  "  
    Kostis kiirete sammude müdin , ust prõmmiti , ja nüüd tuli Hendrikusse taas elu . 
    Ta haaras püstoli , tormas kööki , sealt välja uksele . 
    Metsaäärses pimeduses viirastusid ähmaselt põgenevate mõrtsukate siluetid . 
    Hendrik tulistas huupi kuus lasku , keegi nagu karjatas ? või näis see ainult nii ? ? ja siis jäi kõik vaikseks . 
    Hendrik vajutas veel mitu korda päästikule , mõistis siis , et pide on tühi , ja laskis käe langeda . 
    Ja siis meenus Paul . 
    Hendrik pöördes ja läks kööki . 
    Isa põlvitas ikka veel toalävel lamava Pauli kõrval ja hoidis poja pead süles . 
    Kõik oli imeliselt vaikne , kella tiksumine tagus piinavalt vastu trumminahku . 
    Hendrik ei näinud Pauli nägu , aga ta teadis vääramatu kindlusega : Paul on surnud . 
    Kolm päeva hiljem vallutati Berliin . 
    Mõne päeva pärast kirjutasid Keitel , Friedeburg ja Stumpf fašistliku Saksamaa kapituleerumisaktile alla . 
    Sõda oli lõppenu 
    XX 
    Äratuskell tilises valjusti ja pikalt , Hendrik pööras end küljelt küljele , püüdis vabaneda sellest lakkamatust helisemisest , aga midagi ei aidanud . 
    Ta avas silmad , lamas viivu liikumatult selili ja laskis lõpuni üleskeeratud vedrul maha täriseda . 
    Pärast seda saabuv vaikus mõjus paradoksaalselt virgutavalt ja Hendrik tõusis istuma . 
    Kell oli kümme minutit üle kaheksa . 
    Ja voodi kõrvalt laualt paberossipakke kobades ? nüüd oli ta juba viiendat aastat suitsetaja ? mõtles ta äsjaärganud inimese aeglusega sellele , et ta tol ööl õieti polnudki maganud , oli vaid suigatanud ja silmad jälle kohe pimedusse lahti teinud . 
    Nüüd oli väljas juba valge , läbi küpsete ploomide värvi meenutavate aknaeesriiete imbus tuppa hallikasrohelist helendust . 
    Otse voodi vastas rippus seinal ovaalne peegel , Hendrik nägi selles häguselt oma nägu . 
    Juuksed sassis , sügavad jooned suu kõrval mustendamas . 
    Tarvis oli tõusta . 
    Hendrik langetas jalad põrandale ? see tundus ebatavaliselt külmana . 
    Ta otsis tuhvlid , libistas need varvaste otsa ja ajas end püsti . 
    Väljast kostis mööduva auto mürin , akna all kõnniteel kõnelesid paar naist valjusti ja ägedalt . 
    Köögist ulatusid tuppa summutatud sammud , pliidi alla süüdatud tuli praksus tasa . 
    Perenaine teeb kohvi , mõtles Hendrik . 
    Ta tõstis õhtul mahalibisenud ajalehe lauale , ringutas ja tõmbas püksid jalga . 
    Laual seisis savikruus külma veega , ta jõi paar lonksu ja pööras harjunud liigutusega kalendrilehte . 
    Homme on Võidupüha . 
    Ja täna astub tema , 8. Klassi juhataja Hendrik Allas täpselt kell üheksa oma klassi , astub alustamaks klassijuhataja tundi , milles ta oma õpilastele peab rääkima võidust ja sellest , kuidas ta tuli . 
    Ta peab rääkima mitte ainult sellest . 
    Ta peab rääkima inimestest , kes seda võitu sepistasid , peab rääkima neist , kellega koos ta alles kümme aastat tagasi sellessamas klassis nendelsamadel pinkidel istus . 
    Ta peab rääkima teedest , mida tema kaaslased ja ta ise läksid , peab rääkima , miks nad seda tegid , peab rääkima kõigest nii , nagu see oli , ilustamata ja midagi varjamata , peab andma hinnangu sellele ajale ja neile noortele , keda maailma tabanud plahvatuse lööklaine oli kõige erinevamatesse suundadesse laiali paisanud . 
    Lööklaine ? 
    Paisanud . 
    Kas need on õiged sõnad ? 
    Nad olid kõik üks ja seesama klass . 
    See näis vähemalt nii . 
    Miks see nii näis ? 
    Kas mitte ainult sellepärast , et siis polnud suurte valikute silmapilk nagu veel saabunud , et nad olid lihtsalt koolipoisid oma koolimurede ja -rõõmudega , poisivallatuste ja poisiunistustega ? 
    Kas olid ? 
    Hendrik võttis käteräti ja läks kööki . 
    Perenaine vastas tema tervitusele naeratades nagu alati , Hendrik nägi , et pesukaussi oli juba valatud puhas vesi , seep hoolikalt kausi kõrvale asetatud . 
    Korteriperenaine oli hea inimene .  "  
    Kohv saab ka kohe valmis .  "  
    Hendrik noogutas ja hakkas pesema . 
    Läbi köögiakna paistis länguvajunud puukuur , selle ees toksis perenaise vend , sõjas jala kaotanud keskealine mees pliidipuid , kirvega alati nii täpselt puud hoidva käe kõrvale tabades , et Hendrikul alati tekkis tahtmine silmi sulgeda ? nüüd lööb sõrmedele . 
    Kuuri taga vehklesid tuules raagus õunapuud ja ainus ei tea kust aianurka sattunud toomingas . 
    Nende tagant kerkis keskkoolihoone valge korpus , paarisaja sammu tee , peaaegu siinsamas . 
    Kas nad ikka olid ainult ja lihtsalt koolipoisid ainult ja lihtsalt oma koolipoisimurede ja -rõõmudega ? 
    Hendrik kuivatas näo , kallas vee solgipange ja läks oma tuppa tagasi . 
    Valikute silmapilk polnud veel saabunud ... 
    Kas ei olnud ? 
    Kuidas tuleb tal täna rääkida nende kuueteistkümneaastaste mehehakatistega , kes olid küllalt suured selleks , et mäletada , et kõike mäletada ? 
    Kas olid ka nemad üks klass , kas tundus vähemalt ka neile , et nad on üks klass ? 
    Ei . 
    Hendrik teadis , et see nii ei olnud . 
    Seda kindlamini , et ta teadis nüüd ka seda , et nemadki omal ajal polnud üks klass . 
    Tõsi , uksele kinnitatud sildike kinnitas vastupidist . 
    Aga see oli ainult silt ja asetses väljaspool klassi , ukse välisküljel . 
    Ka seespool seda ust oli kõik sarnane . 
    Ühesugused pingid . 
    Ühesugused raamatud . 
    Ühesugused vihikud . 
    Ühesugune lootus , et tegemata jäänud ülesandeid täna ei kontrollita . 
    Ühesugune tahtmine ometi kord siit pääseda , täiskasvanuks saada , mägesid tõsta , iseseisev olla . 
    Iseseisev . 
    Kas ka sellest iseseisvusest mõtlemine oli ühesugune ? 
    Ja kõigile kinnitati kevadel rinda ühesugune lõpumärk - viikingilaev kolmevärvilise trikoloori taustal , tammelehed ja kõik muu , mis pidi sümboliseerima igaühe võidukat reisi oma maailma lõppu . 
    Väliselt oli kõik ühesugune . 
    Kas ta mäletas täpselt igat oma klassivenda ? 
    Hendrik istus voodiäärele ja loetles mõttes kõiki . 
    Jah , nad olid meeles . 
    Kõige eredamalt kerkis kahekümne nelja näo hulgast kujutluse pisut tuhmunud ekraanile  "  Kuldne Viis  "  . 
    Klassi kõige kiindunumalt kokkuhoidnud kamp . 
    Järele oli jäänud vaid tema , tema üksi . 
     "  Ja kõik on kuhugi teel ...  "  ütles vanapreili Metslang . 
    Kust need teed algasid ? 
    Kas alles lõpuaktuselt ? 
    Või ... ? 
    Hendrik oli esimest aastat klassijuhataja . 
    Ta mõistis ehmatava selgusega , et ka tema polnud endale paljutki veel täiesti selgeks mõelnud . 
     "  Kuldne Viis  "  . 
    Andreas Uustalu . 
    Ta oli sihuke poiss , kelle kohta öeldakse : loikam . 
    Teised hüüdsid teda Teadlaseks . 
    Seda ennustas talle ka vanapreili Metslang nendesamade veetilkadena üksteisele sarnanevate lõpumärkide  "  kastmise  "  õhtul . 
    Ta filosofeeris palju . 
    Ta vaidles palju . 
    Ta uuris palju . 
    Ta oleks võinud olla eeskujulik teadusemees . 
    Tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal , keset unustamatult külma talve ta arreteeriti . 
    Hendriku kodust . 
    Sügisel käis ta nõukogude korra veendunud ellurakendajana revideerimas - mida , seda ei teadnud Hendrik nüüdki . 
    Ja tuhande üheksasaja neljakümne kolmandal aastal tormas seesama loikamiks peetud ja teadlase vaikset rada käima ennustatud poiss ihuüksi , vintpüss käes , künkast alla fašistide poole , pöörasena raevust , laetud üheainsa sooviga - tappa , tappa nii palju kui suudab neid neetud vaenlasi , kes ähvardasid rindelõiku läbi murda . 
    Peeter Linkvist . 
    Ta oli poiss , kes kogu elu kartis pimedat metsa , ja seda naljakam oli , et vanapreili Metslang talle metsavahi karjääri ennustas . 
    Ta ei tegelnud kunagi poliitiliste vaidlustega , talle näis kõik olevat ükstapuha , ta näis tahtvat ainuüksi vaikselt ja korralikult ära elada . 
    Aga neljakümne esimesel aastal võttis ta vastu ajalehetoimetaja koha , avaldas iga päev artikleid ja sõnumeid , kirjutas juhtkirju Saksamaa messialikust päästjaosast . 
    Ta ei tahtnud , et koolipoisid pärjapaneku tõttu sakslaste kätte vangi satuksid , aga nende ümberveenmise katse veeretas ta Hendriku kaela . 
    Siis elas ta pika aja põõsas , kartis vägivalda , aga tormas kui arust ära Pitka kompaniisse võitlema ideede eest , millest tal iialgi õiget aimugi polnud olnud . 
    Või oli ? 
    Ja leidis oma teekonna lõpu sellesama pimeda metsa all , mida ta lapsest saadik oli kartnud . 
    Heiti Soovares . 
    Talle ennustati põllumeheks saamist , see ei meeldinud talle , advokaadi pojale . 
    Ta oli koolis ikka pisut lapselikult vaimustuv , trullakas ja pehmekene . 
    Ta oli esimesi liikmeid omakaitses . 
    Ta astus leegioni . 
    Ta redutas neljakümne neljandal metsas ja sai omaenda kaaslaste käe läbi surma . 
    Paul Haab . 
    Ohvitser , oli klassijuhataja talle ennustanud . 
    Ta oli lühikesevõitu , veidi vimmas ja heleda häälega ning nagu kiuste sileda lõua ja ninaalusega , samal ajal kui teised juba esimesi udemeid ajasid . 
    Ta oli metsavahi poeg , temast ei teadnud keegi õieti midagi , ta oli tagasihoidlik ja vaikne . 
    Oleks võinud arvata , et temast , just temast saab oma isa elukutse jätkaja , vaikne metsamees , loodusearmastaja , kõigest võistluslikust eemalehoidja . 
    Kolmekümne üheksanda suvel temal külas käies selgus Hendrikule rabava üllatusena , et tema meelsus polnud kaugeltki nii neutraalne . 
    Neljakümnendal kaitses ta RO-s tema kohta uskumatu energiaga äsjataastatud nõukogude korda . 
    Ta tuli parašütistina fašistlikku tagalasse , võitles rindel , sai haavata . 
    Ja langes kaheteistkümnendal tunnil bandiidi kuuli läbi . 
    Jah , nad kõik olid noored , verinoored . 
    Jah , aeg oli karm , segane , ennast pealesuruv igast küljest . 
    Jah , raske oli valida õiget teed , eriti pärast kaksteist aastat kestnud õpinguid , mille kestel neid kõiki lakkamatu järjekindlusega ühele teele suunati . 
    Aga miks valis Andreas juba siis teise ? 
    Aga miks valis Peeter veidi hiljem just sellesama koolis kättenäidatu ? 
    Aga miks valis Heiti teise ? 
    Aga miks valis Paul teise ? 
    Ja ... 
    Hendrik vaatas kella ja kargas püsti . 
    Kolmkümmend viis minutit üheksal . 
    Ta hakkas kiiresti rõivastuma , kammis hoolega juukseid , tegeles põhjalikumalt kui muidu portfelliga . 
    Ja teadis kogu aeg , et vastamata on veel üks küsimus : miks valis tema just nii kaua , miks ei teinud ta nii kaua katsetki otsustavalt selgusele jõuda asjades , mis teistele otsekui iseenesest mõistetavad olid ? 
    Hendrik seisatas ja mõtles : ma pole veel praegugi kõike lõpuni mõelnud . 
    Ma olen palju mõelnud . 
    Aga mitte lõpuni mõelnud . 
    Mida pean ma neile täna rääkima ? 
    Olen ma selleks täiesti valmis ?
    Arstid liiguvad Kunda juurde . 
    Üks naisarstidest viivitab edasiminekuga ja küsib tasakesi :  "  Kuidas te tunnete end ?  "  
     "  Aitäh , pole viga , hästi ,  "  vastab Sigrid niisama vaikselt ja pahandab kohe enesega - milleks see aitäh . 
    Puudub veel , et oleksin lisanud :  "  Aga kuidas teie tervis on ?  "  
    Nüüd söandaks ta ka oma väsimusest rääkida , mis talle praegu nagu tekk peale vajus . 
    Ja valudest , mis äsja jälle endast märku andsid . 
    Võib-olla see naisarst tundis ta näost ära , et on väsimus , on valud , seepärast küsis , seepärast heitis pilgu Kunda voodi juurest tagasi , seepärast räägib teisele naisarstile midagi ja ka see silmitseb teda nagu möödaminnes , nagu mõtetega kusagil eemal olles . 
    Sigrid otsustab oma väsimusest rääkida hiljem , enne kui arstid lahkuvad . 
    Praegu on nad kõik juba Kunda juures . 
    Teid opereerime nädala pärast ,  "  teatatakse Kundale pikemata . 
    Lennuki lähenev mürin summutab edasise jutu ja kisub Sigridi tähelepanu enesele . 
    Kui ta on lennuki pilguga pilvede vahele saatnud ja Kunda poole vaatab , ütleb see parajasti :  "  Ma tean , et on . 
    Võite julgesti öelda . 
    Kuulsin loengut . 
    Kõik tundemärgid on mul olemas . 
    Akuraatselt kõik .  "  
    Ollek näitab Maaviirule Kunda haigusloo vahele köidetud lehekesi . 
    Prillid nende lehekeste poole , vastab Neeme :  "  Väike kasvaja seal paistis . 
    Aga et halvaloomuline ...  "  
    Ta silmade kõne jääb tumedate prillide taha . 
    Need pöörduvad Maaviiru ja Olleki poole . 
     "  Loengut kuulates panite muidugi tähele , et on olemas nii halva- kui ka healoomulised kasvajad ?  "  pärib Maaviir . 
     "  Panin küll , aga ...  "  
    Maaviir teeb käega vaikimist paluva liigutuse . 
     "  Aga miks te siis kahtlete ? 
    Miks te meid ei usu ?  "  
    Ta hääl ja suu väljendavad üleolekut parasjagu niisugusel määral , et haige sellest veel ei solvu , küll aga tunneb oma võhiklikkust ja rumalust ning lööb oma kartmistes kõhklema . 
    Kuid Kunda on teisest puust . 
    Ta laseb tohtrid ära minna , kuulatab , kuidas nende sammud kaugenevad ja tõuseb püsti . 
     "  Mina pimesikumängu ei salli !  "  pahvatab ta ja ruttab uksest välja . 
     "  Tahab veel kord nina kõrvetada ,  "  leiab Mae . 
    Tagasi tuleb Kunda alles hulga aja pärast . 
    Tuleb ja istub taburetile . 
    Vaikib . 
    Vaatab oma sõrmeküüsi . 
    Vaatab neid ja ei vaata ka . 
    Teistest palatisviibijaist ei tee ta välja . 
    Ta nägu on valge , suu ümbrusse on ilmunud teravad , kalgid jooned . 
    Tas on midagi karmi , puitunut , mida polnud varem märgata . 
    Jahmatusjärgne tardumus hoiab teda oma võimuses . 
    Kunda käitumine on nii harjumatult võõras ja ühtlasi nii selget keelt kõnelev , et vaikus palatis muutub rusuvaks . 
    Helle , kes oma asju pakib , laseb käed sülle . 
    Ta silmad tõmbuvad niiskeks . 
    Ta huuled löövad võdisema . 
    Klaara läheb kuulmatu kassisammuga Kunda juurde . 
     "  Sa ... 
    Sa ära igat juttu usu ka .  "  
    Kunda tõstab silmad sõrmedelt üles . 
    Need on väsinud . 
     "  Mul pidi veel hästi vihane olema . 
    Täitsa punane . 
    Ja kaks kõrvuti .  "  
     "  Kes sulle ütles ?  "  pärib Mae . 
    Kunda jätab talle vastamata ja kordab :  "  Hästi vihane . 
    Täitsa helepunane .  "  
     "  Kes sulle ütles ?  "  tahab Mae teada . 
     "  Seda ma ei räägi ,  "  vastab Kunda järsult ja vajub mõneks hetkeks liikumatusse ning sõnatusse . 
    Ootamatult hüppab ta püsti ja läheb palatist välja . 
     "  Kuhu nüüd ...  "  
    Mae vaatab Klaara otsa . 
    Klaara muigutab suud ja kehitab õlga . 
     "  Tahab oma murega üksi olla ,  "  arvab Helle . 
     "  Mure on halb kaaslane ,  "  ütleb Klaara ja läheb Kundale järele . 
    Helle lahkub tema kannul . 
    Alles nüüd tuleb Sigridile meelde , et ta tahtis arstidele oma väsimusest rääkida . 
    Võib- olla homseks läheb niigi üle , loodab ta . 
    Ja kui ei , eks siis räägi . 
    Klaara ja Helle tulevad palatisse tagasi . 
     "  Näete , mis mul on !  "  tõstab Helle liiliad ja alpi kannid pea kohale . 
    Ta nägu õhetab , suu on vahetpidamata naerul . 
     "  Naised kinkisid kojusaamise puhul .  "  
     "  Aga Kunda ?  "  küsib Mae Klaaralt . 
     "  Arvasin , et läksid teda otsima .  "  
    Klaara ei vasta , ei tee kuulmagi . 
     "  Kunda ...  "  
    Helle nägu tõsineb viivuks . 
    Siis naerab ta jälle . 
     "  Kunda mõõdab koridori . 
    Ukrainlane ees , tema kannul . 
    Ütles , et huvi pärast ...  "  
     "  Tõesõna , mis siin palatis konutada ,  "  tõuseb Mae püsti . 
     "  Tule , Helle , lähme jalutama .  "  
     "  Ma pean pakkima . 
    Mul siin nii palju träni kogunenud .  "  
     "  Aga teie , Sigrid ja Klaara ?  "  
     "  Ma ... puhkan natuke ,  "  naeratab Sigrid . 
     "  Võib ka ,  "  leiab Klaara . 
     "  Enne operatsiooni peabki palju liikuma .  "  
    10. Ootus Sigrid kõnnib õe kannul mööda koridori protseduuridetoa poole . 
    Homme tuleb tal väike operatsioon , milleks on teda vaja ette valmistada . 
    Mis operatsioon see niisugune peaks olema ? 
    Väike , ütles doktor Ollek . 
    Väike , ütles ka Maaviir . 
    Teeme ainult pisikese augu naha sisse , ütlesid nad mõlemad . 
    Kunda arvas pärast , et küllap vaatavad maksa peegliga . 
    Tea , kas unerohtu ka antakse ? 
    Kui ainult pisikene auguke , ehk siis ei anta ? 
    Niiviisi mõeldes on Sigrid jõudnud söögitoa ukse ees seisva laua kõrvale . 
    Ta pilk riivab kirjadekasti laua peal . 
    Süda võpatab . 
    Ta ei loe sõrmedel , mitu päeva on möödas sellest , kui ta ise kirjutas , ja mitme päeva pärast peaks vastus kõige paremal juhul saabuma . 
    Ta vaid teab , et ootab vastust , ootab sellest hetkest peale , kui oma kirja ära saatis . 
    Sigrid võtab kirjad kastist ja sirvib neid . 
    Ümbruse ja õe unustanud , loeb ta ümbrikelt nimesid . 
    Võõras nimi . 
    Võõras nimi . 
    Võõras ... 
    Võõras. . 
     "  Täna pole posti veel toodud ,  "  kuuleb ta Kunda häält . 
    Nüüd märkab ta , et laua ja söögitoa ukse vahel toolidel istujatest üks on Kunda . 
     "  Eile posti ei tulnud , eile oli esmaspäev ,  "  seletab Kunda . 
     "  Aga täna tuuakse alles lõuna eel ... või nii .  "  
     "  Kaur , kuhu te jäite ?  "  hüüab õde koridori sügavusest . 
    Sigrid paneb kirjad kasti tagasi . 
    Kõige peale jääb suur sinine ümbrik . 
    Protseduuridetoast tulles heidab ta pilgu jällegi kasti . 
    Heidab kiirelt ülelibiseva pilgu , sest tunneb , kuidas istujad teda uudishimulikult vaatavad . 
    Ta pilk libiseb üle kasti ja komistab sinna sisse . 
    Uuesti võpatab süda - helesinise ümbriku peale on pandud väike valge . 
    Uuesti jääb ta kasti juurde seisma . 
    Ja uuesti kõnetab teda Kunda . 
     "  Ikka needsamad ,  "  naerab ta . 
     "  Ega te ometi taha juba nii ruttu vastust saada ? 
    Alles te ise kirjutasite . 
    Võib-olla pole veel kättegi läinud . 
    Jaa , muidugi , et ei ole . 
    Siiasamasse kõrvaltänavasse läheb kiri mõnikord isegi neli päeva , mis siis veel sinna rääkida .  "  
    Ta tõuseb püsti ja tuleb Sigridi kõrvale . 
     "  Ütelge , miks te põhjast siia haiglasse tulite ? 
    Kas seal unkuluogiat ei olnud või ... 
    Või miks ? 
    Terve eilse päeva tahtsin seda teilt küsida .  "  
     "  Ma pean minema .  "  
    Ütleb Sigrid . 
    Miks-miks ? 
    Plaksuvad ta tallad koridori põrandal . 
    Miks-miks ? 
    Palat on tühi . 
    Kõledana mõjub inimeste puudumine praegu . 
    Isegi see ei loe , et päike sisse paistab . 
    Miks ?... 
    Ta rinnutab aknalauale ja surub nina vastu klaasi . 
    Täna tuuakse lõuna eel ... või nii . 
    Või nii . 
    Alles lõuna eel . 
    Lõuna eel tuuakse . 
    Tuuakse ... 
    Tuuakse ... 
    Tuuakse . 
    Taevas on selge . 
    Laialt ja kõrgelt kummis on ta täna . 
    Ja nii puhas sinine , nagu oleks äsja üle pestud ja alles märg , alles ära kuivatamata . 
    Kirja tuleb veel oodata . 
    Oodata tuleb . 
    Oodata . 
    Vaasi pruudikimbu-nelkidega oli ta tõstnud laualt ära aknale . 
    Lauale kuhjus asju , ilma milleta põhjas läbi ei saa . 
    Tema sorteeris need mahajäävatest esemetest välja . 
    Kristjan pakkis . 
    Pakkis ja rääkis :  "  Tuba on meil Viktoriga kahe peale . 
    Poissmeeste asi - ei viitsi üks kord teha , kraamib teine . 
    Oleks ma ette aimanud , et kohtan sind ... 
    Aga nüüd läheb Viktor seni Igori juurde , kuni me enestele uue elamise saame .  "  
     "  Äkki ei saagi ?  "  
     "  Saame . 
    Ütlesin sulle , mis mees lendur põhjas on . 
    Muidugi , asjaajamise peale natuke aega kulub , kuid seni käib praegune tuba küll . 
    Soe on ta nagu saun . 
    Ja üldse , pole viga . 
    Küll näed , kui kohale jõuame .  "  
    Just siis , kui asjad olid pakitud ja koolidega lõpuarved tehtud , sai Kristjan telegrammi - tuli kohe kursustele sõita . 
     "  Kuhu ?  "  küsis Sigrid . 
     "  Kuhugi lõuna poole . 
    Sa ära kõike jälle lahti paki . 
    Ainult see , milleta sa kuidagi läbi ei saa . 
    Kohe kui tagasi tulen , sõidame .  "  
    Lennuk , mis Kristjani ära viis , tõusis selgesse taevasse . 
    Selgesse ja kõrgesse . 
    Sigrid läks koju , pani ukse enese järel kinni ja tundis end tühja , tarbetusse minevikukesta paisatuna . 
    Algas ootamine . 
    Esialgu telegrammi . 
    Ehkki Kristjan oli öelnud :  "  Kirjutan sulle .  "  
    Telegramm võis tulla kohe varsti pärast Kristjani päralejõudmist . 
    Sigrid venitas toitu ostma minemisega . 
    Iga kord kui läks , jättis ukse peale kirja , et pandagu telegramm kirjakasti . 
    Ta ootas poolteist nädalat . 
    Siis tuli helevalgete pilvesäbrude vahelt Kristjan . 
    Hommikul lendas ta tagasi . 
    Lendas pleekinud sinisesse ja pilvedeta taevasse . 
    Nädala pärast tuli ta uuesti ja maandus raskete vihmapilvede vahelt , et hommikul jälle selgesse taevasse tõusta . 
    Nüüd algas kirjade ootamise aeg , sest Kristjan ise ei saanud enne kursuste lõppu enam tulla . 
    Kirjad saabusid kolm korda nädalas . 
    Saabusid täpselt : teisipäeval , neljapäeval ja pühapäeval . 
    Sigridil kujunes omamoodi kalender : tüse ümbrik - teisipäev , kaart - neljapäev , õhuke kiri - pühapäev . 
    Ühel laupäeval leidis ta kirjakastist võõra käekirjaga ümbriku . 
    See oli põhjast . 
    Oli Kristjanile . 
    Kristjan ise tuli esmaspäeval ja võttis ümbriku lahti . 
    Ja vandus . 
    Viktor teatas talle oma abiellumisest ja lootusest , et Kristjan läheb seniks ühte tuppa Igoriga , kuni tema , Viktor oma Veeraga , korteri või vähemalt eraldi toa saab . 
     "  Mina talle oma abiellumisest ei kirjutanud . 
    Tahtsin teda üllatada . 
    Aga tema jõudis ette . 
    Ja Veeraga ... 
    See on tujukas nagu aprill . 
    Temaga ühe köögi peal olla on liig . 
    Aga ühes toas ... 
    Kaks peret ühes toas ...  "  
    Kristjan võttis osa pakke kaasa ja lendas üksi . 
    Kui põhjas asjad korda saavad , tuleb ta kohe Sigridile järele . 
    Jälle ootamine . 
    Esimene teade tuli varsti . 
    Panin asja käima oota kirja oled minuga Kristjan Kirja saabumine venis . 
    Aeg oli nagu seisma jäänud . 
    Kirjakast oli tühi . 
    Iga päev tühi . 
    Ikka tühi . 
    Ainult tühi . 
    Ühel päeval seisis ukse taga keegi lendur . 
     "  Tere ! 
    Olen Viktor , Kristjani sõber ,  "  tutvustas ta lärmakalt . 
    Ta tuli sisse , rääkis maast ja ilmast . 
    Ütles , et pakid jäid hoiuruumi . 
    Ta rääkis vahetpidamata , oli otse ebaloomulikult jutukas . 
    Sigrid tahtis talle kohvi keeta ja läks kööki . 
    Süütas gaasi . 
    Mees tuli talle järele ja andis ümbriku . 
    Sigrid tegi ümbriku lahti ja luges . 
    Luges midagi aru saamata . 
    Gaasileek oli sinine , paberi põlemise leek kollane . 
    Mustaks põlenud , söestunud paberil hõõgus nagu tulekirja , suuri , veidralt kõverikke tähti . 
    Siis kustusid need . 
    Ta läks tuppa tagasitõmbunud mehe juurde . 
     "  Kes te olete ? 
    Miks te tulite ?  "  küsis ta rahulikult , jäätunult . 
     "  Kuidas ?  "  sattus mees segadusse . 
     "  Ma ütlesin ... 
    Ma andsin ...  "  
     "  Ma pole midagi saanud . 
    Ma pole midagi lugenud .  "  
    Siis läks ta enesest välja ja kisendas :  "  Ma pole midagi lugenud ! 
    Mitte midagi ! 
    Ja see pole tõsi ! 
    Head aega ! 
    Te pole siin käinud !  "  
     "  Kaur !  "  hõikab õde ukselt . 
     "  Tulge ! 
    Võtame veel verd !  "  
    Ta läheb õe kannul . 
    Ta hoidub kirjakasti poole vaatamast . 
    Ta silmitseb õe kingadest paistvaid jalakandu , need on roosad nagu imikul . 
    Laud läheneb . 
    Laua kõrvalt kostab Kunda  "  akuraatselt  "  ja naeru . 
    Laud jõuab üha lähemale . 
    Ta hoidub pead käänamast . 
    Kaela lööb nagu kramp . 
    Ta vaatab Kundale otsa ja siis ... pea ise pöörab ja pilk lendab kirjakasti . 
    See on tühi . 
    Laua kõrval lappab rangisjalgne kaevur kirju . 
    Neid on rohkem kui enne . 
    Neid on päris kindlasti rohkem . 
    Sigrid tunneb , kuidas jalad jäävad mehe kõrvale seisma . 
     "  Teile ei olnud kirja , Sigrid . 
    Vaatasin ,  "  kuuleb ta jälle Kunda häält . 
     "  Kaur , tulge !  "  hüüab õde eemalt . 
     "  Ikka te tahate mu käest ära kaduda .  "  
    Kirja ei olnud . 
    Ta läheb õele järele . 
    Täna ei olnud . 
    Täna poleks jõudnudki , sest kõrvaltänavasse läheb vahel neli päeva ... 
    Homme ... 
    Kust võtan jõudu jälle oodata ? 
    Ta kiirendab samme . 
    Aga homme on ju homme . 
    Juba homme . 
    11. Kohtumisrõõm Äkki - kajakate kisa . 
    Uni lendab minema . 
    Sigrid avab silmad . 
    Ta on täiesti virge . 
    Kõik teised magavad . 
    Kogu majas valitseb vaikus . 
    Ainult külmutuskappide tasane põrin söögitoas . 
    Vara veel . 
    Nüüd on hea duši alla minna , kõik magavad , pole vaja järge oodata , pole vaja pesemisega kiirustada . 
    Tea mitmendaks opereerivad ? 
    Kaua küll ei taha närveerida ja oodata . 
    Üldse ei taha enam oodata . 
    Akna taga liiguvad pilved . 
    Aeglaselt , uniselt . 
    Taevas on üleni pilvi täis - Kristjani kojutuleku taevas . 
    Tasakesi nihutab Sigrid tekiserva kaugemale ja tõuseb tasakesi istuma . 
    Rabaroheluse kohale on hangunud valged udujõed , udutiigid . 
    Jälle kostab kajakate kisa . 
    Vaateväljale ilmub neid terve parv . 
    Lendab paremalt , ööbimiskohast ilmselt . 
    Kus nad ööbisid ? 
    Sealpool ei ole vett peale paari jõenire . 
    Lendavad vasakule , järvele . 
    Lendaksid nagu paariti . 
    Vähemalt esimesed . 
    Elavad siis kajakad paariti nagu tuvid ? 
    Sigrid hakkab neid kiirustades loendama : ükskakskolmneliviiskuus ... ja viiskümmend neli ja viiskümmend viis . 
    Ei ole paarisarv . 
    Veel üks ! 
    Siiski paarisarv . 
    Hilineja tuleb suure kaarega . 
    Lendab viimase juurde ja jälle teeb sõlme eemale . 
    Kajakate roostes hääled kaugenevad . 
    Kohe paistab uus parv . 
    Uuesti loendab ta neid . 
    Jälle paarisarv . 
    Kolmas parv . 
    Seitsekümmend kolm kajakat . 
    Seitsmekümne kolmas lendab teistest eemal . 
    Teiste kõrval küll , kuid eemal . 
    Laskub madalale , üsna madalale . 
    Peaaegu puudutab valget uduviirgu . 
    Tõuseb . 
    Teeb kaare tagasi . 
    Jälle edasi . 
    Teised lendavad sihikindlalt edasi ja on juba aknaraami varju jõudnud . 
    Tema aga laskub jälle . 
    Uus sõlm tagasi . 
    Kas ta otsib midagi ? 
    Äkki - kedagi ? 
    Kaaslast ? 
    Laskis ehk jahimees selle alla ? 
    Hukkus see siinsamas rabas ? 
    Hukkus ? 
    Sigridi hingamine peatub . 
    Ta tõuseb järsku püsti ja nõjatub aknalauale , silmad üksikul kajakal . 
    Otsib . 
    Ta ju otsib . 
    Loodab leida . 
    Küll leiab , kui usub , et leiab . 
    Leiab , kui ... 
    Rinnus ootamatult lahvatav valu paneb Sigridi valjusti ja ehmunult karjatama . 
    Valu rebib ta sisemust . 
    Hirm ängistab , lämmatab .
    Esimene peatükk 
    1 
    Need polnud igapäevased teed , mida eluajal oli nähtud ja sõidetud . 
    Need olid kurat ise teab mis teed ! 
    Alles mõni tund tagasi siledad kui tantsupõrand , nüüd aga üksainus veeväli , kust kuivemad paigad saartena välja ulatusid . 
    Iga suurema lombi ette jäid kurnatud ning janused hobused tõrksalt seisma ja kannatuse kaotanud küüdimehed malgutasid märja ning sorakil karvaga loomi . 
    Säh ! 
    Säh ! 
    Säh ! 
    Küüdimees teeb kõik mis võimalik , ja pole tema süü , et hobused venivad ja vihm uputab . 
    Aga see ei lepitanud sõitjaid - nad olid kui kärbsed sügisel , uimased ja tigedad . 
    Isegi insener Sitska , kes meelde jäi oma hea tuju , laulujorude , ilu ja haridusega , losutas nüüd konukil vankri päras , kumera põhjaga kübar kui must pada silmini peas . 
    Kõrge märg kubu ta kõrval oli Vanda , Sitska naine . 
    Aga nende minia Liili püüdis meeleheitlikult rattariginast üle karjuda . 
     "  Mida ?  "  
     "  Palavik !  "  
    Liili tõstis teki serva üles ja uuris pampu oma kätel . 
    Insener laksutas lapsele keelt ja tegi naljakaid nägusid . 
    Tüdruk ajas sõrmed tekist välja ja püüdis haarata vanaisa nina , millele vettinud kaabust langes suuri vihmatilku . 
    Need kukkusid nii tihti ja nii täpselt nagu rohupudelist . 
     "  Kannata , Triinuke , varsti tuleb päike .  "  
     "  Kus on päike ?  "  küsis laps . 
    Kus ta on ? 
    Oli ainult vihm , teadmatus ja näriv südamevalu . 
    Kümne vankriga voor kõnkus vaevaliselt edasi . 
    Rattad vajusid raskelt kihisevasse mutta , väänlevaisse porivoltidesse . 
    Hall vihmatuisk peksis näkku ja selga ning raheterasuurused piisad kargasid mullidena lompidest üles . 
    Oli , nagu oleks maapind üleni keenud . 
    Inimeste märjad näod püsisid liikumatult kui sünged maskid . 
    See hirmutas lapsi , kes ei julgenud isegi jonnida . 
    Uniste , ahenenud silmadega vahtisid nad presendi alt hobuste kurbi sabasid . 
     "  Ütle nüüd , hing , kes ajas sind kodunt välja säärasesse maailma pärasse ? sülitas Jeemel , pikk paljaspea . 
    Johannes oli ta eesnimi . 
     "  Kuidas nüüd öelda . 
    Ja nagu sa ise ei teaks ,  "  vastas nokkmütsis aeglane vanamees Ruudi Populus . 
    Kusagile jäi nende kodu . 
    Kõik mõtlesid temast . 
    Ümar ja kannatlik Tilde , tema tütar Kristiina ja võõras naine Eeva , kes oli nendega ligi kaks tuhat kilomeetrit koos maha sõitnud , sobitanud raudteejaamades kasulikke tutvusi , muretsenud supitalonge , olnud ettevõtlik ning ülevas tujus . 
    Nüüd vaatas ta vihma sisse ja neelas pisaraid . 
    Kuuendas vankris toetus oma suure tugeva mehe najale pisike noor naine Pärja . 
    Kusagil selle vihma taga oli tema tuba ja köök . 
    Riiulitel hiilgasid kastrulid , põhjad ülespoole . 
    Ja voodi ... 
    Õnnetu võis ta olla ja väsinud , aga sängi heites , sooja teki all , kahe lina vahel jäid mured poole väiksemaks ja uinudes lootis ta homsest päevast ikka ainult head . 
    Sest temaga oli Hannes . 
    Ja seni kui Hannes tema kõrval oli , polnud midagi muretseda . 
    Nüüd sõitsid nad lõputuid teid ja vaatasid kadedalt iga tulukest võõras aknas . 
     "  Pärja !  "  sõnas Hannes oma silmivesistavale naisele tusaselt . 
     "  Kas sellest märjast , mis taevast alla sajab , sinu meelest veel vähe on ?  "  
    Ka inseneri proua Vanda Sitska nukrutses . 
    Ta igatses oma kaminat taga , tugitooli , Voltaire'i , kuuma teed , ja et ta jalad oleksid pleedi mähitud . 
    Et tüdruk Anna avaks laiad klaasuksed ja veeretaks käratult sisse serveerimislaua võileibadega . 
    Venisid lõputud lagedused , ühegi külata teel tuli pimedus , tõusis tuul ja Sitskade minia Liili nägi und . 
    Oli nagu kusagil kodu lähedal ja ta kelgutas lapsega mäel . 
    Märga lumelobjakat tuli , sadas otse näkku . 
    Liili vedas suure vaevaga kelku ülesmäge ja Triinu aitas nööri sikutada . 
    Kuid sellest muutus kelk veel palju raskemaks . 
    Lõpuks jäid nad väsinult seisma ja Triinu ütles :  "  Ema , mul on külm .  "  
    Liili puhus hingeõhku ta kätele ja küsis :  "  Kas nüüd on soojem ?  "  
    Laps raputas pead . 
    Siis võttis Liili palitu seljast ja mässis sellesse lõdiseva lapse . 
    Aga Triinu raputas pead ja ütles kurbade silmadega :  "  Ema , mul on külm .  "  
    Liili ärkas . 
    Laps magas ta kangetel , väsinud kätel . 
    Nad sõitsid läbi kolhoosi kõrgete väravate , viltuse vihma pekstud tatari küla poole . 
    Loomadki tundsid rõõmu , mis veel inimestest rääkida . 
    Esimese vankri järel jäid kõik nõksatades seisma . 
    Jäid seisma kauaks ajaks . 
    Tõusis kisa . 
     "  Mis lahti ?  "  karjuti . 
    Keegi ei teadnud . 
     "  Kus teejuht on ? 
    Kuhu ta kadus ?  "  
    Inseneri naine Vanda tõstis lõua talvepalitu kõrgest kraest üles . 
    Kui palju vaevatud , vanu nägusid peale tema oma vahtis vihma sisse . 
    Mis ime , kui see raske teadmatus kestis juba teist kuud . kõigil silme ees purustatud linnad , alevid ja raudteejaamad , köndid kõrbenud puud vanades kuulsates linnaparkides ja teede ääres . 
    Kord kihutas rong öid-päevi peatumata edasi , siis oli tal jälle aega küll kusagil metsa vahel või tühjadel väljadel seista , et rinde poole veerevaile ešelonidele , vägedele , tankidele , kahuritele ja sõjamoonale teed anda . 
    Siis aga tormas rong püsti-äkki täiskäigul minema , laialiläinud inimesi hoiatamata , kes asjatult hüüdes mööda roopaid ta järele harpasid . 
    Aga need , kes ühel hommikul täiskiilutud , mähkmeist ja higist lehkavais vaguneis ärkasid , nägid uuesti sedasama tuttavat jaama , kus nädal tagasi sai oldud . 
    Seesama jaamaesine  "  kipetokiga  "  , siniseks või hõbedaseks värvitud kipskujudega , lilleurnidega , ronge ootava inimmurruga perroonil , magajatega iluaia murul . 
    Mis sinna parata ! 
    Raudteed olid ešelonidest umbes ja üle koormatud . 
    Rinne vajas leiba , varustust ja kaitsjaid . 
    Noored sõdurid tantsisid oma lühikestel peatustel neidudega otse lahtistel vaguniplatvormidel , söötsid evakueeritute lapsi rammusa sõdurikapsasupiga ja mängisid vanu , kalleid laule . 
    Ja inimesed muutusid neid kuulates . 
    Nende nägudelt kadus hetkeks mure . 
    Kõik omandas pehmemad ning rõõmsamad toonid ja tiibadega usk ei lasknud enam nii masendavana näida kõiki teeraskusi , seda , et lapsed olid vannitamata , et olid kõhukinnisus , täid ... 
    Sest kui kohutavalt löödud on inimene , leides oma kehal esimese täi . 
    Ta on enesele vastik , võigas ja kogu aeg pingul ning valvel : kas miski ei liigutanud juustes või põuest ? 
    Kuni ta lõpuks isegi ei tea , on see söödik või ainult närv . 
    Teejuht , kes öömaja käis küsimas , tuli tagasi voori juurde . 
    Ja vankrid hakkasid lainetavas vees küla poole lõngerdama . 
    Ööpimedusse tärkas aknasoe ja inimesed tulid välja lävedele . 
    Ning Jeemel , pikk paljaspea , müksas oma kaaslast Ruudi Popolust :  "  Noorikud kutsuvad ehale ! 
    Teavad , et me sinuga prisked ja vabad poissmehed oleme .  "  
    Ah kuidas süda kippus nende uniste tulukeste juurde ! 
    Viimase vankri taga rippuv piimanõu kolksus rõõmsalt ja ärevalt . 
    Ning kõrvadele oli see nagu kellukese helin . 
    2 
    Hommik oli mossis . 
    Sadas udu . 
    Küla ümbrus jättis tallermaa tunde , inimlage , tulnukate laialipillatud vankritega ja rohtu nosivate hobustega . 
    Taredes magati raskelt ja unenägudeta , tõusti aga nii kangete liikmetega ning väsinult , nagu poleks tundigi tukutud . 
    Ja kui lapsi riidesse topiti , magasid nad edasi , püstijalu , huuled torus . 
    Kristiina lamas alles sulgpatjades , unine , laisk ja ilus . 
    Tilde lõikas leiba ja Eeva suitsetas . 
    Aknast , fuksia roosade südamete vahelt , paistis tükike pilvist taevast . 
    See küla oli kena ja uus . 
    Nii uus , et tared polnud kaotanud veel värskelt tahutud palkide heledust . 
    Ja nii puhas oli siin , et tulid meelde kõik seljataha jäänud öömajad . 
    Jaama ooteruumid põrandail ligistikku magavate inimestega , kes veel uneski oma pampe kramplikult varaste eest hoidsid . 
    Koolimajade klassid , laeva narid , lage laotusealune . 
    Vööni langeva pearätiga vanake tõstis teemasina lauale . 
    Ta keerutas sõrmede ümber Kristiina heledaid kiharaid , kiitis teda ja nimetas lilleks :  "  Tšetšek .  "  
    Lae all kätkis puhkes imik vääksuma ja kihnas rusikatega silmi , rusikad aga olid teisel kui roosinupud . 
    Vanaema lükkas hälli õõtsuma , pistis karjuvasse suhu leiva- ja suhkruseguse rahustava nutsaku ja näitas siis käega akna taga laiuvatele kurbadele vihmastele põldudele . 
     "  Sõda ... 
    Aru saama ?  "  
     "  Jah ,  "  lausus Tilde . 
    Mehed olid sõtta läinud . 
    Kes põldude üle jääb ? 
    Kas seda tahtis vanaema ütelda ? 
    Seda . 
    Ja seda , et tal teelistest südamest kahju on , ja et ta nende väntsutustele kaasa tunneb . 
    Memm valas piaalidesse teevett , tõi kambrikust klaaspurgiga piima , jättis kotad ukse taha ja astus valgetes sukkades üle heleda värvimata põranda . 
    Esimest korda nägi ta suitsetavat naist . 
    Allah ! 
    Allah ! 
    Kas niisugune lapsi ka saab ? 
    Tema oli neid üheksa ilmale toonud ja viis poega saatis ta nüüd lilledega ehitud vankrites , mesiviina , bajaani ja pisaratega sõtta . 
    Allah ! 
    Allah ! 
    Aga kus olid Eeva lapsed ? 
     "  Ära sõida !  "  palus Eeva mees . 
     "  Jää !  "  
    Kuid tema viskas kohvrisse kaks uut siidkleiti , pesu ja supellina . 
    Aitab neist paariks kuuks küll ! 
    Sõda ei või kaua kesta ! 
    Kõik arvavad nii . 
    Eeva ei usu Hitleri võitmatusse armeesse . 
    Kui ta seni mujal Euroopas nahatäit pole saanud , siis saab ta selle Venemaal kätte . 
    Tütar ei tulnud saatma . 
    Eeva kohtas Ainot vabriku õuel . 
     "  Ma ei tunne sind !  "  kähvas tüdruk . 
    Eeva aidati veoautole . 
    Töölised , vintpüssid üle õla ja padrunid vööl , evakueerisid oma tehase naisi ja lapsi . 
    Eeva tahtis poega suudelda . 
     "  Kõik vaatavad , mammi ,  "  häbenes poiss . 
    Ja nõnda jäi poeg talle meelde , vabriku hoovil , valgete paberiribadega kleebitud akende taustal . 
    Pikk ja kujutu veel , mehelikult väärikas ja lapselikult õrn . 
    Ta hoidis uhkelt oma püssi ja igatses kangelastegusid teha . 
    Vaene laps . 
    Eeva süda värahtas . 
    Surematus toob enamasti surma , kuid surm ei tee veel surematuks ... 
    Jah , ta polnud oma mehele ustav naine , aga lapsi , seda näeb jumal taevas , on ta armastanud ausa emasüdamega . 
    Ometi pole see armastus neid ega teda ennast õnnelikuks teinud . 
    Elu on keeruline , inimene alles tagantjärele tark ... 
    Viimane aasta lõhkus nende perekonna sellegi vähese ja näilise kooskõla , mis oli . 
    Eeva pooldas nõukogude võimu . 
    Anton oli vastu , poeg toetas ema , tütar isa vaateid ja seisukohti . 
    Alguses häbeneti liigset ägedust ja lepiti ära , aga tülid süvenesid ning hargnesid kui mõrad . 
    Naabrid kuulatasid ukse taga ja vangutasid pead : vaata , mis poliitika teeb ! 
     "  Ise oled tööline ! 
    Mis sa nutad kodanlasi taga !  "  püüdis Eeva meest veenda . 
     "  kas me halvasti elasime ?  "  
     "  Kergelt pole midagi saadud ,  "  vasta Eeva . 
     "  Kas meie peremees oli vereimeja ?  "  
     "  Oli ,  "  vastas Eeva . 
    Anton pidas seda ülekohtuseks . 
    Peremees kinkis töölistele kõikideks pühadeks kuupalga . 
    Ehitas neile klubi , trammiliini , viiekordse maja . 
    Avas alandatud hindadega kaupluse . 
    Sõidutas neid oma autoga , tantsis naistega pidudel . 
    Oli see vale ? 
     "  Eesel !  "  karjus Eeva . 
    Ta ei saanud mehele selgeks teha , et maja , mille peremees oma töölistele ehitas , tõi talle puhaskasu , ja pood , mis ta avas , tasus end suurepäraselt . 
    Toiduaineid ostis vabrikant hulgi , tööline võitis sendi , peremees kroone . 
    Tooraine sai ta tollita , jumalamuidu , ja trammiroopad tõid pangaarvele miljoni . 
     "  Mis sellest !  "  imestas Anton . 
     "  Elas ise ja laskis teistel elada .  "  
    Mis sa räägid niisuguse tömbiga , kes millestki aru ei saa . 
    Eeva vihkas kõige rohkem seletusi . 
    Ajagu igaüks läbi oma mõistusega , igaühel on omad nõrkused ... 
    Anton aga vaatas Eeva nõrkustele läbi sõrmede . 
    Ta soovis ainult , et väliselt oleks kõik kombes , ja et Eeva raha ei pillaks . 
    Kui naine vastu ööd koju tuli , ei küsinud Anton kunagi , kus ta oli , vaid nurises :  "  Keerutad aina ringi . 
    Jälle on sul pooltallad läbi .  "  
    Anton oli ilusa kongis ninaga , lõuahabemega , peente näojoontega , rühikas ja pikk mees . 
    Kõik , kes teda esmakordselt nägid , ütlesid Eevale :  "  Sul on ilus mees . 
    Nagu parun .  "  
    Aga Eeval oli paruniilust üksi õnneks ja armastuseks vähe . 
    Antoni kitsarinnalisus ja ihnsus ärritasid teda . 
    Isegi supipotti pistis mees oma nina . 
     "  Kas liha maksis nii palju ? 
    Eile oli niisama rammus supp , kuid tuli odavam .  "  
    Õhtuti võttis ta arveid kokku ja oh häda , kui tekkis paarisendine vahe . 
    Ta ei läinud enne magamagi . 
     "  Tuleta meelde ,  "  sundis ta ,  "  kuhu see raha siis jäi ?  "  
    Antoni ema kaebas tuttavatele oma poja õnnetut abielu , nii nagu see ämmade juures käib : mis too täitmatu Eeva ometi mõtleb ! 
    Kas polnud Anton truu mees , töökas , kokkuhoidlik , puhas . 
    Ei joonud , ei suitsetanud , ei viinud raha kinosse ega teatrisse . 
    Õhtuti kontrollis laste sukki ning pihikunööpe , tegi ise sisseoste ja remonti . 
    Kergemeelsed naised saavad alati head mehed ! 
    Eeval oli Antoniga igav , neil polnud , mille üle rääkida . 
    Isegi pühapäeviti linna mööda jalutades Anton vaikis . 
    Ta kandis toredat inglise riidest ülikonda , kübar oli tal peas , lips ees ja jalutuskepp käsivarrel . 
    Nagu härral . 
    Ta hindas silmadega vastutulijaid ja tundis rõõmu , kui teda vaadati . 
    Ainult aeg-ajalt kibrutas ta kulmu ning jagas eeskõndivatele lastele lühidaid juhatusi ja pikemaid manitsusi . 
     "  Aadi , ära sõtku kingi viltu !  "  
     "  Aino , sa teed sokid mustaks . 
    Nad saavad pestes enne otsa kui kandes !  "  
    Aga kui lauda istus liigne inimene , valvas Anton kogu õhtu otsa ta suud , suhkru- ja võitoosi . 
    Aja jooksul harjus Eeva mehe loomuga , kehitas õlgu ja leppis sellega . 
    Ent üha sagedamini tõmbas teda kodunt välja , ta igatses inimeste seltsi , lõbu ning unistas tõelisest armastusest , tõelisest õnnest , tõelisest mehest . 
    Ja ehkki tema väikesed seiklused ning kerged kiindumused lõppesid pettumusega , näis talle ometi , et teda ootab ees kindlasti midagi suurt ja kaunist . 
    Jah , mõrad olid olemas juba varem , ehkki Anton seda jonnakalt eitas ja ajas kõik punaste süüks . 
    Eriti tige oli ta Aadi vastu , kes komsomoli astus . 
    Isa ja poja vahekord muutus aga täiesti vaenulikuks ning leppimatuks pärast seda , kui Aadi kord ühelt koosolekult hilja õhtul koju tuli . 
    Milline kohutav õhtu see oli ! 
     "  Kus sa hulkusid ?  "  küsis Anton . 
     "  Ma ei hulkunud ,  "  solvus Aadi . 
    Aino nõjatus uksepiidale ja viilis kahjurõõmsalt muiates küüsi . 
     "  Ta käib vene soldatitelt kükktantsu õppimas ,  "  torkas ta õelalt ja tundis ilmset mõnu poisikese kurjadest silmadest ja rusikas kätest . 
     "  Seltsimees komnoor ,  "  õrritas tüdruk ,  "  varsti on teie laul lauldud !  "  
     "  Mis sa sellega öelda tahad ?  "  küsis kahvatu poiss . 
     "  Seda näed sa ise , kui lehed langevad ...  " 
    Saunalaupäev 
    Tõnu oli tõesti väga paks mees . 
    Olin ise alles üheksa-aastane ning uskusin oma lapsearuga , et see ongi maailma kõige paksem mees . 
    Arvan , et sentimeetririhm oleks talle vaevalt ümber ulatunud . 
    Mehed istusid suure kase all ja jõid kaevurite päeva puhul viina . 
    Nende hulgas ei olnud ühtki kaevurit , aga püha on püha . 
    Naabritüdruk Tiina jooksis niisama ringi , tema veel ei joonud , oli alles väike , sama vana kui mina . 
    Tiina kohta öeldi harilikult , et ta on minu pruut . 
    Mu jutt hakkas nüüd Tiina peale minema , aga mõeldud oli ta Tõnu kohta . 
    Parajasti istus Tõnu ka kase all ja jõi viina ning isa ütles , et varsti läheme kõik sauna . 
    Kask , mille all nad istusid , oli hästi kõrge ja hämaruse saabumisel vaikis ta sahisemine . 
    Naabri Ivi , Tiina vanem õde , hüüdis lehma koju ja Totsi möirgas võsast vastu , aga ikka ei tulnud . 
    Tõnu ja teised mehed jõid oma viina ja möirgasid nii , nagu oleks naabri Ivi neid hüüdnud . 
    Tiina silitas Tommi pead . 
    Tommi oli meie koer . 
    Tiina silitas ja Tommi ei hammustanud teda ega urisenud , oli vana koer , surigi aasta pärast lauta ära , aga mina siis veel ei teadnud , ja vaatasin Tiinat ja Tommit . 
    Kui kell kümme lõi ja taevas tumeroheliseks muutus , tõusis Tõnu püsti ja ütles , et nüüd läheme sauna . 
    Tiina jättis Tommi silitamise järele , aga ema ütles , et las mehed lähevad käivad ennem ära . 
    Tiina silitas Tommit edasi , kuna Tõnu tõmbas oma püksid ülespoole kõhtu ja hakkas minema . 
    Meie saun asub sügaval mäe all ja see mägi on väga järsk . 
    Mina tahtsin ka minna , aga ema soovitas , et ärgu mingu - tallavad mu veel ära . 
    Mina ei läinudki . 
    Vaatasin , kuidas mehed mäest alla veerevad . 
    Siis ütles ema , et mine paku Tiinale sõstraid . 
    Põõsad juba punetasid marjadest ja pasknääride aeg polnud veel käes . 
    Aga meil oli ka tonte juba hulga olemas . 
    Sõime neid marju ja Tiina suugi oli mahlast punane . 
    Põsed muide ka . 
    Ma ütlesin hästi tasakesi :  "  Sul on suu punane .  "  
    Tema pühkis käsivarrega ära ja sõi edasi . 
    Seal põõsaste vahel oli hämar ja soe . 
    Taevas kumas veel pargi pool . 
    Seal pargis oli hästi palju põlenud saksa autosid . 
    Äkki kostis õue poolt hirmsat lõugamist . 
    Läksime ruttu aiast välja ja vaatasime mäest alla sauna poole . 
    Mehed mässasid sauna ukse ees , paar tükki olid täitsa alasti ja isa hüüdis :  "  Vaata kus kuradi tünn !  "  
    Siis saime aru , et paks Tõnu ei saa enam mäest üles . 
    Kravtšenko ja Blumbergi poiss lükkasid tagant , isa tõmbas eest ja Tõnu ise kah rabeles , aga kasu polnud sellest kõigest üldse . 
    Umbes minuti pärast istus Tõnu aia peale ja pühkis higi . 
     "  Hea leil oli , aga nüüd ei saa enam mäest üles ,  "  ütles ta . 
    Siis kukkus ta koos aiaga maha . 
    Mehed olid väga õnnetud ega osanud Tõnuga midagi teha . 
    Blumbergi poiss ütles :  "  Rahu - elu !  "  
    Nii olid metsavennad öelnud , kui Aravu meiereist varastatud piimaga sõima hakanud . 
    Nüüd ütles Blumbergi poiss seda järele . 
    Ta polnud kunagi metsavend olnud . 
    Oli päris pimedaks läinud , kuud ei olnud , ainult tähed , ja Kravtšenko lõugas üles maja poole , et las perenaine toob laterna . 
    Ema tuligi parajasti laternaga õue ja naeris algul Tõnu õnnetust . 
    Siis tõi tule alla ja Tõnu märkas seda . 
    Ta ütles :  "  Andke andeks , aga ma olen alasti .  "  
    Selle peale ma nägin , et Tiina seisab ikka veel siin , ja ma mõtlesin , et tal võib külm olla , sest sel ajal tõusis jõest juba udu . 
    Aga näe , ma et teinud midagi , ainult jõudsin mõelda , sest Kravtšenko nõudis nüüd nööri . 
    Tõime emaga lauda seina pealt nööri ja viisime selle alla . 
    Tõnu oli nüüd palju vähem erutatud . 
    Ta ajas juba roppu juttu , aga istus ikka veel maas , peaaegu nõgesepõõsas . 
    Kui nõgestesse järsku istuda , siis nad kõrvetavad . 
    Kui aga aeglaselt istuda , siis võib juhtuda , et nad ei kõrvetagi . 
    Isa võttis nööri ja nad sidusid selle Tõnule ümber kõhu . 
    Blumbergi poiss pidi Tõnut seejuures natuke kergitama . 
    Ja siis läks ägedaks vedamiseks . 
    Tõnu ähkis väga ja ütles , et tal on kõdi . 
    Aga mehed vedasid nagu burlakid Volgal , või nagu need , kes ühe teise pildi peal redist või peeti maa seest välja kisuvad . 
    Kravtšenko ja Blumbergi poiss lükkasid tagant , meie vedasime kogu perekonnaga eest . 
    Oma kümme minutit läks ära , siis oli mees ülal . 
    Ise ütles ta , et iga päev küll ei saa , siis väsitab ära . 
    Üks võõras poiss oli vahepeal sinna tulnud , see ütles vahele , et ega iga päev laupäev ole . 
    Kõik jäid selle peale kole vaikseks . 
    Naabri Ivi tuli ja ema läks naistega sauna . 
    Tiina läks ka . 
    Tommi tuli minu juurde ja lakkus mu kätt . 
    Oli täiesti vaikne . 
    Ainult kask sahises ülal kõrges pimedas . 
    Võõras poiss seisis kase all . 
    Tal oli imelik nägu . 
    1963 - 1972 
    Kuidas ma sind esimest korda nägin 
    Ah , usu mind , iga päevaga muutub see linn inetumaks ja tavalisemaks . 
    Kui ma veel maal elasin ja esimesi kordi linna sõitsin , erutusin alati hirmsasti , kui emaga maantee ääres seisin ja bussi ootasin , mu mälestuses alati varasuve päikesepaistelisel hommikul , ja praegugi näen täpselt seda valget maanteed , noorte lehtede kohinat värskes tuules , pilvi , lõokesi , ja tunnen mulla lõhna . 
    Linn oli tollal ühemõtteline , puhas , seal polnud mälestusi , seal võis veel kõik toimuda . 
    Tänaval sagis võõras rahvas , rääkis küll eesti keelt , aga ma ei tundnud nende hulgast mitte kedagi . 
    Õhtul sõitsin bussiga koju , tädikoju läbi tänavate , kus minuga veel midagi ei olnud juhtunud . 
    Armastasin limonaadi ja riisipirukaid , ja jäätist nagu sinagi . 
    Kõik oli puhas , selge ja uus . 
    Linn , nagu ta oli , minu poolt kasutamata . 
    Nüüd on kõik teisiti . 
    Vähestel nurkadel pole ma seisatanud , vähesed fassaadid tunduvad mulle veel uutena . 
    Ma tean peaaegu kõiki kohti : ma mäletan , et sellel pimedal tänaval , mis piirneb linnaäärse pargiga , kõndisin ma ühe tüdrukuga ja tema siidkleit kahises nii , et mulle näis alatasa : meie kõrval öises lehestikus hiilib verejanuline loom , kas või ilves . 
    Ma tean , et sellel nurgal pidime peaaegu peksa saama , sellel jõeäärsele viival trepil olen ma nutnud , sellesse tagahoovimajja olen roninud akna kaudu ja kohe magama jäänud . 
    Ma tunnen mitutsada inimest isiklikult ja kaks korda nii paljusid nägupidi , mind teretavad mitmed , keda ma ei tunne , ja mina teretan mitmeid , kes mind ei tunne . 
    Ma tean , millistest tagahoovidest läbi pääseb , ma tean , kus tänavatel asuvad veekraanid . 
    Ma olen näinud kahte hiiglasuurt tulekahju ja siin linnas on surnud üks mu sõber , siin on mitmed korterid , nii need , kust ma ise ära läksin , kui ka need , kust mind välja visati kas tähtaja möödumise , ebaviisaka käitumise või paremate üüriliste saabumise tõttu . 
    Siin on juhtunud palju ja enamikku sa juba tead . 
    Täna aga läksid sa tööle hilja , täpselt kell kaks , eile õhtul me tülitsesime restoranis , tülitsesime ja tantsisime ja naersime vaheldumisi , ja öösel tülitsesime veel , ja sa magasid juba ammu , kui mina ikka veel kirjutuslaua ääres konutasin , ja hommikul käisin ma poes , ostsin süüa ja ajalehti , paar uut ajakirja , tulin bussiga tagasi , ja sina ärkasid alles siis ja me sõime ja siis me suudlesime ja ma tulin sinu juurde ja me kallistasime teineteist , ja siis sa lugesid ja nüüd läksid sa ära ja ma otsustasin sulle kirjutada , kuidas ma sind esimest korda nägin . 
    See juhtus ühel vanal tänaval , ühel vanal mäest ülesviival tänaval , kus kõrgel , kolmandast korrusest vist kõrgemal on üks vana , väike vaene aken . 
    Ma käisin sealt talveõhtutel mööda juba keskkooliõpilasena , talveõhtutel , kui lund sadas ja helbed keerlesid laternate alla ja tikkusid silma ja suhu , tol talvel , kui maas oli valge ja puhas lumi ja see helendas kaugele kuni linnataguste põldudeni välja ja see helendus tundus koguni lõhnavat , ja siis ühel õhtul seda helendust sisse hingates vanal vaesel tänaval tõstsin ma pea ja nägin seda akent kõrgel tumesinise lae all . 
    Aken oli nagu haav keset krohvist paljakspudenenud seina . 
    Lumehelbed sulasid mu huultel , aken oli kollase kardinaga kaetud ja sina läksid sealt parajasti mööda . 
    Su habras vari peatus korraks nagu varjuteatri ekraanil ja ma tundsin su ära . 
    Mu süda polnud küll parajasti vaba , olin sellel mõttes varaküps , armusin kergesti ja kiiresti ja kauaks , kolasin Supilinnas nii 1961 . 
    Kui ka 1971. aastal ( kas ma tõesti olen juba nii vana - esimest korda elus käis see mõte läbi pea ) , aga nüüd nägin ma aknal sind , kes sa olid üksi oma lillelise tapeediga ammu remontimata toas , selles vanas kivimajas kõrge taeva all , sa oled üksi ja sul on küll kurb , aga samal ajal on su hinges mingi pidulik tunne , nagu läheneksid oktoobripühad või jõulud . 
    Ma ootasin , et sa kardina kõrvale lükkaksid ja mulle viipaksid , aga jumal tänatud , et sa seda ei teinud - me poleks ju teineteist veel tundnud , aeg polnud küps , ma valutasin südant algebra pärast , mis ähvardas kaks tulla , ja ma olin oma klassijuhatajaga tülis ja mu jalad külmetasid ja mu juuksed olid lühikeseks pöetud ja nina nohune ja sellisena poleks ma üldse väärinud su kuninglikku pilku ülalt katusealusest aknast . 
    Oi , mu fantaasia hakkas kohe tööle : sa istusid krigiseval diivanil ja raadio mängis seda laulu , mis minu jaoks jäi igavesti armukadeduse sümboliks ja mille sõnad olid umbes niiviisi : kui kirsipuud on õisi täis ja tulbid raputavad päid , siis tuppa suured sülemid neid toon . 
    Laul kevadest , aga kestis ju talv , ees olid uued talved , kokku tosin või kuraditosin , kui kõik hakkas üha halvemini minema . 
    Niisiis , sa kuulasid laulu . 
    Ma ei pidanud vastu , avasin suure kägiseva ukse , mis käis vedruga , ja see vedru paiskas mu koridori sügavusse ja uks sulgus hirmsa mürtsuga ja ma olin su majas , mu armas . 
    Kobamisi läksin mööda treppi üles , ühes korteris praeti liha ja see tegi mu suu vesiseks , sest üksi linnas elades ei osanud ma kuidagi oma igapäevase toidu eest muretseda ja piirdusin ainult Tähe ja Saekoja tänava nurgalt leivapoest ostetud lihapirukatega , mida taskust salaja nosisin . 
    Praegu võib see ju väga huvitavana tunduda , aga tollal polnud selles midagi eriti huvitavat ja kõht oli tõesti tühi . 
    Hoidsin libedast kulunud käsipuust kinni ja kõhklesin . 
    Kuskilt kostus laste hääli . 
    Oli detsembri keskpaik , aeg , kus inimene tunneb ennast kindlamana kui muidu . 
    Aga ma ei pidanud vastu ja läksin trepist alla . 
    Väljas oli sadu lakanud , taevas selge , tähti täis . 
    Lumi krudises talla all . 
    Ma ei koputanud su uksele . 
    Sa olid siis kuusteist . 
    Kolme aasta pärast läksid sa mehele , ilma armastuseta , kurnatud ja segipekstuna . 
    Ma olin su reetnud . 
    Piltidel , mis on tehtud Haapsalu , Tallinna ja Pärnu abielubüroos , näen su pisaraid . 
    Rakveres viidi sind voodisse ilma ühegi helluseta . 
    Tartus närisid sa patja , et mitte karjuda , kui sind vägistati . 
    Ma lasksin seda kõike sündida . 
    Läbi särava talveöö kõndisin ma koju , keerasin end teki all kerra . 
    Seinad praksusid . 
    Kevadel lõpetasin ma keskkooli , edasi tead sa kõik . 
    Kell on pool kolm . 
    Väljas akna taga on tuletõrjujate staadion , sajab vihma , muru muutub kollaseks . 
    Üksainus varasügisene tuletõrjuja jookseb mööda ringrada , treenib , ronib mööda spetsiaalset dekoratsiooni üles . 
    Ta valmistab ennast ette . 
    Ta teab , et kolmsada meetrit temast eemal klõbiseb mu kirjutusmasin . 
    Ta teab , et linn , kus ma sind alandada lasksin , võib maha põleda . 
    1964 - 1972 
    Äkki ei ole sul enam naist 
    See olevat juhtunud Viljandis . 
    Endel ärkas umbes kella kolme ajal janust . 
    Ettevaatlikult , delikaatselt , et naist mitte äratada , ronis ta voodist välja . 
    Naine pomises midagi unes ja magas edasi . 
    Põrand oli külm ja nagises , köögiakna taga seisis liikumatu valgus , Endel jõi ja kuulas öise linna hääli . 
    Siis haigutas ta pikalt ja tuli tagasi tuppa , kus oli hoopis pimedam ja õhku täitis soe magamise lõhn . 
    Kobamisi leidis Endel voodi ja heitis selili . 
    Natuke aega hiljem haaras teda ootamatu rahutus , millele ta ei saanud enne põhjust leida , kui taipas , et on üksi voodis . 
    Aga see polnud muidugi veel mingi põhjus rahutuseks , sest naine võis väga hästi olla kuhugi läinud ja ega me niisuguseid asju ju kuidagi keelata ei saa , naisele ei tohi üldse midagi keelata , naist tuleb usaldada . 
    Endel hüüdis tasakesi :  "  Virve !  "  
    Oli täiesti võimalik , et ka naisel tuli tahtmine juua ja nad läksid köögiuksel kogemata ja teineteist märkamata eri suundadesse . 
    Endel taipas , et ta hääl ilmselt ei ulatunud kööki , ja hüüdis sellepärast veidi valjemini :  "  Virve !  "  
    Naine ei vastanud , kogu korteris oli absoluutne vaikus . 
    Mida võis naine seal köögis teha ? 
    On tal saladusi minu kui oma mehe ees , mõtles Endel juba natuke ärritatult . 
    Ainult kell tiksus ja akna hall ruut eraldus vaevumärgatavalt ühtlasest pimedusest . 
     "  Virve !  "  hüüdis Endel nüüd juba väga valjusti , mis pimeduses vastu kajas . 
    Äkki tuli talle rumal , hüsteeriline mõte , et naine seisab siinsamas pimeduses , valged käed laiali nagu veskitiivad . 
    Kui see tõesti nii on , mõtles Endel , miks siis ? 
    Miks ? 
    On ehk hulluks läinud ? 
    Tahab mind hirmutada ? 
    Endel hüppas kiiresti voodist välja , jooksis ukse juurde ja pani tule põlema .
     "  Küll õpib . 
    Algul on muidugi raske , aga hiljem harjud , hakkad hääle ja hääle vahel vahet tegema .  "  
     "  Kas sina juba eraldad ?  "  küsis Agu Priidult . 
     "  Miks ei eralda . 
    Klubis igal õhtul koos .  "  
     "  Mis sa seda motot üldse tegema hakkasid ?  "  tundis Valdo huvi . 
     "  Ei tea , meeldib . 
    See on kuradima mehine sport ,  "  arvas Priit veidi uhkelt . 
     "  Sõidad ennast upakile , mis sul sellest mehisusest kasu on ,  "  sõnas Agu . 
     "  Äh ! 
    Igas kohas võib surra . 
    Tänaval võib katusekivi pähe kukkuda . 
    Kõige rohkem surrakse ikkagi voodis .  "  
     "  Mootorrattur pidi kõrbes ka posti leidma , mille vastu kapsel lõhki sõita .  "  
     "  Kui määratud , ega sinna midagi teha ei ole . 
    Ja tegelikult on asi sedasi , et kukkuda peab ka oskama .  "  
     "  Kas sina juba oskad ?  "  
     "  Pole just juhtunud . 
    Korra tänaval vääratasin . 
    Kiirus oli väike . 
    Ratas lihtsalt libastus . 
    Tänaval niisama kukkumine pole midagi . 
    Teine asi on võistlustel , kus viiskümmend masinat tropis on .  "  
     "  See võib kole olla ,  "  arvas Agu . 
     "  Tühja kah !  "  vastas Priit . 
     "  Mina küll surra ei tahaks ,  "  ütles Valdo . 
     "  Mis sa tast ikka kardad ,  "  heitis Priit . 
     "  Ma ei kardagi . 
    Aga surra on siiski mõttetus . 
    Kärbeski kaitseb oma elu , ehkki seda nii väga vähest vaja pole . 
    Aga kes teab ?  "  
     "  Mina sellele küll ei mõtle , on see mõttekas või mõttetu . 
    Mis sellest elust siis ikka nõnda on . 
    Ükskord tuleb ikka surra , varem või hiljem .  "  
     "  Poisid , me peaksime õlut võtma . 
    Elamine läheb paksuks ,  "  lausus Agu . 
     "  Mis sa sellest õllest . 
    Varsti antakse start .  "  
     "  Nii palju on ikka aega veel . 
    Janu on tõesti hirmus . 
    Kas sa , Valdo , ei viitsi siiski seista ?  "  
     "  Ma võin ju ka .  "  
    Ta läks puhveti juurde . 
     "  Me oleme siinsamas !  "  hüüdis talle Priit . 
     "  Imelik poiss see Valdo , kardab surma . 
    Mis tast tühja ikka karta . 
    Kui ta tuleb , tuleb niikuinii . 
    Kuidas sina , Agu , arvad ?  "  
     "  Ega Valdo arg poiss ei ole ,  "  ütles Agu . 
     "  Nojah , võib-olla küll . 
    Aga see siiski on ükstaskõik , millal sa sured . 
    Peale surma ei tea sa nagunii , et surnud oled .  "  
     "  Näed , Valdo saab juba õlled kätte . 
    Inimesed lähevad laiali , et starti paremini näha . 
    Seal , kus Valdo praegu seisab , pole ka viga .  "  
     "  Hoiame siis Valdole kohta .  "  
    Mõne hetke pärast oligi Valdo kohal , kolm õllepudelit näpus . 
    Samal hetkel anti start . 
    Suitsupilv varjas ratturite selja taga oleva metsa seinana . 
    Kohutav mürin paiskus valla ja tormas poiste poole . 
    Seal , kus nad seisid , läks rada kitsamaks . 
    Kui mürisev metalli- ja pingul kehadega meestemass kitsikusse kihutas , hoidsid poisid hinge kinni . 
    Tolmu oli kõikjal , Priit naeratas ja karjus poistele :  "  Miko oli kõige ees , Põhu poiss järel . 
    Pigista , Põhu poiss . 
    Pigista , pigista , tee klubile au !  "  
    Mürin vajus peagi metsa . 
    Üks võistleja polnud stardist välja saanud ja Priit ütles :  "  Kuradi käpard .  "  
     "  Eks me näe , kuidas su start õnnestub ,  "  torkas Valdo . 
     "  Nojah , juhtuda võib paljugi . 
    Lähme nüüd edasi . 
    Seal tagapool peaks huvitav kurv olema .  "  
    Nad läksid jooksujalu huvitava kurvi poole . 
    Tolmu- ja suitsupilv hõljus aegamööda paremal asuvale jõele . 
     "  Milline vaatepilt , nägite !  "  
    Priidu tuju oli muutunud väga lehvivaks . 
     "  Võimas ! 
    Oh , kuidas ise oleks tahtnud selles tormavas , keevas pundis olla !  "  
     "  Kus see sinu huvitav kurv on ?  "  küsis Valdo . 
     "  Veel edasi . 
    Eile sõitsime kõik raja läbi . 
    Sõitsin Luti poisi rattal , vägev pill !  "  
     "  Lähme üle raja . 
    Siinpool on palju inimesi ja tolm kandub ka peale .  "  
    Nad jooksid üle raja . 
    Kurv oli lai ja liivane ja kohati oli läbi lahtise liiva näha männijuurikaid . 
     "  Puud lõhutakse ära ,  "  märkas Valdo . 
     "  Kes sul neid puid ikka vahib . 
    Vahitakse krossi .  "  
     "  Tulevad ,  "  ütles Agu . 
     "  Tore !  "  
    Juhtis endiselt number kaheksa . 
    Priidu kiidetud Põhu poiss ja ta ratas olid Mikol tihedalt kannul . 
     "  Pigista , Põhk !  "  oli Priit vaimustuses . 
     "  Algusest lõpuni see Miko ikka ei juhi !  "  
    Siis tuli kolmas , neljas ja viies kukkus juurikatele ning tõmbus seniks kõrvale , kuni ülejäänud rodu oli mööda müristanud . 
    Kui suits ja tolm jälle jõe poole hõljus , nägid poisid kukkunut , kes roomas üle raja just sinna , kus nad seisid . 
    Rahvas tungles ümberringi . 
    Mehe nägu oli üleni verine , verised katkised klaasidega prillid tolknesid ta rinnal . 
    Inimmüür taganes kaares , nagu madu nähes . 
    Oli selge , et mees ei näe läbi vereliniku , mis ta nägu kattis . 
     "  Arsti , siia on arsti vaja ,  "  ütles keegi naine , ja paljud , rohkem kui vaja oleks , jooksid arsti kutsuma . 
     "  Klaasprillid !  "  ütles keegi . 
     "  Klaasprillidega on keelatud sõita .  "  
    Siis eraldus rahvahulgast kiiresti heledas kleidis naisterahvas ja pidas mehe kinni . 
    Kuskilt joosti kanderaamiga . 
     "  Tulevad ,  "  sosistasid üksikud . 
     "  Alles nüüd tulevad !  "  mürin hakkas jälle metsa tagant liginema . 
    Mees oli lõpuks kanderaamil ja viidi jooksujalu ära . 
    Põhu poiss oli eessõitjast möödunud ja juhtis võistlust . 
    Rodu järgmisi oli omavahel distantse veelgi pikemaks venitanud . 
     "  Klaasprillidega on keelatud sõita ,  "  ütles Priit ja ta huuled naksusid veidi . 
     "  Peab keelt kastma ,  "  lisas ta ning osutus õllepudelile , mida nad käes kandsid . 
    Viinamarjad olid valmis saanud ja me sõime neid õhtusöögil . 
    Nii palju polnud meist vist kunagi keegi viinamarju sisse ajanud . 
    Peale õhtusöögi algas äkki liivatorm . 
    Kogu maailm muutus tumekollaseks . 
    Tuul vingus raevukalt . 
    Sulgesime kõik kasarmu uksed ja aknad , kuid sellest hoolimata tungis liiva sisse ja tuule ulgumine oli selgesti kuulda . 
    Hommikul ärgates oli vaikne , kuid kasarmus olid voodiriided ja põrand paksu liivakorraga kaetud , ei olnud kohta , kuhu liiva poleks tunginud . 
    Väljas kasarmu kõrval oli tuul murdunud vana jändriku mooruspuu ja oksad laiali kandnud . 
    Mahajoodud kamm 
    Keskpäeval algas ootamatult selle sügise esimene lumesadu . 
    Lund langes suurte räitsakatena , mis kohe sulasid , niipea kui puutusid kokku tänavakattega , muruplatsid ja pargiteed aga muutusid valgeks ja kohevaks . 
    Õhtuks sadu lõppes ja mõne tunni pärast oli maa must , porine ja märg . 
    Ainult õhk säilitas meeldiva värskuse . 
    Linn elas oma tavalist õhtu elu edasi ; majades valmistuti magamaheitmiseks , tantsusaalides keerlesid paarid viimaseid tuure , restoranide ja kohvikute uksed paukusid ning palju inimesi sagis päevasest lumesajust märgadel tänavatel . 
    Siin oli paarikesi ja üksikuid õhtusi ränddaame ja -rüütleid . 
    Kamp noori mehi läks lõbusalt mööda neoontuledest valgustatud Pargi puiesteed . 
    Keegi kambas üritas laulda , keegi kirus lumesadu sellepärast , et lumi ei suvatsenud maha jääda . 
     "  Oled ikka täitsa poiss ,  "  hõikas üks . 
     "  Hurraa Tomile . 
    Elagu Tom !  "  
     "  Igal juhul !  "  
    -  "  Muidugi !  "  
    -  "  Ega ta mõni riisutud pole .  "  
    -  "  Elagu Tom !  "  
     "  Pole midagi ,  "  kostis ka lõpuks Tomi hääl . 
    See oli lühikest kasvu kõhn poiss . 
     "  Kes oleks võinud teada , et nii vägevaks mölluks läheb .  "  
     "  Ega ma ise ka ,  "  sõnas Tom . 
     "  Ma ei kavatsenudki , aga siis tulite teie ja kuidas sa jätad , omad poisid !  "  
     "  Need olid ju kammi liigud . 
    Sa ostsid ju täna kammi . 
    Braavo , kammi liigud !  "  
    -  "  Mina ei saa ka oma poisse jätta . 
    Viimase annan ära .  "  
    -  "  Keegi ei saa .  "  
    -  "  Tahad ütelda , et mina kunagi alt ära hüppan . 
    Kes on kuulnud , et Puki poiss oleks kunagi alt ära hüpanud !  "  
    -  "  Vägevad kammi liigud .  "  
    -  "  See kamm on sul nüüd vähemalt sajaks aastaks .  "  
     "  Kuule , kammi pole juba praegugi ,  "  ütles Tom sekka . 
     "  Mis , seda ajaloolist kammi pole enam , seda püha kammi pole enam ! 
    Otsi ikka ilusasti !  "  
     "  Kui mina endale uue kammi ostan , teen samasugused liigud ,  "  ütles üks , kes polnud ilmselt vahepealset repliiki tähele pannud . 
     "  Selline kamm kammib ise . 
    Otsi ta üles , Tom ! 
    See kamm ei saa kadunuks jääda .  "  
     "  Pole !  "  
     "  Kammi peab üles leidma , see on selline kamm , mis pannakse hauda kaasa .  "  
     "  Tühja sellest kammist !  "  ütles Tom lõpuks reipalt . 
     "  Nüüd on siis kamm ka maha joodud .  "  
     "  Ära räägi see on tähtis kamm . 
    Kammi peab üles leidma . 
    Poisid , lähme otsime kammi üles !  "  
     "  Kust sa teda leiad ,  "  kahtles keegi . 
     "  Kes sellises poris midagi leiab .  "  
    -  "  Ajalooline kamm .  "  
    -  "  Homme ostame sulle kamba peale uue kammi . 
    Poisid , kas ostame ?  "  
    -  "  Muidugi ostame .  "  
    -  "  Hõbe seljaga . 
    Paneme rahad kokku ja ostame .  "  
     "  Mis te jamate ,  "  ütles Tom . 
     "  Kamm on tühiasi .  "  
     "  Pole midagi tühiasi . 
    Need olid ju lõpuks kammi liigud .  "  
     "  Kamm on tühiasi . 
    Kammi ostsin muuseas . 
    Läksin ju tegelikult ülikonda ostma .  "  
     "  Üks Miki läks Pirital merele ...  "  
     "  Jäta järele .  "  
     "  ... oma väikese valge ...  "  
     "  Ära karju , kurat !  "  
     "  Aga täitsa poiss siiski . 
    Ära muretse , homme ostame sulle uue kammi .  "  
     "  Oleks see minu raha veel olnud . 
    Mutt andis ,  "  möönis Tom . 
     "  Miis , on sul ülikonna raha kadunud ? 
    Otsi , kurat võtaks !  "  
    -  "  Kus sa seda raha viimati käes hoidsid ?  "  
     "  Restoranis !  "  
     "  Lähme tagasi !  "  
    -  "  Kurat siis peab küll tagasi minema .  "  
     "  Nüüd peab Rõugu poisi juurde minema . 
    Tal on piiritust .  "  
     "  Mis sa kisad , siin on raha kadunud .  "  
     "  Kellel ?  "  
     "  Tomil .  "  
     "  Elagu Tom ! 
    Oi , sa oled täitsamees . 
    Kuhu sa selle raha kaotasid ?  "  
     "  Mina ju maksin arve . 
    Kelneri kätte andsin .  "  
     "  Oli see siis muti raha ?  "  
     "  Noh , ma laenasin .  "  
     "  Miks sa seda enne ei rääkinud ?  "  
     "  On sul jõle mutt ?  "  
     "  Lööb mu maa sisse .  "  
     "  Mul vaevab süda . 
    Oodake , poisid .  "  
    Üks tume kogu eraldus salgast ja kadus majanurga taha . 
     "  Läks sinu ülikonda välja laskma .  "  
     "  Mis ta sulle ikka teeb !  "  
     "  Kes ?  "  
     "  Noh , mutt .  "  
     "  Vitsa ikka ei anna .  "  
     "  Mis sa lõõbid ?  "  
     "  Tom on maru poiss .  "  
     "  Kas sa , Tom , ka Rõugu poisi juurde tuled ?  "  
     "  Ei ole isu .  "  
     "  Me peame su mutilt andeks paluma .  "  
     "  Lähme enne Rõugu poisi juurde minekut sinu muti juurest läbi . 
    Kas saadame teda ?  "  
     "  Pole vaja . 
    See teeb asja hullemaks ,  "  oli Tom vastu . 
     "  Saata tuleks siiski .  "  
     "  Saadame muidugi .  "  
     "  Pole mõtet . 
    Äratame veel terve maja üles .  "  
     "  Sa siis Rõugu poisi juurde ikke ei tule ?  "  
     "  Ei .  "  
    Poisid andsid Tomile kordamööda kätt . 
    Tom keeras paremale ja kamp liikus edasi . 
    Keegi üritas jälle laulda . 
    Aprilli algul olid puud juba lehtes ja viljapuud õitsesid . 
    Õisi oli nii palju , et tundus , nagu oleks aed kaetud lumega . 
    Keskpäeval läks nii soojaks , et võis särgi seljast võtta ja päevitada . 
    Ühel õhtupoolikul toodi roodu juurde seitseteist noorsõdurit . 
    Neid oli naljakas vaadata , sest nad olid nii kohmakad oma värsketes vormirõivastes . 
    Naerda sai palju . 
    Me ei mõelnud , et ise olime kunagi samasugused või veel hullemadki olnud . 
    Igal hommikul käisime võimlemas kasarmu taga õites valges , lõhnavas aias . 
    Tähtis asi 
    Iga päevaga läksid ilmad kargemaks ja puud mitmevärvilisemaks . 
    Oli septembri lõpp . 
    Mihkel , veidi liiga pikk , veidi liiga kõhn , kiitsakas , kõiki luid esiletoova näokujuga umbes kahekümneaastane noormees , käis sageli pärast tööd jalutamas . 
    Mingi tabamatu igatsus vaevas teda . 
    Heameelega oleks ta kellegagi kohtunud , mõne sõna rääkinud , ja ennäe , mööda lehti täis pargiteed tuli vastu tuttav Tõnu , kes vahel armastas kahtlast juttu ajada , kuid sellest hoolimata oli päris tore poiss . 
    Muide , Mihklil polnud ühtki halba tuttavat . 
     "  Noh , tere , kuhu lähed !  "  hüüdis Mihkel ja torkas vastutulijale käe pihku . 
     "  Ilus tervis !  "  ütles Tõnu vastu . 
     "  Teen , näed , aega parajaks . 
    Tunni aja pärast sõidan maale .  "  
     "  Nooriku poole ?  "  
     "  Päris mitte .  "  
     "  Vanemate juurde ?  "  
     "  Ka päris mitte . 
    Sõbra pulma . 
    Jäin autost maha .  "  
     "  Tänan väga ...  "  
     "  Miks nii ?  "  naeris Mihkel . 
     "  Kõik asjad omal ajal.  "  
     "  Mina mõtlen juba praegu võtta ,  "  Mihkel naeris jälle . 
     "  Või nii , vastu talve . 
    Minu meelest pole eriti tark sellise asjaga kiirustada .  "  
     "  Arvad või ... 
    Küllalt ju üksi elatud :  "   "  On sul mõni kandidaat olemas ?  "  
     "  Ei tea , kindlat pole . 
    Mõnda ikka olen kaugelt vaadanud .  "  
     "  Kui kaugelt , kilomeetri pealt ? 
    Viiesaja meetri pealt ? 
    Kolmekümne meetri pealt ?  "  
     "  Pole mõõtnud ,  "  naeris Mihkel . 
     "  Aga nii , vaadanud ikka olen , kas sobiks või mitte ...  "  
     "  Ja pole ühtegi parajat leidnud ?  "  
     "  Ei tea , ühtegi sobivat pole märganud . 
    Kui oleks märganud , küllap siis oleksin juba võtnud .  "  
     "  Mis neil siis viga ?  "  
     "  Ei tea , kole pepsid paistavad olevat . 
    Üles mukitud , üle võõbatud . mul on tunne , et sellised lihtsalt pole head naised .  "  
     "  Nad on sellised sellepärast , et tahavad meeldida . 
    Tead , et tüdrukud ei taha siin maailmas midagi rohkem kui meeldida .  "  
     "  Tahku pealegi , aga mis mina teha saan , kui nad mulle ei meeldi . 
    Kas sulle sellised meeldivad ? 
    Oled sa mõne sellisega käinud ?  "  
     "  Küll .  "  
     "  Miks sa mõnda naist pole võtnud ?  "  
     "  Pole mind keegi tahtnud ?  "  
     "  Miks siis ?  "  imestas Mihkel . 
     "  Miks nad ei peaks tahtma . 
    Tead , mul on ka vahel selline tunne , et kui proovida , siis naerdakse mind välja .  "  
     "  Seda ei tule nii väga karta . 
    Kõige enam naeravad inimesed end ise välja . 
    Enese teadmata muidugi .  "  
     "  Kuidas siis nii ? 
    Kas ka meie naerame end ise välja ?  "  
     "  Muidugi naerame .  "  
     "  Mis sa nüüd !  "  
     "  Naerame , naerame , vennas . 
    Mõtle natuke , küllap saad ise aru .  "  
    Mihkel lõi uskumatult käega . 
     "  Aga ütle , kas ma oleksin siis halb mees ?  "  
     "  Tohoo põrgu , vaat seda ma sulle tõesti ütelda ei oska . 
    Võib-olla oled püsti kurat , võib- olla lihtsalt isane lammas .  "  
     "  Miks siis ? 
    Aga võib-olla jah . 
    Kui midagi halba on , noh , käib mõne teise mehega või , siis oleksin vist natuke halb küll . 
    Aga parem on muidugi , kui mõlemad head on , nii- ütelda teineteisemõistmises elavad . 
    Nõnda on vist õigem . 
    Mis sa arvad ?  "  
     "  Ma arvan , et sügis on käes ja talv ei lase ennast kaua oodata .  "  
     "  Jah , puud on juba kollased . 
    Sellepärast tulebki vahel selline igatsus rinda . 
    Aga just siis , kui mul oleks naine . 
    Ja tahaks väga , et see naine või see tütarlaps , noh , oleks puhas . 
    Ma ei usu , et need värvipotsikud puhtad on .  "  
     "  Kas sa ise oled siis puhas ? 
    Mehed on üldse egoistid , tahavad alati seda , mida neil endil ei ole .  "  
    Mihkel punastas veidi ja ütles :  "  Mina olen , sellepärast ma arvangi , et mul on nagu õigus nõuda .  "  
     "  Siis on muidugi teine asi ...  "  
     "  Kas sina oled ?  "  küsis Mihkel huviga . 
     "  Puhtamast puhtam ...  " 
    Kõige enam muidugi soovisin tunda San Michele atmosfääri , milles elas mitte just nii väga ammu võluv inimhädade tohter . 
    Kes armastas ka loomi ja linde , oli nende sõber . 
    Ning keda võib pidada õigusega Franciscuseks . 
    Küsisin , kas Märten oli lugenud  "  San Michele raamatut  "  : Ta oli seda lugenud . 
    Väga ammu , ega mäletanud sealt peaaegu enam midagi . 
    Näitasin talle rõõmuga portaali . 
    Tundsin ära . 
    Ainult ukse ees ei kasvanud enam kaske . 
    Oligi ehk parem , et Märten midagi ei teadnud doktor Munthe humanismist , mis kütkestas enne sõda lugejate hulki kogu maailmas . 
    Märtenile võiks see isegi maotuna tunduda . 
    Elu oli talle selgeks teinud , et ettekavatsetud koeratapmine tema lapsepõlves ei olnudki inimeste kõige jõledam tegu . 
    Tal oli õigus öelda : miks läks gaasiahjudele korda inimeste humanism ? 
    Doktor Munthe päästis tuhandeid läbirändajaid lõokesi , keda saarele valmispandud püünised varitsesid . 
    Neil torgati välja silmad ja muudeti laulvateks puurilindudeks . 
    Märten võis öelda : aga meid muudeti laulvateks hobusteks . 
    Meist oleksid paljud elus , kui meile oleks antud sedasama sööki , mis laagri sigadele . 
    Surusin end Märteni ligi . 
     "  Mõtlesin koledaid asju .  "  
     "  Nii ilusas paigas ?  "  küsis Märren . 
    Villa San Michele läheduses asetses müügilaud igasuguse pisiesemetega . 
    Need ei olnud meie taskule määratud . 
    Aga sel hetkel , kui möödusime , avanes üks lakk-kastike . 
    Mängutoosis seisis varvastel liigutav ilus baleriin ja hakkas  "  Santa Lucia  "  meloodia saatel keerlema . 
    Seisime Märteniga nagu lapsed pühadeakna kanne vahtides . 
    Põu täis imelist hellust , mida võib esile kutsuda ainult midagi äärmiselt siirast ja naiivset . 
    Hoidsin kätt Märteni pihal ja tema embas mind õlgadest . 
    Seisime nii , kuni lugu lõppes ja mängutoos sulgus . 
    Ning Märten tänas sinjooret selle ilusa hetke eest . 
    Ja ikkagi jäime me hiljaks . 
    Kõik istusid juba lõunalauas . 
    Meid teenis võõrastemaja perenaine isiklikult . 
    Ta oli nagu enamik vanu padrona'sid , väike ja tüse . 
    Rasvaga polsterdatud lühikestes sõrmedes pärlid ja teemandid . 
    Suurtes kõrvalestades samuti midagi kallilt sädelevat . 
    Ta kinkis meile kõigile pidulikult mälestuseks postkaardi oma hotellist . 
    Surus kätt ja avaldas lootust , et külastame teda jälle . 
     "  S ? , s ? ,  "  lubasin viisakalt . 
    Serveeriti frutti di mare't ja šablii veini . 
    Lõuna tõotas palju . 
    Meie hulgas leidus tõelisi gurmaane . 
    Ja siis teatas Fevronia , et tema ja meie kõigi inimtundeid on selliste limuste näol solvatud . 
     "  Sööge nad ära , siis ei saa nad teid enam kunagi solvata ,  "  soovitav Meiler sõbralikult . 
    Kuid Fevronia lükkas otsustavalt ja põlgusega taldriku endast eemale ja laskis täieliku segadusse sattunud cameriere'l asendada selle ükskõik millise , ent söödava toiduga . 
    Fevronia ootas . 
    Ilmselt seda , et me kõik kaasa solvuksime ja järgiksime tema eeskuju . 
    Cameriere tõttas perenaist kutsuma . 
    Kaks restoraniteenijat tuli uksele meid uudistama . 
    Ilmselt padrona . 
    Varjas raskete silmalaugude taha muige ja andis korralduse asendada mereannid Fevronia soovil makaronidega tomatikastmes . 
    Lõuna jätkus . 
    Fevronia pistis kahvli makaronipusasse . 
    Kogu ta olek kõneles etteheitest . 
    Ülemäärane rahu ja vaikus lauas viisid ta tasakaalust välja . 
     "  Keegi ei saa mind sundida sööma vihmausse ja igasugust jälkust . 
    Mina ennast mõnitada ei luba .  "  
    Kui ka selle peale vastajat ei leidu , võttis ta uuesti kahvli pihku ja hakkas makaronidega maadlema . 
    Konstantin küsis , mis ma pärastlõuna oma vabast ajast teen . 
     "  Kas te ei taha jalutada Augustuse aeda ?  "  
    Lootsin Märteni peale . 
    Vastasin Konstantinile , et mul seisab midagi muud ees . 
     "  Kui kahju ,  "  lausus Konstantin . 
    Hotell , kus me tõmbetuulisel terrassil lõunat sõime , oli näotu . 
    Kahte maja ühendas pikk koridoritaoline rõdu . 
    Fassaad pakkus tihedalt mitut moodi aknaid . 
    Küll kaarvõlvilisi , nagu raudtee jaamahoonetel ja teisi erinevas mõõdus ja erinevate ruutudega . 
    Võib olla , et hooajapublik muutis selle ilutuse mõnevõrra märkamatuks . 
    Isegi arhitektuuriliselt kõige kaunimad linnad võivad kaotada tänavapildi ilu inimeste tõttu . 
    Ja kõige silmapaistmatumad linnad nende arvel võita . 
    Sest ainult inimene ise võib kõike ilusaks ja inetuks muuta . 
    Ja seda ta jõudumööda ka teeb . 
    Otsustasime , et kolame Märteniga Capri tänavatel . 
    Vaatame poekesi ning kitsastesse roniroosidest võlvitud tänavapõikudesse . 
    Uurime , kuhu viivad välja trepid ja astangud . 
     "  Või on sul mõni teine plaan ?  "  
    Märtenil polnud . 
     "  Nagu sina tahad ,  "  ütles ta . 
     "  Seda , mida mina tahan , seda ei saa .  "  
    Aga ma ei soovinud oma mõtet jätkata ja ütlesin , et tahaksin näha Solare mäelt , kuidas päike Ischia saare taha merre vaob . 
     "  Olen kuulnud , et see on üks võrratu vaatepilt .  "  
     "  Seda sa ka ei saa näha . 
    Õhtul sõidame Rooma ,  "  ütles Märten . 
     "  On sul kahju siit juba varsti ära sõita ?  "  
    Märten ei vastanud . 
     "  Aga mina tahaksin , et tänane päev oleks kõige pikem päev minu elus .  "  
     "  Ka kõige pikem päev saab otsa .  "  
    Vaatasime poe akent . 
    Värvipeeni , arabeskse mustriga särkpluuse . 
    Need olid suur mood . 
    Me võisime edasi minna , need olid igas vitriinis kordumatud . 
    Et huvi ülal hoida . 
     "  Kes sinu eest hoolitseb ?  "  
     "  Mis mõttes ?  "  
     "  Korraldab sinu asju . 
    Tegeleb majapidamisega .  "  
     "  Õde .  "  
     "  Õigus ! 
    Saate hästi läbi ?  "  
     "  Ei .  "  
     "  Vaata , kui ilus nunn !  "  
     "  Ma ei märganudki ,  "  kahetses Märten . 
    Tõesti kahju . 
    See oli erakordselt ilus nunn . 
     "  Teine kord katsu varem ütelda .  "  
     "  Mis sa ütlesid , Märten ? 
    Et sa ei saa õega läbi ? 
    Miks ?  "  
     "  Ikka selle sama pärast .  "  
    Jah ma teadsin : neil olid elule erinevad vaated . 
    Õele sai juunipööre draamaks , Märtenile pidupäevaks . 
    Ja sedamoodi ikka edasi , igas asjas . 
    Märten oleks pidanud õest lahus olema . 
    Aga on siis kõik enda tahtmist mööda teostatav ja võimalik . 
    Hommikust peale kandsin küüslauguõiekimpu kaasas . 
     "  Vaata , nad ei olegi närbunud !  "  
    Selle peale ütles , et näeb üht halli juust mu peas . 
     "  Oh , neid on rohkemgi . 
    Kui lähemalt vaadata .  "  
    Peegeldusin aknast vastu : olin väga sale , ja käisteta kleit sobis mulle . 
     "  Palav on ,  "  kurtsin . 
    Istuda mõne laia päevavarju alla ? 
    Kusagile , kus mereõhk ligi pääseb . 
     "  Istume ,  "  ütles Märten . 
    Olime nagu laval . 
    Mingis itaalia ooperi esimeses vaatuses . 
    Lavavalgustuse rõõmu päikesepaiste , dekoratsiooni hullavad värvid . 
    Pergolad paberroosidega ja papist rekvisiidid . 
    Uskusin , et kohe koguneb tänavale koor ning tantsijad jooksevad treppidest alla  "  Perugino  "  kohviku ees , kus seisime meie ja kõhklesime : jääda siia istuma või mitte ? 
     "  Näe , see nunn tuleb tagasi ,  "  ütlesin . 
     "  Sa võid teda nüüd vaadata .  "  
     "  Arvad , et see on viisakas ? 
    Ja on see ikka sama nunn ?  "  
     "  On , on !  "  
     "  Neid on kaks ,  "  ütles Märten . 
     "  Vaata seda , kes tuleb raamatutega .  "  
     "  Need on ajalehed .  "  
     "  Hea küll , olgu siis ajalehed .  "  
     "  See pole sugugi ükskõik , kas ajalehed või raamatud . 
    Selles on siiski vahe ,  "  ütles Märten . 
     "  Oh issand küll !  "  hakkasin ma naerma . 
     "  Vaata nüüd ruttu !  "  
    Lähemalt ei paistnud nunna nägu enam nii noor , kui mulle ennist paistis . 
    Sellegipoolest oli ta väga ilus . 
     "  Nunn ei tahaks ma olla ,  "  ütlesin . 
    Kas pole nende elu troostitu ?  "  sain aga kohe aru , et troostitu pole see õige sõna . 
     "  Aga nemad peavad lootusetuks meie elu .  "  
     "  Arvad , et nad on küllalt õnnelikud ?  "  
     "  Arvan küll ,  "  ütles Märten . 
     "  Sest nad usuvad ega kahtle . 
    Kõik , kes usuvad , on iseendas õnnelikud .  "  
    Läksime  "  Peruginost  "  kaarega mööda . 
    Et see ei ahvatleks meid päikesevarju alla istuma . 
    Mõistus sai otsa : kuhu veel minna ? 
    Märten avas käigu pealt Capri saare taskuplaani . 
     "  Lähme Augustuse aeda .  "  
    Muidugi tahtsin ma Augustuse aeda . 
    Ja kui aeg ainult lubaks , siis näha ka vaadet Damecutalt või villa Joviselt . 
    Minna Solarele . 
    Märten murdis plaani kokku ja pistis taskusse inimeste juhatust mööda Augustuse aia üles leida . 
    Veel ei ole marinistid suutnud tabada lõunamaiste merede imeilu . 
    Enamasti on sellest saanud üksnes magus pilt . 
    Sinine iseloomutu leebus . 
    Kunstnik mõistab paremini tormi jõulist lainet või kurja oma pilvedest tusast merd . 
    Sest tüünet merd saab ta elavaks muuta alles siis , kui poogib talle iseenda mõtisklusi . 
    Aga see , kellele on tundmatud sisemine torm ja vastuhakk ja meeleheitesööstus , kes merd üksnes väliste tundemärkide järele maalib , ei tea merest mitte midagi . 
    Nii rääkis mulle kunstnik . 
    See jäi meelde , sest nõnda on ka muu loominguga . 
    Otse jalge all sügavuses lamas Marina Piccola liivane rannariba . 
    Siinpool saart ei langenud merde kõige kaljuseina kaugeleulatuvat varju . 
    Nagu saare teises osas , Grotta Azzurra poolses küljes . 
    Siin olid ka mere värvid hoopis sujuvamate , peaaegu nähtamatute üleminekutega . 
    Sest suur merelagedus peegeldas vastu ainult säravat taevast ega ilmutanud omaenda tujusid . 
    Ainult ühes kohas , kus kõrgete kaljude varjud end alla merre heitsid , oli veepind hoopis väljendusrikkam . 
    Selle mõõtmatust sinendusest osasaamine võrdus ilusa pühapäevahommikuga minu lapsepõlves . 
    Oli juba keskpäev . 
    Augustuse aia heledaid liivateid varjutasid piiniad . 
    Hoidsin Märteni käest kinni , nagu võiks käsi lahti lastes katkeda ka see habras hetkemeeleolu . 
    Kumbki ei tundnud siinsete puude nimesid . 
    Seda polnud ka tarvis . 
    Nad ei oleks mahtunud sellesse jalutuskäiku , kus oli ruumi ainult meile endile . 
    Ja siis , ja siis äkki laskis Märten mu käe lahti . 
    Öeldes , et siin on tema meelest liiga lääge . 
     "  Mis sa ütlesid , Märten ? 
    Liiga lääge ?  "  küsisin kohkumusega . 
    Teeharu tõi nähtavale meie kaaslased . 
    Konstantini ja Meileri . 
    Tundsin professori ees ebamugavust , et olin talle ära öelnud jalutuskäigu Augustuse aias . 
    Veel polnud nad meid märganud , see võis iga hetk juhtuda . 
    Meiler ulatas professorile õlani , mistõttu Konstantin kummardus rääkides tema poole alla . 
    Nagu kindluse mõttes , et ta sõnad parajalt kaaslaseni ulatuksid . 
     "  Jälle te vaidlete ,  "  ütlesin . 
     "  Kogu elu kulub selle peale ,  "  kurtis Meiler . 
     "  Meie ei vaielnud ,  "  lausus Konstantin . 
     "  Kõne all on Tiberiuse moraalne pale . 
    Mommsen tõendas , et Tiberius oli ausambaid Rooma keisreid .  "  
     "  Kes on see teie Mommsen ?  "  küsis Meiler Näoga , nagu ei teaks ta seda . 
     "  Mommsen oli ajaloo uurija .  "  
     "  Ja tema uuris selle välja ? 
    Aga kas ta uuris välja , miks keiser patjadega surnuks lämmatati ?  "  küsis Meiler võidurõõmsalt . 
     "  Kas teie Mommsen ...  "  
     "  Ta ei ole minu Mommsen ,  "  tähendas Konstantin väärikalt . 
     "  Olgu ,  "  lõi Meiler kärga . 
     "  Käigu see Mommsen kuradile !  "  
    Tegin ettepaneku istuda pingile ja seda asja arutada . 
    Nagunii ei jäänud meile võimalust Märteniga kahekesi jääda . 
     "  Kas te platool käisite ?  "  küsis Konstantin . 
     "  Jah , seal me olime . 
    Vaatasime merd .  "  
     "  Kuhu sa lähed , Saskia ?  "  küsis Märten . 
     "  Kuhugi . 
    Tahan agaave lähemalt näha .  "  
    Need olid istutatud kivirahnude vahele ja sobisid sinna hästi . 
    Kui tagasi tulin , rääkisid mehed Tiberiuse riigist , mis jagas kergel käel surmanuhtlust ja andis koputajate elukutsele palju tööd ja leiba . 
    Kui pealekaebaja oma ohvrile muud tõestamist nõudvat kuritegu kaela määrida ei saanud , siis süüdistas ta teda keisri paleuse solvamises . 
    Kui keegi juhtus koos oma majakraamiga maha müüma ka keisri rinnakuju , anti ta kohtu alla . 
    Aga naisi , kes julgesid oma kodus keisri büsti või pildi juuresolekul ennast riidest lahti võtta , mõisteti keisri solvamise pärast surma . 
    Tiberiuse seadus võttis vastutusele ja nuhtles karmilt isegi kitsas sõprade ringis öeldud sõnade või mõttevahetuse pärast . 
    Muidugi , kui see välja nuhiti . 
    Seepärast hakati sõprust pidama eluohustavaks . 
    Avameelsust hulluseks . 
    Ja sugulaste vahelist usaldust kergemeelsuseks . 
     "  Mida teie Mommsenil on selle kohta öelda ?  "  küsis Meiler Konstantinilt . 
     "  Ma arvan , et on tänamatu vaev tõestada keisrite headust tulevastele põlvedele .  "  
    Meiler tundis võidu pärast Mommseni üle suurt rahuldust . 
    Ning tegi ettepaneku juua sel puhul Capri väljakul pudel cinzano't . 
     "  Öelgem Augustusele aia eest aitäh ja hakakem minema .  "  
    Meiler oli väga kärsitu . 
    Siin polnud tõesti enam midagi vaadata . 
    Seda tundsin ma juba sellest hetkest peale , kui Märten mu käe lahti laskis . 
    Meiler tõstis klaasi . 
     "  Teie terviseks !  "  
    Tänasin peanoogutusega . 
     "  Paljugi mis Mommsenid on kirja pannud . 
    Meie ei pea Mommseneid uskuma . 
     "  Siin on mugavad korvtoolid ,  "  ütlesin mina . 
     "  Kas teate , et vähestel arhitektidel õnnestub luua mugavat istet . 
    Aga mis loeb ilus tool , kui ta puhkust ei paku ?  "  ütles professor. . 
     "  Ja muid privileege ,  "  lisas Meiler . 
     "  Ütelge , Saskia , kas te enne etenduse algust sööte ?  "  küsis ta minult . 
     "  Ei . 
    Täis kõht teeb loiuks .  "  
     "  Õigus . 
    Aga kas te rambipalavikuga võtate rahustit ?  "  
     "  Ei .  "  
    Üks mu kolleeg võttis närvide vaigistuseks eleeniumi ja ta kõnesse tulid etenduse ajal nii pikad pausid , et hakka või ise tema eest vastama . 
    Tuletasin meelde , et tean siiski üht näitlejat , kes iga kord enne lavale minekut sõi ära suure tüki liha . 
    Et end toekamalt ja kindlamalt tunda . 
     "  Vaatan neid teie tänapäeva näidendeid ja imestan . 
    Negatiivsete tegelaste mõtted tunned ära nagu omad . 
    Aga positiivsed on kõik justkui mängult ,  "  ütles Meller Ginzano avaldas mõju .
    Matus 
    Olen kõrgel suure helehalli puusärgi sees . 
    Mind kantakse . 
    See on hale ja liigutav toiming . 
    Kahju on olla surnud . 
    Inimesed vaikivad sündsalt , on kurvad ja toimekad . 
    Protsessioonis on kümmekond inimest . 
    Maastikku ei ole , ümbrus on tume müür . 
    See ongi kogu ruum , midagi sootuks erinevat harjunust , piiratud tumedus , hall läbipaistvus . 
    Olen surnud , mind kantakse , ma kõigun kandjatest kõrgemal . 
    Kahju on . 
    Võib-olla matavad nad mind liiga vara ? 
    Ma ei saa end liigutada , kuid ma tunnen . 
    Kas saab surnuks pidada seda , kes küll ei ela enam , aga teab ja tunneb ? 
    Kas ei tee nad mulle karjuvat ülekohut ? 
    Vahest olen ma milleski süüdi ? 
    Võib-olla olen need inimesed ära tüüdanud , liiga kaua haisenud ja vingunud maa peal , nad leiavad , et kõiki on kord aeg ära kanda ? 
    Aga ma pole ju veel vana , kas tõesti olen nii tüütu ? 
    Võib-olla olen enesele liigset tähelepanu nõudnud ning seda rutem neid ära väsitanud ? 
    Elanuks ma päris märkamatult , poleks neil hallidel matjatel ehk minuga asja ? 
    Kas polnud nad mind ühtelugu tahtnud maha matta , sest olid mind tähele pannud ? 
    Võib- olla on matmine ja platsi puhastamine üldse nende põhitegevus ? 
    Ühed on nähtaval , teised vaatavad , imestavad , rõõmustavad sündijate üle , kolmandad matavad neid , keda on liiga kaua vaadanud . 
    Kõik tahavad vaheldust . 
    Need , kes on nähtaval , mõtlevad üha uusi vigureid välja , et uudne olla , et mitte ära tüüdata vaatajaid , et näidata , nagu oleksid nad äsja ilmale sündinud . 
    Nagu oleks nähtavalolek ainuvõimalik olek . 
    Need kümmekond matjat pole samuti igavesed , ometi on nad palju püsivamad . 
    Olen helehallis puusärgis . 
    Varemalt olen ikka välja vingerdanud . 
    Vähemalt mulle enesele näis , et olen jälle posti otsas ja mõni mööduja viskab mulle pilgu . 
    Mis mul teistest , seal tuiskas neid tuhandeid läbi , aga mina nägin neid - olgu juhuslikke - vaatajaid ning lohutasin ennast : minu kuju seisab veel platsil , mind nähakse . 
    Enam ma ei pääse . 
    Tean ja tunnen seda , aga ei suuda midagi teha , et nad mind märkaksid ja elavaks peaksid . 
    Nad panevad mind mulla alla kivist kasti . 
    Ja mul on ainus lootus , vahest on sealgi mingi eluvorm . 
    Ehk võimaldatakse mulle seal kohtuda samasuguste varjudega , et me üksteist vastastikku kinnitaksime : meie kiirgus on jäänud vaatajate silmapõhjadesse . 
    Seda tulevikulootust tean salaja vale olevat , aga ma ei suuda puusärgist välja hüpata , ei suuda tantsida , teha üht koolnu piruetti , ei suuda karjuda sündivaid värsse , ei suuda loovalt ropendada ega laulda koraali , ei mõelda aatomituuma juurde ühtegi elementaarosakest ega heita ketast seitsekümmend meetrit . 
    Mõte on liikumatu , ta on enda meelest kõik ära näinud , kõik läbi mõelnud , veel üks lilletamine , veel üks lällutamine oleks ammutuntu kordus . 
    Kunagises naiivses usus ei lasknud ma seda teadmist ligi , aga puusärgis ta tuli . 
    Või oli asi nii , et siis mind puusärki pandigi , kui selgeks sai , et kõik lilled on nuusutatud , kõik kuud ihatud , kõik linnud lennutatud , kõikide kapjadega trambitud , miks peaksin mina oma kordumatu hinge ponnistusega ikka korduvat surimuri looma ? 
    Selle lootosõie kirjeldust on nad juba lugenud , hommikust udu oma silmaga näinud ja see hõljub neil siiamaani hinges . 
    Minu rööge sealt posti otsast oleks neid vaid lõhkunud , mitte taastanud muusikat , nagu nad seda soovinuksid . 
    Nad matavad mind . 
    Surma kurb paratamatus on mulle teada . 
    Tahaksin veel elada . 
    Mitte ärgata uuesti , uus mina poleks enam mina . 
    Uhkeldaksin veel selle vana saamatu minaga , venitaksin veel pisutki . 
    Kas või uudishimu pärast : mis sellest maailmast saab . 
    Seda ma nagunii ei saa teada , mis temast ilma minuta saab . 
    Mina olen edasi elanud pärast kõiki matuseid , mis minu ajal on toimetatud , ja sedasama teevad teised peale minu oma . 
    Ja kevadel tulevad , sulisevad veed , lõhnavad puud , lendavad mesilased . 
    Kõik on teada , aga tahaksin veel kord . 
    Jäägu pjedestaalid , jäägu hall igavik , kui saaks ainult veel kord kuulata mesilaste suminat . 
    Hoiatus on olnud , teadmine on ammune , et see kunagi toimub . 
    Palun enesele harmooniat . 
    Et unustus oleks täielik ja ei maetaks mind ositi , jupikaupa , enne mu teod , mu majad ja põõsad , mu süidid ja lapsed , mu juuksed ja liha , mu vaim ja mu jõud . 
    Aga sellestki ei pääse ja ei ole mul valida , millist tükki tahaksin kõige kauem säilitada . 
    Kui olekski , ei oskaks . 
    Tundetu liha , lihatu tunne , mis on üks teiseta , sigimatu jõud , jõuetu soov . 
    Olen helehallis puusärgis , küllap nad teavad , kuhu kannavad mind ja millega see lõpeb . 
    Kurb on toimuva paratamatu ükskõiksus : see ei masenda mind ega teisi , ei erguta kedagi tegudele . 
    Elu 
    Mõtlesin kohtumisele , mis mul täna või mõni aeg varem oli olnud . 
    Oli nii , et läksin hommikul oma tuttava arsti juurde . 
    Ei tule meelde , milleks . 
    Olen tihti mälutu , viibin udu sees , kogu maailm ja eriti minu liigutused on seda täis . 
    Teinekord tundub kõik liigagi selge ja lihtne olevat . 
    Kord on kõige tavalisemal , igapäevasel teol küljes veider värving , üllatav mõttekus mingi suure , üldise , ühistava suhtes , mis on minust väljaspool ; teinekord näib hull rida sisutut tormamist ahastamapanevalt vajaliku ning loomulikuna ... 
    Arutlema olen usin , aga miks ma arsti juurde läksin , see ei tulnudki meelde . 
    Kujutan ette , kuidas läksin kolmanda korpuse trepist üles , kuidas koridoris , pinkidel ja trepimademetel istusid viinaravil olevad mehed , kuidas nad mind iharate pilkudega vahtisid , nii et mul paha ja vastumeelne hakkas . 
    Arst on tuttav . 
    Ta on teadlane , kellele kõik on kaalutav ja sõnadesse pandav . 
    Temalt saingi teada , et inimese hing kaalub kolmkümmend kuni seitsekümmend grammi . 
    Nähtavasti ei olnud arsti kabinetis , nii et ma vestlesin valveõega , tõenäoliselt oligi mu asi seda liiki , et kõnelusest piisas . 
    Juba sinna minnes küpses minus üks soov . 
    Tahtsin üles otsida oma kunagise mänguseltsilise ja kooliõe , keda juba üle kahekümne viie aasta näinud polnud ja keda teadsin siin haiglas peaaegu niisama kaua ravil viibivat . 
    See soov oli minus juba ammu olnud . 
    Nagu paljud soovid , mille täitumine viiks lapsepõlve , korrastaks hilisemaid seoseid , moonutaks minu peas ikka ja jälle hulpivaid mälestusi . 
    Hilja tuli mulle meelde , läksin hetkelise otsuse ajel peaarsti jutule . 
    Rääkisin talle , et mind on alati huvitanud Hilja kurb saatus . 
    Pärisin osavõtlikult , kas tal on lootust paranemiseks , kuigi teadsin , et seda pole . 
    Avaldasin soovi kohtumiseks , kui see tema seisundile halba ei peaks tegema . 
    Kui oleks selgunud , et kohtumist ei lubata , oleksin läbi haigla pika puiestee linna poole minnes nukralt mõelnud inimsaatuse traagikale , hoidnud oma plinkivat kaastunnet pingul ning tundnud peidetud heameelt enese üle , et mul enam vedanud on . 
    Peaarst konsulteeris raviarstiga . 
    Neid huvitas , kas Hilja tunneb mind nii pika aja järel ära . 
    Hilja haigusest ei öelnud nad mulle midagi arusaadavat . 
    Kõik nad elavad siin haiglas pikke aastaid , tavaliselt kuni surmani ning nende elu ja haigus olevat nii igapäevane , et sellest kõrvalisele inimesele midagi öelda ei oska . 
    Hilja kutsuti kohale ja talle öeldi :  "  Sulle tuli külaline , kas sa tunned ta ära ?  "  
    Kohe , kui ta tuppa astus , nägi mind ja hüüatas :  "  Sina !  "  
    Hilja ei olnud enam muidugi laps , ta oli täiskasvanu , pisut tüsedusele kalduv , tal olid elavad silmad nagu tollalgi lapsepõlves . 
    Peos oli tal raamat , ta astus kergel sammul mu juurde ning surus kätt . 
    Mõtlesin , kas mõni teine klassikaaslane , keda vahepeal näinud pole , oleks mind veel ära tundnud . 
    Kuigi olin hästi säilinud , pean tähendama . 
    Oli ehk Hiljal õnnestunud haiguse tõttu peatuma jääda sellesse ilusasse aega ? 
     "  Ma olen ju nii muutunud ,  "  ütlesin Hiljale . 
     "  Ma tundsin su kohe ära ,  "  vastas tema . 
    Hilja oli olnud klassis üks paremaid õpilasi , oli hästi joonistanud ja laulnud . 
    Kui tal haigusnähud tekkima hakkasid , olin mina sellest koolist juba läinud . 
    Me vestlesime , Hilja rääkis kõige tavalisemat juttu , nagu me kõik . 
    Küsisin , kuidas ta elutingimused on , kas palat meeldib talle . 
    Ta vastas , et kuigi siin on palju hulle inimesi , saab ta kaaslastega läbi , aga ta ei suutvat magada neljakesi ühes väikeses ruumis . 
    Magamiseks on inimesele avarust tarvis , et tal oleksid õnnelikud unenäod , ja see on kõige tähtsam siin elus . 
    Olin sellega päri . 
    Arstid pidid Hiljat lubama sööklas magada , seal on hea õhk ja suur ruum mõjub tema haigusele hästi . 
    Hilja käivat haigla aias tööl , nagu enamik haigeid , aga erilist kutsumust ta selleks ei tundvat , kuigi teab , et liigutamine ja värske õhk on kasulikud . 
    Ta lugevat palju . 
    Tõepoolest teadis ta palju kirjanikke ja mäletas nende teoseid . 
    Küsisin ühe ja teise kohta , kuidas need talle meeldivad . 
    Ta vastused olid pisut põiklevad . 
    Ta ütles :  "  Mitmed kirjutavad ju päris hästi , aga kõigil on üks puudus : nad kirjutavad mingisugustest tühistest , välistest asjadest , mis on meie ümber , aga ei kirjuta , mis see elu tegelikult on . 
    Ma võtan raamatu raamatu järel kätte selles lootuses , et leian järgmisest elu enese põhja , aga ikka libisevad nad mööda pinda . 
    Ma ise tunnetan elu hoopis paremini .  "  
    Ma sain Hiljast sel hetkel suurepäraselt aru ja pidin tunnistama , et tal on õigus . 
    Mul oli tunne , et veel pisut ja ma hakkan mõistma elu olemust , seda , millest Hilja aru sai . 
    Et tema seda mõistab , oli silmaga nähtav . 
    Elu mõistmine oli mul peas ja rinnus , just siinsamas lähedal , kohe-kohe selginemas , aga ometi ei jõudnud see lõpuni . 
    Tajusin , et see olemus pole mingi üks , selge ja lõplikult sõnastatav asi , aga ometi koosneb ta osadest , millele võib ajuti - kui jõudu kasutada - kindla kuju anda . 
    Hilja peas on need kujud olemas , sinna ta vaimuenergia vahest läkski . 
    Uskusin sel hetkel , et Hilja suudab sõnades avada ka teistele seda , mis tema sisemuses selge on . 
    Küsisin :  "  Millisena sa elu näed ?  "  
     "  See on väga lihtne ,  "  vastas Hilja . 
     "  See on nii selge tunne , et sellest nagu ei saagi rääkida . 
    Õhtuti ma mängin nendega , näen ja kuulen nende helinaid . 
    Seal on kolmnurgad , suured ringid ja väikesed kerad , osa liiguvad varraste otsas , osa niisama . 
    Ega ma ise midagi välja mõtle , see on alati nii olnud ja kõik teadlased on seda näinud . 
    Ma imestan , miks enamik inimesi ei näe . 
    Nad kardavad vist sellest rääkida ja tahavad kõik asjad keerulisemaks teha , kui need on .  "  
     "  Võib-olla mõni näeb ka , aga ei oska sõnadesse panna ja hakkab ümbernurga selgitama ,  "  püüdsin ma inimesi kaitsta . 
     "  Need inimesed , kes elavad selleks , et sõnu leida ...  "  ütles Hilja . 
     "  Kui ma vähegi pingutaksin ... 
    Muidugi need elemendid ei püsi paigal , aga igal hetkel on nad nähtavad .  "  
    Uskusin , et Hiljal on õigus , et võib-olla kirjanikud just nii teevadki , nagu Hilja arvab . 
    Selge oli , et ei Hilja ega kirjanikud suuda mulle oma nägemist edasi anda , kui ma ise nii tuim olen . 
    Et keegi teine mind aidata saab , see lootus tuli maha matta . 
    Kuidas ma ka ei otsiks , ikka saaksin vaid ühe osakese jälile . 
    Pean leppima sellega , mida juhus parajasti pakub . 
    Kui Hilja lahkus , ütles arst , et ta ei saa siit enam kunagi välja . 
    Ta ei kõlbavat teiste inimeste keskele . 
    Ta vajavat hoolitsust ja tal ei olevat kedagi , kes tahab end pühendada Hilja kasutule ja tarbetule maailmale . 
    Ideid liigub siin majas nii palju , et arstid on sunnitud neid ignoreerima . 
    Nendel on oma töö ja vähe aega . 
    Läksin linna poole ja nutsin . 
    Mul oli kahju Hiljast , keda lapsepõlves imetlenud olin . 
    Miks ta ometi peab erinema kõikidest teistest , et välja ei saa ? 
    Seda ühte maailma kogu aeg vahtides , neid helinaid kuulates jääb ta seisma , ei oska meiega enam mängida . 
    Need kes aatomi välja mõtlesid ja kõik need teised korpuskulid , ajavad samuti asju väikeste kerade , suurte ringide ja kolmnurkadega , aga nad on vist kuidagi agaramad , mõtlesin ma oma naisterahva peaga . 
    Muidugi , eks neid hoitakse samuti varjul , ja mul pole mingit põhjust Hiljat haletseda , aga ma oleksin kangesti tahtnud , et ta oleks mu enese moodi , käinud iga päev tööl , täitnud nõudelehti , teinud süüa , lappinud riideid , rääkinud korteriremondist , kosutanud ennast estraadilauluga , tuletanud meelde vanarahva tarkust , tikkinud ilu asjadesse , pidanud sünnipäevi , kannatanud mehe joomise pärast , vaielnud südamepõhjast , mõtelnud kuuskesid ja taevast , tundmata tühja tuult ja olemust . 
    Ma ei saanud midagi parata , pidin enesega rahul olema . 
    Kui aus olla , ma polnud parem temast , aga sinna minna poleks ma iialgi tahtnud . 
    See mõte panigi mind nutma , et olen ju samasugune , kuigi täidan iga päev nõudelehti . 
    Jumal küll , kus on see piir ! 
    Parem olgu kõik nagu udu sees , mu liigutused ja tänavakivid , peaasi , et ma elu väikesi kerasid ei hakkaks nägema . 
    Põrgu nende kirjanikega . 
    Hetk 
    Käesolev hetk on üks imelik viirastus . 
    Vaatad : lumi , kuused , raagus puu , tardunud kaev , ühtlane hall taevas , aknaraam . 
    Laud , paberid , sulepea . 
    Sa ise , üks kummaline olevus , kuidagi ei oska siduda käesoleva hetkega . 
    Mitmekümne aasta jooksul pole õiget tolku saanud , ainult hetkiti näib midagi selginevat , aga siis on see möödas ja mõistatusena astub ette üks uus mina , ikka pisut nihkunud , pisut väärdunud ja arusaamatu . 
    Kaugel oigab raadio , nõude klirin , ukse paukumine , rahulikuks teeseldud hääled , närvipinge õhus , sahin . 
    Miski ei seisa , ei püüa , kumiseb peas , sekundi jooksul lülitad end mitu korda sisse ja välja , kord jälgid heli , kord mõtet , kord tegevust .
    Balthasar Russowi romaan 
    III 
    1. raamat 
    Ja nüüd oli mardipäev käes . 
    Ja hinges olid nad tõesti veel . 
    Aga möödas polnud piiramine sugugi mitte . 
    Vastupidi , see oli viimasel kolmel nädalal koguni pööraseks muutunud . 
    Iseäranis sestmaalt , kui suurvürsti iseäralised mehed , opritšnikuteks kutsutud , olid 16- mal oktoobril viie tuhandekesi piirajatele appi tulnud ja Telliskopli ilusa metsa maha raiunud ja poolsaarel leeri üles löönud . 
    Ja ülejärgmine päev , 18. oktoober , ei läinud vähemalt Balthasaril eluilmas meelest ära . 
    Jaa , piiramise esimesel seitsmel nädalal oli ometigi paistnud , et linn vaenlasele vastu panna võib . 
    Ja kaheksandal nädalal olid koguni moonalaevad Stokholmist pärale jõudnud ja sõjalaevade kaitse all oma lasti maale toimetanud ja seda oli korda läinud ilma ühegi kaota linna varjule vedada : mitmedsajad tündrid jahu ja võid , ja mis kõige tähtsam , püssirohtu , rauda ja tina . 
    Nõnda et kui siis opritšnikud kõige selle rõõmu ja tujutõusu peale linna alla jõudsid , poleks see iseenesest kedagi nii väga ehmatanud . 
    Aga järgmisel päeval oli härra Sandstede tulesüütajad mahajäetud Kalamajasse läkitanud . 
    Linnarahva salaja muidugiteada . 
    Sest Kalamaja põgenikke olid ju kõik Oleviste ümbruse ja Pühavaimu-taguse ja Lutsu tänava õue- ja aianurgad , keldriubrikud ja hütid täis ja Kalamaja rahvas oleks oma sõgedas sõjaasjade-nõmeduses võinud Sandstede otsusele vastu vaidlema hakata ja jumal teab mis ette võtta , kui see enneaegu oleks teatavaks saanud . 
    Sest siiamaani olid Kalamaja ja Nunnavalli hooned , ligi kakssada elumaja kõigi kõrvalhoonetega ja kirikuga , puutumata alles . 
    Ja sellal kui Magnus linnale ida ja kagu poolt ja viimaks ka Tõnismäe joonelt kõvasti peale käis ja kantsisid rajas ja tuld sülitas , polnud mere poolt küljest järjekindlamat piiramist õieti olnudki . 
    Nõnda et Kalamaja meestel oli korda läinud oktoobrivalguse lumeni mitmel korral hommikuhämaras suurest Rannaväravast välja karata ja oma naeripeenramaad tühjaks võtta ning saak linna tarida . 
    Pühavaimualtarialune kelder oli praegu mehekõrguselt naereid täis ja alevivanema määratud mehed jagasid neid iga päev rahvale välja . 
    Aga 16- nda oktoobri õhtul oli rae sõjasulane Berend Leichtblut , vestfaali mees , kes oli aastapäevad tagasi Kalamajast Valgepea Madise lese enesele naiseks võtnud , naise palvel Balthasari juurde tulnud ja pihisaladuse all rääkinud : kümme raesulast , teda nende seas , ja lipkonna profossi oli kästud homme koidu ajal tõrvapangede ja takkude tuluseriistadega suures Rannaväravas valmis olla käsu peale välja kargama ja Kalamajasse jooksma ja eeslinna nii mitmest otsast põlema pistma kui nad aga vähegi saavad - sellest asjast Jumala nimel lõugu pidama niikaua , kui nad sealt tagasi on . 
    Selle peale oli Balthasar härra Sandstede veel selsamal õhtul raekojas üles otsinud , oli tema mitmesuguste nõupidamiste , lipkonnaülemate peale karjumiste , rahamaksmiste , sõimamiste ja mingisuguste suurtükkide ümber toimunud vaidlemiste vahelt väikese raesaali uksel kätte saanud ja küsinud :  "  Härra Sandstede , ütelge , kas Kalamaja mahapõletamise otsus on õige ?  "  
     "  Muidugimõista ,  "  oli härra Sandstede ütelnud ,  "  aga ma panen imeks , kust hätta Balthasar seda juba teab ? !  "  
    Selle peale polnud Balthasar vastanud , vaid oli öelnud :  "  Ma saan aru , te kardate , et moskvalane võib majad maha lõhkuda ja palkidest Rannavärava poolt külge blokhausid üles lüüa . 
    Aga Koplis võttis ta ju terve metsa maha . 
    Kolmandik kulus tal leeri reikaaluste ja onnide jaoks . 
    Kaks kolmandikku on riga-räga lume peal maas . 
    See on ju kirikutornidest silmaga näha . 
    Nõnda et blokhauside materjalist pole tal nagunii puudu .  "  
    Mispeale härra Sandstede oli teadja naeratusega vastanud .  "  
    Seda küll . 
    Aga pastorihärra unustab : Koplist on moskvalasel seda kolmveerand miili kaugem kohale tuua .  "  
    Ja Balthasar oli tundnud , kuidas ta süda vaenu täis lahvatas - selle sõjameheks hakanud ja suurhärraks jäänud mõõgakõlksutaja vastu , ja ta oli küsinud , teravalt , nagu ta kirikusse häbipinki mõistetud võllaroogadega rääkis . 
     "  Kas see vahe on küllalt suur , härra Sandstede - see kolmveerand miili , ma küsin , et selle nimel kakssada eluaset ja jumalakorda tuleroaks teha - ?  "  
    Mispeale härra Sandstede oli kiivri pähe torganud , et karjaväravasse müürile tõtata tulevahetust vaatama , ja visiiri üles-alla lükanud ja läbi suukatte häält moonutavate rauapilude kostnud :  "  Jah , härra pastor . 
    See vahe on küllalt suur . 
    Aga niipalju kui mulle meelde tuleb , olete teie ise , härra Balthasar , Jumala imelisel tahtmisel sealt pärit . 
    Ja sellepärast peaksite teie aru saama , et teie ülepea see mees ei ole , kes selle hütihunniku saatuse üle otsustama on kutsutud .  "  
     "  Mispärast mitte ... ?  "  
     "  Aga sellepärast , et teie linna huvid , kõrgemad huvid , sedamaid oma kirbukülale ohvriks tooksite , nagu ma näen .  "  
    Ja Balthasar oli otsuse teinud : nüüd lähen mina sedamaid üles Toompeale ja palun , et härra Leion selle otsuse ära muudaks - meie mineva nädalal saabunud uus asevalitseja , eks ole . 
    Tema ei tunne mind küll ( nagu kunagi härra Horn ) . 
    Aga lootuse järgi ei ole tema vaese rahva vastu ometi mitte sakste kombel ülbe . 
    Ja Balthasar oli ütelnud :  "  Noh , ma tahan teada , mis härra Leion selle kohta arvab !  "  
    Ja härra Sandstede oli visiiri otsaesisele tõstes Balthasarile sürja ja mitte ilma irvituse varjuta öelnud :  "  Te võite mäkkeronimise vaeva nägemata jätta . 
    Ma leppisin temaga ses asjas täna hommikul kokku . 
    Kui ma talle ütlesin , et minu meelest tuleb Kalamaja maatasa teha , ütles ta :  "  Just seda nõu tahtsin ma täna linnale anda .  "  "  18-nda oktoobri koidu ajal ei saanud tulesüütajad oma jõuetu tööga millegipärast veel toime . 
    Aga lõuna aegu pandi linnast tähele : kolm-neli linnalähemat Kalamaja onni lumerähmusel rannal vastu tumehalli merd hakkas korraga suitsu välja ajama , ja sedamaid tõusid suitsud juba kuuest-seitsmest kohast ... 
    Paljud linna pagenud kalamajalased püüdsid suurest Rannaväravast välja tormata , aga värav oli kinni ja merepoolsetele müüridele , kust midagi paremini näha oleks olnud , ei lastud kedagi ligi . 
    Balthasar oli koos Märteniga üles Pühavaimu torni kellarõdule roninud . 
    Sinna paistis Kalamaja tulekahi otsekui pihu peal . 
    Seitsmest , kaheksast , kahekümnest allatuule majast hakkas suitsu tõusma . 
    Mitte rahulikku koldesuitsu , mis sealt elusast alevist kunagi Issanda madalate pilvede poole tõusis kui igapäevase elu tasane hall ohvrisuits , vaid hirmu pealeajavad kohuvad musta- ja valgevöödilised suitsulondid surnud eeslinna kohal ( mustad vöödid süütajate tõrvast , valged poolmärgadest katuseõlgadest ) . 
    All Pühavaimu- esisel ja Saiakangis jooksid kalamajalased salguti müdinal mööda . 
    Läbi algava lumesaju kajatas kitsaste müüride ja kivikatuste vahelt üles halamiste ja vandesõnade räbalaid . 
    Lumepilve all tõmbus mere kohal hämaraks ja süüdatud majade akna- ja unkaaukudest hakkas punaseid kukkesid lendu tõusma ... 
    Balthasar tundis : ta ihu oli vastikust hirmusegasest elevusest niiske ja oma üllatuseks tabas ta enese aina veel härra Sandstede ülbusega vaidlemas : Ah need , kelle tänased kodud , need , kelle lapsepõlvemajad põlevad , ei pea tohtima oma elu ja aseme kaitseks häält tõsta ? ! 
    Sest et nemad linna üldisest huvist , kõrgemast huvist aru ei saa ? ! 
    Ah sellest saavad siin ainult säherdused aru , nagu see Saksimaa rüütel Sandstede ja need Brandenburgi õlletoobrid , kes nad seal on - Schleyer ja König ja nõnda edasi ... 
    ( Ta tajus ebamääraselt , aga püüdis seda mitte teatavaks võtta : ta jättis härra Leioni oma ekliptikas tagaplaanile . 
    Ta oli temast iseenese ees vait . 
    Et säästa - teda ja iseennast - mis tähendas õieti kuningat ja seatud maailmakorda ja iseennast . ) 
    Issand , kui juba kõrgemast huvist rääkida , eks ole see siis ometi muude kui sinu huvi , ja eks ole see , nagu meil meie Õnnistegija läbi kindlasti teada on , Sinu kõigi vähemate ja alamate huvidega üks ... aga siin peaks mul , kui ma praegu tahaksin kirikukellad selle koleda asja puhul lööma panna , selleks nende härrade luba olema ... 
     "  Märten ! 
    Mine alla ! 
    Jookse ! 
    Võta Traani-Andrese Päärn appi . 
    Lööge kella ! 
    Lööge nõnda , et kõmiseb !  "  
     "  Kas tulekahjukella siis ?  "  
     "  Tulekahjukella ! 
    Ja matusekella ! 
    Mõlemat kella korraga !  "  
    Märten ruttas alla ja Balthasar vahtis sedamaid puhkevas kelladepaukumises eeslinna põlemist . 
    Mündrik-Matsi maja ja saun , kus Märten siia kirikumajja kolimiseni elanud oli , ei paistnud tornist vahtijale Hundimäe nuka takka ära . 
    Aga kadunud Rissa Siimoni kunagine kotus , viimane neeme poolt vastu merd , oli teadjale silmale hämaraski näha . 
    Ja silm nägi , kuidas Traani-Andrese tare sealsamas kõrval põlema läks ja kuidas tubli edelatuul katuseõlgede leegitsevaid pahmakaid Siimoni katusele kandis . 
    Ja kuidas tuli Andrese roigasaedasid pidi Siimoni laudani ulatus . 
    Ja kuidas need pooliti maasse vajunud ja maha müüdud ja võib-olla et ometigi ka maha salatud majad siis põlema lahvasid ja suure lõõmamise osaks said ... 
    Kellad rõkkasid siinsamas otse Balthasari kõrval , väike hele Seiferti oma til-tal-til-tal-ti-tal , ja suur Kemmingi oma iga kuuenda - ei , praegu küll iga kümnenda südamelöögi järel pummm - pammm - pummm - pammm ... ja Balthasar vahtis silmad valusaks ja pigistas valusad silmad kinni ja mõtles - mis seal nüüd põleb ja millest ta selle läbi igaveseks ilma on ... aga mis talle kõigepealt meelde tuli ja kõik muu ta meeles koguni narril moel ära varjas , oli pulgast voolitud lehm ... 
    Sellest kadunud Paabu poolt talle ürgammu voolitud karjast , mille ta kolmekümne aasta eest randa oli unustanud ja mille veetõus oli kandnud jumal teab kuhu ... millest ta paljalt selle ühe oli hiljem üles leidnud ja kaotusehirmus ära peitnud laudamüüri peale roovilattide vahele - ja ära unustanud tänase päevani ... 
    Mitu tundi lõõmas tulekahi hillerdava lumesaju all . 
    Ainult kirik jäi millegipärast süütamata ega süttinud ka ise , keset kalmumaad ja majadest eemal nagu ta oli . 
    Südaööks oli eeslinna asemel seitsmesaja sülla pikkune huumav-punane haav keset pimedust . 
    Ja see haav oli Balthasari sees aina edasi tunda . 
    Nüüd küll enam mitte niivõrd kui valukirvendus nagu esimestel loodetuulistel ja kõrbehaisulistel päevadel suure tuhakssaamise järel , vaid pigemini kui imelik koht , kui peaaegu märkamatuna püsiv ja hetketi valutorkega meenuv ilmaolek - mitte ju küll väga tarblasest ihuliikmest aga ikkagi tükist omaenese ihust ... 
    Ei aidanud ka paari päeva pärast Leichbluti toodud teade : Kalamaja kiriku oli päästnud mitte juhus ega ammune otsus , vaid härra Sandstede käsk , mis oli jõudnud Suurde Rannaväravasse pool tundi enne süütajate väljumist . 
    Seda oli armetu vähe - kui see ülepea oligi Balthasari vahelesegamise tagajärg ... 
    Ja tulekajujärgne mingitpidi vigane olek ( kuigi raekojas räägiti , et linna asi nüüd palju kindlam pidi olema ) oli Balthasari usku ja lootust piiramise varstise lõpu sisse 18-ndast oktoobrist saadik rohkem kõigutanud kui piiramise enese edenemine . 
    Veel enam : kui juba Balthasari-taoline , ikkagi siitpoolt-müüre-saks seda niimoodi tundis , pidi pärise Kalamaja-rahva haav veel hoopis leilavam ja tulevikutunne tumedam olema . 
    Balthasar koges seda iga päev . 
    Sest piiramise ajal oli tal ministeeriumi käsk iga päev teenistusi pidada , laupäeviti ja pühapäeviti koguni kaks teenistust päevas . 
    Ja iga kord oli nüüd kirik puupüsti täis . 
    Kui vaenlane müüride all märatseb ja tükikuulid pea kohal kohisevad on inimeselaps teadagi oma valjule Issandale muidusest ligemal . 
    Ja kohati oli see tõesti jumalasõnaind , mis inimesi kirikusse kihutas . 
    Aga veel enam oli see vaeste koduta hädaliste püüd otsida üksteise õlgade lähedusest tuge ja üksteise hingeõhust sooja ... 
    Sest sügiskülmade tulekuga jäid linnasakste kõrvalhoonetesse või hoovinurkadesse lageda taeva alla asutatud põgenikud tõsisesse hädasse . 
    Ja kirik , mille müürid polnud veel jõudnud läbi jäätuda ja mille küünaldekulu Balthasar kuigivõrd ei kärpinud , oli seda soojem ja trööstivam , mida paksemalt täis ... 
    Pealegi oli see ainus paik , kus viibimist neile teeneks tuli lugeda ja mitte süüks ( nagu ju kõrtsides ja õllepoodides sedamaid kuulda oli , kui Kalamaja omi sinna juba viis-kuus või enam konutama kogunes ) ... 
    Aga põgenikke oli üksi õnnetust Kalamajast kõigi naiste ja lastega kokku üle tuhande hinge . 
    Balthasaril oli õnneks läinud mõnikümmend kõige väetimat haiget ja rauka Pühavaimu-tagusesse seeki ulu alla toppida . 
    Mõned tuttavad pered , Traani-Andrese tema Krõõdast mooriga ja kadunud Mündrik-Matsi lapsed nende naiste ja meeste ja lastega oli ta ajutiseks kirikumaja kuntrikutesse ja koguni suurtuppa külmavarju võtnud . 
    Tõsi küll , rohkem sellepärast , et tema vastu ei tema ümber ega tema enese sees nurinat ei tõuseks , rohkem kohusetäitmisest kui halastuse mõnust ... aga põgenikkude naiste seas oli ta töökorra maksma pannud : jõudsamad eided keetsid kirikupealsest jahust iga päev õpetaja puudega ja õpetaja leel mitu pajatäit lurri ja jagasid õpetajamaja õuel hädalistele välja . 
    Ning enamjaolt iga päev käis Balthasar muu tegemise kõrval ka põgenikkusid mööda ringi neid kantseldamas ja trööstimas ... 
    Oh Issand , tüli ja sekeldamist oli nendega enam kui küllalt . 
    Sest tõtt-õelda polnud nende seas Jumala meelepärast rahu ega kindlat meelt ülepea suurt leida ... aga võib-olla tuli see mulje ka sellest , et rahu ja kindel meel ja usaldus Issanda vastu seda silmapaistmatuks jäävad , mida tõsisemad nad on ... aga see , mis silma paistab ( ja iseäranis tema uue karja seas teda päevast päeva vihastas ) , oli ühtede santlik halamine (  "  Oh meid viletsaid põrmu tallatud ussikesi , oh meid kübemeid Issanda vihase talla all ...  "  ) ja teiste armetu ärplemine (  "  Vaata kui ma võtan kõik need kuradi rattaroad ja raputan neil raiskadel pasa püksi ...  "  ) ja kolmandate peksuväärt minnalaskmise vaim (  "  Mis meil muud , kui et saab aga naba ümbert õllekonksuga soojaks ja juhhaidii ...  "  ) ... 
    Santlaagrid Issanda silma ees ... 
    Aga tõsiseid hädalisi trööstida ja kinnitada oli ometigi tema kohus . 
    Ja kinnitada iseennast . 
    Kõige selle rahmeldamise ja vaeva ja teadmatuse sees . 
    Ja trööstida Elsbetti . 
     "  Elsbet - sina mind ikka armastad ?  "  
    Mõnusa enesekindla uudishimuga ja aeg-ajalt ikkagi kerkiva rahutusega , kahe tunde seguga , milles rahutus vastuse pärast äkitselt valdavaks tõusis - siin , selles imeliselt võõras ja üllatavalt tegelikus toas , väikeses valgeks lubjatud seintega , kitsukese neiuvoodi , lauakökatsi ja järiga toas ...
    Jajah . 
    Ta oli . 
    See on nüüd tõestatud . 
    Eemeli , mõtles Taavi ja ta tumepunane suu kiskus põlastavalt kiiva . 
    Eemeli-eeseli . 
    Tea , kui sellele päise päeva ajalgi putkasse marsiks ja Elat küsiks , kas see lõppude lõpuks keelata tihkaks ? 
    Nagu andis poistele lipupulga ja vormimütsigi ... 
    Sihukest meest küll meeste kirja ei sätiks ! 
    Jahah . 
    Siia oli küll mehejõudu vaja . 
    Taavi vaatas Karvuti Kaarlit , kuidas see kartulikoti sülle taris , ja tundis kurgus pisikest kadeduseklompi . 
    Sihukesed käpad on iseenesest midagi väärt , mis sellest , et siledam silmnägu siia juurde ei käi . 
    Ja ennäe , on teine päris heleda põõnaga pintsakuga siia Eemeli kartulimaale tulnud . 
    Sinised kalifeed ja säärikud annavad omajagu vurhvi juurde . 
    Tema , Taavi , aga nagu viimane tobu oma õliplekkidega tööpuhvaikas , pleekinud soge peas ... 
    Ei tulnud nagu ettegi kartulivõtule paremaid rõivaid ... 
    Ja pealegi oli nii see juhuslik töölt tulek sutike usutavam kah ... 
    Jahah . 
    Ning lõpuks - eks ole just siin see noorus peidus ! 
    Prink punane suu ja pisut kähar tukk sogenoka alt rippu . 
    Siin veel vaadatakse ja vaetakse . 
    Autojuhi-Jorh lasi masina törtsukese edasi ja mossitas mokki , kui Kaarel täistuubitud kartulikoti põntsudes kasti viskas . 
    Eemeli toppis väikeste väledate kätega järgmist hunnikut kotti . 
    Saak oli hea - kartulid kui parajad lapse pead - ja Eemeli silm säras . 
    Aeg-ajalt vaatas ta vilks-vilks kodu poole , kartes , et Ela tikub äkki enneaegu talgulisi sööma kutsuma . 
    Jätavad asja sinnapaika ja võtavad kilgi pähe , pärast ei lähe ajadeski vao-otsale tagasi . 
    Aga Elat polnud näha ja mehed rassisid nohisedes igaüks oma tööotsa kallal . 
    Ela kummutas suure kulbi kõhukasse savikaussi tühjaks . 
    Supp oli paks klimpidest ja parajaks lõigatud lihatükkidest , vedelat päris kasinalt . 
     "  Klimbisupp see talgutoit ,  "  oli Eemeli õpetanud , kui Ela lubas liha-kartulit-kaalilohku keeta . 
    Ju tahtis teine talgulised paljast vett lürpima panna , mis muud . 
    Endal pool veristatud lammast veel müümata . 
    Ja nii see klimbipuder lihaga siis teoks saigi . 
    Ela kummardus paja kohale teist kulbitäit ammutama , kui tundis iseäralikku pööritust . 
    Vänge lambalihalõhn lõi hirmsasti vastu ja õrna kobrutava pekiga lihatükid võtsid südame läikima . 
    Ela lasi kulbi klimpidele patsatada ja istus kähku taburetile pliidi ees . 
    Kange palavus lõi pähe ja otsaeest pressisid pisikesed higipiisad välja . 
    Supp koos näljaste meestega seal väljas muutus ühtäkki ütlemata vastikuks . 
    Kalla või kõik sedamaid solgipange ja vii välja kesiku künasse . 
    Ela vaatas ehmunud silmadega ringi . 
    Laual oli poolik ja sealt ta punnsuutäie rüüpaski . 
    Tuline juga jooksis kurgust alla ja muutis rindealuse mõnusalt soojaks . 
    Siis kuulis ta Traktori-Taavit väljas kaevu juures vilistavat , pumba käepide hakkas kiiksuma-lõksuma ja Karvuti Kaarel puristas kui hobune . 
    Autojuhi-Jorh törtsutas lusti pärast akna all autopasunat ja ainult Eemelist polnud kippu ega kõppu nagu alati . 
    Ela ajas end vastu tahtmist püsti ja oleks kõige meelsamini ukse seestpoolt riivi lükanud . 
    Eemeli oli pisitilluke . 
    Just nii , nagu ta seal pliidisuu ees kägaras oma kohmas käsi soojendas . 
    Tuli värises punaselt ta luistel sõrmedel ja nägu oli videviku varjus üleni hall . 
    Pliidil vulksatas keeda soojenema pandud kapsasupitilk . 
    Paks-vänge hapukapsatoss tegi isegi hämuse aknasilma päris läbinähtamatuks . 
    Ela seisis ülal pimeduses . 
    Just ülal , sest siinsamas pea kohal oli lagi ja tillukese köögi seinadki surusid pimeduses üleliia ligi . 
    Siin ei saanud liigutadagi . 
    Aga tema liigutas . 
    Tema seal sees . 
    Ta surus ühe mügariku - nagu põlve - vastu Ela kõhunahka ja rullis seda edasi , seejärel teise . 
    Ela tundis isesugust nõrkust ja nagu piinlikustki . 
    Ta ajas end pisut enam sirgu ja vajutas käsivarre rahustavalt kumerdunud kõhule . 
     "  Aina ... peksab teine ...  "  
     "  Mis ?  "  päris Eemeli ehmunult ja vaatas vilksamisi üles nagu lõksus hiireke . 
     "  Peksab , ütlesin ma ,  "  mühatas Ela karedalt . 
     "  Ke-kes ?  "  
     "  Laps ikka .  "  
    See oli esimene kord , kui too sõna lausuti . 
    Eemeli käed kadusid tulepaistuselt . 
     "  Laps ,  "  kordas Ela väljakutsuvalt . 
     "  Jahajh ,  "  tegi Eemeli . 
     "  Sa siis ...  "  
     "  Nagu sa'i teaks !  "  
     "  See ... seniajani ... pole nagu ... 
    Arvasin ikka , et ... niisama ... 
    Lähed vähe ... kobedamaks või ...  "  
    Eemeli silmad vilasid pimeduses . 
     "  See mõni mehejutt ...  "  põlastas Ela . 
     "  Kuus aastat nagu ... ei midagi ...  "  arvas Eemeli ega vaadanud üles . ,  "  Terve eluaeg - ei midagi ,  "  ütles Ela ja lisas siis :  "  Mis nüüd saab ?  "  
    Ta oli seeüle aiva mõlgutanud . 
    Ikka sestsaati , kui esimesest ehmatusest ja vastumeelsusest üle saadud . 
    Ammuks see oli , kui sai tollele Kiigatsi Aliidele - see tikub nagu päris sõbrannaks kohe - täitsa tõemeeli kurdetud , et :  "  Näh , lugu ! 
    Mul hakkavad need  "  paremad päevad  "  juba ära jääma , vanust ju polegi tea'p kui palju aga ...  "  
    Jahah . 
    Sai seda ju arvatudki , ja alles siis , kui see seal esimese müksu andis , õige aru kätte saadud ... 
    Selleks ajaks oli too ... ärasättimine muidugi sootuma hiljapeale jäänud ja ... 
    Ja mis sa talle ikka teed , kui muudkui müksib ja rabeleb teine ... 
     "  Oli's sul vaja ?  "  mühatas Eemeli . 
     "  Nüüd vanuigi veel ...  "  
     "  Vanuigi !  "  
    Vihavahk oli nagu valu . 
    Laps hakkas hullupööra sõtkuma . 
     "  Sünnitan selle osmiku otsast otsani täis ! 
    Vanuigi !  "  
    Eemeli tõmbus päris kössi . 
     "  Mis saab ?  "  küsis Ela ja kummardus ette . 
     "  Võtad mu ära või ? 
    Saab õiged kirjad ja ...  "  
    Eemeli vaatas kuidagi kõveriti üles :  "  Mis mul's ikka ...  "  
     "  Ja teeme pulmapeo missuguse !  "  kuulutas Ela ülevalt pimedusest . 
     "  Kast viina ja kaks - õlut . 
    Sea veristame ära ja ...  "  
    Selle Putkavahi-Ela riivatusel pole otsa ega äärt ! 
    Ütle , mis sa ütled - last ootab ! 
    Kiigatsi Aliide naerab veel seniajani , kuidas olla teine end päris kohtlasel moel üleliia vanaks pidnud ... 
    Hoia ja keela , kus tuli naisterahvas välja ! 
    Aga nüüd oli teine ikka ilmatu kole küll ! 
    Nii suurt ja võimast pole siinkandis mitte olnudki ! 
     "  Küllap sealt igaüks oma jao saab ,  "  viskasid naised poe juures poolihääli sündsusetut nalja . 
    Ela ise naljalt siiakanti ei ilmunud . 
    Saatis aga vahel Eemeli ja see tipsis , nägu vingus peas ja korv ammuli käevangus , poeliste kadalipust läbi . 
    Vahel astus Karvuti Kaarel ligi , lõi käe raksudes õlale ja soovis head pojaõnne , teinekord päris Poe-Juljus naeru mügistades kroonprintsi tervise järele . 
    Kroonprintsi polnud ollagi . 
    Oli sihuke hoopis isevärki Ela . 
    Istus teine aga köögi akna all laua man ega liigutanud lillegi . 
    Eemeli tuli koju ja ladus poevärgi lauale , tema aga ei vaata pealegi . 
     "  Vana Karvuti soovis pojaõnne ...  "  sortsatas Eemeli teisele kuklasse , ise pinevil , et mis teeb . 
    Ela tõmbas pea nõksti ! 
    Õlgade vahele . 
    Muud ei ühti . 
    Aga vahest oli seegi ainult silmapete ? 
    Mis sest tühjast külajandist ikka uskuda ?... 
    Näe naist , mitte ei võpatanud , kui kuulis ! 
    Jo seal's midagi pole . 
    Lõpuks võiks ikka teise sinna registreerimisele kah viia . 
    Mis tollest , et enam pole sellest sõnakestki rääkinud . 
    Ja pealegi ... eks see lapseväuks tule ju majja nüüd niikuinii , registreeri siis ära või mitte ... 
    Kui Kiigatsi Aliide raudteemajasse tuli , ei vastanud keegi koputusele . 
    Ta tõukas ust ja see oli lahti . 
    Köök oli pilla-palla ja korratu nagu ikka , uks tagumisse tuppa poolpoikvel . 
     "  Ela , ae !  "  
     "  Jahah ,  "  vastati tagatoast . 
    Aliide astus käbedate sammudega edasi ja tõukas ukse valla . 
    Seal ta istus , lai ja kohmakas , ja püüdis mingeid valgeid hilbukesi voodipeatsis madratsi alla torgata . 
     "  Või titesärgid ?  "  päris Aliide armutult . 
     "  Eks ikka .  "  
     "  Ootad ja himustad ?  "  päris Kiigatsi Aliide ja võttis mõnuga laua ääres toolil istet . 
    Teine jättis vastuse võlgu . 
     "  Oled kindlasti kuulnud ...  "  alustas Aliide oma tuleku peapõhjusega ,  "  et Karvuti Kaarel olla toda Traktori-Taavit õige mehesti nahutanud ?  "  
     "  Mis ? !  "  
    Seal ta nüüd vahtis kaame ja lapilise näoga ning oli ennast lõplikult plahmeerinud mis plahmeerinud ! 
     "  Nojah-noh . 
    Poisil on kaks hammast eest läinud ja silmnägu sinine kui pajapõhi .  "  
    Aliide ootas pisut , aga teine jõllitas endiselt , nii et võis jätkata küll . 
     "  See juhtus seal meie Kiigatsimäel . 
    Kujuta sa ette - suisa külavaheteel ja lageda taeva all !  "  
    Aliide vaatas jälle teisele näkku , et kas ikka kujutab . 
     "  Leidsin poisi oma sireliheki seest lumehangest külitamast . 
    Oli teine sortsuke purjus kah ja ...  "  
    Too Putkavahi-Ela ei iitsatanudki ja see tegi Kiigatsi Aliide pisut kärsituks . 
     "  Sa'i küsigi , miispärast ?  "  pistis ta salakavalalt jutu sekka . 
     "  Eks mina's talutasin poisi kööki , pesin ja harisin nagu oma poega ning ... uurisin niisama , et kes , miks ja kuidas ...  "  
    Ela nihutas end ootamatult ja Aliide tõmbus instinktiivselt tagasi . 
     "  Nojah ... jah ...  "  püüdis ta kaotatud jutujärge ,  "  alguses nuutsus teine läbi nina ja vandus vanale Karvutile hirmsat kadu . 
    Küll lubas pussitada , küll muidu sada imet teha . 
    Ihii ! 
    Siis aga hakkas oma heategijale - nii ta , vaene lapsuke , jah , mind nimetas - rääkima ...  "  
    Ela tõusis püsti . 
     "  Mul Eemelile tanguputru keeta ...  "  
    Ütles ja läks teisest mööda kööki . 
    Aliide mekutas pisut koha peal , tõusis siis üles ja läks teisele järele . 
     "  Mehed võtnud seal poe man jälle palgapäevakärakat . 
    Karvuti Kaarlit polnud veel ollagi , ag küllap keegi talle hiljem ... 
    Nojah . 
    Eks Taavile löönud seal kilk ja kange meheuhkus häälepaeltesse . 
    Hakanud teine , sõgeloom , sinu peale pula ajama , et näe , kui tema jaole sai ...  "  
     "  Kasi välja !  "  
    Kiigatsi Aliidel jäi sõna - kiiks ! 
    - kurku kinni . 
    Kui ta teisele otsa vaatas , kiirustas ta sõna lausumata minekule . 
    Kaua seisis Ela paigal . 
    Uks oli ammu kinni langenud ja teise kiire sammude krudingi lumel kustunud . 
    Siis kallas Ela tangud potti külma vette . 
    Jättis tule tegemata ja läks tagakambrisse . 
    Seal põlvitas ta voodi ette maha ja kougitses tükk aega mööda voodi alust ringi , kuni leidis vana näruste sangadega ja tolmuse kandekoti . 
    Kiirustamata , aga mitte ka ülearu aeglaselt , keeras ta sinna sisse oma parema kleidi , paar pesu ja suure lotendava öösärgi . 
    Võttis voodipeatsi alt valged titehilbud ja pani need enda asjade peale . 
    Siis vaatas ta toas ringi . 
    Kõik muu oli Eemeli jagu . 
    Ta läks kööki , pani madalad riidest talvesaapad jalga ja kulunud hõberebasesabast kraega mantli selga . 
    Rohkem polnud midagi . 
    Laps põtkis koledal kombel jalgadega , kärsitu ja uudishimulik siia maailma saabuma . 
    1968 
    Talu linnamäe all 
    Poiss turuluitutas väraval . 
    Karjamaaväraval . 
    Vastu Kooljamägesid . 
     "  Vesse !  "  hüüdis Riin kohe , kui tuli . 
    Aga poiss ei vastanud . 
    Ainult ta vilepill luikas veelgi kiledamalt . 
    Riin ei näinud teda . 
    Vana Üüru-Augu pikkhoone roomas otseti ette , krobeline , plekkinud- hall ja rookatus sügaval silmil . 
     "  Vesse ,  "  ütles Riin jälle , pani rattaloksu vastu majaseina ja läks ümber kambriotsa . 
    Poiss istus ülemisel põikpuul , pikad nukiliste põlvedega varsajalad metsa poole rippu . 
    Aga ta vaatas üle õla tagasi , kui Riin tuli . 
     "  Täna on keskuses kino ,  "  ütles Riin , läks värava liga ja toetas käe üles võrule . 
     "  Ära-sa-puutu ,  "  paristas poiss pooleldi läbi vile ,  "  mine-sa-tea-kes-metsas liikvel .  "  
     "  Mina tean ,  "  sosistas Riin ja ajas oma pisikesed silmad ristseliti ,  "  ... kolhoosikari ...  "  poiss hakkas naerma ja hüppas väravalt alla . 
    Linnamäe poole . 
    Seal , sedasi teisel pool põiklatte seistes oli vaata et Riinu pikkunegi . 
    Mis sellest , et alles neljateistkümnes käsil . 
     "  Täna lähme ometi ,  "  ütles Riin . 
     "  Ta'i lase ,  "  arvas poiss ja volksas kambriakna poole vaadata . 
    See oli peaaegu siinsamas . 
    Otse vastu Kooljamägede metsa . 
    Toapimedas vilksatas miski . 
    Lai ja helenurgeline . 
    Kohe seejärel ropsati aken valla ja sealt küünitus välja Ingli inetu krussis ülahuulega nägu . 
     "  Sa-Riin-tule-ikka-toamaile-kah !  "  puhus Ingel oma flööti . 
    Riin oli ajapikku taipama hakanud . 
    Aga esiotsa oli ikka tükk tegemist , et õiget aru ja otsa kätte saada . 
    Selline veider-arusaamatu undamise hääl oli . 
     "  Juba tulen ,  "  ütles Riin , astus mõned sammud aknapoole ja küsis sealt Vesse ja kino kohta . 
     "  Minge-nüüd !  "  undas Ingel . 
     "  Laes-lubas-sulle-ts-tsikliga ...  "  
    Ütles nii ja prõmatas akna kinni . 
    Riin jäi seisma , pale kinnitõmmatud akna poole õieli . 
    Vesse ta selja taga luilutas õrnalt ja parastavalt oma vilepilli . 
     "  Laes tuleb , tiri-liri-hüüt !  "  ütles ja vilistas ta segiläbi . 
    Õhtune päike tuli madalalt läbi Kooljamägede metsa ja Riinu pruunikad karedad juuksed said sest päris punaseks . 
     "  Sa oled punapea ,  "  ütles poiss . 
     "  Ära valeta !  "  
    Tüdruk pööras ennast värava poole . 
     "  Ütle...miks ta sind kunagi kuhugi ... ?  "  
    Vesse vilistas pika tiruli , põrnitas pisut metsa poole ja vaatas siis kuidagi kõõrdi Riinu . 
     "  Mina ... ma pole sedamoodi kui teised ,  "  ütles poiss . 
     "  Misasja ?  "  imestas tüdruk . 
     "  Int ja Laes , noh ,  "  ühmas poiss . 
     "  Ära lorise !  "  sõitles Riin ja lõi oma nurgelisevõitu käega . 
     "  Üks vada alailma , nagu Ingel ütleb .  "  
     "  Vada jah !  "  vastas poiss , naeris ja puhus törtsaku oma vilepillil . 
     "  Laes tuleb , tiiri-liiri !  "  hakkas ta jälle aasima . 
     "  Pikk Laes - tii-ii-ri ! , valge Laes - tirr ! , ilus ühe silmaga Laes , tiirit-tiirit !  "  
    Tuleb jah !  "  ütles riin ja pööras poisile selja . 
     "  Väike-Vess !  "  
    Viletuul jäi kääks ! poisile kurku kinni . 
     "  Ma olen sinu pikkune ,  "  ühmas Vesse ,  "  ja tugevam kah , küll sa näed !  "  
    Riin oli selline sale , kui ta toa poole astus . 
    Sale ja laiade õlgadega . 
    Tema luupeksed olid peened ja tugevad . 
    Kui Riin lävele jõudis , seisis Ingel köögihämaras , suur , nurgeline ja kohmus , ärapeetud meestepintsak üll ja silmad hoopis hajali teine teisel pool pead . 
    Ja näost oli ta niisugune valkjas , just nagu iletaks päikegi seda krässus jänesemokka . 
    Riin ei teadnud , kuhu vaadata , kui sedasi ühtäkki Ingliga vastamisi sattus . 
     "  Justku-midrilinnud-karjamaa-värava-vahel !  "  undas Ingel ja mühkas naerda . 
     "  Poisil-ennegi-silmad-siira-viira-ja-pea-prahist-pungi !  "  
    Seepeale huisati ülal Kooljamägedel ja Ingel jäi tunnistama poikvel ukse vahelt üles , linnamäe tihemetsa poole . 
     "  Etskae-justku-va-Üüru-vanapull-teine ! 
    Ikka-huisk-iiuh ja huisk-iiuh !  "  rõõmustas ta . 
    Riin oli päris teadmata-tahtmata mõned sammud Ingli poole astunud . 
     "  Tohopele-sootehnik-pelgab-pulli !  "  naeris Ingel . 
     "  Küllap-on-kurivaimul-hammas- verel-mis-muud !  "  
    Int ei tulnud ealeski sedakaudu , kust ristiinimesed . 
    Esiotsa huiskas ikka ülal Kooljamägedes ja siis päris talu ligi allmetsas , hääl endal selline kõva ja kole ning õige kaugele kostmas . 
     "  Sa-jälle-koju-kooditand !  "  torises Ingel trepil , kui teine juba õue alla jõudis . 
     "  Ei- märka-enam Kaarla-mail-ühtid-olla ?  "  
     "  Kussa enam !  "  huilatas vanem poeg vastu , kalpsas üle karjamaa-aia , endal silm kilamas peas .
     "  Gudu ,  "  ütles Naasja kusagil endas ,  "  kui raske ja kui kerge võib üks selline vajutipuu olla !  "  
     "  ... kuid ,  "  vaatas Gudu oma valgusekiiluna kitsast kätt , aga muigas Naasja pealepuhuva ilme üle ,  "  see ei tulnud neil veel võimetekohaselt välja , ning teise  "  Guduvanna  "  peale ma oma kätt enam sinna ei pistnud ... 
    Sellegipoolest lõppes katse eredalt - vajutipuu langes kiirelt ja täpselt ... väikesele tõmmule käele , ja ma sain sellest lõksust nüüd aru . 
    Ma ei teinud häältki , kui Varlaam mind süles tagasiteed kandis ( ülejäänud pöörasuse pidulised laatsisid muretult meie järel , süütsudes erksalt nagu hangelinnud ) , ega teinud valunägu hiljem unetareski , kui Varlaam pindpeenikesed luud kokku sobitas ja käe pinalikaanele lahasse sidus . 
    Enne kui mina sellest terveks sain , oli käsi ammu terve , nagu mõhastuvad puude murdekohad , nagu kõik looduskehad paranevad päikesest ja vihmast , päikese ja vihma lubadusest .  "  
    Ühe orust kostva heli peale Gudu vaikis ; laupa kurrates vaatas ta lõkkesse , elustulle , mis ei valgustanud üksnes olevikulisi asju , vaid kirgastas kaugemaid sündmusi ja heitis kuma eenduvatele . 
     "  Kui palju ma tolle päeva jooksul õppisin !  "  ütles Gudu nii ootamatult , et Naasja teda ülesjahmunult vaatas : tüdruk oli niisama lihtne nagu tema lihtne lugugi , ent Naasjas seostusid need kaks tavapärast nähtust keerukalt üheks võrratuks . 
    Ta mõtles , et kui kõik lood on nagu katused , mille all keegi elab , siis mõni lugu on nagu taevas , mille all kõik elavad . 
    Gudu :  "  Sa ei kuula mind ...  "  
    Naasja :  "  Ma ei kuula , aga ma kuulen sind ... 
    Too Varlaam oli hea arst , kui ta ...  "  
     "  Kas õpetajast oli veel vähe , et oleks pidanud ka arst olema ?  "  küsis Gudu . 
     "  Ei , aga õpetaja oli neil nüüd küll olemas ,  "  sõnas Naasja . 
     "  Ka mulle tundus , et oli ,  "  rääkis Gudu kaheldes , ent edasi juba veendunumalt . 
     "  Kohe järgmisel tunnil lõid nad põrgulärmi ja pöörasid igal rakendil , millesse neid sundida taheti , jalased püsti ... 
    Õnneks said meil puud otsa , ja kui Varlaam esimese vindami hagu sisse tõi , oli klassitoas äkki laanevaikus - sellest võis järeldada , et juba nende koduski hagu ainult kütteks ei kasutatud ... 
    Ajapikku , viivhaaval , tolle heliseva päeva avaakordist edasi lähenesime nüüd üksteisele , kuigi tundeid ja tähelepanu andsid nad ära nagu väikesed ihnurid . 
    See oli nagu ulukite kodustamine , kus esmalt tuleb võita nende absoluutne usaldus , enne kui nad su käest toitu vastu võtma hakkavad . 
    Ent siiski nad juba hakkasid , nende silmi , mis varjundita mustad nagu kustunud söed , puhus hõõgvele tuuleke , mis minu poolt tuli . 
    Need mõistmise ja arusaamise esimesed virved valmistasid mulle suurt , ehedat rõõmu - nagu toitunuks ma seni rõõmu konservidest . 
    Varsti nad mõistsid , misasi on kool , ja me hakkasime isegi õppima : kuid ei mingeid tinglikke märke ega näivaid tähiseid - tinglikkus ja näivus pidi nendeni hiljem jõudma - , vaid seesama õpetussüsteem , mille järgi nad olid selgeks saanud täiuslike sooblilõksude ehitamise ... 
    Arvutamine käis meil umbes nii : kolm kala - kaks lenokki ja taimen - pluss kaks lindu - näär ja mänsak - , teeb kokku viis kraadi külma ... 
     "  Ei , Guduvana , vale , vale , kokku teeb see vähemalt viis kärpi !  "  ja keegi neist kelpsas tahvli juurde viga parandama , kustutas külma maha , joonistas kärbid asemele . 
    Arvutamise järel oli nende lemmiktunniks laulmine , nad pidasid kõik ilusasti viisi , kuid laulsid igaüks oma laulu ... 
    Uusaastaks teadsid nad juba kõike , mida lapsed mujal ilmas selleks ajaks teadsid , lisaks see varasem , mille lapsed mujal ilmas olid juba unustanud . 
    Ja korraga -  "  Gudu hääl kahanes nagu lootus enne kadumist , et Naasja pidi mõtlema : nüüd on see käes -  "  olid talvistepühad ukse ees , kaks nädalat kõigest puudus - naiivne maailm arvas oma kalendriga meelevaldselt järgatud aja olevat suurema kui nende igatsus . 
    Nagu langevate pistrikkude varjud sööstsid laanest lagedale mituteist nooljat saani ; huilates , juhtsauade otsas mütse lehvitades kihutasid nad üleva kaarega koolimaja õue , ajades ümber Varlaami ülessahatud hangi , puhtaid nagu väliköögi telke . 
    Viivu pärast või varemgi oli klassituba tühi , nagu oleksid nad läbi seinte karanud . 
    Läbi akna nägin neid juba kaelustamas - oh mitte küll neid , kes oma igatsusega tulid - , põtru , põtrade pehmeid talikarvas kaelu ja kaasakepanud pikakoivalisi , nagu pilvedes kõndivaid põdravasikaid ... 
    Õhtu tume vari kukkus juba lumele , kui me ikka veel unetares vooditel istusime , pea kohal laanekuru väike miilav ime , kullakaevanduse elekter . 
    Valgus , mida nimetati kunagi enne Kunda . 
    Lapsed näitasid neile , kelle küljest löödud laastud nad olid , kuidas seda tuld klõpsti põlema panna ja klõpsti ära kustutada , jättes näitamata , kuidas nad esimesel unetare ööl olid seisnud kobaras ümber pirni , püüdes seda ära puhuda ... 
    Mulle olid nad toonud kingitusi , pärltikandiga karusnahkse hõlmiku .  "  
    Gudu tegi õrna , nagu üle selle pehmuse libiseva liigutuse . 
     "  Kudrusega veeristatud untad , mitmeid limpe ondatra- ja oravanahku . 
    Vastukingiks tahtsid nad saada oma põndlaid ja rillukaid . 
    Kuigi ma hingest tahtsin , ei võinud ma ühtesid vastu võtta ega teisi ära anda . 
    Ametissemäärajad olid mulle soovitus- ja manitsussõnade hulgas kaasa pakkinud ka keelu pärisrahvalt mingeid kinke vastu võtta , peenetundlikkuse , kuidas neid hinges inimesi sellega mitte solvata , olid nad unustanud kaasa panna ...  "  
     "  Miks sa neid ära ei lubanud , Gudu !  "  ütles Naasja . 
     "  Miks sa seda nüüdki ei tee ?  "  
     "  Nüüd ?  "  küsis tüdruk . 
     "  Kas sa arvad , et nad pole juba ära sõitnud .  "  
     "  Nemad pole kiirustajad , luba nad ära , ja kingid võta vastu ja teised saada kus ... ning , tead , nad ei jookse su juurest kunagi ära !  "  
    Gudu vaatas meest mõistvalt , nagu tollele näis ; see käis siiski järgneva juurde . 
     "  Aga siis olid nad juba ammu läinud ,  "  ütles Gudu , pinnud hääles . 
     "  Öösel mööda jalasteed , mööda maa valgel seljal . 
    Nagu templeid tohutul valgel ümbrikul oli tee täis nende tillukesi reetlikke jälgi , kuigi see sõna nende teo kohta ei käinud ; need , kellele jäävad jäljed , võivad võivad lahkujatega veel mõnda aega ühes minna . 
    Ent varsti peatas Varlaam mind õlast ja ütles , et kodunt aetuile võib järele jõuda , aga koju tagasipöördujaile mitte kunagi .  "  
    Varlaami sõnad täitsid järgnevat vaikustki . 
    On lausumisi , mõtles Naasja , mille peale , ilma riskita , et see vähem väljendab , võib ükskõik mida öelda . 
    Gudu istus ta vastas , nende vahel leegid nagu õõtsuvad punased , lindudest rasked oksad , näol ilme , mis sobis nii mõtte kui tundega - mõte , mis süüdistab , ja tunne , mis andestab . 
     "  Kahju , et nad juba plehku panid ,  "  ütles Naasja vaikusse . 
     "  Aga meie ei kahetse ... 
    Igaühe eest läheb midagi ära , libiseb välja nagu jõgi ujuja käte vahelt , ja alati kaks nädalat varem , kui me selle kahetsuse ja kaotuse valuta minna laseksime ja alles siis oma kuradipoisid tõeliselt kaotaksime . 
    Ent kui nad on plehku pannud me silmist , plehku pannud me mõttest , aga pole kadunud meie tundest , on nad meie jaoks alles ...  "  
     "  Ja see hõlbus , mis siis veel teha jääb , on homme nad üles otsida ,  "  ütles Gudu , vaadates Naasjat veidi unistavalt , veidi pilkavalt ja veel veidi kuidagi , et naisepilgu segu oleks täielik . 
    Naasja pilk murdus sellest kellale :  "  Võib juhtuda ootamatus , ja homme jõuab kohale juba täna ,  "  ütles ta ja nägi riivamisi Gudu oimu kohal vilgatamas kaksiktähte nagu peaehet . 
    Ta tõusus püsti liiga järsult selle aeglase öö sees , nii et Gudu jahmatades tema poole üles vaatas , ning solvus , aga sellest samas üle sai , kui mees talle poolkõlasel häälel vaikselt vabandades head ööd soovis . 
    Sadultekk kaenlas , astus ta lõkke punasest ringist uduga halliks toonitatud öhe , edasi mõned sammud jõe suunas ja valis ühe liiviku voodiks . 
    Kuni une tulekuni , mis raskelt ja tähiselt nagu osa taevast ta peale varises , vaatas ta lõkke poole . 
    Selle kumas nagu rambisõõris istus hiljutise elumängu üks osatäitja , teine oli nüüdsest publikus . 
    Hapra olemisega noorur , noor naine - küllalt ! 
    Külakooliõpetaja , aga mis õpetamine see oli . 
    Guduvana , Gudu , kelle õlast nüüd tõusis kuu nagu väike tiib . 
    Kui kaua Naasja oli maganud , polnud teada . 
    Teda raputasid üles lõdinad , nagu veskikärbsed tiiblesid valged tihedad uduparmad tastüle . 
    Laaneöödega polnud ta veel täielikult harjunud ; kuigi ta hing oli capua-mõnudest lahti öelnud , püsis nende ( toasoojuse , kaamelivillase teki , tundeleiguse , mis käis tolle täiusliku elulaprojekti juurde ) kütkes veel ta keha , mahakarastatud keha , mis nüüd oma loomulikus keskkonnas lõdises . 
    Naasja oli end külge pöörates sadulavildist maha veeretanud , siit see külmatunne ; kantinud end küljealusele tagasi , tundis korraga soojust ja õdusust , nagu oleks too kõiki soojendav Hobune sesse sadulatekki ka tema osa talletanud . 
    Oma rüselemise jätnud , oli ta taas magama jäämas , kui kuulis hääli , mis ei olnud tuule ja rohu dialoog , kuigi kätkes sedasama , oli sellesama inimlik sisu . 
    Teo ( mingi eelnenud kõneaine jätkuna ) : Linnud teevad oma pesad ümarad , miski ei sunni neid munema kandilisi mune . 
    Gudu ( viivitledes ) : Ja ikka peame vastu minema sellele , mis meile vastu tuleb ... 
    Teo ( sünge hajameelsusega ) : Ei lehte puule ega oga oksale , seda näen ma ... sellele tuleb mul vastu minna . 
    Gudu ( murelikult , peaaegu kartes sellele vihjata ) : Su silmadega on midagi lahti , Teo , sa ei näe enam endiselt ja vist ka ( sõna otsides ) endist ... 
    ( Mees vaikis . 
    Seda võis võtta vastusena , võis võtta mittekuulmisena , Gudu võttis seda mittekuuldud vastusena ) . 
    Kui sa mulle vastata tahad , siis ... 
    Teo ( Gudut katkestades , ilma ta häälele omase terava toonita ) : Ma näen endiselt , Gudu , aga ( kõheldes ) see kõik , mida ma nüüd näen , on kaotanud piirjooned nagu hommikused tähed ; asjad , mis mulle paistsid varem lihtsad ja selged , on nüüd hägused ja äratundmatud . 
    ( Teo viis käe segaduses näo juurde . ) 
    Kas nad on tõesti muutunud või on nad muutunud minus ? 
    ( Peoga üle silmade vedades , nagu tahtes neid selgeks pühkida , siis iseenesele vastates . ) 
    Jah , nad on muutunud , kui nad on muutunud minus . 
    Gudu : Ja mis siis on endine ? 
    Teo : Sa tahad ikka kogu tõtt . 
    ( Järele mõeldes , süüvides ja lõpuks küsimust kaotades . ) 
    Kõik , mis on , on muu ... 
    Mets , vesi , taevas . 
    Puud kuulevad nääride kriuskeis saelaudu , vesi väriseb tammide ees ja taevas ... see pilvede kodutus ... 
    Gudu : See nende kodutus , Teo ! 
    ( Surudes ette sõnu nagu viimaseid sõdalasi , kaitsmaks seda , mida Teo oli kaotamas , ja mitte üksnes sõnu , mis kunagi kedagi pole kaitsnud , vaid ka taaspuhkenud jõude , mis ainsaina on suutnud inimese eest seista . ) 
    Meie peame leidma pilvedele kodu ... 
    Teo ( hääles endise sünguse aimed ) : Ikaar just veidi aega tagasi ... 
    ( Ta vaikis . 
    Ent Gudu oli seda juba lõpuni kuulnud . ) 
    Kindlate katuste kohal - nende meelest , kes seal elavad - võivad nad tunduda veel kodutumana . 
    Gudu ( tagasi tõmbudes , eneseuhkelt ) : Ikaari pärast pole vaja . 
    Aga tema sool ei mahu kunagi soolatoosi . 
    ( Vaikus , mille jooksul inimese mõtted , läbi katsunud mitmed petikud , leiavad väljapääsu . ) 
    Teo ( hääles palve , niipalju kui terases võib palvet olla ) : Ärme kiirustame , Gudu , sellel , mis puudub siin , on siiski väiksem väärtus sellest , mis puudub seal . 
    Gudu : Asi elab väärtusest , inimene elab usust , ja mitte alati sellestki ... lihtsalt elab elust . 
    See on antud meile nagu astjale sisu , ja meil tuleb teda laagerdada , hõrgastada , vääristada ... või rikutuna välja valada . 
    Aga ma olen päri - ärgem kiirustagem ... 
    Ootasin seda ligi aasta , ja nüüd jääb mul veel oodata hommikuni . 
    Teo ( jahmunult ) : Et siis homme juba ... 
    ( Naljatades , siiski kahtlust reetvalt , mingist oma vaatepunktist , teravalt . ) 
    Te ajasite siin juttu ... 
    ( Seejärel poolihääli , nagu endale ette heites . ) 
    Aga ma tunnen seda meest , oma purjeid ta seelikutele ümber ei rehvi . 
    Gudu ( puhu vait olles , ilmetult ) : Seda sa juba ütlesid , et sa tunned ... 
    Meil on üks tee , paadis on ruumi kolmele . 
    Teo : Kui ta tahab . 
    Aga ma tean päris kindlasti , et ta läheb kallast mööda , ma tean seda rada , mida ta läheb . 
    Gudu ( oma jäikusest vabanenud , rõõmsailmeliselt , nagu alles nüüd Teo otsust adudes ) : Sa siis ... 
    ( Ta ei julgenud nii äkki küsida - mees istus liikumatult , peenelõikeline tulevarjudes nägu oru poole , kust kostev kellakõra tine heli ta ilmes miskitmoodi kajastus ; siis see habras heli katkes ja maad võttis vaikus , selline , nagu on pingul ammunööril enne noole lendumist , vaikus , mis väljendab murdumisi hinges : midagi ei kosta , ei varingut ega varingust tõusmist , üksnes kõikumist Siis...(ütles ta vabanenult . ) 
    Teo : Ma tulen . 
    Gudu : Teo ! 
    ( Selle eest kuulis ta siis oma nime , mõtles Naasja , pööras lõkkele selja ja ei eraldanud enam inimhääli koidu lähenemisel rikastuvast laane häältegammast . ) 
    Kuu kulus õhukeseks nagu münt käibel , taevas kustus enne puhet ja öö mustast sargast tõusis eluküllane hommik . 
    Kastest raskunud luitekaera pähikud lookusid Naasjale näkku ja ta ärkas nende jahedate sõrmede puutest . 
    Ärgates nägi ta kõike sedasama : kuu valge hüljes vajus aeglaselt taevapõhjatusse , ruum avanes nagu lõhnatoos ning jõe vana peegli tooni hõbedasel pinnal vihtusid ärnid oma söögieelset rituaalitantsu . 
    Inimene oma unest jäikunud liikmetega , oma kidakeelega ja edeneva päevaga seotud muremeelega sobitus aeglaselt sesse mõradeta maailmapilti . 
    Aseme kokku rullinud , astus Naasja jõekallast veeristavast uduvallist välja ; öised liivasse unustatud jäljed viisid teda nüüd tagasi lõkke juurde , lõkkeaseme juurde , kus tuulehooti miilasid tukid nagu kõige selle mälestus , mis siin alles hiljaku räägiti , mõeldi , tunti . 
    Naasja kükitas sütepesa ette , soojendas selle kohal kahmetunud käsi ja pilku juhtumisi kõrvale heites nägi männikooretükil nagu savikandikul talle jäetud hommikueinet : kahte vinnutatud harjust , tuhakakku ja suhkrupakki . 
    Varikatus oli kokku pandud ja ära viidud , ent pajakonksu nõgininal kõõkuv teekann ja tahmunud kruus viitasid , et keegi neist pidi veel tagasi tulema . 
    Ta oli just einet lõpetamas , kui kostsid kuidagi tagasihoidlikud , ent häirimatud sammud - Ikaar tuli . 
    Naasjale tervitust noogutades vajus ta hõlbult nagu geiša oma lemmikpoosi ja sirutas kõnekad sõrmed sütehõõge kohale . 
    Ta ilme oli kinni nagu mõni uks , kust võis küll siseneda , aga hiljem . 
    Kui Naasja oli söönud , kustutas vanamees ülejäänud teega lõkke ( oli kuiv sügis enne vihmaperioodi ) , pani kruusi tühja teekannu ja viipas teda kaasa tulema .
    Stiimul 
    Lõpuks ometi on mul kirjutamiseks stiimul tekkinud . 
    Iga päev , kui olen kirjutanud uue jutu , lähen ja viin selle lugeda oma tuttavale . 
    Mu tuttav magab pidevalt , aga kui ma tulen , ta ärkab ja palub endale jutu ette lugeda . 
    Ta ütleb , et need minutid , mil ma juttu loen , on tema elu kõige ilusamad minutid . 
    Ma ju näen tema näost , kuidas ta neid jutte ootab . 
    Sisenedes võtan ma tooli ja asetan selle tema voodi kõrvale . 
    See annab mulle võimaluse jälgida , kuidas ta enesega võitleb , et ärgata . 
    Hiljem ta räägib , et tunneb läbi une võõra inimese tuppatulekut ja see on märgiks , et peab silmad avama . 
    Ainult juhul , kui ta ilusat unenägu näeb , ei tõuse ta kohe , vaid püüab unenäo lõpuni vaadata . 
    Vahel ta jutustab mulle oma unenägu . 
    Seal on kõik nii nagu minu varasemates juttudes . 
    Kui mu tuttav silmad avab , ta ei haiguta , vaid asub kohe jutte kuulama . 
    Ta ütleb , et on tänulik mulle juttude pärast , sest nende abil õpib ta elu ja maailma tundma . 
    Vahel ta vaidleb minuga ja seletab , et ega ikka nii või naa elus ei ole . 
    Eriti teravalt reageerib ta mu kangelaste seikluste peale . 
    Ta väidab , et kui ta unes midagi taolist näeb , ärkab kohe üles . 
    Üldiselt on mu jutud lihtsad . 
    Ma sain ammu aru , et keerulisi juttusid ta ei mõista . 
    Ta ei loe ju midagi ja ilma minuta ei mõtle millelegi . 
    Kui palju ma ka ei veenaks teda lugema ja mõtlema , ta ütleb , et kohe pärast minu lahkumist uinub ta ja magab täpselt ööpäeva , s.t. kuni minu järgmise tulekuni . 
    Ma küsisin , kas ta käib ka vahel kusagil ; ta vastas , et pole vaja kuhugi minna , sest kõik tarvilik on käe-jala ulatuses . ainuke , mis ta vahel endale lubab , see on kadestada mind . 
    Ta kadestab mind sellepärast , et mina elan selles maailmas , kus sünnivad jutud ja viibivad need , kellest juttusid kirjutatakse . 
    Ta ütleb veel , et pärast seda , kui minuga tuttavaks sai , on tema unenäod palju huvitavamad ja need täidavad nüüd kogu tema uneaja . 
    Varem polevat ta midagi unes näinud ja sellepärast talle ei meeldinud magada . 
    Ta on eluga rahul . 
    Mulle valmistab see ka rõõmu , et ta liialt ei eruta ennast , on terve ja peamine - armastab minu juttusid kuulata . 
    Sellisel viisil ma rikastan oma tuttavat . 
    See on esiteks , aga teiseks , mul on põhjus end alati tööle sundida , kui ma töötada ei taha . 
    Ükskord ma läksin ta juurde ilma jututa , kuid siis ta ei ärganud üldse üles . 
    Hiljem ta noomis mind ja sellest ajast viin endaga alati jutu kaasa . 
    Vahel ma mõtles hirmuga , mis siis küll saab , kui mu tuttavaga midagi juhtub . 
    Sellepärast ma käingi usinasti iga päev tema juures . 
    Nii kaua kui tema elus on , eksisteerib ka minu jaoks mu juttude maailm . 
    Tottenson ja partlased 
    1 
    Pardilaskmise hooaeg algas seitsmeteistkümnendal augustil . 
    Sellepärast läks kolhoosi loomaarst Tottenson jahile juba kuueteistkümnendal kuupäeval , et olla üks esimesi hirmutamata partide keskel . 
    Suur jahimees Tottenson ei olnud , tema püss oli registreerimata ja lubasid polnud tal ka . 
    Aastas tegi ta vaid kümmekond pauku . 
    Oktoobrikuus käis metskulte kartulikuhja kallalt ära ajamas . 
    Või laskis siis mõne haraka maha , et vennapojale linnas abiks olla . 
    Vennapojale oli vaja kümme paari röövlinnujalgu jahiloa hankimiseks . 
    Asi algas aga sellest , et viieteistkümnes august oli pühapäev . 
    Tottenson oli isikliku heinateoga mäele saanud ja läks pärastlõunal mere äärde kolama . 
    Ta tahtis ujuda Inglite saarele . 
    Ta oli seda juba kaua plaanitsenud . 
    Inglite saar asus kaldast kilomeetri kaugusel ta tahtis saarel päikest võtta ja oma noore elu üle järele mõelda . 
    Ta lonkis mööda kallast , sumpas mööda roostikku , et leida kohta , kust oleks saarele kõige lühem tee . 
    Ta nägi juba siis parte , kuid ei pööranud nendele erilist tähelepanu . 
    Ta pööras oma tähelepanu kolhoosi lehmakarjale , kes siin madalas vees pilliroogu sõi . 
    Ta teadis , et kultuurkopli üks külg ulatub merre ja on traadistamata , kuid ta imestas , et lehmad läbi savise meremuda nii kaugele tulevad . 
    Aga lehmad sõid , kaelad õieli , pilliroopäid , ja ainule tüügastik jäi nendesse kohtadesse püsti , kust kari oli üle läinud . 
    Tottenson mõtles , et lehmad riskivad oma tervisega , tulles nii kaugele merre - udarapõletikku oli tänavu palju . 
    Lehmad on kerged ehmuma - piisab sellest , kui haigur nende nina eest tiibade rabinal lendu tõuseb või külakoer läbi vee jookseb , kui lehmasüda juba rinnus udiseb ja jalg all nõrgaks lõtvub . 
    Ning põletik ongi udaras sees . 
    Tottenson mõtles , et peab karjanaisi hoiatama , et nad jahihooajaks lehmi mere äärde koplisse ei laseks - jahipüssipaugud võivad neile halvasti mõjuda . 
    Aga oma ihuarsti loomad tundsid ega teinud temast väljagi , kui see nende ligidalt möödus , et Inglite saarele ujuda . 
    Vesi oli soe , Tottenson viskus lainetesse , üleriided oli ta juba varem põõsastesse peitnud . 
    Saarel kasvas tihe roheline rohi , tema kohal lendlesid kisades tiirud ja kajakad , seda oli kaugelt näha ja kuulda . 
    Tottensonil oli kahju , et kolhoos lambaid ei pea , hulk söödamaad läheb niimoodi raisku . 
    Lambad võiks aga kevadel paatidega saarele toimetada ja alles sügisel sealt ära tuua , saarel hunte pole ja saar ise on kolm hektarit suur . 
    Vesi oli tumesinine ja lained kastsid loomaarsti nägu . 
    Ujuda oli kerge . 
    Olles läbinud kolmandiku vahemaast , tegi Tottenson väikese peatuse . 
    Jalad tal enam põhja ei ulatunud , kuid sääremarjas valmistas end kramp ette . 
    Vesi vaikis ja õõtsus kurjalt . 
    Siin oli väga sügav . 
    Tottenson väsis ja tal hakkas külm , ta mudis veidi säärt ja kirus mõttes , et käib nii vähe jala ja mingisugust sporti ei harrasta . 
    Kramp läks üle ja Tottenson ujus edasi . 
    Aga täpselt poolel teel , saare ja maismaa vahel , õõtsus vesi veel tugevamini . 
    Ja isegi laineid polnud seal , Tottenson tundis end nagu kaevu põhjas olevat , vaatas saare poole - saart polnud näha , vaatas maa poole - kallast polnud näha . 
    Ta hakkas kartma . 
    Ta kuulatas , kuspool lehmad ammuvad , ja ujus tagasi . 
    Pagan võtku ! 
    Upu veel ära ! 
    Ja naine ei tea midagi . 
    Tottenson ei tundnud südametunnistusepiinu , kui mõne minuti pärast taas maa jalge alla sai . 
    Ta surus endas maha igasuguse alaväärsustunde . 
    Ta ei ütelnud endale isegi seda , et ta on vilets mehike või et ta on argpüks või nii edasi . 
    Ta ronis kivide varjus liivaribale ja päevitas kaks tundi , jäi isegi magama , ja kui ta üles ärkas , oli tal kõht tühi ja iga ihukarva otsas rippus vaevahigi tilk . 
    Ta kastis end korraks vette ja otsustas hakata koju minema - kõige otsemat teed mööda , läbi roostiku . 
    Nüüd lehmad teda enam ei huvitanud , need olid kutsutud õhtusele lüpsile . 
    Siit-sealt tõusid aga pardid lendu , neid oli igas suuruses ja igast liigist , üks kerkis õhku isegi nii Tottensoni lähedalt , et veepiisad linnu tiibadelt loomaarstile vastu keha pritsisid . 
    Loomaarstil käis südamest mõnus vool läbi . 
    Sülgki kogunes keele peale . 
    Linnud olid ju nii julged , et neid võis lausa käsitsi püüda . 
    Ole ainult kärmas mees ja ära maga . 
    Tottenson tegi edaspidi vees väiksemaid samme , koolutas pilliroo endast eemale , seda raginal murdmata , ja tõstis jalgu , ilma et see saja meetri taha kostnud oleks . 
    Roostik lausa kihas partidest , siin polnud muud kui üks igavene vee mulin ja prääksumine , nagu pulm oleks käimas , või pidu . 
    Loomaarsti süda töötas rinnus nagu koolijütsil . 
    Pardidki nägid loomaarsti . 
    Osa neist sukeldus , osa ujus kiirelt avavee poole , osa peitis end haledalt häirehäält tehes mereheina sisse . 
    Mõned aga lendasid otse loomaarsti pea kohalt üle ja loomaarst jälgis neid alt justkui rebane . 
    Järsku aga kerkis otse ta jalge eest terve grupp parte üles . 
    Need olid noored ja väikesed rägapardid , kes hoidusid veel emalinnu juurde . 
    Emalind pääses püstloodis õhku , poegadel polnud aga vee nii tugevaid tiibu , nemad laskusid mõne meetri järel jälle vette ja tegid sealt uue katse . 
    Roog oli tihe ega lasknud tiibadega vehelda . 
    Loomaarst prantsatas pardipoegadele peale , kuid see ajas linnud ainult ärevile ja nüüd said kõik lendu . 
    Peale ühe . 
    Sellel sai loomaarst sabast kinni . 
    Küll ta oli uhke ! 
    Ta hoidis oma saaki pihus ja kõndis kodu poole . 
    Esialgu oli ta rõõmust lausa ogar , kui vähehaaval hakkas veri jahtuma ja mõistus läks kainemaks . 
    Part ei teinud põgenemiskatseid , ta pööras aeg-ajalt ainult pead , et kord vasaku , kord parema silmaga jälgida taevast , kus kaeblikult kisasid ta suguvennad ja -õed . 
    Linnud olid paanikas . 
    Tottenson paitas oma kareda käega noore rägapardi sulestikku , kergitas tiivaotsi ja imestas erkrohelisi värve nähes . 
    Katsus linnu lestasid , need olid õrnad ja pehmed , katsus nokka , nokk oli lame nagu puulusikas . 
    Tottenson mõtles , mitu liitrit vett peaks pardi peale valama , et saaks hea puljongi . 
    Sest part oli nii väike , et mahtus vabalt peo sisse . 
    Part oli haki suurune . 
    Kui Tottenson jõudis paika , kuhu ta ennist oma üleriided oli jätnud , ei teadnud ta veel , kuidas parti surmata . 
    Siin , mere ääres , ei osanud ta midagi peale hakata . 
    Kodus oli aga pakk ja kirves . 
    Ta pistis pardi niikauaks pükstesse , kui särki ja pluusi selga pani . 
    Keris püksid rulli ja torkas need ajutiselt põõsasse tagasi . 
    Siis nööpis särgi kurguni kinni . 
    Tahtis ka juukseid kammida , kamm oli aga püksitaskus . 
    Püksid tuli niikuinii jalga panna ja Tottenson mõtles , kuhu panna part niikauaks , kui ta pükse jalga ajab . 
    Võib-olla pluusi põue ! 
    Kui aga Tottenson pükse lahti harutas , oli ta veidi ettevaatamatu ja part kukkus mööda püksisäärt alla liiva peale . 
    Loomaarst tahtis talle palja jalaga peale astuda ; ta ei kahelnud vähemalgi määral , et jõuab , kuid ... võta näpust . 
    Part pääses lendu . 
    Tottenson viskas püksid kus seda ja teist ja tormas pardile järele , sest part lendas madalalt . 
    Veepiiril pidigi ta jooksiku kätte saama , kuid see oli ka viimane lootus . 
    Saak oli läinud . 
    Puljong jäi söömata . 
    2 
    Õhtu veetis loomaarst kehvasti , tal olid külalised , öö samuti , Tottenson oli nagu teiseks loodud ... 
    Hommikul vara istus ta aga majatrepile maha ja hakkas padruneid toppima . 
    Linnuhaavleid oli tal vähe , seepärast pani ta mängu kogu tina , mis sahtlitest leidis , - nii hundiherned kui ka kuuli , mille kingitud põdrakintsust kunagi leidis . 
    Kokku sai sellisel viisil kakskümmend kuus laetud padrunit , ja Tottenson tõmbas padrunivöö ümber kõhu . 
    Siis sõi ta piima-leiba ja ütles naisele , et kui teda otsima tullakse , ütelgu - tohter teeb külas eravisiite , süstib sigu , või midagi niisugust . 
    Naine soovis :  "  Kivi kotti !  "  
    Ja juba Tottenson läkski . 
    Oli kuueteistkümnes august . 
    Tottenson läks aluspükste väel , padrunid vööl ja tuula kaheraudne käevangus . 
    Käiguks valis ta varjulisemaid kohti , et keegi teda ei näeks . 
    Kui talle merelõhn juba ninna tungis , kuulis ta ka ühtlasi partide muretut prääksumist ja see tõstis tuju . 
    Ta jõudis kaldapealsesse lepavõssa ja piilus sellest lähivett . 
    Merel oli hõre udu , päike polnud veel küllalt soe . 
    Saari ega lahe teist kallast silm hästi ei seletanudki . 
    Kui ta võsast välja jõuda tahtis , nägi ta liivaseljandikul keset vett kolme suurt lindu sulgi puhastamas . 
    Tottenson tardus paigale , ta ei uskunud , et tal nõnda toredasti veab ; alles poole tunni eest tuli ta koju ja juba passis saak laskjat . 
    Linnud olid suured ja rasvased nagu haned , kuid see oli niimoodi sellepärast , et nad hoidsid tiibu kohevil - tegelikult olid liivaseljandikul sinikaelpardid . 
    Tottenson ei mallanud kaua aru pidada , ta tulistas enne , kui linnud teda jõudsid märgata ( vahemaa oli kuuskümmend meetrit ) kahest rauast korraga . 
    Kui suits hajus , jooksis Tottenson lähemale , kuid tema suureks üllatuseks oli liivaseljandik tühi ... nagu oleks ta püss ainult paberinutsakutega laetud ! 
    Tottenson uuris relva ja kehtas õlgu . 
    Ta kõrvades kumisesid veel paugud . 
    Naljakas ! 
    Talle tuli meelde , et ta on salakütt ! 
    Keegi vanamutt loputas eemal pesu , ei tea , kas ta tundis loomaarsti ära ! 
    Tottenson vajus ruttu minema . 
    Roostikku , kus teda keegi ei näe . 
    Tottenson läks samas suunas mis eilegi , kui ta Inglite saarele valmistus ujuma . 
    Ja lehmadki olid täna siin mereäärses koplis . 
    Ainult nad ei ragistanud roostikus , vaid sõid kaugemal kõva maa peal rohtu . 
    Tottenson surus raudadesse uued padrunid . 
    Varsti laskis ta pilliroo varjust üht ujuvat rääksparti , kuid see kadus nii ära , et loomaarst ei teadnudki , sai ta pihta või mitte . 
    Paugud aga kõlasid heledate laksatustena hommikuses õhus . 
    Kusagilt kaugemalt kuulis Tottenson ka harvu pauke , seal oli vist samuti mõni salakütt ja sellest teadmisest muutus Tottenson palju julgemaks . 
    Lõpuks õnnestus tal hundihaavlitega suur jääkoskel maha lasta . 
    See oli ülijuhuslik ülelendaja , kes ei valinud kõrgust , - nüüd kukkus ta nagu nott kivi peale vanasse kajakapessa , siin polnud suurt laskmisoskust vajagi . 
    Lind oli võrdlemisi näru , kuid Tottenson torkas ta kaelapidi padrunivöö alla ja valvas jälle taevast . 
    Kaks ärevalt kisavat parti keerlesid seal , nad tegid suuri ringe ühes ja samas kohas . 
    Tottensoni püssitoru jälgis neid pingsalt . 
    Kui nende siluetid püssi ees küllalt hästi välja joonistusid , vajutas Tottenson päästikule ja linnud langesid rapsides vette . 
     "  Milline edu !  "  juubeldas Tottensoni hing . 
    Ta tormas allatulistatud linde otsima . 
    Roostikus vilksus aga midagi punast . 
    Tottenson leidis linnud üles . 
    Need lamasid kolhoosi parima piimalehma Maigu nina all ja veis nuusutas neid raskelt hingeldades . 
    Sama raskelt hingeldas Tottenson . 
    Ta lõi Maigule püssipäraga kintsude pihta ja Maigu vedas oma jalad mudast välja ja pead kõrgele tõstes eemaldus paar sammu . 
    Seal olid ka teised lehmad - Mille , Suunik ja Berta . 
    Bertal oli Tottenson tänavu juba kord udarapõletikku ravinud .
    Tegelikult polnud midagi juhtunud . 
    Erbert ilmus jälle kindlal kellaajal viienda korruse võretatud rõdule ja veetis seal oma värske-õhu-võtmise tunni . 
    Nii aastast aastasse . 
    Ainult oli Erbertil talviti peas läkiläki , suviti sonilätu , ja muugi riietuseosas oli lähtunud või oli Erbert ise lähtunud välistemperatuurist . 
    Kui ta rõdult alla vaatas , ja mitte üksnes alla , vaid ka kaugusesse , meenutas ta oma vanu muljeid ja meeleolusid , ning südames oli kindel tunne , et päev on jälle otsast peale alanud ja elu jätkub tasases tempos . 
    Kuid ka üks teine tunne oli Erbertil täna veel südames . 
    See oli protestitunne vaba aja veetmise vastu siin rõdul . 
    Erbert oleks tahtnud ära siit , ta oleks tahtnud tänavale kolama minna ja kaduda võib-olla isegi veel kaugemale - sinna , kus lainetavad jõed ja järved või muud veekogud ja haljendab roheline rohi linna taga ning õitseb põlluhein kolhoosimaadel . 
    Sest kõikjal oli ju palju tundmatuid paiku ja huvitavaid kohti vaatamise ning nautimise jaoks . 
    Ning pealegi oli Erbertil raha olemas . 
    Erbert sai ju vanaduspensioni . 
    Kuid korteriuks oli lukustatud ja võtit Erbertil polnud - võtme viis kaasa minia , kui hommikul tööle läks , ja poeg paistis miniaga ühel nõul olevat . 
    Jah , raha Erbertil oli , postiljon tõi kord kuus pensioni korralikult koju , kuid pension kadus minia ja poja kätesse , ning Erbert ohkas - tema mõtted olid ummikusse jooksnud ja ta ei mõistnud , on tal ikka raha või on ta rahata . 
    Erbertile selgitati asja nii , et selle raha eest , mis talle tuuakse , kasitakse ja toidetakse teda . 
    Ja Erbert ei saanudki toidupuuduse üle kaevata . 
    Külmutuskapis oli pekki küllalt . 
    Minia oligi hiljuti kurtnud , seoses pekiga , et süda tuksub ebarütmiliselt . 
    Aga arst oli talle ütelnud - ärgu minia arvaku , et võib nuumamisega organismi rikkuda , küll arstid pärast aitavad ! 
    Ei mingit arstiabi juhul , kui tervist rikutakse ! 
    Kuid mitte ainult toidu peale ei kulunud Erberti raha . 
    Sellega käidi kuurortides ja osteti tšehhi mööbel ja autojärjekorras oldi praegu juba kahe tuhande seitsmesaja üheteistkümnendad . 
    Muidugi , vahel osteti ka hanemaksapasteeti , kui seda müügil oli , kuid hanemaksapasteet on delikatess ega kuulu igapäevasele toidulauale . 
    Kõik , mida Erbert üle rõduserva nägi , oli juba tüütuseni tuttav . 
    Maja ees oli lage asfalteeritud plats , selle platsi all pidi asuma kino- , foto- ja helidokumentide riiklik arhiiv , kuid mis kasu oli Erbertil sellest teadmisest , talle ei näidanud keski kino ega lasknud muusikat . 
    See kõik oli maa all teiste inimeste jaoks . 
    Ja sissekäikki sinna arhiivi oli Erberti pilgu eest varjatud . 
    Ainult ventilatsioonišahtide suured korstnad andsid tunnistust , et midagi seal maa all ikkagi asetseb . 
    Teisel pool platsi oli kirsiaed olnud , kuid ühel laupäeval tulid mehed ja raiusid kirsiaia maha , sest kirsiaia asemele pidi tulema kooperatiivelamu . 
    Ning midagi muud polnudki rõdult näha . 
    Igavledes meenutas Erbert vanu aegu , millal ta veel töötas ja vaba inimene oli , kuid roosilisemaks need meenutused tema tuju ei teinud . 
    Sest tema töögi oli väga üksluine olnud - nimelt töötas Erbert söökla köögis kütjana , ja et see kõik oli väga ammu , siis köeti pliiti veel puuhalgudega ja briketiga . 
    Erbert taganes tuppa , võttis laualt tüki napooleonikooki ja kobis kapi taha magamisasemele . 
    Ja kui ta seal kooki mugis , siis mõtles ta muuseas ka Napoleonile endale , kelle nimi on sellele koogile antud . 
    Napoleon oli ikka imelik inimene küll , mõtles Erbert , keegi teda ei vihka , vist sellepärast , et Napoleon oli suuremeelne ja tark , mitte niisugune nagu Hitler . 
    Sest kunagi oli ju kogu Euroopa ka Napoleoni jalge ees maas , kuid Euroopa on talle kõik andestanud . 
    Siis süütas Erbert lambi , võttis padja alt juturaamatu ning proovis lugeda . 
    Kuid lugemisisu Erbertil polnud . 
    Siit kitsast korterist , kus talle ei meeldinud , tahtis ta iga hinna eest jalga lasta . 
    Talle oli isegi ükskõik , kus surra : parema meelega kui kapi taga voodis oleks ta surra tahtnud kusagil künkal , metsõunapuu all või mere ääres tormisel ajal , kui murduvad männid ja pilliroog nõtkub vee ligi tuule käes - siis oleks paras aeg surra koos loodusega . 
    Ja üleüldse peaks minema elama kuhugi teise kohta ja elama seal üksinda , sest raha , mida ta saab , selle peale on tal ju juriidiline õigus . 
    Varsti saabus ootamatult koju üheteistkümneaastane Juss , Erberti pojapoeg - tal oli kaks viimast tundi võimlemisõpetaja haigestumise tõttu ära jäänud . 
    Juss tuli oma võtmega korterisse sisse , lukustas siis jälle ukse , kiikas vanaisa vileda pilguga ja läks kööki suppi sööma . 
    Erbert tatsas samuti kööki . 
     "  Juss !  "  ütles ta pojapojale . 
     "  Anna mulle viisteist kopikat ja tee uks lahti , ma lähen kõndima !  "  
     "  Tead ju , et ema ja isa ei luba ,  "  vastas Juss trotsivalt . 
     "  Käigu nad kus seda ja teist !  "  vihastas Erbert . 
     "  Võid tänaval trammi või auto alla jääda , ja siis ...  "  
     "  Ja mis siis ?  "  
     "  ... midagi .  "  
     "  Aga sina ei jää ju ...  "  ütles Erbert pojapojale . 
    Juss ei vastanud , kuigi tal kiheles midagi keelel - seda oli näha . 
    Erbert alistus , nagu seda oli ennegi juhtunud . 
    Ta läks kapi taha . 
    Juss aga lahkus pärast söömist , hõigates , et läheb jalakat mängima . 
    Ja Erbert mõtles siis , kui keeruline asi on elu . 
    Ning vanaduski on juba käes ja tahtejõudu pole ja vastupanek eluraskustele on nõrk . 
    Noorsugu aga kasvab ja neil on omad ideaalid ja jooksev päevapoliitika . 
    Siis tõusis Erbert püsti ning läks kummuti juurde . 
    Kummutis oli tal oma sahtel , seal oli tal oma arhiiv , fotoarhiiv . 
    Kõige pealmine foto oli tal suur , raamiga ; varem seisis see kummutil , see oli W. Terrase Päevapildi kojas tehtud , pildil oli Erberti naine noore plikana , veel enne temaga , Erbertiga , abiellu astumist . 
    Aja jooksul olid poeg ja minia selle kummutisahtlisse peitu sokutanud ning nüüd seisid kummutil fotod Musta mere äärsetest puhkekodudest . 
    Nende peal olid supelkostüümide väel üles võetud Erberti poeg ja mini koos ühe gruusia vürsti ja Harkovi professori perekonnaga , siis veel minia eraldi , koos ühe Odessa hambaarstiga , ja ühel pildil oli isegi fotokiri peal , vene keeles  "  Tervitusi Krimmist !  "  
    Erbert pani oma naise pildi jälle ajutiselt kummutile tagasi . 
    See žest tõi ohke rinnust välja . 
    Sellest polnudki veel väga palju aastaid möödas , kui Erbert oma naise kalmistuliiva puhkama viis . 
    Nüüd aga ajas talle ligi naabermaja Anette , ka pensionieas inimene , Erberti lapsepõlvesõbratar . 
    Muudkui aga käis rõdu alt mööda ja huikas :  "  Ärbi ! 
    Tule alla !  "  
    Erbert ei saanud alla minna , uks oli kinni , kuid ega ta polekski läinud , sest ta ei tahtnud ilusat mälestust , mis tal oli oma abikaasast hinge jäänud , mustata või muul viisil muuta . 
    Erbert sirvis vanu fotosid , neil oli ta veel noor ja vägev . 
    Üks foto oli aga salaliku sisuga ja seda vaatas ta kauem kui teisi . 
    See pilt oli üles võetud Pärnu kõlakojas , kus Erbert koos teiste pritsumeestega mängis  "  Amuuri laineid  "  . 
    Erbert oli laval , II alt suu peal , aga tema naine oli publiku hulgas , fotol paremal pool servas . 
    Vasakul pool servas seisis erukolonel Markson , sümpaatne mees , ja tema ei saanud Erberti naiselt pilku lahti . 
    Peale Marksoni ja Erberti naise oli fotol veel mitusada inimest , kuid need teised inimesed olid kõik mittemidagiütlevate nägudega . 
    Erberti naine kuulas muusikat ja vahtis Erbertit , Markson aga oli Erberti naisest sädemel . 
    Ei teadnud siis veel Markson , et Elisabeth ammu teise mehe naine . 
    Ja et Markson üldse Elisabethi kunagi piilutanud oli , seda sai Erbert teada alles mitukümmend aastat hiljem , kui Elisabeth Erbertile jutustas , kuidas ta omal ajal oli vaeva näinud , et seda kuulsat naistekütti oma kandadelt maha raputada . 
    Sellesama kontserdi ajal seal Pärnu kõlakojas oli Markson Elisabethile ligi astunud , et alustada järjekordset ajaloolist sehvtiasja . 
    Kuid pika nina oli Markson lõpuks ikkagi saanud , nii kindlameelne inimene oli olnud Erberti Elisabeth . 
    Selle eest kiitus talle ! 
    Ja oli veel teisigi fotosid Erberti arhiivis . 
    Ka tema vend oli seal mitme pildi peal üles võetud . 
    Nüüd elas vend Lyonis , oli sakslanna naiseks võtnud ja võõrleegioni teenistuse , mis tal Singapuris algas ja Alžeerias lõppes , lõplikult maha jätnud . 
    Siis kõlas uksekell ja Erbert koristas erutatult oma pilditagavara taas kummutisahtlisse varjule . 
    Algul ei mõtelnudki Erbert ukse ligi minna , kuid kellakõla ei vaibunud , ilmselt helistas keegi , kes teadis , et Erbert kodus on . 
     "  Jaa ,  "  ütles Erbert . 
     "  Kas Erbert või ?  "  küsis mehehääl . 
     "  Erbert ,  "  vastas Erbert . 
     "  Oled ikka kodus ?  "  
     "  Olen küll .  "  
     "  Lahti ka teed või ?  "  
     "  Ei ma tee .  "  
     "  Miks sa siis ei tee ?  "  
     "  Aga kes seal on ?  "  
     "  August !  "  
     "  August või ?  "  
     "  August neh .  "  
     "  Kust sa tuled ?  "  
     "  Lase sisse , siis räägime . 
    Mul pudel ka põues !  "  
     "  Ah pudel ka või !  "  
     "  Jaa .  "  
     "  Mul on võti kadunud !  "  
     "  Kuhu ta sul kadus ! ?  "  
     "  Ei mina tea !  "  
     "  Kuule , Erbert , ära aja jama juttu . 
    Juba kolmas kord järjest pole sul võtit !  "  
     "  Ei ole küll !  "  
     "  Kuhu ta sul siis kadus ?  "  
     "  Oli , aga enam pole !  "  
     "  Noo , see pole kellegi jutt !  "  
    Erbert vaikis nördinult ja tal oli heameelgi , et sõber August tema näoilmet ei või näha . 
    Ta tassis vaid tooli uksele lähemale ja istus . 
     "  Noh , Erbert !  "  
     "  Mis on , August !  "  
     "  Võti käes ! ?  "  
     "  Ei ole käes !  "  
     "  Otsi !  "  
     "  Sa tule hiljem , pere tuleb koju , teeb ukse lahti !  "  
     "  Sinu pere ? !  "  
     "  Jaa !  "  
     "  Erbert ! 
    Erbert ! 
    Kas tead , Erbert , kes ma su pere silmis olen ? 
    Joodik , kanavaras , röövel , pätt , kaabakas ja kabajantsik !  "  
     "  Ei , see pole õige jutt !  "  
    Siis vaikis Augustki . 
    Ainult vihast ähkimist ja summutatud sajatamist oli kuulda . 
    Erbert teadis , et ta Augustit niikuinii sisse lasta ei saa ja sellepärast kadus tal huvi kogu sündmuse vastu . 
    Ta vaid nõjatus peaga sooja palitu najale , mis siin ukse kõrval nagis rippus , ning unigi oli tulemas . 
    Ta on perekonna sissetulekuallikas - nii oli Anettegi alt talle korra hüüdnud , ega midagi hullemat Augustilgi öelda ei ole . 
    Käsitsi August talle kallale tulla aga ei saa . 
    Erbert uinus pühas rahus ukse kõrval toolil . 
    August räuskas ukse taga veel kaua , suitsetas , põrutas kord jalagagi vastu uksetahvlit , kuid abi polnud sest põrmugi , Erbert magas . 
    See oli tema igapäevane vaikne tund ja tema polnud selles süüdi , et see just siin algas . 
    Kui poeg ja minia koju tulid , siis nad väga ei imestanudki , ütlesid üksnes :  "  Näe , kus isa magab !  "  ja lisasid ninaga tõmmates :  "  Suitsulõhna on tunda . 
    Ega sina , isa , suitsu pole teinud ? 
    Tuhka pole küll põrandal näha . 
    Aga tuppa peab ikka värsket õhku saama . 
    Mine sa , isa , rõdule . 
    Ja Erbert kobis jälle rõdule . 
    Teda võib seal sel kellaajal alati näha . 
    Sest tegelikult pole ju midagi juhtunud .
    Lihtsalt lohutuseks , väga nigelaks lohutuseks niipalju , et Antonio jäi veel väheks ajaks hobuse selga , ja õhtu eel tuli väljakule üks sinjoora , ilus , tingimata ilus , peas kübar ja pikad juuksed soengusse kammitud . 
    Ta oli Firenzes ilmselt võõras , ütleme , mölder sorbini vennatütar , ning ta jäi huviga vaatama ratsakuju , kus suurel hobusel istus erakordselt väike ratsanik , kes nägi välja ebaloomulikult loomulik . 
    Sinjoora tuli ikka lähemale , iga viie sammu järel seisatades . 
    Tõstis lõpuks oma kauni käe silmile õhtupäikest varjama ning vaatas kõrgele kujule silma . 
    Nii , et seda märkas ka mõtetest norguvajunud Antonio ning rikkus uhke kuju liikumatust : võttis peast oma edeva kübara ja kummardas kaunile sinjoorale . 
    Oletame nii . 
    Sellest võiks ju saada loo , mis oleks harjumusest kena , aga seda võib kindla reegli järgi koostada iga koolitatud lugeja , ons vaja selles võistelda ? 
    Kohtuvad , ei kohtu , saavad-jäävad ühte , ei jää , on siis sellel nüüd , mitusada aastat hiljem enam olulist tähtsust ? 
    Ja kui saidki , kui sündis sealt terve malev käratsevaid itaallasi , annab see meile nüüd midagi ? 
    Võib-olla on tänaseks kogu keevaline suguvõsa välja surnud , ja mis abi meile sellestki , kui mõni nendest veel tegutseks ? 
    Või oleks parem , kui me teataksime , et see ainus itaalia päritoluga - ent ammu eestistunud - habemeajaja , kes elab praegu Haapsalus , on Antonio ja Beatrice - nii oli ehk sinjoora nimi - kauge järglane ? 
    Ohvitser 
    Kui revolutsiooniliste tapmiste esimene laine , uljas ja juhuslik , mida ka vaimustuse ja tõusu ajajärguks nimetati , harjale sai ja teine järk , kus tapeti süngelt ja järjekindlusega , milles ajuti võis isegi loogikat märgata , veel täies võimus üles ei olnud õitsenud , seisis Valen ? ays segadustes unustatud rügement soldateid , mille ohvitserid pärast pikka kaalumist ennast revolutsiooni tulisteks kaitsjateks kuulutasid . 
    Et nad oma nina targu Tours'i ei toppinud ja sündmustest kõrval seisid , oli neil Konvendi saavutust mugav kaitsta . 
    Unises Valen ? ays selle kallale keegi ei kippunud . 
    Louis oli veel nime poolest kuningas , kroonitud ja giljotineerimata . 
    Verejanulised jakobiinid polnud veel jämedat otsa kätte saanud , väikesekasvuline ning auahne ohvitser aga ajas alles röövlite saare peal auväärt Paoliga prantslaste pärast kiusu , sedagi saamatult . 
    Temast hoopis tähtsam ja uhkem oli Valen ? ay rügemendi punaste vuntsidega Denatoure , kes kuulutas valju häälega vabadust ning mõtiskles pingsalt demokraatlike juhtimisvormide üle . 
    Tema grenaderid olid vana korra sünnitis , ning see nõudis llialt radikaalset reformi . 
    Kaltsakate vihane kaitsja Hebart ja müristaja Danton võtsid alles märatsemiseks hoogu , kui Denatoure juba julgeid mõtteid kuulutas . 
    Ta kutsus oma ohvitserid kokku ja ütles neile :  "  Võrdsus , vendlus , vabadus ! 
    Mina olen asjadega kursis . 
    Me peame otsustavalt olukorda muutma . 
    Revolutsioon on sünnitanud rahvuskaardi ja igasugu föderaalid , aga see ei tõrju meid välja , vaid vastupidi , just meil siit , Valen ? ayst , nõutakse oma sõna ütlemist . 
    Me peame mõtlema sellele , mille peale mässukatlas ei tulda . 
    Kui demokraatia , siis olgu . 
    Et ajalugu käima panna , peab keegi suurest mängust kõrvale astuma ja vajalikku eksperimenti tegema . 
    Olen rääkinud , millised on teie ettepanekud ?  "  
    Et tuline temperament vaimus ja moes oli , käratsesid ohvitserid tükk aega , enne kui aru said , millest rääkisid . 
    Jõuti otsusele , et ei tohi ennast kohata jätta päikese all ning tuleb valida rügemendist grupp ärksamaid sõdureid katsealusteks . 
    Noored ergud mehed kutsuti madam Pincatoure'i maja juurde , kus punaste vuntsidega rügemendiülem resideeris . 
    Ta tõstis pateetiliselt käe ja ütles :  "  Aeg on vabaduse andnud ja miski ei ole nii vaba , et iseeneseks jääda . 
    Sellepärast peame meiegi muutuma ja tähtsa asja läbi viima . 
    Teie olete meie väljavalitud ja avangard , me kõik vaatame teie peale , et te ennast muust elust eemale hoiaksite ja korda saadaksite , mis ma nüüd kohe teada annan . 
    Teie üksus saab sellest tunnist iseseisvaks , ja nüüd peate ja võite teie kas eneste keskelt või väljaspoolt ühe juhi ehk ohvitseri valida täieliku demokraatia seaduste järgi ja selle all siis - kas nõuandvat kogu abiks võttes või mitte - vajalises suunas tegutseda . 
    Minge ja sooritage , mida nõuab teilt revolutsioon . 
    Meie jääme seisma ja ootame ära .  "  
    Valen ? ay jõudeelust vaprad soldatid sõudsid üle jõe ja asusid rohelises metsatukas laagrisse . 
    Keegi ei tahtnud koosolekut juhatada , aga seesugune pidi olema , et täita patriootlikku tahet . 
    Kõik olid sedavõrd ärksad , et põlgasid initsiatiivi . 
    Mehed seisid metsa all sõõris ja vaikus oli täielik . 
    Esimesena ütles tedretähniline Pierre Cook :  "  Las Lamoust hakkab ohvitseriks , ta on kõige pikem .  "  
    Väljaastumine oleks Cookile peaaegu kalliks maksma läinud , just teda taheti algatusvõime eest ülemuseks valida . 
    Ta hakkas vinguma :  "  Mina ei taha ohvitseriks hakata , kui vastu tahtmist , siis pole ju demokraatia haisugi !  "  
     "  Selles demokraatia seisabki ,  "  vastati talle . 
     "  Miks sa ei taha , see on ju auasi .  "  
     "  Vendluse nimel . 
    Üks kõigi eest .  "  
     "  Ohvitser on lihtne olla , seda võib iga ettejuhtuv ,  "  õpetati teda läbisegi . 
     "  Aga mina ei taha ,  "  nuttis Cook . 
    Kes teab , mida neist keegi aust ja kohusest arvas , aga püüdlikkust ei näidanud ükski . 
    Filosoofiline Lebin oli see , kes ütles :  "  Noh , kui keegi lusti ei tunne , milleks vägistada ? 
    Teeme maha , et endi seast me ohvitseri ei vali .  "  
     "  Valime esimese ettejuhtuva nagu muinasjutus ,  "  ütles keegi . 
    Kuidas vaidlus lõppenud oleks , jääb teadmata , sest äkki kajas metsast hääl :  "  Mehed siia ! 
    Vaadake , mis mina leidsin !  "  
    See oli paks Nontie , kes demokraatiast ei hoolinud ja metsa hulkuma läks . 
    Sõdurid jooksid hääle suunas ja Nägid Nontie'd seismas väikese sulu juures , mille sees porilombis lesis suur siga . 
    Nontie tegi oma leiu tähtsaks :  "  Ma arvan , et see on mõne talumehe seakoppel , aga siin on üksainus orikas .  "  
     "  Oled sa kindel , et see on orikas ?  "  küsis irvhammas Fourniac . 
     "  Jah , ma uurisin seda asja ,  "  teatas Nontie asjalikult . 
     "  Noh , siis ta kõlbab meile küll ,  "  oli Fourniac oma otsuses kiire . 
     "  Paremat ohvitseri pole meil kuskilt võtta .  "  
    Mehed seisid tummas arusaamatuses ja jõllitasid paksu siga . 
     "  Miks mitte ,  "  seletas Fourniac surmtõsiselt . 
     "  Meil on demokraatia ja täielik vabadus , valime ta juhiks ; kui ta kord orikas on .  "  
    Üksteise järel taipasid matemaatilise hingega prantslased , et nali on asjakohane , kuigi see eriti salonglik ja peen ei ole . 
    Tärganud lootusega ütles tedretähniline Cook :  "  Siga on õilis ja rahulik loom , miks ei võiks ta meid juhtida ? 
    On täiesti kindel , et tal ei tule pähe mõnel mehel käsu täitmata jätmise pärast hambaid sisse lüüa .  "  
     "  Ja mina arvan , et monarhistlikke vaateid tal ka ei ole ,  "  toetas pikk Lemoust . 
    Ainult lihahimuline Nontie oli pettunud , ta oli oma leiu peale rõõmuhõiske valla päästnud , hoopis teised lõhnad ninas . 
     "  Mis ütleb Punavunts , kui me liha valeks otstarbeks kasutame ?  "  protesteeris ta . 
    Rügemendiülema meeldetuletamine oli taktikaliselt vale käik ega toetanud Nontie südamesoovi . 
    Revolutsioonilised soldatid hakkasid üksmeelselt undama :  "  Meie ei allu enam temale .  "  
     "  Me võime ükskõik keda ohvitseriks valida .  "  
    Jälle oli tahtmatult Nontie , kes paadi kiiremini liikuma lükkas . 
    Orikas valiti üksmeelselt komandöriks . 
    Aga Pierre Cook oli nimest hoolimata tõeline prantslane ning armastas isegi revolutsioonilises situatsioonis korda . 
    Temalt tuli ettepanek , et mehed peavad kaks korda päevas rivistuma ohvitseri sulu ette ja talle raporteerima , hommikul oma suurtest kavatsustest ja õhtul suurtest tegudest . 
    Eesrääkijaks oleksid nad kõik kordamööda , pikkuse järjekorras . 
    Nii sai lühikesekasvuline Cook ellu rakendada ka oma idee Lamoust ' suhtes - too pidi esinema esimesena . 
    Et väsitavalt konstruktiivset vaidlust ära hoida , jäädi sellega nõusse . 
    Peale lõunat tuli seakopli poole salkus talunaine , söödapang käes . 
    Salkkonda käratsevaid soldateid ümber kopli nähes tõmbus ta põõsa varju . 
    Kirevate grenaderimundrite järgi arvas ta nendes Valen ? ay rügemendi ära tundvat ja ta süda sai täis tõsist muret orika saatuse pärast . 
    Ei ole enam peitmisest kasu , isegi metsast tuhnivad üles , mõtles ta ning otsustas üksinda astuda vaprate sõdurite vastu , et mitte elu lõpuni ennast süüdistada . 
    Ja ta vaimusilma eest käis läbi pilt noorikust , kes metsas naistenäljas soldatite kätte sattunud , ning see andis talle jõudu edasi astuda . 
    Risk ja põnevus paisutasid ta rinda , naine heitis juuksed selja taha ja läks . 
    Soldatid jäid teda nähes vait . 
    Kui naine oli toidu künasse kallanud , astus vilgas Cook ette ja ütles :  "  Palume meile teatada teie orika nimi ja päritolu .  "  
    Naine vaatas soldatit segasel pilgul . 
     "  Mis tähtsust sellel on ? 
    Meie hüüame teda lihtsalt Porc . 
    Siga , noh , siga .  "  
    Vastus rahuldas kõiki . 
     "  Meil on au teile teatada , et tänasest päevast on teie orikas musjöö Porc astunud revolutsiooni teenistusse .  "  
     "  Võtku teid põrgu tükkis oma revolutsiooniga ,  "  mõtles naine , ja kuna ta sai asjast täiesti ühemõtteliselt aru , küsis ta alistunult :  "  Nii et homme pole süüa enam vaja tuua ?  "  
    Tedretähniline soldatijunn vaatas oma kaaslastele nõutult otsa . 
    Ette astus asjalik Nontie , kes ütles arusaamatu nukrusega :  "  Kui asi nii , on meie kohus teda ise toita .  "  
    See oli tubli talupoeglik otsus ja teised ei hakanud selle vastu . 
    Naine seisis veel mõne hetke noorte meeste keskel , võib-olla tuli talle see kujutluste noorik uuesti meelde . 
    Seda oleks nagu taibanud naljahammas Fourniac , ta astus naise juurde . 
     "  Me tahame teid revolutsiooni nimel tänada , et te olete nii tubli ohvitseri üles kasvatanud ja suudles naist põsele . 
    Naine punastas heast meelest ja läks segasena ning rahuldatuna oma teed . 
    Eksperimentaalüksusel algas rohelises metsasalus lilleline elu . 
    Kõik leidsid , et kodusiga on ideaalne ülemus , temast ei olnud ühtegi tüli ega pahandust . 
    Mehed teenisid revolutsiooni päikese käes lesides ja jões supeldes . 
    Vastumeelselt tehti varustus- ja köögitoimkonda . 
    Rahvast päästvate kangelastegude nimel võeti talumeestelt sõjamaksu . 
    Suures katlas keedeti körti , vardas küpsetati lambaid ja härjavärsse . 
    Demokraatia oli täielik , keegi ei piiranud andmeid , mida ümbruskonna elanikelt sisse nõuti . 
    Teadlik prantslane andis rõõmuga , mõistes uue elu ehitamise rasket tööd , mida soldat oma kroonuõlgadel kandis . 
    Ebateadlikust prantslasest aga ei maksnud tormilisel ajal hoolida . 
    Aga isegi rohelise salu soldat oli nii taiplik , et ei võtnud talumehelt viimast , sest kust oleks tal siis veel pärast võtta olnud ? 
    Ja seetõttu tuli mõnigi kesisem päev vahele , kui varustussalk juhtus nõrk ja kaastundlik olema . 
    Siis nähti nukrat Nontie'd nõjatumas seasulule ja üksisilmi vahtimas ohvitseri . 
    Sel ajal sõitis üks tähtis mees , Ferrand nimi , Le Blancist Orleans'i ja ta tee viis läbi Valen ? ay . 
    Punaste vuntsidega Denatoure oli oma eluaastate ja ambitsioonide tõttu tüdimas agressiivsest madam Pincatoure'st , kelle mees Pariisi möllama oli kadunud ja kes end nüüd lese pähe nõutajatele jagas . 
    Ferrand'i saabudes unisesse Valen ? aysse võttis Denatoure ta austusavaldustega vastu ja korraldas sumeda veinipeo . 
    Õhtul defineerisid kaks kõrget ohvitseri prantsuse peent espriid , muutusid siis veini abil südamlikuks , kaelustasid teineteist ja valasid liigutuspisaraid oma kõrge seisundi pärast maailma suurimas revolutsioonis . 
    Härda tähtsuse kulminatsioonis ei saanud Denatoure jätta avaldamata oma sajandi saladust , mis oli iga hetk valmis plahvatama , üllatades maailma murrangulise saavutusega sõjaväelises demokraatias . 
    Võõras tundis veel järgmisel hommikul loo vastu viisakat huvi , ja nii suundus ohvitseride delegatsioon esimest korda katseüksuse asupaika . 
    Denatoure'i silm oli uhkusest pungis , vuntsid eriti õieli , kui ta protsessiooni ees liikus . 
    Tema järel sammus Ferrand , kellele andis seletusi kohaliku landschafti kohta nooremohvitser Comte . 
    Ülejäänud promenaadiseltskond astus mõni meeter tagapool . 
     "  Nad peaksid kusagil seal olema ,  "  näitas Denatoure ülejõe rohelise metsatuka poole . 
     "  Meie luurajad on salus liikumist näinud .  "  
    Delegatsioon sõudis üle . 
    Kohe randumiskoha lähedal nägid nad maas üht poolalasti keha . 
    Sõda näinud mehed oleksid seda meelsasti laibaks tahtnud pidada - Denatoure'ile meeldis ta kotkaste kangelassurm . 
     "  Mis sa vedeled kui lehm , et sa ei näe ohvitseridele au anda !  "  käratas ta . 
    Lamaja oli Fourniac , ta tõstis hetkeks pea , vaatas ohvitsere , sulges siis silmad - võib olla hirmu pärast - ning ütles :  "  Ma ei taha demokraatiat rikkuda . 
    Viisakad inimesed ütlevad kohalolijatele tere ,  "  ning ajas siis end aeglaselt püsti . 
     "  Juhata meid oma ohvitseri juurde , kelle te oma ülemuseks olete valinud ,  "  ütles Comte . 
     "  Palun , seda jalgrada mööda kuni lõpuni , paarsada meetrit minna ,  "  näitas sõdur ja laskis ohvitserid ette . 
    Jõe ääres , kallaku rohu sees vedeles veel mitu keha . 
    Denatoure selgitas Ferrand'ile :  "  Sõduri tugev puhkus on eduka revolutsiooni tagatiseks . 
    Raske uni , suured teod .  "  
    Ferrand noogutas nõusolekuks , sest ta oli öösel kirpude ja vaevase pea pärast halvasti maganud ning nüüd selle tõttu igavasse paika molutama jäänud . 
    Siis nägi Denatoure oma rõõmuks metsa vahel üksteist tagaajavaid noori mehi . 
     "  Harjutamine teeb meistriks . 
    Lahingus läheb noori jalgu tarvis ,  "  sosistas ta külalisele . 
    Ferrand oli enesele pahane . 
    Ta ütles :  "  Nojah , kui vaenlane põgeneb , peab talle järele jõudma .  "  
     "  Need on meie kõige ärksamad mehed ,  "  lisas Denatoure uhkelt . 
     "  Aga miks meile keegi vast ei rutta ega raporteeri ?  "  käratas ta Fourniacile . 
     "  Uus määrustik ei näe ette .  "  
     "  Küllap ohvitser ütleb kõigi eest ,  "  arvas Comte . 
     "  Küllap , küllap , tema on meil eeskujulik ,  "  oli Fourniac kindel . 
    Nontie , kes oli hommikul orikat toitnud - ta tegi seda vabatahtlikult kõik aeg , kas pugemisest ülemuse ees või siis mingis hõrgus tulevikulootuses - ja nagu alati ikka sulu juurde kauaks unistama jäänud , vaatas lähenevaid hääli kuuldes tagasi , nägi ohvitsere tulemas ning libistas end vaikselt põõsastesse : tal polnud mingit isu demokraatiaeksperimendi analüüsimisest osa võtta . 
    Et ta meel oli tugevasti orika rammusa ihu külge kasvanud , siis hoidis ta sündmuspaika oma vaateväljas , et vajaduse korral jumala abiga enesest võitu saada ja nuumatud orika hinge eest välja astuda . 
    Fourniac tõi mehed sulu juurde . 
    Ümber kogunes julgemaid katseüksuslasi . 
     "  See on siga ,  "  selgitas Comte Ferrand'ile . 
     "  Miks me edasi ei lähe , kus on teie ohvitser ?  "  küsis Denatoure maailmamuutja kannatamatusega . 
    Kõhklus lõi Fourniaci südamesse , ta osutas vaikides orikale .
    III 
     "  Mu senine elu on olnud nagu sissejuhatus pikemasse romaani . 
    Olen elanud kirjeldavalt , pidanud maha isegi mitu monoloogi , õppinud tundma tegelasi , kuid pole asunud romaani kandva tegevuse kallale , dialoogi esitamisele ,  "  mõtles hobuseparisnik . 
    Viiul ja hobuseparisnik olid lahutamatud . 
    Ja viisid , mida ta vanast viiulist välja võlus , olid alati uued . 
    Kust ta need sai , ei teadnud keegi , nii nagu keegi ei olnud näinud neid hobuseid , mida ta mõneks nädalaks oma koju kosuma tõi . 
    Olin siis liiga väike , et hobustest vaimustuda , kartsin neid , uudishimust rääkimata . 
    Isal hobust ei olnud . 
    Küll aga ootasin habetunud hobuseparisnikku Oskarit uute viiside pärast . 
    Viiul teataski külale , et ta on jälle kodus . 
    Läbi lahtise akna kostis see varahommikul ja hilja õhtul , vahel isegi öösel . 
    Vihmase ilmaga mängis ta lõbusaid lugusid , päikeselõõmas , kui küla vaikseks jäi , nukrutses ka viiul . 
    Oskaril oli naine ja lapsed , kuid ta armastas naabri Leenat , seda pikka ja tüsedat naist , kellel armastust alati üle jäi . 
    Nende armastus oli nii siiras , et küla andestas neile , oldi isegi uhked , et keegi meist endist nii kartmatult armastab . 
    Kui Oskar suve lõpul hobustejahilt tagasi tuli , kadusid nad Leenaga mitmeks päevaks rukkisse , ikka valmivasse vilja või kõrgesse rohtu . 
    Sealt oli neid lootusetu otsida . 
    Lapsena kartsin rukist , sest sinna võis ära eksida , seal võis jänest või karu kohata . 
    Jälgisin nüüd teda , hobuseparisnikku , kohvikus . 
    Ta nägu tõmbles , eriti siis , kui juttu oli hobustest . 
    Ta ekspressiivsust võinuks kadestada iga näitleja . 
    Eluga ikka veel rahul , nägi ta ometi välja nagu reumahaige laps . 
    Kuidas ta ka ei joonud , tõmblused näost ja kätest ei kadunud . 
    Pöörasin pilgu aknasse , vaatasin mäekünkal kükitavaid maju ja mõtlesin . 
    Mis kihutab meid taga ka siis , kui suu ümber juba kortsud , naeratusekollased . 
    Mis ? 
    Ja varakult väljalangenud esihammas , justkui puudu kihv , mida kerge varjata . 
    Mis mõte on sõnade järjekorral ja lausejuppidel üldse , kui me mõtleme katkendlikult ja seosetult . 
    Kuidas ma vanaema lõin ? 
    Jootsin ta enne purju , sest vanaema joob ka . 
    Eksperimenteerisin temaga , viisin ta niikaugele , sest teadsin , kes ta tegelikult on ja mida ta mõtleb . 
    Küllalt purjus , ütles vanaema , et ma olen nagu Kustas ( see tähendab mu isa ) , kelle ma aasta tagasi tapsin . 
    Ja siis ma lõin vanaema . 
    Mul on nüüd isast kahju , sest teistel on isa , keegi , kes seisab su eest , minul ei ole , sest ma ise tapsin ta , kuigi ta oli jõhker joodik , terroriseeris ema . 
    Mida enam ma sellest mõtlen , seda rohkem ta mulle meenub . 
    Vahel tuleb ahastus peale - ma ei saa kunagi sellest teadmisest lahti . 
    Jah , ma olen tugevam kui aasta eest , püüan ennast paremaks muuta , sisestan endale , et isatappu on võimalik lunastada . 
    Armastan ema , austan teda , kuigi ka tema joob ja on viimasel ajal üsna tihti öelnud , et nüüd on tal isast kahju . 
    Näete , kord räägin mingist ülevast tundest , samas aga pean loomulikuks asjaks vanaema peksmist . 
    Olen nukker , kõik arvavad , et isatapmisest . 
    Aga kas see ongi nukrameelsus , ja kui on , kas siis sellest , et mul isast kahju on . 
    Ehk on see egotsentrism , teistel on isa , mul ei ole . 
    Ma ei ole nõus Vahingu väitega , et selline kaootilisus on meie noorsoole võõras . 
    Jah , ta ei ole tüüpiline Vahingu lastele , kes konveierilt tulevad , kes ta fantaasiavaese elu lõpupäevi , inseneri , arsti või mõne teise diplomiga soojendavad . 
    Vahingu arvates on igasugune kohenematus amoraalne , psühhopatoloogiline . 
    Kuhu aga jäävad siis abituriendi unelmad , millest kirjutatakse , kuid mida avastada pole lubatud , ikka ja jälle mingi mõõdupuuga taunitakse . 
    Mõtlen , et kaua ma selles seltskonnas vastu ei pea , kuid samas ma tean , et see on mulle vajalik . 
    Teid ei häiri üksnes teisitimõtlejad , vaid juba ka teisititundjad , ja see on kohutav . 
    Isatapjat olete valmis peaaegu õigustama , lasete tal vabaduses elada , kuid variserist vanaema löömist mõistate karmilt hukka . 
    Tegelikult on see üks ja sama . 
    See , kellel ei ole haridust ( isatapjana isegi keskharidust ) või ehitustöölisena kõrgemat haridust , see ei tohi taotleda mingeid radikaalseid äärmuslikke eetilisi kriteeriume , ei tohi filosofeerida , ennast ülearu harida , sest see oleks eetiline formalism , ebaotstarbekas , mõjuks kaootilisena ja oleks kahtlemata skisofreenia tunnuseks . 
    Ometi on just vähese kooliharidusega autodidaktid ennast suureks harinud , paljudest on kirjanikud ja kunstnikud saanud , julgema , tõrksama ja vabama mõtlemisega , mingile eetilisele ideaalile lähemal . 
    Teie aga surute meid nurka konkreetsusetaotlusega mõtetes ja tegudes , millegagi , milleni me pole veel jõudnud . 
    Oleme ähmase tõe äratundmisel , kuid juba nõuate konkreetseid tegusid . 
    Nii ironiseeritakse töölist-kulturisti tema biitsepsite pärast , et miks ta ikka ülikooli ei astu , kui tahab maailma paremaks muuta , miks ta ootab nii kannatlikult biitsepsite paisumist ( nagu asja omaette ) , samal ajal kui juura tandril võiks juba praegu palju ära teha . 
    Milline keel aga on tal , ehitustöölisel , ja minul isatapjal , kui täpsed on meie vastused , kui lakoonilised laused ! 
    Kas või seegi , kuidas me inimestes väliste tunnuste järgi teotahet määrame , hinnates seda näoilme , hääle ja silmavaate järgi , mis aga teie arvates pole küllaldane . 
    Arvate , et meil on mingi eriline süsteem maailma hindamiseks , miks me muidu nii ruttu ja eksimatult inimesi headeks ja halbadeks liigitame . 
    Aga võib-olla on see sellest , et temal ja minul on reaalse maailmaga , sealhulgas ka teiega , hoopis teised emotsionaalsed suhted , mida teie ei taju . 
    Me unistasime millestki muust . 
    Lootsime , et meile antakse parandada mingi masin , kas või sõiduauto . 
    Et peame esmalt vea üles leidma , milleks on vaja mõelda , arutleda , ja siis vea ära parandama . 
    Lootsime , et inimesed sellest rõõmu tunnevad ja meie seda näeme . 
    Siis jälle uue auto saame , vea üles otsime , ära parandame ja et jälle inimesed sellest rõõmu tunnevad . 
    Midagi taolist aga ei juhtunud . 
    Meil tuli ainult võlle vahetada , ikka tagaratta võlle , ning keegi ei olnud meile otseselt tänulik , me vähemalt ei näinud seda . 
    Vanemad mehed korrastasid alati rooliseadmeid , meie aga pidime rasket füüsilist tööd tegema . 
    Hiljem sundisid needsamad vanemad mehed meid jooma . 
    Kui ei joo , lähed kanalisse ja vaatad , mis järgmisel autol viga on . 
    Ja meie jõime , kuigi püüdsime mitte purju jääda . 
    See oli orjatöö ja me hakkasime unistama millestki inimlikumast . 
    Kuskil laboratooriumis midagi uurida , avastada . 
    Mida nimelt , ei teadnud meist keegi . 
    Seda aga ei tohi olla , sest juba sündides peame me teadma , mida tulevikus uurima hakkame . 
    Ja siiski huvitasid mind väikesed olevused , mikroorganismid . 
    Tahtsin teada saada , millest maailm on tekkinud , kuidas kõik neist väikestest edasi areneb . 
    Mida veel ? 
    Mõtlesin koguni , et võiksin kirjutada oma lühikesest elust raamatu , kas või lastekasvatusest , et vältida , mis minuga juhtus . 
    Ka see olnuks suur töö . 
    Võinuksin muidugi ka kantseleis töötada , kus oleks mõtlemiseks aega jäänud , nii töö ajal kui ka pärast tööd . 
    Raamatut ei suuda ma praegu veel kirjutada , sest kõik on nagu veekera , millest üksikuid molekule välja paiskub . 
    Mis südamikus toimub , on mulle endalegi teadmata . 
    Kindlasti küpseb seal midagi senikogematut , sest ka meisterlikkus ei tule ilma vajaduseta . 
    Ja kui ta ( see on jälle Vahing ) ikka pärib , mis on või oleks minu kui kirjaniku eesmärk või missioon , siis ei suudaks ma ka praegu sellele vastata . 
    Küsimus on nii banaalne , et sellele vastamiseks pole isegi järelemõtlemise aega vaja , sellele lihtsalt ei vastata , sest nii ei küsita , kui inimesega mererannas jalutatakse . 
    Kui just prooviks , siis ehk nii : mind on kelnerid , šveitserid , baarinaised ja kõrtsilauljad alati rohkem köitnud kui mõni direktor või funktsionäär . 
    Vist sellepärast , et kelnerite usaldust ja armastust võita . 
    Nad on mulle salapärased nagu lapsepõlv . 
    Mulle tundub , et ukse avamine , mantli nagisse riputamine , laulmine või toidu lauale toomine ei ole nende inimeste peamine töö , et neil on veel mingi missioon , mida mina ei tea , mida ei tahetagi teada . 
    Kas see tegelikult ka nii on , ei oma ju mingit tähtsust . 
    Aga ehk see kelnerilembus ongi minu kui kirjaniku vastus igale tüütule küsijale . 
    Või nagu igale kogujale , kes isegi linnavaateid ja vabrikuid kogub ja ajalehe väljalõikeid , neid kaante vahele köidab , mingis historismijanus , et endast midagi järele jätta . 
    Sellised inimesed ei hooli , et neist niigi liiga palju hingeprahti maha jääb . 
    Kogumine on ikka psüühilise energia languse tunnus , see pseudoaktiivsuse abil loomiskire imiteerimine , olemuselt pensionäri hingeeluline . 
    Neil ei teki ka kired niisama , ikka orgaanilise jäikuse tunnusena . 
    Seesama Vahing-psühhiaater tuli kord minu poole , oli endast väljas ja palus flööti laenuks . 
    Kas või kolmeks päevaks . 
    Pärisin , kas ta flööti mängida oskab . 
    Vahing arvas , et oskab , kuigi minu flööt teistmoodi välja nägevat kui see , mida ta lapsepõlves proovinud . 
    Ma usaldasin talle oma saleda flöödi ja sõitsin ise kolmeks päevaks maale , silmade ees Vahingu suured ja ilased huuled mu ahtakese flöödi kallal . 
    Vajadus flöödi järele oli tal nii suur ja inimlik ilming , et äratas minus kaastunde . 
    Hiljem kuulsin , et tal polnud flöödist kasu , proovinud küll suures tuhinas , kuid kirjutanud oma hingehäda siiski käsitsi üles . 
    Proosa 
    I 
    Noorena ei surunud ma maha soovi olla lõbutseva rahva keskel , jälgida , mõtiskleda . 
    Hiljem hakkasin ennast piirama . 
    Iga aasta oli ette planeeritud . 
    Aga tunnid ja päevad jäid ikka võimutsema , sest nii detailselt ei suutnud ma oma elu sisustada . 
    Ja minust sai võimust tunni , päev nädala ning kuu aasta üle , ning mu plaanidest ei jäänud muud üle kui see , mis paberile pandud . 
    Kuhu on jäänud mu lapsik jonn , mille pärast ma kunagi nii palju kannatasin ? 
    Igatsen seda jonni , ja ainult see igatsus täidab mu unelmaid . 
    Oleks veel aega , ma ei muudaks ennast enam paremaks , vahest isegi halvemaks ja kindlasti kasulikumaks . 
    Seda aga ei vajata , sest mu toimekus , võltseruditsioon ja isegi totter sarm seal , kus vaja , petavad ümbritsevaid . 
    Ainult ma ise tean , kui äraelanud ma olen , kui palju jõudu mul kulub , et edasi venitada . 
    Varjan oma silmi , kunagi ei vaata ma kaamerasse , sellest siis hoolimatu pilk . 
    Tegelikult on see jõuetuse maskeering ja peale näilise huvitavuse ei sisalda see ammu enam midagi , algupärast rääkimata , see on tühi pilk . 
    Alles kontserdil sai mulle selgeks , et liiga lihtne oleks kõike vähese ekspressiivsuse süüks ajada , alles siis kui ma ennast nendega võrdlesin ( näitlejatega ) , mõistsin , et olen süütu , et minust on valesti aru saadud . 
    Oleksin ma nii nagu näitlejad laval teiste solvamisi südamesse võtnud , ehk oleksid mu silmad varem lahti läinud . 
    Mind aga ärritas ( nagu näitlejaidki laval ) süüdistuse totrus ja seepärast jäin kauaks külmaks . 
    Alles kontserdil taipasin , et tuleb kirjutada hirmust , sellest , et kardame juua , tantsida , laulda , soetada sõpru seal , kus seda ebasoovitavaks peetakse . 
    Kirjutada ahvatlevalt , painajaliku tundetooniga , kaasakiskuvalt . 
    Need , kellel on maksimaalsed nõudmised enda suhtes ja koletislikud kriteeriumid teiste jaoks , tulevad sellisele järeldusele varakult . 
    Mina aga tunnetan neid lihtsaid eksistentsiaalseid tõdesid alles kolmekümneselt ja püüan ka siis neist kasu saada , lugusid kirjutada . 
    Alahindan teisi , arvates , nagu mõjuks neile ainult kujundi sugestiivsus . 
    II 
    Olin nii füüsiliselt kui vaimselt terve noormees , harmoniliselt arenenud , enesekindel natuur . 
    Ma ei olnud veel kedagi tõsiselt armastanud . 
    Olin endas imetluseni kindel , kirjutasin Minast ja loodusest . 
    Ei kohta mu esimeses luulekogus ühtki luuletust , mis räägiks minu armastusest . 
    Mulle ei olnud seda vaja , sest ma ise polnud armastanud . 
    Pole ka surmamotiive . 
    Ainult kohati vilksatab see nagu armastuski , mu Mina oluliselt puudutamata . 
    Looduse ülistamine oli veel programmitu ja ta ei olegi mulle programmiliseks saanud , sest mu hingele on see võõras , seda on mulle külge poogitud - halvim , mida poeedile teha võib . 
    Ma pole loodust nagu naistki kunagi rohkem armastanud kui ennast , nii et teha minust kui minalüürikust looduskaitslast on lihtsalt lühis . 
    Ja siis ma armusin . 
    Esimene suur armastus . 
    See kestis lühikest aega , sest peagi ma tundsin , et suudan üksi olla . 
    Mitte et võin , vaid et pean jälle üksi jääma . 
    Esialgu sisendasin endale , et poeet loob üksi ; siis , et inimene sureb üksi , ja selle juures unustasin , et mees on ka armastuses üksi . 
    Ma solvasin armastust , alahindasin , sest mõtlesin , et ta hakkab täitma elu kui harrastus . 
    Jäin üksi , kuid mul jäi vajaka üksiolemise jõust ja tekkis neurasteeniline vajadus teiste inimeste järele . 
    Iseloomu tõttu oli mul raske koondada enda ümber seltskonda ja jäi ainult teha panus armastusele . 
    Seekord tuli armastus aga teisiti . 
    Ma polnud enam see , kes võis olla nii ja teisiti . 
    Ja ma kirjutasin armastusest , delikaatselt , seoses loodusega . 
    Nüüd on kogu mu luule endakaitse . 
    Nii arutledes peaks see ka hästi inimestekauge olema , sest ta asendab mulle inimesi , keda ma enda ümber näha ei taha , või kui tahan , siis pole ma ikkagi aus . 
    Mu looming läheb üha assotsiatiivsemaks . 
    Milles see avaldub ? 
    Mu esimesest kogust alates on mind häirinud üksikud päevakajalised laused , proosatükid mu loomingus . 
    Neid võib ju mitmeti mõista ja esialgse otsitusega sobisid nad veel kuidagi , kuid mu viimastes luuletustes , eriti Martale , on nad ära eksinud . 
    Sest luuletuses olen ma ise mujal kui need lausejupid . 
    Jah , luuletajatee algul võisid need konkreetsed kohad mulle mingi impulsi anda , kuid kui ma juba mõõteid paberile hakkasin panema , siis neid enam ju ei olnud . 
    Järelikult on nad hiljem tulnud . 
    Et nad hiljem taas on tulnud , nüüd juba niigi valulikul foonil , siis näitab see seda , et nad on üleliigsed , et miski ei asenda mulle armastust , et ma tegelikult igatsen üksioleku jõu ja lõbu järele . 
    Seda aga ei tule enam , vähemalt sellisel tasemel , milles ma võimas olin . 
    Nüüd olen ma ennast niivõrd teistega sidunud , teinud seda ennast õigustades , et kui ma ükskord saangi vabaks , suudan jälle üksi olla , siis juba teisel tasemel . 
    Ma olen kindel , et see aeg tuleb , ehk sünnin siis uuesti , luuletajana kindlasti . 
    Seni on aga oht , et hakkan ennast kordama , seda enam , et ma olen aus .
    Koolikaaslastele 
    1 
    Algus 
    Vaid mõned aastad tagasi , siis kui olukord Siinai poolsaarel järjest keerulisemaks kippus minema , McCohen oli Stokholmis Nobeli preemia vastu võtnud ja Pedersen inkade kulla üles leidnud ( hiljem paluti temalt küll valeteate levitamise pärast vabandust , aga meie lugu see ei mõjuta , tollal hoidis see uudis elevil kõikide meeled , on seega omamoodi ajamärgiks ja võimaldab lugejal kergemini paika panna järgnevaid sündmusi , inimesi ja juhtumisi , mis kõik sugugi tegelikkusele vastata ei pruugi ) , - niisiis , vaid mõned aastad tagasi seisis metsadesse eksinud teivasjaama perroonil noormees heledas vihmamantlis , päevinäinud kohver jala kõrvalt vagunitrepiletõstmist ootamas . 
    Odavas ja nõudlikule silmale ilmselt moejoonest mahajäänud mantlis ( mitte loomupäraselt konservatiivne elegants , mis lubab eeldada heale järjele jõudnud mantlikandjat , kelle tasakaalustunud maailmavaade ja piisav jõukus võimaldavad üleoleva hoolimatusega suhtuda igasse mööduvasse moekarjesse , vaid tõeliselt kulunud ja argipäine riietusese , mille järgi selle omanikku alles päris elutee alguses seisjaks tuli pidada ) noormees vaatas mõtlikult alla läikivatele rööbastele ja ütles midagi endamisi , nii vaikselt , et teda ka paari sammu kauguselt poleks kuulnud . 
    Aga kes satukski siia suurtest teedest kõrvalejäänud teivasjaama , kus isegi raudteeteenistuse tarvis polnud mingit hoonet - pilet osteti vagunist - , rääkimata jaamaülema pidulikpunasest peakattest ja läikimahõõrutud äralöögikellast - kõigest oli see õhtuhämarusse vajuv nurgake ilma jäetud . 
    Ja noormehe endamisi pillatud sõnade kuulmisestki oleks kasu olnud üksnes neile vähestele , kes tänastes tormamistes aega leiavad möödunu meenutamisega tegelda ja kadunud keeli õppida - sest ka noormees näis nende hulka kuuluvat - , kuigi alati võib kuulajas tekkida kahtlus , kas kaunid ütlemised üksnes tahtliku enesenäitamise eesmärgil pole lausutud . 
    Ometi võib just kuulajate puudumise tõttu viimasest kahtlusest loobuda , sest kellele peaks õhtusel perroonil rongi ootav noormees Martialist ( elanud umbes 40- 100 a. e. m. a. ) tsiteerima ? 
    Pealegi poleks kui-targad-kuulajad osanud ladinakeelset ütlemist  "  Kadugu need , kes enne mind sama on rääkinud  "  kuidagi aja ja kohaga siduda ; miks peaks noormees äkki mingeid eellasi manama , mida ta ju ometi tegi ? 
    Kartis ta tõesti milleski viimaseks jääda ? 
    Oli see lihtsalt harjumus suud pruukida , samasugune motoorika nagu klaverimängijate alatine sõrmede liigutamine söögilauas ? 
    Või kasutas ta samamoodi oma salakeelt ja varjas tahtlikult oma mõtteid ? 
    Ei tea , ei tea . 
    Mõneti tõrksam lugeja võiks välja lugeda loo kirjapaneja edevust , meie kangelase tarbetut rikastamist ärakulutatud targutustega , kuid jällegi - kelle ees peaks erapooletule kõrvaltvaataja osale pretendeeriv kirjapanija , ükskõik kui sõbralikes suhetes ta loo kangelasega ka poleks , oma piskut vaimu näitama , kohe alguses tuleb tal üles tunnistada , et Killi ( nimi on antud ) ütlemiste lahtimõtestamine valmistas tallegi tõsist muret ja sundis tarku raamatuid appi võtma , ja sageli oli ta sunnitud lootusetult käega lööma , niivõrd kohatud ja dešifreerimatud näisid need ütlemised olevat . 
    Kuid hoolimata jõuetust tusast , mis niisugune salapärane sõna ja teo mõttetus ( aga äkki on mõte ? ) dešifreerijas esile kutsus , püüdis kirjapanija võimalikult kiretult kogu mängus kaasa lüüa ja krooniku täpsusega kõik Killi juhtumised paberile talletada . 
    Inimloomuse salajased ilmingud , mille tulemusena noormees just selliselt talitama oli sunnitud , ei luba põgusal kõrvalseisjal niisuguse lembuse põhjusi otsida , küll aga võime ette rutates teatada , et enese väljendamine valel ajal , vales kohas ja mõistmatus keeles toob meie kangelasele tulevikus hulgana tülikaid sekeldusi ja asjatuid selgitamisi , mis sellise kalduvuse puudumise korral õnnelikult ära jääksid . 
    Mingit selgust võiks asjasse tuua tema mahuka ja ärakraabitud pappkohvri sisemus , selliste võtetega antakse sageli täielik ja ammendav ülevaade tegelase iseloomust , isegi momendi hingeseisundist - kohvri täitmine ( olgu kohver kui tahes mahukas ) kestab lühikest aega ja närvilisel , tasakaalustamata isiksusel võib kohvrisse sattuda nõudepesukalts esindussärgi ja kallima foto vahele . 
    Perroonil seisev kohver oli pakitud korralikult ja läbimõeldult , mis iseenesest küll midagi ei tähenda - pakkida võis keegi teine või oli pakkijal küllaldaselt aega tegelda kaasavõetavaga - iga nurgake oli oskuslikult ära kasutatud , nii et midagi loksuma või hõõruma ei hakkaks , pärgamentpaberis singitükk oli mähitud puhtasse käterätti ja pohlamoosi purk seisis raamatutest ohutus eraldatuses . 
    Raamatute valikust võis vähekogenud uurija hämmastusse sattuda ( või hoopis vastupidi - kogenud pilgule näinuks kohvris peituv raamatute kollektsioon üllatavalt juhuslik ja eklektiline ? ) : rohelise sviitri alla oli virna laotud paar köidet kuulsaid Feinmani füüsikaloenguid , Dubinini  "  Populatsioonigeneetika alused  "  , Burnsi valitud luuletused , Michel Montaigne'i  "  Esseede  "  teine , räbaldunud köide ( venekeelne ) ja Penrose'i  "  Dermatoglüüfika  "  . 
    Kui noormehe jalg peatselt ettekihutava rongi trepil väärataks ja kohvri sisu tühjale perroonile pudeneks , kas leiduks järgmisel hommikul nende raamatute kohale kummardujat , kes nad võõrastava imestusega üles tõstaks ja tallele paneks , ootama kadunud omanikku , kellest pealegi pole midagi teada ? 
    Teatavat koolitarkust , haridustaset - ainult seda saaks juhuslik leidja nentida , aga haridus on siinses metsakolkaski muutunud endastmõistetavaks tarbeks , mis pealegi hõlpsasti kättesaadav . 
    Siit on ennegi singitükke ja pohlamoosi linna poole veerenud ja õhtuüksinduses Martialist tsiteeriva nooruki iseloomustamiseks oleks olulisem teada saada , kas ta pärast õnnetut vagunitrepil vääratamist rongilt maha hüppaks , et kohvrist kukkunud asju päästa . 
    Vagunis hädapidurit tõmbaks ? 
    Kohvrit sulgedes vagunisse kustaks mingil moel kogu olukorra ja kõigepealt iseenda . 
    Kahjuks ei kergendades seega tema mõistmist , avades ennast lihtsamaks , inimli- istekohta otsima läheks ? 
    Ta vähemalt tegutseks , reageeriks toimunule , saa me aga midagi teada , sest ring saabub õigel ajal , noormees hüppab vagunisse ja perroon sajab kohalejõudnud vihmasagarast märjaks . 
    Ei mingit vääratust , ei mingeid võimalusi erakordsete katsetingimuste tekkeks , rong saabus õigel ajal , ja läinud nad ongi , hetkenäod vastu vihmast aknaklaasi . 
    Nii et - aega jäi väheks , liiga lühike oli hetk , mis oleks lubanud anda meie kangelase välise kirjelduse , millest koguni loobuda söandame . 
    Mitte et haabituse kirjeldamist niivõrd ebaoluliseks võiks pidada , sest väliste tunnusmärkide kinnistamine ühele või teisele isikule on küll mugav ja inimomane , võimaldades tähele panna omavahelisi erinevusi , tunnetuslikult aga ohtlik , vähemalt kardetav . 
    Välise püsivuse ja määratuse kinnitamisega jõuaksime peagi mingi kindla välimuse , konstitutsionaalse inimkeha eelistamiseni , mingite eeskujudeni , mis aga niivõrd sõltuvad kohalikest tingimustest , et selline ainsa eelistamine on alati valeks osutunud . 
    Vähemalt ajalugu näib seda kinnitavat . 
    Riie ei riku meest , veel vähem teevad seda nina , silmad , juuste värv ; isegi käed , mis näivad niivõrd otseselt seotud inimese sisemise käitumisega , - isegi käed ei tee midagi ise , ilma salapäraselt jonnaka mõistuse käsuta . 
    Pealegi on inimloomus haiglaselt õrn väliste kirjelduste vastu - kõik valitsejad on soosinud kunstnikke , kes nende portreesid ilustasid . 
    Kas saab küürakas hetkekski unustada oma küüru ja kuidas peaks ta kiitma maalijat , kes lõuendil tema küüru liiga esile kisub , kõigile igaveseks nähtavaks toob selle , millest küürukandja ise kogu oma elu pole lahti saanud ? 
    Kas pole seepärast alati täisrealistide , imepeente jäljendajate fotograafide kõrval talutud ka müstifikaatoreid , kuninganarre , laadatolasid või lolle , et nad oma hajuvil ettekujutusega aitaksid vahetevahel , aeg-ajalt vabaneda tõtt lahmivate peegeldajate elulähedusest , et nad joonistaksid mitte haigusnähu , vaid naljaka ja sobiliku , müstiliselt arusaamatu ja inimlikult andestatava lisamoodustise , mille kohta ei saagi anda hävitavat ja solvavat diagnoosi - küfoos või küfoskolioos ( kr. kyphose ) , pigem võiks veidrike käsituses seda lihtsalt küüruks nimetada . 
    Ja ainus võimalus - kui me juba kangelase välisest iseloomustamisest niivõrd abitu vabandusega loobume , kui me süüdistame aega , mille puudusel terav ja tähelepanelik kirjeldajapilk jäi võimetuks ( vahest oli süüdi ka metsakolka kohale kerkiv vihmapilv , mis kõiki üksikasju tabada ei lubanud ? ) , ainus võimalus asjasse selguse toomiseks on sedasama aega vägivaldselt käsitleda , tungida minevikku ja tulevikku , uurida , mis juhtus eile , aastaid tagasi , mis juhtub mõne aasta pärast , ühesõnaga , võtta taltumatu , inimesele mittealistuv aeg oma võimusesse ja teha sellega meelevaldseid tegusid - niimoodi on aega just selle saatanliku jäikuse pärast , taltsutamatuse pärast alati käsitletud . 
    Sest mitte ainult alistuvalt -  "  Omnia mutantur ...  "  või  "  Olgu päev nii pikk kui on , ikka läheb õhtule  "  , mitte ainult rakenduslikult -  "  Ega ajata asja saa  "  - pole ajasse suhtutud , vaid terve teadusharu , kogu ajalugu võib veenvalt ja kujukalt tõestada , kuivõrd hõlpsasti on ajalikud sündmused inimeste tahtele alluvad . 
    Meie noormees istub praegu kupeeakna all , öö tuleb tal teisel riiulil veeta . 
    Aga alles paar päeva tagasi oli ta seisnud ühel teisel perroonil , kus rahvas saalis edasi- tagasi , kogu seda summa oli haaranud sõidueelne elevus , millele erilise värvingu andis laulev ja käratsev jõuk - kõik tema ümber ja tema ise , laulev ja käratsev , selle jõugu keskel . 
    Talle topiti pihku šampanjapudelit , hõõruti karedat habemetüügast vastu põske , tuletati midagi meelde , hoiatati millegi eest , tal oli nööpaugus hommikusel lõpuaktusel loorberipotist murtud oksake ja heldinud sõbralikkusega noomis ta kaht liiga hoogusattunud saatjat , kes konfiskeeritud loosungit (  "  Põmmdi veel üks peer - ja viuhti alla põrgu !  "  ) korravalvurite käest tagajärjetult tagasi nõudsid . 
    Ta astus laulvast saatjaskonnast välja , sammu eemale , hingas sisse lõikavkülma õhku , mässis ennast kasukasse , Nõõ ! 
    - Peterburi poole , vaesest kalameheonnist otse akadeemikuks , ta oli valmis parukat kandma , kuigi polnud sellest varem kuulnudki , oli valmis puukeelsete võõramaalastega rinda pistma , tulgu kõne alla välk või müristamine , aleksandriinid või rahvalaul , flogiston või elumüsteeriumid , ta kummardas vasakule ja paremale ja raske loorberivanik varjas hetkeks ta rahuloleva naeratuse . 
    Ta astus kõrgesse klaasseintega ruumi , päike säras niklil ja kroomil , säras väljakutsuvalt valgel särgikaelusel , ta viipas naeratades siia ja sinna , talle viibati vastu , teda tervitati , teda oli siin harva näha , ta astus vahetevahel päikesevalgust täis klaaspaleesse , et jätta endast maha täiskirjutatud tahvel , mida pärast ei pühitud nädalaid , mille kallal kõik pead murdsid ja ahhetasid , kuni järgmise tulekuni , kui ta paleed uue tahvlitäiega õnnistas , helde ja sõbralik , et siis kaduda Frescobaldi motettide , Andrei Platonovi käsikirjade , floretitärina , tornihüpete ja viola da gamba juurde . 
    Ta virgus hetkeunest , kuulatas mõõteriistade tasast tiksumist , kõik oli korras , puges siis käpuli magamiskotist välja , lõi pea vastu fluorestsentsmikroskoobi laua nurka , kolistas Petri tassidega , keetis söödet , külvas ja lõi ; habetunud , uuris ta unetusest vesiste silmadega lühinägelikult perfolinti , kellad tiksusid kolmandat päeva ja ta ei lasknud kedagi sisse , magamiskott kaasas ja kõva saiapäts kaasas , radiaatoril rippusid sokid , ta nuusutas neid kahtlustavalt ja ootas edasi oma tundi , kui kõik on lõpetatud , ta oli siin üksinda ja on siis ka üksinda , kui läheb sokke vaja , saapaid vaja , viina vaja ; ta viskab püssi selga , kui kõik on läbi , ja suusatab mägedesse , laseb midagi katlasse , istub jahionnis ja joob viina ja laulab üksinda oma perfolindi mägedele ette . 
    Ta oli päriselanikelt kuulnud ja nägi nüüd oma silmaga - väänkasvude vahele peitu pugenud , pimerohelise kõrgmetsa varjus : see ainuke , oodatud ja uskumatu , uus ja igivana , aastatuhanded vaatasid talle igirohelusest vastu , Loch Nessid ja pterodaktülosed Kameruni soodes kahvatusid tema leiu ees , ta kummardus ja raske tammevanik varjas hetkeks ... 
    Ta karjus hääle kähedaks pöidlakruvide , hõõguvate orade , võllanööride , prantsuse saabaste , itaalia pirnide ees , viskas minema oma rohelise küünla - patukahetsuse märgi - ja karjus :  "  Ei ! 
    Ei ! 
    Elu on termodünaamika teise seaduse eitamine dialektilises mõttes , keskkond allub sellele seadusele ja annab aluse seaduse eitamiseks ! 
    Põletage , kiskuge neljaks , iga tükk minust karjub edasi - elu on ...  "  karjus ta ja kuulis läbi tulepragina , kuidas kaks noort daami tema lõkke läheduses autodafeed ülistasid , rääkisid , et nad pole kaua aega nii kaunist vaatemängu jälginud , kuidas sellisele karmile karistusviisile antakse kaunilt lapseliku ajaviite hõng , isegi kuningas ja kuninganna pilluvad teineteist munadega , mis on täidetud meeldivalt lõhnava vedelikuga . 
     "  Meid lahkumine kurvaks teeb ,  "  olid tema saatjad laulnud . 
    Meie noormees ( kindel eneses ja rahul endaga ) ärkab aga hommikul oma teisel riiulil , lukustab ennast tualettruumi , ajab habet , peseb , puhastab hambaid , kammib juukseid ja tuleb tagasi kupeesse , kus temaga koos ( teised on öösel kohale jõudnud ) sõidab vaikiv hallpea , kes eelmisel õhtul polnud sõnagi lausunud , nüüd otsib hallpea oma lugematutest pakkidest ja kohvritest aknalauale hommikueine , mille nägemisel meie noorel sõitjal sülg suhu valgub - seal on mingid ... ta tunneb ära üksnes ananassi , mida hallpea väärikalt lahti lõikab , endale salvrätiku rinnale kinnitab ja siis üles , teisele riiulile viipab :  "  Kas te olete nii lahke ja jagate minuga seda tagasihoidlikku pruukosti ?  "  
    Meie noor kangelane , kuigi harjunud kodusema ja tavalisema rongisöögiga ( suitsukala , vorstijupp jne. ) , praegu aga mingid ... ja keskel uhkeldav ananass ja võõramaine pöördumine ( pange tähele , me ei pea oluliseks sedagi märkida , mis keeles tema poole pöördutakse , hoolimata kaasaegsete jutustajate lembusest võõrkeelsete ütlemiste vastu - isegi armastatakse võõrkeeli appi võttes , jagades lugejaile seeläbi vihjeid autori keelespektri kohta , mis selliste vihjete puhul alati kahtlust äratab ; tsitaadid , mida kasutab meie tegelane , iseloomustavad ainult teda , mitte selle loo kirjapanijat ) teda ei üllata , ta on kõigeks valmis ja kõigeks häälestatud , neelab midagi libedat ja maitsetut ja ootab ära hõbedase näpuloputusnõu , nad vestlevad vabalt ja sundimatult , noormees tõestab oma reisikaaslasele hapukapsasupi eeliseid ananassi ees ja ei lase ennast sellestki üllatada , kui teisele tema lemmikroog täiesti tundmatuks osutub , ta kirjeldab põhjalikult ja mõnuga hapukapsaste valmistamist ja supi keetmist (  "  Selles on palju tabamatut , ma olen oma elus palju hapukapsasuppi söönud ja harva saanud tõelist meistritööd nautida ,  "  räägib ta libeda ja maitsetu vahele ) ja hallipäine võõras on siiralt huvitatud lünga parandamisest oma söögiteadmistes , mille peale nad aadresse vahetavad ja lõppjaama jõuavad . 
    Sellise vahejuhtumi otstarbekuses meie loo kangelase iseloomustamisel võiks otsekohe siiralt kahtlust avaldada , niivõrd mõttetu ja erakordsusele pürgiv näib olevat hommikune pruukost rongis , kuid kannatlik lugeja , kes meie jutustuse tähelepanelikult lõpuni on lugenud , mõistab kõige tühisemategi seikade olulisust ja seepärast ei saa ka ananassisöömisest ja hapukapsastest pajatamisest sugugi mööda minna , seda maha vaikida , me kutsume lugejat heasoovlikult ajalikesse pisisündmustesse suhtuma , meeles pidama põhjuslike seoste olemasolu , meenutama Ray Bradbury jutukest ajavoolus mahasõtkutud liblikast ja kõigest , mida niisugune väeti liblikas oma juhusliku surmaga aastatuhandete pärast põhjustas ( originaali puudumisel vt. ajakiri  "  Horisont  "  1968 , nr. 5 , lk. 62-71 , Andres Tarandi tõlge ) .
    Üleaedsed 
    Räägitakse , et kui vana kartulikelder maatasa aeti , oleks traktor äärepealt põhjatusse auku sisse vajunud . 
    Õigemini traktori ees varisesid uskumatult kiiresti , ainsa hetkega sisse keldri seinad , kogu nõgeste , vaarikate ja angervaksaga ülekasvanud küngas - kõik oli korraga sügavusse kadunud ja traktor oli jäänud augu servale hirmuäratavalt upakile . 
    Sealt tõmmati ta teiste masinate abiga jälle kindlalt maapinnale tagasi ja Mäemetsa Juhan oli pärast hirmuhigi ärapühkimist vihaga auku sülitanud . 
    Keegi poleks osanud arvata , et selle kuhila alt niisugune põhjatu auk välja ilmub . 
    Kaks päeva oli autoga kruusa veetud , ja ikkagi jäi keldri kohale nelinurkne piklik sügavik , mis esimeste sügisvihmade ajal muutus poriseks lombiks . 
    Räägitakse , et aidatagust vana tamme juuriti neli ja pool päeva , üks juureharu oli ulatunud aida müüri alla ja sealt kohalt raiuti juured pooleks . 
    Niipaljukest seda tamme alles jäigi . 
    Abakuke Priidik , Jaanukse Märt , teiste nimesid rääkijad ei mäletanud , mässasid neli ja pool päeva , enne kui said poe juures kokku tulla ja veel pool päeva teistele pajatada sellest , kuidas tamm mahasaagimisel hoopis valele poole kukkus , nii et Märt pidid langevale tüvele vaata et alla jääma , kui visalt olid tamme juurikad vastu punninud , kui laiali oli see tüüakas oma maa-alused harud ajanud ja kui palju vaeva näeb veel tamme äravedamise või põletamisega . 
    Aga järgmisel suvel oli aidatagune sile nagu malelaud ja seal kasvatati vikki . 
    Rohi oli märg ja külm , kastest märg ja läinud ööst külm . 
    Paljajalu trepil seista oli veel külmem , tsementtrepp valati alles sel suvel ja jalad ei olnud vist ikka veel harjunud hommikuselt külma kiviga . 
    Ühe jala võis ju üle trepiääre riputada , proovida ainult varbaotsaga , kuigi näeb silmaga ära , et terve õu on nagu härmas , iga rohututt on vett täis ja läigib päikesele vastu . 
    Isegi kaevurakked on märjad . 
    Magamiseks liiga hilja ja soojaks ilmaks liiga vara . 
    Kui jalad enda alla kõverasse tõmmata ja ise peal istuda , siis läheb kivi soojemaks . 
    Võib istuda ja vaadata , kuidas kanad ja pardid õue peal ringi askeldavad . 
    Õhtuks on varbavahed kanapaska täis , peab hakkama kaevu ääres jalgu küürima , ja kui küna on päevaga tühjaks kantud , tuleb kaevust külma vett võtta . 
    Hommikul külmetavad jalad ja õhtul külmetavad jalad . 
    Ainult teki all saab siis veel sooja . 
    Pikk päev ees , küll täna päikesesooja ka saab . 
    Suured läksid põllule , hommikul kolistasid mööda maja ringi , ei lasknud magada . 
     "  Mart ! 
    Mart !  "  
    Rohi on märg ja külm , aga midagi pole teha , tuleb kiiresti üle õue plagada . 
    Kanad , kõtt , kurat , jalust ära . 
    Mis asja te kaagutate , nagu oleks rebane kannul . 
     "  Ass , Muri , ass , võta kana !  "  
    Nüüd madistavad omavahel edasi . 
    Muri saab pärast ilmaasjata tuuseldada , aga tal ka jalad all , poeb aida alla varju , kui häda käes . 
    Tema jõuga ei lähe uks päris kinni , kui suuremad siit heinu toovad , tõstavad nad ust enne kinnipanemist natuke üles , alles siis saab obaduse kinni vajutada . 
    Nüüd jääb uks irvakile ja nii polegi siin päris pime . 
    Näeb laepalkidelt allarippuvaid lehmakette , siin on ta juba mitu talve kiikumas käinud , kui heinu vähem on , et saab õiget hoogu anda . 
    Praegu on aga vastasseina tilluke aknaruut heintesse ära kadunud ja isegi pikk redel , millega katuse alla pääseb , on poolenisti heinte all . 
    Terve küün on heinu täis , suured läksid põllule ja Muril võib kanade laialiajamise pärast kehvasti minna . 
    Ta võiks siitsamast sülega heinu võtta ja läbi luugi talli tõsta , kus hobused ja lehmad saaksid siis oma osa kätte , aga praegu pole sest lugu . 
    Lambad ja lehmad on väljas , kruusaaugu taga lepikus teeb Ants lõket ja praeb tuhas kartuleid ja hiljem läheb ta ise ka võib-olla Antsule appi loomi valvama . 
    Ja kui seenevihma tibama hakkab , poevad nad rukkihaki sisse ja võtavad tulised kartulid kaasa . 
    Lehmad seisavad siis kannatlikult , küljed vihmast mustad ja auravad , ja ta tunneb soojas rukkihakis istudes nendele natuke kaasa , aga välja ei roni sellegipoolest . 
    Lehmal on lehma elu ja temal on oma . 
    Ainult siis , kui mõni loom on lõpuks võpsikusse varju pugenud ja Ants lehma enne kojuminemist piitsavarrega nüpeldab , hakkab ta Antsu käest kinni ja palub teda , endal silmad märjad , Maasikut mitte peksta , ja võib selle eest ise tagantkäe võmmu kuklasse saada , niimoodi et lendab raginal lepavõsasse ja lehed raputavad talle kogu külgejäänud vihmamärja parastades kaela . 
    Aga praegu on päike kõrgel taevas ja aega küll , ta tõstab nurgast , heledatest paekividest vundamendiserva pealt sületäite kaupa heinu ära ja ronib seina ja heinte vahele tekkinud auku sisse . 
    Ta varjab sissepääsu heintega ja läheb neljakäpukil mööda vundamendiserva edasi , vasakule jääb palksein , sambla ja takuga topitud palgivahedest ei tule valguseraasugi , ja pea kohal on kõvasti tambitud heinalasu . 
    Ta jõuab küüni teise nurka , ainult ühest kohast peab ta heinu eest ära tõstma , kuigi ta alles eile oli siin salakäigus käinud , jõuab küüni teise nurka ja põrkab pimedas vastu otsapalki . 
    Siin on õhku rohkem ja ta saab nurka surudes ennast püsti ajada . 
    Varem oli tal siin redel seisnud , ta tõi selle sauna juurest salamahti ära küüni alla , oli suure vaevaga redeli enda järel heinaauku lohistanud , aga saunalaka redeli kadumist märgati kohe ja päriti temalt aru . 
    Kuigi tal mõnda aega õnnestus solvunut teeselda , tehti talle lõpuks ikkagi selgeks , et redeli kadumises ei saa keegi teine süüdlane olla , ja nii pidi ta redeli uuesti heinakuhjast läbi tirima ja sauna juurde püsti panema . 
    Muidugi valvas ta hoolikalt , et teda seejuures keegi ei näeks , aga kui teda pärast redeli väljailmumist sõbralikult tögades tänati , ei olnudki ta enam teiste peale pahane . 
    Siit sai ka ilma redelita üles ronida , mööda palke , kuigi niimoodi vajus alati hulk heinu augu põhja ja tal oli hiljem tegemist , et käik uuesti puhtaks teha . 
    Ta võiks katuseharja alt vähemalt tagasi minna , sinna oli nii palju ruumi jäänud , et temasugune poiss oleks ikka ukse juures seisva redelini ja värske õhuni jõudnud , aga nii oleks võinud kes tahes küüni tulla ja mööda heinakuhja sinnani ronida , kus seni ainult tema salapaik on olnud . 
    Kui ta kohale jõudis , kuulis ta väljast uuesti häält , mis teda tagasi kutsus . 
    Läbi katuse või läbi heinakuhja tulid temani ainult katkendlikud :  "  ... aart , ... aart , ... ... uu , ... aart !  "  ja ta tundis , kuidas seljast jooksis alla mõnus judin ja kõhus läks rõõmsalt soojaks , ta tõmbas ennast heintel kõverasse ja itsitas vaikselt . 
    Siin oleks ta võinud kõigest kõrist naeru lagistada , lihtsalt peitupugemise rõõmust naerda , keegi poleks teda kuulnud , - seda ta teadis . 
    Aga ta häbenes või kartis iseennast , see naer oleks tema arvates olnud liiga keelatud , liiga avalik , võib-olla isegi patune . 
    Kui talle Antsuga või Muriga või ükskõik kellega mässamise ajal see naer meelde tuleks , hakkaks tal kõhe ja õhtul voodis peaks ta veel kord mõtlema , mis asi teda siin üleval õieti naerma ajaks . 
    Ta jääks magama ja oleks vihane , et ta seda iseendale vaikselt ära ei oska seletada . 
    Mis siis veel teistest rääkida , kuidas sa oskad teistele seletada , et istud päise päeva ajal pimedas heinakuhja otsas ja naerad niisuguse häälega nagu loksuja kana . 
    Niimoodi arutledes oleks ta peaaegu juba tahtnud siit pimedast ära minna , oleks läinud hagu tooma või kartuleid pesema , aga ta mõtles hoopis meelega oma ühevärvilisele pliiatsile , mis talle kevadel kingiti , ühest otsast sinine ja teisest punane . 
    Ja sellele , kuidas ta poeskäimisest järelejäänud pakkimispaberile joonistas selle pliiatsiga suure heinakuhja ja tegi sinna sisse punaseid ja siniseid käike ja koopaid , nii et terve heinakuhi oli käikudest ära uuristatud nagu hiirte kätte jäänud juustukera . 
    Kuigi ta teadis , et kõvasti kinnitambitud heinakuhja sisse selliseid käike ei saa teha ja ta peab leppima selle praoga , mis jäi seina ja kuhja vahele , oli ikkagi põnev ette kujutada suurt ja keerulist rägastikku , kus võis ära eksida nagu maa all . 
    Aga seda võis ainult paberile joonistada ja Antsule ei tohtinud neid plaane näidata . 
    Ants oleks siis naernud ja teda vihmaussiks sõimanud , vihmaussid teevad maa sisse niisuguseid käike ja koopaid . 
    Või hiired , need sabistavad praegugi selja taga , ta põrutas jalaga heintesse , kobas kätega lahtist katuselaastu , tõmbas selle kõrvale ja pani päikest kartes silmad juba enne kinni . 
    Ta pööras koguni selja valguse poole , mitte ainult silmadele harjumiseks , aga nüüd sai ta värvlivahest heinapuru välja raputada ja heintele vana kasuka laiali laotada . 
    Õigemini küll tüki vanast kasukast , selle seadis ta endale istumise alla ja piilus põnevil välja , nagu poleks ta roninud koos teistega suure maja katusele , kui korstnat valgeks võõbati , nagu poleks ta istunud karjatee kuuse ladvas ja vaadanud sealt üle kogu Mustasoo , isegi Emumäe metsasid oli sealt näha . 
    Pilt , mida ta katuseaugust nägi , oli talle läbinisti tuttav , niisama tuttav nagu kõik tema kodus , mis praegu jäi selja taha , heinakuhja taha , ta võis veel ühe laastu välja tõmmata , aga ikkagi oli näha ainult kõige lähemat aidanurka , ei midagi rohkemat sellest , kus ta iga päev hommikust õhtuni ringi liikus ja elas . 
    Suur maja ja vana rehealune ja laudad ja aidad - kõik jäid selja taha ja ta ei saanud neid mingil moel näha , vääna kaela kui palju tahad . 
    Ta oli ennast kodust välja ajanud , nägi nüüd ainult kohta , mis jäi aida ja küüniotsa taha , ta oleks võinud oma jooksmiste ja askeldamistega praegu seal all olla , mitte ülevalt katuselt piiluda . 
    Aga õue pealt ei olnud ta siia üksinda kunagi jõudnud , madal lattaed , mis kanade jaoks oli küüni ja aida vahele pandud , pidas teda kinni nagu kõrge kivimüür . 
    Miks see maalapp nii hooletusse oli jäetud , põlluserva võiks ju hoonetele lähemale tõmmata , aga ta arvas , et ka suuremad pidasid aidatagust millekski muuks , kui see tegelikult välja nägi . 
    Siit ei läinud läbi ühtegi teed ega rada , siiapoole ei avanenud ühtegi akent ega ust , isegi nõgeseid täiskasvanud saunataguse vaarikates oli ta ükskord isa näinud asjal käimas , aga siin käidi ainult kaks korda aastas , külvi ajal ja lõikuse ajal. 
    Siis hüpatakse küll mõnikord üle lattaia : kui põllul jääb joogipoolisest puudu , on siit kaevuni kõige otsem tee . 
    Kas oleks tema sellest kohast eemale hoidunud , kui teised seda ees poleks teinud , miks pidid kartulid rehe all olema ja vana keldrit ei peetud millekski . 
    Rehetuba oli küll kuivem ja suurele toale lähemal , aga miks oli tema , suur ronija ja nuuskija , ainult ühe korra tamme otsas käinud , sedagi ainult paari meetri peale ja sel ajal , kui põld oli rukkilõikajaid täis . 
    Iga kasepiitsa otsas võis ta kõlkuda , pihlakad ja lepad murdusid tema all loogu , ja aidatagusele tammele võib neljakäpukil harkidevaheni ronida - nii pragusid täis ja korpas on tamme alumine ots . 
    Aga tema oli kolme oksa jagunemise kohal pidama jäänud , nii palju oli sinna lehekõdu ja prahti kogunenud , et terve pihlakas hakkab sealt välja kasvama . 
    Sügisel jäävad tamme lehed okste külge ja pihlakakobarad on siis nagu punane kalliskivi tema konksus sõrmes . 
    Kõigil teistel puudel langevad lehed maha , aga tammele jäävad külge . 
    Sahisevad , krabisevad tuule käes . 
    Siis paistab tamm veel kaugemale , valgel lumel ainult must triip trepist kaevuni ja kaevust laudani . 
    Ja harulised oksad mustpruunide lehtedega , juba karjamäel arvad kuulvat seda saladust , mis kõigile kohe silma torkab ja millest kõik ometi eemale hoiavad . 
    Ta oleks tahtnud ennast lohutada mõttega , et vana kartulikelder ja tamm jäävad lihtsalt majast ja hoovist kõrvale , siia pole inimestel asja , aidatagune ei kõlba isegi igasuguse sodi ja prahi mahapanemiseks , sodi ja praht visatakse õunaaia nurka kokku , selle põõsa alla , mis sügisel annab naljakaid käkras kobaraid , need naksatavad pigistamisel väikese pauguga lõhki . 
    Seal on muidugi lihtsam , saab terve hunniku korraga ära põletada . 
    Aga ta loobus , tõsi küll , pingutusega , sellest liiga kainest mõttest , sellest lohutusest , pigistas silmad nii kõvasti kinni , et läbi kokkupigistatud laugude hakkas kilama kümneid ja kümneid päikesi , mis tiirlesid hooga ringiratast , ja päikeste vahel kõikus särav muster nagu vanaema toas villasel vaibal . 
    Ta surus silmad kinni ja soovis , ja soovis , tegi silmad uuesti lahti . 
    Ei näinud midagi , ainult kümned ja sajad ja tuhanded päikesed , siis tuli pimedus . 
    Ja nemad . 
    Läbi musta udu , läbi vanaema villase vaiba mustri nägi ta keldrikatusest suitsu tõusvat , suits vajus rahulikult ja aeglaselt üle kartulikoopa laiali . 
    Kuumade ilmadega tõmbavad ka nende ahjud harvasti . 
    Keldriuksest astus , ei , ei astunud , hõljus välja naine valges pikas kleidis või kuidas seda nimetada , üleni valges . 
    Ta tõstis käe silmade ette ja vaatas naeratades ülespoole , ka nemad tõstavad käe päikese kaitseks silmade ette , vaatas siia , tema katusealusesse varjupaika . 
    Naine viipas talle ja naeratas , heldeke , ta pole niisugust naeratust varem näinud . 
    Naisel oli lüpsik või ämber käes , ta pööras pea tagasi keldri poole ja ütles midagi , õhk värises magusalt tema ütlemisest . 
    Naine hõljus tamme poole , selle tagant tuli mees , üleni valges , habe rinnuni . 
    Nad seisid teineteise vastas ja naeratasid , päike paiskas laastuaugust kamaluga valgust juurde . 
    Tammeokstelt rippusid alla rohelised nöörid , mis nöörid , need olid nagu rohelised väädid ja nende otsas , kahe väädi vahel rippus kiik , kõikus päikesekiirte udus . 
    Lehmad udarad maani , mäletsesid põllul ja varss kepsutas tamme juurde , puu otsast pudenes alla poisse ja tüdrukuid , kõik temavanused , üleni valges , valged püksid ja valged särgid , nad jooksid lüpsikuga naise ja habemiku mehe juurde . 
    Lapsed jooksid kokku , ja alt , tamme alt tõusis heli , tungis läbi seinte ja viskas ta laastuaugust eemale . 
    Ta surus näo heintesse ja anus , jumal , lõpeta see , lõpeta , ma ei kannata enam , heli raputas õhku , säras küünikatuse ämblikuvõrkudes ja heinatolmus . 
    Ta lükkas heli kätega laiali ja vaatas uuesti välja . 
    Ainult ähmased varjud , nõgesed ja malts paistsid neist läbi . 
    Heli tõusis uuesti , vaid korraks , vaevu kuuldavalt . 
    Tammelehtede taga vilksatas nägu ja kadus . 
    Teiselt poolt , läbi heinte ja seinte , tuli otsiv hääl :  "  Maaart ... aart , Mart !  "  
    Ta lõi vihaselt käe sindlinaela otsa , tõmbas peopesaga vastu roostetanud raudkonksu . 
    Mis tühja valu , mis valu saab sellest naelast , ta peab punaste silmadega alla minema .
    Tulikoerad 
     "  Eks see olnud sedaaegu jah , kui kaks kratti , tulesabad särinal taga , Mätasjärve kaevasid ,  "  ütles vanaema ja seadis end mõnusamini istuma , patsiots tilpnemas süles . 
     "  Aga või neil toda siis teha tuli ! 
    Nad pidid ainult sellesama Kukenuki mäe kohalt teise küütima , sattusid aga hoogu ega saanud parajal ajal pidama .  "  
     "  Või siis sellepärast ongi keset Mätasjärve üks sihuke sügav-sügav ja selgesinine silm !  "  kilkasin mina peenikese häälega vahele ja vaatasin pärani silmi sinnapoole , kus metsapiir pisikese Mätasjärve kohal äkki üles Kukenuki järsakule tõusis . 
     "  Ja näe , ääred- veered on tal kah kõik puha mätta-matakaid ja krati käpajälgi täis .  "  
    Küllap tollest alguste algusest oleks mu vanavanaema - hallkoosu - kindlasti imelugusid teadnud . 
    Oleks teadnud küll , aga või ta siis rääkis ! 
    Toimetas niisama muidu päris endamisi ja vaikselt ringi , ise selline suur ning kantisnukiline , hall kleidiürp üll ning silmnägugi kentsakalt hallivõitu ees . 
    Toimetas ringi toamail ja aida-lauda vahet , käed õige krobedad ja sammgi ilmatu raske , aastast aastasse päris muutumatu ning suu seitsme luku taga , nagu vanaema vahel ütles . 
    Vähe sellest ! 
    Keelas ta ju mu vanaemagi , oma lihast last , ülearu pajatamast . 
     "  Ää tüdrukutriipsu naasama ulluta ,  "  ühmas ta oma roostes häälega . 
     "  Ilmtühja ! 
    Lase olla peale väike ja roosa kui värske kartula mugulas !  "  
    Aga kus mina ! 
    Aina veeresin vanaema sabas ja lunisin : räägi ja räägi ! 
    Pajata ja pajata ! 
    Ja minu vanaemal oli jälle sihuke vahapehme süda . 
    Vahapehme süda ja meekarva juuksed . 
    Võttis tüdrukutribala lambaväljale seltsi . 
    Istusime seal vanamemmega kahekesi , minu marjaküngas tee pool kattevarjuks ees , metsapiir poolkaares ümber meie ja kiviviske kaugusel Mätasjärv - tee äärest Kukenuki mäeni välja . 
    Istusime seal päris kahekesi , lambakari rohumaal laiali ja meil hundilokulauad ligi . 
    Nüüd , sõja aegu , olid soed laande siginenud ja tulid vahel päise päeva ajalgi karja sekka matti võtma . 
    Talvest hoopis rääkimata . 
    Siis olid nad näljas ja ulgusid üsna õue all , püüdsid tungida lauta ega andnud koertele hõlpu . 
    Kord hommikuhahetuse aegu olla võsavillem koera jahtides koguni täitsa elumaja ligi tulnud . 
    Koer lipsanud niitsudes ja kilades värava alt sarasse , aga hunt olla veel hea tüki aega köögiaknast suure musta näoga sisse vahtinud , ilmatu veripunane keel ripeldi-rapeldi üle kihvade rippu . 
    Vanaema ise näinud . 
    Ta toppinud parasjagu hagu pliidisuust sisse , ja nii nagu seal põlvili köösutanud , nii sinnapaika jäänudki . 
    Vahtinud hundiga tõtt , teine teispool õhukest jääkirmes klaasi . 
    Vahtinud tõtt jah ja olnud pool päeva takkajärele näost ära ning aravõitu . 
    Ei tahtnud kaevule vee järelegi minna . 
    Ikka ajanud minu ema , et mingu aga tema ja mingu aga tema . 
    Mis sellest , et emal just kangaspuud üleval ning soe villane tekk poolvalmis telgedel . 
    Nii see oli läinud talvel , jah . 
    Aga nüüd oli suvesoe küll ammuilma käes ning maasikadki marjakünkalt kõik terahaaval suhu nopitud . 
    Viimane kui üks - kas otsi niipalju kui tahes . 
    Võib-olla sellesama tühja marjakünka pärast ma vanaemalegi tookord nii väga peale käisin ? 
    Ikka et - räägi ja jutusta . 
    Pajata ometi kahest kangest kratist ja räägi Tavatu Peetri Tarkuse Raamatust . 
    Vanaema ajas ikka esiotsa moepärast vastu kah , et mis sa siis enam , kui juba ennegi tead ja tunned . 
    Aga üks asi on ise teada ja hoopis teine jälle vanaema suust kuulda . 
    Ikka kõigi nende ah- ide ja oh-idega ja pärani pungi aetud silmadega . 
    Võttis aega mis võttis , aga lõpuks olime ikka niikaugel , et vanaema seadis end kenamini istuma , näperdas algust otsides oma meekarva patsi kallal , ajas silmad ilmatu suureks ja pajatas mingi veidra poolehäälse sosinaga mulle Mätasjärve krattidest ja tavatu suurest Tavatu Peetrist , kes olnud minu hallkoosu vanavanavaarisa ning viimane vägevkange mees kogu meie suguseltsis . 
     "  Nähsa !  "  
    Vägevkange jah . 
    Eks see kõik olnud ikka Tarkuse Raamatu teha ja otsustada . 
    Või need Tavatu mehed seda ilmmuidu naiste eest peitsid ja varjasid ! 
    Aga see Leenu , see Tavatu Peetri atsakas eit , see sai ju Raamatu kätte ...  "  siinkohal vaatas vanaema poolkiikmisi marjakünka poole , mille taga teadis meie Tavatu talu olevat . 
    Kummardus siis mulle ligemale ja sosistas kui ilmatut saladust , et vahest on see Raamatute Raamat veel tänini alles , et vahest on hallkoosu käes , kuigi sellel suu seitsme luku taga ... 
    Minul tuli seda kuuldes alati hirm peale ja ma nihkusin vanaema ümarate põlvede ligi , mis undrukut pisut ülearu pinevil hoidsid . 
     "  Ei ta seda mulle , ma liiga pehme ...  "  ümises vanamemm peaaegu et endamisi ,  "  aga kui sina vahest ...  "  
    Sihuke külm judin jooksis üle selja , kui ta jälle kord selleni jõudis , aga kangesti põnev oli kah . 
    Ja veel suurem tahtmine kuulda , kuidas see Leenu siis selle Tarkuse Raamatu ... 
    Mis sellest , et lugu oli teadupärast natuke hirmus ja natuke kurb ka . 
    Eks Tavatu Peeter hakanud ju sest ajast kahanema kui kuu ja lõpuks kustunudki ära , ilma et Leenust eit oleks poega ilmale toonudki . 
    Ja sestsaadik need tütred järjepanu siin Tavatu talus sünnivadki ning mehed tuleb kõik väljast sisse tuua , nagu vanaema ütles . 
    Väljast ja viletsad . 
    Räägi siis vanavanaisast - hallkoosu Indrikust , minu vanaisast või siis sellestsamusest minu isastki ... 
    Kui vanamemm siiani jõudis , hakkasin nihelema-kihelema ja veel enam peale käima , et vanaema selle kratiloo siis lõpuni ära räägiks . 
     "  Jahah ,  "  ühmas vanaema ja vaatas vähe aega suurisilmi enda ette - küllap vaagis Tavatu võõrasmeeste saatust ja saamatust . 
     "  Eks ta ole !  "  
    Aga kui mina teda ettevaatlikult seelikuservast sikutasin , alustas ta siiski . 
    Alustas nii , nagu oleksid kratid just alles eile Tavatul käinud , või nii , nagu oleks ta ise kõike näinud ja teadnud ... 
     "  Eks see va Tavatu Peeter olnud sedaaegu laada peal jah . 
    Hobuse-vankriga ja paremad hilbud ümber . 
    Mis tollest rääkida ! 
    Teap kas läks teine nüüd mullikat müütama või põrsast perre tooma , aga seal ta oli . 
    Päev kippus juba õhtusse ja kindlasti kaubadki tehtud , aga ei mehest kippu ega kõppu . 
    Küllap jäi , kuripatt , liiku võtma ja laadale laaberdama , kurjustas Leenust eit kodus ringi kohmitsedes . 
    Ja või seal laada peal sedaaegu vähe võluvärki oli ! 
    Maailmama tingeltangelid kõik platsis : küll mõõganeelajad , küll tulekugistajad , lihtlabastest karutantsitajatest kõnelemata . 
    Jah , ja päratu karusellivurr ning punaroosad kukekompvekid pulga otsas ! 
    Muudkui lutsi ja lututa , palju süda himustab ! 
    Või veel !  "  
    Siinkohal turtsatas vanamemm naerma ja vehkis käega õhus , nagu peletaks sääski eemale . 
     "  Aga kus see Tavatu Peeter nüüd kommi kallal lutsis ! 
    Sael ikka silm vinklis viina poole - olgu siis lahja kroonulake või samakas kogunisti . 
    Hea veel , kui heeringasaba peale hammustada oli või tulitanud hapukurk kaksata . 
    Nojah . 
    Ja küllap see Leenu oma vanameest tundis ! 
    Päris läbi ja lõhki kohe . 
    Sestap ta siis käiski ikka suure tee poole sihtimas , et kas tuleb või sedasi . 
    Aga mis ta sealt nägi ! 
    Va Kukenuki mägi jäi just teekäänul silma ette , kas vaata mis sa vaatad . 
    Päike kadunud juba Kukenuki taha ja varjud veninud teed mööda päratu pikaks . 
    Ei Leenul enam aega meest passida ega põhjatagi . 
    Läinud laande lehmakondile järele ja hakanud sedajärge kodu ümber askeldama . 
    Lõpuks saanud lehma lüpstud ja kesikulegi ninaesise ette . 
    Läinud toamaile ja võtnud tule üles . 
    Pannud pudrupajagi podisema , aga ei meest ikka veel tulemas-olemas . 
    Akna taga juba päris vanapime käes . 
    Kus siis seda Leenut hakanud kangesti tagakambrisse kiskuma . 
    Sinna , kus teadis vanamehe tarkuse Raamatu peidus olevat . 
    See olnud sihuke suur ja paksude pressitud kaantega , vasknaastud puha peal ja salamärgid sees . 
    Ikka isalt pojale pärandatud , kuni Tavatu Peetrini välja . 
    Ei lubanud vanamees eladeski Leenut selle ligi . 
    Juba pruudist peastki mitte , eideajast rääkimata . 
    Nüüd paras aeg käes , mõtles Leenu , ja vanamees kah teab kus mail ringi kooditamas . 
    Mõtles eit mis ta mõtles , kahtles mis ta kahtles , aga ühtilma jõudis selleni , et - läheks õige vaataks ja läheks õige loeks . 
    Et mis see ikka teeb ja mis tüli sest tõuseb . 
    Va Peeter ise seal alailma ninapidi sees ja peadpidi kumaras . 
    Eks sellepärast olegi teine sihuke suur ja tugev , ei Leenu saa vastu ühtigi , kui käsitsi kokku lähevad . 
    Ja käsib ja keelab teine kah jusku pärishärra kunagi , et - olgu aga olla ja kõik . 
    Ega see tarkus siis Leenulgi kõrvu mööda maha jookse ja jõud-jaks ilmaasjata käsivartesse kogune ! 
    Nii see Leenu seal plaani pidas . 
    Lõpuks võttiski pisikese tattninalambi pihku ja läks , külg ees , pimedasse tagakambrisse . 
    Kohmitses seal ringi nii ja naa , küll koperdas edaspidi ja küll tokerdas tagaspidi , lõpuks leidiski Tarkuse Raamatu kummuti tagant salaurkast üles . 
    Leidis üles ja sedamaid kärsitult Raamatu kallale . 
    Kuulnud teine küll kanget kohinat maja kohal , aga pidanud seda tuuleks . 
    Löönud raamatu valla ja kohkunud sedamaid hirmsast mürinast pilvede vahel . 
    Pidanud seda äikeseks . 
    Hakanud sellegipoolest tattnina vilkudes veerimisi lugema . 
    Ikka et : Hii-sampeli-ela-raksi- mani-murrudi- karrambasuuru ... 
    Aga nii kui see  "  karrambasuuru  "  käinud , karanud raske tareuks raksudes lahti ja kaks kratti tulisilma-tulisaba seal . 
    Silmad pöörlevad peas ja ilmatu pikad hambad irvi . 
     "  Pereeit anna tööd !  "  
    Leenul silmad hirmust krillis , käed värisevad tuta-tuta raamatu kohal . 
     "  Lü-lü-lüpske lehm ära !  "  pobiseb lõpuks endale nina alla esimese ettejuhtuva tegemise . 
    Kratid kui üksainus tulejutt toast välja . 
    Ja kohe tagasi . 
     "  Lehm sul enne lüpstud !  "  
     "  Söh-öh-söötke kesik ära !  "  ägiseb Leenu hädiselt . 
    Jälle kratid kohe platsis . 
     "  Kesik norskab enne põhus , kõht pungis püsti ! 
    Pereeit , töö lagedale !  "  
    Ei Leenu oska enam ühtki kosta . 
    Tuline kahju , et õhtutöid hilja peale ei jätnud , nüüd tegijaid ülearugi ! 
     "  Pe-re-eit , töö-ööd !  "  
    Ja ise nihkuvad , hullvaimud , Leenule ligemale . 
    Kuum põrguõhk käib eidele vastu silmnägu ning hääled on teistel kah sellised , et ajavad ihukarvad püsti . 
    Leenu lõdiseb ja lõgistab hambaid , nagu oleks päris koletu külm selles kratileitsakus . 
    Siis tuleb mõte kui kullatükk . 
     "  Eks visake va Kukenuki mägi sealt teekäänakult kõrvale ! 
    Saaks silma maanteed sihtima ja ...  "  
    Kratid kui tulejutid uksest välja . 
    Eks sealt see va Tavatu Peeter päris südaöö tummpimedas nad leidnudki . 
    Kaevanud teised kribinal-krabinal Mätasjärve auku , sabajutid kui tulelohed taga ja silmalaternad pöörlemas peas . 
    Oli see Peeter purjus mis ta oli , aga kohe võtnud mehemüraka kaineks ja kaameks . 
    Müristanud ummisjalu tuppa ja kraps ! 
    Tarkuse Raamat eide eest pihku . 
    Otsinud ja tuhlanud seal arutul kombel ja kus kukkunud siis kiirustama . 
    Ikka et : Enteli-tenteli- miroboventeli- kratid-natid-põrguvelled- tulikoerad , tulge ...  "  
     "  Vanamemm ! 
    Vanamemm ! 
    Suur kuts tuli metsast välja ! 
    Ise hall ja nina õieli ees !  "  
    Vanamemm vuhvatas üles , endal silmad veel kratilugu täis ja tulikoerad alles sabapidi suus . 
     "  Hõi ! 
    Kõtt ! 
    Kurivaimu !  "  kahmas vanaema lokulaudade järele . 
    Mina aga seisin kui soolasammas . 
    Nägin kõike , aga liigutada ei saanud , ei sõrme ega suurt varvast , silmamunadest kõnelemata . 
    Hunt vahtis vähe aega niisama , nina õieli ja turi turris . 
    Lambad jooksid rüsinal ühte nutsakusse kokku , aga või see neid päästis ! 
    Hunt sihtis sutike ja kui siis kargas - krauh ! 
    Krauh ! 
    - kahe pika volksuga lähemale talleohtu utele kõrri . 
    Vanamemm tagus küll lokulaudasid , et tuli taga , aga mis sest enam tulu ! 
    Lambad olid meie kratiloo ajal ülearu kaugele läinud , päris metsa äärde välja kohe . 
    Hunt viskas ute volksti risti üle turja ja kaapas metsa poole , vanaema lokulaud mürtsumas sabas . 
     "  Ära viis susi utekese !  "  nutsin mina , silmad pihus . 
     "  Minu kriimu näoga talle !  "  
    Vanaema tuli ähkides-lõõtsutades tagasi . 
    Endal silmnägu päris leekpunane - just nagu oleks kratileitsak seda kõrvetanud . 
    Ajas hambad sedamaid kokku ja krahmas minugi käekõrvale . 
    Nii me siis läksimegi kange nutujoru saatel kodu poole - hea tükk teed oli astuda . 
    Mina ikka tilbati-tilbati vanaema väriseva käe otsas , silmad pisaraist pimedad . 
    Väravas tuli hallkoosu meile vastu - just nagu oleks oodanud või mis . 
    Tuli vastu jah , ise selline suurnurgeline ja üleni hall . 
    Jäi seisma . 
    Luges silmadega lambad üle ega lausunud sõnagi . 
    Vanaema läks koosust mööda , poolareldi ja külg ees . 
    Just täpselt paha teinu tüdruku moodi , kes kardab tukistamist oma meekarva patsist . 
    Triinulei koerad 
    Sedakorda suges vanaema oma meekarva juuksed pealael ja oimukohtadel eriti siledaks , sidus puhtama põlle ette ja krell-lillelise pühapäevarätiku pähe ning oligi minekuvalmis . 
    Ema lükkas niiske pihuga üle silmnäo , pani uue sinistkirja kleidihilbu ülla ja käskis kriimused jalad Mätasjäevest mööda minnes puhtamaks uhta . 
    Nii me vanaemaga siis teele asusimegi . 
    Õue peal tuli hallkoosu meile vastu . 
    Vaatas ühelt teisele ja tagasi . 
    Jäi seisma ja tunnistas veel . 
     "  Või Triinulei manu ,  "  ütles ta ja see  "  Triinulei  "  kõlas just nii , nagu oleks uks oma roostes hingedel kääksatanud . 
     "  Küüsiti sauna ... jah ...  "  tönkas vanaema vastu ja silus punaseküüdulist põlle oma ümaravõitu kõhul . 
     "  Küüsitile ... sealt ...  "  
     "  Va tühi jant ,  "  arvas koosu . 
     "  Või selle penid siin peavad - üks undiroog suvel ja talvel !  "  
    Arvas nii ja pöördus minekule . 
     "  Karja ligi ju ... rakatsit vaja ,  "  kõheles vanamemm talle järele . 
     "  Oleks sest utetallestki elulooma ...  "  
    Hallkoosu ei teinud kuulmagi . 
    Astus aga peale rahmat-rahmat toa poole , ise tavatu suur ja kantis õlad pisut kohmus hallikirja jaki all . 
     "  Lähme ikka !  "  sakutasin mina vanamemme käisest , aga tema ei paistnud kuulmagi . 
     "  Lähme , noh !  "  
    Memm vaatas mind ja pööras soos oma sõõriku näo koosule järele . 
    Küüsiti Triinul on kanged koerad ,  "  ütles ta ,  "  elavad ja traksid ...  "  
    Aga seda vaidles ta küll iseendaga , koosuni see enam ei kostnud . 
    Nii me seal seisime keset kummelihaljast õuemuru , minul kange hirm südames , et äkist jääbki minek minemata ning koerarakats koju toomata . 
     "  Läki's pealegi !  "  ütles vanamemm ühtäkki ja võttis mu käe tugevamini pihku . 
     "  Nähsa ! 
    Eks talvel puges teine küll saraukse alt sisse , aga kevadel , siis olid üksi saba ja tagumine jalg teeristil maas ...  " 
    Põõsa vilus 
    Kuni üksteisega kohtumiseni olid nad lihtsalt ühe linnakese auväärsed kodanikud . 
    Nii eneste kui teiste silmis - eneste silmis rohkem , teiste silmis vähem . 
    Tõsi küll - viltu oli neil hakanud vedama juba hommikust peale , nii et see oli kõigil kolmel ikkagi üheks pahema jala päevaks , kuigi neist ükski õigupoolest poleks osanud vastata , kumma jala ta hommikul kõigepealt voodist välja tõstis . 
    Arved Teedusoo oli tulnud välja kindla kavatsusega sõita bussiga kilomeetrit kümme sinna , kus ta kolleegid ja töökaaslased korrastasid sideliini . 
    Pärast seda , kui ta oli bussipeatuses kaks tundi asjata oodanud , jõudis ta veendumusele , et mingil seletamatul põhjusel jääb buss mängust välja . 
    Oli mul üldse vaja eile õhtul koju sõita , mõtles ta seepeale . 
    Töökaaslastele sai küll öeldud , et on vaja , aga tegelikult ei olnud : hakkas lihtsalt mõtlema , et ei tea , mida see naine seal üksi müdistab , et kas saab ka hakkama . 
    Kuigi teadis kindlalt , et naine saab üksi hakkama , on varemgi saanud . 
    Aga kiuslik mõte ei andnud enne rahu , kui istus autosse ja sõitis linna . 
    Alles siis , kui oli juba kodus , sedakorda tühjas , ja luges laualt sedelilt :  "  Arvi , läksin poisile appi kartulaid võtma kui tuled siis tee ise süüa  "  , jah - alles siis mõtles : näe , kus loll , jookseb saba seljas , naise juurde nagu mõni kahekümneaastane , enesel juba kuuskümmend tollipulgaga mõõta . 
    Ja nüüd see bussi-asi ka veel , sügas Arved kukalt , et kas läheks õige ja  "  hääletaks  "  teeotsal . 
    Sinnapoole peaks ikka mõni masin sõitma . 
    Aga teiselt poolt on rumal , hästi rumal  "  hääletama  "  minna nagu mõni turist või poisike . 
    Selle asja üle tuleks kõigepealt järele mõelda . 
    Ning astus ta siis kibestunud inimese näoga söökla poole , sest selle aja peale pidi puhvet juba lahti olema , ja kui saatus teda edasi nöökida ei kavatse , võib seal puhvetis veel õlutki olla . 
    Turismihooaeg ja üldse kuum aastaaeg möödas , nüüd on vahest ikka õlut , mõtles ta kinnituseks . 
    Leonhard Reinsalu oli tulnud veelgi varem ja paremate kavatsustega kodunt välja , koguni nii heade ning kindlatega , et naine pani talle mantlitaskusse ajalehepaberisse keeratud lõunaleiva , ise pistis ta portfelli vaaderpassi , kellu ja muude tööriistade alla kamaluga küpseid tomateid , et oleks täis värk . 
    Pudelit piimaga ei tahtnud ta kaasa võtta , kodus jõi küll , armastas eriti hapupiima - suhkru ja kaneeliga . 
    Aga töö juures ei kõlvanud piim , isegi ilma suhkru ja kaneelita . 
    Tal oli hea kujutlusvõime ja seepärast nägi ta otsekui ilmsi , kuidas paarimees Oonukse-poiss näo muigele kisub ja pärib : Sind , Leo , on vist piimaravile pandud . 
    Iseasi , kui haukad leiva kõrvale tomatit või hapukurki , siis pole kellelgi midagi kosta . 
    See Oonukse-poiss , paarimees , teda täna alt tõmbaski . 
    Olid eile nii kokku leppinud , et saavad hommikul söökla juures kokku ja siis põrutavad koos tööpostile - kas bussiga või jala või rongiga , ükstakama , mis see kolm kilti Peedustesse ikka visata ei ole . 
    Leonhard patseeris söökla ees edasi-tagasi , aga Oonukse-poissi ei kusagil . 
    Tegi suitsu , vaatas kelle , nägi , kuidas söökla naised avasid aknaluugid ja tegid nii-öelda oma uksed võõrastele lahti , mõtles : on sel paganal aga naise selja taga hea põõnata . 
    Võib-olla virgusid hommikul vara , tegid mõned tihid , ja nüüd põõnavad nagu suure töö tegijad kunagi . 
    See Luule tal ju ... 
    Seal ta siis märkaski , et Luule tuleb vehkat-vehkat söökla poole . 
    Sai lähemale , hakkas juba eemalt kädinal rääkima , teretamata ja puha :  "  Sa Leo ära Jassi täna oota tal tuli vend külla sai sõjaväest vabaks nüüd nad jauravad köögis laua taga ma siban poodi toidukraami vaatama ...  "  
    Ja läinud oligi , ei kuulanud , kas temal , tuntud ahjumeistril Leonhard Reinsalul on midagi selle peale vastata , ei öelnud , et läheksid , ütleksid ka tere oma paarimehe vennale , kes just sõjaväest tagasi . 
    Leonhard siis jäi hoopis nõutult seisma , külg söökla poole ja käed ripakil . 
    Seda muidugi , et tellija ootab tööd ja töö ootab tegijat . 
    Aga peab siis tema võtma enda peale kõigi nende abitööde tegemise ja puha . 
    Peab kive kohale kandma ja vett tooma , peab savi tampima ja ... kes pagan mulle telliseid kätte annab ? 
    See käib ikka omajagu au pihta . 
    Oleks veel poisike , aga üle kolmekümne juba turjal . 
    Sõjaväeski polnud lihtne reamees , oli hoopis vanemseersant ... 
    Ja pärast veel poolteist aastat miilitsamees . 
    See ikka loeb ometi midagi ! 
    Leonhard seisis veel mõne aja nõutult , külitsi söökla ukse poole , sülitas ja astus uksest sisse . 
    Kõik , kes sinna varem sisse astusid , olid jäänud - kindel tundemärk , et õlut ikka on . 
    Juhan Rajata , edaspidi lihtsalt Junts , ehkki aastat poolteist tagasi sõjaväest valla pääsenud , aga teistega võrreldes ikka jõmpsikas , ilmus söökla juurde pisut aega pärast Reinsalu , nii et ta võis vabalt märgata teist õllesabas kusagil esimese viie seas seismas , võis torgata paraja raha pihku ja jääda sinnasamasse kõrvale appi seisma . 
    Ühe artelli mehed , kellel selle kohta ütlemist on . 
    Juntsil oli väike pohmell mis pohmell , õhtul sai peenemas seltskonnas tuttavaks plikaga , kah ikka juba iseseisva inimesega . 
    Sai siis nalja tehtud ja jalga keerutatud , see Helle oli üks hellemat sorti tüdruk , haakis enda kohe tema külge , nagu oleksid vanad tuttavad , see tutvus kestis hommikuni välja . 
    Kui ta hommikul Helle voodis ärkas , oli veidi piinlik ja pettasaanu tunne , asutas vaikselt minema , aga Helle võttis tal käest kinni ja ütles :  "  Kuhu nüüd ? 
    Võtame vähe ikka einet ka !  "  
    Ja pani siis põlle ette ja talitas natuke aega köögis , mille tulemusena ilmusid diivani ette lauale kohvikann ja võileivataldrik , ühtedel kilud ja teistel jälle juust peal . 
    Väike puhas tuba , see neegri moodi kräsupäine ja nirginäoga tüdruk , võileivad !... 
    Küll ikka oskas külje alla pugeda ! 
    Praegugi , kui istusid kõrvuti , müksas õlaga , et võta veel leiba . 
    Ega see olnudki sihuke külje alla pugemine , kus eemalt kõlas ahelate kõlin , seda oleks Junts kartnud ja kohemaid jooksu pistnud . 
    Tüdruk ei tundnud huvi , kus ta töötab või mis asjamees ta muidu on . 
    Enda kohtagi poetas nii möödaminnes , et on sidesõlmes tööl - seal tagapool , aparaatide poolel . 
    Nii et see poisi külje alla pugemine oli puhtast inimlikkusest ja ilma mingi tagamõtteta . 
    Kui asjad nii on , siis ei tohi tüdrukut solvata , et tõused üles , ütled : aitäh , head aega . 
    Ta aitas tüdrukul taldrikud kööki viia , kohendas mantligi selga ja saatis ta nagu kavaler kunagi sidesõlme ukse taha . 
    Seal nagu vilksatas tüdrukul küsimus silmades - umbes nii , et millal me jälle näeme . 
    Aga silmadesse see pärimine jäigi , ja Junts oli plikale tänulik , et see ei hakanud kohtamist peale suruma . 
    Junts oli põhimõtteliselt ainult põgusate trehvamiste pooldaja ja vältis teadlikult kõike , mis viinuks kahte inimest keerulisematesse suhetesse . 
    Sellega on aega , kordas Junts mõttes , mina oma vabadust juba kergelt ei müü , mis veel rääkida kinkimisest . 
    Ja nüüd tuli siis Juntski sööklasse , et väheke järele mõelda , sest isevärki oli see lugu ikkagi - nõudis järelemõtlemist ja võimaluse korral isegi meestega nõupidamist . 
    Kui Arved Teedusoo , käes õllepudel ja pudelil klaas otsas nagu suur läbipaistev ilukork , söökla eesruumis ringi vaatas , olid lauad istujaid täis , seal akna all nurgas märkas ta ainult kahte vaba kohta . 
     "  Kas tohib istuda ,  "  küsis Arved . 
    Leonhard Reinsalu korjas toolilt oma mütsi , mis pidi tähendama lubadust . 
     "  Kuram jah , pidin tööle minema , aga buss jäi tulemata , nüüd päev raisus ,  "  seletas Arved , ühelt poolt selgituseks , miks ta siin on , teiselt poolt nagu oma mure jagamiseks . 
     "  Buss ,  "  ütles Leo üleolevalt ,  "  see on tühiasi . 
    Kui üks ei tule , tuleb teine jälle . 
    Hoopis hullem on , kui su paarimehe vend tuleb sõjaväest tagasi . 
    Siis oota nädal aega , enne kui kellu käima saab .  "  
    Junts ei öelnud esialgu midagi . 
    Mõtles ainult , et buss ja venna tulek sõjaväest on täpes . 
    Kõige suurem ajaröövel on ikkagi naissugu . 
    Ta kohendas tuulepluusi all püksivärvli vahel olevat juturaamatut , mille oli juba eile vennalt saanud , aga millesse ta veel polnud jõudnud pilku heita . 
     "  Ah et olete ehitustöö mees ,  "  uudistas Arved . 
     "  Mina olen jälle sideliinide peal .  "  
     "  Teil on siis hullem kui meil ,  "  arutles Reinsalu . 
     "  Üks ahi võib ju oodata nädalapäevad , aga kui telefoniliin rikki läheb , siis ikka nädalat aega ei kannata .  "  
     "  Seep ' see on ,  "  kinnitas Teedusoo . 
     "  Mehed on muidugi väljas , aga mine sa neile seleta , et buss ei tulnud .  "  
     "  Kuulutavad kohe tööluusiks või ?  "  päris Junts . 
     "  Kas tööluusiks või mitte ...  "  ütles Arved sügavmõtteliselt ja jõi oma klaasi tühjaks , et teistele järele jõuda . 
     "  Selge see ,  "  jäi Leo nõusse , tabades poolelt sõnalt teise mõtte . 
     "  Kas tööluusiks või mitte , aga sihuke kudemine on kõikse hullem . 
    Meil ka seal objektil , kui peremees venitab materjaliga , nii et pead vahtima ja pole midagi teha , nii kohe tuleb tusk peale , et poo või üles .  "  
     "  Või hakka jooma ...  "  pistis Junts . 
    Endastki mõista , arvasid mehed ja Teedusoo läks uue õlle järele . 
    Kui ta tagasi tuli , kolm pudelit kaelapidi pihus nagu tapetud pardid , oli ta mõte teinud uue keeru . 
     "  Ah olete siis nii kõva ahjumeister ,  "  ütles ta Leole . 
     "  Kas teete ainult kroonu tööd või lihtsurelikele ka ?  "  
     "  Kroonu tööd kroonu ajast , muust ajast ikke rahvale ka ,  "  mühatas Reinsalu . 
    Ja et tal oli õlu juba sakki hakanud , lisas :  "  Mina olen üldse üks sihuke mees , kes võib maja vundamendist katuseharjani valmis treida .  "  
     "  Ainult endale pole veel teinud ,  "  ütles Junts . 
     "  Teistele on nii palju tehtud , et endale pole aega jäänud ,  "  vastas Leo . 
     "  Ma sellepärast , et mul oleks ka seda ahjutööd natuke . 
    Ehk saame kaubale , ah ?  "  
     "  Noh , võib , kui just tuli takus pole ,  "  vastas Leo kõrvu kikitades ja kohe rõõmsamaks muutudes : kui tänane päev läheb vähemalt kaubateo tähe all , siis pole ta ikkagi tühja läinud . 
     "  Mis tuld seal takus ,  "  rahustas Teedusoo . 
     "  Maja ahjud on mul korras . 
    Tahaks uut sauna saada .  "  
     "  Ah soome oma või ?  "  uudistas Leo . 
     "  Ma olen neid paar tükki juba teinud .  "  
     "  Soome jah ,  "  ütles Teedusoo . 
     "  Ja põranda tahaks uue valada .  "  
     "  Seda tööd tunneme ka ,  "  läks Leo veelgi rõõmsamaks . 
     "  Et teete ikka restiga , kust vesi ära saab voolata ? 
    Pärast tõstad restid üles , puhastad alt vihalehed ära , siis ei ummistu torud ega midagi .  "  
     "  Restidega , see mõte mul oli küll .  "  
     "  No muidugi , näha kohe , et tunnete asja ,  "  kiitis Leo takka . 
     "  Ei-noh , meie taha asi seisma ei jää . 
    Nüüd käime küll veel laupäeval ja pühapäeval sovhoosis kartulaid võtmas , aga ülejärgmisel nädalal oleme jälle priid poisid .  "  
     "  No vaat siis , kui hästi mul täna vedas ,  "  kiitis Teedusoo . 
     "  Kui aga peremehel materjal valmis on , ei siis ole pidamist .  "  
    Ja et nüüd Reinsalu oli veel klaasi õlut maitsenud , kiitis ta :  "  Meie oleme sihukesed mehed , et kui tööd vihtuma kukume , siis ei ole aega isegi nina nuusata .  "  
     "  Ega juua ,  "  ütles Junts . 
     "  Endastki mõista ,  "  kinnitas Leo . 
    Selle peale läks Junts ja tõi veel kolmed õlled . 
    Mehed hakkasid tehnilisi üksikasju arutama , ja Junts , keda see ei huvitanud , jäi oma mõtetega üksi . 
    See Helle-tüdruk ei läinud tal meelest . 
    Küll ikka puges toredasti külje alla - ise ulatus vaevalt mehele õlani . 
    Siis tekkis kohe niisugune imelik tunne , nagu oleks ta kutsutud ja seatud plikat kaitsema ja hoidma . 
    Sihuke mehine magus tunne tuli südamesse , varem pole sellist asja juhtunud . 
    Isegi raamatutest pole midagi niisugust lugenud , kuigi ta on olnud hoolas lugeja ja tükki kakssada neid läbi lugenud . 
    See Alfi , mille ta venna käest sai ( ta kohendas raamatut püksivärvli vahel ülespoole , kuigi seda polnud enam vaja - vats oli õlut täis ja pigistas raamatu ilusasti paigale ) - see Alfi pidi jälle olema jutt naistest . 
    Vaevalt sealgi on sedamoodi nagu Hellel ja temal . 
    Väike linn , katsu sa siin ta eest kõrvale hoida . 
    Tuled õhtul töölt , satud vastamisi : lähed kinno või kultuurimajja tantsima - tüdruk seal mis seal . 
    Mis näo sa siis teed , eriti kui ei jäänud mitte märkamatuks too hommikune tumm pärimine : millal me jälle kokku saame ! 
    Millal , kurat võtku , kui see poiss siin hoiab oma vabadusest kümne küünega kinni ! ? 
    Junts ärkas oma mõtetest parajasti siis , kui mehed rääkisid materjalidest . 
     "  Peaasi jah ,  "  kinnitas Reinsalu ,  "  on ikka materjalid . 
    Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole , siis läheb töö mis lustib .  "  
     "  Minul ,  "  ütles Teedusoo ,  "  on kõik valmis vaadatud . 
    Muudkui tulge ja hakake tegema .  "  
     "  Ei-noh , seda endastki mõista ,  "  nõustus Leo . 
     "  Sidemeestel juba sihuke amet , et õpetab korda ja puha . 
    Ma räägin praegu meie mehest , kellele me seal Peedustes maja püsti lööme .  "  
     "  Ah see on teil ka eraots ,  "  uudistas Teedusoo . 
     "  Ei ole . 
    Eramaja tuleb küll , aga töö käib ikka artelli kaudu ,  "  selgitas Leo . 
     "  Naljakas mees teine ,  "  mühatas naeru . 
     "  Muidu käib stopriga aega võtmas , aga materjalid - see on tema mure , et kõik kohal oleks , artelli poolt on ainult mehed , - neid ei saa ega saa kunagi kohale . 
    Tema utsitab meid stopriga , aga meie teda materjalidega . 
    Meie pole veel jänni jäänud , olgu seal või mitukümmend stoprit üles seatud , aga tema on iga päev jännis .  "  
     "  Tea , mis asjamees ta on ?  "  päris Arved . 
     "  Laulja või luuletaja , meilgi pole õiget selgust ,  "  vastas Leo . 
     "  Ikka teise töö mees .  "  
     "  Müüritöö mees ta ei ole ,  "  kinnitas Junts ,  "  aga küll ehitab kõrge müüri maja ümber .  "  
     "  Müür jah ,  "  muigas Leo rõõmutult . 
     "  Maja pole veel valmiski , aga müür olgu ees . 
    Kui ta nüüd helilooja on või laulja , siis saaks aru - ei taha teisi segada . 
    Aga kui luuletaja ...  "  
     "  See on võib-olla sellepärast , et teised ei segaks teda luuletamast ,  "  arvas Arved , mis näitas , et talgi ei jäänud puudu terasest mõistusest . 
    Olles selle müüri-teema lõpuni ammendanud , märkasid nad , et publik sööklas oli vahepeal põhjalikult uuenenud : õllejoojad olid laiali valgunud ja sööjad asemele tulnud . 
    Mõned veinijoojad samuti , aga see oli jälle teine kategooria joojaid - nemad sellesse ei kuulunud . 
    Nad märkasid , et kassapreili vaatab neid kuidagi nagu ootava pilguga , et kas tulete söögitalongide järele või hakkate astuma - õllejoojaid salliti siin küll hommikul , aga kui sööjate ülekaal tekkis , muutusid nad kuidagi tarbetuiks , isegi tülikaiks .
    Igasuguse kaose meeletu võlu peitubki selles , et juhtumit tagantjärele mingi loogikaga paika ei pane . 
    Leole sai see kurbnaljakas tõde selgeks pärast esimesi öiseid metsamadinaid . 
    Kõik sumavad huupi , ei loe seal kassisilmad ega kaval taktika ; poole minutiga notivad omad omasid ja iga känd paistab liikuvat , su tulejätmise käsklusi ei kuule keegi , ja kõige raskem on sihukeses pudrus sundida ennast liikumatuks . 
    Kas või niikauaks , et saad passida parajat hetke , kui su sekkalöömine on surmvajalik . 
    Aga millal just , seda ta sinder ei ütle iial . 
    Surm nimelt . 
    Midagi sellist nagu siin polnud Leole aga varem ette sattunud . 
    Pirakas ruumis , poolenisti saalis , möirgas issanda loomaaed , just niivõrd lakku täis , et vänderdas edasi ka köie otsas . 
    Kahest kõrvaltoast tuikus aina juurde särgiväel soldateid . 
    Läikivates hõlstides ja kombineedes linnukesed laveerisid nende vahelt eesliinile , õhutades kaitsma oma armutemplit kutsumata külaliste eest . 
    Nad olid täies sõiduvees , lootsid vist koguni talleverd oma altarile . 
    Sest parema seina äärse diivani alt kiikas terve lasu karabiine . 
    Leo kuklakarvad jäid turri ... 
    Näost punetav Veersik karjus midagi , viibutades oma  "  RGD  "  - d. Isegi Leo , lausa ta kõrval , ei taibanud , kas major nõudis allaandmist või lihtsalt vaikust . 
    Küll aga märkas Leo tema terashallil hõlmal ebamäärast laiku , ilmselt see habemenoahäälne jõudis ta köögipoolel täis köötsida . 
    Nüüd vähemalt võis Veersiku vakkviha põhjust mõista . 
    Praegu lehvitas major oma lehetäirohelist nagu kohusetruu jaamaülem rohelist lippu marruläinud härjakarja ees , ise imestades , miks too püsti händadega rong ei kavatse pidurdada . 
    Vastupidi , naised kütsid auru juurde ning Leo nägi läbi tuigerdava inimsumma kedagi käpuli karabiine kobamas ... 
    Kahju , et lugeja ei näe tema kelmi poisikesenaeratust , kui ta nüüd oma tund aega tagasi tegemata jäänud ulakuse asja eest hakkama paneb . 
    Krohvitud laudsein ei anna rikošetti , vilksatas veel Leol peas , ning siis nõelus ta otse paremasse laenurka , kolme saatusejoone ristpunkti , terve korraliku valangu , täpselt ja kobarasse . 
    Kui väheks jääb , annan akendesse - mõtles ta - , klirin kainestab ja luuk võtab löögi endasse . 
    Aga ühest valangust piisas täiesti : pool tuba , see ülemine pool , oli korraga krohvitolmu , terve tuba - hauavaikust täis . 
     "  Kuulata käsklust : pikali !  "  kuulis ta oma häält venitamas nagu haigutusest ja lisas maakeeles asjalikumalt :  "  Põrandale heita , viimane kui üks , pidu on otsas !  "  
    Tundis ühtlasi surinat õlas ( ukserammimisest ) ja peopesas märga ( vist veranda klaasikillust ) , tähendab , närvipinge oli üle , kuklakarvad ei seisa , kussud . 
    Oleks kena , kui kussud ka kõigil neil , kes juba põrandal , jäsemed sassis . 
    Mõni kobas veel kohta , kuhu pugeda . 
    Ja kui lubjatolm hajus - panna aeglaselt - , oli kuulekas inimvaip justkui putukapulbriga üle riputatud . 
    Ainuke märgatav erinevus , see võttis muigama enne majori , siis Leo ja lõpuks Fedka ( ikka auastme ja vanuse järjekorras ) : külalised lamasid kõhuli , pererahvas enamikus vastupidi . 
    Nüüd oli asi tõesti kombes . 
    Alles kauba lähemal sorteerimisel - Leo kaubanduskooli mõiste järgi - selgus , et kõige tähtsam pakend oli segi aetud . 
    Vanemleitnandi tunnustega jurakas , kelle peanahast üks halastajam juba juuksenõelaga pudelikilde välja noppis , osutus küll juhtoinaks , ainult relv ja vorm olid laenatud . 
    Pärisomanikku andis turgutada . 
    Fedka kallas talle majori käsul pangetäie kaevuvett voodisse seal nurgatoas , kus too vedela kuju ja kandmisega raudteeinsener oli maha maganud oma poolrühma vägiteod ja kapitulatsiooni . 
    Juba siia pordupessa oli teda vaat et kätel sisse kantud , koos vaadikese saksa aniisipiiritusega , mis nüüd õue sirelite vahele vulises koos majaemanda  "  kuupaistekibeda  "  varuga ning tema krokodillipisarate saatel Esialgu polnud maadamil õrna aimugi , kui põhjalikult  "  maakonna hirm number üks  "  ta tulusale ärile kaane peale kavatseb kruttida . 
    Esialgu kuulas Veersik märjas aluspesus viinasegast üle . 
    See raudteekaitse pehme pea ei teadnud maast-ilmast , oma relvast ega mundrist , rääkimata ohvitseriaust , mida ta oimetusse ajju sisse püüti kärkida ; lihtsalt soigus , kui kohutavalt pea lõhub , et kogu ta suguselts on nälga surnud Leningradis , et on täiesti nõus seina äärde minema ja isegi tänulik sellele ägedale majorile , kes teda nii kangesti kohapeal maha lasta soovib , - ainult antagu jumala pärast pool teeklaasi peaparandust , muidu ta seda üle ei elaks . 
    Ning soigumisest pudenes isegi mingit mõõdukalt varjatud intellekti . 
    Veersikul hakkas lõdisevast liipriülemast hale , ta lasi mehele vereplekkidega vormi tagasi anda ja ühest diivanitagusest pudelipärast pool teeklaasi valada , hüsteeria vastu . 
    Reemeti arvates oli see taktikaline viga . 
    Seina äärde istuma pandud  "  raudteekaitsjad  "  neelatasid kuivalt ning neis lõi hõõguma lootusesäde õnnelikuks lõpplahenduseks . 
    Nad hakkasid kõnekooris manguma , et mehed-vennad , te ise sõjamehed , saage aru , ega me kedagi röövinud , sõda hakkab otsa saama , saksa vurvad , saksa aniis ; no paugutasime natuke omas jaamas , no mis siis , lepime ära , suured pühad ees , varsti võit meie uulitsal . 
    Ja eestlauljaks oli muidugi seesama mustaverd juhtoinas , Semjonõtšiks hüütud , naiste poolt käterätik ümber pea turbaniks seotud , jalad istmiku all risti , - ehtne türgi sultan . 
    See tuletas Veersikule vajalikku meelde ning ta hakkas kurjalt ähvardades peasüüdlaselt püstolit nõudma kui miilitsahaavamise asitõendit tribunali tarbeks . 
    Reemet lasi meelega majoril hoogu minna , siis ütles , kus relv liguneb ; jupivanemal tuli see endal välja koukida , küünarnukist kõvasti sügavamalt , ning toobris polnud just puhas allikavesi , kusjuures Veersik talle säärikuninaga võmme istmikku ladus , ise kõrge häälega skandeerides :  "  Ja sina molkus , sinu pärast ... on üks ohvitserimunder ära määritud !  "  
    Ning Reemetile tuli jälle majori jopihõlm meelde . 
    Siis jõudis kohale komandandipatrull , kellele sõna oli saadetud . 
    Et joomavasikad kadudeta riivi taha jõuaksid , andis Veersik kaasa kõik oma mehed peale Fedka ja Leo . 
    Nüüd jäid nad daamide seltskonda üksi . 
    Kolm võitnud kavaleri , nagu see preilnadele läbi aniisiaurude näis koitvat . 
    Majaemand ruttas vabandama arusaamatust , et tema sõbranjed olid kogunenud rahulikuks teejoomiseks , on täiesti süütud ja ei vastuta riiakate külaliste tegude eest . 
    Väikene napsivaru võivat ometi ka igal nõukogude kodanikul kodus olla ning ta ei tegevat üldse tüliküsimust mõnekümnest liitrist  "  kuupaistekibedast  "  , mis voolas sirelitesse , sest head suhted uue võimuga on talle kallimad kui mingi puskar või verandaaken . 
    Näis , et väärikalt naeratav peoperenaine , nimega Dagmar , küpse neljakümneaastase naise lõtvusega , kuid kommetelt tublisti üle provintsiprouade keskmise taseme , uskus oma sõnade veenmisjõusse ja et kõik laheneb ladusalt . 
    Tõtt öelda polnud ju seni tema tiiva all toimunu põliselanikele eriti pinnuks silmas , välja arvatud ehk lähematele naabritele lärmi ja löömingute pärast . 
    Mingil määral oli ta ju kogu pika sõja jooksul kaitsnud linnakese üldsuse huve . 
    Selle järjest pealekasvava meestemaia naissoo moraali , mis niigi polnud teab kui kõrgel järjel . 
    Härra polkovnik Veersik - kinnitas ta praegu täiesti ilmadaamilikult - võib alati loota tema headele suhetele ja toetuda tema inimestetundmisele . 
    Ja kui siia külalislahke katuse alla peaks ilmuma mõni endine SD- lane või praegune metsavend , tõttaks ta kas või sukkade väel teatama . 
    Reemet lõbutses vaimus , kujutles , kuidas too isehakanud Mata Hari silkaks õhkõhukeste trofeesukkade väel - neid jätkub tal arvatavasti elu lõpuni - piki munakive ülesmäge , kikivarvul , lopsakate vormide hülpides , et viia riikliku tähtsusega teade isiklikult  "  maakonna hirmule number üks  "  . 
    Aga ka momendil jätkus silmal , mida nautida . 
    Major oli istutatud tugitooli . 
    Plekki jopehõlmal nühkis nuuskpiiritusega toosama habemenoahäälne , kes Leo põlve all oli kääksatanud . 
    Tedretähnilise karjala piiga kõrval põlvitas sooja vee kausiga veel kaks agarat abistajat ning Leol tekkis miskipärast tunne , et kohe sikutavad need kolm Maarja-Magdaleenat Veersikul säärikud jalast ning kukuvad majori varbaid sulistama . 
    Üldiselt lõhnas lisaks nuuskpiirituse , praaga- ja tubakaläppe ning sõdurikirsade tuttavatele lehkadele veel millegi teravalt imala ja erutava järele , mis polnud päriselt ei naistehigist ega lõhnaõlist . 
    Leo arvas , et ju see pidigi olema see kuulus bordelli aroom , ja nüüd on ta seda vähemalt nuusutanud . 
    Niigi palju tolku mitte just päriselt raisatud ööst . 
    Kuniks maadam Dagmar kõrget võimu sõnadega masseeris ning see ennast altpoolt harida lasi , levis heaolu ja sundimatuse lõtvus ka ülejäänud  "  teeõhtule kogunenud  "  sõbranjedes , keda oli tervenisti kaheksa . 
    Juba tükk aega luurasid nad Leo ja Fedka ümber kuidagi kassilikult , ringutasid ja hööritasid , mida kellelgi näidata oli . 
    Ainult see  "  hiire uinutamise mäng  "  ei tundunud Leile sugugi nii süütuna . 
    Preilikeste pilkudest punsunud laugude alt võis ainuselgelt järeldada , et nad ootavad kannatamatult , mil vaprad poisid kohmetusest vabanevad , et uus trall võiks lahti minna , tormilisem eelmisest , sest asutus nüüd suletum ja kundedki valitumad . 
    Aga õnnis kannatus katkes neil nii kole äkki , et rünnak tuli isegi Leole ootamatult . 
    Korraga lendas Veersiku tugitooli midagi roosat , ta säärikud siplesid õhus , ning samal hetkel hüppas tallegi neid kaela vähemalt kolm . 
    Leo tundis imalalt uimastavat laadungit , käsivarsi , rindu , kehasid . 
    Ta vehkis peaga nagu hobune parmude eest , et nende märjad musud ei tabaks vähemalt suud . 
    Justkui kaanid , mõtles Leo , sest üks kõditas teda keelega kõrva seest ning see oli pagana imelik , käis kui tuline jutt läbi . 
    Teise kõrvaga kuulis ta kilast üle grammofoni üürgamas  "  Ich hab ' Dich einmal gesehen  "  , ja jõudis silmanurgast näha vähkpunast Fedkat , kes vaarudes keerutas oma koormat . 
    Nagu singid jõulupuu otsas , mõtles ta . 
    Ent eks midagi niisugust ta salamisi ju sellelt majalt lootiski ning nüüd oli see käes , tema esimene kogemus . 
    Tõsi , lõhnas hapult ja teravalt , aga siiski küttis verd ja ärritas ühtaegu , eriti see kraps kõrvahark turjal . 
    Reemet hakkas samuti oma kandamit keerutama , - kilgete järgi näis see neile koguni meeldivat . 
    Ka lustikummut korrutas pööraselt :  "  Ich hab ' Dich zweimal , dreimal , viermal , sechmal ...  "  
    Ainult major miskipärast rabeles roosa kuhja all , kuigi karjala plika näis nüüd puhastavat ta plekke päris ninutsi , arvas Leo oma pühas lihtsameelsuses , ja kohe kuuliski ülema kähisevat käsklust :  "  Reemet , anna valang lakke !  "  
    Kummalise kahetsustundega raputas Leo ennast kaelasrippujatest lahti , kõrvahark hüppas ise kui kass , kuid automaati laual ei puutunud . 
    Leo lihtsalt läks ja loopis tugitooli libedast satiinist tühjaks , pots-pots ! , jättes higist leemendava majori sinna hingeldama . 
    Veersik tõusis , sakutas korraks karjala plikat kõrvadest ning raius siis püksiesist kohendades hirmsas raevus :  "  K-kuradi fašistlik hoorakari ... vereimejad , mitte litsid !  "  
    Ning jätkas , sihtides käsi laiutavat maadamit , kes nagu polnudki trallist osa võtnud :  "  Ma likvideerin teid kui sotsiaalse nähtuse ... 
    Kui mul praegu granaat süles oleks lõhkenud , kes oleks vastutanud ?  "  
    Sellest kõlas juba midagi nii tõsist , et inimestetundja Dagmar , nagu ta väitis end olevat , ainult nuuksatas kinnisui ning lõi kolksuga grammofoni vait . 
     "  Deine Bordelle ist geschlossen !  "  lisas Veersik juba eneseleidmise märgiks , ning end säärikuninadel kõigutades otsustas asjalikult :  "  Kõik viiakse osakonda . 
    Maja pitseeritakse , väärtasjad võtke endaga kaasa !  "  
    Ussipesa oli hävitatud , rästikud-nastikud vingerdasid . 
    * 
    Kell võis läheneda kolmele , kui nad härjasilmade juurest jälle põiki üle väljaku tulid . 
    Kahutas , mõni kraad oli külma , õhk oli kuiv ja karske , võttis pea kergelt pööritama . 
    Palja pronkspoisi kalast nirises endiselt roostevett , tähed sirasid kui lihvitud teemandikribu . 
    Tolleaegse moe järgi hästi kobakad korgist ja haavapuust kingatallad klõbisesid tuhmpunasel tellisepurul , millega selle kauni nukulinna rohkeid puiesteid sillutati . 
    Preilid olid küll pandud kahes viirus jalga käima , kuid vähimatki rivirütmi sellest välja ei tulnud ning Reemetile oli klõbin naljakas kuulda , eriti vasakule kõrvale , kus püsis imelik kõdi . 
    Kah üks lõppeva sõja järelkajadest , mõtles Leo . 
    Ainult sahisevaid vahtralehti polnud maas . 
    Puud kasvasid mujal . 
    Osakonnas oli uus mees Makaridze välja vahetanud , Saška Smirnov . 
    Tema jaoks tuli see ootamatult , nagu Kerenski naispataljon . 
    Koolimaja kiviparketil kajas taldade klõbin teravamalt , ning kui Saška naised riidehoidla pikale pingile oli istutanud , kummardusega , tundus , nagu ootaksid nad seal tantsujärjekorda , et kohe algab siin mingi heategevuslik ball . 
    Ning Leole tuli meelde  "  Võlumäe  "  peen seltskond , kellest karm tegelikkus - seekord küll üsna lõbusavõitu - teda ajutiselt oli lahutanud . 
    Ülem kutsus Leo kõrvale . 
     "  Sa oled tubli poiss , Reemet ,  "  ütles ta magamatusest halli näoga ,  "  sul on otsustusvõimet , sinust saab tšekist .  "  
    Ta vist taipas , et pakkus üle , aga ega käskkirjalist kiitust sihukese punkri vallutamise eest kõlbagi anda . 
     "  Ma saan aru , võitlustuhinas juhtub mõndagi ,  "  major nagu kõhkles ,  "  kuid edaspidi palun mind mitte nimetada ... 
    Persikuks . 
    Mu nimi on Veersik , pidage meeles !  "  
     "  Just nii , võtan teatavaks !  "  klõpsas Reemet surmtõsiselt kandu ; ülem isegi meeldis talle nendel viivudel . 
    Ja kuigi ta kaasatoodute kohta käskis kohe vormistada protokollid - kuniks veel soojad - ning jättis Leo otsustada , keda pista mõneks päevaks keldrisse , keda hoiatada ja lahti lasta allkirja vastu elukommete muutmise kohta , ei pidanud Leo seda üldse nöögiks , isegi mitte endale karistuseks . 
    Pühadeks peab maja rämpsust puhas olema , selge see . 
    Ja Võidupäevaks kogu maailm , vähemalt selle parem osa , kus meie oma helgemat elu korraldama hakkame . 
    Kõigi miljonite jaoks , keda sotsiaalne ülekohus seni on libedale teele tõuganud , nii mõtles Leo ning surus tugevalt Veersiku pakutud kätt , vaatas talle otse silma nagu aatekaaslane , mida nad kindlasti olidki , vanusevahele ning muule vaatamata . 
    Suur valge väljas , kondid istumisest kanged , kui töö otsa sai ning Leo ennast koju seadis ; pistis veel Manni  "  klaasmaastikud  "  kaardiplanšeti tselluloidi alla , mis kirjanduslikust telliskivist kummi tõmbus . 
    Preilidega oli ta kenasti toime tulnud , paberimäärimist küll palju , kuid praegu nad vist põõnasid kõik , tükk aega enne teda , kus kellelgi peavari leidus . 
    Reemet oli nad viimseni lahti lasknud , peale selle nõia Dagmari , kes talle kolm kuld-nikolaid lauale oli sokutanud ning kui Leo kulm kortsu oli läinud , veel kaks . 
    Proua Dagmari kohta tegi ta Saška juuresolekul eraldi akti altkäemaksu pakkumise eest ning pistis ta siis väikesesse pimekambrisse . 
    Lisaks kooli kojamehest jäänud koristamisriistadele kubises kamber hiirtest ja kirpudest .
    Ma tean , et sa oled näinud mind peegli ees ... seismas . 
    Sa oled mind nii seiranud , et mina sellest teadlik pole olnud . 
    Endasse armunud narrina olen ma rinna kummi ajanud , imetlenud kõõrdpilguga oma sirget profiili , püüdnud kuklasse sirutatud peaga varjata oma lõuatust . 
    Ja siis oled sa näinud , kuidas ma oma väikese kitsahuulse suu nurgad lõdvaks olen lasknud , nii et on kumerdunud õel kaar ... 
    Surunud keele vastu alumist hammastekaart ja lurinal hinge tõmmanud ... 
    Sina olid see , kes juba mitu aastat tagasi mulle nekroloogi kirjutas . 
    Kirjutasid , et õppisid mind tundma Kirjanike Majas , sulle olevat tehtud ülesandeks anda ülevaade minu loomingust . 
    Just enne seda oli sind hoiatatud , et ma ise olen ka kohal . 
    Ma istusin Karikoski kõrval , hallis ülikonnas , aetud habemega , hästi pestud ja muljetele aldis . 
    Hetkeks istusid sinagi minu juurde ja Karikoski tutvustas meid . 
    Ja siis sa rääkisid minu jutustusest  "  Blues  "  . 
    Aga hiljem - kirjutasid sa nekroloogis - hakkas langus , võidukas ja hale ühtlasi . 
    Ma olin täis poeetilist elujanu ja raskeid üksindusmeeleolusid , esitades inimestele maksimaalseid nõudeid , armastades meeletult oma kaunist naist , kuid kergemeelset naist . 
    Mu looming olnud aususe ja meeletuse sulam , ma tahtnud näha uut maailma , aga alati lootusetu tundega , et see saabub vaid unetul ööl ... 
    Sellega su nekroloog lõppeski , sest tollal polnud sul rohkemaks jõudu . 
    Polnud ka vajadust , sest ma jäin elama , sest mu lemmikajaviiteks on sisendada inimestele hüpohondriat . 
    Eredates värvides jutustada asjaomasele ta haiguse parandamatusest , surmast , kirjeldada inimest kirstus , unustamata isegi vaklu meenutada . 
    Ja seda kõike teha näoga , nagu oleks mul kõnealusest kahju . 
    Ma pöörasin sulle lihtsalt selja , või sörkisin mõne teise sabas , ei mäleta enam täpselt , kuid võin vanduda , et Martens ise hakkas lõunalauas ämmast rääkima . 
    Martens ütles , et ta kardab neid söömaaegu , ja kui ma veel teda toetasin , öeldes , et toidupressi pärast olen ma võimeline ämma isegi ... tapma , ulatas Martens mulle üle laua käe ... 
    Ütlesin Martensile , et olen metsajärve ääres kasvanud , suvitanud - ja metsajärvetalu sugugi mitte selleks välja mõelnud , et ämma vihastada . 
    Ja kui ma oleksin metsajärvetalu välja mõelnud , poleks see liialdus ... koha suhtes mitte , sest just metsajärvetallu tulid nad sulle järele . 
    Nad tulid meie ellu nii häbematult , harimatult ja nii tuttavlikult nagu vahistama ... 
    Ma tean , et ma pole erand , ja Martens pole erand . 
    Olen loomult siiski niivõrd hea , et ma ei taha tülisid , kuid kord peab kõik ära rääkima . 
    Miks nad täna jälle matsajärvetallu tulid ? 
    Tahtsid meid tülli ajada ? 
    Ei tahtnud , aga mida siis ? 
    Nädala eest käisid nad sinu järel , tulid sulle järele nagu söödale antud lambale , utekesele ... 
    Meie puhkame oma puhkust , ja järsku on nemad siin , leiavad , et tütar peab kodus , vanematekodus puhkama ... pealinnas suvitama . 
    Põgenesin metsa tol korral nädala eest , ja nad sõitsid tühjalt tagasi . 
    Jõudsite ise omavahel kokkuleppele , et sina tuled kolmekümnendal minuga linna . 
    Ja täna , kahekümne teisel kuupäeval , on nad jälle siin . 
    Miks nad mind alandavad ? 
    Kas ma tõesti ei suuda oma naist linna transportida ... 
    Tartusse ? 
    Tallinna ? 
    Ei suuda jah , sest sul ei olevat isegi botikuid kaasas ! 
    Hea küll , viige ta ära , viigu nad sind ära , viige Tallinna , sest seal on vesi parem kui meil , metsajärvetalus , rääkimata Tartust , kus rooste nõudesse jääb . 
    Viige ta ära ! 
    Aga miks te teda koos minuga juulis Tartusse ei lasknud , just meie puhkuse algul ? 
    Ja möödunud aastal , võtsid sa ämma käsul kuu aega palgata puhkust . 
    Kui ma sulle helistasin , vastasid sa , et ema on haige ... raskesti haige . 
    Kui ma mõne tunni pärast Tallinna jõudsin , oli ta tööl ! 
    Ämm soovitas valetada . 
    Hea on valetada , kui ema seda soovitab , käsib ... 
    Need on jälgid seigad ! 
    See ei ole enam tavaline emaarmastus , see on ... 
    Sest ta lahkus meie suvetoast , nägu naerul ... 
    Mõistad ? 
    Pärast seda , kui ma ta luudeni läbi olin sõimanud , ise kaotajaks jäädes , läks ta , nägu naerul , sest ta taipas , et ma lasen sul niikuinii nendega minna . 
    Ja lasksingi ... 
    Sind ootas Tallinnas soe vesi ; soe vesi ootab kõiki , kes pealinna jõuavad . 
    Taksod ootavad jaamahoone ees , takso ootab igat pealinna tüdrukut , kes tartlasega , eriti aga setuga abielus , sest setu pole pealinlase jaoks inimene ... 
    Istusid emaga tagaistmele , silmad mõlemal läikimas nagu vasikatel , ja juba autos silitas ta su põlvi , mingi ettekäändega muidugi . 
    Nii teevad kõik emad , silitavad tütre külmakartlikke põlvi , katsuvad pihta , suudlevad arglikult ... 
    Kodus aga ootab vannitäis sooja vett . 
    Nad pesevad sind hulganisti ja hoolega , ja siis lähete magama , ühte voodisse muidugi . 
    Sa võtad paljude paksude tagumikkude ümbert kinni ja uinud , suu sülge tais ... 
    Aga juunis , mäletad ? 
    Magasime suures toas , siis käis ta viis või kuus korda öö jooksul meid vaatamas , küll akent sulgemas - olid hulgakesi küll akende kallal , küll raamatut otsimas . 
    Viimast korda tulid nad jällegi hulgakesi , ja just siis , kui me vahekorras olime ... 
    Oli alles elamus ! 
    Ei , juhus see ei olnud ... 
    Nii oli see ka Pärnus , Viljandis , Jõhvis , Kohtla-Järvel , isegi Valgas , selles nukras ja mahajäetud linnas ... 
    Aga augustis , kui me jälle kahekesi pealinnas olime ja kui sa palavikus olid , tulid nad pärast keskööd , arvates , et ma juba magan ... tulid sulle järele , öeldes , et kui ikka väga halb on ja valud ka , siis tulgu sa nende juurde , seal olevat soe ... 
    Tule meie kaissu ! ütlesid nad koos . 
    Ma ei maganud , nii nagu ma ei maganud tol korral takso tagaistmel . 
    Ma pole oma ema kakskümmend aastat kombineeväel näinud , neid näen aga ainult kombinees , alati kui nad meile tulevad . 
    Alati on neil palav , alati kardab neist keegi kleiti kortsutada ... 
    Kui sa nutad , siis nuta ennast Tallinna - vanni ! 
    Nuta nii , nagu sa soovitasid mul ennast tagasi talve nutta . 
    Mäletasid , sa ütlesid algul , et nutku ma ennast tagasi talve , siis aga taipasid , kui kohatu see on , ja soovitasid , et naergu ma ennast tagasi talve ... 
    Ha-haa ... ma naeran ennast tagasi talve . 
    See on alles mõte , kuid ma ei naera mitte ennast , vaid teisi , sind , su ema , Pootsmanit ... 
    Kuid nii pea ma ei naera . 
    Naeran alles siis , kui hakkan kogu kolmikut - fakti , eksperimenti ja kirjeldust - mingis sügavamas seoses nägema , siis teen ma midagi suurt ... 
    Selle asemel , et soovitada mul ennast tagasi talve naerda , ennast või ükskõik keda , oleksid võinud mulle piibli kinkida , mitte niisama , vaid lapse asemel 
    See polegi nii kõle luule , sest mul pole poega vaja , mul on piiblit vaja . 
    Poega oskab ja võib mulle iga emane kinkida , aga piiblit võid kinkida ainult sina , sina , mu armastus . 
    Mina ei kingi sulle niikuinii midagi , mul pole usku , Jumalat ega isaarmastust , neid ei saa olla niisama , igaks juhuks . 
    Meid aeti tülli veel enne , kui me tuttavaks saime . 
    Kes ajas ? 
    Ei tea , aga aeti . 
    Keegi kolmas varitseb meid pidevalt , kolmas on üle meie . 
    On see Jumal ? 
    Kurat ? 
    Juudas , Kristuse sulane ? 
    Või lihtsalt muusika ? 
    Ei ole enam tähtiski . 
    Kui naine kaua kahtleb , kõhkleb , ei armasta sind nii nagu vaja , siis lange ta ette põlvili ja nuuksu : kingi mulle laps , tahan ainult sinult last saada , sa ju tead , kui palju naisi ma olen pidanud , ja üheltki neist pole ma last tahtnud , aga näed , nüüd tahan sinult ... 
    Sa härdud , kingid mulle suudluse , keha ja lõpuks lapse . 
    Oh seda õnnetut last , kes nii valel ajal sigitatud saab , jumala ja kuradi lepitusemärgiks . 
    Milleks meile laps , kui me oleme nii lootusetult tülis , kingi mulle parem piibel , lepituseks ... 
    Aga talvel , mäletad ? 
    Tulime Silvetta sünnipäevalt , ma olin kõvasti purjus , tagaistmel kössis , kuid mitte nii purjus , et mitte midagi kuulda ega taibata . 
    Nad ütlesid sulle , et tulgu või mingu sa täna nende juurde magama . 
    Sul hakkas häbi , sest sa teadsid , et ma võin ju magajat teeselda , ja sa vastasid kiiresti , et ei tule , lähen tema juurde ... jälle tahtsid nad sind minu juurest oma voodisse meelitada . 
    Ja ka see oli juhus ! 
    Sa ei mäleta muidugi seda juhust , mäletab ikka see , kes solvatult afektis . 
    Ma ei halasta vanade inimeste peale , sest neil just kihud välja löövadki . 
    Neil võivad isegi aparaadid olla . 
    Muidugi pole ma neid kunagi näinud , aga unes näen ma sind ... 
    Ma tunnen inimeste kihusid , ma saan kihude ärakuulamise eest palka , viletsat palka . 
    Ekspertiisialustelt ma muud ei kuulegi kui ämm ja ämm ... 
    Alkohoolikud räägivad , et jooma hakkasid nad naise pärast , et lahku läksid joomise pärast ja et joovad nüüd meeletult just sellepärast , et lahku läksid ämma pärast ... 
    Sellistel kordadel olen ma uurija , täpsustan detaile , teen märkmeid , salaja muidugi ... 
    Minu isiklikud kogemused pole kõige eredamad , on dramaatilisemad . 
    Mõned juhud lõpevad traagiliselt . 
    Näiteks ei saa mees enam oma naise juurde , lõhub siis vihahoos ämmamaja akna , ämm kutsub miilitsa ja mees pannakse vangi ... 
    Ja jälle on inimesi , kes kinnitavad , et see on läbinisti sotsiaalne probleem . 
    Mina usun neid alkohoolikuid , ma usun neid üldse vist kõige rohkem , sest kõike nad ometi välja ei mõtle , väsimatult ei suuda keegi valetada . 
    Hea küll , üks alkohoolik räägib ämmast halvasti , teine ... kolmas , aga kui mulle räägib kolmsada alkohoolikut ühte ja sama juttu ? 
    Muidugi , mu järeldused on primitiivsed , nende üle naerdakse , mis sest , et mina olen neist õppinud , ja mina sinu pärast - tema ammugi mitte - jooma ei hakka . 
    Minust alkohoolikut ei saa , see oleks neile liiga suur rõõm . 
    Ei ! 
    Ma olen tugevam , ma pean sealt edasi minema , kus paljud ämmaohvrid jooma hakkavad . 
    Ma paljastan ühe ... palju bioloogilisi ämmasid , lesbilisi tütrerüvetajaid , ja teen sellega heateo ... 
    Minust joodikut ei saa ! 
    Mis minust saab ? 
    Ei tea , veel ei tea . 
    Tean aga seda , et sa pead pühadeks ära sõitma , ma tahan poeemi kirjutada ... 
    Kirjutama nagu suremagi peab üksi ... ma tahaksin ka armastada üksi ... 
    Oleks minusuguseid egoiste rohkem , oleksid mõnedki maailmaprobleemid lihtsamad , või poleks neid üldsegi olemas . 
    Sõida juba ! 
    Ema on juba kohvikus , lobiseb seal tädidega . 
    Nad kõik - Tallinna ämmad - on kohvikutes , mööda kohvikuid laiali , sest mõne lühikese tunni pärast kohtavad nad oma tütreid , oma armastust . 
    Oh , kui hea on , kui sul on hea , ja ka sul on hea ... 
    Tean omast käest . 
    Kui ma kedagi meeleheitlikult armastan , siis ... pole mul kuskil asu , isegi metsajärvetalus mitte . 
    Olgu see armastatu naine või armuke . 
    Olen siis enda vastu niivõrd siiras , et ei suuda teiste inimestega suhelda , ei lugeda ega kirjutada . 
    Ma nagu kaotaksin kogu aeg midagi väärtuslikku . 
    Sind olen ma igal pool igatsenud , seepärast ma ei taipagi , kuidas sa suudad nädalalõpud Tallinnas olla . 
    Pime armastaja on vist geenius , ta mõtleb imeasju välja . 
    Kunstriistad on selle kõrval tühiasi ... ajalugu juba . 
    Sa vist ei teagi , et Eugen Dühren on kunstriistadest terve peatüki kirjutanud ? 
    Dühren ei avardanud mu mõistust mitte vaksa võrra , nagu sa arvad , vaid üle meetri , ja mitte ainult nende riistadega , vaid kogu oma raamatuga . 
    Seni ma ei osanud arvatagi , et möödunud aegade seksuaaljõledused ( pole eriti täpne väljendus ) , kõikvõimalikud väärastumised võivad hiljem ... kaasajal ... kedagi või midagi teenida , kas või siis , kui kirjanik nendega oma aja mandunud väikekodanlast ( kes ta ikka on , kes ta küll selline on ? ) tahab sarjata ... 
    Aga kas ta ikka sarjab ? 
    Ja kui ta ei sarjagi , ikka võib markii de Sade'ist kui oma aja mandunud aadli paljastajast juba kirjutada . 
    Võib ja peab ! 
    Markii de Sade'i suurus selles ongi , et ta ennast ise eriti suureks valgustajaks ei pidanud ... 
    Või pidas ? 
    Sade lihtsalt läks sealt edasi , kus väikekodanlane lõpetas ... 
    Kus väikekodanlane orgasmi sai , seal hakkas Sade alles tegutsema ... 
    Ma muidugi ei kirjuta sellest ajalehes , ma ei viitsi ... 
    Sõida ruttu , muidu muutun ma igavaks ! 
    Ma tahaksin juba lugema hakata , saaks kordki paar päeva järjest lugeda , märkmeid teha , ei oleks hiirjahti , liigesevalusid , seljavalusid ... 
    Mida ma võiksin Tallinnast soovida ? 
    Kirjutusvahendeid ... kõikvõimalikke kantseleitarbeid , kummeeritud värvilist paberit , seda praegu Tartus ei ole . 
    Ma veel ei tea , mis ma selle paberiga tegema hakkan . 
    Hoian ehk niisama oma töölaual ... kui ekspertiisialune siseneb , kui ta neid erksaid , puhtaid värve näeb , punast , kollast , musta ja teisi , hakkab tal ebamugav , sest eredaid värve nagu päikestki pole ta juba mitu kuud näinud , ainult halle vanglamüüre ... halli ja räpasevõitu eeluurimiskambrit ... 
    Ja pastapliiatseid tahaks ka . 
    Neid kannan ma iga päev kaasas , kaheteistkümnelist komplekti läbipaistvas plastikaatkotis . 
    Ka pastapliiatsid on mul töölaual nagu kummeeritud pabergi , ja kõik kurjategijad aina uudistavad ... 
    Sellepärast , et juba ekspertiisi ajal hakkavad nad mõtlema , mida see mees - see tähendab mina - nende pastapliiatsitega küll teeb ? 
    Mis ekspert nendega siis teeb , kui nemad ( tema , süüdistatav või kahtlustatav ) jälle eeluurimiskambris on ... üksi ... 
    Punased ja mustad kummeeritud paberilehed , sinised ja kollased pastapliiatsid mõjuvad kurjategija ilutundele ... 
    Kummeeritud paberiga teeksin ma vee midagi . 
    Võiksin sellega ehk suuri - meeter korda meeter - kuubikuid katta , iga tahk erineva värviga ... kuigi seda on juba tehtud ... 
    Paljud on seda väiksematel kuubikutel enne mind teinud ... 
    Kummeeritud paberit võib ka seinale kleepida , aitab kontsentreeruda , kui sind enam pole , mis sest , et sel teel erinevaid värvikombinatsioone ei leia , uusi üleminekuid ei näe , mis sest ... 
    Ma ei usu sind , ei usu , et oled ka kantseleitarbeid armastama hakanud , - kui sa neid ajuti armastadki , siis ikka siis , kui vaja , sa ei armasta neid niisama , teadmatusest ... 
    Too mulle Tallinnast veel märkmepaberit ja suuri ümbrikke heast valgest ... tihedast paberist , ja liimi , kui on pintsliga potte , kaks odavat sulepead ka , sest eile öösel avastasin ma uue tindi : segasin punast ja rohelist - tuli veider pruun , värv mis mind öösiti erutab , eriti allkirjade andmisel ... 
    Kollast tinti ? 
    Jah , seda kindlasti , kas või plakatitušši , kui vedelamat ei ole , see maksab nelikümmend kopikat pott ... 
    Jah , seda piiritusesegulist ja haihtuvat plakatitušši ... 
    Ja ei midagi muud , sest su silmad reetsid sind . 
    Millised nad ikka olid - need su silmad ! 
    Kao juba ! 
    Ruttu ! 
    Milline sära ! 
    Sa unustasid vist ennast , rääkisid minuga tühistest asjadest , kantseleitarvetest , samal ajal kui mina pean iga uut novelli õpipoisina alustama ... 
    Mina võin muidugi kantseleitarvetest terve ööpäeva rääkida , aga kui tühistest asjadest rääkisid sina , kes sa nädalaks ära sõidad ! 
    Pikad pühad oled sa jälle Tallinnas , nagu maipühad , need neli nutust päeva , mille jooksul ma ainult ühe poolteise lehekülje pikkuse jutu kirjutasin . 
    Jutu igavikulisest nutust , mida ma juba kaheksateist aastat tagasi Burdenko tänaval alustasin , kui mulle midagi eredat kirgastus ... 
    Sina oled pikad pühad Tallinnas , oled juba ette nii õnnelik , et lubad , oled nõus tooma kohvritäie kantseleitarbeid . 
    Koletis oled !
    Lahkumine bussipeatusest 
    Erutuse , helluse ja nõutusega mõtlen ma mõnikord neile kaunitele , rumalatele ja tagasisaamatutele aegadele , mil me olime veel väga noored , mu sõbrad ja mina . 
    Oh aeg , see kõik ju oli , oli alles nii hiljuti , aga juba hõljub see kättesaamatult ja valulikult üle pärastlõunalaotuse , ja  "  see  "  on kurb ja pikk ja puhas noot , aga ka mälestus võiks ta nimi olla , ning miks ka mitte . 
    Oh aeg , oh taevas , kui palju võimalusi , kui palju variante , kui palju ilu ja kui palju valu ! 
    Nüüd on kolmkümmend kaks eluaastat ja kõik paistab enam-vähem paigas olevat . 
    Aga millest ma tahtsingi . 
    Me käisime täna jälle üle hulga aja Eriku pool . 
    Üks vana lugu tuli meelde . 
    Ja üldse meist . 
    Ma räägin sellest . 
    Tegelikult peaksin oma suvepüksid puhastusse viima ja noodikogudusest läbi astuma , aga õnneks ma ei viitsi . ... 
    See oli suvel , mil sõprus tähendas fanfaare ja trummipõrinat . 
    Musketäre . 
    Laulurõkatusi . 
    Jne. 
    Ah , mis ma loran . 
    Teada oma kiilaspead ja gastriiti ning rääkida nii lennukalt on sulaselge huumor . 
    Ma olin ka tollal paras lontkõrv , kohmetu ja arapoolne , ja kas mitte seepärast pole ma ennast ennast juba algusest saadik kõige paremini tundnud meeste koredas ja teeskluseta seltskonnas , ikka ja jälle mõnes väljakujunenud kambas kõndimas , kaasa muhelemas , kaasa kannatamas sageli ise sõpruse pärast ohvreid toomas . 
    Sest sõprusel või sellel , mida peetakse sõpruseks , on vaieldamatuid varjukülgi , millel ma aga siin kohal ei peatu , need on selged ja igavad . 
    Peaaegu alati , varajases nooruses aga ilmtingimata olen ma oma sõpru või kaaslasi salamisi kadestanud , soovinud olla sarnane mõnega neist . 
    Põhjust on olnud mitmeid : üks on olnud minust andekam , teine mehisem , kolmas tugevam , neljas kavalam , viies teravmeelsem ... 
    Sel suvel tahtsin ma sarnaneda Erikuga . 
    Ma räägin , kuidas see oli . 
    Meid oli neli ja meie liit on mingil määral tänaseni koos püsinud . 
    Noh , sel määral , et mõnikord trehvame juhuslikult , teinekord helistame , räägime , kuidas kellegi naine või laps elab , mida head või halba oleme ise teinud , kui palju raha teeninud ja kui palju ära raisanud . 
    Väga harva oleme olnud kõik neljakesi koos . 
    Need on olnud korrad , mil külastasime Erikut . 
    Siis oli aga särav südasuvi , kaks meist , kellest edaspidi juttu ei tule , olid linnast ära sõitnud . 
    Praegu ei mäleta täpselt , mis põhjused meid Erikuga linnas pidasid , igatahes polnud rahapuudus kaugeltki viimasel kohal . 
    Teinekord lonkisime lonkisime pool päeva palavates tänavakatlates või sõitsime Piritale , päevitasime , ujusime , vahtisime naisi ... 
    Kui õnnestus natuke raha hankida , istusime mõnes kohvikus ja pidasime enda meelest pidu . 
    Mis pidu see loomulikult oli ... 
    Jõime pudeli odavat marjaveini , lobisesime , mängisime taskukomplektil malet . 
    ( Mäletan , meid visati ükskord selle male pärast õllesaalist välja - polevat lubatud ! ) tagantjärele arvan , et olime siis väga õnnelikud inimesed . 
    Saatsin Erikut mõnel ta asjalikul käigul - ta otsis hooajatööd mõnesse restoraniorkestrisse . 
    Minul asjalikke käike polnud , välja arvatud paar korda kuus koolimajja algebrakonsultatsioonidele . 
    Olin saanud järeleksami ja minu edasipääs lõpuklassi oli küsimärgi alla seatud . 
    Kuna elasin kehva ühendusega linnaservas , siis juhtus mõnikord , et ma ei ilmunud nädala vältel koju , vaid jäin Eriku poole ööbima . 
    Kuigi me öösiti õieti ei maganudki . 
    Ööd olid lühikesed ja valged , linnatolm langes aegamisi maha ja Eriku toa akna taga lõhnasid sirelid , hobukastanid , pärnad . 
    Lähedalt kostsid öised sadamahääle , huiked ja viled . 
    Teisalt kandus tuppamanööverraudtee ööelu , kime , radiofitseeritud ... 
    Meie istusime , suitsetasime , lobisesime , vaidlesime , mängisime malet . 
    Kuidas kujunevad inimesed ? 
    Kurat seda teab . 
    Mõnikord arvan , et just niimoodi , öösel suitsetades ... aga pole mina see tark mees neid asju teadma . 
    Teinekord hakkasime tegutsema . 
    Eriku korteri elutoas olid sel suvel üles seatud suured kangasteljed . 
    Paar pikka ööd kudusime kaltsuvaipasid . 
    Kolm või neli kenama mustriga vaibatükikest õnnestus meil koguni komisonikaupluses maha müüa . 
    Ükskord aga hakkasime väga innukalt joonistama . 
    Algkoolis oli mõlema joonistushinne viis olnud , miks ka mitte . 
    Ühel ööl kirjutasime kriminaaljutu . 
    Kaksikutemotiivi peale tulime iseseisvalt . 
    Muidu oli ikka vilets jutt küll . 
    Mõnel ööl aga seadsime värsse kokku . 
    Väliselt pole selles midagi erakordset , aga jaoks oli . 
    Fakt , et Erik nii narri ja sentimentaalse asja ette võttis , seda minu ees häbene matta ja varjamata , mõjus suurima usalduseavaldusena . 
    Seda enam , et Erik pühendas oma luuletuse Niolele . 
    Niolest veidi hiljem . 
    Nii et suvel tahtsin ma olla Eriku sarnane , pigem tema vääriline . 
    Põhjusi oli mitu . 
    Kõigepealt tegi murelikuks ja kadedaks see , et tema oli minust kaks aastat vanem . 
    Kui sa oled seitseteist , on see tõsine põhjus . 
    Mina sain , tegelikult olin tingimisi saamas üheteistkümnendasse klassi , tema lõpetas edukalt konservatooriumi esimese kursuse . 
    Mina mängisin kooli keskpärases tantsuorkestris trompetit , mängisin aralt ja kehvasti , püüdes kõigiti väljendada Aby Zeiderit , jäädes ise kimpu esimese oktaavigagi , Erik oli aga oma kursuse kõige nimekam poiss , kelle kaht viiulisoolot oli raadioski esitatud , kellest kirjutati ajalehtedes , räägiti kui viimaste aegade eredamast talendist , üks skulptor aga vormis Eriku kipsi ja töö seisis mitu nädalat kevadnäitusel . 
    Erik teadis ise samuti , et on andekas , miks ta siis seda teadma ei pidanud , aga tal oli meeldiv omadus asjast mitte erilist numbrit teha , või oli ta sellega juba lapsest saati harjunud , või oli tal lihtsalt niisugune iseloom , aga ta suhtus asjasse loomulikult ja edvistamata , teinekord isegi siira tüdimusega , kui mõni tuttav tädike tahtis hakata kunstist rääkima . 
    Mina ei tahtnud isegi kunstist rääkida , kuigi mul oli enda arust nii mõndagi tarka ütelda . 
    Niisiis , Erik oli viiuldaja , ja kohe tõttan ma juba ette kummutama väärmuljet , mida nimetatud tõsiasja minu sõbrast võib tekitada . 
    Viiul on instrument , mis oma hapra välimusega ning tundehellamõjuga juba puhtmehhaanilist võib tekitada sundassotsiatsioone viiuldaja kui kunstnikku , aga ka kui inimese kohta üldse . 
    Isegi viiuldaja mänguasend on tõtt öelda küllalt ühemõtteline , kui mitte lausa traagiline , siis meie meelte tarvis parajalt dramaatiline poos ikkagi . 
    Pluss traditsioonilised must-valged värvid riietuses . 
    Ja küllap on inimestes eelarvamusi süvendanud ka paljusid magusad lugemispalad traagilise saatusega kunstnikest , ennekõike suurest Paganinist . 
    ( Mina keelaksin sellised maruhaledad jutud seadusega ära , sest mind solvab isiklikult , et mu heasüdamlik abikaasa soristab kaastundlikuid pisaraid , lugedes , kui palju pidi mõni vaene Pariisi boheemlane kannatama ja sellepärast jooma , aga kui mina , tagasihoidlik Tallinna boheemlane , toon koju pudeli rislingit , siis saan ma kolki . ) 
    Jah , viiuldaja oleks juba iseenesest otsekui sünonüüm närvilisele . 
    Midagi sarnast , kohatine närvilisus ehk maha arvatud , ei tulnud Eriku puhul kõne allagi . 
    Ta oli enesekindel , nutikas ja seiklushimuline irvhammas , käitus väga vabalt , teinekord jultunultki , jäädes seejuures ikka piisavalt sarmikaks . 
    Ka siis , kui ta viiulit mängis , kuuleka poognaga kõige kõrgemaid toone forsseeris , ei kadunud Eriku suunurgast vaevutabatav irvitus . 
    Viisakam oleks küll öelda , et see asi seal suunurgas oli hoopis muie , aga ei , selles kordumatus irvituses nägin ma siis ja näen ka nüüd millegi kaunis suurejoonelise peegeldust . 
    See oli üleolek . 
    Mitte upsakus , mitte egoism , vaid see , mis on orgaaniline suurtele kunstnikele , kes samas on ka elurõõmsad inimesed . 
    Need kaks asja ei lange kuigi sageli kokku , ja kui langevadki , siis enemasti sööb üks teise ära . 
    Huvitav , kui kaugele Erik oleks jõudnud ... 
    Veel kadestasin sõpra puhtmehelikult . 
    Tõtt öelda kadestasime teda selles osas suure üksmeelega . 
    Oh , ta meeldis naistele , ta oskas meeldida ! 
    Tuntud mõnus irvitus näol , võttis Erik neid lennult , blonde-brünette , nagu lauldakse , trammist pargist , kohvikust , kontserdisaalist , noori , küpsi , kauneid , kergemeelseid , hingelisi , ja oh , ja oh , kui kadedad me olime , see oli meile arusamatu , kättesaamatu , ülesaamatu ... kes teab , millal Erik taipas , et tal selle elukülje peale talenti on . 
    Igatahes mäletan teda meie tutvuse algusest saadik väga enesekindla kavalerina . 
    Ise olin ehk liigagi naiivne , oma saamatust mingi veidra põhimõttelisusega maskeeriv nooruk , ja küllap pakkusid minu moraliseerivad arutlused teemal , et nii nagu tema teeb , pole liiga ilus teha , Erikule suuresti lõbu . 
    Mine tea , kust mul see pooleldi kristlik , pooleldi juhtkirjalik jama tollal nii kergesti võtta oli . 
    Aga eks ole mul tänini säilinud omadus ja tarvidus asju kas kangesti lihtsustada või tobedalt üle seletada . 
    Selge see , et ei pääsenud kunagi , tohmanike , armasatusjumalanna ja tema paljapepuliste vibukütikeste käest kusagile , ainult et minuga tegid nad ainult nalja , kusjuures rumalat . 
    Umbes kaks korda aastas algas suur ja eneseseletamise periood , olin tähendusrikas ja imelik , kirjutasin kirju ja rebisin need tuhandeks tükiks , vaevlesin öösiti , teadagi millest , siis tuli loomulik jätk , krahh , hundipass , üldine naer , ja mis oli see kõik Eriku suurejooneliseelu kõrval ! ? 
    ( Muide , Erik mängis talvehooaegadel suures sümfooniaorkestris , mille liikmetele oli kohustuslik frakikandmine . 
    Mõnikord ei jõudnud ta ümber riietuda , ja tasus näha mõjuvat pilti , kui ta ilmus õhtuse kohviku uksele , meeldivalt vintis nagu diplomaat , enesekindlalt muhelev , käevangus üks , sageli ka kaks gaselli tüüpi , jahmavalt ilusad tüdrukud . 
     "  Kohe algab salongielu ,  "  laususime meie selle peale . 
    Kibestunult ja kadedalt . ) 
    Ah , aeg , ah , aeg ... 
    Nii kaunis oleks nüüd jutustada mingi eriskummaline lugu minu sõbra tundelisest varanoorusest , mil tal naissoo suhtes mingi eriarvamus võis tekkida , mingi solvumine , mingi alandus , mingi kompleks . 
    Aga elu on siiram , lihtsam ja ilusam kui kõik lood kokku . 
    Komplekse polnudki . 
    Nähtavasti oli Erik juba tollal väga loomulik poiss , aga aeg , ütleme ausalt , ei olnud nendes delikaatsetes asjades veel väga loomulikuks muutuda jõudnud . 
    Erik elas hilispuberteedist ülekanduvad hingehädad üle kergemini kui meie teised , muud midagi . 
    Ja küllap oli ka enamik naisi ja tüdrukuid , kellega ta kokku sattus , kellega kurameeris ja kellele ta vaieldamatult hea mulje jättis , samuti loomulikud inimesed . 
    Või kust mina seda tean . 
    Mina vaatasin kadedalt pealt , soovides ka endamisi salamisi midagi sarnast . 
    Muidugi , näen tänini teatavat looduse ülekohut heade , vagurate ja tagasihoidlike poiste vastu selles , et mõni enesekindlam ja sarmikam nende salaideaalid lihtkombel eest ära näpsab . 
    Aga oleks juba eriteema ja mitte Eriku süüdistamine . 
    Seda enam , et Erik ... 
    Ah jah ... 
    Lühidalt - vähemalt tollal polnud tal vist ustavat ( ja targutamishimulisemat ) sõpra kui mina . 
    See suvi oli erakordne suvi seepoolest , et Erik oli esimest korda elus armunud . 
    Mina olin kaks aastat noorem , aga juba mitu korda armunud olnud , seega vähemalt üks asi , mille poolest Erikust ees . 
    Juba kuskil kekskevadel avaldas sõber imelikke sümptoome . 
    Ta oli ka ise terane neid märkama , aga asja see ei muutnud . 
    Muidugi , armumine käis temal teisiti kui normaalsetel noortel inimestel . 
    Ta käsitses seda selge ülekohtuna . 
    Ta nimetas asja vaimuhaiguseks . 
    Ta oli heitunud ja kuri . 
    Ta lärmas . 
    Ükskord sõimas ta selle haiguse viiruse , meeter kuuekümne viie pikkuse batsilli meie kõigi juuresolekul läbi . 
    See oli suve hakul , kui me pidasime tasast ja hubast piknikut motoringiraja lähedal jõekaldal . 
    Erik ütles kogu südamest järgmist :  "  Sina kuradi leedulanna ! 
    Sa julged mulle veel otsa vaadata ! 
    Sa isegi naeratad ! 
    Sina tuleks tegelikult maha tappa ! 
    Katk , koolera , kontra ! 
    Süütu võrgutaja ! 
    Mu arm ! 
    Poisid , see elukas paneb mu nahka .  "  
    Aga Niole , võrratu Niole ainult naeratas . 
    Armsalt ja altkulmu ja salakavalalt , ja meil kõigil oli Erikust veidike kahju . 
    Tõsi mis tõsi . 
    Nüüd siis Niolest . 
    Ta polnud tegelikult kuigivõrd leedulane , ehkki ta nimi kõlas - Niole Mažeikaitis . 
    ( Sõna tähendab umbkaudu väikest , pisikest . ) aga just nimelt Mažeikaite nagu olnuks endastmõistev vallalise leedutari puhul . 
    Niole isa oli kohalik leedulane , muud midagi . 
    Aga eksootika ometi . 
    Niole oli nimevääriliselt väheldane , jättis abitu ja armsa mulje , ta tavatses pikalt ja kurinal naerda , see oli üpris omamoodi naer , nagu vihm , nagu saladus . 
    Mina ei saanud Niolega kuigi hästi läbi . 
    Ausam on öelda , et tema ei saanud ega tahtnudki minuga läbi saada , ja ega tal seda ju vaja olnudki . 
    Mõnda aega ei osanud ma sellest midagi arvata ja olin kaunis häiritud . 
    Kellele see midagi peaks meeldima , kui sinusse lausa avameelse sallimatusega suhtutakse . 
    Ja küll tegi tuska ning kurba meelt see , kui juhtusin kuulma ( ilmselt mulle kuulmiseks mõeldudki ) etteheide Erikule :  "  Kaua sa selle poisiklutiga kavatsed koos ringi tolgendada ? 
    Vali ikka sõpru , kullake !  "  
    Mina aga , vabandage väga , pidasin ennast tol ajal juba huvitavaks noormeheks . 
    Kes oskab trompetit mängida . 
    Eks ole see asi kaunis lihtne , kui nüüd järele mõtelda . 
    Sõprade naised ja pruudid loovad enamasti ikka pingelisi olukordi , nad on mitmes mõttes rivaalid , ja ainult aja jooksul ning stabiilsemais olukordades ( pikk tutvus , harmooniline abielu , lapsed jne. ) tekib teatav sallimus . 
    Ega see just reegel pruugi olla , aga mina oma targutamishirmulise näoga oskan küll tekitada säärast ebamugavust . 
    Mida päev , mida nädal edasi , seda taltsamaks ja  "  vaimuhaigemaks  "  Erik läks . 
    Niole naeratus muutus aga aiva kavalamaks , aiva süütumaks . 
    Erik kadus päevadeks ja meie ei teadnud , kuhu . 
    Milline nurjatus , kas pole ? meie sõber hakkas ka väliselt muutuma . 
    Ta pressis pükse . 
    Ta ajas habet , õigem küll , et kriips sileda lõua igal hommikul verele . 
    Ta otsustas oma niigi valgeid hambaid igal hommikul pesema hakata . 
    Ta ostis uue lipsu ja totakanipsmudelikese . 
    Viimase kinkis ta Niolele . 
    Mõlemad naeratasid veidralt . 
    Siis , kui Niole paariks nädalaks vanematega Saaremaale sõitis , ei muutnud asi vastu ootust sugugi paremaks . 
    Erik hakkas kannatama . 
    Ta igatses . 
    Temast sai tatine pastel , nagu ta haledasti kurtis . 
    See oligi periood , mil me kaltsuvaipu kudusime , kujutavat kunsti ja belletristikat harrastasime . 
    Hilisööl või varahommikul , mis tegi ju tegelikult ühe ja sama , sest välja oli juba ammu valge , andsime teineteisele vastset luulet lugeda .
    Järgmisel päeval olin juba enne algust kohal , istusin saalis ja vaatasin , kuidas Felix Hannest instrueerib . 
    Hannes kuulas väga suure hoolega ja noogutas peaaegu iga asja peale . 
    Mis puutub Felixisse , siis kandis ta tulipunast pluusi ja käes oli tal tehismadu - muidugi paradiisiaia jaoks . 
    Ta sisendas Hannesesse kujutlust ruumist , nimelt Paradiisist kui avatud ruumist . 
    Ta tõi näiteks Kafka kohtu : ta võtab sind vastu siis , kui sa ise sinna lähed . 
    Imetlesin Felixi käte elegantsi . 
    Minu arust oleks ta ise pidanud Aadamat mängima , kuid teiselt poolt poleks Aadam tohtinud nii vürstlik olla . 
    Jah , ei mingil juhul . 
    Hannes oma kaheksaklassilise haridusega , ligi kahemeetrise pikkusega ja tundliku närvisüsteemiga oli täiesti hea Aadam . 
    Siis tulid ka Asta ja Illimar . 
    Illimar istus minu kõrvale nagu tavaliselt , Asta aga läks lavale . 
    Alustati proovi . 
    Ei siiani , ei pärast ei heitnud Felix mulle ühtki pilku . 
    Muide ka mitte Illimarile . 
    Felix lülitas sisse heli , kõlas apokalüptiline muusika . 
    Prooviti madude stseeni , kusjuures lava laest langes korraga alla sadu tehismadusid . 
    Mulle tundus see stseen natuke odavana , mida ma Illimarile ka ütlesin , ja Illimar ei vaielnud vastu , oletas vaid mingit eri taotlust , löövat , sihilikku maitsetust . 
    Siis asuti armastusstseeni juurde . 
    Illimar müksas mulle külge , käskides mind hoolega jälgida . 
    Stseeni algul lamas Asta selili maas . 
    Hannes ootas tagaseinas , siis tõstis huultele pasuna ja hakkas mängima peibutavat motiivi . 
    Aegamööda muusika modifitseerus , sellele lisandus väike trumm , mida lõi Felix ise . 
    Muusikasse ilmus midagi nii nukrat , mis kurku toob klombi . 
    Hannes hakkas tantsima , kusjuures tants oli niisama nukker , justkui näidates armastuse võimatust ja võimalikkust korraga . 
    Sama ambivalentsus oli ka rekvisiitides , kuna tantsides hoidis ta ühes käes nuga ja teises lille . 
    Jah , kujundi banaalsus oli taotluslik , sest muusikasse monteeriti sel hetkel Väitsa-Mackie ballaad  "  Kolmekrossiooperist  "  . 
    Siis aga saabus äkki vaikus . 
    Hannes viskas noa ja lille maha ning hakkas lihtsalt ja südamest rääkima Saalomoni ülemlaulu sõnu . 
    Pikkamööda tõusis toonus tema hääles , sinna segunesid kire ja valu puhtad , ometi väga taltsutatud ülemtoonid , ta hakkas Asta keha tasakesi silitama , kuid silitas nii , et ei puudutanud . 
    See tegi stseeni karskelt poeetiliseks , sest mulle ei meeldi ehtsad jäljendada püüdvad seksuaalsuhted laval või filmis . 
    Siis liigutas end ka Asta . 
    Nad hakkasid tasakesi väänlema , ometi eraldi , kordagi teineteist puudutamata , ja mõlemad ütlesid seejuures palju kordi : see on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast ! 
    Siis laskus Asta uuesti selili . 
    Hannes tõusis püsti ja ütles : seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja nemad on üks liha . 
    Siis vaatas Aadam saali ja lausus : ja nemad olid mõlemad alasti , Aadam ja tema naine , ega häbenenud mitte . 
    Seepeale laskus Hannes Asta peale , täpselt samas asendis , nii et kõik nende kehaliikmed kattusid . 
    Hoidsin hinge kinni . 
    Mõlemad lamasid liikumatult tükk aega . 
    See oli väga mõjuv paus , ja eriti vapustas mind just see liikumatus . 
    Kuulsin , kuidas Illimar mu kõrval neelatas . 
    Äkki tõusis Hannes lohakalt ja kärsitult üles . 
    Ta käis räpakalt ringi , kuna muusika väga agressiivselt mängis tuntud laulu  "  My Bonnie  "  biitlite Hamburgi-perioodist . 
    See oli tõeline šokk . 
    Asta hakkas kuidagi imelikult põrandal väänlema ja ulguma . 
    Ta nagu tahtis midagi , ja nagu oli selle saanud , ja ei tahtnud enam , ja ei saanud enam kunagi , ehkki tahtis . 
    See oli tugevalt ambivalentne nutt , kuna samal ajal horisont värvus tulekahjupunaseks ja sinna foonile projekteeriti Loomaring . 
    Siinkohal tehti vaheaeg ja me läksime suitsetama . 
    Olin nagu mingis lummuses ja koridori ere valgus lõi mulle vastu silmi . 
    Pillasin koguni suitsu maha ja Illimar tõstis selle üles , ise kuiva kurguga öeldes : kurat , on ikka mõju , tee , mis sa tahad . 
    Ta seletas midagi , mis seal veel puudu jääb , aga ma ei saanud temast aru . 
    Minus võitlesid väga vastuolulised tunded , sest olles enda arust veendunud intellektuaalse kultuuri pooldaja , uskudes , et kaasaegsel inimkonnal pole intellekti nii palju , et needki , kellel seda on , ei tohiks seda teadlikult põlata , arvates , et alateadvus ja instinktid tuleb teenima panna just intellekti , ei saanud ma nüüd kuidagi eitada selle imeliku etenduse mõju mulle isiklikult . 
    Olin ka varem selliseid etendusi näinud ja võtnud neid alati vastu teatud esteetilise mõnu ja vaimustusega , kuid ma polnud kunagi laskunud ( nii ma mõtlesin : laskunud ) neile kaasa elama . 
    Veel rohkem kui kunagi varem tundsin , et kardan Felixit , kardan kogu siira imetluse juures . 
    Kustutasime sigaretid ja läksime saali tagasi . 
    Parajasti algas Kaini ja Aabeli võitluse stseen . 
    Taga oli punane foon ja sellel foonil rippusid mingid räbalad . 
    Tagaseinas seisis katafalk , kahel pool katafalki põlesid kõrged küünlad , peaaegu tõrvikud . 
    Kain kandis hundi maski ja Aabel lamba maski . 
    Pärast seda , kui Kain oli Aabelile noa kõrisse löönud ( milline kaebekisa ! ) , küsis Aabel õrnalt Kainilt : kus on su vend Aabel ? 
    Ja Kain vastas : ei mina tea , kas ma olen oma venna hoidja ? 
    Siis vahetasid nad maskid ja stseen kordus . 
    Nii vahetati maske mitu korda ( vihje mõrtsuka ja ohvri suhtelisusele ? ) . 
    Lõpuks olid mõlemad vennad tapmisest väsinud ja stseen lõppes lepitava tantsuga ( saateks rock  "  Why I Must Be a Teenager in Love ?  "  ) . 
    Tants aina kiirenes , ülalt aga vajusid räbalad sirgeks ja punasele foonile joonestus meie narmendav maailm . 
    Siis tehti jälle vaheaeg . 
    Õhtul helistas Illimar ja kutsus mind külla Felixi poole . 
    Kui ma kõhklesin , ütles ta , et ärgu ma häbenegu , et ainult väike koosviibimine . 
    Lubasin tulla , kuid asjaõiendustega läks nii palju aega , et jõudsin alles kümneks . 
    Mu naine tahtis kangesti kaasa tulla , kuid mul oli arusaamatu tunne ja hirm , et ma pean seda vältima . 
    Ütlesin , et see pole mingi pidulik külaskäik , sõbrad lihtsalt on mõne probleemiga hädas ja me peame üht-teist arutama . 
    Natuke solvununa jäi mu armas naine koju maha , mina aga ruttasin läbi talvetuisu mäest üles , sinna kus öeldi elavat Felix . 
    Lumenõelad kõrvetasid mu põski , mu silmist jooksid pisarad ja ma hakkasin tundma , et võib-olla pole mul enam tagasiteed . 
    See mõte ehmatas mind niivõrd , et ma peatusin ja tõmbusin tuisu eest ühte kangialusesse , sulgesin silmad ja püüdsin oma olukorra üle järele mõelda . 
    On see siis tõesti valik , küsisin endalt , nimeta ennast uudishimulikuks , nagu sa oled ikka nimetanud , ja vaata oma tornist , nagu Illimar sind aastaid tagasi sõimas . 
    Ole vaid möödakäija , ja sa oled väljaspool ohtu . 
    Tagantjärele pean seda konutamist seal kangialuses üheks oma elu suurimaks nõrkusehetkeks . 
    Kui armetu ja segane ma võisin olla ! 
    Oli mul siis silme ees tõesti mingi valik ? 
    Milline ? 
    Kardan seda siiamaani lõpuni mõelda ja jätan selle pidulikult öeldes järeletulijate hooleks . 
    Igatahes sain endast kuidagi võitu , võtsin ennast kokku ja jätkasin oma teekonda mäkke . 
    Felixi juures olid Illimar Astaga ja veel kolm-neli näitlejat , sealhulgas ka Hannes . 
    Mina tõmbusin esialgu nurka ja uurisin tuba , kus ma viibisin . 
    Tuba oli üleni valge . 
    Otsaseinas rippus suur krutsifiks , nurgas oli kõrge raamaturiiul , keset tuba hööveldamata puust laud , sellel vasksed veinikruusid . 
    Kruuside vahel põles suur küünal . 
    Felix kandis bordoovärvi hommikumantlit ( või öökuube , ma võin ka eksida ) . 
    Hämmastuseks märkasin Illimari peas kullatud papist okaskrooni . 
    Ta oli pintsakuta , lips lahti päästetud , minu arust juba saabumisel purjus . 
    Unustasin öelda , et kõik istusid põrandal , sest toas oli ainult üks tool , suur nagu troon , ja sellel istus Asta , ainuke naine seltskonnas . 
    Ma ei hakka järjest kirjeldama seda algul küllalt loidu ja venivat õhtut , kus näitlejad arutasid konkreetseid teatriasju , millest ma aru ei saanud ja mis mulle ka seetõttu meelde ei jäänud . 
    Mäletan seda , et veinipudeleid oli hirmus hulk , ja et Felix ei rääkinud peaaegu ühtki sõna . 
    Ma ei salga , et jäin ka ise purju ega tea täpselt , mida vahepeal rääkisin . 
    Aga pärast südaööd hakkas midagi imelikku juhtuma . 
    Küllap oli Illimar juba mitu tundi Astat miskipärast vaikselt kiusanud , varem ma ei pannud seda lihtsalt tähele . 
    Meie märkasime olukorda alles siis , kui Asta nutma puhkes . 
    Ta hõõrus nägu nagu laps , vedas tušikriimud põskedele , ja nii ta seal oma troonil siis nuttis . 
    Kogu aeg mängis vali muusika , minu arvates Beethoven , aga ma võin eksida . 
    Läbi hingematva paksu sigaretisuitsu nägin ma ähmaselt ( ka küünal oli lõpule põlemas ) , et Illimar riietub lahti - mitte küll päris alasti , võttis ära ainult pealmised rõivad . 
    Kuhjas rõivad lauale , kortsutas paberit , kiskus raamatutest lehti välja ja pani need rõivakuhila alla , siis tõmbas tikku ja hakkas oma ihukatteid põletama . 
    Asta irvitas läbi pisarate . 
    See on minu enesepõletamine , karjus Illimar ning laskus põleva ja haisva virna ette põlvili . 
    Nüüd tõusis Felix püsti , läks liikumatul ilmel grammofoni juurde , lülitas muusika välja , süütas ereda laevalguse ja ütles ootamatult saabunud vaikusesse miskipärast inglise keeles : readiness is all . 
    Illimar konutas ikka oma poolpõlenud garderoobi ees . 
    Asta tõusis äkki ja läks kiiresti välja . 
    Ma ei tea , kas Illimar ei märganud seda või ei tahtnud ta märgata . 
    Siis läks ka Hannes välja . 
    Ülejäänud näitlejad olid natuke kohmetunud ja ehmatusest kainenenud . 
    Felix pöördus nüüd esimest korda minu poole , vaatas mulle esimest korda otsa . 
    Teie teate , kus ta elab ? 
    Jah , vastasin mina . 
    Viige ta siis koju , ma palun teid . 
    Jah , aga niiviisi ? 
    Ma mõistan , noogutas Felix , läks riidekapi juurde , võttis heledad suvepüksid ja viskas need Illimari juurde põrandale . 
    Pane jalga , ütles ta . 
    Illimar vaatas üles . 
    Ta silmad olid täiesti kuivad , ehkki mina arvasin , et ta nutab . 
    Muidugi , ütles ta , ajas ennast üles ja pani püksid jalga . 
    Aitasin talle mantli selga . 
    Minge nüüd , siit saab ruttu takso , näitas Felix ja tegi ukse lahti . 
    Instinktiivselt sain aru , et parem on mitte Asta järele küsida . 
    Läksime trepist alla , nagu poleks üldse midagi juhtunud . 
    Kas ma olen tahmane , küsis Illimar . 
    Ei , uurisin mina teda , ei ole . 
    Nii läksimegi taltsalt ja rahulikult tema koju . 
    Ta vajus tugitooli . 
    Otsustasin , et jään talle seltsiks . 
    Küll ma olen ikka väsinud , ütles ta , küll see kõik väsitab . 
    Muidugi , vastasin mina ilma irooniata , tahad sa magada või istun ma natuke ? 
    Muidugi istu , mul on hea meel , kui sa istud . 
    Istusingi . 
    Mingil vastastikusel sõnatul kokkuleppel ei rääkinud me teatrist ja mis meil enam teatrist rääkida oligi , kõik oli enam-vähem selge . 
    Seletasin nagu muuseas , et kuna Illimar on Kaljukits , peab ta silmas pidama vastavat kohta sir Francis Quellingeri raamatust  "  A Survey of Astrology  "  ( London and New York , 1964 ) , kus öeldakse , et Kaljukitse tähtkujus sündinud inimeste üldisel karakteriseerimisel tuleb määravaks pidada kaugele arenenud , detailideni väljatöötatud eneseanalüüsi , mis oma üksikasjalisusele vaatamata on tundeline , subtiilselt närviline ja mis kaldub üledramatiseerima kõikvõimalikke inimlikke olukordi ja suhteid . 
    Kaljukitsele pole dramaatilisus , olukordade mõtteline dramaatiline pingestamine mitte mäng , vaid tähtis osa tema loomulikest kalduvustest . 
    Seda rääkides vaatasin kella ja sain aru , et ega Asta enam sel ööl koju ei tule . 
    Ilmselt teadis seda ka Illimar , sest ta ei rääkinud sõnagi Astast . 
    Mu pilk libises mööda seinu , mis olid näinud palju eraelu , võib-olla koguni mitme põlvkonna vältel . 
    Nägin nipsasju , mis olid korralikult ja läbimõeldult paigutatud ja mis nüüd olid mõttetud , sest nad ei ilustanud ega garneerinud enam midagi . 
    Kell neli läksin ma ära . 
    Illimar ütles uksel : ma tahaksin kõik süü enda peale võtta . 
    Selle arusaamatu fraasi juures hakkasid ta huuled värisema ja ma sain aru , et kaua tagasihoitud hüsteeriahoog on lähedal ja seda võib vältida ainult lahkudes , ja ma kadusin kiiresti . 
    Kodus ütlesin naisele , et käisin Illimari pool , et temaga on vist lood kehvad , kuid ma ei hakanud lähemalt seletama , milles asi on . 
    Uinusin surmaunne ja ärkasin terava uksekella peale . 
    Oli juba üheksa hommikul . 
    Tõusin üles , avasin ukse ja lasksin sisse häbelikult naeratava Illimari . 
    Vabanda , et nii vara hommikul , ütles ta . 
    Viisin Illimari kööki ja küsisin , kas ta kohvi tahab , ja kui ta ütles , et tahab küll , siis panin vee üles ja läksin magamistuppa naist hoiatama . 
    Nüüd rääkisin talle kõik väga lühidalt ära ja ütlesin , et püsigu voodis , ärgu parem kööki tulgu . 
    Vesi juba kahises , kui tagasi kööki läksin . 
    Mul polnud vaja , et Illimar mulle midagi räägiks , kõik oli niigi selge . 
    Aga eks ta muidugi pidi rääkima , küsima , iseenesele midagi tõestama . 
    Pintsak oli tal sigaretituhane , käed värisesid . 
    Need õudsed ööd , kui niinimetatud abielurahvas lahku läheb - ka suudab kõrvalseisja neid üldse ette kujutada ? 
    Inimene ja inimene , kaks kõrgemat looma , kui piinarikkalt lõpeb teie ühine elutee ! 
    Ta küsis : ütle , ütle , kas ... ? 
    Ma kehitasin õlgu : kust võisin mina teada , kas saab kõik veel endiseks ? 
    Ta oli siia tulnud läbi öise linna , jala , kui oli tõde kuulnud Asta enda käest , tulnud minu juurde . 
    Aga mina vaikisin . 
    Köögikapis oli mul tilk viina , pakkusin talle seda . 
    Ta põsile tõusis puna , aga ka ta keelepaelad läksid lahti ja ma kuulsin palju vastikuid detaile ja intiimseid seiku , mida mul polnud vaja kuulda . 
    Noogutasin , aga ebasiiralt , sest ma ei tahtnud kuulata ega kuulanudki . 
    Kui inimene räägib midagi hästi intiimset ja küsib : saad aru ? siis on selge , et sa niikuinii ei saa midagi aru . 
    Pärast jõi ta veel viina ja kohvi ning hakkas paluma , et ma teda kuidagi aitaks . 
    Ma saan aru küll , kui tatine see palve on , aga vaata mind , ma olen ju endast väljas ega anna endale aru , ja las ma sellepärast palun sind , et sa mind aitaks . 
    Ma ei hakka sulle soovitama , kuidas sa mind aitaksid , sest ma ei tea seda , aga ehk sina tead , kuidas mind aidata , ära ütlegi mulle , kui sa tead , parem aita . 
    See oli uppuja kriitikavaene jutt , aga see oli sõbra palve , see oli need mõlemad korraga . 
    Oh kui alla ta oli käinud , kui lootusetu ta välja nägi . 
    Nüüd tagantjärele mõtlen , et olen oma jutustuses üldse natuke ülekohtune olnud , vaadanud kogu minevikku lõpu valguses , ühesõnaga püüdnud olla kirjanik , kes oma tegelase elu vääramatult lõpu poole veab , ja sellest tuleb nüüd see optiline pete , et tagasi vaadates olen rõhutanud ennekõike seda , mis minu , abitu inimese versiooni järgi sinna lõppu viis .
    Mänguveski 
    Nad jõuavad alevikku hiljem kui kavatsetud . 
    Süüdi on bussimootor , mis teel rikki läks . 
    Keskhommik on läbi ja päike hakkab halastamatult kõrvetama , kui nad viimaks teeristilt minema saavad . 
    See on neil esimene puhkusepäev . 
    Mõlemad on seda pikisilmi oodanud . 
    Lea tahab mehele näidata oma lapsepõlvekodu , kus ta pole sestsaati käinud , kui nende perekond lõplikult linna kolis . 
    Just sellepärast sõitsidki nad nii kaugele , teise Eesti nurka . 
    Tee viib alevikust välja , toidupoest ja rahvamajast mööda , et kaduda siis valge tolmukuuma paelana põldude ja salude vahele . 
    Sedasama kolmanda klassi kruusateed käis Lea kooli . 
    Koolimaja ise jääb aleviku teise serva ja bussipeatusest ei paista ta kätte , et Mardile näidata . 
    Tegelikult ehk polegi seal mehe jaoks midagi huvitavat ; see on tavaline kahekorruseline puumaja kuivkloseti ja keedetud joogivee anumatega . 
    Millest ta küll seda teed käies pole unistanud ! 
    Ta tahaks kõigest Mardile rääkida , kuid ei oska . 
    Kuidas saakski teisele kõike just nii ära seletada , nagu tookord mõtlesid . 
    Ja kes suudakski tookordseid meeleolusid täpselt elustada ? 
    Aga mis on paljas mõte meeleolu või tundeta ? 
    Sõklad , tuhk . 
    Lea vibutab käes punutud korvikest võileibadega ja toksib kinganinaga kive . 
    Tal on lõbus . 
    Nii , see tüse , pikliku näoga elektriinsener , kes kohusetruult tolmus vantsib , on minu mees , mõtleb ta . 
     "  Me ei pruugi sugugi nii kiiresti käia ,  "  ütleb ta ja vaatab sõbraliku kaastundega mehe poole . 
     "  Sina oled süüdi , et mul on liigsed kalorid seljas . 
    Muudkui poputad !  "  uriseb mees ja pühib higist otsmikku . 
    Lea naeratab : tema on ikka kõiges süüdi , igas pisiasjas , aga olgu peale ! 
    Mis peab saama paarist õhukesest võileivast ja klaasist keefirist niisugusele kogukale mehele nagu Mart . 
     "  Ei saa ju , eks ?  "  
     "  Mis ?  "  ei taipa mees . 
     "  Ei saa ju ,  "  kordab naine . 
     "  Ega ei saa küll ,  "  muheleb Mart , kuigi ei tea , millest naine parajasti rääkis . 
    Kuid see polegi tähtis . 
    Lea aeglustab sammu , teades , et kui tema seda ei tee , paneb Mart endise valuga edasi . 
    Ja pärast toriseb , et naine tormab nagu hull ja üldse on temaga raske koos käia , kunagi ei tea , millist tempot valida . 
    Siin kooliteel , portfelli nagu korvikest käe otsas õõtsutades , unistas ta mänguveskist . 
    Tillukesest , ehtsast veskist , millel on labad ja võll ja kõik nagu pärisveskil ja mis käib lustlikult nende koduojal , silla all , veevulina ja linnulaulu saatel . 
    Kevadine või sügisene mänguveski . 
    Enamasti küll kevadine , pilvitul päeval , päikese käes . 
    Tema isiklik veski . 
    Ainult tema oma . 
    Temale tehtud , temale kingitud . 
    Tagant tulev veoauto tolmab nad halliks . 
    Leal krigiseb hammaste all liiv , Mart soputab käega juukseid . 
     "  Küll oleks nüüd hea panna hinge alla pudel jahedat õlut . 
    Uhuks kurgu puhtaks ,  "  lausub Mart . 
    Paremat kätt tolmuse puudesalga keskel vedeleb korratu hunnik kive ja prahti . 
    Lea mäletamist mööda oli siin vanasti apostliku õigeusu kirik . 
    Lagedal põllul , kõle ja võõrapärane , püris ta aina taevasse . 
    Oma sünguse , hüljatuse , hakkide kisa ja mustavate haraliste raudristidega äratas see paik temas lapsena imelikke , vastakaid tundeid . 
    Eriti pimedaga koolist tulles . 
    Kartlikult surus ta end siis tee vastasserva , kargas vahel üle kraavi künnimaalegi . 
    Ükskord pimedas oli ta sinna kleepuvasse savvi kalossi kaotanud . 
    Ema rääkis ikka ilusast jumalateenistusest , mida vahetevahel kirikus peetavat , ja lubas Leaga seda kunagi vaatama minna , kuigi polnud õigeusklik . 
    Aga see kõik jäigi tema elupäevil tegemata . 
    Ja nüüd on kiriku asemel puude vahel ebamäärane kivilasu , sest hoone polnud muinsuskaitse all ja kogudus sai otsa . 
    Kõrval puude all konutab kolme rattaga , roostetanud traktori järelkäru nagu invaliidist vaht , üks ratas alt ära , telje all pukk . 
    Leal on kahju , et ta pole selles kirikus käinud . 
    Koos sellega murenes ja sai põrmuks isepärane maailm , millest tema pole mingil määral osa saanud . 
    Mart vaatab varemeid tavalise möödamineja pilguga , millesse pole segatud midagi isiklikku . 
    Ja Lea ei hakka talle midagi seletama . 
    Mees vaatab kõõrdi päikese poole ja tõmbab jälle käeseljaga üle leemendava otsmiku . 
     "  Varsti läheb ehk pilve ,  "  tähendab naine talle lohutuseks , kuigi taevarannal pole pilvepoegagi . 
     "  Tea , kas siin lähikonnas mõnd veekogu ka on ?  "  pärib Mart . 
     "  Kui kastaks enda pärast märjaks . 
    Kas on veel kaugele minna ?  "  
     "  Ei ole .  "  
     "  Kas see oligi teie maja ?  "  
    Mart osutab eemal teekäänakul losutavale , pooleldi maassevajunud puumajale . 
    Juba tookord oli see maja samasugune . 
    Lea veel narris Väinot : su maja sulab ära nagu lumepall kuumal pliidiraual , ainult korsten jääb viimaks välja ! 
    Ise oli ta oma kujutluspilti nii naljakana näinud , et purskas naerma . 
    See pahandas Väinot veel enam . 
     "  Ei .  "  
    Lea on mehe peale pahane . 
    Küll sa oled taipamatu ! 
    Õlu ja vesi ! 
    Kas praegu tohib niisugustest argipäevastest asjadest mõtelda ! 
    Ta hakkab käigu pealt oma pikki sirgeid juukseid patsi palmima . 
    Seejuures on ta ise ka nagu kümne aasta võrra noorenenud ja saanud koolitüdrukuks , kes käis päevast päeva seda teed . 
    Lapsesilmad maailma uudistamas . 
    Mees on üsna imestanud ja mõtleb , kuidas niisugust kerglust võtta või mida öelda . 
    Talle on taoline muundumine arusaamatu . 
    See isegi nagu hirmutaks teda . 
     "  Näe , siin on mets , kus elavad hundid ,  "  ütleb Lea järsku ja osutab puudesalgule Väino maja vastas , kus on üks suur kask , mõned sarapuud ja paar kuuske . 
     "  Hundid ? 
    Selles põõsas ?  "  
     "  Hundid ongi just põõsas ,  "  laulab Lea ja hakkab teel kekslema . 
    Kas neid seal oli või mitte , kuid lapsena kartis Lea seda puhmast küll . 
    Tal on meeles , kuidas ta siit ükskord hilissügise hommikul kooli läks . 
    Oli pime ja piisutas vihma . 
    Enne tunde pidi veel näidendiproov olema . 
    Käies luges ta näidendi teksti endale kõvasti ette , et julgem oleks . 
    Lea mängis terve näidendi maha , ent just võsa vahel sai tekst otsa . 
    Samal hetkel nägi ta hunti . 
    Mõtles küll , et see on kivi , kuigi teda veel eile seal ei olnud , aga siiski oli see hunt mis hunt . 
    Võsavillem jooksis Lea juurde ja tonksas teda koonuga . 
     "  Mis siis edasi sai ?  "  
     "  See oli Väino koer .  "  
     "  Missuguse Väino ?  "  
     "  Mäletad , ma rääkisin .  "  
    Väino tuli karjatuse peale väravast välja ja kutsus koera ära . 
    Ise pragas : mis sa , rumal , karjud , ega ta kedagi ei tee . 
    Aga Lea seisis kui soolasammas ja tihkus nutta . 
    Väino oli temast pea jagu pikem , küll võis tüdruk talle sealt kõrgelt hale ja abitu paista . 
    Tea , kus ta nüüd on ja mis temast on saanud ? 
    Oli üsna lahtise peaga poiss , polnud küll esimeste , ent kaugeltki mitte viimaste hulgas . 
    Aga põikpäine oli ta küll : vedas õpetajatega vägikaigast oma linavalgete juuste pärast , mida need tahtsid muidugi maha lõigata . 
    Pärast pikki sekeldusi , nõupidamisi ja Väino isa koolikutsumist saadigi kangekaelsest õpilasest jagu . 
    Tööõpetuse õpetaja , kes tundis juukselõikamist , viis matemaatikatunni ajal külmas internaadiköögis õppenõukogu otsuse täide . 
    Väino kiusas Lead vahetpidamata , kus aga sai , kakles koduteel ja tunniski . 
    Ja nagu kiuste sattusid nad alatasa kokku . 
    Ühel koolipeol pandi nad laval duetti laulma . 
    Väino Vanhanen ja Lea Kärner - kas ei kõlanud see lõbusasti ? 
    Väino laulis lõbusalt , tedretähniline nägu nalja ja naeru täis , kuid Lea oli mossis . 
    Saatus mängis talle ühe vingerpussi teise järele ja ikka pidi ta esinema koos kõige suurema kiusaja ja vihavaenlasega . 
    Ühel teisel koolipeol mängisid nad jälle ühes ja samas lastenäidendis . 
    Lea oli Mašake ja Väino oli karu , kes nupuka Mašakese pirukate pähe seljakotiga isa-ema juurde tassib . 
    Jälle oli Väinol ütlemist , et miks Lea on nii raske , nagu tina täis , kuigi ise on pisike , pista või taskusse . 
    Või tal jõust puudu oli , ise tugev jässakas poiss , aga ta ei saanud ju muidu , kui pidi teist õrritama . 
    Mart päästis särgikaeluse lahti , et õhk ligi pääseks , kuid see oli tulikuum ja tolmune . 
     "  Oleks pidanud ikka takso võtma ...  "  puhkis ta . 
     "  Niisuguse ilmaga ... 
    Ei , see on tõesti tapmine !  "  
    Nüüd kohe ütleb , et sina oled kõiges süüdi , mõtleb Lea , kuid seks korraks on mehe protest vaibunud . 
    Aga Lea on nagu tütarlaps , kergejalgne , patsijupid plika moodi seljal hilpnemas . 
    Teda on vallanud seletamatu rõõmuhoog , oleluslust . 
    Nii kui laps keksleb ta maanteel ja laulab . 
    Ta on ometigi mälestustemaaal , kuhu on kavatsenud juba ammu sõita . 
    Viimaks on see kõik teoks saanud - ja kas pole see hea ? 
    Täna on tal üks viimaste aastate kaunimaid päevi . 
    Naine hüppab kergelt üle maanteekraavi põllule ja korjab rukki äärest lilli . 
    Mart kalpsab talle sõnatult järele , nopib ka mõne rukkilille ja ulatab naisele . 
    Lea punub endale pärja ja paneb pähe . 
    Mees vaatab ja muigab . 
    Rukkililli on siin alati olnud . 
    Lea käis neid salaja korjamas , kui Väinot näha polnud . 
    Enamasti polnudki poissi suvel näha , ta käis tõsimeeli sovhoosis tööl . 
    Kui Lea siit vanematega linna kolis , võttis ta ühe rukkilillepärja kaasa ja hoidis seda paberisse mässituna mitu aastat oma raamatute vahel . 
    Miks ei teadnud isegi . 
    Pärg oli punutud kahekordsetest lilledest ja veel kuivanultki hästi tihe . 
    Vahel võttis ta selle välja , vaatas ja peitis ära . 
    Ta ei tahtnud , et keegi oleks sellest midagi teada saanud ; järsku oleksid naernud . 
    See oli nagu mingi mälestus . 
    Ei inimestest ega paigast , vaid suvepäevast ja meeleolust , millega ta oli seda pununud . 
    Ühest käsitamatult helgest ootusemeeleolust , nagu neid esineb kolmeteistkümneaastaselt . 
    Nüüd on tal jälle pärg peas ja korraks välgatab tal mõte , et praegu on ta just samasugune nagu tollal . 
    Ei , siiski teistsugune , siis tahtis ta kangesti meeldida kellelegi , keda ta veel ei tundnud . 
    Kuid nüüd seisab tal tundmatu asemel kõrval oma mees : läbihigistatud särgi , needitud teksaspükste ja karvase rinnaga insener . 
    Ja Leale pole üldse tähtis , milline ta on , vaid see , kas ta märkab ? 
    Kas ta aimab , et pärg on tehtud tema pärast , temale meeldimaks ? 
    Mart võtab tal käest kinni , nad hüppavad kahekesi teele tagasi . 
     "  Sa oled nagu murueide tütar ,  "  naerab mees . 
     "  Olen jah ,  "  vastab Lea kavala tõsidusega . 
     "  Meelitan su ära metsa , ja sa ei saagi enam vabrikusse tagasi minna .  "  
     "  Hea küll ,  "  ütleb Mart kannatamatult . 
     "  Ole nüüd jälle mõistlik .  "  
    Lea tõmbab huuled torru . 
    Praegu ei taha ta mingi hinna eest mõistlik olla . 
    Natukese aja pärast jõuavad nad metsa . 
    Kahel pool teed seisavad päikeserauged kased , haavad ja sekka mõni kuusk . 
     "  Kõht on tühi ,  "  ütleb mees äkki ja jääb seisma . 
     "  Kui süüa ei anta , ei lähe ma sammugi edasi .  "  
     "  Kullakene , miks sa seda varem ei öelnud  "  ? 
    Lea mossisolek läheb silmapilk üle . 
    Kellel siis aega tusatseda , kui mees näljas ! 
    Abielupaar pöörab metsarajale . 
    Puude varjus tundub pisut jahedam , vähemalt esialgu . 
    Nad otsivad kohta , kus istet võtta . 
    Mart osutab haabade vahel repetanud kännule . 
     "  Kännus võib uss olla ,  "  hoiatab naine . 
     "  Mis siis ! 
    Kutsume ussi ka sööma !  "  ütleb Mart ja prantsatab kännu kõrvale maha . 
     "  Pagana palav ikka ! 
    Oma kolmkümmend kraadi vist !  "  
    Lea tõstab plastikaatkotist välja hoole ja armastusega tehtud võileivad ja mõistatab , kas Mart sööb võileiva niisama ära või tuletab jälle kaloreid meelde . 
    Ta muigab endamisi ja laotab tühja plastikaatkoti kännule . 
    Mees võtab sandaalid jalast ja raputab liiva välja . 
     "  Söögilaua ääres siis ...  "  pahandab naine ja ulatab mehele võileivapoole . 
    Mart lööb ahnelt hambad leivakääru . 
     "  Oot , oot ,  "  meenub naisele midagi . 
     "  Ma lõikan tomatit ka peale .  "  
    Siin künkarinnakul vastu lõunapäikest oli vanasti alati hästi palju sinililli . 
    Kui nad kohe pärast lumeminekut õitsema hakkasid , ei jõudnud Lea ilmaski õigel ajal koju , korjas lilli ja vahtis niisama ringi , varakevade õhust ja päikesest uimane . 
    Isemoodi nagu ta oli , oli tal kahju nendest lilledest , mis ta pihku ei mahtunud . 
    Kui ta ühe üles võttis , ütles ta teisele , hüljatule , vabandades : ära arva , et sa halvem oled , aga mulle lihtsalt ei mahu kõik kaasa . 
    Sinililled oma pehmete karvaste , otsekui ujedate vartega olid talle iseäranis lähedased . 
    Ent mõned neist olid üpris kummalist värvi . 
     "  Kas sa roosat sinilille oled näinud ?  "  küsib Lea . 
     "  Mis sinilill see siis on , kui ta on roosa ?  "  naerab Mart , suu leiba täis . 
     "  On küll . 
    Ja valgeid sinililli on ka ,  "  kaitseb end Lea . 
     "  Ega sa sinililledest pole pärga teinud ?  "  nöögib mees . 
     "  Proovisin ... 
    Ei saa .  "  
    Kuni Lea kändu koristab , longib Mart metsa all ringi . 
    Varsti kostab kaugemalt puude vahelt ta hõige :  "  Lea !  "  
     "  Mis on ?  "  
     "  Tule siia !  "  
    Mees seisab suure haava all ja uurib puusse lõigatud kinnikasvanud tähti . 
    Haaval on ümber puu ulatuvas iseäralikus põimingus kolm tähte : Lea . 
     "  Kas siia on sinu nimi lõigatud või ?  "  
    Naine punastab . 
    See on jälle selle Väino töö , kuigi Lea ei mäleta , et oleks neid tähti siin kunagi varem märganud . 
    Puu ise on küll talle vana tuttav . 
    Ühel kevadpäeval , kui Lea üksinda koolist koju tuli , jõudis Väino talle just enne metsa järele . 
    Ja hakkas teisel pool teeservas temaga kaasa käima . 
    Tüdruk püüdis üldse mitte tema poole vaadata , nagu poleks poissi olemaski . 
    Ta teritas juba mõttes küüsi ja oli sisemiselt valvel . 
    Poistelt ei võinud iial midagi head oodata , neile tuli alati vastu hakata , küüntega kraapida ja hammustada , sest rusikad neile ei mõjunud . 
    Eriti Väinole , kes aina naeris , kui Lea teda rusikatega tümitas . 
    Seekord ei paistnud tal midagi kurja meeles mõlkuvat . 
     "  Las ma kannan su portfelli ,  "  ütles poiss järsku . 
    Lea pigistas sõrmed kramplikult portfellisanga ümber . 
    Või veel kannad ! 
    Väino napsas pikema jututa portfelli enda kätte ja nii nad siis läksidki , teine teises teeservas .
    Madrus soomuslaevalt  "  Potjomkin  "  
    Oli kevad ja pühapäeva hommik . 
    Isa pikutas alles voodis , ema askeldas pliidi juures . 
    Mina noorema õe ja vennaga koostasin plaani , kuidas veeta seda ilusat pühapäeva surnuaia tee ääres karjamaal , kus oli meie tänava laste igipõline mängumuru . 
    Koputati uksele . 
    Vaatasime kõik üksteisele küsivalt , sest meil käis harva külalisi . 
    Nii varahommikune külastaja äratas kõikide uudishimu . 
    Tulija oli isa sõber Tõnis Pesla , habemega mees , nagu minugi isa , ainult et veidi lühem ja rässakam . 
     "  Kas Ants on kodus ?  "  küsis ta . 
     "  Olen küll ,  "  vastas isa sitskardina tagant , mis poolitas toa kaheks - magamis- ja eluruumiks . 
     "  Kõbi välja ! 
    Mul on sinu juurde asja ,  "  käsutas Tõnis tavalisest tõsisema häälega . 
     "  Pesla-onu on kuri ,  "  sosistas vennas mulle kõrva sisse . 
     "  Teeb viimaks isale tuupi ,  "  lisas õde ehmunud ilmel külalist põrnitsedes . 
    Mina kui kolmest kõige vanem ja oma teada ka kõige targem ja kogenum , arvasin , et Pesla-taat täna küll tüli norima ei hakka , sest ta paistab purukaine olevat . 
    Kaine peaga oli aga onu Tõnis päris mõistlik mees . 
    Eesriide taga nagises puuvoodi , isa kohmitses ja otsis piipu , sest enne , kui mu isa midagi ette võttis , pidi ta ikka piibu hammaste vahele torkama . 
    Viimaks lükati eesriie kõrvale ning mu isa astus paljaste jalgade potsudes päevavalgele , habe ja juuksed sassis , särgikrae lahti ja piip hambus . 
     "  No mis häda siis su nii vara siia ajas ?  "  küsis ta sõbra kätt surudes . 
     "  Oi , Ants , seekord on tõesti häda ,  "  vastas Tõnis meie poole kõõritades . 
    Isa püüdis sõbra pilgu kinni ning küsis häält madaldades :  "  Liigsed palgid seinas või ?  "  
     "  Kuule , anna neile midagi hambasse ja las nad kaovad siit karjamaale kargama ,  "  pöördus isa ema poole . 
    Minu jalad hakkasid iseenesest kepsutama , sest midagi meile sobivamat polnud mu isa vist kunagi öelnud . 
     "  Küsi , kui kauaks me võime minna ,  "  müksas õde mind . 
    Surusin sõrme suule , märgiks , et ärgu ta lollust tehku . 
    Kui pole ajamäära ette nähtud , võib kas või õhtuni karjamaal ringi kooserdada . 
    Kui tühi kõht meid lõuna paiku koju ajas , polnud Pesla Tõnisest enam meie tillukeses toas lõhnagi . 
    Isa ja ema istusid tillukeses toas jutluseraamat ees . 
    Mõni päev hiljem ilmus meie perekonda noor heleda peaga poiss , kes käskis ennast Sassiks kutsuda . 
    Sass siis Sass , meil ükskõik . 
    Kambameheks ta meile ei kõlvanud - näis selleks liiga vana ja muud pistmist meil temaga polnud . 
    Siiski otsustasime omavahel ema käest küsida , kes ta sihuke on ja kas ta kauaks meile jääb . 
    Tahtsin seda teada ka sellepärast , et raam , mille peal mina öösel magasin , anti temale ja mind pandi seina äärde põrandale magama . 
    Olin algul pisut mossis , aga kui Sass õhtul mandoliini mängis ja laulis , oli valmis ka oma narmendava teki talle loovutama . 
    Mängis ja laulis ta aga meisterlikult . 
    Ainult et laulud olid enamasti venekeelsed ning me ei saanud neist aru . 
    Sellegipärast kuulasime hiirvaikselt , ja kui Sass lõpetas , palusime , et ta veel laulaks ja mängiks . 
    Sass hakkas isaga koos tööl käima . 
    Isa aga lõikas tollal kusagil jõe ääres laudadest kokkulöödud osmikus haavapakkudest katusepilpaid . 
    Lõikamiseks tarvitas ta niimeistrit , mis osteti ka Sassile . 
    Tööandjaks oli keegi ehitusmeister , nimega Onežin . 
    Isale see töö meeldis , sest seal polnud sundijaid ega muid hingenärijaid , nagu isa ütles . 
    Oli tükitöö - kuipalju tegid , niipalju teenisid . 
    Polnud ka tööandja ja -tegija vahel mingisugust lepingut , igal õhtul tuli kümnik , võttis töö vastu ja maksis raha . 
    Et rohkem teenida , määrasid mehed ise oma tööpäeva pikkuse . 
    Nad läksid varavalgel tööle ning tulid koju hilja . 
    Meile , lastele , see eriti ei meeldinud , sest hilisõhtul keeldus Sass mängimast ja laulmast . 
    See-eest olid aga pühapäevad meile meeltmööda . 
    Siis läksime jõe äärde , Sass võttis oma mandoliini , kuulasime seal ta mängu , ujusime ja püüdsime Sassi tehtud õngega kala . 
    Peagi aga hakkasid teised lapsed meilt pärima , kust see Sass pärit on ja kes ta on . 
    Pöördusime seletuse saamiseks ema poole . 
     "  Kas ma siis pole teile öelnud , et see on minu tädi Maie mehe sugulane Hagerist ,  "  tegi ema imestunud näo . 
    Niipalju , kui mina mäletasin , polnud ema küll midagi niisugust meile öelnud , kuid emadega ju ei vaielda . 
    Aitäh , et nüüdki ütles . 
    Siis sõitis Sass mõneks päevaks ära , ema ütluse järgi Hagerisse . 
    Tundsin ennast ilma Sassita otsekui orvuna . 
    Õhtud olid pikad ja igavad . 
    Ühel õhtul tundsin ennast halvasti ning heitsin enne teisi lapsi eesriide taha venna koikusse . 
    Ema polnud toas ja isa oli töölt koju tulemata . 
    Peagi tulid isa ja ema . 
    Nende näod olid murelikud ja nad rääkisid kellestki Antonist , kes kauaks ära jäävat . 
    Algul see jutt mind ei huvitanud , kuid peagi selgus , et tegemist on meie Sassiga , kes polnud üldsegi Sass , vaid Pesla Tõnise poeg Anton , kes oli viiendal aastal osa võtnud soomuslaeva  "  Potjomkin  "  mässust . 
    Seal oli palju madruseid maha lastud , Antonil ja mitmel madrusel õnnestus aga põgeneda . 
    Kolm nendest olevat juba Peterburis tööd leidnud , nende dokumendid olevat korras . 
    Anton aga olevat veel ilma passita . 
    Passi saamiseks sõitnudki ta Peterburi . 
    Öelnud , et paariks päevaks , kuid nüüd on möödunud juba üle nädala , aga temast pole ikka veel kippu ega kõppu . 
    Isa arvas , et tuleb Tõnist hoiatada , ja lubas selle asja enda peale võtta . 
    Ema aga lubas Antoni eest jumalat paluda . 
    Mina olin koikus haudvaikne , et vanemad ei märkaks minu toasolemist . 
    Kuuldud uudis oli nii erutav , et pani südame kloppima . 
    Mis sõna  "  mäss  "  tähendas , seda ma juba teadsin . 
    Ka meie linnas mässati 1905. aastal . 
    Ka meil käidi punaste lippudega tänaval ja töölised loopisid sandarmeid kividega . 
    Mäletasin sedagi , kuidas mõisaid põletati ja karistussalgad ning mustsada põletajaid taga ajasid ja tapsid . 
    Kuid seda , et kusagil oli veel soomuslaev  "  Potjomkin  "  , millel meie Sass madruseks olles mässanud , sellest polnud mul aimugi . 
    Mul oli väga raske ette kujutada Sassi mässamas , püss käes ja nägu vihast moonutatud . 
    Küllap ta teadis mässulaulegi , kuid ta ei laulnud neid meile kunagi . 
    Viiendal aastal oli ju palju niisuguseid laule ja minagi teadsin mõnda neist . 
    Ainult et ema ei lubanud neid kunagi laulda . 
    Tuppa tulid vend ja õde , ning isa-ema vahel katkes jutt soomuslaeva madrusest Sassist- Antonist . 
    Ema küsis õelt-vennalt , kuhu mina veel kargama jäin . 
     "  Teda ei olnudki meiega ,  "  vastas õde . 
     "  Tal hakkas kõht valutama ja ta tuli ammugi koju ,  "  lisas vend . 
    Tuppa sigines vaikus . 
    Siis tuli ema ja vaatas eesriide taha . 
     "  Seal ?  "  küsis isa . 
     "  Muidugi ,  "  vastas ema häälega , milles helises pahameele varjund . 
    Mina aga tegin nagu magaksin õiglaseund ning lasksin end tükk aega hüüda ja raputada , enne kui silmad avasin . 
    Nähtavasti jäid ema ja isa uskuma , et ma tõepoolest magasin ja midagi ei kuulnud . 
    Vähemalt ei küsitud minult midagi ega kästud ka suud pidada . 
    Suu aga pidasin ma käskimatagi kõvasti kinni , esiteks sellepärast , et mõistsin üdini , kui ohtlik on see Antonile , kui ma seda ei tee , ning teiseks sellepärast , et olin uhke oma saladuse üle , mida keegi ei tea ega tohigi teada saada . 
    Ühel õhtul , kui õuest tuppa tulin , istus Anton laua ääres taburetil ja töristas mandoliini ; ta oli lõbus ja heatujuline . 
     "  Sai passi ,  "  mõtlesin mina ning olin rõõmus , et keegi ei tea , mida ma mõtlen . 
    Kesksuve paiku lõppes tööjärg linna lähedal otsa . 
    Järgmise otsa peale saadi Narva- Jõesuus Rozoni jõekese kaldal , kus tööleasujaid ootasid samasugune laudadest kokkuklopsitud onn ja haavapakud nagu linna lähedalgi . 
    Ainult et söök tuli nüüd meestel endil keeta . 
    Et selle peale kallist tööaega mitte raisata , võeti mind kokaks kaasa . 
    Jälle olin uhke , et kõlbasin söögikeetjaks nii vaprale mehele , nagu oli seda madrus Anton-Sass , kes soomuslaeval mässas ega kartnud kedagi . 
    Niipalju päikest , vett ja vabadust polnud mul mu lühikese elu vältel veel kunagi olnud kui siin vaikse ja maheda Rozoni jõe kaldal . 
    Hommikuks ei keedetud tavaliselt midagi - sõime niisama külma toitu . 
    Lõunaks ütles isa , mida keeta , ja õhtul sõime seda , mis lõunast järele jäi . 
    Nõusid pesin jões ja kuivatasin päikesepaistel Kogu vaba aeg oli minu oma ja ma võisin seda kasutada oma äranägemise järgi . 
    Õhtuti õpetas Anton mulle mandoliinil mängimist ja vene laule . 
    Sain selgeks laulu Stepan Razinist ja mõned teised vene rahvalaulud . 
    Ühel pühapäeval läksime kolmekesi - mina , isa ja Anton - koos mereranda . 
    Anton leidis , et siin olevat liiga paksult härrasrahvast , ning tegi ettepaneku Meriküla poole minna , kus olevat rand niisama ilus , kuid rahvast hoopis vähem . 
    Läksimegi . 
    Ilm oli kuum . 
    Maju oli siin palju harvemalt kui Narva-Jõesuus . 
    Jõudnud ühe väikese majaosmiku kohale , mis kükitas puude ja põõsaste vahel nagu kana pesal , ütles Anton , et teda piinab janu ja ta tahtvat juua küsida . 
    Anton läks majja , meie isaga jäime põõsaste alla istuma . 
    Mõne minuti pärast tuli majast väikest kasvu kõhnavõitu naine , kes oli väga sarnane meie Sassiga . 
    Ta tõi meile suure savist kruusiga kalja . 
    Jõime ja kiitsime . 
    Kui kruus oli tühi , pöördus naine majja tagasi . 
    Isa noogutas talle hüvastijätuks sõbralikult . 
    Maja nurga varjust paistis aga Pesla Tõnise sassis pea . 
    Taipasin , et olin jälle ühe saladuse võrra rikkam - ma teadsin nüüd , kus elasid Antoni vanemad , ja ka seda , et Anton oli praegu oma vanematel külaliseks . 
    Ühel varahommikul ilmus meie onni juurde koos Pesla Tõnisega võõras mees . 
    Ta läks Antoniga jõe äärde , kus kaua kahekesi vestlesid . 
    Minu isa ja Tõnis tühjendasid selle aja sees veerandtoobilise ja sõid kuumi kartuleid heeringaga . 
    Jõe äärest tuli Anton tagasi üksinda . 
    Tal oli kaenlas pakike , mille laastuhunnikusse pistis . 
    Õhtul kadus Anton ära ja ma ei näinud teda paaril päeval . 
    Ma ei küsinud ei isalt ega Antonilt , kus ta käis ja mis oli selles pakis , mille võõras mees tõi , sest teadsin juba , et see on saladus ja saladust minuealistele jõmpsikatele ei usaldata . 
    Sügis tuli ootamata . 
    Päevad muutusid kahvatuks ja viluks , päike oli otsekui raugastunud ; ta istus enamasti pilvekardina taga ja kuigi sealt välja tuli , oli ta pale morn ja ebasõbralik . 
    Ma käisin küll jões ujumas , kuid kauemaks ma sinna mõnulema ei jäänud , sest vesi oli külm . 
    Isa ja Anton olid tohutu haavapakkude hunniku pilbasteks voolinud . 
    Siis veeti pilpadki ära . 
    Endisele kohale jäi vaid haavakoort ja laastupuru ning meie suvine elamine - laudonn . 
    Töömehed keerasid oma niimeistrid riideräbalasse ning panid tööriistade kasti . 
    Mina kui kokk toppisin puhtaks pestud toidunõud ja potid-pannid kõrkjatest turukorvi ning aurulaev  "  Pavel  "  viis meid linna . 
    Linnas peeti parajasti laata . 
    Tavaliselt ema meid , jõnglasi , laadale minna ei lubanud , kuid koos Antoniga võisin minna . 
    See päev oli mu ilusaim ja kauaks meeldejääv . 
    Anton kostitas mind mõdu ja vahvlitega , viis palagani , kus tantsisid ja laulsid ilusad rahvarõivas vene piigad . 
    Siis sõidutas ta mind karussellil ning viis kinno . 
    Ja seda kõike ühelainsal päeval ! 
    Olin uudsetest muljetest pakatamas , sest kõike seda kogesin elus esmakordselt . 
    Kui ma järgmisel hommikul ärkasin , oli Anton juba kadunud . 
    Varsti tuli ta tagasi , kuid oli tundmatuseni muutunud - raseeritud ja pealaest jalatallani uhiuutes rõivastes . 
    Käes oli tal uus kohver , kust selle avamisel paistsid pesu ja tualetitarbed . 
    Pelgasin teda niisugusena , sest olin harjunud teda nägema hoopis teistsugusena . 
    Tema aga naeris ja hullas meiega nagu varemgi . 
    Õele kinkis ta nuku , mitte niisuguse lapipuntra nagu meie omad , vaid päris ehtsa , poest ostetud , valgete patside ja tumedate ripsmetega . 
    Vend sai suupilli ja mulle andis ta oma mandoliini . 
    Olin õnnest päris ogar , sest niisugust kinki ei osanud ma oodata uneski . 
    Mandoliini edasi andes keelitas Anton , et ma mänguriista nurka seisma ei pane ja tema õpetatud laule ära ei unusta . 
    Lubasin , kuid endal kipitas nutt kurgus . 
    Aimasin , et nüüd ta läheb ega tule vist enam kunagi tagasi . 
    Ma ei eksinud . 
    Juba järgmisel päeval jättis Anton meiega hüvasti , suudles mu ema põsele , jättis ka temaga hüvasti ning lubas , et ta meid kunagi ei unusta . 
    Isa läks Antonit saatma . 
    Ema pühkis põllenurgaga silmi . 
     "  Kas Sass läks nüüd päriselt ära ?  "  küsis vend . 
    Ema noogutas ja vaatas aknast välja . 
     "  Kuhu ta nüüd läheb ?  "  esitas õde oma naiivse küsimuse . 
     "  Kuhu mujale kui Hagerisse ,  "  vastas ema . 
    Mina aga ei uskunud ema sõnu . 
    Ma ise ka poleks Antoni asemel Hagerisse sõitnud , vaid hoopis Petrogradi , kus olid need kolm madrust soomuslaevalt  "  Potjomkin  "  , kellest isa ja ema suvel omavahel rääkisid , kui mina nende juttu kogemata pealt kuulasin . 
    Möödus palju päevi . 
    Päevadest said nädalad , nädalatest kuud ja kuudest aastad . 
    Anton aga ei tulnud ega andnud endast ka mingit elumärki . 
    Vahel käis küll Pesla Tõnis meil , rääkis isaga ja läks jälle ära . 
    Ma aimasin , et nad räägivad Antonist , kuid küsida ei julgenud , ehkki oleksin väga teada tahtnud , kus mu suur sõber on ja mis ta teeb . 
    Töötasin juba vabrikus , kui ühel õhtul töölt koju tulles leidsin ees Antoni . 
    Ta istus taburetil ja tiristas mandoliini nagu kunagi ammu , aastaid tagasi , kui ta veel meie juures elas . 
    Mulle aga näis , nagu poleks ta ära olnudki , nii kodune ja endine oli ta . 
     "  Oi kui suureks sa oled sirgunud !  "  imestas ta mind silmitsedes . 
     "  Polegi muud , kui anna püss kätte ja üks riigikukutaja jälle juures .  "  
    Mina punastasin ning muutusin kohmetuks , sest mul oli võõrastav kuulda Antonilt sääraseid tunnustavaid sõnu .
    Vaata , kui imelik . 
    Linnas jäävad puud praegu raagu , aga üleval mere ääres ei jää , sest seal ei kasva mitte pärnad ega vahtrad , vaid männid ja kuused . 
    Kuused , männid ja kadakad linnas ei kasva , sellepärast tahtis isa kruntigi . 
    Aga kui ta krundi sai , kuused ja männid , istutas ta kohe krundi peale kreeke . 
    Seda poleks tohtinud teha , kreegid jäävad raagu ja lasevad niimoodi talve krundi peale . 
    Kus raagus puid ei ole , seal ei saa ka talve olla . 
    Kõigepealt raod , siis talv , seda oleks isa pidanud teadma . 
    Aga kuidas ta võis selle peale tulla ! 
    Noh , on kuusel ja männilgi talv , aga võib seda kreegi talvega võrrelda ? 
    Üks on haljas mis haljas ja enesega rahul , teine konutab alasti ja ootab . 
    Aga teise ootamine hakkab endalegi külge . 
    Sellepärast peaks kreegid nüüd , kus selle peale on tuldud , maha raiuma , niisamuti renetid ja sibulõunapuu . 
    Istutama võiks Mark minna , maha raiuma ta küll ei läheks . 
    Tema läheb Augustini poole . 
    Nad seisavad trepikojas ja Augustin teeb ust lahti . 
    Või Mark siin vähe käinud on , sellepärast läheb ta otsejoones tuppa ja jätab Augustini esikusse riidepuid otsima . 
    Augustini korter on tema vanaonu korter , aga see teadmine ei eksita palju Augustini ennast ja Marki ammugi mitte . 
    Vanaonu elab vanainimese elu , aga Augustin elab noore inimese elu , selles on see vahe . 
    Siis oleks vahe terav , kui tube oleks vähem , aga poolteise inimese jaoks on neid just parasjagu , kui vanaonu ja Augustini terve eest arvestada . 
    Jälle üks valge uks , aga seda ei jäeta lahti , see on kinnine uks . 
    Seinad on rohelised , lagi valge . 
     "  Die TÜr ist weiss , der Tisch ist braun ,  "  kordaks Mark , kui ta oleks praegu viienda klassi poiss . 
    Augustin ja Mark istuvad laua ääres . 
    Päike paistab , suits on sinine ja läheb lae alla . 
    Mis Augustin arvab ? 
    Ei , Augustin ei tea midagi . 
    Kellest nad muust ikka räägivad kui enestest , rohkem Margist kui Augustinist . 
    Ilsegi on õhus . 
    Pole midagi parata , Mark hakkab endale tuba otsima . 
    Praegu on ta küll Ilse pildi peale pannud , aga kui Ilse seal ei taha olla ja maha tuleb , kas siis jääb Ilse asemele hall koht ja terve pilt on rikutud ? 
    Või jälle - kui Ilse ise maha ei tule , siis ta kulub maha . 
    Pildilgi peab peavari olema , lageda taeva all ei ole pildi koht . 
    Nii või teisiti - tuba on ikka vaja , kui Mark ei taha , et Ilse maha tuleb või ära kulub . 
    Seda küll Mark ei taha . 
    Kas ta muidu Augustinile suhu vaataks ja ootaks , mis Augustin ütleb . 
    Augustin ütleb praegu sedasama , mis kõik ütlevad - tuba on raske saada . 
    Kas Mark peab isa juurde minema ja küsima :  "  Isa , üks Ilse tuleb meile elama . 
    Kas tohib ?  "  
    Jah . 
    Isa käest küsima ta ei lähe . 
    Temal on tuba . 
    Ilsel on tuba ja Augustinil on tuba . 
    Margi tuba on isa korteri tuba , Ilse tuba on ühiselamutuba . 
    Augustinil on oma tuba . 
    Nüüd tahab Mark ka oma tuba . 
    Kas ta ise teab ka , mispärast ta tahab ? 
    Hea küll , Ilse pärast . 
    Kas tema mõtlemises pole mingit viga ? 
    Kui poeg hakkab naist võtma , leitakse isa korteriski ruumi , sest ruumi on . 
    See käib teiste kohta , tema pole teised . 
    Võtku naisi ja leidku ruumi , kas Mark sellest mõtleb ! 
    Seda pole talle pähegi tulnud . 
    Noh , on Ilse , miks ei või siis ühte tuba olla ! 
    Näe , kuidas Augustinil on tuba . 
    Nõnda on neid teistelgi . 
    Üks ja teine on ju toa saanud . 
    Tuvi kruuksub ja kobistab akna taga . 
    Õhtupooliku kuma . 
    Kaks inimest ühe laua ääres , praegu , täna õhtul . 
    Elav pilt , mis aegub . 
    Juba on tuvi kadunud , tuba pimedam . 
    Mark püsti tõusnud . 
    Mõne aasta pärast ei saa see kellelegi muule meelde tulla kui ainult Margile ja Augustinile . 
    Kui see neil siis meelest ära on läinud , pole seda kuskilt võtta . 
    Võib ju ütelda , et see on üks kadunud minut , ometi - tuvi on , laud nagu oli , Mark oli . 
    Kui seda minutit Margi peas alles ei ole , ehk on siis vähemalt Augustini peas , aga kui seal ka ei ole , kas siis tuvi peas on ? 
    Augustin ja tuvi on ühe minuti ära kaotanud , aga see enam ei kordu . 
    Oktoober ilma vähimagi vihjeta kastanite õitseajale . 
    Köleri tänav on jälle olemas , niikauaks kui Mark sealt läbi läheb . 
    Enne teda ei olnud , siis kui Mark alles trammis istus . 
    Kohe kolksatab välisuks , trepikoda kajab korraks , ja enam pole Köleri tänavat olemas . 
    Olgu teistega kuidas on , Margi jaoks ei ole . 
    Võtmed kõlisevad , uks läheb lahti ja laseb Margi nende oma esikusse . 
    On pime ja ruumid hämarad , aga soe on siin küll . 
    Mõni uks kääksatab , esikulamp raiub eestoa videvikku ühe kollase augu . 
    Kas Mark pole hommikul kell seitse tõusnud , kas ta pole olnud Koplis , Mustamäel ja Toompeal ? 
    Võib-olla sellepärast ta praegu haigutabki . 
    Vihma on sadanud , portfell on raske ja pea uimane olnud . 
    Nüüd sööb Mark võileiba ja vekk-kurki . 
    Muidugi , ta on pikali heitnud , pleed peal , kurk näpu vahel , poolpimedas . 
    Vihm ladiseb , eestuppa on jäänud kollane auk . 
    Margi suu liigub ja kurk krõmpsub hammaste all . 
    Ei ole midagi parata , nelja pead tal ei ole , sellepärast pole ka nelja kurki tarvis , aitab ühest küll . 
    Ega nüüd ei olekski nelja pead tarvis , nüüd oleks juba kahte Marki tarvis . 
    Kui üks on kodus , siis on teine tingimata väljas . 
    Aga miks ? 
    Sellepärast ikka , et kahes kohas korraga ei saa olla . 
    Mark , kes on kodus , võib käia tööl , koolis ja Augustiniga kokku saada . 
    Ilset näeb ta harva . 
    Mark , kes on väljas , sellel on Ilse , see võib käia samuti tööl , koolis ja Augustiniga kokku saada , sellel ei ole aga siis isa , esikut , eestuba , ema ja kollast auku . 
    Võib-olla , et see ei viska pikali ja selle suu ei liigu . 
    Näe , isa eestuba ja kollane auk on terve Margi eluaja olemas olnud . 
    Kui need nii kaua on juba olnud , tähendab see , et nad võivad veel edaspidigi väga kaua olemas olla . 
    Kuidas see saab olla , et pole isa , pole eestuba , pole kollast auku ? 
    Muidugi , saab seegi olla , kõik saab olla , aga ometi , kui miski on kaua kestnud , on tõenäoline , et see edaspidigi kestab . 
    Teine asi on Ilse . 
    Pikka aega polnud Ilset olemas , lühikest aega on , siin ei saa edaspidise kohta veel midagi ütelda . 
    Siin on oluline täna ja homme . 
    Nii et see on siis nüüd selge ? 
    Kui Ilset võrrelda isaga , siis isa on alatine , isaga ei juhtu midagi . 
    Ilset pole alati olnud , Ilsega võib kõike juhtuda . 
    Mispärast siis ei peaks Mark nüüd Ilse juures olema ? 
    Et Ilset alati pole olemas olnud , siis on ta ka palju tähtsam kui isa , kes on kogu aeg olemas olnud . 
    Toas läheb pimedamaks , pleed paistab must ja käsi valge . 
    Mark on nüüd jälle varjus , ei kuule ega näe , aga pikk sinine palitu hakkab sellegipoolest paistma . 
    Kas Margi isa käib eluaeg ühe ja sellesama sinise palituga ? 
    Lasnamäel tulevad Mark ja Augustin trammist maha . 
    Mispärast nad Lasnamäele sõitsid ? 
    Augustin tahab Marki Lasnamäe kaudu koju saata . 
    Igal pool on maju , aga seda maja , mida Mark ja Augustin vaatamas käisid , ei ole igal pool , see seisab Pääskülas paigal , külje peal seesama aadress , mis Solmani käega kirjutatult Margi taskuraamatus on . 
    Selle maja pärast käisid Mark ja Augustin täna Pääskülas . 
    Ega nad veel sisse ei läinud , sisse Augustin kaasa ei tule , aga nad vaatasid väljast ja leidsid mõlemad , et kõlbaks küll . 
    Maja põhjal ei saa iga kord tubade üle otsustada , aga Mark saab , kui Augustin toetab . 
    Pääskülas polnud pime , Lasnamäel juba on . 
    Pime ilm , kõva tuul ja läbi kvartalite minek . 
    Peab valju häälega rääkima , muidu pole kuulda . 
    Räägi , mis sa räägid , tuul puhub suhu . 
    Maa on juba külmetanud , mõnes kohas plangu ääres on kulu ja laiguti jääd . 
    Jäälapid läigivad , kui lamp üleval kõigub . 
     "  Kas läheme mööda raudteekohta ?  "  küsib Augustin . 
    Mööda raudteekohta nad ju lähevadki . 
    Maas on valgeid asju . 
    Paberipraht , mida tuul ajab . 
    Vahetevahel Mark ja Augustin seisatavad ning keeravad selja vastu tuult . 
    Üks nendest , vist Mark , tõmbab tikust tuld . 
    Valgusekübe nelja peo vahel . 
    Kohe kustub , et saagi suitsu põlema panna . 
    Pime kvartal , lambid klirinal katki visatud . 
    Ei Margi ega Augustini sõrmed ole puuoksad , ja tuluke mis vilkus , pole küll mitte see , mis okste vahel vilkus , kui kaksteist kuud tule ümber istusid ja vaenelaps lumikellukesi kesktalvel koju tõi . 
     "  Eks lapsed olnud öösel külmaga väljas ,  "  räägib Augustin ja laseb valge lapi peal liugu . 
     "   "  Klap , klap , klap ,  "  tegid kuivanud lehed . 
    Puude vahel vilkus tuli . 
    Seal oli inimsööja maja !  "  
    Ja Augustin laseb järgmise lapi peal liugu . 
    Kui nad lihakombinaadi tara kohale jõuavad , jookseb kollane koer kolmel jalal luugates nende eest Tartu maantee poole . 
     "  Näe , kui suur kont maas !  "  näitab Augustin . 
     "  Puutükk ,  "  ütleb Mark ja leiab samas , et puutükk on parem kui kont . 
    Miks ta parem ei ole , puutükist sa ei lähe ringiga mööda , aga suurest kondist lähed . 
    Jumal seda teab , mispärast . 
    Jälle leek nelja peo vahel , liutee ja sahmakas puru vastu vahtimist . 
    Kustpoolt tuul on ? 
    Tuul pole kuskilt poolt , tuul alles keerab . 
    Külje pealt ta küll ei ole , ennem alt üles ja ülevalt alla . 
    Mispärast Mark ja Augustin Pääsküla majast ei räägi ? 
    Pääskülas polnud pime ja tuul oli vastu . 
    Siin on õhtu käes ja ülevalt puhub alla . 
    Pääsküla maja pole Lasnamäe maja . 
    Nii on lugu . 
    Kaugele nad lähevad oma aruga ? 
    Mark läheks koju , aga ei , ta saadab Augustini trammi peale . 
    Keset halli liikumist ja kobinat lähevad nad kõrvuti üle tee . 
    Kui üks on lühem , siis teine pikem . 
    Kunas nad jälle kokku saavad ? 
    Homme kella seitsme ajal , kinnitab Mark , kui ta Augustini laksuvatele hõlmadele järele vaatab . 
    Augustini palitu pole sinine , see on üks hall palitu . 
    Mark ei tea , kuhu Augustin läheb . 
    Koju küll , seda muidugi . 
    Läheb ta trammist maha Virus või Võidu väljakul , võib-olla ostab ta tee peal suitsu , ehk saab kellegagi kokku ? 
    Ei tea , praegu veel Augustin paistab . 
    Tume koht keset valgeid lappe , mis läigatavad . 
    Mark läheb Augustinile järele , aga siis jääb ta seisma . 
    Kas Augustin ütles :  "  Klap , klap , klap ?  "  
    Täna oli tal see hall palitu esimest korda seljas . 
    Mark ei tea , mispärast tal sellest palitust kahju on . 
    Ega see pole Augustini palitu , see on tema isa palitu . 
    Täna on Mark jälle Lasnamäel , aga mitte Augustiniga ja mitte ilmaasjata ega oma lõbuks . 
    Tema on asja pärast Lasnamäele sõitnud , sest temal on täna aega , aga teistel ei ole . 
    Kes need teised siis on ? 
    Ilse , Augustin ja dotsent Pääsuke või ? 
    Ei , ega need ei tuleks pesumajja Renterite pesu pesema . 
    Emal ja isal ei ole aega , nendel on pikad päevad . 
    Margil on ju ükskõik , kas ta loeb oma konspektikladet kodus laua taga või pesumajas , kus niikuinii midagi teha ei ole , kui pesu masinatesse saab . 
    Ega see sellepärast ei tähenda , et Mark kangesti pesumajas tahab käia . 
    Ta ei taha , aga ta on ära harjunud , sest teda on kodus nõnda harjutatud . 
    Nüüd on Lasnamäel valge , pole suurt tuult ega midagi . 
    Jääd on küll , jääd on veel pesumaja ukse eeski . 
    Mark paneb kohvri maha , nii on tal käed vabad ja ta saab ukse ilma libastumata lahti tõmmata . 
    Ukse taga on see mis alati ja see polegi nagu peamine , mis asjad või mis inimesed ukse taga on . 
    Võib olla , et ukse taga on üks mõte , mille juurde Mark jõuab siis , kui ta pesu masinasse on pannud , värvilised hilbud ühte ja valged teise , nii nagu see käib , ja eesruumis pingi peale istunud ning ilma kaanteta  "  Krokodille  "  ja suviseid  "  Pikreid  "  hakkab sorima . 
    Mis mõte see niisugune on ? 
    See vist ei olegi mõte , pigem on see tunne , seesugune tunne , nagu oleks üks asi valesti tehtud . 
    Mark võtab suitsud välja , aga suhu ei pane ühtegi ja tikust tuld ka ei tõmba . 
    Mis veel konspektilugemisest rääkida ! 
    Neid ta ei võtnud kaasagi . 
    See on ema arvamine , et Mark pesumajas konspekte peab lugema . 
    Jah , aga mis tunne see oli või mis asi see valesti tehtud oli ? 
    Ega see ometi see pole , et Mark Ilse pildi peale pani ja et nad Augustiniga Pääskülas olid ? 
    See oli niisama üks käimine . 
    Nõnda , et see kellegi elukäiku muudaks , pole Mark veel Pääskülas käinud , aga varsti ta läheb , sest seda asja pole veel tehtud , nii et valesti ei saa ta kuidagi olla . 
    Nüüd paneb Mark küll suitsu suhu ja tule ka otsa . 
    Kas see segav tunne ei tule mitte sellest , et Margi pea on ühes ja keha teises kohas ? 
    Kas Margil on siis ilma peata keha pesumajas ? 
    See ajab ju hirmu peale ! 
    Ilma peata inimesi on Mark ise kõige rohkem kartnud . 
    Ilma peata inimene on surnud , aga Mark on ju elus ja tõi hulga pesu pesumajja . 
    Nii et mitte tema pea ei ole mujal , vaid tema mõtted . 
    Kuidas nad saavad siin olla , kui Solman aadressi andis või kui Ilse homme lõuna ajal raamatukogusse tuleb !
    See oli ju alles eile , kui ta laskis Sirjet siin võsas alasti ringi käia . 
    Ise kõndis ta kannul , jooksis ette , tüdruku mantel õlal , varitses teda oma fotopüssiga . 
    Olevi lemmikajaviiteks on aktifotod ja säärast jahti peab ta väga kasulikuks : modell jalutab omaette metsa mööda , kaob põõsaste vahele ära , ilmub äkki jälle välja . 
    Kunagi ei tea , mis poosi pealt sa teda tabad , aga igal juhul on need kõik loomulikud poosid , mitte varem välja mõeldud . 
    Niimoodi seeriaviisi plõksutatud pildid laotab Olev hiljem põrandale ja uurib neid . 
    Ikka võib sealt leida , mida varem pole tähele pannud , mille peale mõtlemisega , valguse ja varju , modelli ja tausta kunstliku sobitamisega ei tule ... 
    Talle tundub hetkeks , nagu võiks Sirje praegugi ilmuda siia põõsaste vahele , nagu jänes või metskits , korraks ainult - ja oleks jälle kadunud , võsa praksub veel , piisad kukuvad lehtedelt , ämblikuniidid võdisevad ... 
     "  Ta ainult mängis , et ta ennast vabalt tunneb ,  "  mõtleb Olev ,  "  sest mantel rippus ju minu õlal ! 
    Ta oli minuga seotud selle mantli kaudu ! 
    Ja mis ta oleks teinud , kui ma oleksin ära läinud ? 
    Oleks hakanud nutma , karjunud mu peale ? 
    Vihastanud ? 
    Oleks pidanud proovima !  "  
    Muidugi on see mõte tema meelest lapsik , ta oleks end sellega Sirje ees häbistanud ; kuid nüüd pole sel enam tähtsust , niikuinii ; tähtis on , et ta ometi ükskord oleks Sirjet enda ees alasti näinud , sest mitte riided ei kata inimest . 
    Iga kord , kui ta nägi Ilona huuli ärritusest värisema hakkavat , tema pärani silmi , tundis ta mingit rahuldust , mida püüdis hoolega varjata nagu kõiki oma tundeid . 
    Sirjet on ta näinud küll rõõmsamana , vist isegi joovastuses , kuid kunagi pole ta suutnud Sirjet nutma panna . 
    Õigemini , ta on seda suutnud , kuid mitte enda pärast , enda järele . 
    Kas Sirje on üldse kunagi teda armastanud , natukenegi ? 
    Natuke rohkem kui kedagi teist ? 
    Kunagi varem , veel eelmisel sügisel oleks see küsimus talle küll väga rumal ja mõttetu tundunud ; säärast küsimust ei tulnud tal siis üldse pähe . 
    Kord möödunud sügise hilisõhtul jalutas Olev Sirje majani . 
    Neil polnud kohtumist kokku lepitud ja nii hilja õhtul poleks ta muidugi Sirje juurde sisse läinud . 
    Talle lihtsalt meeldis lonkida mööda Pelgulinna vanu agulitänavaid , mööda hõbepajude puiesteid kahekordsete puumajade vahel . 
    Koer oli tal kaasas . 
    Ta mõtles , et oleks tore , kui Sirje veel nii hilja kusagilt tuleks , ükskõik kust , rõõmustaks ja kummardus koera kohale . 
    Olev ei sallinud koera , kuid talle meeldis Sirje , kui see koera süles hoidis . 
    Ja koer oleks ka hea ettekääne , kui Sirje peaks tõepoolest vastu juhtuma : mitte tema ei tahtnud Sirje maja juurde jalutada , vaid koer tiris teda siiapoole , koer tahtis Sirjet näha ; Olevil endal oli ükskõik kuhu minna , seepärast laskiski end tirida . 
    Sirje seisis oma maja uksel ja suudles ühe mehega . 
    Olev jäi seisma , sest ta ei teadnud mida teha - kas ümber pöörata , tagasi minna ? 
    Aga Sirje oleks võinud teda äkki märgata , teda selja tagant ära tunda , ja see oleks olnud nagu pagemine . 
    Korraks käis tast säärane vihahoog läbi , et ta tahtis suudlejate juurde minna ja asjale lihtsalt lühikese lõpu teha . 
    Siis aga vaatasid korraga mõlemad tema poole : mees oli too veider küürakas kunstnik , vist klaasikunstnik ; Olev oli teda tihti näinud , kui ta Sirjel koolis vastas käis , ja Sirje oli teda kord oma õpetajaks nimetanud . 
    Olev tundis äkki , et ta seisab , pöiad sissepoole ; tundis koera enda kõrval - ebardlikult madalat , naeruväärset mägrakoera - ta noogutas tervituseks ja läks mööda . 
    Põhimõtteliselt see asi teda ei üllatanud . 
    Põhimõtteliselt ei uskunud ta üldse naiste truudusesse . 
    Naist tuleb pidevalt enda poole võita , kas siis isikliku võluga , jõuga või rahaga , teda tuleb oma mõju all hoida , mitte lasta tal endal mõelda ega ringi vaadata - siis on ta truu . 
    Olevil polnud selleks aega , tema pidi töötama : õppima , mõtlema , palju omaette olema . 
    Naised ja fotograafia on mõlemad üksnes meelelahutus - selle oli ta endale algusest peale selgeks teinud . 
    Sirje oli vaid parim vahend teiste omataoliste hulgast , sugugi mitte eesmärk ! 
    Ja kui Sirje leiab , et teda on hooletusse jäetud - mida tal on täiesti õigus leida - , las siis läheb sellega , kellel tema jaoks rohkem aega on , kellegi teisega . 
    Ainult et too polnud keegi teine , vaid küürakas ! 
    Keskealine magusalt ilusa näoga mees , suure kühmuga parema abaluu asemel , lodev , kõhukas , ja ta lonkas ja toetus käies kepile ! 
    Ja loomulikult oli tal perekond ! 
    Olev tundis end solvatuna , alandatuna . 
    Sirje , mõtles ta , kuidas sa ometi võid ? 
    Kas sul siis tõesti pole kedagi teist ? 
    Või on sul ükskõik kellega ? 
    Või oli asi keerulisem ? 
    Ehk ei jäänud Sirje uskuma , et temal on Ilonaga nüüd kõik läbi , et Ilona pole talle kunagi õieti rohkem olnud kui ainult modell - siis , kui Sirjet käepärast polnud ? 
    Ja Sirje on nüüd säärases meeleheites , et tal on üsna ükskõik , kellega end lohutada , et ta ei märkagi , kas Olevi asemik on küüruga või valehammastega ? 
    Kuidas sa võisid küll niimoodi mõelda , kuidas sa võisid mõelda , et mul kellegi teise jaoks aega jätkub , kui mul sinu jaokski õieti aega pole ! sõitles Olev mõttes Sirjet ja läks talle kooli vastu . 
    Olevile meeldis see maja . 
    Pikad hämarad koridorid . 
    Ta astus ruumi , mille uksesilt näitas , et siin õpitakse klaasikunsti , - esmaspäeviti võis Sirjet ikka siit leida , varahommikust hilja õhtuni . 
    Olev ei muretsenud sellepärast , et ta võib siin kohata toda küürakat - see peab siin käituma nagu õppejõud . 
    Aga ruumis polnudki kedagi peale Sirje ja veel kahe üliõpilase . 
    Sirje tuli koridori ja jäi kergelt kohevil Olevi ette seisma . 
    See tegi Olevile nalja , sest Sirje oli kakskümmend üks , temast aasta vanem , kuid seisis tema ees nagu eksinud kooliplika . 
    Olev neelatas ja ütles :  "  Ma tegin sinust need viimased pildid valmis , kui sind huvitavad . 
    Paar tükki suurendasin mattpaberile .  "  
    Sirje vahtis maha ja sõrmitses oma pulksirgeid heledaid juukseid . 
    Need ulatusid tal rindadeni , rinnad aga hoidsid kleidi all kikki nagu kitseudar . 
    Ta vaikis jonnakalt , võib- olla ka nõutult . 
    Olev pidi millegipärast jälle neelatama , enne kui lisas :  "  Kui see sind huvitab , võid minu poole tulla , täna , praegu .  "  
     "  Jah ,  "  ütles Sirje vaikselt . 
    Tänaval pani ta Sirjele käe ümber õla . 
    Sirje lubas seda ja vastas toas meelsasti ka suudlusele , Olevile vähemalt näis nii . 
     "  Sulle meeldib minuga olla ?  "  küsis Olev kohe selle järel . 
     "  Jah ,  "  ütles Sirje õige tasa . 
     "  Siis ära sehkenda sellega !  "  
     "  Millega ?  "  küsis Sirje , silmis säärane süütu imestus , nagu ei taipaks ta üldse , millest jutt on , kas värvikarbist või mõnest halvast sõbrannast . 
     "  Millega !  "  osatas Olev . 
     "  Sa tead küll , tolle küürakaga !  "  
     "  Ja miks ma ei võiks nimelt tolle küürakaga sehkendada ?  "  päris Sirje ja kissitas silmi nagu häiritud kass . 
    Sest ta on küürakas ! pidas Olev loomulikuks hüüda . 
    Kuid samas käis tal läbi pea - võib-olla luges ta selle Sirje küsimusest välja - , et intellektuaalsel inimesel pole eelarvamusi ei küürakate ega hiinlaste suhtes . 
    Seepärast ütles ta veidi ebakindlalt , veidi kogeldes :  "  Sest ta pole mees !  "  
     "  Ta on mees !  "  teatas Sirje jultunult . 
    Olev jäi talle otsa põrnitsema - see oli siis juba selgeks tehtud ! 
    Ta võttis taskust suitsupaki ja hakkas sealt sigaretti urgitsema , kuid ei saanud seda kätte . 
     "  Aga mina ,  "  alustas ta ja unustas samas , mida ta öelda kavatses . 
    Sirje surus tal ootamatult kätt . 
     "  Sina ? 
    Sa ära mõtle , et ta sind segab , ta ei sega sind , nii on mul sinuga veel parem ...  "  
    Olev tõukas Sirje eemale . 
     "  Mis sa sellega mõtled ?  "  küsis ta ja tundis , et hääl viha pärast kähiseb . 
    Sirje vahtis teda kohkunult . 
    Jah , siis oli Sirje olnud täiesti endast väljas , aga tema ise oli siis liiga ärritunud , et seda märgata ; sõrmed pigistusid vägisi rusikasse , lahti , rusikasse , jälle lahti . 
     "  Sa oled ,  "  ütles ta , kuid ei öelnudki välja , kelleks ta Sirjet peab . 
    Ta võis sõimata , öelda roppusi , kui oli enam-vähem rahulik , aga niimoodi , täiesti enesest väljas olles hakkasid kõik ta meeled alateadlikult võitlema selle eest , et rahu tagasi saada ; korraks käis kumin peast läbi , siis muutusid sõrmed jälle lõdvaks . 
     "  Sul pole moraaliraasugi ,  "  ütles ta viimaks väsinult , et alustatud lauset kuidagi lõpetada . 
    Sirje vaatas teda veidi aega üllatunult ja puhkes siis naerma . 
    Ta naer oli nii soe , tundus , nagu sajaks sooja vihma . 
     "  Sa räägid ikka nii isemoodi ...  "  ütles ta . 
    Olev tõusis tugitooli leenilt , millele ta oli enese teadmata nõjatunud , pöördus ümber ja jäi aknast välja vahtima , käed vaheliti rinnal . 
     "  Mine ära ,  "  ütles ta , et väljaviskamisega osaliseltki oma väärikust tagasi saada , sest Sirje läks juba niikuinii . 
    Aga Olev lootis , et ta neid sõnu siiski kuulis . 
    Ja lootis ta ikka veel . 
    Ta märkas hirmuga , et kõik tema mõtted on Sirjega seotud . 
    Kogu aeg ootas ta midagi : ta ei suutnud uskuda , et Sirje kunagi enam tagasi ei tule . 
    Päeval polnud viga ; päeval koolis ei tulnud Sirjet õieti meeldegi , ja kui tuli , oskas ta endale sealsamas selgeks teha , et  "  armastus  "  pole midagi muud kui paras segu seksist ja harjumusest - tuleb ta lihtsalt osadeks lahutada ja siis kumbki abitu osake eraldi maha suruda . 
    Üldse tundusid päeval kaine pilguga kõik tundeliigutused üsna naeruväärsed . 
    Aga õhtuti voodisse ronides unustas ta kogu enesekindluse ja kainuse koos pükstega toolileenile . 
     "  Sirje ,  "  sosistas ta siis ,  "  aga mina ju armastan sind !  "  
    Siis tuli tal meelde , et säärast asja pole olemas , ja ta parandas ennast : ükskõik , ma ei tea , aga mul on sind vaja ! 
    Sinuga on mul hea , rahulik olla , lihtsalt olla , lihtsalt istuda , vaikida ... 
    Tead , usaldas ta nüüd üksi voodis Sirjele oma kõige salajasemad mõtted , mul on mõnikord tunne , et ma olen olnud kunagi kusagil mujal , kusagil , kus mul hea oli . 
    See kuiv kerge õhk ja inimesed , kõvad asjad ja see tuul , terav tuul - need on vaenulikud , õelad , tüütud , need väsitavad ; aga sinuga on mul nii hea , nagu oleksin ma jälle seal ... 
    Ta püüdis meelde tuletada , mis koht see oli olnud , kust ta enam kuhugi ei soovinud . 
    Asjatult . 
     "  Ei ,  "  ütles ta pärani pilku lakke lüües . 
    Ei , midagi oli veel , miski muu peale suguelu-tarviduse või lihtsalt harjumuse , et ta just Sirjega , ja ainult Sirjega ennast vabalt tundis , alati , kohe , kui nad tuttavaks said ja edaspidi niisamuti . 
    Vist isegi vabamalt kui üksi , tugevana ... 
    Just siis , kui ta niiviisi kõrgel paepangal seisis , et käsi lõdvalt Sirje õlal puhata sai , just siis hakkasid tema mõtted ja unistused vabalt voolama . 
    Talle meeldis kõrgel seista , eriti tollel kõledal paepangal , kui päike looja läks . 
    Siis ta tundis end võimsana . 
    Ta nagu nägi enda ees kogu maad : tahmaseid tööstuslinnu kõrgete tossavate korstnatega ; laiu madalaid aguleid ; vesist heinamaad segi võsaga , metsalahmakate ja põldudega ... 
    See maa oli tema jaoks tehtud , ta pidi sellelt ümbert kinni haarama ; ta pidi jõudma tippu , nii kaugele kui saab ! 
    Ta põlgab väikseid või vaikseid inimesi , kellel on maja kusagil väikelinnas või töö , mida nad teha nokitsevad . 
    Need inimesed pole väärt elama ! 
    Tegelikult pole nad seda väärt , aga neid peab muidugi olema , et nende üle valitseda . 
    Nad ripuvad võrgus , üksteise külge kleepununa , üksteisest läbipõimunud suhetega . 
    Tema tahab seda võrku raputada ! 
    Ta põlgab väikseid karjeriste , kes ahnitsevad oma osa . 
    Aga see on tema osa , tema tunneb nii ! 
    Lapsest saadik on ta inimestesse suhtunud kuidagi isemoodi : ta kardab neid , ja just seepärast tõmbavad nad teda kõige rohkem . 
    Ta ei karda mitte teist inimest enda vastas , vaid karja , hulka . 
    Ta pole kunagi kartnud eksameid , õpetajaid ega õppejõude , vaid just oma kaaslasi . 
    Iga koolipäev oli tema jaoks nagu etteaste . 
    Esimestel koolipäevadel sai ta suurest lastehulgast palaviku ; nüüd on ta muidugi juba harjunud , sõidab hommikuti soojas trollibussis või trammis kooli nagu vana sõjamees lahingusse - aga siiski nagu lahingusse . 
    Kogu tema elu on olnud lahing kolme küsimuse ümber : kas ta suudab jääda sõltumatuks , kas ta sõnal on mõju , kas ta on edukas . 
    Mitte auahnus , paljas võimuiha ei aja teda edasi , vaid mingi eriline tunne , mis sunniks nagu väljastpoolt , mis polekski nagu tema enda tahe , ja see paisub lausa süütundeks , kui ta ei tee kõike , mis tema võimuses , et edasi minna ! 
    Just seal paepangal ja nimelt siis , kui ta käsi Sirje õlal puhkas , haaras too tunne teda lausa ilmutusliku jõuga , ja ta unustas siis täiesti Sirje enda kõrval . 
    Aga see ju oligi tähtis ? 
    - Ilonat pole ta kunagi suutnud mitte märgata , unustada . 
    Tema kõnnak , lõhn - imal lõhn , nagu talle hiljem tundus - , nendega ei suutnud harjuda , need jäid talle võõraks , rususid teda üha enam , mida pikemalt ta Ilonaga kokku puutus . 
    Kunagi oli ta nagu Ilona kõnnakut imetlenud ? 
    Sirje libises edasi , aga Ilona , nagu talle siis näis , astus väärikalt õõtsudes . 
    Tema kõrval käies tundis Olev end kaameliajajana , kes juhib uhket karavani läbi kõrbe . 
    Ilonaga oli ta tutvunud eelmise suve hakul . 
    Sirje oli siis ehitusmalevas . 
    Olev tuli mere äärde . 
    Rand oli argipäevahommikuselt tühi . 
    Puhkuste aeg polnud veel alanud . 
    Olev kandis fotopüssi õlal . 
    Ta tavatses enamasti ikka aparaati kaasas kanda , sest nii oli hea , rahulik tunne - äkki leiad midagi , mida tahaksid pildistada , ja siis oleks kahju , kui ei saa .
    Kõnelus vaimulikuga 
    Romeo Piiber , kes tundis järsku rüütavat üksindust , astus vastupanuta kutsuja poole , jäädes punastest geraaniumidest piiri taha seisma . 
    Vaimuliku kõhnad käed klammerdusid akna veelaua külge . 
     "  Te vist ei tea , mis vanker selle maja akna all seisab . 
    See ei ole mitte vanaaegne tõld , millega sõideti . 
    See on kõige tõsisema töö vanker , mida maa peal on meile osaks antud toimetada .  "  
    Piiber vaatas üles vaimuliku näkku ja ütles , et ta teab selle vankri kohta kõik , see on surnuvanker . 
    Pastor silmitses Piiberit veidi nukral ilmel . 
     "  Sellel vankril mängivad vahel lapsed ja ma pole neid mitte keelanud .  "  
    Piiber ütles , et ta teab seda , ka eelmine pastor lubanud lastel surnuvankrile ronida . 
    Ta ütles , et on sellele roninud , nõnda et vanker talle sugugi võõras ei ole . 
     "  Eelmine õpetaja laskis lastel seepärast mängida , et nad vankriga maast-madalast harjuksid . 
    Ja kui mõne poisi või tüdruku ema sellel hiljem surnuaeda viidi , ei kohutanud kummaline sõiduk last enam , kuna ta oli sel mänginud nagu ema rüpeski .  "  
    Vaimulik ütles , et see on tõesti nii , aga kas võõras ei arva , et temaga on lood halvad , kui ta tuleb surnuvankrile koos tüdrukuga . 
     "  Ei ,  "  ütles Piiber tõrksalt . 
     "  Miks ?  "  küsis vaimulik , näol jahmatusevari . 
     "  Selle arvamusega ma ei nõustu , nagu ei nõustu ma ka surmaga . 
    Surnuvanker ei tähenda midagi , kui on elu . 
    Ma eitan surmaga meeleldi seostuvaid rituaalsusi .  "  
     "  Ma mõistan , te mõtlete nii , nagu tähendaks surnuvanker kohta , kus te võiksite uljalt protestida surma vastu ja elu poolt ?  "  
     "  Umbes jah ,  "  ütles Piiber ,  "  kuid see ei ole kõige tähtsam . 
    Me võime seda igal pool teha . 
    Surnuvanker oli ainult juhus , mida tingis tema veidrus . 
    Ilusal hommikul on kõik ebamaine , kas ta ei arva ? 
    Muidugi , oleksime võinud kammida ka mujal .  "  
    Vaimulik vastas teatava kaastundega , et ta hoiab kahte palmioksa , mis on elu ja surm , ja neid ei tohi segamini ajada nagu vasakut või paremat kätt . 
     "  Muidugi mitte ,  "  nõustus Piiber . 
     "  Sellest kontrast tuligi .  "  
     "  Te viisite oma rõõmu ohtlikult kaugele ,  "  ütles vaimulik . 
     "  Olete abielus ?  "  
     "  Ei . 
    Aga ma ei mõista , mis tähtsus sel on ?  "  
    Vaimulik ei vastanud . 
    Ta ütles ainult , et peab lugu võõra avameelsusest ja soovitas , et võõras näeks sel säraval hommikul maailma kaine kirest pimestatud pilguga . 
     "  Kuidas te seda mõtlete ?  "  küsis Piiber . 
     "  Et te näeksite kurjust ning eksimusi .  "  
     "  Milleks ?  "  
     "  Teist võidakse seda nõuda .  "  
     "  Täna öösel nõuti kogu linnalt rohkem , kui teie välja pakute . 
    See oli lihtne teadmatus , milles polnud enam illusioone . 
    Te ju teate , mis öö see oli ?  "  küsis Piiber . 
    Vaimulik vastas leebivalt . 
     "  Kas te ei tahaks sisse tulla ,  "  lausus ta . 
     "  Me võiksime sellest pisut rääkida .  "  
    Piiber vaatas üllatunult üles , kuid vaimulik tõmbus juba tagasi , nagu kavatseks akent sulgeda . 
    Teadlane tahtis hüüda , et ta pole veel otsustanud , aga pilku geraaniumidele suunates mõtles ta samas , et leidis esimese inimese , kes soovib temaga õhuhäire ööst vestelda , ja nüüd võib seda juba vabalt teha . 
    Ta noogutas pead . 
    Vaimulik ootas teda juba verandal . 
    Trepile tõustes tundis Piiber kohe , et hommikune päike on hakanud soojust jagama . 
    Majas oli hämar ja Piiber vaatas vaimuliku veidi väsinud näkku , kus kortsud esile tulid . 
    Ta imestas selle üle , miks vaimulik kodus talaari kannab , arvates , et see võib ka tema pärast olla . 
    Pastor võis neid Elgega juba algusest peale läbi akna silmitseda ning tal oli talaari selgapanemiseks küllalt aega , kui Elge vankril juukseid kammis . 
     "  Ma olin kogu selle öö üleval ,  "  ütles vaimulik ees minnes . 
     "  Istusin seal laua taga .  "  
    Ta näitas vanale itaalia kirjutuslauale kantseleis , kodualtari vastas . 
     "  Kuid mitte sellepärast .  "  
     "  Te polnud varjendis ?  "  küsis Piiber imestuseta . 
     "  Ei .  "  
     "  Te ei allunud korrale ?  "  
     "  Ma allusin korrale , mille määras mulle mu sisemine rahu . 
    Ma ei hoia kõrvale kõrgemast kohtust .  "  
    Vaimuliku hääl värises loomulikust paatosest . 
    Piiberil ei olnud põhjust tema siiruses kahelda , ta ütles ainult , et ta ei saa neist eelistest aru , kuigi need on sümpaatsed . 
     "  Meie tegime küll kõik ,  "  sõnas ta siis . 
     "  Kes ?  "  
    Piiber ei osanud öelda . 
     "  Ma mõistan ,  "  sõnas vaimulik . 
    Kogu kõneluse kestel liikus pastor hääletult mööda majas leiduvaid ruume , ja Piiber oli sunnitud kaasa minema , ehkki see matk temas erilist huvi ei äratanud . 
    Kõik uksed olidki nagu selleks avatud . 
    Piiber oleks eelistanud vestlust aias , kuid vaimuliku maani ulatuva talaari pärast ei julgenud ta niisugust ettepanekut teha . 
    Ta oli küll näinud munki , kelle kuub oli porist paatunud nagu härjavõitleja punane keep . 
    Kuid need olid teist sorti mehed , meenutades rohkem Gogoli jutte . 
    Piiber tegi korraga katset seisma jääda , kui nad uuesti kantseleisse olid astunud , aga sellest ei tulnud midagi välja , sest vaimulik liikus juba järgmisse ruumi . 
    Piiber pidi talle paratamatult järele jõudma ning küsima üsna kohmetult :  "  Mida te ütlesite ?  "  
    Nagu ta aru sai , rääkis vaimulik sellest , mida inimesed nimetavad teadmatuseks või juhuseks , tema aga  "  määratluseks  "  , sest selle taga on suured jõud ja kord tuleb nendega arvestada . 
    Korraks jäi vaimulik hämaras toas , vist kõige tagumises , seisma , osutas kahele portreemaalile , millel olid kujutatud väikesed lapsed , ja ütles :  "  Ma käisin neid vaatamas , kui elekter ära võeti . 
    Küünlaga . 
    Nende näod sisendasid mulle rahu .  "  
    Teadlane ei suutnud eraldada , kas lapsed on poisid või tüdrukud , kuid ta sai vaimuliku sõnadest sedasi hoopis paremini aru . 
    Talle jäi ainult segaseks , miks ei läinud vaimulik seda õnnistegija näolt vaatama . 
    Kui ta vestluskaaslase talaaril heledat küünlarasva märkas kummardus Piiber enesele lähemat seletust andmata , et rasva ära kraapida ; kuna see pika talaari alumise servani ulatus , pidi ta vaibale põlvitama . 
    Kantseleisse jõudes ütles vaimulik , et niisuguseid  "  katsumuste  "  öid võiks rohkem olla ja et tema on selleks valmis . 
    Pargis velodroomil treenis kümmekond jalgratturit . 
    Punaste ja kollaste särkide seljad mustasid higist . 
    Sädeles ratta roostevaba metall . 
    Romeo Piiber seisis otse velodroomi serval , seal , kus kalle kõige suurem , tundes ratturite higilõhnalist tuult . 
    Päike säras vanade tammede võras , kus rippus stanniol . 
    Romeo Piiber mõtles , et Elgega oleks siin üsna huvitav seista ja hiljem kuhugi baari minna . 
    Kõnelus õega 
    Õde tuli telefonile esimesel helistamisel . 
    Nad tervitasid teineteist südamlikult ning õde küsis , kuidas Inesi tervis on . 
    Romeo Piiber ütles , et ta loodab kõige paremat , kuid see on ka kõik . 
    Ta lisas , et kui haige hakkab rääkima muudest asjadest , siis võib arvata , et ta varjab kõige halvemat . 
     "  Mis need muud asjad on ?  "  küsis õde . 
    Piiber vaikis viivu . 
    Siis sõnas ta , et need pole olulist laadi , aga ei iseloomusta ka naise tavalist mõtlemist . 
    Ta vältis sõna  "  hais  "  , mida ta oli õhuhäire ööl avameelselt pruukinud . 
    Ta isegi kohmetus sellest ning mõtles , et tavaline elu ei ole kõige sobivam tõele silmavaatamiseks . 
    Et juttu Inesilt ära pöörata , küsis ta , kuidas õde elab , nimetades teda valküüriks . 
     "  Miks sa niimoodi ütled , Romeo ?  "  imestus õde telefoni otsas . 
    Piiber lausus vabandades , et see kompliment pole ühele daamile vahest kõige õnnestunum , kuid õel oli ju sel ööl tõesti  "  valküüri roll  "  . 
     "  Saan aru !  "  ütles õde naerma puhkedes . 
    Piiber tabas väsimuse noote . 
     "  Sul oli täna kindlasti pöörane öö ?  "  
     "  Ja kuidas veel ! 
    Ma pole maganud tundigi .  "  
     "  Aga lapsed ?  "  küsis Piiber . 
     "  Sul oli ju teada , et see pole tõeline õhuhäire . 
    Lapsi sa muidugi varjendisse ei viinud .  "  
     "  Eksid , Romeo ,  "  ütles õde veidi ametlikult . 
     "  Meie , kes teadsime , mis õhuhäire see on , ei teinud vahet nendega , kes arvasid selle ehk tõelise olevat . 
    Mu lapsed olid kõik varjendis koos Felixiga . 
    Nad tulid alles mõne tunni eest koju . 
    Ma käskisin Felixil gaasimaski ka väikesele Ritale pähe proovida .  "  
     "  Ja ta proovis ?  "  
     "  Aga loomulikult .  "  
     "  Kas pole see liiga kurnav Tita-maimukesele ?  "  
     "  Mitte sugugi ,  "  väitis õde . 
    Piiber jäi hetkeks telefoni otsas mõttesse . 
    Talle tuli ette pastor , kes üldsegi varjendisse ei läinud nagu kaardimängijad , või Benita , kes võttis õhuhäire ajaks unerohtu . 
    Teda virgutas õe hääl , mis küsis , millal ta oli saabunud . 
     "  Õhtul , enne häiret .  "  
     "  Mängisin kaarte ,  "  ütles Piiber veidi segaselt . 
     "  Varjendis ?  "  
     "  Varjendis .  "  
     "  Sa oled muretu , Romeo ,  "  lausus õde pehme etteheitega , öeldes , et küllap tuleb see lastetusest . 
     "  Pakkusin mängus üle ,  "  ütles Romeo märkust arvestamata . 
     "  Aga kas see just kõige halvem oligi , sest sel ööl pakuti palju üle . 
    Ka sina , õeke , tegid seda !  "  
     "  Mina täitsin oma kohust ,  "  väitis õde . 
     "  Proovi seda ise kanda , küll näed !  "  
     "  Ma saan aru , jätame ,  "  tõmbus Piiber tagasi . 
     "  Selle asemel , et kaarte mängida , oleksid võinud Felixile appi tulla . 
    Tal oli tegemist , et lapsi rahule ja kuulekusele sundida . 
     "   "  Vaesed lapsed !  "  
     "  Me peame nende elule ja tulevikule mõtlema . 
    Mäletad , kuidas me sõja ajal pommirahe all olime ? 
    See ei tohi korduda !  "  
    Piiber leidis , et õel on üldjoontes õigus nagu alati .  "  
    Ja kuidas teil häireolukord läks ?  "  küsis Piiber . 
     "  Täiesti rahulikult , organiseerituse aste on väga kõrge . 
    Üksikuid korrast möödahiilimisi muidugi oli , aga need likvideeriti kohe . 
    Inimesed mõistavad tsiviilkaitseorganite funktsiooni ja alluvad edukalt korrale . 
    Selliste kodanikega nagu meil ... võib võtta vastu tõelise õhuhäire . 
    Muidugi on suuri puudusi varjendite ventilatsiooniseadmeis ja veevärgis . 
    Mõned medtöötajad ignoreerisid tõsitsivõetavaid korraldusi , ehkki nad on läbi teinud eriõppused ja peaksid sellest aru saama . 
    Samuti tuleks paremini läbi mõelda mõnede käitiste evakuatsiooniplaanid .  "  
    Õde nimetas veel mõningaid lünki , mis ilmnesid õhuhäire ajal. 
    Siis küsis ta , mida Romeo õhtul teeb . 
     "  Ma lahkun kohe linnast ,  "  vastas Romeo . 
     "  Staabis on pidulik koosviibimine , jagatakse diplomeid ja mälestusesemeid parimatele õhehäire organisaatoritele . 
    Lootsin , et tuled õhtul meile . 
    Jooksime likööri . 
    Felix tahab kuulda sinu arvamust tema edinburgi ploomi kohta .  "  
     "  Tervita teda minu poolt . 
    Tõsiselt !  "  ütles Romeo . 
     "  Ma mõistan ,  "  ütles õde . 
     "  Sa tahad varem koju jõuda ?  "  
     "  Jah ,  "  ütles Romeo siiralt . 
    Kümmekond minutit hiljem võttis ta samasuguse siirusega vastu telegrammi , milles seisis :  "  Naine surnud . 
    Matus lahtine . 
    Liisbeth .  "  
    Ta tundis ära Liisbethi kokkuhoidlikkuse , sest leinav mees võib unustada telegrammi tasumata . 
    Sidekontorist lärmakale kesklinnatänavale astudes mõtles ta rahulikult , et  "  Ines  "  on lühem kui  "  naine  "  . 
    Talle näis , et kui nüüd peaks tulema tõeline oht , on ta juba paremini valmis . 
    See kõik oli hakanud juba ammu - ta kaalus ainult olukorda , mis kurba sündmust ääristas . 
    Ta kaalus tükk aega , kas Liisbeth oli kõige sobivam inimene naise surivoodi juurde , ning pidi erilise hämmastuseta tunnistama :  "  Jah .  "  
    Inimesed , kes seisavad surivoodi ees , on nagu teisest maailmast , peaaegu vaenlased . 
    Kindlasti ütleks ka Ines , et tal oli kergem surra . 
    Kui sulle räägitakse täitumatutest unistustest , siis on karjatus sügav ja lühike , mu Julia . 
    Kuidas ka Romeo Piiber ei mõelnud , oli võimatu kindlaks teha , millal see juhtus . 
    Võib- olla oli saatus sel hetkel nutva taime ette torganud , kuid see oli nii segane seletus . 
    See võis juhtuda isegi siis , kui ta vallutas tormakalt Elge keha , see võis olla igal hetkel . 
    See võis olla siis , kui joodikud vaidlesid baarimehega . 
     "  Kuulete , mis see on ?  "  
    Võib-olla oli see surma astumine , kes valis endale niisama palju vorme ja teid , kui neid Romeo Piiberile sel ööl ette seati . 
    Valiku tegemine seisnes valikuvõimaluste puudumises , ning Piiber tundis , kuidas ta kõnnib jälle koos pastoriga toast tuppa , peatudes vaid viivuks vanade maalide ees , mis enamasti kujutavad süütust , või liigub tühjade kasvuhoonete labürindis , kus päikesepaiste on muutunud tolmuks . 
    Ta astus poodi , et osta sobiv leinalips . 
    Kuid leinalipse ei olnud , asjatult keerutas ta veel mitmes kaupluses lipsuratast . 
    Kõik lipsud jooksid säravatena ja erksavärvilistena üle mehe pruuni käe . 
    Siis meenus talle Rudolf , ning ta leidis arvestamisi , et nüüd peaks leinalips vaba olema . 
    Rudolf lausus mõned kaastundesõnad ja lubas lõunatunnil lipsu Müüri tänava baari tuua . 
    Kui Romeo Piiber tualettruumi peegli ees lipsu kaela sidus , ütles Rudolf tema selja taga :  "  Sa meenutad mulle poega .  "  
    Nende pilgud kohtusid peeglis . 
     "  Millesse ta suri ?  "  küsis Rudolf topeltkonjakit tellides . 
     "  Ma ei tea . 
    Verevähk arvatavasti . 
    Nimetasin seda majavammiks .  "  
     "  Ma saan aru ,  "  lausus Rudolf . 
    Kui Romeo Piiber linnast väljus - ta tegi seda jala nagu linna tulleski - , pidi ta möönma , et tema käik ei olnud asjatu , veel rohkem ekslik . 
    Kuidas võiski ta naisele mõtlemata jääda , kui oli tahtnud armastada nii paljusid inimesi , kes seda ometi väärisid . 
    Ehkki ta ei saanud ühtida nendega , kes tundsid varjenditest väljudes juubeldust , mis neist mõistuspärase valmidusega ohud eemale pühkis , ehkki ta ei kuulunud nende hulka , kes käitusid nagu eeskujulikud sõdurid õppusel , määratud autasustamisele , ehkki ta ei lugenud ohtu olematutelt märkidelt , tajus ta üldist kergendust kollases meekärjes , mis jäi seljataha . 
    Ta mõistis , et pole õige tahta  "  katsumuste öid  "  seeriaviisiliselt , nuhtlusena . 
    Seda enam väärisid inimesed hommikut , kergendust . 
    Küllap ei sule Egle end sel päeval kuivustundest tualettruumi , et lasta asjata vesi kraanis jooksma , vaid läheb pärast tööd naiste paradiisi Bourvili filmi vaatama . 
     "  Ausus on siis ,  "  mõtles Romeo Piiber ,  "  kui vaikuses ja kuivuses heliseb ootamatult suupillimäng .  "  
     "  See olete teie , taimeteadlane ,  "  ütles liikumatute kulmudega tütarlaps poes . 
     "  Saade jäi ära . 
    Selle asemel oli mingi õhuhäire . 
    Mul vedas , eks ole ?  "  
    Romeo Piiber soovis müüjannale õnne . 
     "  Öelge mulle , kui nad peaksid järgmise saate kolme nädala pärast eetrisse andma , kas nad räägivad sama juttu , kui nüüd oli mõeldud ?  "  küsis neiu . 
    Piiber arvas , et ei , sest elu toob fakte juurde . 
     "  Minu asja nad ei saa niimoodi edasi anda ,  "  arvas tüdruk . 
     "  Või juhtub seda ?  "  
    Piiber vastas , et seda juhtub , aga peab ikkagi vahepeal kontrollima .
    Nii et kakskümmend viis rubla vaba raha on olemas . 
    Kakskümmend kaks roosi maksaksid aga kuuskümmend kuus rubla ... 
    Ausalt öelda , on alles hind ! 
    Aga ehk jätab alla ? 
     "  Kas odavamalt ei saaks ? 
    Või ehk muist jääks võlga , sest mul on ainult kakskümmend viis rubla . 
    Aga siit tahaks kakskümmend kaks tükki , nii et siia järele jääks ainult üksainus õiega oks .  "  
    Mart Pargas silmitses pikakasvulise poisi avameelset , heasüdamlikku nägu , ta murelikku pilku - ja järsku meenus , et tal on ju taskus tervelt sada rubla . 
    See on tükk raha . 
    Milleks on tal tarvis teise närust kahekümneviielist ? 
     "  Tead mis , kui su neiul on juba kord sünnipäev , siis olgu ,  "  ütles ta püsti tõustes . 
    Ta vaatas nüüd roosidele nagu tõepoolest oma isiklikele ning püüdis koguni omaniku kahjutundest üle saada . 
     "  Su numbrilaud meeldib mulle . 
    Raba nad kõik , ja ma ei taha su käest finantsi kildugi .  "  
    Talle meeldis suuremeelne olla . 
    Teise hämmeldunud , tänulikku nägu nähes lisas ta kärmelt :  "  Ainult tee kähku . 
    Saad aru , mul on sihuke keeruline karakter . 
    Praegu annan sulle selle töö jaoks lühikese vabakäigu - aga viie minuti pärast võib-olla ütlen , pastoi . 
    Käed üles ja ümberpöörd , kuhu sa need lilled tirid ? ! 
    Pane maa sisse tagasi ! 
    Lendad kartsa ! 
    Vesi ja leib . 
    Hea küll ... 
    Kas nuga on ? 
    Lõika nad siit kõik trahh-trahh-trahh maha , kahma kaenlasse ja kao nii kähku , kui päkad võtavad . 
    Aga minu süda ei või seda veretööd näha . 
    Ma komberdan seni ringi ümber maja .  "  
    Pargas läkski liikvele , sest juuresolek võis ebameeldivusi kaasa tuua . 
     "  Ole meheks ,  "  kostis talle järele . 
    Kui Mart Pargas ringiga tagasi jõudis ning pingi juures seisatas , ilutses kitsal peenral ainult üks roos . 
    Aias polnud hingegi . 
    Pargas muigas ja haigutas vägeva suutäie . 
    Ta otsustas käia korraks kaupluses . 
    Tuua ilus paras portsjon meeldivat ninaesist ja tingimata limonaadi . 
    Pargas armastas väga limonaadi , krakovi vorsti ja põimitud saia , millest saab hästi rebida suurepäraseid tükikesi . 
    Selle kõik tahtis ta kusagil jõekaldal rihma vahele laadida ja pärast üles otsida ühiselamu . 
    Kui seal mõni vaba voodi on , siis ka öö siin kenasti ära magada . 
    Eks hommikul ole aega kaaluda , kas tõepoolest traktoriga päevaks-kaheks tööle minna või teha homme kärmesti kand ja varvas . 
    Kustas Lokk sammus töökoja poole , et kontrollida kas sahakapukad on keevitatud . 
    Maja otsast möödudes juhtus ta aia poole vaatama ning nägi seal seismas Maid . 
    Õe nägu oli pahane ja ehmunud , lisaks viipas ta kutsuvalt . 
    Kustas pöördus tagasi . 
     "  Mis on lahti ?  "  
     "  Kustas ...  "  
    Mai hääles olid segi pahameel ja tagasihoitud pisarad . 
     "  Kas sa oskad arvata , kes meie roosid nii ära laastas ... ?  "  
     "  Roosid ?  "  
    Kustas Lokk läks aeda . 
    Ka tema armastas väga lilli nagu õdegi ja mõnikord õhtuti meeldis tallegi siin istuda ja oma mõtteid mõlgutada . 
    Silmitseda kauneid lopsakaid punaseid õisi , tunda nende imelist lõhna . 
    Nüüd aga seisid rooside asemel ainult helerohelised õiteta oksad ja nagu pilkeks oli jäetud alles üksainus õis . 
     "  Kes tont niisuguse metsseatüki küll tegi ?  "  pomises ta tusaselt . 
     "  Kui selle kaabaka kätte saaks , küll alles raputaks ... !  "  
    Neljas osa 
    Esimene peatükk 
    1 
    Kuna Mari-Elts ei olnud sõnaselgelt öelnud , mis kellaajal ta õhtul oma külalisi ootab , seadis Lokk ennast juba natuke peale kaupluse sulgemisaega minekuvalmis . 
    Ta poetas pintsakut selga tõmmates nagu muuhulgas Maile , et läheb hilja kolhoosi : Juul ootab juhatust tegema . 
    Enne aga sõidab korraks  "  Linda  "  kaudu rajoonikeskusse , peab varumisvoliniku juurest läbi käima . 
    Plaanis on mõnigi osa liiga ebareaalne , tuleb arutada . 
    Mai , sinine sitsräti ribake nii pähe seotud , et väike liblikakujuline sõlm otsmiku kohal lopsakate tuhkblondide juuste keskel edvistas , silmitses venda hulk aega ja kehitas lõpuks õlgu . 
    Ta nimetas ainult nagu muuseas , et rajoonis on ilmselt uus varumisvolinik ; küllap naissoost , noorepoolne ja teda võib arvata ka päris nägusaks , sest Kustas olevat nii kaua ja hoolikalt habet ajanud - kuhu Kustas nüüd mujale kui just sinna varumisvoliniku juurde ikka läheb . 
    Ja kindlasti plaani pidama ... see tähendab , plaani arutama . 
    Seda viimast kuulis Lokk juba ukse sulgemise ajal ja imestas trepist alla kiirustades , kuidas naistel sääraste asjade taipamiseks nii peenike nina on loodud . 
    Õuele jõudes katsus ta peoga lõuanahka ja ninaalust vurrupeenart , kas on ikka küllalt sile . 
    Istus oma logisevasse  "  Willisesse  "  ja sõitis minema . 
    Sõitis aga hoopis vastassuunas , sest isegi lihtsameelsemad rebased pühkivat sabaga kõik oma jäljed . 
    Kui Mai juhtubki ülevalt vaatama , näeb ta , et vend vurab tõemeeli  "  Linda  "  kolhoosi poole . 
    Tõsi , ring tuleb nüüd küll oma seitse-kaheksa kilomeetrit , aga jäljed on segi aetud . 
    Lokk ei taibanud ega vaevunudki mõtlema , miks ta oma eelseisvat külaskäiku õe eest varjab . 
    Nad on ju alati kõiges avameelsed , vastamisi jäägitult usaldavad . 
    Ah , küll jõuab hiljem jutustada ; Mai teeb kindlasti suured silmad ... 
    Mai seisiski akna juures ja vaatas eemalduvale autole järele . 
    Mitte kunagi polnud tal kombeks venna sõidusuunda kontrollida või uurida ja tal oli äkki häbi . 
    Vend sõitis tõepoolest  "  Lindasse  "  , tema aga luurab kardina varjust ja mõtleb igasuguseid veidraid asju kokku . 
    Pealegi , miks ? 
    Ent kuidagi ei suutnud ta vabaneda mingist raskest kahjutundest ja imelikust murest , nagu ei tuleks Kustas enam kunagi koju tagasi . 
    Ehkki aeglaselt sõidetud , vahepeal koguni karburaatori düüse natuke seatud , sest auto mootor töötas justkui ebaühtlaselt ; paaris kohas peatutud ja juba pead loovale rukkile pilk peale visatud , ei võtnud teekond siiski kuigi palju aega . 
    Kui Lokk paarikümne minuti pärast auto Mari-Eltsu elamu lähedal sirelipuhmaste varjus peatas ja veidi kõheldes väikese luitunud maja poole sammus , märkas ta põõsaste ääres külitavat Anto Laanepüüd , jalas uhiuued kummisaapad , seljas tuliuus puldaniülikond . 
    Õigus , Anto ju ootab teda ! 
    Ta märkas , et poisil oli käeulatuses suur kimp punaseid roose . 
    Kustas Lokk jäi Anto ja ta toretsevalt rikkaliku roosisülemi ette seisma . 
    Näed , kus on alles noobel kavaler ! 
    Ent miks on need uhked roosid nii tuttavad ? 
    Samas meenusid talle kodus nähtud nuditud roosipõõsad . 
    Ah siis selline näebki välja roosideloo tumedaks jäänud külg ? 
    Sellest poisist poleks niisugust asja kuidagi uskunud . 
    Mitte kuidagi ! 
    Kustas Lokk oli oma avastusest väga ebameeldivalt üllatatud . 
    Kui aga põõsa all lamaja , kes talle praegu heatuttavlikult naeratas , need roosid siiski mujalt sai ? 
    Küllap see nii ongi , sest vaevalt julgeks poiss varastatud lillede omanikule jultunult näkku naerda . 
    Ta otsustas asja kohe selgitada . 
     "  Ilusad roosid ,  "  torkas ta lähemale astudes pilkevarjundiga hääles . 
    Anto ei märganud midagi . 
     "  Väga ilusad ,  "  nõustus ta roose vaadates uhkusega , milles ei puudunud tänutunne noore sõbraliku traktoristi vastu . 
    Ta tõusis . 
     "  Ostsid vist kusagilt ?  "  
     "  Ei , sain täiesti muidu ,  "  vastas Anto imelikult muiates , mida Kustas Lokk arusaadaval põhjusel kerkiva vihaga omamoodi tõlgendas . 
     "  Ei tea , kuskohal nii ilusad roosid kasvasid ? 
    Need on kuidagi tuttavad ...  "  
    Ta ootas nüüd mõnda segast lugu , aga nooruk ütles Loki meelest päris häbitu naeruga :  "  Teie MTJ-st nad ongi . 
    Kogu peenra tegin seal kontori taga lagedaks . 
    Üksainus jäigi . 
    Seemneks .  "  
     "  Jajah ? 
    Või ühe jätsid ikka seemneks ... ? 
    Ei tea , mis omanik nüüd ütleb ?  "  päris Lokk seda otse ennekuulmatut jultumust aina rohkem imestades . 
     "  Omanik ? 
    Omanik istus juures . 
    Tema isiklikult mulle selle mahalõikamise loa andiski .  "  
    Anto jutustas , kui Loki pilgus kahtlust märkas , mil kombel kogu lugu oli juhtunud - ja lõpuks Kustas Lokk ainult imetles oma värskelt töölevõetud traktoristi Pargase kummalist peremehetunnet ja ennekuulmatut heasüdamlikkust . 
     "  Nii et kavatsed need roosid kooliõele sünnipäevaks kinkida ?  "  ütles ta viimaks . 
     "  Noh , mis siis ikka . 
    Lähme sisse , me oleme ju mõlemad täna siia tassile kohvile palutud , sina ja mina ... 
    Tuleb aga välja , et sina oled minust palju viisakam . 
    Sinul on sületäis ilusaid roose , minul aga kaks tühja kätt ...  "  
    Anto leidis kohe lahenduse . 
    Ta kükitas rooside juurde . 
     "  Teeme selle pahmaka pooleks . 
    Ühele jääbki paljuks . 
    Võtke , võtke !  "  
    Kustas Lokk vaatas põõsaste tagant paistvat halli majaseina , samblikku kasvavat vana pehastunud sindlikatust , maas kükitavat häbelikku Antot ja roosidesülemit . 
    Elu on imelik . 
    Suured ja väikesed juhused on üksteisega sageli lausa uskumatutes seostes . 
    Nagu kogu see jant tema ja Mai istutatud roosidega , jultunud Pargasega , veidi nagu lihtsameelse Anto Laanepüü ja tolle tüdrukuga , kes Loki mõtetest kuidagi lahkuda ei taha . 
     "  Miks sa oma lillekimbuga tuppa ei läinud ? 
    Kas pole kodus või ?  "  
     "  Küll ta vist kodus on ,  "  lausus Anto punastades . 
     "  Ma ... istusin siin , et ... mõtelda .  "  
    Ta ohkas . 
     "  Ootasin teid . 
    Mul ei olnud hästi julgust üksi sisse minna ,  "  tunnistas ta avameelselt . 
    Mõni hetk endamisi aru pidanud , võttis Lokk taskust rahakoti . 
     "  Kuna on sünnipäevale minek , siis teeme nii ...  "  
    Ta ulatas Antole raha . 
     "  Jookse , too Kriisa poest pudel või paar šampust või mingit paremat kuiva veini ja šokolaadi . 
    Eks sa ise vaata ...  "  
     "  Selge !  "  
    Anto ulatas roosid lokile . 
     "  Aga teie võtke kõik need roosid .  "  
     "  Olgu ...  "  
    Lokk muigas , kuna mõte libises korraks Maile . 
     "  Mina võtan roosid , lähen sisse ja ütlen , et need on sinu poolt ja et sina ise tuled kohe varsti järele . 
    Nõus ?  "  
     "  Olgu !  "  
    Anto ruttas minema . 
    Siit Linnupette kaupluseni pole ju poolt kilomeetritki ja mõte , et tema , Anto , läheb koos traktorijaama direktoriga Mari-Eltsu sünnipäevapeole , lisas ta pikkadele koibadele kiirust . 
    2 
    Kustas Lokk korjas roosid hoolikalt kaenlasse ning sammus , imelik naeratusevari näol , peaaegu lonkamata halli majakese poole . 
    Ta lükkas irvakiloleva välisukse lahti , astus nõtkuvate põrandalaudadega eeskotta ja peatus hetkeks , et vaadata , kuhu edasi minna , kui sees otse viiva pruuni ukse taga tusane mehehääl sõnas :  "  Tulin sulle viisakalt õnne soovima , aga sina ... ? 
    See on rohkem kui häbematus . 
    Peaaegu väljaviskamine .  "  
     "  Ja välja viskan su nimelt ,  "  kostis Mari-Eltsu vihane hüüatus . 
     "  Muud sa väärt ei olegi !  "  
    Kustas Lokk muigas tahtmatult . 
    Ta oli Mari-Eltsu hääletooni ja ütlemisega rohkem kui rahul . 
    Kriisa tahab tüdrukule nähtavasti ligi ajada . 
    Tüdrukul paistab aga olevat tugevam iseloom , kui pealtnäha võiks arvata . 
    Lokk tõstis just käe , et koputada , kui Mari-Elts toas äkki vihaselt ütles :  "  Kao eemale ! 
    Või veel kätele voli andma ? ! 
    Näed , kus uks on ... ! 
    Kasi välja siit ... välja !  "  
    Kiired sammud lähenesid uksele , ja enne kui hämmastunud Lokk suutis eeskojast välja taganeda , tõmmati uks laiali lahti . 
     "  Jalamaid kao siit , häbematu ! 
    Ma ...  "  
    Mari-Elts vaikis kohkunult , sest märkas Lokki . 
    Roland Kriisa seisis laua ääres ja tundus nüüd ka nagu segaduses olevat . 
    Lokk muidugi samuti . 
    Kõik kolm vaatasid viivu sõnatult . 
    Igaüks häbenes oma häbi ja otsis kramplikult võimalust , kuidas kõike tühiseks naljatamiseks keerata . 
     "  Issake ... teie , seltsimees Lokk ? 
    Poetas esimesena Mari-Elts . 
    Tüdruku nägu oli kriitvalge , silmades ja ilmes tundus niipalju muret ja ahastust , et Loki süda võpatas . 
    Mis õigusega see Kriisa-lontrus teda siin kiusab ? 
    Mis sõprust ja musti plaane ta Mari-Eltsule vägisi kaela surub ... ? 
    Kustas Lokk ei taibanud kogu loost muud , kui praegu kuulis - aga sellestki jätkus parajaks vihastamiseks . 
     "  Oh taevas , ma vist suren praegu siinsamas häbi kätte ...  "  
    Mari-Elts hõõrus käeseljaga otsmikku . 
     "  Tere õhtust ... 
    Mida ma ... 
    Küll teil võis seda halb ja inetu kuulda ... muidugi ... 
    Tulge ometi ... ei , ma ei tea ... 
    Aga palun , astuge ikkagi sisse . 
    Ma ju ise kutsusin teid ...  "  
    Keset tuba kissitas endiselt silmi tusane Roland Kriisa . 
    Nüüd altkulmu Lokki uurides kehitas ta õlgu ja tema meelepahast õhetavale näole laskus tavaline jahe , viisakas , ükskõikne ilme . 
    Mari-Elts aga oli vihast , kohkumisest ja mingist murest ilmselt nii segi , et Lokk taolist tunnete segu varem küll kellegi näol polnud märganud . 
    Ta astus lävel komistades tuppa , võttis mütsi peast . 
    Ja alles siis märkas ta oma kaenlas roose - ning nii imelik , kui see talle hiljem tagasi mõeldes ka tundus , andsid just need toredad , lopsakad õied Lokile , kes seni ühtegi tüdrukut polnud lilledega külastanud , tema tavalise rahu tagasi . 
     "  Tere . 
    Mis siis ikka , jõudu kaklejatele . 
    Tervitus sünnipäevalapsele !  "  
    Jah , toon oli valitud õige . 
    Ta ulatas roosid naljatleva pidulikkusega Mari-Eltsule . 
     "  Palun ! 
    Sattusin siin ukse ees praegu kokku ühe minu noore verivärske traktoristiga - Anto Laanepüüga , kes seisis maja juures ilmselt suures hingehädas ...  "  
    Mari-Elts hingas katkendlikult ja sügavalt . 
     "  Jah , tõsi muidugi ... 
    Anto pidi ju ka tulema ... 
    Aitäh teile veel kord tema pärast !  "  
    Tüdruk naeratas nõrgalt . 
     "  Ta on minu armas ja truu austaja juba koolipõlvest ... 
    Palun , seltsimees Lokk , istuge ometi ! 
    Ja suur-suur tänu nende imeilusate rooside eest .  "  
    Kustas Lokk tõstis tõrjuvalt käe . 
     "  Need ilusad roosid , nii kahju kui mul ka on , ei ole minult , vaid mainitud noorelt seltsimehelt , kellest alles juttu oli ja kes kohe varsti ka ise siia tuleb ... 
    Minu poolt on ainult südamlik käepigistus .  "  
    Alles nüüd surus Kustas Lokk Mari-Eltsu kätt , teretas hooletult-jahedalt Kriisat ning istus sundimatu , heatujulise ilmega laua äärde toolile . 
    Mari-Elts asetas roosikuhila suurde kivikannu . 
     "  Kui imeilusad ... ma ei leia lihtsalt sõnu ...  "  
    Roland Kriisa lükkas aknapooled laiali lahti , istus siis laua äärde Loki vastu ja sõnas ilmselt millelegi muule mõeldes :  "  Ilmad on otse võimatult kuumad ... tapvalt kuumad ...  "  
    Mari-Elts seadis ja silmitses vaikides roose . 
    Ka tema mõtted näisid uitavat kusagil kaugemal . 
     "  Jah , tõesti kuumad ... see on väga hea ,  "  pomises Lokkki hajameelselt ja vaatas , pea viltu , natuke kergitatud kulmude alt Roland Kriisa poole . 
    Ta pidas endamisi aru , mida äsjane riid siiski tähendas . 
    Samas meenus , et see mees siin kõneles nüüdsama midagi kuumusest ja et viisakuse pärast peaks pikemalt juttu ajama , kuigi Kriisa meeldiv nägu oli Kustasele järsku vastumeelsem kui varem . 
    Miks ? 
    Kas sellepärast , et Mari-Elts Kriisat häbematuks nimetas ? 
    Arvatavasti . 
     "  Küllap tuleb veel äikest ,  "  lausus ta peaaegu tigedalt . 
    Roland Kriisa muigas . 
     "  Siin juba natuke müristaski ,  "  ütles ta ilmselt leppimist püüdleva pehmusega .
    I 
    Veel hingeldades äsjasest kiirustamisest , astusin kabiini ja kui vajutasin kuuenda korruse nupule , tundsin juba enesekindlust - kell näitas minuti pärast pool kaksteist - , olin kuningliku täpsusega liginemas oma eesmärgile ja minuga polnud juhtunud mingit ettenägematut viperust . 
    Lift nõksatas ülespoole , tajusin kiirust , tublit kihutamist korruselt korrusele , seejärel sujuv pidurdamine , kabiin jäi seisma ja võis oodata ukse avanemist , kui äkki algas täiesti ebareaalne liikumine horisontaalsuunas . 
    Kaotasin sel hetkel tasakaalu : käed püüdsid asjatult millestki kinni haarata , libisesid mööda siledaid seinu , jalad takerdusid teineteise taha ja ma leidsin end jahmununa põrandalt . 
    Ma polnud kunagi varem kuulnud sellistest liftidest ja seetõttu ei olnud ette valmistatud äkiliseks suunamuutmiseks ning mõtlesin pahaselt , et kuidagi peaks ikkagi inimesi hoiatama , sest muidu võib end puruks kukkuda , kuid vaevalt sain selle mõttevälgatuse peast läbi lasta , kui algas sõit alla . 
    Sõit - kindlasti on see siinkohal vale sõna - oli lendamine , jube tormamine sügavusse . 
    Pigistasin silmad kinni , arvestades , et järgmisel momendil lift puruneb ( ma ei tundnud hirmu , vaid kujutlesin , kuidas kabiin , paiskudes vastu betoonist šahtipõhja , puruneb tünnilauataolisteks pilbasteks ) . 
    Ei tea , kas möödus sekundeid või kestis kukkumine ligi minuti , aga lõpuks lifti liikumine aeglustus ja lift peatus . 
    Tõusin põrandalt , kloppisin rõivad kiiresti puhtaks ja astusin avanenud uksest välja . 
    Oli kitsas valgeks värvitud seintega ruum , põrand veel värvipritsmeid täis , seinas ruudukujuline võretatud aken , otse akna taga auras asfaltplats ; mingi tunkedes mees pesi autot ja vesi auras eredas päikesepaistes . 
    Mu imestus , et olen keldrikorrusel , muutus aga kohe meeleheiteks , et võin tähtsale kokkusaamisele hilineda , ent lifti väljakutsenuppu lihtsalt ei olnud ja uks oli sulgunud . 
    Kitsast ruumist kuhu olin sattunud , viis alla trepp . 
    Trepi kohal nägin pika sabaga noolt , aga alla jõudes seisin heledalt valgustatud koridori lõpus , kus mu ees avardus lõputu rida ukseristkülikuid , seinal , otse näo kõrgusel , jälle suunanool : mine otse ; hetkeks tundsin end peaaegu Alice'ina imedemaal , puudus vaid koogike kirjaga  "  Söö mind  "  , muigasin , peibutava väljakutsenupuga liftiust polnud kuskil näha , muigasin mõrult ja hakkasin edasi sammuma . 
    Koridor oli kui välja surnud ( nagu koolimaja koridor , kui kõikides klassides on tunnid ) , uksed kuidagi väga kindlalt suletud , aeg-ajalt suunda näitav tabloo : mine otse , ja kell oli juba kolmveerand kaksteist . 
    Sekundiosuti hüples tillukeste julmade hüpete kaupa edasi ning iga hüpe oli piisake kibedust : minuga toimub midagi minust sõltumatut ja kõik need õnnelikud mõtted , millega ma eelmisel õhtul voodisse olin heitnud , muutuvad olematuks . 
    Kui nad näevad , et ma kokkulepitud kellaajal kohal ei ole , siis antakse töökoht , mille pidin saama , kellelegi teisele , tuttav , kes pidi mind soovitama , sõidab minema , soodne võimalus möödub ja kedagi pole süüdistada . 
    Kindlasti olin astunud mingisse eriotstarbelisse lifti , tõenäoline , et liftide süsteemis tekkis rike , harv võimalus tuhandest ... ja nüüd jäi minu ainukeseks mureks leida uks , mis viiks mind uuesti tänavale . 
    Olin kaotanud igasuguse lootuse , kuid selle asemel et rahulikult oodata , mis saab edasi , hakkasin ma nagu meeletu kloppima ustele ja püüdsin neid isegi lahti kangutada . 
    Mõned uksed olid polsterdatud , enamik aga plekiga üle löödud , ning siis kostis kloppimine ärritava mürinana ja peatselt valdas mind jõuetus , iga uus uks pani julgust koguma , südame pekslema , nagu teeksin midagi keelatut ja kohe tuleb ametnik , kes vastutab korra eest , ning mul läheb halvasti . 
    Loobusin . 
    Lihtsam oli tõtata mööda painajalikest nooltest tähistatud teed , kuuletuda tabloode sundusele , olla vastutusest vaba ja seda senikauaks , kui seisin näoga vastu siledat seina . 
    Siis seisin vastu seina , millele oli kena kirjaga maalitud lakooniline  "  stopp  "  . 
    Võimalik , et olen inimene , keda lihtsad olukorrad teevad alati abituks ja otsustusvõimetuks , ent seina jõllitades hakkasin uskuma , et tegelikult on kõik hoopis keerukam , mind on petetud , kui usaldasin suunanooli , et sein ei tähenda veel teekonna lõppu ja kõige taga on siiski kindel süsteem , mis viib mind kui mitte kuuendale korrusele , siis vähemalt tänavale . 
    Otsustasin kohe pöörata tagasi , kuid lõputuna näivat heledalt valgustatud teed nähes valdas mind tüdimus . 
    Võtsin taskust hommikuse ajalehe , lasksin silmadel üle pealkirjade libiseda - maailmas polnud juhtunud mitte midagi uut - , laotasin lehe põrandale ja istusin . 
    Olin oma aja peremees ning mul polnud tõenäoliselt enam midagi kaotada . 
    Püüdsin nüüd meenutada , mis asutus see õieti on , kuid paraku ei saa inimene meelde tuletada asju , mida ta mitte kunagi pole teadnud . 
    Ma lihtsalt ei teadnud , kus olen ! 
    Usun , et kui kellelegi seda lugu rääkida , peaks ta mind naljameheks , halvemal juhul nõrgamõistuslikuks , kuid ometi pole ma ei seda ega teist . 
    Kõiges on süüdi juhuste kokkulangemine ja kõigepealt üks kohvikus istunud vanainimene , kes parajal momendil kohvitassi maha pillas . 
    Ning tema pärast ongi mu lugu muutunud uskumatuks . 
    Aga parem juba kõigest järjekorras : eelmisel õhtul kohtasin üht tuttavat , kellele kurtsin oma lohutamatut olukorda . 
    Ta suhtus minu muredesse osavõtuga , ja kui ma rääkisin , et olen ilma töökohata , ütles ta , et parajasti on asutuses , kus tema töötab , saadaval koht , mis peaks mind täiesti rahuldama . 
    Mäletan , et küsisin talt nagu muuseas asutuse täpset nimetust ( mul oli piinlik , et ma ei teadnud tollest tuttavast midagi , samal ajal näis ta minu asjadega hästi kursis olevat ) ja siis ta ütleski , ent äkki pillas kõrvallauas istuv vanainimene oma kohvitassi maha , koorega kohv pritsis mu püksisäärtele , kummardusin neid puhastama ja vastust kuulmata mõtlesin hoopis , et vanad inimesed ei tohiks üldse kohvikus istuda , neil on nii pudedad käed ... 
    Seejärel tõusis tuttav minekule , haarasin veel ta käisest ja küsisin , kas ma tulen tööga toime . 
    Ta naeratas rahustavalt ja hüvasti jättes toonitas , et ma pean kindlasti tulema täpselt poole kaheteistkümneks , sest hiljem on ta juba ära sõitnud . 
    Tänasin teda ette ja me jätsime tugeva käepigistusega nägemiseni . 
    Kui mu kaaslane oli lahkunud , jäin veel hulgaks ajaks mõtisklema uuest kohast , tuli meelde , nagu tuttav oleks maininud , et töötab asutuses , mis asub uue hotelli vastas . 
    Olin sealt palju kordi mööda käinud ja mulle meeldisid maja avarad aknad ja külalislahked klaasuksed ning mulle tundus , et inimestel , kes seal töötavad , on tubades palju päikest , nad on rõõmsameelsed ja õnnelikud , ja kui see maja pidi mind võtma oma töötajaks , siis ma enam ei kahetsenud põrmugi , et eelmisest kohast ära tulin . 
    Ning just selle mõtte peale tuligi mulle kõik uuesti meelde . 
    Vahel on nii , et püüad mõnda mälestust eemale peletada , lausa keelad teda teadvusse tulemast , ja ühel hetkel langeb ta sulle laviinina peale ning oled võimetu teda peatama . 
    Äsjane rõõm uuest töökohast taandus ja jälle nägin selle päeva masendavat piltiderida , mida oleksin tahtnud jäädavalt unustada ... 
    Oli lõunavaheaeg ja peaaegu kõik olid läinud kõrvalmajas asuvasse sööklasse . 
    Büroo oli päikesepaisteline ja tühi , ainult kaks mehikest istusid nurgas ja näsisid leiba süüa . 
    Juba nädalapäevad vaevas mind isutus , tavaliselt olin lõunavaheajal käinud jalutamas või istunud kohvikus , kuid sellel päeval jäin millegipärast büroosse , ja siis see juhtuski . 
    Ma ei mäleta , kas mind ajas iiveldama meest leivamugimine või mugijad ise - need olid pentsikud mehed , südamesõbrad , kes ehitasid koos saunsuvilat ja lausa halenaljakalt koonerdasid iga kopika puhul . 
    Alatasa heideti nende üle õelalt nalja , kuid nemad rääkisid üha oma ehitusmuredest ja võtsid nöökimist puhta kiitusena . 
    Igatahes korraga tuli mul kange tahtmine neid kuidagi õrritada , rikkuda püha söömaaja rahulolu , ja ma hakkasin lennukeid paberist kokku voltima . 
    Lennukid tiirlesid mööda tuba , valmisid kiiresti üksteise järel , tiirutasid termospudeli ja sööjate ümber ; need püüdsid mitte välja teha , ometi lennukid vihastasid neid ja mina omakorda tundsin kohtlast lõbu sellest , et kumbki ei ütle midagi . 
    Olnuks loomulik , kui üks neist oleks mulle peale käratanud , mind sõimanud , ent nad sõid ikka veel vaikuses . 
    Korraga avanes uks ja sisse astus salkkond inimesi , ning minu lennuk tiirutas otse meie juhatajale suhu . 
    See oli harukordne juhus ning ma karjatasin siirast vaimustusest . 
    Juhataja sülitas lennuki suust välja , kaaskond seisis jahmununa , oskamata tekkinud olukorras midagi ette võtta . 
    Pöörasin neile selja ja tegin , nagu otsiksin midagi lauasahtlist . 
     "  Noh , näete , siin on siis meie lastetuba ,  "  kuulsin juhatajat abitult naljatamas , ometi said nad liikvele , kuulsin selja taga häältekõminat , jalgade astumist , ja kui kõik vaikseks jäi , vaatasin üle õla tagasi . 
    Leivanäsijad mehikesed silmitsesid mind otsekui surmamõistetut . 
    Me kõik teadsime , et lähemal ajal tuleb koondamine , büroo oli oma põhiülesande täitnud ja nüüd , minnes uude alluvusse , vajati ainult mõnda koosseisulist töötajat . 
    See viimasel ajal valitsenud püüdlikus , soov hoida kinni oma kohast , oli vallanud kõiki , isegi koristajad pühkisid õhtuti laudu kahekordse usinusega . 
    Et juhataja parajal hetkel sisse astus , oli õnnetu juhus , kuid ma eeldasin , et minu jaoks on töökoht juba kadunud , ning tilluke paberlennuk lahendas olukorra . 
    Umbes tund aega pärast  "  lennuõnnetust  "  - nii hakkasid mu kaastöötajad seda vahejuhtumit nimetama - läksin juhataja juurde , lahkumisavaldus näpus . 
    Arvan , kui oleksin siis teadnud , et kedagi ei koondata , poleks ma mingi hinna eest avaldust kirjutanud , kuigi hiljem päästis see mind ebameeldivast tagaräägitava seisundist , aga see eelis oli muid asjaolusid arvestades tühine . 
    Niisiis ulatasin oma avalduse juhatajale , ta oli vanem , juba halliksminev mees ja pidas oma kohuseks mind noomida ja õpetada . 
    Istusin , et teda viisakalt ära kuulata , ja kui ta alustas , tajusin , et olen kord oma elus selletaolise olukorra juba läbi teinud . 
    See oli koolis . 
    Mind jäeti mingi koerustüki eest pärast tunde . 
    Istusin tühjas klassiruumis ja ootasin õpetajat . 
    Väljas säras tore sügisõhtu , päike valgustas männitüvesid ja õrna roosakassinise taeva taustal oli nende hõõgumine halvaendeliselt ärev , mis tekitas minus nimetut pelgust . 
    Ei aidanud isegi mõte , et poisid sealsamas koolimaja nurga taga kisuvad suitsu tõmmata ja ootavad mind . 
    Soovisin , et kõik oleks juba kiiremini läbi , samas lootsin , et õpetaja ei tule veel nii pea ja ebameeldiv kõnelus lükkub üha edasi . 
    Aga ta tuli , istus mu kõrvale pinki , ja ta pidi tugevasti pingutama , et ära mahtuda . 
    Istusime , hulk aega vaikides , tajusin , kuidas ta mind uurib , püüab vaadata mulle silma , ent mul oli häbi ja ma põrnitsesin visalt lauaplaadile kritseldatud nimesid . 
    Lõpuks ta alustas :  "  Te olete eeskujulik õpilane ...  "  
    ( Olin hämmeldunud , sest siiani oli ta meid sinatanud . ) 
     "  Te olete eeskujulik , nagu mulle paistab , loomult tagasihoidlik , tean , kuidas sisenete õpetajate tuppa , vaiksel häälel küsite , mida vaja ... aga samal ajal mul on mulje , et see on kõik vaid väline , tegelikult erinete väga palju inimesest , kellena end välja pakute . 
    Mind paneb imestama väiklane hirm , mis takistab teid olemast loomulik . 
    Koerusi teeb igaüks , kuid ainult mõni teeb neid nii nagu teie - süütu ja õnnetu näo taha pugedes ...  "  
    Mida kauem ta rääkis , seda rohkem veendusin , et tal on minust vale arvamus , ta mõtleb kedagi hoopis teist , aga kui pärast üksi koju läksin - ma ei tahtnud sel õhtul olla kaaslastega - , siis tundsin , et võib-olla ta teab seda , millest ma polnud ise veel aru saanud . 
    Ja nüüd , kuulates juhataja monotoonset kõnet , tulin äkki mõttele , et inimene ei suuda iialgi iseennast piisavalt tunda . 
    Vahest ainult kõrvaltvaataja oskab teha õigeid järeldusi , kuid neid järeldusi ei võeta kunagi omaks , vaieldakse meeleheitlikult vastu ; arvatakse , et teine kindlasti eksib , ebameeldivalt eksib . 
    Ollakse pahane , solvunud , ja eks minagi olin solvunud , kuna juhataja andis oma arutlustes liiga suure kaalu sellele piinlikule vahejuhtumile ; ometi olin tänulik , et ta rahuldas minu lahkumisavalduse viivitamata . 
    Mind haarab ikka ja jälle ängistus , kui meenutan seda pärastlõunat . 
    Oli haruldaselt soe ilm . 
    Tänavail sagisid eredavärvilised suverõivad : liikus tarmukas ja lõbus rahvas ; läksin koos nendega , kuni märkasin , et igaühel on oma siht , igaüks tõttab või jalutab kuskile . 
    Ebamäärane vabadustunne , mis mind algul oli vallanud , asendus süütundega : korraga ma ei tohtinud enam istuda inimesi täistuubitud ruumis ja kardinaid akendele ette tõmmata , et tõkestada peibutavate suvekiirte voogu . 
    Võisin olla ja minna , kuhu tahan , kuid istusin vaid trammi , et koju sõita . 
    Püüdsin hulk aega asjatult ust lukust lahti keerata , aga võti ei liikunud , sest uks polnudki lukus . 
    Ellen oli millegipärast varem koju tulnud ning see viis mind segadusse ; ma ei olnud üldse mõelnud , kuidas talle seletada , et mind on töölt vallandatud . 
    Rääkida , kuidas lugu tegelikult oli ? 
    Ei , ta poleks aru saanud , ja mul oli ebamugav , sest tõepoolest olin päris lapsikult käitunud . 
    Kohmitsesin mõned minutid esikus , aga ei suutnud midagi mõjuvat välja mõelda . 
    Kui tuppa astusin , nägin , et Ellen pakib kohvrit ; oletasin , et ta sõidab komandeeringusse , nagu viimasel ajal oli sageli ette tulnud , ja tundsin kergendust , et piinlik seletus lükkub mõne päeva võrra edasi . 
    Istusin kušetile ja jälgisin tema tegevust . 
    Ellen näis mind mitte märkavat , saalis riidekapi ja kohvri vahet , äkki taipasin , et midagi peaks nagu teistmoodi olema , mind läbinud aimus aga oli nii ebamäärane , et veel uskudes oma esialgset muljet , küsisin , kuhu ta komandeeringusse sõidab ja miks ta seda siis eile ei rääkinud . 
    Ellen seisis kohvri kohale kummardunult , oli nagu tardunud ühte ja samasse asendisse , ja siis ma nägin , et lauasahtlid vedelesid põrandal , kõikjal lebas rõivastusesemeid - terve tuba oli kummalises korratuses - ja varem ma nagu seda kõike ei märganudki , vist tegelesin liialt oma mõtetega , aga nüüd levis toas kõle vaikus , vaikus , mis vältas pikki sekundeid , ja siis pööras Ellen ümber ning ta nägu oli pisaratest märg .
    Ruttaril polnud mingit tahtmist minna seda naisterahvast otsima . 
     "  Nüüdse aja noor inimene ei taha vanainimese eest sammugi käia . 
    Kus sa sellega .  "  
     "  Mis ma tast ikka otsin ?  "  
     "  Tahan sellest siust lahti saada .  "  
     "  Las ta elab mujal ja maksab teile üüri , mis te veel tahate .  "  
     "  Tahan tast lahti saada ,  "  kõrgendas perenaine häält . 
     "  Nad on Schneideri eidega minu peale kaevanud . 
    Kes neid teab , äkki on nad rahvasaadikule juba midagi hambasse puhunud .  "  
     "  Aga te ütlesite , et aastaid tuleb puudu .  "  
     "  Seda ütles rahvasaadik , mitte mina .  "  
     "  Ükskõik .  "  
     "  Kus ta siis ükskõik on ,  "  ärritus perenaine lõplikult . 
     "  Miks rahvasaadik varem midagi ei öelnud , kui ma jutul käisin ? 
    Siis polnud teda veel üles keeratud .  "  
    Kui perenaine oli veidi rahunenud , viis ta jutu teisale . 
     "  Mis sa sellest elektrist päise päeva ajal kõrvetad ?  "  torises ta . 
     "  Siin nurgas on pime . 
    Puukuur otse akna all .  "  
     "  Noored silmad peas , ei näe nüüd ilma elektrita lugeda . 
    See mõni jutt .  "  
     "  Paljuke seda voolu ikka läheb , küll jõuab ära maksta .  "  
     "  Millal sa puid tood ?  "  
     "  Varsti .  "  
     "  Millal see varsti on ? 
    Ainult küttekontori pehkinud haavad ongi kuurinurka jäänud . 
    Muud midagi .  "  
     "  Kui raha saab , siis .  "  
     "  Kevad käes , ikka lubad . 
    Mul üks tuttav teab , kust puid saada . 
    Head kuivad kasehalud . 
    Mees toob ise kohale ka . 
    Kas sul raha on ?  "  
     "  Ei ole praegu . 
    Kui stippi saan ...  "  
    Direktor aga otsustas just nüüd näidata , et kuigi ta on naine , on temas ometi piisavalt mehelikku järjekindlust ja karmust oma sõna maksma panna selle põikpäise kursuse juures , kes oli kolm nädalat koosolekuid pidanud ja vaikinud . 
    Direktor oli täiesti veendunud , et nad kõik teadsid , kes rebis välja tolle õnnetu päevikulehe . 
    Lõpuks oli päevikuleht taandunud hoopis tagaplaanile , olgugi et kõik rääkisid päevikust kui riikliku tähtsusega dokumendist . 
    Esimesele kohale nihkus printsiip . 
    See oli direktori ja kursuse duell . 
    Ühel pool terava näoga keskealine naisterahvas , teisel pool kakskümmend üheksa tulevast õlivabrikute mehhaanikut . 
    Duell kaldus vägisi poiste kasuks ja direktor kasutas majanduslikke sanktsioone , sest poliitika käib ikka kõhu kaudu . 
     "  Meie kursus on stipist ilma ,  "  hüüdis organisaator stipendiumipäeval üle klassi . 
     "  Ärge parem mingegi uksi kulutama . 
    Enne ei maksta kopikatki välja , kui süüdlane käes .  "  
    Aarne istus tuimalt pingis ja vahtis ainiti enda ette . 
    Temagi tasku ja kõht oli tühi . 
    Mõttes siunas ta ennast , et oli seda päevikut puutunud . 
    Aga enne kui ta mingile otsusele jõudis , tuli klassiorganisaator talle kallale ja lõi ninast vere välja . 
     "  Jalamaid hakkad astuma ! 
    Kuuled ?  "  
     "  Ära õienda !  "  pühkis Aarne verist nägu . 
    Poisid rebisid nad teineteisest eemale . 
    Järgmisel vahetunnil oli Aarne klassist kadunud . 
    Ta jäeti üheks kuuks stipist ilma ja käitumine võeti kolme peale . 
    Direktorile meenus leinamiitingu kõne ja see päästis ta väljaheitmisest . 
    XXXIX 
    Karjamees Jelissejevi kitsed olid hilissügisel lonkides pugenud aeda ja koorinud üksikut õunapuud . 
    Noore puu mahlakas koor maitses neile hea , ja kui Ella viimaks peale juhtus , oli puu valgeks söödud . 
     "  Küll on inimesed , ei näe loomade järele vaadata ,  "  pahandas Ella , andis kitsedele peene vitsaga mitu sirakat , kihutas nad savimaja juurest minema ja sellega asi lõppeski . 
     "  Söögu või kõikide juurtega ära , mis see minu asi on ! 
    Või mina jõuan teda mõisa loomade eest hoida ,  "  mõtles Ella tusaselt tuppa minnes . 
    Aga teisel päeval raius ta kirvega virtsatiigi äärest külmanud savi , soojendas pliidi üles ja tegi paraja segu valmis . 
    Siis läks ämbriga aeda , mätsis kitsede söödud kohad tüvel tasaseks ja sidus savi roguskiga kinni . 
    Kui kitsed jälle maiustama tulid , jäid nad päid väristades ebameeldiva uudise ees seisma ja vana kits mökitas kaeblikult . 
    Ella vits äratas ta melanhoolsetest mõtetest kõige kaduva üle . 
    Enam nad ei tulnud , õunapuu läks üksikult , kuid mehiselt kohisedes talvele vastu . 
    Noorele viljapuule ei teinud sügisene koorekaotus midagi . 
    Kevadel valendas ta õitest ja oli täies elujõus . 
    Nüüd , suve algul , kui Ruttar linnast koju tuli , edenesid tal rohelised viljad , puu oli parima tervise juures ja soe tuul sahises ta võras võimukalt . 
    Rohi hõljus tuule käes , puud kahisesid , ristik ja vikk lõhnasid magusalt . 
    Gaasiving ja kriiditolm hajusid peagi Ruttari sõõrmeist . 
    Koroljovi Vanka ronis veehobuse seljast maha ja läks rõõmsalt tallihoovi , vandudes uut karjabrigadiri , viletsat palka ja ühtelugu rikkiminevat pumpa . 
    Ta oli tallimehelt õppinud tähtsalt läbi hammaste sülitama ja kasutas oma oskust igal võimalikul juhul . 
    Teise karjalauta oli Ikkose asemele tulnud uus mees . 
    Pikk , kõhetu vanamees , range ja asjalik nagu kooliõpetaja . 
    Ikkosest oli varakevadel saanud Adula osakonnas seakasvatuse brigadir . 
    Ta oli Salme juurest ära läinud . 
    Külaeided ootasid läbematult skandaali , mis pidi lähemal ajal puhkema . 
    Nimelt oli Pihlaksaare Artur saatnud laagrist kirja , kus oli teada andnud , et varsti võib teda jälle kodupinnal näha . 
    Veeratas krigises malmselt nagu ennegi , karjamehed vedasid endise usinusega sõnnikut ja vikki ning katsusid urisedes oma viinast huugavaid päid . 
    Ainult piima oli rohkem , mehed tegid vankriga kaks reisi . 
    Kõik oli nagu aasta tagasi ja ei olnud ka . 
    Mitmedki asjad paistsid Ruttarile uues valguses . 
    Talle näis , et inimestesse on peidetud õunapuu , mis ala ootab võimalust , et õitsele puhkeda . 
    Värske kasepuust tiisli taga kõndides , päikese ja pilvede igavest varjumängu vaadates hakkas ta süda imeliselt valutama . 
    Ta oli naiivne ja heatahtlik nooruk , kes arvas , et headus parandab ja ülendab elu . 
    Aga aias kahises konkreetne puu ; veemees seadis tara uuesti korda . 
    Lüpsinaised istusid hommikuses lämbes laudas uniselt ja pahuralt täissöönud , ähkivate lehmade all . 
    Lüpsikute vangud kõlksusid hellalt ja eemalviibivalt . 
    Kell kuus löödi laudauksed pärani ja lõputu punakaspruuni vooluna valgusid lautadest välja lehmad , piirates ümber Ruttari hobuse , karjakute sõnnikuvankrid ja karjuse koos tema pika piitsa ning klähviva koeranässiga . 
    Ja siis tuli kätte suur suvi . 
    Kiviras hakati heina tegema - hobused ja traktorid läksid niidumasinate ja rehadega välja . 
    Heinakoormad voorisid mööda sooja tolmust teed , vedajad kükitasid heintel ja ümisesid omaette laulda . 
    Nende higistamine algas alles lakaluugi all . 
    Ella mullikad olid kevadel karja aetud . 
    Nüüd käis ta jälle tallihoovis , hang õlal . 
    Heina vastuvõtmine oli raske töö , kõige hullemini väsisid jalad pehmel virnal tatsudes . 
    Heinad krabisesid poolhämaras laudalakas , hanguvarred naksusid ja all turnatas hobune . 
    Päev otsa töötati vaikides ja mõte ( kellel see peas liikus ) hõõrdus viimaks siledaks kui hanguvars . 
     "  Kui ainult jõuaks aidata poisil kooli läbi teha ,  "  mõtles Ella . 
     "  Küll ta siis juba ise vaatab edasi , siis on silmad peas nagu koerakutsikal üheksandal päeval . 
    Jõuaks veel mõne aasta pingutada ja vastu pidada ...  "  
    Ella pühkis higi . 
    Kohe tuli tohutu hangutäis , tal jäi hing tolmust ja heintest kinni . 
    Öösel hullasid ja lõkerdasid neil heintel ekskursandid , kes olid tulnud kuulsaid Kivira lehmi vaatama , kuigi ei lüpsinaised , Ella ega ka uus brigadir leidnud neis loomades midagi iseäralikku . 
    Ühed ekskursandid tulid , teised läksid . 
    Koosti Emilie , kes oli pensionil ja kellel oli aega asjade üle järele mõelda , rääkis muidukõndijaid silmitsedes :  "  Tea , kunas nad seda tööd teevad , muudkui üks ringilendamine . 
    Aga või nüüdsel ajal keegi sellest küsib , jahitakse niisama tunnid täis ...  "  
    Möldri Linda raputas parajasti trepikivil saapaid jõusöödast puhtaks . 
    Emilie sõnad läksid talle pihta . 
     "  Muidugi , nüüd tuleb kõik ise koju kätte !  "  kihvatas ta . 
     "  Viska aga muru peale selili ja hoia suu ammuli !  "  
     "  Mina ei saa aru , millest need lüpsjate käed valutavad ,  "  ei lasknud Emilie end Linda torkest segada . 
     "  Ühtepuhku üks häda . 
    Meie lüpsime vanasti kahekesi kogu mõisa lehmad ära ja käisime veel põllu peal kah . 
    Lüpsjaid ei olnud olemaski ...  "  
     "  Mõni piim siis lüpsta oli ! 
    Kolm plännergut peal , lükati käsikäruga meiereisse ...  "  
    Niisugune jutt pensionärile enam ei meeldinud , pahaselt läks ta tuppa . 
    XL 
    Kuuri alla hakati sood üles harima . 
    Tohutud kändude ja juurte kuhilad mustendasid üle põldude ja karjakoplite . 
    Ella silmitses neid kaks päeva mõtlikult , kolmandal õhtul laskis Ruttaril veehobuse karjameeste vankri ette panna , võttis sae ja kirve ning siis sõitsid Kaurid soole . 
    Nagu Ella arvas , oligi selles risuhunnikus küllalt traktori mahamurtud poolikuid puid , haralisi kuusejuuri ja kõrgeid kände , millest sai lõigata tubli jao küttepuid . 
    Nad töötasid tiheda augustikuu hämaruseni . 
    Saag läks puid lõigates nüriks , hobune norutas tülpinult , mokk töllakil . 
     "  Hea , et me saime õigel ajal jaole ,  "  rääkis Ella rõõmsalt . 
     "  Näed , millised kenad puud .  "  
    Uudismaa oli lage ja mullane . 
    Siin polnud isegi rohutirtse . 
     "  küll see aasta on pikk aeg ! 
    Mõtle , kolm aastat veel ees .  "  
     "  Vähemaga ei saa .  "  
     "  Kamsoni Kalev sai aastaga . 
    Riik andis riided selga , saapad jalga ja taskuraha pealekauba .  "  
     "  Traktoristiks ei taha hakata .  "  
     "  Head raha teenivad . 
    Töö on küll must , aga ikka kergem kui viglamehel .  "  
    Jaheudu tõusis soost , hobune seisis selles nagu viirastus . 
    Saag krigises ja Kauril haugatas karjakoer . 
    Vankril oli juba küllalt kõrge koorem . 
     "  Vii need puud linna , perenaisele ,  "  lausus Ella . 
    Talle ei kõlba sellised jändrikud . 
    Tal väike pliit , sinna ei mahu alla .  "  
     "  Saete väiksemaks , küll mahuvad .  "  
    Ruttar jäi asjaga nõusse . 
    Tal oli isegi hea meel , et kogu aastaks on nüüd puumure kaelast ära . 
    Nad tuhnisid mitu kännukuhja läbi ja saagisid kõik tükkideks , mis vähegi saagida andis . 
    Pärast kolme õhtut tööd oli Kivira savimaja ees virtsatiigi kaldal suur lasu kände ja katkilõigatud juuri . 
    Koosti Emilie takseeris asjatundliku pilguga Kauride tööd ja siunas oma vanameest , kes ei märganud õigel ajal soole sõita . 
    Nüüd oli muidugi hilja ja tuli oodata , millal sovhoos jõuab uue soolahmaka üles juurida . 
     "  Teil terve talu kütus kodus ,  "  arvas Emilie . 
     "  Pole külmaga mölamist .  "  
    Ruttar muigas endassesulgunult puid vankrilt maha loopides . 
    Kui Emilie oli tuppa läinud , silmitses ta hindavalt risti-põiki puuvirna ja tähendas :  "  Siin on kõva autokoorem .  "  
    Ühel hommikul ootas Ella kontori juures direktorit . 
    Kui Savi trepile tuli , hall vihmamantel seljas ja peamajandusmõtteid täis , astus Ella lähemale , jäi aupaklikult seisma ja lausus :  "  Mul oleks direktoriga üks jutt ...  "  
     "  Mis siis Ellal on ?  "  muigas Savi . 
     "  Kas heinatöö käib üle jõu või ei saa Lindaga läbi ?  "  
     "  Tahaks teada , millal sovhoosi auto linna läheb ...  "  
     "  Tuleva nädala algul .  "  
     "  Ei te , kas kände saaks viia ... 
    Või läheb auto koormaga ?  "  
     "  Mis kände ?  "  muutus Savi korrapealt valvsaks . 
    Ella seletas . 
     "  Need on sovhoosi omad . 
    Kõik on sovhoosi vara , mis sovhoosi maa peal . 
    Ei ole sellist seadust , et siit võib midagi ära viia ...  "  
     "  Kuidas ma siis saan , puid ei jõua osta ...  "  
     "  Niikaua kui mina olen direktor , ei vii siit keegi halgugi ära . 
    See on ju riigi vara .  "  
     "  Jah , jah . 
    Riigi , kelle muu . 
    Mis ma siis teen ? 
    Ei jõua ...  "  
     "  Riik annab nüüdsel ajal kooliminejale kõik - ühiselamu ja stipendiumi ,  "  lohutas direktor karjanaist . 
     "  Pole ju mingi klikiaeg .  "  
    XLI 
    Ruttar naeris sombunud augustiõhtusse , veeretas ragises piklikult nagu parastaja . 
    Uus brigadir läks laudast koju . 
    Ta vaatas eemalt naervat noorukit ja küsis oma tavalisel viisil ettevaatlikult :  "  Ega te juhuslikult purjus ei ole ?  "  
     "  Millest ? 
    Veest või ?  "  naeris Ruttar . 
     "  Miks te naerate ?  "  
     "  Mis ma siis pean tegema ? 
    Kui sa oled viisteist aastat olemas olnud ja äkki öeldakse , et sind pole olemas , et sind pole kunagi olnudki , siis hakkad muidugi naerma .  "  
    Brigadir ei pannud veemeistri juttu tähele , küllap ei saanud selle mõttest arugi . 
    Ta jätkas häirimatult :  "  Ma olen mitu korda õhtule minnes mõelnud , kui te siia pumpama jääte , et selles ringis ei pea loll inimene vastu - päevast päeva üks ja sama . 
    Sellepärast ei saagi siia kedagi . 
    Keegi ei taha pori sees tampida , kõik tahavad puhtamat , kergemat elu ja rohkem raha . 
    Sellepärast jooksevad siit põllutööle . 
    Aga teie loete valta taga käies raamatut ... 
    Ainult ärge naerge kedagi .  "  
     "  Miks mitte ? 
    Mis siis , kui naeran teid või Savi või Kivirat ?  "  küsis Ruttar ülemeelikult . 
     "  Kes viimasena naerab , naerab paremini ,  "  arvas brigadir mõtlikult . 
     "  Mina olen vana mees , aga saan nii mõnestki asjast aru . 
    Hangumehe tarkusega ei mängi tänapäeval enam välja . 
    Kui vaadata Kivira noori inimesi , siis on näha - raamatut ei taheta , raamat on neile nagu mingi vaenlane . 
    Seda on minul kui endisel kooliõpetajal eriti raske tõdeda . 
    Ruttu viina võtma ja ulakusi tegema , selleks ollakse küll valmis . 
    Ja kui ühel-kahel on huvi ka millegi tõsisema vastu , siis on hea meel , tõesti hea meel . 
    Imelik , et mida paremaks läheb elu , seda vähem huvitab inimesi kool . 
    Väga imelik ...  "  
    Brigadir soovis head õhtut ja hakkas aeglaselt , otsekui mõõdetud sammul koju minema . 
    Vanamees käis vilistades oma rada . 
    Laudad hajusid hämusse . 
    Tuli vaikne , raskete lõhnadega õhtu . 
    Ruttar lippas lauta veeseisu vaatama . 
    Kaalupomm oli tsementpõrandal , nöör longus . 
    Veemeister rakendas hobuse valta eest lahti ja kavatses koplisse sõita , kuid ruuna kett- trengidest karvatuks hõõrdunud külge nähes hakkas tal loomast kahju . 
    Ta võttis hobuse käekõrvale ja läks pori lirtsudes üle õue . 
    Ruun haistis peatset vabadust ja kiirendas töntsi sammu . 
    Savimajast möödudes sidus Ruttar hobuse traataia posti külge ja jooksis tuppa . 
    Kiiruga lõikas ta laualt kääru pehmet leiba . 
    Kivikõvaks kuivanud kannikast poleks ruun ehk jagu saanud - tal olid vanad viletsad hambad . 
    Imelikul kombel ei hoolinud hobune pehmest leivast , kuigi varematel kordadel oli ta vastu võtnud kõik , mis meeleheaks toodi . 
    See seik oani veemehe mõtlema . 
    Ta võttis hobusel päitsed peast ja nõõtas teda kopli poole . 
    Noruspäi jäi loom väravatraadi ette seisma . 
    Aga kui poiss laskis ta koplisse , hakkas ta aega viitmata rohtu sööma . 
    Ruttar pani värava kinni ja vaatas ruuna , kuni see hämarusse hajus .
    Vuntsi vigurid 
    Nüüd tuli Salmele meelde imelik uni , mida ta mõni aeg tagasi oli näinud . 
    Ta oli näinud needust . 
    Algul ta ei teadnud , kes see tõmmu mees on , kuid keegi ütles korraga , et näe , needus tuleb autost välja . 
    Siis oli Salmegi teada saanud , kes see nii pidulikult sohvri selja taga mustas autos istub . 
    Ja veel oli keegi nähtamatu otse Salme kõrva juures öelnud :  "  Needus tuli pulma .  "  
    Salme polnud ikka veel aru saanud . 
    Siis oli toosama nähtamatu jälle täiendanud :  "  Oma pulma . 
    Ta võtab Merle ära .  "  
    Nüüd oli Salmel selgus käes , mis see must mees Kivirast otsib . 
    Tuli kaugelt endale pruuti otsima , ei tea , kes ta siia teadis juhatada ? 
    Ja paistab , et eesti keelgi teisel selge , igatahes ütles ta autojuhile :  "  Tänan !  "  , kui see autost välja kalpsas ja kõrgele külalisele ukse avas . 
    See haruldane mees täristas kannuseid , mille peale tulid kohale kaks võõrast mustaverd meest ja talutasid neeguse kontorisse , seal pidi tulema registreerimine . 
    Salme ei rääkinud seda unenägu kellelegi , mõtles ja mõistatas , mis see pidi tähendama . 
    Võib-olla oleks passinud sellest miniale kirjutada ; tema kui haritud inimene ei usu unenägusid , aga naerda oleks ehk ikka saanud . 
    Et vaata , milliseid asju näeb ämm unes ! 
    Õieti peaks talle kirjutama ka homsetest pulmadest ja sellest , et pruut enne pulmi veel leti taga , nagu ei lähekski see talle korda . 
    Jah , ikka see töö , see olgu kõigepealt , kas tulgu siis pulm või surm . 
    Aga kui nii vaadata , siis tänapäeva pruut , mis sel korraldada või kohendada ongi , veimevakka tal pole . 
    Poemüüja asi , kraam ümberringi riiulitel , muudkui võta , mida tahad ! 
    Veimevakk tuleb ketramata ja kudumata ning neegus võib tulla , ainult allkiri anda , ja oledki registreeritud . 
    Adula pood oli suurtee ääres , mitu korda ümber ehitatud ja kohendatud kollases majas . 
    Ühtelugu peatus siin möödasõitvat rahvast . 
    Kivirast polnud siia tegelikult kuigi palju maad , läbi karjakoplite , magistraalkraavist üle , ja oledki Adulas . 
    Salme seisatas kraavi kaldal , julgemata purdele astuda . 
    Purre paistis olevat üsna vilets , kas kannabki teda ? 
    Äkki variseb kokku või libiseb ta ise kõrgelt sillalt maha ja murrab käe- või jalaluu , jahi siis , vanainimese luud ka , ei kasva kokku . 
    Ta pidas veel natuke aru ja hakkas siis kraavikallast mööda maantee poole astuma . 
    Seal oli korralik sild ja puha . 
     "  Naka viil purdega mürrämä ,  "  pomises ta endamisi . 
    Ettepoole kühmus , pikk luuavars käes , nõnda kompsis ta jõudsal sammul maanteele ja sealt üles Adulasse . 
    Tuul joonistas lumele ringe ja laineid , päikest polnud näha , taevas oli sompus ; küünlapäev oli möödas , päevad läksid pikemaks ja valgemaks . 
    Poes oli mitu inimest . 
    Kui Salme sisse astus , mõõtis müüja , keda mustade vurrude pärast Vuntsiks kutsuti , riidekangast parajat tükki ühele Adula naisele , teised rääkisid vaikselt omavahel . 
    Salme seisis nende juurde , koukis kuskilt palitu alt kireva sitsräti , mis oli tal taskuräti eest , ja nuuskas pruusates nina . 
    Vunts oli husaari moodi , must juuksetukk silmil , sirge nina ja muidugi vuntsid , tihedad mustad vuntsid nina all . 
    Tal oli üldiselt tõsine nägu peas , ometi paistis , et ta kogu aeg muigab omaette . 
    Kõik pidasid teda vigurimeheks , ehkki keegi polnud näinud ega kuulnud Vuntsi vigurit tegemas . 
    Ja tüdrukud ning noorikud punastasid pahatihti , kui ta neile oma musta juuksetuti alt silma vaatas . 
    Veel oli tal harjumus kõvasti arvelaual rehkendada : üks , kaks , kolm , kümme , kuusteist , nagu ei oskaks ta muidu kopikaid kokku arvata , mispeale ostja ära kohmetus . 
    Paremat kätt leti juures seisis lahtine leiva- ja saiariiul , kust igaüks võttis , mis tal vaja . 
    Aga mõnele andis Vunts leiva ja saia oma käega . 
    Ehkki Salme polnud neid katsunud , arvas ta ometi , et need Vuntsi käega antud saiad on palju pehmemad ja paremad . 
    Üldse oli ta kindel , et Vunts annab kaupa näo järgi . 
    Kas ei tulnud see iseäranis selgelt ilmsiks möödunud kevadel , kui võid poodi napilt toodi ? 
    Siis vastas Vunts kõigile , et võid ei ole , aga mõnele tõi tagaruumist paberisse mähitud pakikese . 
    Muidu oli Vuntsi pood ümbruskonnas kõige paremini varustatud . 
    Vunts oli hoolikas ja energiline kaupmees . 
    Sügisel oli siin saada isegi tomateid , mida minia oli Salmet sööma õpetanud . 
    Ta ütles , et Salmel tuleb süüa palju rohelist , ja toorelt . 
    Salme pidas seda raharaiskamiseks ja viguriks , aga kui maigu suhu sai , käis küll ostmas . 
    Tomat oli hea võtta , pealegi nii pehme , et sai teisest oma hambakontsudega jagu . 
    See polnud õun , millele ta võim peale ei hakanud ja mida tuli alati riivida . 
    Minia oli nõnda õpetanud ; varem oli Salme õuna supi sees pehmeks keetnud . 
    Ent kui asi puutus tervisesse , polnud salmel ajast kahju . 
    Vuntsil paistis olevat väga head rasvast sinki , kuid selle tarvitamise oli minia tal ära keelanud . 
    Kõik uuema aja vigur , ei või nüüd sinki süüa ! 
    Tema on eluaeg kõike söönud , ainult sinki polnud vanasti lauale panna , ehkki olidhambad . 
    Nüüd on sinki , aga süüa ei või , vaata vesise suuga pealt . 
    Minia ütles küll , et tõmbame need kaks könti välja ja paneme uued , võltshambad suhu . 
    Vai jummal , naka viil mürrämä ! 
    Hambaarsti juures pole Salme eluski käinud Aga minnij pelgap kah ambaarsti , mes tost , et esi om arst , mõtles Salme kahjurõõmsalt . 
    Talle meenus , kui mures oli minia olnud , kui hammas ühel õhtus valutama oli hakanud , ja kui valge ta näost siis veel oli , kui hambaarsti juurest koju oli tulnud . 
    Ta ei rääkinud midagi , aga salme nägi küll , kuidas asjad on . 
     "  Hull lugu küll , nii noorelt ...  "  ütles Salmele lähemal seisev punase palituga naine . 
     "  Tehku nüüd naine lapse ja loomadega mis tahes .  "  
     "  Kui raske on praegu talve ajal hauda kaevata , maa on kõva kui luu ,  "  tähendas teine , pikem ja peenem . 
     "  Kus sa sellega , maa on sügavalt külmunud , lumi tuli hilja maha .  "  
     "  Naisel niigi palju muret , hakka jälle korraldama ...  "  
     "  Kellest te räägite ?  "  huvitus Vunts riiet voltides . 
     "  Kivira brigadir olevat ära surnud .  "  
     "  Talving või ?  "  
     "  Talving jah ,  "  noogutas pikem naine . 
     "  Ega siis muud kui naine vaadaku uus mees või mingu vana juurde tagasi ,  "  leidis Vunts lihtsa lahenduse . 
     "  Kas sina , Salme ei tea , elad ju sealsamas kõrval ?  "  pöördus punase palituga naine Salme poole . 
     "  Sina peaksid seda kõige paremini teadma .  "  
     "  Mina ei tiia midagi ,  "  kohmas Salme vastumeelselt . 
     "  Kona ta kuuli ?  "  
     "  Täna hommikul olevat surnud ,  "  seletas pikem . 
     "  Tulnud kontorist , leht käes , sinna oli üles kirjutatud , mis tööd keegi tegema hakkab . 
    Tulnud tallihoovist mööda koju . 
    Jah , ja istunud siis voodi veere peale kodus , oma toas . 
    Väike nelja-aastane poeg maganud voodis . 
    Talving öelnud :  "  Üllar , ma hakkan surema .  "  
    Sel minutil surnudki ära . 
    Toodi Haralast arst , see vaadanud üle ja öelnud :  "  Tal on kõige suurem veresoon peas lõhkenud .  "  
     "  Ommiku olli ta imelik küll ,  "  rahmas Salme peaga . 
     "  Mis ?  "  huvitus pikem naine . 
     "  Kuidas ta siis imelik oli ?  "  
     "  Noh , mes ta olli ... 
    Ütel , et tema koolep ära .  "  
     "  Sa , Salme , oleksid pidanud kontori juurde jooksma ja arsti kutsuma .  "  
     "  Mis tuu minu asi , mina ela oman taren ega putu kellekile ette . 
    Kes mulle juuskse arsti tuuma , kui ma mineva kevvai lõpmisel olli ? 
    Ildekart kaije üitskõrd üle usse sisse ja parast : siia sa , rõibe , koolet ... 
    Tiia , kas Talving koolu omgi , aije niisama ullu jutu vällä . 
    Mina ei usu kedagi .  "  
     "  Ega tea jah ,  "  naeris punase palituga naine . 
     "  Mõni aasta tagasi oli teine Harala poe juures meestega viina võtnud , ja mõtle , lasknud ühel traktoristil koju naisele helistada , et mees surnud , vedeleb maanteekraavis . 
    Naine jooksis nutuga kontori juurde autot küsima . 
    Sõitsid siis Haralasse , vana Talving kraavipervel pikali ja norskab .  "  
     "  Tartus vahetati üks tähtis surnu ära ,  "  sekkus Vunts jutusse . 
     "  Naine ja lapsed tulid vaatama , ehmusid kangeks . 
    Naine ütles , et need pole tema mehe sokid ja pintsak on ka võõras . 
    Pärast läks jutt lahti , et see mees polegi ära surnud , vaid puudujääkide pärast vehkat teinud .  "  
     "  Kelle nad siis maha matsid ?  "  küsis punase palituga naine . 
     "  Ei mina tea ,  "  naeris Vunts . 
     "  Mina juures ei olnud . 
    Kes teab , kes neile anatoomikumist sokutati . 
    Mõni vanadekodust ehk .  "  
     "  Vai jummal , vai vanadekodust ,  "  mõtles Salme heitunult ja küsis :  "  Kas teil kohviube on ? 
    Noid päris ube ?  "  
     "  Ei ole , kõik viidi pulmade jaoks ära .  "  
     "  Mis pulmapidamine see enam , kui surnu majas ,  "  arvas pikem naine . 
     "  Teil siis ube ei ole ?  "  küsis Salme veel kord üle ja mõtles , et kindlasti on Vuntsil kuskil tagaruumis ube , aga temale , vanainimesele , ta neid ei too . 
    Iseasi , kui minia küsiks ... 
     "  Ega sellepärast sõit seisma jää ,  "  heitis Vunts naistele , kes ikka pulmadest heietasid , ja pöördus Salme poole :  "  Head pakikohvi on . 
    Soovitan soojalt .  "  
    Ta tõstis riiulilt paki alla , vaatas seda ja ütles :  "  Täiesti värske .  "  
     "  Mina pakikohvi ei taha , mina taha uppe . 
    Kui uppe ei ole , siss ma ei võta midagi . 
    Minnij ütel , et ma pea egä päiv kanget uakohvi juuma .  "  
     "  Kange kohv pidi südamele väga mõjuma ,  "  ütles punase palituga naine . 
     "  Näe , Talving suri ära ...  "  
    Jutt oli jälle samasse tagasi jõudnud ja oli selgesti näha , et naised tahtsid seda veel nii ja naa arutada . 
     "  Ega siss Talving kohvi es juu !  "  sai Salme ootamatult pahaseks ja läks poest välja . 
     "  Talving jõi joh viina ,  "  pomises ta , suur turske miis nigu pull .  "  
    Käies pruuskas ta jälle nina nuusata . 
    Kui surnud , siis surnud , mis sinna parata . 
    Kui pea ei või temagi tund tulla , vikatimees uksele koputada ja öelda :  "  Tule ! 
    Me lääme ära tõiste elu-uunede ! 
    Jäta uss valla , siia ei tule sa enämb konagi tagasi , sovoos saa oma tare kätte .  "  
    Salmele meenus , kuidas Hildegard oli hiljuti teda jälle tuba mööda kõndimise pärast haugutanud ja ette visanud :  "  Sinusugune köbi ei teegi midagi muud , kui trambib tööinimeste närve mööda . 
    Kasu pole sust kellelegi , hoiad sovhoosil tuba kinni . 
    Sinusuguse koht on vanadekodus ja sinna sind viiaksegi , ära keksi midagi oma miniaga . 
    Ega tema sind enda juurde võta , abi sust pole , raha ka mitte . 
    Läheb järsku hullemini kui Tiruli Hildel , tütar võttis kolmsada rubla ära ja lubas ainult eestoas olla . 
    Ja see on oma tütar , mitte minia !  "  
    Salme toksis vihaselt tokiotsaga lumeklompi teel ja lisas sammu juurde . 
    Kõik puha Hildegardi kius ! 
    Ise ta kellegagi läbi ei saa . 
    Kas ei öelnud minia selgel sõnal , et kapi taga on tal alati voodiase valmis , tulgu või päevapealt . 
    Aga tema ise ei taha , liftuga ülevalt alla ka ei saa , ühtegi mutti ei ole , kellega sõna juttu ajada . 
    Minia ütles , mine kohvikusse . 
    Linnamutid istuvad kohvikus , istuvad ja vatravad , lõuna ajal ei pääse söömagi , naeris minia . 
    Vai jummal ! 
    Tema on eluaeg tööd teinud , pole harjunud niisuguse asjaga . 
    Ei , Salmel pole siin midagi viga , siin on tal oma tuba ja tuttavad inimesed , ehkki tal nendest midagi ei ole . 
     "  Mina ei pelgä õige kedagi , valitsus om mulle pensioni andnu , ela nigu rott salven ,  "  ütles Salme äkki valjusti . 
    Sidekontorist mööda minnes turgatas Salmele meelde , et kiri oli koju jäänud . 
    Jah , ja siis see oli veel poolik ka , selle kallal tuli kõvasti mõtelda ja kaaluda , mida sinna üles panna , et gripihaige minia linnas naerda saaks . 
    Ta oli otsustanud Kivira poest toodud pakist siiski kohvi keeta . 
    Aga seal tuli talle meelde , et kohv tegevat südamele haiget , ja ta jäi heitunult teele seisma . 
    Mis nüüd teha ? 
    Vai jummal , äkki ei ole ää , tege aiget , võtt maha ! 
    Kui ta oli jälle liikuma saanud , tuli talle pargi vahel päästev mõte : minia oli ju öelnud , et kui talle on järsku mingit äkilist abi vaja , mingu sidekontorisse ja telligu talle kaugekõne . 
    Salme hakkas sidekontori trepist üles komberdama . 
    Kuidas asjad üleval välja näevad 
    Sidekontor oli rahvast ja paberikrabinat täis . 
    Just äsja oli saabunud post , Merle kallas lehed ja kirjad postikotist välja ning hakkas koos postiljonitüdrukuga sorteerima . 
    Rohelise kampsuniga mees istus endiselt laua taga . 
    Leti ääres seisis Kivira osakonnajuhataja ja lehitses närviliselt paksu sideasutuste nimekirja . 
    Salme seisis keset ruumi ja jälgis üksisilmi nende tegevust . 
    Kõik vaikisid , postiljon kritseldas kritseldas lehtedele nimesid , arvelaud klõbises norivalt . 
    Salme arutas endamisi , kas see küsimus , mis teda siia treppe mööda komberdama ajas , on ikka küllalt tõsine , et miniale helistada . 
    Lihtsamatest asjades võis ju kirjas kirjutada , paberit tal oli , ja kui see vihik otsa saab , võib poest uue osta . 
    Minial tegemist isegi , mine nüüd teda iga pisiasjaga tülitama . 
    Pealegi oli ta alles viimases kirjas tähendanud , et on ise gripis . 
    Salme oli imestanud , et haigus arstilegi kallale pääseb , talle oli ikka paistnud , et arst on kõigist haigustest üle , nagu polekski ta inimene . 
    Aga see oligi väljapääs ! 
    Oli ju igati sobilik pärida , kuidas minia ennast tunneb , kaua tal selle haigusega läheb ja kas ei kavatseta varsti Kivirasse tulla , kuigi Salme ei saanud sugugi aru , et Kivira õhk oleks linnaõhust parem , nagu minia kinnitas . 
    Siin olid samad masinad , autod ja traktorid , mis kõik aina tormasid , sinine suits sabas . 
    Osakonnajuhataja vaatas üle rohelise mehe pea aknast välja , teele , kus sõitis kärinal sinine ratastraktor , ja seletas :  "  Otsin Talvingu poega taga . 
    Et tuleks isa matma . 
    Aga siit raamatust ei leia midagi üles .  "  
     "  Kas teil tema aadressi siis ei ole ?  "  huvitus roheline mees . 
     "  Ta sõitis ju alles üleeile Krimmi , sanatooriumi .  "  
     "  Siis pole ta ehk veel pärale jõudnud . 
    Kui läks rongiga .  "  
     "  Ema ütleb , et läinud jah rongiga .  "  
     "  Kas ema siis ei tea , kuhu ta pidi minema ?  "  
     "  Ei tea . 
    Oli teadnud küll , aga võõras nimi ... 
    Läks murega meelest ära .  "  
     "  Kas need ei tea , kes talle selle tuusiku andsid ?  "  
     "  Ametiühingu esimees vist teadis , aga see läks hommikuse bussiga Tartusse mingile seminarile .  "  
    Salme mõtles , et tal on minia aadress alati endaga kaasas , kes teab , millal seda aadressi tarvis võib minna . 
    Näe , kui hädas on inimesed , kes ei tea aadressi . 
    Ta naeratas napilt , umbusuta .
    Esimene jagu 
    Igatsus 
    Pärastlõunal jõudis Inger saarele tagasi . 
    Jõudsal sammul läks ta üle linna keskväljaku , tolmumaitse suus , kohver käe otsas . 
    Mahe hilissuve päike soojendas majakülgi , puid ja asfalti . 
    Kooperatiivi poest tuli välja kaks meest , nooremal kaenla all kilgendav tsinkpekist vann . 
    Mõlemad naeratasid talle koduselt , ja ehkki ta kumbagi ei tundnud , oli tal sellest hea meel . 
    Vahtral väljaku ääres oli õhtupoolses küljes üks oks juba üleni punane , otsekui oleks ta endasse imenud vaid verevat ehavalgust , päikese viimast mahla . 
    Jälle seesama puu , ja ma tulen koju . 
    Kodunt koju , vanemate poolt iseenda juurde . 
    Ja ma pean uuesti kodunema . 
    Olen praegu siin võõras , just nagu esimest aastat . 
    Ligemale kaks kuud oli ta siit ära olnud . 
    Selle ajaga oli võõristussein , mille vundamenti ta kogu aeg eneses kandis , jälle kõrgeks müüriks kasvanud . 
    Niipea , kui ta lennukist maha tuli , pidi ta asuma seda lõhkuma , et taastada vana , möödunudkevadine eluhoiak - olla õpetaja , korralikult joonitud paber , kuhu kool kirjutab oma käske ja keelde , oma täiust ja tühjust . 
    Ka väike ärklikorter oli suvega võõraks jäänud . 
    Lillevaas oli kuiv , kapi otsast vahtisid vastu hallid tolmurullid , reas kui pääsukesed . 
    Kõik tahtis jälle sisseelamist , omaksvõtmist , harjumist . 
    Ta asus hoolega tuulutama ja kraamima , paigutas mööbligi ümber , tähendab - nihutas rohelise kušeti teise nurka . 
    Mis mööblit tal siin ikka oli ! 
    Kuid meeleolu vaheldust tõi seegi väike ümberkorraldus . 
    Lõpuks riputas ta akna ette uue kardina , valgus sai pidulikuks , puhtaks . 
    Oli rahulik eelõhtune aeg , päike paistis maja tagant , külje pealt , varjud olid pikad . 
    Ta istus laua taha . 
    Kuni ilm oli soe , oli laud veel akna all . 
    Siin oli hea istuda , lonkshaaval kuuma kohvi rüübata , mõtiskleda , kuulata ja aknast välja vahtida . 
    Ta silmitses kaua pihlakaid üle plankaia , tänava ääres . 
    Need olid noored kirglikud puud , suuri erkpunaseid marjakobaraid täis . 
    Veidi eemal kõrgusid saledad haavad . 
    Isegi siia , tuppa , oli näha , kuidas ülal ladvas litritaolised lehed värisesid . 
    Ning nad olid suverohelised , läbi võra ei helendanud veel koolimaja plekkkatus . 
    Pean end lahti rebima suvest , mis minus ikka veel võimutseb . 
    Pean end päikesest võõrutama , harjutama pimedusega , et ta ei tabaks mind ootamatult . 
    Pean leppima tuulega . 
    Sügisest puudutatud ergava oksaga vaher jäi majanurga varju . 
    Vahert ennast võis näha köögiaknast , kuid punane oks ei paistnud sinnagi - see jäi teise külge . 
    Ent Inger kujutles selgesti , missugune ta on seal , väljaspool tema vaatevälja . 
    Talle meeldis see puu ; ta oleks tahtnud seda käega katsuda . 
    Mitte rebida , lõhkuda , vaid ainult korraks puudutada - ehapunast , päikesemahlast . 
    Nõnda see sügis algab , udude , tormide , vihikute parandamise aeg . 
    Tuul ulub ümber maja , kohiseb korstnas , kolistab uksi ja üha selgemini hakkab raaguvate haabade vahelt paistma koolimaja . 
    Siis on kõige kindlam hingepide tuli . 
    Siis paneb ta pliidi kütte - soojaks ja seltsiks , sest raadio ja kell ei saa üksinda lõputu pimeduse vastu . 
    Oli eriliselt vaikne . 
    See oli väikelinna suvelõpuvaikus , kus iga samm , iga kolksatus ja köhatus on kuulda ; kus kõik need vähesedki helid aina süvendavad vaikust , teevad ta tajutavamaks . 
    Vaikus kui palsam . 
    Kui tuleks sealt inimtühja puiesteed mööda , punase vahtra alt keegi , kes kaugendaks saabuva sügise märgid ; kes paneks pihu vahtrale , et see saaks jälle heleroheliseks ; kes ütleks sõna , et tuuled ei pääsekski undama ! 
    Red sails in the sunset , muigas Inger ja raputas pead . 
    Oli aeg end mingi tegevusega koormata , muidu ähvardas juba esimesel päeval igatsus peale tulla . 
    Igatsus , mis teda igal pool ees ootas ja südame rahutuks tegi . 
    Sest aeg läks ja miski ei muutunud . 
    Siis igatses ta siit ära - kuskil võis midagi seletamatult kaunist olemata või tulemata jääda , kui teda parajasti seal ei ole . 
    Ja sellest oleks väga kahju . 
    Ta võttis riiulilt raamatu , mille oli just äsja kohvrist välja pakkinud , ja hakkas süvenenult lugema . 
    Mõne lause juurde tegi ta pliiatsiga märgi . 
    Sealt kumas läbi midagi tema kohta ja nende mõtete juurde kavatses ta kunagi hiljem tagasi tulla . 
    Jah , elada ebakindlalt , kuid kõhklemise krambita , julgeda alati valida , jääda iseendaks . 
    Kuidas tunnetada iga hetk elu täiust , et poleks tühje päevi , talveund , tuimust ? 
    Et oleks rakendatud kõik - hing , keha ja intellekt . 
    Et ta elaks praegu , tegelikult , täna - mitte mingis umbmäärases umbunud ootuses , kujutelus . 
    Samas kuulis ta , kuidas keegi tõtlikul sammul nagisevast puutrepist üles tuli . 
    Juba oli kellelgi hais ninas , et ta on tagasi . 
    See oli tema sõbratar Aet , algklasside õpetaja . 
    Heldinult silmitses ta Ingerit , kes oli nii pruun , puhanud ja hea jumega , et pilk lausa puhkas peal . 
    Aeda silmad särasid nagu väikesel tüdrukul , kes üle hulga aja oma lemmiknukku üle vaatab . 
     "  Väga ilus kampsun !  "  kiitis ta . 
     "  See teeb su silmad täiesti siniseks . 
    Kas sa ise kudusid ?  "  
    Inger noogutas ja keeras kanna peal sujuvalt ringi , nii et valge volditud seelik laiali lehvis . 
     "  Lähme nüüd minu poole . 
    Riina lubas ka tulla ... 
    Ja Kiur .  "  
     "  Missugune Kiur ?  "  
    Aet punastas . 
     "  On üks praktikant ...  "  
    Riina oli juba kohal , istus tasakesi õõtsudes kiiktoolis , beežides viigipükstes jalg koduselt üle põlve . 
    Aet mõõtis temagi oma sõbrataritruu pilguga üle . 
     "  Kui hästi ikka pikale inimesele püksid istuvad !  "  sädistas ta . 
     "  Sa oleksid võinud lasta endale ka lühikesed teha , need sobiksid sulle sama hästi .  "  
     "  Kas sa arvad , et ma riskiksin nendega direktori nina alla minna ? 
    Hea , et ta pikkigi välja kannatab . 
    Räägitakse , olnud aeg , kus ta iga pükstes naist , iseäranis õpetajat nähes sülitanud ja turtsunud .  "  
    Tüdrukud naersid . 
     "  Oi , Inger . 
    Saa ometi tuttavaks ! 
    See on Kiur !  "  ehmus Aet ja pöördus akna all seisva turris juustega noormehe poole , kes muiates nende vadistamist pealt kuulas . 
    Võõras kummardas kergelt ja lausus pisut pilklikult :  "  Kopli rauakooli poiss .  "  
    Naksatades tõmbas Aet puhvetiukse lahti ka pistis pea sisse , otsekui tahaks üleni lõhnaõli- ja küünelakipudelite vahele pugeda . 
    Tõstis siis pooliku konjakipudeli lauale ja lipsas kööki . 
    Peagi kuulutas ta sealt üle kohviveski surina :  "  Kohe saate väga head kohvi ! 
    Mulle toodi suvel Tallinnast terve kohvritäis vabrikupakendis ube ...  "  
    Inger toimetas kärmelt laua ja puhveti vahet , valis sahtlist punased linikud ja laotas need madalale diivanilauale . 
     "  Ma ch ? re , Inger , kas tohib teid aidata ?  "  
    Kiur tõstis tuhatoosi ning õunavaagna eest ära . 
    Kellukesesarnaseid tasse mustadele kolmnurksetele alustele asetades tundis Inger seljaga , kuidas noormees teda jälgib . 
    Kiuru haruldaselt sinised silmad näisid ahnelt kõike haaravat ja meelde jätvat , otsekui viibiks ta mõnel eksootilisel saarel , kus on kohustatud hoolikalt tähele panema pärismaalaste elu ja kombeid , lauakatmisviise ja vestlustavasid . 
    Aet tuli tuppa , aurav kohv käes . 
    Püüdlikult ja ettevaatlikult valas ta seda tassidesse , kuid ikkagi tilgutas fajansskann liniku täis . 
    Riina aitas Aedal kohmakat kannu kiruda , ja siis täitis üliõpilane pitsid konjakiga . 
     "  Kolme kauni daami ja algava õppeaasta terviseks !  "  
    Kiur vaatas kõigile kolmele järgemööda silma sisse . 
    Vaikides tõsteti klaase . 
    Jätkugu siis tõepoolest tervist kogu pikaks närvesöövaks õppeaastaks , kus võib nii mõndagi ette tulla . 
    Riina ohkas , võttis toolileeni küljest tumerohelise narmastega käekoti ka kraamis sealt suitsud välja . 
    Kiur ruttas talle oma pisikesest välgupüstolist tuld pakkuma . 
     "  Tunniplaan on sel , aastal lausa idiootlik !  "  kirus Riina . 
     "  Esmaspäeval on üks kahetunnine auk , teisipäeval kaks ühetunnist ja reedel koguni kolm ! 
    Ma tahaksin teada , mis ma nende aukudega peale hakkan ?  "  
     "  Istud õpetajate toas ja parandad vihikuid ,  "  tähendas Inger . 
     "  Vihikuid ! 
    Kuidas mõnel pole ühtegi auku ?  "  
     "  Mõnel on perekond ja lapsed .  "  
     "  Kas ma pean siis sellepärast kohe lapse soetama , st tunniplaanis auke ei oleks ?  "  
     "  No kuulge , noormees ,  "  kihvatas Riina . 
     "  Mis teie õige lastest teate ! 
    Lähete ööseks tüdruku juurde , ajate asja ära , ja ongi kõik ! 
    Või teie neid mähite ja potitate !...  "  
    Räägime millestki pühapäevasest !  "  segas Aet vahele . 
    Talle oli juba selge , kuhu sõbratar oma jutuga välja jõuab . 
     "  Palun väga ! 
    Kas kunstist , spordist ? 
    Või soovivad daamid hoopis lembeluuletusi ?  "  
    Vastust ootamata võttis Kiur selja tagant riiulist Umar Hajjami , lõi raamatu juhuslikust kohast lahti ja luges : 
     "  Joon veini ma , kuid mitte uimaks , nagu sulle näis ; kas iial muu kui veinipeekri järel soov mul käis ? 
    Sa tead , mis mõttega ma ikka täis joon ennast - et sinuna ma poleks ülbe ega ennast täis !  "  
    Kellele need read olid määratud ?  "  
    Riina puhus suitsu ja vaatas üliõpilase eresiniselt särama löönud silmadesse . 
     "  Kes meist kolmest siin nii ülbe ja ennast täis on ?  "  
    Kiur pani raamatu lauanurgale kohvitassi kõrvale . 
     "  Ei keegi ,  "  naeratas ta . 
     "  Te kõik kolm olete ülimalt toredad , üks toredam ja südamlikum kui teine , tõepoolest ! 
    Teie juures on nii hea ja kodune olla . 
    Ükskõik kelle teist kolmest võiks otsemaid naiseks võtta .  "  
    Kiur valis vaagnalt muredama küpsise ja pistis suhu . 
     "  Aga siia kolkasse te kolletate ! 
    Mis siin ümbernurga keerutada , te olete ju täiskasvanud inimesed , olge ausad ja öelge , käsi südamel , kes teid võtab ? 
    Olete noored haritud naised , maa sool , teil on nii endale kui teistele kõrgemad nõudmised . 
    Kui mitte varem , siis vähemalt õpinguaastail olete linnastunud - tallinnastunud , tartustunud , kui täpne olla - ja iga traktorist või meremees teile elukaaslaseks ei passi . 
    Aga kandidaate teil siin on ? 
    Üksainus vallaline noor arst terve linna peale , sellelgi keerleb oma kümmekond halastajaõde ümber . 
    Tüdrukud , tüdrukud , ma tunnen teile südamest kaasa ! 
    Ausõna , me teeksin teie heaks kõik , mis vähegi võimalik !  "  
     "  Miks te siis ei tee , ainult räägite ?  "  torkas Riina . 
     "  Raputate muudkui soola meie ühisele salahaavale . 
    Suuri jämedaid lehmasoola teri ...  "  
    Üllatusega vaatas Kiur Riinale otsa . 
    Kas oli ta kedagi haavanud ? 
    Mis oli siis selles kohatut , kui ta rääkis asjadest nii , nagu nad on ? 
    Ta vaatas uuesti kõik tüdrukud oma sinise vesivärvipilguga üle , peatus lõpuks Aedal ja ütles talle sügavalt silma vaadates :  "  Näiteks sina Aet ! 
    Mis sa arvad , kui ma ise sinuga kurameeriksin ?  "  
    Aeda ümmargune nägu lõi lõkendama ja kumas läbi suitsuse toa kui täiskuu pilve alt . 
    Erutusest märg , tõusis ta rutuga lauast ja haaras pihku kohvikannu , ehkki kohvi oli veel küllalt . 
    Praktikant saatis hindava pilguga ta ilusaid vaasjaid sääri , kui ta lipsas kitsasse ukseavasse nagu kiri kastipilusse . 
    Sigines vaikus . 
    Oli selgesti kuulda , kuidas väljakul autot käivitati . 
    Starter jõristas pikalt ja meeleheitlikult . 
    Alt asfaldilt kostis samme . 
    Kuskil kinnitus mingi lind kääksatusega hetkele aja humisevas voolus . 
    Inger tõusis püsti ja võttis vaagnalt õuna . 
     "  On tee , et üksindusest üle saada ,  "  ütles ta tasa , kavala rõhuga . 
    Aet tuli tuppa , värske kohv käes . 
    Vahepeal oli ta jõudnud oma vahakollased juuksedki kohevaks kammida ja tutikese laubale seada . 
    Laua ümber toimetades , ikka endist viisi oma tõrksa fajansskannuga hädas , püüdis ta kõigest jõust praktikandi pilku paeluda , kuid see tuhnis psühholoogiaõpikus , pani ehk sealt midagi olulist tallele . 
    Kõik näisid midagi ootavat . 
    Inger neelas õunasuutäie alla ja jäi seisma otsekui klassi ees või laval ja rääkis selge , puhta diktsiooniga :  "  Lugupeetud üliõpilane esines äsja avaldusega , et ta oleks valmis ükskõik kelle heaks meist kolmest tegema kõik . 
    Kohe anname talle võimaluse oma head tahet näidata . 
    Ja me teeme seda nõnda , et tal pole tarvis valikuga vaeva näha . 
    Me jagame ta ära .  "  
    Praktikandi kandiline nägu hakkas õhetama , lühikeseks lõigatud lokkis juuksed tõusid veel rohkem turri kui harilikult . 
     "  Kuidas ... 
    Kuidas ära ?  "  pomises ta heitunult . 
     "  Väga lihtsalt ! 
    Me loosime teid välja !  "  naeris Inger . 
    See oli võllanali . 
    Kättemaks mõistmatuse eest . 
    Selle eest , et ta oli nende südamemurega nii hoolimatult ümber käinud . 
    Igatahes oli see säde püssirohutünni . 
    Riina hüppas püsti . 
     "  Haa ! 
    Rebime Kiuru kolmeks tükiks ja tantsime ta ümber sõjatantsu . 
    Paber ja pliiats siia !  "  
    Aer jooksis kirjutuslaua juurde ja hakkas sahtlis siblima . 
    Sõrmed ei kuulanud sõna . 
    Ikka jäid näppu vanad postkaardid , lõngakerad , riidelapid . 
    Paberit , paberit ! 
    Viimaks leidis ta kirjaploki kätte ja sai sealt ühe rohelise tuulelipuga lehe rebida . 
    Riina voltis paberi kärsitult kolmeks ja tahtis ribadeks käristada , kuid Aet sai veel jaole ja pistis talle käärid pihku : loosidki pidid olema korralikult tehtud ! 
     "  See on mäng . 
    Sellepärast palun asjaosalisi mitte solvuda ,  "  ütles Inger , ise sama õhevil kui teised . 
    Kolm nime kirjutati paberile . 
    Praktikant istus nagu nõeltel , tema naeratus oli kõike muud kui tark . 
    Mäng muidugi , mäng küll , aga igas mängus on peale mängu veel muudki . 
    Kiur hakkas selles loosivõtmises vägisi märki nägema . 
    Jah , just ! 
    See oli kui orienteerumisvõistlus - kuhu näitab puutüvele joonistatud nool ? 
     "  Kübarat on tarvis ! 
    Otsige kübar !  "  hüüdis Riina . 
    Uus takistus valas õli tulle . 
    Aet hüppas nagu väike panter üle toa riidekapi juurde , tuustis ja rahmeldas seal kleitide , mantlite ja kinnaste seas . 
    Kübar ! 
    Ilma selleta ei tule rituaal välja ! 
    Viimaks jäi talle näppu enda helepruun veluurkübar ja ta tormas sellega laua juurde . 
    Sõbrataridel polnud mahti märgatagi , et kübar oli uhiuus , viimase moe järgi , laia äärega , tundlatega - täpselt niisugune , mida nad kõik olid taga õhanud . 
    Riina segas kolme paberimütsakut kübarapõhjas ebaloomulikult kaua . 
    Aeda ja Ingeri pilgud olid kübara küljes kinni , sõõrmed pärani kui metshobustel . 
    Kiuru pikad sõrmed värisesid , ta nägu oli pidulik , peaaegu äraseletatud , kui ta käe kübarasse pistis . 
    Kuigi see polnud tõsiselt mõeldud , kõik oli vaid mäng , seltskondlik ajaviide , ei olnud ta vaba . 
    Aga kes oli selles süüdi ? 
    Kas polnud ta ise äsja nii mõtlematult öelnud : ma teen teie heaks kõik ! 
    Tema edevad sõnad olid nüüd tema enda vastu pöördunud .
    Poja kiri 
    Hoop polnud kuigi tugev , ent ometi kiilus kirves seinapalgist lõigatud notti nõnda kinni , et Maali teda kätte ei saanud . 
    Koputan sind veidi haamriga , mõtles Maali ja astus juba mõned sammud toa poole , ent külavaheteelt kostvad laste naerukilked sundisid ta peatuma . 
    Hea seegi , et silmad kaugeid asju hästi seletavad , nüüd tundis ta teiste hulgas kohe Ubaaia Merikese sinise mütsituti ära . 
    Kas veereb otse edasi või pöördub Tamme talu künkale ? 
    Tuleb , siia tuleb , rõõmustas Maali , kui sinine mütsitutt teistest eraldus . 
    Ubaaia Merike pöördus aga Tamme tallu viivale lummetallatud rajale ainult siis , kui talle postkontorist Maali jaoks kiri kaasa anti . 
    Merikese väike portfell oli pungil raamatuid ja vihikuid ning tal kulus aega , enne kui punahambulise äärevöödistusega ümbriku üles leidis . 
    Maali meelest läks aga kõik liigagi ruttu , ta oleks veel seisnud ja vaadanud , kuidas tüdruk oma tillukeste sõrmedega raamatuid lappas . 
    Ta kutsus Merikest tuppa , sahtlis peaks tema jaoks veel leiduma präänikuid ja komme , ent väike kirjakandja raputas energiliselt pead : ei saa . 
    Sõbrannad ootavad , neil on tänaseks õhtupoolikuks ilmatuma vahvad plaanid välja mõeldud . 
     "  Eks sa tule siis homme !  "  hüüdis Maali künkaveerelt allasibavale Merikesele järele . 
     "  Võta sõbrannad kaasa .  "  
    Viimaseid sõnu Merike vist ei kuulnud , sest juba kadus ta mütsitutt teed palistavate sirelipõõsaste taha . 
    Kui kiiresti küll lapsed kasvavad , nagu osjad põllupeenral - ammuks seesama Merike siputas voodis , mähkmed märjad , nüüd aga teist aastat kooliplika . 
    Enne kooli käis ta tihti , mõnikord iga päev tädi Maali kompvekikarpe revideerimas , nüüd aga on tal sõbrannad ja mingisugused ilmatuma vahvad plaanid ... 
    Maali ohkas ja hakkas majja minema . 
    Merikese portfelli kohal oli ta kummargile jäänud ja niiviisi poolvinnas ta läkski , sest selg ei armastanud enam äkilisi sirguajamisi . 
    Öösiti võttis vahel nõnda valutada , et silmatäit ei saanud magada . 
    Ei aidanud kampriga hõõrumine ega analgiini neelamine . 
    Kukk tuli maja nurga tagant kokutades vastu ja pead kallutades kõõritas perenaisele justkui etteheitvalt otsa : aga millal sa mulle ja mu kolmele naisele teri viskad ? 
    Ilm oli täna pehmem ja Maali laskis oma ainsad elusad hoolealused jalutama . 
    Kukk oli vana , polnud tast enam õiget lauljat ega muud asjaajajat , kevadel peaks külast noore kikka tooma . 
    Või lüüa kõigil kordamööda pea maha , vili läheb kallimaks kui need mõned munad , mis pessa pudenevad ... ? 
    Maali lõgistas tükk aega käepidemega , mis juba ammu tembutas : kord ei jäänud ust hoidma , siis aga pidas nii , et löö või uks maha . 
    Luha Paabu lubas praavitama tulla , Maali tõi asunikugi koju , sest ega Paabu muud töötasu vastu võta , ent Paabut pole kusagil . 
    Eks see ole teada asi - kui mehehingelist majas pole , kipub kõik ligisema-logisema . 
    Talviti oli avar köök ainus ruum , mida Maali kasutas . 
    Kütet kulus niiviisi vähem . 
    Ja kõik , mida vaja , oli käe-jala juures - vaksturiidega kaetud laud , valgeksvärvitud otsalaudadega puuvoodi ja vanaaegne kummut-kapp , millesse mahtusid sööginõud , toiduained ja sahtlitesse veel kirjad , kalendrid , paksude kaantega piibel ja vanad laululehed . 
    Maali lõikas kääridega ümbriku otsast ribakese ära ja tõmbas välja roosaka paberi . 
    Lembit kirjutas alati niisugusele ilusale roosakale paberile . 
    Poogna vahelt pudenes lauale kaks fotot . 
    Need pani Maali kõrvale , küll pärast jõuab neid uurida . 
    Hea laps , pärast seda , kui Maali kurtis , et poja käekiri on liiga kribuline , maalib ta ilusate suurte ja selgete tähtedega . 
    Maali kohendas prillid , mille ühe murdunud sanga asemele oli seotud villasest lõngast keerutatud pael , ninale ja hakkas pikkamisi lugema . 
     "  Armas ema . 
    Sa oled vist küll juba pahane , et nõnda kaua pole sulle kirjutanud . 
    Vahe venis tõepoolest liiga pikale , kui tööd oli palju ja mitmesuguseid õiendamised ja asjaajamised veel pealekauba , nii et aeg lendas lausa tuuletiivul . 
    Jõulupühi ma muidugi ei unustanud , saatsin sulle kaardi , kas said selle kätte ?  "  
    Maali pilk tõusis kirjalt kummutile . 
    Seal vana lillevaasi najal too kaart seisis . 
    Uhke kaart , kuusk on nõnda kulla ja hõbedaga üle puistatud , et rohelisi oksi pole nähagi . 
    Ühel seesmisel lehel on veel lumine maja , mille pikast korstnast keerleb helesinist suitsu , ja kitsetalled seisavad akna all ja ülal katuse kohal on kaks lillebuketti , milles iga õis on ise värvi . 
    Kolm korda aastas - jõuluks , emadepäevaks ja Maali sünnipäevaks - saadab Lembit ühe niisuguse sätendava kaardi . 
    Neid on kummutisahtel poolenisti täis . 
    Ära pole Maali ühtegi visanud , mõned ainult kinkis Merikesele . 
    Ja-jah , noogutas maali , kaart on käes , kuhu ta kaob . 
    Ning luges edasi : 
     "  Oma viimases kirjas sa muretsesid minu tervise pärast . 
    Võin sind rahustada , selle väikese katarri , millest sulle mööda minnes kurtsin , olen juba unustanud . 
    Oleme kõik , tänu taevale , hea tervise juures , mina , minu naine Brigitta ja pojad . 
    Sedasama soovime kogu südamest ka sulle . 
    Sa kurtsid , et sind kiusavad valud seljas ja pisted rinna all . 
    Kirjelda täpselt , kus ja kuidas valutab ja pistab , ma pean siin mõne hea spetsialistiga nõu ja teatan sulle , kuidas end ravida . 
    Hea tervis on kõige tähtsam , seepärast hoia end , ära külmeta , ära tee midagi , mis sul üle jõu käib . 
    Oled ju ikkagi kaheksakümne kahe aastane , ära seda unusta .  "  
    Maali tõusis , võttis soojamüüri konksu otsast omakootud villased sokid , mille kannad olid mitmekordsest nõelumisest paksud , ja tõmbas jalga . 
    Aknaraamid on pehastunud ja ei pea hästi tuult , kuigi Maali kõik praod ja pilud lauanoa otsaga vatti täis toppis . 
    Majad surevad veel rohkem pikkamisi kui inimesed ... 
    Õnneks nõnda hull veel pole , et elada ei võiks , kuid kütet kulub palju . 
    Kui ainult jõud ära ei kaoks . 
    Veel mullu ta ei teadnud , et kaev asub majast liiga kaugel , aga nüüd läigatab küll pangest poole vett kaevu tagasi , ent ikkagi peab enne toa juurde jõudmist ämbri maha panema , et puhata . 
     "  Üks jutt sinu kirjas pahandas mind päris kurjasti ! 
    Mul hakkas jube , kui lugesin , et sa mõtled vanadekodusse minna . 
    Milline häbi see oleks - Tamme talu perenaine vanadekodus ! 
    Kellele ma sellest siin hingata julgeksin ? 
    Tammel sündisid sina , seal on minu noorusaastate mängumurud , meie aukohus on oma kodu hoida . 
    Meie , eestlased oleme põlluharija rahvas , ja kui ma ka praegu olen koduadra tagant eemale kistud , ei tähenda see veel , nagu oleksid mind Tammega ühendavad juured päriselt katki rebitud . 
    Lõppude lõpuks ei tohi seda unustada , et hooned on kinnisvara , aga kinnisvaral on alati ja igal ajal väärtus .  "  
    Kaheksakümmend aastat olen igal hommikul üle selle maja uksepaku astunud , kes küll oskaks kokku rehkendada , kui palju kordi see ülepea välja teeb ? 
    Isegi iga loom hoiab oma kodupaika , mis siis veel inimesest rääkida . 
    Aga ta ju laguneb mu silme all . 
    Laudal muljus lumi katuse sisse , seinad vedasime traktoriga laiali ja neid palke ma praegu kütan . 
    Kui elumajale uut katust peale ei saa , läheb ta mõne aasta pärast sedasama teed . 
     "  Meie ei unusta sind kunagi , armas ema , ega jäta sind hätta . 
    Fred-Illimar lubab , et kui suureks kasvab , õpib eesti keele selgeks ja sõidab sind vaatama . meil oli siin eesti seltsi koosolek , kus ka mina sõna võtsin . 
    Panin kõigile südamele , et nad oma kalleid sugulasi kodumaal ei unustaks . 
    Mina saadan juba hommepäev sulle uue paki .  "  
    Oi seda vanainimese pead küll ! kohkus Maali . 
    Mis silmist , see meelest . 
    Mul jäi ju üleeile kapi puhastamine pooleli . 
    Sinna on kuhjunud tangu- , riisi- , manna- ja jahunuustakuid , mõnes peavad koid juba pidu . 
    Täna kohe vaatan kapinurgad läbi ... 
     "  Sa kirjutad , et toiduaineid pole vaja saata , aga küll ma tean , mida peab saatma . 
    Ära toiduga koonerda , kui kõht täis , on ka tervis korras ja jõud alles . 
    Muidugi panen pakki ka midagi niisugust , mida saad hea hinna eest ära müüa . 
    Et sul poleks rahamuresid .  "  
    Kui ta jälle ainult habemeajamise masinat ei saadaks ! 
    Neid oli Maalil juba kolm tükki . 
    Kui esimene tuli , käis Maali seda külapidi pakkumas . 
    Noorematel oli igaühel säärane vuristaja juba olemas , vanemad mehed peavad aga endist viisi noaga kraapimisest lugu . 
    Sumpoja Viktor lõpuks ostis , temale meeldib kangesti välismaa asjadega uhkust ajada . 
    Pärast öelnud , et meie  "  Harkov  "  olevat palju etem ... 
    Seisku ja roostetagu , ei hakka ma vanu-igi küla mööda harjuskit mängima ! 
     "  Ära karda , minu kukrule see kuigi tõsiselt aadrit ei lase . 
    Olen nüüd Brigitta isa äris võrdseks kompanjoniks , ja kui vanamees hingusele läheb ( ta on ju niisama vana kui sina ) , saan testamendi järgi varanduse ainuomanikuks . 
    Küsid veel , miks ma sind vaatama ei sõida . 
    Mõistan sind hästi , tahaksid mind ja muidugi ka miniat ning pojapoegi ihusilmaga näha , kuid praegu pole see küll võimalik . 
    Kallis kodumaa on ju meile kaugem kui Itaalia , kus tänavu suvel Brigittaga käisime . 
    ( Saadan sulle kaks sellel reisil tehtud fotot - ühel näed meid Roomas , teisel Veneetsia linnas . ) 
    Kuid loodame ja usume , et see kõik igavesti nõnda ei jää ... 
    Seekord lõpetan . 
    Ole aga ikka ja alati niisama vapper , kui seniajani oled olnud , ja tea , et meie kõik oleme mõttes ja südames su kõrval . 
    Sind armastav poeg Lembit . 
    Ka Brigitta ja poisid saadavad palju südamlikke tervitusi .  "  
    Maali istus kaua , prillid ninal , ja uuris läikivaid fotosid . 
    Ühel seisid Lembit ja Brigitta suure sammastega hoonemüraka ees , teisel aga sõitsid naljakas paadis mööda veest üleujutatud tänavat ja naeratasid ise õnnelikult . 
    Kui hea , et lastel hästi läheb , et nad terved ja rõõmsad on ... 
    Vaharu Kallule tuleb aga vist küll sõna saata , et maja müümine jääb katki . 
    Ehk saab katuse jaoks eterniitplaate , külanõukogus pandi ta ju järjekorda . 
    Varsti lähevad päevad pikemaks ja ilmad soojemaks , küll siis ka valud kaovad . 
    Päris häda , et Tamme talu mehed ikka ja alati oma kangusega kuulsad olid , nende hoonedki ei passinud teiste hulka , vaid ehitati külast eemale . 
    Oma künkale . 
    Kui äkki mõni vihasem haigus juhtub öösel tulema , pole kedagi , kes aitaks . 
    Liisbet , hea inimene , jookseb vahetevahel vaatama , kas olen ikka jalul , aga kui tihti temagi jõuab , tal ju oma töö ja oma lapsed . 
    Temal läheb iga aastaga kergemaks , sest abilisi kasvab järjest juurde . 
    Pisike Merike toob juba posti koju ja kui tarvis , ka poest üht-teist . 
    Kui ilusasti ta alati ütleb :  "  Sulle on täna kiri , vanaema .  "  
    Vanaema ... 
    Ah sa mait , tuul on jälle välisukse lahti lükanud , kukk kolistab kojas ja kloksutab kanu endale järele . 
    Võtke , pimeloomad , sööge välismaa tangu ! 
    Maali läks õue ja raputas kirjute piltidega pappkarbi teerajale tühjaks . 
    Ilusad ümmargused tanguivad veeresid laiali , kanad tormasid usinasti nokkima , kukk aga pidas vahti , aeg- ajalt ka ise mõne tera näpsates . 
    Eks näe , mis mune te nüüd munema hakkate , ümises Maali , ja läks pinumaale , et pakku kinnijäänud kirvest välja kangutada . 
    Lõputa lugu ( Dokumentaaljutustus ) 
    Moto : Me ei tea kunagi , kellest kasvab Einstein , Shakespeare või ... 
    Ühest pateetilisest kasvatuskõnest 
    Teeristil on inimesed summas koos . 
    Tõstukiga traktor popsub teepervel , murtud kaelaga kopp hambaid pidi asfalti . 
    Autod peatuvad , jalakäijad trügivad lähemale . 
    Kellelgi pole kiiret , igaüks tahab näha tumedat vereloiku , mis porisel asfaldil on laiali valgunud . 
     "  Oled sa purjus või ?  "  kahtlustab miilitsamees . 
    Õlidest läbiimbunud vatikuues nooruke traktorist protesteerib :  "  Ma pole nädalapäevad viina nuusutanudki . 
    Hoopis Jüri oli purjus . 
    Taarus tee äärt mööda , aga äkki - prauhti mulle ette . 
    Rapsasin küll kõrvale , aga kopp koksas ...  "  
     "  Otse pähe ,  "  on teadjaid . 
     "  Kulm oli lõhki , ise nägin . 
    Jüri müts istub veel praegu kopal .  "  
    Müts on võidunud , nokk tuhm ja pragunenud . 
    Vana ja räditud , nagu oli Jüri Viha ise . 
     "  Kuidas su traktor õnnetuskohalt nõnda kaugele jõudis ? 
    On sul lennuk või , et nõnda kiiresti kihutad ? 
    Või on pidurid korrast ära ? 
    Näita korraks ...  "  
    Üks ratas blokeerib , teine veereb vabalt edasi . 
    Suunatulesid pole , kopp on kinnitamata . 
    Uudishimulikud vangutavad päid - rohkem kui seljatäis pahandusi traktoristile ja mehaanikule . 
    Heledapäine poiss tuleb joostes . 
    Paljapäi . 
    Tuhvlites , milledes on keelatud koolimajast jalga välja tõsta . 
    Tormab keset teed , ei kuule auto vihast tuututamist , ei näe lompi , millest vett kahele poole lärtsatab . 
     "  Kus vanaisa on ?  "  hingeldab ta ja vaatab otsivalt ringi . 
     "  Vanaisa viidi haiglasse ...  "  
    Poiss pöördub ja kihutab tagasi . 
    Ikka otse , keset teed ja jälle lärtsutab vett kahele poole . 
    Veel üks auto jõnksutab seisma . 
    Pikk noormees trügib sõõrist läbi , heidab pigitunud vatikuuega traktoristile kurva pilgu ja ütleb :  "  Jüri heitis hinge ... 
    Enne kui punane rist linnast kohale jõudis .  "  
     "  Surnud ?  "  
     "  Surnud .  "  
    Vaikus . 
    Mitte väga pikk . 
     "  Eks ta oli juba vana mees ... ja oma hauakünkast pole veel keegi üle astunud ... aga ikkagi kahju ... niiviisi ... juhuslikult ... 
     "  Käänaku taga välgatab jooksva poisikese hele juuksetutt . 
     "  Nüüd jäi Ahti päris üksi ...  "  ohib pungil käekotiga naine ja pistab saiatüki suhu . 
    Jüri oli vana mees ja elas niisama vanas majas . 
    Maja oli vilets , seinad lääbakil , äratallatud eesli seljana nõkkuvajunud katus paikadest kirju . 
    Külanõukogu esinaine pahandas iga kord , kui Jürit kohtas :  "  Su loss närib nagu soolatüügas hinge . 
    Oleks veel , et kusagil metsa taga , aga ta paistab ju teele ära . 
    Meilt käib nüüd turismimarsruut läbi , kõik peab olema nagu pildil . 
    Pane uus katus , värvi aknaraamid ja ... 
    Vaat et langeb ühel ilusal päeval sulle raginal kaela .  "  
     "  Aah , küll ta minu elupäevad käin !  "  
    Jüri oli saarlane . 
    Nagu saarlane kunagi , loksus noormehena meresid pidi . 
    Õnnetus kiskus ta jala veidi konksu , ja et lombakat madrust ühelgi laeval ei vajatud , sai temast maarott . 
    Abistas naabreid - saagis ja lõhkus puid , kündis aiamaid ja kaevas maise teekonna lõpetanuile haudu . 
    Kui raha oli või keegi pakkus , jõi . 
    Kui raha polnud ja keegi ei pakkunud , ei muutunud tigedaks ega läinud kellegi käest keelekastet nuruma .
    Eile passisin värava taga . 
    Arturi ajal ei olnudki maja nii ligipääsmata kindlus kui praegu . 
     "  Hästi , hästi , memm ...  "  
    Eedu tahaks käed kõrvadele suruda , kuid sedagi liigutust ei suuda lõpuni viia . 
     "  Mis sul hästi on ? 
    Ise kui läbi pekstud , ei jaksa särkigi püksi panna . 
    Proua soovis ühist avaldust , et lahutus oleks lihtsam , ja sina kohe nõus !  "  
     "  No mis elu seegi oleks olnud , kui kohus oleks hädapärast kokku liiminud ?  "  
     "  Nüüd on elu , nüüd on sul tore elu ! 
    Kas minu ajal mehed üleaisa ei löönud või ? 
    Sinu taat lõi teinekord ka , kui tõtt rääkida . 
    Ma teadsin küll , aga ma ei tohtind teada . 
    Siis olid ikka mehed mis mehed , nende sõna maksis majas .  "  
    Eedu tõstab käed nagu ahastades taeva poole . 
    Kõigele lisaks jääb ta igal pool jalgu . 
    Saab just diivanile istutud , kui pakkijal on möödapääsmatult vaja diivanikasti kallale minna . 
    Keegi koputab . 
    Kellel siia avariimajja veel asja peaks oleme ?... 
    Rommi ! 
    Sõbral on lilled ja tordikarp käes , ise silmahakkavalt triigitud , juuksed ja habe lõhnastatud , jalas uued erekollased kingad . 
    Ema ründab tulijat käigu pealt :  "  Mis pidu sinul - katku ajal ? 
    Ma kuulsin , et sinust kõik meie õnnetused algasidki .  "  
     "  Valesti kuulsid , memmeke . 
    Vana Arturi pärandusest , ainult sestsamast . 
    Miski ei aja inimesi nii endast välja kui lõhkumine ja muidusaamine ...  "  
    Ema kaob vaikselt oma tuppa . 
    Ega ikka igameest saa niisama muudkui materdada , sellel maailmakarul jääb alati õigust ülegi . 
    Eedu aga mõtleb , et pikaajalise sõnapruukimise kohta läks emal esimest korda päris täppi . 
    Rommist , muidugi Rommist . 
    Halb aimus andis ju kohe märku : Rommiga ühte ja samasse linna elama asuda - midagi head sellest tulla ei saa ! 
    Et aga kõik nii põhjalikult vastu taevast lendas , seda poleks küll kurjas unes ka osanud ette näha . 
     "  Aja habe maha !  "  ütleb Rommi poolihääli . 
     "  Tule korraks minuga kaasa .  "  
     "  Kuhu ?  "  
     "  Iirise juurde ...  "  
     "  Kihluspeole ? 
    Mul ei ole peotuju .  "  
     "  Loll ! 
    Kihluspeole ... 
    Vaevalt , et mind üldse sisse lastakse . 
    Sina oled tuttav või nii ... 
    Kaaskannataja koguni ...  "  
     "  Ah-haa ! 
    Mäletad Rommi , kui ma kutsusin sind ... et tule sõbraks ja toeks ... mäletad ? 
    Sa solvusid : ise just seisan seesinatse õrna ehituse värskete rusude ees ja nüüd tulgu ma teisele pulmatolaks !  "  
     "  Ma ikkagi tulin .  "  
     "  Tulid , jah , tulid küll ! 
    Kui tänulik ma sulle olen , Rommi , kõigi toreduste eest , mis sa minu heaks ikka ja alati oled ennastsalgavalt teinud . 
    Juba sinu kuulsusrikka jääretke tagajärgedest peale ...  "  
    Ometi hakkab Eedu raseerimistarbeid otsima . 
    Väljavaade ema silma alt ära pääseda korvab kõik muu . 
    Enda jõul poleks pääsenud , Rommi mõjub energiat ülekandva jõumasinana . 
    Tõesti imetlusväärne uljus : kippuda tordi ja lilledega sinna , kuhu sind arvatavasti sisse ei taheta lasta . 
    Tema , Eedu , tundis kunagi kõhedust isegi sellise paiga ees , kus oli teada , et teda ammu oodatakse . 
    Lõpuks tuli välja , et tookordne kõhedus oli tark , ettenägev tunne . 
    Ehk läheb Rommil kuidagi samuti ... ? 
    Ei noh , sõpra peab igas hädas toetama , Rommi ka toetas ju . 
    Habe maha , muud midagi ! 
    Karvakasvule on liiga pikaks ajaks vaba voli antud , elektrimasin läheb kuumaks , kuigi pilt ei muutu ega muutu . 
    Rommi käib kärsitute sammudega toas edasi-tagasi . 
     "  Kas sul žiletti pole ? 
    See kõristi ei käi niisugusest padrikust üle .  "  
    Käib , käib . 
    Eedul pole kuhugi kiiret , kannatlikkus viib sihile . 
    Varsti ongi lõug nagu vanasti , põsed küll mitte päris - need on võõrastavalt kõhnaks jäänud . 
    Siis otsib Eedu kapist siledamat riiet ja korraks tahaks nagu endine halvatustunne tagasi tulla : kõiki riietusesemeid on Katrin viimati pesnud-triikinud-pressinud ... 
    Ema on toas liikvel ja kuuldav . 
     "  Kui ajad poleks muutunud , oleksite teiegi paistnud mehed mis mehed ...  "  
     "  Tee ruttu !  "  sosistab Rommi . 
     "  Siin hakatakse inetusi ütlema .  "  
    Eedu on seda sorti ütlemistega harjunud , viimastel päevadel pole muud kuulda olnudki . 
    Kuid siis polnud ka pääsemist näha , nüüd on see kohe-kohe siinsamas . 
    Köök tuleb siiski läbida kadalipu alt :  "  Mu vanem õde oli peaaegu kuuekümnene , kui pidi alustama jälle paljaste kätega . 
    Varsti oli tal oma kits ja süüa kui palju tahad ...  "  
    Tänaval märgib Eedu , et südasuvi on märksa jahedam kui varasuvi , mil tema veel aktiivse kodanikuna ringi liikus ja tegutses . 
    See oli kuum , väga kuum aeg ... 
    Rommi lõhub minna nagu kuskile õnnetuskohale , natuke palavama ilmaga ei jõuakski temaga sammu pidada . 
    Juba ongi viie- ja kuuekordsete uuselamute rajoon ning juba nad seisavad Järvaku nimesildiga ukse taga . 
    Niisuguse hooga sai tuldud , et alles siin põikab Eedul peast läbi vähegi asjalik mõte . 
    Kuid samas Iiris avabki . 
    Ta oleks nagu oodanud ! 
    See tähelepanek käib Iirise näoilme kohta , üsna ükskõikse , pisimagi imestusvarjundita ilme kohta . 
    Üldine väljanägemine pole aga hoopiski külaliste ootamise kohane . 
    Valge- ja lillaõieline atlassist kodukleit lohakalt seljas , suured mustad juuksed vaevalt läbi kammitud . 
    Umbkaudu nagu Eedu pisut aega tagasi . 
    See asjaolu teeb isamehe enesetunde kohe kergemaks , mõneti kodusekski . 
    Kuid vara , vara laskis ta end pingest vabaks . 
    Elutoa uksel oleks mingit sisemist laengut hädasti vaja . 
    Kas ette- või tahapoole astumiseks . 
    Eedu aga otsekui naelutatakse koha peale . 
    Järvaku seisab akna all , käed vaheliti rinnal , vaatab tulijaid altkulmu . 
    Eedu märkab , et temalt siiski pöörati pilk ära . 
    Sellest annab tardumus pisut järele , pealegi peab ta ennast niikuinii liigutama , kuna Iiris ei pääse muidu mööda . 
    Naine tuleb köögist , Rommi toodud nelgid käes , pistab need vaasi raamatukapi serval . 
    Siit majast on nähtav laostumine üle käinud , vähemalt raamatute osas . 
    Katrin ei viinud midagi kaasa peale enda ja Alari riiete ... 
    Mööbel näib ometi alles olevat , kuid istet ei pakuta , keegi ei istu ka omapead . 
    Iiris jääb samuti paiga peale seisma , vaatab hajameelselt kord üht , kord teist-kolmandat mehe raidkuju . 
    Muidugi ei saa niisugune vaikelu igavesti kesta ja muidugi on Rommi see , kes kõigepealt pilti elustada suudab . 
    Ründava sõnaga vastab ta Järvaku jahedalt põlglikule pilgule :  "  Mis te põrnitsete mind ? 
    Tänu minule sai teist rahusaare omanik . 
    Muidu oleksite edasi hulpinud külmas elumeres . 
    Valutanud loomingulist südant kandidaaditöö pärast , mida mitte kellelegi kuradile vaja ei ole . 
    Rahusaar silma all , aga maaleminekuks pole küllalt usutavat ettekäänet . 
    Mina andsin ettekäände . 
    Ja ikka vaatate vihaselt !  "  
    Järvaku-poolses pildiosas ei toimu just palju muudatusi . 
    Põlgust tuleb juurde , muud midagi . 
    Rommi vaatab ikka julgelt vastu , lükkab pintsakuhõlma kõrvale , võimas rinnakumerus tuleb nähtavamale . 
    Eedu tunneb väikest hõredust või jahedust südame all . 
    Siin võib löömaks minna , pagana pihta . 
    Mõlemad ühesugused pikad mehed . 
    Järvaku paistab sitkemana , Rommi suurem kogukus seisab koos mõnevõrra vedelast lihast . 
    Aga habe on tal ähvardavalt püsti , sellele pole Järvakul midagi vastu panna ... 
    Iiris nähtavasti ei märka midagi ohtlikku . 
    Seab kodukleidi hõlmu koomale - need on tõesti lubamatult laiali vajunud - ja lausub sõna sekka :  "  Te kujutlete oma osa natuke liiga suurena , Rommi ... või mis te nimi oligi ... 
    Ettekääne ettekäändeks . 
    Tema oleks varem või hiljem mind piinama hakanud . 
    Pole ju võimalik , et nii hella eneseuhkust miski kunagi ei puudutaks .  "  
     "  Olgu , olgu ,  "  ütleb Järvaku ilmselt minekule valmistudes . 
     "  Me ei hakka jälle otsast peale . 
    Kui poiss pioneerilaagrist tuleb ...  "  
    Iiris nagu ei kuuleks , jätkab katkestatud kohalt :  "  Mulle ilmus see pärandus lausa päästjana - muidu oleks piin teab kui kaua veel kestnud .  "  
     "  Kui poiss pioneerilaagrist tuleb ,  "  tõstab Järvaku pisut häält ,  "  siis saada ta , eks. ...  "  
     "  Muidugi ei saada !  "  
     "  Kas peame siis ainult seaduse teid mööda jätkama ?  "  
    Rommi hüüatab :  "  Teil pole seadusest aimugi . 
    Naiselt last ära võtta - see peab olema midagi erakordset .  "  
     "  Ohhoo !  "  
    Järvaku märkaks nagu esmakordselt Rommi olemasolu . 
     "  Kas see poleks siis üle kõikvõimalike piiride erakordne lugu , kui äkki teie ühe noore inimese kasvatamisest osa võtma hakkaksite ?  "  
    Eedu pigistab silmad kinni , Rommi kuuldub nohisevat . 
    Ega nad ikka käsitsi kokku ei lähe ? 
    Mille pärast õieti ? 
    Järvaku läks ju vabatahtlikult oma teed ja Rommi olukord kujunes seeläbi soodsamaks kui enne . 
    Ainsad tõeliselt kannatajad pooled siin on Iiris ja Eedu , aga nendest pole ju käsitsikähmlejat ... 
    Eedu istub diivanile , ta lihtsalt ei jaksa enam püsti seista . 
    Teda rabas maha äkiline kujutelm : kui Järvaku hakkab ka Katrinit piinama ... 
    Ja Alarit ? 
    Kui hakkab , siis nii kindlast ja jõulisest mehest Katrin enam lahti ei saa , nagu sai hõlpsasti eelmisest ... 
    Kuidas nimelt ta võib Katrinit piinama hakata ? 
    Ostab auto , sõidab , kuhu süda kutsub , Katrin kurtub kodus . 
    See tühiasi oleks rohkem endise piinaja moodi , uus luud pühib ikka paremini ja põhjalikumalt ... 
    Kuidas , kuidas siiski ? 
    Aga võib- olla ei hakkagi ? 
    Kuid Iirist piinas ju . 
    Täiesti mõttetult . 
    Kas Katrin oskab keerukas kristallpalees nõnda liikuda , et midagi ohtlikult ei puuduta ? 
    Kui Katrin ehk tulebki toime , siis Alar ... 
    Missuguseks tema karakter võib kujuneda ? 
    Oi , põrgu , põrgu küll ! 
    Pidi onu Artur siit ilmast lahkumisega just nii kiirustama ! 
    Oleks onuke suvatsenud veel edasi elada või poleks ta testamendis nii rõhutatult korranud oma lugupidamatust kellegi sugulase vastu , siis oleks võinud televiisoris näidata , kas või niisugust pilti , kuidas saledasäärne Hilja närib Eedu kaela . 
    Perekond oleks ikka koos püsinud . 
    Seal raamatukogus diivani peal küll ... 
    Oo , seesinane vääratus oleks peresidemeid lausa tihendanud ! 
    Mõlemapoolne süü , ühine hirm moraalikoodeksi ees ... 
    Ei , pagan , see pole hoopiski see - argumenteerimisnõrkus annab muudkui tunda ! 
    Ja nüüd hakkab Järvaku ilmselt ära minema . 
    Tahaks teda peatada , kõrgi mehe eneseteadvusele pisukesegi lahkumismüksu anda , aga mis sa teed , kui sa iseendagi ees küllalt veenev väitleja ei oska olla . 
    Kuid Rommi on ju kaasas ! 
    Näe , astub lahkujale tee peale ette nagu kalju . 
     "  Üks hetk . 
    Meie ei puutu just sagedasti kokku . 
    Kasutagem juhus ära .  "  
    See on öeldud asjaliku tooniga , mida Järvaku ka nähtavasti respekteerib . 
    Ta istub tugitooli ja jääb tähelepanelikult kuulama . 
    Ka Rommi võtab istet , Eedu kõrvale diivanile . 
    Ainult Iiris seisab veel püsti , laseb ainitisel pilgul üle käia vähestest järelejäänud raamatutest . 
     "  Mul pole õigustki sõna võtta ?  "  alustab Rommi ootamatu kahtlusega . 
     "  Võib-olla olen koguni milleski süüdi ? 
    Igasugu kombed kehtivad raudselt , mine sa tea ... 
    Teie aga olete kindlalt süüdi , palju rohkemas kui komberikkumises . 
    Mu sõpra lohutaks võib-olla , kui te natukenegi kahetseksite . 
    Aga teie olete lausa tähtsust täis . 
     "  Kust te teate ?  "  
    Rommil lähevad silmad pärani . 
     "  Kust ma tean ? 
    Teie olekust . 
    Teie olekust praegu ja ikka ja igavesti . 
    Üdini korralik inimene - sellega on kohustused täidetud , nina selga ja valmis . 
    Minusuguste eest on ühiskonda suhteliselt kerge kaitsta . 
    Maa põlema jalge all , ei rohkem ega vähem !  "  
     "  Ega minulgi maa jalge all põlemata jää ,  "  lausub Järvaku endamisi ja kurvalt . 
     "  Hukkamõistu juba küll ja küll ja tuleb veel ...  "  
     "  No vaat siis !  "  laiutab Rommi käsi . 
     "  Poete vana Arturi plangu taha varjule . 
    See oligi eraldumiseks ehitatud . 
    Sinna võtsite kaasa ka ühe tulevikumehe ja soovite veel teist . 
    Poisid tahavad muidugi kosmonautideks saada ...  "  
     "  Palun jätke see teema !  "  lõikab Iiris vahele ja läheb akna juurde , jääb seisma , selg meeste poole . 
    On kõigiti ilmne , et perenaine soovib külaliste lahkumist . 
    Järvaku tõusebki , pomiseb midagi hüvasti-taolist ja väljub talitsetud rutuga , pea kummargil . 
    Eedu sooviks samuti teha . 
    Otsekohe . 
    Kas Rommi ei märka siis , millest Iirise selg kõneleb ? 
    Ei , tema ei märka midagi , mornitseb enda ette , ka müksamisele ei reageeri . 
    Nojah , mõtleb Eedu , mees patras hiilgavalt , muretses ühiskonna pärast ja puha , kuid imponeerimise asemel hoopis pahandas Iirise ära . 
    Ürita uuesti , ehk on õnne , isamees laseb igatahes jalga . 
    Üksi olla , muud midagi ! 
    Kõik jutud , ükskõik kus ja kellega , kisuvad ikka ühte kanti . 
    Ja abi pole neist midagi . 
    Rattad veerevad isepäiselt . 
    Näe , isegi Järvaku tiirleb saatuslikult rataste vahel , midagi enamat ei kujuta tema teod ja tahtmised ... 
    Just sel hetkel , kui Eedu kavatseb tõusta , pöördub Iiris . 
    Viivukese on ta nagu imestunud , et tuba polegi veel tühi , siis naeratab ootamatult . 
     "  Missugune ma välja võin näha ? 
    Endal külalised ! 
    Vabandage veidikeseks ...  "  
    Ta toob magamistoast mõningat riietumiskraami ja tõttab vannituppa . 
    Sealt tuleb peagi välja igatpidi meeldiv naisolevus , mõtleb Eedu . 
    Temal pole sellest küll sooja ega külma , temale oli sorakil Iiris koguni hingelähedasem . 
    Rommiga on asjalugu muidugi teisem ... 
    Noh , peigmees ikka veel morn ! 
    Iiris ju ometi naeratas . 
    Harjumuslik , külgesündinud naeratus küll , aga praeguses olukorras oleks seegi võinud ära jääda . 
    Kaitset see naine igatahes vajab . 
    Juba loomu poolest vajab , kõnelemata tekkinud õhkkonnast . 
    Ja kui see turjakas sell kaitset ei suuda pakkuda , kes siis veel suudab ? 
    27 
    Kõrgharja ületamisel läheb suvi jälle tulikuumaks . 
    Tuulevaiksed tänavad lõõskavad kui keris . 
    Just selleks ajaks on Eedu vältimatult linna raamidesse surutud ega pääse tervest reast asjalikest ettevõtmistest . 
    Üle pika aja jälle kombinaadi kodune ümbrus . 
    Kõige kodusem , kui nii võtta . 
    Liiga kodune ... 
    Eedu istub kontorimüüri varju pingi peale . 
    Purskkaev pladiseb tuttavalt . 
    Kõik siin territooriumil on liiga tuttav . 
    Seesama purskkaev , ka see on läbi Eedu ajude käinud . 
    Tema algatusel tegi selle noor teatridekoraator , avangardist või kuidas nad tahavad olla ? 
    Raudlattidest punus näkineiu , alguses kõik kehitasid õlgu , nüüd on harjunud - kui katsuks seda siit ära võtta ? 
    Tsehhides on paljud seadmed Eedu-poisi ettepaneku järgi paika pandud , seda argipäeva võiks armastuseks nimetada , kui nii pidulikult sooviks ... 
    Ah vana Martson tulebki . 
    Teda ei olnud kabinetis , suvepuhkuste aegu peab direktor teinekord tsehhiülema või meistri eest vapralt väljas olema . 
    Direktor on üleni vesihernes , maandub Eedu kõrvale pingile ja ähib :  "  Tulid viimaks . 
    Vaat kui tore !  "  
     "  Puhkus saab homme läbi ,  "  täpsustab Eedu . 
     "  Ega ma enam siia tulegi . 
    Tõin sulle vaat selle ...  "  
    Ta võtab kauboipluusi rinnataskust lahkumisavalduse . 
     "  Mis sul arus ?  "  pahandab Martson . 
     "  Nüüd suvepuhkuste ajal ! 
    Sind sai oodatud nagu ilmutust !  " 
    Naine lebas juba sängis , hästi seina ääres , jätnud poole aset vabaks . 
    Kui mees kambrisse astus , tõmbas naine tekinurga kaelani ja keeras selja , sõnades see juures :  "  Sängis on ka kahele ruumi .  "  
    Seda nägi Ruudi isegi . 
    Aga ta küünitas siiski lauanurgalt küünlajuppi võtma . 
    Too oli viltu vajunud ning kuuma rasvalombikese enda ümber tilgutanud . 
    Sõrm puutus tulikuuma vedelikku ja tegi instinktiivse liigutuse , ajades küünla ümber . 
    Valgus kustus . 
     "  Kurat !  "  siunas Ruudi . 
    Tuba oli mattunud pimedusse , üpris ähmaselt valendasid sängist padi ja palakanurk . 
    Ruudi päästis püksihaagi lahti , tõstis jalad kalifee torudest välja ja veeretas seda enda linade vahele . 
    Hommik on õhtust targem . 
    7 
    Hommik algas nagu ikka : Liina tõusis tavalisel ajal , lüpsis lehma , kurnas piima tinutatud karda ja viis selle allikasse jahtuma , söötis sea ja otsis siis ka inimestele söögi lauale . 
    Selles päeval näis naine tavalisest veelgi toimekam : ajas paigad alla Ruudi kuue hõredatele küünarnukkidele , pesi pesu , hõõrus läikima kastruli , nühkis puhtaks pliidirauadki . 
    Ainult hirmus napisõnaline näis , ei osanud Ruudi temagi juttu alustada . 
    Õunapuud õitsesid täie hooga , oleks viimane aeg olnud neile liimivööd ümber siduda , et õielõikajad ei pääseks äitsmeid kahjustama . 
    Ruudi mõtleski selle töö käsile võtta , kuid tuli varsti aiast kööki , tegi algul kruupingi juures asja ja küsis siis :  "  Kuidas temaga siis lood on ?  "  
     "  Rinkusega või ?  "  
    Mees noogutas . 
     "  Jääb lombakaks , ei temast kõige tegijat enam ei tule . 
    Aga mõne kergema ameti peal saaks hakkama .  "  
    Ruudi ei osanud midagi ütelda , koputas puuvasaraga pikkhöövli tera rohkem välja . 
    Nagu tahaks hästi pikka laastu lükata . 
    Liina nühkis vaikides mingit pesutükki . 
    Lõpuks murdis naine vaikuse , sõnades üpris tasa , nagu piinlikult :  "  Rinkus tahab , et tema juurde tagasi läheksin .  "  
    Nüüd sai Ruudi kurjaks :  "  Sa oled nagu narr ! 
    Mis sa temaga peale hakkad ! 
    Oli , mis ta enne veel oli , nüüd hakkab lausa sinu kaela peal elama .  "  
     "  Ta ütles , et tuleks alevisse või ka kuhugi linna , hakkaks sadulsepatööd tegema . 
    Ta ju seal sõjaväes oli ka hobuste pääl .  "  
     "  Mis sadulsepatööd nüüdsel ajal enam on . 
    Kõik ostavad poerakmeid ja palju neid hobuseidki järele on jäänud .  "  
     "  Või siis kingsepaks . 
    Tööd ikka leiab , mehi nii väheseks jäänud .  "  
     "  No töö tööks , aga ... 
    Mis siis meist peab saama ? !  "  
     "  Ma lähen ära ja kõik on endistviisi ...  "  
     "  Kuidas saab olla kõik endistviisi ? ! ! 
    Mina ja ... laps ! 
    Ei , sul ei ole aru peas !  "  
    Ruudi tormas majast välja . 
    Välja õuestki . 
    8 
    Õuest oli Ruudi noorpõlves vähe välja saanud . 
    Tiisikus hakkas kiusama varsti pärast algkooliukse kinnilangemist . 
    Ema tohterdas maarohtudega , pani hingama tärpentiniauru ja jootis sisse kuuma piima meega . 
    Sel ajal muretsetigi Toki õunapuudele alla paar esimest mesilaspakku . 
    Nii jõuti hoida kurikavalat tõbe tanuma taga , aga kindlana ja tugevana ei saanud Ruudi end kunagi tunda . 
    Ikka pidi ta end hoidma , ei tohtinud minna teiste poistega kalajärvedele ega vähijõgedele , ei lubatud teda külasimmanitele selga higiseks tantsima , üpris harva jäi tema jälgi kastesele murule talutüdrukute akende all . 
    Hiljem olid eakaaslased juba naisemeesteks saanud või kiviküla uulitsatele kadunud , üksi oli naljakas minna öösiti mööda küla roitma . 
    Seltsimaja pidudel tundus ka paslikum külameestega juttu ajada ja õlut rüübata , kui minna tantsupõrandale oma kohmakust naeruks seadma . 
    Ja ei teinud alevitüdrukud asja Tokile , ei nähtud siin piimakarja ega tõutäkke , polnud üldsegi hobust - mis kosjasõitu laenatud ruunaga ikka saaks teha . 
    Jah , naiste maailm jäi Tokil võõraks . 
    Kuid elati ilma naistetagi . 
    Kui ema , jalad ees , majast välja viidi , arvasid Poolearu mutid , et nüüd vanapoiss upub mustuse sisse ära ja laseb lehmal lõppeda . 
    Noh , need ennustused ei läinud täide : lehma sõõrutamise sai nädala ajaga kätte , söögikeetmine nõudis natuke vilumist , põranda puhastamine polnud aga üldse mingi kunst . 
    Aga siiski eksisteerisid ka naised maailmas , ühel hallil sõjapäeval võis üks neist , valge rätik peas , tulla üle soo ja purde Tokile . 
    Võis lamada pimedas sügisöös linaste palakate vahel ja ütelda :  "  Sängis on ka kahele ruumi .  "  
    Kuid naistega koos käivad mured ja probleemid . 
    Mida peaks nüüd ütlema või tegema , et Liina jääks Tokile ? 
    Ruudi oli rinnakust üles roninud ja jõudnud oma valduse piirini . 
    Kitsas oli see tema põllusiil , kasevõpsik pani nurme pikkuselegi varsti piiri . 
    Kui saksid Eestist minema lüüakse ja nõukogud peaksid uuesti tulema , siis tohiks ta küll saada ka metsataguse Tsirguaia nurme . 
    Siis võiks hobuse soetada ning kesva külvata linnastegi jaoks . 
    Ruudi oli hakanud kaskedelt luuahaoks oksi lõikama , et mitte niisama metsas tulutult hulkuda . 
    Torkas siis väitse tagasi tasku , haaras väheldase oksanuustaku kaenla alla ning tõttas rinnakust alla oma tare poole . 
    Seda kõike oli vaja Liinale öelda , need naised arvestavad nii valesti . 
    Liina askeldas ikka veel köögis . 
    Ruudi sõnas , et egas igat viimast räbalat jõua puhtaks nühkida , jätku nüüd järele ja tulgu parem välja . 
    Võiks näiteks kaeda toda metsatagust nurme , mis Tokile jälle juurde lõigatakse , kui sõda otsa saab . 
    Ilus savipõhjaga maa . 
    Aga Liina ei tulnud vaatama , mis temal sest võõrast põllutükist . 
    Nüüd Ruudi kihvatas :  "  Sa ära looda , et Rinkus jäetakse sind kargutama . 
    Ta ju sõdis punaste vastu , ega siis seda kingita . 
    Küll ta peab minema sõjavangi nagu teisedki soldatid .  "  
     "  Ega siis punased siia tule ?  "  ehmus Liina . 
     "  Kõik lehed kirjutavad , et Narva vallist ei pääse keegi läbi , et sinna see piir jääb .  "  
     "  Oh neid naisi küll , nad usuvad isegi ajalehti !  "  hakkas Ruudi kurjalt naerma . 
     "  Seda Narva valli pole enam ammu olemas . 
    Kui Kopa Artur käis puhkusel , siis rääkis , et bolševikud on ammu üle Narva jõe , talvest saadik on rinne Auvere all ...  "  
     "  Kus ma seda sulle näidata saan ? 
    Aga eks ta ikka ole tükk maad siinpool jõge . 
    Sakslastel olla raudteegi enda käes hoidmisega tegu . 
    Artur kartis , et jäävad seal Narva all kotti . 
    Ei olnud vennikestel mingit isu tagasi minna . 
    Hitleri mehed peavad Eestist jalga laskma üsna varsti , Pihkva taga ka üks liini õgvendamine teise järel , seda kirjutatakse ju lehtedeski . 
    Ja sihukesel ajal hakkad sina seda sakslaste grenaderi taga nutma ja poputama !  "  
     "  Rinkus ei ole üldse sakslaste poolt . 
    Endel on lihtsalt õnnetu inimene ! 
    Kui mina ka temast ei hooli , kes siis ...  "  
     "  Kui ta juba Saksa sõjaväes on , ega teda siis paremaks arvata ühti . 
    Ja küll seda meeles peetakse , kui siin teine võim on .  "  
     "  Ruudi , küll sa oled tige ja julm !  "  puhkes Liina nutma . 
     "  Aeg on niisugune .  "  
    9 
    Aeg jõudis ka sellel päeval õhtusse . 
    Ruudi oli pärast lõunat hakanud tiidsalt toimetama : sidunud õunapuudele liimivööd ümber , teinud valmis kurgi peenra , pannud kahele tarule vanade parkunud kärgede asemele vaha kollased kunstkärjelehed . 
    Ei see Liina lähe enam kuhugi , need sõjasajandid võivad küll südame härdaks teha , aga ka mujal oskavad mehed asju ajada . 
    Kui Ruudi koivalges õuest kambrisse tuli , tundus midagi siin teistmoodi olevat . 
    Algul ei saanud kohe aru , mis - siin märkas , et ühtegi naiserõivatükki ei rippunud naela otsas ega ahjukonksus , selle asemel hakkas aga laua all silma suur nööriga seotud komps . 
    Nagu sel sügispäeval , kui Liina Tokile tuli . 
    Naine ise oli kuhugi kadunud , jätnud Ruudi jaoks lauanurgale võileiva ja piimaklaasi . 
    Liina tuli hilja , kui Ruudi juba pikali oli visanud . 
    Kus ta käis , seda naine ei ütelnud . 
    Võib-olla lippas Kopale küsima , et kas rinne on tõepoolest Auvere all . 
    Igatahes tundud Liina järeleandlikum kui eelmisel õhtul . 
    Ruudi võis oma käe ümber naise sirutada . 
    Kaua aega ei söandanud kumbki midagi ütelda . 
    Siis purustas Liina vaikuse :  "  Ma lähen siiski ära .  "  
     "  Kuidas ?  "  
     "  Ma lähen jah sinu juurest ära .  "  
     "  Mis pärast ometi ? 
    Mis mul viga on ?  "  
     "  Ei miskit . 
    Sa oled hea mees . 
    Ja korralik . 
    Isegi hirmus korralik .  "  
     "  Mille poolest küll see Rinkus parem on ? 
    Et noorem on , jah ?  "  
     "  Ah , sa ei saa aru . 
    Parem või mitte . 
    Kui viletsalt ta seal laatsaretis on jäänud . 
    Ja pole kedagi , kes tema eest hoolitseks . 
    Aga kui ta veel sõjavangi peab ka minema , nagu sina kinnitad , siis ei pea ta vast . 
    Ja mina oleksin süüdi . 
    Sest mina olen ikkagi tema naine .  "  
     "  Olid . 
    Nüüd oled minu !  "  
     "  Ma olen ikka tema naine . 
    See oli siin üks sõjatalv . 
    Inimene peab ju kuskil uluall olema .  "  
     "  Aga ... laps ?  "  
     "  Ah , last ei tule .  "  
     "  Sa siis luiskasid ?  "  
     "  Ei . 
    Aga praegu pole veel hilja teisiti otsustada . 
    Lähen linna , seal on tohtreid ja ...  "  
     "  Aga ometi oleks võinud olla laps . 
    Mulle kuluks poeg ära . 
    Oleksin õpetanud ta mesilasi talitama ... 
    Ei , Liina nii see ei lähe ! 
    Sul ei ole aru peas !  "  
     "  Võib-olla ei ole mul tõesti aru peas .  "  
    Läbi öise hämaruse helendas ainult akna hämune nelinurk . 
    10 
    Hämune ja pilves oli järgmise päeva hommik , seadis vihmale . 
    Tuul tuhistas all sooranna vajudes , nagu tahaks ta teed teha sügisele . 
    Maa uibuokste all oli mahalangenud õielehtedest valgekirju . 
    Nagu oleks öösi lund sadanud . 
    Liina ei läinud enam lauta ega teinud köögis pliidi alla tuld . 
    Viskas ainult vett silmadele , lõikas pätsi otsast kääru leiba ja määris mett peale . 
    Ilma linnupetteta ei või ometi teele minna . 
    Vist oli sattunud seekord mõru mesi , leib jäi pooleldi haukatuna kruupingi nurgale . 
    Siis ajas naine selga rohelise palitu , köitis valge rätiku pähe ja haaras laua alt pambu . 
     "  Sa siis ikka lähed ära ?  "  
     "  Lähen .  "  
     "  Et kas öösi ei tulnud sulle mõistlikumat mõtet pähe . 
    Kui kenasti oleksime võinud siin Tokil elada . 
    Seal all soo ääres oleks ruumi veel paar mesipuud juurde panna . 
    Praegu on palju mahajäetud põlde , karikakraid ja hiirehernest täis , mesilastel korjemaad rohkem kui kunagi enne . 
    Ja mesi on hinnas ...  "  
     "  Jah , sul on väga hea mesi . 
    Sellega sa vist mind siia jääma meelitasidki . 
    Aga nüüd pean ma minema .  "  
     "  Liina ! ! !  "  
     "  Hüvasti , Ruudi .  "  
    Ja läkski Liina välja Toki väravast , astus alla rinnakust , sammus läbi luha . 
    Ikka väiksemaks jäi ta rätiku valge kolmnurk alevi heinamaa helerohelisel taustal . 
    Ja koos selle valge rätikuga läks Toki kambrist ja õuest kogu rõõm ja rahu . 
    Läks ära kõik , mille pärast maksis teha tulevikuplaane : kavandada uusi tarusid soo äärde , teha lauda nurka ruumi ka hobuse soetamiseks , otsida marjapõõsastele maja taha kohta . 
    Need naised olid imelikud , nad võisid palju oma ilmumisega sind rikkaks teha ja oma lahkumisega vaeseks muuta . 
    Vaesem kui sellel hahal hommikul polnud Ruudi olnud . 
    Kui Liina valge rätik esimeste alevi majade varju kadus , komberdas Ruudi värava mant väsinud sammul kööki . 
    Istus kruupingi ette raiepakule . 
    Heitis seejuures pilgu läbi akna alla soole nagu võiks sealt keegi siiapoole sammuda . 
    Aga rada oli tühi . 
    Samas tuli tuulehoog ja virutas uibuoksa vastu akent . 
    See oli mustjas , juba kestendama hakanud rootsik . 
    Ei lähe see enam kunagi lehte . 
    Ruudi läks kambrisse , tõmbas lahti kummuti suhvli , võttis sealt aedniku noa ning astus aeda . 
    Lõikas maha tolle kuivanud oksaharu . 
    Uibu võrasse jäi väike tühe , kus ei pidanud valendama enam kunagi õisi ega õunu . 
    Vilsandi Küti , juuli-august 1970 .
    Mis seal on öeldud ? 
    Rendile antakse kogu koolimaja piirist piirini - umbes kolmeteistkümne taalri väärtuses . 
    Hoonete katuseid ja muid väiksemaid parandustöid teeb rentnik oma kulul . 
    Ka peab rentnik ise korstnad ja truubid pühkima , mida Pommer ongi ju alati teinud . 
    Ülejäänud punktides pole samuti midagi ennekuulmatut . 
    Kas pole ta kevadeti marjapuhmaid puhastanud ja neid väetanud , õunapuudele talveks õlgi ümber pannud ? 
    Kuidas on lood lina , rukki ja kartuliga ? 
    Volikogu ei lase ometi valla maale liiga teha , seda ei maksa karta , sest peale Peep Koobakese on nad kõik tegelikud põllumehed . 
    Ent Peebulgi on tegemist sõnnikuga . 
    Kogu sõnnik mingu laudast rukkimaale , kartulile võib muud prahti panna . 
    Rukki ees tunnevad kõik volimehed igipõlist aukartust . 
    Rukis teeb nende südamed soojaks . 
    Sedapuhku ähvardaski jutt hoopis selleaastasele rukkiorasele pöörata kui Patsman neid korrale ei kutsuks . 
     "  Ärgu austatud Pommer pahaks pangu , et volikogu topib nina sellesse , kui palju ta peab üht või teist külvama , kuid nüüd on see valla maa ja ... 
    Pommer saab isegi aru , et ...  "  
    Patsman läheb pingutusest otse näost punaseks . 
     "  Mis mul enam pahaks panna ,  "  vastab Pommer oma rangel viisil , kuid mitte põrmugi kurjalt . 
     "  Noh , siis , Juhan , pane üles ...  "  
    Rentnik ei või rohkem lina maha teha kui ainult neli vakamaad ja rukist kuus vakamaad . 
    Möödundaastase rukki peale peab Pommer kolm vakamaad ristikheina külvama . 
    Puulõikamise keeld jääb . 
    Ta võib ainult kuhjapesa- ja linaleotushagu koolimaalt võtta . 
    Õlgi ja heinu müüa ei tohi . 
    Pommer ootab kannatlikult , millal kõik kirja pannakse . 
    Sellega saab ta koolmeistripõlv siis läbi ! 
    Jumal küll , kui lihtsalt see käib . 
    Volimehed , vinge jürikuupäev akna taga , taevas tinased pilved , kust võib hakata lund tulema , terav tubakahais ja must tint . 
    Ta võib elada saunas ka siis , kui uus , valitav koolmeister peaks sauna oma kätte tahtma . 
    Kui arvestatakse kokku kõik summad , mis Pommeril on valla käest saada - vana võlga , ehitusraha ja nii edasi , selgub , et eeloleva aasta rent saab sellest täis ja jääb veel ülegi teiseks aastaks , kui Pommer peaks tahtma tuleval jüripäeval oma rendilepingut pikendada . 
    Nii on Pommer koolist prii . 
    Paratamatult tekivad lüngad . 
    Nüüd jääb talle vaid poeg . 
    Jah , poeg on talle tõesti jäänud . 
    Aga kui ta sellele lähemalt mõtleb , valdab teda hirm , mis pikkamööda aina süveneb . 
    Rogiseb ta ju nüüd nagu tuulest lahtikangutatud kuusk , ainult Karl hoiab teda veel elu küljes kinni . 
    Kui ta ometi natukene paraneks ! 
    Ärge kaapige puudelt mähka ; kui teil endal nahk seljast maha tõmmatakse , mis te siis ütlete ! 
    Puu tunneb samuti valu , ehkki ei saa rääkida . 
    Puul nagu igal elusolendil on elu sees , pidage seda eluaeg meeles ! 
    Pommerile meenub , kuidas ta koolitoas lapsi õpetas . 
    Koolimaja ehitus läheb täie hooga käima . 
    Talvel on Patsman Tartu lehtedes kuulutanud ja lõpuks mehed palganud , ka kive ja muud materjali on ta lasknud viimase lumeteega kohale vedada . 
    Terve kamp uljaid , lärmakaid ehitusmehi on kohale saabunud . 
    Niisuguste inimestega pole siinkandis harjutud ega harjuta päriselt kunagi , nii mõneski talus hirmutatakse nendega lapsi , kui nad ei taha magama jääda . 
    Öömajale paigutatakse tulnukad kõrtsi , kus nüüd on ruumi rohkesti . 
    Mõnikord õhtul , kui töömehed on ära läinud ja nende olemasolust annab tunnistust vaid kõrtsi poolt kostev lõõtspillimäng , vaatab Pommer punast seina , mis hakkab üha enam täitma õuel põlemisest tekkinud tühemikku . 
    Tema pandud kivid jäävad uue koolimaja müüri , ainult tema üksi teeb vahet , kus on tema , kus võõraste laotud read . 
    Võtab aega mis võtab , tulevad lapsed sisse , algavad tunnid ; tema kivid on seinas vundamendist arvates kolmandast reast , neid on kohati kuus , kohati seitse rida , aga seda ei tea keegi . 
    Aegamööda ununevad ehitajad - lõõtspilliga habemikud , ununeb ka tema , Jaan Pommer , uued põlved kasvavad peale otsekui virnhein . 
    Aeg läheb , kuid endist viisi õpetatakse koolitoas piiblilugu ja ükskordühte , nii nagu vanasti näevad lapsed hirmsat vaeva susisevate vene kaashäälikutega , lähevad pingutusest näost punaseks , ajavad huuled torru ja sisisevad nagu ting , kelle ta metsast tõi . 
    Kuid tema ei anna uues majas enam ühtegi tundi . 
    Ei tema ega tema poeg , ja see on kõige hullem , see on otse masendav . 
    Ärge lõigake lindudel keeli suust , ärge lõhkuge nende pesi , see on suur kuritegu , sest lind nii kui inimenegi on oma pesa ehitanud suure vaeva ja hoolega . 
    Ärge pekske ilmaasjata hobust , kui te suureks kasvate !... 
    Kas räägivad seda neile uued õpetajad ? 
    Tema rääkis ... 
    See kevad on külm ja vihmane . 
    Taevas on visa päikest ja soojust lubama . 
    Talumehed uurivad ohates ilmamärke , ootus teeb neid tusaseks ja rahutuks . 
    Ent Pommeril on sellel kevadel aega küllalt . 
    Ta ei mäletagi nii loidu kevadet . 
    Aia , põllu ja loomade vahele on kasvanud nähtamatu sein , see on musta tindiga tõmmatud joon - rentnik ! 
    Kuuri all atra seades vajuvad ta käed longu , selg kühmu , pilk sihib kaua ja mõttetult mõnd puuhalgu või seinapragu , kust vuhiseb külma niisket tuult . 
    Kurku tõuseb mõru tomp , südames pistab . 
    Milleks ta teeb ja püüab , kui juured on purustatud ? 
    Haigus on tugev , seda ei murra . 
    Kust ta küll selle rinnahaiguse sai , ei ole seda olnud ei Pommeril ega Kristiine suguseltsis . 
    Raudse tervisega pole neist ükski olnud , see on õige , ega muidu poleks teda kolme rubla eest köstri manu õppima pandud , aga rinnatõbe pole siiski ette tulnud . 
    Isamaa on süüdi ! 
    Niikaua kui poiss ajas ikka mõistlikku juttu ja tegi mõistlikku asja , polnud tal midagi häda , aga niipea kui linnas seminaris kuulis isamaast , läks tervis kohe lörri . 
    Isamaa asjade ajamine viis enneaegu hauda Jakobsoni , Koidula ja Veske . 
    Isamaast on hea lugeda lehest või raamatust , aga niipea kui sa talle sõrme annad , haarab ta terve käpa ja tagantotsa su enda kah . 
    Ja mis on Karl isamaalt vastu saanud ? 
    Südamevalu ja kuiva köha , mis paneb ta sängiveerel paukuma ja võppuma . 
    Ja mis on isamaal sellest , et üks noor , peaaegu valmis koolmeister rinnatõppe kolletab ? 
    Mitte kõige vähematki ! 
    Hirmsat viha teeb järsku Pommerile see isamaa , kes on nii tänamatu ja röövib temalt viimse varanduse , mis talle veel jäänud . 
    Karl - viimne lootus , isa päikesepaiste , usu kinnitus ! 
    Aga või isamaa sellest aru saab ... 
    Kellele kuradile ta siis veel atra kohendab või seab ? 
    Kõik oli tehtud lootuses ja usus . 
    Märgid näitasid küll , et tema ise kutsutakse ära , aga ... 
    Uue hooga hakkab ta poega ravima . 
    Toob jälle mõisast kärneri käest aaloed , lõigub katki , segab munade ja meega , ehkki vana rohi pole veel otsas ; aaloemahl ja munakoored on purgis ühtlaseks kollakasroheliseks vedelikuks sulanud . 
    Ta otsustab pojale antava rohu annust tunduvalt suurendada . 
    Ta otsib ka metsarohtudest abi , keedab mitmesugust teed . 
    Raudrohi , põdrasammal ja sibul tingimata . 
    Sinililletee , üks klaas päevas . 
    Tammekoor on likku pandud - verejooksu puhuks . 
    Ükskord tuleb Koobakene küsima , kas tema abi on ka veel vaja . 
    Algul ei saa koolmeister aru , mis abist teine räägib . 
    Taipab alles siis , kui Peep silma pilgutab . 
    Ei , koerarasva on külluses . 
    See ei lõpe nii ruttu otsa , seda söödetakse noaotsaga ja siis ka tugeva küüslauguga . 
    Karl nuriseb , miks talle järsku nii ohtrasti küüslauku söögi sisse topitakse , kuid Kristiine vastab , et see on rohi ja nii on tohter käskinud . 
    Üks päev märkab Pommer , et poeg laual teetopside ja meepurgi kõrval midagi kirjutab . 
    Mitte rõõm , ei , pigem imestus kõlab ta hääles , kui ta küsib :  "  Kirjutad kirja või ?  "  
     "  Ei .  "  
    Pommer küünitub eemalt paberilehele vaatama , kuid poeg katab lehe käega kinni . 
     "  Kirjutad mõnele tüdrukule või ?  "  pärib Pommer . 
    Poeg punastab ja raputab pead . 
     "  Mis sa siis kirjutad ? 
    Varjad isa eest ...  "  
     "  Ma ei kirjuta niisama ,  "  ütleb Karl . 
     "  Ma luuletan .  "  
     "  Luuletad ?  "  kordab Pommer , nagu oleks puuga pähe saanud . 
     "  Sina luuletad ...  "  
    Esimesel silmapilgul meenub talle isamaa . 
    Isamaa ja luuletamine on tema meelest üks ja seesama . 
    Jakobson , Koidula ja Veske luuletasid ka , ja näe , mis sellest välja tuli . 
    Kas räägib isamaast ilusaid sõnu , see hakkab ilmtingimata luuletama , seda võiski arvata ... 
    Ta prillid läigatavad kurjalt . 
     "  Kas sa isamaast ka luuletad ?  "  
     "  Ei ole veel luuletanud ...  "  
     "  Aga varsti hakkad peale ?  "  
     "  See on mul esimene kord ... ma ...  "  takerdub poeg , isa karmusest häiritud . 
     "  Ma proovisin ... mõtlesin , et ...  "  
    Järsku tundub Pommerile , et poja haigus ja luuletamine on omavahel kuidagi seotud . 
    Äkki paraneb , kui ta isamaast ei luuleta ! 
    Imelik , ebausuga tembitud lootus poeb talle rinda . 
     "  Luuletamine on üks iseäralik asi ...  "  
    Pommer ei tea , mis veel öelda . 
    Luuletamine käib talle üle mõistuse , see on tema lihtsas elus võõras ja harjumatu mõiste . 
     "  Kes sulle seda õpetas ?  "  küsib ta ettevaatlikult ja märksa usalduslikumalt kui enne . 
     "  Kas seminaris või ?  "  
    Üle poja kahvatu näo libiseb pilklik naeratus . 
    Pommer tunneb , et on rumalasti küsinud . 
     "  Kust sa seda siis õppinud oled ?  "  
     "  Seda ei saagi õppida .  "  
    Toda koolmeister ei mõista . 
    Iga tööd peab õppima , iseenesest ei tule midagi . 
    Tema õppis paljusid asju köster Anveldi juures , ehitustööd ja vene keelt jälle kiriku ehitusel , metsarohtudega ümberkäimist emalt ja külarahvalt , hobuserautamist isalt , mesilaste pidamist raamatust . 
    Ilma õppimata ei tea keegi midagi . 
     "  Siis sa ei mõista seda õieti , jahid niisama ajaviiteks !  "  ütleb äkki rõõmsalt , lahedalt . 
    Karl ei vasta . 
    Kõik see , mis piinavad üksinduses temas helisevaks ketiks seostunud , on jälle taandumas , kui isa teda oma harilikul karmil viisil küsitleb . 
    Tal on kahju ilust , mis talle rahu ei anna ja mille ilmsikstulek on niisama vaevaline kui soojade päevade saabumine sel kevadel . 
    Aga õieti ongi ilu see jõud , mis aitab tal haigust taluda ja vaimu reipa hoida . 
     "  Millest sa siis luuletad ?  "  ei jäta Pommer järele . 
     "  Loomadest ja ... lindudest ...  "  
     "  Loe ette !... 
    Loe , loe !  "  
     "  Omajagu ilus küll ,  "  kiidab üllatunud Pommer . 
     "  Aga mis sa nii lihtsaist asjust luuletad kui meie lehm või lambatall . 
    Mis see siis ära ei ole , tühipaljas elajas , mineval suvel hakkas metsas mätast puskima ja murdis sarve peast ... 
    Ja mis too harkadergi , ka vana ja vilets , katkise künnipuuga , peaks uue tegema . 
    Aga see on küll õige , et ilma loomadeta kevade ei ole kellegi asi . 
    Kui loom muru peal kõnnib ja kana kaagutab , on ikka isevahe , hoopis teine tunne elada . 
    Kas kikas nüüd kannusega oma säärt sügab , toda ma ei ole näinud , kana küll kratsib vahel varvastega oma teist säärt , too on õige ...  "  
     "  Just eile nägin säärast pilti , et kikas jäi siiasamasse akna alla seisma , vahtis ringi ja hakkas ennast kannustega sügama , mitte varvastega , nägin selgesti ,  "  seletab poeg . 
     "  Kes teda prohvust teab ,  "  nõustub Pommer . 
     "  Ikka vigurid ... 
    Sa luuleta parem sellest , mida näha pole , see , mis on näha , seda näeme niisamagi ...  "  
    Koolmeister jääb vait , järsku turgatab talle pähe , et see nähtamatu , mille juurde ta poega juhatab , ongi äkki isamaa , see Moolok , kes kõik nahka paneb . 
    Parem siis luuletagu juba lehmast , tallest , kikkast ja harkadrast , need ei ole isamaa , ja nõnda võib ta veel imekombel terveks saada . 
     "  See on ilus küll ,  "  kordab ta mõtlikult . 
     "  Ära sa ainult isamaast luuleta . 
    Loomadest ja lindudest , too on isevahe ...  "  
     "  Aga see ongi ju isamaa ,  "  vastab Karl . 
    Pommeri kulm läheb kortsu . 
     "  Üks asi on aadete tagaajamine , teine asi inimese elu ...  "  
     "  Loom ja lind on ka aade ,  "  vaidleb poeg vastu . 
    Kevad edeneb , tuleb sooje päikesepaistelisi päevi , muld hakkab käärima ja kobrutama , elumahlad lähevad liikvele , maanteeäär ja karjamaa löövad õrnalt haljendama . 
    Lehm muutub laudas üha rahutumaks , säbrus villaga talled , kes pole veel ealeski rohuliblet näinud , küünitavad pehmeid kaelu sulust ukse poole , kust hoovab erutavaid , hullukstegevaid kevadelõhnu . 
    Pommer künnab , pastlad jalas , vana luitunud mütsilott peas , kõik nii nagu palju kevadeid järgemööda . 
    Ajuti on tal hobust nõõtades tunne , et ta on eluaeg vahetpidamata kündnud , vao vao kõrvale , jalad pehmel mullal käimisest väsinud , et kevad on igavene , et muid aastaaegu polegi , ja kui on , siis on see vaid eelmäng , raugematu kevadeootus . 
    Aastakümnete möödudes on vahetunud ainult hobused adra ees : kõige algul oli lühikese sammuga lauk ruun , siis tuli must mära , kelle ta Tsirguliina mehe käest ostis ja kelle hunt ära lõhkus , seejärel väike ja väle võik , siis kohmakas ja kõva kuulmisega kõrb , kangekaelne ja tõrges , nüüd raudjas ruun , kelle kohta ei või midagi öelda , ei head ega halba , kuna ta on igas mõttes ilmetu . 
    Hobused on tulnud ja läinud , kevad on ikka seesama ja ka ümbrus pole suuremat muutunud . 
    Mõned puud on maha võetud , tema istutatud ilupuud ja aed on uued , kuid pikk , enesekindel kõrtsihoone on täpselt samasugune kui nelikümmend aastat tagasi . 
    Siin hobuserauakujulisel krundil on ta elu mööda läinud . 
    Mis olen ma oma elust saanud ? küsib Pommer endalt . 
    Mi-da-gi , sahiseb adraraud mullas . 
    Mis ma saama pidin ? küsib Pommer jälle . 
    Mis on keegi saanud ? 
    Ta ei kaeba . 
    Külvatud on palju , mis sest tulevais põlvis idaneb , seda ta ei näe . 
    Ehk ongi nõnda parem , mõtleb ta . 
    Riik , mis ta omadele ja võõrastele lastele jätab pole suur ega rikas . 
    See on neis endis , ja kui nad tema ära pillavad , ära puistavad , on nad ise süüdi ; keegi ei saa nende eest vastutada , kui nad ise ei vastuta . 
    Pommer künnab ja äestab nagu igal kevadel . 
    Ja jälle õitseb aed päikesepaistes . 
    Kõik rendilepingusse ülesvõetud puud ärkavad uuele elule . 
    Mitte kõik , mitte kõik , mõtleb koolmeister ärevalt . 
    Talle meenub toonane kevad ja need poolsalajased käigud , mis ta aeda tegi .
    Väetisekülv järveäärsel põllul 
    Pillihääled ja laul kostavad hooti läbi mootorimüra ja tuulevilina . 
    Viis on õige lihtne . 
    Pikk-Jants mängib Lutika-Viiut ja laulab kõigest kõrist . 
    Kõik laulavad kaasa . 
    Nüüd keerab auto keskuse õue , Jants lendab mürtsatusega küllakile . 
    Pikad jalad tõusevad õhku , käed hoiavad pilli , et see ei saaks viga , ega saanudki . 
    Näo kukkus lõhki . 
    Saali uksel seisab lendur ja vaatab Heimola Siinat , kes rebib oma pikki valgeid juukseid vastu põske ja ootab peo algust . 
    Eemal on mehaanik oma lühikestel kõveratel jalgadel ... 
     "  Kas sa magad või ? 
    Miks sa lahti ei tõmmanud ? 
    Mis ? 
    Tukud nagu mõni välismaa diplomaat !  "  karjus mehaanik . 
    Samas läks lennuk pöördesse ja mehaanik suruti kuplaga vastu rohelist kereplekki . 
    Jürgen sai vaevu istmeraamist kinni haarata . 
    Käed jäid halvasti , raudtoru muljus valusalt randmete peale . 
    Ta oli vihane , et hilines . 
    Kõik mehaaniku möga pärast , röögib otse kõrva sisse - magama jäänud , magama jäänud ! 
    Mis tal ees kabiinis viga - igal pool klaas . 
    Siin on aken nagu peopesa ja seegi väetisega tolmunud , närakas . 
    Ta sirutas end käepideme poole ja tõusis istmelt meelega kaugemale kui vaja . 
    Õlg nihkus vastu mehaanikut , kes nüüd segas ainult . 
    Siia ei mahtunud kahekesi . 
    Mehaanik taganes väetisekoonuse vahelt poolküürakil , selg ees , kabiini tagasi . 
    Muusikat ei olnud enam . 
    Ükskõik kuidas pead keerata , muusika ei tulnud enam tagasi . 
    Jürgen vaatas üle õla väikesesse aknasse , vajutas siibri kinni ja piilus seejärel koonuse tagant kabiini . 
    Mehaanik toetus seljaga vastu klaasi , akna kumerus surus näo alla . 
    Seisis kühmus , hoidis kahe käega istmetoest kinni , sest lennukis põrutas tuule pärast , ja uuris tähelepanelikult ümbrust . 
    Ta märkas pilku ja viipas käega . 
     "  Mis sa vehid , kuradi muna ! 
    Ma tean ise küll , millal lahti lükkan ... 
    Ainult temasugune jupp mahub sinna niimoodi püsti .  "  
    Lendur pilgutas peeglisse silma , tõstis käe lauba juurde ning sealt üles ja liigutas rannet , nagu keeraks kruvi . 
    Kiiresti tõmbas Jürgen pea tagasi . 
     "  Sai aru , et jäin jälle kuulama !  "  rääkis ta valjusti mootorimürinasse ja tundis , et kael läks häbi pärast higiseks . 
    Poleks olnud vaja temalegi ... kuigi nüüd on julgem . 
    Nüüd on hoopis julgem olla . 
    Hea siiski , et rohkematele ei rääkinud . 
    Naeris , kui kuulis , et pillimäng on mu peas muutub linnutee järgi ja et isegi kinni haaran muusika järgi , sest just enne pööramist muutub ta järsku ja kostab teravamalt , nagu tuleks klahvide pool kõrvale lähemale . 
    Jälle naeris ... kuid usutus , et kas tõesti ikka muutub juba enne pöördesse minekut . 
    Siis ütles , et nii olevat hea . 
    On hea , et mul pähe tuleb laul ja et see muutub õigel ajal. 
    Kas ta pilkas ? 
    Tal on üldse natuke pilkavad silmad . 
    Nägu ei naera , ainult silmad . 
    Vaevalt ... 
    Ütles ise ka , et ära pahanda , ta ei naera , ta ainult vaatab nii ... tervet seda asja . 
    Tervet seda asja ... 
    Mida ta mõtles ? 
    Ükskõik . 
    Peaasi , et välja ei räägi . 
    Ei tea , kas see on mul haigus ? 
    Ta ei saagi enam kellelegi rääkida . 
    Ta ei jõua enam . 
    Varsti sõidab ära ja maa peal on ta nüüd ainult Heinola Siinaga . 
    Aga küll ta ikka lendab täpselt . 
    Maandub , kuhu tahab , puuoksad kriibivad kandepindu . 
    Ja järvel ... 
    Valged piisad tõusevad rataste alt kahele poole kõrgele üles . 
    Lennuk nõksatab , ime , et ... 
    Kuidas ta ütles ? 
    Ta tegevat seda iseenda pärast . 
    Et hing ei läheks rooste ... 
    Mis on siin hingega tegemist ? 
    Korraks vääratas ... 
    Teadagi , Siina nägi pealt . 
    Istus järve ääres peoplatsil laua peal ja kõigutas jalgu . 
    Küllap nad leppisid varem kokku ... 
    Et hing ei läheks roostetama ... 
    Mehaanik võttis sigareti ja tuhnis taskutes , otsis tikke , mida tal vist polnud . 
    Lendur ulatas tulemasina . 
    Et teine vaatas ette maastikule ja pani suitsu käest mööda , pööras lendur pilgu trassilt ja lähenes ise leegi tubakale . 
    Kusagilt puhus tuul kabiini . 
    Tuli vajus metallkapslis laiaks ja lehvis tahmates siia-sinna . 
    Lendur vaatas uuesti peeglisse . 
    Poiss on tõmmanud ennast varju , ainult jalad paistavad . 
    Kummaline poiss . 
    Endal hakkavad kõrvad lennukis surisema , kuid alla maha jääda ei taha . 
    Ei taha sellest kuuldagi . 
    Peaksime olema kahekesi , ikka kuus-seitsekümmend kilo vähem . 
    Ei tea , kas ta üldse tohib lennata ? 
    Haiglased , palavikulised silmad . 
    Või terved , aga liiga tundelised poisi kohta . 
    Ja see jutt pillimängust , mida ta kuulvat ... 
    Hüva . 
    Las teeb lõpuni kaasa . 
    Palju meil neid päevi siin enam on jäänud - täna ja homme ... ja ongi kõik . 
    Kõik , mu tüdrukud . 
    Rahulolematult vaatas mehaanik kord mööda põldu libisevat varju , kord lenduri liikuvaid huuli . 
    Ta sõidab siiski liiga madalalt . 
    Tõsi küll , nii väikese põllulapi kohal ( vajuta kraan lahti , kuramuse poisu ! nonoh , ära puhi midagi ! ) , nii väikese põllulapi kohal on kõrgemalt muidugi raske . 
    Aga teenistus ? 
    Siin ? 
    Ähh !... 
    Ise kaupleb neid siilakaid esimehe käest juurde , et aga saaks plikaga veel mõne öö magada . 
    Mis öö ! 
    Isegi lõuna ajal käivad hõreda põõsa taga amelemas , tüdruku jalad valendavad . 
    Oksad alles pungas , põõsas paistab läbi . 
    Häbitu tiirane plika . 
    Kas öösel ei saa siis isu täis . 
    Ja õhtul käivad veel jalutamas . 
    Jalutamas ... 
    Sa jeesus , kus tal on naisi , kuid jalutamas ? 
    Nõnda hulluks ei ole asi kunagi läinud . 
    Kuidas ta küll nii orki lendas ise vana kogenenud täkk . 
    Sigaret oli põlenud filtrini . 
    Mehaanik toppis selle konisid täis tuhatoosi . 
    Kaas sulgus vaevu . 
    Jalutamas , mõtles ta ärritunult . 
    Nii hea oli seni koos töötada . 
    Kurat temaga , las teeb mis tahab ... 
    Hea , et vähemalt sõidabki endistviisi . 
    Kas või kinnisilmi . 
    Kuidas teda kiusatakse - autopiloot . 
    Mis puutub lendamisse , siis on ta täielik autopiloot . 
    See muusika , mõtles lendur . 
    Et poiss kuuleb ikka ühte ja sama . 
    Ja samalt peolt , kus ma sind tundma õppisin , tüdruk . 
    Kummaline pidu ... 
    Ebaloomulikult pikkade jalgadega pillimees kõndis nagu karkudel mööda saaliserva ringi ja laulis , suu pärani , mängule kaasa , endal latern silma all . 
    Nähtavasti on teine mõni kaklejatüüp . 
    Juba esimese tantsu ajal lubasin su ära võtta . 
    Naljatoonis . 
    Ja nüüd ?... 
    Miks sa ei taha tulla kohe kaasa ? 
    Juba ülehomme . 
    Et häbened mehaanikut ... 
    Mis tast häbeneda ? 
    Et meil ei ole kusagil omaette olla ... 
    Meil on igal pool hea , tead seda isegi . 
    Pikk kitsas järv helkis põiki ees justkui elavhõbedatiigel . 
    Mets kõrgel vastaskaldal peegeldas vastu , puud tagurpidi all vees . 
    Mets ise oli vines ja näis vastu kirgast päikest tuhmina . 
    Kaldanõlval puude all valendasid ülaste kolooniad ning sulamata lumi . 
    Ja vesi kui peegel . 
    Lendur naeratas . 
    Pikk järveäär ainult lilli . 
    Mitte lumi , mõtles lendur . 
    Mitte firn , viimane sõmerlumi , vaid ülased . 
    Suured lahmakad ainult ülased . 
    Ei teadnudki , et neid on nii palju . 
    Nagu valge vaip . 
    Küllap olid nad ka eile seal . 
    Vist jäid õied serviti , et nad mulle üles mäkke ei paistnud . 
    Ronisid mööda nõlva alla ja kohe tagasi , käed lilli täis . 
    Ütlesin , et kõik on justkui külanäidendis , sa solvusid : mis külanäidendis ? 
    - Ikka samal peol , kus sind esimest korda nägin . 
    Tead küll , seal läks tüdruk laval korraks kulisside taha ja tuli kohe mossis ja ei rääkinud minuga enne , kui su sülle võtsin . 
    Ja jälle ... ja jälle , mu tüdruk . 
    Olen ju haige su järele . 
    Vaikisid ikka veel , vaid keha väänles ja kooldus üles mulle vastu ... 
    Seekord ma ei hoidnud . 
    Esimest korda . 
    Mida sa tundsid , et su helesinised silmad , kaks kastepiiska , kaks niisket lihvitud lasuurkivi muutusid korraga sügavateks kaevudeks ? 
    Siis surusid lillepuhmaka mulle vastu nägu ja nõudsid , et hoiaksin seda kogu aeg nii , kuni end korda sead . 
    Tunnen praegugi seda lõhna . 
    Ülaste lõhna . 
    Kevade lõhna . 
    Mis ta veab mind õlast ? 
    Mis ta raputab ? 
    Ja kuidas ma nii alla tulin ? 
    Nii . 
    Nüüd on ots käes , vanapoiss . 
    Ja nõnda lihtsalt . 
     "  Mine taha ,  "  röökis lendur mehaaniku ehmatusest moondunud näkku . 
     "  Mine ja ütle ...  "  
    Sa ei jõua enam . 
    Ma katsun lennukit pöörata , ehk haarab raamist ise kinni . 
    Ehk jääb alles ... 
    Maa , poiss . 
    Kogu hommiku tegi ta põllu kohal ikka edasi-tagasi , roostekarva väetis kannul justkui puhevil rebasesaba . 
    Siis läks äkki mürinal õige madalalt üle minu maja , vaata , viib või korstna minema . 
    Ja kohe otsejoones järve peale . 
    Kallutas veel natuke viltu ja lendas seejärel uperkuuti alla . 
    Ilma asjata keeras , järv on kitsas ja sealt küljest mäed ja kõrged puud vastu nagu sein . 
    Pääsu polnud enam kuhugi . 
    - - Esimene ots põrkas vastu tammepuud , see läks pauguga kolmeks nagu oleks kahurit lastud . 
    Puutükid lendasid vihinal ümber ringi . 
    Hea , et olin natuke kaugemal . 
    Kõige enne puudutas ta veel pikka kuivanud saksamaa kuuselatva . 
    Lennuk viskas saba üles , lendas nii püsti edasi ja matsatas siis ülekaela alla ja hakkas kohe suitsema . 
    Külg läks imelikult lõhki ja sealt tuli välja Jürgen , taarus nagu purjus , aga jäi püsti . 
    Siis jooksid Maasingu poisid ligi , ronisid külje pealt sisse , sealtsamast , kust Jürgen tuli , ja tirisid mehaaniku välja . 
    See lohises poistel järel , jalad olid mehel täitsa purud . 
    Siis plahvatas kere üleni põlema . 
    Puu ajab veel praegugi mahla välja , tüügas on üleni märg . 
    - - Pärast tõstsid ta sinna samasse laua peale , üleni musta . 
    Ainult liha punetas läbi pragunenud kaela . 
    Laud jäi metsa juba möödunud suvest , kes teab mis pidu seal peeti . 
    Müüsivad vist pileteid selle peal . 
    Siina seisis lenduri pea juures , valged juuksed kokku palmitud . 
    Ei ta nutnud , paitas vaid kogu aeg mõlema käega teise pead . 
    Mis nägu sel lenduril enam oli , määris käed kõik tüdrukul tahmaseks . 
    Ega nad selle laua pealt küll enam pileteid müüma hakka , vineer üleni kummis ja lahti ja nüüd oli veel lendur ka seal ... 
    Aga mine hulle tea . 
    -
    1 
    Kulla vend ja armas vennanaine ja kõik teie kallid kodakondsed seal kaugel Paide linnas , mis jo praegu minu poolt vaadates küll õieti ligidal on , aga kuhu ma Jumal paraku ometi ei saa teid silmast silma vaatama tulla . 
    Nagu te selle poogna algusest isegi olete juba ära nainud , jäi see kiri mul mineva esmaspäev pooleli ja enne kui täna , kus reede juba mööda hakkab saama , pole ma tõesti hõlpu leidnud teda jätkata . 
    Sest täpipealt nõnda , nagu ma selle kirja alguses ette arvasin , kõik vahepeal sündiski : panime teisipäeva varahommikul meie oma ihukaardiväe ratsapolgu korrelisaanides Sankt Peterburgist tulema , kindral ja mina ja leitnant von Toll , kes meil adjutandiks on , nagu te teate , ja kolm allohvitseri takkaotsa , ja saime käreda pakase ja tuisuilma kiuste eile õhtaks Tallinna pärale . 
    Niisugused asjad käivad meil ikka nõndasama prauh ja padavai nagu kaheksa aasta eest , kui me üle poole Vene Riigi mägede ja jõgede ja rohtlaante seda sõdaperset ja juletut röövlinägu taga ajasime . 
    Sedasama , kelle nime siin mitte üksi sellepärast nimetada ei pruugi , et meie armuline keisriproua on käskinud selle unustuse tuhaga kinni katta , vaid ka sellepärast , et tema veel ühtepuhku kõikide meeles kõmiseb . 
    Jah , ikka nõndasama prauh ja padavai oleme meie kõik need vahepealsed aastad elanud , nagu see teil jo minu kirjadest küll ammugi teada on , ja midagi ei ole selle igavese tambi poolest teisiti , kui ta juba ka enne sedasinast meie kuulsakssaamist ja kõrgesse ausse tõusmist meil oli , õieti ütelda kohe algusest peale ja Kunersdorfist ja Krakovist saadik . 
    Aga kindraliga on jo nõnnaviisi , et voori eest on tema alati paremini hoolt kandnud kui teised ülemused ja soldatiga on tema alati mõistnud inimese moodi ümber käia ja teinekord koguni ennast päriselt temasuguseks alandada , mis igatahes suur ime on niisuguse isanda juures , kelle vanaisa juba kapteni aukraadis oli , kui tema Rootsi Raudpea all Pultava juures meie Peetri vastu võitles ja vene kuulist mullatoidule läks , ja kelle isa oli rootslaste väes koguni kindralmajoriks olnud , kuigi tema meie armulise keisrinna Anna all igaks juhuks polkovnikuks oli alandatud . 
    Sellepärast olen mina meie kindralile truuks jäänud ja kavatsen senikaua jäädagi , kuni mina oma aplaagripajuki auga olen välja teeninud , olgu sinna küll veel paras tükk teed käia ja tulgu mul selle tee peal tema seltsis veel mis kampaaniad tahes kaasa kaapida ja oma Martat Sankt Peterburgis närtsida lasta . 
    Aga nõudlikumaks ei ole kindral selle kahekümne kolme aasta sees , mis mina teda nüüd tunnen , ka ülepea mitte läinud . 
    Tagavaraparukad on mul tema jaoks siiamaani salaja kaasas . 
    Ja puuderdada lubab tema seda , mis tal peas on , ainult siis , kui tema keisrikotta on kutsutud . 
    Ta ütleb : Seal on kõik varesed niipalju valge jahuga koos , et kui üks ilma jahuta nende hulka tuleb , läheb kraaksumine liiga valjuks . 
    Aga esmaspäeva õhta , kui tema tentsiku mulle järele saatis , nii et see kiri mul pooleli jäi ja ma saapad robinal jalga tõmbasin ja alla jooksin ja käsu sain asjad järgmiseks hommikuks reisu tarvis ära pakkida , lisas tema imekombel :  "  Reisikirstu : paraadmunder , lakksäärikud , saarmakasukas . 
    Ja kõik ordenid kaasa .  "  
    Imekombel ütlen mina sellepärast , et lakksäärikuid oli tema siiamaani isegi keisrikotta minnes ainult siis jalga pannud , kui seal sellesamase kõige pidulikuma riietuse käsk oli välja antud ja kui oodata oli , et keisriprouad ise oma ohvitseride hulka arvavad ilmuda . 
    Ja saarmakasukat oli tema minu tähelepanemist mööda siiamaani ainult polgu aastapäeval ja keisriproua nimepäeval kanda suvatsenud , , muidu käis temal piibrinahkne küll , ja kui meie teinekord talvel oma mõisatesse sõitsime ja heaks arvasime jõulusid Saalusel või Leevil või Valgevenemaal , Ivanovos , vastu võtta , siis tundsime meie ennast seal minu meelest lambanahkses kasukas õieti veel kõige paremini , . 
    Ja see , et mina kõik ordenid pidin kaasa võtma , oli hoopis imetabane käsk . 
    Kujutage ette : Püha Georgi , Püha Aleksander Nevski , Püha Anna ja kõik need teised takkapeale ! 
    Nii et mina otsustasin sedamaid : miskisugust võssokogosudarstvennõi Staatsaktion'i ei saa temal ju Tallinna-suguses kubermangulinnas ometi eest seista . 
    Tähendab , see kõik peab olema üks amour'i ja tädiranna värk . 
    Ja rand peab olema nõnda järsk , et tema arvab ennast sealt ainult kõik ordenid rinnas üles pääsevat ... 
    Noh , te võite jo isegi ette kujutada , et mina olen veerandsaja aasta sees meie daamide- asjandust küllalt pidanud pealt nägema ja kaasa tegema , niihästi enne seda , kui meie oma esimese naise , selle imeilusa ja purulolli Margaretha von Igelströmi ära kosisime , aga peaasjalikult pärast , kui seesinane meie prouakene oma purulolluse selle läbi kõigile silmnähtavaks oli teinud , et ta ühe Jassinsky-nimelise majorijõmpsikaga meie juurest ära jooksis , nõnda et Liivimaa superintendant ise pidi meie abielu viimaks lahutatuks tunnistama . 
    Nojah , mina olen neid lugusid näinud nii enne kui pärast seda , niisama hästi kui ka selle meie abielu ajal. 
    Ja ka selle meie praeguse abielu ajal. 
    Sest mis abielu seegi siis õieti on . 
    See uus proua , kelle meie kahe aasta eest võtsime , on jo küll ilmatu suurest soost , nagu mina teile juba meie pulmade eel sellest kirjutasin , sündinud preili von Rehbinder , kindralleitnandi ja Nižni Novgorodi kindralkuberneri tütar ( Kavastu seal all Tartu kreisis pidi äiapapa peamõisa olema ) , aga see proua on jo alles pärine laps ja oli oma pulmade ajal vaevalt kuusteistkümmend aastat vana . 
    Aga meie olime nelikümmend kuus . 
    Ja siis panime meie selle lapsukese otseteed titte ootama ja kihutasime ise edasi- tagasi polgu ja Peterhofi ja Erémitage'i vahet , nii et üksvahe juba väga kõrgest soosingust sosistama hakati . 
    Aga sellest ei tea ega taha mina teile midagi kirjutada . 
    Sest kuigi isakene ja krahvihärra Grigori Orlov just praegu olevat niisama hästi kui kõrvu pea alla panemas , on isakene ja vürst Grigori Potjomkin Jumala abiga täie tervise juures . 
    Nõnda et mina nende oma viimaste ridade pärast seda kirja Sankt Peterburgist mitte ei oleks posti panema hakanud . 
    Ja ega mina teda siin Tallinnaski harilikku kroonuposti ei pane , vaid annan tema otseteed meie vana sõbra Peter Schneideri kätte . 
    Sa kujuta ette , ma kohtasin teda täna hommikul siin Toompea lossiesisel platsil , kui tema parasjagu kuberneri kantseleisse teel oli , ja kuulsin : tema on nüüd teie Paide linnafoogti abimees ja käib iga nädal tragunihobustega Tallinnas kreisile kubermangu käskusid ära toomas ( no mis sa ütled ! ) , ja tema toimetab selle kirja ilma seda kõrvaliste hoolde andmata otse Sinu enese kätte kulla vend . 
    Ja Sina pane tema pärast läbilugemist sinnasamasse tinatoosi ja kivikangrusse , kus Sul kõik minu kirjad koos on . 
    Sest kui mina ükskord pajuki peale jään ja Paidesse elama tulen ja oma Martaga olen Sinu vürtspoe-taguses aiapoolses toas sisse seadnud , tahan mina vanuigi , aga veel terve mõistuse juures , nagu ma loodan , nendest oma kirjadest , mis ma veerandsaja aasta sees Sinule kirjutanud olen , ühe raamatu kokku panna . 
    Ja mitte ainuüksi neist kirjadest ei pea see kokku seisma , vaid nende kirjade ette tahan ma meie lapsepõlve asjadest veel koguni ühe kapiitli kirjutada . 
    Meie majast seal sellesinatse karjakuja nurga peal , mida nii toredasti Riitergasseks kutsutakse , ja isa piibust ja ema kangaspuist , ja kõigist neist ingveri ja kardemoni ja loorberi ja taevas ise teab mis lõhnadest , millest meie letiruum ja terve maja nii täis oli nagu issanda enese rohukoda , ja aiast , ja jasmiinipõõsastest , mis kasvasid otse vastu sealauda müüri . 
    Ja imelikkudest ja harilikkudest inimestest , kes meil käisid . 
    Sellest pöörasest Mäo Stackelbergist , kelle oma ja kelle poegade oma terve teie Paide linn jo kuni kõige viimasema ajani oli , kuni meie armuline keisriproua tema alles nüüdsama kreisilinnaks võttis ülendada . 
    Mäletad , kuidas see Mäo vana Stackelberg meile aeg-ajalt heaks arvas kõiges oma vägevuses poodi sisse mühiseda ( majorihärra - mõtle mul ometi ! ) ja kuidas tema meil kord ühe suure klaaspudeli ratsapiitsaga puruks lõi , kui isa ei jõudnud talle küllalt rutusti tema nõutud sigareid kätte ulatada ... 
    Jah , tema imes jo mitukümmend aastat meie Paide linna verd , vähehaaval küll , aga järelejätmatult nagu kaan , kusjuures linnal seda sel ajal isegi vähem oli kui kõigevägevamal põdejal ... 
    Mis need viiskümmend väikest maja ja aialappi ja nelisada inimest ja lossivare siis kõik kokku õieti ära ei olnud ... täiesti surnud koht ... ei ühte vabrikuraasugi ... ja Stackelberg igast õunapuust ja porgandipeenrast hammastega kinni ... 
    Nojah , aga mitte ainult sellest Stackelbergist ei kavatse mina kirjutada , vaid ka oma lapsepõlve semudest , kellega meie lossivaremetes röövlit mängisime ja vallikraavi sarapuis pähklil käisime , ja kodanikkudest , kes mulle meelde on jäänud , ja lähema ümbruse muust aadlirahvast , kes käisid meil isa ja sinu käest vürtsi ja rohtusid ostmas , ( siis ju Paides veel apteeki ei olnud ) nii et uksekelluke tegi meil kohe viis või kuus korda päevas ikka tiritiritrill ja tiritiritrill ... 
    Kas sina näituseks neid Väinjärve omasid mäletad , kahte Roseni-noorhärrat , Andreast ja Joachimit , kelle viimase rinnahäda pärast järjest sai poe ja mõisa vahet sõidetud , ja seda Vainjärve naljakat tuhkjate turris juustega toapoissi - on sul meeles : kui see oma noorhärrade kooliõpetaja käis Joachimile rohtu viimas , kuulsime meie kord , et toapoiss purssis informaatori- isandaga prantsuse keelt ... 
    Narr ! 
    Ega Sina juhuse kombel ei tea , kuhu tema on jäänud ja mis temast saanud on ? 
    Aga tühja ma seda Sinu käest küsin , kulla vend , sest Sina ei kirjuta jo minule niisama hästi kui ülepea mitte , ja mina Sinule küll pikalt , aga siiski üsna harvasti . 
    Igatahes , kui mina nüüd selle meie pisukese Paide linna ja üleüldse meie maa ja tema võimaluste peale mõtlen , ei ole mul oma siiamaanist käekäiku tõesti mitte kahetseda . 
    Mina olen jo küll pürjeliseisusest ja kraameri poeg ja olen nüüd paljalt ihuteener , ja teenriamet ei ole mõnede silmis , meie jo teame seda , mitte kõige suuremas lugupidamises . 
    Aga kui mina ikkagi mõtlen , et mina sellele mehele , keda histooriaraamatutes Vene Riigi Ärapäästjaks on nimetatud , olen aastate jooksul tohtinud nõnda ligidal seista , olgugi selleks , et talle tema käterätikut või botfortisid ulatada , ja kui mina pealegi mõtlen , mis mina kõik tema seltsis näha olen saanud ja veel nägema saan , ja et minu seersandipajuk ja minu raamat mind ootamas on , minu Martat nimetamata , võin mina kokkuvõttes ometi ütelda : Issand , mina olen oma osaga rahul ! 
    Oot - tentsik tuli mulle järele ! 
    Lasevad kutsuda . 
    Jääb seekord jälle pooleli - - - 
    2 
    Niikaugel siis mina olen . 
    Linnakomandant kindralleitnant von Esseni külalistetoas . 
    Helesinine prantsuse tapeet hõbedaste liiliatega . 
    Kamin , kus komandandi tentsik hommikust saadik püüab märgade halgudega tuld sees hoida . 
    Üks lumine aken vastu lossiplatsi , teine bastioni ja Tõnismäe poole . 
    Uks kõrvaltuppa . 
    Seal kõrge baldahhiiniga säng valgete , kuid kindlasti ikka veel niiskete püüride ja linadega . 
    Siin ukse kõrval tindipritsmetes mahagonipuust sekretär . 
    Suured vanaaegsed tinast küünlajalad . 
    Kõrge peegel , peenikeste hõbevarbadega ruudustatud . 
    Peeglis : mina . 
    Kumer laup tuhkja paruka all . 
    Helehallid ägedad , pealekäivad , natuke punnis silmad . 
    Tugev , veidi pirnjas nina . 
    Keskmise suurusega suu . 
    Mille kohta ma ise ei tea ( ja keegi ei tea ) , kas ta muheleb või trotsib . 
    Igatahes irooniline suu . 
    Vembuvalmis suu , nagu on üteldud . 
    Nagu Kati ise on ütelnud . 
    Poolkõrge mundrikrae kaeluses siidsärgi peal Georgi rist . 
    Pugatšovi eest . 
    Vasakul pool mundririnnal hiiglasuur kaheksasakiline Nevski . 
    Mille eest ? 
    Üleüldse eest . 
    Paruka ja ordenite ja püksivärvli all veel üht-teist . 
    Kiirul pahemal pool nelja tolli pikkune täägiarm , Zorndorfi mälestus . 
    Nevskist kolm sõrme allpool vasakul kuulihaava arm . 
    Vasakus küljes sellesama kuuli väljajooksuarm . 
    Kunersdorfi mälestus . 
    Ja valgete kintspükste värvli all lõikusearm . 
    Roidetükkide väljavõtmisest Torni linnas . 
    Vasakus käelabas valge põdranahkse kinda all suur mõhnaline rikošetiarm . 
    Larga leeri vallutamine . 
    Ja valgetes nahksetes kintspükstes - jooksva , mis viisteist aastat vaevab meest . 
    Kahest neetult pikast meresupluspäevast Suursaare ja Meemeli juures , kui laevad meie alt põhja lasti . 
    Valged kintspüksid . 
    Lumivalged . 
    Kõrged mustad säärikud . 
    Suur mees . 
    Õiguse poolest juba liiga kogukas . 
    Mitte küll veel paks . 
    Jumala abiga . 
    Tänu kõrgele kasvule siiski heas ohvitserimõõdus . 
    Isegi üliheas . 
    Igatahes ideaalne rüht . 
    Vähemalt enamiku Sankt Peterburgi kindralitega võrreldes . 
    Üldse : härra . 
    Suur härra . 
    Kindralmajor Ivan Ivanovitš Michelson . 
    Khm . 
    Johann von Michelsonen . 
    Generalmajor und Ritter . 
    Nagu sakslased ütlevad . 
    Iz lifljandskih dvorjan . 
    Khm . 
    Kirjade järgi ammu . 
    Kirjade järgi algusest peale . 
    Tegelikult siiski alles homme hommikust . 
    Homme hommikul kell kümme teeb Eestimaa Rüütelkonna sekretär Eestimaa aadlimatriklisse vastava sissekande . 
    Ja Rüütelkonna Peamees härra Moritz Engelbrecht von Kursell kirjutab sellele oma käega alla . 
    Ha-ha-ha-hah . 
    Eluilmas poleks seda tehtud . 
    Kõigi armide peale vaatamata . 
    Kui keisrinna poleks seda sõnaselgelt soovinud . 
    Niikaugel mina siis olen . 
    Kuberner kindralleitnant von Grotenhjelm ise palus mind homme ennelõunal enese juurde lossi . 
    Aga mina teatasin talle adjutant von Tolli kaudu , et homme ennelõunal pole mul aega . 
    Kuigi ta on kuberner ja kindralleitnant . 
    Ha-ha-ha- hah . 
    Aga mina olen Michelson . 
    Kuid homme ennelõunal pole mul tõesti aega minna kuberneri juurde seltskondlikult lobisema . 
    Pealegi : homme , laupäeval , kaheksateistkümnendal veebruaril kell kaheksa õhtul saan ma ju nagunii kõigi härradega kokku . 
    Ja kõigi prouadega ka . 
    Nagu härra von Kursell mulle teatas . 
    Toomkiriku platsil . 
    Rüütelkonna uhiuues majas . 
    Banketil , mille Rüütelkond minu immatrikuleerimise auks korraldab . 
    Au puhul , mis neile selle läbi - et cetera . 
    Hmh .
     "  Ho-ho-ho-hoo !  "  naeris härra Clodt . 
     "  So-so-so-soo !  "  sekundeeris härra Packebusch . 
     "  Aga teie ei mõista ju tükkidega ümber käia !  "  
     "  Teie ei mõista neid ju isegi mitte küsida ,  "  pretsiseeris härra Dehn , kes linna tükiõue ülemaks oli ,  "  isegi mitte küsida , eks ole , kui meie teie käest teada tahaksime , missuguseid tükkisid teil siis tarvis läheks . 
    Noh , olge head ?  "  
    Saadikud olid vait . 
    Sest ainuke tükitundja , kes nende hulka ette oli nähtud , oli paraku olnud see , kes eelmisel ööl oli külmtõppe jäänud või hirmu pärast kadunud . 
    Muidugi , maameeste väes pidi olema veel mõningaid mehi , kes juba koadjuutorisõjas olid tükkide laadimist ja sihtimist õppinud . aga neid polnud eile koidu ajal enam jõutud või märgatud otsida . ja edevusekurat , riski peale väljahüppamise paharet , seesama , kes teda näiteks hulga aastate eest , suure köieviguri päeval oli tagant tõuganud Hobuveski värava varjust välja kargama ja Bocki-härrale ning Meusele , kadunuile , lahtirinnu vastu sööstma ( mis tol korral küll tegemata oli jäänud ) - seesama seisis äkitselt siin raesaalis ta kõrval ja ärgitas teda takka . ja selle asemel , et koos poisikesetempudega taganenud olla , oli seesinane aastatega jõudu juurde kogunud . 
    Või vähemalt kavalust , vähemalt eneseõigustamise oskust : Balthasar , sa ei saa ju lasta oma maamehi endid sel moel häbisse saata ! 
    Näe , kui suurt üleolekut härra Dehni kastanikarva habe täis on , ja kergendust ka ... 
    Ja vaata , kui hapu näoga vahib teid härra Schmedemann , nagu oleks tema tõesti nõus neid tükkisid teile andmagi , ja härra Beelholt niisama ( kellest polekski seda arvata teadnud ) . 
    Ja kui võidukate hammastega Clodti-härra siiapoole irvitab ! 
    Aga sina tead ju tükiasjandusest ka ikka midagi ! 
    Sa oled ju enamjao siitlinna torne ja kantse ja rondeele läbi kolanud ja Stettinis ja Odernburgis niisama Barnimi-härra tükiväele silma peale heitnud ... 
    Ergo . 
    Ja Balthasar kuulis end rahulikul häälel ütlevat , nagu oleks see asi mitmel majal läbi kaalutud ja ammu otsustatud :  "  Pange härradele ümber : meie tahaksime neli tublit täismadu , hea oleks , kui neilsamastel burgundia noh ... alustel ( sest Lafetten ei lasknud end maakeeles kuidagi öelda ja saksa keelele ta ei tohtinud vääratada ) , ja kaheksa haugast . 
    Ja kakssada tina- ja sada raudkuuli iga tüki kohta .  "  
    Sel silmapilgul pani ta tähele , et härra Vegesack kergitas end oma nikerdatud istmelt , mille käsipuuks oli keeleta mehe kuju , mis , nagu Balthasar kuulnud oli , Vaikijat pidi tähendama , ja et härra Vegesack vahtis sealjuures nagu tema , Balthasari , poole ja vehkis talle tõrjuvalt kätega . 
    Sealsamas taipas Balthasar , et raehärra vehkimine oli siiski suunatud temast mööda ja nähtavasti määratud kellelegi , kes oli raesaali uksele ilmunud . 
    Nii et Balthasar pöördus sinnapoole vaatama ja jõudis näha , kuidas kellegi lävelseisja kogu jäi kinnitõmmatava saaliukse varju . 
    Balthasar jätkas :  "  Meie arvame , et kui Tallinn oma vähemalt kahest sajast viieteistkümnest tükist need kaksteistkümmend ära annab , ei ole tema sellepärast üldsegi mitte nõrgem , kui tema on , aga meie oleme hulga tugevamad .  "  
    Ta märkas pahakspaneva võõrastuse ja andeksandmist lootva heameele seguga , et ta ütles meie oleme tugevamad , aga tal polnud mahti selle üle järele mõtelda , sest raesaali uks läks uuesti lahti , ja kuidagi nõnda , et kõik raehärrad sinnapoole vaatama pöördusid . 
    See oli vana valgepäine raeteener , seesama , kes maamehed saali oli juhatanud . 
    Ta ruttas härra Packebuschi juurde ja sosistas talle midagi kõrva ja ulatas talle pitseeritud kirja . 
    Härra Packebusch tegi selle lahti ja luges seda . 
    Ta näost oli näha , et seal pidi olema tähtsaid uudiseid . 
    Teener läks kohe uuesti välja ja pani ukse enese taga kinni . 
    Härra Beckebusch vaatas saabunud kirjalt üles ja ütles saksa keeles :  "  Mu härrad , vennad : Turu linnast on laev meie sadamasse jõudnud ja on toonud meile teate meie saadikutelt Rootsimaalt : kuningas Gustav on kahekümne üheksandal möödunud kuu päeval Stokholmi linnas oma Issanda juurde kutsutud .  "  
    Balthasar silmitses vaikivate isandate nägusid . 
    Need olid läbipaistmatud . 
    Vähemalt tema silma jaoks . 
    Härra Beelholt ütles :  "  Siis peame meie laskma kirikute kellasid helistada .  "  
    Härra Clodt hüüdis :  "  Misspärast ? ! 
    Missuguses õiguses on kirja pandud , et meie võõramaa valitsejate surma puhul seda tegema peame ? ! 
    Kõige austuse juures kadunud kuninga vastu , ärgem unustagem : meie härra ordumeistri kõrvadele poleks see helin teps meele järgi !  "  
    Härra Schmedemann täiendas :  "  Ja härra Sigismundi kõrvadele veel vähem , eks ole ... 
    Aga just sellepärast ...  "  
    Paistis , et on puhkemas ägedam vaidlus . 
    Härra Packebusch tõstis käed :  "  Lugupeetavad ... 
    Mitte praegu ! 
    Me peame muidugi otsemaid arutama ... 
    Isand Loop , ütelge neile talupoegadele : ootamata asjad sunnivad meid praegu teisi küsimusi vaagima . 
    Nende palve on meil teada . 
    Tulgu nad meie ette hommikul kell kaheksa . 
    Kell seitse . 
    Me anname neile oma vastuse .  "  
    Kui maamehed Raekojast välja turuplatsile astusid , oli sajujärgselt hatuste pilvedega ja halli- ning sinihallikirju taevaga oktoobrihommik täiesti käes . 
    Enam kui pooled platsiäärsed müügiputkad olid luukidega kinni ja keldripoodidel rippusid suurelt jaolt tabad ees . 
    Tosinkond taluvankrit oli siiski oma kraaminatukesega turule ilmunud . 
    Praeguste segaste olude kohta , mis linnamüüride taga valitsesid , oli seda koguni üllatavalt palju , aga ilmatul kombel tõusnud toiduainete kohta jällegi vähe küll , ja sedamööda oli ostjaid vankrite ümber õieti tihedasti . 
    Balthasar püüdis mitte liiga silmatorkavalt vankrite poole vahtida , sest tal polnud tõesti tahtmist , et mine tea kes seal seerivaist naistest ja noorikuist ja teenijapiigadest tema juhuslikult ära tunneks . 
    Aga samal ajal , kui ta neist nohinal mööduda püüdis , tundis ta nende vastu midagi , kuidas ütelda , midagi imetlev-haletsev-hella , üsna möödaminnes , üsna ebamääraselt , aga ometi : nende eitede , naiste , noorikute ja plikade vastu , kes seal oma isandatele ja meestele ja isadele ja lastele herneid ja sibulaid ja kapsaid ostsid ja tühjade korvidega vankrite ümber sagisid ja täis korve puusale toetades eemaldusid ... jah , kui Balthasaril oleks mahti olnud end iseendale täpsemalt sõnastada , öelnuks ta vististi midagi haletsev-imetlevat selle aeterno mulier'i vastu , kes ikka ja jälle ( olgu linnad lõõmamas ja sõjad sõitmas , olgu troonide ja riikide saatused vaekausil ) , ikka ja jälle räksib tule koldesse ja paneb paja leele ja tuleb turule herneid ja sibulaid ja kapsaid ostma ... nii et herned ja sibulad ja kapsad saavad otsekui pühaks ohvrianniks ja leemepada pühaks ohvrinõuks ja leetuli ohvrituleks igavesest ajast igavesti . 
    Aga Balthasaril polnud jällegi mahti selle üle mõtelda . mitte sellepärast , et talumehed vankrite juurest nende poole kaelu sirutasid ja mitmed ostjad-naised neid vahtima pöördusid . 
    Mitte sellepärast , et linna kaalumees , kes käed puusas , Vaekoja uksel seisis , andis oma maamehest sulasele küünarnukiga müksu ja ühmas kuuldavalt :  "  Vahi . 
    Mässajate saadikud . 
    Sinu verevennad ...  "  
    Mitte sellepärast . 
    Vaid sellepärast , et üks tuttav , aga siiski mitte silmapilk meenuv mehehääl ta selja taga äkitselt hüüdis :  "  Eeh ! 
    Balthasarius perditus ! 
    Kae , mis kampa sina oled karanud !  "  
    Juba enne , kui Balthasar oli pöörduda ja hüüdjale näkku vaadata jõudnud , tundis ta tema siiski ära . 
    Selle kummalise hääletooni järgi , mis oli ühtaegu laadaräme ja pilges ja pihitooliõline . 
    Ja selle peale vaatamata , et talle öeldi nüüd tema riiete järgi teie asemel sina . 
     "  Mmm ... 
    Tere , härra Antonius ...  "  
    Ta pöördus Jakobi poole ja ütles tasa :  "  Minge Kimmerpenningi poodi . 
    Ma tulen sinna järele .  "  
    Maamehed eemaldusid ja härra Antonius sõnas :  "  Üllatus missugune ! 
    Doktori pool räägiti , et sa sõitsid ülikooli . 
    Marburgi või kuhu see pidi olema . 
    Nii et - juba magister valmis ? 
    Ha-ha-ha-haa . 
    Ja nüüd selle teie matsikuninga juures riiginõukogus , mis ? 
    Hä-hä-hä-häh !  "  
     "  Ja kuidas siis Antoniuse-härra ise peaks elama ? 
    Ja härra Henning ja nõnda edasi ?  "  
     "  Hiilgavalt , hiilgavalt . 
    Aga ikkagi : see matside mäss , see on ju viirastus , mitte laev ! 
    Kuidas võib arukas rott selle peale minna ? !  "  
     "  Kas Henningi-härra on ka Tallinnas ?  "  
     "  Ei ole . 
    Tema on ordumeistriga Dünamündes . 
    Aga räägime sinust ...  "  
    Balthasar tundis : see temast rääkida tahtmine oli Antoniuse-härral kurjast . 
    Ta lõkendav-punane nägu , ta väike pilges suu , ta pisut pungis kollased silmad ja ta vasaku käe sõrmede lõbutsev mäng mõõgapidemel , kõik oli kurjast . 
    Ja kõigest oli näha , et kunagine alandav vandevõtt doktori palvekabelis oli tal unumatult meeles . 
    Ta pigistas vasaku silma kinni ja kissitas Balthasari paremaga alt üles oma musta härrasbareti serva varjust . 
    Ta irvitas lõbusate valgete hammastega :  "  Nojah , doktor oli sinu künnihärjaloomuse jaoks muidugi liiga nõtke isand . 
    Pealegi huvitas tema proua sind hoopis rohkem kui tema hertsogi kasu . 
    Ha-ha-ha-hah ! 
    Ja nüüd siis - Marburgist ? 
    Kuidas sa sealt nendega mesti sattusid ? !  "  
    Ta osutas lõuaga sinnapoole , kuhu maamehed olid kadunud . 
     "  Või olid sa vahepeal Marburgi asemel hoopis Pihkvas ? 
    Moskvalase nuhkide-koolis ? 
    Neil on seal niisugune kool , ma tean . 
    Seal õppust saanud matse kõõlub siin tihedalt . 
    Need , keda me Jeruusalemma mäel neljaks tõmmata aitasime , need olid ka sealt mehed . 
    Mäletad ?  "  
     "  Mäletan .  "  
     "  Me istusime pärast nii mõnusasti  "  Hallis Rotis  "  ja lahkasime inimlikku natuuri . 
    Ha- ha-ha-hah . 
    Tule , lähme Pühavaimu taha  "  Hundiauku  "  . 
    See on veel mõnusam punker .  "  
     "  Ma ei tule .  "  
     "  Tuled , tuled , tuvikene . 
    Asi on selles : minu kaudu võib meie sõber ordumeister kõige otsemat teed teada saada , missugused sinu mässajate plaanid õieti on .  "  
     "  Minu käest ei kuule teie mitte midagi .  "  
     "  Soo ? 
    Aga doktor kuulis sinu käest oma hertsogi jaoks kõiksugu asju !  "  
    Balthasar oli vait . 
     "  No näed . 
    Ja nüüd oled sa kõige karvadega selle teie mudakuninga oma . 
    Vox sanguinis . 
    Ha-ha-ha-hah . 
    Aga kui mina meie õige maaisanda nimel sinu abi tahan , ajad sa sõrad vastu . 
    Jaa , mats jääb matsiks , olgu ta oma Terentiust tuupinud nii palju kui tahes . 
    Ma ütlen sulle kui sõber : tule , istume lauda , võtame peekri ette . 
    Ja sa räägid mulle ära , mis ma sinu käest küsin .  "  
     "  Ei .  "  
     "  Hüva . 
    Kui nii , siis räägin mina . 
    Ha-ha-ha-hah . 
    Need sinu verevennad , nad on küllalt mõisu põletanud ja aadlikke tapnud , et neid selle eest puruks pigistada kui lutikaid . 
    Muidugi pigistatakse nad puruks . 
    Ma juba ütlesin : see asi ei ole laev , vaid viirastus . 
    Ja siis kistakse see sinu kuningas neljaks . ja tema nõunikud ka . 
    Niisama nagu need seal Jeruusalemma mäel , keda sa mäletad . 
    Saad aru : kui sa tõrgud mulle vastamast , saab ordufoogt teada , et mõni mees nende saadikute seas ei olnudki anonüümne mats , vaid ...  "  
     "  Meil on turve .  "  
     "  Loll ! mitte praegu . 
    Siis , kui nad omadega läbi on , homme , nädala pärast , kahe pärast . 
    Ma ütlen sulle : isegi , kui sa niipalju sellest supist pääseksid , et nad sind neljaks ei tõmba , siinlinnas võimatuks muutud sa igal juhul . 
    Nii et - tule !  "  
    Balthasar kuulis , kuidas hobused ta selja taga puristasid . 
    Ta kuulis turuliste hääli niiskes hommikuõhus ja nende samme munakividel ja raesõdurite vandumist , kes üle platsi vahtkonnavahetusse loivasid . 
    Ta tundis hapukapsa ja heinte ja hobuste lõhnu ... 
    Ja sel muinasjutuliselt tõelisel platsil keset neid tõelisi hääli ja ärapööramatut ähvardust ... 
    Kas ... kas ... anda välkkiire rusikahoop punasejuukselisse oimukohta ? 
    Ei ... 
    Kohutavad sekeldused ... 
    Kas haarata vammuse alt Hassehärra lühike tuliraud ? 
    Ei ... 
    Veel hirmsamad sekeldused ... 
    Ja siis torgatas talle meelde , mis tal õieti kogu aeg tema mõistuse keldrivõlvi all meeles oli olnud . 
    Ei , ta ei tahtnud sellele teele astuda . 
    Tõesti mitte . 
    Aga vajadus seda teha oli paari silmapilgu jooksul absoluutseks kasvanud . 
    Ja ka mängukiusats oli tõesti üliväga suur ... 
    Balthasar vaatas leebelt härra Antoniuse kollastesse silmadesse , sisemas murepinevil , et mis mõju küll on ta sõnal , ta ainsal kõlblikul sõjariistal selle valemunga , selle valerüütli , selle turusaatana vastu , ja samal ajal oma valmivate sõnade arvatavat mõju ka natuke ette häbenedes . 
    Sest nõnda ootamatult oli teadaolevate asjade läbi enesekaitse pistoda Balthasarile pihku pistetud . 
    Ta ütles peaaegu ükskõiksel häälel :  "  Härra Antonius . teie arvate , et teie ema istub ikka veel hertsog Barnimi vangitornis .  "  
     "  ... 
    Mis ? ! 
    Mis sa räägid ?  "  küsis Antonius ilmses ehmatuses , mis püüdis olla taipamatus . 
     "  Teie loodate , et tal läheb korda ennast nõidumisesüüst priiks rääkida ...  "  
     "  Misasja sina räägid ? !  "  hüüdis Antonius kähinal . 
     "  ... ja palja röövikamba-asjaga kohtu alla minna ? 
    Tühi lootus . 
    Ta on oma nõidumisetöö üles tunnistanud . 
    Teoga üles tunnistanud .  "  
     "  Mismoodi ? !  "  
    Härra Antonius vahtis Balthasari pungis kollaste silmadega , kus imelik ebalus maad hakkas võtma . 
     "  Mullu Mardilaupäeval päris tema hingeisand tema ära . 
    Silmuse läbi , mille tema ise talle kaela aitas sokutada .  "  
     "  Ükskõik . 
    Mina ütlen : kui teie läbi üks sõna liikvele läheb , , et teie mind siin nende talumeeste seltsis nägite , on Dünamündes kolme päeva pärast teada , et teie olete röövli ja nõiamoori poeg .  "  
    Ta pidi peaaegu lisama : ja lõbutüdruku vend . 
    Aga ta jättis selle ütlemata . 
    Mitte ainult sellepärast , et tema hoopide gradatio oleks selle läbi nõrgenenud . 
    Ka sellesama punapea Lada pärast , kes oli talle patu armetut magusust kinkinud . 
    Härra Antoniuse tardunud muie vahetas Balthasari silma all kaks korda värvi . 
    Esmalt kahvatas ta lõkendav nägu sel kummalisel viisil , et peen lilla veresoontevõrk ta põskedel nähtavaks sai , kusjuures nägu ise peaaegu et tumenes . 
    Ja siis tuli endine ühtlane , kaelusest kuklani ulatuv lõkendus ta näkku tagasi . 
    Mõlema mehe ilmeid varemgi jälginu võinuks ütelda , et härra Antoniuse kohanemine oli kiirem kui Balthasari kõige sujuvamad uude olukorda sisenemised . 
    Samal ajal oli  "  suurtüki taaslaadimine ja ümberseadmine  "  härra Antoniuse näol ometi hoopis äraloetavam kui niisugused asjad Balthasari puisel palgel ka kõige puhtamaks aetud lõuaga päevadel . 
    Härra Antonius ütles ( kusjuures ta äkitselt teietamisele üle oli läinud ) :  "  Häm . 
    Kas te seda india nupumängu mängite ? 
    Šahhi , ma mõtlen .  "  
     "  Halvasti ,  "  ühmas Balthasar . 
    ( Mis oli vähem rangus oma enesehindamises kui põlguseavaldus küsimuse ja selle läbi küsija vastu . ) 
    Aga ikkagi haakus härra Antonius mõnusasti :  "  Noh , siis te ju teate , mis öeldakse nuppude niisuguse seisu korral , kus tuleb välja , et kumbki mängija on teise ees täiesti kaitstud . 
    Muidugi eeldusel , et kumbki ei tee mõnd rumalust .  " 
    Aga millest on tal veel mõtelda : kõik on sadu kordi läbi sõelutud siberi pikkadel öödel , kui polnud und . 
    Elu on lõppemas , mõtted ja mälestused on ainsad pidemed , mis teda selle maailmaga veel ühendavad . 
    See on hävinematu varandus , kapital , mis on temaga kõikjal kaasas . 
    Võib-olla oli inimesi , kes oleksid tahtnud temast isegi mälestused välja juurida , kuid see ei läinud neil korda , sest inimalged on hävimatud . 
    Ja nüüd veel see pahandav oinalugu ! 
    Solvumus ei anna talle hingerahu . 
    See oli siis see kauaootatud jällenägemine - juhm kolhoosi oinas lööb su jalust maha nagu väeti lapse . 
    Tume mõtlemata jõud on sul kõikjal ees , kogu elu , ja sa ei oska talle nime anda . 
    See algab lapsepõlves , mida edasi , seda suuremaks ja juhmimaks ta läheb . 
    See on elu vastupanu või jõud , millel polegi nime ? 
    Suured unistused kitsenevad pisikeseks piluks hämarasse maailma , kus kõik püüavad iga hinna eest valgust ja selgust luua . 
    Kas tema , Taavet Aniluik , polnud kõige õnnelikum siis , kui ostis endale Nuustakult esimese maniski , või siis , raugel juuliõhtul , kui otse ahastamapanevalt lõhnas värske hein ja ta südame põksudes esimest korda Roosi juurde laudalakka ronis ? 
    Siis oli kõik olemata , murdmata , tuhmumata . 
    Ehk neis aastais oli eluläte ja kõik järgnev oli vaid tagasipöördumatu kaugenemine . 
    Aga ta ei süüdista kedagi , sest siis tuleks süüdistada kogu elu , mis on ometi mõttetus ; ta meeled ja mõistus on loodusega suhtlemisest küllalt avarad , et mitte lasta neil täis valguda tinarasket sihitut viha . 
    Ta teab , et elu koosneb unistustest ja tahtest , ning mõlemad teevad ühevõrra õnnetuks , nõudes millegi muutumist või murdumist . 
    Ta ei oskaks oma mõtteid täpselt sõnastada , ta pole mõtleja ja talle pole mingeid kategooriaid vaja , sest seal , kus algab mõtteteadus , on elu surnud ja lamab , käed rinnal risti , targutuse jäigas sargas . 
    Ta on elanud nagu puu , nagu mees , kellel pole kaotada midagi peale eneseväärikuse , mis on teda kõik need aastad koos hoidnud nagu valdas ja köis odrakoormat . 
    Ainult oina vastu pole tal kuigi sooje tundeid . 
    Võimalik , et selle eksemplari vastu tekkinud vimmas otsib väljapääsu pahameel kõigi oinaste vastu , kellega ta on elus kokku puutunud , ja et see loom , kes ta täna pikali põrutas , on otsekui mingi koondoinas , juhmuse ja mõttetuse summa . 
    Kui asi on nii , siis on ta muidugi võimetu midagi ette võtma , et oma tuju parandada . 
    Taavet mõtleb lakke vahtides Varsametsa nõlvadel kuuskede vahel olevast allikast . 
    Ta on sellest lättest viimasel ajal tihti mõtelnud , selles on midagi seesugust , mis teda viimasel ajal üha enam ja enam köidab . 
    Allikas olevat tekkinud vanaisa ajal , ühel kevadel , ja kui Taavet allikale mõtleb , peab ta tahtmatult ka vanaisale mõtlema . 
    Vanaisast hakkaks nagu peale uus ajaarvamine , sest tema ajal asuti looma seda Aiaste maailma , mis teda lapsepõlvest peale on ümbritsenud . 
    Kui keegi Taavetile ütleks , et vanaisa lõi ka allika , jääks ta vististi uskuma , kuigi vanaisal polnud mingeid nõiavõimeid . 
    Nüüd on Taavet ise parajas vanaisaeas , kuid ei ole ega tule enam kedagi , kes mõtleks temast niisama hellalt ja hardunult , nagu mõtleb tema oma vanaisale , ja tal hakkab kapitaguses voodis kurb . 
    Ta kuuleb , kuidas lambad koju tulevad ja Miili koera keelab , kes kipub õuel oma agarust näitama . 
    Õhtu on käes , õnnis õhtu , mis tõotas alati puhkust ja rahu , õnnis oma lootusega , et homme tuleb ilus töötegemise päev . 
    Mida võib loota Taavet , vana känd ? 
    Ta püüab ennast köögis kasulikuks teha ja tuld pliidi alla panna . 
    Lambad on laudas ja päikese punane lõngakera on kadunud metsa taha . 
    Kirju krants tukub kööginurgas veepingi all kombainiaku kõrval ja uriseb läbi une . 
    Miili askeldab pliidi juures , Taavet istub raiepakul ja vahib tulle . 
     "  Mulle tuli kadunu esa miilde ...  "  alustab Taavet . 
     "  Kui ta avit mul uut aida istutada , ütel ta : tii , Taavet , mis sa tiit , aga juure oia egan asjan terve . 
    Mis sii ineminegi muud om kui puu , mis om oma mulda pantu ja piap sääl olema nii kavva , kui on jõudu ... 
    Mõtli täämba uibuaian , et elu saap otsa , aga puu om tühi . 
    Välla surep Aniluike sugu ...  "  
    Miili vaikib natuke kadedalt , ta ei või paremagi tahtmise juures öelda , et tema isa , mõisamoonakas , oleks saanud kunagi oma aeda istutada , ja praegu on vanal naisterahval sellest imelikult kahju . 
    Taavet topib oma sõnade kinnituseks pliidi alla peotäie hagu . 
     "  Ära sa enamb ala pane . 
    Mul lätt siin kõrbema ,  "  keelab virtin . 
     "  Nigu na tuukõrd siist ära Tartude läitsiva , nii ma mõtli , et ega minu silma teda enamb ei näe . 
    Nii olligi ...  "  meenutab Taavet vaikselt . 
     "  Mis undi suun , tuu undi kurgun . 
    Oless pidanu mõtsa putkama , ehk oless nüid enden , süvva olli küllalt ...  "  
     "  Äkki tulep viil koskilt välla ,  "  püüab Miili peremeest lohutada . 
     "  Kost enamb . 
    Nii pallu aastit ei ole elumärki andnu ... 
    Tiia , kos maailma põhjan kondi puhkava .  "  
    Tuli praksub koduselt pliidi all , leegil on kõigele vastus valmis . 
     "  Ei tiia , mis ma siin kotun nüid pääle naka ,  "  räägib Taavet . 
     "  Rasset tüüd ei jõvva teta , tervis om otsan ... 
    Tuless õige pensionile jääda , aga kes koloosnigule midagi and .  "  
     "  Piassit esimehega kõnelema . 
    Vast panep su kuivuse pääle kütjass . 
    Prigadiir üitspäiv ildaaigu kaivass , et ei ole kedagi võtta ...  "  
     "  Kuivusede ma vast vii kõlbass ...  "  arvab Taavet murelikult . 
    Nii see jutt esialgu jääbki . 
    Aga hommikul , kui Miili paneb karjaminekuks riidesse ja Taavet lõpetab eestoas akna all habemeajamist , algab hoopis teistsugune kõnelus . 
     "  Miili , kuis siss tolle oinaga jääp ?  "  küsib Taavet ootamatult . 
     "  Määndase oinaga ?  "  ei mõista Miili . 
     "  Iks tollesamaga , kes eila poksma tükse . 
    Mäletad küll . 
    Sii oinaroju olgu siist kadunu .  "  
     "  Mis sa sest loomast nüid nii põlgat . 
    Tahtse veidike mängi , muud midagi ,  "  kaitseb Miili oinast . 
     "  Ei tiia , mis ta sulle siss nii ära teie , et nüid ei lää kuidagi meelest .  "  
     "  Egal asjal om piir ,  "  jonnib Taavet . 
     "  Minu kotun ei tohi säänest elukat olla .  "  
     "  Mis sa selle koduga nii väga keksit ,  "  pahandab Miili . 
     "  Ei tiia , mis ärban viil ära ei ole - kõdunu majakosu .  "  
     "  Emba-kumba , kas mina vai oinas . 
    Vali üits katest . 
    Majan ei saa olla katte peremiist .  "  
     "  Sa olet sulane , kulla miis ,  "  püüab Miili kõike naljaks pöörata . 
    Taavet paneb habemenoa otsustavalt kokku , märkamata , et nuga on vahuga koos . 
    Pahameelest võtab ta noa uuesti lahti ja pühib käterätikusse puhtaks . 
     "  Mine kõnela esimehega ,  "  ütleb ta . 
     "  Mine nüid , ei tiia , mida ma tälle kõnela ,  "  punnib Miilivastu . 
     "  Et endine vallavanemba abi tulli kodu ja pelgap koloosi oinast , tiip irmu perast kas vai püksi täis .  "  
    Miili hakkab naerma ja asutab minekule . 
    Päike on juba suures kõrges ja lambad ootavad väljalaskmist . 
    Taavet kihvatab . 
    Või nii ! 
    See on see kallisse kodutallu tagasitulek . 
    Juba antakse siin oinalegi õigus kätte , ole lahke ! 
    Ega seda küll ei ole ! 
    Ta kraamib kapi tagant kohvri välja , tõstab toolile ja teeb lahti . 
    Ilmaaegu võttis ta eile asjad välja , oleks pidanud ikka enne natuke ringi vaatama ja järele kuulama , mis elu siin elatakse ja mis õhku hingatakse . 
    Ta mõtleb silmapilgu , millest alata , toob siis sahvrist kastist tangid ja hakkab aukirja maha võtma . 
    Pitseritega paber kukub krabinal põrandale . 
     "  Sinder ,  "  vannub Taavet tasakesi . 
    Ta ei saa kiituskirja muidu kätte , kui peab voodi nurgast välja nihutama . 
    Sellega on tükk tööd , kuid teotahtelist peremeest see ei kohuta . 
    Ta asib voodiotsast kinni ja veab teda mööda põrandat edasi , kusjuures üks voodijalg ähvardavalt naksub . 
    Ta saab viimaks aukirja kätte ja peidab kohvri põhja , teeb siis kapiukse lahti , võtab riidepuult tumesinise ülikonna , korjab kokku pesu , mis veel Siberis enne teeleasumist rajoonikeskuse poest ostetud , ja laob kõik hoolikalt kohvrisse . 
    Kapipõhjast leiab ta truba , oma vana mõnusa sõbra , ja jääb aru pidama , kuhu õige see mahutada . 
    Kambri uks kolksub , eestoas kostab virtina samme . 
    Kohe ilmub ta ise vaheuksele , muhe ja sõbralik , kudumiskorv käes . 
     "  Varda uneti maha ,  "  lausub ta vabandavalt . 
     "  Täämba om kuldne ilm , rahval ää rõõmus tüüd teta . 
    Saa vast suka kah lõunass valmis .  "  
     "  Nojah ,  "  pomiseb Taavet ebamääraselt . 
    Miili pilk peatub seinal , kus varemalt oli aukiri . 
    Ka kohver riietega ei jää talle märkamata . 
     "  Kohe sina ennast asutat ?  "  imestab ta . 
     "  Mis sa neist rõivist olet välla kisknu ... 
    Nakat liina sõitma vai ?  "  
    Taavet ei tee kuulmagi , kangekaelselt korraldab ta kohvrit . 
    Ülikond ulatub üle ääre välja , ta püüab kohvri sisu koomale vajutada ja kaant kinni suruda . 
     "  Mis sa tost pindsakust kohvrisse topset . 
    Kördsutat ära , perast pia mina jälle triikima , ega siin muid tegijit ei ole .  "  
     "  Ma näe , et sa oiat oina poole ja annat talle õiguse päälekauba ,  "  ütleb nüüd Taavet kisuliselt . 
     "  Mis sääl õigust vai midagi ...  "  
     "  Kui sa oinast ära ei saada , lää liina velletütre manu .  "  
     "  Ma mõtli , et sa teit nalla . 
    Mis tuu oinas sulle siss iks nii ära tei . 
    Kulle nüid , kos asi asja .  "  
     "  Sellen talun ei ole enamb mitukümmend aastat nalla tettu .  "  
     "  Mis ma pia siss tegema ?  "  hädaldab Miili tõemeeli . 
    Taaveti äraminekuplaan ei meeldi talle põrmugi . 
    Alles tuli , ja juba jälle minek käes - see teeb virtina koguni kurvaks . 
     "  Mina vai sii saadana oinas ,  "  kordab Taavet jonnakalt . 
     "  Sina vai oinas ?  "  
     "  Jah .  "  
     "  Ää küll ,  "  otsustab virtin . 
     "  Ainult jäta tuu äramineku kommejant katski . 
    Küll me kaeme ...  "  
    Miili läheb välja , Taavet tuleb talle trepile järele , nähtavasti ei saa ta süda ikka veel sälku . 
     "  Ütle esimehele , et oinas om kuri ... 
    Et sa ei julgugi enamb karja minna - luum kallal ... 
    Viigu sii elukas Aiastelt minema , söögu esi vai süütku sehvele .  "  
     "  Küll mina joba tiia , mis ma ütle ,  "  lausub Miili . 
     "  Lase lamba laudast välla ja kae seeni näile perra . 
    Ega sääl ei tiia mis oita ei ole , vahel silma pääle visata .  "  
    Miili läheb tanumat mööda alla . 
    Taavet avab laudaukse ja astub kõrvale , et lambad saaksid välja tulla . 
    Välkkiirelt hüppab hämarast laudast esile oinas , nagu oleks ta just ukse taga peremehe tulekut oodanud , võib-olla koguni lauapilust parajat silmapilku passinud . 
    Võidukalt ja aukartust tundmata müksab ta endist taluperemeest kõhtu . 
    Taavet kohmetub ootamatusest , tõmbub instinktiivselt tagasi ja teeb oma vanade kangete jalgadega koguni sörki . 
    Õnneks ei tule oinas talle järele , vaid jääb seisma ja vaatab päikese poole , nagu uuriks ilma . 
    Nüüd on Taavetil looma peale hing paksult täis . 
    Küll ma sinnu sunnikut koolita , mõtleb ta ja läheb aganikku . 
    Sealt tuleb ta vana künnipiitsaga tagasi ja astub otsustavalt oinale vastu , et talle oma osa kätte mõõta . 
    Vai nüid vahitass viil päiva , mõtleb Taavet kurjalt . 
    Ta alustab kohtumõistmist , mõõtes jultunult oinale mitu litakat üle kere . 
    Aga oinas on endiselt tõrges , nöörist piits ei tee talle valu , vaid ärritab teda , sest tal on paks vill seljas . 
    Ta kaotab päikese vastu huvi , otsustab uue lahingu auga vastu võtta ja taganeb , et rünnakuks hoogu võtta , ilma selleta pole ta harjunud tegutsema . 
    Ja siis peab Taavet Aniluik , elunäinud mees , kogema , et tema piitsastki pole abi . 
    Oinas tormab talle nagu hull peale , ja sinna pole parata . 
     "  Tuks , äss , Tuks !  "  hüüab Taavet viimses hingehädas . 
    Krants juhtub õuemurul pikutama . 
    Kuigi ta pole just krapstoi karjus , kargab ta seekord siiski üles ja jõuab veel viimsel pilgul oina tagumisest jalast kinni naksata . 
    See peatab oina , ta pöördub uue vaenlase vastu ja asub kutsikat sarvedega taga ajama , kuid Tuks annab oma parima , naksates looma kartmatult otse mokast . 
    Jultunud oinas on seekord kaotanud ja löntsib lambakarjale järele . 
     "  Tere jõudu !  "  kostab äkki selja tagant . 
    Taavet pöörab pead ja näeb , kuidas võõras noorepoolne mees tuleb läbiõunaaia õuele . 
    Taavet kohmetub ja püüab piitsa selja taha peita . 
    Tal on piinlik , et võõras võis pealt näha , kuidas ta oinast nuhtles . 
     "  Tarvis !  "  vastab ta kinniselt . 
    Tulija naeratab lahkelt . 
    Ta on suur ja tugev mees ; õline pintsak on tal seljas ja kirsad jalas , käies hoiab ta pead maas , nagu oleks ta millestki kurvastatud . 
    Sõbralikult pakub ta Taavetile kätt .  "  
    Näe , vai peremiis esi kah tagasi ...  "  
     "  Jah , rahvaülikuul sai sedakõrd läbi . 
    Nüid karjata siin lambit nigu piibli Jakup .  "  
     "  Ega sellelgi tüül viga ei ole ,  "  nõustub tulija . 
    Taavet surub teise pahklikku kätt , tunnistab uudishimuga meest , kuid ei tunne teda ikkagi ära . 
     "  Kost mehi esi olete ?  "  küsib ta viimaks . 
     "  Saaremägi ,  "  naeratab mees . 
     "  Ah Saaremäe Augusti poig . 
    Es mõista arvatagi .  "  
     "  Paillu aiga om müüda lännu jah ... 
    Vast peremiis om nii ää ja lask mu küüki , mul sääl aku nukan .  "  
    Taavet kiikab teataval põhjusel oina poole ja noogutab . 
    Kombainer võtab aku veepingi alt kaenla alla nagu musta poleeritud põrsa ja Taavet paneb jälle toaukse lukku , kuigi ei kavatse kaugele minna . 
    Ta ajaks meelsasti juttu esimese omakülamehega , kes ta vaateväljale on sattunud , kuid kombainer on väga asjalik ja nähtavasti pole tal aega , sest ilm on ilus . 
    Saaremägi jääb aiaväravas seisma , kehitab kaenla all akut ja sõnab arupidavalt :  "  Kas peremiis ei tahass tüüotsa ette võtta ? 
    Mulle oless abi vaja . 
    Üits koolipoiss olli , aga tuu läits edimatsest septembrist kuuli .  "  
     "  Ei tiia nüid ,  "  kõhkleb Taavet . 
    See ettepanek tuleb talle liiga ootamatult . 
     "  Konti selle tüü man ei murra ja koloosist andass viil villa kah .  " 
    Vana loss 
    See oli lossi siseõu . 
    Neli rasket seina . 
    Katus õue poole längu . 
    Pea kohal tükk taevast . 
    Praegu aetakse võllast üles . 
    Võllas tehti toorest haavapuust . 
    Neli meest saagide ja kirvestega tegid toorest haavapuust võlla . 
    Kust võib puu teada , milleks ta kasvab . 
    Mitukümmend aastat ahmis juurde ja lehtedega niiskust , soojust ja valgust , et kasvada võllapuuks . 
    Raske oli meestel auku kaevata , et võllast üles ajada . 
    Siin polegi praegu mulda . 
    Kivid . 
    Ma ei tunne neid mehi . 
    Nemad ei tunne mind . 
    Me oleme võõrad . 
    Meeste näod on higis . 
    Neli aukuvajunud näoga vangi teevad palehigis tööd . 
    Ülesaetud võllas ongi nende meeste kätetöö . 
    Mida kõike küll inimeste käed ei oska . 
    Kätkit kiigutada , vilja külvata , võllas kokku lüüa . 
    Mõnikord meie pilgud kohtuvad . 
    See on väga harva . 
    Paar korda hommiku jooksul . 
    Need silmad higistes silmakoobastes otsekui kõrvetavad . 
    Meestel poleks vaja mulle kaasa tunda . 
    Aga nad vist tunnevad end süüdlasena . 
    Nad on vangid nagu minagi . 
    Kui see oleks võimalik , ütleksin neile lohutuseks paar sõna . 
    Vaevalt küll keegi neist teab , et olen kurttumm . 
    See on nagu saatuse tahtmine , et mind just siin , lossi õues , üles puuakse . 
    Nende hirmus tuttavate seinte vahel . 
    Siin õuel olen ma tundide kaupa seisnud , seinu silmitsenud , kivisid kätega kompinud , seinapragudest imbuvat rõskust sisse hinganud . 
    Ma arvan , et isegi endine lossivalvur ei tundnud lossi nii hästi kui mina . 
    Ma tunnen selle siseõue iga ruutmeetrit . 
    Ma tean - ühest seinast teise on kakskümmend seitse sammu . 
    Õige rohi siin ei kasva . 
    Päike siia ei paista . 
    Kivi pragudes hingitsevad rohulibled on kahvatud nagu keldritaimed . 
    Õue vasakus nurgas kasvas peotäis kiitsakaid teelehti , nende vahel paar võilille . 
    Võililled ei õitse siin kunagi . 
    Ükskord tahtis lossivalvur neid taimi vana noaga välja kraapida . 
    Ma tegin siis vist nii hirmsat häält , et valvur kohkus ning ära läks . 
    Võib-olla ta tahtis , et võililled õitseksid . 
    Õitsemiseks tahab isegi öökuninganna päikest ja valgust . 
    Võllaauk pole õige . 
    Vist on liiga madal . 
    Nüüd tõstetakse post uuesti välja ning üks vangidest , kõige pikem , hakkab kangiga peakivi lõhkuma . 
    Iga kord , kui ta lööb , käib mul värin läbi selgroo . 
    Ma tunnen lubja teravat lõhna . 
    Mul on raske vaadata , kuidas ta kivi lõhub . 
    Ma ei suuda seda vaadata . 
    Ma tõstan silmad kõrgemale , et mitte näha mehe kerkivaid abaluid ning augu kohal virvendavat kollast kivitolmu . 
    Miks peavad nad võlla just siia kividesse rammima ? 
    Need vaikivad seinad on paekivist laotud . 
    Võiksin ütelda , mis pinnasekihist üks või teine kivi pärineb . 
    Õppisin neid tundma juba enne sõda . 
    Lossi muuseumis seisid kõik kivid klaasi all reas , igaühel nimesilt küljes . 
    Nimesildid olid üksteise all reas , ma seisin seal , liigutasin huuli ja kordasin endamisi nagu luuletust : Ohesaare lade . 
    Kaugatoma lade . 
    Paadla lade . 
    Kaarma lade . 
    Jaani lade . 
    Jaagarahu lade . 
    Kas võib keegi ütelda , mis seob inimest kividega ? 
    Aga mina seisin seal vitriini ees nagu naelutatu . 
    Pealtnäha oli see kõik hirmus lihtne ja igav - kõige tavalisemad kivitükid klaasi all . 
    Aga päevadega , pikkamisi hakkasin ma vahet tegema lihtsa lubjakivi , heleda dolomiidi ja tolmsinise mergli vahel . 
    Ja mida kauem ma niiviisi vaatasin , seda teravamaks ja tundlikumaks läksid mu silmad . 
    Mõnikord jäin ma vist liiga kauaks vaatama , igatahes hakkas lossivalvur mul salaja kannul käima . 
    Võib-olla arvas ta , et ma tahan midagi sisse teha . 
    Aga ma tahtsin lihtsalt kive vaadata . 
    Siis hakkasin ma ära mõistatama kivisid , mis lossi seina olid laotud . 
    Vaatasin ja kobasin kamakaid , võrdlesin kõrvuti laotud tahkusid , seejärel läksin klaasi ette ja tegin selgeks , kas arvasin õigesti . 
    Lõpuks ei eksinud ma enam peaaegu kunagi ja see tegi mulle millegi pärast ütlemata suurt rõõmu . 
    Siis hakkasin teraselt linnakivi seinu ja maju silmitsema ; kui polnud kedagi nägemas , proovisin kivipinda käega , kompasin sõrme otstega ja kordasin endamisi mingisuguse erutava rõõmuga : Jaani lade , Jaagaruhu lade , Kaarma lade . 
    Praegu võiksin ma eksimatult ütelda , mis lademe kividest on iga vana hoone meie linnas laotud . 
    Mu peopesad ja sõrmed muutusid nii tundlikuks , et ma võin ilma vaatamata ütelda , mis kivi mu käe all on . 
    Jaani lademe dolomiit on näiteks väga kõva ja rahkjas , mõnikord nagu kärgedest kokku pressitud . 
    Kaarma dolomiit on aga peopesa all pehme , settekihid on üksteise peal hirmus tihedalt ja peenelt . 
    Peale selle on maa seest võetud Kaarma kivi pehmem , vananedes muutub õhu käes kõvemaks . 
    Kaugatoma lubjakivi tundub jälle olevat nagu soolast kokku pressitud , ja kui vaatad , näeksid nagu kivikristalle . 
    Ohesaare lademe mõned savised ja liivased kihid on aga nii pehmed , et neid võib peaaegu küünega uuristada . 
    Kui ma saaksin , võiksin kividest lõputult rääkida . 
    Aga ma elan silmadega , ja kõik jutud on minus peidus nagu seeme viljas . 
    Silmad võivad rääkida palju . 
    Täna olen nende nelja vangiga niiviisi rääkinud . 
    Ei tea , kas meie niisugust juttu saakski sõnadesse panna . 
    Kas saab inimene sõnadesse panna ? 
    Nüüd aetakse võllas uuesti üles . 
    Kõik mundrid jäävad seekord rahule . 
    Küllap on auk nüüd piisavalt sügav . 
    Kui ma siin varsti ripun , ei hakka post kõikuma . 
    Nüüd vaatan ma jälle võllast . 
    Rohmakas , inetu . 
    Ilusast haavast on järsku tuim igerik võllas saanud . 
    Kaks vangi hoiavad posti üleval , ülejäänud ajavad auku kinni . 
    Need mehed pole ilmselt kunagi puutööd teinud . 
    Isegi sellest haavast oleks võinud parema võlla saada . 
    Puust saab imekauneid asju teha . 
    Mul oli onu puusepp , tema juures võisin ma ka terve igaviku istuda ja vaadata , kuidas puutükid , lauad ja pakud elama hakkasid . 
    Aga võllas - kas saabki see ilus olla ... 
    Siin õues on kitsas . 
    Siin on ainult kõrgus . 
    Mõnikord , kui ma surmast mõtlesin , tundus surm olevat suur , lai , rahulik . 
    Umbes nagu jõgi oma suudmes . 
    Siin on kitsas . 
    Nagu oleks paekivide rõskeraskus mul õlgadel , raske surve roietel . 
    Miski pigistab jalgades ning kätes . 
    Kunagi tahtsin ma end tunda inimesena , kes seda lossi ehitas . 
    Olen ma kunagi tabanud , mida ta mõtles , kui ta oma pingul kaela ja väsinud näo siit õuelt ülespoole , selle sinise taeva poole ajas ? 
    Seda tahtsin ma kangesti teada ja tunda . 
    Sellepärast seisin ma mõnikord siin siseõues tundide kaupa , kobasin seinu ja vahtisin kivikudet , nii et silmadesse lõi valu , ja mingi hämar , raske , igav tunne tuli pikkamisi mu hinge , ja siis ma uskusin , et see on lossi tunne . 
    Igal asjal on oma tunne . 
    Iga asi sünnib inimese hinges . 
    Nii sündis minu hinges see loss . 
    Lossis vihkasin ma neid inimesi , kes aina tulid ja läksid , jooksid kiirustades ja ükskõikselt läbi hämarate saalide , nagu oleks see tühi ja igav ja kõle . 
    Nad ei teinud vahet piiskopi magamistoa ja kabeli , kapiitlisaali ja ristikäigu vahel . 
    Neile oli see ilmselt kõik üks süngete kivivõlvidega vanarõske maja , nad uskusid , et see muistse aja mälestus , ja - kõik . 
    Aga mina võisin lõpmatuseni imetleda pidurefektooriumis massiivseid kaheksatahulisi piilareid ja tugevate roietega ristvõlve . 
    See kõik on ütlemata tugev , lihtne ja suurejooneline . 
    Ma vaatasin vana lossi eemalt ja ta vapustas mind oma välise rahulikkusega ja lihtsusega . 
    Ma ei suuda kuidagi leppida mõttega , et see oli isandate kants , rõhujate ja sissetungijate varjupaik . 
    Loss on selleks liiga tugev . 
    See on laotud Kaarma lademetest ja Jaagarahu lademest , Paadla lademest ja Ohesaare lademest . 
    Ta on tehtud sellest maast , mis on praegu jalgade all . 
    Ta on vanem , kui kirjades öeldud . 
    Mis loeb viissada aastat ? 
    Ta on sama vana kui kivid ta müüris . 
    Ja sama püsiv . 
    Niiviisi mõtlesin ma alati , kui lossi vaatasin . 
    See mõte andis mulle rahuliku ja väärika tunde . 
    Ja ma olin uhke , et selle lossi müüri on ladunud ka minu esivanemad . 
    Ma olen igipõline saarlane . 
    Nendesse kividesse on peidetud minu esivanemate unistusi . 
    Ma ei usu , et nad ehitasid kantsi rõhujatele . 
    Need rasked kivid ladusid nad iseendile mälestusmärgiks . 
    See mõte meeldib mulle , see on siin lossis sündinud , on kaugelt aegade hämarusest tulnud mõte . 
    Mõnikord jäin ma mõtisklema - kumb on püsivam , kas kivi või inimene . 
    Mõlemad kuluvad . 
    Inimene kulutab end surmaks , kivi kulub tasapisi . 
    Kes lossi põrandaid tähelepanelikult silmitseb , see näeb , et kiviplaadid on nõgusad . 
    Ja treppide kiviastmed on kui näritud , murtud sarvedega . 
    Viissada aastat on neid kive mööda käinud igasugu inimesi . 
    Noori ja vanu . 
    Patuseid ja ausaid . 
    Neid kive on kulutanud vooruse ja voorusetus , rõõm ja nukrus . 
    Imelik , niisamuti on need kivid siia paika pannud inimese kurbus koos salajase rõõmuga , väsimus ja mure kõrvuti orja unistusega . 
    Kõik see on nendes kivides peidus . 
    Kõik see elab lossis oma igavest elu . 
    Kui mõnda kivi kauemaks vaatama jääda , kõiki sööbinud poore , uuristusi ja mühke vaatad , meenutab kivi inimese nägu ... 
    Ka täna öösel mõtlesin sellest . 
    Ma ei maganud . 
    Terve öö tulid ja läksid igasugused mõtted . 
    Nagu suudaks inimene enne surma kõik oma mõtted lõpuni mõtelda ! 
    Mulle öeldi juba eile , et mind üles puuakse . 
    Terve öö käisin ma edasi-tagasi mööda nõgusaid kive , piiskopi magamistoas . 
    On aga elul keerdkäike . 
    Ja küll on inimene abitu tuleviku ettenägemiseks . 
    Kust võisin ma teada , et kunagi hoitakse mind lossis kinni nagu vangi , ning piiskopi magamistoast viiakse mind lossiõuele ülespoomisele . 
    Mundrite soovid on imelikud . 
    Nad oleksid võinud ju mind maha lasta . 
    Isa ja ema lasksid nad mul maha . 
    Aga mind poovad nüüd üles . 
    Nii väheste pealtvaatajate ees . 
    Võib-olla tahavad nad endale teha sellist vaatepilti . 
    Tahavad vaadata , kuidas ma siin krampides tõmblen . 
    Nüüd on võllas valmis . 
    Üks haakrist läheb juurde ja proovib kahe käega , kas post on tugevasti maa sees . 
    Kõigub natuke . 
    Siis läheb juurde ohvitser . 
    Proovib ühe käega ja jalaga . 
    Jääb rahule . 
    Ta on selle võllaga rahul , mille neli vangi tegid minu , viienda jaoks . 
    Vangid seisavad , näod higis , ahmivad suudega õhku . 
    Kaks toetuvad labidale , üks kangile , ühel on kirves käes . 
    Kirvetera helkleb külmalt ja rahulikult . 
    Üks sõdur läheb võlvi kaare alt läbi , tõuseb treppi mööda lossi . 
    Ta tuleb tagasi kulunud taburetiga . 
    Ta ronib sellele oma tugevate , rautatud saabastega ning hakkab silmust rõnga külge siduma . 
    Ta teeb seda rahulikult , kiirustamata , nagu oleks ta igahommikune ajaviide siduda silmust võllapuu rõnga külge . 
    Siduda tugevasti , et köis lahti ei tuleks , et ma võiksin seal kindlalt rippuda ja surmaeelsetes krampides rabeleda . 
    Ometi ei usu ma ikka veel päriselt , et mõne minuti pärast sunnitakse mind taburetile astuma ning pea silmusesse pistma . 
    Ma ei usu seda veel , kuigi olen terve öö mõelnud surmast . 
    Ja nööri sidumist ei vaata ma üksnes hirmuga , vast isegi väikese uudishimuga . 
    Sest mitte midagi niisugust pole mu silmad varem näinud . 
    Ja ma hakkan juba uskuma , nagu näeksin ise oma silmadega seda , kuidas ma ripun siin - konksus ja kõveras . 
    Nüüd hüppas sõdur taburetilt maha . 
    Ta kohendab oma mundrit . 
    Aga munder istub tal selletagi kenasti . 
    Ma olen rätsep , see on mulle pikemata selge . 
    Kes ka kus tegi poojale nii ilusa , hästiistuva mundri ? 
    Kes on need inimesed , kes teevad poojale nii ilusaid riideid ? 
    Küllap peab neil endalgi kusagil südamesopis poojahing peidus olema . 
    Sõdur astub paar sammu eemale , raputab saabastelt kivitolmu . 
    Küll on tugevad saapad . 
    Nagu tuleks mehel nendega terve maailm läbi käia ja igal pool nööri võlla külge siduda . 
    Kes ja kus selliseid saapaid küll teeb ? 
    Ma neelatan sülge . 
    See võtab neelatama , sest sapimaitse tuleb suhu . 
    Ma hakkasin neid vihkama juba enne , kui ma neid nägin . 
    Juba samal päeval , kui sõda algas , haaras mind äkki mingi imelik , õudne hirm . 
    Ma jooksin lossi , kõndisin seal edasi-tagasi , ronisin treppidest üles ja alla , nõjatudes hetkeks mõnesse aknaorva , et läbi võreliste ruutude välja vaadata . 
    Loss tundus mulle järsku hirmus hämar ja sünge . 
    Mõtlesin , et see on lihtsalt silmapete , ning ronisin vanasse vangitorni , mille kumera seina päike alati salapäraselt roosatama pani . 
    Aga vangitorni seinad olid järsku hallitusevärvi rohelised , tintmustade võigaste laikudega . 
    Ma ronisin tagasi ja ei osanud järsku midagi teha . 
    See polnud enam endine loss . 
    Kivid olid nagu endasse tõmbunud , loss tundus külmana ning tõmbetuul võttis värisema . 
    Lõdisedes jooksin lossist välja , aga väljas oli kuum juunipäev . 
    Ma ei uskunuid lossi , läksin tagasi , aga külmavärinad jooksid uuesti üle ihu . 
    Ma läksin vastumeelselt välja ja uitasin poole ööni mööda linna , peatudes aeg-ajalt kiriku juures , vana koolimaja ees , veski kõrval , kobasin kätega vanu kiviseinu ja kordasin endamisi nagu alateadvuses : Jaagarahu lade , Kaugatoma lade ... 
    Kivi oli peopesa all külm ja terav , kareda koega . 
    Ma ei uskunud seda , sest suveõhtul õhkub kividest alati sooja . 
    Ilmselt oli mu kätega midagi lahti või polnud ma ise üleni enam endine . 
    Mul oli suur hirm südames . 
    Nagu kardaksin ma midagi kaotada . 
    Ärev ja rahutu tunne . 
    Siis kujutlesin ma veel , kuidas linna hakatakse pommitama , ma nägin järsku , kuidas vanad kiviseinad vaarudes ja abitult maha langevad ja kivitolmu upuvad , ja ma hakkan uuesti lõdisema . 
    Kui see kõik lõpuks kätte jõudis , polnud ma tõepoolest enam endine . 
    Mul ei seisnud nõel näppude vahel , ma ei suutnud riidehilpe kokku traageldada . 
    Ja järsku polnud selles enam nagu endist mõtetki . 
    Ühel öösel raputas ema mind üles ja seletas , et pommitatakse . 
    Ta kiskus mind endaga kaasa keldrisse .
    Kuid oli veel üks , keda see pühapäev pärikarva ei silitanud . 
    Kui Priidu pärast untsuläinud kurekeetu ja moorimist õhtul püssiraudade otsast tükke maha saagis , vana ise viiliga juures , saabusid pisikeses kanuus laevale kaks meest ja üks naisterahvas . mustad soovisid näha kaptenit . 
    Mehed rääkisid , et päeval hulkunud kaks selle laeva valget meest püssiga metsa vahel , kus nende õde ( vaat , seesama naisterahvas ) oma kolmekuist vasikat karjatanud . 
    Valged mehed tulistanud nende õe vasikale laengu jämedaid haavleid taguotsa . 
    Veisehakatis polevat veel surnud , kuid elulooma tast kah enam ei saavat . 
    Õde oli just oodanud sellele vasikale ostjat , mõelnud saadava raha eest õmblusmasina osta . 
    Aga kes nüüd säärast poolsurnud sõrakandjat enam tahab . 
    Mehed jäid mornilt põrnitsema , naine puhkes nutma . 
     "  Tapke ära ja müüge liha maha ,  "  andis kapten nõu . 
     "  Mis ma tast siin saan - kolm penni tapakaalu naelast !  "  halises naine käeseljaga pisaraid pühkides . 
     "  Georgetownist tulnud ostja oleks niisama palju elusast peast maksnud .  "  
     "  Mis te siis nõuate ?  "  küsis kapten . 
     "  Nõuan , et see mees maksaks mulle kaks naelsterlingit peo peale ja tehku siis selle hingeheitva vasikaga ise , mis tahab !  "  
     "  Kutsu Gustav siia !  "  hüüdis kapten kokale , kes kambüüsiukse vahelt oli juttu pealt kuulanud , ehkki ta ingliskeelsest kõnest suuremat sotti ei saanud . 
     "  Kas seesama mees laskis su vasikat ?  "  küsis kapten naiselt , kui tüürimees tekile ilmus . 
     "  Justament seesamune !  "  kinnitas naine . 
     "  Mis ütled sina selle kohta ?  "  nõudis laevajuht oma paremalt käelt selgitust . 
     "  Mis mul ütelda ,  "  kehitas Laksts õlgu . 
     "  Ma linnamees , mõtlesin et põdralehm ...  "  
     "  Newcastle'is läks su palgaraamat mängu kahejalgsete pärast , siin oled sa ülekohut teinud veisele ,  "  tögas kapten tüürimeest . 
     "  Ise tahad Riiga jõudes naist võtta . 
    Mille eest sa pruudile sõrmuse ostad ja pulmad teed ? 
    Kogu teenistus kulub trahvideks .  "  
    Võttis seepeale niihästi hagejad kui ka kostja endaga kaasa kajutisse . 
    Nagu kokk pärast rääkis , oli seal viinaklaasi taga küll kümme šillingit alla tingitud , kuid poolteist naela ikkagi tüürimehe palgast välja makstud . 
    Ühes mustadega läks maale ka Laksts . 
    Tagasi tuli ta samal õhtul , kaasas valge linaga kaetud raske kandekorv . 
    Teisel päeval saime vasikapraadi . 
    Küllap kapten siis lõpuks ikka parema liha laevaproviandiks ostis , jättes tüürimehele vaid naha ja rupskid . 
    Mis neist sai , ei läinud isegi kokal korda välja nuhkida . 
    Aga sellesama päeva õnnetused polnud ikka veel lõppenud . 
    Meie Peeter oli purjuspäi maal kelmide kampa sattunud , kes pumpasid algul ta rahast tühjaks ja pärast andsid kere peale . 
    Lõpuks jäi ta politsei küüsi , arreteeriti ja saadeti sõna kaptenile . 
    See ajas keskööl püksid jalga , viis võimumeestele poolenaelase meeleheaks ning sai oma musta madruse enam-vähem elusana tagasi . 
    Nii oli sel mälestusterohkel pühapäeval juhtunud viis õnnetust , kuid ükski polnud siiski nii suur , et oleks rikkunud madruste järgneva öö unerahu . 
    Kui mitu korda aga kaptenikajutis ja tüürimehe murkas teist külge keerati , seda ma ei tea . 
    Hommikul , kui pootsman meid harkidele ajas , saime teada , et öösel olla lahte tulnud üks Vene lippu kandev kolmemastiline kahvelkuunar , võib-olla koguni lätlane . 
    Läksime vaatama ja nägime teispool abajat tõesti ankrus purjekat , mille pikkadest tengidest võis ära tunda Riia või Heinaste meeste jantsi . 
    Priidu oskas aga koguni laeva nime ära ütelda , teadis sellest seilajast meile muudki rääkida . 
     "  Näe , tömbi ahtriga , see ju lätlaste  "  Esmeralda  "  ! 
    Omaniku metskapteni paberitega poeg juhiks , kaugesõidu diplomiga mees tüürmaniks . 
    Aga mis tüüril - ta üle kuuekümne vana ja puujalaga , kust ta paremat kohta ikka saab .  "  
    Ka ahtris oli selgusele jõutud , millise laevaga on tegu , ja sealsamas tuli pootsman käsuga kiires korras paat valmis panna . 
    Kapten tahtvat minna kaasmaalast vaatama . 
    Teisi mehi ei saanud lossimise juurest ära võtta ja nii läks sõudjaks pootsman ise . 
    Sel päeval pidime söeruumis ainult kolmekesi toime tulema . 
    Priidu oli ametis murdunud kliiverpoomi mahavõtmisega . 
    Franz öövahi õigusega kois , pootsman aga , nagu öeldud , kaptenil sõudjaks kaasas . 
    Algul olime aurukraana üle õnnelikud , et pääsesime vintsi väntamisest , kuid sellist sauna kui esimesel päeval kai ääres polnud me  "  Anna Alviinel  "  varem saanud . 
    Kraana tõstis kiiresti . 
    Vaieri otsa haagitud täis korv kadus nagu must välk üles ja niisama kiiresti oli ta tühjalt lastiruumis tagasi . 
    Ole mees ja jõua masinaga võidu ! 
    Töösoojale lisaks lõõmas troopikapäike otse luugiavast sisse . 
    Ei vähimatki tuulehingust , ainult läkastamapanev tolm . 
    Õhtuks oli särk higisoolaga nii läbi pargitud , et kuivanult seisis mehetagi püsti . 
    Ei jaksanud me tööpäeva lõpul süüa , rääkimata maaleminekust . 
    Poolsurnutena vajusime koidesse . 
    Kuid ka uni ei tahtnud tulla . 
    Kogu ihu värises ja lõdises veel tagantjärele . 
    Ent  "  Anna Alviinel  "  leidus ka neid , kes selle päevaga täiesti rahul võisid olla . 
    Eriti Priidu . 
    Tema oli oma kliiverpoomijäänuste mahavõtmisega keskhommikuks valmis saanud , uue tegemiseks kohast puud aga veel polnud . 
    Tagavararaa , mis tekil seisis , kõlbas ainult hädaasjaks , sest see oli kummastki otsast peenemaks hööveldatud ja seda võis merel ka vaja minna . 
    Maalt sai osta ainult tuhandejõnksulisi lehtpuupalke , mis aga olid nii vastuhakulised , et sülitasid kirveterale tuld . 
    Saledaid männi- või kuusepalke nagu meil , et ainult võta ja pane paika , seal ei tunta . 
    Küll oli Priidu rõõm suur , kui paat  "  Esmeraldalt  "  tagasi tulles enda järel küünalsirget kliiverpoomipuud pukseeris . 
    Kuidas kapten selle välja oskas kaubelda , sellest jutustas pootsman . 
    Seda puud olid nad  "  Esmeraldale  "  minnes kohe märganud . 
    Reelingupostide külge soritult oli ta kaasas arvatavasti juba Riiast saati . 
    Pärast kajutis napsiklaasi taga öelnud meie vana teisele kaptenile nagu muuseas :  "  Kahju , et te varem siia ei jõudnud , oleksime koos jahile läinud . 
    Üksi on kuradima igav mööda metsi luusida .  "  
     "  Aga miks sa kedagi oma meestest kaasa ei võta ?  "  küsinud teine laevajuht , seesama omaniku poeg . 
     "  Pole teist head püssi .  "  
     "  Meil aga pole laevas ühtki paugutegijat ,  "  kurtnud kolleeg . 
     "  Pole püssi !  "  hüüdnud meie kapten . 
     "  Teadsid , et siia tuled ja ei ostnud laskeriista ! 
    Ise oled reeder , peaksid väga hästi taipama , mis tähendab tasuta saadud toidulisa . 
    See pole ainuüksi sport , vaid ka leitud rublad . 
    Siin võib lasta tetri , kurgi , isegi põtru .  "  
     "  Lähed siit Mehhiko Lagunasse , seal pole nagunii midagi küttida , müü püss mulle ! 
    Palju tahad ?  "  hakanud  "  Esmeralda  "  kapten kauplema . 
     "  Sihukest belgia kaheraudset nagu ei tahakski õieti ära anda - maksin selle eest Newcastle'is tervelt kolm naela - aga olgu ! 
    Sõbramehe poolest ,  "  lubanud meie vana . 
     "  Oleks mul raha , lööksin selle summa laksti lauda , muidu mõtled veel ümber ,  "  lausunud noorustuline  "  Esmeralda  "  kapten . 
     "  Rahast nüüd ... 
    Lepiksin selle palgiga sealt tekilt , nagunii ta sul jalus ,  "  pannud meie vana ette . 
    Niimoodi see kaup käinud ja kaks läti kaptenit , kaks head sõpra , lahkunud sooja käepigistusega ning teineteisele kõike head soovides . 
    Veel kolm päeva söetolmu neelamist ja higi ning siis ühel õhtul saatsime viimased korvitäied koos kühvlitega üles . 
    Lastiruum oli tühi . 
    Selsamal pärastlõunal sai Priidu ka uue kliiverpoomi paigale . 
    Kui siis kapten teejoomise ajal tagasi tuli ja kõik korras leidis , saatis ta kokaga meile kõrvaga savipudeli , milles vulksus ehtne hollandi džinn . 
    13 
    Kui välja saime , oli taas laupäev . 
    Lootsiks jälle seesama must kalamees . 
    Seekordseks sihtsadamaks Mehhiko Laguna , kus pidime laadima punast puud Euroopa heaks . 
    Kurss pandi peaaegu otse põhja . 
    Tuuled polnud valjud ega vastased . 
    Kogu aeg andis viiratud soodiga joosta ja kolmandal hommikul olime juba Orinoco jõe suudmeveed ja Trinidadi saare ahtrisse jätnud . 
    Öösiti roolivahis tekkisid mu pähe ootamatud mõtted . 
    Mis siis on õieti siinsel rannasõidul ja Muhu väina haluveol ? 
    Uue Ilma kallastel näed palmisid , mäekünkaid ja suurte linnade suitsuvinesid , seal lamedaid laidusid ja saari , millel kalameeste õlgkatustega majaässid . siin on aga sadamates rassimisele lisaks ka veel kuumus , mis viimase rasvaraasu su kehalt maha sulatab , tööisu ära lämmatab ja toidulegi higisoola maitse annab . 
    Raha aga saab kogu selle mässamise eest kõigest mõne rubla rohkem kui Vokkjala Villemi  "  Korentusel  "  . 
    Ent nüüd läheb sõit iga tuulepuhanguga , iga soodinaginaga Ühendriikide poole , sinna , kus  "  kuked söövad kulda , haned haljasta hõbedat  "  , nagu  "  Kalevipojas  "  seisab . 
    Lagunast kirjutan ma Käokaatsi Iidale . 
    Kus võiks Iida praegu olla ? 
    Küllap läks talveks koju Hiiumaale ja plaanitseb järgmise suve teenistuskohta . 
    Võib-olla , et mõtleb minulegi ? 
    Kahetseb , et see kõik nii läks , sest laadiku-sugusele mehele on ta kindlasti vaid seniks-kuniks ... 
    Minule aga ... 
    Küll ta mõistab oma mõttetut tegu nüüd ise ka . 
    Kahetsegu ! 
    Las saab aru , mis tähendab , kui armastus lörri läheb ! 
    Kirjutan talle Lagunast . 
    Tingimata ! 
    Mõtted läksid veelgi kaugemale . 
    Lõpuks olen otsaga Ameerikas . 
    Ka inglise keelest hakkan iga päev ikka enam ja enam aru saama . 
    Lagunas lasen jalga . 
    Siis kunagi viie , võib-olla koguni kümne aasta pärast lähen tagasi Eestisse , kuldhambad suus , taskud täis dollareid . 
    Patsutan Vokkjala Villemile õlale :  "  How do you do , old boy ? 
    Mäletad , kunagi sõitsin sinu käulal , mis selle nimi nüüd oligi , madruseks ?  "  
    Hah-hah-haa ! 
    Emale viin elevandiluust kammi , isale ... ? 
    Jah , seda peab veel mõtlema , mida isale . 
    Käokaatsi Iidast aga kõnnin mööda , käed taskus , sigar suus . 
    Ei tee nägemagi . 
    Kui just ise tuleb ja kahetseb , siis ... 
    Mis siis ? 
    Ka selle üle peab veel aru pidama . 
    Juba oleme merel olnud üle nädala . 
    Saared ja saarekesed , mandrikallaste mäed- künkad . 
    Kapten ütles , et minna olevat rohkem kui läbi sõidetud . 
    Pärastpoole saime vaikset ja vastast ja nii olimegi lõpuks purjetanud tervelt kakskümmend kaheksa päeva , kui Tampico lähedal asuvasse Laguna de Tamiahuasse jõudsime . 
    Linn polnud suurem asi . 
    Kitsa suudmega lahe viimasesse soppi päris metsase kalda servale olid mahutatud laevasild , vajalikud ametiasutused ja paar kõrtsi . 
    Silma hakkas veel mõni korralikum maja ja kobar neegrihurtsikuid . 
    Päevase palavaga ei näinud me seal ühtki valget inimest . 
    Töölised , kümnikud ja lastilugejad - kõik mustad . 
    Kuid õhtujaheduses võis sadama lähistel näha jalutamas ka heledanahkseid , küll üksikult , küll paarikaupa . 
    Laguna de Tamiahuast saatsin kodustele kirja . 
    Isa nimele . 
    Mitte sellepärast , et memm oleks mulle vähem lähedane olnud , kuid mis mõistab üks naisterahvas mereelust , laevadest , tuultest-tormidest ja raskest sadamatööst ? 
    See nagu enam meestejutt . 
    Kirjutasin isale ka tülist tüürmaniga ,  "  Anna Alviine  "  kapteni jahiõnnest ning sellest , kuidas Laksts põdra pähe mullika maha kõmmutas . 
    Ei teinud saladust sellestki , et siin ära mõtlen karata . 
    Saatsin sõnumi ka Käokaatsi Iidale Aldreka külla tema kodukoha aadressil . 
    Nuputasin kaua , kuid lõpuks sain ikkagi read paberile . 
    Laguna de Tamiahua , 2. märtsil 1909 Väga austatud preili Iida Käokaats ! 
    See Kadaste poiss , kellega kunagi Vokkjala Villemi  "  Delfiini  "  peal tuttavaks saite , on nüüd Ameerikas . 
    Siin on harukordselt soe maa ja ilus loodus . 
    Ookeanireis oli huvitav . 
    Töö on mul kerge ja palk väga hea . 
    Kavatsen mõneks aastaks jääda siia Ameerikamaale . 
    Võib-olla astun siin ka merekooli . 
    Ripub mõningatest asjaoludest . 
    Kindel on aga see , et sel juhul saab mul olema iseenda laev , mille peal siis juba sõidan kaptenina . 
    Pole võimatu , et ostan koguni auriku . 
    Igatahes mingi tolmuse veskiloguga või jahude paristamisega ma tegemist teha ei mõtle . 
    Arvatavasti tulen kunagi vaatama ka oma pisikest kodusaart . 
    Aadressi ma veel Teile anda ei saa , sest pole veel täiesti selge , kuhu saatus mu viib . 
    Kõige suurema lugupidamisega - August Värt 
    14 
    Kui silmad lahti tegin , istus mu koi ääres väike Tom , küljega minu poole , ja luges mingit paksu raamatut . 
    Otsaesine mõttekipras , tumepruunid siilijuuksed turris . 
    Tüürimehe õpilane Tom oli mulle imekombel tuttav , aga kõik muu täiesti võõras . 
    Kuidas sattusin siia , ühemehekajutisse ? 
    Mu pilk eksis koipardast kinnihoidvale käele . 
    See polnud ju ometi oma ! 
    Sooned , kondid ja nende läbipaistev sinkjas nahk . 
    Liha ei ollagi . 
    Proovisin kätt tõsta , kuid see oli raskem kui kümnenaelane kaalupomm . 
    Kus ma olen ? 
    Mis on minuga juhtunud ? 
    Mu liigutuse peale tõstis väike Tom pea . 
     "  How do you do , my friend ?  "  
     "  Allright !  "  vastasin ja korraga kadus eesriie mu eilse ja tänase vahelt . 
    Kargamine  "  Anna Alviinelt  "  parklaev  "  Ivernale  "  , mis sõitis Inglise lipu all . 
    Ühendriikidesse ma algul jääda ei julgenud . 
    Kartsin , et mu puudulik keeleoskus veel maal töötamiseks mõõtu välja ei anna . 
    Laevasõit nagu omasem , purjed-vallid vanad tuttavad . 
    Ka nelimastpargal oli algul raske küll . 
    Erilist õppimist nõudsid jooksva taglase üksikosade nimetused . 
    Varsti aga harjus kõrv nendega ning juba merenädala pärast oli kõige hullem seljataga . 
    Reisid  "  Ivernal  "  polnud kiiremat sorti . 
    Esimese otsa tegime Austraaliasse . 
    Loksusime ookeanil tervelt neli kuud . 
    Sada kakskümmend päeva taevast ja merd . 
    Kolmandik aastat - neli tundi mastiakrobaatiat ja teine neli oota kois pootsmani vilet :  "  Tekile kõik see mees ! 
    Särts tuli peale !  "  
    Tagasi tulime Santa Rosaliasse . 
    Sadamas sain sealsetest puuviljadest mürgituse , mis peaaegu kogu meeskonna siruli võttis . 
    Ka mul tõusis palavik ja nii lollkõrgele , et võttis teadvusele musta koha sisse . 
    Sellest ma nüüd siis ärkasin . 
     "  Tom , kas ma kaua juba niimoodi ... ?  "  
    Mu kurk oli roostes , hääl vaid piiksumine . 
     "  Terve nädala , aga arst ütleb , et jääd elama . 
    Selle tõvega olla nii , et kes kolmandast haigusepäevast jagu saab , seda surm ei võta ,  "  seletas väike Tom . 
     "  Kuidas teistega ? 
    Miks ma ruhvis ei ole ?  "  
     "  Siia üksikkajutisse toodi sind kapteni käsul . 
    Teised saatis ta haigemajasse . 
    Kuid arst käib ka sind vaatamas . 
    Iga päev . 
    Meil , paistab , et läheb hästi . 
    Suri ainult eestpoolt masti rootslane Ivar . 
    Saksa laevalt aga , mis päev pärast meid sisse tuli , on surnuvanker juba üksteist meest ära viinud .  "  
    Ja tohter ütles , et jään elama ? 
     "  tahtsin , et Tom seda lootustandvat lubadust veel kordaks .  "  
    Jah ,  "  vastas väike praktikant tõsiselt ja võttis termomeetri .  "  
    Aeg on kraadi panna . 
     "  Asetas mulle klaaspulga kaenla alla ja vaatas ise kella .
    Ei mingit kiiret . 
    Kõik on siin ürgselt vait . 
    Peaasi , et see võlu kestaks . 
    Panen sõrme suule :  "  Ärme räägime ,  "  ütlen ma . 
    Käbilind ja orav käisid teretamas . 
    Aga tema ei tule enam mitte kunagi üle nende liivade , barett peas ja pruun vihmamantel seljas ... ta tuleb , muidugi . 
    Ta tuleb , kuid üksnes mu enese kutsuvates tagasivaadetes . 
    Võtsin Laulasmaale kaasa üheainsa raamatu . 
    Sellest loodan ma palju teada saada . 
    Iga päev midagi . 
    Küpsetan tulekupäeva saiad ja kannan lauale sinisel taldrikul . 
    Me räägime , et vesi on kaevus langenud . 
    Päike loojub , leegivad otsekui viimse kohtu lõkked . 
    Avan raamatu ja saan teada : Fagoti leiutas Ferrara linna kanoonik Afranis . 
    See oli 16. sajandil . 
    Valu jalgades ei lasknud öösel magada . 
    Neid näris miski visalt ja järeleandmatult . 
    Ühe kirikla parunite matusepaigas nägin kord marmorist inglit , keda olid pudestanud aeg , vihmad ja tuuled . 
    Ta jalad kõdunesid . 
    Loopisin end küljelt küljele . 
    Määrisin sääri  "  Musta vuntsi  "  vedelikuga . 
    Kuidas tappa valu ? 
    Võtsin raamatu , et hommikut oodata . 
    Sain teada , et Boris Godunovi ajal elas kaunite ballikingade kaupmees nimega Fedor Andronov . 
    Hommik on selge . 
    Nagu une täis maganud lapse silmad . 
    Linnud ei tee muud kui laulavad , on ikka tahtmist ! 
    Tuba ei pea tuult : öösel tuiskas ukse vahelt sisse liiva ja männiseemneid . 
    Võtan põrandaharja ja märkan esmakordselt , et sinna on hiilgaval kullal kirjutatud ta hind : 1 rubla 30 kopikat . 
    Kui kunstnik , kes kujundas mu näidendit  "  Los Caprichos  "  , palus kirjastuse kunstitoimetuselt luba kasutada teose pealkirja jaoks kuldvärvi , läks õige visaks ja alandavaks kauplemiseks . 
    Öeldi :  "  Ega iga raamatu jaoks kulda saa anda !  "  
    Kaheldi :  "  Kes ütleb , et see töö tõesti seda väärib ?  "  
    Terrassil pööras tuul raamatulehti edasi . 
    Õnneks näitas järjehoidja kätte pooleliloetud lause : Kuni 10. aastasajani hüüti abtideks üksnes benediktlaste kloostri eestseisjaid , iga teise ordu juhatajat aga majoriks , prioriks , ministriks ja rektoriks . 
    Täna on lindude laulupidu . 
    Solisti ei õnnestu näha , aga ta laulab valjusti , selgesti , täiel rinnal : 
    Firenzes elas haritud laulja Maddalena Salvetti , kes võitles hea maitse eest . 
    Ta suri 1610 . 
    Männivõsud on pikaks kasvanud . 
    Nagu lapsedki . 
    Mõni suvi tagasi oli Arno väike poiss , nüüd pikajuukseline noormees . 
    Ja Kristjanit ei tundnud ma ära . 
    On sündinud Karl Martin , silmad kui kaks sinijärve . 
    On uus tüdruk Sirkka Liisa , ta saabub lõunase bussiga ja kuulutab hõisates :  "  Mina tulin !  "  
    Aga lapsed ei tee märkama , jätkates liivas oma mänge . 
     "  Mina tulin !  "  kordab Sirkka Liisa . 
    Elevus ta näol muutub nõutuseks , lõpuks pettumuseks : kuidas siis nõnda , et ta tulekule ei omistata vähematki tähelepanu ? 
    Mu kallis , eks me kõik oleme arvanud sisimas , et meie ilmumine on olnud midagi erakordset ... 
    Loen : Mirri keedeti üks kuni kolm korda aastas . 
    Seda hoiti tohutumahulises pühitsetud amforas , kasutati kroonimistel ja kirikute sisseõnnistamisel . 
    Esialgselt keedeti mirri viiekümnest lõhnaainest , ent 1776. aastal kuulusid retseptuuri kõigest kakskümmend viis taime . 
    Tuul murdis begoonia õied . 
    Imelik , eks ju ? 
    - väike tuulehoog tegi seda , mis tormidel ei õnnestunud korda saata ? 
    Loen : Kunagi ammuajal nuheldi keelepeksjaid kiimalisi ja abielurikkujaid naisi nõnda , et pandi nad raudpuuri rahvale näitamiseks . 
    Seda tehti kõige enam Inglismaal , Hollandis , Saksas , Itaalias ja Helveetsias . 
    Seisan kõrges lossis akna juures ja vaatan alla lossiesisele väljakule . 
    See on silmadele valusroheline , kuid mu rohelise igatsuse tusk on kasvanud lausa talumatuks . 
    Tunnen ära muru . 
    Niisugune esineb üksnes Vindi maalidel . 
    Lossi aknast näeb kaugele . 
    Ent see kauge osutub tühimaaks ja tundub mulle juba varemnähtuna . 
    Pompidou küsib , kas ma ei sooviks vaadata veel teisigi lossiruume . 
    Tal on seljas seesama hele üle põlve palitu , mida kandis ka Moskvas . 
    Ta avab mu eel tubade uksi , nendele ei tule lõppu . 
    Kõik on kaine disainlikkusega , välja arvatud lossi magamistuba , mis on säilitatud vanas stiilis . 
    Isegi tolmu on pühitud ses mitu põlvkonda tagasi . 
    Kapikesel seisavad sajandivanused tarvitatud rohu- ja lõhnaõlipudelid ning salvitopsid . 
    Ka üks paksult puuderdatud patsiga parukas . 
    Mulle siin ei meeldi . 
    Tahan akna juurde . 
    Aga siit avaneb ikka seesama väli , mis mujalgi . 
    Ent kui ma väga pingutan , seletab silm kauget metsamüüri . 
    Kuid see võib sama hästi olla mu enda soovunelm . 
    Ehk ka vale . 
    Kui uuesti alla rohelisele muruväljakule vaatan , mis on ühegi puu , raja ja põõsata , hakkavad huilgama sireenid . 
    Nad ajavad ärevusse ja segadusse . 
    Tunnen : mu hirm on külm ja higine . 
     "  Politsei ,  "  ütleb Pompidou . 
    Seisan akna all nagu kuristiku äärel , mille põhja kisub sund vaatama . 
    Ehkki kardan , vaatan ometi . 
    Näen : lossimurul lamab noor mees näoli vastu maad . 
    Tal on seljas must ülikond ja laialiaetud käte varrukasuudest on tunginud välja särgi kiirgavvalged , luminestseerivad kätised . 
    Ma ei suuda talt pilku lahti kiskuda , olen hirmust halvatud : järsku arvatakse ka mind sesse segasesse loosse ? 
    Aga ma pole milleski teadlik ega osa võtnud ! 
    Olen ju alles äsja saabunud ja ühtegi eset pole ma siin puudutanud ! 
    Välja arvatud see , et imestasin tolmu üle ! 
    Ja et mulle see patsiga parukas ei meeldinud ! 
    Juba on kuulda ärevakstegevalt lähenevat hulkade jooksu . 
    President Pompidou haarab mul käest ja sunnib voodi alla ronima . 
     "  Oh ,  "  ütlen ,  "  siit leiavad nad meid kindlasti üles !  "  
     "  Arvate ?  "  lausub tema . 
    Nüüd näen , et luitunud siidist räästaga vana , pehkinud voodi all avaneb salapeidupaik . 
    Asetame end sesse kõrvu nagu sahtlisse ning jääme ootama , kuni lossis kõik jälle vaikseks muutub . 
    Ent ka edaspidi , iga kord , kui juhtun aknast alla vaatama , näen muruväljakul lamamas uut mehe laipa mustas ülikonnas , käed laiali , nägu vastu maad . 
    Jälle tõuseb sireenide hädahüüd ja ma tunnen endal ränka süüd aina uute meeste tapmises . 
    Ka kasvab tohutuks mu igatsus pääseda korrakski lossi rohelisele ja nii äraneetult lagedale muruväljakule , kuhu ei vii ühtegi rada . 
    Kuid ma ihkan vastupandamatult puudutada oma käega seda Vindi muru . 
    Ja mis mind eriti õhinasse viib - mingi käru on ilmunud sellesse rohelisse ruutu . 
    Kärus on roostetanud rauakolu . 
    Aga ma seletan ka veel heledaid pikki saapaid , pehmest nahast kui siid ja kaunite naastudega . 
    Jooksen . 
    Üle rohelise muru käru poole ega tunne vähematki jalavalu . 
    Käru seisab ainsa esemena väljakulagedal ümartornidega lossi ees . 
    Saapa küljes rippuvale hinnalipikule on kirjutatud - 45 rubla . 
    Kuid see arv on maha tõmmatud ja asendatud teisega - 5 dollarit . 
    Panen saapad kahetsusohkega kärusse tagasi , valuutat mul ju pole . 
    Pilved valetasid - ei tulnudki sadu . 
    Päikese tulekarva õis vajub pikkamööda merre . 
    Kogu rannajoonel , nii kaugele kui silmaga näeb , õitsevad kibuvitsapõõsad . 
    Kummardan okasroosi kohale , et sisse hingata lõhnatulva , ning märkan põõsastega tihedasti läbikasvanud tigedat okastraati . 
    Kas siis roosid poleks võinud oma okaste jõul ennast ise kaitsta ? 
    Kadunud päikesest õõtsub vee peal verine rada . 
    Jään liivale istuma kareda lõikheina vahele , mis haljaste nugadena püsti . 
    Loen : Araablased väidavad , et seitsmendasse taevasse oli Muhamed ratsutanud eesli seljas . 
    Täna saabus Kukupai . 
    Ta on nüüd koolieelik ja teda hüütakse Jakoks . 
    Alles ta õppis treppidest käima , nüüd kipub juba juurdlema elu üle . 
    On teisigi muutusi : Maarja ja Kreet on suured tüdrukud . 
    Mõned aastad tagasi naersid nad laia lageda suuga nagu kaks vanamoorikest . 
    Seda oli lõbustav vaadata , sest hambad , mis eluks vaja , olid neil rõõmsasti tulekul . 
    Hoopis kurvem oleks lugu siis , kui toidukaarti jääksid üksnes puder , kotletid , bitkiid või hakklihakaste . 
    Nüri elu algab hambutusest . 
    Loen : Samuel Abbot oli esimene , kes tegi kartulitest tärklist . 
    See sündis 18. sajandi esimesel poolel Põhja-Ameerika Ühendriikides . 
    Varahommikul hüüdis üks kajakas appi : Aiia aiia aiia aiia Ah ah ah ah ah Millega oleksin saanud mina teda aidata ? 
    Loen : Üle Guadalquiviri jõe viis mustast marmorist sild . 
    Jako kinkis mulle vilgukivi . 
    Ütles , et see on tema kivileidudest Laulasmaa mererannas kõige ilusam . 
    Õhtul kuulen läbi laudseina : ema loeb Jakole raamatud . 
    Ah kui hea , et mitte ainult tädi Ruth televiisoris ei tee seda . 
    Kes veel , kui mitte ema ise paneb aluse oma lapse kujutlusvõimele . 
    Ja eks ole ju kirjandus inimese vaimne territoorium . 
    Saan teada : Oonüksist tehti muiste poleeritud kausse , sõrmuseid , nööpe ja karpe . 
    Saksamaal olid kiviihumise veskid . 
    Öövalge maastik tuletab maalitud näiteseina . 
    Loomapea moodi pilved on hangunud mere kohale ja puud seisavad tardunult nagu kivikujumängus . 
    Nüüd on neid hõlbus vaadelda , niimoodi kuupalge paistel . 
    Iga mänd on isemoodi kõver , oksad justkui appihüüetest harali ja väändunud maa poole . 
    Nad on nõndasugusteks kasvanud vastuseisust tormidele ja tuultele , olla- ja jäädatahtmisest oma pinnases . 
    Saan teada : Tarkuse sool , alkeemikute nõiavõie , valmistati elavhõbeda kloriidist ja salmiaagist . 
    Jako :  "  Mis need on , mida te liivaväljale istutate ?  "  
     "  Kukeharjad .  "  
    Jako :  "  Miks ?  "  
     "  Loon pinnast . 
    Et liivad ei tuiskaks .  "  
    Jako :  "  Aga see on ju Laulasmaa . 
    See tähendab ju , et maa , see liiv laulab . 
    Kui te istutate siia kukeharju ja loote hoopis teise pinnase , siis pole see enam Laulasmaa . 
    Ja liiv ei laula siis ka enam kunagi .  "  
    Saan teada : 1535. aastal oli Ingolstadtis kuldsuuvõistluse professoriks Bartholomäus Amantius . 
    Leida Klaus lööb kaks kätt kokku ning jääb Laulasmaa mändide toredusest lausa keeletuks . 
    Tema meelest on need püsimise ja tahtejõu sümbolid . 
    Tuleb tuttav kriitik . 
    Ütleb :  "  Kehv vaade teil , pole ühtegi tüsedat puud , kõik nirud ja äbarikud .  "  
    Loen : Sealt , kus Zeusist sündinud müütiline kits Amaltheia läbi läks ning juhtus mõnd oksa sarvega maha murdma , muutus see õnne- või küllusesarveks . 
    Veel pole õu kottpime . 
    Veel pole tarvidust süüdata autotulesid , sõita näeb , maantee on ees nagu hele kõverduv käis . 
    Karjatan ! 
    Kaua värisen sündimata teost : päeva pealetikkuvate silmade eest oli kalur keeranud kraavipervele põõsasse end välja magama , mõistuse aga jätnud pudelisse ja pea pannud otse maanteele . 
    Loen : Aristotelese õpilane Kallisthenes hukati sellepärast , et ta keeldus Aleksander Suure ees põlvili roomamast . 
    Saabub Valli Lember-Bogatkina sooviga mind maalida . 
    Eriti silmi , nagu ta väidab . 
    Oleme Valliga kooliõed ja tuttavad ligi nelikümmend aastat , kuid alles nüüd tuleb ta , et maalida mu väsinud , punetavate laugudega , vaevatud silmi . 
    Meenun iseendale : mu silmad olid nagu hirvel pärani , lahked ja heledad nagu oja . 
    Oli aeg , kus ma oskasin neid kenasti volksutada . 
    Loen täna : Brabanti hertsogi Henri III-nda kojaluular kirjutas imejuhtumiste loo 19. tuhandes salmis . 
    Kõnnin metsas . 
    Vihma sajab . 
    Peseb hinge . 
    Joodab sammalt , kustutab ta janunemise janu . 
    See on samasugune sammal , mille Põrgupõhja Jürka pani oma eidele kirstu . 
    Seeni on üksikuid , mõned pilvikud ja männiriisikad . 
    Kägu kuulutab : hukku hukku hukku hukku Nüüd näen tõekurba ahnuse pilti : seenejahtijad on valged samblaväljad üles kiskunud . 
    Ja seda paari loodetava seene pärast ! 
    Kes on need inimesed ? 
    Tõotan , et enam kordagi siia samblaväljadele ei tule , ma ei kannata näha verd . 
    Mis küll saab , kui inimese ahnus globaalseks kasvab ? 
    Vihma sajab . 
    Kägu kukub üle metsa : hukku hukku hukku Loen : Harju kreisis Hageri kihelkonnas Keila raudteejaama lähedal on üks vee-keevus , kust iseäralist vett välja purskab . 
    Mõned arvavad sel tervekstegemise võimu olevat . 
    Mu isa maalis kadakaid ja kive . 
    Lihtsaid lilli ja leinakaski , mis longuspäi pisaraid nutsid . 
    Aga sügisraju viputatud ja lehti heitvaid kaski nimetas ta Koidula kahe laulureaga : Juba kaseladvalt lehed lang'vad , kõle tuul käib üle kesamaa Kunagi ei maalinud mu isa roose või teisi hinnalisi lilli kristallvaasides . 
    Ikka vaid kadakaid , kive ja halli madalat taevast . 
    Kui palju kulus mul aega ja aastaid , enne kui hakkasin mõistma lihtsaid asju , tunnetama maa luulet , kuulatama ta häält ja nägema oma isa silmadega . 
    Kui palju tuleb inimesel käia läbi keerulise , et jõuda lihtsa juurde . 
    Tean nüüd , et selleks kulub terve inimelu . 
    Loen : Alkaios kirjutas ka lustmänge , kuid ta kümnest näidendist ei ole ainustki säilinud . 
    Loen asemel külitades . 
    Jako on juba hulk aega kannatlikult mu isu täislugemist oodanud . 
    Ta seisab trepiastmel ja loobib terrassile käbisid , mis tekitavad väikest kobinat . 
    Mitte müra , seda ta ei söandaks ilmaski , vaid ainult väikest kobinat , et endast märku anda . 
    Panen raamatu käest . 
    Ta arvab siiski , et on mind häirinud , ja vabandab :  "  Ma ei tea miks , aga ma tahan teid kogu aeg näha .  "  
     "  Mida te lugesite ?  "  küsib Jako . 
    Lugesin : Iraagi valitsus kavatseb üles ehitada kunagise Babüloni templid , paleed ja Semiramise rippuvad aiad . 
    Õhtuti karjuvad kajakad kooris : aga jää jää jää Küsisin kord , milleks naaber puupakke immutab ? 
    - Selleks et sillutada tee üle liiva mere juurde . 
    Mõtlesin : see on tore , kui on tahtmist oma teed sillutada . 
    Mina ei hooli sest . 
    Kui palju seda teed mul ikka enam käia tuleb ? 
    Suvi on lühikeseks käidud . 
    Lepin nüüd ka aknaga , et merele vaadata . 
    Saan teada , et Kuulus lause  "  maailmas ei sünni midagi uut , kõik on kord juba olnud  "  omistatakse Jamnia linna õpetlaste kooli eestseisjale Rabi Akiba Ben Josephile . 
    Jakol on täna sünnipäev . 
    Viin hommikul vara ta ukse taha oma kingi . 
    Talle meeldib väga mu õnnitluslill - roosa petuunia . 
     "  Kas te käisite minu pärast linnas , et lille tuua ?  "  
    Mu vastus teeb talle rõõmu . 
    Sel ajal kui lõunat keedan , tuleb Jako mulle kööki seltsiks . 
    Pesen lillkapsast . 
    Ta ütleb , et toorena maitseb see talle kõige rohkem . 
     "  Soovid sa üht tükikest ?  "  pakun . 
     "  Kui teil selle vastu midagi pole , siis küll ,  "  ütleb Jako . 
    Ta vaatab kapsast krõmpsutades pealt mu talitusi ja lausub siis :  "  Te olete nüüd nii vana , et olete jälle noor .  " 
    Pöördtoolitund 
    Also - nüüd pean mina ikkagi võtma paberi ja sule ja kirjutama . 
    Eeh ... 
    Need asjad juhtusid ju viiekümne või kuuekümne aasta eest ( mõtelda - meil on praegu juba tuhat üheksasada kolmkümmend ... ) . 
    Mispärast sunnitakse mind veel nendes asjades sorima ! 
    Mis tähendab sorima ? ! 
    Ei mingit sorimist ! 
    Ei mingil juhul - selle noorhärra meeleheaks ! 
    Kuidas on tema häbenemata nimi ... ? 
    Jälle on minu prillid rasvased ja Annette ei ole seemisnahka minu kirjapressi juurde valmis pannud . 
    Ja nüüd peab üks silmatohter taskurätikuga ... 
    Hhhh , hhhh ... 
    Vaevalt selgemad ... 
    See on muidugi conjunctivitis . 
    Esimese lume aegne . 
    Aga suurel määral ka võrkkile skleroos . 
    Ka skleroos . 
    Kuidas oli tema nimi ... ? 
    Palm ... pole kuulnud . 
    Noh - eine Siegespalme - palma pobedõ - võidupalmi ei saa sellel härral mitte sellest tema kirjatükist võrsuma ! 
    Ei ! 
    Niisiis : 
    Lugupeetud härra ... 
    Mina , Johann Woldemar Jannseni veel elus olev poeg , kes ma oma isa ausa rahvatöö peale uhke olen , ei saa kõrge vanaduse ja haiguse pärast enam kõiksuguste inimeste vastu oma perekonna nime ja au kaitsel sulge kätte haarata . 
    Aga kui Teie söandate kinnitada , et Carl Robert Jakobson olevat teadnud , ja koguni isa Jannseni lapsed olevat teadnud , et isa Jannsen on rüütelkonnalt tuhandeid rublasid raha saanud ja selle eest pidanud  "  Eesti Postimeest  "  sakslaste vaimus toimetama , siis tahan mina Teilt ometi küsida , kust olete Teie selle teadmise võtnud - Fragezeichen ! 
    Ausrufungszeichen ! 
    Nii . 
    Jah . 
    Siiamaani ei tee allakirjutamine mulle kõige vähematki raskust . 
    Edasi . 
    Aga Teie autoriteedi Jakobsoni kohta ei taha ma muud kui meelde tuletada ... meelde tuletada , mis üks tema omaaegseid suuremaid austajaid ... 
    Au-gust Kitzberg - August Kitz-berg tema kohta on kirjutanud . 
    Mina tsiteerin :  "  Jakobson suri oma au ja hiilguse suhtes õigel ajal ; kui ta kauemini oleks elanud , tema päike oleks tuhmunud . 
    Nõnda on kõikide meie juhtivate vaimudega olnud ja saab veel edaspidi olema ; meis kõikides on veel liialt palju orja verd ja kadedust üksteise vastu , meie ei oska ühel meelel olla ja üksteise halba üles kaaluda hääga , upume ära arvustusse ja mahakiskumisse .  "  
    Siiamaale - jah ... 
    Aga edasi ? 
    Mõnus tükk ikkagi - see niisugune pöörlev kirjutuslauatool : istud laua taga , kirjutad - ei saa , lükkad natuke pihuga , kriuks - istud klaveri taga mängid ... 
    ... Kas see härra Võidupalm üleüldse teab , kes meie , Jannsenid , olime ? ! 
    Ah ? 
    Kas see härra teab , et meie isa oli eesti rahva seas esimese suure ajalehe asutaja ? 
    Teab . 
    Aga kas ta teab , mis esimene suur ajaleht ühele rahvale tähendab ? 
    Et üks rahvas sünnib oma esimesest tõelisest ajalehest ? 
    Teab ? 
    Ei tea ! 
    Et üks rahvas jääb kauaks-kauaks ajaks - võib olla jääb üleüldse - seda nägu , nagu on tema esimene suur leht ! 
    Kas ta teab , et meie isa oli ... nii kui lai virdav toobritäis hapuka maalõhnaga elurõõmu ja head tahet ja tegelikku vaimu ? 
    Ei tea ! 
    Ja missugune humorist ! 
    Kas see härra teab , et kõik need sakslaste kuulsad Spassvogelid on tema kõrval - kuiv puru ? ! 
    Ja Lydia ? ! 
    Kas Lydia oli kõige suurem laulik , kes iiales selle rahva seast sündinud ? ! 
    Oli . 
    Noh , seda see härra arvatavasti teab . 
    Aga Harry ? 
    Kas see härra teab , et Harry oli neljakümne aasta eest üks Euroopa ajakirjanduse kõige säravam pea ? ! 
    Ei , sellest pole sel härral muidugi aimu ! 
    Jannsenite au porisse tallama on ta mees ! 
    Aga mida vanad auväärt härrad Budapestis ja Berliinis tänini Harryst kõnelevad , seda ta ei küsi ! 
    Ja Eugenie - kas polnud ka tema mitte üks oma aja kõige vaimukamaid naisi , vähemalt siin maal ? ! 
    Sest eks pärinud tema poeg Elmar oma vaimuannetest poole ( kui mitte rohkem ) oma ema käest ! 
    Või valiti see poeg siis asjata kümne väljamaa teadusliku seltsi liikmeks ja Varssavi ja Rostovi ülikooli professoriks ? ! 
    Aga missuguses ülikoolis on härra Palm oma võidupalmid saanud ? ! 
    Ah ? ... 
    Mina olin muidugi kõige väiksem mees Jannsenite seas ... 
    Isa oli - energia , töö , laul , nali - kavalus ka ! 
    - mahl , pärm , sool ... 
    Lydia oli - muusika ja esprii ! 
    Muusika ja esprii niisuguses kontsentratsioonis , nagu oleks selsinasel matsirahval kes teab kui vana kultuur ! 
    Ja nagu oleks kolmveerand kõigist ta õitest õitsenud selle ühe tüdruku puu peal ... 
    Ja Harry oli ka - midagi erilest . 
    Kahtlemata . 
    Punktiirilised assotsiatsioonid , seosed , analoogiad . 
    Kontinentaalne pilk . 
    ( Püsimatus , rabedus , seda küll . ) 
    Aga missugune elekter , missugune charme ... 
    Isa oli selle rahva natuur , Lydia ja Harry olid tema kultuur - minule ei jäänud enam palju üle ... 
    Nojah : doctor medicinae , oftalmoloog , kirurg ... aga niisuguseid oli sadade viisi ... 
    Muidugi , härra Palm võiks teada : ma jõudsin kolme tsaari all ikkagi kolleegiuminõunikuks välja . 
    Ja siin selles härra Tõnissoni vabariigis on mind sanitaarkoloneliks ülendatud . 
    Kuigi needsamad sinimustvalgete lintidega Eesti Üliõpilaste Seltsi noored molkused ( kellest ma tõtt öelda pärast oma tsensoriaastaid eemale olen jäänud ... ) , kuigi needsamased , jah ... 
    Noh , kui ma siin olen juba vaimus härra Palmiga vestlema hakanud , ei pea tal muljet jääma , nagu tahaksin ma midagi varjata : kui ma mullu pärast esimese mai paraadi vaatamist pikkamööda Aia tänavast üles läksin ja  "  Vanemuise  "  nurga juures seisatasin ja mõtlesin , et see uhke maja ju ka üks minu isa lapsi on , siis tuli sealt kõrtsi uksest kaks sinimustvalge tekliga tudengit välja ( esimese mai puhul olid neil teklid peas ja näod õhetasid neil ees ja vurru-udemed olid neil vastrüübatud õllest vahused ) , ja nad vaatasid mu sinelit ja õlakuppusid , ja ma kuulsin , kuidas üks küsis teiselt :  "  Mis kolonelinäss see niisugune on ... ? 
    Ja ma kuulsin ka päris selgesti , mis teine tudeng vastas . 
    Sest kuigi minu cataracta üsna tugev on , pole mul presbyakusist õnneks veel suurt märgata . 
    Ja see , mis teine tudeng vastas , lepitas mu ka esimesega peaaegu et ära . 
    Sest teine ütles :  "  Tssst ! 
    See on ju papa Jannsen ...  "  
    Täpselt nagu isa kohta öeldi ... 
    Jah . 
    Kas härra Palm teab , et papa Jannsen - isa Jannsen , tähendab - oleks võinud sellele rahvale üldse tagumikku keerata ? 
    Teab ? 
    Sest kui sul mõisajuustniku tütar naiseks oli , pealegi sündinud Fräulein Emilie Koch , palun väga , ja sul enesel tont teab kust võetud , aga absoluutselt veatu saksa keel suus - Herr Johann Woldemar Jannsen - bitte schön - mitte matside köster ja lehepapa , vaid lugupeetud konsistoriaal- või kameraalametnik või ükskõik kes - ja kõige soliidsemate ringkondade liige ... 
    Igatahes . 
    Aga miks ei läinud isa Jannsen seda teed ? 
    Ah ? 
    Ma ütlen teile : oma suurest puhtast ausast maamehesüdamest ei teinud ta seda ! 
    Jaa ! 
    Aga nüüd tuleb härra Palm seletama , et ... 
    Nojah . 
    Aga ... 
    Aga kes peab siis veel meie isa au eest võitlema , kui mina selles asjas loiuks jään ? ! 
    Mina olen ju tema viimane laps . 
    Ainult minu suu on veel sellest hallist lainest väljas . 
    Mina pean igal juhul tema eest võitlema . 
    Viimseni . 
    Ja ka siis , kui me kõik veel paadis istuksime ... rohelises lameda põhjaga paadis ... pühapäeva õhtul ... 
    Pärnu jõe peal , vana Siimu silla juures kõrkjakalda kohal ... ikkagi peaksin mina tema eest võitlema - mina - selle kohutava võla pärast , mis mul isa ees on . 
    Millest härra Palm midagi ei tea . 
    Millest härra Palm iial ei pea teada saama . 
    Kuuskümmend aastat on see mind rõhunud . 
    ( Ei - viiskümmend , õiguse poolest . 
    Ükskõik . ) 
    Sest tugevamad mehed kui mina on kergemast taagast küüru jäänud . 
    Ja iga kord , kui see kõik mulle uuesti meelde tuleb , käib mul testes'est õõnes valuhoog läbi nagu koledate asjade nägemisel . 
    Siiamaani . 
    Kuigi ma selle sähvatuse vastu muidu oma arstitöö tõttu olen tuimaks jäänud . 
    Nii et ma seda isegi siis peaaegu kunagi ei tundnud , kui ma üheksateistkümnendal aastal Juhkentalis kuulihaavades päid ja väljajooksnud silmi tohterdasin . 
    Ei-ei , ma ei taha hoopiski mitte ütelda , et mu noorus ja lapsepõlv oleksid õnnetud olnud . 
    Vastupidi . 
    See oli üks õieti rõõmus aeg . 
    Eriti veel Pärnus . 
    Kuigi meie olime seal die Überflüssigen . 
    Nojah , saksa poisid hüüdsid ju Ülejõe omi kalambuuriga die Überflüssigen ... 
    Ja elukoha järgi käisime meie kõik nende viimaste hulka , kuigi me oma koolide järgi päris-pernauerid olime . 
    Isegi mina ,  "  pesakikas  "  , käisin linnagümnaasiumi ettevalmistusklassides , mitte kodus , papa alevikoolis , - ja Lydia püüdis mulle prantsuse keelt õpetada ... seal , meie vanas söögitoas , klassiruumi kõrval ... 
    Vahetundide ajal kippus koolilaste sumin teispool seina lärmiks kasvama ja köögiukse kõrval lõksutas Leena ilmast ilma kangaspuid , sest poeriie oli suurele perele ometi liiga kallis . 
    Mõnikord mängis papa seal koolilastele orelit ... 
    Ja Lydia õpetas mulle prantsuse keelt : J'aime mon p ? re , j'aime ma mer ? , j'aime mes fr ? res , j'aime mes soeurs . 
    Tu aimes ton p ? re , tu aimes ta m ? re , tu aimes tes fr ? res , tu aimes tes soeurs ... 
     "  Aga Eugenikene ! 
    Mispärast sina aknast välja vaatad , kui ma sind õpetan ? 
    Millal õpid sina niimoodi selle keele ära ? ! 
    Aga prantsuse keelt peab üks haritud mees siin maal kindlasti osakama - peale saksa keele . 
    Ja sina . 
    Ma ütlen : ära vahi neid pääsukesi ! 
    Korda minu järel : Je vole , tu voles , il vole , elle vole , nous volons , vous volez , ils volent , elles volent ...  "  
    Jah , seda sõna õpetas ta mulle , ma mäletan , kui ma pääsukesi vahtisin ... 
    Just seda sõna - nagu oleks kurat ise selle välja valinud ... 
    Oh , kiviga tahaksin ma seda vastikut vanatüdrukut visata ( ekseemist , millega Issand teda karistas , ei olnud talle küllalt ) selle jõleda jutu eest , mille ta liikvele laskis , et Lydia , meie armas Lyduša , olgu küll mõnikord kui ekstsentriline tahes , aga tuliaus Lyduša olevat olnud ... kleptomaan ! 
    Ja kiviga visata seda saadikuprouat , kes selle jutu kirjanduslikuks kõmuks ülendas ... 
    Aga mida võib üks armetu paiukil vanamees oma perekonna au kaitseks teha ... ! 
    Ei ulata minu kivid ühe hauda ega teise jaanalinnusulgede ja hoovkonnaslepini ... 
    Jah , mis loeb selle laimujutu kõrval kõik ülistuste pillerkaar , mis see proua meie Lydia ümber kokku on keerutanud . 
    Ikkagi - laimatud , laimatud , laimatud ... 
    Aga ometi sülitan mina selle peale kõrges kaares ptüi ! 
    Ptüi ! 
    Ptüi ! 
    ( Elupäevad pole ma enne midagi niisugust teinud . ) 
    Mina sülitan selle peale , sest nõnda rumal jutt pole tõesti rohkemat vihastamist väärt ! 
    Aga mis saan mina meie õnnetu isa kaitseks ette võtta ? 
    Seda Abti romanssi mängisin ma meie esimestel Tartu-aastatel ... 
    Meil oli ju ikkagi juba meie Lodja tänava korteris klaver ka . 
    Seal suurte kuldvuntsidega kullaseppmeister Hermanni majas ... 
    Ja mina ei olnud veel üksteist täis ... ja suvehommikuti , kui ma üles ärkasin ja aken lahti oli - vend Julius oli ju siis veel elus ja turnis igal hommikul ja Harry õpetas meid lahtise aknaga magama - , siis tõi tuul üle tõrvatud katuste jõemuda ja kaislate ja laia vee lõhnu , kui ma pealt nägin , ise pealt nägin , härra palm , missugune mees meie isa oma südames õigupoolest oli ... 
    Ma tundsin ükspäev lihtsalt nahaga , et midagi oli korrast ära . 
    Ja küllap ma panin siis ka tähele , et isa ja Lydia omavahel millestki ärevalt ja poolsalaja kõnelesid . 
    Ja et Lydia pärast lõunat paaril korral kodust välja ruttas ja tagasi tulles isale mingisugustest meestest seletas , kes oma vankritega turuplatsi veeres jõe kaldal leeris pidid olema . 
    Minu pärimised tõrjus Lydia tagasi ja isa käskis mul vait olla . 
    Ja seda uudishimulikumaks mina läksin . 
    Ja siis ma otsustasin ise järele vaadata , mis seal turuplatsi veeres lahti on . 
    Soe septembrilõpu õhtu oli . 
    Ja hämarus oli juba käes . 
    Ma lippasin turuplatsile ja nägin : jõe ääres oli tõesti mitukümmend talumehevankrit , mida seal muidu sel kellaajal enam kunagi näha polnud . 
    Hobused olid rakkest lahti võetud ja kaldal vanade pajuköntide külge seotud ja krõmpsutasid rahumeeli kaeru . 
    Mehed istusid sealsamas kolme-nelja lõkketule ümber koos ja kartulid küpsesid tules . 
    Muidu polnud ümberringi mitte kedagi näha , ainult teine paar jalutas omavahel juttu puhudes Kivisilla poole . 
    Ja just siis , kui ma üle platsi lippasin ja lõkketulede vahele jõudsin , sõitis kaks vankrit ülejõe poolt võrinal üle silla ja pööras turuplatsile ning sealt jõe äärde lõkete juurde :  "  Tere , külamehed ... äää ... jo te iki need saadikud olete siin ?  "  
     "  Tsss ... 
    Meie nehh . 
    Aga ää sest na valju kuuluta . 
    Kust mehed ?  "  
     "  Laiuselt ...  "  
     "  Meie oleme Põltsamaa omad ... 
    Nojah , eks passid ole teil nõnnasama mõisapolitseist tasku antud nagu meilgi ?  "  
     "  Nõnna nehh .  "  
     "  Aga siin luusib neid repsnikuid ja vartaleid nii tihedasti ringi , et parem mokk maas pidada .  "  
     "  Milla see laev pidi minema ? 
    Ja kustkohast ?  "  
     "  Ommuku kella seitsma aal . 
    Seesama aururuus , mis seal silla ääres nosiseb .  "  
     "  Sealt pidi Peterburi veel oma kakssada versta olema ...  "  "  
    Asi see kakssada versta ära pole , kui ta iki muidu õnneks läheb ...  "  rohkem ma ei kuulnud . 
    Ma ruttasin koju tagasi . 
    Kui ma Uueturu tänavasse sisse pöörasin , tuli mulle jälle paar linnavahti vastu , ja üsna meie maja kohal paistsid ühe aida tänavapoolsest lakaluugist neljad või viied soldatisaapad . 
    Öösel ärkasin ma kahel korral selle peale , et isa kõrvaltoas kobistas . 
    Ma hiilisin ukse taha ja piilusin tuppa : isa oli väikese treppredeli jõe poole avaneva akna alla seadnud , seisis täies riides redelil ja vaatas välja . 
    Kui ta ära läks ja redeli sinna jättis , ronisin ma öösärgis üles ja vahtisin ka , aga ei näinud muud kui pimedust ja vastasmaja katuseharja . 
    Siis tassisin ma köögist tühja pliidipuude kasti tuppa ja upitasin treppredeli otsa . 
    Kui ma kasti peal kikivarvule tõusin , nägin ma vastasmaja katuse kohal jõe ääres põleva lõkke kuma . 
    Hommikul kella kuue ajal kuulsin ma , kuidas Lydia isaga kõrvaltoas sosistas :  "  Ja mis õigus politseil selleks on ? ! 
    Mehed tahavad ju riigivalitsuse jutule ! 
    Kas seda siis ei tohi ? !
    Mäletan , et siis , kui ma tulin , istus Rita liival . 
    Ta oli pea kergelt langetanud ja vaatas , kuidas päike sillerdas liivateradel , veidi hiljem laskis ta kogu oma keharaskuse paremale käele , viis vasaku taha ja jäi nii poolviltu otse päikesekiirte alla . 
    Mul oli tunne , et ma ei vaata elavat inimest , vaid suure meistri poolt voolitud kuju : kõik oli temas ebamaiselt ilus ja mind valdas seletamatu ängistus . 
    Pöördusin tahtmatult ümber ja hakkasin minema vette . 
    Madalad lained tulid mulle vastu ning ma ei märganudki , kui olin poolest säärest vees , siis tuli reaalsus ja ma jooksin kaldale . 
    Rita vaatas mind naerdes , ta ei olnud minu ootamatu tuleku üle imestunud ja see , et läksin riietega vette , tegi talle nalja . 
    Läksin ta naeruga kaasa , viskasin riided seljast ning tirisin ta endaga merre . 
    Pritsisime teineteist veega , piisad pildusid päikest ja ümbritsesid sädeleva oreoolina Rita kaunist pead . 
    Vesi oli väga soe ja me ujusime kaugele . 
    Püüdsin ootamatult vee alla sukelduda ja teda jalgadest haarata , aga ikka õnnestus tal minu käest pääseda ; lõpuks läks see mul korda ja ma tirisin ta vee alla . 
    Ta ei olnud seda oodanud ning neelas suure hulga vett , siis ta läkastas ja ma toetasin teda , ning äkki tuli mul tahtmine Ritat uuesti vee alla suruda . 
    See oli vastupandamatu soov , mida võiks vahest seletada hetkelise meeltesegadusega . 
    Ujusin kiiresti eemale , aga mind oli vallanud vastikustunne iseenda vastu ja ma ei suutnud mõne minuti jooksul Ritale otsa vaadata . 
    Kuid see ei olnud häbi , sest soov teda uputada oli samane sooviga kaljult alla hüpata , mis mind alati ärritab , kui juhtun nägema enda all sügavust . 
    Olin kindel , et see , mis minus toimus , oli väljaspool minu mõistust ja kindlasti ei olnud ma sellel hetkel iseenda üle peremees . 
    Hiljem , kui lesisime liival , küsis Rita , miks ma äkki tema eest ära ujusin . 
    Tajusin , et ta oli aru saanud või tundnud intuitiivselt mis minus toimus . 
    Vaikisin ja olin talle tänulik , et ta enam edasi ei pärinud . 
    Kui me kella kuue paiku rannast ära läksime , küsis ta lõpuks , miks ma tulin . 
    Küsisin vastu , kas ta ei olegi selle üle rõõmus . 
    Rita naeratas ja ütles , et on küll , aga mõne hetke pärast lisas , nagu mulle meeldetuletuseks , et pidin alles laupäeval saabuma . 
    Käisime mööda metsavahelist teed , mis väga äkki läks üle avaraks heinamaaks . 
    Hein oli juba niidetud ja tassitud rugadesse . 
    Minu meelest pole midagi vaimustavamat kui kõikide suvelõhnade süntees - värske heina lõhn ; ma viskasin end heintesse ja jäin kinnisilmi lamama , nägu vastu torkivaid kõrsi . 
    Ümber oli väga vaikne , iga pisemgi liigutus tundus sahiseva laviinina , aga vaatamata uimastavale lõhnale mõtlesin , mis oleks saanud , kui oleksin Rita ära uputanud . 
    Vaevalt , et oleksin suutnud seda teha rahulikult ja külmavereliselt , pigem oleksin hakanud talle tegema kunstlikku hingamist , nutnud ta kohal , palunud kõige vägevamat , et Rita jälle elama hakkaks . 
    Mul ei ole selline iseloom , mis oleks mul lubanud siis rahulikult sõita linna , ja kui oleksingi nii teinud , oleksin mõne päeva pärast end ikkagi üles andnud . 
    Siis oleksid kõik mõelnud , et olen hullumeelne . 
    Lasksin keha lõdvaks ja tundsin , et kohe-kohe tuleb uni peale . 
    See on väga kohane väljend - uni tuleb peale , tõepoolest - ta tuleb ja tema eest ei ole kuskile pääsu . 
    Oletasin , et Rita lamab kuskil siin lähedal , ja kui ma jäängi magama , siis ta äratab mind varsti üles . 
    Lasksin end veelgi lõdvemaks , heinad sahisesid kõrvus ja uni tuli peale . 
    Kui üles ärkasin , oli taevas tõmbunud hämaraks , lagedal niidul laialipuistatud kuhilad näisid hirmust kokkukägardunud inimestena . 
    Rasked tumedad pilved seisid liikumatult ja nende liikumatuse vaikus oli levinud kõikjale . 
    Suur lind lendas madalalt üle välja , saatsin mõne hetke pilguga ta lendu , rapsisin siis riided pepredest puhtaks ja hakkasin kiirustades astuma . 
    Maanteele jõudes nägin enda poole kihutavat autot , see oli juba süüdanud tuled ja ma tõstsin naljapärast käe , et teda peatada . 
    Auto peatus . 
    Olin sellest üllatatud ja plaanitsesin juhi käest paluda suitsu peale tuld , aga kui nägin , et rooli taga istus noor ja kena naine , palusin end linna sõidutada . 
    Mul ei olnud selle momendini kordagi pähe tulnud linna tagasi sõita ja auto peatasin vaid niisama , aga nüüd , istudes hubases sõiduriistas , kuulates raadiost tulevat muusikat , tajusin ebamäärast tunnet , et olen siiski veel vaba inimene , mitte abielumees , kes peab igast oma istumisest ja astumisest naisele aru andma . 
    Uurisin vargsi enda sõidutajat : ta ei olnud mitte ainult kena naine , vaid ka väga elegantne daam , kes sõitis minu jaoks pöörase kiirusega , aga seejuures kindlalt . 
    Leidsin , et oleks viisakas teda lõbustada , ja küsisin , kas ta on nõus mind tagasi sõidutama , kui linnas tuleb mul selleks tahtmine . 
    Daam naeratas kergelt ja ütles , et teeb seda ainult siis , kui suudan talle tõestada tagasisõitmise hädavajalikkust . 
    Langesid esimesed piisad . 
    Palusin , et ta vähendaks kiirust . 
    Ta ei kuulanud mind ja kihutas edasi . 
    Vihmasadu tihenes ja hämarust rebestasid välgud . 
    Tundsin endas pakitsevat hirmu , oli tahtmine paluda teda peatada ja minna autost välja , kuid äkki aimasin , et ma ei tunnegi hirmu avarii ees , vaid mind teeb rahutuks see , et otsustasin põgeneda linna . 
    Küsisin kohe oma sõidutajalt , kas ta on õhtust juba söönud , ja vastust ära ootamata tegin ettepaneku minna sellesse mereäärsesse kohvikusse , kus me võime jälgida , kuidas välgud sähvivad vette . 
    Ta vähendas kiirust ja näis järele mõtlevat . 
    Lisasin , et kui tal on ka linna jõudmisega kiire , võiks ta mulle siiski selle teene osutada . 
    Ta ei vastanud . 
    Kui me kohviku ette jõudsime , oli ta ikka veel kahevahel , võtsin tal käest ja lausa tirisin pankkalda äärele , kust me võisime vaadata merd . 
    Iga välgusähvatus paiskus merre , lüües tormakaid laineid kaldale , vahuharjadel seisid otsekui kajakad , kes oma müstilise ootusega mattusid pimedusse , ja järgmine välgupaiste leidis nad samas ootuses . 
    Kuskil meie ligiduses oigas puu ning jäme vihm peksis vastu nägu . 
    Äkki hakkas mängima orkester . 
    Tuttava meloodia helid kustutasid vaatemängu , ning me jooksime kohvikusse . 
    Kui juba istusime ja vaatasime läbi akna merele , oli äike kaotanud oma vahetuse , tajusin liiga selgesti klaasi , mis eraldas mind loodusest . 
    Tahtsin seda ütelda oma kaaslasele , aga ta katkestas mind , öeldes , et pankkaldal oli tal kogu aeg tunne , et ma tahan teda sealt alla lükata . 
    Sellest päevast peale ei olnud ma enam Ritat kohanud . 
    Algul igatsesin ta järele , hiljem muutus see vahest ainult üksindusõhtute erootiliseks nägemuseks . 
    Olin unustanud ta näo ja need viis üksteisest eraldatud päeva , mil olime kunagi teineteist armastanud , samastusid teiste meeldivate mälestustega . 
    Aga ometi jäi sellest ajast mul kompleks vee vastu : iga kord , kui läksin ujuma , tuli meelde , kuidas mind valdas soov teda uputada . 
    Hiljem , järele mõeldes , sain aru , et kõik oli tingitud üliväsimusest ja soovist mitte veel abielluda . 
    Tõsi , pärast seda viimast kohtumist tahtsin kohe järgmisel nädalal teda üles otsida , kuid midagi tuli vahele . 
    Siis ootasin , et ta mulle helistaks , sest tegelikult oli see tema , kes jättis mu heintesse ja läks ise ära . 
    Aga ta ei helistanud ja nii saigi temast mälestus . 
    Ja nüüd ühel õhtupoolikul ma nägin teda . 
    Oli sadanud hoovihma ja õhk oli ebatavaliselt värske . 
    Põuailma tolm oli puudelt ja rohult maha pestud , pilvede vahelt väljatulnud päike pani rohelise hõõguma . 
    Ma ei tahtnud enam toas istuda ja läksin jalutama . 
    Pargis valitses tavaline õhtumeeleolu : lapsed väntasid mänguautosid ja kihutasid jalakäijate vahel jalgratastel , vanakesed istusid pinkidel , lugesid ajalehti või meenutasid üksteisele möödunud aegu . 
    Selles pargis käin ma sageli ja kõik alalised on nii tuttavate nägudega , et lihtsalt olen sunnitud neile tervituseks noogutama ; kuid sel päeval tundsin , et mu ümber on liiga kärarikas , ja ma istusin trammi , et sõita kuskile mujale , kus ei ole kuulda automürinat ja kus puudub võimalus iga hetk silmitseda parki piiravat majademüüri . 
    Tuul oli mere poolt ja puhus pehmelt paitades näkku . 
    Otsustasin minna lahe äärde ja vaadata vett . 
    Oli hea meel , et tulin linnast ära ja sarjasin neid , kes rahulduvad õhtu õhtu järel pisikese murulapiga keset majasid - oli tore kiruda teisi , teades , et oled vähemalt üks kord end igapäevasuse rutiinist lahti rebinud . 
    Korraga silmasin pingil istuvat noort naist , kes luges raamatut . 
    Samas oli sinivalge lapsevanker , naine kiigutas ühe käega vankrit - ta tegi seda mehaaniliselt , samal ajal lugedes . 
    Mulle näis , et naise näos on midagi väga tuttavat , kuid ma ei suutnud meenutada , kus olin teda näinud . 
    Kõndisin mööda , ta ei tõstnud raamatult silmi ja ma võisin teda rahulikult silmitseda . 
    Istusin temast paar pingivahet edasi ja süütasin sigareti . 
    Tavaliselt püüan ma jalutuskäikude ajal mitte suitsetada , et vähemalt niigi säilitada tervist , kuid midagi häiris mind sedavõrd , et mul tuli mittesuitsetamine alles siis meelde , kui olin pool sigaretti ära tõmmanud . 
    Ja siis ma mõistsin , et see naine , kes seal istus oli Rita . 
    See tõsiasi tuli mu teadvusse äkki ja koos sellega taipasin , et laps keda ta kiigutas , võis olla minu oma . 
    Mind valdas paaniline hirm , tõusin ja hakkasin kiiresti mere poole minema , peatusin alles siis , kui seisin juba kingadega peaaegu vees . 
    Olen alati mõelnud , et need naised , kes minu ellu tulevad , on niivõrd mõistlikud , et ei jäta minust elavat mälestust . 
    Äsja nähtud lapsevanker oli minu jaoks midagi seni kogematut . 
    Ja vist seepärast oli mu esimene mõte , et kindlasti on Rita abiellunud ja tal on oma mehega laps ning mina ei ole selles mitte mingil määral vastutav . 
    Kahjuks tuli see mõte vaid hetkeks , sest peagi näris mu hinge kallal kümmekond või hoopiski sada rotti ja ma olin nende vastu võimetu . 
    Istusin liivale ja meenutasin seda õhtut , mil kõik algas . 
    Oli juunikuu esimene päikesepaisteline nädal . 
    Vastupidiselt ilmaennustusele läks soojaks , aga mul ei olnud mitte mingisugust võimalust kas või üheks päevakski mere äärde sõita . 
    Võisin vaid kalgi pilguga vahtida läbi tolmunud akna päikesepaistet või tõmmata kardinad akna ette , et päike tuba liiga kuumaks ei kütaks . 
    See on vist kõige suurem piin , kui suvi tuleb juuni lõpus ja sa oled sellel ajal niivõrd tööga koormatud , et võid teda vaid läbi akna vahtida . 
    Mäletan , et pidasin neli päeva vastu , siis lõin kõigele käega ja jooksin bussijaama , et vähemalt ühe õhtupooliku tunda ennast inimesena . 
    Nagu kiuste oli bussi väljumiseni veel tund aega , läksin lähemasse kohvikusse ja peagi sai kavatsetud viiekümnest grammist kakssada viiskümmend ning ma mõistsin , et vähemalt sellel õhtul ma ei sõida linnast mitte kuskile . 
    Siis istus minu lauda Rita . 
    Umbses ja purjus inimesi täis kohvikus tundus ta ilmutusena . 
    Ma ei saa siiani aru , mis sundis teda koos minuga jooma . 
    Võimalik , et kaastunne minu siira halamise vastu , võib-olla oli tal midagi juhtunud , millest ma ei olnud teadlik . 
    Igatahes siis , siis kui sain teada , et tal on puhkus ja ta kavatseb juba sel õhtul mere äärde sõita , hakkasin peale käima , et ta võtaks mu kaasa , ja kui olime joonud piisavalt , ei olnud Rital selle vastu mitte midagi , nii et me võisime võtta kaasa kaks pudelit kuiva veini ja istuda taksosse . 
    Vaevalt olime astunud üle tema toa läve , kui tirisin ta voodisse . 
    Järgmisel hommikul taipasin , et Rita on tüdruk , kellega tasub abielluda . 
    Ja nüüd , jälgides avamerele sõitvat laeva , tundsin ängistavat nukrust , sest kõik need juuni lõpu päevad kujutlesin oma tulevikku ainult koos Ritaga . 
    Laev kadus silmapiiri taha , tõusin ja läksin bussipeatusse . 
    Ma ei tahtnud minna läbi pargi , sest kartsin , et võin seal kohata Ritat , olin otsustanud , et see on viimane kord , kui siia parki tulen . 
    Ma ei saanud teisiti . 
    Pidin minema . 
    Panin endale päikeseprillid ette , ja kuna olin eelmisel aastal endale habeme kasvatanud , siis olin kindel , et Rita ei tunne mind ära . 
    Aga ma pidin teda nägema , pidin nägema , et tal on sõrmes laulatussõrmus ja ta kiigutab last , kes alles alla aasta . 
    Sõites trammis tundsin end kurjategija või spioonina - igatahes alatu inimesena . 
    Püüdsin panna end situatsiooni , kui Rita tunneb mu ära ja laps osutub minu omaks , aga mu kujutlusvõime oli nõrk ja ma ei suutnud arvata , mis saab edasi . 
    Ma lihtsalt ei olnud võimeline edasi mõtlema . 
    See painav nägemus - lapsevankrit kiigutav naine - oli käinud läbi minu kõikidest viimati nähtud unenägudest ja mu närvid olid lihtsalt läbi , isegi ärkvel olles tajusin nägemuse juuresolekut : valge , väga kahvatu Rita , kes ei ole selle suve jooksul kübetki päevitanud , sinivalge lapsevanker , milles nutab minu laps ! 
    Tahtmatult tuli mulle pähe , et kui naine on lapsega üksi , siis vaevalt jätkub tal aega päikese käes olla . 
    Trammist maha astudes ei läinud ma kohe parki . 
    Luusisin kino ümber , vahtisin reklaamplakateid ja jõin gaseeritud vett . 
    Olin valmis minema kinno või sõitma tagasi , aga lõpuks , pärast mitmekümneminutilist kõhklust , läksin . 
    Ritat ei olnud . 
    Alles siis , kui olin istunud samale pingile kus tookord , panin tähele , et ilm oli tuuline ja külm . 
    Ometi ma ootasin , teades , et need , kes tavaliselt käivad pargis , istuvad iga kord samale pingile . 
    Võtsin päikeseprillid eest , et mitte vaadata rohelist pruunina , kuid varsti panin nad jälle ette , sest kaugemalt tuli keegi lapsevankriga . 
    See ei olnud Rita . 
    Äkki läbis mu pead mõte , et laps võib olla mitte minu oma isegi sel juhul , kui Rita ei ole abielus . 
    Aga ometi ei suutnud see mõte mind rahustada , vastupidi , tundsin , et mul lasub tohutu süükoorem ja ma olen praegu kohe võimeline laskuma Rita ette põlvili ja paluma , et ta minuga abielluks .
    Ei teadnud meist keegi , et öö Juhan Smuulile juba nii lähedal on . 
    Võisime midagi alateadlikult aimata , mõtlema jääda üksiku lausekatke üle , süvenenud huvi üle korrastada arhiivi , süvenenud mõtlikkuse üle , ikka sageneva Muhusse-tahtmise üle , aga see on ju ikkagi kõik tagantjärele arvatud . 
    Ei ole me harjunud oma mõõdukal 58-ndal paralleelil , et öö tuleb sedavõrd äkki . 
    Siin tekivad ju ikka algul varjud , pikenevad ja tumenevad , ja umbuvad siis aegamisi öö mustaks koridoriks . 
    Ei olnud midagi taolist . 
    Juhan ei rääkinud kunagi oma haigusest . 
    Inimesed armastavad kõige rohkem rääkida oma haigustest , kirjutab Tšehhov , aga see on kõige igavam osa nende elust . 
    Kes juhtusid Smuuli külastama tema harvadel raviperioodidel haiglas , mäletavad : võidi lihtsalt teada , et mees haige on , kuid jutud ravist keerati alati naljaks , peletati palatist , kus lauakesel oli käsikiri või uus raamat ja sahtlis kaardid . 
    Teadis ju temagi Beethoveni ütlust :  "  Vilets mees , kes ei oska surra !  "  
    Aga küll oleks vahel hädasti vaja , et me valu üleliia ära ei peidaks , et inimlik kartus oma valuga teisele valu põhjustada , ei jääks kolleegidele ja sõpradele ainuüksi austust sisendavaks aimuseks , vaid et harv nõrkushetk heidaks heitlusele iseendaga sedavõrd valgust , et anda kaaslastele mõista kogu selle mehisuse tähendust . 
    ( Tema sulges kõik endasse minevad uksed . 
    Ja see on kõikide kaotus , kirjutab ta ise  "  Kisendavas kivis  "  . ) 
    Küll oleks selline hetkeline nõrkus eriti vajalik suurte inimeste puhul , et me ei saaks neist teha päris jumalaid , vaid tunda ja aimata : maapealsetele on antud valutada ühtesid ja samu valusid ... 
    Paar nädalat enne kurba 13. aprilli , märtsi lõpul 1971 avaldas  "  Looming  "  kimbu Smuuli luuletusi . 
    Need üllatasid enamikku teda tundnud inimesi sügava ja varjamatu nukrusega . 
    Hiljem eriliselt tähenduslikuks peetud  "  Viimases laevas  "  ta kirjutab : 
    Küllap on need kõige lootusetumad read kogu Juhan Smuuli loomingus . 
    Me võiksime otsida ja oletada , kus on selle chanson triste'i pärisalgus , millal tunnistas too tõeline päikeselaps esimest korda pelka kaemist inimsuhete ja maailma-olemise nukrusse ... 
    Inimesed , kes olid Juhan Smuulile intiimselt lähedased tema eluajal , saavad aastate möödumisel meile ilmselt usaldada paljude tollaste asjade täisteadmisi , mida me täna vaid oletame , ning küllap siis saame me Juhanist taas mõelda üllatusootuses , nagu olime sellega harjunud ta eluajal . 
    Seni leppigem oletustega . 
    Tahaksin otsida enam või vähem tõesena võetavaid , esmaseid pidepunkte nende mõtete sünniks , mida Juhan Smuul plaanitses välja öelda oma kõige viimases , esileheküljel pooleli jäänud töös  "  Inimene ja öö  "  . 
    Smuuli poolt kavatsetu žanri ei julge määratleda . 
    Võib-arvata , et kirjandusteadlastel tekkinuks siingi vaidlusi . 
    Essee , mõtisklus , filosoofiline arutelu - vahest midagi sellist . 
    Mis tähendust võiks omada vaid oletustel põhinev vaatlus , peab endalt küsima . 
    Ma ei tea . 
    Mind ei jäta ometi mõte , et just see kirjatöö avanuks meile tolle Smuuli , kes pärast pikka kõhklust oleks siiski rääkinud silmitsiolekust ööga . 
    Seda enam , et ta oli korduvalt rõhutanud - see peab tulema absoluutselt aus raamat . 
    Vaid oma silmadega nähtust ning isiklikult läbielatust tahtis ta seepärast kirjutada . 
    Palju aastaid järjepanu oli Juhan Smuul ümbritsetud erilise tähelepanuga . 
    Ta oli meie vabariigi kõige populaarsemaid ja armastatumaid kultuuritegelasi . 
    Vihates küll kogu elu koosolekuid , püüdes neist suurema või vähema kavalusega kõrvale hoida , meeldisid talle väiksemad sõprusringid , õdusad ja siirad  "  äraolemised  "  ; tema maja oli külalislahke , peremees täis eluvaimu ja optimismi , nakatavat naljalusti , pidevalt kandmas uusi loomeplaane . 
    Pärast Antarktise-reisi muutus Smuuli maine üleliiduliseks , temast huvituti Ida-Euroopa sotsialismimaades . 
    Nende aastate Smuul oli kui püsivmagnet , mille väljas valitses pikk pühapäev . 
    Tol ajal ei osatudki mõelda , et ka seda inimest võiksid vaevata nukrad , koguni sünged mõtted , hamleti-probleemid , inimlikud kahtlused . 
    Ometigi on päris kujuteldamatu , et sellise võimsa loomisjõuga natuur sai olla ilma jäetud kahtlusest - tõe otsimise esmasest alusjõust , või nukrusest , mis kahtluse kõrvale tikub , või ... 
    Küllap jäid laevasõidud tollal noiks ainuaegadeks , mil oli piisavalt mahti paljude elunähtuste , raamatute ja sõprade , kultuuri- ja kirjanduspoliitika , iseendagi üle arutleda . 
    Maal võivad paljud üksteise kukile kuhjuvad sündmused , vahelduv sõpradering või miski muu mõttekäike kiiresti uutele radadele juhtida , kuid kajut - too merevangla , laev - mereklooster , sunnib inimest pihtima . 
    Mäletan selgelt päeva , mil Juhan lõpetas  "  Jaapani mere  "  . 
    Minu toimetusetoas  "  Rahva Hääles  "  helises telefon . 
     "  Raamat on valmis . 
    Tule lobisema .  "  
    Kui õhtuhakul läksin , ütles ta :  "  Istume kööki . 
    Ma olen jälle liiga kaua olnud raamatute vahel ja käsikirja kohal .  "  
    Jõime kuiva veini , kuivatatud lesta lõikasime kõrvale . 
    Rääkisime hommikuni . 
    Võib-olla jäänuksid sellegi öö jutud tollesse parajalt suurde vakka , mida me pikkade sõprusaastate jooksul hoolega täis rääkisime , kui mitte hoopis uus , täiesti ootamatu pihtimine : mere tõsidus ja mere raskus ... 
    Olin ju minagi kuulnud temalt palju lugusid nii heeringalaevast (  "  kaks vaala suudlevad laeva ees ning käik tuleb maha võtta  "  ) ,  "  Kooperaatsialt  "  (  "  aga nad  "  turakas  "  minu käest said !  "  ) , Jaapani merelt (  "  proovi varastada tekilt heeringaid , kui kuu on hele ja tünn tume ...  "  ) , Teravmägedelt , Muhu väinast - need olid Smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid , kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis , et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist ... 
    Sel öösel ütles ta laevasõidu kohta :  "  See kõik on raske , kuratlikult raske ...  "  
    Ma mõtlesin , et ta räägib pikemalt , et ta kõneleb konkreetsetest juhtumistest ja üleelamistest , kuid ta vaatas üle laua , lausudes :  "  Sa ju tead . 
    Milleks rääkida . 
    Oled ise käinud .  "  
     "  Meresõit on raskem kui meresõidust raamatut kirjutada ,  "  ütlesin . 
     "  Kahtlemata .  "  
    Ei hiljem ega varem rääkinud me kunagi , kui raske on meri . 
    Smuulile ei meeldinud , kui teda kritiseeriti , kuid ei armastanud ta ka ise end mingil viisil kiita ega kergitada , veel vähem siis oma mehisusest rääkida . 
    Parafraseerides Tolstoi tuntud lauset õnnetute ja õnnelike perekondade kohta , võime arvata , et küllap merd armastatakse ühtmoodi - õige armastus olevat pime - , aga raskeks peab teda igaüks ise põhjusel . 
    Rannakülas kasvanud inimesena armastas Juhan laeva ning ilmselt ei tundnud merehaigust . 
    Laev on küll rahutuse ja unistuse sümbol , kuid laev ei salli kiirustamist ja kärsitust . 
    Laev pikal mereotsal ei vastanud Juhani temperamendile . 
    Kuid isegi mitte selles pole asi . 
    Ei pidanud Juhan oma kustutamatu näha-saamise ja teada-saamise janu juures mingit hinda liialt kõrgeks . 
    Teda piinas laev kui mereklooster . 
    Ta oli eraldatud , ümbritsetud muutumatu inimringiga , päevade pikkusega , meretee lõputusega . 
    Mõtted tulid kallale , kiusasid , tulid uuesti . 
    Kuid ta mõistis , et see kõik , see raskuski on inimesele hädatarvilik . 
    Vladivostoki reisil kirjutas ta oma päevikusse :  "  Merenukrus - mis ta õieti on ? 
    Pilv päikese ees ? 
    Ka see . 
    Öised mõtted ? 
    Ka see . 
    Surma läheduse tunne ? 
    Ka see . 
    Küsimus - miks ma elan mitmendat päeva laevas , mis liikumatult reidil seisab ega kavatsegi veel välja sõita ? 
    Ka see . 
    Teadmine , et ma tean : ma ei pääse selle nukruse eest mitte kuhugi ; vahetevahel on ta minust tugevam . 
    Ta hallid silmad on nõia silmad . 
    Kuid aasta , võib-olla kahe pärast ilmuvad nad uuesti , algul unenägudes , siis tungivad päisesse päeva , ja tuleb jälle minna , et neisse vaadata .  "  
    Oma esimeselt Atlandi-reisilt 1955. aastal tõi Smuul kaasa  "  Muhulaste imelikud juhtumised  "  , näidendi  "  Atlandi ookean  "  , lasteraamatu  "  Meremees Murka  "  . 
    Kapten Vaino Noore heeringalaeval on ta ometigi 10. juulil 1955 kirjutanud ka sellised read : 
    Pikal mereotsal Antarktise mandri poole 1957. aasta hilissügisel sünnivad kaks väga nukrat ja tõsist , mõneti lootusetusegi momentidega luuletust  "  Mure  "  ja  "  Vihmas Lõuna- Atlandil  "  . 
    Liialt isiklikena tundusid need talle peale naasmist , peale karmi Lõuna ning inimeste mehisuse nägemist , Ja alles jaanuaris 1971 , kui ta oli veendunud öö möödapääsmatuses , kui ta mehiselt talus teadmist oma päevade lõppemisest , usaldas ta needki kaks luuletust  "  Loomingule  "  . 
    Millal tekkis algmõte kirjutada  "  Inimene ja öö  "  ? 
    Ilmselt on seda aastalise täpsusega raske määrata . 
    Kuid kõige sagedamini oli kavatsetavast juttu aastail 1965-1968 . 
    Tolle aastakümnendi algul käis Smuul koos kapten Anatoli Jantselevitšiga Teravmägedel . 
    Lühike laevareis pidi olema väga meeldejääv - ta plaanis peatselt uut polaarreisi . 
    1966. aastal sõitis Smuul Dicksonile . 
    Ja veel elu viimastel kuudel rääkis ta õige mitmel korral : tuleb sõita Põhja-Jäämerele ... 
    Olin Smuuli pool , kui ta saabus Dicksonilt . 
    Ta hingas veel lumetormidest ja pimedusest , ning oli väsinud lennuilma ootamisest . 
    Tol päeval rääkis ta Kaug-Põhja armeeteenistusse saadetud noortest Kesk-Aasia poistest , kellega oli istunud pimedas öös päevale vastulendavas lennukis . 
    Kui läbi paksult jäätunud illuminaatorite hakkas äkki hämuma nõrka valguskuma , kraapisid noorukid küüntega härmatist ... 
    Dickson sai talle üheks kõige tugevamaks impulsiks  "  Inimese ja öö  "  kavandamisel . 
    Päris valmis alustama oli ta 1968. aasta algul . 
    Märtsikuu 14. päeval Poolamaalt Soome Oulusse lähetatud kirjas usaldas ta Ellen Noodale :  "  ... ma sõidan Varssavist ära juba ülehomme , Zakopanesse ja kirjutan ära  "  Inimese ja öö  "  .  "  
    Sellele eelnenud paar viimast aastat , süvenev kriis isiklikus elus , muremõtted seoses uue kodu rajamisega ja heitlused iseendaga kõige selle pärast , mida ta oli otsustanud teha ja tegigi , - kõik see teravdas nende motiivide nägemist , mis pidid kandma  "  Inimest ja ööd  "  . 
    Kuid ta ei kirjutanud siiski . 
    Alustas  "  Mõrva Rannu teemajas  "  . 
    Kirjutas ise endale rohu oma murehaiguse vastu . 
    Juhanile tundus , et liiga ränka muret ei tohi teistele inimestele usaldada . 
    Ta kartis inimestele liiga teha . 
    Ta nägi kirjaniku funktsiooni olla profülaktik , mitte kirurg , veel vähem aga halastamatu diagnoosi väljaütleja . 
    Nii lükkus  "  Inimene ja öö  "  edasi . 
    Valmis filmistsenaarium  "  Kihnu Jõnni  "  ainetel . 
    Elu andis aga esseeks uusi edasimõtlemisi . 
    Mitmed tema sõbrad rõõmus ei suutnud sõbraks jääda mures . 
    Kirjanik peitis selle valu endasse , kuid see oli ikkagi valu . 
    Sõpruse heitlikkus ja püsivus leidnuks kindlasti vaagimist  "  Inimeses ja öös  "  . 
    Minu näha on olnud  "  Inimese ja öö  "  pärisalgne konkreetne kavand . 
    Juba haigevoodil , palus ta oma viimasel elukaaslasel plaanitsetava töö kirjanduslike pidepunktidena üles kirjutada järgmist : Varssavi Vercors . 
    Mere vaikus Kui meri mõõnab Laskumine Maelströmi Nansen Cabiria ööd Dostojevski Julien Sorel Simonov . 
    Öö enne surematust Gorbatov Hemingway . 
    Kellel on ja kellel pole Conrad . 
    Öö süda Aafrika haljad künkad 
    Ilmselt on selles loetelus mõndagi aimatavat-mõistetavat . 
    Varssavi seisab nimestikus tõenäoliselt seetõttu , et selles linnas sai Smuul mingi otsustava tõuke  "  Inimene ja öö  "  ilmtingimata ära kirjutada . 
    Nansen oli üks tema suuremaid lemmikuid nii inimliku eeskujuna kui kirjanikuna . 
    Vaid Dostojevski eeldab terasemat tähelepanu , sest  "  Kuritöö ja karistuse  "  looja suurust Smuul küll tunnistas , kuid see polnud mees , kes vastanuks tema eluloogikale ja kirjandussihtidele . 
    Kui Smuul  "  Jaapani meres  "  pihib , üsna napilt küll , mõnikordsest fataalse paratamatuse tunnetamisest , siis küllap selle liini juurde läinukski vaja Dostojevski meenutust  "  Inimeses ja öös  "  . 
    Ja sellele jääks omakorda päris lähedale Poe '  "  Laskumine Maelströmi  "  . 
     "  Inimese ja öö  "  peatükiti ( või novelliti või ositi ) jaotuse on Smuul dikteerinud selliselt : Dicksoni öö ( kuidas serveeriti toitu ) Teravmäed ( kurk ja konsul ) ( Jantsevitš , konsul , koer ) Aafrika ( Bamako , Conakry ) Põhja-Atlandi jaanilaupäev Muhu - jaanilaupäeva öö Koguva metsas Aleksandria Üle Siberi Palderjan Ajakirjaniku öö Et päike ei kõiguks Andruse Volli pulmad Peiupoiss 27. märtsil kirjutas ta oma käega sellise märkuse :  "  Inimene ja öö ... 
    Minevik ja seosed . 
    Parandamatud ja hirmsad sidemed . 
    Varssavi ööd . 
    Dicksoni ööd . 
    Öö Lumumba kaitsjaga .  "  
    Vaadates seda kava , pead tahtmatult mõtlema kogu inimelu , inimese sisemaailma , seda enam looja mõttekäikude vastuolulisusele , determineeritusele , ning samal ajal - mingite rikkumatute eetiliste normide püsivusele . 
    Saanud algtõuke väga rasketest ja tõsistest mõtisklustest , leidnud neile kinnitust isikliku elu kriisiajal , juba valmis alustama , leidis ta endas ikka lootusjõudu asi  "  paremaks mõelda  "  , ööle uusi , mahedamaid varjundeid leida - ja seda nimelt siis , kui tal polnud endal oma tervise suhtes enam mingeid illusioone . 
    Öö ootas teda . 
    Püüdkem viimast loetelu põgusalt kommenteerida . 
    Dicksonit ja Teravmägesid oleme nimetanud . 
    Aafrika . 
    Viibides Nõukogude kirjanike delegatsiooniga Lääne-Aafrikas , oli Smuulil võimalus pikemalt vestelda kindraliga , kes vastutas Patrice Lumumba ihukaitse eest . 
    Põhja-Atlandi kohta leiame paar rida  "  Jäisest raamatust  "  :  "  Tuletasin meelde jaaniööd 1955. aastal Põhja-Atlandil . 
    Seal istusime kapteniga tema väikeses kajutis , laulsime igasuguseid laule , kuid nii tasa , et see endalegi vaevalt kuulda oli .  "  
    Jaanilaupäeva öö Koguva metsas saab lisada vaid muhulaste imelike juhtumiste või monoloogide motiive . 
    Aleksandria . 
    Vt.  "  Jäine raamat  "  . 
    Üle Siberi . 
    Ei oska arvata muud , kui vast lendu Vladivostokki või siis Isamaa-aegset tagalaelu . 
    Palderjan . 
    Sõja algul jõid mehed ära Muhu apteegi palderjani . 
    Midagi tõsist ei oska siingi näha . 
    Ajakirjaniku öö . 
    Ärev ja põnev öö Pihkvas 1944. aasta sügisel , vahetult enne Eesti vabastamist . 
    Smuul saadeti korrespondendina lahingute käiku kirjeldama . 
    Et päike ei kõiguks . 
    Väikeses väinas , päikeseloojangul kalalt tulles olevat Voldemar Panso paadimehele öelnud :  "  Pane mootor seisma . 
    Ma ei taha , et päike kõiguks .  "  
    Andruse Volli pulmad . 
    Peiupoiss . 
    Mis kurba võiks olla neis viimastes ? 
    Nii on ka oma viimase teosega meie ees toosama Smuul , kellele rõõm ja mure olid kaksikvennad . 
    Kuid ühte neist armastas ta rohkem ... 
    Ja nii dikteeris ta 27. märtsi õhtul eessõna kavatsetud teosele : 
    Inimene ja öö 
    Ma hakkasin seda raamatut kirjutama 1968. aastal Varssavis . 
    Varssavi oli tol ajal väga rahutu , ja kirjanike Liit , kelle külaline ma vormiliselt olin , ei eksisteerinud üldse . 
    Ma ei taibanud sündmuste mõtet , mis minu ümber toimusid , ja jäin nii üksi , nagu inimene üldse üksi jääda saab . 
    Inimesed , kes mõtlevad , et humoristidel puudub üldse sündsusetaju , eksivad kõige rängemini . 
    Humoristid on tegelikult kõige süngemad inimesed ja huumor kui žanr kirjanduses kõige raskem . 
    Kogu aeg suudab naerda vaid idioot . 
    Aga kõigil meil on oma mured , valguse ja varjude proportsioonid ei ole meist välja lõigatud ja me tajume seda võib-olla teravamalt kui need , kes käivad maailmas ringi kutseliste pessimistide nägudega . 
    Paratamatult , inimlikult me ei topi tunnete laadale oma mõtteid , me vaikime maha isegi oma mineviku , millel on teinekord hirmsad ja kaugeleulatuvad tagajärjed . 
    On olemas tund , mida nimetatakse enesetapjate tunniks . 
    See on kella neljast viieni . 
    See on võib-olla kõige kriitilisem tund meie elus , kus silm silma vastu seisavad kaks : inimene ja öö . 
    Sel tunnil ei suuda me mitte midagi varjata enda eest , meie ei suuda olla paremad , kui me oleme , öö muutub adekvaatseks kõige jõhkrama tõega . 
    Varssavis ma mõtlesin palju nende asjade üle .
    Läksime surnud isaga maale . 
    Isal olid kahed prillid . 
    Hea optika oli kallis . 
    Pärast Pringi kõrtsi istusime väikesele lagendikult . 
    Mina näen seda selgelt . 
    Seda lagendikku ei ole enam olemas . 
    Seal on lepad . 
    Me sõime muna ja isa kooris muna . 
    Mina juba sõin , ja see oli esimene muna mida väljas olin söönud . 
    Siis ütles isa :  "  Lähme .  "  
    Kui me olime paar kilomeetrit maha käinud , ütles isa , et ta jättis oma lähedalevaatamise prillid munasöömise kohta . 
    Ta tahtis tagasi minna ja minu metsa vahele ootama jätta . 
    Ma lubasin oodata . 
    Isa oli kiire kõndija , kuid ta oli kaua ära . 
    Ta ei osanud ennast minu olukorda panna , ta ei võinud arvata , et mul hakkab hirm . 
    Ma ei olnud enne üksi metsas olnud . 
    Oli hämmastavalt hele päev 1954. aasta varasuvel ja õhk virvendas ümberringi . 
    Igal pool kahises miski . 
    Mu hirm oli seda suurem , et oli väga valge . 
    Mõnikümmend minutit pärast isa lahkumist hakkasin nagu muuseas hüüdma :  "  Isa , kas leidsid prillid üles , isa , kas leidsid prillid üles , isa kas leidsid prillid kätte ?  "  
    Iga  "  isa , kas leidsid prillid üles  "  järel pidasin vahet - keegi ei vastanud . 
    Igal pool kahises , päev oli nagu kahekordne . 
    Seda kohta , kuhu me pidime minema , ei teadnud ma ka . 
    Aga nüüd , kui järele mõelda , on üsna selge , et nii mõnessegi oma noorpõlveluuletusse , kus loodusetunnet vähekegi sees , olen leidnud võrdlusi ja pilte just sealt , kuhu me tookord läksime ja kus ma hiljemgi olen üksi ja Sinuga palju kordi käinud . 
    Nüüd ma tean , missugune on meri erinevatel aastaaegadel ja erinevate ilmadega - aga see avatud horisont , see äraminemise võimalus on talumatu . 
    Kui ümberringi on mets , kui olen sisemaal , võin merest , välismaast ja õhusõitudest mõelda nii palju kui kulub , mul ei hakka halb . 
    Lähen ja söön põõsast marju ega otsi uusi suhteid . 
    Ma hüüdsin jälle  "  isa , kas sa leidsid prillid üles  "  ja mulle tundus , et isa vaatas midagi väga kaugelt . 
    Siis ma ei hüüdnud enam teist korda , et mitte pettuda , kui ma vastust ei saa . 
    Isa tuli poole tunni pärast , oli prillid üles leidnud ja me läksime edasi . 
    Ma tean , isa , kes rääkis mulle ümbruskonna taludest , nende nimedest , teedest ja metsadest , ei arvanud , et see mulle meelde jääb . 
    Aga tal oli kellegagi rääkida . 
    Kui me lõpuks pärale jõudsime , oli mul hea meel ja ma ei osanud kellelegi midagi öelda : nad rääkisid teistmoodi ja olid liiga sõbralike nägudega . 
    Mul oli väga palju riideid kaasas ja järgneva kahe kuu jooksul , mis me maal olime , vahetasin neid iga päev . 
    Maapoistel , kes olid minu sugulased , olid suured silmad . 
    Isa ja maapoiste isa läksid sama päeva õhtul millegipärast kala püüdma . 
    Nad pidid kuhugi järve äärde minema , aga see järv oli tegelikult lähedal . 
    Ma läksin igaks juhuks kaasa , et isaga midagi ei juhtuks . 
    Isa püüdis teha kõik , et olla maainimese moodi . 
    Ta ei teinud minustki eriti välja , rääkis minuga asjalikult - peamiselt millegi toomisest või viimisest , aga ma sain väga hästi aru , et ta tegelikult ütles sellise olekuga mulle väga tähtsaid asju kogu eluks . 
    Niipea kui me isaga kahekesi jäime , rääkisime me natuke teistmoodi ja ma sain jälle kõigest aru . 
    Ma sain siis üldse esimest korda millestki nii hästi aru . 
    Nad läksid järve äärde mööda kitsast rada , kus oli ka nõgeseid . 
    Ma olin kogu aeg seal , kuid ometi olin ma mõttes meie Pärnu maantee kodus , mille aknast sai vahel hobuseid vaadata , suuri , aeglasi hobuseid , kes vedasid kummiratastega vankreid . 
    Järve ääres läksid nad lootsikusse ( isa ja maapoiste isa ) ja isa ei tahtnud välja näidata , et see oli eriline : see , et nemad läksid natukene siledale järvele kala püüdma ja mina pidin kaldale ootama jääma . 
    Isa teadis küll , mis ma mõtlesin . 
    Ta vist teadis küll . 
    Ma olin ta ainus poeg . 
    Maapoiste isal oli kaks poega . 
    Isa viipas korra käega ja ütles :  "  Me sõidame , näe , sinna - ole sa , Juss , siin , või kui tahad , mine koju , küll me toome siis kala ka .  "  
    Kui nad juba väikeseks olid muutunud ja ühe niisuguse serva taha hakkasid jääma , nii et neid enam puude vahelt hästi näha polnud , hakkasin nagu muuseas , et mitte ennast haledaks teha , hüüdma :  "  Isa , kas saite juba kala kätte ?  "  ja  "  Isa , kui palju kala teil juba on ?  "  ja  "  Isa , kas kala ka täna hästi võtab ?  "  
    Isa kuulis hästi , sest kõik oli hästi kuulda . 
    Vesi kannab häält hästi edasi . 
    Isa vastas :  "  Ära hüüa midagi , ma pean siis vastu hüüdma ja kalad ehmuvad ära .  "  
    Aga nüüd hüüa kui palju tahad .
    Elu on haljas nagu mure tõe pärast 
    Sel ajal kui eit ja taat võtsid luhal loogu ning päikese mahe mandariin pilvepatjadel veeres , istusin mina kareda mägijõe kütkes ning lantisin tõde . 
    Põõsais saagis mingi lind . 
    Võinuksin peaaegu arvata , et tegemist on rohutirtsuga , kuid aeg-ajalt rabistas ta tiibadega ! 
    Istusin nii ühtesoodu samas poosis küütleva allika vilus õhtule vastu ning nälpsasin ritva . 
    Kui kondid kangeks kippusid jääma , astusin aerupaati , vedasin mõlaga või andsin lainetele voli , jõgi vullas lustakalt allapoole ja mina lootsikus kaasa , meeles tore noos . 
    Algul kaldusin arvama , et minu Tõe on neelanud mõni ablas haug või sire forell . 
    Hiljem hakkasin isegi toekamaid ahvenaid kahtlustama . 
    Vibasin ritva , et vihin - Tõde otsa ei hakanud . 
    Usinalt noppisin landilt tumedaid vesikasve , pehkinuid kännutüükaid , suurepäiseid hauge või räpakaid ogalikke ning asusin uuesti lantima . 
    Ja kui lõpuks hämarduvat koduteed otsisin , oli rohi haljas , eidel-taadil hein saos , tarest keerles kiibakas suitsukorgits ja mina ise olin näiliselt nii tühjade kätega , et tahtmatult tuli naer peale . 
    Homme lähen uuesti lantima . 
    Pottsepa savi 
    Olin sitke saviplönn , midagi polnud sinna enam parata . 
    Sündisin rähmasel hommikul , kui meister lammutas remondikorteris kohta uuele ahjule , koksis maha roidunud potivooderdise ja rapsis läbi hallitanud vuugivahed . 
    Poiss oli hoovist tolmava sületäie savitelliseid toonud , sõelus kuhila liiva , kallas vanni vett ja töötles mind mõni aeg pahkliku tambitsaga . 
    Edasi sakkis valus labidaserv mu keskelt läbi . 
    Keegi ei poetanud silpigi minust ega mu arvamusest , kuigi olin selle rabeluse alfa ja oomega , nende palkade lagi või liikude jõõr . 
    Mina , materjal , mina , alus . 
    Ühel tumedal tunnil kaksati mind köögikühvlile , ja pläts-pläts-pläts lebasin rokases ja roostes pottsepapanges . 
    Ühelt poolt nõelas mind tige kellusilm , teiselt tirrutas märjaks kastetud ahjupott . 
    Kobas meistergi mind mõnitava pilguga , lärtsatas plotski suust ja tsuskas pohmelusest veidi ebaleva käega kellu kõhtu . 
    Tobe tunnistada , kuid nüüd tikkus mulle naer peale . 
    Alati kui lamedad meistrisõrmed mind vatsast kabistavad , vigistan oma sinkjat savinaeru . 
    Nutma , nutma peaksin ma õieti , tean ! 
    Ent kihistan endiselt vigiseval viisil , meister krimpsutab nina ja paiskab mu pea ees pruuni ahjupoti mõhnasele seljale . 
    Aga ei , ennak on rahulolukrimps meistri ninajuurel , ennak ahjupoti turb rahulolu , visalt kui laavaväli ja kiusakalt kui tainapall vajun kivilt lahti ja kukun kihistades hämarasse ahjusoppi käkrasse . 
    Meistri kollaseis silmis välgub viha :  "  Vedel savi , kuradi loru !  "  , ja säru saanud poiss lisab kähku vanni liiva . 
    See oli ka mu viimane muie mõnitava ja kalgi maailma üle . 
    Uuesti rapsab pottsepp mu kellule , uuesti põntsatan ma , pea ees , punasele tellisele ; läheb mööda mõni päev , ja lilla tulenõgesed valitsevad minu ja mu veljede sompuva teadvuse kohal valminud ahjus , savi ja telliste vennaskalmistu . 
    Kurja nõia pottsepa loitsuist toodame me , tõrvased alud , pruun kivi ja paatunud savi , tuld rõskele maailmale . 
    Milleks , kellele neid kassikuldseid kalke leeke tervis , vastamata jääb see küsimus . 
    Veel kord donžuanismist ehk üllatavaid elamusi Pääsküla-sõidult 
    Jäin sel korral rongile hiljaks , jooksin ja olin vaguninurka maha istudes erk-väsinud . 
    Akna taga lippasid mööda hirvujedad pihlakaplikad , matusväärikad kuuserivid , kebjakad kevadised otsekäigurajad , kogu hilishommiku raugev rutt . 
    Hiiul võililletses bussi ootetulba all kollasekleidiline koolilaps . 
    Rahumäel oli küljetsi lükatud paar tosinat üht mõõtu tahutud hauaplaati , et teaksin : niisama eripalgelised , kui on inimesed elavana , on nad ühelaadsed surnuna . 
    Lillekülas lähetati liinile taksiautode kulleseparve ; poiss kõrvalpingil torutas piibuhimulisi huuli ; tänu ootamata aitasin ühel vanamutil mingite istikutega jännata ; siis meenus mulle , et esmaspäeval armastan ma juuksuril käia ( on vähe rahvast ) , teisipäeva armastan juba lapsest saati - see on mu õnnepäev , kinnitas aastaid hiljem ka astroloogia , iga päev oleksin ma valmis ananasse või sparglit armastama , sel laupäeval aga kavatsen Maiat armastada . 
    Juhuslikult oli käes neljapäev ja märkamatult hakkasin ma armastama oma Pääsküla- sõitu : aedu , mis mu pilgust äratamata hallid maha jäid , armastasin augustiõunte pärast ; mutti , kes mind ei tänanud , tema eelseisva tusa pärast , sest pooled võrsikuist olid niisuguse moega , et ei kavatse mingi hinna eest kasvama minna ; Balti jaama pätte armastasin julguse pärast , mis mul kunagi nende tõttu tuleb proovile panna . 
    Üle kõige aga hakkasin armastama tunnelit , ja mitte üksnes selle tõttu , et ta ehitati minu kasvu kohane , vaid ka kinokuulutuste tõttu : Rahus Molutaja , Sõpruses Põletatud maa , Koidus Uus Don Juan .
    Ja siis seisan ma sellest hoolimata kindral Trepovi kabinetis ja mul on kaebekiri käes - täpipealt , nagu ma seal käisin ja nagu mul oligi , kaebekiri sissetungimise ja häbematu ning seadusevastase läbiotsimise puhul ... 
    Ja härra oberpolitseimeister tuleb mulle lahkesti vastu , ülepea mitte niimoodi jäigalt ja peaaegu et kärkides nagu tõeliselt - tuleb mulle lahkesti vastu , enesel munder eest lahti ja parem õlg ja kael vatis ja valges sidemes , ja mina ütlen : Härra kindral , Vera Zassulitš tulistab teid ometigi alles kolmeteistkümne aasta pärast , kuidas te siis juba praegu ... 
    Aga oberpolitseimeister ei lase mul rääkida ( ta ei lasknud mul ju siis ka peaaegu et rääkida ) , vaid võtab mul käe alt kinni ja ütleb : Kallis härra Karakozov , jätame selle , ajalehed muidugi kirjutavad , et ma olevat juba täiesti terve , aga teid ja mind nad ju ei peta , ha-ha-ha-haa ... 
    Mina püüan ennast lahti rebida , aga ei julge seda nõnda ägedasti teha nagu tahaksin . 
    Ma ütlen : Issand jumal , Vaše Võsokoprevoshoditelstvo , see on eksitus ! 
    Mina ei ole Karakozov ! 
    Mina ei ole eluilmas Keisrimajesteedi peale ... 
    Ma tean , ma tean , ma tean , härra Karakozov , ütleb kindral ja siis lendame meie ( temast valgest õlasidemest on talle väikene valgevatine tiib paremale mundriõlale kasvanud , pahemal õlal liigutab ta tiiva eest narmastega pagunit ) ja me lendame kahekesi läbi õhu ja Kaarli kiriku tagumisest unkaaknast sisse ... ; Ma lähen ajutisest apsiiditagusest puutrepist üles ja kindral tuleb , mu kannul . 
    Ja kui ma oma Kristuse taga näoga müüri poole seisma jään ( vangisid peab vangimajades niimoodi seista lastama , et nad ei näeks , keda mööda viiakse , ma peaksin Trepovi käest küsima , kas see on tõsi ) , siis paneb ta käed minu abaluudele ja hakkab mind seina sisse suruma . 
    Ta pigistab mind kuidagi imehõlpsasti kivisse ja männipuulaudadest voodrisse , mis ma apsiidiõõnsusse ehitada lasksin , ja nelja tuhandesse raudnaela , mis ma sinna lüüa käskisin , ja ma mõtlen : Niisugustel tähtsatel meestel on ju ka haavatud peast elaja jõud ... 
    Ja siis olen ma juba ka seitsmekordsest krohvist läbi ja värvidega üleni üks ... ja vaatan ülevalt koguduse peale alla ! 
    Nende minu maalitud silmadega , mis peavad igaühele silma vaatama , seisku ta seal all kus tahes ... 
    Ja seitsekümmend Süda-Eesti talumeest ... ei-ei ... kolm tuhat inimest vaatab alt mulle otse silmadesse , mida eluilmas ära ei saa pöörata ... 
    Ma tahan hüüda : Inimesed , ärge vaadake mulle ometigi niimoodi otsa ! , aga kogudus tõuseb püsti ja hakkab aplodeerima ja nende aplaus vajub mulle peale nagu tihke hall vatt ja lämmatab minu sootumaks ära ... 
    Me astume kantselei poolt külgmisest uksest kirikusse sisse , mina kõige ees , kogudusevanemad järel . 
    Päike paistab lillakate äikesepilvede vahelt kirikuseinad heledaks ja lühtrite vase kiiskama . 
    Ma seisan ühes vöörmundritega silmapilgu kolme tuhande silma all . 
    Ma olen rahulik ja jahe . 
    Ja see läheb mul korda , see läheb mul korda . 
    Mul on must pikk-kuub seljas , mullu enne Pariisi-sõitu koos sabakuuega Gorohhovajal Fischeri juures teha lastud . 
    Ma olen enesele pärli halli kaelasidemesse torganud . 
    Ma silmitsen rahvamurdu pinkidel istumas ja läbikäikudes seismas . 
    Siis hakkan ma rahvasummast läbi trügima . 
    Kuigi nad aupaklikult teed annavad , nii hästi kui nad vähegi saavad , on edasiminemine vaevaline :  "  Andke andeks ...  "  
    -  "  Olge lahked , olge lahked ja andke andeks , et meie ...  "  
    -  "  Palume , palume , härra professor ...  "  
    -  "  Lubage teid teretada , professorihärra ...  "  
    -  "  Rõõm ja auu teid näha saada ...  "  
    -  "  Astuge siitpoolt , siitpoolt ...  "  
    -  "  Ja olge teie igaveseks tänatud meie Õnnistegija näo eest ...  "  
    Ma sammun läbi nende aupakkumiste tasase laine , läbi nende õlgade ja riiete puudutuste , nende liikumise kahina , nende hingeõhu , nende lõhnade ... 
    Ma olen rahulik ja jahe . 
    See peab mul korda minema ... 
    ( odav seep , saunavihad , higi , teenijatüdrukute lõhnaõli Vergissmeinnicht , piibupigi , männilaastud , rauapuru , hobusetallid . ) 
    Läbi nende hingeõhu ... 
    See peab mul korda minema ... 
    Ma hoian pilgu nende silmadest kõrvale ... 
    Esimene rida paremat kätt kantsli all on prii hoitud . 
    Meie jõuame selle ette välja . 
    Enne kui ma selja koguduse poole pööran ja istet võtan , heidan , ma silmad üle rahva . 
    Ja taban kantsli ees kolmanda põikrea otsal härra Gerneti pika näo ja pakenpardid ära . 
    Ma teadsin ju , et ta seal kuskil on . 
    Palju ei puudu , et ma naeratan . 
    Ma teen talle parema käega kerge äratundmisviipe . 
    Veel pahemal on vend Kaarel perega ja vend Tõnis , kes on Peterburist kohale tulnud , ja Georg on seal ja Hans oma paksu Lisoga ja mitmesuguseid Lubjassaare Kölereid , kes aupaklikkusest pole söandanud mind üles otsida ja keda Tallinna Kölerid ( nõndapalju on meil siiski , jumal tänatud , kokkukuulumise tunnet ) on nüüd vägisi pingiridade esimesse poolde vedanud ... 
    Siis sunnib miski mind veel kaugemale pahemale vaatama - ja mu süda põksatab ja mu ihu voolab sooja täis , niihästi ehmatust kui ka rõõmu : Ella on seal ! 
    Ma ei mõista , mispärast tema nõnda ootamatult Tallinna on sõitnud ... 
    Aga muidugi on mul pööraselt hea meel ... 
    Isegi , kui see tähendama peaks , et Peterburis on juhtunud midagi halba ... mine tea , selle kolme nädala sees , mis ma sealt ära olen ... 
    Igatahes on mul valusalt hea meel ... 
    Ta istub kolmkümmend sammu minust eemal , mustad lokid lillekorvitaolise valge biidermeierkübara all elavalt sassis . 
    Ta püüab mu pilgu kinni ja noogutab mulle julgustavalt . 
    Ma noogutan vastu : Ella ... 
    Me võtame vöörmündritega istet . 
    Ja ma tunnen : Ella on seal minu selja taga ja mingi tuulevinu Karelli uksest ei küüni mind puutuma . 
    Orel astub sisse . 
    Kõrgete pidulikkude viledega ja mühiseb vägevatest koskedest alla ja mina istun seal ja see läheb mul korda , see läheb mul korda . 
    Jahedalt ja sirgelt . 
    Nagu ma olen otsustanud . 
    Ma tõstan ettevaatlikult pilgu ja silmitsen oma Kristust ja löön silmad kiiresti maha . 
    Sest liiga palju puhtalt tehnilisi nii ja teisitivõimalusi ja kahtlusi vilksatab mul läbi pea . 
    Ma kuulen , see kahvatu noormees , Martin Lipp nimi , räägib kuskil midagi ja kogudus tõuseb püsti ja põlvitab ja istub jälle ja orel mühiseb vägevatest koskedest alla ja minust üle , kõik minust üle . 
    Otsekui oleksin mina naeratav känd keset virda ... ... 
    Naeratav känd oma salaja mõttega : Ella ... 
    Ma ei saa ju püsti tõusta ja selga altari poole pöörata , et ma teda silmaga näha võiksin . 
    Aga ma tean : ta on seal . 
    Ta on vastu minu soovitust , aga mu südamepäri Peterburist kohale sõitnud . 
    Ma tunnen tema sealolemist , ma mõtlen tema sealolemist iga oma ihu rakuga . 
    Nagu üksnes see mees mõtelda mõistab , kes armastuse siis on üles leidnud , kui tal ei olnud selle peale enam kõige pisemat lootust ... 
    Ma mõtlen : Ella ... 
    See valge ihu , mis omas õrnuses koguni nõtkem on , kui arvata teaks ... 
    See tõsiselt kaunis ja haritud hing ... kes ometigi nõnda praktiliselt mõtelda oskab , et ta , oleks tema asemel keegi teine , hirmu peale võiks ajada ... ... 
    Ja mina istun siin otsekui känd , mõtlen ma , otsekui känd keset jõge , teadmise ja kahtluse tõukudega oma sees ... 
    Sest , issand jumal , kõik äratavad lõppude lõpuks kaastundmust - kõik ... 
    ( Ja nõndapea , kui see mõte mulle tuleb , tean ma ühtlasi , kuhu see välja viib , kuhu see alati välja on viinud ... ) 
    Kõik ... 
    Igaüks on viimsest vaatepunktist ohver ... 
    Gernet - oma seisusesüü õigeksrääkimise krambiga . 
    Karell - oma tasa ja targu talitamisega , mis pole muud kui argus , oma headuse ja arguse igavese vihastava maadlusega oma autähtede all ... 
    Mina - oma kunsti- ja ilu- ja harmooniaideaalidega , mille üle noored irvitavad ... ja oma rahulikkusega , mida ühed peavad äraandlikult ägedaks ja teised äraandlikult leigeks , ja oma Kristusega , kes röövliks osutus ! 
    Kreutzwald ka . 
    Tema ka . 
    Oma äraneetud halastamata sapiga ! 
    Ja papa Schultz haua põhjas oma tobeda kerglase epikuurlusega ! 
    Ja oma lobaga ! 
    Mis võis tahtjatele mis tahes juttudega põhjust anda ... ja Ella ... 
    Issand jumal , ma ei saa ju midagi selle vastu , et see jälle mulle meelde tuleb ... 
    Ma võin ainult valju häälega ütelda ( sest läbi koguduse valju laulu ei kuule seda keegi ) , ma võin ainult ütelda : see on vale , see on vale , see on vale , mis Kreutzwald omal ajal oma tuttavatele Ella kohta on ütelnud ! 
    Aga meelde tuleb see mulle ikkagi ja liigutab ennast minu pealuu koopas nagu nilvane loom ... : doktor Schultz olevat omaenese liha ja vere hinna eest tsensoriks saanud ja karjääri teinud - selle eest , et ta käskis Ellal ( mul on tunne , nagu võtaksin ma tüki surnuliha suhu ) vana Adlerbergi , Vladimir Fjodorovitši , keisri õueministri , kaheksakümneaastase puuderdatud šimpansi armukeseks hakata ... 
    Ja Kreutzwaldi järgi peab Ella ju oma isa käsku täitnud olema ... 
    ( Siis arvatavasti 66- ndamal ... kui doktor ise õueministeeriumi sekretäriks sai ... ) 
    Aga see on vale ! 
    See peab viimse kübemeni vale olema ... 
    Sest kui ka kõik muu , mis selle vastu räägib - kõik Ella pärine olek - , tühjagi ei tähendaks ( tema usule avatud meele , tema puhtusepüüde võiks Patukahetseja Magdaleena vormeliga ära põhjendada , tema kiindumuse minu vastu , minu arusaamatu õnne , nagu ma seda nimetasin , võiks tema langemise läbi koguni arusaadavamaks seletada , kui see ilma selleta on ... ) 
    - üks ei saaks ometi olla ei teatrimäng , ei meeleäraheitmine : Ella sügav lugupidamine oma isa vastu . 
    Mida ma tunnen . 
    Ja mille ehtsuses ma ei eksi . 
    Ei-ei-ei ... 
    Ella ... anna andeks , et see jälle mulle meelde tuli ... 
    Ja et mina selle vastu argumenteerima hakkasin ... nagu oleks see argumentisid väärt - kui ma sind ometigi tunnen ... 
    Anna mulle andeks , sest meie kõik oleme ohvrid ... sugugi mitte hädatarvilikud ja ometigi möödapääsmatud ... 
    Aga mille ? 
    Mille ? ! 
    Aeg- ajalt on mul tunne , et ma olen selle mõistmisele õieti ligidal ... 
    Mul on tunne , et just praegusel silmapilgul - kui orel niimoodi ei müriseks -  "  Ah , talitus ongi juba möödas ? 
    Ja orel mängib kirikut juba välja ... ?  "  
     "  Ja-jaa - ma tänan , ma tänan ... 
    Ei ole tõesti tänamise väärt ...  "  
     "  Jah , mul on hea meel ... 
    Ma tean : kella kolme ajal , Toompeal , koguduse majas - karika üleandmine ... 
    Ja söömalaud kaetud ... 
    Ma tänan , ma tänan ... 
    Aga andke mulle andeks , mul on praegusel minutil rutt ...  "  
    Ma tõttan õnnesoovijate ja teretajate hulgast läbi . 
    Ma sõuan läbi kirikust välja voolava rahvasumma . 
    Ma mõtlen minust eemale astunud , aga valusat ja vaevalist mõtet : mis see on , mille ohvrid meie oleme ? 
    Ja mis on tugevam , kui see ? 
    Mis oleks lunastus ? 
    Kas või lunastuse alguski ... ? 
    Kas või paljalt selle mõistaandmine ... ? 
    Ella on peauksest paremat kätt pinkide vahele astunud ja ootab . 
    Ma jään tema ette seisma . 
    Ta on pinkidevahe põrandal seistes minust pool pead pikemgi . 
    Ta on lihtsas valges suvekleidis pimestavalt ilus . 
    Ma võtan ta käed :  "  ... 
    Ella ... tere ... 
    Mis on juhtunud ... ? 
     "  Gianni , ma pean ütlema : sinu Kristus on üsna huvitav .  "  
     "  Ella , mispärast sina äkitselt Tallinna sõitsid ?  "  
     "  Ma tundsin korraga eile õhtul , et sul on mind tarvis ... 
    Ma hoian ta käsi . 
    Ta valgeid , alati sõrmusteta , tiivulisi käsi . 
    Ma pigistan ta käed oma hõredasse punakasse habemesse . 
    Ma musutan neid . 
    Ma ütlen tasa , peaaegu ägades :  "  ... 
    Ella ... sa oled mulle armas ...  "  
    Ta vaatab mind imestusest suurenevate silmadega . 
    Ma ütlen kiiresti :  "  Tule . 
    Patseerime . 
    Hingame värsket õhku . 
    Ma olen kella kolmeni prii . 
    Ja õhtuks teen ma enese ka muidugi priiks .  "  
    Me läheme kirikuuksest välja . 
    Ma küsin :  "  Ja Peterburis pole midagi juhtunud ? 
    Midagi - halba ?  "  
     "  Halba ... kuidas võtta ...  "  
     "  Noh ?  "  
     "  Karell on üleeile tagasi astunud .  "  
     "  Karell ... ? ! 
    Kes sulle rääkis ?  "  
    ( See on täiesti tagamõtteta küsimus . ) 
     "  Vladimir Fjodorovitš .  "  
    See on vabastava lihtsusega antud vastus . 
    See ei koorma mind . 
    See teeb minu pigem millestki priiks . 
    Ma küsin niisama tagamõtteta nagu äsja :  "  Kuidas tema seda sulle ütlema tuli ?  "  
    ( Sest see on igatahes ootamatu asi : üheksakümneaastane riiginõunik tuleb Ellale Karelli lahkumisest teatama ! ) 
     "  Eile hommikul , Nevskil . 
    Mina astusin Jürgensoni noodipoest välja . 
    Tema laskis oma tõlla kinni pidada . 
    Tal on hea lornjett . 
    Ja ta ütles , et Karelli lool võib sinule tähtsust olla .  "  
     "  Aga mispärast astus tema tagasi ?  "  
     "  Keiser on käskinud tal Dolgorukajale aborti teha .  "  
    Ella prantsuslik komme nimetada asju nende kõige otsemate nimedega on iseenesest kütkestav , aga ehmatab mind ikka veel . 
    Ja praegu võtab see mind põlvist nõrgaks ... 
    Ma küsin peaaegu nagu möödaminnes - ja oma ükskõiksuse valskust hirmsasti häbenedes ( maamees , kellel on õukondlase pärast häbi ) :  "  Ja kes rääkis sulle põhjusest ... ?  "  
    ( Issand , anna , et see polnud Vladimir Fjodorovitš . 
    Issand anna , et see oli keegi teine , keegi naisterahvas , näituseks ... 
    Sest kui see vanamees rääkis temaga keisri armukese abordist ... 
    Issand , ma saan aru : see ei tõestaks midagi , aga tõenäoliseks tundumise vaev minu meeles kasvaks päratult ... 
    Issand Jeesus Kristus seal üleval minu selja taga , sina , kelle mina sinna maalisin , sa saad ju minu armetust palvest aru - seda paremini , eks ole ju , et sa oled kurjategija näo järgi maalitud ... ) 
     "  Sellest rääkis mulle krahvinna Berg .  "  
     "  Aaa ...  "  
    Ma kuulen , kuidas varblaste siutsumine kastanipuudes minu juurde tagasi tuleb . 
    Ma hingan kopsude põhjani . 
    Ma küsin :  "  Ja mis oli Karell keisrile vastanud ... ? 
     "  Kui seda minu kohuseks peetakse , leidku Majesteet minu asemele teine mees !  "  
    Tema ? ! 
    Keisrile ? ! 
    Nõnda ? ! 
     "   "  Mhmh .  "  
    Ma hoian aina veel Ella kätt . 
    Me liigume rahvasummas kirikuesisel , ma ei tea õieti , kuhu . 
    Ma pigistan silmad kinni . 
    Ma kuulan laialilaguneva rahvasumma hääli . 
    Ma tunnen , kuidas sumbe õueõhk kubinal täis kirikuga võrreldes ikkagi värskem on . 
    Ma tunnen : midagi on juhtunud . 
    Jaa . 
    Karelli lahkumine on muidugi üsna väikene vägitegu . 
    Aga ma olen lugenud , Kant ütleb : vooruslik ei ole mitte see , kellele tema head teod rõõmu teevad , vaid see , kes peab ennast nendeks sundima ...
    Ma olen ikka tahtnud jutte kirjutada . 
    Noore tudengina kirjutasin muinasjutu ja sama hooga lapsemeelse lookese , kuidas kord tuletõrje sõitis õnnetuspaigale , kus tegelikult polnud juhtunud muud , kui ühe eidekese tainakauss oli pliidi alla kukkunud ja sellest sai tohutult suitsu . 
    Need kaks juttu ilmusid koos ja sest on möödas vist kolmteist aastat . 
    Olen hiljem ka proovinud . 
    Aga miski segab . 
    Ei saa ridagi valmis või selgub mõne lehekülje järel , et tuli lüüriline proosa . 
    Ei pea ega saba . 
    Jutt on siiski midagi muud . 
    Kümne aasta eest tahtsin kirjutada suurt sümboolset romaani . 
    Tegevus toimunuks linnas , kus tahtlikult ja juhuslikult tapetakse inimesi . 
    Peategelane pidi olema matemaatik , kes poolkogemata satub seda juhuslikku tapmist raalide abil planeerima ja teostama ning lõpuks elab läbi omaenda kallima surma . 
    Linn oleks kujutanud tänapäeva maailma . 
    Nüüd pärast Vietnami mõtlesin , et idee oli paremgi , kui vahapael näis . 
    Aga see jutt ei tulnud ka välja ja ma põletasin ära tema alguseni . 
    Nüüd ehk hakkan mõistma , miks ma seni jutte kirjutada ei ole osanud . 
    Tahtsin lihtsalt korraga kaht vastakat asja . 
    Tahtsin kirjutada jutu , mis oleks päris jutt , aga oleks ka midagi muud kui päris jutt . 
    Jutt algab ainega , sellega , millest kirjutad . 
    Ainega algas ka minu kimbatus . 
    Imestan ikka , kuidas Vetemaa , Vahing või Valton või keegi teine , kes elavad samasuguses maailmas kui mina , leiavad kätte jutuained , ümmargused munad , mida annab elu voolust välja tõsta ja kirjanduse piljardilauale veerema panna . 
    Mina püüdsin samast voolust samasuguseid mune õngitseda kui nemad , aga pihku jäi ikka vaid ühtlane sõre aine , mis sõrmede vahelt tagasi sõrises ja peo tühjaks jättis . 
    Jutuga on ka nii , et ei saa iseenda hoolde jätta nagu romaani . 
    Kui oled romaanil otsad lahti teinud , hargnevad sündmused ja saatused ise edasi oma sisemise loogika . 
    See romaani ja elu loogika on aga aeglane ja lai sellest pole jutu kirjutamisel suurt abi . 
    Nii ma olin ja ootasin . 
    Uskusin , et kirjutan kord oma päris jutu , mitu juttu ja nad tulevad head välja . 
    Aga ma ei saanud peaaegu kunagi niikaugele , et oleksin võtnud sulepea ja alustanud . 
    Alustada tuleb sellest , millest , aga sellega algaski mu kimbatus . 
    Ja polnudki muud teha kui oodata . 
    Oodata oma ainet , oma ümmargust muna . 
    Öelda  "  päevast päeva  "  oleks liig , sest iga päev pole aega mõelda kirjutamata juttudele , aga iga nädal ja iga kuu küll . 
    Nüüd , mil neid ootusekuid on saanud rohkem kui kümme aasta jagu , on ootuse kõrvale tulnud kahtlus : kas saangi kätte selle oma ainemuna ? 
    Viimati jäävad mul oma jutud hoopis kirjutamata . 
    Kolmekümneselt on paras aeg kärpida ülemääraseid illusioone ja õppida leppima sellega , mis tehtud . 
    Tegemata jääb nagunii väga palju ja parem on , kui sa ei looda , et teed seda edaspidi , mis on jäänud , pole pikem kui tagaspidi . 
    Parem on , kui ütled lahti salalubadustest , mis kord oma auahnusele andsid : saada selleks , teha teist ja kolmandat . 
    Vahel on ometi olnud tunne , et oma jutuaine on mul siiski olemas . 
    Et see , mida olen oodanud , ootab ise mind kuskil eespool . 
    Või on hoopis kogu aeg olemas kuskil siinsamas . 
    Tarvis teda ainult märgata . 
    Ehk olen seni lihtsalt elu näinud vooluna . 
    Ainult väike nõksak silmis , nõksak teadvuses , ja äkki näen voolu asemel sündmuste ahelikku , kust saab jutusündmusi nii palju kui kulub . 
    Nagu kivivarest pihukive , ainult kummardu võtma . 
    Igasugu pettekujunditega on nii : vahel näed treppi alt , vahel ülevalt , miks siis mitte eluga . 
    Mõnikord näis mulle , et see nõksak , mille järel hakkan asju teisiti nägema , sünnibki kohe , on hästi ligidal . 
    Et olen oma ainega kokku sattunud ja see , millal ja kuidas temast jutu saab , on pelk ettevõtmise ja laua taha istumise asi . 
    Viimane kord oli see siis , kui käisin läbi Käia tänava . 
    Seal elasid vanasti Maie vanemad ja kui Maiega käima hakkasin , tuli mul veel sinna visiidile minna . 
    Maiel oli ülikoolivaheaeg ja ma sõitsin sinna . 
    Olin just hakanud habet kasvatama ja mul oli hirm , et nad seda pahaks panevad . 
    Aga Maie lubas , et ta ütleb , et tema käskis mul habeme kasvatada . 
    Eks see tegelikult vale ei olnudki . 
    See oli luitunud kahekorruseline agulimaja . 
    Nemad elasid esimesel korrusel , korter 2 . 
    Maie oli ülikooli ajal ainult mõne nädala suvel kodus ja nii elasid ema ja isa kahekesi kolmes toas . 
    Käia tänav on vaikne põiktänav Pärni ja Kaare tänava vahel . 
    Bussipeatus on Kaare tänavas , otse nurga taga . 
    Kaare tänavas on tihe liiklus , aga Käia tänavasse , vähemalt Maie vanemate poole , müra eriti ei kostnud . 
    Varem elas kolmandas toas Maie vanaema , aga tema oli siis juba surnud , kui me Maiega tuttavaks saime . 
    Toad olid külmad , vannituba oli korrast ära . 
    Mõne korra olid joodikud aknaid lõhkunud - aknad olid kõnnitee poole ja parajasti küünarnuki kõrgusel . 
    Maie ema oli tüdinud ahjusid kütmast . 
    Tema töökoht oli sealsamas ligidal , ehituskontoris Kaare tänaval , tema jõudis enne isa koju - isal oli teisest linna äärest sõita - ja pidi alati ise briketti tooma ja tule ahju tegema . 
    Ahjusid oli kaks , aga väikese toa ahju nad üldse ei kütnud , kui kahekesi olid ; tolle toa ust hoiti lihtsalt kinni ja tuba oli täitsa külm . 
    Põrandad olid kõigis tubades külmad : see oli sellest , et põranda all oli kelder . 
    Liivapealsed põrandad vanades talumajades on soojad , aga agulimajades nii ei tehtud . 
    Kui Maie veel tilluke oli , ei saanud nad teda kuigipalju põrandale roomama lasta , ta ukerdas oma varbadega lapsevoodis või isa ja ema suures kaheinimesevoodis , mille üks serv oli vastu seina lükatud ja teise ette seatud toolid . 
    Selle kõige pärast tahtsidki Maie vanemad vahetada korteri väiksema , kõigi mugavustega korteri vastu uues majas . 
    Me saime Maiega kahe abieluaasta sees vahest tosin korda neil käia . 
    Siis nad saidki uue korteri Kruusa tänavas , uues elamurajoonis . 
    Et nad olid nüüd kahekesi , võtsid nad kolme toa vastu kaks tuba , aga see-eest mugavustega , keskkütte ja sooja veega . 
    Korrus on neil ka hea - kolmas . 
    Maie räägib , et temal Käia tänavast mingeid helgeid lapsepõlvemälestusi ei ole . 
    See oli tavaline agulilapsepõlve tavalises agulimajas ja koduna ei ole talle see korter kunagi tundnud . 
    Mina ei või ka ütelda , et too elamine seal mulle suure ja sügava elamuse oleks jätnud . 
    Oleks veel Maie pärast , aga temaga saime tuttavaks hoopis mujal , teises linnas ja käisime ainult mõne korra külas . 
    Ükskord sattusin kogemata Käia tänavast läbi minema . 
    Ma tegelikult ei tea , kas see oligi päris kogemata . 
    Tulin kultuurimajast ja sealt saab jaama kaht teed pidi . 
    Tuleb kas otse Kaare tänavasse välja tulla või tulla Pärmi tänavat mööda Käia tänavani ja siis Käia tänavat mööda Kaare tänavasse . 
    Mina tulin Käia tänava kaudu ja tollest majast mööda . 
    Hämardus parajasti ja korterites põlesid tuled . 
    Alumistel korrustel olid kardinad ette tõmmatud . 
    Seisatasin korter 2 akende all ja vaatasin sisse . 
    Esik oli pime . 
    Neil oli pime esik , saapad , mis seal seisid , olid ikka jahedad jalga panna , niisama mantlid . 
    Peegel oli ka neil esikus . 
    Suures toas põles tuli . 
    Lagi paistis , seesama kitsastest soonitud laudadest lagi , mille peal elas perekond kahe väikese lapsega , kes ikka joosta müdistasid ja kiiktooli kiiksutasid . 
    Tagatoa kardinapraost - see oli seesama kunagine vanaema tuba - paistis tütarlapse pea ja aknalaual oli värviline laastudest korvike . 
    Niisugune , mille sees vahel hoitakse kallimaid kompvekke või lihavõttemune . 
    Ma seisin akna taga vist ainult mõne viivu , parajasti niikaua , et seda kõike märgata . 
    Siis äkki tajusin , et näen midagi teisiti . 
    See oli imelik tunne . 
    Aeg oli teistsugune . 
    Sain aru , et eluvool on seesama mis aeg . 
    Seni oli ta ühtlane katkematu vool . 
    Nüüd äkki ta muutus , nagu näinuks teda teise nurga all , teises valgustuses , teise kiirusega voolamas . 
    Aeg oli peatunud , jagunenud osadesse , nagu küllastunud lahus järsku täitub kristallidega . 
    See oli peaaegu ruumiline , üksikkildudest või kristallidest kokkupandud ajamosaiik . 
    Kõik , mis aeg sisaldas , jäi küll oma kohale , muutus vaid aeg ise . 
    Ja muidugi minu ajatunne . 
    Ma ei olnud enam kindel , kas asun samas ajas kui hetk tagasi , kui maja number 16 ees seisma jäin . 
    Ehk polnud vahepealne tõsi , ehk elasid Maie vanemad ikka vanas kohas . 
    See , et nad on ära kolinud ja nende korteris elavad mingid võõrad inimesed , tundus mulle järsku raske uskuda . 
    See olnuks imelik , võimatuseni imelik . 
    Imelik olnuks ka see , kui nad ikka seal elanuksid - Maie vanemad võib-olla ka Maie ise , üliõpilane õhetava suusapäevadenäoga , väike patsiline tüdruk , see seal koloreeritud fotolt , pai naeratus näol ja tunnistus kilbina rinna ette tõstetud , tita , kel polnud juukseid , nii et ristimise ajal seoti talle lint ümber pea . 
    Kõik oli äkki ühtviisi võimalik ja võimatu . 
    Aeg oli jaotunud hulgaks osaaegateks , ajakristallideks , igaühelt peegeldus vastu mingi teine hetk , mingi teine Maie , teine isa ja ema , teine mina ise . 
    Mulle tundus , et kuulun ise võrdselt igasse niisugusesse ajakristalli . 
    Olevik oli kaotanud mõtte . 
    Pöördusin ja läksin välisuksest sisse . 
    See käis nii nagu alati krääksuga , raskelt - ust vedas kinni kõva jurakas terasvedru . 
    Seisatasin trepikojas . 
    Seal oli samas peldikulehk . 
    Üleval seisis elanike nimedega must tahvel ja sellel nagu vanasti : ? 1 Aamisepp , ? 2 Looring , ? 3 Sumakova , ? 4 ... ? 
    Looring . 
    Jäin kuulama . 
    Kõik oli vakka , ainult voolumõõtja surises ukse kohal . 
    Vajutasin kellanupule . 
    Kell tirises nagu vanasti , siis kuuldusid sammud . 
    Lohisevad tuhvlisammud kuskilt köögi poolt ukseni . 
    Võti pöördus kaks korda , kett kõlksus ja uks avanes . 
    See oli umbes neljakümnene naine , vist blondeeritud juustega , väsinud näoga , mis viivu jooksul muutus tõrjuvaks ja umbusklikuks . 
     "  Vabandage , kas siin elab Looring ? 
    Maie looring .  "  
     "  Ohjaa , Looringud . 
    Looringud on siit ammu ära kolinud . 
    Nad said Kruusa tänavas uue korteri . 
    Vist maja number 28 . 
    Korterinumbrit ma hästi ei mäleta , oli vist natuke vähem kui 20 , kas 18 või 19 . 
    Vahel tuleb neile veel kirju siia . 
    Asutuste omad vist , masinal trükitud aadress ... mul mees viib ära , härra Looringule töö juurde , ta tunneb teda .  "  
     "  Vabandage , et tülitan . 
    Ma olen Maie klassivend . 
    Olin kaua Eestist ära . 
    Head aega .  "  
     "  Pole midagi , pole midagi . 
    Küll te leiate nad Kruusa tänaval üles , maja 28 , korter 18 või 19 . 
    Head aega .  "  
    Ta sulges ukse ja pööras lukku . 
    Ainilt ühe pöördega . 
    Küllap oli mees veel töölt tulemata . 
    Mind ta ei kartnud . 
    Kuigi mul on habe , olen ma ikka natuke lapsenäoga , ka kartliku korteriperenaise pilgule kõike muud kui korterivaras või väljapressija . 
    Läksin jaama poole . 
    Aega oli üle poole tunni . 
    Taevas oli puhas sügav sinine , kõik tähed ei paistnud veel . 
    Ka linna tulesid polnud veel süüdatud . 
    Kõik oli nagu ennist - tabasin seda kohe , kui olin väljas tänaval . 
    Kristallidest polnud järel muud kui kadunud piirjooned , lahustuv võimalikkus , mida viiv hiljem ei saa enam tõsiselt võtta . 
    Ainult mingi tunne oli alles , et aja voolamisega oli midagi teisiti olnud . 
    Aja rütm näis lonkavat : üks viiv oli pikem kui teine ja nii vaheldumisi . 
    Tõstsin kella kõrva juurde . 
    Tikk tundus lühem ja tasasem kui takk . 
    Ka rongi rataste rütm oli isemoodi , niisugune , nagu ma varem ei ole kuulnud . 
    Mulle näis , et rongi pidevas liikumises on põgusad pausid , liikumatusehelid . 
    Väljas oli juba päris pime , oleks paistnud palju tähti , kui vaguniaknad poleks nii tolmused olnud . 
    Oli umbne ja palav . 
    Tundsin , et jään uimaseks . 
    Püüdsin ratsionaalselt mõtelda , mis minu ajaga , ajatajuga seal Käia tänavas õieti juhtus . 
    Küllap see oli lihtsalt väike illusioon , mis tõestas aja ja ruumi seotust . 
    Tõdesin lihtsalt järsku ja väga selgesti seda , et asjad ja kohad ei kanna vahel mingit nähtavat märki aja voolamisest . 
    Meil aga on mälu ja elu , mis ongi seesama voolamine . 
    Majad ja korterid on ajas , aja sees , aeg on meie sees . 
    Vahel üllatab see meid endidki , eriti siis , kui kogeme , et see , mis meile on minevik , on asjadele veel olevik . 
    See ongi vist kõik . 
    Siis poolunes äkki taipasin , et võiksin kirjutada jutu . 
    Sellest ajakatkestusest . 
    Või selle pilguga , mis mul siis oli . 
    Jutu meist , minust ja Maiest . 
    Kahest agulilapsest , kellel on tegelikult olnud väga vähe õiget lapsepõlve , kellel pole olnud õiget kodu , avatud maailma , loodust . 
    Tundsin , et võin sellest kirjutada . 
    Ja sellepärast : see , et tahtsin kirjutada ja võib-olla suudan , on sellestsamast puudujäänud lapsepõlvest , puudujäänud ruumist ja ajast , mis tuleks kuskilt mujalt leida , avastada ja täita millegagi , mis tasakaalustaks mingid igatsuse ja pettumuste vaekausid kuskil meie sees . 
    Öösel sain koju . 
    Maie ja Kristiina magasid juba . 
    Töötoa aken oli lahti . 
    Laual oli sedel :  "  Kui sa süüa tahad , viinerid ja kartulid on külmutuskapis . 
    Tee soojaks . 
    M.  "  Ma ei tahtnud viinereid . 
    Otsisin kapist midagi juua . 
    Seal oli ainult vana roostemaiguline mineraalveepära . 
    Läksin töötuppa tagasi ja istusin laua taha . 
    Kustutasin lambi ja vaatasin välja . 
    Taevas oli nii selge , et Linnuteegi peaaegu paistis . 
    Otsisin tuttavaid tähtkujusid , aga silma jäi ainult Lüüra , vanade eestlaste Vanad Reinad . 
    Kus on põhjataeva heledaim täht - Veega ? 
    Ma mõtlesin , kuidas küll vanad eestlased seda tähte võisid kutsuda . 
    Mingi nimi tal küllap oli . 
    Vanad eestlased nägid ainult põhjataevast . 
    Ma mõtlesin , kas saan kunagi näha lõunataevast .
    Kui kaua olen nüüd seda päeva ja seda hetke oodanud ? 
    - Oodanud , ütlesin ma ? 
    Ons niisugust asja võimalik , mõistlik , ühele leheneegrile üldse mõeldav oodata ? 
    Sellest võiks äärmisel juhul ehk unistada ja unelda ning seejuures oma unistuse täitumisele niisama vähe lootusi evitada kui sellele , et kordki elus astuda laevalt maale Funafuti saarel keset Lõunamerd ( 8 ? lõunalaiust , 178 ? idapikkust ) , istuda palmide alla ja vaadata ookeanile lasuursinise laguuni taga . 
    Nii et  "  oodanud  "  ei ole küll kohane sõna . 
    Ja ometi , kui hakkan oma mälusoppides sorima , selgub , et olen seesugust võimalust arvestanud oma esimestest töödest peale . 
    Ah need esimesed tööd ! 
    Intervjuud tolle aja suurte laulutähtede Eva Malmi ja Suleika Halibajevaga , mida ma enne toimetusse viimist oma pool tosinat korda ümber kirjutasin ja mis sellegipoolest praegu lugedes naerma ajavad . 
    Mis siis , kui juba tollal tulnuks teha intervjuu Edith Piafiga ? 
    Oleksin oma elu suurima ja arvatavasti ainsa võimaluse ära raisanud , muud midagi . 
    Nüüd on teine asi . 
    Nüüd ... teine ... ? 
    Ega see ometi tähenda , et nüüd lähen Edith Piafi juurde nagu mis tahes külaskäigule , et nüüd muudkui jalg üle põlve , makk käima ja küsima - mis on teie arvates õnn ... ja et mis te arvate ... ja mis te sööte ... ja - ? 
    Eh-ei , nii libedasti see ei lähe ... isegi minusugusel mehel ... 
    Niisuguse intervjuu tarvis peab stsenaarium olema ette valmis viimse kui punkti ja mõttekriipsuni ning mitmes variandis pealegi , uksekella helistamisest alates ja väikseimagi sõnavarjundini välja . 
    Niisugusel intervjuul pead olema üksainus suur kõrv ja kombits ja antenn , et selle toa atmosfäärist kinni püüda iga biovoolude võnksatus , neist midagi kaduda laskmata . 
    Siin võib su jutuajamise käiku muuta päikesest juhuslikult mööduv pilveraaski , mis valgused ja varjud toas ümber paigutab , või Boulogne'i metsa poolt tulev ning kardinat hõljutav tuulehingus , või koguni tolmukübe , mis päikesekiirest läbi ujudes hetkeks tema tähelepanu võib köita . 
    Rääkimata köhahoost mis mind tabada võib - see on siis neetud  "  Priimast  "  , ma tean - , või mõnest sõnast , mis juhuslikult sassi võib minna , sest oma prantsuse keelt kardan ma kah natuke . 
    Muidugi , see sõna võib sassi minna ka nii parajal kohal , et ta naerma hakkab ja liialt tihenenud pinge õhust hajub - aga kas selles just kindel saab olla ? 
    Seepärast tuleb minulgi , intervjuude spetsil , kõik aegsasti ja põhjalikult läbi mõelda . 
    Või ette läbi elada , nii oleks õigem . 
    Et kõik saaks küsitud ja vastatud nõnda , nagu olen ammu mõelnud , mõelnud kõik need kakskümmend aastat , mis ajakirjandusse maetud - võib-olla mitte kõik kakskümmend , alguses ei saanud ju suurt mõeldud , sai tundmuste järgi tööd vehitud , aga kümme viimast kindlasti . 
    Või viis vähemalt , need viimased viis , kui hakkasid korduma enesekriitika puhangud ja tekkima see tunne , et su elu ja töö - Ma ei taha öelda , oh ei , et mu töö mulle ei passiks - muidu ei oleks teda kakskümmend aastat tehtud , eks ju ? 
    Ajakirjanik Ernest Prummel on oma elu igatahes täie jõuga elanud ja töötanud nii , et on täna vabariigi ühe suurema ajalehe paremaid mehi . 
    On nähtud nii- ja naasuguseid inimesi ja olukordi , on kirjutatud paremaid ja pisut halvemaid asju , aga kõik ikka selle mõttega , et oled eesliinil ja et iga pauk peab minema pihta - jah , muidu ei oleks ajakirjaniku tööl mõtet . 
    Minu arvates küll mitte . 
    Ja ometi - või ehk sellepärast ? 
    - , kui nüüd on lõpuks käes see päev minna Edith Piafi juurde - mis on mul temaga rääkida ? küsin eneselt . 
    Minul , nõukogude ajakirjanikul , kes on surunud kätt Lev Landaul , rääkinud Šolohhoviga , istunud terve suvise päikese- loojangu ühisel palginotil vana kaluri Jurnas Jakoobiga , meri kümne sammu kaugusel kruusale sahisemas ja kajakad tormi karjumas , Jurnas Jakoobi aga lausumas terve selle õhtu vältel kümmekond sõna , mis sulle sisse puurivad ... 
    Mis on mul siis veel rääkida Edith Piafiga , mis oleks midagi päris uut , niisugust , millega võiksin lugejale miskit anda - minul , eesliini mehel ? 
    Aga ometi arvan , et on . 
    Veel rohkem : ma tean , et Edith Piafi intervjuuga on saabunud minu suur tund . 
    Kui tahate - minu viimne suur töö . 
    Pärast seda tööd ei ole mul ajakirjanduses enam midagi teha , absoluutselt midagi . 
    Millest või kellest võiksin veel kirjutada ? 
    Jälle Karla Paemurrust , kes pärast päevatööd enese puhtaks peseb ja rahvateatri lavale ruttab ? 
    Tean , et ma sellega enam hakkama ei saaks , selle loo ja ees ootava mastaabid oleksid niivõrd masendavalt erinevad , et kirjutamise kallale ei tasuks enam asuda ja kõik katsed midagi ära teha ajaksid vaid hulluks . 
    Seepärast tuleb loobuda . 
    Tõenäoliselt hakkan majahoidjaks , kojameheks , nagu vanasti öeldi . 
    Kaks kohta ? kaheksakümmend rubla kuus , ja aega jääb ülegi - mitte sellepärast , et ma libedalt läbi ajada kavatseksin , ma pühiksin ja liivataksin ja raiuksin jäädki , kuid aega oleks üle ikkagi . 
    Oma töö teeksin oavalges või lausa pimedas - nii olen ma harjunud : enamik minu lugusid on sündinud siis , kui aknad on kas juba või veel kustunud . 
    Päevad on alati kulunud materjali hankimiseks või viinavõtmiseks - ja nüüd saab aega olema veel rohkem . 
    Ning kindlasti leidub peaaegu alati keegi , kes naabrile kohvikus või baaris külge tonksab ja ütleb : näe , tema ongi see Ernest Prummel , kes Pariisis Edith Piafi usutlemas käis . 
    Noo , küsiks teine , see musta habemega kiitsakas ? 
    Ei oleks uskunud . 
    Ja ostab mulle viiskümmend grammi konjakit , et kuulda , kuidas seal Pariisis ka on ja mismoodi need prantsuse naised - Vaat niisugune mees olen mina , Ernest Prummel , kes muide , olgu öeldud , selle loo eest Jurnas Jakoobist mullu aastapreemia sai . 
    - Oleks ta parem saamata jäänud ! 
    Jah , ja nii ma jõudsingi jutuga jälle vana Jurna juurde . 
    Miks ? 
    Ometi pean peagi astuma Edith Piafi ette ja mul tuleb hoolega valmistuda . 
    Ei saa lasta mõtteid laokile , kui niisugene katsumus käes . 
    Kogu mõttejõud tuleb fokuseerida Edith Piafile , üksnes tema peab mu lähima tuleviku , peaaegu juba olevikuks muutunu plaanides eksisteerima ... 
    Lilled . 
    Et ma lilli ei unustaks , sest see , mis mul ees seisab , ei ole tavaline intervjuu , vaid rituaal , aga igal rituaalil peavad olema lilled . 
    Missugused ent ? 
    See ei tohiks olla tavaline bukett , mis ära kaoks tema toa lillede külluses , rooside , liiliate ja orhideede aias . 
    See peaks olema midagi eripärast ... nagu kimp kannikesi näiteks . 
    Kuid samas kardan , et kannikesed on liiga intiimsed , isegi liiga paljutähendavad ... või siis ehk nurmenukud ? või kullerkupud koguni , suur kuldne sülem ... või ööviiulid ? 
    Jah , ööviiulid ! 
    Peaks juba olema nende aeg . 
    Ta ei ole neid kindlasti oma elus näinudki , suuri imestavi silmi tõstaks ta nad näo juurde ja just sel ajal , kui visiit saab toimuma , pärast lõunat , lõhnavad ööviiulid eriti diskreetselt . 
    Oo , ütleb ta ja mu mälu fikseerib igaveseks ( kui igaviku ulatuseks minu mälurakkude iga pidada ) tema hääle ja naeratuse . 
    Inimese naeratusest võime tavaliselt lugeda teda ennast . 
    Mõnikord aga valgustab teise inimese naeratus sinu enese elu , äkitselt nagu välklambi lahvatus , mille teravas valguses ja varjudes näed mõndagi , mida päevavalgus oli varem sedavõrd pehmendanud ja ümardanud , et olid harjunud oma ilusa lameda halli pildiga . 
    Mõnikord muide teevad sõnad sedasama . 
    Kui ma Jurnas Jakoobiga tormieelse mere ääres istusin ja tema sõnu kuulasin , mis iga kümne laine tagant ükshaaval habemetuustaku vahelt kukkusid , hakkasin taipama mõndagi meie mõlema elus . 
    Kivine ja adrune rand , paat , võrgud ja limased kalad selles ning hädine onn - eks see oligi vana Jurna elus kõik ? 
    Ah jaa , veel vana peitsitud voodi lapitekiga , mille all rasket tööväsimust magatud , ja üks pühapäine šeeviotist kuub , pulmakuubki võib-olla veel - see oli kõik , ja meie jaoks ei ole see ju midagi , eks ole ? 
    Ometi hakkasin just temalt tabama asjade mõningaid tuumi , mina lehehunt , kes elus nii mõndagi näinud . 
    Ja otsekui mingi võlatunne , mis mind tollest ajast kiusab - Kuid nüüd olen ma Pariisis . 
    Ööviiulid , oma ala meistrite poolt hoolega pakitud , on lennukisõidu ilusasti üle elanud . 
    Nüüd peavad nad üle elama veel minu erutuskuuma käe embuse , kui ma nendega tema juurde lähen . 
    Minu peatuskoht on tema korterist mitme kvartali kaugusel , aga ma tahan minna jalgsi nagu vana-aja palverändur . 
    Otsustasin riietuda tumedasse , hoolimata sellest , et mõni võiks mind pidada matsiks või snoobiks - minu hingeseisundile vastab tume kaherealine kõige enam . 
    Väljas aga on juuli , Pariisi tänavad on pooltühjad ja minul on jalgsi hea minna , sest teel saan oma mõtteile veel viimast lihvi anda . 
    Astun sisse väikesesse bistroosse ja joon topeltkohvi - lämmiga on see parim , ehkki enesetunne nõuab hoopis topeltkonjakit . 
    Olen närvis ja vajan julgustusdopingut , aga parimgi konjak tunni aja pärast enam ei lõhna , vaid lehkab , kui suu avad , ja seepärast ei tohi . 
    Selles toas pead olema täiesti puhas , kui tahad tema atmosfääri enesega niiviisi kaasa viia , et seda pärast teile edasi anda - ja selles minu tänase visiidi mõte ju on ? 
    Kirjutada üks tõeliselt , täiuslikult hea lugu . 
    Mis on hea lugu ? 
    Kui saad aastapreemia , siis on ju hea lugu ? 
    Ametlikult muidugi ... 
    Tänu vanale Jurnale sai sellest tookord päris hea lugu - päris , aga mitte täiesti . 
    Ikka mitte see tõeliselt hea , mida viimased aastad otsinud olen ! 
    Nüüd , jah , taipan miks : sest et mina seal sees olen . 
    Tahtsin kirjutada vanast kalurist , kel käed nagu korbast koorimata jäänud männijändrikud ja nägu meresoolast äestatud , ning tema meresuurusest ja merehallist kalalehasest tööst - aga näe , ikka paistan ma ise ridade vahelt läbi : vaadake , imestage , kuidas Ernest Prummel oskab kirjutada . 
    Ja see taju on nagu moodne lai , liiga kirju , liiga silmatorkav lips mu kaelas . 
    Jurnas aga on Jurnas ja Ernest Prummeli moelips ei sobi tema kõrvale . 
    Ma olen kohale jõudmas . 
    Veel paari maja jagu ... veel üks ... ja siis ... 
    Mu värisev käsi vajutab kellanuppu . 
    Hetk ootamist , siis kuulen kõps-kõps-samme ja uks lõnksatab lahti . 
    Ulatan nimekaardi ja toatüdruk , malbe ja jahe , palub mind sisse . 
    Olen siin oodanud , astun teispoole seni tuntud maailma läve . 
    On see uni olla jõudnud siia ? 
    Salaja , teenijanna märkamata katsun vaba käega uksepiita - see on olemas . 
    Vasakus käes hoian hiirhalli kübarat , kuid kohe saan selle varna riputada , ja nüüd jäävad veel ööviiulid . 
    Mind pannakse istuma suurde mugavasse helesinise- ja roosamustrilisse tugitooli . 
    Lilled asetan lauale , paberi keeran nutsakusse ja pistan tasku - või kuidas ? 
    Laual on kaks raamatut . 
    Sint-Exep ? ry , loen ülemiselt , aga alumist ei näe - siiski , seljalt saan lugeda Maupassant . 
    Klaveril akna lähedal seina ääres on kuhi noote , aga siis taipan , et aken on hoopis lai uks ilmselt rõdule , ja kui ma püsti tõuseksin , arvatavasti näeksin Lannes'i puiestee tagant algavat Boulogne'i metsa . 
    Istudes paistab ainult helehele taevas . 
    On pilvitu juuli . 
    Parempoolsest uksest peab sisse astuma Edith Piaf . 
    Siis ma pean püsti tõusma ja püüdma lausuda midagi , mis ei oleks väga lame ja mis kuidagi nagu märkamatult juhataks sisse meie kõneluse , ilma küsimusteta , ilma vastusteta , mis ei saa kunagi olla päris siirad . 
    Olen küsitlenud paljusid inimesi , suuri ja väiksemaid , ja et küsija pole olnud lihtsalt keegi Ernest Prummel , vaid korrespondent Ernest Prummel , nimega mees pealegi , on nad kõik olnud kohustatud vastama - muidugi , kui küsimused ise on püsinud teatud raames . 
    Ja seda nad on , pikad tööaastad annavad oma lihvi . 
    Mu küsimused on täpselt niisugused , nagu tegelikult mulle sisse programmeeritud ja järelikult on ka vastused ette programmeeritud , nii et suure osa noist intervjuudest võinuksin valmis kirjutada omapead , kodunt kirjutuslaua tagant lahkumata , ja usutletule poleks hiljem lugedes meenunudki , et temalt pole tegelikult midagi küsitud ja tema pole millelegi vastanud . 
    Täna aga astub Ernest Prummel tagasi . 
    Igas mõtte . 
    Täna sündivasse loosse jääb üksi Edith Piaf niisugusena , nagu ta siia tuppa tuleb , ja niisugusena , nagu ta on , ilma Ernest Prummeli varjuta ridade vahel . 
    Tänases loos Ernest Prummel sureb . 
    Hetkeks silmi sulgedes unistan juba istumisest tagasisõitvas lennukis ja esimeste ridade sündimisest , tõeliselt heade ridade sündimisest suurest inimesest ja suurest tööst . 
    Ja muidugi paneb Ernest Prummel sellega siis ka punkti , nagu öeldud . 
    Seni istun ja ootan . 
    Tundub , et terve pooltunni , aga kui vaatan kella , on möödunud viis minutit . 
    Pärastlõunane aeg hakkab õhtusse kalduma . 
    Nüüd paistab päike poolviltu just sellele uksele , mis peab avanema ja ... ja siis vajubki link alla ning ma näen kitsast valget kätt - mustas kampsunis käsivart ja õlga - väikest naist , kes minu poole astub - tõsiseid uurivaid silmi - Kui kaua võis kesta , kuni ta minuni jõudis ? 
    Kui kaua astub nii väike naine kahtkümmet sammu üle toa ? 
    Kaks - viis - kümme sekundit ? 
    Olin tõusnud püsti , tõenäoliselt midagi pomisenud ja loodetavasti ka kätt suudelnud , sest tundsin parfüümi lõhna ja mõtlesin : vist  "  Channel .  "  
    Nüüd hoiab ta mu lilli peos , mu põhjamaa kodusalude orhideesid , tõstab nad kahe käega näo juurde , hingab sisse nende lõhna ja naeratab . 
    Tema naeratus algab suult ja tõuseb silmadesse . 
     "  O , merci !  "  ütleb ta , ja nüüd peab olema minul midagi ütelda . 
    Aga mul ei ole . 
    Mõtlen ainult , et näe , kõik ongi täpipealt nii , nagu kujutlesin , ja süüvin tema naeratusse . 
    See on mu viga , aga enam pole parata : ma tunnen end otsekui hajuvat või lahustuvat tema ees . 
    Jah , selle eluväsinud naeratuse taga näen ränka tööd , valusid , kannatusi , loobumisi - aga kes siis ei tunneks Edith Piafi lugu ? 
    Mida võiksin mina veel lisada ? 
    Või temaga rääkida millest ? 
    Enesest ? 
    Milleks ? 
    Jurnas Jakoobist vahest ? 
    - aga see oleks sama . 
    Kuid ometi , jah , temast küll , temast küll ! 
    Jurna lugu ta taipaks . 
    Ta kuulaks mind ahneil silmil , ripuks mu suul , kui ma oma aktsendiga , kuid muidu päris heas prantsuse keeles räägiksin , noogutaks pead ja aeg-ajalt tõstaks ööviiuleid näo juurde .
    Valge tuleb jälle igavese valuga , äi see ooli , et sügisene aeg ja meretagune asi . 
    Kos sa sellega ! 
    Sandla majaka kohalt vahib ommik joba vasta , löuad laiali kut suurel tursal , pole sii änam aja raasugi , võta aga oma seitse asja ning ranna poole raaguma . 
    Raibe ! 
    - äärepealt oleks villakoti maha unustanud . 
    Poolest ööst ringi lastud kut ipodroom , võtab vanemal inimesel nupu nudiks . 
    Aga muidu poleks jöudand ka . 
    Kellu kolmest sai ennast üles aetud , leib ää sötkutud , tuli ahju pandud . 
    Villad tahtsid üle vaatamist ning värsket vöid oo Liivile ikka viidud , kui linnas käidud . 
    Meretagune asi , arva käid , mesmoodi sa lähed tühjade kätega , olga küll , et oma tütar . 
    Sai siis natuke kombaini mängitud - vasakuga ajasid vöimasinat ringi , paremaga siblisi villasid . 
    Olga tänatud , et inimesel kaks kätt loodud , muidu vöiks möni asi tegemata jääda . 
    Tegemata jääda äi tohi , vöib ingele sandisti möjuda . 
    Millas see Mardi Jaan naise vöttis ? 
    Paar aastat enne söda . 
    Näedsa , pärast pulmi kautas Mardi all ruun ää , Jaan otsis pool suve , ööd ning päevad , enne kut üles leidis , aga selle ajaga oli noor naine omale mujalt leidnud , mes noorele naisele vaja . 
    Obu sai muidugid oma raua tagasi , laps sündis ka ilma , aga Jaani ingele möjus seisukord nönda sandisti , et käib praegast veel apu näoga ringi , kut oleks ussid köhtus . 
    Mes see vingutamine änam aitab - ää jäta tegemata , mis so teha oo ! 
    Nöndamoodi saab siis nüüd sadama poole mindud kut veueesel . 
    Jalgratas abiks küll , villakott vähemalt selle arkide vahel ning piimamannerg sarves rippumas . 
    Omal pole änam nöuksed käed , et vöiksid kaua tassida , reuma luusib kontides kut pahur loom ringi , sügisesest ajast rääkimata . 
    Näedsa , naised söitvad siit üle mere mudavanni , lopitsevad sääl vannis kut piimaülged , natuke pehmemaks pidi ikka kehast vötma , aga kos mool vanal inimesel see aeg vanni vahet patseerida , meretagune asi ikka meretagune asi . ühe koha peal seismisest pole veel keskid reumat saand , pealegid pole mina änam nönda noor , et oma aigusi äbeneda . 
    Kui ütelda , siis oo ikka elatud oma lastele ja koloosikorrale , ning riigile ja rahvale üle selle . 
    Mes seismisest vöi istumisest sa sii räägid . 
    Autu akkab seljataga urisema , nüüd pole Abrukas masinavärgist puudu . 
    Pärast söda oli rehepeksumassin ainuke uriseja küla peal , seegid vaakus sügisel ühtepuhku elu ning surma vahet . 
    Mes nüüd rääkida ! nüüd söitvad söögilauast sitamajasse mooturrattaga . 
    Kesse saealt siis tuleb öige ? 
    Annab veel signaali , kut oleks ma möni kurt vanamutt . 
    Äi ole änam viisakust nüüdse aja inimesel teadagid , poisijupp laseb isa käulaga . 
    Mine , mine mööda , taha mina so vassaati vahti . 
    Kassa näed , massin paistis rahvast pungis olevat . 
    Jo jälle üks tessant kaubamajasse tehakse , sügisene aeg , rahakotid liiga paksuks paisund . 
    Ons nüüd inimestel värki vähe , koloosnikul iseäranis , vöib tessanti teha eest- vöi tagantuksest . 
    Loll , mes ma nüüd jahvata - oh sa Palukse Anna punane pull ! 
    - see jo oopis pulmarahvas söidab ! 
    Jah-jah , see jo oopis pulmatöld söidab . 
    Timmukse Eleena saab täna tanu alla , Valvase keskmine poiss teeb selle tüki ää . 
    Jeevel küll , siis peab argi pitkaks venitama , muidu jätvad veel paadist maha . 
    Nüüdsel ajal oo pulmadega üks igavene kiire , äi tea , missepärast , armastus pole ometi tuhlipudru , et enne ää jahtub , kui meie-isa-palve löpuni loetud . 
    Teinekord muidugid omad pöhjused ka , sedamoodi kut mineva aasta Karjamaa Augustil oma pruudiga oli . 
    Pruudi seisukord pereseisuaktis keikidele silmaga näha , aga näedsa , kord nöuab valjusti , et tuleb aga küsida , ons paariminek teite kindel soov . 
    Eks siis August oli ohates üteldki :  "  Mes sa sii änam pärid ...  "  
    Ärgu teinekord änam arvaku , et Abruka mehed oo suu peale kukkund ! 
    Äi , see tääda , joba akkab Oskar mooturit pahvitama . 
    Kui noored kohal , kellel siis aega vanade järgi oota . 
    No varred , pole mina möni kabeli kanditaat , et änam paadi peale äi jöua . 
    Jeevel , ons elus vähe mööda Abruka-maad ringi lastud , pole kusagile iljaks jäänd . 
    Äga mo vanamees ilmaasjata räägi  "   "  Reuma vöib sool tulla vöi minna , aga jalgadesse ning löugadesse äi satu ta sool eluilmaski .  "  
    Jalgratta jätame vahimaja räästa alla - sinder ! 
    - kuku ise veel näoli sarvesesse ... 
    Saaks aga rutem villakoti kainlusse ja siis ühe valuga paati . 
    Ullem veel kut lümpiamängudel . 
    Kui aga espurtimisega iljaks jääd , oled kautand vend ! 
    Nojah , nüüd pulmalised muidugi reelingu ääres reas kut türgi kuked , vahtivad , kudas ma mööda sillakivisid paadi poole paterda . 
    Jah-jah , Valvase keige nooremal suu körvuni kut mardi maskil . 
    Mes siin ikka nönda itsitada , kui inime keelripakil ingeldab . 
    Pole mool mingit pullinäituse joosmist , lähe aga oma lihast tütart vaatma ! 
    Vahtige kui tahate . 
     "  Tavai paaru , Malli !  "  
    See ja teine ning Ohvri kolm oinast ! 
    - kivide vahel keerab jalad suure rutu sees vinklisse , pailu pold puudu , et oleks silmnäoli lennand . 
    Puhh , saab ometi reelingurauast kinni ! 
     "  Oi-oi , Malli oo päris telegrammiga välja kutsutud !  "  
    Mes sa seal telegrammitad , saaks rutem paati . 
     "  Villakott köhu alla ning pea ees !  "  
    Valvase juntsu oo muidugid keige targem ... 
    Seda pole , et keskid piimamannergu vastu vötaks , kartvad , et loksutab pulmariiete peale . 
    Küll möttes möne käsi ikka siiapoole tuleks , aga kudamoodi sa saad nii tähtsas seltskonnas teistest madalam olla . 
    Äi puhu klaariks . 
    Ja mina äi palu sii kedagid . 
    Akka veel soiguma ja ädaldama , siis vahivad sind kut allainnatud kaupa , löuad krimpsus . 
    Moole pole niisukest alpimist taris . 
    Mina ole täisväärtuslik inime . 
     "  Leemendad kut einaajal , Malli ,  "  ütleb pruudi isa , Timmukse Aadu . 
     "  Äi muidu saa elust öiget maiku , kui auru peal pole .  "  
    Oo küll kena mudijas ilm , aga mina äi mötle siia vahekäiku seisma jääda . 
    Sii seisvad mehed ning nee naised , kellel süda merd äi talu . 
    Mina istu kajutisse . 
    Mesasi see mool siis nönda ukse vahele kinni jääb , et äi saa äi edaspidi äga tagaspidi , vehi kut erneirmutis ühe koha peal ? 
     "  See uks oo inimestele mõteldud , mette kahe küüruga kaamelitele .  "  
     "  Oota , Malli , ma aita sool koti seljast maha .  "  
     "  Attäh , attähh , alastaja öde .  "  
    Jeevel , see jo peigmees ise ... 
    Villipalt oo Valvase poistest muidugid köige möistlikum , päris kahju , et tal meite Liiviga asi liiva joosis . 
     "  Malli tassib magadiskotti selgas .  "  
     "  Kesse mooga änam magada tahab ...  "  
     "  Mes sa räägid , Malli ! 
    Sa veel särtsu täis kut triikraud .  "  
    Meelitab ka mind , va Timmuke . 
    Niisuke päev toob muidugid mee keele peale , kos sinagid teisiti . 
    Näedsa , näost jume lahti vötnud , päris muikus mees kohe , kui vaatma akata . 
    Eks nad selle tüdrukuga ole jahtinud küll , pea tuult täis kut vörgu-ännisel . 
    Korra Eleenal ühe poisiga midagid juhtund , siis teise poisiga midagid juhtund , ema - Juula , näh - vahtis rohkem oma varbud kut teise inimese silmnägu . 
    Isa , see oli müristand kodus :  "  Kott kätte ja uksest välja !  "  , aga tüdruk rihtis kolmandat . 
    Kellel natuke liba ing oo , sellel pole akatuses pidamist . 
    Äi , mes mina sii kohut möista , mo oma tütar proovis ka mitu poissi ää , enne kut ankrusse jähi . 
    Nee ajad olevat igavesti möödas , kos ennast kohe esimese poisi külge kinni joosti . 
    Mes mina , loll , sii vahele räägi , aga eks see otsimine vötab ikka löpuks vöhmale kut nälgas looma . 
    Vanasti läksid tüdrukud öpetaja ette kut roosinupud , aga nüüd - ma vaata praegast Eleenat - näost plass ning mustad ringid silme ümber , kut oleks kolm päeva audas old . 
     "  Ah et Malli läheb Liivikest vaatma .  "  
     "  Möte oli .  "  
     "  Ons ta ikka vana koha peal ?  "  
     "  Mes möttes ?  "  
     "  Noh , seal tibuvabrikus .  "  
     "  Kos see parem oo ?  "  
     "  Ei , ma niisama ...  "  
    Ma ei tea , mes see  "  niisama  "  tähendab . 
    Nüüd pulmauhkus sehes , nüüd oo öige aeg möista anda . 
    Kui ikka inimesele üks töö ei meeldi , siis äi saa teda rihmtega kinni oida . 
    Liivi ütles , et tööpuudust meite maal pole ning konstituutsia järgi oo tal öigus seda teha , mes meeldib . 
    Aiandis oli muidugid kena keik , talvel lilled öitsesid kut Itaaliamaal , aga mes sa ikka lillelöhnast laulad , kui kortrit pole . 
    Mööblivabrikus sai kolme kuuga kolm tuba kätte , sääl , jumal tänatud , oli söukseid silmi , mes inimese äda nägid . 
    Aga siis tuli öigusega ää . 
    Ütles , et abielu sehes äi taha tema änam libama akata ning perekonda pilada . 
    Aga muidugid ! 
    Ons neid ärtsats peresid nüüd vähe ! 
    Suure ilma nähes pragunevad puhki kut puunöud päikese käes . 
    Midaskid oo kuskis kehajaos vähe , kui ing saab nönda ää kuivada kut vibupuu . 
    Sellesamma perekonnaönne pärast Liivi säält mööblivabrikust ää tuli , mine tea , mes transvaaliga oleks muidu asi löppend . 
    Vabrikus pandi pahaks , aga Liivil vädas nönda , et paremini äi saagid . 
    Tüdruk sai , nagu ööldakse , korraga mölema pöse peale musu . 
    Sai lasteaida tööle ning sellega seltsis lapse ka veel lasteaida . 
    Muidu väntsutas poissi Abruka vahet , ilmast-ajast oolimata , laps tatine kut teabmis . 
    Kellel selle vastu midagid oli , vanamehel iga kord silm märg , kui poissi toodi vöi viidi , aga meretagune asi ikka meretagune asi . 
    Muidu iga postipääv süda valutab , et tuleb jälle läbi tormi vöi jääsupi oma lastepambuga , aga aidas ikka riigi poolt määratud kord , omad taksid ning profülaksid ning Liivi sai säält ise ka veel iga löuna sooja toitu . 
    Ma oli kohe önnelik , et nönda läks , kesse seda oskas aimata , et ajajärgu aigus vahele tuleb . 
    Jah . 
    Paar kuud sai tüdruk lasteaidas käia , siis ütles , et änam äi kannata laste kisa . 
    Ütles , et laste vastu pole tal midagid , aga niisuke tunne oo öhtaks , nagu oleks pääv otsa varesekari pea kohal karjund . 
    Ning öösel une sehes ka veel löugavad . 
    Sellest saab iga inime aru . 
    Närvid pole vorstisoolikad . 
    Närvid oo tähtsad asjad . 
    Ma ütlesi : äi , laps , säält tule kohe ää , ää sa , loll , närvidega mängi , see veel puudub , et oma peres lollike . 
    Närvid oo tähtsad asjad . 
    Aga kesse külas söukest asja jagab . 
    Soss-soss-soss ja soss-soss-soss , Mirdi Liivil pole sii ea ning sääl ea . 
    Aga see oo ajajärgu aigus , kui närvid tömmavad . 
    Liivi seletas selle asja moole ää , tüdruk oli kuskist raamatust lugend . 
    Ma sai aru küll , ma oli jo ise süüdi , aga niisugused ajad olid , kui nee lapsed sündisid . 
    Seda peaks keik määletama , kudamoodi kolhoosisid tehti . 
    Liivioli jost tulemas , aga klassivöitlus käis , nagu leht kirjutab , ning ma oli oma suure köhuga kogu aeg klassivöitluse sehes . 
    Mes see ime , et tagantjärgi veel tunda annab . 
    Liivi pole ainuke , ning pealekauba ... sai möteldud , et see , kes sünnib pole öige isa laps . 
    Oh , äbene oma änd tagant ää , Malli ! 
    Näedsa , ikka lipsab loll möte mönikord peakolusse , ilma pöhjuseta tuleb , öige , öige , öige oli jo keik ja see , et -  "  ons Liivi nüüd tööga rahul ?  "  
    Mes sa peaks niiviisi urgitsema , Juula ! 
    Nüüd akkab siis keel liikuma , kui tütar rönga ninasse saab . 
    Minap saa sinna midagid teha , et sina , Juula , moole äi meeldi . 
    Suu oo sool pruntis kinni kut vikipunn , äi seda aja miski öigesti lahti , isegid naer mitte , siis oo kut pudelisuu korraks nina all , mis öhku sisse tömmab , ning naer ise kut kure luukimine . 
    Aga see äi saa üldse teistmoodi ollagid , see käib so ingega kokku , see oo nönda looduse seaduse järgi . 
    Ma usu , so süda pole ka suurem kut tika muna . 
    Peres oo värki nönda , et aiapostid lantsivad searasvast , aga kui vana Timmuke rändpüügil , siis olid kodus nii vanad leiba närind , et tolm käis neelmise ajal ninast välja . 
    Kos sa mötled oma mammonaga minna ? 
    Ela inimese moodi ja -  "  Kuulsid sa , Malli , mes ma küsisi ?  "  
     "  Liivi pole tööd millaskid pelgand .  "  
     "  Oli kuulda , et pidi körvaklappidega tööl käima ...  "  
    Valvase nähvits ! 
     "  Missepärast ?  "  
     "  Ega kana varesest sitemini kaaka .  "  
    Noh , nüüd vöite luksuda , jah . 
     "  Misuke elus asi ilma ääleta oo ?  "  
     "  Jah-jah , ega surnud kana ei muneks ka , Malli ...  "  
    Valvase nähvits oo omast arust muidugid köige targem . 
    Poisi ots alles , aga rääkimise riist jahvatab vahetpidamata . 
    Nüüd paneb veel Juula oma näokese ka viltu ja säält pudelisuust lupsavad sönad välja kut rotipojad :  "  Mes töö peal ta nüüd seisab ?  "  
     "  Ma äi tea täpselt ütelda , aga jo ta sääl teeb ja ... tibusid aitab ...  "  
     "  Mesmoodi aitab ? 
    Peseb kana perseid puhtaks ?  "  
    Niimoodi mina omaga rääkida äi lase . 
    Niisukesele jutule ütle mina vasta :  "  Eeri , so suuauk pasandab inimeste pulmariided täis . 
    Kesse niisukse aisu sees veel paari läheb ...  "  
     "  Tömba oma mulk koomale , poiss !  "  
    Noh , jumal tänatud , vana Valvas ise akkas urisema . 
    Ja niisuksed poisid nad oo , keik kolm , et vanad kuulvad . 
    Näedsa , poiss jähi paugupealt vait . ... 
    Kos mool ikka ütles ... kana perseid puhtaks ... 
    Oo so oma perset elus vähe puhtaks pandud . 
    Oh sa jeedam ning jeleena ! 
    Tibu tuleb munast välja ning kukub kohe ringi sibama , inimeselast kantselda ullupööra , enne kui elamiskölbuliseks akkab saama ... 
    Mes sääl nönda imelikku oo , kui Liivi tibusid aitab ? 
    Terve linn oo löugasid täis , peab ikka värki olema , mes sinna sisse topitakse , et köht äi urise . 
    Äi sel tibul lasta suurt inge tömmata - niipea kut suled peal , tavai munema , munema kut massin , kos sa sääl tohid pääva vahele jätta , töörahvas ootab , linnarahvas nöuab ... 
    Arvate , et oo suur löbu nöndaviisi oma seest munasid välja pigistada ? 
    Jah ... 
    Kas pole Roomassaare sadamat veel käes ? 
    Ah alles pooles vahes ? 
    Nojah , mis asi sii elus aega äi vöta . 
    Isegi Abruka ning Roomassaare vahe - paar vaksa vett - vötab aega . 
    Aeg teeb keik vahed parajaks .
    See poiss tahtis saada jalgratturiks - nagu oli olnud Ants Väravas . 
    Ta tahtis näha kaugeid linnu , mitmes tasapinnas maanteid ; võita rahutuuri . 
    Kui tuli kevad , kihutasid noored jalgratturid parvedena maanteedele ja tema oli üks nende hulgast . 
    Tema kamp treenis tihti mere-äärsel maanteel . 
    Umbes viisteist kilomeetrit linnast väljas pöördus tee merest vasakule ja tõusis järsult mäkke . 
    Sealt algas suvilate rajoon . 
    Liivased teed looklesid läbi männimetsa suvilate juurde ja edasi merekaldale - järsule liivakivi- astangule . 
    Paaris-kolmes kohas viisid logisevad puutrepid astangult alla randa . 
    Seal tegid poisid enamasti peatuse , jätsid rattad üles ja kolasid ringi mööda kivisid täispuistatud mereäärt . 
    Astang oli kohati varisenud . 
    Vaarikavõsa ronis sealt üles : lepavõrsed sirutasid end neile vastu . 
    Igal aastal lumeminekuga langes mõni vana jäme lepp kaldast alla ; aegamööda uhtusid meri ja vihm nad paljasteks haralisteks palkideks , aga osa neist rippus veel juuripidi kalda küljes ja haljendas . 
    Kalda sees olid koopad ; enamjaolt madalapõhjalised süvendid , aga üks neist oli tõeline - suur õõnes ruum kitsavõitu avause taga . 
    Poisid käisid ikka sellest koopast läbi ; hõikasid üksteist või ropendasid - siin kõmises hästi . 
    Seekord olid neist koopas kolm - tema ja veel kaks teist poissi . 
    Sees oli hämar , rõske . 
    Poiss vaatas korraks koopasuu poole - see paistis peaaegu ümmargune , eresinine , sädelev - ja nägi , kuidas avaus äkki kokku tõmbus , kitsaks piluks , vaid hetkeks nagu lainetus , ja lõi siis jälle avali . 
    Poiss karjatas , hüppas sammu tagasi , komistas teise otsa . 
     "  Mis sa kargad , loll !  "  hüüdis see pahaselt . 
     "  Nad ei näinud vist midagi ?  "  mõtles poiss ja läks kähku teiste kannul välja . 
    Kuid teel linna ei saanud ta nähtust rahu . 
    Korraks käis tal mõte peast läbi - kas ta mitte ei unustanud oma kella kividele , kui nad ujumas käisid . 
    Seda ta hõikaski teistele ja pressis üksi tagasi , kuigi tundis kella oma püksitaskus . 
    Päike läks looja . 
    Idast surus peale sügav sinine õhtu - meri ja taevas sulasid ühte , lainetel helkis rohelist . 
    Liivaastang ujus oranžis valguses ; konarused heitsid teravaid varje . 
    Koopasuu mustendas ja sealt õhkus külma poisile vastu . 
    Nüüd tundus see veel pisem kui päeval . 
    Võib-olla tavatses avaus ööseks kokku tõmbuda nagu võilill või tulbiõis ja eelmine tõmbus oli olnud selle hoiatuseks ? 
    Poiss seisis madalal kivil mõne meetri kaugusel koopasuust . 
    Paljad reied tõmbusid kananahale . 
    Ta tegi ühe kõhkleva sammu ja kiirustas siis otsejoones treppist üles . 
     "  Teine kord , päeva ajal uurin seda asja lähemalt ,  "  ütles ta endale . 
    Järgmine päev oli laupäev . 
    Siis ei pidanud ta õppima . 
    Ta sõi kiiresti , nii kui koolist tuli , võttis ratta ja sõitis liivaastangule . 
    Ta hüples kive mööda kaugele merre , kükitas ja katsus käega vett . 
    Ta igatses seda aega , millal saaks ujuda , mitte ainult kasta - vesi oli kõrvetavalt külm . 
    Suur meri loksus ja sillerdas kivide vahel ; põhjas paistis kollane lainjas liiv , kiviklibu , ja rohelised vesikasud õõtsusid tasa . 
    Taevas oli eresinine . 
    Kajakas karjus korra . 
    Üleval kaldapealsetel puudel udutas juba rohelist ja linnud säutsusid seal . 
    Otse kalda alla päevane päike ei ulatunud . 
    Koopasuu , tume sügav auk kalda sees , tõotas jahedat varju ega tundunud täna põrmugi hirmuäratav . 
    Poiss kargas tagasi kaldale ja sisenes koopasse , nagu ta seda alati varem oli teinud ; siiski - täna veidi rohkem põnevil . 
    Silm polnud pimedusega harjunud . 
    Poiss sirutas tahtmatult käed ette , astus mõned sammud edasi , koopa keskele . 
    Ja äkki haaras teda hirm . 
    Ta pöördus , et välja tormata , jõudis veel näha , et koopasuu on sakiline , otse kui kortsus ; ligased koopaseinad liibusid ta ümber - koobas püüdis teda endasse imeda nagu see hirmus lihasööja lill ! 
    Siis välgatas ta ees eresinine ketas ja põrand ta all vajus kuhugi sügavikku . 
    Veel mõned korrad tõmbles koobas , ja poiss paiskus välja . 
    Ta langes liivale kivide vahele maha . 
    Ta oli nõrk , läbi raputatud , heitunud , aga kõige suurem oli temas solvumine , häbi , ja ta puhkes nutma . 
    Poiss ärkas , kui õhtutuul teda merelt paitama tuli . 
    Ta tõstis pea . 
    Päike vajus merre . 
    Viimased roosad kiired jooksid libamisi üle veepinna , hõõgusid taevas . 
    Tema selja taha jäi koopasuu : talle tundus , et see tuul pole mitte merelt , vaid koobas imeb õhku endasse . 
    Kõhedus kergitas end temas jälle . 
    Tuul silitas teda ; talle tundus , nagu muutuks ta sulgkergeks ja õhk viiks ta endaga kaasa . 
    Teda haaras taas hirm , ta kargas püstu ja tuiskas trepist üles . 
    Terve tee väntas ta , kuidas jaksas , julgemata pilku tagasi heita , ja alles oma maja trepikojas tundis , et enam ei suuda . 
    Tema korter asus esimesel korrusel - kõigest kümme trepiastet tuli ratast üles vinnata , aga tema jäi istuma kõige esimesele astmele . 
    Trepikojas põles elektripirn ja ülevalt korteritest õhkus sooja vastu selga . 
    Pikkamööda hakkas ta taipama , et on juba hiline aeg , lubamatult hiline ; teda oodatakse - ema närvitseb ja vanaisa on kuri . 
    Nüüd ei tundnud ta enam väsimust , aga süda oli nii raske , et ta ei saanud jalgu alla . 
    Kui ta viimaks esikusse sisse hiilis , ise jalgratta raamiga vastu uksi kolistades , seisid ema ja vanaisa tal vastas . 
    Ema armastas täpsust ja korda , sest ta õpetas instituudis statistikat . 
     "  Kas sa jätad nüüd rattasõiduga hüvasti ?  "  küsis ema . 
    Poiss kehitas õlgu ja vahtis maha . 
    Ta ei julgenud pilku tõsta ; ta tundis vanaisa pakse kulmupahmaid ja ema sätendavaid prille enda vastas . 
    Ta oli neid alati kartnud . 
    Äkki tõstis ta silmad - need vahtisid talle vastu , läikivad prillid ja kulmupuhmad , aga need ei kohutanud teda ; just nüüd , tänu neile , tundis ta ennast korraga täiesti väljapool hädaohtu , kui kindel ja rahulik nende kaitse all oli ! 
    Nad ei tahtnud ju muud , kui teda hoida , selle paha eest , mis tal sees pesitses , visalt talle lõkse ja meelitusi üles ; koopa eest hoida ! 
    Nad muretsesid tema pärast . 
    Ema armsad ümarad põsed olid lohku vajunud ja poisile tundus , et ema prilliklaasid läigivad niiskelt . 
    Poiss tahtis hüüda , et ta armastab neid , et ta ei taha kuhugi kodunt , ükskõik mis karistuse nad talle määravad ; ta tahab täpselt sama , mis nemad tahavad - ja poiss olla , kõigest hingest ! 
    Temast saab veel kuulus jalgrattur , ta võidab Grand Prix ja siis on nad uhked tema üle ! 
    Ta neelatas ainult , silmad hakkasid tilkuma ; ta vahtis maha ja hõõrus nikeldatud rattarehvi vargsi sõrmega . 
    Vanaisa sussid sahkasid rütmiliselt edasi-tagasi esikust mööda ja köögist imbus vägisi ninasse imehead kotletilõhna - vanaema soojendas poisile õhtusööki . 
    Juhtus nii , et mitu korda järjest valiti treeninguks teine tee , seepärast polnud poisil raske koobast vältida . 
    Ta ju tahtis koobast vältida . 
    Aga ometi , igakord , kui valik langes teisele teele , tundis ta südames mingit kripeldust , kerget pettumust . 
    See polnud küll suur , aga visa ega läinud vähemaks , nagu oleks väike magnet teda koopa poole tirinud . 
    Ja ühel päeval , kui nad Mihkliga peale kooli niisama kahekesi sõitma läksid , pani ta ise ette pangale minna . 
     "  Mis siis ikka ,  "  mõtles ta . 
     "  Kas ma kardan ? 
    Ja mis mul karta on ? 
    Kui ma ise ei taha - ei tema ju kalda küljest lahti ei saa . 
    Ja õieti lähen ma sinna ainult seepärast , et seal on väga head lutsukivid !  "  
    Mihkel oli suur ja tugev . 
    Ta alahuul hoidis rippu ja ta vandus ja ropendas tublisti - puhtast harjumusest . 
    Treeningul oli ta kõige kiirem , julgem , tugevam ; ometi ütles treener , et tal polevat perspektiivi : ta kiskus juba suitsu ja teadis viina maitset . 
    Ja ta tüdines kõigest kähku . 
    Nüüd ka jättis ta lutsuviskamise õigepea järele ja lonkis koopasuunas . 
    Poiss jälgis teda silmanurgast , hinge kinni pidades . 
    Mihkel kadus koopasse , kui miski ei liigatanud - koopasuu jäi endisel moel avali . 
     "  Hoo-oi !  "  hõikas Mihkel ja hääl kumises . 
    Poiss võpatas . 
     "  Oh-hoo-hoo !  "  röökis Mihkel kõigest kõrist , nii et poisi meelest kallas vabises . 
    Aga ainult savi pudenes kaldast ja võib-olla oleks seda ka hüüdmata pudenenud , võib- olla jooksis hiir kalda serval , päästis kivikese lahti . 
    Poiss läks sõbrale järele . 
    Ta lonkis koopasse nagu lihtsasse süvendisse - millegipärast ta äkki teadis , et täna jääb koobas liikumatuks . 
    Nüüd koopa keskel seistes oli ta sellest teadmisest isegi pettunud , ta oleks tahtnud , et koobas endast veidikegi elumärki annaks , kas või võpataks korra , ta oli koopa liikumatusest nördinud . 
    Silmad harjusid hämarusega ja seletasid suurt avarat ruumi tema ümber : ülevalt seintest immitses vett , tilkus ; põrand oli keskelt ära trambitud , aga äärtest pehme , savine ; tühi konservikarp vedeles maas ja oksaprahti , paberitükke ; koopa nurka oli hunnik tehtud . 
    Poisist tõstis põlgus pead . 
    Ta vaatas - koopasuu ees rippusid vaarikavõrsed , rohutuustid nagu sasitud karvad . 
    Ja seda räpast saviauku oli ta kartnud ! 
    Selle käes nutnud , oma ema ootama pannud - selle pärast ? 
    Üks paks must ämblik libises ta jalge eest mööda . 
     "  Anna mulle suitsu !  "  ütles ta Mihklile . 
     "  Häh , sa ju ei oska , sa ainult pahvid !  "  ütles Mihkel . 
    Ta ei osanud jah , aga selles polnud asi . 
    Ta tõmbas vaid paar-kolm mahvi ja lähendas siis suitsukoni koopaseinale . 
    Ta jälgis , kuidas hõõguv sigaretiots kergelt värisedes koopaseinale lähenes ja talle tundus , et sein püüdis tõmbuda . 
    Ei , ta ei pissi koopanurka ega tee sinna hunnikut , hoopis sügavamale peab tema põlgus tungima . 
    Sigaret kustus visinal . 
    Ja äkki võpatas miski valusasti poisi sees - nagu oleks ta elusa inimese ihu sisse suitsu kustutanud ; musta pleki ümber koopaseinal hakkas immitsema veetilku nagu pisaraid . 
    Terve selle öö vähkres ta oma voodis und saamata . 
    Miski asi rõhus tal sees . 
    Ta keeras end selili , vahtis pärani silmi helendavasse lakke , pööras ennast külili kerasse , pigistas silmad kõvasti kinni , ja kohe hakkasid mustad täpid silme ees tantsima ja meelekohtades vasardas . 
     "  Ma olen reetur !  "  sosistas ta endale ja viskus jälle pikali , silmad pärani lahti . 
    Pikkamööda hakkasid laud kinni vajuma . 
     "  Ta usaldas mind , see oli ainult minu jaoks mõeldud ,  "  käis nukker sosin poolsuletud laugude taga . 
     "  Tal oli valus !  "  
     "  Tal oli valus ! reetur ! 
     "  ei jätnud meelekohtades tagumine järele , ja nii kogu öö . 
    Hommikul kargas ta äratuskella plärina peale voodist ega teadnud , kas oli öö jooksul tukastanud või hüppas üles avasilmi . 
    Kuid uimane ta polnud , isegi vastupidi . 
    Meelekohtades tuikas , nagu oleks pingul metallniit seal sees unnanud , pinisenud ; iga asi ärritas , vihastas teda - äratuskella plärin , see , et vannitoas pesemisel hambahari käest pudenes , kivipõrandale hüpeldes klõbises , et vanaema justkui kiuste talt küsis , kuidas ta ka maganud oli ... 
    Koolis kutsuti ta tahvli ette vastama , midagi vaba langemise kiirenduse kohta . 
    Muidugi ta teadis seda , aga teda valdas korraga mingi tuimus . 
    Üks halli ajalootolmu sees kopitav vanamees oli kord viltusest tornist kive alla pildunud . 
    Nii totter , mõttetu tundus talle praegu sellest aru anda , et parem ei avanudki suud . 
    Õpetaja püüdis vastust talt välja pinnida ; ees pingis kihistasid tüdrukud naerda . 
    Ta tundis , et vihkab tüdrukuid , ja pigistas huuled kokku . 
    Õhtul , kui vanaema teda mureliku , kaastundliku pilguga luuras nagu haiget või surmamõistetut , kasvas ta ärritus veelgi . 
    Ema kõndis erutatult tuba mööda edasi-tagasi . 
     "  Rattasõiduloa võtan ma sult ära ,  "  ütles ema . 
     "  Kaheks nädalaks .  "  
     "  Kuivik !  "  mõtles poiss ja talle tikkusid kibedad pisarad silma . 
    Ei , mitte kahetsusest - õhk oli talle see kõik ! 
    Kõik nende keelud ja käsud , isegi rattasõit ! 
    Aga ta vihkas neid . 
    Teda ärritas just see , et ema oli öelnud  "  kaheks nädalaks  "  , ja viis , kuidas ema sõrmi vastamisi rutjus , prille kohendas - väike sõrm peenutsevalt püsti , ja pehme rasvapolster puusadel vappumas . 
    Nüüd võttis vanaisa ta käsile ja asus talle vaba langemise kiirendust selgitama . 
    Vanaisa vehkis näpuga ta nina all , torutas tähtsalt huuli ja pritsis sülge , justkui annaksid teda teadmised vaba langemise kiirenduse kohta talle mingi üleoleku poisi suhtes , õiguse ennast peale suruda . 
    Poiss põrnitses teda vaenulikult , altkulmu : ema kes ei suuda talitseda oma söögiisu : õpetaja ; vanaisa ; mees , kellel polnud muud huvi , kui tornist kive alla pilduda - kõik nad püüdsid teda painutada , muljuda selle rajale , mida mööda nad ise susse lohistasid , et tema seda mööda susse lohistaks ! 
     "  Kus mu isa on ?  "  tahtis ta neile näkku paisata . 
     "  Mis te mu isaga tegite ?  "  et siis näha , kuidas ema kahvatab , seejärel punaseks muutub , kuidas vanaisa lõpuks ometi tummaks jääb ... 
    Ta heitis peaaegu võiduka pilgu vanaisale . 
    Ja äkki läks ta vaenulikkus üle hämmastuseks - esmakordselt nägi ta oma vanaisa : kui palju kortse ! nagu valgel närtsinud kapsalehel . 
    Peenike sooniline kael . 
    Kui pisike ja kokkukuivanud ta on , ainult suur lodev kõht nagu pooltühi pallikest - see on ju vanaema ? 
    Nad on täiesti ühtemoodi ! 
    Ja ta oli vanaisa suureks meheks pidanud ? 
    Viimaks hilisõhtul oma tuppa rahule jäetud , oli ta sellest avastusest ikka veel heitnud . 
    Ta tundis , et midagi on sügavalt korrast ära . 
     "  Isa !  "  sosistas ta tasa . 
    Kuskohas võiks isa praegu olla ? 
    Muidugi on isa praegu kuskil olemas . 
    Võib-olla sõidab ta laev Vaiksel ookeanil ; tema istub kajutis ja joob rummi ; kusagil pidavat ta poeg olema , aga kus - ta ei oska otsida . 
    Poiss võttis taskulambi , hiilis vannituppa , riietas end lahti . 
    Hämaras taskulambi valgel tahtis ta peeglis endale hetkeks isa teha . 
     "  Tule siis ometi !  "  sosistas ta õige tasa ja silme ees tõmbus uduseks : tema suur isa , tugev kui tammepakk ; laia karvase rinnaga , hästi karvaste musklis käsivartega , paksu musta habemega ; osa võtab ta ühes ja nad sõidavad kõik mered läbi , kaklevad sadama kõrtse mööda , pilluvad nuga ... 
    Koobas - nad läheksid sinna koos ! 
    Küll isa teaks , mis teha !
    I 
    Hannes Volt oli üheteistkümneaastane ja käis viiendas klassis . 
    Õpetaja riputas eesti keele tunnis seinale pildi ja ütles :  "  Täna kirjutame ümberjutustuse selle pildi järgi . 
    Vaadake seda hoolega ja hakake koht tööle . 
    See on klassikirjand ; tunni lõpuks olgu kõigil kirjatööd ära antud .  "  
    Õpetaja ootas veidi , võttis pildi jälle seinalt maha ning käis sellega mööda klassi edasi-tagasi , iga pingi juures mõnekümneks sekundiks peatudes . 
    Hannes uuris pilti . 
    See kujutas talveööd ja rege , mis mööda teed kihutas , veetud metsikult kappavast hobusest . 
    Reel kössitasid kaks inimest , ilmselt isa ja poeg . 
    Isal oli põlev tuletont käes , poeg surus ennast hirmunult tema kasuka vastu . 
    Nii tuletont kui ka täiskuu heitsid tontlikku valgust viiele hundile , kes rege jälitasid . 
    Huntide lõuad olid ahnelt pärani , punased keeled ripakil . 
    Üks oli reele päris lähedale jõudnud ja jäi mulje , et tuli ei hirmuta teda üldse . 
    Õpetaja astus järgmise pingi juurde . 
    Hannes Volt imes sulepea otsa ja vaatas aknast välja . 
    Sügiseses pargis jooksid väikesed lapsed , kahlasid paksus koltuvas lehemassis . 
    Oli pärastlõuna , viimane tund . 
    Mõned tüdrukud juba kirjutasid . 
    Õpetaja viis pildi seinale tagasi ja jäi akna alla seisma , käed selja taga . 
    Hannes Volt maalis esimese rea . 
     "  Ühel talvisel õhtul otsustasid isa ja poeg sõita naaberkülla .  "  
    Kuusteist aastat hiljem jäi peaaegu tühi liinibuss kesköö paiku kuskil metsa vahel seisma . 
    Juht võttis ämbri ja läks vett tooma . 
    Küllap mõnest talust . 
    Julius Volt pani sooblinahast kulunud talvemütsi pähe ja astus pimedale maanteele , süütamata suits hammaste vahel . 
    Polnud enam päevast tuult , kitsa kõrge metsakoridori kohal taevas oli lõputult palju väikesi tähti . 
    Julius Volt süütas suitsu , läks ümber bussi ja vaatas pimedusse , tuldud teele . 
    Mitte ühtki akent , lume kahvatu kuma taevas ja puudel . 
    Talle meenus , kuidas ta omal ajal Moskvasse komandeeringule sõites oli öösiti unetuna rongi ülemiselt narilt välja sise-Venemaa öösse vahtinud ja alati teatud õudusega mõelnud , miks saaks siis , kui ta mingil põhjusel äkki rongist siia maha jääks , kuuvalgetele lumeväljadele , kus üht elavat hinge , üht maja lahutab teisest mitukümmend kilomeetrit . 
    Ja kui Julius Volt nüüd pimedusse vaatas , mäletas ta lapsepõlvest täpselt samasugust ööd . 
    Sama aastaaega , sama metsa , sama ööd , sama valgust . 
    Ainult buss oli siis veel punane , pika ninaga . 
    Just sellisel ööl sõitsid nad emaga linna ( või linnast koju ? ) ja tuttav autojuht tegi umbes samasugusel kohal ukse lahti ja küsis kümneaastase Juliuse käest :  "  Tahad hunte kuulata ?  "  
    Ema ässituse peale lähenes Julius pakasest auravale uksele ja kuulatas . 
    Kuulis ta midagi ? 
    Vaevalt . 
    Tegi autojuht nalja ? 
    Milleks ? 
    Öösel pakasega peatada raske autobuss - niisama , nalja pärast ? 
    Hundi ulumist kuulis ta alles Kotlases , aastaid hiljem . 
    Aga see ei jäänud talle meelde . 
    Ta püüdis nüüd jälle kuulatada nii nagu kümneaastasena . 
    Häält , mis siis kuulmata jäi . 
    Kindla tõu ja vere häält , kõrget ja puhast . 
    Inimlikku , üksildast laulu . 
    Muidugi oli nüüd absoluutne vaikus . 
    Kui midagi laulis , siis ainult vaikus kõrvus . 
    Julius Volt hingas pakast sügavale kopsudesse , laskis alveoolidel viimse võimaluseni paisuda . 
    Pange kolksudes tuli autojuht . 
    Julius Volt viskas koni lumme ja läks bussi tagasi , kus tukkusid veel viis või kuus unist kaasreisijat , enamasti vanad naised , suurrätikud silmil . 
    Juht pani mootori käima , buss sõitis kohalt ja Julius Volt süvenes öise metsa vaatlemisse . 
    Mõtles julius Volt tööst ? 
    Ei . 
    Ta ei teinu seda enam ammugi . 
    Tõsi , vanast harjumusest ärkas ta mõnikord öösel higisena : ega ma pole unustanud midagi tegemata ? 
    Kurat teab , mida . 
    Ei , tööst ta ei mõelnud . 
    Ta mõtles sellest , millest ta praegu kõige vähem tahtis mõelda : poisi autoavariist kuu aega tagasi . 
    Pikkade arutluste ja protsessimiste tulemusena oli lõpuks õnnestunud tõestada , et Hannes sõitis kraavi selleks , et vältida pealesõitu ootamatult teele ettejooksnud väikesele lapsele . 
    Julius Volt ei mäletanud enam isegi , kust see versioon võeti : kas rääkis seda Hannes üksi või leiti ka tunnistajaid . 
    Laps olevat olnud kolmeaastane , heledapäine , kuid last ei õnnestunud leida , ja milleks ? 
    Laps nüüd mõni tunnistaja . 
    Paljugi , mis see oli , kas siis lapsi vähe , mis sest , et lähedases talus sellist last ei olnud ega elanud , laps võis olla ka läbisõidul , sugulaste juures või lasteaiaga metsas ekskursioonil . 
    Peaasi , et Hannes ise enam-vähem terveks jäi . 
    Aga kes kurat käskis tal seda lugu varjata ja autot salaja ei-tea-kus remontida ? 
    Niisuguste asjade peale ollakse maiad . 
    Kes varjab , see on süüdi . 
    Auto võis muidugi ära parandada , see oli kõige tühisem asi . 
    Julius Volt heitis endale ette , et ta ei pääsenud mööda tutvuste kasutamisest , poja asja arutamise salajasest suunamisest . 
    Ta ei andnud altkäemaksu , ta lihtsalt kurtis oma häda paarile sõjaseltsimehele ja need mõistsid poolelt sõnalt , tegid nagu ise paremaks pidasid . 
    Nii lõppes asi valutult , õigemini öeldes katkestati , ja jäi lootus , et poiss saab load kohe tagasi . 
    Milleks ? 
    Poissi oleks olnud tarvis karistada . 
    Kuid mingi mehhanism töötas nagu iseenesest ja seadis maailmas korra jalule . 
    Julius Volt ei olnud vaimustuses ei endast ega enda käivitatud mehhanismist . 
    Jumal tänatud , et poiss mingit tänulikkust üles ei näidanud . 
    Kaasreisijad magasid , buss sõitis sisse väikesesse alevisse , kuid ei peatunud . 
    Julius Volt nägi tühje , kummituslikult valgustatud pisikesi kauplusi ümber lageda väljaku . 
    Kell näitas juba üle kesköö . 
    Poolteist sajandit tagasi sattus üks verinoor kutsikas linde taga ajades ja nende peale haukudes endalegi aru andmata sügavasse metsa . 
    Teda ümbritses kesksuvine kuumus ja putkede lämmatav aroom . 
    Koer nuuskis rohtu , urahtas , kraapis tolmjat mulda , mis näis haisvat hiirte järele , heitis siis selili ja veeretas ennast keset lokkavat taimestikku . 
    Jalad veel püsti , tardus ta äkki liikumatuks , sest tema kogenematu , ent oma tõu käest päritud haistmismeel tundis hädaohtu , ja hetkeks oli koer niiviisi tardunud keset tuuletut , haudvaikset metsa . 
    Siis hakkas ta vinguma ja tegi mitu hoogsat hüpet , ent peatus jälle . 
    Seisev õhk ei lubanud tal eristada hädaohu suunda , kõrge rohi tegi võimatuks ülevaate aasast , kus ta oli . 
    Aga instinkt ei lubanud tal surma oodata , vaid sundis jälle põgenema . 
    Koju , ainult koju ! 
    Kuid hunt tõkestas tal tee , nagu oleks ta taevast langenud . 
    Suure looma karv oli pulstunud , lahtiste lõugade vahelt tilkus ila . 
    Hetke vaatasid nad teineteisele silma , siis põgenes koer heleda häälega kiljudes läbi võsa . 
    Hunt jooksis talle järele , imelike raskete hüpetega , otsekui oleks tal mängutuju . 
    Hunt ei kiirustanud , püsis koera kannul , kuid ei tahtnud ka järele jõuda . 
    Ta ei hoolinud taresuitsu lõhnast ega sellest , et nad olid jõudnud sauna taha karjamaale . 
    Alles siin võttis hunt ennast kokku ja rabas koera tagumisest kintsust . 
    Hetk välkkiiret heitlust , läbilõikavat valukisa , siis oli koer ennast jälle lahti rebinud , jättes hundi lõugade vahele verise karvatondi . 
    Lõõtsutades vajus hunt kõhuli maha , kuna koer tormas otse rehetuppa ja puges seal niutsudes nurka . 
    Ta heledate silmade pupillid kiskusid kokku pisikesteks täppideks ja keel vajus lõdvalt suust välja . 
    Hannesel oli kooliajast peale kombeks tänaval vaadata naisi ja kujutleda , et tal on seesugune võlujõud , mis toob tema väljavalitud naised tema juurde , tema voodisse ilma erilise temapoolse pingutuseta . 
    Bussis sõites vaatas ta alati hoolega aknast välja . 
    Ta kujutles , et näiteks tema portfelli sanga neet ongi too nupp , mis mehhanismi tööle paneb . 
    Et vältida tühja juhust , tuli lisada veel kaks faktorit , kaks lisasignaali : pilk pidi viibima väljavalitud naisel , ja samal ajal tuli enda ette hääletult , kas või mõttes korrata võlusõna  "  plötzlich  "  . 
    Miks just  "  plötzlich  "  , sellel polnud mingit iseseisvat tähendust . see oli see sõna , mis talle kord juhuslikult keelele tuli . 
    Nii vaatas ta alati bussiaknast välja ja täpsustas enda jaoks ka mingi kindla teelõigu kahe tänavaristi vahel , kus see mehhanism funktsioneeris . 
    Ta ei teadnud , miks tal oli vaja ennast niiviisi piirata . 
    Ühelt reisilt leidis ta endale kaks , vahel kolm naist . 
    Need tulnuksid õhtus ise tema juurde , temast juba ette võlutud , ilma võltsi tseremooniata , ilma imestuseta , et milles asi , kulla poiss . 
    Nad tulnuksid väga asjalikult ja samal ajal väga õrnalt . nad tuleksid ja teaksid ette , mis toimub . nad oleksid kursis armastuskunsti kõikide saladustega ja oskaksid ka kõige riskantsemaid neist loomulikult ja vabalt pruukida . nad ei esitaks küsimusi : miks ? kas ? mis saab edasi ? 
    Nad ei vajaks pehmeksrääkimist , komplimente peale nende , mis armuakti juures vajalikud või lihtsalt spontaansed , nad ei nõuaks muret tagajärgede pärast , Nad oleksid armunud ilma mingi Hannesepoolse vaevata . 
    Aga nad ei oleks prostituudid vaid tavalised naised . 
    Näod ja kehad vilksatasid tavaliselt nii kiiresti mööda , et Hannes unustas nad kohe pärast seda magusat sekundit , mille tekitas absoluutsest võimust linna naiste üle - vanusele , ühiskondlikult positsioonile ja perekonnaseisule vaatamata . 
    Nii sai Hannes oma kujutlustes endale kõik linna ja kõik maailma naised , kuid baarineiu Lea jäi talle igavesti kättesaamatuks . 
    Ja nüüd istus ta jälle siin baaris , ja jälle silmitses ta neiut üksisilmi , ja jõi ennast seejuures pikkamööda purju , ent ikka ei õnnestunud tal neiut kõnetada . 
    Ja Hannes kordas omaette kõige rõvedamaid sõimusõnu , mis ta iganes teadis . 
    Ta pühendas need kõik Leale , keda ta ihaldas . 
    Aga neiu ei vaadanud tema poole . 
    Kell oli juba üle kesköö , kui ta ennast leti tagant üles ajas , et väljakäiku minna . 
    Sealt tagasi tulles kohtas ta trepil vanu koolisõpru , Hillarit nende seas , ja need kutsusid ta oma lauda , ja seal toimus midagi , oleks peaaegu kaklema hakatud , aga kellega ja miks , see talle meelde ei jäänud . 
    Pärast tuikus ta kuhugi koridori , põrkas kellegi vastu , vabandas ja läks kramplikult sirgena edasi mööda tundmatuid ruume . 
    Küllap ta kuskil oksendas , sest hiljem oli tal justkui parem ja ta hakkas otsima teed baari läbi hiiglasuure restoranisaali . 
    Tükk aega ei saanud ta aru , mis on juhtunud , alles siis mõistis : restoran oli tühi , suletud , tema sinna unustatud . aga ta jätkas visalt teed helendava ja kutsuva baari poole , mis tema mäletamist mööda asus maja teises tiivas , kuhu viis teinegi sissepääs tänavalt ja kuhu pääses ka pärast restorani sulgemist ja nägi siis oma ihaldatud neiut tühjas saalis tühja leti taga istumas ja arvet kokku löömas . neiu tõstis kära peale pilgu , väga tühja pilgu tühja ruumi teises otsas , aga ei üllatunud , ei tõstnud lärmi , langetas uuesti pea , nagu polekski ta näinud Hannest , vaid tühipaljast viirastust , ja hakkas jälle arvelaual klõbistama . 
    Hannes istus neiu vastu pukile ja küsis viiskümmend viskit , kuid neiu tegi , nagu poleks teda kuulnudki . 
    Siis pani Hannes suitsu ette ja hakkas rääkima . 
     "  Te vabandate mind , et ma siin istun ? 
    Loodan , et ma teid ei sega . 
    Ma olen vahepeal ära eksinud , ma olen nii kaua siin koledas restoranis ringi käinud ja kõik ainult sellepärast , et teid üles leida . 
    Ma näen , et te kuulete , sellepärast ma ei ootagi teie vastust , vaid räägin edasi . 
    Miks ma teid otsin ? 
    Sellepärast , et te meeldite mulle . 
    See on kõik . 
    Ma ei hooli , mis te minust arvate . 
    Mulle piisab , et teie mulle meeldite . 
    Te olete minu ainus lohutus selles vastikus restoranis , ma kordan , selles vastikus restoranis . 
    Te olete minu möödunud suve ilusaim mälestus , teie tegite selle suve , selle vastiku suve minu jaoks kauniks . 
    Ma olen teid palju kordi näinud , ma olen näinud , kui te poest tulete , kui te sauna lähete , kui te bussi peale lähete . 
    Palun , ma pole kunagi teie juurde astunud ega juttu teinud , ehkki mulle poleks olnud midagi kergemat , kui teie juurde astuda ja teile öelda , et te meeldite mulle , et mulle meeldib teis kõik peale selle koleda , selle koleda salli . 
    Muidugi , minu võimuses oleks olnud juba suvel kinkida teile palju ilusam sall . 
    Aga ma ootasin mingisugust vastutulekut teie poolt ... 
    Lööge aga oma arvet kokku . 
    Niikuinii te minu käest ei pääse , tehke , mis aga tahate . 
    Miks te minu käest ei pääse ? 
    Sellepärast , et te meeldite mulle . 
    Te olete naine ja mina olen mees , ilmaasjata varjame seda , eks ? 
    Te vaikite ... 
    Te vaikite ?  "  
    Hannes pani uue suitsu põlema ja jätkas :  "  Olgu , teadke siis , et ma ei tüüta teid enam kaua . 
    Te saate minust varsti rahu . 
    Ma suren viie aasta pärast . 
    Nii ütles mulle luuletaja , kes kirjutas , muide , järgmised read : see suvi tuleb siis , kui möödub kevad , siis puud ja põõsad jälle kõnelevad . 
    Suvi tuleb , ja siis olete jälle minu ainus lohutus selles vastikus linnas . 
    Teadke seda ja lööge oma arveid kokku , mina võin ka vait olla , aga see asja ei muuda , mina oma sõnu ei söö .  "  
    Hannes jäi vait , ta suu kuivas ja pea tuikas ja ta tundis ennast äkki justkui kõrvalt vaadates , et ta suu on vajunud virilaks grimassiks , et ta on purjus ja lõtv , ja ta ajas ennast vaevaga sirgu , alles nüüd õudusega tajudes , kui purjus ta tegelikult on . 
    Pisarad silmis , sirutas ta käsi baarineiu poole :  "  Ma ei taha muud , ei taha muud kui suudelda , ausõna , ma ei taha muud ... sest tuleb suvi , suvi ... ja ma suren ...  "  
    Üks teine ettekandja astus sisse , mantel seljas . 
    Hannese kohalolek ei imestanud teda üldse . 
    Noormehe poole vaatamata ütles ta ukselt :  "  Lea , takso on ees .  "  
     "  Kohe ,  "  ütles Hannese armastatud baarineiu , pani paberid kokku , lukustas sahtlisse ja ütles Hannesele :  "  Hakkame minema .  "  
    Hannes tuikus ta kannul portjääride vahelt läbi , trepist alla , komistas pimedas vestibüülis vaibale , kuid hoidis ennast vihaga vormis . 
    Siis tuli talle uus mõte : ma olen nii täis , et mu ergukava ei funktsioneeri . 
    Ta teadis , kui halvavalt mõjuvad niisugused autosugestioonid , ja ta peletas mõtted eemale , kordas nagu mõnda Coué reeglit : ah jäta , eks pärast näe , mõni asi .
    Ruum , kus Valdo juba hulk aega istus , oli rahvast tulvil : ootajad kompsudega , lastega ; piletiostjad järjekorras , kolm meest kohvripeal doominot mängimas . 
    Bussijaam oli alles hiljuti valminud , klaasseinte ja polsterdatud istmetega ; lakitud puidu ja metalliääristega . 
    Valdo mõtles , et kui koju jõuab , siis räägib naisele , et ilus bussijaam on ehitatud , et mõned aastad tagasi veel ei ehitatud nii nooblilt . 
    Hiljuti olid nad koos naisega juhtunud kuulma , kuidas uudiste saates bussijaama kõigiti kiideti . 
    Aga siis tabas Valdo end ootamatult mõttelt , et võib-olla on täpselt samasugune bussijaam hoopis mõnes teises linnas ... 
    Samuti kena ja uus . 
    Ning ta ütles enda ette pomisedes :  "  Varsti tuleb lumigi maha ja jääb järgmise kevadeni  "  ; väljas on november , sajab lumelörtsi , ilmad muutuvad üha külmemaks , jää , lumi , tuisud , uus aasta , Anu sünnipäev , vastlad ... 
    Kevad ja suvi on mingil arusaamatul põhjusel vahelt ära jäänud . 
    Või ta on istunud väga pikka aega selles bussijaamas ; on samastunud polsterdatud pinkidega ja lumelörtsisel novembriõhtul istub tema peale keegi vana mees , kelle habe helendab fosforselt . 
     "  Muidugi ,  "  mõtleb istepink oma polsterajudega ,  "  vanamehe habe võib olla vanadusest pehkinud .  "  
    Valdo raputas end , nagu tõepoolest tahtes maha pühkida pealetikkuvat kujutluspilti , ja silmitses läheduses istuvat vanameest . 
    Mees oli vana , kaheksakümmend , võimalik , et rohkemgi , aga ta silmad jooksid nagu lapsel rõõmsa elevusega mööda bussijaama ringi ja Valdo oli kindel , et kui lõpuks saabub vana mehe buss , siis trügib ta sisse esimesena - kõbusalt , käbedalt või ükskõik , kuidas seda just nimetada . 
    Ta tundis naljakat uhkust vana mehe üle . 
    Aga samas kordas ta mälu pedantse järjekindlusega äsja läbielatut : ta sõidab taksos bussijaama poole , kella sekundiosuti liigub tillukeste hüpetega , teiste osutite liikumist ei suuda ta tajuda , taksomeeter tiksub ette üha uusi numbreid , ta otsib tasumiseks raha , auto peatub ; raha taksojuhile pihku pistes kiirustab ta välja , pilk otsib peatuskohta number 3 , seal näeb ta autobussi , ta seisab , otsekui nautides , kui õigeks ajaks ikkagi jõudis . 
    Ta seisab otsekui halvatud , mälu ei registreeri ainsatki mõtet - ja buss sõidab minema . 
    Uhkus vana mehe üle muutus ebamugavustundeks , vaistlikult pöördus ta ära , tajudes , et mehe pilk on jäänud lausa parastavalt temale peatuma . 
    Valdo haaras portfelli , läks uuesti vihma kätte , vihm jooksis pisaratena mööda põski , siis märkas ta vihma , märkas viiekorruselist tikutoosisarnaste akendega võõrastemaja , sammus selle poole ja kui ta lõpuks ukse peal üle õla vaatas , oli ta isegi nagu pettunud , et vanamees ei seisa ta selja taga ega naera tema üle . 
    Numbritoas viskas ta mantli toolikorjule ja heitis selili voodisse . 
    Seniste kogemuste põhjal oli ta harjunud võtma maailma ja seal hulgas oma ajutegevust loogilise süsteemina , kus igal nähtusel on põhjendus ja praktiline tähtsus . 
    Bussist mahajäämine seevastu oli pentsikult rumal . 
    Ja siis veel need bussijaamas tekkinud kujutelmad ( kevad ja suvi on vahele jäänud , ta on muutunud polsterdatud istmeks , vanamees irvitab ta üle ) ... ning Valdo punastas piinlikkust tundes . 
    Ta lamas mõned minutid liikumatult ja kuulas vaikust . 
    Talle näis , et tuba on haiglapalat : heledad seinad , vooditele laotatud valged päevatekid , öökapid voodite kõrval , käterätikud , toa keskel laud ja kaks tooli . 
    Mitte midagi ülearust , mis oleks meenutanud kedagi toas viibinutest . 
    Valdo mõtles : surnud ja need , kes paranesid . 
    Vaikus kumises ja oli täiesti võimatu , et seda lõhuks mõni tuttav heli . 
    Et keegi oleks teda hüüdnud , kõnetanud või puudutanud . 
    Ta püüdis kujutleda end kodul kušetil lamamas . 
    Siis , kui ta poleks bussist maha jäänud : ta lamaks ja vahiks lakke . 
    Anu juba magab . 
    Televiisor on kinni keeratud . 
    Ta on aidanud naisel nõusid kuivatada , nüüd ta lamab ja Terje istub ta kõrvale . 
     "  Mis sul viga on ?  "  küsib Terje . 
     "  Kas sa oled haige ?  "  
    Ta ei vasta , vahib mõttesse vajunult lakke . 
     "  Kas sul on pahandusi ?  "  küsib Terje . 
    Ta ei pea enam vastu . 
    Hetk , mil ta võib-olla kujutles oma tuba haiglapalatina , on lõhutud . 
    Ta peab naeratama , tõusma kušetilt üles , et Terje saaks aseme ära teha , pidžaama selga panema , vastama naise õrnustele ja alles siis , kui naine juba magab , võib ta rahulikult lakke põrnitseda , aga ta ei tee seda , sest uni tuleb peale . 
    Enam ta ei kahetsenud , et oli bussist maha jäänud , vastupidi , see oli ainuõige , mis ta teha võis , ja praegu tundus hoopis mõistmatuna see , et ta iga hinna eest oli tahtnud oma komandeeringut päeva võrra lühendada . 
    Ta oli iseenda päralt ning lõputu rida tavaks saanud kohustusi taandus kõrvale . 
    Valdo tõi laualt tuhatoosi , asetas selle öökapile , süütas sigareti ning puhus välja suitsupilve . 
    Suits purskas sambana lakke , et siis olematuks hajuda , ja jättis suhu erilise , mälestust tekitava maitse . 
    Jõudmata mälestuseni , läbis Valdot mõte , et just selle mõneminutilise naudingu saavutamiseks oli ta bussist maha jäänud ja ööpäevaks hüljanud oma kodu , kus ta võis suitsetada vaid köögis ja rõdul . 
    Ta hakkas naerma , aga teine mahv suitsu muutis ta tõsiseks . 
    Ta oli teinud midagi , mida vist poleks tohtinud teha . 
    Suitsul oli selline maitse . 
    Ta oli hakanud suitsetama kunagi suvevaheajal , enne viimast keskkooliaastat . 
    Nad olid koos kahe klassivennaga transporditööl raha teeninud . 
    Teised suitsetasid juba ammu ja ta ei tahtnud neist halvem olla . 
    Aga kui sügis kätte jõudis ja nad uuesti hakkasid koolis käima ning sporti tegema , tõotasid nad teineteisele , et jätavad suitsetamise maha . 
    Ja nüüd mäletas Valdo just seda vihmast sügisõhtut , kui ta tuli paari tuttavaga , poksivõistlusi vaatamast ning üks poistest võttis taskust suitsupaki . 
    Tookord ta ei viitsinud või ei tahtnud neile seletama hakata , miks ta ei suitseta , ja võttis pakutud sigareti vastu . 
    Tibas sooja vihma , nad suitsetasid vaikides . 
    Ta mäletas : suitsul oli siis samasugune maitse . 
    Mõte , et ta on teinud midagi keelatut , ei andnud Valdole rahu , kuigi see lihtsalt toretses oma absurdsuses : keegi ei saanud tal keelata bussist mahajäämist ja ettenähtud ajal komandeeringus viibimist - isegi rumal oli nii mõtelda . 
    Suitsul seevastu oli mälestuse maitse kindlasti sellepärast , et tol õhtul sadas ja praegu oli toa aken lahti ning õhk niiske . 
    Valdo sai kõigest aru ja just see tegi ta tusaseks . 
    Temas tekkis kahtlus , et võib-olla on tema järeldused alati näilised , et ta on kuskil juba päris alguses vea teinud ja nüüd on terve tema elu ning mõtlemine ehitatud sellele veale . 
    Väljas oli muutunud pimedaks , ent Valdo lamas ikka veel hotellivoodis ja suitsetas . 
    Ta oli visanud mantli toolikorjule ning põrnitses vaadata , kuidas mantlisiilud moodustavad kaarjaid ja teravatipulisi volte . 
    Parajasti ärritas teda , et ta oli kunagi tahtnud saada kuulsaks keemikuks . 
    Nagu Mendelejev . 
    See oli olnud lapselik mäng , talle meeldis askeldada purkide , elektripirnist tehtud retortide , arstirohupudelikestega , kokku segada värvilisi vedelikke . 
    Ta sai hakkama isegi sellega , et proovis uriinist kulda keeta - praegugi pidi ta heldima : jälk lõhn , mis täitis tuba pärast seda alkeemilist ponnistust , kõditas meeldivalt ta nina ja enesearmastust . 
    Aga ta pidi ka mõtlema , et selleks , kes ta praegu on , ei taheta saada , vaid saadakse . 
    Hetkeline mõttesähvatus puges kuskilt ajusopist esile nagu paratamatus , kutsudes kaasa kümneid mõtteid ja mälestusi , ning need langesid lõputu laviinina . 
    Valdo nägi end kõrvalt , nägi oma harjumuspärast ja mugavat maailma , mis tegelikult oli nii lõtv ja nõrgake , et väike eksimine selle vastu võis ta hävitada . 
    Hävitada ? 
    Nähtavaks teha küll . 
    Mõnikord . 
    Aga kas hävitada ? 
    Ta haaras voodi pealt padja ja viskas selle raevukalt vastu seina , kus rippus graafiline leht . 
    Padi riivas pilti , mis lõi kõikuma , aga maha ei kukkunud . 
    Jälle oli põhjust ärritumiseks , kuid Valdo teadis , et ärritus on vaid teesklus , et õieti on tal hea meel , et pilt maha ei kukkunud ja ta ei tekitanud mingit pahandust . 
    Masendatuna iseendast viskus ta voodile , surus näo vastu päevatekki krobelist mustrit ja teda hõivas lapsepõlvemälestus . 
    Nad istusid isaga majatrepil ja takseerisid lumehangesid . 
    Isa ütles , et iga päev sulab natuke lund ja see on hea , et tuleb pikaldane kevad , sest kui sula tuleks äkki , siis oleks lausa veeuputus . 
    Valdo tahtis teada , milline sellisel juhul peaks ilm olema , ja isa seletas , et siis peaks korraga sadama palju sooja vihma . 
    Valdo oli veeuputuse pilte näinud piiblis , ent need pildid ei sisendanud temasse õudust , vastupidi , ta tundis uudishimu , kuidas see kõik välja näeks , ja õhtul lamas ta kaua unetult voodis , soovides , et öösel sajaks palju sooja vihma . 
    Ta mäletas , et õhtul lamas ta pärani silmi voodis ja jälgis okste liikumist - kuupaistel jätsid puuoksad seintele varje , mis moodustasid muinasjutulisi kujundeid . 
    Kõrvaltoas mängis raadio ja ta kuulis tuttavat muusikat , mille saatel ema oli talle kunagi jutustanud imelise loo , ning taas pani muusika kuningapojad , võlurid ja kaunid printsessid tema ümber liikuma ; oli tunne , et nad on tõelised ning siinsamas toas ja mingi ime läbi võib ka tema osa võtta nende seiklustest . 
    Ta tahtis hüüda , et ema tuleks ja jutustaks midagi , kuid samas läks uks lahti ja ema tuligi . 
    Ta istus voodiservale ning võttis Valdo käe oma pihku . 
    Valdo teeskles , et magab - ta tahtis ema üllatada , äkki võtta tema kaela ümbert kinni , kallistada , aga seletamatu jõud keelas tal silmi avamast . 
    Ta lamas liikumatult , ikka edasi lükates aega , mil avab silmad , ent siis tundis , et ta käele langevad soojad piisad , langevad ikka ja jälle . 
    Valdol läks hingamine segamini , äsjane rõõm asendus senitundmatu ängistusega ja süda põksus ärevalt . 
    Ta aimas , et nüüd ei tohi emale mingil tingimusel näidata , et ta on ärkvel . 
    Püüdis mõtelda millestki muust - sellest , et läheb sügisel kooli , et sünnipäevaks kindlasti saab jalgratta ... suurest soojast vihmast ... 
    Praegu püüdis ta kujutleda oma naist lapse kõrval nutmas . 
    Oh ei . 
    Nende elus polnud midagi pisaraid väärivat . 
    Ta imetles end natuke , aga siis valdas teda rahutus ; nii palju , kui ta mäletas , polnud tema vanemate vahel kunagi tülisid , isa sai head palka , ema oli täielikult pühendunud laste kasvatamisele . 
    Ta püüdis leida mingeid romantilist laadi seletusi , kuid need paistsid vähe tõenäolised . 
    Ta manas silmade ette mitmeid tuttavaid perekondi - vaikseid , rahulikult naeratavaid inimesi - ning ootamatult aimas , et neid kõikides ja ka temas endas toimub midagi , mis seni on talle jäänud tähelepandamatuks või arusaamatuks . 
    ( bussiuks suleti , buss seisis veel palju pikki sekundeid ja siis hakkas sõitma ) Ta tundis rahutust , muret , lausa piinavat meeleheidet , kuid ei osanud oma tunnetele leida ratsionaalset põhjendust . 
    Toa lagi oli valge . 
    Lubjatud või liimivärviga värvitud . 
    Valdo vaatas lage , mis oli ilma ühegi kortsuta . 
    Juhul , kui seal oleksid kortsud , oleks see ebaloomulik . 
    Lagi oli loomulik . 
    Ja lihtne . 
    Aga võimalik , et ainult näis lihtne , sest ta oli sellega harjunud . 
    Valdo püüdis eemale peletada neid lisamõtteid , ebaolulisi ja kasutuid , mis nagu üldse ei kuulunud tema mõttesüsteemi . 
    Need teevad lihtsad asjad keeruliseks , sobivad vahest kahekümneaastastele , kes ahmivad läbisegi Marxi , Camus'd ja Schopenhauerit , ajades lootusetult segamini olemise ja elamise . 
    Ta oli kuueaastane poisike , kes ajas mõtteid peas pajuvitsaga taga ja soovis , et saaks palju sooja vihma . 
    Ta oli kolmekümneaastane ja sõitis komandeeringusse . 
    Juhtumisi sattus autobussis tema kõrvale istuma kunstiteadlane Palu , kes oli olnud ta klassivend . 
    Algul nad vestlesid , kuid siis jutt vaibus , sest Valdo tajus , et kaaslast ei veetle koolipõlvemälestused ega tema perekondlikud uudised , ning ta otsis pingsalt jutuainet , mis oleks olnud huvitav ja kus ta oleks saanud ka kaasa rääkida . 
    Pikapeale muutus vaikimine ebamugavaks . 
    Valdo esialgne respekt kunagise klassivenna vastu muutus hirmuks , et teine võib teda kõnetada teemal , milles ta on täiesti ebakompetentne . 
    Ta vabandas , et on unine ( viimasel ajal on olnud palju tööd , olen sageli uneajast lisa võtnud ) , ja pidi terve pika tee magajat teesklema . 
    Valdo püüdis nüüd taastada mõnda vestlust töökaaslastega , mis ei puudutanud otseselt tööd , ja talle näis , et nad eales millestki muust ei rääkinud kui sellest , kes kellega oli joonud või maganud ; milline sportlane oli värava löönud ; mitme tihiga oli keegi slämmi mängides alt läinud , ja see täitis teda vastiku abitustundega . 
    Aga kusagil ajusopis tuikas küüniliselt irvitav mõte : sa oled kolmekümnene ja sinu elus on kõik otsustatud , midagi pole enam võimalik muuta , tee oma ametnikukarjääri edasi , ära mõtle tobedaid mõtteid ; õppejõud saavad sama palju palka kui sinagi , nad lähevad pärast tööpäeva koju , joovad viina , mängivad bridži ja vaatavad televiisorit ; filosoofid mõtlevad ja saavad selle eest palka . 
    Toa lagi oli valge - lubjatud või värvitud liimvärviga - , ilma ühegi kortsuta . 
    Ja eks nii peabki olema . 
    Meil kõigil on töökoht , väljakujunenud tutvusringkond , huvid , perekond , lapsed , ja see loetelu on omavahel seotud ja midagi siin ei muutu , ning polegi võimalik midagi soovida , mis sellest ringist välja ulatuks või lihtsalt erineks . 
    See oleks vahest veidergi . 
    Ent äkki tuli Valdole meelde Visnapuu , õigemini mitte Visnapuu , vaid üks lugu , mida too rääkis . 
    Nad olid nädalapäevad tagasi kohvikulaua taga kokku saanud . 
    Visnapuu , kes oli joonud paar klaasi veini ütles , et oleks viimane aeg jätta siin kõik kus see ja teine ning pageda koos mõne kena naisega mere äärde , kuid siis jäi Visnapuu äkki väga kurvaks ( tol päeval paistis kirkast taevast otse suviselt ere päike ) , ta ohkas ning hakkas kokku võtma aega , mis tal oli veel puhuseni jäänud . 
    Valdo ütles selle peale , et mis ta neid päevi loeb , et kui tal on tõsine kavatsus , siis vaadaku sobiv naine siinsamas kohvikus välja ja sõitku hommepäev . 
    Visnapuu vaikis hulk aega ja rääkis siis , et üks tema tuttav oli midagi sellist korda saatnud . 
    Oli ühel õhtul jäänud koju tulemata ja ilmunud alles paari nädala pärast rõõmsana tagasi , öeldes , et käinud Vitebskis , kusjuures mehes oli toimunud tähelepanuväärne muutus . 
     "  Ta oli salajasel kombel ära kulutanud raha , mida seni suure hoole ja armastusega oli auto ostmiseks korjanud , ning äkki muutunud inimeseks ,  "  ütles Visnapuu ja tellis veel ühe klaasi veini .
    Tsüklist  "  Varjutuslood  "  
    Esimene sõjatalv algas varakult , oli sügav ja karm kidagi lahkuda . 
    See oli üks märtsikuu viimastest päevadest , kui ma Viru-Jaagupi taga paiknevast Voore asundusest tööotsimise sunnil Kullaaru riigimõisa läksin . 
    Edasi-tagasi-võetuna oli see võrdlemisi pikk teekond , ohtrasti oma nelikümmend kilomeetrit . 
    Päeval oli ka juba pikkust . 
    Mu silmad otsisid kõikjalt , kust ma läbi läksin , kevade jälgi . 
    Märtsis mõnikord juba lendavad liblikad , ent oleks teda tookord kõrredki kuulutanud . 
    Nõnda oli sel päeval . 
    Aga siis tuli järsk sula . 
    Kui ma nädal hiljem uuesti Kullaarru läksin , seekord juba aednikuna , oli suur lumelagunemine peaaegu läbi . 
    Lõokesed lõõritasid üleval , veed jooksid , särasid ja laulsid all . 
    Väljadel võis lund näha veel üksnes laiguti . 
    Just neil päevil oli okupatsioonivõimudelt välja läinud käsk puhastada Kullaaru maad kommunistide lendlehtedest . 
    Nõnda juhtuski , et valitseja kööki minnes leidsin eest küdeva pliidi ja selle kõrval kõrge virna lendlehti . 
    Need olid eesti- ja saksakeelsed . 
    Muide , nende põletamisega ei olnud kellelgi kiiret ; seal , pliidi ääres oli neid kõige ohutum hoida ja lugeda . 
    Mäletan , et kord sattus kööki sakslane , soldat muidugi , kes lahkudes pistis taskusse rohkem kui ühe eksemplari , kommenteerides häbelikult :  "  Für Kameraden .  "  
    Aga lõokesed lõõritasid , veed jooksid . 
    Nojah , ja kuhu ta jääma pidigi - see kevad ? 
    Paraku olin tööd leidnud aedniku seisukohalt laiduväärses majapidamises . 
    Tolleaegses Kullaaru riigimõisas polnud ei puukooli , ei kasvumaja , ei lavasid . 
    Ja pealegi - milline häbi ! 
    - oli seal varem aednikuseisust esindanud kutsar kohakaasluse alusel . 
    Ent kes sel ajal ametit sai valida . 
    Ei tehtud talvel metsatöödki mustlastega ühisel raielangil vabatahtlikult . 
    Ja valitseja , kellele ma oma uuel ametikohal allusin , oli endine pagar , kes nüüd pastlaid kandis . 
    Pealegi rahvusliku iseteadvusliku õhutamise eesmärgil . 
    See väga jutukas , väikest kasvu ja pasteldes saks majutas mind härrastemaja saali , kus puudus vähimgi sisustus . 
    Ometi oli sel suurel koplil , mille ahjulähedases nurgas nüüd mu ase asus , otse haruldane akustika . 
    Niisugused ruumid on alati mu tuju tõstnud : nad inspireerivad laulma : ma möirgan , saan koseks ja tormiks . 
    Aga tookord marssisin ma tühjas saalis edasi-tagasi tummalt , suud avamata , selleks kiusatustki tundmata . 
    Olin langenud madalamale iseendast , olin alla käinud . 
    Tegin selle hirmsa avastuse juba eesmisel õhtul . 
    Mõisarahvast ei tundnud ma siis veel kedagi peale valitseja , kelle ehtsaksa nime olin paraku unustanud . 
    Tema ideoloogilist armastust pastelde vastu juba mainisin . 
    Kuuldes , et ülemvalitseja , kes loomulikult oli sakslane , tema pastlaid ei salli , sattus ta ekstaasi . 
     "  See on seeme , see on idu ,  "  arvas ta . 
     "  Pange tähele , sellest saab veel meie suur vastuhakkamine alguse .  "  
    Ta oli rahulolematu . 
    Vähemalt avaldas ennast sellisena . 
    Iga päev , igal sammul , igal pisiasjas . 
    Muide , ega ta salanudki , et oleks põldudel jooksmise asemel meelsamini küpsetanud oma peenleibu , mis teda kodualevis kuulsaks olid teinud . 
    Noh , ja mis te arvate , kas on veel tarvis veenvamaid tõendeid selle kohta , et sõda on inimvaenulik nähtus ? 
    Raamatupidaja Eskel oli lühinägelik ja aus inimene . 
    Asjatu oleks siit allteksti otsida . 
    Meenutan seda blondide kahludega noormeest alati suure soojusega . 
    Ta käis nõtkuval tantsusammul ja kuklasseaetud peaga , näol ajavõõras avalus . 
    Ta armastas igas pisiasjas puhtust ja korda , oli täiskarsklane , ei suitsetanud ja harrastas mingisugusel määral kehakultuuri . 
    Muidugi oli ta poissmees . 
    Ometi lõi ta ühe rinnaka emanda armurünnakuid edukalt tagasi . 
    Kombepuhtusest , ei millestki muust . 
    See on öeldud küünikutele . 
    Peale valitseja ja raamatupidaja oli mõisas veel üks mees , kellega ma sageli kokku puutusin . 
    See oli sepp Toompuu . 
    Tutvunud temaga mõistsin sedamaid , et ei olnud siin ainus endassesulgunu . 
    Oh , temaga võrreldes olin alles poolel teel , alles algaja . 
    Kui keegi on otsustanud rääkida ainult kõige hädavajalikumat , siis vististi saab ta läbi üsna väheste sõnadega . 
    Ja küllap sõnad on siis peamiselt ühesilbilised . 
    Mine tea , kas see ongi nii väga raske , kui sul on koeranäss , kes , silmad karvades , su kannul vantsib , sind tööle ja töölt koju saadab , hommikul , lõunaajal ja õhtul - alati . 
    Päeval peab ta sind silmas oma peast , mis asub vana looreha ratta taga sepapaja nurgas . 
    Ta näib seal magavat , aga kui sa talle pilgu heidad , ükskõik millal või kui tahes põgusa , vastab ta sulle sabaliputamisega . 
    Ta valvab sind ka unes . 
    Nii ilmsi kui unes tajub ta sinu ligilähedust ; ta elab sellest , kui see puudub , siis on ta õnnetu . 
    Ja siis hoolid sa sellest , kui keegi idioot tahab suud pruukida ja räägib või on rääkinud , et sa oled toores inimene ja võid äkkvihas ligimese maha lüüa - niisama kergelt ja lihtsalt , nagu oleks see küünla kustutamine . 
    Kullaarus oli kaks töölismaja , üks härrastemaja üsna kaugel , teine peaaegu et kiviga visata . 
    Toompuu elas viimases . 
    See asus puude ja põõsaste taga allika ääres . 
    Tee sinna viis läbi tiheda lepavõsa . 
    Seda teed käis sepp koos oma koeraga vähemalt neli korda päevas . 
    Arvan õigust rääkivat , et seal , sel lepikuvahelisel teel , kus koeral oli kombeks jalga tõsta ja nuusutada , aina nuusutada , rääkis Toompuu rohkem kui sepikojas või kus tahes mujal kogu päeva kestel . 
    Olin lapsepõlves nii linnas kui maal mitmesuguseid seppasid näinud . 
    Nende seas oli vasakukäelisi ja ühesilmalisi , küll täiskarsklasi , küll marujoodikuid , küll tõsiseid , küll naljavendi . 
    Üks neist toppis oma näo kaasvestlejatele nii lähedale kui veel vähegi võimalik . 
    Kui ta suust poleks hoovanud tubaka ja õlle lehka ja kui seda lakkamatut sõnavoolu poleks saatnud süljepritsmed , siis võinuks teda tehisrääkijaks pidada . 
    Ühele teisele sepale olen alati mõtelnud nagu ammu loetud muinasjutule või unenäole , mis lapse mõttemaailma seletamatut õudu sisendas . 
    Kus või millal ma teda ei näinud , ikka mäletan teda naervat . 
    Ta viskas ära malaka , mille oli roosanud hobust , kes ei lasknud end rautada , ja - naeris ; ta käis pühapäevarõivas oma nägusa nooriku kõrval ja naeris täpipealt samuti . 
    Kuigi ma seda naeru pelgan ja koguni põlastan , tundsin ometi kiusatust teda vaadata . 
    Ta naer oli eriskummaline : ei häält ega sõnu . 
    Paksud igemed ja paljastatud hambad , helevalged nagu koeral . 
    Ja millised silmad ! 
    Suured , ümmargused ning punnis . 
    Näis , nagu võiksid nad iga hetk oma koobastest välja veereda ja edasi naerda . 
    Sepp Toompuu oli neile täielik vastand . 
    Mulle öeldi , et temalt tuleb sõnu tangidega välja kiskuda ja et teda pole veel naermas nähtud . 
    Kas ta seda oskabki ? 
    Uustulnukana sain selle jutu peale ainult õlgu kehitada . 
    Kui ma oleksin temaga kas või pisutki vestelnud ? 
    Või kui ma oleksin tohtinud naeruks nimetada muiet , mida ma tema tõmmul ja raugearmilisel näol nägin , kui ta taimeaiast möödudes tere hommikut ütles . 
    Muidugi polnud see ei naer ega naeratus . 
    Arvasin isegi teadvat , miks ta muigas : taimeaeda , kus ma töötasin , piiras okastraat . 
    Niisiis midagi sellist , mis seostus vangilaagritega . 
    Sepa jutule läksin ma lõpuks asja pärast : mul oli haamrit tarvis . 
    Teda esimest korda nii lähedalt nähes hakkas pisut kõhe . 
    Ilma et oleks mulle otsa vadanud , laskis ta pilgul üle tööriistade käia . 
    Ja leidnud otsitava , ulatas ta selle mulle tummalt . 
    Kui läksin laenatud haamrit tagasi viima , polnud lugu põrmugi teisem . 
    Aga hiljem , teise või kolmanda päeva õhtul astus ta minu juurde sisse , tuliuus haamer käes . 
    Seekord vaatas ta mulle juba otsa . 
    Ent seda ei saa öelda , et ta pilk toonasest helgem oleks olnud . 
    Jutukam oli ta küll , hoopis jutukam , tema varasemat sõnavaesust silmas pidades lausa kuldsuu . 
     "  Vilets lugu , kui ametimehel pole haamrit ,  "  lausus ta . 
     "  Võta  "  see on nüüd sinu oma .  "  
     "  Kingitus !  "  ütlesin ma üllatunult . 
    Ta vastas :  "  Tegin selle sinu jaoks .  "  
    Sealjuures tundus mehe hääl kuri olevat ja mul hakkas piinlik , et olin teda varem teietanud . 
    Panin haamri aknaaluale . 
    Raske öelda , mis mind rohkem rõõmustas , kas see , et ma seda seal tarviduse korral võtta võisin , või see , et haamer seal silmale hästi nähtav oli , lihtsalt oli - kui sünge mehe kingitus . 
    Arenev kevad tõi juurviljade põldudele uusi inimesi . 
    Olen oma eluaja mitmes ja mitmes aiandis töötanud ja seetõttu tunnen kehalise töö tegijaist kõige lähemalt aiatöölisi . 
    Ma ei räägi maapoistest , keda lapsepõlves mõisa rohtaias töötamas nägin . 
    Need oli kõigest hoolimata terved ja rikkumata inimesed . 
    Peale nende on mul silmade ees terve galerii naisi ja tüdrukuid , neid juhu- ja hooajatöölisi , kes lilleaiandite üpris voolava kaadri moodustasid . 
    Oma enamus olid need sotsiaalse ebavõrdsuse ohvrid , vallasemad , sunniviisilised pesapõgenikud , kellele elu juba maast-madalast oli end tutvustanud pahede kogumuna . 
    Ei puudunud ka emad , kes meeleheitlikult võitlesid , , et tööpuuduse lõputus meres pealvee püsida . 
    Ent inimsaatuse pilt Kullaaru juurviljapõldudel 1942. aasta suvel oli kaugelt süngem . 
    Kõik peale ühe , kellega koos mul tookord töötada tuli , olid linnapäritolu . 
    Paljud neist olid prostituudid , kes - nii pentsikult kui see ka kõlab - ei olnud füüsilise tööga harjunud . 
    Ja vaevalt oleksin nad oma vanast , äraproovitud ametist nüüdki loobunud , kui neid selleks poleks sundinud mingi drakooniline eriseadus . 
    Niisiis nemad käisid tööl linnast , kasutades kõige sirgemaid heinamaaradu . 
    Juba selle poolest olid nad rohkem inimesed kui mustlased , keda relvastatud konvoi nagu loomakarja enda ees ajas . 
    Aga too üks , kes elas lähedal asuvas külas ilmus tööle märkamatult . 
    Igal hommikul oli ta juba aegsasti kohal , otsides maja seina ääres päikesepaistet või selle puudumisel tuulevarju . 
    Tema nimi oli Lonni . 
    Ta oli pikk , suure kondiga , inetu ja osavõttu tekitavalt uje . 
    Ta oli üks neid inimesi , kellele välimuse järgi on raske aastaid anda . 
    Ta ise ütles , et on viiekümnene , kuid teda oleks vabalt ka kuuekümneseks pidada . 
    Jah , ja peale selle oli ta vallaline - piiga . 
    Tema kohta võis öelda erilise rõhuga ; üksik inimene . 
    Mis on üksindus , seda pole mulle keegi teine ega miski muu nii selgesti avanud kui tema . 
    Üksindus käis temaga kaasas nagu vari , ümbritses teda nagu lõhn . 
    Seda levitas kogu ta olemus , ta käitumine , riietus , kõnnak , hääl , silmavaadegi . 
    Rääkimise asemel ta enamasti sosistas , arglikult ringi piiludes . 
    Tema ei olnud müünud oma ihu , küll aga tööjõudu . 
    Kogu eluaja . 
    Juba lapsepõlvest peale oli ta kord talu- , kord majateenija olnud . 
    Nüüd leinas ta taga sõjaeelseid leivavanemaid , keda aeg oma rataste alla oli ajanud . 
    Ta tundis end orvuna . 
    Tal ei olnud oma kodu . 
    Tal ei olnud seda iialgi olnud . 
    Ta elas kaugete sugulaste toanurgas ja tema riietesse oli imbunud nende ebamäärast hõngu . 
    See oli toitude lõhn , mida tema ei söönud , see oli võõra kodukolde ja ajutise elamise lõhn . 
    Tema juures oli midagi sellest umbsest sallimatusest , mis teda ümbritses ; temast taheti lahti saada ja tülid puhkesid , hoolimata tema otse koeralikust alandlikkusest . 
    Heakohtlane , naiivne ja naeruväärne oma elatud vooruslikkuses , tuli ta sealt sugulaste toanurgast mõisapõllule - esimest korda elus ! 
    - ja sattus vanade libude töökaaslusse . 
    Vastastikune võõrastus ei kestnud siiski kaua . 
    Kui seda üldse tekkida saigi . 
    Lonnil oli oma suur mure . 
    Tõsi küll , et ei usaldanud sellest igaühele rääkida , kuigi süda oli täis lakkamatut kurtmistahet . 
    Oma muret kõigile kaevata ei olnud võimalik juba loo üldtooni pärast . 
    Aga neile , kellele ta nüüd külg külje kõrval tööd tegi , võis ta ometi südant puistata . 
    Mis sest , et nad vandusid , ropendasid ja tooreid sõnu suust välja ajasid , mis sest , et ühel neist , vist kõige patusemal oli kole hüüdnimi , viletsad ja hüljatud olid nad sellepärast nagu tema . 
    Lonni lugu oli järgmine . 
    Keegi tagalasse evakueerunu oli talle ühe oma mööblitüki kinkinud . 
    See pidi olema hinnaline ja väärt ese , sest oli tekitanud kadestajaid . 
    Neist kadestajaist said hiljem , kui paras aeg tuli , pealekaebajad . 
    Ja see paras aeg saabus koos röövvallutajatega . 
    Just nende juurde roomasid pealekaebajad ja näitasid Lonnile sõrmedega :  "  Näete , kus on varas ! 
    Temap see riisuski võrast vara .  "  
    Lonnit oli selles asjas juba kord üle kuulatud . 
    Neid ülekuulamisi ja uurimisi seisab ees veelgi , selles pole kahtlust . 
    Neil on ju tema aadress ja elukoht teada . 
    Kui lähed metsa ja varjad ennast põõsa taga , mis sellestki tuleb . 
    Ega sa jänes ei ole . 
    Küllap nad selle mööblitüki tema käest veel ära kiruvad . 
    Selle mõttega oli Lonni juba harjunud . 
    Oli jõudnud kaugemalegi - kartuseni , kas teda hiljemgi rahule jäetakse . 
    Jumal ise teab , mis nad temaga veel ette võtavad . 
    Näe , mustlastelt riisuti kogu kinnisvara , kõik nende majad ja sead , aga inimesed pisteti pealekauba traataia taha . 
    Sealt neid iga hommikul siia tuuaksegi ... 
    Kõikide teiste barjääride kõrval eksisteerib teatavasti ka lõhnabarjäär . 
    Lonni tuli üksikuna keskkonda , mida me oleme harjunud pidama paheliseks ja kus tema taolisi tavaliselt rünnatakse teravmeelsusega , millega pahemeelsus end ühel hoobil kaitseb ja õigustab , kaugema eesmärgiga muuta sissetunginud võõrkeha omasuguseks . 
    Kui Lonnil ei oleks olnud jutustada oma lugu , siis oleks selline kohtlemine temalegi osaks saanud . 
    Tema mureloos oli ka lõhn , ta värvus - mõistetav ja omane neile , kelle hulka ta sattus . 
    Kui ta oma loo kõikepidi ära oli jutustanud , ütles Vallimäe Kurat , too , keda vaene Lonni oma uutest töökaaslastest kõige koledamaks pidas :  "  Meid lubatakse ka seebiks keeta .  "  
    See oli rohkem kui sünge nali . 
    Selles oli midagi sügavamat - ühe vana laadahoora küüniline seisuloht ja hinnang süsteemile . 
    Neil endil , neil seebikanditaatidel nimelt , ei näinud sellest olevat ei sooja ega külma . 
    Nad naersid ja lõõpisid . 
    See oli kõige targem , mis nad neil pastinaagivagudel teha võisid . 
    Seebi toorainevarusid me tunneme ja seda kuuleme nüüd ka , et pastinaagist keedetakse marmelaadi ... 
    Lonni , kes paremaid võimeid mööda püüdis kaasa naerda , ei saanud aru , kuidas teised nii külmalt võivad surma trotsida .
    Enam-vähem nii . 
    Oli see ümberasumine vajalik , sunniviisiline või kompromislik , ei või vanduda . 
    Kuid viimane on kõige tõenäolisem . 
    Vaatan läbi paksude tumeroheliste lehtede . 
    Sealsamas ripuvad helerohelised tõrupiibud . 
    Laialt hargnev okste võrk katab sind nagu telk või tohutu vihmavari . 
    See tamm on ise juba terve maastik . 
    Ilus tamm ja ilus saar ... 
    Kuldsed liivaluited lopsaka elurõõmsa vareskaera puhmastega vastu merd . 
    Lehed kui liilial laiad , pöörised tugevad kui nisupead . 
    Nad otse purskuvad liivast esile , kuid puhmad on suurte vahedega ja jätavad vaate vabaks - sinna , kus õõtsub tumelilla ja tintsinine vesi väikeste valgete lainehakatistega . 
    Vesi , mis ühtaegu on karastav ja hellitav . 
    Soolane ja leebe , pehme ja karge , jahe ja tuuliselt soe . 
    Niiviisi võttis see saar mind vastu . 
    Ei ole mul nurisemiseks põhjust . 
    Ja minu võõrustajad on saare patrioodid , mitte küll siin sündinud , vaid siinse saare välja valinud oma suvedeks . 
    Ja nagu paistab nende käitumisest , on nad omas südames Ruhnule truudust vandunud igaveseks ajaks ... 
    See kõik mõjutab mindki . 
    See teeb mulle tundmatu saare hoobilt kodusemaks . ... 
    Lapsed ja koerad hullavad võidu . 
    Supeldakse alasti , sest ruumi siin paradiisliku oleku jaoks jätkub . 
    Koerad , hiiglasuur must Karu ja valgekirju Terri , ei ole võõra vastu tigedad , isegi mitte umbusklikud . 
    Esialgu see üllatas mind . 
    Aga pärast nägin , et ka väike madal Naksi ja poolhunt Hipi olid inimsõbralikud ... 
    Ja küla oli koeri täis , kuid ükski neist ei haukunud teeliste peale , ei tunginud kallale ega lõristanud hambaid . 
    Meenub , et vanad Ruhnu-tundjad rääkisid  "  vaiksest , kuid arukast hülgekoerast  "  , keda saarel olnud silmatorkavalt palju . 
    Igas peres kaks-kolm koera ... 
    Nad olid ju hülgekütid , need vanad ruhnukad . 
    Ning kelk ja koer kuulusid ka küti varustuse juurde . 
    Ma pole koerte alal asjatundja . 
    Aga see meenus mulle , kui Karu ja Terri ükspäev pragada said . 
    Nad hullukesed käisid pärast suplust veel adrupeenrail püherdamas ning olid endale sealt kuskilt külge võtnud nii vägeva hülgerasva lõhna , et otsustati see šampooni ja sooja veega maha pesta . 
    Rannad on siin erinevad . 
    Kus kuldsed liivaluited , kus jälle kivised , sopilised ja adrukangastega ületõmmatud alad . 
    Ruhnus võib näha ka niitmata heinamaid ja vesist luhta ning isegi nõgesevälju mahajäetud majade ümbruses . 
    Kuid suure osa saarest võtab enda alla võimas männimets . 
    Seal hulkudes võid kergesti unustada , et viibid saarel . 
    Männik oma sügava kohinaga mõjub nagu igipõline mandrilaas . 
    Sel on eriline rahustav toime ja rütm . 
    Ses on pehmust ja lopsakust , nagu oleksid need puud kasvanud kuskil lõunamaa taeva all , aga mitte vinges meretuules . ... 
    Liiv on nii puhas ja sammas nii kohev , et tundub põhjatu . 
    Ja siis need helerohelised , hargnevad karukollad ja veel heledamad valvikupadjandid , mis on ümmargused nagu taldrikud ja pehmed ning tihedad kui plüüš . 
    Meelt rõõmustab pohlade küllus . 
    On augustikuu , marjad juba punapõsksed ja neid on palju , palju ... 
    Nad paistavad kaugele , annavad metsale jumet . 
    Mõni üksik pehkinud tüvi on mattunud pohlavarte alla ... 
    Kuid eelkõige mõjuvad meeltülendavalt ikkagi need tugeva kasvuga puuhiiglased , kes üha kinnitavad : siin ma seisan ja siia ma jään ! 
    Ometi midagi kindlat ja püsivat . 
    Luited rannas , lained merel ja puud metsas , nad kõik kinnitavad sedasama . 
    Ja seda kinnitavad ka minu võõrustajad . 
    Ernst Kollom ja Gita Teearu tütardega , kunstnike perekond , kes on omandanud Bullersi talumaja . 
    Nad on siin juba aastaid suvitanud . 
    Esialgu ei väljendu nende hoiak küll sõnades , vaid suhtumises ümbrusse . 
    Ja üldse ... juba selles kojujõudmise viisis , mis andis mõista , et nemad on siin alalised ja omad . 
    Tares on aukohal ruhnupärased esemed . 
    Ja mitte ainult vaatamiseks , vaid ka tarvitamiseks . 
    Pada keti otsas on küll juba põhjast hapraks läinud ja täidab dekoratiivset ülesannet . 
    Aga leivalabidas on tarvitusel , sest saarel tuleb küpsetada koduleiba . 
    Siin müüakse leivajahu , mitte valmispätse . 
    Sest kust seda leiba peaks toodama , kui lennuk käib saarel vaid kolm korda nädalas ? 
    Pärnu-Ruhnu-Pärnu . 
    Ja muid sidemeid korrapäraselt ei olegi . ... 
    Hea ilmaga on see , muide , väga ilus lend . 
    Tõused hoburauakujulise Pärnu lahe kohale , vaevalt vajub tagaplaanile tema kaarjas amfiteater oma valgete majaridadega ja haljuse vöönditega , kui eestpoolt kerkib nähtavale mingi fantastiline maariba . 
    Manilaid ? 
    See on kirjeldamatu nagu mõni pikaksvenitatud sarviline ja tiivuline krokodill . 
    Äraütlemata sopiline ... looklev ... pigem meenutab laste tujukat mänguasja kui looduse loomingut . 
    Jah , aga see on Manilaid ! 
    Ja siis äkki oleme Kihnu kohal . 
    Suur ruudukujuline saar peenikeste neemenarmastega . 
    Ta jätab kindla maa mulje . 
    Kõigepealt - ta on roheline , aga mitte lilla , nagu näis Manilaid . 
    Ja ta on tihedalt asustatud . 
    Kätte paistavad teed , majad , metsatukad , põllud . 
    Neid võiks isegi loetleda ... 
    Aga siis oleme lageda mere kohal . 
    Selgesti joonistuvad lained ja veevirvendused . 
    Neidki võiks loendada . 
    Ja oleks ka kõige mõistlikum tegevus , sest Ruhnuni läheb veel tükk aega . 
    Alles poole tunni pärast ilmub mere rüpest nähtavale miskit tumedat ja kumerat ... nagu delfiini selg või kilpkonna kilp või ... 
    Pikapeale märkad , et sel kilpkonnal on ka jalad , neemekesed , kuid need on sirutatud teise külge , mitte Pärnu lahe , vaid Irbeni väina poole . 
    Ja kohe on näha , et saart katab vägev okasmets . 
    Selle sinirohelised ladvad neelavad ära kõik teejupikesed , mis siin-seal vilksatavadki . 
    Ja varjavad ära küla , mida silm asjatult otsib saare keskelt . 
    Kuid ühte ei suuda nad neelata ega varjata - see on tuulemurd . 
    Heledad läbisegi paisatud oranžid tüved on selgesti näha tumeda metsa taustal . 
    Sa oled sellest kuulnud , kuid siiski ehmud . 
    Oh , kas tõesti on tuulemurd siin veel koristamata ? 
    See tähendab 1967. aastast saadik ? 
    Ei , parandatakse sind , Ruhnu tormil on erinev kuupäev : 2. november 1969 . 
    Kuid ikkagi ... 
    Juba kuuled , et nüüd on siia toodud metsatöölisi Karpaatidest . 
    Pidid head töömehed olema . 
    Ja Ruhnu metsa läheb Ukrainasse . 
    Meie aga saame enda jaoks Karjalast . 
    On need maailma asjad ikka keerulised ! 
    Ma ei murra veel pead selle üle , kuidas nad peaksid olema . 
    Kust mina tean ? 
    Alles tõstan jala esimest korda Ruhnu pinnale . 
    Kuid lennukis on ka kohalikke , kes kõike kommenteerivad . 
    Taga-Karpaatia metsatöölised - muidugi on nad head töömehed , mõtlen ma . 
    See on ju iidne metsatöötlemise piirkond ... 
    Olen näinud , mida nad seal , omas kodus kõike puidust teha oskavad ... 
    Nüüd , paar päeva ringi vaadanud , püüan oma aruga mõistatada ,  "  mis oli , mis on , mis tuleb ja millega süda rahule jääb  "  . 
    Katsun käega tamme krobelist tüve , nagu tahaks küsida , mis tema sellest arvab , ja tajun , et tema kavatseb siin veel kaua kasvada . 
    Siis kuulen laste hääli . 
    Siinsamas kasteheinte vahel hulbivad nende heledad peakesed . 
    Oo , need on ju tuttavad lapsed ! 
    Selgub , et ühe haua on Kollomite lapsed oma hoole alla võtnud . 
    Nad kaabivad sambla maha nimesildilt ja näitavad mulle . 
     "  Bullers ?  "  ... 
    Ahjaa - see on ju nende talu endise omaniku nimi ! 
    Lastele pakub huvi , et siin puhkavad nende maja endise omaniku esivanemad , ja ütlevad , et nemad on nüüd nagu Astrid Lindgreni Bullerby lapsed , sest elavad külas ja teevad kõiki külaliste toiminguid . 
    Ning Bullers ja Bullerby on väga lähedased nimed , eks ole ? 
    Õigus küll ... 
    Ruhnu saarel on igivanast ajast olnud 27 talu , millele 28-ndana lisati kirikuõpetaja talu . 
    Nende nimed olid : Bissa , Hollingers , Jons , Anders , Berens , Bullers , Duskas , Ellerbusch , Lorens , Ulas jne. 
    Ja nemad moodustasidki siin Ruhnu külakogukonna , kes elas oma vanade tavade järgi . ... 
    Muuseumis oli ka ajaleheväljalõige intervjuust Ruhnu kooliõpetaja Hjalmar Pöhliga , kes väidab , et saarele tulles - ta tuli siia Rootsist - ei saanud ta aru ruhnulaste murrakust . 
    Igatahes polnud see rootsi kirjakeel , vaid sarnanes mõne kauge murrakuga , osalt Islandi , osalt Dalarne ( Kesk-Rootsi ) maakonna omaga . 
    Niiviisi elas see arhailine grupp oma arhailises laadis , mida on võrreldud 17. sajandi talupoegade elulaadiga . 
    Elas kesk 20. sajandit ja teda on uuritud 20. sajandi meetoditega ... 
    Pöhl igatahes väidab oma intervjuus ( 1940. aastal , juba nõukogude korra ajal ) , et Ruhnu ühiskonnas on tegemist ürgkommunismiga . 
    Selle aluseks oli ürgne kogukondlik kord , kus puudusid rikkad ja vaesed selle sõna kontrastsemas mõttes . 
    Külakogukond aitas kehvemad jalule . 
    Hülgekütid käisid üheskoos oma jahiretkel ja jagasid tulud võrdselt . 
    Heinamaad ja karjamaad olid kaua aega ühised olnud ega erinenud suurt oma kvaliteedi poolest . 
    Ja kui rannast toodi meremuda põlluväetiseks , siis tehti seda ühiselt . 
    Niisugused tingimused said püsida saarel , kus oli 300-400 elanikku , rikas loodus ja tsunftipärane tootmisviis . 
    Hülgeküttimine , kalapüük , põllundus , käsitöö . 
    Lisagem veel , nagu Teodor Saar oma brošüüris Kihnu ja Ruhnu kohta märgib , et Ruhnul ei olnud mõisnikku ning kirikumaksud ja kirikuõpetaja võim saarel tugev . 
    Ja veel üks motiiv : ruhnu rootslastel oli täielik kultuurianatoomia . 
    Rootsikeelne kool ja kirik , kus nad tahes-tahtmata pidid ka rootsi kirjakeele ära õppima . 
    Eesti keelt osati läbi häda , kuid lugeda nad kahes keeles ilmselt mõistsid ja vahest muidki keeli purssida ... 
    Mis aga puutub saarel säilinud raamatuisse , siis on need peamiselt rootsikeelne vaimulik kirjandus ja kooliõpikud . 
    On olemas ka peremeeste arvepidamise vihikud , kuhu on märgitud sisseostud Kuressaarest , Pärnust , Tallinnast ... 
    Jääb mulje , et elati kokkuhoidlikult , kuid raha siiski oli . 
    Just nagu meie külas minu vanaisa päevil ! 
    Millised viljad siis sellel puul kasvasid ? 
    Eile külastasime vana põhirootslast Aleksander Normanit , kes siit ära ei sõitnud ei 1944 ega kavatse vist edaspidigi sõita . 
    Ta rääkis meile oma noorpõlve lugusid , ja jäi mulje , et Ruhnul polnud isegi kahte kindlat külapoiste kampa , kes omavahel pidevalt oleksid tülitsenud . 
    Kaklused käisid individuaalses korras , kättemaks ja teineteise sissevedamine võistluses tüdrukute pärast . 
    Nii lasknud Norman kord ise teistele naha peale anda , juhtides ühe vanamehe tähelepanu sellele , et külapoiste kamp on tema tüdrukute kambris . 
    Vana siis andnud neile üle turja hülgenaha suitsutamise puuga . 
    See oli selline tahmane õrs , mis jättis mustad jutid poiste hallidele vammustele , nii et nad tagantjärele võisid üles lugeda , mitu hoopi keegi oli saanud . 
    Vanad Ruhnu-uurijad väidavad , et  "  naiste arv saarel on olnud pea alati veidi vähem meeste omast  "  . 
    Naisi toodi palju mujalt , küll Kihnust ja Saaremaalt eesti neide , küll Vormsilt ja Noarootsist kohalikke rootslannasid . 
    Seda kinnitab ka Norman . 
    Ta ütleb , et tema ema oli Saaremaalt , oma naine aga Kihnust ... 
    Kuid tema poissmehepõlves olnud tervel Ruhnu saarel ainult kolm parajas vanuses neidu . 
    Needki läinud hiljem Rootsi , tulnud aga sealt jälle tagasi , kuid lõppude lõpuks pole keegi neist abiellunud . 
    See kõik vihjab sellele , et abielunaise seisund oli traditsioonidega koormatud Ruhnu saarel siiski raske . 
    Millega seletada aga seda , et eesti noorikud siin nii jäägitult assimileerusid ? 
    Küllap seesama kogukondlik kord nad neelas , esitades kindlakskujunenud konservatiivsed vormid , millele teatud mõttes puudusid siin ka mõned teised probleemid , mis elu mujal juba keerukamaks olid teinud ... 
    Vanast kirjandusest loeme :  "  Tõuliselt sarnanevad ruhnlased täiesti saaremaa eestlastega , esitades nii puhtamaid põhja tõu kui ka põhja ja idabalti tõu sega tüüpe .  "  
    Ja veel :  "  Eestlasist uustulnukad omandavad aga Ruhnu saarel peagi rootsi keele .  "  
    Kui nüüd Aleksander Normani järele otsustada , siis näib ta küll puhas põhja tüüp olevat ja pealegi  "  ehtne viikinginägu  "  . 
    Kuidas tema eestlasest ema rootsi keelt rääkis , ma ei tea , aga poeg räägib eesti keelt üsna tugeva aktsendiga . 
     "  Ma metles , ju see leks sadamas  "  ütleb ta  "  ma mõtlesin , et ta läks sadamasse  "  asemel . 
    Ja  "  Kuradi letlaine , viis koer ära !  "  
    Ruhnulaste lahkumisest 1944 rääkis ta väga dramaatiliselt . 
    Kinnitas , et ka teda oleks ära viidud , kui  "  nad  "  oleksid ta kätte saanud . 
    Rääkis loomade üleskirjutamisest , magasiaida tühjendamisest , ähvardusest mets põlema pista . 
    Rääkis ka Saaremaa motoristidest , kellel oli oma taktika - nad ei saanud kuidagi mootorit käima . 
    Asi viibis . 
    Evakueerijail polnud enam mahti saarele tagasi tulla . 
    See võimaldaski kõrvalehoidujail maha jääda . 
    Ja Nõukogude armee lähenes . 
    Niisiis , maapind põles jalge all ja ähvardati põlema pista ka mets pea kohal . 
    Sel juhul ei ole tõesti enam pääsu ! 
    Ja ometi olid mõned , kes leidsid ka selles olukorras väljapääsu , et kohale jääda . ... 
    Oleks päris huvitav teada faktilisi andmeid selle kohta , kust ruhnulased on kunagi tulnud ja kuhu läinud . 
    Ja mis neist hiljem on saanud . 
    Muuseum neile küsimustele ei vasta . 
    Muuseum saarel küll on , kuid hooldajale ei makstavat kopikatki palka . 
    Usun , sest kõik näeb ka selle järgi välja ... 
     "  Nende raudkisade otsas rippus vaskkatel ,  "  ütles hooldaja meile ,  "  aga ma andsin ta naistele piimajahutamise nõuks .  "  
    Mis sa veel soovid ! 
    Abi talle mingit ei anta , palka ei maksta , kogu varandus läheb kopitama . 
    Terve ruumikas talutare on asju täis - puunõusid , kirste , kangaspuid , riidekraami , tikandeid , sepiseid ja vanu rootsikeelseid lauluraamatuid ... 
    Kõik see vajaks tuulutamist , korrastamist , puhastamist ja võib-olla ka köetud ruume . 
    Kõik see on töö ja nagu iga töö nõuab ta aega , jõudu , asjatundmist ja ikkagi ka minimaalseid ressursse . 
    Vaskkatel piimajahutamise nõuna muidugi säilib , selles pole kahtlust , kuid ... ainuke tõeline häda on ju see , et muuseumi külastajad ei saa teda näha . 
    Ja see , teistpidi võttes , ongi see kõige suurem häda , mis üht muuseumi võib tabada . 
    Arvatavasti oli katel kaevu ääres , kuid meile teda ei näidatud . 
    Aga kui tuua vaskpada muuseumi ruumidesse ja riputada seal raudkisadest konksu otsa ? 
    Sest mis muljet sa muidu saad ? 
    Loobusin nii tülika soovi avaldamisest . 
    Mis sa nõuad saarelt , kus lennuk käib vaid 3 korda nädalas ! 
    Ja kui on halb ilm , käib harvemini . 
    Ja kui Pärnusse sõitjaid on liiga palju , jäetakse maha isegi Ruhnu koorejaama koor , hoolimata sellest , et ta võib hapuks minna . 
    Läheb hapuks - viiakse juustutööstusesse . 
    Jälle lahendus ! 
    Aga jahutama peab piima hoolikalt , sest kui olukorrad on soodsad , läheb võitööstusse ... 
    Nii on maailmas kõik kõigega seotud .
    Olen pärit rannakülast ja juba poisikesepõlvest peale merega sülitsi koos olnud . 
    Ometi ostsin enne Montrealis laevale asumist terve karbi tablette merehaiguse vastu . 
    Nagu arstid kinnitavad , etendavat merehaiguse puhul peamist osa psüühiline tegur - kartus . 
    Seda viimast kinnitas ka enne reisi pihku sattunud sealtmaa entsüklopeedia , milles märksõna  "  Seasickness  "  all on muu seas öeldud :  "  The psychological factor is believed to be a paramount cause of seasickness . 
    Some or all of the symptoms may result from anxiety at the loss secure , stready , body support .  "  
    ( Arvatakse , et merehaiguse üks peamisi põhjusi on psüühilist laadi . 
    Mõned või isegi kõik merehaiguse sümptoomid võivad tuleneda kartusest , mis tekib kindla , vankumatu jalgealuse kaotamise tundest . ) 
    Meil oli kodus vanaisalt päritud kaks musta , tõrvatud paati : üks suurem , kahe purjega võrgupaat , teine hoopis väike , esipurjega rüsapaat , millega meie , kolm venda veel alla kümne aastaste poisikestena Kuusnõmme lahest põhjaõngedega angerjaid püüdes oma esimesed rahad teenisime . 
    Teistmete-ealisena sain võrgupaadis päriskalameeste seltsis mitu korda tormiga silm silma ja hammas hamba vastu olla , ilma et mingit merehaigust oleksin tundnud . 
    Paadis - oli see omapere või omaküla meeste paat , üleval Vilsandi peal suures meres või palju aastaid hiljem iseoma paadiga Riia lahes Ruhnu ja Kihnu vahet sõites - iialgi pole ka kui tahes tige meri mind merehaigeks teinud . 
    Aga kord noore kooliõpetajana suvevaheajal rannasõiduaurikul Kuressaarest Pärnu sõites hoidsin läbimärjana kogu öö kahe käega reelingust kinni , et lained mind üle parda ei uhuks , ja - toitsin kalu . 
    1938. aasta suvel olin kuu-poolteist kütjaks kolme tuhande tonnisel kaubaaurikul . 
    Barentsi merel hakkas tormama , üks suur laine lõi midshipis kajutite tammeuksed sisse , murdis puruks tekilasti toed ja pühkis üle parda enam kui poole tekile stouitud lauakoormast , nii et laev ohtlikult greeni vajus ja kapten oli sunnitud käiku vähendama . 
    Kühveldasime sel ajal vahipaarimehega higist nõretades sügaval laeva põhjas meie jalge all taaruvas kütteruumis sütt ahjudesse , polnud mahti hirmu tunda ega merehaigusele mõelda , siiski lonksatasin ka nüüd süte sekka suutäie . 
    Paadis , olgugi mitmel korral palju enam ohus , polnud mul iialgi säärast asja juhtunud . 
    Miks ? 
    Paadis peaks ju hirm suurem olema , sest siin lahutab sind ainult tolline laud surmast , suures laevas aga kaitseb su elu tugev kokkuneeditud raudkorpus , veekindlad vaheseinad , kogenud kapten , tark , merekooli diplomitega varustatud juhtkond , soolaparki saanud madrused ja raadiosaatejaam , mis hädaohu korral tuhandete kilomeetrite taha SOS-signaale võib välja saata . 
    Miks pole mul paati istudes ja roolipinni pihku võttes iialgi merehaigust meelde tulnud , Montrealis aga mööda landgangi suurele reisilaevale asudes , mille üheksa tekki , üheksa korrust tuledesäras üle sadamaehituste kõrgusid , kobasin julgustuseks tabletikarpi taskus . 
    Ma ei oska sellele küsimusele vastata , võin ainult oletusi teha . 
    Sadamast lahkumisel oli laeval seitsmesaja inimese ringis . 
    Siia kuulus arvukas meeskond ja ligemale nelisada mitmest rahvusest reisijat - prantslasi , inglasi , sakslasi , venelasi , ukrainlasi , leedulasi , lätlasi , mõned eestlased . 
    Nende seitsmesaja hulgast , kes pardal viibisid , lasus kõige suurem vastutus mõistagi kaptenil . 
    Jumal taevas , kapten laevas . 
    Aga kui meenutada laevahukke , mis enne ja pärast  "  Titanicu  "  esimest-viimast reisi on toimunud , siis näib , et isegi väga kogenud kaptenil käib vastutus nii paljude inimelude eest mõnikord üle jõu - hoolimata suurepärasest , tehnika viimase sõna järgi ehitatud laevast , hoolimata kaptenile alluvast karastatud meeskonnast . 
    Paadis vastutab kipper iseenese eest ja ainult kahe või kolme eest , kes temaga kaasas on . 
    Väikese paadi kipper saab paadi purjede või mootori seadjateks valida inimesi , keda ta tõesti läbi-lõhki tunneb . 
    Meie laeva meeskond oli kolmemehelise paadi meeskonnast sada korda suurem . 
    Kett ei muutu sellest tugevamaks , kui ta lülide arvu sada korda suurendada . 
    Keti tugevus oleneb mitte keti pikkusest ja mitte keti kõige tugevamate , vaid kõige nõrgemate lülide vastupidavusest . 
    Chichester purjetas korduvalt üksinda üle ookeani , tahtis üksinda viibida mere ja taeva üksilduses , ise kanda enda eest kogu vastutust . 
    Ma ei ole Chichester , ei ole ka Edgar Allan Poe ' jutustuse norra kalur , kes ennast tormi aegu tünni külge sidus ja niiviisi laevalt ihuüksinda Maelströmi süngesse keerisesse viskus . 
    Ma usun kollektiivi , tean , et üksinda on võimatu olla rindel sõdur . 
    Ja siiski on hetki , mil ma kardan vastutuse jaotumist liiga suurele hulgale , kardan vastutuse-väärtpaberite liiga ohtrat turulepaiskamist , kardan vastutuse inflatsiooni . 
    Aga ehk on mu merehaigusel hoopis muid põhjusi , millest ma teadlik ei ole . 
    Laevadel on teine õõtse kui paatidel ja võib-olla ei suuda mu tasakaaluelundid suurte laevade õõtset taluda , võib-olla kaotan ma laevas kergemini kui paadis  "  kindla , vankumatu jalgealuse tunde  "  . 
    Ning kui jättagi tasakaaluelundid rahule ja otsida põhjusi üksnes psüühikast , siis ei tunne ma ju küllaldaselt oma alateadvust , kus mingi vana , vahest koguni pärilik hirm võib eriolukorras ohjad oma kätte haarata . 
    Ei ole küll kuulnud , et mõni mu vanavanavanematest olnuks  "  Libahundi  "  Tiina , keda huntide sekka aeti . 
    Ei ulatu ka teadma , et mõni mu vanavanavanaisadest oleks vandiraiujate tavade-kommetega vastuollu sattunud . 
    Kes teab ? 
     "  Sügav on mineviku kaev ,  "  ütleb Thomas Mann , sügav nii üksikindiviidi kui ühiskonna suhtes . 
    See kõik ei tähenda , et olnuks mul võimalus kolmemehepaadis üle ookeani sõita , et siis oleksin tabletid ostmata jätnud ja laevalt ära paati kolinud . 
    Ei , suur laev oli selleks liiga ahvatlev . 
    Laev oli 176 meetrit pikk , 24 meetrit lai , laevas oli konditsioneeritud õhk , kaks ujumisbasseini , saun , raamatukogu , kino , muusikasalong-tantsusaal , mitu kauplust , oma ajaleht , suurepärane köök . 
    Laeva tõukasid läbi veemasside kaks võimsat sõukruvi , kummagi järel kümne tuhande hobuse jõud , laeva dünamod oleksid suutnud tuledes särama panna märksa suurema linna kui mu koolipõlveaegne Kuressaare . 
    Laev oli nagu liikuv loss , mis sõiduplaani kohaselt ööd kui päevad paarikümnemiilise tunnikiirusega ruttas kodumaa poole . 
    Pealegi viibisin säärases lossis-laevas esmakordselt elus , ja mitte meeskonna liikmena , kellel on vaht ja kohustused , vaid kui reisija , kellel on küllaldaselt aega käes , et kaasreisijaid tundma õppida , kinos , ujumas ja saunas käia , muusikat kuulata , võõrkeeli praktiseerida . 
    Ning lugeda , lugeda . 
    Merehaiguse vastu olin ennast kindlustanud , isegi ülekindlustanud , sest nagu laeval selgus , võisin siin tablette ka arstidelt saada . 
    Oleks ainult lainet ... 
    Psühholoogid väidavad , et igas kartuses olevat ka annus lootust . 
    Mööda Saint Lawrence ' jõge sõites oli asjatu tormi karta ( loota ) , ka jõe suudmes paistsid veel mõlemad kaitsvad kaldad selgelt kätte . 
    Tublisti üle saja kilomeetri laias Saint Lawrence'i lahes oli laev aga eelmise reisi aegu saanud nii valju tormi , et laeva moodsatest stabilisaatoritest olnud vähe abi ning enamik reisijaid oli merehaiguse käes vaevelnud . 
    See Newfoundlandi saare ja Nova Scotia poolsaare vaheline veteväli on avaram kui Soome ja Riia laht kokku , ning korraks turgatas mul meelde see öö , mil ma kunagi ammu Kuressaarest Pärnu sõites tormi olin maitsnud . 
    Saint Lawrence lahel polnud aga nüüd isegi õiget tuult , tormist rääkimata . 
    Cobot ' väinast välja sõites ja maa viimaste piirjoonte silmist kadudes oli ees laiuv ookean sama rahulik . 
    Meenus Julius Oengo proosapoeemi  "  Üle Atlandi  "  algus :  "  Atlandi laine käib vaikselt , loodest ta tuleb ... 
    Laia ja lagedat vett läbistab mõtlikult laev .  "  
    Elu meie laeval oli pigem vilgas kui mõtlik . 
    Reisijad viitsid aega ujumisbasseinides , baarides , kinos , õppisid lektorite juhendamisel vene keele algeid või muusikasalongi tantsupõrandal vene rahvatantse . 
    Mina õppisin komistamisi ära paar vene kadrilli sammu , mille eest mind nagu teisigi komistajaid , aga ka hästi tantsijaid laeva  "  Dancing Academy  "  humoorika diplomiga autasustati . 
    Tabletikarpi ei tulnud meeldegi . 
    Kodusel , keskmiselt kolme meetri sügavusel Kuusnõmme lahel olin näinud palju suuremaid laineid kui nüüd kogu reisi kestel keskmiselt kolme ja enamgi kilomeetri sügavusel ning kuusnõmme lahega võrreldes määratud ookeani . 
    Kaheksandal päeval pärast Montrealist lahkumist hakkasid pakpoordis paistma Ablbioni kaljused kaldad , üheksandal päeval jõudis laev Le Havre'i sadamasse , kus prantsuse reisijad pardalt lahkusid , kümnendal olime Londonis inglastest kaasreisijatega hüvasti jätmas , üheteistkümnendal päeval reisipäeval surusime Bremerhavenis lahkumiseks nende sakslastest kaasreisijate kätt , kellega laeval olime tutvunud . 
    Nüüd võttis laev kursi otse põhja , et Skagerrakki jõuda ning säält uutel ida- ja kagukurssidel läbi Kategati ja Taani väina hilisõhtul meridiaani saabuda . 
    Ning siin , teekonna kaheteistkümnenda päeva hilisõhtul meridiaani mööda otse põhjakurssi sõites see juhtuski . 
    Mitte tormi pärast . 
    Mere oli sama rahulik kui kõik need tosin ööpäeva , mis me Montrealist teel olime . 
    Juhtus lindude ja laeva pärast . 
    Olin sel õhtul kajutis lugedes mahuka , huvitava raamatu viimasele leheküljele jõudnud , panin raamatu käest , tõmbasin üleriided selga ja läksin mööda sisetreppe üles paaditekile , et loetu üle järele mõelda . 
    ( Nüüd tagantjärele reisi üle aru pidades näib olevat selleski oma seaduspärasus , et ma laeval viibides nimelt paaditeki oma jalutustiirude paigaks valisin . ) 
    Laeva ühtlase kiirusega vees edasitormav vöör pahistas üles vahulaineid , laeva külgedel oli aga meri vaikne . 
    Kui ookeanil paaril päeval veel juhtus , siin-sääl nägema arglikult lippavat valgete jäneste karja , ilma et tuul neist ühtegi pärislaineks oleks paisutanud , siis täna öösi oli meri laeva ümber päris tüüne . 
    Tuul ei tundnud meie reisi vastu mingit huvi , magas kusagil Skandinaavia mäekurus trollinoorikute embuses . 
    Oli ainult see tuul , mis tekkis laeva enese liikumisest , käigutuul , aga seda sai vööri tekiehituste varju hoidudes vältida . 
    Jalutasin vahel seisatades ja reelingule nõjatades pakpoordis . 
    Reisijaid oli pärast laeva kolme sadamasse sisspööramist napiks jäänud . 
    Võib-olla teistel tekkidel allpool ja sillatekil ülevalpool oli inimesi , kuid neid ei ulatunud ma nägema . 
    Järsku kostis vihin . 
    See oli laeva lähedalt möödalendav rändlindude parv . 
    Nad lendasid laevale vastassuunas , põhjast lõunasse . 
    Laeva tuled andsid nende sulisrüüdele imeliku värvi , nii et oli raske neid ära tunda . 
    Meie kuldnokkade suurused , vahest olidki lõunasse ruttavad kuldnokad . 
     "  Ikka , ikka lõuna poole , kus Egiptimaa  "  , meenus lastelaul . 
    Seal ei ole talvepakast ja kuulid , mis üle Suessi kanali lendavad , ei ole teile määratud , küllap oskate neist hoiduda . 
    Äkki tekkis parves segadus , sagin , ning kogu parv , muutes kurssi viskus laeva poole , sööstis laeva sadade säravate tulede poole , tekkidele ja eriti siia paaditekile päästepaatide ja neid kandvate taavetite poole . 
    Nad laskusid reelingutele , päästepaatide puldankatetele , nööridele , millega paadid olid taavetite külge kinnitatud , vaieritele , trossidele , istusid parves kas või tekile . 
    Noh , nüüd on meie laeval küll kümme tuhat reisijat , lasin silmad tekil ringi käia , nüüd on meie ujuv loss kõige arvukama reisijateperega laev kogu maailmas . 
    Lindudele ei läinud see aga nähtavasti üldse korda , palju siin neid reisijaid peal oli ja palju neid juba oli pealt ära läinud . 
    Peaaegu üheaegselt hakkasid nad rabelema , ringi keerlema , neid läbis nagu värin . 
    Küllap taipasid , et suund ei ole õige , sest meie tuledesäras loss viis neid nende tõelisele reisisihile otse vastassuunas . 
    Ning sedamaid olid nad uuesti lennus . 
     "  Nii tugev vaist on lindudel , kes ikka teavad , kuhu !  "  sähvisid meelde Marie Underi sõnad . 
    Küllap linnud teadsid , kuhu , aga veel enne , kui nad oleksid õigesuunalist lennuhoogu päriselt sisse saanud , viis tulede sära , mis oleks suutnud valgustada kunagist Kuressaare-taolist linna , neid jälle segadusse . 
    Uuesti korrast tihenev tiibade sahin , ja jälle olid nad laeval nagu mitte alt merest , vaid ülevalt õhust paiskuv laine . 
    Kavatsete meiega tagasi kodumaale tulla , küsisin neilt . 
    Aga selleks pole ju õige aeg . 
    Teie reis on ju tegemata . 
    On alles sügis , kevadeni jääb veel mitu , mitu kuud . 
    Vaevalt nüüd mu jutu pärast , ent tõepoolest rabelesid nad end jälle laevalt lendu , et siia lainena , elusa lainena tagasi pahiseda . 
    Vaesekesed , ei saa laeva ahvatlusest lahti , hakkas mul neist juba kahju , seda enam , et nad samas ka ise jälle taipasid , et siin pole nende õige koht . 
    Uuesti laevalt lendu rabelemine . 
    Mõned neist ekslesid tiibadega veheldes sillateki kandetalade taga , enne kui teistele järele jõudsid ja niiskesse pimedusse kadusid , oh , õnnetust ! , mõnekümne sekundi kuludes laeval tagasi olid . 
    Ja nii see kordus , kordus ... 
    Ma pole enam teistmetes nooruk . 
    Iga uus aasta - kui neid antud - viib mind seitsmekümnele lähemale . 
    Illusioonide lapsehaigused peaksid ammu olema seljataha jäänud . 
    Ma ei suuda pidada inimesi , ei ennast ega teisi , enam isegi alati mõistlikult headeks , kas või nendele enestele kasulikult heatahtlikeks olenditeks . 
    Ma olen jätnud hirmu või egoismi pärast paljugi tegemata , mida oleksin pidanud tegema - isegi oma kõige lähedasematele inimestele . 
    Nüüd aga selle linnuparve rabelemist , laeva kursi ja nende tõelise reisisihi vahelist ekslemist nähes muutus mu süda imelikult raskeks . 
    Vaevalt lindude pärast - võõra häda öeldakse kasvavat puu küljes - , olgugi nad meile hoopis suuremad sugulased kui kalad või putukad . 
    See elusate lainete õhust tekkidele pahisemine ning säält ärarabelemine tegi ka teiste reisijate südame raskeks , kes seda nägema juhtusid . 
    Le Havre'ist tuli peale tallinlane , kellega me laeval paari päeva jooksul headeks tuttavateks saime . 
    Tal oli kajuti aken lahti , kuulis tuhandete tiibade sahinat , pidas seda tõusvaks tuuleks ning tuli tekile ilma vaatama . 
    Tuult polnud . 
    See , millel laev praegu edasi kiirustas , polnudki nagu tavaliselt tormiline Põhjameri , vaid pigem nagu ühegi lainevirveta tiik . 
    Lained , elusad lained tulid õhust , meid kaugemal ümbritsevast tahmaselt pimedast ööst ning tõusid tagasi õhku , jättes laevale rabelema üha rohkem vastu tekitugede raudääri endid vigaseks peksnud linde , kuna nad koos parvega ei suutnud enam lendu tõusta . 
    Aga lendutõusmisest poleks olnudki suurt abi , sest kogu parv oli peatselt jälle laeval tagasi . 
    Laeval polnud mingit õõtset , tekil võis seista nagu kindlal maal , mul ei puudunud  "  secure , steady body support  "  . 
    Ometi meenus mulle Montrealist kaasaostetud tablettide karp . 
    Ma ei läinud küll kajutisse selle järele , aga mida kauem ma tekil linnuparve lausa meeleheitlikumaks muutuvat rabelemist-ekslemist vaatasin , seda raskem oli mul olla . 
    Üha rohkem jäi endid vigaseks löönud suliskerasid tekile visklema , ilma et nad enam lendu oleksid suutnud tõusta , aga see ei takistanud parve ometi uuesti õhku tõusmast - ning tagasi laevale pahisemast .
    3 
    Orvi jäi üksi ühiselamusse . 
    Ta polnud otsustanud , mida selle päevaga ette võtta . 
    Ent samas tundis ta vastupandamatut sundi kuhugi minna . 
    Justkui ei kõlbaks ta ainuisikuliselt viibima ruumis , mis tegelikult kuulus neljale . 
    Tuba mõjus võõralt ja kõledalt , kui siin polnud Ebet . 
    Mallet ja Saimat . 
    Ehkki Orvi oli võib-olla kauemgi kui viimase kümne aasta jooksul igatsenud omaette elamist , ei tekkinud tal ühiselamutuppa üksi mingisugust koduse mugavuse tunnet . 
    Ooteruum , ajutine peavari , kalk kuup ukse ja aknaga . 
    Tõsi küll , akna ees rippus kardin , lambipirni varjas mahe kuppel ja laua all oli tilluke vaip . 
    Kuid see hubasusetaotlus ei aidanud . 
    Siia elama asunud , lootis Orvi siit peagi lahkuda . 
    Ei tea , kuhu ? 
    Pikapeale harjub inimene ära ja lühike vahepeatus võib kesta aastaid . 
    Orvil polnud mingisuguseid väljavaateid korterit saada . 
    Orvi ohkas . 
    Ta õngitses hommikumantli taskust sidrunikompveki , krabistas paberit ja uuris kasinat maiuspala tähelepanelikult , enne kui suhu pistis . 
    Oleks vaja Joe Trillile silma teha . 
    Äkki kõnniksid nad kahekesi üle perekonnaseisuameti punase vaiba korterilootuse maale . 
    Käiksid käsikäes ametiühingukomitees , kirjutaksid pataka avaldusi , üks härdameelsem kui teine , ja saaksid lõpuks ometi endale ihaldatud võtme . 
    Orvi muigas . 
    Ta oli palju töökohti pidanud , ilma et tal oleks korteri osas vedanud . 
    Siiski , kui Orvi üheks aastaks tööstuskaupade lattu pidama jäi , võeti sealse juhtkonna poolt tema soov kuulda . 
    Ta sai endale järjekorranumbriks ilusa arvu kaksteist ja tundis selle üle suurt uhkust . 
    Õnnetuseks jäi ta varsti kolmeks kuuks haiguslehele ja tema koha sai endale teine . 
    Kuigi talle pakuti naaberasutuses samalaadilist - sukkapakkide asemel tuli tõsta pliiatsikaste , - läks Orvi tookord sõjakusest puhevile . 
    Ta kulutas kohtumaja uksi ja nõudis enda ennistamist vanale kohale . 
    Tema südikust pandi mitmel pool imeks - miks pidas ta seda väikese palgalist reakohta nii oluliseks ? 
    Lõpuks pahvatas Orvi oma tõelise põhjuse välja : korteri järjekord . 
    Ülemus vaatas kõrvale , kehitas õlgu ja ütles , et nende asutus saab kahjuks üle aasta ainult ühe korteri . 
    Orvi jättis selle maade ning mõisate jagamise kus seda ja teist , kahtkümmend nelja aastat inimene paljast lootusest ei ela . 
    Ometi kerkisid majad igal pool kui seened . 
    Nüüd , kus Orvi elu põhjalikult muutus , ei olnud enam mõtet avalduste peale paberit kulutada . 
    Polnud perekonda , keda sabasse haakida , et siis rünnakule asuda . 
    Tühipaljas üksik inimene ei tule ometi arvesse . 
    Noor , öeldakse , küll jõuate , siin on lasterikkad paarid kitsikuses . 
    Leidus tuhat põhjust , miks Orvisugune tagaplaanile pidi jääma . 
    Orvi ajas ennast püsti ja ringutas . 
    Mitte mõelda , mitte mõelda ! 
    Selle inimsõbraliku juhtlause all veeretas ta ühiselamusse asumisest peale oma päevi õhtusse . 
    Et südamest viimanegi kripeldus kaoks , ajas Orvi huuled torru ja laskis kuuldavale lõbusa vile . 
    Raadios mängiti viimasel ajal sageli seda muretut viisi . 
    Orvi upitas mantli selga , sättis kübara kuklasse - eluaeg kandis ta peakatteid moele vaatamata just nimelt kuklas . 
    Ukse lukustanud , keerutas Orvi näpu otsas võtit . 
    See tuli jätta Jerle-moori valvsa silma alla . 
    Jerle-moori osavus vääris imetlust . 
    Ikka seadis ta ennast just nimelt laupäeviti ja pühapäeviti valvesse . 
    Ega temalgi lisateenistus mööda külgi maha jooksnud . 
    Koridoris summutas Orvi oma lustlikku vile vaiksemaks - polnud sünnis , kui kübaraga daam end poisikese kombel üleval peab . 
    Isegi siin , vabameelses ühiselamus . 
    Veendunud , et kedagi pole parajasti läheduses , läks Orvi trepiastmetest keksides alla . 
    Teise korruse koridori uksest kostis vali plekine hääl . 
    Puhketoas oli jälle keegi televiisori möirgama kruttinud . 
    Ise keeravad , ise kannatavad , pärast löövad kõrvad pilli , mõtles Orvi ja tahtis edasi minna . 
    Ent hääl kuuldus tuttav . 
    Painavalt tuttav . 
    Kes seal ometi kõneles ? 
    Orvi kõhkles hetke , kuid uudishimu sai võitu . 
    Teise korruse koridoris levis vänge kapsalõhn . 
    Ent tuttav hääl vallutas Orvi mõtted sedavõrd , et ta nagu ei pannudki muud kõrvalist tähele . 
    Hääl , millest põrusid uksed , kihutas Orvit jooksule . 
    Hingeldav Orvi peatus puhketoa künnisel , ta toetus piidale ja jäi ruumi sügavuses seisva televiisori ekraani jõllitama . 
    Pildikasti kumeral klaasseinal seisis Rediard . 
     "  Redi ...  "  pomises Orvi ja oli täitsa põrutatud . 
    Rediard justkui märkas Orvit , jutulõng katkes viivuks , mees kortsutas kulmu , vaatas Orvile tõsiselt otse silma sisse ja leidis endale kobamisi taas sõnad suhu . 
    Orvi mudis oma nahkkindaid , need kippusid pihkude külge kleepuma . 
    Seejärel sopras ta masinlikult käekotis ja otsis midagi hamba alla . 
    Orvi hammustas klaaskompveki katki nii järsult , et pea sees raksatas . 
    Millest Redi rääkis , seda Orvi ei suutnud taibata . 
    Ta kuulis vaid mehe häält , see kõlas nii valjusti , et terve ühiselamu tundus rappuvat . 
    Seinad võbisesid , kardinad liikusid kui tõmbetuules , keppjalgadega televiisor tundus tantsivat nagu kits parketil . 
    Kukuks see pill pikali , katkeks see hääl , kaoks see pilt ! 
    Orvil hakkas peas surisema . 
    Mitte mõtelda ! 
    Minevik on ammu põrgusse saadetud , las podiseb seal katlas kaane all . 
    Mis möödas , see möödas . 
    Orvi pingutas oma tahet ja keeras televiisorile selja . 
    Redi jäi ekraanile möirgama . 
    Ta ei saanud sealt purgist välja , et Orvile järele tulla . 
    Vaevalt , et tahtiski . 
    Orvi jooksis piki koridori . 
    Ta pidi siit välja pääsema , muidu kõngeb ta lämmatava kapsaleha kätte . 
    Trepikäsipuust kinni haarates sai Orvi ka vaimse tasakaalu enamvähem tagasi . 
    Ta kobas astmeid ettevaatlikult nagu inimene , kes on haigevoodist tõusnud . 
    Orvi püüdis oma mõtteid Redist kõrvale juhtida . 
    Ent peas kõmises tühjus , seal oli palju ruumi ja Redi muudkui tuli ja tuli , astus koputamata sisse , laiutas kuidas jaksas ning vahtis häbematult ka kõige salajasematesse soppidesse , nii et Orvi õhetama hakkas . 
    Orvi võttis ennast kokku ja lõi kutsumata külalise oma mõtetest välja . 
    Andke ruttu aseainet , vaevaga liikuma hakanud ajumasin ei kannata tühikäiku ! 
    Orvi haaras kõige lähema järele . 
    Miks mitte ! 
    Eile õhtul käisid nad suure kambaga restoranis . 
    Oli ilus . 
    Mis edasi ? 
    Õigus , alguses tellisid nad viru valget ning kartulisalatit , siis hakkas orkester mängima . 
    Orvi tantsis kõigepealt Etsiga , siis Vilmeriga - Ebe ütleb , et Vilmer tantsib jumalikult , nad tõepoolest liuglesid parketil . 
    Pärast ? 
    Rediga ei käinud nad kordagi restoranis . 
    Vilmer viis jälle Orvi põrandale . 
    Ebe läks turri ja ütles , et ärgu nad amelegu midagi . 
    Vilmer ei tahtnud riidu ja hakkas Ebet tantsitama . 
    Saima jäi purju . 
    Ta kummutas klaasi alati põhjani , see ei päästa , et kõvasti süüa vohmib . 
    Mallele aitab ühest napsist ja ta kilkab nagu kooliplika . 
    Rediga ostsid nad kord pudeli lahjat veini ja olid pärast üsna ülemeelikud . 
    Laternapostide otsas kiirgasid sabadega tähed . 
    Mis seal eile veel juhtus ? 
    Kui kohvi ja kleepviina toodi , läksid nad Etsiga tantsima . 
    Ets näpistas teda . 
    Orvile tundus , et seljale jäi must plekk . 
    Näpujäljed valge pluusi peal , see tegi Orvile miskipärast nalja ja ta oli naerust vappudes nägupidi Etsi reväärile vajunud . 
    Orvi hea tuju nakatas Etsi , mees läks päriselt hoogu . 
    Ta kahmas oma partneri ümbert kinni ja tahtis Orvi süles tantsupõrandalt lauda tagasi viia . 
    Orvi sai hädavaevu vastu puigelda . 
    Redi seisis seal ekraanil majamakettide keskel . 
    Valged hooned , mõned iseäraliku kujuga , kaarjad nagu suured valged linnud , tiivad välja sirutatud , et lendu tõusta . 
    Ainult mürisev hääl hoidis neid paigal . 
    Ets ei oska piiri pidada , ta on nagu laps , kes ei saa möllamisest isu täis . 
    Ta ei pane tähelegi , et teised hakkavad ära vajuma . 
    Ets tellis likööri juurde ja vihus tantsida . 
    Orvi jalalihased on siiamaani hellad . 
    Ühe loo lõppedes nägid nad Mallet vesistamas . 
    Malle on õrna hingega , ühtelugu läheb tal süda härdaks ning silm märjaks . 
    Vaevalt , et ta seal Joorusega riidu läks . 
    Kaastundlik Ets sirutas käed laiali ja hakkas Mallet kaisutama . 
    Ta musitas Malle kõrvalesta . 
    Sünge Joorus vahtis pealt . 
    Malle luksatas , pilutas silmi , kallas kohvi sisse likööri , jõi ning sai endast võitu . 
    Olavi silitas Malle käsivart , aga Malle oli niigi juba päris rahulik . 
    Joorus ajas vaasi ümber ja korraga oli kõigil palju tagamist , et laudlina kuivaks tupsutada . 
    Ebe kiljus , ta kartis , et vesi sülle voolab . 
    Kõrvallaua kiilaspea tuli Orvit tantsupõrandale kutsuma . 
    Etsil läks kops üle maksa . 
    Ta torkas rusika võõrale hoiatavalt nina alla . 
    Saima naeris nii , et pidi toolilt maha kukkuma . 
    Võõras kadus vaikselt eemale . 
    Saima pakkus , et nad läheksid Orviga tualetti kleite vahetama . 
    Saima ja Orvi mõõdud klappisid täpipealt . 
    Kord nad juba vahetasid restoranis kleidid ära , siis piiras Orvit üks kuldprill . 
    Too sell ründas jultunud visadusega , Orvi hakkas suuremat skandaali kartma . 
    Ets kelkis , et purjuspäi on tal parem käsi kuullaagrite peal . 
    Kui Orvi ja Saima vahetatud kleitides tagasi tulid , sattus kuldprill suuresti segadusse . 
    Ta vahtis naisi üksisilmi ja hakkas varsti otsmikult higi pühkima . 
    Kaua ei pidanud mehe närvid vastu , ta kadus . 
    Võib-olla kihutas otseteed hullumajja , et sõlmes ajukäärud lahti arutataks . 
    Redi kasvas veel lõpuklassis nagu pajuvits , kogu aeg olid tal püksisääred ja pintsakukäised liiga lühikesed . 
    Pärast ? 
    Ihu kuumles ja voodilinad olid vildist . 
    Sügav uni tuli alles siis , kui Ets , Vilmer ning Joorus kella poole viie ajal minema hiilisid . 
    Orvi seisis Jerle-moori laua juures ja hoidis toavõtit väljasirutatud käes . 
    Jerle-moor ei võtnud vaevaks ennast liigutada . 
    Orvi tõmbas käe tagasi ja hakkas kotist passi otsima . 
     "  Mis ma su passiga teen ?  "  turtsus valvur . 
    Ta sai Orvi peale üsna pahaseks . 
    Jerle-moor lükkas äsja postiljoni poolt lauale kuhjatud kirjad ja ajalehed nurga peale , nii sai tindiplekkidest rikutud roheline lauapaber prahist lagedaks ja tal oli , kuhu käega lajatada . 
    Kohmetu Orvi naeratas ja riputas võtme varna . 
     "  Kombed nagu krahvinnal luksushotellis ,  "  torises Jerle-moor . 
     "  Võib-olla pean ennast veel püstigi ajama ja ukse pärani kiskuma ?  "  
    Orvi katsus , et rutem minema sai . 
    Laua juurde kogunes uudishimulikke , kes kirju sorima hakkasid . 
    Jerle-moori pärast võis kes tahes ümbriku või ajalehed ära hiivata . 
    Redi päevik asus sügaval sahtlipõhjas . 
    Kord näitas ta selle üht lehekülge , mida kattis suur punane kiri : Orvi . 
    Ühiselamu paraadiuksel oli tugev vedru . 
    Orvil andis käepidemest vedada , enne kui välja pääses . 
    Regi Erts , toosama , kes igal hommikul jooksu treenis , pidi selle uksega lihaseid harjutama . 
    Libedale trepile astudes viskas Orvi käed üles , et püsti jääda . 
    Külm õhk janutas ning ärevus hakkas pikkamööda lahtuma . 
    Üle tänava istusid poetrepil paar vanamutti , nad müütasid pohlaokstest ja õlglilledest tehtud kimpe . 
    Orvile tuli meelde , et ta polnud suvest saadik surnuaial käinud . 
    Ta jäi kõheldes seisma , ent rinnus kripeldav südametunnistusepiin ei paistnud suuremaks ega kihutanud teda kadunud hingele küünalt süütama . 
    Orvi lonkis kesklinna suunas . 
    Nurga peal keldrikohvikus oli parajasti vähe inimesi . 
    Ainult paar naist seisis leti ees järjekorras . 
    Orvi palus kohvi ja endalegi ootamatult küsis lisaks pitsi rohelist likööri . 
    Orvi võttis laua taga istet , nihutas üksiku oksaga savivaasi kaugemale ja põrnitses rohelise kleepviinaga täidetud klaasi . 
    Korraga ta taipas , miks ta täna endale seda koledat jooki tellis . 
    Kui nad kunagi Rediga sellises kohvipoes ennast soojendamas käisid , leidsid nad koha ühe naise vastas , kes istus üksi , kohv ja roheline liköör nina all . 
    Võõra juuresviibimine kammitses nii Redi kui ka Orvi keelepaelu . 
    Nad liigutasid ühes taktis lusikat ja Orvi silmitses vargsi juhuslikku lauakaaslast . 
    Too naine paistis Orvile kulunud ja kurvameelne . 
    Nüüd võis oletada , et naine oli siis umbes sama vana kui Orvi praegu . 
    Orvi unustas vaikiva Redi ja piilus ahne uudishimuga võõrast naist . 
    Ta püüdis endale juhusliku lauakaaslase elusaatust ette kujutada . 
    Pika peale tuli ta järeldusele , et inimesel on rängalt viltu vedanud , ta peab olema kodutu , kui ta selles eas ja hommikusel ajal sihukeses nigelas paigas istub ja likööri timmib . 
    Küll on rumal , mõtles Orvi tookord hukkamõistvalt , lasta oma elu sedaviisi kraavi joosta . 
    Mina mitte , mina mitte , otsustas Orvi võõrast õnnetust naisest mööda vaadates ja haaras justkui tõotuseks Redi käest tugevasti kinni . 
    4 
    Orvi liigutas lusikat kohvitassis ja põrnitses rohelise vedelikuga täidetud pitsklaasi . 
    Naistest saavad kergemini alkohoolikud kui meestest , oli ta kusagilt ajalehest hoiatust lugenud . 
    Orvi kummutas joogi kurku , ta hoidis hinge kinni , et mitte tunda kleepviina imalat lõhna . 
    Peaks mitte keegi siia lauda juurde istuma , soovis Orvi endamisi . 
    Ta vist plahvatas tigedusest , kui mingi kohmetu noor paar ta vastas kohad sisse võtaks ja lapsenäoga plikas talle helesiniste silmadega otsa jõllitama hakkaks . 
    Nad tegi Rediga terve keskkoolipõlve koos läbi , ent jäid kuni lõpuklassi viimase veerandini teineteise suhtes ükskõikseks . 
    Imelik , kõik need aastad istusid nad lähestikku , Orvi koht oli Redi selja taga , kuid nad nagu ei märganudki teineteist . 
    Vastupidi istudes oleksid ammu aru saanud , kes mu läheduses viibib , rääkis pärast Redi . 
    Huvitav , mida kirjutas Redi oma päevikusse Orvi kohta hiljem ? 
    Küllap vist voolasid oodid algusest leheküljelt leheküljele . 
    Redi oli väge tundeline . 
    Kui järele mõelda , siis Orvi nähtavasti samuti . 
    Orvi tõstis pilgu tühjaks joodud pitsklaasilt üles . 
    Morn müüa pühkis lapiga letti ja peaaegu riivas üht valmispandud kohvitassi . 
    See võeti viimasel hetkel eest ära . 
    Kui tassi käes hoidev mees näo ruumi poole pööras , ohkas Orvi ja toetus leenile . 
    Markus tuli otsejoones Orvi laua juurde ja võttis enesemõistvalt istet . 
    Miks polnud Redi sel laupäevahommikul juhuslikult siia keldrikohvikusse sattunud ? 
    Ikka jälle Markus . 
    Muudkui Markus ! 
    Mida oleks meil Rediga rääkida olnud ? 
    Tere , tere , kuidas elad ? 
    Läheb hästi , jah ? 
    Ah soo , töötad seal . 
    Oled rahul ? 
    Ja-jah . 
    Kogu see jutt . 
    Markusega elasid nad koos ligi kümme aastat . 
    Üle kolme tuhande kuuesaja päeva - mu jumal , terve igavik ! 
    Pealegi ei sattunud Markus siia juhuslikult . 
    Viimasel ajal piiras ta Orvit iga laupäeva hommikul . 
    Mõnikord tegi see Orvile nalja . , kuid sagedamini siiski tuska . 
    Ime , et Markus ikka veel maha ei rahunenud . 
     "  Tulid kui kuutõbine oma ühiselamust välja ,  "  lausus Markus etteheitvalt .