Lauljaid on kokku seitse . Üks neist , nagu juht või , on üsna vana , aga krapsakas naine , teised on keskealised , vaid üks on veel pilkupüüdvas eas noor naine . Saatus on seekord Seiut soosinud , sest tema on neid õnnelikke , kes läbi avatud ukse just seda noort naist selgesti näeb . Naised laulavad vene rahvalaule ja neid viise , mis nüüd sõja ajal on populaarseks saanud . Sellel vanemal naisel on käekõrval veel koolilapseks saamata ilusa näoga kõhnuke tüdrukuke , kes selge ja puhta lapsehäälega ütleb laulude vaheajal ilulugemist : salme kodumaast , mida tuleb elu hinnaga kaitsta ; võidust , mis kord tingimata tuleb ; kodumajast , kus ema ootab poega ja lapsed vaatavad teele , kas sealt ometi kord tuleb isa ... Uks koridori on küll lahti , aga ometigi nagu oleks selle avas nähtamatu vahetekk . Siin on hingevapustuste ja valudega haavamädased mehed , kelle sõõrmeis on veel põleva linna tahma ja lõhkevate miinide kirbet lehka , seal kinnitavad naised , et peab ikkagi lootma , et on elu , mida peab jätkama , et maailmas on veel isegi armastust . Nagu pisikesed haamrid taovad laulud ja tütarlapse helisevad värsiread sellesse nähtamatusse klaaseesriidesse pragusid . Mis sellest , et keel on võõras ja paljustki aru ei saa . Nad ise , need naised ja see tütarlapseke , on ju ilma sõnadetagi see teine maailm , see lootus , mis praegu ise nälgib ja võitleb . Aga ta on olemas . Mõne mehe jaoks on see eesriie ilmselt juba tugevasti mõranenud või isegi olematuks saanud , seda võib näha nende nägudest , mõni aga on veel kahevahel . Päris ükskõikne on vist Ervin Mäesalu . Tema ainuke habras pide eluga on tema noor naine , ta ei vaja mingit laulu ei kodumaast , armastusestki mitte , sest see tunne on tal ainuke , mis tal üldse on , ja nii suur , et see ühegi laulu sisse ei mahu . Nende eitede esinemise tõttu ei saa ta segamatult võtta padja alt pilti ja seda vaatama hakata , ning see tundub talle otsekui truudusemurdmine . Uus mees August Nõulik on kah ärganud , tädi Paraška on tal isegi higist läbimärja särgi jõudnud kuiva vastu vahetada . Tal on vist palavik alla läinud , sest ta kuulab üsna vaikselt ettekannet . Seiu on omamoodi kimbatuses nagu eesel kahe kuhja vahel : läbi ukse paistab ilus noor laulja , aga kui silmanurgast piiluda , siis paistavad siia veel selgemini kätte ka õde Ljuba täidlased sääred , kui ta seal kapteni voodi serval istub , loodotškas jalg nipsakalt üle põlve . Tõsi küll , jalas on tal beežid puuvillased sukad , aga ikkagi on see säärepaar täielik vaatamisväärsus omaette ... Oh kurat , kõik on praegu ainult eemalt vaatamiseks ! Lõuna on söödud . Hirsisupp ja hirsipuder , aga mõlemad konserviga tehtud , klaas kompotti . Kõik sõid , välja arvatud Ervin . Tal ei seisa tõepoolest enam midagi sees : nii nagu toit on sisikonda läinud , niisama tuleb see üsna varsti ka siibrisse . Vaevaga-vaevaga otsib ta padja alt pilti , et seda vaatama hakata . Seiu kiristab hambaid - kipsialune teeb põrgupiina , eriti ärritavad sügelust haava ümbruses sebivad vaglad . Millal ometi tuleb ümbersidumine , saaks kergendust ! Seiu : Tõesti , ma ei suuda enam . Küll kiheleb ja kiheleb ja kiheleb ... Sass : Kannata , kannata veel pisut - kes kannatab , see kaua elab ... Seiu : Sõja ajal kaua elamisest rääkida on justkui imelik . Nii kui kossid kannavad , olen jälle miinipilduja taga ning seal võib jälle ühte ja teist juhtuda ... Sass : Kui sa selle peale mõtled , et võid jälle muudkui uue augu juurde saada - niiviisi ei saa sõdur üldse elada . Seiu : Noh , möni mees võib üsna hooletu olla ... kellel pole rivisseminekut , ütleme Ants , kellel jalg sirge nagu küünarpuu , Jaan hakkab ka kindlapeale käima luupsat-luupsat ... Jääte tagalasse , hakkate lesknaisi ja vanatüdrukuid rõõmustama . Sass : Tea midagi - rivituks meheks võivad kõlvata nemadki . Minu putked on varsti terved , lähen jälle oma kuulipritsi mängima ja üldse ei mõtle , mis kõik tulla võib ... Sõjale ei maksa mõtelda , palju asjalikum on mõtelda , mis me pärast sõda tegema hakkame . Seiu : Mis sa siin oskad mötelda , ei tea ju mitte midagid , mis seal ees ootab ... Kui seal üldse keegi ootamas ongi ... Seal võib olla juhtunud seda ja teist . Sass : Juhtunud või mitte , aga üks asi ootab meid kõiki : töö . Palju tööd . Jaan : Seda ei maksa sul rääkidagi , see on selge . Parem ütle kohe , et meil tuleb ära teha ka nende töö , kes siia jäid ._._. Seiu : See on öige . Köik tuleb ära teha . Köikse hullem on see , iga mehe kohta tuleb mitu naist , kudas me sellele valule vasta paneme , mis ? Sass : Sinu jutt pöörab ikka sinna ühe kandi peale ! Mis sa lõõbid ! Seiu : Mis seal teha - jalad on küll läbi , aga süda ikka veel noor : mo meelest on naised väga külgetömbavad , ütleme sestraa Luuba .. , Kapten Ploom : Ehk oleks parem , seltsimees Aer , kui jätaksime oma palati naised jutust välja , on viisakam ... Seiu : Just nii , seltsimees kapten , ma töin ainult näituseks ... et ta on ilus naine , kui kohe järsku välja ütelda ... Aga minuga juhtus ühekorra nönda , et meil oli Siberkulli laagris öppus . Leitnant seletas saja kahekümnese miini ehitust . Istusime rohu peal ringis maas , ringi keskel üks öppemiin , söuke pikuti pooleks saetud , et sihelmine ehitus köik näha oleks . Leitnant siis seletab , et see on viskelaeng , see löhkelaeng , see sütik ja nönda edasi . Siis hakkas küsima ja küsis minu käest ka midagid . Ma sööstsin püsti küll , aga ma polnud kuulnud , mis ta küsis . << Misse peale te mötlete , reavöitleja Aer ? >> küsis leitnant siis ja hakkas nagu vihaseks vädama . << Ta mötleb tüdrukute peale ! >> hüüdsid poisid vahele ja hakkasid naerma . Mis oli ka öige . Tegelikult ... tegelikult ma mötlesin küll ... üheainsama peale , kessega ma jumalaga jätsin , kui Venemaa söit ees seisis ... Mis on pool miini selle körvas ? Aga , ausalt ütelda , ma vist rohkem jutumees ... Meite külas oli ühel poisil tüdruk Sörve teises ääres , aga armastus oli nii vali , et poiss käis teda iga kessiku ja laupa öhta Möntust Löupöldu vaatamas , nönda't pulmadeks oli sügav otserada sisse tallatud ... Peigmees sai sellest käimisest igaveseks lampjalad ja neljal lapsel on ka köigil lampjalad ... Nönda vali vöib üks öige armastus olla ... Ants : See on sinu jutuks hea küll , Seiu , jätame need armastuse ohvrid , aga seda ma ütlen : olgu mis on ja tulgu mis tuleb , - peremehe juures orjamist enam küll ei tule ... Võib-olla maksis juba selle pärast sõdida ... Sass : See orjamine kaotati juba enne sõda ära , uue korraga - ja muidugi ei tule seda enam kunagi . Aga sa oled ju nii noor mees , paljukest sina sellest tead ? Mina olen aastat seitseteist töömees olnud . Volli : Antsul on see südame peal , et ta oli minu juures tõöpoisiks , eks ole nii . Ants : On jah , ja see jääbki nii . Igavesti . Ja aamen . Volli : Aga näed nüüd ise , mis vigureid see sõda saatusega teeb . Sõdime ühel pool , kas pole nii , mis ? On ju nõnda ? Mis sa turritad ? Ants : Aga mina ei usu , et sa päris ... südamega kohe meie poole peal oled . Mitte ei usu ! Volli : Sa ju kuulsid , kuidas ma Venemaale sattusin . Nälgisin Leningradis ... Sain Lukis sakslase käest kossidesse nagu sinagi . Veri jooksis , kuulid vingusid . Depoo juures ... Mida sa veel tahad ? Ja ega ma ei tea mis kulak olnud - talu polnud ju nii suur ... Sina said sügisel oma palga , võisid osta jalgratta või poeülikonna , mina seda ei saanud , kõik raha läks talusse ... Ants : Aga ikkagi ... Aga ikkagi ... Volli : Mind aitasid tule all ... oma poisid . Laotasid veel telkmantli üle , et ma ära ei külmaks ... Sa ei oleks mind vist sidunud seal , relsside . vahel ... Ega ju ? Ants : Ei vist ... Volli : Mida sa , kurat küll , minust veel tahad ? Kas sa ei saanud viimse sendini kätte , mis sa välja teeninud olid ? Said või ? Ütle kõigi kuuldes , said või ei ! Ants : Sain , ja ütlen kõigi ees : sain ! Kurat sind pastlanahka võtaks , sain küll ! Volli : Mida sa veel tahad ? Aa - sul on südame peal , et Marta tuli mulle , mitte sinule ? Ants : Sest et sina olid noorperemees ja varapärija ... Said ta jah , ja just sellepärast ... Aga mind ta ... tegelikult väga ... Volli : Kulla mees , tule mõistuse juurde - miks me peame neid asju nüüd siin klaarima , kaks santi , nagu me oleme ?... Jah , Marta tuli mulle ... Ja võib-olla tõesti sellepärast , et mul oli talu seljataga . Aga millepärast mina süüdi olen , et sündisin Sepamäel ja mitte Raba popsimajas nagu sina ? Ja minu käed on tööst võib-olla pahklikumad kui sinu omad . .. Ants : Süüdi või mitte ... Ja tööd sa rabasid tõesti - eks nõnda oli kergem ka sulasele pinna peale käia ... Aga ._._. mul on raske sinuga koos ühes palatis olla ! Ja seda ma sulle ütlen ._._. Seiu : Parem ära ütle , Ants . Jälle tuli jutust välja , et armastus on keeruline vändaga värk ... Ja eesti mehe viha on ka üks must ja pöhjata asi , nagu ütles üks Pörste küla vanamees , kui ta naabri koera hobusejunniga viskas ... Sass ( Volli poole pöördudes ) : Hea küll , jätame selle tõepoolest . Ütle parem , kus sa need uued augud ihusse said ? Volli : Ma vist juba ütlesin , et depoo juures . Viimaste arappide aegu ... Ma olin diviisi leivatööstuses , sealt löödi täienduseks . Nii me siis tulimegi ... Ants : Sa kuuled : diviisi leivatööstusest ! Sügavast tagalast , sooja ahju pealt ! Kus sa varem olid , kui roodud Taraštšanka all ja Surmaorus lume peale jäid ? Volli : Olin seal , kuhu mind oli pandud . Ma ei salga , olin jah leivatööstuses , kui diviisi tulime , küsiti , kes oskab leiba teha - kaks sammu ette ! Ma olin nii näljas olnud , et astusin kohe neli sammu ette , kuigi teadsin leivategemisest niipaljukest , kui kodus näinud olin . Ants : Eks need Marta valged ja siledad käed olid sul silme ees , kui need Sepamäe mõhes tainast sõtkusid ... Volli : Eksid . Marta meil leiba ei teinud . Ema tegi . Väga hea leib oli , mäletad ? Ants : Sulase leib on igal pool ühtemoodi kibe ... Ja kui ma oleksin teadnud , et sina meile siin leiba küpsetad , poleks ma seda turvast suu sissegi võtnud ... Volli : Tead mis ... Ma ei salga , et ma tahan koju tagasi . Mina tahtsin ellu jääda ja just sellepärast läksin leivatööstusse . Ja praegu tahan kah ellu jääda . Mina ei ole kangelane ega taha selleks saadagi . Kui paranen , kombineerin jälle kuhugi , kus elulootus suurem . Mina sellest saladust ei tee , võtke seda teadmiseks , lugupeetud seltsimehed , ja võtke seda heaks või pange pahaks . Üks mees selles sõjas on köömes , sandikustid . Mina selle sõja saatust ei otsusta . Sass : Hea küll , mine leivatööstusse tagasi , kui paraned , kurat sinuga . Aga kes siis pauku peab tegema - koju ju tahame kõik ? Volli : See pole minu asi . See on ülemuste asi . Sass : Kuidas ta ülemuste asi on ? Kui igamees kipub sinna , kus soojem ja ellujäämine kindlam , kes siis nina vastu lina läheb ? Volli : Mis sa urgitsed - mina oma pead sellega ei vaeva ! Sass : Aga kui sul käimad terveks saavad ja sind marsi-rooduga kuhugi polku saadetakse , mis siis ? Volli : Egas midagi - lähen . Ja kirun , et sitasti vedas . Sass : Ja kui tõused , hurraa karjud ja nätsu külge saad ning sinna jäädki , soolikad süles ? Volli : Mis minul teha - jään siis jään . Aga hurraa ma ei karju , olge kindlad , ja kui ma seal soolikaid kõhtu tagasi topin , siis ütlen endale : reamees Voldemar Pärn , loll olid , kehvasti hoidsid end , et sul nii sandisti läks .. Ongi kõik . Seiu : Omast kohast kena jutt , vötab kohe kuulama . Rebane ütles ka , kui nahka vöeti , et igal jämpsil on kord löpp ... Ants : Temaga ei maksa õiendada , tema oskab ... Volli : Oskan või mitte , aga ma arvan , et igamees peab kõigepealt iseenda eest seisma . Elus mees on minu arvates ikka parem kui surnud . Ma arvan tõepoolest nii , et pärast sõda on väga mõnus elusast peast koju minna ... Ants : No muidugi - Marta valgete käte vahele ... Kui seal ainult mõni teine ees ei ole ... Volli : Tead mis , mind sa selle jutuga ei torgi . Pole tema ainuke naine siin maailmas ... Seiu ( Ervini poole vaadates ) : Kuidas kellegil ... Mönel on ikka see üks ja ainumane ... Ants ( Vollile ) : Seda võis sinust oodata . Sinule on tähtis sina ise , vaat mis , ei midagi-kedagi muud ... Volli : Ma ju ütlesin : mina ei tee sellest saladust , et tahan elusalt koju tagasi jõuda , ükskõik , mis seal ka ootaks . Sellepärast lähen heameelega tagasi kas leivatööstusse , diviisi vetlaatsaretti , trofeekomandosse ... Loodan vaikselt , et jään lonkama - vähemalt sõja lõpuni - nõnda et ma vaevalt rivisse kõlbangi ... Ja nüüd ütelge mulle , lugupeetud geroid , kas te oma sügavas südamesopis ei mõtle just nõndasama ? Või tahate kohe tingimata pea tulle pista , kui terveks saate ja rivvi kõlbate , mis ? Kapten Ploom : Pole mõtet vaielda , seltsimehed , sõdur peab minema sinna , kuhu kästakse . Seal on teda kõige rohkem vaja . Ja ongi kõik . Ma ärkasin vist selle peale , et karjusin unes . << Iiiimmm , >> kõmas veel praegu mu peas ja kajas toas . Veerand viis . Mul oli palav . Olin näinud und , mis elas minus edasi veel nüüd , täiesti ärkvel olles . Ma hüüdsin Siimu , aga Siim läks ikka kaugemale , nagu ta nüüd mu unenägudes läheb . Mingi vanker või vagun , vist siiski vagun liikus omapäi mööda kallakut . Kuskil all oli mingi laager , mingi telklaager , seal olid lapsed , ja see vagun aina veeres . " Algul olime Siimuga kahekesi , hoidsime vastu , siis taipasin , et me ei jõua pealevajuvat koormat hoida , ja käskisin Siimul tuua midagi rataste ette panemiseks . Siim läks , aga tagasi ei tulnud . Ma tundsin , kuidas koorem mu seljale rõhus , ma hoidsin kõigest jõust vastu , ma teadsin , et kui ma järele annan , litsub vagun mu lömaks ja veereb alla , sinna telklaagri peale . Ja siis ma hüüdsin Siimu . Millest see surve seljale ? Kas olin halvas asendis maganud või näitab süda oma tujusid ? Mingi tuim valu näris rinnus . Pulss oli normaalne . Tõusin ettevaatlikult . Rahulikult . Seisin . Siis avasin akna ja pugesin teki alla . Varahommikune kargus täitis toa . Ehk tuleb veel uni ? Ei . Unenägu painas . Tõusin uuesti , sulgesin akna ja tõmbasin hommikumantli selga . Kolmveerand viis . Mitte mõelda ! Läksin teise tuppa , süütasin tule ja istusin kirjutuslaua taha . Tõstsin vihikupaki sahtlist ja asutasin end neid parandama . Seda kirjandipaki saba pole tänaseks vaja , seda võiks parandada ka õhtul , aga mis tehtud , see tehtud . Õhtuti olen nüüd nii väsinud , et ei suuda vihikute taga istuda . Käsitöö hoiab mind virge , mõnd ajakirja või raamatut lugeda saan , aga kui vihikupaki ette võtan , jään tukkuma : see lektüür on mu ära tüüdanud . Olen üle kolmekümne aasta töötanud emakeele ja kirjanduse õpetajana . Kohutav mõelda , kui palju on selle aja jooksul õpilaste töid läbi loetud ja läbi mõeldud . Kui Siim oli neljandas-viiendas klassis , meeldis talle etteütlusi ja grammatilisi kontrolltöid parandada . Hiljem tuli ta appi vaid punktide kokkuliitmisel ja keskmiste hinnete väljaarvutamisel . Naeris , kui ma üheksaga korrutamisel näpud appi võtsin . Tööjuhendid , taiplikkust nõudvad harjutused ja uudiskirjanduse proovisin ikka Siimu peal ära . Ta oli meeleldi kodune katsejänes , kuid tema keskkooli aastail neelasid omad harrastused kogu ta aja ja ma loo- busin poja ekspluateerimisest . Pool kuus . Naabrite pool kuuldub liikumist ja raadiot . Nad on vaiksed inimesed , elavad oma elu , ei suru peale . Me elame kõrvuti juba üle viieteistkümne aasta , aga suhtleme harva . Siiski on hea kuulda enda kõrval inimesi . Kuus . Veel kaks vihikut . Ma jõuan selle paki lõpetada . << Kui ma koju tulen , küsib ema , kas ma panin ukse lukku . Teda ei huvita , kus ma käisin ja kas film mulle meeldis . See . millega mina tegelen ei huvita kedagi ... >> loen kaheksanda klassi tüdruku vihikust . Panen viimasesse lausesse puuduva koma ja lasen edasi . Võõras mure . Praegu ma sellele ei mõtle . Inimene ju peab end kellelegi usaldama , ja mõni valib selleks õpetaja . Nii . Nüüd laud puhtaks ja võib anda patusele kerele , mida ta vajab . Mul on viimasel ajal komme endaga mõttes rääkida . Paljud räägivad minuga , minu ümber on nii palju inimesi , aga mina , kui tunnid välja arvata , vaikin , et mitte rääkida , mis hingel . Aina kõnelen tühjast-tähjast , aga südamevalu sunnib endaga mõttes rääkima . Kui olin laps , ütles isa , et olen moonakas : ma tahtsin hommikul vara süüa . Nüüd kipub hommikune isu kaduma , aga ma sunnin end sööma . Kõht täis , meel hea , ütleks Elli-tädi . Ja ilma hea meeleta pole siinilmas hakkamist . Kolmveerand seitse . Nüüd pean minema . Käin kõik ruumid läbi : aknad on kinni , pliit välja lülitatud , vooluvõrgus midagi ei soojene , tuled on kustutatud . Kõik on korras . Ükskõik kes võib tulla . Valus kogemus ütleb , et võib minna , aga enam ei tulda . Kui mina enam ei tule , tuleb Annika . Tal on võti , ta teab , kus ma oma kodust raha hoian . Siis korraldab siin Annika , aga ma ei taha , et Annika peaks pesema mu musti nõusid või korjama kokku laiali visatud hilpe . Ma lähen . Nii kordub see igal hommikul . Tööle , Kadi juurde , koju ; tööle , koju . Tunnid , sõidud , toimetused , vihikud . Ikka sama tegevus , ikka samad inimesed , ikka sama rütm . Päevast päeva , kuust kuusse . Aastaid . Minu elus ei juhtu midagi , minu elus ei muutu midagi . Ainult aastaajad vahelduvad . Kevad tuleb . Märtsi algul olid kõrge selge taevaga päevad . Päike sulatas . Siis tulid merelt rasked pilved , sadas vihma . Rentslites oli vesi üle labajala , lumi muutus urbseks . Busside ja autode kõhualused ning sõiduteedeäärsed hanged olid porist räpased . Rookimata radadel tekkis jää , aga sõiduteed ja käidavad tänavad said puhtaks . Puud , milles ärkas elusoojus , peletasid lund , maa talvine kasukas , määrdunud ja kulunud , kärises . Marakratid mõõtsid hange jäänuste vahele kogunevate veesoonte sügavust , agaramad majahoidjad hakkasid hangepõhju lahti raiuma . Parkides ja Viru mäel muutusid linnud häälekaks . Raadios öeldi , et künnivaresed on saabunud . Talve selgroog oli murtud , ennustati varast kevadet . Nüüd olid ilmad jälle pilves , tuul lõõtsuv ja vinge . Siiski on üks minu elu ringidest täis saamas : sügis , talv , kevad ja siis suvi - puhkus . Et jälle alustada . Kas maksab enam alustada ? Ma saaksin trollile ka ligemalt , aga ma tulen mõnisada meetrit läbi mikrorajooni , tulen kiirbussi algpeatusesse . Ma saan istuma . Järgmises peatuses täiskiilutud bussis eraldavad sõitjad mu ülejäänud ruumist . Ma olen oma istmel kui karbis . Mul on viisteist-kakskümmend minutit mõtlemisaega . Sügisel saab kaks aastat , kui vahetasin töökoha . Mu tee tööle muutus pikemaks , päevast poolteist tundi , oh , kindlasti üle kahe tunni kulub transpordile . Nüüd näib kohavahetus rumalusena , aga siis ei saanud ma teisiti . Oli vaja . Ma jätsin oma vana , sissetöötatud kooli ja läk- sin uhiuude . Minu vanuses selliseid lollusi ei tehta , aga mina ei ole arukas inimene , mina - tol ajal tundsin nii - teisiti ei saanud , lihtsalt oli vaja . Mu kool on raske , uues elurajoonis , kus juurteta rahvast palju , õpilased rahutud ja õpetajate hulgaski juhuseotsijaid . Sel aastal õpetan ma kaheksandates , kümnendas ja üheteistkümnendas , abituuriumis . Eriti raske on kümnes , minu klass , kus kakskümmend seitse õpilast , viisteist poissi ja kaksteist tüdrukut . Mõned teravad nurgad said muidugi üheksandas silutud , seitse jäid maha ja lahkusid , nii et suur vaev on nähtud , ootamatusteks ja ebameeldivusteks peab aga alati valmis olema . Mul on praegu tööl raske , kerge pole mul kunagi olnud . Hommikune painav unenägu on ununemas . Ma istun ümber teisele bussile . Transport mind eriti ei vaeva , sel ajal mõtlen omi mõtteid , vaatan linna , nii tuttavat , aga alati huvitavat . << See , millega tegelen mina , ei huvita kedagi , >> kirjutas ta oma kirjandis . Viieteistkümnesele on see traagika : keegi ei märka mind , keegi pole minust huvitatud , ma ei lähe kellelegi korda . Mina olen sellega harjunud . Aga mida sellele inimesehakatisele öelda ? Mu buss on tühi . Tõi oma koorma kesklinna , nüüd ruttab tagasi . Intervallid on mõneminutilised , peale minu istub bussis vaid paar inimest . Enne lõpp-peatust tuleb sülem õpilasi , kes ei viitsi poolt kilomeetrit jalgsi käia , Minu peatus . Ma surun end läbi tuule . Mu tööpäev on algamas . Küllap milleski sarnane möödunud tuhandetega , küllap milleski siiski kordumatu . Algav päev sunnib unustama , mis oli enne , ega anna mahti mõelda sellele , mis tuleb pärast . Kella kaheksast kaheni , viis päeva nädalas kahek- sast kaheni olen ma rollis , nagu nüüd räägitakse-kirjutatakse . Ja mitte ainult kaheksast kaheni ja mitte ainult koolis , vaid ka kodus vihikute ja raamatute taga , igal pool , igal sammul , sest ma ei saa oma tööst välja : mu roll on mu neelanud , see pole enam roll , see on olemus , ja vahel tunnen , et enam ma ei taha . Aga praegu ei tohi ma nii tunda , praegu ei tohi ma nii mõelda . Praegu tuleb minna ja olla . Olen korrapidaja välisukse juures . Tere . Tere . Tere hommikust . Tere . Miks ma siin seisan ? Ma pean jälgima õpilaste tulekut . Tere . Tere . Tere . Et nad teretaksid . Et nad jalgu pühiksid . Et poisid sisenemisel mütsi peast võtaksid . Nad tulevad paljapäi : koolimüts pole popp . Tere . Tere . Tere hommikust . Tere . Tere . Kui ma Järveotsal töötasin , oli saabujate vastuvõtul mõte . Paljud tulid kolme-nelja , mõned seitsme kilomeetri tagant . Suuskadega . Pakases . Tuli vaadata , kas külm pole mõnele põsele või ninaotsale liiga teinud , tuli mõni poiss või tüdruk lahti pakkida . Aga siin ? Milleks ? Et nad õpiksid teretama . On noori , kes nimme ei tereta , vaatavad püüdlikult mujale . Elu on ju niisuguseks läinud , et ülim oskus ja ülim julgus on mitte hoolida kirjutatud ja kirjutamata seadustest , teha vaid seda ja teha vaid nii , mida mina tahan ja kuidas mina tahan . Selle hoiaku peab maast-madalast endasse istutama ja hoolega kasvatama . Sa tahad , et ma teretaksin , aga mina , näe , ei tereta . Mis sa mulle ikka teed ! näib ta öelda tahtvat . Ja ega ma midagi teegi . Järveotsa koolis oli umbes sada kakskümmend õpilast , siin vist tuhat kakssada korraga majas . Ma ei hakka nendega õiendama , ma ei hakka ennast mühakatega vihastama . Ma ei suuda niikuinii midagi ära teha . Tere . Tere . Tere hommikust . Sada korda . Viissada korda . Tuhat korda . Ma töötan mammutkoolis . Miks ma siin seisan ? Sellepärast , et õpetajate toa seinal on korrapidamise graafik : vasakult paremale kohad ja ülevalt alla nädalapäevad ja seal , kus ristuvad << välisuks >> ja << esmaspäev >> , seisab minu nimi . Tuleb olla ja kõik . Tere . Tere . Tere . Tere hommikust . Tere . Kell . Luust ja lihast läbilõikav plärin . Ma lähen tundi . Uus päev on alanud . Uus veerand on alanud . Viimane veerand . Mu klass , nüüd öeldakse eesti keele kabinet , on kolmandal korrusel . Treppidest käimised annavad mul põlvis tunda ja võtavad kergelt hingeldama . Aastad on teinud oma töö , ja eks ole kogunenud liigseid kilosidki . Veel enne kui jõudsin oma klassi , peatas klassivälise töö orga- nisaator , tänane dispetšer , mu koridoris ja ütles : << Õpetaja Hiiblapuu , eilsel sõpruskohtumisel oli teie kuldse trioga pahandus . Eidama peksis ühe naaberkooli poisi läbi . >> << Ja teised ? >> << Vaatasid pealt . Olid valmis , kui Eidama peaks abi vajama . Me vaigistasime selle asja ära . Kannatanu läks omal jalal koju , aga järellained võivad tulla ja teid puudutada , siis teate . >> << Aitäh hoiatamast . Millest kaklus tuli ? >> << Ei tea . Eidama peksis , see on kindel . Lõi poisi kägarasse , aga me saime jaole . Naaberkooli omad polnud seekord kättemaksuhimulised . Küllap oli tüdruk mängus , aga võib-olla ka midagi muud . Naginat oli juba korvpallivõistluse ajal ja sõpruskontserdil oli vilistamist , aga kakeldi tantsu ajal . >> Selle päeva raske rock oli alanud . Jälle trio . Kuldne trio . Nii nimetati õpetajate poolel minu klassi poistegruppi . Füüsik oli vist ristiisa . Nimi polnud originaalne , aga suupärane . Trio oli alati koos , alati mestis , alati ühe mütsi all . Kui oht varitses , võtsid ringkaitse sisse . Mul on klassis viisteist poissi , aga trio annab tooni , trio on tüdrukute lemmik . Ma püüan trioga ettevaatlik olla , rahuliku kooseksisteerimise põhimõttel mõnegi kompromissi välja pakkuda , sest trioga pahuksisse minna tähendab vastuolu klassiga , aga vastuolu klassiga on sama mis pea pakule panna . Kuldne trio . Möödunud aastal oli sekstett , aga praegu on trio . Rando Eidama , Antti ja Aare . Nad olid juba üheksandas pikad tugevad poisid . Antti jääb varsti ukseavasse kinni . Nad klappisid kohe , esimesest päevast , võib-olla juba enne uue kooli avamist , sest uute elurajoonide lapsed sõlmivad tutvusi kiiresti , eriti need , kes otsivad omaealist seltsi . Mis neid sidus ? Aare oli oma vanemate aare , hoitud ja poputatud laps . Ta oli visanud pikkusesse , süda ei jõudnud vist järele ja tal olid vererõhuhäired . Nüüd oli ta kasvuraskustest üle saamas . Tema trios soolot ei mänginud . Igas poistekambas peab olema ka reamees , et hierarhia oleks täielik , ja Aare oli reamees . Anttit ja Randot sidus midagi sügavamat . Rando oli kaheksaklassilises koolis olnud hea suusataja , kuid uude elukohta asudes loobus treeningutest . Teise linna otsa sõita olevat tülikas ja polevat saada ka sobivas suuruses suusasaapaid . Rando oli uhke oma suurele jalale ja sapine , et midagi saada ei ole . Kui ta mulle oma katkestamisest rääkis , arvasin , et hea tahtmise juures. . . Rando lõi käega , polevat mõtet . Nähtavasti polnud soovitud edu . Kas esimene või üldse mitte , see on paljude tõde , võib-olla ka Rando tõde . Katkestamised tulevad ikka siis , kui edasiminekuks ei piisa loomulikkudest jõuvarudest , kui tuleb millestki millegi pärast loobuda . Nüüd , vist Antti õhutusel , mängis Rando korvi , oli vist väikestviisi alati mänginud , aga nüüd tõsisemalt . Antti ei talunud käske ega keelde , õpetamist ega juhendamist . Noor iseseisev mees . Nad mõlemad olid noored vihased mehed . Esimene häiresignaal tuli Rando isalt , kui kool oli vaevalt nädala töötanud . Isa tuli minult selgitust saama , mida siin koolis õieti tehakse , kas siin üldse midagi õpitakse . Tema olnud kodus , kui Rando koolist tuli , aga poisil pole diplomaadis ühtki raamatut ega vihikut , ainult makk ja mingi sodikaustik . Rando öelnud , et tunde pole , ainult koristatakse . Selgitasin siis isale , et paaril esimesel päeval oli tõesti ruumide töökorda seadmist , kus vajati suuremate õpilaste abi . Maja võeti vastu ju kaheteistkümnendal tunnil ja sadade vaegtöödega , nagu see meil moes , aga nüüd käib juba tõsine töö , nii et kui keegi pole sellesse lülitunud , on ta ise liiga pika hoovõtuga . Rando isa nõudis , et kontrolliksin , kas poisil ikka vajalikud asjad kaasas . Muidugi ei hakanud mina Rando , üheksandiku diplomaati kontrollima , sest mul oli tööd niigi üle pea . Klassis oli kolmkümmend seitse õpilast , õpetada oli mul ligi kakssada . Kõik olid võõrad , kõigiga tuli töö järje peale saada . << Oo , looja küll , missugusel ajal me elame ! Kes oskas niisugust asja veel aasta eest karta ... Aga minge nüüd , proua Jaari , ja helistage oma mehele ! >> Greta tõttas edasi poe poole , kuid mõne sammu järel kuulis ta end uuesti hõigatavat . Greta vaatas üle õla ja nägi , et naabrinaine viipab talle . Ja nüüd märkas ta ka ise , et Anton seisab koduväravas . Millal ta sinna jõudis ? Greta tormas tagasi . Lahtine toasuss tuli jalast ära , Greta võttis selle kätte ja jooksis niisama edasi ega peatunud enne , kui oli oma mehe käte vahel . Ja siis hakkas naine ohjeldamatult nutma . Ta nuttis rõõmust , et mees on alles ja seisab elusuuruses siin . Sest ehkki ta ütles naabrinaisele , et küllap käisid läbiotsijad tema õemeeste pärast , oli hinges kogu aeg hirm , et järsku on siiski Antoniga midagi juhtunud . Ent tema rõõm oli ennatlik . << Sa tead siis juba ? >> küsis Anton ja ta hääl oli võõras . Ning Greta tajus silmapilk , et ikkagi on suur õnnetus neid tabanud . << Mida ? ! >> << Et Luule viidi täna töö juurest minema ... >> ütles Anton , taipamata naist ette valmistada . << See ei ole õige ! >> karjatas Greta . << Palun ütle , et see ei ole õige ! >> Anton võttis naisel õlgade ümbert kinni . << Talle tuldi juba hommikul töö juurde järele ... >> Greta nuuksatas , ta ei suutnud enam sõnagi öelda . Anton juhtis ta nagu pimeda tuppa . Siis istusid nad oma segipaisatud korteris ja vaikisid . Mida neil rääkida oligi . Tummalt ahastasid nad oma esiklapse pärast , kes polnud neile ise veel kunagi muret valmistanud . Greta oleks tahtnud nutta , aga ei saanud enam , kurgus oli nagu kramp . Talle tundus taas , et see kõik toimub hoopis kellegi teisega , mitte temaga . Tema on kõrvalseisja , kes vaatab ühe perekonna õnnetust lihtsalt pealt . Alles siis , kui Anton nutma puhkes , vabanes Greta oma krambist . Ja suutis äkki ka rääkida : << Kas sa käisid miilitsast küsimas ? Järsku on see ainult eksitus ? >> Greta oli nagu uppuja , kes haarab viimasest õlekõrrest . << Jah käisin . Kuid miilits ei tegele nende arreteerimistega ... Läksin siis NKVD-sse . Sealt öeldi , et praegu ei tea midagi kindlat , uurimine algab alles . >> << Aga last ära viia võivad küll ! >> põlastas Greta . Ja siis tuli tal midagi meelde . Midagi , mis tõi uue lootusekübeme südamesse . << Sa ütlesid , et NKVD-s ? Anton , mul on seal üks tuttav ! Jumal küll , ta andis mulle isegi telefoninumbri . Kui ma seda ainult ära ei visanud ! >> Greta tormas teise tuppa ning tuli kohe ridiküliga tagasi . Sõrmed ärevusest värisemas , tuhnis ta ridikülis , ja kui otsitav jäi leidmata , puistas koti sisu lauale laiali . Lõpuks oli Adu antud paber tal käes . << Näe , siin on telefoninumber ! Ma lähen kohe helistama , ehk saab ta aidata , et Luule lastaks juba täna koju ! >> << Usud sa tõesti , et see tuttav võtab midagi ette ? >> kahtles Anton . << Võtab küll ! Ta oli vanasti mu peigmees . >> Greta naeris närviliselt . Peigmees peigmeheks , nüüd oli mängus tütre saatus ja millelgi muul polnud enam tähtsust . << Mine siis pealegi . Kui see mees on mõni tähtsam nina , siis saab ta ehk tõepoolest aidata . Kuule , ma tulen sinuga kaasa ! Ei taha mõeldagi , et sa pead üksi sellisesse majja minema . >> << Ei , ei , ma lähen ikka üksi . Mind ta tunneb . Sina jää koju , sest järsku saab Luule vahepeal tulema ja siis on keegi teda kodus ootamas . >> Anton nõustus . Ta oli täna nõrgem kui tema naine , konutas toolil nagu vanaätt . Greta jooksis magamistuppa . Võttis kleidi seljast , viskas toolile ja kuulis samas imelikku kolksatust . Midagi kukkus maha . Ta kummardus seda üles võtma ja leidis Berni nahkkoti . Linnaminekuks riietunud , ruttas Greta alla tagasi . << Ma lähen kõigepealt poodi ja helistan talle ette , arvatavasti jooksen sealt kohe tema juurde , >> ütles ta Antonile ja pani siis Bernhardi nahkkoti lauale . << Peida see kuskile ära , see on Berni oma . Mingi ime läbi oli see mul parajasti taskus , kui läbiotsijad tulid . >> Ja Greta tõttas välja . Alles poes telefoninumbrit valides nägi ta , et käed lausa vabisevad . Õnneks oli Adu ise telefoni juures . << Tere , see olen mina , Greta . >> << Oo , kui meeldiv ! Tere-tere ! >> << Ma pean sinuga kokku saama ! Kohe täna ! >> << Kas on midagi lahti ? >> Mehe hääl oli jahedamaks muutunud . Greta pani käe suu juurde , et poesolijad tema juttu ei kuuleks , ja rääkis ühe hingetõmbega oma suure mure ara . << Kas sa saad nii teha , et ta koju lastaks ? >> küsis naine lõpuks . << Ma ei oska praegu midagi öelda . Pean uurijaga rääkima , >> kostis Adu . << Räägi siis palun kohe ! >> << Katsun . Kui ma teda kätte saan . >> << Püüa saada ! Ma palun sind , Adu ! >> Greta anus lausa . << Helista mulle ülehomme . >> << Alles ? Kas homme ei saaks ? >> << Ei , homme olen ma ära ... Aga olgu peale , saame homme õhtul kokku . Siis räägime . See polegi telefonijutt . >> << Kus me kokku saame ja mis kell ? >> Mees vaikis viivu ja ütles siis : << Kell seitse õhtul sealsamas , kus me viimati teineteist nägime . >> << Ma tulen . Ma loodan sinule , Adu ! >> << Ma ei tea praegu midagi öelda . Niisiis homseni . >> Greta pani toru ära . Alles nüüd märkas ta , et müüjad seisavad , käed rippu , ega teeninda ostjaid . Nende silmis oli tumm kaastunne . Ja korraga puhkes Greta nutma . Selle nutuga läks ta mööda tänavat koju . Kuid väike lootusesäde oli siiski ta hinges hõõgumas . Greta jõudis Schnelli tiigi juurde juba pool seitse . Ta ei läbenud lihtsalt kauem kodus olla . Seljas oli tal punasekirju suvekleit , seesama , mida Meeri oli põlastanud . Täna pani ta selle just nimelt , et Adule rohkem mõju avaldada . Adu oli ju kommunist . Pealegi sobis see kleit talle hästi ja tõstis veidi ta jumet , mis oli viimase ööpäevaga koltunud . Gretal tuli end lausa sundida , et mitte kogu aeg nutta . Ta pidi ju ennast kokku võtma . Ilm oli päikesepaisteline ja soe , nagu juunikuule sobilik . Gretale oleks rohkem meeldinud pilves ja vihmane . Täna oli just samasugune päev nagu tookord maikuus , kui ta kohtas Adut ja nägi viimast korda Bernhardi . Viimast korda ? Ei , nii ta ei mõtle ! Bernhardi äraviimisest kuuldes oli Greta arvanud , et on õnnetuim naine terves ilmas . Siis ei osanud ta aimatagi , milline õnnetus on veel tulemas . Oh , Luule , Luuleke , kus sa oled praegu ? Kus sa oled oma roosas kleidis ? ... Kui hea , et Luule ikka jaki kaasa võttis , nüüd pole tal vähemalt nii külm , kui peab järsku kuskil paksude müüride vahel istuma ... Ei , sellele on võimatu mõelda . See teeb hulluks . Ta mõtleb millelegi muule . Siinsamas kohtus ta toona Aduga ja käitus üleolevalt . Oleks ta siis hingestki aimanud , et läheb varsti meest paluma !... Aga kui ta oleks seda teadnud , poleks ta suutnud ju rõõmus olla tol maipäeval . Jah , sel päeval oli ta veel õnnelik . Sealtpeale , alates selle päeva õhtust , hakkasid õnnetused tulema ... Just nii , nagu ema armastas öelda : õnnetus ei tule kunagi üksi , õnnetus on nagu emakass , hoia või mitte , ikka toob ta pojad . << Tere , Greta ! >> Greta võpatas . Ta polnud Adu ilmumist tähelegi pannud . << Tere , Adu ! Istu palun ! >> Naine sirutas mehele käe ja mees pigistas seda kergelt . Kas rääkida algul midagi muud või alustada kohe Luulest ? mõtles Greta . Kuidas oleks sobivam ? Kuna vaikus muutus juba liiga pikaks , ütles ta siiski : << Palav ilm on . >> << Jah , on ju suvi . >> Uus vaikus . Kuid nüüd ei suutnud Greta enam kannatada , ta pidi otsekohe kuulma , kuidas tüdrukuga on . << Mida sa Luule kohta teada said ? >> küsis ta , hing ärevusest kurgus . << Olukord ei ole hea . >> << Jumal küll , kas Luule on haigeks jäänud ? >> << Ei , seda mitte . >> Adu ei vaadanud talle otsa , vaid uuris oma kinganina . << Räägi ometi ! >> anus naine . << Kas Luule saab varsti koju ? >> << Ei vist . >> << Miks siis ? Ütle ! Räägi rutem ! Ja kõik , mis sa tead ! >> << Eks ma pea siis rääkima ... Asi on nii , et sinu tütart kahtlustatakse spionaažis . >> Greta kargas nagu ussist nõelatult püsti . << See on ju täielik totrus ! >> << Ei ole . Tema vastu on süütõendid . >> << Süütõendid ? ! Kuule , see on mingi õudne arusaamatus ! Jah , arusaamatus ! Asi tuleb selgeks teha ! >> << Istu nüüd . >> Adu võttis Gretal randmest kinni ja lausa surus ta uuesti pingile . << Rahune , siis räägime edasi . >> << Ma ei taha seda tobedust kuulata ! Ütle juba , millal Luule siis koju saab ! Sina peaksid ju teadma ! >> << Seda ma just ei teagi . Ma uurisin välja nii palju , kui minu võimuses oli . Ja mulle öeldi , et teda süüdistatakse riigireetmises . >> << Riigi reetmises ? >> kordas Greta juhmilt . << Mis riigi ? >> << Nõukogude Liidu . >> << Mis on Luulel teie Nõukogude Liiduga pistmist ? ! >> << Täpselt sama palju kui kõigil meie kodanikel . >> Greta istus hetke tummalt . Siis vaatas ta mehele silma . << Adu , usu mind , Luule ei ole midagi teinud ! >> << Kas su tütrel oli Saksamaaga kirjavahetus ? >> küsis Adu nüüd . << Jumal küll , oli muidugi . Tal oli üks tuttav noormees , kes sõitis Saksamaale nagu kõik baltisakslased . Mis selles siis halba oli , kui ta pidas oma tuttavaga kirjavahetust ? Ja nüüd on see ammu katkenud . >> << Kuid ikkagi pannakse talle süüks just seda . >> << Mis ? ! Tuttavale kirjutamist ? Mis süü see ka on ! >> << On niisugune süüdistus , et too noormees oli Saksa salakuulaja ja et ka sinu tütar on sellesse loosse segatud . >> Ootamatult süütasid just need sõnad Greta hinges jälle lootusekiire . << Mu jumal , Adu , seda saab küll ümber lükata ! Saab ju , eks ? >> vannutas ta meest . Kuid Adu ohkas ja vastas tasa : << Nimelt see ongi kõige raskem . Praegusel ajal , kui Saksamaa sõdib ja meilgi on sõda karta . Sa ei mõista situatsiooni täit tõsidust . >> << Miks ma ei mõista ! Mu tütar viidi ära ja talle esitatakse idiootlik süüdistus ! Aga kui need kirjad ette näidata , siis selgub kohe , et seal pole mingit poliitikat sees . >> << Kirjad on juba uurija käes . Sealt ei leitud tõesti midagi kompromiteerivat . Kuid sellest on vähe , süüdistus jääb ikkagi . Jääb kirjavahetuse fakt . >> Greta taipas alles nüüd , et just Ulrichi kirjadest olidki läbiotsijad eile rääkinud . Mida nüüd veel teha või öelda ? Ainus lootus oli Adu abi . Greta võttis mehel käest kinni . << Adu , sina saad teda ju ikka aidata ! Tee seda palun ! Tee seda meie ... meie ... >> Greta otsis sobivat sõna , aga ei leidnud ja pahvatas otse : << Tee seda meie nooruse armastuse pärast !... Eks , sa aitad ju mind ? >> << Greta , ma aitaksin loomulikult , usu ! Aga ma ei saa praegu . Ma ei saa rahvavaenlast kaitsta . >> Greta võpatas ja laskis mehe käe lahti . << Sa ütled - rahvavaenlane ! Laps on teie meelest rahvavaenlane ! >> hüüdis ta nördinult . << Luule ei ole süüdi , ma võin piibli peal vanduda ! >> << Tasa , tasa ! >> Adu vaatas ärevalt ringi . << Mina usun sind küll , kuid sellest on vähe . >> << Sa ütle siis neile ka , kinnita seda ! >> << Minu kinnitus ei aita . Praegusel ajal on iga teine rahvavaenlane . Ma . püüdsin seal juba mõne mehega rääkida , kuid nad hakkasid otsemaid mind ennast kahtlustama . Usu , ma ei saa rohkem aidata . >> << Ei usu . >> << Greta , ootame ära , ärev aeg läheb ehk varsti mööda . Ja loodame , et ta saab siis välja . >> << Ma teeksin kõik , mis minu võimuses on , >> ütles Greta . Talle meenus Bernhardi varandus . << Aga praegu kohe ei saa tõesti midagi ette võtta . Tuleb lihtsalt kannatada ja oodata . >> << Istuda kodus , käed rüpes , ja oodata ? Mina seda küll ei suuda ! >> << Ei , ära kodus istu , >> ütles Adu ootamatult , tasandades veelgi häält . << Greta , ma soovitan sul üldse mõneks ajaks ära sõita . Sõida Pärnusse . Juba täna , terve perega . >> << Miks ? >> hämmastus Greta . << Siis ei kuule ma Luulest ju midagi ! >> << Hiljem saad kuulda . Kuid praegu soovitan ma teil ära sõita ... Ma ei tohiks seda öelda , aga sulle ütlen . Meie ühise mälestuse nimel . Sõida juba täna . >> Greta vaatas Adut umbusklikult : miks tahab too teda eemale saata ? Kuid mehe silmades oli midagi ärevusttekitavat . Samas tõusis Adu püsti . << Nüüd pean minema , >> ütles ta ja sirutas käe . << Kui ma saan veel midagi teada , küll ma siis teatan sulle . Ja tee nii , nagu soovitasin . >> Greta oli harjunud , et esimesena ulatab käe daam , ja märkas Adu pakutud kätt alles siis , kui mees selle juba alla laskis . Kiiresti tegi ta oma tähelepanematuse heaks . << Nägemiseni , >> ütles mees ta sõrmi pigistades . << Nägemiseni , >> kõlas naise suust nagu ohe . Adu lahkus pika sammuga , kordagi tagasi vaatamata . Greta istus edasi , südames valu tütre pärast . Siis meenus talle Adu soovitus . Miks soovitas Adu , et sõitku nad ära ? Pealegi tundus see pigem käsuna ... Ja äkki otsustas Greta , et sõidab tõepoolest Pärnusse . Loomulikult koos Antoniga . Kuid Antonil pole ju puhkust ? Aga ehk antakse mõni vaba päev . Ja siis saavad nad oma kahe noorema tütrega koos olla . Luulel on võti olemas , kui ta peaks nendel päevadel koju saama . Ja ta jätab Luulele koju lauale kirja , et tüdruk teaks neile järele tulla ... Täna ei jõua nüüd küll enam sõita . Homme on teine asi . Täna õhtul läheb ta hoopis Meeri juurde . Meeri , vaene , ei teagi , mis halba on veel juhtunud . Oh , jumal küll ; .. Aga miks peab Pärnusse sõitma ? Ah jaa , Adu soovitas . Ehk tuleb Meeri ka kaasa ? Kindlasti tuleb ! Ja siis lähevad nad kõik koos isa hauale ... Oleks peaaegu ära unustanud , mõtles Greta nukralt , - homme on ju isa sünnipäev , homme on juba neljateistkümnes juuni ... Taskusse peidetud kiri tuletas ennast jälle meelde . Midagi head polnud sellest loota , Olaf Mõtsmehelt polnud iial midagi head loota , aga läbi lugeda see kiri tuli . Imelik , miks ta üldse kirjutas - Mõtsmees ei raisanud tavaliselt oma . aega kirjade kirjutamisele , äärmisel juhul võis ta helistada , kui leidis küllalt põhjust olevat . Võimalus kirjaga tutvuda tuli ootamatult - Ristil pidas Vambo auto kinni ja ütles nagu vabandades : << Ärge pange pahaks , me käime Volliga siin kaubamajas sees . Ega me kauaks jää . >> > hõikas Annereet kohe . << Sina jääd autosse ? >> küsis ta minult . << Kui sul mind tarvis pole , siis küll . >> << Tore , siis ma ei pea uksi lukustama , >> sõnas Vambo . Nad ronisid imeliku kiirusega autost välja , nagu toimuks poes mingi eriti defitsiitse kauba müük ja nagu võiksid nad sinna hiljaks jääda . Sirutasin jalad nii kaugele ette , kui ahtake ruum võimaldas , laskusin mugavasti seljatoele ja võtsin kirja taskust välja niipea , kui nägin neid kaubamaja ukse vahele kaduvat . Rebisin ümbriku lahti , selles oli üksainus kokkumurtud leht , Mõtsmehe minikäekirjaga tihedalt kaetud . Hakkasin lugema . Kõigepealt torkas mulle silma , et pöördumist ei olnud . Mõtsmees kas ei pidanud mind selle vääriliseks või lihtsalt ei teadnud isegi , kuidas mind kõnetada - << Lugupeetud sm. >> jne. või << Kallis lang >> - muide , ma polnud veel kuulnud , et Mõtsmees oleks kedagi austanud niisuguse sõnaga nagu << kallis >> . Kiri ise oli järgmine : << Pean oma kohuseks Sulle kirjutada , kuna Hilma ja Liivarti lahutus on nüüd rangelt äraotsustatud küsimus ja seoses sellega on tekkinud mõned selgitamist vajavad probleemid . Nagu Sa tead , süttis Sinu poja süü läbi kevadel põlema suvila , mille ma neile kinkisin . Tekitatud kahju pole küll eriti suur , ära põles ju ainult värviteler ja osa mööblit ning kannatada sai hoone sisekujundus , ka osa uksi ja aknaraame tuleb välja vahetada . Sellest hoolimata nõuab see minult teatud kulutusi , millest Sul minu arvates osa tuleb võtta . Seoses sellega on mul tekkinud alljärgnev ettepanek : Liivart jätab auto tingimusteta Hilmale , mina tasun sel juhul suvila remondi ja aitan uut telerit hankida . Kooperatiivkorter , milles nad praegu elavad , on minu hangitud juba enne nende abielu ja jääb seetõttu endastmõistetavalt Hilmale , niisamuti suvila , mis oli minu kingitus isiklikult temale . Seda tõestavad ka kinkeaktid . Kuigi lahutusprotsess tuleb kohtus ette alles paari kuu pärast , palun Sind oma pojale selgeks teha , et ta kõige lähemal ajal korterist välja koliks , kuna tema sealviibimine kahjustab Hilma närve ja segab meie tütrel oma edaspidist elu korraldamast . Loodan , et Sa ei vaidle vastu minu nõudmiste õigsusele ja õiglusele . Olaf Mõtsmees . >> Murdsin kirja uuesti kokku ja torkasin tasku tagasi . Mõtsmees oli oma stiilile truuks jäänud , ka see puhtalt erakiri oli kirjutatud suurepärases kantseleikeeles . Ta eksis ainult ühes asjas - niisugusele kirjale pidanuks tingimata peale kirjutama << Lugupeetud sm. Kõvatoomas >> - siis olnuks see absoluutselt stiilipuhas . Ja teietama oleks ta mind pidanud , mõelda vaid , kui palju suursugusemalt ja väärikamalt kõlanuks kas või viimane lause : << Loodan , et Te ei vaidle vastu minu nõudmiste õigsusele ja õiglusele . >> Ja alla oleks tulnud kirjutada : << Vajaliku lugupidamisega O. Mõtsmees , pensionär , teeneline kunstitegelane . >> Kuradi Mõtsmees . Kuidas said tema tütar ja minu poeg üldse nii kaugele , et abiellusid ? Ma tunnen ju Mõtsmeest , tunnen kaugelt üle kolmekümne aasta , varsti saab nelikümmend täis . Mõtted rändasid nagu iseenesest minevikku , nägin ammu möödunud aastaid ilmselgesti enda ees . Nägin ammu möödunud aastaid ilmselgesti enda ees . Olaf Mõtsmeest kohtasin esimest korda kultuuriministeeriumis , kui seal arutati minu esimesi vähenõudlikke laulukesi . Olin siis veel konservatooriumi üliõpilane , välja lendasin alles järgmisel aastal . Mõtsmees oli tollal noor - minust on ta mõni aasta vanem - , siis veel alla kolmekümne . Sellest hoolimata oli talle juba usaldatud mingi muusikarepertuaarialase komisjoni juhtimine . Silmitsesin teda tookord algaja aupaklikkuse ja uudishimuga . Kõhn , veidi lodeva kehahoiakuga mees , sirged heledad juuksed piinliku hoolega üle pea kammitud . Kui ta rääkima hakkas , võpatasin lausa - tal oli kime ja tugevalt nasaalne hääl , mis lõikas mulle kui muusikule nagu kreissaega kõrva . Peale selle venitas ta sõnu ja ka see ei meeldinud mulle põrmugi . Jäi mulje , nagu leierdaks ta hoolikalt päheõpitud koolitükki . Püüdsin oma vastumeelsust maha suruda - jumal hoidku , hääl ja temperament pole ju inimese enda teha , nende järgi ei saa kellegi iseloomu või asjatundlikkust hinnata . Tema sõnad veensid mind paraku üsna pea , et esimene mulje oli õige . Ta alustas nõukogude muusika suurtest edusammudest stalinlikul teel , puudutas mitut juba tunnustatud heliloojat , kiitis nende loomingus avalduvat sügavat sotsialistliku realismi tunnetust ja meie seitsmepenikoormaliste sammudega edasiliikuvat optimismi ning elurõõmu . Kujund oli kaunis ähmane , ma ei saanud aru , kuhu see optimism pidi liikuma , elurõõmust rääkimata . Samal ajal , jätkas ta prille kohendades , leidub meil veel üksikuid noori autoreid , kelle teostes väljendub ohtlik tendents formalismi kummardamisele . Kahjuks tulevat nende hulka lugeda ka täna siia kutsutud Pärtel Kõvatoomas , kelle äärmiselt apoliitilistes ja koguni melanhoolsevõitu viisikestes avalduvat selgesti äratuntavad formalismiilmingud , ta ütleks koguni , eksistentsialistlikud hoiakud . Kuna ta olevat veendunud , et meie konservatoorium annab oma kasvandikele igati õiged suunad ja ju- hendid meie muusikaelu rikastamiseks , siis teeb teda murelikuks küsimus , kust ammutab Kõvatooma-sugune noor inimene oma peaaegu pessimistliku hoiaku . Polevat kahtlust , et tegemist on iganditega , ja seepärast tekitab muret just küsimus , kus ja kelle kaudu on noor inimene nende mõju alla sattunud või sattumas . Niisuguseid laule ei saavat meie kontserdilavadel muidugi esitada , autor peab tõsiselt mõtlema , kuhu ta oma loomingulise energia edaspidi suunab , mille nimel ja kellele ta laule loob . Kuulasin sügava hämmastusega ja piilusin enda ümber istujate nägusid . Enamik noogutas nõusolevalt , kõigi ilmest võis välja lugeda tõsist muret minu kui autori tuleviku pärast . Kui Mõtsmees lõpetas , palusin kohe sõna - noor ja tuline , nagu ma tollal olin . Teatasin kindlalt , et mingeid jälgi pessimismist või mõnest muust koledast << ismist >> ma oma lauludest ei leia ja neid formalistlikuks nimetada ka ei luba . Mida ma seal veel kokku rääkisin , ei mäleta enam , tulemus oli igatahes kõike muud kui meeldiv . Nõupidamisest osavõtjad tõusid üksteise järel , avaldasid oma nördimust selle üle , et Pärtel Kõvatoomas ei näi oma vigadest üldse aru saavat , veel enam , ta püüdvat kangekaelselt neid koguni kaitsta ja õigustada . Loo lõpp oli lühike : laulud lükati tagasi , konservatooriumis sain peapesu . Tookord koosoleku lõppedes astus Mõtsrnees minu juurde ja pani mulle mureliku sõbralikkusega käe õlale . Ma ärgu heitku meelt , sõnavõtud olid küll üsna teravad , aga keegi ei soovivat mulle halba , vastupidi , nii karme sõnu tarvitati selleks , et mind veenda mu eksisammudes . Mõelgu ma tõsiselt järele , tehku teadlikult ja puhta südametunnistusega õige valik . Tema isiklikult on valmis iga minu uut teost kohe läbi vaatama , ja kui vaja , siis mulle ka nõu andma . Pea püsti , Pärtel Kõvatoomas , te seisate alles oma loomingulise tee alguses , ärge rikkuge oma tulevikku niisuguste tühiste formalistlike veiderdustega , lõpetas ta naeratades ja surus kergelt mu õlga . Tema järel kõnetas mind mõni tei- negi , kõik ütlesid midagi julgustavat ning ergutavat . Tulin sealt koju absoluutses segaduses . Tänasin taevast , et nad vähemalt seda ei teadnud , et neid laule oli juba korduvalt ette kantud , nimelt selle restoraniorkestri poolt , kus ma mängisin . Oma tädipojale , kelle juurde ema oli mind konservatooriumis õppimise ajaks korterisse so- kutanud , ei lausunud ma ühtki sõna , talle ei meeldinud juba seegi , et ma üldse kõrtsiorkestris mängisin , tema arust oli see allakäigu tundemärk . Algaja pead on kerge segi ajada , olgu ta algaja muusik või algaja korvipunuja . Ma polnud siis veel kaugeltki see isepäine ning kergelt kibestunud riiukukk , kellena mind hiljem muusikaringkondades tunti , kõik oli veel olemata , kõik hea ja kõik halb , ma olin alles puhta südamega , usaldav noor inimene , mul ei tulnud pähegi , et keegi võiks mulle suisa suhu valetada , mind lihtsalt narriks teha . Kui mulle öeldi , et minu laulud on halvad , siis uskusin puhtsüdamlikult , et need ütlejale tõesti ei meeldinud , kuigi tema põhjendused jäid mulle täiesti arusaamatuks . Aga neid Mõtsmehe poolt maatasa tehtud palu olin ise pidanud oma senisteks paremateks , muidu poleks ma nendega kõrge repertuaarikomisjoni ette läinudki . Tädipojal oli klaver , istusin juba järgmisel hommikul , kui ta oli tööle läinud , selle taha ja mängisin oma viisikesed hoolega mitu korda läbi . Kuid püüdlikkusele vaatamata ei leidnud ma neis mingit formalismi või muud << ismi >> , nojah , nukravõitu nad ju olid , aga mulle olid lapsest saadik meeldinud minoorsed intonatsioonid . Ja nagu olin jõudnud tähele panna , ka paljudele teistele . Nii ma seal istusin oma kaheks rebitud loomingulise isiksusega , üks tahtis uskuda autoriteetide sõnu , teine sõdis meeleheitlikult vastu . Otsustasin konservatooriumis oma õpetaja käest nõu otsida , ta oli tuntud kui objektiivne ja aus muusik , kuigi suhtus sellesse niinimetatud kergesse muusikasse teatud õlgukehitava halvustuse ja üks kõiksusega . Olin talt paar korda isegi leebelt pragada saanud , et raiskan oma aega ja annet sihukeste tühiste tilulilutamiste peale , minu asi olevat klaver korralikult käppa saada ja hakata tõelist , tõsist muusikat tegema . Põhimõttelistes küsimustes oli õpetaja aga ikkagi läbinisti objektiivne , nagu öeldud . Ent ma polnud tema juurde veel jõudnudki , kui mind kutsus välja juhtkond ja tegi mulle korraliku peapesu . Vähe sellest , et ma sepitsen selliseid , kuidas öelda , meie mõttelaadile võõraid asjakesi , nüüd jätkus mul koguni jultumust nendega kõrge komisjoni ette ronida ja konservatooriumi reputatsiooni määrida . Ja kelle tekste ma oma lauludes julgesin kasutada ? Mingite Merilaaside ja Visnapuude ja teiste armetule värsiseppade omi ! Tulin välja üsna pilbastatuna - ja läksin ikkagi oma õpetaja juurde , ladusin lagedale kõik , mis minuga viimaste päevade jooksul oli juhtunud . Ta kuulas mind , pea viltu , nagu tal kombeks oli , kõverdas suud ja lausus vähimagi naljavarjundita : << Küll siga pori leiab ._._. >> Mida need mõistatuslikud sõnad pidid tähendama , jäigi mulle tollal selgusetuks . Oktoobripühadel käisin truult demonstratsioonil ära ja sõitsin siis Virumaale isa ja ema juurde . Ema oli väikelinna keskkoolis muusikaõpetaja , tahtsin ka tema arvamust kuulda . Sidusin sellega teatud ähmaseid lootusi - ka emale meeldisid alati veidi nukrad helitööd . Ja temalt olingi ma lõppude lõpuks oma muusikaarmastuse ja -harrastuse pärinud , meelelaadi loomulikult kah . Isa töötas raamatupidajana , ka talle polnud just elevant kõrva peale astunud ; mäletasin lapsepõlvest paljusid õhtuid , mil ta oma nooruses Venemaalt kaasatoodud balalaika välja võttis ja igatsev-kurbi vene romansse ümises : << B ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ?... >> Nüüd olin mina üksinda teele läinud , otsekohe ristteele sattunud ega osanud ühtki suunda valida . See tähendab , ma olin küll oma valiku teinud , aga selgus , et sellele teeharule oli keegi sülega igasuguseid hoiatus- ja keelumärke ette tassinud . Laulude sõnadest ei kavatsenud ma emale rääkida , ta oli usklik ega oleks neid natuke liiga lihalikke värsse heaks kiitnud . Sõnad polnudki tähtsad , vähemalt mulle tol ajal mitte , tähtis oli muusika , minu muusika . Mängisin kõik viis või kuus pala emale ette , lõin klaverikaane kinni ja vaatasin talle ärevalt otsa . << Noh ? >> << Ilusad . Kuigi natuke ... kerglased . >> Emalt rohkem loota olnuks ülekohus , arvestades tema religioosset tõsidust ning omaaegset head muusikalist haridust . Pöörasin pilgu ka isale , küll rohkem pojalikust aupaklikkusest - selles perekonnas peale ema ja minu proffe polnud . Proff . Just nii ma tookord mõtlesin - ka enda kohta . Nüüd , mil mul on professionaalsusest , eriti aga sõnast << proff >> hoopis teistsugune ettekujutus , ei söandaks ma vist emagi enam profiks nimetada . Ja sugugi mitte alahindamisest ... Isa kehitas õlgu , noogutas heatahtlikult . << Päris mõnus klimm-plimm . Kas neil sõnad ka on ? >> Pipart sulle keele peale ! pidin peaaegu hüüatama . Sõnu olin ma ju ema eest varjata tahtnud . << On küll . >> Valetanud polnud ma oma isale iial , ei saanud sellega ka nüüd hakkama . Isa noogutas veel kord . << Noh , need panevad ehk asja paika . >> Rohkem ta ei pärinud ja mina hoidusin muidugi seda teemat puudutamast . Õhtul oma poisipõlvetoas lamades ja lakke vahtides tundsin , et mulle pole miskit selgemaks saanud . Niisugust segadust olin kogenud üsna väikese poisina . Seisin vanaisa kõrval keset taluõue , mu peale paistis pimestav suvepäike ja samal ajal sadas mulle kaela külma , jämedat vihma . Mäletan selgesti imelikku tunnet , mis mind seal valdas . Ma oleksin tahtnud karjuda : ei tohi ! ei tohi ! Samal ajal ei teadnud ma isegi , kelle peale karjuda - kas päikese või vihma peale ... Nüüd oli toonasega sarnane seisukord . Viibisin kodus kaks päeva , mängisin palju klaverit , erna rõõmuks peamiselt Beethoveni sonaate ja Rahmaninovi . Minu täiskasvanuks saamisest peale valitses meie vahe sõnatu kokkulepe , et ta ei puudutanud kunagi usuküsimusi , millega oli mind poisipõlves tüütuseni vaevanud - rääkimata pühapäevakoolist , kus ma veel neljateistkümneaastase pikaks veninud vibalikuna pidin mulle vaevu õlgadeni ulatuvate laste hulgas laulma . Minu suhted religiooniga olid tollal mõneti imelikud . Mul polnud iseenesest midagi selle vastu , et keegi jumalat usub , ka siis mitte , kui see keegi oli mu enda ema . Kui minult oleks küsitud , kas jumal on olemas , oleksin vist õlgu kehitanud ja vastuse võlgu jäänud . Maast-rnadalast oli mind õpetatud õhtupalvet lugema , sisendatud minusse usku kõrgemasse olendisse , kes valvab kõiki mu samme , märgib kuhugi tohutusse raamatusse üles kõik mu head ja halvad teod , valmistab selle registri järgi mulle mingit kohta kuskil igavikus , mille mõiste jäi lapsele täiesti arusaamatuks ._._. Vanemaks saades hakkasin huvi tundma filosoo- fia vastu , igavik polnud enam abstraktne või koguni absurdne miraaž , vaid lihtsalt lõpmatuse üks definitsioon . See oli aeg , mil mind köitsid Schopenhauer ja Kant , samuti Voltaire ja Leibniz , kellest ma kindlalt eelistasin esimest , Bergson ja Dewey ; isegi Platoni << Riiki >> uurisin ma kirgliku põhjalikkusega ja vastuoluliste tunnetega . Jumala olemasolu probleem kaotas ühekorraga kogu oma tähtsuse , selle asemele astusid inimliku tunnetuse keerukad ja salakavalad küsimused . Usuõpetus oli tollal juba vabatahtlik õppeaine , oleksin sellest hea meelega loobunud - nagunii tükkisin oma ninatarkuses õpetajaga vaidlema - , aga isa ei lubanud , ütles ainult oma vaiksel , kuid kindlal toonil , et ei maksa ema kurvastada . Siis tuli neljakümnes aasta , kõik seni õpitu tunnistati korraga vildakaks , ka sellega oli esialgu raske harjuda , aga uued nimed ja uued teooriad köitsid samuti tähelepanu , äratasid huvi . Ja mõteldes nüüd oma kodule , järeldas Borkwell , et ta on siiski väga õnnelik inimene . Aga mitte üksnes meenutuse pärast mõtles ta nii . Surm polnud talle lihtsalt hirmus . Surm , mis võis nüüd tulemas olla . Nii kripeldas alateadvuses . Elu oli huvitavalt elatud ja surm võis tulla . Samal ajal püsis naine foto peal liikumatult , kuigi teda oldi pildistatud liikumise pealt , nimelt liikusid tema käed , mis olid tõusnud blonde juukseid kohendama . Küllap ta oligi pisikene ja blond . Niisugune mulje pidi kõigile jääma . Nende hulgas ka mehele , hotelli valvurile , kes parajasti sisenes ja peagi tüdinult toolile voodi ees istus . << Kas sa helistasid ? >> küsis Borkwell kohe . << Ei . Ma saatsin telegrammi . >> Borkwell ei küsinud , miks mees ei helistanud , vaid telegrammi saatis . Võib-olla ei töötanud telefon , võib-olla polnud abikaasat kodus . Aga kus oli siin sidejaoskond , kust sai telegrammi saata . Või helistas mees postkontorisse , palus telefoni teel telegrammi teelesaatmist . Borkwell lamas apaatselt , pooleldi suletud silmadega , vaid aeg-ajalt jälgis kõrvalistujat , muidu püüdis ikka pilgu kõrvale suunata - et keskenduda . Kuid keskendumine ei õnnestunud . Ei tulnud enam pähe uljaid sententse ega õigustusi . Just oli talle viirastunud kauge aeg , kauge ammune tunne oma esmases värskuses ._._. Või näis see ainult nii ? - samal ajal täheldas Borkwell ka üleolevat suhtumist sellesse tundmusse , nagu see tihti temaga ennemgi juhtunud oli , olgu siis tegemist ükskõik millise helinaga hinges . Borkwell oli nõus kõigest üle astuma , ka isiklikust õnnest , et edasi minna . Sellepärast kustus ka praegu ... meenutus tundest ._._. nagu küünal tugevas tuules . Kuigi oli kahju , et meeldivat meenutust kord olemasolnud kirest kauemaks säilitada polnud võimalik . Borkwell muidugi märkas - järv oli muutunud , ja kõik , mis siinpool veekogu , oli muutunud ka . Ning temagi oli selles kaudselt - või otseselt süüdi . Igaveseks oli kadunud minevik . Polnud tema jaoks siin keegi midagi alles hoidnud . Ainult maastik oli jäänud , kuigi see oleks tema arvates pidanud kõige mööduvam nähtus olema . Kuid ei suuda vist maastik ammutoimunud sündmusi kinnistada endas , ei inimeste mälus . << Mis sa vahid siin ! >> käratas Borkwell valvurile . Kärkimine elustas Borkwelli ja raiskas veelgi , ilmaasjata , tema nappe energiavarusid . Valvur aga ei saanud sugugi pahaseks . << Kas sul abi vaja on ? >> küsis ta hoopis . << Ei , >> ütles algul Borkwell . Aga hiljem lisas endalegi ootamatult : << Tahtsin avameelselt rääkida ._._. oma elust , saatusest . Aga näib , ainult Elonorega saaks ._._. Tema võiks , oskaks mind kuulata ... >> Kas valvur teadis , kes oli Elonore . Pole aimugi . Nüüd ta ütles : << Jah ! Tähtsaim küsimus ._._. kes ... kus ._._. kuidas andestab patud ._._. ? >> << Mis patud ! ? >> hõikas Borkwell nõrgalt . << Kes ._._. ? Kus ._._. ? >> kordas Borkwelli ees istuv mees mõtlikult . << Kes ! Kus ! Patud ? Kirikus ! Kirikus antakse sulle kõik andeks , >> sõimas Borkwell justkui unes ._._. teadmata päriselt , millest jutt . << Ei , seal ma ei taha ._._. , >> sõnas valvur . << Noh , siis ei oska ma sulle midagi soovitada . Ja miks peakski sulle keegi patud andeks andma ! Kui sa oled neid teinud , siis kanna neid lõpuni ._._. >> << Millise lõpuni ? >> küsis valvur . << Sellise lõpuni , mis sulle määratud on . Ja mis õigusega sa üldse nõuad , et sulle su patud peaks andestatama . Väga kergelt tahad elada , kulla mees . >> Borkwell hakkas köhima , õhku jäi väheseks ; ta ei mõistnud isegi , mida rääkis , oli vaid kaasvestleja pealetungivad küsimused vaja pareerida . Jõudu kogununa kergitas ta end isegi küünarnukkidele , et protesteerida : << Ah , kirik ei meeldi sulle ! Näed sa , kui nõudlik ! >> << Kas sul ei ole siis pattusid , >> küsis valvur jälle , << et nii räägid ? >> << Mis pattusid saab mul olla , kui jumal on loonud mu enda näo järele . Kui mul on pattusid , siis need on jumala enda patud . Aga tema ei käi ju kusagilt andeks palumas ._._. >> << Issand ! >> lausus kaaslane ja tõusis närviliselt , kuigi vastumeelselt . Borkwell laskus aga taas poolunne , tema keha lõtvus , vajus madratsisse ning patjadesse . Valvur seda ilmselt ei teadnud , ta ütles veel : << Ma ei taha , et mulle jumal või kirik mu patud andestab , ma tahaksin , et seda teeks mõni inimene , mõni samasugune inimene nagu ma ise olen . Aga kust võtta taolist elukat ! >> Borkwell ei kuulnud neid sõnu . Ta vist magas hetke . Kui Borkwell ärkas jälle , oli pime . Ja täiesti vaikne . Borkwell ei mõistnud vaid , kas see pimedus ja vaikus olid ümberringi , või valitsesid need tema sees . Ta ei tunnetanud oma kehaliikmeid , oli kaotanud kontrolli nende üle , need olid rasked , valu täis , selle eest mõistus peas näis selge ja kerge olevat , nõus hüppama ja sööstma kuhu tahes ; kannatas ilmselt keha , ihu , aga mitte vaim , viimane oli vaba või vabanemas . Siiski Borkwell tundis , ta ei ole ruumis päris üksi . << Sa oled veel siin ? Sa tulid tagasi ? >> pöördus ta sõnutsi pimedusse . << Jah , >> vastas valvuri hääl . << Ma olen siin . >> Loogiline oleks olnud - vanduma hakata . Aga imelik : vandesõnu Borkwelli leksikonis enam polnud , mõistus keeldus neid leidmast ja kasutamast . << Miks sa siin oled ? Kas tahad mind piinata või ? >> küsis Borkwell . << Ei taha . Mina ei piina sind . Sina piinad mind . >> << Kuidas mina sind piinan ? Sa oled vist haige . Sa peaksid siit ära minema , siit üldse ära sõitma . Kuuled ! ? >> Kuid vastust ei järgnenud , justkui polekski kedagi toas viibinud . Ei kriuksunud ka tool , millel valvur võis istuda . Või seisis ta püsti . Võib-olla tema nägi pimeduses Borkwelli , aga Borkwell vastaspoolt ei näinud . Kuid toasviibija ei sisendanud Borkwellile hirmu . << Kes sa üldse oled ? >> küsis ta ; ja peale pausi : << Ma võin ka ise vastata . Sa oled endine vang . Või vangivalvur . Nii arvan mina . >> << Vang või vangivalvur - mis vahet sel on ! >> vastas ootamatult hääl . << Mis vahet sel on ? >> << Kas ei ole või ? >> << Ei ole , >> jätkas toasviibija . << Kes ei ole just vang , see on iseenese valvaja ._._. >> << Jah ? >> << Jah ! >> << Teie olete siin kõik iseenese valvajad . Mina ei ole niisugune . >> Ja edasi lausus Borkwell : << Miks peaksin ma su mõttekäiku jälgima ! Mul tulevad pähe , mul tulevad silme ette hoopis muud kujutused ._._. >> << Millised ? >> << Ei ma räägi sulle neist . >> << See just ongi halb . Sellest sa peaksidki rääkima . >> << Ei ma räägi . Sa ju saatsid mu naisele telegrammi ? >> << Jah . Sest telefoni teel ei saanud ma teda kätte . Telefon ei vastanud ._._. >> << Kas praegu on päev või öö ? >> küsis Borkwell . << Praegu on öö , peaaegu öö , >> vastati talle pimedusest . << Ma ei tea , miks te siin kõik seesugused patused olete , >> ütles Borkwell veel . << Ei tea . Valed mehed tahavad patte andeks ... ma arvan . >> Ja Borkwell kadus jälle kuhugi olematusesse , mingisuguse soojuse sisse , mis ümbritses teda justkui oleks toas ahju kõvasti köetud , ning võimatu oli vastupanu osutada sellele iseeneselikule kaalutule kandumisele . Ning ei tundnud ta valu , ei üksindust ega muid inimlikke vaevasid , nagu polekski ta seotud maapealse tühja-tähjaga . Kuid see polnud lõpp . Ei , see polnud veel surm . Selleni pidi vist aega olema veel palju-palju . Ja see pidi tulema teisiti , teisiti . Varsti Borkwell avas silmad : oli tunne - paat saabus . Ta pidi tingimata väljuma , et paadisillal võõrastemaja taga talle järeletulnud alusel vastas olla . Oli muidugi pime . Ta ei osanud valgust süüdata . Pea käis ringi . Ja mingi rumal unenägu tuli talle meelde , mida ta just nägi . Justkui oleks ta võõrastemaja valvuriga kaarte mänginud . Algul Borkwell keeldus mängimast . Üldiselt - kogu aeg keeldus , keeldus lõpuni , ei hakanudki mängima . Aga valvur oli pealetükkiv , väga pealetükkiv isik , palus Borkwellil siis vähemalt üks kaart kaardipakist välja tõmmata , muud ei midagi . Ja Borkwell tõmbas mingi kaardi välja . Mis kaart see oli ! ? Sest valvur kahvatus - muide , unes põles toas tuli - ja kadus , nagu oleks ta mingi tähtsa sõnumi saanud . Ja nüüd , kus ta komberdas mööda koridori , läbis fuajee - polnud valvurit tõesti kusagil näha . Aga Borkwell liikus edasi . Võõrastemaja uksel kohutas teda taevast paistev täiskuu . Borkwell suundus märja läikiva paadisilla poole . Selle ääres õõtsus tõesti lootsik . Ja üks naine seisis selles , küllap ootas Borkwelli , mis muud . Borkwell läks veelgi ligemale , ta vaatas aina enda ette maha , et mitte libastuda paadisilla nõretavatel vetruvatel plankudel . Ja kui oli paadiga kohakuti , alles siis tõstis jälle pea . Ning peaaegu kangestus . Naine paadis ... ei olnud tema naine . Paadis seisis püsti pikk mustajuukseline , aga tema kaasa oli ju lühikest kasvu linalakk . Tema kaasa oli ümmarguse näolapiga , see paadis oli aga kitsa pikliku näoga . Kuid ega siin polnudki võrrelda midagi . Borkwell järeldas kohe - too paat ei tulnud veel temale järele ; see seisab siin niisama , hoopis teistel põhjustel , ei puutu temasse . Ta tahtis ära minna , kuid ei suutnud siiski kohe . Naine paadis puuris Borkwelli läbitungiva pilguga ja ütles : << Tule , tule . Ma viin su siit ära . >> << Kuhu sa mu viid ? Kes sa niisugune oled ? Ma ootasin oma abikaasat . >> << Aga tema asemel tulin mina . Tule , tule . Ära karda . >> Borkwell kartis tõesti . Seletamatu hirm ängistas ta keha ja vaimu . Naine polnud üksnes mustajuukseline , tal olid ka mustad silmad ja riietatud oli ta üleni musta . Tal oli õlgadel nööpideta ja vööta , vaheliti hõlmadega must mantel , m's ulatus paadi põhjani . Ja ka must rätik oli naisel peas . Ta seisis paadis püsti , ta oli pikka kasvu nagu keskmine korvpallimängija ning tal polnud käes mõla , vaid mingi läikiv , justkui eboniidist , teivas , mille üks ots ulatus üle paadi serva - ilmselt põhjani - ja hoidis niiviisi paadi parrast vastu kaid . << Kas tuled juba ? >> küsis naine lahkelt , ja rääkis veel midagi . Lahke toon ja kutsumise lõpmatu kordamine mõjusid Borkwellile kuidagi hüpnotiseerivalt ; ja see oligi mehele kõige vastuvõetamatum . Ta tahtis jalad vastu ajada , aga polnud millestki kinni haarata ja ka taganeda ei saanud , tema liigutused ei allunud temale . Ta oli täiesti kindel , et see must kiitsakas naine on mingi tema vastu suunatud salanõu osaline ._._. Aga võib-olla veelgi enam ._._. Surm ! Mehe jalad hakkasid vähehaaval paadi poole nihkuma , naisterahva vallutav pilk puuris end üha sügavamale Borkwelli silmadesse ja kutsus . << Tule , tule ! >> kordus aina tihedamini ._._. ning Borkwell osutuski varsti kinganinasid pidi paadiparda vastas . See ei olnud tavaline paat , mille sees ühest äärest teise ulatuvad istepingid , too sõiduk oli seest päris õõnes kui pähklikoor , ja tegelikult kujutas endast ._._. puusärki . Borkwell tegi viimased meeleheitlikud katsed pageda , kuid võimatu oli midagi ette võtta , ainult karje vallandus ta huulilt ; samal ajal astus ta lootsiku sisse ning heitis pikali selle niiskunud põhjale . Ning siis tõukas naine lootsiku teibaga põhjast lahti . << Kuhu me sõidame ? >> küsis Borkwell . Naine ei vastanud . Hoopiski , ta keeras Borkwellile selja . Kolm nädalat veetis Borkwell haiglas . Tema abikaasa ei käinud teda kordagi vaatamas . Vähemasti ei mäletanud Borkwell , et oleks käinud . Tal unus isegi täielikult , et tal on perekond , töökoht ja -kohustused . Ka sõpru ei meenutanud ta . Kuid Borkwell ei tundnud haiglas millestki puudust . Tal polnud pretensioone haigla personalile ega lähedastele , kes väljaspool raviasutust . Ta võis segamatult lamada ja end ravida . Ka mälestused ei piinanud teda . Pigem nautis Borkwell vabadust , vabanemist kõigest , mis teda varem piiras ja pigistas . Lõppenud oli kahestumisperiood . Siiski mõtles ta ärevusega , et talle võidaks jälle järele tulla ja viia teda kõige tuttava igapäevase juurde tagasi ja üksluine elu algab taas otsast peale . Kui ta ühel päeval haiglast välja kirjutati , oli tal siiski väga hea meel . Just sellepärast , et talle ei öeldud , kuhu ta minema peab . Ta sõi kõhu viimast korda täis . Talle anti endised riided kätte . Ta pani ennast küll riidesse , kuid ei kiirustanud lahkumisega . Ta istus haigla eesruumis pingile ja vaatas läbi suure aknaklaasi välja . Õues oli sügis , looduses hääbumine . Oli niiske , kuigi vihmatu ilm . Päike ei paistnud . Rohi polnud enam roheline . Puud olid lehetud . Majad olid kõik hallid . Mõned olid ka kollased . Kuid tahmased või niisku seplekkidega fassaadidel . Autod sõitsid hääletult . Inimesed , näis , longivad niisama . Või täitsid nad siiski mingeid ülesandeid , ruttasid kuhugi , olid programmeeritud olekus . Tema küll ei olnud . Temas polnud midagi . Mingi uudsus oleks võinud ta veel päästa , mingi eesmärgi külge kinnistada . Kuid mis see pidi olema ! Lõpuks , sealsamas haigla eesruumis , tuldi ta juurde ja seletati viisakalt , et ta hakkaks minema , kuna ta on nüüd ju terve . Ja Borkwell kuuletus . Suunav käsk oli mõjus . Ta väljus , jalutas mööda linna . Varsti said ta jalad aga märjaks . Vist lasksid kingatallad vett läbi . Tänavatel oli ka loikusid , kuigi vihma ei sadanud . Ühe väljaku ääres istus ta pingile . Kohe lendasid ta ette asfaldile tuvid , lootes söögipoolist , kuid asjatu oli nende lootus . Tuvid jälgisid tähelepanelikult meest . Borkwell silmitses linna täiesti ükskõikselt . Varsti sai isu istumisest täis . Teda kiskus kuhugi . Ta pidi liikuma . Ei saanud lõputult püsida raidkujuna . Jalad viisid teda peaaegu iseenesest . Hea veel , et ta ei komistanud kordagi . Ta poleks vist siis kuigi kärmesti püsti saanud . Loidus oli niivõrd suur . Vahetevahel vilksatas mälus selle võõrastemaja , kus ta umbes kuu aega tagasi viibis , valvur . See veidi pilusilmalise näoga mees . Telkidele lähenes kolm meest , kes olid kas äsja saabunud või siis hästi vara üles tõusnud , muidu poleks nad jõudnud end nõnda korda teha . Hurt tundis neist ühe ära . See oli erumajor Rehm , temaga ühepikkune ja ehk ka temavanune mees , kes oli säilitanud oma sõjaväelasliku rühi . Eile oli Rehm , veteranide nõukogu esimees , pidanud lühikese avakõne , milles polnud ei ülepakutud paatost ega ka põuepugevat semulikkust , asjaliku inimese asjalik jutt . Rehmi käitumises polnud märgata kübetki enda esiletõstmise tahtmist , ta tegi lihtsalt seda , mida oli tarvis teha . Hoolimata sirgest kehahoiakust oli major talle jätnud alalisest rahmeldamisest väsinud inimese mulje , kes küll suudab asju arukalt korraldada , peab end aga selleks kokku võtma . Hurt oli mõelnud , et see mees kuulub niisuguste loomupärase vastutustundega inimeste hulka , kellele laotakse aina ülesandeid selga ja kes püüavad ka kõik ära teha . Ta ei olnud tänapäevane osav tegelinski , kes kõrgete ülemuste silma ees üliagarust näitleb , on ülivalmis sõna võtma ja kõikidele nende seisukohtadele järele kiitma , aga midagi tõsist ära ei tee . Tegemine nõuab pingutusi ja tööd , tööd nad ei armasta . Aruandeid ilustama on aga mihklid . Taolisi ülespoole trügijaid sugeneb järjest juurde , mõni ei kipugi väga kõrgele , tajudes vaistlikult , et kõrgemal võib hõlpsamini kaela murda ; niisugune sell - seekord andis Hurt sõnale << sell >> halvustava tähenduse - seab end kusagil keskmises lülis mugavasti sisse ja võtab ametist ja elult kõik , mis võtta annab . Niisuguste vendade ümber on ikka omade poiste kamp , nad oskavad igasuguste teenete osutamisega endale leida kõrgemalgi pool soosijaid , kes neist välgunooli kõrvale juhivad . Ülejäänud kahte Hurt ei tundnud . Lotendavat seemisnahkset kuube ja jämedate sangadega päikeseprille kandvat isandat , kes käis lühikeste raugasammudega , polnud ta eile siin märganud . Mispärast Hurt lähenejaist kõige vanemat oma mõttes isandaks nimetas , seda poleks ta suutnud endalegi seletada . Konstateeris << isand >> ja kõik . Kolmas tulija , kellel õlal kõlkus suur nahkpaun , milles võis olla fotoaparaat , oli vaevalt paarikümnene noormees . Vististi ajakirjanik . << Tere , poisid , >> hüüdis Seemiskuub neile pingutatud reipusega . Ka kaks ülejäänud tervitasid . Vähema bravuuriga . Kõik kolm suundusid jõe äärde . << Valmis , >> ütles Erilane võidukalt , vasema käega lõuga silitades . << Vähe karvaseks jättis , aga käib küll . >> Heites möödujaile pilgu , lisas ta : << Ma ei uskunud , et ta tuleb . >> << Kes ? >> ei taibanud Hurt . << Engelman . Ta ei käi meie kokkutulekuu . >> Hurt keeras ringi . Nahkkuub on siis Engelman . Ta polnud Engelmani ära tundnud . Ta ei olnud ära tundnud närust hinge , kelle pärast teda trahviroodu löödi . Õhtul oli ta lõkke ääres istujaid tähelepanelikult silmitsenud ja tundnud heameelt , et ükski meestest ei paistnud viimane olevat . Engelmaniga poleks ta tahtnud kokku puutuda . Pärast sõda , kaks aastat pärast sõja lõppu , kui ta Tallinna tagasi jõudis - kaks aastat uuriti teda mitmesugustes kinnipidamiskohtades , kes ta õieti on , kas ülejooksik või vangilangenu , kas spetsteenistuse poolt värvatu või aus ja õige mees - kaks aastat pärast sõja lõppu oli ta tahtnud Engelmaniga kohtuda , aga hoidunud siiski selle eest . Ta oli ennast kartnud . Et peksab tõpra oimetuks , kägistab raipe ära , kättemaksutahe oli tema hinges tugevasti miilanud . Hiljem , jah , aastaid hiljem ta rahunes , aastad olid teinud oma töö . Praegu ei erutunudki ta õieti . << Tead teda ? >> Hurt kuulis küll Erilase sõnu , kuid ei vastanud . << Tead teda ? >> kordas Erilane oma küsimust . << Keda ? >> << Engelmani ikka . >> << Lukis juhtusime kokku . >> << Mina ei oleks tahtnud tema alluv olla , >> ütles Erilane . << Rehm oli teine tera . Samasugune vana Tondi sõjakooli ohvitser nagu Engelman . Oli meie roodu komandör Lukis , pärast tõusis polgu staabiülemaks . Sass on haruldane inimene . Hüüame Rehmi omavahel Sassiks - meie , vanad automaaturite roodu poisid . Ta teab seda , talle näib see meeldivat . Pealtnäha on ta kuivavõitu , eks ta olegi paras jagu pedant , oma poisse ta aga hoidis . Roodus nõudis korda , kuid mehi ei nöökinud . Kui sulle toimkonna määras , olid selle ära teeninud . Lahingute ajal ei saatnud kedagi asja ees , teist taga kindlasse surma . Enne rünnakut kaalus kõik hoolega läbi . Ta ei olnud seda masti ülemus , kellel polnud oma alluvaist sooja ega külma . Engelmanile ei lugenud sõdur aga midagi . Arg mees ta ei olnud , seda küll , kuid uhke ja ülbe . Alati vines . Nüüd pole tast midagi järel , vrakk . Aga siis ... Nägin oma silmaga , kuidas ta tahtis sidemeest maha lasta , ainult oli lakku täis ja mees oli tast kiirem , põrutas talle rusikaga silme vahele , Engelman sattus vihase venna peale . Kahe soldani elu on aga vähemasti ta hingel . Mõtlen neid , kelle ta oma käega maha laskis . Imestan , et poisid teda ise kirbule ei võtnud . >> Hurt küsis kiiresti : << Tahtis sidemeest maha lasta ? Nägid oma silmaga ? >> << Oma silmaga ei näinud , >> taganes Erilane . << Nägi mu koolivend , tema rääkis . Aga kas tema või mina , see on üks ja seesama . Uskusin teda rohkem kui iseennast . Ma patran vahel üleliia , nagu sa ehk oled märganud . >> << Kas su koolivend on siin ? >> << Surnud . Kaks aastat tagasi matsime maha . Gangreen . Parem jalg lõigati otsast , aga see ei pannud protsessi seisma . >> << Mis sai sellest mehest , keda Engelman tahtis maha lasta ? >> << Löödi vist trahviroodu . Vaevalt teda enam elavate kirjas on . Trahviroodust tuli kümnest üks tagasi . Seegi sandina . >> << Me pidime pudruvaaritajaid inspekteerima , >> keeras vahepeal erutunud Hurt jutu mujale . Kuradile Engelman Nad läksid . Hurt ei tahtnud Engelmanist mõelda , veel vähem temaga tegemist teha . Jah , ta oli kaua aastaid kivi oma taskus kandnud , aga nüüd , kus tal avanes võimalus seda lendu lasta , polnud temast enam viskajat . Ta ei tahtnudki visata ja tal oli sellest hea meel . Maailm kubiseb inimestest , kes oskavad kõike enda kasuks käänata ja teisi jalge alla sõtkuda . Jah , tänapäeva tõbraste vastu on tarvis odaotsa teravaks ihuda , mitte mineviku varjudega vehelda . Tuleb elada kaasajas , mitte minevikus . Ja äkki tundis Hurt enda pärast häbi . Kas ta pole liiga palju enesega tegelnud , aina oma ego soojendanud . << Mulle on liiga tehtud , ikka ja jälle liiga tehtud , mina olen ohver , mina , mina , mina . >> Temast on saanud pehmenahaline soiguja . << Millal ma klassivõitlejast nutunaiseks . sain ? >> küsis Hurt endalt . Nõnda kummaliselt mõjus Engelmaniga kohtumine talle . << Mispärast ma aina ootasin , et minu käest tullakse andeks paluma ? >> Segase enesetundega jõudis Hurt välikatla juurde . Erilane läks aga elevile . Ta soovis kokkadele jõudu . Kokki oli kaks . Kaks naist , üks keskealine , teine sootuks nooruke . Soovis kokkadele jõudu , tõstis katlakaane üles ja proovis keedust , millel polnud veel ei pudru tihedust ega maitset , noogutas kõikemõistvalt , vaatas ka tulekoldesse ja lisas sinna väikese kasehalu , naljatades seejuures lakkamatult . Ta võitis kiiresti kokkade poolehoiu , kes olid alul temasse tõrksalt suhtunud . Hurdal ei olnud vähematki tahtmist kokkadega lobiseda , ta vaatas kella ja kaalus , mida ette võtta . Kas jääda või sõita minema ? Liinibuss peaks tulema kümne paiku . Või siiski Engelmaniga suu puhtaks rääkida ? Mis sellest , et kunagisest võimukast ohvitserist oli saanud tavaline , võib-olla pisut edevavõitu vanamehenäss , kes püüab mängida oma poissi . Naised mõistsid ta kellavaa- tamist omamoodi ja kurtsid , Erilase ülevoolavast tähelepanust õhevil , et pudruga läheb veel aega . Aga neil on muudki suupoolist , kui meeste kõhud juba nurisevad . Hurt tänas naisi ja ütles , et tal pole hommikuti söögiisu . Engelman oli ta meeleolu ära rikkunud . << Mul on , >> kinnitas Erilane hasartselt . << Mul on ikka hea isu . Mul oli sõja ajal hea isu ja mu isu on tänaseni hundi oma . Iseäranis siis , kui mulle midagi pakuvad nii meeldivad perenaised nagu nüüd . >> Nad said mõlemad kiluvõileiva , mille küljest Erilane hammustas suure suutäie . << Suurepärane , >> hüüatas Erilane . << Parajalt muna ja rohelist sibulat . Kilud kenasti laagerdunud . Võileivakilu ei tohi olla eile püütud . Tunnete asja , ärge vaielge . >> Hurt sõi pakutud viilaka ära , võileib oli tõesti maitsev , tänas naisi ja lahkus . Ta ei olnud mingile otsusele jõudnud . Puus tuikas valusamini . Ju see ülepeakaela jõkke tormamine . Vana mees , aga varsa aru . Ara ta ei sõitnud . Mälestustekogumiku kava läbiarutamiseks koguneti lõkkeplatsile . Ilm oli soojaks läinud , päike kõrvetas , mehed kiskusid särke seljast . Ka Hurt oli oma ülakeha paljaks võtnud . Niiviisi , seljast võetud särk üle õla heidetud , sattus ta vastakuti Engelmaniga . Millegipärast pidas viimane vajalikuks end tutvustada . Tõmbus sirgu , nõksatas peaga , sirutas käe ette ja ütles rõhutatult : << Engelman . Major Engelman , ehk tuleb meelde . >> Üks lühike hetk , murdosa sekundist kadus Richard Hurda ümbert lõkkeplats suure kiviga , kadus metsaserv telkidega , kadus eemal sillerdav jõgi , kadusid end paljaks kiskunud heatujulised mehed , kadus kõik siinne ja ta oli madalas , käsivarrejämeduste roigastega vooderdatud muldonnis , mille katuselattide vahelt nirises iga mürsuprahvatuse puhul liiva , ta käeulatuses oli välitelefoniaparaat ja sealsamas mürsuhülsist meisterdatud suitsev tattnina ning ta ees röökiv purjus kapten . Siis varjutas kõik muu käsi , tahmunud kasukakäisest väljaulatuv käsi , mille sõrmed olid klammerdunud püstolipära külge , eriti aga pöial , mis lükkas eest kaitseriivi . Samas oli ta jälle lõkkeplatsil ja surus Engelmanile otse silma vaadates väljakutsuvalt läbi hammaste : << Hurt , sideroodu reamees Hurt , vahest mäletate . >> Pakutud kätt ta vastu ei võtnud . Engelman sattus segadusse , paistis , et ta ei saa millestki aru , ei saa aru ka sellest , mispärast ta käsi ära põlatakse . Ta pööras vasaku kõrva Hurda poole ja ühmas hädiselt : << Mis ? Miks te ... Mis te ... >> Hurt mõistis , et Engelman polnud ta sõnu kuulnud , et Engelmani jämedate aistega päikeseprillid on tegelikult kuulmisprillid . Ta pöördus järsult ära ja eemaldus . Kuulis veel , kuidas vanamees uuesti pobises : << Mis see nüüd ... Kes ta nüüd ... >> Nädal hiljem rääkis Rihi Annesele kohtumisest Engelmaniga . Annes oli teda üles otsinud , Annes oli ammu kavatsenud temast kirjutada , kuid tema , Rihi , polnud sellega nõusse jäänud . << Mis minust kirjutada , >> tõrjus ta seegi kord Annese püüdlused tagasi . << Minust ei ole midagi kirjutada . Suuri tegusid ma teinud ei ole . Laotasin lendlehti , aitasin pisut Volvetit , võmmide ees ei värisenud , purelesin sotsidega . Ma olen üks ajaloo valtside vahele jäänud inimene , mitte rohkem . Mata oma mõte maha . >> << Sa oled alati iseendaks jäänud , >> jätkas Annes sõbra veenmist . << Seda ei olegi vähe , tean omast käest . >> Rihi ei lasknud end mõjutada . Ta hakkas rääkima Engelmanist , kohtumisest Engelmaniga . << Eelmisel pühapäeval sattusin ma vastakuti mehega , kes oskas musta valgeks käänata , kelle pärast mind tribunali otsusega trahviroodu määrati . >> << Engelmaniga ? >> << Kust sa nime tead ? Ah jaa , ma rääkisin vist kunagi sulle . Ma olin palju mõelnud sellest päevast . Meie võimalikust kohtumisest . Ma olin kunagi seda päeva oodanud . Sellest lausa unistanud . Kättemaksutahtmine küdes minus kõvasti . Sa tead , ma ei armasta tõpraid ega anna neile midagi andeks . Trahvirooduga rindele minnes püüdsin teda oma peast välja tõrjuda . Ei tahtnud , et ta rikuks mu viimaseid tunde . Ma ei lootnud siis midagi . Olin nii masendatud , et surm näis mulle lohutusena . Kättemaksuplaane ma siis ci haudunud . Kuidas ma oleksingi saanud talle kätte maksta . Mitte kuidagi . Oleksime koos lahingusse läinud , siis ehk . Nii mõnegi seaga on eesliinil arveid klaaritud . Kes pärast kindlaks teeb , kust tina tuli . Minust poleks muidugi selja tagant tulistajat olnud ... Ei , trahviroodus ma meie võimalikust kokkutrehvamisest ei mõelnud . See tähendab , eesliinil . Siis , kui sa meile Jüriööst rääkimas käisid , olid mu mõtted temas kinni küll . Ma ei mõelnud kättemaksust , vaid sellest , kuidas küll meie maa , meie Nõukogude maa niisuguseid sigu kannab ... Et ta ei lõhene . Ja millest see tuleb , et teisi jalge alla sõtkuvad hoolimatud juudahinged saavad jämeda otsa ikka enda kätte . Seda küsisin ma endalt juba enne sõda Venemaal . See minu Engelman on köömes . Ülbe kupukandja , ei rohkemat . Teiste turjal tram- pivaid silmakirjateenreid on aga kuradi kõrgel troonivate tegelaste hulgas . Vaata enda ümber ! Muide , sina näisid mulle siis üpris rohelisena . Naiivikuna , kes näeb elu läbi roosade prillide . Näeb seda , mida näha ihkab , mitte seda , . mis tegelikult on . Aga eks ma ise olnud Venemaale pagedes samasugune . Võib-olla olen siiani . Nii kuradi raske on tõele näkku vaadata . Täna hukka mõista seda , mida eile ülistasid ... >> Hurt oli oma juttu alustanud rahulikult , kuid rääkides erutus . Niisugusena polnud Annes teda varem näinud . << Tõde-vale , vale-tõde , eh , vennas , vennas ... Nojah , ega mul tule all olnud enam mahti filosofeerida . Tule all mõtlesin hoopis muule . Kui üldse mõtlesin . Silmad otsisid maapinnalohku või mürsulehtrit , kus kuulide eest varju leida . Silmad passisid kohta , kust meid võidi tulistada . Ma litsusin künkast üles , kuidas jalad võtsid , viskusin maha , kui kuulirahe liiga tihedaks läks , ja tormasin edasi , kui see hõrenes . Filosofeerima hakkasin uuesti haiglas . Ja lurjustest mõtlen tänase päevani . Mõtlen tulevikuski , nõndakaua kui hing on sees . Mitte sellest vanamehenässist , kellega sattusin vastakuti nädal tagasi . Sellest hakkas mul hale . Ta jalad tudisesid , käed värisesid ja ta oli poolkurt . Ta ei saanudki vist aru , kes ma olen . Jumal temaga , inimliku armetusega . Jah , mul hakkas tast hale . Ja endast kah , kes ma olin kunagi lootnud temaga sotid sirgeks teha . Kohe pärast seda , kui ma Tallinna tagasi jõudsin , ajasin tema jälgi , sain teada ta koordinaadid , kuid hoidusin otsesest kohtumisest . Enda pärast . Kartsin , et saan uue lollusega hakkama . Eks mul oli sellal juba Lubjanka kool seljataga . Nii et päris endaks ei ole ma siiski jäänud ... >> Hurt vaikis , püüdis erutusest võitu saada , ent ei suutnud . Ta jätkas : << Sa tead ju , et kunagi tõusis mu käsi kergesti . Siis oleks ka veel tõusnud . Nüüd ei olnud minust enam arvete klaarijat . Ma olin asjata oma hinge piinanud . Ta oli rauk . Kukeedevust veel täis , aga rauk . Ja mina - egas minagi ole enam esimeses nooruses . Läbipuretud konsus . Hirmus on oma hinge ise põletada . Minus ei küdenud enam viha . Kättemaksmine oli minu kunagine tühi ette- kujutus . Meil pole vaja kätte maksta , vaid asju nii seada , et maksaks ausate inimeste tahe . Varisere muudkui sigineb . Tegelinskeid , kes vilistavad õilsatele printsiipidele , aga kasutavad neid printsiipe suurepäraselt enda hüvanguks . Sellest ma juba rääkisin . Olen hakanud vanaeidelikult korrutama . Mul on häbi enda pärast . Ma olen pehmenahksem kui kõige pehmenahksemad . Ma ei oleks pidanud kokkutulekule jääma . Ei , ei see on hea , et ma jäin . Ja see on hea , et mul hakkas tast hale . Tänapäeva kahekeelsete lurjuste vastu ei tohi meil aga süda haledaks minna . Saad sa minust aru , Annes , kärbsekrants ? >> Pärast väikest pausi lisas Hurt hoopis teisel , oma tavalisel ironiseerival moel : << Veteranide kokkutulekul sain ma tuttavaks ühe Erilase-nimelise mehega , kes suhtub maailma üpris realistlikult . Temast võiksid sa küll kirjutada . >> Nüüd viib Joonatan Roosi uuesti kaasa . Mehe käsi hoiab omanikuõigusega naise pihta . Traavlid kappavad , Nevski prospekti valged paleed helendavad , vaateaknad kutsuvad , kaunid naised uulitsal naeratavad . Valu Roosi ihus hakkab järele andma . Kalessi rattad veerevad ning veerevad mööda Neevalinna sillutist , ehk küll sõiduk tolligi edasi ei jõua . Kas tema ja Joonatan jäävadki nii , kusagile jõudmata , igavesti veerema ?... Kui mina , Surma-Kusta , olin kreisilinna pangast Rogenbaumi pärandi arvelt ausamba pesemise eest ettenähtud tasu jälle peo peale saanud , otsustasime Pekkaga Tõrva trahterisse minna . Siitmaa meistrid oskavad õlut teha , igal on oma salajased nõksud ja neid hoitakse hingeõnnistu- sega võrdselt . Nii ei jäägi oma meistrite kesvamärjuke kuulsatele õllesortidele sugugi alla . Anikatsil pruulitavat kohvipruuni " Liivimaa hingekosutust " mu süda ihaldaski . Trahteris istusid külasepp Viidu-vana ja Puide rentnik ning ka Kulla Vidrik , tislermeister Soelt . Tema oskas üle kihelkonna kõige ilusamaid kummuteid teha ja rikastel perepoegadel oli nagu seaduseks kujunenud , et peale kihla- ja laulatussõrmuse pidi tulevasele võtmehoidjale ka Kulla Vidriku käest kallist puust kummuti tellima . Lisaks oli Vidrik pitspallidel kandlemängija ja pikajuukseliste naerutaja . Toda viimast pidas ta ise õieti raskeks kunstiks . " Pesunaised kah platsis , " tönkas Viidu-vana sõbralikult . " Selleks kevadeks sai , jah , pesu jälle ühele poole , " vastas Pekka platsi võttes ja kaebas : " Igasugused rohupoest toodud vedelikud , mida peab pesuvette valama , võtavad käed punetama . Nagu kärnad tuleksid peale . Aga kui neid ei tarvita , tükib va kivimürakas meie külmas õhus halliks minema . " " Eks õnnis Roosi jõi eluajal vaatide kaupa rohtusid ära . Nüüd on järg ta ilmasamba käes , " leidis Kulla Vidrik . Jutt hakkas hoogu võtma . " Üks iseäraliku elukäiguga naisterahvas oli too Roosi-emand küll , " kõneles Puide rentnik . " Kahe palja käega läks tüdrukust peast Peterburi , aga kui tagasi tuli , oli kõva raha kukrus ja Matt kõrval . " " Elu on ju sedamoodi seatud , et naispoolele on jumala armust kapital kaasa antud , " tuletas Kulla Vidrik meelde . " Ja Roosi oskas oma kapitaliga nii ringi käia , et see tõi protsendid sisse . Aga võttis kõik hauda endaga ühes , " ütles Pekka . " Mäletate ju , kuidas poeg pärast ema surma järelejäänud majakraami peale oksjoni tegi ? Pakkus mööblit ja serviise , voodilinu ja käterätte , panne ja padasid , kaks tunnismeest kõrval . Ja pärast pani raha kopikapealt panka Roosi arvele . Surnu arvele ! " Tükk aega kummutasid mehed vaikides õlut , nagu oleks just trahteris õige koht sügavalt järele mõelda , kuidas poeg viis raha surnud ema arvele panka ja jättis oma kaks last ilma . Viimaks ohkas Viidu-vana ja jätkas juttu : " Villu ei näinud , jah , rikaste vanemate käest punast pennigi . Aga tistlase-Tilda läks linna ning sai kohe rikkaks . Avas pesutöökoja , ma olen seal käinud . Ta elab selliga manulist , usk kadus teisel ära kui hommikune kaste rohult . " Puide rentnik pühkis käeseljaga õllevahused vuntsid puhtaks ja ütles omalt poolt : " Roosi surmast räägitakse , et ta tohterdas ennast surnuks . Ta olnud muidu üks lõpmata tugeva tervisega naisterahvas , aga rohud tegid ta haigeks ja viisid hauda . " Rentnik pidas pausi , enne kui lisas : " Aga mõni arvab , nagu oleks Roosi surm just Tilda käte küljes . " " Too Tilda ju ta ihuümmardaja oli ja surnukeha hommikul leidis , " heietas Viidu-vana . . Jooksnud , näost lubivalge , suure rutuga vabriku manu . Pärast itkenud kirstu juures . Aga siis tuli ta äkiline rikkus . Ega talle taevased väed rahakotti nööriga ülevalt alla lasknud . " Minul tulid meelde jutud , et kirstu peaks marmorsamba alt uuesti välja tirima ja surnukeha järele uurima , ning ma ütlesin : " Üks vormimees oli küll linnast siin ja uuris . Ometi jäi kõik sinnapaika . " Viidu-vana viis jutu teise rööpasse : " Vormimees vormimeheks , aga näe , kõneldakse , et Roosi ei saavat hauas rahu . Nii nagu unrehti surnud hinged ikka . Olevat öösiti tihti kodus , " - vana pupsas naerda - .. kõndivat mööda maja , pikad mustad juuksed lahti ja valge surikleit seljas , ise nagu otsiks midagi . Ka vabrikus ja lauavirnade vahel on teda nähtud . " Kui me koduteel Pekkaga surnuaiamäest üles tulime , tundsin ma jälle toda seletamatut rõõmu , et elamine on üks ütlemata kena tükk . Aga inimene peab iga silmapilk oma sõna ja teo õigel kohal hoidma . Niipalju kui minul on olnud juhust rikaste inimestega kokku puutuda , ikka võin öelda , et nendel on ihnsus ja ahnus sügavalt vere sees , nemad ei näe maailmas peale kasutahtmise suurt midagi ega kedagi . Ja kas nad lõpuks kuldvasika kummardamisel enam iseennastki näevad ? Nii ma , jah , mõtlesin . Pekka rühkis mu kõrval mäest üles ja jõrises oma Ingerimaa laule . Hääl tuli tal kui tõrre põhjast . Koju jõudes läksin mina tuppa , Pekka jäi ussaeda iseäraliku näoga seisma . Ju tal midagi südamel oli , ega tema oma hingepoolist nii lihtsalt ei ilmutanud . Too suvi tõi taas palju taevatuld kaasa . Õhtuti ajas metsataguse musti pilvi täis . õhk nagu seisis ja isegi linnud jäid vakka . Vastu ööd jõudis vanemavihm kohale ning rabises üle surnuaia . Ühel õhtul kostis äikese ajal iseäranis ränk kärgatus . Pekka hõikas oma toast : " Nüüd lõi küll õkva kabeli torni . " Ma seisin akna all . kui see raksakas käis ja toa päris elavat tuld täis lõi . " Torn on püsti ! " hõikasin Pekkale . " Aga sinna ligidale andis küll . " Terve öö müristas . Sadu oli kui keeritsuss , kes Helme peal ringe teeb , händ hammaste vahel . Vahel jäi sugu vaiksemaks , siis tuli uus lahendik . Mina seisin veel mitu aega nagu vahipostil akna all , surnuaed piksetule võimuses toob niisuguse tunde südamesse , et pole sõnu selle kirjapanuks . Varahommikul kõndisin surnuaeda kaema , kuhu see pauk oli läinud . Ja nii kui mu pilk Tussi metsa poolse servani jõudis , märkasin kohe , et üle teiste puude ulatuv saksamaa kuusk on ära . Too puu kasvas Laanepera talu hauaplatsil ja võis mitu põlve vana olla . Läksin ligemalt asja uurima . Pikne oli kuuse keskelt kui kreissaega kahte tükki lõiganud , üks pool oli kõrvalplatsil oleva raudristi küllakile löönud . Allesjäänud tüükal mustas välgu jooksurada . Ma seisin hea hulga aega kohal . Ju teine kord minu elueal leidis välk tee tolle talu hauaplatsi juurde . Ega sest teab kui palju möödas olnudki , kui pikne samasse kohta maasse prahvatas - äsja mulda pandud kirstu juurde . Ja nüüd oli teine kord . Mu olin küll kuulnud , et välk pidi sama koha üles otsima , kus ta on korra juba maa sisse läinud , aga ikka tegi olemise kõhedaks . Too kõrge kuusk tõmbas ka ligi küll - oli kui piksevarras . Tollest esimesest korrast rääkis kihelkonna rahvas tükk aega takkajärele . Nagu ühest suust leiti , et Laanepera Simm oli elueal ning iseäranis veel vanuigi oma tempudega jumala pahameele igati ära teeninud . LAANEPERA SIMM Ühel päeval istus kihelkonna sant ja laulik Hull-Riesmandel postmaantee ääres kivil ja luges peo peal raha . Ega ta väga vana veel olnudki , vahest juustesse tikkus halli . Raha - paar haljast viiekümnest hõbekopikat ja mõni kümneline - hellitas pihku . See oli ohter saak , Hull-Riesmandel oli pannud Jaagu talu kalli koorelahutaja , mis tükk aega jonnakalt seisnud , uuesti käima . Nähes lähenemas kõrgete ratastega kerget vedruvankrit , peitis nõdrameelne raha kiiresti põuetasku ja jäi vaatama . " Kae , või Kaprani Lotta oma Annest tütrega . Teab , kuhu nemad nii vurhvilt sõidavad ? " arutas ta . " Lottal ikka Piitrilinna vigurid man , õlest kübar kui kurepesa peas , krae kaela ümber . Ann kah üles klantsitud . Tollele Lotta vanemale tütrele pole jumal küll erilist ajalikku ilu andnud , sugu laperguse kondiga . Muidu paneb Lotta jõe ka kurapäisi jooksma , aga tütre väljanägemise poolest ei käinud ta jõud taevasest väest üle . Töö peale olevat Ann küll õige kange ja veimevakk rudisevat kallist pilutatud kaasavara täis ... " Hull-Riesmandel jälgis vankri teed ja talle sai pikkamööda selgeks , et küll nemad vist Laaneperale sõidavad . Tal tuli meelde , nagu tahaks noorperemees Anne endale kosida . Sõiduriist oli laulikuni jõudnud ja peatus . " Kuhukanti Riesmandlil minek on ? " pöördus Lotta istuja poole . " Peesitan niisama , perenaine , eks siis näe . Aga kuhu teil on mõte sõita ? " " Eks me sõida ka lusti , " vastas perenaine napilt ja nõõtas hobuse jälle liikuma . " Ei sina , Kaprani Lotta , tühjalt lusti sõida . Sul aeg apteekrikaaluga käes , " pomises Hull- Riesmandel , kui vedruvanker kaugenes . Nõdrameelne ei saanud ennast niikaua kivilt lahti , kuni nägi , et hobune keeras tõesti Vana-Hummuli teeharule , mis käis Laaneperast mööda . Alles siis kergitas vanamees kulunud püksitagumiku kivilt , ise laulujoru lastes : " Toku , toku , tonni , vana naine vanni , peotäis soola peale ! " Sellest ajast , kui Lotta Sankt Peterburist tagasi tuli , oli ju hulk aastaid möödas . Peterburis oli ta oma peatoidust teeninud ühe rikka perekonna koduõpetajannana , teda kutsuti seal Fräulein Charlotteks ja peeti sakslaseks , ehkki ta ise oli mitut puhku ennast Liivimaalt pärit eesti soost inimeseks tunnistanud . Charlotta pärines Helme kihelkonnast karjamõisasuurusest Kaprani talust , sai koolituse ja soovitati Peterburi tööle . Ettevõtlik ja arukas tüdruk pidas seal oma ametit püüdlikult , ent koduneda ei suutnud ... Charlotta isa vana Miller oli Helmesse tulnud teab kust ilma tagant , rahad taskus , ja taluostu mõisnikuga kiiresti jutti ajanud - vahest läks see tal nii ladusalt korda ka oma naise tõttu , kes maakeelt puurähni kombel toksis . Koht hakkas kiiresti jõukust kasvatama , ehitati kahe eluga häärber , mis punnitud laudadega ü ! e löödi , ning maakividest tall ja laut . Postmaanteele viiva sõidutee äärde istutati puud , rohtaeda seati sisse mesilinnud ja toodi mõisast õige mitut sorti õunapuid kasvama . Ning sel ajal , kui kihelkonnas alles hakati taludes elu järje peale viima ja mõisahärralt pärisperemeheõigust välja ostma , oli Kaprani oma haritud põldude , metsade ja heinamaadega juba joones koht . Said aga vanad mulda viidud , hakkas talu kõva järg käest ära minema . Kapranit jäi pidama Charlotta noorem vend Frank , aga nii suure koha peremeest temast ei olnud . Frank luges rohkem raamatuid , õhtuti istus talu suurtoas , mida võis küll pigem saaliks nimetada , ja mängis koduorelit . Tema oli üldse nagu võõras maa peal , nai- negi jäi tal võtmata . Pikapeale läks Frankil ka tervis käest ja ühel suvel enne jaanipäeva varises ta äkki kokku . Peterburi poole saadeti pakiline teade teele . Kui Charlotta Kaprani ussaias tõllast välja astus , peenike reisikostüüm seljas ja kübar peas , jäid vastutulnud taluperel sõnad suhu . Imestust suurendasid veel ruudulise riidega ületõmmatud reisikohvrid , ümmargune vineerkast , kus , nagu hiljem selgus , hoiti mitut sorti kübaraid , ning rohkete punaste ja valgete kunstlilledega ehitud matusepärg . Järgmisel aastal läks Kaprani noorperenaine Charlotta Miller mehele . Teadjad suud rääkisid , et Lotta oli endale ise valla perepoegade seast mehe valinud . Endine Peterburi koduõpetajanna teadis , kelle võttis : peigmees Ado , Tõnu talu poegi , oli mõrsjast küll aasta võrra noorem , aga olekult tõsine , selge aruga ja otsekui suure koha peremeheks sündinud . Hull-Riesmandel , kes rikkas pulmas sõi ja jõi , pani hiljem sellest laulu kokku : " Peterburi linnas Londonis , sam triiam trallallaa , elas ilus Lotta Liivimaalt , sam triiam trallallaa . Ai roosi rall , ai roosi rall , sam triiam trallallaa . Ta käed olid kullast kumedad , sam triiam trallallaa , tal sõrmes kuldsed sõrmuksed , sam triiam trallallaa . Ai roosi rall ... Kui oli tal vaja kosilast , sam triiam trallallaa , ja talu peale otsalist , sam triiam trallallaa . Ai roosi rall ... Tõi kange mehe endale , sam triiam trallallaa , ja jagas õppust kaasale , sam triiam trallallaa . Ai roosi rall ... Mind on küll mamsliks maalitud , sam triiam trallallaa , ja linnas preilnaks koolitud , sam triiam trallallaa . Ai roosi rall ... Aga need minu kallid preilnakäed , sam triiam trallallaa , ära nemad teevad ka talutööd , sam triiam trallallaa . Ai roosi rall ... " Raske võis Lottal esmalt küll olla , et suurt kohta uuesti järjele saada . Aga hakkama ta sai , enne üksi , pärast koos Adoga ja varsti jälle üksi . Üksi sellepärast , et meest näidati talle kui pilve alt , ta pidi Ado päris noorelt mulda viima . Ühel tuisusel veebruariõhtul , kui Ado ligidasest vallamajast jalgsi kodu poole teel oli , aeti ta kahehobusesaani alla ning jäeti murtud selgrooga maha . Pärast räägiti küla peal , et küll see oli Roobe Erdelli tegu , aga kindlasti ei võinud keegi seda öelda . Tollesama Adoga oli eluajal veel niisugune lugu juhtunud , et talle oli ta aastaid ette kuulutatud . Ühel suvel rukkilõikuse aegu , kui kõik põllul olid ja peremees keset päeva korra kodus käis , näinud ta järsku aida poolt imeliku olekuga meesterahvast tulemas . Mees astunud talle päris ligi ja öelnud : sinul jääb veel seitse aega elada . Ja seitse aastat hiljem juhtuski õnnetus . Leseks jäänud Charlottal tuli talu edasi pidada ning oma viis last kaelakandjaks kasvatada . ... Ja nüüd siis olid Lotta vanemal tütrel Annel Laanepera Irnantiga pulmad ukse ees . Kaheksakümne üheksa aastane Laanepera vanaperemees Simm istus akna all , paklased kaltsad jalas , pikkhame seljas , ning vahtis tusameeli läbi väikeste aknaruutude ussaeda . Oli seitsmevennapäev ja pidas ilusat viljaküpsetusilma . Simm oli eile põllud läbi tampinud - need olid nüüd küll poja hooles , ta käis veel vana kombe pärast - ja viljakasvuga rahule jäänud : jätkub leiba inimestele ja ninaesist elajatele . Imant oli hakanud rohkem lehmadele rõhku panema . Lisakopika saaks aga ka kahe seatäie liha eest , kui pere suu kõrvalt kokku hoida ja rahaks teha , arutas Simm . Inimene peab koguma , et tal tagavara oleks . Ja noist tagavaradest ei tohi üle küla lehvitada nagu naisterahvas kördihännaga - jumal lõi suu selleks , et inimene saaks võõraste ees hoopis oma viletsa elujärje üle nurada . Elu olnuks Laaneperal enam-vähem korras , ainult nüüd oli Simmule kõrva hakanud jutt , et Imant tahtvat naist võtta . Simm oli siis oma majapoolelt poeg Imanti manu läinud ja otse küsinud , kuidas selle naisevõtmisega asjad on . Ma teen lugemisele vaheaja . Ma olen kui salv täis kuldset vilja või nagu peeker vana veiniga . Aga nii nagu viljas on tungalteri ning vein paneb pea ohtlikult uima , nii on minule mõjunud Leili ning Simeon Hermani nonde aegade armastus . Mul on hirm iseenda ees , kas mina mõnedest maakeelsetest kirjadest tarvilikul mõõdul aru ja jagu sain . Ometi olen ma jumalateenistustel seda keelt pruukinud . Tõusen laua äärest ja astun kirikumõisa kirjutuskambri akna alla . Liivimaa suveöö lõhnab avatud aknast sisse . Rohtaias sabistab üks öine loomakene . Ma pean loetut oma hinges selgida laskma , enne kui uut juurde ammutan . Ma olen Leili kirjades tema koduigatsusest rõõmu tundnud , tema kohta ei käi vana ütlus " Ubi bene , ibi patria " ehk " kus ( mul ) hästi läheb , seal on ( mu ) isamaa " . Kas see ka Simeon Hermani kohta maksev on , seda näitab nende järgnev elu . Ja - minu enda ? Aga veel olen mina Leili saatuses ja kirjades ära tähendanud Joachim von Tittingeri , kes poissmehepõlve peab ja südame sunnil tihti tohtripere külaliseks on . Ma tuletan meelde ei mäleta missugusest ilmalikust raamatust saadud mõtet , et palju on sõpru neid loendades , vähe aga , kui sul neid tarvis läheb . Ma tuletan siin akna all seistes oma elu meelde ja leian aastate reas üheainsama sõbra , kes mulle siis lohtu andis , kui minule ütlemata kallis inimene mu maha jättis . Seesinane sõber peletas minust tookord surmamõtted eemale ... Ja kui ma olin ennast kogunud , nii et tundsin enda valmi olevat käe järgmise kirja järele sirutada , istusin tagasi laua äärde . Nad olid äsja kõik minu ümber - Bellowid , Joosep , Aap , Liisu ja teised ; nemad jäid minu ligidusse ka edasisi kirju lugedes . Jah , laual ootab mind kimbuke kuvääre kirja- paberitega . Neid on lõheroosasid ja mõni ka sinakas . Neist õhkub õige nõrgalt kannikeste lõhna . Nad on osake Leilist . Viimastes kirjades lööb jutu kõrval lastest välja pelg mehe tervise pärast . Juba aastaid varem ilmsiks tulnud väsimus on sillutanud teed haigusele . Simeon Herman loobub ülemarsti kohast , ka üliõpilastele lugemisest . Mis on temaga juhtunud ? Ma saan kirjadest teada , et kurjatahteline kasvaja mehe üht neeru hävitab . Aga kas õgija aplus ei lähe neerust kaugemale ? Ja rohtu tõve vastu ei ole isegi kõige targemad tohtrid kätte saanud . Teadusemehele saab selgeks , et tal ei ole lootust elule . Kui palju kingib saatus veel päevi ? Joachim von Tittinger sõidab Liivimaalt teist puhku Schwarzwaldi . Leili napid kirjad on täis südamevalu ja norgu , mis jõuab tagasihoitud ahas- tuseni . Ta mees ja laste isa läheneb lõpule . Haige annab allkirjaga loa enda peal üht uut rohtu proovida . Tulemusi ei saada . Veel teeb tohtrihärra korralduse enne matmist oma surnukeha lahti lõigata , et üliõpilased selle pealt õpetust saaksid . Ja siis on leinaraamis teade , et 16. juulil 1838. a. heitis peale ränkrasket haigust hinge Heinrich Reinholt Treu , kes sündis 16. okt. 1801 Liivimaal , Helmes , Simeon Herman von Bellowina . Leili allesjäänud kirjad sellega lõppesid . Ma jäin Simeon Hermani surmateatega ärkava valguse sisse . Kui Jeesuse Kristuse sulasel on minul palju tulnud kokku puutuda inimeste elu ja surmaga . Nende risti ja rõõmuga , heateo ning patuga . Ei leidu meie keskel patuta inimest , ainult selle koorem on igal erinev . Mida võis Simeon Herman tunda , kui ta haigevoodis Leili kätt oma pihus hoidis , kui tema hea naine oma hellusega ta piinu kergendas ? Tolle kurjatahtelise kasvaja valud on lõpukorral äraütlemata suured , nii et tohtrihärra Tittinger pidi oma süstlamürki üsna tihti pruukima . Aga samal ajal oli Simeon Hermani lõpp õnnis , sest ep ole igaühele meist antud surra armastatud naise , laste ja sõbra juuresolekul . Ma ei saanud teisiti , kui hakkasin mõtlema inimese elu lõpust , nii meelevalla all olin mina loetust . Üks mõttetark on öelnud : Maailm on otsekui kõikuv sild : selle algus on emaüsk ja selle lõpp on surm . Ja vanaaja luuletaja ütleb : Surm on avatud uks , mille kaudu kõik maised laevad , ent ma käsin , millises kodus nad pärast seda elavad . Vaadake , sest Jumala teenijatele on olemas rõõmude koda , ning on teine karistust teeninutele . Mina lisaksin veel omalt poolt , et oma elu eas paiguta rõõmude kotta hoiule kõik , mis sul on iganes paremat ja hinnalisemat . See ootab sind ees , kui kord sinna jõuad . Mis ootab rõõmude kojas ees Simeon Hermanit ? Ma jäin nõutuks , ma ei osanud vastata ja pöördusin pühakirja poole . Laulude raamatus on öeldud , et , Jehoova , kuule mu palvet ja võta kuulda mu kisendamist , ära seisa vait mu silmavee pärast , sest ma olen võõras sinu ees , majaline , kuida kõik mu vanemad . Ja samas Laulude raamatus on salm : Ka siis , kui ma käin surma varju orus , ei karda ma , sest et Sina minuga oled ; minu kepp ja mu sau , needsamased trööstivad mind . Õgvase vastuse annab Johannese raamat , kus on kirjas : Tõesti , tõesti , mina ütlen teile . Kes minu sisse usub , sellel on igavene elu . Sama aasta augustikuu lõpul jõuab lesk kahe lapsega Riiga . Nad on laevaga tulnud . Sadamas ootab Leilit perekonna truu sõber Joachim von Tittinger ja mitu reisitõlda . Tohtrihärra Tittinger kummardub aupaklikult Leili Treu käe üle . Lapsed uudistavad ümbrust . Juba pihaline Liisu hoiab käes punasest nahast ümmargust reisikohvrikest ja pärib , kas see ongi Liivimaa . Kümnene Aap , Bellowitesse läinud poisike , on kärsitu ja lubab järgmise laevaga tagasi sõita , kuna talle siin üldsegi ei meeldi . Lustiks ja enesele trööstiks mängib poisike ema keelust hoolimata suupillil Alpi mägilaste joodeldavaid rahvaviise . " Kuidas reis möödus , armuline proua ? " pärib Joachim Leililt . " Tänan küsimast , parunihärra . Ma kartsin laevale astudes merehaigust , minu õnneks püsis laine taltsas . Ja sõit kodumaale annab jõudu . " Lese kõrvale esimesse tõlda tõstetakse üks neljakandiline tammepuust kastike . Hoolikalt suletud ja lakiga kaetud kastikese sees asub ümmarguses kinnijoodetud klaaskuulis Simeon Hermani süda . Just nii oli kadunu enne kustumist soovinud , et kodumaale tagasipöörduv Leili ka tema südame kaasa viiks ja Helmes , suguvõsa matusepaigas mulda paneks . Mehe maine põrm jäi puhkama Schwarzwaldi väikesse külasurnuaeda , valge kabeli kõrvale ; truu Irmgardi hoolel pidi hauda lilledes hoitama . Tohtrihärra Tittinger oli oma sõbra südame matmiseks Tartus kirstu lasknud teha , loa nõutanud ja teinud muud ettevalmistused leinatalituseks . Joachim võtab edasisõidul lapsed enda hoolde , et reisist ja murest vintsutatud Leilile teragi hõlpu anda . Viimases hobupostijaamas enne eesti keelepiiri saavad nad pilk aega lähemate päevade tegemisi arutada . Sõidust väsinud lapsed magavad , nemad kaks istuvad väljas varikatuse all . Lätimaa taevas tõotab ööseks kerget sadu , valmivate põldude kohal sähvivad pälgud . Harva põriseb mööda mõni talumehevanker . Augustiõhtu on täis tiineid , küpsevaid lõhnu . Mõni aeg ei suuda Joachim vaikust katkestada . Teda õnnestab Leili ligidalolu , ta vaatleb vargsi enda kõrval istuvat naist , imetleb selle talitsetud olekut , elegantsi ja seesmist sundimatust , millel ometi piire ees seisab . Leili juuksed , endiselt imepäraselt ahvatlevad , on kombekalt ümber pea põimitud , meelekohtadel hõbetab halli . Moodne heledast kunstõlest ja väikese tumeda laubalooriga kübar suurendab kandja ilu . Naise siidkinnastes käed püsivad rüpes . Kuidas erineb see suurilma lihvi saanud daam tollest tüdrukust Tartu Schusteri magusaäris , kes hirmununa kartis midagi valesti tegevat . Seal suutis Leili veel õndsal moel iseendast , oma uuest kostüümist , muhvist ja tervest elust rõõmu tunda . Nüüd on ta nagu purgatooriumist läbi käinud . Kerge ei ole tal olnud , ometi on ta silmis õnne maitsnud naise pilk . Joachim von Tittinger pöördub oma kaaslanna poole : " Proua Treu , teile juba Tartust tuttav kirikhärra viib leinatalituse läbi . " Leili paneb oma käe tänutundes sõbra omale . Joachim tunneb läbi kinda naise pihu soojust . " Ma tänan teid südamest , " ütleb ta . " Minu ainus soov on , et Simeon Hermani süda saab mullaõnnistuse õhtutunnil . Ma ei taha uudishimulikke silmi . " " Nii mõtlesin minagi . Üksnes Tartu sõbrad on juures . " Ja siis nad vaikivad . Leili reisist väsinuna , Joachim von Tittinger naise ligidusest üha enam õnne tundes . Talle tulevad meelde Simeon Hermani sõnad enne kustumist . " Joachim , mu naisel saab olema raske . Aita teda . " " Teen seda , vanapoiss . " " Ma ju raiskasin suurema osa oma pärandusest , " kõneleb haige . " Leilil on oma amet . Tal on Tartus maja , mõis Riia all ja veel hoiused , " tuletab Joachim meelde . Mees jättis targu ütlemata , et ta Võnnu mõisa peale tehtud võlad omast taskust kinni maksis ja pärusmõis hakkab nüüd ennast välja teenima . " 0n see inimlik heategu ? " küsib mees endalt . " Ei ja jah , " vastab tohtrihärra pisukese irooniaga . Kohustused annavad mulle õiguse Leilit näha . Kui ma aitan Bellowite pärandusi hooldada , kuni Aap meheikka jõuab , on mul perega ühendus . Ärateeline rääkis ja rääkis noil päevil , nagu peljanuks hingele kogunenut koormana igavikku kaasa võtta . Leili jäi mõlemale kuidagi tabamatuks , kõik temas oli endasse suletud , ehkki ta haige põetamiseks palju andis . " Ma ei ole oma naisel viimaseid lukke iialgi suutnud lahti saada , " pihtis kord Simeon Herman . " Selles ongi tema lummus ja ... eemaletõukavus . Aga see teine , kes tuli kui torm minu peale , laotas oma südame - tõsi , lühiajaliselt küll - nagu siidrätiku mu palge ette ... Ta andis enda jäägitult . " Ja irooniale üle minnes : " Jah , Joachim , kõik oli tolles naises avali . Kord enne meie ühiselu lõppu ma juhtusin teda nägema mõne härra seltskonnas in ( puris ) naturalibus ehk puhtloomulikus olekus - ihualasti . " Ja veel tuleb Tittingerile meelde üks Simeon Hermani viimaseid öid . See oli valudest raske . Morfium ei aidanud enam , haige , näost tuhkhall , huuled verele puretud , anus silmadega tema käest abi . Ta tegi uue , ülikange pritsi . Kui põdeja oli rahunenud ja magama jäänud , läks ta tillukesse suitsetamiskambrisse ning süütas sigareti . Ta oli seal tükk aega , et oma närve talitseda . Tagasi tulles leidis ta ka Leili tugitoolis magamas . Joachim von Tittinger tõstis naise diivanile ning kattis Liivimaalt kaasatoodud maavillase suurrätiga . Ja ta oli Leilit sülle võttes poisikeselikult rõõmus . ... Tohtriproua puudutas põgusalt oma kaaslase käsivart : " Mille üle te mõtlete , Joachim ? " " Küsige , kelle üle ma mõtlen . Teie ! " tunnistab mees , hetk hiljem oma sõnu kahjatsedes . Leili nagu tõmbub tagasi , aga siis ütleb : " Ma tänan teid . " Lesk läheb puhkama . Joachim von Tittinger saadab ta ukseni ja istub pingile tagasi , öö jõuab oma rahuga . Praegu paneks aja kinni . On nii hea istuda ja teada , et Leili on ligidal . Anda talle leinatundidel tuge . Hoida naise sõprust nagu imelist kalliskivi . Viimasest hobupostijaamast sõidetakse varasel hommikutunnil välja . Kodused kohad on ligidal , emakeele kõla võib varsti kuulda . Joachim kannab magava Aapi süles tõlda , Liisu on unine . Leili istub esimesse tõlda . Ta tahab olla üksi . Idas õhetab üha laienev koit , loodus ümberringi nagu hoiaks hinge kinni . Hobuste jooks on erk ning kiire , noor postipoiss vilistab tasa omaette , öine vihm on viinud teelt tolmu , Pedeli-äärsed metsad võtavad rändureid veel öise niiskusega vastu . Ja siis süttivad puuladvad tõusva päikese kiirtest . Nad põlevad rohekaskuldselt . Lõhnad pääsevad öökammitsast valla , sirgusuud saavad laulu täis . Maanteelint ees aurab kergelt , muutub soojaks ja heledaks . Põõsaste küljes pärlendavad härmalõngad . Neid on palju , metsaalune on mitmevärvilist sära täis . See on ilo pillerkaar enne sügisest kadu , veepiisad õhkõrnadel niitidel tuletavad meelde lesknaise üksildust ja pisaraid . Helme rahvasuu ongi härmaniidile leselõnga nime andnud . Äkki tõld peatub . Leili küünitab välja vaatama . Keset teed rabeleb hirmunud lambakari , pead koos . Pelus loomi katsub veel hirmunum põlvepikkune karjalaps eest ära ajada . Vana peni ta kõrval täidab asjatu haukumisega oma kohust . Leili astub tõllast välja , võtab nutu äärel seisvalt lapselt vitsa ning peletab lambad minema . Seejärel astub pikukese juurde ja küsib : " Kuis su nimi on ? " " Mu nimi ? Triinu ! " vastab laps ja jookseb lambakarjale järele . Leili jääb hetkeks keset teed seisma . Ta kuulis oma emakeelt . Ühel augustikuu õhtul sõitsid Helme surnuaia värava ette kolm tõlda . Keskmisest tõsteti välja väike kirst ja kanti sõprade kätel von Bellowite matmispaika , värskelt kaevatud haua juurde . Matusetalitus oli lühike ja ühegi kõrvalise silmata . Värskele kalmule asetati kadunu soovil ainus kimp lilli . Lõpuks süütas Leili haua ümber sõõri küünlaid . Hakkas juba hämarduma , lesk jäi lastega veel kirikaeda , Simeon Hermani Tartu-sõbrad , vana Liisu ja Saksamatsi pererahvas läks sõiduvalmis tõldade juurde . Leili vaatas pimenevas õhtus üha kirkamalt põlevaid tulesid ja juba mitmendat puhku kangastus ta silme ette haual seisev laud ja avatud raamat . Talle tulid meelde kihlumisõhtul ema hauakivi juures oldud minutid ja imeline tundmus , nagu taganenuks ema vaimujõud ja vaen sakste vastu kirjavara ning raamatu jõu ees . Raamat vasest lehtedega . Niisugune mälestusmärk peaks mitmeks põlveks püsima jääma . Ja ära märkima , et nii algas ning lõppes armastuslugu ja sai teoks tema vaimuvalgus . Ühes lastega võtab ta endale kohuse sugurahva elujärge tõsta . Silmapilgu võrra unustab Leili aja ja isegi lapsed , kes vaikides ta kõrval seisavad . Siis ta tuleb endasse tagasi ja nad lähevad küünlatuledest märgistatud , igavikku tähistava sõõri juurest ära , lähevad läbi vaikiva , laskuva öö varjudest tumeda ja lillelõhnase surnuaia peavärava poole , ootavate inimeste juurde . " Ema , kas me veel kusagile sõidame ? " pärib Aap värava man . " Ei , poeg , me jõudsime koju , " vastab Leili , " kodust ei lähe inimene kuhugi . " Kolmkümmend kaks aastat hiljem seisan mina , Jeesuse Kristuse sulane Hannoverist , küünlatuledest tuhmilt valgustatud vaskraamatu ees . Kolmanda küünla süütasin ma Ingeborgi hinge auks , kes ju aastaid tagasi raske rinnahaiguse kätte suri . Viimane habras side tema ja minu vahel on katkenud . Ma tunnen , kuidas marmoringli õnnistavad käed igavikulist rahu annavad . Minu reisikohver on pakitud , postitõld ootab . Tean , et minugi aastad on ümber , ja arvan kodumaal ihaldatud rahu leidvat . Aga enne kui ma oma hallid juuksed silindriga katan ja minekule asutan , pean iseendale tunnistama : " Ma loodan , et olen Tema vaimu ergutusel ligimeste kasuks ühe naisterahva kõikevõitva armastuse ning saatuse kirja pannud , misläbi ma ise ka hingelt priiks sain . Ja ehkki ma nüüd kõik uue aja vaimus kirjutaksin , võin öelda , et Issand ise juhtis ka varem mu hanesulge . Aamen . " Kirjutuslaua must pind , oranž valgussõõr mustal pinnal , valge paberileht . Väljas on koerailm . Kirjutan Eduardile , ärajooksnule . Ma ei tea ta aadressi ega tahagi teada . Kirjutan talle aadressil : Tartu , postkast 57 . See on minu enda kast , mälestus tudengipõlvest . Kord kvartalis või paari kuu takka trehvan Tartusse , võtan kastist välja " Noorused " ja kirjad . Pooled ajakirjad viskan peale läbilappamist samas paberikorvi , kirjad aga tassin koju ja peidan vanasse kingakarpi . Pole päris võimatu , et ma nad kunagi veel läbi loen . Eduard , kellest muust ma sulle ikka kirjutan kui iseendast ? Kui sul on igav lugeda , ära sunni ennast , jäta kohe pooleli . Mu tänane seisund sarnaneb kella valamisega Tarkovski " Rubljovis " . Olen minagi kui sitke saviga kinni pätserdatud , inetu , krobeline ja kõva . Tahaksin väga sellest kestast välja , vabaneda igasugusest šlakist nii sees kui väljas , aga samas kardan seda . Kardan , kas kell kõige selle all üldse veel heliseb . Tookord , meie kokkutulekul , istusid sa metsa all hallil kivil , okkaline kui karusmarjapõõsas . Ja sinised välgud sähvisid kõigi ajaloos tegutsenud , praeguste ja veel sündimata juristide pihta . Ja järjekordselt mõtlesid sa " oma elust " välja sääraseid stseene , milliseid meie kõige litsimad piigad ka nelja silma all rääkida ei julge . Kaunis keeles nimetatakse seda epateerimiseks . Sa püüdsid punastama panna mu kümme aastat tagasi lõpetanud kursusekaaslasi , juuratüdrukuid . Milline lapsikus , Eduard ! Nagu ikka ja alati tiriseb telefon just siis , kui olen suurivaevu magama jäänud . Vajutan laualambi põlema ja vaatan kella , silmad alles uneähmased : nii see ongi , pool kaksteist . Oleks see ometi valeühendus ! Võtan toru hargilt ja vaikin . " Plõks ? " kostab sealtpoolt . Ongi korrapidaja oma väikest nalja viskamas . Et need poisid ka ära ei tüdi ! " Valvekorrapidaja Pille Prantsus kuuleb ! " " Siin korrapidaja Luik . Vanemleitnant , ärgake ! Avarii . Bussiga . Rong põrutas otsa seisvale bussile . Laipu on palju . " " Teised teavad ? " " Sina oled viimane . Kähku karupüksid jalga ja seelik selga , laine kõrgus Peipsil on üle meetri ja Petserist puhub põhjatuul . Villased karupüksid pole tõesti ülearu ! " Luik kirjutavat salaja värsse . Miks mitte , keskkooli lõpetanud pikk poiss ja tüdrukute lemmik . Kas ta värsid on sama labasevõitu kui kõnepruuk ? " Seersant , suu kinni ! " Kes ütleks , miks mulle sellised suured paugud just siis kaela sajavad , kui ma õelikult kolleegi või kolleegaga valvekorra ära vahetan ? Kas see on tasu vastutuleku eest ? Soe särk , karupüksid , seersant Luik lakkugu panni ( aga kust ta neist pükstest teab ? ) , retuužid ja villane seelik . Kiirabi on küllap juba SEAL ja RAI ülemus samuti , akna alla tuudutama sõidavad siis minu habemik šeff ja vindine või poolvindine ekspert . Millal me saame kord kaine eksperdi ? Ja miks siiski juba kolmas pauk järjest satub minu valvekorrale ? Juba tuututab . See paks rätt mind kaunimaks ei tee , aga sõitku need džentelmenid seenele ! Jälle RAI " Volga " . Hea seegi , et mitte see tuult läbilaskev GAZ 69 . Willis . Kombe järgi oli mulle kui jõugu formaalsele juhile jäetud koht juhi kõrval . Šeff on alampolkovnik ja RAI ülem major , aga vastutan ja musta töö teen mina , härrad on kohal vaid ametikoha järgi . SEAL tegelikult korraldusi jagada ei tule , kõik vanad olijad ja rollid ammu jaotatud : kiirabi veab minema abivajajad , tohter konstateerib , et surnud on tõepoolest surnud , ekspert klõpsutab pilte ja RAI inspektor korraldab raudtee ja maantee hädapärast sõidukõlblikuks . Mina pean kusagilt leidma paar manukat ja koostama mustandi sündmuskoha vaatlusest . Kui härrad polkovnikud ja majorid ei suvatse , tuleb minul leida auto laipade vedamiseks surnukuuri . Enamasti ajab selle ära šeff . Veel tuleb koostada kõigi bussis olnute nimekiri , märkida üles aadressid ja täpsustada , mis kellestki sai : surnud , haavatud , vigastamata . Ja kohe üle kuulata vedurijuht , kui see ellu jäi . " Pariis ? " " Prantsus " . Jättis Eduard mulle alles nime . " Säe ennast ... valmis . Verd on palju . " Ju märkas šeff Luigelt midagi rohkem välja uurida kui mina . " Kas see on kaugel ? Ja kuidas ennast ... valmis seatakse ? " " Eks sa ise tea . Ma ei tee nalja . " Vere ja surmaga võidakse ehk harjuda haiglas , seal on surm ja oiged midagi töö juurde kuuluvat , aga mitte meil . Kuulub ju surm meilgi mundri juurde , aga ometi teisiti . Valmistuda jubeduse vastu muidugi saab . Tuleb tema eest jalga lasta , ei tohi ennast varakult praadima hakata , ei tohi varakult sellele mõelda , mis ootab ees . Targem on tegelda tühja-tähjaga , kui haakumatu see eelseisvaga ka ei tunduks . „ Džentelmenid palusid daamilt luba , enne kui nad tõllas suitsetama hakkasid . " „ Daamid ei kandnud džentelmenide seltskonnas peas ... kuidas öeldagi- alama rahvakihi rätte . " " Kas mul peaks siis vormimüts peas olema ? " " Isegi vanemleitnant võiks mäletada , et ohvitser tohib vormimütsi kanda ainult koos korrektse ohvitserivormiga . " " Kas teil pole häbi sedasi grupiviisiliselt õrna naisolevust rünnata ? Miks mulle keegi appi ei tule ? " Kaugtulede valgusse ilmub kolm-neli maantee äärde pargitud sõiduautot . Uudistajad ? Neid jätkub lausa imekombel mistahes ilmaga mistahes teejupile . Haidel olevat taju verelõhna peale kümne miili kaugusele , järsku on inimestel ka ? Kiirabiautosid on kaks . Ju oli mõlemat vaja , muidu teine poleks tulnud . Nüüd tuli taevast kui saatana tellitult alla paksu lörtsi . Andnuksin ära ei tea kellele kogu oma kõhna säästu Viljandi hoiupangas , et ainult autosse jääda , et tohtida tagasi sõita . " Sedasi siis ... " köhisin hääle puhtaks . " Õpetada pole kedagi tarvis ? Tuleb minna , härrased , tuleb minna ! " KRIMINAALASJA ALGATAMISE Määrus Viljandi linnas , 10. novembril 1990. a. Viljandi Maakonna Maavalitsuse Siseasjade osakonna uurimisjaoskonna uurija Pille Prantsus , läbi vaadanud materjalid selles , et 10. novembril kella 22.30 paiku toimus Viljandi Maakonna Viljandi-Vändra tee raudteeülesõidukohal , milline asub Viljandi-Tallinna maantee teeristist 2,5 kilomeetri kaugusel ( 3,5 km enne Suure-Jaani teeristi ) liiklusõnnetus , kus Eesti Raudteekonna vedur sõitis otsa Viljandi Autobussi- ja Taksopargi " Ikarus " - tüüpi turistibussile , mille tulemusel hukkus kohapeal neli bussis viibinud reisijat ja neli reisijat said erineva raskusastmega kehavigastusi ning paigutati Viljandi Maakonna keskhaiglasse ja juhindudes Eesti NSV KrPK ¶¶ 90 , 94 ja 109 , MÄÄRAS : algatada kriminaalasi Eesti NSV KrK prg 204 lg 3 tunnustel ja võtta oma menetlusse eeluurimise läbiviimiseks . Ärakiri käesolevast määrusest saata Viljandi Maakonna prokurörile . Määruse koostas Pille Prantsus . Mineval aastal oskas kolleeg Velli auto alla jääda . Ei , teda ei aetud alla , ta jäi tõepoolest ise . Niisiis : mineval aastal , kui kolleeg Velli , jälk intrigant , oskas auto alla jääda , tuli minul teda meie tööka ja üksmeelse kollektiivi nimel haiglas vaatamas käia , lilleõis hambus . Või näpu vahel , mis seal vahet . Seal , valgete palakate foonil selgus ootamatult , et Velli on nägus . Tal olid ropult ilusad käed . Mitte labakäed või sõrmed , neid ma ei mäletagi , vaid just käsivarred . Ma peaaegu armusin ära . Ja ülepea näis ta sedavõrd seksikas , et ma ei pidanud vastu ja püüdsin teda vargsi silitada . Ei , see polnudki päris silitus , vaid ... kontakteerumine . Jälk intrigaan on ta loomulikult , aga teistpidi võttes arukas naine kõiges , mis meestesse puutub . Siin valitses meie hoiakutes täielik kooskõla ja mulle tundus , et sellel rongil , mis Tallinnast Tartu kaudu Moskvasse sõidab , võiksime Velliga Jõgevast Elvani ka ühes kupees sõita . Sa heidad mulle ette mahajäetud naise ^vaevusi " . Tegelikult mul neid pole . Viimase nädalalõpu , näiteks , veetsin jälle kahekesi koos härraga . Ta oli täiesti talutav ja hea seegi . Rohkem ei tohi ma soovidagi , muu oleks tõepoolest üksinda elava inimese ambitsioonid . Aga ega ma ennast naisena küll suutnud tunda , ka see on tõsi , selleks meenutas TA liialt tanki või lahinglaeva . Aga naisega peab olema õrn ... Kallis ärajooksnud mehekene , sinu värelusi ja võbinaid ma ometi vastu võtta ei suutnud . Kui ma vajan naiselikkust või hellust , siis tulgu see siiski parem naiselt kui mehelt . Ehk suudaksid sa end kunagi maalimise ja luuletamise asemel kuidagi ka mulle mõistetavamalt väljendada ? Must täpp valgel lõuendil hakkab juba tüütama . Ja miks sa alailma ootad , et ma peaksin sinult midagi andeks paluma ? November on mu lemmik . On mardipäev udune ja segane , tuleb paks talv . Kui lehed enne marti puus ei pudene , siis tuleb pikk ja vali talv , kevad aga tuleb kena ja sügis soe . Oleks seal küüned , roniks puu otsa . ^Gulagi arhipelaag " on julm raamat . Mul aga pole sooja ahju , mille vastu jalgu soendada , pole veel kümmet ja tuhandet asja ja härra Aleksander Solženitsõn teeb mulle visalt selgeks , kui õnnelik ma ka ilma nendeta olen . Sest mul on piisavalt värsket õhku ja juua värsket vett , palju ainult vats võtab , ja võimalus vaadata taevast . Sedasama sinist seal üleval , millest arhipelaagi asukad ilma jäeti . Ja ... ah , ma ei tea . Magada tahaks , aga päev tööl sai niikuinii poolenisti maha magatud ja kord tuleb see ikka ära teha . See EESTI NSV SISEMINISTEERIUM PROTOKOLL LIIKLUSÕNNETUSE SÜNDMUSKOHA PAIKLIKU VAATLUSE KOHTA . Uusi blankette , kus ENSV asemel figureeriks Eesti Vabariik , meil paraku ei ole ega tule . Ülepea on see avarii kas üks viimaseid või tõepoolest hoopis viimane ASI , mille me uurime ära , mille uurin mina ära veel vanast rasvast ja vanade heade stagnaaja ettekirjutuste järgi . Sest uusi eeskirju pole jumal ministri kujul meile veel annetanud ja töö tahab tegemist . Veri nõuab vere hinda , torkan sulle näpu rinda , tapan sinu nagu sääse , ei sa minu käest ei pääse ! << Viljandi linnas 1990. aasta novembrikuu 13. päeval Mina , RAI Viljandi jsk. inspektor-juurdleja Plaks , Andres , saanud teate kiirabijaama dispetšerilt , saabusin avariipaika Viljandi-Vändra maantee ülesõidukohale 3,5 km enne Suure-Jaanit koos manukate Koobas , Karl , Hansu p. , Viljandi , Uueveski 10-3 , ja Torn , Hille , Elmari t. , Viljandi , Valuoja 16a-1 . Viisin läbi vastavalt ENSV KrPK ¶¶ 149 , 150 , 153 nõuetele sündmuskoha paikliku vaatluse . Vaatlusest osavõtjatele ja manukatele on selgitatud nende õigused ja kohustused . 1. Sündmuskoht asub ... sõidutee kaetud asfaltkattega 6,7 m laiuselt . Ilmastik udune , ööpimedus . Hoiatusmärgid ja märk „STOPP " on mõlemale poole maanteed paigutatud LE-le vastavalt , märgid on korras ja hästi nähtavad . Ülesõit raudteest on valveta ... Suure >> Ikarus " - tüüpi bussi esiosa on täiesti purustatud ja paisatud mõlemale poole teed ... Tagaosa asetseb maanteel raudteest 11,5 meetrit eemal , kusjuures allesjäänud bussiosa toetub kahele rattale ja tagumisele osale . Säilunud bussiosa asub sõidusuunale vastupidiselt ... Bussi tehnilise seisukorra kohta on koostatud eraldi protokoll ... 2. Vaatluse käigus on koostatud skeem . 3. Vaatlus viidi läbi ööpimeduses , autotulede valgusel . 4. Asitõendeid võetud ei ole . Vaatlus algas ... Vaatlus lõppes ... allkiri . Vaatlusest osavõtjate allkirjad : Manukad : Liiklusvahendi juhid : Kui mardipäeval on hanged aia ääres , siis on tuleval aastal salved vilja täis , eriti oder kasvab hea . Novembriudu kuulutab detsembriks veel pehmeid ilmu . Kui õhtul aknad higistavad , siis tuleb külm ja selge öö . Õnn , miks varjad end !... Soe ahi , kus sa oled ? Aga ometi oli kord aeg ... Oli , oli ... Üle kuulanud pole ma muidugi veel kedagi . Kõik , mida ma tean , on SEAL , sündmuskohal kirjutatu , seal kuuldud jutud ja nähtud rusud . Lugu ise on sama totter , nagu kõik rongi ette jäämised . Juba tuhande esimene kord jääb raudteed ületava bussi mootor toppama nimelt siis , kui suur " Ikarus " on röötsakil rööbastel . Need bussid , nende mootorid on ropult töökindlad . Mootor sõidab läbi viiskümmend tuhat või sada tuhat kilomeetrit vähimagi tõrketa , aga nüüd , rööbastel , ta tõrgub . Mõistagi tuleb Tallinna poolt kui tellitult plaaniväline kaubarong . Või ka mitte nii väga plaaniväline ? See tahab alles urgitsemist ja dokumenti . Rong kargab nurga tagant välja kui saatus või lõukoer , bussijuhid tormavad magavaid reisijaid äratama , uksel tekib trügimine , tagumine uks on kohvritega barrikadeeritud , ja siis käib mürts . Kes oli väljas suitsetamas või vett viskamas , see pääses , magajatest jäi enamus sisse . Kas keegi nägi sel hetkel , enne mürtsu , maanteel teisi autosid või võõraid inimesi ? Muidugi pidanuks bussijuhid kõik magajad sedamaid , kui buss stoppas , uksest välja kihutama . Ka tookordse koerailmaga . Hoolimata sellest , et nad kohe-kohe lootsid rikkest jagu saada . Mida ütleb ekspert ? Mis selle mootoriga juhtus ? Juhtus mis pidi juhtuma , läki pulmi pidama ... Jalad külmetavad . Kui ainult külm on , peavad need aknad sooja küll , aga tuul lõõtsub kusagilt läbi , näh , kardinad päris liiguvad . Kui kukk päeva ajal laulab , siis teine päev toob uut ilma . Ei ole siin Männimäe magalates kana ega kukke . Kohitsetud täkk on ruun , kohitsetud kult ... näh , ei teagi ! Aga kohitsetud kukk on meie šeff : kaagutab kõvasti ja kargab selga ja imiteerib kuke tööd , aga tibusid ei tule . Kui Velli ei valeta . Tuli surnuks ja teki alla ! Aga villased sokid jätan jalga , kuni pole sooja kõhtu , mille vastu neid suruda . * * * Boss on keskmist kasvu , habemetuti ja märgatava kõhukesega . Boss on arukas ja kaval . Boss on saamas viiskümmend viis , aga vahib ikka veel daamide põlvi . Ka minu omi . Mis seal peaks küll näha olema ? Teine põlvkond ? Muidugi - muidugi , ma ju võiksin ta tütar olla . Teine põlvkond ? Kuidas võtta ?... Juristidena oleme igatahes ühe põlvkonna , sellesama stagna lapsed . Kui ma ei eksi kas endas või bossis . Boss suitsetab paberosse . Vaevalt on see Jossifi meenutamine , nagu kurjad keeled latravad , tõenäoliselt loodab boss sedasi vältida kopsuvähki . Veel midagi bossist ? Ta kannab heledaid ühevärvilisi särke , tumedaid kaelasidemeid ja musti prille . Sellelt redelipulgalt , kus ta täna istub , saadetakse ta tõenäoliselt kord lillekorviga pensionile ; edutamist loodab ta vaevalt enam isegi . Nüüd ei saa Lion enam teisiti , kui peab nurgas seisva , pooleldi juba meelest läinud savikuju jälle katetest lahti harutama ja üle vaatama . Heidab peremehepilgu ka savikasti . On rõõmsalt üllatatud , kui ta järjekordselt veendub , et tädi Olgal ei ole savi kastmine ikka veel ununenud . Isegi poolik töö ei ole veel nii kuiv kui karta võis . << Jah . Nüüd ma tean , mis peab tegema ! >> , kuulutab Lion sügavmõtteliselt peale seda , kui ta on kuju valguse poole pööranud . On savvi tardunut silmitsenud , nii nagu ta ennist silmitses lihas elavat . Mida Lioni silmad praegu savis näevad , ei või keegi teada . Igatahes lausub ta , nii nagu oleks teinud mõne jumal teab kui suure avastuse : << Peab julgema ! >> Ja ennäe - see õõnes fraas omandab korraga võimu , rabeleb rinnakorvis , põletab kurgulage ning keelt . Pole võimatu , et see võib muuta isegi tulevikku . Kui nad nüüd jälle teineteisele otsa vaatavad , siis teisiti . Armutul , säraval võitjapilgul . See pilk teatab täie selgusega , et seni , kuni nad muudavad kõik omad armastused ja leinad verega immutatud sõnaks ja hingeõhuga ellu äratatud kujuks , ei võta neid isegi hõbekuul . Milleks muretseda ! Mis läheb neile korda tuhandete kilomeetrite pikkune vahemaa , Maakera kumerus , isegi kui see neid alatiseks lahutaks . Mis läheb neile korda Riik või tema tapariistad , isegi kui just nemad sinna kõripidi vahele peaksid jääma . Mis see neile ikka teeb ! Sellepärast on eriti naeruväärne ja liigutav näha , kui tõsiselt nad oma tänast päeva võtavad . Võib koguni tekkida küsimus , kas nad oma tõsidusega üle ei pinguta . Nagu nüüdki . Tasub ainult imestada , kui püüdlikult esitab Lion oma Moskvas-käigu ülevaate ja kui suure kaasaelamisega kuulab teine kirjeldusi inimestest ja paikadest , mis teda küll põrmugi erutama ei peaks . Käed juba randmeteni saviga koos , kipsitolmune tööpõll saviplekiliste tunkede peal , liigub Lion jutustades ümber paljastatud kuju ja muudab vähehaaval selle näoilmet . Kord lühemaid , kord pikemaid pause pidades ja pingsalt savi muljudes õnnestub Lionil siiski nähtavale manada ka Leo kabinet Moskvas . Leo on ühest rahnust välja raiutud - võta või jäta - vaarao mis vaarao . Laiade pagunitega , kandilise graniitpeaga , millel peegelduvad kordamööda kõik kabinetis põlevad lambid . Kui Leo ennast toolis keerab , siis raskelt , kogu kerega . Silmad on tal selle eest elavad ja kärmed . Need liiguvad Lioni näolt laual asetsevatele mustadele , elusuurusest justkui isegi suurematele ametitelefonidele ja telefonidelt jälle tagasi Lioni näole . Telefone on kõige enam kolm , kuid kogu aeg tundub , nagu oleks neid terve kari . Alatasa katkestab nende ulgumine kõnelust . << Ära mõtlegi , et nad helisesid . Ei , nad ulgusid , >> rõhutab Lion . Ühesõnaga - Leo on silmadega selgesti mõista andnud , et selles kabinetis küll asjast rääkida ei maksa , olgu asi mis tahes . Ise on Leo kõnelnud peaasjalikult tädi Olga noorusest . Telefoniulgumise vahelistesse aukudesse on Leo siiski mahutanud ka lühiülevaate oma neerukividest ning nende hiljutisest lõikusest . On heatahtlikult hukka mõistnud Lioni eesnime ning seda ülearuseks peenutsemiseks ja moe tagaajamiseks pidanud . Tädi Olga kirja on ta siiski sealsamas Lioni silma all läbi lugenud , kirja vahele pandud vana kustunud päevapildi üle aga südamest rõõmustanud . On liigutuse tõttu isegi mitu korda nina nuusanud . Aga ka kirja lugemise järel on Leo jutu jälle oma neerukividele viinud . Lõpuks on ta laua tagant välja tulnud , Lionile käe pihku pistnud ja ütelnud : << Õhtul tuled külla , siis teeme sinuga ühe male , >> ja rõhutanud : << male armastab kannatust , kallis sõber , kannatust . >> Sõna << male >> on Lioni ärevile ajanud , selle sõna tegeliku tähenduse üle on ta ilma igasuguse tulemuseta õhtuni pead murdnud . Leo naine , tädi Loora on kohe esikus asunud ümber jutustama mälestust väikese , kuueaastase Levi ammusest külaskäigust . Mälestus on järgmine . Väike Lev ei söö ega joo , seisab akna all , hoiab kahe käega kardinast kinni ja nutab . Küsitakse , mis viga . Väike Lev vastab : << Tädi Olgast on kahju . >> << Miks ? >> << Sest tädi Olga on naine ja ei saa kunagi piipu tõmmata , nii nagu seltsimees Stalin tõmbab . >> Kuni tädi Loora kõneleb , seisab Leo võõrastetoa uksel , nipsutab sõrmi ja ootab , millal on õige aeg naerma hakata . Uksetiivad lükatakse laiali ja ennäe - toas istub ei keegi muu kui Kuzminitšna , täies elusuuruses , koos prillide ja kõrvarõngastega , sürpriis . Kuzminitšna on lõbus ja armulik , maitseb erilist , just tema jaoks valmistatud idamaist jasmiiniteed ja viib läbi soliidset vestlust . Seda , et Kuzminitšna on Leoga tuttav , ei teadnud isegi tädi Olga , kes teab kõike . Koduses miljöös särab Kuzminitšna nagu päike ja kumab kui kuu . Kiidab isa ega jõua kuidagi ära kiita . Lubab kohe homme hommikul kõik väljasõidupaberid oma kätte korjata ja läbi lasta sealt kus vaja . On ka üks tõsine mure . Nimelt ei saavat Leo mitte kuidagi Läti sõjakomissariaati mõjutada . Alles hiljuti olevat Leo isiklikult heitnud Riia ametimeestele ette liigset liberaalsust kutsealuste asjus . Kuigi Leo olevat kindel , et ainult sõjaväeteenistus teeb noorukist mehe , saavat ta siiski aru , et antud juhul oleks see väljasõidule ainult takistuseks . << Ja välja sõita ma soovitan , >> on Leo salapäraselt sosistanud . << Võin kindlatele allikatele toetudes öelda , et meie tulevik on väga tume , >> on ta hoiatanud . Antud juhu ! olevat tarvis ühte tublit , lollikindlat diagnoosi , mis kõigisse paberitesse kirja läheb . Ja nii olevatki Leo Levile kaasa andnud kirjakese oma vanale läti semule , majori aukraadiga doktorile . << Süda ajab asja täiesti ära , >> on Leo hüvastijätul lohutanud . << Süda , pea meeles , süda , >> olevat ta veel lävel seisteski Lionile ööpimedusse järele hüüdnud . See kõik siis ongi see sinine serviis , mille ostmise võimalustest poeg emale alles hiljuti nii süngel häälel on teatanud . Tuleb välja , et perekonnas on ka suuri põhimõttelisi lahkhelisid . Tädi Olga unistavat muudkui Thurgau viinamägedest ja igatsevat nende vahel koos oma kalli vennaga kõndida . Isegi koer Kinskile jutustavat ta tulevikust Thurgaus . Lionil enese ! olevat lapsepõlvest peale mõttes ainult Jeruusalemma kivid . Kõik ema hauad ja sugulased olevat aga New Yorgis . Isa naervat Jeruu- salemma kivid kibedasti välja . Seekord olevat koguni öelnud : << Keeldun kommenteerimast , >> ja jutul lõpp . Ka Thurgau kantoni tegevat isa maha . Ainult asjaolude sunnil pidavat isa taluma Thurgau kantonit , kus olevat küll hiilgav rongiühendus metropolidega , kuid liiga palju loodust . Šveitsis , seal Thurgaus , hõljuvat õhus piima lõhn . Igal pool , kus vähegi võimalik , promeneerivat lehmad . Ka kukkedest ja kanadest ei olevat puudust . Rõdud olevat täis lilli , mis ootavat alalõpmata kastmist . Tiigi kaldale ei tohtivat seisma jäädagi , sest kohe hakkavat vesi tiigis keema ja kalad ujuvat kalda äärde kokku . Ajavat suud ammuli ja nõudvat taignast tehtud kuulikesi , kõiksuguseid kliisid ja puru . Ainult New Yorgis võivat inimene leida looduse eest kaitset . << Kas kuulsid ! Ainult New Yorgis ! >> kinnitab Lion , otsekui iseenesele kättemaksuks . Veri tema naha all lööb hetkeks hõõguma , kulmud kasvavad ninajuurel kokku üheksainsaks mustaks triibuks , hambad salvavad jonnakalt huult . Kõige selle järgi otsustades ei ole isa elu tulevikus küll kuigi roosiline . Moskvast tagasi Thurgau kantonisse on isa lennanud täna . << Võib-olla on ta praegu vee ! õhus , >> arvab Lion võrdlemisi muretult . Paistab , et palju rohkem valmistab talle muret ema , keda on Moskvast tagasi oodata õhtul . Üle Lioni näo libiseb vari . Ta teeb katset silmitseda oma kätetööd ema pilgul . Kainemalt . Kriitilisemalt . Norivamalt . Kortsutab kulmu . Keerleb ümber lõpetatud , valmis kuju , jälgib pingsal röövlinnupilgul selle varje . Kui ta lõpuks silmad tõstab , on nendes tõepoolest võitja rõõm . Sellepärast neelabki ta keelele tõusnud eluküsimuse nii vapralt alla . Võtab saatusejumalalt väevõimuga veel pisut armuaega . Mäkerdab teise sõrmed saviga kokku . Pigistab neid kõvasti , nii et kondid ragisevad . Karmilt , kaasvõitleja viisil . Lausub iseäraliku lõbuga : << Vaata , isa saatis sulle kingituse , >> ja asetab teise peopesale täpselt samasuguse šveitsi taskunoa , nagu tal endal on . Lisab selgituseks : << Isa arust oled sa selle noa moodi . Pea sees on palju , aga välja ei paista midagi . >> Kingituse saaja punastab üle kogu näo . Täpselt nii nagu ette nähtud . Naerma purskavad nad ühekorraga , ühest suust . Teevad kõik vahepeal naermata jäänud naeru tasa . Taovad kätega vastu põlvi ja lõõtsutavad . Vanguvad jalgadel . Vajuvad teineteisele jõuetult kaela ja põrkavad uuesti eemale . Kõik , mis on , on olemas ainult selleks , et nemad naerda saaksid . See naer sunnib pruuni juuksepalmiku vannitoa kapis kerast lahti tõmbuma ja ennast sirgu ajama , otsekui oleks talle tulnud mõte roomata tuppa naerja juurde . Selle palmiku saatus on nüüd juba otsustatud ja sellest ta ei pääse . Juba kevadeks jõuab ta oma ammu ettemääratud kohale - vanaisa haua mulda . Naer põrkab isegi vastu Karjala Kannase kaljupõhja ja vastu Jeruusalemma kive - teeb ühtviisi pihuks ja põrmuks nii Talvesõja surnute luud kui ka tuleviku keskmaaraketid , mis on sihitud Jeruusalemma pihta , samuti tänased tankikolonnid , mis Prahas tänavakatet purustavad ja inimeste sääreluid lömastavad . See naer võib väga kergesti isegi klaasmäed ja tulemere silma- piiri tagant lahti päästa . Ja ennäe imet - sellesama muretu naeru abil õnnestub neil justkui möödaminnes oma elu ja saatus ühendada . Kui kahekümne kolme aasta pärast saabub jaanuarihommik , mil taevas võpatab , tühjadele televiisoriekraanidele ilmub iseenesest , justkui nõiaväel musta taevakeha kauge , kuid selgesti märgatav kujutis ja kõik raadiod sonivad ühtviisi Pühast Sõjast , Kõikide Sõdade Emast ning relvade ilust , siis on nemad oma tänase naeruga liha selle hommiku lihast ja luu selle hommiku luust . Sellel hommikul on kauge lähedane , kõik ajakihid on segi paisatud ja ei ole tähtsust , kes ärkab parajasti Jeruusalemmas , kes New Yorgis ja kes Tallinnas . Vahekauguste võim ja tähtsus on juba täna nende poolt välja naerdud . Selle naeru katkestab ei keegi muu kui koer Kinski oma tormiliste tervitustega . Uksel seisab tädi Olga . Oma rõõmu väljendab koer Kinski peaasjalikult tungivates katsetes nii Lioni kui ka tädi Olgat jalust maha lüüa . Koer Kinski võtab hoogu ikka kõrgemateks hüpeteks . Tema laiad bokseripõsed rapuvad , silmavalged välguvad lõbusalt ja metsikult . Isegi koer Kinski valge manisk tundub olevat erutuse tõttu rinna eest rohkem kukla taha nihkunud . << Kinski , aitab ! Fu , Kinski , fu ! >> peab Lion häält tõstma . Tädi Olga aga silmitseb seda ootamatult vallapääsenud möllu vaikse rahulolu ja heldimusega . Et oma liigutust varjata , toriseb ta rohkem silmakirjaks : << Põrandale sai just uus poon peale , ja juba savi täis aetud ! Ateljees ei käida , on jälle üks uus mood võetud . No , ütle küll seda elu ! >> Tädi Olgal on kotis suur kala , elus karp . See tuleb ära tappa , puhtaks rookida ja piimas pehmeks keeta . Sest piimas keedetud karp on isa maiuspala . Tädi Olgal on nii nagu alati ka seekord kavas tähistada isa ärasõitu suure lõunaga . Ka nähtamatul isal peab olema lõunalauas koht nagu alati . Nii et tegemist on tädi Olgal täna palju . Ei teagi kohe , kuidas kõigega valmis jõuda . Ometi on tädi Olga täna eriliselt elevil . Tema nägu võiks olla elavaks õppevahendiks nendele , kes ei tea , mis tähendab sõnapaar << sisemiselt valgustatud >> . Ta ei tüdine esitamast Lionile küsimusi , kuigi Lion on kõigest jutustanud juba eile . Pärib , mis Leo oma lõikusest rääkis , mis tädi Looral seljas oli ja kas isa sõi kaasapraetud kana tervenisti ära või sõi ta ära ainult koivad ja viskas kere minema nagu ükskord . Vahetevahel jätab tädi Olga kõik oma tähtsad talitused pooleli , ilmub elutoa uksele ja pihib : << Küll mu süda on kerge ! >> Ime , et ta selle juures veel lapselikult käsi ei plaksuta . Lioni sõjaväekutse on tädi Olga silmis tänaseks oma ähvardava reaalsuse täiesti kaotanud , sest kõik parimad lootused paneb ta usalduslikult võõrale , majori aukraadiga doktorile . Tädi Olga tänast kõige tähtsamat kõneainet võib kokku võtta kahe kroonuliku ja kuiva sõnaga - perekondade taasühendamine . Tädi Olga usaldus on lausa imekspandav , sest järjekordse rõõmukuulutusega elutoa uksele ilmudes kutsub ta korraga kelmikalt : << Sina , tragun , tule mulle õige appi . Kala sabast kinni hoidma ! >> Lion tõrjub aga tädi Olga kannatamatult kööki tagasi . Otsekui muretsedes , et teine tõepoolest võiks minna kala sabast kinni hoidma , võtab Lion tema pea oma käte vahele otsekui koera pea , toetab lauba vastu laupa , kulmud vastu kulme , silmalaud vastu silmalauge . Kardetav küsimus koosneb kõige harilikematest sõnadest : << Noh ? Tuled kaasa ? >> mille peale teine sõnagi lausumata pead raputab . Ei . Võib-olla seisaksid nad sel viisil , liikumata , hingamata , laubaga laupa toetades siin ukselävel aegade lõpuni , kui koer Kinski korraga kätte ei võtaks , oma jämedat koonu lae poole ei sihiks ja mornil bassihäälel ulguma ei pistaks . Muidu on maja vait . Justkui väljasurnud . Isegi köögist ei kosta midagi . Kui nad kööki jõuavad , on Surmaingel seal juba ees . Tädi Olga lebab läve ees , kala pea käes , rõõmus naeratus näol . Siinsamas põrandal vedelevad ka suure kala kaks poolt , hiilates ähvardavalt nagu Moosese käsulauad . Kui nad lähevadki näost valgeks ja vaaruvad jalgadel , mis sellest . Las nad uluvad pealegi mure pärast . Mis see neile ikka teeb . Üks äraeksinud metsalind vaatab aknast sisse ja hüüab kõlaval , pilkaval , otse kuningas Saalomoni kojast kostval häälel : << Pane mind pitseriks oma südame peale , pitseriks oma käsivarre peale ... >> ning lendab vurinal minema , nagu oleks ta nii kaugelt tulnud siia ainult nalja tegema . Suurte jõgede sogane vesi voolab raskelt ja vääramatult otsekui veri mööda maakera külgi alla ookeanipimedusse . Päike tuleb ikka lähemale ja lähemale ning surub oma jumalanäo vastu akent . Klaasripatsid lae all kõlisevad , ilma et keegi siia sisse tuleks või siit välja läheks . Tankikolonnide , lennukitiibade ja raudteerööbaste eriline ning paljulubav läige kustub . Taevas võtab jälle oma tõelise kuju . Muutub kupliks ja võlviks . Kõik on alles ees . Ka tulevik ja selle ehmatav ilu . Haapsalu linna huvipakkuvamateks vaatamisväärsusteks peetakse vana raekoda , mille katusel Peeter I oli kunagi tulevasele linnapeale õllemüügi eesõiguse andnud ja kus praegu asub koduloomuuseum , ning seitsmesaja aasta vanuseid piiskopilossi varemeid . Võrdlemisi hästi on säilinud lossikirik , mida nüüd juba pool sajandit vahelduva eduga restaureeritakse , vahitorn , mille ülemiselt platvormilt aeg-ajalt mõni joodik või õnnetult armunu alla hüppab , ja muidugi igavesti noor Valge Daam . Ometi on omapäi kõndival turistil lossivaremete ülesleidmine tükk tõsist tööd , sest aegade jooksul on lossimüüri ette või päris najale ehitatud hulgaliselt mitmesuguseid puulobudikke . Nii ongi Haapsalu ärksamate linnaisade või ühiskondlikult aktiivsete kodanike unistuseks olnud alati ja ikka nende lobudike lõhkumine , et ümber iidsete müüride võiks kulgeda ringtee , mida paiguti ilmestaksid mõnusad pargid varjuliste alleede ja valgete pinkidega ... Alati on seda takistanud mingid objetiivsed põhjused , kõige objektiivsemaks neist vajadus anda puulobudike elanikele korterid . Nupukad mehed mõtlesid välja müüdi Haapsalu omapärasest puitarhitektuurist ja nii põlistati sealsete elanike seisund ka ametlikus korras . Seda ehitusstiili hakati mitme juhtiva arhitekti järgi nimetama raudseks padusedmanismiks . Sinna olid elama jäänud ainult vanamutikesed ja ätid või mõningate pahede - peamiselt alkoholismi - kütkes vaevlevad inimisendid . Kõik olid küllaltki targad tahtmaks korterit ainult uues , kõigi mugavustega majas . Linnal oli aga teisi tahtjaid - korralikke täisjõus tööinimesi - palju rohkem , kui ehitada jõuti . Meie jutustuse seisukohalt on vaja seda mõista , sest kohvik , kus paljud dramaatilised sündmused aset leidsid , asub vanalinnas , peatänava alguses , selle üksiku haruldase koha peal , kus lossimüür ka linna poolt näha ja käega katsuda . Ühtlasi määrab iga kohviku asukoht tema külastajate ringi , << Roosärje >> kohvik ( hiljuti nimetati kohvik ümber << Hiromandi >> kohvikuks , et aga kirjeldatavad sündmused toimusid mõni aasta tagasi , kasutame tolleaegset nime ) avati väga vara . Siin sõid hommikust noored üksikud inimesed , kel polnud veel välja kujunenud elukondlikke traditsioone ja kes lihtsalt ei tulnud veel selle peale , et tunduvalt odavam oleks juba eelmisel päeval varuda midagi hommikusöögiks . Nad kugistasid rutakalt alla paar võileiba ja saiakest , jõid kohvi peale , olid kõigest hoolimata unised ja möödusid kohvikuelust nagu varjud - nad käisid siin , aga nad ei jätnud endast mingit jälge . Teine lugu oli järgmise külastajate ringiga . Neil ei olnud enam kuhugi kiiret . Nad tulid tavaliselt pärast kella üheksat , värsked ajalehed kaenla all või käekotis , ostsid mõne saiakese , tihti ka tordilõigu , ise ohates , kui paksuks võib inimene küll enne surma ennast süüa ; võtsid ohetest hoolimata vahel veel teisegi kohvi ja torditüki . Pole raske ära arvata , kellega oli tegemist . Nemad need olidki , ümberkaudsete puulobudike elanikud : pensionärid , kes olid oma elutöö teinud ajal , mil kõigi mugavustega korter oli olnud ainult unistuseks ; pensionärid , kes said oma normikohase kaks tonni briketti ja kolm ruumi puid ; põhiliselt naisterahvad , sest mehed kulusid eluvõitluses kiiremini ; vanemad üksikud naised , kes ei teinud enam mingeid tulevikuplaane , kes võtsid elu nii- sugusena , nagu see oli , ja tundsid rõõmu igast päevast , mil sai veel oma jala peal ringi kõndida . Nad jõid oma kohvi kaua , lugesid kohaliku lehe viimse kui reani läbi , alustades matusekuulutustest ja ostu-müügi teadetest ; piilusid kardinate vahelt tänavale , vaatasid möödakäijaid ja vahetasid omavahel laisalt uudiseid . Tõelisi uudiseid oli harva - mõni tuttav surnud , selle või teise tütar mehele , kolmanda oma raisku läinud . Peamine jututeema oli aga seotud kohviku iseäraliku kohaga - üks aken avanes Lembitu , teine Karja tänavale - ja nii jagati üle saali muljeid , mis ühel või teisel tänaval juhtub , kuhu keegi läheb ja kellega . Kohvi- joomine venis tunni-poolteise , vahel ka paari peale , ja tuba tehti päris puhtaks alles lõuna ajaks . Siis sai ka sooja süüa , ja kuigi paar maja edasi asus söökla , oli lõuna ajal << Roosärje >> kohvikus rahvast palju . Viimased lõunatajad olid ümberkaudsete poodide müüjad ja pärast seda pandi kohvik paariks tunniks kinni . Õhtupoolikul kogunes kohvikusse juba salapärasem rahvas . Pätiveinid ja kleepviinad olid kohvikust ammu välja viidud , põhiliselt alkoholivabas << Roosärjes >> võis endale tellida klaasikese midagi intelligentset - konjakit või šampanjat , ja vastavalt sellele kujunes ka seltskond . Tulid need , keda huvitas omaette- , aga et kohvik jäi linna uuest keskusest kaugele , ka kahekesi olemine . Tihti kohtusid siin asutuste spetsialistid ja vastutavad töötajad , et pärast tööaega << paika panna >> need kõige tähtsamad tööasjad . Ja kui isegi korralik perekonnaisa astus pärast tööpäeva siit läbi , et teha 50 grammi ja vaadata mõni hetk nostalgiliselt ühte punkti kohviku paekiviseinal , peitus ka selles pealtnäha tavalises sündmuses nii palju informatsiooni , et << Roosärje >> põhikliendid , vanalinna puulobudike pensionärid , ei saanud jätta õhtul teisele ringile tulemata . Ja kui mõni alaline kunde vahel puuduski , siis oli teada , et ta on kas haige või on tal pensionipäevani õige vähe aega . Selma Pilliroog - ehk nagu teda siin kutsuti - tädi Selma - ei pidanud neid päevi eriti lugema . Tema väljaminekud olid viimase viieteistkümne aasta jooksul stabiliseerunud ja mahtusid täielikult pensioni sisse . Jätkus vahel ka mõne riidetüki ostmiseks , aga sedagi tegi ta rohkem teiste ärritamiseks kui tõelise vajaduse pärast . Ta oli olnud sama paks juba kolmkümmend aastat , mitte ühtegi asja polnud ta kandnud lõpuni , ja nii võis ta nüüd ükskõik millisel aastaajal välja minnes valida nelja-viie täisvarustusekomplekti vahel . Kingad , jah , kuigi ta pikki retki ei teinud , kippusid mitte niivõrd kuluma , kuivõrd kitsaks jääma , ja siin tuli aeg-ajalt midagi ette võtta . Aga tädi Selma ei nurisenud . Toetudes oma lahutamatule õunapuukepile - vahel läks seda vaja , vahel mitte - astus ta oma kogukat keret õõtsutades ka õhtuti << Roosärje >> kohvikust läbi . Täna oli selleks eriline põhjus . Tema statsionaarne laud , tädi Selma << kaptenisild >> Karja tänava akna all , oli vaba . Ta pani kepi tooli najale ja läks puhvetist kohvi tooma . Üle saali , see tähendab kolm-neli sammu vasakule , Lembitu tänavale avaneva akna all , istus meie loo peategelane Hiromant ise ja kirjutas hoolega . Välimuse järgi oli ta mees parimates aastates , umbes neljakümnene ; tema suur kolp hakkas keskelt paljaks minema , tugevad kulmud kaardusid ninajuurika kohal veidi idamaiselt ja nende alt aeg-ajalt välgatav pilk oli läbitungiv ning sügavalt mõtestatud . Tema roheka tooniga Soome ülikond , alati laitmatult puhas valge särk ja põiktriipudega lips mõjusid väikelinna miljöös oma korrektsusega veidi väljakutsuvalt . Üks paarike oli leidnud paiga tema taga nurgalauas . Seal oli aga võrdlemisi pime ja isegi silmi kissitades ei suutnud tädi Selma neid ära tunda . Pealegi segas suur sammas keset kohvikut - see toetas lae võlvkaari . Samba puhvetipoolsele küljele oli löödud paar põdrasarve , mida kasutati riidenagina ; teisel küljel , otse Hiromandi laua pool , rippus vanaaegne portreemaal suurte sorgus vuntsidega ja põskhabemega vanamehest . << See on minu vana kavaler , >> tavatses tädi Selma tuttavatele öelda . << Ehtsast parunisoost . >> August von Weide , kelle pildi oli kohaliku kooperatiivi esimees tänu kohviku retrostiilile ja asjaosaliste võimetusele hinnata kunstiväärtusi päästnud kadumast koduloomuuseumi fondidesse , oli tõesti vanast kuulsast parunite soost , mille võsukesi leidus siiani Läänemere kaldal Haapsalust kuni Salacgrivani välja . Paruni paturegister võis kindlasti olla väga mahukas , aga seda pattu , et ta kunagi tädi Selmaga kohtunud oleks , tema hingel küll polnud . Sest tädi Selma , hoolimata oma viimse kui karvani hallidest juustest , ei olnud üldse veel nii vana - kahe kuu pärast kavatses ta pühitseda oma kuuekümne üheksandat sünnipäeva . Korralike eluviisidega naisterahva jaoks - aga seda tädi Selma oli , ta polnud isegi veel mehele läinud - ei olnud see mingi vanus . Isegi tema vend oli surnud alles seitsmekümne kaheksandal eluaastal , mis annab tunnistust tugevast ja elujõulisest soost . << Ja kui ta veel viina poleks võtnud ... >> lõpetas tädi Selma mälestused oma vennast alati paljutähendava ohkega , tõstis pea kõrgele ja vaatas niisugusel pilgul kogu seltskonna peale , et viimane kui üks , ka kõige nooremad , pidid mõistma : tädi Selma elab nad kõik üle . Nii oli jutt vanast kavalerist esialgu vaid niisama suusoojaks , hiljem harjus ta sellega ka ise ja jäi tihti mõtlikul ilmel vana paruni võimukat kuju vaatama . Et ta aga tõesti kõik oma kaasaegsed ja veel mõned järgnevadki põlvkonnad üle elab - see oli võimalus , mille peale normaalne inimene lihtsalt ei tule . Sellepärast hammustas tädi Selma sel saatuslikul õhtul rahulikult tüki õunakooki ja vaatas kella . Oli kolmveerand kuus . Ta mugis mõnuga magusat pala ja püüdis silmanurgast piiluda , kes seal nurgas ikkagi istuvad . Mees tundus nagu tuttav , naise kontuurid kadusid täielikult hämarusse . << Teil on vist koht vaba ? >> Tädi Selma vaatas üllatunult väikest ja äärmiselt kõhna vanamutikest , kes oma kandiku kohvitassi ja tohutu hunniku saiakeste ning kookidega tema lauale oli toetanud . Võõrasse seltskonda trügimine , eriti kui saalis oli veel mitu täiesti vaba lauda , ei kuulunud << Roosärje >> kohviku parimate kommete hulka . Aga võõra naise hääles oli midagi nii põliselt omast , et Selma ei hakanud protesteerima . << Jajah , istuge . Meil on siin ... >> Hiljem ei mäletanud ta enam isegi , mida just tahtis ütelda . Ta vakatas , vaatas tähelepanelikult lauda trügijat ja toetas oma suure pea käte vahele : << Issand ! Klaara ! >> Nimetatu oli oma koogikoorma lauale ladunud ja jäi nüüd omakorda Selmat uudistama . << Klaara jah . Üks hetk , ma kohe . >> Ta otsis käekotist prillid ja vaatas siis uuesti uurivalt oma lauakaaslasele otsa . << Jumalime - Selma ! Sina ikka elus ! >> << Mis juttu sa räägid ? Millal ma ära pidin surema ? >> Selma ajas ennast võimukalt sirgu ja tema hääles kõlasid varjamatud solvumisnoodid . Surma teemal võisid eakad inimesed vahel õhtute kaupa juttu heietada , aga loomulikult käis jutt siis teiste inimeste surmast . See siin ... Klaara võttis prillid maha ja pani tagasi käekotti . Võttis nad samas aga uuesti välja , pani ette ja vaatas veel korra Selmale otsa . Raputas siis uskmatult pead . << Eedi rääkis juba mitu suve tagasi , kuidas sind oli maetud . Kakskümmend seitse pärga oli olnud - nagu mõnel ministril . >> << See oli Ristiku Juuli aiandusseltsist . Ja mitte kakskümmend seitse , vaid kakskümmend kolm pärga oli . Kus vähegi saavad , kirjutavad juurde . >> Klaara kummardus veidi ettepoole ja vaatas Selmat veel korra kahtlustavalt . Kindluse mõttes oleks ta tahtnud Selmat ka näpuga katsuda , aga seda ei pidanud isegi tema paslikuks . Ta võttis prillid ninalt , peitis need otsustavalt käekotti ja hakkas kohvi segama . << Oi , imet küll ! Mina ei lootnudki sind enam näha . Olen juba kaks nädalat kodus ja pole ühtegi õiget noorepõlve tuttavat näinud . >> Nüüd kallutas tädi Selma kogu oma võimsa keha ettepoole . << Kuidas kodus ? Jälle Haapsalus ? >> << Haapsalus . August suri juba kaks aastat tagasi , poiss jäigi oma perega Tartusse , mina ei tahtnud üksinda seal pealinnas olla . Vahetasin korteri ära . >> << Kuhukohta ? Uude majja muidugi ? >> puudutas Selma tahtmatult iseenese hella kohta . << Muidugi , >> jätkas Klaara rahulikult ja elavnes siis . << Kaks tuba sain , aga sellega oli löömist . Pakuti mitut kolme- , isegi neljatoalist , aga täitevkomitees öeldi kohe ära , et nii suurt nad üksikule inimesele ei anna . Isegi eraldi tubadega kahetoalise pärast oli ütlemist , aga selle ma võitlesin välja . Sa mind tead , kui kiskumiseks läheb , mina nii lihtsalt alla ei anna . >> Ja nagu kinnituseks rebis ta näppude vahel sõjakalt pooleks teise võisaia ning pistis , õigemini viskas ... sinna ... noh ... Näete , kui raske on leida õiget sõna iseloomustamaks suud , kuhu selle näiliste mõõtmete järgi peaks mahtuma Klaara pea koos kõrvade ja kübaraga . Ometi oli tema nina , suu ja kõrvade asetus täpselt sama kui kõikidel teistel normaalsetel inimestel . See oli mär- gatav eriti siis , kui ta oma suutäisi hoolikalt mugis , sest kõik eespool nimetatud detailid liikusid siis väga aktiivselt kaasa . Isegi tädi Selma jäi seda omapärast pilti hetkeks sõnatult vaatama . Ärgates siis nagu paha pealt tabatu , püüdis juttu vanadesse rööbastesse viia . << Ah August on nii ammu surnud ? Kas nad maksid peale ka ? >> Klaara vaatas uurivalt ringi , kummardus Selma poole ja jätkas valju sosinaga : << Ikka maksid . Mul on nüüd teine pension hoiukassast võtta . Teises toas võin suvitajaid ka pidada , kui üksi igav hakkab . Praegu kohe küll kedagi ei taha . Nii hea ja rahulik on olla . Oleks nagu päris koju tulnud . Ja see vaikus . Siin ei juhtu kunagi mitte kui midagi . >> Tädi Selma võpatas . Tema silmaterad laienesid , pilk muutus korra metsikuks , paar värinat raputas järjestikku ta kogukat keha . Midagi pidi juhtuma . Just sel hetkel mõistis ta intuitiivselt , et veel täna , juba lähemate tundide jooksul juhtub midagi niisugust , mis paiskab segi selle vaikse linnaosa tavapärase , rutiinse elulaadi . Ja tema on kõiges saabuvas osaline . Ta vaatas Klaarale mõtlikult otsa ja kordas vaid : << Jajah . Ega juhtu jah . >> Ja ennast veidi kogunud , jätkas : << Räägi julgesti , sellest lauast ei kosta ühtegi sõna kohviku peale , siia on aga kõik suurepäraselt kuulda . Tuleb ainult kõrvad õigesse asendisse keerata . >> Kui Klaara jäi talle uskmatu pilguga otsa vaatama , kinnitas veel korra : << Ma olen selle kolmekümne aastaga täpselt järele uurinud , see kohe nagu minu koht , minu kaptenisild . Omainimesed minu kellaaegadel siia ei istugi . Käin siit päeva jooksul kaks korda läbi . Tavaliselt varem , aga täna on kolmapäev . >> << Kolmapäev jah . Kas sa pead ka mõnel päeval dieeti ? >> << Ei mul pole seda dieeti enam vaja , >> rõkatas Selma naerda . << Söömine on vanainimese ainukene elumõnu ja hakka seda veel endale keelama . Ei-ei . Aga kolmapäeviti käib siin Haapsalu linna kõige ilusam mees - Kalev Sukkunen . Vaata salamisi sinna lauda ... >> Klaara võttis kotist prillid , pani ette ja upitas ennast naaberlaua poole vaatama . Ta oli ilmselt pettunud ; vaatas uurivalt ka teiste laudade poole ja siis veel kord Selma juhatuse järgi . Prille kotti tagasi pannes teatas otsustavalt : << Minu maitse ta küll ei ole . Juukseid ka vähevõitu . Minu Augustil läksid juuksed küll enne surma halliks , aga ära ei kukkunud mitte üks karv . >> RICHARD : Sa siga , sa tõbras . Ma sind maha löön ... Kaljovald ja Artur seisavad väljas vaguni juures . KALJOVALD : See on meie ešeloniülem Richard Eomois . Mehed kuulevad ka Alma häält . ALMA : Issand jumal ! Ei tohi , ei tohi teda lüüa . See on ju elus loom . Tal on hing sees . KALJOVALD : See on tema abikaasa Alma Lumiste . Pean ütlema , et jumalat ei eksisteeri ja loomadel pole hinge . ARTUR : Aga inimestel ? Kaljovald asutab end Elmari juurde minema . KALJOVALD : Vaata , seda jõuame arutada . Pikk tee , palju seisakuid . Saage tuttavaks : Elmar Brandt ja Artur Kask . Üliõpilane Artur veedab meeldivalt ja kasulikult oma koolivaheaega . Elmar on vana loomavedaja . Kaljovald läheb hoogsal sammul edasi . Elmar piidleb Arturit , hüüab Kaljovaldile järele . ELMAR : Mitmendat korda sa ise siis ka sõidad ? KALJOVALD : Esimest . Artur vinnab ennast vagunisse . See on tühi , ei heinu , ei lahtreid loomadele , ei midagi . Vagunipõrandas on koguni auk , kust paistavad liiprid . ELMAR : Rahvusvaheline kupee , duši ja sooja veega . Sa pead augu kinni lööma . Kas haamriga naelale pihta saad ? Saamatult katab Artur laudadega auku vagunipõrandas . Ta ei hoia küll esimest korda haamrit käes , kuid osavust ta liigutustes pole . Elmar on enese ehtimise lõpetanud , rapsib kuuelt tolmukübemeid maha , astub Arturi juurde . ELMAR : Üliõpilane Artur , kas te luhvtitada soovite ? ARTUR : Mis mõttes ? ELMAR : Sinu palk ja minu töö . Annad oma palga mulle ja võid sõita nagu pühapäevareisija . Imetled kaunist loodust ja kirjutad luuletusi . Mina teen kogu töö ära . Pole mul esimest korda sinusugustega ... Siis on ikka nii , et palk ja töö . Ja sinul ka kasud sees - saad prii küüdi Kesk- Aasiasse . Nõus , jah ? Elmar kummardub juba , et Arturilt haamer võtta . ARTUR : Ei ole nõus . ELMAR : Sul pole raha ? Võid pärast sõitu maksta . Siis , kui palga kätte saame . Elmar segab Arturit ja Artur lööb näpu pihta . ELMAR : Võin peale puhuda , kui väga valus on . ARTUR ( sirutab näpu ) : Tänan hoolitsuse eest , puhuge ! ELMAR ( kahtleb veidi , siis puhubki ) : Aga kuidas sa tõprad vagunisse saad ? Lehma oled enne näinud ? Teeme osade kaupa . Viskad kümneka , aga kohe , ja ma laadin peale . Sõidu ajal on näha , mis ja kuidas . ARTUR ( võtab taskust viierublalise ) : Sellest jätkub ? Elmar võtab raha üleoleva naeratusega vastu , Artur suundub Sirje ja Ralfi vaguni juurde . ARTUR : Enda eest palkasin ma tööle sulase , võin nüüd teile appi tulla . Sirje ja Ralf talutavad parajasti mullikat vagunisse , Ralf kisub köiest , Sirje meelitab eest heinatuustiga , mõlemad püüavad mullikast olla ohutus kauguses . RALF : Vaheta daam välja , kui julged . ARTUR ( Sirjele möödaminekul ) : Näed , temaga oleme juba s i n a peal . Kas sinuga ka sina peale jõuan ? Artur sammub mullika juurde , haarab kõrvade tagant päitserihmast kinni ja mullikas kuuletub , longib Arturi järel vagunisse . Järgmise mullika talutamisega tulevad nad kolmekesi - Ralf , Sirje ja Artur - raskustega toime ; neist möödub Elmar , kes enda järel veab mängleva kergusega kahte looma . SIRJE : Mina ei sõida . Mina lähen ära koju . Minule aitab . ( Ralfile . ) See pole üldse niimoodi , nagu sa rääkisid . ARTUR : Palgake sulane . Makske Elmarile kümnekas , ta teeb teie vaguni korda . Läbi aovalguse kihutab kaubarong , tormates mööda uuest linnajaost . Rongi sabas on neli ammuvat loomavagunit , Richardi kriidikirjad külgedel . Raudtee ääres , kasesalu serval teeb põlvetõstejooksu tervisesportlane . Näeme teda alguses rongist , kui see suure kumerusega kurvis käiku aeglustab . Siis näeme teda koos veniva rongiga , filmides paralleelselt - koos liikuvate vagunitega . Esimese vaguni uksele ilmub Sirje , seljas bikiinid ja õlgadel Ralfi jopp . Richardi ja Alma vagunist lendavad välja kalaluud ja konservikarp . Karp veereb tervisesportlasele jalgu . Arturi ja Elmari vaguni uks on kinni . Romeo ja Kaljovald loobivad välja sõnnikut , mis maha kukkudes peeneks pudeneb . Sirjel ja Ralfil on lõbus , nemad ristivad loomi . SIRJE : Las see olla Deboora . Meil üks säärane on graafikas . Kujuta ette , laenas minult koera ja ei toonudki tagasi . Sirje kirjutab viltpliiatsiga mullika nina ette punaste tähtedega << Deboora >> ja lisab paari täpse liigutusega portree . Ralf loobib lumelabidaga sõnnikut välja . Sirje seisab mullikate keskel , silitab mõnda vahetevahel . Ta on julgem kui mõned päevad tagasi . Teises käes on tal viltpliiats , mida loomad alla neelata soovivad . SIRJE : Mis me sellele nimeks paneme ? RALF : Pane Sirje . SIRJE : Tähendab , minunimeline lehmake . RALF : Kui laevadele pannakse inimeste nimesid , miks siis mitte loomadele . SIRJE : Järsku saab tast Usbekimaal rekordlehm . Ralf võtab harja ja läheb seda mullikat harjama . SIRJE : Ja selle nimeks ? RALF : Artur . SIRJE : Tobu . RALF : Just Artur . Mullikas on selle roosa memmekaga täitsa ühte nägu . Sirje kinnitab seinale << ARTUR >> . Richardi ja Alma vagun . Heinapallid on laotud vaguni mõlemasse otsa . Mitte keskele nagu Sirjel- Ralfil ja Arturil . Keskel on vaid viis kuupi , nii palju kulub inimeste ja laua tarvis . Vaguni Richardi- poolsest otsast , heinapallide tagant hakkab silma hallikasvalge eesriie . Tavaliselt kaetakse sellise riidega pilte . Aga , mis siin , keset sõnnikut , võiks olla ? Vaguni keskel , uste vahel istuvad heinapallidel Alma , Elmar ja Richard . Heinakuubist laual on avatud lihakonserve , leib , kruusid , pudel veini . Veini maitseb ainult Elmar . Richardil on käes taskuraamat ja sulepea . Mees klõbistab taskuarvutil . Näib millegi üle mõtlevat . Alma on üleni pugenud suurde plastikaatkotti ja meenutab veega ülevalatud lumemäge . Tegelikult koob ta sellise katte all kampsunit ega taha , et sõnniku- hais külge hakkaks . ELMAR ( tõstab klaasi ) : Et läheks hästi , nagu alati ! RICHARD ( lööb käega ) : Joo , kui juua tahad , aga ära tseremoonitse . Niikuinii teen sulle välja , nagu alati . Raha sul pole . ELMAR : Üks väsinud viiekas leidub siiski . ALMA : Jajaa , sul läheb alati hästi . RICHARD : Kade oled või ? ALMA : Lihtsalt hoiatan . Pill tuleb pika ilu peale . RICHARD : Ainuke oht sellel sõidul võib tulla mustlasest . Mitte ei saanud kontoris Pätsile auku pähe rääkida , et võtku Romeo maha . Tahtis hoopis temast ešeloni ülema teha , aga lõpuks pandi ta mõistuse juurde . Ülejäänud seltskond siin on selge praht . Aga Romeo kõrvalegi on mul oma inimene seatud . Elmar , ma olen lõplikult otsustanud , et ma kingin Alma sulle ühes tema nime peale kirjutatud varandusega . Võtad ? Alma on jahmunud , Elmar on kohmetu nagu halvalt teolt tabatud koolipoiss . Ka Romeo ja Kaljovaldi vagunis on heinad laotud mõlemasse otsa nagu Richardil ja Almal . Kuid pingid ja laud on neil taarakastidest . Seintel on lauajuppidest riiulid . Naelte otsas ripuvad kile sisse pakitud ülerõivad . Valitseb puhtus . Põrand on pühitud ega ole kaetud kuivanud sõnnikukihiga nagu teistes vagunites . Seinal on koguni peegel , selle all lauakesel hambaharjad , pasta , žiletid , nuga . Kaljovald täidab reisipäevikut , tal on põlvedel raudteeatlas . Mees mõõdab sirkliga vahemaad . Mõõdab ja arvutab . Romeo haarab kaks ämbrit , lööb need omavahel kolksti kokku . Silmapilk on janused loomad püsti . Romeo võtab tünnist ämbrid vett täis , kiilub end mullikapaari vahele ja tõstab vee korraga mõlema looma ette . Nii ei sega mullikad teineteist joomisel . Mis sest , et ülejäänud kari ammub ja rabeleb . Vaguni uksest on näha , et rong veereb läbi mingist jaamast . Romeo heidab pilgu välja ja talitab endiselt edasi . ROMEO : Ma olen siin sada korda olnud , pole aimugi , mis linn see on . Jaamas tunnen küll igat rööbast ja posti . Näed , seda kaevu eelmisel aastal polnud . Aga linnu ja külasid ei tunne ma üldse . Mul ükskõik , kus olla . KALJOVALD : Kas see on jälle teie moodi konksuga jutt ? ROMEO : Seda peab igamees ise mõistma . Kaljovald paneb päeviku kirjareale punkti ja lööb templi alla . Hakkab Romeole teksti ette lugema . Mustlasel on ükskõik , keda või mida kuulata , siiski lülitab ta transistori välja . KALJOVALD : Kolmapäev, 25. juuli. Oleme sõitnud üle 400 kilomeetri . Enesetunne keskmine . Kõrvetised söögitorus , ilmselt jahutoitude domineerimisest ( siinkohal ta luksub paar korda valjult ) . Tuulemõõtja näitab rongis 2-4 palli , 26° sooja vaguni paremal küljel , 28° sooja vasakul küljel . Vagunis 36° sooja . Kuid kliimast tähtsam on kliima kollektiivis . Kas juhuslikult formeerunud seltskonda on võimalik üheks pereks liita ? Kas siin on võimalik arendada kunstilist isetegevust ? Nendele küsimustele hakkan vastust otsima täna . Romeo joodab viimast mullikapaari , keerab Kaljovaldile selja ja naerab tasakesi . ROMEO : Braavo ! Romeo vaatab vaguniuksest välja . Võtab seina lõödud kirve , täksab uksetõkkepuusse viienda tsälgu . ROMEO : Üks , kaks , kolm , neli , viis . Viiendat päeva teel . See on meie kalender . Romeo virutab kirve uksetulpa tagasi , küünitab end lae alla kitarri võtma . Artur magab heinavirnal . Riided siit-sealt rebenenud , nägu porine ja verine . On ta loomadega lahingut löönud ? ARTURI SISEMONOLOOG ( kestab nii Arturi magades kui ka pärast ärkamist , mil Artur loomadega talitab , monoloogi sisse kostab mustlasmeloodiaid Romeo kitarrilt ) : Nii see sõit läks . Mitmes päev juba ? Ei tea , ei tea . Polnud igav , rahmeldamist jätkus . Algkoolis käisin küll noorte meremeeste koolis , aga siis selgus , et ma ei oska sõlmi siduda . Viga oli selles , et me õppisime sõlmi tegema kuival maal , pidanuksime õppima tormi ajal ja vee peal - siis oleksid tingimused olnud enam-vähem lähedased . Need põrgulised on hirmsad kepsutajad , ei nemad soovi päitseid pähe ega seina ääres seista . Ja Elmar oli kadunud . Mõtlesin juba , et lõpuks küsin tema palga endale - mees ei liigutanud lillegi , ei käinud minu , täpsemini meie vaguniski . Peatustes mõnikord viskas pilgu sisse , üles ei roninud . Aga hakkama ma sain . Artur ärkab , ringutab , vaatab ringi . Küljeluukidest paistev päike valgustab ta verist nägu . Laeluugist kumab taeva nelinurk ja kontaktijuhe . Loomad on juba märganud , et Artur kavatseb tõusta , hakkavad ammuma . Artur loobib neile ülevalt koonude ette heinapalle . Hiljem joodab ta neid . Teeb seda ühe ämbriga . Loomad on rahutud ja närvilised . Paar korda aetakse ämber uppi . Artur proovib vaguni lükandust lahti saada . Kätejõule see ei allu . Ta uurib pisut konstruktsiooni . Leiab maast kangi ning kangutab ukse avali . Loputab siis käed ja näo joogiveetünnis puhtaks . Ukse kõrval seinal on naela otsas käterätik , džiinijakk ja nende kõrval mehise näoga Bruno Oja foto . Rongilt paistab ääretu , hägusa silmapiiriga mööda libisev maastik . Artur seisab vaguniuksel ja kuuleb , et kuskilt kostab viisi . Artur upitab ennast välja vaatama . Romeo istub vaguniuksel , jalad rippu , ning laulab . Laul on ennem naljakas kui kurb . Ajuti mängib ta ka puupillil , mida põuetaskus kaasas kannab . Esimese vaguni uksel küünitavad välja vaatama Sirje ja Ralf . Nad kallistavad teineteist õrnalt . Teisel on Alma , kes naerab , kolmandal Artur ; püütakse kuulata Romeo laulu . Kui rong kurvides käiku aeglustab , siis see õnnestub . Romeo selja taga vagunis seisab hardunud näoga Kaljovald . Lõkkes põleb autokumm , säriseb ja ajab tahma . Leegivari heikleb , eemal kiirgavad valgust kõrged raudteeprožektorid . Müriseb reproduktorite kanonaad , loetakse vaguninumbreid , kostab dispetšeri korraldusi . Meie rahvas istub raudtee ääres ümber lõkke . Kaljovald püüab organiseerida ühislaulu . KALJOVALD : Kolm , neli ! Alustame . Ee-eeduard ja Ku-uuningunde , Ku-uuningunde , Ee-eeduard . Hääleharjutus võtab laisalt vedu . Lõpuks siiski plahvatab kaheksast suust võimas << Mu isamaa on minu arm ... >> . ARTURI SISEMONOLOOG : Jah , hakkama ma sain , aga kogu see seltskond ajas mul kopsu üle maksa . Kas siis ei nähtud , et Elmar ei liiguta sõrmegi ? Noored armastajad - see Sirje ja see Ralf - , neil jätkus aega ainult endi jaoks ; nad tülitsesid pidevalt , ja uskumatult tühiste asjade pärast . Igas peatuskohas ähvardas Sirje oma koli kokku kraamida ja tagasi koju sõita . Ešeloni ülem Richard ajas mingit tumedat äri , tema naine Alma oli nõuks võtnud olla kannatajapoosis , kogu tema ilme ütles : ärge mind puudutage , tegelikult olen ma väärt palju paremat saatust , aga mu elu on nende - Richardi ja Elmari - pärast nässu läinud , head inimesed , tundke mulle kaasa . Elmar sörkis kogu aeg Alma sabas , kuidas nad teineteist hõikasidki ? Aah : Al ja El . Pubekate naljad ! Kas mina oleksin siis Ar ? Ja kuidas Richard - räägitakse , et kunagi Eestis seitsmes kuulitõukes - seda seedis ? Ole mees ja viska kiilupoiss eemale ! Kaljovald mängis mingit ešeloni ülema asetäitjat . Mõnel mehel on tõesti veltveeblikompleks . Üksainus mõistlik seal oligi . Romeo . Kas sedamoodi võis kulgeda üks normaalne reis ? Rong hakkab kiirust maha võtma . Möödavilksaval juurviljapõllul rohivad lapsed . Lausmaapõldu piiravad püramiidpaplid . Ilmuvad stepiküla majad . Hõiskav poistekamp jookseb pidurdava rongiga kaasa . Silm haarab juba lopsakaid aedu ja päevalillede tulisilmi . Elmar ja Artur seisavad oma vaguni uksel . ELMAR : Kui kell oleks seitse õhtul ja ma peaksin säärases kolkas ööbima , siis juba veerand kaheksa pooksin enda üles . Kõige lähema ja kõige kõrgema puu otsa . Mina olen linnade ja baaride mees . Vean kihla , et siin pole ükski eesti mees käinud . Läbisõit ei tule arvesse . ARTUR : Nende püramiidpaplite otsa on küllaltki tülikas ennast puua . Esimesed oksad on liialt kõrgel . Peab redeli kaasa võtma . ELMAR ( patsutab familiaarselt Arturi õlale ) : Oled tige , vanapoiss ? Me veel sõidame , me veel sõidame sinuga maad ja veed läbi ! Tead , ma hakkan sind Ar'iks kutsuma ! Artur tõmbub eemale , sel hetkel jääb rong nõksatades seisma . Poisid , kes rongi kõrval olid jooksnud , jõuavad just Elmari ja Arturi juurde . POISID : Onu , onu , näidake piisoneid ! ELMAR : Piisonid on sul Belovežje Puštšas , meil on teised sabaga saatanad . POISID : Ja hobuseid ka pole ? ELMAR : Ei ole , ei ole , ratsamehed , kahjuks ei ole . Ainult kirju eesti kari , 1500 rubla tükk . Aga mullika seljas võib ka sõitu teha . Poisid löövad käega ja tahavad juba laiali minna . KALJOVALD ( käib vaguniesised läbi , ütleb igasse vagunisse ) : Kahekesi vagunist lahkuda ei tohi . Väljuda võib ainult üks mees , sedagi ainult nii , et silmside paarimehega jääks alles . Aga karta tuli , karta tuli kohe julgesti . Jälle on asunikud lindpriiks tunnistatud , osal neist võetakse isegi hääleõigus ära . Nende raske algus on maha vaikitud , nüüd olla nad rahvavaenlased ja kulakud . Jumala asemikuks saab „troika " , kes otsustab ilma kohtuta inimsaatuste üle . Osa asunikest on määratud jäljetult kaduma . Endine Putilovi tehase tööline Jüri Baumverk on kaljukindel : kulakumäärade alla tema pere ei lähe ! Aga „troika " koostab külanõukogus paberi : Jüri Jüri poeg Baumverk , kulak . Maja , 5 tuba ( tegelikult 3 tuba + köök + pime sahver ) , 2 hobust ( aga kiviteel saigi vaid kahehobusevankriga sõita , kui asunik tahtis ellu jääda ) , 1 lehm , 3 vasikat , 10 mesipuud , 3,5 dessatiini maad ( popsikoht ) , 0,5 tiinu rohuaeda , 11 siga ( põrsastega kokku ) . Sööjaid 6 : ise , naine , 4 last . Ta näeb kunagise Punaselageda terviseparandaja Anton Hanseni , kes kodumaal Tammsaare nime all suureks kirjameheks saanud , võibolla maailmameheks , kirju Roosa talu ahjus lõõmamas . Nii nagu ligi poolesaja aasta eest viidi siit läbi Mägipapp , nõnda viidi nüüd neid endid . Kristjan näeb , kuidas üks pere teise järel tühjaks jääb , kuidas asunikud lahkuvad veoautodes soldatite vahel , et mitte iialgi tagasi pöörduda . Kibedusega peab ta tunnistama , et nelikümmend viis aastat hiljem tõuseb Vilgu pere Laugu lugu uute kiibitsejate uhal päevakorda , kui nõiajahis küüditatakse ja represseeritakse üksteist asunikuperet kolmekümne kuuest õuest ... Läheb neil paremini kui kunagistel Olmi-poistel ... ? Ta näeb , kuidas põlisel tööaul lüüakse jalad alt , aga tööau on üks kolmest elevandist , millele toetub nende maailm . Kas võimud tõesti ei tea , et rahvusvaheliselt tunnistatava tugeva tšervoonetsi lõi ka eesti asunike töörügamine - stepieestlaste vili , mägieestlaste kuivatatud eksportploomid ja mesi , kõikjal kolonistide põhikaup - " eesti või " ? Nüüd on nad jõudnud sinnamaale , kuhu olid jõudnud kreeklased ja armeenlased pärast Türgis toimunud veristamist . Nüüd on neil sama hästi kui Türki sattunud eestlaste päevad käes . Igatahes muutuvad nad sama vaesteks või vaesematekski . Aga karta tuleb , karta tuleb kolhoosiski . Villem Tarningu veskile mõeldes näeb ta Reiljani Jakobit Sulevi külast , kes Paruni ojal möldriks . Tal kästakse alla kirjutada paberile , mis tõestavat , et ta on kolhoosikorra õõnestaja ja kuulub Nõukogude-vastasesse gruppi . „Veski andsin kolhoosi , ei kuulu ma kuskile , " kostab Jakob . Surub mütsi pähe , lükkab püssimehed ülekuulamistoa uksel kahte lehte ja sõnab : " Teate , kus olen . Kui tulete , võtan inimese kombel vastu . Veski seisab , küla taga . " Uuesti tõmmatakse mölder kraedpidi laua äärde : kirjuta alla ! Jakob läheb eesti jonniga teist korda välja . Siis ilmuvad kaks tursket grusiinlast ja möldrist jäävad seinale vaid vereplekid . Teised asunikud läkitavad veel Suhhumi vanglast viimast sõna , Jüri Baumvergilt tuli Ussuurimaa taigastki teade , kus ta kaotas enne surma silma , aga mölder Jakob nende hulka ei jõua ... Kahel suvel näeb ta suurt Juhti läbi küla Jahilossi sõitmas . Räägitakse , et ta on väikest kasvu lihtsat frentši kandev mehike , kel kustunud piip alati peos . Ent kunagi ei tea asunikud , missuguses autos Juht sõidab või kas ta üldse sõidab . Kui Ta seal on , on org ja mäed ratsapiirivalvureid täis . Mõned neist käivad peredes piima joomas , sest nad peavad olema kained . Kui tuleb öö , on kogu mets Jahilossi ümber valgustatud . Kord õhtu eel , kui orunaised lõikavad alles töökojas katusekive - ikka sealtsamast vanast kaevandusest - , ilmub nende juurde ootamatult Juht , ei räägi ühtegi sõna , ei küsi ka , kas neil ehk midagi tarvis on , kas see töö ei katkesta nende rasedust ; mõne sõna poetab vaid teine , kes nimetab end Vorošiloviks . Vaid temale , koolijuhatajale , pihib Punaselageda kütt Paul Poola , et hoolimata ratsapiirivalvest olla ta vargsi näinud Jahilossi juures Joosepit kõndimas . Jah , nad tunnevad Punaselageda orgu ja mägesid paremini kui sajad valvurid , ja nõnda võibki kord elus piiluda Juhi , õpetaja , Teoreetiku ja Jumala ellu ning isevärki olemisse selja tagant . Aga selles , mis kütt nägi , hoides teda kirbul , pole midagi mainimisväärset peale kahetsuse tegemata teo pärast ... Küll aga kuulevad nad , et öösel röögib ja soiub keegi mägedes läbi une õudse häälega . See ei saanud olla šaakal , see ei võinud olla keegi neist enestest , see pidi olema Tema . Kristjan näeb , kuidas Juht järgmine päev ära sõidab , kuidas mäed vabanevad ratsapiirivalve painest , ja ta tunneb , kuidas suvelõhnad tulevad orgu tagasi . Neli aastat hiljem teeb Ta orurahva seas veel ühe suurpuhastuse - siis kirjutatakse Anno Domini 1938 . Nüüd kuuleb Kristjan enneolematutest plaanidest , et orgu tulevat hoopiski veehoidla , gigantne pais ja hüdroelektrijaam . Aga Punaselageda kaljud ei vasta inseneride nõuetele ning seegi plaan jääb esialgu katki . Ja külad ajaloole alles . Siis saab ta teada , et asunike emakeel on üleöö võõrkeeleks muutunud ja emakeelsete raamatutega olla ohtlik ühe katuse all elada . Tuleroaks lähevad koguni aabitsad , aga seegi ema- keele autodafee ei päästa neid , kelle peale on saatuse sõrm näidanud . Siis näeb ta iseennast , vananenud ja õnnetut meest , kelle kohta on suud pruugitud ( kiibitsejad jäävad alati ) , et kodus hoidvat tema mingisuguseid võõrkeelseid käsikirju . Esimest korda tundis ta raugastumise eel luupainajalikku hirmu , nagu lastakse aheldatule külma vett paljale pealaele - tilk tilga haaval . Ta näeb ennast asunike saagat kaenlasse võtmas ning sellega alandlikult linna kõmpimas , häbipuna palgeil . Kurguni kinninööbitud frentšis , tumedate vurrude ja jõumehe koguga mees võtab talle pikemalt otsa vaatamata asunike saaga vastu ning see kaob jäljetult sinna imeliku nimega asutusse , mis oli imenud endasse neli süütut aabitsatähte - NKVD . Siis näeb ta , üdini aus , nagu ta oli , kuidas ta ka teise , mustandkäsikirja , selle oma kõige kallima , punaste servadega ja ta enda noorepõlve vereplekilise klade Punaselageda külanõukogusse viib . Ja kuna orgu on parajasti jälle soldatid majutatud ( vist kellegi viimiseks ? ) ning neil on kõva mahorkanälg , siis võtavad sõdurpoisid pakist näpuga tubakat ning tõmbavad tema punaste servadega klade sealsamas tema silme all ära ... HARAKALAGE , KARUVÄRAV , TANGUSORI , MÄNNIORG , HIRMUORG , LAMBAUPUTUSSORI , KÜÜNARNUKK , KÄÄRKAMBER , LEPITUSASE , TITELAGE ... Punaselageda tulekusaagat ei ole enam - nüüd on nemadki mäluta rahvas ... Ta näeb ja kuuleb , et ei lähe neist paremini ka Veneriigi sakslastel , kes põlisvaenust hoolimata olid siin ometi suureks eeskujuks . Ka švaabid vihuvad nädalapäevad pimedast pimedani tööd teha , aga laupäeval panevad nemad rahvariided selga , käivad truult vanematel külas või saunas , aetakse viinapuulehtlates juttu , juuakse veini ja õlut . Neil on kodus palju vaskriistu , portselani ja vanaaegseid villaseid piltgobelääne . Neil on kahekorruselised keldrid - ülemine veini tegemiseks-kääritamiseks , alumine hoidmiseks . Ka sellele kõrgtalupojakultuurile pannakse asiaatlik mats ja osal eestlastest õnnestub neilt midagi mälestuseks osta-saada , meenutamaks Õhtumaid , Euroopat ja Eesti- ning Liivimaad , mis on nüüd igaveseks ära nagu Karsi kindluse alla jäänud asunikud ... Aga küüditamise ajal , kui švaabidele anti mõni tund aega asjade kokku- panekuks , tõmbasid nad vaatidel nagad eest ja vein hakkas kõikidest keldriakendest piki tänavat alla jooksma nagu hüübimisvõimetu veri ... Jah , nüüd on meie asujad mäluta rahvas nagu kõik teisedki väiksemad ja suuremad Kaukaasia ja Veneriigi kirjus rahvaste lapitekis . Aga ei , veel näeb Kristjan Hindov , kuidas tema pesamuna , Vinnetile järgnenud Jaanus , kes talle imekombel alles jäänud , sügise saabudes ühismajapidamise susni juures maialt oma mesi- nädalaid peab . Nad on unustanud seal igasuguse siivsustunde nagu kommuunas kombeks , nagu see ehk oli Punaselageda esmaasukatelgi . Noorpaar näikse olevat ühtekokku õige nupukas - nad on oma ainukese lehma käe-jala juurde toonud , et ta neid joodaks . Nõnda on asuniku järeltulija töö ja armurõõm varikatuse all kasukal lõpmata magusas ploomivinus jälle koos . Kristjan vahib neid häbemata seni - plika on ju veel Mustkivi Anul sündimata - , kuni ei ole enam kindel , kas see on ikka poja tulevane või tema enda läinud elu . Aga ei , veel näeb ta , et õhtuvalguses tuleb kari mööda teed ja läheb läbi avatud väravate kahe küla piiril . Ühele postile nõjatub tema , Kristjan , ise , vaadates läbi üleskeerutatud tolmu mõtlikult teele . See on kojutuleku tee , seda tunneb karigi . Teisele postile toetub temast tublisti lühem vanamehenäss , kauaaegne ametivend Kreegikülast , õpetaja Tahtšidi . Kristjan ise on sirge . nagu püssitikk , ikka vana Hindovi moel helepidulikus vestis siidise seljaga , Tahtšidi aga lõunapäraselt üleni mustas , püksitagumik kottis , peas mägilaste laiaveereline karakullsoni , millest piisab oru talveks . Vaid mõlema õpetatud mehe traatvuntsid on valged ; Tahtšidil on need unustanud isegi kogu elu saatnud tubakakolletuse . Kari on jõudnud parasjagu väravast läbi , kõige taga võnnivad nagu alati lambatalled . Vanamehed - need nad paraku on - sulgevad värava vitsa , tõstavad korraks pilgu üles lumemägede poole , kus midagi pole muutunud asujate tulekust peale , ja hakkavad kahekesi kodu poole minema . Kumbki jutustab oma keeles oma rahva ja iseenda lugu , aga nad mõistavad teineteist . Siis näeb ta halastamatut tõde , mida sureliku silmad ei tohi näha ega hing hoomata , et tal iseendast hale ei hakkaks , - aeg on ajaloolegi erosiooniks . Ta näeb , kuidas sajanditepikkusest inimtegevusest jääb arheoloogide silmale maamulda vaid millimeetritega mõõdetav eluviirg , mida õpetlased nimetavad kultuurkihiks . Ta näeb , kuidas nende ülesharitud maadel tekivad uued rüseluskolded . Siis näeb või näidatakse talle , kuidas asunike kultuurkihi on ladestunud siin Punaselageda orus õhukese viiruna , otsekui mandina , seitsmekümnemeetrise jõesette ja tšerkesside oma peale . Aga seda ta ei näe või ei anta talle näha , missugune ja kelle eluviirg hakkab ladestuma nende oma peale , sest see sünnib sama aeglaselt , nagu kasvavad tilkekivid mägedes ... Punaselageda Eesti Aiakese koolijuhataja Kristjan Hindov virgus nägemuslikust unest tuhande üheksasaja neljateistkümnenda aasta suvistepühade viimasel õhtul . Ta oli materialistlike vaadetega uueaja mees , lugenud paganlikus orus Bebelit , Marxi ja Plehhanovit , lahutanud kooli kirikust nõnda , et jättis alles kristliku eetika , ega uskunud prohvetlikesse ilmutustesse ; see ta säästiski . Kuuldes toa juurest pominat , imestas ta , et pärast kõike seda , mida ta n ä g i , on vanaisa veel elus ja räägib iseendaga emakeeles . Kristjani mõte töötas loiult ja kobamisi . Siis oli ta täiesti virge ja oma ajas . Nadia oli siis , kui oli tema . Rippvoodi kohal lõikas madalalt õhku pääsukese tiib ; noh , see polnud veel surmavikat . Lambid lõid mahedalt helendama nagu siidiussi kookonid - Juudasel , Assmanil , Mustkivil , Nahkuril , Türkelil , Roosal , Rattal , küll Lintropi mäel ja kaugemal Tombergi huutoris . Asunikunaised panid oma peosõled tagasi laekasse . Jahiloss oli pime ja tsaarita . Kõigepealt võttis ta pahandada , et pärast ülevat suurpidu , kus kõik oli nii kenasti läinud , kus otse Berliinist tulnud väikest kasvu lokkispäine kapellmeister Juhan Simm tõsteti räimetünnile , et kõik viisiveeretajad tema taktikeppi näeksid , ometi teda , kojujõudnud väsinud seltsitegelast ja pereisa selliste õudsete nägemustega painati , mis ei saa iial tõsi olla . Oleks nõiamoor Maara elus , oleks veel , kelle kraesse ajada , pidi ta muhelema . Aga polnud kedagi süüdistada , isegi asujate lehmadel ei käinud tallis luupainajad kallal . Ja seda sügavas oru õhtuvaikuses , kus ammust aega asuniku hobune ja Kaukasuse piraatmesilanegi rahupõlve peavad . Teadmata , et see võib ollagi kahekümnenda aastasaja edasine pale Veneriigis , heitis koolijuhataja oma nägemuse kui ristirahvale vaenuliku ruttu kõrvale . Aga millega tegeleb vanaisa , kui ta veel elus on ? Muidugi , viimastotsa armastas raugastunud köster iseendaga valjusti mõelda . Tõustes leidis Kristjan end siiski kummaliselt väljapuhanuna , ja astus vargsi akna ligi . Sest vanaisa , rohkem ikka talumees ja koolmeister kui köster , võis paganlikes mägedes rahumeeli ka valjusti oma mõttelõngu haspeldada ning nende kerimisel kaugemalegi minna , kui Kristjan nägemuses ülepea jõudis , kaugemale , kui ühe Girgensohni , praeguse saksameelt hoolduspastori arvates ehk mägiasunduse köstrile sünnis . Õnneks ei teadnud vana Hindov Kristjani nägemusest õhkagi ; see polnud enam tema aeg . Jumal tänatud ! Tema meelest pidi igamees ise oma ajaga toime tulema , perutab see või mitte , et tagantjärele tobedat häbi ega patukahetsust ei kuuleks ! Jah , ajaloo puntraaegadest ei mõiganud Hindovi Miku ega tema rahvakild midagi ; neil oli töö , oli kivitee ja orutalv , aga polnud veel viirastusi . Raugastunud köster pidas orurahvast praktilise meelega ja töökaks , etniliselt koguni nooreks ja sigivaks rahvaks , kes suri kas sängis , mägedes või karukäppade vahel . Eriti köitsid teda need kaimud , kes elasid toimekat elu ja surid loomulikku surma - nendele võttis ta pidada kõige pikemad hauakõned . Sest nende najal püsib asundus , püsib Veneriik ja ühes temaga maailm . Imelik inimelukas oleks see , kes võtab põlata säendseid mehi ! Jah , köster Miku oli juba igivana mees , lihtne ja maavillane , küllap ka omade vastu nõudlikkus ise . ... sündinud sel Issanda aastal meie külas üheksa , surnud viis hinge ... ... sündinud üksteistkümmend , surnud neli hinge ... ... sündinud seitse , surnud kolm hinge ... ... sündinud kümme , surnud kuus hinge ... Seda võis arvata , vanaisa Miku istub jälle lahtise akna all , kust lumemäed läbi ööpimedagi tuppa paistavad , ja lehitseb tema enda alustatud ja peetud meetrikaraamatut . Kristjan kuulatas senikaua , kuni tundis sõõrmeis mõnusat suitsulõhna - praegu pole susnivinu aeg , Nadia oli elus ja talle pärast suurpidu muude toimetuste kõrval leilisauna valmis kütnud . Küllap kerise raskelt hõõgpunaseks ajanud ning valjuvõitu loorberi viha kappa likkugi torganud . Kui aga Kristjan üle saunaläve astus , tabasid silmad kõigepealt heledat pesupampu , seebitükki , mererohtudest nuustikut ning poisipõlves maakuulajana ostetud kolmekopikalist , peres üsna õblukeseks kulunud pimsskivitükki . Aga tema nina tundis veel midagi , millest sai süda eriti koduhellaks , sest Nadia oli mehe äraolekul mitte Kreegikülla , vaid oma vaikival moel tuhatkond jalga üles mägedesse lipanud ja sealt noore kaseviha alla toonud , nõnda et selle lõhn Kristjanile Aišha mäekurusse tõusu eelõhtut meenutas . ... sündinud kaksteistkümmend , surnud neli ... ... sündinud kaheksa , surnud pole kedagi ... ... sündinud üksteistkümmend , surnud kolm ... Jne. Aamen - tõesti ! Vaikne külakrooniku ümin , mis andis toa juurest teada , et sünnil on tugevam ülekaal kui surmal , viib meie saaga otsakorrale . Eedu jaoks oli tähtis üks pilt : mööda lahevett , mis ei olnudki nagu vesi , vaid selge taevas ise , libises roheliselt-hõbedaselt helklev pilv ; üha kaugemale temast , üha pisemaks , ja sedamööda kasvas üha suuremaks igatsus tema sees . Kui vana ta siis oli , kui ta seal kadakate varjus seisis ja pilve kaugenemist jälgis ? Õige väike , sest tal polnud veel vaja kummarduda , et end põõsaste vahele peita . Kuid vanus ei olnud üldse tähtis , sest see pilt ja too tunne tema sees olid kui ajatud - ta kandis neid üha endas ja tema kasva- misega need ei muutunud tema sees . Ta teadis küll , juba tookord väikesena seal seistes , et see polnud mingi ime , vaid noor kask , mille Kalda Anton oli oma paati püsti ajanud . Ise ta istus seal all oma Einarti ja Astridiga - Eed tundis nad ära , ka nii kauge maa pealt . Ent seda imelisem oli vaadata , kuidas too kohev-rohetav- sädelev puri neid tasa üle lahevee taevasse kandis ... Kalda asus kõrgendikul . Kõrgendik oli vaevumärgatav , ometi võis tunda , ükskõik kustpoolt lähenedes , et liigud tasapisi kõrgemale . Kalda asus suure metsa veerel ; lõuna pool lage põld , läänes ja põhjas maadligi kadakate väljad . Tugevad meretuuled tuhisesid tast aina üle - noor kuusehekk ei suutnud veel kaitset pakkuda . Virva jäi üsna metsa sisse . Tammed , kased , kõrged saared tungisid igast küljest peale , tahtes teda lämmatada . Kalda Anton ütles tihtipeale : " Teil on hea soe nagu pesas - meil viib tuul kõrvad peast ! " Aga Eedu meelest ütles Anton seda vaid temale lohutuseks , sest Eed ei kartnud tuult ega päikest ega lagedat maad . Tema kartis pimedust , vaikust , igasuguseid soppe ja nurgataguseid , kõrgete puude varju ja pimedat reheahjupealset . Ta nuusutas meretuult . See oli peaaegu nii , nagu oleks hammustanud värskelt hapendatud kurki . Tuul olekski nagu puhunud selleks , et teha Kaldal kõik puhtaks ja kargeks ning ajada kõik musta , kurja Virvale kokku . " Minule meeldib teil rohkem , " vastas ta enamasti Antonile , " teil ei ole reheahju ! " " Reheahi on ju küll hea asi , " imestas Anton , " suur ja soe nagu ema kõht ... " Vahel ta ütles : " Vaat kui hea on pimedas sooja ahju peal magada - sinna võiks magama jäädagi ! " Vahel ütles : " Eks ju ole mõnus küdeva ahju ees tulle vahtida - ei meie linnaahjude ees saa niiviisi istuda ja tulle vahtida , selle suu tuleb kohe praokile lükata , kui tahad tuppa sooja saada ! " Nende väidete peale ei kostnud Eed enam midagi . Liiga keerulised olnuksid tema vastuväited . Ta oskas neid mõelda ja tunda , ent mitte valjusti välja öelda . Ta teadis küll , kuidas kassipojad ja põrsad ema kõhust välja tulevad . Ja loomulikult tulid nii inimeselapsedki . Ta oli mitu korda mõelnud , kui pime ja kole võib seal sees olla . Pealegi oli tema ema väljastpooltki kole ja Eed häbenes teda . Ka seostus reheahi harva mõnusa soojusega . Neil köeti ahju harva - õige külmal ajal ja siis ka vaid laupäeviti , Enamasti ajas reheahi ta poole oma koledat musta suud pärani ja ülevalt pea kohalt kollitas ahjupealne pimedus , ja ahjukülg , kui kogemata selle vastu puutusid , oli isemoodi nätskelt külm nagu surnud sea ihu . Laupäeviti küttis ema ahju ja ütles siis rahulolevalt : " No nüüd on ta kuum kui põrguauk ! " Ja kui Eed siis ahju ette seisis ning püüdis sinna sisse vaadata , tundus talle , nagu püüaks tuli teda endasse ahmida justkui putukat või lehte , ning ta põgenes . Vanaema istus tihtipeale ahju suu ees , ükskõik kas see siis mustas või lõkendas . Vahel pomises ta sinna kurja ja needusi , vahel palus ahju käest andeks , vahel lihtsalt vaatas sinna pingsalt , nagu näeks seal midagi , nii nagu ema vahtis raamatusse . Vanaema ja Kalda Anton olid mõlemad julged , sest nad ei kartnud reheahju , ent Kalda Anton oli julgem - tema ei kartnud ka jumalat mitte . " Kas sina kardad jumalat ? " oli Eed temalt ükskord küsinud . " Mis ma tast kardan , " ütles Anton , " kui teda pole , mis ma tast siis kardan . Aga kui ta on , siis on ta ise mu teinud , mis ma tast siis kardan . " Ükskord jälgis Eed kõrvalt , kuidas vanaema jälle ahjusuu ees istus ja palus jumalat oma viha nende pealt ära pöörata . " Mis sa tast kardad , kui ta su teinud on ? " küsis Eed . " Kedast ? ! " küsis vanaema nagu kohkudes , justkui ta poleks teadnud , et Eed ta kõrval seisab . " Jumalat , noh , " ütles Eed pisut tõrksalt selgituseks - millegipärast ta häbenes veidi seda sõna , " mis sa tast kardad , kui ta ise su niisuguse teinud on ? " Vanaema ei vastanud midagi , vangutas vaid pead . Ent paistis , et hiljem sai sellest talle põhiküsimus . Kuidas küll laps oskab niiviisi küsida - imestas ta - , ja Eed ei tulnud selle peale , et seletada , kes tegelikult oli niiviisi arutlenud . Tõepoolest , on ta teinud nii minu kui kuradi , siis on ju tema ise süüdi , kui ma midagi paha teen ... Aga teisalt , kui inimene mingi asja valmis saab ja see ta meelest ebaõnnestunud on , püüab ta seda ära hävitada - võib-olla sõdib jumal niisamuti kurjagagi ? Umbes nii püüdis vanaema vahel emaga arutleda , ent sai viimaselt mõlemale küsimuse poolele ikka ühesuguse vastuse : " Noneh , eks ta nii ole ... " " Sinuga ei saa ka midagi arutada , " pahandas siis vanaema , " ise istud muudkui ninapidi raamatus , aga midagi rääkida ei mõista ! " Eed oleks tahtnud vanaema lohutada , et tema mõistaks rääkida , sest tema arutles ju tihtipeale taolisi asju . Ent ta arutles neid endamisi , kuidagi teisiti , sõnadeta . Ta ei osanud vanaemale isegi seda seletada , et kui vaid saaks rääkida sõnadeta , võiks ta küll vanaemaga neid asju arutada . Enne kui ta jõudis õppida kõike seda välja ütlema , vanaema suri . Eed ei osanud jumalat karta . Too tundus selleks liiga suur . Kui temast kõik asjad välja tulid , pidi ta väga suur olema . Väga suuri asju Eed ei kartnud . Oleks reheahi olnud hiigelsuur nagu mägi , poleks ta ehk sedagi kartnud . Nii oli piksega . Kui too kusagil kaugel eemal kõue kõmistas , kostis see nagu hoiatus ja oli peaaegu sama hirmus kui hämar tuba . Kui aga välgud sähvisid just nagu siinsamas õues ja mürin ning raksatused kõrvu lukku ajasid , haaras see kõik Eedu endasse - ta oleks korraga olnud justkui pisike pikse sees ja suur pikne ise ja kõik kokku oli üks vabisev vaimustus . " Sina oled ka rumal laps , " sõitles teda vanaema , " äikest ei karda , aga kardad tillukest ämblikku ! " Ämblikuga oleks ta tõesti pidanud olema harjunud , sest ämblikke oli ju kõikjal . Suvel kudusid nad oma kleepuvaid võrke kadakate-vaheliste teeradade kohale , talvel varitsesid rehetoa hämarais nurkades . Nad ronisid välja ahjupuude vahelt ja riputasid oma võrgud akende kohale . Õhtuti tuli olla väga hoolas ja nõuda , et ema või vanaema kontrolliksid lambivalgel , kas mõni neist ei varitse padjal või tekil või voodi kohal seinal ... Igasugused kollid ja tondid ja kodukäijad , kellest vanaema vahel õhtuti vestis , olid jubedad , ent nende eest võis varju leida , kui kerisid end paksu teki sisse keraks , nii et nad kusagilt sind haarata ei saaks , ei juukseid , jalgu ... Ainult silmad võisid välja jääda ja pidid jääma , sest Eedul oli tunne , et koll põgeneb , kui saad talle otsa vaadata , et koll võib ainult salaja haarata . Ämblik oli hirmsam - talle ei aidanud silmavaade ja ta võis varitseda teki sees . Tundus , nagu tahaks ta astla Eedule sisse torgata ja oma koledat mürki temasse süstida ja imeda ta tühjaks kestaks nagu kärbse , ise sealjuures hiiglaseks paisudes , ja samal ajal oli tunne , nagu valvaks ta võimalust , et joosta Eedule kurku ja seal sees muuta ta endasuguseks koletiseks . Emal oli hea elu - tema ei kartnud midagi . Kui Eed karjus ja nõudis , et ta ämbliku ära tapaks - Eed karjus väga harva , vaid siis , kui mõni ämblik ähvardas talle kallale tungida - , ei hakanud ema seda tapma , võttis lihtsalt lapi sisse ja viis välja , või talvel külmal ajal pliidi juurde hagude vahele . Aga lapi sisse võttis ta ämbliku mitte seepärast , et ta toda oleks kartnud , vaid näppude vahel oleks ta võinud ämbliku ehk kogemata puruks muljuda . Nii tegi ämblikuga ka vanaema . Ent tema oskas seletada , miks ta ämblikku ei tapa - et sellest võib õnnetust tulla . Ema ei osanud üldse niiviisi seletada , ütles vaid - mis ma tast ikka tapan . Ema ei kartnud ka kolle . Vanaemaga oli hea magama jääda , vanaema liigutas voodi kohal käsi - see oli natuke kole , kui ta harali , konksus sõrmed Eedu silmade kohal liikusid , ent Eed teadis , et kollidele on see veel palju koledam - , siis pomises ta midagi ja ütles : " Noh , nüüd võid rahulikult magada , nüüd ei saa ükski koll sulle kallale ! " , ja see oli kindel . Aga ema ütles lihtsalt , et kolle pole olemas . Kui Eed vaidles vastu , et vanaema ütleb kolle olevat , ja nurus tuld põlema jätta , ütles ema justkui tema narrimiseks : " Pimedas on ju julgem olla , ega koll sind pimedas üles leia ! " Ja vanaemale ütles ta vahel : " Kui sa selle raamatu läbi loeksid , siis sa usuksid küll , et jumalat pole olemas ! " Aga vanaema vastas seepeale : " Nojah , kui sa niiviisi elad oma päevad ära , et sa midagi ei tee , siis sa muidugi võid uskuda , et jumalat pole ! " " Kuidas ei tee , " vaidles ema vastu , " päevad läbi rakendan ! Päeva läbi ole kolhoositööl , siis veel oma tööd otsa - oled sina ahju kütnud või puid või heina teinud ? ! Ütled , et ma muudkui loen . Aga kui ma saan päevas pool tundi raamatusse vaadata !... " " Ega need ole teod , mis sa teed , need on tööd , " ütles vanaema . " Kui sa päevad läbi aga oma tuima tööd teed , mis sul siis karta ! Siis sul ükskõik , on jumalat või pole . Aga kui sa tegusid teed , siis pead mõtlema , on see halb tegu , või kas on selle eest kedagi karistamas ... " Nii et ema polnud julge mitte tarkusest nagu Kalda Anton , vaid oma tuimusest ja rumalusest . Ega raamatud mõistust pähe tee - ütles vanaema ikka . Kuid kooli sundis Eedu temagi . Ta ütles vaid : " Ära sa usu , mis sulle seal räägitakse , aga ära vastu ka vaidle , kiida aga muudkui järgi ... " Ometi hakkas Eed koolis tõsiselt sellele mõtlema , et raamatuid ja õpetajaid uskudes oleks hulga kergem elada . Siis võib uskuda vaid seda , mida oma silmaga näeb või kõrvaga kuuleb või sõrmega tunneb ja mida igasugused aparaadid on mõõtnud ning välja selgitanud - nagu õpetaja seletas . Siis võiks ka julgesti valetada , kasvõi varastada , ämblikke tappa ja loomi piinata - poleks karta , et keegi kusagilt kõrgelt su musti tegusid jälgib ja need enesele üles märgib ; peaasi kui saad kõike seda teiste eest salaja teha . Talle tundus , et kui ta saaks vanaema ümber veenda , siis võiks ta ka ise julgesti uskuda , et jumalat pole . Nii teatas ta ühel päeval vanaemale : " Teadlased on kindlaks teinud , et jumalat pole olemas . " See oli kaalukas lause , sest sõna " teadlased " ütleb juba ise , et tegemist on inimestega , kes kõike teavad . " Mismoodi ? " küsis vanaema . " Noh , nad on mõõtnud igasugu aparaatidega ... " " Ahaa , " ütles vanaema ja jäi tükiks ajaks vait . Kas nüüd pidi siis Virvalgi uus elu algama ? Kas loobub vanaema oma vestlustest ahjusuuga ? Eedule tundus , nagu võiks Virval siis sama heledaks minna kui Kaldal . Vanaema pööras tõesti oma pilgu ahjusuult , ent ta pööras selle Eedu sisse . Ta vaatas Eedu nii , nagu ta kunagi polnud teda vaadanud , vaid ikka ainult teisi inimesi : ta pilklikult pilukil silmad oleksid nagu Eedu sisemust katsunud . Neile oli raske vastu vaadata . See olnuks võimatu , kui Eedu seljataga poleks seisnud kool , raamatud , teadlased oma aparaatidega ... " Aga kui nad pole osanud säärast aparaati teha , millega saaks jumalat vaadata ? " küsis vanaema viimaks . Selle peale ei osanud Eed midagi kosta ja tal oli heameel , kui vanaema oma pilgu tagasi ahjusuhu pööras . Eed leidis lahenduse päris iseenesest - kaksikusus . Oma pahategusid maha salates oli hea uskuda teadlasi . Aga õhtul voodis oli siiski hea lasta vanaemal enda kohal pomiseda . Nüüd ei nõudnud ta seda ainult hirmu pärast , vaid selle läbi pidi vanaema uskuma , et Eed ei ole temast päriselt ära pööranud , ema , kooli ja teadlaste poole , et Eed on ikka tema poolt . Ja ta ei tahtnud , et vanaema oleks jälle niiviisi tema sisse vaadanud nagu tookord . Vahel vanaema kurtis emale või mõnele külainimesele , kes oli tema juurde abi saama tulnud , et kool ajab inimesed hukka , ja heitis ise vilksamisi pilgu Eedu poole , aga Eed pööras oma silmad siis kähku ära . Ta kahtles , kas vanaema pole mitte jälile saanud tema kaksikusule . Vanaema juures käidi tihti abi saamas : kui uss oli hammustanud või laps või vasikas hakkas ilmale tulema , või mõni raskem tõbi kallale tuli ... Enne minekut pidi ta alati riidlema - mis te minu juurde kipute , nüüd ju arstid . Kus sa seda arsti siin võtad , enne lõped ära , kui arst kohale jõuab - öeldi vastu . Jah , arstil on paberid , kui tema kätte ära lõped , pole sest midagi , aga kui minu kätte lõped , joostakse kaebama - riidles vanaema edasi . Vahel tuligi mõni teda ähvardama . Mitte keegi neist , keda ta oli ravida püüdnud ja kellele ravi ei aidanud - sel puhul ütles ta ise : " Minu jõud siia peale ei hakka ... " , ja seda öeldes paistis vanaema ise nii väike , kössis , jõuetu , et Eedul oli tast hale . Kaks aastat hiljem pöördusin Itaaliasse tagasi ja külastasin ka traagiliselt hukkunud hertsogi luksuslikku mausoleumi Serralongas . Endastmõistetavalt on see inimene jäänud tänaseni nii mulle kui ka teistele mu ajakaaslastele seitsme pitseriga suletud saladuseks . Nüüd , kui eespool kirjeldatud sündmustest on möödunud , juba rohkem kui kolm aastakümmet ja minust on saanud põdur rauk , vaatan ma kõigele sellele , mis siis toimus , hoopis erineva pilguga kui toona , nooruspäevil . Praegu paistab mulle , et ilma igasuguse kahtluseta oli hertsog Fabiano seotud musta maagiaga ja võib-olla koguni hauataguste jõududega , sest tema võime ennustada täiesti täpselt eelseisvaid sündmusi on leidnud kinnitust sadade tunnistajate poolt . Lugu , mille hertsog Fabiano mulle 1512-ndal aastal 1945-nda aasta entsüklopeediast jutustas , ei tundu mulle enam nii võimatuna ja veidrana kui siis , kui noore mehena seda kuulsin . Olen vahepeal puutunud kokku paljude kummaliste ja võigaste saladustega ja tean nüüd , oma vanaduspäevil , et miski ei ole võimalikum kui see , mis on näiliselt täiesti võimatu . Ka palju sellest , mida hertsog Fabiano mulle tol sügisööl aastal 1512 ennustas järgneva nelja ja poole sajandi sündmuste kohta , on juba täitunud . Kaks aastat peale hertsog Fabiano traagilist surma , 1517-nda aasta sügisel , lõi saksa augustiinimunk Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 vaidluslauset indulgentside müümise vastu ja sellega algas meie Pühale Katoliku Kirikule niivõrd saatuslik reformatsiooniajastu , mille vältel on ketserliku protestantismi võrkudesse langenud juba palju maid ja rahvaid . Ühe firenzelase Amerigo Vespucci väited , et läänes ookeani taga on avastatud sootuks uus hiiglaslik kontinent , on nüüd , 1550-ndatel aastatel , lõpuks üldist uskumust leidnud ja seda kontinenti nimetatakse signor Vespucci eesnime järgi Ameerikaks . Ka hertsog Fabiano ennustus selle kohta , et Saksamaa põhjaosas tekib Brandenburg ! markkrahvkonna alusel varsti üks võimas riik , mis mõnesaja aasta pärast ühendab kõik Saksamaa riigid oma võimu alla , on täitumas , sest 1525-ndal aastal likvideeriti lõplikult Teutooni Ordu Ida-Preisimaal ja see ulatuslik territoorium ühendati hiljem Brandenburgi markkrahvkonnaga , mis kannab nüüd Preisi kuurvürstiriigi nimetust . Seepärast ma usun , et hertsog Fabiano rääkis mulle tõtt järgneva nelja ja poole sajandi sündmuste kohta , ja ma tänan vaid Jumalat , et suren enne aastat 1600 ega näe eelseisvate julmade sajandite verist bakhanaali . Desmond McIvery oli juba kohe Hollywoodi saabudes hakanud unistama oma iseseisvast filmistuudiost , sest pidas ennast väga andekaks kunstnikuks ja palgatöö mõne suurfirma bürokraatlikus mehhanismis tundus talle mitte ainult ajaraiskamisena , vaid koguni tema suure loomingulise talendi mõnitusena . Seepärast vahetas ta ka töökohti tihti - läks << Paramounti >> juurest üle << 20-th Century Foxi >> ja pool aastat hiljem , peale ägedat tüli ühe põikpäise produtsen- diga , asus tööle << Metro-Goldwyn-Mayeri >> stuudiotesse , kuni << Warner Brothers >> ta aasta pärast TV-vesternide tootmiseks enda juurde kutsus . Ta oli kõikjal teretulnud , sest oli tõesti andekas inimene , kuigi liialdatud eneseväärikustundega ja nn. raske iseloomuga , mis tegi koostöö ebamugavaks . Unistus isiklikust filmikompaniist püsis aga innustava majakatulena vaimusilma ees . Hoolimata faktist , et ta oli suutnud kõrvale panna umbes 100000 dollarit , näis selle eesmärgi saavutamine iga aastaga üha ebareaalsemaks muutuvat . Oma näruse saja tuhandega ei olnud tal mingit väljavaadet isegi mõnes suuremas filmikompaniis kompanjoniks saada , sest Wall Street opereeris 1970-ndatel aastatel Ameerika filmiturul juba märksa suuremate summadega . Ootamatu pööre tuli ühel kuumal suvepäeval aastal 1974 , mil ta koos paljude teiste Hollywoodi kunstnike , näitlejate ja režissööridega võttis osa party'st kunagise superstaari Floria Grantfieldi luksusjahil Sacramento lahes . Floria Grantfield oli olnud Greta Garbo ja Joan Crawfordi kõrval üks ülemaailmse kuulsusega Hollywoodi iidoleid , kelle filmide kassarekordid sõjaeelsetel aastatel nii filmikompaniisid kui ka teda ennast kullaga üle puistasid . Floria kuulsus aga oli nüüd kadunud koos ta nooruse ja kaunidusega . Järele oli jäänud vaid sadestus kunagisest kullavihmast ja kirglik soov olla kõigele vaatamata Hollywoodi seltskonna << first lady >> . Vastuvõtud ja garden-party'd ta paleetaolises majas Felton Avenue'1 ja luksusjahil << Francesca >> ( see oli nimetatud Floria hiilgerolli järgi suurfilmis << Francesca da Rimini >> ) olid tuntud otse idamaiselt pimestava luksuse poolest . Kogu filmimetropoli prominents kogunes sinna koos välismaiste kuulsustega . Nii kohtas siis ka Desmond McIvery tol päikesepaistelisel juulipäeval seal maailmakuulsat itaalia režissööri , novaatorit ja eksperimentalisti Schino De Farentist ja ta abikaasat , itaalia Cinecitt ? üht menukamat tähte Gianna Loffoficidat . Too kuulus abielupaar oli teadmata põhjusel olnud sunnitud lahkuma Itaaliast ja viibis nüüd juba teist aastat välismaal . Oli levinud mitmesuguseid kuulujutte nende kohta . Ühed väitsid , et De Farentis ja Loffoficida pidid oma kodumaalt lahkuma pornograafiliste filmide salajase tootmise pärast nende stuudios Rooma lähedal , teised aga sosistasid De Farentise varjatud suhetest ultrapahempoolsete terroristidega - mitmesuguste mauistlike rühmitustega , kes olid toime pannud mitu pommiplahvatust ja keda pururikas ekstsentrik De Farentis olevat suuremate summadega finantseerinud . << Vaba >> Ameerika koorekiht mõistagi ei lasknud ennast häirida oma seltskondlikes kontaktides selle välismaise multimiljonäriga , sest kui De Farentisel puudusid ka kõik muud voorused , siis oli tal ometi piiramatul hulgal ameeriklaste jaoks kõige tähtsamat voorust , nimelt raha . Selle kuulsa või kurikuulsa abielupaariga tutvuski Desmond tol päeval Floria Grantfieldi luksusjahil ja leidis , et Schino ja Gianna on üllatavalt sõbralikud ja vastutulelikud inimesed , kes täielikult jagavad Desmondi kunstilise kreedo põhiprintsiipe . Kõik kolm olid ühel arvamusel , et tänapäeva filmikunst on takerdunud rutiini ja bürokraatia rappa ja et on vaja värsket tuult , mis lennutaks filisterlikkuse surilina kineastide ajudelt . De Farentis rääkis tunnustavalt Desmondi senisest tööst , eriti filmidest << Mõrv Colorados >> ja << Kummitus kägistab >> , ning tegi ettepaneku asutada ühine filmikompanii , kusjuures McIveryle - hoolimata ta tühisest sajatuhandelisest kapitalist - kuuluks 30% aktsiatest . << Teie talent on väärt miljoneid ! >> kommenteeris De Farentis oma suuremeelset ettepanekut , ja kui luksusjaht jõudis sadamasse , sõidutas ta Desmondi Rolls Royce'iga oma mägivillasse , mille ta oli üürinud poole miljoni dollari eest ja mis varem oli kuulunud Gary Cooperile . Nad arutasid peaaegu kuni keskööni villa luksuslikus võõrastetoas martiini ja viski juures kompanii loomisega seotud küsimusi , ja oleks kindlasti joonud sinasõprustki , kui inglise keeles üldse sinatamine olnuks võimalik . Et see aga võimalik polnud , siis nimetasid De Farentis ja Loffoficida koosviibimise ajal McIveryt Des'iks ja viimane kutsus oina uusi sõpru Schinoks ja Giannaks . Kuna Loffoficida oli tuntud ka kui andekas stsenarist ja oli kirjutanud stsenaariumid oma abikaasa paljudele filmidele , kõneles too pimestav lõunamaine iludus , kelle mustade silmade hüpnotiseeriva mõju alla Desmond peagi sattus , oma kavadest nende uue stuudio esimese filmi puhuks . << See peab olema film vampiiridest , >> seletas ta innukalt , ise marihuaanasigaretti suitsetades . << Mitte vulgaarne õudusfilm Frankensteini ja Wheatley stiilis , vaid filosoofiline chef-d'¿uvre , mis nagu sümboolses kõverpeeglis väljendab meie apokalüptilise ajastu sisemist seost ürgse õudusmüstikaga . >> Desmondile ei tulnud sellise teema käsitlemine erilise üllatusena , sest juba villasse sisenedes oli ta imestuse ja õudusega märganud seintel mitmesuguseid maale ja litograafiaid vampiiridest ja nende ohvritest , ja ta nõustus meeleldi Gianna kooljahõngulise ideega . Veidi peale keskööd ta lahkus , leppinud kokku , et nad kohtuvad järgmisel päeval advokaadifirma << Bartlett , Bartlett & Warrington >> kontoris High Streetil , et kirjutada alla filmikompanii asutamise lepingule . De Farentise autojuht , hiiglaslik sitsiillane Ruggiero , kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt , sõidutas Desmondi koju oma peremehe Rolls Royce'iga . Äsjaste erutavate sündmuste ja ilmselt ka ülikülluses tarvitatud alkoholi mõjul jäi Desmond voodisse heites kohe magama , kuid uni oli rahutu . Igasugused koletised jälitasid teda painajalikes unenäokatketes , kuid siis selgines pilt veidi ja ta leidis end järsku oma kodulinnas Cullingfordis , väikeses provintsilinnas Põhja-Carolina osariigis , kus oli möödunud ta lapsepõlv ja kust ta oli lahkunud juba veerand sajandit tagasi . Ta oli linnakese peaväljakul ja ajas taga mingit musta hiigelpalli . Kõik oli sellel väljakul nii nagu ta lapsepõlve päevil . Metodistikiriku vastas asus vana Sam 0'Chady toiduainekauplus mingi Chicago konservifirma eredate reklaamplakatitega ja selle kõrval , otse Main Streeti nurgal , miss Jenkinsi pühapäevakool , kus ka tema oli pidanud oma usklike vanemate tahtel kibedas vaevas pähe tuupima nii palju piiblisalme . Sellest hoolimata oli unenäos kõik kuidagi õudne ja ebatavaline . See oli nagu surnute linn . Linn , mida enam ei olnud selle endisel kujul ja mis eksisteeris vaid tema , Des McIvery palavikulises ajus ... Ta ajab taga tohutut musta palli , kuid see veereb Sam 0'Chady kaupluse uksest sisse . Ta jookseb sellele järele , kuid vana punasenäolise ja kiilaspäise Sami asemel on leti taga De Farentis , kes seisab liikumatult nagu vahakuju ja silmitseb teda . Ta tunneb seletamatut hirmu ja jookseb kauplusest välja . Miss Jenkins , pedantlik ja vali vanapiiga , kelle ees ta ! on alati hirm olnud , tundub taile nüüd kaitseinglina ja ta avab innukalt pühapäevakooli ukse . Nagu ussist nõelatuna põrkab ta tagasi , sest mööda poolpimedat koridori läheneb talle aeglaselt Gianna Loffoficida , saatanlik lõõm silmades . Ta on riietatud miss Jenkinsi vanamoodsasse musta kleiti ja kannab ammu moest läinud soengut , nagu kandsid provintslannad Desmondi lapse- põlves , kuid lõunamaiselt tõmmu nägu ja müstilis-saatanlik pilk kuuluvad itaalia filmitähele ... Õudselt karjatades pistab Desmond jooksu . Ainult põgeneda , eemale sellest saatanlikust košmaarist , kus ähvardatakse teda kägistada ! Kas või maa alla ! Kiriku taga näeb ta järsku üht pooleldi avatud raudust , kisub selle lahti ja siseneb mingisse pimedasse maa-alusesse käiku . Ta jookseb nagu meeletu teadmata suunas . Kohati muutub käik madalaks , ta lööb pea vastu lage ja saab edasi liikuda vaid kummardudes . Siis avardub kaik jälle . Kaugusest näeb ta mingit ähmast valguskuma ja astub sisse ühte poolhämarasse rotundi . Taile tulevad vastu Schino De Farentis ja Gianna Loffoficida , mõlemad elegantses õhturiietuses , ja Gianna küsib : << Hei , Des , kuidas meeldis teile meie uus film ? >> Desrnond karjatab õudselt ja ärkab . Mehaaniliselt vajutab ta käsi lülitile öölaual ja tuba täitub maheda oranži valgusega . Ta ei suuda ikka veel uskuda , et kõik see üleelatud õudus oli vaid painajalik uni , ja võbiseb hirmust , keha üleni kaetud higiga . Lõpuks ta siiski veidi rahuneb , tõuseb voodist ja kallab endale viskit soodata . Käib paljajalu mööda tuba ja tajub , et ei suuda siiski vabaneda hirmust . Kogu tuba , ta tavaline rahulik magamistuba , on järsku täis seletamatut õudust . << Välja siit ! Välja siit ! >> taob kinnismõte läbi pea . Täna ööse ! ei suuda ta selles toas hetkegi magada , otsustab ta ja hakkab riietuma . Ta peab minema välja , hingama värsket õhku , see on ainus tõsiasi , milles ta on nüüd kaljukindel . Ta lukustab ukse ja astub õue . Taevas on kattunud tiheda pilvelooriga , on hakanud tibutama vihma . Garaaži juures peatub ta hetkeks , läheb siis majja tagasi ja võtab autovõtmed . Väike sõit läbi öise Hollywoodi ei tee halba , otsustab ta ja käivitab oma Cadillaci mootori . Hääletult libiseb roosa voolujooneline auto pehmetel kummidel vihmast läikivale asfaltsõiduteele ja Desmondile tundub , nagu ei juhiks tema sõidukit , vaid sõiduk teda . Endale märkamatult on ta võtnud suuna mäestikku viivale teele ja järsku näeb ta enda ees De Farentise villa luksuslikku fassaadi . Ta tahab pöörata kõrvaltänavasse ja sealt uuesti kesklinna poole , kuid loobub resigneeritult . Kui juba saatus või mingi muu üleloomulik jõud on tahtnud , et ta sellesse ümbrusse öösel satub , siis on igasugune vastupanu lootusetu , otsustab ta fatalistlikult ja peatab auto . Väljub sõidukist ja sammub marmormosaiigist teerada mööda villa ukseni . Kummalisel kombel ei ole see suletud . Ta siseneb esikusse , mis on valgustatud varjatud öölampide diskreetsest kumast , ja avab võõrastetoa ukse . Kõik on selles nii nagu mõni tund varem , kui ta siin koos De Farentise ja Loffoficidaga viskit jõi ja tulevikuplaane arutas . Kamina juures seisab Schino , viskiklaas käes ja ikka veel riietatud valgesse smokingisse nagu õhtul . << Hello , Des ! >> ütleb ta hästikasvatatud seltskonnainimesena , keda miski ei üllata ega häiri , ükskõikselt viisaka ? toonis . << Milline meeldiv üllatus ! Ma kutsun kohe Gianna , >> lisab ta , asetab pooltühja viskiklaasi kamina lähedusse mahogonlauale ja väljub väikese ukse kaudu tagaseinas . Desmond võpatab õudusest , kui näeb , et see on sama uks , mida ta nägi oma painajaunes , sama uks Cullingfordi kiriku seinas . Mingi vastupandamatu jõud sunnib teda ust avama ja sisenema tundmatusse ruumi . See on pime maa-alune käik , täpselt nii nagu unenäos ! Ta sööstab edasi ja teejuhiks on talle kuskil ees pimeduses välkuv De Farentise valge smoking . See on nagu põrgutuluke , mis meelitab soolaukasse eksinud rändajat , ja Desmond ei suuda peibutusele enam vastu panna Ta läheneb sellele nagu Boa Constrictori õudsetest silmadest hüpnotiseeritud küülik . Ta siseneb maa-alusesse rotundi ja tajub samal hetkel , kuidas Gianna Loffoficida embab teda oma siidpehmete kätega ja näitlejanna tulikuumad huuled hakkavad imema ta huultest verd . Ta teadvus on kadumas tugeva verekaotuse tõttu , sest see naine imeb oma kehasse ta verd nagu põrgupolüüp , kuid siiski on ta võimeline veel kuulma Loffoficida sosistatud sõnu : << Des , see meie uus film vampiiridest on imekaunis ! Sa oled suurepärane ohver ja su veri on maitsvam kui ühelgi teisel mehel . Tagurlikust Itaaliast olime sunnitud lahkuma vampiirluse pärast , sest Rooma paavst pani meid kirikuvande alla . Siin , vabas Ameerikas , on meil kõik teed avatud õnnele ja naudingule ! >> Kui esmaspäeval , 3-ndal novembril a. 1909 meie advokaadifirma omanik don Francisco Perrueltas kutsus mind oma luksuslikku kabinetti , arvasin ma , et pean jälle sõitma kas Andaluusiasse või Barcelonasse või koguni Portugali , sest alates möödunud aasta sügisest , mil ma peale Madridi ülikooli lõpetamist olin astunud selle firma teenistusse , oli mul tulnud peremehe käsul viibida paljudes Hispaania linnades ning paar korda isegi naaberriikides - Portugalis ja Prantsusmaal . Kunagi ei oleks ma aga uskunud tol kaunil sügishommikul , kui Puerta de Sol sädeles päikeses ja El Prado puiestiku sügisvärviline lehestik näis oma kirkuses just nagu väljalõigatuna mõnelt Murillo maalilt , et mul tuleb peatselt jätta kõik see kodumaine kaunidus maha ja rännata maailma otsa , sinna , kus valgekarvalised jääkarud möirgavad igaveses polaar- öös . Vähemalt nii kujutasin ma esimeses ehmatuses ette seda maad , kuhu don Francisco käskis mul sõita . << Tubli , >> lausutakse seepääle ja kisajale ulatatakse sigaret . << Aga mina mõtlesin juba , et sa tummaks oled jäänud . Olgu ... Võta suits ja kao mu silmist ... >> Paar meetrikest kirjeldatud sündmuskohast kaugemale on kogunenud kümmekond sõdurit . Nad istuvad üksteise kõrval koikudel ja muudkui naeravad . Ja ei tea , miks nad ei peakski naerma , kui Sergejev jällegi oma lõputuid ja niisama lõputult fantastilisi kalamehejutte pajatab . << ... kiskusin ja kakkusin nii , et higimullid otsaees , aga ei jõudnud mina seda suurt havi veest välja tõmmata . Ta oli nii jurakas , et nina oli juba poolteist meetrit vee pääl , aga silmi polnud veel ikka näha ... >> Kaugele kostab Sergejevi mahlakas bassihääl ja veel kaugemale hüüatus iga lookese lõpetusel : << Oh ema , vana lirva ! >> << Misjaoks sa oma ema kogu aeg sõimad ? >> küsis Henn temalt kord . << Aga kust ta mind siis sai , kui ta litsi ei löö ? Isa mul ju pole . >> Mida vastata ? Lihtne , selge ja raudne loogika . Henn oma napi baltlasearuga ei mõistnud selle pääle enam midagi pärida . Vahepääl , kui mõni ohvitser magalasse ilmub , hüpatakse vooditelt püsti ja tehakse nägu , just nagu oleks kapikese juurde asja . Ega sõdur voodil istuda tohi . See on keelatud . Istuma peab klassitubades pinkidel - niimoodi on nähtud ette . Kuid ega siis keelust hoolita . Tehakse ikka risti vastupidi . ... Igas normaalses inimeses on tung ilu järele . Kõik , mis kaunis , tõmbab pilke ja vahest just seetõttu silmitsevad mõned soldatid hardunud pilgul ühest ajakirjast väljalõigatud naisterahva pilti , mis peldikuukse kõrval käest kätte käib . Igaüks leiab selles kortsunud pildis midagi enese jaoks . Niisugused kenad naisterahvad ilmuvad tihtipääle öökappide ustele , nende sisemistele külgedele . Ette neid sõjaväemäärustik ei näe ja seetõttu kästakse pildid tavaliselt maha kiskuda . Kuid ei lähe kuigi palju aega , kui hävitatute asemele on ilmunud uued . Seepärast ongi öökapiuste sisemine pool liimist ja liimi külge kleepunud paberiribadest lausa kirju . Ja mitte ainult naisi ei kleebita sinna . Ka loodusvaateid , fotosid maalidest , loomadest , lastest ja ilusatest majadest . Need pildid on ainsad , millega sõdurid saavad leevendada oma tungi ilu poole , millest nad ametlikus korras ilma on jäetud . Kogu kasarmus pole ametlikult ainsatki pilti , maali või joonist , millel oleks kujutatud midagi pääle riigimeeste , lahingutehnika , väejuhtide ja hurraapatriotismist punetavate nägude . Sõdur on neist üheülbalistest plakatitest ja portreedest küllastunud . Ta tahaks näha ka midagi sellist , mis meenutaks talle kodu , loodust või naisi . Seda aga pole . Pole ette nähtud . Seepärast lähebki mõni soldat raamatukokku , võtab hunniku ajakirju ette , ja kui leiab säält meeldiva pildi , rebib selle ajakirjast välja . Ning kannab seda pilti oma taskus nädalate ja kuude kaupa . See on sõdurile nagu mingiks talismaniks . Eelmisel aastal tegi üks meistrimehest armeenlane , kes ehitusel tislerina töötas , ühele imeilusale merepildile raami ümber ning riputas selle Lenini tuppa seinale . Paar nädalat sai see sääl rippuda , siis saabus käsk : koristada see jamps . Selle paari nädalaga ei ilmunud pildile ega raamile ainsatki tolmukübet . Tõenäoliselt just see talle saatuslikuks saigi , sest ümberringi rippuvate stendide , riigijuhtide portreede ning väejuhtide piltide ees ei seisnud ealeski ainsat soldatit . Ja ka tolmu ei pühkinud neilt keegi . Selge , et merepilt sinna ei kõlvanud . Ta laostas sõdureid moraalselt ja eetiliselt . Henn Kuusk istub praegu oma isiklikul voodil ja kuulab poole kõrvaga ühe Kaspia järve äärest pärineva mehikese heietusi . Tolle isanda nimi on Arajev ja elukutselt on ta tomatikasvataja . Tomatit meenutab ka tema pale - trullakad põsed ja tomativärvi jume tekitab Hennus vahepääl tahtmise sinna hambad sisse lüüa . Arajev on fanaatik . Fanaatiline tomatikasvataja ning nende realiseerija ja muu teda ei huvita . Tema võhiklikkus mõnes teises eluvaldkonnas on piiritu . Ta paigutab oma kodumaa maakaardil südamerahuga Austraallasse , arvab , et Eestimaale sõiduks on vaja välispassi , ja usub , et valaskala on väljamõeldis . Aga see kõik ei tähenda veel sugugi , et ta oleks tume ka oma elukutses . Oh ei ... Näiteks võib Arajev kasvõi une päält äratatuna pidada maha kahetunnise loengu lõunamaa puuviljaturgudest . Ta teab täpselt nende asukohta , oskab neid ilmekalt kirjeldada , ja turgude hulk , mida ta tundvat näib , on piiritu . Vähemalt poolteist tuhat kilomeetrit kodukohast , ükskõik siis , mis suunas minna ( loomulikult NL piires ) , on talle teada absoluutselt kõik turud . Vähemalt sellised , kus kaubeldakse tomatitega . Henn on kindel , et kui kunagi luuakse tomatikasvatuse ministri ametikoht , siis Arajevist paremat kandidaati pole . Viimaks läheb Hennul hing täis . Arajev ajab noormehe oma juttudega tomatitest närvi . Siin neid saada pole ja kaaslase kuulamine on selge enesepiinamine . Ta ajab end püsti ja loivab peldikusse . See ruum on õhtustel aegadel klubiks . Siin suitsetatakse ( mõnikord tundide kaupa ) , istutakse põrandal , aetakse juttu või mõeldakse välja igasuguseid lollusi . Siia klubisse noored ei pääse . Nende sisseastumine on välistatud . Vaid vanakesed kuuluvad sellesse ja seepärast aetakse noored siit kiiresti välja . Õiendasid oma hädad ära - nüüd kao kus kurat . Ka praegu on ruumis vähemalt kümmekond soldatit , kes hoolega suitsu kisuvad ja omavahel juttu ajavad . Ka Henn paneb suitsu ette ja istub neljakandilisele vannitaolisele moodustisele , mis nähtud ette saabaste puhastamiseks . Noormees muigab ... Muigab , nähes peegli ees üht kummalist tüüpi . Mannekeeni , nagu seda isesorti inimest hüütakse . Too pikakasvuline loikam on midagi ilueedi ja eneseimetleja vahepäälset . Oma viie sentimeetri pikkusi harjaseid kammib päevas see neitsilik noormees vähemalt viiskümmend korda . Küll vasakule , küll paremale . Niisutab neid veega ning kammib ette ja taha . Sellegipoolest pole ta oma soenguga ealeski rahul . Aga igav tal ka pole ... Mannekeen nõustuks vist elama tünniski , kui tal sääl vaid peegel kaasas oleks . Peeglist võib ta oma lapergust silmnägu tundide kaupa imetleda , ilma et ta sellest väsiks . Vahel tõuseb ta öitigi ja läheb pesemisruumi oma näolappi imetlema . Uurib sääl mõtlikul pilgul silmavalgeid , keerutab peegli ees siia-sinna , vaatab ennast vasemalt ja paremalt , lükkab kammi läbi harjaste ja alles siis läheb kusele . Pääle nimetatud toimingut keerleb ta veel mõned minutid peegli ees , kammib end uuesti ja alles siis läheb magama . Henn on suitsu juba ära teinud ja kavatseb ruumist lahkuda , kui juhtub selline lugu . Akna pääl kõõlub üks sõdur ja kisub suitsu niimoodi , et tema pea on aknast väljas . Ning läheb siis vett viskama . Teistel jutlevatel soldatitel on arvatavasti külm hakanud ja üks neist lükkab akna kinni . Äsjane kõõluja tuleb tagasi ja pistab pea nagu aegluubis läbi klaaside . Klirin , oiged , lärm ja sõimlemine . Samas astub ruumi rooduvana , << Mine otsi uus klaas ... >> Koreikin lausub need sõnad õhtul kella üheksa ajal . Väljas on täielik pimedus ja kolmkümmend kraadi pakast , aga tema ütleb : << Mine otsi uus klaas . >> Kust peab süüdlane leidma uue klaasi ? << Ei ole minu asi , >> vastab Koreikin . << Aga olgu olla . Ümberpöörd ja sammu marss ! >> Vaene patune . Kust võtab ta selle klaasi ? Teda on kasvatatud Suvorovi vaimus . Et soldat peab suutma kõike . Ja see hing läheb ja leiabki selle klaasi . Kümmekonna minuti pärast marsib patuoinas tagasi pesemisruumi , klaas kaenla all . << Kust sa selle varastasid ? >> röögatab Koreikin . << Leidsin , seltsimees vanemleitnant . Leidsin nurga tagant . >> << Kas sa pead mind lollakaks või ? >> kisendab rooduvana seepääle . << Kas sõjaväelinnak on sinu arvates mõni klaasiladu ? >> Seda teab kaabakas isegi , et siin pole mingi klaasiladu . Ta nõustub sellegagi , et klaase siin tavaliselt mitte kusagil ei vedele , aga näe - täna siiski juhtus selline erand . Kistagu teda või tükkideks . Leidis ja kõik . << Jumala nimel , >> vannub see varganägu . << Ma võin kohta ka näidata . >> Koreikin saab aru , et kohta võib see suli talle tõepoolest näidata ja mitte ainult talle . Kelm viiks isegi trobikonna kindraleid esimese ettejuhtuva nurga taha , näitaks näpuga seina ja vannuks jumala nimel , et näete , siin see klaas oli . Henn läheb ruumist välja . Marsib Lenini tuppa ja istub ühele vabale kohale . Tema kõrval mängib üks noor malet . Russakoviga , kes seda mängu üldse ei mõista , aga sellele vaatamata kogu aeg mängida tahab . Ja kui teine ei taha , siis läheb rusikatega kallale . Samal ajal on ainus nupp , millest Russakovi mõistus üle käib , ettur . Tagumine rida on tema jaoks tundmatu maa . Eales pole nähtud , et ta mõne vankri , oda või ratsuga pääle harda silitamise midagi pääle oleks mõistnud hakata . Aga ta mängib ... << Ja starõi sahmatist , >> armastab ta maleratsu kõrvu närides ühele või teisele kaaslasele öelda . << Davai igrajem ... >> Ja häda sellele , kes ei taha . Või ei mõista ... Henn tahaks siit ära ... Ära nendest ruumidest , kus pole mingit võimalust millegagi tegelemiseks ja kus pole kohta , kus olla üksi . Kuid minna pole kuhugi . Kindla käega hoiab sõjajumal Mars kõrist neid , kes sattunud tema ikke alla . Ainus , mida ta sõdurile õhtusel ajal pääle sihitu uitlemise piki kasarmut lubab , on uni . Ja Henn Kuusk langetabki pea kätele ning püüab magama jääda . Sedasama teevad suselka põrandal kaks meest , kes peagi karauli peavad minema ning kellel seetõttu magamiseks ametlik voli . Sõdur peab karaulis ergas olema . Mitte mingil juhul ei tohi ta asuda valvepostile unisena , sest sellisel juhul võib ta sinna magama jääda , aga selle kasutavad imperialistlikud spioonid kohe ära . Aga et see piirist poolteise tuhande kilomeetri kaugusel asuv linn vaenlastest lausa kubiseb , on selge lollilegi . Ega siis ohvitserid karauli minejatele ilmaasjata südamele ei pane , et valvsust ei tohi unustada hetkekski . Dimitrijev ja Varlauskas on nende meeste nimed ja praegu magavad nad rahulikku und . Pisut enne kella kümmet peavad nad tõusma , vahetama mundri , ajama selga sineli ning asuma postile . Sääl on nad hambuni relvis . Lisaks tuhmjalt läikiva teraga täägile ja londilisele gaasimaskile on neil olemas isegi automaat . Jumala ehtne automaat , millel on ainult üks viga ja nimelt : sarvedes pole padruneid . Miks padruneid sõduritele , kes karaulis , ette pole nähtud , seda ei tea keegi , kuid roodu irvhambad kõnelevad , et asi olevat vägagi lihtne . Varasematel aegadel olnud karauulijate automaadisarvedes ka padrunid , kuid juhtunud nii , et mõningad nõrganärvilised isandad olevat unisest peast viirastusi hakanud nägema ja kukkunud igasuguse tühja-tähja pääle põmmutama . Nii kõmmutatud maha terve trobikond kassinahka pugenud diversante , lastud auklikuks mitu ilusat plakatit , ja mis kõige hullem - antud tina isegi ühele teatud ausambale , mis sõjaväelinnaku keskel . Suure miljonilinna elanikud tahavad vahepääl magada ka . Aga kuidas seda teha , kui siinsamas elamurajoonide vahel asuvas sõjaväelinnakus vahetpidamata sõda peetakse ja püsse paugutatakse ? Viimaks olevatki soldateid karauli ilma padruniteta hakatud saatma . Niimoodi kõnelevad sõdurid omavahel , kuid seda ei tea keegi , kui palju niisugustes juttudes tõtt on . ... Mõned unimütsid on roninud magama trepikotta . Läinud üles viiendale korrusele , kus asuvad kõikvõimalikud laod , heitnud sääl pikali ja jäänud magama . Talvistel aegadel on trepikoda praktiliselt ainukene koht , kus saab magada rahus ja vaikuses . Sinna üles ei ole kuulda koletut kisa , mis valitsemas alumistel korrustel . Suvel on muidugi lihtsam . Siis leiab ikka sõjaväelinnaku territooriumil mõne vaikse kohakese , kus lesida kuid talvel seda võimalust tänu pakasele pole . Ja nii tulebki trepikojas magada ... Aeg muudkui läheb . Vaikselt , omasoodu ja järjekindlalt . << Strooitsaaaa ! ! ! >> Mõne minuti pärast marsib rood koondkolonnis kasarmu ees siia-sinna ja laulab uhket laulu võidupäevast . Marsitakse kokku umbes kümmekond minutit ja see toiming kannab nimetust << õhtune jalutuskäik >> . Kasarmus toimub pääle seda õhtune loendus . Seejärel antakse käsklus : << Atboi ! >> Vahest kusagil riviväeosas peab sõdur tõepoolest neljakümne viie sekundiga teki alla saama , kuid siin seda sundust pole . Paar-kolm minutit on aega lahtirõivastumiseks ja linade vahele pugemiseks . Täna on kasarmus ka rooduvana ja seetõttu võivad suhtelise venitamise luksust lahtirõivastumisel maitsta isegi noored . Olgu see Koreikin nii järsk ja karm kui tahes , vahet tema sõdureil ei tee , Umbes kolme minuti pärast on mehed tekkide all . Üleval on vaid Moissenko ja kaks päevnikku , kes nüüd kasarmut koristama hakkavad . Neil tuleb kõik ruumid puhtaks pühkida ja pesta ning seejärel valvesse asuda . Üks neist peab seisma sissekäigu juures ning valvama , et keegi võõras kasarmusse ei tule . Ta seisab sääl kaks tundi , seejärel astub postile teine päevnik . Aga praegu nühivad nad mõlemad Moissenko hoolsa järelevalve all põrandaid . Peagi rooduvana lahkub ... Ning otsemaid tuleb meestele elu sisse . Alajevil kästakse üles tõusta , end korralikult riidesse panna ja siis uuesti lahti riietuda . Ühele vanakesele on nimelt silma hakanud , et Alajev ei riietunud << padjommi >> ajal neljakümne viie sekundiga . Nüüd peab ta tõestama , et suudab sedagi ... Lenini toast kostab hingeldust , matse ja allasurutud oigeid . Keegi õiendab sääl kellegagi päevaseid arveid , öö on selleks kõige sobivam aeg . Henn Kuusk pöörab end külili ja suleb silmad . Kusagilt kaugemalt kostab harja sahinat . Teisalt kraanivee solinat . Kusagil all paugub uks . Mõned soldatid ajavad omavahel juttu , keegi turtsatab naerma , naerule järgneb rõve sõim . Peagi saavad päevnikud oma tööga hakkama . Tuled kustuvad ... Ühtäkki tuleb Hennule meelde , et ta on unustanud täna õhtul taskukalendrisse risti teha . Tavaliselt on ta seda teinud . Tõmmanud möödunud päevale peale suure ja rasvase risti . Kuupäevale . Täna ta seda millegipärast ei teinud . Henn Kuusk ei tea , et sellesama risti teeb tema eest ära just praegusel hetkel ema . Kodus , tuhandete kilomeetrite kaugusel , ning teinud on ta seda igal õhtul . Otse Hennu vastas on aken . Säält näeb ta pimedust . Sedasama näeb ka noormehe ema , kui ta aknast välja vaatab . On öö . Carola ulpis meeltesegaduses . Sirutas käed välja haaramiseks - need olid raudrasked , ei allunud tahtele , maailm kerge nagu udu , midagi ei jäänud sõrmede vahele . Siis tuli hiidlaine ning tõstis ta harjale . Hoovus kiskus ta endaga kaasa , vajumine oli nagu kuristikku langemine . Carola haaras padja servast . See ei olnud uni ega ärkvelolek , vaid mingi vahepealne seisund , mis võis tähendada viirastust , pohmelust või algavat grippi . Äratuskell plärises pikalt ja talumatult , kuid Carolal ei jätkunud tahtejõudu nupule vajutamiseks . Jõudu tuli koguda . Kell on kuus . Tuleb minna kas tööle või polikliinikusse . Rajooniarst mõõdab temperatuuri . Carola katsus kaenlaalust ning püüdis pulssi tabada . Ta oskas oletada , et kolmekümne ja kolmekümne kuue piirides . Suremiseks palju , siniseks leheks vähe ! Carola Palutedre enesetunne , kui see ei tekita stetoskoobis kahtlasi kahinaid , ei maksa meedikute silmis midagi . Niikuinii kiputakse meelehäireid ja muid depressioone alkoholi süüks veeretama . Kuidas seletada arstile , et ta pruukis seda eile väga mõõdukalt ? Kummaline , mõtles Carola , kuidas minu isiklikud depressioonid langevad kokku kirjanik Priit Purde seisunditega . Ainus inimene , kes üldse midagi tähendab ... Peaks see vastik peavalu järele andma ! Üldse tähendavad mulle paljud inimesed midagi , näiteks tädi Jolanda , kes kindlasti hakkab kohe kaagutama . Carola tõmbas pahuralt džiinid jalga ja pulloveri selga . Kamm ei tahtnud juustest läbi käia ning peanahk oli hell . Ei , haigusele ei tohi mõteldagi ! Eilsest minnalaskmismeeleolust jäid filmikoopiad laost toomata . Klišeed segamini ja kõiges on süüdi moraalilagedad operaatorid ! Tsehhijuhataja Regina Tarum ütleks looritatult : lapsed , saage ometi aru , et meil on plaan ! Selle nimel pole mahti isegi hommikukohvi juua . Valveputka vanamees paneb minuti pealt kirja , millal keegi tuleb . Seda nõuab kaadriosakond . Kommunistliku töö eesrindlane Aino loeb peale Lenini sõnad : kõigist kunstidest on kõige tähtsam kinokunst ! Hommikukohvi kohta on tädi Jolandal oma arvamine . Seda peab jooma iga normaalne naisterahvas ! Esikus jooksis ta Jolandale sülle . Küllap kõbus tädi taipas midagi . << Kus siis nii , et ilma söömata ? Jälle tulid vastu hommikut ja jälle lõhnad juures ! >> << See on juukselakist , kulla tädi ! >> << Aga miks ma ei kuulnud pulverisaatori susinat ? >> << Sellepärast , et sa oled poolkurt . >> << Aga miks sa oled näost närtsinud nagu vana kõrtsieit ? >> Carola surus ennast tädi korpulentsest kogust mööda ja paugutas välisust . Nööpis trepikojas jope kinni . Tormas külmkargesse talvehommikusse , mis nagu parandanuks santi enesetunnet : Tundest tuleb lihtsalt üle olla . Selja taga oli kuulda , kuidas jäätunud köögiaken krigises ja üle hommikuvaikse tänava kaikus : << Taevas halasta ! >> - Taevas vist tõesti halastas , öösel , meenus Carolale , rühkis ta läbi tuisu . Nüüd keerlesid õhus harvad räitsakad ja majahoidjad töötasid lumelabidatega : kriips-kraaps ! Kellele seda lund üldse vaja ? Ainult suusatajatele . Carola oli selleks nädalaks määratud tehnoloogilise korra eest vastutavaks isikuks . Vastutavate isikute graafikud tulid tsehhi koos loosungiga : EFEKTIIVSUS JA KVALITEET . Tulid kõrgemalt poolt ja keegi ei tohtinud moonutada , näiteks : Elagu efektiivsus , olgu tervitatud kvaliteet ! Ideoloogiline valvetöötaja Aino Hammer ei sallinud hüüdlausete lörtsimist . Vastutava isikuna tuli enne tööpäeva algust keeta katlatäis seebilahu . Carola kiirendas sammu ning tundis , et tervis tuleb raashaaval tagasi . Kõige tervislikum on haigusele mitte mõtelda . Jolanda oleks poole tervem , kui ta juhiks mõtted kõrvale ühiskondlikult kasuliku leninliku laupäevaku presentkinnaste nõelumisega . Nüüd on ta ainult Carola kokk ja komblusevalvur . Carola jõudis tööpostile . Uksel seisis naeratav Tiina , Carolast viis aastat vanem nukunäoga kuldblondiin . Tsehhitüdrukuks liiga peen , õppijaks tuulepea , ideoloogiatöötajaks väikekodanlik , abielunaiseks liiga vabameelne . Ta arvas ennast Carolaga hingesugulaseks . Mõnes mõttes pidas see paika . Pühajärve-ekskursioonil hülgasid nad mõlemad loodusehimulise seltskonna ja seadsid sammud ETKVL-i rannarestorani poole . Eestimaa kauneim järv tähendas neile kahte tassi musta kohvi ja kahte rummikooki . Erinevat oli siiski rohkem kui ühist . Mitte ainult selles , et üks oli brünett ja teine blond , ehkki kasutasid sama firma juuksevärvi . Tiinale olid restoranid , baarid ja kohvikud loomulik keskkond ja eneseteostus . Carola külastas neid kohti niisama agarasti ning tõi sealt kaasa järjest süveneva tühjusetunde , nagu pilastaks ta iseennast . << Issand-tere-kui-varajane-sa-oled ! >> sädistas Tiina . Nähes Carola plassi jumet , muutus toon kaastundlikuks . << Vaeseke , sa oled vist haige ! Tahad , ma annan sulle analgiini ? Või sedalgiini ? - Issand , kõik on kotis segamini ! Ma ei teagi , mida sulle sisse söödan . >> Ta sobras oma rubiinpunases käekotis ja proovis suurt tabletti keeleotsaga . << See on vist Soome aspiriin . Pidavat aitama pohmeluse korral . Miks sa << Olümpiasse >> ei tulnud ? >> Ootamata Carola vastust , jutustas ta edasi : << Missugusest oivalisest õhtust sa ilma jäid ! Annel oli tuttav kelner tööl ja me saime kohe lauda . Poiss , kellega ma tantsisin , oli nii noor , ja ma valetasin ennast ERKI tudengiks , sest need ei pea olema teab kui targad . Suudad sa endale ette kujutada , Carola - see poiss oli süütu ! >> << Kas ta jäigi süütuks ? >> küsis Carola ükskõikselt . << Ei , aga tal polnud absoluutselt tehnikat . Ta lubas mulle helistada . Ma ei tea ... Üks minu sõbranje õpetas välja endast kümme aastat noorema ... ja kujuta endale ette , Carola : poiss sai niisugused armukrambid , et jättis õppimise pooleli . Paras talle ! >> << Miks paras ? >> << Kes käsib elu nii tõsiselt võtta ! Elu pole midagi muud kui iseenese rahuldamine . >> << Sina jäid ju rahuldamata ? >> << Ei , ma jäin delikaatseks ja aitasin niikaua , kuni sain oma osa ning poisist sai mees . - Usu mind , Carola : kunagi ei tohi kõike näkku ütelda , sest kui oled inimese psüühika ära rikkunud , toob ta kaela ainult sekeldusi ! - Söö tablett ära ja rüüpa vett peale ! - Issand , ma kuulen Regina samme ! Kui ta käsib Krista tööd teha , olgu delikaatsusel lõpp ! Ma tean ta abielutruudusest mõndagi pajatada . >> Tulid Regina , Aino , Krista ja Heiki . Ventilaator hakkas lõgisema . Carola päästis põrandal siuglevat filmilinti . Aino poolt tulid esimesed formaliinimolekulid ja Tiina köhatas ; tema on kõige allergilisem . Kollektiivlepingust kollektiivlepingusse nõuab Regina võimsamat ventilaatorit ja raamatupidajad vaidlevad vastu : niisuguse müra sees olevat võimatu keskenduda ! Peatehnoloog hoiatas vibratsiooni eest . Tiina käis demonstratiivselt kaks päeva gaasimaskiga , kuni lõpetas oma tembutamise soengu pärast . Kui köhida ja närtsida , siis üheskoos ! Mõttes olid nad kõik tsehhis viimast aastat , kuid see jäi mõtteks : nad ei osanud ühtegi kasulikku liigutust peale väntamise . Võrreldes kudumistelgedega on see väike ohver kodumaa altarile . Krista suunati kutsekoolist manufaktuuri . Seal hoiti temperatuurirežiimi mitte inimeste , vaid puuvillalõnga pärast - naine võib higistada , aga lõng ei tohi katkeda ! Aino tuli kummivabrikust . Seal oli jälgilt räpane ja haiski robustsem . Kui Carola arvab , et siin on halb , siis ei tea ta suurtootmisest midagi ! - Carola ei tahtnudki teada , vaid muretses koos Tiinaga näonaha pärast - muutun halliks , lõdvaks , kortsuliseks , kogu palk ohverdada kosmeetikale ! See , mida Jolanda pidas lõtvade elukommete pitseriks , pole tegelikult muud kui noor kutsehaigus . Alguses pakkus pinget võimalus filme vaadata - mitte meelelahutuseks , vaid subtiitrite kontrollimiseks . Niisugune kohustuslikkus nullis kogu kunstielamuse . Professionaalse vilumusega taastus nautimisvõime , kuni Carola avastas , et filmikunst on võlts ning ükski iseenesest lugupidav kirjanik ei hakka vabast tahtest stsenaariumi kirjutama . Isegi need , kes endast ei hooli , näiteks Priit Purre . Tõepoolest . Suure armastuse suudlus on kirjanduslikult odav võte , filmis aga kulminatsioon . Elu ise -see , kuidas Tiina noorele poisile seksi õpetas , kannataks nõukogude trükimusta , kuid jääks Kinokomitee kunstinõukogu väravate taha . Filmikangelased armastavad nii võimatult , et hakka või nördimusest ulguma . Peaks olema seadus , mis keelaks suurte romaanikirjanike ekraniseerimise , siis oleks mingi õiglus ning sotsialistlik realism . Carola väntas poole ja mõtles , et tema elust küll filmi ei saa . Krista lõmpsis : esimene Eesti film olevat << Elu sitatallis >> . Autor Carl Robert Jakobson . Regina parandas August Jakobsoniks - räme kirjanik ja kahtlase väärtusega riigimees ! Aino kortsutas kulmu . Kus on garantii , et nad ei hakka Johannes Varest välja kaevama ? Tuli valvas olla , eriti Carola ja Regina suhtes . Carola on vääritult kiindunud Lääne levimuusikasse . Regina suhtleb soomlastega . Need reisivad liiga palju ja Regina lehvitab tsehhis värvifotosid . Hispaania , Küprose , Türgi ja USA , aatomipommi kodumaa postmarkidega . Just Regina oli see , kes sosistas Carolale : Reagan kuulutas välja ikestatud rahvaste nädala . << Rahva Hääl >> andis vastulöögi : Reagan ise on oma sõjatööstuskompleksi pantvang ! Midagi jääb õhku rippuma , ja seda nad arutasid , nagu poleks sotsialism õige asi , vaid Moskvast kaela määritud . Muidugi ei jõudnud ega saanudki nad kuhugi jõuda . Isegi parteibüroo sekretär ei käskinud silma peal hoida . Ideoloogiatöö kompleksplaani võeti punkt natsionalismivastase propaganda kohta , aga midagi teha ei kästud , kõik jäi nii , nagu oli . Mida hoolsamini täna filmikettaid kerime , seda paremini hakkame homme elama ! Selle nii loomuliku tõe tunnetamine muutis Aino subtiitritsehhi valgeks vareseks . Carola on veendunud : töötagu ta kui tahes hästi , üle saja viiekümne rubla kuus ei hakka ta eladeski palka saama . Kui saakski sada kuuskümmend , mis sellest muutuks ? Aino sai vabrikus üle kahesaja , aga ikkagi põgenes . Elu ja sotsialismi eest pole võimalik põgeneda . Nendest vabastab ainult haud . Kõik töötavad . Täidavad plaani . Keegi ei taha paremat . Ei oskagi tahta . Ei looda midagi . Ei karda isegi tuumasõda . Kui ainult pea ei lõhkeks ! Nad jõid eile mitut marki läbisegi . Carola ei teadnud , kes need teised olid , aga pinget küll ei pakkunud . Priit lubas teda viia peenemasse seltskonda . Lubas , kuid unustas , ja Carola ootas vahetuse lõpuni . Kell neli tõmbas ta mantli selga . Ei soovinud head õhtut , vaid ütles valvurile hommikul unustatud tere . Trammis hõivas Carola invaliididele määratud koha ja peaaegu kukkus pingile . Hääled olid tigedad ja närvilised . Need kadusid kuhugi . Asemele hoovas sadamakraanade poolt külma udu . Ta haaras mingist muusikalisest fraasist , kuid see muutus tolmuks ja pudenes meelte vahelt - nagu kättemaksuks tema surma eest lahvatas kogu heliredel . Noodid ei olnud noodid , vaid suured lõvid , ja lausa möirgasid : järgmine peatus - ETKVL ! Üks väga pika lakaga ei olnudki lõvi , vaid lõrisev Aino praakfilmide eest kahjutasu nõudmas . Surub käpa vastu hella lagipead . Carola laliseb midagi ja teda vaadatakse nagu tobukest . Carola vajub läbi plastikistme , läbi põranda rataste vahele . Keegi ulatab käe ja tirib ülespoole . Jolanda ! Tuli päästma ühest surmast , et Carola upuks teises , moraalse puhastuse seebikatlas . Selle pani ta juba hommikul tulisele pliidi- rauale . Jolanda raputab teda kurja järjekindlusega . << Ärgake , kodanik , lõpp-peatus ! >> Ei olnudki košmaarne nägemus , vaid kodutee trammivagunis . Autod seisid Tondi tõkkepuu taga . Aino käpp surus teda Juurdevoo peatuses . Seal tulnuks seebikatlasse sukelduda , aga Tšehhoslovakkia trammivagun tundus turvalisemana . Muidugi alateadvuses , millest teda välja raputatakse . << Kodanik , kas te olete kurt või purjus ? >> << Peast segane . Lubage , et ma sõidan veel paar peatusevahet . >> Trammijuht lubas . << Kalevi >> peatusest tuli peale << Pöögelmanni >> naistekari ning koos nendega reaalsusetaju . Kõige võikam reaalsus on talvetuul , mis nagu koguks jõudu uueks tuisuballiks . Vapper majahoidja tagus kangiga jääd . Kuuri taga haugatas koer . Teispool raudteed eramute rajoonist vastas suguõde . Varsti oli neid mitu ning kaebasid koonudega lumepilvede poole oma eba- inimlikku saatust . << ... Kui vähe vajavad koerad oma koeraõnneks , >> mõtles Carola . << Ja õnnetusedki on füüsilist laadi . Nad ei oska ennast inimeste kombel õnnetuks teha . Ongi kogu looduseseadus . >> Iga õnnetu perekond on omamoodi õnnetu , meenus << Anna Karenina >> alguserida . Carola ei sallinud Annat ega kirjandusõpetajat , kes taandas Anna pisarlikkuse tsarismi painele - nüüdne aeg niisuguseid ei produtseeri ! Ega vist . Nüüd sünnivad täisverelised kangelased . Näiteks ema ja ta elukaaslane Ain . Pärast isa surma hakkasid nad kokku elama . Varsti sai neid kokku neli , sest Ain tegi emale Alari . Nad ei suutnud abordi asjus ühist keelt leida , selles oli Carola veendunud . Suurest armastusest ei saanud selline kiuslik põnn sündida . Kui ema üldse armastas , siis Aini neljatoalist kooperatiivkorterit . Kaheksateistkümnenda eluaastani suutis Carola neil jalus olla . Ain torises : << Ega ma paha pärast , aga nelja hinge toitmine paneb oigama ! >> Ema nõustus vaikides . Ta oli andnud tütrele oma parima : literatuurist leitud võõrapärase nime . Sellega otsustas Carola iseseisvat elu alustada . Ta palus ajutist peavarju tädi Jolanda juurest . Tädi päris , miks ja kuidas , aga taipas isegi ja oli südames rõõmus , et saab kellegi vastu hea olla : koju oodata , küpsetada , elukunsti õpetada , ehkki Carola meelest ei osanud ta üldse elada , vähemalt ühist elu koos noorte inimestega . Maailm on julm , petlik ja halastamatu . Selles veendus Carola oma korteriasjaga mööda linna lahmides . ( Ametiühingu heaolukomisjoni statistika järgi saavat eesti naine korteri kätte klimakteeriumiajaks , kuid avaldus võeti vastu ning pandi järjekorranumbriks kaheksateist . ) Carolalt küsiti : esiteks , on tal meditsiiniline haridus , teiseks , töötab ta kaubandusvõrgus , nõustub ta oma vaba aja haigele vanainimesele ohverdama , ja neljandaks ... Need neljandad olid keskealised jäärad ja nende tingimused olid otsaette kirjutatud . Töökaaslastele oli võimatu selgeks rääkida . Carola päralt on ju kaks tuba ning kummastki pole teda kätega välja tõugatud . Tiina arvas : jah , kui me elaksime Helsingis ... aga mis sellest rääkida , meie elame siin , kus me elame ! Siin me elame kõigi hädade kiuste . Ema teenindab Aini purjus külalisi või teeb midagi mõistlikumat : sorteerib Alari roppmusta pesu , nühib kristallvaasikesi läikima , vaatab telerist mammut-seriaali . Vaja vaid telefonikettal number valida : ema , ma tahan kangesti teada , kuidas sul läheb ! Oled sa koduse vara kindlustus- lepingut uuendanud , sest mõni kodutu bandiit võib õhku lasta ? Minul läheb hästi . Kuuled ju isegi , et hääl ei kõla hüljatud lapse karjatusena . Muretsemiseks pole põhjust . Olen üksik ja julm , küüned nagu metskassil . Oskan elada . Ema , mäletad veel , kuidas viieaastane tütar sinu selja tagant Aini raevuhoo eest kaitset otsis ? Ausõna , ma lõhkusin selle liua kogemata ega osanud vahet teha klaasi ja kristalli vahel . Ain ei hoolinudki kristallist , aga kingiti . Teda ei häirinud materiaalne kahju , vaid killud äratasid ürgelajas peksmisekire . Sinu vastu , kes ta poega imetas , käsi ei tõusnud . Tõotas mind niikaua nuhelda , kuni õpin oma sündimist kahetsema , ning tegi seda käte ja jalgadega , tuhvlikontsaga ja kogu oma hingega . << Ja mina masseerisin jalga enne terve tunni , kui see normaalselt teise kõrval astuma hakkas , >> kommenteeris Aadu oma olukorda ning masseerib veel nüüdki salakesi oma vasemat jalga . << Minul oli pisike pabin sees , kui ma piletite komposteerimist nõudma hakkasin , pärast kohkusin isegi . Ma olin pead esiti vasemale viltu hoidnud , siis aga oli parema õla poole viltu , >> tunnistab Salo ausalt . << Ei tema taibanud sest midagi , >> lohutab Helmut . Kõigi nende arvamusi kuuldes ei suutnud ma ikkagi rahuneda . Mulle meenus , kuidas ma ise olin kokutanud ja peaaegu langetõbisena toolile langenud . Kas ei olnud see mingi << kambašokk >> , mis meid sellisesse seisundisse viis ? Šokiseisundis võivat inimesed toime tulla tegudega , millega ka kõige suurema treenituse korral hakkama ei saada . Üldine arvamus , et meil õnnestus NKVD kaptenit ninapidi vedada , jäi kehtima . Ma ei taha selle üle pikemalt vaielda , kuna see tunduks Salo osa pisendamisena . Salo ise aga poetab sellesse loosse kahtlusepisiku : << Aga miks ta muigas ? Miks ta ikkagi muigas ? >> Kapteni sõnad - tehke tutvust , saate targemaks - jäävad aga mind piinama . Akendest vilksatavad mööda põlenud majad , purustatud sillad ja asulad . Kas see on too igatsetud Eestimaa ? Too Eestimaa , mis meie isade ja isaisade kätega rajati ? Jah , maa on sama , aga nüüd on see rüvetatud maa . Tapa linn . Varemed ... varemed ja varemed ... Me muutume ikka tõsisemaks ja tõsisemaks . Vahetame harvi repliike , juhtides üksteise tähelepanu purustustele või põlengutele raudtee veeres . Sõja laastavad jäljed on alles värsked . Me ei püüa kaasreisijatega laskuda vestlusse ja meiegagi ei püüta vestelda . Kõigi reisijate nägu- del peegeldub vaid suur mure . Jaska magab ikka veel . Rong peatub , meil pole tahtmist perroonile minna . Kui rong nõksatades uuesti liikuma hakkab , avab Jaska silmad , noogutab meile ja kõneleb selgelt , kuid vaibuva häälega : << Meil polnud lapsi ... Nüüd on Hildal viis poega . >> Ta loeb meid üle , sõrmega kordamööda igaühele sihtides : << Viis poega ... >> Ja jälle langeb ta mingisse kummalisse nägemustemaailma . Me tõuseme ja seisame , et ulatuda ülemisele narile vaatama . Ilmselt on palavik ta jõu röövinud , ta sonib . Vahetevahel surub Jaska käe südamele , siis muutub ta rahutuks ning räägib seosetuid sõnu : << Medaljoni ? Ei ole enam , Hilda ... ei ole ... Ma teadsin ... Anna andeks ... >> Keegi meist ei oska midagi öelda . Salo , kes ei karda kuraditki , neelatab vaid ja näksib küünt . Küllap meenub talle tüli medaljoni pärast . Meile laskub nukker vari , hinge asub äng , just nagu oleks Jaska meie pärast minekul . Kas tõesti oli talismanist medaljonil selline võim elu ja surma üle ? Sel hetkel kinnitame endale kõik , et ükskõik mis ka ei juhtuks , tahame jääda tema ja Hilda poegadeks . << Pea vastu ! Pea vastu ! >> kordab Salo aeg-ajalt . Tallinn ... Tallinna purustused , olgugi seninähtuist koledaimad , ei avalda mulle nii rusuvat muljet kui Narva , kuna ma olen Tallinna pärast märtsipommitamist näinud . Püüame jälle Jaskat veenda arstiabi hädavajalikkuses . Meil on Tallinnas tuttavaid , mõne ikka leiaks , kes aitaks Jaskale arsti otsida . Jaska aga , kuuldes , et Haapsalu rong väljub tunni aja pärast , ei ole mingil tingimusel nõus Tallin- nasse arstiabi nõutama jääma . Haapsalusse reisijaid on vähe . Viimase raha eest muretseme piletid . Olgugi et poisid peale minu , Jaska ja Aadu peaksid Tallinnasse jääma , otsustavad nad meiega koos Haapsalusse sõita , sest Jaskaga on lugu kahtlane . Me kanname Jaska Haapsalu rongile ja peagi hakkab rong liikuma . << Jumal hoidku , >> libiseb mu suust , kui me ta jälle ülemisele narile upitanud oleme . << Jumal , mhm ... >> vangutab Jaska mõtlikult pead . << Jumal ei aita ... >> << Aga sa ju ise ... meid ja neid kõiki , kes ... >> meenutan talle möödunud päevi , mil ta oli meid püüdnud piiblitõdedega troostida ja jaganud lohutavaid sõnu neile , kes meie hulgast jäädavalt lahkusid . << Jajah ... >> Ta hingab raskelt , puhkab pisut ja jätkab : << Inimesele , kes kitsast rada pidi igavikku astub , on lohutavast sõnast rohkem tuge , kui laial teel astujale reisisauast . >> << Aga sa ju uskusid ja usud ? >> << Uskusin ... >> << Ja nüüd enam ei usu ... >> << Jumal , anna mulle andeks , kui sa olemas oled ja ma sind oma mõistmatuses olematuks tunnistan ... >> << Oi , sõber , sa tegid ju oma usuga nii paljudele lahkumise kergemaks , >> sekkub Salo meie jutusse . << Jah , jah ... See tundub mulle nüüd pettusena ... >> Ta elavneb äkki . << Aga kui ma petan inimest tema heaks ja kasuks , siis pole ju sellest pattu ? >> Ta vaatab meile abiotsiva pilguga , nagu võiksime meie tema pattude üle õiglase otsuse langetada . Meie aga langetame pea . << Mu usk variseb põrmu , sest ma ei leia oma rahva seas selliseid patutegusid , mis vääriksid neid karistusi , mida ta kandma peab ... Taevas nähti , mis meiega sünnib , aga taevad vaikisid ... Ma ei suuda uskuda , et kõige selle üle valitseb jumalik õiglus ja halastus ... Poisid , need kahtlused on närinud mu hinge päevi ja kuid ... Oi , kuidas on närinud ! >> Ta vaikib , et jõudu koguda . << Minu mõtted ja arusaamad on inimese omad ... Võibolla on taevas teised kaalud ja mõõdupuud , aga ma usun , et mulle antakse andeks , sest neid kaalusid ega mõõtusid ei ole mulle teatavaks tehtud ... >> Poolelt sõnalt jääb ta jälle magama . Rong tormab edasi ja mulle tundub , et ta kiirustab . << Taebla ! >> hüüab vagunisaatja . See on viimane jaam enne Haapsalu . Need paigad on mulle tuttavad . Siin ei paistagi sõda eriti märgatavaid jälgi jätnud olevat . Ma olen juba mõtetega kodus , kujutlen , kuidas ma uksest sisse astun , nagu tuleksin koolist või linnast . Viskan pambu lauale ja ütlen : << Tere ! Kust me siis nüüd alustame ? >> Rong tormab edasi ... Äkki ajab Jaska end küünarnukkidele ja sihib jonnaka visadusega aknast välja : << Paistab ... Kodu paistab ! >> Ta viipab käega metsa tagant terendavate Haapsalu suitsude poole , õndsaliku naeratusega vaatab ta lakke , ristab käed ja pomiseb : << Nüüd võin ma rahuga minna , sest ma olen teda näinud ... >> << Pea vastu ! Pea vastu , sõber ! >> ergutab teda Salo . Jaska noogutab ja niisutab keelega oma kuivanud huuli . Ta näol mängleb naeratus . Silmad kinni , näitab näpuga vaguni pimedama nurga poole ja veerib tuttavaid nimesid : << Saldre Robert ... Endu Evald ... Pildre Maidu ... Benno Karl ... ja ... ja see viimane ... Ahaa ... Annuse Voldemar ... >> Nõnda oli Jaska koolis päevaraamatus näpuga järge hoides lugenud nimesid , kes järjekorras pidid tahvli juurde vastama tulema . Nõnda luges ta nüüd nende nimesid , kes kunagi enam tahvli juurde ei tule . Rong aeglustub , peatselt peatub ta Haapsalu jaamas . Viimast jõudu kokku võttes sirutab Jaska käe välja ja hüüab : << Charon ... Cha-rooon ! >> Ta hüüe jääb pooltühja vagunisse kajama . Siis hingab ta vaikselt ja aeglaselt nagu pärast pikka ja kosutavat und . Ma näen ta huuli liikuvat ja et ta sõnadest aru saada , kummardun talle päris lähedale . << ... Suur Jumal ... Päästa meie maa ja lapsed päästjate käest ... >> sosistab ta . Korraga meenub mulle , et nõnda oli õpetanud meid paluma leitnant Maran enne oma surma . Selle palvega oli lahkunud tema ja selle palvega lahkub ka õpetaja Jaska . Äkki näen Jaskat poetavat kätt teda katva sineli taskusse . Ta leiab sealt kopika , torkab selle oma hammaste vahele , hingab paar korda sügavalt ning jääb nõndaviisi vaikselt lebama ... Vedur vilistab pikalt , kurvalt ja kutsuvalt , nagu märku andes paadimees Charonile , et õpetaja Jaska ootab teda Acheroni kaldal ... Mind piinasid aastaid kolm küsimust : kes oli too saladuslik Stanislavski , miks NKVD kapten meid Moskvast tulema lasi ja miks ei hakanud Leninsk-Kuznetski << gentlemannid >> meid Eestist otsima . Esimesele kahele küsimusele sain vastuse viie aasta pärast , kui mul õnnestus läbi raskuste jätkata õpinguid Riiklikus Kunstiinstituudis . Seal sattus minu kätte teatrikunsti isa Konstantin Sergejevita Stanislavski raamat << Minu elu kunstis >> . Mulle meenusid NKVD kapteni iroonilise muigega lausutud sõnad : << Tehke tutvust , saate targemaks ... >> Too intelligentne kapten oli meid , viletsaid näitlejaid , läbi näinud ja küllap tahtis meile näidata , et ka NKVD vormi kandes võib inimene jääda inimeseks , kellel pole mingit lõbu meiesuguste hädavareste trellide taha torkamisest . Alles kaheteistkümne aasta pärast , siis , kui mul oli juba ERKI diplom taskus ja mõned kriitikud olid andnud mulle ebalevaid lootusi , sain ma oma viimasele küsimusele vastuse . ... Kevadel korraldati Kiievis Balti noorte maalikunstnike tööde näitus , millest mul õnnestus kahe maaliga osa võtta . Need olid << Acheroni kaldal >> ja << Halastajaõde Anna >> . Esimesel maalil kujutasin ma Jaskat - meest sünge jõe kaldal viipamas Charoni , obool hammaste vahel . Charonile andsin ma Timu näo , foonile , jõe teisele kaldale maalisin ma vaevutajutavalt oma surnud koolivennad . Teise maali ajendiks oli mu mällu jäänud pilt ajast , mil Anna põetas Salot . Selle maali kallal töötasin ma vaheldumisi teiste töödega terve aasta . Ta seisis mul molbertil kaleviga kaetult ja mitte kellelegi ei näidanud ma seda enne , kui pilt oli valmis . Alati , kui ma õhtuvaikuses ateljeesse tulin , eemaldasin ma pildilt katte ja vestlesin temaga . Palett käes , seisin kord ta juures , vaatasin Annale ainiti otsa , siis aga taganesin seina äärde ja kordasin : << Anna , anna mulle andeks ! >> Ma ei raatsinud maali lõpetada , kartes , et pildi valmimisega kaotan Annaga hingelise kontakti . Vahetevahel tundus mulle , et ma ei saagi tööd lõpetada , kuna ma meenutasin igal õhtul Annaga vesteldes ja talle mõeldes üha uusi iseloomujooni , mida ma siis hoolikate pintslitõmmetega ta hingestatud näole kanda püüdsin . Mitte kunagi ei jäänud ma rahule sobivate toonide leidmisega ning alles siis , kui ma taipasin seda teha aovalgusega , uskusin ma Annat õigesti tabanud olevat . Just aovalgel Inja kaldal oli ta mu meeltesse kõige kirkamalt süüvinud . Lõpuks ometi oli pilt valmis ... Mõlemad maalid pälvisid kunstiringkondades tähelepanu ja said kiitva hinnangu osaliseks . Ma polnud sedavõrd huvitatud kiitusest , kui tunnustusest , kuna mind kollitas ikka veel mu minevik . Läbi raskuste olin ma lõpetanud küll ERKI , kuid Kunstnike Liidu liikmeks mind ei võetud ning pseudokriitikud püüdsid igas mu töös leida küll dekadentlikkust või kubismi ja futurismi elemente . See nõukogude kunsti ei sobivat . Lootsin Kiievist kuulda objektiivsemat hinnangut ning mu lootused ei petnud mind . << Halastajaõde Anna >> pälvis Balti näitusel erilise tähelepanu ning Ukraina ajalehtedes ja ajakirjades anti talle kiitev hinnang . Ma olin ülimalt rahul , pealegi olin ma tahtnud selle maaliga Annat tänada , jäädvustada teda kunstis . Siis aga äkki sain Kiievist kirja . Ma ei teadnud endal seal tuttavaid olevat ning põlesin edevusest ja uudishimust , lootes leida kirjast uusi tunnustusi . Kirjutas Anna ! ! ! << Kõigepealt ära karda , et ma Sind üles otsin või kirjadega tülitama hakkan . Sinu aadressi sain näitusekorraldajailt . Ma olen nüüd juba viis aastat kodumaal . Külastasin siin Baltimaade kunstinäitust ja tundsin end otsekohe su maalil ära ( Sa oled küll mind kaunimana maalinud , kui ma olen ) . Tunnen siiralt rõõmu Su saavutuste üle ja olen uhke , et olime Sinuga kunagi nii lähedased . Ma seisin terve tunni Su maali kõrval ja märkasin , et külastajad tundsid minus ära su modelli . Oi kuidas ma oleksin soovinud Sind seal enda juures näha ! ! ! Usun , et Sind huvitab , mis juhtus Leninsk-Kuznetskis pärast teie lahkumist . Järgmisel päeval võtsin südame rindu ja külastasin tädi Liidat . Ta usaldas mind ja kinnitas , et olete tõesti lahkunud . Ma ei uskunud , et ka sina , sest ma mõõtsin sinu armastust enda omaga ja olin kindel , et sa ootad mind barakis . Baraki uksel kohtasin teie komandanti ( te kutsusite teda vist Tinasilmaks ) , kes oli parajasti tulnud maa alt hukkunute arvu ja nimede kindlakstegemiselt . Komandant ei vastanud mu tervitusele ja oli maruvihane . Ta vandus , ähvardas ja needis kedagi vahetpidamata ning kordas vande sekka üht teiekeelset laulu : << Tjood ei tje ... Tjood ei tje ... ja jalgad paneb seinalee ... >> ( Midagi sellist ) . Esiti ma ei taibanud , millest selline viha . Me läksime koos teie tuppa , luiskasin , et pean Jaskale süsti tegema . Teie koikusid nähes tundus mulle , nagu põõnaksite kõik . Pruukis komandandil vaid esimeselt voodilt tekk tirida , kui ta näost kaamena paigale tardus . Siis tormas ta meeletuna ühe voodi juurest teise juurde , kiskus tekid ja madratsid põrandale ning trampis neil nagu pöörane . Äkki aga peatus ta , silmis hirm ja ahastus . Ta istus laua taha , surus pea käte vahele ja hakkas hüsteeriliselt ulguma . Ma seisin ta kõrval ega osanud midagi öelda . Siis vaikis ta ja võttis revolvri välja . Ma kiskusin tal selle käest ja rahustasin teda . Kuna meievaheline jutt oli pisut imelik ja lapsik , siis vaevalt see Sind huvitaks . Suutsin teda veenda , et kõik pole veel kadunud . Te võisite ju hukkuda varingu all laavas . Me teadsime mõlemad , et see nii ei olnud , kuid komandant haaras mõttest kinni . Hiljem kinnitas ta kõigile , et just tema ise olevat teid maa alla appi suunanud . Kuna temale endale , doktor Skrjabinile ja minule oli tehtud salajaseks ülesandeks hukkunute nimekirja koostamine , siis laabus kõik nii , nagu oli vaja . Alguses olin Sinus pettunud , mul oli väga valus . Hiljem kõige üle rahulikult mõeldes leidsin , et nõnda oligi parem . Oleksid Sa jäänud , oleksin kogu elu end süüdistanud , et ostsin Su armastuse pitsati eest . Küllap polnud Su armastus selleks küllalt suur , et siia jääda ... Jah , nõnda on tõesti kõige parem . Kannan Sind igavesti oma hinges , ole tubli ! Sinu Anna . >> Nõnda et ... Ma olen maetud mees , keda oodatakse ja otsitakse Acheroni kaldal ... Meie õnn , et maa peal surnuid taga ei otsita . Anna ... Ole sa kiidetud , suure ja avala hingega ukrainlanna ! Ja olgugi et minu armastus ei kannatanud võrdlust sinu omaga , jään ma kogu eluks sinu võlglaseks . ... Anna Ivanovna , Sveta Petrovna , Grete Müller ja Gertrud Matthias ... Kui mõnele teist satub kätte too raamat , siis teadke , et alles nüüd tajun ma , missugune võlglane ma teie kõigi ees olen . Õhtutundidel , päikeseloojangus veikleva mere ääres või kustuva kamina tuhmuvate süte paistel mõtlen ma tänutundega teile ja mu ainuke lohutus enda õigustamiseks on rootsi aadliku koostatud horoskoop : << Sind aitavad rasketel hetkedel naised , kuid sul puudub oskus neile tänulik olla ... >> Tänulik olen ma teile oma horoskoobi kiuste nüüd ikkagi ! Tõesti-tõesti oli see kena sinisilmne , lahke ja vagura väljanägemisega noormees , kes suveöö hakul kloostrivärava kõrval seisis ja Rävala poole viiva suure maantee poole vaatas , üks uhke ja õnnelik inimlaps . Ja miks ei pidanud ta seda olema ? Külatark Aabu poeg Paap võis nüüd juba kuuendamat kuud selles Issandale meelepärases paigas aedniku abimehe auväärt ametit pidada . Paap - ei , nüüd pidi ta selle pagananime küll unustama : sääraseid nimesid ei sallitud isegi convers'ide - võhikvendade hulgas . Paabust oli saanud Paulus , ja sellega oli ta oma eluteel pika ning tähtsa sammu edasi astunud . Suurelt teelt kostis hobuste hirnatusi ja kuljuste tilinat : kaks uhket tõlda - kui Paap-Pauluse silmanägemine teda ei petnud , olid neil isegi aadlivapid ustel - kihutasid linna poole . Kuid tuleb tunnistada , et kõik see tormamine ei tekitanud Pauluse südames mingeid , noore mehe puhul ehk arusaadavaidki ihkamisi . Koguni vastupidi - üsna enesekindel muiatus kerkis tema esimesi heledaid õrnu vurrukarvu kikitavatele huultele . Oli see nüüd nimme või pooltahtsi , aga igatahes laskis Paulus seepeale ühel teisel kuljusel või kellukesel tasakesi heliseda . Veel ja veel . Magus kõla oli sellel tillukesel kellal , mis ilusa rohelise sametpaelaga ümber tema kintsu oli seotud , tähtsal kellukesel , mis noore mehe ametiseisu ja ka tema sugu rõhutama pidi . Aga miks siis sugu rõhutama ? Noh , kuidas siis teisiti : elati ju ikkagi kloostris , kus eraldatuse , peenemalt öeldud - klausuuri reegleid alati silmas tuli pidada . Ei pea just ilmtingimata arvama , et Kõigevägevama truule teenimisele pühendatud südametes mingid Kurja patuidud võiksid juuri ajada , kuid seadus on seadus ja kiusatuste eest pole keegi kaitstud . Ennemini just vastupidi - teatakse kõnelda , et nimelt iseäranis õndsatele ja kasinatele on tihtipeale just need kõige rängemad katsumised ja kiu- satused osaks saanud . Peltsebul ei maga ! Kus sa sellega ! Ja seda libedat ja kurikavalat Issanda vaenumeest ei anna maarahva Vanapaganaga - üsna mõnusa mehega , kes teinekord oli väikest Paapugi põlvil hüpitanud - mitte kõrvu seada . ( Vana Aap sai muuseas Vanapaganaga päris kenasti läbi , ning vist eriti seepärast , et Vanatühi päris Põrguvürsti silmaotsaski ei sallinud , sest see teda kaardimängus mitmel korral tüssanud ja järjepanu turakaks teinud oli . ) Tõsi mis tõsi : neid mehi võrrelda ei andnud ! Kui Vanapagan küll osavasti kirpe ja täisid võib põrandapraos valmis nõiduda või vastlüpstud piima muredaks muuta , siis Peltsebuli tembud on äraarvamata kunskopimad . Isegi õnnis Antonius - anahoreetliku ehk erakliku munkluse üks alusepanijaist , kes praegu taevariigis Jeesukese lähikonnas istub ja teda palgest palgesse näha võib - olevat lugematuid kordi põrgujõudude kiusamistega kimpus olnud . Sellest jutustas Paulusele tema juhataja , kõrgema aiakunsti , rohu- ning spagüüriliste teaduste meister auväärt Bonifatius . ( Iseenesest muidugi küllalt haruldane lugu , et too kõrge ja tark isand lihtsa külapoisi oma õpipoisi ausse tõstis ja ta lahkesti järelevalve ja eestkostmise alla võttis . ) Ametikella Pauluse põlve kohale kinnitades jutustas Bonifatius Paulusele hirmsaid lugusid ussnaistest , kes ülalnimetatud eremiiti - ning eriti just siis , kui ta pühad pärgamendid käest kas või hetkekski kõrvale pani - kõlvatuse ja patu teele meelitanud . Vahel kerkinud tema koopa ette - küllap vist otse Põrgust - terve lossitäis sihukesi värdolevusi , kes kullast maja akendel itsitasid ja kõige häbitumal kombel oma ihuvorme välgutasid , seejuures koguni iseäraliste kõverpeeglite abi kasutades , mis keha patupaiku suurendasid ja hoopis loomuvastaseks muutsid . Imelik küll , aga sel kombel - nii iga- tahes räägivad püha mehe pärimused - saanud nende riivatus veel enamgi meelisegavaks ... Ent asjata vaev - pühamees jäi oma usus lõpuni kindlaks . Tark Bonifatius teadis hullemaidki lugusid pajatada : läänemaise kloostrikorralduse asutaja , õndsa Nursia Benedictuse ülipüha õde Scholastica , kes oma hingeõilsuses vennakesest isegi üle käinud ( kuivõrd niisugune asi muidugi üldse võimalik sai olla ? ) ning kelle hinge Benedictus pärast õe surma oma silmaga nägi valge tuvikesena taevasse tõusvat ( seda võime kontrollida Gregorius Suure kirjapanekutest , mida Bonifatius eriti armastas ) , olevat ühel korral suurde kiusatusse sattunud , kui üks äranõiutud sokunahast torupill kõigi oma hirmsate luust ja puust ripptorudega tema neitsivoodisse olla tükkinud . Kui Scholastica teda kõigepealt kreeka ristiga : ähvardas , hakanud torupill vihaselt törisema-lõrisema , Antoniuse risti : peale paisunud ta koguni suuremakski ja alles tubli lörtsakas pühitsetud vett teinud oma töö : patupill lartsatanud hirmsa kärtsuga lõhki ja jätnud tuppa jäledat väävlivingu . Kõiki neid lugusid , mis looduslapse Paap-Pauluse silmad imestusest punni ajasid , saatis maakeele üsna ludinselgeks õppinud mees üliilmekate käeviibutuste ja pöidlaplaksatustega . << Ei tea , kas sihukesest kellast , mis mul nüüd põlve ümber , kah abi oleks võind olla ? >> päris aednikuõpilane üsna lihtsameelselt - igatahes pugistas hea Bonifatius seepeale naeru ; jäi aga siis tõsisemaks ning selgitas , et aednikukella selleviisilisest kasutamisest ta küll kusagilt midagi polevat lugenud ; Pauluse pisitilistajal , mida ta ex officio kandma peab , olevat teine eesmärk , õigemini mitu eesmärki : esmalt annab ta pühadele õdedele teada , et mees , kellega küll sobilik pole kokku puutuda , pole siiski miski põrgusünnitis , teiselt poolt peletab ta kõlin kloostriaeda kurjade mõtetega sissetungijaid - olgu siis inimheidikuid või Kurja enda lapsi , näituseks kratte . Siinkohal käis Paulusel värin südamest läbi , ja ta usaldas pärida , et kas siis niisugustki asja on juhtunud . Bonifatius seletas seepeale , et kuigi tal olevat krattide olemasolus tõsiselt põhjust kahelda ( skandinaavia sõna << skratt >> on muidugi haritud demonoloogidele mõnevõrra tuttav ) , olevat üks selline häbitu olend siiski oma kõverad küüned sirutanud kondikillukese järele , mis kuulsa sambapühaku Paphnutiuse vasakust jalast pärit . Ja mitte ainult selle järele sirutanud , vaid ta ka lausa sisse vehkinud ! Kes see muu olla sai ? Üht tulise hännaga tuhisejat olla üle müüri igatahes lendamas nähtud . ( Iseäranis kurvastav olevat veel tõsiasi , et Paphnutius oma rasket ja püha märtritööd enamasti just nimelt vasakul jalal seistes teinud . ) Otsata kahju ! Ah jaa - on veel kolmaski eesmärk Pauluse aukellal , jätkas Bonifatius oma poolelijäänud mõtte- arendust , - tema mahe kõla kutsub selle kandja harraste mõtete juurde , mis aga Vana- Aadamale , kes paraku ikka veel jonnakalt me ihudes istub , selgesti mõista annab , et kellaperemees tema mõjutustele mitte alla anda ei kavatse . Kas tõesti ka üliaulik Bonifatius oma kõrges eas sedasorti kiusatusi kardab , tihkas Paulus pärida . Kelleks võhikvend Paulus teda õieti peab ? ! - oli vagamehe pahane vastus , mille tooni aga justkui kahtepidi mõista võis . Patused mõtted ja teod , kiusatused , millest iga hinna eest üle saama peab - ei söandanud Aabu poeg nende kohta pikemalt järele pärima hakata , sest ta ei tahtnud teist oma teadmatusega ära pahandada . Muidugi oli ta alles uustulnuk , kellel oma arvamustega sünniski polnud välja tulla , kuid ikkagi koges ta siin pühas paigas mitmeidki mõtteviise , millest ta hästi aru ei saanud - veel enam , mis olid tema senistele kodupaigas siginenud arusaamistele risti vastupidised . Kas poleks ehk Püha Antonius hoopistükkis oma kiusajatele korraks järele andma pidanud : kiusatustest saab kergesti üle just sel moel , ahvatlused muutuvad peagi läiladeks . Aga sihukeste mõtetega vist küll ei sündinud lagedale tulla . Äkitselt oleks Bonifatius võinud pahaseks saada ja Paulust päris arulagedaks pidama hakata - oma juha-tusmeest vaatas aga noor võhikvend ikka suure imetluse ja aukartusega . No oli sellele vagamehele alles mõistusevalgust antud ! Pea igal õhtul mõtles Paulus kaua-kaua päeva jooksul Bonifatiuselt kuuldud tarkade mõttekäikude üle järele , ja teinekord jäi selleks ööstki väheks . Nüüdki pidi ta just püha vee imettegeva mõju üle aru pidama hakkama , ent siinkohal tõmbas tema tähelepanu endale tumeda metsakammi kohale kerkiv kõrvitsakarva ümarik kuulatakas . Täiskuu , ja veel neljapäeval ! Oh , mis võiks kõik täna korda saata ! Iseäranis passiks mõne jõe või järve äärde minek - täiskuu neljapäeval on kena näkineidudega magusat juttu puhuda , sel päeval on nad lahkemad kui muidu . Ja ikka on vetepiigadel siis juuksed kaunilt palmitsetud ning ka kandlemänguga võidakse su südant soojendada . Koguni musunorimine võib korda minna ... Oi , siinkohal ehmatas Paulus oma hulludest mõtetest päris ara : kas polnud ta mitte endale kindlat sõna andnud , et tema ihu ja hing ju nüüd Püha Kiriku teenimisele peavad kuuluma ? ! Näkineitsid ja Kuuisand ei tohi enam tema tähelepanu endale püüda . Niisiis piirduski Paulus viisaka kummardusega Kuu poole - terekätt ei tohi sinnapoole sirutada , käsi võivat sügelised saada - ning pomises : << Tere , Kuu , sa Kura härra ! Sina vanaks , mina nooreks , seale uni , soele tõbi , lambale laiskus , minule tervus ! >> Paistis , et Kuuhärrale see tervitus meeldis : igatahes lõi ta lai nägu nagu veelgi lahkemalt hiil- gama , mis sellest , et talle vananemist sooviti ; küll tema juba teab , kuidas uuesti nooreks saada . Ainult see kuri mees , kes end vargatööle seades enne Kuud tõrvama läks ja sinna igavesti püksipersetpidi kinni jäi , viibutas kunstkärneriõpilase poole rusikat . Tühja temaga ! Seda raputas ta ju alailma . Ilus mahe kuuvalgus kallas kloostrimüürid üle õrna kullaka kumaga . Tuuleke sahises , õrnad õhud justkui laususid noorele mehele õpetussõnu . Aasadelt kandis tuul ninasse värskeid , pisinatuke justkui purjupanevaid lõhnasid . Aga kogu see jaaniöine ilu tegi Paap-Pauluse meele kuidagi nagu nukraks ka . Meenus kadunud isa ja püha hiis , kus tema tuhk looduse lõpmatu ringkäiguga ühte liideti . Oh kui palju armsaid asju meelde tuli ! Ja eks kallid kratidki igatse praegu Paabu järele ; linaseemnetest torni ehitamine , mille ta neile ülesandeks oli seadnud , on ju üks hirmus igav ja tölp töö . Hea , et Krõõt , tema lemmikkratt , tema esimene värisevate näppudega kordasaadetud kätetöö , on vähemasti tangupudru keetmise ära õppinud . Nälga ei pea kratipere igatahes kannatama . Magusad lõhnad aasadelt segunesid nüüd kloostriaiast tulevate aroomadega ( Bonifatiuse sõna ! ) , selgesti oli ninasõõrmetes tunda mündi , iisopi ja apotheegitilli lõhnakõdi . Need tegid meele siiski kergemaks ja kindlamaks ; aiakunsti tahab tema tõesti usinasti ära õppida , ning ehk kunagi võtab Bonifatius talle ka salarohtude keetmist õpetada . Väga ja väga kiskus Pauluse noor süda teadmiste poole . Ilma ladina keelt oskamata aga tarkuste juurde ei pääse , ja seepärast oli Paulusel alfabeet ammu selge - paari õhtuga oli see õpetaja imestuseks ja heameeleks kindlalt käes - , nüüd kordas noor mees kõplatööd tehes endamisi juba : << Fero , tuli , latum , ferre ... >> Kadunud Aap uskus muidugi mõista maarahva jumalate sisse , kuid sellest sai ta hästi aru , et uuemal ajal tarkus läbi kiriku tuleb . Seepärast ta surivoodil soovitaski pojal katsuda kloostris mõnd ametit õppida . Kas läks Aap sellega ehk oma uskumiste vastu ? Kui natuke läkski , siis mitte päriselt - Jeesusest oldi siinmail ju enne ristirüütlite tulemist kuuldud , ja kas Taevaisa ja Vägede Jehoova vahel erilist vahet ongi ? Niisugust mõtet ei tohi Paulus siin küll kuulutada , ehkki tal endalgi asi päris klaar pole . Ja kui nii , kuidas sa siis ennast möödanikust välja rebid . Õnneks oli Bonifatius vabameelne mees ja ta kulm ei tõmbunudki kortsu , kui Paulus õpetatud juhatajalt mõnd seletust julges ka niisuguste asjade kohta küsida . Aga täit rahu Pauluse südames siiski polnud ning tihti palvetas ta kloostrikirikus Neitsi Maarja pildi ees hardal meelel ja märgade silmadega . Jeesuslapsukese sünnitaja pilgus arvas ta mõistmist leidvat . Mis armas silmavaade oli sellel pühamaist pühamal naisel ! Õigupoolest oleks Paulus oma kahtlemistest ilmtingimata mõnele kõrgemale vaimulikule isale pidanud pihtima , sest eks olnud need kõhklused ja endise elu mäletamised kui mitte küll päris otse Püha Rooma Kiriku ja sellega koos koguni Jeesuse Kristuse enda vastu sihitud , aga kaude vahest siiski . Bonifatius oli Paulust tasapisi juba Püha Benedictuse ülla << Regula Benedictiga >> tutvustanud . Ja see kuulsa Monte Cassino kloostri reeglitekogu , täpsemalt selle neljas peatükk kuulutas oma viiekümnendamas punktis täie rangusega : << Purustada halvad mõtted Kristuse vastu kohe , kui nad ilmuvad , ja teha nad teatavaks vaimulikule isale ! >> Küllap Paulus seda kord teebki . Praegu aga leidis ta endale vabanduse , et need käsud ennekõike kiriku väljavalitud sõjameeste - see tähendab munkade - ja mitte võhikvendade kohta käivad . Ning eks ole ta ju praegu veel igas mõttes õpipoiss . << Klooster on töökoda ! >> - vähemalt selle Benedictuse tunnistuse külge oli Paulus igatahes kogu oma vaimujõuga klammerdunud . Jah , mõtlikult laskis noormees oma pilgul üle suveöise isamaa käia - tõesti on see Taevase Valitseja kätetöö igapidi korda läinud . Eks olnud uhke ja võimas too mühav tammik , mis idakaares tumeda , salapärase müürina pilvisse tõusis . Küllap hõljuvad praegugi tammeokste küljes noorte neitsikeste osavate käte poolt sinna sõlmitud , tedremaranaga punaseks värvitud ohvrilõngad . Ikka selleks , et tulevane peig oleks tamme tugevune . Jah , just tammikusse koguneti tõsistele ja pidulikele söömaaegadele ning palvustele ( neisse pidi Paulus nüüd küll kaksipidiste tundmustega suhtuma ) . Tamm on vägev puu ; kord olla üks neist koguni latvapidi pilvi pillutama sirgunud ja taevakummi hoopis ära purustada ähvardanud . Suur pidi see segadus olema , sest Taevataat olla päris ähmi täis läinud . Noh , eks lasknud ta siis ühel väikesel imemehikesel merest välja ronida , kes puu , millest teiste jõud üle ei käinud , nobedasti maha raiunud . Üsna samasugust lugu räägivad lätlased oataime - kujutage nüüd ette ! - kohta . See jutt ei kõlba küll kuskile ja tuleb lihtsalt läti loraks kuulutada . Armastuse puude , aga ka üldse taimeriigi vastu oli Paulus nähtavasti isalt pärinud . Metsapuudega Aap ise enam pikemale jutule ei pääsenud , mõistis nende keelest vaid üksikuid sõnu , kuid tema isa Oadu olnud selle koha pealt üks oma aja kuulsamaid mehi . Ühele noorele kenale kasepuule , millele nende naaber , va mõistmata inimene , sea-aia ümber ehitanud , miska ta kasenooriku täbarasse olukorda seadis ( naabri vana kult nühkinud alalõpmata oma praagast taguotsa vastu ta õrna koort ) , olla Oadu nõu andnud sihuke lehkav paik hoopis maha jätta . Eks kasepuuke läinudki rändama , hulkunud siin ja seal , kuni lõpuks just nende ussaeda endale sündsa paiga leidis . Pärast tulnud ka naabri seasõnnikust reostatud kaev meelepahaga takkajärele . Sellest saanud alguse suur vaen kahe naabrimehe ja ka nende järeltulijate vahel , mis on kestnud tänase ajani . See siin oli üks vaikne linnaosa . Üksikud autod sõitsid mööda , nende tuled tõid välja heledad majaseinad , millel puude tumedad varjud hüplesid , kuni aegamisi uuesti hämarusse vajusid . Hea oli omaette istuda , tuimalt läbi esiklaasi passida ja vaikselt viina juua . Ei tea , mida ma praegu teeksin , kui ühel õhtul umbes kuu aega tagasi Rein ja Tiina poleks üle lubatud määra tülitsenud ? Võibolla istuksin just praegu laboris ning teeksin mõnda katset - mulle meeldis õhtuti töötada , kui inimesi vähem oli . Või vedeleksin hoopis kodus ? Aga äkki - tõepoolest , miks ma ei oleks võinud sellisel juhul just niisamuti kusagil istuda ja vaikselt tipsutada , ainult et koht oleks muidugi teine . Nojah , aga nüüd oli mul Tiina . Või õigemini - selline omandivorm siia nagu praegu ei passinud . Me olime teineteisel . Ei , ka nii ei sobinud , kõlas kuidagi äärmiselt totralt ja lüüriliselt . Ega siis ometi mitte niimoodi , et mina olin Tiinal ? Äkki tõesti - vedas mind autoga siia , jootis viina täis ( sest kelle pudelit ma siis praegu õige kummutasin ) , ning nüüd olen ma nagu varnast võtta . Nojah , nii lolli mõtet tulnuks tegelikult häbeneda . Paistis , et üldiselt polnud vist üldse mõtet niisugusteks arutlusteks . Kõik oli nagu ta oli , miks peaksin mina igale asjale püüdma mõistusepärast selgitust anda . Olgu siis nii , et meie oleme teineteisele lihtsalt hädavajalikud . Palun väga , siin oli tegemist armastusega ja asi ants . Kõik on lihtne ja selge ning ei mingit urgitsemist enam . Vot nii ! Ja ma jõin edasi oma viina . Mitte küll eriti agaralt , sest viin on ikkagi viin ja mitte mingi ingverijook või mõdu , tema oma tööd tunneb ja seda tuleb arvestada . Aga ikkagi hakkas ta kuradima kombel pähe - ma polnud pealegi hommikust saadik söönud - , ja nõnda tundsin , kuidas teadvus end keha küljest lahti sikutama hakkas . Muidu oli mõte ju ikka kuidagi füüsilise keha külge aheldatud - pagan teab , mis köidikud teda just kinni hoidsid - , aga nüüd kippus ta kuidagi käest libisema . Üha sagedamini tabasin end sellelt , et ei mõtelnud üldse mitte millelegi ja seda mitte tavalises , argises mõttes , vaid kuidagi absoluutselt . Teadvus oli kui hall auk , ükski meel ei toonud ajju kübetki informatsiooni . Kunagi ammu , praegu tundus , et kauges nooruses , olin ma ühe eksamilaua taga sellisest olukorrast pikalt vadrata osanud . Ülenev retikulaarformatsioon - küllap olin ma endale väga tark tundunud selliseid asju üle huulte tuues - ei innerveeri enam piisavalt teatavaid ajutuumi , millega kaasneb oht magama jääda . Nr. et asi ise oli mulle teada , aga kasu oli tollest teadmisest praegu napilt , sest kõik tahtis ikkagi kuhugi kaugele , õigemini vist küll sügavale libiseda . Keha muutus kuidagi imelikult kergeks , seda küll suhteliselt , sest kogu raskus vajus kokku pähe , kusagile lauba piirkonda ning vedas otsmiku vastupandamatu jõuga rinnale . Ma nägin äkki , kuidas suur kastmisauto mööda teed lähemale sõitis - ei tea , kuidas ma küll niimoodi suletud silmadega näha võisin , aga ometi tundus kõik selge ja klaar . Ning juba ma jooksingi talle järele ja ajasin oma käsi sillerdavate veejugade poole ; mul oli nimelt kohutav janu . Aga muidugi jäi ikka sammu võrra puudu , et oleksin saanud oma peod alla suruda , ja nõnda lendasid helkivad purskkaevud ikka vaid tühja ning imbusid tolmusesse asfalti . Kosutav märjuke oli siinsamas , ent ometi ei saanud ma sõõmugi . Tegin veel viimase pingutuse ... ja ärkasin üles . Too auto oli muidugi kohe kadunud , aga janu jäi . Ei tea kui kaua ma siin . niimoodi tukkunud olin ? Õnneks vist mitte liiga kaua , nõnda kinnitas pilk auto armatuurlaual tiksuvale kellale . Avasin ukse ning sammusin maja poole , poolik viinapudel ikka näpus . Kui mõelda , siis olin ma ju niimoodi maganudki , armsas joodikupoosis . Pea oli umbes ja raske ning organismis toimuvad keerukad biokeemilised reaktsioonid nõudsid tungivalt vee osavõttu . Paistis , et enamik närvirakukesi oligi ametis mulle selle asja selgekstegemisega - igatahes kurk kuivas hirmsasti ja olemine tundus sant mis sant . Tee peal juurdlesin veidi , et millal mulle see mõte õieti tuli - siia kaasa sõita . Oleksin võinud südamerahustuseks selle silmapilgu näiteks ära needa . Mis pagana värk minuga ikka käimas oli ? Mitte et ma varem joonud poleks , seda mitte . Ja isegi tunduvalt hullemates kohtades olin ma viina visanud kui see villa siin . Mind häiris hoopis , et joomisest ei tundnud nagu mingit mõnu enam . Ja siis muidugi veel see , et Tiina minuga nii hõlpsasti toime tuli . Nagu kaisukaru või maskotti vedas ta mind kõikjale kaasa . Varem oleks ma enda niisugust vedelselgsust küll andestamatuks pidanud - ja eks mu sõpradele tegi see vist praegugi nalja - , aga praegu tundus kõik kuidagi ainuvõimalik . Ainuvõimalik ? Kes kurat oleks mul näiteks keelanud Tiinat koju viia - kui ilma temata ikka tõesti ei saa - , aga niisugust mõtet polnud mulle millegipärast pähegi tulnud . Enda peale vimma kandes kobisin trepist üles . Kaua ma seal autos tukkunud polnudki - viisteist minutit vahest . Üleval oli kõik ikka vanaviisi . Ainult , nojah , muidugi , Rein oli olukorda kasutanud ja oma endise plika Tiina vastu vahetanud . Aga mingit erilist tigedust ma tema vastu ei tundnudki - nii imelik , kui see ka oli , võis mu sisemist hoiakut nagu veidi kambamehetundeks pidada . Olime ikka vist päris ühtemoodi sellid praegu ; silmini täis ja Tiina järele kiimas . Ei tea , kas too plika tegi kõigist meestest sihukesed kenad tatipurgid nagu meie praegu ? Läksin ja istusin ühte diivaninurka , panin pudeli enda ette lauale ning kobasin siis tühja pokaali järele . Täitsin selle apelsinimahlaga ja kummutasin kurgust alla . Läks paremaks . Ümberringi käis endine tants , ainult et osavõtjaid oli selles nüüd vähem . Ju olid mõned juba kuhugi suure maja nähtamatutesse sügavustesse kadunud , magamistubasid võis siin ikkagi päris paras hulk olla . Jaa , igati korralik koht , mõtlesin . << Kus sa olid ? >> Tiina oli mu kõrvale ilmunud ja nõudis nüüd selgitust . Ehk ei olnud mu äraolekuaeg nii lühike midagi , eriti arvestades toda rahvamassi teatavat vähenemist . << Jõin . >> Nojah , mis ma siis ikka pidin talle ütlema . Et tuulutasin kopse ja vahtisin tähti ? Tiina ei öelnud midagi . << Noh , ei olegi veel magama kobinud ? >> Ei tea , miks ma sellist juttu ajasin ? Tiina polnud küll milleski süüdi . Ise olin ma jälle tolles äraneetud staadiumis : purjus ja sihitult vihane . << Tead , ära mind eriti tähele pane . >> Hea , et ma sellegi üle huulte sain . Plika tuli ju lõpuks minu juurde , ehkki oleks võinud vabalt Reinu juures edasi istuda . Aga mina üritasin teda veel ära ajada ! Pagan teab , milles asi , olin omadega kuidagi hirmus segi . << Lähme tantsima , >> pakkus Tiina . << Mis sa molutad siin niimoodi üksinda ? >> Vaatasin teda siira imestusega . Kas ta tõesti kujutas ette , et ma tahan praegu tantsida ? << Kuule , asjalood on sedapsi , et ma olen täitsa purjus , >> kohmasin igaks juhuks . << Miks sa jõid siis nii palju ? >> << Eks ma tahtsin . >> Ei tea tegelikult , miks see mul nii põhjalikult välja kukkus , esialgu ju nõnda suurejoonelist plaani küll polnud . Aga midagi muud polnud nagu teha , suu oli täna õhtul tõesti vaid joomise jaoks olnud . Ma mõtlesin ja leidsin siis selle , mida ma praegu kõige enam tahtsin . << Lähme välja . Siin on nii suitsune , oksele ajab . >> Tõepoolest keerles selles suures katusealuses ruumis praegu küll vist igas nurgas siniseid vinesid , arvukatest hõõguvatest täppidest tõusid aina uued ja uued kahkjad joad , mis lae alla jõudes ühtlaseks halliks pilveks segunesid . Me tõusime ja liikusime ukse poole , kusjuures Tiina mulle imearmsalt külje alla puges . Siiski tundus , et peamiselt tegi ta seda praktilisel kaalutlusel - nõnda minu varjus ei võinud Rein teda näha . Ju ei tahtnud tüdruk oma valikuga liiga konkreetne olla ja nõnda-öelda sillad pidid esialgu veel põletamata jääma . Rein oli tõepoolest juba üsna närviline , see paistis mulle tantsivate inimeste vahelt üsna hästi ära . << Sind otsitakse vist , >> ei suutnud ma ütlemata jätta . << No ja siis ? Ajad ära või ? >> << Ei , >> pidin ma tunnistama . << Mõtlesin ainult , et too sell võib seal meie jutuajamisest omamoodi aru saada ja järeldused teha , mille ümberlükkamiseks sul hiljem kõvasti vaeva tuleb näha . >> Ju olin ikka veidi tige , et neil seal vahepeal midagi juba vaikselt susisenud oli . << Varem sul küll nii huvitavaid mõtteid ei olnud , >> arvas Tiina . Ei tea , kas olen end tõesti vahepeal segaseks joonud , arutlesin omaette . Ajan mingit armukadedat jama suust välja , selle asemel et plikaga kusagile pimedasse tuppa kobida . Ning ma otsustasin , et just nii varsti teengi . Õues oli juba päris pime , niipalju kui seda suvel üldse olla sai . Õhk oli hägune ja lausa kombatavalt niiske ; ju kandis tuul merelt rõskust . Tiina hele pluus valendas aknast paistvas kumas , isemoodi väga habras ja puhas tundus tüdruk praegu . Ma tõmbasin ta lihtsalt enda vastu ja suudlesin siis - jah , paraku küllaltki kokkupigistatud huuli . Et oli pime , ei näinud ma Tiina pilku , aga häälest kostis kibedust . << Aeg ka juba , jah ? Või pead veel üksi magama minema . Ikka masendavalt ühtemoodi olete kõik , olgu akadeemik või treial . Kõigepealt purju ja siis rabama . >> Tundsin endas hirmsat vihasegust põlgust kasvamas . << Ja millele siis sina lootsid ? Sugufunktsioon töötab meil kõigil üsna ühtemoodi , ära endale mingeid illusioone loo . Mis puutub sellesse , et ma purjus olen , siis ütle , mida mul siin muud teha on kui juua ? Ja kui sa arvad , et kohe hakkan trepil väherdades sulle värsse lugema , siis lasid küll ropult mööda . Ma käitun lihtsalt nagu enamik mehi . Õieti ütlesid , oleme tõepoolest üsna ühesugused , eriti teatavates olukordades . >> Sellepeale ei öelnud kumbki enam midagi . Ma tundsin end kuidagi ebakindlalt ja ka Tiina ei julgenud mind enam ärritada . << Lähme tuppa . Siin hakkab külm , >> ütles Tiina lõpuks ja tal oli vist õigus - õhukeses pluusis võis tõesti jahe olla . Miks ma seda ise ei märganud ? Toas oli pidu jälle sammukese lõpu poole nihkunud . Inimesi oli veelgi vähemaks jäänud , ainult mõned istusid veel diivanil . Akna juures seisid Ain ja Olev , mehed tagusid teineteisele poolehoidvalt õlale ja näisid üldse erilises vennastumishoos olevat , sest asusid seejärel kokku jooma . See protsess viidi läbi äärmise põhjalikkusega , seejärel täideti klaasid taas ning kogu toiming sai dubleeritud . Kauaks neil enam karku all ei ole , julgesin ma oletada , ja küllap oli mul sedapuhku õigus , sest mõne aja pärast sammusid äsjased verevennad mingil imetabasel kulgliikumise meetodil läbi toa ja kadusid ukse taha . Ent kus oli siis Rein ? Ja juba ma nägingi teda ; mees oli endale diivaninurgas mõnusa pesa sisse seadnud ning võttis nüüd mehemoodi und . Aga rahulik ei olnud see mitte : mees tõmbles läbi une ja soigus tasa . << Kes see Rein sulle üldse on ? >> tahtsin ma lõpuks teada . << Töökaaslane . >> See kõlas küll nii ilusasti ja süütult , et lausa imesta . Tegelikult olin ma õhtu käigus igasugustest juttudest aru saanud , mis masti vend too Rein oli - vähemalt , mis tema ametisse puutus . << Ta peksab vist mingeid vanu parsasid üles ja teenib selle pealt üsna kõvasti . Nii et tal on arvatavasti kõik , mis ette nähtud - korter , auto ja võib-olla ehitab veel kusagile suvilaköksi ka ? >> See oli nüüd küll väga naiivne pilt , peaaegu esimene , mis mul seostus nende mõnede lausekatketega , mis ma kuulnud olin . Ent see ei olnudki nii väga vale . << Umbes sinnapoole . Sa räägid , nagu oleks see mingi häbiasi . >> Jaa , häbiasi see muidugi ei olnud . Raha ei ole kunagi häbiasi . Mis oli minul . Mitte midagi peale näiliselt hästi kõlava töökoha - sest eks ole ju ometi kogu see molekulaarbioloogia oma salapäraste alajaotustega : insenergeneetika , biotehnoloogia jne. midagi hirmus põnevat , midagi niisugust , millega seostuvad kohe põrandaalused eksperimendid ja katseklaasis kokku segatud inimvärdjad , kes kõledatel vihmastel sügisöödel lohisevate sammudega pimendatud linnas ringi käivad ja plastmasskahvatu näoga teise korruse akendest sisse jõllitavad . Aga kui ma olin sunnitud pikemalt selgitama , siis lumm hajus - jäi ainult nooremteaduri kuupalk . Kuidas üks mu zooloogist sõber oma lahutuse põhjuse sõnastaski ? Ah jaa - << ma võisin talle küll põhjalikult rääkida ilvese sugupuust ja seedimisest , näidata üles erilist leidlikkust tolle looma käitumise uurimisel ja nii edasi , aga tema tahtis ikka lihtsalt tolle imehuvitava kaslase maist kesta endale kaela ja asi mutt >> . Ma ei olnud Tiinale midagi vastanud . Olin kuidagi jõuetult tige , täitsa täis ja veel kuidagi täiesti ilma sihtmärgita vihane . Mitte kellegi peale , isegi mitte iseenese peale enam . Võiks öelda et olin vihane kogu maailma peale . Ent mis kasu on kogu maailma peale vihastamisest ? << Aga miks sa üldse küsid ? Miks see Rein sind kogu aeg häirib , ära pane teda tähele ! >> << Kuna sina teda tähele paned , siis ei saa minagi teda päris ära unustada . >> << Mina ei pane teda enam tähele . Ja sina ei mossita enam niimoodi . Nõus ? >> Kas ma olin nõus ? Loomulikult . Küllap oli minu tollases nõustumises - ma mõtlesin taas tagasi ühele kaugele õhtule - ikka omajagu poolikust . Sest kui me Tiinaga siis tuppa läksime , ei tahtnud ma enam kellestki ega millestki midagi teada . Võtsin pooliku viinapudeli , läksin sellega õue ning ... ning avastasin enda järgmisel hommikul ühe õunapuu alt . Ega sest suuremat midagi olnudki , suve aeg . Pealegi olin ma hoolsasti vaiba sisse mässitud - asi , mida ma muidugi kuidagi selgitada ei osanud . Tiinat ei olnud kusagil . Ja kui ma siis ennast pohmas peaga ja üdini süüdlaslikuna tema poole vedasin , selgus , et päris finaali ei olnud ma ära näinudki . Nimelt tundus tüdruk ise veel häbelikum kui mina , ja korter oli hirmus segamini . Nojah , Reinu nägemus asjast oli vist isegi õige olnud - ma mõtlesin tema teatavaid prognoose ühe baarileti taga . Mõistatuseks jääb vaid see , kuidas ta küll üles sai . Või ehk tassis Tiina tema sedapuhku poolteadvusetus olekus endaga kaasa ? Sain passi tasku , leidsin tööotsa kah ja hakkaski see eluke jälle minema . Järgmine suvi tegin treti Kõusse . Ei leind sealt peale paari koolivenna ja ühe onupoja enam kedagi paremat tuttavat . Meie elumajad olid alles , aga võõrad elasid sees , ja ei läind ma sinna oma südant haigeks tegema . Maantee pealt nägin , kuda meie maadele oli tungind leparisu . Palgaline moonakas , kurat , pole iial peremees . Ma nii vihastasin , et istusin bussi peale juba järgmine hommik . Vana talu meil oli Mihkli ja see , mille isa juurde ostis , oli Söödi , kokku Söödimihkli . Mõlema koha peal on elumajad praeguski alles , kuid õuehooned on muist küttepuuduses pliida alla topitud , muist laguneda lastud . Mis omanikuta , see hukka saab . Ma pole seal enam ammu käind , ma ei taha minna ka sinna . See tüdruk mu kodutalu piiri pealt , ma vannun , need kolm , mis sündimata jäid , ei olnd minu lapsed . Vintis polnd ma kunagi ja ma oskasin hoida ennast tagasi . Ise , kurat , kannatasin küll , aga hoidsin . Ainult siis . kui ma kuulsin , et ta rase on , sain mõne korra seda korralikku kah . Muidu oli see mehel ikka kõik pagana poolik . Kui ma ta jätsin , läks aasta mööda ja ta leidis linnast ühe vanapoisi ning abiellus sellega . Siberi järel ma korra trehvasin teda linnas ja me käisime söömas . Vanapoisiga ta last ei saand ja nad võtsid siis kasutütre , see tüdruk oli tal sel korral kaasas ka . Vanast asjast me ei rääkind mitte midagi , rääkisime praegusest elust ja minu kinniistumisest . Ta oli õmbleja edasi ja väga palju muutund ei olnd , oli ikka päris kena veel . Ma mõtlesin seal temaga istudes , et see mees küll teda ei väärind , aga ta südametäiega , minu kiuste abiellus sellega . Luubergi Selma ema , kes seitsmekümneselt ära viidi , tuli seitsmekümne kaheksa aasta vanuses Siberist tagasi . Kuradima kange mutt oli . Ta tütrepoeg istus kinni viiekümne kolmandani , lasti siis amnestiaga lahti . Luubergide maja on Keila-Joal tänase päevani püsti . Mis mina olen teind kõik need aastad pärast tagasitulekut , seda ma rääkisin ja nüüd sa tead . Ja mida ma täna teen , seda näed praegus ise siin raudvärava taga . Me elame suures vaestemajas , ainult katus on , kurat , puudu . Ja ei tea , kuda sellest vaestemajast pääseks . Meile on tarvis meie oma iseseisvat Eesti riiki . Noores põlves oli mul sedamoodi aru- saamine asjast , et kui kaks hoovikoera lähevad kiskuma õue peal , siis toataksil ei maksa oma nina sinna vahele pista , murravad ta maha niikuinii . Aga praegus ma seisaks sinimustvalge all valvepostil küll , kui keski mind vanameest sinna tahaks . Kõige parema meelega siiski teeksin seda kuramuse igapäist tööd ühes talus , mis on minu talu . Oleks kümme aastat varem olnd see , mis nüüd jüstku on natuke , ei istuks ma su vastas selles põrgu kivimajas siin , ma rassiks mööda oma põldusi , tõstaks hobust edasi , vahiks mesilast , kurat , õie peal . Esimesed märkmed jutuajamistest Ruisoga tegin kriimulise plekk-kübaraga laualambi valgel veebruari algul 1988 . Määrdunud lauavakstule laotatud << Pravda >> andis teada uutmise energiast ( uus energialiik ? ) , emotsioonide taunimisest , kiirustamise ohtlikkusest ja natsionalismist . Olin tulnud Tartust , vapustus veres 2. veebruari õhtust . Verekoerad ja kilpidega miilitsate spaleerid Pälsoni ja Vanemuise ristil . See oli palju uhkem kui Stalini stiil . Tõmbusin krampi , kui Riia tänava poolt tulnud suur veoautost tehtud miilitsafurgoon sõitis peale rahvasummale . Juht võttis tuurid üles , pani kiirust ... närv aga ei pidanud vastu - ikkagi kogemuste puudumine . Mees vajutas siduri alla ja läbis tekkinud koridori võrdlemisi mõõdukalt . Teisel korral aga , pööranud ringi , paiskas ta masina rahvale peale täie hooga . Kui ta keset inimsumma õudselt järsku pidurdas , läksin üleni kuumaks . Jumal , jumal , keegi jäi alla ! Ja siis lahvatas äkkviha . Mis kuradi riigis me elame ! Kes andis käsu korraldada kogu see jõudemonstratsioon ja kellelt sai käsu autojuht ? Mis mees on selline juht , kes selliseid käske täidab . Kas ta räägib öösel voodis naisele , et vot kus sai neile alles näidatud . Kas ta räägib oma lastele , et need uhkust tunneksid oma papa üle , kes jätkab Lenini punast üritust . Kas ta saab ülemuselt kiita . Hakkasin endale tegema teed läbi inimmassi , et näha , kas juhtus õnnetus , kuid samal hetkel pahvatas ümberringi naer ja auto eemaldus . Millegipärast ei küsinud ma kelleltki , mis toimus , nähtavasti olin niivõrd endast väljas . Võibolla keegi tahtis kõdistada juhi närve ja kargas autole ette . Ma olin tige enda peale . Seisin seal tsentrist eemal , kus rahvast oli hõredamalt , ja vaatasin seda lugu pealt . Kui palju seal oli minusuguseid pealtvaatajaid ? Nähtavasti kõik , sest mingit miitingut või muud seal ei peetud ega tehtud . Ainult verekoerad haukusid , miilitsate spaleere rivistati järjest ümber ja mögafonid manitsesid koju minema - siin olles olevat me häbiks Tartu linnale ( nimelt meie , mitte nemad ) . Mind tegi tigedaks võimetus kuidagi sekkuda . Näed selgelt seda temaatilist väljanäitust teemal << Mis on parteivõimu alustugi ? >> ning võtad selle lihtsalt teadmiseks . Samas vajutab autojuht gaasipedaali ja läheb , sina oled paari meetri kaugusel ja jälgid sündmust nagu teatrietendust . Mul tekkis tunne , et olen härg , kes töllakil mokaga vahib , kuidas lihunik teisi härgi tapma hakkab . See äratundmine osutus nähtavasti viimaseks tõukeks , et Ruisost kirjutada , ja järgmisel päeval hakkasin tegema märkmeid siin raudväravate kaitse all , kus keegi sind ei sega . Kui ma teaksin , paneksin kirja Tartu noortele inimestele pealesõitnud autojuhi ja kõigi käsuandjate nimed , tulgu see nimekiri kui tahes pikk . Me peame teadma , kellega mitte istuda ühte lauda , peame personifitseerima ohujõud , et need isoleerida . Siin ei ole tegemist kauge minevikuga , needsamad tegelased uudavad oma uutmist edasi täies väes , ühestki kohtuprotsessist nende üle ei ole ma kuulnud . Õnneks on valdavas enamuses rahval teada need , kes ajakirjanduses truualamlikult trakteerisid nii 23. augustit 1987 kui ka 2. ja 24. veebruari 1988 . Pälsoni ja Vanemuise ristmikul seistes meenus üks Ruiso kirjeldatud episood Kemerovo laagrist , kus vangide hirmutamiseks toimusid valvemeeskonna aktsioonid , ja ma mõtlesin , kas siis polegi vahet elul siin- ja sealpool okastraati . Minu eluea jooksul . lapsepõlv kaheksanda eluaastani Eesti Vabariigis välja arvatud , on Eestimaal elatud pideva valve all , kusjuures on lubatud olnud erakorraliste abinõude rakendamine . Praegusel hetkel on see Stalini sanktsioon vormistatud << mustade barettide >> seadusena . Sellises olukorras ei ole kindel aasta tagasi toimunud sündmuste pöördumatus ega see , et ei korduks genotsiid , mis tabas meie rahvast pärast Eesti Vabariigi okupeerimist ja mis võttis normaalse elamise võimaluse ka Karl Ruisolt . Me rääkisime temaga palju hobustest . Kui ta nendest juttu tegi , muutus ta kuidagi , oli umbes niisugune nagu oma tüdrukust jutustades ja vandus vähem . Hobustest meie arupidamised üldse vist algasid . Mäletan , et mina kirjeldasin tol korral , mis Valjala vallas Sakla külas juhtus . Olid seal ühel päeval toas Vaku Helmi ja Julius . Äkki kuulsid , et kuskil kaugel oleks nagu siga tapetud . Seejärel oli juba selgemini kuulda ja nad said aru , et karjub hobune . Jooksid põllule , kus oli köides noor mära . Kohe esimesest pilgust oli pilt klaar : kari mehi oli koos ja tahtsid seda mära vägistada . Jalad olid tal kinni seotud , mitu meest hoidis teda päitsetest , ülejäänud ajasid talle tagumiku peale täkku . Operatsiooni juhtis kolhoosi asjamees Aleksander Suits , endine punaarmeelane , kes pärast sõda Venemaale tagasi ei pöördunud . See Vaku Helmi jutustus ei ole mul eluaeg meelest läinud . On , nagu oleksin ise hobuse kisendust kuulnud , ise seda kõike näinud . Kaua kummitas küsimus , mis seal põllul , Eesti esimeses kolhoosis , õieti toimus . Aga ega seal ei tehtudki muud , kui täideti Moskvast saadetud määrust märade paaritamise kohta . << Kuradi tallalakkujad , vene määruse järele eesti hobust koinima ! >> katkestas Ruiso mind poole sõna pealt . << Terve Eesti on vägistatud , kurat . Hobune karjus , eesti inimene ei teind häältki . Ainult metsavennad , need , kes püssidega. . . >> 1988. aasta suvel hakkas eestlane vähemasti avalikult laulma isamaalisi laule . Olin vahepeal raudväravate tagant ära , augustikuu alguses uuesti seal olles tahtsin Ruisole seda laulmiseasja öelda , kuid siis jälle polnud teda . Mahamuljutud eestlane hakkas laulma enesesse eneseteadvust - nelikümmend kaheksa aastat pärast vabaduse kaotust , kolmkümmend aastat pärast seda , kui suguvennad , kes veel elus olid , hakkasid tagasi tulema Siberist . See võib-olla oli ka viimane aeg . Eneseteadvuse langemisel allapoole kriitilist piiri võib katkeda kultuuri järjepidevus , võib kaduda rahvustunne , lakata olemast rahvas kui rahvus . Jumal on inimese eest nii hoolitsenud , et andis talle haruldase kohanemisvõime . Inimene harjub kõigega , kuni hing sees püsib . Kui talle tõmmatakse aed ümber , kui ta veab , mida ta vedama pannakse , kui teda ennast veetakse loomavagunis - saabki inimesest sõnakuulelik veoloom nagu härg . Kas saab härjastada ka terve rahva ? Ju vist oleks see võimalik ainult siis , kui rahvas ei tunnetaks sellesuunalise protsessi kriitilist momenti . Usun , et ta ikka tunnetab seda . Aga kohutav on tagasi mõelda küll , kui ähmane ja loid oli veel aasta tagasi arusaam , et me oleme hukkumise äärel . Mis minusse puutub , siis avastasin ükskord ehmatusega , kuivõrd ükskõikselt olen suhtunud oma raudväravatagusesse maailma . Ühel kuumal augusti alguspäeval viskasin särgi logisevale kušetile , haarasin käevangu võidunud tooli ja viisin selle betoonõuele . Ajaleht näpus , vaatasin natuke ringi . << Vahtida mesilast , kurat , õie peal >> , nagu Ruiso ütles , ei ole siin võimalik . Akende all on küll väike ristkülik , välisukse kõrval kasvab poole maja kõrgune kuusk ja üks ukrainlasest erumajor istutas mõned lilled , kuid mesilast siin selles kivikõrbes ei ole . Pööra pilk kuhu tahes , igal pool betoon , kivi ja raud , korstnad , tahm ja praht , süvendid ja puistangud ning siin-seal mõni tutt umbrohtu . See siin , kus ma suve viimast päikest võtan , on üks ametkond , vasakul , teisel pool aeda , on teise ametkonna territoorium , sealne valvur tuleb parajasti oma raudväravate juurde . Paremale vaadates näen aia taga jällegi ühe ametkonna valvurit . Temal väravaid veel ei ole , pole jõutud üles panna . See kõik on Lauluväljakut ümbritsev raudväravate ja territooriumide Eestimaa , betoneeritud , tarastatud , korstnastatud . Kui lähed mööda rabaäärset teed kaugemale maa poole , näed võsa vahel kerkimas uusi müüre . Minu tool on üleliidulisel betoonkrundil Tallinnas Suur-Sõjamäe 31-a . Siin asub suure Moskva trusti << Spetsželezobetonstroi >> Balti Eritööde Valitsus . See valitsus ehitab kõrgkorstnaid , niisuguseid , nagu näiteks on elektrijaamadel . Neid tehakse paarikümnes punktis Kaliningradi oblastis , Leningrad ! oblastis , Leedus , Lätis ja kui käsk tuleb , siis muidugi ka Eestis . Valitsuse ülem on suurt kasvu muhe mees , oleme ikka sõbralikult juttu ajanud . Tema küsib , kuidas läheb , mina ütlen , et pole viga . Peainseneri ning teistega leidsin samuti hea klapi , raamatupidamise naised tervitavad alati heatujuliselt ja töökoja mehed on igati laadnad , löövad doominot hommikust õhtuni , vahel võtavad viina ka . See jutt , et eestlasi jätkub igasse maailmanurka , leiab << Spetsželezobetonstroiski >> kinnitust , ka siin on eestlane olemas - keevitaja Lembit , Koeru kandist pärit , viiskümmend viis aastat vana , kes , kui purju jääb , eelistab eesti keelele vene keelt . Niisuguse pilguga näen ma praegu seda territooriumi . Ruiso oli mitmel pool käinud ja vaadanud , otsinud mõnusat töökohta ja tuli lõpuks siia valvuriks . Teine valvur on see ukrainlane , kes lilled istutas , kahe saelaua vahele peenrakese tegi . Mõistlik mees , punub korve . Ruisol , muide , oli alati raamat kaasa võetud . Kui ajalehed läbi , siis raamat kätte . Väga palju arutasime temaga päevapoliitikat , eriti loomeliitude juhatuste ühispleenumit . Ta armastas korrata Runneli mõtet , et tuleb õppida Vanast Testamendist visadust , pidada võitlust kas või sada , kakssada või kolmsada aastat , kuni võidame . Nõnda siis kolmekesi valvuriametit sai peetud . Aed ümberringi raudbetoonpostide küljes on igati inimsõbralik , ei takista kellelgi sissetulemist ega väljaminemist , tähendab , aiavõrk lotendab ja on siit-sealt rebenenud . Venelastest sõdureid liikus üle laoplatsi ühtepuhku , meie aga magasime öösiti rahulikku und , sest esiteks ei kuulunud platsi valvamine meie ülesannete hulka ( valvata tuli ainult kolme ruumi adminhoones ) ja teiseks ei olegi platsilt midagi varastada , seal on virnas Venemaalt veetud rauakolakad , sildkraana tõstab neid vahel ühest kohast teise . Kes siit midagi tahab , viib selle välja päeval veoautoga , tööajal siin valvet ei ole . Valvurid ei kuulu << Spetsželezobetonstroi >> töötajate nimekirja , nemad on miilitsa rida , ametkonnavälised mehed . Neile oli ette nähtud 44 kopikat tunni eest ( loed näiteks kaks tundi raamatut , ja juba peaaegu rubla käes ) , kuuteenistus tuli 70 rubla ringis , Ruiso sai veel 58 rubla pensioni kuus ja vaesuse piiril püsimiseks tal raha jätkus . See igakuine rahanatuke oligi kõik , mis ta pika elu jooksul oli saavutanud . Emba-kumba , kas ta oma tööga polnud rohkem väärtusi loonud , kui ise ära tarbis , või on riik ülejäägi oma seifi röövinud , näiteks selle kaudu et ta mehelt talu kätte sai - uudismaad , majad , loomad , tööriistad - ning tema enda sunnitööle saatis , teda ka hiljem kui veohärga tarvitas ; ülalpidamiseks toit ja koht laudas , muud midagi . Kuni kõik , mis on , kuulub riigile , pealegi võõrale võimule , ei muuda olukorda Läänemere kaldal isegi see , et lehvib sinimustvalge plagu Pika Hermanni tornis . Kui ma 1988. aasta oktoobris olin matusebüroos , kuulsin äkki ühe laua ääres öeldavat : << Ruiso , Karl . Sündinud 19. märtsil 1916 . Maetakse Liiva kalmistule . >> Läksin ütleja juurde , saime tutta- vaks . See oli Karl Ruiso poeg . Kutsus mind matusele . Ma ei saanud minna . Samal päeval , samal kellaajal matsin Rahumäel oma ema . Ka minu ema oli talust ja kodunurmedest ilmajäänud ini- mene . Vasikate sünniaegu mujal kuskil fikseeritud ei olnud kui ainult Frosja mälus . Nii ei teadnud ma , millal mingisugune vasikas järgmisesse kategooriasse üle minema pidi . Õieti ei teinud ma sellest endale mingit muret , sest see üks päev ei tähendanud ju palju . Esmaspäeva õhtuks on Frosja kodus ja grupeerib oma hoolealused nagu vaja . Saabus esmaspäeva õhtu , aga Frosja ei saabunud . Ei saabunud ka teisipäeval , vaid saabus alles laupäeva õhtuks . Rääpus , ärajoodud näoga - ühe sõnaga , nii haletsusväärne , et paha vaadata . Tuli ja jäi mu ette mingi totra sõjakusega seisma , valmis end kaitsma . Küsisin talt täiesti rahumeeli , Frosja , miks sa mulle ei öelnud , et sa pead kauemaks jääma ? Nüüd ma tegin sulle vist üsna palju pahandust , sest täispiima said ju nüüd kaks nädalat järjest ja teisedki said paremat joomaaega , kui ette oli nähtud . Frosja jäi tummaks . Kuid tema reageering oli mulle nii ootamatu , et siis , kui ta keelepaelad valla pääsesid , jäin mina tummaks . Frosja hakkas mind kõige ropemate sõnadega sõimama ! Ta nägu oli vihast viltu kistud , suust pritsis sülge ja sõnad tulid , nagu üks mudakosk oleks valla pääsenud . Ma olin Siberis oleku ajal juba üsna mitme kangema sõnaga tutvunud , Frosja sõimusõnade hulka ei mõistnud ma ette kujutada . Kui Frosja lõpuks teadvusele tuli , jäi ta mu otsa vaatama . Ma ei lausunud sõnagi , ainult naeratasin nagu ema , kes vaatab oma jonnivat last , et las märatseb välja , küll rahuneb maha . Korraga oli Frosja mu ees hunnikus maas , haaras mu põlvede ümbert kinni ja karjatas : ah niisugune oled sina , Pritsovna ! Kas sa ei kuulnud , mida ma sulle ütlesin ? Lööma pead sa mind , ma olen näru , raisk ... Ja tal jätkus veel endagi ristimiseks hulganisti sõimusõnu . Ma tõstsin ta üles , panin enda kõrvale pingile istuma ja ütlesin , et kui sa järgmisel pühapäeval tahad Galjat vaatama minna , siis räägi täpsemalt ära see vasikate jootmine . Nemad muidugi kahju ei saanud , aga kahju sai kolhoos , sest ma jootsin ju vasikatele ülearu palju täispiima . Ja sa lubad mind veel minna Galjat vaatama peale selle kõige ? nuuksus Frosja . - Mitte ainult ei luba , vaid käsin sul minna ! Kuidas nii haiget last mitte vaatama minna ! Sa oled ju ema ! Kuidas sa ometi niimoodi saad ? nuuksus Frosja edasi . Mul on niisugune usk , mis õpetab kurja tasuma heaga , naeratasin ma . Nüüd aga lähme tööle ! Suvi kaldus lõpu poole ja sügis astus pika ja vääramatu sammuga lähemale . Juba ammu andsin töölt vabastamise avalduse sisse , kuid vastus oli ikka üks ja sama : meil pole kedagi asemele panna ! Aga kõik farmi hooned olid talveks täielikult ette valmistamata . Mis pidin mina tegema nende korrastamisel ? Minu käsutada ei olnud ei mehi ega transporti . Pealegi puudusid mul vähimadki teadmised ja oskused niisugusteks töödeks . Selle töö peale oleks noort ja energilist meest vaja ! Aga kust ometi niisugune võtta ? Süda hakkas juba sel määral vigurdama , et ma öösiti üldse enam magada ei saanud . Aga. ... Ühel päeval küsis Puzõrjov minu käest , Pritsovna , kas ikka tahad farmist lahti saada ? Tal oleks mees asemele panna . Süda , kui sa nüüd ei hüppa , siis oled sa kivine ! hõiskas mu hing . Aga , ütles Puzõrjov , siis sul tuleb hakata vasikate laudast härjaga sõnnikut välja vedama . Muud tööd anda ei ole . Miks mitte sõnnikut vedada ? ! Seda ma ju teha oskan . Olen väga nõus . Hommepäev hakkan pihta ! Kaubad olid koos . Järgmisel päeval küll veel ei saanud , sest uus farmijuhataja pidi saabuma umbes nädala pärast . Ta käis Proletarkas kohta vaatamas ja sõitis siis Primorjesse perekonna järele . Nädala pärast oligi ta perega kohal . Kena noor naine , viis väikest last ja mees ise ka noor ja sümpaatne . Mostovkas oli parajasti üks maja tühi . Selle said nad endile eluasemeks . Küll mu rõõm oli suur ! Ma hakkasin nagu uuesti elama . Südame vigurdamised olid kõik närvilisuse pinnal toimunud . Kui kadus põhjus , kadusid ka valud . Ma magasin jälle inimese moodi pikali . Niikaua , kui mu uus tööpõld - vasikate laut - valmis sai , käisin juhutöödel . Töökoorem murekoorma kõrval pole üldse mingi raskus . Missuguse rõõmuga ma asusin oma uuele töökohale ! Sain oma härja , oma ree , omad rakmed . Kõige eest hoolitsesin ise . Tööaeg oli normeerimata . Tulin hommikul mitte väga vara , sest enne pidid vasikatalitajad Dusja ja Frosja oma vissikesed ära jootma ja sõnniku latritest välja tõstma . Meil oli nüüd uus laut , siberlaste arusaamade järgi tehnika viimane sõna . See oli suur pikk hoone , millel laiad uksed kummaski otsas , kust ühelt poolt võis härjaga sisse sõita ja teisest otsast välja . Vasikate latrid olid kummalgi pool vahekäiku . Ühel päeval tõstis ühe poole vasikatalitaja sõnniku oma poole peale koridori nii , et ma teist poolt pidi härjaga läbi mahtusin . Mina tõstsin sõnniku reele ja sõitsin teisest uksest välja . Teisel päeval vedasin samal kombel teise poole sõnniku ära . Mahapaneku koht oli lähedal , kohe üle tee , metsa ääres . Sinna oli kogunenud mitme aasta sõnnikust suur mägi , mis kogu aeg suitses nagu Vesuuv . Sõnnik põles . Siberi põllud sõnnikut ei saanud , seda nad sealsete agronoomide arvamust mööda ei vajanud . Kasvatasid niigi hästi . Milleks siis asjata vedamisega vaeva näha ! Kui aga mõnel kolhoosnikul oleks mõttesse tulnud sealt natuke endale küsida , poleks antud . Moskvast niisugust ettekirjutust ei olnud . See oleks olnud selge ka kõige põlisemalegi linnamehele , kes oma kirjutuslaua tagant kolhooside elu juhtis , et sellest ühe sõnnikuvedaja tööks ei jätku , kui ta päevas viis-kuus koormat sõnnikut laudast välja veab . Talle tuli veel lisatööd muretseda . Pealegi on niisuguseid töid , mida oma naised tegema ei nõustu , aga sunnitööline peab tegema . Minu hooleks anti kolhoosi kolm tõupulli . Hiiglasuur musta-valgekirju Groznõi , suur must Zemljak ja noor must Šalun . Ühelgi neist polnud ketti kaelas ega rõngast ninas . Ühtegi neist karjaga koos metsa ei aetud , kuid õhtul olid nad lehmadega seltsis karjaaias , peale Groznõi , kes oli omaette selleks ehitatud ruumis . Talvel olid loomad lahtiselt karjaaias , värske õhu käes . Mulle tundus , et tõeline põhjus siin ei olnud mitte värske õhk , vaid see , et talitajatel oleks kergem . Polnud vaja sõnnikut laudast välja ajada ega heinu sisse tassida . Et nad aga toidurammu väljas välja värisesid , see kedagi ei huvitanud . Mulle tehti ülesandeks pulle sööta eraldi , ristikuga . Selle korralduse juurde jäeti tarvitamisõpetus lisamata . Mis väega pidin ma lehmad parema suutäie juurest ära hoidma ? Üksi võitlema seitsmekümne lehma vastu ? Nad oleksid mind jalge alla puruks sõtkunud . Aga see ei huvitanud kedagi . Käsk on antud . Täida ! Ja kes oskab seda uskuda , kui lihtsaks see mulle osutus ! Karjaaed läks lauda eest kuni jõeni . Heinad tõsteti väljastpoolt aeda , mööda tara äärt , veistele ette . Kõik tungisid rüsinal kallale . Ka Zemljak ja Šalun . Pullide ristiku panin mina kõige viimasena laudapoolse tara äärde . Siis hõikasin : Zemljak , Šalun , ja pullid tulid kui tiibadel lennates ristiku kallale , lehmakari järel . Zemljak tegi korra mmõõhh , andis sarvedega korra siiapoole , korra sinnapoole ja lehmakari vajus nagu must pilv oma heinte kallale . Need olid Tšupino pullid ja Tšupino korraldused . Ühel päeval tuli Tšupino peazootehnik meie farmi kontrollima . Ma ei mõistnud , miks ta ikka minu tööst nii eriliselt huvitatud oli . Siis ma veel ei teadnud , et Dusja Šabalina minu iseloomustuse eest nii virgalt hoolt kandis . ( Need saamata jäänud võikilod ! ) Tšupino mees küsis kohe esimeseks : - Kas söödate tõupulle ristikuga ? - Söödan . - Kus ? - Siinsamas karjaaias . - Koos lehmadega ? - Koos lehmadega . - Aga te peate neid ju ristikuga söötma ? - Söödangi ristikuga . - Kuidas see mõeldav on ? Koos lehmadega ! - Kohe näete . Parajasti jagasid lüpsjad lehmadele heinu . Kari jooksis mööda tara ääri kuni jõeni välja . Siis tõstsin ma kaks hunnikut ristikut laudapoolse tara äärde ja hõikasin : Zemlja-a-a-k , Šalu---n ! Ja hopsadi-hoppade olid mu pullikesed ristiku kallal . Lehmad muidugi ka . Tšupino mees vaatas kurjalt minu poole , miks ma seisan ega mõtle midagi ette võtta . Aga ma ju teadsin , et minu abi pole kellelegi vaja . Zemljak oskas ja suutis ise enda eest seista . Kui zootehnik imestusest toibus , ütles ta mulle ainult : no see juba on midagi ! Aga Groznõi oli ikka tõesti groznõi ( hirmus , julm ) ! Olen tagantjärele mitu korda mõtelnud , kas sõna " ohutustehnika " oli sel ajal juba käibel või on see üks hilisem leiutis . Proletarka liitmisel Barrikaada külge oli see hüve , et suur kolhoos oli võimeline farmile uusi hooneid ehitama . Ühe suvega sai uue vasikalauda ja ka uue veiselauda . Tugevad palkehitised . Lehmalauda koridori lõppu oli ehitatud teine teisele poole kaks ruumi . Ühes oli Proletarka ainuke siga . Suur mitmeaastane loom , pikkade jalgade , peenikese kere ja suure-suure peaga . Tema ainukeseks toiduseks oli ämbritäis linakupraid jõeveega nii hommikul kui õhtul . Talvel külmetus see kohe künasse kinni ja siga võis endale sooja teha hammastega jääd krõhvides . Tema eest hoolitsemine oli Akuliina mure . Aga et sigu oli ainult üks , unustas Akuliina ta vahel ära . Kui ma Groznõid söötma läksin ja orika nurisemist kuulsin , viskasin ma talle tuusti ristikut ette . Muud mul anda ei olnud . Ma ei teadnudki , et siga hea meelega heina sööb . Groznõi jaoks oli üle koridori sama suur ruum . Välisseinas oli pikk ja kitsas aken , koridori poole uks . Pull ise oli nii tige , et ei tohtinud teda lahti pidada . Kuid oma laudas oli ta päris lahti . Sõim oli piki välisseina . Kui ma heinu või vett talle ette viisin , pidin ma tema juurde lauta minema . Enda järelt pidin ma ukse kinni panema , et pull välja ei pääseks . Sõnniku ajasin kiiresti läbi uksepilu välja , sel ajal kui loom sõi . Siis ruttu uksest välja ja latt väljastpoolt ette . Ma sain vist üsna ligilähedase ettekujutuse sellest tundest , mis Taanielil lõukoerte augus oli . Kui ilm kevadiseks keeras ja lehmad indama hakkasid , läks Groznõi hoopis metsikuks . Ta lõhkus sarvedega aknapoolset seina nii , et uued palgid raksusid . Sepp Pavel Sergejevitš kutsuti aknaauku trellitama . Ta tuli , vaatas aknast sisse ja Groznõi möiratas ta peale . Sepp ütles , et pulli lauta ma enam ei tohi minna . Heinad ja veeämbri andku ma läbi akna ette . Aga puhastamine ? olin ma mures . Laeni on ruumi küll . Selle aja peale kui pulli selg lakke kinni jääb , võtame midagi ette . Peeti siis Tšupinoga nõu ja otsustati Groznõi ära tappa . Järgmisel päeval tulid kõik meie küla mehed ja osa veel Tšupinost , kokku 16 meest , igal vägevad ridvad käes , tegid ringi lauda ukse ette ja Groznõi lasti välja . Rõõmus vabaduse ja värske õhu üle , luikas pull kord lihast ja luust läbilõikavalt , surus pea maha ja sammus meesteringi poole . Nad lootsid ta uimaseks lüüa ja siis maha sirutada . Ei mõjunud meeste matsud talle vähematki , ta sammus rahulikult meesteringist välja ja suundus karjaaia poole , lehmade juurde . Sinna ei tohtinud teda miski hinna eest lasta , sest sealt poleks teda enam kätte saadud . Tuli ta oma latrisse tagasi suruda . Mehed saidki ta uuesti oma rõngasse ja juhtisid latri poole . Mehed said initsiatiivi enda kätte . Groznõi pea jäi laudaukse poole , tagumine pool meeste vemmeldada . Vististi hakkasid meeste matsud mõjuma , sest korraga lipsas ta oma latrisse . Uks kõmahtas kinni , latt ette . Meestel tuli uus sõjanõu pidada . Ainuke võimalus oli läbi aknaaugu Groznõile pihta anda . Toodi raudkang ja püüti talle pähe tabada . Neid hoope oli palju , mis talle sarvede vahele sadas . Latri seinad ja lagi olid täis verepritsmeid , aga Groznõi püsis jalul . See oli jube heitlus . Viimaks hakkasid härja jalad suurest verekaotusest värisema ja ta vajus põlvili . Kohe olid mehed pussidega kohal ja saabus lõpp . Sellele on jube mõelda . Nüüd jäid mulle Zemljak ja Šalun , kenad armsad poisid . Nendega polnud mul mingeid raskusi . Elu läks omasoodu edasi , mina söötsin oma pulle ristikuga ja vedasin sõnnikut . Ühel hommikul lauda ette sõites ootas mind ebameeldiv üllatus . Dusja oli sõnniku ajanud mitte omapoolsele vasikaaia äärde nagu tavaliselt , vaid keskpaika koridori . Ei saa mööda ega üle . Viskasin ohjad härjale selja peale ja istusin ree äärele mõtlema , mis nüüd ette võtta . Pisku aja pärast oli Tšupino zootehnik minu ees ja karjus , mis sa laiskled , miks sul sõnnik vedamata . Ja iga sõna juurde matjuk . Lasksin tal rahulikult vahutada , sest mulle oli kohe selge , et siin on Dusja mängus ja noormees on viimase vindini üles keeratud . Kui ta sõnavara ja kolmekordsed otsa näisid saavat , vaatas ta mulle rumala näoga otsa ja ütles : " Sa ei nutagi ! Tšupinos hakkavad naised kohe nutma , kui ma neid materiitan . " - Mul on suur tahtmine praegu nutta , vastasin ma . Esiteks , teie olete mulle vanuse poolest poeg , miks te mind sinatate ? Teiseks , mul on teist kahju , et teie , noor mees , juhtival kohal , olete nii toores ja ebakultuurne . See paneb mu nutma , mitte teie ebatsensuursed sõnad . Need mõõdavad ainult teie kultuuritaset , minusse need ei puutu . Kolmandaks , enne kui inimest jämedalt sõimama hakata , vaadake , kas ta on süüdi . Öelge , kust ma pean härjaga läbi sõitma , ainult lagi on vaba . Aga härg pole kärbes , et ta lae peal käia saaks ! Pealegi koormaga ! Nüüd alles lõi ülemus silmad koridorile , kus sõnnikuhunnikud kenasti keskpaika teed istusid . See " ? e ? ? ? ? ? ? ? ? " , mis nüüd südame põhjast välja lendas , oli täiesti asja eest . Tumeda peaga tüdruk oli terve oma kümneaastase elu veetnud peamiselt unistades - nagu küll paljud plikad vist - ja aina joonistanud , ikka sihvakaid kuldjuukselisi sinisilmseid printsesse . Tüdruku enda silmad olid talumatult , lootusetult pruunid ! Palju olid nad talle kannatusi valmistanud : tumedad ja pärani ümmarguses kuunäos , punased põselapid ümber . Oli raske end seesugusena taluda , kui teadsid juba , mis on ilu : kõhn kahvatu nägu heledas juusteraamis ja silmavaade kui allikapeegeldus . Suureks saamistki tasus oodata eelkõige selle nimel , et siis pidi olema võimalik ära värvida oma äpardunud juuksed ja selle pika aja peale ehk ka silmade tooni muuta . Pean ma seletama , kelleks sai uus blond daam tumeda peaga tüdruku jaoks ? Tema , kes ta kandis kõrgete peenikeste kontsadega kingi , värvilisi riideid ja käekotti ! Tema , kelle juuksed olid alati kõrgeks soenguks kammitud , silmad imestunud valussinised , sääred saledad ja päevitunud ! Kui ta tuli mööda tänavat , oleks nagu tulevik ise koputanud , salapärane , kõikvõimas ja õhetamapanev : krõps-krõps-krõps ; ma tulen - ma tulen - ma tulen ! Hõng , mis temast möödumisel maha jäi , oli erutav , lummav ja täis hõrke lõpuni mõistmata lubadusi . Elu oli pööra- nud uue lehekülje : tulevik tundub palju lähemal ja kergemini oodatav , kui sa näinud oled , mida oodata , kui ta kellegi teise oleviku näol sulle kahinal vastu astub ... Kevadest sai suvi . Paistis tõeline kirgas kesksuvepäike , mille valguses majad tundusid veel luitunumad , kuuripugerikud veel viltusemad , plangud veel kõrgemad , mutikesed veel enam kühmus ja nende silmades näis peegelduvat veel suurem äravaevatus kui talvel . Vaikne oli seal suvel , tühi ja igav . Kõige igavamad olid pühapäevad . Kodus oli siis ikka kas liiga vähe või liiga palju inimesi . Sa kas paratamatult pidid olema või siis jälle sugugi ei saanud olla omaette . Kõrge päikese pühapäevad lihtsalt sundisid kuhugi ära soovima , kujutlema ennast hoopis teise , kaunimasse ümbrusse . Vähemalt tumeda peaga tüdruk igatses - ära sellest koorduva värviga majade , suurte puude ja keelatud aedadega tänavast . Sinna , kus on nii palju kauneid heledapäiseid daame , et nendele vastu kõndimine ei olegi enam sündmus , ei pane isegi südant kloppima . Kus k õ i k on noored ja ilusad . Niisiis - selline pühapäev . Päev , mil inimesi oli pigem liiga vähe . Võib-olla olid nad kõik rannas . Tumeda peaga tüdruk ja ta sõbratar mängisid punase maja poistega nende hoovil palli . Oli väga vaikne , puusaagimise hääl kostis mängijatele selgesti kätte . Ka saepuru lõhn kandus aeg-ajalt nendeni - terav , värske ja valus , nii et oleks üleni tahtnud pugeda niiske kollase hõljumi sisse ja nutta . Selle päikese , nende pleekinud majade , sooja toore puu hõngu ja heleda peaga naise pärast , kelle mees seal parasjagu saagis . Natuke ka oma kleidi armetu sitsi ja triibuliste sokkide pärast . Mees , kes saagis , nagu ütlesin , oli noor . Selle tänava jaoks vähemalt . Võib-olla oli ta kahekümne- viiene . Ka tema juuksed olid heledad , aga mitte nii valged kui ta naisel . Ja muidugi olid tal sinised silmad . Mees oli ebatavaliselt päevitunud . Kui ta saagis , liikusid tema käemusklid helesinise särgi all silmale harjumatult meelsasti . Otse lõbuga . Midagi taolist polnud tumeda peaga tüdruk varem näinud . Kas ma ütlesin , et ta ei elanud oma isaga koos ? Et ta polnud temaga ammu enam kohtunud ? Ja et vanaisa oli juba üsna eakas , hammustas õuna tohutute ampsudega , krõuh- krõuh , ja sorkis pärast sööki tikuga hambaid . Puid saagides pidi ta sageli puhkama . Heleda peaga naise mees ei puhanud üldse ; liigutas palava päikese all hooletu lustiga saagi ja ümises endaette vallatut viisikest . Võib-olla oli see tuntud meloodia " Cherbourg'i vihmavarjudest " . Eemal haugatas laisalt koer , mutike sikutas solgiämbrit üle hoovi , üks paljudest punase maja kassidest vooskles päevapaistel , lapsed togisid tülpinult , aga püüdlikult palli . Tumeda peaga tüdruk piidles heleda peaga naise meest , kes oli nüüd särgigi seljast heitnud , sae kirve vastu vahetanud ja oma higisel päevitunud kehal halastamatus valguses plinkida laskis . Siis juhtus pall puulõhkuja lähedale veerema . Üks poistest sörkis sellele järele , kükitas , vaatas küsivalt mehe poole , sõrmitses saepuru . „ Vaata , et sa puuga pihta ei saa ! " hõikas mees . .. Ja üldse võiksite te nüüd vahelduseks natuke tööd teha . Näiteks hakata halge riita laduma . Siia kuuriseina äärde . " Saepuru auras , rohi lõhnas kuumusest , solgiauk kuuri taga haises , kass aeles maas . Mees higistas . Lapsed ladusid puid , Halghaaval , areldi ja venimisi . Siis hõigati punase maja poisid sööma . Ka ühel kõrvalmaja tüdrukul läks kõht tühjaks . Tumeda peaga tüdruk jäi üksi heleda peaga naise mehele abiks . .. Meie kohal nukker oli taevas , " ümises mees . Ja korraga oli tüdrukul millegipärast kahju , et taevas näis hetkel igasugusest nukrusest nii jultunult kaugel . Ei sõudnud seal pisimatki pilvepaadikest ... " Olles õnne tunda saanud vaevalt , juba tuligi jätta kõik siin ... " Mees pani kirve ettevaatlikult käest , istus pakule ja vaatas tüdrukule otsa . " Hei , sina , puhka ka väheke ! Teeme üks suitsupaus . " Kõheldes istus tüdruk ühele veel lõhkumata pakule ja tundis äkki otse ihuga , kuidas ta vihkab vanaema nende triibuliste titesokkide pärast ja ennast nende mustade küünealustega sõrmede pärast , mida ta heledapäise naise mehe pilgu eest kuidagi varjata ei osanud . Aga mees vaatas hoopis kuhugi eemale üle aiamaade ja puhus kummaliselt muiates suitsu välja . Mida tüdruk salamisi ahnelt sisse hingas . " Ma tean sind küll , " ütles mees . " Sa elad siin kõrval kollases majas . Kui vana sa oledki - kaks- teist ? " Tüdruk oli vait , hingas suitsu . Kass nurrus , laastud lõhnasid , kärbes pinises üle . Väga kaugel sõitis auto . " Kas sa mõne poisiga kahekesi kinos oled käinud juba ? Oleks ma veel poisike , ma kutsuks su kaasa küll ! Jäätist ostaks kah ! " Tüdruk vaatas mehele tumedas mõistmatuses otsa - mis hullu juttu see ajab ! Endal selline piklik kõhn nägu ja ülekasvanud pleekinud juuksed ... " Ma ikka käisin vahel ühe tüdrukuga kinos - mitte palju vanemana kui need sinu kavalerid . Tüdruk oli küll paar klassi ees . Temal olid samasugused tumedad juuksed , ainult pikemad , patsides . " ... Endal sellised pikliku lõikega silmad , sama värvi mis meri kevadel . Sünnimärk lõual , vasemal pool . Kõrge tugev kael . Sigaret kuidagi naljakalt pikkade sõrmede vahel rippu ... " Aga silmad olid tal hallid . Mitte nii ilusad kui sinul . " ... Laastud lõhnasid vaigu järele , valusvalged ja krussis , ehmunud ja pingul . Seljal oli talumatult palav . Nelja täpiga lepatriinu uimerdas kullasel puukoorel ega tahtnud kuidagi lendu tõusta ... " Kust sa niisugused võtnud oled , ah ? " ... Lepatriinu , lenda ära ! Maa põleb , puud põlevad , peal on kuum ! Kui sa kohe ära lendad , siis ... " Kui ma sind esimest korda aia peal kõõlumas märkasin , mõtlesin kohe : oh sa tont , mis sellest plikast küll ükskord kasvab ! Küll see alles hakkab mehi lollitama oma silmadega ! Paar aastat ainult veel ... " ... Lepatriinul ei olnud enam . Teelehtede ja kummelite vahelt paistis paljas maa - tüdruku sandaalikontsa kriipsimise jälg . Mulla seest läikis lillalt ja kutsuvalt üks kild , võib-olla isegi klaas . Kui välja uuristada , saaks sellega ehk vastu valgust vaadata ... „Oleks ma na-atukese noorem , ma võtaks su naiseks ka sinu silmade pärast , usud ? Ootaks selle mõne talve veel ära ja ... " ... Naadi varrest tuli näpu peale rasket läikivat mahla . Kui katki murda ja hõõruda ... Kodumängus olid naadid rabarberid ... „Kuule , mis sa peale hakkad kõigi nende äravõlutud meestega , mis ? " ... Teelehed oleks kurgid . Suured küpsed rohelised kurgid ... Käsi sirutus pääsu otsides maapinna poole ... " Jaah ! Ei , peab aga jälle pihta hakkama , muidu tuleb proua enne plaažilt , kui meie riida püsti saame ... " ... Kui saepuru täis rusikas kõvasti kinni suruda , võis peopesas tunda hämarat rahustavat niiskust ... Mees tõusis . Aeglaselt libises ta vari üle tüdruku triibuliste sokkide , üle kriibitud säärte ja mustjas- punase kärnalataka paremal põlvel , üle kramplikult rusikas käe , üle lokkiva servaga seeliku , üle määrdunud kõhukumeruse , üle könksus õlgade , üle tumedate , pisut rasvaste juuste . Üle ilusaks saanud silmade . " Kuule , sul kästi kah sööma minna , " kostis värava poolt naabriplika hääl ... Kas on vaja veel edasi rääkida ? Näiteks sama päeva õhtust , kui tüdruk pisikeses palavas toas kuidagi uinuda ei saanud . Vanaisa norskas , vanaema oiatas unes . Tüdruk arvutas : kümme pluss kuus - kuueteistkümneselt võib vist küll juba abielluda ; kakskümmend viis pluss kuus - kuusteist ja kolmkümmend üks . See ei ole ju midagi nii võimatult suur vanusevahe ! Selle aja peale on ta sama pikk kui see naine . Ja peab olema sama kõhn . Sama päevitunud . Samasuguste ilusate kingadega . Käekotiga . Sellise kõnnakuga - krõps- krõps . Niisama hästi lõhnav . Juukseid siis ehk polegi vaja värvida . Silmad ... silmad - ilusad ? Siis see mees ei saagi ju enam oma naisega abielus olla ! Kui talle meeldivad hoopis kellegi teise silmad ! See poleks ju aus ! Abielus tuleb olla sellega , kes kõige rohkem meeldib . Kellel on sinu jaoks kõige ilusamad silmad . Nii et kõik on õige ! Tema , tumeda peaga tüdruk , meeldib mehele rohkem kui heleda peaga naine ! Rohkem kui krõpsjalg ! Mees on nõus teda ootama ! Hoolimata silmadest ... Või just nende pärast . Ah ! KÕIK on võimalik : neil võiks olla kaks last . Näiteks kaksikud . Ostaks samasuguse uhke titekäru nagu sellel ületee-naisel . Käiks jalutamas . Käiks poes . Teeks süüa . Kurgisalatit ja kartuleid ja praetud liha . Pühapäeviti teeks kohe palju mannakreemi . Ja leivasuppi rosinatega ... On vist küll arusaadav , kelleks sai heleda peaga mees tumeda peaga tüdruku jaoks ! Jälle oli lehekülge pööratud : tulevik tundub otse käeulatuses olevat , kui sa näinud oled , keda oodata , kui ta elab ja hingab siinsamas lähedal , sinu olemasolust teadlik ja mõjustatud ... Ma ei tea , mida mõtles tüdrukust heleda peaga mees . Kui ta muidugi üldse tähelegi pani plika muutunud käitumist : sagedast , juhusena paistma pidavat vastutulemist , raiuvat kand-ees- kõnnakut , uhkelt kõrvale pööratud pilku , ootamatult tihedat läbikäimist punase maja poistega ja seda s-tähe eriti peent sisinat ta hääles , kui mees juhtus hoovil kuuldekaugusel olema . Mõnikord igatahes , tõsi küll harva , pilgutas mees tüdrukule silma või tõstis vandeseltslaslikult sõrme huultele . Ja ühel sajusel sügispäeval küsis : „ Kuidas sul läheb , rosinasilm ? " Lühike oli tegelikult see aeg , mil ilusate silmadega tüdruk viha ja kaastundega segiläbi piidles heleda peaga mehe naist . Suur oli tema kahjurõõm , kui naine talve tulles ilmus tänavale madalate kontsadega botikutes . Naise kõnnak polnud enam krõpsuv ja hõljuv , vaid raske ja ettevaatlik . Õela rahuldustundega märkas tüdruk , kui paksuks oli naine äkki läinud . Kes sihukest enam tahab ! Tema ise see-eest muudkui sirgus , juuksedki olid kasvanud , ja keskelt oli ta mõne sentimeetri võrra saledamaks muutunud . Temal oli ka , kelle jaoks kena olla ! Teda oodati ju ometi - lähemale kihutavas tulevikus . Ühel kargel päeval veidi enne suurt sula oli noorpaar kadunud . Nende aknad vaatasid üleöö alasti , ilma kardinateta tänavale . Kellegi pikasõrmeline käsi ei rutanud enam neid katma . Uue korteri olid saanud , teadsid eided . Jälle oli lehte pööratud . Tulevik oli sammukese taganenud . Olevikku polnud olemas . Kooliteel pol- nud enam kedagi vastu tulemas ; ühtki sündmust ei maksnud oodatagi ; mitte kedagi , kelle pärast kõndida lühema sammu ja karmilt kokkusurutud huultega , kulm kortsus . Tühjad aknad , tühi tänav , tühi aeg . Mis maksid need juhupilgud , mida tüdruk endal järgmisel suvel tajuma hakkas ! Vahel vaadati teda bussis . Kord tuli üks mees koguni samas peatuses maha , kõndis järel . Läks mööda , tuli aeglaselt uuesti vastu , haaras tal õlast ja sosistas midagi oma kuuma suuga . Tüdruk ei saanud aru , mida just . Aga mehe silmad olid hiilanud . Imelikult , häirivalt . See kõik oli tegelikult nii tühine suure tühjuse ajajärgul ... Täpselt kuus aastat pärast heleda peaga mehe suve kohtas tumeda peaga neiu noormeest , kes talle juba esmapilgul sügava mulje jättis : blond , pikajuukseline , kitsa päevitunud näoga , meresilmne , kõrget kasvu . Kolm aastat hiljem sai temast selle noormehe abikaasa . Üsna hulk aega elasid nad koos . Kui õnnelikult just , pole siinkohal vist oluline ... Ja alles kuusteist aastat pärast toda ilusate silmade suve , märganud siin kohvikus seda tuttavana tunduvat blondi daami , lahendasin ma oma abielu mõistatuse . Oli see siis tõepoolest vaid mu teadvusetaguses hämaruses igavesti elav naabrinaise mees , kelle mu sügavam mälu blondis noormehes kohe ära tundis ? Kellest sai mu saatuse kujundaja nii pikaks ajaks ... Ehkki too noormees mulle iialgi ei öelnud , nagu oleks mu silmades midagi erilist . Jälle üks niisugune mees ! Nagu käsu peale vaatavad tüdrukud üleõla - jah , seal ta on : pikk , kõhn ja pisut kühmus , musta palitu krae kõrvuni üles kistud , hallid harvad juuksed tuule käes turris . Üks käsi on sügaval taskus , teine mantlihõlma vahelt sisse pistetud , pea poolviltu üles , nende poole pööratud , pilgus pelgus ja äng . Ei sellisele tohi ligidale sattuda : tüdrukud ju teavad , misasi tal mantlihõlma alla peidetud käes on - ta oli seda neile näidanud , lähedalt ! Selliseid mehi on nad ennegi näinud . Õieti on päris põnev mõnda neist eemalt passida , veidi lige- male minna , itsitada , tähelepanu äratada , kuni too ettevaatlikult , nagu nähtamatust nöörist tõmmatud , liginema hakkab . Juba on ta ainult paari meetri kaugusel , vaatab veel kord vilksamisi selja taha , pusib siis kiirustades nööpide kallal , ise kuuldavalt hingeldades , tõmbab järsu liigutusega mantlihõlma kõrvale - pimestavalt hele näib paljas keskkoht talveõhtu hämaruses - , siis sirutub käsi ja ... Välkkiirelt sööstavad tüdrukud paigalt , hetkeks lööb meest ümbritsev soe higi- ja odekolonnihais neile vastu nägu , siis on nad juba pooles kõrguses vana linnamüüri ümbritseva jalgteeni . Õudne ikka küll - need mehed on ju nii ohtlikud ! Hiljuti oli üks tüdruk , neist küll noorem , kaduma jäänud ; alles mõne nädala eest leiti ta laip linna lähedalt metsast . Keegi mees oli oma riista talle sügavale suhu toppinud , ära lämmatanud . Uh ! Võibolla seesama tänane - mõrtsukat pole ju veel leitud ? Ei , kiiremini üles , eemale siit ! Siis lähevad ema ja tütar edasi , üle vana heinamaa viib kitsuke rada . Siin kisub tüdruk enda lahti ja pistab ema eest jooksu . Ema jookseb lapsele järele , teeskleb , et ta enam ei jaksa , et ei saa teda kätte , viimaks aga ei suuda ennast tagasi hoida , haarab lapse oma käte vahele ja kallistab kõvasti . Laps kisub enda uuesti lahti ja jookseb ära , aga nüüd ei aja ema enam teda taga . Ta vaatab last eemalt , väikest kollases kombinesoonis tüdrukukest heledate lehvivate juustega . Ema katsub last sellisena endale meelde jätta , just nii väikesena , kollase kombinesooni ja udupehmete valgete juustega . Juba homme on tüdruk teistsugune , aasta pärast hoopis muutunud , ja sellest päevast , niisugusest tüdrukust jäävad emale ainult mälestused . Ema ei mõtle praegu sellele , et temagi vananeb , temagi muutub ja laps harjub teda nägema selles muutumises , laps ei oska veel peatada hetke ning seda endale mällu jätta . Võibolla pole ema lapse jaoks kunagi noor ja ilus , aga sellel ei ole tähtsust . Ema on üle noorusest ja ilust , ema jaoks ei olegi võrdlust . KOOGID Köögis pannil särisevad koogid , seal askeldab ema oma lastekarja hulgas ja õhk on armastusest raske . See pole praadimise ving , nagu ehk mõni arvab , see on ema armastus , mis sinisena köögiõhus keerleb . See pole pannkookide isuäratav lõhn , nõnda lõhnab ema armastus , nõnda sulab ta võina pannil ja säriseb ja küpsetab maitsvaid kooke , mida lapsed palavalt haaravad , üksteise käest ära kisuvad , suhkrusse kastavad ja suhu topivad . Keelt kõrvetab ja näpud saavad rasvaseks , aga neid võib ju salamahti pükstesse või kleidisappa ära pühkida . Magusast lõhnavast armastusest saavad laste kõhud varsti täis , ent nad topivad ikka uusi ja uusi kooke endale suhu , sest need on nii maitsvad . Ema aga muudkui küpsetab . Ja kui tainas otsa saab , segab ta uue . Sest mune on , jahu ja võid ka . On ka hapupiima ja soodat . Nii võib ema jälle edasi küpsetada , nägu pliidikuumusest roosatamas , huultel vaikne väsimatu naeratus . ESIVANEMAD Kirik oli alles tühi , kui ema võreukse lahti lükkas ja me sisse läksime . Ema seisatas hetke ukse all , siis astus mööda punast kulunud vaipa otse altari poole . Altari ees , seal , kus tavaliselt põlvitavad armulaualised , jäi ema seisma . Ta seisis ja vaikis , aga põlvili ta ei laskunud . Ma ei teadnud , kas ta palvetas või mõtiskles niisama , igatahes jäi minul mahti ringi vaadata . Silmitsesin altaripilti ristil kannatava Jeesuse ja tema ees nutvate naistega , vaatasin küünlajalgu altaril , vaase nuppus pojengidega , veerisin sõdades langenute nimesid seinal . Siis pöörasin altarile selja ja uurisin kantslit , kirikupinke , kooripealset ning orelivilesid . Tükk aega vaatasin lühtreid , milletaolisi olin näinud vaid piltidel . Eriti meeldisid mulle aga värvilised klaasid kiriku kõrgetes kaarakendes . << Seisa vagusi , >> sosistas ema , << ole tasa ja kuulata ! >> Ema sosinal lausutud sõnadest hakkas mul kõhe ja põnev ma ei julgenud enam liigutada , seisin vaikselt , kuulatasin ja ootasin . Ma ei kuulnud midagi . Ent pikapeale valgus minusse enneolematu tunne , senikogematu selgus , see oli ebatavalise suhte tajumine enda ja ümbritseva vahel . Tundsin äkki teravalt oma olemasolu , see oli järsku nii tähtis , oluline . Mind valdas imeline õnnetunne , rõõm oma emast , meie perest , kodust , meie ilusast mereäärsest kandist , päikesepaistelisest suvehommikust , pühapäevast , sellest kirikust . Kuni akna taga hakkas valjusti laulma lind ja lummus kadus . Vaatasin ema poole . Ema naeratas mulle ja ütles : << Pole midagi , nii see peabki olema . Need olid sinu esivanemad , kes su täna omaks võtsid . Aastasadu on meie suguvõsa siin elanud , aastasadu on meie esivanemad selles kirikus käinud , nende mõtted , tunded , soovid , igatsused , valud , kannatused on kirikuvõlvide alla kadunud ja püsivad siin alles . Ara karda neid , ava nendele oma süda , sest nad soovivad sulle head . Mõtle sellele , et sinul tuleb nende mälestust edasi kanda , et sinu silmade läbi näevad nemad tuleviku maailma , sinu näo kaudu saavad nende näojooned tuttavaks tulevikule , sina pead andma tulevastele edasi oma esivanemate tarkuse , kogemuse ja mõtted . Pea alati lugu vanadest , sest nemad on ühendajateks meie ja esivanemate vahel , ning hoia ja kaitse väikesi lapsi , sest nemad on sillaks tulevikku . >> PALVERÄNNAK Kell on juba üheteistkümne peal , kui Paula suurelt maanteelt külavahelisele teele pöörab . Jäänud on veel kümme viimast kilomeetrit . Paljust käimisest on Paula ära vaevatud , ristluud valutavad , parem põlv paistetab . Vaevalt et Paula palju enne kella üht kodukülla jõuab . Praegu paistab päike , aga kui valged suveööd ka poleks , kella ühe ajal oleks ikkagi juba pime . On noore kuu aeg , noor kuu ei anna palju valgust . Paula kohendab pambukest seljas ja astub edasi . Praegu on siin vähem kui kümme peret , paar talu üsna teeservas , ühel õuel askeldab pererahvas nüüd , õhtulgi veel peenarde kallal , teiselt pöörab maanteele mopeediga noor mees . Kuskilt tuleb suur must koer , jookseb kord Paula ees , kord kõrval , siis kalpsab teeserva ja ilmub võsa vahelt jälle välja . Paula hakkab laulma . Laul tõstab küll tuju ja lisab julgust , ent ei lase kuulatada . Võibolla sahisevad Paula selja taga jalgrattakummid või krudiseb maanteekruus kellegi raskete sammude all , võibolla sõidab koguni mõni auto mootori tasasel surinal ? Aeg-ajalt Paula vakatab ja vaatab ringi . Maantee on tühi , ka musta koera pole enam näha . Üks kajakas lendab telefoniposti otsa ja silmitseb sealt Paulat . Kui Paula kajakale lähemale jõuab , lendab ta ära ja laskub siis eespool uuele telefonipostile . Nõnda talitab ta tükk aega . Lindu vaadates paneb Paula tähele , et kuigi siin metsavahel on juba hämar , paistab sinna üles , kus kajakas istub , veel päike . Lind oleks nagu päevas ja Paula õhtus ning Paula kadestab lindu , kelle päev on tema omast pikem . Viimaks tüdineb kajakas ja lendab hoogsalt minema , merele . Nastik vonkleb üle tee , ilus loom , nõtke ja salapärane . Paula ei karda teda , ehmatab siiski , ja alustab uut laulu . << Mu isamaa armas , >> laulab Paula . Väljas laulmisest on hääl kähisema hakanud . Paula laulab kaua ja südamest ning ta silme ette kerkib kogu ta kadunud suguvõsa , vanaemad ja vanaisad , vanatädid ja vanaonud , tädid ja onud . Kõigi nende eest peab nüüd Paula laulma , tema üksi , sest ta on ainukesena alles jäänud . Kõiki neid on Paula matnud . Üle terve Eestimaa puhkab Paula sugulasi . Neid lamab saartel ja Harjumaal , neid puhkab Järvamaa niiskes mullas ja Mulgi rammusas , neid on Võrumaal ja Peipsi ääres , sest Paula suguvõsa oli suur ja võimas . Aga Paulal ei ole lapsi . Kui tema kord lahkub , siis on nende võimsal suguvõsal lõpp . Juba ammu on jäänud tühjaks ta onude talud ja lellede majad . Katused langevad üksteise järel sisse , armetult vahivad sarikad , kuni varisevad nemadki . Kõik surnuaiad käis Paula nüüd läbi , kõik , kus ta omakseid puhkamas . Kõiki haudu ei leidnud ta kohe kättegi , kuigi oli sugulasi ise matmas käinud . Kui paljud erinevad kirikuõpetajad olid ta sugulastele mulda puusärki pannud , kui mitmete kirikute kellad olid helisenud ! Oli olnud ka ilmalikke matjaid , need olid katsunud kõnelda Paula suurest suguvõsast , aga ajanud kõik segi , onud lelledega , tädid sõtsedega , vanaisad- vanaemad veel omavahel . Jumalasõna oli olnud kõigile ühine , Jumalat ei huvitanudki lelled ja sõtsed , tema kõneles sellega , keda parajasti viimsele teekonnale saadeti . << Meil tuleb abi Jumalast , >> laulab Paula ja talle tundub , nagu laulaks kõik lahkunud sugulased temaga ühes , needki , kes Jumalasse uskunud polnud , ja nagu saadaks seda koori orelihääl . See ehk ei olegi ainult kujutlus - Paula on metsast välja mere äärde jõudnud , meri mühiseb ja Paula laulab koos temaga . Kuu on tõusnud taevasse , noor kuu , ja tema seltsis lahutamatu Ehatäht , ning Paula laulab Ehatähele : << Oo Ehatäht , mind valgusta ._._. >> Siis keerab ta jälle metsavahele . Paula rahuneb . Metsas on vaikne , Paulale meenuvad pühapäevad vanematekodus . Valge piludega lina laual , kohv , pannkoogikuhi , ema õhetavad põsed , venna siledad valged juuksed . Ema ja venna haudadele Paula ei saanudki , liiga kaugel on need hauad , nii palju ei jaksaks Paula käia , ja sõita ta enam ei taha . << Vaikne öö , oh kalla sa , >> laulab Paula ja pisarad jooksevad tal mööda põski . Järsku hakkab teeservas ööbik laksutama . Paula seisatab ja jääb kuulama . Ta on väsinud , aga ta ei julge liigutada - lind võib ju ehmuda ja vait jääda . Siiski istub ta tasakesi siiasamasse maanteeservale ja kuulab , kuidas künnilind väsimatult laksutab . Viimaks ajab Paula enda uuesti püsti ja hakkab edasi minema . Ööbik jääb vait . Uuesti tuleb metsavahelt meri nähtavale . Paula jõuab künkale ja seisatab . Läänetaevas helendab veel , aga sinakas valgus läheb pikkamisi üle tumedamaks , idas on taevas juba mustavalt sünge . Paula seisab künkal , öö ja päeva piiril , ja mõtleb nukrusega , et jälle algab öö . Siit künkalt paistab Paula kunagine koduküla . Suurest külast on vaid mõned pered järele jäänud . Täna , oma rännaku lõpul mõtleb Paula neilegi , kellega koos ta siin külatänavatel mängis . << Meil aiaäärne tänavas , >> laulab Paula vaikselt ning sammub künkalt alla . Ta püüab tasa astuda , et mitte äratada neid väheseid magajaid , kes küla viimastes majades uinuvad . Paula sammub mööda tuttavat teed , kiviaiad õhkavad talle päevasoojust , sireliõied silitavad ta põski . Lõpuks on väsinud Paula oma sünnikodus . See maja püsib veel püsti , alles mõne aasta eest lasi Paula uue katuse panna . Võti krigiseb lukuaugus , uks avaneb , Paula on tulnud . Aga tühjas kodus läheb Paula kurbus aina suuremaks . Lauldagi ei suuda ta enam . Paula vajub põlvili isa-ema vana sängi ette , paneb käed risti , peidab pea sängi , ja tundes põse all teki jahedat niiskust , palub : << Isa , ema , vennas , onud-tädid , lelled-sõtsed , vanaemad-vanaisad , kõik mu esiemad ja esiisad , mu rahvas . Andke mulle andeks ! Andke andeks ! >> Mida nad peavad Paulale andeks andma ? Seda , et Paula alles nüüd tagasi tuli ? Seda , et Paula ehk ei osanud neid nii maamulda panna , nagu nad oleksid soovinud ? Või et Paula ei olnud palunud nende hingede eest ? Või ehk seda , et Paula oli jäänud lasteta ? Aga kas siis seda saab andeks anda ? Paulale , kogu ta suurele suguvõsale , tervele ta rahvale ? Võibolla tulevad Paula kodukülla juba homme uued inimesed , võibolla hakkavad siin kõlama uued laulud , uued keeled . Aga Paulat see ju ei aita . UNENÄGU Veel olid kirikuuksed lahti , nii et mitmed pealelõunased jalutajad võisid tulla siia palavuse eest varju otsima . Kirikus oli hämar , ainult mõned päikeselaigud võbelesid kivipõrandal , mille tume jahedus leevendas kuumavaid jalgu isegi läbi kingataldade . Orel mängis . Ta ei mürisenud nagu jumalateenistuse ajal , vaid mängis tasa , unistavalt , sellist orelimängu kuuleb ainult siis , kui organist on unustanud ümbruse ja usub end võimsa pilliga kahekesi olevat . Pühapäevase pärastlõuna vaikus ja rahu heljusid kirikuvõlvide all , nendes õrnades , ettevaatlikes orelihelides , inimeste pühalikel nägudel . Mõned istusid pinkidel , teised kõndisid aeglaselt kirikus ringi , uurides kirju põrandatahvlitel , silmitsedes seintel rippuvaid vappe ja libistades käega üle siledate puunikerduste . Veel oiatas kaeblikult viimane oreliheli , siis lõpetas organist mängu ja jäi istuma , pea käte vahel . Kirikuteener tuli käärkambrist , tõmbas kirikuuksed vaikselt kinni ja keeras lukku . Inimesed muutusid rahutuks ja kiirustasid tagaukse juurde , aga selgus , et see on juba varem lukku pandud . Hakati nõudma ukse avamist , kiputi välja . Hääled paisusid , pahandasid , kajasid vastu kiriku kiviseintelt ja -põrandalt . Keegi tagus vastu ust ja siis kuuldi selgesti , et ka väljastpoolt taotakse . Ärevad , hirmunud hääled nõudsid sisselaskmist , palusid , hädaldasid , needsid . Kostis oigeid , appihüüdeid , õuduskarjatusi . Seesolijad jäid kuulatama . Kirikus oli järsku hämar , päikeselaigud põrandal olid kadunud , jahedus muutunud vaenulikuks hauakülmuseks . Taas hakkasid seesolijad nõudma ukse avamist . Otsiti taga kirikuteenrit ja organisti , hüüti pastori järele . Üldist kisa summutasid õuest kostvad hääled , kuni üks seesolijaist tundis , et seisab oma lahtiste kingadega milleski märjas , kleepuvas , soojas . Ta lõi pilgu maha , aga hämaruses paistis vaid tume loik , oli näha , kuidas see uksealusest immitsevast vedelikust paisus . Seesolijate sõõrmeisse tungis imal , rahutukstegev lehk . << Veri ! >> karjatas järsku keegi ja hetkeks tardusid kirikusolijad . Veel selgemini oli nüüd kuulda , kuidas väljas halati ja oiati , kostis raua kõlksatusi , vandumist , üksikud koputused kirikuuksele sumbusid valukarjatustesse . << Seal tapetakse ! >> karjusid kirikusolijad . Uksi tuli kaitsta , rutati kirikupinke haarama , kisti seintelt vappe , rebiti maha tolmuks pudenevad lipud , ukse ette kuhjati kõike , mida kätte saadi . Ainult üks ema istus , käed jõuetult süles , silmis ja südames ahastus . Ta lapsed olid välja jäänud . Siis ta elustus ja tormas karjudes ukse poole , ta nõudis , et teda lastaks välja , aga ta tõugati tagasi , ta libastus vereloigus , kukkus külmale põrandale , lõi pea vastu altariserva . Kisa ja ulgumine sees ja väljas segunesid , aga keegi ei võinud näha , mis väljas sündis , aknad oli kõrgel . Püüti pääseda käärkambrisse , aga see oli tugevasti lukus . Ka torni ei pääsetud - sinna viiv trepp oli kiriku eeskojas . Mõned ronisid kooripealsele , rüseldi treppidel . Ema trügis läbi karjuvate inimeste otse altarile ja hakkas palvetama . Siis hakkas lööma kirikukell , uksed paiskusid valla , aken avanes ja sisse tulvavas päikesevalguses oli kõik järsku puhas , rõõmus . Kuskil polnud näha verd , lääge vereleha asemel oli jumalakoda tulvil värskete kaskede mõrkjat lõhna ning rõõmsad ja rahulikud inimesed kogunesid pühapäevaõhtusele hardushetkele , organist vajutas manuaalidele ja pedaalidele ning läbi kiriku mürises pidulik koraal . Emagi istus seal oma lastega , neid oli palju ta ümber , suuri ja päris väikesi , üks süles . Ikka veel värises ema hing kohutavast nägemusest , painajast , millest kirikukellad ta lunastasid . Läks õhtusse seegi pühapäev rahus ja õnnes . Oleks see alati nõnda . Äratuskell tirises . Mati Prunt vedas silma lahti ning sirutas käe kella järgi . See näitas üheksat . Mati avas ka teise silma . Tuli tegutsema hakata . Hunti hoiavad elus tema enda jalad ning nood jalad pidid Mati õige varsti uurija Palmiste jutule viima . Ainult Mati teadis kõike . Ehkki praeguse seisuga oli Karingi kuulnud rohkem , kui talle kasulik oli . Mis parata . Siinkohal lämmatas Mati Prunt eos enesehaletsuse ja -õigustuse alged ning ronis otsustavalt voodist välja . Köögis kohvikannu visinat kuulates ning kuhugi kadunud BBC-d otsides libises mõte uuesti uurijale . Sellel mehel lähevad kaardid peos väga sassi . Ja see on talle paras . Ehkki ta muidu sant mees pole . Sellesse üldiselt meeldivasse mõttekäiku lõikus korraga midagi häirivat . Mati kuulatas - inglased rääkisid midagi riigipöördest . Vene nimed . Kuskohas ? Moskvas ... Tohhoo kurat ! ! Erakorraline seisukord kõigis kriisipiirkondades - huvitav , mis praegu näiteks linnas toimub ? Millised kraanid on juba kinni ? Näe . BBC-l oleks justkui segaja peal ... Prunt proovis vahelduseks Vikerraadiot . Siinne jutt oli küll ärev , kuid selgesti OMA . Kell hakkas kümme saama . Mati läks telefoni manu ja võttis toru . Pikk toon juba tuttavaks saanud prõksudega -julged poisid ( või ehk tüdrukud ) olid segasele ajale vaatamata oma tööpostil . Ehk koidavad neile taas paremad päevad , Prunt , MSil on , millega organit kostitada . Mõnus maksahaak ei tee paha . Mati valis prõksudes Toomas Palmiste töönumbri . Meest kätte saada ta peaaegu ei lootnudki . Imekombel võeti juba teise tooni järel toru . Mati tegi lühidalt . Ta tuleb Palmiste jutule . Tal on kaasas kirjalik tunnistus ja tõestusmaterjalid . Ei , see ei võta aega , jah , see on vägagi huvitav . Olgu , umbes kolmveerand tunni pärast on ta kohal . Mati viskas pilgu kellale . Viis minutit tassile kohvile . Kuue minuti pärast tõmbas Prunt kampsuni selga ja astus uksest välja . Päike paistis , tuul puhus . Liiga soe see ilm just polnud . Juba harjunult viskas Prunt värava taga pilgu paremale . Seisis . Kaks meest istusid autos sees ja tundus , et tegid suitsugi . Nagu eile ja üleeile . Juba õige mitu päeva oli Mati RJK usinaid ametnikke tööga kindlustanud . Korraks vilksas tal läbi pea lapsik mõte , et suve alguse bensiinikriisi ajal olnuks taoline auvalve igati defitsiitsem ja auväärsem . Või supleb organ pidevalt bensiinis ? Mati kehitas õlgu ja hakkas pika sammuga peatuse poole minema . Kui 18 kohe tuleb , jõuab õigeks ajaks kohale küll . Isegi taksosõitu võiks endale lubada . Värskelt asfalteeritud tänavat pidi on ikka mõnus astuda küll ! Huvitav , miks need tolgused seekord kõnnitee sõiduteega tasa valasid ? Tavakohaselt pidi kõnnitee ju sõiduteest madalam olema - Nõmme värk ikkagi . Nüüd ei eralda inimest ja autot miski . Eemalt kuulduv jõuramine katkestas mõttelõnga . Mati jäi huviga vaatama . Tavaliselt liikusid veoautod Nõmme vahel siiski pisut tasemini . Ehkki mitte väga ja mitte alati . See seal oli päris pöörane . Tuli täitsa otse peale . See mees on hull või ... Mati mõtted kihutasid üksteisele otsa . Lähima telefonipostini oli oma kümmekond meetrit . Mati Prunt tegi oma elu kiireima sööstu . Roolis oli asjatundja . Ta keeras viimasel hetkel auto nina postist mööda ja rammis seda küljega . Põhilise hoobi saigi post , kuid Matile oli ülejäänustki enam kui küll . Ta paiskus vastu aeda , posti jäänused talle otsa . Veoauto kadus möirates käänaku taha . Veel enne , kui selle mürin vaibuda jõudis , peatus tema kõrval beež " Žiguli " . Sellest kargas välja mees , haaras maast Mati mapi ning istus autosse tagasi . Hetke pärast oli masin juba kõrvaltänavasse kadunud . Kui Mati silmad avas , nägi ta võõrast vana naise nägu . " Ants , ta tegi silmad lahti ! Me juba kutsusime kiirabi . " Seda viimast ütles ta väga rahustaval toonil Matile . Esimese hooga ei saanud too hästi aru , milleks kiirabi . Siis tundis ta valu . See oli kõikjal , eriti aga peas . Iga mõte tegi põrgupiina . Ometi tuli tal midagi öelda enne , kui must laine silme ees uuesti kõik üle ujutab . Mati püüdis rääkida võimalikult valjusti ja selgelt : " Helistage ... Karin Järvele , palun helistage kohe Karin Järvele . Number on ... Minu nimi on Prunt ... " - " Oot , Ants , sul on parem mälu , jäta number meelde ! " oli vanatädi püüdlik . " Nimi oli Järve , jah ? " Mati ponnistas veel kord numbrit öelda . Ta jõudis isegi läheneva kiirabiauto huilgamist kuulda . Siis kadus teadvus . Kui ma 19. augusti hommikul tööle jõudsin , ootas mind laual sedel . Kella üheteistkümne paiku helistanud mulle keegi ja jätnud oma numbri palvega kohe tagasi helistada . Olevat väga tähtis asi . Vaatasin kella . See näitas juba poolt kahtteist . Juurdlesin hetke , kas mitte enne siiski kohvikust läbi käia ning samas loobusin mõttest . Sedelil seisis KIIRESTI . Olgu . See nädal algab eriti huvitavalt . Mul tuli tükk aega oodata . Kavatsesin juba toru ära panna . kui lõpuks hingeldav " Halloo ! " öeldi . Tutvustasin end ja jäin ootama . Ärev vanainimesehääl ütles mulle , et keegi härra Prunt palunud mulle tingimata helistada . Jõudsin veel vahele " Miks siis ? " küsida ning sain kuulda , et toosama härra Prunt jäänud nende aia taga veoauto alla . Esimese hooga ei osanud ma midagi küsida ega kosta . Tädi toru teises otsas kasutas pausi ning asus asja selgitama . Nemad mehega joonud köögis kohvi . Siis kostnud aia tagant kohutav raksatus ning kui nad aknast välja vaatasid , oli inimene tänaval pikali maas . Üks hele sõiduauto peatus veel korraks ta kõrval ja sõitis siis ära . Algul arvanud vanapaar , et ehk läks kuhugi teatama , siis otsustanud aga igaks juhuks ise ka kiirabisse helistada . Proua Mägi ( nii ta end tutvustas ) jätnud mehe helistama ja jooksnud ise välja . Tänaval lamas noorepoolne meesterahvas . Proua hakanud postipoolikut tema pealt ära nihutama . Selle peale oianud mees vaikselt . Ants tuli kah just toast teatega , et lubatud kohe masin saata . Siis tuligi mees korraks teadvusele . Ta jõudnud paluda , et helistataks mulle , Karin Järvele . Ja öelda , et tema nimi olevat Prunt . Rohkem mitte midagi . Õige kohe tulnud ka kiirabi . See on juba iseenesest suur õnnelik juhus . Proua teadis rääkida , et viimasel ajal on eriti palju inimesi kiirabi aegluse tõttu hukka saanud ... Siinkohal katkestasin teda , et politsei kohta küsida . Jaa , miilits , ei , politsei ikka , tulnud kah üsna ruttu . Küsitlesid Antsu ja teda ning panid kõik kirja . Ütlesid veel . et kui peaks vaja olema , kutsutakse nad hiljem välja . Eks siis paista . Mul ei jäänud üle muud , kui vanaprouat tänada . Sealtsamast laua tagant konutamast mind leitigi . Korraga oli seni tühi tuba rahvast täis . Kõik rohkem või vähem murelikud . Moskva . See oli õudne küll , aga tol hetkel tundus kõik muu , peale auto alla jäänud Mati Prundi , kuidagi ebaolulisena . Õigupoolest tundus kõik kokku täiesti ilmvõimatuna . Minu pea kohal jagati lööd . Kes suundus Toompeale , kes linnavalitsusse , keegi pidi " Dvigateli " pürgima , keegi komandeeriti Tondi kasarmutesse . Ma polnud veel kunagi nii ägedasti funktsioneerivat uudisteagentuuri näinud . Ainult mina ei osanud enesega korrapealt midagi ette võtta . Istusin kui hunnik õnnetust . Seda võis igaüks mõista täpselt nii , nagu see talle sobivam tundus . Õnneks ei pööratud mulle tähelepanu . Nii ma siis ütlesingi , et käin korraks ära . Tänaval turgatas mulle pähe , et ma ei tea , millisesse haiglasse Mati viidi . Pidin juba tagasi helistama minema , aga siis mõtlesin , et ega proua Mägigi seda küsida taibanud . Pealegi , kes meie tingimustes ikka tüütule võõrale vanatädile mingit infi andma hakkaks . Igal juhul sain ma kiirabihaigla infotädiga libedasti jutule . Informaator ( haa ! ) teadis öelda , et Prunt , Mati on tõesti Kiirabihaigla reanimatsiooniosakonnas . Ta on teadvuseta ning tema seisund on väga raske . Loomulikult ei lasta sinna mingeid külastajaid . Nojaa , kui , siis õige lähedasi sugulasi . Et kas olen lähedane sugulane ? Paraku veel mitte ? Siis pole kahjuks midagi teha . Helistage ja küsige . Küll me vastame . Seisin valutava südamega tänaval ning vaatasin ringi . Infotädi väike taskuraadio oli midagi tankidest pragisenud . Mida küll ? Ehk pidanuks tööle tagasi minema ? Silmad kiskusid märjaks ja nina hakkas lurisema . Hakkasin kotis sobrades taskurätikut otsima . Rätik oli päris põhjas kolme kassetikarbi all . Need oli Mati rnulle eile andnud . Ta ütles , et oli just hunniku CD-sid saanud ja midagi ka mulle lindistanud . Pühkisin silmad kuivaks . Ja siis meenusid mulle need teised kassetid . Mati oli ju laenanud minu diktofoni , et kõik , mis tal selle looga seoses üldse pähe tuleb , kassettidele rääkida . Nii ei läheks midagi kaotsi . Minu diktofon pidi tema juures olema . Kobasin uuesti kotis . Võtmed olid kaasas . Ma polnud neid küll kunagi kasutanud , kuid kaasas nad olid . Ega muud , kui Nõmmele ! Istusin haigla juures kaunis lootusetult passinud erataksosse . Tingima ei hakanud . Mul oli kiire . Venelasest juht kuulas hoolega " Majakki " . Hea veel , et kommenteerima ei tükkinud . See , et ta vähesed vajaminevad sõnad omas keeles ütles , ei pruukinud ju veel provokatsioon olla . Seda teevad nad aegade algusest lõpuni nagunii . Mati maja ukse taga oli mul üsna ükskõik , kas ma tolle kahekümneviiekata ka järgmise rahasaamispäevani ära elan . Või kas taolist päeva üldse enam tulemas on . Võti keeras . Astusin sisse . Kõik oli tuttavas olekus . Umbes nagu eile õhtul minu lahkudeski . Tegelikult polnud ma selle hetkeni siin kunagi päris üksi olnud . Ikka Matiga koos . Ja sedagi mitte liiga sageli . Selleks olid me suhted liiga sõbrasuhted . Oh , kui pikaajalised sealjuures . Lasin pilgul toas ringi käia . Kus on diktofon ja need kassetid ? Mati harjumusi pisut tundes võis kirjutuslaua kohe kõrvale jätta . Läksin tuhnima fonoteegikappi . See oli tühi ! Mitte ainsatki kassetti . Mitte kusagil . Ometi on neid siin alati virnade viisi vedelenud - omi ja sõprade . Mida ta nendega teinud on ? Vaatasin veel korraks ringi . Telefoni silmates tuli mul korraga mõte Mati endisele abikaasale helistada . Samas tundus see kõne ülesaamatult raske pidada . Ometi pidi keegi sellega hakkama saama . Võtsin toru . Huvitaval kombel liinid enam ei raksunud . Veel eile õhtul oli siit peaaegu võimatu välja helistada . Kas julged poisid on Mati vastu huvi kaotanud ja pillid kotti pakkinud ? Samas valgus minusse õudne aimdus . Telefon ei raksunud . Kassetid olid kadunud . Mati oli auto alla jäänud . Jäänud ? Aetud ? Mis saab edasi ? Telefonitoru undas . Pistsin selle otsapidi lõua alla ning asusin Mati telefonimärkmikku tuustima . Õnneks oli see laual muu pahna vahel . Anne Prunt . On see A või P all ? Ahhaa - Prunt , Anne . Ma ei lootnudki , et paar järgnevat minutit kummalegi meist meeldivaks võiksid kujuneda . Toru võttis laps . Kumb nimelt , ei saanud aru . Ema polnud kodus . Hetke mõelnud , otsustasin sõnumi poisile edasi öelda Selgitasin , kus ja miks nende isa on . Õnneks ei taibanud ta minu isiku vastu huvi tunda . Oli niigi piisavalt kohkunud . Hakkasin oma ütlemist kahetsema . Hilja , nagu alati . Kole lugu küll , aga parast seda kõnet läks mul kergemaks . Otsustasin otsinguid jätkata . Kassetid kassettideks , aga diktofon oli siiski minu oma ja ma tahtsin selle igal juhul üles leida . Niisiis uuele ringile . Kirjutuslaua sahtlid - null . Kapid - sama lugu . Raamaturiiulid - mitte midagi . Voodiriiete kast - tühi . Tundsin , kuidas pisarad silma tikkuma hakkavad- . Istusin maha ja nutsin pisut aega päris põhjalikult . Siis tuli mõte närvide rahustamiseks lonks viskit võita . Eile õhtul oli Mati Glendronach ' lahti teinud ning tema kombeid tundes võis eeldada , et pudel on omal kohal järgmist mõnulemishetke ootamas . See viskinautimine oli vähemasti minu puhul üsna viimase aja saavutus . Varem ma seda vägagi spetsiifilise maitsega jooki ei sallinud . Minu ümberkasvatamisel tegid suure töö ära Mati ja ta saksa sõber Bernhard , kes parandamatu sübariidina peale kõige muu endale eluks vajaliku oma tihedail Eestikülastustel ka viskit kaasa tõi . Nagu arvata võis - parimat . Teadsin Mati baarikappi juba peast . Selles oli nii mõnigi pudelipõhjatilgake Gardhud , Glenfiddich'it või Glenmorange'i . Igatahes olin ma juba võimeline nende vahel vahet tegema . Niisiis tõmbasin baari ukse lahti ja sirutasin käe klaasi järgi . Pihku jäi diktofon . Uurisin seda lähemalt . Minu mis minu . Ja selles oli kassett . Panin lindi algusesse kerima , valasin klaasi tilgakese , tõin külmetusest jääd ja istusin kuulama . See jääb viimaseks , neljandaks kassetiks . Terviku huvides kulub ta ära . Ehkki mul sisuliselt midagi olulist lisada polegi . Niisiis - täna on pühapäev . Öösel koju jõudes tundsin end läbipekstuna . Nii vaimult kui ka kehalt . Oma osa oli ses tundes nii ohjeldamatul hulgal kohvil ( koos majaperenaise nikotiiniga ) kui ka Maimuga peetud jutuajamisel . Tuletasin endale väga koorekirnu kukkunud konna meelde . Minu usina rabelemise tagajärjel oli koor küll pisut paksemaks muutunud , kuid mitte kandma hakanud . Paksus koores oli aga pagana raske sumada . Minu käes olid asitõendid . Kas ma suudan nende abil kedagi veenda ? Kasvõi Palmistet näiteks ? Õnneks oli mu voodi viimasel ajal pidevalt tegemata . Räntsatasin aega viitmata pikali . Kui telefon helisema hakkas , kaalusin tõsiselt võimalust sellest mitte välja teha . Kes kurat see sellisel kellaajal jamab ? Korraga torkas pähe jabur mõte , et ehk tahab Palmiste mulle pidulikult teatada , et olen õige mees ja et mind jäetakse rahule . Roomasin telefonini . Läbi lõputute raginate tundsin ära Karini hääle . Ta oli väga kuri . Või hirmul . Tegelikult vist mõlemat . Igatahes päris ta mult aru , kus ma vahepeal olin ( ma vist unustasin talle Andineeme käigust rääkida ) ja miks ma temaga ühendust pole võinud . Ei viitsinud talle seletama hakata . Seepeale käratas ta , et mul olevat ükskõik , mis temast saab . Mina ütlesin mõtlematult , et mul on praegu ükskõik ka see , mis minust endast saama hakkab . Selle koha peal pani ta toru ära . Alguses pole sisu , on ainult vorm , ümmargune või kandiline tinutatud plekist vorm , mis seisab üleval kapis ja mida tuleb määrida margariiniga , millele tuleb puistata natuke mannat , et sisu oleks pärast lihtsam kätte saada . Ta küpseb üle poole tunni . Siis kui ahjust hakkab tulema magusat lõhna , võib võtta noa ja proovida , et ega ta pole seest nätske . Kui ta on valmis , siis võib ta ettevaatlikult vormist välja võtta . Siis pole enam vormi , on ainult sisu ja kui lapsed on köögist läbi käinud , pole enam sedagi . * Mida elus elatakse , saab isiksuseks . Isiksus ongi elu kokkuvõtt - ajaks muutunud ruum , mis tahab olla suuremas ruumis , selles , mille nimi on kevad või taevas või armastus . Siis võib isiksus saada loominguks . Milleks looming - vahest eimillekski . Nii see voolamine on ja selles voolamises oleme meie , meie elud ja mõtted , mõtted , mis tulevad täiesti mõttetult nagu õhtused pilved loojangutaevasse . Vaevalt on midagi peale selle , mis on ruum , vaba ruum , vaba mõte meie kõikide jaoks . * Olen sattunud kirjandusse sellepärast , et see oli vahest kõige lähemal sellele , mis on minu päris ala . Aga mis see päris ala on ? See on see , millele ma otsin nime ja ei leia . Tegelikult võibolla ei otsigi enam , pigem otsin võimalust seletada teistele , et sellist ala , sellist lahtrit pole õieti olemaski . See oleks luuletada , olemata luuletaja ; kirjutada , olemata kirjanik ; filosofeerida , olemata filosoof ; teenida Kristust , olemata kristlane , teenida Buddhat , olemata buddhist , väljendada iseennast , olemata ise keegi . Nimisõnad on nagu jää ja lumi , nendes on surma ja igavikku , mis on peaaegu seesama . Külm , jäine , marmorjas Igavik . Ilus Suure Tähega . Antiikskulptuur , mida nüüd kristlaste ja muslimite asemel hävitab linnaõhk , see linnaõhk , mis kord tegi vabaks . Unistan vahel keelest , milles nimisõnu ei olekski , oleksid ainult verbid . Mõte , mis võib ehk kergemini sündida soomeugri keelte tundjal -nendes keeltes on eitus ju verb . Kas jäänus sellest varasemast elavast , voolavast ja ulpivast maailmast , mis aina enam hangub , tardub noomeniteks , kivimiteks , jääks , teooriateks , põhimõteteks ja millele sa aina meeleheitlikumalt ja resigneerunumalt püüad rääkida tema enda noorusest , valgusest , mis on voolamine ja lainetamine ja elust , mis on valgus . Akna taga sajab lund , kuigi varsti on maikuu , nõlval on hanged ja väikesel lumest puhtaks roogitud platsikesel nokivad külmast kohmetud võsaraadid ja punarinnad kaerahelbeid . Ühtaegu kole lähedal ja kole kaugel . Punarinna musta silma pilk jõuab minuni arvatavasti alles siis , kui mind , rääkimata punarinnast , enam ei ole . Võibolla jõuab siis ka minu pilk temani , aga see ei ole kindel . Esialgu püüan ma rääkida sõnadega . Rääkida elust , mis sõnadesse ei mahu , mida ei saa seletada ega mõista , mida saab ainult elada ja võibolla ka kaitsta nagu todasama punarinda , kes vaatab mind , pea viltu , sealt väikese männi otsast paarikümne valgusaasta või eluaasta - elu on inimeste valgus - kauguselt . * Aeg sureb välja . Või sulab ära . Aega on veel natuke põhja pool maja räästa all , metsaservas ja metsa all . Aga päikese käes ta muutub vesiseks ja pudedaks ja taandub . Temast jääb ainult natuke märga , mis päikese käes kiiresti taheneb , hulka mutimullahunnikuid ning mõned sinililled ja ülased , kes end aegamööda sirgu ajavad . On veel midagi , mis jääb , eile hommikul vara oli ta nagu udu tiigi ja soo peal ; täna keskhommikul on ta aga muutunud siniroheliseks vinetuseks , mis hõljub metsade kohal ning mõne päevaga hajub , nii et viimaks ei jää temast muud kui õhu virvendamine põldudel ja lõokese liristamine kuskil üleval kõrgel . Ma arvan , et see , mis jääb , on igavik . * TV . Ilmast . Öösel olevat oodata sooja 1° kuni 6° , kohati maapinnal 0° kuni -3° . Lapsed . Mustad , tolmu- ja päikeselõhnalised , väsinud . Üks jääb vaatama TV uudiseid ja keeldub magama minemast , kuigi südaöö on ligi . Mänguasjad . Tolmused needki . Valged karud Hidy ja Howdy on jälle hallid , tarvis neid uuesti pesta . Assotsiatsioonid ja sääsed lendavad ringi , vahel toas , vahel väljas , paokil ukse taga , kus on nii vaikne , et lõkke pragin eemalt aiamaalt kostab siiani . Ma vaatan : leek ja suits tõusevad püstloodis üles . Tule ümber toimetavad naabrid - isa ja poeg . Läänetaevas kasvatab homseks pilvi -pole aga ime , kui nad homseks kadunud on - ja eemal tiikide taga võsas laulab kaks ööbikut . Riiulil , kus ei ole enam ruumi , on mõned raamatud põigiti teiste peal . Eesti külad XIX sajandil . Eesti külad XIX sajandil . Laua all on väike nuga , kolm pliiatsit ja veoauto . Kümme punast tulpi kustuvad pimeduses nagu leegid . Vahest tuleks neidki ööks magama panna , nagu muiste pandi magama tuld . Ja hommikul äratada nagu tuld . Elutuld . Elu ongi tuli , põlemine , ainult väga aeglane . Meie põleme seitsekümmend aastat , kui keegi väga tugev on , siis kaheksakümmend , korralik tuli saaks meist jagu paari tunniga . Terve juudi rahva , eesti rahva või Hamburgi linna rahva võib ära põletada mõne aastaga , nagu seda minu lapsepõlves püüti teha . Tänapäeval muidugi saaks sellega hakkama palju kiiremini . Nii ma istun siin , selja taga naabrimeeste kollane lõke aiamaal ja silme ees tulpide punane lõke , mis peaaegu juba sulab pimedusega kokku . Silmad ei seleta enam hästi punast värvi ja tähti paberil . Viimane ots on vilets ja vaevaline . Loomulikult ei tahtnud ega kavatsenud ma rääkida sellest . Hoopis sellest , et see päev , see elu ja tuli on tegelikult klaaskuppel või gong või kell . mis kumiseb kaua-kaua . Vahel on isegi raske öelda , millal ja kas üldse lõpeb see kumin või püüab ta endasse kõik muud hääled , muudab nad oma hääleks ja kumiseb aina edasi , nagu oleks see kõige olulisem , nagu täidaks ta kellegi käsku , kellega meil ei õnnestu suhelda üheski keeles peale selle kajasid püüdva ja muundava kumina , millel aga ilmselt ei ole mitte mingisugust tähendust . Ka see kumin on nagu elu . Nagu tuli . Kumb on siis vanem , tuli või hääl ? Või tähendus , see , et üks asi on teise asemel , on teine , on ja ei ole ka . Ehk siis nemadki . Ehk siis meiegi . Ehk siis need sõnadki siin . * Tulin linnast . Võtsin naabri juurest mõned kurgi ja lilletaimed , panin lilled sahvrisse jaheda kätte . Istutasin kurgid ja linnast toodud piprataimed kasvuhoonesse , kastsin neid , niitsin noorte õunapuude ümber lokkavaid naate , nõgeseid ja võililli ning tundsin siis , et olen higine ja väsinud , läksin alla tiigile , võtsin riidest lahti ja läksin ujuma . Ilm oli palav , ligi 25° . Istusin veidi alasti pingil ja kuulasin ööbikut . Meil pole neid hulka aastaid olnud , nüüd aga oli tiigi äärde , sinna , kus kasvavad suured hõbepajud ja toomingas , ilmunud ööbik , kes mind ja päevavalgust võõristamata muudkui laksutas , liristas ja kurises - ilmselt omasuguste hulgas silmapaistvalt andekas . Siis sattus mu pilk toomehelvestele , mida maapind pingi ümber täis oli . Seekord ei tulnudki toomingate õitsemise ajal külmalainet nagu tavaliselt . Mõtlesin sellele ja äkki tuli mulle meelde midagi , mida olin märganud , aga mis kuskil teadliku teadvuse piiril ootas täiemat tähelepanu : ennist , kui naabriperenaisega rääkisin , oli temagi juustes mitu toomehelvest . Nüüd teadsin seda ja mul hakkas lahedam olla : üks fakt jättis mu rahule , ei nõudnud enam reageerimist . Olime kohtunud , olin talle noogutanud , rohkem talle ilmselt enam vaja ei olnud . Toome helbed lasid mind lihtsalt lahti . Aga nad ei olnud ega ole kindlasti üksi . Kindlasti on mu meel täis niisuguseid tähelepanu ootavaid ja nõudvaid muljeid ja märkamisi . On nagu heliseks kogu aeg kuskil häirekell , oled rahutu , saamata isegi aru , mis on , oled lihtsalt unustanud , võibolla tahtlikult , võibolla tahtmatult selle teadvustamatute järjekorra su teadvuse ukse taga . * Sügis tuleb ligemale . Kõik upub kollasesse . Kuldvitsad ja jorjenid . Mitu kuud olid häälest ära , nüüd hakkad helisema puhtamini ja selgemini . Minooris . Ja see kollane , kollane on iga päevaga rohkem täis mesilasi , kärbseid ja mälestusi lapsepõlve Tartu ja Pärnu aedadest , mis olid niisama väsinud , lopsakad ja rõsked ning täis sedasama vaikust , milles rohutirtsud mängivad sinu hingel pilli ja suur ööliblikas , kelle sa leiad iga hommiku kaevukaane alt , koputab iga öösi aknale , igatsedes selle lambi juurde , mille valgel sa istud ja kirjutad ja mõtled , et sügisel hakkavad kaduma piirid ning jäävad meeleolud ja värvid , jääb see kollane , kollane ... * Rahutus elab rahus nagu valge täpp mustas sõõris , nagu must täpp valges sõõris . Tükk aega juba jõurab üks auto mäe taga teel , küllap ta on sisse jäänud . Rohutirtsud on vait . Rahu ei ela rahutuses . Läänetaevas on kollakas viir . Ei ole silda , seda juuspeent rohutirtsude laulu pillikeelest õhukest silda sinna , teisele poole . Hiir ronib ärklitoa seina mõõda üles ja jookseb üle lae . Siis tuleb vaikus ja vaikuses hakkab sirisema oma isiklik sisekõrva-rohutirts , see , keda õppisin kuulama lapsena haigevoodis , kui astusin esimesed sammud mõõda pingul pillikeelt eemale oma palavikus kehast ajatusse , ruumitusse , häälde . * Tulen keldritoast üles : äkki on kõik valgust täis . Valgus ütleb tere , aina tere igale asjale , ütleb tere ja naeratab lillevaasile , mängukarule , mulle ja taskulambile üleval riiulil . Valgus silitab korraga kõikide raamatute selgi ja paistab korraga igale tolmuterale Ja tolmuterad hakkavad tantsima . Valgus tuletab meile , kõigile tolmuteradele meelde , et lunastus on arusaamine sellest , et oled lunastatud , arusaamine on arusaamine sellest , et sa ei ole aru saanud . EI OLE ja ON vahel on õhuke õhuke joon , millel ei ole paksust , värvi , lõhna ega kaalu . Sealt läbi ? See on ju samahea kui midagi ei juhtukski . Päikeselaik seinal ulatab kahe tapeedipaani vahekohani ja kirsi õieleht pääseb õie küljest lahti , hakkab langema , jääb langema : meie jaoks , meie ajas ei jõua ta iialgi maha , ei leia kunagi lunastust , ei närtsi kunagi . Oma ajas aga jõuab ta põrandale , leiab lunastuse ja arusaamise . Ons mõnd kolmandat aega , midagi väljaspool minevikku ja tulevikku ( olevik see ei ole , olevik pole muud kui piir nende vahel ) , kus saaksid kokku tema ja meie oma aeg . arusaamine , närtsimine ja lunastus , mis korraks kustutab joone EI OLE ja ON vahelt nagu see päikeselaik , nagu see valgus , mille naeratus pani tolmuterad toas tantsima ? * Lind õhus . Tiivad ei kanna tiibu . Tiibu kannab õhk . Sõnad püsivad sõnatusel , loogika loogika puudumisel . Aga vahel oleme ometi lähedal sellele , mis on . Enne on midagi , mis on nagu tekk magaja peal . Keha on aimata , aga tekil on omad voldid , kühmud ja lohud . Me teame , et keegi on seal teki all , kuigi ka see " keegi " ja see " teadmine " ja see " meie " on ka pigem tekk , kui see , mis on teki all . Meie oleme tekk , mitte magaja . Me ei tea , kas ta on elus või sumud , kuigi vahel tundub , et ta hingab . Tekk ju ei saa hingata . Siis ei ole kõik ikkagi ükskõik , kõik ei olegi mäng . Kuigi teki all saab ka mängida - peitust ja seda , et oled mäger või rebane urus . Ma püüan sellest rääkida . Aina . Mõelda . Unes ja ilmsi . Aga mu hääl kostab nagu sügavalt vee alt ja temast ei jõua üles muud kui mullid . Tõde ise on ka mull . mille sa vaevaga ehitad sinna hämarasse vee alla nagu vesiämblik , kes koob endale pesa ja tassib sinna mullhaaval õhku . Tema pesa paistab nagu väike hõbedane kera , nagu elavhõbeda kuulike , mis on ühtaegu nii raske ja vilgas . Tõde on mullike , osa Tõest , mis päästab meid lämbumast . Tõde on see , kes hingab ise ja laseb teistel ka hingata . * Toas lendab üks koiliblikas idast läände : ka toas on olemas ida ja lääs , toas , tikutoosis ja nõelasilmas . Laps viskab apelsiniseemne vastu akent . Jalgrattad magavad - suur ja väike - üksteise kaisus aasta viimases lumes , aasta viimases vabaduses , kus peeglid hakkavad saavad läbipaistvateks , läbikäidavateks nagu toad , kus telliskivid saavad peegliteks , millest sa näed koiliblika varju oma näol , mis vaatab nagu jumal Janus korraga itta ja läände , edasi ja tagasi ja näeb apelsiniseemet korraga langemas ja tärkamas . * Mul ei ole põhimõtteid . Minu põhjas ei ole mõtteid . Põhjas on puhas vesi , mis voolab hämaras üle kivide , mõned jõekarbid ja puruvanad , lepamaimud ja särjed , natuke allikasammalt ja mailasi , kes võbisevad voos kaasa nagu pillikeeled , ainult kuulmata . Ojapõhjas ei ole mõtteid , ainult voolamine , ainult veevoolu kategooriline imperatiiv , mis kallutab ja koolutab oma järgi samblad ja mailased , kalad ja puruvanad , õpetab ühed kinni hoidma põhjakividest , teised voolavast veest endast , mida nimetataksegi ujumiseks . * Ventilatsiooniavas seinas sees elab tihane . Grammofonis elab praegu Couperin . Tiigis elavad juba konnapojad . Tiigi kohal elab õhtuti udu ja udus ööbikud . Kuni nad on , kuni nad tulevad kevadel tagasi , on maailmas veel korda ja lootust , on veel alles need haprad linnulennu-niidid , mis seovad meid Egiptuse , Sudaani , Kongo ja Kapimaaga . Maailm on veel koos nagu kaartmosaiik , laste puzzle , palapeli , mida on nii raske kokku panna ja nii hõlpus segi ajada . Mu kõige suurem hirm vist ongi see , et tuleb aeg , kus mõned tükid mosaiigist kaovad : ööbikud jäävad tulemata , sitasitikas ei lenda ja maailma ei saagi enam kokku panna . Ta jääb sassis poolikuks ökoloogiliseks puzzle'iks : üksik tihane laulab , aga ei leia enam emalindu . Isane sinivaal ei saa enam ookeanis emasega kokku . Kontinendid lagunevad saarekesteks , laidudeks , kivideks keset vett . Inimkond laguneb parteideks , klassideks , üldmõisteteks , homodeks ja sapiensideks , alasti ahvideks , kes kardavad madusid , pimedust , teadust ja teisi omasuguseid ning kössitavad igaüks oma kõikuval kookospalmil ja püüavad kokku panna oma tähtkujusid , mis hajuvad uttu nagu kõik muugi . Tihane tuli jälle tagasi . Ööbik laulab . << Kas tõesti ? Ja mis selles halba on ? >> << Ma pole öelnud , et halba , kuid mis tähtsust sel on ? >> << Pole mingit . >> << Nii arvan minagi . Kuid miks sa seda siis järjest pead küsima ? >> << Ei mäleta , et oleksin järjest küsinud . Aga kui olengi , siis sellepärast , et ma selget vastust pole ju saanud . >> Selle peale pidas Roland mulle loengu : renessansiaja kunst olevat sündinud tänu katkule . Kui jumalaviha lepituseks hakati rikaste helde rahaannetuse toel uhkeid kirikuid püstitama , lõid ennenähtamatu toredusega õitsele kujutavad kunstid , arhitektuur , maal , skulptuur . Ent ekspressionism oli tekkinud tänu lahvatavale tiisikuse levile . Sellest algas kahvatute , haiglaselt säravate silmadega , kõhnade , rinnatute ja kurbade naiste kujutamine maalikunstis . << Mis sa sellega öelda tahtsid ? >> küsisin . Ka mina olin kahvatu ja kõhn . Roland oli õigusega kindel , et näeb mind läbi , ta naer veeres nagu kõu , seda kuuldes võis me pööningurahvas arvata , et lõbutseme . << Oh sind küll , >> ütles ta mind õrnutades . Kui väsinud ja räsitud ma olin , kui vaigistav oli anduda tugevale , olin koguni valmis pihtima lõpuni mind vaevavat lugu võõra mehega . Ihkasin magada Rolandi käte vahel südame kergeks , kuid mingi äkki tärganud mõtte sunnil tõusis ta Amicuselt , ütles voodi poole tagasi vaatamata : üks hetk ! ja läks tuttidega purpurpadjal istuva kõutsi poole nii tõttavalt , otsekui kartes oma leidmõtte ära kaotada vaevalt mõne sammu kaugusel teel . Kas isegi minuga magades mõtles ta oma kõutsist ? Jäised tuuled raputasid puudelt lume . Mulle meeldisid raagus puud . Nende oksad moodustasid nii palju erinevaid rütme , põimumisi , sirutusi ja isetahtsi hargnemisi , ühtedel võra kitsalt kooniline ning kõrgusse püüdlev , teistel maa poole laiali vajuv . Nad mõjusid taevasel tagapõhjal puugravüürina . Meie ateljee aknasse paistis vaid erepunaste marjadega kõrge pihlakas . Ehkki ahi neelas hulga puid , oli ateljees külm . Käisime paksult riides ning jõime palju kuuma kohvi . Munk mähkis salli kahekorra kaela ümber , kuid köhahoogude pärast ei saanud lauset lõpuni valmis . Käis arutlus mälust , et inimaju on algselt tühja korjanduskarbi sarnane , kui see täis saab , tuleb seda tühjendada . Ka inimajus kustutab iga uus info midagi varasemast teadmisest . << Sherlock Holmes pidas rumaluseks talletada kasutut teavet , mis vajaliku välja tõrjub , >> ütles Munk . Roland ütles : << Sherlock Holmes oleks pidanud seda rääkima meie mälumänguritele . >> Arvamine oli ühene : milleks on vaja sadadele tuhandetele televaatajatele demonstreerida risustavat eruditsiooni , mis pealegi oma rahva kultuuritundmist hakkab mälust välja tõrjuma . Mängurid teadsid , mis on osakeste difraktsioon , kui palju hüpati kõrgust Amsterdami olümpiamängudel , mis on büssuse kiud , et ladina keeles bursa tähendab kotti , ent ühtlasi ka kinnist õppeasutust Tsaari-Venemaal . Nad teadsid muistse mereröövli Shaireddini Barbarossa kivila varemeid Anakapril ja Abramsoni-nimelist Preisi rahamüntijat , kuid Juhan Liivi luuletuse omistasid Felix Kottale , Ilmi Kollale või Jaan Kaplinskile . Jaanal oli palavik , viisin talle aspiriini . Padjalt nagu pühapildi pilvekeselt vaatas vastu ta inglipea , silmad sulnid , põsed õhetavad . Ta kirtsutas nina , kui soovitasin kutsuda arsti . << Mis te seal teete ? >> küsis ta . << Joome kohvi . >> << Mis Heino teeb ? >> küsis ta abielunaise nõudlikkusega . << Joob kohvi . >> Vaatamata sügisel valminud ahjule , oli siin vilu nagu teisteski tubades . See polnud vindise pottsepa süü , vana puumaja hõre katusealune ei pidanud tuult ja tedagi läbisid pakasega külmavõpped . Jaana kaebas : << On see siin mingi elu ! >> ning tõstis kannatava pilgu vineeriga tahveldatud lakke . Kaeblevana polnud ma teda varem näinud , Jaanal puudus isemeelsus , pigem oli ta pisut uimase olemisega , silmad nii udused , et neisse vaadates ajas haigutama . Ta kuulas me arutlusi , nagu oleksime tulnud teiselt planeedilt , me rääkisime emakeeles , kuid tema ei mõistnud me juttu . Talle meeldis töölt tulles põõnata ja lapata ükspuha mis aastakäikude << Burdasid >> , kuid edev ta polnud ega riiete järele hull , kandis ebamäärast värvi väljaveninud kampsunit , mis eest pikem ja tagant lühem , ning avarat halli seelikut . Ta oli ka kõiges muus vähenõudlik , keetis alati suure kastrulitäie suppi ja lasi Heinol nädalapäevad järjest hea maitsta , küsis : kuidas on ? ja hea poiss Heino mõmises : käib kah . Jaana vaatas hilisõhtuni telerist tühijooksu filme ja läks hommikul tööle nagu uneskäija . Kodus kandis ta froteemantlit , mis ei seisnud rinna pealt koos ja vajus lahti ka ülalpool põlvi . Aga see kõik oli ilus ja sobis talle . Alati ei teagi , miks keegi või miski meeldib . Jaana kohta ütles Roland , et see noor naine on poolärkvel , sest Heino pole suutnud teda äratada . Pesin kohvitassid puhtaks ja teatasin : << Nüüd lähen koju maja kütma . >> Roland tuli kaasa , lubas õue- ja kõnnitee lumest lahti rookida , kuid jaama platvormil elektrirongi oodates muutis ta meelt . Vihastasin ega hakanud aru pärima , mingu pealegi oma kõutsi juurde tagasi , maaligu talle lisaks veel mõne luminestseeriva karva ! Mu süda ei saanud ju esimest korda kriimustada , kuid ometi ei kujutanud ma oma elu ette ilma selle pööningukorruseta , saja aasta vanuse Amicuseta , või et ma ei saaks enam kiiktoolis istudes vaadata , kui Roland maalib . Ainult oma elu korraldamatust tundsin ma ühtviisi nii temaga kui temata . Mu tusk lahustus koduteel lumelõhnas . Mõne päevaga olid hanged kõrgeks kasvanud , värskel lumel paistsid lindude varbajäljed ja kasside jooksurajad . Avasin värava . Kas saan kunagi harjuda , et aknast ei vaata mulle vastu truult ootav nägu , rõõmus mu tuleku üle ? Et majja astudes ei kuule , kuis ema käes hakkavad toidu ülessoojendamise rutus kolksuma nõud . Istusin hingetõmbeks ukse kõrvale esikupingile , ent kuulsin üksnes omaenda südamelööke . Panin ahjud küdema ja avasin elutoa akna paokile . Kohe tungis sisse külma joovastavat õhku . Vedasin näpuga kriipse tolmuga kaetud esemetele , ammugi polnud ma tube kraaminud , ei tahtnud , ei suutnud end sundida . Heitsin ahju oma sünnipäeva roosid , mis vaasivee olid ammutanud ja ära kuivanud , otsisin raadiost muusikat . Tuli aga : õua-õua ! Praadisin paar härjasilma . Meenus , kuis ema elektripliidi punaselt hõõguvat keeduplaati silitas . Sa põletad käe ära ! karjatasin ma . Ei põleta , vastas ema mu ägedust imeks pannes . Ma ju polegi seda puudutanud , ma pühkisin ainult ta tolmust puhtaks , seletas ta . Munk arvas , et iga uus info kustutab mälust varasema . Minul aga sai kõik varasem selgemaks , ütlematajäänu lõpetatuse , vaikimine eritähenduse , sõnad tuuma . Laotasin ahju lähedusse toolidele niiskunud voodiriided , tõmbasin jalga kummikud ja läksin tänavale lund rookima , mõnda aega puhastamata kõnnitee oli kõvaks ja küürakaks käidud . Naabrinaine tuli poest , pani raske kandekoti maha , et juttu ajada . Ta kurtis lumerohkuse üle , et käed ja selg rookimisest valutavad ega lase öösiti magada . Mõtlesin : süüdistagu iseennast , kuna ta ei pidanud sobivaks oma laisku pereliikmeid tööle panna . Kevadest sügiseni müttas naabrinaine üksipäini aias , kaevas , väetas , istutas , kastis , rohis , hävitas röövikuid ja tigusid . Lõikas viljapuudel võra tagasi ja piiras hekki , riisus leheprügi , põletas kulu , laskis külmatuleku eel neerukujulisest basseinist vee välja , keris kokku veevoolikud , kattis kuuseokstega külmakartlikud taimed . Tõesti , tõesti , naabrinaise aed vääris vaimustust , see oli mukitud nagu esinduslik võõrastetuba , mille pärast ei pruukinud ootamatute külaliste ees punastada . Selles aias kostitas naabrimees oma sõpru koduveiniga ning tütar lõikas sealt oma tuttavatele sünnipäevaks lilli . Võõrad imetlesid ja kiitsid : oh , milline aed ! << Teie maja aknad on õhtuti sageli pimedad , >> ütles naine kerge etteheitega . << Kas te ema vaatamas käite ? >> Noogutasin , ma käisin tõepoolest truult . Jalad külmetasid ja pool kõnniteed oli veel puhastada . << Nüüd võin ma sellest rääkida , >> ütles naine . << Kas teate , möödunud kevadel kohtasin ma Annat teisel pool raudteed . Ta seisis tänavanurgal ja vaatas ringi , mulle näis , et ta oli suuresti segaduses ja hirmunud ega teadnud , kuhupoole minna . Oleksite te näinud , lisabel , kuidas ema mind nähes rõõmustas . Küsisin , kuhu ta läheb või kust ta tuleb ? Ta vastas , et käis saunas , kuid hakkas kahtlema selles , kas ta sealt oli tulnud või pidi sinna alles minema . Oli selge , et ta ei leidnud sauna üles ega osanud ka koju tagasi tulla . Ärge rääkige sellest Belile , ma ei taha , et Bel hakkab minu pärast muretsema , ütles ta ja palus veel mitu korda , et ma seda ei teeks . >> Mida ta kartis ? Kas ei lubanud tema jäägitu emaarmastus mulle koormaks jääda ? Ent tollal ma veel ei aimanud ega märganud tema sügava mure põhjust . Ütlesin naabrinaisele : << Teil on hea süda , proua Hilja . >> Need sõnad läksid tal hinge , arvatavasti ei öeldud neid talle liig sageli . << Eks ole , kodu pole ju enam see , mis tema ajal ? >> << Oh , mis sest rääkida , muidugi ei ole enam see , >> vastasin . Ta ohkas sügavalt , sama hästi oli tal õigus mõelda : eks ole , ka minuta poleks mu kodu see , mis ta on . Naine tõstis maast üles raske kandekoti , see kiskus ühe õla teisest madalamaks , mina haarasin labida järele . Korstnast tõusis püstjoones hele suitsusammas , tundsin oma hooleta jäänud kodu ja ema ees süüd . Toda saunamineku lugu mäletasin selgesti . Ema seisis mu töötoa lävel ja kutsus : Bel , tule sina ka . Aga mina ei viitsinud , ka saunas käia ei meeldinud mulle , vannis aga küll . Nõnda läkski ema üksi . Saun asus üsna kodu lähedal , ema minekust oli möödunud neli tundi . Mu ärevus kasvas tohutuks , saunas teda polnud . Jooksin ka kõik ümberkaudsed tänavad läbi , kartsin kõige halvemat , tavapäraselt ületas ema sõiduteed muretu hajameelsusega , kuid samas lootsin , et ta selle aja peale oli ehk juba koju jõudnud . Ei olnud . Helistasin traumapunkti . Sealt küsiti : mis ta nimi on ? Oodake , ma lähen küsin . Helistasin surnukuuri . Seal küsiti : mis ta nimi on ? Oodake , ma lähen vaatan . Täielik absurd , inimene , kes läheb sauna seebi ja nuustikuga , ei võta ju kaasa pildiga passi . Ema jõudis koju õhtuhämaras , nägin aknast , kui ta väravas meie naabrinaise kätt raputas . Läbielatud hirmu järel ei tundnud ma ta tulekust rõõmu , vaid küsisin tigedalt : kus sa olid ? Saunas , vastas ema süüdlasliku , vaikse häälega . Neli tundi ? Pikk järjekord oli , vastas ta . Kuna see mind ei veennud , leidis ta teise põhjuse : polnud vaba riidekappi , tuli kaua oodata . Minule jäi tõeline põhjus teadmata , emale aga see , et olin teda otsinud surnukuurist . Kas joome teed ? pakkusin lepitavalt . Jah , Bel , kui sina tahad , siis joome , vastas ema kergendusohkega . Kui tulin head und soovima , lebas ta juba sängis , seljas ilus väikeseõielise mustriga öösärk , juuksed harjatud ja näol pingejärgne väsimus ja rahu . Bel , ütles ta , mul on nii kahju , et sa pidid minu pärast muretsema . Mina oleksin pidanud temalt andeks paluma , kuid mina silitasin tal ainult kätt . Nõuti korduvalt ema suririideid . Ma ei viinud . Ema elas . Mida tähendasid need ilusad unenäo õunad ? Kiusatust ? Ihalesin neid isegi hukatuse äärel seistes . Mina ja Roland sõitsime kõrgel õhus dresiinil . See vuras kiiresti ühelainsal valge pesuriidega polsterdatud roopal , mis lõikas sirge kitsa joonena tühjust . Üksnes unes ei tule kahelda tõepärasuses . Nägin roopa külge kinnitatud lauaplaati , mis tähistas jaama platvormi ja millel seisis kuhi õunu , suuri , punapõsiseid . Ütlesin Rolandile , et nad on pestud , ja et ta peataks dresiini , ja et ma tahan endale võtta kuhjast kõige pealmise suure õuna . Ent kui ma dresiinilt maha astusin , nägin õudusega , et seisin ühel ainsal kitsal roopal . Ma ei ulatanud õuna võtma ega ka tagasi pöörduma Rolandi juurde , sest vähemagi liigutuse puhul oleksin tasakaalu kaotades roopalt alla tühjusse kukkunud . Kui ma sinna tühjusesse oma jalge alla vaatasin , nägin läbi pilvede sinivinas maa nägu : pikad teed , põlluruudud ja jõgede loogeldused , tuttav pilt nagu lennukist vaadates . Ma ei suutnud loobuda palavalt ihatud punasest õunast , mille olin endale välja valinud , kuid süda ähvardas lõhkeda sügavikku , olgugi et maa peale langemise õudusest . Tänasin õnne , et ärkasin enne oma kohutavat lõppu . Tõusin voodilt , lükkasin akna eesriided kahele poole laiali : hommikutaevas sirasid tähed . Süütasin tule , tõin sõnaraamatu ja pugesin sängi tagasi . Tahtsin teada , kas dresiini algustäht on d või t ja millest on sõna tuletatud . Ahhaa , sõiduki autoriks oli K. von Drais . K. von Drais , kadunuke , ei võinud eal aimata , et ma täna öösel , himust punase õuna järele , sõitsin tema leiutisel läbi tühja , pidetu maailmaruumi . Hiljem ei tundunudki unenägu nii tavatuna , peale dresiini oli ses veel midagi tegelikkusele vastavat . Nimelt võis õunalaudu kohata asulate läheduses maanteede ääres , kus vanad naised veel hilissügiseni müüsid autoteelistele oma aiasaadusi . Sel lühikesel , pimedal talvepäeval riputasin tihastele puuoksa külge pekitüki ja otsustasin ette võtta ammu kavatsetud ja üha edasi lükkunud tubade kraamimise . Ehkki olin kutsutud autorinäituse avamisele Salongi , pidasin mugavamaks minna mõnel järgneval , vähem pidulikul päeval , et töid segamatult ja rahus vaadata . Helistasin Rolandile . << Mina olen . >> << Jahah ? Kuidas läheb ? >> << Vaikselt . Kuidas sul ? >> << Samuti . Mida teed ? >> << Kraamin . >> << Mis siis ikka . >> << Nägin meid unes . >> << Mingit jama ? >> << Jah , sind ja mind . Kui tulen , siis räägin . Ootasin , et sina helistad . >> << Su telefon ei vastanud . >> << Millal sa helistasid ? >> << Eile õhtul . >> << Ma olin ju kodus . >> << Ehk oli liinirike ? >> << Minu teada mitte . >> << Munk on parajasti siin . Saadab sulle tervisi . >> << Tänan , minu poolt temale ka . >> << Küll ma ütlen . Kraami siis edasi . >> Olin pettunud . Ta ei küsinudki , millal ma tulen . Tal polnudki vaja küsida , ta teadis nagunii , et ma tulen , et ma tulemata ei jää . Vaatasin end tükk aega peeglist : mida peegel ütleb ? Mul oli vaid umbmäärane ettekujutus sellest , mida ema kapisahtlid võisid sisaldada , varem polnud ma nende vastu huvi tundnud . Ent kui ma nüüd tagasi mõtlesin , siis seostasin ema imeliku muutuse esimesi ilminguid just nende sahtlite kraamimisega . Ta hakkas neid innukalt korrastama iga nädal , siis järjest sagedamini ja lõpuks mitu korda päevas . Kui majas tundus salalikvaikne , siis teadsin eksimata , et ema tõstab sahtlitest asju välja või siis paneb neid sinna tagasi . Kui ma imestust avaldasin , vastas ema : Bel , neid tuleb korras hoida . See on väga tähtis . Tundus , et orupõhi neelas kogu lahingukära , ja jälle valitses imeline suveseisak . Aga see vaid näis esialgu nii , tegelikult oli mürin siin vaid veidi vaiksem . Jõgi oli kolgas , tavalises ülekäigukohas nii madal , et ulatus keskel vaid vankrirummuni . Ka Elvi pääses üle jõe kleiti vaid väheke kergitades . Vastaspervest hobust ergutades esimese korraga üles saanud , keerasid nad vasemale . Niit oli niitmata , pikk tihe hein keerdus ümber rummu ja Aksel pidi kaks korda hobust kinni pidama , et heina ära kiskuda . Varasest ajast hoolimata lõõmas päike ja niidule ei langenud ühtki varju - valgus tunginuks kui inimestest ja hobusega vankrist takistamatult läbi . Hein lõhnas nii ammuselt , tõotavalt , ootuslikult , elu tundus hetkel nii kallis , mehe higine särk silme ees nii omane ja igavene . Aga kõiki neid mõtteid ei tohtinud praegu üleüldse mõelda , polnud nende aeg , nad pidid õigel ajal varju jõudma . Kilomeetri võrra ülevalpool keerasid nad jõeorust kõrgemale , põõsastesse . Sälkoru suuet polnud enne näha , kui nad olid lausa juures . Osa rahvast oli juba enne neid paigas , oma vankridki poolringi seadnud . Õieti kestis terve esimese hommikupooliku kauge laskmine , ja aegajalt oli vaikseid hetkigi , kui nad uskusid kõik juba möödas olevat . Kuid vastu õhtut võttis kõik tõsisema moe , mis oleks lausa märuliks paisunud , kui öö poleks peale tulnud . See-eest polnud uuel hommikul mingit ettevalmistust vajagi . Näis , et taanduva sõja viha ja meeletus vallandub alles nüüd , et see on mitmeid kordi tugevam kui kolm suve tagasi . Kui mõni mürsk juhtus liiga lähedale langema , hoidsid kõik naised - nii need , kel lapsed juba olemas , kui ka need , kel alles tulekul - ühtmoodi hinge kinni , ise näost valged , käed milleski - vankriservas , maakamaras , kõrvalistuja käes - krampis kinni . Mehed , nemad võisid ja pididki näiliselt saatust trotsima ; nad kas istusid kumaras või kükitasid maas , et olla pisut ' väiksemad ja madalamad selles saatuse pimedas juhusemängus , ja imesid seejuures plotskeid ; kuid ka nende suitsu hoidvad käed värisesid nagu naistelgi , ehk vaid pisut vähem . Laps oli viimase öö olnud õige tire , sest ta parema jala suur varvas oli paistetanud , või nagu vanarahvas ütles , oli umbes . Haige laps süles , puges Elvi nüüd aina sügavamale vankri alla , nagu suudaks need paar tolli kuiva vankrikastilauda ja mõne sentimeetri jagu rauda ära kaitsta teise , hambulise viliseva raua eest , mida kogu õhk praegu täis oli . Kohendanud teise käega raskeid rindasid , mis tükkisid kleidilõikest välja , tõstis ta millestki justkui häiritult pilgu - üleval järsakuveerel , kahe põõsa vahemikus kükitas vene sõdur ja vaatas teda . Sõdur oli valunoor , suur , liiga suur kiiver surus talle lausa silmadele , kuid ometi mitte nii hullusti , et Elvi poleks näinud ta silmavaadet , ta kuidagi huvitut pilku . Põlvede vahel hoidis sõdurike vintpüssi . Miski ta olekus ei reetnud , kuidas ta suhtub temast allpool asuvatesse inimestesse . Ta vaid vaatas . Elvile meenusid vahepeal levinud jutud vene sõdurite metsikustest ning ta karjatas . Kuid ta karjatus ei jõudnudki teisteni . Sest just sel hetkel paisus uus ulgumine ja kohe vapustas järsk rebiv plahvatus õhku . Midagi naksuvalt teravat tungis vankri küljelaudadesse , Elvi peast mõni sentimeeter kõrgemal . Üleval järsakupervel , täpselt selles kohas , kus oli kükitanud vene sõdurike , vajus mullast lill laiali . Siis aga , aeglaselt , väga aeglaselt , nagu oleks aeg peaaegu seisatunud , murdus seal kõrval olnud noor haab nagu tikk keskelt pooleks ja mõlemad tüvepooled langesid järsakust alla , ikka veel sama fataalse aeglusega , riivates lähima vankripära külge seotud lehma . Hobused korskasid ja rabelesid kõigest jõust . Laps Elvi süles ahmis ikka veel õhku , suutmata seda nii palju saada , kui ta sisemus nõudis . Alles nüüd märkas Elvi seda . Lapse nägu paisus , muutus siniseks , tundus , et veel hetk - ja siis ta lämbub . Elvi kloppis talle nagu täiskasvanud inimesele vastu selga - ja nüüd alles pääses õhk jälle väikestesse kopsudesse , plahvatusest tekkinud õhuhõrendus oli möödas . Elvi kummardus lapsele veelgi ligemale ja hüüdis ehmunult mitu korda järjest ta nime - Enno ! Enno ! - , nagu teda olematuselt tagasi nõudes . Siis pääses laps karjuma . Sõdur ülevalt pervelt oli kadunud , seal haigutas mullalehter , õhus lõhnas kirbelt . Õhusurve oli ühe pelgujate vankri ümber paisanud ja kedagi aidati selle alt välja . See oli ka ainus sõdur , keda nad nägid . Õhtuks laskmine vaibus , hämarus laskus pervedelt nende juurde alla , täitis siis kogu sarapuusse kasvanud nõva . Esimest korda nende päevade jooksul söandati süüdata lõke . Mehed nülgisid noort utte , kes oli mürsukillust nii tugevasti pihta saanud , et ta tuli tappa . Elvi võttis pundi lapseriideid ja oma aluspesu ning laskus alla jõe äärde . Seepi polnud , polnud enam kellelgi , seda asendas lõkke kõrvalt kilukarpi korjatud tuhk . Ta kükitas kivil ja jõelt leviv külmus puutus sääri , tungis jalgevahesse . Käed muutusid jõeveest kohmetuiks , kuid see ei tähendanud midagi . Tal oli äkki kerge , haruldaselt kerge tunne , nagu oleks ta millestki purjus , nagu oleks ta äsja kes teab kui raske seljatäie maha pannud ja saanud siis kerge tundega üksinda siia alla tulla . Hetkel , kui ta uuesti tasase jõevoolu kohale kummardus , teadis ta , õieti aimas oma järjest tugevneva naisevaistuga veel üht asja , mis selle põhjus võib olla . Ta tundis endas uue lapse idu . Selle lapse olid nad sigitanud viimasel ööl kodus , kui mees nagu mingist ärevast teadmatusevõrgust läbi murdes oli laskunud tema peale . See juhtus alles nüüdsama , seda ei saanud mingil kombel ju veel tunda ; see oli vaid habras aimus . Aga kuidas ka oli , selle lapse pärast ei olnud enam mingit kartust . Ja ta isa oli alles . Kui ta tagasi lõkke juurde jõudis , vahetas ta ära mähise lapse varba ümber . Sealt tuli nüüd mäda , mida pealepandud vaigutomp oli hakanud välja imema . Selle öö istusid nad kõik nagu kokkuräägitult üleval , seljad vastakuti , külg teise vastas . Nüüd , kus kõige hullem oli möödas , mõtles iga inimene tähtsuselt järgnevast - kas kodu , eluase on ikka terve . Laskmine oli peaaegu lakanud , kogu õhtu jooksul aina kaugenenud . Kui nad siis varahommikul vankriga tagasi niidule said , oli esimene pilk üle jõe Uibomäe järsakule . Jah , tädi Miili poja ehitatud väike majake , kõige suurem mälestus temast , oli alles , tumm suitsuta korsten ootamas tulijaid . Alles olid ka kõik puud maja ümber . Niipalju võis eemalt öelda . Hobune tiris koormat mäkke kõigi rangide-sedelgate pinguldudes , nagu polekski koorem ärasöödu jagu kergem , vaid sootuks raskem . Aksel püüdis hobust kogu oma jõuga aidata . Aga sõda polnudki majast nii väga mööda käinud . Üks mürsk oli lõhkenud tare otsas õhus , puistanud maja otsalauad kilde täis , millest mõni oli ehk tuppa ja pööningualusessegi tunginud . Seda nähes tuli Elvile jälle vanker , vankrilaudadesse tunginud kild meelde . Kui sarnased olid vahel eluhetked , kui kummaliselt üksteist kordavad . Ka majas sees oli selgeid jälgi seal viibinud võõrastest . Heinad olid sisse toodud , kõik toad olid karbiiti täis puistatud . Peegel , mille Aksel oli enne äraminekut Elvi käsul naelast maha tõstnud ja välja nõgestesse viinud , oli sealt üles leitud - vist reetliku valgusejänese tõttu - ja tuppa tagasi toodud . Kuid et keegi peegli õiget kohta ei teadnud , siis oli lihtsalt poolviltu nurka seatud . Sealt Elvi nüüd tuppa astudes ennast nägigi , oma jalgu ja sääri ja põlvi . See oli harjumatult kõhe tunne , end nii madalalt näha , see lõi ootamatult häbitunde , nagu oleks teda tabanud võõra , põrandal lamaja mehe pilk , kes nägi temas seejuures midagi keelatut . Ta haaras peegli sülle ja tõstis selle tagasi oma vanale kohale , otsis siis rõivapambust puhta käteräti , hingas peeglile ja pühkis kogu tekkinud udususe äärest ääreni ära ; ta nagu kaotas sealt vahepeal olnud aja pildid , kõik peeglisse vaadanud näod . Nüüd oli see uuesti nende pere ese . Majas elanud sõdurid olid veel asju väljast üles leidnud , teiste hulgas kartulivagude vahele viidud lapse puust krokodilli , mille Lilly mees Robert oli Enno esimeseks sünnipäevaks teinud . Mänguasi oli täiesti terve , rattad , kõik neli ratast veeresid ja terve oli ka krokodilli ümmargusi ning piklikke puumunasid ühendav nöör . Puukrokodill seisis keset põrandat ja oli õieti esimene asi , mida sisse astudes nägema pidi . Ta nagu tervitas teda ja last . Ehk oli mänguasi mõnele vene sõdurile meelde toonud ta enda lapsepõlve või kojujäänud poja ... Kartulikoopas oli muidugi ka käidud , aga seal polnud küll nii hoolega käitutud : moosipurgid olid liiva seest üles leitud , üks sealsamas katki tehtud , kööginurk oli tühjakssöödud moosipurke täis . Leidmata olid siiski jäänud koorelahutaja ja Aksli puurid-peitlid-höövlid piklikus puukastis . Kuid nendega oleks leidjatel ka kõige vähem teha olnud . Ka majaümbrus kandis sõja jälgi . Nende kesvast ei paistnud enam midagi saavat . Põld oli puistanud juba enne seda tera- ja nüüd oli seda ka kõvasti tallatud - põldu lõhkus pikk ristipidine madal kaevik . Kartul oli vähem kannatanud , kuigi ka selle kallal oli sõdurilabidatega käidud . Üks labidake oligi vao peale maha jäänud . ( Alles kunagi hiljem taipas Elvi , et nii korralikud labidakesed olid ju vaid sakslastel . Nii et võõra tööriista olid venelased hoopis maha unustanud . ) Õhtu jõudis ruttu kätte . Voodikoti olid nad purukshõõrdunud põhust väljas tühjaks kallanud ja küünis heinu täis toppinud , ka tädi Miili voodikoti , kellest endast polnud aitajat . Kuid Elvi jättis nende voodikoti millegipärast keset tagatuba , ei tõstnudki voodisse . Sinna kumerale voodikotile nad kahekesi heitsidki , sest lapsel oli oma voodike . Mees sirutas vaikides käe üle ta kõhu , kuid ta tõrjus mehe käe varsti eemale . Kohe kuidagi ei sobinud praegu . Ta silme ette tõusis esmalt see järsakuveerel kükitanud sõdurike , kes oli näinud ta paljastatud rinda , ja seejärel see õrnverev nülitud lambakere puuoksa küljes . ( Kus ta oli midagi niisugust juba läbi elanud ? ) Ja siis veel need lihakeret lahanud mehe verised käed , liha ühtlane mullitav podin pajas , see liiga värske liha lõhn , mis talle ka veel praegu selgesti ette tuli ; seda ei olnud ta kunagi talunud ... Surma hingeõhk oli alles ligidal , see püsis veel veidike siin toaski , ehkki kõik oli vaikne ja laps hingas vahepealsest hoolimata rahulikult , ja kask majaotsas kohises endiselt , nagu poleks ta oksad ja tüvi saanudki rikutud raudsest vihmast ... Aga unes polnud sõda möödas , seal kestis see kogu aeg edasi , ja need olid hiiglapikad painavad hetked , mida ta pidi uuesti läbi elama , kuni hommik ta viimaks päästis . Kui ta siis ärkas , polnud meest enam ta kõrval . Aknale läinud , nägi ta eemal nurmel vankrit ja kõndivat meest . See oli midagi veidrat , mida mees seal tegi - ta peatas aegajalt hobuse , tõstis midagi vilja , pärastpoole ristikheina seest . Mees ja vanker kaugenesid kogu aeg . Ta tahtis akna lahti teha , hüüda meest , küsida , kuid siis taipas , et see ei sobiks kokku sellega , mida mees toimetas , mida ta pidi tingimata tegema , tahtis ta seda või ei . Kuhu ta need nüüd viib ? Kui kaugele siit ? Kas ta peab nad üksi maha matma ? Midagi seesugust tuli tal endalgi päevavalgel teha . Esiteks korjas ta kokku kõik kaevikupõhjas ja selle ümber vedelevad padrunikestad , mille hulgas oli ka terveid , väljalaskmata padruneid , isegi tervete pidemete kaupa , kõik ilusad helevasksed ja läikivad , pildumas päikesetuld , nagu tahaks need majja jäänud lapsele mänguasjaks sobida . Ta leidis ka mitu tühja raudnurkadega puukasti , köissangad küljes . Nendes oli nähtavasti padrunimoon sees olnud . Ta kogus vastikust maha surudes kokku kõik äravisatud jalanartsud , paar lõhkilõigatud kirsasaabast , leidis rebenenud lehelaigulise Saksa maskeerimismantli ja muud prahti , viis kõik selle lauda taha ja süütas põlema . Käsi padrunikorvi raskusest välja venitatud , läks ta allateed kaevu suunas . Ja sealt , otse teerajalt leidis ta granaadi , musta kärnilise sidruni , rõngas küljes . Ta oli olnud sellele nagu kerrakiskunud mürgisele ussile peaaegu peale astumas . Mõelnud veidi , tõi ta ülevalt küünist labida , kaevas teeraja kõrvale vesisesse mulda augu , siis leidis puureha , heitis kaevusalve varju kõhuli , sirutas reha välja ning tõmbas granaadi pehmesse auku . Potsatus ja see tõsiasi , et kärakat ei järgnenud , teatasid , et ta oli oma ülesandega hakkama saanud . Korv ikka käes , astus ta naabrite aiaväravast sisse , nagu loodaks ka siit lisa oma taagale . Kedagi ei paistnud Roosi peres kodus olevat , kõik uksed olid pärani . Rehala pika uksepuu küljes rippus must tömbi sarvega automaat , majatrepil aga nagu pildi täienduseks vedeles pruuni kabaga vintpüss . Elvi astus automaati enda järel vedades lähemale . Vintpüssi lukk oli lahti , padrunikoda tühi . Niipalju ta neid asju siiski jagas . Kartmata püsse , trotsides nende raskust , mõlemad rihmapidi õlal nagu mõnel uut moodi amatsoonil , laskus ta maja juurest otse jõe äärde . Seal , nende ja naabrite piirimaal , oli jões ümmargune suur kivi , mida pesunaised armastasid . Vool möödus ligidalt - jõgi polnud inimeste maailmast ennast segada lasknud , jõgi voolas , nagu oli kogu aeg voolanud . Kollane liiv paistis laiguti läbi virdava voolu . Teise kalda turbaperve varjus mustendas sügavamat . Elvi püüdiski sinnasuunas heita , niipalju kui ta jõud lubas . Saksa automaat lartsatas tumedikku . Vene vintpüss langes heleda ja tumeda piirile , kuid näha ei jäänud ka seda . Korvitäie padruneid kallas ta tühjaks lausa siiasamasse . Need sorisesid vette , ja jõeliiv asus neid kohe agaralt neelama . ( Järgmisel päeval , kui ta pesukausiga jõekivil seisis , polnud padrunite kullaläiget enam arugi saada . ) Ta ei rääkinud sellest kellelegi , ka mitte naabritalu väimehele , kui see mõni päev hiljem lahtisi hõlmu neile ilmus ja otse küsis , kas ta on nende õues mingit püssi näinud . Elvi ei rääkinud sellest kõigest isegi mitte Akslile . Sest ka tema ei rääkinud , kuhu ta oma kummalise koorma oli viinud , kuhu nende maa peal surmasaanud maha matnud . << Sel õhtul sain ma raudteejaamas kokku Viktor Suurega . Tal oli kümme rubla ja me läksime Raudtee tänava söökla-restorani ._._. >> << Ah siis Viktor Suurega ._._. >> hüüatab Kondor . Klaar katkestab kiiresti Kondori : << Jätkake , jätkake ! >> << Noh , istusime siis seal , võtsime peedi ja neli õlut , võileivad ka ja oligi kõik . Oleks nagu veel tahtnud ja Viktor hakkaski mulle peale käima , et nüüd on minu kord teha , kuid mul polnud pennigi hinge taga . Siis ta käskis mul laenama minna , kuid seal kõik lagedad , kellelt sa võtad . Noh , peale seda ta näitaski mulle seda vanameest , noh , seda Toomi ._._. >> << Jah , mis te Toomiga tegite ? >> ei taltu Kondor oodata . << Kondor , ära sega , >> Klaar lausa käsutab , << jätkake , jätkake ! Mida Toom tegi ? >> << Istus seal nurgas ja sõi , jõi kah , poolik valge oli ees . Siis Viktor seletaski , et olid koos tsoonis olnud . Pidi teine koputaja olema ja suur rämpsukoguja . Mul oli siis veel kell ja Viktor arvaski , et müüme vanamehele maha . Läksime siis talle ligi , mina pakkusin , aga vana ei tahtnud jutule võtta , kuid Viktor tegi korra kurja häält ja siis ta võttis vastu , andis kümneka ._._. >> Pander vaikib ja tundub , et ta taha enam edasi rääkida . << Saite kümnelise , mis siis , kas võtsite veel ? >> küsib Klaar . << Loomulikult , >> elavneb Pander , sest see küsimus talle meeldib , << saime veel kaks peeti . >> Aga ainult nii pikk ongi Panderi vastus , ta on jälle omadega ummikus . << Aga Toom ._._. >> << Ah , ma ei tea ._._. >> << Kuidas , >> käratab Kondor , << ega te teda seal ei tapnud ! >> << Saate aru , mina ei ole kedagi tapnud , kuid ma ei tohi rääkida , >> vastab Pander lausa nutuselt . << Miks ? >> << Viktor lubas nuga anda ja seda ta teeb , ma olin loll , miks ma üldse .. . >> << Pander , ära muretse , Suur on siinsamas kindlas kohas ja kokku te ei juhtu , ta on range režiimi mees , seda sa peaksid teadma , >> lohutab Kondor juba teda . << Ei ole ta nii kõikvõimas midagi ja pealegi , kui te tõepoolest ei tapnud , siis ei ole ju midagi karta , me laseme teid vabaks , >> julgustab Klaar teda omalt poolt . << Suur ka ei tapnud , >> pahvatab Pander . See paneb Kondori uuesti vihastuma : << Kuule , mees , ole valedega ettevaatlikum ! >> << Asi oli nii , >> alustab Pander , Kondor tahab veel midagi vahele öelda , kuid Klaar peatab ta käeliigutusega , << et Suur tõepoolest ütles , hoiame vanamehel silma peal , tal paistis seal kotis paras patakas plekki olevat . Mina ei taibanud midagi . Aga kui ta lõpetas , arve ära maksis ja tuikudes välja läks , ütles Viktor , teeme nüüd ruttu . Jõime viimased klaasid ära ja Viktor pani minema , mina kõmpisin järele . Papi oli paar tänavavahet eemal pikali ja küpse .. . >> << Kuidas küpse ? >> ei saa Klaar aru . << Noh , surnud , >> vastab Pander enesestmõistetavalt . << Millest te seda aru saite ? >> << Ega mina saanudki . Viktor ütles . >> << Mida sa keerutad , millega Suur lõi ? >> tahab Kondor kiiresti viimast kätte saada . << Ta ei löönud , ta otsis taskuid läbi . >> << Jah , ja mida ta sealt leidis ? >> küsib Klaar rahulikult . << Mitte midagi , tühjad olid . >> << Aga kuidas te ikkagi aru saite , et Toom surnud on ? >> püüab Klaar kõige tähtsamat välja selgitada . << Viktori käed said veriseks ja siis ta ütles , kurat , küpse , laseme jalga , vaata , et sa ei iitsata või muidu saad tera , selle supi sisse ei taha küll kukkuda . >> << Ja oletegi kukkunud , >> konstateerib Klaar , kuid lohutab samas , << pole viga , küll me selle ära klaarime , on hullematki putru tulnud süüa . >> << Ja mida sina seal tegid , Pander , millised taskud sinu jaoks olid ? >> küsib Kondor umbusklikult . << Ma ... ma lihtsalt seisin . >> << Öelge , kas te nägite seal läheduses kedagi ? >> küsib Klaar rahulik-asjatundlikult . << Jah , üks mees läks kiiresti otse edasi . >> << Kas te tundsite teda ? >> << Oli juba kaugel ja pime ._._. >> << Nüüd juba tundmatud tapjad kohal , ütle parem , et see oli Viktor Suur , >> torkab Kondor sarkastiliselt vahele . Klaar aga ei pane teda tähele ja küsib : << Kui kaugel see mees oli ? >> << Umbes kolm-nelikümmend meetrit . >> << Kas te ta nägu nägite ? >> << Ei . >> << Kui pikk see mees oli ? >> << Oma meeter kaheksakümmend või rohkem . >> << Mis veel silma hakkas ? >> << Ta oli palja peaga . >> << Mis värvi olid juuksed ? >> << Pimedas ei näinud . >> << Kas te tunneksite selle mehe ära , näiteks kõnnaku järgi ? >> << Ei tea . >> << Kas te teate , kui suur oli Toomi arve ? >> << Ta andis ettekandjale kaks kümnelist . >> Klaar mõtleb hetke , ilmselt kontrollib ta endas , kas on vaja veel midagi Panderilt teada saada , ja küsib siis : << Kas te Vello Soone nimelist baarmani tunnete ? >> << Ei , ei ole nagu kuulnud , >> teeb Pander imestunud näo , sest milleks selline küsimus . Klaar vajutab valvuri kutsumiseks kellanupule , temal on kõik , kuid pausi kasutab ära Kondor . << Ei ole midagi öelda , oled meistervaletaja . Aga kui ma nüüd Suurega räägin ja tema hoopis midagi muud pajatab , mis siis ? >> << Oi , ärge seda küll tehke , ma palun , ärge öelge , et mina .. . >> anub Pander . << Seda me veel vaatame ! >> Tuleb valvur ja Klaar osutab peaga Panderile : << Viige vahialune kambrisse ! >> << Te ju lubasite mind lahti lasta , ma rääkisin kõik ära , >> protesteerib Pander . << Minu lubadus ei jää täitmata , kui teie jutt vastab tõele . Aga millega te saate seda praegu kinnitada , mitte millegagi . Me kontrollime ja siis otsustame , >> teatab Klaar külm-ametliku häälega Panderile , kes alistunult valvuri saatel minema kõmbib . Mehed jäävad kahekesi ja vaatavad kaua teineteisele tummalt otsa , mõlemad vaevad oma peas Panderi juttu , mõlemad isemoodi , kuid löödud on mõlemad . Kondor on siiski optimistlikum kui kolleeg , ta tunneb , et midagi on käes , kuid mitte veel päriselt . << Kas sa usud tema juttu ? >> küsib ta lõpuks Klaarilt . << Raske öelda , kuid loogiline on see jutt küll . >> << Mina ei usu , mitte üks raas ei usu , juba sellepärast , et vana rets Suur oli kambas , >> sisendab Kondor pigem endale kui Klaarile meeldivat mõtet . << Sinu rets on teeneline varas , sellised märgadele asjadele ei lähe , nende eesmärk oli raha ja neil oleks olnud käkitegu kahekesi purjus vanem mees paljaks varastada . >> << Kui nii võtta , siis sul on õigus , kuid äkki juhtus midagi , Toom hakkas vastu , ütles neile väga halvasti , nemad olid parasjagu purjus , vihastusid ja koksasid maha , >> arutleb Kondor . << Kõik võis olla . >> << Panderi vastu on tõendeid küllaldaselt , ükski kohus ei usu , et ta ei tapnud - jalajälg , kell , soov röövida . >> << Jah , see asi võib hädapärast kohtus isegi läbi minna , >> arvab Klaar , << sest kokkusattumised on liialt suured , kuid siis jääb tegelik tapja karistamata . Nemad , mis siis , et joodikud , istuvad aga tapmise eest hulga aastaid . Kes sel puhul osutub kurjategijaks ? >> Kondorile on vastus niigi selge , kuid ta leiab kohe õige väljapääsu : << Röövimiskatses on nad igal juhul süüdi ja Suure panen ma selle eest istuma , aga homme võtan ta pihile , nüüd ma juba tean üht-teist , teen ta pihuks ja põrmuks . >> << Kui Panderi jutt tõele vastab , siis võid sa Suurele tõesti paragrahvi leida , >> soostub Klaar . << Ja kui ei vasta , siis on nad ise tapjad , siin teist võimalust enam ei ole , valetada võis ta ainult tapmise varjamiseks . >> << Jah , tõepoolest , püüa seda tõendada . Kuid mis me täna ülemustele ütleme , kolm päeva saab täis ? >> leiab Klaar end uuelt murelt . << Neile me ei ütle midagi , lähme koju ja mõtleme , homseks mõtleme tingimata midagi välja , >> annab Kondor head nõu . << Õige , mingu need tähtajad kuradile ._._. >> << Minule jääb Suur , ma võtan veel täna arhiivist kõik tema asjad välja . Mis sul plaanis on ? >> küsib Kondor . << Mul on veel Sooned , seal on palju lahtisi ja segaseid otsi , võib minna mitu päeva . >> << Kas tasub , aga eks sa ise tead . >> << Kuule , kas me jäämegi siia vanglasse , nagu oleksime juba milleski süüdi , >> avastab Klaar , << hakkame minema ! >> << Tervita abikaasat ja lohuta minu last , täna ma kohe ei saa , aga homme kindlasti , sa vabanda minu nimel Mare ees , >> läheb Kondor üle kodustele muredele . << Mis sa nüüd , laps mõjub temale väga hästi , ta on mul prouale kasvatusvahendiks , >> ja Klaar pilgutab Kondorile kavalalt silma . Nagu ikka on mehed hommikul täpselt platsis . Kondor lahkub aga kohe , ta läheb jällegi vanglasse , kus Suur istub viimaseid päevi oma viieteistkümnest . Kaasa on võtta Kondoril tervelt neli toimikut , see on Suure eelneva elu kirjalikult fikseeritud tegevus . Korrapidaja on Klaarile mitu tunnistajat või tapja kandidaati kohale toimetanud . Nad istuvad koridoris reas - Vello Soon , Rein Arm ja veel paar senini tundmatut meest , kellest üks on juba soliidsetes aastates , viimase poole Klaar pöördubki . << Kas teie olete Gustav Narusk ? >> << Jah , mina . >> << Tulge minuga kaasa ! >> Narusk tõuseb ja järgneb Klaarile kabinetti . << Istuge ! >> << Tänan . >> << Kas te olite hiljuti Kunderi sünnipäeval ? >> << Ma olin seal jah , aga minu teada seal küll mingit pahandust ei tehtud . >> << Jah , tõesti oli kõik korras . Mind huvitab ainult üks väike asi , kas perekond Sooned olid ka seal ? >> << Olid küll , sünnipäevale minnes astusin nende poolt läbi . Mul oli tarvis Armiga rääkida , käisin seal ära ja teada oli , et Sooned lähevad ka sünnipäevale , siis arvasin , me nagu endised töökaaslased , võiksime koos minna . >> << Kas siis Arm pidi ka sünnipäevale tulema ? >> << Ei , tema juurde oli mul muud asja . Ma olen vana ehitaja , nüüd läksin pensionile , aga mõnikord sügelevad käed töö järele . Ma aitasin Armil natuke tööd teha ja ta jäi mulle selle võlgu . >> << Kas saite siis raha kätte ? >> << Ei , siis ei saanud veel . See summa oli päris suur , 160 rubla . Arm ütles , et tal pole mahti olnud hoiukassas käia , käskis hommikul tagasi tulla . >> << Kui kaua teie seal sünnipäeval viibisite ? >> << Õige kaua . Kell võis umbes kolm olla , kui tulema sain . >> << Kas muu seltskond pidutses siis veel edasi ? Kas Sooned jäid mõlemad sinna ? >> << Jah , pidu oli vägev , nemad jõudsid koju küll alles hommikul . >> << Hommikul ? Kust teie seda teate ? >> << Mul , vanal inimesel , ei tulnud pärast seda mürgeldamist enam õiget und silma . Mõtlesin , mis ma ikka voodis vähkren , tulin siis juba umbes poole üheksa ajal Armi poole . Arm andiski mulle raha kätte . Ta andis veel kümnelise peale ja ütles , et ole sa , Gustav , täitsa mees , too kusagilt pudel viina , tuttavate käest või nii , tal pidi tervis väga sant olema . Ütles veel , et paneksin puuduva raha omast käest juurde , temal enam rohkem polevat . Ja siis , kui ma pudelit tooma läksin , tulidki Sooned mulle vastu . >> Klaar on jäänud korraga väga mõttesse , ta hakkab paberil midagi arvutama . Narusk vaatab teda jahmunud näoga ja ei söanda enam sõnagi lausuda . Klaar pomiseb arvutades ja kirjutab samal ajal sõnu ja arve paberile : Naruskile 160 rubla Viin 10 rubla Arve sööklas 20 rubla Käekell 10 rubla kokku 200 rubla Toom kulutas 30 rubla Armil oli 170 rubla kokku 200 rubla << Seltsimees uurija , kas ma võin nüüd minna ? >> küsib Narusk , kellel on hakanud kuidagi ebameeldiv . << Jah , ei , vabandage ! Oodake veel üks hetk ! Kodanik Arm , tulge sisse ! >> Arm siseneb . Klaar võtab kapist kunstkarakullist mütsi ja näitab seda Naruskile : << Öelge , kas see mees kandis sellist mütsi ? >> << Jah , oli küll , töö juures . >> Klaar vajutab mütsi Rein Armile pähe . << Sobib ! Teie tapsite Jaan Toomi ! >> << Kuidas ? >> vajub Arm hirmust kössi . << Lõite talle paar korda jalaga kõhtu ja siis mõned korrad pähe , võtsite tema taskust rahakoti koos 170 rublaga ja lasksite jalga , >> seletab Klaar külmavereliselt . << Ei saa olla ! >> << Saab küll . Esiteks - ei olnud teil õhtul raha , hommikul aga oli 170 rubla ; teiseks - ei teinud te hoiukassas mingeid operatsioone ja ei saanudki teha , sest hoiukassad avatakse laupäeval kell üheksa , kuid veidi enne üheksat andsite te Naruskile 160 rubla võla katteks ja 10 rubla viina ostmiseks ; kolmandaks - Toom sai päeval 200 rubla palka , millest ta kulutas restoranis ära 20 rubla . 10 rubla eest ostis kella , seega 200 - ( 20+10 ) = 170 , 160+10=170 , 170=170 , neljandaks - te olite Toomile võlgu , ta teadis teie mahhinatsioonidest ja võis iga hetk tunnistada , et ehitasite maja riisutud materjalidest ; viiendaks - te püüdsite oma valetunnistusega viia kahtluse Vello Soonele , kes teie jutu järgi tuli samal ööl kell kolm koju , kuid tegelikult viibis tapmiskohast rohkem kui kümne kilomeetri kaugusel ; kuuendaks - teid nähti sündmuskohal palja peaga kiiresti Toomi laiba juurest ära minemas , sest lähenevad tunnistajad segasid teid ; ja seitsmendaks - tapmiskohalt leiti müts , see on teie oma ja sobib teile väga hästi ! >> << Ta tuli mulle kallale . >> << Võimalik , ma juba ütlesin , tal oli selleks ka põhjust . >> Kondor ja Klaar sisenevad Klaari korterisse , väike Tiinakene jookseb isale vastu ja ronib kohe teda mööda sülle . << Tütreke , nüüd hakkame küll koju minema ! >> Uksele on tulnud Mare , kes hämmastusega vaatab rõõmsaid mehi . << Kas panite siis oma loole punkti ? >> << Seekord küll ja lõplikult , küsi oma armsalt abikaasalt , tema see oli ._._. >> ütleb Kondor siira tunnustusega . << Ära vii Tiinakest ära , ta on nii armas , >> anub Mare . << Seekord kindlasti , meil on vennake ja oma kodu . Aga te olete noored inimesed ja omad lapsed on veel armsamad . Sellepärast minagi ._._. >> << Tuleb nii välja jah ... >> << Mida ma olen rääkinud , >> ütleb Klaar ja pühitseb järgmist võitu . See oli katastroofide aastal , teisel esmaspäeval pärast << Challangeri >> laialilendamist hommikul kella poole kaheksa paiku , kui Meinard Lousi veel sündimata tütar teda äratama tuli . Kahekümne üheksa aastane Meinard Lous , väikelinna ajalooõpetaja , magas oma ühetoalises poissmehekorteris parajasti välja nädalavahetuse meelelahutuste raskust ega reageerinud mitte kohe ebamaise ärataja õrnadele puudutustele ja alles siis , kui veel sündimata tütar teda õlast õige tugevasti raputas , jõudis magaja une ja ärkveloleku piirile ning küsis unesegaselt : << Mis on ? >> ja << Ärka ! >> ütles veel sündimata tütar , << aga ära silmi lahti tee , ma tahan su käest midagi küsida , >> ja Meinard ütles , et küsi , ja veel sündimata tütar küsis << Kui suur on maailm ? >> ning Meinard küsis selle peale : << Kes sa oled ? >> , sest ta ei saanud aru , kas tegemist on une või eluga , ja veel sündimata tütar vastas : << Sinu sündimata tütar , >> ja Meinard vastas : << Maailm on suur , >> sest talle tundus , et see on uni , mis kestab , sest ainult unes võivad olla veel sündimata lapsed , ning tema tärganud valvsus langes , ta lasi ennast lõdvaks ja jäi ootama , mis edasi saab , ja veel sündimata tütar küsis : << Millal ma sünnin ? >> << Ma ei tea , ma pole leidnud veel ema . >> << Ma tahan sündida . >> << Kas sulle on ükskõik , kes on su ema ? >> << Ma ei tea , aga ma tahan sündida . Kas sul pole kedagi , kes võiks olla mu ema ? >> ja Meinard jäi mõttesse , kuigi ta oli enda arvates unes ning nägi und ega oleks saanud niiviisi üldse mõelda , aga selle peale ta ei tulnud , et ta unes mõelda ei saa ning et ta peab ometi ärkvel olema , ja vastas : << Sa pead veel natuke ootama , mul on Anneli , aga temaga läheb aega , >> ja << Anneli ! >> hüüatas veel sündimata tütar , << kui ilus nimi . Mis minu nimeks saab ? >> ja << Ma olen selle peale mõelnud , >> vastas Meinard , << võibolla Fleur , see tähendab lille , aga võib-olla Stella , see tähendab tähte , või hoopis Kristiina , ma ei ole veel otsustanud , >> ja veel sündimata tütar ütles : << Mulle meeldiks Kristiina , >> ja Meinard Lous tegi silmad lahti , sest ta tahtis oma tulevast tütart näha , aga ta ei näinud midagi , sest niipea kui ta silmad avas , kadus veel sündimata tütar tagasi sinna . kust ta tulnud oli . Vaid hall ja igav poissmehekorter oli ümberringi , kuigi oli kevad , rahutu aeg . Ta tõusis voodis istukile , hõõrus silmi , ringutas paar korda , tõusis siis jalule , pööras näo päikese poole ja tegi kaks korda läbi joogide päikeseharjutuse . See harjutus koosneb elementidest , mis matkivad loomade ärkamisliigutusi , nii et selle tulemusena peaksid veri ja mahlad organismis aktiivselt ringlema hakkama . Pärast seda jõi Meinard veel kaks klaasi vett ja umbes poole tunni pärast , kui ta aknast välja vaatas , nägi ta , kuidas maja ees peatub kiirabiauto , uks paiskub lahti , väljuvad kaks tursket valges kitlis meest ja Meinard aimas kohe , et tullakse tema järele , kuigi ta elas viimasel , viiendal korrusel ja enne teda oli kaksteist korterit , kuhu nad minna oleksid võinud , aga Meinard teadis , mis ta eile õhtul teinud oli , ja see võis tõepoolest hullus olla . Kiiresti kugistas ta äsja keedetud muna alla , kui helises uksekell ja see oli vana kõva häälega kell . Vahel oli Meinard voodist püsti karanud , kui kell helises , süda rinnus peksmas , nii vali oli selle hääl . Kui ta parajasti selle peale mõtles , et oleks juba aeg uksekell ära vahetada , helises uksekell uuesti . Vihmaveetoru ei olnud küll kaljukindlalt paigas , kuid see pidas vastu ja Meinard sai allaronimisega suurepäraselt hakkama , kusjuures tal oli tunne , et tegemist pole millegi erilisega , vaid üsna tavalise igapäevase toiminguga . Hetkeks kujutleski ta ennast võidukaks mägironijaks , kes Kommunismi mäetipult alla laskub , peas juba Džomolungma vallutamise plaanid . Aga viiekorruselise maja kõrgus sai otsa ja peagi tundis Meinard kõva asfalti jalge all , pühkis riided puhtaks , käis käega korra läbi juba hõredaks jäänud juuste , surus mapi kõvemini vastu külge ja hakkas minema . Talle tundus , et vastutulevad inimesed vaatavad teda teistmoodi kui tavaliselt , kuidagi eriliselt ja kahtlustavalt , ning ajalehekioski juures pani ta tähele , et teda jälgib umbes seitsmekümne-aastane sonimütsis vana mees ja hetkel , kui Meinard kioskileti äärde oli jõudnud , astus sonimütsiga vanamees ta juurde , vaatas talle teraselt otsa ja küsis : << Kas tikku on ? >> ja Meinardile tundus see lugu väga kahtlane , sest nii vanad mehed tavaliselt tikku ei küsi , aga ta ei lasknud ennast sellest segadusse ajada ja vastas otsekoheselt : << Ei ole , >> aga vanamees oli pika vaatamisega ega pööranud oma teravat pilku Meinardilt , nii et selle enesekindlus kaduma hakkas ; ta pööras pea paremale ning pilk peatus sealsamas kõrval oleval jäätise- ning suitsukioskil , mispeale tal üks erutav mõte tekkis . Ta naeratas sonimütsis vana- mehele avalalt , natuke ehk vabandavaltki ja lisas : << Aga kohe saame ! >> ning läks ja ostis väljaspool järjekorda toosi tikku , ulatas selle vanamehele , vaadates viimasele teraselt silma , ning ütles järsult : << Palun ! >> ja vanamees ajas silmad suureks ning vaatas talle veel tükk aega järele , tikutops käes ja kustunud koni hammaste vahel , ning Meinardile tuli meelde , et ta unustas lehed ostmata , ja ta vaatas tagasi . Samal ajal tõmbas vanamees tikust tuld , aga tikk ei läinud põlema ja << Kuradi tikud , >> ütles vanamees ning sülitas üle õla ja << Kuradi vanamees , >> ümises Meinard ühe biitlite viisi saatel ning astus reipalt koolimaja poole , sest täna oli tal üheteistkümnendas klassis anda esimene tund . Ta oli küll juba õppeaasta algul selle esmaspäevase esimese tunni vastu sõdinud , aga midagi polnud aidanud , nii ebainimlik kui see ka polnud , lapsi tuli ka esmaspäevahommikuti harida . Ja Meinard oli kohusetundlik , ei jätnud ühtegi esmaspäeva vahele , kuigi lapsed jätsid küll . Isegi praeguses äärmuslikus situatsioonis otsustas Meinard oma töökohust täita ja sammus juba hommikul vara biitlite lauluviisi saatel koolimaja poole . Jõudnud telefoniautomaadini , Meinard peatus , otsis taskust kahekopikalise , puges kabiini ja valis numbri , mispeale kostsid pikad signaalid . Muidugi oli see doktor Tekker , Anneli isa , üle linna tuntud psühhiaater , kes talle auto järele saatis . Küllap oli Anneli isale kõik ära rääkinud , sest eile õhtul oli Meinard liiale läinud ja Anneli ära hirmutanud , sest ta oli purjus ning rääkis palju õudusi kokku ja see kõik oli alanud umbes pool aastat tagasi , kui Meinard tunnis ütles : << Nüüd tuleb vastama üks ilus tüdruk , >> ja kutsus Maire , aga pärast koolimaja ukse ees küsis Anneli Meinardilt : << Kas mina ei ole ilus tüdruk ? >> ja Meinard vaatas Annelid ja nägi , et Anneli on tõepoolest ilus tüdruk , kuigi ta seda varem märganud polnud ; << kuidas ma seda enne ei märganud , >> imestas Meinard ja sellest hetkest peale hakkas ta üha rohkem Anneli poole vaatama ja Annelile meeldis see ja nad vaatasid sageli teineteise silmadesse ja Meinard tundis , kuidas ta sees südame alt kuumaks läheb , ja Anneli tundis midagi sellist , mida ta enne polnud tundnud , ning arvas , et see on armastus ja kui Meinard nüüd koolimaja ette oli jõudnud , vaatas Anneli ülalt klassiaknast Meinardi tulekut ja ta sees olid väga vastandlikud tunded , sest just äsja oli helistanud isa ja käskinud tal koju minna ning uks lukku panna , sest Meinard olevat talle ohtlik , ja kui Meinard mööda koridori õpetajate toa poole läks , saatsid Anneli kurvad silmad teda selja tagant , ning kui Meinard oli õpetajate toa ukse taha kadunud , tundus Annelile , et see ongi nende suhete lõpp , ja ta läks treppidest alla , märkamata enda ümber vahetunnielevuses väikesi koolijütse , kes muretult ringi jooksid , sest nendega polnud veel midagi säärast juhtunud nagu Anneliga . Õpetajate toas öeldi Meinardile küll kaks korda , et ta direktori juurde läheks , ja Meinard lubas minna , aga kui helises koolikell , siis ei läinud ta mitte direktori juurde , vaid tundi ning lasi õpilastel tunni alustamiseks tavalisest kauem püsti seista , vaatas neid kõiki ühekaupa ja nägi , et Annelid nende hulgas polnud , ja ütles : << Istuge ! >> , misjärel istus ka ise , avas päeviku ja kutsus korrapidaja , kes tuli ja ütles puudujate nimed , aga Meinard ei märkinud ühtegi puudujat päevikusse , vaid hakkas rääkima Nõukogude Venemaa ajaloost kolmekümnendatel aastatel , ja kui ta oli veidi aega rääkinud , märkas ta , et akna ääres istujad poisid itsitavad ja vahivad aknast välja , ning ta läks ka akna alla ja vaatas välja õue ning nägi , kuidas koolimaja sööklaukse juures seisab veoauto , juht suitsetab ja transporditööline ajab noort kokka taga , saab selle kätte , kõditab ja laseb kätel käia küll tisside vahele ja seeliku alla , nii et noor kokaplika mõnutundest või hoopis selle varjamiseks aina kõvema häälega itsitab ja õpilased , kes kõik olid kogunenud akende alla seda pealt vaatama , itsitasid ka ja Meinard kommenteeris , et : << Suhtlemine , see on inimese psüühika esimene põhivajadus >> , ja << jätkame , >> ütles Meinard , kui õpilased olid tagasi oma kohtadele istunud , ning rääkis edasi Nõukogude Venemaa ajaloost kolmekümnendatel aastatel ja niiviisi Nõukogude Venemaa ajaloost rääkides jõudis ta jälle akna alla , autojuhti , transporditöölist ja kokaplikat söökla ukse juures enam ei olnud ja Meinard vaatas kaugemale , kus laius koolimaja-tagune inimkätest rikkumata maa-ala ning seal , selle laia välja taga kõrgusid kolm uut ja ühesugust kuuekorruselist korter-elamut . Neist kõige parempoolsemas , kolmandal korrusel kahe kõige äärmise akna taga oli Anneli , ning niipea kui Meinard tema peale mõtles , tundis ta , kuidas teda sinnapoole tõmbab , ja ta ei saanud selle vastu , käsi avas akna , ta oli tiivustust täis ja ronis aknalauale ja tundis , et võib lennata , ning ta tegi pintsakunööbid lahti , ajas käed laiali , nii et kuuehõlmad justkui tiivad tuule alla võtsid , ja ta heitis ennast õhku ning õhk kandis teda ja ta lendas Anneli poole ; nii kerge ja vaba oli olla , heast enesetundest hakkas ta kõva häälega laulma üht laulu ansambli << The Rolling Stones >> repertuaarist ja õige varsti oli vahemaa ületatud ning Meinard jäi hõljuma Anneli akende taha ja nägi , kuidas Anneli seisab molberti taga ja joonistab , ja Meinard tahtis tema juurde tuppa minna , aga ei saanud kuidagi akent väljastpoolt lahti ja siis ta koputas aknale . Anneli seisis molberti taga ning joonistas ja ta vedas tõsisel ilmel pintslit mööda paberilt , kattes värvidega äsja sündinud mõtet , ja see pilt oli külmades toonides , sest Annelil oli selline meeleolu ja see oligi meeleolupilt , kus kõik üleminekud kollasest roheliseni olid varjutatud sünge sinisega ja ülalt taevast rippus alla küünarnukist äramurtud suur helesinine veritsev käsi ja ühel hetkel liigutas see käsi ennast ning pani Anneli sülle väikese koerakutsika , see oli pehme ja karvane ja vaatas Annelile suurte silmadega otsa ning küsis : << Miks sa mind lõid ? >> ja Annelile tuli meelde , et ta öösel unenäos seda kutsikat löönud oli , aga ta ei mäletanud , mille eest , ja vastas : << Niisama , >> ning selle peale lagunes kutsikas Anneli käte vahel tükkideks ja siis kuulis ta koputust aknale . See ehmatas teda veidi , aga ta läks siiski vaatama , et mis hääl see oli , tõmbas kardina eest ära , ja kui nägi akna taga õhus hõljuvat Meinardit , läks näost valgeks , karjatas ja jooksis toast välja . Meinardit tegi see kurvaks ja ta vaatas alla ning nägi , et tema all seisab kiirabiauto , kes teda hommikust saadik jälitas , ja tal hakkas hirm ning ta tundis , et tiivad teda enam ei kanna , ja ta hakkas allapoole vajuma ja tuul kandis ta kiirabiautost paarsada meetrit eemale , nii et ta maandus ühe maja trepikoja juures , aga ümber nurga tulid juba tuututades jälitajad ja Meinard vaatas ringi , et mis nüüd teha , ja märkas maja seina ääres jalgratast . Ta võttis selle ja kihutas teiselt poolt maja üle muru tänavale , vaatas üle õla tagasi ja nägi , kuidas kiirabiauto kah üle muru talle järele tuli , ja ta vajutas tugevamini pedaalidele ning peagi oli ees risttee ja Meinard oleks pidanud pidurdama , sest ta oli kõrvalteel ja pidi teed andma , aga kui ta seda oleks teinud , siis oleksid nad ta kätte saanud ja Meinard põrutas täie tambiga üle peatee ja kedagi ei tulnud , aga kui ta tagasi vaatas , siis nägi , et kiirabiauto peatus , nii et kummid vilistasid , sest mööda peateed tuli terve kolonn autosid ja nende järel veel kaks mootorratast ja seda Meinard enam . ei näinud , kuidas pärast neid mootorrattaid tuli üks mutike jalgrattaga , järelkäru vonkles taga ja seal sees olid kapsad ja üks kapsapea kukkus just ristteel järelkärust maha ning mutike märkas seda ja ta pidas kinni ning korjas kapsapea üles . Taksopeatuses oli sel hetkel väga rahulik , sest mõni aeg tagasi olid taksohinnad kallimaks läinud ja päevasel ajal oli vähe sõitjaid , nii et kui Meinard taksopeatusse jõudis , seisid seal viis vaba taksot üksteise järel reas , neli juhti istusid kõige viimases ja mängisid kaarte . Kõige esimese takso juht aga istus oma auto rooli taga ja luges noore austria kirjaniku neli aastat tagasi ilmunud raamatut << Tõelise tundmuse hetk >> ning oli parajasti koha peal , kus trepikotta oli kirjutatud : << Treppidele mitte sülitada ! >> , kui Meinard taksoukse avas ja ütles : << Tallinna teed linnast välja . Kähku ! >> ning nad sõitsid minema ja kohe varsti saabus taksopeatusse ka kiirabiauto , juhi kõrval istunud mees hüppas hoo pealt välja ja küsis taksojuhtidelt : << Kuhu see mees läks ? >> ja << Missugune mees ? >> küsisid taksojuhid . << See , kes selle jalgrattaga siia sõitis , >> ütles kiirabi auto- juht ja näitas jalgrattale , mis prügikasti najal lösutas . << Istus taksosse ja sõitis minema , >> ütles üks taksojuhtidest . " Mida sa hirnud , väljamõeldis ! " ägestus Potapov , " Tavai , kõik seina äärde ritta ! " Selle käsklusega ei saavutanud ta muud , kui et Kaaren tal käed seljataha väänas ning ta vahekäiku viis . Nüüd oli seal pime . Laes rippuvad ämblikke meenutavad valgustid olid kustunud . Äkki tundis Kaaren , kuidas keegi teda õrnalt , kuid vastupandamatult käsivarrest tiris . Ta vaatas üle õla . Juhtimisruumist hoovavas hämaras valguses seisis Zarah . Kaaren lasi Potapovi lahti , mispeale see kohe juhtimisruumi tagasi läks . Silmadega tüdruku pilku otsides astus Kaaren Zarah'le lähemale . Tüdrukust hoovas kannikese lõhna . Kaaren võttis tal õlgade ümbert kinni ja tundis tüdruku kehasoojust . " Miks sa mind niimoodi vaatad ? " küsis tüdruk . Siis ilmus keegi ukse peale ning tüdruk rebis ennast lahti . " Nurga tagant läheb trepp üles . Paremalt esimene uks , " sosistas ta Kaarnale ja kadus pimedusse . Kaaren vaatas ukse poole , kuid seal ei seisnud enam kedagi . Ta hakkas seinte äärde kuhjatud pampude ja pakkekastide vahel edasi liikuma kuni jõudis nurgani . Kusagilt ülevalt kumas väga nõrka rohekat valgust . Kaaren silmas treppi ning hiilis sealt vaikselt üles , nagu lapsepõlves , kui ta mõnikord pööningul kirstudes tuhnimas oli käinud , ähmi täis , et keegi ta avastab . Kaarjate uste kohal hõõgusid jaaniussidena rohelised tulukesed . Juhtimisruumist kostev lärm kajas nüüd summutatult ja kuidagi ebatõelisena tähelaevas valitsevas vaikuses . Kaaren katsus nimetatud ust . See andis järgi . Ta leidis ennast väikesest pimedast kambrist , mille üks sein oli läbipaistev , nagu kuutõbine läks ta sängist mööda ja seisis liikumatult läbipaistva seina juurde . See oli suurepärane vaade . Peaaegu kuni hahetava silmapiirini laius nende all tuledesäras mingi hiigellinn , võib-olla Stockholm . " Siin tähelaevas olen ma kogu aeg ennast üksikuna tundnud . Alates eilsest mõtlen ma kogu aeg ainult sinust . Ja nüüd oled sa korraga siin , minu käe ulatuses . " Tüdruk tiris ta seina juurest ära ning tõmbas sulgvaiba voodilt kõrvale . Tema riided kahisesid . Kaaren tegi kõik nagu poolunes . Masinlikult kooris ta ennast lahti ning alles siis kui avamata ununenud saaparihm tema kärsitust peatas , hakkas ta süda kiiremini lööma . Kui Kaaren juhtimisruumi astus , märkas ta üllatusega , et seltskond on täielikult vahetunud . Välja arvatud Stinger , kes endiselt lamamistoolis pikutas , ja Potapov . Seinal oleva umbes süllase läbimõõduga ekraani juures seisid Piret , Super-Villu , George , Bill . Kõik uudistasid ekraanilt paistvat lõunamaist rannikut , mille kohta Potapov aeg-ajalt selgitavaid märkusi tegi . Lopsakate palmide all seisid vaiade otsas pärismaalaste hütid . Arvatavasti oli tähelaev vahepeal Filipiinideni jõudnud . " Möödume Zamboangast , " seletas Potapov . Otse kalda ääres laius kuni mõnekorruselistest heledatest majadest linn , mis peegeldus siledal veepinnal . Sadamasilla ääres seisid paar laeva . Päikesetõusul libisesid saarte varjust peegelsiledale merele filipiini kalurite kirevate purjedega piroogid . Kaaren polnud kunagi näinud nii vaikset merd . Roheka vee peegelpinda ei häirinud mingi liikumine . Puudus väikseimgi virvendus , laugeimgi laine . Segasevõitu vees kihas elu . Õhus oli lendkalu nagu liblikaid . Ekraani ees mänglesid pääsuvaalad . Kaaren märkas kilpkonna . " Hai ! " kiljatas Piret ja osutas veepinnal kiiresti edasiliikuvale varjule , mis musta uimega vett lõhestas . Tühiasi , " tähendas Potapov ja näitas teistele oma vasakul käel irvitavat vaksapikkust armi , " Sain selle omal ajal ühel hästi palaval päeval , kui tahtsin end veidike jahutada . Õnneks oli mul tookord pussnuga kaasas . " Potapov tõmbas pluusivarruka alla ja käsutas seejärel juhtimispuldi juures igavlevat Stingerit : " Nüüd sõidame Manilasse , aga paraja kiirusega , et jõuaks ringi vaadata . Tahan , et nad näeksid neid paiku , kus meie omal ajal merd kündsime . " Nad libisesid kiiresti liikumatu veepinna kohal . Potapov kommenteeris peaaegu igat kajakat . Korraga käskis Potapov tähelaeva seisma jätta . Stinger pööras ennast uniselt toolis ja tõmbas mingit kangi . Ekraanil laius ääretu peegelsile meri . " Kuskil siin pidasime me hirmsa lahingu reisipraami " Lourdes " meeskonnaga , " rääkis Potapov , " See olgu teile niisama möödaminnes teadmiseks , et teil tekiks umbkaudne ettekujutus , kui võimsad mereröövlid me Stingeri ja Alfonsiga oleme olnud ja kui paljudes kohtades me lahingut oleme löönud . " Kuulajad noogutasid päid . Meri jäi seljataha ning nüüd liuglesid nad juba üle mägiste saarte . " Kohal , " tähendas järsku Stinger . Nende ees laius ääretu , ebakorrapärasteks kvartaliteks jagunenud pruunikas hoonetemass , millest taevasinise lindikesena eraldus mingi jõgi . " Noh , mis te selle peale kostate ? " küsis Potapov nina püsti ajades , " Siin , Manilas , möödus minu , Elpidio Potapovi , lapsepõlv . Linnas , kus elab 10 miljonit inimest ja 250 miljonit hiirt . " Hiirt ? " kiljatas Piret ja astus kaks sammu ekraanist eemale . " Jaa , siin on väga palju hiiri , " ütles Potapov . " Kuhu ma küna pargin ? " küsis Stinger juhtimispuldi juurest . " Kuhugile linna lähedale ranna äärde , niimoodi et te saaksite vahepeal ujumas käia , kui ma linnas ära käin , " ütles Potapov . Kohe ilmus ekraanile liivarand , murdu täis inimesi , kes kõik ehmunult üles vahtisid . Ilmselt olid nad märganud tähelaeva ilmumist . " Mida sa teed ! " karjus Potapov endamisi itsitavale Stingerile , " Kähku kuhugi kõrvalisemasse kohta ! " Nüüd oli rand inimestest tühi , ainult üks koer klähvis arglikult ülespoole . Juhtimisruumi uksele ilmusid Just , Olaf ja Võlur . Nende tagant piilus Han . Stinger vajutas mingeid nupukesi ja tõmbas kangi . " Esimene peatus : Luzoni saar , võite päikest võtma minna , kui tahate , " ütles ta laisalt ja lasi kangi endisesse asendisse tagasi . " Laske mind välja ! " ähkis Potapov õõnsa häälega . Ta trügis rockerite vahelt läbi ja kiirustas mõõda vahekäiku väljapääsu poole , kust hoovas eredat päikesevalgust . Varsti seisid nad kõik pikki palmijõlgatseid täis täksitud kuumal liivarannal . Tõsi , Lebra seisis ukseavas ja kissitas silmi . " Ilge pea-valu , " ütles ta kogu selle asja peale ja kadus tähelaeva sisemusse tagasi . " Ma lähen käin nüüd ära , " ütles Potapov , " teie aga olge siin ja oodake . " Kohe läks hirmsaks vaidlemiseks , kõik avaldasid Potapovi vastu protesti - keegi ei tahtnud terveks päevaks mereranda vedelema jääda . Lõpuks õnnestus Potapovil neile selgeks teha , kui ohtlik on Manilas niisama jalutada ja kui kergelt võib endale kuuli keresse saada . " Ega see pole teil Tallinn , kus te võite niisama mööda linna tolgendada ja midagi ei juhtu , " rääkis Potapov , " Siin on igal ühel püstol taskus . Mis te arvate , et kui mõni teist surnuks kõmmutatakse , hakkab keegi teid taga leinama või ? Mitte üks koer ei haugu ... " " Mina ja Võlur tuleme kaasa , " ütles Kaaren , plõksutas lahti oma nupuga noa ja peegeldas selle helkiva teraga Potapovile päikest silma . " Me otsustasime endale igaks juhuks revolvrid osta , " selgitas Võlur . " Heakene küll , aga vaadake , et te mind segama ei hakka , " nõustus Potapov ning sammus ees palmide vahele . Nad läksid läbi palmisalu ning jõudsid peagi maanteele välja . Mööda maanteed astus nende poole suurte kõverate sarvedega pühvel , kahe suure rattaga vanker järgi logisemas . Potapov hõikas midagi pühvli seljas istuvale tõmmule õlgkübaraga talumehele ning mõne hetke pärast istusid nad juba pühvlirakendil . " Sellega me kaugele ei jõua , " ütles Kaaren mõne aja pärast , kadedusega mööda vuhisevaid välismaa autosid vaadates . Ta hüppas vankrilt maha ning peatas ühe kireva , vanaaegse tõlla laadis kirjuks värvitud , lipukeste , vanikute ja isegi aisakelladega ehitud jeep'i . Potapov ulatas pühvlimehele mingi paberraha ning nad ronisid autosse . Selgus , et see oli takso . Tahavaatepeegli küljes rippuva värvika Kristuse pendeldades tõmbas jeep kohalt . " Kõigepealt lähme ühte vanasse sadamakõrtsi , kus mina omalajal käisin , " seletas Potapov . Nad sõitsid mööda palmidega ääristatud merekallast , kuni jõudsid Manila sadamapiirkonda . Palmide vahelt paistsid sadamasildade ääres seisvad laevad . Lõpuks peatusid nad ühe tillukese lauajuppidest ja plekitükkidest kuidagiviisi kokkuklopsitud osmiku juures , millel ilutses raskesti loetav silt . Potapov andis taksojuhile mõned rahatähed ning palus teda nähtavasti oodata . Kõrtsi ukseava ette riputatud kirju riidetükk lükati kõrvale , lävele ilmus mustaverd keskealine naine ning palus neid sisse astuda . Nad sattusid päikesevalgusest hämarasse akendeta ruumi , millest suurema osa võttis enda alla värvimata puust laud , kummalgi pool kaks pinki . Seinal - Neitsi Maarja vilets luitunud reproduktsioon , nurgas puur , mille katusel kükitas turris sulgedega must kukk , ketike jala ümber . " VõitIuskukk , " seletas Potapov . Endale tellis ta vänget ja odavat Manila rummi , Kaarnale ja Võlurile aga " San-Migueli " õlut , mis oli üldiselt suurepärane jook . Perenaine vestis Potapoviga juttu ja naeratas aina . Kukk tõstis ajuti pead ja raputas tiibu , justkui oleks tahtnud ka midagi vahele öelda , ent jäi taas tukkuma . " Nüüd näita , kus relvapood asub , " ütles Kaaren Potapovile , kui nad olid Võluriga oma õlled ära joonud . " Ei , mina ei liigu siit kuhugi , " ütles Potapov ja pilgutas Kaarnale silma , " Aga ma ütlen taksojuhile , et ta teid kohale viiks ja annan teile veidike taskuraha kaasa . " Ta kukutas lauale aukartustäratava paki peesosid , mille Võlur endale pintsakutaskusse torkas . Kui nad välja läksid , seletas Potapov juba midagi taksojuhiga , talle ükshaaval kokkukägardatud peesosid rinnataskusse torgates . " Plekkisin taksojuhi kinni , et ta teid relvaärisse viiks ja mööda linna ringi sõidutaks . Aga vaadake , et te õhtuks laevas tagasi olete , muidu jääte maha , " hoiatas Potapov sõrme vibutades . " Sa vaata , et sa ise õhtuks tagasi oled , " hüüdis Kaaren kõrtsiurkasse kaduvale mereröövlile ja hüppas Võluri järel juba liikuvasse jeepi . Nad möödusid avarast kaheharuliste postide otsas rippuvate kerakujuliste valgustitega ääristatud väljakust , millel seisis suur ausammas . " Jose Rizal , " ütles taksojuht . " Kes see on ? " küsis Kaaren Võlurilt . " Rahvuskangelane . " " Kus tead ? " " Ta ise ütles mulle . " Osavalt liiklussaginas laveerides sõitsid nad mööda kirevat kärarikast linna . Relvakaupluses seisis leti taga elegantne daam . Klaaskappides lebasid sametpadjandil reas igasugu tulirelvad , pisimõõtmelisest pärlmutriga ilustatud brauningust ( mõeldud daamile käekotis kandmiseks ) kuni suurekaliibriliste käsikuulipildujateni nagu Stingeri toa nurgas . Kui Kaaren vitriinide imetlemise lõpetas , passitas Võlur juba leti ees asjatundlikult padruneid uhiuude revolvrisse . " Where do we go to ? " küsis taksojuht soravas inglise keeles , kui Võlur ja Kaaren jälle jeepi ronisid . " Peaks kuskile sööma minema , " ütles Kaaren , " Ma pole juba Hani sünnipäevast saati mitte midagi söönud . " " To some better dining-rooms , " ütles Võlur taksojuhile ning jälle õõtsusid nad mööda autoderohkeid tänavaid . Kaaren luges igasuguseid majade küljes kirendavaid kirju : " The Passionate Strangers " , " Prudential Bank . Trust Company " ... Panga juures seisis kinnine soomustatud veoauto , ringis ümber kümmekond edvistavates mundrites meest , jalad harkis ja automaadid laskevalmis . " Seal autos on raha , " ütles Võlur . Majad tänavate ääres muutusid järjest uhkemateks . Lõpuks peatus jeep ühe hoone ees , millel ilutses lühike sõna : " Sulo " . Vestibüülis tervitas neid tahvel kirjaga : " Palume tulirelvad riietehoidu ära anda , et mitte kiusatusse viia ennast ja teisi külastajaid . " Võlur ja Kaaren jätsid oma revolvrid riietehoidu ja siirdusid salongi . Peenelt sisustatud poolpimedas saalis tantsisid hispaanialike rütmide saatel kirevas rõivastuses tõmmud neiud , kes poistel veel siis silme ees virvendasid , kui nad pärast kaunitaride seltsis veedetud õhtut , imeliselt lõhnavatest lilledest keed kaelas , jeepilt maha astusid ja läbi pimeda palmisalu mereranda tagasi läksid . Öösel saabus Potapov . Ujumisest ja muudest asjadest väsinud rockerid istusid parasjagu juhtimisruumis ja vaatasid televiisorit . Vahekäigust kostis , kuidas Potapov Lebra ja Alfonsiga midagi rääkis . Lõpuks tulid nad juhtimisruumi . Potapov nägi üsna kena välja . Seljas oli tal pagunite , hõbeakselbantide , sädelevate pannalde ja muu sõjaväelise edevuse tunnustega sinine elegantne munder . Nähtavasti oli ka tema vahepeal relvakauplusest läbi astunud , sest ühel puusal rippus tal mürakas kolt , teisel puss , tagataskust punnitas brauning , kaelas aga rippus parabellum . " Nüüd algab ärasõit ! " ütles Potapov pidulikult ning jäi justkui aplausi oodates ruumisolijaid vaatama . " Kus Walter ja Reguluse-mehike on ? Ja kus on Zarah ? " küsis ta hetke pärast . " Kuskil laevas , " sõnas Stinger ükskõikselt . " On see kindel ? " " Fakt . " " Siis hakkame minema . " " Minugi poolest , " ütles Stinger ning lükkas kangi põhja . Põranda alt kostis vaikset undamist . Stinger vajutas ühele nupule ja seinal olevale suurele ekraanile ilmus kiiresti eemalduv Maa . See oli üpris kõhe vaatepilt . Varsti polnud sinist kera enam üldse näha . Ruumis tekkis hetkeks vaikus . Kõik mõtlesid vist midagi . Ainult Lebra mulistas " San-Migueli " õlut kõrist alla ja popsis sigaretti . " Jaa-jaa , " hakkas ta mõne aja pärast arutama , " head õlut oskavad ainult meil Eestis teha . See siin ... " Ta vaatas põlastavalt plekkpurki , " Sellel on mingi kreveti maitse juures , meenutab rohkem kalapuljongit , kui õlut . " " Kui ei meeldi , ära joo , " salvas Potapov . " Ei noh , ega ma paha pärast . Ma saan aru küll , et Manilas elades jõid iga päev seda solki , aga ma lihtsalt tahan öelda , et Saku Õlletehas on väärt firma , see Miguel aga on logopeed ja ei tea õlle tegemisest tuhkagi . " Lebra lõpetas oma jutu ja viskas tühja purgi vastu põrandat . Uut avades rääkis ta Juba teistel ainetel . " Ei tea millal me sinna Reemusele jõuame . Tea , kas nädalaga saab hakkama . " " Ei tea jah , " mõnitas Potapov . Lebra pöördus Võluri ja teiste kuttide poole . " Noh poisid , kuda sõit meeldib ? " päris ta isalikus toonis . Suunurka oli tal ohatis tekkinud . " Mõnus , et sina kaasa tulid , " ütles Kaaren . " Muidugi mõnus , " noogutas Lebra ja pakkus Kaarnale õlut . Stinger vajutas õhupuhasti sisse . Oli tunda kerget tuulepuhangut . Ekraanil paistsid tähed . " Päris kiiresti kütame , " arutas Just ekraani jälgides . Tähtkujud olid Maalt vaadatuna hoopis teistsugused , kui praegu . " Huvitav , mis süsteemiga see laev sõidab ? " päris ta Reguluse-tüübilt , kes Halduriga juttu ajas . " Ma ei viitsi teile seletada , " lõi Spaelgäu käega , " Pealegi ei saaks te nagunii pihta . " " Sa ei saaks nagunii pihta , " toetas Lebra Spaelgäud , " Sa ole parem õnnelik , et me teid üldse kaasa võtsime . " " Sa , Lebra , ära mölise ! Ütle parem , miks sul selline prantsusepärane nimi on - Le Brun . " " Ma olen Prantsusmaalt pärit , " vabandas Lebra . " Prantsusmaalt ? " " Just nimelt . Le Havre'ist . Alles hiljem sattusin Inglismaale ja läksin lennuväkke . " Aarne pöördus kogu kehaga tema poole . << Mida sa sellega öelda tahad ? >> << Ma küsin , kas sulle on pealekaebamisest veel vähe ? >> << Mida sa sellega öelda tahad ? >> << Seda , mida kuulsid , >> << Ma küsin , mida sa sellega öelda tahad ? >> << See ei sobi , see on väga alatu , kui maja saladusi välja lobisetakse , >> ütles tädi . << See on alatu , kui teada tahad ! >> << Mida ma ometi välja lobisesin ? Palun , kas sa ei võiks mulle seda öelda ? >> << Igal majal on oma saladus . >> << Ma küsin viimast korda , mis ma olen sulle teinud ? Kuuled ? >> Kass jättis ulgumise . Tädi vaatas Aarnele pikalt otsa ja vangutas pead . << Siis nüüd oleme nii kaugel . Soo-soo . Sa ähvardad mind juba ? Sa ähvardad mind juba , miks ? >> Tädi hääl paisus ja katkes . See oli peaaegu hüsteeriline , kiljumine . Ando seisis ikka veel uksel . << Poisinolk ! Sina ... sina ... julged mulle nii öelda ! Sina ... >> Aarne sulges hetkeks silmad , avas siis jälle , astus tädi Idast mööda teda kergelt õlast tõugates , ütles << vabandust >> ja läks Ando juurde . << Ma saadan su välja . >> Ta tõukas Andot enda ees , järgnes ise ja sulges ukse . Tädi Ida jäi üksi tuppa . << Nägid ? >> << Nägin . >> << Palun , ega sa ei solvunud ? >> << Ei , miks ? >> << Loll olukord . >> << Huvitav . >> << Huvitav , huvitav , huvitav ... >> Aarne ei pidanud vastu ja hakkas nutma . Ta hõõrus pisaraid laiali ja tihkus valjusti . Ando ei osanud midagi teha ja tammus jalalt jalale . << Huvitav ... >> nuttis Aarne , << sulle on see huvitav , teile kõigile on see huvitav ... on ... jah ... aga mulle ... miks minu peale keegi ei mõtle ... kas mulle on see huvitav . .. mulle huvitav ... miks see mulle huvitav peab olema ... kui teile on ? ... võtke oma huvi . .. võtke palun väga ... ma väga palun , .. huvitu edasi ... aga mina ei huvitu ... ei huvitu , huvitu ... huvitu ... uuu .. • uuu ... >> Ta ulgus tükk aega . Äkki läks nutt üle . Sama ootamatult , nagu oli alanud . Mõlemad vaatasid maha . << Mul on ka vahel hüsteeriahoogusid olnud , >> ütles siis Ando . << Viimane kord Bukini pärast ... Aga ega see ole häbiasi . See arendab inimest . >> << Mis sa jamad ! >> << Arendab küll . Mida rohkem nutad nüüd , seda vähem küpse mehena . >> Andol oli iga asja kohta mingi seletus . Aarne ei uskunud teda , aga hädas kuulad igasugu filosoofia ära ja see mõjub rahustavalt . Tuul ulus ukse taga . Ando sirutas käe . << Kui välja ajab , tule minu poole . >> << Hüva . >> << Hüva . Aga tead , sa ei sobi siia elama . Head ööd . >> Uks sulgus . Aarne oli äkki väga üksi . Tal hakkas Hirm , kuid te läks siiski tuppa . Tädi Ida oli juba voodis . Sel ööl magasid ainult tädi Amalie ja Linda . See oli kuues elektrita öö . Tädi Ida ei maganud ühe rumala poisikese pärast , keda ta armastas ja vihkas nagu poega . Talle endalegi näis see alandav , et ei tule und . Ta ootas suve . Ka Aarne lamas lahtisi silmi . Kass ronis ta kõhule . Ta avastas hiljuti maal pööningul lapsepõlvejoonistusi sirvides koolieeliku käega , tuhmunud pliiatsiga tehtud surmamasina projekti . See oli suur hoone , mille ühest otsast inimesed sisse läksid , välja aga ei tulnud enam kedagi . Joonis kujutas endast selle tapamajataolise hoone läbilõiget : olid näha korrustelt korrustele ulatuvad transportöörid , ühest maja otsast teise sõitvad vagonetid , giljotiinid , nikkelvannid , vere äravoolurennid . Nüüd Aarne mõtles selle projekti juures kaua : miski siin ei meenutanud koonduslaagrite krematooriume ja vaevalt neist Aarne tollal midagi teadis . Aga see eest oli ta kuulnud vorstivabrikutest , mis asusid linna ääres maa all ja kuhu tooraineks sattusid inimesed , peamiselt naised ja lapsed , need , kellel jätkus julgust ja ettevaatamatust võõrasse autosse istuda . Mälestus sellest kuulujutust oli Aarnet kogu lapsepõlve saatnud . ESIMENE KEVADPÄEV Päevad läksid . Tädi Ida elas endist viisi . Tädi Amaliest voolas aeg kaugelt mööda . Vahel istus ta raadio juures , keeras selle täisvõimsusele ja kuulas päevauudiseid . Ta vaatas üksisilmi kaugusesse , ja keegi ei võinud mõista tema mõtteid . Kass kippus välja ja ulgus õues tundide kaupa . Kornel tervitas Aarnet ükskõikse peanoogutusega . Ta ootas oma sõnade mõju . Ühel hommikul ütles tädi Ida : << Tänasest alates hakkad sa ise endale süüa ostma . Ära vahi mind midagi ... Iga inimene peab ükskord iseseisvaks saama . >> Ta korraldas ümber pea sõlmekeeratud musta juuksepalmikut : << Kust ma raha võtan ? >> küsis Aarne . << Küll saad . Ma kirjutan emale . >> << Või nii ... Kust sa äkki sellele mõttele tulid ? >> << Ma ju ütlesin , Sulle peab ikka mitu korda rääkima ... Nüüdsest peale hakkad enda eest ise hoolitsema . >> Tädi Ida õde segas vahele : << Egas meil nii palju raha pole , et ... ja mis sa oled meile head teinud , et meie peame sulle süüa andma ? >> See oli liiga avameelne . Tädi Ida pidi jälle oma õele peale käratama . << Sina ole vait ! Söök söödud , mine nüüd magama ! >> Aarne lükkas taldriku eemale , tõusis ja läks kooli . Kui suur on ühe kaheksateistkümneaastase noormehe elatusmiinimum ? Sellele mõeldes arvestage , et tal on taskus veidi üle kahe rubla ja tema ema elab umbes kuuekümne kilomeetri kaugusel ega tea kõigest sellest midagi . Aarne ostis leivapoest ühe leiva , piimapoest kakssada grammi võid . Siis luges ta raha üle . Alles oli üks rubla ja nelikümmend kopikat . Veel üks pakk sulatatud << Uut juustu >> . Kõik . Tee oli tädi Ida poolt . Keskpäeval hakkas lumi sulama . Veenired jooksid kõnniteed katvasse porri ja lumme , aeg-ajalt möödaminejatele krae vahele , sundides neid vallatult kiljatama . Õhus lõhnas kevade järele , tänaval suurenes peakatteta jalakäijate protsent ja haiglates gripihaigete arv . Kui kauaks jätkub inimesele pätsist leivast ja kahesajast grammist võist ? Ainult kaheks päevaks . Kolmandal päeval oli Aarnel taskus kuuskümmend kopikat . Õhtul tõmbus lompidele klaasjas jää . Päike loojus umbes kella seitsme ajal , läks ruttu külmaks ... Pärast loojangut hakkas taevas hõõguma oranžis palavikus . Aarne jälgis inimesi , kes kõndisid kliriseval jääkirmetisel ja vaatasid üksteist , ning mõistis , et kevad teeb neid rahutuks . Poisi esialgne bravuur oli kadunud . Ta astus vaikselt ja vastas hajameelselt tüdruku küsimustele . Ta vaatas tulekahju läänes . Loojang on ammendamatu nagu maailmavalu , mõtles ta kurvalt . << Mis sul on ? >> küsis Maia . << Mis mul olema peab ? >> << Sul on midagi . Enne olid sa väga rõõmus . >> << Ma ei jõua terve päev rõõmus olla . >> << Palun ... >> Maia surus ta käsivart . Tema silmad olid nii anuvad , et poisil hakkas ebamugav . << Anna andeks ... >> << Ütle parem , mis sul on ? >> << Ma ütlesin , et ei ole midagi . >> << On . Ütle . Usu , sul on palju kergem . >> Aarne lõi käega . Mida pidi ta rääkima ? Valjusti välja öeldes kõlab kõik labaselt ja kuivalt . Pealegi ei saa Maia sellest kunagi aru , mitte kunagi ei mõista ta Aarne mõtteid . Kuradile kõik . Praegu oli talle jäänud vaid taevas . Üheks kurvaks õhtuks on see piisav . << Ma armastan sind , kuuled , >> ütles ta ja pani käed ümber Maia õlgade . Tüdruk liibus ta vastu . Nad läksid edasi . Aarne polnud sellel päeval veel midagi söönud . << Joonistad sa midagi ? >> küsis Aarne . << Joonistan . >> << Mida ? >> << Suurt potti . >> << Tubli tüdruk . Kuidas läheb ? >> << Suurt ei viitsi . Pisitasa . >> << Hm ... >> << Mis sul enne oli ? >> küsis tüdruk . Aarne kõhkles veidi ja ütles siis ootamatu häbelikkusega . << Maia , ega sa ei taha mulle ühte tükki leiba anda ? >> << Mis asja ? >> << Ah , ei midagi . Ma proovisin sentimentaalset kerjust mängida . See on väga huvitav ... >> Aarne tammus ühelt jalalt teisele , kuid tüdruk oli juba kõigest aru saanud . << Tädi Ida , jah ? >> << Mida ? >> << Loll . Tule minu poole . >> Võileiva vastu polnud tal tõesti midagi . Ja kuidas saabki teisiti olla , kui inimene on terve päev olnud söömata , kahel eelmisel päeval söönud pätsi leiba ja kakssada grammi võid ning taskus on tal kolm kopikat . Ehkki oli kevad , suudlesid nad ainult pool tundi . Kummaline tühjus oli Aarne hinges , ei tahtnud ta seda ega teist . Lahkudes Maia poolt oleks ta peaaegu peeglisse sülitanud . Millelgi pole mõtet , leidis ta kohutava selgusega . Mitte millelgi ! Mitte kunagi ! Kui Aarne koju läks , tundis ta jälle Hirmu . Paljad puud seisid ükskõiksetena . Oli väga vaikne . Ometi tuli Hirm . Võib-olla just sellepärast . Ta ei vaadanud ümber ja läks , läks väga kiiresti . Hirm sammus tema kannul . Esikus pani Hirm käe ta õlale . Poiss võpatas ja haaras võtme järele . Võtit ei olnud . Aarne kummardus ja kobas käega esiku põrandal . Võtit ei olnud . Ta süütas tule ja märkas , et väike pirnike on tolmunud ja kaetud kärbsemustusega . Võtit ei olnud . Kell oli kaks . Aarne oli ukse taha jäetud . Esimest korda elus . Ta ei osanud midagi teha . Siis väljus ta trepile , öö oli külm . Minuti pärast surus ta kellanupule . Sammud lähenesid , lähenesid . Aarne otsustas ja astus õue . Uks avanes . Ta seisis viie meetri kaugusel uksest ja nägi tädi Ida valget figuuri . Vaikus . << Noh ? >> küsis tädi . Aarne ei liigutanud end . << Kurt oled või ? >> Aarne astus sammu värava poole , siis teise ... << Lähen ära , >> mõtles ta äkki . Lühike lõpp . Ta ei vaadanud tagasi . << Aarne . >> Veel üks samm , veel üks . << Aarne , kas sa kuuled ! >> Jälle samm , lumi krudiseb . << Aarne-e ! >> Uinuv agul kajas vastu . Poiss oli jõudnud maja nurgani . Ta ei suutnud rohkem . << Tule siia ! Jalamaid ! >> Kõrvalhoovis haugatas kaeblikult vana koer . << Kaua ma pean ootama ? >> Aarne pöördus ümber . Julgus oli ta maha jätnud , ta läks tagasi , läks ja peatus otse tädi Ida ees . Esimest korda märkas ta , et tädi on temast tunduvalt lühem . Tädi pidi pead tõstma , kui tahtis talle näkku vaadata . Vana naise huuled tõmbusid kitsaks veretuks triibuks . Samal hetkel tundis Aarne tugevat kõrvakiilu . Lööja ise astus veidi tagasi . << Käed hoia paigal ... >> Aarne pidi muigama . See maksis teise kõrvakiilu . Ta surus küüned peopessa , ta tundis , et silmad on solvumisest ja vihast niisked . << Täna sa süüa ei saa , >> ütles tädi Ida ja läks magama . Kass istus laual ja nurrus . Ta oli õnnelik . Hruštšov heitis Eestile ette , et too ei tooda piisavalt põllumajandussaadusi . Ta ütles , et varem anti niisugune puudulikkus Eestile andeks , sest Eesti on noor ja kogenematu vabariik . Nüüd aga on aeg Eestilt nõuda rohkem . Üllar , Kaja , Aarne ja Maia käisid kinos vaatamas filmi << Krahv Monte Kristo >> , kus peaosas mängis Jean Marais . Teatris esietendus hiigeletendus << 14. juuli >> , Romain Rollandi revolutsiooninäidend Epp Kaidu lavastuses , kus massistseenide tulvast kerkis esile noormees nimega Evald Hermaküla , kuuldavasti TRÜ geoloogiaüliõpilane . Ta kandis valgeid liibuvaid pükse ja ronis tänavalaterna otsa kõnet pidama . Kõigi üllatuseks likvideeriti Keila , Tapa ja Väike-Maarja rajoonid . Need ühendati teiste rajoonidega . VÄLGULÖÖGI PÄEV Hommikul sai Aarne stereomeetrias kahe . Samuti Eda . Nad jäeti pärast tunde . Ta oli väsinud , näljane ja oleks heameelega nutnud . Ta surus näo vastu külma aknaklaasi ja vaatas alla määrdunud siseõuele . Must suits hajus hallis taevas . Kellegi sammud lähenesid koridoris . Eda . Õppimismuredest segane Aarne nägi tüdrukut otsekui esimest korda . Pärast sai ta aru , et tegemist on Stendhali kirjeldatud välgulöögiga . Aga siis vaatas ta lihtsalt saatusekaaslast , kahetüdrukut . Eda oli lopsakamate vormidega kui Maia . Aga mitte mingil juhul paks , ei , seda mitte . Kõik oli omavahel harmooniline . Kui norida , siis ehk pisike kalduvus lõuaaluseks lotiks ... ainult kalduvus , mis võis kunagi aastate pärast välja lüüa . Aga praegu oli isegi see kalduvus kaunis . << Sa oled juba siin ? >> << Jah . >> << Õpetajat pole veel ? >> << Ei . >> Eda jäi seisma naaberakna juurde . Harva kostis klassidest vaikseid hääli . Õhtusel vahetusel oli teine tund . Üle hoovi läks keskküttekütja , kandes mingit pange . Kaks last mängisid punavalgetriibulise kelguga . Tänaval sõitsid autod kruusakoormatega . See oli kõik . << Kuhu ta ometi jääb ? >> Eda pöördus kannatamatult aknast ära . << Sa oled end lubjaga määrinud , >> ütles poiss . << Kust ? >> << Selja tagant . Oota ma aitan ... >> Tüdruku must kleit oli määrdunud kuskilt vasaku õlanuki alt . Viga polnud suur , plekk kadus paari hoogsa käelöögi järel . Aga Aarne oli jõudnud tunda pringi selja erutavat vetruvust . << Eda ... >> << Mis on ? >> << Ütle päris ausalt , mis sinuga juhtunud on ? >> << Minuga ? >> << Jah , sinuga . >> << Kust sa seda võtad ? >> << Ma näen , Eda , kas sa arvad , et ... >> << Tss . .. Keegi tuleb . >> Aarne astus Edast veidi kaugemale . Tulija oli matemaatikaõpetaja Veltmann . << Noh , siin te mul oletegi ... >> Õpetaja Veltmann oli oma aine suurepärane spetsialist . Ta töötas kahe noore inimesega üle pooleteise tunni . Siis oli ta oma kohuse ausalt täitnud . Eda siidsukal jooksis silm ja ta põikas WC-sse . Aarne jäi teda ootama . Pärast läksid nad koos . Päev oli endiselt hall . Eda pühkis tumepunase kindaga aiapostidelt lund . Poiss nägi teda profiilis ja talle tundus , et tema kõrval käib õnnetu inimene . Aga kust võtta seda õnne , et Edale anda ? << Kuhu sa lähed ? >> küsis ta . << Kuhu . Kuhu mul minna on ? >> << Jalutame siis veidi ... >> << Ei . Ma ei taha . >> << Mida sa siis õieti tahad ? >> << Mitte midagi . >> << Mis sul on ? >> küsis Aarne , vastust muidugi lootmata . Ent vastus tuli . << Ta on siga . >> << Kes ? >> << Tead isegi ? >> Aarne püüdis olla taktitundeline ega pärinud rohkem . Algul arvas ta , et ränk võrdlus on määratud õpetaja Veltmannile . Kuid vaadanud kord Edale näkku , tundis ta otsekohe , kellest on jutt . << Tiit ? >> << Jah . >> Jälle kestis vaikus , sest poiss ei osanud enam midagi küsida . Vastus oli olnud ammendav . << Kas sa ... armastad teda ? >> Eda pööras pead ja vaatas üllatunult Aarnele otsa , nii et poiss pidi kiiresti lisama : << Anna andeks , ma olen liiga otsekohene ... >> << Ah ... >> pomises Eda ja lõi käega . Aarne märkas kui ebakindel on tüdruku kõnnak . Kindlasti polnud selle põhjuseks ainult lumealune jää . Poiss hakkas end tundma üleliigsena . Järgmisel tänavanurgal ta peatus . >> Nõnda see tõepoolest oli , << nõustus Mihkel Hunt . >> Maa kuulus nendele , kes seda harisid . See tähendab teie talupoegade esiisadele . Siis tulid teie esiisad , tapsid ja riisusid ning kuulutasid maa omaks . Nagu röövlid kunagi jagasid nad saaki ja kaklesid paremate tükkide pärast . Ülemad kinkisid maad alamatele teenete eest , teeneteks olid enamasti verised teod . << >> Niisugune oli aeg . Ütled ise , et ajalugu paneb kõik paika , << katkestas teda magister . >> Ei vaidle vaistu , << jätkas Mihkel Hunt . >> Sedaviisi öeldakse peamiselt lähema ajaloo kohta , et oma võimu ja tegusid õigustada . Kuid õigluse mõiste ei sure iialgi , seda kantakse läbi ajaloo , tuuakse puhtana ja kirkana läbi ka kõige halvematest tingimustest . Teie esivanemad võtsid minu esivanematelt maa ära , kuid seda harima ei hakanud . << >> See veel puudus ! << hüüdis parun Koch pahaselt . >> Nii alla nad ei käinud jah , need meie vaprad esivanemad , << lisas rüütel Heinz . >> Nemad sõdisid , panid elu kaalule , sel ajal kui teised rahulikult maad sonkisid , << ütles rüütel Thomas . Ajaloolane Mihkel Hunt jätkas : >> Hästi , aga lähme ajalooga edasi . Saabus aeg , kus talupoegade järglased said nii tugevaks , et võtsid maa teie järglaste käest ära ning taastasid seega oma kaugete esivanemate õigused . Teie arusaamade kohaselt on see ju normaalne ja seega pole teil põhjust protesteerida , kui uute maaomanike teoreetikud nende tegu õigustavad ning oma raamatutes kirjutavad , et maa kuulub neile põlise õiguse põhjal ning et teie kui vahepealsed valdajad olite seda ebaõiglaselt . Teooria on alati õigustanud tegelikkust , muidu ta poleks teadus , vaid jõuetu utoopia . Sellega on siis seletatav ka asjaolu , et olen oma raamatus kirjutanud teie esivanematest kui võõrastest sissetungijatest ning teist endist kui minu esivanemate kurnajatest . << >> Tal näib veel õigust ülegi jäävat , << ütles feodaal Tinkhof teistele . Kuid magister Schorsten ei andnud alla . Ta ütles : >> Sa kirjutad , et meie riik püsis ebaõiglusel . Kas sul on ajaloost teada mõni riik , mis püsiks õiglusel ? Kui sa ei pea just ühe poole õigust õigluseks ? << >> Niiisuguseid riike on muidugi vähe , kuid mõned ehk siiski on olnud . Ka varased hõimuliidud , mille põhjal riigid tekkisid , rajanesid tihti võrdsetel õigustel ja vabadel valimistel . << >> Ja mis neist peagi sai ? << nõudis magister . >> Teil on õigus . Ajaloolased teevad ikka olnud riikidele etteheiteid . Nagu ülistavad parajasti olemasolevaid , kes neile oma õigustamise eest palka maksavad , << ütles Mihkel Hunt , ise imestades oma ajaloolise tolerantsuse üle . >> Kuid meil kõigil on olemas ideaal . Me tahame püüelda niisuguse riigi poole , mis oleks rajatud õiglusele . See on ju ometi kena ! Isegi siis , kui teame , et selle ideaalini iialgi ei jõuta . Ometi võime ideaali paistel arvustada seda , mis olnud või olemas . << >> Ta räägib palju , sest tunneb ennast süüdi olevat , << ütles feodaal Tinkhof , kuid magister peatas teda käeviipega . Ta ütles : >> 0lgu . Küllap meiegi idealiseerime - nagu sa ütled - oma riiki , kuid ei saa salata , et , see riik oma võimu ja väega kaitses talupoegi võõraste sissetungijate ning igat laadi segaduste eest . << >> Pigem kaitses ta ennast , et ei tuleks uued isandad , kes tahavad selle maa peal ennast toita . Sest teietaolised ja teie ümber koondunud röövlikari ehk sõjavägi ju ise ennast toita ei suuda . Ta on harjunud ainult võtma , vastu pakkudes mitte kaitset , vaid pidevat ohtu . << Mihkel Hunt imestas , kui hästi ta räägib . Kirjutamine läks palju vaevalisemalt , sellepärast oli ta elu jooksul maha saanud vaid ühe raamatuga . Praegu tundus , et oligi parem - süüdistusi vähem . Öeldu läheb lendu ja ununeb . Kirjutatu on tegu , selle eest vastutad ka järeltulevate põlvede ees . Nüüd tuli välja , et eelnevate ees samuti . >> Te ütlete ju , et ajalugu on ise enda õigustus . Järelikult oleme meie seaduspärane nähtus . Meie maavaldamise viis samuti . Süüdistused meie vastu naeruvääristavad seega teid endid . Meie esivanemad tulid ja lõid riigi teie hõimuliidu asemele , võtsid kasutusele teistsuguse maavaldamise . See oli nii ettepoole kui tahapoole vaadates õige . Niisiis on rumal sinu püüe ajaloos olnud asju hukka mõista , need ei saa sinu suhtumisest nagunii teiseks . << Kuigi Mihkel Hunt istus kohtupingis , ütles ta julgelt : >> Ajalugu ja tegelikkus on kõrvalised asjad . Teadust tehakse selleks , et näidata , mis on tulus praegusele hetkele või vähemalt valitsevale kildkonnale . << >> Nii et sa tunnistad ennast oma isandate alandlikuks teenriks , kuid paned pahaks , et varasematel aegadel on olnud isandad ja teenrid , << ütles feodaal Järsen . Nad polnudki seal oma ajaloo põhjas nii piiratud , nagu Mihkel Hundile oli meeldinud oma sajandi kõrguselt näha . Ta ütles : >> Vahel näitavad ajaloolased võimule hambaid kah . Ega ta muidu nii kiivas ole kõige suhtes , mida me väidame . Eriti hell on ta lähema ajaloo puhul , mille kujundamisest ta enda arvates osa on võtnud . Kuna igaüks näeb , et on sooritatud palju sellist , mis käibel olevatele ideaalidele sugugi ei vasta , siis nimetatakse selliseid asju eksituseks või veaks . Need aetakse surnute või oma vastaste kaela . Lihtsameelsemad võimu juures olijad püüavad vigu õigustada . Kaugema ajaloo suhtes , mida neile ei saa süüks panna , on nad seisukohal : seda tuleb põhjata , et kaasaeg või lähema ajaloo inetus selle taustal parem välja näeks . << Kaval ajaloolane viis meelega jutu mujale ning oli suuremeelselt kriitiline oma aja suhtes , kuid see pettemanööver jättis ajaloo sügavuses helklevaid varje üsnagi ükskõikseks ega tulnud seega neile ka õpetuseks . Nad ei kahelnud oma õigustes ega võimutäiuses , neil polnud tarvis enesele välja mõelda õigustusi , nende ideaalid näisid neid kenasti teenivat . Siiski oli jõudude vahekord siin ilmselt feodaalide kasuks . Meie mees Mihkel Hunt oli varustatud vaid teadmistega ning tõtt-öelda ta kahtles nendes mõnikord . Võitluse tulemust oli seega raske ära arvata . Tõsiasi oli see , et ta istus süüpingis . Magister ütles : >> Sinu juttu tulevastest asjadest on huvitav kuulata , aga ütle meile : sa oled tähtis teadusemees , sinu sõna pannakse tähele , millised privileegid sul on selle eest ? << Mihkel Hunt oli natuke kimbatuses . Ta ei tahtnud oma kohtunikele meeldida , tahtis ausalt vastata . Seepärast pidi ta järele mõtlema . Ta võinuks öelda : mis te nüüd , meie ajal on kõik võrdsed , kui keegi paistab ühiskonnas silma , siis on ta seda saavutanud oma tublidusega , ühiskonna tähelepanu on ainus tasu tema erakordse ande ja töövõime eest . Ta polnud kunagi mõelnud oma privileegidele , kõik näis olevat enesest mõistetav . Ses mõttes võis aru saada vastas istuvatest feodaalidest , kellel oli oma juurdunud elulaad ning kes ei mõelnud , et see peaks teistsugune olema . Mihkel Hunt uskus , et ta on milleski parem tollest torulukksepast , kes käis neljal korral ta korteris roostetanud sanitaarsõlme parandamas , aga ikka ei saanud asja . Või tollest endisest intelligendist , kes kakerdas nüüd mööda odavaid õllepoode ja pommis kunagiste koolivendade käest kopikaid . Kõik kirusid vahel elukorraldust , lukksepp viletsa materjali ja defitsiidi pärast , endine intelligent selle eest , et ta polnud suutnud end nendes tingimustes teostada , Mihkel Hunt aga selle eest , et ta pole oma vileda elu jooksul saanud välja öelda ning kirja panna oma lennukaid ajaloolisi mõtteid ja kujutelmi , on selle asemel pidanud tsi- teerima klassikuid ning hoolega jälgima , et tema seisukohad ei läheks lahku sellest , mida kohalikud pisivürstid temalt ootavad . Siiski nägi ta enesel isegi kirumise aines eeliseid olevat . Kuigi asjale võis ka nõnda vaadata , et tema hädavaled polnud tähtsamad korraliku kraani või torumuhvi puudumisest , hoopiski aga mitte ühest nurjunud inimelust . Ta ütles diplomaatiliselt : >> Mul on head töötingimused , suhteliselt korralik palk ning piisavalt vaba aega , et viljakalt mõtiskleda . << Ta suunurk kippus muigele , kui mõtles oma paberitest üle kuhjatud töölauale sektori kitsukeses toas , kus peale tema nohises veel kolm naisterahvast , nõnda et tegelikku tööd sai teha vaid kodus , kui pere magas . Palk oli üks nigelamaid kohalikus teadusmaailmas ning mõttetud plaa- nilised või lepingulised tööd võtsid aja ära , nõnda et kunagisi unistusi ajalooteaduse edendamise asjus polnud võimalik teostada , jooksev tühiaskeldamine oli hävitanud pretensioonidki . >> Noh näed siis . Võib-olla tuleb kord keegi , kes nimetab sind kah vereimejaks omas ajas , << lausus parun Heiden . Parun Toll ja Järsen panid pead kokku ja sosistasid midagi . Siis tõusis Toll kohalt ning rääkis eesistujaga . Ka teised kummardusid lähemale ning nende nägudelt peegeldus rahulolu oma otsusega . Magister Schorsten ütles : >> Kõrge kohus on leidnud , et sa oled küll mõnes . asjas eksinud meie vastu , kuid sinu teeneks loeme seda , et oled meid aastasadade tagant üles otsinud ning teatavaks teinud oma kaasaegsetele . Mõnes mõttes on ajalugu , see tähendab meie , ning ajaloolane , see tähendab sina , seotud ühise asjaga . Ajaloolasi on palju , . meie oleme välja valinud sinu ning siia kutsunud . Tahame sellesinatse kohtu otsusega tõsta sind feodaali seisusesse ning üle anda sulle siinne loss koos kahe maamõisaga Virumaal , seega saad kaksteistkümmend küla päriseks . Ühtlasi on sulle antud kõik asjakohased privileegid . Nüüd kuulud sa meie hulka ning võid mõista kohut teiste üle . << See oli nii äkiline ja ootamatu . Mihkel Hundi mõtted kiskusid hajali . Kord seisis silmade ees jalgratas , mis oli veel leiutamata , siis oli ta ordumeistri saatkonnas , müüs Eestimaad maha kellelegi , kelle nimegi polnud mahti küsida , siis oli tal kahju oma lastest ja värvitelerist , millest vaatas rahvusvahelisi spordivõistlusi , poliitika aseainet . Ta ei jõudnud veel protesteerida , kui tulid malbed teenijannad ning viisid ta kõrvalruumi , kus oli kaetud isuäratava väljanägemisega laud . Ajaloolane mäletas , et ta kõht oli tühi , ning mõtles , et sööb enne kõhu täis , siis on aega ära öelda mõisatest ning oma esiisade ekspluateerimisest . Sõna otseses tähenduses , sest kaudses tähenduses oli ta neid ekspluateerinud terve oma teadlaseelu , pigistanud nende adramaadest tagantjärele välja oma kasinat palka . Toidul oli kummaline maitse , kui sel üldse maitset oli . Aga kunagise Mihkel Hundi mõtted olid nii hõivatud toimuvast , et ta ei pannud üksikasju piisavalt tähele . Kuigi teadis , et ajaloolase jaoks pole pisiasju . Nõnda öeldakse paljude alade kohta , teaduse tegelikkus aga näitab midagi muud . Pärast sööki oli feodaal Mikael Wolf veelgi uimasem , kas kõhutäiest või kaela langenud seisusest , ning ta viidi magamiskambrisse kõrge voodi juurde . Ta sõlmis lahti oma riiete arvukad paelad , mida pärastlõunal Tallinnast välja sõites ei teadnud enesel olevat , ning puges paksu sulgteki alla . Ta ei jõudnud veel uinuda , kui tema juurde toodi häbelik tütarlaps . Öeldi , et noorikul olnud täna pulmad ning esimene öö kuuluvat vana tava kohaselt härrale . Mikael Wolf oli väsinud ning oleks meeleldi saatnud nooriku oma pärisorja juurde puutumatult tagasi , mida küllap paljud vanemad ja rahumeelsemad siniverelised olid ka enne teda praktiseerinud , jättes seega kohaliku tõu parandamise unarusse . Kuid oma uues olukorras oli ta veel ebakindel ega tahtnud traditsioone kohe esimesel ööl rikkuda . Seepärast laskis ta noorikul koos riietega asemele ronida ning ta peast käis läbi mõte , kas ei või ta sel viisil viljastada omaenese kauget esivanemat , olid ju ta emapoolsed sugulased kõik tänaseks rüüstatud Virumaalt pärit . Uni oli kallal , vastne feodaal ei teadnudki õieti , mis edasi toimus . Kui üldse toimus , siis viletsasti . Ta mäletas vaid seda , et oli sunnitud tüdrukule ütlema : >> Kuule , kuule , sa pole ju enam süütu . << Mispeale tüdruk oli trotslikult vastanud : >> Jah , ma kinkisin selle mehele , kellega tahan pika elu ära elada . << Mis saab tõuparandusest , kui noorikud hakkavad nõndaviisi trotsima , mõtles feodaal Wolf , kuid otsustas siiski noore naise vastu mitte karm olla . Kui ta oli kord sunnitud mingit osa oma elust samastama keskaegse mõisnikuga , siis tahtis ta olla vähemasti hea härra . Kuigi tal vaevalt jätkub jõudu või julgust midagi talupoegade heaks ära teha , mis teda oma ajastust asjata välja viiks . Kuhu kadus noorik , seda ta ei teadnud . Kui ta hommikul ärkas , oli pea kohal sinine taevas , pea all hall kivi . Ümber kõrgusid paekivist müürijäänused . Ta oli oma feodaalse ajastu ilmselt maha maganud . Ta oli jälle Mihkel Hunt , teaduste kuidagiviisi kandidaat ja tal oli selle üle siiralt heameel . Kui just mitte esimest korda elus , siis teist või kolmandat . Ta astus ukseavast välja ning leidis müüri najalt oma jalgratta , mis vahepeal oli leiutatud . Ta vaatas varemeid , mille vahelt äsja oli välja astunud , ning pidi paratamatult mõtlema , kuhu kaob kõik maailma hiilgus . Äsja olid tal olnud loss ja mõisad , nüüd oli aeg ja inimkirg kõigest üle käinud , alles jätnud vaid mureneva paekivi . Enamasti seisab kivi kauem kui inimene . Tema , aegade armust ajaloolane , oli üle elanud terved formatsioonid ning välja jõudnud ärplevasse ja heitlevasse sotsialismi . Oli värske hommik ning sektori ülekuhjatud ruumis ootas teda poolik käsikiri . Ta tahtis istuda hästikonstrueeritud jalgrattale ning vändata kahekümnenda sajandi lõpu Tallinna poole , aga ratas oli katki , seda tuli lükata käekõrval . Oma öisest seiklusest ta mõistagi kellelegi ei rääkinud . Mõtlikul hetkel lehitses ta oma ainsaks jäänud teaduslikku raamatut ning arutles , millised vead selles sisalduvad , mida käte vahel hoitavas trükiteoses pole enam võimalik parandada . Järgmisel vabal päeval - ka mõnikord hiljem - sõitis ta otsima varemeid , mille omanik ta kord oli olnud , kuid ei leidnud neid enam . Ta oli oma ähmases olekus püüdnud paiga meelde jätta , ometi ei õnnestunud tal enam samasse kohta sattuda . See muide vastas ka tema teadmistele : sellist lossi ning varemeid Rävalas ega kusagil mujal Tallinna ümbruses tõepoolest olla ei saanud . Ta oli kaua uskunud , enam kui ajaloolase kindlaid teadmisi , toda karsket hommikut , kuid pidi lõpuks leppima ühe kolhoosi lagunenud kartulihoidlaga . Nõndaviisi oli tema feodaaliseisus alla käinud . Too räämas hoone polnud küll seda väärt , et temast ajalooliselt heldida . Parim , mida ta teha sai , oli korrigeerida oma ajaloolase mälu ning unustada . Vastavalt kaasaja vajadustele . Varatalvine päev hakkas juba õhtusse kalduma , kuid minu ees seisis ikka veel hulk inimesi . Kell näitas pool neli , niisiis oli viieni , mil restoran suletakse , jäänud kõigest üheksakümmend minutit . Lugesin eespool seisjad üle : ukse ja minu vahelisel kõnniteel , surutuna vastu võõrastemaja " Astoria " kiviseina , kössitas novembrilõpu jäises tuuletõmbuses nelikümmend neli luulahjat inimvarju . Kunagi olid need olnud sirged , tugevad ja iseteadvad inimesed , kellele näis endastmõistetav , et kauplusest saab osta toiduaineid , et igas sööklas ootab tellimist teenistusvalmis ettekandja , et töölt koju võib sõita trammi või bussiga ning et kodus on soe ja valge . Kõigist neist rahuajal nii harjumuspärastest mõnudest oli 1941. aasta sügisel piiramisrõngasse sattunud Leningrad ilma jäetud . Elektrijaamad olid puruks pommitatud või polnud neil kütust , ja seetõttu seisid ka trammivagunid depoodes . Bussidele ei jätkunud bensiini . Enamiku elumajade keskküttekatlad jäid 1941.-1942. aasta talvel külmaks . Linna kanalisatsioon oli rikkis . Töölised said päevas 250 grammi tšekileiba , mis oli nii nätske , ei sellest võis vett välja pigistada . Teenistujatele , ülalpeetavatele ja kõigile teistele , kes tööl ei käinud , anti sellest normist veel poole võrra vähem . Blokaadi algpäevil oli linnas siiski üks koht , kust igamees võis kaardivabalt 150 grammi herkuloputru saada . Seda anti võõrastemaja " Astoria " restorani suures söögisaalis . Polnud siis mingi ime , et ma leidsin hommikul kella viie ajal " Astoria " ukse tagant eest juba tohutu pika rivi inimesi , kes olid enne mind kohale jõudnud . Kell kümme hommikul , kui restoran uksed avas , neelas esimene saalitäis selle lohe peast küll suure suutäie alla , kuid edasi hakkas järjekord nihkuma nii aeglaselt , et nüüd , pärast rohkem kui kümnetunnist seismist , oli mu pudrusaamislootus ikka veel väga õhuline . Tõsi , inimesi polnud eespool enam palju , kuid nad lasksid kogu aeg endi vahele tuttavaid ja arvatavasti ka tuttavate tuttavaid . Käratsesime tagapool küll , aga mis see aitas . Õhulisem veel kui lootus putru saada tundus mu rihmavahe . Põgusaimgi mõte toidule äratas sisikonna . Algul andis ta endast märku ettevaatliku korisemisega , aga aru saades , et viisakusest on vähe abi , hakkas oma õigust nõudma valusa krambi abil , millest polnud pääsu enne , kui õnnestus mõtted toidult mujale juhtida . Nälg ei olnud veel jõudnud selle piirini , kus kõht muutub kõige vastu ükskõikseks ja eluavaldused seal hoopis lakkavad . Oli see unenägu või teenisin ma tõesti alles mõne nädala eest komandöri abina jäälõhkujal " Tasuja " , kus stjuardessi viisakas koputus uksele tuletas mulle igal hommikul meelde , et ühiskajutis on kaetud kohvilaud ? Muna , singilõigud , või ja mitut sorti leiba . Kuum kohv rõõsa koorega ... " Ära hiili kogu aeg ümber söögilaua ! Kas sa siis ei oska tõesti enam millegi targemaga tegelda ? " noomisin oma aju . Aga vaid suure vaevaga läks mul korda mõtted teisale viia . 28. augustil oli " Tasuja " üks viimaseid laevu , mis Tallinna reidil ankru hiivas ja kursi itta võttis . Jäälõhkujal oli õnne sakslaste miiniväljadest , lennurünnakutest , Juminda otsa kahuritulest ja Soome torpeedopaatide käest puhtalt välja tulla ning kõrvalise abita Kroonlinna sadamasse jõuda . Mõtlesime juba , et nüüd on siis asjad ühel pool , aga seal alles läks palavaks . Sakslane andis Peterhofist kaugelaskekahuritega ning pilvist sadasid lennukipommid . Enamiku öid veetsime varjendis . Meil kõigil oli hea meel , kui saabus korraldus : " Tasuja " meeskonnal kolid kokku panna , jäälõhkujalt lahkuda ja sõita Leningradi , kus meid ootavat teine laev . Kraami igal mehel kaasa võtta ainult niipalju , kui kanda suudab . Veel viisteist inimest lahutas mind uksest , mille taga ootas paar lusikatäit normivaba putru . Järjekord minu ees oli lühemaks jäänud , kuid ka kell polnud püsinud paigal . Poole tunni pärast restoran suletakse . Kaks minutit ja inimene . Peaks nagu jõudma , kui ainult neid vaheletrügijaid vähem oleks . Enne " Tasujalt " lahkumist tõime proviandiruumist tekile kolm sajakilost jahukotti , kogu laeva konservitagavara ja kümmekond kasti kuivikuid . Manitsesime mehi toiduaineid kaasa võtma , sest meieni olid juba jõudnud kuuldused , et Leningradis pole lood leivaga kiita . " Küllap on sel teisel laeval kah toiduvarud , " arvasid aga mehed . „ Külm talv tulemas , parem võtame rohkem riidekraami . " Meeskonna muretus hakkas külge ka minule . Juba pesust , mererneherõivastest , säärsaabastest ja raamatutest sai tubli kandami , kuhu seda provianti enam panna ! Ent just enne laevalt lahkumist , kambüüsiuksest möödudes , märkasin lauale jäetud suurt hernepurki . Mul olid portfellis paks astronoomiaalmanahh ja mahukas meretabelite raamat . Vaevalt neid siin Soome lahe sopis vaja läheb , mõtlesin ja tegin hernestele raamatute arvelt ruumi . Leningradis aga osutus selleks " teiseks laevaks " Moika-äärne vana koolimaja . Enne meid asus seal juba üle seitsmesaja Eestist evakueeritu . „ Tasuja " mehi polnud võimalik paigutada ühte ruumi . Sattusin viienda korruse klassituppa , kus meid oli nüüd ühtekokku kakskümmend seitse Eestist pärit meremeest . Laevatoidu otsast päevapealt 125-grammise leivatüki peale sattunud , lõi kõht lamenti ja nõudis lisa . Purgitäis herneid ei andnud rahu , aga mul polnud võimalik neid keeta . Proovisin toorelt närida , kuid herned olid ilmselt kaua pliidi kõrval kapis seisnud ja kõvemad kui haavlid . Siis kohtasin maja kõrval hoovis elatanud vene naist . Võtsin taskust peotäie herneid , näitasin neid talle ja kurtsin oma häda . Naine kutsus mind kaasa oma pisikesse keldrikorruse tuppa , kus leidusid peale laua ja tooli ka pliit ning kaenlatäis tulepuid . Hernestest ja lumeveest - muud mul ei olnud - tuli maitsev supp . Andsin seda ka perenaisele tänuks pliidipuude ja kastruli eest . Süües meenus mulle hea tuttav , Kihnu mees Köster , " Reinu " kapten , kes oli niisamuti " teise laeva " määratud ning elas nüüd minuga ühes ruumis . Öösel pimedas , kui kõik teised toaelanikud magasid , võtsin voodi alla peidetud supikateloki ning hiilisin vastasseinas puhkava Köstri koiku juurde . Tonksasin talle sõrmega ribide vahele ja sosistasin : " Säh , söö , aga ära lurista ! " Köster oli vana meremees , harjunud magama jänese und . Ka polnud ta pika taibuga , seepärast ei hakanud ta midagi küsima . Võttis supi ja rüüpas nii tasakesi üle kastruli ääre , et hiirgi poleks kuulnud . Pärast söömist surus ta mulle pihku mingi kõva ümmarguse asja . Seda kombates mõistsin , et tegu on konservikarbiga . Järgmisel ennelõunal jäime Köstriga nelja silma alla , sest teised olid linna peale läinud . " Ega ma midagi vastu saada tahtnud , võta tagasi , " ütlesin talle konservikarpi ulatades . " Tule ja vaata ! " kutsus kihnlane ja avas oma koiku alla lükatud meremehekoti . Mis ma nägin , pani mul korraks südame seisma . Poolteise meetri pikkune presentkott , millele täismehe süli ümber ei ulatanud , oli pilgeni täis konserve ! Riis sealihaga , kanapojad , loomaliha , angerjas ... Merekoolis polnud Köster esimeste killast , kuid praegu pidin andma tema mõistusele ja ettenägelikkusele kõige kõrgema hinnangu . " 0led ainus peaga mees kogu Eesti kaubalaevastikus ! " " Ära nii valjusti kiida ! " naeratas kihnlane üle oma laia pronksnäo ja hoiatavalt kerkis sõrm suule . Köstril oli põhjust kana , sest kui teised majaelanikud oleksid tema koiku alla peidetud hiiglavarandusest teada saanud , oleks see kas hea või kurjaga poole tunni jooksul nahka pandud . Kotitäis konserve seitsmesajale ... " Nagunii ei päästaks see kellegi elu , kuid ühele on see kaarditoidu lisana kahe aasta moon , " arutas kihnlane . Köster elas üle niihästi blokaadipäevad kui ka sõja . Tuli Tallinna tagasi ja juhtis Eesti Merelaevanduse purjekat " Juhan " , pärast määrati Tallinna madala tulelaevale . Ta ei suutnud vastu seista oma Kihnust pärit kalapüügikirele ning pani sinnasamasse tulelaeva lähedale võrgud sisse . Ühel hommikul paadiga ihuüksi neid nõudma minnes kukkus ta arusaamatul kombel üle parda , ja ehkki oli hea ujuja , takerdus oma võrkudesse ja uppus . Saatus ... Kui " Astoria " restorani uksehoidja kardpaeltega käsi mind lõpuks armuliku viipega sisse kutsus , ei olnud mul kihnlase edaspidisest käekäigust muidugi veel mingit aimu . Ka kõik muu peale toidu hajus mu peast . Viimaks ometi pärast kaheteistkümnetunnist sabasseismist ! " Astoria " uksest sain sisse , aga söögisaali mind ei lastud . " Juba suletud ! " teatas ust valvav kelner . Vaatasin kella . See näitaski minut üle viie . Läbi klaasukse nägin laudade ääres istujaid , igaühel alustass aurava pudruportsuga ees . Tundsin korraga , kuidas mu sooled sees puntrasse tõmbusid . Liikmeid halvav nõrkustunne valgus üle keha , istusin vestibüüli tugitooli ja suunasin pilgu üles laelühtrile , mis sai veel valgust , ilmselt mingist kohalikust elektrijaamast . Tuli virvendas ja vilkus . Mu mõistus uitas teadvuse ja teadvusetuse piirimail . " Kurat , Herman ! " kuulsin korraga hüüdu ja keegi haaras mul mõlemast käsivarrest . Avasin silmad . Mu ees seisis Hiiumaa mees Ilmar Madrus , kelle eestpoolt masti päritolule vihjav perekonnanimi polnud talle siiski teinud takistusi tüürimehe ja kapteni ausse tõusmisel . Meie sõiduveed olid umbes aasta tagasi Tallinna sadamas lahku läinud ja mul polnud aimugi , et mu kõige parem sõber viibib samuti Neeva kaldal . " Putru said ? " küsisin end kogudes ja tõusin püsti . " Sina , mees , oled omadega siis juba niikaugel ? " silmitses ta mind ja vangutas pead . Ilmari energiline nägu oli lõbu ning naeru täis , pikk ja tugev , peas mustjaspruun juuksemets - nii seisis ta mu ees nagu vanastigi , must lips rõhutamas puhtusest kiiskava krae valevust . " Minul aga on isu veel muudegi asjade järele , " jätkas Ilmar salapäraselt . " Naised ? " küsisin , sest tundsin oma sõpra . " Mis sa siis arvad ! Egas mina hakka seepärast munka mängima , et mingi suguvõimetu Hitler ja Kolmas Reich pressivad meile oma ornungit peale . " " Ma pääsesin liiga hilja siia sisse , jäin pudrust ilma , " lasksin Ilmari praalimise kõrvust mööda . " See asi annab end seada , " lohutas Ilmar ja võttis mul varrukast kinni . " Lähme ! " Astusime mööda laia , vaibaga kaetud treppi kaks korrust kõrgemale , läbisime suure vestibüüli ja pika vahekäigu , siis avas Ilmar koputamata ühe valgeks värvitud ukse . Mu silmale avanenud pilt sööbis meelde kogu eluks : putru kuhjaga täis kauss , pool pätsi leiba ja viinapudel ! Kõik need hõrgutised seisid valge linaga kaetud laual , mille ääres istus väike brünett neiu . " Nelli , leidsin alt oma sõbra . Ta jäi pudruportsust ilma ja on nüüd tujust ära . Lohutame teda pisut , " ütles Ilmar tutvustamise asemel . Neiu ulatas mulle oma kitsa , tugeva käe . " Mis teile rohkem tröösti pakuks , kas kauss või pudel ? Otsustage ise . " Muidugi langes mu valik pudrule ja leivale . " See Tallinna tüdruk on siin suur natšalnik - kelnerinna , " seletas Ilmar sellal , kui ma pudrukuhja sõin ning ühe viilu leiba teise järel alla kugistasin . " Pommivarjendis saime tuttavaks . Ta on lausa kullatükk . Ära arva , et ma ainult pudru pärast kiidan . Mul jookseb sadamas ju ka meretoit . " " Näen ütlematagi , et meretoit , " ühmasin kahe lusikatäie vahelt . Ilmar Madrus istus neiu kõrvale ja pani käe omandiõigust väljendava žestiga ümber ta ahta piha . " Nelli , luba ma suudlen sind , " ütles ta . Korraga kostis väljast õhuhäiresireen . " Tuleb minna varjendisse , " lausus Nelli . Ülejäänud leivakannika toppis ta mulle taskusse . " Mis te nüüd , " püüdsin viisakas olla . " Lähme ! " kiirustas neiu . Järgmisel päeval viis Ilmar mind meremeeste sadamasööklasse , kus sai veel süüa laevanormide järgi . Prae andis Ilmar mulle , supi sõi ise , leiva jagas pooleks . " Sul on laeval raadio , kuidas rindel läheb ? " küsisin . " Sakslane on Moskva all , valitsus kolib Moskvast Samaarasse . Lõunas on Odessa läinud ja Sevastoopol sisse piiratud . Aga see pole veel kõik . Hiiumaale jõudsid , kuradid ... " " Kas meie raadio rääkis seda ? " " Ei , Berliini kuulasin , " sosistas Ilmar . " Sa tead ju , kuidas mul vene keelega on . " Neetu " oskan öelda ja mõne sõimusõna kah ... Aga vaat mis , Herman , " muutus mu sõbra nägu veel süngemaks . " Kui Hitler peaks Leningradi ära võtma , panen küll endale köie kaela . " Teadsin Ilmari lugu . 1939. aastal kaaperdasid sakslased ta sini-must-valget lippu kandva " Kessu " ja konvoeerisid Bremenhafenisse . Peal oli tal Inglismaale määratud last . Saksamaal istus ta tükk aega laagris . Lõpuks lasti tulema , aga enne võeti allkiri , et ta ei tegele enam sõjakonterbandiga ega tee Saksamaa vaenlastele üldse mingit teenet . Kui ta nüüd uuesti tabatakse , ja koguni Nõukogude Liidule kuuluva laeva kaptenina , pole tal muidugi kuulist pääsu . Sööklast läksime Ilmariga tema laevale . Seal võttis ta kajutilaua sahtlist paari kõrgekontsalisi naistekingi . << Herman , ole täitsamees , sa lähed Sadovajalt läbi . Seal nurgal on kingsepp . Las lööb pooltallad alla . Mineval laupäeval käisime tantsimas ja ... Lubasin , et lasen ära parandada . " << Nelli omad ? " küsisin . " Ei , sa ei tunne teda . Tüdruk nagu tulesäde ! Sinkjasmustad juuksed , silmad justkui söetükid . " Ja siis ulatas Ilmar mulle veel meremehe detsembrikuu-toidukaardi ! " Mul kukkus tulemees purjuspäi kailt vette ja uppus . Temal pole enam midagi vaja , aga sinule kulub ära . " Kuid ühel ööl jäi Ilmar kadunuks . Ta läinud õhtul linna ja polevat enam naasnud . Nagu paljud neil päevil . Alles pärast sõda sain teada , et Ilmar võeti kinni Deutsche Welle kuulamise pärast . Eesti hävituspataljoni poisid , kes olid viimastest Tallinna kaitselahingutest terve nahaga Leningradi jõudnud , valmistusid üle . Laadoga järve jää tagalasse evakueeruma . Liikusid kuuldused , et kusagil Uurali taga organiseeritavat eesti väeosa . Evakuatsioonipunkti tubades tekkisid seintele üleskutsed , et registreeritakse sõita soovijaid . Ka mina läksin ja panin nime kirja . Hävituspataljoni mees ma küll polnud , kuid kes seda seal nii täpselt kontrollis . Ainult arsti eest tuli läbi käia . See vaatas jalgu , kas need näljast liiga tursunud ei ole , ja küsis vanust . Ehkki olin juba kümmekond kilo normaalsest kaalust allpool , jäi meedik minuga rahule , sest mu jõud polnud veel täiesti otsas . Nähtavasti mahtusid ka mu kolmkümmend eluaastat seatud piiridesse . Hoiatati aga , et evakueerumine Leningradist ei olevat naljamäng , sest umbes 400 kilomeetrit tulevat jalgsi astuda . Mu minekukavatsus kutsus meestes esile mitmesuguseid arvamusi : " Pärast säärast näljakuuri südatalvel pakasega jalgsi ... " << Oled sa nupust nikastanud ? Mis paradiis sind seal ootab ? " << Kui valitsejad kohtuvad , siis on sõda karta , >> arvas Briidin . Vahtimisele tehti lõpp : << Otsad lahti ! >> Niisuguse tühise töö tarvis oli siin kahe laeva jagu mehi ja liiasti agarust . Vööriotsad lasti lõdvaks ja keegi sadamamees kail lükkas ou üle pollari . Laeva käil oli nüüd sadamasuuga kohakuti ja ahtris hakkas vahutama vesi . Laev sõitis sadamast välja . Veeni vaatas tagasi . Ta nägi kõike justkui pikksilma teisest otsast , mis vähendab ja teeb imelikult selgeks . Kaipealne muutus sedapidi tõelisemaks . Veenile tundus , et tema seisab paigal , ümbrus aga eemaldub . Laeva lahkumisvile nagu suurendas vahemaad ning hinge tükkis seletamatu nukrus . Laev libises piki kiviseina , mis kaardus sadamasuuni . Kiviseinast oli murenenud krohvi , väiksed katkiste ruutudega aknad tolmused ja elutud . Veenit köitis kiviseina päiksepoolsel küljel reklaam : erksinisel taustal kollaste juustega naise naeratav nägu , lumivalgete hammaste vahel pabeross . Labane reklaam olnuks nagu ühenduses vahuse mere ja kaugete randadega . Kiviseina taga elati argisemalt . Sealt tõusis suitsu nagu püstkojast , paukusid haamrid , nagises vint . Dokis töötati . Üks laevuke läks merele . Kiiluvees liikusid üles-alla toodrid ning Veeni tõmbas kopsudesse soolaka sõõmu . Meri ja taevas olid kuradima sinised , tuult paras jagu , laine lambavillana säbrune . Selja taha jäi linna siluett ning ees oli avarus - kõhe ja kutsuv tühjus . Ilus ilm meelitas mehed tekile . << Läänemere laine on lühike ja tige , Atlandil pikk ja rahulik . Esiti ei saa aru , sõidad kui pesurullil , pärast ei taha enam merd näha , >> seletas Ritso . Nüüd võis märgata , mis mees Ritso on . Siin käisid tema rangjalad ja ahvikäed täie eest ning nägugi oli ilusam . Mees tegutses nagu kala vees . << Peate nõu , kuidas Bluriboni saada . Väikse lombi eest paela ei anta , >> ütles Briidin . << Meil oli kapten , kes jäi Atlandil alati merehaigeks . Seda teed sõitis ta eluaeg , ametit maha ei pannud , >> seletas Ritso . << Meie kapten ei kannatanud päikest . Nagu päike hakkas paistma , jooksis vana kajutisse ja tõmbas kardinad ette , >> seletas Briidin . Veeni seisis Ritso ja Briidini vahel , kuulas , tundis mõnu . Mehaanik Viktor Kaup , kellele ta reisist teatas , oli öelnud : << Sõida sitale ! >> Täitsamees seegi . Avameri andis tunda . Lõpmatu tõus ja vajumine . Poiss vaatas bakil , kuidas laeva nina merd lõikab . Ta limpsas soolakaid pritsmeid . Vägev jõud ja vägev minek . Ahtri taha jäi vahune faarvaater , mis varsti kustus , nagu mõni elu . Endiselt laiutas meri . Kuhu ka vaatad - ikka meri . Lagamik võttis pea pööritama justkui tähistaevas . Hakkas jahe . Niiskus puges kontidesse . Veeni läks alla . Kokkusurutud , hubased ruumid : trepil ja vahekäigus põrandariided , matt valgus , messis tumesinised külgkardinad ja piklik vaskplekiga kanditud tammine laud . Kõik oli puhas ja läikis . Hoopis teisiti kui ligasel ja roostes õlipraamil . Veeni otsis oma kajutit . Kambüüsis kolisesid nõud , praeti sibulat . Laev värises masinate rütmis . See oli tegelikult Lipandi-poisi kahemehekajut . Teine masinist jäi maale , et meeskonnale , kes Turusse uue pukseri järele sõitis , ruumi teha . Kitsas kajutis olid seinakapp , kaks ülestikku koid , illuminaatori all väike laud , millel võõrsilt ostetud pudi-padi . Lipandi-poiss jääb siia , mina lähen õlipraamile tagasi , mõtles Veeni kadedalt . Korraks ilmus uksele Lipandi-poiss ise , seljas tõmblukuga kombinesoon , jalas nägusad õlgtuhvlid . Veenile pakuti ajaviidet . Pildiajakirjas , mida Veeni lappas , oli igasuguseid ja igatpidi paljaid naisi . Veeni tegi vaadates ükskõikse näo . << Varsti tulevad teised veed , >> ütles Lipandi-poiss , kes tagasi ruttas . Tema töötas nüüd kahe eest . Need võõrad veed ei andnud Veenile rahu . Ta käis päeva jooksul mitu korda tekil , otsis märke tundmatust maast ja merest , kuid midagi erilist ta ei näinud . Videvikus hakkas meri mühisema . Laine käis kõrgelt , latsus vastu poordi , uhtus tekki . Veeni vahtis ja vahtis , kuni silm enam ei seletanud . Ühetaoline pimedus , kus ei tee kindlaks , mis oma , mis võõras . Veeni magas juba mõnda aega . Koi õõtsus koos laevaga ning masinad töötasid kindlas rütmis . Siis jäi kõik seisma . Selles vaikuses poiss ärkas . Ta hõõrus silmi , kuulatas . Ei kippu ega kõppu . Siis ilmus Harri Kiil : << Ärgake , nüüd vahid hüüdvad ! >> << Mida ? >> Samas ilmus Lipandi-poiss , tõmbas selga uue särgi . Veeni löödi maast lahti . << Lähme linna . Loots tuleb alles hommikul , >> ütles Harri Kiil . Veeni pettus . Kõledalt lage ja pime kaipealne . Nende laev seisis üksikuna . Suletud ukse taha jäi soojus ja valgus , << Revali >> harvad tuhmsinised tuled kadusid öösse . Veeni tahtis peaaegu tagasi . Teised olid teadjamad , eriti särtsukas Lipandi-poiss , kes teejuhina ees käis . See oli ebamäärane , umbes minek , üle kivirusude komistamine . Sõda oli linna äestanud . Mehed sumasid pimeduses justkui paksus lumes , ometi oli selles minemises tahtmist ja hoogu nagu öisel vahtkonnal . Tee tundub pikk , kui käid seda esimest korda , kui aga sihti ei tea , siis on ta lõputu . Veenil hakkas see uitamine masendama . Räägiti , et linn , aga kus on siis tänavad , kus on majad ? Eemal kumas tuhmsinine tuli . Ikka see sõjaaegne tuli , mis ei valgusta , aga ometi põleb . Kolmik jõudis maja juurde . See oli otsekui elutu . Lipandi-poiss koputas . Keegi ei avanud . Harri Kiil tõmbas ukse lahti ning nad astusid sisse . Valgusega harjumatu silma jaoks oli siin kõik kollane : põrand , seinad ja lagi . Kärtskollasest kuni mahedamate toonideni kollane tuba . Väike ruum oli mehi ja tubakasuitsu täis . Mehed seisid püsti , kohvikruusid peos , jalge all porine saepuru . Võõrad näod ja võõras keel . Leti taga seisis valge põllega naine , seinal pudelitega riiul . Leti kõrvalt läks eesriidega kaetud uks tagakambrisse . Veeni ja Lipandi-poiss nihkusid Harri järel leti poole , kuid pärale nad ei jõudnud ega saanudki teada , mida siin pakutakse . Tagakambris muutusid hääled valjuks . Miski kukkus seal ümber , midagi visati puruks . Uksekardin tõmmati koos puuga maha ning pundar kaklevaid mehi valgus üle põranda . Nad tulid koos laudade , toolide , pudelite ja nõudega nagu paisu tagant pääsenud . Silmapilkselt kisti sellesse keerisesse kõik ruumisolijad . Müügilett ragises , riiul pudelitega varises alla . Meestekobar veeres ühest seinast teise nagu lumepall , kord lagunes , kord kleepus jälle kokku , ning Veenit , Lipandi-poissi ja Harrit vintsutati kaasa . Niisugust sõitu oli Veeni saanud ükskord tivolis , pöörlevas tünnis . Siis jäi ruum kitsaks ja aimutud mehed justkui pühiti välja . See tulv kandis lageda taeva alla ka Veeni , Lipandi-poisi ja Kiili Harri . Seal juhtus jälle midagi ootamatut : löömamehed pudenesid sõnatult laiali ja kadusid öösse . Üksi jäänud kolmik kuulas harvu kaugenevaid hääli , vaatas hingedel rippuvat ust . Siis läksid nad nõutult sadamasse tagasi . Koidikul võeti peale loots . Mootorpaat sõitis poordi ja loots ronis nöörredelit pidi üles . Ta tervitas kaptenit ja kadus roolikambrisse . Sinna , rooli taha , oli käsutatud Briidin , kellele võis loota . Skäärides ristlemine nõudis kogemusi . Veeni oli lootsi tulekut näinud . Ta seisis reelingu ääres juba varavalgel . Ilm oli rõske , reeling külm . Veeni kergitas kraed , toppis sinikirjud käed tasku . Ta otsis märke maast , kuid ei näinud midagi . Ümberringi tihe , valge , läbipaistmatu udu . Keskhommikul udu haihtus ; Veeni nägi uut ja võõrast merd ning maad . Külmad lillakashallid graniitkaljud kerkisid veest kui rauatükid . Saari ilmus vasakult ja paremalt , neid jäi selja taha . Üha uusi saari . Veeni vaatas ja vaatas . Tuult polnud , meri oli sile , laev liikus hääletult . Sõideti nagu jõel , mille kallas käega katsuda . Mõnda kaljusaart peaaegu riivati ja Veeni nägi , kuidas laevast veerenud laine uhtus saare kivist jalga . Siis jõuti avarama veeväljani justkui jõelt järvele . Väiksemad saared olid lagedad kivilaamad , suuremaid kattis tihe okasmets . Need olid tühjad saared . Siin-seal vilksatas küll punast ja kollast , olid need suvilad , paadimajad või laevasõidumärgid , kuid suitsu ei tõusnud kuskilt . Veeni polnud kunagi nõnda palju saari korraga näinud . Võõras maa ja meri , lõhnadki võõrad . Vastu õhtut jõudis laev jõesuudmesse . Kui seni sõideti merel nagu jõel , siis nüüd tundus lai jõgi merena . Päike vajus madalale ja kaldaäärne vesi tumenes . Jõe keskele jäi hele rada , mida mööda laev libises . << Reval >> sõitis laial jõel üksinda , teisi laevu ei kohatud . Veeni muudkui vahtis , et midagi nägemata ei jääks . Õhtupimedus ja tuul võtsid vee silma . Kõht korises . Päev oli möödunud märkamatult . Veeni läks alla kajutisse , lamas kois , silmad lahti . Ta ei näinud , kuidas laeva hakkas saatma tulerida , algul ühel , siis teisel kaldal . Üksikutest tuledest said valguskobarad ning lõpuks vilkus neid kõikjal . Kumises laevavile . << Reval >> jõudis sadamasse . Mehed kutsuti messi , kus kaptenid jagasid raha ja õpetusi . Vahid jaotati nii , et kõik saaksid linna . Veeni vahikord langes südaööle . << Koeravaht , >> ütles Vallavanem . << Kui vastu hakkavad , anna pihta , >> ütles paks << Revali >> kapten . << Löö pähe , peast jääb ennem maha , >> ütles Kalman . Mehed naersid . << Ärge mitte rääkige ... Neegri peale ei tee telliskivi midagi , aga kui lööd vastu kosse , on kohe pikali , >> õpetas Ritso . << Nõua raha , >> ütles Vallavanem . Veeni ei saanud jutust aru : keda lüüa , kellelt raha nõuda ? Mehi läks üksikult ja mitmekesi üle plangu maale , mis on umbes sama kui redelist lakka . Kaptenid kõndisid oma teed . Veeni seltsis Ritso , Briidini ja Kalmaniga . Nemad lubasid vahi ajaks koos tagasi tulla . Jõepraam viis teisele kaldale . Praarnimees väntas ja tasapisi nihkus maabumissild lähemale . Jõe siledal pinnal peegeldusid tuled . Majad kerkisid siin astanguliselt ja tee tõusis mäkke . Üleval sõitis tramm . Mitmekorruselised majad seisid reas nagu piparkoogid . Punakad , tumehallid ja lillakad graniithooned . Tänavalaternate paistel õhkus neist linna hubast soojust . Mõni maja oli šokolaadikarva . Tramm möödus tänavanurgast . Jalutajad , lai valgustatud vaateaken . Veenile oli see imeasi . Tema saabus pimedusest , kus sõjalõõm muud tuled summutas . See linn oli tallermaast eemal . Tuled meelitasid ja tuled kutsusid . Mehed tõttasid joonelt kõrtsi . Siin olid valged laudlinad , kummardav kelner ja tolmune potipalm . Inimesed sõid ja jõid . Kõrvalruumis mängis automaat vahetpidamata tangot . Istuti ümber , muusikale lähemale . Väikeses saalis põlesid punased lambid , kõik oli hingematvalt punane , isegi kõrtsiliste silmad . Aeg sukeldus kõrtsipunasse . Kalman ja Briidin tantsisid , Veeni vennastus võõra mehega , taibates võõrast keeltki nagu lennult , Ritso aga kordas terve õhtu ühte ja sama : << Olen käinud kõigis maailma sadamates , kuid kõrtsist ja litsimajast pole kaugemale saanud . >> Hiljem läksid nad teisegi kõrtsi , kust nad lõpuks välja visati . Sadamasse mindi koos naistega . Tüdruk , kelle nägu jäi pimeduse varju , hoidis Veeni käe alt kinni . Teine tüdruk kõndis Kalmani ja Briidini vahel ning ümises laulda . Ritso tuli pudelitega kõige taga . Laevas peeti pidu . Seal oli ees teisigi pidulisi , kes olid naisi ja napsi kaasa muretsenud . Laeval trambiti , lauldi , kilgati . Tüdrukud jooksid särgiväel ringi . Ühel brünetil polnud katteks muud kui mustad pitspüksid . Veenil algais vahiaeg ja talle meenus kapteni õpetus , kuid kellele sa pihta annad . Lärmi peale ilmus tekile kütja Johannes . Ütlemine , et kuri inimene vajab usku , ei kehtinud Johannese kohta . Johannes oli usklik ja hea inimene . Kütja tuli katlaruumist äraseletatud näoga kui prohvet , käes hoidis ta piiblit . << Sest riietest sigineb koi ja pahast naisest kuri ! >> Need sõnad jäid Johannesel sedakorda viimaseks . Paljaste rindadega tüdruk haaras misjonäril sealt , kus püksid harudeks jagunevad . Johannes röögatas , pillas piibli ning põgenes katlaruumi tagasi . Pidu kestis edasi . Kajutid olid hinnas ja << Revali >> oinad kasutasid peremeheõigust . Kapten Berry kamp seadis ennast sisse pimedas messis . Veeni istus teiste vahel messi tammisel laual . Kirju rida . Pudel käis käest kätte , suupisteks suudlus . Mõned paarid lebasid seina ääres maas , mõned sosistasid nurgas . Nad istusid põsed ja puusad koos . Veeni tundis puudri ja viina lõhna , tüdruku nägu polnud ta õieti näinud . Istuti sõnatult , üks ei saanud teise keelest aru . Rüübati pudelist - tihti ja ahnelt . Veeni oli eas , kus vajatakse õrnust ning samal ajal naist . Ta surus näo vastu sooja kaela , silitas tüdruku juukseid , nägu ja rindu . Sinna jäi ta käsi pidama . Tüdruk nööpis kaeluse lahti . Rinnad olid kõvad ja kuumad . Nad suudlesid , keeled segamini , veremaik huultel . Veenis tõusis kihk . Ta küünitas käe kleidi alla , lootis kogeda erilist , kuid ei leidnud või ei osanud sealt leida peaaegu midagi . << Sina olet niin ilkeä , >> ohkas tüdruk . Veeni jahtus . Ei tahtnud olla ilge . << Tule ära ... saad haiguse , >> ütles Köster . Veeni eksles mööda pimedat messi , kuni komistas kellegi jalgadele . Kirumise järgi oli see Ritso . Mees kükitas nurgas , pudel põlvede vahel . Ritso raha oli läbi ning ta nägi Veenis oma saatusekaaslast . << Tasku ja rahakott on nagu halb vitt , kole lohvka , midagi seal sees ei hoia , >> trööstis ta ennast ja poissi . Veenil läks süda pahaks . Ta käis üle reelingu oksendamas . Viimaks jäi ta messi põrandale magama . Ta ärkas otse näkku paistvast päikesest . Messi oli koristatud . Seina ääres seisis tühjade pudelite rivi . Pea oli raske , suu kuivas . Ta püüdis meenutada eilset , kuid lõi käega . Maailm oli liiga sünge . Päike , sa süüdistav valgus . Veeni läks kajutisse . Alumisel koil istus Kiili Harri , ülemisel Lipandi-poiss , kummagi kõrval tüdruk , näod naeru täis . Lipandi-poiss tinistas kitarri . Teine päev pidi olema see kõige õigem päev . Veeni tuju sellest ei paranenud . Raputas pead , kui talle pudel ulatati . << Noo-noo .. . >> ütles Kiili Harri . Veeni proovis . Ei läinud alla . << Ära hinga , >> õpetati . Ilus soovitus , kui hing niikuinii minemas . Uuest lonksust jäi midagi pidama . Varsti oli südamealune tahedam , pea klaarim . Ega elu ole nii hull , kui paistab . Siin igatahes pidu jätkus . Tüdrukutel polnud veel kleitigi seljas . Lipandi-poisi kallimal oli särgi õlapael alla libisenud , rind peaaegu paljas . Veeni vaatas vist üksisilmi , sest tüdruk kohendas riide rinnale . l. IRMA KIVIKASUKAS , NOOR , TRAGI NAINE , TILLUKE reha peos , püüdis oma mehe onu Arnold Kivikasuka rohtunud hauda korda teha . Ta kraapis , siblis ja rehitses nii ägedasti , et kuiv muld aina tuiskas . Ei olnud tema rahmeldamises mingit diskreetsust , ei mõelnud ta eriti sellele , kas tema kõpskingade all on parajasti kadunukese pea või vats . Tema oli bioloogiaõpetaja , tema teadis , mis lihast saab , müsteeriumid polnud tema ala . Kui hauaplats enam-vähem viisakas välja nägi , pani ta Arnoldi peatsisse kaks punast begooniat ja istus siis korraks väikesele pingile hinge tõmbama . Suur kiire oli möödas , bussini veel aega küll - nüüd vajus Irma Kivikasukas korraks mõttesse ja jättis sündsa ja leinalisema mulje . Hauaplaadilt võidi lugeda , et siin puhkab Arnold Kivikasukas nüüdseks juba ligemale poolteist aastat ja et ta oli surres vaid kuuskümmend aastat vana . Hauakivil avaldati lootust , et muld talle kerge on . Arnold Kivikasukas oli olnud vaikse loomuga poissmees ; nooruses viga saanud puusaliiges tegi temast lonkuri , ja võib-olla just seetõttu pidas ta kellassepa ametit . Ainult ühe korra oli Irma Arnoldi eluajal tema kodus käinud ; talle oli väga meeldinud mehe töölaud luupide , vedrukeste , kellaklaaside ja imepisikeste tööriistadega - justkui päris laboratoorium kohe , oli Irma tunnustavalt tähendanud . Kena lahke mees - et teda küll see traagiline saatus pidi tabama ... Jah , AIDS-i polnud Issand neiks aegadeks Eestimaale veel oluliselt saatnud , aga üks teine kole katk ründas tuhande üheksasaja üheksakümnendal aastal paljukannatanud rahvast küll ilma halastuseta . Ja Arnold Kivikasuka juhtum oli selle üks markantsemaid , klassikalisemaid näiteid . Vaene mees leiti oma toast külmunult . Ta suunurka oli jäätunud << Belomorkanali >> koni , kaks hangunud silma jõllitasid kumbki eri televiisorit ; üks näitas Arnoldi laiba leidmishetkel programmi << Vremja >> , kus põlastati Balti ekstremistide hirmsaid diskriminatsioonitegusid rahuliku vene elanikkonna kallal , teine , Soome kanalile keeratu , oli aga oma tegevuse peremehega solidaarselt igaveseks lõpetanud . Ka kolm raadiot olid sisse lülitatud ; esimene neist , mille patareid hinge vaakusid , kähistas väga sobimatult Mozarti << Türgi marssi >> , teine ennustas järgmiseks päevaks kahtkümmet viit külmakraadi , kolmandas tervitas aga professor Taagepera lahkesti << armsaid eestlasi ja teisi tublisid eestimaalasi >> . Kuid see polnud veel kõik . Kui kohalekutsutud doktor Arnoldi kõrvaklappe üritas ära võtta ( mille juures läbikülmunud vasak kõrvalest kuiva praksatusega murdus ) , kuuldus neist Vatikani diktori kontratenor . Ta luges << Armurohkest roosipärjast >> ladinakeelset palvet ülestõusmisest ja igavesest õndsusest taevariigis . Arnold Kivikasuka seljataga ja koguni peakohal kõrgus imekombel veel püstiseisev päratu lehtede ja ajakirjade virn otsekui Paabeli torn . Kukkumise korral oleks nende omaniku elu kahtlematult ohus olnud . Seintel tabas silm kõigi oluliste eesti- , saksa- , vene- ja soomekeelseid uudiseid eetrisse paiskavate raadiojaamade lainepikkusi ja ajakavasid . Suurel papilatakal aga ilutsesid tulbad eesti juhtivate poliitikameeste , parteide ja erakondade nimedega . Neid ühendasid erivärvilised punk- tiirjooned - see oli lugupidamistäratav ažuurne võrgustik , millel peale muu oli kahtlematult ka oma esteetiline väärtus . Mõnevõrra tuletas ta muide meelde hiigellinna kanalisatsiooni-skeemi . Selle grandioosse vaimutöö mõistmine oli asjasse pühendamatuile muidugi absoluutselt võimatu . << Tüüpiline juhtum . Tehke fotod ! >> lausus elukogenud kohtuarst , kes viimasel ajal oli pidanud selliseid pilte tihtilugu nägema . << Hea , et talve-aeg , >> mõtiskles ta . << Muidu oleksime siit leidnud luukere , koni hambus . >> Irma Kivikasukas tundis hinges teatud süütunnet : vast ehk oleks saanud Arnoldi elu siiski päästa . Et mehega midagi lahti on , see paistis välja ka tema kirjadest . Ühes hilissügiseses saadetises soovis ta sugulastele häid munadepühi ja pani neile südamele , et nad tervitaksid kõiki Valgevene ja Aserbaidžaani rahvarindelasi , kes olevat oma initsiatiivikusega rahvuskeelte küsimustes toonud << meie sumbunud õhustikku uusi tuuli >> . Aga ta elas ju Irmast- Uudust nii kaugel - Eestimaa teises otsas , et plaanitsetud küllasõidust sai peiesõit . Ehk oleks õigeaegne abi Arnoldi siiski veel päästa võinud ? Kuigi teadjamad inimesed väidavad , et niinimetatud infokatkust nakatatute ravi pole kergem morfinistide ravimisest : sageli pagevad haiged koos oma kommunikatsioonivahenditega sohu , rappa või metsatihnikuisse peitu , et oma eluohtlikule ja taltsutamatule kirele surmani ( tavaliselt näljasurm ) truuks jääda . Millest see kõik meie armsal kodumaal alguse sai ? Raske öelda ; igatahes kahtlustati algpõhjusena suveräänsusdeklaratsiooni väljakuulutamisest võrsunud suuri lootusi 1988. a. novembris . See pilt , kuidas tulevased vaenumehed Tallinna Linnahallis hardalt üksteise käest kinni hoides laulsid , et neil on plaanis omad kojad kaunistada kolme koduvärviga , oli igatahes teleülekande jälgijaile tervistkahjustavalt meeltülendav . Kui seejärel poliitikud , kes nii üksmeelselt ringmängu olid mänginud , aga kohe omavahel hirmsatesse vaimulahingutesse astusid , tuli see nagu külm dušš karastamatu inimese krae vahele . Ja mis õudusi varsti veel kuulda saadi : peaminister tegevat koostööd jõleda KGB-ga , president aga hoopis Luure Keskagentuuriga . Korralik kodanik jättis kolmevärviga-kodukaunistamise ehmatusega katki - enne vaja ikka see päris õige õigus ja tõsine tõde kätte leida . Päris ise leida , uskuda ei võinud enam kedagi . Aga küll oli raske seda tõe vektorit välja rehkendada : Moskva tõega on ta risti vastupidine - selge see - , aga Eesti Komitee ja << Vaba Euroopa >> tõega võiks ta olla ehk nii umbes kolmekümnekraadise nurga all . Aga kui äkki on hoopistükkis seitsmeteistkümne ? Ja peale selle on igal ajalehel ka veel oma tõde . AIDS-i ei mainitud eespool mitte päris ilmaasjata : ausamate ja lihtsameelsemate inimeste vaimu- immuunsussüsteem oli viiekümne vale-aasta jooksul nõrgestatud ja ruineeritud . Telerite rohelusest väljalendavad salakavalad viirused tabasid nüüd kaitsetuid indiviide . Neuronite Valvepostid ajus blokeeriti reeturlikult , atsetüülkoliin , mis meie vaimutegevust kombekalt organiseerib , löödi elektrofüüsikalises mõttes nokki , ja haigestunu hakkas võppuma infonäljast , mis võttis vahel koguni spasmilise vormi . Tõveohvrite tõeotsingud ületasid oma kirglikkuse poolest alkeemikute pingutusi filosoofilise kivi leidmisel ; vaene Arnold Kivikasukas nakatus selle sajandihaiguse niinimetatud analüütilis-geomeetrilisse vormi , mida iseloomustab tõbise raudne usk tõeleidmise võimalusse graafilisi meetodeid kasutades . See sügav usk peegeldub tema skeemidel nähtavate värviliste punktiir- ja lainjoonte apokalüptilises rägastikus . Ülalpool oli vihjatud infokatku sarnasusele narkomaaniaga . See käis ka kellassepp Arnoldi kohta . Loomulikult ei piirdunud härra Kivikasukas raadiolainelises vormis informatsiooniga , ka trükimustas sisaldus mõju- ja mõnuaineid kahjustatud neuronite jaoks ; peale keskväljaannete hakkas ta tellima ka raudteelaste ajalehte << Gudok >> ( << Vile >> ) ja koguni väljaannet << Vestnik Dainevostotšnogo Moreplavatelja >> . Kusagil võis ju ehe tõde siiski peidus olla ! Kuna Arnold Kivikasuka unustatud ja nälgajäänud hundikoer Nero peremehe tõeotsingute ajal oma kaelarihmast mingil moel oli vabanenud ja metsa põgenenud , et esivanemate kombel jäneseid murdma hakata , siis keeras kellassepp Arnold tema väikese aiamaja suuruse kuudi ühele otsale püsti , kattis ümara ava tõrvapapitükiga ja kirjutas ühele küljele punase värviga ARNOLD KIVIKASUKA POSTKAST . Kirjakandja , kes tema posti igal hommikul aiatraktoriga kohale sõidutas , lükkas lehed ja ajakirjad august sisse , ohkas oma raske elu üle ja tossutas kirbes õlihaisupilves minema . Analoogilist tööd tegid postkontori juures juba kolm meest , ja kõleroosaka hommikutaeva poole tõusid neil külmadel tuulitutel hommikutel sinised suitsusabad . Alevi-peal muidugi aimati , kuidas Arnold Kivikasuka lood on , kuid kellel temaga aega tegelda oli ? Naised - see muidu kõigesse sekkuv jõud - muretsesid omaenda meeste tervise pärast ( muide olid naised , nagu ka kõvad viinamehed ja muide huvitaval kombel ka poliitikud ise , katku suhtes märksa immuunsemad ) ja lasid Arnoldil elada , nagu ta soovib . Hing oli tal ju sees - kord nädalas viis ta endale kartulikotiga leiba koju , märksa sagedamini nähti vaikset ja murelikku meest tööstuskaupadepoe juures , kus ta endale defitsiitseid raadiopatareisid anus . Ja eks kusagil veidi enne jõule saabuski too päev , mil tõeotsinguist kurnatud mees hinge heitis . Millal täpselt , pole teada . Kuna külmast talvest hoolimata tema majakese korstnast suitsu ei tõusnud , siis tekkisid kahtlused , ja surnult ta leitigi . Külmunud mees viidi kanderaamil mikrobussi ja sõidutati surnukambrisse . Kuna ta oli külmunud asendisse , mis meenutas pooleldi kokkumurtud taskunuga , oli tema mahutamisega tükk tüli . Paaril korral , kui surnuauto järsult pidurdas , ajas Arnold Kivikasukas end pimeduses istukile ja tema silmad otsisid asjatult televiisorite ekraane , Ka surnukambris oli mehega muret : kuidas sa sihukest vinklis laipa kirstu paned ? Elukogenud velsker küttis sauna kuumaks , ja ühekõrvaline härra Arnold Kivikasukas pandi lavale soojenema . Ta istus seal nagu kukupai ja oli väga kavala näoga . Velsker ise läks koju ja noor vene rahvusest eestimaalane Dusja sai ülesande mehel silm peal hoida . Kaunitar Dusja oskas päris hästi eesti keelt , ta oli koguni ajakirja << Noorus >> pidev lugeja . Me ei tea , mis teda selles ajakirjas tol ööl köitis , igatahes unustati kellassepp lavale . Hommikuks oli ta kokku vajunud nagu kevadine lumememm . Kõhn laip oli välja higistanud väikese roheka lombikese , mis helendas umbes nii nagu televiisoriekraan ja lõhnas trükimusta järele . Pärast seda polnud infokatku ohvri kirstupanekuga enam probleeme . Tema matustel olid ka Irma Kivikasukas ja tema mees Uudu . Raugastunud kirikuõpetaja , kes oli viimasel ajal aina ausambaid avanud , rääkis Arnold Kivikasukast ilusaid sõnu . Ta nimetas teda aatemeheks , kes andnud oma elu kodumaa vabaduse eest . Ega see ju päris vale ka olnud . 2. SELLE AMMUSE TUHANDE ÜHEKSASAJA ÜHEKSAkümne esimese aasta kevad oli jahe ja umbusklik . Vana hansalinna Tallinna pargipuude lehepungad avanesid nagu vastutahtsi ; ja nagu laps , kellel midagi muud üle ei jää , kui külaonule oma niiske pihk terepatsiks avada , nii nemad oma lehed lahti lõid . Taevas oli kuidagi eriti petlikult helesinine , tuul aga pidevalt põhjakaarest . Vana Vadim Želnin , kes juba üle poole sajandi selle kohta , kuidas loodus end suvatses ülal pidada , märkmeraamatuid oli täitnud , rääkis raadios , et kahtkümmet kolme päeva põhjatuult järjepannu ta nagu ei mäletagi . Üldse oli see teistmoodi kevad . Kirjanike Liidu võililledesse ja takjatesse kasvanud hoovis mängisid lapsed poodi nagu ikka , kuid mitte enam liht- , vaid valuutapoodi . Kaubaks olid tühjad šampoonipudelid ja Marlboro karbid , žiletiümbrised MEM Platinum , hambapastatuubid TANDKRÄM , vett täiskallatud pudel viskit << Three Bells >> ja isegi paar ehtsat Soome nätsu . Eelmistel kevadetel paugutati ägedasti patriotismi-šampusepudeleid ; kui sealt nüüd midagi veel pokaalidesse kallata jätkus , siis oli jook leige ja liisunud , äädika maiku ja ehmatavalt kassi pissi värvi . Noh muidugi , mõne ausamba avamise või renoveeritud kiriku lambukestele üleandmise puhuks leiti keldrisopist veel paar uut pudelit , süttiti taas nagu kunagi Balti keti aegu ja jälle kõlas hardalt meie ilus , papa Jannseni sõnadele sätitud Soome hümn ning Juhan Aaviku tõsine laul , kus paluti armsal Jumalal ilusasti Eestimaad kaitsta . Kõik see oli aga juba natuke justkui retro , ja mis veel hullem : eestlased oli uuesti õppinud umbusklikult , kõiketeadvalt ja natuke põlglikult huuli muigutama . Selle huultekõverdamise pälvisid nii Tunne Kelam - Eesti Komitee esimene mees , Edgar Savisaar - peaminister , see tööhull , - rääkimata juba neist teistest Ülemnõukogu liikmetest , keda televiisoris harvemini näidati . Vast ainult Arnold Rüütlit - presidenti ( kes ennast palus küll mitte nii nimetada ) , vaatas ta natuke lugupidavamalt : sellest mehest kiirgas ülimat malbust ja tema õilis hõbehall lainetav juustekroon tekitas alati respekti . Tema oli hingekarjase moodi mees , ning neisse on eestlane ikka suhtunud aukartusega . Aga teistpidi olnuks vale väita , et eestlane nüüd enam kellessegi ega millessegi ei uskunud , muidugi uskus ja lootis , aga välja näitama ei rutanud . Pidi lootma ! Ei tohtinud ju loobuda unistustest , et ükskord lõpuks ometi saabub see heas mõttes piltpostkaartilus aeg , mis kangastus vanemate inimeste unenägudes ja mida geenid olid mingil määral edasi kandnud ka nooremateni - aeg , mil ümber puhta eesti talu lokkab rukkipõld , laudas ammub tubli kari , peretoas aga sirgub linapäine eesti neiu . Eesti neiu eesti peiule , nagu ütleb laulusalm . See ei tohtinud ilus vale olla , sest , näe , Soomemaal ju on ilusad talud , mis sest , et natuke teistmoodi . Mõnes mõttes on aga kevad alati ka ühesugune . Tütarlastega juhtub midagi kummalist - nad sünnivad ümber , nende pilku ilmub looritatud sära . Aina peeglit vajavad nad . Neil kaugetel aegadel ilmus tänavapilti taas vahepeal kadunud miniseelik , ja meestele tegi see rõõmu . Eriti kandsid hullutavalt lühikest seelikut need , keda oli õnnistatud pikkade siredate säärtega . Jah , pikki koibi koteeriti kõrgelt , ja missivõistlusel olid hirm-pikad alajäsemed edu eeltingimuseks . Aga kingad , mis neid ritsikasääri linnatänavail kängitsesid , olid keskealiste härrade silmile küll kentsakad ja võõrad : peaaegu kontsata olid nad ja koguni paelte või nööpidega nagu ennemuiste poisslastel . Justkui Jorh Aadnieli saapad ! Kingad kingadeks , aga eesti tüdrukud olid ka kontsata kingades enamasti hirmutavalt pikad . Pikemad igatahes kui Kiire Jaamaülema Abi . Üldiselt olid aga eesti naised sel Issanda aastal 1991 julgemad kui varem . << Eesti Ekspressis >> kuulutati üsna ühemõtteliselt , et nii- ja niisuguste mõõtmetega blondiinid otsivad suvetutvust noorte , uljaste härrasmeestega ( soovitav auto ja suvila ) , et koos lõbusalt aega viita . Üksik melanhoolne ja meestes pettunud lesbik söandas aga hõigata hingesugulust ihusugulaseks saamiseks . Niinimetatud avalikustamine oli mõned asjad tõesti avalikuks teinud . Nii õpetas ajakiri << Noorus >> , teadushimulistele teismelistele turvalist seksi . Kõige turvalisem seks on teatavasti onaneerimine . Seda tuleb aga osata . Manitseti , et õpitaks kõigi meile kingitud meeltega nautima ihunesteid , millest veel üsna hiljuti ei räägitudki . Pidi selguma , et nad on nagu ambra ja iisop ja mürr ja mine tea mis kõik veel kokku . Ja mis siis veel ? Ahjaa - väga moodi olid läinud ka igasugused pommid ja põrgumasinad . Küll lõhkes neid intrite peakorteris , küll sünnitusmajade akna taga . Seejärel jälle karjuti kõnekantslites üksteist sõimates kõrid kähedaks ning mindi siis jälle uusi pomme panema . Hirmus ja lõbus oli ühekorraga justnagu tsirkuses . l. mai hommik oli eriti kõle ja tusane . Linna kohal kihutasid madalad hallid rünkpilved , aeg-ajalt sabistas vihma . Räämas näoga mehed , kes grupikestena kesklinna parfümeeriakaupluste lähedusse kogunesid , seal kopikaid kokku lugesid , et seejärel mõni kähedam vennaskonna liige poodi saata , tolgendasid tol hommikul nõutult Vana Peapostkontori läheduses . Vastik värk - töörahva ülemaailmse suure solidaarsuspüha auks olid sedasorti poed suletud . Mehed sülitasid , ja sülge jätkus neil fantastilisel hulgal , aga ei sest abi ühtigi ; lontsiti seejärel laiali . Kes Kaubahalli poole , kes turule , mõni aga koguni Vabaduse platsile . Ehk seal juhtub midagi . Kui juhtub . Aga vaevalt juhtub . Inimeses on kõik läbisegi : aega mõõdab ta kellaga , hääletult ( Sheetalikult ) roomava tunni ja tulistvalu ( Cheetalikult ) tiksuva sekundiga , kuid ka hea ja halvaga ( nagu Tarzan ) . Hea ja halb , võiks öelda ka armastus ja selle puudumine , on tavaliselt ühenduses mingi sündmuse või seigaga , millele lisatakse vastavalt kas << enne >> või << pärast >> . Inimese aeg algab heaga , armastusega , Kristuse sünniga , olgu pealegi , et oleme ehk mõlemad - Aja ja Tema - endale meeletahtsi välja mõelnud . << See oli , kas mäletad , enne ( pärast ) seda , kui mu ema haigeks jäi ning pärast pikka piinlemist suri ... >> Isegi siis , oma ema haigust ja surma meenutades oleme ikkagi head mõelnud ; lähedase inimese meenutamine , tema elukäigust endale tee- ja ajatähiste välja noppimine ei saa kunagi halba tähendada . Nagu ka Kristuse sünd , mida kõige põhimõttelisemadki ateistid ( ei hakka ennast koormama banaalse mõtteteraga , et nemad need usklikud ongi ) ajast mõeldes ja rääkides tahes-tahtmata tunnistama peavad ; meie jätkame Tema elu , see on üks katkematu joon , jõgi , pael . Seda imelikum mõelda , kuidas halb ja keskpärane , tühine ja põhimõtteliselt hoopiski mitte tähelepanuväärne aja mõõtmisel üha enam kasutamist leiab . Näiteks : << See oli enne ( pärast ) seda . kui vorst poelettidelt kadus , mäletad ju küll ... >> << Pea , pea , kas polnud see siis , kui esimese sekretäri ema telesse helistas ja << Siberiaadi >> näitamise lõpetamist nõudis , mida ka tehti , teised seeriad jäidki näitamata ._._. >> Ning ennäe imet , äkitselt on kõik olemuslikult ebaoluline oluline , tühine tähtis ja Aja puhast , mälestustest hella rada tähistavad vorstijupid , viinapudelid , käsud-keelud . .. Vähe sellest , tundub nõnda , et inimene ainult nii orienteeruda saabki , et kui temalt needki meie arvates tülgastavad teemärgid ara võtta , siis jääb ta tühermaal üksi , suunata ja sihita . Milline õudus ! hüüatate , kuid tuletage meelde , kuidas teiegi elus säärased viha- ja nördimussööstud sagenema on hakanud . << Dallase >> seeria lõppemine Soome TV-s võib olla ühele kergendus , teisele nördimus , kuid mõlemat sorti inimestele sööbib see end sündmuseks tituleeriv seik sügavamalt mällu kui kalli ema surm ( kaugemale enam ei saa minna , see on traagilise ülemmäär ) . Surm mitte ei kommertsialiseeru , vaid kommerts elustub , ärkab fööniksina ellu ega kavatse enam kunagi tuhastuda , sest lõke on paberist , tuli aga tuleb 100 vatisest elektripirnist . Nõukogude inimene on nagu profipoksija , kelle peas kõmisevad aastate eest saadud traumeerivad löögid , knock-down'id ja knock-out'id , kuid mitte veritsev haav ise pole hirmus , vaid see , et selle on . löönud triviaalsus . Sõna , see on öeldud Aeg . Kui hästi , paremini kui ükski teine sõna sulandub see sõna , nõiduslik noot , teistesse sõnadesse ! Ükspuha milline sõnaühend kõlab sulnilt ja sealjuures ülimalt loomulikult , kui temas on - Aeg ! Aega viitma , aega arvama , aega armastama , need on spetsiifilise tähendusega aeg-sõnad ( vrdl . näiteks Tarzani kino-hesseega 11. peatükis ) , kuid << aeg >> ühildub , sulandub kõikide sõnadega , ilma et mõte sellest saaks rikutud . Just see asjaolu , et lisamisest midagi ei juhtu , on märgiks , et Aeg on sõnades juba varem olemas ; ta on nagu rüü , läbipaistev loor sõna ihul või seeme sõna sees . Sisernine aeg on teine kui << mõtteile kulunud >> aeg . Ehkki liivakellast peale on püütud aega nähtavaks teha , kombitavaks muuta - kohvik << Moskva >> varikatuse all rippuva elektrikella seieri paigalthüpe/moodsa kvartskella hääletu ( kuid silmale nähtav ) jooks - , pole see kunagi eriti õnnestunud ning aja mõõtmise riistad on sattunud inimeste naerualuseks , millest annavad tunnistust arvukad aja-teemalised anekdoodid . Kuid kõige koomilisemad - ja sügavmõttelisemad - on tõestisündinud lood . Näiteks lugu sellest , kuidas üks vana naine kellassepa juurde tuli , kandekotist suure seinakella välja võttis ning palus , et meister selle ära parandaks . Kui uurmaaker vanamuti käest parandamise eest tasu küsis , sai see pahaseks , tema arvates oli kellaparandamine midagi sellist , mille eest raha küsida sulaselge häbematus . See juhtum ( mille mu tuttav kellassepp mulle rääkis , teades , et saan seda ära kasutada : << Pane sisse , >> ütles ta , nagu oleks tegu mõne puuduva võlli või hammasrattaga , << pane sisse , kihvt lugu ! >> ) pani mu mõtlema . Kas pole vanainimese käitumisel mingi sügavam tähendus ? Aeg ootab inimest järele , mingil hetkel saavad nad ühevanuseks ning sellele järgneb surm . Sündides on Aeg inimesele võõras , surres ollakse sina-sõbrad . Miks peaks varsti-varsti Ajaga ühte sulav , sellega üheks saav inimlaps end aja - kella ? iseenda ? - eest maksmisega alandama ? Kas polnud see vanamemme ainuke võõrandamata vara - maksuvaba Aeg ? Kas polnud teda tasuta bussi- ja trammipiletite ja muu taolisega juba küllalt petetud ? Kas pole meil kõigil aeg - jah , Aeg ! - õõnsa plekkämbri põhja külge kinnitatud roostes seierite palavikulise , postuumse ( nagu näiteks paraadil ) käigu vastu mässu tõsta ! ? See mõte meeldib mulle üliväga . Miks ? Aga sellepärast , et ta sobib minu juttu , jutumärkideta rääkimisse . Kõige muuga on lihtne . Aritmeetika vastus on Arv , 5 , 8 , 11 , 191 , 29845 jne. Ajaloo vastus - Oktoobrirevolutsioon . Armastuse vastus - Laps . 14. 02. << Teil sünnib varsti - >> ja Paulvitch köhatas mõistvalt : hoolimata oma spioonikutsest olen minagi oma elus üht-teist inimlikku kogenud ! << - laps . >> Millal ? Paulvitch jätkas ning Tarzan mõistis : arst , kelle saamiseks ta oma kallist kinotegemisaega oli kulutanud , oli kas Paulvitchiga ühenduses või - ei , kui rikas kujutlusvõime tal ka ei ole , seda ei suuda ta kuidagi uskuda , et Paulvitch ise ennast günekoloogiks moondanud oli . Kuidas oli Jane arsti kirjeldanud ? Vanem mees , lahke naeratus , << head käed >> , << arvatavasti alkohoolik >> - just see viimane oli arsti mõistetavail põhjustel Jane'ile sümpaatseks teinud . Muidugi , see oli kavala ( kavaluse taga Rokoffi vahe mõistus ) Paulvitchi üks tüüpolekuid . Just sellise lahke naeratuse ja niiskete , haardevalmis kalmaarisõrmedega , mis korra loovutatud terekäest enam lahti lasta ei tahtnud , käis Paulvitch-stsenarist stuudioski ringi ning kõik naised , raamatupidamisest toimetuseni välja , kelle kätt Paulvitchil paar sekunditki hoida oli õnnestunud , olid temast vaimustuses . Naised hindasid mehes eelkõige käitumiskultuuri , mida ju Tarzanil mõistagi olla ei saanud , kuigi ta lühikese aja jooksul juba üht-teist ka selgeks oli õppinud . Kes oli taile günekoloog Aleksandri ( =Alexander ! ) aadressi ja telefoninumbri andnud ? Kas mitte Kolleeg ? Ja mis sellest järeldub ? << Te mäletate << Tarzani metsikuid sõpru >> ? >> Tarzan võpatas ja tundis end hetkeks sama abitult , kui << Kincaidi >> trümmis istudes , kuhu Rokoff/Paulvitch ta meelitanud olid , öeldes , et laeva pardal asub väike Jack , tema röövitud poeg . Kõik see oli väljamõeldis , odav seiklus , millega lõbustati massilugejat , nüüd oli asi niikaugel , et elu kirevusega ( rõvedusega , öelnuks Tarzan ) ei suutnud võistelda ka kõige lopsakam fantaasia , parim fabulaator oli elu ise . Toosama Paulvitch , kelle kondid pidanuksid niiske troopikametsa mullas mädanema , oli elus ja terve ; ka Rokoff , keda ta oma ihusilmaga viimati << Cowrie >> pardal Sheetast ja ahvidest puretuna oli näinud , naeratas talle miilitsamaski tagant . Mõlemad elasid edasi , alati , kui ta oma käega oli tahtnud lurjuste elu lõpetada või teravate hammastega Kurjuse kaela läbi närida , oli Jane teda takistanud , öeldes , et see ei ole kultuurne . Ta poleks pidanud hoiatustest hoolima , vaid tegutsema nii , nagu instinktid talle dikteerisid , siis ei oleks tal praegu oma pead salakavalate plaanide ennetamisega vaja vaevata . Nagunii pole tal selle jaoks annet . Nagunii on nad midagi sellist välja haudunud , mille peale ahv-inimese ( või üldse inimese ? ) mõistus ei tule , kuigi üldjoontes võib ta juba aimata : läbi Armastuse , Tarzanile armsate inimeste , nagu see juba << Tarzani loomades >> korra juhtunud oli , kavatsevad nad teda ära võita , tema elastseid lihaseid armetult , kasutamiskõlbmatult võbisema pannes , tahtejõudu koolutades , võõrast elu elama sundides . Selle viimasega olid nad Jane'i kaudu ( mõistagi Jane'i teadmata ) juba toime tulnud , kuigi nad sellega vist arvestada ei osanud , et Tarzan kinno tööle läheb , meelepärane töö aga , nagu teada , annab elule mõtte . << Lõppu mäletad ? >> Jälle oli Paulvitch teielt sinale üle läinud . Mis põhimõttel ta seda tegi ning kas sel Tarzani mõjutamisega mingit ühendust oli ? Tabada ära inimeste näiliselt kaootilises liikumises , mõtete ühest äärmusest teise paiskumises sisemist süsteemi , korrapärasust ning lõppkokkuvõttes juhitavust , see oli Rokoff/Paulvitchi-suguste , mitte Tarzani ülesanne ; Nobeli preemia nuhkimises , kui see kunagi välja peaks antama ( sest nuhkida võib ka rahu säilitamise huvides , testamendiga siin mingit vastuolu ei ole ) , kuulub neile , mitte talle . Muidugi , kuidas saab ta mitte mäletada ? Ja miks ainult lõppu ? Miks mitte algust , pojavargust nende Londoni kodust , kuhu nad Jane'iga põlismetsas alanud paduvihmade ja lapse tervisele ebasoodsa kliima eest olid põgenenud , sellele järgnenud telefonikõnet ( telefon R&P lemmikvahend läbi aegade ! ) , mida ta kergeusklikult kuulda oli võtnud ( naine ja laps , kallim ja kallis , nende kahe pärast pani Tarzan kaalule kõik , mis tal panna oli , oma elu polnud Tarzan kunagi tähtsaks pidanud ) , vangistust << Kincaidi >> pardal , seiklusi üksikul saarel , kuhu R&P ta õelalt naerdes , laeva reelingult lapsepambuga lehvitades , jätnud olid , karvast gorillat Akutit , kelle näol ta endale truu sõbra oli leidnud , Sheetat , jah , Sheetat , Ugambi Wagambi pealikku Mugambit ( või oli see teises järjekorras : Wagambi Ugambi Mugambi ? suguharu alliteratiivriimiline keel võis teinekord segadusse viia ) , kelle arengu algastmes olev mõistus loo lõpupoole juba sedavõrd edenenud oli , et ta iseseisvaid - ja sugugi mitte kõige rumalamaid ! - otsuseid võis vastu võtta , rootsi kokka Svenssonit , üllatavalt puuduliku keeleoskuse ( << Ay tank it blow purty soon purty hard , >> palju rohkem ta öelda ei osanud ning need olid ka tema viimased sõnad , mida ta köhiva ja verdjooksvana puu all lamades , pea Tarzani käte vahel , öelnud oli ) , kuid lahke südamega merehunti , tänu kellele Jane bandiitide käest üldse pääsenud oli , Paulvitchi pandud põrgumasinat , mis << Kincaidi >> põhja viis ning pääsmist Tema Majesteedi sõjalaeva << Shorewater'i >> pardal - ja oligi lõpp , millist lõppu siis Paulvitch silmas pidas ? << Šjita , >> ütles moskoviit ainsa sõna , pannes selle venepärasesse hääldusse nii palju mürki ja südameviha kui võimalik : Tarzani vaost välja viimine oli R&P-l eesmärgiks omaette . - Mitte kunagi varem polnud Tarzan näinud suurt Atlandi ookeani sellises kurjakuulutavas rahus ! Ta seisis ranniku ääres ning uuris mandripoolset vetevälja , kurbus ja lootusetus valdasid teda , kui laagri lähedalt džunglist kostis pantri õudustäratav kaeblik ulg . Veidras halas tundus olevat tuttav noot , peaaegu mehaaniliselt pööras Tarzan pea hääle suunas ja vastas . Veidi aja pärast hiilis pimedusest nähtavale kollakaspruun Sheeta . Kuu ei paistnud , taevas sädelesid tähed . Hääletult hiilis metsloom inimese kõrvale . Tarzan polnud oma võitluskaaslast kaua aega näinud , kuid pehme nurrumine veenis teda , et loom mäletab veel sidemeid , mis neid minevikus ühendanud olid . Ahv-inimese sõrmed sukeldusid looma karvkattesse ning kui Sheeta ennast vastu jalga surus - silitas ja hellitas Tarzan patust peamügerikku ... Ah või seda pidas siis Paulvitch silmas ? Jane'i tervislikku seisundit arvesse võttes , mõjusid sedasorti teadaanded kõige halvemini , kuid R&P ei põrganud tagasi millegi ees . Neil mõlemal - Paulvitchil aga eriti - puudus kujutlusvõime , kuid just kujutlusvõime on see , mille abil ehitatakse sildu , linnu ja kuningriike . Ka loomadel pole seda , mustadel on seda napilt , kuid domineerivale valgele rassile on see Jumalast antud õnnistus . Rokoffide ja Paulvitchide areng oli mingil põhjusel peatunud , kuid ka seda tuli üldise evolutsiooni käigus pigem looduse äparduse või vingerpussina kui kehtivat seadust ümber lükkava faktina vaadelda . Sellest johtuvalt käitusid nad nagu kinnisradu käivad sipelgad või mõned muud alamad loomad , Saatuseratta vahele jäämine ei õpetanud neid karvavõrdki , intriigide punumine ja vandenõude sepitsemine oli nende jaoks suurim õndsus , süüd ei näinud nad iseendis , vaid ikka ja alati ainult Tarzanis , kellele tarvis kätte maksta . Ja alati valisid nad selleks kõige sobivama , Tarzanile valu tegeva viisi : Jane , I love thee . Sheeta , jah , Sheeta ... Tarzan vajus mõttesse , punane laik kaelal ( mälestus surmaheitlusest Terkozi , Kerchaki suguharu metsiku hiigelahviga ) , mis vahepeal ärritusest ja kallalekargamissunnist hoiatavalt hõõguma oli hakanud , kadus , mälestused avaldasid Tarzaniie alati sellist veidi narrivõitu toimet , mille peale ta hiljem , << mälestushoo >> möödudes irooniliselt muigas . Tarzanile meeldis mängida , kuid omasuguste seast oli raske mängukaaslasi leida . Ahvide mänguiga lõpeb varem kui inimesel , kuid ka inimeste seas elades tulnuks Tarzanil samade probleemidega kokku põrgata . Veel täiskasvanuna tundis Tarzan sügavat vajadust mängu järele , mis asjaoludest sõltuvalt kas täiesti rahuldamata jäi või siis veidrustes avaldus , millest teised aru ei saanud ning mis Jane'il hüsteeriahooge esile kutsusid . Tegelikult pole ahvi-balude mäng midagi muud kui ettevalmistus tööks , Tarzani mängude ja elu vahel aga haigutas sügav kuristik , mille ületamine - ehkki << kuristik >> ise oli ju samuti mäng - eluohtlik . Küllap tunnetasid seda Tarzani eripära teised balud ning võõrdusid seetõttu Tarzanist varem kui see muidu juhtunud oleks . Tarzan küll otsis nende seltsi , kuid kekslevat , karvutut ja ilmselt ka arutut ahvisarnast olevust endale lähenemas nähes , urisesid Kerchaki suguharu noored järeltuli- jad kurjalt ning tõrjusid kerglased mängukutsed käpahoopide ja kollaste kihvade paljastamisega . Egas eluaja saa vallatleda , tuleb ükskord teole ka hakata , noomisid nad Tarzanit . Oled siiani meiega ühes elanud ja meie kombeid täitnud , ela ka edasi , kuid pane tähele , mida meie teeme ja tee kõik täpselt järele , muidu neelab su varem või hiljem Suur Džungel , Jube Jahimees , nagu ta siiani kõigi üksikutega teinud on . Loeng maha peetud , hakkasid pedagoogid niiskete puuokste alt innukalt limukaid otsima , mispeale Tarzan muidu ei saanud , kui muigama pidi - mitte toiduotsimise peale , mis iseendast ju vajalik tegevus oli , vaid just nimelt ühisinnukuse , kollektiivi tõvena haaranud üliagaruse peale , milles küll kübetki mõistlikkust olla ei saanud . Kuid see oli Tarzani - inimese - vaatepunkt , ahvidel oli teine , kui tahtsid nende keskel elada , siis pidid ka nende kommete ja tavadega arvestama , mitte põlglikult suud kõverdama . Merega olid R-il vastuolulised suhted . Üks ema kaugelt sugulasi elas rannakülas , tema juures oli K perekond nii mõnelgi suvel käinud , nädala või koguni kaks veetnud . Meri oli võimas , meri oli majesteetlik , omal salapärasel kombel väga iluski . Aga kui nad sugulase mootorpaadiga kümmekond kilomeetrit välja avamerele sõitsid , klammerdus R vargsi alati paadipingi külge . Tal oli tunne , nagu uinutaks ja hällitaks see põhjatu rohekas veemass teda , nõrgestaks ja uimastaks , otsekui nõiuks , et ta end üle parda kukutaks . << Võtame õige kätte ja põrutame ratastega mere äärde ! >> ütles Tuti korraga ettevõtlikult , tema pruunid silmad hakkasid kiirgama . << Aga sinna on vist kole palju maad ? >> R teadis : siit linna nelikümmend , sealt randa veel nelikümmend kilomeetrit . << Liiga palju , >> raputas Tuti pettunult pead . << Ühe päevaga ei sõida seda edasi-tagasi ära . >> << Ega vist , >> nõustus R nobedalt . Tal istusid eilsed nelikümmend versta veel kõvasti jalgades , ilmvõimatu tundus mõeldagi , et ta peaks ühe päeva jooksul maha väntama neli korda pikema maa . Tuti sirutas ilma nähtava põhjuseta käe ja haaras R-i sõrmed oma pihku . << Kui külmad su käed on ! Sa pole vist harjunud nii palju vees käima ? >> R jättis küsimusele vastamata , ütles selle asemel umbmääraselt : << Mul on käed alati jahedad ... >> << Vanaema ütleb , et kellel on külmad käed , sellel on soe süda , >> kihistas Tuti lõbusalt . Ta ei lasknud veel R-i sõrmi lahti , vaid hoidis neid endiselt peos ja tema nimetissõrm tegi kergeid silitavaid liigutusi üle R-i käeselja . R oleks õndsusest peaaegu silmad sulgenud , ta pidas kätt kramplikult paigal , et mitte jätta muljet , nagu tahaks ta seda vabastada . << Suurnõmmel käime oma ratastega igal juhul küll ära , >> tähendas tüdruk nagu mõttesse vajunult . << Seal on maailma kõige suuremad maasikad . >> << Need pole vist veel valmis , >> kahtles R. << Meil on ju tervelt kolm nädalat aega , >> ütles Tuti juba teist korda eilsest õhtust saadik . << Ainult ! >> oleks R tahtnud hüüda , aga miski hoidis teda tagasi . Tuti sõrm liikus ikka veel mööda tema käeselga , siis küsis tüdruk ootamatult : << Kas sul on linnas palju sõpru ? >> Tema mõtted ekslesid nähtavasti sihitult siia-sinna . R jäi viivuks aru pidama . Palju ? Mis on palju ? Ja kes on õieti sõber ? Kambamehi , jah , neid on küll , semusid , nagu neid poiste keeles kutsutakse . Aga sõpru ? << Vist mitte . >> << Vist ? Kas sa siis ei teagi ? >> << Aga sinul ? >> küsis R kavalalt vastu . << Mis sõpru siin külas ikka eriti olla saab . >> Mõne teise suust oleks << küla >> kõlanud halvustavalt , Tuti suust ei kõlanud , ta lihtsalt konstateeris seda kui fakti . << Kas linnas on siis kergem sõpru leida ? >> << Isver , muidugi , sa mõtle , kui palju rohkem on linnas rahvast ! Nii suure hulga seast on ju ikka kergem kedagi leida . >> << Mina küll ei ütleks . >> << Sa valid oma sõpru vist väga ... >> Nüüd oli R-il võimalus hiilata oma raamatutarkusega : << Tead , mis vanal ajal öeldi ? Jumal , kaitse mind sõprade eest , vaenlastega tulen ise toime . >> << Ega ikka alati ei tule küll , >> arvas Tuti pisut jonnakalt . << See on mõeldud nii , et vaenlase puhul tead sa juba ette , et sul pole tema poolt head oodata , aga sõber võib su reeta , ilma et sa oskaksid seda kartagi . >> << Mis sõber sihuke on , kes reedab , >> põlastas Tuti . Ja jälle sai R oma tarkust demonstreerida : << Sõpra sa usaldad , sellepärast teab tema sinust palju rohkem kui vaenlane , ja niimoodi saabki ainult sõber sind tõeliselt reeta . >> << Ma küsisin , mis sõber sihuke on . >> Tuti loogika oli raudne . R püüdis siiski pareerida : << Noh , ega ta olegi , aga me oleme lihtsalt hakanud teda sõbraks pidama ... >> << Nojah ... >> Tuti vaikis mõnda aega ja küsis siis põrutavalt otse : << Kas mina võiksin sulle sõbraks olla ? >> R-i verinoores teadvuses olid sellised mõisted nagu sõprus ja armastus veel nii jumalikult segi , et ta prahvatas kõhklemata : << Kui sa ainult tahaksid ! >> << Tahan küll , >> vastas Tuti siiralt . << Sa meeldid mulle . >> Nii palju uimastavaid tunnistusi oli R-i hella ja pelgliku tärkava tundmuse jaoks liig , ta ei osanud enam midagi vastata , vaid jäi tükiks ajaks täiesti vait . Tuti aga lobises edasi : << Mul ei ole enam ammu õiget sõpra olnud . Niisugust , kellele julgeks ja tahaks kõik ära rääkida . Ja tead sa , üks asi veel . Ma sooviksin väga endale sõpra , kes ei ela minuga kogu aeg koos , - nii et ma saaksin temale kirjutada ja tema mulle . Kas sa oled tähele pannud , et kirjas võib palju rohkem ära öelda kui rääkides ? Kui ma kellelegi midagi otse räägin , siis on mul alati väike hirm , et kuidas ta seda võtab , ega ta äkki mu üle naerma ei hakka . Aga kui ma kirjutan , siis ei saa seda ju juhtuda , ma ei näe lihtsalt , mis näoga ta mu kirja loeb . Kas sina oleksid nõus minuga kirjavahetust pidama ? >> << Ma kirjutan sulle kas või iga päev ! >> << Ei , milleks ? Iga päev ei ole ju midagi kirjutada . Sa peaksid kirjutama siis , kui tahad väga mulle midagi öelda . Kui sa kohe muidu ei saa . >> R lubas ka seda , ta oleks lubanud mida tahes . << Ega sul tõesti külm ei ole ? >> Kui R olnuks kümmekond aastat vanem , oleks ta tõenäoliselt vastu küsinud , kas keegi on näinud inimest , kellel oleks tule ääres istudes ja tulle vahtides külm ; nüüd sõnas ta ainult püüdlikult : << Mitte sugugi . >> << Siis lähme teeme järves veel ühe tuuri . >> Tuti kargas püsti ja silkas järve poole , millegipärast meenutas ta sel hetkel R-ile linnupoega , kes kõigest hingest püüab päästvasse vette põgeneda . Mis asi see minuga küll on ? mõtles R ennastki püsti ajades . Ta ei hakanud vastust otsima , vaid sööstis niisamuti jaheda vee rahustavasse embusse . Tuti oli mitu korda parem ujuja kui tema . Kui nad olid kaldast paarkümmend meetrit eemal - huvitav , kui sügav siin võiks olla , mõtles R , tal ei tulnud meeldegi jalgadega põhja otsida - , kadus Tuti peanupp järsku veepinnalt . R otsis teda silmadega , ei leidnud ja muutus juba rahutuks , kui kellegi tugevad sõrmed vee all tema säärest kinni haarasid . Ta karjatas ja katsus end lahti rebida , aga sõrmed vedasid teda halastamatult allapoole . Nüüd nägi ta läbi selge järvevee juba Tutit , tüdruk oli sukeldunud ja vee all tema juurde ujunud . Esimesest ehmatusest oleks R peaaegu vett kopsudesse tõmmanud , suurivaevu õnnestus tal tasakaalu hoida ja lõpuks püsti tõusta - põhi oligi siinsamas , vesi ulatus täpselt lõuani . << Kohkusid ? >> Tuti rõõmus ning ulakas nägu kerkis tema kõrvale veepinnale . << Ma ... kartsin , et sa hakkad uppuma , >> püüdis R ennast väärikalt välja keerutada . << Mina ? Hull oled ! >> Nad seisid kõrvuti kaelani vees ega märganudki , et hoiavad teineteisest kõvasti kinni . Tuti hoomas seda esimesena , ta tõmbas end lahti ja ujus pikkade tõmmetega kaldale . Jäi sinna veepiirile seisma nagu ilmutus . << Tule välja , kuivatame ennast päikese käes ära , varsti peab koju sööma minema ! >> Kui nad pool tundi hiljem kodu poole lonkisid , põimis Tuti oma käe R-i käega kokku ja õõtsutas neid kahe vahel sammude rütmis . Inimesi tuli vastu , R-i sõrmed tuksatasid põgusalt , aga Tuti ei mõelnudki neid lahti lasta , ta õõtsutas käsi hoogsalt edasi , temale oli kõik ükspuha . R pidi tahes- tahtmata mõtlema , et linnas ei oleks ükski klassiõde julgenud temaga niimoodi käest kinni hoides mööda tänavaid kõndida . Ja tema ise poleks kah julgenud ... << Mis sa pärast lõunat teed ? >> << Aias tööd . Sellest pole pääsu . >> << Ma tulen sulle appi . >> << Ma kardan , et sinule mõeldakse midagi muud välja ... >> Tuti ei eksinud : lõunasöögi järel kuulutas isa , et nüüd minnakse vaatama tema päris sünnikohta . Vastu vaielda polnud mingit mõtet , R tegi ükskõikse näo ja läks kaasa . Kõndida tuli üsna palju , veskijärvest mööda , piki tolmavat kruusateed alevikust välja . Korraks lõi R juba kahtlema , et isa on oma sünnikodu täpse asupaiga unustanud ja nad lähevad lihtsalt hea õnne peale ; Nii see siiski polnud , umbes paar kilomeetrit alevikust eemal jäi isa ootamatult seisma ja ütles ainult ühe sõna : << Siin . >> R vahtis pingutatult ringi , ei näinud aga midagi peale võsasse kasvanud metsaveere , kus polnud jälgegi mingist eluasemest . << Kus ? >> << Siin . >> Isa käsi osutas madala võsa poole . << Siin seisiski meie elumaja . >> << Ja kuhu ta siis sai ? >> << Põletati Vabadussõja ajal maani maha . >> Isa ei tahtnud sellest ilmselt pikemalt rääkida , ta astus teelt kõrvale ja hakkas läbi kõrge rohu võsa poole kahlama . R ja ema järgnesid talle vaikides ; ainus tunne , mida R tajus , oli lihtne pettumus . Ta oli lootnud näha isa kodutalu kui mitte just täies hiilguses , siis vähemalt mingeid hooneid , konkreetseid asju , mida ta oleks oma mõtetes võinud ühendada isa lapsepõlvega . Seeasemel lokkas igal pool võsa , alles päris sinna sisse tungides nägi R maapinnal . madalaid vundamendijäänuseid . << Ja see on kõik , mis järele jäi ? >> küsis ema . Isa vaikis , ta kahlas edasi läbi rohu , ilmselt otsides veel midagi , mida arvas säilinud olevat , ühel kohal jäi ta seisma , osutas enda ette maha ja lausus jälle üheainsa sõna : << Kaev . >> Tõepoolest , maa sees oli auk , igast küljest sisse varisenud , aga hoolikal vaatlusel võis märgata , et kaev oli kunagi olnud üsna sügav . << Kas sa pole tõesti pärast sõda kordagi siin käinud ? >> kostis ema kahtlev hääl . Isa ajas end sirgu Ja raputas pead . << Ei . >> << Miks ? >> Isa ei vastanud , tuhlas ikka võpsikus , nagu peaks ta sealt ilmtingimata leidma veel mingi eheda jälje elust , mis oli siin ükskord tuiganud . R vaatas teda pisut eemalt vastuoluliste tunnetega . Et ta oli seda kohtumist isa noorusmaaga hoopis teisiti ette kujutanud , siis ei osanud ta äkki midagi öelda ega mõelda . Ta püüdis jonnakalt manada oma silme ette pilti majast , mis oli siin seisnud , linnavanaema oli talle sellest ju palju rääkinud , oli kirjeldanud peaaegu iga tuba ja nurgakest . Fotosid tal muidugi polnud , kust need maainimesed pidid tol ajal fotograafi võtma . Sellest hoolimata tõdes R , et oli vanaema juttude järgi seda maja päris selgesti ette kujutanud , maja ja kogu ümbrust . Ja praegu , kui ta seisis punktipealt samas paigas , oleks isakodu pidanud veel elavamalt ta pilgu ette kerkima . Aga ei kerkinud . Vastupidi , selles võsa ja tiheda rohu puhmastikus kippusid kaduma needki kontuurid , mis tal olid enne kujutluses olnud . Siia , sellesse miljöösse , ei osanud ta neid kontuure kuidagi projitseerida , need ei sobinud siia , ei asunud oma kohale . Isa kondas juba veidi kaugemal metsa all , ta näis ikka veel otsivat . Lõpuks paistis tema püüdlusi kroonivat edu , ta kummardus järsku ja tõstis midagi üles . R ei saanud puude vahelt aru , mis see oli , aga isa hoidis seda käes ja hakkas nende poole tagasi tulema . Kui ta päris lähedale jõudis , nägi R , et tal on peos läbinisti roostes , ilma käepidemeta sirp . << Sellega lõigati meil vilja , >> ütles isa rahulolevalt , nagu oleks ta tõepoolest midagi haruldast leidnud . << Kas sa teadsid tõesti , et see siin kuskil vedeleb ? >> küsis ema imestades . << Ei , kust ma võisin seda teada ... Ma otsisin lihtsalt sellepärast , et miski peab kuskil veel järel olema , kõik asjad ei põle ju ega kao niisama iseenesest ära . >> << Vanaema oleks pidanud siin kaasas olema , >> ütles R korraga . << Vanaema valvab linnas kodu , >> tähendas ema kärmelt . Isa näost võis näha , et ta pole nii banaalse seletusega rahul , siiski ei lausunud ta midagi . Ja kust võis R teada , et vanaema kaasavõtmise ümber oli emal ja isal varemgi arutamist olnud , kui nad kuhugi sõitsid . Ema seisis alati sellele vastu , tema põhjendus oli lühike ja ühemõtteline : tahaks vahetevahel ka ainult oma perega koos olla . Kuigi hästi see argument vett ei pidanud , vanaema elas ju linnaski peamiselt oma toas ega seganud kedagi , vaevalt oleks ta nüüd siin hakanud oma nina igale poole toppima . Kas ema talitanuks niisamuti ka siis , kui jutt olnuks tema emast , ei teadnud keegi . Aga nüüd ema vastust kuuldes torkas R-ile meelde riivatu mõte - nii riivatu , et seda välja öelda poleks ta iial julgenud : vanaema on meil justkui koera eest ... << Ja mis sa selle sirbikolakaga nüüd peale hakkad ? >> küsis ema veidi üleolevalt . Isa silmitses roostes rauapoolkuud ja vastas heatahtlikult : << Vaatan , kas saan ta viili ja liivapaberiga roostest vähe puhtamaks , ja võtan kaasa . >> Nii lühikeseks see ekskursioon jäigi . R oli arvanud , et nad hulguvad isa lapsepõlvemaal tükk aega ringi , nüüd oli muidugi selge , et polnudki kuskil hulkuda , katsu sa võsas ja metsa all veel kindlaks teha , kus siin koppel või karjamaa oli . Nad kalpsasid läbi rohu teele tagasi , vaatasid veel kord sinna tühja võpsiku poole ja võtsid alevikutee uuesti jalge alla . Kui me ükskord isaga kahekesi oleme , küsin ma temalt siiski üht-teist , otsustas R endamisi . Isa lood olid alati huvitavad , küllap tõi seegi käik talle taas midagi meelde . << Noh , leidsid üles ? >> hüüdis juuksur läbi oma töötoa akna neid nähes . Ta ajas parajasti ühel kliendil habet , lumivalges värskelt triigitud pintsakus näis ta väga väärikana . << Ainult koha . Ja selle . >> Isa viibutas roostes sirpi . << Kas tahad muuseumi asutada ? Ma ütlesin ju sulle , et sa ei näe seal midagi peale võsa . >> << Võsa taga on mets , >> vastas isa ja mitte keegi ei saanud aru , mida ta tahtis sellega öelda . R sihtis silmadega juba aia poole ja näe , seal Tuti peenarde vahel toimetaski , lühike pats trotslikult püsti . R tegi katseks paar lühikest sammu , veendus , et keegi ei kavatse teda peatada , ja oli paari silmapilguga aias . << Saatse buss sõidab läbi Tartu , >> soovitab neiu piletikassast , << sellele ehk seisukoha saaks . >> Seisukoha , mõtleb Juhan nagu ärgates ja paneb priske reisiportfelli kitsale kassalauale . Seisukoha - kas ma oma neljakümne nelja aasta ja kümne hallinenud karvaga soliidsem välja ei näegi ! Käsi käib kõrva juurde , see härmaaimdus peaks ometi mütsi alt välja paistma . << Tahaksin ikka istekohta . >> << No ma ei tea , vaatame ... Kas Saatse neliteist viiskümmend saab veel istekohta ... ah on ? Näete , ongi . >> Saatse - kus on see Saatse ? Vist kusagil Setumaal , ei meenu , et sellenimelisse kohta oleksin kunagi oma jalaga saanud . Jakuutia taigas oled seigelnud , Eestigi on oma arvates läbi käidud , aga ometi on üks punkt sulle valgeks laiguks ; ei , mitte lihtsalt punkt , sihtpunkt ja koguni lõpppunkt kümnetele ja kümnetele inimestele , kes on iseenesele nõndasama tähtsad , nagu sinagi end oma nahas praegu tunned . Kassaneiu - milline ta oli , blond , brünett , rõõmus , väsinud , vana , noor ? Viis minutit on möödas , ja pole enam tema pilti silme ees . Sa ehmatad mind , sell Juhan , kelle seas sa elad-liigud ? Neil pole nägu ega tegu . Ei , nemad on nemad , aga kellena sina neid näed ? Ametnik kassaneiu , ametnik poemüüja , ametnik naabrimees , ametnik abielunaine ... kas sa enam oskadki kaaskodanikke vaadata kui inimesi ? Sa vist kassaneiule otsa ei vaadanudki , või on su silmad nõnda juhmistunud , et ainult kirjarea ja trükisõna sisu märkad , inimest aga mitte ; kassaneiu on sulle vaid selle mikrofoni osa , millest sõltub sinu iste- või seisukoht ühiskondlikus transpordis . Bussi iseteadlik undamine jõuab kehasse istmest läbi selja ja õhust läbi kõrvade . Rahustav ja rammestav liikumistunne sulab liikmeisse . Lihtne liikumine pole kaugeltki seda , mis hoog koos mürinaga . Müra polegi siis enam ainult paljas müra , ta kannab endaga informatsiooni jõust ; kui jõudu silmaga ei näe , siis kõrvaga ometi kuuled . Mida suurem jõud , seda suurem müra ? Nõnda siin ilmas siiski pole . Loodus on välja mõtelnud mimikri : arglik süütu putukas on selektsiooni targas käigus võtnud õela , valusalt nõelava herilase välimuse . Seesama seaduspära jõuab mujalegi loodusse , ka inimesse , ka inimkogumisse , mida nimetatakse ühiskonnaks ja mis sisuliselt on nõndasamuti loodusnähtus , tõsi , rohkem mõistusele kui instinktile baseeruv . Ei teata , kas ilmaruumis , selles suures looduses , on mateeria jõudnud kõrgemasse arengujärku kui meie totra eneseuhkuse alus - mõistus . Midagi me ei tea , võib-olla kellegi silmis kusagil oleme sellised taandarenguga värdjad , et häbi vaadata , ja seepärast meid puistatigi ühe tähtsusetu galaktika provintsialale , mingi väikese Päikese mingi armetu planeedisüsteemi mingile mannetule Maakesele , mille ümbermõõt vaid mõnikümmend tuhat kilomeetrit . Võib-olla sealsete mastaapide järgi loetakse siinset kübet nende nelja millimeetriga võrdseks . Kuhu see mõtteniit nüüd keerles ? - ah jaa : mimikri seadused ulatuvad ka ühiskonda . Ega see riik või rahvas , kes rohkem müra teeb , mis peaks nagu suurema jõu tunnus olema , ei tarvitse sugugi tugevam-võimsam olla . Võib- olla just pehkiv ja lagunev . Hea soe ei olegi hea soe - Juhan nihutab oma jalgu hõõguvast seinast eemale . Väljas on temperatuur nullis või pisut alla , bussi poleks vaja täiest lõõride jõust kütta , aitaks sooja õhu pooltoonidest . Juhan laskub kummargile ja kobab käega , mis suunast ventilaator seda soojuseõndsust nii üliküllaga kodanikesse surub . Maailma kütusekriisi taustal on soe buss muidugi jõukuse näitaja , aga ikkagi ... Portfellis on ainsa reisivaruna Arvo Valtoni << Läbi unemaastike >> , mis äsja ilmunud . Lugeda ei saa , buss väristab ja väsitab silmi , aidaku siis ihuhädas . Unemaastikud sobivad täpselt ventilaatoriava katteks , ainult portfelli ei saa nõnda seada , et raamatu vastu seina suruks . << Sirp ja Vasar >> on õnneks ometi üks mahukas ajaleht Eestis , kui see nutsakuks voltida-kägardada , on paras täide vahele . Sajab selle talve ei tea mitmendat lund . Kolm eelmist talve on Tallinn läbi ajanud lumeta , peaaegu lumeta , nii linnamajanduse kokkuhoiu mõttes : polnud vaja lund vedada , tänavaile soolakülvi teha , libeda pärast lömmi sõitnud autosid remontida . Vana pilvedispetšer oli justkui kogu oma taevase väega viisaastaku poolt ja see jõudis õnnelikult lõpule . Talved olid pealegi soojad , ei tapnud viljapuid , ei marjapõõsaid . Ja edasi ? Tänavu ei saa lund pidama ; see on , kui kolm aastat progressi heaks erandit teed , ei suuda enam normaalseile rööpaile asuda . Nüüd on talvetaat küll pilvedega tagasi normis , maa juba kuus-seitse korda valge olnud , aga pakasega pole vanale rajale jõutud . Kolm lumevaest talve - kui siis oleks kuu aega hoidnud kakskümmend viis kraadi , mis oleks Eesti aedadest jäänud ? Ei hoidnud , õnneks , hoopis õnnistas erandliku talvesoojaga . Aga külmgi harjus mujal seiklema . Nüüd puistab lund , pakast pole , lumi lahtub paari päevaga nagu tarbetu vaht . Jõudude kooskõlastamatus annab tunda , ebarat- sionaalne töö - ei korju kuhugi . Parem olnuks jääda sellesse rütmi , mis lõputuis kordumistes harjumuslikuks saanud . Bussi vasakul poolel hakkavad kaks kõlava häälega meest Juhani maailma tungima . Mehi endid pole näha , vahekäigus seisvad inimesed on eesriideks , aga sealt tagant lasevad nad väsimatult oma häält kuuldavale tulla , ja päris suurele ringile . Ei , nad räägivad kahekesi . << ... me muutume kohe lasteks tagasi , pane aga klassi , ja me hakkame ootama , et õpetaja tulemata jääks , et varem minema saaksime . >> << Jah-jah , just-just . >> Üksikud lausekatkendid , mis Juhanini jõuavad , kinnitavad , et tegu on tüüpilise banaalsuse vooluga . See tuntud ja järjest suuremaid ja suuremaid valdusi haarav lobisemistung , mis sind päevast päeva üha kleepuvama Iimakorrana ümbritseb ja saadab . Lobisemine pole siin õige termin , liialt nõrk , nõdrameelsus aga ehk liialt tugev ; kusagil nende kahe vahel teeb nende ristsugutatud sõnavoha ratsionaalselt ja loogiliselt mõtlema harjunud inimese kuulmenahkadele väljakannatamatut valu . Ülendatud , end pealesuruv ja lakkamatu emotsionaalne , sugereeriv , enesevaimustusest vibreeriv hääl ütleb kümneid kordi kuuldud mõttekusi nagu esmaavastaja või sada korda kuuldud mõttetusi nagu ajastu suurimat tõde . Hääl pingestub , veenab , võimutseb ... << ... ilmajaama kuulutust võta vastupidiselt , ja sul on üle viiekümne protsendi õigust . >> << Tead , ma ükskord ... >> Kohikuke emotsionaalsuse taotlus hääleaparaadi käivitava jõuna on nii tuttavlikuks ja tülgastavaks muutunud , et kutsub Juhanis esile füsioloogilise refleksi , ta kulmud hakkavad kuumama . Tühja koti pasunahääl lukustab ta enesesse hetke pealt , nii et järgnevate sõnade sisu ei jõua enam temani . Sellest võiks sigineda isegi kahju : juhtub äkki tõelise pasuna hääl hõikama , lülitub automaatlukk samuti töhe . Juhtub , et kõnepulti astub tuumakas teadlane ja ütleb uut ja huvitavat , sina aga istud nagu ekraani taga . Kui ta räägiks rahuliku vaikse häälega , siis kuulaksid . Ei , ega ta ei panegi võib-olla võltsvaske , tema kõne emotsionaalsus on ehk sisu uudsusega kooskõlas , kuid seda toredat kokkusattumust on nõnda harva , et kõrv selle pikemalt mõtlemata peopaatoseks tembeldab . Inimeste tase on erinev ja jumala loomaaia mitmekesisuse nõudest lähtudes peabki olema ; Juhan on viimane , kelle jaoks ühiskond peaks koosnema ühesugustest juppidest nagu püksinööpidest . Mitmekesisus on elu vaieldamatu omapära , selle vastu ei tohi kätt tõsta . Küllap kauge tuleviku kroonu püüab geneetilise koodi reguleerimise kaudu produtseerida ühetaolisi tugevaid sõdureid , ühetaolisi väsimatuid töölisi ja ühetaolisi tarku juhte ; võib arvata , millise igatsusohkega siis tänase päeva inimkonna pärilikkuse segapudrule tagasi vaadatakse - muidugi , kui kahetsemise geen kellelegi kogemata sisse unustatud . Juhanil ei ole banaalsetegi inimeste vastu midagi , kui nad omasuguste seltskonnas õilmitsevad ; aga rääkigu nad vaikselt , lihtsalt heast kasvatusest , teistsuguste inimeste olemasolu teadmisest või siis võõra rusika korduvast koputamisest vastu pealuud ! Metsaveer voolab mööda rohelise , ülalt sakistatud lindina . Kuused , kuused , kuused , kuusk , kuusk , kuusk , säbar , pehme , nooljas ... Võsa üksikute kaskedega ; kased , kask ; kellegi ilu armastav käsi on paju- ja leparädi välja rookinud , kased seisavad üksikult , kaksikuina , kolmikuina , üks päris suur , sanglepp , kask , ka remmelgas , kuusk , võimas kaseätt , äbarik kaseklutt , haab , saar , saared , hall lepp isegi ausse jäetud , kuusk , kadakpüks , pajuvibalik , kuusk , kuusk , kuused ... Milline rahu voolab inimesse ainuüksi hämaruses salapärastunud kuusemetsa öödalibisemisest , aknatagusest lõhnatust , hääletust , peaaegu meelekujutuslikust metsast , mis siis veel rääkida meeleolust , mida elus mets su üle laotab , kui sa temasse astud , temasse kaod , sulad . Kaduda jäljeta , jäägitult , tagasi pöördumata - milline õndsus , võrreldes armsate suguvendade loodud keskkonnaga su ümber , selle lärmaka , haisva , egoistliku , sigiva-sagiva , röhitseva inimsfääriga , mis ahnitseks kõik endasse , sulle kübetki jätmata , kui sa , hambad ristis , enese eest ei seisaks . Kui minule antaks valida , mida mõnele teisele ja teistsugusele tsivilisatsioonile maailmaruumis meie elu tutvustamiseks saata , mida esitada Maa visiitkaardina , ma saadaksin kuuse ; see peaks küll matslik tsivilisatsioon olema , keda jätaks külmaks kuuse ilu ehedus , ainulaadsus , järeletehtamatus , täiuslikkus . Alles siis , kui lubataks kaks näidist esitada , mõtleksin ma inimesele , saadaksin selle narri ka ; las vahivad ja imestavad , ei loodaks küll , et ta seal kauge kohtu ees Maale au teeks . Kolmandaks , kui minult küsitaks , saadaksin auto , mis ei ole elutu loodus , ei ole loom , ei ole isegi inimene , vaid veelgi suurem monstrum , mõttetus , värdjas . väljaheide , eluta ja elusa looduse ühisseedimise tulemus , midagi , mida kauge tsivilisatsioon ammu enam ei kasuta ; neil seal juba jälle puhas biosfäär biovoolude , biohajutite , biotranspordi , biomõistuse ja muu puhtlooduslikuga , loomulikuga , kus eesel on eesel , lammas on lammas , loll on loll ja tark on tark . Metsa vaadates rind paisub , elul nagu tunduks mõte olevat . Bussi sõitkond on mikrokogukond , on kogukonna mudel , tema mürin on ühiskonna tüüpiline müra ... Häälitsevad , häälitsevad , häälitsevad , muidu võiks naaber mõelda , et sa pole arengust puudutatud . Aga peaks tegutsema , tegutsema . tegutsema ... Miks ma nii teravalt oma ümbrust tajun , miks ma oma armast kogukonda assimileerida ei suuda , miks mu verre sugenevad orgaaniliselt antikehad mõnede inimeste vastu . keda ma hetkeks kohtan ja kes minusse üldse ei puutu ? Mis on lahti ? Need kaks häält häirivad jälle , jõuavad taas Juhani teadvusse . Põltsamaal läks rahvast maha , seisjaid on hõredamalt , üks hääl on nüüd kehastunud nooreks meheks , kes seisab , selg sõidu suunas , et nõnda istujaga silmast silma vastastikku oma vaimsusega hiilata . Kõhnas näos põlevad silmad ; huvitav , kuidas saja inimese sada erinevat silmapaari võib sada erinevat isiksust või ka isiksusetust avada . Seal ta on - palavikuline tühipõlemine , peatne psühhopaat . Vaatab võitjana ringi , teab , et täna kõlab tema hääl kahekordse läbitungivusega , et seda võimendab dialoog , duett väärilise seltsimehega . Väline , näiline hoog ja mõtte degradeerumine käsikäes ongi inimese puhul see entroopia , mille loodus kõigesse elavasse ja elutusse monteerinud . Ainult ei tea , kustkohalt on inimesse siiski sattunud piisake , mille nimi on tahe , see paneb inimputuka enda ümber negentroopia saarekest looma , looma korda oma lähemas ümbruses , mis omakorda tingib kusagil mujal korratuse suurenemise samas koguses . Looduse igitasakaal säilib . Ei saa salata , inimesele teeb au , et ta astub vastu looduse ürgomasele korratusele , et ta oma väetist jõust taotleb vastupidist . Tundub , et tal see taotlus tervikuna võttes pisut isegi õnnestub , vähemalt periooditi . Milline periood praegu käsil , seda ei oska seesolija ise veatult otsustada , seda peab keegi sadade , võib-olla tuhandete aastate ajakaalude peal kaaluma ja selle kohta tagantjärele targana otsuse langetama . Võidakse leida , et praeguse inimkonna püüdluste kogusumma viis korratuse suurenemisele Maal ; kes teab , meie igatahes seda iialgi teada ei saa . Rapsime edasi hea usu peale . Nüüd tõuseb üks vatrajaid , vaatab maailmavallutaja iseteadvusega ringi . Üllatav : hall pea ja punetav ümarkanti nägu , mis vist kaugemalt vaadatuna , näiteks presiidiumi laua taga , võiks isegi soliidne paista . See mees on oma isiksusega ilmselt üsna vaimsuse piirimaile küündinud -l kunagi minevikus . Mis on teda elus seganud sinna pidama jäämast , takistanud enesearendamise mäeharjal edasi sammumast ? Muidu sümpaatsestki näost tükivad esile elamistotruse voolitud jooned , mõttetuste mulistamisest musklistunud nägu , mille silmad ehmatavalt tühjad . Sukelduksin metsa , ei peaks kellegagi kontaktis olema ... Millest see kontakti valulikkus ? Doktoritööle sai eile punkt pandud , peaksin hõiskama . Eks sisimas hõiskangi , millest muust see mõtete üleaisa jooks ? Aga mis ma nurisen teiste inimeste üle ? Ära tee teistega tegemist . Sinul on vedanud , sa oled end aastaks vabaks rabelnud , istu ja kirjuta oma kolm teaduslikku artiklit , keegi sind ei sega . Tööta ja lihvi ja lase käiku sellised artiklid , et maailm satub hämmeldusse . Sa oled aasta otsa oma aja peremees ; hing , hõiska ! Tänane päev võiks olla veelahe sinu elus , seljandiku ületamine . Siiani trügisid karmi põhjanõlva pidi üles , hoidsid kogu aeg vastuvoolu , ei otsinud kergemat teed . Jah , tipp on vallutatud , doktorikraad sama hästi kui taskus , nüüd võiks hakata lõunanõlva pidi alla jalutama , suruksin käed tasku . liiguksin pärivoolu , pingutusteta , läheksin sinna , kuhu tuul ja vool viivad . Soe päikene paitaks põski , ees avatud viinamarjaorud ; laskuksin lauldes , õilmeid noppides , ihu kosutades , joogist joobudes , hurmale kuuletudes . Mille eest sa põgened ? Vastutuse väsimuse eest . Tavalisest eluringist . Kõigest mu ümber , mis tülbistab , mis kohustab kaasa tegema , kaasas olema . Tahaks üksindust . See aasta on endale hoitud igal juhul , kasuta seda aastat , võib-olla viimast oma aastat elus . Enne ja pärast oled teaduse ori . Tööta nüüd oma lustiks , vali teema , millist tahad , otsi kirjandust , mis aga pähe tuleb ; sul pole kiiret , mõnule mõtlemises , pane kirja tihedat ja lõplikku , aeg pole enam su vaenlane , sul on teda käes nagu rikkal pillajal raha , sa ei pea arvestama tundi , päeva , ööd , nädalat ega kuud . Selle aasta sees aeg sinu jaoks ei jookse ; aega polegi olemas enne , kui lööb tuleva aasta esimene tund , siis on kurat sulle järele tulnud ja sa astud jälle orjusse . Kasuta aastat , mille sa kuradilt nii raske eneseületamise hinnaga kätte oled võidelnud . Sukeldu töösse oma lustiks , põgene töösse . Aga sealt ma just tulen . Kirke oli alles vastu hommikut magama jäänud ja tundis ärgates roidumust . Kellaosutid näitasid varast tundi , ta võis veel voodisoojas püsida . Tuba tundus viluna , sütt oli napilt ning Emmi hoidis kütust triiphoone jaoks , kus müügililled esimesi õisi andsid . Märtsikuu külm oli kudunud aknale lumepitsi , tõusev päike pani jäälilled sädelema . Kirjutati aasta 1950 ja käes oli Kirke ärasõidu päev . Seinakalendrit silmitsedes tuli Kirkel meelde , et täpselt samal päeval kolm aastat tagasi , neljateistkümnendal märtsil , sai ta hakkama hulljulge tükiga , tungides omal volil sisse selle võimukandja aiaväravast , kes seisis arestide ning väljasaatmiste taga . Kirke ei tahtnud endale tunnistada , et see kuupäevade juhuslik kokkulangevus võiks tähendada halba ennet . Ebausklik oli ta küll alati olnud , pärast mehe äraviimist eriti . Noil ajul püüdis ta iga oma unenägu ära seletada . Unemaastikes kadus mees alatihti ta silmist või ta nägi teda vilksamisi vaid kaugelt . Kui nende rajad mõnes unenäos siiski kokku juhtusid , oli ta päev läbi paremas meeleolus . Hannes istus tollal Pagari tänavas ja Kirket oli vaevatud pikkade ülekuulamistega . Iga kord läks ta hirmuga , et ei tule enam tagasi . Aasta möödudes said uurimisotsad ühte ja Hannese pea kohale kerkis tavalise karistusmäära oht - kakskümmend viis aastat laagrit ja viis asumist . Teisisõnu eluaegne minek . Pakki viies oli Kirke kellegi naise käest kuulnud Moskva " troikast " . Seepeale tegi ta käigu advokaadi juurde , kus kuulis sama : too tundmatu kolmik ei andvat küll kunagi armu , ent vähendavat karistusaastaid peaaegu alati . Kuid aidata Hannese pabereid Moskvasse võis ainult üks inimene maailmas . Ja tollel neljateistkümnendal märtsil läkski Kirke meeleheitest hulljulgena sinna . Võimumehe aiavärav ei olnud lukustatud . Kirke helistas südame pekseldes ukse taga . See avati varsti ja lävel seisis vanem naine . Küll vist mõjus Kirke hirmunud ja abitu olek , sest ta juhatati kuuri juurde , kus peremees pidavat n.-ö. hommikuvõimlemiseks puid lõhkuma . Oli kirgas märtsipäev , stiilset kesklinnaeramut ümbritseva kõrge plankaia taga mürisesid trammid , sõitsid autod ja kõndisid inimesed , siinpool planku oli eraldi maailm , lumi näis puhas ning puud ja põõsad seisid härmailus . Kaks rootsi värviga punaseks võõbatud koerakuuti olid tühjad , penid on peremehe juures , oli lävelseisja lisanud . Vasikasuurustest koertest oli Kirkele räägitud ja ta kartis neid . Kuid veel rohkem kartis ta toda inimest . Kirke sisendas endale , et ei tohi oma pelgu välja näidata , sest ainult sel mehel on võimu ja väge Hannese saatust muuta . Ta läks südame pekseldes üle lumes kilgendava õue , kuuris panid koerad lõrinal haukuma , nad keelati vaikseks ja peremees ilmus lävele . Tuli , nägi teda , kortsutas kulmu ja astus sisse tagasi . Kirke läks talle kõheldes järele . Mees ei vaadanud tema poolegi , vaid hakkas uuesti puid lõhkuma , kuid Kirke oli rõõmus , et teda kohe minema ei aetud . Ta neelatas mitu korda , enne kui sõnajärje kätte sai . Alustas kogelemisi , aga siis kõneles ja kõneles . Teine vaatas korraks töö pealt üles ja lõhkus edasi , puud kukkusid jõulistest löökidest pooleks . Mehe nägu jäi kinniseks , peaaegu liikumatuks , koerad jätsid lõrisemise , ent nende valvas pilk jälgis sissetungija iga liigutust . Kui Kirke oli valmismõeldu hingelt ära rääkinud , jäi ta vait ja vaatas üleni higisena puulõhkujale otsa . " Kas see on kõik ? " küsis too kirvest paku sisse lüües karedalt . " Jah . " " Kes teid sisse lubas ? " " Ei keegi . Omal loal tulin , " sosistas Kirke ja kinnitas teinegi kord : „...Omal loal . " Aga siis sai pelg ta üle võimust . Ta pani ümbriku Hannese andmetega raiepakule kirve kõrvale , poetas kuväärile väikese , ülihinnalise sisuga karbikese ja pages jooksujalu , nagu oleks tulikuumas leilis kõrvetada saanud . Väravast välja jõudnud , ei aeglustanud ta veelgi sammu . Lõpuks laskus väikeses pargis lumisele pingile ja jäi sinna istuma , kuni külm hakkas . Pikkamisi tuli meelerahu tagasi . Miks ta oli küll nii hirmsasti kartnud ? Kord varem oli ta ju ühele võimumehele juba pistist andnud ja sellest oli abi . Möödus mõni aeg . Kirke kutsuti veel kord ülekuulamisele . Sel viimasel korral nimetas uurija võimalust saata paberid Moskvasse . Hannese esimene kiri , ilma ümbrikuta kolmnurka murtud paberileht , tuli Leningrad ! tapivanglast . Mees kirjutas , et sai " troikalt " viis aastat asumist Krasnojarski kraisse . Järgmised kirjad märgistasid pikka teed : Moskva , Novosibirsk , Krasnojarsk . Ja lõpuks Angara-äärne Motõgino . Tüki aja pärast asumispaik Razdolnoje . Hannes kirjutas tihti . Talitsetult , ometi õhkus neilt lehekülgedelt armastust . Kui kirja mõni aeg ei tulnud , sattus Kirke ärevusse . Ta läkitas Hannesele meditsiinilist kirjandust ja ajalehti . Tõotas meest oodata . Selle aasta veebruaris tulid aga Siberist tuska täis read : Hannes on üksi , haige , omadega läbi . Mõne päeva pärast rääkis Kirke Hannesele järelesõidu võimalusest emaga . Ema kuulas , varjamata oma vastumeelsust Kirke kavatsuse suhtes . " Sul on juba väike kunstnikunimi , edu , nüüd tahad kõik ühekorraga üle parda heita . Küsi endalt enne , kas teed ikka õigesti . Ja sul on laps . " Kirke vaatas ema , tema kõhna kollasejumelist nägu , ning vastas : " M e i l Hannesega on laps . Hannesel on praegu väga raske ja siis on naise koht mehe kõrval . " Freyja istus poolsuletud silmil ja suitsetas . Temalt tuli sõnu oodata , teinekord oli ta nii ära , et vaikis päevade kaupa . Ta ei käinud majast kunagi väljas , ütles end punast võimu kartvat . Ega see võim sind kohe nurga taga oota , oli Kirke vahel seletanud , ent vähe aitas seegi . Võttis aega , enne kui ema jälle sõnad suhu sai : " T e m a koht ei ole küll alati sinu kõrval olnud . Vaevalt too inimene muutub . " Kirke pidi tunnistama nende sõnade õigsust . Freyja aga lisas veel teisegi argumendi : „ Kunstnik on loodud looma , mitte elama . Talle ei tohi armastus missiooniks saada . " " Ära rohkem ütle , ema , " palus Kirke . Ta oli ise samu mõtteid mõelnud , ometi endas otsusele jõudnud , et peab sõitma . Priitahtlikult . Hiljem tuleb ka lapsele järele . Oma tööga lõpparvet tehes oli Kirke nagu meelest ära mööda tänavaid hulkunud . Võib-olla tähendab see minek tõepoolest tema kunstnikutee lõppu ? Nad võivad tal passi ära võtta , ta Siberis sunnismaiseks teha ... Oma sammu ema ees õigustada püüdes lausus ta tasa : " Halastus inimese vastu peab siiski jääma . " Jälle võttis Freyja vastus aega . Lõpuks lausus vana naine noogutades : " Vahest ongi halastus armastuses see , mis püsima jääb . " Juba oma toas tagasi , arutles Kirke : " Praegu ei saa küsida , kas Hannes jääb tulevikus mu kõrva}e , mul tuleb siiski sõita . Inimest ei või lihtsalt niisama surra lasta . Kuidagi sean ka seal elu sisse . Tal olevat arstikoht kliinikus ja omaette tuba ... Ta on ju " vabal asumisel " - missugune väljend ! Aga mida ma Siberis tegema hakkan ? Keelt ma ei oska , maalimine ei anna siingi leiba . Ehteid võiks teha , aga kes neid ihaldab seal kannatuste maal ... " Kirke oli ema arvamust ette teadnud . Ema suhtus oma väimehesse varjamatu irooniaga , ta nägi inimesi läbi . Freyja Buström oli pärit Vormsilt , orvuna viidi ta sealt Stokholmi rikka sugulase armuleivale . Ja surres pärandas vanapreili oma suure varanduse temale . Freyja oli hakkaja , oskas päritud äri ülesmäge viia . Edasi tulid Londoni-aastad . Emal jätkus aega enda ja äri jaoks , mehe ja Kirke jaoks ei jätkunud . Kirke kasvas palgaliste hoolel ja umbe , temas püsis tänini nälg lapsepõlves saamata jäänud helluste järele . Kirkele meenus see päev , kui ta sai teate , et võib ärasaatmisele määratud Hannes Veskusele paki viia ja mehega kohtuda . Ta oli siis kartnud hiljaksjäämist ja jäänudki : vangide rong oli paar tundi enne välja sõitnud , kui ta Patareisse jõudis . Kokkusaamisruumist nutvate naiste vahelt õue trüginud , viimaste veeringute eest ostetud toidumoon käes , mõtles ta , et ka jumal on praeguste valitsejate vastu jõuetu . Nüüd enne enda ärasõitu kodus voodis lebades oli tal sama jõuetuse tunne . Oleks võimalik , ta paneks aja seisma . Või läheks ajast välja . Kui võiks aina lamada ja kuulata magava Karini hingamist kõrvaltoas . Teada , et laps on siinsamas . Teada , et Emmi askeldab juba triiphoones . Ja ema on ärganud ning keedab kohvi . Karin hakkas ennast liigutama ning hüüdis ema . Kas lapses on juba hirm ema kaotamise ees ? Hommikuti polnud ta tavaliselt nii vara ärganud . Kirke võttis teki sisse mähitud unesooja tütre sülle . Ta tundis tüdruku juuste lõhna . Laps haigutas magusalt ja küsis : " Emme , ega sa ei sõida ära ? " " Sõidan küll . Aga tulen sulle varsti järele . Siis oleme me mõlemad issiga koos , " kõneles Kirke tütre pead silitades . " Ma tulen kohe kaasa , " tingis laps . " Emme peab seal enne meie kodu valmis tegema . Ole tubli tüdruk . Vanaema ja tädi Emmi jäävad sinu juurde , " lohutas Kirke . " Ma ei taha maha jääda . Vanaema ei armasta mind ... " kõneles laps . Aga samas pööras ta mõte juba uuele rajale : " Tädi Emmil aitan küll sinu eest lilledele vett tassida . Tädi Emmil on üksi raske . " " Kasvab vanade hulgas ja räägib kui vanainimene , " mõtles Kirke . " Sellestki saab aru , et ta käib vanaemale närvidele ... " Isegi Kirke ei osanud isamaja enam koduks nimetada , ent kusagile mujale ei olnud tal lapsega pärast Hannese äraviimist minna . Nende senine kodu , väikese sanatooriumi ametikorter Lõuna-Eestis , tuli kohe tühjaks teha , sest uus peatohter , kes oli umb- keelne muulane linnast , tahtis ruttu sisse kolida ja ka oma vanemad Eesti leiva peale tuua . Ja Kirke isamajas Tallinnas , kaugesõidukapteni üksikelamus , seisis kuus tuba kasutamata . Emmi tehtud piduliku lõuna lõhn levis terves majas ja laud oli kenasti kaetud . Kuid pere istus pilku tõstmata , isegi Karin vaikis . Nähes , et kellegi käsi ei tõuse toitu võtma , lausus Emmi vaikselt : " Sööge ometi . " Freyja vahtis läbi akna välja . Ta oli taas nii ära , et tundus vahakujuna . Söömise asemel hakkas vana naine taskust suitsupakki otsima . Ja kui Emmi veel kord toitu pakkus , vastas : " Minul ei lähe küll midagi alla . " " Mina ei taha ka , " teatas Karin otsemaid . Emmi käed kippusid värisema . Ta pöördus Kirke poole : " Panin sulle söögipoolist kaasa . Sattusin Kaarmanni juures singimüügile peale . Võta mõni suutäiski hingepidet . " Kirke hakkas sööma , aga toit keerles suus . Naine ei saanud silmi Karini pealt lahti , lapse rõhutud olek lõikas südamesse . Eriti masendas kõiki asjaolu , et Kirke läheb omaenda vabal tahtel . Viimasest küüditamisest oli nüüd aasta möödas ja paar kuud pärast seda oli kodumaile jõudnud kiri , milles teatati , et Hannese vend heitis küüdivagunis hinge . Ta surnukeha tõstetud lihtsalt perroonile inimeste jalgu . Küllap toimetati see kiri kusagil jaamas rongist välja ja kellegi halastav käsi pistis ta postkasti . Vahest sama teed jõudis ühele tuttavale teade tema õe rongis sündinud ja samas surnud lapsest . Pambukese viis sõdur vagunist välja ... Ja nüüd sõidab üks inimene ise Siberisse . Freyja tõusis , surus koni tuhatoosi ja läks lohisevate sammudega trepist üles . Oli kuulda , kuidas ta oma toa ukse lukku keeras . Avaras fuajees hakkas suur põrandakell pärastlõunat lööma . Rongi väljumiseni jäi napilt tund , oli aeg minna . Karin oli sööma hakanud ning Emmi jäi ta kõrvale istuma , Kirke aga tõusis ja viis kohvri ning suure kandekoti tuulekotta lapse pilgu eest ära . Tõstis samasse ka vana plüüsmantli , villase räti ja vildid . Kohvri peal ootasid kättetõmbamist soojad labakindad . Siis läks ta veel üles oma tuppa tagasi . Kas ta ei olnud midagi unustanud ? Kui Karin ainult nutma ei hakkaks ... Emmiga oli kokku lepitud , et ta loeb Kirke lahkumisel Karinile muinasjuturaamatut ette , siis unustab tüdruk ümbruse . Kirke libistas veel kord pilgu üle toa ja pani pisut kiirustades ukse enda järelt kinni . Läks ema ukse taha ja koputas . Sees jäi vaikseks . Kirke koputas veel teinegi kord , aga uks püsis suletuna . " Nii ongi vist omasem , " mõtles Kirke nukra muigega , " meie vahel on uks alati suletud olnud . " Ta läks trepist alla ja astus söögituppa . Karin sõi kooki ja rüüpas kakaod peale . Ema nähes lõpetas ta söömise ja jooksis tema juurde . " Käed sul jahedad , " katsus Kirke tütre pihku , tõstis lapse sülle ja ütles : " Mina hakkan nüüd minema . " " Võta mind kaasa ! " palus tüdruk nutuselt . Kirke surus lapse enda vastu , ta oli seda silmapilku peljanud , Emmi tõusis kähku laua juurest , võttis Karini oma sülle ja andis silmadega märku , et Kirke läheks ruttu ära . " Meie hakkame lugema muinasjuttu kolmest imeilusast tüdrukust , kes ketravad selget kuldlõnga , " meelitas ta emale järele vaatavat last . Tuulekoja ukse paokile jätnud , pani Kirke mantli selga . Toast kostis Emmi tasane lugemine , sekka Karini virinat kõnet . Kirke tõstis kandamid välja ja läks ümber nurga söögitoa akna taha . Ta tahtis veel korraks tütart näha . Aed seisis sooja kevadpäikest täis , maja külge ehitatud triiphoone klaasid kilgendasid , terrassi ümber olid juba lumikellukesed väljas . Ka söögitoas valitses hele valgus . Emmi istus laua juures , soe sall õlgadel ja raamat pihus , ning hoidis teise käega last enda ligi . Karin kuulas , nutuvõru veel suu ümber , pea viltu . Karinile meeldis tädi suures soojas rüpes istuda , ta tundis seal end kaitstuna nagu linnupoeg pesas . Ka praegu andis Emmi mahajäetud lapsele turvatunnet ... Liinibuss tegi enne jaama poole sõitmist poolringi ja möödus veel kord nende majast . Puude vahelt vilksatasid ülemise korruse aknad ja tornitaoline külgehitis . Kirke süda valutas hullusti . Ta jättis lapse võõra hoolde . Ta jättis ema üksi . Kui ta peakski kunagi Hannesega koos tagasi tulema , kas ta jõuab töös veel järjele ? Kas muusa annab talle reetmise andeks ? Uuesti tuli meelde ema ütlus , et kunstnik on loodud looma , mitte elama ... Ema peab teda , Kirket , lihtsameelseks tobuks ja eks ta seda mõnes mõttes olegi . Aga siis peaksid ka halastus ja eneseohverdamine lihtsameelsuse juurde kuuluma . Kirkele meenusid valutegevad laused Hannese viimasest kirjast : " Kopsupilt näitab halvenemist . Saadaksin kõik kuradile , kui ei oleks sind ja Karinit . Kui saaksin veel teiega ühes olla . " Ruttu-ruttu hüples Kaarel üle räsitud põõsastega haljasala kaugema ühiselamu poole . Seal asus telefonikabiin - seesama , kust ta oli juba kolmel korral Miinale sünnitusmaja kiirabiauto välja kutsunud , - see kabiin tundus talle nüüd viimase päästevõimalusena . " Možet bõt naidjom ještšoo , " purssis ta miilitsakõneluse lõpetuseks . Ja ta oleks äärepealt lisanud : " No zakroite vsee graniitsõ respuubliki ! " Kaarel jäi õue ootama : kohe pidi ju sinise vöödiga kollane villis saabuma ! Autovurinaid kuulatades peatus ta tähelepanu äkki õlleputka juures istuval , lollakat naeru lagistaval mehel - tollelsamal otsmikuarmiga nässil , kes prügimäe taga baraki juures lastele lõustu tegi . " o ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? , " teadis üks ühiselamu ees pingil istuv vanamutike kinnitada . Et miilitsat polnud ka kümne minuti möödudes ühiselamu ees , jooksis Kaarel , hambad vihast ristis , tagasi telefoniputka juurde . " Minge oma tuppa ja oodake , " vastati rahustavalt . " Teile tuuakse laps kohe kätte . " Selgus , et vahepeal oli keegi miilitsasse helistanud ja imiku leidmisest teatanud . " Vaadake , et ta teil enam jooksu ei pista ! " Tiit oligi kodus . Kui Kaarel sisse astus , andis Paavel juba imikule lutipudelist morssi juua . Sõbral olid käised koduselt üles kääritud , ja ta näol oli jälle tavaline , pisut süüdlaslik ilme . Ka Miina oli nüüd natuke rohkem enda nägu , kuigi ta nuttis pidurdamatult . " Üks ... võõras ... prillidega mees , " pudenes jutu sekka seletust , " leidis Tiidu ... teise korruse trepilt ... Tema helistaski miilitsasse ... " " Mees pidi imiku enne oma tuppa viima , " täpsustas Paavel ja lisas : " Mähkmeid polnud nad igatahes puutunud . " " Jah , kõik oli nii nagu minul pandud ... " " See oli õudne , milline sa välja nägid ! " meenutas Kaarel , kui Paavel oli juba ära läinud ja Miina pisaratevool lakanud . " Su silmad hiilgasid nagu ... noh , nii kohutavalt , et need ehmatasid mind sada korda enam kui Tiidu varastamine . Vargust ma lihtsalt ei uskunud ! " " Ma vist läksingi veidi segaseks ... Olin rõduukse enda järel kinni tõmmanud , ja järsku ei saanud enam tagasi ! Ma olin täitsa unustanud , et ukselinki tuleb väikese nõksuga keerata ... Aga siis käis mul peast läbi , et lapsevaras on mind sihilikult kinni pannud ! Haarasin vana lumelabidakontsu , pigistasin silmad kinni ja virutasin ... Sain sisse ja tormasin üles , Paaveli poole ... Sest sina ju magasid !... " Ja äkki purskas Miina Kaarlile kaela langedes uuesti nutma : " Kaarel ! Kallis Kaarel , kui saaks siit hädaorust ometi rutemini minema ! " Mõtuste pere elas juba teist aastat Õismäe vastses elamurajoonis . Kaheteistkümnenda märtsi lõunase meeleolumuusika kontserdi ajal , kui meeskvartett laulis " Rohelisi niite " , avastas köögis toidunõusid pesev Kaarel midagi seesugust , mis sundis teda tun- nistajaid kohale kutsuma . " Lapsed , tulge vaatama ! " hüüdis ta klaasust avades esikusse . Muidugi oleks ta ka Miinat hõiganud , aga naine oli , laupäevale vaatamata tööl : järjekordne projekt nõudis lõpetamist . Esimesena jõudis kööki nelja ja poole aastane Mikk , tumevaskselt läikiv vedruspiraal parema käe nimetissõrme ümber : ta oli lastetoa vaibal vana äratuskella lahti muukinud . Miku järel tormas kohale peatselt kolmeseks saav Anu , värvipliiatsid magamistoa parketile joonistamisest alles peos . Sealtsamast tuli paterdades poole noorem Tiit . " Vaadake , lapsed , see ongi prussakas ! " kuulutas Kaarel ning näitas põnevil lastele joogiklaasi põhjas ringironivat helepruuni frakiga putukat . Niisiis polnud kulunud kahtkümmend kuudki , kui see väike kosmopoliit Mõtuste korteri vallutas . Nõud kuivatusrestil nõrgumas , astus Kaarel köögirõdule . Vaadet mähkis rõske udu : järvetagune mets oli vaevu nähtav , Merimõisa astanguid polnud aimatagi . Kuid hiljuti valmis saanud uus üheksakorruseline maja lageda välja parempoolsel serval paistis ära : selle ees manööverdas kuus või seitse pruunide raudkonteineritega veoautot - sinna koliti . Ja terane pilk märkas sedagi , et otse all on nädalapäevi püsinud soojalaine lumest hulgaliselt koerasitta välja sulatanud , ja et üle majasisese kõnnumaa kulgevad suusarajad , mis enne asusid lumepinnast madalamal , looklevad nüüd sellest kõrgemal . " Bec ? a ! " viibati Kaarlile naaberrõdult . Rõõmsameelse Maia Filippovna Bogdanovaga tuli nõustuda - Kaarel noogutas talle vastu . Veel terve minuti kuulas Kaarel kajakate kila . Kuni avastas , et Soone talu juurest , mis väikese sanglepatukaga oli kõnnumaa ja järve vahele alles jäetud , hoovab sõõrmetesse kütiselõhna . Trükkima ! Pakitseva hingega jättis Kaarel kevade rõduukse taha . Majasügavusest kostis teab kellele määratud televiisoriaplausi . Lapsed olid nüüd lõunauinakuks teki alla pugenud . Nad teadsid , et selles punktis on isa väga järeleandmatu , kuna ta tahab nende magamise ajal natuke oma toas istuda . Kaarel asuski kohe asja juurde . Ta tõstis " Mignoni " lauale , võttis kirjutusmasinalt katte , keeras paberilehe kelguvõllile , ja jätkas paari päeva eest alustatud tööd - ühe salaja levitatava käsikirja ümbertrükkimist . Kui Miina töölt koju tuli , rivistas Kaarel lapsed ruttu esikuvaibale üles . Ja kohe kõlaski emale vastu rõõmus laul : " Lumi läheb ludinal . Vesi voolab vulinal . Kevad tuleb kolinal ! " Kõik kvarteti liikmed võtsid loo esitamisest hoogsalt ja häälekalt osa ning olid ise oma ettekandest tohutus vaimustuses . " Alati valmis , alati valmis , " ohkas ent Miina , suures toas diivanile langedes . " Nagu polekski kevadet : ei krookusi lillepoe aknal ega tihaselaulu õues . Kõrvad oleksid nagu vatti täis ja silme ees tumedad prillid ... Reaalselt on olemas üksnes tolmused aknad , koristamata tuba , pesemata pesu , kirjutamata kiri , katkised sukad ja olematu kevadmantel ... Ei ole öö ega päeva vaheldumist . Vähemalt mina ei märka midagi ... Ka meie teised naised kurdavad , et närvid on läbi ... Et närvid on täit-sa läbi !... Kui keegi midagi ütleb , siis lahvatab kogu tuba särinal põlema ... Ainult Sveta on nagu lõoke ! Ei temal ole mingit muret : aina liiritab ja lõõritab ... Loomulikult ei tohi mina Sveta kohta midagi öelda ... " " Jumala pärast - mitte sõnagi ! " " Muidugi ! Siis tuleks ju nii välja , et ... Ah , kõik mehed on kevadest ogarad !... Tegelikult on Sveta ju päris tore tüdruk ... Ah , ei tea , ei tea , ei tea ... " Liia Toome suvila linna lähedal Tikaneemes asus merest parasjagu nii kaugel , et lainemüha ja merelindude kisa kostsid sinna selgesti ära . Aga eriti hinnatavaks tegi suvila asukoha naabriks olev täies elujõus talu . See hoidis suvilal silma peal ja seal oli telefon . Linna- ja maainimeste elamist eraldas üksnes väike põld , mida oli ilmselt alles eile äestatud . Igatahes seisis " Belaruss " veel põllu merepoolses otsas , just kunagise rannavalli järsul nõlval . Kaarel oli hommikust peale suvila aias nätsket lehmasõnnikut laotanud . Kui õhtupoolikul üks naisterahvas nende teeharule keeras , puhkas ta juba täiesti väljateenitult värava juures kivil , jalad lahti võetud , ning kuulas oma lahutamatut kaaslast , pika , päikesekiirtes särava antenniga raadiot . Mikk ja Anu küttisid temast kümne sammu kaugusel tee peal mingeid väledaid mardikaid . Tulija oli Inna . Naine lehvitas Kaarlile õige kaugelt kätt . Lähenedes muutus külalise samm aina lühemaks ning ta vaatas ühtelugu ringi . Kaarel keeras raadio kinni ja ajas enda kivilt püsti . " Tere ! " püüdis tulija talle hästi koduselt mõjuda . " Kui meeldiv pilt : isa oma armastatud laste seltsis . " " Tiit tuleb varsti emaga , " vastas Kaarel jahedalt . Inna oli huuli ja ripsmeid värvinud , pisut lauge sinistanud , ja nähtavasti polnud ka puna tema lopsakatel põskedel päris eht . Naist ümbritses kaunikesti tuntav kannikeselõhn . " Näete , ma tõin teile tänaõhtuse ajalehe . " Inna naeratas malbelt , ja kohendas graatsilise liigutusega õlgadele langevaid ruskeid juukseid . " Kulub ära . " " Ma ei tea , kas te suudate mind mõista ? Teie kui mees ... Sest teile meeldivat ju Roosi ... Nii et mina olen teile võib-olla ebasümpaatne ... Kas ma ... " " Rääkige edasi ... Või teate , istuge siia ! " Kaarel laotas kingitud ajalehe kivile ja istus ise teepervele , meeter maad Innast laste poole . " Asi on selles , et me oleme Jaaniga kogu aeg salaja kohtunud ... ja koos olnud . Paljugi mis Jaan lubab , aga ta ei saa ilma minuta ... Te ju mõistate mind . Aga vaadake , nüüd ma tean ka , et Roosi on hakanud Jaani rohkem hoidma , on püüdnud teda , noh ... rahuldada , eks ole . Ta on Jaani pärast kümme korda soengut vahetanud , juukseid ja kõike muud värvinud . Mul on teada , et ta võitleb oma õnne eest ... Teate , ta on isegi rohkem lugema hakanud . Aga mis peamine : ta teeb kõik , mis suudab , et oma äia silmis ja üldse Koovitaja tänaval heas kirjas seista . Selleks räägib ta Artur Sadalale kõik ära , sentimentaalitseb , nutab ja ähvardab ennast koos pojaga ära tappa ja muud seesugust . Seda kõike arvestusega , et Artur Sadala armastab väikest Pärti , ja eks meestele ju meeldib kui neid nii-öelda silitatakse . Aga sellepärast ma siia uluma ei tulnud !... " Kaarel ajas silmad küsivalt pärani . " Asi on selles , " ütles Inna , sügavalt sisse hingates , " et veidi enam kui aasta eest hakkas Roosi tahtma Jaanilt teist last . Ja Jaan , nõrguke nagu ta teil on , andis järele ... See oli esimene kord , kus ta enne minuga nõu ei pidanud . Ta ei näidanud midagi välja ! Alles siis , kui Roosil rasedus iseenesest katkes , tuli ta minu rinnale nutma . " " Roosi pole sellest löögist siiani toibunud . Ja mõned arstid ei soovita Nõmme elanikel enam üldse sünnitada , sest tollest surnuaiatagusest tehasest olla midagi välja lekkinud ... " " Ja ometi nad ootavad ! " " Mida ? " " Nüüd Jaan ütles ! " karjus Inna . " Jaan on igavene ... Ta on alatu ! Tal puudub elementaarne südametunnistus ! Mina pidin alati aborti tegema , sest Jaan oli algul nagu ikka nõus , aga pärast ... Jaan kavatseb minuga kõik ära lõpetada ... Aga ta ei saa , mina tean , et ta ei saa !... Ja see pole ainult tema otsustada . Ei , ma teen kõik , et Roosi ka seda last ilmale ei tooks . Ma vannun seda ! Teie olete tunnistaja ... Oh , kui alatu võib üks inimene olla ! " " Mitmes kuu neil on ? " küsis Kaarel mõne aja pärast mõtlikult . " Mitmes ? Ja see on kõik , mis teil ... teil mulle öelda on ? " Kaarel kehitas õlgu : " Ma ei tea ... Mida te siis ootasite ? " " Ma ju armastan teda ! Ja Jaan armastab mind ! " kisendas Inna ja hüppas püsti . " Ja hoidke oma silmad hästi lahti : õnnetus ei hüüa tulles ! " Raevukalt pööras ta minema ning tormas otsejoones mängivate laste peale . Kaarel oli välkkiirelt jalul . Inna jooksis Anu ja Miku vahelt läbi , aina edasi , kadudes viimaks kadastiku varju . " Kes tahab traktorit vaatama minna ? " küsis Kaarel laste seltsi astudes . Kaarel tõstis Anu sinise " Belarussi " rooli taha , kuna Mikk , kes oli oma istumise juba traktoril ära istunud , jooksis põlluserva pidi tagasi suvila juurde , mahaunustatud mänguautot tooma . Kaarel näitas ka tütrele , kuidas tõeline traktorist tööd teeb , kuidas ta kange tõmbab ja lükkab , kuidas ta rooliratast keerab . Ja sealt , traktori istmelt kõrge rannavalli serval oli ju imetore vaade õhtupäikeses sätendavale merele ! Lõpuks pidi Kaarel ka Anule natuke traktorit õõtsutama : ette- taha , ette-taha . Ning siis lõgistas tütar kõiki hoobasid juba omapäi , ja Kaarel võis taskust Inna toodud ajalehe välja koukida . Äkki kostis traktorilt mingi terav " tõks ! " Kaarel tõstis kähku pilgu ... ja nägi , kuidas suur masin , väike kangestunud Anu üleval pukis , liigub väga aeglaselt nõlvast alla järsaku poole . " Anu ! " Kaarel viskas ajalehe maha ja hüppas traktori haake-seadmele . Ta haaras tütrel ümbert kinni ja püüdis teda kangide vahelt välja kiskuda . Ent Anu vasak jalg oli sokkipidi millegi vahele jäänud . Kaarel küünitas seda vabastama : " Lase ! " Samal hetkel kostis eestpoolt järsk raksatus , ja Kaarel oleks peaaegu tasakaalu kaotanud ... Traktor seisis , esirattad risti sõidusuunaga . Nuuksuvat tütart tagasi mäele tassides tundis Kaarel kohutavat väsimust . " Ei ole midagi , ei ole midagi ... Saimegi natuke sõita ... " paitas ta tütre linalakka pead ja mõtles ise : " Nüüd oli siis Anu kord ! " Jälle meenus talle , kuidas nad Anu ja Mikuga läksid möödunud sügisel prügimägede taha , vanale taluasemele kuldvitsu murdma , ja kuidas nad siis järsku Miku ära kaotasid . Kogu aeg oli poiss Anu kõrval kõndinud , ja äkki polnud teda enam kusagil . Ta jooksis , Anu kukil , ringi ja hüüdis aina : " Mikk ! Mikk ! " Nad otsisid koguni baraki juurest , küsisid maja ees istuvalt joodikult , aga too oskas ainult lollakalt naerda . Kui nad mahajäetud tallu tagasi tulid , sattus Kaarli pilk korraga sirelipõõsas vedelevale suurele külmikulogule . Seal sees istuski nende Mikk , rusikad marraskile taotud , ja nuttis . Kaarel kummardus , korjas ennist mahapillatud ajalehe üles ja asus seda hajameelselt kokku voltima . Samas kuuldus talu poolt kõrget naisehäält : " Teile on tee-le-foon ! " Perenaine oli põlluveerele jooksnud . Kaarel jättis Anule-Mikule karmi korralduse traktorist eemale hoida ning kiirustas perenaisele järele . Vana tüüpi mustast bakeliidist telefon ootas Kaarlit talu elutoas koltunud pitslinaga lauakesel . " Miina isa räägib , " kostis kauge , aga selge hääl . " Miina asus Tiiduga just praegu teele . Ega teil seal midagi juhtunud ei ole ? Mul käis natukese aja eest südamest piste läbi ... " " Ei ole ! Kõik on jumala korras ! " hüüdis Kaarel vastuseks . " Jumal tänatud ! Vaata hoolega laste järele ! " Kõnest tekkinud pahaendelisuse vari saatis Kaarlit kuni taluväravani , kust ta jälle Mikku ja Anu näha võis . " Noh , lähme nüüd emale ja Tiidule vastu , " ütles Kaarel põlluserval ootavatele lastele ja võttis nad käe otsa . Kui suure maanteeni , mida mööda buss sõidab , oli jäänud veel kolmveerand kilomeetrit , märkasid kõik kolm peaaegu ühekorraga ema tuttavat sinirohelist kevadmantlit . Aga Miina ei tulnudki ainult Tiiduga : Tiidu käru lükkas mees , kes osutus Paaveliks . " Lõpuks ometi ! " hüüatas Kaarel , niipea kui vahemaa oli parajaks kahanenud . " Me saime projekti üle anda ! " hõiskas Miina vastu . " Ja tead , kuidas meil vedas ! Tõmmu tõi meid ära . Kujutad sa ette , ka tema äial on Tikaneemes suvila . " " Aianduskooperatiivis , " täpsustas Paavel , ulatades Kaarlile paberisse keeratud lühikese kaelaga tüseda pudeli . " Tõmmul on teist kuud rattad all . " " Pole viga , meil on see-eest hulk jalgu all , " pilgutas Kaarel sõbrale silma , kelle süüdlaslik vaade lausa nõudis lohutust . Kokkulangenud samblikuhalli võrgukuuri juures põigati Paaveli soovil korraks päris vee äärde , kus Mikk hakkas kohe liivast lossi ehitama , Anu ja Tiit aga " kalliskive " otsima . Suured inimesed rääkisid lastest . " Helena ! " Astra hüüdjahääl lajatab käskivamalt kui soovitud . Noor naine pöördub . Seisab ujedana provintsi lastepargis , Helena jõnglased lõgistavad ja kääksutavad karusselle ja kiikesid . Nood allameetrised väänkaelad ja masuurikad saadavad kasvatajaid nii pikalt ja laialt , et need leiavad vaevu tagasiteed , teab Astra . Kuidas küll vagur Helena nad lasteaeda tagasi käsutab ? Astra näeb juba kaugelt , kui silmapaistvalt õiged on muiglevad kuulujutud , mida paljundatakse väikelinna uuskodanluse teadeteagentuuris . Mõelda , näitlejaproua ja tema uhke tütar , kes oli koolis kõik-viieline ja puha ja nüüd ... Helena on nüüd oluliselt kosunud . Vistrikunuhtlus tema ninaotsal võidutseb taas . Ta astub Astrale vastu mõõdetud pardikesesammul ja naeratab laialt . Astra ei saa jätta mõõtmata ilusa Helena keskkohta . Helena õhetab ja naeratab veel laiemalt , naeratus puhitab reetlikult tursunud silmaaluseid . Astra teab : kui ta nüüd kohe otse ja taktitundeta ei küsi , ei jutusta Helena endast midagi . " Helena , siis sinuga ongi sedasi ! " hõiskab ta rõõmsalt . Jah , muidugi , nii ei sobi ka vaikimist peljates tere asemel kärada ... " Kust sa...see...ma...on küll niimoodi . " Tüdrukud seisavad vastamisi . Helena häbeneb naljakalt oma " vahelejäämist " . Astra kiidab paljusõnaliselt sõbratari väljanägemist ja tunneb erutavat iiveldust . " Plass lugu , et sa minust ette jõuad , va plika ! " õiendab Astra . Võibolla on nad isegi romantilised . Astra haarab Helena lapseootusest , et omaenese rasedusest lobiseda . " Tunnen end lunastatuna ! " seletab tüdruk , närviliselt Helena kahvatul näol viiveldes . " Mõtle , nad saavad koos mängida , " innustab Astra Helenat . Helena lasteaiatagused rühmalapsed tülitsevad karusselli pärast : mine sa perse , tead , igavene inter ! ; mina sõidan enne , mul töötab isa Soomes ! Helena muigab väsinult , Astra lõpetab unelmad enese ja Helena koos mängivatest lastest . Naine , kes on oma kodulinna maha jätnud , peab leppima , et tema lastel on teine kodulinn , tema laste mängukaaslaste emad ei ole tema enese mängukaaslased . " Hakkavad koos mere ääres mängima , suviti oleme ju kindlasti kodus ... " Helena vaatab Astra varbaid : " Juba mitu kuud tagasi pandi randa sildid üles . Ma ei usu , et seal keegi mängima hakkab . " " Sildid ? " " Ujumine keelatud , vesi reostatud . " Astra unustab juhmistunud pilgu Helena kõhukesele , tal läheb süda väga pahaks . Helena tegi seksi . Oli seda juba mõnda aega teinud , sest Helena ootas täisvereliselt sellilt last . Kuidas Helena sellele mehele andus ? Silmad kinni , hääletult ? Helena oli Astrale olnud maaliliselt seksitu . Nii puutumatu ja ihukauge . Tüdrukutel polnud omavahel naistejutte lobiseda . Helena " käimised " olid eakohased , suudlustepiirilised . Astral ei sobinud sõbratarile oma suurekssaamisest lobiseda , see oli tobe Helena vaguruse kõrval . Astra ei tohtinud ses seltskonnas oma keevalisust isegi sõnades kirjeldada . Kunagistes tegudes , mis neid Helenaga teineteisest lahku ehmatasid , oli ta seda ülemääragi teinud . Astra tahtnuks väikese Helenaga olla puhtam ja parem . Teadnuks ta vaid , millised raamid on Helena kõlblusel . Astrat kammitses Helena sissepoolsus . Helena ei teinud Astra inetuste peale etteheiteid , seisukohti üldistusteks sõnastada võinuks ta ometi . Astra kartis , et Helena on millestki vaikima ehmatatud . Frigiidseks ilmselt ka . Millest küll ... Tutvumistuhinas oli vaid lähedusihast pakitsev Astra avameelitsevaks muutunud . Õlg õla kõrval kasvamine lahustas Helena pihtimisvalmiduse hoopis . Kui tal üldse midagi pihtida oligi . Vaadates tagantjärele , teisest linnast , Helena ja enese ühisele murdeeale , tõdes Astra , et oli kippunud mitmeid helena-aastaid iseendaga sisustama . Otsekui Helena enesele pidamiseks , oli Astra üritanud oma plikapatte Helenalegi sobitada . Paraku sobis Astra pahelisus pigem Helena austajaile . Astra ei osanud end talitseda ning pages löödult Helena teelt . Kui mahe olnuks teada , et Helena tundis temast vähemalt puudust . Kedagi polnud seda ütlemas . Külm ja väärikas naine üsnagi soolise mehe kõrval . Seal ta nüüd oli ! Niisugust meest lausa pidi tahtma . Ehk sulas Helenagi ? Kes räägiks ? Helena oli klassikaliselt ilus . Seisis koos kõrgist naiselikkusest ja ärapuutumindlusest . Alati mingi kaitsetuse ja üksinduse nukrameelsus , mida varjas jäiga selja ja pingutatud naeru taha . Helena riietus efektselt ja vaimukalt , kuid eitas käitumisega kogu väljakutset . Ta justkui ei tundnud oma ilust rõõmu , vaid võitles sellega . Astra harjus aegamisi Helena jäikusega . Sellest võis ju soovi korral välja lugeda midagi tšehhovlikku . Kahtlemata võis jäikusest ka tüdineda ja jalga lasta . Astra poleks sõbratari kõrki poosi tema ideaalilähedasest isikust eraldanudki , kui see poleks Astra vanemaid ärritanud . Vanemad nõudsid tütre sõbrataridelt karjuvat austust ja kuuletumist Astra isa teaduskraadile . Kniksutegemist polnud Helenal kuskilt võtta . Ja Astra isa näis pahandavat silmnähtavus , et Helena oli tema tütrest ilusam , ilusam , ilusam . Astra ema pahutses samal ajal paradoksaalse ebaõigluse pärast : tema pidi oma last pidevalt kontrollima ja hukkamineku küüsist päästma , Helena lennukas ema oma vagurat iludust mitte iial . Helenal oli klaar nägu , ripsmed ulatumas otsaette , juuksed kui imel . Ta raatsis üksinda koju , kööki süveneda . Loobuda imetlusest , ahvatlustest . Helena endassetõmbumist ei saanud laus- ettevõtmatuseks nimetada . Miski suur ja ülev kaitses Helenat nooruslike proovimiste ja eneserikkumiste eest . Helena ei näinud märkavatki , et võiks meestele meeldida . Pidudel ei taibanud tüdruk õieti lõbutsedagi : istus kangel seljal , ninaots kõigutamatult püsti . Nagu tundnuks vastumeelsust lusti vastu , mis seltskonna kokku tõi . Ei flirtinud , ei joonud , ei lasknud end mõõdukaltki kabistada . Oli . Tekitas vabaksmöllajates ebamugavust . Langetas laud . Astra teadis tüdrukuid , kes võisid helenalikult loobuda teismeliseavastuste tervistkahjustavast osast . Kuid kui teistel õnnestus see vargsi , siis Helena masendas kaaslasi oma ninakusega . Võimalik , et ta ei tundnudki üldisest elu- uurimisest tülgastust , kuid tema teisititoimimine hakkas silma . Helena ise hakkas silma . " Kas ma tohin sulle valada ? " küsis mõni vastsündinud džentelmen Helenale pudeli kannul lähenedes . Helena raputas pead ja sundis huuled kriipsnaeratuseks . " Sa ei ole ju üldse joonud ! " ahhetas noor peremees uskumatult . Helena langetas pea enda ümber kohkunud meluvaikuses . " Palun tantsima , " lähenes mõni teine verisulis elumees . Helena asetas talle kombekalt käe õlale ja ulatas teise käe õhus ühendamiseks . Emblevad tantsijad võõrastasid Helena väljasirutatud paremat kätt . Helena tantsitaja püüded pulkjat plikakeha enese vastas pehmeks kiibitseda jäid tulutuks . " Nagu kohev roosa südametunnistus , " ürises rüütel , kes Helena istuma vabastas ja Astra järele haaras . Helena ohjeldas endaga ka poisisorti ja tulist Astrat . Astra oli nende kõrvuti suurekssaamises väravavaht ja kesktormaja , kes tahtis kõike proovida ja - võimalikult kähku . Helena käitus varumängijana , kes tegi Astra sõgedusi näpuotsaga kaasa , et siis võõras pall häbelikult tagasi anda ja ükskõikselt endasse tõmbuda . Astra virutas isa tagant sigarette , et neid Helenaga salakesi põõsas pahvida . Juhtus , et ühine vandeseltslaslik pätitegemine veini limpsimise näol tundus isegi Helenale lõbus . Tüütu pahareti tunne ei jätnud aga Astrat . " Jäta mulle üks sigaret , võibolla ma teeksin selle õhtul ära , " küsis Helena mõnikord . Otsekui ... tõepoolest , nagu Astra meeleheaks . Tema " võibolla " oli ülimalt tinglik , sest Astra võis soovi korral sellesama sigareti veel nädalate pärast tagasi saada . Astra huvi pärast lõnkusid tüdrukud poiste seltskonnas . Astra edevus vajas tunnistajaid . Ometi ei tulnud Helena mõttelegi üksi midagi sellist teha . Üksildane Helena mõne ilusa poisi akna all ratta seljas peibutamas ? No andke andeks ! Uhket Helenat täitis kaasasündinud kõlblus . Ta ei tahtnud katsetada ega enda arvel huligaanitseda . Pigem paistis steriilselt provintsitänavail silma ja püsis seltsimatuna . Kui mõne enesekindla hoiakuga isiksusega vesteldes ärapuutumind - mulje haihtub , siis Helenaga seda ei juhtunud . Tema sõbralik sisemus ei pääsenud läbi sõnaahtruse mõjule . Helena oli kodus soe , vastutulelik ja leebe , teadis Astra . Ta lihtsalt ei osanud sooja väljapoole paista . Keegi ei osanud arvata , et just menukas näitlejannast ema võibki tütre erakuks kapseldada . Helena pool oli keegi kodus ainult siis , kui Helena oli . Ja ta oli seal alati . Helena viivles ihuüksi toast tuppa . Jootis lavale , ema jalge ette viidud lilli . Pani ema riided kappi . Istus tundide pikku akna all , meri klaasi taga , ja kudus süvenenult . Astra hasartne tuppatorm kippus ikka kohmetuma , leides sõbratari hiirvaikselt mustreid nikerdamas , pedantne pats õlal leebimas . " Mina küll ei saa ilma muusikata olla , " kaebas Astra , " masendus tuleb peale . Mul peab raadio läheduses sumisema . Et ma kuuleksin : maailm on olemas . " Ja Helena pani kuulekalt " Laid Backi " mängima . Surus oma käsitöö korvi ja oli Astra anastuseks valmis . Astra õõtsus " Sunshine Reggae " saatel mööda tuba . " Mõelda , meie koolis saab ikka pulli , " seletas tatsuv Astra . " Üks paksuke furduu läks kogu kevade järjest paksemaks . Terve kool jõmises targasti , Ainult õpetajad vahtisid lakke ja aknast välja , sest plika pidi ju kaheksanda klassi ära lõpetama ! Ha-ha-haal Sansain , sansain regee-ee ... Pärast kirjandi kirjutamist viidi lapsuke sünnitama !... Kill , ai'm stonge-e-e . Ja matemaatikaeksamiks oli tagasi . Pedagoogiline kollektiiv räägib praegugi surmtõsiselt pimesooleoperatsioonist . " Astral oli hirm , et Helena igatseb oma lõngakorvi järele , Astra kartis vaikust . Astral oli hea meel Helena lõbustatult kohkunud näost . Astra heitis end Helena kõrvale vabasse poosi : " Oli selline vaikne ja silmapaistmatu nett . Küll mul hakkas endast hale - mina olen kuttidega vaevalt suudelnud , räägitakse aga sellest , mihuke pöörane elumutt ma olen . Mõni teine saab kahe eksami vahel tite ja õpsidki ei köhi ! " " Eks kooliõed ole kadedad , et sa poistele meeldid , " lohutas Helena vastutulelikult , endal põlved pingsalt koos . " Meeldin või ? " elustus Astra . High society , high society world , high society , high society girl ... " Kuula , mis pada see makk ajab . Helena , sina küll ei ole mingi " hai sösaieti " tüdruk , " pahvatas Astra . " Sa oled nii stiilselt retro ... Sa oled nagu ... aadlipreili . Unistad aknal ilusast printsist , loed mahedaid raamatuid ja laulad õrna häälega . Ühel päeval saab sinust märkamatult , ilma kärata aadlidaam ja sa võid oma kuningaks saanud printsile kogu maailma headuse nimel vanduda , et sa pole ainsatki pahandust teinud . " " Oh , mu prints teaks ju , et sina oled mu sõbratar , " nentis Helena . Astra sai rabatud . Sedasi siis ... Helena ei pidanud teda ikkagi paremaks , kui ta oli . Mõte , tule tagasi , tule ja lase Astral sundimatult edasi padrata , et Helena ei tabaks Astra kohmetust ... " Sa oled nagu suur eksitus , " vadistas Astra . " Sinu moodi kõrgemat sorti rahvas läks või viidi Eestist mitukümmend aastat tagasi ära . Nüüd näidatakse sihukesi hõrke tüüpe läänes ja Paradiisis . " " Sinu isa on ju ometi teadlane ja pedagoog , see näitab , et paremaid geene unustati ikka Eestisse ka , " lohutas Helena . " Kus need geenid , kohalikud vaimuisad peavad palju rohkem päid pulgastama kui teised , andekad , " kaebas Astra . " Mina ei usu , et siia midagi väärtuslikku ripakile jäi . Ja sina oled siiski nagu teisest ilmast . " Helena roosatas leebelt . Helena leebusel olid siiski piirid . Astra õppis neid oma häbematusega tundma . Astra kui vanema sõbratari murdeiga tallas Helena neiupõlvel . Astra ei osanud sigaduseks pidada küll tõsiasja , et Helena ruuget patsi pidi suurteelu inetustesse lohistas . Helenal ju ei piisanud sõnakust Astra tõrjumiseks . Sigadus vaatas Astrale hiljem vastu . Vaatas Helena kurvil silmil ja nutuseil viisakusnaeratusil . Astral , sel poisiselt energilisel , oli annet ja hoolimatust lõhkuda Helena romantilisi suhteid , mängida Helena kõrval musta ahvatlust , kes tõmbas ihuliselt ligi Helena steriilselt peetud poisse . Võibolla küll säästis Astra sel moel Helenat räpaka saatusesõrmena neid poisse liiga valusalt tundma õppimast . Poisid olid ju liiga noored , liiga kukelikud . Riistad , mille külge olid mehed alles kasvamata . Helena malbus ohjeldas poissjõmpsikate asjaarmastajalikku täkulisust , tekitas neis rüütellikkust ja kaitset . Seda hoogsamalt vallandus vahenditus Helena selja taga . Astral oli meelas nägu ja Helenast küpsem tegu . Astra flirtis ja lobises ladusalt . Nii juhtuski , et üle-küla-poiss Gert , kes Helena ümber keerles , aitas Astra Helena-vastasele häbematusele . Häbematus , mis tähendas füüsilist Helena-nimbusest vabaks amelemist . Helena teadis muidugi , mismoodi väljendus Astra emane loomus meeste puhul . Enne Gerdi ilmumist nende mõlema ellu oli Helena seda " poistes käies " näinud . Tänavatel vigurdamistel ja olenguil sulatas Astra ikka mõne jorsi enda ümber , Helena talus plikaliku vaprusega teise jorsi lähenemisi . Võimalik , et tokai- vinesed poisid arvestasid neil puhkudel tubadesse paardumisega . Võimalik , et koos mõne teise tüdrukuga oleks Astragi tahtnud jorssidega kaksindusse jääda , et aluspesuni mürgeldada ja pooltegusalt kindlaks teha , mis mesti jorsiga tegemist . Kuid Helena seltsis ei tulnud selline nigulemine kõne alla . Astra ei tahtnud Helenale ebameeldiv olla ega sõbratari ka lausa rikkuda . Astra tundis Helena suhtes isegi teatavat mehelikku tugevamatunnet . Koosmöllamiste harvadel õhtutel Helenat kellegagi suudlemas nähes leidis Astra eneses vaheldumas vanema venna ja ... armukadeda sõbra tundepuhanguid . Ometi lootis Astra Helena elustumisele . See olnuks vähemalt põhjus avameelselt lobiseda . Vanemavennalik Astra oli pärast Helenaga koos kasvatud armsaid aastaid asunud siiski nende suhet lõhkuma . Mõistus lohutas võimalikkusega , et kõrvalhüpped ei saa Helenale teatavaks . Süda valutas kui algajal abielurikkujal . Helena malbe süütuse tõttu ei taibanud Astra mõeldagi , et võib Helena poisiga semmides sõbratari neitsiuhkust haavata . Helena pärisosa ta ju ei puutunud , pakkus poisi silmis Helenale vaid räpakat kontrasti . Gert käis väljas ja tantsimas endiselt koos Helenaga . Ainult Helenaga . Astrat varitses ja saatis salaja . Astra ei taibanud , mida ootas noormees tüdrukult , kelle seltskonda häbenes . Vanema tüdruku pealehakkamist ... Gert ei rünnanud . Järgnes Astrale vaikides , valis nurgataguseid teid . Kui Astra end emases edevuses Gerdi poole küünitas , haaras too küll lootusrikkalt temast ning suudles ... kirjeldamatu saamatusega . Eluvennaoreooli kohta ehmatavalt algeliste võtetega andis Gert Astrale tahes-tahtmata piinliku ülevaate Helena vahekorrast võluva , platoonilise südamepoisiga . Oh aeg , kui ... mitte midagi Helena esinduspubekas oli . Kui väikese hinge ja suutlikkusega . Veendunud Gerdi algelisuses , tüdines Astra tema varikiimlevast eskordist . " Mis sa selle Gerdiga mängid ? " söandas Helena Astralt lõpuks oma häbistatud õnnetuses küsida . Astra mäletas veel aastaid hiljem teolt tabatud lurjuse õudustunnet . Ehmatust , et talle korda minematu , piinlik suhtejama oli Helenale teada . Muidugi oli see Gert ise , kes Helenale Astrat ninale viskas , kes Astraga Helena ees oma haiglast meheuhkusepainet upitas . Astra tahtnuks teada , millises valguses , kuid Helena kaame neitsinägu ei lasknud uudishimutseda . Videovenna korter jäi teisele poole kui Maie maja , ent asus siiski kesklinna lähistel , mitte mõnes uues ja kauges elamurajoonis . Videovend oli nooruses olnud balletitantsija , pealegi andekas , aga oli armastanud viina võtta . Ise ta meenutas , et purjus peaga oli küll tore hüpata , sest endal tundus , nagu lendaksid kaunilt ja kõrgele , aga maandumisel tekkis raskusi , sest jalad ei tahtnud hästi kanda ja vägisi kippusid istuli kukkuma . Temal oligi seda ühel etendusel mitu korda juhtunud , enne kui ta lõplikult vallandati . Joomine oli tal ilmselt pärilik , sest Videovend oli kuulsa naisnäitleja poeg , kes oli joomatõvesse surnud . Pärast teatrilt töötas Videovend repetiitorina ning esines kabareedes , kuni teda enam sinnagi ei võetud . Sellest peale tegeles ta sekundaarse tooraine kogumisega . Elulaadilt oli ta midagi hipi ja punkari vahepeaIset , ehkki juba üsna eakas . Tema juures käis alati palju rahvast ja sinna võis minna , millal tahes . Tõsi , publiku tase oli hakanud viimastel aastatel alla käima , seal oli juba rohkem paadialuseid kui vaimuinimesi . Kunagi oli olnud vastupidi . Õieti pidas Videovend peenemat sorti punkrit , mida ta ise nimetas salongiks . Viis aastat tagasi oli teda koguni tahetud ebasotsiaalse eluviisi pärast kohtu alla anda , aga siis algas perestroika ning isikuvabadus ja inimõigused ilmusid iga uue partei programmi . Kohalik piirkonnavolinik , kes seni oli Videovenda kõige agaramalt kimbutanud , asutas majavalitsuse juurde vene demokraatide rakukese ning ei tundnud Videovenna vastu enam raasugi huvi . Oma hüüdnime oli Videovend saanud sellest , et oli ühena esimestest oma ringkonnas soetanud videomagnetofoni . See oli juhtunud veel tollal , kui ta teatris tantsis ja välismaal gastrollidel käis . Selle makiga oli ka Eff oma elu esimest seksfilmi vaadanud . Makk oli hirmus vana ja primitiivne . Videovend ise vahel naeris , et tema aparaati tuleb vedruga üles keerata nagu grammofoni , või väitis selle olevat lampvastuvõtja . Eff seisatas maja ees . Ta oli kohal . Üks aken oli valla , sees mängis raadio . Parajasti lõppes mingi muusikapala . Diktor teadustas . Eff oli sageli imetlenud kuidas diktorid ütlevad näiteks << allegro >> või << adagio >> - kui tõsiselt ja asjatundlikult nad seda teevad . Nagu suured muusikateoreetikud . Kas nad ise ka aru said , mida need sõnad tähendasid ? Palju diktorid üldse olid kohustatud aru saama , mida räägivad ? See oli eestiaegne maja , laia ning järsu trepiga . Eff läks jalgsi , sest vintispäi kartis ta hirmsasti lifti kinni jääda . Esimesel korrusel kostis ühe ukse tagant hääli . Mees- ja naishääl sõimlesid . Eff läks nobedalt edasi , nagu kartes , et sõnasõda võib päris lööminguks paisuda . Neljandal korrusel ta peatus , et hinge tõmmata . Lõhnas hiiresita ja kassikuse järgi . Imelik kooslus , mõttes Eff , ja rõõmustas , et suudab veel tähelepanekuid teha . Järsku ta tardus - kusagilt alt , kust ta oli äsja möödunud ja sõimlemist kuulnud , kostis nüüd röökimist , seejärel kiljumist ja siis jälle röökimist . Uks paiskus lahti ja hääled kostsid selgesti koridori . << Ma löön su , litsi , maha , siis sa püsid vähemasti kodus , >> karjus mehebass . Ning nagu ta sõnade kinnituseks kõlasid kohe heledad plaksud , millele järgnes veel heledam ulgumine . Siis virutati uks kinni . Eff väristas pead ja ronis edasi . Videovenna korteri uksel numbrit ei olnud , see oli kas lahti tulnud või maha kistud , kruviaugud olid igatahes näha . Numbri asemele oli kriidiga kirjutatud << 12 >> . Ka kella polnud - selle juhtmed tolknesid seina seest . Eff koputas igaks juhuks ja astus sisse . Videovend elas suures korteris , kus oli koos teenijakambriga kuus tuba . Säärasele luksuslikule elamispinnale oli ta sattunud sel kombel , et elas mõnd aega kokku vanema lesknaisega , kellele korter kuulus . Too oli aga stagnaaja lõppedes kuhugi ära kadunud ega polnud siiani välja ilmunud . Videovend ei teinud sellest numbrit ja kuigi ta polnud siia sisse kirjutatud , elas rahumeeli edasi ja maksis vahetevahel koguni üüri . Korteris oli hiiglaslik esik , kust mõned külalised vahel kaugemale ei jõudnudki . Seda enam , et siin seisid vitstest punutud aialaud ja korvtoolid . Videovend tuli Effile ise vastu . Tal olid kitsad silmad , nasaalne hääl ja karvased sussid jalas . Ta paistis Effi nähes rõõmustavat . << Ma mõtlesin , et sa oled juba surnud või emigreerunud , >> ütles ta külalise kätt raputades . << Täna on palju rahvast , >> teatas ta . << Suur õhtu . >> Rahvast oli tõepoolest ohtralt . Diivanil istus pikk ja blond plika , kes pidevalt korrutas , et tema läheb ainult miljonärile . Ta oli väga noor , mitte just väga arukas ja pisut lihav , seepärast kutsuti teda Broileriks . Tal olid nii suured kõrvarõngad , et sealt oleksid võinud dresseeritud rotid läbi hüpata . Seljas kandis ta sitskleiti patšokkidega . Üks patšokk oli lahti tulnud ja tolknes nüüd Broileri käsivarrel nagu rätsepa nõelapadi või mingi kentsakas puuseen . Broileri lootusi näis üles kütvat ta kõrval losutav lääge härrasmees , kes oli ilmselt välismaalt ja piisavalt purjus , et mitte aru saada , kus ja kellega ta viibib . Eff kõndis ja kuulatas . Kaks meest vaidlesid , kelle nägu on praegune riigijuht rohkem , kas enda paksuks söönud rebase või buldogi ? Vaidlejateks olid endine dissident , praegune parajuslane Paul , kes eksalteerituna muutus pudikeelseks , ja endine poksija , nüüdne luuletaja Raul . << Tõe- poolest , >> mõtles Eff esiteks . << Täitsa nagu paksuks söönud rebane . Aga teiselt poolt , >> leidis ta järgmisel hetkel , << buldog mis buldog , võta või jäta . >> Aga Paul ja Raul ei piirdunud riigijuhi füsiognoomiaga ning vaidlesid edasi , kas Lääs võtab meetmed tarvitusele või ei , ja kui võtab , siis kes , kus ja millal ? Paul ütles , et võtab ning et seda teeb Ameerika . Raul arvas , et ei , ja kui , siis ainult Saksamaa . Kuna mingeid konkreetseid argumente kummalgi polnud , siis kaldus vaidlus sellele , kelle infoallikad on prestiižikamad . Ilmnes , et Pauli andmed pärinesid USA Kongressist , Rauli omad aga Saksa Bundestagist . << Ah , mida see sakslane Eesti asjadest hoolib , >> lõi Paul käega . << Seitsesada aastat rõhusid meid . Vereimejad sihukesed , olgu nad neetud ! >> << Ja mida see ameeriklane Eesti asjadest üldse jagab ? Ta võib-olla ei teagi , et niisugune riik olemas on ! >> pani Raul vastu . << Muide , >> käis Paul välja trumbi . << Mu ema esimese mehe vend on senaator . >> << Ma sulle , kurat , virutan , >> ei lasknud Raul end isegi nii vägeva argumendiga nurka suruda . Nende kõrval istus pisike lõbus mees , kes oli Videovenna poole ilmselt juhuslikult sattunud . Ta paistis olevat õndsuse tipul , hõõrus mõnust käsi ja aina korrutas : << Küll ikka panevad ! On alles pullivennad ! Küll alles panevad ! >> Ta kaaslane , häguse pilguga mees , lips viltu , nina süldikaussi vajumas , muudkui ägas : << Nad arvavad , et ma olen selleks suuteline . Aga tegelikult ma ei ole seda . Minu peale ei saa midagi rajada . Sellest on vähe , et ma olen iseseisvalt omandanud hiina keele . Sellega ei saa ma veel minna ja hakata Hiina valitsusega kontakte looma . Kui piinlikku olukorda ma võin sattuda , kas te saate sellest aru ! >> Ja mees ägas jälle . << Ära kurvasta , >> ütles talle väike lõbus mees ning sosistas Effile usalduslikult kõrva : << Ta paneb jälle segast . Keegi ei ole kohustanud teda kuhugi sõitma ega midagi tegema . Ta ei pea Hiinaga kontakte sõlmima . Tal on lihtsalt luu1 . Ta tahab kasu tuua . Seda haigust esi- neb . Ärge pange tähele ! >> << Hiinaga on meil kontakte väga vaja , >> mõtles Eff . << Teiselt poolt , kui keegi pole sind volitanud , võib tõepoolest piinlikku olukorda sattuda . >> Ja ta läks edasi . Effile ei meeldinud pesemata nõud ja ülestegemata voodid . Videovenna korteris leidus mõlemaid piiramatus koguses . Ühtlasi heljus siin iselaadne lehk , mis tekib tavaliselt siis , kui tuhatoose pole pikka aega tühjendatud ning hulk inimesi on mitu päeva samas ruumis koos maganud , ilma et oleks vahepeal duši all käinud . Tegelikult oli see tüüpiline punkrihais , aga et Videovenna korter oli väga suur , siis oli lõhn mõnevõrra lahjendunud ja pettis ära . Kõige suuremas toas mängis makk . Effile tundus , et ta kuuleb läbi muusika imelikke perioodilisi kahinaid . << Kuule , sul on võimendusega midagi lahti , >> ütles ta Videovennale . << Ei , see on Sergei , >> vastas Videovend lihtsalt . Eff vaatas kõlarikastide taha ja tõepoolest - seal põrandal magaski Sergei , kõht paljas ja karvane , karvad ninast ja kõrvadestki tolknemas . Ta hingas kogu kehaga , mis tõusis ja vajus , nii et Sergei näis aeg-ajalt suuremaks paisuvat ja siis jälle vähemaks jäävat ning tõi iga paarikümne sekundi järel kuuldavale norsatuse . Effi juurde tuli vehkleja ( ta oli kunagi vehelnud Eesti koondises ) , kes vahel , kui tal pilt eest täitsa ära läks , nurka kuses ja keda sellepärast eriti ei armastatud . Sellele vaatamata oli ta viimase paari aastaga suure varanduse kokku ajanud . Tal öeldi olevat kolm välismaa autot ja kaks mikrobussi ning vanalinnas hiiglaslik korter . Vehkleja oli äsja tulnud välismaalt . << Tehku nad siin või tuhat perestroikat , välismaa on ikkagi välismaa , >> korrutas ta . << Tehku või Eesti Vabariik , välismaa , kurat , on ikka välismaa . >> << Kui ma Indias käisin ... >> luksatas Eff ja jutustas tuhande esimest korda , kui hästi ta talub kuumust Bombays . Vehkleja läks ekstaasi : << Jaa , kuumad mered , jaa , troopilised maad ... >> lällutas ta ning võttis pitsi viina . << Vehklemine hea , mitte-vehklemine halb , >> mõtles Eff binaarsetes opositsioonides ja jäi üksi . Korraga ta tundis , et keegi vaatab teda . Nii oligi . Ta tõstis pilgu ja nägi , et nahkpintsakus , turske , harjasjuuste ja tugevate põsesarnadega mees jõllitab teda . Ta meenutas Downi tõve illustrat- siooni psühhiaatriaõpikuis . << Ma kuulasin teie juttu pealt , >> teatas harjasjuus jõhkralt . << Paistab , et sa oled kõvasti reisinud vend . Jõle kõvasti reisinud vend . Aga kuidas sa said reisida ? Mõtle , isegi Indias oled sa käinud ! Aga mina tean . Tahad , ütlen ? Sina olid koputaja . Ainult koputajad said tollal sõita . Ükski õige eesti inimene ei saanud üldse kuhugi sõita . Ainult Pihkvasse või Odessasse . Välismaale sõitmine oli nuhi palk . See-eest praegu sõidavad õiged eesti inimesed , need , kes on sõitmise oma alanduste ja kannatustega ära teeninud . Kes on isamaa eest verd valanud ja tema pärast näguripäevi näinud . Aga sinusugused vereimejad ning ilatsejad , komsomolkused ja tallalakkujad - nende aeg on nüüd möödas . Teie ei sõida enam kuhugi . Teiega tehakse nüüd , näe , nõnda , >> Ja harjasjuus litsus pöidlaga vastu lauda , nagu tapaks mingit putukat . Harjasjuus tõmbas hinge , jõi viina ja jätkas . << Me veel näitame teile . Mina olen nüüdseks neli korda Ameerikas käinud ja varsti lähen jälle . Ma pean seal loenguid . Enda kannatustest ja Eesti kannatustest ka . Mind kutsutakse sinna . Saad aru , mölakas ? Mind kutsuvad õiged eesti inimesed . Sest nüüd on eesti inimeste aeg . Mind tahe- takse laias maailmas näha , mitte sinusuguseid ilatsejaid , kes seal ka nuhkimas käivad , nagu ma ei teaks . Mina hoiatan õigeid väliseestlasi sinusuguste komsomolkuste eest ja teen kõik , et te enam välismaale ei satuks . See on kindel nagu aamen kirikus . Nii et võid persse minna ! >> Harjasjuus naeris õelalt ja võidukalt . See oli juba liig , mis liig . Eff protesteeris . Ta ütles , et pole kunagi olnud muud kui komsomoli realiige , kes maksis oma maksu ega sõitnud kuhugi . Et ta ei astunud komsomoli ideelistel kaalutlustel , et sinna pidi astuma igaüks , kes tahtis kõrgkooli sisse saada . Et tema pole komsomolist mingit kasu lõiganud , seda lõikasid hoopis teised , ja nii edasi ja nii edasi . Ent harjasjuust see jutt ei veennud . Ta õieti ei kuulanudki seda . Tal olid tema veendumused ja ta tahtis kedagi sõimata . Nii ta ajas oma joru edasi , silmaklapid ees ja kõrvad lukus . Ta jõllitas Effi tigedalt : << Sa oled lits mees , >> ütles ta , << Sa oled üks kuradima lits mees . Ma õige istun sulle pähe . >> Ja ta hakkas ähvardavalt Effi poole tulema . Õnneks astus samal hetkel tuppa Videovend ning taltsutas harjasjuust , viies ta teise tuppa . << Järgmine kord , >> ähvardas too veel ukse vahelt . << Siis sa mu käest ei pääse ! >> << Äkki ma olen tõepoolest lits mees , >> mõtles Eff ükskõikselt . << Ma ei oska ju otsuseidki vastu võtta . >> Ta tahtis Maiele helistada ning vaatas otsivalt ringi - kus on telefon ? Lõpuks taipas ta minna hunniku juurde , mis koosnes vanadest telefoniraamatutest , märkmikest ja kõikvõimalikest sedelitest meeldetuletustega . Selle segaduse seest leidiski ta telefoniaparaadi . Maiet ei olnud kodus . Üks mees tuli Effi juurde ja ütles , et tema on stiihia . Teine kiitles : << Me elame imelisel ajastul . Kuu aja eest helises mul kodus telefon . Mingi ameeriklane küsis , kas mina olen see-ja-see . Valetasin , et olen jah . Nüüd tuli tema käest küllakutse San Franciscosse . >> Eff ei viitsinud vihastadagi . << Ei tegele poliitika ega äriga , isegi mitte litsindusega , kuid sõidab Ameerikasse ! >> mõtles ta ja vajus diivanile tukastama . Talle kangastus , kuidas mööda lipuvarrast ronib Pika Hermanni torni mandavoska , suur nagu lehm . Eff vaatas ahastuses ringi ja silmas eemal Kaljast , << Moribundi >> püstolkuulipilduja käes , ning brauninguga Vootelet . Eff tahtis neile hüüda , et nad ilge putuka alla tulistaks , aga hääl ei tulnud kurgust . Selle peale ta ärkas põgusalt ja nägi üllatusega , et eemal tantsivad Pingviin ja Raisakass . Kass ajas millegipärast Pingviinile käe kleidisaba alla ning too kiljus , et tema sukasilmad hakkavad jooksma . Siis ta sai aru , et need polegi Pingviin ja Raisakass , vaid hoopis Broiler ja välismaine härra . Eff sulges taas silmad . Ta ärkas uuesti sellest , et keegi raputas teda õlast . << Ma ei tegele poliitikaga ega äriga , >> kohmas Eff ja tõrjus käega segajat . Midagi pehmet vajus talle sülle . See oli Broiler , kes oli nähtavasti välismaalases pettunud , ning kutsus teda tantsima . Aga Eff ei viitsinud tantsida , vaid tahtis uuesti varjuderiiki vajuda . Ta ei teadnud , kaua ta seekord tukastas . Kui ta tõusis ja ringutas , siis ta tundis , et on surmväsinud . Eemal tantsis Broiler Videovennaga . Effi nähes jättis ta tantsu katki , kiskus kleidi seljast ja viskas selle Effile pähe . Eff seisis keset tuba nagu avatav monument , millelt hakatakse kohe katet eemaldama . Aeglaselt võttis Eff kleidi peast ja heitis suursuguse liigutusega Broilerile tagasi , kes tundus kleidita abitu , eba ja valge . Eff väljus öösse . Pikk päev oli seljataga , öö oli soe ja sume nagu Indias . << Kui ma Indias käisin ... >> luksatas Eff , aga jäi kohe vait , sest taipas , et räägib iseendaga . Midagi loksus , aga see polnud ookean , see loks tuli Effist enesest . << Mis sest vabariigist , >> mõtles Eff , << peaasi , et Maie juurde jõuaks . >> Selja tagant kostis järsku jubedat lõugamist , nagu karjuks imik , ainult kümme korda valjemini . Nagu uluks hunt verejanulise imiku häälega kuu poole - säärane kisa kaikus iidse Tallinna kohal . Need olid raisakassid , kes öö saabudes omavahel arveid õiendasid . Eff läks taas üle Toompea . Ta teadis , et tornis pole praegu lippu , pealegi oli pime . Ometi tundus talle , et midagi lehvib varda otsas - midagi tumedat , rasket ja ähvardavat . HEA JA HALB ELU " Mida nüüd mängida ? " mõtles hiirevend . Ta oli olnud juba lastekirjanik , samuti heategevuslik rahajagaja ning seikleja krokodillide maal . Ja kuigi talle meeldis üle kõige mängida head elu , ei tahtnud ta siiski kodus konutada . Juusturott nagi oma mehe näost , et too kavatseb jälle rändama minna , ja pahandas üliväga . Miks ta siis ei pidanud pahandama , kui Juustuhiirel oli kaks korda lõbus elu : esiteks sai ta maailma näha ja teiseks sai ta Juusturotile vaimustatult oma seiklustest rääkida ! Juusturott oleks tahtnud Juustuhiirele samuti rääkida , kuid mida sa räägid , kui iga uudisekröömike tuleb Juustuhiire enda suust . Seda ei sobinud ju enam tagasi rääkida . " Ma lähen nüüd mägedesse , " teatas Juustuhiir . " Pane mu ronimise asjad kokku . " Ent Juusturott ei pannud . Kuidas ta sai siis panna , kui oli otsustanud oma õiguse eest võidelda ! Ei saa ju nii , et Juustuhiir muudkui käib üksinda ja tema ootab oma meest kodus juustukoogi ja kohvipajaga . " Kallis , " ütles Juustuhiir pisut kannatamatult , " poolteist sekundit on juba möödas , aga sa pole veel pakkima hakanud . " Ent Juusturott ajas jalad harki , pani käed puusa ja ütles allasurutud rahulikkusega : " Huvitav . Miks sa mind kaasa ei võta ? Ma olen ju sinu abikaaslane . " Ja vaatas sealjuures väga abikaaslaslikult Juustuhiirele silma . Juustuhiir kohkus ära ja hüüdis varjamatu rõõmuga : " Tule ! Kahekesi on palju toredam matkata . Ma oleksin sind varemgi kutsunud , aga ma arvasin , et sa kardad ronida , sest alati kui , sa kõrgemale kribid , hakkab sul pea ringi käima . " Aga Juusturott ei teinud viimast lauset kuulma . Ta ütles : " Lähme ! " ja nad sõitsid üks-kaks-kolm lendava taldrikuga mägedesse ning Juusturott ei pakkinud ühtegi asja kaasa . JUUSTUROTI SÜDA Juustuhiir juhtis lendava taldriku mäejalamile , kus kasvas üks sajaharuline võõramaapuu , mille nime ta ei teadnud . Ta jättis Juusturoti puud imetlema ja hüüdis ruttu : " Mina ronin esimesena ! " Ja ootamata Juusturoti vastust , hakkas mäeseinast üles turnima . Ent Juusturott ei jäänud temast sammugi maha . Miks ta siis pidi maha jääma , kui oli sama vapper nagu Juustuhiir ja võis ka pärastpoole puud imetleda . Nad ronisid ja ronisid ja ronisid , kuni Juustuhiir ise tüdis ronimisest ära ja ütles : " Vaatame nüüd alla , siis näeme , kui kõrgel me oleme . " " Oih ! " ehmus Juusturott . " See võõramaapuu on väike nagu kass ! " Hiirevend vaatas hiireõele etteheitvalt otsa , et too oli nii tobeda võrdlusega välja tulnud . " Pea meeles , " piiksus ta õpetlikult , " kassid jätame alati mängust välja . Ja üldse oleks huvitavam , kui sa kaebaksid praegu peapööritust . " Ent hiireõde ei kaevanud . Miks ta siis pidi kaebama , kui tahtis ronida nii kõrgele , et alla vaadates poleks maad enam üldse näha . Ometi kord oli ta saanud kodunt välja ja juba käsib hiirevend tal hädaldada . " Kribime edasi , " ütles Juusturott kärsitult . " Ma tahan taevast käpaga katsuda . " Juustuhiirele ei meeldinud põrmugi Juusturoti südidus . Kui ta sellele nüüd kohe lõppu ei tee , hakkabki hiireõde teda kamandama , ja hiirevend ehk Juustuhiir teatas otsustavalt : " Rohkem me täna ei roni ! Nüüd sõidame lendava taldrikuga Hollandisse juustu sööma . " Ja sealjuures pildusid tema pisikesed piprasilmad kavalaid tulitäppe . Miks nad siis ei pidanud pilduma , kui niiviisi sai hiirevend mängu juhtimise jälle enda kätte . Ta ütles oma abikaaslasele kahetseva viisakusega : " Kallis Juusturott , ma unustasin ära , et sul on süda paha . Sa ei saa ometi söögile mõelda . Isegi juustule mitte . Isegi mitte kõige paremale juustusordile . " Juusturott pilgutas hämmeldunult silmi , kuid Juustuhiir oli juba oma sõiduvees . Ta vabandas , et oli ronimisega natuke hoogu läinud ja väsitanud oma armsa Juusturotikese ära , - ja Juusturott ei saanud sõnagi talle vastu vaielda . Kuidas ta siis sai , kui teine rääkis armastuse keeles tuhat tobedust kokku , ja Juusturott laskis ennast lendava taldrikuga koju viia ja voodisse panna . Juustuhiir tõi talle kolm tekki peale , et tema kallis abikaasa ei külmetaks , ja ütles siis : " Nägemiseni ! " ning sõitis ise Hollandisse juustu näksima . Ei , mitte Hollandisse , vaid Šveitsi . ROHELISED MEHIKESED Juustuhiirele tuli meelde , et ta on ju kirjanik , ja ta küsis Juusturotilt : " Mis üks kirjanik teeb ? " " Kirjutab , " vastas hiireõde ehk Juustuhiire naine ehk Juusturott lühidalt . Alati , kui Juustuhiir hakkas lastekirjanikuks , kaotas mäng põnevuse . " Õige , " ütles Juustuhiir . " Nii et palun mind praegu mitte segada . Ma kirjutan ühe lühiluuletuse " Rõõm ja viis " . " Juba silmapilgu pärast oli tal luuletus valmis . Miks tal see siis valmis ei pidanud olema , kui Juustuhiir oli kuulus kirjanik ja tema käes käis kõik üks-kaks-kolm . " Kellest ma kirjutasin ? " küsis Juustuhiir . " Ei tea , " vastas Juusturott nimme haigutades , et ka teisel kirjutamisejutt igavaks läheks . Ent Juustuhiirel ei läinud . Ta luges vaimustusega oma luuletuse ette : " Hall tombuke , sulekämbuke , liiri-lõõri viis , liiri-lõõri rõõm . Rõõm on viis , viis on rõõm , liiri-lii , lõõri-lõõ ! Noh , kellest ma kirjutasin ? " " Lõokesest , " vastas Juusturott ja haigutas kolm korda järjest , et teine ometi aru saaks , kui igav tema mäng on . Hiirevend sai aru , kuid tal ei sobinud kohe järeleandmisi teha . Sellepärast piiksus ta : " Õige ! " - ja vangutas samas pead . " Imelik , kui ma kirjutan talvest luuletuse , tahan ma tingimata uisutada , kui aga suvest , tuleb mul pöörane marjaisu peale . Nii et lähme maasikale ! " Juusturotil kadus silmapilk haigutamise vajadus ära ja ta tõi ruttu sahvrist kaks korvi , et Juustuhiir ei saaks ümber mõelda ega üksinda minna . Juustuhiir pani korvid autosse , istus rooli taha ja nad sõitsid üks-kaks-kolm maasikametsa . Metsas ütles Juustuhiir saladuslikult : " Me peame roheliste mehikeste eest hoiduma . " " Miks ? " küsis Juusturott uudishimulikult . Miks ta siis ei pidanud uudishimulik olema , kui ei teadnud , kes need rohelised mehikesed on . " Noh , rohelised mehikesed on rohelised , " selgitas Juustuhiir . " Nad poevad rohu sisse ja ei lähe kolmveerand sekunditki , kui marjuliste nõu on tühjaks tehtud . " " Meie pole ju marjulised ! " hüüdis Juusturott . " Meie oleme sina ja mina . " " Kõik võib juhtuda , " ütles Juustuhiir elutargalt ja hakkas küürutama . Aga siis muutus ta hiirevennaks ja piiksus : " Stopp ! Võtame mängu natuke tagasi ja puistame põranda punaseid paberitükke täis . Siis on põnevam . " Hiirevend ja hiireõde rebisid kärmesti oma käpaküünekestega punase paberi tuhandeks tükikeseks ja viskasid põrandale laiali . Paberitükid muutusid kohe maasikateks ja hiirevend ning hiireõde Juustuhiireks ja Juusturotiks , kes hakkasid neid korjama . Kuigi nad korjasid kõrvuti ühe ja sama marjaplatsi pealt , sai Juustuhiirel varsti korv täis , aga Juusturotil oli korvipõhi vaevalt marjadega kaetud . Juusturott ei saanud algul aru , miks rohelised mehikesed ainult tema marju tahtsid ja mitte Juustuhiire omi . Siis aga kõrvetas teda kuri kahtlus . " Kuule Juustuhiir ! " ütles ta nördinult . " Sa mängid ise salaja rohelist mehikest . " " Psst ! " keelas Juustuhiir . " Ära räägi nii palju ! Muidu rohelised mehikesed teevad tuld , muutuvad hiiglasteks ja pistavad meid nahka . Ega sa ei taha nende kahvli otsas sipelda ? " " Ei ! " ehmus Juusturott , ja nad sõitsid koju tagasi . Tee peal kihutas Juustuhiir nagu pöörane , nii et Juusturott veeres ühest autonurgast teise . " Ära sõida nii kiiresti ! " palus ta . " Psst ! " keelas Juustuhiir abikaaslasel rääkimise . " Ma pean kiiresti sõitma , " seletas ta , " siis ei saa savimehikesed oma savijalgadel meid kätte . " Ent enam ei küsinud Juusturott uudishimulikult , kes need savimehikesed on . Miks ta siis pidi küsima , kui iga küsimus viis veel hädaohtlikumasse seiklusesse . Nad jõudsid õnnelikult koju ja Juustuhiir kallas oma kaussi suure maasikakuhja . Aga et Juustuhiir oli Juusturoti sõber , siis kallas ta ka Juusturoti kaussi maasikaid . Nad raputasid marjadele suhkrut peale ja sõid suure mõnuga . LIMONAADIHIIR Hiirevend ja hiireõde mängisid sõpruses edasi ning nende sõpruslik mäng tegi Juustuhiire ja Juusturoti leplikuks . Abikaasad istusid üksmeelselt rõdul ja vaatasid loojuvat päikest . Äkki tuli hiirevennal meelde , et Juustuhiir peab ajalehte kiikama , kas temast on mõni lugu sees , ja Juusturotile tulid meelde jälle tema lõngakerad . Ta hakkas ruttu kokku sobitama eri värvi lõngu , millest kududa oma mehele rännuvest , enne kui Juustuhiirel tuleb uus rännutuhin peale . Siis toodi neile telegramm . " Kindlapeale on see Limonaadihiirelt ! " hüüdis Juustuhiir . " Tema saadab igalt poolt telegramme . " Nii oligi . Limonaadihiir kirjutas : " Rändasin päikese suunas . Tahtsin näha , kes saab kiiremini mäe taha , kas mina või päike . Mina sain . " " No on uhkustaja , " ütles Juustuhiir , kuid ise hakkas toolil nihelema ning kordamööda telegrammi ja loojuvat päikest vaatama . Miks ta siis ei pidanud vaatama , kui tema juustulase au oli hädaohus . Lõpuks tõusis ta püsti ja lausus : " Ma lähen lennukiga sõitma . Ehk leian oma sõbra üles . " Hiireõde ehk Juustuhiire naine ehk Juusturott sai aru , et see oli väike vale . Juustuhiir tahtis lihtsalt tollele Limpsikale näidata , et on kolm korda kiirem kui ükskõik missugune Limonaadihiir ja jõuab ise enne oma telegrammi kohale ja näitab tollele Limpsikale , et tema võib ka siis päikest võita , kui see on juba päris mäe taga . " Mul ei ole veel rännuvest valmis ! " hädaldas Juusturott moepärast , kuid Juustuhiir ütles : " Ma panen jope selga . " Ja läinud ta oligi ning Juusturott jäi üksinda koju . Aga seekord polnud ta kurb . Miks ta siis kurb pidi olema , kui oli alles Juustuhiirega maasikal ja mägedes käinud . Abikaaslasele aitab sellest küll . LIMONAADIHIIRE KOOBAS Hiirevend ütles hiireõele : " Enam sa ei ole Juusturott , vaid Limonaadihiir . " " Mina ei taha Limonaadihiir olla , " piiksus hiireõde . Miks ta siis pidi tahtma , kui teadis , et Juustuhiir on igas asjas Limonaadihiirest üle ja et siis ei saa ta sedagi vähest õigust kätte , mis tal vahel õnnestus Juusturotina saada . " Kuidas ma saan ühel ajal olla korraga Juustuhiir ja Limonaadihiir ! " pahandas hiirevend , kuid hiireõel oli jonnipulk sees ja ta ei andnud kriipsuvõrragi järele . Kuidas ta sai järele anda , kui teadis , et pärast nõustumist hakkaks hiirevend teda veel rohkem kamandama ja käsiks järge- mööda olla Vupsi või Fik või Tiiru . Kõige vähem tahtis hiireõde Vupsi olla , sest kui keegi midagi viskas , sattus see Vupsile pihta , aga Vupsi ei tohtinud nutma hakata . Hiirevend ärritus hiireõe põikpäisuse pärast ja hüüdis : " Hea küll , ma olen ise Juustuhiir ja Limonaadihiir korraga . Aga vaata , et sind ei tule Igavus kimbutama . Igavus ja Ootamine tulevad kohe platsi , kui üks jätab mängu pooleli . " " Ära ähvarda ! " piiksus hiireõde ja pööras hiirevennale selja . Vastuhakk tegi alati julgemaks , nii et ta ei kartnud peaaegu kedagi . Hiirevend ootas silmapilgu , et võib-olla hiireõde mõtleb ümber , aga kui kolm silmapilku oli läbi , muutus hiirevend ise Limonaadihiireks , sest koopamäng oli sees ja tahtis väljaelamist . Ta piiksus peenikese häälega : " Juustuhiir , tule mu uut koobast vaatama . " - " Kohe , " vastas hiirevend jämeda häälega ja läks Limonaadihiire koobast vaatarna . Miks ta siis ei läinud , kui talle meeldis minna igale poole , kuhu teda kutsuti . Koopas küsis Juustuhiir : " Miks sul nii palju kraane on ? " - " Keera üks kraan lahti ! " käskis Limonaadihiir vastuseks . Juustuhiir keeraski ja kraanist hakkas voolama kihisevat limonaadi . " See tuleb maa-alusest limonaadiallikast , " teatas Limonaadihiir uhkelt ja palus Juustuhiirt limonaadi limpsida . Juustuhiir limpsis mõned korrad ja tema janu oligi otsas . Paljuke siis Juustuhiir limonaadi joob ! Limonaadihiir ise aga muutkui jõi ja jõi , nii et külalisel hakkas igav , ja ta otsustas omapead koobast edasi uurida . Vaevalt sai Juustuhiir kolmteist sammu astutud , kui tõkkepuud langesid ta ette ja tõkestasid tee . Juustuhiir tahtis tõkkepuude alt läbi pugeda , kuid samas kerkisid maast püstised tõkkepuud ja moodustasid koos eelmistega trellid . Juustuhiir kuulis enda kõrval Limonaadihiire kihisevat naeru . " Ma ei ütleks , et sul on sõbralik koobas , " nohises Juustuhiir Limonaadihiirele . Limonaadihiir käskis vastuseks : " Keera üks kraan lahti ! " Juustuhiir keeraski ja kraanikaussi langesid robinal klaaskommid . " Keera veel üks kraan lahti ! " käskis Limonaadihiir . Juustuhiir keeras jälle ja nüüd langesid kraanikaussi robinal trühvelkommid , iga komm erivärvilises säravas paberis . " Ma arvan , et mul on väga sõbralik koobas , " rõhutas Limonaadihiir uhkelt , " ainult et siin ei tohi keegi üksinda kolada . " Juustuhiir solvus . Miks ta siis ei pidanud solvuma , kui teine tegi taktitu märkuse . Kas tema tuli siia kolama ? Kõigepealt teda kutsuti koobast vaatama ja siis jäeti omapead . Igaüks oleks astunud vähemalt sada sammu ja vaatanud , mis tagapool on , aga tema astus ainult kolmteist ja sai juba näägutada . Sellepärast küsis Juustuhiir sapiselt : " Kas sul juustukraani on ? " " Ei , " vastas Limonaadihiir hämmastunult . " Miks mul peaks juustukraan olema , kui mul on limonaadi- ja kommikraanid ? " " Aga sellepärast , " vastas Juustuhiir õpetlikult , " et kui kutsutakse külla oma sõber Juustuhiir , siis peaks talle pakkuma juustu , kasvõi kõige odavamat sorti . Nii et ma ei ütleks , et sul on väga sõbralik koobas . " Nüüd oleks pidanud Limonaadihiir ütlema : palun vabandust , kuid hiirevennal , kes oli ühtlasi ka Limonaadihiir , oli seda lauset väga raske öelda ja ta lõpetas limonaadikoopamängu Juustuhiire võiduga . ANSAMBEL " JUUSTUKERA " Hiirevend piiksus hiireõele : " Teeme ansambli ja hakkame kahehäälselt laulma . " Hiireõde jäi seekord nõusse . Miks ta siis ei pidanud nõusse jääma , kui võis laulda . Ta ei oleks sel juhul nõusse jäänud , kui oleks pidanud olema nõid , kes neelab tolmuimejaga , või ahv Fik , kes tahab kalalkäimise mängu , aga kui õnged on valmis pandud , hakkab hoopis palli viskama . Ja samuti ei oleks hiireõde tahtnud sattuda linna , mille majad varisevad kokku . Hiirevend pani ansamblile nimeks " Juustukera " ja ütles : " Ma arvan , et see on kõige sobilikum nimi , sest sina ja mina oleme juustukera seest sündinud . " Äkki tilistas keegi uksekella . Juusturott läks avama . Ukse taga oli mängukaru Kummu , kes rääkis hiire venna häälega : " Vabandage , ma tulin teie ansamblisse trummilööjaks . " << Ma mõtlen , et mina ka ei salliks seda , kes mult pidevalt nõuab . Ori ei salli kubjast . Kirves ei salli puuraidurit . Keegi ie salli seda , kes tal seljas elab . Mida kiiremini rong veereb , seda raskem on rattal . Mis puutub tööluusisse , siis on ju täiesti selge , et kui elatakse pealinnas , töötatakse aga Riververpenis , tuleb paratamatult koju pääsemiseks rikkuda kas töödistsipliini või passirežiimi . Mõlemad aga on ühtviisi karistatavad . Sõnaga ; teise linna sisse registreeritud inimest ei tohi üldse tööle võtta . Kaader tegi vea , kui mind tööle võttis . >> << Jaa , seltsimees Roosenhill ! Teiega on raske asju ajada . Ja mis me siin üldse kaupleme , >> lausus mees ruudulises . << Nagunii on käskkiri juba olemas . Võite anda kohtusse . Teil on see õigus . >> Ja oligi kõik . Künter vaagis kõike hoolikalt ja otsustas , et tasub kohtusse kaevata , ei tule ju tal kohtus seista silmitsi ametiühingukomitee , karja ülesässitatud kombinaatlastega , vaid ainult Kombinaadi juristi , noore kogemusteta naisega . Tööraamatu kontorist kätte saanud , ei uskunud ta oma silmi . Vallandamiskäskkiri ja sissekanne olid tehtud kaks nädalat enne ametiühingukomitee süüdis- tusakti dateerimist . Seaduserikkumine number kaks . Sellele veale järgneb tööle ennistamine . Nii kurb , kui see Lopugale ka ei oleks . Ainult üht ei suutnud Künter endale kuidagi seletada , mis kasu võis Lopugal olla tema mahakandmisest ? Et Lopuga temataolisi entusiaste vajas , selles polnud mingit kahtlust . << Lollide najal püsib ju Kombinaat , >> kordas ta endale muigamisi . Ent sadamasse hakkasid saabuma MRT-R laevad , mida meremehed nimetasid << martiinideks >> . Ja kui viimane << martiini >> oli kai ääres viimasele puhkepaigale pandud taipas Künter lõpuks , et Lopugal polnud tema vastu vähematki viha . Ei , Lopuga oli sunnitud neist kõigist vabanema , eeskätt aga temast . Oli ju tema avaldus kirjutatud sellises vormis , mis küllap näris Lopuga öörahu juba pikemat aega . Künter Roosenhill polnud lihtne kaader laeva pardal . Künter Roosenhill rippus Lopuga kaelas , lasus tema südametunnistusel ja aumehenimel tohletanud heinakuhjana . Ta oli kaotanud aktuaalsuse , tema järele polnud enam vajadust . Jäta too Roosenhill ilma tööta - ja ta nõuab keskmist Angola tasu ka remondis logeldes , reservist kõnelemata . Nüüd oli asi Künterile selge . Lopuga koos Kombinaadiga võitlevad tema vastu kõigi oskuste , suutmiste ning vahenditega . Halastatust ära looda . Ja Künter sepitses valmis veenva hagi Riververpeni rahvakohtule Riververpeni Kombinaadi vastu . Ta osutas punktidele nagu : 1 ) Kombinaadi vaieldava alusega luusisüüdistus normeerimata tööaja valguses ; 2 ) inimese töölevõtmine , kes passi järgi elab teises linnas , mille tõttu tekib paratamatu vajadus rikkuda kas töödistsipliini või passirežiimi . Arvesse võttes , et Kombinaat ei suuda varustada teda korteriga . Muidugi ei tekkinud probleemi sõidus oleva laeva puhul . Ent sellest sai otsemaid sõja põhjus , pruukis vaid laeval kapitaalremonti jääda ning elamiskõlbmatuks vesikehaks muutuda ; 3 ) ilmne aps töölt vallandamisel , kui Kombinaat oli teinud sissekande tööraamatusse kaks nädalat enne ametiühingu istungit . Nende kolme punktiga , puudutamata enamat , teadis Künter end olukorda küllaldaselt valitsevat , et tunda end protsessil kindlalt ja mõjutada otsust vajalikus suunas . Ja lõpuks punkt neli . Kui juhtuks , et Vankersepp laskub nii madalale , et sekkub isiklikult protsessi käiku oma neetud pesuga , siis apelleerida sellele , et ta pole alla kirjutanud üle kahe ringkäigulehe , ehkki atestaate on vanemabi ilma temata väljastanud sada nelikümmend . Seega võis igaüks lahkujaist võlgneda laevale palju tahes ja mida tahes . Miski polnud tagantjärele enam tuvastatav . Vastutas see , kes kirjutas alla atestaadile , mis määras laevale võlgnevuse astme ja liigi . Kohtusekretariaat võttis hagi vastu ja Künter jäi väljakutset ootama . Kuu aega hiljem saabus oodatud kutse . Kõik sobis , ent kui ta jõudis aadressini , kuhu tulla , selgus , et see polnud kohtu aadress . Kutsekaardil seisis Kombinaadi tänav ning majanumber . << Tere päevast ! >> mõtles Künter kohe . << Mingit kohtuprotsessi ei toimu , kavatsetakse läbi viia avalik palagan Kombinaadi klubis . Nõndanimetatud väljasõiduistung . Muidugi võib mõista selliste väljasõiduistungite mõju , kui neid peetakse kolhoosides purjutavate autojuhtide ja varastavate lüpsinaiste üle - teised löövad vedelaks ja enam ei tee . Ja kolhoosirahvas ei pääseks ju linna protsessile kaasa elama . Väljasõiduistung teeb selle neile kättesaadavaks . Sellel oleks kasvatuslik mõju . Aga mis annaks rahvakohtule või riigile või töötajatele protsess Kombinaadi klubis , kust kohtuhooneni on ei enam ega vähem kui üks kilomeeter ? Kellele see midagi annaks ? Aga muidugi , sõbrad , annaks see Kombinaadile . Sest Lopuga ja Vankersepp pole poisikesed . Neil kogemusi on . Künter teadis , milline peab välja nägema korralik tsiviilasi ja kuidas see läbi viiakse . Kiires korras , sest järgmine asi juba ootab koridoris , võtavad kohtunik ja kaks kaasistujat positsioonid sisse . Saalis pole kedagi peale asjaosalise tsiviilisiku ühelt poolt ja asutuse juristi teiselt poolt . Antud juhul kaks vastast - tema ja Kombinaadi jurist . Tunnistajaid pole arvatavasti vaja , sest jurist on end ettenägelikult tublisti varustanud paberitega ning relvastanud süüdistatavate ilukõnede ballastiga . Hageja , oli ta ju asja algataja , tuleks kõne tekstis sisalduvate kuupäevadega toime . Ja kui sünniks võimatu ja ta ei saavutaks midagi , sest mine sa tea , kogu see linn on läbi põimunud lugematute sugulussidemete ja tutvustega , siis teises linnas asuv lojaalne ülemkohus paneks asja ikkagi paika , määrides Kombinaadile kaela ka mõlema protsessi kohtukulud . Nüüd aga oli kõik kavandatud hoopis teisiti . Kombinaadi publik koguneb suurde saali . Vähemalt kogu kantseleide ning kabinettide personal . Paksud ja kõhetud naised , kõverate ning sirgete säärtega , laiade ning kiilukujuliste tagumikkudega . Soliidsed mehed ordenite ja vanade kaardiväemärkidega ja ka rahvast ordeniteta , lihtsalt uudishimulikke . Tullakse avalikult põletama ketserit , kes on solvanud tuntud pühadusi ja usub kuuvalgust . Ja muidugi ei oleks seal juttugi mingist vastastikusest tõestamisest juristi ning ühe isetarga vahel . Rahvas ei laseks Künteril sõnagi öelda , karjudes vahele : << Maha masuurikas ! >> ja << Nõuame karistamist ! >> või jälle << Ärge seda tüüpi uskuge ! Naised , kas te ei näe , kuidas ta näost vale läbi pressib . Need on valepiisad ta laubal . See pole higi . Ta on lõksus . Surma , surma poomise läbi ! Meremehed on ju tuntud ... ! ! ! >> Ja ikka selles vaimus . Küllap taipaksid kontorinaised pea , et Künterile on vastase näol laps alla neelata antud . Et tüdruk on rumal ja abitu , muidu ta sellest palaganist üldse osa ei võtaks . Kombinaadil pole ju sisuliselt millelegi loota . Puudub pide . Tehtud on rida otsustavaid vigu . Ja seda kõike mõistaks ka Lopuga , ordenid ja kaardivägi autoriteedi lisamiseks rinnal . Ja ta sekkuks asjasse , tõmmates toimikust ühe absurdse naeruväärse süüdistuse teise järel lagedale . Ja kuna on palju pabereid , oleks sellel ehk kohtu silmis kaalu ning efekti . Ja sõna võtaks Vankersepp . Sõna võtaksid talle täiesti tundmatud kümned naised kas või juba solidaarsusest aktsiooni vastu , sest ketserit tappa pole kunagi halb . Kõik tunnevad siin kõiki , ainult Roosenhilli ei tunne keegi . Keegi ei tea temast muud kui seda , mida ütleb Lopuga . Tema juba teab . Ta on Kombinaadis kaua töötanud . Ta on kõike näinud , ka Künteri-taolisi . Siin annaks pidada sütitavaid poliitilisi kõnesid sellest , kuidas valitsus on esitanud üleskutse ajada kõik , kes ei meeldi , kohe päevapealt töölt minema . Mitte mingit venitamist . Mitte mingit kolmanda korra ootamist . Jah ! Meie majanduses on veel kitsaskohti , meie toodang veel madalapoolne , meie kvaliteet ei suuda võistelda maailmastandarditega . Aga selles kõiges on süüdi see mees siin . See sell . Ja kõiki haaraks õigustatud parteiotsimispuhang , võib-olla ka teda ennast , Künter Roosenhilli , ja mis seal imelikku . Ka tema peab end korralikuks inimeseks ja selle riigi üheks väikeseks tugisambaks . << Kohtadel >> , nagu poliitikas kõneldakse . Ja seda kõike vaatamata asjaolule , et põletama hakatakse ju ikkagi teda ennast . Vaatamata sellele karjub ta ikka südames nendega kaasa : << Maha ketser , riidale , riidale ! >> No aitab . Ei lähe läbi . Laadapõletamine ei toimu . Ketser näeb seda lõbusat verist pärtliööd ette . Künter seadis sammud juristi juurde . << Jah . Nad on kavalad . Jätke sinna lihtsalt minemata ! Kümne päeva pärast saadetakse teile uus kutse ja siis toimub asi juba kohtuhoones ! >> Möödus kümme päeva . Künter Roosenhill sai uue kohtukutse ._._. jälle Kombinaadi suurde saali , just preservitsehhi kõrval , nõnda et vaata kas või karbiliinilt mõrtsukale otsa ja viska praaksilguga . << Maha ketser ! >> Ja kui mõju poleks küllaldane , lausuks Lopuga rahuliku leebe näoga publiku poole pöördudes , kes oma igavas argielus peab seda protsessi sajandi sündmuseks : << Noh , küsitleme siis kedagi laevast . Meid ongi siia liiga palju puha kaldarahvast kokku kogunenud . Seltsimees Bandolja , näiteks teid . Seal kolmandas reas . Noh , öelge midagi ! >> Bandolja keerutaks , eputaks pisut ja tunnistaks seejärel häbenedes ning nurka vahtides . << Ausalt öeldes oli ta loll nagu saabas . Kõik madrused ütlesid tagaselja ikka , et ta koht oleks seakarjas ! >> Lopuga noogutaks sellele huumorile kaasa . << No näete ! Kust aga küsid , sealt aga pudeneb ! Või teie näiteks . Seal tagapool , rohelisega . Teie , teie . Seltsimees Kotšura . Kapten , öelge teie ! >> << Ei ole mul midagi sisulist lisada . Otsisin , jah , terve päeva taga . Kala mädaneb peast . Pootsman on lennus . Hoopis teises linnas , mina ei tea midagi . Kurat teda võtku ! Mis neist madrustest , noortest ja tuulepeadest , siis tahta , kui pead pole otsas . Pea on tea kus ära . >> Ja rahvas hüüaks : << Braavo ! >> Ja Lopuga säraks oma õnneliku pidulise naeratusega rahvale vastu . Oo no , my friends ! See oleks liig . See oleks ebaviisakuseni liig ! Ei sobi ! Ka jalgpalli- meeskond teeb võõral murul halvema partii . Künter Roosenhill küll ei aja seda niigi keerulist asja võõral väljakul . << Tahtsin sult ikka küsida , >> tähendas Višnevski , krõõbitsedes karbi põhja Künteri restaureeritud täägiga , << et kuidas see pesu-asi sul suvel lahenes , kui üle andsid ? Mäletan selgesti . Seisime Bornholmi taga tormivarjus ja tegime saunapäeva . Istusime kõik sauna eesruumis . Olime juba mitu käiku sees olnud ja kui riietusruumis jahtumas käisime , olid kõigil linad ümber nagu muha- meedlastel . Ja Bandolja ütles ära minnes : << Kuradile , las maksab seda rämpsu ! Nagunii tuleb uued tuua ! >> ja saatis limukast oma jao välja . Ja teised kõik peale minu tegid sedasama . Keegi ei tahtnud atamanist halvem olla . >> << Oleksid võinud seda mõni kuu varem öelda . Aga tegelikult poleks sellest ka siis mingit tulu tõusnud . Kes sind üht usub . Sina aga oleks poolel teel << Kuninglikku Tõlda >> maha löödud . Elu maksab enam kui mõned linad . Muidugi mitte mõned . Igal saunapäeval üks sats . Ega ma sind ei süüdista . Mis Kombinaati puutub , siis oli neil mulle tööraamatu kätteandmisega selline rutt , et pesu ei tulnud enam meeldegi . >> Pärast teist kohtukutset seadis ta sammud kohtukantseleisse . Ta lõõpis tüdrukutega , esitades neile mitmesuguseid küsimusi . << Ja mis te mu algatusest arvate >> uuris ta plikadelt . << Mind huvitab teie arvamus . Mina pole ju esimene oinas Kombinaadi hammaste vahel . Ei ole ma ka viimane . Kuidas need asjad siin enamasti lahenesid ? >> << Kombinaadiga või ? >> << Jah ! >> << On olnud seda ja teist . Üks traalmeister sai oma preemia tagasi . >> << Te muidugi mäletate mu hagi ? >> Neiu noogutas jaatavalt . << Tööleennistamise asi . Vajan põhimõttelist võitu , vastane on vaja põlvili suruda ja teda alandada . >> << Hoo ! Palju tahate ! >> << Kallis preili , elu on selline . Kes palju küsib , see vähe saab , ainult loll jätab küsimata ! >> << Hea küll . Arvestage sellega , et direktor Kuusepuu käib vanemkohtunikuga seltsis kalal . >> << See on juba midagi ! >> venitas Künter üllatunult . << See oli " vastus , mille järele ma siia täna tulingi . Tänan teid , >> Ta tõmbas portfellist kommikarbi ja ulatas jutukale preilile , " Oh , mis te nüüd . >> Ei , ei ! Teie töö on seda väärt . Kõike head ! >> Ja väljudes olid Künteril hoopis uued tunded . All , paraadukse ! heitis ta sagivale linnatänavale pisut väsinud pilgu . Raha hakkas otsa saama , laev seisis remondis , uut polnud kuskilt juurde tulemas . Tuli matta maha kõik lootused protsessile selles linnas . Mis siis teha ? Minna Kombinaati , lasta end ofitsiaalselt kollektiivselt läbi sõimata ? Siis aga apelleerida pealinna õiglasele ülemkohtule , kuhu ei ulatu maffia käed ega õngesõprade toetavad õlad ? Kas nõnda ? Ent kogu see lugu veniks kuudepikkuseks . Värvata tuleb isiklik advokaat , kes siis kaitseks su huve nagu lõvi . Aga need sajad kilomeetrid marsruuttaksodel ning kiirekspressidel läheksid ka kopika maksma , ta esitaks sulle , Künter , oma peremehele , vaid piletid , arved , vekslid , kviitungid , kontsud . Sina aga maksaksid . Plekiksid talle nii kolmsada kuus , ehkki sinu asi poleks tal sugugi ainuke . Ja muidugi maksaksid talle veel viissada võiduka ülemkohtuprotsessi lõpul . Seda sa aga enam ei suudaks , sest pump töötab juba mõnda aega , töötab täna ja veel homme . Ei . Künter kõmpis trepist üles , sisenes uuesti sekretariaat ! ja ja lausus lühidalt : << Kas ma võin oma asja lõpetada ? Kas ma võin hagi tagasi võtta ? >> << Loomulikult . Meile on nii kõige lihtsam , >> kostis neid . << Ehkki ... te olite huvitav oma looga . Meile meeldisite . Tulge meile jälle ! Näiteks , ütleme , mõne kriminaalasjaga . Siis saame teile kaasa tunda . >> << Ja vanemkohtunik saab teile väänata nii , et vähe pole , arvestades ka vanu teeneid , >> lisas teine näitsik . Künter sai oma papka , võttis selle küll kaasa , ent järgmisel päeval viskas lõplikult prügikorvi . Üks - null maffia kasuks . Ja läinud oli ta pea elupikkune tööstaaž , nagu poleks ta iial midagi teinud . Nagu oleks eile maailma tulnud . Ja kust ta üldse oli võtnud müüdi suurest õiglusest , mis valitseb kõikjal ümberringi . Ent samas kordas Künter endale kangekaelselt , nagu ühele põikpäisele Maarjamaa mehele on kohane : kõik on olemas , midagi ei ole kadunud ; on olemas tõeline õiglus , tõeline ametiühing , tõelised kaadrimehed , tõelised laevakaaslased , tõelised meremehed , tõelised lojaalsed kohtunikud kauges kättesaamatus ülemkohtus . Kõik on olemas . Sellest , et kuskil oli teisiti , ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi . Ning ta pigistas huuled kokku . << ööbin selle öö täna veel siin , >> lausus Künter endale , << siis lähen otsima uut kodu ja uut tööd . Ega mul elus palju mööda-laske ei ole . Üks oli ammu . Läksin liimile põdralasuga . Siis kontrabandiga . See siin oli kolmas . Usun , et viimane . Aga lubada midagi kindlat küll ei julge . >> Kui Künter pardalt lahkus - siiani oli ta siin elanud nagu võõrastemajaline - tuli talle tekil vastu uus pootsman , käes ämber kasutatud käimlapaberitega , Mees oli ligi kuuekümnene . Ta liikus vaikselt ja leplikult , toimetades seda , mis oleksid pidanud toimetama << triibulised kotkad . >> << Püha jumal ! >> mõtles Künter . Temal ei tule mingeid arusaamatusi . Ta on pastel ja sellisena neile kõigile täiesti vastuvõetav . Aga sellegipoolest pole garantiid , et ta infarkti ei saa , sest võib-olla ei sobi ta neile muul moel . Sellele kambale on keeruline mokkamööda olla . << Kuidas su nimi on ? >> küsis Künter uuelt mehelt . << Samusenko ! Pjotr Petrovitš ! >> << Ütle , Samusenko , kaua sa juba Kombinaadis töötad ? >> << Kakskümmend aastat . >> << Võtan mütsi maha ja ela hästi , kolleeg ! >> Töötada kakskümmend aastat Kombinaadile selleks , et lõpetada selles sünges laevas , on mõneti tänamatu , mõtles Künter . Ja too mees ei saa iial teada , et on olemas läikivaid rahulikke viiekümnetuhandelisi Transatlandi tankereid , kus pole ei vaidlusi , intriige ega retsipoisikest . Kus elutingimused sarnanevad luksusreisija omadega ning kus valitseb kord ja puhtus , Kus keegi pardal isegi ei suitseta . Kus kahekümnemeheline meeskond on kujunenud perekonnaks . Kus valitakse väga põhjalikult , keda endale söögilauda võtta . Kus kangilöökide ohvriks ei lange poleeritud kajutiuksed ega peoperemehe pea . Kus rahul on nii kõht kui vaim , << Lestarannast >> oli lõhkumata veel vaid kapteni kajut . Ja selles ainsas kajutis elas pootsman , kes meie loo juurde enam ei kuulu . Mullune vanemabi Filimonovitš , kes nüüd kapteniportfelli kandis , sõitis kohale kord kuus , et meeskonnale palk välja laduda . See oli lausa uskumatu - meeskonda ei olnud , ometi palk jooksis . Kõik võtsid seda kui turjalihaste ning vaimuannetega ammu väljateenitut . Ja mehed , kes muidu lobisesid palju liigset << Kauboi Mütsis >> või << Kuninglikus Tõllas >> , vaikisid sellest targu . Vaikisid üksmeelselt , sest vastasel korral võis see lõppeda . Kui taksojuhid ja ettekandjad neilt küsisid , seda aga juhtus alatihti , et palju kuus välja lükkate , vastati nukralt : << Sada rubla , pluss toidutalongid . >> << Ah nõnda ! imestati siis . << Tähendab , ikka vastab tõele , et merel enam midagi ei teeni ! Jaa-jaa ! Ajad on sellised , igal pool lõigatakse ja kärbitakse . >> Ja mehed kuulasid seda nutulaulu sõnakehvalt ning nende vaikimine näis nõusolekuna . Keegi neist ei öelnud , et see raha ja toit oli neile mõeldud lihtsalt selle eest , et nad lubasid oma nime palgalehele kirjutada ja lubasid raamatupidamisel end lestarandlastena arvel hoida . See oli puhas taevamanna , mis sadas nende peale selgest laotusest , mingid kohustused peale palgapäeval kohaleilmumise nende elu ei tumestanud . Ja keegi ei pruukinud teada , et see oli tasu mitte millegi eest ja mõeldi kogu kapitaalremondi aastaks või kaheks . Tegelikult töötati aga mujal ja kui selleks puudus viitsimine , siis siit saadav võimaldas ka mitte midagi tehes täiesti vee peale jääda . Ent kõik << triibulised kotkad >> olid otsustanud parem töötada kahel kohal ja jääda << Tõlla >> ning << Mütsi >> klientideks kui puhata ja loobuda sellest hüvest . << Arvan , draakon , >> sõnas Višnevski Roosenhillile ühel talve-tuisusel päeval kail kohtudes , << et sa võiksid minu poole << Kivikammeljale >> elama tulla . Seisame siin ligidal . Ruumid on soojad ja rahvas sõbralik . Saaksid oma mõtteid teritada , et Kombinaati rammida . >> Künter oli ettepanekuga päri ja mõlemad sammusid << Kivikammeljale >> . << Kivikammeljal >> mõtles Künter veel kord läbi need punktid , milles ta teadis end riigi , rahva ja Kombinaadi ees õige poisi olevat . Mõtles läbi , koondas paberile , kirjeldas ka praegust olukorda , ja toppis kõik suurde ümbrikku ning adresseeris osariigi valitsusse , ühele tema arvates õigele asjamehele , kellest oli uskuda , et too lahendab loo õiglaselt . Juristid , kellele ta oli asjast rääkinud - need polnud enam Riververpeni advokaadid vaid lojaalsed pealinna spetsialistid - olid ühisel arvamusel , et juurateaduse järgi kuulub õiglus temale . Tuleb vaid asi õigesse kanalisse suunata , Kui Künter kirja sepitses , toetas sõber Višnevski teda siinseal nii terava mõtte kui tabava sõnaga . << Kivikammelja >> teine tüür aga , kes sellepärast teine tüür oligi , et ta elus end mitme korral üle oli hinnanud , seiras neid irvitades ja tähendas ; << Te meenutate mulle seda ajaloolist zaporoožlaste kirjakirjutamist Türgi sultanile . Ainult et teid on vähem . Vähem lolle korraga koos . Nii et seda efekti ei ole . Nõrgem mulje jääb teid vaadates ! >> << Oled asjaga kursis ? >> ümahtas Künter . << Kuulasin jah , kui sa selle loo ette lugesid . >> << Ja sa kahtled , et õiglus jalule pannakse ? >> << Ma mitte ainult ei kahtle selles , >> teatas teine tüür veendunult , iroonia hääles , mis Künterit ärritas , << vaid isegi annan teile kasti konjakit , kui te midagi saavutate . >> << Künter patsutas talle iseteadvana vennalikult õlale : << Tead , mees , kelle poole ma pöördun , on erapooletu sell , ta ei ole Kuusepuu Viktoriga seltsis kalal käinud . >> << Lase käia ! >> tähendas teine tüür tülpinult . << Sa oled selleks küllalt ogar . >> << Sina laseksid ka , kui su kahekümneaastase töö vili sult ühel päeval teenimatult käest ara võetakse , su staaž nõnda nulliks pööratakse , et sa haiguslehte hakkad saama kolmanda klassi poistega võrdselt . See võtaks ka sinul pillid mängima . >> << Lase käia ! Meie osariigi kirjanikest on üks väga tabavalt kirjutanud seadusemehest . Samasugusest oinapeast kui sina . Lugu lõppes sellega , et see suur seadusekummardaja ja õigluse-jutlustaja peksti turuplatsil vaeseomaks . >> << Minuga nõnda ei sünni ! >> Sellega nende salongivaidlus tookord lõppeski . Tüürimees vaatas , kuidas nad maalisid kogukale ümbrikule peale aadressi , ja sõnas seepeale laitvalt : << Valele mehele adresseeritud . Sellelt mehelt ärge igatahes midagi küll lootke . Ainult mitte sellelt . Teil oli ju mitu võimalust . Ja te valisite kõige lahjema . Just sellelt ei tule mitte sittagi . Kas või pigista ! >> << Kust sina seda tead ? Mina jälle usun just seda meest ! >> vaidles Künter põikpäiselt . << Pakkige ümber ! Ma ütlen teile - saatke mõnele , kes seda ehk tõsisemalt võtaks . Ja ka siis ei annaks see muidugi miskit . Meremeeste vanasõna tead ? Ära kuse ketiklüüsi , kannab vastu silmi ! >> << Sinna on seda juba nii palju tehtud , et sa ei kujuta ette , ainult tuul peab õige olema , >> ajas Künter vastu . Mõneks ajaks unustati ettevõtmine , millest Künter Roosenhill jonnakalt uskus oma edu pöördumist tolles kaotatud ristisõjas . Möödus kuu aega . Siis , ühel päeval , kui keegi << Kivi- kammeljale >> mingit kirja ei oodanud , tõi sadama järelevalve-mees pardale ümbriku . Kiri visati salongi vanade ajalehtede hunnikule , see oli Kombinaadist . Kiri Kombinaadist ei äratanud mõistagi kelleski mingit huvi , seda enam , et adresseeritud oli see Künter Roosenhilli nimele , kes polnud selle laeva meeskonna liige , vaid ainult kaastalvituja . Kui Višnevski saabus oma haltuuratöökohast laeva , sattus ta pilk kuuma tee rüüpamise aegu sõbra kirjale . Ta harutas selle lahti , sest oli päris ilmne , et läkitus pole isiklik ja luges järgmist : << Seltsimees Roosenhill ! Riververpeni Kalakombinaadi parteibüroo luges väga tähelepanelikult läbi Teie poolt koostatud avalduse , milles palute end tööle ennistada ja veel kord Teie tööluusi asi läbi vaadata . Oleme pärast hoolikat läbikaalumist otsusele jõudnud , et Teie avaldust siiski rahuldada ei saa ja meie ei saa Teie heaks midagi teha . Sama vastasime ka valitsuse esimehe lugupeetud Karl Vaino kirjalikule järelepärimisele . Lugupidamisega : Vankersepp , Kuusepuu . Künterini jõudis läkitus järgmisel päeval . Kui ta oli selle läbi lugenud , mõistis ta , et tema õigusetaotlus oli saadetud õigusemõistmiseks nende kätte , kelle vastu ta õigust otsis . Seega sai ring täis . Enam polnud aega , raha , usku ega tahet veel kuhugi pöördumiseks . Teiselt poolt - enam polnudki , kelle poole pöörduda . Aga mis peaasi - Künter Roosenhill , vaatamata tema üldtuntud energilisele vaimule , hakkas väsima . << Anna mulle üks suits ! >> tundis ta praegu samasugust vajadust end mürgitada nagu siis , kui Bandolja oli joogivee üle parda suunanud ja laev kaotas terve ööpäeva . Suitsetades heitis ta kiire pilgu üle õla , et veenduda , ega salongi pole saabunud teine tüürimees . Selie juubeldamist ta täna küll ei vajanud . Višnevski , kunagine << triibuline kolkas >> , näppis vaikides ajalehenurka . Siis ta tõusis ning patsatas käelaba sõbrale õlale . << Ära võta südamesse ! Ausalt öelda uskusin minagi su tõesse . Igaüks ehk oleks seda koos sinuga teinud . Mis sind draakonit , siin ikka lohutada . Elu on selline ! >> Künterile meenusid paari kirjanduskorüfee tabasõnad : Ärge kohkuge vaenlaste hulgast ! Ärge heituge sõnnikuveost. . . >> ( Hando Runnel ) Ja Napritsoni Pauli tõdemus : << Kes palju küsib , see vähe saab , ainult toll jätab küsimata . >> Võibolla oli see laev üks Künter Roosenhilli eksamitest . Võime kokkuvõtteks lisada , et kindlasti tuleb << Lestaranda >> pidada tipptõdemuste laevaks , mille epopöad oleks kuritegu pidada vaid endale . Kui olin viieaastane , jäid mul kopsud haigeks ja tuli minna haiglasse . Selleks ajaks olin kauakestnud kõrgest palavikust juba nii vaevatud , et ei tundnud haigla ees mingit hirmu . Mind mähiti roosilisse vatitekki ja mul oli hea meel , et tekk tuli minuga kaasa . Olin haiguse ajal vaadanud teki roosasid roose ja rohelisi lehti punasel taustal , mõnikord olid need mu silme ees valgunud udusteks laikudeks , teinekord aga paistis roosilehtedes muinasjutuhaldja salapärane nägu või nõiamoori konksnina . Nüüd pakiti mind sellesse tekki ja kanti süles kiirabiautosse . Naabripoiss , minust pisut väiksem , käis kuni autoni mu kõrval ja kui mind autosse tõsteti , hakkas ta nutma . Mäletan - ta lausa karjus , kisa kostis veel siis , kui autouksed kinni tõmmati . Haiglas oli mul ikka edasi väga paha , nii paha , et ma isegi ei nutnud ema ega kodu taga . Et olin palatis uus ja sellisena teistele , kes haigla igavast elust tülpinud olid , ka huvitav , tulid lapsed üksteise järel minu voodi juurde juttu tegema , aga olin nii kumatud , et ei suutnud vastatagi . Aeg- ajalt käis õde neid sealt eemale peletamas , nad jooksid hirmunult laiali , pugesid igaüks oma voodisse , ainult üks poisike kõrvalpalatist varjus ukse taha ja niipea kui õde läinud oli , kõõlus ta jälle minu voodiotstel . " Kas sa vene keelt oskad ? " küsis poiss . Raputasin pead . " Minu nimi on Jüri , " jätkas poiss , .. aga sina sured varsti ära . " Võtsin kogujõu kokku ja küsisin sosinal : .. Kust sa tead ? " - << Kuulsin , kuidas õde koridoris arstiga rääkis . " Nüüd segas kõrvalvoodis pikutav tüdruk ennast meie jutu vahele : " Mida sa said kuulda , loll , kui arst ei oska üldse eesti keeltki . Sa ei saa ju aru , mida nad õega omavahel räägivad . Doktor on venelane , " pöördus tüdruk tähtsalt minu poole . Mulle ei läinud kogu asi suuremat korda , ma ei saanud selle jutu mõttest täpselt arugi , aga Jüri sai küll , sest ta turtsatas solvunult ja teatas : " Serdtse plohho platšet ! Noh , kas saite aru , mis ma ütlesin ? " pöördus ta võidukalt terve palati laste poole , kes meie juttu kuulama olid jäänud . " See ei tähenda mitte midagi , " ütles kõrvalvoodi tüdruk põlglikult . " See on täielik mõttetus . " - " Ei ole mõttetus , " vaidles Jüri , " see tähendab , et süda pahast nutab . " Mõte , et süda võiks pahast nutma hakata , tuli mulle ootamatult ja niisama järsku tuli suur igatsus kodu ja ema järele ; esimest korda kogu oma pikaajalise põdemise vältel sain üle apaatiast ja oleksin tahtnud terve olla . " Serdtse plohho platšet , " kordasin tasakesi otsekui nõiasõnu , " serdtse plohho platšet " , ja mulle tundus , et need sõnad saavad mind kuidagi aidata . Tuli õde , pani mulle sinepiplaastrid ja ma kannatasin need vaikides ära , kuigi kodus olin karjunud ja plaastrid ära kiskunud kohe , kui kipitama hakkas . " Serdtse plohho platšet , " pomisesin enda ette ja sõin märkamatult tühjaks taldriku vesise makaronisupiga . Kodus poleks ma niisugust suppi suu sissegi võtnud . Kui Jüri uuesti palatisse poetus , viipasin ta enda juurde ja palusin midagi venekeeles öelda . " Serdtse plohho platšet , " vuristas Jüri kärmesti . " Ütle midagi muud ka , " nurusin . " Ma praegu ei saa , " puikles Jüri , " ma sain just süsti . " - .. Kuidas on - ta sureb varsti ? " pärisin . Seda pidi Jüri ju teadma , kui arst õele minu kohta niiviisi ütles . Jüri mõtles natuke , kortsutas kulmu , vaatas mulle uurivalt otsaja sosistas siis ärevalt : " Eeta naš klass . " Õhtul püüdsin emale kirjutada . Ma polnud varem kirjutanud , oskasin ainult lugeda , aga vajadus emale midagi öelda oli suur ja kirjutamine ainus võimalus ühendust saada . Kui ema mind vaatama tuleb , siis teda minu juurde ei lasta , ma näen teda ainult läbi suletud akende all nukras haiglahoovis seismas ja mulle viipamas . Aga talle viiakse minu kiri ja siis ta saab teada , mis mind ootab . Kirjutasin kaua , see oli väga raske , ma ei teadnud midagi sõnavahedest või kirjavahemärkidest , ei osanud s-tähte , vähemalt polnud kindel , et see just nii kirjutatakse , ja hoopiski ei suutnud ma paberile panna äsja õpitud venekeelseid tarkusi . Tahtsin siiski , et ema saaks teada mu peatsest surmast , siis ta haletseks mind ja võibolla koguni armastaks . Teiselt poolt aga kartsin , et niisugune teade võiks ema pahandada . Ta võib mõelda , et suren tema kiusamiseks , nii nagu ma tema arvates valasin tema kiusamiseks kalamaksaõli kraanikaussi või lõikasin vastikud dressipüksid ribadeks . Seepärast panin mitu korda paberile lause - ema ära pahanda - , ja veel sellegi , et jutt minu peatsest surmast on pärit arsti käest . Arst ütles - eeta naš klass , ja seda kuulis Jüri , kes oskab vene keelt . Kolmandal päeval jaksasin juba üles tõusta . Läksin koridori . Lõuna oli läbi , vaikne tund polnud veel alanud . Koridori lõpust kostis laulu . Oli ilus kurblik viis , lauldi võõras keeles , vene keeles . Läksin tasakesi lähemale . Vene tüdrukute palati uks oli lahti , nad istusid oma vooditel ja laulsid . Mäletan nende keskendunud ilmeid , kitsaid nägusid , tumedate silmade kaugusse suunatud pilke . Nad ei teinud minust väljagi . Siis ma veel ei teadnud , et laul , mida nad laulsid , oli Kabalevski .. Kodumaa " , see , mis algab sõnadega << Kased valged , haavad hallid ... " , tundsin selle hiljem ära . Kükitasin palati ukse juurde maha , jalad olid nõrgad , väsisin ruttu . Ukse kõrval voodis lamas tüdruk , kes teistega kaasa ei laulnud . Ta lebas selili , tekk kurgu alla tõmmatud , ja teki peal looklesid ta pikad tumedad patsid . Tüdruku silmad olid suletud , aga ta ei maganud , sest ma nägin selgesti , kuidas mööda ta põski jooksid pisarad . Hakkasin nutma . Paranesin üllatavalt kiiresti ja peagi lasti mind koju . Öeldi ainult , et jään edasi röntgeni valve alla . Ma ei julgenud selle kohta täpsemalt pärida . Röntgenit ma teadsin . Kodus rääkisin naabripoisikesele venelastest ja õpetasin talle vene keelt , aga poiss oli selle kõige mõistmiseks liiga väike . Alles siis läks mu elu huvitavamaks , kui maale tädi juurde suvitama sõitsime . Täditütar elas seal , käis juba teises klassis ja oli vene keelt õppinud . Ta kuulas mind ära ja ütles põlglikult , et venelased on lollid ja " eeta naš klass " on hoopis tindipott , mitte " ta sureb varsti " . Olin üsna löödud , aga paar päeva hiljem usaldasin pärast väikest mõtlemist täditütrele ühe saladuse , mille alles äsja iseendagi jaoks olin teadvustanud . " Ma olen venelane , " ütlesin sosinal , " aga ära sa sellest kellelegi räägi . " Täditütar pahvatas naerma . " Mis venelane sa oled ! Sinu ema ja minu ema on õed ja minu ema on küll puhas eestlane . Vanaema ja vanaisa kaja onu Ain . Meil pole suguvõsas ühtki venelast , isegi ühtegi tuttavat venelast ei ole . " - << Mina olen . " - .. Mis jama sa ajad , miks sa tahad venelane olla ? Ükski eestlane ei taha . Ma olen uhke , et ma eestlane olen . " - " Ega ma tahagi venelane olla , aga mis sa teed , kui ma olen , " seletasin nukralt . " Ma arvan , et mu isa on venelane . See polegi nii hull , venelased on üldiselt ilusad . " Täditütar vaatas mind uurivalt ja arvas : .. Sina küll ilus ei ole . " Siis jooksis ta sõnalausumata minema . Trepil pöördus ümber ning hüüdis : „ Vaata kui räägin onu Ainile ! " Onu Aini ma muidugi kartsin , seda enam , et tegelikult polnud ma oma asjas päris kindel . Isa ma ei mäletanud , ta oli Venemaale sattunud , kui alles väga väike olin . Miskipärast ei käinud ta meid sealt vaatamas ja temast ei räägitud kodus peaaegu kunagi , või kui ema kellegagi isast rääkiski , jäi ta minu tulekul kohe vait . Ma polnud sellest isa-loost kunagi täpselt aru saanud . Pärast kokkupuudet venelastega olin aga üha sagedamini mõtlema hakanud , et mu Venemaal viibiv isa võib ju venelane olla . Isa oli pildi peal ilus ja tumedapäine . Kindlasti on isal hea lauluhääl , ta istub Venemaal oma majas , aga ei pääse minu juurde . Miks ? Ta vaatab minu pilti ja pisarad voolavad ta põskedel ning ta ohkab : .. Serdtse plohho platšet . " Aga kuigi ta nutab , on ta tegelikult väga mehelik ja julge . Ta nutab ainult minu pärast . Kükitasin valgesõstra põõsa all , ajasin sõstraid peoga suhu ja unistasin oma venelasest isast . Oli hea olla , aga õues oli kahtlaselt vaikne , täditütar oli kuhugi kadunud , ka ema ja tädi polnud näha ega kuulda . Siis hüüdis ema mind , ta seisis aias õunapuude vahel , ta sinise- ' ja valgekirjud riidest kingad olid pisut mullased , kükitasin maas ja vaatasin ta jalgu , need tulid aeglaselt minu poole , siis kummardus ema mu kohale , pikad heledad salgud kõditasid mu nägu , ema tõstis mu lõua üles , vaatas mulle otsa - ta polnud ei range ega kurb , ta näos polnud üldse mingeid tundeid , ja see oli minu meelest eriti õudne . " Ära räägi kunagi kellegagi oma isast , " ütles ta ainult , laskis mu lõua lahti , pööras ümber ja läks õunapuude vahele ; pehme niiske mulla tükid kleepusid ta kingade valgetele kontsadele ja ma imestasin , miks kannab ema siin , maal , kus kõik käivad kalosside , kummisäärikute või tennistega , neid imelikke sini-valgeid kõrge kontsaga kingi . Kui me linna tagasi läksime , viidi mind kohe röntgenisse . Röntgen asus väikses rohelises puumajas laia puiestee ääres . Maja ümber kasvasid suured puud . Röntgenisse tuli tükk maad j ala minna . Jalad väsisid ära , aga röntgenis sai istuda ja puhata , sest peale ema ja minu oli seal alati palju teisi ootajaid . Erinevalt muudest arstidest ei teinud röntgeni arst haiget , teda polnud tegelikult peaaegu nähagi , ta istus päev läbi pimedas ruumis ja emad ja lapsed tulid sealt välja , kõik kuidagi ühte nägu , ehmunud ja silmad valguse käes kissis , ning uued läksid sisse ; ukse vahelt paisus vaid kõhedat pimedust , mõnikord vilksatas salapärane punakas valgus või helendas arsti kittel läbi pimeduse ja vahel kostis sealt ootamatult mingit muusikat . Kõik see sobis hästi kokku imelise nimega Röntgenikabinet , mis seisis salapärase toa uksel . Me läksime emaga pimedusse , esimene kord kartsin ma väga , eriti siis , kui mul kästi ülakeha paljaks võtta ja keegi toppis mind suure koleda masina vahele , mis hirmuäratavalt keset tuba mustendas . Võõrad käed vajutasid mu kõhna palja rinna vastu külma seina , aparaat surises tasa ja mu selja suunas lähenes mingi plaat , tuli aina lähemale , puudutas mind , aga ei peatunud , kartsin , et kohe surub plaat mind seina vastu ja pigistab sumuks . Sulgesin silmad ja mõtlesin emale , aga teda hüüda ma ei julgenud . Arvasin , et nad on plaadi liikuma unustanud , aga just siis plaat peatus ja nurgast hakkas kostma toda imelikku muusikat , mida ennist ooteruumis istudes ukse vahelt kuulnud olin . Plaat puutus õrnalt vastu mu hirmunud selga ning valges kitlis mees ütles ootamatult liigutatud häälel arusaamatud sõnad : , In questa reggia " . See oli hoopis midagi muud kui teised arstid oma süstalde , kuulamistorude , külmade kraadiklaaside , kurguvaatamise nugade , põlvekoputamise haamrite , hambapuuride ja täitesulepeadega . Röntgeniekraani sinakas valguses nägin , kuidas arst ja ema otse mu vastas seisid , kuulsin neid midagi rääkimas , ema hääl oli murelik , arsti oma leebe , sõnadest ei saanud ma aru , sest nad kõnelesid tasa . Ükskord juhtus nii , et kui me röntgenisse läksime , oli terve ooteruum rahvast täis , isegi istuma ei mahtunud . Ema arvas , et meil tuleb mitu tundi oodata , ja et ta aeg raisku ei läheks , otsustas poes ära käia . Mind surus ta istuma ühe paksu poisi ja tolle kõhna ema kõrvale , kus tegelikult kohta ei olnudki , ja kui uued inimesed peaksid tulema , pidin ma neile ütlema , et olen järjekorras viimane . Kedagi ei tulnud . Paks poiss vahtis mind tuima näoga , tal olid lühikesed püksid - sukatripid ja tükk valget jämedat kintsu paistsid ära . Sukad olid soonilised ega ulatunud palju põlvedest kõrgemale . Oli näha , kuidas sukad ta valgeid kintse pigistasid . Silmitsesin punaseid vorpe , mis sukad olid poisi kintsudesse vajutanud , ühe reie peal oli väike veritsev haav - küllap hõõrus sealt sukatripp , poisi ema oleks pidanud seda märkama ja midagi ette võtma , võib-olla oleks poiss pidanud kandma pikki pükse , ei tea . Tõstsin pilgu , et näha , mis nägu ema niisugusel poisil on , ja märkasin ehmatusega , et too kõhn linnunägu ema silmitses mind kurjalt , nihkusin neist inimestest eemale ning kohkusin veelgi enam - ooteruum oli järsku tühi , seal polnud kedagi peale paksu poisi , tema ema ja minu . Pikk järjekord oli kiiresti kuhugi haihtunud . Juba tuli üks isa oma tütrega röntgenist välja , paks poiss viidi sisse , aga minu ema ei olnud ikka veel tagasi . Ma ise ei osanud arstile midagi öelda , ma ei teadnud sedagi , miks me peame nii tihti röntgenis käima , ei tihanud küsida - kartsin , et siis võidakse need käigud hoopis ära jätta ja mu elu muutub jälle igavaks ja üksluiseks nagu enne röntgenit . Paks poiss tuli samuti üsna kiiresti välja , ta ema heitis mulle kurja pilgu ja sisistas : " Sinu kord ! " ning ma astusin ettevaatlikult kabinetti . Seal polnudki pime . Laua taga istus arst - Tema - väga ilus , eriline , mitte kellegagi sarnanev , ei naise ega mehega , ja tema selja taga seisis suur inetu röntgeniaparaat nagu mõne väljasurnud looma paljaksnäritud luukere , pime , elutu , abitu . Muidu oli see nagu ikka arstikabinetid - eetri lõhn , klaaskapp läikivate oradega , valge linaga kaetud kušett . Ainult nurgas , kust tavaliselt oli kostnud muusikat , seisis väike laud ja sellel grammofon . Tema palus mul istuda , ma istusin ta vastu , nahkpõhjaga tugitooli , kus muidu istus ema , kadusin üleni ära sellesse suurde vanaaegsesse tooli , otse mu silmade kohal olid laual Tema käed , need lebasid rahulikult , siis aga toetusid sõrmed lauaplaadile , sõrmeotsad läksid punaseks , ta ajas enda laua tagant püsti ja läks grammofoni juurde . " Norma , " ütles ta nagu konferansjee kontserdil , ma ei tea ainult kellele , kindlasti mitte mulle . " Casta diva . " Hämardus ja sadu sai nähtavaks . Valgete hullunud räitsakate tants laternaalustes tüvikoonustes . Mujal vaid sinihall somp . Rong lahkus . Vaguniakende soekuldne lint voolas üha kiirenevalt läbi tahavaatepeegli . Taksojuht ohkas ja käivitas mootori . Käigu-kangil ta käsi peatus . Ta silmas veel üht reisijat üle perrooni tulevat . Järsuõlaline laia äärega vormimütsis mehekogu lähenes tõttamata , möödus takso tagatulede punasest kumast ja avas ukse . Sõnatult asetas meremees tagaistmele tumekollase nahk-kohvri , sellele samas värvitoonis sõrmikud , nööpis mantli lahti , raputas õlgadelt ja mütsilt sulalund ning istus autosse . " Kuda ? " küsis taksojuht . " Hotelli . " Hääl kõlatu , ükskõikselt enesekindel . Mees , kes on harjunud , et tema käsku loetakse hingeõhust . Lühike sõit läbi sulalörtsiste tänavate . " Oodake ! " Ei midagi rohkemat . Nahkkohver ja kindad jäid tagaistmele . Klient sisenes võõrastemajja . Taksojuht sirutas käe , kompas kohvrt koredat pinda , nuusutas kinnaste parknaha ja kalli tubaka hõngu . Ta pruunide pungsilmade ja tumedate kiharatega pea pöördus jopikaeluses nagu öökullil - õlgu nihutamata oleks ta võinud otse seljataha vaadata . Läbi ukseklaasi oli näha , kuidas meremees administraatoriluugist ulatatud telefonitoru võttis . Taksojuht muigas , huuled vormisid hääletu , hasarti väljendava roppuse . Läbi ta teadvuse sähvatas noil aastail veel igapäevapruugis harjumatu , maagiliselt kõlav sõna-valuuta . Aadressi , mille autosse istunud meremees lausus , oleks taksojuht kas või kihlveo peale kaks minutit varem öelda võinud . Kuhu siis veel ! See sõit vältas pisut kauem . Vana tillukeseruuduliste akendega majafassaad , lumine ja märg ruberoidkatus halli öötaeva all , korstnast suits tänavale roomamas . Tõeline koerailm ! Vene rublad olid need , mis käest kätte ulatati . Taksojuht ohkas , ei tihanud öelda . Selles kitsanäolises vanemas mehes oli midagi karmi ja häbematut . Alles sulgunud uksele lausus juht : " Võiks ju ikka tööinimestele ka mõelda ! " Meremehele avati . Peagi kustus eesaknas valgus . Taksojuht lukustas auto ja sisenes oma võtmega samast pehastunud eesuksest vanasse agulimajja . " Hunt ! " mõtles noor naine . Ta oli kiiktoolis kerra tõmbunud . Avar sviiter ulatas nii külmaargu varbaid soojendama . Käsipõsakil jälgis ta meeste kaardimängu . Kitsas , kuid võimukalt esiletungiva nina- ja lõuajoonega nägu oli sellel meremehel . Ta juuksed olid paari sentimeetri pikkused , mustad , mille hulgas arvutult halle-nagu okaskarv . Sirge , kaugele oimule ulatuv kulmujoon , ahaste huultega võimukas suu . Mitte poetiseeritud merehunt , vaid tõeline kinnipüütud ja loomaaia puuri suletud kiskja , kaugusse suunatud pilgus liikumisvaegusest sünnitatud igatsus . Mehe vidussilmis oli rahulolematus , paljunäinud ja väsinud inimese aastatega kuhjunud muredest raske ja tüdinud vaade . Kaugsõidukapten Matvei Sedrov , oli ta öelnud . Omadele lihtsalt ja koduselt Matvei Mihhailõtš . Midagi oli ta silmis välgatanud , mingi pilge . Endel , kes neid tutvustas , oli seejuures muianud . Too lihtsalt ja koduselt Matvei Mihhailõtš rääkis täiesti veatut eesti keelt ja oli ilmselt Endli ning Borka lapsepõlvesõber , pealekauba veel Endli merekoolikaaslane . Vanade meresemude kohvilauajuttudes küll ühtki Matveid ei olnud , seda mäletas naine päris kindlasti . Midagi vaevas selle mehe hinge . Visalt keritav jutt , mis iga kord katkes , kui naine leivataldriku , tasside või kannuga köögist tuli . Mingi sügav solvumine ja rahulolematus , mida Endel temaga jagas . Borka oli nagu alati - püsitu ja lõbus , inimene , kes ei osanud muidu rääkida , kui ainult naeruga pooleks . Valges pintsakus , valge ristlipsu ja musta särgiga , lopsakalt kongninaline , vormikate prunthuultega , pehmepõsine , väikeste lihavate kõrvadega , idamaine nägu helesiniste silmade ja jõuliselt lokkis täiesti blondide juustega . Teda hüütigi - Negatiiv . Elavalt kommenteerides elas ta kaardimängule kaasa , nagu ta kõike ikka täie hingega tegi . Üksnes hetketi näis , et ta pingutab , üritab kaaslasi lõbustada , nakatada optimismiga , mis täna oli raskelttabatava nüansi võrra säravam , kui sünnipärane . Endli juures andis iga selline katse mõistagi üksnes vastupidise tulemuse . Ohtu kuludes kuivasid ta naljad üha ahtamaks . Tavapärane veiderdamine , mis selle sisimas nii tõsimeelse inimese puhul tähendas enamasti külalislahkust , taandus ilmselgeks tusaks . Nende kahe Illile nii tuttava mehe häiritus torkas eriti silma võõra kapteni raudse vaoshoituse taustal . Hoolitsetud küüntega käte napid , rahulikud kaarte käsitsevad liigutused . Ilme läbitungimatu , jutt vähene , tasasel , kõlatul häälel . Ainult silmades peidetud tusk . Kolmel käel bridžis läheb üritaja tihtipeale alt , sest pakkumis-alus on puudulik . Matvei Sedrov tõrjus kaardid käeservaga kõrvale , pöördus naise poole : " Teie ei mängi ? " " Lootusetu ! " ütles Endel . " Sada korda ära proovitud . " " Õpetame ! " huikas Borja , see lootusetu optimist . Kui mitmendat korda juba nende tutvuse jooksul ! Naine rüüpas tilgakese viskit ja asetas graveeritud kristallpokaali kiiktooli käetoele . " Illi ! " Endel ei talunud ettevaatamatust . " Olen ma sul kunagi midagi ära lõhkunud ? " nõudis tüdruk ja tegi solvunud näo . Ta nihutas end mugavamasse asendisse , jälgides , et tooli kiikumine ei ületaks pokaali püsivust . Midagi ta hääletoonis ja lõuajoones oli plikalikult rabe ning jonnakas . Ta oli päris teadlik sellest , mida ta teeb , miks ta teeb ja et see teda ta eesmärgile viib . Mehed segasid uuesti kaardid . Rober oli vaja lõpetada . Illi süvenes hääletuisse vaatlustesse . Nelja kuldse-kolme sirge ja nende kohal silmuse moodustava neljanda paelaga jakk rippus toolikorjul . Kapten kandis tumesinist pulloveri , mille iga koesilm tuhmilt kiirgas nagu kalasoomus . Lipsus oli kiviga nõel . Mingi roosakaslilla väike juveel , mis päris kindlasti ei olnud klaasist imitatsioon . Vasakus käes abielusõrmus , paremas hõbedane monogrammiga pitsersõrmus . Mees hoolitses enda eest , oli omal vaospeetud ja kulukal viisil natuke edev . Tema endassetõmbunud pealispinna all oli mingi jõuline ja hoopiski mitte igavalt usaldusväärne hoovus , mida ta varjas . Enne kui Illi järjekordselt köögiretkelt tuppa sisenes , jäi ta uksekardina taga korraks peatuma . " Mul on hea sõber kapten Sundin , " ütles Matvei Sedrov . " Tema tütar läks taanlasele mehele ja poeg elab Islandil . " " Mida sa talle ütled ? Kuidas sa seletad ära ? " mühatas Endel . Illi sisenes , jõudis märgata , kuidas kapteni vali pilk Borka repliigi huultel peatas . " Ega ütlegi midagi , " sõnas kapten tuhmilt . " Millal ma talle veel midagi öelda saangi ? " " On sigadus ! " leidis Endel ja jutt suri välja . Miks nad küll Illi kuuldes rääkida ei tihanud ? " Ehk hakkab nüüd midagi muutuma ? " arvas Endel üsna lootusetus toonis . " Jumala eest , see aeg sööb hinge seest ! " " Pöörab küll , aga , liiga pöörab ! " sai Borja lõpuks sõnajärje . " Juhtud töö ajal poes olema ... Üleeile " Lemmiku " poes mingi naga kargab ligi-pass ! Ja kus töötate ? " " Kas seal tühja pudelit või kaalupommi käepärast ei olnud ? " ägestus Endel . " Oli tal endal mingi paber ette näidata ? " Borka naeris . " Ma ütlesin talle , kes ma olen , ütlesin , et minu asi ongi niinimetatud kitsaskohtades nuuskida ! " " Sai ta siis aru ? " Endel ei naernud . " Kõik hakkab jälle teatavate vuntside järele lõhnama . " " Gruusia aktsent , tõepoolest , " tõendas Borka . " Igatahes midagi liigub peale seda paksude kulmudega tola . " " Ta olevat veel pühade tribüünil üsna kõbus olnud ? " päris Sedrov . " Ha-haa ! Talle olid rattad alla pandud ! " rõkatas Borja . " Inimene liigub ju sammude kaupa ! Aga tema tuli ludinal . Üle tribüüni ääre paistis hästi . Võttis nurki nagu autoga . Ja tardus , käsi kõrva ääres . Talle oli kindlapeale mantli sisse mingi karkass ehitatud . Lumi sadas nina peale . Seda ei märganud ära pühkida . Jeesus ristil , jumala eest ! " " Ja mis sa selle juures rõõmustad ? " nähvas Endel . " Ju siis neil , kes tema varjus seisid , sellist ristilöödut rahvale näitamiseks vaja oli ! Uus poiss on sellest Lavrenti Pavlovitshi firmast . Tema on nüüd gulagi plaadi peale pannud . Selle järel siin lõhnab ! " " Hilja ! " ütles Sedrov morni rõhuga . " Enam ei jõua . " " Mida ei jõua ? " imestas Borja . " Ei jõua arreteerida , küüditada , maha lasta ? " " Nende mäng on läbi ! " oli kapten kindel . " Repressioonideks on vaja kaadrit . Vunts alustas lähikondsetest . Hirm levib nagu kivi ringid veepinnal . Timukas läheb ka laisaks , kui ta oma naha pärast värisema ei pea . Hilja ! Uskuge , majandus variseb kokku . Teist massirepressioonide perioodi ei tule enam ! " Sedrov vaikis , laugude pilusse peidetud pilk libises üle Illi ja põgenes ükskõikse jaheduse varju . " Muide , jätame poliitika ! See tuletab ühte teatud tegevust meelde , millega mehed kelkida ei armasta . " Nii Endel kui Borka hakkasid naerma ja Illi , jõudnud mõtte välja lugeda , tõmbus kassina küüru . Kui ta ennast ei reeda , tuleb loom urust ise lagedale ! " On sul see enesepiinamise kamber ikka veel alles ? " päris Sedrov ja tõusis , sale ning sitke , ringutades kaardilauast . Endli mahagonis ja roosipuus , punases sametis , portselanis ja maalides väljapeetud kollektsionääritoa luksusest viis uks kõledasse vahekambrisse , kus oli tõstepõrand , poksikotid ja nurkte-rasest kokkukeevitatud kaadervärk , mida jõumasinaks kutsutakse . Kui palju oli selles entusiasmis , millega kapten pirnpalli kolkis , tõelist liikumisenergiat ja isaslooma loomulikku agressiivsust , kui palju hiljukesi pealt vaatava tüdruku ees edvistamist ? Igatahes ei paistnud Sedrov kordagi märkavat ukseavas seisvat ja käsi külmakartlikult sviitrikäistesse peitvat naist , kes meeste rahmeldamist tummalt pealt vaatas . Borka jõumeheloorbereid ei ihaldanud . Tüse ja lõbus , tõukas ta poksikotti ühe sõrmega . Vaadates , kuidas Endel jõumasina käepidemeid sikutades sõudmist imiteeris , kuulutas ta : " Galeeri-dele mõistetud ! Inimkond on nii kavalaks läinud , oskab oma töö nii vähese jõukuluga ära teha , et peab tervise pärast galeeriorjaks hakkama ! " " Liigutaksid ise ka ! " hingeldas kollektsionäär . " Saaksid uue püksirihma ostmiseta hakkama . " Illi lahkus hääletult . Saavad veel edevusest südameataki ! " Oled õige noore vaadanud ! " sõnas Mati , see tähendab Matvei Sedrov ja osutas kulmukergitusega tühjaks jäänud ukseava . Endel võis taluda igasugust nalja , mitte aga seda , et teda naiste teemal nokiti . " Mu venna minia . " " Paistab , et talle meeldib siin majapooles rohkem , " ei jätnud Mati Seeder , nagu teda sõbrad alati kutsunud olid , hella teemat rahule . Endel üksnes mühatas . Ta ei hakanud seletama , et oli alles hiljaaegu leidnud tüdruku kerratõmbunult tekki mähituna magamas siinsamas tõstepõrandal . Neil ei läinud Vallutiga just parimal võimalikul moel . Igatahes ei olnud kogu see jutt Matile rääkimiseks . Sel hetkel mõtlesid mõlemad mehed ühte ja sama . Mõlemad meenutasid üht kauget augustipäeva Karepal . Tagasi elutoas kohvi ja viski juures , lihastes mõnus kihelus pärast mõõdukat jõukulu , mõtles kaugsõidukapten Sedrov äkitsi-ses nostalgiahoos : " Millal see õieti oligi ? Kirsti oli neljane . Seega neliteist aastat tagasi , 1968. aastal . Praha sügis . " Veel üks , tühine küll aga siiski kauge valguskiirena mõjunud lootus oli maha maetud . Mida oligi tarvis tõestada ! Tragöödia osalised ei muutu . Nende needus , nende loomus viib neid nende saatuse teed mööda . Olgu nad siis kuningad või peasekretärid või rottidena võimu •ümber kihavad varjutegelased ... Kuldse Praha tänavail voolas veri , tema , Matvei Sedrov , moodsa suurtraaleri teine tüürimees , õpetas aga Karepa jõe maalilisel kaldal Ene Tuberikule verise biifsteegi küpsetamist . Nagu ei ägakski kogu vabadustarmastav inimkond võimuusurpaatorite järjekordse kuritöö jõhkruse pärast . Milline paradiis on nooruse maailm ! Pole tõsi , et ta ei teadnud toona , mida ta teeb ? Ta teadis väga täpselt . Ta oli oma lühikestes valgetes viigikates ja õlakutega batistsärgis , millest troopikapäevitus õrritavalt läbi kumas . Ta teadis , kui kena on ta noore muskulatuuriga treenitud , sale keha , silmanurkadest hargnevate heledate kurrupõhjadega mustlasnägu , tema igipõline kahesentimeetrine juukseokastik , mis kutsus naisekäsi seda silitama . Ta oli elurõõmus , teravmeelne - oh , tont , ta oli loll ja ülbe , aga mida ta kõik endast ei uskunud ! Ta oli lihtsalt noor ! . Nad jäid Enega kahekesi kööki toimetama , kui Endel koos Katrina ja Kristiga kukeseeni korjama läksid . Sedrovid olid juba üle kahe nädala Tuberikega koos Karepal suvitanud ja Matvei oli Enesse vaikselt armumas . Ta mäletab tänini pisima jooneni seda naist , tema kastanpruune toredaid juukseid , tema kirsivärvi silmi ja tugevaid suuri tedretähti ta rammusa piima värvi nahal , tema mahedalt kõlavat häält , tema tasakaalukat , jõulist , ilusat loomust . Matvei Sedrov teadis , mis on võim inimeste üle . Armastus tema käsitluses oli võimu küsimus , oli igavene püüe oma tahet veel kellegi üle kehtestada . Armastuse lõpp oli selle võimu teostumine . Ta oli kahekümne kaheksa aastane ja teadis seda kõike samavõrra vaistlikult ja ette , kui ka kogemusliku järelteadmisena . Mitte mingil juhul ei tahtnud ta seda taas kogeda oma suurima sõbra naisega . Ja ometi ... " Mitte midagi ei juhtunud ju ! " ütles see hallikirju peaga mees endale 1982. aasta detsembris korstnas tuhiseva sulatuisu saatel . Selleks . ajaks , kui tulena põletava piprakastmega biifsteegid taldrikule said , oli Ene Tuberik temast niisama puutumata kui enne nende kohtumist ! See oli tõde , mida teadis ka Endel . Ometi viis see augustipäev sõbrad aastateks lahku . Mati Seeder , see sädelev lõõpija ja lõputult rahutu hingega seikleja teadis väga hästi , milline väärikalt tasakaalukas loomus sellel kaunil naisel oli . Nagu suur kümne tuhande tonnine laev , ei pöördunud ka see naine lihtsalt tuulehoost ega isegi lühidast roolipöördest . Aga kui ta kord pöörduma on hakanud , kui näed vööri libisemas horisondijoonel , siis ei saa teda enam kuigi lihtsalt pidama . Nad sõitsid tookord ju kohe ära , jätsid Tuberikud näilises rahus suvilasse . Mitte midagi polnud juhtunud ! Kapten oleks tahtnud seda öelda , kõvasti ja selgelt ! Kuid ei . Kiviselt kõikumatu kapten on sinu osa ! Seda mängid sa nüüd lõpuni ! " Mis pilt see sul siin ripub ? " küsis käheda häälega meremees ja keeras ülakeha veerandpöörde võrra . See oli üks vana ja halvasti säilinud maal . Tema , Matvei Sedrov tõi ennist mängu ohtliku teema , tema juhib jutu ka uutele rööbastele . Endel ei reageerinud kohe . Kulus ehk paar sekundit enne , kui ta teemavahetuse vastu võtta otsustas . " Ma ausalt ei teagi . " Illi tuli kohvikannuga , täitis meeste tassid . " Huvitav grupp , " ütles kapten . " Selliseid maaliti meil siin kuuekümnendail . " Pildil , olid kaks meest ja üks naine istumas mingi lehtla pinkidel . Kõik kolm vaatasid otse " objektiivi " , kuhugi kaugusse pildi ees . " Kuuekümnendatest see küll ei ole , " ütles Endel . " Üks vanamammi kinkis mulle selle . Rääkis mulle midagi segast , ta oli juba nii tüber . See pidavat , ma ei tea , mingit moodi minu perekonnaga seotud olema . " " Arvatavasti on see köögis rippunud , " leidis kapten . Kogu pilt oli kaetud kärbsemustuse ja kleepuva pruuni kõntsaga , millest pildi suvepäeva päike läbi tungida ei suutnud . " Tuleks restaureerida lasta , " leidis Endel . " Mul on tunne , et see vasakpoolne mees on mu isa . " Patric oli tuntud klaasipuhuja . Tema tehtud on too suurepärane roosa klaasmuna , mida te võite imetleda parlamendisaadikute suitsetamisruumis . Peale klaasipuhumise oli Patricul teisigi kalduvusi . Üks neist - õige lihav ja mustanahaline - istus raamatu-kogutoas sohval ja ootas . << Ma ütleksin , et see on potikild , >> pomises Patric . << Vana muidugi . >> Ta keerutas supi- taldrikusuurust valget kildu käes . << M i n a ütleksin , et see on ruhh-linnu muna koor . Minu kalli õetütre mehe naaber oleks äärepealt Madagaskari soodesse ära mädanenud , kui ta käis neid kilde toomas . >> << Aga ta ei surnud ju , ega ? >> << Kes teab ? >> emand Fatima laiutas lõheroosasid peopesi . Ruhh-linnud ehk epiornised elutsesid kunagi Ida-Aafrika saartel . Nad olid neli kuni viis meetrit kõrged , meenutasid ülemäära suuri jaanalinde ja surid üksteise järel . << Kas ta saab mulle neid veel tuua ? >> Patricu silmades põles vaevumärgatav , kuid äärmiselt kuum huvi . << Potikilde ? >> << Oletagem . >> Neegrinaine ajas ennast püsti ja astus akna juurde , kust avanes suurepärane vaade kultuurmaastikule ja Jumalaema kirikule . Emand Fatima laskis pilgul euroopalikul vaatepildil puhata ja pööras oma hiiglasuure punasesse kangasse mähitud taguotsa klaasipuhuja poole . << Potikildudest ei tea mina midagi , >> ühmas ta . << Räägime siis tõsiselt . >> << Hea küll , kakskümmend viis tuhat . >> << Kakskümmend viis tuhat ! Kas sa arvad , et ma olen mõni miljonär ? ! >> << Jah , arvan küll , kallis . >> Patric kõndis akna juurde , kus emand Fatima oma lopsaka kehaga päikest varjutas , võttis neegril ümbert kinni , nii palju kui ulatas , ja rääkis tasa ja veendunult : << Esiteks - see ei pruugi olla ehtne ; teiseks - mina olen ainus , kellele sa võid julgelt sedasorti kraami müüa . Mõnes muuseumis antakse sulle selle eest jäätiseraha ja tehakse nii - >> Patric vabastas neegrinaise oma haardest , läks puhvetkapi manu , võttis meelespealillelise supitirina ning pillas maha . << Kaks ja pool tonni . Kõik . >> Neegrinaine mähkis väljasurnud hiidlinnu muna koore salli sisse . << Head aega . Me ei näe teineteist vist enam tükk aega . Ma sõidan Saksamaale ... >> << Pea ! >> << ... või Šveitsi ... >> << Viis tuhat . Sa ei pääse minema , kallis . Linnast ei tohi keegi lahkuda . >> << ... või Prantsusmaale ... Ära muretse , Patric , ma kasutan eratransporti . >> << Kaheksa tuhat . >> << Kaheksa tuhat dollarit . >> << Sa viid mu hauda ! >> Patric vajus demonstratiivselt tugitooli , vaatas kella . << Taevas ! Ma oleksin pidanud juba kümme minutit tagasi ausamba avamisel olema ! Sa viisid mu mõtted hoopis mujale , Fatima . >> << Ausamba avamine ? >> üllatus neeger . << Sinu kodus ? >> Ta vilistas häälekalt . << Ma ei tulnud vist kõige rõõmustavamal ajal ? Kui palju see sulle maksma läks ? >> << Mitte midagi , kujuta ette , >> ei saanud Patric hooplemishoos sõnasabast kinni . << Nad on all hallis . Aita mul pidulik ülikond selga ajada . >> << Kas sa siis tantsid minuga valssi . >> << Ainult sel juhul , kui sa oma kolme tsentneriga minu varvastest mööda astud . >> << Ma luban , >> ütles Fatima , seadis Patricu lipsu otseks , näpistas varruka küljest tilbendava valge niidikese , pistis esindustaskurätiku ülikonna rinnataskusse ja nad laskusid alla . Oivaline paar ! Isa Claude tassis linnupuure veoautosse . Kütja muukis farmide lukustatud uksi . Alex tuias ringi ja pidas endamisi majaostu-plaane . << Lõpetage ! >> karjus linnuvabriku juhataja . << See on riigi vara . >> << Riiki ei ole enam , >> konstateeris Alex reipalt . << Ma kutsun politsei . >> << Olge nii kena . Mul on püss ka . >> Alex uuris valvsalt linnuvabriku inimtühje avarusi ja sügavat siloauku . << Mida te oma kaastöötajatega tegite ? >> Väike naine tuli Alexile poole meetri kaugusele . Ta tõusis kikivarvule ja virutas mehele vastu nägu . Alexi hinnalisest ninast lendas verd . << Te olete tubli naine . >> Alex pühkis käisega suult punast ollust . << Kas te andsite neile unerohtu ja lohistasite siis siloauku ? Või oli see rotimürk ? Te olete linnukasvatuse patrioot , eks ole ? Te peaksite meid aitama . >> Isa Claude sõitis esimese linnukoormaga minema . << Ma kutsun politsei , >> hirmutas väike naine veel kord . << Jah , palun . Või mis veel parem - tõuske vaatetorni . Te võite näha rongkäiku , mis liigub siiapoole . Te olete välismaailmale meelde tulnud . >> << Need on riigi linnud . >> Väike naine pilgutas närviliselt silmi . << Mitte kellelgi pole õigust neid puutuda . >> Kütja sõitis linnukoormaga minema . << Me evakueerime riigi vara , >> seletas Alex . << Me paigutame selle ümber pühitsetud territooriumile , kus teie linde ei ähvarda mingi oht . >> << Te olete sulid ! Teie üle mõistetakse kohut , kui see ükskord lõpeb ! Iga sibul saab ükskord söödud , pidage seda meeles , kodanik ! >> << Proua , >> nähvas Alex , << kui te ei soovi meid aidata , siis olge vait ja ärge segage meie tööd . Varsti on kogu linn meil kukil ja siis ei jää teie riiklikust linnuparadiisist märga plekki ka järele . >> Alex marssis kanalasse ja hakkas puure õuele tirima . << Selle asemel , et riigi vara röövkallaletungi eest kaitsta , varastate te seda enda huvides . Mina olen siin ülemus ! >> käratas väike naine viimases hädas , tõmbas põuest püstoli ja tegi pauku . Alex varises veritseva ninaga maha . << Meie võidame , >> sosistas väike naine ja tegi laudaseinale kolmekümne kuuenda kriipsu . Maailmas pole kohta marutõbistele . Isa Claude tuli järgmise noosi järele . Väike naine varjus veetsisterni taha ja võttis preestri sihikule . Kas kolmekümne seitsmes ? Päästikuni tema sõrm siiski ei jõudnud , sest riigi omandit ähvardas hoopis suurem hädaoht - turukeskuse jahiseltskond jõudis peaväravani . Väike naine pöördus , laadis püstoli ning hiilis väravate poole . << Siin ! >> hüüdis keegi tenorihäälega . << Linde nii palju kui süda kutsub ! >> << Kus nad siis on ? >> Jahiseltskond tammus saamatult väravas . Väike naine astus peidupaigast välja ja tõstis relva . << Seis ! >> väike naine tegi nii hirmuäratavat häält kui võis . << Siin on riigi vara . Minge jalamaid ära ! Tulistan hoiatamata ! >> Silmanurgast nägi ta , kuidas püha isa kanu varastas . Talle kuluks sentimeetri jagu tina ära , tõepoolest ! << Minge ära ! Muidu hakkan laskma ! >> Väikese naise vastas oli pealtnäha relvadeta mass , aga need elajad võisid küünte ja hammastegagi palju paha teha . Kütja tuli teise noosi järele . Tema võiks ka külmaks teha . Rahvamassis tekkis trügimine . Ette astus mustakuueline mees . << Mina olen turukeskuse kaitseteenistuse ülem . Siin on minu ametimärk . Valitsuse nimel , laske meid läbi ! >> Eriteenistused seostusid väikese naise ajus alati riigi raha raiskamise ja sulitempudega . Pealegi oli mehel relv . Linnukasvatuse patrioot vajutas päästikule ja keegi mustakuuelise võimukandja kõrval karjatas , haaras õlast ja vajus põlvili . Püha isa sõitis järjekordse koormaga minema . Eriteenistuse ülem kiskus närviliselt kabuurist püstolit . Inimesed taganesid veidi , ent lindudele kallalemineku soov oli surmahirmust suurem . Pealegi oli neid palju . Väike naine tulistas huupi rahva sekka . << Kõigil varjuda ! >> käsutas eriteenistuse ülem Walter . << Mitte vastu tulistada ! Tal ei jätku padruneid enam ... >> Walter surus käe rinnale ning kukkus näoli maha . Kaks mustakuuelist tormas bossile appi , üks neist sai sentimeetri jagu metalli jalga . Alex istus pehmes liivahunnikus ja luges laske . << See peaks nüüd viimane olema , >> arvas ta , tõstis püssi ega lasknudki mööda . Alex ajas end püsti , kloppis pükstelt liiva ja läks jahiseltskonna juurde . Walteri abi tänas teda väga viisakalt . << Te poleks pidanud seda naist tapma , >> lisas ta vaid nukralt . << Siis oleks tema teie ülemuse surmkindlalt maha lasknud . >> << Nimelt . >> << Kas te tulite appi linde kõrvaldama ? >> küsis Alex valjemalt . << Ma töötan siin . Lubage teed juhatada . >> Raskelt haavatud jäeti üksteist põetama ning j ahi jõuk läks lootusrikkalt Alexile järele . Oh sa poiss ! Kus oli alles kanu ! << Laske käia ! >> lubas Alex ja juhatas inimesed suurde kanalasse . Kanadega tehti sada imet . Neid kägistati surnuks , neid kisti tükkideks , põletati silmad sigariotsaga välja , aeti traat perssest sisse , keerati kaelad kahekorra , neid uputati , lämmatati , tallati surnuks , riputati jalgupidi lakke ning peksti seni , kuni sisikond noka vahelt välja voolas , mängiti linnupeadega hokit , taoti naelu läbi lindude õrnade luude ja lasti neil joosta , kuni keegi nad põhjalikumalt käsile võttis . Teravmeelne , kas pole ? Kuid iga lõbu lõpeb kord . Ükskord surevad ka kõige visama hingega kanad . Ja siis selgub , et farmi uks on lukus ja akende ees trellid . Alguses ei pööratud sellele suuremat tähelepanu , kuid mida pimedamaks farmis muutus , seda suuremaks paisus paanika . Linn ei andnud linnuvabrikule öösiti elektrit ja ei ole eriti meeldiv veeta ööd pimedas kanalas koos värskelt surnud kanadega . Mustakuuelised tulistasid vastu ust , kuid seda oli tugevdatud terasplekiga . Ka trellid akende ees olid kindlalt raudkividesse monteeritud . Üks naine nuuksus hüsteeriliselt , sest ta oli millegi ligase vastu puutunud . Keegi mees püüdis teda väriseva tenorihäälega lohutada . Inimesed voorisid vahetpidamata akende juurest ukse juurde - ehk on need vahepeal mingi ime läbi lahti läinud . Paigal istuda oli õudne . Keegi pillas välgumihkli maha ja tekkis väike tulekahju . Farmis oli vastikult läppunud õhk . Nüüd karjus juba mitu naist . << Vaikust ! >> käratas keegi mustkuubedest ja tulistas õhku . Halamine kasvas kahekordseks ja laest sadas eterniiditolmu . Läbi kuuliaugu paistis vaba taevas . Relvaomanikud lasksid katusesse auke juurde . << Me põgeneme sealtkaudu ! >> Kui lõpuks viimane kui üks tapamajast välja sai , läksid kuraasikamad teisi farme kaema . Alex oli ühes kanadega putket teinud . Samuti oli kadunud paar esinduslikumat autot , aga see jahiseltskonda eriti ei häirinud ja kedagi maha ei jäetud , sest seltsis on ju soojem sõita . Jumalaema kiriku seinte vahel oli aga pärast pikka vaheaega taas kuulda lõbusat kaagutamist . << Elus hing on ikka elus hing , >> nentis kütja , kui nad pärast surmväsitavat söötmist püha isaga tasside taga istusid . << Nüüd on veel vaja esinduslikku maja siin lähikonnas , >> kurtis Alex . << Aga kes müüks nii odavalt , et minu hammas peale hakkaks ? >> Mõni loll . << Ma olen maailma parim klaasipuhuja ! >> laulis Patric . Ta seisis oma magamistoas peegli ees ja harutas kohmakate liigutustega lipsusõlme lahti . << Ma olen maailma parim ! Mitte igaühele ei püstitata tema eluajal monumenti , eks ole , Fatima ? Väga loomutruu ! Kultuuriminister ja ... >> Patric toetas pea vastu jahedat peegliklaasi . << Fatima ? Fatima , kas ma pole mitte liiga palju joonud ? >> << Ainult natukene liiga palju . Kiitus ajab su pea ringi käima . >> Fatima tuli Patricu kõrvale . << Minu jaoks oled sa üks Euroopa täiuslikematest munakogudest . >> Patric toetus vägeva neegrinaise najale . << Peale selle olen ma üks ilus mees . >> Fatima tegi grimasse . << Kas ei ole või ? >> läks Patric põlema . << Igaüks , kes vaatab Pätrik Staatujed , ütleb , et ma olen ilus mees . >> Patric istus akna alla . << Näe , kiriku aknad on täna jälle valged . Peaks homme minema ja tänama Loojat . ._. Fatima , vala mulle konjakit ! >> << Täna me rohkem ei joo . >> Patric vahetas kiiresti teemat . << Fatima - ausõna sa tantsid hästi nagu Hollandi kuninganna . Sa oled kerge nagu mannavaht minu käte vahel , hoolimata sinu kolmest tsentnerist . >> << Kas Hollandi kuninganna muretseb ka haruldaste lindude mune sinu kollektsiooni jaoks ? >> Fatima mähkis ruhh-linnu munatüki salli seest välja . << Sa siis ostad selle ? Me leppisime üheksa tuhande peale kokku . Dollarites . >> << Kui dollarid , siis dollarid , >> ümises Pat-ric . << Ruhh-lindu mul veel ei ole . Epiornis Madagaskarilt . See on suurepärane ! >> Patric tõi lauasahtlist tšekiraamatu . << Ma võin ju veidi purjus olla , aga mitte nii purjus , et mitte osata tšekile alla kirjutada . >> Ta ulatas paberilipaka neegritarile . Fatima kontrollis summat ja allkirja . Pangaametnikud on ju hirmsad pedandid ja paberiväänajad . << Nii palju , kui ma sind tean - praegu sellel arvel nii suurt summat ei ole ? >> Patric maigutas suud . Fatima jätkas : << Aga et ma sind lähemalt tunnen , jätan ma sulle nädala aega , et ma võiksin selle aja lõpuks raha kätte saada . Munakoore jätan ma muidugi sinu kätte hoiule . Kui sa nädala jooksul pole võimeline tšekki kinni maksma , on see viimane muna , mille sa minu käest saad . Kombes ? >> öö ja päev lõid käed . Patric võttis õrnalt kooretüki , silitas seda , isegi nuusutas õrnalt ja astus ukse poole . << Palun , madam , meil on õnnelik võimalus asetada ta minu pühapaigas aukohale . >> Nad läksid ettevaatlikult alla kööki . Patric andis munakoore Fatimale , lükkas vilunud liigutusega kraanikausi eest , kraanikausi taga oli juhtimispult . Patric valis klahvidel koodi ning köögipõrandasse tekkis ava , kust paistis trepp . Nad läksid läbi mitme raudukse , enne kui jõudsid suurde sopilisse saali . Saal oli linnumunavitriine täis . << Maailmas on vähe linde , kelle muna sa siit ei leia . >> << Sellest on kahju . >> Fatima vaatles lõputuid munaridu . << Minu töö muutub üha keerulisemaks . Sul paistab olevat umbes seitse ja pool tuhat liiki ligi üheksa tuhandest . Me elame veel . >> Patric pühkis klaasidelt tolmu , pani epiornise taldrikusuuruse kooretüki sametpadjale ja nad läksid tagasi üles . << Ma lasin hiljuti oma pühapaiga maavärinakindlaks teha , Itaalia süsteem , ekstra klass . Tead , munad on minu armastus , sina muidugi ka ... >> << Sa oled joonud , Patric . Joomine ei tee sinu südamele head , >> õpetas Fatima ja lubas oma pähkelpruuni kätt suudelda . << Ma pean nüüd minema . >> << Juba ? Ma arvasin , et sa jääd ööseks . ._. >> << Patric , ole nii kallis , too minu mantel . >> Sellal , kui Patric riidepuuga maadles , surus Fatima pea hellalt Kivi-Patricu rinnale . Fatima valge suvemantel oli tehtud vastsündinud valgete kaamelivarssade nahkadest . Patric uppus igatahes nahkade alla lausa ära . Ta rullis mantli neegrinaisele ümber . Fatima kohendas nahku vastavalt oma kehavormidele ja küsis : << Kas ümberkaudne rahvas , naabrid ja teised , ma mõtlen , teavad sinu kollektsioonist ? >> << Paar aastat tagasi oli sellest kohalikus lehes artikkel . >> << Siis on sul võib-olla põhjust mõelda , miks sinu ausammas tiksub . >> << Tiksub ? Tõepoolest . ._. Fatima ... >> Juba viimaste akordide ajal puhkes saalis maruline käteplagin , mis ei tahtnud kuidagi katkeda . Volli naeratas ja kummardas , naeratas ja kummardas ... Ja siis kuulsin ma : << Säveltäjä ! Säveltäjä-ä-ä ! >> plikade tuliseid kilkeid . Tõusin klaveri tagant ja astusin Volli juurde ning surusin ta kätt . Palusin sõnade autori Ivar Grünthali lavale ja me kummardasime kolmekesi . Et aplaus ikka veel ei katkenud , tõin kogu saatepundi ja meeskvarteti lava äärele kummardama . Osutasin käega jumalikule viiuldajale Harry Rikandile , kelle kuulajad võtsid tänuga vastu . Muidugi kordasime seda laulu . Ja sellega said me laulud siinmail lauldud . Rahvas aga ei lahkunud . Kuulajad rivistusid väljapääsu juurest alates pikka-pikka spaleeri ja saatsid meid kõiki - sada viitkümmend noort ohvitseri rindeteele . Ja kui ka kallistused viimseni otsa said , oli kell üks öösel . Ja kui me nii siis Volliga veel viivitasime , lähenes meile kaks plikat , üks heleblond ja teine tumebrünett - nagu metshaldjad , mõlemad pikkade lahtiste juustega ja mõlemad , nagu Soomes enamaltjaolt ikka , sinisilmsed . << Me tahaksime teid väga tänada sügavate elamuste eest , mida te meile oma unustamatu kontserdiga valmistasite ! >> rääkisid nad teineteise võidu peaaegu korraga , ise erutusest õhetades . << Kas me tohime teid paluda meie koju , et juua klaasike veini ja tassike kohvi . Eks lihapirukad ja salatid kulu teile pärast nii rasket tööd ära . >> Vaatasime Volliga teineteisele muiates otsa ja vastasime samuti korraga : << Oleme teile tänulikud nii meeldiva kutse eest . Tuleme meelsasti . >> Tüdrukud näisid olevat väga rahul meie otsusega ja ulatasid meile kordamööda käe : << Sirkka ! >> , << Ritva ! >> Saime teada , et Sirkka vanemad olid juba reedel sugulaste poole nädalalõpuks külla sõitnud ja tulevad alles esmaspäeva ennelõunal , mistõttu saaks segamatult olla just tema pool , raudteejaamas . Isa olevat tal jaamaülem , plika ise aga töötavat piletikassas . Seetõttu elavad nad jaamahoones ametikorteris . Minna polnud kaugele . Peagi istusime neljakesi suure kummipuu all söögilaua ümber ja lasksime veinil ja suupistetel hea maitsta . Volli teadis väga hästi , et minust pole alkoholitarvitajat . Täna , rindelemineku eelõhtul , otsustasin paar klaasikest ikkagi ära proovida , mis see mehele teeb ! Ega see valge hapu vein mulle maitsenudki , aga kasu oli tast küll - tekkis mõnus surin peas ja jalad tundusid kuidagi iseäralikult pehmetena . Sirkka pani grammofoni mängima . Tantsisime . Plikad olid omavahel kavaleride suhtes kokku leppinud ja mul oli ütlemata hea meel , et Sirkka valis minu . Mul on olnud vastupandamatu nõrkus sinisilmade vastu ja sel mustajuukselisel jaama kassapidajal olid nad ära-unusta-mind-lillede värvi - suured ja eredad ning särasid väsimatult kogu õhtu . Ritva lõkerdas liiga palju ja mulle paistis , et ta on oma olemuselt natuke kerge , kuid kahtlemata ilus ja magus nagu kompu . Me tantsisime . Partnerit ei vahetanud . Istusime jälle lauda ja võtsime iga istumiskorra ajal veini . Kell lõi kolm , siis neli ja pool viis , aga pidu ei tahtnud otsa saada . Järsku arvas Ritva , et me võiksime pisut puhata . Et on kaks tuba ja kummaski kušett . Et nemad jääksid Volliga saali ja mina mingu Sirkkaga magamistuppa . Keegi ei hakanud vastu väitma , sest mõistlikumat ettepanekut poleks olnud võimalik tehagi . Seisime niigi vaevu jalul ja pea surises hullupööra . Ujusime Sirkkaga käevangus magalasse ja panime raadio mängima . Selle valgusest oli meile küllalt . Kõrvaltoast kostis Ritva sädistust . Nende kušetil tundusid olevat kraaksuvad vedrud , mis lasksid lakkamatult kuuldavale oma rütmikat raginat . Vahepeal kandus meieni Volli mõnumõmin , mille kattis otsekohe Ritva kile lõkerdus . Lase aga käia , vana semu ! Võib-olla oleme juba mõne päeva pärast laibad jooksukraavi põhjas ... Mu muremõtted hajusid , kui Sirkka hakkas mind lahti riietama . Ta võttis mu kuue maha ja riputas toolileenile , sai ka särgi kuidagiviisi eest lahti , tiris selle mu seljast ja viskas pintsaku peale . Püksipannal ei andnud aga järele ja ta loobus pükste kallal tegutsemisest . << Rakas säveltäjäni ! Rakas viron poika ! >> kordas plika kogu aeg ja hakkas mind tormiliselt kallistama ning suule suudlema , toppides lõpuks oma keele mulle suhu ... See oli viimane pisar mu kannatuste karikas , olin raskes veiniuimas ja keele suhutoppimine ajas mind oksendama ning ma tahtsin nii ruttu kui vähegi võimalik värske õhu kätte õue . Tegin kõik , mis mu võimuses veel oli , et tüdruku haardest vabaneda , kuid see ei õnnestunud ja ma vajusin sügavasse unne . Kui ma aovalgel silmad avasin , lamas Sirkka mu kõrval täiesti alasti . Ta sirutas käed mu poole ja unistav pilk kutsus : << Võta mind , kallis ! >> Oh , sa püha Jumal ! Ma katsin ta rõõsa ihu voodilinaga , kallistasin teda hellalt ja ütlesin : << Kallis Sirkka . Juba homme olen ma sinust kaugel . Kas me kunagi veel kohtume , ei tea keegi . Karjala kannaselt lähen Eestit vabastama . Võib-olla langen rindel venelase kuuli läbi . Minu hinges on naine püha olend . Eriti soome naine , sest mu ema on soome soost . Ma pole veel kunagi ühtegi tüdrukut häbistanud ega taha ka sind võtta niisama . Anna mulle andeks mu avameelsus . Ma austan sind nii nagu kõiki naisi . See on mu vankumatu põhimõte . Kui ma kunagi peaksin kedagi tõsiselt armastama , siis kohtlen teda ka enne abiellumist kui oma laste tulevast ema ega puutu teda . Ma tahan , et sulle ei jääks minust kui eesti poisist halba mälestust . >> Püüdsin ta põski suudelda , kuid see oli võimatu . Tüdruk vappus pisarate käes ja tõrjus mu hõimuvennalikud õrnusekatsed . Ei tea , kui kaua oleks kestnud see melodramaatiline stseen , kui kõrvaltoas poleks alanud virk riietumistegevus . Ritva häälitses lõbusalt ja Volli ajas pükse jalga , ta püksirihma pannal tinises . Tõusime meiegi . Jätsin Sirkkaga sõnatult jumalaga , ilma et me oleksime kallistanud , silma vaadanud või käega lehvitanud . Saalitoas hüppas Ritva mulle kaela ja suudles suule , Volli näitas mulle rusikat , tõmbas tüdruku oma kaenlasse ja me astusime hommikusse . Sirkka ei näidanud enam nägugi . Lonkisime mööda teed Niinisalo poole , lootes mõne varajase kaubaauto peale saada . Hõljusime nagu pärisjoodikud ja liiderdajad kunagi . << Kuidas Ritva sängis ka oli ? >> läksin Volli hinge kallale . << Ekstraklass ... >> nohises puruväsinud donžuan . << Aga Sirkka ? >> << Täisvärk , >> torkasin lakooniliselt . Hommikul tuli mu telki sõber Pekka Toivonen . Ta hoidis vaevu oma ärritust tagasi ja palus , et ma talle järgneksin . Läksime õue . << Sa veetsid öö Sirkkaga ! >> käratas Pekka maruvihaselt . << No mis sest siis on ? Tore plika ! >> arvasin . << Tore küll , aga sina oled siga ! Ma poleks iial uskunud , et su lihvitud koore all peitub nii palju alatust ! >> << Mis jama sa ajad , kuule , ärka üles ! >> raputasin hõimuvelle . << Kas sa ka tead , millega sa hakkama said , Casanova ? ! >> tõusis ta viha kohutavaks raevuks . << Ma peaksin sind kägistama , sa lihahimuline hull ! Vaene tüdruk elas alles hiljuti üle kohutava tragöödia . Üks Soome luutnanttist Rasputin käis Sirkkaga terve aasta ja lubas abielluda . Pidas ametlikud kihlusedki ära . Olin nende juures . Siis võttis ta plikalt süütuse , jättis tüdruku maha ja sõitis minema . Kui sa oleksid näinud , kuidas Sirkka kannatas . Ja just nüüd , kui ta hakkas taas hingelist tasakaalu tasapisi tagasi saama , tuled sina , heliloojahakatis , oma lauludega ja lükkad ta veel sügavamasse kuristikku ! Kui ta nüüd libuks hakkab , siis on see sinu teene ! Oi , perkele , perkele paska ! Saa aru , lapseeast tunneme teineteist , käisime koos koolis . Milline ingel ta oli ! Saatana ! >> << No , mis sa siis passid ? ! >> läksin turri . << Võta naiseks ! Päästa ära ! >> << Tohman ! Egas ma mitme naise pidajaks saa hakata , >> kaitses end Pekka . << No , kurat sinuga , vänrikki ! Küll sa veel tripperi või šankeri külge saad , ja mul pole sellest sooja ega külma . Künna vaid kõiki söötijäänud armupõlde ! >> Järsku kadus Pekka viha , ta lõpetas oma iroonilised repliigid , vaatas mulle siira kaastundega otse silma ja ütles : << Hoia end rindel , vanapoiss ! >> Virutas veel kämblaga vastu mu ribisid ja kadus tagasi vaatamata kiire sammuga peahoone suunas . Kui jõudsin keskhommikul jaama , ootas mind perroonil Sirkka . Ta silmad särasid veel eredamalt kui õhtul pärast kontserti ja näisid mulle veelgi ära-unusta-mind-lille sinisemad kui öösel . Ta ulatas mulle väikese kimbu kannikesi , liibus hellalt mu vastu ja ütles : << Anna andeks , kallis eesti poiss ! Olen sulle väga-väga tänulik . Ole rindel ettevaatlik ! >> Vaatas mulle pikalt silma , tõusis kikivarvule ja suudles mind suule . Vedur vilistas . Ruttasin vagunisse . Sirkka jäi perroonile , kuni rinderong meid teineteisest igaveseks lahutas . Jõudnud Käkisalmisse , selgus , et meid kõiki sada viitkümmend ohvitseri ei olegi vaja . Rakendust leidsid vaid paarkümmend . Teistel algasid täiendusõppused . Nii me siis tegime taas täisrakmetes rännakuid , aga nüüd vaid viie kilomeetri kaugusel rindejoonest . Käisin poistel kaevikutes külas ja kohtusin oma hea sõbra Atsiga , kes töötas arstina rindel . Ta arvas : << Pole sul , Ott , mingit mõtet Eestisse minna . Ära usu sakslastega tehtud lepingusse rindelõigu meile üleandmise kohta . Seda ei juhtu mitte kunagi . Kas on sakslased kunagi mingeid leppeid pidanud ? >> << Poisid lähevad , lähen ka mina ! >> püüdsin oma otsust põhjendada . << Poisid lähevad oma vanemate , naiste , pruutide ja perekondade juurde . Sinu omad on aga kõik siin . Ära tee lollust . Kahetsed eluaeg ! >> veenis mind Ats ja ta silmis peegeldus nukrus . << Ma olen andnud vande ja ma ei tagane . Seal on mu maa ! >> ütlesin nii kindla tooniga , et sõber ei pidanud vajalikuks enam vaielda . Kahe nädala pärast istuski kogu jalaväerügement JR 200 rongis ja algas sõit Hankosse . Minu pärast tehti lühipeatus Lohja jaamas , kuhu olid kohtuma tulnud ema , õde ja vend . Tänutundega mõtlen veel tänagi tagasi sellele , et rügemendi juhtkond mu palvele vastu tuli ja rongi peatada laskis . Hüppasin perroonile . Ema , õde ja väikevend kallistasid mind . Seisime minutikese üksteise ümbert kinni hoides ja nuttes ning ma ruttasin vagunisse tagasi . Kõik poisid lehvitasid hüvastijätuks emale , õele ja vennale . Ma ei võinud aimatagi , et see oligi viimane kokkusaamine vennaga . Ema süda ei saanud rahu , ta sõitis taksoga rongile järele , otsis mind Hanko sadamas üles ja ütles : << Ära mine , poeg ! Mu süda ütleb , et me ei näe enam kunagi teineteist ! >> << Ära muretse , ema , peagi olen taas sinu juures ! >> lohutasin nutvat memme . Emal oli õigus . Me ei kohtunud enam kunagi . Võtsime suurel ja kõledal Saksa sõjalaeval kohad sisse . Viskusin magamislavatsile ja vahtisin üksisilmi kajutilakke . Nii tühja tunnet polnud ma hinges iialgi tundnud . Isegi mõtlemisvõime oli kadunud . Olin jäänud magama ja tundsin , et mind raputati frentšikäisest : << Sulle on kiri , vanapoiss ! Suure kiiruga jäi rongis üle andmata , >> ütles sõjakoolikaaslane Vello . Avasin ümbriku ja olin heameelest tumm . Sirkka tänas mind kogu südamest unustamatu öö eest , mille me veetsime tema kodus koos . Vanemad saabunud esmaspäeva ennelõunal , nagu oli oodatagi . Plika jutustanud siis kohe kõik emale ära , ka selle , kuidas me kahekesi magasime ja hommikul teineteisele otsa vaatamata lahkusime . Ema kahetsenud väga , et tal polnud võimalust minuga tutvuda . Sirkka ja ema olevat rõõmust nutnud , et maailmas on veel puhaste tunnetega noormehi ja ta ei kaota nüüd lootust kohata kord tõsiste kavatsustega tõelist meest , kellega siduda oma tulevik . Hoidku ma end rindeteel ! Jumal kaitsku mind alati ja kõikjal ! Jumal aidaku Eestit ! Mul tulid liigutusepisarad silma . Olin Sirkkale ääretult tänulik selle südamliku kirja eest . Tahtsin sõnumit tagasi ümbrikku pista , kui märkasin blokilehe pöördel postskriptumit : << Palju tervitusi Pekka Toivoneni poolt . Veetsime terve eilse õhtu meil ja rääkisime sinust . Jutustasin oma klassivennale ja heale sõbrale , mis meie vahel juhtus . Pekka palus Sulle edasi öelda , et ta on suur siga . Aga kui ma küsisin talt , mispärast ta siis on see suur siga , vastas ta , et sellest on küllalt , kui Ott seda teab . >> Hiljaaegu kutsus Martti Mansikkamäe Kauhava Lions Club Ylihärmässe soomepoisse tervist parandama . Sattusime Volliga kahekesi ühte tuppa elama . Ta oli abielus soomlannaga ja neil oli ilus korter Helsingis . Tegin juttu meie poolesaja aasta tagusest seiklusest Kanganpääl . Ta mäletas seda ööd Sirkka ja Ritva seltsis detailideni . << Sa olid minust ikka kangem naistemees ! >> torkasin enne uinumist . << Mis mõttes kangem . Ühed kanged olime mõlemad , >> arvas Volli . << Aga miks see eestoa sohva , millele sa Ritvaga jäid , nii kangesti kääksus , >> parastasin . Ja kui lüüriline bariton tegi tõrjuva käeliigutuse , lisasin : << Ära salga midagi ! Elumees mis elumees ! >> Volli muutus tõsiseks ja ütles iga sõna rõhutades hästi aeglaselt : << Ma ei tea , millega sina tagatoas tegelesid , ja see pole minu asigi , kuid mina käitusin Ritvaga oma põhimõtete kohaselt . Ma ei mõelnudki seksist , nagu nüüd räägitakse . Terve elu vältel pole ma lugu pidanud juhuslikest voodivahekordadest . Mitte halbade haiguste kartuse tõttu , eks seda muidugi ka , kuid mind on kasvatatud naist austama ja seetõttu jõuan sängiminekuni alles siis , kui olen abielus . Poolsada aastat on meie noorusest möödas . Mind ei mõisteta võib-olla täna ja võidakse muiata mu põhimõtete üle . Aga siin ma olen ja teisiti ma ei saa ! >> Vaatasin vana head semu naeratades . Seal ta siis lamas mul nüüd - südametemurdja , lüüriline bariton ... Plikasid oleks ta ees langenud nagu loogu , aga võta näpust - põhimõtted ! Nii hea oli talle pihtida , et ka tagatoas ei juhtunud viiskümmend aastat tagasi midagi sellist , mis oleks kõrvale kaldunud meie armsa vaba Eesti esimese nooruse elupõhimõtetest . Ylihärmäs aga selgus , et Volli põhimõtted ületavadki minu omad . Saalis igaõhtune tants - lüüriline bariton aga istub puhkekodutoas ja loeb raamatut . Mina seevastu hoian rühti ega jäta ainsatki tantsu vahele . Kui tantsuvaheaegadel käisin higi maha pesemas , sattusin üsnagi tihti ta telefonikõne peale ning kuulsin ikka ja jälle ainult ühtesid ja samu kulunud sõnu : << Kulta-kulta , rakas ... >> Liig mis liig ! Aga see polnud enam minu asi . Nimelt kuulis ta nüüd tihti üht häält eneses selgelt ja valjult rääkivat , et Jumal on ta ära valinud . Koron oli hirmul , sest Schneider seletas , et kuulmishallutsinatsioonidega algab skisofreenia , Zombin jälle väitis , et häda pole midagi , kuna tema näeb pidevalt rohelisi kuradikesi , kes temaga vestlevad kõiksugu huvitavatel teemadel . Nii või teisiti oli kulgenud elu Schneideri punkris Koroni jaoks enam-vähem talutavalt kuni tolle hirmsa hommikuni . Kogu öö olid teda vaevanud painajalikud unenäod , milles figureeris üks suur vastik kala kõikvõimalikes variatsioonides ja läbitungivate silmadega mees , kes ennast Jumalaks nimetas . Kui Koron silmad hallis aprillividevikus avas , arvas ta algul , et magab edasi , sest tohutu valkjas kala ujus lae all ja Schneideri räbaldunud antiikses tugitoolis istus Jumal . Koron oigas valuliselt ja kiskus teki üle pea . Aga see ei aidanud . Ta kuulis selget ja kõlavat häält endaga rääkimas ja see ei saanud olla enam unenägu . See hääl lausus : " Tõuse , Koron , aitab põõnamisest . Hommik on käes ja täna pead sa tööle asuma . Tõuse , sest tund on tulnud ! " Vandudes ajas Koron enda püsti , pusis riidesse ja märkas kergendusega , et jälk kala oli lae alt kadunud . Aga mees tugitoolis istus endiselt oma kohal ja jälgis teda oma läbipuurivate heledate silmadega . Sõbrad olid välja läinud , kuid polnud unustanud talle jätmast vennalikku teeklaasitäit sogast puskarit lauanurgale . Koron võttis kõheldes klaasi ja heitis kõõrdpilgu kutsumata külalisele , kes ütles naeratades : " Joo , joo , ega su haige pea enne nagunii midagi jagama ei hakka . " Koron tühjendas jälgi joomaaja põhjani ja kobas suitsude järele , kuid avastas siis , et viimane koni nende ühisest suitsuvarust oli ära tõmmatud . " Igasugusel sõprusel on piirid , " tähendas võõras filosoofiliselt ja ulatas Koronile paki elegantsete Ameerika sigarettidega . Koron mühatas midagi arusaamatut , süütas suitsu , tõmbas ahnelt mõne mahvi ja jäi siis tähelepanelikult võõrast silmitsema . Jah , see oli seesama kuju , keda ta imeselgelt öistest painajaunedest mäletas . Mees oli ebamäärastes aastates , keskmist kasvu , sihvakas , õlgadele langevate tumedate juuste ja hõreda mongolihabemega . mis ümbritses rõngana ta veripunast , natukene naiselikku suud . Ta ilusas heledanahalises näos hiilgasid läbitungivad fanaatilised silmad , mis Koronit kohutasid . Võõras oli riietatud kallilt ja elegantselt ning Koronile tundis , et kõik riideesemed ta seljas - dzhiinid , oravanahkse kraega nahktagi , elegantsed kauboisaapad ja suureruuduline särk , olid tuliuued ja et mees kannab neid esmakordselt . Koron köhatas hääle puhtaks ja alustas juttu : " Teie või sina - sina ju sinatasid mind , või kuidas , mida sa soovid ? Teisi pole kodus , nii et ... Ühesõnaga , keda Te soovite ja mis küsimuses ? " " Ma tulin Sinu juurde , Koron , sest ma olen Su oma prohvetiks välja valinud ! " vastas võõras rahulikult . Koron ei pidanud enam vastu , kargas püsti ja karjus : " Kes Sa oled ? Lõpeta oma segane jutt ! Kes Sa ometi oled ? " Mees tõusis , pani oma käe Koroni õlale , kes võpatas , nagu oleks elektrilöök teda läbinud . Ta rahunes , istus ja jäi võõrale üksisilmi otsa vaatama . " Ma olen Jumal . " ütles see , " ja tulin , et läkitada Sind kuulutama kadu ja hukatust sellele rahvale , kui ta meelt ei paranda . Sa pead asuma teele , käima läbi kogu maa ja kuulutama valju häälega , et kolm kuud annan ma aega neile ära pöördumiseks oma jäledast elust . Kui nad selle kolme kuu möödudes ei lange põrmu oma Jumala ette ja andestust ei palu , tahan ma selle rahva maa pealt tulega ära hävitada . Selline on minu läkitus . Ära küsi midagi , vaid asu teele ja hakka kuulutama , jalamaid ! " " Aga miks just mina ? Mina , kel pole Sinuga mingeid suhteid , ei halbu ega häid ? Miks just mina ? " ahastas Koron . Ja Jumal vastas : " Sellepärast , et ainult nii võid Sa lunastada oma veresüü . " " Milline veresüü ? " sosistas Koron . " Tuleta meelde ! " Jumala hääl oli järsku lõikav ja karm . " Sinu kõlvatu elu kaaslane Girš ? Kes ta tappis ? " " Ma ei tea ! Me leidsime ta hommikul kušetilt nuga rinnus ! Mina ei tea , kes seda tegi ! " " Mina tean ... " vastas Jumal mõtlikult . " Veresüü lasub Sinul , Koron . Girši veri kisendab Su järele . Mine ja hoiata oma rahvast ! Teata neile , et hukatus on tulemas ! Sina saad prohvetiks , see on ainus võimalus , kuidas Sa võid oma süü lunastada ! Mina , Jumal , võian Su Prohvetiks ja läkitan Su teele ! Mine ! " Ja enne kui Koron jõudis midagi vastata , oli Jumal pöördunud ja kiirel sammul toast lahkunud . Oimetuna nägi Koron , kuidas jälk paks laibakarva kala , kes jälle lae all hõljus , ukse juurde triivis , selle ninaga lahti nügis ja välja libises . Koron hulkus linnas segaste tunnetega sihitult ringi ja tundis ennast järjest rõhutumalt ja lausa haigena . Ta kartis , et läheb hulluks nendest piltidest , mis alateadvuses ta silme ette tõusid . Ta püüdis neist vabaneda , kuid järjest selgemini ilmutasid talle ennast Girši suured , kurvad , pruunid pungis silmad . Oli see tõesti tema , kes tappis Girši ? Ta ei suutnud seda uskuda , kuid ometi teadis , et see on tõsi . Koron taipas , et enda eest ei põgene . Aga Jumala eest ? Ei ! Ta ei hakka prohvetiks . narriks , kelle üle vaid irvitatakse ! Ta põgeneb siit maalt ! Ta ei teadnud veel kuhu , kuid istus õhtul jänesena Tallinnasse viivale rongile . Peldikus konutades õnnestus tal piletikontrolli eest kõrvale hiilida ja ööseks jõudis ta pärale . Tühjadel pimedatel tänavatel hulkudes ei teadnud ta veel , mida ette võtta , kuid paaniline hirm viis Koroni lõpuks lootusetule ja meeleheitlikule otsusele . Ta läks kaubasadamasse , ronis üle aedade kaile ning nägi . et seal lastitakse mingit suur kaubalaeva . Kraana vinnas üksteise järel trümmi suuri puukaste , mis kail virnas seisid . Koron hiilis ligemale ja kangutas lahti ühe kaugemal seisva kasti küljelaua . Vaevaliselt pressis ta enda läbi kitsukese pilu . Kastis olid mingid suured masinadetailid ja nende , laastudesse pakitud rauakolakate vahel leidus ruumi päris lahedasti . Näljase ja väsinuna vajus Koron laastuhunnikusse ja uinus . Kui ta ärkas , oli laev juba merel . Koron ronis ettevaatlikult kastist välja ja taipas laeva õõtsumisest , et ta põgenemine oli õnnestunud . Ent kui kauaks ? Trümmis ringi vaadates nägi Koron . et see oli väljastpoolt tugevasti suletud . Neidsamu kaste laeni täis tuubitud ruum . kust polnud mingit väljapääsu . Koron kustutas janu põrandal loksuva sõrmepaksuse õlise veega , mis õnneks oli mage . Ta taipas kohkudes , et kui tal ei õnnestu endast märku anda . sureb ta nälga . Kaks ööpäeva piinles Koron palavikus rappudes , õlist vett lürpides ja jälle välja oksendades . Lõpuks , kui ta tundis , et mõistus hakkab tuhmuma , otsustas Koron luugini ronida ja prõmmida , kuni keegi kuuleb . Aga oli juba hilja . Laev , mis nüüd Sundi väinad seljataha oli jätnud , õõtsus juba ookeanil . Algas suurim orkaan , mis iial Atlandi põhjarannikut rüüstanud . Suur kaubalaev pillutati hiigellainete poolt nagu naeruväärt mänguasi ookeani avaruste poole ja kapten taipas , et kui ta lasti merre ei heida , siis selle tormi käest nad eluga ei pääse . Lastiruumi luugid avati ja kraanad hakkasid vaevaliselt laeva metsiku kõikumise saatel suuri kaste välja õngitsema . Last oli juba lahti pääsenud ja kallutas aluse ühele küljele , meeskonda haaras paanika . Üldises möllus ei pannud keegi tähele ahastavalt edasi-tagasi sebivat Koronit . kes nüüd oli tekile pääsenud ja karjus üle tormimöllu : " Mina olen kõiges süüdi . Ma põgenesin Jumala eest , aga ta sai mu kätte ! Visake mind merre ja torm rahuneb ! Kuulete ! Neetu on teie laevas ! Visake mind merre ! " Aga madrused tõukasid ta toorelt eemale , sest ta segas nende tööd ja nad ei mõistnud tema keelt . Lõpuks ta komistas libedal laevalael , pühiti koos paljude teistega hiigellaine poolt merre ja heideti eemale hukkuvast laevast . Viimane pilt , mis ta teadvusse jõudis enne meelemärkuse kaotust , oli mingi koletise libe , määratute pungissilmadega lõust ja pärani lõuad nagu küüni väravad . Siis kustus Koroni teadvus . Kui ta uuesti mõistusele tuli , ei taibanud ta , mis on juhtunud . " Ma olen elus , " vilksatas ähmane mõte läbi pea . kuid kõik ülejäänu oli arusaamatu ja koletislik . Ta lamas pimedas , jälgilt haisevas püdelas lögas mingis ruumis , mille seinad olid libedad ja märjad . Need tundusid katsudes nahkjad ja elastsed nagu kile . Ja selle kile taga liikus midagi , pulbitses , tuksus ja elas . Põrand jalge all , lagi . milleni Koron käega ulatus , seinad , jah , kogu see kilepaun . milles ta asus , elas . Nüüd meenus talle kõik üheaegselt - hommik , mil Jumal teda külastas , kala , mis hõljus laes , tormimöll , hiigellõugadega koletis lainetes ning lugu Joonast kala kõhus . Kala kõhus ? On see võimalik ? Kas tõesti on Joona lugu kordunud ja kala on neelanud tema , Koroni . kes samuti Jumala eest põgenes ? Teda haaras paaniline õud , ta arvas , et ta on hulluks läinud . Koron oli kogu oma elu elanud salajases hirmus mõistusekaotuse ees . Ta kartis nimelt , et kuna vaimuhaigus on päritav , võib see teda ühel heal päeval rabada , sest ta vanaisa oli olnud langetõbine , vanaema skisofreenik ja isa alkohoolik . Kala kõhus ? See pole ju reaalne . Ta oli alati pidanud Joona lugu kõige ehtsamaks muinasjutuks ja imestanud , kuidas selline naiivne legend on Raamatute Raamatusse pääsenud . Sest nii suurt kala pole ju olemas ! Aga oli olemas küll ja seesama suur kala . kes oli olemas , oli neelanud Koroni , kes seda lõpuks mõistes ei soovinud muud . kui rutem surra . Kuid kes poomisele on määratud , see ei upu ja Koron jäi ellu , kuigi ta piinad olid kohutavad . Ta nahk läks villi ja koorus maha kala seedemahlade tegevuse tagajärjel , ta sõi seda . mida kala oli neelanud , imes tooreste mereelukate mahla joogiks , kuid elas . Ja hääl tema sisemuses hüüdis valjult ja selgelt : " Mine ja kuuluta ! " Koron tõotas ja vandus teha kõik , mis kästud , palus andestust oma pöörase põgenemise pärast , kuni ta mõistus tuhmus . Ta oli vaid elav tomp , mis allus söömise ja seedimise instinktidele . Külmas meretuules ja adrude teravas joodilõhnas hakkas Koron taas tajuma . Ta lamas kõhuli rannakividel ja lained limpsasid ta jalgu . Vaevaliselt pööras ta enda selja peale ja karjatas , kui erk päike nagu noaga silmi lõikas . Käsi näo ees hoides koperdas ta eemale õudsest ja ohtlikust merest . Lõpuks silmad harjusid valgusega ja ta suutis ringi vaadata . Koron nägi ehmudes , et ümberringi on suur suvi ! Kaua ta siis selle neetud kala kõhus oli olnud ? Kaks kuud ? Või rohkem ? Ta oli alasti , ta keha oli kattunud musta korba ja mädanevate haavadega , aga ta ei hoolinud sellest , kuna teda juhtis ainult üks mõte - minna ja kuulutada hukatust . Minna ja kuulutada sellele pimedale rahvale , et aeg , mil nad maa pealt pühitakse , on ligi . Niiviisi ilmus Eestimaa maanteedele keskaegse kerjusmungaga sarnanev imelik prohvet , kes kisendas hoiatusi ja needusi . Ja kuigi keegi seda vaest hullu ei mõistnud , annetati talle meelsasti ja usuti üldiselt , et ta on pühak . Selliseid kuulutajaid oli kunagi enne suurt pööret massiliselt ringi liikunud , aga siis oli selleks ka põhjust olnud . Aga nüüd ? Miks kisendas see õnnetu nüüd ? Seda ei mõistnud Koron isegi , sest ta nägi . et kõik on tundmatuseni muutunud . Kõigepealt inimesed - need olid lahked , naeratavad , sõbralikud , suhtusid hästi temasugusesse räpasesse õnnetusekuulutajasse , toitsid teda ja andsid talle öömaja . Nad püüdsid temaga rääkida , kuid Koron ei olnud võimeline neile vastama . Ta suutis vaid karjuda kadu ja hukatust . Inimesed kehitasid õlgu , andsid talle süüa-juua ning saatsid ta ohates teele . Ja Koron jätkas oma reisi läbi Eestimaa , koredasse presenti mähitud , paljasjalgne , habemesse kasvanud , kõhnas mädahaavalises näos fanaatilised silmad hõõgumas . Koronit hämmastas samuti see , et peaaegu täiesti puudusid liikluses autod , seevastu oli aga massiliselt hobuseid . Võis kohata kõikvõimalikke toidu , vankreid , kaarikuid . Inimesed liikusid hobuveokite või jalgratastega , mida võis samuti kohata tohutul hulgal . Mis on juhtunud ? Koroni mõistmatus kasvas päev-päevalt , kuid kuna ta ei saanud kellegagi rääkida muul viisil kui vaid needes ja hoiatades , jäi kõik ümbritsev talle mõistatuseks . Ühel ööl metsas lõkke ääres istudes valmistus Koron juba uinuma , kui ta kuulis järsku kedagi okste praksudes pimedusest enda poole tulemas . Ta võpatas virgeks ja nägi Jumalat enda ees seismas . Koroni süda tõmbus kokku jäises hirmus , sest ta ei teadnud , mis õudsed tagajärjed sellele kohtumisele nüüd võiksid järgneda . Värisevat kätt puu najale toetades ajas ta end püsti . " Ära karda , Koron , " ütles Jumal rahustava , maheda häälega , " Sinu kannatustel on lõpp , sest Sa oled mind kuulda võtnud . Sa oled oma kohuse täitnud ja ma tahan Sulle rahu kinkida . " " Kas minu kuulutusest on kasu olnud ? On mind kuulda võetud ? Olen ma suutnud oma rahva päästa ? " küsis Koron õhinal . Jumal istus lõkke äärde samblale , kartmata ära määrida valget smokingit , mis tal seljas oli ja andis käega märku , et ka Koron istuks . " See rahvas on päästetud ja jääb elama , " lausus Jumal nüüd , " ja neid saab olema nagu liiva mere ääres , sest nad võtsid prohveteid kuulda ja parandasid meelt . Ma võtsin needuse nende pealt ja suunasin nad õigele teele . Nad leppisid üksteisega ära , valisid omale õiglase kuninga , vabastasid end välismaise bensiini orjusest ja mõistsid taas viljakaks muuta oma põllud . Nagu Sa isegi näinud oled , liigutakse riigis hobustega . Vähesed kaubaautod ja rongid liiguvad elektrijõul . Kuninga dekreediga on keelatud kõik bensiiniga töötavad jõumasinad . Seni , kuni riik ise suudab endale toota elektriautosid , saab kogu liiklus peale rongide ja lennukite toimuma hobustega . Või , kes teab , äkki on just eestlased need esimesed , kes suudavad jalgrattaga õhku tõusta ja lendavad tulevikus nagu linnukesed taeva all . Sinu kodulinn , Koron , on praegu suur turismikeskus , mis on piiratud kõrge püsttaraga , mille taga linnakodanikud elavad karusnahaga kaetud kodades , kannavad esiisadeaegseid riideid , tantsivad iidseid tantse , kütivad odadega tarvaid , šamaanivad lõkete ümber trumme põristades , jahvatavad käsikiviga teri ja leiutavad lendavat jalgratast endise ülikoolihoone tarkusesammaste taga . Kõike seda sõidavad vaatama tuhanded ja tuhanded turistid kogu maailmast , põlgamata ööpäevapikkust postitõllasõitu , ja kuld voolab katkematu sätendava joana Eesti Kuningriigi kassasse . Kõik kodanikud on jõukad ja rahul , sest isegi kõige vaesem nendest jõuab hobust pidada , kuna selle pealt pole mingit maksu . Kõik hobuseomanikud kuningast kerjuseni peavad tegema vaid teatud hulga heinatööpäevi . Ja ka Sina , Koron . saad rahu leidma oma kojas , mille ma Sulle olen seal linnas valmis seadnud . Homme õhtuks jõuad Sa linna ja leiad oma koja rauasulatajate kvartalist - uhkete sarvedega põdrapealuu ja Sinu enda nimi kaunistavad seda . Ruugetähniline hobune ootab Sind tara all ja linnavanem ütleb Sulle , kus Su heinamaa asub . Mine , ravi ennast terveks , paranda oma keha ja hing ning veeda oma päevad mind kiites ja tänades ! " Koron kuulas Jumalat jahmunult ja küsis siis : " Kunas on kõik need imelised muudatused toimuda jõudnud ? Ega ometi selle paari kuuga kevade ja südasuve vahel ? " " Sa olid kala kõhus kolmkümmend aastat . Koron , kuid Sa ei vananenud selle aja jooksul rohkem kui kolm kuud . Nagu sa tead , on kõik suhteline , " vastas Jumal . " Aga milleks ? Milleks seda kõike siis üldse tarvis oli , kui Sa niikuinii olid otsustanud halastada ja Eestimaale armu anda ? Milleks Sa läkitasid minu ? Miks pidin ma kannatama põrgupiinu kolmkümmend aastat monstrumi seedetraktis ja nüüd , mil juba kõik on möödas , kuulutama häda ja kaost ? " Koron oli püsti karanud ja ootas erutusest lämbudes vastust . Ellu kadus kööki ja tuli varsti tagasi . Kandikul oli puder kisselliga ja kõrval tippis ümara kõhumäekesega vana mees . << Söögimaja asjus , >> ütles Tuhlam . << Ehk saame kaubale . Palju te tahate ? >> << Kas siitkandi mees või. . ? >> algas peremees Tuhla-mit usutlema . << Naljakas vanamees , >> mõtles Tuhlam . << Mis tähtsust sellel on , kust kandist ? Ega ta ei tulnud siia oma elulugu jutustama : << Kui söökla on müügil , siis palju tahate ja asi klatt ? >> ütles Tuhlam kindlalt . << Eks vaadake enne , kas meeldib . Kui pole selle kandi mees , kes teab , kas passib , >> ütles peremees asjalikult . << Küll hinna ütlemisega aega on , ise te pole veel söökigi lõpetanud . >> << Hind ei ole tähtis , >> vastas Tuhlam suurustades . Ei tea , kust selline vaim temasse küll järsku tuli , aga süda ütles : selle söökla pidi ta iga hinna eest saama ja ettekandja Effu ka . Effu näis hoopis teisest puust tüdruk , kui Senta oli . Käis põll ees ja naeratas nagu päike . Sentale ei oleks keegi elu lõpuni põlle ette siduda saanud . Temal ei olnudki seda ja köögist hoidis ka hirmuga eemale . Aga mis elu see ka oli ? Armastus käib ikka kõhu kaudu . << Ostan selle putka ja kaubaks jääb , et töölised jäävad kohale . Noh , palju neid on : kokk ja ettekandja .. ? >> << Tea nüüd seda ... >> kohmas peremees viivitades . << Kui ise kaubale saate , see jääb teie mureks . Kui müün , ei ma taha enam selliste asjadega jahtida . >> << Ostan siis , kui kokk ja ettekandja ... >> pressis Tuhlal . << Noh , palju hind on ? >> << Kümme tuhat krooni , >> ütles peremees . << Aga töölistega peate ise rääkima . >> << Noh , preili Effu , kas jääte ettekandjaks , kui ostan söökla ? >> küsis Tuhlam ja vaatas himukalt neidu . << Ei , >> ütles Ellu . << Ma ei pidanud jääma . Ka mina lahkun . >> << Siis ma ei osta , >> ütles Tuhlam kindlalt . << Ostan ainult preili Effu pärast . Kui tema ei jää , ei ole ka asjal mõtet , >> ja Tuhlami pilk libises leinavalt üle neiu saleda kogu . Selline noor ja värske ja lahke ka ... Kui ei jää , ei ole tõesti mõtet . << Kui panen juurde , kas siis saame kaubale ? >> see oli päästev idee , mis pead läbis . Panen viissada krooni otsa , kas siis saab ._. ? >> << Ma ei pidanud jääma , >> - ütles Effu ja punastas . << On kusagil parem koht ? >> küsis Tuhlam ja Effu ei teadnud , mida kimbatuses vastata . << Pole tal midagi kohta , >> aitas peremees nüüd omalt poolt kaasa . << Noh , Effu , eks sa siis võid ju jääda . >> << Ei , eil Ma ikka ei jää . >> ütles Effu energiliselt . << Mis ma siis siia ? Ei ... ei ... ! >> << Panen üksteist tuhat täis , kui jääb , >> ütles Tuhlam . Täna oli ta lahke südamega , raha kuue voodri vahel ja veel suurem ports pangas ei lugenud midagi . Ega sellist Effut igapäev tema teele ei satu . Tema , Tuhlam , istub siis kassas ja võib Effut nii palju kui tahab vahtida . Võib isegi käega katsuda , Effu on ju tema oma , kui nii edasi läheb , võtab endale naiseks . Sellise naise peale ei ole kahju raha kulutada ja raha tal on . << Ei ... ei. . ! >> ütles Effu kindlalt . << Ettekandjaid on küllalt saada . Palkate uue , mina ei jää . >> << Pean vähe mõtlema , >> ütles peremees ja sügas oma topeltlõuga . << Pakkumine tuli liiga äkki , pean töölistega rääkima . Seni kui sööte , läheme vähe kõrvale ja arutame asja . >> Tuhlam sõi ja piilus ukse poole . See näis tõesti hea kaup : söökla , kokk ja ... peaasi , noor ilus ettekandja . Kui ikka saaks kaubale ! << Nad jäävad , >> ütles peremees Effu ja vana paksu naisega tagasi tulles , kes pidi kokk olema . << Nad mõlemad jäävad . Kui kaubale saame , võite kasvõi täna kõik üle võtta . Kasvõi täna ! >> << Kasvõi täna , >> kordas Tuhlam , käis läbi söökla , köögi , sahvri ja vaatas ka muud ruumid üle . << Hea , >> ütles ta . << Tahan nüüd natukene kõrvale minna ja mõelda . Kui tagasi tulen , teeme kauba . Siis läkski kõrvale , võttis kuue seljast , päästis haaknõelad salataskult ja luges raha . Üksteist tuhat . Tuhlam lasi rahad sirinal sõrmede vahelt läbi , kõik olid ilusad sirged rahatähed . Need vahetab nüüd siis ilusa Effu , söökla ja jämeda koka vastu ümber . Järsku oli tal rahast kahju . Oli ikka suur hulk ja kaua korjatud . Aga samas trööstis end kohe : voodri vahele jäi veel , panka ka . Siiski veelkord läbis terav valu südant , rahast oli kahju , ja ei olnud ka . Küsimus oli : kui selle eest , mis nüüd välja anda tuli , saab suure kasu , paneb raha teenima , peale selle saab veel lõbu , millest elus seni puudu on olnud , siis see on ikka kasulik . Nii või teisiti oli mõistlik panna rahad käe järele , et kui ostmiseks läheb , siis oleksid kohe võtta . Veelkord kõikus mõte kahevahel - kas osta või mitte . ._. Siiski , siiski , küll see ikka tasub . Teisel juhul , kui just nüüd loobub , kas siis iial enam tulebki sellist võimalust . Kas iial saab tema kui peremees ilusa neiu lähedal viibida ? Kindlasti mitte . Soov kõike seda saada oli temas suure tuleleegina süttinud , suur lõõsk oli põlema süttinud . Kas ta tahakski seda kustutada ? Tuhlam ärkas varakult . Üks õige söökla peremees pidigi hoolas olema , tema pidi enne tööliste tulekut kõik järele vaatama . Kokk pidi kindlasti kõige enne saabuma . Tuhlam ringutas voodis . Vana , vähe kõva raudvoodi , aga esialgu ei olnud paremat tarviski , eks. hiljem näeb . Tuba oli ka tublisti luitunud , remonti ei olnud kaua tehtud , aga sellega oli ka aega . Siis peatus . silm nurgas pesuvannil , mille sees nüüd kogu tee pealt kokkukorjatud varandus . Vaata kui hea , kuues meel andis tookord märku ja nüüd oligi käepärast võtta . Enne koka tulekut tuli vaadata , kuidas neid kõlbulis-teks koputada . Ja habe tuleb ka ajada . Võib-olla on-mõistlikum isegi pühapäevakuub selga panna , aga ainukene häda oli , et vana ei saanud ju kuhugi ilma valveta jätta . Risk oli liiga suur . Kui keegi üle lööb , mis siis saab ? Päev oli keskpäevaks jõudnud ja Tuhlami tuju oli ülev . Isegi hommikune suur pahandus kokaga oli meelest läinud . Noh , vaata kus asjamees ! Hea , et temal Tuhlamil , oli pikk ja kannatlik meel . Oli see siis kellegi mure , mis tema majas , tema sööklas oli ? Kokk nagu keerub , nagu mõni kättemaksu-jumalanna , seisis köögiuksel ja kriiskas : << Härra , härra ! Kes on sellist hirmsat rämpsu siia kokku vedanud , roostes ja haiseb7 Ega köök ei ole mõni prügimägi ! >> Prügimägi ! Mis jutt see on ? Tema , Tuhlam , viis isegi tuha pliidi alt ja nüüd prügimägi . . ? >> Kiiresti kööki jõudes selgus kohe , milles asi seisis . Ärrituda ei olnud mõtet , pahandus tuli heaks pöörata , ehkki kokk veel heledama häälega kisas : << Härra , vaadake ise , millised roostetanud katkised nõud ! Milline hirmus kohvikann , mudanegi veel , ja kohe keset pliiti . Kole glasuurita mõlkis taldrik ... ja hirmus vannirisu . Välja see sodi köögist ! >> << Välja köögist ! >> No , küll ikka oskas kärkida . Ei tea , kelle köögist ? Selles olukorras ei tasunud suudki lahti teha , et kallist varandust kaitsta . Kõik oli ometi hästi mõeldud , üht ja teist alati tarvis . Taldrikut ja kohvikannu oli kohe tarvis , aga häälgi jäi kurku kinni ja kogeldes ütles ainult : << Ei tea jah , eks tõstke kõrvale . Pange kuhugi , kas või kotta ._._. Ise aga plaanitses , et õhtul , kui keegi ei näe , viib oma varanduse mujale . Küllap temal oleks õigus koka peale pahandadagi , aga siis just tuli ilus Effu ja samas ta isegi häbenes oma tegu . Kas oligi ilus korjata tee äärtest vanu roostetanud äravisatud asju neid siin kasutada , siin , kus paremaidki oli , ja kus blond Effu ringi kõndis ? Effu kandis musta kleiti , võttis kapist tärgeldatud põlle ja tanu , need sobisid hästi . Tuhlam oleks võinud Effut vahtides kas või hulluks minna , aga õnneks oli lõunaaeg käes , uksekell helises , paar kundet tuli sööma . Tuhlam võttis koha kassasse , Efful algas töö ja kokk oli köögis . Teisel päeval , kui Effu jälle tuli , küsis Tuhlam : << Kas see must kleit on vormikleit ? >> << Jah , härra , see on vormikleit , >> vastas Effu ja tegi kniksugi . << Kas teil on ka rohkem kleite ? Esimesel päeval te kandsite sinist . >> << Ei , härra , see on ainuke . Sinine oli minu oma kleit . >> Tuhlam mõtles viivu , asja pidi tõsiselt kaaluma . Kui ta nüüd suu avab , läheb see jälle kenakese summa maksma . Aga Effu oli ilus ja armas ja kes teab , kui kenakene siis välja näeb , kui on roosa kleit , valge põll ja tanu peas ! Sellises riietuses kannaks ta ka temale toitu ja kord saab ta igavesti temale kuuluma . Sel juhul tuli koonerdamisest lahti saada . Ta saigi võitu . << Hea küll , >> - ütles ta siis otsustavalt : << Homme ostke endale roosa kleit ja kandke seda kaks päeva , siis ostke kollane kleit ja kandke seda ka kaks päeva ja siis sinine . Pühapäeval aga kandke lillelist , muidugi valge põll ja tanu olgu ka . >> Tuhlam tegi targa näo , nagu olnuks see tema enda idee , aga nii olid suurte linnade ilusates sööklates ettekandjad riietatud ja tema söökla pidi ka suurlinna kombe järele olema . << Kas kingad ka . . ? >> küsis Effu . << Kingad ka , >> nõustus Tuhlam . << Tänan , härra , aga kas need võiksid kõrge kontsaga olla ? >> << Võiksid kõrge kannaga olla , >> kordas Tuhlam . Nädal möödus ruttu . Ilus Effu kandis kaks päeva roosat kleiti , kaks kollast , siis sinist ja pühapäeval tuli lillelise kleidiga . Ikka pitsist põlle ja tanuga . Jalas olid kõrge kontsaga kingad . Tuhlam võitles raskelt endaga , . otsustas veel paar päeva kannatada ja alles siis armastust avaldada . Ilus Effu vajas tema kommetega kodunemiseks aega , et armastus nende vahel tugeva aluse-saaks . Et ei oleks jälle robinal , nagu Senta puhul . Tuli pühapäevaõhtu ja see tundus üks raskemaid tema elus ; Umbes sama raske , kui kord üliõpilasena . Peterburgis , ajal , kui Olgat armastas . Tookord oli raha napilt , ei olnud mingit võimalust Olgale oma armastust väärikalt näidata . Nüüd oli vastupidi : neidudest oli nappus , raha ei lugenud midagi . Tihu Tuhlam otsustas : kannatab veel , on ju pühapäev . Et aega lühemaks teha , läks peale söökla sulgemist loodusse , kõndis järve ääres ja mõtles rõõmsas ärevuses : << Oo . ._. tulevikus tulevad nad siin Effuga kahekesi , käivad ka neidsamu teid , aga käsikäes ja . siis sõidavad paadiga . Kogu oma eluajal ei ole ta seda saanud . Kordagi ei ole ta ühegi neiuga paadiga järvel olnud . Olgaga seda ei saanud , paadisõit oleks pidanud suvel toimuma , aga siis pidi isatalus heina vehkima ja põllul sulase eest tööd tegema . Sentaga ka ei saanud , temaga tuli kõik nagunii liiga äkki ja lõppes samuti . Olgaga sai vähemalt talvel kuljuste kõlinal saaniga sõidetud . See oli ilus , imeilus . Kuljused kõlisesid ja tänavad olid säravalt valgustatud . Aga tookordseid lõbusid varjutas raha , raha ja veelkord rahapuudus . Homme. . . homme ta räägib Effuga . Kõik lõbud , mis varem raha taga kinni seisid , on nüüd võimalikud . Koos Effuga ta ei koonerda , raha ei mängi mingit rolli . Oli suveöö , kuid pikk . Liiga pikk ja liiga igav . Armastajate paarikesed uitasid siin ja seal . Tuhlam , ei kannatanud neid vaadata : südame alt tõmbas nagu nüri noaga . Aga homme . ._. homme on tema aeg . Homme istub ka tema oma Effuga pargipingil - või lähevad ikkagi kohe paadiga sõitma - vaatavad kuud ._._. kuidas kullane sära lainetelt vastu virvendab . Ah miks on kuul selline maagiline võlu ! ? Suur ümar ratas taeva peal ja teeb meele nii härdaks . Homme aga maalib kuu neist ja paadist järveveele tumeda silueti . Homme . ._. Tuhlam avas tasakesi omaenda uue söökla ukse . Oli vist väga hiline öötund . Kuu paistis nüüd tuppagi ; nii oligi hea , ei tarvitsenud tuld läita . Tuld ei olnud tarviski , ta heidab kohe magama ja homme ._._. Tuhlam ehmatas ja tarretus uksel - suur tume kogu istus toas . Kuuvalgel võis kohe aru saada , et see ei olnud sale Effu . Ta läitis tule ja kohkus veelgi rohkem : toas istus jäme kokk Anni . << Vabandust , härra , >> algas Anni kobamisi . << Tulin siia , teid ei olnud kodus . Jalad olid väsinud , jäingi istuma . Arvasin , noh , kuhu kaugele ta ikka läks , tuleb varsti tagasi . >> Tihu seisis ja vaatas arusaamatult jämedat kokka . Oli see ilmutus või tõelisus ? Aga juba manaski Anni mureliku ilme näkku ja kurtis : << Ehmatasin teid , aga vabandage , härra , veelkord . Tulin ütlema , et ma ei saa homme keeta ega kedagi . Käte ja kaelasooned on haiged . Mitte ei saa ._. , valutavad hirmsasti . Võib-olla on teil aega neid mudida ._._. kui natukenegi . ._. Muidu , jah , kes see keedab söögid ? Keegi ei keeda teile , kui koju jään . Nii äkki pole teile kedagi võtta ka , mina aga olen vaba inimene . >> Tuhlam seisis viivu juhmilt ja põgenes siis paaniliselt . Justkui ta ei olekski oma maja , oma toas täieõiguslik peremees . Kui ta õieti mäletas , ei olnudki lapsepõlvest siiani ainustki naist nii hullusti kartnud , kui sel hetkel suurt paksu kokka Annit , kes istus südaööl tema toas ja ootas õlasoonte mudimist . Päev algas halvasti . Esiteks lõhkus pea magamata ööst valutada , suur hirm oli ka . Kui Tuhlam lõpuks kööki usaldas minna , leidis ta sealt tigeda koka eest : << Milline korralagedus on siin majas ! Söögid on varsti valmis , aga peremees põõnab poole päevani magada ja seda plikat pole veel nähagi , >> kärkis Anni pliidi ääres kulbiga veheldes ja käiseid üles käärides . << Kas te mõtlete preili Effut , >> sai Tuhlam sõnad suust . Ja jälle lõi suur pahameelelaine temas mässama . Milline prosta kasimata suuga vanaeit ! Kust võtab ta julguse Effut plikaks kutsuda ? << Sama jah ! Mis pagana preili ta ära ei ole ? Ei tea , kes nüüd road ette kannab , ega need potti jääda ei või ja mina juba kandma ei hakka . Ehk kannate ise . >> Lõunaks ilmus Effu lagedale . Ei pannud põlle ette ega tanu pähe , vaid ütles : << Peremees , tulin palgale järele , hakkan nüüd minema . >> Mõtlesin sellest linnast ja isast ja sellest , mis pärast sai , ja hiljem veel , pärast pikka vaikimist , mis ei lõppenudki enne , kui kõik oli nagunii juba lõppenud ja vait . Ja suvest selles linnas , nendest mõnedest harvadest päevadest , mil mina sinna sattusin - võõrana ja eksinuna . Kuidas , ei mäletagi enam , ainult seda , et olin seal ja tulin mööda Kuperjanovit üles , linn oli tihedalt rohelisest läbi kasvanud - paksult , rammusalt , pealetükkivalt ja sulgevalt . Raudtee kirbe lõhn segunes aedade arutu vohamise ja mulla priiskava käärimisega , marjad all tikerberipõõsastes - suured ja rasvased nagu maapind ise , mis neid välja ajas . Üks raudteelane mustas kuues , kuuerevääril tiibadega rattad , nägu päikesest punane , sõitis rappudes ja leistangi kolisedes mööda munakivisillutist minu ees . Poiste hääled , nüüd kauged ja sumbunud , kinnikasvanud tagahoovides . See oli nende linn , nemad tundsid tema käike ja teid . Juba punaseks kiskunud päike nagu raske press aedade , katuste ja peade kohal , äraeksinud valge jäätisemüüja mahajäetud valge postkontorihoone varjus , tolmune ja mõttetu . Konserveeritud kurbus ja kuumus - vankrilogin , taeva kaas linna kohal . Õhtul läbi köögiakna : üle roheliste võrade ja katusekivide kesklinna kõrge viiluga maja , madalad aknad nähtamatust päikesest punased . Hääled , üksikud ja eraldatud nagu juhuslikult kukkunud ja peidetud . Ema ei sallinud seda linna , inimesi , nende kombeid ja keelt . Tunnen nendes suvistes linnapiltides ära ema antipaatia . Õhtused punased telliskiviseinad ! Neisse sissemõeldud vaenulik armastus , mis annab valgusele võõra sügavuse ja kuma . Linn on kaetud - ja mitte ainult päikese , kuumuse ja rohelise metastaasiaga , on veel midagi , mis luurab õhtuvalguses , akende kollaselt klaasistunud pilgus , eriliseks muutunud hääles , vaikuses . Ollakse sees - suletud interjööris , mis on täiesti tundmatu sügisesele , talvisele , kevadisele olijale . Suvel elatakse siin oma separaatelu , kui see on ülepea elu , see mingi saladus , mida ei paljastata , millele viidatakse . Naised mannergutega hooviväravatel . Ainult isa tuleb peaaegu endiselt , rühib mööda Pedeli tänavat üles - päike lõikab läbi aialippide ja lehestiku tema kehast ja häälest tükke välja - valge soni kuklas , nagu oleks tal kuhugi kiire . Nagu minulgi , nagu oleks kuhugi kiire . Ja kus me siis lõpuks oleme ? Oleks võinud ju jäädagi . Oleks ehk saladus sügise tulles lahenenud . Kuid sügiseni ei oodatud , sügisel , kui saladused olid kadunud , tuldi tagasi . Ära sõitsime vaksalist rongiga , teist võimalust ju ei olnud - üle Petseri või Tartu Põlvasse , aga see on teine jutt ja seda räägitakse teises keeles . Siin aga , kuna ma kord juba kohal olen , teadmata kuidas , kas mitte ükshaaval läbi käia tema tänavad ? Kuid ma olen tundmatus interjööris , varjatud tähenduste keskel ja kõik märgid on ainult välised ; kust ma tulen , ei ole teada , kuhu ma lähen , ainult suhteliselt . Praegusel hetkel küll vist koju , trepist üles , aga tagatrepist , sest eesuks on kinni ja sealt käiaksegi ainult harukorral ja sedagi sügiseti , ja nüüd on uks koguni kinni müüritud . Ma kardan ainult , et << nüüd on uks koguni kinni müüritud >> on asemantiline lause , sest mitte kõiki sõnu ja lauseid ei pea sisaldama kõik keeled , ja ühilduminegi muutub . Nüüd ja uks ei ühildu . Nüüd ust ei ole , ega ka linna enam , ja midagi ei ole siin võimalik kinni müürida . Eesuksest käiakse sügisel , siis kui kell seitse on juba parasjagu hämar , aga mitte veel niivõrd , et alla tänavale näha ei oleks , ja isa teeb akna lahti , näeb mind ja kutsub sisse . Mul on samm parasjagu pooleli , ma lõpetan selle , vaatan üles akna poole , näen isa ja küsin : Palju kell on ? Ta ütleb : Kell on seitse . Aeg fikseeritud , igaveseks märgitud kellaajaga , mis kunagi ei muutu ; igavene õhtuhämarus oktoobris . Praegu aga ( mitte nüüd , mis uksega ei ühildu ) on linn kaetud , sest see on suvi , tulen trepist üles , üleval , selja tagant , trepikoja aknast kollane valgus lõikab ennast vastu seina ; sealsamas külgseinas - uks . Juba sumiseb ka priimus , priimuse punane kroon , lõhnab kergelt petrooleumi järele , olen kodus . Kui see on kodu . Kui see on , siis mõndagi siiski selgub , kuid mitte kõik , linnal on oma saladused , millest ta ei loobu , ainult see on ilmne , et raudteelane rappub ja logistab oma leistangiga munakivisillutisel , ja see veel , et raami külge on ta sidunud roheliseks värvitud bambusridvad ja kahva . Midagi olulist puudub . Tulen üle pimeda ruumi muldpõranda ja jõuan valgusse . Valguses seisab valge mees leti taga . Leti peal punased juustukerad . Valgus on äkiline ja valus , ka juustukerad on valusalt punased , mehe valge kittel ; siis silmad harjuvad , kusagilt immitseb rahustavat kollast - kas päike või juustukerade sisu . Sääsehain ! Tuleb mulle nüüd korraga meelde ! Justament sääsehain , justament sääsehain oli see , mis puudus . Me võtame ja tõmbame teda varrest , tema valge juurikas tuleb tupe seest välja , valge , veidi kollakas , roostene vesi immitseb meil varvaste vahel , ma ei tea , mis siin õieti lõhnab - vesi , sääsehain või tema valge , veidi kollakas juur , igatahes on ta söödav , tema äärmine valge ots ja kollakas süda , vähemalt meie sööme , ta maitseb nagu see lõhngi siin , millest ma ei tea , kas ta tuleb roostest meie varvaste vahel , veest endast , rohust siin ümberringi või porist . Möödapääsmatu porilõhn , mida päike luhast ja kallastelt üles keedab - tuuleõhk tuleb ja lööb luhta sahina sisse , teravad lõikheinad peaaegu rinnuni , kitsad võdisevad mättad , kõndimine on vaevaline . Vaatame jõe poole : porised , aga rohtukasvanud kaldad , sogane vesi , mullidega põhjasamblatükid ujuvad pinnal ja keerutavad keeristes , tuul keerab porilõhna linna poole , kiriku ja koolimaja vahele . Linn on paksult rohelisest läbi kasvanud , kuum munakivisillutis , punased telliskiviseinad . Ernst Enno tuleb krediitkassa majast , GartenstraBe 16 , sest kell on pool neli ja ametnikud lähevad koju . Maja number 15 , hoovis kõrge värava taga , on just valmis saanud , värske värv katab laudvooderdise vaigulõhnad , kuumus keedab luhast pori üles , mis katab värvilõhnad ; kõige üle , kõige kohal kirbe suitsulõhn vaksalist ja depoost . Juulirohelisse sumbunud vedurivile aedades . Ernst Enno tuleb mööda GartenstraBet alla tütarlastegümnaasiumi poole , keerab Viilupi pagaripoe juures paremale , läheb gümnaasiumi otsa kohal üle uulitsa , keerab Kungla tänavasse - alt jõe poolt pori , ülevalt raudtee poolt ving , aedade liigrohelus ja varjude mustad ääred , tolm - , jääb seisma Kungla tänava nurgal , maja ees , milles elab minu vanaonu Ott Kõiv , pomiseb omaette : rändavate vete ääres , rändavate vete ääres ; läheb edasi mööda Kungla tänavat Poska tänava nurgani , tema ei tea , et selle tänava nimi on Poska , ta ei teagi , kes Poska on , ka Kungla nimi on talle võõras , see ei takista tal siia tulemast , ta läheb uuesti üle tee - Änilase maja juurde , sest siin ta elab . Muidugi on see kõik vale - juba sääsehainast peale , mitte kunagi ei ole me teda söönud siin , surnuaia ja linna vahelises luhas ; mingi painajalik kujutlus porilõhnast , aga aedadesse takerdunud vedurivile on õige ja ka telliskiviseinad . Poska tänavas elasin hoopis mina , Grasmandorfide pool , kellel oli all oja ääres korter ja meie olime varjualused- mina ja ema . Ernst Enno elas ühel teisel tänaval , mis hiljem sai Poska tänavaks , kui mina ja Grasmandorfid seal elasime , ja mina ei ole Ernst Ennot kunagi näinud , ei siin ega Haapsalus - ainult piltidel , nii Tartus kui Tallinnas . Änilase maja aga ei ole väljamõeldis , sellest rääkis mulle A. M. , temale omakorda prl. Umalas , minu õpetaja ja ema kolleeg , ja tema on Ernst Ennot näinud , vist tundnudki . Ernst Enno jalutuskäigud Aia ja Kungla tänaval ei puutu siiski minusse , need on A. M. asjad , mina olen juhuslik ettejääja , Aia tänaval nr. 15 ja all Poska tänava orus . Segasin ennast ainult niipalju vahele , et rääkisin professor H. P-le Änilase majast ja küsisin , et miks ei ole saal tahvlit peal , et Ernst Enno päriskoht ongi siin pori ja suitsu vahel , juuli liigrohelises kuumuses , jalutuskäigus Aia tänavalt Poskasse , sest siin ju pomiseti omaette need sõnad , mida me nüüd järele ümiseme , siin , mitte Haapsalu õilsas merejaheduses ja sinistes merekaugustes , telliskiviseinad on need , mis päriselt tähendavad , ja luht linna all ja tema porine jõgi põhjasamblatükkidega . Muidugi on professor minu jutust veidi häiritud , aga ka veidi lõbustatud , raasuke ehk isegi meelitatud ( ei tea küll , miks ) , ütleb mulle , et temal endal ei ole selle linnaga enam sidemeid , et temal on seal ainult surnuaia krunt ja ema haud - niisiis linnapargi taga , all Metsa tänavas , või teisel pool jõge minu vanaisa maja ees - , ja imestab väga , et keegi Veller ( ma võin nimega eksida ) ei ole seda asja juba ammugi välja uurinud ja sellest kusagil kirjutanud ; ütleb veel , et väga kahju , et Kolossova ei tee temale enam eksameid , et siis oleks olnud hea tahvlit välja pressida , ja küsib lõpuks , kuskohal see Änilase maja õieti ongi ja kes seal praegu elada võiks . Ma ütlen , mis A. M. mulle oli rääkinud , aga elanikest ei tea ma midagi ja temale ei tule see kohtki tuttav ette . Nii see jäi , aga koht on minule tuttav küll , sest sealsamas üle tee oli Grasmandorfide esimene korter , enne kui nad alla oja äärde kolisid ja meid emaga oma katuse alla võtsid - minu mälestuse järgi hele kahekordne maja ( hiljem selgub muidugi , et ka see on vale , et Grasmandorfid ei ole selles heledas majas kunagi elanud , et Juta teada elanud nad enne Poska tänava korterit Kungla tänava kinomajas , ja see on juba peaaegu fantastika - aga eks Juta pea paremini teadma , tema seal elas ja on aasta vanem pealegi ) nikerdatud aknailustistega ja väljalõigetega vihmaveetorudel . Seal üleval teisel korrusel oli neil valge kahhelkividega ahi ja diivan selle kõrval , kus nad kõik kolmekesi - tädi Rufi , Juta ja Toomas - üksteise kõrval istusid ja naersid . Nagu pärdikud . Mina ja ema seisime nende ees ja ootasime , millal nad naermisega valmis saavad . Kunas nad said , kas said ja mis siis sai , seda ma ei tea , nagu sedagi , kust me tulime ja miks me tulime ja kuhu siis läksime . Selles linnas olen ma jälle uuesti ( ? ) all oja ääres ja aega jääb auk . Kus ma siis olin , kui auk oli ? Tõrvas ? Viimane aasta Tõrvas , isa oli juba gümnaasiumist lahti lastud ja ema ootab oma korda ? Ei tea , küsida ei ole kellegi käest . Peab rääkima ! Peab rääkima ja augud rääkimisega täitma , ehk satub tõdegi sekka - hääli , värve ja lõhnu ja peamiselt neid viimaseid . Nüüd isa tulebki mööda Pedeli tänavat üles , valge soni kuklas , kiirustades , ja päike paistab läbi aialippide ja põõsaste ja teeb ta punasevöödiliseks . Ta ronib mööda punast valgusredelit maja varjuni , jõuab värava juurde , jääb seisma ja tahab sisse minna . Uks on kinni . Uks on kinni , nagu ei oleks teda kunagi olnudki . Aiavärava taga tumedad elupuud , paar sammukest kruusateed elupuude vahel ja maja raskes varjus . Laiad , ülalt poolkaarsed juugendaknad vahivad talle valgete kardinate vahelt mustalt vastu , jälgivad seda kolme-nelja sammu , mis jääb veel , et ukse vaskse käepidemeni jõuda , kui värav on tagantkätt juba kinni langenud ja kõik kokku on tume siin maja ees , elupuude vahel , suure tamme all , mis laiutab üle majaserva ja hoiab majaesise kruusatee niiske - igavene oktoobrilõhn , samal ajal kui ülemised aknad ei näe teda enam , sest vaatavad sirgjoonselt üle tee , üle plankaia ja aiapuude - pilgutamata ja pärani . Krobeline , hall ilukrohv ja punased telliskiviäärised ümber ukse , selles oktoobritõsiduses seisab uks ta ees , alles nüüdsama oli ta siin , S-kujuline vaskkäepide , kuid ei , isa on eksinud , ust ei ole enam . Kuhu ta on eksinud ? Kuhu tal minna on , et olla mitte-siia-eksinud ? Ruttu läheb ka pimedaks ja all-linnas pannakse tänavalambid põlema - laternaalused kollased ringid - , võib ju kähku all-linna minna ja järele vaadata , mis seal õieti on juhtunud , kas saab veel koju , täna öösel . All-linnas on vaateaknad kollastes tuledes - oranžid apelsinid kollastel vaateakendel , banaanid , ise kollased , toon toonis , akende vahel kino reklaamkastid . Siin ta on , siin ma olen , siin me oleme , eksinud , uks on kinni , ei , vastupidi , uks ei ole kinni , sest teda ei ole enam , ta on , aga olematuna , niisiis tuleb onu Daniel ja võtab mind kättpidi kaasa , on hämar , sinakas hämarus , onu Danielil on paremas põses auk , sinna sattus kuul või mürsukild , onu Daniel võtab mind käekõrvale ja viib üle tänava elektrivabriku poole , üle Naha tänava silla Purakülla , tal on suitsud otsas , lell Daniel ostab nurga pealt kioskist paki << Ahtot >> , kioskis on ka õnnemäng , kuhu võib pulgaga torgata , me võidame paki karamellkompvekke , nüüd on mu mõlemad käed kinni , ka lellel , sest teises on paberossid << Ahto >> , läheme alla elektrijaama poole , nagu ei oleks midagi juhtunud , nagu kõik oleks ikka veel kohal . Aga isa on ukse ees ja kuhugi ei ole täna õhtul minna . Viljandi moodne teatrihoone meelitas ka aastaid hiljem oma avamisest seal suuremaid kultuuriüritusi korraldama . Hiljutisele rahvusvahelisele lavakunstifestivalile lähetas Teatriliit ka minu . Ürituse teise päeva etenduse vaheajal astus puhvetis minu juurde keskmist kasvu keskeas daam : << Sina , vabandust - teie ka siin linnas ! >> Ma kummardusin vastuseks : kõnetaja tundus küll tuttavana , aga temaga ei seostunud ükski nimi . Naisterahva range rüht ja talitsetud näoilme lasksid oletada õpetajannat , aga säärasest määrangust oli vähe . Püüdsin küll teha näo , et ma ta kohe ära tundsin , ent koolmeistrit petta õnnestub harva koolipoistelgi , rääkimata vanematest meestest . << Oh , Henrik , kas te Elmire'i enam ei mäletagi ? ! Kuidas te panite käe mu põlvele ning muudkui nihutasite seda jultunult ülespoole , nii et ma ei saanud enam aru , kas see oli lavastaja näpunäide või teie isiklik kihk . << Kus käsi on , musjöö ? >> << Ma riiet imetlen . Mis pehmus , värvisära ! >> Ojaa , ma mäletasin << Tartuffe'i >> küll . Samas tuli meelde Elmire'i nimi - Valli ! Valli Haabmets . Valli oli vist kaks kursust minust madalamal , küllap paar aastat ka noorem . Valli oskas ülikooli näiteringis lõkerdavalt naerda , tema suul ei olnud veel kibestunud muiet . Ma ei võinud kohvitassi järjekorras kätt panna Valli põlvele , aga õlale ometi . << Te kõditate mind . Ei , võtke käsi ära ! >> Ma muidugi ei kõditanud teda teatripubliku silme ees - see oli Moliere'i tekst . Mul aga ei tulnud enam meelde Tartuffe'i vasturepliiki ning vist punastasin . Mõned eespool seisvad naisterahvad vaatasid tagasi - nad pidasid nähtavasti Valli hüüatust minu korralekutsumiseks . << Kuid asja juurde parem ! Kuulsin , et minu mees , kui veider see ka näiks , teid välja valinud on oma koduväiks . >> Mõned teatrikülastajad muutsid hämmastuse oma näol naeratuseks , teised põrnitsesid meid edasi - ju ei olnud ka kõik teatrifestivali külastajad << Tartuffe'i >> lugenud . Mina küll koduväiks ei pretendeerinud , kuigi Valli jõudis peatselt teatada , et temalgi on kolm tütart ning mehele minemata veel kõik . Aga abikaasa on kaks aastat tagasi surnud - vähki . << Ma hakkasin lausa värisema , hirmust muidugi , kui sa esietendusel diivanil minu peale vajusid , >> pöördus Valli , abielulise nimega proua Luus , << Tartuffe'i >> juurde tagasi . Ma mäletasin seda stseeni kolmandast vaatusest ning minulgi oli tookord hirm . Et kas ma liiga jõhker ja meeleline ei näi . Ka mul tuli veel üks tsitaat maailmakuulsast komöödiast meelde : << Ah , inimeseks jääb kõige vagamgi vaga . Madaam , te taevase , kõikvõimsa ilu ees mõistus jõuetu on ... >> Olime kohvitassid kätte saanud ning ma küsisin lisaks ka kaks pokaali šampanjat . Saime koguni istuma - üks nooruke paar tõusis tagumisest lauast . Jõudsime jälle tagasi tänapäeva , juhtusin mainima , et öösel ei saanud ma hotellis sõba silmale , sest orkester mürtsus restoranis rockmuusikat liiga valjult . Proua Haabmets-Luus ruttas selle peale teatama , et tema kadunud mees pärandanud talle väikese maja järveäärses linnaosas , nii et seal on üsna vaikne . Et kui hotellis ei saa magada , siis võiksin proovida nende aiapoolses kambris . Olin unustanud tasepaamitabletid kodus kirjutuslauale ning mõistlik tundus ettepanekuga nõustuda . Pärast etendust pidi toimuma selle arutelu , ent ma olin küllalt vana kala , et vajaduse korral sellest nõudest kõrvale hiilida . Kõige tähtsamaks peetakse neil istungeil võõrastega viisakat käitumist , eilegi ei söandanud kriitikud midagi eitavat öelda , kui üks Stockholmi nurgatagune teater demonstreeris laval kusemist . Ma isiklikult siiski tahtsin teha lõpuks mürgist märkust , ent žürii esimees oli kuhugi ruttamas ning lõpetas koosoleku enneaegu ära . Täna oli aga lätlaste igav etendus , mille kohta vaevalt keegi oskab midagi huviäratavat öelda . Niisiis lahkusin teatrist koos proua Luusiga , läksime kesklinnast läbi ning ma korjasin hotellis oma seitse asja kokku . Õpetajanna maja asus nõlvakul Tartu maanteest paremal : tuhmkollaste rõhtlaudadega vooderdatud , vundament peaaegu maasse vajunud , külgseina kaks akent vaatamas järvele . Ukse kõrval õitses lilli , aias koogutas õunapuid . Kiitsin : << Täiesti idülliline koht ! Pealegi nii ligidal südalinnale . >> << Vaksalisse siiski kauge , ka bussijaamani kulub veerand tundi . >> << See on tühiasi - ega inimesed iga päev reisi . >> Proua Luus avas ukse ning palus sisse astuda . Suurtoas saime kokku tütardega , Valli tutvustas emalikult uhke viipega : << Külli ! >> Vanim tütar naeratas kavalalt , tema silmad helkisid kutsuvalt vastu . << Leiu ! >> Keskmine tõusis püsti jaheda viisakusega . << Hiie ! >> Noorima suu ümber tekkis häbelik naeruring . Tütarlapsed olid peaaegu ühepikkused , Külli teistest siiski lühem , Hiie oma pikkade jalgadega võinuks edukas olla spordiplatsil . Külli juuksed olid kastanivärvi , Leiu omad tumeblondid , Hiie hobusesaba teistest natuke tumedam . Külli olevat aasta tagasi lõpetanud ülikooli ning õpetavat l. keskkoolis esimest aastat ajalugu . Leiu studeerivat Tartus žurnalistikat ning pidavat sinna tagasi sõitma kevadisi eksameid tegema . Hiie käivat Köleri-nimega keskkooli eelviimases klassis . Kohe hakati katma söögilauda . Leiu kraamis kähku kokku oma konspektid ja raamatud ning laotas lumivalge lina . Hiie tõi kohale taldrikud ja tassid , Külli hakkas ragistama vanaaegse puust kohviveskiga , välgutades sealjuures minu poole oma väikese kuradi tumedaid silmi . Võtsin talt füüsilist jõudu vajava jahvatamistöö üle , et ta võiks oma oskusi näidata naiselikumast küljest . Tema tõi aga lauale karahvini bordoopunast koduveini . Pereema oli kadunud kööki , jättes jutlemise tütarde hooleks . Olime veel võõrad ning jutt ei tahtnud vedu võtta . Püüdsin väärikalt Leiult pärida Tartu teatriuudiseid , ent ta vastas üpris napisõnaliselt . Lootusrikkamalt hakkas vestlus minema Külliga koolimuredest , aga siin olin mina väga võhik . Püüdsin õppimisprobleemide arutamisse kaasa kiskuda ka vaikivat Hiiet , et kuulda ta laulva intonatsiooniga häält . Aga vist olid vanemad õed treeninud kooliplika sõnakuulelikult vaikima - Hiie ei lausunud korraga üle ühe lause . Ent noorim oli kahtlemata tütarde kolmikust kauneim , kõigepealt kiskus pilku tema poole . Hiie esindas just seda moodsat tütar-lapsetüüpi , keda oli rohkesti maalinud Olev Subbi , enamasti küll alasti . Ent küllap Hiiegi võis riidetult olla veel silmiköitvam kui oma kulunud hallis seelikus . Söögilauas haaras jutuohjad enda kätte proua Valli , ta korraldas mulle lausa ristküsitluse pealinna kultuurielu üle . Õhtul tuli aga minna uuesti teatrisse . Proua Luus andis mulle kaaslasteks Külli ja Leiu , ise asus laua taha vihikuid parandama - ta oli keelteõpetaja . Ka Hiie pidi õppimise kohustusega koju jääma . Tampere teater mängis Erkki Mäkise << Viimset valssi Viiburis >> . Seda oli äsja lavastatud ka Tartus ning kriitikud olid režissööri tublisti kiitnud . Ma olin käinud seda ülikoolilinnas vaatamas ega saanud aru , miks seda oli Eestis lavastatud ning kuidas sai seda kiita . Olin lugenud pool tosinat romaani ja näinud mitut filmi Talvesõjast ning kõik need kujutasid , kuidas siis oli võideldud Karjala kannasel maa iga meetri pärast . Ent Jätkusõja lõpust polnud ma näinud kinos ega teatris midagi , siin-seal leidus vaid teateid Karjala kannase rinde kiirest läbimurdmisest ning vaherahu sõlmimisest 1944. aasta suvel . Aga et need saatuslikud lahingud võinuksid nii toimuda , kuidas Mäkinen oli näidendis skitseerinud ning teine soomlane Lehtinen << Vanemuises >> lavale seadnud , seda ei suutnud ma uskuda . Kaks Vene tanki murrab läbi surnuaia agulisse ning kogu Viiburi linn jäetakse maha ühe päevaga . Ei mingit visa vastupanu ! Uskumatu ! Selle asemel serveerib aga härra Mäkinen armudraamasid ja lausa vägistamist Viiburi viimasel vabal päeval . Tamperelased ei mänginud näidendit nii konfliktselt kui tartlased , aga ikkagi rikkus see teatritükk suuresti mu tuju , nii et ma ei osutanud küllaldaselt tähelepanu noortele daamidele . Vaheajal see väike kuradike Külli söandas mind koguni nöögata mu sünge tuju pärast , Leiu püüdis aga endiselt säilitada õpetatud naise kõrki hoiakut . Õeksed näisid üldse üpris erineva käitumisjoonega : kui koolmeister Külli oli teatri jaoks selga tõmmanud kireva sinilillelise kleidi , mis andis talle plikaliku väljanägemise , siis tudeng Leiu oli rõivastunud inglislõikelisse kostüümi , mis näitas teda vanemana . Külli oli huuled värvinud silmatorkavalt erkpunaseks , Leiu toonitanud ainult kahvaturoosaks . Mul näis kahe noore daami seltsis menu olevat , igatahes Tallinna naiskriitikud torutasid oma huuli , kui jalutusruumis vastu sattusid . Teine vaatus kippus venima ning mõjus väsitavalt , pealegi teadsin näidendi käiku ette . Ootasin pikisilmi Tampere näitejuhi kärpeid , aga temagi pidas oma kohuseks säilitada autori kogu teksti . Niisiis jõudsime koju üsna hilja . Päike oli parasjagu loojunud , läänetaevas lillatas , täiskuu laotas kuldse tee tumehallilt läiklevale järvele . Lahtipuhkevad sirelid levitasid aias diskreetselt lõhna . Seisatasime maja otsa juures ning heitsime pilke alla järvele . Külli hakkas ümisema << Viljandi paadimeest >> , Leiu krimpsutas selle peale põlastavalt huuli . Oleks tahtnud seda ülbet ilmet ära suudelda , aga Külli rippus mu käevangus ning mul ei sobinud seda teha . Jah , kahe tütarlapsega polnudki nii lihtne käituda - isegi siis mitte , kui nad on õeksed . Valli Luus oli keetnud teed ning lahti lõiganud keeksi , ta oli valmis pakkuma mulle ka kiluvõileiba , kuid ma polnud näljane . Akende ette olid tõmmatud paksud kardinad , televiisoris väreles mängida välismaine rockbänd . Pärast teejoomist tegi proua Valli mulle aseme suurtoa diivanile , mis olevat tavaliselt noorima tütre kasutada . Külli asus aiapoolses nurgatoas , ta oli ennist mulle näidanud oma raamatukogu . Kui Leiu Tartust kodus viibis , siis jagavat ta tuba vanema õega . Ema paistis paiknevat köögi kõrval asuvas tillukeses toas , teist korrust majal polnud . Kuhu oli ajutiselt paigutatud Hiie , seda ei tihanud ma küsida . Võibolla naabriks Külli kušetile , mis kuulus poolteiseinimese suurusjärku . Nagu elluastunud noortel daamidel tavaliselt . Televiisor jäeti minu jaoks edasi mängima , naishinged lõpetasid oma talitused suurtoas ning kadusid oma kambritesse . Ent minagi olin väsinud ega hoolinud pildikasti vahtimisest , pealegi ei ulatunud Viljandisse Soome programm . Pugesin põhku : linad olid sinise triibuga , tekk aga pärit kellegi veimevakast - hallis kangas vöökirjamustriga triibud . Kustutasin elektrilambi ning kuulatasin : maja oli vaikimas , esikus kostsid veel kellegi tuhvlites sammud ning vannitoast kuuldus veesorinat . Võõras kohas on mul raske magama jääda , keerasin küll paremat , küll vasakut külge . Küllap oli diivan minu jaoks natuke lühike - ei võimaldanud jalgu päris sirgu ajada . Ka tundus peaalune liiga madal . Meelde oli jäänud , et tugitoolis lebas õhuke sinepkollane padi . Tahtsin tuld süüdata , aga ümbrus oli tundmatu ning kohe ei tulnud meelde , kus asus elektrinupp . Siis taipasin , et lüliti paikneb esikuukse kõrval . Astusin pimedas selles suunas , aga elektrinupule polnudki vaja vajutada , lõin oma suure varba vastu tugitooli jalga . Haarasin padjakese ning liikusin aseme juurde tagasi . Kohendasin päitsit ning heitsin uuesti pikali . Majas oli kõik vait , unekirmetis hakkas vajuma minugi silmile . Järsku kuulsin tasaseid samme otse minu jalutsi juures ning keegi istus mu aseme servale . Ma ei saanud paugupealt aru , kas näen juba und või on see tegelikkuses . Või kummitab selles vanas majas ? Kummitus sisistas << Kus-sss ! >> ning laskus mu kõrvale : ta oli sale naine pikavõitu juustega . Mu hirm kadus kohe , asemele ilmus himu . Olin ju mees viimastes parimates aastates , pealegi juba paar kuud tülis oma armukesega . Tulnukas suudles arglikult mu suunurka , ma surusin ta kõvasti enda vastu ning leidsin , et meie huuled sattusid kohakuti . Naine ei proovinudki mulle midagi ütelda , kehad võivad kõnelda ka sõnadeta . Elu viimase veerandsajandi jooksul olin omandanud mitmesuguseid kogemusi naistega , ma ei olnud neid imetelnud mitte ainult teatrilaval , vaid palju lähemalgi . Õhuke siidöösärk on ainult piir ületamiseks , ei enam mingi tollikontroll . Kaaslanna tegi vaid paar arglikku tõrjeliigutust , et samas alistuda . See oligi ootuspärane - ta oli ju ise tulnud ! Meil , see tähendab , et vähemalt minul oli väga meeldiv elamus . Pärast kulminatsiooni lebasime veel mõne minuti teineteise kõrval , ikka tihedalt koos , sest diivanil pole laiutamisruumi . Ma ei osanud midagi ütelda , ka naine eelistas vaikida . Kui ma hakkasin äralibisenud tekki sikutama , kergitas mu kaaslane end püsti . Ma mõtlesin , et temagi tahab aset või ennast kohendada , ent järsku oli öine naaber toast kadunud . Esikusse viiva ukse taha . Ka selles ei olnud midagi eriskummalist - ta võis ju käimlasse rutata . Kuid partner ei ilmunudki tagasi . Ja ma ei teadnudki , kes ta oli ! Majas asus ju koguni neli naist : kui asjalikult arutada , siis võisid kõik arvesse tulla . Või vähemalt kolm - tundus ebatõenäoline , et väärikas pereema käitunuks nii vabameelselt . Hiiegi võis ehk kõrvale jätta , ta ei tundunud üle kuueteistkümne . Päeval ei teinud ta minust väljagi - käitus üpris ujedalt . Kuidas julgenuks ta öösi võõra mehe asemele ronida , pealegi oma kodumajas , ema valvsa silma all ? Öine partner polnud igatahes neitsi . Kui oletada , et ka Hiie on juba defloreeritud , siis ei tarvitsenud ta enam üdini arg olla . Vaid võis just ihata oma esmakogemust täiendada . Hiie tulek tundus siiski ebatõenäoline - ta ju näis eile mind lausa kartvat , hoidus eemale , vastas minu küsimustele ühesõnaliselt . Niisiis - kas Külli või Leiu ? Külli tõenäosus tundus kõige suurem : ta naeratas mulle kogu aeg väljakutsuvalt , seda tutvumishetkest saadik . Ja noort õpetajannat võis küll ahistada partneri puudus . Palju siis koolis meesõpetajaid leidub , harilikult needki kõik abielus . Õpetajate toast ei söandata kõrvalehüppeid teha , õpetajanna ei või ka restorani minna kaaslast otsima - kohe on jutud lahti . Teatris on üpris vähe võimalusi kellegagi tutvuda , kinos ei tule ette nähtavasti niigi palju häid juhuseid . Ja jumal hoidku mõne koolipoisi soosimisest või temasse armumisest - midagi hullemat ei või õpetajannaga juhtuda . Aga ülikoolipäevilt on Küllil kindlasti meessooga kogemusi . Kuid siiski ei olnud alust Leiut kahtluse alt kõrvale jätta . Mis siis , et ta eile nii jahedalt ja ükskõikselt käitus . See võis olla ju teesklus , näitemäng , väljakutse - et ründa mind ometi ! Ja kui rünnakut ei tulnud , siis võis ta ju ise atakeerida . Võis küll . Kui ma hommikul üles tõusin , olid teised naised lahkunud oma koolidesse ning Leiu üksinda kodus . Otsisin pilguga mingit reetlikku jälge öisest kohtumisest . Kuid Leiu omapoolselt ei andnud mingit märki : ei ta naeratanud , ei ta pilgutanud silma , ei olnud ta huultel mingit märki - need olid kergelt toonitatud kahvaturoosaks nagu eilegi . Ei mingit puremisjälge , Leiu oli ilmsesti juba kohvi joonud , kuid ta tõi lauale ka enda jaoks tassi ning moodustas mõneks minutiks mulle seltskonda . Siis , ühel kenal päeval , aitas Else mu tänavariietusse . Ju aastaid tagasi ostetud kallist riidest mantel , sinna juurde läikõlest kübar väikse musta looriga . Lisana tumedad pitskindad . Else küsis : " Kas ma lähen toon takso ? " Ma raputasin pead . " Mitte mingil juhul . Ja üksi teen mina selle jalutuskäigu . " Tema jäi mulle otsa vaatama ning ütles : " Te olete veel nõrk . " " Aga minul on kavaler kaasas , " näitasin ma kepile . Nii ma uksest välja läksin , Else imestav pilk kuklas . Nõrk olin ma tõesti ja tühi rinnapool kõneles oma keelt . Aga kepp toetas mind tõelise kavaleri südikusega . Veel pean mina tunnistama , et tundsin südames mingit rahulolu . Edasi tunnistan tões ning aususes , nagu olnuks Sarah ise mu ligidal . Ma läksin aeglast viisi , veel soe sügispäike paistis näkku ja kepp kolksatas heledalt vastu asfalti , nii nagu Agathel . Ma nägin ju kaugelt ära kübarapoe vaateakna , läikivalt puhta klaasi taga vaatas vastu õige mitu naisebüsti . Üks neist šokolaadipruuni nahaga . Kõigi silmad uudistasid maailma ebaloomulikult pikkade ripsmete varjus . Küllap vahest olid moodsad nende valtsjuustele asetatud kübarad , aga mina näiteks selliseid ilmutisi pähe ei paneks . Ma olin seesmiselt pisut segaduses , kui ukse avasin . Mu tulekust andis teatust vaskkellukese hele tilin . Poes , mitte eriti suures , aga ütlemata kenasti sisustatud , passis kahe peegli vahel endale üht kübarat pähe keskealine naisterahvas . Mu pilk otsis perenaist . Ta juba pöördus minu poole . Prantslane ütleb le style c'est l'homme - stiil on inimene . Need sõnad iseloomustaksid äriomanikku . Ta küsis mu soovi ja ma vastasin aja võitmiseks , et tahan paari mudelit pähe passida . Mul oli nüüd paras aeg iseendaga toime tulla , oma salasundi kuulata ja ka ümbrust silmitseda . Mis salasundi puutus , siis tema vaikis . Vaikis , küllap vist ootas ? Kas Sarah ' tulekut taas mu ligi ? Ümbrust valitses maitsekas naisekäsi . Kübarad olid asetatud väikeste stendide peale ; aluseid katsid säravvalged wacrame-tehnikas linakesed . Elavad lilled andsid ilu . Ajakirjad juhatasid uuemate moodide juurde . Ma passisin ja passisin . Teine klient ostis kübara ning lahkus . Omaniku terve teenindusvalmidus koondus mulle . Aga ma olin tühi . Ma olin nagu üks tühjaksjoodud munakoor . Sarah ' sund vaikis . Kas ta hääbus ? Ma tajusin , et tulin tühja . Kas juhtusin ebasobival ajal ? Või oli kõik üks tuulelipu mäng ? Kui aeg piinlikuks muutus , tellisin endale sügiskübara . Pehmest vildist . Tillukese kirsikobaraga südamepoolsel küljel . Ja siis , siis ma tulin . Ei , ma ei põgenenud . Ma jäin tänavale seisma ja mulle tuli meelde Dante Alighieri " Jumaliku komöödia " põrgupealdis : " Jätke kõik lootus , teil , kes te sisse astute . " Samas ma kohkusin . Kes läkitas mulle niisuguse mõtte ? Miks ma sidusin selle kena poe kurja asupaigaga ? Sarah seisab mu alateadvuses küll riivatu abielunaisena , aga sedavõrd pattu ei peaks ta hingel teps mitte olema . Ma olin koju jõudes väga , väga väsinud , Else pani mind kohe voodisse , kus ma ka veel järgmise päeva puhkasin . Mu silme ees püsis kübarapoe omanik , äraütlemata meeldiva olekuga naisterahvas , kordan veel , et le style c'est 1'homme . ... Aeg jõudis kesköösse . Lehepoiste hõiked olid ammu vaikinud . Härmas aknaklaasid sädelesid . Kusagil tubades naksatas parketiliist . Kas kõnnib ringi Sarah ? Mehe pilk läks nišist Ewa pildile kummutil . Viimases Ilmari kirjas oli märge , et " nemad " , Ewa ja Enzio , astuvad üles ühes Berliini mitte just hea mainega varietees . Ewa esinemist saadab reklaam ta napist riietusest . Karl Jüri suitsetas sigareti lõpuni ja võttis uuesti päevaraamatu . Lugeda on jäänud paar nappi lehekülge , sest napilt jätab saatus tante Carolale elupäevi . Vanapreili alalisteks kaaslasteks saavad Piibel ja Else kustumatu hool . Mõni aeg hiljem võtab ta kokku terve oma jõuvaru ja kõnnib esimese lume langedes , kepp taas toeks , tellitud kübarale järele . Ta ei märka , et Else talle silmnäolt järgneb : majapidajanna on mures oma lapsikuks muutunud perenaise pärast . Poes kuulatab Carola von Hewson taas oma sisehäält , ent see vaikib . Vaikib , ehkki ta tunneb tühja vaikuse kõrval piinavat sundi . Krahvipreili viidab nimme aega ning ootab . Oodatu ei ilmuta ennast . ei anna millegagi märku . Siis ta passib uue kübara pähe ja ütleb , et on tööga rahul . Eriti meeldiv on kimbuke ruskeid kunstkirsse roheliste lehtede vahel . " Väga hea . Väga hea , " kinnitab ta peakatet pakkivale kübarameistrile . Väljas tante Carola seisatab . Langeb hilju lund . Mõtlikku , otse pelglikku . " Mal a propos , " küsib vana daam iseendalt . Või ütleb talle seda keegi ette ? " Kas jälle ebasoodsal ajal ? " Natuke maad kõndinud - krahvitari jõuvarud on lõpukorral - ilmub Else ta kõrvale , nagu juhuslikult , et käis ligidases vürtsipoes . Vana naine heldib äkitsest heameelest pisarateni ja haarab majapidajanna käsivarre järele . Karl Jüri hakkab järgnevat lugema kiirustades . Ta ootab Sarah'-loole lõpplahendust . Mis ikkagi juhtub edasi ? Ka vahele ei söanda ta ridu jätta , vastus võib olla ainsas lauses . Aeg liigub päevaraamatu lehtedel oma rada . Kuupäevad ruttavad . Seesama ruttav aeg ei halasta tante Carolale . Ilmnevad uued haigusmärgid . Taas sõidud tohtrite juurde , kiirtega läbivaatused , kallid analüüsid . Ja lõpuks pakkumine veel kord noa alla minna . Krahvitar istub doktori ees , silmaveest märg taskurätik krampis peos , ning rapu- tab pead . Ei , ta ei lase rohkem lõikusnuga oma ihu ligi . Kui Jumal halastab , siis annab veel elupäevi . Inimese tarkus Kõigekõrgema vastu ei küüni . Karl Jüri teeb väikese vahe . Lugemisjärg on juba tuhande üheksasaja kolmekümne kolmandasse aastasse jõudnud ; vahepealsed paar lehte libistab ta otsitavat leidmata kiire pilguga üle . Aga ühele kirjapanule jääb silm peatuma . Sellel on nagu jutul pealkiri . Mees hakkas lugema . " Issanda tulek . Mina tunnistan siin tões , õiguses ja vaimus sellel päeval , 23. novembril , et sain oma Issandaga ühte , " alustas krahvipreili ning jätkas , " Tema märgistas mind ära ja see sündis nõnda : ma tundsin , et Tema tuli . Usulise tunnetuse objekt ilmutab end ainult subjektis , elamise enda läbi . Tema oli tulnud , ta oli minus endas . See ei olnud unenägu , ei olnud hallutsinatsioon ... Ma kinnitan veel kord , et minus , minu hinges oli , kõneldes minuga , mind ümbritsedes , ühinedes minuga , keegi , kes ei olnud mina , kes ei olnud minust , kes tungis minusse ja kes täitis minu olemuse sügavused mingi tundmatu valgusega , mis ei olnud pärit sellest maailmast ; see pani minu olemuse värisema mingist tundmatust annust , mida ei saa sünnitada miski inimlik ega surmale määratud olevus . " Mõni rida allpool puutub Karl Jürile silma Sarah ' nimi . Cava imago ei ole Jumala tulekul põgenenud : sund minna Küütri tänavale püsib , aga jõudu enam ei jätku . Else küll keedab sibulasuppi ja joodab kasekäsnaleotist , mis nii mõnegi surmakõre olevat elule päästnud . Vanapreili maksab Jumalale omamoodi lõivu , ta annetab kena summa vaeslaste varjupaiga jaoks . Siis , ühel päeval , saadab Else kunstlilli ostma . Majapidajanna valib sorte , paberike soovituga näpus . Maksnud raha , sõidab ta voorimehega kalmuaeda ja viib mitmevärvilised vahast häitsmed armulise , veel elava preili jäitest sätendava hauasamba ette . Surnuaed on kerges lumes , mis sirab päevapaistes . Varsti säeb Else krahvitari voodis patjade toel istuma ning vanapreili maalib värisema kippuva käega mustale klaasile oma viimase käsulaua : Gott Ist überall , wo man das Recht erwaltet . Wilhelm Tell * Ja siis , endalegi vist teadmatul ajendil ta kirjutab , ikka voodis puhates , välja meelepäraseid piiblitõdesid . Kas iseendale vaimu kinnituseks ? Nii on Hiiobi raamatust välja kirjutatud : Miks antakse valgust vaevatutele ja elu neile , kelle hing on kibestunud . ja Laulude raamatust : Kiitke Jehoovat , kõik tema teod kõigis tema valitsuse paigas ! Kiida , mu hing , Jehoovat ! Lisaks Jesaja raamatust : Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures . Aeg kõnnib oma rada . Vaevused kasvavad üle valuks . Algul paari päeva järele , siis ikka sagedamini tuleb halastajaõde . See vanem naisterahvas , ametitruuduses ülimalt hoolitsev ja leebe , teeb valuvaigistavaid süste ning toob lohtu ka hingele . * Jumal on kõikjal , kus valitsetakse õigust . ( Wilhelm Tell ) Kõik läheb mööda , nii ta räägib . Kevad toob paranemise . Pärast ta käiku haige magab . Siis nõuab Else enda juurde . Ette lugema Piiblit . Nii sünnib ja kustub päev . Nädal . Kuu . Tihti käib õe juures Louise-Mathilde . Talv jõuab aastavahetusse , uus sündiv aasta jääb Carola von Hewsonile viimaseks . Krahvipreili saadab kalmuaeda uue sülemi vahalilli , laseb matuseplatsil olevasse laternasse ikka ja uuesti süüdata küünla . Kas ta kardab , et hing ei leia õiget teed rahupaika , jääb Sarah ' moodi ekslema ning elavaid kimbutama ? Ometi ta on leidnud Issanda . Päevaraamatus leidub vaid lühikesi lauseid . Nii seisab veebruarikuu 18. päeval 1934. a. märge : " Halastajaõde räägib tõtt . Kevad toob lohtu . Kasekäsnahautis aitab . Ainult need valud ... " Päevade pikenemine annab usule lisa : " Ma suutsin istuli tõusta . Kosun ning lähen veel kord Küütri tänavale . Ka valud vähenevad . " Karl Jüri pilk otsib uusi märke . Aga kustumine on ligidal . Kaugele elupäevadesse jääb petetud armastus . Sarah veel säilib . Paar päeva enne surma kirjutab Carola von Hewson vaevu loetava käekirjaga : " Ma kannan kõike oma vara endaga . " Ja nagu kinnituseks lisab antiikse kuldtera ka ladina keeles : Omnia mea mecum porto . Karl Jüri paneb päevaraamatu käest . Talle tuleb meelde Eltsu jutt tante Carola surmaeelsetest valudest . Halastajaõe pritsid enam ei aidanud ... Noor advokaat lamab pikka unetult voodis . Samas voodis suri tädi . Tal on tunne , et tante Carola kustus tõeliselt alles praegu ja läks puhkama kivi alla , mis upub kunstlilledesse . Tihti käib Eltsu laternasse tuld süütamas . Juhatab öös põlev tuli Sarah'le teed ? Püsis paras pakane . Ülejärgmisel õhtul pärast kutsetööd kohtus helistas Karl Jüri Eltsule , et ta ei tule . Mees sõitis Olly lokaali , võttis sõbratari peale jäi nad veetsid Olivia kodus ilusa õhtu . " Ootasin sind juba , " tunnistas Olly , kui nad armastamisest rambetena teineteise kõrval lebasid . " Elu nõuab meil mõlemil oma , " tunnistas Karl Jüri naisele sigaretti pakkudes . Hea tubakas tõi erilise mõnutunde . Nad nautisid vaikides hetke rahu kehas , hinges ja ajas . " Ma olin minuti võrra õnnelik , " tunnistas Olivia , kui sigaret lõpule sai . " Eks minagi . Kui õnne venitada tahad , läheb kätte hapuks , " lausus advokaat . Nüüd seisis tal mõtteis Ewa . Olivia tajus seda . Kas tahtis jurist lausega hingel olevat avaldada ? Naine keeras ennast tema poole , silitas käeseljaga korraks mehe põske . Siis , oma hellusest isegi ehmununa tõusis ja päris : " Missugust rüübet ma segan ? " " Tee oma retsepti järgi . Oled ometi Bakchose preestritar , " lausus Karl Jüri . " See on mu leivaamet . Kuldvasika teenimine , " tuletas Olivia naeratades meelde ja , valmis teinud joogi , küsis : " Kuidas jääga ? " " Lisa kamalutäis . Hõõgun veel nagu keriseahi . " Kui naine klaasi ulatas ja voodiäärele istus , päris jurist : " Miks sa end maha salgad ? " Olivia silmades oli mõtlik ilme . Tema veel noor nägu küünitus ligemale . Aga suudlemise asemel rääkis ta tasa nagu mingipärast hingejuttu . " Kuidas sulle öeldagi , " alustas Olly , " mina olen parasjagu patukott . Terve selle oma pisikese eluga . Nüüd , kus valmistun saama kasuemaks , leian et pean tegema läbi ... puhastustule . " Mees vaatas talle teraselt otsa , kui ütles : " Siis mingisuguse purgatooriumi ? " " Nii jäi sõna mulle ka ladina keele tunnis meelde . Ega sa ei naera ? " " Pagana pärast , kui üks viinaviskaja naine kasuemaks tahab saada , miks ma peaksin naerma ? Kuidas pisikene ? Kannab oma koormat vapralt ? " " Üldiselt . Vahel kipub ta vaim ka närtsima . Siis toetan kinkidega . Kuld ja väärisnahad . Nagu naisesüdamele kohane . Läkitan Luule varsti Helsingisse ühe tohtri hoole alla . " Karl Jüri tundis Olivia pehmet parfüümi ja ta lähedust . Öösärgi pitsist paistsid pringid rinnad . Uuest ihast haaratuna tõmbas mees sõbratari taas enda ligi . Hommik tuli argine . Väljas koitis külm talvepäev . Olivia ei kiirustanud . Öölokaal puhkas öisest melust . Kabinettides armastust jaganud naised hakkavad koju minema . Ka Karl Jüril algas büroos vastuvõtt alles kell üksteist . Olly keetis kohvi ja kattis lauda . Ta teadis , et Karl Jüri hing ihkab peale armatsemist soolast , seepärast valmistas kuhja kiluvõileibu . " Kuule , teil käib kohtus kõmurohke protsess . Leheneegritele leiba , " rääkis ta köögist vannitoas habet ajavale noormehele . " Ülemlaul mammonale , " vastas Karl Jüri . " Mis häält sina kooris laulad ? " " Bassi jorisen . Tahan suursuli rootsi kardinate taha saata . " Kohvi juues kõneles mees : " Muuseas , ma lõpetasin tädi päevaraamatu . " " Näe , läkski meelest pärida . Mis tolles loos lõpuks selgeks sai ? " " Päevaraamat ei jõudnud kusagile välja . Langes ära nagu viletsalt kirjapandud põnevuslugu . Küll ikka tollel alraunil mõningad teened on , " mees ampsas isukalt võileibu , " aga teisipidi , tõsi on ka see , et ma nägin punktipealselt samasuguse unenäo nagu mu õnnis tädi ... " " Minu arvates olid teie unenäod terve loo algus . Järg tuleb ka sulle , " seletas Olly kohvi valades . Ta pilk viibis heal meelel võileivakuhja hävitaval mehel . " Tead , Karl Jüri , sumud suudavad endast märku anda , " kõneles Olivia edasi , " ja kummalisel viisil tajuvad loomad sunna ligiolu isegi paremini . Inimene oma ahnuse ja julmusega tapab endas tolle tunde . " Naine tegi hingepausi . " Mäletan , lapsepõlves kõneldi ühte juhtu . Jagati mõisamaid ning metsi . Ühel asunikul ei läinud uude talli hobused sisse . Lihtsalt ... seisid ja tõrkusid ... Siis selgus , et sõdade möllus oli sinna langenuid maetud . Surnuaed . " | " Niisuguseid asju juhtub , " möönis Karl Jüri . " Seal on loogika sees , " lisas ta ning jätkas , " aga päevaraamatu lõpp jääb loogikast jalutuks . Tõsi ta on , sünnib kaks , noh , kuidas öeldagi , sisseminekut . Vaimumängu . Kõigepealt , tädi lõikuse ajal sai ta hingejõud jätku tollest cava imagolt . Teisisõnu Sarah'st . Sõnum , nii ma teda nimetaksin , saatis tädi Küütri tänavale ühte kübaraärri . " Mees peatus . Olivia nägu jäi tõsiseks . " Kas vanapreili käis Küütri tänaval ? " " Käis . Kahel korral . Tulemust ei olnud . Kolmandaks minekuks ei jätkunud enam jõudu . " " Ja teine vaimumäng ? " Jõuan ainult niipalju ta jutu vahele öelda , et küll on ikka halvad teed , madalad majad ja hall olemine . Vaatan ise kaheldes Inglile , ehk ütlesin liiga palju oma halbadest muljetest . Ingel aga naerab ja vastab : - Ilusamat kohta pole maailmas ! Usu mind . Olen küllal-ilma näind ja oskan nüüd juba otsustada . - Miks need inimesed siin oma elu ei paranda , Isegi sissesõiduteed on võimatud , julgen juba öelda . - Mis neil teedel viga ? Oma sead , oma maa . Vanker koliseb nüüd paekiviräsal . Puude vahelt paista talu uus elamu , kuid siiski otsapidi kinni vanas pikas , madala hallis hoonete rodus , nagu peaks ta ka seda enda järel vedama . - Miks need inimesed siin küll elavad ? libiseb tahtmatu mõte sõnadesse . , - Kuhu nad siis peaksid minema sinu arvates ? Siin on nende kodu ! Nende sünnikodu ! Kas keegi hakkaks siis päriskodu sellepärast maha jätma , et ilmas on möni parem paik . Käiakse ja ollakse , muidugi , aga siia tullakse . - Aga siit minnakse ju kogu aeg merele ja linna ja - - Muidugi . Peabki minema . Äga änam mahu koha pääle kut üks vendadest . Teised peavad minema . - Kui kõige vanem vend saab koha , nagu olen kirjandusest lugenud , et sünnib taludes , kuhu jäävad või lähevad siis kõik need nooremad ? - Äi siin pole sehandset pärimissäädust . See saab koha , kes tahab koju jääda . See vötab muidugi üsna noorelt naise Elavad siis köik ühe katuse all . Noorpere kambris ja vanad rehetoas . - Kuidas siis sinu vennad ? - Neid on ju nii palju . Kes seal siis pärib ? - Niisugust pärimisjuttu meil ei aeta kui suurel maal . Mis siin siis naa pärida ongi . Igaüks , kes merele läheb , teenib ja saadab kodustele abi . Ja äks meil jää ka see koha pääle , kes kuidagi peab jääma , on tal möni kehaviga , hädine vöi . Kroonusse ei vöeta . Merele seega ei pääse . Kui möni tüdruk talle tuleb , siis vötab naise ja elu läheb ilusti . Minu vennad terved ja tugevad . Teab , kas ükski neist jääb . Seepärast mötlen , et vötan ise koha omale . Kui vanaks jään , tulen siia . See siis ongi sinu kavatsetud elu ja saatus , ütlen pilkavalt nokkides , meenutades Ingli alalisi suuri plaane oma elu suhtes . - Kisse seda tääb , kuda . Siis kui vanaks jään . - Ei sina siia enam mahu . Maailm rikub sind nii ära , et sa ei saa siin enam rahu . - Aga kui maailmas enam midagi minu jaoks üle pole . Ja soovidki on nii väikseks jäänd , et soe kambrinurk ja - Oleme jälle talu väravasse jõudnud . Siin on noor perenaine vastas , üsna lapselik , kuid ühtlasi väga linnalik . Ta küsib värava taha , mida soovitakse . Sisse ei kutsu . Koera hoiab ta kõvasti tuttipidi peos , et see meile kallale ei sööstaks . Kohe näha , et võõrsilt toodud perenaine , võõrad kombed . Ingel küsib vankrilt , kas perenaisel mune ja võid on . Vastus on , et viiakse alevisse oma hobusega . Katsume ruttu teele pääseda . - Miks sa ostad võid ja mune ? uudistan . - Neid võib linnas jälle rahaks teha . Saab reisikulud tasa . Vaikin . Mis reisikulud Inglil võiksid olla ? Kolmanda klassi piletid maksin mina . Ja neidki ta kahetses , sest hoopis ilma oleks saanud samuti . Järgmises peres saame võid kui ka mune . Ingel askeldab , pakib ja tassib hulga aega . Seisan sellest kõigest kõrval ja vaatlen ilusat viljapuude aeda , mille käharas varjus sumisevad mesilased . Siingi pakutakse süüa . Kuid keeldume tänades , kuna tagasitee on pikk , aeg aga venib õhtule . Ringteel mööda popsikohti , nagu Ingel neid väikesi talukesi nimetab , saame tihedaid seisakuid , palju mune ja võid . Näen siin lambakarju tihedate roigasaedade soppides , kelledel villade asemel pikad karvad , nagu turris harjased seljas . - Mis imelik lambasort siin on ? Villu polegi ? küsitlen . - Veresugulus , ütleb Ingel . Saan kuni järgmise talukese väravani selle üle mõtiskleda . Siis ei jõua enam pidada , vaid pärin uuesti seletust . - Mis siin arusaamatut . Lambad igalühel oma kopliaias kinni . Oma oinad ja ikka samad uted . Peab oina kaugemalt tooma , et värsket verd saada . Imet , mida siin kõik õpib ! Hakkab juba videvikku kiskuma . Lootsin juba paari talu juures , et see oleks viimane . Kuid siis tuleb veel üks , kus elavad Ingli lähemad sugulased . Siin tuleb hobune ukse ette ajada . Mind uuritakse ja minu kohta päritakse andmeid . Siis aga sirutatakse käsi , öeldes : -- Ole sa terveks ja tere tulemast meite vaeste öuele . Selline soe tervitus teeb minugi südame soojaks ja härdaks . On juba üsna pime , kui kodu poole pöördume . Mina suurima lootusega , et see oli viimane koht , kuhu sisse keerasime . Kuid viimasel teekäänakul enne koduküla on vana hall hooneterida . Siin peatab Ingel hobuse ja ütleb : - Äi mei tohi siit mette mööduda , ilma et tere ütleks . Koer jooksebki meid juba tervitama ja õuelt sihitakse mütsilodu alt meie tulekut . Et on just õhtusöögi aeg , siis tuleb see nagu iseenesest , et kohe söögilauda satume . Pere koosneb siin ainult kahest vanast . Ingel kõneleb meile nende lastest , keda ta väljas maailmas on kohanud ja näinud . Meile pakutakse lestakala , keedetud kartulite peal . Kala on kibesoolane ja libe . Sõrmi pole kuhugi pühkida . Värske piima asemel on siin kibeda hapupiima kapp keset lauda . Kuna väga janunen soolalesta järel , katsun sealt rüübata . Peremees lükkab mu ette suurema kapa ja ütleb : - Haputaar oo janukustutuse rohi . Proovin sedagi . Ingel , märgates mu kibedat nägu , ütleb perenaisele : - Ähk sa tood ta'le kaevuvett . See oo sii ainus , mida ta juua vöib . Mul on väga piinlik ja häbi . Olen nagu kõige viletsamaks tembeldatud . Seda enam , et peremees vaatab mind väga alahindava pilguga . Lõpuks käib Ingel vankri juures . Tagasi tulles sirutab perenaisele paari kääre ja niidirullid , öeldes : - Jo so'l senest riistapuust puudus oo ? - Oo , kuda vee , sa armas laps ! Ikke tääd , mis meitele ää kulub . Meile tuuakse aidast terve korv määrdinud mune . Ingel laob need kohvrisse , ristikheina vahele . Vanaeit aitab teda sellejuures , rääkides : - Äga neid palju pole . Mes sa sene kahe kana käest ikke koguda jövvad . On tosin täis , siis esimene jagu iuba , vaada , et pojad ronivad vakka , kui oleks soem koht . - Aitüma nendegi eest , ütleb Ingel . - Milleks sa võtsid neid kahtlasi mune selle eide käest ? küsin , kui juba teel oleme . - Sest tal muud midagi anda polnud . - Eks . sa annud siis käärid niisama , kui sa teadsid , et tal neid nii hädasti tarvis . - Aga ta tahtis ju ka andmiseröömu maitsta . Vastu vötta naasama , oleks nagu armuandi antud . Aga nüüd ostis munade eest . - Kus sa küll neid mune ja seda hulka võid müüa saad ? muretsen edasi . - Äga ma sellepärast neid vötagi . Aga kuhu nad need siis siin muidu panevad . Nüüd said jälle , mis neile tarvis , ja suurem lust ka jälle uut koguda , kui vana eest ära . Taipan äkitselt , et Ingel teeb seda vaid armastusest . Armastusest ja kaastundest oma saare rahva vastu . Vaikin . Hobune sammub omapead läbi kottpimeda metsa . Ootan igatsusega kuud , et ta ilmuks puude latvu , nagu oli eile , kuid taevas ruttavad vihmapilved . Vaid mõni üksik täht vilgub juhuslikult sealt ülalt . Järsku on mul kahju kõigist neist siin ! Inglist , teistest , keda külastasime täna , kes tunduvad oma vaesuses ja lihtsuses nii abitult head ja lahked nagu lapsed , kes ei teagi , et neil midagi puudub . Siis ütleb Ingel , nagu oleks ta tundnud minu mõtteid : - Nad on vaesed , see on tösi , kuid nad ei vajagi nii palju kui väljas . Ja kes seda vajabki ! Inimene ise kujutab ette , et , ja siis kraabib ja kraabib . Ja jälle muretseb , et on , aga kuidas seda hoida ja kaitsta , tule , varguse ja rooste eest . - Tüki aja pärast : - Tunnen , et siin on nii hää , aga ometi tean , et pean minema . Ometi vöiksin jääda , kes mind keelaks . Mitte ei saa aru , mis see sedasi on . Oma rahutu meel vöi saatus . Nädal kaob kui unenägu käest . Laisklen kummelis õuemurul , kuulatades üha kohisevat laant , mis ümbritseb talu kindla tumeda müürina , maja tagant tungides otse räästani , esiküljes aga jättes kauge sõõri , kus asuvad talu põllulapid . Inglil on tuhat talitust hommikuti , sest tema kodus olles on kodutöö ta õlgadele jäetud . Pealelõunat luusin ta kannul läbi metsatuka , mille taga asub talu heinamaa . Seal viibutavad teised vikateid . Ingel asub kiiresti teiste vahele . Ka mina proovin kõrvalt omaette mätastelt rohututte maha viibata , kuid töötegijat minust pole . Varsti pikutan küüni ava ees , heinakuhjal ja naudin päeva . Kesknädalal lõpetatakse töö poolest päevast . Olla palvetund lähemas palvelas . Ootan ja kardan , et meidki kaasa kutsutakse , kuid seda ei juhtu . Samuti kaovad ema-isa reedel üsna varakult . Poisid lõpetavad heina küüni ajamise ühes Ingliga . Laupäeval siin peres tööd ei tehta , sest see olla neile puhkepäev . Siis kaovad ema-isa kohe peale hommikusööki , ilmudes alles videvikus . Ingel teeb ettevalmistusi tagasisõiduks , pakib mune ja võid kohvritesse . Siis kutsub mind kaasa mööda ojakallast kõndima . Jälgime selle keerulist jooksu kuni sügava , helendavate kallastega magistraalkraavini , mis äsja on kaevatud maad kuivatama ja tundub nagu värske haav mustava mulla peal omal punaliivaste kallastega . Kuskilt kostab hõikeid . Keegi kutsub koera koju . Siis mühiseb jälle vaid mets , painutades latvu tuule suunas . Istume kraavi servale , kõrgemale liivahunnikule . Ingel põimib käed ümber põlveotsa , lööb pea kuklasse . Ta pilk jälgib üle meie ruttavat õrna pilvevinetist . Ta suu on naerul-õnnelik . Midagi sahiseb meie seljataga madalal rohus . Ingel sirutub kiire liigutusega sinnapoole . Ta peos vingerdab kirju uss . - Kuidas sa julged ? ! hüüatan hirmunult , taganedes . - See on ju ainult nastik . Ei see tee midagi . - Aga see on ikkagi uss . Vastik ! - Kuda ta vastikum on kui teised loomad ? Ilus kirju . Äks ta ole ka ilma loodud , et elada . Äks tal ole oma eluõigus samuti kui teistel . See on tõesti imelik jutt , mõtisklen , Ingli sõnu mõttes korrates . Iialgi pole ma sellisele mõttele tulnud , et kellelgi teisel elaval olendil peale inimese oleks eluõigus . Eks ole loomad loodudki selleks , et meie saaksime elada . Kuid uss - üks tarbetu olend ! Ingel viskab ussi kaugele metsa , põõsastesse . - Sa jätsidki ta ellu ? imestan . - Miks ma pidin teda siis tapma ? Ma ei tea vastata , miks , kuid ta on vastik , juba sellepärast . Kuid ma ei ütle Inglile oma mõtteid . Siis laskub Ingel seljakile liivakünkale , kohendades käteringi pea alla . Tüki aega taevasse vaadanud , kus pole enam ühtki vinet , vaid selge sinine laotus , ütleb ta : - Ükskord sääl pöllukargel karja hoides leidsin ka ussi . Viisin emale näha , kui ilus kirju sukapael . Ema ehmatas nii , et kiljus , ja käskis mind ülekäe ära visata . Ise sülitas siis kolm korda üle öla . Ei ma teadnud siis , et ema venda kandis . Aga kui see sündis , oli ema üksi saunas . Ei lasnud ühtegi külaeite ligi . Alles kui oli lapse ära vaadanud , siis sai naabrieit sisse . Vist ta kartis , et lapsel on ussiviga . - Milline see on ? imestan . - Siin külas ühes peres on poiss , silmad keerlevad vahetpidamata peas ja vänderdab käia üht külge pidi . - Kas sa ei kartnud siis karjas olla ? Mõtle , kui hunt oleks tulnud metsast ! Oh , neid siin küllalt . Aga rebaseid veel enam . Viivad üha kanad ja lambad ära . Pole ma neid trehvand äga karda neid ka mitte . - Aga linnas kartsid isegi priimust . - Äga see polnd loodusest . Inimeste kätetöö . Neid ei saa usaldada . Ikka möni konks sees , mis valesti . Kuid päike kisub jällegi madalaks ja leigeks . Mets hakkab venitama varje üle meie liivakünka . Tõuseme vastumeelselt , teades , et see oli viimane olesklemine , viimane nauding ürgses looduses . Siit peale algab tagasisõidu mure . Pühapäeva keskhommikul seisab Hiiru ukse ees , valmis sõiduks . Neemo ja kaksikud on meie istekoha sättimisega tegevuses . Ingel vaatab pisarläikivail silmil maja ees laiuvale lagedusele - põldudele . Ta kõrval seisab ema , rätinurk peos . Seljataga isa , uus piip tühjalt hambais . Tean , et see on nende jumalagajätu viimne hetk , seepärast hoidun kõrvale . Seekord viib meid hobune ainult poeni , nagu kuulsin hommikusöögilauas . Sest kui käib omnibus , siis pole mõtet hobust vaevata . Vastu oli tuldud ainult Ingli soovil , arvates tal olevat tüli pakkide ja võõra saatjaga nagu mina . Pikaselja vanaema jookseb meile ligi , kui möödume ta talust , mööda ta kopliteed . - Jumala nimel , lapsuke ! ütleb ta Inglile . Mind nagu polekski nende lahkumishetke juures . Talu kaob kiiresti metsatuka varju . Ingel seisatab teenurgal ja vaatab tagasi . Jõudnud meile järele , istunud vankrile , ütleb : - Siia jääb siis jälle Hundilauka . Tean , et see oli viimane << head aega ! >> Uhkeldavalt uue hoone ees tõstab Neemo pakid koormast ja tassib majanurga taha sirelipõõsaste vahele , kus asub pikk pink . Märkan nüüd , et uus hoone on elanikkudeta . Uudistades vaatan sisse äsjaklaasitud , määrdunud akendest . Neemo , märgates mu uudishimu , ütleb : - See oo uus pood . Peremees säält üle tee ehitab ja kolib siiapoole teed . Vana jäävat pöllutööriistade laoks vöi nii umbes . Vaatan üle tee , kus hele lõunapäike kütab vana halli seina , mis sädeleb , nagu oleks ta hallist klaasist . Kuid armas on ometi selline hoone nii , kaugelt vaadates ! Meid on jäetud üksi sirelipuhma juurde oma mitte raskete , kuid seda õrnemate kohvritega , munadega . Ka teisi minejaid koguneb . Ingel uurib neid uudistavalt põõsast , võtab siis leivapaki lahti ja hakkab sööma . Rahvast aina koguneb . Hakkan juba kahtlema , kas need mahuvad ühte omnibussi , seepärast küsin , mitu on neid tulemas . Ingel ütleb , et pole mõtet muret- seda , kedagi ei jäeta teeotsale . Mis oli siis tõelisem : jumala viha või pärastine armuandmine või mõlemad korraga ja Joonal ei tohtinud ühegi käitumisvaliku suhtes olla mingit otsustusõigust . Teksti jälgides ja muid tõlgendusi teadmata , on , küllap , võimalik kõik põhjendused , kuid mitmekordselt on rõhutatud mõtet : sa pead jumala käsku vastuvaidlematult täitma ka siis , kui seda ise hetkel õigeks ei mõista . Hirm jumala seaduste vastu eksida ei sisaldagi ju muud , kui tingimusteta uskumist , olgu jumala sõnaja tegu millises vastuolus tahes . Õieti ju tühine juhtum , kui mõtelda neile kuritegudele , mis tehtud jumala nimel . Mõistujutt Joonast jäi kauniks ka siis , kui ma ei teadnud midagi gaasikambreist , valitud rahvast , maailma esimese proletaarse riigi tööteenistuslikust ohvrimeelest ega sõjast , mille sisse olin määratud sündima . Ja kui siis isa luges mulle Joona trotsist jumala käskude vastu , pidi selles olema siiski midagi tähelepanuväärset nii tema kui minu jaoks , kes ma ise veel ei osanud lugeda . Aga mis loeb usk või jumala eitus , kui sajandite vältel on meisse kasvatatud kuulekust ja käskudele arutut allumist , sest miski on ikka osutunud südametunnistusest tähtsamaks . Ligimesearmastuski muutub teatud aegadel sõnakõlksuks või valitute privileegiks . Sõja tõeliste põhjuste ja sõja moraali vahele mahtus lahedasti jumala käsu-usule orienteeritud ilmatunne , vähemalt osa kristluse õpetusest . Olen sündinud kas liiga vara või liiga hilja , et olla tunnistajaks inimkonna moraaliküsimustes selgusele saamises . Olen väsinud kartmast sõda . Olen väsinud kartmast käsku kui eesmärki iseeneses . Kuidas peaksin mõistma Naatsareti Jeesuse sõnu Markuse evangeeliumis : " 8 ; 34.Ja ta kutsus rahva enese juure ühes oma jüngritega ning ütles neile : Kui keegi tahab minu järele tulla , siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind . 35. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa , see kaotab selle ; aga kes iganes oma hinge kaotab minu ja armuõpetuse pärast , see päästab selle . 36. Sest mis kasu on inimesel sellest , kui ta kogu maailma kasuks saaks , aga oma hingele kahju teeks ? 37. Või mis võib inimene anda oma hinge vahetushinnaks ? 38. Sest kes häbeneb minu ja mu sõnade pärast selles abielurikkujas ja patuses tõus , selle pärast häbeneb ka Inimese Poeg , kui ta tuleb oma Isa auhiilguses ühes pühade inglitega ! " Kust võtaksin selle jõu , et armastada ligimest nagu iseennast , kui ma ennastki tegelikult ei armasta . Kui olen küürus risti all . Mismoodi peaks mind aitama elada teadmine evangeeliumides kirja pandud tõest , et Jeesus on nii oma kaasmaalasi kui ülemaid lõplikult välja vihastanud lausega : " Andke keisrile , mis kuulub keisrile , ja Jumalale , mis kuulub Jumalale ! " ( Mk 12 ; 17 . ) Jeesus ütlevat sellega : " Andke keisrile maksuraha ja vara . Andke Jumalale au . Võib-olla tuleb kord hetk , mil Jumalale tuleb tagasi anda isegi elu . " Jeesus kõnelevat keisrist , ilma et te kõneleks alamate kuulekusest . Keisri suhe alamatesse saavat olla vaid teeniv . Ikkagi löödi Jeesus risti , sest seda tahtsid alamad , kellele meenutati tinaarirahal keisri pildi näitamisega nende usuleigust , ja ülemad , keda Jeesuse usk ülemaks ei tunnistanud . Kas muinasjutt või legend Ristilöödust peab mulle igavesti meelde tuletama varsti juba kaks tuhat aastat tagasi elanud inimeste hingepimedust ? Hingepimedus on ju ikkagi konkreetne , kuid konkreetsest ajast , tõelisest või väljamõeldud Kristusest ei tea ma midagi . Ehk ei peagi teadma . Tõesti - miks ? Meie hingepimedused on ju teised , kasvanud on vaid ristil surnute hulk , olgu otseses või ülekantud tähenduses . Vastutuse koorem on nii ränk , et mu isa lihtsad juhised näivad turvalise pesapaigana , mida ustavalt järgides on ehk lootust suure maailma teisitiolemise suhtes olla aeg-ajaltki kurtja pime . Aga mida olen selle lausega juba tunnistanud ? Et vajan kedagi , kes minu eest otsustaks ja teaks ! Minu isa oli minu õpetaja ja isad olid õpetajaiks ka neile , kes sõja tõttu olid nad kaotanud . Seda kaunimad ja suurejoonelisemad olid mälestused neist . Kes poleks uhkeldanud oma isaga , kui argumendid otsa lõppesid ju siiski turvalises lapsepõlves , sest lapse aru on liiga nõrk , et haarata kõiki eesolevaid ohte . Kaasasündinud elutahe värvib nii mõnegi kibeda hetke tagasivaates kauniks . Kas võib arvata , et olen siingi ise valinud nii kala kui Joona , sest mul pole paremat võrdlust ebatõelise tõeluse tähistamiseks . Kujund kui ühenduskatse , kujund kui võimalus oma hullust kanaliseerida . Viimane võrdlus on mulle sagedasti pähe tulnud , nagu ähvardaks mind kloppiv süda millegagi . Väike vasar annab seespool roideid oma väljatulekust märku ja minu aru haarab hirmuvahk , nagu usuksin tõesti , et see keegi võib asetuda väljaspoole mind . Et see keegi on aga vaieldamatult minu sees , oleks hirmgi nagu suurem kui mingi välise ohu korral . Mida saaksin ette võtta iseenese vastu ? Enesetapp pole ju lahendus . Imelik , et mõistujutt Joonast minu tõlgenduses andis nii suured eelised hulgale ega hoolinud minu ainulisest ilmasolekust midagi . Kuidas tohiksingi astuda terviku vastu , kui ma ise pole tervikuks saanud . Olin suurest kalast teinud elu võrdpildi ning jõudsin ummikusse . Aga kala olin ju mina ( või keegi minutaoline ) välja mõelnud . Ahistatud ning protestiv Joonas ujus ehk igaühe kujutluste hämaruses , nõudes väljapääsu . Maailm tahtis patust pöördudes MINA'ks saada , kuid ma tõlgendasin ta hingetuks , et vastutusest pääseda . Vangisolnud mees muudkui rääkis ja rääkis . Televiisoris lõpetati saated , tiitrites sooviti head ööd , vabakslastu ei suutnud vaikida . Joonatan sulges silmad ja kadus ära . Kohtusin keldrikorruse kohvikus Miiliga või kellegagi , kes vabalt võinuks Miili olla . Vahest oligi , kust ma seda tean . 1991. aasta oli poole peal , sini-must-valge lippki lehvis Pika Hermanni tornis ja Miili , kes polnud siiski Miili , ütles mulle : " Nüüd on sul siis kõik , mida hing igatseb . " Vahepealne aeg oli mind sedavõrd õpetanud , et ma ei rutanud seletama , mida mu hing igatseb või ei igatse , kas ta on olemas või ei , vaid lasksin leplikult igaühel arvata , mis talle meeldib . Sellest hoolimata olin nüüd vähem sõber kui varem , sest väga paljud ei arvanud mu hingest üldse midagi , nagu ei huvitakski neid mu olemasolu . Ma ei oska öelda , kas see üllatas mind , oli mul millestki kahju . Lihtsalt istusin nii , otsides silmadega Hullu Meest , kes viimati sotsialismist ja hobustest oli rääkinud . Kohvik oli pooltühi või ei haaranud mu silmad kõiki , kes laudade taga ehk siiski istusid , iseenese hooleks jäetud nagu minagi . Miili keha ajas pinde välja . Oli rahutu isegi siis , kui ei teinud ühtegi liigutust . Millegipärast mõtlesin Olga Bergholzile , kellest ülekuulamise ajal laps välja peksti ja see ongi peaaegu kõik , mida sellest luuletajast mäletan . Kõrvallauda ilmus naine , kes hakkas häälekalt seletama , et meie kõik vajavat psühhiaatrilist ravi , et tema omakorda on igaühele lahkelt valmis abi pakkuma . Tema naabriks oli väiksem naine , kes kogu aeg salapäraselt naeratas ja ütles , et 6. veebruaril 1989. aastal pidanud kõikide ennustuste järgi saabuma maailma lõpp , aga näe , ei saabunud . Nemad olevat sõbrannaga üsna lähedalt saanud jälgida ühe maja põlemist ja see olnudki kõik , mis ennustusele vihjas . " Kas inimesed ja majakraam ikka päästeti , " hõikasin äkki ja naine vastas , et muidugi . Ma imestasin oma kujutluse üle , et tulekahjust rääkides pidas naine silmas leeke ja kuma , mitte inimesi , sest tavaliselt ei rõhutatud nii ühemõtteliselt sündmust vaid tagajärge . " Mis sa muretsed , " ütles Miili teisik ja haaras mu oma suurde kaenlasse . " Ma ei muretsegi , " ägisesin vastuseks , sest naine ei lasknud mind tükil ajal vangistavast poolkallistusest lahti , nagu tahaks ta kellelegi ( kellele siis ? ) näidata , kui väga ma ta kaenlas nüüd olen , sinna sobin ja viimaks jäängi . Ravi pakkuv naine tähendas , et meie hingekriisid on aasta-aastalt süvenenud , kuid alles nüüd võib ta sellest avalikult rääkida . Et ta on kakskümmend aastat siin kohvikus käinud ja võinud seisundite hiilivat arengut priipärast jälgida . Ta oli suurt kasvu , aga tulekahjunägijat embusse ei haaranud . Vahest polnud ka põhjust , sest -nagu aru sain - too oli rohkem pildivaatajate tõust , kes ise põlema ei lähe . " Kui palju on neid , kellest sa midagi ei tea , " hõikasin taas üle kahe laua ja Miili teisik pigistas jälle mu õlgu , nagu oleks ta otsustanud meid üheks pressida . Hingearst viskas mulle oma poolkuukujulistest mandlisilmadest mittemidagiütleva pilgu ja pöördus uurima tulekahju üksikasju . Näis , et ta ei olnud oma naabri suhtes kaotanud lootust : ehk oli siiski tegu nägemuse ja mitte tõsieluga ning tema vahelesegamine igati oodatud . " Sind peaaegu ei näegi enam , " ütles Miili ja laskis mul hetkeks hinge tõmmata . " Televiisorist ikka vahel märkan , et oled olemas . " " See on nüüd küll võimatu . Ma pole kuskil esinenud , et kaameratele ette jääda . " " Muidugi . Aga sa oled paljudel koosolekutel istunud ja neid ikka vahel näidatakse . " Oli see etteheide ? " Nii et sinu käsi käib siis nüüd hästi . Minu oma hästi ei käi , nagu võid isegi arvata , aga ju see siis nii peabki olema . Eks sa vaata , millega sina lõpetad . " " Mida , mida ma lõpetan või alustan , " vääksatasin mina ja keerasin end pirtsakana mõjuva õlaliigutusega haardest lahti . Miili vaatas mind äkki halvasti varjatud vihaga , lähendas oma näo , nii et tundsin pooridest väljapressiva higi kibedat lõhna ja ütles : " Aga sa ei naerata mulle nii nagu teistele . " Ütles ja kõngutas samas nõutult pead , nagu ei teaks veel isegi , kuidas sellesse suhtuda . " Tal on siiski soe süda , " tuli mulle meelde ja sõnake siiski ütles korraga tõepoolest väga palju . Ma olin olemas - siiski ! - , ja mul oli siiski soe süda , aga ma ei naeratanud , ei armastanud , ei olnud piisavalt omaja minu aeg oli tulnud ja mu hing oli rahul , kui Miili ja Marta hinged solvunult peale passisid , et ma neid ei unustaks kasvõi elu lõpuni . " Jah , mis sa põrnitsed nii süngelt , " hõikas mandlisilmadega hingepäästja . " Tee luugid lahti , vaata ilma ja inimesi lahkema pilguga , siis on sul endalgi kergem . " " Tal on nüüd kõik olemas , " itsitas Miili teisik ja sirutas taas käe minu poole , nagu saaks ta mind kaenlasse haarates selle oletatava kõige omanikuks , millest ma ise veel midagi ei teadnud . " Mu ema põles ära , " pomisesin vaevukuuldavalt . " Mis sa seal pobised , räägi täie häälega ! " Miili hoidis taas mu õlgadest kinni ja ma tajusin , kuidas ta mu vastupanu nautis . " Mu ema põles ära , " käratasin siis . " Sellepärast sa tahadki eluaeg emmet , " ütles tulekahjunägija magusalt . " Õnnetuste eest pole keegi kaitstud , " - see oli Marta ja ta hääl kõlas kergelt ja lahedalt . " Minu ema põles 1941. aastal ära , " ütlesin rõhuga ja tõusin püsti . Keldrikorruse välisuks oli juba leekides ja et aknaid ei olnud , polnud meist kellelgi lootust . Hingetohter naeris hüsteeriliselt , kinnitades , et tegemist on kollektiivse psühhoosiga ja kohe-kohe võtab ta midagi ette . Miili lükkas mu kõrvale jõuga , mida ma temalt oodatagi ei osanud ning oli kahe hüppega tulejoonest läbi . Veel vilksatas ta millegipärast Kudri Elli mehelikku otsustavust meenutav nägu , siis sai hiiliv sahin meie kõigi üle võimust . Istusin , nagu oleks mulle juured alla kasvanud . Kohvikus oli väljakannatamatult külm . Nõretasin vaevahigist ja vaikusest , mida ei seganud ükski väljastpoolt sissetungiv heli . Punane kuma kasvas . Oli lõpuks täiesti meie ümber , aga ma ei vaadanud hingepäästaja ega tulekahjunägija poole . Teadsin täpselt , et neid seal enam ei ole , või on nad eriti kaunikujuliste leekide sisse sulanud . " Ah , siis siin ongi see unenäotuba ristikheinalõhnaga , " mõtlesin , jälgides varemete kerkimist . On teist keegi näinud , kuidas varemed kerkivad , endale palgid ja aknad ja uksed külge kasvatavad ja kuidas räästa alt lendavad pääsukesed sisse ja välja . Mu südames oli niisugune äng , nagu jääks rinnakorv kitsaks . Ma tahtsin enesest välja , selle tule sisse , kus ma nägin oma noort ema , onu , kellelt olin millalgi küsinud , kas mu isa ja ema ikka armastasid teineteist , ja tema oli mu imeliku küsimuse peale kohmetudes vastanud : " Kuidas siis ? Ikka armastasid . Kuidas see saab teisiti ollagi ? " Nüüd olid nad kõik siin . Onu viipas tagatrepile , mis tuli nähtavale hääletult allakukkunud seina tagant , aga me raputasime emaga üsna üksmeelselt pead . " Siis seda ei olnud , " ütlesin . " Sind ka ei olnud veel , " ema vaatas minu poole . " Ma olin pärast , ma olin pärast , sul on õigus , " ruttasin seletama , sest põlev viirg oli jõudnud lauani . " Aga pärast oli ikka seesama , aina seesama , nii et mul on ikkagi tunne , et olin koos sinuga . " " Hoiame siis kokku , " ütles onu , võttes ema ja minu kätest kinni . Tagatrepil nägin Miilit või Martat või kedagi , kes võinuks olla mõlemad . Nad vaatasid alla , kus me seisime keset tulemerd , õnnelikud kohtumise üle , mis meid hetke pärast pidi muutma olematuks . Mäletan veel , et kuni viimase teadvusevälgatuseni oli kerge hingata , nagu toidaks meid meie eneste seest nähtamatu voog hapnikku . Milline võiks olla elu pärast surma ? On selle edasiandmiseks sõnu isegi siis , kui kõik toimub siinpool und ja surma või surmaund , mis muutub konkreetseks ainult siis , kui saan sellest rääkida . Ikka ja ainult rääkida , läkitusena teistele saata , et nad teaksid piiripuudutuse tunnet . Kõik eelnev tuleb läbi elada või välja mõelda , viimase teadvuspiinani artikuleerida nähtavaks . Hull Mees seisis kohviku ees ja karjatas hobuseid . Läbi asfaldi kasvas rohi . Kui ta mind , tahmast ja sõgedat , varemete vahel hulkumas nägi , naeris ta laia suuga : " Sina siis pääsesid ? Vaata aga vaata ! Kuidas sul õnnestus pääseda , kui ütlesid need hobusedki olevat surnud ? " " Kust sa võtad , et pääsesin , " pomisesin mina , kes ma olin loobunud raamatutest ja iseendast ja ometi elasin kõrbenud ripsmete valusalt pilkudes . " Tegelikult pääsesid ainult kaks naist ... " " Ja mina , sest ma usun , " tähendas mees asjalikult . Tal oli käes ohelikuots , millega rehmas enda küljest kärbseid ( kust need suitsevate tukkide juurde said ? ) , teises otsas komberdasid väljasurnud hobused uhiuute valjaste välkudes . Autori märkus : Kui siin romaanis tundub ühel või teisel tegelasel olevat sarnasust mõne elava inimesega või mõnel luuletusel mõne teise luuletusega , on see vaid juhus ; kõik siin esitatu , kaasa arvatud see eessõna , on kõige puhtamal kujul fiction ; tarbetugi vist lisada , et autori samastamine minategelasega oleks hoopis sündmatu . Tuttav , aga ometi jälle sulni värskusega puudutav tunne : selle neiuga , kes on tulnud mulle oma luuletusi näha tooma , võiksin jõuda hõrkja suhtluseni , milles hakkaksid kaasa mängima ka seksuaalenergiad . Muidugi , kui ka tema nii tunneb ... siis võiksime saada uskumatult lähedasteks - korraks või kogu eluks ... See on nüüd see ala , mida on vähemalt meie kultuuris aegade jooksul tõkestatud igasuguste hädavaledega - nagu peaks intiimsuhete rohkus inimest tingimata kulutama jne. Sama hästi võiks endale sugereerida , et iga uus luuletus , mille kirjutad , vaesestab sind . Kui sa seda uskuma jääd , siis - see on täiesti võimalik. ... ! Üks kirikuõpetaja oli andnud endale juba noores eas tõotuse , et ei kurameeri kunagi ühegi tüdrukuga , kui tal pole kavatsust teda naiseks võtta . Nojah , sellega hoidis ta ära palju konflikte . Tekib küsimus , kas oleme vastutavad konfliktide eest , mis tekivad teiste inimeste rumalusest . Kui ollakse kellessegi silmini-kõrvuni armunud , võib üldse mitte huvituda suhtest kellegi teisega , kuid - palju on siis selliseid õnnelikke armunuid ? ! Või pigem - kui kauaks suudavad nad sellisesse seisundisse jääda ... ! Olen väsinud , üle töötanud , aga õnnelik . Kaua olid põlu all minu teemad : vaimulik ja erootiline kultuur ning nende sulamid - sel arutult pikale veninud okupatsiooniajal ei tahetud millestki seesugusest toimetustes-kirjastustes kuuldagi - eriti mitte neist sulameist , mis olid niivõrd koletuks sugereeritud , et käisid ju isegi paragrahvi alla - seksuaalsuse ja usuelu ühteliitmine. . , igasuguse uue usundi levitamine oli kuulutatud kohtulikult karistatavaks , mis siis veel sellest rää- kida ! Nüüd - jumal seda teab , võib-olla on jäänud seadustesse veel mõni selline paragrahv või on tasapisi sinna midagi liidetud , aga vähemalt praeguses möllavas trükisõnas pole mul küll midagi karta . Vahel on isegi imelik pakkuda oma hõrkjat luule ja ihu maailma kõige selle seas , mis nüüd trükki jõuab ... Meil ei osata ju seksuaalsust religioosselt mõtestada , läbi elada ... Kui palju olen ma sellest kirjutanud ! Ostetakse - järelikult ka loetakse . Aga kas loetu ka pärale jõuab .. . ? Täiesti asjatu on hoiduda mingite eelarvamuste pärast lähedasematest suhetest sümpaatse inimesega ! Tantristliku treeninguga olen saavutanud nii kindla enesekontrolli , et soovimatut rasestumist pole minust karta : kui ma seda ei taha , ei välju minust seemne- , vaid energiavoog - valgustatud energia voog - ja mulle pole tähtis füsioloogiline orgasm , vaid ühte eesmine osa - energeetiline vahendumine , luule , ekstaas , müstilised naudingud - suhtlus Korraga tajusin , et see on meil võimalik - minul ja sel tüdrukul , kes istub siin mu toakeses , mille ainsa , kuid üsna laia , kolme poolega akna all on kirjutuslaud , paremal pooleteiseinimese voodi , seinad kõikjal täis raamatuid , nende vahel teler , video , diaprojektor , arvuti ja printer . Selles pisut nagu hallika näo ja olemisega tüdrukus on vabalt liikumas nii luule- kui ka seksuaalenergia . Suhted nii ühes kui teises võivad anda meile palju , ilma et neil oleks mingeid halbu kõrvalmõjusid või et nad peaksid meid maises mõttes kuigivõrd siduma teineteisega . Käepuudutus , silitus , alasti kehade maagia ... Kunagi küll ei tea päris kindlasti , kuidas kõik läheb . Äsja oli mul ju väike romaan , ei , pigem ballad , nukker ja ilus ballad - Mairega Ka tema tuli oma luuletustega . Tudengineiu Saiust . Vaikseloomuline , kenade täidlaste kehavormidega tüdruk . Luuletusi kirjutab häid , kuid vähe . Täielik introvert , aeglaste , mahedate liigutustega , napisõnaline . Helerohelised ja roosad kampsunid , joped - õhulised , kerged , välismaised . Millest ta mõtleb , mis teda huvitab , mille poole püüdleb - sellest kõigest mitte sõnagi . Siiski , kord lausus ta naeratades , et ta missioon on lohutada ja sel viisil elus hoida kaht inimest , keda jälitavad enesetapumõtted . Aegajalt käib ta neid külastamas . Mõlemad elavad vist Tallinnas , üks Kopli kandis . Tundus , et Maire otsib teed minu poole , teisalt aga andis tunda mingi jäikus , barjäär . Esimese kohtumise järel kirjutasin Mairele luuletuse : Tuulehoog oksasõrmedega raagus puuvõras sorib . Mis valgustaks seda novembrit küll , seda pimedust ja pori ? Ja äkki ma tean , ma tõesti tean : kõik korrapealt oleks uus , kui me ihu ja vaimu valgus ühte lahvataks siin selles kuus . Nädalalõpul maal kaminapaistel jõudsimegi selleni , ilusasti ja loomulikult . Kamin , shampanja , tants kaminapaistel , - kui seda tantsuks nimetada - embused , vabanemine riietest . Kui heitsime seinaäärsele lavatsile , õhkas Maire : << Luba , et ... miski ka alles jääks ... >> Miski , mis see võiks olla ?... Ise päriselt uskumata , purtsatasin naerma : << Süütus ? !... >> << Jaa ... >> Selgus , et Mairel on üks omavanune poiss . Leo , kellega nad on ka juba paaril korral seksida proovinud , kuid jäänud pidama kas Leo saamatuse , nende mõlema otsustusvõimetuse või Maire tugeva selka tõttu . Äga vahest pakkus neile ka suhte selline staadium nii palju uudset ja nauditavat , et nad lihtsalt ei kiirustanud ? Ma ei olnud tormakas - pole ju mulle nii tähtis see hoogsam osa seksist , vaid just liibuvused , energeetiline vahendumine . .. Väga võimalik , et jäigi midagi alles . Siis tuli Maire kord õhtul mu pisukesse linnakorterisse ja jäi ka ööseks . See õhtu tundus olevat millegi poolest otsustav . Mitte selle << süütuse >> poolest - Maire oli ka vahepeal minu juures käinud ja << süütus oli ikkagi juba läinud . Tajusin pinget . Miks siis Maire end mulle rohkem ei ava ? Kas see on nüüd situatsioon , mida kujutavad muinasjutud : nõiutud printsess . ootab , et kangelane vabastaks ta nõidusest ? Mis siis takistab Mairel avalamaks muutumast ? Praegu on natuke kummaline olukord küll : ihuliselt on Maire aval , energeetilisel tasandil on kõik suurepärane , ka on meil päris ilmselt mõlemal vaimseid huvisid - Mairegi luuletab - ehkki millegipärast nii imevähe - , õpib Humanitaarinstituudis - nii et meil oleks paljugi , millest rääkida . Miks me siis just seda kuidagi tehtud ei saa ? ... Pinge kasvas ja see häiris mind : ma ei näe põhjust , miks me ei võiks oma praeguseiski väga meeldivais suhetes püüda anda teineteisele endast kõike head nii palju kui suudame , nii palju kui meile on antud anda teineteisele . Tundus , et Maire ei suhtu meie suhetesse nii ja see tekitas minus soovi teda pisut õrritada . Panin mängima kasseti Juhan Viidingu lauludega . Olime juba voodis teki all . Õigus olla õnnetu , kas sa seda ei tea ! ( viide Maire kahele hoolealusele ) Õigus olla õnnelik , kas sa seda ei tea ! ( viide mulle !... meile ? ) Õigus põhiseaduslik , kas sa seda ei tea ! Õigus põhiseaduslik , kas ma seda ei tea ! ( õigus huvituda seksuaalenergias katkevaist imelisist vaimseist võimalusist ja pakkuda nendest lahtuvat suhet ) Õigus unenägudele , kas sa seda ei tea ! Õigus tegelikkusele , kas sa seda ei tea ! Õigus vaimuvaesusele , kas sa seda ei tea , õigus vaimurikkusele , kas sa seda ei tea . ( tõesti pinget alandav laul ) Õigus jääda muutumatuks , õigus muutuda , õigus oma mänguasju käega puutuda . Viimase laulurea kolades libistasin käega üle Maire suurte ümarate rindade . Maire purskus naerma üsna sama lustakalt nagu mina tookord sauna kaminatoas , kui jutuks tuli millegi allesjäämine . Seega siis pakkusin lahedat ja pingevaba suhet , milles aegamööda võib sisse elada ka teise vaimsesse maailma ja mulle näis , et Maire võttis selle pakkumise vastu . Me ei kohtunud nädala või rohkemgi . Siis seisis Maire ühel õhtul mu ees kultuurikeskuse kõlekülmas kivipõrandaga vestibüülis . Läbi kahe korruse jooksid sünges hämaruses ülespoole paljad kaheksatahulised , liivapaberivärvi pruunikashallid kivisambad . Eks nad olid kunagi mõeldud katta stalinliku dekooriga - lipud , vapid , Lenini-Stalini reljeefid , viljapead , hammasrattad - ehitamisega jõuti aga ühele poole alles Hrustshovi-aja lõpuks ... Siin seisis nüüd mu ees Maire oma omas heleroosas sulgjopis . Pidin minema üles teise korruse saali luuleklubi juhendama ja mõtlesin , et Maire tuli ka meie klubiõhtule . Aga ta ei liikunud paigast ja ta pilk oli nii läbini kurb . << Mis lahti ? >> Paarist katkendlikust lausest sain aru , et Maire on otsustanud siiski Leo poole hoida ja tuli nüüd minuga suhteid lõpetama . Mis siis ikka , kas maksab sellepärast nii kurva pilguga vaadata ! On sul minust hale või endast ? Kui minust , siis pole põhjust . Kõik see tundub mulle ... kurb ka , aga ühtaegu natuke naljakas . Ja ilus . Endast ? - No see oleks lihtsalt rumal ! ... Sul oli võimalus võtta minust tunnetus , kui vaimseks , kui kõrgeks võib tõusta seksuaalenergia - seda kogemust saab edasi anda vaid vahetult nagu küünal võtab tule põlevalt küünlalt . Väidetakse , et Indias ei tehta naisele mingeid etteheiteid , kui tal on intiimsuhted lisaks oma mehele ka vaimse õpetajaga . Vaevalt küll , et see neil lausa üldiselt nii on ... Niisugust rumalust - et hiljem kahetsevad - on tõesti olnud muusadega . Üks kaunis ja sihvakas brünett oli abielludes oma mehele ära rääkinud , et ta on korra ka minu voodis olnud - ja sellest piisas , et nende kooselu hakkaks mõranema ja viltu vedama . Kahju vaid , et ma ei saanud Mairele suurt midagi anda - seksi ülemaiste võimaluste mõttes ... ta oli nii kinnine ... ei suutnud ka tollal sellele brünetile , Pojengiõiele - tema oli jälle liiga põgus oma soovis minult midagi sellist vastu võtta , ehkki ta justnagu aimas , et midagi sellist minus on . Valisin Mairele vale laulu ? Vaevalt küll - laul oli õige , pani kõik paika . Millegipärast arvab iga naine , et mees on armuelus just selline nagu ta on temaga . Ha-ha ! Praegu - Hillile - ei teki mul vähimatki tahtmist seda Viidingu laulu mängida . Mis tookord oli kõditavalt naljakas ja erakordselt sobiv , tundus nüüd , kus olin meelestatud müstilis-maagiliselt ja mul oli lootust , et see mu meelsus leiab Hillis vastukaja - lausa kohatu . Suveõhtul jalgrattaga tõusval ja langeval teel võid tunda , kuidas sind haaravad oma embusse vaheldumisi soojad ja külmad õhuhoovused . Nii ka mind mu praeguses armuelus ( mis on ühtlasi mu luuleelu ja vaimulik elu ) : hooti tundub , et see kõik on küllaltki ebatõeline ega vääri kõiki neid riske , siis aga kannab mind soe helge voog lausa üles inimkogemuse piiridele : võin tantristlikes ihu ja vaimu sulameis kogeda midagi sellist , milleni siinmail pole veel keegi tõusnud ja selle kõrval tunduvad juba hoopis tähtsusetud kõik need hõõrumised ja konfliktid - nii seesmised kui välised , - mis tekivad kokkupõrkeist argimoraaliga . Eks need olegi tänapäeval rohkem juba kerged müksud ja kriiped kui vapustavad kolakad . Ma ei ole leidnud ( veel ? ) sellist naist , kellest ma vähimagi kõhkluseta teaksin , et see on nüüd tema . Mul on olnud palju muusasid . Nii mõnegagi olen elanud ka koos , ilma et oleksime oma abielu vormistanud või teineteisele mingeid lubadusi andnud , aga ka sellise kooselu puhul tekib probleeme kohe niipea kui minus ärkab värske kiindumus - isegi siis , kui see ei ohusta senist kooselu . Olen jõudnud järeldusele , et need hüved , mida mehe ja naise kooselu ainelises mõttes pakub , ei kaalu sellisel juhul neid probleeme üles . Nüüd hiljaaegu leidsin vanainimese , kes on meeleldi valmis paar korda nädalas mu linnakorterit koristamas ja süüa tegemas käima ning õnnelik , et saab selle eest igal kuul veel ühe pensionisuuruse summa lisaks - mis mulle on täiesti tühine raha . Alles see oli , kui üks ülbe naine avaldas lehes kuulutuse , et peseb valuuta eest sokke . Küll ikka nõukogude kord rikkus inimesed ära ! Nüüd on see õnneks möödas . Igas korralikus riigis pestakse sokke kohalike sentide eest . Avasin peo ja hoidsin seda Hilli suunas . Ta sirutas oma käekese vastu - umbes pool meetrit oli meie sõrmedel-peodel vahet - ja hüüatas : << Tunnen ! >> Suunasin talle energiat kahe käega - otse eest ja siis ka küljelt . Hilli nägu hurmus , pilk sumenes . Teadsin , et midatahes energeetilist ma nüüd teeksin - tal ei oleks midagi selle vastu , see pakuks palju ka temale . Kui ta võtaks endalt selle pruunikashalli koreda kleidi ? ... << Hilli , võid sa anda mulle oma alasti keha valget maagiat ? ... >> << Ma ei tea , kas see mõjub sulle niiviisi nagu sa seda loodad ... >> << Selles pole vähimatki kahtlust , see on ju sama energia , mida hoovab kätest , ainult veel tugevam ... >> Valeva , katmata inimkeha maagiast on ka kristlik maailm alati teadlik olnud , ehkki pole seda avalikult tunnistanud . Hilli mõistis mind suurepäraselt ja oli ka ise kaasa haaratud . Ainult ülevust oleksin tahtnud sellesse veelgi lisada . Tegin seda paari käeliigutusega . Esimesest kirikuskäimisest on mul oma mälestuste ja ema hilisemate jutustuste põhjal jäänud kummaline mulje : tuledes särav suur ja külm ruum , kuused ja küünlad , kirikuõpetaja pikk ja igav jutt . Siis aga - ta tõstab käed , avatud peodega , ja kogu ruum tulvab täis imehead väge . Tõstan käed talle vastu . Ema on jahmunud ja lööb mulle õla pihta : nii ei tehta ! ... Esimene energeetiline elamus ... tollal vajus see kõik jälle aastateks unustusse . << Hea küll . >> - Hilli taandus kusagile mu selja taha . Oli kuulda riiete kahinat . Siis ilmus ta taas mu ette . Alasti . Tõusin ja laskusin põlvili Hilli ette . Surusin huuled väikesele elektrilisele karvakingukesele ta jalgekoondes . Mis imesid on varjul selle all ? Üldse ja just meile ... Milliseid ülevusi , milliseid energeetilisi kogemusi ? Mind vaimustab , Hilli , see , kuidas sa mõistad asju õigesti : rääkimata sellest , et hakkaksid mulle või endale inetuid nimesid andma , sa tajusid kohe , milles on küsimus , mis meil oleks võimalik . Vabanesin ka ise riietest . Lähenesin taas Hillile . Heitsime voodile . Hilli jalad libisesid kaugele lahku - nähtavasti teadis ta oma kogemustest , et suguti tungimine kitsukesse tuppe võib olla valus . Surusin sugutipea ettevaatlikult ta neosesuudmesse ja siis ka edasi . Oo neid säralisi hetki ! Hilli ahmis õhku . Kohe ma ei liikunudki -temas lõpuni : peatusin , tunnetades , kuidas tajub seda tema , kuidas ma ise - neid säralisi liibuvusi : mida need meile ütlevad , kuidas luulestume , õnnistame ja õnnistume , valgustume , millised energiatulvad hakkavad meid kandma . Ühe luuletüdrukuga oli nii , et algul ta oli nõus , kui olin temas aga juba paar minutit sõivunud , tundsin , et mida enam ma seda teen , seda närvilisemaks ja kramplikumaks ta muutub . Peatusin ja küsisin : << Kas sul pole hea ? >> << Ma ei saa , ma mõtlen kogu aeg ikka Tauno peale ... Arvasin , et saan , aga ei ... >> Väljusin siis temast . Samas tundis ta end minu ees nagu süüdiolevana , püüdis vabandada ja lohutada . Eks see kõik tule sellest ebaloomulikkusest , mis neid seksiasju ümbritseb . Selgitasin talle , et ma pole sugugi löödud , veel vähem pahane - läks nii , siis läks , eks istume , naudime lõpuni selle küünlavalguse ja veinipokaali . Pärast , kui ta juba läinud on , istun võibolla veel laua taha ja kirjutan mõne luulerea ning need viivud , mil ma temas olin , toetavad mind selles , võibolla küll üsna nõrgalt , kuid siiski , ja ma soovin , et temagi võtaks minust kaasa kas või üsna pisut midagi meeldivat . Nähtavasti ei saanud ta minust selles osas kuigivõrd aru - et kuidas see ikka niiviisi on : sisenetakse ja väljutakse ja pole nagu millestki midagi ... On küll , kõigest on , aga aina head ja imelist ! Kuigi meie ühe oli katkenud tema enda soovil , pidas ta nagu ebaloomulikuks seda , et ma polegi löödud ja kurb - see nagu näidanuks , et ma kas ei hooli temast kübetki või siis olen üldse täiesti tundetu . Oleks ta teadnud , kui kaugel on minust sellised mõisted nagu omamine või armu- kadedus ! ... Hillist küll ei tundunud , et mu sõived koondaksid temas aina põletavamaiks mõtteid kellestki teisest - koondasid üksnes erootilist energiat . Mõnda aega sõivusime teineteise käte vahel sujuvalt ja ennastunustavalt , siis jäime ühteliitunult lebama . Ajataju kadus , aina säralisemaks tõusis aga teadvuses me liitekoht , see otsekui kerkis ja kerkis poolhämaruses voodi kohal , oleks kui tahtnud tõusta meist välja , ülespoole , midagi suudelda - armulaualeib , mida tõstavad nähtamatud preestrikäed . Olime selliselt ühtes vähemalt tunni . Teadsin , et Hillil läheb juba kiireks , et sõita koju , kaugele Võrtsjärve taha . Pisukese kahjutundega , kuid õnnelikuna väljusin temast . Muidugi polnud ma orgasmi jõudnud . Kui nüüd tõusime ja seisime jälle kesk mu raamatuid täis toakest , oli meis erutus veel tugevam ja varjundirikkam kui enne voodile heitmist . << Saagu see kõik meis luuleks ! >> ... Jaa , täna ma kirjutan - kohe , kui Hilli on läinud . Kirjutan luulet . << Kui võimalik , tule nädalalõpuks mu maamajja Aegviidu-Mustjõel . Ilmselt koguneb väike seltskond . Õhtul teeme sauna ja istume kamina ees . Luulet , pühadust ja seksi . Kedagi millekski ei sunnita ... >> << Usun . >> Lehitsesin kalendermärkmikku : << Tõenäoliselt tulevad Maiu ja Aili n-päevad . >> << Mis päevad ? >> << Nussipaevad . Neil on parajasti eostumisohutu aeg , siis nad on ikka meie saunaõhtule tulnud . >> Nuss - milline vastakaid tundeid äratav sõna , kas pole ? Päris ilusasti ja loomulikult võivad seda lausuda teineteisele vaid väga head partnerid , või siis mina , kes ma tajun seda sõna täiesti puhtana ja ilusana . Häälikuliselt väga sobiv seda tegevust väljendama , kui vaid kiiremini ära langeks see kõnts , mis tal ümber Euroopa kultuuri kõige vääritumaist mõtetest . Kuidas küll on inimesed nii nauditava , kauni ja üleva tegevuse oma mõtetes sedavõrd ära mustanud !... << Seekord ma ilmselt küll ei saa tulla - mul on siis vist juba- << pahad päevad >> . >> Otsekui püüdes hajutada mu võimalikku kahtlust , vaatas Hiili mulle veel väga soojalt ja südamlikult otsa ning kinnitas : << Ma kirjutan sulle , millal ma tulen . >> Saatsin Hilli bussipeatusse . Keegi möödujaist ei võinud aimata , mis meid sidus , mis oli meie vahel - kui palju luulet , kirgastunud bioenergiat ... isegi kui me enam kunagi ei kohtuks , oleme nii palju andnud ja saanud ... Rikas päev ! Tagasiteel ostsin mõned ajalehed . Koju tellinud ei ole ma enam midagi - sellest peale , kui postkontor nõudis , et kirjakast oleks tänava ääres , kuna mujal maailmas on nii ... seda nad teavad , aga et mujal maailmas kirjakaste lahti ei lõhuta , seda ei tea ... Libistasin pilgu üle kristliku esseisti Toomas Pauli kirjatüki . Tohoh ! Räägib , et vabad seksuaalsuhted suurendavad pingeid ühiskonnas . Kas ta siis tõesti pole lugenud etnograafide kirjeldusi kultuuridest , kus valitseb täielik seksuaalne vabadus ja ka ülim rahumeelsus - mõnel pool Polüneesias näiteks . Just seksuaalinstinkti allasurumine tekitab pingeid . Aabitsatõed . Nähtavasti pidas ta silmas kitsamalt meie praegust olukorda . Muidugi , ebaloomulikus õhkkonnas ei mõju miski häirivamalt kui pisut loomulikkust ! Keerasin teleri lahti - olgu lehelugemise kõrvale ka värve ja hääli ! << Aktsiaselts << Petkem ! >> pakub >> ... - Tohoh ! - Siis juba nii avalikult ! ... Tõstsin pilgu ekraanile . Seal oli nüüd suurelt näha ka tolle a/s-i nimi PET-KEM ._._. küllap PETROOL-KEEMIA või midagi sarnast .. . Päevauudised : Moskva lähedal Nahhabinos algasid taas Eesti-Vene läbirääkimised . Tähendusrikas nimi - Nahhabino . Küsimus on vaid selles , kas see kuulus Vene hing suudab puhastuda , ometi kord tunnistada , et on meile - ja mitte ainult meile - ränka ülekohut teinud ja püüab seda pisutki heastada . Esialgu õhkub sealtpoolt vaid suurriiklikku nahhaalsust . Ja meie võtame neid vastu Laulasmaal ... Ja meie oma valitsus - ma ei saa aru , mida siis veel oodatakse , et ei tõstatata okupatsiooni hukkamõistmise ja heastamise küsimust rahvusvahelises kohtus ! ?_._._. selle asemel sudime poolhäbelikult ja mannetult vastu , kui venelased süüdistavad meid nahhaalselt inimõiguste rikkumises ... Miks me ei tõstata dekoloniseerimise küsimust - selle kohta on ju rahvusvahelised normid täiesti olemas . Miks siis Meri ja Laar seda ei tee ? Kas venelased on neile midagi salaja lubanud , millegagi ähvardanud - kõik võib olla . Muide ka mina hääletasin Mere poolt . Mitte , et ma olnuks temast vaimustunud , aga keda siis valida oli ! ?... Taagepera häälestas oma ülbe ja üleoleva intervjuuga << Edasis >> kohe valimiskampaania algul enda vastu , no ja Rüütel ... President peaks olema vähemalt selline mees , kelle isiklik saatus on otseselt seotud Eesti riigi saatusega . Kui nüüd venelased taas Eesti okupeeriksid , selgitaks Rüütel neile oma tasakaalukal moel , et arvestades olukorda püüdis ta ikka ka nende huve kaitsta - küllap Moskva jääks uskuma , võibolla annaks veel aumärgi rinda . Söögiseep . Fabian istus oma büroolaua taga , mis oli natuke suurem kui ta kaheksal alluval , aga koosnes samuti neljast sahtlist , mida nimetati tumbaks , ja pruunist saepuruplaadist ega kandnud vähimatki esteetilise liialduse märki . Ta silmitses hajameelselt väheldast pakki , mis lebas ta ees . See oli kehvas nätskes siniste ja punaste triipudega tarbepaberis - umbes samasuguses , milles müüakse kunstväetist või pärmi . Selle sees oli söögiseep . Seesama , mida ametlikult sõid praegu , riikliku iseseisvuse taastamise perioodil , kõik riigi alamad , alates hulkuvate koerte püüdjast ja lõpetades piitsapiuna nõtke rahandussekretäriga , kes oli vähemalt sama elegantne kui tantsuõpetajad . Eelmise aasta lõpul oli toonane kõrgeim riigivõimuorgan , nõukogude ajast pärit ülemnõukogu , oma viimase aktiga otsustanud viia läbi referendumi , küsides rahvalt , kas inimesed on nõus iseseisvuse alguses hoidma endal hinge sees üksnes söögiseebiga . See oleks võimaldanud vältida Läänest söögiainete ostmist ning vabanevad ressursid kasutada talude rajamiseks , kraavide kaevamiseks kodumaa mulda , teede ja sildade ehitamiseks , eestlastele inglise keele ning venelastele eesti keele õpetamiseks , uute ajalooõpikute trükkimiseks ja muuks tähtsaks . Küsimus oli printsipiaalne , sest keegi ei teadnud , kui pikaks võib venida see üleminekuaeg , mille jooksul tuleb jätta unistused heeringaželeest ja piimas leotatud õuntest , mis on igipõlisest ajast olnud eesti ülikute lemmikroad , rääkimata soome murakaliköörist ja teistest välismaistest napsidest . Aga ilma rahva valmisolekuta poleks iseseisvuse taastamisest midagi välja tulnud ja see oleks jäänud Seesuguseks sõnakõlksuks nagu " poliitiliselt ustav ja moraalselt kindel " vene aja väljasõiduankeedis . Sest riik oli vaene , eelmise režiimi ametnikud olid veel viimases valus pistnud taskusse kõik , mis pista andis , ning banaanivabariigi vaim lehvis Taara tammikute ladvus . Referendum viidi läbi . Valdav enamik , isegi paarkümmend tuhat venekeelset elanikku oli pühalikult tõotanud , et on valmis taluma mis tahes kannatusi , et taastada tõeline riiklik iseseisvus ja rahvuslik süütus , mille moskoviitidest vägistajad olid röövinud poole sajandi eest . .. Parem seep iseseisvuse ajal kui puding impeeriumi kaisus , " deklameeris Jumala Juss , koolipoisist rockluuletaja , suurel koosolekul kohvik " Moskva " aknast . Tegelikult polnud see söögiseep nii hull ühti , kui temaga ära harjuda . Söögiseebi oli juba Hruštšovi ajal leiutanud eesti biokeemik Peeter-Pier Jodin , tuntud arhitekti Aleksander Jodini vend , kelle harrastuseks oligi söödavate asjade leiutamine . Ta oli enne söögiseepi leiutanud juba magusa mulla , krõbekivi ning muud märkimisväärset , aga need polnud äratanud laialdasemat tähelepanu . Seevastu söögiseebi eest oli ta pälvinud Lenini preemia . Võimalik , et see oli kuidagi seotud just tollal puhkenud Kuuba kriisi ning külma sõja ägenemisega . Igatahes söögiseepi toot- misse ei juurutatud ( tõsi küll , polnud ka vajadust , sest poodides oli tookord süüa täiesti piisavalt ) . Vastupidi , selle retsept salastan ning kuigi Peeter-Pier Jodinit ei tapetud asiaatliku barbaarsusega ( talt ei kistud isegi keelt suust ! ) , pidi ta andma allkirja , et ta oma leiutisest 20 aasta jooksul kellelegi ei kõssa . Kõigi eelduste kohaselt kavatses Moskva selle retsepti käiku lasta juhul , kui läheb aatomisõjaks ning kõik orgaanilised ressursid on saastatud . Nii paigutati Jodini leiutis Nõukogude Armee Kindralstaabi Eriti Tähtsate Asjade Raudkappi ja kaitseminister marssal Malinovski ise hoidis selle võtit magades nööriga kaelas . Kui Eesti sai iseseisvaks , loodi Endiste Nälgijate Liidu ning teiste rahvuslike jõudude eestvedamisel otsemaid riiklik komisjon , kes hakkas retsepti Moskvalt tagasi nõudma . Paraku oli see lootusetu ettevõtmine , kuna leping oli sõlmitud NSV Liiduga ning Venemaa ei tahtnud tolle õi- gusjärglusest midagi kuulda . Õnneks meenus Jodinile kahe joomahulluse vahel ( tal kippus aeg-ajalt teadvuse tasakaal kaduma nagu paljudel lääne mõtteviisi , aga soome-ugri keemilise koostisega isikutel ) , et tal on alles retsepti mustand . Niisiis Eesti teatas , et denonsseerib Jodini vaikimisvande , ning seep võeti leiutaja sünnimaal kasutusele . Söögiseebis oli vähe poeesiat . Ta oli karm nagu terve üleminekuajastu . Ta sisaldas ammoniaaki ja pani röhitsema . Kogu maa röhitses - röhitses pikamaajooksja finišisirgel ja nooruke Kuperjanovi pataljoni sõdur vabariigi hapral piiril , röhitses teadlane , kes jõllitas mikroskoobis tundmatut viirust , ja kirurg , kummardudes avatud rindkere kohale , röhitsesid isegi 185 cm pikad kaunitarid missivõistluse ajal laval . Aga söögiseebist oli võimatu loobuda , sest temas oli esindatud peaaegu terve Mendelejevi tabel , ta toitis , vajudes kõhtu nagu tinatükk , vaigistades nälga järgmise söögikorrani . Temata oleksid terved elanikegrupid ( õpetajad , haiglaõed , pensionärid , monumentaalmaalijad ja paljud teised ) nälga surnud . Söögiseebis ühinesid kaalika ja verikäki kvaliteet , õigupoolest ta oligi täiustatud verikäkk . Tal oli kaks head omadust . Esiteks : ta ei läinud kunagi nii kõvaks , et oleks hambad murdnud . Teiseks - söögiseebil oli liha lõhn , ehkki liha polnud tas kübetki . Selles oligi avaldunud Jodini venna geniaalsus . Häda oli vaid selles , et liha lõhn püsis söögiseebil kõigest paar tundi pärast lahtilõikamist , pärast seda aga hakkas temast meeldiva vasikaraguu lõhna asemel tulema lehka , mis meenutas rääsunud higi . ( Olgu öeldud , et nn. naturaalolekus oli söögiseep kaetud õhukese kihiga , mis külmkapist võetuna oli valkjas ja natuke veniv , meenutades kattu , mis tekib keelele pohmeluse hommikutel ; õhu käes seistes muutus kiht aga kiiresti pudedaks ja hakkas sarnanema roostega . ) Tõsi , üks Jodini arvukatest naisõpilastest oli leiutanud fiksaatori , tänu millele liha lõhn püsis mitu päeva . Aga fiksaatori valmistamiseks vajalikku toorainet imporditi Venemaalt ja Moskva küsis selle eest hinda , mida maailmaturul taheti ambra eest . Moskva oleks olnud nõus vastavat toorainet Eestile müüma sama hinnaga kui näiteks Kesk-Aasia puuvillavabariikidele , kes kuulusid nüüd uuendatud NSV Liitu . See hind oleks olnud sümboolne . Selle eest aga soovis Moskva , et Eesti muudaks ära ühe punkti seaduses , mis käsitles endistele sõjaväelastele Eesti kodakondsuse andmist . Nimelt Moskva tahtis , et sõjaväe poliittöötajad võrdsustataks kodakondsuse saamisel õigeusu kiriku pappidega koos kõige sellest tulenevaga . Moskva väitis , et mõlemad kontingendid kuuluvad ideoloogiatöötajate hulka , sest nii papid kui ka politrukid tegelevad nähtamatute objektide ning vaimuväega . Eesti pool ei saanud sellega nõustuda , sest pealtnäha väikeseks järeleandmiseks kohustava soovi tagamaad olid väga laialdased . Nimelt oleks seadus hõlmanud ka kõnealuste isikute järeltulijaid ja näiteks Kodusõja punaste komissaride ( noodki oleksid mahtunud ideo- loogiatöötajate lahtrisse ) lapselastel oleks olnud automaatselt õigus saada valitud eesti küla vallakirjutajateks . Moskva rehkendas , et ilma fiksaatorita muutub söögiseebi lõhn eestlastele ajapikku väljakannatamatuks , ning lootis niiviisi väikese vabadustarmastava rahva põlvili suruda . Aga ta eksis . Kuna kõik seda seepi sõid ( fiksaatoriga varustatud varianti jätkus vaid kõrgematele riigiametnikele enne välisvisiite ja strateegiliste metallidega äritsejatele ) , siis olid ka kõik sellega harjunud ega teinud lõhnast mingit numbrit . Nad lihtsalt enam ei tundnud seda . Väljasõitudel rohelisse suudlesid paarikesed pärast söögiseebiga einestamist põõsa vilus . Neiud toitsid oma armunud kavalere pihust söögiseebi raasukestega , mida nood õndsal ilmel nosisid . Viimaste noorema vennad aga küsisid oma klassiõdedelt ekskursiooni ajal Munamäele ( seal paiknes Uus-Isamaalik Noorsoo Profülaktoorium ) , kas nad tohivad söögiseebi kamakat hammustada tüdrukute hambajälgedesse , mis on teatavasti suudluse alaliik , kuivõrd sülg on suudluse substants . Ja kuigi vabariigis tervikuna sündivus langes , siis polnud selles süüdi rõve lõhn , vaid asjaolu , et lapsevanker maksis sama palju kui auto viis aastat tagasi . Et rahvas elas ülimalt innukat suguelu , seda kinnitas pillerite ja kondoomide läbimüügi järsk suurenemine . Samuti fakt , et abortide arv kasvas esimese üleminekuaasta jooksul 2,2 , katkestatud suguühete arv aga kogunisti 3,1 korda ! Raskusi esines vaid välismaalasi teenindavatel prostituutidel , kuna kliendid olid tütarlastega nõus magama ainult gaasimaskides , ja mitte vene sõjaväe omades , vaid nendes , mida kasutab NATO . Selleks paigutati kahe tähtsama hotelli peldikusse koguni ühekordseks kasutamiseks mõeldud gaasimaskide automaadid . Ka kõikides einelaudades ja restoranides valmistatud söögid olid tehtud söögiseebi baasil . Näiteks meeldis lastele väga dessert söögiseebimullidest . Inimese norm oli kilogramm söögiseepi päevas . Seda anti talongide eest ja selle järel tuli seista vonklevates hiidsabades . Seepi turustati kilostes , viiesajagrarnmistes ja kahesaja viiekümne grammistes pakendites . Peale selle olid olemas ka suveniirseebid - Kalevipoja ning Püha Linda imemisfiguurid . Privileegidest . Fabian ohkas , sest rahva rumalus pani teda nördima . Inimesed mõtlesid veel ikka , et Lossis süüakse midagi muud , kui seisis nende endi kasinal toidulaual . Inimeste mõttemaailm oli tõesti väga rikutud . Pool sajandit silmakirjalikkust ja korruptsiooni oli neis hävitanud usu , et võiks olla ka ausat võimu ja ausaid ametnikke . Nad ei tahtnud mõista , et uus põlvkond ainult januneb selle jä- rele , et ennast vastandada senisele korruptsioonile , et kogu nende olemus kisendas eetilise idealismi järele . Inimesed kujutasid ette , et riigiteenistusega käivad ikka veel kaasas tohutud privileegid . Jaa , vanasti oli see nõnda olnud . Siis vitsutan siin heeringaželeed ning piimas leotatud õunu ning rüübati peale soome murakalikööri . öösiti aga pandi vahipostid välja , et keegi peale ei satuks , ning hakati mängima seltskonnamängu nimega << hipodroom " . See seisnes selles , et naised kükitasid maha , mehed hoidsid neil kätest ja kappasid võidu mööda libedat parketti , ise karjudes " hii-haa ! hii- haa ! " Nüüd aga olid noored välja mõelnud koguni privileegidest loobumise vande . Selle tekst kõlas umbes nii , et " mina , see-ja-see , tõotan edaspidi hoiduda mis tahes privileegidest , mis võivad mulle seoses minu ametikohaga sülle kukkuda , " ja nii edasi ja nii edasi . Lääne ajakirjandus oli sellest vaimustatud , nimetades Eestit hellitlevalt .. väikeseks süütuks neitsiks " ning " moraaliringkondade leebeloomuliseks lemmikuks " , ja seadis teda eeskujuks teistele endistele Ida-bloki riikidele , kus siiani lokkas pistiseandmine .. Mercedestest " hurdakutsikateni . Ja kui algul leidus kahtlejaid nii kodumaal kui ka raja taga , kas see vanne pole mitte paljas sõnakõlks , siis nüüd , umbes aasta pärast selle juurutamist , olid ka suurimad Uskmatud Toomad hakanud seda vannet pooldama , kuna selle aja kestel polnud Eestis veel ainsatki korruptsiooni- skandaali avalikkuse ette jõudnud . Aga rumal rahvas ei uskunud seda . Sest paralleelselt kindla usuga ametnike privilegeeritusse oli võtnud maad sootuks teist laadi suhtumine - ülim printsipiaalsus nende tegemiste suhtes - ja pidev kahtlustamine . Kui vanasti mõni ametnik ostis endale uue auto , siis oli see loomulik , igatahes ei tõusnud sellest erilist lärmi . Inimesed mõtlesid , et nii see peabki olema . Varastavad - noh , selleks nad olemas ongi , et varastada ! Ja kui praegu tavaline inimene muretses endale televiisori , siis ei küsinud keegi , kust ta selleks raha sai . Aga juhtus uue teleri ostma mõni Lossi töötaja , siis polnud tagaselja sosistamistel otsa ega äärt . Oldi kindlad , et see ametnik kuritarvitas oma positsiooni , võttis altkäemaksu , tantsis alasti kuuvalgel , kompartei pilet tuharate vahel , või tegi muid nurjatusi . Seepärast ei julgenudki paljud ametnikud oma elujärge parandada , kuigi vahendid selleks olid nad saanud täiesti seaduslikul teel , oma ausa tööga . Näiteks Fabiani alluval Reginaldil läks kodus kohviveski katki . Ta ei julgenud uut osta , kuna kartis , et teda selle eest giljotineeritakse . Kohvi müüdi aga ainult ubadena . Jahvatatud kohvi sai valuutapoodidest , aga sinna minek oli paljude ametnike arvates võrdne enesetapuga . Seepärast pidi Reginald nüüdsest hakkama kohviube ise puruks tampima . Ta keeraski igal hommikul paraja hulga ube käterätikusse ning udjas pudrunuiaga . Ta oli selles saavutanud juba kaunis suure meisterlikkuse . Oma naisele polnud ta julgenud kohviveski katkiminekust iitsatada . Võimalik , et ta armastas oma naist üleliia ega tahtnud teda kurvastada , aga samuti pole välistatud , et ta kartis teda , pelgas , et naine läheb tema juurest ära - säärase mehe juurde , kes võib kasvõi iga päev endale uue kohviveski osta , ilma et teda ähvardaks oht peast ilma jääda . Ja et nad läksid naisega tööle erinevatel aegadel , poleks asi pruukinud ilmsiks tullagi . Aga kord magas naine sisse ning Reginald jäi vahele just hetkel , kui ta nuiaga udjas . Sellest tõusis suur tüli . Seda enam , et rätik , mida Reginald uhmerdas , osutus tolleks , mida naine enda sõnul oli kasutanud .. mustemate kohtade " kuivatamiseks . Reginald tuli tööle ja esitas šefile lahkumispalve , et ta võiks muutuda lihtsaks inimeseks , kel on lubatud muretseda endale uus kohviveski . šeff Rudolfo tõmbas avalduse katki ning kutsus Reginaldi naise Lossi . Ta vestles temaga ligi neli tundi , unustades ära , et tal tuleb järgmine päev pidada Briti Kuninglikus Ühingus ettekanne >> Teel tagasi Euroopasse " ning et ta peab jõudma Helsinki laevale . Küll aga õnnestus tal Reginaldi naist veenda , et too lahutust sisse ei annaks . Sellele vaatamata jäi Reginald kolm päeva hiljem auto alla ning viibis senini koomas . Õnnetusest kuuldes ei öelnud šeff musta ega valget , ainult tantsis kolmanda ja neljanda figuuri aeglasest valsist . Muide , ka Fabian oli näinud kord unes , et teda kastreeritakse , kuna ta oli ostnud endale arvuti lisamälu . Miks just lisamälu , seda ei osanud ta seletada , sest mingit arvutit tal mõistagi polnud . Igatahes see unenägu tõestas , et enesepiitsutuslikud meeleolud polnud Lossis mingi haruldus . " Teada puha , " pilgutasid inimesed üksteisele silma . Samas aga pilgutasid paljud neist silma just Lossi töötajatele , sealhulgas Fabianile , andes mõista , et nad saavad asjast aru ja on valmis kaubavahetuseks , vastastikku kasulikuks tehinguks - müüma tutvusi ja teeneid Lossi poodide ja puhvetite hõrgutiste vastu . Tegelikult söödi Lossis sama seepi mis mujalgi . Vähemasti Fabianile tundus nii . Vahe oli ainult selles , et Lossis ei pidanud selle järele tundide kaupa sabas seisma . Siin sai kiiresti . Lossis oli kolm ringi , see tähendab kolm poodi ja kolme sorti söögikohti . Esimene pood ja einelaud olid mõeldud kõikidele Lossi töötajatele . Sealt ostis oma seebi ja käis einetamas ka Fabian . Igal kantseleil oli selle poe külastamiseks kindel aeg . Fabian tohtis teha oma sisseostud esmaspäeviti , kolmapäeviti ja reedeti kella poole üheteistkümnest kella üheteistkümneni . Söökla oli aga lahti hommikust õhtuni . Siis oli teine pood , kuhu pääsesid ametnikud alates alamkantseleide juhatajatest ning lihtlauaülematest . Nemad võisid käia kogu aeg . Kui ma ei eksi , kõneles Kaalu just tookord , miks ei tohi täiskõhuga ravimtaimi korjama minna . Kui kõht on täis , ei leia inimene taime hingega kooskõla . Sa trambid mööda niitu ringi , ükski taim ei kutsu sind enda juurde . Krahmad nagu lehm siit ja sealt , topid midagi kotti ja lähed järjest närvilisemaks . Kui meile oleks ette nähtud palju süüa , siis oleks meile joonistatud kaks või kolm magu . Nii et Kaalu pidas taimede kogumist pühalikuks toiminguks , mida tuli teha vaikuses , omaette , nagu ma teile juba varem rääkisin . Taimedega pidavat saama võtta inimeselt iga haiguse , jätkas doktor Mets . Kaalu järgi tuleb haigus inimese sisse kas tema närvi nõrkusest või teise inimese kurja jõu abiga . << Kui mina panen taimele veel oma teate juurde , siis saab inimene kindla peale terveks , >> oli rõhutanud Kaalu . << Mis teade see on ? >> olin ma uudishimulik . Kaalu vaikis nagu vaagides , kas öelda mulle või mitte . Oli tunda , et keegi polnud temalt varem nii küsinud . Aga ta vastas , et see on armastusteade . Armastuse jõuga saavat inimest puhastada igast sopast . Ainult siis , kui inimene tuleb tema juurde nagu herilasepilv , ümbritsetud kurjadest mõtetest , ei hakkavat ta niisugust puutuma , saatvat tagasi . Kui Kaalu noorem oli , siis olevat ta proovinud , ei tulnud midagi välja , kõigil läinud sandisti . Armastus ei tohi kurja inimest teenida . Doktor Mets jätkas : << Loodan , et mõistate , et see tema teade on loits . Olin juba varem Kaalu loitsuga kokku puutunud ja kui nägin teda uuesti aknaaluse laua juures sõnamas , küsisin meie järgmisel kohtumisel , mis ta seal vihiku kohal pomises . Kaalu vastas , et ta sõnas olukorra ära . Imestasin : millise olukorra ja milleks . Ega ta siis laua taga nalja pärast istu , oli Kaalu selgitanud omakorda . Ta otsib inimese haiguse alguse üles , kerib ta elu nagu lõnga tagasi , kuni jõuab selle kohani , kus inimene on haigeks jäänud . Arvaku meie , arstid , pealegi , et inimese teeb haigeks mingi satikas või viirus , jumal kaasa . Tema teab , et haiguse algus on inimeses eneses . Kükitab seal sees juba ammu enne viirust . Kui Kaalu leiab haiguse alguskoha üles , sõnab selle kinni . Ta lõikab haigusel juure läbi ja tõbi , mis õitses , kuivab ära , jääb kängu , sest tal pole enam toitjat . Tõenäoliselt olin ma nii kohtlase olemisega , et Kaalu pidas vajalikuks täpsustada , kas ma teadvat , kui palju käib tal siin lapsi , öiseid märjutajaid ? Selle tegelik põhjus on sageli emas , neid on hirmutatud või vihastatud , kui nad kandsid pisikest . Kaalu aga võtab kätte , otsib ema ehmatuse koha üles , loeb sõnad peale ja paneb märjutamise alguse kinni . Taipasin küsida , mis sõnad need on . Sõna tulevat tema seest , sündivat tema hinges , kui ta on tahtnud ligimest aidata . Viimasel ajal olevat mälu teda hakanud alt vedama . Siis kirjutanud ta sõnad oma vihikusse . Kui mõte on selge ja teod puhtad , kui on soov teha teist terveks , siis on ka sõna tugev ja puhas . - Dr. Mets pöördus minu poole . << Teie olete ajakirjanik , teie peaksite sellest eriti hästi aru saama . Nõid kogub enesesse jõudu , leiab õige sõna , immutab seda oma hingemahlaga ja paneb inimest teenima . Nii et Kaalu loits on nagu sõna korrastatud jõud . >> - << Ma tundsin huvi , kas Kaalul mõnikord sõnajõust väheseks ei jää , >> lisas arst loitsu teema juurde tagasi pöördudes . Võivat juhtuda sedagi , vastanud Kaalu väga tõsiselt . Eriti siis , kui raske haigus nagu näiteks vähk , istub inimesel sees . Siis võtvat ta appi oma õnnetaime . Kui taim , tema hing ja sõna kokku sõlmida , siis koos saavat nad kõige raskemastki jagu . Kaalu kordas uuesti , et tigedate mõtete kandjaid ei saavat tema aidata . Ainult sel inimesel on temast abi , kellel hing on lahti ja kes usub Jumalat . Umbseid inimesi aidaku arstid , tema ei oskavat . >> Siinkohal meie vestlus lõppes , õigemini -jäi pooleli . Tunnistan üles , ma kohendasin kassetilindilt ümberkirjutatut üpris põhjalikult : jätsin dr. Metsa jutust välja peaaegu kõik , mis ei puudutanud otseselt Laane Kaalut . Lugesin kirjutise veel kord läbi , näis , et mahakriipsutamisega lugu vaid võitis , muutus tihedamaks . Siis pakkisin Kaalu päevaraamatud kileümbrisesse , võtsin arvutist oma kirjatüki ja helistasin dr. Metsa kursusekaaslasele . Me kohtusime ülikooli keemiahoone neljanda korruse fuajees täpselt kell kaks . Mind ootas pikakasvuline , tõmmu , mornivõitu olemisega naine . Hoopis teistsugune kui kontaktne Marvi Mets . Ulatasin talle Kaalu vihikud , ta küsis , kas sain neid kasutada . << Tegin mitu väljavõtet , >> vastasin talle . << Nad on väga huvitavad , andsid kirjutisele palju juurde . >> << Marvi , see tähendab , doktor Mets ütles , et teil oli jäänud jutuajamine pooleli ? >> sõnas ta küsivalt ja lisas : << Enne kui ta ära sõitis , soovis ta , et te tutvuksite tema esimeste külaskäikudega Laane Kaalu juurde , neist ta teile vist pikemalt ei kõnelnud . Mul on need kirjeldused makilindil . Hiljem lisasin ka omapoolsed kommentaarid . Ma ei hakanud neid maha kustutama . Kui soovite neidki kasutada , olge lahke , kuid minu nimi jätke märkimata . Kui teisiti ei tule välja , tähistage mingi initsiaaliga . Kust teid leida võib ? >> Ma kriipseldasin kiiresti paberitükile oma aadressi , ühika telefoninumbri , nime ja pakkusin talle oma kirjatükki . << See oli doktor Metsa soov , et te tutvuksite sellega ... >> Saaksin siit vaid kähku minema , naine ärritas mind . Mul oli tunne , et veel hetk ja ma varisen pingest kokku . Kogu protseduur fuajees meenutas kahe teineteist mittetundva diplomaadi kohtumist nootide vahetamisel . Juba sama päeva õhtul kuulasin ta kassetilinti , hinges piinlikkusega segatud tänutunne . See lisas palju värvi Laane Kaalu kujule . Ma ei tea , miks nad mõlemad mulle nii sümpaatselt vastu olid tulnud . Võisin vaid aimata , kuid vaieldamatult oli see nende poolt suur usaldusavaldus , et mitte öelda tunnustus . Võib-olla sidus meid ühine ülikool , võib-olla oli põhjus meie sügavas austuses Laane Kaalu vastu . Või olid nad enesele teadvustanud , et kumbki neist ei hakka kunagi kirjutama sellest omapärasest , haruldasest inimesest , kes kippus juba unustusehõlma vajuma . Andsin enesele aru , et mõlemal parimas eas naisel oli perekond , palju energiat nõudev töö , neil oleks jäänud Kaalust mälestus , kuid kirjutama temast poleks vist kumbki hakanud . Pidin tunnistama , side nendega isegi tsutike ülendas mind . Ma kirjutasin dr. Metsa kursusekaaslase , nimetagem ta M. P.-ks , lindileräägitu ümber . Mõned lõigud jätsin välja , märkides need kohad viisakalt ära ( - - - ) . Juurde ma suurt midagi ei lisanud , vaid lõigud Kaalu päevaraamatust . << Telefon helises just siis , kui olin pere pesu triikimisega jõudnud poole peale . Marvi rõõmus hääl tegi heameelt : ta pidavat ilmtingimata minuga täna rääkima . Ta käinud eile Laane Kaalu juures . Leppisime kokku , et kohtume kohvikus kell kaksteist . Ülikooli vana kohviku kaminasaal oli nagu alati pooltühi . Puhtusest lõhnavat pruuniruudulise linaga lauda kaunistas ikebana eesti moodi - kuivatatud rebasesaba , soolikarohi , kukehari Siimusti savivaasis . Siia võis kindla peale tulla . Jätkus ruumi , õhku , omaette olemise tegi mõnusaks sajusel teel rändava Chris Rea mahe makihääl . Marvi heitis kapuutsiga mantli vabale toolile ja jäi mu hurraa-hämmeldunud ilmega rahule . Ta lopsakad värskelt toonitud juuksed sillerdasid erksinise mohäär-villase kampsuni taustal . Üksnes kitsas must pael meenutas ta kaotust . Marvi hoolis jälle enesest . Nädalate , ei , kuude kaupa oli Marvi hajameelselt ringi kõndinud . Kohvikus nihutati talle krampliku hoolitsusega lähemale saiu , kohvitassi , salatikaussi . Kõik asjata . Ta ei söönud ega joonud . Marvi leinas vaikides . Tema teispoolsus hirmutas ja väsitas meid . Piinlik tunnistada , kuid me ei osanud teda aidata . Arstid , kel oma töös nii tihti surmaga kokku puutuda tuli , kellele polnud kaastunne võõras , ei suutnud jõuda kuidagi tema juurde , sest keegi meist polnud oma elus veel kunagi lähedast inimest kaotanud . Marvi elukaaslane Joel oli sõitnud vana << Ladaga >> raudteetõkkest läbi otse rongi viimase vaguni külge . Keerulisemaks tegi Marvi leina see , et ta kannatusi saatsid sahinad . Tol hetkel oli mehe kõrval autos istunud noor rase naine , kes ise pääses küll eluga , kuid sünnitas surnud lapse . << Tead , kui ma Kaalu värava taha jõudsin , seisis ta keset õue , lüpsik käes . Täpselt samas kohas , kus eelmine kord , >> alustas Marvi . Nooruke ettekandja lähenes meie lauale . Marvi võimukas käeviibe teatas , et seekord on kostitaja tema . Oma esimest kohtumist nõiaga oli Marvi kirjeldanud humoorikalt , kontrastid sööbisid mällu . Taluõuel tatsanud mutike , silmini tõmmatud rätik peas , külalisi nähes tõmbunud suu rõõmsalt kõrvuni . Vaid korraks tõstnud Kaalu pilgu ja Marvi näinud siis maailma kõige heledamaid ja selgemaid silmi . Need säranud kui allikavesi päikese käes . Kaalu silmavaade pannud Marvil higi pahinal mööda selga nõrisema . Majas oli Kaalu saatnud nad tagatuppa , ise jäänud kööki kohvi keetma . Toas olnud maast laeni riiulid raamatuid täis , suur osa vanaaegseid nahkköites . Seinal rippunud Võerahansu ja Vabbe maalid . Akna kõrval seisnud pianiino Kristuse pildi ja kahe vaskse küünlajalaga . Kui Kaalu tuppa astus , oli Marvit tabanud tõeline shokk . Ta ei tundnud Kaalut ära . Uksel seisnud üle pea kammitud lumivalge juuksepahmakaga , peente heatahtlike näojoontega vana daam , rohekas velvetjakk üll ja öelnud talle , et olevat teda , tohtrikest , juba ammu oodanud . << Kell üksteist päeval ei lüpsa keegi lehma . Või on see lehm tal eriline ... >> jätkas Marvi laulvas saaremaa murdes . Viimane fraas veenis mind lõplikult : Marvi on jõudnud tagasi . Mulle meeldivad tõsiusksed inimesed , kes ise on jõudnud oma usu juurde . Nemad ei targuta olemise mõtte üle . Nad on , ja nendega kokku puutudes saab sinulegi palju selgemaks . Marvi ei teadnud veel , et ta võiks tõsiuskne olla . Tema ümber tunglesid sündmused , kleepusid talle külge , pakkusid end välja . Marvi sobras neis , valis , ise sealjuures rõõmsameelselt juhtumeid kirjeldades . Kaaslased pidid tema läbielamistest osa saama , ja seda tehti heameelega . Ent iga kord , kui Marvi kõneles oma seiklustest , tundus mulle , et ta jätab midagi olulist kõnelemata , justkui varjaks ta midagi . Teda rohkem tundma õppides mõistsin , et teistele kõneldes ta otsekui kooris pindmise , värvika kihi sündmustelt maha , et siis ise jääda nokitsema seni peidus olnud iva juurde . See muutis Marvi , hoolimata ta sehkendamistest , omamoodi salapäraseks . Võib-olla soovite teada , miks ma nii pikalt seletan Marvi kommetest . Tahan , et te mõistaksite , miks võttis Laane Kaalu teda esimesel külaskäigul vastu kui kallist külalist , miks andis just temale enne surma oma päevaraamatud , kuhu õnnestus minulgi pilk heita . Meie tutvus Marviga algas esimesel kursusel anatoomikumi auditooriumis viimases reas . Loengu vaheajal kummardus mu kõrva juurde keegi punapea , küsides usalduslikult , kas oleksin valmis teda aitama . Selgus , et ta istus mu kõrval pitsilise kombinee väel . Ta oli vedanud kihla , et tuleb ilma seelikuta läbi linna Narva maantee ühikast Toomemäele . Hommikuhämus saigi ta sellega hakkama , kuid nüüd ütles julgus üles . Ta palus , et kataksin teda ja läheksin koos temaga ühikasse tagasi . Meid ootavat kast shampust . Läksime . Kast oli , pudelid ka , kuid suurem osa tühjaks joodud . Üle arstiteaduskonna tuntuks sai Marvi siis , kui levis kuuldus , et ta on üksipulgi läbi töötanud V. Lenini põhiteose << Materialism ja empiriokrititsism >> . Algusest lõpuni . Mida ma , muuseas , põrmugi ei uskunud . Peatselt valiti ta ülikooli komsomolikomiteesse , otse ideoloogiasektorisse . Kuid juba kõndis Marvi sealt minema . Oma veidras komiteenaiste mundris : nahktagi , põlvini säärikud ja miniseelik . Kuidas õnnestus tal sealt lahkuda ? Marvi selgitanud , et on sedapsi ja kavatseb sünnitada . Kommunistlik moraal aga ei luba , et ideoloogias sahkerdab meheta naine . Mulle ütles ta , et toredad inimesed olevat hakanud teda kartma . Siis jõudis Marvi ellu Suur Armastus , haarates ta üleni . Mõneks ajaks kadus ta silmapiirilt koos Joeliga , keda ta meie eest kiivalt varjas . Pärast ülikooli lõpetamist tekkis Tartusse jäänutel ( kokku oli meid üksteist ) komme koguneda kord kuus kolmapäeviti ülikooli vanasse kohvikusse . Marvist sai nõutav kardioloog polikliinikus , südamehaiged oskasid hinnata laheda oleku ja sooja sõnaga tohtrit . Ootamatult kuulutas ta , et munsterdas enese täiendama kuhugi Venemaa avarustesse . Ta loobus südamearsti tööst ja süvenes nõelravi saladustesse . Tagasi jõudnud , tekitas ta meis paraja segaduse : hiina professor olevat lugenud neile fenomenaalse kursuse ida filosoofiast . Kuulsime kummastavaid sõnu nagu Yin , Yang , Chi , Prana , Apana , inkarnatsioon . Marvi oli sõiduvees . Tema ülevoolav energia , järsud elujõnksud olid saanud idamaise kinnistuse . Elu olevat üks suur liikumine ja võnkumine . Kõigis elusolendeis - ühes rohkem , teises vähem - pulbitsevat palju energiat . Energia pulseerimine pidavat toimuma igal tasandil . Mikroskoopilisest rakust kuni galaktikani välja . Marvi lehvitas maisipaberil trükitud loengukonspekti , meie paljundasime usinalt koopiaid . Isegi mina , skeptiline ja veendunud laborihunt , kaotasin korraks pea ja lasksin end kaasa haarata ELUTEE ( TAO ) universaalsel haardel . Mõttetarkuse nälg oli suur , loengud ülikoolis jäid õppejõudude argusest või piiratusest kesisteks . Kuid õhukesele konspektile ei tulnud kusagilt lisa ja peatselt veeresime tarkusevalguse roosatavatelt mäetippudelt alla . Kuhu ? Eks ikka imede juurde . Raamatud Edgar Cayce'ist , Dzhuna Davitashvilist , Sai Babast minuni ei jõudnud . Teadusfondi rahadega õnnestus mul sõita Inglismaale Cambridge ` i , kus töötasin kuulsas Cavendishi laboris ja jõudsin tuumorviiruse DNA mõningates hämarates omadustes selgusele . Oskasin minagi armuda Oxfordi galantse filosoofi Gilbert Ryle'i mõttemängudesse . Tartusse tagasi tulles tõin kaasa loengud õhtumaa filosoofidelt . Kuid meie seltskond oli kokku kuivanud . Kedagi ei huvitanud mu DNA , filosoof G. R.-i mõtte- mängud . Kõneldi kibedusega ja närviliselt koondamistest , vana juhtkonna ringkaitsest , sigatsemistest . Kuni Marvi soojendas taas meid sensatsiooniga - ta oli külastanud tuntud nõida Laane Kaalut . Mehed sõitsid motelli ette valge " Žiguliga " . Kaks neist tulid autost välja ja astusid kiirustamata , hindava pilguga ümbrust silmitsedes ukse poole . Anne , kes nende lähenenust akna juurest jälgis , manas näole oma säravaima naeratuse , kuigi taipas kohe , kui nägi juhti autosse istuma jäävat , et mehed pikka pidu pidama ei hakka , kavatsevad vaid midagi teele kaasa osta . Hommikusel ajal oli see tavaline . Kuigi vaid üks sisenejatest oli nahktagis , määras Anne eksimatu vaistuga meeste varandusliku seisu - need mehed raha ei lugenud . Vanem mees võis olla üle kolmekümne , teine , siilipea , veidi noorem . Vanem , Nahktagi , naeratas Annele ja küsis vene keeles , mida perenaine võiks väsinud teelistele hamba alla pakkuda . Annel oli kuuma grillkana , omaküpsetatud saiakesi ja arvukalt mitmesuguseid võileibu . Nagu ta oligi arvanud , lasi vanem mees kaks kana sisse pakkida , juurde mõned juustuvõileivad ja tellis siis kaks korda 100 grammi konjakit kohvidega . Kogu selle aja oli siilipea väikeses ruumis ringi kõndinud , nagu tahaks üle lugeda , kas laudu on ikka kuus ja toole kakskümmend neli . Anne käed liikusid kiiresti , ta naeratas , naeratas ka Nahktagi , aga kusagil sisemuses hakkas Annel kuidagi kõhe . Ta heitis pilgu nurgalaua poole , kus kaks kohalikku metsameest , Mart ja Joosep õlut rüüpasid ja hetk hiljem naeris sisemas oma arusaamatu erutuse üle . Võib-olla oli Nahktagi lihtsalt sümpaatne meesterahvas ? Annega juhtus vahel niimoodi , et mõnel mehel tarvitses talle vaid peale vaadata ja tal tekkis kohe niisugune ... Noh , kuidas seda üteldagi ? - omainimese tunne . Isegi pärast Velloga abiellumist . Ei , mitte et ta niisugustele tunnetele oleks liialt järele andnud , aga vaadata ju ikka võis . Ja ta vaatas meest terasemalt . Mees rüüpas kohvi , naeratas , aga tema silmad jäid külmaks . Nüüd oleks Anne tahtnud , et Vello jalamaid lõpetaks oma ennelõunase uinaku ja tuleks alla . Kohviku peal oli neil kahetoaline korter ja kolm külalistetuba . See oligi kogu nende majapidamine , kui mitte arvestada suurt võlvkeldrit maja taga õues . Puukuuri ja garaaži ehitus oli pooleli , aga Vellol oli õnnestunud kogu ehitusmaterjal enne seda röögatut hindade tõusu kätte saada . Võõrad ei olnud jutukad ja alles konjakiklaasi poole peale timminud , küsis Nahktagi : " Kuidas te oma majapidamisega ka välja tulete ? Suure tee ääres peaks teenistus päris hea olema ? " " Ah , " lõi Anne käega . " Mis teenistus see on ! Algul polnud millestki süüa teha , nüüd ei ole inimestel jälle raha . " Mees noogutas mõistvalt , võttis veel lonksu konjakit ja küsis siis nagu hoopis teisel , muutunud häälel : " Röövlid ja vargad teid ka ei kimbuta ? Praegu käiakse ja tõmmatakse kust aga keegi saab ... " Anne kehitas õlgu . " Meil on natukene lihtsam , me elame samas majas , " näitas ta käega üles . Mees noogutas jälle . " Arvan , et see teid ei päästa . Kui ikka tulevad automaatidega , piiravad maja sisse ... " Ja ta rüüpas kohvitassi tilgatumaks . Nüüd tundis Anne , et midagi ei ole nende meestega korras . Siilipea polnud kogu selle aja vältel lausunud ainsatki sõna . Ta oli mehhaaniliselt korranud oma kaaslase liigutusi : rüübanud konjakiklaasist täpselt sama palju kui Nahktagi ja rüüpas nüüd oma kohvitassi samuti tühjaks . " Kas ma valan veel või ? " küsis Anne , rohkem selleks , et oma ärevust varjata . Tegelikult tahtis ta , et mehed juba minema hakkaksid . Ja Vello võiks alla tulla . Nahktagi pilk muutus leebemaks . Ta tundis oma tööd . " Ma ei tahtnud teid ehmatada , ärge pange pahaks . Automaatidega nüüd keegi vaevalt siia tuleb . Aga ma kardan , et külalisi on teil õige pea oodata , pole veel keegi pääsenud . Automaatide asemel on neil paar pikka pussnuga , gaasiballoonid või " Makarov " kaenla all . Ajalehti te ju ometi loete , teate , mis ümberringi toimub : sissemurdmised , röövimised , süütamised ... " Anne noogutas tummalt , ikka veel mõistmata , mida võõras oma jutuga taotleb . " Kui te juba baari pidama hakkasite , oleksite algusest peale pidanud sellega arvestama , " jätkas Nahktagi vaikselt ja lükkas tühja kohvitassi üle leti Annele lähemale . Anne ei valanud . Ta vaatas kordamööda mõlemale mehele otsa ja küsis siis asjalikult : " Mida teil vaja on ? Lühidalt ja selgelt ! " Nahktagi tõstis rahustavalt käe . " Minul ei ole mitte kui midagi vaja . Mul on lihtsalt niisugune tunne , eelaimdus , et teil on mind vaja . See oli teie jaoks äärmiselt õnnelik juhus , et me siin peatuse tegime . Ma nägin esimesest pilgust , et siia pole pätid veel jõudnud , teil on kõik puhas , aknad terved ... Ma mõtlesin , et võiksime teile abiks olla , et kõik nii kauniks ja mugavaks jääkski . Vaadake ! " Ta näitas oma vaikiva kaaslase poole . " Noormees on juba kaks kuud tööta . Aga vaadake , millised musklid tal on . Näita , Vladik ! " Siilipea surus mõlemad käed rusikasse ja tõstis need üles . Siis hakkas ta käsi , lihaseid pingul hoides , aegamööda allapoole laskma . Anne oli alati hinnanud maskuliinset ilu , aga seda ei saanud ta vaadata hirmuvärinata - mehe mitmevärvilise dressipluusi all joonestus välja tõelise tapja keha . " Mida te tahate ? " kordas Anne nüüd juba sosinal . Ta heitis pilgu metsameeste poole , aga need olid omavahel jutuhoos ; mingit jõudemonstratsiooni polnud nad isegi märganud . Parem kah ! - vasardas Annel peas . Niisugustest nüüd mõni abi . Aga Vello tuleb alla kutsuda . Ta lükkas kassa otsustava liigutusega kinni . " Ma lähen kutsun oma abikaasa alla , ma ei saa aru , mida te tahate . " Võõras ei kõrgendanud häält , kui käskis tal peatuda . Aga et see oli käsk , seda Anne mõistis . " Täna ei ole meile teie abikaasat vaja . Motell on küll mehe nimel , me teame , aga kaadriküsimused otsustab tavaliselt ikka naine . Me tahaksime , et te meie Vladiku enda juurde tööle võtaksite . Elu on kallis , ta on noor mees , peab korralikult sööma ... " " Aga meil pole kedagi vaja , " purskas Anne esimese trotsiga . " Me saame kahekesi suurepäraselt hakkama ! " Ja taibanud siis , kui mõttetu niisugune protest on , jäi vait . Tagi naeratas veelgi leebemalt . " Ega ta ei hakkagi teie tööd segama . Ta tuleb siia vaid korra kuus , palga järele . Pange ta kirja kellena tahate , tugev poiss , sobib transporditööliseks . " Anne tundis , et mõneks hetkeks kadus tal kuulmistaju . Ta teadis , et niisugused kambad olid olemas , rekkerid või räkkarid või kuidas neid nimetatigi , kes erapoodidest ja -baaridest raha välja pressisid , aga ta polnud kunagi osanud ette kujutada , et need võiksid normaalse inimese moodi välja näha . Anne arvates pidi röövlil ikka röövli nägu peas olema . Siis tõid ühed sõnad Nahktagi jutus ta tagasi reaalsusesse . " ... ega ta palju taha , kolm ja pool tuhat krooni kuus . " Annel jäi hing kinni . " Kolm ja pool ... " " Ja-jah ! " naeratas Nahktagi . " Teie ministrid saavad kolm tuhat ning ei tee tegelikult midagi . Nad ainult mängivad töötegemist . Vladik on aus poiss - ta ütleb otse välja , et ei hakka midagi tegema . Ausus maksab ka midagi , nii et viissada rohkem , kui need teie ministrid saavad . " Üldiselt oli Anne tarmukas naine . Ta imestas ka ise , hiljem muidugi , kust ta selle julguse võttis , kui iides : " Aga äkki meil on juba üks niisugune mees palgal ? " Küsimus tabas märki . Tagi , kelle jutt oli siiani peaaegu katkematult voolanud , tegi tema kohta suhteliselt pika pausi , vahetas siilipeaga paar pilku , aga kogus ennast kiiresti . " Nojah , ma mõistan . Praegusel raskel ajal pole võimalik kaht turvameest korraga üleval pidada , saan aru . Teil tuleb see teine mees siis lahti lasta . " " Aga kui ta ei taha ära minna ? " küsis Anne . " Juhatage meid kokku , me vestleme temaga ise . " Ta oli need viimased sõnad ütelnud veel tavapärasel vaiksel häälel , aga siis järsku tõmbus tema letil lebav käsi rusikasse . Nii äkki ja tugevasti , et sõrmenukid muutusid silmapilkselt valgeks . " Neiuke , " sisistas ta siis verd tarretama paneval häälel . " Ei tasu mind lollitada . See on meie piirkond , siin ei saa kedagi teist olla ! Kui on , siis mõni kohalik , isehakanu ja ... häda talle ! " Ta hääl leebus uuesti . " Ma arvan , et teete selle talle ise selgeks . Kui ta keeldub , nimetate vaid Vladikule . " " Tähendab ? " Anne mõte töötas pingeliselt . " Tähendab , teie röövel peaks hakkama mind kaitsma kõigi teiste röövlite eest ? " Nahktagi säras üle terve näo . " No lõpuks ometi ! Just nimelt seda püüan ma teile juba pool tundi asjatult selgeks teha . Edaspidi elate nagu vanajumala seljataga . " Anne tabas ennast järsku sellelt , et püüdis meelde tuletada juhtumeid , mil majas korra pidamisel oleks tõesti läinud vaja võõrast abi . Nad olid siin töötanud juba rohkem kui aasta ja politseid polnud vaja läinud kordagi . Mõned kaanisid ennast täis küll , vahel lõhuti mõni taldrik või viinapits , aga omavahelisi arveid mindi õiendama välja , männimetsa alla . Nende maja oli kaklemisest siiani puhas . Juba Vello kuju mõjus enamikule kuraasikatele külastajatele rahustavalt , nii et ka praegu tekkis Aimel uuesti mõte Vello alla kutsuda . Anne oli järsku hakanud Nahktagi ettepanekut võtma täiesti tõsiselt , nagu mingit paratamatust , millest mööda ei saa , aga veel püsis tema hinges mingi lootus tingida . Vello võimas kuju oleks niisuguse kauplemise juures kindlasti kasuks tulnud . Ta valas mõlemal mehel kohvitassid täis ja ütles resoluutselt : " Ma ei saa niisuguseid asju üksinda otsustada . Ma kutsun oma mehe alla . " " Pole vaja , " lõikas Nahktagi vahele . " Kõige kergem ja lihtsam meie suhete juures ongi see asjaolu , et teil endal pole vaja midagi otsustada . Kõik on juba otsustatud . " Anne vaatas vilksamisi ukse poole , mis baarileti nurga juurest üles teisele korrusele viis . Nad ei jõuaks teda takistada , enne kui ta kaitsva ukse varju jõuaks . Ka võti oli teisel pool ees , ta teadis kindlasti . Ta ei märganud , millal Nahktagi ja Vladik pilke vahetasid , aga igal juhul oli nende koostöö ideaalne . Vladik tõusis ja suundus ukse poole . Aimel jäi hing kinni . Kui ta kavatseb üles minema hakata - aga see idioot , see tema mees , norskab seal rahulikult - siis oleks Anne haaranud riiulist esimese ettejuhtuva pudeli ja virutanud sellega kõigepealt Nahktagile , siis ... Aga Vladik ei hakanud üles minema . Ta jäi ukse kõrvale seisma , surus käed taskusse ja põrnitses ilmetul näol aknast välja . " Ilus loodus on teil siin , " naeratas Nahktagi . " Jah , " soostus Anne mokaotsast . Ta sai aru , et tee ülalkorrusele oli tema jaoks suletud ja tal tuleb olukorrast ise välja tulla . " Kolm ja pool tuhat on palju , " ütles ta siis asjalikult . Nii asjalikult ja rahulikult , et pettis Nahktagi tõesti ära . " Turvateenistusele võib kulutada kümme , maksimaalselt viisteist protsenti puhastulust , nii on see igal pool maailmas . Te tahate saada poole , viiskümmend protsenti . Ma ei saa aru , kas te pole lihtsalt vaevunud tutvuma meie majandusliku olukorraga või olete nii rumalad , et ei vaevu mõtlema , mida teete . Te saete oksa , millel ise istute . Kui meil tuleb nii palju maksta enesekaitsele , läheme meie põhja ja ka teie olete teenistusest ilma . " Tagi noogutas tunnustavalt . " Saan kõigest aru . Ainult on üks asjaolu , mis sunnib meid nii tegutsema . Ma ei usu , et see teie Eesti Vabariik kuigi kaua püsib või et krooni saaks ka järgmisel aastal veel sama vabalt dollariteks vahetada . Sellepärast peame võtma praegu , kohe ! Niipalju kui võimalik . Ja kolm tuhat krooni on teile täiesti jõukohane . Viissada võin alla jätta , aga seda ainult teie kaunite silmade pärast ... " Nahktagi tõusis ja andis Vladikule märku . See suundus välisukse poole . " Vladik tuleb ülehomme õhtul kell kuus ennast tööle vormistama . Ja esimese kuu palka kätte saama . Ma loodan teie mõistlikkusele ... " Anne tegi viimase katse . " Aga kui mu mees pole nõus ? Kui ta ... ? " Tagi , kes oli juba lahkumas , astus sammu tagasi leti poole . " Ma olen kindel , et ta nõustub . Teil on kena ja tugev mees . Ma ei usu , et te sooviksite eluaeg hoolitseda invaliidi eest või ... Noh , ma jätan selle teie fantaasia hooleks , mis kõik võiks siis juhtuda . " Anne vaatas tardunud pilgul , kuidas mehed autosse istusid ja valge " Žiguli " suurele maanteele keeras . Siis vaatas ta sajakroonist , mille Nahktagi oli jätnud kahe grillkana eest ja mõte arvutas mehhaaniliselt , et koos konjakiga oli esimene kahjum juba käes - vähemalt kümme krooni jäi puudu . Siis tundis ta , kuidas põlved värisema hakkasid ja ta otsis tuge letitaguselt kõrgelt pukilt . Ikka veel ilmetul pilgul metsamehi vaadates , kes nurgalauas oma õllepatareid tühjendasid ja millegi üle valjul häälel aru pidasid , sosistas Anne poolkuuldavalt : " Noh , nii lihtsalt see asi teil ka ei lähe , seltsimehed ! " Vello oli pärit Mulgimaalt . Kuigi ta oli alati korralik töömees olnud , oma kodukandi kõige suuremast pahest ei olnud temagi suutnud vabaneda . Ta kukkus ärplema igal võimalikul ja võimatumal juhul . Vahel mõtles Anne , et ega see nii hirmus suur pahe ehk olegi , kui vahel , kui asjade seis tõesti sant , on su kõrval keegi suur ja karvane , kes endale rusikaga vastu rinda taob ja lubab kõik kõige lühema aja jooksul korda ajada . Umbes niisuguse lootusega hinges istus ta nüüd voodiservale , kus Vello enam ei maganud vaid lihtsalt avatud silmadega lamaskles . Anne polnud nutja tüüp . Ta hääl küll värises aeg-ajalt , vahel kostsid sellest läbi ägeduse ja vihkamise noodid , aga umbes kümne minutiga suutis ta kogu loo Vellole arusaadavalt ette kanda . Vello ei hakanud endale rusikatega vastu rinda taguma . Vello ei lubanud midagi . Vello lihtsalt lebas edasi , käed risti pea all ja vaatas Annest mõõda , uurides nagu mingit erilist punkti mansardkorruse laes . Anne ei pidanud seda vaikust vastu , haaras mehel särgiesisest kinni ja raputas : " Noh , miks sa midagi ei ütle ? " Mees tõusis istukile ja võttis tal õlgade ümbert kinni . " Siin pole midagi ütelda , ma ootasin neid juba teist nädalat . " Anne ajas silmad suureks ja suunas need küsivalt mehe poole . " Hea , et Erna sõna pidas . Ma ei lubanud sulle rääkida , mõtlesin , ehk läheb meist mööda . Nad käisid Veeriku " Kalakotkas " juba kaks nädalat tagasi . Ikka sama taks , kolm ja pool tuhat , kuigi " Kalakotka " käive on hulga suurem ... " Kas Arved kardab minu pärast ? Kui kaua see saab kesta ? ._._. Seal , Tallinnas , käis Arvedi naabrinaine veel kaks korda meie ukse taga . Esimene kord küsis , kas on ikka tõsi , nagu tema aru sai ja temale tõlgiti , et uumer . Arvedi peanoogutuse peale puhkes naine nutma ja avaldas kaastunnet . Vaevalt poole tunni pärast ilmus ta uuesti . Küsis , millal vend sündis . Et nemad tahavad sektsiooni elanike poolt kuulutuse lehte panna . Arved kutsus naise tuppa , võttis paberilehe ja kirjutas suurelt ja selgelt : ARTUR PÕLD . 30. mai 1922-7. mai 1982 . Kui naine lehekesega , jälle kätt surudes ja nuttes , ära läks , harutas Arved kortsunud telegrammiriba uuesti lahti ja jäi seda üksisilmi vaatama . Pöördus siis minu poole ja peaaegu karjatas : << Kas sa mõistad , mis on juhtunud ? >> Ma ei mõistnud veel . Olin tuim ja tumm . Kuidagi vaikne on . Kõik on vaiksed . Arturi pojad sõitsid vaikselt minema , mõlemad lubasid Almale , et puhkusekuuks tulevad kogu perega siia , koju . Vanem tütar Eha lubas juba homme tagasi olla . Evi on dekreetpuhkusel , tema on titega siin . Almat ei jäeta üksi . Tal on lapsed ja lapselapsed . Tal on kodu . Kus on minu kodu ? Telefon on siinsamas , minuga ühes ruumis . Kas Alma nimelt seadis mulle magamise siia tuppa ? Või soovitas Arved ? Võiksin koju helistada . Oma naisele . Võiksin siit üldse igale poole helistada , igal ajal saaksin seda teha . Miks ma ei tee ? Mu naine ja tütar olid matustel . Me kõndisime kõrvuti , istusime kõrvuti . Kõik nagu perekonnal kombeks . Me rääkisime vähe , ka see sobis sündmusega kokku . Anu andis mulle sõnatult kirja , mis oli tulnud minu äraolekul . Rebisin ümbriku lahti , sees oli postkaart ja sellel Eva käega kirjutatud sõnad : << Pea püsti ! Elame veel . >> Rohkem midagi . Teadis ta , mis ma olin teinud ? Jah , ta teadis , Kindlasti teadis . Kas ta teab , mis mulle Kohtla-Järve haiglast öeldi , kui Kohtla-Järve võõrastemajast sinna helistasin ? Küllap teab . Küllap vastab see kõik tõele . Kui oleksin vähem egoist , peaksin selle tõe üle rõõmu tundma . Ma ei tunne . Mulle öeldi : << Ärge üldse muretsege , temal on kõik hästi , tema perekond hoolitseb tema eest , tal on sellest suur abi paranemisel . >> Selle rõõmusõnumi järel olin ma telefoni käest pannud , haiglasse külastama minekust loobunud , võõrastemajast ära tulnud , auto käivitanud ja millegipärast Tallinna poole sõitma hakanud . Mind ei olnud vaja . Igal pool on ilma minuta hakkama saadud . Mina ei ole kellegi eest hoolitsenud , mitte keegi ei ole sellest puudust tundnud . Või on ? Mu poeg , kes on kaksteist aastat vana , võiks mulle tänaval vastu tulla ega tunneks mind . Ma ei viinud talle lilli , kui ta sündis . Ma ei tormanud tema ema õnnitlema . Ma ei ole oma pojale ühekski sünnipäevaks õnne soovinud . Ma ei ole talle ühtegi kingitust teinud . Tallinna poole sõites ja kõike seda mõeldes ma sain järjest teadlikumaks . Ma polnud ka Evale sünnipäevaõnnitlusi saatnud , ma polnud talle ühtki uusaastakaarti saatnud . Kunagi ammu , mu eelmises elus , oli Eva igal mu sünnipäeval mulle midagi kinkinud . Mina temale mitte kordagi . Mitte ainsatki korda . Mitte midagi . Sõitsin ja sain järjest teadlikumaks , mida olin teinud , mida olin tegemata jätnud . Kuni sain täiesti teadlikuks sellest , et olin iseenda paljaks röövinud . Oma tuhandete tegematajätmistega olin teinud endast vaese mehe . Mul polnud heledaid mälestusi , olin ise enda neist ilma jätnud , inimestel ei olnud põhjust mind omaks pidada , olin kõigi käest ära võtnud võimaluse mind armastada . Olin tarbetu , mind ei vajanud keegi . Anu ? See väike ja vaikne on toime tulnud . Ta on nutnud , olen seda pealt näinud ja vihaseks saanud . Kas ma üldse teadsin , miks ta nutab ? Minu pärast ? Suurusehullustus . Tõesti , no tõesti , kas minu pärast tasub siis nutta ? Anugi elu olen ma ära rikkunud , tal peaks olema põhjust seda kahetseda . Ta armus minusse otsekohe , nägin seda , usun seda , see kergitas mu enesetunnet , kindlasti . See toitis ka mu egoismi ? Püha jumal , kas minus siis midagi head pole olnudki ? Panin oma elu tuksi , petsin Evat , loobusin armastusest . Ei , aga ma petsin ju ennast . Petsin tüdrukut , kellega abiellusin . Petsin kõiki . Sain võõraks oma lastele , kõigile . Milleks see kõik ? Mille nimel ? Ka Anul pole mind vaja . Taevane arm , see on nii , ka tema saab ilma minuta läbi . Isegi raha ei küsi ta minu käest mitte kunagi . Elan tema kodus nagu üüriline , võiksin iga minut lepingu üles ütelda ja minna , olen kindel , ta ei proovikski mind kinni hoida . Kohutav mõelda , see on tõesti vaid tema kodu , mitte minu oma , mina tulin sinna kaks kätt taskus , olin nii suur väärtus , et kõik tundus mulle endastmõistetav . Mul on olnud edu töös ja õnne isiklikus elus . Kõik arvavad nii ? Kust võiksin ma teada , mida nad arvavad ja kas üldse on olemas neid , kes viitsivad minust midagi arvata ? Elame egoismi ajastul , kohutava külmuse maailmas , tuimade , rumalate ja ükskõiksete riigis . Ja mis õigusega ma jälle mõõdan teisi enda järgi ? Mida ma tean teistest inimestest ? Mul oleks kohutavalt palju teiste käest andeks paluda . Minul , egoismiajastu lapsel . Lenini lipu all , Stalini juhtimisel , edasi kommunismi võidu poole ! Sellele teele on mind lükatud , sellel teel olen sammunud . Teadlikuna kogu idiootsusest olen ometi just sellel teel kõndinud . Enda meelest edasi . Tegelikult tagasi . Kuhu nüüd ? Kuhu peaksin minema ? Mida peaksin tegema ? Vend Artur elas minuga samas maailmas , samas riigis , samal ajastul . Aga tema elas omapäi , ei lasknud ennast lükata . Või ehk siiski ? Arturil jäi egoismist puudu , see kulutas ära tema südame . Artur ehitas ise endale kodu . Arturil on lapsed ja lapselapsed , ta elab nendes edasi kaua ja kindlalt . Arturit armastati ja armastatakse veel kaua , sest ta ise armastas . Arturil on naine , kes elas temaga ühte elu , oli ustav ja tark . Alma ei nuta meie nähes . Ta toimetab köögis ja laudas , räägib lapselapsega , meheisaga . Ta on rahulik , ainult silmad jäävad alatasa peatuma Arturi kirjutuslaual , Arturi riietel , pulmapildil suure toa seinal . Arturi toolile söögilaua ääres ei istu keegi . Ma ei tunne oma vennanaist kuigivõrd . Mäletan teda rahulikuna , rõõmsana ja väga töökana . Ka nüüd on ta toimekas , aga vanaks läinud ja kõhnaks jäänud . Oma eelmisest siinkäigust mäletan Almat täidlasena j a punapõsksena . Kui vana Alma on , küsisin eile Arvedilt . Viiskümmend seitse , teadis Arved . Teised teavad kõike täpselt , ainult mina pean meelde tuletama või teiste käest küsima . Alma saab hakkama . Muidugi saab , temal on oma kodu ja suur perekond ümber . Alma , nagu Arturgi , on oma elutööd ustavalt teinud . Igal sammul saab ta oma elutööd oma silmaga näha . Aga mina ? Kus on minu elutöö ? Mida on minul oma lähedastele pärandada ? Jälle ! Juba jälle . Kui siia sõitma hakkasime , ütles Arved : << Nüüd on niiviisi , et kõik meie väikesed mured , sinu ja minu mured taganevad ära , nüüd on meie peale tulnud üksainus ja väga suur mure . >> Arved räägib vähe . Alma räägib vähe . Isa räägib vähe . Eva räägib peamiselt oma lapsega . Mina räägin kõige vähem . See pole tõsi . Minu meelest me kõik siin praegu räägime üksteisega vahetpidamata . Ainult et ilma sõnadeta . Väsimus on sees , aga und ei tule . Olen täitsa vana mees , vaatasin peeglist . << Peaksid katsuma magada . Sa pole enam mitu aega korralikult välja maganud , >> muretses Arved eile . << Anna mulle mingi tablett õhtul sisse , >> küsisin . << Seesama , mis isale . >> Arved ei andnud . Tahaksin Arvedilt küsida , kas Artur sai teada minu haiglasolekust ja selle põhjusest . Kuid küsida pole mõtet . Kui oligi nii , et teadis , Arved salgab mulle . Kui Artur teadis , siis olin ju mina see , kes talle veel viimse tilga karikasse kallas ? Kui oligi nii , ei anta mulle sellest märku . Sest mitte midagi pole enam võimalik muuta , midagi ei saa heaks teha , vigu ei saa parandada . Ei saa . Kui ma teaksin , kui võiksin kindel olla , et Artur ei teadnud , oleks mul kergem . Miks peaks minul kergem olema , kui kõigil teistel on raske ? Kahju , et mind pole õpetatud jumalat uskuma , on olnud rangelt keelatud . Mul pole ka sealt lohutust leida , ma ei oska sealt abi otsidagi . Ema uskus ja oskas ja vististi ka leidis . Ta käis kirikus kõigi keeldude ja hurjutamiste kiuste . Tema matusepiltidel on selgelt näha ametirüüs kirikuõpetaja . Sel põhjusel olen mina neid pilte võõraste silmade eest varjul hoidnud . Siin , Arturi kodus on kõik ema matusepildid eraldi albumis ja igaüks , kes on tahtnud , on neid pilte näha võinud . Minusugustel on kaks elu . Üks , mida elatakse teistele näitamiseks ja teine , mida elatakse tõeliselt . Minul on olnud ainult see esimene , teise olen ajastu toorusega ära lämmatanud . Kas ajastu on süüdi ? Mõni allub ajastule , kõik ei allu . Kui ma koolis käisin , oli Stalin veel elus ja iga kord , kui kooliaktusel tema nime nimetati , me tõusime püsti ja plaksutasime . See ei tundunud ülev , see tundus naljakas . Me tõuseme ka praegu püsti ja plaksutame , see tundub naeruväärne . Vägagi . Ometi me teeme seda . Minuga eesotsas . Mispärast me seda siis teeme ? Mina küll ei tea . Kõik teevad nii , sellepärast ? Mina ei tea , mispärast . Kunagi kauges tulevikus teatakse meist kõik ja antakse teada tuhandetele põlvedele pärast meid . Kui Stalin elas , ei teadnud keegi , kes ta on . Nüüd teavad kõik . Ka need , kes tookord midagi ei teadnud . Isegi kui võimaldatakse , ma ei taha oma senisele tööle tagasi minna . Kas mul jätkub kindlust ütelda just niimoodi : ei taha ? Nemad seal teavad kõik . Nemad teatasid Anule ja Anu teab kõik . << Käidi küsimas , kas ma tean , millal sa tööle tuled , >> ütles Anu siin , matustel . << Mis sa vastasid ? >> << Ma ei teadnud , millal . Nii vastasingi . >> << Ja nemad ? >> << Palusid tervitada ja öelda , et nad ootavad . >> Niisiis , nähtavasti tahetakse võimaldada . Skandaali on ka vaja vältida . Ja kuulujutte . Kas mul on erilist põhjust mõtelda teistest halvemat kui ma ise olen ? Aga see on ju tõsi , skandaali tuleb iga hinna eest vältida , minu süsteemis ei tohi ette tulla niisuguseid juhtumeid , nagu minuga juhtus . Mingis salainfos on arvud kirjas . Neist ei räägita . Väga ettevaatlikult on mõni meedik vihjanud , et enesetapjate läbi kaotab Eesti igal aastal rohkem inimesi kui liiklusavariide läbi . Niisiis , paarsada ja rohkem . Kas liiklusavariidki on kõik puhtad ? See on ju ülimalt lihtne : lähed mööda suure linna tänavat , valid silmapilgu ja ... astud sõiduteele . Justkui kogemata . Aga tegelikult ._._. Maanteel oleks keerulisem , seal on iga lähenev sõiduk kaugelt näha , peab olema vähemalt purjus , et teised saaksid vajaliku mulje . Miks purjus inimesi nii palju õnnetult otsa saab ? Võibolla mõnigi neist tahtis ise , aga kainelt ei julgenud ? Liiklusavariidest kirjutavad kõik ajalehed , räägitakse raadios , näidatakse teleris . Enesetapjaid on liiklusohvritest rohkem , kuid enesetapjatest ei kirjutata üheski meie riigis ilmuvas ajalehes . Ei ole sünnis , ei sobi kokku ideoloogiaga . Õnnelikul maal ei ole õnnetuid inimesi . Kui tulebki ette tragöödiaid , siis tohivad need olla üksnes optimistlikud tragöödiad . Telefon on käeulatuses . Tuba on pime . Ma tean peast ainult oma ametinumbreid ja kodu numbrit , siis veel Arvedi oma ka . Kõiki teisi peaksin märkmikust otsima . Seinakell lõi veidi aja eest kaks . Keda sobiks mul sellisel öötunnil tülitada ? Ajan enda püstakile , tõstan telefoni endale kõhu peale ja valin Anu numbri . Ta vastab vaikselt ja erksalt . << Ajasin su üles ? >> küsin sama vaikselt . << Sellest pole midagi , >> vastab tema . Vaikime . Kuulen oma naise hingamist . << Mis uudist on ? >> küsin . << Sulle helistati . Tallinnast , >> ütleb Anu . << Kes ? >> << Üks mees . Ütles , et oli su palatiarst . >> << Aa , Valgemüts . >> << Kes ? Niisugune nimi ? >> << Niisama , ma ise panin talle niisuguse nime . Tal oli alati valge müts peas . >> << Võib-olla on kiilakas , >> arvab Anu . << Väga võimalik , >> nõustun . << Mis ta ütles ? Mis põhjusel ta helistas ? >> << Tahab , et sina temale helistaksid . Palus , et ma sulle edasi ütleksin . >> << Ah nii . Ja miks sa ei ütelnud ? >> << Praegu ütlen . >> Vaikime jälle . << Kuidas sinul läheb ? >> küsin . << Normaalselt , >> vastab Anu hulga aja pärast . Ta ei ohka . Loodan , et ta ei nuta . Ma tõesti loodan seda . << Ega sa ei nuta ? >> << Ei enam . Aga sina ? >> See vastus tuli väga kiiresti , Panen telefoni ära . Ma ei salli telefone . Tõusen üles ja lähen õue . Suitsupakk . Tikud . Kõik . Ma juba lähen . Elu on mööda läinud . Minu elu . Ta on möödas . Kas ta oli ? Oli ta üldse ? Issand , ole mulle patusele armuline ._._. Õues on kerge tuuleke , jahedavõitu on ka . Lähen ümber suure maja aeda , seal on mitu mugavat pinki . Ühel pingil hõõgub punane tuletäpp . Köhatan ja astun ligemale . Arved , mu vend , istub seal . Ta on kühmus ja kössis , pintsak õlgadel . Ta tõstab pea , noogutab mulle , patsutab käega pingile enda kõrval . Istume . Arvedil pole prille ees . Arved võtab taskuräti , käib sellega üle otsaesise . Siis käib temast värin läbi , ta võtab pea käte vahele ja tema õlad vappuvad varjamatult . Arved , mu vend , nutab . Ta nutab ohjeldamatult . Ma olen rabatud . Ta panen käe venna õlale , ma ei mõista , kuidas olla . Tema , mu kõige vanem vend , kähistab : << Sa ei tohi mind üksi jätta . Sa ei tohi , kas kuuled ? >> Valgeks läheb , taevaserv õhetab . << Ei , ei , ei , ma ei jäta . Anna mulle andeks , anna andeks ._._. >> korrutan Arvedile ja muudkui raputan teda õlast . Ja siis hakkab metsatukas kägu kukkuma . Palju-palju kordi . Ma ei loe , aga tean , et vähemalt juba kümme korda , siis kakskümmend ja kolmkümmend ja ikka veel see jätkub . Ta kukub minule , hooman . Ja Arvedile . Kõigile elavatele . Juhuslik , väga maine sümbol . Nii ütleks Valgemüts . Kui toomingad olid ära õitsenud ja täis rohelisi marjaalgeld , laskus ühel päeval hall võrgend kõigile puudele . Selle varjus kadusid lehed , siis pudenesid marjadki maha ja vaesed püüdjaid alasti tüvedega , nagu oleks käes juba varane sügis . Siis järgnesid mõned väga kuumad ilmad . Veel mõni nädal tagasi niiske maa paakus ja lõhenes . Taevarannale kohus tornjaid pilvi , pärastlõunal kõmises kumedalt ja kaua , kuni sähvatas piksekeel . Nagu raudne piits ruttas maad materdama . Pikne oli asi , mida Jeerend paaniliselt kartis . Ta oli välku ja müristamist peljanud juba lapsena , aga siin Vereveres oli kogu ümbrus taevatulele ja -mürinale nagu eriliselt valla . Pikse ajal püüdis Jeerend kusagil sees olla , kindlate kiviseinte varjus - kõige parema meelega oleks ta sügavale kartulikoopasse pugenud . Kui mitte peremeest poleks nägemas olnud . Mõnikord ajas too teda pikse aegu hobust koju tooma või midagi muud toimetama . Siis oli Jeerend omadega täiesti sees . Mis imelik koht oli see Verevere , sest Ilmast ilma lõi pikne siin puudesse , ta lõi kivirahnudesse , isegi paljasse nurmeselga , nagu Jeerend ükskord oma silmaga nägi -ja kord isegi laudakatusesse . Mis viha võis olla taeval selle palga vastu , ja kas ei liitunud kõik see talu nime ja tema kummalise üksijäetusega ? Nõnda mõtiskles Jeerend ühel piksejärgsel tunnil , kui ta soometsas kaserodjakaid raius , et neist põllu ümber aeda teha - tõprad olid hakanud põldu tallama . Kuid Jeerendi tehtud alast tulid nad ikkagi läbi ja tallasid vilja ära ja jätsid oma sisikonnamärgid maha , nii et teadjam inimene sai igakord aimu , mis laadi metselajatega tegu oli . Jeerend toimetas edaspidigi üksi . Ent üks kaaslane talle siiski tekkis - see oli kõrge , pisut kooldus seljaga helehall peni , kes ilmus iga kord mitte talu või tee poolt , vald soost , hanipajuvõsast . Päris võõras koer Vereverele ka ei saanud olla , sest kui Jeerend oma töö juurest koju läks , tuli peni temaga õueväravani kaasa , nuuskis seda ja laskis oma märgi aiapostile , kuld kaugemale kaasa tulemast keeldus , ehkki Jeerend teda paar korda kutsus ; peni jäi väravasuhu lamama , käpad korralikult koera moodi koos , pilk temal , Jeerendil . Pärast , kui Jeerend teda uuesti vaatama läks , et oma uuele sõbrale mõni kont heita , oli peni väravast kadunud . Talu ümbrus oli Jeerendlle samuti meelelähedane , ehkki ta ei osanud öelda selle selget põhjust . Kõige rohkem tahtis ta istuda all põlluveerel , kus kasvas jäme kolmeharuline paju ; osa puu juuri oli põllumullas , osa juba vesisemas koplipinnas . Puul oli vaguderohke korbane tüvi ja siit-sealt koor lahti ; mõned suured koorelatakad vedelesid puu all maas . Tegelikult oli paju peaaegu raagus , kui mitte arvestada ta harunemiskohast Ilmunud võsusid , mis kevade edenedes haljenesid ja kosusid . Ükskord oli tal välja minnes väits kaasas ( selle oli ta rookatuse räästast leidnud ; väits oli kolmnurkne , saelehest tehtud - niipalju Jeerend asja jagas ; ja nuga oli räästasse ilmselt hulk aega tagasi pistetud ) . Ta hakkas nuga enda omaks pidama ega leidnud vajaliku olevat seda peremehele näidata . Ajaviiteks hakkas ta lõikuma pöidlajämeduseks paisunud pajuvääte , tead- mata , mida ta käed õieti teevadki . Kuni ta ühel päeval avastas , et pajukoor annab lahtikoputamise järel end ettevaatlikult lahti keerata . Ta tõmbas kooretoru ära ning asus puusse salku lõikama , seejärel tegi suulise . Nüüd ta juba teadis , mida valmistab - pajuvilet . Kui ta selle sus omateada valmis oli saanud ja suhu pistis , ei olnud ta kindel , kas söandab puhuda . Ja siis meenus talle , nagu oleks ta tegelikult juba palju kordi enne seda sama- suguseid vilesid valmistanud ning neist seejärel viise välja võlunud . Vile hääl oli kaeblik , ent korra viisinatukese üles leidnud , ei tohtinud ta sel lasta õhkuja ilma kaduda , vald pidi ikka ja jälle kordama , kuni viis oli tal täiesti peas . Nõnda ta mängiski poole päeva seal paju all -ja peremees ei käinud teda kordagi vaatamas ( ega küsinud õhtulgi tehtu järele ) . Kui ta nõnda mängis , unustanud labida ja töö , isegi ümbritseva ilma maheduse , tuli soekarva peni talle lähemale , ajas koonu pikka ja katsus omal kombel pilliga kaasa häälitseda . Kuid viis oli kõrge ja kime ega sobinud talle . Jeerend võttis seepeale vile suust ja pöördus koera poole , kutsudes teda järgemööda kõikvõimalike koeranimedega . Ent ilmselt polnud nende hulgas toda õiget , sest peni ei tulnud ligemale ega lasknud end silitada , kui Jeerend tõusis ja ta poole astus . Nõgusaselgsena lonkis koer eemale ning heitis uuesti maha . Kui Jeerend ühel päeval jälle niimoodi paju varjus istus , kena päikesevalgus näol liikumas , vile kõrval , tuli talle mõneks hetkeks tukk peale . Ja selles lühikeses mõnusmagusas unes , millest jäi soe veenire suunurka , öeldi talle selgesti ning üsna valjult seesama lause , mida ta oli kuulnud esimesel ööl Verevere talus . Jah , nüüd ta mäletas seda ka virgudes . << Kaeva Vana Halli alt ! >> Just nõnda oli käsk kõlanud . Ta virgus päriselt ja vaatas enda ümber justkui uue pilguga . Mingitmoodi näis ümbrus muutunud . Ta tõusis ja vaatles puud - kui noored väädid välja arvata , püsis see endiselt raagus ja hall . Vana hall puu ! Kas seda polnudki unes öeldud ? ! Jeerend käis tiiru ümber paju ja silmitses seda terasemalt . Ning ta avastas midagi , mida polnud varem märganud - keegi oli sinnakohta , kust puu kolmeks hargnes , suure ja laia kirvetera löönud . Kuid kirvekuudas oli ära murdunud ning kirvesilm ise lõhki , istudes sügavalt puuihus . Seda ei saanudki sealt enam kätte . Siin puu all pidi ta kaevama -ja labidas oli tal ometi omast käest ! Kuid millises kohas ta ka ei proovinud , igal pool kohtas labidas puujuurt . Neid oli nii palju ja tihedalt ja laiali , et see äratas lausa imestust . Mõne aja pärast oli lühikeses unes antud käsk sedavõrd nõrgenenud , et ta loobus kaevamisest ja läks tagasi talu juurde , et mõnda muud tööd ette võtta . Kuid kord kuuldul oli ka edasine mõju - ta asus nüüd kõikjal mujal talu maa peal kaevama . Ja kord nõrgemal , kord tugevamal kombel tundis ta sedasama sisemist juhatust . Mida rohkem ta labidat maasse vajutas , seda tuttavlikumaks ja omasemaks muutus talle see talu ja see muld . Ja peremees ei pidanud neist imelikest otsingutest küll midagi teadma . Meeliskohaks oli talle tareots , kus kasvas paar keerdus õunapuud . Sealt , kahe puu vahelt leidiski ta pisikese looma luukere , mis võis vabalt kuuluda kassile , kuid see võis olla ka mõne teise looma - tuhkru või kärbi - oma . Kui ta leidu mullast puhastas , puutusid ta sõrmed nagu Iseenesest kolju küljes olevaid hambaid ; need olid vahedad , need nagu kuulusid ikka veel elavale loomale , kes öösiti üles ärkab ja pimeduse varjus oma röövkäikusid teeb . Jeerendile tundus koguni , et hambad võivad praegusama talle kätte lüüa . Ja ta käest käis valusööst läbi , nagu oleks sinna tõega noaga löödud või seda järsult hammustatud . Puhastanud väikese luukere hoolikalt mullast puhtaks , tõi ta selle tarre ja peitis oma aseme alla . Põllumägi immitses rusket vett ka suvekuivade aegu . Jeerend käis nüüdki vana paju varjus vilepilli mängimas ning aegamööda ärkas tas uusi kummalisi ja kaeblikke viise . Et vile lõhki ei kuivaks , pidi ta seda aeg-ajalt leotama . Koer oli peaaegu alati platsis , ja õppis lõpuks ta vilepilli järgi sama kõrgelt ning kimedalt ulguma . Kuid seda ei saanud Jeerend kaua välja kannatada . Ta pidi igakord mängimise katki jätma ja koera hurjutama hakkama või ta hoopis minema kihutama . Kuid saba maadligi , tuli peni jälle tagasi ning jäi oma heledate silmadega talle otsa vahtima , nagu anuks uusi helisid ja uusi viise , mida vaid tema , inimene , üksi suutis . Pikapeale märkas Jeerend , et koer tuli ja püsis ühe kindla koha peal . Ükskord , kui koera ei olnud , läks ta ja istus ise sinna maalapile . See oli piklik täiesti rohuta laik , nagu oleks keegi sinna soola külinud . Kui ta nõnda istus , tõmbas teda vastupandamatult maa ligi - ta laskus algul põlvili , siis vajus külikile , siis keeras end kummuli , käed Ja jalad veidi laiali , et maa voog lahedamini temasse pääseks . Lamamine tõi tasse teatud unustust . Ta süda lõi aeglaselt ning valgus täis ükskõiksust , ta käed oleksid kui karenenud ja sooned jäigastunud . Kui ta viimaks tõusis , tundis ta ennast valmis olevat ükskõik mida , kas või kõige arutumat tegu tegema . Kui ta siis tares peremeest söömas nägi , kui nägi tolle lõualuid käimas , kerkis ta sisemusest aeglane viha . Mida teeb see mees siin ? küsis ta endalt . Ja ta oli tõusmas ning kogu jõust peremehele näkku löömas . Kuid just sel hetkel vaatas too toidu kohalt üles ja ta silmis oli säärane õnnetu mehe haledus , et Jeerend tõmbus tagasi ja surus oma viha suure pingutusega maha . Nagu eelmisel , saabusid selgi aastal sügiskülmad varakult ning maa muutus kohe raudkõvaks . Nõnda ei saanud Jeerend enam oma salajasi labidatöid jätkata . Ühel hommikul kopli suunas pilku heites tundus vana paju kuidagi teistsugune . Sealsamas selgus , et öine maru oli ühe ta kolmest harust maha murdnud . Nüüd viimaks pidi too kinnikiilutud kirvetera vaba olema . Aga kui palju Jeerend ka puuümbruse , okstepuru sees ei otsinud , ei leidnud ta lõhkise silmaga kirvetera kusagilt . Sama kiiresti kui maa põhjani ära külmus , saabus ka esimene lumi . Varane sügis ja varane talv tegid kahe laisa mehe elu veelgi raskemaks . Kogu vili napradest tuli nüüd kiiremas korras rehealla kanda . Hingedekuu teiseks pooleks oli kindel lumi maas , kõik veed kaanetatud , kogu lähem ja kaugem tüma maa inimest ning lojust kandvaks muutunud . Jõulukuu hakatuses algas taliteede aeg . Nõnda selguski ühel päeval , et otse üle Verevere põllumäe , läbi kehvade võserike , märgkohtade ja suure soo ning lõpuks üle suure järve käib igal talvel tee , mis viib kõige otsemalt linna . Peremehe jutu järgi läks tollest linnast edasi teine talitee - mööda sügavaid orgusid ja kinnikülmunud jõgesid , kuni jõudis viimaks mere ääres oleva teise linnani . Ta ütles ka mõlema linna nime , kuid Jeerendile ei jäänud kumbki meelde . Ja veel teadis peremees öelda , et kui tali oma krõbedust peab , siis aetakse talitee veel üle merejää kuni saarteni , et sinna viia kõik vajaminev ja saarte kaupa tagasiteel maismaale toimetada . Sel õhtul , kui taliteed hakati rajama , ööbisid esimesed voorlised , nagu komme nõudis , Verevere rehetoas . Üle pika aja oli talus kuulda võõrast kõnet , mitte peremehe alatist ohkamist ja virisemist . Mehi oli nelja reega , millel peal palakaga kinnikaetud ja köiega kokkukistud koorem . Mis koormas , sellest juttu ei tehtud . Jeerendis liigutas kohe uudishimu , veel enam , tahtmine midagi pihta panna , sest kunagi , veel hiljaaegu oli ta sedamoodi endale elatist hankinud . Ta libises rehealusesse , sealt välja , kus hobused kaarda varjus heinu krõmpsutasid . Jeerendi käsi oli juba libisenud lähima koorma serva alla , kui keegi voorimeestest - midagi ehk aimates või tõesti juhuslikult - pimedusest kui ilmutis esile kerkis . << Kas teil ei ole siin talus vanu luudasid , mõnda murdunud , katkist vikatilütt või midagi seesugust ? >> küsis mees bassihäälel ning hakkas siis kusele . Ta edasisest seletusest selgus , et seda kõike vajatakse talitee tähistamiseks , ehkki selleks kõlbab ka muu - kaikad , oksad ja kuusejüntsikud . Kuid inimese ellu kuuluvad esemed pidavad teetähistena paremini mõjuma ja ka kergemini silma hakkama , sest üksik kuusesagarik võib tunduda maastkasvavana ja voorilise eksi viia . Jeerendki seisatas mõned sammud eemale ja proovis kusta , kuid midagi ei tulnud , nõnda et ta seisis totralt mõnda aega , raputas siis oma riista niisama ja toppis selle tagasi . Kui kõik voorilised viimaks magada nohistasid , kui peremeeski oma asemel oli aluskoti vaevamise lõpetanud ja söed koldes vaibunud , lamas Jeerend ikka veel ärkvelsilmi , nagu oleks vooriliste tulek temas midagi ärritavat tekitanud . Ta nagu tahtnuks nendega homme varahommikul kaasa minna ... ja ei tahtnud ka . Sest Verevere hoidis teda kinni äraseletamatu sidemega . Sellist polnud juhtunud veel üheski teises kohas . Ta tundis seda talu mingitmoodi endale , mitte praegusele peremehele kuuluvat . Sest kuulu järgi leidnud viimane aastate eest talu tühjana ja sama laokil eest ning asunud lihtsalt sisse , saades mõisalt alles tagantjärele pidamisloa . Pärast vooriliste lahkumist hakkas Jeerendisse sugenema lausa selget vimma , nagu oleks keegi siin talus midagi säärast teinud , mida enam andeks ei saa anda . See ei saanud olla praegune peremees ! Vastupidi , ta oli tema , kõigiti kahtlase hulkuri tallu võtnud , seejuures ei olnud ta temalt uurinud ta päritolu kohta ; peremees oli teda algusest peale usaldanud ja temaga seda piskut jaganud , mida Verevere taoline kehv koht suutis pakkuda . Muidugi , Jeerend oli talle abiks ja seltsiks ühteaegu , kuigi polnud päris selge , kas peremees oligi enne ta tulekut üksioleku all kannatanud . Siin talus oli kuuldavasti järgemööda mitu üksikut poissmehest peremeest elanud . Aga kuidas sai peremees seda teada , kui tema tulles talu jumala tühi oli olnud ? See teadmine pärines kusagilt mujalt , mitte peremehelt ! Ent Jeerend polnud ju kedagi kõrvalist terve Vereveres viibimise ajal kohanud ega kuulnud ! Talve tulles hakkas Jeerend väljaskondamiste ja salakaevamiste asemel hooneidpidi ringi ronima , sõna otseses mõttes tuhlama , nagu oleks see nimetu hoopis kuhugi kõrgemale peidetud . Ta tundis , justkui veaks teda nähtamatu , ent selgelt tuntav käsi mööda taluhooneid ringi . Nõnda sattus ta tarepeale , sinna kohta , kus ta all igal ööl magas . Kolmnurksest pajaaugust tuli niipalju valgust sisse , et ta nägi - pennipuu küljes rippus jäme kablatükk . Ta silmi ilmusid pisarad ... Ta silmad olid ehitatud märja koha peale ... Umbes nii ütles kunagi ema ... " Kas sa hoolitsed mu ema eest ! " kisendas ta üle laua treenerile , katkudes peast salkudena juukseid ; mis tulid liiga kergesti ära , liiga kergesti lahkusid rumalad juuksed targast peast , võibolla oleks tulnud süüa vitamiine ... Treener ei saanud kõrvulukustava lärmi tõttu ta sõnu kuulda , kuid sellegipoolest tõstis oma pea laualt - õigemini upitas selle tal üles tüdruk ning hoidis kätega kinni nagu palli . Siiski , mitte nagu palli : ta hoidis kõrvust nagu sangadest . ( Selles ei olnud midagi veidrat , et treener tukkus . Väga paljud saalis olid lõpetanud käratsemise ning tegid lõunauinakut , et jätkata hiljem värsketena . Mõned pead langesid , teised samal ajal juba kerkisid . ) Treener vormis oma paksud , lihavad huuled magusaks naeratuseks ja ütles : " Su ema on sumud , Samuel . " Samuel ei kuulnud sõnu , kuid luges neid eksimatult huultelt , nagu ta oli kunagi salaja lugenud turniiride ajal oma käikusid . , . Ma tean , " kostis ta tuhmilt ning rüüpas õlut . " Sa lubasid kanda hoolt ema haua eest . Kas see on korras ? " Ta hakkas naermagi : kas oli õllesaal parim koht selleks , et küsida ema järele ? Treeneri pea vajus kolksudes ( saalis oli lärm hetkeks vaibunud , kolksatus kostis Samuelini ) tagasi lauaplaadile , ta laup põrkas vastu kruusi , mis omakorda sattus vastu järgmist ; mõlemad kruusid läksid ümber ja veeresid põrandale , kukkudes kildudeks , otsekohe oli jaol kelner kühvli ja lapiga ... Samuel võrdles naisi omavahel ning märkas , et treener oli ilusama endale jätnud . Nii oli alati ! See teinegi ei olnud mõeldud temale , vaid hoopis Puudrile - nagu alati ! Kes sa oled , kaunis noormees , " ütles naine ta süles ( miskipärast uuesti ) , põimides käe läbi une ümber Samueli piha . See oli veel palju vaiksem hääl kui ennist Samuelil , ent treener kuulis taas kohe ja ütles , suu vastu lauda - hääl kostis justkui puu seest : .. Sinu tänane poiss on minu õpilane , Karin ! Küll mitte kõige parem õpilane , kuid ka mitte halvim , ja seetõttu ei tarvitse mul kurta . " - " Mida sa talle õpetad , " ütles Karin norsates . " Sa ei tunne veel mind , kõiki mu häid külgi ! " ägestus treener , jõi lonksu õlut ning jätkas vahuste vuntsidega juba palju selgemalt . " Mu õpetus on suur ! Ma õpetan seda . kuidas kahest tühisest kaardipakist saab meister laduda unustamatu partii . Kujuta vaid ette , Karin ! Sul on käes kaardid kahest ühesugusest kaardipakist , mida võib lihtsuse huvides ka nimetada üheks topeltkaardipakiks . Näib , et tegemist on puhta juhusega ; just niisugused kaardid on juhuse tahtel jõudnud just sinu kätte ... Ei ! Kogenud mängijad teavad , et ladumise juures puudub juhusel vähimgi osa , räägitakse koguni , et see on kõige vähem juhuslik mäng kogu maailmas - juhul , kui mäng kestab piisavalt kaua , satub sulle kätte igasuguseid kaardijaotusi , ja täpselt samasuguseid satub ka su vastaste kätte . Kusjuures igaüks määrab järjekorras teistele ette reeglid , kuidas tuleb laduda , selle järgi , millised kaardid on tal käes : kas kolmest ülespoole - neli , viis , kuus , üle ässa - , nii et viimane kaart on kaks ( kui on käes palju kolmesid , aga puuduvad kahed ) ; või jälle soldatist allapoole emandani ... Ühtmoodi ja korraga iga nelja masti puhul , mis kõik kasvavad paralleelsetes pakkides ... On endastmõistetav , et sa võidad kõik sinu reeglitega peetud mängud . Sest kui sa peaksid kaotama oma mängu , oleks see sama , mis kaotada korraga kõigile oma vastastele -just neilesamadele , kes näiliselt kaotasid sinuga koos ; sest nad ei pidanudki saama paremat tulemust kui said ; aga sina ju pidid ... Sellele , kes sinule määratud mangu võitis , kaotasid sa koguni mitmekordselt ... seda vastast peaksid sa nüüd võitma juba tema mängus , tema reeglitega , vaevalt on see võimalik ... See on õnnetus , mis juhtub vaid halvimatega ; parimad reastuvad selle järgi , kes suudab murda rohkem partnerite mänge , võidab see , kes oskab õigel ajal varitseda mõne mängija nõrkusehetke ja pöörata seda enda kasuks , see . kes paneb oma jokkeri õigesse kohta . Nimelt on mängus peale tavaliste kaartide ka jokkerid - kes on teatavasti alati olnud veesegajad - , jokkerit võib loopida iga kaardi asemele , kusjuures kaart , mida ta asendab , muudetakse selle masti lõpukaardiks . Näiteks oled sa juba kindel oma võidus , sest pakid lõpevad seitsmetega , aga sinu viimased kaardid on viied ning sa kontrollid kõigi nelja kaardihunniku ( iga mast on nimelt omaette hunnikus ) kasvamist . käiakse vaheldumisi , aga need , sinu , vastased , neil ei ole võimalik käia ühtki kaarti mitte ühtegi pakki , sinu seis on ülimalt mugav , kõik pakkide lõpuosad , suured kuhjad , on peos vastastel ja nendel , vaesekestel , värisevad sõrmed neid hoides ... aga järsku ( just enne , kui sa jõuad käia oma süütu padaemanda , nagu sa kavatsesid ) pannakse sinu käes oleva kaardi asemele jokker ... Kõik muutub korraga ; sinu kaart muutub lõpukaardiks , kõige viimaseks selles mastis , see tuleb isegi pärast ärtu seitset , ning sa pead ärtu paki takistamise asemel tegema järsku kõik selleks , et ärtu pakk kasvaks võimalikult kiiresti kuni lõpuni ; teised jälle märkavad sinu rabelemist ja tegutsevad vihuti sinu vastu , need on hetked , kus mängijad saavutavad üksmeele ning on nagu müür ; ja sina oled nende vastas alasti . " Tema viimased sõnad panid naise Samueli süles hüüdma : .. Buršile on muidugi kõik lubatud , aga mina kerigu ... " Ta ei lõpetanud , vaid hakkas sügama oma seljakonti ning osutas lõuaga Samuelile , et ka tema aitaks sügada . ( Samuel tegi näo , et kuulab treenerit . Kuigi , ausalt öelda , neid targutusi oli ta kuulnud tuhandeid kordi ja need ei viinud kuhugi . ) .. Seega , " kordas treener kikilipsuga suud tupsutades tähendusrikkalt , .. ladumise retsept on ülimalt lihtne : tuleb võita oma mängud ega tohi kaotada teiste omi . See , kes võidab ka teiste mänge , ongi lõplik võitja . Selles mängus võib äss olla nii esimene kui viimane , nii parim kaart kui halvim kaart ... Jokkcr võib kustutada ühe lootused ja sünnitada lootused teisel ... Kuid ka jokker ei ole kõikvõimas , ei sugugi , jokkereid on igal mängijal vaid üks ( kaarte käes kokku kakskümmend seitse ) , ja kui sa oled nad enneaegu ära raisanud . ei pruugi neid otsustaval hetkel enam jätkuda ... Kuni üks saab kaartidest lahti ... siis , Karin , kallis Karin , " - jätkas treener juba hingeldades tohutu pikast kõnest - .. siis loetakse üle , mitu kaarti jäi teistel pihku : need on sinu plusspunktid , teised saavad vastavalt niipalju miinuseid ... " Ta pea , mis seni vankus aeglaselt kaela otsas , vajus ühele küljele ; purjus tüdruk , kes ta kõrval oli . pani küünarnuki ette ning pea jäi sellele rahulikult lebama . silmad pärani . Naine hakkas hoopis Samueli õlga kratsima ; see oli ülimalt meeldiv , Samuel ei mäletanud , et teda oleks kunagi kratsitud , võibolla ainult ema , aga see pidi siis küll juhtuma nii ammu , et ta ei mäletanud . .. Suudle mind , " sosistas ta häbelikult huuli naise poole tõugates , .. mind ei ole mitte iial keegi suudelnud . " - „ Valetad , " ütles naine naerdes , Samuel märkas , et ta huuled olid lõhkised ning suunurkades inetu pruun mustusekorp . Sellegipoolest langetas ta oma pea naise näo kohale . Ent niipea , kui nende huuled kohtusid , rebiti Samuel ootamatult kraedpidi üles . Koguni sedavõrd järsult , et ta kerkis toolilt ning naine pudenes la sülest maha , kiiludes oma paksu kehaga abitult tooli ja laua vahele . Samuel vaatas jahmunult ringi . Tema ees seisis ta treener , kaine ja tige . Samuel langetas silmad . .. Kas ma sind selleks olen kasvatanud , et sa hakkaksid hoorama ! " - .. Aga sa ... " lalises Samuel mõttetult . .. Ah sa tahad öelda , et mina hooran ! " karjus treener käsi pea kohale tõstes ega hoolinud Samueli katsetest kinnitada vastupidist , ta ei tahtnud midagi öelda ... , Jah , ma hooran ! " kinnitas treener . .. Kuid mina võin seda , sest mina olin teistsugune kui sina , mina olin tõeliselt andekas , sina üksnes töökas : minu kukkumine oli kuninglik tragöödia , sinu kukkumine tühisus , elav tühisus , ei ränk ega isegi mitte kurb ; mina tegin ladumise kuulsaks , sina lõikasid vilja , kui sina oleksid enne mind mänginud , oleks hoopis mind , sinu praegust treenerit , võetud ülikooli , ja mitte sind , sina käiksid minu eest eksamitel , Samuel . Mõtle , kui ebaõiglane on kõik ! Seetõttu on sinu käitumine sügavalt solvav ! Teeni endale ise oma naised , miks pead sa neid minult üle lööma , Samuel ! Kui sa ei saa aru mõistlikust jutust , siis võin öelda ka teisiti , sinule mõistetavalt : Samuel , mõnikord ei ole Jupiteri võimuses see , mis on lubatud härjale . " Ta peaaegu nuttis ; Samueli süda värises sedavõrd , et kogu ta keha tõmbles . " Mis on ülikool ? " Treener sülitas ; sülge pritsis kõrvallauale , kuid seal ei pandud seda tähele . .. Sellest ülikoolist - nii palju , kui ma olen näinud - ei saa eales mõistlikku haridust ; vaadake , te vaadake kasvõi seda , missugused on õppejõud , üks on ühtpidi kõver , teine on teistpidi kõver , siin saalis on , muide , peaaegu kõik ülikooli õppejõud ... " Samuel vaatas ringi , kuid näha ei olnud hämaruses midagi peale tummade , lauale kummardunud kehade , kõikjal magati ega hoolitud isegi treeneri räuskavast jutust . " Aga sina lõpeta kindlasti ülikool , Samuel , " heitis treener kibedalt , .. sinu heaks olen ma nii palju asju joonde ajanud , sa ei pea peaaegu mingit vaeva nägema ... saad paberi , mis ehk kusagil maksab , maksab rohkem kui haridus ; sina lõpeta kindlasti , sul ci ole jäänud enam kuigi palju ! " - , Jah , " kostis Samuel tuhmilt , taipamata , millega on teeninud hukkamõistu ; sest treeneri häälest kostis hukkamõist ... Ta kavatses leevendada treeneri meelt õlut juurde tellides - kuigi laual oli veel täis kanne - , ent kui ta kelneri kohale viipas , nõudis see mesiseid kraapsjalgu heites , kuid kindlalt : .. Noored , teeme vahearve ! Et oleks selge sott : siin lauas istuvad mehed , kes suudavad veel õlut juua . " Märgates segadust Samueli näol , lisas kiiresti juurde : .. Ärge pahandage , seltsimees miilits , ärge pahandage , kuid kord on kord , " - ta üritas naerdagi - .. seda teate teie ilmselt minust paremini . " - " Te olete purjus , " vastas Samuel . Kelner vaikis ning seisis jäigalt nende kõrval , ent ei kadunud . Lõpuks ütles treener : .. Maksa siis , Samuel , kui tahetakse ! " - .. Kirjutage ülikooli arvele , " vastas Samuel kelnerile sügavalt silma vaadates , " ja veel kaksteist õlut , palun ... " - .. Pidage ! Pidage ! Kuidas ülikooli arvele ? Teie peate ise maksma ! " hüüdis kelner . Ootamatult elavneti ka teistes laudades , nähtavasti hakkas lõppema uinakuaeg . " Ah või ülikooli arvele ? Ah või ülikooli arvele ? " pomiseti kõikjalt . Küünitati imestades päid Samueli poole ning öeldi : .. Imelik miilits , kes ei soovigi miilitsa lahtrisse ... " - " Olgu ! Pange miilitsa lahtrisse , " otsustas Samuel . Kuid kelneris oli tärganud kahtlus ning ta ruttas õlgu kehitades eemale : Samuel murdis tagajärjetult pead , kas arve sai joonde või mitte . " Kõige õigem oleks , kui sa ise oma arve ära maksaksid , " õpetas treener . Samuel vastas talle tigedalt : .. Sina peaksid maksma minu arve ! " Samas ta kohkus : ta ei olnud mitte kunagi olnud tige treeneri vastu , kes oli talle isa eest , viimastel aastatel ka ema eest . Mis oli temaga täna juhtunud ! Treener haavus silmnähtavalt , koguni tema eredad rõivad tundusid urka läppunud õhus kuidagi luitunud . " Sa ei too pikemat aega niigi palju sisse , et iseenda elatist tasa teenida , " hüüdis ta , kraapides endal küüntega nägu . .. Kuid varasemad säästud , neist peaks jätkuma veel kaua , " lipsas Samuelil tahtmatult suust ( ta märkas kelnerit laudade vahelt taas lähenevat ) . " Ah varasemad säästud ! " imestas treener . " Millised säästud ! " - " Need , mis on pangas ; nende arvel võime täna kõik kinni maksta ... " - " Pangas ei ole punast krossigi , Samuel , " kostis treener väsinult . .. Kuidas ei ole ? " ahmis Samuel õhku . .. Kuidas saab seal olla ! " hüüdis treener mõistmatult . .. Sinu ema haua korrashoid on ammu kõik raha ära neelanud ... Ja sa ei kujuta ilmselt ette , kui vägevaid altkäemakse nõuavad kõik need kõdunenud rektorid , prorektorid , dekaanid , prodekaanid , fessorid ja professorid , eks ole , semud , te olete hullemad kui kaanid , " - kõik noogutasid ümberringi , nii mõnedki tulid nende laua juurde kobarasse , et paremini jälgida - .. pealegi , kes oleks maksnud mulle minu töö eest , või arvad sa , Samuel , et minu osaks on aidata sind üksnes ilusale silmade eest ? Sina , kes ei too üldse midagi sisse ... Vist mõtlesid sa tõepoolest nii ? Tunnista üles ! " - .. Käed üles ! " karjuti otse Samueli kõrval . Samuel siiski ei tõstnud käsi . sest mõlemas oli õllekann ning ta rüüpas neist vaheldumisi . Ta ei tahtnud teha treenerile meelehärmi , kuid ... tegelikult ta ei kuulanud , tal olid peas hoopis teised mõtted ; need tekkisid igal õhtul - ning kustusid mõni hetk hiljem , õieti korralikult lahvamata - , ta märkas , et õllest tekkisid mõtted eriti pehmel kujul , paitavalt ... Ta avastas nimelt , et tema naine oli juba laua all - koguni loigus - kuhu see kõlbas , see oli tõesti tema naine , see , kellega ta ( võibolla ) isegi suudles ... Kui magus see oli ... Huul tulitas siiani ... " Karin , kulla Karin , sa ei tea , kuidas ma sind janunen ! " pomises Samuel ( naist ilmselt kellegi teisega segamini ajades ) " 0o ! Karin , sa oled julm , sa ei ole mind kordagi vaatama tulnud . Kindlasti sa kuuled , kindlasti tunned mu sonimist , tea siis , vahepeal olen ma palju õppinud , väga palju ... " õues säras silmisse päike , pimestades Samueli , kummaline kollane ketas ... Oo , ta tahtis nii väga lasta päikest näkku , soojendada juukseid , põski , huuli , kõiki kohti , mida suudeldi ; kuid teda rebiti julmalt edasi ning kui ta jalad vankusid , siis lohistati mööda asfalti ... Kukal sattus allapoole , silmad ülespidi : ta märkas , kuidas treener seisis uksel , kummaski käevangus üks naistest , ning lehvitas agaralt , ja mõlemad naised saatsid Samueli suunas õhusuudlusi ... Samuel tõsteti üles ning visati kuhugi . SEKUNDID venisid lõputult . Sellises meeleolus venivad sekundid alati lõputult . Lift eksles kusagil üleval , tehes seal mõttetuid haake : neljandalt kolmandale , sealt viiendale , jälle kolmandale . Lõpuks ometi tundus , et ta on teel alla . Triip heledat valgust mehhanismi sügavustest libises üle Adriani silmade . Tuhm valge klaasuks lõi särama , liftipoisi siluett muutus hetkeks Hiina varjuteatri väärikaks tegelaseks . See illusioon kestis vaid niikaua , kuni uks avanes . Liftipoiss nägi välja , nagu ulakas jõmpsikas , kes on mitu ööd salaja teki all taskulambi valgel koomikseid lugenud . Poisi vari oli teda ennast mitmekordselt ületanud . See polnud tema tumm saatja , vaid justnagu poisi vaikiv , teda mitte silmist laskev omanik . " Viies , " lausus Adrian liftipoisi punetavaid silmi vaadates . " Oodake , kelder kutsub , " vastas see , sulges ukse ning surus kangi alla . Kelder oli casino . Adrian teadis seda , ja kuigi ta sellele ei mõelnud , heitles ta pidevalt sooviga ennast taolistest kohtadest eemal hoida ning palavikulise tahtmisega ennast kordki mängides proovile panna . Ei , mitte ennast , vaid oma teadmisi . Tema jaoks ei oleks see koht , kus saatusega rinda pista , vaid hiiglaslik laboratoorium , milles valitseb kaos , kuid mis kutsub endasse korda looma . Talle piisas sekundist , et otsustada . Keegi daam astus lifti ning Adrian väljus . Ta oli surmväsinud ja lihtsas reisiülikonnas . Vaevumata siseneda , nõjatus ta laisalt uksepiidale . Casino oli suhteliselt väike ja rahvast oli suhteliselt vähe . Esmaspäeva öö . Aga Adriani see ei huvitanud . Ta vaatas erutatud , hulljulgeid , hirmunud , võidurõõmsaid ja pettunud inimesi , nagu arst vaatab oma patsiente . Siis ta kuulas . Hüüete , naerupahvakute ja muusikahelide vahelt sorteeris ta välja kõik need hääled , mis teda huvitasid : metallkuuli üha aeglustuv krõbin ruletikettal , mündi langemine mööda mänguautomaadi keerulist sisikonda , kaardisegamismasina vaikne surin , kui see raudse järjekindlusega oma ebaselget programmi jälgis , kümnendiku millimeetrigagi oma liigutustes eksimata . Adriani lähedal seisid mõned mehed hotelli personali hulgast . " Vaata seda meest viiendalt , " sosistas üks neist teisele . Kõnetatu noogutas mornilt . Adrian tabas nende pilgu . " Mees viiendalt " istus ruletilaua taga ja oli ilmselt ametis võitmisega . Tema ümber oli kogunenud hulgaliselt rahvast ja mehele paistis see meeldivat . Ta esines enesekindlalt ja tema mäng oli vääramatu . Nähtavasti oli tema etteaste kestnud juba mõnda aega , sest ka tema endised vastasmängijad olid lauast tõusnud ja pidasid paremaks mehe duelli masinaga eemalt jälgida . Peaaegu kogu publik oli kogunenud ruletilaua ümber , mistõttu peaosaline vaid hetketi Adrianile silma paistis . Teistest veidi eemal , varjus asetseva kohvilaua taga istusid mees ja naine . Ilmselt olid nad abielus , ent samuti oleksid nad võinud olla kaksikud . Hetkel olid nende näod omandanud veidralt sarnase ilme . Nad istusid näiliselt ükskõikses poosis , kuid nende pilk reetis sootuks muud . See oli naelutatud ruletilaua külge ja nende nähtavasti mitte juhuslikult valitud lauast avanes tollele suurepärane vaade . See , et nad ei oleks tohtinud mitte kellelegi silma torgata , köitiski Adriani tähelepanu . Instinktiivselt tõmbus ta veidi tagasi , kuid see polnud vajalik : ilmne oli , et neil kahel polnud aimugi silmapaarist , mis pangapurustaja asemel jälgib neid endid . Adrian ei pööranud neilt silmi . Ta märkas ühiseid emotsioone , mis nende esmapilgul liikumatutelt nägudelt üle lendasid ja millel ei olnud midagi ühist ruletilaua ümber ahhetavate inimeste ilmetega . Paaril korral märkas ta kerget imestust , aga mitte imestust asja enda , vaid pigem nagu protsessi üle ; üha sagedamini aga vaoshoitud kärsitust , isegi viha . Mees laua taga saavutas oma suurima võidu . Saadetuna kahtlemata pisut ebasiirast aplausist , asus ta kindlate liigutustega laualt zhetoone korjama . Asjata palusid mõned laua ümber seisnud daamidest teda jätkata . " Oh ei , iga mees peab teadma , millal on aeg lõpetada . Oober , veel üks Pernod ! " kuulis Adrian nüüd tema häält . See oli , nagu ka ta omanik , enesekindel ja publikut armastav . Etendus oli lõppenud . Adrian pööras pilgu varjus asetsenud kohvilauale , kuid abielupaari seal enam polnud . Ta pöördus ning lonkis jälle lifti juurde . Endine väsimus oli tagasi ja lift oli teel alla . Uks avanes ja Adrian lausus taas oma korrusenumbri . Pisut liiga aeglaste liigutustega sulges liftipoiss ukse , tõmbas ette metallist kaitsevõre ja haaras kangi , et lifti üles juhtida . Samas kõlas taas kell ja seda sealtsamast korruselt . Casinost oli veelgi inimesi üles tulemas . Teatud kahjurõõmuga kordas liftipoiss kogu protseduuri vastupidises järjekorras ja ilmselt veelgi aeglasemalt . Adrian põrnitses oma kinganinasid . Kui ta pilgu tõstis , oleks ta nagu kerge elektrilöögi saanud . Uksel seisid mees ja naine varjulisest lauast . Hetkeks jõudis Adrian näha nende teravat , intensiivset pilku , seejärel langetasid mees ja naine silmad ning , möödudes Adrianist kahelt poolt , võtsid sisse kohad tema taga . Adriani väsimus oli taas kui peoga pühitud . Ta tundis , et ta ei olnud enam omaette . Mees ja naine vaatasid teineteisele otsa , Adrian võis näha nende profiile peegeldumas liftiukselt . Ja need mõlemad teadsid seda . See siin oli mingi mäng . Kui nad tõesti eksponeerisid ennast talle , püüdsid köita tema tähelepanu , siis tegid nad seda tõepoolest hästi . Adrian oleks tahtnud ümber pöörduda , aga see oleks olnud reeglite vastu eksimine . Kõik vaikisid . Aga mitte kauaks . Mees Aariani taga avas suu . Võib-olla oleks ta suutnud rääkida nii , et Adrian midagi kuulnud ei oleks , aga võib-olla ta ei tahtnudki seda . Liftimootori madala müra üle kandus tema sosin vahedana Adrianini . " Nii ei saa . On asju , mida lihtsalt ei tehta . " Tema huuled liikusid vaevu . Naine vaatas keskendunult mehe silmi . " Kas ma ... Kas sa arvad ... " Mees noogutas kergelt . Naine vastas talle kummalise , ebaleva naeratusega . " Viies ! " Adrianil polnud vaja silmi , et tunda pilke , mis teda saatsid . Tema kohvrid olid üles toodud , kuid ennast lahti pakkima ei suutnud nad Adriani praegu meelitada . Ta viskas pintsaku üle nahast tugitooli ja vajus siis ülejäänud riietes selili voodile . Avatud akendest kandus öise linna kaugeid helisid , vihmast niisked puud sahisesid ja lõhnasid kleepjalt . Valitses kummaline lämbus , aga see võis olla ka tema enda sisemuses . Kogu see lugu võis aset leida tema enda peas . Mitu magamata ööd , viis tundi rongisõitu - ja iga asi , millele sa tavaliselt vähimatki tähelepanu ei pööra , näib omandavat mingi kahtlase varjundi . Kõik paistavad olevat ametis sinuga , piidlevat sind , kuulavat igat sinu sõna . See on olnud hirmus aasta , aasta , mis ei halasta tervisele . Korrus kõrgemal , tema toa kohal avati uks . Kaks inimest sisenesid , mees ja naine . Adrian hingas sügavalt . Nad elasid tema kohal . Kas nad valvasid sealt igat tema liigutust , kuulasid igat sammu ? Miks tekitasid nad temas sellist iseäralikku rahutust ? Nende lähedus pani teda hinge kinni pidama . See kõik möödub hommikuks . Ainult mitte riietega magama jääda , mõtles Adrian ja uinus . Nii kallis hotellis peaks valitsema segamatu rahu , siin aga kostis läbi seinte kõikvõimalikke helisid . Ent Adrianil olid neetult head kõrvad , ta oli terve elu veetnud vaikuses ja oskas kuulda seda , mida teised tähele ei pannud . Vast mõne minuti oli ta tukkunud , kui lifti saabumine viiendale korrusele teda äratas . Järgnes kõik tavapärane : sammud , ukse avamine , sulgemine , sammud toas . See toimus ilmselt numbris 5o6 , tema kõrvaltoas . Seejärel naaber , sammude järele otsustades küllalt kaalukas mees , suundus vannituppa ning Adrian uinus taas , ise lahtiriietumisele mõeldes . Kuid ei läinud minutitki , kui ta jälle samme kuuldes virgus . Nüüd kõlasid need trepilt . Keegi oli otsustanud jalutuskäigu kasuks . Seekord oli tegu naisterahvaga . Ta käis nii vaikselt , et Adriani alateadvuses iga närv järgmist sammu oodates pingule tõmbus . Hetkeks näis , et tulijaid oli kaks . Sammud peatusid , sekund hiljem kõlas vaikne koputus . Numbris 5o6 kuuldus liikumist . Mees astus ukseni , kuid ei avanud seda ega esitanud ka ühtegi küsimust . Ilmselt kuulas ta pingsalt . Koridorist kõlas naisterahva vaevukuuldav sosin : " Peter , härra Stock , avage ! " Mees numbris mõtles veidi , enne kui vastas : " Minge ära , mul ei ole teiega midagi rääkida ! " Mõnda aega valitses täielik vaikus , keegi ei lausunud sõnagi . Siis avas härra Stock ukse . Tulija või tulijad astusid tuppa , nende järel keerati uks hoolikalt lukku . Oli kuulda , kuidas inimesed toas ringi kõnnivad , kuid mitte sõnagi ei kõneldud . Seda kestis pentsikult kaua . Keegi avas karahvini ja valas täis mõned klaasid . Vähemalt kingad peaks ära võtma , mõtles Adrian oma selle öö viimase mõtte . Arvestades sellega , et ta oli hotelli saabunud mitte varem kui kell kaks öösel ning et ta viimastel päevadel meeletu , kõikevõitva väsimusega võidelnud oli , ärkas ta üllatavalt vara . Kell oli peaaegu kümme . Adrian saatis traagilise pilgu oma kingadele . Üle kõige vihkas ta riietes magamist . Taevas hoidku , ja seda veel täiesti kaine peaga ! Ta tundis ennast puise ja kleepuvana ; uni oli läinud , aga pea oli raske nagu kohver , mille ta kohe lahti pidi pakkima , kui ta tahtis dushi alla minna . Ja , taevas nägi , seda ta praegu tahtis . Ning hommikusööki . Seda serveeriti ainult kella kümneni , niisiis oli tal aega vaid mõni minut . Liftipoisi asemel oli täna suhtlemisvaeguse all kannatav vanamees . Hommikusööki pidada saama veel küll , ehkki enamus külalisi , kellel seda tavaks oli võtta , juba ammu lahkunud olla . Tõepoolest , suur ja heledates toonides söögisaal oli peaaegu tühi , kui mitte arvestada paari laudu koristavat kelnerit . Ja kahte külastajat . Kohv nende tassides oli ammugi jahtunud ning ajakirjad , mida nad näilise huviga käes hoidsid , ei olnud avamistki väärt . Nad ei vaadanud Adriani poole , kuid ometigi olid nad tema saabumist märganud . Nad tõmbusid pingule nagu suured kaslased , kes saaki veel ei näe , kuid juba haistavad . Ükski lihas neis ei liikunud . Selline pinge taolistes natuurides paneb lauanõud klirisema . Nad ootasid teda . Adrian ei pööranud neilt pilku , kui ta ringiga neist möödus , et võtta istet paar lauda eemal . Ta liikus vaiksemalt , kui tavaliselt ; erilist müra näis tegevat tema hingamine , mis oli muutunud kiiremaks ja sügavamaks . Võimalikult hääletult istus ta . Kõik öised , palavikulised visioonid kummalisest mängust , kuhu ta oli haaratud , rabelesid taas tema ajus . Ta tajus ähmaselt , milline on järgmine käik . Kuid kes pidi selle sooritama , oli küsitav . Adrian kui algaja ning reegleid veel mitte täpselt tundev saaks ehk veel veidi pikendust . Asjad liikusid edasi just nii , nagu Adrian oli häguselt ette aimanud . Mõne hetke möödudes tõusid mees ja naine vaikides lauast ja suundusid vääramatus rahus ukse poole . Adrian teadis , et nad ei saada talle ühtegi pilku . Nad olid talle märku andnud ning võisid nüüd minna . Talle oli öeldud : mäng on alanud , sa oled vabatahtlikult huvi ilmutanud , kui soovid jätkata , siis hakka pihta . Adriani kord oli sooritada avang , vastata oma mängupartnerite meisterlikule manöövrile . Mis ta pidi tegema ? Kas nood kaks äkki ei hinnanud teda pisut üle ? Küsimus , " mis " selle kõige taga peitus , oli juba jäänud teisejärguliseks . Mängu tehniline käik , selle ranged , segased , kuid ometi nii aimatavad reeglid olid ta täielikult vallutanud . Kui see ka kuhugi ei viinud , oli tegu ometigi meisterliku seltskondliku meelelahutusega . Kuid vaevalt , et ainult . Kelner kandis lauale napi kontinentaalse hommikusöögi ja kui Adrian kohvitassi huultele tõstis , oleks ta äärepealt tassi sisu kopsudesse tõmmanud . Sest kusagilt hotelli katuse tagant välja lipsanud päikesekiir langes otsejoones äsjalahkunud paari lauale ja peegeldus sealt otse Adriani silmi , teda hetkeks täielikult pimestades . Kuid see ei peegeldunud mitte kristallkarahvinilt ega lihvitud klaasidelt , ka mitte lauahõbedalt . See peegeldus tagasi milleltki kallihinnaliselt , metalselt , milleltki oluliselt . Milleltki , mis oli mõeldud talle . Äkilisest valgussähvatusest veel pimestatud , istus Adrian , kohvitass pooleldi huultel ja jõllitas säravat , väikest eset . Ta oleks pidanud tõusma , lauani kõn- dima ja käe hõbedase asjakese järele sirutama , kuid ta ei teinud seda . Hetkeks läbis teda mõte , et see liigutus oleks kui signatuur lepingule , kui kolm tilka verd , millega ta ennast lõplikult seob , muutudes täieõiguslikuks mängu liikmeks kõigi oma võimalike võitude ja karistustega . Kaks kelnerit asusid lauda koristama . Uks neist peatus korraks ning kummardus veidi laua kohale . " Vaata , " ütles ta teisele . Mõlemad silmitsesid säravat eset . " Kena asjake , " sõnas teine meestest . " Härra kuuesaja seitsmendast istus siin , " lausus taas esimene . " Vii see portjeele , las vaatab , kas nad on veel majas . " " Mina näen neid kohe , " kuulis Adrian iseenda häält . Mõlemad kelnerid vaatasid tema poole . See oli siis nüüd öeldud . Üks meestest ligines Adrianile . " Väga meeldiv , monsieur , " lausus see ja asetas Adriani ette lauale hõbedase sigaretietüü . Kohvitass ikka veel käes , vaatas Adrian portsigari . See oli pisut vanamoodne , kuid väga maitsekas ja ilmselt hinnaline . Inkrusteeritud hõbe , kui mitte plaatina , imeväikestest kahvatuvalgetest teemantidest tähtkuju - milline nimelt , seda Adrian ei teadnud - ning kullast nimetähed - H.H.G. Adrian rüüpas kohvi ning ei lõpetanud enne , kui tass tühi oli . Ta ei kiirustanud etüü taskusse asetamisega . Tulutult üritas ta veidi süüa , kuid see tegevus ei innustanud teda . Nii istus ta kaua . Siis tõusis ta lauast . Sigaretietüü lebas endiselt linal . Adrian vaatas kiirelt ringi ning , nagu kavatseks ta sooritada vargust , libistas etüü märkamatult taskusse . See oli külm ja raske . Adrian astus saalist välja . " Kas hommikusöök ei olnud hea ? " kuulis ta kelnerit küsivat . Noor , valges vormipluusis daam hotelli vastuvõtust vaatas Adrianile vabandavalt naeratades otsa . " Ei , härrased 6o7.-st lahkusid majast mõne minuti eest . Kas soovite neile mingit teadet jätta-või ... ? " Ei , seda Adrian ei soovinud . Ta astus välja . Sügis oli peaaegu käes , tänane ilm aga meenutas pigem varakevadet . Elkenile jäid kõrvu Michida sõnad << toimunu >> ja << sündmuspaik >> . Politseiinspektor ei nimetanud toimunut õnnetusjuhtumiks . << Kuidas teile öelda ... >> alustas Elken mõtlikult , << see pilt , mida ma nägin , on mu silmade eest hiljem mitu korda läbi käinud ja iga kord on see olnud erinev . Ma nägin seda ainult mõne hetke jooksul ja ei ole enam kindel , mis vastab tegelikkusele ja mis on ettekujutus . >> Michida noogutas . << Mind huvitavadki teie tunded . >> Elken taipas , et ta on enda ise ebamugavasse olukorda asetanud . Rääkida läbielatud tunnetest politseiinspektorile - kas ei olnud see absurdne ja piinlik nagu vindise peaga tehtud armuavaldused miss Universumile , millele mõtlemine kainenedes punastama paneb ? Araki meetripikkuseks veninud käsi ; sinakad , luminestsentselt helenduvad ja ebaloomulikult suurena tunduvad hambad ; vapustatud mõttepildis maona looklev elektrijuhe ... Mida annab see kõik uurijale , kes vajab ümberlükkamatuid , alasti fakte -- täpseid , mitte ainsagi komaga eksitud numbreid võrrandisse , mille kogusummaks peab olema tõde ? << Rääkige oma tunnetest , >> julgustas Michida . << Tunnetest ... >> ütles Elken sügavalt sisse hingates , otsekui sukelduks põhjatusse vette , ja hakkas kujutluspilte sõnadesse vormima , püüdes samal ajal iseennast humoorika väljenduslaadi taha varjata , just nagu polekski nende tundeliste nägemuste taga tema ise , vaid keegi teine , keda euroopalikus hinnanguskaalas võiks kanda sektorisse << mees naise hingega >> . Mõistuse ja tunnete sasipuntras rabeldes tundus Elken iseendale rumalana . Oma ettekujutuses oli ta äkitselt jagunenud kolmeks eraldi minaks , kusjuures see kolmas , kes teistest peajagu pikem oli , seisis kõrval ja vaatas mõistva muigega pealt erinevatest munarakkudest viljastatud kaksikvendade ärplemist . Samal ajal tõdes Elken , et ta oli kõnelnud mitte ainult iseenda , vaid ka teiste tunnetest ; või õigemini- oma tunnetest teiste tunnete kohta . Ta oli rääkinud asjadest , mida ta näinudki ei olnud : Ogawa ahastuses piinlevast näost , kui ta elektri välja lülitas . ( Kottpimedas ruumis ! ) Tema ettevaatlikest liigutustest , kui ta koridoris , poistekambaga Elkeni silmade eest varjatuna Arakile kunstlikku hingamist tegi , otsekui kartes oma õpetaja ja sõbra juba elu minetanud kehale haiget teha . Teikost , kes vaatamata vapustusele ei sattunud segadusse , vaid teate õnnetusjuhtumist , just nagu turult kuuldud uudise , kiirabile ja politseile edastas . Ajakirjanik Kotoyamast , kes koridoripõrandal lamava Araki keha professionaalse osavusega iga nurga alt oma fotoobjektiivi püüdis toppida ja EIC kommertsdirektori asetäitjast Nomurast , kes telefoni teel saadud informatsiooni elektronarvutisse salvestades aru pidas - kas vajutada kasumi- või kahjumiklahvile . << Ma olen teile täpse ja üksikasjalise informatsiooni eest tänulik , >> ütles Michida . ( Milline absurd ! Kas ma tõesti kaine peaga sellist jama kokku ajasin ? ) Et rööbastelt välja kihutanud fantaasiarongi ühe ropsuga reaalsusesse tagasi tõsta , puhkes Elken valjusti naerma . << Võtke seda kui abstraktset maali ! Muusikat Newtoni gravitatsiooniseadusele ! Matemaatilist valemit ülekeenud tunnetest ! >> << Ma olen teile väga tänulik , >> ütles Michida veel kord ja vaatas Elkenile puhtsüdamlike silmadega otsa . << Te tunnete ennast siin nagu kodus . Te näete jaapanlase moodi välja . >> << Äravahetamiseni , >> nõustus Elken nöökavalt ja tõmbas käega üle tuhkja juustepahmaka . Telefon helises . << Moshi , moshi ... Eruken-san des ka ? * Siin Koto-yama , >> kostis torust erutatud hääl . << Palun vabandust ... Ma jõudsin just praegu toimetusse tagasi ja mulle öeldi , et te helistasite . Ma oleksin ise ka teile helistanud ... Ma helistasingi hommikul , aga ei saanud teid kätte . Palun veel kord vabandust . Ma olen süüdi . Need ei ole teie sõnad , mis ma artiklisse panin . Ja teie pole ka üks filmi peategelastest , vaid tõlk . Mul oli see märkmetes kirjas , aga kahjuks juhtus eksitus . Palun saage minust aru . Need sõnad ütles keegi teine . Ma olen sellel teemal paljude inimestega vestelnud ja ei tea enam ise ka , kes seda ütles . Õnnetus lõi pea segi . Kuna tegemist on EIC-ga ... Ma ei teagi , mida sellega öelda taheti , aga kogu aeg kumisesid need mu peas . Õnnetus juhtus ju EIC harukontoris . Ja teie ! Te olite kõigega nii hästi kursis . Räägite jaapani keelt . See on harukordne . Mõelda vaid - teiselt poolt maailmaäärt ja oskate meie keelt ! Saage minust aru , palun - see on väga huvitav fakt minu enda ja lugejate jaoks . Tahtsin kõike kokkuvõtlikult ära öelda ja nii need vead sisse tulidki . >> << Ma saan aru , aga ... >> püüdis Elken Kotoyama kiirkõnesse sekkuda . << EIC ... >> << Ma panen õienduse . Kirjutan uue artikli . Räägin lähemalt teist ja ... See huvitab lugejaid kindlasti ... Te olete ... Ma tean ... Ma räägin kõigest ... >> ( Milleks see pugemine ? ) << Jutt ei ole minust , vaid EIC-st . >> << Muidugi . Ma saan aru . Need pole teie sõnad , mis artiklisse sattusid . Need ütles keegi teine , kes : EIC-st midagi rohkemat teab . Ma ei mäleta enam , kes see võis olla . >> << Mina ei ole seda öelnud , >> ütles Elken resoluutselt . << Jah . Muidugi . Ma õiendan selle asja ära . Juba järgmises lehes . >> << Tehke seda kindlasti , >> ütles Elken ja pani toru ära . << Lehemees on pabinas , >> pöördus Elken Michida poole , << lubab panna õienduse . >> Üle Michida näo libises vaevumärgatav muie . << Olge rahulik . Ta teeb seda . Ta teeb seda kindlasti . >> Michida hõõrus pöidlaga nimetissõrme , vaatas korraks maha ja tõstis siis uuesti pilgu . << Ma tahaksin teie käest veel midagi küsida . Öelge , palun , teie kaasmaalased ... Kuidas teile tundub - kuidas nad suhtuvad ... >> Michida jäi vait . Elken ootas , et ta oma küsimuse lõpuni formuleeriks . << Nojah , >> jätkas Michida pärast mõningast pausi . << Ma vist tahtsin küsida midagi niisugust , mis hästi delikaatsuse piiridesse ei mahu . Palun vabandust ! >> << Pöidla ja nimetissõrme teineteise vastu hõõrumine , nagu te tegite , tähendab meie vihjekeeles raha . >> << Ah soo , >> naeris Michida . << Tõsi , tõsi . Aga kui te minu käest küsiksite , kuidas mu kaasmaalased rahasse suhtuvad - ma mõtlen filmigruppi - , siis ei oskaks ma sellele vastata teisiti kui ... >> Elken laiutas käsi . << Mis filmisse puutub , siis teeme seda rohkem entusiasmist . Majutamise , transpordi ja elamiskulud , mis ühtekokku moodustab korraliku summa , katab loomulikult EIC . Lisaks taskuraha , millest jätkub suveniiride ostmiseks . >> << Kas tõesti ? >> imestas Michida . << Te peate oma mänedžerile peale käima , et ta teie eest paremini hoolitseks . Kunst ei ela ära ainult õhust ja armastusest . >> << Oo ! >> hüüatas Elken . << Kas siin kasutatakse ka sellist kõnekäändu ? Ma kuulen seda jaapanlase suus esimest korda . >> << Millist kõnekäändu ? >> << Ei ela ära ainult õhust ja armastusest . >> << Kas see on kõnekäänd ? Ma ei teadnud . Ma lihtsalt väljendusin . Aga kui jutt juba kord väljendite peale läks , siis mida tähendab eesti keeles << asutus amburisse >> ? >> << Asutus amburisse ? >> Eiken jäi mõttesse . << Asutus amburisse ... Võib-olla te tahate öelda - << astus ämbrisse >> ? Kus te seda kuulnud olete ? >> << Lugesin Araki Tallinnas tehtud märkmetest . Need sõnad olid kirja pandud katakanas . Ma arvasin , et see võiks olla eesti keel , ja tuleb välja , et ongi , >> rõõmustas Michida . << Sõna otseses mõttes tähendab ämbrisse astuma ( Elken tõlkis väljendi jaapani keelde ) , aga kasutamise juures oleneb kõik kontekstist . Ta võib tähendada iseenda täistegemist , lolliks jäämist või lõksu langemist . Viimasel ajal tarvitatakse seda väljendit Eestis sageli poliitikategelaste kohta , kui need mõne ettevõtmisega alt lähevad . >> << A-su-tus am-bu-ris-se , >> kordas Michida mõtlikult , << Ämbrisse , >> parandas Elken . << A-umlaut . Eesti ä on kõikidele välismaalastele hääldamiseks raske häälik . >> << Ae ... ae ... aembrisse , >> venitas Michida ja puhkes naerma . << Oo-jaa . Ma astusin ämbrisse ... >> Michida heitis pilgu kellale ja tõusis . << Ma tahaksin teilt ka midagi küsida , >> ütles Elken . << Olge lahke . >> << Võib-olla pole mu uudishimu kohane , aga mul jäi tunne ... Ma tahaksin küsida - ega te ometi ei arva , et Araki surma võib tõlgendada kuidagi teisiti kui õnnetusjuhtumit ? >> << Te tahate öelda - kui mõrva ? >> Michida vangutas mõtlikult pead . << Ekspertiis pole küll midagi tuvastanud , aga mõningad asjaolud annavad alust arvata , et tegemist võib olla ka millegi muu kui õnnetusjuhtumiga . >> Elken saatis Michida ära üsnagi segaste tunnetega . Polnud kahtlust , et politsei tundis Araki surmaga seotud asjaolude vastu tõsist huvi . Niisama , tavalise õnnetusjuhtumi pärast poleks Michida teda üles otsinud . << Mida ma Arakist õieti tean ? >> mõtles Elken . Kohtumine Tallinnas , möödunud aasta detsembrikuus , enne jõulupühi . Intervjuud ja jutuajamised riigitegelastega : majandusministeeriumis , rahandusministeeriumis , kaitseministeeriumis . Firmade külastamine . Araki nauditav professionaalsus , Eesti asjadega kursisolek ... Ja siis see idee Eesti-Jaapani - või kokkuvõtlikumalt TATOK-EIC ühisfilmist - , mille Sander välja käis ja Araki käigult omaks võttis . Eiken ei uskunud tookord , et kohvikulaua taga tekkinud idee nii kiiresti teostamist leiab . Paari kuuga stsenaarium kokku seada , sponsorid leida , Jaapanisse sõiduga seotud dokumendid korda ajada - kas seda ei olnud pisut palju ? Ja ikkagi tuldi tänu Sandri [ a Araki üllatavatele organiseerimisvõimetele selle kõigega toime . Nagu tegutsemiskäigus ilmnes , kukkusid Sandri külvatud ideeseemned hetkehuvidest väetatud pinnasele . << Raha tunneb kultuuri ära ainult sel juhul , kui see kasumite järele lõhnab , >> mõtles Elken kibestunult , jättis Michidaga hotelli välisukse juures hüvasti ja pöördus ümber , et tuppa tagasi minna . Filmigrupp istus sellessamas kohvikulauas , kus nad eelmisel õhtul olid istunud . Valjud naerupahvakud nurgalauast veeresid üle vestibüüli . Sander viipas Elkenile . << ... ja nad kummardasid ja kummardasid , ise tagurpidi liikudes , postamendid pikalt välja sirutatud nagu autokapotid , kuni üks neist vastu majaseina põrkas , >> lõpetas Raivo oma etteaste , kui Elken lauda istus . Jutt käis jaapanlastest . << Kotoyama helistas mõni aeg tagasi , ütles Sander heatujuliselt Elkeni poole vaadates . << Ta on meile uue Araki-sani leidnud . >> << Ah soo , >> vastas Eiken . << Ma rääkisin ka Kotoyamaga mõni aeg tagasi . Ta kirjutab << Tokyo Shinbunis >> , nagu oleksin ma seoses Araki surmaga EIC kohta mingi kahtlase märkuse teinud . Täpsemalt - ma olevat öelnud , et kuna tegu on EIC-ga , pole millegi üle imestada . Ta on kõik segi ajanud . Nimetab mind üheks filmi peategelaseks . >> Raivo puhkes valjusti naerma . << Tüüpiline japs ! Ma seletasin talle vähemalt viiskümmend korda , kes ma olen , näitasin tõestuseks isegi kaamerat , aga ta nimetas mind ikka kangekaelselt mänedžeriks . >> << Kust ta need sõnad võttis ? >> küsis Sander Elkenile otsa vaadates . << Ma ei tea . Ta vabandas . Ütles , et on juhtunud eksitus . Need sõnad olevat öelnud keegi teine - ta ise ka ei mäletavat , kes . Lubas õienduse panna . >> << Kes seda võis öelda , >> arutles Sander . << Pole mõeldav , et keegi meist asja ees , teist taga iseenda söögilauale hunniku kükitaks . Ogawa-san võib-olla ? >> turgatas Sandrile äkitselt pähe . << Kellegi teisega ta seal ju ei rääkinud . >> Sander pööras äkitselt koos tooliga ümber ja vaatas vestibüüli suunas . << Ogawa-san ? Kuhu ta nüüd kadus ? Ta oli just enne teie tulekut siin . Käis kogu aeg edasi-tagasi vestibüüli ja laua vahet . Päris teie järele . >> << Minu järele ? >> küsis Elken . << Jah . Ma ütlesin , et te olete oma toas . Mingu üles või helistagu . Aga ta oli kuidagi imelik , tegi ainult ebamääraseid häälitsusi . >> << Niutsus nagu peremehe kaotanud peni , >> torkas Raivo sekka . Eve heitis Raivole etteheitva pilgu . << Näis , et Raivo sai ka ise aru , et on liiale läinud , kuid soovimata seda teistele näidata , jätkas endises vaimus : << Ogawal polnud täna enam isegi Eve jaoks silmi . Minu sansud tõusevad . Ta pöördus Eve poole : << Kuidas siis jääb Eve-san - kas põrutame kahekesi Honolulusse ? Ogawa jätab su siin nagunii varem või hiljem maha ja see on sinu õnn , sest kui ta su ära peaks kosima , oled sa kadunud . Hakkad põlvili mööda põrandaid roomama ja isandat ümmardama , kui see geishad koju tassib . Jaapanis on sihukesed kombed . Küsi Elken-sani käest , kui sa mind ei usu . >> << Su jutt ei ole täna just eriti vaimukas . >> Eve näis tujutuna . << Sul on õigus nagu ikka , >> nõustus Raivo . << Niipea nagu ma tõsisemad noodid peale tõmban , kukub alati kõik vaimuvaeselt välja . >> Sander vaatas kella ja tõusis . << Ma pean veel Kotoyamaga ühendust võtma . Ja ma ütlen talle , et ta selle asja ilmtingimata ära klaariks . >> Viimane lause oli mõeldud Elkenile . << Kes kuhu , >> ütles Raivo , << aga mina koos kallimaga , >> - ta heitis pilgu kaamerale - << lähen linna peale kolistama . Me saame siin ka ilma režissöörita suurepäraselt hakkama . >> Ka teised tõusid . << 0-ga-wa , 0-ga-wa , >> jorutas Raivo << Edelweissi >> viisil väljapääsu suunas astudes . ( Ei teagi , mida ette võtta . Kell on viie peal - pikk õhtupoolik alles ees . ) Elken võttis laualt poolelioleva raamatu - Yukio Mishima << Modernsed No näidendid >> , heitis selili voodile ja hakkas lugema . Telefon helises . << Te saate vist ise ka aru , et teid on sihikule võetud , >> ütles madal mehehääl inglise keeles . << Kes räägib ? >> << Pole oluline . Ma tahan teid ainult sõbramehe poolest hoiatada , et sellel lool on sügavad juured . >> << Hallo ! Kes räägib ? >> hüüdis Elken veel kord juba tumma telefonitorusse . Jama - muud midagi . Kas tahtis keegi lolli nalja teha või eksis numbriga , mõtles Elken ja võttis uuesti raamatu kätte . Lugemine ei istunud . Ühtepuhku kiskusid mõtted ennast tekstist lahti , takerdusid hieroglüüfidesse ja muutusid veidrateks piltideks , millel kirjapanduga midagi " ühist ei olnud . Nägusid No teatri maskide taha varjates tõuklesid ja tunglesid ridade vahel tuttavad tundmatud : enesekindel , upsakas ja hooplev - kipras , püstiste kulmudega Tengu ; mõtlik , murelik ja kõhklev , allavajunud kulmukaarte , ripakil suunurkade ja pikaks veninud näoga Tsura ; kirglik , temperamentne , suurte silmadega ja kriipsuks kokku pigistatud suuga Kobeshimi ... Nagu peitust mängivad lapsed piilusid nad välja hieroglüüfide tagant , näitasid hetkeks oma masknägusid ja hüüdsid : << Kes me oleme ? Tunne meid ära ! >> Nad ilmusid selgel talveõhtul enne jõule , kui kuu valas sinist -salapärast valgust alla lumisele maale . Hendrik tuli parajasti talli poolt , kaenla all tühi matt , millega oli hobustele kaeru viinud , kui märkas Alatarenurmel liikumas mingeid kogusid . Ta jäi neid lähemalt silmitsema . Need olid ju ratsamehed , püssid seljas ! Viirastuslik kogum paistis parajasti aru pidavat , hobused tantsisklesid kannatamatult meeste all . Hirm halvas Palanumäe peremeest : nad on siin ! Kas nad tulid temale järele ? Oli tema peale kaevatud ? Ehk Robert Raudsepp , taosevaras ? Miks ei läinud ta kaitseliitlastega väerinna eest ära ? Eesti valitsus hoiatas juba novembrikuu lõpul , kui enamlased hakkasid üle Narva jõe pressima , et tagasi tulles korraldavad nad veresauna ; juba sakslaste eest ära minnes olid punased inimesi maha lasknud . Jooksujalu ruttas ta tuppa , puhus tule surnuks ja kähises Maalile : << Parte pääle pakku ! >> Tütar kadus kui tuul . Hendrik tõttas üles launetuppa . Mai istus laua juures toolil ja suges kuuvalgel juukseid , keha pidevast lamamisest tuim ja roidunud . Kus oli püss ? Mis seegi aitas ? Või siiski ? Kuidas kaitsta ootamatus olukorras ennast ja peret ? Tema oli ainult põllumees ja nemad seal nurmel mitmekesi . Esialgu polnud küll selge , mida nad kavatsesid . Nina vastu ruutu , seisis Hendrik akna all ja vahtis välja - ta oli kui hirmunud laps , kelle viimane pelgupaik on sängialune , kui isa tuleb vitsa andma . Tegelikult oli ta siin üleval vales kohas - siit ei pääse kuhugi põgenema , kui nad peaksid maja ümber piirama ja uksest sisse murdma . Naine luges ta mõtteid ja palus : << Ärä jätä ... minnu ütsindä . >> << Ei jätä . >> << Ärä jätä ... Kas na omma ... me värje takan ? >> << Ei ole . Läävä Otsa elumajast müüdä ainamaa viirt piti mõtsa poole . lin om kolm obest , takanpuul viil ... üits ... kaits ... kolm . >> << Käänvä ehk ... Puka pääle . >> << Suu pääl mõtsa vahel om lumi obestele kõtuni ! Talvetii om täis tuisanu . Kedä na takan aava ? >> Hirm andis pisut järele . Lootuse juureniidid hakkasid kohe võrsuma , haarates kinni kõige väiksemast olukorramuutusest . Ratsanikud kadusid võsa varju , kuuvalgus sai jälle kogu maa endale - koos jälgedel hajuva mahhorkavinguga . Kas nad tõesti olid läinud , kadunud kui tuuleõhk ? Annaks Jumal , et seal Otsa metsavahel tõesti poleks sel aastal nii paksu lund kui harilikult , ehk pääsevad sealt edasi ega tule enam ... Kuid ei läinud nõnda , talveöölgi oli üheksa poega . Ratsamehed tulid uuesti nähtavale ; mis neil peas ja seljas , polnud võimalik eraldada , olid vaid liikuvad kujud - mustad hobused ja kahvatud varjud ; nad olid küllalt kaugel ja Hendriku silmad polnud enam kõige terasemad . << Tagasi tuleva . >> << Mes sis saa ... ? >> Ratsanikud vilksatasid Otsa elumajast mööda ja paistsid liikuvat üha kiiremini , küllap tehti hobustele tuupi . << Otsale na sisse es lää . Paneva traavi ... Omma Otsa suure paju kotal . >> Tahes-tahtmata väratas Hendriku hääl . Juba olid nad üle truubi Alatarenurme veeres . Kas lähevad teed pidi kaevu poole või hoiavad otse üle lageda nurme Palanumäele ? << ... nink pästä meid ärä kurjast ... >> Kas tõesti pole saatusel tallel midagi peale vägivalla ? << Mes na meist ... tahtva ? >> habises perenaine . << Sülg kiiss irmust ... suun . >> Mees akna all oli vajunud kühmu . Kas ... nüüd ? Elu või surm ? << Kas na tuleva kedägi kinni võtma ? >> rahustas Hendrik . << Omma ehk sõaväe maakuulajase ? >> Ratsamehed valgusid jälle troppi kokku . Üks vehkis vist kätega , näitas midagi . Mõnikord on inimolelust määravad pildid väga lihtsad , lausa algelised - juuksekarv otsustab. . . Kuule ei läinud see korda , vähemalt launetoast vaadates ; ei kuule ega ühelegi hingelisele peale nende ja Otsa rahva , kui nad üleval olid ; Palanumäel magas vaid Ruudu häirimatut noore poisi und . << Aava ehk Eesti väe jälgi ? >> ütles peremees perenaisele , kes rippus ta hääle nagu õlekõrre küljes . << Kas püürvä tänne ? >> Hinge kinni pidades jälgis Hendrik nurmel toimuvat . Ratsanik näitas jälle käega , hobused tantsisklesid - puhanud : söödetud hobused mõisa tallist , kes mobiliseeritud levitama üleilmset proletaarset ideed . Minema hakkasid , traavisid teed mööda kaevu poole ! << Eei , >> venitas Palanumäe peremees märgatava kergendustundega . Ent rõõmu ei jätkunud kuigi kauaks . Mai tähendas kaheldes : << Tuleva ehk tiid piti ... ? >> Kuidas mees oli selle võimaluse unustanud ! Ei , mitte päriselt unustanud , vaid lükanud kaugemasse ajusoppi , et vahepeal nautida õige pisut kindlusetunnet ... Ta astus ukse poole . << Koes sa läät ? >> << Kae , kohe na püürvä . >> << Peräkõrd ... lööva su maha . >> Mees seisatas kahevahel , pööramata pilku lauda ja vasikalauda vaheliselt teelt , kust nad iga hetk võisid õuele ilmuda . Peast käis läbi palju pilte , küsimusi , mõtteid . Ka eneseõigustust - juhuks , kui nad hakkavad teda üle kuulama . Keegi pole teda kaitsmas , tal tuleb ise enda eest seista ; kas nad aga ühtki seletust üldse kuulavadki ? Tirivad kaasa , viivad tribunali , kas Tartusse või vallamajja ? Või pistavad siinsamas püssitikuga läbi , üks põlatud pursui jälle vähem ? Ning koergi ei haugu järele , kui tedagi vagaseks ei tehta ! Kena küll , miks vaikis Pauka täna , kas ei kuulnud ratsanikke - või kartis loomgi ? Möödusid äärmiselt pingelised silmapilgud . Kedagi ei ilmunud nähtavale . Viimaks läks Hendrik välja vaatama , seisis kuupaistel lauda varjus , et teda ei nähtaks - neil võis ju pikksilm kaasas olla - , ja jälgis kississilmi ratsameeste kaugenemist ; nende tumedad siluetid olid üleval Saare nurme ääres kuuskede juures . Kas tegid hobused sörki või lasid koguni traavi - raske oli nii kaugelt öösel kindlaks määrata , kuid nad eemaldusid üpris jõudsasti ja see oli kõige olulisem . Et nad tagasi ei pööraks , et neil järsku ei turgataks meelde mõni täitmata jäänud käsk või muidu pakiline ülesanne . Paistis , et see karikas läks Palanumäelt mööda . Toas istus Mai endiselt , käed rüpes , nägu hall ja kurnatud , pärast äsjast hirmu nägi ta välja iseäranis vilets , märkas Hendrik süüdatud bensiinilambikese valgel . << Kon nuu omma ? >> küsis naine natukese aja pärast , otsekui pettunud , et külalised , kes pidid saabuma , jäid äkki tulemata . << Lätsivä omma tiid ... >> << Messä tulest ... palama pannit ? >> Isa kutsus Maali rehetoast tuppa . Tütrel oli poolkasukas seljas , paks villane rätt peas , kohmakate riietega paistis ta vanem . << Vakka kõik , palt kuu paistuss vällän nigu vanaesä surma aigu , >> seletas tüdruk . Nüüd hakkasid kõik korraga rääkima , kuhjunud ärevus otsis väljapääsu , õhtuste tundide tume pinge , mis oli ähvardanud hinge matta . Pikalt-laialt , mitu korda arutati , mis oleks saanud , kui punased oleks pööranud Palanumäele sisse , mis nad oleks teinud , kuidas oleks see külaskäik lõppenud . Rahulik lõpplahendus ei tulnud neile pähegi , selleks olid nood mehed liiga kurjakuulutavad . Mehe ja tütre jutu sekka poetas emagi omalt poolt mõne sõna , jäädes põhiliselt siiski pealtkuulajaks . Kui nad alla läksid , ärkas Ruudu üles , nõnda sai temagi lõpuks osa enam- laste tulekust , kuigi isa ja õe suust . Poiss võttis asja hulga lihtsamalt , öeldes : << Sul jo püss , tõmmanu tuli pääle . >> Pesamuna jutt meenutas isale Juhani hoiakut . << Kossa tuud võit ! Sõariistuga vastanakkamise iist lastass . kohapääl maha . >> Hilja , pärast keskööd saadi magama . Hommikul oli Mai surnud . Saatuse käsi lahmis valusalt , jagades hoope paremalt ja pahemalt . Hendrik leidis ta näoga seina poole . Talle meenus , et naine võttis veel vastu hommikut südametilku , lusikas ja rohupudel olid voodi kõrval toolil . Väriseva käega süütas Hendrik lambi- kese . Mees ei uskunud oma silmi ega peopesagi , kui leidis Mai keha jahtuvat . Naise tervis polnud suvest saati küll paranenud , kuid ka mitte halvenenud - jõuetus ja kehv enesetunne , aegajalt palavikutaoline seisund kord taandus , kord tuli jälle ... Apteeker Jentson , kellega peremees oli rääkinud , andis koguni lootust : südamenõrkus ei pruugi inimest sugugi ilmtingimata otse hauda viia . Ent nüüd oli see sündinud . Raske , otse võimatu oli uskuma jääda . Silmad olid Mail kinni " huuled pisut paokil ja näol selline mõnus rahulik ilme , nagu näeks ta ilusat und keiser Aleksander Kolmanda kroonimispühast Rõngus või esimesest kokkusaamisest oma tulevasega . Tema oli kodukolde hoidja , ühtlase leegiga tuli , mille ümber oli koondunud ja keerles kogu elu Palanumäel : loomad , lapsed , käsitöö . Jah , isegi laul - ehkki viimati käisid nad laulukooris Nuustaku-päevil . Mai oli pääors , mis hoidis koos kodukoormat . Nüüd oli see puu katki murtud - kuidas saab Palanumäel edasi ? Hendrik läks trepist alla , puuastmed kägisesid kaeblikumalt kui harilikult ; ta liigutused olid imelikult ebatäpsed , ta oli murest purjus ega saanud ust lahti . Ta pani lambikese köögilauale , pikk taht suitses mustalt , leek peegeldus ruudul pimeda lumise õue taustal ; aken oli ununenud õhtul katmata . << Nigu sälgruuts oless puruss lüüdü ... >> mõtles ta tagatuppa astudes , kus magas Maali . Isa seisis tütre voodi juures , tõstis lambi kõrgemale , silmitses ta tihedaid juukseid padjal ning lausus võimalikult erapooletul häälel : << Tere omgust ! Tõse üless ! >> << Kas kell om niikavven ? >> küsis tütar unetuhmilt . << Kell ? Ma es kae kella ... Tule üless , üits asi ... >> << Kas midägi alba ? >> küsis tütar eelaimusega . Kuid isa oli juba toast läinud , tattnina käes , ja jätnud ukse irvakile , et ta näeks riidesse panna . Kähku oli Maali valmis ja astus pihuga juukseid siludes kööki ning isa kannul trepist üles . Launetoas jäi Hendrik seisma , kühmus ja jumetu , ning ütles tütrele voodi poole noogutades : << Nüid oleme Palanumäele jäänüme kolmekeisi ... >> Õhkki oli liikumatu toas , kus ema süda jäi seisma , võttes kaasa helluse ja soojuse . Tütar tajus seda ja puhkes vaikselt nutma . Viimaks pani ta käed kokku ja luges meieisapalvet - tallinna keeli . Üleüldine edenemine oli sealmaal , et ei kirikus ega koolis kasutatud enam tartukeelset palvet . Tardumuse vastu aitas vaid tegevus . << Ole ää laits , tii tuli ala , pane vesi üless . Ma kutsu Miina appi. . ' . >> << Jah ... >> vastas Maali arglikult . << Sa pelgät ? Omma emmä küll ei massa pellätä ... >> << Ma üleültse ... pelgä ... >> Kas peremees oli unustanud , mis ikka veel varitses ? Millal see möödub , kes võis öelda ? Ta ei mõelnud , niigi oli surm oma külma käega tema elusse puutunud . Ometi viibis Palanumäe maadel inimene , kel polnud õhtustest sündmustest aimugi . See oli Miina , üksik inimene , kel polnud midagi talitada ja kes seetõttu varakult magama heitnud . Mai lahkumine tuli temalegi ootamatult , aga ta kogus end kiirelt ja tuli mäele abiks . Hendriku mäletamist mööda polnud Palanumäel veel nii kurbi jõule olnud . Rõhutult istus ta kuuse juures , millel põles üksainuke küünal , ning kuulas , kuidas Maali , Miina ja Ruudu laulsid laulu- raamatust vana jõululaulu : << Oh ! laulgem söamest , Nink kitkem Jesukest , Ke Maarja üsjan maggap Kui vaine kunnage , Meid lunnastama nakkap , Nink sadap taivade . Sa olet A nink O ... >> Tema algus ja lõpp , Palanumäe tulehoidja , oli ise siin lõpuni põlenud ja lamas kütmata rehetares lautsil . Polnud lootustki , et mees suudaks väljendada kogu tuska , muret ja hüljatust , mida tundis oma naise surnukeha juures ; ei tütrele ega pojale saanud ega osanud ta kõike rääkida . Ja mis oligi see kõik ? Elu ei jõua üle rääkida , õnnetust kirjeldada , sõnad veavad viltu , pilgud väsivad . Sel aastal sündis Jeesus-laps kurvastuse ja leina ajal . Lahkheliliselt , ent ometi tuttavlikult kõlasid kolm häält Palanumäe eestoa suitsunud lae all ; iga hääl tõi kaasa oma elu , et natuke aega koos kõlada ja siis vaikida , sest surm oli majas . Ning riigis olid sees võõrad väed , nii võõrad , et Paukagi ei söandanud nende peale haukuda . << O Essa hallestust ! O Poja armastust ! >> laulsid kolm häält , pidevalt küll ainult kaks , sest Ruudu ei näinud lauluraamatu kirja ja laulis katkendlikult . Silmad hakkasid vett jooksma , nagu nutaks ta . Kuid ta ei nutnud murest ema surma ega rõõmust Õnnistegija sünni pärast , laud lihtsalt kipitasid . Täna ei nutnud ta enam , oli ometi mees , kes peab ise endaga toime saama . Isa märkas , et poja hääl sobis naiste omadega hästi kokku . << Laulat ema mälestüsess ja avvustusess , ehk küll laul om tõsest inemisest , >> mõtles ta tänulikult . Kus viibisid teised pojad , kus saabus neile jõuluöö ? Vahipostil , öömajal või koguni lahingus ? Kuulda oli , et Tartu langenud enne jõule , Eesti väed taganenud põhja poole , kirikumõisas käies nägi Hendrik morne nägusid , inimesed vaikisid . Jaan teadis , et juba kutsutud inimesi tribunali . Matuseasju ajades oli ta teada saanud , keda punaratsanikud tol õhtul jälitasid . See oli Make Osvald , kes tulnud väeosast koju jaapani vintpüsside järele , mis tal ära peidetud . Üks mõisa moonamees andnud ta saabuvaile punastele üles ja need pistnudki teda taga ajama ; kätte polevat siiski saadud . << Oh hoija põrgo ee-eest ! Oh hoija põrgo eest ! >> laulsid Maali ja Miina . Hakkas peremeeski kaasa ümisema , et meelt kinnitada . Matus toimus vana aasta viimasel päeval . Aalep oli tulnud Maid kodunt välja saatma . Oli kutsutud küll Nuustakult õpetajat , kuid see kartis kõige pahemat , uus võim vaenas nii kirikut kui ka hingekarjast . Venemaal oli preestreid maha lastud . Seepärast siis tuligi Palanumäel taaskord leppida endise kooliõpetajaga , kuid tema lugemisega jäädi rahule ; kehva ja kurja aja kohta oli perenaise väljasaatmine väga ilus , leidsid sugulased . Eestuppa jäid suitsema kaks küünalt . Mööda kuuseokstega üle-puistatud teerada viidi puusärk reele . Koju jäid peielauda korraldama Potitare Eeva kahe tütrega ja Üdsi perenaine . Tõnis ise tuli surnuaiale kaasa . Kui matuserong liikus mäest alla , hakkas pilvist pudenema lumepihu , kuid taevaluugid ei läinud pärani lahti , Sepikojasaare vahele jõudes sadu lakkas , pilv nihkus kõrvale ja läbi pilveääre säratas korraks päikest , õigemini küll pisut mälestust vana aasta päevlikust . Kuid Palanumäe peremehele mõjus see ilusa meeldetuletusena aastaist , mis ta naisega talus veetnud . << Kae , päivgi pidä meelen ... >> Mülklikus kohas Alajaani kõivistiku vahel , kus nende regi kord Maiga Palanumäele tulles oli nooriku poole küljekile vajunud , mõtles Hendrik : << Püürsegi tuudpiti , et sina lätsit ennemb ärä ... >> Ta rehkendas natuke . << Tuu olli kolmkümmend kolm ajastaiga tagasi , usupuhastuse pühal ... Ku arvatass , et Jeesuss elligi palt kolmkümmend kolm ajastaiga vanass , sis-oleme kuun elanu terve Kristuse iä . >> Reejalased libisesid tsomplikul teel ; igast teest on näha rahva ajalugu ja majanduslikud ! võimalused . << Iluste ellime , väega iluste . >> Ta vaatas pruuniks-peitsitud ilustusteta sõjaaegsele puusärgile ja sosistas sisendamisi , nagu võiks naine teda kuulda : << Sa o l li t ä ä naine . >> Mai elupäevil polnud ta vist kunagi niimoodi öelnud . Tumedate pilvemasside tagant võis aimata kustuva päikese punakat kuma . Püha Georgi kiriku ees seisis mustas kleidis tütarlaps ning vaatas ärevalt linna kohal lasuvat sombust taevalaotust . Käes hoidis ta laternat , mille võbelev kuma langes tema kahvatule näole . Kaugemalt , kus paistis mustava teravikuna taevasse kõrguv minarett , kostus piitsaplakse ning lähenevat kabjaplaginat . Hobuste hirnudes peatus teisel pool tänavat tõld ning neiu lippas üle munakividega sillutatud sõidutee . Tõllaaknast paistis vürst Trubetzkoy muhe näolapp , mis üle tee jooksvale tütarlapsele sõbralikult silma pilgutas . Preili Rita heitis kartliku pilgu julmuri olemisega kutsarile ning astus , toetatuna vürsti abistavast käest , tõllauksest sisse . Tema liigutustes oli seda ehtvenelikku särtsu , mis vürst Trubetzkoy sinise vere kiiremini käima pani . Peale vürsti olid tõllas veel preili Solveig ja härra Villu Tamme . Nad istusid kõrvuti pingil ja nosisid vaikides halvaad . Preili Solveig oli ümara näoga sõstarmustade silmadega noor neiu . Seljas oli tal mürkroheline puhevil kleit , ümber õlgade oli seotud mingi ebamäärast värvi rätik ning pead ehtis punase paelaga valge kübarake . Isand Tamme ta kõrval oli vastu ootusi viisakalt riides ja nägi oma rohelises ülikonnas igati kena välja , kui mitte arvestada turris juukseid ja robustset metallist klotsersõrmust , mis mõjus tema halvaase näpu otsas nõmedalt . Klotserile olid graveeritud salapärased initsiaalid : J.M.K.E. Trubetzkoy krimpsutas nina ja püüdis võimalikult võluvalt naeratada . " Võtke istet , preili , meie väikesel lõbureisil , " ütles ta , nihutades end tõlla vastasukse poole , et teha tulijale ruumi . Kui preili Rita oli vürsti kõrval istet võtnud , pistis viimane pea aknast välja ning kisendas bulgaarlasest kutsarile : " Võõrastemaja " Istanbul " ! " " Mõistan , " tähendas bulgaarlane pugejalikult ja haaras valjastest . Tõld hakkas tasakesi munakividel hüpeldes veerema , kaldus siis hetkeks vildakile ning sööstis meeletu kiirusega edasi . Maarjaklaasist aknast paistis kiiresti mööda vuhisev Aleksander Nevski katedraal . " Me läheme maha siin , " sosistas Trubetzkoy preili Ritale , kes samuti tõllaaknast välja piilus ja võõrastemaja ees toimuvat stseeni jälgis , tegi tõllaukse lahti . Ükshaaval kobis seltskond tõllast maha ja hiilis janitšaridele kartlike pilke heites hanereas lahtisest majauksest sisse . Viimasena kargas sisse võõrastemajapidaja ning lõi ukse enda järel mürtsuga kinni . " Salam aleikum , " luristas ta pisaraid kuivatades . Kui vürst Trubetzkoy oli talle teatavaks teinud nende soovi kõigepealt restorani külastada , juhatas peremees külalised läbi vestibüüli pillirookardinate vahelt hämarasse sudusesse saali . Nad valisid akna all asuva neljakohalise laua . Kohe ruttas neliku juurde suurt turbanit kandev võidunud halatis kelner ja viskas lauale räpase katkikärisenud menüü , mis lärtsatas keset eelmise külastaja tühjaks söömata jäänud supitaldrikut ning kohutav haisev seesamisupp paiskus vürst Trubetzkoy pressitud frakile , kus iialgi polnud ühtki tolmukübet . " Miks sa mu frakile suppi peale ajasid ? " küsis vürst Trubetzkoy silmi kissitades . " Ah , tühiasi , " lõi kelner käega ja pakkus Trubetzkoyle oma tatist taskurätikut . " Näh , pühi ära ! " " Ei pühi . " Kelner kehitas õlgu , pühkis käeseljaga laual vedelevad toidujäätmed mingisse ämbrisse , mida ta endaga kaasas oli tassinud ja läks susse lohistades minema . " Nii-nii-nii. ... , " tähendas vürst Trubetzkoy virila muigega ja tõusis lauast . " Seda ta kahetseb veel surmatunnini . " Kelner tappis pisut eemal seina ääres kärbseid , kui vürst Trubetzkoy lähenes talle seljatagant ning lõi talle tugeva hoobi jalaga selga . " Nii , kõik , " sirutas ta seejärel käe tõrjuvalt end püsti ajava maruvihase kelneri poole . " Nüüd on võrdne , " lausus ta pisut kahvatades ning katsus minekut teha . Pärast mõningaid haake mööda sammastetaguseid pimedaid nurki õnnestus tal ennast kuhugile ära peita . Ruum oli hämar ja esialgu ei eristanud Trubetzkoy pilk midagi peale pottide ja vaagnate lasu , mis põrandat kattis . Ta lükkas riivi tugevasti ukse ette ja võttis istet ühel kummuli pööratud savipotil . Mõnda aega niimoodi tardunult paigal kükitanud ja saalist kostvaid helisid kuulatanud , otsustas ta oma uue asupaigaga lähemalt tutvuda . Selgus , et ruumis on veel teinegi väljapääs , ainult tihedalt suletud kõikvõimaliku kilakolaga . Trubetzkoy hakkas tasakesi tegutsema . Kõigepealt asus ta suure kapi kallale , mis seisis küljega vastu ust ja tegi võimatuks selle avamise . Ta heitis põrandale pikali ja lükkas jalgadega ettevaatlikult kappi , vältides üleliigsete helide tekitamist . Olles lõpuks kapi ümber ajanud ja enamus nõusid ära lõhkunud , õnnestus tal ust niipalju lahti kangutada , et ta tekkinud pilust frakinööpide pudenedes läbi mahtus . Oli ka viimane aeg -vastasukse tagant kostis prõmmimist ja türklase elajalik hääl : " Tule välja , sa hädine pärdik , Allah on sind pimedusega löönud ja hirmus saab olema su lõpp ! " Vürst Trubetzkoy neid sõnu enam ei kuulnud , paaniliselt jooksis ta mööda kitsast koridori , kuhu ta oli sattunud . Õige pea tegi koridor täisnurkse käänaku ja Trubetzkoy jooksis vastu seina . Mats ei olnud eriti ohtlik ega tekitanud suuremat valu . Vürst katsus asjalikult oma ninaotsa ning vaatas koridoris ringi . " Öö nähtavasti , " mõtles Trubetzkoy ja kompas kätega siledat krohvseina . Natuke maad niimoodi edasi liikunud , ajas ta käed laiali , nii et peopesad ulatusid koridori vastasseintele . Näppe seintel libistades hakkas ta edasi liikuma . " Kuidas ma üldse siia sattusin ? " mõtles Anti võõrastemaja taga kukalt kratsides . Jalad olid läbimärjad ja kui ta varbaid liigutas , ajasid saapad igalt poolt mullikesi välja . " Vastik ilm , " nentis Pathique ning uuris võõrastemaja tagahoovi . Keldriaknast põrnitses teda üks kõuts . " Kss-kss-kss ! " kutsus Anti ja kükitas akna juurde maha . Kass näitas hambaid ja sisistas vastikult . Anti pakkus talle surnud rotti , mis oli tal juba pikemat aega pintsakutaskus seisnud . " Näe , söö - rattus norvegicus , väärt kaup ! " toppis ta lehkavat rotikorjust kõutsile nina alla . " Khh ! " tegi kass . Lõpuks tõusis Pathique püsti . " Ei taha - pole vaja , " sõnas ta pisut solvunult ja heitis roti üle Õla lähedal asuvasse vihmaveetünni . Sellega nende tutvus piirduski . Pathique tõstis pintsaku-krae üles ja lõdises külmast . Müüri tagant tänavalt kostis kellegi purjus kirjaoskamatu laulujoru . Akendes süttisid tuled . ' Siin ma nüüd siis olen , katuse ja peavarjuta , taskud tühjad ... varsti aga on öö käes , ' mõtles Anti nukralt ning väristas jällegi külma pärast õlgu . " Anti ! " kuulis ta äkki seljatagant tuttavat häält . Ta pööras end ümber ja vaatas teraselt ringi , ei märganud aga kedagi . " Anti ! " kordus sama hääl uuesti , midagi aga näha ei olnud . " Tavai , kes hüiab . Tõnn , sina või ? " küsis Anti otsivalt ringi vahtides . Vastust ei tulnud . Pathique astus paar sammu edasi ja jäi seisma hoovi keskel oleva kanalisatsiooniaugu restil . " Mitte Tõnn , aga vürst Trubetzkoy , " kostis otse ta jalge alt , " võta oma jalg mu sõrmede pealt ära ! " Pathique vaatas alla . Kanalisatsiooniaugu resti vahelt vahtis talle vastu Trubetzkoy pahur näolapp . Anti tõstis oma saapa üles , mispeale Tõnni nägu kadus ja kusagilt altpoolt kostis lartsatus . Pathique tiris raske raudresti augult ära ja kükitas maha . " Ou , vürst , mis juhtus ? " karjus ta sügavikku . August kostis solistamist . Mõne aja pärast märkas Pathique kiiresti üles roniva Trubetzkoy peanuppu . Järk-järgult kerkisid kanalisatsiooniaugust nähtavale märjad näole kleepunud mustad juuksed , mis olid mingi veniva mögaga koos , sinine ja muhklik nägu , ligane , ei tea millega koos frakk ja kanalisatsiooni heitvetest läbi imbunud löttis püksid , millel puudus üks säär . Pathique pööras pilgu kõrvale - sellisena polnud ta oma sõpra veel kunagi näinud . " No tere , " ütles vürst ja ulatas tervituseks oma rokase haisva käe . " Tere-tere , " ütles Anti tülgastusega Trubetzkoy kätt piiludes . " Miks sa sinna kanalisatsiooniauku ronisid ? " " Ah persse , see on pikk lugu . " lõi Trubetzkoy käega ja tõmbas taskust vettind sigari välja . " Suitsu tahad ? " " Misasja ? " küsis Anti kohkunult ebamäärase kujuga pruuni junni põrnitsedes . Trubetzkoy toppis sigarijunni endale tähtsalt hammaste vahele ning õngitses püksitaskust mingi karbi lagedale . ' Sai vist põrutada , ' mõtles Anti . Otsekui tema mõtte kinnituseks hakkas Trubetzkoy totralt itsitama . " Aga nemad seal restoranis otsivad mind siiamaani taga , häh-häh , " pugistas ta kahjurõõmsalt ning süütas oma sigari . " Kes ? Miukses restoranis ? " küsis Anti , Tõnni mõistuses juba lõplikult kaheldes . " Ahaa-haa , sa ei tea , " võidurõõmutses vürst ja tegi kavala näo . ' Ta võiks vähemalt vahetevahelgi midagi tarka öelda , ' mõtles Anti . " Tavai , arva ära kust ma tulen ! ? " küsis Trubetzkoy . " Kanalisatsiooniaugust , " vastas Anti kaastundlikult . " Ja veel ? " " Noh ? " " Arva ! " " Ei arva ! " " Labürindist . " Trubetzkoy ajas rinna ette , " salalabürindist . " " Nojah . " Vürst astus mõned sammud tähtsalt edasi-tagasi . Sigarijunn ta suus oli kustunud . " Mis labürint see siis oli ? " uuris Anti . " No mõistad , mul läks seal restoranis personaliga seisudeks ja pidasin targemaks lihtsalt jalga lasta . Kuradile , oleks ma sel momendil teadnud , et säärasesse labürinti satun . " " Mis seal labürindis siis oli ? " küsis Anti juba õrna lootusevarjundiga hääles . Seepeale jutustas vürst kuidas ta mööda pimedat koridori minnes kõikvõimalikesse urgastesse sattus , mismoodi ta oma sokkidest ja ühest roikast endale lõpuks tõrviku tegi ning selle valgel väljapääsu otsides janitšaridele kuuluvasse maa-alusesse bordelli sattus . " Saad aru , kõikjal pime , käigud , vesi , surmahirm , " vahutas Trubetzkoy silmi pungitades , " ja korraga mingi uks . See oli mu viimane lootus . Enne seda olin just tõrviku vette pillanud . Anusin kõiki jumalaid , kes mulle sel hetkel meelde tulid , et nad halastaksid mu vaese väeti peale . Tõmbasin ust - lukus kurivaim ! Ägedushoos kukkusin rusikatega ust trampima , karjusin , et kui kohe ust lahti ei tee , annan kõigile peksa ja teen lõpu Türgi ikkele Bulgaarias ... ja kohe oli uks lahti . Astusin sisse - naised , paljad naised . Tutvustasin ennast , et vürst ja kõva rahamees , praegu pisut kehvas olukorras . Tõrviku olin Õnneks vette pillanud . Nemad muidugi , et võtke istet ja tundke ennast nagu kodus . Esiti rääkisin niisama tühjasttähjast - tutvusin olukorraga . Naised pläterdasid välja , et karta pole midagi , janitšare niipea ei tule ja ... Siis ma murdsin nagu lammas hundilaudas ... või tähendab vastupidi . " Trubetzkoy tegi väikese pausi oma jutuvadasse ja kratsis kõhtu . " Ühesõnaga mingi suur ümmargune voodi oli . Kõik muudkui siblisid mu ümber ja ümmardasid . Siis tulid janitšarid ... " Viimaseid sõnu Anti enam ei kuulnud - vaikides laskus ta kanalisatsiooniauku , kust vürst Trubetzkoy natuke aega tagasi välja oli ilmunud . Märg munakivisillutis läikis tuhmide gaasilaternate kumas . See võõras linn jahmatas oma silmatorkava minevikuhõngulisusega . Sursu polnud seni kohanud veel ühtki autot ega üldse mingit märki selle kohta , et ta elab kahekümnendas sajandis . Samuti polnud talle vastu tulnud mitte ühtegi inimest , kelle käest oleks võinud midagi küsida . Ühes tänavas oli ta küll eemalt mingit joodikute kampa seiranud , kuid neile ei tihanud ta ligi minna . Lühikesed äkilised tuuleiilid vihisesid kitsastel tänavatel , raputades vihaselt ta mantlihõlmu ning puhusid näkku harvikuid vihmapiisku . Majade uksed olid lukustatud . Lootusetult püüdis ta mõnda neist avada , et end kuhugile trepikotta magama keerata . ' Kas tõesti terve öö väljas vihma käes liguneda ja lasta end muserdada külmast tuulest ? ' mõtles Sursu vihaselt ning pläterdas sajatades läbi pori loikude teadmata suunas , läbides kõikvõimalikke põiktänavaid ja kangialuseid . Mida rohkem ta edasi läks , seda räpasemaks ja madalamaks muutus linn ta ümber . Kivihooned asendusid puust kokku klopsitud hurtsikutega , mis olid üksteise külge kinni kiilunud . Paistis , et kui mõni neist lammutada , vajub terve linnaosa kokku . Tänavatel vedeles hobusesõnnikut ja kõikvõimaliku muud rämpsu . Haises . ' Ei no taga targemaks , ' mõtles Sursu mornilt end ümbritsevaid puulobudikke vaadates . ' Nõndaviisi siis elatakse , ja seda meie ajal , tehnikasajandil . ' Ühe osmiku teise korruse aknast paistis Õrn valguskuma . Kui Sursu sellele aknale lõpuks kivikesega pihta sai , põlesid tulukesed juba kõikidel akendel . " Inimesed ! " hüüdis Sursu , harkisjalu virtsaloigus seistes . " Ma vajan abi ! Olen kaotanud kodu ja peavarju . Sõbrad ja seltsimehed , öelge mulle , kus ma olen ! " Hurtsik hakkas vaikselt võbisema , koos sellega ka naabruses olevad lobudikud - nähtavasti olid ta sõnad mingit mõju avaldanud . Kostis koerte klähvimist ja arusaamatut jutuvada . Ootusärevalt vahtis Sursu akende poole . Järjekordne tuulehoog pani ta hambaid lõgistama . ' Issand , mida nad ootavad , tahavad vist , et mu riietel õmblused lahti liguneksid . ' Osmiku võbin kasvas . ' Kohekohe kukub ta ümber , ' jõudis Sursu veel mõelda , enne kui akendest hakkasid tema poole kõikvõimalikud asjad lendama . Raske savipoti kops vastu pealage pani ta mõistma , et on vaja viivitamatult jalga lasta . Osavalt põikas ta eemale mingist robustsest raudesemest , mis otse ta jalge ette lajatas , ning kätega pealage kattes , jooksis ta paaniliselt mööda tuldud teed tagasi , alatasa komistades ja kukkudes pimeduses . " Ei no naistega tuleb käituda lihtsalt , saad aru ... " Pathique katkestas hetkeks oma jutuvada ja vaatas pimeduses ringi . " Kuuled , vürst , jah ? " Koridor oli niivõrd pime , et oli võimatu midagi näha . Otse ta kõrvalt kostis Trubetzkoy naeruturtsatusi . " Mis naerad ? " küsis Pathique . " Ah , ära küsi ! " " No-noo , mees , räägi välja ! " " Vaata , mismoodi sa välja näed ! " kihistas Trubetzkoy . " Jaa , jaa , mis sa ise parem oled , sibi , raisk . " " No ega ma pole öelnudki ... " " Vait ! Mind jätab igal juhul külmaks . Peale väljanägemise on inimesel veel muidki voorusi ja ma arvan , et iga korralik prostituut oskab neist lugu pidada . " Pathique kompas kätega seina . " Siin on mingi uksepiit , " sõnas ta mõne aja pärast . " Ust ei ole või ? " kostis pimedusest Trubetzkoy hääl . " On , Trubetzkoy . Tead mis , " Pathique pani käe sõbra õlale , " üks väike asi oleks veel vaja ära ajada , enne naistesse minekut . " Trubetzkoy nohises vaikselt , paistis , et kuulab tähelepanelikult . " Ütle , Tõnn , kust sa endale sellise tiitli hankisid : ' vürst Trubetzkoy ? ' " " Kust ma hankisin ? Mis on siis , ei meeldi või ? " " Ei , miks mitte , otse vastupidi , ainult , et ... " Pathique kratsis mõtlikult kukalt . " Ühesõnaga , teeme nii , et sina oled vürst ja mina ... kolonel , kõva rahamees ja puha ! Nõus ? " " Mhmh . " Samas kopsatas avanev uks Trubetzkoyle otsaette , nii et Pathique jäi ihuüksinda bordellist voogavasse valgusvihku , näost punane kui vähk , seisis ta tikksirgelt paigal ja neelas pilguga uksel seisvat mustaverd kaunitari . Enne , kui ta jõudis toibuda õrnroosat alasti keha ehtivate läbipaistvate siidrätikute , kiiskavate kuldvõrude , pärlikeede ja sädelevate kalliskivide virrvarrist , ütles viimane midagi türgi keeles . " Mis ta küsis ? " pöördus Pathique kuskil pimeduses oigava Trubetzkoy poole . " Ta ei küsinud midagi , ütles , et sa pidid ahv olema . " " Mida ? Ahv ? " Lastekodu juhatajal Anna Parbol oli endalegi piinlik tunnistada , et ta oli nagu väike laps oodanud kõigile oma muredele lahendust Lopaania hädaabipakkidest . Juba pikka aega oli ta end tundnud abitu ja saamatu vallasemana , kes ei jaksa oma lapsi ei toita ega katta . Ja lapsi oli tal seitsekümmend ... Uus kooliaasta oli algamas , ja see osa lastest . kes leidsid suvel toitu ning peavarju sugulaste või lähedaste tuttavate juures , hakkas tasapisi varjupaika tagasi pöörduma . Enamjagu kasvandikest oli suve jooksul pikkust juurde visanud - lapsed kasvasid kiiresti nagu kassipojad , kuid erinevalt kassikasukatest ei veninud kahjuks laste kehakatted koos nende jäsemetega . Kust võtta uusi riideid . kust hankida pastapliiatseid , sulepäid , vesivärve , joonistusvihikuid ? Bestoonias oli puudus absoluutselt kõigest . Söögiga oli esialgu veidi kergem : lastekodul oli paar vana kasvuhoonet , kus kasvatati kurke ja tomateid , põllult saadi kartuleid , porgandeid Ja kapsaid . Ent kuigi kokatädi oli nõus talveks igasuguseid hoidiseid valmistama . polnud see mõeldav ilma suhkru , soola ja äädikata - ning mida polnud , seda polnud ! Raadio uudistesaates luges diktor piduliku tooniga teadet Lopaania ennastsalgavast , hindamatust humanitaarabist , mis aitab kindlasti Juba lähemal ajal noorel iseseisval Bestoonial jalule tõusta . Anna Parbo tegi vihase grimassi ja keeras raadionuppu . Küllalt ! Kuidas tema , kogenud pedagoog , kes oli Paatla okupatsiooni aastate jooksul harjunud ülespuhutud kõnedest tegelikkuse krimpsukuivanud oatera välja nokkima , Õppinud kõlavate valede vahel laveerides lastele siiski tõtt kõnelema - jah . kuidas tema . Anna Parbo , läks seekord nii odava reklaamitriki õnge ? Lopaania-Bestoonia sõprusühingust lastekodusse loengut pidama tulnud mehe juttu ennastsalgavast abist ja tõelisest poolehoiust võttis Anna puhta kullana - saatis abivalmis lopaanlastele koguni siira tänu märgiks hulga lastejoonistusigi ! Ei noh , abipakid olid kopsakad , ja nagu lastele sadamas oli öeldud - kingitud hobuse suhu ei vaadata . Järelikult polnud siis võimalik - nagu majandusjuhatajast bussijuht ja poisid kinnitasid - , et kingituspakid oleksid kogemata kombel vahetusse läinud ... Muidugi , ajapikku saaks Anna Parbo kuidagimoodi lahti kõigest sellest tarbetust kraamist , mis varjupaiga laoruumi täitis - mähkmetest . lutipudelitest , karkudest , jalutuskeppidest , günekoloogitoolidest ja hiidmeestele mõeldud ülipikkadest helekollastest aluspükstest ; osa esemetest võib anda väikelaste varjupaigale , osa haiglale või vanadekodule , aga lastekodu jääb ometi abist ilma ... Ei , mitte ainsatki joonistust ei kingi nad enam lopaanlastele ! Niigi on värvi- ja paberivarud lõpukorral ... Pealegi tegi lastekodu kõige andekam joonistaja karutembu - otsustas üksipäini Laveris hakata humanitaarabi-asju lahendama ! Nagu suudaks ja tohiks kuueteistkümneaastane plikatirts midagi välja selgitada ! Muidugi pidanuks juhataja ise pakkide järele sõitma , kuid just pool tundi enne väljasõitu saabus uus rühm lastekodusse suunatud mudilasi , ja Anna Parbo ei saanud ennast ju pooleks kiskuda või kaheks Isikuks moondada ... Telefon helises . Juhataja võttis toru : << Halloo , siin << Stardi >> lastekodu ! >> << Kasvataja Anna , kas teie ? >> küsis ärev tüdrukuhääl . << Siin Erika . >> << Erika , mis tempe sa teed ? >> << Mul pole aega pikalt rääkida , >> kostis torust summutatud hääl . << Aga igatahes olen ma j ä l i l ! >> << Kelle jälil ? >> << Mõrtsukate või röövlite või ... ma ei tea ise ka veel täpseIt . kelle jälil ma olen , aga igatahes on nad mul varsti peos , >> vuristas Erika . << Tahtsin teile ainult öelda , et ärge minu pärast muretsege , jään ööseks linna . >> << Erika , tule kohe tagasi ! Kas kuuled , mis ma sulle ütlen ? >> pahandas lastekodu juhataja . << Ma ei saa . >> sosistas Erika . << Kus sa oled ? >> hüüatas Anna Parbo . Kuid Erika oli juba toru hargile riputanud . << See veel puudus ! >> mõtles juhataja . << Kuueteistkümneaastane kasvandik on üksipäini Laveris , kus elu on kuuldavasti päris kriminaalseks muutunud , ja kavatseb seal pealegi ööd veeta ! Kus , kelle juures ? Ja kes on need salapärased jälitatavad ? >> Anna Parbo asetas ristatud käed huultele ja kõndis oma kabinetis edasi-tagasi . Nii tegi ta ikka , kui mingi probleem tundus lahendamatuna . Anna ei suutnud otsustada , mida peaks ette võtma - võib-olla tuleks sõita linna Erikat otsima ? Aga kust nimelt - Laver oli ju suur linn ... Või helistaks politseisse ? Kuid see tähendaks , et lastekodu kuulutab Erika tagaotsitavaks - nagu oleks tüdruk varjupaigast põgenenud ! Nõnda kuritarvitaks ta Erika usaldust . sest tüdruk helistas talle just selleks , et juhataja ei muretseks ... Keegi koputas uksele . Enne , kui juhataja jõudis vastata , sisenes kabinetti brünett noormees : << Kas tohib ? >> Anna Parbole ei meeldinud seda sorti Inimesed , kes astusid enne uksest sisse ja alles seejärel küsisid , kas seda tohiks teha . << Palun . >> lausus ta oma laua taha istudes jahedalt . << Albert Meera kriminaaljälitusest , >> tutvustas noormees ennast , võttes istet juhataja vastas . << Lubate istuda ? >> << Olge lahke . >> muigas Anna mugavas poosis istuvat noormeest vaadates . << See veel puudus ! >> ohkas ta mõttes . << Ilmselt on mõni poistest jälle naabertalus õunavargil käinud - nädala eest tuli peremees kaebusega , et tema antoonovkad tehakse tühjaks enne , kui ussidki õuntesse sisse mahuvad . >> Juhataja oli tookord lubanud endale kohatut nalja : oli teatanud kaebajale , et õunu tulebki süüa enne . kui need ussitavad , kuid peremees tõotas tõsimeeli püssi lasta või kohemaid politseisse teatada , kui veel mõnda lastekodupoissi oma aias märkab . Poisid olid küll tõotanud , et nemad seda aeda enam ei puuduta , õunad olevatki seal erakordselt vastikuid priskeid usse täis . Piinlik lugu küll , kuid nähtavasti oli keegi jõmpsikatest siiski sõna murdnud ... << Ma kuulan teid , >> ohkas juhataja . Noormees silus oma soengut : << Tulin siia ühe teie kasvandiku pärast . >> << Ühe ? >> << On teil siis mitu kahtlast õpilast ? >> muigas noormees . << Meie kasvandikel on küll olnud üsna raske ja keeruline minevik , kuld ega seepärast saa neid veel kahtlasteks pidada . >> sõnas Anna Parbo jäiselt . << Meid huvitab üks tüdruk - ta nimi on Erika Beermann . >> << Erika ? Miks just tema ? Erika on tubli tüdruk - andekas . asjalik , abivalmis ja tegutsemishimuline . >> << No vaat , see teie poolt tabavalt mainitud tegutsemishimu on viinud tüdruku üpris kahtlase supi sisse , >> kuulutas Albert . << Teda kahtlustatakse nimelt mõrva sooritamises . >> << Mõrva ? See pole võimalik ! Ilmselt ajate te Erika kellegagi segi . >> << Täna tapeti Laveri sadamas naisametnik , kes tegeles Lopaania humanitaarabi dokumentatsiooniga , >> lausus mees tõsiselt . << Te muidugi teate , et Erika viibis samal ajal mõrvapaigas - igatahes kinnitas tüdruk , et sõitis Laverisse teie loal ? Aga vaevalt teate seda . et teie kasvandiku Erika Beermanni sõrmejäljed avastati mõrvatoa ukselingilt ? >> Juhataja tõusis ja hakkas jälle toas edasi-tagasi kõndima . Korraga ta peatus ja pöördus Albert Meera poole : << Palun , näidake oma töötõendit ? Naljaheitmise vastu pole mul midagi , aga see jutt lõhnab šantaažl järele . >> << Olge lahke , >> näitas noormees talle passi , mille vahel sinetas korralikult kokkumurtud paberileht . << Käesoleva tõendi ettenäitaja Albert Meera sooritab kriminaaljälituse praktikat Laveri uurimisjaoskonnas number ... Jah . oletame , et paber ei valeta ... Niisiis arreteerisite Erika nende sõrmejälgede pärast - ja mida te minult ootate ? >> päris Anna Parbo karmilt . << Kas halba iseloomustust . et tüdruk kolooniasse saata ? Võtke teatavaks , et halba Iseloomustust ma Erika kohta anda ei saa ! >> << Otse vastupidi - meile on oluline tõde ! Kes on tüdruku vanemad , miks ta elab lastekodus , millega tegeleb ? >> võttis praktikant põuetaskust märkmiku Ja pastapliiatsi . << Erika isa oma laste kasvatamisest osa ei võtnud - tüdrukul on üheteistkümneaastane vend , kes elab samuti meie lastekodus . Laste ema suri . kui Erika oli kümneaastane , rohkem sugulasi tal pole , >> meenutas lastekodu juhataja . << Laste isast pole mingeid teateid , Erika jutu Järgi elavat ta kusagil Paatias . >> << Nii et Erika on siis poolenisti paatialane ? >> naeratas praktikant kurjakuulutavalt . << Vaata aga vaata ! Ja kui ema suri , oli Erika kümnene ... Muide , ka kümneaastane laps tuleb tolme täiskasvanu tapmisega - selliseid juhtumeid on kohtupraktikas esinenud . >> Anna Parbo raputas pead : << Minu meelest on lubamatu inimest - ka alaealist - süüdistada tõestamata kuritegudes . Erikal pole mingeid kuritegelikke kalduvusi , ta on väga andekas joonistaja . Hiljuti saatsime mitu tema maalitud pilti Lopaaniassegi . >> << Nii-nii ... Kunstiinimestel tuleb kuuldavasti tihti ette afektiseisundeid , mille vältel sooritatud kuritegusid nad ei mäleta ega suuda ka seesuguste tempude eest vastutada , >> aasis noormees . << Nagu selgub , on Erika ka lopaanlastega seotud ... Ei-el . ma ei süüdista teda põrmugi , mõtisklen lihtsalt valjusti . Palun , kas te saaksite tüdruku mõneks hetkeks siia kutsuda ? >> << Erikat ei ole praegu lastekodus , >> tundis juhataja end punastuvat . << Aga ta helistas mulle äsja - teatas , et jääb linna ööbima . >> << Ööbima ? Kelle juurde ? >> << Ma ei tea ... Kuid uskuge . Erika on korralik tüdruk ! >> << Jah . segased on need teie lastekodu lood , >> arvas Albert . << Lapsed käivad , kus tahavad ja teevad , mida tahavad ... Kui lubate , siis kasutan teie telefoni ? >> << Palun . >> Anna Parbo ei kuulanud noormehe telefonikõnelust . vaid alustas taas üle toa kõndimist . Ta oli kindel , et Erika polnud suuteline inimest tapma - kuld mingisse kahtlasesse afääri oli ta ilmselt segatud , seda tunnistas tüdruk telefonitsi isegi ... Miks polnud ta küll taibanud kohe , kui Erika helistas , küsida tüdruku asupaika ? << Selge , tänan . >> lõpetas Albert Meera järsul toonil oma telefonikõne ja pöördus taas Anna Parbo poole : << Öelge , proua juhataja , kas Erika puutus sageli kokku Klaus Brauniga ? Klaus Braun oli mees , kes käis eile teie lastekodus Lopaaniast loengut pidamas . >> << Ei , >> raputas juhataja pead . << Erika oli muidugi aulas , kui Lopaaniast kõneldi , kuid seal istusid ju kõik kasvandikud ... >> << Te vist ütlesite , et Erika kinkis Klaus Braunile oma maalid ? >> << Mina kinkisin need lastekodu nimel , ja mitte Braunile , vaid lopaanlastele - tänutäheks osutatud abi eest , >> kinnitas Anna Parbo , lisades mõttes : << Et susi neid võtaks ! >> << Klaus Brauni pole keegi kohanud pärast seda . kui ta teie lastekodusse sõitis , >> vaatas praktikant teraselt naisele silma . << Ta on eilsest peale teadmata kadunud koos auto ja teie Erika piltidega . >> Rikas politseinik Palo kuulis küll . kuidas äratuskell oma vastikult tiriseva laulu lõpuni esitas , kuid sel hommikul ei suutnud ta välguna voodist välja hüpata , nagu tal tavaliselt kombeks oli . Käed-jalad tundusid tuimadena , pea kumises ja suus oli ebameeldiv maitse , otsekui söönuks ta unes hapuks läinud hernesuppi ja joonuks peale pudelitäie palderjani . Ometi polnud ta veel eluilmaski saanud maitsvamat kõhutäit kui eelmisel õhtul << Doorias >> . << Nojah , see on kahe otsaga asi . >> muigas Palo iseenda üle . << Mis eile hea . see täna paha ! Mis eile paha . see täna ... veel pahem ... Näiteks tööleminek ! >> Ega Palo oma ametit vihanud - vastupidi - talle oli eluaeg meeldinud kaitsta vähemaid ja nõrgemaid , ent viimasel ajal tuli ette ebameeldivaid tööülesandeid , millest noormees elukutset valides polnud undki näinud . Ta pidi lahutama leivasabas karvupidi kokku läinud vihaseid naisi , kaitsma nõutuid müüjaid raevukate ostjate eest , kes nõudsid oma lastele piima ja meestele sokke . Kuhu see kraam kadunud oli . sellest polnud Palol õrna aimugi : enne saadeti enam kui pool Bestoonia toodangust Paatiasse . ja ometi polnud vähemasu leivast-piimast Laveris varem kunagi puudust . Kas oli Bestoonla rahvas vabadusejoovastuses laisaks jäänud või olid okupatsiooniajal lood tõepoolest nõnda , nagu Paatjaspruuni Ordu juhid ajakirjanduses lakkamatult väitsid : võõrad väed polevat Bestooniat okupeerinudki , vaid olid hoopis väikese , õnnetu ja mannetu rahva vabastanud kohaliku kapitali kanna alt ? ! Kapitalile mõeldes hüppas Palo voodist ja võttis taburetilt püksid . Ei , see polnud uni : püksitaskud olid ikka veel rahapakkidest rasked ! Mõne aasta eest oleks selle pataka eest saanud mitu autot osta , nüüd vaevalt et jalgratastki ... Aga jalgratas tal juba oli - jalgratas ja käekell , mille lopaanlasest << boss >> talle Õhtul oli kinkinud . Imelik päev oli see eilne - algas meetünnide veeremisega ja lõppes ... Jah . kuidas ta öösel oli koju jõudnud , see oli Palo mälust peaaegu et kustunud . Ähmaselt meenusid talle pehmed autoist- med. Naatani vali laulujorin ja lopaanlane , kes avas talle autoukse nagu mingile presidendile : palun , olge lahke ! Ning veel - hõbedasest limusiinist väljudes oli Palole tundunud . nagu tervitanuks trepi kõrval seisev jalgratas teda tasase tilinaga ... Tark rahvas need lopaanlased - nende käekellad näitavad minutite , tundide , kuupäeva ja aastanumbri kõrval ka soojakraade ja mõõdavad su sammegl . kui vastavale nupukesele vajutad ! Voodi juurest aknani oli kaks sammu , põiki üle toa minnes neli ... Tark rahvas ja helde rahvas - aitavad Bestoonial jalule tõusta ega nõua abi eest mingit tasu ! Maksavad isegi peale , et veenduda , kuldas ja kas nende abisaadetised kohale jõuavad ! Kui Naatani poolt bossiks nimetatud lopaanlane - seesama , kes Märtsonl-ga kogemata kombel restorani garderoobis portfellid oli vahetanud - nende lauda istus , oli Palo olnud kindel , et temalt nõutakse vähemasti presidendile atentaadi korraldamist või mingite politseisaladuste reetmist . Ta oli endamisi pikalt nuputanud , kuidas resoluutselt ning viisakalt end sellest supist välja keerutada . Aga võta näpust : lopaanlased tahaksid Bestooniat kogu hingest aidata , kuid pelgavad , et võib-olla ei jõua nende abisaadetised adressaatideni . Neil endil oleks pidevalt kontrollida justkui piinlik , seepärast vajavadki nad Palo elukutsega ausat ja äraostmatut meest , kes iga Lopaania laeva või lennuki saabumisel viibiks sadamas või lennuväljal ja hoiaks asjadel silma peal . Töö võivat vahel isegi ohtlikuks muutuda . kuid ka palk olevat keskmisest kõrgem . << Mis sa veel mõtled ! >> julgustas Naatan . << Haara aga härjal sarvist ! >> Palo uut tööotsa niisutati sampuse ja peene lopaanla konjakiga , ning kuigi nii Palo kui Naatan olid enne kõhud kõvasti täis söönud , ei suutnud nad keelduda lopaanlase heldest kosutamisest : mustast ja punasest kalamarjast . mis toodi lauale kristallkausikestes , võiroos keskel ja sidruniviilust-petersellilehest meisterdatud kullerkupp selle kõrval . Maitsti veel õhkõrnu , klassikaliste augukestega juustuviile , vürtsikaid suitsuvorstilõike , rabedatele soolastele küpsistele määritud hanemaksapasteeti ... Palo meelest joovastas toit teda napsidest enamgi ... Jah , lopaanlane oli suure hingega mees : ta lohutas Palotki , kes kurtis oma kaasmaalaste kasuiha ja ahnuse üle - välismaa nodi pärast oldi valmis üksteisel kasvõi kõrid läbi närima , üks naine juba jäigi elust ilma ... << Eks inimesi ole igasuguseid , >> trööstis lopaanlane , << kuid tänapäeval ei maksa tõesti kedagi usaldada , isegi oma ema mitte . >> << Minul ei ole ema . ja Naatanil niisamuti , >> ohkas Palo . Lohutuseks kinkis lopaanlane Palole kella ja Naatanile seitsmevärvilise pastapliiatsi . Pehme aktsendiga paatia keeles lubas ta noored sõbrad peatselt Lopaaniasse külla kutsuda ja pakkus öiseks kojusõiduks oma autot . Palo uuris oma toidukappi - peale kuivanud leivakannika polnud seal midagi . << Eks ta ole : päevad pole vennaksed , >> pomises ta endamisi . võtus klaasi ja jõi hommikueineks kloorimaitselist kraanivett . Aega oli parajasti nii palju , et enne tööleminekut jõudis Palo veel habet ajada ja vormipintsakule uued nööbid ette õmmelda . Kas ei olnud see Rein Veidemann , kes 1981. aastal hirmust , kartusest ja ängist rääkides pooldas vaimset kollast valgusfoori ? Kahjuks ei saa ma seda kontrollida , sest platsi puhtaks teha otsustanuna viskasin ära enne 1987. aastat ilmunud ajakirjad , säilitades ainult praegu olulisena tunduvad artiklid . Veidemann leidis , et vilkuv kollane on ühiskonnas optimaalne , sisendades ettevaatust , samal ajal aga mitte liiga palju keelates ( punane ) ja teisalt mitte liiga vaba voli andes . Viimane ( roheline ) teeks muretuks . Tõsi ta on . Eks ole näiteks tsensuur ( ja eriti enesetsensuur ) samane niisugusele foorile . Aga mis see sõna üldse tähendab ? Kardan , et , ta on tulnud meile venekeelsest sõnast << svetofor >> , kus phoros tähendab muidugi kandjat , kokku seega valgusekandja . Tema eelkäijaks oli semafor ( kr sama ' märk ' ja phoros ' kandev ' ) . Olen muide kindel , et esimene kolmevärviline valgusfoor paigaldati New Yorgis 1918 , Moskvas 1930 . Kahekümnendatel nad USA-s automatiseeriti . Valgusfoorid asuvad enamasti ristteedel . Sinna kogunesid nõiasabatid . Eestlased said seal neljapäevaöösiti kokku kuradiga ja andsid talle kolm tilka verd , et saaks elustada krati . Ain Kaalep on küll kurtnud : << Oh , ristteele varakult/tihti olen jõudnud -/seni pole keegi mult / kolme veretilka nõudnud . >> Temal vedas : Martin Esslin ja mõned teised on arvanud , et Bertolt Brecht andis saatanale ( marksismile ) kahekümnendate aastate lõpul küll nõutud tilgad . Kreeklased austasid ristteedel Hecatet ja Hermest , roomlased Dianat ja Mercuriust , viimastel olid ka spetsiaalsed ristteevaimud ( lapis compitales ) . Vampiirid , nõiad ja enesetapjad maeti tihti risttee lähedusse . Arvati , et ärgates ei suuda nad neljast teest enam õiget valida ega tule kodukäima . Teeristidel ja tänavanurkadel on iidsetest aegadest istunud kerjused . Jung näeb risttees emasümbolit ( vastandite liitumine ) . Sakslased korraldasid seal vahel kohtuprotsesse . Umbanda religioonis ohverdati ristteel röstitud maisi . Lisati punane rätik ja tapetud kukk . Terved rahvad on vahel jõudnud ristteele , seisnud valiku ees , näiteks eestlased 1940 ja 1992. aastal , mõned natsioonid ja indiviidid aga pidevalt . Eriti slaavi mütoloogias on levinud selline risttee , kus teelisele esitatakse valikuid . Ilja Muromets seisab probleemi ees : surm , naine või rikkus ? Teistel kangelastel lastakse otsustada : kas nad näevad nälga , kaotavad hobuse või surevad niisama . Või : l ) ei saa enam tagasi , 2 ) maitsed õnne ja sured , 3 ) saad rikkaks ja sured . Mäletan isegi sellist : l ) leiad surma , 2 ) kaotad elu . Kangelane on tihti valinud õnnele surma , siis tuleb lõpuks ikka puhtalt välja . Hukatus ootab statistiliselt võrdselt nii paremal kui vasakul . Ka meil on viimasel ajal palju arutatud parem ja vasakpoolsuse ümber . Äsja toimusid valimised . Lääne ja Ida ajakirjanikud kartsid,et me pöördume paremale . ( See pidavat varsti selguma . ) Kui foori ei ole või kui foor ei toimi , kehtib << parema käe reegel >> , mille järgi paremalt tulijad tuleb alati enne läbi lasta. . Hoolimata sellest , et põleb Veidemanni vilkuv kollane . Kangelased-kuningapojad , kes keeravad paremalt , jõuavad varem printsessi juurde ja äratavad ta suudlusega . Niisugusest reguleerimata ristmikust unistavad ka kaunishinged . Kersti Merilaas : << Seal , kus vakatavad tuuled / mustas männisalgus , / kutsub maantee neliristi / kummaline valgus . >> Meie hulka ilmus hulk muinasjututegelasi , lausa sadade kaupa . Nad sadasid justkui selgest taevast ja tulid muidugi Rumeeniast , kus teatavasti elutsevad vampiirid , kus . on nende tõeline kodumaa . Seda teavad ju kõik ! Nüüd läheneb talv ja pimedus . Soome rumeenlasi vastu ei võta , tagasi koju nad muidugi kah enam ei lähe , sest mis õigusega ajame nad maalt välja , kui meil muidu liigub tuhandeid kurjategijaid ja prostituute endistest vennasvabariikidest ? Hea küll , rumeenlased tõusevad Soome konsulaadi seina äärest , panevad oma kodinad kokku ja kaovad üha pikenevasse öösse . Aeg-ajalt hakkame akna , tagant kuulma nende kaeblikku ulgumist , näeme , et küünistega käsi kriibib aknaklaasi . Talumehed avastavad hommikul lauta minnes , et vasikas on verest tühjaks imetud . Koduteel kaob koolitüdrukuid . Rumeenlased hakkavad meile ilmuma unenägudes , eelaimustes ja palavikuviirastustes . Nad hajuvad üle maa laiali ja paljunevad kiiresti . Nad abielluvad meie tütardega ja sünnitavad segaverelisi vampiire . Eesti Komitee on võimetu , eriteenistused löövad käega ja hakkavad ise vampiirideks . Maal süveneb kaos ja resignatsioon . Kõik , kel käed ja jalad terved , kel aju vähemalt funktsioneerib , lahkuvad maalt ja otsivad turvalisemat elu Euroopas , Ameerikas , Aasias . Vampiirid jäävad . Siis ongi ainult vampiirid , ja siis - mis siis ? Siis , ükskord , pole enam kedagi . No nii , täiesti rassistlik stsenaarium , ja ma usun , et tabasin meie eestikeskse mentaliteedi mõningaid tendentse . ( Neid tendentse paremini tabada pole võimalik , kui seda on teinud juba Jaan Kaplinski oma tähelepanuväärses artiklis << Ma ei taha Ivangorodi >> , mis ilmus << Päevalehes >> . Teatan , et solidariseerun Kaplinskiga täiesti . ) Kuid rassism rassismiks ja eestikesksus eestikesksuseks . Tegelikult on maa tõesti täis deemoneid , ahjualuseid ja vampiire . Kuidas nad kõik on talveunest ärganud ! Kuidas nad hiilivad öös ! Ja mitte ainult öös . Ükspäev nägin päise päeva ajal Harju ja Niguliste nurgal kolme tursket meest . Nad kandsid Eesti politsei mundrit , musti prille , tõuklesid ja kisendasid vene keeles . Terve tänav oli nende laiata . Nende väljendid olid väga mahlakad . Tõsijutt , mul hakkas hirm . Endist miilitsat ma ei kartnud , need olid introvertsed ja häbelikuvõitu mehikesed . Aga nüüd need uued ! Läksin tagasi , tegin ringi Karja tänava kaudu , sest mis ma teen , kui ta tõmbab sõrmega , ja annab mulle kumminuiaga kuklasse ? Ei , mulle aitab ! Ja need dressiinimesed ! Mis dresse kõik on välja mõeldud , mis hirmsaid maskeerimisülikondi ! Kuidas nad lotendavad ! Mis teevad need inimesed ? Röövivad , vägistavad , lahjendavad konjakit , mängivad märgitud kaartidega , ropendavad ... Ma ei taha neid enam näha . Ja olles veel korra igaks juhuks rõhutanud , et rumeenlaste sissetoomine artikli algul oli nali - arvan , et peaksime midagi ette võtma . Meie kõik . Kui valitsus ei suuda kuritegevuse vohamise vastu midagi ette võtta , soovitan tõesti kõigile , kel käed ja jalad või aju veel terve : reedame massiliselt kodumaa . Lähme siit minema ! Las need hämarad kujud - ükskõik kas Eesti politsei mundris või dressides - madistavad siin omavahel . Röövigu ja tapku üksteist vastastikku maha . Eks siis tuleme tagasi . Kui tuleme . Seniks aga loeme Lermontovi ( Underi tõlkes ) : Hääd aega , pesemata Vene , Sa orjamaa , sa härrasmaa , Te , sinimundrid , kõik ja sina , Me sõnavõtlik rahvas , ka . Küllap on see Fabian , ehk teise nimega Kalle Jermakoff , kes varjunimede plahvatuslikule kasutamisele alguse tegi . Piirdunud algul Victor Kaku ja Polizia Brauni varjunimedega , ei saa ta enam nüüd pidama . Küll Mihhail Solohhov , Jaan Jänesmets , Kuuno Kuusik , Maria Avdyuschko ... Ja teised tema järgi ! Keegi ei esine enam oma nime all . Mõnel on kümmekond varjunime . Mõne nime ( näiteks Ene Hölderlin , Olev Remsu ) all on kümmekond inimest . See oli algul naljakas , aga nüüd hakkab tekkima mingi kõhklus . Häiriv on see , et nn teravad lood ilmuvad varjunimede all . Ei saa aru , kes on terav ja mida ta siis nii väga kardab . Miks ta ei upita end blindaažist välja ? Mõnel juhul on asi kuidagi mõistetav . Näiteks << Marju Lauristini õpilane >> << Liivimaa Kroonikas >> . Õpilast võib oodata õppejõu kättemaks ! Marju Lauristin võib ta eksamil pahatahtlikult läbi kukutada . Seetõttu on õpilase hirm ehk kuidagi mõistetav . Ta mõtleb kindlasti , et õpilase seisusest vabanedes teeb ta oma arguse tasa . Kindlasti teebki , ehkki on juhtunud ka , et nooruse illusioonid haihtuvad küpse ea murede ees . Igal juhul leiame << õpilasele >> veel mingi vabanduse . Aga klatši ( abielud , joomised , kukkumised , ropendamised ) vahendajale sobiks küll autentne nimi . Kui me teame , kes klatšib , on asi usaldusväärsem . Kui Lihkel Lutt näeb elu tagahoovides midagi põnevat ja toob meile sellest sõnumi , siis usume teda . Mihhail Solohhovi aga me nii hästi ei usu . Esiteks me ei tea , et see Mihhail on Lihkel Lutt . Eksisteerib ju toimetuse saladus . Võib-olla on see keegi teine ? Mõni suli ? Äkki on klatš vale ? Niisugused kahtlused tekivad ja neid aitab hajutada ainult habras lootus , et Mihhail on siiski Lihkel . Võidakse öelda , et ka näiteks soome << Annas >> pole klatši all alati nime . See vastuväide on siiski kahtlane . Juba mitmendal korral on läänlased meie tähelepanu juhtinud tendentsile , et me püüame liiga orjalikult Läänt järgida . Meil võiks midagi iseseisvat ka olla ! Puhtalt eestilikku ! Ja miks ei võiks meid kui vabadusele pürgivat rahvast iseloomustada näiteks eriline ausus ja kodanikujulgus ? Kui julgesime lehes kirjutada oma nime all , et Eesti peaks N Liidust eralduma , siis ei tohiks häbeneda ka reportaaže , kus räägitakse kultuuritegelaste prassinguist või direktorite abiellumisest . Oma varakapitalistlikus tõearmastuses võiksime ehk väsinud Läänelegi eeskujuks olla , teda turgutada ? Muidugi , võib_ tõusta tüli . Aga eks ole ju solvunul ikka võimalus välja uurida solvaja või solvangu levitaja nimi . Varjunimega ei jookse kaugele . Väike maa , kõik tunnevad kõiki . Üldistatuna on asi selles , et liiga palju asju on nimetatud teiste nimedega . Ükspäev loeti raadios ette Peter Bichseli lasteraamatut << Ameerikat pole olemas >> . Jah , ceterum censeo - vanad raamatud muutuvad aktuaalseks . Seal ju pani mees kõikidele asjadele uued nimed ( a la tool=kukk , laud=vesi , puu=jänes jne ) . Meilgi on kõigil asjadel uued nimed . Tänavad on uute nimedega ja midagi ei leia üles . Uudised osutuvad tihti naljadeks . Aprillitegemine käib iga päev . Lehte lugedes peab olema valvel , sest sind tahetakse lolliks teha . Siin pidingi lõpetama , ent üle lugedes selgus , et näideteks on tihti toodud Fabiani ja tema nimepruuki . Olen ma erapoolik ? Ründan ma nüüd << Eesti Laeva >> , kus Fabian töötab ? Ei . << Eesti Laev >> on hea leht ja Fabian mu sõber . Kuid - tõde on kallim kui sõber . Mitmel pool on juba kiidetud << Kirsiaia >> Alliku hästi lavastatud esietendust . Tõesti , sest kultuurisündmuse organiseerimine muutub üha raskemaks , ja au sellele , kes midagi tõelist leiutab . << Postimehes >> andis Tambet Kaugema isegi mõista ( vähemalt mina loen nii välja ) , et saalis oli ka sõdureid , ärimeheõpilasi ja salateenistuse agente . Tõesti , miks ei võiks iseseisva Eesti sõdureid vägisi teat- risse kupatada ? On nad siis halvemad vaatajad kui Vene sõdurid , kes omal ajal saalides istusid ? << Kirsiaia >> esietendusel olnud lisaks Urmas Otile ka president . See oli mulle eriti heaks uudiseks . Tõesti , kui presidenti teater ei huvitakski , siis vähemalt proua Meri võiks küll rohkem oma endiste kolleegide töö vastu huvi tunda . Küllap ka president kaasa tuleks , eriti kui etendus pakuks poliitilist huvi . Tšehhov on meile praegu eriti sobiv kirjanik . ( Rõhutan kohe analüüsi alguses , et ma ei räägi mingist konkreetsest lavastusest , vaid Tšehhovi fenomenist üldse . ) - Tšehhovi puhul ei ole muret , et sinu õhtu on tühi . Tšehhovis juhtub alati midagi huvitavat , võib lausa kihla vedada . Tšehhovit mängivad tavaliselt head näitlejad , vähemalt antud teatri parimad . Näiteks - 95% võib kindel olla , et laval on Üksküla , Eskola , Hermaküla ... 90% võib kindel olla , et probleemid haakuvad tänapäevaga ... Siin sekkub mu oponent ja küsib muidugi , et mis probleemid need siis on . Hukkumine , häving , melanhoolia , epohhide vahetus , sajandi lõpp , igavus , tühisus , asjatud fantaasiad ... Eks ole aktuaalsed probleemid ? Elu on alati selline . Ja iga põlvkond , iga rahvas võib veendunult öelda : täpselt nagu meie elu ! On ju meie elu ? ! ( Hukkumine , häving , melanhoolia ... ) Kas aga see kultuuripoliitiliselt sobib kokku meie noore taassündinud riigiga ? küsib mu oponent . Ja jätame nüüd naljad ja vastame tõsiselt : eriti sobib ! Meie elu on märkamatult hakanud üha paremaks muutuma . See ei sobi aga kokku meie rahvusliku künismi ja virisemishaigusega . Tšehhov ongi heaks abiventiiliks . Mõni tund saab viibida lootusetuse ja tülpimuse vanast ajast tuttavas atmosfääris . Tšehhov on nimelt vene kirjanik , mis siis , et üks parimaid . Me oleme teatavasti venelaste vastu ülekohtused , nagu väidab Jaan Kaplinski . ( Ta jutus on muide teatud tõetera , ehkki seda naljalt ei taheta tunnistada . ) Aga ega alateadvus peta ! Midagi oleme siiski vist halvasti teinud , sest rohkete Tšehhovi ja Dostojevski interpreteeringutega püüame end ebateadlikult justkui lunastada . Et näete , oleme halvad küll , aga vene kultuuri armastame väga . Minu arust on see õige ja kasulik tendents . Ja Dostojevski valitud teosed anti välja ka esimese iseseisva Eesti ajal . Koguni Tammsaare tõlkis neid . Tuglase raamatukogus on ülipalju venekeelseid teoseid . Eestis elas Severjanin , siin käis ka Kussikov ja Bunin otsis kontakti Tammsaarega , ehkki viimane püüdis eest ära joosta , et mitte anda põhjust end süüdistada kontaktides valgekaartlastega . ( Mina ise olen läbi käinud Andrei Bitovi , Viktor Slavkini ja Juri Galperiniga - viimane elas viimati Šveitsis ; olen lavastanud Lermontovi , Dostojevski ja Vassil Bõkavi teoseid - esimene on küll osalt šotlane , viimane aga hoopis valgevenelane . ) Kuid naaseme Tšehhovi ja sajandilõpu juurde . Hillel Schwartz kirjeldab oma kuulsas sajandilõpuraamatus ( << Century's End >> , 1990 ) möödunud sajandivahetust Ameerikas . Oli väga lõbus . Rotschild saatis üle ookeani igale Londoni bussijuhile uusaastakingituseks paari faasaneid ja Chicagos püüdis üks anarhist just keskööl La Salle Streefi tunnelit õhku lasta . - l. jaanuaril 1900 ilmus ajakirjas << Peterburgskaja Gazeta >> Tšehhovi jutuke << Jõulud >> , mis kirjeldab melanhoolset uue sajandi esimest hommikut dr B. O. Mozelveileri vesiravilas . Uksehoidja Andrei Hrisanfõtš saab maalt äia käest õnnitluskirja . Ent kohe helistatakse ülal . AH << kustutas paberossi , tegi väga tõsise näo ning tõttas oma kohale paraadukse juurde . Kindral tuli trepist alla , värskendavast vannist roosa . << Mis selles toas on ? >> küsis ta uksele osutades . Auto pidurdas järsult , pööras ning sõitis jõnksutades mingisse õue ja peatus . Hinnov kuulis raske värava kolinal sulgumist ning venekeelset juttu . Siis tõmmati autofurgooni uks lahti ning ohvitser vaatas sisse . << Ronige maha , >> käsutas ohvitser . Sõdurid Hinnovi vastas tõusid oma istmeilt . Hinnov ei liigutanud ennast . << Kus ma olen ? >> küsis ta ohvitserilt . << Kindlas kohas , >> kinnitati talle . Ohvitser silmitses teda tähelepanelikult , vaatas siis kella randmel . << Väga kindlas kohas , >> kordas ta rahulolevalt ning käratas korraga muutunud toonil : << Roni maha või mu poisid aitavad sind ! >> Tugev tõuge automaadipäraga selga kinnitas ühemõtteliselt seda soovi . Noorem sõdur ronis ees . Tema automaadipära jäi kastiääre taha kinni ning ta vabastas selle vandesõna saatel . Siis oli Hinnovi kord . Vanem sõdur ootas tema selja taga . Hinnov nägi enda ees üsna avarat siseõue . Seda piirasid neljast küljest kõrged kitsaste akendega majaseinad , mis mõjusid pigem müüridena , õu oli prožektoritest valgustatud ning keset õue seisid kaks kinnise furgooniga veoautot ja nende kõrval lakist läikiva kerega uus sõiduauto << Pobeda >> . See ei saanud olla Tartu sisevangla , selles oli Hinnov miskipärast kindel , nagu oli kindel selleski , et auto polnud sõitnud linnast välja . Ohvitser ees , läksid nad üle õue ning sisenesid vahtkonnaruumi kõrval olevast uksest . See viis koridori , mida tõkestas raudvarbadest uks . Nad seisid selle ees ja ootasid . Mõlemad sõdurid Hinnovi kõrval suitsetasid . Ilmselt oli see keelatud , sest nad tegid seda kiirustades ning varjasid suitsu osavalt sinelikäisega . Hinnov muigas : nii olid nad talitanud rindel . Kuid kõik see ei leevendanud tuska . Ta vaatas raudvarbadest ukse kõrval olevasse aknasse . Teda arreteerinud ohvitser oli sisenenud Vahtkonnaruumi ning näitas laua taga istuvale valveohvitserile mingit paberit . Too uuris seda kaua . Nii kaua , et korraks tekkis Hinnovis uuesti lootus , et siiski oli toimunud eksitus , mingi viga , ning nad lasevad ta kohe vabaks . Autokastis istudes oli ta tundnud roiutavat väsimust , aga praegu oli see kadunud , ta oli erk ja pinevil . Siiski , vaevalt oli tegemist eksitusega , leitnant oli ju kontrollinud tema passi , see oli praegugi tema käes ja pigem toimus akna taga tavapärane aeganõudev kontroll . Nad tõid ta siia selle bandiidi pärast . Aga ta oli teda ju ainult opereerinud , täitnud ainult oma kohust . Ta oli teinud arsti tööd , iga arst oleks tema asemel samuti käitunud . Nad peavad seda mõistma . Ülekuulamisel ütleb ta seda neile , kindlasti ütleb . Hirmus lugu . Nad kahtlustavad midagi . Bandiitide abistamist karistatakse , on olemas isegi mingi paragrahv , ränk paragrahv . Aga tema ei abistanud ju , ta ravis . Abistavad need , kes viivad süüa , annavad öömaja või mingeid teateid , aga tema ravis . Ta selgitab neile ja nad peavad sellest aru saama . Ta tegi ainult oma tööd . Muidugi , Suba ja mõni teinegi poleks end sellesse mässinud . Milline lühinägelikkus , täielik lihtsameelsus - lasi end sellel naisel nõusse rääkida , kuigi aimas . Aga mis ta muud oleks teinud - vaadanud üle , ja niisamuti ? Ei , ta tegi õieti , tuli kohe opereerida , vanglahaiglateski opereeritakse . Ei , neil pole talle midagi ette heita , nad peavad ta vabaks laskma . Nii end veendes paranes enesetunne ja juba üsna rahulikult silmitses ta läbi klaasi sees toimuvat . Sealgi oldi jõutud kokkuleppele . Paber jäi valveohvitseri ette lauale , Hinnovit saatnud ohvitser väljus ning raudvarbadest ukse lukk avanes plõksatades . Nad läksid edasi mööda koridori . Hinnov nägi enda ees ohvitseri hoolikalt taljesse töödeldud elegantset sinelit ning selle ääre alt paistvaid uhiuusi kroomnahast saapaid . See on juba sõjajärgne põlvkond , mõtles ta , neil puudub arusaamine paljudest asjadest . Ja ka sõdurid tema selja taga olid uuest põlvkonnast , aga nemad olid siiski midagi õppinud vanadelt . Ta kuulas nende raskete kirsasaabaste rütmilist tümpsuvat astumist , millest võis aimata vastumeelsust , ehk veidi nukratki allumist käsule . Ta oli seda märganud rindel ja medsanbatis end ümber . See vaikiv , ehk motiveerimatagi vastupanu oma tegemistele kinnitas selle hirmsa paratamatuse ajutisust , mis neid endasse oli kiskunud . Ja praegugi aimas ta tajuvat selget piiri nende ja ohvitseri vahel - nemad ei tundnud rahulolu oma tööst , ei võinudki tunda . Teda ei viidud kohe ülekuulamisele , nagu ta oli arvanud . Nad läksid mööda koridori , möödusid mitmest ülesviivast kivitrepist , mis teiste koridoride kaudu pidid viima kabinettidesse , milledest mõned töötasid ilmselt ka praegu . Ta oli näinud õuel nende valgustatud aknaid . Nad läksid peatumata koridori lõppu ning laskusid mööda lühikest kivitreppi alla keldrisse . Keldritrepi alumise astme ees oli teine raudvarbadest suletud uks . Tüse julgeolekuteenistuse mundris valvur avas selle midagi tusaselt omaette pomisedes , aga ohvitser ei paistnud seda tähelegi panevat . << Võta kaup vastu , Trofim , eriti mürgine madu , >> seletas ta peaaegu lõbusalt . Tema noor rühikas keha ei paistnud tundvat mingit väsimust . << Pane ta eraldi ja ei mingit kontakti , mõistad ? >> õpetas ta rangel , veidi ülespuhutud toonil . Tema ilus noor nägu paistis nautivat võimu . Valvur kuulas teda rahulikult , aga ei näinud jutust suuremat pidavat . Avanud ukse , astus ta nende ees . mööda koridori , nahkne vöörihm soonimas pihta ning laiad tuharad naiselikult vetrumas . << Eraldi ._._. kuhu ma ta topin ? >> sõnas ta tigedalt . << Nigu silgud pütis , tikkki ei mahu vahele ... omaette , põle siin hotelli jah . >> << Eriti mürgine madu . >> Räägiti siin tõesti temast ? Hinnov silmitses hämmastunult ohvitseri enda ees . Peeti teda tõesti ohtlikuks ? Absurdne , see täispuhutud kukeke loopis rumalaid tühiseid sõnu . Ei , siiski mitte tühiseid , kuigi nii nad suhtuvad siin vist igaühesse . Seda oli ta kogenud aastaid tagasi rindel . See teenistus oli välja treenitud vaenlase peale ja nad otsisid teda kõikjalt . Aga see ohvitser siin polnud veel otsustaja . Küllap seal üleval kabinettides on targemad mehed . Kelder tema ümber oli kunagi olnud väga avar , kuid praegu olid tema valgeks lubjatud betoonlagede alla ilmunud kiiruga laotud tellistest vaheseinad ja plekiga ülelöödud puituksed . Et see ümberehitus polnud kuigi vana , seda tõendasid töö hoolimatus ning osaliselt koristamata mördipritsmed põrandal ja seintel . Ja veel tajus ta olulist muutust - ülal koridoris püsinud sumbunud vaikus oli kadunud . Uste taga kostis hääli või pigem oli see ebamäärane seinu rõhuv sumin , mis rullus nende lagede all . Valvur peatus üsna koridori lõpus ühe ukse ees . Riiv tõmmati lahti ning uuesti ragises võti lukus . Valvur avas ukse ning lükkas ta tugeva tõukega sisse . Selles käeliigutuses polnud isegi viha , pigem osavat harjumust ning kiirustavat kärsitust . Kaotanud tasakaalu , põrkas Hinnov vastu kellegi selga , astus eestpoolt kostvate sumbunud vandesõnade saatel sammu kõrvale ning komistas uuesti . Tema selja taga suleti kolinal uks , kostis lükatava riivi krigin ning seejärel mööda tsementpõrandat eemalduvate saabaste ast . Siin oli nii kitsas , et polnud võimalik istudagi . Mitu inimest külitas tihedalt üksteise vastu surutult põrandal . Otse enda näo ees nägi Hinnov elektripirni ähmases valguses kellegi määrdunud kuues selga . Kuuekäis oli õla juurest õmblusest rebenenud . Mees seisis imelikult poolviltu ja toetus õlaga vastu kiviseina . Tema tumedate väljakasvanud salkus juustega kukal oli vajunud ette ning ta hingas lõõtsuval vilinal . Hinnovilt saadud tõukest oli ta korraks võpatanud , aga lõtvus samas uuesti . Kuue küljed tõusid ning laskusid ägedalt õhku pressiva vilina saatel . Kahtlemata oli see mees astmaatik ning nüüd võitles ta pealekippuva hooga . Hinnovi ilmumine oli tekitanud ainult lühikese elevuse . Paar põrandal lamajat liigutasid ennast ning astmaatik nihkus end rohkem käele toetades " ettepoole . Paljude higistavate kehade hapukas läppunud hais segunes nurgas seisva paraski terava vinaga . Hinnov liigutas oma pinduajavaid jalgu , otsides neile mugavamat asendit , vabastas tuimaks muutunud parema käe ning asetas kaasavõetud kompsu jalgade vahele põrandale . Ja see oli ka kõik , sest edasi astuda polnud siin võimalik . Hinnov loendas põrandal lamavaid mehi - sai kokku kuus , kõik tihedalt külg külje kõrval . Kaks meest seisid , üks otse tema ees . Koos temaga üheksa meest napilt kolme mahutavas aknata kongis . Kaua need mehed viibisid siin , kes nad olid ja mis oli neid siia toonud ? Kõik meeled pinevil , püüdis ta korrastada üksteise otsa tormavaid mõtteid . Ei , ta pidi koondama oma mõtted ainult ühele , kõik see , mis puudutas neid mehi , ei võinud puudutada praegu teda . Tema oli eksitus , kohe viiakse ta kuhugi , talt küsitakse midagi ja ta peab suutma end kaitsta . Ta peab suutma neile tõestada , et see kõik oli juhuslik . Ta ei tundnud seda meest ega tema naist . Kes juhatas ? Mõni endine patsient , keda ta oli opereerinud . See kõlab tõe- päraselt . Pagan võtaks , see ongi ju tõsi , nad peavad teda uskuma . Hinnov kuulatas ahnelt koridorist kostvaid samme . Saabaste tümpsiv kõmin laskis kergelt määrata nende suuna . Aeg- ajalt sammud kiirenesid ning neile lisandus uusi ... Varsti lükkus kuskil kolksuv riiv ning avanes kriuksudes raudplekiga tugevdatud uks . Nõudlikud hääled kutsusid kedagi ning sammud eemaldusid taas . Jah , ta pidi valmis olema , rebima end kõigest vabaks ning ootama . Aga see oli võimatu , mees tema ees oli lämbumas . Mees oli tõmbunud veelgi enam küüru . Tema ragisev lõõtsuv hingamine täitis nüüd tervet kambrit . Hinnov nägi tumepunaseks tõmbunud kaelal tursunud veresooni . Meest tuli süstida , tuli katkestada astmahoog , enne kui see areneb kopsuturseks . Ja esmajoones värsket õhku , nad peavad ta siit kiiresti välja viima . Ta puudutas meest käega õlast . << Kuulge , nõudke , las nad viivad teid välja ... las kutsuvad arsti . >> Mees ei vastanud ning Hinnov raputas teda õlast . << Kuulge , ma olen arst , te peate kohe nõudma , et nad viivad teid siit ära .. >> Keha tema ees liigutas nüüd end . Käega edasi seinale toetudes pöördus mees taha vaatama . Hinnov nägi verd täis valgunud lillaka pondunud nahaga nägu . Selle ilme oli kohutav . Tursunud laugude alt vaatasid pärani piina täis silmad . Mees oli kaotamas teadvust . Hinnov tajus seda selgelt mehe laienenud silmateradest , mis vaatasid kuhugi üle tema õla . Kuidas püsis ta üldse püsti ? Aga tegelikult siin ju polnudki kuhugi kukkuda . Tuli kohe midagi ette võtta . Tuleb kutsuda valvur , see viib ta välja ning kutsub arsti . Siin peab olema arst , mõtles ta . Ümber pöördudes prõmmis Hinnov rusikaga vastu ust . Aga löögid , kuigi tugevad , kajasid ainult tuhmi mütsuna vastu ukse mitmekordselt laudplangult . Siis ta taipas ning suunas löögid alla riivi suunas . Selle kolin kostis nüüd selgelt üle terve koridori . << Mis sa lõhud ? >> nõudis tugev rahulolematu hääl otse ukse tagant . Imelik , ta polnud kuulnudki valvuri samme või olid lähenenud need nüüd teisiti , vaikselt ja hiilivalt . << Mis sa raisk lõhud ? >> nõudis jäme hääl uuesti . << Vat pistan putkasse , meil on seal nii jahe , et võtab varbad praksuma , kui kohe vait ei jää , pistan kartsa jah . >> << Siin on arsti tarvis , kuulsite , inimesel hakkas paha , tal on kopsuastma . >> << Kust ma võtan sulle arsti , südaöö ju , hommikul tulevad , vaatavad . >> Sammud eemaldusid uuesti , nüüd kuulis ta neid jälle . Hinnov tagus veel mõned korrad rusikaga vastu ust , aga loobus siis . Mees tema selja taga oli vajunud poolviltu seina vastu . Tema lõõtsutav hingamine oli nüüd nii tugev , et see pidi kindlasti kostma ka koridori . Tumenenud , hämaras mustadena näivad huuled olid poolavatud . Õhk pressis end nende vahelt rägisedes , mulinal , nagu puhuks seda keegi läbi vee . Oligi alanud see , mida Hinnov oli kartnud - kopsuturse . Kuskil seal võõra rinna sisemuses tungis vesi kopsudesse ning õhk murdis selles endale vaevaliselt teed . Mees seisis tema ees ning ta ei suutnud mitte midagi . Haiglaski tähendas see vaevalist pikka võitlust , milles tulemuski polnud kindel . Aga siin , mida võis ta praegu ? Ilma süstaldeta , hapnikuta ? Mees kohmitses midagi oma riiete kallal . Hinnov nägi abitult liikuvaid käsi . Hinnov seisis ja vaatas , vihane ja masendatud oma suutmatusest aidata . Siis pööras ta ümber ja kloppis uuesti raevukalt ust . Midagi lihtsalt tuli ette võtta . Aga koridoris püsis vaikus . Teises otsas kostis küll samme , aga need ei lähenenud ning vaikisid samas . Ja siis tundis Hinnov äkitselt muutust . Aga see ei toimunud koridoris ega kõrvalkambrites teisel pool tellisseinu , vaid otse tema selja taga . Õigemini oli vaikus tunginud ka sinna . Vali ragisev hingamine selja taga seina ääres oli vaibunud . Ja veel oli lõhn , uus , terav ning samas kuidagi tuttavlik . Hinnov pööras end ringi ning seisis vapustatult ning hämmelduses . Mees toetus lõdvalt , peaaegu kägaras vastu seina , püksisäär oli üles tõmmatud ning jala juures tsementpõrandal suurenes , valgus laiali tume laik . Aga hingamine oli parem , selgelt vabam ja sügavam . Mees oli lasknud endal aadrit . Ise ja veel sellises olukorras . Hinnov nägi ümber sääre pigistunud pikki kahvatuid määrdunud sõrmi . Ta nägi isegi lühikest haava tõmbsoone kohal . Mehe käed püüdsid siduda selle ümber räpast kuskilt rebitud riideriba . Sõrmed liikusid vaevaliselt ning käsigi vajus jõuetusest mitu korda alla . Ja ometi oli mehe liigutustes teatud vilumust . Hinnov kummardus ning aitas . Ta heitis verest paakunud riidetüki kõrvale ning sidus haava enda taskurätiga . Mees laskis tal toimetada ning tema nägu ei väljendanud seejuures midagi . Hinnov lõpetas ning mees jäi seina najale kägaras istuma . Seda ilmselt nõrkusest . Kuid astmahoog ühes kopsutursega olid juba lõplikult taandumas ja seda hämmastava kiirusega . Hinnov tõusis . Alles nüüd tundis ta tõelist väsimust . Roidumus surus rampraskelt peale . Mõtted ähmastusid selles ja siis tuli lühike unigi . Istuli vajunud , seljaga ukse najale toetudes ta seda magaski . Ka mees tema ees seina ääres kägaras juba magas , ühtlasse norinasse poetades luksuvaid tõmbeid . Kõik see sulas kambrit täitvasse mitmehäälsesse nohinasse ja temagi lisas oma , lõug vajunud rinnale , ärev-rahutu , suurt muutust toonud öö oma mustavate tiibadega plagistamas pea kohal . " Naine tuli ja palus mind haiget kodus üle vaadata . Mees oli raskes seisundis ja vajas kohest operatsiooni . Võtsingi ta haiglasse ... mis ma valesti tegin ? " Hinnov rääkis , rääkis ärevust maha surudes . Rääkis , sest see oli ainus võimalus vastu seista , püüdes lõhkuda tema ümber aina tihenevat , jäiselt pigistavat ohtu . " Kõik tegite valesti , " ütles major järsult . Tema käsi tõusis , libises üle rinnal oleva ordenilindi ning avas vormikuue kraenööbi . " ... Kõik puhta valesti , läksite kaasa bandiidi naisega ja sahkerdasite ta haiglasse varjule . Kui mitte kodanike valvsus , siis redutaks ta juba teab kus ... " " Redutaks ? Kuul oli läbistanud kopsu südame lähedal . " Hinnov vaatas imestunult ohvitseri . Kellele võis see haige mees praegu ohtlik olla ? Ta ei taha aru saada , mõtles ta hämmeldusega . " Aga võib-olla te siiski tundsite seda naist ? " uuris leitnant . Tema heledad sinised silmad sihtisid pinevalt Hinnovit . Küsimus oleks tundunud Hinnovile totter , kui poleks olnud seda jäist vaikust tema ümber , sellest õhkuvat ohtu . " Ma ei tundnud seda naist , nägin teda esimest korda , " vastas ta ennast rahulikuks sundides . " 0lgu , " major rehmas käega , " teine kord olge ettevaatlikum , doktor . Bandiitidele ei maksa kaasa tunda . Mida vähem kaasa tunneme , seda kiiremini need raisad hävitame . " " Mina ka ei saa aru , milles doktor Hinnov on eksinud , " sekkus Lange . Tema hääl oli peaaegu sõbralik . " Ta opereeris raskes seisundis haiget . Omal ajal meile õpetati koolis ikka nõrkadele ja haigetele kaasa tundma , olgu need kes tahes , ja arsti vannet andes lubasime neid ka abistada . " " Jätke see kodanlik liberalism , " lõikas leitnant vahele , " bandiidid tuleb hävitada ja me hävitame nad . Või ehk tundsite isegi fašistidele kaasa , kui neid peksime ? " Hinnov vaatas professori suunas . Murrovi sinakaskahvatud huuled liikusid , justkui räägiks ta midagi omaette . Aga suur pea oli vajunud madalale õlgade vahele ning ta istus kühmutõmbunult tugitoolis , justkui eemal kõigist . " Me peame olema valvsad , see on kõigi nõukogude inimeste , ka meie , arstide kohus . " Doktor Rammuli lühike kiitsakas keha liigutas end kitli all justkui ebamugavust tundes . Pea pika soonilise kaela otsas pöördus Lange suunas ning peaarst jätkas rangelt : " ... Kõigi haiglasse sisse võetud traumahaigete puhul tuleb alati täpselt selgitada , kus ja millistel asjaoludel on trauma tekkinud . Ma hakkan kontrollima . See haige viiakse täna meilt üle . Tema koht pole siin . " " Seda haiget ei tohi praegu kuhugi üle viia , ta pole transporditav , " ütles Hinnov kindlalt . Ta tundis endasse valgumas mingit imelikku rahu . Ohvitserid , jõud ja oht nende selja taga , olid taganenud selle selguse ees , mis järjest tugevnedes end temas ilmutas . " Ei tohi ? " Doktor Rammuli hämmelduses oli omajagu kõhklust . " Aga need seltsimehed organitest leiavad , et ... " " Te kaitsete bandiiti ... väga huvitav ... ja ütlete , et ei tunnegi teda . " Leitnandi kõlav nooruslik hääl oli peaaegu pidulik . Nad vaatasid teda vaikides ning kaalutledes ja Hinnov tundis , kuidas ta kahvatas , kuidas veri taganes põskedelt , kätest , kattes nad mingi külma kleepuva kihiga . " Bandiidi koht on vanglas , " sõnas major aeglaselt , iga sõna rõhutades . Aga need sõnad polnud adresseeritud Hinnovile , mees ei paistnud märkavatki teda , pigem näis ta kõnelevat lohakalt tapetseeritud seinte , lubjapiimaga valgendatud lae ning kulunud põrandaga , millesse ta pilukil silmade pilk end sünge vastumeelsusega haakis . Ja diivanil , tugitoolides , toolidel istuvad arstid näisid siin üsna kõrvalised , ebamugavad detailid olevat . " Bandiidi koht on vanglas , " kordas major , ning juba pöördudes , juba ukse poole astudes noogutas ta peaga leitnandile : " Tehke korraldused ... " " Kui te ta praegu ära viite , siis ta sureb teel . Kui arst olen ma sellele kategooriliselt vastu . " Hinnov vaatas seda öeldes doktor Rammulile otsa . Peaarst pidi sekkuma , pidi aitama , pidi selgitama seda kiivakiskuvat jutuajamist . Aga doktor Rammul seisis vaikides paigal , seisis , endassetõmbunud , kõigest eemalolev nagu Murrovgi oma istmel . Ent major näis kuulvat . Leitnandi ees astudes , käsi juba ukselingil , peatus ta hetkeks , ning heitnud Hinnovile umbuskliku pilgu , sõnas : " Sureb , ütlete ... kohe kontrollime ... " Läbilastud õlaga mees jäeti haiglasse , esialgu kolmeks päevaks . Peale lõunat tuli leitnant tagasi kahe sõduri saatel . Ta paigutas nad palati uksele . Sõdurid seisid , automaadid üle rinna , kahel pool ust . Möõdajalutavad haiged ning toimekad meditsiiniõed silmit- sesid neid võõrastades - sellist asja polnud siin enne nähtud . Ja noorte sõduritegi karmid näod näisid läbitungimatuse taga peitvat ebamugavustunnet . Aga teise päeva õhtul mees suri ning valve võeti maha . Hinnovile tuldi järele hilisõhtul . Nad sõid parajasti Olgaga köögis . Olga oli tujust ära . Viimasel ajal juhtus seda sageli . Rasedus muutis teda pahuraks . Vastumeelsusega jälgis ta oma keha paisumist . Pigmendilaigud näol ärritasid teda ning üksi olles püüdis ta neid eemaldada hapupiimamaskidega . Rasedus on selge piin , tunnistas ta mehele . Iiveldama ajavad toidulõhnad , lahkumine teatrist ning pikki päevi püsiv vaikus tema ümber täitsid naist rahutusega . Rohkem ei tulegi midagi , kordas ta ennast üles küttes , raskeks muutunud sammul sihitult mööda tuba kõndides , rohkem mitte midagi , mitte kunagi . Mehe lohutustele ja hellitustele vastas ta tõrksalt , ometi neist samal ajal rõõmu tundes ning kärmelt solvudes vähimagi tähelepanematuse puhul . Tüdinud päevasest üksiolekust , muutus ta õhtuti kiivaks despoodiks , vantsides mehe kannul toast tuppa ning heietades loiult mõne sündmuse üle . Ja kuna sündmusi juhtus nüüd harva ( ta tundis end neist päris ilma jäetud olevat ) , kordas ta end tüütuseni . Hinnov tundis talle kaasa . Mehe silmale oli Olga praegugi ilus . See uus , lopsakust koguv ilu oli täis salapära . Hinnov märkas end sageli salamisi jälgimas naist , öösiti ( ta kannatas viimastel nädalatel unetuse all ) , külg sooja külje vastas , kuulas ta , mõtted tunglemas peas , mingi imeliku kergendusega kõrvalt kostvat rahulik- venivat hingamist . Ja siis , et vabaneda tusast , arvutas ta mõttes . Viie kuu pärast pidi see sündima . Viie kuu pärast muutub siin kõik . Ja et viie kuu pärast Olga kehast vabanev elu kõik muudab , selles oli ta kindel . Ja seda teades tajus ta rahulolutunnet , millega harilikult uinuski . Aga muutus tuli varem , palju varem . Kui koputati uksele ning kui Olga talle küsivalt otsa vaatas , kehitas ta õlgu . " Nad peavad sind seal haiglas valvekoera eest , " ütles Olga tigedalt ning tõusis . Hinnov näris leiba ning vaikis . Ehk oli Olgal omast kohast õiguski , sest tihti kutsuti teda välja ka tühiasjade pärast . Haigla oli temas leidnud vana Mooritsa asendaja . Ta oli sellega tõrkumata leppinud , algul veidi uhkustki tundnud , sest just säärastest Mooritsatest teevad haiglad oma hallide argipäevade tugisambad . Aga viimaste nädalate rõhuv paine oli tekitanud tülpimust ja väsimust , oli lisanud vastumeelsustki . Aga tulijad polnudki haiglast . Ta kuulis raskete saabaste trampimist ja vene- keelset järsutoonilist kõnet , mis kattis Olga hääle , ning vaatas imestunult poolavatud esikuukse suunas . Ja siis nad tulid ja kogu köök tundus neid korraga täis olevat . " Teie dokumendid ? " nõudis ohvitser rangelt . Ta astus söögilaua juurde ning tema tumedad silmad püsisid valvsalt Hinnovil . Tema selja taga seisid kaks sõdurit automaatidega . Üks neist , hästi nooruke , lühikesekasvuline , tõmmu näo ja vurruudemetega ülahuulel , seisatas ohvitseri käeviipe peale ukselävel ning jäi tähelepanelikult tuba uurima . Teine sõdur seisis esikuuksel Olga kõrval . Ta oli oma kaaslasest vähemalt kolm-neli aastat vanem , pika vibaliku kehaga ning juba vimmahoidvate õlgadega . Heitnud Hinnovile korraks uudishimuliku pilgu , võttis ta jämedate joontega nägu igavleva ilme . Ta torkas käe sinelitaskusse ning tõmbas välja muljutud paberossikarbi . Aga Hinnov märkas seda kõike vaid vilksamisi . Ta nägi õigemini ainult oma naist , tolle hämmeldunud , hirmugrimassis nägu halli sineli kõrval . Ja siis kuulis ta uuesti ohvitseri häält , kes kordas rahulolematul toonil oma küsimust . ... Tema dokumendid ? Miks nad tahtsid ... siin , tema kodus ... miks ? Miks nad tulid ? " Milles on asi ? " Ta püüdis suruda oma häält võimalikult rahulikuks ning vaatas uuesti Olgat . Naine oli nihkunud köögikapi kõrvale ning nõjatus selle vastu , toetudes käega kapiuksele . Hommikumantli lõtvunud vöö lasi vabaks selle hõlmad , lastes paista liivakarva öösärgil . Olgale ei meeldinud see luitunud öösärk , ta väitis seda vihkavat , kuid nüüd , kodus olles , oli ta hakanud seda uuesti kandma . Ta vaatas üksisilmi naise virildunud nägu , püüdes korrastada laokil mõtteid . Aga Olga ei paistnud seda märkavatki . Naise higiseks tõmbunud nägu oli kahvatu ning ta jälgis pinevalt ohvitseri . Talt nõuti dokumente . Hinnov tõusis . Tuppa kapi juurde minnes tundis ta jalgades võõrastavat raskust . Sõdur oli järgnenud talle ning seisis otse tema selja taga , käsi automaadipäral . Ta otsis kaua , tegi seda masinlikult , hoidudes sõduri poole vaatamast . Mida nad tahavad , küsis ta uuesti endalt . Peas valitses imelik tühjus . Kõik äsja oime rõhunud mõtted olid kaotanud oma tähenduse , olid kokku tõmbunud ainsaks ärevaks tombuks . See peab olema eksitus ja ta nõuab kohe selgitust , helistab kuhugi ja küsib ... kohe küsib ... eksitus , muidugi eksitus ... Ta leidis passi ning ulatas selle ohvitserile , kes uuris dokumenti kaua ja põhjalikult . Ta seisis ohvitseri kõrval ja ootas , varjamata oma vastumeelsust ning pahameelt . " Hinnov ... Toomas Aleksandrovitš ... " luges ohvitser aeglaselt . " Mida see peab tähendama ? " küsis ta ohvitserilt , kes oli lõpetanud passi uurimise , hoidis seda veel hetke kulme kibrutades käes ning pistis siis endale tasku . " Ma tahan teada ... ma nõuan ... " " Midagi sa ei nõua , " katkestas ohvitser teda järsult , aga ilma vihata , " mitte midagi ei nõua ... mina nõuan , sina kuulad ... " Ta noogutas asjalikult sõduritele . " Hakake pihta . " Noorem sõdur avas kapiuksed ning tõstis välja riideid . Pikad tundlikud sõrmed sorisid osavalt taskutes , liikusid kärmelt üle õmbluste , ning järjekordse rõiva ülevaatuse lõpetanud , heitis sõdur selle tagantkätt põrandale . Teine , vanem sõdur võttis käsile raamaturiiulid . Olga , kes oli teinud paar ebakindlat sammu toa suunas , istus ohvitseri keelava viipe järel toolile , pigem vajus kui istus , näol vaheldumas põlgus ja hirm . " See on eksitus ... milles mind süüdistatakse ? " " Te teate isegi , jätke lapsemäng ... " Ohvitser vangutas laitvalt pead , astus siis otse Hinnovi ette . " Kus on šifrid , relvad ? Leiame nagunii ... " See oli mingi jaburdus ! See temast mitu aastat noorem ohvitseripoisike tegi nalja . Mis šifrid ja relvad ? Ta ütleb kohe talle ... Ei , ei teinud nalja . Ta tajus endal ohvitseri kalgiks tõmbunud pilku , mis hoiatas , manitses ettevaatusele . Aga veel selgemini tajus ta enda sees valitsevat segadust ja pärmina käärivat rahutust . " Relvi ... mul ei ole relvi . " " Toomas ... Toomas , mida ta tahab ? " Olga seisis köögikapi ees . Seisis väga sirgelt . Kohendanud kiire liigutusega hommikumantli hõlmu , vaatas ta ohvitseri poole . " Mis te temast tahate ? " nõudis ta ohvitserilt , " tal ei ole mingeid relvi , mitte midagi ei ole , ta on arst , kirurg . " " Kes ta teile on , teie naine ? " Ohvitser viipas peaga Olga suunas . " Jah , naine , minu naine , aga ma tahan teada , mis see kõik tähendab . " " Kõik saate teada , " ohvitser noogutas peaga , " aga parem on , kui ise ütlete , me leiame muidugi , aga asjad jäävad terveks . " " Mul ei ole mitte midagi , mitte midagi niisugust ... " See oli mingi košmaar , unenägu . Ta mõtles taas palavikuliselt , et peaks helistama kuhugi , teatama kellelegi , mis siin toimub . Kahtlemata oli see eksitus , ja kui ta saaks ainult helistada ... Aga ta vaatas ju mu passi ... Tähendab , teab . Ja ikkagi ... Mis relvad ja šifrid ? Ei , see ei ole eksitus , tõrjus miski temas jahedal-asjalikul toonil , need mehed saadeti just sinu juurde ... nad teavad , mida teevad . Ta istus uuesti laua taha ning vaatas vaoshoitud kõhklusega pealt , kuidas sõdurid sahtlites sorisid , kuidas põrandale kogunesid mahaloobitud riideesemed , raamatud ning kuidas hoolimatu saapakontsa all purunes sulepea . " Mida te ometi teete ? " See oli Olga . Ta tõrjus sõdurit tagasi trümoopeegli sahtlite juurest , aga too lükkas ta lihtsalt kõrvale , tõmbas sahtlid välja ning tühjendas need põrandale . " Ma tahan helistada teie ülemusele , see on lubamatu , te peate kohe lõpetama ... " Hinnov astus sõduri juurde ning tõmbas tolle käest albumi . Seal olid nende pulmapildid ning fotod teatrieten- dustelt , kus Olga oli kaasa mänginud . Fotosid polnudki teab kui palju , aga Olga oli korjanud neid hoolega ning albumgi oli olnud Olga mõte ... Aga album rebiti samas talt peost . " Püsida paigal ... " nõuti selja tagant . See kime pinevil hääl selja taga oli tugevam kui ta viha . Ohvitser seisis tema kõrval ja Hinnov nägi endale suunatud püstolit . Ta seisis ja vaikis ning vaatas murega Olgat . Naine seisis keset kööki , tema õlad hommikumantli all liikusid , aga ta ei nutnud . Nad lõpetasid alles peale südaööd . Hinnov riietus kahe sõduri vahel . Olga korjas tema jaoks mingit kompsu kokku , aga ta keeldus sellest , toppis midagi käsikaudu taskutesse ning rääkis midagi . Olgagi rääkis , aga nad mõlemad tegid seda pominal ja kumbki ei saanud teineteisest aru . Ja siis , juba uksel , vaatas ta Olgale otsa ja jäi imestusega mäletama , et Olga oli endiselt hom- mikumantlis ja et ta polnud nutnud . Olga nägu oli ainult väga kahvatu ning Hinnov kartis lapse pärast ja ütles seda ka naisele . Olga raputas pead , tema kitsaks tõmbunud huuled pomisesid midagi . See võis olla nii hüvastijätt kui ka süüdistus sõduritele . Ja siis laskus ta trepist ning tagumine sõdur hoidis automaaditoru tema seljal . Täiesti tühjal aprillihommikusel tänaval seisis maja ees kinnine veoauto . Nad sõitsid kaua läbi mingite tänavate . Ta istus pingil sõdurite vastas , kes olid toetanud oma automaadid põlvedele , ja tundis väsimust , mis oli küll pigem roidumus ja mis summutas suuresti ohu- ning ärevustunde ja ka viha . Tõesti , viha oli justkui lahtunud temas , oli jäänud kuskile sinna kööki ning toaseinte vahele . Ta sõitis oma imelikule tulevikule vastu ning tal polnud ühtki selget mõtet selle kohta , mitte mingit teadmist . << Jüri ära ... Jüri ära ... ära , >> halises tüdruk . Kui kuu hetkeks pilve varjust piilus , nägi Lilly , et paadipiidal ei istunudki Oldre Jüri , vaid raudse maskiga mees , kes on otsustanud : midagi niisugust , mis röövib mõistuse . Taevane Jumal ! Et ta ei hoolinud isa hoiatusest - seal saarel on nad pool-paganad . << Tunnista enne üles , millal ja kellega sa mind petsid ? >> Jälle too sünge pimedus , ainult veelindude tiibade vuhin ning lainte hääbuv korin kaldaliival . Tüdruk volksas lodja põrandale , vesi oli nüüd juba vaksa kõrgusele kerkinud . Too jube mees viib tõesti oma lubaduse täide . << Ma ei ole ... ei ole ... ei ole petnud , >> hingeldas tüdruk ning nüüd kostis ta hääles alandlikkust : << Sõua ... sõua ... Me jõuame kaldale . >> << Ma olen otsustanud , >> kuulutas mees oma tõde . << Jüri kallis ... kui ma ... kui ma ... kas sa siis viid mind kaldale ? >> Lilly hardumus tõi kaasa pisarad . << Ei ! Enne lõppu võid sa aga ausa ülestunnistusega oma patud andeks saada . >> << Jumal ! Jumal ! Jumal ! >> halas tüdruk . Juba ujusid ta kleidi pitsid vees , kuid ta ei püüdnudki neid märgumisest päästa . << Korra ... ainult ühe korra selle ... selle leitnandiga ... >> << Mõtle järele ... Mulle sa võisid luisata , aga Jumalale sa ei tohi valetada . >> << Mõned ... mõned korrad ... Jumal hoidku , ma ei mäleta ... Ta käis nii hirmsasti peale . >> << Tuleta meelde , et sa võiksid siit maailmast puhta südametunnistusega lahkuda . >> << Jah ... see oli ... see oli nii ... >> << Ja kes veel ? >> Lillyle tundus , nagu oleks ta juba taevaväravate taga , kus Peetrus temalt aru nõuab . << Siis see autojuht ... Tema ütles , et pole korterit , ja tuli meile ... ja siis ... ja siis läks nõnda . >> << Ja aurupaadi kapten , >> meenutas Jüri pruudile . << Jah ... Jumal teab seda isegi ... Tema oli ka ... Aga mina ei kutsunud neist ühtegi ... >> << Nii ... Ja nüüd loe oma hingepalve ... >> Lilly oli leppinud oma saatusega . Ta langes põlvili vette , ristas käed ning vaatas paluvalt taeva poole . Jüri , kartes , et lootsik vajub enne , kui tüdruk oma palvega lõpule jõuab , alustas ise : << Meie isa , kes sa oled taevas . >> Lilly nägi selles märki , et mees tõesti koos temaga on otsustanud oma maise teekonna lõpetada . Jõudnud sõnadeni : << ... Meie igapäevast leiba ... >> vajus lootsik põhja ning Lilly tundis vett rindadeni tõusvat ... << Ja anna meile andeks ... >> sosistas ta . Siis krigises kruus lodja põhja all . Lilly jõudis palvega lõpuni ning jäi imestunult ootama , et vesi juba kord ta pea kohal kokku lööks . Vesi aga loksus lõbusalt ta rindade ümber ega tõusnudki kõrgemale . << Annab andeks ... annab , >> ütles Jüri ning lisas siis : << Su palve on sind aidanud , tõuse ja kõnni . >> Siis hüppas mees vette , viskas ankru merre , jättis lootsiku ulpima ning hakkas Oldre poole kahlama . Siin ulatus vesi vaid niueteni . Kui Lilly märkas , et lootsik enam ei vaju ja mees juba pimedusse kaob , sumatas temagi vette . Esiti oli ta pääsemise üle õnnelik , siis aga tulivihane , kui taipas , millist mängu temaga oli mängitud . << Hakka astuma , jõuad õigeks ajaks aurupaadile , >> kostis pimedusest mehe pilkav hüüe . Halisedes , vandudes ja Jumalat appi kutsudes sumas köstri hellitatud tütar Aruka kalda poole ... Õlu sai hea ... Kui Jakob ja Jüri peale väsitavaid heinaniidu päevi lasid keldrist toodud külmal õllel hea maitsta ning Taavit kuuldekaugusel polnud , ütles Jakob vandeseltslaslikult silma ripsates : << Ses-sammuna ... Sa võiks igas kuus ühe linnapreilna Oldre väina tussu leotama tuua - ei siis õlu •Oldre keldris lõpeks ... >> Küllap oleks Oldre äpardunud pulmadest Arukal rohkem leierdatud , kui uued ja tähtsamad sündmused poleks vanu varjutanud . Arukal möllasid kired maa ümber . Mõisamaade jagamine , nende rentimine popsidele ja moonakaile oli sündmuseks , mis kogu saare kihama lõi . Üle 800 hektari mõisamaad kuulus jagamisele . Kui seda jagamist oleks tehtud ka taevaste valitsejate poolt ja kõik Aruka rahvas oleks selle õigeks tunnistanud , Värati Vada oleks ikkagi vimmakalt kisama jäänud : << Vada , vada ... Ma peaks ikka ... ikka änam saama . >> Maad jagasid aga Riigimaade Valitsuse ametnikud ning küllap sellepärast oli vähe neid , kes jagamisega leppisid . Et maa kohe kasutusele võetaks , oli otsustatud teha esialgu maasoovijaist riigi rentnikud . Küllap hiljem maaseaduse täiendamisega antakse mõisamaad inimestele juba põliseks pidamiseks . Sellega oldi Arukal nõus . Tüli tekkis maasaajate järjekorra pärast , olgugi et vastav nimekiri oli maavalitsuse poolt kinnitatud . Nimekirjas oli esimesena Kaarel Hingst , mis kuidagi ei mahtunud Värati Mika hinge , kes päris nimekirja lõppu oli sattunud . Pealegi ilutses ta nime taga suur punane küsimärk , mille tähendust talle keegi ei seletanud . Esiti vaikis Mika ning käis nohisedes kauge kaarega Viki väravast mööda . Kolm õhtut järjest käis ta Endul ning mangus , et Aadu talle maaseaduse paragrahve ette loeks . Leidmata seaduses midagi sellist , mis oleks Viki Kaarlile andnud õiguse nimekirjas just esimene olla , pöördus ta maakorraldajate poole . Seal selgitati Mikale , et nimekiri on koostatud tähestikulises järjekorras ning sellel pole mingit tähtsust , kes esimene või viimane on . > turtsus Mika . Ametnikel polnud aega ega tahtmist Mikaga vaielda ning Mika lonkis tujutult koju . Kui järgmisel päeval Viki omadele mõisasüdamest seitse tiinu maad välja mõõdeti , läks Mika marru . Sel õhtul peeti koolimajas maasaajate koosolekut . Kui ametimehed olid oma jutud rääkinud , mõned asjalikud küsimused vastatud , anti Mikale sõna . Mika , kes terve päeva oli vihaselt Viki krundi ümber tammunud , oli nii ärritatud , et ta esiti ei saanud << vadadest >> kaugemale . Siis aga nagu tammi tagant purskus ta jutt esile : << Miks Viki , Viki , Viki keik omale saab ? >> Mika karjus , näost topane , silmad vihaselt vidukil , kätega kordamööda oma igavesti tilkuvat nina luiskamas . << Mis Vikist ta kõneleb ? >> küsis maamõõtja Endu Aadult , kes sel aastal oli külavanemaks . << Tema arust polevat Kaarel Hingstil õigust maad saada , >> selgitas Aadu , kellel oli Mika arvamine teada . << Soo-oh . >> Ametnik , kellel maaseadus peas , dikteeris Mikale : << ¶21 seisab : esimestena saavad maad kodanikud , kes Eesti Vabadussõjas väärikalt iseäralikku vahvust on näidanud ... >> << Kaarel , Kaarel , Kaarel pole oma kaapsuajast kaugemal käind , >> võidurõõmutses Mika . << Aga Vabadussõjas langenud Kalle Hingst oli ometi Kaarel Hingsti laps , >> väitis ametnik , kellel paistis kogu saare maasoovijate kohta küllaldaselt teateid olevat . << Vada , vada , vada , mis laps see Kalle änam oli , täisinimene , sellel oleks veind juba omal lapsed olla , >> vaidles Mika . << Kalle Hingst oli Kaarel Hingsti poeg ja sellega ongi maajagamisel arvestatud , >> selgitas ametnik kannatamatult . << Vada , üks poiss oli tal Upa väljal suur mässaja , teine oli pealaest jalatallani puhta punane , kabis siit Riiga või Riia taha ning nüüd antakse siukestele veel mõisa-süda kauba pääle . >> Mika oli oma trumbid välja käinud ning istus vihast värisedes pingile . Ametimehed lõid tüdinenult käega , kuid üks neist tegi ometi mingeid märkmeid oma taskuraamatusse . Viki Kaarel , kes kõike seda oli üleoleva muigega kuulanud , tõusis . Tema mõõt sai täis . << Oo , ormen ! >> ütles ta alguseks . Veel enne , kui Kaarel sai midagi öelda , tärkas Mikale midagi meelde : << Ta-b-le . Ta-b-le ... õige eestlanegid ... Ta on roots , roots ... Väljamaalastele äp tohi maad anda- gid . >> Selline leid maaseadusest ning mõisamoonakate heakskiitev mõmin parandasid mõneti Mika meeleolu . Ega moonakailegi meeldinud , et lahmakas heast mõisamaast kõigepealt külamehele anti . << Ma saan aru , et mõisameestele maad antakse , aga seda , et Värati Vada seal nimekirjas seisab , ma ei mõista ... >> ütles Kaarel rõhuga . << Vada , vada ... tuurakas , >> viskas Mika vahele . << Siia peaks loomakaitseselts vahele astuma , sest peale vana Viiu pole ju tal kedagi adra ette rakendada , >> jätkas Kaarel , vihjates sellega Värati kehvale olukorrale . Neil polnud hobust . << Ja mis ta poistesse puutub , siis ... >> Mika ei lasknud Kaarlit edasi kõnelda . << Äh , äh , äh ... Kui meite poiss poleks ohvitseeridele ning generaalidele neid univormisid õmblend , äi tea kuda nad siis oleks paljaste kinnardidega frondi paal sõdind ? - Teine poiss lasi laivaga Saksa ning Engelandi vahet . Keik vädas Saksa-maalt välja , mis käde sai . Sellepärast see Eesti vägi võidu saigid , sakslastel polnd änam midagist käde vetta , millega sõjaväljal vastu hakata ... >> Mika oli nüüd kindel , et just temal on õigus mõisa südamest kõige suurem lahmakas maad saada . Ametimehed lõpetasid koosoleku , nendel oli sellistest kemplemistest villand . Kolm ööd järjest olid Viki piiritulbad sedavõrd paigast nihutatud , et väljamõõdetud maast vaevu kolmveerand oli järgi jäänud . Neljandal ööl kuuldi mõisapõllult vandumist , koera vihast klähvimist ning kahtlasi matsatusi . Järgmisel päeval kõndis Värati Mika sinise silma ning rebenenud pükstega ringi . Viki Kaarli habe oli hõrenenud , kuid koera toitis ta sel päeval ise . õhtupoolikul läksid Kaarel ja Aadi , labidad õlal , oma uuele krundile . Nad kaevasid iga nurgavaia juurde sügava augu , nagu loodaks sedaviisi püüda kratti , kes piiritulpasid nihutamas käib . Sellest peale jäid Viki piiritulbad paigale . Mõnikord , kui Kaarel mõtteisse jäi , tundus talle see võitlus maa pärast pisut imelikuna . Muidugi oli ta peremeheseisust igatsenud , oli isegi alasi alla pisut raha kogunud ning poisile lootnud , kes nüüd kusagil Brasiilias on . See oli siis , kui ta noor oli ja kui tema , üle valla kuulus sepp ja paadimeister , ei tahtnud alla jääda mõnele nigelamale mehele , kes peremeheks tõusnud . Eluaeg pole ta raha ega vara igatsenud , sest Kaarel teab , et vara pärib hinge . Ta pole muretsenud sellepärast , mis homseks aita või lauta jääb , vaid sellepärast , mis täna laual on . Talle piisas , kui õues oli paadijagu laudu , sepapajas sütt ja rauda . Nüüd aga äkki , kui ta juba pisut kõveriti maa poole kisub , hakkab hing maa järele igatsema . << Võibolla tuleb see sellest , >> arutas Kaarel , << et piibliski on öeldud - mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa jälle saama . >> Iga putukas ja matakas pöördub tagasi paika , kust ta elu alguse on saanud ja küllap sellepärast nüüd see maaigatsus nõnda südamesse on läinudki ... Küllap sellepärast peab ta oma vopsudest tuikavat lõuga silitama ning Värati Mika sinise silmaga ringi luusima . Maa on kõiges süüdi ... Märkamatult , suure töörühmamisega oli jälle üks aasta aegade hämusse kadunud . Oldre oli selle aastaga küll tublisti jõukamaks saanud , kuid ometi polnud saarel midagi muutunud . Toas tatsas Eeva , laudas ja aidas talitas Maia , merel ning väljatöödel oli ikka veel kolm meest . Jakobi lootus , et Jüri mõne linnadaame Oldre väina ulpima tooks , mis hea õlle keetmiseks põhjust annaks , ei täitunud . Jüri oli üle elanud veel teisegi pettumuse . Ta oli kirjutanud Rüngu talu tütrele , kes teda nii hoolitsevalt oli ravinud ja kes ikka sagedamini meenus . Vastuse sai ta Elsa emalt . Elsa oli abiellunud soomlasega ning hoopis Soome elama asunud . Nüüd ei jäänud Jüril muud üle kui rühmata tööd ning mõelda vahetevahel Aeru Annele , kes tõsimeeli oli tahtnud Oldrele suiliseks tulla ning praegu jälle Arukal viibis . Maia oli muutunud salapäraseks . Ta linnareisid sagenesid ning iga kord , kui ta naasis , õmbles ta endale mõnd uut kleiti või seelikut . Veel kestsid pärnalõhnalised päevad , olgugi et sumedatel augustiöödel meri suve lõpu leinalisi lõhnu oma mõrkjamaigulise adruga maitsestas . Need õhtud ja ööd muutsid Oldre Jüri rahutuks . Narr oleks . põhjuseta Arukale aerutada , veel narrim Arukal hulkudes Annega juhuslikku kohtumist otsida . Ta lootis , et Anne ise põikab Oldrele . Nad olid ju Maiaga nii hästi sobinud . Sellises mõrkjamaigulises suvelõpus , kus vaikus valitses maal ja merel , taluõues ja tares , tajusid äkki Oldrel kõik , et nad elavad siiski tuulte tallermaal . Mitte taevatuultest tallatud saarel , kust tuul mõnikord tormiks paisunult kukerpallitades üle rullub , vaid saatuse tujukate tuulte vallas , millest küll ükski leht ei liigu , kuid mis ometi kogu saarele oma jälje jätavad . Ühel õhtul teatas Maia äkki , et paari päeva pärast sõidab ta Oldrelt minema . Ta kõneles sellise endastmõistetavusega , nagu läheks ta Arukale pähkleid korjama või päevaks linna laadale . << Kuhu ? >> pärisid Eeva ja Taavi ühest suust . << Mehele . >> Nad pidasid seda esiti naljaks . Kui aga Maia tõsiseks jäi ja oma peigmehest kõneles , vaikisid kõik , nagu poleks tütrel pulmad , vaid hoopis matused täos . << Selle üle oleks pidanud pikemalt aru pidama ... Tõesõna , >> arvas Taavi . Ta ei proovinudki Maiat keelata . Maia iseloomu teadsid siin kõik . Kui ta oli juba otsustanud , siis oli see aamen kirikus . << Viki Josefi üle sai pikalt plaanitud , mis sellest välja tuli . >> Kartis Maia tõesti , et sarviku sellid võivad ta plaanidesse sekkuda ning otsustas sellise tempoga abielluda , et need ei jõuaks ühtegi pastlapaari enne kulutada , kui tema juba tanu all on , või oli tal mingi muu põhjus , sellest ta pikemalt ei kõnelnud . Eevale oli see kõige suuremaks löögiks . Ta mäletas hästi , kuidas ta alguses siit saarelt lahkuda tahtis , kartes mere karmust ja saare salapärasust . Ta armastas oma meest ja lapsi , loomi ja majapidamist sellel saarel , ta oli leppinud eluga saarel , kuid saart ise ta päriselt siiski ei armastanud . Tal oli kahju tütrest lahkuda , kuid hingepõhjas pole ta kunagi Maia saarelejäämist soovinud . Ja olgugi et tema , Eeva , tundis kogu murekoormat talu pärast enda õlule laskuvat , ei kerkinud ta huulile sõnu keelitamaks tütart koju jääma . Igavesti ei saa ju nii jääda , pealegi kui Maia kakskümmend kaks on seljataha jäänud . << Aga kuda siis meie ? >> lahutas Taavi käsi . Ta oli harjunud , et maal olid mured Maia , merel tema õlul . << Mis see üks laps siis . .. ? >> püüdis Viise mehe pahameelt leevendada . << Üks , üks ... >> osatas Andrus . << Ühele järgneb teine , teisele kolmas ja lõpuks on neid vanakuradi tosin nagu Vikil oli ... Ei , Viise , sellega mina küll nõus ei ole ! >> << Mis ma siis tegema pean ? >> << Küsid minult ... Küsi neilt mooridelt , kes selliste asjadega kursis on . >> Nüüd taipas Viise , mida mees soovib , ning korraga tundus talle selline soov kohutavana . Tallata nende ühised unistused porri , muuta olematuks see , kes juba olemas on . Viise vaikis , vaikis ka Andrus , Käru aga kõrises ning kahtlevad mõtted tüütasid . Peagi sundis saabuv hämarus neid tuppa . Viise otsustas näidata Andrusele , kuidas ta tema eest hoolitseb , ning tõi riiulist süldikausi lauale . Ta viipas Andruse lähemale . << Mis see on ? >> << Vasika sült ... Oldre perenaine saatis , ütles veel sind kui naabrit osaliseks ... >> << Mii-iis ? >> karjus Andrus ning puuris tülka pilguga kaussi , nagu poleks selles sült , vaid paar päeva juulipäikeses hapnenud tursk . Siis haaras ta kausi , keerutas seda õhus ning virutas vihaselt vastu seina . Krobinal langesid savikausi killud põrandale ning ehmunud kanad pistsid kaagutama . Viise , kellele mehe selline teguviis mõistatuseks jäi , tõmbus hirmuga õue ning pages kadarikku . Ta kartis , et Andrus oma vihahoos võib tallegi kallale karata . Kaua hulkus Viise , söandamata Oldre taresse minna . Kui ta siis poole öö ajal tuppa läks , istus Anne laua ääres poiste pükse paigates . << Tead ... Tead ... >> kogeles Viise , << see kauss ... see kauss kukkus mul käest ning läks katki ... >> Ta peatus hetkeks oma kambri uksel perenaiselt vastust oodates . << Asi nüüd , >> rahustas teda Anne , kaksas niidi hammaste vahel katki ja lisas : << Juhtub hullemaid asju ... juhtub . >> Viise ei saanud kaua sõba silmale . Talle meenusid kõik need ilusad päevad ja õhtud Andruse seltsis . Kui kena kõik näis ja nüüd äkki ... Korraga kollitasid teda jutud sarvikuist sel saarel ning Viise , kes seni oli vaid naernud kuuldu üle , kiskus hirmunult teki üle pea . Viise hoidus nüüd mõnda aega Kabjusest eemale . Andrus Kabja asunikutalu kutsuti nüüd peremehe nime järgi , esiti Kabjaks , siis aga juba suupärasemalt , Kabjuse . Ta piisis küll põõ- sastest , kuidas Andrus seal üksinda rassib , kuid abi pakkuma ei läinud , pealegi kui teda sinna ei kutsutud . Ühel päeval merelt tulles nägid Oldre mehed imelikku pilti , kuidas ammustest aegadest Oldre abajas luilutanud luigepaar ujus Andruse lodja järele , kes neid kaladega toitis . << Ses-sammuna , ise sihuke mõrtsuka moodi , aga vaata , hullul on inimese süda sees , >> kommenteeris Jakob nähtut . Luiged , kes olid harjunud ka Oldre omadelt toitu saama , muutusid nüüd päris inimlembesteks . Erilist rõõmu valmistas luigepaar poistele , kes neid käest toitsid ning neist endile lausa mänguseltsilised leidsid . Need luiged olid vististi esmaasukad tollel Sarviku saarel . Sügise saabudes hakkas Kabjuse peremees jälle oma abilise järgi igatsema . Esimesed palgikorrad olid uue maja seinteks paika pandud ja mida kõrgemale tõusid seinad , seda ras- kemaks muutus üksi nende paigaldamine . Ikka sagedamini hakkas naaber Oldre õue piiluma ning ega siingi päris ükskõikselt Kabjusel toimuvasse ei suhtutud . Pealegi oleks Viise tahtnud Andrusega veel kord lapse üle kõnelda , kes ta rindade all kord-korralt agaramalt elumärke ilmutama hakkas . Et pererahva eest oma rasedust varjata , vöötas Viise end igal hommikul tekarihma ning paeltega , mis soonisid ihhu ning õhtuti tundis Viise end väsinud ning vaevatuna . Sel pühapäeval , kui Andrusel juba teist korda palk seinalt maha veeres ning Viise kadarikus loomi karjatades seda nägi , ruttas ta mehele appi . Andrus ei avaldanud abimehe üle ei rõõmu ega imestust , vaid kobises , et ta liiga kaua oli üksi rügama pidanud . Nõnda nagu kevadel jätkus töö Kabjuse uue maja juures , kuid lapsest ei kõnelnud kumbki . Palgikorrad hakkasid aknaavadest üle käima . Ikka raskemaks muutus Viisel palkide seinale upitamine . Väsinult trepikivile istudes mudis Viise oma ristluid . Andrus vaatas naist ja kohmas : << Kas sa pole sellest väntsakast ikka veel lahti saanud ? Vead teist ikka veel oma kasuka all . >> Andrus oli lootnud , et lapsega on lugu lõpetatud . << Ei ... Ja ei tahagi lahti saada . >> Viise oli otsustanud teisiti . Ta teadis vabariigi seadusi rongaisade kohta ning oli kuulnud neilt lapsekasvatuseks mõistetud alimentidest . Vaevalt oleks Viisest saanud kohtusse minejat , kuid vaevalt oleks seda soovinud ka riigiametnik Andrus Kabi , kes taipas praegu , mida naine mõtleb . << No minult sa ei saa sentigi , >> ütles Andrus jõllitades . << Kes siis sinu eest maksab ? >> << Miks ma maksma pean ? >> << Eks iga rongaisa pea oma lapse kasvatuse eest maksma . >> Nüüd oli Viise jälle tähtsust täis Kaune küla volinik , põllutööliste ja tööandjate segakomisjoni liige . << Kes ütleb , et sul laps minuga on ? >> << Mina ja sina ise tead seda samuti . >> << Mina ei tea midagi . Äh , ega see Oldre Jürigi munk ole . Ja suvel oli neid isaseid Arukal nagu hanesid . Mine küsi , kellega sa põõsastes aelesid . >> Külma hoolimatuse ja tuima ükskõiksusega vaatas ta tüdrukut nagu kunagist laadatuttavat . << Jäta sihuke jutt . Sa tead küll , et ma ainult sinuga olin . >> Viise nõudis õigust . << Kui mina sutsaka sain , ega see siis tähenda , et teised sellepärast oleksid pidanud ilma jääma . Või sulgi need korrad nagu lambapäevad kirjas . >> Viise ei lausunud sõnakestki ning Andrus lootis tüdruku aru pähe võtvat . Tüdruk ju teab , et Andrusel on linnas mõjukaid tuttavaid , kes vajaduse korral talle appi kargavad . Et aga asi nii kaugele ei läheks ja tühjast tüli ei tõuseks ning tüdruk nüüdki mõne vanamuti poole pööraks , kavaldas Andrus : << Sina ... sinu vastu pole mul midagi , aga saad ju isegi aru , et laste peale mõtlemiseks pole õige aeg ... >> Nüüd oli see selge sõnaga öeldud , mida Andrus talle kord varem juba mõista andis . Viisele oli selge , et tal ei õnnestu meest hea ega kurjaga enda tahtmisele allutada . Nähes meest põrnitsedes end vahtivat , meenus Viisele naiste jutt Upa mässust ning allohvitser Andrus Kabi mõrtsukalik osa selle mahasurumisel . Tal hakkas mehe pilgu all kõhe ning hüvasti ütlemata lahkus ta Kabjuselt . Mida kaugemale jõuti Kabjusel elumajaga , seda enam kasvasid Viises kahtlused ning seda tugevamini hakkas ta end rihmade ja paeltega siduma . Enne jõule , kui Aruka ja Oldre saunade suitsud küla kohalt üksmeelselt taeva poole tõusid , et Jumala jalge ette jõudes kuulutada maapealset jõulurahu ja inimeste heameelt õnnistegija sünnist , sai Kabjuse elumaja katuse alla . Uhke oli see Kabjuse häärber : avarate akende , särava palkoni ning luikvalge korstnaga . Nüüd ei kahelnud Viise enam selles , mida ta tegema peab , kui vaid see telkarihm nii valusalt lihasesse ei lõikaks ! Viise pani saunavee panged pingile ning mudis oma ristluid . Siin saunas ei näinud teda keegi . Ta tundis valusid , tundis last alla langenud olevat ja teadis , et nurkajäämine pole enam kaugel . Viimastel aastatel kujunenud tava kohaselt olid Oldre omad Paagil esimesel jõulupühal jõuluvõõraiks , vana-aasta saadeti koos Oldrel ära . Ammu olid ununenud Oldre ja Paagi vahelised tülid . Toomas oli küll isa eeskujul peremeheks , kelle sõna oli Paagil seadus , kuid sugulastest pidas ta lugu . Ta naine Meida sobis Annega ning ajal , kui mehed õllekapa juures kalapüügiplaane arutasid ja lapsed põhkus hullasid , vestlesid Meida ja Anne majapidamistarkustest . Varasematel aastatel oli ka Juuli oma heliseva naeru ja naljadega nende keskel olnud . Peale Roberti lahkumist , kui Juuli oli Jumalaga lepingu sõlminud , jäi ta oma kambrisse , kust kostis vaikset laulu : << Jeesus meie eel , käi sa eluteel ... >> Jõululaupäeva õhtul Viise laua äärde ei istunud , öeldes end haige olevat . Ka esimese püha hommikul jäi ta peavalu kaevates voodisse . Peale lõunat , kui Oldre tares vaikseks jäi , algasid Viisel tuhud . Ta haaras käärid , pisut nööri ning kobis sauna , kus süütas küünla . Saun oli eilsest kütist soe . Laial saunalaval väherdades tundis ta hingematvaid valusid , higi voolas ojadena ning tal oli kergem , kui ta valjusti oigas , teades , et teda keegi ei kuule ... Ja korraga vabanemine ... Laval kuulis ta oma kõrval imelikku käginat . See polnud lapsenutt , vaid mingi ruigav vidin,-mis peagi kaldast kaugeneva laine korinaks muutus . Viise haaras lapse . See , mida ta sauna ihmjas valguses nägi , täitis teda õudusega . Tema kõrval ei lebanud laps , vaid mingi poolhingetu sinakas tomp . Suur lopergune pea , tagakeha nagu konnakullesel , parem käsi ja jalg kägaras , nagu polekski neis luid ... << Kole ... kole ... kole ... >> hingeldas Viise . Siis ei teadnud Viise enam isegi , mida ta tegi . Ta pigistas vaid käsi ikka tugevamini ja tugevamini tolle pehme ja sooja tombu ümber . Kuulis korraks veel korinat ning siis jäi kõik imelikult vaikseks , nagu oleks jõulurahu ka siia sauna saabunud ... Paari tunni pärast , juba hilisõhtul ärkas Viise , mähkis surnud lapse oma särki , väljus kirkasse kuuvalgusse ning kraapis maimukese lumme lehehunniku alla . ' Nüüd oli tal uks Andruse uude häärberisse valla . Kuu aja pärast sõitsid kaks meest - üks kriminaal- , teine välipolitseist saaniga üle jää Oldrele . Viise tunnistas kõik üles . Laps toodi lehehunnikust , pakiti saapakarpi ning küüditi koos Viisega linna . Kahe nädala pärast mõistis kohus Loviise Raldi , arvesse võttes ta puhtsüdamlikku ülestunnistust , kolmeks aastaks vangi . Nad tulid raekoja platsilt ja siirdusid kõigest kõrist laulu röökides linnaparki . Nende rivi lainetas ning kõrgel lossivallidel peesitavaile suvitajaile näisid nende mustad baretid hakikarjana , kes saamatult lendu tõusta püüab . << Eestimaa , su mehemeel pole mitte surnud veel . >> Laul kaikus läbi suvises soojuses tukkuva väikelinna , meelitades uudistajaid akendele ja ustele . Poisikesed , silmad pärani , suud ammuli , tormasid varbaid vastu munakivisillutist veriseks tagudes marssijaile järele . Ehmunud hakiparved tõusid pargi kõrgetelt kuuskedelt lendu , sõimasid käratsedes rahurikkujaid , tiirutasid vana ordulossi tukkuvate " tornide kohal ning laskusid siis jälle päikese eest varju otsides kuuskedele . Rivi ees sammus pritsimeeste orkester . Kui kapellmeister kuulis , et pasunapoisse ähvardab lauljaile allajäämine , hakkas ta nii vihaselt vehkima , nagu oleks tema käes pump , millega vöiks kõik need kõverad torud sirgeks suruda , et tortsatused vabalt ja takistamatult << forte fortissimo >> lauljad lämmataks . Lauljad omakorda lisasid hoogu , mis siis , et rivi lõpus alustati juba kolmandat salmi , kui eespool alles teist lõpetama asuti . Eks siin oli nagu eluski - viimased püüdsid esimesteks . Orkestri järel marssisid tegevsõjaväelased ning eruohvitserid . Erukolonel Lest , kes sadamakaptenina oli kenakese vatsa soetanud , marssis esimeses reas . Ta vormikuub , mille hõlmad aastate eest kinni ulatusid , laperdasid nüüd nagu varese kärbitud tiivad higisele vatsale marsitaktis tuult . Lesta kõrval marssis kapten Kroon , kellel tänu piirivalves valitsevale sportlikule vaimule ja distsipliinile oli sõjamehe rühist osake säilinud . Vasemal tiival astus korpulentne isand Tallinnast , kes kogu seda janti Saaremaale dirigeerima oli saadetud . Neile järgnesid kirjud read mere- , maa- ja ratsaväevormis sõdureid " allohvitsere ja ohvitsere . Mõni reservväelastest oli end ise ülendanud , oma vanale vormikuuele meelevaldselt tärne , paelu ja : paguneid külge õmmeldes . Üks sellistest oli Andrus Kabi . Ta oli oma kuuele ohvitseripagunid peale õmmelnud ning hoidus rivi keskele , vältimaks tuttavate pilke . Sõjaväelastele järgnesid kaitseliitlased , naiskodukaitse rühm , noorkotkad , skaudid ja mitut masti õpilased , kõige lõpus aga << kadakad >> . Nende puudust siin väikelinnas ei tuntud . Oli majaperemehi , kaupmehi , arste ning advokaate , isegi õpetajaid ja teadlasi , kes end sakslasteks pidasid , oma eesti nimed saksapäraseks muutsid : Tammest sai Stamm , Koolist - Kohi , Soonist - Sohn ja Kulast - Khula . Need << kadakad >> olid juba hommikul pagar Trei hoovi kogunenud ning mõne ettevõtlikuma algatusel kostis sealt laulu : << Deutschland , Deutschland über alles , über alles in der Welt ... >> Ankrumehena marssis pagar Trei . Kui kolonel Lest , vaatamata ümarale vatsale , ikkagi marsisammu astuda jõudis , siis Trei ei vaevunudki seda tegema . Ta ei jõudnud oma keraja kere all jalgu tõsta , vaid libistas neid nagu uisutades munakivisillutisel . << Ämmatoss ... ämmatoss ! >> karjusid poisikesed talle järele ja arutasid , kuidas ta susisedes õhupallina kokku vajuks , kui põõsastest talle nool keresse kihutada . Kaitseliidu rühma esirivis sammus maleva ülema kõrval kompaniiülem Oldre Jüri , temast tagapool rühmaülem Paagi Toomas . Ei puudunud ka Wladimir Khula , kes jalutuskepi nagu mõõgaga vehkis ning laulis valju ja valesti , eestikeelseid sõnu saksapäraselt väänates . Kusagilt kangialusest , luuad kaenla all , lükkusid rivi sappa kaks kojameest , nagu oleks nad varmalt valmis tolle käratseva seltskonna sõnnikut koristama , kui sellise pingutuse peale peaks midagi sillutisele pudenema . Need vabadussõdalased - vapsid - kellest enamus soojadel kohtadel istusid , olid endile mõisavirtinate laiad tagumikud saanud ja olgugi et kõik püüdsid kramplikultsõdurite kombel astuda , kobistasid nad pidevalt jalga vahetades ning õõtsusid astudes nagu lodjad kerges briisis . Kõik see muutis tolle seltskonna pisut naeruväärseks , ehkki nende eesmärgid olid naljast kaugel . Kõrvaltvaatajale tundus imelik , et nii paljud sel ilusal suvepäeval olid raatsinud tollesse tolmu uppuvasse rivisse koguneda . Midagi pidi siin asjalikku olema , kuna marssijate hulgas oli küllaga tõsiseid , haritud ja positsiooniga inimesi . Too vabadussõdalaste liikumine , mis juba paari aasta eest oli Tallinnas ja Tartus tõusnud riigis arvestatavaks jõuks , oli nüüd siis lõpuks ka Saaremaale jõudnud . Ei oleks too kaaluka mõtlemise ning pisut laisa pööruga saarlane sel suvepäeval , keset tiidsat heinaaega , poisikeste kombel linnas marssima hakanud , poleks kihutajad-tudengid ja ohvitserid pealinnast kohale sõitnud . Nüüd nad marssisid , kuid nagu oma osavõttu häbenedes vahtisid jalge ette ning mõtlesid kalapüügist , heinateost ning viljasaagist . Poliitikast ei tahtnud nad midagi teada . << Alumisel korrusel oli kummalgi pool ust kaks akent , mis sarnanesid maja kõigi teiste akendega . Nende valgest kivist raamistus lõppes aknalaua all rikkalikult kaunistatud teokarbiga , üleval aga kahe kaarestikuga , mida eraldas raami rist , jaotades akna neljaks ebavõrdseks osaks . Põikpuu andis akna mõlemale alumisele poolele peaaegu kahekordse suuruse , võrreldes ülemiste , võlvkaarest ümardatud osadega . Kahekordne võlvkaar oli ilustatud kolme pealistikku tellisereaga , kusjuures tellised tungisid vaheldumisi esile või taandusid ligikaudu tolli võrra seina sisse , moodustades kreeka ornamendi . Väikesed rombikujulised ruudud olid kinnitatud peentesse punaseks värvitud raudraamidesse . Valge mördiga seotud tellisseinad olid korrapäraste vahemaade järel ja nurkadel toestatud kividest vööga . Teisel korrusel oli viis akent , kolmandal vaid kolm , ja pööningule tungis valgus suure ümmarguse avause kaudu , mis koosnes viiest osast , oli ääristatud liivakividega ning asetses keset kolmnurkset frontooni , moodustades nagu gooti stiilis roseti katedraali portaali kohal . Katuseharjal kõrgus tuulelipp kedrusega värtna näol . Suure kolmnurga mõlemad küljed , mis moodustasid viilu , olid laotud täisnurksete sakkide kombel kuni teise korruse ülemise jooneni , kus maja paremalt ja vasakult poolt langesid vihmaveed alla fantastiliste elukate ammuli lõugade kaudu . >> ( H.Balzac , << Absoluudi otsingud >> . ) Umbes niisugune võis välja näha maja , millele härra Ajao lähenes . See flaami laadis eramu , mis pisut meenutas glasuuritud piparkooki , polnud just päris stiiliühtne . Selles võis veenduda too , nagu parasjagu härra Ajao , kes sisenes hoone vestibüüli . Tähelepanelikumale vaatajale ei võinud jääda märkamatuks eesruumi juugendlikud sugemed . Kaminat , mida nähtavasti kunagi ei kasutatud ja millel tõenäoliselt oli üksnes dekoratiivne tähendus , ilmestas kaminavõre sepise taimornament : taimede kooldunud varred mingis närtsimisseisundis . Ka trepikäsipuu - laia trepi kaudu pääses teisele korrusele - metallpõimingud kujutasid ülespoole väänlevaid ronitaimi . Tollest arhitektuurilisest segaabielust sündinud interjöörilaps ei mõjunud aga heidikuna , ei riivanud silma ega ilumeelt . Tagasihoidlik , peaaegu olematu garderoob , kuhu härra Ajao jättis oma bareti ja keebi , sajuse ilmaga ka monogrammidega kalossid ( ühes kullakarva A , teises millegipärast O ) , oli täiesti tühi . Härra Ajao möödus trümoopeeglist , tippas vaipa pidi trepi poole . Peegeldus ilmutas rõõsa näo ja sileda lõuaga meest , kelle lapselikult pehmeid põski ehtis sügav ja püsiv puna , mis meenutas puhkevat roosi , pea oli härra Ajaol pirnikujuline ning klantsivalt kiilas . Laheda näoga isand , aga eatu , nagu analoogiline viide mõne naise või mehe sootusele . Poolhämar ülakorrus tukkus . Fiat lux ! Härra Ajao tõmbas nöörist . Villaselõimelised maani ulatu- vad kardinad libisesid lahku . Ja valgus sai . Parkett hakkas läiklema , aed helendama , tolmukübemete voog , kust päikesekiir läbi tungis , - olematu ruum muutus avaraks saaliks , vahest liigagi avaraks ja lagedaks , sest esmapilgul sisustas seda üksnes massiivne tammepuust laud saali keskel , ümber kõrge korjuga toolid . Ruum oleks võinud tunduda kõle , ja kõledaks ta ju mõneti jäigi , kui seinu poleks kõigest kolmest küljest katnud riiulid . Tumedast puust riiulid ulatusid laeni . Riiulid , riiulid ja riiulid ... Riiulid raamatutega . Niisugune , võiks öelda kummaline vooderdus , mis näis nagu mets peale tungivat , muutis saali koguni ahtaks , andes sellele ühtlasi kaalu ja intiimsema tähenduse . Härra Ajao läks kaarja ukseava kaudu ühest saalist teise saali , kordas siin igahommikust rituaali , tõmbas nöörist , laskis valguse ulualla . << Pole paha , pole paha ... >> pomises härra Ajao . Saal oli ruumi ja sisustuse poolest eelmise sarnane : samas kohas ja samasugune laud toolidega ning riiulid raamatutega , tõsi küll , paiguti kopsakamad , fooliokaustalised köited , mille hulgast asjatundlik silm oleks eristanud mõne geograafilise või entomoloogilise hiidatlase . Naiivselt sümmeetrilised saalid mõjusid pisut tüütavaltki , kuid ometi aitas see ühetaolisus , arvestades raamatuselgade kirevat hulka , üldmuljet tasakaalustada . Härra Ajao tegi saalidele ringi peale , vaatas valdused üle , jõudis esimesse saali tagasi . Siin oli temal oma nurgake , mis kujutas endast raskepärast kirjutuslauda , mille uksi ehtisid nikerdatud lõvipead . Laua taha istunud härra Ajao nägi oma puust lõvidega välja nagu püha Hieronymus , kes nõjatub leenile . Siis hoidis ta käes tavalisest suuremat ümbrikku , mis oli teda laual oodanud . Härra Ajao ei kiirustanud saadetu avamisega , sest selle sisu oli talle ammust ajast tuttav . Niisuguse kreemitoonilise ümbriku oli ta esimest korda saanud aastaid tagasi . Tollal pidas härra Ajao ametit veel linna haruraamatukogus , käis usinalt tööl , kuid tundis ebamäärast igavust . Vahest seetõttu või mingil muul põhjusel oli ta vastanud ajalehekuulutusele , kus otsiti eraraamatukogule registraatorit . Peagi oli saabunud juba üksikasjalisem pakkumine samas kreemitoonilises ümbrikus . Temale olid need tingimused vastuvõetavad , peaaegu meeldivad . Sellest ajast peale töötas härra Ajao siin registraatorina ehk loostajana . Oli raamatukogus suverään , teist bibliotekaari tema kõrval polnud . Oma palkajat ei olnud härra Ajao kunagi kohanud : oli too mees või naine , vana või noor , oli neid mitu , ehk oli omanik surnud ja raamatukogu testamendi põhjal pärijate talitada ?... Ei tundnud ka härra Ajao ise mingit huvi oma leivaisa vastu , majandusasju aeti panga kaudu ning palk saabus kindlal kuupäeval ikka ühevärvilises ümbrikus , mis lõhnas hajusalt kaneeli järele ; jõulude ja teiste pühade puhul oli ümbrik kopsakam . Härra Ajao võttis kätte luust hobusepeaga paberinoa , pani selle lauale tagasi ning pistis avamata ümbriku põuetaskusse . Postiga saabusid ka igapäevased ajalehed , mida härra Ajao polnud tellinud , - kes tellis , seda tema ei teadnud . Ajalehti härra Ajao ei lugenud , vaid koguni pelgas , kartes nende halba mõju raamatutele , ning tänas Jumalat , et enamasti olid köited kõvakaanelised ja seetõttu vähem altid välismõjudele . Härra Ajao veendumuse kohaselt külvas ajakirjandus üksnes tüli . Ta nõustus hispaania kirjaniku ja Soome konsuli Angel Ganivet y Garciaga , kelle teoses << Hispaania ideestik >> väljendati pessimistlikku irooniat Euroopa tsivilisatsiooni arenemisperspektiivide üle , kuid eri- nevalt nimetatud autorist , kes sõna ja teo ühtsusest lähtudes lõpetas oma elu enesetapuga , piirdus härra Ajao nädala jooksul kuhjunud ajalehtede toimetamisega keldrisse . Lahkemat vastuvõttu nägid postiga saadetud raamatud . Mõni vana nahkköide , mis ei pruukinud olla just ehtne Grolier , liigutas härra loostajat hingepõhjani . Täna kooris härra Ajao pakendist välja uuskreekakeelse Sigmund Freudi teose << Ühe illusiooni tulevik >> . Ta lehitses seda põgusalt . Keeled ei valmistanud härra Ajaole märgatavaid raskusi . Talle meenus loetu , nali , mis oli seotud ühe tõemeeli väljaantud kirjatükiga , kus keegi neeger džunglikülas õppinud vene keelt , ning kui temalt päritud - miks ta just vene keelt õpib , siis vastanud neeger , et seda keelt kõneles Lenin . Härra Ajaole meeldisid poliitiliselt abitud naljad . Mitte posti tõttu , vaid posti kaudu sigines ka pahandusi , pigem küll äpardusi , sest härra Ajao polnud hoopiski tülitseja . Ajad tagasi oli ta va- hetuse korras tahtnud saada Lucretiuse << Loomade elu >> vastu india anonüümsesse kirjandusklassikasse kuuluvat << Kamasuutrat >> , mida ju teatud piires võib võtta ka armastuskunsti käsiraamatuna , aga temani jõudis posti teel XVIII sajandi türgi kokaraamat , mis võis rahuldada küll sübariiti , kuid jäi härra Ajao tarvis väheütlevaks . Veel saatsid raamatuid ja reklaambrošüüre alles tegevust alustanud kirjastused ja autorid , kes lootsid oma sõna põlistada härra Ajao raamatukogus . Uuemasse kirjandusse suhtus härra loostaja ettevaatusega , millesse oli segatud annus umbuskugi . Ta võttis saadetud teosest proovi : uuris köidet , mis teda pahatihti ei rahuldanud , sest polügraafiatööstuse mehhaniseerimine XIX sajandil oli põhjustanud trükiste kunstilise taseme enneolematu languse ; heitis pilgu impressumile , kust sai andmeid trükkimise , koha , aja ja väljaandja kohta ; pikemalt silmitses ta kirjaniku fotot , kui see oli frontispissina raamatule lisatud , - härra Ajao meelehärmiks esines seda üha harvemini , mis muutis , eriti tundmatu autori puhul , teosed isikupäratumaks ; ning lõpuks luges ta raamatust esimese lõigu , mõnikord terve lehekülje . Siis jäi härra Ajao mõttesse , ja pärast mõtlemist pani ta raamatu käest , tavaliselt ajalehtede virna kõrvale , kust praagitu rändas kolikambrisse või tagastati võimalike eksituste vältimiseks tulevikus adressandile . Väljavalitud raamatu jaoks oli härra Ajaol eraldi riiul , et uustulnuk võiks tasapisi koduneda , kuni teda raamatukokku sobitatakse . Uuskreekakeelne Sigmund Freud pääses valitute hulka . Härra Ajao sai nüüd hinge tõmmata . Ta avas järjehoidja kohalt raamatu , Helmuth Nimmerkatzi pealkirjata romaani , süvenes loetavasse . Romaan oli hiljaaegu surnud kirjaniku viimane teos , mille väärtusi järelmaailm alles hakkab mõistma ning asjassepühendatud hindama , korrates sellega tuntud tõde : poeedi laip annab tema värssidele veenvuse . Sellega seoses meenusid härra Ajaole norra kirjaniku Aksel Sandemose lohutavad read : << Me elame surnute majades ja loeme surnute kirja . >> Aga kõnelemata surmast ja hilinenud kuulsusest , mis põhjustas kohati tarbetuid vaidlusi Helmuth Nimmerkatzi rahvusliku päritolu ümber , jäi kirjanik isikuna tundmatuks , sarnanedes selles suhtes Bruno , õigemini Torsvan Traveniga , kelle nappe eluloolisi seiku kasutati müstilis-romantilise oreooli loomiseks , mida ei saanud küll Helmuth Nimmerkatzi puhul väita , sest tema käekäik - vanemad , lapse- ja koolipõlv , elukoht , mida ta ei olnud vahetanud , igapäevased pruugid - oli üksipulgi teada . Puudus Helmuth Nimmerkatzil too isikupärane võlu , mis pahatihti korvab annet , ning nõndamoodi sulas ta teiste hulka , jäi tagaplaanile , muutudes peaaegu olematuks . Ei leidu ka tema poolt kirjutatus autobiograafilisi sugemeid , koguni olustikulisi viiteid mitte , mis kõneleksid mingil määral autorist , kas või tema vaimsetest huvidest . Üldse torkab silma , et Helmuth Nimmerkatz vältis igasugust ajakajalisust . Kirjanikuna tundmatuks jäämise üks põhjus , peale selle , et teda ei loetud , oli Nimmerkatzi vähene viljakus . Kolmest , pikkade vahemike järel kirjutatud pealkirjata romaanist , mida korda armastavad kirjandusteadlased hiljem nummerdasid , olid esimesed emakeelsed , viimane aga kirja pandud inglise keeles . See tõsiasi meenutas härra Ajaole , kes parasjagu hoidis käes Helmuth Nimmerkatzi viimast teost , iseenesest tühist episoodi Joseph Conradi elust . Too poolakana ka inglise keeles kirjutanud kirjanik olevat koidutunnil , kui ta lõpetas romaani << Lord Jim >> , mis tõi nii mõndagi uut romaani ülesehitusse , oma koeraga külma kanapraadi jaganud . Helmuth Nimmerkatzi söömisest seevastu ei teatud midagi . Esimest korda vilksatas Helmuth Nimmerkatzi nimi avalikkuses , kui tema romaani kohta võttis sõna oma sardoonilisuse poolest tuntud kriitik , keda tahtmise korral võinuks ju arvata Nietzsche << naervate lõvide >> hulka . Lühike arvustus kandis pealkirja << Kuningas on alasti >> , ning seal tehtud kokkuvõttena jäi kõlama , et Nimmerkatz on tähendusetuse kaudu jõudnud mõttetuseni . Seda kummalisem oli sama kriitiku umbes poole aasta pärast avaldatud essee Helmuth Nimmerkatzist , kus juttu polnud niipalju kirjanikust endast kui kriitiku südametunnistusest ja süütundest . Sarkasmist küllastunud mehe patukahetsus üllatas kirjandusilma , juhtides ühtlasi tähelepanu tundmatule autorile . Arvustajad olid Helmuth Nimmerkatziga kimpus . Teda ei andnud kirjanduslikesse vooludesse , tuntud koolkondadesse paigutada , olevaisse raamidesse ja vormidesse pressida , tema stiililooka polnud võimalik sirgeks painutada . Hõlpsam oli nentida , mida Nimmerkatzi teostes pole , kui seda , mis seal on . Nenditi , et tema romaanides puudub too painajalikkus ja teatav , võiks öelda isegi koketeeriv mõttemäng , mis iseloomustab uusimat kirjandust . Märgati ka Nimmerkatzi hoolimatust , koguni lohakust interpunktsiooni suhtes , mis olnuks mõistetavam , sest kirjavahemärkide omavoliline kasutamine võttena polnud ju uudis , kui selles valitsenuks mingisugune süsteem . Kuna Nimmerkatz lükkis oma romaanidesse teiste kirjanike raamatuist võetud lõike , siis süüdistati teda plagiaadis , kuid sellele leidus ka vastuvaidlejaid , kes leidsid , et ülevõetu on sulanud Nimmerkatzi teose konteksti , muutudes oma tähenduselt tundmatuseni . Nii või teisiti,kuid Helmuth Nimmerkatzi poolt kirjapandut iseloomustas tõepoolest kaos , maailma loomise eelne korratus , mis ei võinud jääda märkamatuks ka algelisemale lugejale , kui too ülepea mõne raamatu kätte võttis ; tükati viirastus mingisugune tundmatu eluolu , mis paraku ei sarnanenud olemasolevaga , nagu oleks seda kirjeldanud mõni tulnuk . Helmuth Nimmerkatzi teoseis vohas määramatus , tühjus , mida kattis sõna kummaline rüü . << Pole paha , pole paha ... >> pomises härra Ajao , keeras uue lehekülje , ja luges : << ... leidis , leidis , leidis aega . Punaste vurrudega mees haukas tomatit , äärmiselt ettevaatlikult , peaaegu hoolitsevalt , et seemneid ei pritsiks , vedel sisu maha ei voolaks , nagu oleneks sellest - kui mitte just eluküsimus , siis teatav sõltumatus ehk küll . Mehe selja taga laius vaibamaastik : << ... metsakasvanud mägedest ümbritsetud küla , mis paiknes haljendavas luhaorus , mille põhjas voolas loogeldes väike jõgi . Õhtupäike paistis soojalt orgu , korstnad suitsesid sõbralikult ... >> katke kui äralõigatud pea Mees sihtis pikksilmaga mööda kindlat telge pimedusse , kaugete tulede poole . Okulaari ilmus naine , kes seisis peegli ees . Peeglist paistis : << Siin kasvas palju okkalisi puid , nende seas tüvelisi akaatsiaid , oma kolmkümmend ja enam jalga pikad ja ilusasti rohelised ning küllaldaselt tamariske ja pehmet põõsastikku , et anda kõigele meeldiv , hoolitsetud ja pargitaoline välimus ; hommikuse madala päikese tõttu oli praegu kõik täis pikki pehmeid varjusid . Maapind oli nii sile ja puhas , kivikillud nii mitmevärvilised , nende värvid nii rõõmustavalt säravad , et nad andsid kogu maastikule nagu joonistuse ilme , millist tundmust suurendas mägede joonestiku sirgus ja teravus . Nemad tõusid ühtlaselt mõlemal pool - seinad kuni tuhat jalga kõrged , punaselaigulised kaljud graniitselt pruunid ja porfüürselt tumedad . Imeliku juhtumuse tõttu tuginesid need kuumenduvad kaljud piki ladestatud sajajalasele kivialusele , mille haruldane värv tekitas õhukese samblakihi mulje . >> peeglis võis , silmale küll eristamatult , peegelduda ka punaste kulmudega mees . Naine kandis peene valge triibuga tuvihalli inglise kostüümi , mis kergelt tema figuuri jälgis , pitsžabood kaunistas kuldnõel tillukese valge pärliga , peas väike , kaabut meenutav helehall kübar , sama värvi sukad ja mustad peene kontsaga kingad , käes glasseekindad ning must lakknahast käekott , kostüümjaki revääri ehtis pisike kannikeste bukett . Naine pööras peeglile selja , kooris , libistas , tõmbas , võimalustest valida üks , aga väga mõõdukalt , koguni rahulikult , mis iseloomustab naistki , glasseekindad käest , lasi põrandale kuhilaks langeda , laps näinuks selles mäge , kunstnik laiku tasapinnal , leidja leidu . Naine tõstis käed rituaalse liigutusega kukla taha , kohendas siis peente , mitte kõhnade sõrmedega , mida ei ehtinud sõrmused , üksnes küüned läikisid värvitust lakist , oma paažisoengut , üles nihkunud kostüümijakivarrukad paljastasid mattvalgelt kumavad randmed . Ja , ja , ja , seda oli kaugelt näha . Võttis varnast mütsi . >> Kuldne sügis saabus oktoobris . Oli hallahommikuid , aga keskpäeval näitas termomeeter suviseid kraade . Pilvitust taevast paistis läbi vine madalalt käiv päike . Vastu õhtut kerkis oru nõlval kasvava võsa kohale hall viirg , nagu oleksid murueide tütred järvest udukanga välja tõmmanud . Lehtpuudel oli selline värvikirevus , mida polnud näinud Voitra vanemadki inimesed . Selles kõiges oli midagi rahutuks tegevat . Vingete tuulte ja vihmaga oli päevast päeva põllul oldud , sest eelmiste aastate kogemuste põhjal ennustati varajast talve . Vili tahtis koristada , kartulid võtta - see tõi põllule ka õpilased , Kui sügistööd said tehtud , oldi pettunud , et lumi kohe ei tulnud : see oleks õigustanud rühmamist igasuguse ilmaga . Nüüd otsiti tegevust aedadest : põletati prahti , imetleti sügisvärve ja räägiti erakordselt soojast ilmast , mis kauaks püsima jäänud . Üle Voitra lendas kõrgelt lõuna poole luigeparvi . Alla järvele polnud neid seni laskunud . Luiged , kes ülelennul Voitra järvel peatusid , olid nähtavasti alles tulemas . Koolis läks kiireks . Veerandi lõppu polnud vaja ennustada : kalender näitas täpse päevade arvu ja selleks ajaks pidi klassipäevikus olema ettenähtud hulk hindeid . See oli õpetajate mure ja nad pidid sellega toime tulema . Ka kuuendas klassis langes õpilastele tavalisest suurem koormus , kuid lapsi häiris see vähe . Sel hommikul jõudsid Rait ja Kalle parki hommikuhämaruses . Allee lõpus valendas läbi udu koolimaja . Sealpool oli veel vaikne . Külast kostis koera haukumist , kuke kiremist , maanteel sõitis mööda piimaauto . Tavalisel koolihommikul jäid need hääled tähele panemata , aga täna oli vaja jõuda enne teisi bioloogiakabinetti ning see tegi valvsaks . Koolimaja uks kriuksus : õue tuli majahoidja . Poisid tõmbusid puutüve taha . Veel mõni samm ja siis oleks tulnud kuulata noomimist , et ei oska õigel ajal kooli tulla . Kooli-Alma hakkas trepiesist pühkima . " Homme ja homme ... " Poisid jäid kuulama . Kooli-Alma oli pika eluea jooksul harjunud iseendaga rääkima . " Töö ... kuna see otsa lõpeb ... ise direktor ... võtaks vähemalt kuulda ... nii see elu juba on . " " Dire saab võtta , " taipas Rait . " Lähme teiselt poolt ! " Voitra 8-klassilise Kooli direktor Harri Luik oli juba oma kabinetis . Ta lapsepõlv , kooliaeg ja esimesed tööaastad olid möödunud pealinnas . Instituudi lõpetamise kevadel abiellus ; tööle said ühte keskkooli : Tea õpetas matemaatikat , Harri füüsikat . Aasta pärast sai luigepaarist perekond . Siis , kui Taru käis kolmandas klassis , tuli lõpp ... Tea sõitis autoga maale ema vaatama . Tookord ta ei tahtnud Tanit kaasa võtta , aga väikemees nurus , kuni sai oma tahtmise . See juhtus tagasiteel : kokkupõrkel kõrvalteelt ette kihutanud isekallutajaga jäid järele rusud . Jäädes üksinda , Harri kivistus : tegi masinlikult õpetajatööd , vastas üksisõnu teiste pärimistele ; punetavad silmad vajusid auku , aga pisaraid polnud isegi matustel . Sellises tardumuses kohtas teda keskkooliaegne pinginaaber Mart Tering , kes oli Voitral peainseneriks . Mardi tungival kutsel sõitis ta puhkuse ajaks Voitrale . Järv , mets , park , kool - kõik meeldis ja koht oli vaba . Endine direktor Saima Kurg läks pensionile . Harri Luik keeras linnakorteri ukse lukku tundega , et läheb ajutiselt eemale sellest , mis igal sammul juhtunut valusalt meelde tuletas . Direktori kabineti avatud aknast langes murule valgus . Kostis kirjutusmasina klõbin . Poisid jäid nõutult seisma . Sees jäi vaikseks . Direktor kõndis mööda kabinetti , tegi virgutusliigutusi , tilgutas pudelist klaasi , valas karahvinist , jõi ... Direktori lähedus võttis Kalle kõhedaks : ta oli valmis kõik sinnapaika jätma ja tagasi minema , aga Rait oli järjekindel . " Lähme ringiga . Ega dire tea välja vaadata ! " Poisid hiilisid bioloogia kabineti akna alla , mille olid seest lahti jätnud . Rait aitas Kalle aknalauale ja kui viimane oli sees , hiivas ka enda üles . " Keegi ei näinud , " sõnas ta kergendatult . Rait tõmbas akna kinni . Siis kostis sammude müdin : hommikust jooksu tegi neljanda klassi Tani , kes teist aastat elas Kooli-Alma pool . " 0n sellel alles tahtmist ... " osutas Rait tunnustavalt jooksjat . Kabinetis oli hämar . Nurgas valendas luukere . Tundi tulles oli poistel kombeks teda Kustiks kutsuda ja kättpidi teretada , aga see oli päeval , koos teistega . Nii varajase koolituleku põhjuseks oli Samblalill , kel klassipäevikus nimeks Anne-Ly Sammel . Raidi arvates oli Ly nende klassi vahvaim tüdruk . Kartulipõllul oli klassijuhataja Nelly Noor pannud ta Ly juurde tööle , et väänik poiss ei saaks looderdada ja rumalusi teha . Algul oli Rait ennast häbistatuna tundnud , kuid siis hakkas kartulikorjamine koguni meeldima . Täna tahtis ta panna Kustit kirja üle andma , kui Ly korrapidajana teistest varem tuleb . " Näita ! " sosistas Kalle . Rait võttis diplomaadikohvrist joonistusbloki lehe : Kusti oli ühel põlvel , ettesirutatud käes punane roos . " Jube , " väristas Kalle . " Viimati plika ehmub ja minestab ! " " Nohu . Samblalill nüüd minestab . Ta ei pilguta silmagi , kui näeb . " Oma naljast haaratuna hakkas Rait tegutsema . Kinnitas lehe kirjaklambriga Kusti sõrme külge , sidus tamiili ümber randme , viis otsaseinas oleva naela kaudu geograafiakaartide kappi , puges ise sisse ja tõmbas : luine käsi tõusis , nagu oleks elavaks saanud . Igaühel on oma suhtumine kooli . Kuidas mitte armastada , kui siin avanes raamatute imepärane maailm ; kui õpetaja sind mõistis ja kiitis ; kui kooliajal olid kõige paremad sõbrad , kõige põnevamad mängud , kõige heledamad naerud - ja mida kõrgemale sa elus jõuad , seda eredamaks muutub kooliaja meenutuste kangas . Aga kuidas mitte vihata , kui kergelt ei andnud kool midagi ; kui vihikud olid punasest kirjud ja õpikute lehekülgi tuli niisutada pisaratega ; kui pärast tunde sunniti vangina istuma tühjas klassiruumis ja uneski ei andnud rahu õpetaja range pilk - nii kannadki põues kivi ja kui sügavale elus ka langeksid , süüdistad ikka kooli . Kool võtab vastu niihästi tänulilled kui ka lennutatud kivi ja iseteadvana kui ratastega aurik loperdab haridus-jõel sügisest kevadesse , suurt välja tegemata , mida kajakad ja ajarooste pealispinnale jätavad . Õhk on koolis äikese-eelne : täis töökust ja laiskust , ausust ja valet , julgust ja argust , vaikust ja lärmi , naeru ja pisaraid - kuni kärgatab ja tragöödia eraldub komöödiast . Koduuksed lasevad kastemärga sügishommikusse poolunised lapsed . Kaugemad kogunevad bussi ootama , osa sõidab jalgratta või võrriga , vähe pole neidki , keda sõidutatakse autoga . Pärnaalleel ühinevad erinevatest suundadest tulijad ühiseks vooluks , mis valgub sisse koolimaja peauksest . Kahe ukse vahelisele teele pudenevad viimased uneraasud ja erksad lastehääled kuulutavad , et koolipäev on alanud . Ly jäi koduväravas seisma . Aovalguses paistis sauna juures kasvav kuusk udust väljaastuva hiiglasena . Lõhnas heinaküüni , lauda , mulla ja õunte järele - see oli sügise lõhn . Lammaste unise määgimise peale kuuldus Tähiku keti kõlinat . Suli tuli kuudist , ringutas ja jäi küsivalt otsa vaatama . " Ära sa kanu hakka taga ajama ! " hoiatas Ly kojujääjat . Koduvärava hetked olid talle armsad ; armas oli koolitee , mis lookles põldude ja metsa vahel . Metsast välja jõudes jäi ta üllatunult seisma : oru ja järve asemel oli udumeri . Keegi jooksis vee laksudes , siis järgnesid rütmilised sulpsatused , nagu oleksid näkineitsid ringmängu alustanud . " Tani ujub , " hajus muinasjutt . " Tani ! Kas vesi soe ? " hõikas ta . " Soe...ee ... " kõlas udust . Ly läks alla heinamaale kullerkuppe noppima . Ta lemmiklilled olid uuesti õitsema hakanud . Riietehoiust kiirustas ta õpetajate tuppa võtme järele . Bioloogia kabinetti oli ka varem raske lahti keerata , aga täna ei tulnud ta sellega kuidagi toime . Tunnistas võtit : ega kogemata teist võtnud . Võti oli õige . Juba kogunes teisigi . " Mis sa koperdad ! Naistest nüüd ukse lahtikeerajat , " suurustas Urmas ja asus ise platsi . Proovisid teisedki poisid , kuid ka tulemuseta . " Laske olla ! Kontrolltöö jääb ära , " olid poisid olukorraga rahul . Tuli klassijuhataja Nelly Noor ja käskis kutsuda direktori . Direktori kabinetti pääses läbi õpetajate toa . Koridoris seisis Tani , käes fotoaparaat . " Keda sina passid ? Kas dire ... " " Ära praegu mine ! Sinna vajus üks onu . " Hommik pole pikkade juttude aeg . Direktor tuli koridori kolhoosi autojuhiga , kes kiirustas minema . Direktori pilk peatus Tanil : " Tahad ka jutule pääseda ? " " Fotoaparaadil näikse see soov olevat . Panin uue filmi , aga on kinni jäänud - ei anna edasi . Võibolla tulevad luiged , saaks pildistada . " " Ma pärast vaatan , kerin uuesti . Pärast tunde võta ise laualt . Ja mida Ly ? " " Bioloogia kabinetti ei saa lahti , klassijuhataja saatis teie järele . Üldse ei keera . " " Kuuenda arvates olen mina uste lahtimuukimise spetsialist , " muigas direktor . " Tani , mine sina . Tõsta lingist , kui vaja , vajuta põlvega , küll siis keerab . Ma pean füüsika tunniks vahendid välja andma . " Tani nime ette võinuks ka öelda " kooli " . Ta aitas Almal ruume koristada , lukustas uksed ; tema hooldada olid Alma küülikud , nii et poisid teda ka farmeriks hüüdsid . Tanil oli talenti ja naljasoont : koolipidudel laulis , suure menuga esines näidendites , deklameeris luuletusi , aga õpilaste hulgas sai tuntuks sellega , et imetlusväärselt jäljendas teiste kõnet ja kõnnakut . Vahetunnis tundsid õpilased kohe , kes Tani parajasti on . Kui Urmas nägi Lyd Taniga tulemas , hüüdis : " Poisid , dire tuleb ! " Seda kuuldes võttis Tani meheliku kõnnaku ja noomis direktori häälega : " Noh , poisid ! Kuidas teist niimoodi mehed kasvavad , kui ei oska ustki lahti keerata ! " Pani võtme lukuauku , vajutas ja kõikide üllatuseks uks avanes . " Palun , leedid ja džentelmenid ! " Kui poisid tahtsid sisse tormata , oli jälle direktor : " Esimesena ikka õpetaja , siis tüdrukud , kulla noormehed ! " " Õige , õige , Tani ! " toetas õpetaja Noor , " meie noormeestel ei püsi see kuidagi meeles . " Lõbusas tujus mindi klassi . Telepoisi kõnnakuga sammus viimasena Tani . Tegi kraapjala ja sügava kummarduse ning andis võtme õpetajale . Uksel pistis pea veel korraks sisse ja lehvitas . Klass naeris , lehvitan . Koridoris oli Tani juba koolipoiss ja lippas selle päeva esimesse tundi . Korrapidajad jagasid botaanika vihikud , õpetaja tegi mõned märkused koduste tööde kohta ja hakkas klassipäevikut täitma . " Puuduvad Rait Kadarik ja Kalle Tering , " korrapidaja pani puudujate vihikud õpetaja lauale . " Raidi ja Kalle diplomaadid on siin ! " imestas Tõnis . Õpetaja saatis klassi poole küsiva pilgu : " Laske olla , alustame kontrolltööga . Küsimused on lehtedel , neid vihikusse ei kirjuta , kohe vastake . Tunni lõpus läheme aeda , jõuame seemneid korjata ja mõned näitavad oma teadmisi kooliaias kasvavate taimede tundmises . Pärast lõunasööki läheme õppekäigule , nagu sai öeldud . Ilm on selleks suurepärane . Suvise soojuse tõttu on looduseski segadus . Ly tõi õitsvaid kullerkuppe , nagu oleks jälle kevad . Aitäh ! " Ja pani lilled vaasi . Klass süvenes töösse . Iga kontrolltöö oli Lyle pidu . Erutusega luges ta küsimusi . Kirjelda ristõieliste ehitust , õisikut , vilja . Too näiteid ... " Selle töö teevad kõik hästi , " lõpetas ta rahuldustundega lugemise ja hakkas püüdlikult kirjutama . Et õpetaja viis õpilased aeda , see oli Raidi arvates maru vedamine . Kalle oli kõigest nii jahmunud , et pisaradki polnud kaugel . Siis nägi Rait laual vihikuid ja tal plahvatas : " Kontrolltöö ! Selle jõuame ka meie ära teha . Sa oled teine rida . Urmase pealt võid julgesti maha vehkida . Lyl on esimene , see saab mulle . " Ja ta hakkas kohe pihta . Kalle seisis uimasena . " Meid märgiti puudujaks ! Sellest tuleb jälle pahandus . " " Mis sa pabistad . Õpsil see nüüd meeles , kui töid parandama hakkab . Võta vihik ja kirjuta . " Kui kell helises , oli neilgi kontrolltöö valmis . Rait pistis tööd vihikute pakki ja läks nagu õige mees vahetundi . Aga koridoris nägi neid klassijuhataja ja nõudis aru puudumise kohta . Poiste seletamine lõppes sellega , et õpetaja Noor läks otsustavalt õpetajate tuppa ja helistas vanematele . Tol hommikul oli direktor lubanud õpetaja Hiiemaale tundi minna ja ise klassipäeviku viia . Ta tahtis saada ülevaadet hinnetest ja puudumistest . Päevikut lehitsedes kuulis , et keegi tuli õpetajate tuppa . Et sellele järgnes vaikus , siis küsis : " Kes seal tuli ? " " Tani . " " Kes ? " Ta arvas , et kuulis valesti . " Tani . " Harri Luik nagu visati toolilt . Ta ei uskunud oma silmi : õpetajate toas seisis Tani , nagu polekski olnud nelja lahusoldud aastat , nagu oleks kõik vaid õudne unenägu olnud , nagu avaneks nüüdsama uks ja sisse astuks ka Tea . Koolivorm teeb õpilased ühetaolisteks , sama nimi ja hämmastav sarnasus nagu lummus . Tani juures nähti esimesena tumedat lainelist juukse-tukka , mis algul tõusis vasakule , aga siis langes paremale ; seejärel kulmukaarte all selgeid silmi , kus oli taeva avarus ja järve sügavus , - alles siis märgati meest ja tema sirget rühti . Kõik oli nii ka sel poisil . Harri Luik oli kohtumisest rabatud , ei saanud sõna suust ega poisilt silmi ; tundis , kuidas süda rabeles . Poiss vaatas direktorit . " Sa ise ütlesid , et tulgu ma Voitra kooli ... muidu saadetakse Puiatusse . " " Puiatu " tõi Harri Luige tagasi tegelikusse . Meenus viimane direktorite nõupidamine . Koosolek venis , istujad olid tülpinud ja ootasid lõppu . Haridusosakonna juhatajal Udo Kiviojal oli kombeks direktoreid kasvatada pika sissejuhatusega , enne kui asja tuumani jõudis . " Ojakene juba vuliseb , varsti paneb vastu kive , nii et vahutab , " tigetses naaberkooli direktor Põldsaar . Tal oli suitsunälg ja mudis rahustuseks sõrmede vahel paberossi . Noomimise põhjuseks oli korralagedus koolides : isegi algklasside õpilased pääsvat keemia kabinetti ja mängivat kemikaalidega . " Kui poisi üles leiame , suuname Puiatusse . Ema käis palumas , tal pole enam usku oma kooli . Aga kuhu saata korralagedus ? " Juhataja tegi pika pausi ja tunnistas üle prilliklaaside direktoreid . Linnakooli direktor Karl Sumbak tundis ennast puudutatuna . " Koolis on kolmsada õpilast , teistele on kord , aga Toomusele on korralagedus . Selle poisi koht ei ole tavalises koolis : talle on vaja teist režiimi . Kodus ei saa ema temaga üldse hakkama . Tunnis on võimatu töötada , kui Toomus on koolis . See on korralagedus , et niisuguseid õpilasi peame tavalises koolis . " Harri Luigel oli tol päeval sant enesetunne ; pikk koosolek väsitas ja nüüd , selle asemel , et lõpetada , loetakse ühe kooli pärast moraali kõigile . Kerkis vimm . " No mehed ! Mis te jahmerdate - algklassidest Puiatusse ? Saadame ära kõik õpilased , siis on rahulik ja kord on ka ideaalne . " " Mis Teil viga suurustada , kui Toomust ei tunne , " viskas Sumbak . " Nojah , " ütles Voldemar . " Veerand tundi enne plahvatust lendas üle linna üks pommilennuk . See venis taevas nagu tigu ja tegi seal kole hädist häält . Minu meelest sai iga lapski aru , et selle mootoritega pole kõik korras . Ilmselt üritas see ringiga lennuväljale tagasi pöörduda ja kukkus poolel teel alla . " Siis meenus mullegi reaktiivmootorite kahtlaselt veniv oie , mida koju jõudes kuulnud olin ... Ning mõne aja pärast raamatukogutoas istudes olin näinud põhjakaares hämmastavalt eredat valguskuma , mida olin välgusähvatuseks pidanud , ja kuulnud seejärel valju kõuekõminat ... " Noh , ilmselt peab komandant meid lastest rumalamaks , " tähendasin . " Rumalaks , kurdiks ja pimedaks , " täpsustas Voldemar . " Sest mõned , kes lennuvälja lähedal elavad , nägid koguni , kuidas see lennuk õhku tõusis . Ka Tammekas nägi . Ta jõudis just sinu Ameerikasse-kutse pühitsemiselt koju ja läks rõdule värsket õhku hingama . Äkki vaatas , et midagi õige suurt ja laiatiivalist lendab otse tema poole ... nii umbes seitsmenda korruse kõrgusel . Ütles , et jumala õnn , et ta juua täis oli , sest muidu oleks ta end kindlasti surnuks ehmatanud , aga nüüd kohkus ta kõigest kaineks . Alles päris maja lähedal oli lennuk oma ninaotsa järsku kergitanud ja majast nii madala kaarega üle lennanud , et kuumad heitgaasid süütasid katusel tõrva . " " Kas rääkisite sellest komandandile ? " küsisin . " Muidugi rääkisime , " kinnitas Voldemar . " Mis sina siis arvad ? " " Ja tema ? " " Nimetas asja valeks . Täna öösel polevat baasist õhku tõusnud ühtegi pommitajat . Tal olevat lennuvälja ülema ametlik kinnitus . " " Nad peavad meid ikka päris idiootideks , " ütlesin . " Noh , seda ütlesime talle ka . Ja lubasime üle kontrollida , kas ikka tõesti ohtu ei ole , ja panna oma tulemused kella üheks raekoja platsile välja , et kõik neid näeksid . " " Ja komandant ? " " Küsis , kuidas me kavatseme seda teha , kui kogu linnas pole mingit moodsat kiirgusmõõtetehnikat . Ütlesime , et saab ka muidu . Tammekas võttiski mõned üliõpilased kaasa ja läks nendega pinnaseproove koguma . Ja Värnik lubas kümneks siia tulla , et neid kromatograafiga uurida . " Noogutasin mõtlikult . Meile kättesaadav mõõtmistehnika oli tõesti lausa kilplaslik . Pidime kasutama hoopis teiseks otstarbeks mõeldud seadmeid . Selle asemel et teha linna kohal mõni tiir helikopteriga , pardal kiirgusmõõtur , pidime meie tunde vaeva nägema : linna eri osadest pinnase- ja muid proove koguma , need gaasikromatograafis aurustama ja siis auru koostise isotoophaaval kindlaks tegema , et radioaktiivsete ainete hulga järgi määrata linna kiirgusfoon ... " Tead , mille kallal ma olen kogu hommiku pead vaevanud ? " küsis Voldemar äkki . " Kui nii võtta , siis oli see ju tavaline lennuõnnetus , kuigi pisut ebatavalistel asjaoludel . Seda poleks nagu mõtet salata . Kõik saaksid asjast aru . Vihastaksid küll , aga mõistaksid . Igas riigis kukub lennukeid alla , ja vahel ka tuumarelvaga . Mispärast seda siis salatakse ? Mis põhjust võiks selleks olla ? Kas oli midagi valesti selle lennuki või pommiga ... ? " " Mis saab pommiga valesti olla ? " " Ei tea , ja sellepärast ma pead murrangi . Vahel mõtlen koguni ... " Ta vaikis , sest samal hetkel lükati uks lahti ja sisenes Tammekas , neli üliõpilast kannul . Kõigil oli õlal rihmaga konteiner , millest paistsid katseklaaside alused . " No tere , päevakangelane ! " ütlesin . " Mis mõttes ma kangelane olen ? " küsis Tammekas oma konteinerit lauale asetades ja raskelt istudes . Ta kuivatas otsaesist , millelt tumedad lokid hakkasid juba taganema . Taanduv juuksepiir ja liigne kehakaal tegid mehe tublisti vanemaks , nii et võõrad pidasid meid umbes üheealisteks , kuigi olin temast tervelt üheksa aastat vanem . " Noh ... ikkagi nägid oma silmaga seda pommilennukit , " ütlesin . " Nojah - seda küll . " Äkki pistis Tammekas valjusti irvitama . " Aga selle kõrval , mis Värnikuga juhtus , pole see veel midagi . Kööki minnes vajutas ta täpselt plahvatuse hetkel lambilülitile . Küll ta siis ehmatas , kui nägi , et valgeks ei läinud mitte köögis , vaid hoopis köögiakna taga õues . " Siis mu aspirant tõsines ja vaatas kella . " Pool üksteist . Aga kus ta siis on , see Värnik ? Ise lubas kümneks kohal olla . Kes siis analüüse tegema hakkab ? " " Noh , analüüse võin teha ka mina , " laususin tõustes . " Või veel parem , toon enne siia ka Peetri ja ... " Vakatasin ootamatu mõtte peale . Oma endise kursusekaaslase ja parima sõbra olin ma päris ära unustanud . Voldemar jäi mulle küsivalt otsa vaatama . " Mis juhtus ? " " Peetril on - see tähendab oli Liiva külas suvila . " " Arvad , et ta võis olla ... seal ? " " Ei tea . Puhkus tal igatahes on ... Aga ma pole tema käikudega enam kuigi hästi kursis . Pärast seda , kui ma instituudist töölt ära tulin , trehvame harvem . " " Noh , siis on sul kahekordselt põhjust tema poole minna , " leidis Voldemar . " Tulen kohe tagasi , " lubasin . " Sa ei pea kiirustama , " lausus Tammekas . " Võid teda südamerahus otsida , sest Värniku auto keeras just praegu maja ette . Nüüd on analüüside tegija olemas . " Voldemar vaatas mulle otsa . " Hea küll , " ütles ta . " Käi ära . Ega sul siin niikuinii midagi teha ei ole . Ainult et ... " Ta vaatas mind ilmel , nagu tahaks veel midagi öelda . " Jah ? " küsisin . " Ei midagi . Mine . Loodetavasti on Peeter kodus . " Tegelikult ma teadsin , mida Voldemar oli mulle öelda tahtnud ja ilmselt mõistis seda ka Tammekas . Ann elas ju nüüd kõigest kahe tänava kaugusel Peetrist ja Viivikast ning Voldemar võis arvata , et teeksin kenasti , kui möödaminnes astuksin sisse ka tema tütre uksest . Võib-olla lootis ta koguni , et õnnetus ajendab meid leppima . Voldemar ju polnud minuga tülis ega oleks kurvastanud selle lahutuse pärast minust vähem . Olime teineteisele rohkem kui sõbrad . Pärast seda , kui kaotasin teisel kursusel oma vanemad , tahtsin ülikooli pooleli jätta . Lihtsalt polnud raha , et õppida . Voldemar laitis selle mõtte järsult maha ja võttis mu kateedrisse laborandiks . Edasi käis kõik loomulikku rada mööda : tutvusin õppejõududega , hakkasin neid katsete juures abistama ja muidugi hoopis tõsisemalt õppima kui varem . Ma polnud ju neile enam lihtsalt üliõpilane , vaid mõnes mõttes kolleeg . Mulle oli auküsimus nendega võrdseks saada ja kuidagi märkamatult olingi " seltskonda " pääsenud juba enne ülikooli lõppu . Võib-olla on mu kohus tõesti Anne pool ära käia ? Võib-olla . Kuid ma polnud kindel , et naine mind näha tahab . Tema ju läks , niisiis oli temal külmem meie vinduva kodukolde ees ... Olin jõudnud koridorinurgale , kust üks tee viis trepikotta ja teine laboratooriumide blokki , kui äkki ühel sammul hämmeldunult peatusin . Mind valdas kummaline tunne , et olin astunud üle joone . Muidugi polnud see joon sõna otseses mõttes . Ei põrandale , seintele ega laele olnud mingit nähtavat kriipsu veetud . Ent ometigi tajusin seda sammu tehes otsekohe , kuidas midagi minu sees ja mu ümber muutus . Otsekui oleksin ootamatult sattunud palavusest külma kätte või vastupidi ja ise tulnud seda tehes tähtsale mõttele , mis kohe tekkimise järel kadus . Siis kuulsin häält . " Oled see sina , Ervin ? " küsis see vaikselt . Rääkijat otsides vaatasin ringi , kuid ei näinud kedagi . Mõlemast koridorist paistsid vaid suletud uksed . Küllap räägib keegi kusagil laboris telefoniga , arvasin taas liikuma hakates . Ega mina ole ainus sellenimeline mees linnas . " Sa ei vastanud , " kuulsin taas . " Kas sa oled Ervin Laane või ei ole ? " Nüüd peatusin poolelt sammult . Hääl rääkis siiski minuga . Ent kust see tuli ? Ümberringi polnud ju ainsatki hingelist ! " Vasta , palun ! Oled sa Ervin või ei ole ? " " 0len küll , " vastasin kuiva kurguga . " Aga kes olete teie ? " " Seesama , kes sind öösel hüüdis . " " öösel ? " kortsutasin kulmu . " Nojah . " Siis kuulsin vaikset naeru . " Aga pidi sul vast unekas olema , et sa midagi ei kuulnud ... ja korteris levivate lõhnade järgi aimasin ka selle põhjust . Tule laboriblokki , siis räägime . " Nüüd meenus mulle hääl , mida olin korteriukse taga seistes kuulnud , ning kohe lõi mu kukal kuumama ja vasakut õlga läbis tahtmatu tõmblus . Niisiis polnud see paljas meelepete , mõtlesin , või kuulen viirastust ka praegu ? " Tule , tule , " kutsus hääl . " Ja astu pisut valjemini , et ma kuuleksin , kus sa oled , ja teaksin sulle teed juhatada . Mina ju koridori ei näe ! " See kõik kõlas nii absurdselt . Teadsin , et olen hull , kui kutsele järgnen . Olin ju öösel ise oma korteri läbi otsinud ega leidnud sealt hingelistki . Niisiis ei saanud kedagi olla ka siin . Ometigi allusin hääle lummusele ja hakkasin palutud suunas minema . " Tule , tule ! " kutsus hääl taas , naeris tasakesi ja vaikis siis nii kaua , et hakkasin juba tema olemasolus kahtlema , kui järsku kõlas see otse minu kõrvalt : " Väga hea . " Pöörasin pead . Märkamatult olin jõudnud oma laboratooriumi ukseni . " Nüüd seisa paigal , kuni ma sind kutsun . " Siis hakkas ruumist kostma valju pahinat , nagu voogaks sinna gaasi , paberid hakkasid seal valju sahina ja krabinaga ringi lendlema ning õhuaken prõmatas mõne korra . Miski kukkus ümber ja siis kostis vaikset sajatamist . Kohkusin mõttest , et keegi võõras mu laboratooriumis laamendab , ja sööstsin ukse kallale . Keerasin luku lahti , kuid uks ei tahtnud sellegipoolest avaneda . Kiskusin tugevamini ja uks paotus pisut , kuid sulgus kohe nagu vedrust tõmmatult ; laboratooriumis aga kasvas pahin veelgi valjemaks ning õhuaken paukus taas . Mind valdasid mõistmatus , abitus ja pahameel . Vandudes surusin jala piida vastu ning rebisin täiest jõust . Nüüd viimaks andis uks järele , pahin laboratooriumis kasvas sekundiga möirgeks ning katkes siis valju pauguga . " Miks sa seda tegid ? " kuulsin vaikset , kaugenevat hädaldamist . " Nüüd on kõik jälle untsus ! Kas ma ei käskinud sind seista seal , kus oled ? " Kinnihoidev vägi kadus , uks vallandus ja mina , kes ma seda ikka veel täiest jõust kiskusin , paiskusin uperpalli põrandale . Upitasin enese kiiresti püsti ja koperdasin laboratooriumi . Kõik paberid olid riiulitelt maha pühitud ning vedelesid põrandal läbisegi katseklaaside ja muu kerge ning hapra kraami kildudega . Kuid segaduse tekitajat ennast ei olnud , ta oli otsekui õhku haihtunud . " Miks sa seda tegid ? " kordus küsimus , kuid see kord ukselt . Võpatades pöördusin ja nägin Värniku kõrget kuju . Tema prillitatud silmade pilgus oli laitust . Hetke põrnitsesin Värnikut arusaamatu pilguga . Kas ta tõesti arvas , et olen labori ise segi peksnud ? Avasin juba selgituseks suu , kuid loobusin . Mõistsin , kui veider kõlanuks jutt häältest ja siit ruumist kostnud helidest . Värnik poleks seda uskunud . Mitte keegi ei oleks ... ja ega ma isegi oma tegudes enam eriti kindel olnud . Olin juba pisut selginenud ja mõistsin , mida too salapärane joonetaguse oleku tunne tegelikult tähendada võis - päris tavalist meeltesegadust . Ja kõike arvestades polnuks see ka ime . Tänavale jõudes olin ikka veel pisut heitunud . Mõtlesin läbisegi plahvatusest , häälest ja Annest . Kui nägin maja ees jällegi sõjaväepatrulli - leitnanti kahe reamehe saatel , kes pöördusid minu poole , nagu tahaksid mu jutule tulla - , suundusin kiiresti auto poole . Mul polnud parajasti lusti kellegagi rääkida . Ent leitnant järgnes mulle ja kui hakkasin taskust auto võtit otsima , ta köhatas . Vaatasin tema poole . " Mis te soovite ? " " Kindlaks teha , kas see on teie auto , " ütles leitnant . Ta oli noor , alla kahekümne viie , ning valgetverd . " öelge , mis tal kindalaekas on ? " " Ma võin seda ka lihtsamalt tõendada . " Ulatasin talle juhiload ja auto tehnilise passi . " Miks see teid huvitab ? " " Te pole esimene , kes selle auto ust katsub . " Kortsutasin hämmeldunult kulmu . " Tahate öelda , et keegi proovis seda varastada^ Kes ? " " Keegi soliidne habemik . " Leitnant muigas . " Ma ei tea , kas ta tahtis autot just varastada , kuid selle ust katsus ta küll , ja kuidagi kahtlase ettevaatusega . Kui hakkasime auto poole tulema , ta lahkus . " Leitnant ulatas mulle passi ja juhiloa tagasi . " Järgmine kord olge hoolsam . Ärge enam ust lahti jätke . Alati ei satu keegi vargale peale . " Heitsin leitnandile kiire pilgu . Kas jätsin tõesti autoukse lahti ? See tundus uskumatu , aga nii see oli . Uks avanes kohe , kui proovisin . " Ime jah , et ma koguni süütevõtit ette ei jätnud , " ütlesin rooli taha pugedes . Tundsin end kole rumalasti . " Tänan . " Noormees muigas . " Palja tänu eest ei saa tänapäeval enam midagi . Tahan vastuteenet . " Kehitasin õlgu . " Kui see on minu võimuses ... " " See on iga ausa linlase võimuses , ja ma pean teid ausaks . Ebaausad inimesed pole oma asjadega nii hooletud . " Andmata mulle aega toibuda sellest ebaharilikust komplimendist , leitnant tõsines . " Öelge nüüd päris otse , kas linnas kavatsetakse mingit Nõukogude armee vastast provokatsiooni ? " Raputasin pead . " Kui te ei pea selleks radiatsioonitaseme ülemõõtmist , siis minu teada mitte . " " Olete selles kindel ? " " Absoluutselt . Teil on ju relvad . Meie oleme paljakäsi . Mis vaenuavaldustest saab siin juttugi olla ? " " Kas te siis pole kuulnud , mis tobedusi linnas räägitakse - et meie lendurid viskasid selle pommi meelega ! Teie teadlased hommikul komandandile ütlesid ! Kas inimesed , kes niisugust juttu räägivad , on enam täie aru juures ? Sellele saab olla üksainus seletus : keegi ässitab inimesi meie vastu üles . " Ma ei mõistnud midagi . Kes üldse teadis , et räägiti pommitajast , pidi sedagi teadma , mida räägiti . Või oli asi hoopis selles , et keegi ässitas sõjaväelasi üles linlaste vastu ? Ka see polnud võimatu , kuid leitnandile seda ütelda ei saanud , vähemasti mitte otse . " See inimene , kellelt teie informatsioon pärineb , ei rääkinud päris õigust , " laususin seepärast ettevaatlikult . " Pommi viskamisest pole ma sõnagi kuulnud . Aga sellest küll , et lennukiga võis toimuda õnnetus ... et ta üritas hädamaandumist või koguni kukkus alla ja siis pomm plahvatas . " Nüüd oli leitnandi kord järele mõelda . " See on ju hoopis teine asi ... " pomises ta . " Isegi loogiline ... Aga meile kinnitati , et öösel ei tõusnud õhku ühtegi pommitajat ... " " Tõusis küll , " ütlesin kiiresti . " Kust te teate ? " " Minu aspirant nägi oma korteri rõdult , kuidas see õhku tõusis . " Leitnant kortsutas kulmu . " Teie aspirant ? " " Jah , " vastasin , " ja seda meest ma usun . " Leitnant noogutas mõtlikult . " Arusaadav , " ütles ta . " Ainult et " - ta heitis mulle kiire pilgu - " öelge siis , mispärast ei räägita meile tõtt ? " Ja siis taas : " Püha Isa " ; " Tulekatse " ; " Nõid " ; " Sabat " . Ja veel : " Saatan " , " Ketser " ; " Tuleriidale " . Veel mäletas ta nägusid . Mustjaspunane mask , mille silmaaukudest vaatasid teda kurvad ja vesised silmad . Timukas . Kitsehabe ; piiskopimüts ; fanaatiline ilme ; laienenud pupillid ; närviliselt kitsaid huuli niisutav keel . Püha Isa , inkvisiitor . Ja aadlik , kelle poolt nägu kattis mask . Amarhan ! Ta mäletas ilmet sellel näol , kui kohtuotsus ette loeti . See toimus linnaväljakul , samas pidi ta järgmisel päeval ka põletatama . Amarhan nautis ta piinu . Ta oli uhke oma kavaluse üle ja irvitas talle näkku . Teda süüdistati usust taganemises , sabatitel käimises , läbikäimises Saatanaga ja nõiduses . " Vaadake seda auväärset aadlikku ! " hüüdis inkvisiitor . " Vaadake seda peent ja suursugust nägu ! Ja vaadake , mis see nõid selle näoga oma vihas ja kadeduses on teinud ! " Amarhan rebis maski peast ja rahvas hüüatas ehmatusest ja vihast , nähes ta näo võikamat poolt . " Mis on nõia palk ? " hüüdis Amarhan . " Tuli ! " hüüdis keegi ja rahvahulk haaras sellest kinni . " Tulle ! " röökisid nad ja loopisid teda kividega . " Tulle see nõid ! " Inkvisiitor tõstis käed . " Püha Inkvisitsioonikohus on selle mehe kui nõia süüdi mõistnud ja karistuseks tuleriidale mõistnud . " hüüdis ta kumedalt . " Hukkamine toimub homme keskpäeval linnaväljakul . " Ta mäletas , kuidas teda tuleriidale veeti . Rahvas jooksis ta vankri kõrval ja loopis teda kividega . Teda mõnitati ja sõimati , kuni hästi sihitud munakas ta taas pimeduse rüppe saatis . Teadvusele tuli ta juba tuleriidal . Ta seisis kinniseotult kesk leegimöllu ja tema kõrvale oli seotud Escelgun , et põletada ka see " kuratlik relv " koos temaga . Marten pingutas . Ta otsis meeleheitlikult teisi maailmu , mõnda teed , mida kasutada , kuigi teadis , et on liiga nõrk . Kuid ta proovis siiski . Sellest ei tulnud midagi välja . Ta nägi , kuidas Amarhan teda irvitades jälgib . Deemon teadis , mida ta üritab teha ; nagu Marten isegi , teadis ka tema , kui lootusetu see üritus on . Korraga läksid Amarhani silmad ehmatusest ja pahameelest pärani . Rahvas hakkas paanikas karjuma ja tõmbus tulest kabuhirmus eemale . " Saatan ! " kuulis Marten hüüdeid . " Kurat ise tuli ta hinge järele ! " Ta pööras vaevaliselt pead , et näha , mis on lahti , ning leidis end vastamisi millegi suure ja karvasega . " Barr ? " sosistas ta , uskumata veel , et on pääsenud . " Barrrri " kostis tuttav urin . Vihaselt möirates rebis Barr köidikud puruks , viskas Marteni õlale , haaras Escelguni ja kadus . Marten tuli teadvusele . Ta leidis end hõljumas turgutavates energialainetes , mis toetasid , paitasid , silitasid . Valu kehast oli kadunud ning ta leidis üllatusega , et ka haavad on paranenud . Isegi küüned olid uuesti kasvanud . Ta nägi tuttava kujuga tahukat ja teadis nüüd , kus ta on . Barr oli toonud ta tagasi energiavampiiride maailma , et teda uuesti jalule aidata . Ilmselt oli ülesanne olnud raskem kui esmapilgul tundus , sest tahukas vilkus veel ainult vaevu . " Barr ! " hüüdis Marten ehmunult . " Aitab küll , anna väikemeestele veidi puhkust , muidu kurnad nad täiesti ära ! Minuga on kõik korras ! " " Urrgh ? " kahtles Barr , kuid viipas siiski käega . Tahukas lagunes laiali , kuid selle asemel , et vilkalt kõrgesse rohtu putkata , jäid vampiirid oimetult lebama . Nende aura oli tuhmunud . Marten sirutas ennast . See oli jumalik tunne - olla taas terve , tugev , vaba ... Barr ulatas talle Escelguni . " Lähme tagasi ? " päris Marten mõõka keerutades . Barr noogutas süngelt . Nad ilmusid ratsanike ette eikuskilt , ajades nende hobused lõhkuma . " Püha Jumalaema , neitsi Maarja , aita ! " halises hobuselt kukkunud inkvisiitor risti ette lüües ja silmitses õudusega kahe ja poole meetrist Barri , kes ta perutavat hobust valjastest hoidis . Siis nägi ta Martenit , kes elusa ja tervena , Escelgun käes , lähemale astus . " Tagane minust . Saatan ! " hüüdis ta eemale roomates . " Päästke , kõrgeauline isand ! " üritas ta Amarhani jalast haarata , kuid too haihtus , ja ratsanikuta jäänud hobune kappas pruusates minema . Preester vaarus tagasi . " Vandenõu , " pomises ta . " Antikristus on saabunud ! " Ta silmis süttis hullumeelne tuluke . " Kuulake , kuidas pasunad hüüavad ! " karjatas ta käsi taeva poole tõstes . " Viimnepäev on saabunud ! Issand on võtnud meie hinge katsuda , et seeläbi sikud lammastest eraldada . Pekske Antikristust , pekske Metsalist , ja te pääsete Issanda aujärje ette . Tulge , teie karjane juhib teid ! " Risti kõrgel hoides astus ta otsustavalt edasi , sõdurid ja kirikuteenrid kannul . " Õndsad on vaimust vaesed , sest nad ei tea , mis nad teevad ! " urises Marten , ja lõi . Rist lendas kildudeks ja verise näoga inkvisiitor varises kokku . Siis haaras Barr tal käest ja tõmbas sellest maailmast välja . Tundus , nagu oleks inkvisitsioonikohtu eesistuja ettekuulutus viimsepäeva saabumisest korraga tõeks osutunud . Maailm , kuhu nad seekord Amarhani jälgi mööda sattusid , meenutas nii väga põrgut , et Marten tahtmatult ringi vaatas , otsides kuulsat raidkirjaga väravat . Väravat aga polnud . Nad seisid lõputuna näival platool , mis kubises jälkidest putukatest , ämblikest , tõukudest , ussidest ja tuhatjalgsetest ... Platood ümbritses keeva tõrva järv , mis mulksus ja mulises . Igast lõhkevast mullist pääses lendu väävlihaisuline tulekera , mis ümbritsevat kaost valgustas . Peale mustade pilvedega kaetud taevas sähvivate välkude olid tulekerad ainsaks valgusallikaks , sest päikest selles maailmas polnud . Tulekerade tontlikus kumas nägi Marten Amarhani . Kuid ta nägi kedagi veel . Esmapilgul tundus võõras Amarhaniga mingil moel samane , siis taipas Marten , et üritab juba pikemat aega meeleheitlikult võõra näojooni tabada . Need muutusid ! Väliselt mehise ja kütkestava ilme all vaheldusid sajad teised näod , üks võikam ja peletislikum kui teine . " Ta on siin ! " sõnas Amarhan . " Ma näen , " vastas teine . " Sa said hästi hakkama . " Amarhan muigas . " Teda oli lihtne petta ja raske maha raputada . Ma loodan , et tema tapmine pakub sulle rahuldust . " " Hei , mis siin õigupoolest toimub ? " hõikas Marten . " Vahest seletaksite mullegi ? " " Mis ? " irvitas Amarhan . " Sa arvasid , et ma olen argpüks . Sa eksisid . Mina arvasin , et sina oled lollpea ja ei eksinud . Jah , muidugi tahan ma oma ema eest kätte maksta , kuid on keegi , kellel sa kõik plaanid ära rikkusid ja kes tahab seda veelgi enam - minu isa , Oberoth ! " Marten võpatas . Oberoth ! Kord oli tal õnnestunud näha selle deemoni tõelist olemust ja rikkuda tema mentaalkontakt Vangaga . See polnud meeldiv mälestus ! " Ta saatis siis sind , nagu sina saatsid Belladori ? " päris ta mürgiselt . " Jah , aga ma täitsin oma ülesannet tunduvalt paremini , kas pole ? " naeris Amarhan . " Sa oled elus , " möönis Marten . " Selles oligi asja mõte . Ma teesklesin argpüksi ja meelitasin sind endale järgnema ... " " Miks sa mind siis kohe siia ei toonud ? " " Me tahtsime sind kontrollida , proovile panna ... " " Ja kuidas on , kas ma pidasin proovile vastu ? " uuris Marten . " Sa oled piisavalt osav , et surra ... " Marten mühatas . " ... kahevõitluses Oberothi endaga , " lõpetas Amarhan . " Ja ära arva , et su suremine saab kerge olema , " tegi ka Oberoth oma suu lahti . Ta hääl oli sünge ja kõmisev . " Ära hirmuta ! " urises Marten tüdinult . " Ma pole arvanudki , et suremine midagi lõbusat on . " " Seda parem , " noogutas deemon ja viipas käega . Mustadest pilvedest venis alla väänlev lont , mis otsekui teed kombates Marteni poole liikus . Tromb ! Nagu üüratu tolmuimeja , neelas keeristorm platool sibavat jälkide putukate massi , et seda siis ülalt jälle laiali puistata . Nüüd oli ta Martenit märganud ja lähenes kiiresti . Marten vaatas Escelguni . Mõõk säras , tunnetades Jõu lähedust . Marten noogutas rahulolevalt . See polnud tavaline tromb ja see tegi asja lihtsamaks . Ta ankurdas end Jõu abil kindlalt paika ja ootas ära , kuni tuulispask ta endasse haaras . See oli võitlus Jõud Jõu vastu , ja Marten jäi peale . Ta seisis endiselt , jalad kindlalt maas . Siis torkas ta Escelguni tormi musta seina ja lõikas ta jalalt nagu tohletanud seene . Tromb varises kokku , külvates ta üle õhkutõstetud putukate hordidega , mis toetuspunkti kadudes talle kaela sadasid . Marten rapsis neid maha , tagus jalgadega , litsus laiaks , kuid neid ronis kõikjalt juurde , nagu tahaksid nad ta elusalt matta . Martenile meenus , kuidas ta vampiiride maailmas Jõu Märki kilbina oli kasutanud , avastades , et Märgil on omaenese aura . Ta tõstis prooviks käe ja sirutas Jõu Märgi ette , lastes selle väel välja voolata . Putukate kihisev mass taandus . Marten joonistas enda ümber ringi ja puhastas selle . " Kuule , jõll , aitab naljast ! " hüüdis ta vihaselt . " Tahad võidelda , siis võitle ! Trikke oskan ma isegi teha ! " " Ma ju hoiatasin , et su surm ei tule kerge , " teatas Oberoth üleolevalt . " Surm ? " põlastas Marten . " Surmast pole siin seni küll haisugi . Ausalt öeldes hakkan ma kahtlema , kas sa üldse teadki , mida see sõna tähendab . " Oberoth vihastas . Tema inimkuju hajus nagu udu tuule käes ja selle seest koorus välja ebardlik monstrum . Deemon tõstis koletu ogalise mõõga ja astus sõõrmetest suitsu puhudes lähemale . Mõõgad raksatasid kokku . Marten tajus peagi , et deemonil on küll tohutu jõud , kuid tehnikat pole ollagi , sestap ei hakanud ta tõrjetele aega raiskama , vaid tantsiskles löökide eest põigeldes ja ise tabavaid hoope jagades ümber Oberothi . Pärast deemoni järjekordset ebaõnnestunud rünnakut raius Marten tal mõõka hoidva käe maha ja tormas edasi , lootes veel ühe täpse tabamusega võitlus lõpetada , kuid Oberoth , kes oli endale uue käe kasvatanud , andis talle hoobi , mis ta meetreid eemale paiskas . " Nüüd aitab ! " urises Oberoth . " Sa oled selleks liiga ohtlik mänguasi , et sinuga kauem mängida ! " Ta muutis veel kord kuju . Inimkeha kadus lõplikult , moondudes millekski , millel polnud nime . See oli nüüd hiiglaslik olend , kes vehkis millegagi , mis meenutas skorpioni saba ja pildus siniseid välke . Üks välkudest tabas Barri , kes karjatades kadus . Marten ajas end vandudes püsti ja tõstis mõõga . Ta nägi , kuidas järjekordne välk vallandus ja tema poole sööstis ning sirutas Escelguni ette . Välk välgu järel tabas Escelguni ja mõõk neelas nad kõik endasse . See oli uskumatu . Mõõk oli tuline ja vibreeris meeletus pinges ; Marten värises , üritades teda tabanud energiahulka kontrolli all hoida . Ta sõrmed krampusid ümber Escelguni hõõguva käepideme ; Escelgun ise pildus sädemeid . Martenile tundus , et veel veidi ja ka ta ise hakkab sädemeid pilduma . Oberoth lõpetas välkude loopimise ja silmitses Martenit üllatunult . Sel hetkel tundis Marten , et ei suuda enam . Ta sirutas mõõga ette ja päästis kogu temasse kogunenud energia valla . Võimsa sakilise joana tabas see Oberothi . Deemon väänles , püüdes põletavast energiakiirest vabaneda , kuid see ei õnnestunud . " Aaaaah ! " oigas ta , hakkas suitsema ja lendas siis kõrvulukustava kärgatusega tükkideks . Marten vajus põlvili . Ta oli omadega täitsa läbi , kuid ta sundis end kokku võtma . Amarhan oli veel elus ! Mõõgale toetudes ajas ta end püsti ja tõstis pilgu . Amarhani silmist vaatas talle vastu ehe õõv . Seekord deemon ei teeselnud . Ta kartis ! Ta ei suutnud ikka veel mõista , mis on juhtunud . Ta ei uskunud , et Oberoth on surnud . Marten astus lähemale . Amarhan taandus . " Võitle ! " sisistas Marten . " Millega ? " hädaldas deemon . " Mul pole ju mõõkagi ! " " Vale ! Oberothi mõõk on siin . Võitle ! " Marten tõstis ogalise mõõga maast ja viskas Amarhanile , kes selle kohmetult kinni püüdis . See oli ebavõrdne võitlus . Amarhan ei üritanudki teda rünnata . Hädiselt tõrjus ta Marteni raevukaid lööke , taganedes iga hoobi juures , ja kadus siis äkki . " Argpüks ! " röökis Marten ja peksis märatsedes putukate kihavat massi . Ta teadis , et on selleks liiga kurnatud , et deemonile kohe järgneda . Ootamatult ilmus ta ette Barr . Karvase eluka kasukas oli kõrbenud , kuid muidu oli ta täie tervise juures . Ja tema käe otsas siples Amarhan , kellel ta kraest kinni hoidis . " Phhh ! " pahistas ta põlastavalt ja heitis väriseva deemoni Marteni jalge ette . " Tõuse ! " kähistas Marten väsimusest vaarudes . Ta tõstis Amarhani jalgele ja surus mõõga talle uuesti pihku . " Võitle ! " " Ei ... " " Neetud ! Mul oli ikkagi õigus - sa oled argpüks ! " Marten tõstis ähvardavalt mõõga . " Võitle , raisk ! " Amarhan taganes , kuni platoo otsa lõppes . Siis ta peatus ja kõõritas all laiuvat järve . Tõrv mullitas ja tulekerad valgustasid ta kahvatut nägu . " Ainult mitte seda ... " sosistas ta ning ründas . Ta raius arutult , püüdes kuristikust eemale pääseda , kuid Marten surus ta tagasi . Amarhani jalg vääratas ja mõõka käest pillates kukkus ta alla , suutes viimasel hetkel kaljuservast kinni haarata . " Aita mind ! " anus ta . " Tõmba mind üles ! Sa ei lase mul ju sinna kukkuda ? Palun ! " Marten vaatas ta õudusest pärani silmi , kummardus siis ja haaras tal käest . Deemoni üles tõmmanud , jättis Marten ta kaljuservale hingetult kössitama ja pöördus minekule . " Rrrrr ? " ründas Barr teda mõistmatult . " Tead , sõber , " sõnas Marten väsinult . " Ma mõistsin just Suurt Tasakaalu . Ka Halvad peavad olema , muidu poleks ju Häid . Ja mis Tasakaal see siis enam oleks ? Kuigi , jah , sul on vist siiski õigus ! Selle nadikaela surm ei riku veel Tasakaalu ; pealegi on Halbu niikuinii liiga palju . Ja mis Valge Rüütel ma oleksin , kui ma nendega ei võitleks ! " Nende sõnadega ta pöördus ja nägi Amarhani , kes , nuga käes , teda selja tagant ründas . Jõudmata enam mõõka tõsta , virutas Marten rusikaga tubli hoobi . Amarhani jalad kerkisid maast lahti ja deemon lendas karjudes platoolt alla . Marten tundis korraga , kui väsinud ta on . Kuid oli veel midagi ... Martenile meenusid Viimase Gnoomi sõnad : " Sa vöid valida tee , kuid mitte sihi . Sa võid minna otse , ringi , pöörata tagasi,kuid seda,kuhu sa jõuad , sa valida ei saa , see on ette määratud . Varem või hiljem,aga sa jõuad sinna ! " Ta teadis nüüd , et on kohale jõudnud . Ta oli Valge Rüütel . " Lähme , " kutsus ta Barri . " On veel palju maailmu , kus vajatakse Valget Rüütlit ja tema mõõka ! " Seesama tuba , mis unenäoski . Vahe vaid pool aastat vähem kui pool sajandit , mõtles mees . Ka tuul väljas . Sellest heitlik valgus . Varjude hullamine põrandal . Tema ise ikka sama ? Unenäos võeti köögis viina . Vanaisa ja teiste-Roobe . Tilluke pudel , kõhukas klaas . Ja teiste- Vanda ja vanaema ja ema . Naisedki lasksid huuled ligi , ei maitsnud küll vist piiskagi . Aga Meinartil ja Roobel oli pisut juba kihvatanud . Jutt kippus valjemaks . Tuiskas . Aknaruutude lasuur-roosad jäälilled , mille vastu pöörised end hingetuks jooksid . Tuul nühkis vastu seinaveeri ja kuulas hilju , mida majas tehti . Ja tema seisis , selg vastu soemüüri , ega saanud vist millestki eriti aru . Õde tuli hiilimisi tagatoast , nagu see tüdrukute viis on , libistas end tema kõrvale . Ütles poisile kõrva - ta teab midagi , vaigistas ta tormakuse , viis väikevenna vaikselt ja märkamatult magamistuppa , siiasamasse tuppa ... Siin oli siis teisiti . Kohe paremat kätt voodi ja selles magav mees , pealeheidetud kasuka alt paistmas jalad . Jalas villased , musta mantliriidega jämerohmakalt paigatud sokid . Käsi silmil , suul ränga väsimuse ilme . Nad olid pisku aja eest siinsamas seisnud , viiene Hilja ja kolmene Enn . Ta tundis veel praegugi , vana mehena , ema kätt õlal ja tema sõrmi seljal , vöökohal - kuidas need küll ulatusid - selle käe tasast tõuget . Lapsed , see on teie isa . Olid olemas vanaisa , mõne teise lapse isa ... See aina magav mees oli lihtsalt arusaamatus . Nüüd , koos õega , läksid nad magajast kiiresti mööda . Siis olid nad kummuti ees põlvili ja Hilja tiris esile põranda konarustel raskelt klõbiseva metalleseme ... Enn tõdes - ta ei tundnud seda lugu meenutades enam otsest valusähvatust . See , mida ta tundis , oli valu läbi klaasi , läbi ajamassi , mälestus valust , mida ta sama hetke meenutades aina varem oli tundnud . ... Sest ka raske armeepüstoli päästik ei ole nii kõva , et kolmeaastane poiss , kui ta relva kahes tudisevas käes hoiab ja heledaverelist õde sihib , seda alla vajutada ei suudaks . Ta teadis - mees sumas läbi veebruarituisu , tuli ennast enam varjamata , väsimusest tuimalt taarudes . Ta vajus uksest sisse , vaevalt lausus midagi - kaks aastat ära olnud . Saapad jalast maha ja asemele , kuid enne pikali räntsatamist kobas taskust relva , pistis kummuti alla , et käepärast oleks . Sest padja alt unise peaga alati kohe ei leia . Kui päästik ei liigu , tähendab see , et relv on kaitseriivis . Keegi ei pane kaitseriivi vinnastamata püstolit . Seega oli padrun rauas ... Loomulikult asetab paremakäeline relva põrandale vasakule küljele . Seal see kaitseriivi hoovake ongi . Laps sikutab pärast ja püstol libiseb süükonarustel kolisedes üle värvimata põrandalaudade . Miks see riivist ei vabanenud , teab ehk keegi kusagil väga kõrgel . Seda , mis juhtumas oli , ei suutnud Enn kunagi kujutleda . Isegi mitte unenäos . Ta ärkas kloppival südamel ja lamas soemüüri ääres sängis . Ei tuisanud . Akendel polnud jäälilli ja tema oli pool sajandit vanemaks saanud . Suvetuul kohises pärna võras . Hullunud varjud tantsisid põrandal . Mida teeb vaksa kauguselt lastud kuul viieaastase tüdrukuga ... Kuigi see oleks ta päästnud hoopis piinarikkamast surmast . Ja esimest korda , tõdes Enn Sinivald - esimest korda suutis ta sellest valuta mõelda . Kas ta oli nüüd vaba ? Mees tõusis asemelt , koperdas läbi köögi ja esiku , astus trepile . Soetuuline , kohisev ja sumisev suvi võttis teda vastu . Ta tajus seda keha ja hingega , tervikuna . Ta tundis ennast - raskest unest toibuvat , üsna võõrast ja tarbetut inimkeha selles oma elu elavas päevas . Pääsukestepaar vidistas traadil , hall kassimardus luuras marjapõõsaste vahel , must krants tuli ringutades rehe alt ja vaatas mehele otsa ning võngutas laisalt saba . Enn Sinivald korjas suhu unepaksu sülge ja laratas selle kaugele . Ta läks tare otsa juurde , toetas käe vastu ristnurka ja vedas teisega pükste luku lahti ning kusi . Selge päev , ütles ta poolkuuldavalt . Selge , kisub juba sügisele ... Ta vaatas krantsile otsa ja küsis - mis siis nüüd , kere hele ? No tule siis ! Ta laskis koera kööki ja pani talle söögi ette . Ta seisis ja vaatas , kuidas koer sõi . Siis istus ta laua juurde ja kutsus koera käega põlve patsutades enda juurde . Pisut kõheldes see tuligi . Enn sügas ta kõrvataguseid ja rääkis endamisi . Nii et siis sina ka ei tea ? Küll sa tead , aga ei ütle ... Miks me siin ikkagi oleme ? Koer ei öelnud . Ja mees ei teadnud . Õigemini - ta näis teadvat , kuid keeldus seda endale ütlemast . Nagu koergi . Nende kahe kahtlaselt värske sõprus püsis kindlal suhtel - mees söötis ja koer haukus selle eest , oli seltsiks , laskis end patsutada ja sügada , kuulas , kui mees rääkis . Enn Sinivald teadis - kui ta ei koori kartuleid ja neid pannil ei prae , ei saa ta praetud kartuleid . Ta tegi seda ja üle paljude päevade tõi ta aiast värskeid sibulapealseid ning hakkis neid kartulite juurde , lõikas singikääru ja pani samuti pannile , kõige lõpuks lõi sinna muna . Ta sõi , korkis lahti õllepudeli ja jõi ning hakkas kähedalt naerma , mille peale koer ehmus . Mees aimas - see naer tähendab väljumist emakojast kurja maailma , jälle tagasi selle halastamatusse . Ta aimas kogu olemusega mingit suurt , korvamatut õnnetust , millest tal senini keelduda oli õnnestunud . See selge ilm , see udu haihtumine mõistuselt ei tähenda midagi head . Üksnes teda varitseva õnnetuse laadist ei olnud tal käsitlust . Taas meenutanud eilset pealelõunat , just samasugust tuulist ja sooja suvelõpu päeva , hakkas ta veel kord naerma . Tema ! Mida tema teeks ... Kuidas sai niiviisi küsida ? Ja uskuda , et tema ... Algas sellest , et ta kuulis õues auto uste klõmmimist . ( Niisama hästi kui eile , võinuks see ka praegu olla . Kujutluses elas ta seda täpselt samal viisil läbi kui eile , mil see tegelikult - ja ka selles polnud ta kindel - aset leidis . ) Niisiis klõmmi ti uksi mitu korda , see ei saanud Mehis olla . Ta läks trepile , nägi neid kõhklemisi mööda hoovirada tulemas ja teda nähes hetkeks ebaledes seisatamas . Nende võltsrõõmsad näod , nende käesurumine , nende sõnad olid nagu kusagilt teleseriaalist , ja õigele jutule saamine võttis tüki luuret ja harjumist . Veiertid , Mihkel ja Ilma , kauased perekonnasõbrad . Nende tütar lvika oma mehega . Miks ei , Ennul polnud nende vastu midagi , kuigi ta nende suurtest kompsudest aru ei saanud , ei taibanud , miks teda õnnitleti , mis põhjusel külla tulnud naised ta pliidi okupeerisid ja kiiresti toimetama hakkasid . Jah , nii ta siin üksi elabki , vastas ta Mihkli pärimisele . Hingepõhjas oli ta alati imestanud , miks Mihkel tema vastu mingit väändunud vimma kannab . Kõige taga oli alati mingi õelus , kunagi polnud tegu lihtsalt heatahtlikkuse või viisakusega . Sõprus , mille allikateks on Mihkli vaen ja Ennu põlgus . Miks ka mitte ... Siis tulid nad soost , kolm habemes meest , kõigil püssid õlal . Ennul endal oli vana pikk belgia kaheraudne . Ta armastas seda tuleriista lapsest saati , kui see temale rangelt keelatuna kapi taga naelas rippus , ajalehepaberist tropid rauasuudes . Püssil oli mahagonist peenelt töödeldud täispüstolkaba . Ta raudade struktuur näis lähemal vaatlemisel koosnevat siuglevatest niitidest . Väidetavasti tehti neid raudu keemispunktini kuumendatud traatmähiseid tornil sepistades . Igatahes olid need õrnad . Sellist püssi ei tohi lasta suitsuta rohuga . Aga kui seda õigesti käsitsesid , siis see ka tulistas . Praegu polnud tal selle jaoks moona ja ta tassis seda niisama iluasjana kaasas . Mihkel Veiert kandis Ennu enda kaheteistkaliibrist iselaadivat Iževski üheraudset ja ta oli selle metsas ka tahmaseks lasknud . Oli arvanud , et sellisest töngast võiks Aafrika musti laskma õpetada , valge mehe relv see igatahes polevat . Enn ignoreeris teda külma rahuga , imestades vaid , et teise irisemine temas mingit pahameelt esile ei kutsunud . Oli ta tõesti kõigist oma tunnetest lahti saanud ? Kahe vanamehe vahel käis oma kiikuvat-õõtsuvat sammu kahemeetrine Kalev Põld . Temal oli õlale heidetud jahikarabiin rauasuud pidi rusikas . Oma maskeerimiskirjus kuues ja presentpükstes , oma karmijoonelise , mehise näoga tuletas ta meelde mõnda metsiku looduse inimest , kauboifilmi kangelast või metsavenda neist filmidest , kus nad tõesti kahemeetrised ja metsikud olid . Aastat viis või kuus tagasi , neil põnevatel aegadel , kui rahvas oma kaotatud iseseisvust tagasi jahtis , kui moes olid pateetilised kõned ja suured rahvakogunemised , oli Enn seda karutapjalõusta kirikus kohanud . Nad olid Mehisega kusagilt autoga tulnud . Oli esimene jõulupüha ja poiss pidas kiriku ees kinni . Nad seisid keset vahekäiku kirikuliste tihedas summas ja kuulasid jumalateenistust . Keset koraali hakkas Ennu kõrvu hääl , mis nagu vägev laevasireen terve oktaavi teistest madalamalt kandvana võlvide all kõmas . Ta vaatas üle õla ja nägi teda - jämedaninaline , sügavate kurdudega lauba all kaks musta , fanaatilise leegiga silma , vabalt kasvanud habe , hardus sellel näol , karvamütsi rinna ees mudivad kämblad ... Kes see võiks olla , imestas ta tasahääli ja Mehis oli vaadanud ning õlgu kehitanud - kes jõuab kõiki selle maailma hulle tunda ja teada . Poiss oli muidugi küüniline nagu alati . Aga tegu polnud hulluga , tegu polnud ürgse looduslapsega , kellena Kalev näis . Vändati mingit filmi , kus koos läbisegi Eesti vabadusvõitlus ja Siberi hundid , mingit Ameerika retsepti järgi kokteili romantikast , läägusest ja sadismist , midagi , mis kodukana mõistusega kokku hakkaks . Kalev tegi seal pisiosa ja kolas sellesse sissekasvanuna ümbruskonnas ringi ning ehmatas ristiinimesi . Hiljem kohtas Enn seda kolget mõne korra tänaval Veierti lvikaga . Teda pani imestama tüdruku maitse . Tema arust oleks selle perekonna väimehekandidaadilt tulnud püksi-viike ja lipsu eeldada . Pulmas oli lvika tal kaelast kinni kahmanud , oli peaagu nutuähmis korranud - sina usud ! Mida ta vastanud oli ? Mida saab vastata pruudi sellise pärimise peale ? Jah , muidugi ta usub , et neil läheb hästi ... Sellest oli nüüd juba mõnigi aasta ... Kõige vähem oli Kalev Põld see karmi faktuuriga mehine mees , kellena ta näis . Isata kasvanud poisina pidas ta meheks olemist vist tahet ja oskust nõudvaks asjaks . Selle oli Enn Sinivald avastanud õige pea . Algas see pulma teise päeva pärastlõunast , kui nad kahekesi napsi võtsid ja ta Kalevit tagasi hoidma pidi , sest ilmnes , et värske abielumees suurest kerest hoolimata vägijooke ei kannata . See polnud lihtsalt edevus , mis noort meest seda raskepäraselt ja rahulolevalt taaruvat kõnnakut harrastama sundis . Ta oli soos üle järve karabiinist kaseoksa pooleks lasknud - selle seal , kohe mändidest vasakul - , lask , mis raske kehakaalu tõttu kaunis sügavale rabasamblasse vajunud mehe tasakaalust välja lõi , ning eemal samaaegselt võrast pudenev oks . Kaheldamatult tähelepanuväärne lask , neljasajalt meetrilt ikkagi , kuigi kas see just see oks oli , mida ta sihtis , oli Enn mõelnud . Mihkli oli väimehe laskeosavus kaunis külmaks jätnud , aga säästnud Ennu ka liigsest padrunikulust , sest peale seda ei hakanud äiapapa loomulikult oma võimeid optilise sihikuga proovima . Enn ise oli aegade jooksul nii palju tuhandeid padruneid vintpüssist tühjaks lasknud , et talle igasugusest märgilaskmisest eluks ajaks piisas . Vanemate meeste loobumist tõlgendas Kalev ilmse võiduna ja seda ta siin siis nüüd astuski nagu koormahobune . Majas oli laud kaetud ja neid kutsuti kohe istet võtma . Natuke nõutuna , kuid seda nõutust hoolega varjates istus Enn omaenda kodus võõraste kaetud peolauda . Vestluse jättis ta enamasti nende hooleks . See aitas vältida mälu-lünkade avalikuks tulemist . Vastata , kui küsiti , võis noogutades või eitavalt pead vangutades , võis midagi kohmata või ka lihtsalt mitte välja teha . Enamasti läks see mäng läbi , teadis ta , kuigi Veiertid olid liiga head tuttavad , et tema hajevil olekut ja ilmselget kinnisust mitte märgata . See-eest tegid nad püüdlikult kõik , et ebamugavaid pause ei tuleks . Midagi oli , millest siin lauas kaarega ringi käidi , mille mainimist hoolega välditi . Enn Sinivald ei hakanud selle üle oma pead vaevama . Liigagi palju oli siin maailmas seda , millest ta ei suutnud aru saada . See vaevas teda niigi . Tal oli pudel viskit hoiul olnud ja selle oli ta lauale toonud . Jõid peamiselt Mihkel ja lvika . Kalev pidi roolis olema ja Ilma polnud eluaja alkoholi pruukinud , kui uusaastašampus ja viisakusnaps välja arvata . Mida enam aega kulus , seda ilmsemaks tulid Mihkli kiusakus ning lvika ja Kalevi vahel valitsev vaenuvimm . Mitte kordagi ei pöördunud kumbki abikaasa poole ega arendanud teise jututeemat . Nad ignoreerisid teineteist , kuni jutukamaks muutunud naine aeg-ajalt hammustama kippus . Mihkel Veiert , viiekümne viiene kerekas mees , paljas pealagi keset juuste hõbepärga , hall habemerõngas lopsakat , veretavat suud ümbritsemas , seadis juba küünarnukke lauale . Selliseks rämedaks ja norivaks läks ta klaasi taga ikka , osalt ekspansiivse loomuse tõttu , aga osalt ka kiusuks , sest naine muutus järjest kriitilisemaks . Nüüd rääkis ta mingit kaunis siivutut lugu kellestki Aaronist , keda Enn oleks ilmselt tundma pidanud , aga kuidagi meenutada ei suutnud . Ja selgest bravuurist , teades , et Enn naiste seltskonnas ropendamist ei salli , kuulutas kunagine lapsepõlvesõber laialt - mida sa ise teeksid , kui oma naiselt süüfilise saaksid , ah ? Ta oli tabanud seda keelatud teemat , mõistis Enn Sinivald . Kõikide ilmed klaasistusid hetkeks , oodati tema reaktsiooni , oodati nii pinevalt , et ta endas äkki nagu keevat kihelust tundis . Ta ei teadnud , kuidas ta oleks pidanud reageerima , ta katsus vastust küsimusest tuletada ja sattus äkki täielikku kaitsetusse hämmingusse . Tema , naiselt , süüfilise ? Ta ei suutnud midagi vastata . Mida teeks ... Kuidas sai nii üldse küsida ? Kusagil temas avanesid uksed tühjusest kõmavatesse keldriruumidesse . Mida tema ? Korraga tahtis ta üksi olla ja tõusis lauast , astus tagakambrisse ning räntsatas asemele , et järele mõelda või lihtsalt kuhugi ära kanduda , kuni mõne aja pärast end roidununa lamamas leidis , vahtimas vastu Veierti lvikale , kelle kinnisui-naeratust ta alati oli imetlenud . Veidi imestunult tegi ta ruumi end tema puusa kõrvale istuma seadvale noorele naisele . Marit üritas parajasti ujuma minna , seisis poole reieni järves ja kastis end , peoga vett tõstes ja tasaste kiljatuste saatel kehale valades . Meeldivalt soliidse kehaga naine , mõtles insener . Niigi mitte just eriti sihvakas , näis ta jalutuna vee kohal kõrgudes veelgi kompaktsem . Tubli lihastik , head vormid . Silm puhkab temal . Tõmmu mees muigas endamisi . Talle meenus hommikune pilt Rakvere turuplatsil . Ta tuli eemalt auto juures ootava Mariti poole . Äkiline iiling kihutas üles peotäie tolmu . Naine pöördus rinnaga vastu tuult . Valge kleit liibus eest tihedalt kehale , selle seelikuosa tõmbus tahapoole , pinguli . Kaarja nina ja range kuldprillitatud pilguga naine meenutas tuvi , sellist natuke kurja ja tähtsalt kõõrutavat kohevilsulist turulindu ! Kui Marit talle eile õhtul Tuglase novelliraamatu kaela määris , oli Ivo päris kindel olnud , et enne nädalat ta küll näole ei anna . Ta võttis " Androgüüni päeva " kaunis vastu tahtmist ette , kuid sai sellega üsna nobedasti hakkama . Siis luges ta läbi veel mõned novellid . Kui ta raamatu käest pani , oli juba hiline öö . Ta mõistis , et ei suuda rohkem , ei selle korraga ega ka lähitulevikus . Mida rohkem kunsti , seda suurem vastumeelsus , on Tuglas ise kusagil pihtinud . Ivo Lepala oli sellel varasuvisel ajal täiesti võimetu vähimakski vaimseks pingutuseks . Kui ta suutis mõtlemata olla , oli ta olukord enam-vähem talutav . Iga enesessesüüvimine tõi aga kaasa sellise ängistuse , et tuli tahtmine uluda . Isegi uni ei pakkunud pääsemist . Ta magas hädapärase jao . Varavalges leidis ta ennast avasilmi lakke vahtimas . Nagu iseenesest tõid jalad ta tuttava ukse taha . Õpetajanna oli jälle alles hommikumantlis , selles roosas ja karvases , mis ta uue valamuga tõepoolest sobis . Ta näis olevat üllatunud . Hetkeinspiratsiooni ajel leiutas Ivo põhjenduse sobimatu visiidi õigustamiseks - ta läheb suvitama . Kas naine ei soovi kaasa tulla ? Nüüd olid nad siis järvel . Kohe läks kirjandusjutuks , " See pole eneseupitamine , " ütles Ivo . " See on üks teine nähtus . See on kunst teises astmes . See on see , mida ei tehta elukogemustest ja fantaasiast , vaid eelnenud kunstielamustest . Ilma Louvre'i ja Uffizita poleks seda olnud . " " Kompilatsioon ? " Püstkorts Mariti kulmude vahel ennustas tormi . " Ei , miks ! Omal kombel vapustav fantaasia , panna kogu see pildimaailm liikuma ja elama . See on ju kõik kaugelt enne värvifilmi kirjutatud , videost rääkimata . Igatahes võib seda täiesti nautida . " " Hästi , see on kõik asja tehniline pool . Aga kas psühholoogia tõesti midagi ei pakkunud ? " " Küllap selles võib midagi väga köitvat olla - selles idees muutuda väikesest roosast tüdrukust poole päevaga mehelikuks ja hoolimatuks ja nii edasi ... " Ivo Lepala muheles . " Ainult et mulle jääb teema kaugeks . Mina olen mees niikuinii . " Seepeale läks Marit ujuma . Üsna varsti pärast järvest tulemist , enne veel , kui valged udukarvad ta selgroonõos korralikult turri tõusta jõudsid , hakkas ta jälle kirjandusest rääkima . Kahekümne aasta eest oli Ivo Lepala olnud üks neist paljudest väikestest Jüri Üdidest , kes absurdihuumorist ja sürrealismist luulekokteile segada püüdsid . Mõni neist jõudis isegi trükki . Kas ka teised temasugused , kuid Ivo küll päris kindlasti oli teinud seda oma kirjandusõpetaja kiuste . Kui maailmas üldse midagi hirmsat leidub , siis on see kirjandusteose analüüs . Kui jutt Tuglase kujundisüsteemile ähvardas pöörata , ütles Ivo : " Mul on minu isiklik arvamus , muud midagi . Miks see minusuguse profaani puhul lihtsalt rumal ei või olla ? Seda ei tule üldse tõsiselt võtta ! " " Kas mina tohin ka midagi ise arvata ? " päris Marit sõjakalt . " Kas teile ei tundu , et inseneri jaoks olete natuke liiga haritud ? " " Jätsin kogemata diplomi kaasa võtmata , " tahtis Ivo öelda . Ent seda lauset ja sellele tingimata järgnevat kujutledes haaras teda eleegiline hoovus . Ta ütles mingi sõjakuseta , leebelt nukrana : " Kas teile pole kunagi tundunud , et olete valesse korterisse eksinud ? " Marit Möller vaatas enda kõrval kinnisilmi lebavat meest . Esmalt oli ta teda viiekümnele lähenevaks pidanud . Kuid Ivol oli kadestusväärselt noor keha . Sale , kuid päris hästi väljajoonistuva lihastikuga , vähimagi märgita rasvumisest . Ta rinda ja kõhtu kattis juba pisut hallikirju tihe ja must karvakräsu . Seljal ulatus see terava kolmnurgana vaksa võrra püksivärvlist ülespoole . Karvaga olid kaetud ka reied ja sääred . Ja nahk , mis sellest võsast läbi kumas , oli päikesepruun ning kiirgas soojust . Kas ta ujumispüksid ei varjanud äkki lõbusalt keerduvat sabajuppi ja mustad lokid kaht sinkjat sarvemügarat ? Kui tema päritolu maisuses kahelda , siis ei tasunud teda igatahes teispoolsuse kõrgemate korruste saadikuks pidada . Tema rahulik , välise viisakuse vormi rüütatud olek varjas iseteadlikku ülbust . Ta polnud seda küll kuidagi ilmutanud , kuid naine tundis selle eksimatult ära . Hommikul , kui varajane koputus ta ehmunult sabinasse ajas , küsis ta pilguga : mil moel ma küll teid julgustasin ? Oli Marit olnud siis kuidagi lubav ? Neil polnud enne järvele jõudmist peaaegu mingit juttu . Siin võttis õpetajanna üles ohutu kirjandusteema . Ent ka selle oskas mees isiklikule pinnale pöörata . Nagu võiks Marit tahta mehelik olla ! Ja üldse häiris teda Ivo iseteadvus . Nagu polekski välja kujunenud teatavad arvamuskaanonid . See polnud mingi tühi jutt , teadis Marit täpselt . Kirjandusteadus ei mõtle välja , vaid registreerib . Tuglas , kelle nime kannab naabermaa tõeline sõprusühing ... Miks peaks selle suurkirjaniku looming igaühe arvustada olema ? Muidugi rumal , et õpetajanna ise polnud tulnud mõttele seostada Watteau galantse peo stseene Tuglase sõnamaalingutega ja laskis mingil keemiainseneril seda endale öelda . Seda vähem tahtis Marit temaga nõustuda . Tõsi-asjalikku analüüsi ei lasknud Ivo end aga kiskuda , vabandas silmakirjalikult , pugedes asjatundmatuse taha . Selle peale Marit süttiski . Täiesti ootamatult avas aga mees kaitse . Kes on eksinud võõrasse korterisse ? See ülbe insener ? Selle peale võinuks sarkastiliselt naerda , kui Mariti süda mõistuse kiuste poleks tundnud sõnade taga peituvat abipalvet . See oli nagu nisa otsiva kutsika nuutsatus . Sellele ei saanud kurdiks jääda . Ennast unustades sirutas Marit käe ja nihutas silmile langenud lokkis salgu mehe laubalt kõrvale . Ivo avas laud . Kulmud kerkisid vaevumärgatavas küsimuses . Mingi pilges virvendus käis üle suunurkade . Ja Marit tõmbas kõrvetada saanud sõrmed kiiresti tagasi . " Ah siis nii ! " ütles Ivo endale mõttes . Kui ligipääsmatu mõni ka ei tunduks , ikka leiutavad nad enda jaoks vabanduse , mille saatel sulle kaela sadada . Kunagi ammu oli ta uskunud , et naist tuleb püüda . Mis käesolevasse juhtumisse puutus , siis Ivo Lepala ei olnud sugugi kindel , kas ta tahab , et see tutvus edasi areneks . Jah , ta igatses kaaslast . Ta oli piinelnud viimased kuud omaenda mõtete küüsis . Aga ta teadis ka , et ei saa hingevaeva kellegagi jagada . Mis puutus naise kehasse , siis oli see muidugi ligitõmbav - nagu iga teinegi ilus naisekeha . Selles polnud mingit vahet . Jutukaaslasena oli too õpetajanna ju päris põnev . Kuid igas muus suhtes ei näinud Ivo midagi peale ränkade komplikatsioonide . Kaks suurt refleksi arvas ta naistel olevat - alistuvuse , leebe taluvuse , sääri nühkiva kassi paitamisvaeva esiteks . Ja teiseks hooldamistarbe . Mingil põhjusel on Marit enese vastu karm , ei talu endast tugevamaid . Kuid see teine reaktsioon näib töötavat . Noh , seda lõbu Ivo talle ei paku ! Leidku keegi teine , kelle pisaraid pühkida ! Nojah , aga kui need ilusad naisekäed söögikompsu lahti pakkisid , kui laialilaotatud käterätile siginesid võileivad , lahtilõigatud tomat , kui matkatopsides hakkas lõhnama kohv ... " Issand ! " Marit Mölleri hääl oli vaevukuuldav . Ivo pööras enda kõhult küljele , vaatas üle õla ja tõusis siis istuma . Saarel suvitanud paarike solkas läbi liivapõhjase väina nende suunas : võimsa kasvuga , kastanpruuni siilipea ja pehmete vurrudega noormees , jalas peaaegu põlveni ulatuvate kirjude püksitorudega moeröögatused , rüdekomps käe otsas , ja tema kõrval , peaaegu niueteni vees , väikesekasvuline albiinoblond tüdruk . Tal oli poolekslõigatud taskuräti suurune lapike riiet peente nööridega häbeme ette kinnitatud . Ja see oli ka kõik . Ei saanud just öelda , et Ivo oma pilgu ta kikkis rindadelt eemal oleks suutnud hoida . Oh jaa , ta nägi küll , kuidas tüdruk rahulolevana tema tähelepanu sisse kasseeris . Täie enesestmõistetavusega tüürisid nad lähemale ja teretasid . Marit surus esmase reaktsiooni maha . Ta hääl oli täiesti rahulik ja lahke , kui ta noored einele kutsus . " Fantast ilm , on ju ! " Peebuks kutsutu oli natuke sunnitult vaba . Kairi-nimeline piiga istus , keris jalad osavalt enda alla , nii et mõjus peaaegu tavalise suvitajana . Küünarnukid varjamas rindu , sõi ta kombekalt langetatud pilgul oma võileiba . Ivo tundis temasuguseid . Ta teadis , kuidas tüdruk võidutseb , imeb endasse Ivost levivat nähtamatut kiirgust . See muutub tema käes võidulipuks , mida ta näilises nunnalikus malbuses Mariti ees lehvitab . Enne kui nad tõusid , oli Kairil vaja kätte saada riidekompsu juurde jäänud rannasandaalid . Ta tõusis põlvedele , küünitas üle Ivo , puudutas tuliste rinnanibudega mehe seljal märatsema kukkunud alasti närvilõpmeid . Siis nad tänasid ja läksid , kadusid punetavate männitüvede vahele . Ja Ivo kiitis juhust , et ta kõhuli lamas . Nii polnud vaja poole söögi juurest järve joosta . Nende jutt ei tahtnud tükk aega pärast seda kuidagi vedu võtta . Miks küll mees ennast sellises olukorras ebamääraselt süüdi tunneb olevat ? Niipalju kui Ivo Lepala bioloogiat tundis , uskus ta teadvat , et vähemalt imetajatel toimub looduslik valik isasliinis . Neid on enamasti emastega võrdselt , kuigi liigi säilitamiseks jätkuks hoopis vähemast . Nende asi on karja kaitsta . Liigi huvides suruvad nad instinktiivse enesealalhoiutungi maha , ründavad vastast , toogu see siis neile või surma . Nemad peavad ka paarumismängudel võitlema omavahel . Järeltulijaid saavad neist vähesed , ent selle eest palju . Nii valitakse elujõulisemad välja . Emased saavad järeltulijaid peaaegu kõik , kuid selle eest vähesel arvul . Inimühiskond ei järgi seda looduse põhimõtet . Paaride abielu töötab looduslikule valikule vastu . See , mis on bioloogiliselt õige , ei ole õige sotsiaalselt . Ivo teadis , et temas võitlevad loodus ja ühiskond . See viimane käsib leppida ühe emasega . Ega küll naisedki alati ühiskonna reegleist hooli . Oletame , et oled rallikrossil kolm korda üle katuse käinud . Sulle on korduvalt võimsate autodega otsa kihutatud . Oled tolmu ja poriga koos . Sääred tilguvad piduriõlist . Sõbrad tirivad sind sisselitsutud klaasiavast välja . Enne veel , kui su võidušampus tühjaks on pritsitud , ripub kaks reklaamblondiini sul võistu kaelas ... Hoolimata sellest , et Ivo oli otsustanud vahekorda mitte arendada , määris ta mõne aja pärast veretama löönud naiseselga päevituskreemiga . Siis hulkusid nad nõmmemetsades . Vanas liivakarjääris tegi ta lõkke , millel nad vorsti ja leiba praadisid . Ühesõnaga - nad käitusid nagu tõeline paar armumise algjärgus . Hilisel pärastlõunal , kui nad Viitna baarist kohvi joomast tulid , jäi insener äkki seisma , tunnistas peatuses seisvat bussi ja ütles Maritile : " Oodake palun autos , eks ! " Ta traavis üle tee ja naine nägi teda bussiaknale koputamas . Mariti silme all hargnes liigutav perekonnastseen . Kolm last isaga . Väiksem süles , tüdruk varrukast kinni , põske ta õla vastu nühkimas , poiss häbelikult ükskõikset teesklemas . Viisteist , kolmteist ja kaheksa , hindas Marit . Üks hiline , ilmselt mõeldud päästma juba siis lagunema kippuvat kooselu . Läbi külgakna bussi vaadanud , silmas Marit seal üht üsna endavanust blondiini jäigal ilmel kaugusse vahtimas . Maritil polnud Ivo suhtes mingeid kahtlasi kavatsusi . Ometi tundis ta end võidukana ! paberi , kirjutas telefoninumbri ja viis lastele . Kui buss oli läinud ja mees vastu tahtmist autosse tuli , pea tagaseinale toetas ning end lõdvaks laskis , olid ta silmad kahtlaselt tuhmid . " Ja kui ma teaksin , " ütles ta mõne aja pärast , " mis see on , mida ma tegelikult tahan . Koju ? " Ta raputas pead ja käivitas mootori . Ivo ei sõitnud ida suunas , vaid keeras järvede poole viivat teed pidi lõunasse . Juba varem oli ta sõidumaneer Maritit häirinud . Vasak küünarnukk uksetoel ja peopesa põlvedel . Parem käsi süles lebamas . Ainult sõrmed puudutasid rooli . Selles hajevil olekus siin kitsal ja kurvilisel teel oli see ometi ohtlik ! Nagu pedagoogiline kogemus õpetab , on sõbralikus toonis tehtud märkus alati mõjusam . Õpetajanna lausus : " Kui te sellest viiendast rattast korralikult kinni ei hoia , pean ma enda maha paluma ! " See oli ju küllalt leebelt ja naeratades öeldud ! Insener nagu ärkas , vaatas Maritile otsa . " Õige sõit käib muidugi vähe teistmoodi , " soostus ta ja asetas mõlemad Jkäed korralikult roolile . Mootor hakkas äkki undama . Mets voolas järjest kiiremini vastu . " Kakssada vasak neljas ! " hüüdis Ivo ja auto viskus kurvi , nii et Marit vastu omapoolset ust paiskus . Kummid vigisesid teekattel . Hinge ahmiv naine nägi , kui otsustavalt kleepusid mehe peod nüüd roolile . Käte haarded olid nagu võrku tarival kaluril , kes teab väga hästi , et vigu ei andestata . Kõik sõltub su enda kämmaldest . " Kolmsada parem kolmas ! " " Jätke kohe järele ! " karjus Marit . Kiirus oli kindlasti tublisti üle saja . Ime , et kõrge ja kohmakas piruka-mosse ümber ei läinud . Metsa roheline lint vuhises aknais . Vastutulev auto tõmbus pervele ... Ja äkki oli kõik möödas . Männik lõppes ja nad sõitsid avaral küngasmaastikul lõuna suunas , õhtupäike paremat kätt . Vasakul tohutu , kaugele ulatuv vari . Kiirus oli kahanenud normaalseks ja Ivo istus jälle lõdvalt , üksnes sõrmed roolil . " Selle loksuga rohkem hästi ei riski , Läheb veel laiali . " Marit otsis sõnu , et öelda , mida ta sellest arvab , kuid Ivo jätkas rahulikult : " Tegelikult - ega see mul kuigi edukas harrastus just ei olnud . Rool istus mul käes küll . Kiiruskatseid olen ma mitmeid võitnud . Aga kokkuvõttes tulime ühel aastal Saaremaa rallil oma klassis teiseks . Muidu kippusime ikka ära langema . Mutrivõti ei ole päris minu tööriist . " Õhtupäikeses märkas naine , et insener Lepala heatahtliku ja pehme ilme varjus peitub jõuline mees . Ta habemeoras ei olnud must nagu kõik muud karvad , vaid vaskpunane , ja see jättis temast mereröövli mulje . Miks mereröövli habe just punane on , seda Marit endalt ei küsinud.Ta oli ärritatud , et pidi mõne minuti selle mehe meelevallas olema . Marit ei olnud alistuja . " Aga kui ma maad ei puuduta ? Noh , ütleme , et teen isolatsioonimaterjalist väikese sillakese , see oleks raske , aga siiski mõeldav . " " Esiteks on niisuguse kõrgepinge jaoks ohutu sillakese valmistamiseks tarvis väga palju niisugust erimaterjali , mida siin ei ole . Teiseks on maasse torgatud kolme meetri kõrgused vaiad , mis on asetatud kärgjalt , ühendatud miinidega ja veel omavahel traadiga . Eks puuduta sellest mikromillimeetrikest ja sind ei ole enam . Ma olen siin kolm aastat mõelnud . Ainus pääsetee on kaevata vähemalt kolmekümne meetri sügavusel maa all käik , aga niisuguseks pingutuseks pole ükski inimene võimeline . " " Aga õhk , mis sa selle kohta uued ? " ei jätnud Keavin järele . " Õhk on iseasi , aga ka seda valvatakse kiivalt . Villast umbes kolme miili kaugusel on väike lennuväli , kus seisavad kaks hävitajat ja kopter . Õhku valvavad radarid pluss käärpikksilmad lennuväljal - iga väiksemgi välgatus fikseeritakse ja kui on midagi tõsist , kammitakse kogu ümbrus hetkega läbi . Kui keegi on territooriumi kohal õhus , lastakse ta lihtsalt alla ... See on kõik , siin on kõigele mõeldud . " Keavin oli seletusest rabatud . Teda ja tema alluvaid oli toodud kindlusesse , kust ei saanud inimloogika kõigi seaduste järgi mõeldes iialgi põgeneda , ja kui , siis ainult elu hinnaga . Keavin ei suutnud sellega leppida . Kus oli kõik loogiline , seal pidi alati ka midagi ebaloogilist olema . Asjadel on teatavasti alati vastukaal . Umbes tund aega hiljem sõid nad kõik koos , kaasa arvatud Julio Morelli , söögitoas lõunat . Üks vana kokk oskas väga maitvaid toite valmistada , mida tahes-tahtmata tuli kõigil kiita . Toidu juurde käis ka viski , mis tõstis tuju , kuid ka võitlusvaimu . Nad kõik vaagisid oma olukorda nii ja naa ning jõudsid otsusele , et sellesse neetud villasse nad ei jää . " Kaevan kas või muti kombel ennast maa alt läbi , " uues Earl . " Siia ma mädanema ei jää nagu mõned juba kolm aastat . " Ta pidas silmas Morelli poega Juliot , kes vaid naeratas , panemata Earli ägedust pahaks . " Lõppude lõpuks on mul naine , kes mind ootab ja on end kindlasti segaseks muretsenud . Mida ta küll mõelda võib ? ' " Sel hetkel tundis Keavin , kui hea oli hetkel vallaline olla ... Kuid kas ta ikka oli vallaline , kas polnud temalgi oma printsess , kelle hea käekäigu eest ta tulevikus ja praegu muret tundma pidi . Keavin kartis kogu aeg , et naisele veel mingisuguseid piinu juhtub , et ta tapetakse või jumal teab , mida hullemat talle veel teha võidakse . Nad polnud ametlikult abielus ja nende side pidi lühiajalise tutvuse tõttu nõrk olema , aga see polnud ometi niit Keavin tahtis Earli lohutada . " Mingu selleks kas või pool aastat , aga me saame välja , " uues ta . " Lõpuks oleme siiski profid . " " Jah , kenad profid küll , kes nii lollilt lõksu langevad , " ütles Mike süngelt . " Asi pole selles , " hüüdis Earl . " Pääseme siit ükskord nagunii , milles pole mõtet kahelda . Mina pean kohe minema , mu naine on rase . Te peaksite teadma , mida Vanessa närveerimine meie lapsele teha võib . " " Oh jumal , " ütles Keavin ehmunult . " Siis peame tõepoolest kiiresti jalga laskma . Mis sina arvad , Julio ? " " Mina ei arva midagi , mul on väga kahju , " ütles mees , tõusis ja hakkas ukse poole astuma . " Siit ei saa enne välja , kui keegi väljastpoolt lennuvälja hävitab ja meile siis kopteriga järele tuleb . See on ainus pääsetee . " Ta kadus ukse taha . Kõik vaikisid , vahtides süngelt enda ette , mudides laudlinanurka või sõrmi ... Lõpuks rääkis Keavin neile , mida oli Juliolt kuulnud . " Aga tal on ju mobiiltelefon , söör , " hüüdis Brandon . " Ta valetab meile kogu aeg . Ma läksin tema toa uksest mööda , see oli poikvel ja ma nägin , kuidas ta telefoniga mööda tuba tuias ja rääkis . " " 0n see võimalik ? " alandas Keavin hääle sosinaks . " Võibolla on ta tõesti valelik , lollitab siin meid ja ... Me peame telefoni enda valdusse saama . " " Teeme talle lõpu ? " küsis Mike ja pani suitsu põlema . " Ei , ma küsin temalt otse , " ütles Keavin pärast hetkelist järelemõtlemist . " Kui tal on telefon , siis annab ta selle meile , kuigi ... Siin peitub mingisugune konks , ma näen ju , et ta tahab siit samuti minema saada nagu meiegi . " " Eks me näe , " ütles Earl . " Kui ta telefoni ei anna , siis võtame selle jõuga . " Umbes viisteist minutit hiljem leidis Keavin Julio Morelli tema toast , kus ta oli silma looja lasknud ja norskas valjusti . Keavin astus lukustamata uksest sisse ja läks voodi juurde . Öökummutil lebas mobiiltelefon , päris tavaline ja kulunud nuppudega , nagu oleks neid väga palju kasutatud . Keavin raputas meest . Julio avas ehmunult silmad , aga naeratas siis . " Vabanda , et pidin sind äratama , " ütles Keavin ja istus voodiäärele . " Mu mehed on endast väljas ja tead , miks ? Sa oled varjanud mobiiltelefoni - seda , mis siin öökapil seisab . Miks sa mulle valetasid , et sa siin vangis oled ? " Julio Morelli hakkas vaiksel häälel naerma , ent tasapisi paisus tema naer möirgeks . Ta hoidis kõhtu kinni ja kõkutas nagu hullumeelne . " 0h jumal , järgmine õngemineja . " " Kuidas sa niimoodi öelda julged , " lausus Keavin pahaselt . " Kas sa narrid meid ... Sa pole parem kui su isa . " " Võta telefon ja helista , kuhu iganes soovid , Dailary , minul pole selle vastu midagi . Sa ei pea mulle isegi kõneminuti eest maksma . Ole lahke . " Ta võttis telefoni ja ulatas Keavinile , kes teda kummalisel ilmel silmitses . " Sa oled hulluks läinud , Julio , sellepärast isa sind siin hoiabki . " " Ma ei ole hull . Võta telefon ja helista ! " Keavin valis kiiresti politsei numbri ja ootas . Liin oli kinni . Ta valis Harrisoni numbri ja ootas . Liin oli kinni , ainult tuututas ja kõik . Ta valis koduse numbri - ka see liin oli kinni . Ometi ta teadis hästi , et kodus on telefonitoru hargil . Mobiiltelefoni oli vana Morelli endale võtnud . Küllap viskas selle minema , sellele polnud mõtet helistada ... Jah , ka ta kodune number oli kinni - kuidas see sai võimalik olla ? ! Ning siis ta taipas , millist telefoni ta käes hoidis . " Kuidas kurat ta selle korraldanud on ? " küsis ta Juliole otsa vaadates vaikselt . " Kust mina tean , " ütles Julio õlgu kehitades ja magusasti haigutades . " Igatahes saab sellele torule ainult sisse helistada , välja mitte . Olen vahel kuude viisi lihtsalt hasardist proovinud - et äkki tekib süsteemis viga ja ma saan kellegi kätte , aga ... " " Ei midagi , " tõdes Keavin . " Jah . " Samal hetkel helises telefon , Keavin andis selle võpatades Julio kätte . " Ma kuulen , " ütles mees tüdinult . " Jah ... jah ... Olgu pealegi , ma lasen kokal valmistada ... Jah . Nägemist . " " Kas tema ? " küsis Keavin , pidades Benito Morellit silmas . " Jah , ta tuleb täna õhtul siia . Tellis mehhiko toitu , kus rohkesti túillit sees ... Tal olevat sulle mingisugune ettepanek . " " Ma ei nõustu millegagi , " ütles Keavin süngelt . Ta oli põhjalikult löödud . Keavin oli meestele kõigest rääkinud ning seepärast valitses kogu õhtu matusemeeleolu . Julio oli kaardipaki toonud ja nad mängisid söögitoas kaarte . " Mu jumal , " nuuksatas Earl äkki . " 0leks Roy elus , tuleks ta meile järele . Tema taipaks , et meid ära rööviti ja kes röövis ... Sumud ring ! " Keegi ei öelnud midagi , mõeldes , kas Roy polnud siiski reetur ja neid maha müünud . Võib-olla vanamees valetas , et ta tapeti , ja Adams sõi kusagil Lõunamere saarel austreid , nautides tehtud töö eest Morelli käest saadud raha võimu . Kes oleks võinud rääkida ? Vana Morelli oli pidanud tulema poole üheksaks , kuid nüüd oli kell juba veerand kümme , ent teda polnud ikka veel . " Tundub , et vanamees täna ei tulegi , " ütles Julio . " Tavaliselt on ta täpne . " Keavin ohkas kergendatult , tal polnud tahtmist tolle mehega juttu puhuda , eriti tema ettepanekute üle . Nad mängisid kaarte vaikides edasi . Siis lõhestas vaikust kopterimürin . " Noh , tuleb , " urises Keavin . " Ei , tema tuleb alati autoga , " ütles Julio kahvatades . Ta oli endast tõesti väljas , millest teised järeldasid , et midagi oli selles süsteemis siin valesti . Ja siis eristasid nende kõrvad veel teisegi kopteri mürinat - see oli sõjaväe " Cobra " . " Jumal hoidku , " sosistas Keavin . " Need on vist meie kopterid . " Mürin lähenes tõesti iga sekundiga . Mehed tormasid läbisegi välja trepile ja parasjagu jõudsid ka kopterid maa-ala kohale ja valgustasid seda võimsate prožektoritega nagu päeval . Kusagilt väljastpoolt kostsid lasud , kuid need vaibusid peagi laskuvate helikopterite mürasse , nagu poleks neid iial kõlanudki . " Need on meie kopterid ! " hüüdis Keavin , kes oli teistele järele longates lõpuks trepile jõudnud . Ta jalakönt valutas kohutaval kombel , ent ta ei pannud seda nüüd enam tähele . " Me oleme pääsenud . " Nii oligi . Hetkeks õhku rippuma jäädes ja maandumispaika uurides laskusid mõlemad õhulinnud hoovile ja seiskasid mootorid . Õhku paiskusid poolpehkinud lehed ja liivaterad , puistates üle laia ala . Kõik tormasid kopterite poole , nagu oleksid amokki jooksnud . Keavin jäi teistest maha ja hakkas lõpuks üsna rahulikult astuma . Ta märkas helikopterite valgustuse taustal , kuidas esimesest , väiksemast valitsuse kopterist , ronisid välja Harrison ja Milton isiklikult , kelle keha patsatas pehmelt jalgadele , ning et teisest kopterist ei tulnud kedagi . Teised olid juba ammu kohal ja kaisutasid saabujaid kõigest jõust nagu Robinsonid üksikult saarelt . " Noh , olete elusad ja terved , " karjus Milton üle tiivikumüha . " Kus siis Dailary on ? Ega ometi midagi ... halba ole juhtunud ? " " Siin , olen siin ! " hüüdis Keavin . " Kas te siis ei näe , et ma kõigest väest teie poole rühin . " " Ah seal sa oledki , " hüüdis Milton ja hakkas rõõmsalt naerma . " Arvasin juba , et minu pojakesega on midagi juhtunud . " Ta astus Keavinile vastu ja kaisutas teda . " Tänu teile , mehed , saime kätte kaks linnukest , kes korvavad kõik seaduserikkumised , mis te korda olete saatnud ja võib-olla ka tulevased , kui midagi juhtuma peaks . " " Kuidas ? " imestas Keavin . " Need sellid korvavad isegi sinu jalakaotuse , Keavin , " lisas Harrison . " Igatahes on see suur üllatus . Lähme teise kopteri juurde . " Milton hakkas paksukest keret ajades ees minema . " Kelle te kätte olete saanud ? " küsis Keavin Harrisonilt , katsudes saladuse välja meelitada - ta ei suutnud enam kannatada . " Küll sa näed , " ütles Harrison ainult ja popsutas naerda . " Sinule ei pruugi see muidugi naljakas tunduda , soojendasid madu oma rinnal ... " Keavin liipas nüüd kogu jõudu kokku võttes teistest mööda ja jõudis Miltoni kõrvale , kes parajasti kopteriukse pärani tõmbas . " Imetlege . " Keavini suu vajus töllakile . Talle vahtisid vastu Benito Morelli , Castello Rinaldi ja Roy Adamsi näod . Nende silmad olid raevust metsikult põlema löönud nagu tõelistel hüäänidel . " Kuidas ... " kogeles Keavin . " Mida sina siin teed , Castello ? Miks sa Mehhikos ei ole ... Miks sa siin kopteris istud ja mitte teises ? " " Äh , meil sinuga jääb toost joomata , Keavin , " ütles Rinaldi , kuna Bentio Morelli ainult põrnitses , Roy samuti . " Mäletad , me pidime siis toosti uuema , kui meil Mehhiko operatsioon lõpetatud ? " Alles nüüd jõudis Keavinile kogu tõde pärale ! Niisiis oli Castello Rinaldi Sinaloa narkopiirkonna boss , kes tegi koostööd Benito Morelliga . Kuidas Rinaldi teda ometi seal Stertsos lollitas ise vaikselt pihku naerdes ! Lurjus ! Ja Roy istus nendega koos . Ta oli niisiis ikkagi reetur ja õhkulaskmine paljas jutt . Kui kole - nad polnud midagi kahtlustanud ! " Ei , Rinaldi , " ütles Keavin üldises vaikuses . " Toost ei jää ütlemata . Me oleme selle asja lõpule viinud ilma põhioperatsiooni alustamata . Kõige suuremad kalad on kinni püütud ja nii jääb ainult rutiinne töö ... Toost ei jää ütlemata , Rinaldi , sest meie mäng on mängitud , mäng valge surmaga on meie mõlema jaoks lõppenud . " Castello Rinaldi ei langetanud pilku . Ta ütles uhkelt : " Ma oleksin pidanud su , raisa , juba Stertsos maha laskma , mida ma ka teha tahtsin , aga siis hakkas mul sinust hale ... Ma ei anna seda endale iialgi andeks ... Siin ma olen koos kahetsusega , et sind ei tapnud . " " See kahetsus ei saa pikk olema , " lohutas Morelli seenior äkki naeru turtsatades . " Meie riigis on nii gaasikambreid , poomisnööre kui ka elektritoole . Meie ei pea kaua ootama ... " Vanast mehest oli alles vaid vare , inimvrakk . Tema tee oli käidud , ehk sai nüüd noor MoreIIi enda oma käia - ausat ja kohusetundlikku elu elama hakata . Loodetavasti ei sillutanud Julio oma teed paakunud vere ja laipadega nagu tema isa . Keavin heitis pilgu Royle , kuid ei öelnud midagi . Ta pööras ümber ja hakkas maja poole komberdama , jättes teised hämmeldunult järele vaatama . Ta tahtis erru minna , ei midagi muud . Ta vaatas maha ja kogu elu libises silme eest läbi nagu filmilindil . See oli olnud väärikas elu . Ta tõstis pilgu ja nägi kedagi villa trepile tulevat . Need olid Julio ja valges pidžaamas Juliann . Keavin hakkas kiiremini astuma ja oli natukese aja pärast trepil . Julio nuttis nagu väike laps , lastes Julianni Keavinile vastu minna . Naine jäi Keavini ette seisma , tõstis pisaraist märja pilgu ja sosistas : " Nüüd ma mõistan , missugune sa oled . Mäletad , sa ütlesid kord , et ostsid oma uhke auto enda puuduste varjamiseks ? Sul ei puudu midagi , sa oled täiuslik mees , Keavin , kõigi oma pahede ja voorustega . Ainult sinu pärast tahan ma kiiresti terveks saada , sa oled mind ellu äratanud , andnud mulle elumõtte . " Ta surus oma kuivad kuumad huuled Keavini omadele . Missugune õnn ! .. " Aga ... ma jäin oma vasakust jalast ilma ... " sosistas Keavin Juliannile otse suhu . " Nii oled sa veelgi täiuslikum . " Nad astusid majja . Ja Roy on samuti oma süü lunastanud , " mõtles Keavin . Roy oli end ise üles andnud , päästes niimoodi inimesed eravanglast . Siin Espoos pole prügikaste nagu Tapal . Ma ei tea , kuhu prügi panna , ja ma ei julge enam kellegi käest küsida ka . Kardan jätta muljet , et ma pole üldse prügi välja viinud , või jätta veelgi imelikumat muljet - et olen selle prügi sokutanud ei tea kuhu . Ja neil oleks isegi nagu mõlemat pidi omis kahtlusis õiguski : prügi olen välja viinud ainult ühe korra ja sokutasin selle siis ei tea kuhu . Täna leidsin enda meelest prügikasti . Neid oli isegi kaks tükki ühel tänavanurgal . Uks oli sinise , teine valge augukaelaga . Need olid hästi jämeda pudeli kujulised pütid . Väikest kasvu inimese kõrgused peaaegu . Jooksin lootusärevalt kohe ligi . Ühele oli kirjutatud : värillinen lasi , teisele : väritön lasi . Pudelid hoopis . Kui ma pärast valmistusin ooperisse minema , siis mõtlesin , et hommikul peaks kontrollima , äkki jäetakse prügi siin sellesama sinise kilekotiga , mis prügiämbri sisse käib , ukse taha . Ja kojamees koristab need ära ? Teel möödusin uuesti neist lasitünnidest , et veenduda : mingeid muid urne , kuhu prügi saaks panna , siin Espoos pole , ega see ei ole Tapa . Nüüd oli seal üks mees ametis . Tal oli sandikäru , selle raamil oli number : 370395 . Huvitav number . Nii palju jalutuid ? Jätkusõjas vist sai umbes nii palju soomlasi pihta jah , venelasi sai nii palju surmagi . Aga positsioonide liitmisel annab see 27 , mis omakorda taandub üheksaks . See on relatsioonis Kuuga , sefiraa Jesodi , seikluste ja filosoofiliste mõtetega . Käru ise oli pudeleid täis , mees oli aga jalad alla saanud , ta õngitses . Riistapuu tootja nime lugesin ka välja : see oli ORTOPEDIA . On see Soome firma ? Ma ei saa aru , ortopeedia on ju nii rahvusvaheline sõna , see võib rootsi keeles ka olla ? Rohkem ma ei saanud uurida , vanamees tõmbas oma roobi värviliste pudelite tünnist välja ja tuli uurima , mida ma uurin . Lasin jalga . Ei võinud hilineda ooperisse . Mõtlesin , et võiks vanamehele sokutada tünni pudeli kirjaga . Nii väga tahtsin talle korraga mingit teadet saata . Mis teadet ? Sandikäruga mehi ooperis ei olnud . Kuulasin kammerorkestri esituses oma lemmiksümfooniat : Beethoveni neljandat . Pean tihti ooperis käima , sest plaadimängijat mul ei ole . Tapal polnud ooperitki . Kui Beethoveni neljandale midagi ette heita , siis on see liigne arbuusisuhkur . Kui kolm-neli ooperit kokku hoida , saab siin osta moodsaima digitaalplaadimängija , kuid asi pole ju rahas . Ma lihtsalt eelistan analoogi . Beethoveni muusika ei ole kirjutatud mängimiseks uberikus . Rootslased paistavad siin olevat intelligentsemad kui Rootsis ja ka soomlastega võrreldes . Vaatasin eile rongis neid purjus soomlasi , kes tulid olümpiastaadionilt , kus nad olid täis joodetud - soomlased ei kannata alkoholi . Diasporaa mõjub ikka vaimselt väga viljastavalt - kaks rootsi neidu . Kained . Ja virged . Üks soome tüdruk oli ka vast muidu päris kaine , kuid kukkus kohe akna alla magama , magas oma peatuse sisse . Ja nüüd siin baaris on jälle paar rootslannal minu vastaslauas istumas . Nad tunneb siin kohe ära , nad räägivad teistsugust keelt , rootsi keelt . Rootsis nad ei tundu eriti kenad , rootslased , ma mõtlen . Rootsis - nii räägitakse - pidid väga andekad soomlased olema . Aga eile rongis , kui see sissemaganud soome tüdruk oli ärgates kogu maailma vittu saatnud ja esimese rootsi tüdruku kannul maha kobis , siis jäi teine rootsi tüdruk purjus soome noorukeist ummistunud rongi päris üksi . Ta hakkas muidugi kohe raamatut lugema ja peagi tuligi tal vastata küsimustele , et miks tema loeb ja et mida ta loeb ? Ta naeratas ja püüdis vastata võimalikult soravas soome keeles . Vastust nõudnud soome poiss , ilmselt muidu tore jõmm , aga ta oli olümpiastaadionil täis joodetud , nõudis nüüd aru , et miks neiu loeb rootsikeelset ! ? Rootslane selgitas siivsalt ja endiselt püüdlikult naeratades - ilmset põlgust märkasin selles ainult mina ( mina olin ju ainus kaine inimene selles vagunis peale tüdruku enda ; ma ju siin ei joo - ega ma Tapal pole ! Siin ma olen üksi soomlaste seas , siin pean ma ju neist kuidagigi üle olema , siin ma käin ülepäeviti ooperis ) - , tüdruk seletas niisiis naeratades , et see on tõlge , sellest rootslaste raamatukogust , kust tema laenutab , on originaali lihtsalt võimatu kätte saada - see on kogu aeg väljas ! " Mis raamat see on ? " ümises Pekka . " Väino Linna : Siin Põhjatähe all . " " Kes see Linna on ? " " Soome kirjanik . " " No on ta ka miski hea kirjanik või ? " " On , on ! " " No mis ta siis kirjutab ? " " No mis , kuidas seda kohe üteldagi , ikka elust , oma aja elust ja perekonnast ja ... " " Tühjast-tähjast nii paks raamat ! " " Oi , ega see pole veel kõik . Kaks sama paksu köidet on veel . " Pekka ahastas : " Sa ei jõua seda iialgi läbi lugeda ! " " Eks ma proovi , " vastas rootslanna , " üks päev viiskümmend lehekülge ja teine päev viiskümmend ja lõpuks saan vist läbi ka . Kui saan originaali , siis loen muidugi soome keeles üle . " Sellest ei taibanud Pekka enam mõhkugi . Ta tõusis ja taarus välja ja pärast hetkelist hirmuläike välgatust üle rootsi tüdruku näo oli igasugune naeratus sealt kadunud . Ta istus sirgelt . Ja nüüd siin baaris on jälle kaks rootsi tüdrukut . Istuvad vaikselt ja loevad tihedas kirjas lehti . Diasporaa mõjub vaimselt ikka väga virgutavalt . Ükspäev mõtlesin isegi , et ega juudid polnudki milleski süüdi , nad olid lihtsalt vähemus . Sajandi alguses ületas juut varanduslikult keskmist Saksa protestanti viis ja katoliiklast kümme korda . Ega see Helsingi uus ooperimaja tegelikult nii teokarbisärav ei olegi , kui alguses paistab - tulede kustudes kaob sädelus niklilt , oranžid orvad vajuvad hämarusse ja sirkliga tõmmatud rõdud meenutavad prill-lauda . Seepärast ei olegi vaja etenduse või kontserdi ajal saali uurida , vaid vaadata tuleb ikka lavale . Orkester mängis muidugi hästi , analoog on ikka tõesti parem . Vaimustusin seitse korda , mul oli väga hea koht ka . Nüüd istun siin baaris ja tahan endiselt jätta roobiga mehele mingi teate . Ma panen selle värvilise pudeli sisse , siis ta ei märka minu kirja kohe , muidu hakkab veel kahtlustama ega tõmbagi pudelit välja . Ja siis lasen pudeli ettevaatlikult urni . Mis ma talle siis kirjutan ? Kas kirjutan , et Mannerheim oli suur mees , et Helsinki on moodsa arhitektuuriga linn , kirjutan , et Tapal on mõne inimese elu veel viletsam ? ( Ma ei tea . Püüan piiluda rootslanna lehte . See on soomekeelne : homme korraldatakse sõjainvaliididele ilutulestik ja president peab kõne . Ei tea , kas temagi ütleb , et oleme liiga väike rahvas , võitlemaks lõpuni - kas ta tsiteerib Mannerheimi kirja Hitlerile ? Vaevalt , sellised ideed pole praegu moes . ) Homme on niisiis tulestik . Ülehomme lähen vaatama Wagnerit . Ta on hea ülev , on selline lõpuni võitleva rahva muusika , ja siis tulen siia baari , uurin , kas rootslased on ikka veel nii intelligentsed , ja vast kirjutan sellele roobiga mehele ka kirja valmis - tsiteeriks talle Mannerheimi , muidugi kui rootslased teda jäägitult pole välja laenanud . See oli täna hommikul . Käisin saare peal . Sinna saare peale pole lihtne pääseda , sinna ei käi regulaarset turismiühendust , ja siin pole neist , keda mina tean , kellelgi oma paati . Nii et see oli siis peaaegu juhus , et ma sinna üldse sattusin , kuigi mõelnud muidugi olin . Kohe kui olin siinse paikkonna kaarti põhjalikumalt uurinud , olin sellele saarele pööranud tähelepanu . Seal tahaks ära käia , seal võiks ju olla , kuid et sellist võimalust ei paistnud , olin ikkagi üpris üllatunud , kui sel hommikul end saarelt leidsin . Oli selge , et see võis jäädagi ainsaks korraks , niisiis uurisin hoolega ümbruskonda ja püüdsin kõik olulise meelde jätta . Aga see edenes mul visalt , sest midagi üllatavat nagu polnudki . Õieti polnud nagu üldse midagi . Nii juhtuski , et ainus , mida ma pärast meenutasin , oli see mees , kes minu nähes oma püksid nii ära vahetas , et tilli ei olnudki näha . Asi algas sellest , et kui randa jõudsin , oli see mees üldse esimene , mida märkasin . Ja tema vaatas ka minu poole . Ja kõik naised jäid sel hetkel minu selja taha , nii et nende reaktsiooni ma tegelikult ei teagi . See polnud mingi ebaharilik mees . Ja ta oli vist just veest tulnud , ma arvan . See oli muidugi üpris lage rand . Inimesi käis niikuinii harva , kuid siin polnud ka mingeid puid , künkaid , kive ega põõsaid , suuremaid vähemalt mitte . Rannahoonetest rääkimata . Niisiis vaatas ta otse minu poole ja naeratas laialt , tõenäoselt pakkusid talle minu selja taga seisvad naised rohkemgi huvi , ilmselt oli ta neid silmanud , kuid see ei turgatanud mulle sel hetkel pähe . Ma tajusin tema pilku vaid endal . Mina muidugi ujuma ei läinud ja vist mitte keegi meist , sest polnud ammugi enam suvi , vaid ikka varasügis , pealegi on see koht siin ju ikkagi üsna põhjas . Aga sellel mehel polnud küll rohkem midagi seljas kui ühed aluspüksid . Ja ta vahetas need ära . Ja vaatas kogu aeg minu poole . Kõigepealt tõmbas ta esimestele aluspükside , mis tal jalas olid ja mis olid märjad , teised otsa . Ma muidugi ei tea , kas alumised olid märjad , sest nägin teda üldse esimest korda , võibolla tahtis ta hoopis ujumispükse jalga panna , kuid igatahes olid mõlemad aluspüksid väga sarnased . Niisiis tõmbas ta üheks hetkeks endale kahed püksid jalga . Seejärel kõverdas ta korraks paremat jalga ja lükkas käega üle põlve , alumiste pükste paremast säärest niisiis pöialt samal ajal läbi hoides . See liigutus - pean seda veelgi rõhutama -toimus peaaegu ühe hetkega , igal juhul väga kiiresti , nii et poleks ma teda sel ajal ainiti silmitsenud , poleks ma arvatavasti üldse hoomanud , mida ta täpselt tegi . Ja ta naeratas endiselt laialt , seistes nüüd jälle kahel jalal , kuid kulus veidi aega enne , kui ta tegi järgmise liigutuse . Alumiste pükste parem säär oli ikka tema pöidla taga kinni . Siis viis ta oma käe veidi kõrvale . Püks venis kaasa . Ja siis lasi ta püksi käest lahti . Ja kohe tõmbas teise käega alumised püksid oma vasakust jalast ära . Niisiis oli ta püksid nii ära vahetanud , et tilli ei olnudki vahepeal näha . Edasi läks kõik pärast ühte vastikut ööd . Jäin seejärel kohe magama , ärgates teadsin enda meelest veel täpselt , milles asi oli , kuid kui päev hiljem püüdsin sellest aru saada , ei õnnestunud enam . Kuid olin ka nädala kuludes veel veendunud , et see oli tõepoolest väga oluline . Jutt on muidugi endiselt püksivahetusest . Sel ööl ei juhtunud midagi erilist . Jõin natuke , mängisin kasiinos oma raha maha , siis kaotasin võtme ara , hilinesin viimasele rongile . Edasi läks nii vastikuks , et ma ei mäleta enam täpselt . Igatahes teadsin ma , et korteriperemees pidi hommikul kell viis minema lennuki peale . Esimene rong hommikul läks neli minutit enne viit . Sellest polnud seega mingit kasu . Püüdsin varastada jalgratast , korra oleks see peaaegu õnnestunud , kuid siis ilmusid nagu maa alt mingid politseinikud . Läksin jala . Vihma hakkas sadama . Komistasin pimedas porisse . Jõudsin peast segasena korteri ukse taha just samal hetkel , mil peremees oma kohvritega väljus . Sõitis puhkama Maltale või ma ei tea kuhu . Vaevaga kraapisin riided seljast , võti oli libisenud voodri vahele . Seepeale tormasin kohe tänavale , võti näpus , et peremehele seletada , et ma siiski ei olnud võtit ära kaotanud , tema lõputu mõnitus selle kohta , et nüüd ei saa ta rahulikult puhata , et tema raske raha eest ostetud tuusik lendab vastu taevast , terve elu olevat ta sellest reisist unistanud - ühesõnaga see ilge jama , mida ta lõputult korrutas , enne kui mu sisse laskis ( ta kahtles , kas ta enam saabki sõita , sest see , mis ta nüüd mulle andis , pidi olema ju viimane võti , selle pidavat ma ka nagunii ära kaotama , siis ei saa ta ise ka enam sisse , peab kükitama oma tühjaksriisutud korteri ukse taga ja politseid ootama : oma võtme olin ju lasknud endal ei tea kui kahtlases urkas ära tõmmata ja aadress oli sellele peale kirjutatud ; ei olnud tegelikult , see oli ainult tänava nimi ) . Seesamunegi õudne hala oli mul niisiis veel kõrvus undamas , kui tormasin talle mööda tänavat järele , võti näpus , et ta kuradi raisk saaks ometi rahus puhata . Jõudsin perroonile just siis , kui ta rongi astus . Ta õnneks märkas mind . Lehvitasin lipikut , mille küljes võti rippus , pea kohal . Ta nägu oleks nüüd omandanud mõrvari ilme , kui samal hetkel poleks ta silmist hakanud lahinal pisaraid jooksma , sellegipoolest raputas ta minu poole kõigest hingest rusikaid ja , muide see on eriti huvitav , paljastas hambad . Olin muidugi märganud , et lipiku küljes , mida käes hoidsin , võtit enam ei olnud . Silmitsesin enda rusikas kätt , mida peremehele hüvastijätuks olin lehvitanud , ja haudusin plaani astuda samm edasi . Kuid et järgmist rongi polnud veel tulemas , oleks keegi lurjus mu nagunii rööbastelt vahepeal ära lohistanud , niisiis jooksin umbes viisteist korda korterist perroonini ja tagasi . Siis ma olin peaaegu surnud . Inimesed hakkasid juba tööle minema . Põrkasin kogu aeg nendega kokku , siis vajusin tee äärde kägarasse , roomasin püüdlikult mingi kuuriseina varju , ainuke lootus oli , et see tõrvan jättis tõepoolest välismaale sõitmata või saatis enne lendutõusu vähemalt politsei mind arreteerima . Ärgates olin peaaegu külmunud - kuube , auguga taskus , polnud ma ju selga pannud . Ajasin end seina najale püsti ja läksin ümber nurga . See oli jäätiseputka . Kiosköör tahtis teada , kas mulle suur või väike . Ütlesin , et tahan võtit . Jäätisemehe kulm läks kortsu ja ta uuris , et millist võtit . Taipasin , et ta peab olema minu võtme leidnud . Ja paistis olevat aus inimene . Seletasin talle kiiresti , et see on selline , mille küljes on lipik ja lipiku peale on kirjutatud tänava nimi . Ta vangutas pead ja lausus , et sellist võtit pole ta leidnud . Kaugelt kostus rongi vile . " Ei hoolinud vähimatki ma Sinu ilust . Sa närtsisid , taludes mu jõhkrust ja lastes mul enda peal talluda . Ja mina pidasin seda armastuseks . Ma kohutavaim türann , kes iial on ilma loodud ! Ma tahtsin Sind tappa . Sa päästsid mu sellest afektist , sellest haigusest . Ja mis taipasin mina sellest ? Vaid , et armastus oli mulle nüüd lõppenud ! Et enam ei vaevanud mind see ilgus . Kui poolkogemata veel tuli mul mõte Sulle midagi head püüda teha , siis tõrjusin selle , öeldes endale : Ma ei armasta ju teda , mul pole teda enam vaja ! Kas ei näinud siis tõesti ma , et Sulle polnud vaja mu armastust . Sest mis oli mu armastus - hullumeelse värisemine lille varju nähes , haige vaevatud maadlemine omaenda kujutlustega - ei muud . Oh ärka veel ellu ! Ma kütan ahju , et Sul oleks soe , ma pesen puhtaks akna , et Sul oleks valgust , ma kastan Sind oma pisaratega ! Anna mulle andeks see halb , mida mult pidid taluma , kui Sind armastasin . Lase mul heastada siis Sulle tehtud ülekohus ! " Terve hommik kulus lille ravitsemisele , kohtusse jõudis Federic suure hilinemisega . Ta ei saanud korrapealt aru , kui kaugele on protsess jõudnud . Nüüd nägi ta kaitstavaid esimest korda . Paistis , et advokaat oli neile osad korralikult selgeks õpetanud , sellest hoolimata jätsid nad eemaletõukava mulje . Federic eriti ei pabistanud . Vahetult enne kohut oli ta saanud Leo Tsiiverilt hea teate . Nimelt osutus Jeesus tõesti impotentseks ja naine süütuks . Samuti oli täiendava läbiotsimise käigus leitud tütarlapse eluruumidest ilmsete hambajälgedega preservatiiv . See sisendas lootust . Federic ei hakanudki protsessi jälgima . Selle asemel istus ta ühte viimastest ridadest ja andus mõtiskelule . Teda vaevas küsimus , mis siis oli ikkagi Rääkivast Inimesest saanud . Federic otsustas niipea , kui protsess lõpeb , välja selgitada , kas ta on veel elus . Mida ta aga õieti teadis Rääkivast Inimesest ? See , mida ta palju aastaid polnud mäletanud , oli tal nüüd nii värskelt meeles , kui oleks see juhtunud alles äsja . Arvati vist , et ta magab . Aga ta oli üleval . Ta seisis ukse taga ja kuulas eestoas olijate juttu kikkis kõrvadega pealt . Rääkijad olid tema ema ja keegi võõras naine . " Oeh , ma ei tea , see on ikkagi niivõrd jube , " oli rääkinud üks naistest . " Kõige hullem on , kui tulevad külalised . Ma saadan ta muidugi teise tuppa , panen ukse vahelt kõvasti kinni , püüan ise võimalikult valjusti rääkida , kuid see ei aita ... " " See on siis ikkagi kuulda , " imestas teine naine . " Jah/ nad kuulevad , saad sa aru , kui kohutav see on , nad kuulevad kõike ... " Ta ohkas , oli pikk paus , justkui kogunuks rääkija jõudu . " Ma ei tea kuidas teda sundida , olen proovinud kõiki mooduseid , isegi neid , ah ütlen seda sulle kui vanale sõbrannale , isegi neid , mis on keelatud , oi , nii raske on sellest kõnelda , kuid nüüd sa vast vähemalt mõistad , kui kaugele ma olen aetud . Ja nüüd olen ma siis otsustanud selle viimase kasuks . " " Sa siis , ega sa ei taha ometi öelda , et sa tahad teda ... " küsis teine naine sosinal . " Aga mis mul siis üle jääb , saad sa aru , millisesse seisundisse mind on viidud , ma ju ei taha seda , kuid mida ma pean tegema , ütle , mida ... " " Jah muidugi , " lausus teine ehmunult . " Tõepoolest , sul ei jää ju midagi muud üle ... Jah , sul on tulnud üle elada hirmsaid asju ... Aga sa ei rääkinud mulle , kuidas see kõik üldse alguse sai ... " " Nojah . Algul ta ainult mängis kõiksuguste asjadega ja seletas seal omaette , noh umbes niimoodi , et mida ta teeb ja et mis nuku ütleb ja sedasi . Ma pidasin seda loomulikuks . Aga ma arvasin , et täiskasvanud inimeste tulemine mängutuppa peaks selle rumala omaette rääkimise suruma tema sisse , muutma selle mõtlemiseks , eks ole ... Hiljem sai mulle selgeks , et ta pole normaalne . Mitte miski ei ole sundinud teda vaikima . Ka mina ei ole seda suutnud . " " Aga , ma saan siis aru , et see tema omaette kõnelemine on õieti see , mis enamusel inimestest on , noh , mis sa ütlesidki/ väga tabavalt ... , ah jaa , mis on mõtlemine ... Aga ... , " rääkis daam üsna optimistliku tooniga , kuid siis vakatas ja küsis kähinal , kui oleks ta kõrri löönud kramp : " Ma tahtsin just öelda , et see ei ole ju ometi nii hull , kuid , kas mu kahtlused on põhjendatud , tähendab siis , et see mida ta ... mõtleb , sa saad aru , mis ma selle sõna all silmas pean , et ka selles on mingi viga ... " " Ei tea , kas nüüd selles on just viga , " kahtles teine naine . " Mõnes mõttes arutleb ta täiesti tavaliselt . " " Täiesti tavaliselt ? " " No jah , nii nagu räägin mina , nagu sina , nagu me kõik . " " Aga ... sellisel juhul , mis ei lase siis tema mõtlemist võtta nagu tavalist kõnelemist , miks pead sa teda alati peitma , varjama , lukustama polsterdatud uste taha ... , mis viis sind lõpuks selleni , et sa läksid keelatud vahenditeni ? " " Saad sa aru , meie ju räägime seda , aga tema mõtlebki nii ! No ja ma ju ütlesin , et see oli alles algus , esimene asi , mida ma täheldasin , oli see , et ta ei olnud suuteline vait jääma . Edasi läks kõik muidugi veel hullemaks . Ta ei mõtle kunagi kedagi tappa , ta ei mõtle eales alasti naistest , ta ei kavanda midagi varastada , kordagi pole ma kuulnud , et ta mõtleks kahte vastukäivat mõtet . " " Kuid , " jälle ei suutnud teine naine oma vestluskaaslast mõista , " siis pole ju tema mõtted eriti sündsusetud . " " Ah , kuidas sa ei taipa , normaalselt kasvav laps enda arenedes algul toimetab teatud tegusid markeeritult , kuna teda keelatakse , näiteks ei lubata tal nuku pead vastu põrandat peksta , siis hakkab ta seda kõike tegema mõttes , kujutluses . Niisamuti ta algul räägib kõike , mida kavatseb , kui aga selgub , et tema mõtted pole kuigi kombekad , ei räägi ta neid enam , vaid piirdub kõnes sellega , mis on ette nähtud . Kuid minu pojal ei arenenud ka see võime välja ... " " Oh jumal , jumal , on siis ka juba juhtunud midagi hirmsat tulenevalt tema säärasest võimetusest ! " " Ei veel . Õnneks ei suuda ta midagi ilma objektita ... Kuid ma olen teda alati hoidnud kiivalt luku taga , ma pole teda kunagi majast välja lasknud ... Sellepärast ongi nii jube , kui tulevad külalised , alati neile tundub , et kõrvaltoas räägitakse midagi , et seal on keegi ... Issand , mul läheb alati keha higiseks , kui keegi midagi sellist hakkab seletama . " " Oi , õudne , nüüd ma alles mõistan sinu õnnetuse kogu suurust , aga kas siis lõpuks midagi ehk aitab . " " Jah , lõpuks olen ma leidnud , et ei jää muud üle , ma pean ... " " Mida sa siis pead tegema ? " " Ta üles pooma . " " Ah , sa oled tark naine , ma usun , et see aitab , kuid räägi , ega siin ei ole mingit ohtu sinule ... " " Ei , ma rääkisin sulle , et olin sunnitud hoidma teda inimeste eest varjul , tema olemasolu ei mäleta enam keegi , teda peetakse juba ammu teadmata kadunuks . Mul oli ju väike lootus , et ta ikkagi paraneb , siis oleks muidugi tulnud tema teadmata kadunuks tunnistamine tühistada , see oleks võinud tuua mulle mõningaid raskeid küsimusi , ehk oleks mind isegi lapse varjamise pärast süüdistatud , kuid mis raskus oleks olnud kanda neid ebameeldivusi , võibolla isegi karistusi , teades , et sul on terve , mõelda vaid , TERVE laps ... Aga ta ei ole paranenud ... " Siinkohal katkestas saalis tõusnud sumin Federicu mõttemõlgutuse . Kohtu ette astus vägistatu . Ta rõõmsameelne nägu oli vajunud kortsudesse . Neiu juuksed olid sorgus , ta võbises kergelt . Tal paluti vastata ainult ühele küsimusele . " Jah , " vastas ta . Kohus palus tal oma tunnistust korrata . " Jah , ma tahtsin nende kõikidega magada , " kõlas vastus . Federic oli oma kohalt püsti karanud . Ta oli tüdruku ära tundnud . Tema , see oli siis tema ! Miski ei suutnud Federicu takistada . Kui poolpime vaarus ta kohtulaua ette ja nõudis tungivalt sõna . Tal olevat vaja teha oluline avaldus , mis võivat kogu protsessi käiku muuta . Lõpuks , kuna ta keeldus tagasi minemast , lubatigi tal rääkida . Kohtusaal oli pingest viimseni laetud . Kõigi ootavad pilgud puurisid ainiti Federicu . Ta kogus end pisut ja teatas siis : " Ma mõtlesin selle kõik välja , see ei ole tõsi . " Siis seletas ta nii veenvalt , kui suutis , kogu loo . Kui talt küsiti , kust oli tal üldse tulnud selline idee , väitis ta , nagu oleks tal kunagi olnud armuke . ( Tegelikult tundus talle nüüd tõesti , et tookord , kui ta oli rängas palavikus hinge vaakumas , oli tüdruk mitu päeva temaga samas sängis maganud . ) Ta väitis , nagu oleks ta siis , meeletus kiivushoos , kujutlenud , et tema armastatu peab intiimsuhteid kümnete meestega . Ta ütles , et kuuldes advokaadilt vägistamisest , olevat ta otsustanud oma kunagise luulu ära kasutada . Kui tal paluti seletada tüdruku ülestunnistust , väitis ta , et see tuleneb selle inimese erakordsest headusest , soovist vaesed õnnetud noorukid päästa . Veidi segaseks läks Federicu jutt siis , kui talt küsiti , et miks ta seda üldse tegi . Selle asemel et viidata selgesõnaliselt rahale , hakkas ta seletama uuest lauast , kenast tagasihoidlikust serviisist ja pidulikust õhtusöögist . Ja kui kohus ei mõistnud , hakkas ta rääkima lauakommetest ja sellest , et jooke tuleb valada erineva kujuga klaasi . Advokaat muidugi ütles , et näeb Federic'u esimest korda . Otsustas aga kogu loo mingi paber , mis kuidagi märkamatult kohtulauale jõudis . Selles tõendati , et Federic põeb raskekujulist psühhoosi järgmiste sümptomitega : tanatofoobia , skotofoobia , batofoobia , kairofoobia , hidrosofoobia , triskaidekafoobia ... Kohus otsustas , et haige ei ole teovõimeline , ei suuda oma käitumist kontrollida , tema tunnistused ei ole pädevad . Federic talutati kohtusaalist välja . Ta naaldus lukustatud ukse najale , püüdis kuulda , millega kohus lõppeb , tahtis leida võimalust veel kord tütarlast näha . Olukord muutus nüüd täienisti . Endistest süüalustest said korraga süüdistajad . Nende suust hakkas voolama asju , mis ületasid isegi stsenaariumi piirid . Lõpuks kuulutati välja otsus : kakskümmend viis pluss viis aastat . Federic hakkas aeglaselt kohtuhoonest eemalduma . Ta kuulis üht tuttavat häält ennast hõikavat . " Öelda talle näkku , " mõtles raevunud Federic . Ei tea , kas valis ta sõimusõna teatava kõlasarnasuse tõttu talle järele tõtanud advokaadi nimega , igatahes ütles ta : " Mida te soovite , Lutsifer ? " Kuid viimane vastas heatujuliselt , justkui polekski teda solvatud : " Siin on teie osa . Rääkiv Inimene ! " On õhtu . Akna taga sajab tasast laiska lund . Federicu toas on küünlavalge . Laud on kaetud . Koht Federicu vastas tühi . Ometi serveerib ta hoolega ka sinna . Terve tuba on täis mitmevärviliste lehtedega taimi . Federicu voodi kohale on põletatud kakskümmend viis järjestikust ja siis veel veidi eraldi viis kriipsukest . Osa kriipsukesi on risti läbi tõmmatud . Kui A reisilt tagasi jõudis , sai ta teada , et vahepeal oli vanaema ära surnud . Ja nii ta siis nüüd läkski armsatesse lapsepõlvepaikadesse . Vanas rehielamus , suures rookatusega majas , mis üsna üksikuna seisis peaaegu tühjaks jäänud külas , elas nüüd veel vaid A onu . Vanaema oli elanud nii vanaks , et A justkui ei olnud pidanudki teda enam surelikuks . Viimastel aastatel oli ta teda ka üha harvem vaatamas käinud , sellega näis ju alati olevat aega , kuigi ka onu oli juba vanaks jäänud ja A tuge oleksid nad kindlasti vajanud . Nüüd , tuulisel suvepäeval mööda külavaheteed astudes , ei teadnud A , kas ta saab veel midagi heastada . Kott ta käe otsas oli küll raske - see oli täis hiirelõkse . Kohe , kui A sai teada vanaema surmast , oli talle meenunud , et alati , kui ta maal oli käinud , oli vanaema rääkinud hiirtest . Need olid viimasel ajal ohjeldamatult sigima hakanud , ronisid sahvrisse ja käisid isegi laua peal vargil . Ja alati siis oli A otsustanud tuua lõksud , et vanainimesed sellest nuhtlusest vabastada . Kuid alati oli see meenunud alles siis , kui ta uuesti maal olles jälle hiirtest kuulis . Nüüd oli ta siis suurest ahastusest ostnud meeletu hunniku lõkse , kuid kuidagi kohtlane tundus talle see tegu - vanaema oli juba ju surnud , vaevalt et keegi tema toodut enam vajas . Juba siis , kui A palju aastaid tagasi lapsena maal oli olnud , polnud neist loomadest puudus . Kuid siis oli olnud majas palju lõkse . Aga A oli väikese poisina hirmsasti kartnud neid lõkse ja surnud hiiri ... Seepärast oli lõkse alati peidetud ja pandud nii , et tema neid ei näeks . Ja hiljem , alati kui vanaema rääkis sellest nuhtlusest , oli A pooleldi teadlikult , pooleldi teadvustamata mõelnud või tundnud , et just tema pärast , kuigi ta oli juba ammu suur mees , ei pane vanaema lõkse üles , et A ei peaks kartma . Muidugi polnud A oma selliseid mõttevälgatusi tõsiselt võtnud , kuid igal juhul oli ta alati kindlalt otsustanud lõksud ise üles panna . Ja nüüd oli siis vanaema juba surnudki . Onu oli aias ja silmas A-d juba kaugelt . Ta jäi seisma ja ootas , kuni A väravast sisse tuli . Nad surusid sõnatult kätt . Onu pakkus A-le süüa . Kuid laud oli väga kesine . Süües sujus jutt vaevaliselt . Vanaemast ei räägitud . Oli kätte jõudnud õhtu . A läks välja , et teha väike jalutuskäik järve äärde . Pimenes . Järv oli jäänud palju väiksemaks , kui ta oli siis , kui A alles poisike oli . Järvekaldal oli kummulikeeratud vana paat . See oli pragunenud põhjaga ja pehkinud , kuid A mäletas seda paati sama kaua kui järvegi . A istus kännule ja vahtis tujutult raba peale . Ta tundis , et midagi on tema jaoks lõplikult läbi . Vaevu aimatav ahetus langes tema laugudele , kerge kui õietolm koiduliblika tiibadel . Silmapilk oli ta täiesti virge ja valmis . Nõnda oli see ikka olnud - aina ärkas ta oma linnu-unest , tulemata raskelt ja viivitamisi läbi alateadvuse korruste ja manala eestubade nagu paljud tema suguseltsist või ehk inimene üleüldse . Ja ikka ei teadnud ta , kas juba tohib jalad alla saada : alati on uue päeva luba saabunud temale esimesena , nii et ta ei ole uskunud tõusta oma asemelt voodis , sängis , lavatsil , põrandal või kus iganes , - hommikuse une segaja peale saadakse ju vägagi kurjaks , tõretigedaks lausa . Katsu sa toimetada sahistamata , kriuksutamata , nagistamata , kuigi oma meelest pead hinge kinni ja hõljud kui üks koiduliblikas . Kui ta nüüd sunniviisiliselt oma vaimu valvas ja tahtmist talitses ning leigete linade vahel pikutas , tundis ta selgesti küljekontide nurinat ja abaluude vastuhakku sellisele mõtteta lesimisele . Varavalges mõtles ta ikka , et napp unevajadus pole ehk mitte saatuse kingitus , nagu ta muul päevaajal on harjunud arvama , vaid saatuse kius . Kõik ümberringi norskas , nohises , nooskas raskelt lammas pimeduses , une hõlmas ja koidu kaisus . Kõik teised . Kes teised õieti ? Kuhu oli ta ärganud tänases jänesekoidus ? Mis päeva , mis aastaaega , mis sajandisse ? Aken päitsiseinas oli vaevalt-vaevalt hoomatav , nagu pisut heledam nelinurk pilkaspimedikus , see ei tundunud eriti suur ega eriti kõrgel . Aken oli tal päitsiseinas olnud mõnelgi pool maailmas . Ühel lühikesel viivul oli ta valmis uskuma , et pole seal , kus on . Ta haistis ahnelt pimedust . narr vana naine muidugi oled sa siin kus eila ja üleeila ja mullu samal ajal kus muial veel aiseks vanaduse järgi ja vanade lootuseta inimeste järgi seda lõhna ei unusta eluilmas kui saatus peaks ka paremaid päevi andma aga mis see parem ongi ehk oleks parim see kui alvemad päevad tulemata jätaks ( Päris kindlasti ei jäta halvemad päevad tulemata . Need on lausa kannul . Aga ei ta tea seda , mitte veel . Mis sellest lugu , kui teaks , mis see muudaks . ) Nüüd visati midagi vastu aknaruutu , midagi pehmet , kostis nagu rüdemütsaku hääl . Ja veel kord . Ta vaatas üle pea , tabas kolmanda mütsatuse hetke . Väike hall lind oli , vastu tihehalli taevast pigem aimatav kui nähtav . Õnne ja õuduse tuksatus käis temast läbi . Surmaennustus ? Temale ? Ta ootas . Kõik jäi vaiki . Mispärast oli ta jäänud ajast üle nagu mõni täisküps sügisjoonik , keda hallatuuledki uibust alla ei saa ? Mis oli tal tänini veel tegemata või nägemata või andeks andmata - otsata pikas elus ? tulgu mis tuleb ajan ennast püsti pärast võib olla ilja siis ei jõuagi enam Mida ei jõua ? Eks tagavarasukki pesta , mis muud . Mis tohiks selle maja elus tähtsamat olla ! Päev on tasahaaval keskhommikusse kerkinud ja kastemärja viimseni kuivatanud . Kikivarvul seisab magus tuuleõhk lihava rohu kohal , millele vikat veel armuaega andnud on , ja nüüdsama langenud niidukaarte kohal , kus üksteise nõjal närtsivad heinaks rohukõrred ning näälikesed , nimetud ja nimepidi tuntud , igaüks omas valus . Või õnnes , kes teab . Kõik magavad ümberringi . Mehed ja naised lõõskavad , suugi lahti , kõivu varjus , nad võtavad viimast üürikesest keskhommikust . Tukuvad ka vikatid , terapidi kõiku vana saare okstes , tummad ja süütud , nagu ei teaks nad midagi ei niitmise vihinast ega luiskamise helinast . Lepapõõsa vilus uinuvad piimaummikud , võinapad , taarilähkrid , silgukarbid , pudrulännikud , mõned kaunikesti kergemaks saanud , teised lausa tühjad . Üksi tema istub ja vaevleb , uneta . Nagu polekski enne kukke ja koitu tõusnud ega , linnupette puru suus , kuus versta heinamaale kõmpinud , siin vikatit vihistanud vaata et teopoistega võidu ja vilunutega rinnu . Ihu oli harjumata küll , turi nüüd tulitab ja pihas pitsitab , aga raatsid sa siis pikutada suve rõõsas südames , kus kõik lõhnab , hõiskab ja hüüab ja kutsub , nii et taiwks ise ka hõisata ja minna ja olla . Nõnda imeliselt kõrge taeva all , et mõteldagi ei mõista , kui kõrge see õieti on . Ta tõuseb salamahti , kohendab hame vööd , ise uurib üksisilmi magajaid , nagu mõtleks end kuritööle seada . Võtab siis reha ja asub kaarutama . Ise küll pelgab tolle pika poisi pilkamist , mis ei jäägi tulemata . Ühtäkki vahib too ilus pikk poiss põõsa alt , ise käsipõsakil , heinakõrs suus , sööb silmadega teda ja osatab : " Tüdrek tükib mõisasse reiliks , mis ta muidu umbpahku kered katkestab ! " Verevahk lõi talle nüüdki veel palgesse , kui mälu need sõnad ette tõi . Soonesõlmised käeseljad jäid seisku leiges seebivees . Ta vaatas alla . Pruunid vikkelkoes niidisukad , laste suurus , olid kontsast armetult nõelutud , aga terved ja aitasid veel küll . Tartu passaažist ostetud , sai veel pikas sabas seistud/ ta oli tahtnud kaks paari võtta , ei olnud antud , oli hakatud ematalongi nõudma . Tal on pesuvärgid tänini omad : aluskuub ja miider ja untertalje . Nii vanaks ei ole ta ennast veel arvanud , et neid pesta ei jaksaks , ehkki teised ütlevad , mis suur proua sina oled , et sulle kroonukodinad ei kõlba , kui meile kõigile kõlbavad . Ta kogus sukapöia pihku ja seebitas ettevaatlikult . Roheline seebikild oli õhuke , aga aitas veel küll . Oma tagavaradest , kolmas aasta juba võtta . Ta pilk rändas mööda ruumi , seni kui käed pimesi ametis olid . Ei olnud siin õieti midagi vaadata . Kohrunud seinad näitasid ette kõiki läinud aegade värvikihte , jalgealune puurest oli rohkest veest turdunud . Et akent kunagi ei avatud , tõmbusekartuses suvelgi mitte , siis see ei käinudki enam lahti , ja ruum lehkas seisnud veest ning inimlikust viletsusest . Põrand oli keskkohast puhtamaks laabatud , ent seinaveered talletasid sajandi kõntsa , sinna ei küündinud harja ümber kaltsuga sanitar , muidu oleks ta pidanud ju kummardama või põlvili laskma . Seesugused on need ruumid vene riigis kõik , kus nad ülepea olemas ongi , mõnel pool ei ole vett terves külas . Ainult Badezimmer , too muidugi oli biitzblank pidanud olema . Ta võttis prillid eest ja pani pingiotsale . Ruum muutus sõbralikumaks . pole vanainimesel tarvis kõiki asju vahtida ega tühisust inge korjata sellepärast loodus silmanägemise veiksemaks teebki aga kus sina sõge prillid ninale muudku Prille Eberhardi-härradel ei ole , kuigi Milla ütles , et ta on mitu korda sattunud nägema , kuidas härrad raamatu õige kaugele välja sirutavad , varsti vaata et käe pikendust vajavad , nagu Milla ütles . Milla ju uudishimulik toaneitsi . Aga tema ei julge üles vaadata , kas härradel on prillid või ei , kui nad siin badetsimmeri uksel seisavad ja tema parajasti vanni on küürinud . " Gut , blitzblank , " on härrad üsna rahul . Võib olla selle pärast , et neil prille ei ole . Ta teeb kniksu , põlved värisevad . " Eine Blitzmädel , " ütlevad härrad . " Mis nimi , uus tüdruk ? " " Juuli , " ütleb tema ja teeb kniksu . " Ach , Julie , Julie , " ütlevad nemad . " Illus nimi , illus inimene . " Ta ei julge pilku tõsta , häbi ja rõõm õhetavad võidu ta paletel . Ta muudkui teeb kniksu , kuni nad suvatsevad ära minna . Härrad Eberhard . Oli see pesuruumi õhk kuitahes raske hingata , toas lõi säärane lapatus vastu , et viska või kirves üles kõlku . teeks akna irvakile aga Priide akkab ütlema kindel see aga kui ikke teeks tasakesi ta magab nii sügavasti " Tädi Juuli muidugit , kes muu , " kriiksatas Priide roostetanud hääl , enne kui aknakremoon kriiksatada jõudiski . " Üidke mind lihtsalt tädi Juuliks , " ütleb ta pärast peaarsti tutvustamistoimingut . " ] ulitška , tjotja Julitška , " rõõmustavad vesiravila noorukesed õed . " Aga isanimi ? " " Sääl , kust ma tulen , ei pruugita isanime , " ütleb ta . Päike paistab heledasti valgesse kabinetti , hele kõrge lõunapäike helevalgesse kabinetti . " Sääl , kust ma tulen , on nii ele päike vaid einaajal , " ütleb ta . " Sääl on kõik teisiti . " " Kas tõesti ? " rõõmustavad noorukesed õed . " On see võimalik ? " Neil on hele lapselik naeratus , see muudab neid üht nägu hääsüdamlikuks , nagu oleks nad õed mitte vaid ametinime poolest . " Kui ma nüüd kopsupõlendiku saan ! " kurjustas Priide . " Siis on see puhta sinu süü ! Ull inimene ! " " Kellega sa jälle augud ? " küsis Madde ja tegi silmad lahti . " Eks Juuli-tädi , kes muu . Tal käed lausa sügelevad akna kallale . " " Ole nüid ikke , augustikuu , " vaigistas Madde . " Vana kallendri järgi alles juuli lõpp , " ütles Juuli . Ta oli sündinud juuli lõpus . Muidu oleks ehk nimeks pandud Anna . Marie oli papal-mammal juba olemas . Pea igas peres oli Anna ja Marie , või siis Marie ja Anna . Nüüd , kus sünnipäev augustisse kukkus , peaks ta ehk Augusta olema ? " Mind üidke lihtsalt tädi Juuli , " ütleb ta proua Allale . Ehkki prouasid ei ole olemaski ja Allale võiks ta olla vanavanatädi . " See nimi sobib teile , " ütleb Alla . " Ehk mahutate oma kastruli siia pliidile , ruumi on ja mul tuli nagunii all . " " Palju tänu , ma teen oma priimusega , arjund asi , siis tean täpsalt , et kaalikad ei kee sodiks ega jää kõvaks ka . " " Tädi Juuli armastab kaalikaid , " ütleb proua Alla . " Eks seda armastadki , mida on võimalik endale lubada . " proua Alla ei ole ammu vaatamas käind kas äkki on algeks jäänd vai ei saa ta lastest mahti ega nad ju omal ajal pahasti läbi saand nii kitsas kui ehk oligi " Millesse need vanainimesed surevad , kui mitte kopsupõlendikku . Aetakse tussi alla ja ongi ots käes , " ütles Priide . Tädi Juuli mõtles end riidesse panna . Ta keeras selja toakaaslaste poole ja hakkas toolikorju varjus kohmitsema . kohe nagu laps arvad et kui sina teisi ei näe siis ei näe teised sind ka see on küll üks mis ull asi et kuskilgi ei saa silmapilkugi omaette olla " Eks nad tahagi meist lahti saada . Ennevanasti anti vanadele magusat suppi , aga see ei lähe nüid , noh siis on kopsupõlendik see kõikse kindlam abinõu , " ütles Friide . " Mis nad meist lahti tahvad saada , säng ju tühjaks ei jää , uued ädalised ootamas , meie vähemalt lähme oma jala pääl sööma , " ütles Madde . " Loll mis loll , uute päält saab ju raha ! " " Minu eest ei ole keegi midagit maksnud ! " ütles Madde . " Kust sina tead , mis sinu omad maksnud on , nad maksavad ei tea mis , et sind aga oma kaelast ära saada , " ei jätnud Friide . " Näet jälle ! Mina pole kellegi kaelas olnud ! " ütles Madde . " Noh sina oled meil see kõikse parem . Nagu see tädi Juuligi . " " Kas saab viis minutit rahu vai ei ! " sekkus äkki Elmi-ra , vaikne inimeselaps . " Magada ei anna ! " " Kes ei lase sul magada ? Kirbud ? Muudku maga ! " ütles Friide . " Pea lõuad ! " käratas Elmira . " Ahah , " ütles Priide , enne kui vait jäi . " Seda keelt ta mõistab küll , " kiitis Madde omaette posinal . Preilid Hermine on kummargil kamina ees , käsipidi rõivakirstus ja muudkui pilluvad aluskuubesid tulle . Küll on siin pitsidega ja kroogituid , mõnda pole nad veel kordagi endale ümber saanud . Preilid Hermine lähevad mehele . Õmblusmamsel on tüdrukuid appi võtnud ja õmbleb tiibhoones ju neljandat nädalat ööd kui päevad . Sestap preilid Hermine oma neitsikambris teevad röivakirstu ruumi . Õrn tulekuma mängib preilite Hermine paletel - või on see pruudi õnneõhetus ? " Aita mind ometi , Julchen , näed küll , " ütlevad preilid Hermine . Aga Juuli , kas tema söandaks hukata neid härraste pesuesemeid ! Ta teab nende siledust ja peenust ja puhtust , on ta ju lugemata aastad preileid riidesse pannud ja riidest lahti võtnud . Kõhklemisi tõstab ta põrandalt üles ühe broderiipitsidega untertalje . See on preilitele ju nii armas olnud ! " Ehk preilid kingivad selle oma toatüdrukule . Mälestuseks , " ütleb ta , hoides valget riidetükki vastu rinda , ja pisarad tilguvad muudkui . Preilid Hermine löövad jahmunult selja sirgu ja jäävad teda vaatama . Õhtuvalgus mängib nende siidpehmetes ülespandud juustes . Juuli teab , kui siidpehmed need on . " Aga armas Julie ! Kas see passib siis sulle ? " küsivad preilid Hermine nõutult . Säälsamas käib kelm naeratus üle preilite kauni näo . " Aga proovime ! " ütlevad preilid Hermine . " Pane ümber ! Ja see ! Ja see ! Ma tahan näha ! " " Kuidas ? Kus ? " kogeleb tema . Ta ei saa ju riideid vahetada oma käskijanna nähes , tema kambris . Toatüdruk riietugu ükspäinis omaenda pilgu all . Ta tahab , rõivad süles , oma tuppa tõmbuda . " Ei , Julie , siinsamas ! Kohe ! Las mina panen sind riidesse ! " Nüüd on tükk aega piinlikku pusimist ja häbiheitlikku alastust , kuni see kõik selga saab . " Wunderschön ! " kilkavad preilid Hermine . " Sa võiks minu asemel preili olla ja sellele vuntsidega parunile minna . Sa oled ju ka ainult mõni aasta minust vanem . " " Hermine-preilid teevad nüid küll sündsuseta nalja . " " Ega ma annakski teda sulle ! Mitte kellelegi ! Ma olen nii õnnelik ! Õnnelik ! Õnnelik ! " Ja preilid Hermine keerutavad aluskuubede sahinal ümber oma rokokoo-laua , haaravad selle kaissugi . Lõpuks on see möödas kui tuulepuhang , preilid Hermine istuvad kamina ette , võtavad kirstust miidri , heidavad leekidesse , ise mõttes ja vagune . " Põletan oma piigapõlve , " ütlevad preilid Hermine . " Ilus kasvupõlv , hääd papa ja mamma . Et poleks midagi ihu ümber , mis seda meenutaks , kui mul võib-olla kurb ja valus on . " Pitsitus nöörib Juuli kurku . " Hermine-preilid saavad õnnelikuks . Nad on seda väärt , " ütleb ta ainult ja nutab pääle . Lämmatatud leek pääseb riidekuhja alt vabadusse , lehvides võidukalt . Pesutüki niplispits tõmbub pruuniks , siis mustaks , siis tõuseb käkrudes kõrgemale , nagu oleks temalgi hing . Aluskuub on vähe suureks jäänud , muidu küll kriitvalge ja terve . Poolesaja aasta kuludes harva kapist välja saanud ja nüüd kasutusse võetud . Millal siis veel , ja kes seda pärast tahab . vaene Hermine-prouad kus nende kondikesed puhkavad kas on ka mulda pääle saand valu ja viletsust tuli neil palju näha kuigi mitte oma vuntsidega paruni tõttu nagu nad ette kartsid " Aja ennast ülesse , tuhakott , " ütles Priide . Keegi ei kõssanudki . " Tõuse ülesse , kuuled ! " tõstis Priide tooni . Aga ta ei tohtinud end reeta ! Sarah hingas sügavalt sisse , astus uksest välja ja kõndis mõõdetud sammul tualetti . Sinna jäi ta tükiks ajaks , värvis huuli , puuderdas põhjalikult ja kaua oma punaselapilist nägu , kammis hoolega juukseid ning tuli välja alles siis , kui keegi närviliselt ukselinki lõgistama hakkas . Ta seisatas veel korraks koridoris , et manada enne töötuppa tagasiminekut ette võimalikult ükskõikne ilme - ent ei jõudnud veel liikuma hakata , kui uks avanes ja Henri välja astus . Noormees nägi Saraht , tervitas teda , tegi mõned sammud tema poole ja peatus siis . Tema näkku valgus tihke puna . Sarah tundis otsaees Henri hingeõhku ning kangestus . Vaevu suutis ta midagi Henrile tervituseks öelda . Nende silmad klammerdusid teineteisesse . Sarah püüdis oma erutust varjata - mis erutus , see oli paanika - , kuid hakkas vaatamata sellele üleni värisema ning teadis , et ta ei suuda midagi öelda . Vaikiv ja krampis , tegi ta kangelasliku pingutuse ja püüdis viimast jõudu kokku võttes naeratada . See oli viga . Näolihased ei kuulanud sõna , vaid kiskusid Sarah näo naljakalt viltu . Henri vaatas Saraht kohmetunult , näol Sarahle tuttav lapselik leebus , seesama , mis Sarah jalgealuse juba niigi ohtlikult kõikuma oli pannud , tuli siis lähemale ja võttis Sarahl käest . Ta peopesa oli veidi niiske . Sarah nägi läbipaistvat , niisket ja noort nahka Henri õhetavatel põskedel , ning kartis , et ta kukub kohe teadvuseta kokku , minestab esimest korda elus . Olukord oli väljakannatamatu ja hirmus , ta tahtis põgeneda , tulistvalu ja kohe , ta ihkas end igaveseks tualetti sulgeda , sellesse ainsasse pelgupaika jäädagi ! Siis märkas ta värsket verekriipsu Henri kõrva juures . " Sa oled endale sisse lõiganud , " sosistas ta , avastades , et tema kõnevõime hakkab tasapisi tagasi tulema . Henri seisis endiselt ta ees ja vaikis , ainult miski tuksatas õrnalt ta näos . Võis ka olla , et see ainult tundus Sarahle nii . Igatahes puna Henri põskedel süvenes ja ta pilgutas mitu korda silmi , otsekui oleks ta pisut segadusse sattunud . " Sa oled endale viga teinud , " ütles Sarah nüüd juba kõvemini , juba julgemalt , ning ta hääles helises miski . Henri käsi oli hommikul habet ajades värisenud ! Ta oli endale sisse lõiganud , mitte sügavalt , mitte palju , kuid siiski nii , et see välja paistis ja endale tähelepanu tõmbas . Henri pidi enne tööle tulekut olema millestki häiritud . Äkki mõtles ta habet ajades Sarah peale ja see mõte pani tema käe niimoodi vääratama , et sellest õnnetus sündis ja näo peale jälg jäi ? Kuid see võis ka olla juhtunud kogemata , kiirustades , ilma otsese põhjuse või ajendita . Hüübinud verega kaetud peenikese kriipsu all oli punakas , ülejäänud nahapinnast natuke kõrgem ja paistetanud laik . Sarah kahetses . Ta oleks tahtnud seista Henri kõrval , kui too hommikul vannitoas habet ajas . Ta oleks keelega limpsinud Henri põsest immitsevat verd , nühkinud end iharalt Henri vastu , hinganud mõnuga enesesse Henri vere lõhna . Oleks see alles olnud eliksiir , see Henri seest tulnud veri ! Oo , ta oleks olnud janune ja maias , oleks vannitoapeegligi hoogu sattunult kildudeks löönud , nad oleksid lõpuks koos Henriga põrandal maas püherdanud , vere ja peeglitükkide sees üksteist hingetuna vägistanud ! Sarah poleks siis vist tähele pannudki , kui maa tema all oleks kuumas sööstus äkki avanenud ning kuristiku tummast sügavusest lahvatanuks punane ähvardav põrgutuli , mis oleks alguses piitsutanud ainult ta jalgu ja üska , tõusnud seejärel aina kõrgemale , muutunud ikka heledamaks ja suuremaks ; tuline leek oleks nilpsanud ta rindu ja nägu , kuid ta poleks seda kindlasti tundnud ega märganud , ta oleks end kõvasti selle verise põsega poisi vastu surunud , loomusunniliselt tema külge klammerdunud , Henri verest end nõrkemiseni , küllastumiseni täis joonud . Magus , oi kui magus oleks see olnud ! Nad seisid endiselt lähestikku ja vaatasid teineteisele ähmis nägudega otsa . Sarah aistis Henri sooja kiirgust . Tema südant täitis suur , otsatu kurbus . Henrist hoovas võimsat ja vastupandama- tut külgetõmbejõudu . Nüüd taipas Sarah , et see polnud üksnes Henri keha kutse , mida ta tundis . Henri silmadest vaatas Sarah otsa iseendale . Seda oli raske taluda , tõesti raske . Siis juhtus midagi . Sarah vahetas olekut , muutus aineta , kujuta , piirjoonteta aurutaoliseks olevu- seks , muutus sädelevaks uduks , mis tasa voogel-des ümber Henri mähkus . Nemad , Sarah ja Henri , olid ühtäkki kui salaja säravad udukogud , kes suures ja kõledas koridoris üksteisesse põimunult , üksteisesse peaaegu et täiesti sulandunult vikerkaarevärvides helkisid ja kõhklematult aina kõrgemale üles tõusid . Hetk tagasi oligi Sarah ju soovinud põgeneda , õhku haihtuda ! Seejärel udu haihtus ja pilt muutus . Sarah ei seisnudki enam suure ebasõbraliku maja külmas koridoris , vaid hoopis oma ammusumud vanaema õunapuuaias . Ta oli alles laps , ta ei käinud veel kooliski . Õunapuud olid täis suuri ja mahlakaid vilju - oli vist varasügis - ning aia ümber kerkis tihe , sügavrohelist värvi kuusehekk . Nii oli see kunagi , tema lapsepõlves ju olnudki , ta mäletas selgesti nii Õunapuuaeda kui ka seda kaitsvat kõrget hekki . Roheline värv levitas imelist rahu . Seda hoovas iilidena ka siia , suure maja vahekäiku , kus nemad Henriga kahekesi nagu naelutatult seisid . Kes tema , Sarah , siis nüüd oli - kas alles laps , vanaema õunapuuaias katkise seelikuga ringilippav tüdrukutirts ? Aga kes oli siis see lapilise näoga süüdlasliku pilguga naine , kes praegu , keha üleni halvatud ja kange , Henri silmadesse vahtis ? Mis teda , seda naist , ometi rõhus ? " Henri , sulle on telefon ! " hüüdis keegi üle ukse . Henri võpatas , kuid ei lasknud Sarah kätt kohe lahti . Alles siis , kui teda teist korda kutsuti , kiirustas ta minema . Rohkem nad sel päeval ei kohtunud . Sarah istus terve pärastlõuna hajameelselt arvuti taga . Töö ei edenenud , ekraanile ilmus vaid seosetuid lauseid ja juhuslikke mõtte juppe . Ta püüdis mõista , mis temaga toimus , ründas ennast küsimustega , kuid midagi ei aidanud , päriselt ta oma olukorda mõista ei suutnud . Midagi taolist polnud ta enne kogenud . Sarah oli juba aastaid enesekindlalt arvanud , et tema jaoks pole päikese all enam midagi uut , et tema on läbi käinud nii tulest kui ka veest ! Kui naiivne ta oli olnud ! Ta oli õnnetult armunud , pidi ta siiski nentima . Miks õnnetult ? Kire raske murdlaine kohises ta kõrvades , ta veri kees , pea pöörles joovastunult , kuid mingi ettevaatus tema seest siiski ei kadunud . Selles oligi erinevus . Sarah teadis , et tema vaimustus pidi peagi kustuma . Keegi temas kinnitas talle jäisel , hoolimatul häälel , et ta on koomiline , et ta petab ennast , et ta on noorde poissi armunud nagu vana narr . Karistus selle tembu eest ei pidanud enam kaugel olema . Päeva lõpuks istus Sarah toimetusetoolil ja niheles . Isegi see tavaliselt nii mugav iste oli nüüd tema vastu pöördunud ja muutunud ebameeldivaks õhkpadjaks , mis teda ärritas ja osatas . Sarah tundis istudes selgelt , et ta polnud enam maailmas osaline , ta oli seal nüüd võõras , kes pidi alles õppima ilmaelu seadustega kohanemist . Tal olid ees jõupingutused , mille ulatusest tal täit ettekujutust polnud . Aega ei saanud tagasi pöörata . Aeg oli olemas ! Selles oligi tema ja Henri kohtumise traagika . Nad võisid olla lähestikku , tunda ennast korraks seotuna , kuid nende vahele jäid pikad aastad , mida keegi sealt maha kustutada ei saanud . Sarah polnud kunagi varem aja tähendust nii teravalt tajunud . Henri oli tema jaoks liiga noor . Nende vanusevahe võis olla viisteist või rohkemgi aastat . Henri oleks võinud olla Sarah poeg , mitte mees . Sarahl polnud mitte mingisugust lootust . Tal tuli see teadmiseks võtta , suurte rohmakate tähtedega oma valgele seinale kirjutada ! Sarah tundis südames valusat torget . Ta pidi mõistma , et ta küll elas , tema süda töötas , kuid tema ihu hääbus juba pikkamisi , tema luud õhenesid , liigesed paksenesid , veresooned lubjastusid ja kärbusid , tema nahk kuivas , kiskus kokku -küünarnukkidel , kaelal , käeselgadel , igal pool üle kogu keha - ja muutus päev päevalt üha lõdvemaks . Aeg kuuluski kõigepealt kehaga kokku ning tema keha oli ajast juba liiga läbi imbunud , keha noorus oli möödas . Ainult vaim oli veel vaba - ja pidigi vabaks jääma , lootis Sarah - , vaim , see suur suverään , rebenes lihtsalt mõnikord kehast lahti ja elas oma reeglite kohaselt . Vaim tõstis end aja seatud tõketest enesestmõistetavalt lahti . Keha niimoodi ei saanud . Sarah vaim ei leppinud sugugi mõttega , et Henri oli temale tabu . Paratamatus ei huvitanud teda , Sarah lihtsameelset vaimu , keda aeg sugugi ei piiranud , kes võis ühekorraga ja vabalt liikuda nii minevikus , olevikus kui ka tulevikus . Need vaimu jaoks ei kehtinudki , vaim oli ajast puutumata ja üle . Sarah tundis hästi oma vaimu omadust kehale kannatusi tuua . See oli tal vana komme . Saraht ründasid iseäranis kevaditi ägedad peavalud . Tugevate minestuselähedaste hoogude käigus muutusid tal pool pead ja osa kehast täiesti tuimaks ning kontakt ümbritsevaga nõrgenes ohtliku piirini . Nende hoogude , surma peaproovide vastu , ei aidanud ükski pulber ega tablett . Ta oli tüütute , vahel päevi kestvate atakkidega juba nii harjunud , et need teda enam eriti ei hirmutanudki . Sarah teadis , et sel ajal kippus tema vaim kehast välja , ihkas kehast lahti , oma õigesse olekusse , oma nähtamatusse kodusfääri . Keha jälle hakkas vastu , tema ei sallinud Sarah kangekaelset vaimu , mis püüdles iseolemisele ning ei soovinud tuua ühtegi ohvrit . Niimoodi oli vaim jätnud endast suursuguse ja sõltumatu mulje . Keha oli ju hoopis abitum . Vaim suutis olla üksinda , keha aga mitte . Keha püüdles teiste omasarnaste lähedusse - ta oli lihtsalt niimoodi loodud - ning pani vaimu kohe , kui see vähegi võimalik oli , alandusest piinlema . Henri oli hõlpsalt hakkama saanud mõlemaga , lõhkunud Sarah keha enesekindluse ja pannud ka tema vaimu iseendas kahtlema . Ta oli Sarahle näidanud mitte ainult tema keha , vaid ka tema vaimu tegelikku üksindust . Kui Henri talle koridoris kohmetult otsa vaatas , oli Sarah seda selgesti taibanud . Polnud parata , nüüd tunglesid nad juba mõlemad , nii Sarah vaim kui ka tema keha , üksteise võidu Henri poole . Henri oli kui sõjaväli , Sarah keha ja vaimu kokkupõrke kese . Mõlemad olid hädas ja parastasid üksteist . Kes tema , Sarah , siis üldse oli ? Mis temaga lahti oli ? Ühelt poolt oli asi selge : Henri oli teinud Sarahst kuuma , värskusest õhetava noore tüdruku , kes ei tahtnud enam muud , kui lapselikke armuõhkeid kuuldavale tuua ja oma lootusetult segiaetud pea heledate silmade ja nöpsis ninaga printsi õlale asetada . Teiselt poolt polnud see ainult kehaline kirg . Keha oli vaid esimesena kaasa läinud . Henri oli moondanud kõigepealt ta keha - aga kehast polnud talle veel küllalt - ning seejärel vaimugi . Nüüd oli Sarah vangis kujutluspildi käes , mis kinnitas , et ta on keegi teine , keegi mitte-Sarah , kelle noort välist ilu toestab ka uus ja rikkumata vaim . Hüpnoos polnud enam osaline , vaid täielik . Mis sai tal olla sellise vangla vastu ? Henri eilne suudlus oli ju olnud sama unenäoline ja põgus , kui suvepäev mõnel liivarannal , kus lained vaikselt loksudes kirka päikese käes randa uhtusid . See oli kui lainete soe ohe rohelise sügaviku kohal . Sarahl ei õnnestunud seda maha salata . Päike paistis , meri sillerdas , rand seisis rahus valguse käes . Lained puudutasid kaldaliiva , tulid ja läksid , kilgendasid , häilisid , vilkusid , lähenesid ja kaugenesid , üha uuesti ja uuesti , ikka ja jälle , liikusid lõputus rodus , veeresid pikas , ühetaolises reas , ühes ja samas järjestuses , ühes ja samas hälbimatus rütmis . Midagi ei muutunud . Nii oli see kestnud juba kaua . Võis ju olla , et meri igatses liivaga ühte sulada , muutuda millekski kolmandaks , mis poleks ei liiv ega meri , ei üks ega teine . Vahest oleks liivgi tahtnud merega üheks saada , sulada vahuks lainete läikival turjal . Merd ja liiva olid näinud kõik , aga nende sisse vaadata ei osanud keegi . Sarah oli liivarand ja Henri oli meri . Nende vahele jäi selge piir . Meri ei muutunud iial liivaks ega liiv mereks . Polnud kedagi , kes Sarahle vastupidist oleks kinnitanud . Kirjutanud arvutisse mõned sisutud , alguse ja otsata laused , leidis Sarah , et peab töös vaheaja tegema . Polnud ju mõtet niisama tühjalt paigal istuda ja kasutult ekraani põrnitseda . Ta tõusis püsti ja läks kohvikusse , mis asus samas majas , toimetusest mõned korrused allpool . Seal oli rahvast veel vähe . Kohvik hakkas täituma pärastlõunal , siis , kui päeva tähtsamad uudised juba teada olid ja sündmuskohtadest naasnud ajakirjanikud endale kohvi ja väikest drinki said lubada . Sarah märkas , et ühes lauas istus Henri , kokapudel ees - oli reegel , et noored mehed endale tööajal alkoholi ei tellinud - , ja rääkis sõpradega juttu . Kuigi Sarah püüdis temast mitte välja teha , nöörisid hirm ja erutus jälle ta kurku . Püüdes mitte hoolida higistavatest peopesadest ja tõmblevast silmalaust , tellis Sarah midagi ja istus lauda , mis jäi Henrist ja tema kaaslastest võimalikult kaugele . Kuigi ta valis tooli , mis teda näoga Henri poole ei jätnud , tundis ta masinlikult endale saia suhu toppides , kuidas olukord kontrolli alt väljus ning ta saaki aistev keha võttis vargsi , justkui iseenesest sisse kutsuva , erootilise poosi : rind kerkis , selg tõmbus nõgusaks , tuharad pinguldusid . Isegi tupelihased elavnesid ja liigahtasid kergelt . Sarah soovis - või oli see tema keha , mis seda soovis ? - , et tal oleks seljas mitte see luitunud kottis kampsun ja jalas mitte need pikad laia säärega püksid , mis tema suhteliselt korralikku figuuri ja saledaid jalgu sihilikult varjasid ja temast tähelepandamatu varjukuju tegid . " Medeia , " ütles Kreon , kahe ihukaitsja saatel sisse astudes . " Sa pead meie maalt lahkuma . Sa oled küüditatud . Ja ära julgegi küsida miks , sest seda sa tead isegi . " Medeia , näost kahvatuks muutudes . " Ei , ma ei tea . " " Informeeritud allikatest on meile teada antud , et sa plaanitsed vandenõu kõrgeima võimu vastu . Me võiksime lasta sind hukata , aga võttes arvesse sinu-äsjast abielulahutust , anname me sulle võimaluse maalt lahkuda . Ainult et sa pead tegema seda otsekohe , viivitamatult . " " Vabanda mind , Kreon , kuid ma tõesti ei tea , mis vandenõust sa räägid . " " Ma ei pea avaldama sulle oma infoallikaid , aitab , kui ma ütlen , et ka seintel on kõrvad . " " Isegi haavatud loom teeb häält , kui talle haiget tehakse , saati siis inimene , ema , kellelt on võetud kõik , jah , isegi tema lapsed . Ka sinul on laps , Kreon . Halasta mulle vähemalt oma lapse nimel ! " " Oma lapse nimel ma sulle just ei halastagi ! " " Ja sa ei karda isegi Jumalate viha ? " " Kuula nüüd ennast , Medeia ja ütle , kas ükski normaalne inimene saab sind usaldada . Ei , sa oled halb eeskuju mitte ainult oma lastele , vaid kogu tsiviliseeritud ühiskonnale . Ja mida varem sa siit kaod , seda parem meile kõigile . Jah , " ütles Kreon , kätt nagu vastuse ennetamiseks üles tõstes , " sa oled tõesti siin ka mõningaid raskeid haigeid terveks ravinud , aga sa oled tark naine , sa mõistad , et asjaolud on muutunud ja seepärast tuleb sul siit lahkuda . " " Sa ei taha ometi öelda , et su riik on omadega nii läbi , et üks nõrk naisterahvas võib tema julgeolekut ohustada . " " Ara teravmeelitse . Sina ei ole nõrk ja sa tead seda ise kõige paremini . " " Ma ei ole nõrk ainult sellepärast , et minu poolel on Themis , õiglusejumalanna . " " Nii et mul oli ikkagi õigus . Sa oled oma kättemaksuhimus pöördunud kõrgemate jõudude poole , Medeia . Proovi seda ainult eitada . " " Ei , ma ei ole pöördunud kellegi poole . Sest nemad on alati kohal . Kas sa ei usu siis enam isegi seda , Kreon ? " " Mida mina usun või ei usu , sellest ei pea ma sulle aru andma , Medeia . Sa ütlesid kõigi ees välja , et sa palud Jumalaid endale oma mahhinatsioonides appi tulla ... " " Ja nende sõnade eest saadad sa mind maalt välja ! Kõrgemad jõud ei kaitse ju mind , Kreon , nad kaitsevad õiglust ! " " Las nad siis kaitsevad sind kusagil mujal , ainult mitte siin . " " Jumalate nimel , Kreon , jäta mulle vähemalt niipalju aega , et ma saaksin oma asjad kokku pakkida . Või kardad sa isegi seda ? " " Olgu , ma annan sulle mõne tunni , aga siis pead sa ka tõesti läinud olema . " " See oli sinust väga kena , Kreon . Suur Themis on siiski veel olemas ! " Medeia kummardus , et Kreoni kätt suudelda . " Pole tänu väärt . " Kreon läks saatjate juurde , ütles neile vaikselt paar sõna , ja siis , Medeia poole pöördudes . " Aga nuhelgu mind suured Jumalad , kui ma sind ilma valveta jätaksin ! Siin on kaks meest , kes iga su sammu jälgivad , samuti ka seda , et sa enne hommikut siit kadunud oleksid . " Mehed võtsid oma valvepostid sisse . Kreon sammus nende vahelt läbi . Medeia jäi ristis kätega liikumatult keset tuba seisma . " Ole tervitatud , Medeia , " ütles Aigeus , hoogsal sammul sisse astudes . " Ma ei mõista . Mis siin toimub , miks sind vahi alla on võetud . " " Ole ka sina tervitatud , Aigeus , " ütles Medeia , Aigeuse väljasirutatud kätest kinni haarates , " nähtavasti sellepärast , et mu mees mind maha jättis . " " Kas poleks õigem siis teda vahi all hoida ? " " Võib-olla , aga mis sellest kasu oleks , kulla ahvatlus on inimestele liiga suureks muutunud ... " " Luba ma arvan ära ... Kuld ja valvurid , see peab midagi väga kõrget olema . " " Ongi . Kõikidest kõrgem ! " Aigeus vilistas . " Ära muretse , õnneks ei suutnud ka sinu valvurid kulla ahvatlusele vastu seista . " " Kas sa tõesti pidid neile verekoertele maksma , et mu juurde sisse pääseda ? " " Jah , aga nüüd ütle , mis siin siis ikkagi toimub . Ei ole ju võimalik , et nad süütut inimest vangis hoiaksid . " " Sa oled lootusetult ajast mahajäänud , Aigeus . Just süütuid hoitaksegi tänapäeval vangis , sest kõigi teistega annab ju manipuleerida . Oleks et ainult vangis ! Ka mina pressisin neilt üht-teist oma kuldehete eest välja ... Kroon andis neile käsu mind tappa , kusjuures nad võivad kasutada selleks igasugust , ka kõige väiksemat ettekäänet . " " Et su olemasolu ta tütre pulmi ei segaks ? Ja see on siis kuningas , kes peaks oma käitumisega teistele eeskujuks olema ! Oo , suured Jumalad , kas Aidos on meid siis lõplikult maha jätnud . " " Ma ei tea , Aigeus , aga paistab , et lasonit on tõesti nagu mingi hullus tabanud . Samuti nagu paljusid teisi . " " Mitte kõiki , Medeia . On veel inimesi , kes mäletavad , mis Aldos on . " " Ma usun sind , aga mida saad sa siin , võõral maal teha . " " See on tõsi , siin on mul vähe või üldse mitte võimu , aga ma luban , et minu riigis ei tee sulle keegi liiga ... " " Kui ma sinna jõuan ! Aga ma jõuan , sest nüüd ma tean , et Jumalad on minu poolt ... " " Põgene siis nii ruttu kui saad ! " " Ei , mul on siin üht-teist veel korda ajada . " " Ma ei taha end segada sinu asjadesse , Medeia , aga minu arust on lason nii tühine kuju , et ta ei vääri isegi kättemaksu . Kangelased , kes teevad alatuid tegusid , ei ole enam kangelased . " " Sul on õigus . Jäägu talle ta tühine hiilgus . Aga ta ahnuse panen ma siiski veel viimast korda proovile . " " Tee seda , kui sa muidu ei saa . Siin on sulle reisiks pisut raha ja pea meeles , et ma ootan sind . " Nad embasid kiiruga ja Aigeus väljus . " Mida sa minust tahtsid , mul on kiire , " ütles lason mornilt . " Ma mõistan su meelepaha . Aga just sellepärast ma kutsusingi sind , et oma käitumise pärast vabandust paluda . " " Pole vaja mingeid vabandusi , " ühmas lason . " Ei , mul ei olnud õigust sinu peale oma meelepaha välja valada . Lõppude lõpuks oleme me ju mõlemad nüüd vabad , või peaaegu vabad ... Igatahes ma tahan , et me lahkuksime sõpradena . " " Mis see siis veel olgu , " lausus lason , kahtlustavalt ringi vaadates . " Ei midagi peale selle , et meil on ikkagi ühised lapsed , ja ühine elu seljataga . Jah , ma tean , et nad on otsustanud jääda sinuga . Seda enam tahan ma , et sa nende vastu kena oleksid ja neile ka nende emast hästi räägiksid ... " " Loomulikult , sa tead , et ma ei kanna su peale viha ... Aga mitte selleks ei kutsunud sa mind siia , Medeia . " " Ka selleks , aga olgu ... Rõivaid pakkides leidsin ma paar asjakest , mida mul pole mõtet endaga kaasa tirida . Pealegi ma tahaksin , et Glauke mu poegadesse hästi suhtuks ... " " Ta teeb seda niigi , " ütles lason niheledes . " Aga nagu sa tead , kingitused pole kunagi liiast , pealegi kui nad on Jumalatelt endilt saadud . " lason , võpatades . " Sa ei mõtle ometi ... " " Mõtlen küll . Milleks mulle diadeem , kui ma enam suure kangelase naine ei ole . " " Kust sina tead , keda sa kõiki veel oma teel ei kohta . Võib-olla et isegi suuremat , " püüdis lason naljatada . " Võib-olla et kohtangi , aga kahte korda ma ühte ja sama viga ei tee . Ma tahtsin öelda , " lisas Medeia kiiresti , " et mulle aitas täielikult sinust . " " Loodetavasti oli see kompliment . Muidugi on su oma asi , mida sa teed , aga see on ikkagi väga suur varandus . " " Mida võib igaüks mu käest ära röövida , pagulane nagu ma nüüd olen . Ei , las see jääda parem siia , siin on tast vähemasti kasu ... " " Minusse see ei puutu . Aga kui Glauke soovib ... " " Just , " ütles Medeia rõõmustades . " Kingitus ongi ju mõeldud eeskätt temale ... " " Ei , ma ei usu . Tal on endalgi rikkust jalaga segada . " " Jumal Heliose diadeemi pole isegi temal mitte ! " " Olgu , kui sa nii väga peale käid . Mis minusse puutub , siis ma ei ole kunagi seda Jumalate värki uskunud . " " Sa hakkad uskuma , kui sa seda jumalikku ehet Glauke peas näed ! " Medeia asetas krooni hetkeks oma tumedatele juustele . " Ma ei mõista ikkagi , miks sinul järsku nii hea tuju on . " " Anna andeks . Aga sa lihtsalt ei tea , mida tähendab naisele end Jumalannana tunda , või vähemalt osakesena sellest . " " Aitab sellestki , kui ta ennast kangelase naisena tunneb . " " Muidugi , aga ega küll küllale liiga tee ... " Poisid tulid sisse . " Ma näitan neile , kuidas nad peavad kingituse üle andma . Nii , sirutage käed ette ... " " Hakkame nüüd minema , " ütles lason . " Ei , kleit pane küll tagasi , kleit on liiast ! " " Kleit käib ju diadeemi juurde , lason . Glauke mõistab seda paremini kui sina ... Minge nüüd ja tulge kiiresti tagasi , et ma saaksin teid veel viimast korda kallistada . " " Jah , ema . " " Meie vist rohkem üksteist ei näe . " " Ka mina arvan nii . " " Sa oleksid võinud siiski selle kulla mu käest vastu võtta ! " " Ära end nii tühiste asjadega enam vaeva , mõtle parem oma uuele elule . " " Sul on õigus . " Mõlemad pöördusid peaaegu üheaegselt ringi . " Ema , ema , ta võttis me käest krooni vastu ! " " See on ju tore . " " Kas temast saab nüüd uus Jumalanna ? See oli ju meie vanaisa kroon ! " " Võib-olla . Ainult pidage meeles , kõik , kes panevad endale pähe vale krooni , hukkuvad . " " Kas ka meie hukkume , ema , ka meie proovisime krooni . Näed , siin on kriimustus ... ja siin . " Medeia , kahvatades . " Ei , ei , see ei ole tõsi , see ei saa olla tõsi , Jumalad proovivad läbi mitte laste , vaid täiskasvanute südameid ... " " Isa ütles meile , et tema kroon võeti talt pettusega ära . " " Jah , aga isegi see ei õigusta valesid tegusid ... " " Meie ei teinud ju midagi valesti , ema , meie oleme õiged kuningapojad ! " " Kes teile seda ütles ? Kas isa ? " " Jah , aga ta ei lubanud meil sellest kellelegi rääkida . " " Oo , minu vaesed , rumalad lapsed ! " " Me ei ole enam vaesed . Ja rumalad hoopiski mitte . Küll sa näed , et ka meist saavad ühel päeval suured kuningad ! " " Mina olen vanem ! Ja ainult vanemast saab kuningas ! " Poisid pidid omavahel peaaegu kaklema minema . " Kui te niisugused olete , siis ei tule teist kumbastki midagi ! " Medeia pööras oma näo kõrvale . Hoidja , sisse tormates . " Oo , häda , häda ! Printsess on surnud . Samuti Kreon . Ja rahvas süüdistab selles kõiges sind , Medeia ! " " Milles mina süüdi olen ? " " Räägitakse , et sinu kingitud kroon oli mürgitatud , ja kleit ... " " Mis sellega juhtus ? Räägi ! " " Kleit süttis järsku iseenesest põlema ! Oo , hirmsamat vaatepilti pole veel keegi näinud . Kogu kuningakoda oli äkitselt leeke täis ! " " See oli päikesekuninga enda kingitus , hoidja ! " " Jah , muidugi , inimesed teavad seda ja ainult hirm Hellase ees takistab neid sulle kallale tungimast . Aga mitte kauaks . Ka lason vannub sulle hirmsat kättemaksu . Põgene , Medeia , ma püüan teda senikaua kinni pidada ! " Hoidja jooksis välja . " Ema , ema , ka meil on palav ! " Poisid kukkusid krampides põrandale . " Oo , suur päikesejumal , sa võtad nüüd ka nemad ... Ei , ma ei lase teil kauem piinelda ... " " Mis ! Ka siin oled sa jõudnud juba veretöö korda saata ! Kas sinu isu ei saa siis iialgi täis ! " " Mitte mina , vaid sina saatsid kõik need tööd korda . Ära tule mulle lähemale või ma kutsun valvurid kohale ! " " Sa oled osanud ka nemad ära nõiduda . " " Jah , kullaga . Sa ütlesid ju ise , et igaüks vajab kulda ! " " Äraandjad ! " " Kõigist kõige suurem äraandja oled järelikult sina ise . " " Pea suu , õnnetu . Ükskõik kui suur äraandja ma ka ei oleks , pole ma teinud halba meie lastele . " " Ei ole või ? Oleksid sa lasknud neil vähemalt koos minuga ära minna , aga ei , sa pidid nad jätma siia , Korintose õukonda , kus ootas neid kindel surm . Sa tead väga hästi , et peale minu oleks Kreon lasknud otsekohe surmata ka nemad , meie poisid . " " Ei , ma oleksin neid kaitsnud . " " Samamoodi nagu sa kaitsesid mind Kreoni palgamõrtsukate eest ! Te ei osanud ära arvata ainult ühte , et ma pööran teie salarelva , kulla , teie enda vastu . Nii nagu teie olite nõus kõiki teisi maha müüma , nii olid ka teised nõus teid maha müüma , hea tasu eest muidugi . On teie maailmas veel ühteainustki äraostmatut ! Ei , ma ei usu , sest te olete osanud ära mürgitada isegi laste hinged . " " Kust sa said oma kulla ? " kähistas lason . " Paar ehet oli mul endal , aga suurema osa sain Aigeuselt , kelle Jumalad ise mulle õigel ajal appi saatsid . " " Ära tule mulle rääkima Jumalatest , mõrtsukas . " " Jumalad teavad , kumb meist kahest on tegelik mõrtsukas , lason . Aga kui päris aus olla , siis ma usun , et sa saavutad lõpuks oma eesmärgi - rikkuse , võib-olla et isegi krooni , sest nüüd oled sa tõestanud , et sa oled tõesti selle nimel valmis kõigeks . Sa ei ole enam lihtsalt kangelane , sa oled uue aja ülikangelane , kes läheb kasvõi üle laibavirnade , peaasi et ta oma eesmärgi saavutaks . Tulemust võid näha siinsamas oma jalgade ees . Ma ennustan sulle , et sind ootab hiilgav tulevik ! Jätka ainult samas vaimus ja varsti ujub kogu maailm veres . " " Jäta oma hirmsad ähvardused iseendale , Medeia , sest niikuinii ei usu sind keegi , eriti pärast sinu viimast veretööd . " " Ma lähen . Aga ma vannun sulle , et ükskord ma tulen tagasi . Seekord mitte enam sinu abilisena , vaid sellena , kes ise määrusi annab . Ära loodagi , et ma lasen sul siin kõike ära hävitada . " " Kas koos Aigeusega ? " " Koos nendega , kes veel inimese nime kannavad . " " Noh , siis jääd sa küll tulemata , sest neid sa siit juba ei leia ! " hüüdis lason võidukalt . Tagantpoolt ilmus nähtavale kaarik . Üks valvuritest hüppas sealt maha ja tõstis ühe liigutusega surnukehad vankrile . Medeia haaras tagasivaatamata ohjad ja järgmisel hetkel olid nad kõik ootamatult üleskerkinud udupilve sisse kadunud . " Mina ei suuda seda neile vist iialgi andestada . Ja muidugi ei suuda ka nemad ... Aga sulle nad ju ometi andestasid . " " Eksid , keegi pole mulle midagi andestanud . Jah , nad peatasid eluaegse vanglakaristuse , aga ainult sellepärast , et ma olin ühel ilusal päeval muutunud äkki popstaariks , kes neile kuhjaga meelelahutust , romaane , filme , šõusid pakkus . Aga mis kõige tähtsam , raha , palju palju raha . Toepoolest , ma tõusin kõige madalamast , peaaegu hauast iseoma jõul üles ja saavutasin kõik , mida ainult üks inimene siin ilmas ihaldada võib - naised , kuulsuse , raha ja ometi tahan ma kõigele sellele lõpu teha ja minna tagasi sinna , kust ma tulin , eluaegsesse kartsa , võib-olla et isegi surma . Kindlasti pead sa mind nüüd hulluks ? " " Ei , sa ei ole hull , sa oled lihtsalt ära aetud . Võib-olla ainult meie saamegi teineteist mõista ja seetõttu ka teineteise üle kohut mõista ... " " Jäta juba see kohtu jutt , " ütles mees süngestudes . " Olgu . Võib-olla sa tõesti ei leidnud sealt ülevalt , mida sa otsisid . Võib-olla oli ka su raamat vale nagu sa väidad ... Ennast ju petta ei saa . Või saab ? " " Ei , ma ei peta ennast ja ka sina ei saa seda teha . " " Võib-olla olen ka mina liiga väsinud , et enam kedagi petta . Ma tahtsin sulle ainult öelda , et meie isad jätsid meid maha veel enne meie sündimist ja meie emad andsid meid ära meie piinajate kätte . Sina olid poiss ja mina tüdruk , kõik muu oli aga seesama põrgu . Tõsi , sina vihkad teatud naisi ja mina teatud mehi , aga see vist peabki psühholoogiliselt nii olema ( vähemasti niipalju kui mina sellest asjast aru saan ) ... " " Kui sa nii suur tark oled , miks sa siis seda ära ei lõpetanud , " küsis mees oma pilkaval moel naisele näkku vaadates . " Võib-olla et oleksingi , kui ma oleksin mõne veidigi teistsuguse mehe peale sattunud , " vastas naine valmilt , otsekui oleks ta taolist küsimust oodanud . " Nii imelik kui see ka ei tundu , oled sina ainus , kes pole mulle vähemalt räpasel eesmärgil kallale tunginud . " Naine langetas äkitselt peaja kui ta selle hetke pärast tõstis , oli see pisaratest märg . " Nüüd sa võib-olla ka mõistad , miks ma rääkisin sinuga nii , nagu ma seda tegin . Sa pead mind uskuma , sest ka minule on idee tähtsam kui kõik muu . " " Võib-olla . Ainult et nüüd on need kokku põrkunud , " ütles mees , otsekui teadmata , mida nüüd ette võtta . " Ei , nad ei põrkunud kokku , nad vaid näitasid , kui valesti me üksteisest aru saime , kui valesti üksteist hindasime ... " " Kas sa tõesti arvad , et see , et sa tegutsesid mingitel kõrgematel motiividel , muudab sind minu silmis paremaks . " " Ei , aga võib-olla see , et ma ei vihka enam mehi , et ma panen relvad maha , sest tegelikult me oleme ju ühest ja samast puust ... " " See , et sina paned relvad maha ja ei vihka enam mehi , ei tähenda , et mina oma relvad maha panen ... Ma kuulasin su traktaadi ära . Jah , su jutt oli paiguti isegi veenev , aga kahjuks mitte niipalju , et panna mind oma otsust muutma . " Mehe nägu oli väga kahvatu , silmad aga põlesid mingi kummalise läikega . " Otsust mind tappa ? " " Jah . " " Sa oled tõepoolest haige , " sosistas naine õudusega . " Nagu sinagi . Sa veel maksad kõikide mu kannatuste eest ... " Mees tõmbas lipsu kaelast ja hakkas talle lähenema . Naine taganes , püüdes meeleheitlikult leida midagi , millega end kaitsta ... Järsku oli väljast kuulda läheneva auto mürinat . Mees heitis kiire pilgu aknasse . " Siin need neetud verekoerad ongi , " pomises ta . " Sa võid muidugi karjuma hakata , aga see ei päästa sind plindrist . Üksainus minu sõnaja ... " " Ei , ma ei hakka karjuma . Kui ma ütlesin sulle , et me oleme ühel pool piirjoont , siis ma ka mõtlesin seda . " " Paistab , et kedagi pole kodus . " " Aga auto ? " " Mida sina muretsed . Isegi kui ta midagi röövimiskatse kohta teaks , ci pigistaks sa temalt küll midagi välja . Kui nad aga kokku juhtusid , noh , seda parem , pistavad loodetavasti üksteist nahka , õhk saabki puhtamaks , " ütles üks meestest , rämedalt naerma hakates . " Räägitakse , et ta olevat paranenud . " " Tahad ma ütlen sulle midagi . See vend elab liiga suurejoonelist elu , et paranemise peale mõtelda . Vaata kasvõi ainuüksi seda häärberit ... " " Kas see ei olnud mitte ta armukese kingitus ? Võib-olla kui sul oleksid samasugused võimed ... " " Pea suu , pervert . Ta võib nad ju kõik ükshaaval läbi fakkida , kui ta tahab , aga kurjategijaks jääb ta sellegipoolest . " " Ja mis siis , nagu näha on ka see asjaolu ta armuelu kõvasti pikantsemaks muutnud . " " Selles on sul küll jumala õigus , oht tõmbab teatud naisi ligi nagu magnet . Aga oota veel pisut ja sa näed , et ta pöördub oma vanale teele tagasi . Öeldakse , et koer läheb jälle oma okse kallale ja pestud emis pori sisse püherdama ... " " Kuule , kas sa mitte ei lõhke kadedusest ... Öeldakse ka nii , et kes on palju pattu teinud , sellele antakse palju andeks ja vastupidi ... Pealegi tegi ta minu teada seal vanglas päris korralikult tööd . " " Tore töö , koksad kellegi maha , kirjutad siis sellest raamatu ja kõik langevad sulle meeleliigutusest pisaraid valades kaela . Ptüi , vastik on sellele isegi mõelda . Ei , ma ütlen sulle , mitte ainult mina , vaid südamepõhjas ootavad kõik tema langemist . Ja mida rutem see toimub , seda parem . " " Noh , tema asemel ma teeksin siis meelega kõigile ninanipsu . " " Sina muidugi , sest sina pole kurjategija . " " Sa unustad , et mina pole ka kirjanik . " " Pea mu sõnu meeles , kurjategija ta on ja kurjategijaks ta jääb , keegi ei saa lihtsalt niisama oma minevikust lahti öelda . " " Võib-olla ta ei saa sinusugustest lahti öelda ! " " Kas sa pole mitte unustanud , kummal poolel sa oled ? " " Sa räägid nagu me oleksime mingis sissisõjas . " " Olemegi . Kui sina vajutad esimesena päästikule , jääd sina ellu , kui ei ... " Hääled kaugenesid ja varsti oli kuulda eemalduva politseiauto mürinat . " Šaakalid ... ei jõua kuidagi ära oodata aega , et korjusele hambad sisse lüüa , " ütles mees kuidagi kohatu naeratusega . " Sina ei ole ju korjus , " ütles naine ettevaatlikult . " Vähemalt veel mitte ... " " Just seda nad ei suudagi mulle andeks anda ! " " Jah , ma tean , sa saatsid vanglast kirja , milles sa vabandust palusid . " " Mida sina ka tead ! Mida sina oled üldse võimeline mõistma . Jäta mind rahule , jätke mind kõik rahule , " mees peitis näo kätesse ja vajus põlvedele . Naine seisis hetke nagu pea kaotanult . " Ma tean , et sa ei usu mind , et sa ei saa veel kedagi usaldada , aga ma vannun , et kui ma vaid kuidagi saan sind aidata ... " " Vale , " hüüdis mees püsti karates . " Vale , keegi ei saa mind aidata , sest kui juba mina ei ole rahul sellega , mis on nende jaoks ülima hiilguse tipp ... " " Kas sa ei leidnud seal siis üldse mitte midagi . Või kedagi ? " " Jah , ma leidsin , raha ja kõike seda , mida selle eest osta saab . Mis puutub naistesse , siis neid polnud mul vaja isegi osta , neile aitas ainuüksi sellest , et ma olin in. Mine tea , võib-olla päästsin neid ka elutüdimuse käest , aga paistab , et sain hoopis ise nakkuse ... Jah , ma tegin kõik , et vanglast välja pääseda , ma õppisin ööd ja päevad , ma lugesin läbi kogu nende raamatukogu ja palusin veel lisa . Ma teadsin , et ma pean tegema midagi silmapaistvat , midagi erakordset . Ja ma tulin sellega toime . Raamatud , või vähemalt üks nendest on kindlalt bestsellerite killas . Ma lõhestasin oma hinge , ma paljastasin end nende ees , lootes leida ... " Mees vakatas . " Ma ei oska enam isegi öelda mida ... Üleüldist andeksandi ? Umbes nii nagu karamazovitel . Kõik andestavad kõigile ja võtavad kannatuse enda peale . Aga ühel päeval sain ma järsku aru , et keegi neist ei kavatsegi midagi enda peale võtta . Ma sain aru , et andeksandi pole olemas , et emahirv ei heida kunagi lõvi kõrvale ja kõik jääb igaveseks nii nagu on . Ja parem ongi , nähtavasti poleks ma ka ise suutnud andeks anda . " " Kas sa ei leia , et keegi armastab sind seal üleval väga ja see keegi saatis sulle teise võimaluse . " " Muidugi ! Võimaluse pääseda ! Ja oma ruuporiks valis ta välja sinu , väikese kättemaksuingli . Ha- ha-ha ! Jumala pärast , see on parim , mida ma olen üle hulga aja kuulnud . Ei , selle peale tuleb küll üks klõmakas võtta ! " Ja mees tühjendas ühe sõõmuga oma klaasi . " Ma tahtsin ainult öelda , et kui su esimene katse ei õnnestunud ... " " Siis õnnestub teine . Braavo . Isegi mu kallis ema oleks sellest uudisest rabatud olnud . Võib-olla me sünnime lõpuks mõlemad ümber , ah . Võib-olla sa heidad end ehk isegi abielu siivsasse rüppe ? " " Sa võid naerda , aga sa tead , et mitte igaüks ei saa teist võimalust . Tavaliselt ei saada isegi mitte esimest ? Sina oled üks vähestest väljavalitutest ja seda kõrgemalt poolt ... " " Pea kinni , ma ei ole veel öelnud , et ma kavatsen mingeid kõrgemaid võimalusi kasutada . Igatahes mitte enne , kui sa oled suutnud mulle ära tõestada , et see kõrgem üldse olemas on . " " Minu jaoks on üks tõestus meie kohtumine . Muidugi , sel ajal kui mina teadsin sinust kõik , ei teadnud sina minust praktiliselt midagi ... " " Ma ütlen sulle viimast korda , sa loodad liiga palju , " ütles mees pisut tüdinult . " Olgu , ma tõestan sulle ... " " Mida ? Et kuritöö ja karistus on üks ja seesama ? Et pole olemas süütegu , kuna kõik on süüdlased ? Või hoopis seda , et kõige suuremad süüdlased on kohtumõistjad ise ? " " Ma ei tea , " ütles naine nõrgal häälel . " Aga peab ju olema vähemalt mingisugune lepitus , mingisugune tasakaal ... " " Nagu minu ja sinu puhul , " ütles mees muiates . " Ohvrid lepitavad ennast ise ja nii edasi ... kuni maailma lõpuni . " " Ei , mitte nii , " ütles naine piinatult . " Siis tea , et ka mina ei kavatse iial ära leppida ! " " Anna mulle pisut aega . " " Sa tead , et mu aeg on lõpukorral . Ma palusin , aga mulle ei antud , ma koputasin , aga mulle ei tehtud lahti . " " Ainult üks kord veel . Palun . Tegelikult oled ka sina minu jaoks ainus võimalus . Sest kui on tõsi , mida sa ütlesid , et mingit väljapääsu ei olegi , siis me elame ju otsekui vanglas ja millelgi pole enam mõtet , isegi mitte elektritoolil . " " Maailm pole mitte ainult vangla , maailm on suurepärane vangla , kus on palju " urkaid , konge ja keldreid " , nagu teadis juba üks prints . Noh , ja mida sa minust tahad , ega mina mõni päästja ole . Kas ei peaks ma hoopis tagasi oma puuri põgenema . Sinna , kus on mu koht . Sa ju kuulsid , mida nad mu kohta ütlesid . " " Ainult üks ja sedagi puhtast kadedusest . " " Aga mis siis , kui neil järsku ongi õigus mulle jahti pidada ... " " Muidugi on õigus , " ütles sisseastunud habemik , " ainult et jahti peetakse igaühele , kes vähegi tavalisest erineda julgeb . Nii et jääb üle ainult kas veelgi tõusta ... " " Või langeda ... Ma lähen korraks välja . " " Kas sa ikka tead , et sul on vaja täna veel avamisel olla , rääkimata muust ... " " Jah , ma tean , et te kõik ootate mult midagi ... Vaat ja arutategi siis omavahel , mis ja kuidas ... " " Kui sa ei taha , siis ütle talle ära , lõppude lõpuks on see ju sinu oma asi . " " Küsimus pole ainult selles . " " Milles siis ? " " Mis sa arvad , mida tunneb näljane hiir , kes tahab lõksust juustutükki kätte saada . " " Viha ? " " Ei , ahistust . " " Sina ju ei ole näljane ? " " Kuidas võtta . Eks mingis mõttes ole me kõik näljased . Ja võib-olla just nii ongi õige ... " " Üpris sünge filosoofia . " " Seepärast ma parem jätangi teid siia omavahele . Minu advokaat , Allan Roos ... ja ... ja tulevane abi ehk sekretär , kuidas ise soovid , " mees pilgutas naisele silma ... " Kristel Kiris , " kordas ta . " Väga hea . " " Ma ei oska öelda , kui õnnelik ja tänulik ma olen teile usalduse eest , aga ... " Naine paistis olevat pisut kimbatuses . " Ole mureta , arg koer oma nahka müüma ei lähe , pealegi kui ta teab , mis la palk on . Parem muretse endale õhtuks , hm , midagi ... korralikumat selga . Kas sellest piisab ? " Ta ulatas mõned rahatähed . " Nüüd aga käige kus ... " Ta pöördus ringi ja lahkus poole sõna peale . " Kui ma ta sõber ei oleks , " ütles advokaat pead vangutades ja endale üht napsi valades . " Kas ma tohin küsida , mis avamisest ta rääkis ? " " Kristjan Lii turvakodust . Ideed toetas suure summaga muide ka ta mõrsja , kellele ta lubas veel täna õhtul lõpliku vastuse anda . " " Jah , nüüd mul tuleb meelde , sellest kirjutati isegi ühes lehes . Mis te arvate , kas ta peaks tema ettepaneku vastu võtma . Ma tahtsin ütelda , et kui on vähegi midagi , millega ma aidata saaksin ... " " Raske küsimus ... Kui ta ei võta , siis on see tema hukatus ... Aga kui la võtab , siis võib see samuti tema hukatus olla . Kõik sõltub ju ikkagi sellest , kui palju jõudu tal järele on jäänud . " Naine noogutas . " Või usku . Kas ta armastab teda ? " " Ausalt öeldes võiks see asja isegi keerulisemaks teha . Ta on liiga ... katki käristatud ja võib ta tagasi lükata kasvõi ainult sellepärast , et ta on ta ainus väljapääs . Ja seda igas mõttes . " " Rahalises ? " " Jah , ka seda , kui sa ainult mõistad , mida ma suure raha all mõtlen . Muide , ta pole rumal naine , ta mõistab ka ise küllaltki paljut ... " " Et ta on ta ainus väljapääs ? " " Noh , mitte just päris nii , " ütles mees , kergelt naerma hakates . " Aga te saate õhtul kõige üle ise otsustada , kui ... " Leho elamist olin ainult üle lattaia silmitsenud , sest tema mind sisse ei kutsunud . Küllap oli tal keelatud külalisi tuua . Vello verandalt võis mõnikord päikesepaistelisel pärastlõunal näha heledaid välgatusi paekivist karjaaia taga . Nagu oleks seal süttinud mingi tuluke . Ma teadsin , mis see on . See oli Leho binokkel . Leho pidas vahikorda . Lehol oli Saksa sõjaväe välibinokkel , mida ta nimetas Trofeeks . Leho lamas iga päev tund või kaks oma küüni või karjaaia varjus ning vaatles ümbrust . Pärast võttis ta vihiku , mille nimi oli " Päävik " . Ta niisutas keelega tindipliiatsit ja kirjutas sinna : " 17. sepptemper . Lamasin 2 tunti luures . Vatlesin ümbrusd . Midaki kahdlasd polnd . " " 18. sepptember . Vatlesin ümbrusd . Ei märgant midaki . Isa ütles et tappab varsdi siad ära . " " 19. sepptempber . Olin Trohve Pinukliga luurel . Kivilo teel sõitis auto Kass . Remmeli Vello ema tõi kaevusd vet . Peep käis Vellol külas . " " 20. sebtemper . Vatlesin pinnokeliga . Taevvas lentas sõjalennuk Mik . " Tean neid märkmeid sellepärast , et mõnikord andis Leho neid mulle saladuskatte all lugeda ja palus ühtlasi kirjavead ära parandada . Ta andis mõista , et see päevik on mõeldud ajaloo jaoks . Ajalugu pidi välja nägema veatu ja kõik asjad seal kirjas olema . Mina olin küll kirjatark ja raamatuhull , aga päevikut ma millegipärast ei pidanud . Ajaloole mõtlesin vaid juhuslikult , enamasti mõne juturaamatu mõjul . Ajalugu tähendas Spartacust , Tasujat ja Budjonnõid , ajalugu tehti valge hobuse seljas ratsutades ja vaheda mõõgaga vehkides , aga mitte aia taga lösutades ja binokliga karjamaad jõllitades . Minu meelest oli ajalugu juba ammu ära olnud - ja nüüd oli niisama harilik elu . Aga muidugi parandasin ma ta kirjavead ära . Sedagi mõistsin täpsustada , et auto nimi pole Kass , vaid GAZ . Ainult lennukist Mik ei teadnud ma veel midagi . Leho andis mulle magusa sibulõuna ja vaatas mind pika kaalutleva pilguga . " Tead , ma ükskord võib-olla räägin sulle midagi , " ütles ta paljutähendavalt . " Aga ma pole veel otsustanud , millal . " Selsamal hetkel kehastus ta ümber , haaras pihkudesse kujutletava juhtraua , lõi parema tallaga kujutletavale starterile , muljus gaasipidet , hakkas kimava häälega põrrama ja kihutas järele möödatormavale poistepundile , kes parajasti käiguvahetust markeerides koolimaja nurga taha kurvi sööstsid . Oli september , olid viiekümnendad aastad , oli jahe ja päikesepaisteline vahetund ühe väikese algkooli õuel . Aga midagi sellesamast toimus tollal vist kõikide Eesti koolide hoovidel ja platsidel . Kõik eesti poisid mängisid mootorrattureid . Kõik poisid kogusid oma ebajumalate fotosid - enamasti küll lihtsalt ajaleheväljalõikeid . Ja ilusa ilmaga tabas Eestimaa koolipoisse totaalne motohullus : põristades , käunudes , möirates jooksid nad ringiratast , käed kujutletavail gaasipidemeil , sidureil ja käigukangidel , kõrvus tuhises tuul ja silmis säras hele meeletus . Rrrrr- kr-kõõõ - käik maha - kurv paremale - langus - veel üks kurv - krrr-kõõõ - käik sisse - Lükati sild - gaas põhja ja üles mäkke - krr-õõõ-õõõuuuuuu ! ! ! ! ! ! !... Ah , kui ilus oli see hullus ! Kuidas me armastasime oma ringrajaässasid ! Olime valmis nende eest elu andma . Olime valmis nende nimel surmapõlglikult ka kõige järsemasse kurvi sööstma . Me kinnitasime oma lapiliste tuulepluuside rinda joonistusvihiku lehe , millel musta värvipliiatsiga maalitud number . Leho oli tavaliselt Jaan Küünemäe ( 14 ) , Vello oli Richard Laur ( 97 ) , mina aga Felix Lepik ( 101 ) . Vaatasin üles jahedasse sügavsinisesse taevasse . Tilluke hõbetäpp , hääletu reaktiivlennuk , vedas sinna laia valget joont . See oli veel uudne ja peaaegu müstiline pilt , mida jäid vahtima paljud . Ka täiskasvanud . Nemad isegi ennekõike . Siis märkasin , et olen üksi jäänud , lõin raevukalt võistlushääled sisse ja tormasin teistele järele . Uut lennuvälja oli salamisi ehitatud hulk aega . Meie teadsime seda suurt sõjasaladust siiski ammu , sest muud võimalust polnudki . Ümbruskonnas näisid askeldavat kurjad hiiud , kelle jaoks polnud võimatu ükski jõutükk ega hävitustöö . Näiteks saeti ainsa päeva jooksul viimse puuni maha ilus talukaasik minu koolitee ääres - selleks et laiendada lennukite maandumiskoridori vaatevälja . Teisal üle jõekääru veeti radade kattematerjaliks mitu kruusast künkanõlva linnuse vastas . Kõrged kaldaveerud kahanesid ja murenesid , otsekui oleks neist tükke neelanud mingi ablas ja täitmatu elukas . Kivijahuks hekseldad hulk hiiglaslikke rändrahne sealtsamast . Uks rahn polnud niisama kivimürakas , see oli iidsel ajal Soome Tuuslari poolt kiviks nõiutud naine , Kalevipoja ema . Õnneks jäi jõesilmusega piiratud ja kaitstud kõrge linnamägi ise puutumata . Ja ükskord sai see lennuväli lõpuks valmis . Algul andsid sellest märku ennekuulmatud lõvimöirged , õõnsad vilinad ja undamised seal taamal , hõreda metsatuka taga . Need oli reaktiivmootorid . Nad karjusid angaaride juures või stardirajal , nagu oskasid öelda minust natuke suuremad poisid , kes õppisid linnakoolides ja tundsid mitmeid tehnikauudiseid . Suurte poiste näod olid mehised , kinnised ja karmid . Nad jätsid mulje , et teavad rohkem , kui rääkida tohivad . Nad tundsid lennundust ja sõjaasjandust . Nad käitusid otsekui osalised . Samas jätsid nad nagu midagi ütlemata . Ma ei saanudki täpselt aru , olid nad nende lennukite poolt või vastu . Mina olin poolt , vähemalt algul . Reaktiivhävitajad olid nii ilusad hõbedased ! Õige varsti nägime neid õhku tõusmas , lendamas ja maandumas : neid saledaid , tagasisirutunud tiibadega reaktiivhävitajaid . Need olid tõesti ilusad ja samas ka jubedad lennukid . Mõnikord lendasid nad üksi , mõnikord kahekaupa . Nad kuulusid hoopis teise maailma - või koguni mingisse teise aega , mida meie veel ei tundnud . Lennuvälja tagaserv ulatus nüüd hõreda männisaluni asula külje all , sealt edasi minna me enam ei tohtinud . Teine äär aga sirutus lausa suurte linnamajadeni välja . See oli ju kohutavalt kaugel , oma kümme kilomeetrit ! Jah , me teadsime juba , et ülikiired hävitajad vajavad pikki ja laitmatult siledaid radasid . Meie kandi paeväljad olid reaktiivhävitajatele otsekui loodud . Stardi-ja maandumiskoridor kulges üle püsiprožektoritega markeeritud välja , millest suur osa jäi täpselt meie asula ja koolimaja vahele . Minu koolitee läks nüüd otse lennukoridori alt . Hõbedased reaktiivhävitajad kihutasid madallennul üle mu pea . Nad möirgasid kõrvulukustavalt ja võidukalt . Ähvardavale mürale kaasnes kime vilin , mis üha kerkis ja kerkis , kuni kõrvades valus ja hinges õudne hakkas . Sulgesin kõrvad kätega ja vahtisin ammuli sui üles . Nägin oma pesadest väljasirutuvaid rattaid , eristasin koguni keevituste õmblusrida lennuki all , selle veidi kaitsetuna mõjuval soomuskõhul . Nägin suuri punaseid viisnurki kaarjatel tiibadel , jätsin meelde musti numbreid ja tähti . Mõlema tiiva alla oli kinnitatud mingi sigarikujuline ese . Algul mõtlesin , et need ongi nüüd need pommid , võib-olla koguni kaks aatomipommi , hiljem sain muidugi targemaks : need olid vaid kütusepaagid . Ma tundsin õudu , aga tundsin ka vaimustust . Kui lennuk oli mu kurdiks möiranud ja õud ületas vaimustuse , hakkasin karjuma või laulma . Mida ma laulsin ? Veider küll , kõige sagedamini laulsin ma traagiliselt sõjakat meremeestelaulu " Varjaag " : " Nüüd dekile , seltsimees , ei oota aeg ! " Öiste lennuharjutuste ajal ärkas kogu meie asula reaktiivmootorite põrgukarjetest . Aknaklaasid vibreerisid ja klirisesid ohtlikult . Kass hakkas urisema ja volksas voodi alla . Aga pikapeale harjusid nii inimesed kui kassid lennuvälja ja lennukitega ära . Kõige raskemini leppisid uute elutingimustega suuremad koduloomad . Asula naabruses Sambi talus , mis niigi oli jäänud ilma oma ilusast kasesalust , purustas lambakari aediku ja tormas laiali . Hiljem otsiti loomi mitu päeva taga . Üks lammas oli vanalt võssakasvanud sillajalamilt alla kukkunud ja surma saanud . Selles talus elas minust aasta noorem tüdruk Piia , kes nuttis kaua oma lammast taga . Hiljem ilmus ta heledatesse silmadesse sünge ja kinnine kõrvalhelk ega kadunud sealt enam kunagi . Temast sai hiljem ilus , ohtlikult vaikne ja salalik neiu . Muide , neid sillaotsi oli koguni kaks : üks asulas , teine jõe vastaskaldal . Silda ennast polnud nende vahel kunagi olnud , kuigi mõni oletas , et see on sõja ajal õhku lastud . Ning ühispeenramaa taga võsas seisid kaks kapitaalset betoonvundamenti , mida meie hüüdsime millegipärast varemeteks . Tegelikult polnud sillapead ega vundamendid mingid õiged varemed , vaid mälestus ühest suurest plaanist , mis jäi pooleli . Räägiti , et Vene tsaar olevat isiklikult käskinud siia ehitada vägeva raudtee , silla ja jaamahooned , aga siis alanud suur ilmasõda , see esimene . Nii jäi kogu töö pooleli . Meie ehitasime täismehest kõrgemate vundamendirajatiste vahele oma osmikuid või mängisime talapostidel karates tagaajamist . See oli küllalt ohtlik mäng , alla kukkudes võis ennast pahasti veristada . Ja seda meiega aeg-ajalt juhtuski . Kogu mu lapsepõlvemaa oli täis monumentaalseid , kõhedaid või veidraid mälestusmärke kahest maailmasõjast . Teisel pool jõge , just forelli- ja silmurohke kärestiku joonel oli näiteks hea põldmarjakoht , kus seisid rivis kummalised poisikesekõrgused betoonpüramiidid . Need olid viimase sõja tankitõrjerajatised . Kuulsa linnamäe madalamal platool oli betoonkatusega ja mulda täisvarisenud laskeavadega biindaaž , aga kummast sõjast see pärines , ei tea ma tänini . Ühe ürgoru kõrgel kaldal seisid suure rahvamaja kummituslikud kivivaremed - see oli maha põlenud viimases sõjas . Ning uute , meie meelest lausa loomulike ja möödapääsmatute sõdade kiituseks möirgasid nüüd siinsamas oma laule need uhiuued hõbedased sõjalennukid . Veel midagi tuttavatest loomadest : must mära Vetka , suurt kasvu ja võõrast verd suurtükihobune , lahinguveteran , kaotas reaktiivmootorite rüma kuuldes närvid ning heitis vankri ees pikali . Rakend läks puruks ja tallimees lonkas pärast mitu nädalat . Vetkat ei saanudki enam usaldusväärse veoloomana kasutada . ... Aga talvel tulid rängad külmad ja siis me nägime virmalisi . Õhk hakkas umisema , lumeväli lõi vaikse ragina saatel helkima ja virmalised rullusid üle põhjataeva nagu helesinised hiigelkangad . Öö helises . Suurejoonelise , lummavalt ebamaise veikluse foonil hakkasid öötaevas lähenema hääletud värvilised tulukesed , millele tuli kohmakalt ja toorelt järele hilinenud heli - algul kostis prahvatus , siis kare mürin . Lennuk hakkas kiiresti maandumistulede suunas langema . Prožektorite pikk spaleer säras keset sinakasvalgeid lumevälju . Kõikvõimas reaktiivlennuk laskus ülalt virmaliste juurest minu väikesele kodumaale . Akendest langevas valgusekumas seisis hangedesse sahatatud teeristil härra Korkma , tüüakas ja kardetav vanamees . Ta tõstis kargu taeva poole ja sajatas . Ma ei kuulnud ta häält , aga teadsin niigi , et see on kähe ja põlglik . Sealsamas seisis kurttumm Anatoli ja jälgis teda andunud koerapilguga , et hetke pärast korrata kõiki liigutusi : temagi tõstis käe taeva poole ja raputas vihaselt rusikat . Anatoli raudhambad säratasid talveöös . Onu Korkma oli endisaegne miljonär , aga võib-olla ka pankur . Anatolist ei teatud muud , kui et ta on venelane , aga seegi polnud päris kindel , sest ta ei osanud rääkida üheski keeles . Kuidas sa määrad rahvust mehel , kel pole varuks ühtki sõna ükskõik millises keeles ? Ainuke heli , mida ta tekitada oskas , oli terav keelenaksatus - " thõh-thõh " . Muidu oli Anatoli terve ja tugev noormees , peaaegu alati rõõmsas meeleolus . Kõige rohkem meeldis talle köögi juures ahjupuid raiuda . Miljonär Korkma ja kurttumm sõjasant Anatoli olid kaks selle asula kolmesajast või pisut enamast põliselanikust , kellele see oli tavaliselt ka viimane peatuspaik eluteel . Ülejäänud sadakond inimest oli teenindav personal ( sanitarid , kokad , köögitöölised , kontorinaised , meedikud , talumehed , autojuht ja ülemused ) ning nende pered , enamasti noorukid ja lapsed . Neil oli muidugi lootust siit kunagi minema pääseda . Meie asula oli vanadekodu . Või invaliididekodu . Või varjupaik . Või koguni seek . Kuidas keegi seda nimetas . Meie poistepunt ütles : asutus . See kõlas kõige neutraalsemalt - või siis tähtsamalt . Mida suuremaks me sirgusime , seda keerulisemaks läks võõrastele seletada , kus me elame . Mäletan seda kõhelust tänini . Siis saigi öeldud : ah , ühes asutuses . On muuga kuidas on , aga loodus on seal ilus . Niisiis : oli kohutavalt külm talv , taeva ida- ja põhjakaares möllasid virmalised . Koguni neid püüdsid oma isekuses kombata piirivalvurite suunaprožektorite võimsad valguskiired , meie lapsepõlvetaeva igaöised kontvõõrad . Neljateistkümne ruutmeetri suuruses kööktoas mängis lampraadio " Moskvitš " , sealt kostis Sergei Lemeševi kime tenor , ta laulis mingit raevukat aariat , vist süüdistas kedagi , aga paraku ei saanud ma veel vene keelest üldse aru . Ma ringutasin ja kukutasin enese aknalaua najalt kitsale kušetile . Pliidiuks praksatas kuumuses . Tuba lõhnas turbatule järele . Ema tõstis pilgu raamatult , lülitas raadio välja ja jäi midagi kuulama . Aga öö oli täiesti vaikne . Lennukid olid puhkama veerenud . Ema ohkas ja kustutas oma lambi . Ma lamasin tükk aega liikumatult . Uskudes , et ema on magama jäänud , süütasin laualambi , katsin selle kupli paksu salliga , sättisin valguspilu parajaks ) a võtsin padja alt oma raamatu . Mis see võis olla ? Ei mäleta . Neid peitus seal alati , peaaegu igal õhtul uus . Võib-olla oli see " Vanake Hottabõtš " , võib-olla " Suvorovlase Krinitšnõi õnnelik päev " , võib-olla Richard Rohu loomalood . Aga äkki oli see ajakiri " Pioneer " , mille tehnikarubriigist olin leidnud põneva artikli Nõukogude Liidu rahumeelsetest reaktiivhävitajatest . Aeg voolas , aastaajad vaheldusid . Aastaajad olid siis väga selged ja piiritletud . Talved olid külmad ja lumerohked , suved soojad ja päikeselised . Sügiseti sadas vihma , kevad tuli alad järsku . Ühel kevadel lõppes niisiis jälle kool . Mina lõpetasin teise klassi . Sain sel puhul kiituskirja , kuigi mu ilukirja hinne oli kõigest " kolm " . Koolimaja taga rohtaias olid lõpupeoks kaetud mitu lauda . Heki taha jäi järsk jõeperv , sealt kostis kärestikumüha . Valgeid laudlinu sakutasid lõbusad tuulehood . Tühjad teeklaasid kiiskasid päikeses . Vorstiviilud higistasid rasva . Täiskasvanute poolel istusid laudade taga kaks naisõpetajat ja lapsevanemad . Nad oli vaiksed ja tähtsad . Nad vaatasid tõtt oma heeringapeadega . Nad tegid näo , nagu ei märkakski pudeleid magusa veiniga ja koguni likööriga , mis ometi seisid aukohal , kolme- või nelja-kaupa pundis . Lastele pakuti punast sõstramorssi , kartulisalatit , võileibu ja küpsiseid . Leho isa , kolhoosi brigadir , oli tähtis asjamees ka kooli juures . Komitee esimees või midagi sellesarnast , ega meie asja vastu erilist huvi ei tundnud . Koolijuhataja oli meid aga hoiatanud , et peame tema kõne ajal korralikult käituma . Leho isa oli nagu kaks korda suurendatud Leho . Isa ja poeg olid väga sarnased , nende kohta sobis kõige täpsemini ütlus , et nad on tehtud ühest puust . See masajas , tugeva kaela ja jonnaka peahoiakuga maamees tõusis püsti , riivas kuklaga madalat õunapuuoksa , ta õlale langes paar roosakat õielehte , ta surus huuled kokku ja kammis vihaste liigutustega oma niigi peadligi liibuvaid leivakarva juukseid . Olen kirjanik , ja kui ma ise selles juba mõnikord kahtlema löön , võin alati avada ühe tänaseks olematusse haihtunud riigi kirjanike liidu liikmepileti , kust mulle vaatab otsa noor , natuke naiivne armeenlasenägu - kau-kaasia rahvusest isik , nagu meid praegu ametlikus kõnepruugis kutsutakse . Oma raskesti hääldatava nime olen saanud ühelt Armeenia tsaarilt , kes moondati metsseaks , sest ta ei tahtnud võtta vastu ristiusku . Juhtus see küll peaaegu tuhat seitsesada aastat tagasi , aga progressist mõtlemisvabaduse vallas ärgem siiski rääkigem , sest kui praegu veendumuste pealesurumiseks niisuguseid meetodeid ei kasutata , siis mitte soovipuudusel , vaid vilumuste kaotsimineku tõttu . Oma vanematest ja sünniloost ma jutustama ei hakka , mitte et oleksin ühel meelel ühe ameerika kirjanikuga , kes nimetab seda " david-copperfieldlikuks jampsiks " - vastupidi , pigem võiks tema pajatusmaneeri kutsuda " holden-caulfieldlikuks metsluseks " - , vaid lihtsalt kuna minu arvates peab üks kirjanik kirjutama sellest , mis talle valu teeb , isalt ja emalt olen aga mina nagu enamik armeenlasi üldse saanud üksnes nii-öelda positiivseid emotsioone . Üht detaili - seda , mis riigis ma sündisin - pean ometi eraldi esile tooma , sest sellest on minu elus väga palju sõltunud . Kui Nõukogude Liitu poleks olnud , oleksin ma küllap ilmale tulnud väikeses Armeenia Vabariigis , Vene impeeriumi Erivani kubermangus või noortürklaste rajatud Türgis , kusjuures viimasel puhul võinuksin kergesti hoopis sündimata jääda . Praegu aga võin täie julgusega rääkida lapsepõlvest kui õnnelikust ajast oma elus . See polnud küll ehk vene või prantsuse klassikalisest kirjandusest tuttav idüll , kus sinu ümber keerlevad teenijad ja guvernandid , kutsar paneb sind poni selga istuma Ja ema lipsab enne ballile sõitmist korraks sinu tuppa , suudleb sind otsaesisele ja soovib head ööd , aga nõukogude ideaalide vaimus kasvatatud lapsena poleks ma niisugust luksust endale tahtnudki . Probleemid hakkasid tekkima hiljem , siis , kui minus olid avanenud teatud , ütleme nii , kirjanduslikud võimed . Iseseisvas Armeenias poleks minust võib-olla üldse saanud kirjanikku , sest majanduslikud võimalused poleks seda lubanud . Nüüd aga jõudis minu isa , kes oli lihtne nõukogude insener , täita meie elutoa riiulid raamatutega , millest kõik algaski . Kõige enam meeldisid mulle ulmejutud ja ka minu enda esimesed katsetused olid selles vallas . Kirjutasin ma muide mitte armeenia , vaid vene keeles , sest olin käinud vene koolis ja hiljem õppinud ülikoolis vene filoloogiat . Mulle meeldis kujutada mind koolis ja õues , hiljem aga ülikoolis ja tööl ümbritsevat elu nii , nagu toimuks kõik mõnel teisel planeedil . Kuid ma püüdsin kirjutada vist liiga tõetruult , sest toimetajad tegid mu juttudes nii palju parandusi , et ainult austus vanemate inimeste vastu hoidis mind tagasi nendele halvasti ütlemast . Olin väga pettunud oma esimeses raamatus , aga kirjutamisest siiski ei loobunud . Võib-olla , et tegin seda ka kiusuks oma naisele - olin pärast ülikooli lõpetamist abiellunud - , kes tahtis mind kirjandusest eemale peletada . See võib näida kummalisena , sest naised on ju edevad ja neile peaks meeldima , kui nad saavad sõbrannadele mehe äsja ilmunud raamatut näidata , aga minu Anahit oli Armeenia patrioot ja mina kui vene keeles kirjutav kirjanik ei vastanud tema ideaalile . Nooruse kiretorm oli meid kokku viinud , aga nüüd polnud meil rohkem ühist kui korter ja Gevork , kes oli selleks ajaks , kui mulle tehti Kirjanike Liidust ettepanek minna Moskvasse Filmiakadeemiasse õppima , juba viieaastane . Mul oli rumal ettekujutus metropolist kui kohast , kus tsensuur on liberaalsem ja üldse võimalused kuulsaks saada suuremad , mistõttu olin kohe valmis teele asuma . Anahit oleks mul ehk isegi rahus minna lasknud , aga tema noorem õde Giselle , kes mind ei sallinud , hakkas teda üles keerama . Peamiseks argumendiks oli muidugi armukadedus : ei saanud ju ometi loota , et üks mees kodunt kaugel pikka aega suudab abielutruudust säilitada . Kuid nota bene ! Kui naine tahab , et mees ise tema nimel millestki loobuks , ei tohi ta vinguda ega viriseda , sest see teeb ta mehele ebameeldivaks . Anahit lootis leida endale liitlast minu emast , aga ka see ei läinud tal korda . Emale oli kõik , mis seotud minu kirjanikukutsega , püha , ta kujundas isegi elutoa ühte nurka tillukese väljapaneku minu ilmunud raamatutest ja igas eas fotodest , mis on küll liig , aga mis mind ometi tänini heldima paneb . Seepärast on selge , et ta Anahiti kaebamise peale ei reageerinud , või õigemini , isegi võttis minia läbi , kuidas too tohib mehe eneseteostusele kaikaid kodarasse loopida . " Ta sõidab ju sinna õppima , mitte lõbutsema ! " riidles ema Anahitiga , ja tal oli õigus vähemalt selles osas , et ma olin sama hästi kui karsklane . Küll poleks mul aga olnud midagi kohtumise vastu Catherine Deneuve'iga . Pole vist mõtet pikalt-laialt pajatada , missugune nägi Nõukogude riigi viimase aastakümne hakul välja tema pealinn , sest teha mõnele tõepoolest uuele , pärast Augusti-revolutsiooni kooli läinud venelasele aistitavaks , et võis olla aeg , kus välismaa õlu oli defitsiit , oleks liiga tänamatu ülesanne : inimkond pole kunagi silma paistnud kujutlusvõime poolest . Arhitektuuriliselt pole linn ju kuigivõrd muutunud : mõned pangad või kirikud ei tee üldilmet veel teiseks , ja kordub üks maailma ajaloo paradokse , mille kohaselt iga järgmine põlvkond peab elama keskkonnas , mille on loonud nende eelkäijad . Halvasti elasid selles linnas naisterahvad , kes pidid alailma tunglema mõnes järjekorras , toitmaks peret , aga või see kusagil mujal terves riigis teisiti oli . Võrreldes ülejäänud Nõukogude Liiduga , oli Moskvas ka toona muidugi tohutu palju kaupa , näiteks nõukogude makarone , mida minu esteetilised tõekspidamised ei võimalda mul iseloomustada , ja sama päritolu rinnahoidjaid , mida silmates igal normaalsel mehel erootiline säde kustus . Ja ometi oli selles asketismi tsitadellis oma võlugi , vähemalt niisuguse inimese jaoks , kelle naudingud pole tingimata seotud Ameerika sigarettidega , kes on valmis komberdama kodunt tööle Ja tagasi " Skorohhodi " kingades ning sõitma puhkama Musta mere äärde kanakuuri , kui ta ainult see-eest saab rahus anduda oma kutsumusele , näiteks kirjandusele , ega pea söögiraha teenima , intervjueerides idioote , nagu mina praegu . Nõukogude inimese voolimine , kus höövli asemel oli kasutatud vangilaagreid ja liivapaberi asemel kommunismiehitaja moraalikoodeksit , oli selleks ajaks , millest jutt , see tähendab Brežnevi kõnedefekü viimaseks staadiumiks kuljust mitte lõpule viidud , sest kunstiteose lõpetamine on üldse küsitav asi , siis vähemalt jõudnud säärase töötlusastmeni , kus lähimaid sõpru Juba lubatakse tulemust piiluma ; ja teate , seal isegi oli , mida vaadata . Võtke kas või selle olendi äärmine sõnakuulelikkus , kes laskis endast moodustada kõikvõimalikke figuraalkompositsioone mairongkäigust kuni karupoeg Miša pisaratilgani , kuid kes samas oma enamuses ei tapnud ega röövinud , varastas peaasjalikult riigi tagant ja liiderdas hoopis tasuta , spontaansest elujanust . Liigutav on mõelda sellegi peale , mismoodi see riik stimuleeris ideaalseid tegevusi : kümned , kui mitte sajad tuhanded inimesed uurisid antiikajalugu , indiaani keeli , astro-omitoloogiatja balletisüntaksit , või lihtsalt mängisid malet , selle asemel et müüa tänavanurgal külmutatud kanakoibi või seista auvalves kaubamajade sissepääsu kõrval . Keegi pole suuteline kokku lugema , kui palju noormehi Ja neide said palka üksnes selle eest , et jooksid sadat meetrit maailmarekordist vaid kaks sekundit aeglasemalt ja olid seetõttu vajalikud tehastele ja vabrikutele samuti nagu sopranid ja baritonid , kelle tee viis laulukoori koosseisus tuhandete kilomeetrite kaugusele isetegevusfetivalile . Meie Akadeemiast on eri rahvusest kirjanikud aastakümnete jooksul kirjutanud nii palju , et ma ei julgekski sellele enam midagi lisada , kui mitte ka minu enesehinnangut poleks seal tõstetud selle erilise tähelepanuga , mida meile osutati kas või nende varastatud filmide näol , kus seiklesid blondid ja brünetid kaunitarid . Akadeemia juhtkond , tema Direktoorium , kui nii võiks öelda , koosnes riigimeeste küljeluudest ja naissugulastest , kes üksnes võimu pentsikuse tõttu olid ilma jäänud aadlitiitlist -kainelt võttes on ju vanimgi aristokraat omaaegse parvenüü järeltulija . Tõllas meie merovingid ja karolingid teaduse enneolematu arengu tõttu enam tööle sõita ei saanud , vaid pidid seda tegema tavaliste mustade ' Võlgadega " , mis üksjagu haisesid bensiini järele , aga seda viga andis kohendada isikliku lõhnaallika abil . Sügiseti ehtis suurvürstinna Kukuškina , vürstinna Suleimenova ja krahvinna Jermilova palgeid Krimmi päevitus , ja tänu planeeritud ( plaanimajandus ! ) kuurordiromaanile õnnestus neil mõnda aega isegi jätta muljet , et neid huvitab õpetamine ja mitte noorte andekate meesterahvaste lähedus . Oma tänu võimule , mis oli neile kinkinud nii mehaanilised tõllad , parfüümid kui ka mere , väljendas Direktoorium sel viisil , et manitses meidki olema ustavad muumiale ja tema ideedele . Ajalooline progress oli ju tõesti silmaga näha - meie vanemate põlvkond langetas Siberis metsa , meie vaatasime soojas saalis pehmetel istmetel kahtlasi filme . Kuni keegi seda ei vaidlustanud , suhtus Direktoorium meisse hellalt , ma ütleksin emalikult , ja isegi õhkas meiega kooris : " Ah , Visconti ! Ah , Fellini ! " , aga piisas mõnel akademistil kõrvetada Peasekretäri kulmukaart , kui lömitamine Lääne ees oli kohe läbi ja teie ees seisis fuuria . Kabineti võtmeid hajameelselt näpu vahel tilistades sarnanesid Direktooriumi liikmed ka muidu kõige harilikumate nõukogude vangivalvuritega , ja mida muud kui vangla Akadeemia oligi . Terve Nõukogude Liit meenutas ju omaaegset Taanimaad , miks pidi siis sellest erinema asutus , loodud Claudius I-se sõnade järgi , kes oli nimetanud filmikunsti tähtsaimaks kõikidest kunstidest . Õnneks olime siiski vabakäiguvangid , see tähendab , võisime liikuda ilma konvoita ja ühekaupa , ehkki enamik akademiste eelistas ikkagi šimpansiviisilist , rühmiti pendeldamist ühiselamu ja õppehoone vahet . See oli nagu kuulus šaraška , kus aga aatomipommi leiutajate asemel olid koos mitu megatonni tugevama , ideoloogilise pommi tulevased autorid . Mind pani imestama , kui tõsiselt suhtuti Moskvas võitlusse imperialismiga - meil Armeenias viskasid selle üle nalja isegi aparanlased . Hüüdlause " Maailmale rahu , armeenlastele raha ! " oli küll vastik , aga mitte nii vastik kui see kõhe vaikus , mis saabus õpperuumi , kui mu ühiselamu korterinaaber leedulane Algirdas hakkas jutustama poliitilist anekdooti . Meie õppejõud võis jagada kahte lehte : poliitilised ja apoliitilised . Esimeste hulka kuulus näiteks nii peene teaduse nagu teadusliku kommunismi lektor ; teised pidid meiega jagama erialaseid kogemusi . Seda nad ka tegid , andes kogu oma käitumisega selgesti mõista , et niisugune tühine asi nagu ühiskond neid , kunstnikke , ei huvita . Ehkki eskapistlik maailmavaade oli valitud ilmestamaks elutarkust , jäi sellest kõrvalt vaadates mulje kui lihtsalt hirmust . Peitmaks tahtejõuetut lõuajoont olid õppejõud-režissöörid nagu üks mees ette kasvatanud habeme-tihniku , mida võis ju serveerida kui boheemluse tunnusmärki . Pjotr Apollineerovitš Petuhhov ehk Paps , nagu teda lühiduse mõttes kutsuti , oli äsja lõpetanud esteetiliselt filigraanse , dekadentliku ballaadfilmi ühe Löuna-Ameerika riigi põliselanike võitlusest kolonisaatoritega . Oli midagi eriliselt absurdset tõigas , et nõukogude režissöör teeb filmi vabaduse ilust teisel kontinendil . Tõmmud mestiitsitarid sirutasid oma rühikaid jäsemeid välja prantsuse vannivahust , mööda nende violetseid nibusid voolasid vaprate nõukogude luurajate , kohalike partisanide truude abimeeste hüvastijätupisarad , armastus ja kohusetunne ristusid kaktuse- ja eeslirohkel maastikul sama dramaatiliselt , nagu seda oli juhtunud juba vähemalt viiesajas filmis . Kui Papsi lemmik ka näitlejana , habras Diana Trubetskaja libistas oma baleriinijalgadelt alla mustad siidisukad , päästmaks seksuaalohvri kaudu armastatud vabadussangari elu , hakkasid taustal ventilaatorite tuules lehvima lumivalged kardinad - hingepuhtuse sümbol . Nähtu avaldas akademistidele tugevat muljet ja iga kord , kui Diana tuli koos Papsiga loengule , nad lausa järasid teda pilkudega . Teist õppejõudu , Veniamin Dorianovitš Nuždad säärased abstraktsed asjad nagu vabadus üldse ei huvitanud , tema leidis , et film on seda parem , mida vähem on temas mõtteid ja tundeid ja rohkem instinkte . " Filmikunstis eksisteerib üksainus žanr - vulgaarne melodraama ! Režissööri peakohus on tõsta adrenaliini hulka pealtvaataja veres ! " skandeeris Nužda . Oma ideede ilmestamiseks näitas ta meile kümnete kaupa Ameerika filme , millest mulle jäi eriti meelde üks , kus viietärnilise hotelli terrassil einestava armupaari ette toodi liual noormehe varasema armukese pea . Nužda näis väga kahetsevat , et ühiskond , kuhu tema oli sündinud , ei paku loominguks piisavalt inspiratsiooni , aga et ta samas polnud sugugi huvitatud temale liual ulatatavast vallandamisteatestki , siis piirdus ta oma filmides kangelaslike nõukogude päästeteenistuste kujutamisega . Minu ühiselamutuba asetses kõrgel taeva all ja sealt sai silmitseda kogu ümbritsevat troostitut modernmaastikku tikutopse , raamatuköiteid ja kingakarpe meenutavate majadega . Mugavusi oli siin nii palju , et dušist voolas külluses nii sooja kui ka külma vett , mitte nagu mul Jerevanis , kus esimest polnud sootuks ja teist anti neli tundi ööpäevas , nii et seda tuli koguda vanni ja säästlikult tarvitada . Tuba oli umbisikuline nagu iga asustamata ruum , aga ma laotasin diivanile kaasatoodud suleteki , riputasin seinale foto Araratist ja tundsin end üpris õdusalt . Pisut häiris mind ehk see , et kõigis ühiselamutubades olid akendel täpselt ühesugused kollased kardinad , aga ma mõtlesin sellele , kui palju isikupäratuid inimesi püüab end teistest eristada eri värvi ja mustriga kangaste abil , ja rahunesin . Kirjutuslaud seisis ju akna all , mitte nagu praegu , kus mul tuleb teha neid ülestähendusi köögilaua serval . Meie korruse koridor oli nagu pikk , tervet Nõukogude Liitu läbiv raudtee - nagu BAM - , kus iga paari meetri järel paiknes uus jaam uue rahvaga ; teiste sõnadega veel üks tuba . Maailmal , milles me elasime , oli oma mütoloogia -jumalad , kangelased ja pühakud , kellesse võis suhtuda väga erinevalt : tõsiselt või irooniaga , austusega või põlgusega , lõpuks kas või vihkamisega , kui olite õnnetul kombel suguluses mõnega nendest miljonitest , keda võim oli oma eesmärkide nimel mättasse löönud , kuid kes -jumalad - eksisteerisid sõltumatult teie tahtest , ilma et nende eest olnuks pääsu ka taigas . Muumia ja tema " Filosoofilised vihikud " , habemega juudivanamehe proletariaadimaania , arenenud sotsialism ja dialektiline materialism , töötajate sotsialistlik võistlus ja VTK-normatiivid - see kõik moodustas meie elu ühe , olulise dimensiooni nagu Vana-Kreekas taevalik perekond Ja tema tujud . Nõukogude Zeusi vaadete hulka kuulus muuhulgas ka niisugune tuntud mõte , et polevat hellenit ( juudalased paraku olid ) , on vaid rahvaste sõprus . Meie Akadeemia kujutas endast säärase religiooni templit ja tema varjatud eesmärgiks oli , ma arvan , panna ka ühe niisuguse teadusharu esindajaid , keda vahepeal üldse ei tunnustatud , sest nende teooria välistas proletariaadi massilise andekuse ( pean silmas geneetikuid ) , uskuma uue inimtõu , nõukogude inimese sündi . Tüdruk seisis harkisjalu teel ees ja peksis looma vastu nägu . Härg pigistas silmad kinni ja tõstis pea kõrgemale - ta oli otsustanud oma väikest kasvu käskijanna nüpeldamise lihtsalt ära kannatada . Vemmal pudenes tükkideks , härg tegi silmad lahti ja , nähes , et tüdrukul vitsa enam pole , püüdis temast mööda minna . See hüppas paar sammu tagasi ja seisis uuesti härjale ette . Nagu tatari tüdrukud ikka , hüüdis ta Allahhi appi ja püüdis rusikaga härja nina tabada . Tüdruk oli vihane ja andis härjale igat sorti nimesid kuni vanakuradini välja . Ta tundis , et kaotab selle kahevõitluse . Kui härg järgmise sammu tegi , haaras ta viimases hädas loomal kätega ninast , surus selle alla ja hammustas tema suurt , kortsulist ja karvast kinnipigistatud silma . Enn ruttas appi . Kui härg oli sao juures , saol köis ümber ja tüdruk rahunenud , küsis Enn : " Kas Katija on ka siin ? " " On küll . Kuhja juures . Tõi lõunat . Kohe hakkab tagasi koju sõitma . " " Ütle talle , et sõidaks siit . Ma tahan temalt midagi küsida . Sinule aga lõikan selle ajaga uue ja parema malaka . " " Tere , võõras džigitt ! " hõikas Katija saabudes tatari keeles . Ta oli heas tujus . " Tere , kaunitar ! " vastas Enn . " Mis su südant vaevab ? " naeris ta edasi ja peatas härja . Enn otsis mälust tatarikeelseid sõnuja vajalikku leidmata jätkas vene keeles : " Ma tahan teie surnuaeda vaadata . Tule näita . Mul üksi ehk ei sobi minna . " Teise rahva tavasid tundmata arvas ta , et nii on kõige parem . " Härg läheb minema , " arvas Katija . " Paneme ta vilu poolt peaga sinna pajupõõsasse . Ei ta siis lähe . " Esimeste kaskede all jäi Katija seisma . " Näed , siin ta on . " Eespool paistsid väikesed ümmargused , vaid veidi piklikud kääpad , kõikidel ammustel keskel sügav lohk . " Kuidas te matate ? " küsis Enn . " Nagu alati . " " Kas kirstus ? " " Ei . Lahkunu pannakse haua põhja istuma , näoga sinnapoole , " Katija näitas käega peaaegu et lõunasse , " siis tehakse poole haua kõrgusele puust lagi ja pannakse muld peale . " " Miks näoga sinnapoole ? " küsis Enn . " Sest seal on Allah . " " Seal ? " " Jah . Seal . Aga kõrgel . " Enn vaikis . Ta rändas mõttes teispoolsuses . " Aga kus teie Jumal on ? " katkestas Katija vaikuse . " Seal , " näitas Enn sõrmega seniiti . " Aga siis , kui sa Eestis elasid ? " " Ikka seal , " näitas Enn üles ja alles Katija umbusklikku nägu nähes tundis , kuidas kõrvalestad kuumaks läksid . Ta polnud kunagi varem sellele mõelnud . Kui jumal on midagi konkreetset , ei saanud ta ju alati ja igal pool olla otse üleval . " Ehk on kogu see suur ruum jumalate päralt ja nad liiguvad seal ringi , on kõikjal , " püüdis Enn asja parandada . Katija ei vaielnud . Vaevumärgatavalt raputas ta pead . " Ma lähen nüüd ära . Kui sa tahad , võid kaugemal ka vaadata . Mina täna kaugemale ei lähe . Pole põhjust , " ütles Katija . Enn ei läinud ka . Ta saatis tüdruku vankrini ja aitas härja põõsast välja pöörata . Ta ei tahtnud , et tüdruk ära sõidab . Tekkis tunne , nagu seoks neid mingi salapärane side . Enn tunnetas seda esmakordselt seal , kaskede all , kus nad seisid külg külje kõrval , selle püha maalapi serval . Tundus , nagu oleksid nad tuttavad juba väga-väga ammu , nagu oleks neil ühine veel miski , mis on väljaspool mõtet . " Kas vaatab tagasi või ei vaata ? " mängis Enn oma vana mängu . Nagu käsu peale vaatas Katija tagasi ja lehvitas - õla kõrguselt , et alla luhale näha ei oleks . Järgmise nädala esmaspäeval saatis Salamahha Ennu kaugetele heinamaadele . Kuiva kevade ja kuuma suve tõttu oli kõrgematel heinamaadel rohukasv nigel , tuli niita madalaid ja vesiseid kohti , selleks aga oli tarvis roomiktraktorit . Kõigepealt tuli sõita MTS-i , kust nad haakisid järele uue traktorilooreha , millel Irma pidi riisuma hakkama , ning siis tagasi Tšemigovkasse , sealt Ugui kommuuni taha , Omski oblasti piiri äärde . Seal oli nüüd terve l. põllubrigaad . Ka tatari tüdrukud . Ugui järve äärne heinamaa oli tehtud . Enn sai endale neli 2 , l-meetrise vikatiga järelveetavat traktoriniidukit . Üks ratastraktor hakkas uue reha ( ja Irmaga ) riisuma , teine jäi kahe niidukiga kõrgemaid kohti niitma . Need olid väga head niidukid . Igal istus niitja ja seega mätastesse kinnisõitmine praktiliselt välistatud . Nelja masina kogulaius oli kaheksa meetrit ja töö edenes jõudsalt . Ka brigaadi töökorraldus oli nüüd teistsugune . Loovõtutööle ei aetud enne , kui päike hommikuse kaste ära kuivatas - see oli umbes kell seitse . Õhtul lõpetati kella üheksa paiku . Lõunavaheaeg oli , tõsi küll , vaid pool tundi . Ikkagi rahvas rahul , kõht täis ja meel hea . Onu Mišal oli õhtuti lausa tegemist , et noorem seltskond kella üheteistkümnest palaganidesse saada . Eriti pärast seda , kui Enn neile nõndanimetatud " mustlasemaadluse " selgeks õpetas . Saopoisid olid sellises vaimustuses , et tampisid üksteisel sääred punaseks . Vahel hiilis isegi siis , kui onu Miša oli öörahu välja kuulutanud , poistepaar palaganist väljaja asus , seliti heintel , uuesti lõplikku võitjat välja selgitama . Katija oli toiduvedaja . Ta sõitis igal õhtupoolikul härjaga koju ja järgmise päeva lõunaks jõudis kodudest kokkukorjatud toidunutsudega heinamaale tagasi . Enn nägi teda iga päev , kui ta toidud otse tööjärjele tõi . Enn ei varjanud tüdruku ees oma sümpaatiat ja too omakorda ei näidanud välja , et tal oleks midagi selle vastu , aga ta ei näidanud ka seda , et see talle meeltmööda oleks . Nende suhtlemine oli korrektne ja sõbralik . Vist teise niidunädala lõpupoole sõitis Enn ühel õhtupoolikul palaganide juurde . Nad suundusid uuele madalikule pilliroosegust heina niitma , kuid seal polnud eelmistel aastatel keegi niitnud ja vana kulu all - seepärast pidid vikatid hästi teravad olema . Niitjad tõstsid käia ainukese kase vilusse ja hakkasid teritama . Enn läks söögikeetja juurde , kes keeduplatsil toimetas . " Kus Katija on ? " " Läks just minu palagani tunnikeseks magama . Kas tahtsid koju sõna saata ? " " Ah , pole nii tähtis , " lõi poiss käega ja heitis palaganide kõrvale pikali . Naine võttis kirve ja suundus kaugemaloleva kuivanud pajupõõsa poole . Niitjad olid kõik käia ja niidukite juures ametis . Enn kõhkles hetke ja sukeldus siis palagani , kus pidi olema Katija . " Miks sa siia tulid ? Kas keegi nägi ? " ehmus tüdruk . " Ei . Söögikeetja läks hagu tooma . " " Ja miks sa tulid ? " küsis Katija rahulikumalt , kui oli sissekäigust välja piilunud . " Tulin ütlema , et ma väga tahaksin sinuga veel kord seista seal surnuaia äärmise kase all , niimoodi lähestikku nagu tookord . " " Sinna on ju 25 kilomeetrit ! " sosistas Katija . " No siis läheme sinna mõni teine kord , " ütles Enn ja tõmbas tüdruku enda kõrvale heintele , püüdes teda emmata . Katija nagu tõrjus hetke , kuid liibus siis poisi vastu - ta väike keha värises tasa . See kestis vaid hetke , siis sosistas tüdruk : " Aga nüüd mine kohe ära . " See oli öeldud nii , et mitutpidi mõistmine oli välistatud . Enn suudles teda kiiruga laubale ja libises mööda libedaid heinu palaganist välja . Järgmise esmaspäeva hommikupoolikul katkes traktoril parempoolne külgpiduri lint . Pöörata sai ainult vasakule . Niimoodi niita oli võimatu . Enn kiskus katkise lindi välja ja mõtles just , mis edasi teha , kui saabus onu Miša . Ta oli märganud , et traktor seisab . " Teeme nii , " pöördus onu Miša , asjaga kurssi saades , Ennu poole . Sõbralikult nagu alati . " Halim sõitis pool tundi tagasi tühjade vaatidega külade poole . Ta on nüüd umbes 3 kilomeetri kaugusel . Ma ei saa sulle täna oma hobust anda , aga ma viin su koos lindiga Halimile järele . Temaga saad Tõernigovkani , sealt ehk leiad Salamahha kätte ja saad hobuse . Kui ei , jõuad Halimiga kella nelja paiku MTS-i . Tee on pikk , mõtle ise , kuidas tagasi saad , sul pea omal kohal . " Nad jõudsid Halimile järele just enne Kommuuni jõge . Onu Miša sõitis tagasi . Enn istus Halimi kõrvale ja sõit läks lahti . Millise kiirusega , seda me kõik juba teame . Kommuuni jõgi oli kuiv , vaid keskpaigast pisut porine . Halim vaikis . Ennu mõtted rändasid möödanikus . Kui filmilindil jooksid tuttavaid paiku nähes vaimusilma eest läbi esimese ränga Siberi-suve pildikesed . Üle pilliroo läikis järvesilmakene , kus ta elus esimest ja seni ka ainukest korda nägi noort , ilusat tüdrukut - alasti . See pilt oli mälus . Seda võis stoppkaadrina vaadelda seni , kuni kuum hakkas . Üle-eelmisel talvel käis Roza Uguis . Ta oli veel ilusam kui varem , kuid miski tema välimuses ja olemuses ütles , et ta pole enam see , kes neli aastat tagasi . Ta polnud enam tüdruk , vaid noor kaunis naine . Pärast tunniajalist klubis istumist ja kunagiste tuttavatega vestlemist asutas Roza kojuminekut . Enn läks tema ees välja . " Kas ma sind saata tohin ? " küsis Enn ukse ees , kui Roza oli väljunud . " Saada pealegi , Ennuke . " See " Ennuke " ei meeldinud Ennule sugugi . Nii öeldi siis , kui taheti rõhutada , et poiss oli noorem . Koduväravas astus Roza sisse ja pani madala jalgvärava enda järel kinni , kuid jäi vastu väravat toetudes sissepoole seisma . Enn võttis tal õlgadest kinni ja kallutas enda poole . Roza huuled olid neljakümnekraadisest pakasest jääkülmad . " Mul on hea meel , et sa mind mäletad , " ütles tüdruk veidi aja pärast . " Mina mäletan sind samuti . Ainult luba mind nüüd tuppa . Ma ei taha , et keegi näeks . Ära midagi küsi . Mäleta mind sellisena , nagu ma tookord seal heinamaal olin . " " Kas sa oled abielus ? " " Ka see pole tähtis . Maju ütlesin ... Head ööd ! " Roza lehvitas korraks mõlema käega ja jooksis ukseni ... Paremal hakkas paistma põldkanepit täis kasvanud ja sellepärast nüüd kõrgena näiv küngas . See kunagise Esimese Mai kolhoosi siberi katku nakatunud loomade ühishaud mõjus Ennule halvasti . Tublid loomad puhkasid seal , ka tema esimene sõber Siberi loomade seas - valgepäine veohärg Volodja . Kaugemal kõrgendiku taga oli järveke , kust tol esimesel hullul suvel sai häid pilliroojuuri . Enn oli nädalapäevad tagasi huvi pärast proovinud pilliroojuurt süüa , aga sellest ei tulnud suurt midagi välja - juur tundus lääge ja maotu . Kuidas nad küll esimestel Siberi-suvedel nii maitsvad olid ? Nad kohtusid heinamaade poole sõitva Katijaga . Enn võttis oma kodust saadetud toidunutsu , istus kaksiti vaadile ja hakkas sööma . Tšernigovkas Salamahhat ci olnud . Enn ja Halim sõitsid traktorijaama suunas . Päike kõrvetas , härjad astusid oma tuttavat teed . Nagu Halim ütles , vajasid nad sellel kümnekilomeetrisel teel juhtimist vaid üks kord - seal , kus tee laborisse ära pööras . " Kas sa tead , kust teie rahvas siia tuli ? Te pole ju siin igavesti olnud ? " alustas Enn igavusest juttu . " Kes seda enam teab . Üks jutukene veel rahva seas liigub , aga see võib ka muinasjutt olla . " " Räägi , Halim ! " Ja Halim rääkis , et kunagi ammu-ammu elas nende hõim kaugel lõunapoolsetes steppides . Nad rändasid ühest kohast teise ja kasvatasid karja . Elu oli ilus ja ruumi jätkus kõigile , kuni naaberhõimu pealik hakkas nõudma nende kaunimaid tüdrukuid endale ja oma dzigittidele naisteks . Puhkes vaen ja sõda . Mitu aastat taganesid nad järk-järgult põhja poole , kaotades lahingutes mehi . Lõpuks , kui järele olid jäänud vaid naised ja lapsed , jõudsid nad siia , metsade piirile , kus elas võõras rahvas , kelle jurtad olid puust ja jurtade ümber kõrge tara . Nad võtsid jälitatavad naised ja lapsed tarandikku varjule ja kaitsesid neid . Nende vibud olid pikemad ja nooled lendasid kaugemale . Esimese rünnaku ajal sai vaenlaste pealik surma ja ülejäänud pöördusid lõunasse tagasi . Naised panid oma jurtad üles tarandiku kõrvale ja jäid siia . Hiljem tulid aga tarandiku mehed öösiti nende jurtadesse ja naised sünnitasid aastate jooksul palju ilusaid ja tugevaid lapsi , kes hakkasid rääkima oma emade keelt , aga elama isade eeskujul . " Ja meid sai uuesti palju . Juba tuhat aastat tagasi olevat meil olnud oma riik , siin , Obi ja Irtõši vahel , " lõpetas Halim oma legendi . n " Kuni tulid venelased , " lisas Enn . Halim noogutas . MTS-is läks libedalt . Seoses uute diiseltraktorite peaaegu et massilise tulekuga kanti vanu NATi-sid juba otsast maha . Äsja olid kombaineril kaks tükki laiali lammutanud . Sealt saigi Enn endale täiesti korraliku pidurilindi . Pool tundi hiljem sõitsid nad Halimiga juba labori poole tagasi . Ennu peas küpses tore plaan , kuidas heinamaale tagasi saada . " Kas sa ööseks lähed koju ? " küsis ta Halimilt . " Jah , ühe vaadi jätan laborisse , teisega tulen homme õhtuks teie juurde heinamaale . Kas tuled siis minuga ? " " Ei , see on liiga hilja . Millal Katija hommikuti minema hakkab ? " " Kodust läheb ära umbes kell kuus . " " Ole hea , anna see lint õhtul tema kätte . Ta tuleb nagunii Uguist , minu kodust , läbi , ma lähen sealt temaga kaasa . Nii saan lõunaks sinna . " " Hea küll , " ütles Halim tatari keeles ja vist muheles veidi . Ei tea , miks tatari keeles , mõtles Enn . Vaatamata tugevale aktsendile ja tataripärasele lauseehitusele rääkis Halim alati vene keelt . Jätnud tabori õues nägemiseni , suundus Enn jalgsi Ugui poole . Katija saabus hommikul kella seitsme paiku . " Kas mu lint on alles ? " küsis Enn pärast teret . " Ei ole . Müüsin Tšernigovkas maha , " vastas tüdruk surmtõsiselt . " Hea küll . Peaasi , et hästi maksti , " mängis Enn kaasa ja tahtis Katija kõrvale vankrile ronida . " Ei . Istu praegu tahaotsale , " käskis tüdruk . Enn kuulas sõna . " Kas nüüd võin sinu juurde tulla ? " küsis Enn külast umbes kilomeetri kaugusel . Katija pahvatas naerma . ^ " Keda sa naerad ? " " Iseennast . Ma teadsin , et sa kohe nii küsid . " " Kust sa teadsid ? " " Ma ei tea isegi . Tundsin , et nüüd kohe sa küsid . Tule , tule . Ma ei tahtnud , et Ugui mutid ajaviiteks vahiks . " Tuli talv . Maas on esimene lumi , mis homme sulab . Noor lumi teeb rõõmu , tuletab meelde , et tulemas on uus aasta , olekski nagu pühade algus . Novembripäike on uimane ja rusuv . Üks aasta jälle märkamatult möödas . Pilved sõuavad madalal , nagu kaela kukkumas vanade palkmajade kohal . Aiad puuduvad . Külatänaval on uus vaikus , juba talvine vaikus , ja heli on kergem , avatum , heledam . Tüdruk teab , tunneb , et tahab alustada uut elu . Uimane päike ängistab teda , noor lumi mõjub nagu oopium ja sellest segust on süda raske , nagu jääks seisma . Keegi ei näe teda , lihased lõtvuvad , ta kummardab veidi ette ja oksendab . Hingab sügavalt , silmanurkadest jooksevad soojad pisarad otse suhu . Ta püüab neid keeleotsaga endasse . Pigistab silmad kõvasti kinni , surub laud teineteise vastu , nagu väänaks silmi pisaratest tühjaks . Veel ja veel kord , veel , veel ... Sellest pole kasu . Silmavesi tuleb kuskilt sügavamalt , pulseerides . Sisemus tahaks nagu tühjaks joosta . Näonahk muutub raskeks , suus on kuivanud pisaratest soolane maitse . Sel aastal , mis saabumas , pidi ta nende aedadeta majadega , savivett andva sügava kaevuga , muulukaväljade ja kõigega hüvasti jätma . Ennast selleks hüvastijätmiseks ette valmistama . Et mälestustes kõik koos hoida , see varandus siit kaasa viia . Ta nuttis ka selle pärast . Vahel tundus , et ta ei peaks midagi teadma , midagi mõtlema . Tuleb siit lihtsalt ära minna ! Sest kole on surra siin , kui oled sündinud mujal . Kuidas hävitada endas mälu ? Ehk oleks kõige õigem kurdiks-pimedaks jääda , mitte kedagi armastada , mitte millegi järele igatseda ? Võib-olla kunagi leiab kõik see , mis nende pisarate kaudu välja voolas , oma koha kõige sügavamas olemises , ei lähe kaduma , jääb temasse hoiule ? Võib-olla juhtub nii , et muld tõuseb ja langeb külgedele , kirstud väljuvad haudadest , kirstude kaaned avanevad , inimesed taganevad tardunult ja nende pisarad tulevad tagasi ... Ämbrite kolksumine vastu kaelakookusid ehmatas teda . Üks külanaine oli tulnud kaevule ja upitas ämbrit vee järele . See oli uus kaev , vesi oli liivast ja savist veel punane , vajas settimist , enne kui kõlbas juua . Tüdruk teadis , et kohe-kohe on tema kord kaevule minna . Põles petrooleumilamp . Mitte ehtne . Pudelisse - või oli see mõni metallist karp ? - oli valatud petrooleumi , kinnitatud taht . Kõik magasid , lamp tossas ja haises . Tüdruk oleks magama läinud , aga uudishimu hoidis teda üleval . Äkki on täna see õnnelik öö , mil ta kuuleb raadiosaadet Kõzilli raadiojaamast . Ta vaatas kella . 22.45 . See tähendas , et elektrijaam töötab veel veerand tundi . Kui vool ära võetakse , siis on see " Philips " jälle ainult puust kast , mida kodus millegipärast hoolega kaasa pakiti . Kaasa siia ! Mõttetus ! Ta keeras nuppu , lambid süttisid , oli vaja veidike oodata , siis raadio soojenes ja tuligi kuuldavale heli . Krabin , undamine , vaevu kostev hääl , kõik see võnkus ja lainetas . Sest elektrivõrk andis väga ebaühtlaselt voolu ja kui külas lambid põlesid , polnud lootustki raadiost häält kätte saada . Proovida võis ainult õhtuti , kui enamik juba magama läinud . Raadio oli elu . Veerand tundi ööpäeva jooksul . See oli side selle muu maailmaga , mida ta oli veidikene tundma õppinud ja mis temalt äkki rööviti . Ta mõtles tihti , miks see võeti ära just temalt . Miks just temalt võeti ära ta kolmteist nukku , pildiraamatud värviliste linnupiltidega , mille all olid talle tundmatud luuleread . Elu , mis kuulus temale , tema isale ja emale , võeti äkki ära . Miks ? Tal oli ema ja eriti isa pärast nii piinlik . Nad olid tõsised ja vanad , meenutasid siin millegipärast kerjuseid . Täna oli tal õnne , raadiost kostusid laused . Tüdruk pani kõrva vastu raadio esiseina riidest katet , eetris oli mingi spordivõistlus . Ta oli õnnelik , püüdis reporteri iga sõna , mis teatas nõukogude kiiruisutaja edust . Ta elas sellele kaasa , ta nagu nägi kõike ja veel enamgi . See oli elamus ! Siis katkes vool ja raadio jäi vait , sest elektrik läks magama . Tegelikult oli raadiokuulamine keelatud . Külas teati , et neil seisab voodi taga nurgas raadio ja ema olevat hoiatatud - välismaa kuulamise eest . Skandaali ei tekkinud , ju siis saadi aru , et välismaa kuulamine on siin , sügaval Siberis , võimatu . Aga tüdruk ei kõnelenud oma öistest kuulamistest ühelegi hingele . Ta mitte ei kartnud , et tuleb pahandus , vaid hoidis nii oma lootust , et ehk lähevad külainimesed homme varem magama , elektrik aga unustab mootori sisse , täispingega elekter jõuab " Philipsi " lampidesse ning ta kuuleb mitte ainult spordisaateid , vaid ka muusikat ja , mis kõige tähtsam , - inimeste hääli . Hääli väljaspool ! küla . Võib-olla räägib keegi midagi ka Eestist . Ükskord näidati siinses klubis eesti kunstilist filmi " Andruse õnn " . Film oli muidugi dubleeritud , aga tüdrukule tundus , et ta suutis kohati kuulda midagi , mis sarnanes eesti keelele . Ta pingutas end kuulama , terve filmi vältel oli see nii väsitav , et ta uinus . Ärkas üles , kui teda õlast raputati . Esmakordselt oli ta filminäitamise ajal magama jäänud ja selleks oli vaja tuua siia kolkasse " Andruse õnne " ! Tal ei olnud piinlik , et oli uinunud . Naljakat ei olnud selles ka midagi . Talle ei tulnud kunagi pähe selline mõte , et mingi asi võiks olla naljakas . Kodus ei saanud ta uinuda , silmade ees püsis suur ja tugev Andrus , kes oli alati heas tujus , naeratav , abivalmis . Ta ei mäletanud Andrusel tõsist nägu . Naised olid filmis kõik väga sarnased ja kõik need eestlased kiirustasid ekraanil kogu aeg , arutasid palju , olid nagu õhus , ei kõndinud maadpidi . Tema endine kodu oli teistsugune ja lasteaias ka kõik ikka kõndisid , mitte ei liuelnud . Filmi vaatama minnes olid tal omad lootused . Missugused need just konkreetselt olid , ta ei teadnud . Voodis lamades tundis ta segadust , sest tal oli elust mitmeid vasturääkivaid kogemusi . Ühed , mis jäi sinna , sünnilinna . Teised - siinsest külaelust . Ja siis veel kujutlus sellest elust , mis on nüüd tema kodulinnas ja terves tema eest varjatud maailmas , elust , mida tema võib-olla kunagi ei saa kogeda . Ja nüüd veel see " Andruse õnn " . Ta imestas , et külas seda filmi üldse näidati , tähendab , eestlased ei olegi nii halvad ja ehk mõistavad seda nüüd ka siinsed elanikud . Et eestlased pole ärapõlatud rahvas , keda on vaja oma kodunt välja ajada , loomavagunitesse toppida , krusaautodesse üksteise otsa kuhjata nagu asju , nagu pakke . See lahtise krusaga sõit mööda poriseid külateid , kui neid siia toodi , oli hirmus . Seal pakkide otsas istumine ja iga põrutuse ajal samadest pakkidest kinnihoidmine . Oli väga tähtis , et saal oli filmivaatajaid täis . Ja kõik vaatasid lõpuni tema kodumaa filmi . Vaevalt , et ta sel ööl und nägi . Kui tal olnuks võimalus pöörduda kellegi poole palvega , mida ta oleks palunud ? Tal oli oma ettekujutus maailmast , lapse ettekujutus . Kui tema käest oleks küsitud , kas ta tunneb end ülearu- sena , kui teised lõbutsevad , mis ta vastaks ? Või miks lahkuvad rongid teevad inimeste meele nukraks ? Mis ta vastaks ? Milline aeg tema elus on olnud õnnelik ? Kas ta üldse peab ennast õnnelikuks ? Kuum suvi oli ka siia maale jõudnud . Mis tal seljas oli ? Kleit ? Milline ? Paistis päike ! Jõgi kuivas suviti nii madalaks , et julgemad lapsed käisid ühelt kaldalt teisele mööda jalgu enesesse kiskuvat põhjamuda . Tüdruk ei teinud neid hulljulgeid retki kaasa , sest talle tuli alati meelde see lasteaialaste suvituskoht Põhja-Eesti rannikul , kus ta oli sunnitud koos rühmaga minema läbi lõikavate kõrkjate , läbi vedela põhjamudaplöga . Ilge põhjamuda ronis varbavahedesse , halvas liikumist . Kuigi päike paistis , oli tal ihu kananahal . Teised olid edasi läinud , lasteaiakasvataja vaatas ta poole põlglikult , häbistas , lubas sinnapaika jätta . Tüdruk võttis julguse kokku ja ületas selle vahemaa joostes , olles nüüd üleni soppa täis . Käed ja nägu . Kasvataja ütles , et ta on rumal , saamatu tüdruk . Tal oli piinlik , häbi , miks ei ole võimalik kaduda maa alla ? Ja tänagi lehvitasid külalapsed talle teiselt kaldalt . Ta jooksis nende juurde - üle silla . Ühines nendega , ettevaatlikult . Külateelt tõusis tolmu . Tolm , tuuletus ja päikesevalgus tegid nii , et need suvised kuumused jääksid igaveseks meelde . Tolm , kuumus ja lehvitamine ... Mäe otsas oli õhku , oli punaseid , suuri , küpseid muulukaid . Magusaid , lõhnavaid . Kõik sõid kiiruga , isuga ... Kõrval oli surnuaed . Sihita olemine tegi uimaseks . Täna polnud külalastel vaja heinale minna . Homme ka . Järelikult tuleks homme tingimata minna muulukaid korjama . Kas emaga või üksi , sellel ei olnud tähtsust . Tähtis on toimetamine , eesmärk . Üks poistest lähenes talle vaikselt selja tagant ja puhus , hingas talle ettevaatlikult kuklasse . Ta ei saanud täpselt aru ... Mis east ta ennast mäletas ? Mis laadi unenäod on kõige tavalisemad ? Nende küsimustega meeldis tüdrukule omaette olles tegeleda . Ta võttis suure veeämbri ja läks üksinda muulukale . Võib-olla oleneb sellest tänasest minekust tema edaspidine elu ? Ta võttis ette pika tee , kuigi päev tundus tulevat kuum , hakkab janu ja tagasitee raske ämbriga ei tõota midagi hiilgavat . Ta ei astunud mööda tuhkjat tolmust teed , vaid kõndis kuivanud rohul , mis taldade all mõnusalt krõbises . Kujutles , et läheb väga tähtsale toimingule , tema headusest sõltub palju , aga seda tal on ja seda talt ka oodatakse ja sellepärast on ta samm nii kerge , et ta on võimeline andma seda , mis inimestel vaja . Ta oli sest tundest nii õnnelik . Oleks nagu joobunud oma jõust , õigemini - suutlikkusest . Tüdruk kuulis , kuidas kuiv rohi murdus taldade all . Oli kuum ja tuuletu . Tee kohal , tolmule õige ligidal , lendasid kollased liblikad . " Siin aga astub üks naine , eatu , kes kannab endas hävitamatut valmidust kaitsta ja päästa . " Ta lasi sellel mõttel korduvalt peast läbi joosta , võimalusi näis olevat palju . Mõtles kahele vallasemale , kes elasid külas oma kolme lapsega , üks neist oli jälle rase . Nemad , kelle juures ta käis talviti vastu ema tahtmist kaarte mängimas , vajasid midagi enamat peale kolme voodi ja kolme lapse . Mis see just konkreetselt olla võis , ei osanud ta arvata , sest seal puudus ju kõik . Ta armastas neid naisi , nende lapsi . Ta tahtis neid toetada ja käis ikka salaja nende juures , et nad . Jumala eest ! ei taipaks seda ülekohut , mida ema oma mittelubamisega tegi . Käis , et oma ema mõtlemist heaks teha . Ta püüdis oma tunnetes avastada ja sõnastada uusi tahke , uitas mõtetega siia-sinna . See tasakaalustas . Ta ei salanud enda ees kunagi , et tahab siit , muulukate maalt , ära . Ja samas oli kahju , selles külas oli ka midagi turvalist . Kui talle oleks antud võimalus pöörduda soovituse või palvega külaelanike poole või inimeste poole tervel maakeral , mida ta oleks öelnud ? Enne , kui ta jõudis oma mõtetega edasi , tundis ta äkki küpsete muulukate lõhna . Kuidas see tänane tulemine nii kiiresti läks ? Ta vaatas selja taha , jalgade alla , ja imestas , et pole pikali kukkunud või libisenud . Maas oli terve rida lömastatud tumepunaseid marju , mis nagu keesid kuumaksköetud lehtede ja rohu peal . Sellest ka see lõhn . Tüdruk tundis , kuidas pigistab rätik , mis siin välja minnes alati pähe seoti . Ta sõrmitses kukla tagant sõlme lahti ja sidus rätiotsad lõua alla kokku . Ämber seisis juba maas , mitu muulukat põhja peal vilus . Ta otsis silmadega ka enese jaoks mõnda varjulisemat paika , kase- või toomingatukka , kui palavus peaks liiaks minema . Oli õnnetu , sest ettekujutus eatust naisest , mida ta hakkas endas looma , selle naise teod ja mõtted katkesid kokkupuutes tõelisusega . Vaja marju korjata ! Veripunaste muulukate pärast see kõik ... Tal oli tunne , nagu oleks keegi teda röövinud . Kummardas ja hakkas korjama . Esialgu ühe käega , ent see oli igav . Marju oli ümberringi palju , aga ämbris vaevalt kord põhja peal . Nüüd pani ta ka vasaku käe tööle . Kahe käega oli harjumatum , aga see-eest huvitavam . Ta nagu võistles iseendaga . Kumb saab ämbri kiiremini täis , kas see ühe käega korjaja tüdruk või see kahe käega korjaja ? Sõrmeotsad olid punased , õigemini roosakaspunased , ta limpsis neid mahlast puhtaks , kuivatas muulukalehtedesse . Marjade kuhi ämbris kasvas , aga küpsenud marju oleks ees ja külgedel nagu kogu aeg juurde tulnud . Mõlemad käed töötasid usinalt , rütmiliselt , lustiga . " Ma olen nagu traktor , " mõtles ta . Ja tegi kükakil olles jalgadega jälle nõksu ettepoole . Selg ja jalad oleksid tahtnud sirutanust , aga ta ei saanud oma hoogu peatada . See oleks lõhkunud uue tunnetuse ta kehas , selle rütmi , mis tundus talle ilus , ja ta kartis , et see enam ei kordu , et unustab selle kohe . Ja rõõm muulukaid korjata kaob või ei tundu enam nii tähtis . Äkki ta ei tahagi täis ämbriga koju minna ? Piisab poolestki ? Kui juba tööd teha , siis võiduka lõpuni ! Ega igal aastal ole sellist marjasaak ! ja mitte iga päev ei satuta sellise lagendiku peale . Seda tuleb osata hinnata ! Kui ta käest oleks küsitud , mida annab talle või teistele see marjade üleküpsemine , nende rohkus , nendega kokkupuutumine ? Kas see päästab näljasurmast ? Kui , siis missuguse nälja surmast ? Ämbril oli kuhi peal . Kalla marju või räti sisse , et saaks veel korjata ... Tüdruk tegi südame kõvaks - kõike ei nopi kunagi ära ! Jäägu teistele ! Vaevalt küll , et keegi just siia satub , sest see maa on ääretu . Ämber oli raske , aga see ei hirmutanud . Ennegi neid ämbreid vinnatud ! Küll veega kaevult , küll seentega metsast , küll kartulitega põllult . Kui ta oleks siis teadnud , et ülemäärane raskustekandmine võib tulevikus valusasti märku anda , kas ta oleks jätnud need tassimised ära ? Hea , et ta ei teadnud neid ohtusid , ei suuri , ei väikesi . Ta püüdis mitte mõelda sellele , et ämber on raske , see oleks raskust veelgi lisanud . Kael oli märg , ihu kiheles kuumusest , jalasääred nõudsid , et ta neid kratsiks . Tõmbas küüntega piki mõlemaid sääri ülespoole . Tund aega hiljem , kui kõik oli orbiidile lennutatud , kui tagajärjed olid kuidagiviisi likvideeritud , ja kui Ines oli oma aedlinnas asuva kodu värava pärast pikka aeglast tiirutamist mingite märkide järgi üles leidnud ning reveransse tehes Lippurilt ja taksojuhilt vabandust palunud - Issand , kui piinlik mul teie mõlema ees on , ausõna , mul pole lihtsalt sõnu , sest sina , kallis , oled nii kena , sa tõesti meeldid mulle , sul on täpselt samasugused käed nagu Freddyl , ja ma otsin su kindlasti homme üles , kui ma auto järele tulen , ja teie olete nii soliidne ja viisakas , et ma teeks teid hea meelega oma isaga tuttavaks , uskuge , ta on täpselt samasugune nagu teie , kuigi ta tütar käitub nii kohutavalt , ausõna , ma vajun kohe siinsamas värava ees maa alla ... - , tund aega hiljem avas endisest veelgi rangemailmeline taksojuht auto ukse juba Lippuri ees . " Palun , härra inspektor . " " Tänan , " ütles Lippur . " Te olete tõeline gentleman . " " Teie samuti . " " Aitäh . " " Kas seriaalile järg kah tuleb ? " " Võib-olla tuleb . Te vaatate seda ? " " Kui tööl ei ole , siis vaatan . Soovin teile edu . " " Mina teile kah . " Takso uks sulgus peaaegu hääletult , masin sõitis minema . Lippur seisis pimeda maja ees ja nuusutas Inese järele lõhnavaid käsi , mis olid sama ilusad kui Freddyl . Ines ütles , et Freddy on homo nagu peanäitejuhtki . Lippur ei suutnud meenutada , millised on peanäitejuhi käed . Ta mäletas ainult hella pigistust , sooja sileda käe kerget vihjet . Kuue aasta tagust delikaatset lubadust , mis täna tagasi võeti . Hooaja lõpuni oli jäänud nädal . Tõenäoliselt koondatakse ta pärast suvist ringreisi , aga võib-olla juba nädala pärast ära kui korduvalt töödistsipliini rikkunud perspektiivitu näitleja , kelle järele puudub lavastajatepoolne nõudmine . Jumal andku lavastajatele , eriti peanäitejuht Aarlale nende nõudmised andeks . Tusenbachi ja Lawrence Shannonit ei teadnud keegi , inspektor Lauri , keda purupurjus Ines nimetas täiesti ajuvabaks tegelaseks , teadis isegi taksojuht . Niipaljukest siis kunstist , mõtles Lippur . Maja ees peatus auto , laiaõlgne noormees ja kaks pingul miniseelikutes tütarlast läksid Lippuri ees uksest sisse . Nad otsisid taskulambiga teed valgustades mingit korterit . Lift ei töötanud endiselt ja Lippuril oli ülesminekuga üksjagu tegemist , sest oli kottpime ja ta oli veel ikka paraja auru all . Kui ta lõpuks oli komistades ja korruseid lugedes üles jõudnud , saabus noormees tütarlastega . Nad rivistusid Lippuri selja taha ja ootasid nähtavasti , et ta võtmed võtab ja ukse avab , kuid Lippur ei tahtnud käsi taskusse pista , sest need lõhnasid Inese järele . " Kas teie tellisite teenuse ? " " Mis teenuse ? " " See on ju korter 27 , " ütles noormees taskulambiga ust valgustades . " Jah , on küll . " " Siit telliti teenus . " " Kes tellis ? " " Meile helistati ja öeldi see aadress . " " Minu aadress ? " " Ma ei tea , kelle oma . Kas te elate siin ? " " Enne , kui ma siit välja läksin , elasin küll , " ütles Lippur , " aga nüüd ma pole selles enam päris kindel . " " Igor , see on mingi pull , " ütles tüdruk . " Pole siin mingit pulli . " " Äkki sa eksisid majaga ? " " Ei , kõik on õige , " ütles noormees ja andis kella . " See on mingi pull . Lähme minema . " " Kusagile me ei lähe . " " Lähme minema . Kas sa ei näe , kellega sa räägid . " " Kellega ma räägin ? " " Eks vaata ise . " Noormees suunas taskulambi Lippurile . " Kustuta see kuradi lamp ära , " nõudis Lippur , " mulle ei meeldi , kui valgust silma näidatakse . " Nüüd tundis ka teine tüdruk Lippuris seriaalikangelase ära . " Nadjal on õigus , lähme minema . " Aga uks avaneski juba ja teenuse tellinud Mark kutsus nii omad kui võõrad sisse . Sellega polnud sekeldused lõppenud . Tüdrukuid näinud , võttis Mark ajalehe , kust oli teenuseid osutava firma telefoninumbri leidnud ja näitas fotot : blondi , äraoleva näo ja võimsa büstiga kaunitari , keda oli suurema selguse mõttes telefoninumbri taustaks kasutatud . " Ma tellisin selle tüdruku , aga kelle sina mulle tõid ? " " See on reklaam , " ütles noormees . " Mis on reklaam ? " " See foto . " " Kelle reklaam ? " " Firma reklaam . " " Aga mina tahan seda tüdrukut . " " Meil ei olegi sellist . Ma ütlesin sulle , et see on reklaam . " " Kuidas sa tohid reklaamida kaupa , mida sul ei ole ? " " Kuule , oled sa siit või ? Iga loll saab aru , et see on reklaam . " " Anna mulle andeks , " ütles Mark , " aga mina ei saa . Ma olen harjunud , et kui mulle müüakse Volkswagenit , siis ei näidata Mercedese pilti . " Nüüd said tüdrukud pahaseks . " Sõida tead kuhu oma Mercedesega ! " Asi läks tõsiseks . Äkki märkas Mark ühe tüdruku põsel sünnimärki . " Ütle , on see sul ehtne ? " küsis ta . " Mis asi ? " " Sünnimärk . " " Mul on kõik ehtne , " ütles tüdruk . " Usun ... kas see taskulambiga kantpea on sinu vend ? " " Jah , see on minu vend . " " Aga tema ? " " Tema on noorem õde . " " Ja kes mina sulle olen ? " " Sina oled vanem sõber ja seltsimees . Kui mu vennale bensiiniraha annad , siis võib-olla oled veel keegi . " " Emil , kas meil on bensiiniraha ? " küsis Mark . " Jah . " Lippuri käed jäidki pesemata . Ines pahandas ilmaaegu , et Mark talle taksosõiduks ainult 50 krooni andis . Need 50 krooni olid Margi viimased . Mark andis alati viimase ära . Lippur mäletas vanast ajast tema kalduvust kõik enda peale võtta , kõige eest maksta , kõigile välja teha , olgu siis väikelinna ainsas jäätisekohvikus või Moskvas , Kosmose hotelli ööbaaris . Mark oligi selline : särav , helde , andekas , vitaalne . Eestisse saabus Mark Ameerikast . Tema asjad , nagu Lippuri fotograafist tuttava asjadki , läksid väga hästi . Needki olid kas juba suurepärased või kohe sellisteks muutumas . Ainult raha Margil polnud , aga see polnud tema jaoks ka mingi probleem . Margi onu Jakov ütles raha kohta , et raha on nagu sitt , millest on alles siis midagi kasu , kui see on põllule laotatud . Erinevalt oma üsna kokkuhoidlikust isast oskas Mark nagu onu Jakovgi raha laotada . Ainult see ei kandnud midagi . Ei rublad , mis muidu läbinisti karske ja uskumatult töökas onu Jakov preferanssi mängides või Moskva hipodroomil panuseid tehes kaotas , ega kroonid , mis Mark Tallinnas VIP-taksodele kulutas . Raha oli Margi jaoks probleem päris alguses , kui ta oli pärast Nõukogude Liidust lahkumisega seotud vintsutusi Ameerikasse jõudnud ja avastas , et tema isa mälestused ei huvita siin mitte kedagi , sest veneroloog Jossif Timlini patsiendid polnud mitte Kremli asukad , vaid Moskva Baumani rajooni elanikud , mõned lauljad ja tantsijad Suure Teatri elurõõmsast kollektiivist , kes oma muredega kõigepealt teatri rätsepa , seejärel aga juba tema venna poole pöördusid . Nagu seda tegid ka Illusiooni kinomehaanik Feliks ja ühe Eesti väikelinna koolidirektor . Sest peale puhtinimliku sümpaatia , mida isa Jossif Timlini vastu kahtlemata tundis , pidi olema veel midagi , miks ta Jossifi koos sugulastega oma majja võttis . Ja miks ta kaks aastat hiljem kõik sinnapaika jättis ja talvel kolmeks päevaks Moskvasse sõitis . Tõsi , siis olid nad Jossif Timliniga juba suured sõbrad , kuid küllap vajas isa ka Jossifi kui oma eriala spetsialisti abi , sest väikelinnas , kus järgmisel hommikul oli kõigil teada , mitme tihiga haigla peaarst või linna miilitsaülem õhtul bridžipartiis alt läksid , torkas keskkooli direktori esinduslik kuju nii silma , et pöördumine kohaliku veneroloogi poole , kui selline üldse olemas oli , ei tulnud kõne allagi . Tagantjärele mõistis Lippur , et isal polnud auväärt pedagoogi ja üksi kaht last kasvatava lese rolli sugugi kerge täita . Selles valguses omandasid hoopis teise tähenduse ka nende pere hommikused tervisejooksud , ühised jalutuskäigud ja kinokülastused , pikaksveninud peatused linna ainsa raamatukaupluse leti ees , kust küll sel ajal polnud eriti midagi osta : kogu nende arukalt korraldatud ja kõigile vaatamiseks mõeldud elu , milles iga päeva ja tundi tuli ratsionaalselt kasutada , sest heast perekonnast lastel on juba selle pärast suurem oht hukka minna , et kõrgemalt langedes on hoog kõvem . Arvatavasti oli isa poolt kehtestatud karm distsipliin ka talle enesele vajalik , et ema surma järgsed kriisikuud üle elada , sest kuigi ta oli isa , keskkooli direktor , igale poole valitud , edutatud ja üles seatud kommunist ja jumal teab kes veel , oli ta ennekõike parimas eas terve mees , kellele nii noored naisõpetajad kui ka vanemate klasside tüdrukud järele vaatasid , kui ta koolis ringi liikus ja käskusid jagas , selg sirge ja kergelt lainesse hoidvate juustega pea võimukalt püsti . Isa abiellus uuesti Moskva olümpiamängude ajal . Timlinid saabusid juuli lõpus ja pidid nagu möödunud aastalgi terveks kuuks jääma . Sel aastal hakkas Jossif Timlin millegipärast kohe koju kippuma , kui vend oli isale ülikonna valmis õmmelnud . Vana veneroloog , kes mitte kunagi polnud tippspordist hoolinud , tahtis äkki Moskva olümpiamänge näha . Patt olevat seda võõrsil telerist vaadata , mis toimub sinu koduõuel . Jakov Timlin oli vennaga nõus . Ja kuna nad olid Margi suureks rõõmuks täiesti üksmeelsed ka selles , et noored inimesed lihtsalt peavad mänge nägema , sest need hetked enam meie eluajal ei kordu , just nagu oleks inimese elus mingid hetked , mis korduvad , siis võeti Lippur ja lõpuks Leenugi Moskvasse kaasa . Nad vaatasid kaks päeva Lužniki staadionil kergejõustikuvõistlust ning viibisid ka lõputseremoonial . Võib-olla just sel ajal , kui mängude maskotiks olnud karu silmast suur heldimuspisar pudenes , registreeriti nende isa uus abielu . Kuid sellest said nemad Leenuga teada alles koju jõudes . Esialgu kuulsid nad Margilt , et nii poolt tribüüni täitev karu kui ka hiigelsuur pisar koosnevad sadadest värvilistest lippudest . Mark , kes igale poole juurde pääses , oli käinud poistega tseremoonia proove vaatamas ja teadis , et iga lipu taga on mõni Moskvas aega teeniv Vanja , Ahmed , Jura või Janis - Nõukogude armee soldat , kelle liigutused on lõpu- tute öiste treeningute käigus automatismini viidud . Sest kes Venemaal midagi tahab inimese moodi teha , ütles Jossif Timlin paljutähenduslikult ringi vaadates ja sõrmenukkidega vastu lauda koputades juba kodus , kus liigseid kõrvu kuulmas polnud , peab kindlasti sõjaväe appi kutsuma . Isa abiellumine oligi nagu vandenõu , milles lisaks sportlastele ja värvilisi lipukesi lehvitavale sõjaväele osalesid ka Suure Teatri rätsep , kes isale pulmaülikonna õmbles , ja selle veneroloogist vend , kes isa mesinädalateks terveks ravis ja ta lapsed vajalikul hetkel Moskvasse toimetas . Isa oskas nii oma esimese naise matused kui ka uue abielu muuta vandenõuks , millele eelnesid öised salaläbirääkimised ja järgnes kogu perekonda laastav kriis . Aga alguses oli see isegi omamoodi naljakas . Nemad Leenuga kuulsid kõigest alles teel koju . Isa , kes neil autoga jaamas vastas oli , pööras äkki masina teelt ära ja sõitis aiandisse , kus ostis välja kaks varakult tellitud lillekimpu . " Võite mulle õnne soovida , " ütles ta , kui nad edasi sõitsid . " Soovin õnne , " ütles Lippur . " Sa ei küsigi , mille puhul . " " Mille puhul ? " küsis Leenu . " Lapsed , ma võtsin naise , " ütles isa . " Meil on kodus uus ema ? " küsis Leenu . " Ütleme parem nii , et minul on uus naine , " ütles isa . " Ma usun , et ta on teie vastu hea . " " Aga sinu vastu ? " küsis Leenu . " Kas ta sinu vastu on hea ? " " Väga hea , " ütles isa . " Küllap ta siis on meie vastu kah , " arvas Leenu . " Kes ta on ? " " Kodus näete . " " Kas me peame need lilled temale andma , mis sa ostsid ? " küsis Lippur . " Oleks kena küll . " " Ma oleks parem ise midagi korjanud , " ütles Leenu . " Muidu see on nagu Moskva olümpiamängud . " " Mis siis mängudel viga oli ? " küsis isa . " Kõike oli liiga palju . " " Seal tehti sohki , " ütles Lippur . " Kust sa tead , et tehti ? " " Ma nägin . " " 0lid sa seal kohtunik või ? " küsis isa . " Kohtunikud tegidki sohki , " ütles Leenu . " Ja nüüd on teil selline tunne , et teie teete kah sohki , kui lilled kingite ? " " Veidi on jah , " ütles Leenu . " Ta ju saab aru , et need lilled on sinu ostetud . " " Ütleme , et need lilled on olümpiamängudelt , " ütles Lippur . " Siis ta usub . " Isa puhkes naerma ja peatas auto . Nad olid just silla juurde jõudnud . Ta võttis lilled ja väljus masinast . Ta võttis laias kaares hoogu ja viskas mõlemad kimbud jõkke . Sel hetkel meeldis isa Lippurile väga . Sel hetkel oli ta vaba ja õnnelik mees , sama suur ja tugev nagu viis või kuus aastat tagasi , kui ta naabruses asuvast garaažist kaks kõrbenud nägudega poisikest kaenla all välja tassis . Mõni hetk hiljem plahvatas garaažis leeklamp , siis bensiinikanister , siis vaat , ja garaaži avatud värav muutus lõõmavaks ahjusuuks , milles mustas auto söestunud vrakk . Isa teadis täpselt , mida teha , et kõrvalasuv maja ja ka tema maja hoogu võtvast tulest ei süttiks . Ta teadis , kust võtta vett ja kust leida liiva . Ta andis rahulikul ja kindlal häälel korraldusi , kuni saa- busid tuletõrje ja kiirabi . Kui nad teeäärsest metsast selle ainsa ja tõeliselt ausa kimbu jaoks materjali korjasid , küsis Leenu jälle , kes on nende uus ema . Isa ei öelnud , naeris ainult . Lippur lasi silme eest läbi kõik nende kooli õpetajannad , kõik ea ja välimuse poolest vähegi sobivad naised , kes linnas elasid , kuid ei osanud kedagi konkreetselt eelistada . See võis olla hambaarst , väikesekasvuline heleda naeruga blondiin , kes isaga kohtudes talle alati oma rohekate kassisilmadega ainiti otsa jäi vaatama ja ütles , et tervis algab tervetest hammastest , ja et isa pole juba üle aasta käinud tema juures oma hambaid kontrollimas . See võis väga hästi olla nende kehalise kasvatuse õpetaja , kelle hääl muutus isa nähtavale ilmudes alati tooni võrra heledamaks . Lõpuklassi poiste poolt nii ihaldatud ja seni veel vaba sportlik naine , kelle liibuvas nailondressis keha tõmbus siis kuidagi eriliselt pingule , kui ta isa märkas , ja kes siis alati koos õpilastega graatsiliselt põlve tõstes ja pöida sirutades sörkima hakkas , kikkis rinnad hüplemas ja hobusesabaks seotud juukse-puhmakas seljal õõtsumas . Minu lapsepõlvemaadel , seal , kus Orajõgi veeretab oma ahtakeseks kuivanud veed läbi metsade ja niitude , seisab vana lagunenud vesiveski , katus võetud päikesest ja tuulest , müürid kokku varisenud , veskikivid ammugi unustanud oma töö . Harva juhtub inimjalg siia laante rüppe peitunud veskipaisu juurde , kui , siis sagedamini ehk suvel , mil rahu ja üksindust otsivad kala-või matkamehed jõe pehmetel kallastel uitavad . Veskilähedased põllulapid on nüüd umbrohtu ja põõsastikku kasvanud , siinne savine pind armastabki rohkem takjaid ja orasheina kanda , kui inimtöö tagajärjel pealesunnitud kultuurtaimi toita . Talvel võib üksik suuskleja kohata jõekaldal põdrajälgi ja suvel kajab mahajäetud veski kohal öökullihõige . Mul mõlgub meeles üks lugu , mida ju lapsepõlvest tean . Võtan nüüd nõuks sellest jutustada . Oli kuum kuiv suvi . Päikese nädalaid kestnud kuumus pruunistas puudel alles noori lehti , lagendikud ja raiesmikud õhkusid umbsust , viljapõllud , niidud ja aiamaalapid ägasid kõrvetavate kiirte all . Mõnikord kandus harv kõuemürin taevasinetusse , vihma aga ei tulnud piiskagi . Turjakas Tamme Kustas , viimane mölder neis paigus , oli juba vanaks jäänud . Ei jaksanud ta enam veskitöid toimetada , ei toodud talle ka enam vilja . See viidi nüüd hulk kilomeetreid ülesvoolu , paisjärve äärde ehitatud mootorveskisse . Ajad olid muutunud , tema tööd ja teda ennastki polnud enam kellelegi tarvis . Viiskümmend aastat oli ta siia veskisse jätnud , kogu oma jõu ja oskused pani ta siia , kui kolmekümnese mehena Kundast neile maile saabus . Minevikus nägi veski koos kõrvalhoonetega korralik välja , möldri vananedes vajus ehitatugi maapinnale lähemale . Tulilille Gerta , - nii hüüdis teda rahvasuu - , Särjepalu kaugeimas nurgas pesitsev kange seljaga vanaeit , käis nädalas korra vana möldrit vaatamas , et siis asjatoimetamisi ette võtta , kui vanamees heaks arvab kõrvad pea alla panna . Neil puhkudel lõgistati vana veski läppunud õhku mõned laused , muidupärast koristati eest ja tagant , et vanamees tolmu ja pehkinud pilbaste sisse ära ei kaoks . Tulika Gertrud oli jäänud vanatüdrukuks , ehkki nii mõnedki külapoisid teda omal ajal maitsta olid saanud . Ka Kustasega olid tal omad suhted . Gertrudile meeldisid noored tugevad mehed , kelle kaisus ta end pilvedel tundis . Ta ei olnud muretsenud mehelemineku pärast , erilist ilu tema juures polnud , mis seal siis eputada . Kustas hiilis veel naisemehenagi läbi hämara metsa Gertrudi majakesse , kus noor naine teda lahkesti vastu võttis . Aga üldisemalt polnud Tamme Kustase elu kunagi millegi erilise poolest silma paistnud . Ta oli teinud oma tööd , sügiseti ja talvel olid veskipäevad pikad olnud . Suvel kündis ta kartuleid ja niitis heina nagu teisedki . Oli vilja , kestsid peres rõõmupäevad . Paraku juhtus aastate sekka ka niisuguseid , kus põud viis saagi põllult , või siis trehvas sõda , et polnud suurt aega midagi kasvatada . Need ajad olid nagu aganad puhta rukkijahu sees , praht teiste aegade voolus . Siis haaras mees märsi , pistis sinna leivakannika , soolalihatükikese või mõne kuivatatud kala , võttis kirve , sae ja tollipulga ning kadus läbi jõekaldal kasvavate nõgeste mäeseljandikule , kus tegi käänaku Särjepallu viiv tee . Mõnd toimetamist leidus külas alati , et kuidagiviisi naist ja lapsi ära toita . Ning ehitustööd mees ometi tundis . Tihti oli mees nädalate kaupa ära - jõi , lärmas , kakles külameestega , magas Gertrudiga , ilmus siis äkki nagu maa alt välja , paistis vaikne ja rahulik , jagas oma rahakoti sisu naisele , kes vaguralt köögis pliidi ees seisis , käed kokku pandud . Anne ei olnud tal tegelikult mingi inglike , järas närve nii et küllalt sai . Aga mis sa hing teed , kokku oli ta temaga pandud . Pere oli tal suur olnud . Vanamees unustaski vahel , kui palju lapsi tal oli olnud . Neid oli jätkunud veskisse , lüüsidesse , tammipealsele ja õue . Nad sündisid ja niisama märkamatult lahkusid kodunt , igaüks ise suunda , oma tahtmist mööda . Mis tal anda oli olnud , oli ta neile kaasa andnud , enamasti olid need vaid head sõnad , - ja ükski neist polnud talle midagi tagasi toonud . Ega ta sellepärast suurt muretsenudki , et lapsed talle abi ei pakkunud - nii mõnigi kord kutsuti teda linna , - aga ta ütles ära , talle aitavat sellestki , kui mõnikord keegi teda vaatama tuleb . Naise eluküünal kustus aastaid tagasi , vanamees koos kolme matusele sõitnud lapsega ( külarahvas kah juurde arvatud ) sängitas ta Särjepalu kirikuga piirnevale pisikesele maasurnuaiale . " Siia tuuakse ka mind , " mõlgutas vanamees tookord endamisi . Paljud lastest , sealhulgas pojad Pärnust ja Võrust , polnud saanud peiedele sõita , ajanappus . Üks vanematest tütardest aga viibis parajasti Brasiilias reisil . Külarahvas korvas sedaviisi oma osavõtuga inimeste vähesuse , olgugi et käisid põllutööd . Vanamees purjutas pärast matuseliste lahkumist kolm päeva järjestikku , jõuras ning kolistas veskiriistadega , juba kivistuda jõudnud tolmgi tõusis lagede alla . Aastates mölder nägi välja nagu metsa- või joovaim keset seda halli tolmusammast . Ninasõõrmed kuivanud jahukoorikutes , müttas ta treppidel ja lautades , käes labidas , pootshaak , puhtimisnui , mõni teivas või vemmal . Trehvas mõni teeline sellal neis paigus rändama , põgenes too hirmunult , arvates sortsikarja vanas veskis tantsu löövat . Müdin ja jooksusammud kõrvus , hingeldas too üksiklane siis kõrgel mäel , vahtides jahutolmusammast jõekäärus . Peale naise surma saabusid pikad aastad üksindust . Ja mälestused tulid , mälestused . Ta oli oma elus palju näguripäevi näinud , küll pidi ta minema ühest kohast teise ja muudkui edasi ... Ausal inimesel on siin ilmas raske elada , mõtles ta . Ta oli ennemalt küll masinamees olnud , kuid mis sees's veskigi muu peal seisis kui rataste peal ... Ta püüdis leiba ausalt teenida , tema aususest aga ei soovitud kuuldagi . Vihastati , mõnitati , paluti , ähvardati - nii kuidas kellelegi jõukohane . Tema ise aga -kott koti järel tühjendas ta rukist , otra või nisu kolusse , sõrmed muutusid tal pidevast kotiriidesse tungimisest konksjateks , poolraudseteks , naha alla parkus jahu ja segunes seal verega . Ta sarnanes oma töös kotkaga , kui ta sedasi piirkonna jahukotte pillutas , nagu hiigellind teeb seda oma eluala jäneste või nugistega . Ja veski mürises , kivid keerlesid aeglaselt , aga järjekindlalt , inimesed sõid leiba , sellestsamast jahust küpsetatud leiba , mida ta jahvatanud , küsimata midagi möldri olemasolu või töö kohta . Lapsed kasvasid kõrvale kuuldavalt , puud jäid kängu , jões muutus vool nõrgemaks -muutusid inimesed , olukorrad , valitsused ja tõed . Muutumatud seisid vaid vanamees ja veski - leiva ja elu allikas keset maad , otsekui kindlus , mida vallutada ei suudetud , sest isegi kõige teadjamad ei leidnud mitte selle asukohta ... Ta oli lootnud lastest endale järglasi kasvavat , ent nii , kuidas need sirgusid , kahanesid tema lootused . Mindi ära , mindi üksnes ära , kuhu , seda tal polnud aega päridagi . Miks , kellele ta ehitas need hooned siia ... Viivuks oli talle juba ükspuha - viljakoormaid veskisse nagunii enam ei tulnud . Vähe oli ta elus inimesi näinud . Aga teadis-tundis ta neid hästi . Ta meenutas kõrtsmikku Tiidot , paksu ja ihnsat , kellelt omal ajal võlgu võttis . Tiido kasvatas vanast peast lilli , ja pidi teisel sada tuhat rubla pangas olema . Tulid meelde talumehed , kes teda osavasti petta olid püüdnud , kes nüüd juba surnud olid ja kogu kapitali laste kätte kirjutanud . Ta mäletas naisi , kes kunagi ta ümber lillendanud olid : võta-jäta , jäta-võta jne. Sünnist vanaduseni oli ta näinud , et suurem osa inimestest püüdis kiskuda lähedastelt mis sai , sealjuures sooviti veel õigeks ja puhtaks jääda . Veel mõistis ta , et need kõige ausamad ja üllamad sõnakõlksutajad , rahvale vabaduse ja parema elu lubajad olid ise kavalad kui röövlid , kelle käsutuses seisid täiuslikud vahendid oma süütuse tõendamiseks . Ahnus kasvatas iseennast üha , sellega koos muutusid suhted ja väärikus , kogu inimlik maailm . Milleks aga iga inimene puhast südant endale püüdis rääkida , seda ta teinekord ei mõistnud ... Ta mõtles sellest tihti , eriti õhtuti , kui jahedus tuli . Sageli ta väsis - ah , igaühel oma tõde , mis see minugi oma siis ära on . Must on kel valge , valge kel must , mõnel juba kirju kogu kraam . Ta ei saanud pikemalt nende asjade üle juurelda - töö ootas . Mõelgu need , kel midagi muud teha pole . Aga seda ta mõistis , et rikkus jääb , jääb ala- tiseks inimeste maailma püsima , samuti vaesus . Ta oli harjunud märkama , et kui kusagil oli kellelgi kõht ülemäära täis , siis teisal nälgiti . Õigupoolest näis ka see vanamehele tühja-tähjana , teda heidutas veel vaid see pikk põud . Ta püüdis mälus sorida , otsida üles sarnane põuaperiood , kuid ta pea oli juba vilets , ei pidanud kõike kinni . Mõtted kippusid korduma ja lapsepõlv tuli silmade ette ... Aga vana inimene on kangekaelne nagu puskleja sokk , tahab oma tahtmisi täide viia . Ta murdis ja murdis pead , aga mitte ei meenunud talle taoline pikk põud . Lõpuks näis ta palavusega soostuvat . Ta oli iseendas rahutu , et nii nõrguke on , ja sellepärast katsus ta midagi korraldada - tümpsus oma raugakõnnakul ringi ja mõõtis jões veeseisu , hõõrus peos lepalehti , kratsis kukalt ja arutles . Millest ta arutles , tea , kas ta isegi sotti sai . Hommikuti heitis ta mõne põhjaõnge jõkke kust otsast õhtul havid ära korjas . Aastaid tagasi liikus siin kala rohkem - säinas eksis mõrda , vahel latikaski . Nüüd võis mõrrapärast korjata vaid särjepuru , harva siputas seal mõni ahven . Pikkamööda venisid päevad ja palavus kestis . Mölder meisterdas mõne labidavarre , kohmitses presentpükste kallal . Ta tõusis varakult , kell kuus , istus trepile ja vahtis pinguli silmi taevasse . Niisugusena teda Tulilille Gerta harilikult eest leidiski . Millest vanad inimesed enamasti räägivad ? Eks ilmast ja olnust . Raugad meenutavad mehe- aastaid , eided naise-aastaid . Kustas ootas-ihkas , et Tulilille Gerta teda sagedamini külastaks , ka soovis ta oma lapsi tihedamini näha . Viibis ent keegi ta kõrval , mõtles ta jällegi üksindusele ja igatses selle kiiremat saabumist . Ta oli üksiolekuga harjunud , kõneles sellega kui lähedase sõbraga . Mölder mõistis , et paljus ' temaga tahetakse maailma asju arutada , kuid inimeste mure praeguste põuailmade pärast arvas ta ometigi üldiseks ja mõistetavaks . Läksid-tulid hommikud ja õhtud , ühesugused nagu nöörile lükitud helmed . Ööde jahedus elustas vanamehe hinge , äratas ta südame tugevamale tuksumisele . Ja siis jõudis juulihommik , kus tuul puhus valjemalt . Sillerdused olid liikuma sunnitud , päike ei suutnud enam oma kiirtest johtuvaid mängupalle vaos hoida . Seebimullidena purunesid need üle lagendiku jooksvates iilides . Vanamees keeras nina ärevalt tuule poole ja tõmbas kopsudesse kuumusest vabanenud õhku . Tulilille Gerta saabumine oli tol hommikul rutuline , vanaeit veeres nõgesepuhmast välja nagu kera : " Kustakene , karuott , vihma lubas , tuleks ometigi ! " " Kes seda teab , " lausus vana mölder tusaselt . " Ülemineva nädala sibas ka ju hõng tuult üle , aga vihma ei tulnud . " Ta sirutas jalad tsementäärisega trepilt soojale maapinnale . " Võeh-võeh , kaua ta's niiviisi kestab ? " " Ole vagusi , mis nüüd meie , vanainimesed , siin ära saame teha , " trööstis rauk eite , ise viimase poeketist õllepudelit välja tirides . Juttu jätkus senikaua , kuni Tulilille Gerta , harinud üle vanamehe toa ja nõelunud paar särki , leppade kahisedes mäekingule tagasi ronis . Vanamees jäi taas üksi . Ta vaatas Gertale järele ja mõtles : kahju on , vanaldaseks jäänud teine ... Oleks ta ise ka veel noorem , heitnuks nad pikemalt mõtlemata siia võilillede keskele ... Oo tulikate uimastav lõhn ja too naise pingutuv-lötvuv soojus ... Jõudis lõuna , varjud pikenesid . Kustas asutas end sööma , kuid isu nagu ei olnud . Konutanud natuke laua taga , tõusis ta ja väljus . Taevasse oli kogunenud sinakaid pilvesagaraid , jõepaisu laiuselt tõmbusid need laotuses tihedasse troppi . Vanamees naeratas , võpatas siis ning asus palavikuliselt katsuma aknaluuke ja hingesid . Mõistmatult jooksis ta ümber maja . Ta hääl muutus üha isekamaks ja valjemaks , ta nööpis lahti särgi ja astus kuivetunud rinnaga tuulde . Sooned ta kaelal tõmblesid , hallid juuksed lehvisid tuules . Ta silmades süttis roheline tulesäde , ta nägi välja kui kiskja , kes saaki oli märganud . Pilk pööratud taeva ja metsa poole , kuulas ta ahnelt looduse hääli . Veel igatses maru ja muutust ta hing , veel aimas ta sündima hakkavat imelist elu . Ta ajas end täies pikkuses sirgu , õlad said valla tuultele . Silmas kauguses musta pilvepanka , mis kiiresti lähenes ja peagi ümbrust varjutama hakkas . Siis kostus üle lagendiku rõkatav mürin , vajus tinaselt laiali vanamehe kuulmeisse . Mölder ei mõelnud nüüd enam millestki muust kui vaid vihmast . Ta ootas-kahtles , kas põllud jaksavad ära kannatada need viimased minutid , kas jõgi saab üle poolteise kuu juua värsket kosutust ... Värisedes nagu haige , liipas ta veskisse ja otsis sahvrist kaheliitrise savipudeli , milles piiritust hoidis . Ta kallas sealt osa oma katkise sangaga plekk-kruusi ja kummutas otsemaid . Teinegi kord tegi ta nii . Vänget märga tilkus ta habemest rinnale , sealt maha . Ta oli tasakaalust täiesti väljas , see on halb , mõtles ta omaette . Tundide möödudes tuul tõusis , mets alustas puulatvadega tormikeerismängu , pruunid lehed , kuuseokkad ja võililleebemed lendasid pööristena ringi , takerdusid katuselaastudesse ja leppadesse jõekaldal . Tuul oigas-kaebles , näis , nagu oleks ta tahtnud väljendada oma kuude jooksul kogetud valu ... Mürin ja ragin täitis ruumi vormiti ja laiuti . Metskitsed sarapuuvõsas pistsid jooksu , siilid pugesid ähmiga langenud puutüvede alla , halljänes pommiaugus tõmbas jalad ja kõrvad peadligi ning värises . Taevasisemuse mäss oli tõusmas , kuumava maa vastuhoiak sellele , rabav ja lõikav puhastustuli ... Langesid esimesed piisad , paiskasid kõrgeid tolmusambaid üles , trummeldasid veskikatusel ja sukeldusid jõevette . Niivõrd rasked olid piisad , nii kannatanud oli maa , et löögid olid need , löögid ... Purjus mölder tuikus ühest seinast teise , küünistas veskikive , pildus laiali tühje jahukotte , karjus , sülitas ja halas . Siis vaarus ta välja , tammipealsele , komistas seal ja kukkus porri , ajas end aga pingutusega püsti ja asis kinni lüüsikambri laudadega ühenduses olevast tõkkeprussist . Arutu jonniga hakkas ta seda enese poole tirima - pruss oli kaetud roheliste vetikatega , libe nagu saarmanahk . Vihm jooksis üle ta näo , ta õieti ei näinudki , mida tegi . See oli mingi kummaline sund , üleloomulik jõud , mis teda siia kannustas . Välk välgu järel valgustas teda , kui ta prussiga maadles , viimaks karjuma ja vanduma hakkas , kuni lõpuks kokku varises , kuuma halli pead äsjasadanud vihmalompi lebama jättes . See kohtumine oli puhas juhus . Lex pidi tegelikult koju sõitma tunnikese hiljem . Oja talu väravasse pöörates Lex harilikult ei heitnud pilku paremale , metsateele , aga seekord tegi ta seda ometi . Pool minutit hiljem olnuks üksildane kogu juba puude vahel , aga nüüd jõudis Lex ta ära tunda . See oli Mari . Mari , kes jala ja üksinda oli läbi metsa teel Järve talu poole , koju . Lex tagurdas auto teele tagasi , sõitis Marile järgi ja tuututas . Mari Pöördus . " Sina ? " Lex väljus ja andis noorele naisele kerge laksu vastu tagumikku . " Mille eest ? " " Selle eest , et sa üritad jala läbi metsa minna . Kus on autod ? " " Aivaril oli Tanusse asja ja Rebase pirukas järjekordselt streigib . " Laks vastu istmikku oli Marit üllatanud ja millegipärast ka ärritanud . Mida see onuke endast kujutab , see pole tema stiil ! Märkamatult jõuti Järve taluni . Hakkas vähehaaval hämarduma . " Mari , kuidas see elumaja sulle meeldib ? " " Hästi meeldib ! Selline omapärane ja funktsionaalne . Arhitekt ütles ka , et see on tuleviku külaarhitektuuri musternäide ja meil hakkab külas käima arhitekte ja muid autoriteete kõigist maailma maadest . " Küllap loll tüdruk ei tea , et " autoriteet " tähendab laagris sellist vangi , kes oma tallalakkujate abil kõiki türanniseerib . " Kas HALL ei ole pisut suur ? " " Ta on ainult 6x10 , kuuskümmend ruutmeetrit . See on täiesti paras suurema sünnipäeva , klassikokkutuleku või pulmade pidamiseks , mahub sööma ja tantsima . " " Kas need kiiged ja liivakastid ja mängumajad on mõeldud sinu tulevastele ? " Küsimus ärritas Marit . Kellele teisele kui talle võis see kõik veel mõeldud olla ? " Ma arvan küll . " " Selle aja peale , kui sinu lapsed liivakastis mängima hakkavad , on selle puit küll ammu ära pehkinud ! " Mari vaikis ja varjas viha . " Minu meelest on kõigel sellel siin esmajoones reklaamiülesanne : Mari , ära venita , liivakast ootab ! " Kas Lex on purjus ? Nii lolli teksti pole ta kunagi varem välja paisanud . Aga asi läks aina hullemaks , sest Lex jätkas : " Mitu last sul plaanis on ? " Mida Roosi praegu tema asemel teeks ? Mida ta teeks , kui TEDA üks äpardunu , üks tühisus sedasi kohtleks ? Mõtleks - mitu last on tal plaanis ! Roosile ta loomulikult vastaks , aga mitte sellele siin . Jah , ta vaatab Roosile alt üles , sest Roosi on vaba , võimas ja õnnelik . Ta saab kõik , mida tahab , ta viib kõik lõpule , mida on alustanud . Roosi on super . Aga kord on ka tema selline , on Roosit väärt . Antagu talle vaid aega . " Ma siis lähen . " " Aitäh sõidu eest ja head teed ! " " Nägid ise , et tee on hea ! " Muidugi polnud asi ei Maris ega Roosis . Asi oli tas endas , ta tütres ja poegades . Tal polnud mingit ideed , mingit projekti . Milline see saanukski olla ? Roosi sai kõik ja tema ei midagi ? Või vastupidi ? Kõik oli nii lootusetu ja totter . Ometi olid tal tütar ja pojad . Kui olid ? Kõik oli nii trööstitu , et kompuutergi ei aidanud . Jumal taevas näeb , et Roosil puudub vähimgi emainstinkt . Kas ta jätaks Manne talle , jätaks tütre Järvele viimata , jätaks ta isa juurde ? Kuidas seda talt küsida ? Kas ta tahab plikat ? Kurat võtaks , kui tal üldse on veel mingeid sihte või soove , siis see oleks suurim ! Roosi oli kusagil ära , nagu viimasel aastal sagedasti . Tuleb tagasi , paneb köögilauale moodsa diplomaadikohvri ja kuulutab : " See on Londonist . Sulle mälestuseks ! " Helde aeg , milleks talle selline kohver ! Viimati tõi ta Rootsist mingi nahkvesti . No milleks talle Rootsi vest , kui keldris ripub paarkümmend pargitud kitsenahka ja kümmekond ilusat rebasenahka ja samapalju metsseanahku . Milleks talle see kõik , ta ju ei vaja neid , Roosi aga suudab omale osta , mida iganes tahes . Kord oli ta rahast juttu ja Roosi vastas tõemeeli : " Ma ei tea , palju mul oleks Eesti kroone , kui ma naelad , dollarid ja muu valuuta ümber vahetaksin , pole viitsinud arvutada . Ehk miljard ? Ja kas see pole ükskõik , kahe Tallinna maja eest saan ma saatkondadelt niikuinii rohkem pappi , kui ma kulutada suudan . Et sellele totrale Eesti riigile mitte maksta , kantakse küll seegi raha Stockholmi panka . " " Miks see riik nii totter on ? " imestas Lex . Nad vestlesid tookord autos : Roosi oli jälle kuhugi lendamas ja Lex pidi " Volvo " tallu tagasi tooma . " Miks totter ? " kordas Roosi . " Tee ometi silmad lahti ja vaata , kuidas inimesed elavad kas või siinsamas Rebasel . Ja nad pole kõik lollid ega laisad , vaid lihtsalt sadulast maha kistud . Mitte igaühel pole Rootsis kahte maja nagu sinul ! " Siis sellegi info oli ta arvutist pihta pannud ! Majad soovitas tal osta tütre mees , ärimees , kes arvudega tõestas , et raha kinnisvarasse investeerida on Stockholmis kaks korda tulusam kui seda pangas hoida . Tütremees ise otsis ka majad välja , ostis tema raha eest ära ja leidis üürnikud . Raha oli teenitud ausalt , raamatute eest , ja ost oli aus , aga ikka oli Lexil millegipärast piinlik , et Roosi kõike seda nii täpselt teab . Tookord lõppes jutt sellega , et jõuti Tallinna lennu- jaama ja Roosi kiirustas välja . Tal oli kaasas ainult üks väiksevõitu spordikott . Roosi ei pidanud vajalikuks öelda , kuhu või kauaks ta jälle lendab ja Lex muidugi ei hakanud ka küsima : nad tõepoolest ei ole üks ihuja üks hing ja Roosi lennaku või potilaadale , külla kuradi vanaemale ! Ojal oli Roosi jaganud viimaseid korraldusi : " Maa on igal aastal vägevalt sõnnikut saanud , aga poleks paha paarsada tonni juurde tuua . Rebasel on hästi ilus kompostihunnik . Kompost teeb mulla kohevaks , mul on Mari ja Ainoga juba räägitud , Poole sellest võiks panna karjamaale . Jumalasõna on vägev asi , aga sõnnik on vägevam veel , nii ütlesid juba vanad eestlased . " Roosi tuiskab kui punapäine libahunt mööda maailma ringi ja tema peab korraldama sõnnikuvedu ! Kuigi seal pole korraldada muud midagi kui öelda kas Ainole või Marile päev , millal pihta hakata . See annabki põhjuse Aino üles otsida , sest voodis on Aino sellest libahundist etemgi , kuigi rasvasid võiks vähem olla . Sõnnikuga Roosi korraldused ei lõppenud : " Sa võiksid Manni autole panna ja teda korraks loomaarstile näidata , ta on kuidagi loid . " Lex polnud märganud , et terjeril midagi viga on , aga igaks juhuks tuli seal ära käia . Lex istus trepile suitsu tegema ja vilistas Manni enda juurde . Terjer ei olnud vormis jah . Ja Roosile oli see silmajäänud ! Kui ta sealt Tallinna lennujaama uksest sisse tormas , nägi ka keskkoolipoiss , et ta piht on sale ja jalad kui treitud , kui turkmeeni märal . Aino oli mõnus naine ja ka töö peale olid tal lahtised käed , aga tal oli selline liiga sõnakuulelik olek , nagu haareminaisel . Ja tal ei olnud Roosi kommet Lex põhjalikult üle vaadata , enne kui nad kahekesi kuhugi sõitsid , olgu või ainult vallamajja . Roosi kontroll , et kas lips oli õiget toonija kingad korralikult läikimas , oli muidugi ärritust tekitav , aga et Aino üldse huvi ei tundnud , kuidas ta välja näeb , ajas ka südame täis . Muidugi on Roosi hull ja elati Ojal ju enne Roositki , aga KÕLE saab olema Ojal ilma selle tulehargita , hästi kõle ! Vähem või rohkem tuli Roosil rahmeldada pendlivõnke mõlemas otsas - Rebase suurtalus ja Järve talus . Rebasel oli selge , et Aino üldjuhina välja ei vea . Karjabrigadirina küll , aga ei enam . Tootmisjuht pidi hoolitsema ka tehnika eest , uste ja akende eest ja jagama piitsa-präänikut . Aino abitus tegi salaja Roosile vaikset rõõmu - mis ta saatananahk siis käib Ojal Lexiga keppimas ! Kui nad muidu ei saa , sõitku kuhugi ja keppigu nii et ... vahutab , Lexil ju kaks sõitvat autot . Või sõitku metsa ja seksigu selles bussis , seal ju ruumi küll , aga et nad seda Ojal tegid , oli ... kõlvatu . Huvitav-huvitav , Ainol ei olnud autoriteeti , aga Mari ees võeti või müts maha . Nüüd ta enamasti Rebasel elaski , ühes kahetoalises korteris , kuhu kõik sai talu kulul sisse ostetud , mööblist vaipade ja valgustiteni . Aivar remontis töökojas tehnikat , ikka kellani , et jäi aega lehte lugeda , ja paistis rahul olevat . Järvel oli esialgu täis ainult pool lauta , sinna tõi Mari lüpsjaks oma vanema õe Tiiu . Muidugi meenus Roosile Lutsu " Kevade " ja Paunverre ilmunud õmbleja , kellele pandi nimeks Jaamaülema Abi . Miks ? Tont seda teab ! Tiiu oli pikk ja laiaõlgne nagu õmbleja-preili , Jorh Adnieli tulevane proua , tal oli punane pea nagu Roosil endalgi , ta oli töökas ja leplik . Ei , see oli Mari poolt hea valik . Tiiu lüpsab nii lehmad kui kitsed , mõlemad piimad teeb juustuks ja vajutab nupule , mis sõnniku välja viib . Üle paari päeva tuli Aivar ja tegi lauda korralikult puhtaks . Kui Mari paariks nädalaks Soome kursustele sõitis , ei otsinud Roosi võõrast abi , vaid võttis rangid oma kaela . Selline rahmeldamine ja pidev lahing olidki tema stiihia , need pakkusid talle ammendamatuid energialaenguid . Sõda on õige pidada nii , et sul on manööverdamisruum ja reservid . Nüüd , kus tal endal vedada tuli , taipas Roosi õige pea , et kallil Maril polnud kumbagi . Veel oldi ähvardustest ja manitsustest hoolimata sealmaal , et joodikut või loodrit ei saanud vahel ainult sellepärast lahti lüüa , et töö tahtis tegemist ja kedagi polnud asemele panna . Farmimehaanikuid-elektrikuid oli talus palgal neli meest , vaja oli kahte . Vana kombe kohaselt hakkasid mehed liigutama alles siis , kui midagi juba katki oli , kui miskit lagunes . Kui kõik laabus , siis olid nad töö ootel ja said palka kaardimängu eest . Karjakuid ega söötjaid nad põhimõtteliselt ei abistanud . Roosi uuris nende toimikuid : kõik neli olid vanad olijad , kõigil olid perekonnad ja kõigi naised käisid tööl linnas . Viina võtsid , aga mitte töö juures , ja ometi tuli kaks neist minema peksta ja korterist välja lüüa . Roosi kutsus mehed kokku ja veendus : see on töölisaristokraatia , neile näppu suhu pista ei tohi . Roosi palus meestel istuda : " Mehed , tere ! " " Tere ! Tere ! " Kahtlast sõnakest " tere omanik ! " ei kasutatud , see olnuks avalik sõjakuulutus , aga neutraalsemat " perenaine " ka mitte . " Ma ei taha teie kaardimängu pikalt segada ja teen sellepärast lühidalt . Vanamoodi edasi elada ja kaarte mängida ma teid ei lase . Täna saate kõik looderdamise eest kirjaliku noomituse , et oleks , mida kodus naistele näidata . Hooldust ja profülaktilist remonti te ei tunnista . Ma ei salga , et otsin teie asemele uusi mehi , kes kogu selle aja , mis nad tööl on , tõepoolest ka tööd teeksid , aitaksid nii söötjaid kui karjakuid . Te olete mõistlikud mehed , ma annan teile võimaluse mu jutu üle järgi mõelda . Uisa-päisa ma kellelegi hundipassi ei anna , ja paarist mehest teie hulgas pean ma väga lugu . On mu mõte selge ? Teil on kõigil load taskus , kevadel tuleb , kui oma töö lubab , traktoristidele põllule appi minna . Tööd Rebasel jätkub . Kes tahab tööd teha , see tööd saab . Kes eelistab kaarte mängida , otsigu uus töökoht . Kõik . Ma olen rääkinud . Sõnavõtud pidage kodus naistele . Olete vabad . " Pealelõunal helistas Rebasele ta kallis Kaarel . " 0n sul minu jaoks aega , oleks vähe rääkimist . " " Tallinna sõita mul küll mahti ei ole . Kust sa helistad ? " " Siitsamast . Linnast . " " Sõida siia ! " " Kas sa maksad mulle taksoraha kinni ? Ja tagasi pead sa mu ikka tooma . Sõida parem sina linna ! " " 0kei . Kus sa peatud ? " " Kohtume hotelli restos . " Nad kohtusidki hotelli restoranis . Teades , et Roosi maksab mõlema eest , tellis Kaarel romsteegi friikartulitega , vahukoore maasikatega ja klaasi apelsinimahla . See oli paarisajakroonine arve . " Ma jõuan dringi eest ka maksta ! " itsitas Roosi . " Sa räägid mehega , kelle dringid on joodud ! " Lõbusast boheemlasest oli saanud kutt , kelle väljanägemises ja olekuski oli midagi kulunut . " Lao siis oma mured lagedale . " " Mul on ainult üks mure - mul pole tööd ! Nuta või naera , aga mu tulevane on sama vaene kui mina . See on pikk ja keeruline lugu ... " Roosi segas vahele : " Selle pika ja keerulise loo räägid sa mulle hiljem , nüüd vasta küsimustele , sest mu aeg on napp . Sinu tulevane ? Te kohtusite mõnes pealinna baaris , eks ? " " Ei hoopiski ! " " Kus siis ? " " Järvel . Järve talus . " Roosi viipas ettekandja ja tellis kokteili . " Kas sa tõepoolest ei taha ? Väliselt näed sa küll nii lontis välja , et väike koks ei teeks paha . " " Noh , olgu siis pealegi ! " Noh , olgu siis pealegi ... see oli ju AHT - " Kuningal on külm ! " Istuge ! Ei istu ! Istuge ! Ei julge ! Istuge ! Noh olgu siis pealegi ! Selline oli kuningakoja etikett . Kas Kaarel teadis , et ta klassiku tsitaati kasutas ? Aga mis tähtsust sellel on ! Kokteilid jõudsid lauda . Kaarel jõi rüüpest poole ära paari lonksuga . Palasilk , kui vastumeelne see kõnelus talle oli ! " See on siis Tiiu ? " " Kes muu ? " " Ega naisevõtt pole jänes , et eest ära metsa jookseb ! Näe , kui kaua Lex jandib , aga ei saa mind ära võetud . " " Saju ise andsid talle korvi ! " " Kust sina seda tead ? ! " " Küla teab kõik . " " Tuleme asja juurde tagasi - te seksisite ja sa sättisid talle ära ? " " Seda võib vulgaarselt ka nii väljendada . Ma muidugi eeldasin , et tal on spiraal . " Roosi rüüpas mõtlikult drinki . Õigupoolest oli ta just-just ise Kaarlit üles otsimas , sest tal olid Kaarliga suured plaanid . Juustule tuli leida turg kas Läände või Venemaale . Soomest tuli leida ja ära tuua pruugitud , aga korralik kombain . Aga ennekõike ootas Kaarlit operatsioon " korter " . Rebase asulas oli kolm kolmekorruselist maja kokku 54 korteriga . Pooltes korterites elas element , kes talus tööl ei käinud : pensionärid või jotad . Nende alt tuli kähku pooled korterid kätte saada . See oli löökülesanne ja endisele lõbusale Kaarlile igati jõukohane . Kas ka sellele siin , seda näitab aeg . " Ma pakun sulle tööd . Ütleme ... 8 tonni kuus , pool palagalehel , pool ümbrikus , nii et 7 tonni sularaha on sinu . Oled rahul ? " " Või veel ! Mida ma tegema pean ? " << Aga mul vedas siiski paremini , mul kolmekümne seitsme aastane ... >> << No minu oma pole ka viiekümnenegi ... Lähen veel õhtuks tema kaissu , aga praegu on vara minna , viimaks juhatab mõne töö kätte ... >> << Siis sellised on need mehed ! >> purskasin tahestahtmata naerma . << Palju sa palka saad ? >> << Olen rohkem külaline või kosilane , ei selle eest palka või nõuda muud kui musi ja susi ... >> << Ah , mis sa lötrad , vana mees ! .. >> << Imelik , kuidas sina nalja ei salli , aga Pudru Mann läheb nii palama , kui ma temaga löitran . .. >> Meestel sai kaardimängust villand ja nad hakkasid kaarte panema . Hea mokakobin oli Augustil ka : << Kuule , Sass , sul tuleb üks kaugelt külaline ja jääb sinu peresse , see on üks noor poiss . >> - ise vaatas Sassi otsa . << Ega tea , kus mu poeg Eduard on . Mõtlesin , et sõjas surma saanud , aga vast ehk tuleb veel kuskilt välja ._._. >> August vaatas kaarte ja kinnitas : << Jah , tuleb , tuleb ja tuleb , noor mees . >> Ühel jaanuarikuu päeval läksin linna tiisikunõuandlasse doktor Sibula juurde . Seal oli suur hulk mehi ja naisi , kõik enamasti metsatööst vabastamise tunnistust tahtmas . Võeti ette jaoviisi kord naisterahvaid , kord mehi . Mulle ütles arst : << Pole teil viga midagi , võite oma metsanormi ära küll lõigata . >> << Aga iga päev on mul väike palavik ... >> << Soovitan teil pöörduda naistearsti poole . >> Küll tundsin hirmu , kui kuulsin , et naistearst on noor meesterahvas . Kasvõi läheks minema , aga kõik trügivad ikka ettepoole ... Arst vaatas mind läbi ja ütles : << Teie olete rase , juba kolm kuud . >> Oh kuidas ma siis ehmatasin . Silme ees läks mustaks . Arst ütles lahkel häälel : << Soovin õnne , see on teil esimene ja viimane , ega te rohkem lapsi enam ei saa . Tõendi peale oli kirjutatud : << Luhaääre Amilde Juhani t. sünd . 1907 , kannatab raskesti raseduspalaviku ja oksendamise all . Arsti poolt keelatud igasugune töö . " All doktor Põllumaa ja tempel . Selle õnnesoovi peale läks mul ka meel lahedamaks . Aga ehmatus ikka nii palju mõjus , et ma ei saanud veel riidessegi , kui õde kutsus juba teise naise sisse . See teadis , mis arst teha võtab ja läks kohe pukki . Enne kui ma kabinetist väljusin , kuulsin veel , kuidas arst ütles sellele naisele : << Kahju küll , aga teie ei saa last saamagi . >> Naine hakkas nutma . Nüüd nägin mina , kuidas teine inimene tahaks last - miks ei peaks siis mina õnnelik olema ! Arst märkas , et olen ikka veel seal ja ütles : << Kui midagi pahemat juhtub , siis tulge tagasi , palavik on rasedal harilik nähe . >> Rääkisin siis kodus Sassile kõik täpselt ära . Tema mu jutu vahele ei seganud , tõmbas aga suitsu , nii et suitsupilved käisid lae alla . Ega ta ei öelnud pärast ka suurt midagi , oli vist niisamuti ehmatanud kui mina arsti juures ja mõtles : kuidas sel segasel ja raskel ajal vanas eas veel last kasvatada ... Tööd oli vähevõitu , mõned paarid pükse ja mõni üksik pluus või müts . Kevad tuli kätte ja siis juba suvi . Elasime vaikselt , mõlemal pead mõtteid täis , aga teisele ka suurt midagi ei räägi . Mind tikkus vaevama mure , kaua me niimoodi elame . Püksitööd on vähe ja minust pole ka enam suuremat tegijat , Sassil pole mingit sissetulekut ... Vahel käis ta talumeeste juures päeviti tööl . 28. juuni õhtul tundsin , et mul ei ole söögiisu . Keetsin odrajahu putru , mida me harilikult suhkrupeedi siirupiga sõime . Heitsin varakult magama , aga öösel tundsin , et selja sees on valud . Arvasin , et neerud on haiged . Olin neeruvalu enne ka tundnud ... Katsusin toas ringi käia ja vahel jälle vagusi voodis olla . << Mis sa seal madistad ? >> küsis Sass läbi une . << Neerud on haiged . Vii mind homme linna haiglasse , pean neerud ära parandama . Sünnitus on lähedal , olen aga kuulnud , et neeruhaige pole suuteline sünnitama . >> Hommikul läks Sass Puiatu mõisasse hobuselaenutus-punkti , tuli tagasi ja ütles : << Peale lõunat saab hobuse . >> Ma säädisin end riidesse ja ütlesin : << Hakkan ees minema , sa tule siis varsti järele . >> Nõia-Lossi polnud mõtet hobusega tulla , sest roopmeline tee läbi metsa oli nii konarlik , et seda poleks ma küll vankris välja kannatanud . Hobune kammiti ja puhastati ilusasti ja rakendati vankri ette , aga Sassi polnud ikka veel näha . Mul aga valud läksid aina sagedamaks . Mõtlesin paha meelega : no on see ikka üks tuim mees ! .. Tahtsin juba küsida : << Kui palju see maksma läheb , kui teie poolt on ka hobusemees ? >> aga siis just hakkas Sass eemalt paistma , rõõmustas veel : << Vaat kui parajal ajal ma oskasin tulla ._._. >> Oli küll pehme kruusane maantee , aga iga väikegi põntsatus tegi mulle valu . Ronisime siis päris sammsammult linna poole . Kui jõudsime juba tänava munakivide peale , läks asi päris hulluks . Olin vankril käpakil , mõnikord kükakil ja karjusin suure häälega - arvasin , et vankri mürinast üle ei kosta . Aga ju siis kostis , kuulsin , kuidas inimesed kõnniteel rääkisid : << Püha jumal , see sünnitab küll vankri peal ära . >> Sass andis hobusele ohjaharuga , et vähemalt kiiremini kohale saaksime . Kui ükskord seisma jäime , vaatasin ringi ja nägin , st olime sünnitushaigla ees . << No mis sa mind siia tõid , sisehaiglasse tahaks minna ! .. >> << Mine aga siia sisse ! ._. >> Mul oli juba ükspuha , saaks vaid kuskil arstide hoole alla ._._. Kindlam tunne tekkis , kui nägin tuttavat doktor Põllumaad . Rääkisin oma arvatavast neeruhaigusest . Arst uuris täpselt järele , millal algas seljavalu , laskis oma vilunud pilgu veel kord minust üle ja ütles : << See ei ole neeruvalu , kolme tunni pärast sünnitate . >> Ütlesin kõrvalvoodis lamajale : << Mul on hirmus valu , kas teil ei ole ? >> << Meie valud on juba ära olnud , nüüd puhkame . >> Mina ei püsinud voodis , läksin koridori jalutama . Äkki tuli veri mööda jalgu alla . Arst märkas seda , tuli kohe ja ütles : << Tulge sünnituse lauale ! >> Kuulsin , kuidas uksest mööda läksid kiired sammud ja arst hõikas : << Katsuge rutem teha ! >> Sain aru , et õed tassisid titasid palatisse emade juurde rinda võtma . Raadio mängis ilusaid vene laule . Parajasti mul enam valuhoogusid ei olnud . Vaatasin kord üle pea , et kas üksinda olen , aga arst istus ka sealsamas ja ütles mulle : << Kas pole tore muusika saatel sünnitada ! >> Varsti tulid kaks õde mulle teine teisele poole Ja küsisid : << Kas pressid käivad ? >> << Jah , olen tundnud . >> << Kui pressimise hoog tuleb , siis pressige ise ka kõvasti , ei tohi tagasi anda , laps lämbub ära . >> Ja tuligi kohe pressitung . Pressisin ise ka ja oligi kuulda : << Uää-uää-uää ! >> Mind nad käskisid samas asendis edasi olla , vaatasid kella ja ütlesid : << Kakskümmend kaks kolmkümmend . >> Õed läksid ühes lapsega ära . Tüki aja pärast tulid nad tagasi ja ütlesid : << Pöörake ainult pea siiapoole ja vaadake oma last , oma poega . >> Tükk aega hoidsid nad mu poega mu silma all . Ütlesin : << Oh kui väike ja kui kortsuline nägu ja silmad on kinni . >> Arst astus ka lähemale : << Ta magab . Tal oli ju ka raske tee tulla , ega teil üksinda raske ei olnud . >> Paari esimese päevaga ei tahtnud tervis veel kuidagi tagasi tulla . Haigemaja söök oli väga vilets - rukkileib , see oli justkui linaleost võetud : raske ja läikis veest , peale selle veel soolane ja hapu - haigele päris nagu mürgiks . Minuga koos oli sünnitamas ka Puiatu meierei proua . Temale tõi mees ülepäeva kõike head ja paremat , juustu , võid ja koort , isegi juba maasikaid . Ta ei jõudnud seda kõike ära süüa ja jagas siis mulle ka . Õed rääkisid : << Alles talvel oli palju halvem lugu , toidunorm oli veel väiksem ja iga sünnitaja pidi voodipesu , tekid ja padjad ise kaasa võtma - sakslased ju riisusid meid paljaks . Nüüd on küllalt lühikese ajaga asi paranenud , ärge nurisege ! >> Küll ma nüüd ootasin , et onku ka meid vaatama tuleks , teistel naistel käisid mehed ikka kohe järgmisel päeval . Kui kord koridoris jalutasin , tuli üks uhkesti riides minuvanune naine ja küsis mult poolsalaja : << Kas te teate , kas keegi sünnitajatest tahaks oma last ära anda mulle kasulapseks ? Olen Suure- Jaanist , mul oli seal turu ääres kahekordne maja , see küll konfiskeeriti , aga mul on siiski jõudu küll kasulast võtta , ükskõik , kas poega ehk tütart . >> " Ei tea kellelgi seda mõtet olevat , kõik on abielunaised , peale minu . >> << Teie olete ju nii kurb . .. Kas lapse või tervise pärast ? >> << Tervise pärast jah , aga last ma ei anna iialgi ära . Lähen palatisse , ei jõua enam jalutada . >> Sain natuke pikali olla , kui tuli õde ja ütles : << Kas magate ? .. Teile on külaline . >> Tõusin rõõmsa meelega üles , mõtlesin , et ehk onku . Astusin vaikselt palatist välja , et mitte teisi magajaid tülitada . Nägin enda ees Reimanni Almat . Ta soovis mulle õnne ja tegi siis turukorvi lahti . Oh sa heldeke , kui head saialõhna sealt tuli ! Praetud ja keedetud kanamunad , rõõska piima mitu pudelit ja pool kilo võid . Tänasin teda kõige selle hea eest , endal aga läksid silmad märjaks . << Olin su lähema naabri Jürgensoni Manniga koos , tema käest kuulsin , et oled haigemajas . Vana onku käivat Õunapuu Tõnise pool heinal ja tema ei teadmagi , kas oled sünnitanud või ei ole ... Kus on alles mees - nii vähe hoolib naisest ! .. >> Ütlesin rahuliku meelega : << No ega ta minu mees ka ei ole . >> << Aga tema laps ikka on ? >> << Kui tahab võtta oma lapseks , siis on , ja kui ei taha , siis ei ole , >> << Mõtle kui rahulik sa oled ... Õigus kah , küll sa kasvatad oma lapse üksinda ka üles . >> Alma viimased sõnad olid : << Kirjuta , kui hakkad juba välja saama , ma tulen siis hobusega järele ! >> Reimanni Alma tõi mulle rahu südamesse . Tundsin rõõmu aknast sisse paistva päikese üle ja kujutlesin , kuidas lähen oma pojaga Rannu koplisse maasikale . Las onku teenib omale ärakolimise raha . Elan kuidas ma elan , aga tema käest ka midagi nõudma ei hakka . Läks veel paar päeva mööda , olin juba palatis kõige vanem olija . Hakkasin just Reimanni Almale kirja kirjutama , et ta mulle hobusega järele tuleks , nagu oli lubanud , kui sanitar hõikas üle ukse : << Luhaäär , teile on külaline ! >> Läksin jälle rõõmsa meelega koridori . Üllatus missugune - seal seisis onku õige sirgelt , käes roheline plekist piimanõu ja kaenla all veel üks pakk . << Kas hakkad juba kodu tulema ? " << Arst tahabki mind välja kirjutada ... >> << No millal ma siis Järele tulen ? >> << Tule juba homme ! >> << Ei tea , kas just homme saan hobust , aga ma homme lähen räägin küll hobujaamas ja kui annavad , siis tulen ka . >> Siis ta ulatas mulle piimanõu ja kandilise , panni peal küpsetatud saia . Ütlesin õige ükskõikselt : << Aitäh ! >> ja käskisin teda natuke istuda ja oodata , kuni ma piimanõu klaaspurkidesse tühjaks valan . Küsisin köögist veel paar purki ja viisin nõu onkule tagasi . Ütlesin : << Tule siis nii ruttu kui saad ! >> - pöördusin kannapealt ringi ja läksin palatisse . Ma ei tahtnud , et meid koos nähakse , naised on ju nii uudishimulikud , hakkavad kohe kõike pärima . Järgmisel päeval oli Sass siiski hobusega kohal , õde ütles : << Varsti on lõuna , sööge siin enne ära ! >> Kojusõidul vaatasin ainult tita peale ja mõtlesin : Vaat see on kallis varandus , keda mingi hinna eest ära ei anna . Südames tundsin küll rõõmu , aga väliselt olin muutunud hoopis tõsisemaks inimeseks . Mõtlesin : Mis on üks ilma lapseta naisterahvas , tal pole mitte kedagi nii tõsiselt armastada ! Teepeal me Sassiga palju ei rääkinud . Tal polnud kuulmine kuigi hea ja ma ei tahtnud ka karjuda . Vallamaja kohas ütlesin : << Peata nüüd hobune , ma lähen vallamajja sisse lapsele sünnitõendit võtma . >> Ütlesin vallakirjutajale : << Tulin juurde sündinud inimest registreerima . >> Võeti kohe paber ja säeti kirjutamisvalmis . Ütlesin siis kõik andmed . Küsiti : << Aga isanimi ? >> << Amilde . >> << Ei , see oli eestiaeg , kui kirjutati Liisa poeg ehk Juuli või Mari poeg . >> Kohkusin päris ära , et mis nüüd saab - mul pole onkuga kokku räägitud , kas võin tema nime öelda , << Isa nime ma ei tea , isa metsast tuli ja metsa läks . >> << Ei ole muud vaja , kui ainult üks meesterahva nimi . >> << Minu isa nimi oli Juhan , kirjutage siis ka - Juhan . >> Nii ka kirjutati . Vankris küsis Sass ka sünnitunnistust näha , näperdas seda sõrmede vahel ja ütles : << Seda tegid sa küll hästi , et sa mitte mind lapse isaks ei pannud , siis oleks sul tulevaasta metsanorm jälle peale tulnud ja mine tea kui palju pahandusi pärast veel lapsele . Kui soe kord püsima jääb , siis ei võetaks teda minu pärast kõrgema tess,e koolidesse ka . >> << Mul ei tulnud metsatööd meeldegi , mõtlesin , et sa ei taha olla lapse isa ._._. >> << Ei noh , miks ma ei taha , aga sääduslikult küll ei v5i teha . Pealegi saad vallasemana iga kuu natuke toetuseraha . >> Mul oli sellest kõigest hea meel küll , aga mõtlesin , et ta oleks võinud juba varem rääkida ... On need mehed ikka küll !... Manni mees Ärpi on selline jäle inimeste ülesandija küll saksa , küll vene poolele - nüüd on jällegi vene sala ! - aga naisele ja lapsele on väga hea ; minu onku mõtleb kõike tasa ja targu , aga meie vastu on tuim kui puunui . Olimegi varsti Puiatu mõisas . Sass ütles : << Ma viin hobuse ära , sa mine titaga edasi ! >> Mõtlesin ütelda , et ma ei jõua , ootan , kuni sa hobust andmast tagasi tuled , aga siis jälle mõtlesin , et võibolla , ta häbeneb või ei taha siin külavahel last kanda . Tasapisi siis kõndisin ikka edasi . Tee ääres oli mitu suurt õlekuhja . Jäin sinna puhkama . Oli ilus päikseline ilm . Tita pilutas silmi ja oli rahulik , vist meeldis talle ka hea värsike maaõhk . Ütlesin : << Lapsuke , sa oled küll nii väeti ja meie elu on raske , aga ära karda , sest minule võid sa ikka loota ! >> Läinud ! Ongi ! Autojuht Villu Jürgenson oli muidu rahulik mees , aga nüüd võttis küll südame kloppima . Oma töökohale , kolhoosi autogaraažile lähenedes paistis , nagu oleks see plats tühi , kuhu eile õhtul masin pargitud sai . Nii oligi . Kadunud see ilus sinine Zil-tüüpi kallur , mille roolis kaheksa aastat leiba teenitud . Naabermasinad alles , aga nende vahel koht tühi mis tühi . Ainult tagavarakumm , mida täna oli plaanis lappima hakata , seisab seal , nüüd siis ülearusena , võrkaia najal . Imelikult kaua seisis mees seda tühja kohta vaadates . Oleks ta samasugust pilti hommikul tööle tulles näinud paar aastat tagasi , küllap oleks juba rutanud pika sammuga garaaži juhatajat otsima , et selgust saada . Oleks lärmi teinud ja valvurit pinninud . Minu masin kadunud ! Aga nüüd , kui kolhoosi ennastki pole enam olemas , kui pooled autod garaaži territooriumilt kes teab kuhu kadunud , kas varastatud , ärastatud või erastatud ... Villu polnud üldsegi muretseja tüüp . Pigem vastupidi , liigset muretust oli talle nii kodus kui kolhoosis ette heidetud . Aga viimasel ajal , kui kõik ümberringi segane ja närviline , oli küll vahel öösel ärgates pahasid mõtteid pähe pugenud . Mitmed autojuhid , kel masinaid enam pole , hulguvad asula vahel ringi , mornid ja kogu maailma peale õelad . Pole neist vestluskaaslast ega pudeli klappijat . Mis siis , kui endaga samuti juhtub , et töötuks jääd ? Kas nüüd siis ongi see juhtunud ? Et need öised ärkamised lausa isiklikest muredest tingitud oleks , seda siiski ütelda ei saanud . Pigem nii , et naise muretsemistest . See aina vähkres kõrval viimasel ajal . Villu enda peamiseks mureks oli seni ikka olnud , kuidas tööpäeva lõpus õllepudelid kätte saada , kuidas palgapäeva pidamiseks palgast midagi ka oma taskusse jääks . Suuremate murede muretsejaks oli ikka olnud naine . Küsi endale see uus masin , et palka rohkem saaks ! Korter vaja remontida ! Ära joo nii palju õlut , hommikul jälle lõhnad juures ja ei anta sõidulehte ! Lastakse lahti veel viimati . Aga mis õnnetus see lahtilaskminegi sotsialismi ajal oli . Näkku naerda võisid ülemusele nii mõtlematu teo pärast . Nagunii tulevad varsti tagasi kauplema . Kui mitte auto , siis traktori või kombaini peale , sest ega põllutöö saa tegemata jääda . Pooled traktoristid puudu . Selliseid tagasikutsumisi oli läbi elatud . Praegu , kui Villu siin seisis ja seda tühja kohta vaatas , oli tal selline tunne , et vaene naine , ka sinu mees jääb nüüd siis ilma tööta . Kuidas sa järjest kallineva üüri makstud saad ? Kuidas poisile , kes õlgadest järjest laiem , uue jope ? Kuidas mehele kingad viltutallatute asemele ? Otse läbi enda pea polnud muremõtetel nagu pääsu , kuna nad oli sealt alati kõrvalejuhitud . Kõss , ma ei taha teid ! Ühe asja nii pikalt vaatamine ( praegu , tõsi küll , asja puudumise vaatamine ) oli Villu-nimelisele mehele üldse omane . Nii vaatas ta kraavi läinud autot , mida vaja välja tõmbama hakata ; traktorit , mille pikk ja tülikas remont ees seisab ; naist , kelle pahandamistele vaja midagi vastata . Ühesõnaga kõike tülikat , millele vaja lahendus leida , vaatas Villu nii pikalt . Ja enamasti sai lahendus ka leitud . Naisega , selle sõnakehva tulehargiga oli kaheksateist aastat elatud , kuigi vahest mitu päeva ja ööd mõne armukese juures redutatud . Ükski auto polnud kraavi ega traktor remontimata jäänud . Ka see traktor mitte , mille remontimisega keegi teine polnud : hakkama saanud . Selline ta oli , see Villu Jürgenson , endise kolhoosi küllap vist endine autojuht . Ligi neljakümneaastane pikk sirge mees . Nägu nagu loodud naiste päid segi ajama . Oma naisel närvipinget kui palju mehe iseloomu ja välimuse pärast , aga kes oleks keelanud lahutust sisse anda , nagu aastate jooksul sadu kordi lubatud ? Nii et ilma autost ja leivakannikast ? Aga milleks kohe kõige hullemat karta ! See naiste komme . Ehk sõitis garaaži juhataja kuhugi ? Oma suvila juurde sõnnikut viima näiteks . Vahest kombeks tal võõraid masinaid torkida . Arvab , et ülemusel selline õigus . Nüüd hakkas üksteise järel tööle saabuma ka teisi mehi . Esimesed kaks läksid tere hommikust mühatades selja tagant mööda , liiga unised imestamaks , miks see muretu mees siin nii muremõtetes praegu . Siis tuli kärmel sammul Tiit , endine garaažimehhaanik , kes nüüd ka ühe kalluri peal juhiks . " Mis sa vaatad ? Kas läinud ? Seda võis arvata . " " Mida võis arvata ? " küsis Villu pead pööramata . " Et ega nad veel sellega jäta . Küll varsti jälle mõni masin kaob . " " Kes nad ? " " Noh , ärastajad . Aga kes just , kui seda seni pole meiesugustele räägitud , kes nüüdki . Ülemused ise , kes muud . Või nende sõbrad ja soosikud . Mis valvur ütleb ? " Villu ei vastanud . Tuju võttis ära , et ka see mees kohe kõige halvemat arvab . Kahjurõõmuski veel nagu . Tema koht koondati ära , korralik Zil aga , mille peal sõitis , müüdi poolmuidu esimehe vennale , kuigi Tiit ise oleks tahtnud seda tööosakute eest erastada . Nüüd igavene logu Gaz Tiidul , eks põhjust tige olla . Villu läks garaaži kontorisse . Juhataja Lagrits istus oma töölaua taga , telefonitoru peos , valis numbrit . " Mu masin kadunud . Nagu oleks . Tead sa midagi ? " küsis Villu . " Tean , " ütles juhataja . Tõstis toru kõrva äärde ja jäi vaikides vastuvõttu ootama . Nüüd kestis see juba mitu minutit . Eesruumis rääkisid autojuhid omavahel . " Nägite , Villu masin ka läinud , " ütles üks . " On kuradi pätikamp . Sahkerdavad varsti mõisa maha . See ju meie kõigi vara , " õiendas Oskari hääl . Tema on suur ülemuste vihkaja . Ja kiruja , kui neid kohal pole . " Kuss ! " ütles keegi ja seal jäi nii vaikseks , nagu polekski kedagi . Ilmselt oli osutatud tagatoa ukse poole . Et üks ülemustest seal ise kohal . Juhataja näos ei liikunud ükski lihas . Lagrits oskas end valitseda ja ka halva asja juures head nägu teha . Ta vaikis ja ootas ikka veel . Mine kasvõi eest ruumist meeste käest küsima , mida kuradit te siin räägite ja minu masina kohta veel teate . Siis kostis telefonitorust . Ka teisele poole lauda : " Politseijaoskond . Korrapidaja kuuleb . " " Tere . Kus te seal ringi kolistate , et vastu ei võta ? Sina vist . Jaak ? Muidugi tunnen häälest ära . Saad sa meie poole tulla või kellegi teise mundrimehe saata ? Üks masin öösel ära kadunud . Muidugi , uurime ise ka . Ei , kahtlustada ei oska kedagi . Tulge ikka , mingi paberi peab ju koostama . " Toru ära pannud , hakkas juhataja kohe uut numbrit valima . Ja jäi jälle , ise lõdvalt toolikorjule toetades , ootama . " Mis , ongi varastatud minu masin või ? ! " hüüatas Villu nüüd . " Nagu näed . " Juhataja võttis laualt karbist sigareti ja süütas põlema . Vahtis ise mingeid pabereid , mida laualt võttis . Selle poolest oli Lagrits küll vahva mees , et alati rahulikuks suutis jääda . Nii direktori ja esimehe sõimamise all kui ka ise meeste kallal õiendades . Isegi siis , kui mõni autojuht endast välja läks ja tema peale karjus . Seda aga esines , sest see noor pikk blond , väliselt heatahtlik mees võis tühiselgi põhjusel preemiast ilma jätta või ka vallandada . Oli pika vihaga ja halastamatu , eriti nendes küsimustes , mis tema enda isikut ja heaolu puudutasid . Autojuhtide seas oli üldteada , et Lagrits on " sitt mees " , aga kuna ta seejuures oli ka kõva töömees ja oma eriala hästi tundev , siis oli tema positsioon nii kohalike ülemuste kui ka autoinspektsiooni ees kõigutamatu . Teati mõnestki üsna jultunult läbi viidud omakasupüüdlikust mahhinatsioonist , aga kõik selle vastu alustatud kaebused põrkusid nagu vastu seina . Teati ka , et esimees , kes tema peale vahest karjub , on nii mõneski küsimuses Lagritsast sõltuv ega lase liiga teha . Üks nendest masinatest , mis siit garaažiplatsilt kadunud , mikrobuss nimelt , olevat üle värvitud ja sõitvat ringi , esimehe vennapoeg roolis . Karta polevat midagi , sest see buss müüdud täitsa ametlikus korras kahesaja vene rubla eest , kui need veel kehtisid . Selline oli see mees , kelle juurde Villu praegu õigust ja oma autot otsima tuli . " Kellele sa veel helistad ? Kas prokurörile ? Küllap need kohtus , mõnd ärastajat kinni mõistmas , " ütles Villu . " Jajah , prokurörile , " vastas juhataja ja kohe seejärel torusse : " Ma lähen täna linna , kaubamajja vist ka . Mida sealt võtta ? Hea küll . Kas lapsed viisid lasteaeda ? Hästi , peenrad kastan enne ära . Hea küll , hea küll , eks ma üritan . " Mees pani toru hargile , tõusis , ütles : " Kodusele prokurörile , " ja astus uksest välja . Villu jäi tühja kabinetti vastikult õõnsa tundega . Midagi külma puges pikkamisi selle õõnsa koha peale . Kas samasugune tunne oli ka Jouram-Jüril , enne nii elurõõmsal mehel , kui talle öeldi , et pole enam masinat ega ka tööd ? Kas nüüd on saabunud see muutus ka enda jaoks , mis kogu kolhoosi ja vist ka riigi on nii närviliseks ja ebaturvaliseks muutnud ? Oma masinaga koos ei tajunud seda . Nägid , kuulsid , aga ennast ja oma masinat nagu ei puudutanud . Kõik need kaheksa siin majandis töötatud aastat üksseesama Zil . Pakuti uuemat , ei soovinud . Sel kõik oma käe järgi tehtud . Oma raha eest tehtud nahkistmed , enda ostetud raadio kabiinis . Iga mutter teada ja oma käega läbi keeratud . Igal värvikriipsukesel oma ajalugu ja mälestus sellest . Kus oled sa praegu , mu raudne kallim ? Ka sel ütlemisel - raudne kallim , oli oma ajalugu , mis palgapäevastest vestlusringidest kolhoosi pealgi teada . Teada oli ka Villu naise turts-kärts iseloom ja armukadedus . Naise õigustamiseks tuleb küll öelda , et see armukadedus polnud sugugi põhjendamatu . Mees kui Apollo , oli Villu kohta üks uus lüpsinaine öelnud . Sellisel pole kerge päris truuks jääda ja Villu polnud seda ka üritanud . Lühiajalisi kõrvalehüppeid , üks öö kodust ära , nende eest korraldas naine skandaale küll , aga lahutust , millega alati ähvardas , siiski ei järgnenud . Pisike korraliku välimusega naine , kes polnud küll ei Venus ega Aphrodite , teadis , et täielikku truudust ja karskust nõudes jääb ta sellest mehest lihtsalt ilma . Niisiis oligi naise valvsus ja truudus suunatud sellele , et mehel kellegagi püsivamaid suhteid ei tekiks . Korraga kolhoosi peal jutt , et Villul raudne kallim . Juba mitmel korral tuleb koju alles poole öö ajal . Ütleb , et töölt . Kes muu kui too uus lüpsja , kes tema meest Apolloks nimetanud . Naine hakkas lauda ümber passimas käima . Lüpsinaised märkasid seda , tegid kiusu . Kilkasid heinaküünis : Oi , Villu , kallis , tule juba ! Kui Villu naine sisse kargas , valmis küüned-hambad käiku laskma , naersid laudanaised suure häälega . Mõni õhtu hiljem sai Villu proua muidugi teada , et see raudne kallim on remondis olev auto . Kahjurõõmu ja kiuslikkust teiste naiste poolt , seda tuli Villu naisel sageli taluda . Nagu ikka naistel , kel kadestamisväärse välimusega mees . Proua kandis seda risti vapralt . Ei soetanud endale ka sõbrannasid , sest need pidid just kõige sagedamini olema meeste ülelööjad . Kodus ja mõnede majanditööde peale oli mees lausa laisk , aga kui käsil selline töö , mis huvitab , mõni uutmoodi konstruktsiooniga masin näiteks , siis võta kinni , on ta pikalt tööl või mõne naise man . Nüüd siis pole enam raudset kallimat , keda mutrivõtmega poole ööni kallistada . Kõige rohkem häiris Villut see asjalik ükskõiksus , millega garaaži juhataja auto kadumisse suhtus . Varem küll nii ei olnud . Või ongi mingi ärastamis-mahhinatsiooniga tegemist , Lagrits ise osaline ? Kuhu nüüd siis minna , mida edasi teha ? Politsei ära oodata , seda muidugi , aga teada need politseid . Pole miilitsast targemad , endised miilitsad nad ongi . Kuritegude avastamise protsent nullilähedane . Väiksemaid asju ei hakatagi uurima . Esimene küsimus alati : keda kahtlustate ? Keda sa siin praegu kahtlustad , kui pole seegi teada , kas varastamine või ärastamine . Ülemusi endid , nagu kuulda olnud , kahtlustab rahvas kõige rohkem . Kas ilma nende teadmata , tavaliste sulipoiste poolt on parkimisplats ja põllutöömasinate hoiukuur pooltühjaks kadunud ? Aga katsu selle kohta ütelda , kui nad endiselt võimul ja enda töökoht ripub juuksekarva otsas . Ole vait kui lutikas . Ole veel rohkem vait kui sel häbemata ajal . Kui siis ülemus näiteks lõhnade pärast peale põrkas , põrkasid sina vastu : miks seda ja seda osa ei ole ? Kummid viletsad , mina nendega garaažist välja ei sõida . Ka homme mitte , kui lõhnadest enam haisugi pole . Kas valvurit on juhataja küsitlenud täna ? Pani toast välja , midagi ei ütelnud . Nagu ei puutukski see juhisse endasse , mis tema masinast ja tööst saab . Nojah , Lagritsa töökoht jääb ju edasi , tuleb see masin välja või mitte . Kell oli nüüd kaheksa läbi . Teised juhid kõik juba liinile sõitnud . Kes heina , kes loomi , kes ehitusmaterjali vedama . Andres , kel ainsana veel pordemasin , Viljandimaalt lüpsjat ja karjakut kolima . Igal oma igapäevane töösõit . Kas endal siis esimene ilma palgata päev ? mõtles Villu . Oh seda hüsteerikat õhtul kodus ! Miks just sinu masin ? Kas ma pole ütelnud , ära joo nii palju ! Nagu need asjad omavahel seoses oleks . Ei taha mitte mõteldagi õhtu peale . Aga praegu veel terve päev ees , mis sellega peale hakata ? Varem , kui midagi teha polnud , läks kirja remont ja mingi päevapalga said ikka . Kui ülemustega suhted korras , siis ka neil juhtudel , kui lõhnade pärast liinile sõita ei saanud . Rääkimata praeguse taolisest juhusest , kui süüdi mitte ise , vaid kurat teab kes . Viimasel ajal aga , olgugi et korda pole ollagi , nagu need ärastamised- ärandamised näitavad , on selles osas kord kõva . Muidulonkijad palka ei saa . Vahel ka asja pärast jooksjad , muigas Villu omaette . Ükspäev oli selline lugu : mullikakari rukkipõllul . Ükski normaalne maainimene seda näha ei või . Sai auto seisma jäetud ja karjasele appi rutatud . Tuli möllata oma poolteist tundi . Garaaži tagasi jõudes pahandus . Kus nii kaua olid ? Mida seal rukkipõldu mööda jooksid ? See osakond nüüd eraldi ühistu , mis meil nende põlluga asja . Ei makstudki selle aja eest palka . Harilikult , kui kolhoosi ajal mõni masin kadunud ja taga otsiti , oli garaažis sel teemal rääkimist ja sebimist . Mehed kogunesid ükshaaval ja karjakaupa aiaaugu juurde . Arutasid ja tundsid huvi , kes mida näinud või kuulnud , kellel mis oletused . Täna polnud midagi samast , kuigi kadunud mitte mõni Gazi-logu , vaid korralik Zil . Oo õilsaltsündinu , kui su keha ja meel on eraldunud , pead sa saama kogeda Puhta Tõe õrna , sä- delevat , heledat , pimestavat , hiilgavat ja aukartustäratavalt kiirgavat sähvatust , mis ilmub nagu üle kevadise maastiku libisev katkematuis voogudes vibreeriv kangastus . Sellest hoolimata ära heitu ega kohku ega tunne ka aukartust . See on sinu enda tõelise olemuse kiirgus . Tunne see ära . Selle kiirguse keskelt vallandub Tegelikkuse tõeline hääl , mis kajab vastu nagu tuhande üheaegselt kärgatanud kõue mürin . See on sinu enda tegeliku mina tõeline hääl . Sellest hoolimata ära heitu ega kohku ega tunne ka aukartust . Keha , mida sa nüüd omad , kutsutakse kalduvuste mõttekehaks . Kuna sul pole materiaalset , li- hast ja verest keha , siis ükskõik mis ka tulla võib - valgused , helid , kiired - , on kõik kolm võimetud sind kahjustama : sa pole suuteline surema . Sellest piisab täiesti , kui sa tead , et need nägemused on su enda mõttevormid . Tunne need ära kui bardo . Oo õilsaltsündinu , kui sa ei tunne neid iseenda mõttevorme ära , ükskõik kas oled loonud need mõtisklustes või palveis , veel inimeste maailmas olles - kui sa pole ka kohanud seda siinset õpetust - , siis valgused heidutavad sind , helid tekitavad aukartust ja kiired kohutavad . Kui sul puudub see ülitähtis võti õpetuse avamiseks- kui sa ei ole võimeline ära tundma helisid , valgusi ja kiiri - jääd sa ekslema sansaarasse ... Nad võiksid seal lõputult seista . Võib-olla räägiks Gustav neile veel Kolmest Kalliskivist või tsönjid bardo'st , aga see tooks endaga üha uusi mõisteid , mille seletamine ei lõpeks iialgi . Nendest arusaamiseks tuleks olla päevast päeva Gustavi kõrval , tuleks olla ta õpilane . Tädi Mona ja onu Heinar on sellega veidi hiljaks jäänud . Onu Heinar hukkus lennuõnnetusel ja tädi Mona suri insulti . Nüüd on nad juba lõplikult kadunud . Lõplikult tüdinud noist katakombidest . Nad ei taha Gustavit enam viivugi kuulata , õigemini küll tädi Mõna , aga ta kärsitus on haaranud ka onu Heinarit . Samal hetkel möödub neist Caraubalo Tetum . Ta näol on looritatud pilge , koguni irvitus : või et loevad siin surnuteraamatut ! Ahahaa ! Tõelised barbarid ! Ta samm on kiire , ja juba ta kaobki , jättes endast maha vaid kerge hašišilõhna . Ignat tahaks talle järele tõtata , aga samas möödub neist ka Abu Muhammad . Too on iseendale keskendunud ja läheb rahulikult oma teed . Ignat on sunnitud veel mõne minuti ootama , kuni Muhammad on käänaku taha kadunud , kuid siis suundub ka tema väljapääsu poole . Gustav on lugemise lõpetanud ja haarab maast oma portfelli . Kõik kolm sätivad end Ignarile järele , nad on temaga seotud , nad on siin ainult tema pärast . Üleval maa peal väljapääsu ees seisab küürakas vanamees , kes kontrollib kõigi lahkujate kotte . Ta palub ka Gustavil portfelli lahti teha ja kaeb sisse , kas seal pole peidus mõnda koljut või vähemasti sääreluud . Aga ei ole . Eks vanamees tea seda ka näo järgi , aga ta kontrollib ikka . Ta vaatab kõikidele lahkujatele otsa ja naeratab neile . Ja kuidas ta muidu saakski naeratada , kui ta neid koti kontrollimiseks ei peataks . Ta püüab julgustada iga lahkujat , nagu oleks seegi tema töö . Igaüks , kes on tulnud katakombidest , on vähemalt lühikesegi viivu mõelnud elu mõtte üle . Küllap too vanamees seda juba teab . Tegelikult tahab ta julgustada neid edasi mõtlema . Tegelikult ta teab , et nad unustavad need mõtisklused kohe , kui on katakombide tolmu endalt maha pühkinud . Seal nad soputavad ennast õues ja harjavad . Kus sa nõnda tolmusena inimeste sekka lähed . Ja ühes tolmuga lendavad peast viimasedki mõtteraasud . Kui Ignat tänavale jõuab , pole ei Caraubalot ega Abu Muhammadi enam kuskil . Tänav on tühi , nagu ei liiguks seal kunagi inimesi . Caraubalo on läinud . Ent kas suudaksidki nemad teda peatada ? Kurja jõud on nii suur , nii raske on seda väärata . Ignat on lennujaamas juba varakult ootel . Caraubalo tuleb mõni minut enne kaheksat ja läheb end lennule registreerima . Tolliametnik palub Caraubalol tolle musta diplomaadikohvri lahti teha . Seal on kaks mahlapakki ja mõned riideesemed . Ametnik loksutab pakke kõrva ääres ja paneb kohvrisse tagasi . Ignat seisab seal kui kehatu vari , õõnes ja nähtamatu . Küllap oli mahlapakendeis mingi plahvatav vedelik . Ja detonaator on kuhugi kohvri sisse monteeritud . Ta peaks seda tolliametnikule ütlema . Kui ta poleks vari , kui ta oleks vähegi olemas . Ta võib tolliametnikku vaid mõtteis veenda , temasse ärevust sisendada . Aga tolliametnik on tuim tüüp , ja pealegi saabub tollipunkti üha uusi inimesi . Siis tuleb ka Meri . Ta annab oma vähese pagasi ära ja kõnnib registreerimislaua ees edasi- tagasi . Ta ootab Ignatit . Ta ei tea , et Ignat seisab sealsamas päris ta kõrval . Ta ei saagi seda teada , sest Ignat on vari . Ka Meriga saab Ignat rääkida vaid oma mõtteis . Ta ütleb Merile : " Sa ei tohi sinna lennukisse minna ! " Ta ütleb , et kui vähegi võimalik , siis võiks Meri selle reisi edasi lükata : nad võiksid sinna New Yorki lennata ju kunagi hiljem Meriga kahekesi . Terve linn oleks nende ja nemad teineteise päralt . Nad sõidaksid liftiga Empire State Buildingi otsa ja vaataksid öist linna . See sätendaks nende ümber nagu unenägu - öö täis lõputuid valgusi . Nad oleksid linna lummuses pikki tunde ega raatsiks sealt lahkuda . Seejärel uitaksid korrus allpool suveniiripoodides ja uuriksid iga eset pikki minuteid . Kui palju küll on maailmas tehtud värvilisi asju , mida nimetatakse suveniirideks ja mida inimesed kuhjavad oma puhvetkappidesse ning riputavad seintele ! Ja võib-olla ostaksid nemadki ühe võtmehoidja ja portselantassi , millel on Empire State Buildingi kujutis . Ja võib-olla vimpli ja paki nätsu , ning seejärel kohviautomaadist kohvi , mis niriseb kuumana plastmasstopsikutesse ja aurab ahvatlevalt . Ning alles siis , kui vaateplatvorm lõpuks suletakse , sõidaksid liftiga uuesti alla ning sööstaksid New Yorgi hämarusse , kus hiilib kodutuid ja narkomaane , kelle lähedus sisendab neisse ärevust ja nõristab verre adrenaliini , mida nad argliku joovastusega naudiksid nagu lapsed öist luuremängu surnuaial , kus kindlasti kummitab . Ning järgmisel päeval uitaksid nad võib-olla Sohos ja kolaksid läbi kõik galeriid ja jooksid ohtrasti veini uute näituste avamisel . Ning istuksid üha uutes ja uutes pubides , kus pakutakse kohvi ja õlut ja limonaadi . Või friikartuleid ketšupiga ... Ning mine tea , võib-olla kirjutaks ta veel ühe luuletuse otse kuskile salvrätile ja kingiks selle mälestuseks Merile , kes võib-olla paneks selle luuletuse oma salmiku vahele , kui tal niisugune asi peaks juhtumisi olemas olema . Ikka oleme lapsed kes kalmistul mängivad luuremänge ja kutsuvad välja rüütel Üexkülli vaimu keskööl mil ta tuleb oma raske rüü tümpsudes üle kalmistu haudade otse nende unenägudesse mida nad kannavad endas kogu elu ja iga kord ta samme kuuldes ärkavad oma painavates öödes et tõdeda mitte asjata pole nad vaimudesse uskunud kuni rüütel haarab oma mõõga mille pidemes on väärtuslikud kalliskivid ja raiub tükkideks nende viimasedki kahtlused ja nad muutuvad väikesteks valgeteks täppideks mis on taevalaotusel nagu kirgas teadmine Universumi ääretust olemasolust läbi mille nad otsivad teed tuhandeid aastaid enne kui see ükskord avaneb selgena nende ees . Ja ta murraks selle salvrätiluuletuse neljaks kokku ja ütleks Merile , et too loeks seda siis , kui nad enam koos pole , kui Ignat on kuskil eemal ja Meri ehk äkitselt mõtleb ta peale või koguni igatseb teda taga . Ning Meri paneks salvräti oma pluusitaskusse ja naerataks kummaliselt ... See kõik võiks tõeks saada , kui kell ei tiksuks nõnda pöörase kiirusega - kiiremini , kui Ignat seda sooviks . Ta tahaks veel olla pikki tunde ... lihtsalt olla selle maailma kiires askeldamises , selle lennujaama tühistes sekeldamistes . Ja tolle kõige viimase luuletuse ( kõige viimasest viimasema ? ) ehk tõepoolest kirja panna ja Merile ulatada . Meri suundub otsustavalt passikontrolli suunas . Aga jääb siis seisma ja vaatab ebalevalt ümber . " Ära mine , ära mine ! " palub Ignat teda hääletult . Ja Meri peatubki , käib jälle närviliselt edasi- tagasi , kuigi valjuhääldid kutsuvad New Yorki reisijaid viivitamatult pardale asuma . »Ära mine , ära mine ! " kordab Ignat . Meri võtab passi oma ridikülist välja ja on seda passikontrollile ulatamas , aga siis tõmbab käe ta- gasi . Minutid jooksevad . Meri ei tea , mida teha . Võib-olla tuleb Ignat siiski ? Äkki on see millegipoolest tähtis ? Või tunneb ta koguni Ignati lähedalolu ? Oma kuuenda või seitsmenda meelega . Naiseliku vaistuga , igatsusega , üksindusega ... Ja siis ongi juba hilja : valjuhääldi teatab , et pealeistumine New Yorgi lennukile on lõppenud . Meri näol on meeleheide , ta peaaegu rammib passikontrolli , kuid too seisab kindlalt ta tee peal ees ja vaatab ükskõikselt ta registreerimiskaarti . " Te olete hiljaks jäänud , pealeistumine on lõpetatud . " Meri meeleheitlik nägu on löönud ametniku ükskõiksusesse siiski väikese mõra . " Me ei saa lennukit enam peatada . Te võiksite lennata järgmise lennuga , " ütleb too . " Aga te peaksite siis oma pileti ümber registreerima ... " Meri torkab passi ridiküli tagasi ja astub lõdval sihitul sammul ametnikust eemale . Ta suundub pikkamisi akende poole , kust näeb lennukite õhkutõusmist . Ütleb midagi hollandi keeles - vaikselt , iseendale . Võib-olla kirub , võibolla neab seda äpardunud päeva ... Stardirajalt tõuseb järjekordne lennuk ja suundub mustavasse taevasse . Viis sekundit , kümme sekundit , kakskümmend ... Siis lööb lennuk äkitselt helendama nagu tulekera , lahvatab leekide ja valguse mereks . Kera paisub üha suuremaks ja üha võimsamaks ning pimestab silmi . Ignat näeb enda ümber inimeste kohkunud nägusid , ahhetuses avanenud suid . Teiste hulgas on ka Gustav , tädi Mona ja onu Heinar . Siis sulavad näod aegamisi kokku . Ta näeb , kuidas Gustav , onu Heinar ja tädi Mona haihtuvad . Kuidas haihtub kõik - vähimgi mälestuskübe . Isegi ühtegi nägemust ei jää enam , ei ühtegi kujutlust . Kõik , mis juhtus , oli meelepete . Ükskõik , mille külge ta ka oli klammerdunud , kõik kadus : Tuule , Meri , sihitu pürgimine ... Veel viimaseks sajandik viivuks on ta aheldatud oma keha külge . Ta lamab kuskil niiskel põrandal - kas Tallinnas või Pariisis , sellel pole mingit tähtsust . See kõik on nii või teisiti juba minevik . See kõik oli vaid tühine silmapilk . Veel korraks kuuleb ta Gustavit ütlemas : " No kurat , mis sa lamad seal keldris ! Miks sa ometi ei tõuse , põrgu päralt ... ? ! " Ning seejärel Gustavi monotoonset häält , kui ta surnuteraamatut loeb . Siis on vaid valgus , ei midagi muud . Tõuse nüüd , tõuse , ütleb ta iseendale . Ta peab seda väga tahtma , rohkem kui tahtma , ta peab suutma koguni enamat , kui ta kunagi varem on suutnud . Ja küllap ta siis ka tõuseb . Paiskab endalt painava koorma , elu koorma , ja läheb kergel sammul edasi , kaalutu nagu udusulg . Läheb ega peatu . Üha edasikihutavad aastad selekteerivad möödunust välja kõik ebaolulise ja pühivad selle aegade mälust . Väga palju aegade jooksul juhtunust säilib vaid legendides ja teine osa talletatakse kirjapaberile , millel on omadus kas ajale vastu panna või hävida . Paberid , dokumendid ja ürikud kogutakse lõputuisse arhiividesse ja raamatukogudesse , ja seal nad ootavad oma kohtuotsust , mille aeg ükskord langetab . Ühel päeval , mis paratamatult kunagi saabub , korrastavad arhivaarid , nood ajaloo usinad mesi- lased , ka Gustavi pabereid ja loovad neist Gustavinimelise fondi , mille süsteemne korrastatus võimaldab kõikidel õpihimulistel tema talletatud teadmistele ligi pääseda ja korvata seda kahju , mille toob endaga paratamatult kaasa iga targa inimese lahkumine : need paberid - mitmesugused teaduslikud tööd , tõlked , refereeringud ja kommentaarid - on kõik , mis jäänud ta sõnadest , mõtetest ja väärtuslikest õpetustest . Paljude paberite hulgas talletavad arhivaarid ka Gustavi kirjatöö ( võiks koguni öelda - kirjandus- liku essee ) " Hr. I ahvist ülestõusmine " ja Carl Gustav Jungi osaliselt tõlgitud kommentaari Tiibeti surnuteraamatule , millele Gustav on lisanud ka omapoolsed märkused . Paberitesse võib suhtuda tõsisemalt või vähem tõsiselt , neid võib pidada teaduslikuks või kirjan- duslikuks , neist võib aru saada ja mitte aru saada , neile saab anda õiglasi ja ebaõiglasi hinnanguid vastavalt nende paberite lugeja või uurija teadmiste hulgale , huvide ringile või mõistmise sügavusele . Et iga inimene on terve maailm , terve mikrokosmos , millest lähtuvalt ta langetab lõplikke hinnanguid ja on veendunud oma eksimatuses , siis on erinev suhtumine talletatud kirjatöödesse ka mõneti arusaadav . Kuid kõik inimesed ei peagi lugema kõiki pabereid ja mõistma kõiki õpetusi , sest aeg , too arhivaaride Arhivaar , on talletanud neid selleks liiga suurel hulgal ja erinevatest kultuuriruumidest . Siin kehtib üllas põhimõte : kes tahab , see lugegu ; kes võimeline , see mõistku ; kes mitte , ärgu pahandagu . Lõpuks on ikkagi arhivaaride Arhivaar ise see , kes teeb viimase valiku , hindab ja säilitab . Labaselt öeldes tuleb siin juttu hr. I surmast . Kes on hr. I ? Ta võib olla kes tahes : sina , mina või keegi kolmas . See ehk polegi oluline . Tähtis on teada , et hr. I on just äsja elust lahkunud : selles vallas ei erine hr. I kogemus teistest samalaadsetest ja on juba loendamatuid kordi läbi proovitud . Et vastata küsimusele , mis seos on sellel kõigel ahvist ülestõusmisega , tuleb alustada vanast Tiibeti legendist . See on lugu Tšenresigist , kes otsustas saata oma kehastuse maa peale . Tšenresig muutis end ahviks , samal ajal kui tema naisaspekt Dolma kehastus naishiiuks Tagsenmoks . Ahv , kelle nimi oli Trehu , elas ülevas askeesis ega tundnud millestki puudust , kuid Tagsenmod vaevas üksindus . Ta laulis kurbi laule ja nuttis ühtelugu , nuttis päevi ja öid , kuni kaastundlik Trehu ei suutnud enam ükskõikseks jääda ja asus Tagsenmod lohutama . Pärast seda , kui Trehu oli kõnelnud Tšenresigiga , kes ütles , et on saabunud aeg , mil Tiibetisse peavad sündima inimesed , võttis Trehu Tagsenmo oma naiseks . Nende abielust sündis kuus last ja sai alguse inimkond . Seda legendi kommenteerides tõdeb Maha Sthavira Sangharakšita , Läänemaise Buddha Ven- naskonna rajaja , et tegemist on laskuva vaimse tasandi ja tõusva personaal-bioloogilise tasandi kohtumisega ( The Three Jeweis , London 1967 ) . Nad olid joonud kristall klaasidest allikavett , ema nagu Ruttki , peaaegu ei joonud alkoholi , väga harva mõni pokaal veini . Ema oli sale aga mitte kõhn . Rannas näis ta noore naisena , suurte tumedate prillide ja ühestükis kahvaturohelise trikooga . Uskumatu , emm saab 76 . Mõtles Rutt ja tundis end väga noorena . Ema oli ju verinoor kui Rutt sündis . Talle meeldis jälgida kui ema hommikul , peale dušši , seisis mõtlikuna kapi ees ja valis mida selga panna , ka siis kui ta ei pidanudki kuhugi minema . Kui härra oli lahkunud , kallistas Rutt ema . See oli uus žest , vist seebikatest . Stagnaajal , nad nii ei teinud . " Sa ei jäänudki Petriku juurde ? " " Ei . Ma ei lähe enam sinna , ma jään sinu juurde , oma tuppa " ütles Rutt ühe hingetõmbega . Ema ilusad kulmud kerkisid pisut . " Ta polnud ju paha mees . " " Ah , ma ei rääkind sulle kui palju ta vahest jõi , see oli küll varem , nüüd oli tal tervis kehvavõitu , ei tasu seda enam arutada . " Rutt mõtles sellele korrale kui ta oli Petrikult raha mangunud . Ta nii väga tahtis välja anda väikese ajakirja heegeldamisest . Ta oli ostnud kõige odavama fotoaparaadi ja oma heegeldisi pildistand . Tal oli käsikiri valmis , ajakirja nimeks oleks " Irena " , poolapäraselt , ema auks . Emal raha ei olnud , ta teadis , ema oli ostnud kostüümi ja prantsuse lõhnavett , Petrikul oli pangas raha küll , küllap ka taskus , aga Petrik ei andnud sentigi . Suvel , kui Petrik hästi teenis , viis ta Ruti ikka hästi odavasse kohta sööma . Söök oli seal " Kukerpillides " hea küll , aga Rutile oli see ruum ebameeldiv . Vahest külm , vahest auru täis , nii , et Rutt pidi mitu korda oma prille pühkima . Suurim luksus oli , kui nad sõid äärelinna " Saluunis " suvel kui Rutt oli haige ja kaotas täielikult söögiisu , oli Petrik mures küll . Ta tüütas Rutti pidevalt söömisega ja tassis poest mõttetuid asju . Petrik oli nii mures , et jäi ka kõhnemaks . Tegi siiski õhtuti palju tööd , tuli koju näost hall . Siis see Manni neile vastu tuligi ja hakkas rääkima , kas Petrik ei saaks tema aiavärava ära parandada , pätid jälle ära lõhkunud . Rutt ütles vahele " Petrik tuleb ju nii hilja . Miks sa ei lase töömehel teha ? " " Kuidas , siis nad ju näevad kus ma elan ja varastavad mind pärast paljaks ! " " Sul on ju värav lukus ja okastraat peal ... " " Pole vaja , pole vaja , on teisigi ... " Rutt hakkas mingit vabandust kokutama . Kodus Petrik ütles , " Mis asja sa tema ees vabandad ja poed . Mis sul tast vaja on ? Heegelda oma heegeldusi ja loe ja jaluta ja käi ema juures ! " Rutil oli Mannist pisut kahjugi Madis oli surnud , armuke oli Manni kohe maha jätnud , kui teada sai , et Mann tuli töölt ära . Muidugi , hoidku oma lapselapsi , neli juba on ja viies tulemas ja ennustatakse kaksikuid . Siis juba kokku kuus . Järgmisel õhtul läks ema austajaga kontserdile . Rutt tukkus ja heegeldas , vaheldumisi . Tal oli hea olla , raadio mängis vaikselt . Peab Petriku juurest riided ära tooma , osa on ju veel seal , kas minna koos emaga või paluda mõnda taksojuhti kaasa ja teha nägu nagu nad oleksid tuttavad . Ta tukastas ja nägi jälle Petrikut , nii nagu siis , kui ta teda veel väga armastas . Kui ta arvas , et on pannud kõik ühele kaardile , et peale Petrikut pole tema jaoks elus kedagi ega saagi kunagi olema . Nad reisisid koos ja olid vist Londonis . See väike kõhn vanamees on ju Petriku onu . Rutt võpatas telefonihelina peale . " Oled sa üksi ? Ma tulen . " " Ei , ei mulle tuleb kohe Manni , ära tule täna Petrik , ma tahan üksi olla . " " Üksi ? Manniga ? " " Petrik , ma ei tea , see on lõpp , nii on meile parem . Sul oli ju keegi kellega te kunagi Leedus , ekskursioonil käisite . Või see arst , ta abielu pole vist suurem asi ... " " Ma tahan sind . " " Aga sa ütlesid ikka et õige oleks võtta endast kümme aastat noorem . Mitte mõni plika aga kümme aastat . Mina olen ju sinust vanem . " " Sa tahtsid raha ? " " Ma enam ei taha . " " No ega mul poleks ka palju anda . " " Nii on hästi . " Rutt pani toru ära ja hakkas naerma . Imeliku madala häälega . Pisarad olid kibedad , nii kurgus kui silmis . Aga siis kui nad juba üle põskede , prillide alt välja pääsesid , oli äkki hea . Ma olen täitsa vaba ja rahul , mõtles Rutt ja hakkas hoolega heelgeldama . Kui hea on emaga kahekesi elada . Kui hea oleks , kui poleks seda pagana prominenti . Alguses Rutt püüdis mõelda , et talle nii lihtsalt tundub . See ei saa ju võimalik olla , et prominent teda kiikab . Mis jama . Aga siis kui prominent tuli varem ja ema veel polnud , no peale seda oli kõik selge . Prominent ütles sulaselges eesti keeles ja päise päeva ajal , et ema on tema jaoks liiga vana ja Rutt oleks igati sobiv . Rutt jäi algul keeletuks ja siis ütles : " Teie olete minu jaoks liiga vana . " " Kuidas , mees peab ikka kümmekond aastat vanem olema , te olete poisikestega harjunud . " Issand , Petrik on vist poisike , Rutist kaks aastat noorem . " Igal juhul , parem poisike kui vana kronks " Rutt sai aru , et muutus labaseks . Tuli ema , ta oli nii kena , oli solaariumis käinud ja virsikuvärvi jume sobis ta hallide juustega . Emast tükk maad noorem prominent , oma kasvava kõhu ja poolkiila peaga , tundus igatahes vanem . Prominent higistas . Rutt ei rääkinud sellest emale kunagi . Kui vahvad olid need õhtud , kui nad emaga teleka ees sõid ja sõid . Kõiksugu hõrgutisi ja naersid , kuidas nad paksuks ei lähe . Rutil ei õnnestunud oma 52 kilo ületada . Ema oli 56 . Ja nüüd oli Rutt jälle Petriku juures . Muidugi , osalt oli taju nagu kodus tagasi . See kena kahetoaline oli ju neil koos ostetud , kui Rutt nõrkemiseni vabrikus rügas ja isa päranduse sai ja Petrik autojuht oli . Kõik oli Ruti maitse järgi ostetud ja paika pandud . Rutil oli maitset , kahju ainult , et tol ajal midagi maitse järgi valida polnud . Rutt oli kodus väga korralik . Kõik sätitud-seatud . Ta tõstis küll peaaegu iga päev lillevaase ja väiksemaid mööbliesemeid ümber , taganes siis paar sammu ja imetles . Petrikule ei meeldinud sellised üllatused . Olen igavene pedant , mõtles Rutt , mis siis , mulle meeldib nii , ema juures on ka alati kõik nii ilus ja kui me peale pommitamist paljaks põlesime ... Rutt oli siis küll üsna väike laps aga ta mäletas ähmaselt seda ööd . Ja pärast kui ta ema õed , oma peredega , kes kus , peavarju leidsid , kui puhas ja kena neil oli . Ta mäletas tädi Zosja tillukest ärklituba Nõmmel . Tädi Zosja magas lahtilammutatud pappkastidel ja tekiks võttis peale kotikkasuka , mis tal pommitamise ajal seljas oli . Ei tooli , ei lauda , aga kitsa ja säravpuhtaks pestud akna all oli klaaspurk , ka muidugi säravpuhas . Nõmme ilusat vett sees ja seal olid oksad hiirekõrvus ja pajuurvad . Kunagi ei näinud Rutt neid kitlis või hommikumantlis . Alati olid nad ilusti riides , kuigi riided olid teiste vanad . Tädi Zosja korjas aiaäärest mingeid heleroosasid metsikuid lilli . Nende õied vahutasid vees ja lõhnasid hästi ja nendega pesi ta oma pesu . Tädi Zosja mees oli olnud kolonel . Vana ja ihnuskoi . Kuigi nende kodu oli piinlikult puhas , laotas kolonel veel paberid vaipadele , et vaibad ei kuluks ega määrduks . Mehest 30 aastat noorem Zosja tohtis kodus käia ainult valgetes sokkides . Rutile tundus alati , et ta ei käigi , vaid hõljub . Kolonel ei sallinud lapsi ja kui põlvepikkune Rutt ukse vahelt piilus , pilgutas tädi Zosja talle silma ja ütles " Oota , tule natuke hiljem , starõi hren läheb varsti välja . " Kui hren oli läind tegid nad koos palju nalja , tantsisid galoppi nii , et Rutt seisis oma pisikeste jalgadega Tädi Zosja habrastel , valgetes sokkides labajalgadel . Kui Tädi Zosja käis tänaval , oli tal kuninglik kõnnak , sirged saledad sääred ja ta kandis tavatult lühikesi seelikuid , mille eest olevat kolonel teda löönud . " Kas see on õige , et starõi hren lõi sind ? " küsis Rutt . " Ei ole " ütles Tädi Zosja ja hakkas naerma , aga Rutt märkas , et ta silmad olid pisaraid täis . Ükskord Rutt kuulis kui ema ja tädi Vica naersid ja rääkisid , et starõi hrenile tuleks magusat suppi teha . " Miks ? " karjus Rutt vahele " Ta on nii vastik , ta peaks sitta sööma ! " Ema kohkus , aga tädi Vica vingerdas naerust , siis hakkas ema ka naerma , haaras Ruti sülle ja hakkas temaga mürama . Isa oli olnud äkiline ja toores . Tädid kirusid teda varjamatult , Ruti kuuldes . Ema näitas pilguga Rutile . " Las ütleb talle , ta niikuinii teab , mis me mõtleme . Tšuhnaa , sul oli kõige rohkem austajaid ja sa valisid selle tšuhnaa . See teatrikuulsus , milliseid lilli ta sulle tõi ... " " Need lilled olid ju talle peale etendust antud ... " püüdis ema oma meest õigustada . " Ta on lihtsalt närviline , ega see äri ei ole kerge , ta alustas ju laenatud aparaadiga " Rutt soovis , et isa ei oleks kodus . Rutti isa hoidis väga . Ükskord kui Rutt isa täitesulepeaga joonistas koeri ja kasse , tahtis isa talt sulepea ära võtta . Rutt ei andnud . Isa pakkus pliiatsit . Rutt võttis teravaksteritatud retušeerimispliiatsija torkas isale ninaotsa . Jäi järgi väike auk ja varsti veretilk . Isa ei vihastanud . Võttis Ruti sülle ja naeris " Sinust peab saama advokaat , sa pead neljaastaselt selliseid kõnesid ... ma kohe imestan ... " Üle päeva andis isa emale hõbedase kahekroonise . Ema võttis Ruti käekõrvale ja nad läksid Estonia Teatri kõrvale turule . Rutti huvitasid ainult hobused . Ta võis ka tundide kaupa Suur Karja korteris , akna peal , voorimehi vahtida . Hobuse järgi tundis ta ära troska numbri . 15 oli väga ilus tumepruun hobune , musta sabaja lakaga . Hallid õunikud meeldisid Rutile ka . Aga number 3 oli väga kondine ja Rutil oli tast kahju . Ema sõbranna , väga väikest kasvu naine , kes elas oma arstist mehega Väike Karjas , suitsetas kole palju . Ka ema suitsetas . Väikse sõbranna nimi oli Vera . Tal oli pisike valgepäine poeg Dima ja mehe esimesest abielust , ilus brünett poiss , Valeri . Dimka oli vahva , aga Ruti meelest liiga väike , kuigi Rutiga ühevanune . Valeri oli juba kümnene ja Tädid rääkisid , et Vera ei armasta teda . Rutile näis küll , et Vera oli Valeriga hea . Vera mees oli heledate lokkis juustega ja tädid leidsid , et liiga hea partii ebaloomulikult väikse Vera jaoks . Dimka oli ema kõhust välja lõigatud . Ta ei sündinud nii nagu teised lapsed . Kurejuttu ei olnud Rutt kunagi uskunud , see oli ju võimatu . Ta oli kurgi ju maal küll näinud . Rutt arvas kaua , et hobune on lehma mees ja et nuga on kahvli mees . Tädid nii naersid selle jutu peale ja Zosja ütles emale " Kuidas sa küll sellise koomiku valmis said ? " Ükskord nad sõitsid rongiga Hiiule Tädi Katja juurde . Rongisõitu Rutt kartis . Palju räägiti sellest , kuidas rongid rööbastelt välja sõidavad ja kraavi kukuvad . Siis sõitsid loomavagunid Tallinn- Pääsküla vahel . Oli augusti kuu ja Tädi Katja poja , Vovka sünnipäev . Vovka oli väike , Rutist aasta ja viis kuud noorem . Tädi Katja mees oli juut . Ta oli väga naljakas . Pensneed nina peal viltu tegi ta lastega igavest nalja . Vanem tütar oli Ženitška . Räägiti , et ta käib sakslastega , ise alles 16 . Tal olid süsimustad , lokkis juuksed ja tumepruunid , pikkade mustade ripsmetega , silmad . Vanemate inimeste jutt käis kogu aeg selle ümber kuidas Eestist põgeneda , enne kui sakskased nad maha norivad . " No poolakad veel , sinisilmsed , aga teie Špigelid peate küll kaduma , enne kui hilja ... " rääkis Tädi Vica mees . Rutil oli roosa , peente mustade täppidega , rüüsidega siidkleidike . Ta läks õue ja hakkas poistega veesõda pidama . Üks kõrvalmaja poiss , Ilmar Rebane , viskas pangetäie kaevuvett Rutile selga . Rutt karjus jubedalt " Siga , siga ! " Ema jooksis välja . Rutt nägi kuidas ema kuldsed juuksed päiksekäes särasid . " Rutt , sa teed häbi , kuidas sa karjud , mis sõnad ... " " Mis ta siis tegi nii , vana lehm ! " Tädi Katja tõi Vovka valge pluusi ja sinised lühikesed trikoopüksid . Rutile see riietus meeldis . Ta läks uuesti välja , võttis kopsiku ja jäi Ilmarit ootama . Kopsikusse võttis ta vannist vihmavett ja sülitas sinna kaks korda sisse . Kui Ilmar tuli , lajatas ta selle Ilmarile vastu vahtimist . Ilmar naeris . Onu Špigel oli vintis ja naeris kõige rohkem . Paar päeva hiljem , kui Vera just neil Suur Karjas oli , tuli postiga kiri . See oli Ilmarilt . Ilusa käekirjaga . Ilmar oli juba 14 . Ema ja Vera lugesid ja naersid . " No kes nii noorelt on armastuskirju saanud ? " ütles Vera . Rutt ei osanud käekirja lugeda , ta vaevalt tundis trükitähti . " Loe mulle ! " " Sa olid Vovka pükstes veel ilusam ... " " Vana lehm pole loll , me pärast leppisime ära . Ta tahtis mind veel suudelda . " " Tahtis sulle musi anda ? " küsis ema . " Ei , tahtis suu-del-da aga mina ei lubanud ja ütlesin , et hakkan nii kõvasti appi karjuma , et kõik vanainimesed jooksevad välja . Veranda uks on ju lahti . Siis Ilmar ütles , sa oled veel päris loll ja läks ära . " Kui isa teist korda abiellus oli Rutt juba koolilaps . Rutt teadis , et ema kannatas rängalt . Ema suitsetas väga palju ja jäi kõhnaks . Ema õed , kõik olid sumud või hukkunud . Špigelite perekond läks laevaga põhja , ilmselt , sest ükski järelpärimine ei andnud tulemust , ei punane rist , ei keegi . " Mul on küla kõige paremad krihvid , et hobused libedal jääl ei kukuks . See on minu preemia , " ütles ta rõhukalt , nii et solvunud vennanaine koputas lääni selja taga endale sõrmega vastu laupa : igaüks pidi mõistma , et siin on tegemist mehega , kes mõistab hinnata vaid hobuse- rautamist . Sel ajal käisid õedki veel kodus . Terve pere käis kodus . Igaüks rääkis , kuidas tal läheb , kuigi see kuidas läheb piirdus ju enamasti seletustega , kuidas kedagi hinnatakse ja mitte sellega , kes kui palju teenib . Teenistus oli ühetaoliste võimaluste maal enam-vähem võrdne , soovitavalt tagasihoidlik , sest muidu ... Jah , mis olnuks see muidu , oli sõnastamatagi selge . Kui sugulased maju ehitama hakkasid , siis ikkagi kartusest tülitada riiki , veendest , et saadakse tähelepanu vältides hakkama . Riik nõudis . Riigilt nõuda ei olnud tark . Hea seegi , kui tööd sai teha siin ja mitte Siberis . Nüüd , mil nooremad kinnitavad nii sõnas kui kirjas , et nende lapsepõlv on möödunud olematus ja viirastusena haihtunud riigis , tahaksin kuulda Jaani rämedat naeru ning küsimist , miks neid viirastusi siis üldse tõsiselt võeti , miks riigipiiride ja vanglate hallutsineerivatest tõketest välja ei lennatud . Tema võib nii küsida , sest on vatjovka kandmisest teinud narrimängu , koduõuest ühe- mehe-teatri , mida pole vaja tagasivaadetes häbeneda või teiseks rääkida . Selles ühe mehe , ühe pere või suguseltsi tõsimeelses etenduses puudus enesehaletsus . Vahest seetõttu ei tundugi onu paigaltammuv elu mulle põrmugi alandlik . Kellega ta omaette väitles ja vaidles , tahaksin teada ju küll , kuid mu uudishimu on hiljaks jäänud . laan ei vasta enam . Vastavad häbenejad ja edule pürgijad , kuid vastavad vaid iseenda , oma pereharjumuste ja sugukonna traditsioonide seest ka siis , kui end kuulutavad sõltumatuiks ja vabaks . laan vabastas end ümbrusest , kuid kas see tähendas vabadust ? laan ei sõltunud majast , maast ega rahast -mingist eluhetkest alates ei sõltunud ta enam kellestki ega millestki - , kuid kas see oli vabadus ? Kas suremise viiside valik on vabadus ? Kas ajahetkes on nõnda tunda ja mõelda üldse võimalik , kui õu sätendab hallast ning on ikka veel tarve puutumatusse vajutada esimene jälg ? Viirastusena haihtunud riik ei kummita üksnes inimestes , vaid ka raamatuis . Raamatuis eriti . Aja möödudes inimesed surevad , ununevad isiklikud mälestused ja teod . Mälutus on nagu katk , mis ähvardab teha lagedaks maa ja ei tee ometi , sest viitkümmet aastat on isegi häbenejail ning ülivabadel unustada võimatu . Paaril külastuskorral mängitasin Jaani algelisel plaadimängijal Veljo Tormise " Lindude äratamise laulu " , püüdes edasi anda kujutlust tühjast Liivi rannast , kadunud rahvast , hommikustest liivaluidetest . Jaan kuulas , pea viltu - ei saanud aru , kas Tormise muusikat , mind või mõlemaid korraga - , voodi ees oli tuhatoosiks hiiglaslikuna mõjuv sakiliste servadega suitsukonisid täis heeringakarp , ning ta puhmaskulmude alt välja vaatavad tumehallid silmad põrnitsesid aknast paistvat kuusehekki kui udust kerkivat imet . Jaani silmi oli üldse raske tabada , sest ta oskas neid peita laugude alla , nii et pilgu pöördudes liikusid kulmud kui tundmatu looma katsesarved . Nüüd oli nägu avatud nagu kujuteldav hommikune rand , millesse vaadet varjanud sakiline hekk kukkus peegeldusena sisse . " Laul ju on , " pomises labidataolisi käsi ristav vanamees , " laul ju on . Meie laul on vaikus , kui oskad õigesti kuulata . " Kuidas ma kujutan ette Euroopat ? Maakaardina . Kalendrina . Päikese liikumisena ümber maakera , sest kui mina ärkan , võib lääne pool toimuda midagi muud , kuid seda ajavahet pole mul kunagi vaja olnud selgeks õppida , nii et pöörelgu-tiirelgu Maa või Päike kuidas tahes ja millises vahekorras iganes , Euroopa on maakaart . Tema idapiir läheb mööda Uurali mäeahelikku , lõunat piiravad Kaukasuse mäed ja kõige läänepoolsem tipp võiks vahest olla Portugalis , aga et see kaart on mulle koolipõlvest pähe kulunud ja tegelikku kaarti pole silme ees , jääb kõige läänepoolsem koht siin küll märkimata . Ja põhi ? Põhjamaa ? See on vöödiline loom , mis kõrgub väikese Eesti kohal kui hiiglasuur põigiti asetatud koma , pea rinnal . Mina elan siis Põhja-lda-Euroopas , see tähendab Eestis , ja Eestist mõtlen ma ikka tema enese kaudu , nagu oleks siingi tegemist elusa olendiga , kelle kohta ei saa kuidagi öelda SEE . Viimasel ajal on mind hakanud kõvasti häirima väited , et meil ( ju siis ka minul ) tulevat Euroopasse alles minna , ja siis hakkab vali jutt kõrvu kriipima - saan ju tasasestki aru , veel pole kurt - ning on tekkinud tõsine küsimus : kuhu siis , kui olen pisikese kaardinuki kõverusse ennast keeranud nagu salalik kass või Eedeni aiast tuttav ahvatleja madu . Sest mõnusalt keerdus ma olen ega leia neid vajalikke ning omapäraseid võrdlusi , mis seletaksid mu hirmu ähvardava lahtirullimise ning laialilaotumise pärast . Et see euroopluse sund nii hirmus tugev peab olema , mõtlen vahel , ning püüan ette kujutada veel paljude mälus olevat kodust Siberit . Lund , tundrat , lootusetut üksindust kõikuva metsamüüri sees või all , kus kiviraidur teeb lõket ja laulab . Aga ma ei kuule laulu , vaid kohinat , ja küllap on sellel kohinalgi Eestimaa väikeste metsade inimlik-kodune hääl , nii et püüan ma kuidas püüan , siit ja sellest paigast välja enam ei saa . Siiski on sel väljasaamatusel tekkinud juba omad piirid , nagu sõltuks igasugune määratlus aina uuesti ja uuesti ülesvõetud ( fotostatud , pildistatud ) tunnetest : haopinutagune maa , keskpäevane prügikastilõhnadest läbiimbunud leitsak , pudenenud krohvi või koorunud värviga agulimaja , mille linnaäärne ots tõuseb otse leekivpunasesse loojangutaevasse , ja siis ei saa enam üldse aru , kus ja kes oled , kui igavik on nii ligidal . Suurte linnade südames - Tartus või Tallinnas näiteks - hakkad nagu pisut taipama , et seisad keset ajalikkuse tõuse ja langusi , peegeldud poevitriinide puhtaksküüritud klaasil , ja kõik , mis on nende poodide sees ja ümber , toimekalt hiilgavail tänavail , lõhnab magusalt ja hõrgult , nii et sõrmed hakkavad su enese teadmatagi otsima muinasjutulise ja ostetava maailma ekvivalenti ( oi- oi ! ) , raha siis ikkagi , sest just äsja tulid haopinu tagant või enda sisse kustuvast taevast . Kuid mis on Tallinn või Tartu maailmalinnade kõrval , sest ainult haaramatult suur kuulub maailma , kui meie siin sõrmitseme , haistame , tajume midagi väga väikest , kodust ja oma ning meie kui väikerahva uhkuseks on kõnetada iga küngast või tänavanurka võimalikult paljudes keeltes . Nõnda tekib see peadpööritav tunne , et sõna toob siia ka need paigad , kuhu me ise iial ei pääse . Sest oma loomult oleme ju alati olnud pesueht vargad , vähemalt parimad meie seast , ning vallutanud võõraid nende eneste kaudu , nende keelte ja kommete teadmise kaudu ja kogu Euroopasse mineku ning saamise virin õhutab vaid seda auahnust , mis neelab Euroopa lõunamaise looma komalause kõhtu , justkui elaks ja liiguks virmaliste tantsus ühtviisi võimukalt maakaart nagu mistahes keeles kirjutatud raamatute raamat . Palju raamatuid , keeli ja linnu , sest haopinutagune igatseb võrdlust siinsamas paigas ega ole müüdav ka kogu maailma kulla eest . ( Kui see on olemas , kui kõik pole veel läbi kulunud , sest meie meeltevärskus ei tunnista vanadust ning meie vaimne valdamiskihk ei mäleta piire . ) Hirmus on Põhjamaa ürghämarusest ärganud troll , poolinimene , pooljumal , kuju ja ilmet vahetav kameeleon , kes võib risti ja põiki traalida läbi kogu maailma vaiksed ja tormised veed ning tulla ikka ja aina tagasi , nii väga egoistlik on tema alalhoiu ja eneseksolemise sund . la kui kõigega kauplev maailm ründab ta põikpäist mäetippude-armastust , riputab ta otsekui pilkeks läve kohale läbikulunud põhjaga pastlad : kes usub , on loll , kes ei , ei peta end kunagi . Ühel pühapäevahommikul seisin Salzburgi kõrvalisel tänaval asuva hotelli rõdul ning vaatasin , kuidas vastasasuvasse väikesesse poodi toodi värskeid saiu . Minu meelest toodi suure pesupalile sarnaneva korviga , asetati veel suletud ukse taha . Ütlen minu meelest , kui peaksin ütlema minu mäletamist mööda , sest õigupoolest ei pannud ma tähele kõiki detaile , ja teadsin sellest tol hetkelgi . Hotellike pidi asuma pisut kõrgemal kohal , sest nägin rõdult linnatagusest silmapiirist allarippuvaid raskeid vihmapilvi . Vettinud tuhmi ilma kohta oli teinud märkuse giidki , nagu peituks selles mingi seaduspärasus , aga mulle ei meenu , missugune just . Saia lõhna ei võinud ma muidugi niisugusest kaugusest tunda , tundsin aga siiski , nagu lõhnaks pilt saiadest , lõhnaks teadmine , et nad ootavad poemeest ja ostjaid . Otse mu jalgade ees lehvisid varrastel lipud - ei mäleta ühtegi värvi , kuid usun , et neil on seos riikidega , mida hotell teenindas - ning looklev munakivine tänav koduste korras majadega mõjus nõnda , et oleksin tahtnud terveks päevaks rõdule vaatlema jäädagi . Vastasasuva poekese pere valmistus päevaks nagu saginasse ärkav hotellgi , mille koridoris asuvat triikimislauda ning usinat triikijat olin eelmisel päeval möödaminnes märganud . Mingi perekondlikkus hõljus õhus ning tuletas mulle meelde üht teist sügist Eestis ja Virumaal , kus läksin 1953. aasta l. septembril raskelt rippuva vahtraallee alt kooli . Kõik minus oli tookord uus ja värskelt triigitud , uus oli koolikott ja puhtad vihikud . Õpikute ümbrispaberitega olin jantinud mitu eelnevat päeva , sest tol ajal veel ei rännanud raamatud õpilaselt õpilasele , vaid igaüks ostis endale uued ja omad . Miks oletatav kohvikõrvaste saiade lõhn ja too kauge esimene koolipäev nii enesestmõistetavalt mälus kokku sulasid , ei oska arvata tänagi . Oli see esimese päeva ja elu alguse õhin ? Vaevalt , sest elu oli ju ammu alanud ning läksin tookord teise ja mitte esimesse klassi . Oli see SEE tunne , et lähen mina , kui muidu tarvitati ikka kooliõpilase või turisti kujundeid , midagi isikukauget ja üldistavat , kui pea kohal kõrgusid kollaseks tõmbunud vahtrate oksad ja lõhnas saiadest Salzburgi tänav . Või püsis minus kes-teab-millisest eelajast pärit kogemus isikulisest ja ainulisest minekust kuhu tahes , ja ikkagi mitte kuhu tahes , vaid kooli , saiapoe vaatesse , olgu tegemist põhjamaise ja siin kindlasti tundmatu Eesti või Süda-Euroopa tuntud linnaga . Seisin rõdul ja mõnutsesin sõõrmete kiheledes , nagu algaks kohe-kohe midagi , jätkuks õieti , ja minu minek ning olek on minu oma otsast otsani : silmad , tunded , kogemus , vaade , mälestus , hetk , olevik ja igaviku mõõtmesse tõusev argine pilt , millest vaevalt teadis ( ja kas pidigi ? ) ribikardinaid üles tõstev poemees või eelmisel päeval nähtud pesutriikija kusagil mu selja taga asuvas koridoris . Mu koolikotis ( mitte ranitsas , need tulid käibesse hiljem ) õhetasid õpikud , kuigi ükski neist polnud saksa keele oma , vene keelenigi oli veel kolm aastat aega , kuid teadmine - nagu saialõhn siin - osutas turvalisusele , mis tähendas ainult minu tublidusest ja õhinast sõltuvaid valikuid . Rõdul seistes mõtlesin , et isikulisus ei ole maailmast kadunud , ta on siinsamas üle tee , ning nõnda muutus intensiivseks ka ainult minunimeline hetk ja olek , nagu oleksin eluaeg kuulunud teise koolisügise intiimsusse , mille kohal ei rippunud üksnes vahtrate punakollaseks tõmbuvad kroonid , vaid Salzburgi oktoobrikuised sadamata vihmast ülespaistetanud pilved . Paaril linnas veedetud päeval ei tulnud taevast piiskagi , tajusin vaid vihma valu tuule aetud hallikassinistes tortides , puude -ka vahtrate - lehtedes hõõguvat värvilist valgust kui meeldetuletust mistahes maa või linna sügisest . Minu linn oli Ida-Euroopa , NSVL - võib-olla osutas sellele mõni hootises tuules maja välisukse kohal tasa laperdav lippki - , ja pisarateta sügiskuiv Eesti paistis ehk vaid mu enese kainetest silmadest , mida keegi ei osanud tõlkida . Ka ma ise mitte . Hiljem traavisime venekeelse giidi sabas sinna ja tänna ja eikuhugi , nii et hetkeks tekkis tunne , et Mozart elas Karitsal ( Eestis ja Põhja-Virumaal ) , kus toimusid igal suvel ( või teatava ajalise intervalliga , mis ei jäänud siin ja selles paigas päriselt meelde ) muusikafestivalid , ning need olime meie - tummad keeles , kuid mitte meeltes - , kes giidi juhtisid ja mõtteid lugev nooruke ekskursioonijuht rääkis Salzburgi pähe meist enestest . Stefan Zweigi " Eilset Euroopat " polnud ma siis veel lugenud , nii et Eesti ja Salzburgi , Karitsa ja Mozarti seosed tekkisid ikkagi neist viduskurbadest pilvedest , mis jäid taevasse nagu tähedki , mida öösiti rõdul seistes asjata püüdsin otsida . Viimane viide on puhas kirjandus , poos , millest ka hetkes oskasin endale aru anda , sest millestki arusaadavast oli ju vaja koju jõudes rääkida . Grazi linnast mäletan vaid kahte sündmust . Meie giid pidas r-i põristava järskusega mitu kõnet , et vastu tulla grupi palvele mitte süüa lõunat ja saada toiduraha puhtalt kätte , ning veel mäletan ronimisretke kõrgele mäele , mille külgedelt rippusid alla punased viinapuuväätide oksad . Me lihtsalt ei teadnud , et sõit liftiga kuulus makstud ekskursiooniraha sisse . Ülalt alla sõitsime muidugi liftiga , sest tolleks hetkeks oli selge , et meil on selleks õigus . Hotelli nimi oli Mariahilfe või midagi taolist . Mu tähelepanu äratasid ka prisked õhtusele jalutus- käigule toodud koerad ja põlvpükstes rahvariietes mehed , kui tuttav reisikaaslane seletas , et saksa keel polegi nii raske ning tema võib mind aidata , kui tahan külastada mõnd poodi . Istusime keset tänavakohvikut ning ma kuulasin lohutussõnu vaid poole kõrvaga , sest poed ei huvitanud mind põrmugi , õhk aga oskas kõiki mõeldavaid maailma keeli . Seda ei olnud vaja tõlkida , nagu väärikate koerte sõnatut promeneerimistki . Need koerad ei tea küüditamisöödest midagi , siit väärikuski . Nõnda mõtlesin küll , kuid vaikisin targu , nagu kõikidest siinkirjeldatud tunnetestki . Salzburg , Graz , kogu too ekskursioon iseenese lapsepõlve on jäänud üheksa aasta taha ning ma aiman , et pole sellisena olemas kumbagi linna , nagu olen jätnud olematusse Euroopasse Mozarti-Karitsa , nii et õigupoolest kirjeldan ja meenutan mälestusi , mis siinsamas korraks elustuvad ja kustuvad , et enam mitte kelleski ega kuskil sellistena tagasi tulla . Oli väga noor aeg , sest ka meie ise olime noored . Ametlik aeg näitas seitsmekümnendaid , kui ma Muhumaa kadakate vahel tuupisin pähe eesti kirjandusloo daatumeid , siis veel teadmata , et mälutreening on asjatu ja kodanlikuks nimetatud perioodi jäävate autorite uurimisest pole huvitatud keegi . Ja juba hakkas täis saama kolmas nädal põdemist , kui ühel ennelõunal avanes toauks ... õige iseäraliku aeglusega ; tõesti , nii võinuks tulla Vikatimees ... " Ma mõtlesin , et sa oled juba surnud ja maetudki , - pole sind ju teab mis ajast korpis ega mujal näinud . " Lapsepõlvesõbra habras naeratus . " Jah , see on küll üks hirmus asi , Leokene , et ajalehed ei ilmu , pole kust surmakuulutust lugeda , " vastas Jaagup . " V limastest porganditest ! " tuli emagi pirukatükk - külalisele - taldrikul , haigetuppa . " Teab , kas jätavad rahva päris nälga surema ? Räägitakse , et maal korjatavat juba seemneviligi kokku , et muudkui Venemaale . Seal olevat veel suurem nälg . Hirmus aeg , ei tea mis saab ! Tuleb viimati 1905. aasta tagasi . Rahvas kardab , et Wilhelmiga algab lausa poomine ... " Ema asetas käed justkui palveks rinnale , vaatas lapsepõlvesõpru ; mõtles : alles nad olid mul väikesed poisikesed , tegid teatrit - ja näed,nüüd ! " Mis mina öelda oskan ? " kehitas Leo lõpuks õlgu . " Jutte liigub rahva seas küll igasuguseid . Mis neist tõsi , mis mitte ... Kusagil Läänemaal võtnud punakaart mitmeteistkümne aasta taguse juhtumi pärast kinni ühe mõisa toatüdruku , sest too andnud viiendal aastal karistussalklaste nuhelda ühe toapoisi , sest too oli tolle tüdruku maha jätnud ; poiss tõmmatud tookord oksa ... Veel käib suur kauplemine Eestimaa pärast ; mõlemad , nii enamlased kui sakslased koguvad allkirju . " " Aga kui tuleb Eesti oma riik ? " " Tuleb ? ! " turtsatas Jaagup . " Kallis ema , sina ajad surnudki hauas naerma ! " " Sinu kadunud isa põrm ei kõkuta ! " solvus ema . " Tema oli Jaan Tõnissoni sõber ! " Nüüd kus ema oli ära läinud , tõstis Leo tugitooli kirjutuslaua eest voodi ette . " Nii et ema käis sind kutsumas ? " küsis Jaagup peaalust kohendades . Leo hilines aitamisega ; siiski asetas ta pihu korraks haige otsaesisele ; teab , kas ta kuuliski ; ei vastanud . " Või saatsid akadeemikud sind minu juurde ? Ikkagi sinu rebane . Peaks vist nagu muretsema , mis tiigripojukesel või ristsugutisel viga ... või pole , kes õlut kallaks ? " " Mina oma ema vastu nii sapine ei oleks ... " Jaagup tõstis jalgu ; Leo surus teki kandade alla . " Kas ka sina arvad , et tuleb Eesti oma riik ? " naeratas Jaagup . " Kuidas Elsale pidu meeldis ? " küsis Leo vastu . Jaagup puhatas : " Kui kusagil näed , võid minu poolt tervitada . " " Ah nii ... " Leo näis sõnu otsivat , aga Jaagup oli omad juba leidnud : " Leo , ma mõistan sind ! " " Käi põrgu ! Ma lihtsalt pean sind kasvatama ja karastama , - niisugune on korpi elu . Võta heaks või pane pahaks ... " Sõbral oli siiski ebamugav . " Leo , ära vaeva oma südant ! " ohkis Jaagup . " Kui sa pead vajalikuks mind piinata , - tee seda ! Mina võtan kogu seda korpi-elu ammust ajast huumoriga ; ja et ma üldse olen elu mõtestamisel kuhugi jõudnud , selle eest võlgnen tänu eeskätt sinule ja Edmundile . Usun , et sinagi märkad , kuidas ma arenen , varem või hiljem pead ka sina . Leo , tunnistama , et mina ei ole enam kaugeltki nii haavuv ... Isegi parimate sõprade ja sõbrannade kaotus ei sunni mind enam kätt nööri järele küünitama ... Mina oma lähedasi sõpru ei reeda . Mina oma isamaad maha ei müü ! Mitte iial ! Mitte mingi hinna eest ! Ja see pole mitte uhkustamine või kelkimine . " " Aga mind pead sa sakslaste pärdikuks , " muigas Leo . " Mina ei häbene : mina armastan Venemaad , tema kultuuri , ajalugu ! Ka Venemaa ei reeda mind kunagi . Leo , ainus ... mida ma tahan sulle selges arstiteaduslikus keeles öelda : saksa kirurg peab aitama Venemaa ihust selle õudse enamlusevähi välja opereerida - see on meile kõige parem . " " Kõike võib juhtuda . Kui su Venemaa rahust kinni ei pea , lubas Hoffman nädala pärast Tallinnas olla - ja kõigi oma instrumentide ja hullusärgiga venelase lõplikult maha rahustada . " " Siis palun sind minu matustele tulla . Siis tee mulle oma murelikke grimasse , nagu oleks sul Venemaast kahju . Palju meid kokku ei tule , - lihtsalt meenutame ilusaid noorusaegu , jätame jumalaga . Kui sa teaksid , missugune nägu sul praegu peas on , - minul on sinust kahju ! Südamest , Leoke ! Vähem vehklemist , rohkem puhkust . Leo ! " " Puhkame mõlemad . Emalt palu siiski andestust . " " Mine nüüd rahus ! Annan sulle kõik su sigadused andeks ! " Äsja haigevoodist tõusnud Jaagup seisis oma maja ukse ees trotuaaril ; püüdis üksnes nina kaudu hingata : haistis nõrka kasehalu põlemise hõngu ; vaatles kõike justkui uute silmadega : nähtavasti olid söetükid lumele kukkudes hõõgunud , millest muidu need mustendavad augukesed . Ta kaapas maja sokli servalt labakute vahele kohevat lund , kuid ilmselt oli väljas siiski mõni külmakraad - pall tuli vilets ja pude , lagunes ... Ta kloppis kindad lumest puhtaks . " Ära tee kindaid märjaks ! " oli ema hoiatanud . Ülikooli kehakarastuse seltsi " Sport " juhatuse liikmena huvitas Jaagupit korraga botaanika-aia tiigile rajatud liuväli . Sinna minekust kujuneski tema esimene pikem jalutuskäik . Uulitsatel liikus rohkesti lõbusaid üliõpilasi , ei mingit paanikat . Oli kummaliselt pehme ilm . Taas oli algamas kauaigatsetud õppetöö . Jaagup ei jõudnud jõuluvaheaja lõppu ära oodata ; talle lihtsalt meeldis - kohutavalt ! - konspekteerida , ta oli väga kärme kirjutaja , temal aega jätkus . Tagantjärele tegi talle nalja , isegi erutas see hirmus ajahäda , mis alati , jah , kõigil loengutel oli kimbutanud Liisat . Toredad olid olnud kodukleidis neiu hilisõhtused konspekti-laenamised . Mõistvaid pilke saatis Jaagup botaanika-aia kõrgelt künkalt alla . Soliidsed pikkades mantlites ja kaabudes härrad astusid libiseval sammul mööda jääd ; õnnelikud paarikesed vehkisid käsikäes ümber puudega kaetud saare ; muidugi igas mõõdus poisikesi , ja koguni mitu soome kelku vilksatas rahvapilves . Kui paljudele kaaslinlastele võimaldas tema " Sport " lõbu ja väljaelamist . Neid vilesid ja kiljumisi , mis eriti valjuks paisusid siis , kui inimeste sekka tormas " rong " - hulk uisutajaid , hoiavad üksteise pihast kinni , kõik lükkavad ühes rütmis hoogu - , sest see võis koguni hukatust tuua , kuna " veduri " äkilise pöörde järel , lendavad " vagunid " niisuguse vungiga laiali , et !... Järsku kuulis Jaagup selja tagant köhatust , siis teist . Edmund ! Albert ! Otto ! Noodki olid üllatunud . " Aga mina olin kolm nädalat haige ! " hõiskas Jaagup . Edmund mõõtis teda oma kõõrdsilmaga : " Või nii ? Et kolm nädalat vedeles äraaetud rebane , keel vestil , voodis , - aga murest murtud preili Elsa laseb , saba seljas , ringi , ega räägi oma rüütli haigusest sõnagi . " Selle " keele " ja " saba " peale ei osanud Jaagup midagi kosta . Ja ega temalt kui rebaselt ju midagi küsitudki . Käsku ka polnud . Kui kättpidi tervitamise järg jõudis Ottoni , vaatas Jaagup , et nooruses võis pankur olla pimestavalt ilus mees . Aga ikkagi tundus , et nimelt temal , Jaagupil , tuleks midagi lausuda . Päästis ime . " Näete ! " hüüatas ta . Liuväli , kõige oma jää ja lumega oli ühekorraga põlema plahvatanud - ujutatud üle tiigi kohal traatide küljes süttinud sadade elektrilampide valgusega . Ja niisama imelik : nüüd mäletas Jaagup , mida oli talle vastanud siinsamas jääl ennast läbi rassinud Liisa . Kui tema oli oma seltsi liuväljaga teise ees uhkustanud . Liisa oli vastanud , et tal on Võrus terve Tamula järv . Ja hiljuti oli Liisa kirjutanud tema emale , et uisutamine tugevdaks tema kopse . Ka Elsa soov meenus Jaagupile : et kukkugu Liisa anatoomias läbi , et jäägu ta alatiseks Võrru . Aga siis ütles Albert nagu täiesti ekspromt : " Shakespeare'i mingis teoses vestlevad kaks isa , ja üks neist ütleb : ' Hää sport kingib abieluvälise poja ... ' " Mispeale Jaagupil tuli õige kaua ja kahtlustavalt seeniori roppu suhu vahtida , enne kui taipas , et ehkki nad viibivad botaanika-aia värskes õhus , kehtivad siingi - omavahel - Veski täissuitsetatud konvendihoone reeglid : " Sa oled välja kutsutud ! " Albert muigas , aga vabandas ometi . Ja rääkis nüüd vägagi sõbralikult , et tema on sunnitud õige pea Dorpatist lahkuma , Bessaraabiasse , kuhugi gümnaasiumiõpetajaks , et kõigest üks eksam ongi ülikoolis teha jäänud . Kui Edmund noogutas ja lootis , et seeniorit ei määrata - muidugi mitte ! - tööle tütarlaste gümnaasiumi , puhkesid kõik - ka lepitatud Jaagup - mehiselt naerma . Siinkohal oleks Jaagup peaaegu juhust kasutanud , et Edmundilt kõige tuimema ilmega pärida , kus ta siis Elsat kohtas ja kuidas neiu muidu elab , aga siiski - väärikus ei lubanud - jättis küsimata . Aga Ottost õhkuva saksa über-alles-ülbuse ja üleoleku peale Jaagup isegi kahjurõõmutses omaette ... Miljonilise pangaaeve pealt tahtvat enamlased röövida - maksu näol - kolm neljandikku ! Ja Dorpatis olla sekvesteeritud Willmanni tubakavabrik , ja aadli krediitkassal olla asutud üle võtma . " Paistab , et enamlastel on näpud põhjas , " ühmas Jaagup nagu äraolevalt . " Kulla noorhärra , neil polegi näppe , neil on rusikad ! Selle õigus maksab nende juures ! " viibutas härra Otto oma . / " Komöödia väärib kümmet Shakespeare'i , aga oodaku , me veel näitame neile ! " Ning järsku otse Jaagupile : " Ja teie ? Kunas eestlased oma revolutsiooniga pihta hakkavad ? Dellingshauseni panid enamlased luku taha , hiirte pidu võiks pihta hakata , kuulutage oma iseseisvus välja , mis te ootate ? ! " " Stop-stop-stop ! " sekkus magister cantandi , nagu Jaagup oligi lootnud . " Meie , Otto , oma rebast ei puutu , ja tema pole meile kellegi hiir . Kui Dellingshausen lasi kuulutada Eesti ja Liivimaa Venest lahkulöönuks , ja Saksamaalt kaitset palub , siis oleks pidanud tema ise hiirena põranda alla pugema ; poleks praegu puuris . " " Natuke palju on meie mehi puuri pistetud , kas ei võiks siin mängus olla ... Shakespeare'i komödiandid ? " Otsekui juhuslikult sattus vanahärra vaatevälja rebane . " Gut ... Ma mõtlen , et laseme nüüd meie ustaval rebasel uisutajaid edasi loendada ... " Härra Otto kergitas galantselt kaabut ; seenior Albert kätles . Jaagup saatis pilguga kaugenevat magister cantandit . Tolle kõõrdsilm polnud teda pistnud , ei , magister oli teda sõbralikult müksanud , ühemõtteliselt julgustanud , nõnda et niigi heledasti valgustatud liuväli lõi veelgi toredamalt särama , ja pulbitsev elurõõm jääl lausa keema ; ja paistis , et kohe võiks alustada mängu Krasnojarski polgu orkester - nagu vanasti , tema koolipõlves . Jaagupil oli just selline tunne - ta mälestas ! - nagu alguses , kui ta Elsat äkki kartma hakkas , kui Elsa oli muutunud nii kohutavalt täiskasvanuks ja tema ise - lambaks ; muidu oli ta ikka teist näksinud , aga korraga julges üksnes vahtida ... Jaagup kippus uulitsatel vissi laskma . Rüütlil jõudis ta kolmele rahulikult jalutavale " õpetajale " kandadele , ehmus , põikas oma vana Aleksandri gümnaasiumi ja Jaani kiriku vahelisse rõskesse käiku . Lumi hakkas kokku ! Vägeva kuuli oleks ta vangimaja ees seisva triibulise putka pihta läkitanud , oleks tunginud läbi vanglamüüride kambris vaevlevate meesteni - kõik vabastanud ! - kui ainult ... Varsti hakkavad nad jälle üheskoos praktilisi töid tegema , üheskoos õppima ! Tsaarivapp - kahe peaga kotkas - oli viilult maha nühitud , või oli see üle võõbatud , aga õigeusu rist seisis ometi katusel ; nagu sibulkuplidki ! Ta kartis teda - miks ? - , ta katsus eelolevast kohtumisest temaga mitte mõelda ; ta lihtsalt astub ... koputab ... ja küsib , kas ta on kodus ; vabandage , kuidas ta elab , kas ta on tervenenud . Juba poisikesena Toomemäest suuskadega alla sööstes oli ta samamoodi talitanud : et ühel hetkel , poolelt sõnalt , või hingamiselt , tõukab ta enese äkki teele . Seepärast ta vahel kartiski sillal seisatada ; näiteks mõne aasta eest oli ta Kivisillal peatunud , lugenud tahvlilt : " Jõgi , ohjelda oma voolu Katariina II käsul ... " , ja kuulnud korraga saatanlikku käsku : " Hüppa , vesi on soe , ujud välja , saab nalja ... " Võõras tänav . Võõras majagi . Kui võõras , kui õudselt võõras tundus talle täna Thalide maja ilukettaga ukski . Põgeneda ? Joostes nurga taha ? Ta oligi juba ... Kuid siis see - see Thalide kohutav uks ! - avanes ... kuni terava naksatuseni , - jäädes ketti ... " Elsa ! See olen mina , Jaagup ! Kas sa oled kosunud ? Me mõlemad olime haiged ! " Tema kalgid silmad , trammis kett - " hõbeehe ! " - hommikumantli kaeluse kohal . Siis tõmmati uks ropsuga kinni . Veel lootis Jaagup kuulda langeva keti kõlinat , valmis jalgagi kergitama , aga hetk venis . Vaikus . Vaikus . Jaanuari viimased päevad veetis Jaagup jälle enamjaolt voodis . Ainult mitte teki all , vaid teki peal vedeldes . Tema süda oli nagu ukse vahele jäänud , tuim ja hell ühekorraga , ja see nüri huum levis sooni mööda viimasesse kui kehasoppi , tegi jõuetuks käed , jalad , tundetuks rinna ja tuhmiks aju . Teda ei huvitanud enam vähimalgi määral toaseinte taga toimuv . Kui ema teda ühel hommikul Eesti Asutava Kogu valimistele kutsus , ei võtnud ta sugugi vedu ; ta ei tahtnud teada ühestki tõnissonist , pätsist ega poskast . Valimised möödusid nagu poleks neid tema jaoks olnudki . Neid jäi meenutama mingi kollane paberilipakas , mille ema oli rentslist üles korjanud ja mälestuseks koju kaasa võtnud . " Vaata tõpraid ! " oli ema tolle lendlehe kohta öelnud ; seniajani polnud Jaagup seda vaadanud ; lendleht lebas mitmendat päeva Jaagupi toas kapi peal . Kapis , klaasi taga seisid Jaagupi lapsepõlve-reliikviad , teiste hulgas jõuluehete karp . Isegi peatselt algavate üldise patoloogia loengute vastu oli huvi kadunud , kuigi Jaagup oli nende ülesmärkimiseks kladegi valmis pannud - kursuse nimetuse suurte kirillitsatega kaanele maalinud : " 0bštšaja patologia " . Aga ühel hetkel võttis Jaagup lendlehe , et seda voodis pikali olles uurida . Ja esimene , mida ta luges , oli : " Nr. 2 Seltsilised ! Kas edasi või tagasi ! " Siis hüppas tema pilk üles , ema poolt keemilise pliiatsiga allakriipsutatud lausele : .. Linnamajade rahva kätte andmine on praegu päevakorral . " Kas ema ja tema on rahvas või ei ole ? Ja kes on nende üürilised ? Mõned rasvasemalt trükitud : " Enam kui kolmeaastase hirmsa tapmise järele oleme me vaherahuni jõudnud " ... " Ärge laske oma vastaseid võidule pääseda " ... All : " Venemaa Sotsiaaldemokraatilise töölispartei ( enamlaste ) Eestimaa Komitee . " Ja siis ühel teisel hetkel tuli Jaagupil tahtmine värsket õhku hingata . Võib-olla astuda Leo poole sisse ? Ja mis on ülikooli peal uudist ? Kas professor Afanasjev on juba Tartusse saabunud ? Jaagup läkski linna . Ta oli valmis ka täiesti juhuslikeks kohtumisteks - näiteks Elsaga ; koguni Marta ja Celiaga , ükskõik kellega . Ta oli otsustanud saada rahulikuks elunäinud härrasmeheks ; ning jalutades , käed seljal . Tähe uulitsat pidi Elisabeti suunas , ta oligi ; vähemalt Pargi uulitsa nurgal ootavate voorimeeste silmis . Elsa maja ees võis Herrchen kollase liiva kohevusest järeldada , et kojamees on siit alles äsja lahkunud . Vilkspilgu heitis Jaagup üles oma noorusarmastuse aknasse . Väikesest maakoolist , kuhu mind ülikoolijärgset sundaega teenima saadeti , pääsesin kahe aastaga . ( Iseenesest Kambja mulle meeldis ; sealt algavad esimesed Otepää kõrgustiku mäed , õhtuti paistab üle tasandiku tuledes särav Tartu , kuhu sageli sõitsin . Üks viienda klassi ülekasvanud nolk kekanud pärast : << Ta ei saanud m i n u s t jagu ._. ! >> Ha-ha ._. ! Direktor , mõistlik mees : << Pole mõtet kedagi vägisi kinni hoida . >> ) Nüüd siis alustasin uut õppeaastat juba Tallinnas lastelehe toimetuses , äsja valmis saanud hallis ajakirjandusmajas , mille ees õõtsutas oma oksaharusid jäme hõbepaju nagu pea peal seisev kaheksajalg . Ametinimetus pikk ja kohmakas , kuid uhke ka : vanem kirjanduslik kaastööline . Kirjutadai ja mööda maad ringi sõita saab nii palju , kui aga tahtmist on-suurepärane ! Sõber , kellega oma vaimustust jagasin , tähendas : << See leht on ju << Rahva Hääl >> lastele , perversselt punane . >> << Missugune leht ei ole .. ! >> naeratasin virilalt . Sõbral oli paraku õigus , meie leht paistis selle poolest otse eriliselt silma . Kui toimetaja Katre Tresorit kuulmas polnud , läks vahel isekeskis aasimiseks : << Me ei tee ju lehte lastele , vaid partei keskkomiteele . >> - << Ei tea , mis nemad sellega teevad ._. ! >> - << Eks lasevad pilgu üle libiseda : palju punast värvi ja rahuldustpakkuvaid sõnu : Lenin ... Lenin ... Lenin .. . eekabee , üükabee ... kongr . , pleen ... >> Mis rahuldus see küll on ? ! .. Ei usu , et kõigis toimetustes valitseb selline distants toimetaja ja << teiste >> vahel . Küllap mõnigi toimetaja annab mõista , et - oleme selle supi sees , mis teha ! .. sellelt pinnalt mingi solidaarsus .. . Tresori puhul ei tulnud niisugune asi kõne allagi , kogu oma olekuga rõhutas ta , et just tema käib parteimajas , istub presiidiumides , reisib igal aastal välismaal , just tema vorbib raamatuid pioneerkangelastest - neid võikaid vene lugusid , Pavlik Morozov jt. Aga räägiti ka , et kui kellelgi tõesti midagi väga vaja , näiteks korterit , siis tema mõjusal eestkostel ka saadakse . Vaevalt ta iseenesest õel ja pahatahtlik on , lihtsalt selline võimukas naine ... ja vale asja varal tähtsust täis . Tresori lähedus tekitas ebamugava ohutunde - huvitav , kas ta seda ka ise koges : mitte ainult tema ei hoia distantsi , vaid keegi meist ei taha just meeleldi ta läheduses olla ._._. Kui ta alustassisuurused prilliklaasid ka olid kilgendavat naeru täis , oli seegi lõikav ja pahaendeline . Ta liikus kuidagi raskelt . Mitte et ta liigutused olnuks kohmakad - vastupidi , need olid pigem kiired , jõulised ja ka sujuvad , kuid seda kuidagi raskelt . Olin kuulnud kord sõnapaari << raske vesi >> . Ma ei tea siiani , mis see on ... mingi aine , mida kasutati juba Hitleri ajal sõjatööstuses ... Võite siis kujutleda mu hämmingut , kui Tresor kord heas tujus kutsus mu oma kabinetti ja näitas oma ._._. luuletusi . Kahtlemata oli tal kirjatööks kutsumust ja mõneti annetki . Ohutunnet Tresori ees võimendas minus üks mu ... kas just saladus , aga miski , mida oli targem enda teada hoida - nii kaua kui võimalik ... Nimelt , et kõige väärtuslikumaks oma uue töö juures pean võimalust liikuda selles erootilis-poeetilise energia voos , milleks on luuletüdrukud üle Eestimaa - viibida selle väe väljas , lootuses leida oma Muusa , kellega koos võiksin luuletada , õppida keeli , tutvuda kogu maailma armastusluulega ja tõlkida sellest just nii palju või vähe ja nii hästi või halvasti nagu suudame . Kas tõesti ei leidu üht armsat neidu , kes tahaks sukelduda koos minuga sellisesse ellu , omamoodi valgustatud kergemeelsusse ? Keskkoolitüdrukud , õpetajannad ._._. eks lehele või kaastööd tellida ka üliõpilastelt ... Parema meelega töötaksin << Noorte Hääles >> või << Nooruses >> , aga hea , et siiagi koha sain ._. - peaasi , et saab liikuma : Tartu , Pärnu - kuhu vaid ._._. Iseenesest ju igati loomulik ja ilus soov ä la üks noormees otsib õnne ... Kui ma ka just enam noormees polnud , siis noor mees igatahes . Siiski tundus targem see kõik enda teada hoida , seda enam , et tundsin tugevat tõmmet armumüstika poole - eriti kütkestas mind kõik , mis viitas armu- ja usuelu liitumise võimalustele ( misasi see usuelu veel on - nõukogude ühiskonnas ? ! ) nii et selline luuleliiderlus pidi tunduma enam kui kahtlane ja kergesti võidi leida , et oma töökohal olen ma - kits kärneriks ... Tähtsa koosoleku saaliloosungi vidutasin silmi pilutades enda jaoks vastuvõetavaks : KINDLUSTADA IGA PAARI PÄEVA TAGANT ELAMUSLIK SUGUÜHE ! •--On see siis nii palju tahetud ._. ? Suguühe , see pole niisama ._._. Mul on nagu üldse teistsugune suhtumine neisse asjusse ... Uku Masing on öelnud , et soome-ugrilastele tähendab sõna << kirg >> hõõguva keha kiirgamist , indogermaanlastele on see aga väljastpoolt peale pandud vaev ( passio ) . Kui nii , siis ma pole näinud küll ühtegi soome-ugrilast , peale iseenda ._._. Üks tarkpea kirjutas lehes romaanist , milles nagu oleks jõutud seksi filosoofiliste sügavuste kujutamiseni , et see on ikka midagi muud kui minu lihtsakoeline seksikäsitlus . Lihtsakoeline ? ! Tule taevas appi ! Tantristlik sakraalerootika on vägagi nüansirikas ja sügav . Kui väärastunutena mõjuvad selle kõrval need Euroopa << filosoofilised sügavused >> - igasuguse jõleduse , vastakate tunnete , igas varjundis negativismi ja seksuaalsuse seos - Bataille näiteks ._. ! Ma ei saa võtta tõsiselt kriitikuid , kes pole leidnud tantrismis midagi tähelepanuväärset . Me lihtsalt räägime teineteisest mööda : neis tekitab võõristust see , kui seks seostub usulise tundega , minus jälle , kui millegi jõhkra ja madalaga ._._. Ühegi eakaaslasest kirjamehega pole mul tekkinud soovi sõbraks saada - kõik nad tahavad ainult peenelt iriseda-viriseda olude üle , eksistentsialistitseda , mina aga tahan kiirata ._. ! kiirata ._. ! Millist rõõmu ja kergendust tundsin , leides raamatuist esimesi vihjeid selle kohta , et on religioone - tantrism Indias ja taoism Hiinas - milles kõik rajaneb seksuaalenergial , mitte selle allasurumisel , vaid peenel arendamisel . Mitte vastuolude ja kannatuste , vaid naudingu ja kirkuse kaudu .. ! Suur Ida tundja Valmar Väll ei tahtnud neist asjust suuremat rääkida ja suhtus minu seksuaalidealismi heatahtliku muigega , mis on ju noore õppejõu ja tudengi suhtes ootuspäranegi ... Kas ta on tantrist ? Et naised teda kütkestavad , selles pole vähimatki kahtlust - seltskonna kaunimad tüdrukud on alati tema kõrval ... Igatahes oli Väll mulle ülikooliaastail vast ainus autoriteet või vähemalt inimene , kelle olemuses selgusele jõudmine mind hooti lausa põletavalt huvitas ( kuni mõistsin , et ka tema mitte ... vähemalt mitte selles suunas , milles mina otsin edasiteed ) . No ja siis oli mul veel Uku Masing , see sarkastiline krimpsus vanamees , kelle teadmiste ja tunnetuse ulatus oli otse aukartust äratav ... Muidugi on ülbus öelda : << oli mul >> ... ei tihanud teda kuigi sageli külastada . Mu esimene tööpäev toimetuses sattus kirjasaatjate vabariikliku kokkutuleku lõpupäevale . Saalitäis noori korrespodente , peamiselt tüdrukuid , pisikestest pioneeridest üliõpilasteni . Korraga kütkestas mind üks keskkoolitüdruk , ta peenejooneline hingestatud nägu . Sain temaga vaid paar sõna vahetada - kuulsin , et ta nimi on Loire - , kui Tresor kamandas mind toidutalonge jagama . Viipasin Loirele , et ta ootaks ... Kõik panid juba esikus mantleid selga . Ma ei näinud Loiret sööklas - kas oli ta tallinlanna ja läks koju või siis elas kaugel ja kiirustas bussile ? .. Lootsin , et saan kusagilt kirjapassilt või ajalehes ilmunud loo ( ehk koguni luuletuse ! ) alt ta priinime ja aadressi , kuid pidin pettuma - ühtki Loiret poleks nagu meie kirjasaatjate hulgas kunagi olnud . Ei jää üle muud kui käia teda otsides läbi kõik Eesti koolid ! .. Kas kohtume ? .. Igatahes tahan ma oma uues ametis liita inimestes kõige hõrkjama meeluse ja luule - usundiks , millel pole veel nime ! Kajad ja kõlad selles uues majas olid imelikud : koridoris edasi minnes võis huikaega kuulda mõnes toas räägitut . Toimetajatoa lahtisest uksest möödudes nägin , et Tresori juures losutab üks ta sõbrannasid : suur ja vormitu naine , mingi tähtsa parteilise koha peal ... Paratamatult kuulsin ka katke nende jutust . Too teine oli kontrollreidil avastanud ühe poeakna kujunduses sinimustvalged värvid - mitte küll silmatorkavad , aga siiski ... Kutsutud dekoraator kohale , see värisenud kui haavaleht ... no ja ei juhtunudki midagi - kuna kõik juba eos avastati . ._. Nüüd oli sõbrannadel hea mõnuleda üleolevas rahulolus . Tahtmatult väristasin õlgu : kuidagi võigas ._._. Millegipärast meenus üks filmilõik : juudi naised fashistlikus koonduslaagris . Üks väike ülemus on seal ka juuditar , juhatab äsja toodud grupi sauna , rahustab ._._. teades väga hästi , et tegelikult saadab nad gaasikambrisse . Oma pioneeriajast on mul jäänud päris head mälestused : vabariiklik kokkutulek Vetlas 60-ndal ... punast polnud seal kuigivõrd , värvina meenub pigem roheline : männimets jõekaldal , telgid ... Tõsi , oli ka üks seigake , mis tundus tollal lihtsalt koomiline . Ühe koondrühma laagripaigas rippusid nööril kõrvu sinised sokid , valge särk ja mustad püksid . Korraga hüppas kusagilt välja pioneerijuht , rebis nööri alla ja kriiskas ... Võib ju olla , et mida rahulikumalt meil see suurde vene rahvasse sulamine läheb , seda parem ... kuigi kiirustada just ei maksa ... ehkki mingit muud väljavaadet ei näi olevat ... Küll tuleb neid venelasi aina juurde , surub ja surub peale ... Kui sõidan rongiga maale , tekitab Lasnamäe valge majadeviiru nägemine ängistust - pärast seda , kui kord sinna sattusin ._._. Mustamäel tundub elavat eestlasi ja venelasi umbes ühepalju , uuemal Õismäel on juba kolmveerand venelasi ja Lasnamäel - kui leidsin end nende majade vahelt , ei saanud äkki enam aru , kus olen : millised hääled , millised näod .. ! Vene loominguline intelligents tundub mulle ometi vaat et lähedasemgi kui oma rahva << paremad pojad >> - neis ei ole vähemalt seda kõlestumist-kalestumist . ._. Kui ebameeldiv keelevahetuse aeg on läbi - üks pärsitud põlvkond - oleme lõpuks ometi pääsenud ka väikerahva needusest , mida ma ju isegi väga teravalt tajun - nii harva kohtad tütarlast , kelles on ühtaegu veetlust kui ka vaimu - ja kui siis jälle selgub , et te pole määratud teineteisele , on see eriti kurb . Mida teeks suure rahva pojana poeet , kel pole Muusat ? - liiguks aina kirjanduslikes ringkondades - Moskvas , Odessas , Saraatovis - kuni leiaks . Mul pole kuhugi minna . .. Vist iga rahvas , keda on vähem kui kümmekond miljonit , on õnnetus iseendale : liiga vähe vastuseid tutvumiskuulutustele , liiga vähe huviäratavaid töid kirjandusvõistlustel ._._. Teisalt jälle - oleks meil kas või üks tank , üks tumeroheline tank , tornil valged tähed EESTI - selle järel läheksin ._._. vastuoluline see inimloomus ._._. Suurim oht on selles , et see üks tank võidaks meile ka anda . Nagu arutles üks Leningradi taksojuht : << Tuleks provotseerida Baltikumis üks mäss ja siis lõplikult seal asi klaariks teha ._._. >> Üle kõige vajan praegu shaktit , naisenergiat . ._. sanskriti keeles tähendab see sõna ühtaegu nii tantristi kaaslannat kui ka naiselikku väge . Õhtul Pääskülas onu aianurgamajakeses , mis mõjus pesuköögi , kasvuhoone ja jäätisepulka ristsugutisena , tõusis mu pilk värsivihiku kohalt raagus puuokstes siravale täiskuule . Katkendlikke pilvi ujus kuu eest mööda . Kus oled sa praegu - Nõmmel ? Mustamäel ? Kadrioru kandis ? - mu praegu veel tundmatu Muusa ._. ? Kujutluspilt tõi vaimusilma ette kõnniteel kuhugi kiirustava ja siis kuud vaatama seisatava naisekuju . Kirjutasin : Läbi raagus puuvõra , läbi sügismantligi kuukiir puudutab erutit . << Eruti >> oli mu enda sõna vanamoodsa ja kentsaka << kõdisti >> asemele - kõdi on ikka midagi muud kui peen erootiline erutus , mis võib tõusta ekstaasiks , luuleks , usuelamusiks . Armuelu valdkonda oleks vaja uusi sõnu , et neist asjust kultuurselt rääkida , luuletada . Ameerika luuletajad kirjutavad juba mõnda aega ka ihulist armastusluulet . .. Olin püüdnud mõned uued sõnad luua . Saatsin << Sirbile ja Vasarale >> . Lehte ei läinud midagi ja vastust ei tulnud . Viimaks helistasin . << Ma arvasin , et te teete nalja , >> kostis vanem irooniline meeshääl . Enne kui end koguda jõudsin ja valmistusin puhtsüdamlikult oma tõsidust kinnitama , oli toru juba ära pandud . Korraga sähvatas mõte - uus sõna selle kõige tobedama asemel . Mis on kõige vastikum sõna meie suguelulises sõnavaras ? - Muidugi << häbe >> . Ega asjata selle üle nalja heideta : << Saali astus näärivana , häbe põlvini >> . Loire ! - Loire on oige sõna ! ._. Selles on kuuma , märga hõõgust , salapära ._. ! Näib , et mõnedki naisenimed võiksid anda täiendust erootilisele sõnavarale - eks need nimed kätke endas ju ka naiselikku väge ! ... Oh Loire , loodan , et mõistad mind ega pane pahaks ! .. , Osakonnajuhataja Piia märkas oma toakese lahtisest uksest mind möödumas ja hõikas : << Tule mo juurde ! ... >> --Otsekui vastukaaluks lehe ülimalt kroonulikule kõnepruugile väänas ta oma jutus küll murdekeelt , küll vene keelt . ._. Toakese sein oli täis vimpleid ja plekkmärke ; Piiast endast oleks võinud arvata , et ta on just saabunud mõnest matkalaagrist . << Siin on veel täna tulnud luulekirju , loe läbi ja vasta ! Oota , pea !... Tahtsin öelda , et tegin su tõlkematerjalis mõned parandused . Nõukogude väed ei valluta , vaid v a-b a s t a v a d ... >> << Vallutamine ei tähenda ju iseenesest midagi halba , see on võitlusega mingi maa-ala hõivamine . Ülikoolis .. . >> << Üks asi on akadeemiline stiil , meie siin aga mõtleme ideoloogiliselt . >> << No aga antud juhul - vabastasid Köningsbergi ... See on ju absurd ! Kellest vabastasid ? >> << Teadagi - fašistidest ! >> << Ka kohalikust elanikkonnast . >> << Häda , kui inimene on ülikoolis liiga targaks õppinud - nagu vanasti ka taluperemehed leidsid ... >> Piia naeris sunnitult . << Kui ma ka jätan , nagu sul on , tehakse ikka ringi . Sa võid ju edasi protsessida , kui tahad , põhjendada .. , >> Suur elektrikell koridoriseinal näitas 13.45 . Oma kell randmel 15.31 . Desorienteerimine igal sammul ... OH kuulda , kuidas Piia hüüdis telefoni : << Tee siis sellest Rakvere noorest eesrindlast !... Klassi haaras innukas- ettevõtlikkuse vaim . Juba olime valmis uskuma , et see ongi kurikuulus ministeeriumi kontrolltöö , millest oleneb meie kõigi saatus ja mida meil on nüüd voli nii teha , nagu ise tahame - naabri käest küsides või õpikust vaadates ._._. Kui kell helises , voltis papi ajalehe kokku ja naeratas : " Lõpupoole olite vaikselt . Saate ju ise ka aru , et kui vastu ei punni , on tööd päris kerge teha . >> << Saame küll , miks e ' saa ! >> hõiskasime kõik lahkelt - annaks direktor sagedamini selliseid asendajaid ! Järgmises Parrase tunnis olime muidugi , uudishimust pinevil kui pillikeeled . Neil , kel matemaatikas parem seis , jätkus julgust kohapealt hüüda : << Kuidas tööd olid ? >> << Mis lööd ? >> << Kui te ära olite , käis ministeeriumist üks professor siin ja tegi metega selle raske töö ära . >> << Naljatilgad ! >> Parrale prilliklaaside taga sädeles naer , seekord siiski mitte õel . << Aga ikkagi - kuidas tööd olid ? >> << Polnud viga , aga neist ei olene suuremat , , . >> Lõpuks jõudis kätte ministeeriumi-töö päev . Parras jagas haudvaikses klassis Laiali masinakirjalehed ülesannetega . Mõne aja päralt hakkas siit ja sealt kostma , rõõmsameelset naeru , justkui nurrumist . Ülesanded olid tõesti imelihtsad - sellest sain minagi aru . Meie olime lahendanud palju raskemaid . Varsti naersime kõik - klass ja Parras oma laua taga . Tol hetkel tundsin muidugi suurt ja siirast rõõmu , kuid pisut hiljem lisandus sellesse kibedustki : mõelda , vaid , kui palju tõeliselt vajalikku oleksin võinud teha selle ajaga , mis mul on kulunud matemaatikale , mulle täiesti mittevajalikule matemaatikale ... Ja oleks , et ainult need viimased paar kuud - nii juba mitmendat aastat ... - matemaatikale ja tootmisõpetusele . Arutavad ja arutavad , aga ei saa tehtud kooli humanitaar- ja reaalkallakuga keskkooliks ._. ! Ühel kargel hommikul kogunesid kõik abituurimiklassid koolimaja ette , et suunduda rongkäiguna kinno << Täht >> vaatama hiljuti valminud vene filmi << Hamlet >> . Linna suurim kinosaal sai meid üsna täis . Püüdsin Hillet silmata . Nägingi teda korra vilksatamas . Hea oli mõelda , et temagi on siin . Kui filmi tiitrite ajal lõõmas ekraanil uhke tõrvik , millelt võimas tuulehoog ühtepuhku leegi ära viis - hetke pärast oli see jälle tagasi ! -värisesin vaimustusest mõtle juures , et ka Hille näeb seda , seda sümbolit millestki kõrgemast ja ülevamast kui seda on tavaline igapäevaelu , ka tema tunneb sama , mis mina just praegusel hetkel - ja see tunne liidab meid . Küllap ta mõistab , et tänane film pole enam midagi sellist nagu too << Vene ime >> , mida samuti kogu kooliga vaatamas käisime . ( Kui pärast seda tulid kooli sööklasse müügile mingid saia ja leiva vahepealsed ebamäärased kakukesed , hakkasime neid << vene imeks >> kutsuma . ) Sellist kõnelust Hillega , nagu olin kujutlenud , ma ei söandanudki algatada , ega oska siiani öelda , oli see mulle kahjuks või kasuks ._._. Võtsin nõuks jälle kord ajakirjanikku mängida . Teadsin , et Hille elab Ruudlas , väikeses alevikus ürgoru serval , paarteist kilomeetrit linnast . Nii ma siis astusin ühes vahetunnisaginas Hille juurde , ent hoopis teistsuguse jutuga kui olin varem kavatsenud : << Tahaksin kirjutada artikli Ruudla raamatukogust . Kultuuriosakonnast soovitati teie raamatukogu kui üht paremat rajoonis ... >> << Me alles kolisime Ruudlasse , ma ei tunne veel inimesi ._._. >> << Aga raamatukogu juurde ikka võite mind juhatada .. ? >> << See on imelihtne . >> << Mis kell bussid sõidavad ? >> << Mina lähen tunni aja pärast , teie tulge siis kella kolmesega . >> Mida lähemale buss Ruudlale jõudis , seda enam läksin närvi - kas Hille ikka tuleb mulle vastu ja kui tuleb , siis kas kutsub enda poole ja mida ning kuidas ma räägin ... Õnneks märkasin juba kaugelt bussipeatuses seismas armast tüdrukut - tema , kelle nägemine kõigi klassiõdede hulgas oli mind nii paljudel vahetundidel rõõmus- tanud , seisis siin nüüd paris üksinda mind oodates ' - ainult mind oodates ! << Tere jälle ! >> << Tere ! Raamatukogu on seal puude all , kuid astuge enne minu poole sisse , pakun tassi kohvi ! >> << Tänan väga ! >> Mõnda aega kõndisime vaikides , kõrvu , siis küsisin : << Kas teie ka luuletusi kirjutate ? >> << Luuletusi ._. ? >> << Jaa . >> << Sellele polegi nii lihtne vastata ._._. >> << Sest te olete ise luule . >> << Mõnes mõttes ehk tõesti . >> Mõistsin , et Hille ei kirjuta küll luulet , kuid temas endas on luulet , mis end muidu varjul hoiab , kuid nüüd , minu juuresolekul , on esile astunud , - Niisamuti tundis Hille ja see tunne teeb temataolised haprad ning nõtked iludused julgeiks ja avalaiks . Tekib eriline avatud olek , milles miski pole enam võimatu ; mõtlen neid sulniduseookeane , mis tõusevad tundeelulise eelhäälestuse korral erootilisest puudutusest ja alasti kehast . Tõusime teisele korrusele silikaatmajas , nagu neid viimasel ajal sovhoosi- ja kolhoosikeskustesse oli ehitatud . Hillel polnud kedagi kodus . Heitsime endilt mantlid [ a heitsime endid teineteise käte vahele . Kui aga püüdsin koos temaga diivanile laskuda , tegi Hille eitavaid häälitsusi : << Võidakse tulla . .. >> Siis jäi ta mulle ainiti otsa vaatama : << Ma tahan , et sa mind mõistaksid . >> << Seda tahan ju minagi , >> naeratasin , kergelt hämmingus , kuid heas usus . Hille silmis välgatas üks kummaline helk - seda võiks nimetada kuninganna ja preestrinna pilguks . Siis avas ta kiiresti mu püksiluku , lasi mu niigi juba tugevnenud liikmel välja vupsatada , kummardus ja haaras selle otsa oma suhu ning hakkas suudlema , vaadates säraval pilgul mulle kogu aeg otse silmadesse . Kui olin juba nii erutunud , et suutsin end veel vaevu tagasi hoida , lõdvestas Hille oma huuli mu liikme ümber , kuid ainult sedavõrd , et sai nende vahelt õhata : << Ära veel pursku ._. ! >> << Miks . . ? >> << Ma saan naudingut sellest , et pakun sulle ülemaist naudingut . Juba lapsepõlves avastasin endas ülemaise naudingu ._._. see ongi minu luule ... >> • << Eks ma öelnud , et sa oled ise luule . >> << Jaa . Mistahes halba sellest teised ka mõtlevad või räägivad - ma olen võimetu sellest halvasti- mõtlema - peetagu mind selle pärast kas või ebanormaalseks ._._. ja kuna ma tundsin , et ka sina oled mulle selles mõttes hingesugulane , siis ma tahan sulle seda naudingut pakkuda ja elan seda läbi nagu enda oma ._._. isegi tugevamini kui enda oma . >> << Kas ma võin ka sind suudelda . .. sealt ? >> << Jaa , tee seda ! >> << Ma ei tea , kuidas ma seda oskan , ma ei ole seda veel kordagi teinud . >> << Eks suudle siis esialgu vaheldumisi mu ülemisi ja alumisi huuli ._._. huuled nad on ju mõlemad ._. . >> Tõstsin Hille kleidiserva üles ja surusin oma pea ta jalgekoondesse . Jaa , ka need olid huuled , huultekuju oli tunda , - huuled , ehkki pisut harjumatu , forelli meenutava maitsega . Naaldusin Hille reite vastu ning ei tõstnud enam suud sellelt elavalt , äsjapuhkenud roosiõielt , mida nüüd keele ja huultega hellitasin . Otsekui elekter voogas minusse nauding pakkuda naudingut ; ma sain osa Hille naudingust ja see oli erutavam kui mu oma nauding . Hille oli andnud mulle võrratu õppetunni . Tänumeeli ja õnnest segasena ma suudlesin , suudlesin ja suudlesin ning ma usun , et tegin seda viimaks juba sellise hingeliigutustega nagu luuletust kirjutades . Et ma olin selleks võimeline - seda oli Hille aimanud ja ta ei pidanud minus pettuma ! Kui siis ta kodused tulid , jätsin hüvasti ja läksin - suudeldes - Õhku , tuuli , mulle igalpool viirastuvaid Hille huuli , huuli nii näos kui jalgekoondes ._._. Kuidas oli siis kõik tegelikult ? Ha-ha ! Hille kodukülla ajakirjanduslikku materjali hankima sõitsin ma tõepoolest ja Hillle oli mul bussi vastas ka , kuid selle asemel , et mind enda poole kutsuda , viipas ta käega , ebamäärases suunas , väristas , õlgu : << Mul on külm >> - tegi mõne tippsammu kohapeal - ja kiirustas minekule . Ma ei jõudnud isegi teha ettepanekut pisut jalutada vanas mõisapargis . Tõsi , ka ilm polnud selleks kõige kohasem . Enda auks pean ütlema , et sain pisut hiljem siiski ka armastuse avaldamisega hakkama . Ei mäleta enam täpselt , milliste sõnadega . Kohmakalt kindlasti , aga siiski pälvisin Hillelt kiituse , et oskan välja öelda , mida mõtlen . Üks teine ta austaja , kümnenda klassi poiss , aina käivat naerul näoga ümber tema , ega saa sõnagi suust . Teadsin seda suure musta juuksekuhilaga poissi . Kuid lausa saamatu ei võinud temagi olla , sest kevadisele koolilõpupeole tuli ta kinkima Hillele üht suurt punast lilleõit ja seejuures näis ta vägagi tõsisena . Mulle kinkis Hille oma foto , millel ta nii imearmsalt naeratab . Foto tagaküljel on kiri : << Raske on elada sellega , keda ei armasta , raskem veel selleta , keda armastad . >> Ka matemaatika kirjaliku eksami tegime suures saalis , kõik lõpuklassid koos . Kui ülesannete lahendamiseks antud aeg hakkas lõpule lähenema , astus Parras minu laua juurde , vaatas üle mu õla , ümises heakskiitvalt ja läks edasi . Pinginaaber Jaani juures peatus ta kauem , torkas sõrmega kusagile eksamilehel ja sosistas midagi energiliselt . Matemaatikaeksami järel polnudki enam erilist pinget - oli ilmne , et keskkooli ma nüüd lõpetan küll ._._. Kui ka suve lõpul ülikooli sisse saaks , ei kukuks kroonusse ._._. Esialgu kestsid siiski veel keskkooli lõpueksamid ja konsultatsioonid . See oli imelik kooliaeg : tunde enam polnud , mõnel päeval ei tarvitsenud kooli minnagi ._._. valitses eriline kõrgendatud meeleolu , millesse mu üllatuseks sugenes aegajalt ka kõigest sellest elevusest eriliselt ülenenud erootilist erutust . Lugesin parajasti - vene keeles - ühe tollase tippajakirjaniku - vist oli Peskov ta nimi - olukirjelduste kogumikku << Sammud kastes >> . Intervjuud kosmonautidega. . Uhke ikka küll minna läbi hommikuse kaste kosmodroomile ._._. ükskõik siis , kas kosmonaudina või ajakirjanikuna . Oli üks neid väheseid aegu mu elus , mil olen tundnud end ka vaat et kommunismiehitajana. . ._. Meeleldi oleksin õppinud ülikoolis ajakirjandust , kuid kuna sellist eriala polnud , otsustasin astuda ajaloo osakonda - saada päris süsteemipärane pilt kõigest , mis olnud . Läksin koolimajja konsultatsioonide , kui märkasin päikest täis koridori laial aknalaual mingeid rebitud raamatulehti ja neid üksteiste võidu endile krabavaid väikesi poisse . Poolest kooliaastast olid meie majja siiski ka algklassid toodud ... Need olid mingid sekspildid . Küllap oleksin << saagi >> lastele jätnud ja üleolev muie näol edasi kõndinud , - enda ' küll sees kripeldamas ... - kuid üks pilt haaras mind jäägitult . Sellel olid üks alasti naine ja mees , kusjuures naine näis selili lamavat meest masseerivat . Samas oli , ta ise nii armastava ja intelligentse näoga . Lehed olidki rebitud vist massaazhiõpikust . Rabasin neid endale nii palju kui sain . Hiljutisel klassiekskursioonil Leningradi - kust sõitsime ka veealuste tiibadega laeval Peterhoffi ( see laev tundus tõeline tulevikuaimus , kommunismiajastu heiastus ) - oli õhtul lauldud üht imelikku laulu : Susanna istus diivanil ja hoidis süles livanit . Tal seljas oli kombinee ja laual auras hiina tee . Mis see siis : õieti tähendas ja hoidis süles Iivanit ._. Kas see on laulu autori mäss eesti keele riimivaesuse vastu ._._. ? Vist mitte ainult . ._. Mida ta siis süles hoidis .. ? Midagi selles poolikus ja ometi aimatavas kujutluspildis puudutas nii kõditavalt ja kentsakalt , et pärast jorutasime pinginaaber Jaaniga seda salmi veel igat-moodi : Tal seljas auras kombinee ja laual oli hiina tee . Ka selle naise , kes nii armastava ja intelligentse näoga masseeris , nimi võiks olla Susanna ._._. Lamasin selili voodis ja mul ei tulnud und . Lahtisest aknast kandis tuuleõhk tuppa toomingate lõhna ja kuuvalgusest oli toas peaaegu valge . See kõik kandis mind luulemaailma , tõi meelde kõige kaunima , mis mul praegu oli ja mis eksamiärevuses kippus vahel ununema : teadmine , et mu esimene luulekogu on kirjastuses vastuvõetavaks tunnistatuid . << Toominga atmosfäär >> - olin pannud sellele pealkirja . Korraga tõusis mu üle alasti naine , võttis minult hella käega kerge teki , haaras mu juba ennegi püstise liikme ja hakkas seda endasse juhtima nii sulnilt , nii endastmõistetavalt . Kui ta oli sellega valmis saanud , kehitas ta end pisut , seades end paremasse asendisse ja hakkas aeglaselt , sujuvalt mu üle tõusma ja laskuma . Tal oli seesama pildinaise armastav ja intelligentne nägu . Nähes kuidas mu pilk naaldus me ühtekohale - oleksin nagu tahtnud tõusta sellele vastu , kuid ei suutnud pead padjalt ka eriti kõrgele tõsta - ütles ta leebelt , armastust ja tarkust kumaval häälel : << Valev , me alakehad on nüüd midagi muud , kui nad on tavaliste inimeste meelest . Sa vaatad ... ja näed eelkõige minu oma ._._. tõusmas-laskumas su niuetele ._._. See on tulvil valgust , erutavat valgust . Sedasama erutavat valgust on su rinnas , kui sul valmib uus luuletus . Ja selle valguse tõttu , mis on mu alakehas , pole sul nüüd sugugi kiire minusse purskumisega , sul on aega . ._. väga head aega , väga ilusat aega ._._. ülemaist aega ._._. >> Seda kõike tundsin ka ise täpselt nii - nagu see naine mulle armastavalt ja sisenduslikult rääkis . << Nüüd ma langetan oma näo su ligi ja suudlen sind ja kui me suud on ühte liibunud , siis sa tunned , kuidas see voog erutavat valgust , mida on praegu kõige rohkem me ühteliitunud alakehades ja su luulest tulvil rinnas , hakkab meis voogama , hakkab meis ringlema ühise ringina nagu me nüüd kohe moodustame ringi , olles liitunud niudeis ja suudes . >> Just nii ma tundsingi . See ring oli kõigepealt valge vikerkaar , siis tekkis sellesse kõikemõeldavaid ülemaiseid värve , mis aegajalt uuesti sulasid valguseks - nagu kastudes sellesse - ja põimusid siis jälle lahti veel fantastilisemateks värvideks . Kui järgmisel päeval läksin pahaaimamatult koolimajja konsultatsioonile , käis parajasti kõva uurimine , kes on võtnud neid aknalaual lebanud lehti . Isegi julgeolek pidi olema väljas . Meie klassijuhataja , sümpaatne väheldast kasvu väga arukas venelanna , vene keele õpetaja , kutsus kõiki poisse ükshaaval õppealajuhataja tuppa . Selle ärevusega . mida kodu Kristis tekitas , tema sigaretisumu aga kaugeltki kokku ei sobinud . Väsinud õpetajanna seisis vaikselt koridoris kesk tuttava lõhnaga rõivaid ning jalanõusid ja kuulas toast kostvaid hääli . Astridi sillbi-lallitused kolbasid päev-päevalt sõnade poole . Kristi ema kõne soikus omakorda silpideks . Iga päevaga oli kunagisel pedagoogil , kelle ema oli omakorda olnud pedagoog , vaevasem sõnu vormida . Kuulates nende kahe ümisemist , mõistis Kristi kibedusega , et see päev , mil tutretülar astub kõneosavuses oma hääbuvast vanaemast mööda , on lahedal ... Kui uhke ja jälle oli olnud Kristi ema sõnavara ja keelekasutus . Emakeele õpetajana oli ta kõrgilt ja sirgeselgselt nautinud oma veatut riistvara ning sellele liitnud kaleda hukkamõistu kõigi suhtes , kes vähegi kõverdi kõnelesid . Selle mälestuse kõrval nais ratastoolis kõikuv hajahäälitseja eriti uskumatuna . Ja mõttepiruetid olid emal olnud nii hõrgud ja elegantsed , tabades lihtsa meelelaadiga aednikust isa nii meelega kui kogemata alailma nii üles- kui allapoole vood . Kui selles vaevatud kellas ka leidus veel kõrgekaarseid mõttekonstruktsioone . : siis nende väljendamiseks naisel enam võimalusi ei olnud . " Tere ! " tegi Kristi reibast häält ja kiirustas toidukotti kööki viima Üksainus hetk üksindust veel , palun ... Ema ei jõudnud enne köögiukse sulgumist oma teret veel vormimagi hakata . Astrid ei osanud seesuguse lend-tere peale üldse mingit seisukohta võtta , vaid istus üllatunult oma poolteiseaastase tagumiku peale ja pistis näpu ninna . Kristi rabistas leiba-juustu-piima-kapsast kotist välja , tundes kõigi ostetud toiduainete vastu kõige ehedamat ja kirglikumat viha . See siis oligi kõik . mida ta oma põhikooli palga eest osta sai . Kõik ! Päevast päeva kulunud tahvli ja hajali nägude vahel - ja kõik suust makku ja kempsust jõkke . Kogu lugu . Kristi oli parast teist koolinädalat , kui ta oli otsustanud lisaks päevatööle vastu võtta kõik lisapakkumised . kirjutanud essee . See oli lugu noore haritlase palgast . Kirjas oli seisnud see , et kui noor haritlane juhtub olema õpetaja , on tal otsene ja erakordne vastutus tulevaste põlvede ees . Ta mitte ei õpeta ainult oma õpilasi , vaid istutab neisse ka suhtumise haridusse kui niisugusesse - ja see suhtumine kandub edasi tänaste õpilaste lastele , lapselastele ... Oma kohust täites valmistub õpetaja lisaks tundide andmisele igaks tunniks ka ette . Täiendab ennast . Pühendub . Aga tema pühendumise rahaline vääring on selline , et õpetaja peab puhtfüüsiliseks äraelamiseks andma tunduvalt enam tunde kui normid ette näevad . ja kui ta soovib osta ka rõivad , raamatuid , teatripileteid ja talvepuid , peab ta õhtuks veelgi lisatööd võtma . Sest kui õpetaja on paljas , ei võta koolipoisid teda miskipärast tõsiselt . Kui õpetaja ei loe raamatuid ega käi teatris , ei vääri ta enam õpetaja nime . Ja kui õpetajal pole talvepuid , külmub tema kahjuks lihtsalt surnuks . Peale selle on õpetaja - noor haritlane , kes palga eest peaks ennast taastootma - ka inimene , kas tahab ja peab ka rahvast taastootma . Ja kui õpetajal on lapsed , peab tema endale ka ööseks tööotsi pimedasse tuppa lambisõõri alla kuhjama , sest lapsed ju ... Jah , ja kui Kristi oli selle essee valmis kirjutanud , oli ta selle mõnele ajalehele saatmise asemel ahju ajanud . Sest suvine kogemus oli veel liiga valus . See mõte tuli , nagu osatades , koos kotist välja veerevate sibulatega . Kristi korjas köögist sibulad kokku - ja kokku korjas end ka suvine äratundmisele jõudmine . Suvel oli Kristi kirjutanud tõsise loo kõnnitee äärekividest , bussiustest ja asutusetreppidest . Teravamalt kui Astridi vankrit lükates , oli ta just oma ema ratastooli taga aru saanud , kui välistatud oli senises Eestis olnud , et keegi võib tahta ka siis ringi liikuda , kui ta enam omal jalal ei kõnni . Kristi oli kirjutanud sellest , kuidas puht-olmeline äralõigatus avalikkusest tõukab haiget inimest üha sügavamale haiguse lõugade vahele . Ning sclerosis multiplexi puhul oli säärane äralõigatus mitmekordselt ohtlik , kuna teadjad peavad multiplexi tahte haiguseks . Mis elutahet võibki olla väikelinna intelligendil , kelle maailm treppide , uste ja sõidukite halastamatusega kinni keeratakse ? Isegi selles mõttes toimub elu ja edulised muudatused ainult Tallinnas ja paaris suuremas Eesti linnas - nõnda oli Kristi oma suvise kurijutu otsad kokku tõmmanud . Kurvastus ema sõitmata sõitude ja nägemata Pärnu teatri suvehooaja parast jäigi sedasi justkui väiksemaks . Aga kui Saamersi allkirjaga lugu üleriigilises päevalehes ära ilmus , tardus Kristi häbitulbaks . Nüüd alles mõtles ta sellele , et Laur loeb ju ka seda ajalehte . Loeb - ja arvab , et ... Enam sõnagi ei saanud Kristi kirjutada , ilma et seejuures kohe Lauri peale mõelnuks . Ja kui õpetaja palgalugu ka trükipressi tunda saanuks - ikkagi ei muutnuks see midagi . Üksnes teised noored haritlased saanuks hetkelise põhjuse kaasa noogutada - just , just , minu mõte , ei tea , kes see Saamers ... ah , ükskõik , mis Saamers , vaja järjekordse lisatöö kallale tormata . Kristi kõverdas oma väikese ilusa suu kõhnas kahvatus naos kurvaks naeratuseks - ja võpatas , kui Astrid äkki tal kõvasti kätega ümber jala kinni võttis . Igal teisel päeval vallandanuks lapse pisike pehme läheduseleid ema hinge pealmistes , keskmistes ja sügavaimates kihtides leebelaine . Mida enamat üks naine igatseda võiks - enese täiuslik jätk omal algatusel poolehoidu avaldamas ... Igal teisel päeval . Täna oli täna , mitte iga teine päev . Ja täna oli Mõõdu Täis Saamise Päev , Viimne kui närv Kristi ärritatud kehas pinises ülepinges ning kui tütar teda ootamatult puudutas , tõukas suurem väike tüdruk väiksema väikse tüdruku tõredalt eemale . " Mul on õigus ennast kaitsta ! " selgitas üks sise-Kristi teisele sala-Kristile , kes tuletas meelde , et ta polnud paevapika lahusoleku järel oma südamerõõmu veel südame ligi surunudki . " Toibun sellest neetud koolipäevast , siis . Mul ei ole Astridile praegu midagi andagi ! " õiendas Kristi . " Temal sulle on ! " teadis Kristi . " Ma panen kartulid keema , siis tegelen temaga . Pean üsna varsti ärikooli õpetama minema , enne seda tuleb neile siin söök valmis teha . Kui kartulid keevad , siis on natuke aega . Kallistada ja ... " oli Kristi tegeliku enese poole üsna seljaga . " Aga praegu ei söanda sa oma tütrele isegi mitte silma vaadata , " juhtis Kristi oma tähelepanu sellele kuidas pilk Astridile talle tegelikult haiget tegi . Silmi puutuv põsepehme ja lokisiid tuletas meelde , et iga lapsest lahus oldud hetkega kaotab Kristi midagi . Ja see kaotusevalu paneb tagurpidi toimima . Selle asemel , et koos olles lahus-igavikku tasa teha , hakkab kohustuste vahel killunenud ema last hoopis tõrjuma . " Arvad , et Astridist kaugenedes ja südant külmaks kägistades saad süütundest lahti ' ? Ei saa ! Sedamoodi surud oma enesesüüdistamised lihtsalt sügavikku , kus nad pidurdamatult paisuvad - kuni plahvatavad . Süda läheb lõhki . " Ja ikkagi tahtnuks Kristi , et Astrid püsinuks vanaemaga teises toas , uks kinni ja vaikus , vaikus , vaikus majas . " Oled nii vaikne täna ... " andis Astridi vanaema veniv ümin teada , ei temagi ei kavatse teises toas vaikuses , vaikuses , vaikuses püsida . " Koolis ... raske ! " " Äh ! " patsis Krisii valmis pihve pannile . Kui isa kokandusehuvilist aednikku - kodus polnud , võis endale lubada aja kokkuhoidu poolfabrikaatidega . Lausa pidigi lubama , sest isa kui põhilise söögitegija äraolek elektriseeris päeva veelgi . " Muidugi ... " näis ema pea pidev kõikumine praegu millegipärast elu jooksul kogutud kibedusele kaasa noogutamisena . " Ja ... kodus ... veel raskem . Homme on isa ... teeb süüa ... Sul on ... kahe lapsega . , . liiga palju ... tegemist . " Kristi uhke ema püüdis oma jutu peale kahest lapsest muiata , ent suli polnud võltsnaeratusega nõus . Kristil oli lausa piin ema takerduvate lausete lõppe ara oodata . Otsekui kulutaks konarlik kõne mingit tegelikku aega . peaks kedagi kinni , sunniks ootama . " Kus isa täna õigupoolest on ? Ta ütles küll , aga olen unustanud ... " asus Kristi lauda katma . " Tartus ... kirjastuses ... " oli ema silmist näha , et ta paneb pahaks tütre ükskõiksust isa tegemiste vastu ning kannatab selle parast , et ei saa Kristit ühegi elegantse kurisõna-tiraadiga kostitada . Kristi mõistis ka ise , et inimene ei tohiks nõnda kiirharali mureneda , et isegi see ununeb , et isa uue kokaraamatuga kirjastusse läheb . Tõsi jah . isa oli ju hommikul teele asudes veel nalja visanud , et " Elmatar " on tuntud " Öölase " - krimkade kirjastus - sinna ongi täpselt paras viia midagi nii põneval ja närvikõditavat nagu uks Oskar Saamersi kokaraamat ... " Raha ... asjad ... paranevad , kui ... raamat valmis ... saab , " ümises naine . Pärast elu , mil ta pedagoogi-palga-paratamatuse kiuste üha rahaasjade parandamise asjus lennus oli , võis proua Saamers nüüd teistele rahaasjade parandajatele loota ja kaasa elada . Raha , raha , raha ! Nõnda kaeblesid ja osatasid põrandale prahvatanud taldriku killud . Kohkunud Astrid , kelle teened taldriku lendamise just väga väiksed polnud , jäi päranisilmi ootama , mis nüüd tuleb . Tuli vanaema lause , mis oli asjalik-ratsionaalse naise kohmetuil huulil nii ootamatu , et Kristi jahmus lõpuks ometi paigale . " Majavaim ... avaldas arvamust ... sina oled. . närvi...line ... mina ei lepi ... haigusega ... Astrid. . ärevil ... Haldjad ... muretsevad ... Kuni nad asju ... ohvriks ... nõuavad ... on kõik siiski veel ... päris hästi , " tõlkis eluaegne skeptik tütrele Nähtamatut . Palavikuline väsimus tegi pea tuliseks ja sõrmed jäiseks . Kristi rinnutas üleval oma toa aknal ja suitsetas öhe Tehisnaeratused ja tasuline innukus ärikooli eduinimeste vaimse kapitali suurendamisel oli möödas . Nüüd siis veel tõlketöö ... Ja Astrid oli ema tulekul oma voodist välja roninud , vanaisa Oskari kaissu redu otsima roninud . Siis nii siiruviiruline oli Kristi lähedus , et tema öise enesesundimise läheduses ei saanud enam lapski magada " Suitsetad ... " ei uskunud Kristi oma kõrvu . Kui ta ümber pöördus , kinnitasid silmad kõrvade uudise tõeks . Ema habises uksepiida najal ja uuris tõsiselt oma vaevatud värvukest , kes hoidis sigaretti värisevate sõrmede vahel võimalikuli kaugel aknast väljas , tahtnuks selle nüüd alla aeda pillata , aga ei saanud , sest isa rosaarium oli otse akna all . " Aina ... enese sundimine ... see ajabki suitsetama ... Pole ma ealeski ... näinud ühtki ... inimest , kes rõõmsa näoga ... suitsetaks ... Suits näitab väljapoole seda ... vägistamist , mida inimene ... enese sees korraldab. . . Mis teha ... " jõudis ema tardunud tütre abita tugitoolini ja voolas kergendatult mööda seljatuge alla . " Kuidas sa ... " oli Kristi ema üles tulekust kohkunumgi kui kooliplikalikust vahelejäämisest . " Mõtlesin , et. . tulen viimast korda ... üles ... Mitu nädalat pole ... käinud ... mitu kuud ... olgu siis täna mu viiimane ... kord ... Aga Oskar magas ... tulin ... sinu juurde , " tundus ema oma jutu traagika kiuste lausa reipana . Viimane kord ... Ja edasi ? Öö paisutas ema lihtsad sõnad tütre teadvuses õõvaks . Siin üleval on magamistuba , mille ehitamine on emalt aastatepikkusi üleinimlikke pingutusi nõudnud . Siin üleval muigab mees , kelle armastusele see naine oma kalestumises kindlasti mitte vääriliselt vastanud ei ole . Siin üleval vägistab end tütar , kelle koorem on silmanähtavalt liiga raske . Siin üleval nurrub tütretütar magada , viimses kui varbaotsas meeldetuletus : ma saan suureks , aga seda mu vanaema enam ei näe . " Ma ei taha ... enam neid rohtusid ... süüa . " oli emal ülestuleku põhjuseks tõsine teade kaasas . " Multiplexil ei ole ravimit ... on prot...sessi...pidurdajad ... Milleks ... Mõttetu raha ja aja kulutamine ... Mul ei ole vaja ... nii kulukat ... ajapikendust . " " Ema ! Sa ei tolli ennast veel maha kanda ! " lasi Kristi nüüd ikkagi sigareti roosidesse susisema . " Me isaga ostame sulle ravimit ... " " Pidurit ? " " ... kasvõi pidurit täpselt nii kaua kui vaja . Me ei taha , et sa ära sured ! Ja Astrid ei taha ... " " Astrid on laps ... mõistab surma , pole ... loll nagu täiskasvanud ... Sina ja isa ... teate juba mitu aastat ... et mind ei saa ... pikalt tagasi hoida ... Eluisu kaob ... siis tulebki multiplex ... isegi kui sellest ise ... aru ei saa . Terve elu ... piitsutasin ennast ... jooksn sinust mööda ... tegin isale liiga ... ja jõud saigi otsa. . Keha ei tahtnud enam ... Deser ... teerus ... õigemini ... tuli appi . Mind ei ole vaja ... pidurdada , " seletas ema rahulikult nagu mõnd õigekeelereeglit . " Astrid annab sulle tahte kindlasti tagasi . Praegu on õhtu , sa oled väsinud , sellepärast sa liialdad ! " oli heitunud Kristi hääl püüdlikult karm . " Astrid andis ... mulle mu elu ... ilusaima suve . Tahtsin tänada ... et te kahekesi koju ... tulite ... Et see suvi ... oli ... Et sa Astridi ... sünnitasid ... Küllap sa kartsid , mis mina ... ütlen ... aga ikkagi ... sünnitasid . Ma olen elus väga palju ... ebaõiglast halba ... öelnud ... Näed , nüüd ei saa ... selle pärast ... varsti enam ... üldse rääkida . Elu on ... õiglane ... Surm ... veel õiglasem , " oli emal silmanähtavalt raske istuda ja hingata . " Kuidas me sinu arvates midagi etle võtmata pealt vaatame , kuidas sa hääbud ? ' " tõstis hirm Kristi häält . " Mõttetu ... raha kulutamise asemel ... jäta mõni töö tegemata ... ole oma tütrega ... Vaatasin sind kõik need ... septembri ... päevad ... Mind ennast tuletad meelde . Mina jooksin . . samamoodi ... See pidi sulle lapsena ... valus olema . . aga ikka teed ... ise ka niimoodi ... Minu ema elas ka nõnda ... Palun , peata see ... karussell ... Ole targem kui ._. meie vanaemaga ... Muidu jätad selle ülesande ... Astridile ... " rääkis ema tütrele oma elu siiraimaid sõnu paraku just siis , kui tal neid kõige raskem väljendada oli - ja kui teda ennast kõige suurem vaev kuulata oli . Loomulikult oli emal õigus . Ja loomulikult ei tahtnud Kristi , et Astrid tunneks sama , mida tema lapsepõlves tundis - et ta on ülearu , tüliks ... Ja ometi oli Kristi pimepäi just ema jälgedes kihutama asunud ... " Vaatasin ... sind ... täna seal köögis ... Astridi ja katkise taldrikuga ... Mõistsin ... " " Ma tean , mida sa öelda tahad , " ohkas Kristi keset ema lõputut sõnadekulgu . " Mul on meest vaja . " Viimaks ometi sai Kristi jalad põranda küljest lahti . Läks ema juurde , istus tema ette vaibale ja ema silitas tema pead . Millal ta viimati seda teinud oli ? | Millal oli Kristi viimati nii lapse moodi nutnud nagu praegu ? Kristi oli tagasi . Jõuluks kodust ära või kodus , kuidas seda nüüd võtta . Paarinädalase Astridiga ema ja isa juurde sõites oli lapsepuhkusel õpetajanna arvanud , et küllap ta sinna jääbki . Laine , kelle käest ta oli siia linna korterit üürinud , oli õnneks juba suvel Kristist targem olnud . Kogenud naine oli soovitanud neiul igal juhul rauad tules hoida - Margna leitud asenduskorter vastu võtta , nii nagu Laine ise oli Margna kui majaomaniku pärija käest rahumeeli kompensatsiooni vastu võtnud . Nii ta kirjutas . Veel suvel oli sedasorti ilmavaade Kristile vastu hakanud . Ta oli üleni täidetud emaks saamise imest ning ei suutnud aru saada , kuidas võis tolle Õnne tänava inimestes nii palju materiaalset ja kitsast leiduda . Hoides ja toites Kristit nagu oma tütart , oli seesama Laine järgmisel hetkel võinud väga vabalt kogu maailma ainult kroonideks ja ruutmeetriteks taandada . Samal ajal kui inimeseks olemine võinuks tähendada lõputut arenemist , täiustumist , lendu tähtede poole , tegi see naine oma elutööks Kristjanile mehele saamise , Kristjani maja pärandamise oma tütrele ning kogu majapidamisraha enda kättesaamise . Lapsega vanemate koju tulles oli Kristi sellest lõputust asisusest kohutavalt tüdinenud . Ka venelanna Maria rääkis kahel kolmandikul juhtudest rahast ja olmest . Temal olid rahamuredeks muidugi omad , erilised põhjused ... Maria järele hakkas Kristi Laine järel kohe teisena igatsema . Või siis va provintsivaimsus . Esimesi nädalaid Õnne tänavalt ära , sealsete inimeste peale kõrvalt vaadates oli Kristil sealsete naiste väiklasest virinast ja meeste piiratusest oma arvates elu lõpuni kõrini . Oskamata ise oma sisemuses olla linnakese piiratusest suurem , võis Alma oma elu ja kaaslaste kallal lõpmatuseni naaksuda , nii naeruväärselt karta , et kõik panevad tema elu viimset kui pisiasja tähele , ning oli kindel , et kõik selle kitsukese elu asjad saavad korda ainult siis , kui tema nad korda ajab - ka siis , kui asi puudutas hoopis tema abikaasat Johannest , poega Allanit või kogunisti pojast lahus elavat Maret . Või siis see Mare ... Kui ülemise korruse naabrinaine alles otsis väljapääsu võimatuks muutunud kooselust Allani ja Almaga , oli ta sageli all Kristi juures oma elu kirumas käinud . Siis oli selles kirumises olnud vähemalt loomulikkust , ehedat naiselikkust ja kirge - isegi kui see tegudeni ei viinud ja lahenduseni ei jõudnud . Aga siis ühel halval päeval oli Mare otsustanud oma ummikust välja ronimiseks psühholoogi abi kasutada . Kristi märkas tol ajal kõrvalt õudusega , mida võivad teha keskpärased psühholoogilised konsultatsioonid inimesega , kes ei vaevu ise oma asju selgeks mõtlema . Selle asemel , et midagi teha , käis Mare neil aegadel Kristile jutustamas , et psühholoog oli tema passiivsust analüüsinud ja püüdnud teda reaalsusega kontakti viia ja panna oma komplekside tagamaadesse süvenema . Ja et kõik tuli sellest , et Mare pärines maalt , kaotas varakult isa ja ei osanud perekonnainimesena rollikonflikte lahendada . Appi ! Kui jaburalt ja pealiskaudselt oli see Mare ilusast-elusast suust kõlanud ! Ent Mare oli õnneks ka ise üsna ruttu aru saanud , kui totter on mingi nurga-psühholoogi konsultatsioonide ostmine . Piisas tema mehel armuke leida - ja Mare tuli maa peale tagasi , pakkis asjad , läks ja hakkas elama . Kodulinnas tillukest Astridit imetades oli Kristi otsustanud , et otsib Mare üles esimesel võimalusel , mille tütreke talle jätab . Sest Õnne tänava inimestest kõige enam oli Mare sisimas rahast , ruutmeetritest ja köögitoimkondadest üle - otsis Sinilindu . Esialgu olid ka Johannes Saarepera , Õnne tänava üldise pihiisa , filosoofi ja ideoloogi veidrused teisest linnast vaadates lausa naeruväärsema tundunud . Mismoodi see mees igal võimalusel püüdis prominente ja võimul olijaid aasida - olles ise ju ka üsna mainekas-positsioonikas kuju . Tema jorinat kuulates jäi aeg-ajalt vägisi mulje , et kogu tema püüde taga maailma parandada , prominente naeruvääristada , korruptante paljastada , on ... jah , et kõige selle taga on isiklik ilmajäämine . Miks muidu kippus Johannes igal võimalusel rõhutama , et midagi enamat kui kingsepp ta pole olla tahtnudki . Miks ta muidu nii sageli õigustas seda , et oli omal ajal kommunist ja punaväelane olnud . Miks ta muidu madaldus naljakalt valge ja vapsliku Kristjaniga jagelema ... Niisiis oli Kristi Saamers kergendatult ohanud , kui pääses kogu sellest liivatamata tänavate , omandiprobleemide , turuhindade , kokkuhoiu ja sadade olmehirmude liivakastist . Kui väikesed ja enesekesksed , ahned ja lühinägelikud võisid provintsi inimesed ometi olla ! Ent siis hakkas noore naise mälestustega kummalisi asju juhtuma . Laine meenus talle päevast päeva üha selgemalt sellena , kes ta oli ju samuti olnud - elujõulise , heatujulise ja ustava hingena . Kristi hakkas tema ropendamise , turunaljade , brutaalse toetuse ja lihtsa siiruse järele nii kangesti igatsema , et see ajas lausa nutma . Alma virin ja väeti-vimm ununes . Meelde tuli hoopis see , mismoodi ka temasugune ettevaatlik ja suletud naine mõnel helgel õhtul Kristiga koos nii soojaks , avalaks ja üldistusvõimeliseks sulas , et kogu tema senine vissutaminegi hakkas hoopis teises valguses paistma . Kahtlustas ta kogu maailma , mis ta kahtlustas , kui Kristi vaatas tagasi oma elule Õnne tänavas , nägi ta Almat nagu nukralt naeratavat seina seismas Kristi ja ilmatormide vahel , truu kaitsena Johannese pojapoja Iskanderi ees - ja isegi tema okkaline armastus Johannese vastu hakkas Kristile iga päevaga aina kaunim tunduma . Johannes aga saabus noore ema mälestustesse liigutavalt inimliku ja vastuolulisena . Kogu oma oskuse juures teistele nõu anda ja pateetilisi kodufilosoofi kõnesid pidada oli ta nii armsalt sammaldunud , vanamoeline ja idealistlik , et ... jah , Kristi tahtis teda otsekohe kõvasti kallistada . Sügiseks kasvasid head mälestused Õnne tänavast Kristi südames lausa painavaks igatsuseks . Kristi suur ja hea isa ning väike ja viletsa tervisega ema mõistsid mõlemad , et tütre muutumine üha kurvameelsemaks , tema lõputud jutud mingitest lainedest-almadest-johannestest jutustasid vanematele tunduvalt rohkemast kui ühest läbitud etapist . Ja siis tuli Põder . Koos esimeste öökülmadega . Mees , kes oli Kristit ja Astridit vanematekoju tuues jätnud õhku vastamata küsimuse , kes ta selli- ne siiski on . Seda küll , et mööblitööstur ja kaitseingel . Aga ... Nüüd tuli see mees ja tekitas õhku midagi sellist , et Kristi ema , keda närb tervis ei tahtnud enam õue lasta , vabandas leebelt naeratades ning tõmbus oma tuppa . Kristi isa sehkendas Astridi riidesse ja kadus koos temaga maja taha rosaariumi külma vastu kindlustama . Talle nimelt meeldis alates sellest suvest aias niimoodi toimetada , et tütretütar magas käeulatuses häirimatut imiku-und , mis andis kõigile vanaisa tegudele mitmekordse mõtte . Kristi vanemad olid sügavalt delikaatsed inimesed ega küsinud ka pärast , mis on tegelikult Kristi ja Laur Põdra vahel . Kristi ei julgenud seda küsimust ka ise endale esitada . Põdra tulemise päevani polnud ta teadnud , kui ootamatult ja väekalt see miski seal nende vahel on . Millal see tekkinud oli ? Ega ometi siis , kui Kristi last oodates usaldavalt Laurile toetuda võis ? Ent teistsuguse kui rasedana polnud Laur Kristit ju tundnudki . Oli see olemasolev tekkinud millal tahes - kui Kristi ja Laur viimaks Kristi tütarlapselikus toas dii- vanilt tõusid , polnud vaja enam midagi seletada . Kõik oli , nagu oli . Terve hingedeaja kõndis Kristi nagu vaevatud , ent õnneähmis hingeke mööda lapsepõlvekodu , sobides hästi illustratsiooniks veel kirjutamata raamatule " Noor naine armastab keskealist meest " . Kõndis , vaikis . Ja naeratas vanematele leebelt oma iseolemise kindla seina tagant . See oli tema moodus otsuseid valmis küpsetada . Ei Kristi isa ega ema olnud kuigi üllatunud , kui tütar hakkas ühel reedel rahulikult ja mõõdetult kõiki oma viit asja pakkima ja teatas , et läheb Sinna tagasi . Täpselt niisama vaikselt ja väliste ettevalmistusteta oli tütar kord otsutanud ülikooli minna . Just nii ise-siseselt oli see vaikne ja tagasihoidlik laps valinud elamiseks linna , kus ta varem mitte käinudki polnud . Käratult oli ta seal oma tütre sünnitanud . Ja ülearuste sõnade ja saginata läks ta nüüd sinna ka tagasi . Ainsat lärmi tekitas laupäevane Laur Põder , kelle loomulikule lennukusele oli nüüd lisandunud mingi diskreetne kohmetus ... mis teda aina hoogsamalt kätega vehkima , anekdoote rääkima ja sundimatust teesklema pani . Kristi vanemad mõistsid . Sõrmusest selle kena ja hooliva mehe sõrmes ei räägitud . Jõulueelsed nädalad majakeses aadressiga Õnne tänav 13 kadusid nagu unenäos . Selle asemel , et enne pühi uude korterisse kolida , tahtis Kristi veel siinsamas õnnelik olla . Pärast kõiki neid kuid , mil Laur oli aidanud tal olla teel emaduse poole , tahtis ta olla just täpselt siinsamas koos Lauriga kohale jõudnud . Ja nad jõudsid kohale . Väike , sale ja ilus Kristi jõudis lõpuks ometi iseendana küpse ja mehise Laur Põdra embusse . Ent Põder - siin küll tema ise - oli kusagil mujal paratamatult teistsugune tema ise . Kristi oli nii väga vajanud , et keegi armastaks teda kui naist , imetleks teda kui kordumatut teda , ihaldaks ilma agade ja miksideta . Seepärast ei raatsinud ta oma jõulu-mesinädalaid rikkuda mõtetega Laur Põdrale peale sunnitud kaksikelust . Kristi õnn ei vajanud Laur Põdra õhtuid ega privaatsust . Ta oli alati kodus . Ükskõik , kas Põder tuli tema juurde hommikukohvile , lõunaeinele või kellaviieteele - Kristi oli alati seal . Just teadmine , et pärast pühi kolivad suur ja väike tüdruk Kristi ja Astrid teise korterisse , hoidis Kristi ja Põdra pea kohal pidevat meenutust aja lõplikkusest . Seda lühikest , tuliselt täidetud aega ei raisatud ühegi mõttetu küsimuse peale . On olukordi , kus iga küsimus on liigne , sest ükski võimalik vastus ei saa olla päris See . Sobimatumat aega pilvist alla kukkumiseks kui jõululaupäev on raske ette kujutada . Jõuluõhtu eel hoiab igaüks , kel vähegi aru peas , kel vähegi austust pühadeharduse ja kasvõi kunstliku hingerahu vastu , end küünte ja hammastega pilvis kinni . Kristi tundis juba hommikul koos Astridiga mannaputru süües , et ta ei suuda sel päeval maailma hästi läbi roosade prillide näha . Laur ei olnud täna tulemas . Kui nad eelmisel pärastlõunal lävel lahkumissuudluse vahetasid , ei tulnud pühade veetmine jutukski . Mismoodi Kristi ja Astrid Jeesukese sündimist tervitavad , oli näha juuresoleval pildil , ning see , kellega üks seaduslik abielumees valgusepüha peab , oli seletamata selge . Mitte mingi jõuluostuvajadus , vaid suutmatus pikemalt toakitsikust taluda ajas Kristi koos Astridiga poodi . Olgu poed kui tahes pealetükkivalt puna-rohe-valged , karralised ja kella- hellalised , Kristi oli valmis pigem kogu seda kommerts-jõulu-hurraad endale kaela laskma kui omaenda pisikest jõulupuud põrnitsema ... Kuni pisike puu tundub kõiges süüdi olevat . Astridit kängurukotis kandev , üle pea mõttesse vajunud Kristi pidi peaaegu õhku hüppama , kui keegi sakutas teda sallist ja soovis häid pühi . Kristi oli end selleks õhtuks juba nii üksikuks mõelnud , et Johannes tundus üleloomuliku ilmutusena . " Nii hilja siis veel poes ! ? " imestas Johannes . " Miks sa ise ei istu kodus tugitoolis ja ei lase küünlasäral enda peale paista - nagu teised promi- nendid ? " naksas Kristi , kellele linnavolinik Johannes meenutas praegu kõike muud kui miskit VIPi -mälestused kõigist neist kordadest , mil naabrimees prominentide kallal jorises , olid hirmus selged . " Mina olen timurlane , " selgitas Johannes . " Täidan Alma käsul Alma soove , sest et tema on seal linnavalitsuses virtina ameti peal oma maitse nii kole peeneks kujundanud , et viimasel hetkel tule- vad ka veel mingid võrgutised meelde , milleta laud mitte püstigi ei seisa . " " Kohe häda , kui hea perenaine majas on , " nakitses Kristi kraad leebemalt . " Häda jah . Alma tahtis , et ma ostaksin purgimaisi . Hruštšovi ajast neidsamuseid tõlvikuid mäletan mina küll . Aga mismoodi näeb välja mais purgis ? " porises Johannes , uuema aja kaubavalikust ja moodidest ühtaegu nii lõbustatud kui vaevatud . Kristi viis Johannese õige riiuli juurde ning aitas naabrimehel ka marineeritud teod välja valida . Kummaline , kuidas Eesti väikelinnade poodidesse olid tekkinud kahesugused letid - ühed , millelt ulatus iga inimene tavalist kaupa võtma , ja teised , milleni küündisid ainult mõned , mõtiskles Kristi . Samas säästis seesama väljavalitute riiul noort naist nägemast , kuidas perekond Põder poodi sisenes -ees Lilia Põder , kes tuli teadmata-mida ostma , ning kannul tülpinud Laur Põder , kes jonnis mõttetu poeskäigu pärast , kui kodus oli nagunii kõike juba liigagi palju . Johannes lipsas vargapoisi ilmel napsileti juurde pühadeviina valima . Kristi lonkis hajameelselt siia-sinna vaadates riiulite vahel . " Tere , tüdrukud ! " sosistas Laur korraga otse tema kõrval . Järgmisel hetkel tänas Kristi õnne , et mingi eelaimus takistas teda käsi Laurile kaela heitmast . " Tere õhtust ! " hõikas kena ja enesekindel doktor Põder piki riiuleid lähenedes . " Lubage tutvustada - minu abikaasa Lilia Põder . Tal lõppes äsja haiglas valve . Kooliõpetaja Kristi Saamers . Tema klass oli üks nendest , mis sai minu vabriku mööbli , " tegutses Laur Põder oi-kui- sundimatult . " Me oleme juba tuttavad ! " rõõmustas Lilia Põder . " Mul on millegipärast nii selgelt meeles see päev , kui see pisikene tüdruk sündis . " Kristi mõtles iga eestlase korduvalt mõeldud mõtet , kui kohutav see siiski on , kui üks maa ja rahvas on nii väiksed , et pole kohe mitte mingit võimalust , et me kõik omavahel kuidagi seotud ei ole . " Täna sündis meie haiglas kuus last , " lisas doktor Põder tööjutu lõpetuseks . " Nii palju ? " suutis Kristi hetkeks päris ehtsalt üllatuda , nii et nöörimine kõris andis viivuks järele . " Meie linnakese kohta tõesti palju , " nõustus särav Põdra-proua . " Ja kõik nad on sünnist saadik tüssata saanud , " haletses ärimees tema kõrval . " Jõululapsed saavad eluaeg vähem kingitusi kui teised - jõulunänn ja sünnipäevakink ratsitakse ära ... Selles mõttes on Astridil rohkem vedanud . " " Nii ilus laps ... " uuris doktor Põder heldinult tüdruku pruntis põski , roosat nina ja ümmargusi silmi , teadmata , mis mõttes kõik Astridil ja tema väiksel emmel veel vedanud on . " Ma tahaksin talle jõuluks midagi kinkida , " teatas daam , justkui olnuks Kristil selletagi juba piinlik ja valus talle otsa vaadata . PARATAMATUSELE KUULETUMINE , oma saatuse vastuvõtmine . Raevutseva mässajana surra oleks vist samahea kui võtta endalt elu purjuspäi ; on kuuldud mõnest seesugusest , kes tolleks meeleheitlikuks sammuks pudelipõhjast tuge ja tarmu otsinud . Lahkumine - olgu ka ülekohtuselt enneaegne ja vaevarohke , nagu sinule juhtus - on igal juhul midagi väga tõsist , võib-olla üksnes sünniga võrreldavat . Oma sünnitundi inimlaps ei teadvusta , ei ole selleks veel suuteline . Surmatundi peaks ta saama teadlikult vastu võtta , selle pidulik tõsidus peaks jääma inimese viimseks elamuseks siin maa peal . Surmaelamus - missugune ainuline mõiste , mis ühendab endas need kaks lepitamatute vastanditena paistnud poolust . Aga poolused ju ei tähendagi muud , kui et tegemist on ühe ja sellesama asja vastastippudega , sama ahela otsmiste lülidega . Hakkad ikka selgemini oimama , et paratamatuseteadvust ei saadagi enam nõrgestav hirm ja abitus , vaid selle ületamisele järgnev lisandunud ... kas siis jõutunne , toimetulekutunne ? Sa pole ju hingeliselt murdunud , kui püüad vaimselt jalule tõusta , olnut paremini mõtestada . Mälu on küll lünklikuks ja ebakindlaks muutunud , ent meenuva uuesti läbielamises koged suuremat lähedust teistega ning mõistmisvalmidust . Hilja ? Mis tähendab hilja , kunagi pole liiga hilja sinu enese jaoks . Oma elu parandatud kujul korrata ei ole kellelgi võimalik , olgu ta ka alles vitaalne ning terve . Vigadeparandust saab teha peaasjalikult oma sisimas , olnust enesele aru andes . Küsides eneselt , milline olid inimesena teiste hulgas ja teistest eraldi , mismoodi sinus kui üksikindiviidis toimis ühiskogemus ja ühispärand . Oma seisundi tõttu oled määratud eraldumusse ja varsti juba lõplikult ning täielikult . Ent mõtte- ja tundesuunitlus on pigem vastupidine : just läheduse tajumisele , ühise adumisele . Surmatee ei olegi siis paratamatu üksildumise tee . Sa ei ole eraldi ega lahus , mõeldes ja tundes , nagu nüüd mõtled ja tunned . Mida enam püüad süüvida endasse , seda enam leiad üldist ja ühist . Sestap tulidki nõnda hämmastavalt paikapidavatena , enese leitut kinnitavatena nood iidsed värsid Valli saadetud kaardil , vana hiina targa sõnad : püüab enda juurde jõuda jõuab sellega inimeste juurde Tunned sa nüüd tõesti , et kõigest väliselt eraldavast hoolimata oled sisemiselt teistele lähemale jõudnud , arvad neid paremini mõistvat ? On tahtmine seda uskuda , vähemalt valmidus mõistmiseks on kasvanud , näed paljutki justkui kõrgemalt kui oma eelnenud eluaastail . Isegi Viivikale mõtled teisiti - mitte enam säärase sallimatuse ja põlgusega nagu ennem , vaid peaaegu et kaastundlikult . Ja leiad üksjagu süüd enesegi juures . Kas naisel , kui ta ette heitis tuimust ning tundetust , polnud omast kohast vahel õigustki ? Olgu peale , et Viivika ise oli sihuke , nagu ta oli : pisike katel , mis kergesti üle keeb , rutakas rabistaja ja tuisupea , üsna ilma jäetud vastupidavusest , alaarenenud kohuseteadvusega ... Kui see kõik ka paika peab , ja enamjaolt peab - eks leidunud temas ometi veel muudki , ta ei olnud ju südame poolest sugugi halb ... täiesti . Ja eks vajanud temagi tuge , et oma õnnetust pealiskaudsusest ja vahest väärkasvatusest tingitud isekusest vabaneda , temas oleks pidanud aitama esile tulla , ülekaalu saada paremail algeil . Kas sa ikka aitasid , püüdsid selleks midagi teha ? Nende suhted Viivikaga olid kriisilähedased juba enne seda , kui tervisekaotus tõsisemalt kummitama hakkas . Mingi mõra oli sees algusest peale , tollele paarikiirustamise mõlemapoolsele õhinale vaatamata ; selline rutakus tundus enesele võõrastavana , justkui pisut palavikulisena . Ja enne kui ühine elu oli õieti kujunema hakata saanudki , juba hajus kuhugi rõõm teineteisest , kadus suhete loomulikkus . Saab seda üksnes naise arvele panna ? Eluperspektiivi hääbumisega , ees varitseva vältimatuse ahistuses , kui kogu senine maailm paistis mürinal kokku varisevat , kui hingesegadus ja sisepinged tõusid äärmuseni , siis suutsid tegelda veel üksnes iseendaga . Selles rabeluses muutus kaootiliseks kogu enesetunnetus ja seosed teistega - milleks enam see kõik , sest varsti nagunii ... Kust leidnuks veel jõudu ja jäänuks mahtigi mõtelda sellele , mida tunneb ju üle elab Viivika . Tundsid üksnes lisakibestust sellest , et naine eemaldub sinust just siis , kui kõige enam oleks vajatud mõistvat , toetavat lähedust . Just siis pidid kuidagi kõrvu ulatuma kuuldused , et Viivikal on olnud seal Rusil mingisugust tegemist Tõnisega , ja et neid olevat kord üheskoos nähtud kusagil Otepää või Pühajärve restoraniski . Mis viis muidugi jõuetusse raevu : säärane lipakas ! Sinna kobrutavasse tigedusse siis kõik hääbuski , sai lõpliku punkti tollest teatest , et last enam ei ole ega tule . Ja kui see ehk tõepoolest oligi saadud Tõnisega ? Pole parata , lugu on inetu ega tee au ühelegi osalistest . Ent mis puutub Viivikasse , siis ... Noor naine ju , mõtleb enda tulevikule , tahaks muudkui kah kangesti õnnelikuks saada - ja järjest läheb nõnda rumalasti viltu . Kord tolle naisemehest dotsendiga , siis lootusetuks invaliidiks osutuva mehega , siis veel Tõnisega . Ja taevas teab , kus ja kellega praegu , tal on ju seda naiseõnne poole sumamist ees veel oma paar-kolmkümmend aastat , oh vaene hingeke ! Oled täielikult abitu , sõltuv ema hoolitsusest -ja imelik , et just nüüd tunned valmidust olla ise abistav , teisi kuidagi toetada . Kui selleks enam peaaaegu mingisugust võimalust pole jäänud . Ei puutu enam kokku kellegagi peale ema ja Marguse , kui too siit vahetevahel läbi astub , et ema eest mõnd tülikamat välistööd ära teha . Ega ei soovikski seesugusena , nagu nüüd välispidiselt oled , kõrvaliste inimeste pilgu ette sattuda . Nõnda on vist õigem , siin maal tundub olemine nagu suhteliselt talutavam . Ehkki oma kavatsuste- plaanitsuste varemeil , ent ometi eluandva maamulla lähedal , kus looduslikkus sulle üha sisendab seda arusaamist ja lepitab sellega , et kõigel elaval on ära käia oma määratud ring lõputu kordumise ahelas . Linnaümbrus masendaks , rusuks igatahes hullemini . Nagu muutuks rõhuvaks ka sanatooriumiolustik - see kunstlik , triiphooneline , lämbe tohterdamisõhkkond , mille eest keegi peaks liiatigi maksma hingehinda . Siin on kargem ja loomulikum - isegi suremine . Ainult et emalt nõuab see siin olemine nõnda suurt pingutust , enesesalgamist , ülemäärast koormakandmist . Millega ta näib küll leppinud olevat , pole põhjust kahelda , et tema sellekohased mõistaandmised ja kinnitused on siirad , tagamõtteta . Vahest see enesele võetud põetajakohustus täidab tal koguni mingi hingelünga , kes teab . Eks ole hooldamine-põetamine olnudki suuresti tema osa elu otsa : lastega üldse , siis kaua Aalega eriti , lõpuks veel oma emaga . Ta on niisiis harjumuspärases rollis , mis kõigest meie siinse oleskelu süngusest hoolimata hingelist tasakaalu toetab : teha päev päeva kõrval midagi algelist , ent vältimatult vajalikku . Üksjagu vastuoksuslik küll , kuid mitte vist vale . Ema püüab igati abistada , seda on üha tunda , anda hingetuge . Osutada suremistoetust - nagu tema seda on mõistnud ja nagu ta õiget surma kujutleb . Kuidas ta seda kujutlebki ? Ja arvab ta teadvat , milline see abi peaks olema ? Ilma et sellest räägitaks , ega ju ei räägitagi . Ta on ööd ja päeva siinsamas kõrval - kas ulatub tema tajumusse , et lahkuja on juba minekuvalmis , sisemiselt rahulik ja isegi ootel ? Selles seisus , kätte jõudnud tõvejärgus on surm pääsemine , vabanemine vaevadest , kogu valust ja piinast ja tarbetuse painest . On olnud küllalt aega see teadmine omaks võtta , surmamõtte enesest tõrjumine on kuhugi seljataha jäänud . Surmas endas on vabanemise värav , mille poole vaatad leplikus meeles . Lahkumistunni lähedalejõudmise tunde ja teadmisega vaibub asjatu vastupanu , ootad ning soovid lõplikku rahu ja selginemist . Emal on seda vist raskem aduda : olgu küll märksa eakam , kuid ta on alles eluvõimeline , terve ja toimekas . Need lahkumiselamused ei saa veel olla tema omad , need uued horisondid pole veel otseselt tema enese ette kerkinud . Temast on too rajajoon kaugemal - nagu oleks tema neist kahest noorem . Piirseisundis on toimunud nagu osade vahetumine . Kuidas võikski ema päriselt mõista surmapelguse ületamist , ta ei ole seda järku läbinud , pole olnud sundi selleks . Ta näib tahtvat üle kaduvikupiiri astujat abistada hirmuahastuse võitmisel , teadmata , et surmas polegi enam midagi hirmutavat . Ja et oma teekonna lõpule läheneja hinge koormab hoopis rohkem see mure ning valu , mida seniolnu on toonud ja kõik eesseisev emale endale paratamatult veel toob . Madal hubisev lõke kivi ja allika vahel , veiklevad varjud . Poolringis hallid kujud videvikuhämus . Justkui kõigutaksid end ühetasases , rambes rütmis . Kume vanurihääl , puhuti katkedes , leelutab mingit monotoonset , üha korduvat viisiriba . Toosama valgeparraline ? Kühmus kogu kivi kõrval , jah , tõstab vaevaliselt käsi , nagu loitsides või manamiseks --- Kuidas seda sulle näidatakse , kes näitab , milleks ? Midagi niisugust , midagi sellesarnast võis kunagi ammu-ammu olla , võis olla tolle nendegi leitud kivi juures . On sellest mingi jälg , mingi järelvõnge jäänud , kuhu ja kuidaviisi ? Aega enesesse , ajahoovusse ? Liigikoodi ja ühismälusse , mingisse pärilikkuseladestusse , su ajupõhimikku või -tüvesse ? - Tühjad pärimised , vahest rumaladki . Olgu siis peale . Keegi ei kuule neid nagunii . On ehk nõnda , et kõigele sellele , mis tegelikkuses teostumata jäänud ja lootusetult luhta läinud , otsib alateadvus mingit kujutluslikku asendust ? Võib-olla see hävinev ihu ise saadab ajusse selliseid aineid või mõjureid , mis esile kutsuvad iselaadi nägemusi ja varjupilte ? Milles ju ikkagi peegelduvad moondunud kujul su enda kunagised soovid ja tahtmised , lootused ja ... Uskusid ju sinagi , et igal inimesel on õigus isiklikule õnnele , tahtsid jagada arvamust , et see õnn ja täiusetunne on siin maa peal võimalik . Et inimene suudab seda saavutada , kui tal on õigesti seatud elueesmärk ja küllalt arukust , püsivust ning tahtetugevust selle poole sammumisel . Ta teostab ennast , paneb end maksma , elab sisukalt ja tohib tunda end õnnelikuna . Niisugune on viljakas elu . Pole midagi kurvemat , mõttetumat kui elu viljatus . Jah , sellise arusaamise ja usuga on elatud , elatakse edaspidigi -kellele seda edaspidisust on antud . Ja sellele usule otsitakse üha tuge , sest kuidas muidu saaks . Elama ju peab . Eks üheks niisuguseks tõeotsinguks olnud tema enesegi uitlevad mõtted uuest müüdist , mida meie rahvas vajaks , et taas kindlamalt , iseteadvamalt jalule tõusta . See polnud enam kuidagi enesekohaselt mõeldud , sest siis oli tal juba teada , mismoodi temaga lood on , ja et kogu katse taasjuurdumisega isaisade kodupinda on nõndasamuti nurjumisele määratud kui kõik muugi . Ning tahes-tahtmata tuli tõeks võtta ka see , et tema nurjumine pole vist küllalt suur , et omandada traagilisuse mõõdet . Ah kui väsitavalt ometi pöörleb see ummikmõtete kerilaud ! Kusagilt on meelde jäänud säärane väide : kommunism oli viimane kristlik utoopia , selle teostamiskatse meetod kohutav ja lõpp läbini naeruväärne . ( Aga pole võimatu , et sellegi formuleeringu on sünnitanud omaenda aju , kas või tundmaks end veel millekski kõlbulikuna . ) Võib-olla niisugune , selletaoline on ülepea utoopiate saatus - ja kas ei kuulu viimati samasse liiki ka meie rahvuslik utoopia ? See endile sugereeritav kollektiivne kujutelm , nagu oleks nüüdismaailmas veel mõeldav meietaolise väikerahva rahvusriik sajandi alguse mustris . Et see peaks olema ja jääma ülimaks ideaaliks - ka siis veel , kui selle teostamatus on ilmselgeks saamas igale koolilapselegi . Aga mõtleme me nii või teisiti , nende asjade globaalsel otsustamisel unustatakse meiesugused tõenäoliselt hääleõiguslike hulka arvamata . Või siis jääme koos muude liiga pisikeste ja veelgi pisematega lihtsalt suuremate poolt seatud valimiskünnise taha . Kas seda , mis sinuga juhtus , ei tuleks mitte võtta ka omalaadse karistusena järeleandlikkuse , meelekindlusetuse eest ? Selle eest , et lastes end tapaoinana saata sinna põrgupaika täitsid kuulekalt käsku -nagu kõik need teisedki - , ehk ju küll teadsid , millised vääritud jõud on käsutajaiks ja kui arutu kogu süsteemgi ? Ka vastuhakk oleks vahest tähendanud hukku , aga see ei oleks tarvitsenud toimuda säärase näkkuirvitava mõttetusena ja nõnda halastamatult piinalisel viisil . Otse topeltdeemonlik : kuri ise nuhtleb sind oheliku teise otsaga kurjuseväele kuuletumise eest ! Missugused läbini haiged , virildunud mõttekäänakud . Kui neid siin Varepõllul enam ei ole - üks viidud kalmuaeda , teine läinud tagasi linna - , mis siis saab õuepuust , vanaisa tammest ? Tahad tõesti teada ? Noh , ühel süngel , umbpilvisel päeval tulevad paar hoolimatult ettevõtlikku selli ja käristavad selle õuepuu oma mootorsaega maha , nagu ka sissesõidutee ääres kasvavad tammed . Ribinal-rabinal hiivatakse rasked tüvepakud poriseks mätsitud numbrimärgiga veomasinale , mis juba ennegi pooles koormas , ja sõit läheb kuhugi sadamate suunas . Ikkagi väärispuit , mis kindlasti välismaal midagi maksab . Kuhu siis jälle pudenes käest su sisemine rahu ja tasakaal , milleni olid enda meelest jõudnud ? Jälle niisugused kaootilised , pahupidised mõtteriismed , udus ekslemine , hingevaev ... Kas see valgustumiselamus , see kaemuslik kõrgeltvaade elule ja olemisele siis polnudki päris tõeline , oli seegi üksnes kujutlus kõigi nende muude võbelevate kujutluste seas ? Kas peab ikka ja uuesti kõigega otsast peale alustama ? -Sina , Allan , mind ju vist ei mäletagi ? Elusast peast , ma mõtlen . Ega jah , kust sa mäletada võiksidki , olid ju alles kolmeaastane , kui mina ... Ja enne seda oli meil üksainuke kokkupuutumine olnud , aga sina ei osanud siis veel käiagi , istusid alles patjade toel - jajah , nagu praegugi . Näed nüüd , kuidas vahel pilti sedasi isemoodi pööratakse . Aga tundsid ikka ära ? Muidugi , vana päevapildi järgi , kuidas teisiti . Ega sa siis tohi ka imestada , et ma nõnda noor paistan . Ma ju olingi noor , sinust hea tüki maad noorem , kui me Varepõllule tulime , pärast Vabadussõda , hooneid ehitasime ja ... Mind kutsutigi siis Varepõllu nooreks Pargiks . Noh ja et ma nõnda peenikeses linnariides olen - see jäigi mu elu ainumaseks poeülikonnaks , Helsingis veel ostetud , mõtleks . Sellessamas ülikonnas olin oma pulmaski , kui meid Ellaga paari laulatati . Ellal oli õunapuuõis pruudipärjas ... Olin , jah , sinust noorem Varepõllule tulles , kui ehitasime siin ja kui siis neid puidki sai toodud ning istutatud , õue ümber ja sissesõidutee äärde . Hooned kadusid , põletati maha mu enda silma all , aga näe , mõned puud on siiamaale alles . Hea seegi . Olivia raputas innukalt pead . Ta tahtis vanamehele hirmsasti meeldida ja jättis suu praokile , et manada näole imestunud ilme . Joseph vaatas Ruperti poole , kes keskendunult kõrva uuristas . " Isegi minu poeg Rupert , kes on muidu päris tark poiss , ei tea , kuidas ema ... Rupert ! Kuula sina ka ! Kuidas minu abikaasa ja sinu ema oliive soolab ! Või tead sa seda , et sa kuulata ei taha ? " Vanamees vaatas pojale tõsiselt otsa . Rupert raputas alandlikult pead . Tal oli häbi , et ta ei teadnud . Olivia ei saanud päris täpselt aru , kuhu vanamees oma jutuga sihib . Ta ei taibanud , mis siin hä- maras köögis üldse toimub - kõik oli kuidagi pingutatult veider . Paljukiidetud auväärset Melanie'd polnud kusagil näha , Oliviale tundus , et vanamees on pojale armukade . Pealegi piilus tiirane vanatoi liiga tihti Olivia avaralt avatud kaeluse vahelt sisse . Hämmeldunud Olivia kohendas pluusi ja nööpis selle kähku kurguni kinni . Vanamees noogutas pettunult : " Vaat nii . Minu auväärt Melanie soolab oliive oma silmaveega . Mõistad , Olivia ? Terve tünnitäis kurbi ja kibedaid pisaraid , mis on valatud raiskuläinud inimkonna pärast . Hukkaläinud maailma pärast , keemiatehaste ja osooniaukude pärast ! Meie pere on loodusehoidja , me kummardame puhast vett ja neid , kes vees elavad . Sellepärast polegi me juba aastaid ennast pesnud , et puhast vett mitte raisata . Meil on roheline mõtlemisviis , me hoiame loomi ja linde . Me ei söö sea- ega loomaliha . Ka sina ei tohi liha süüa . Ja kui sa seda salaja sööd , näiteks maksapasteeti , siis tuleb siga öösel sinu voodisse , surub oma sõrad sulle rindu , küsib : " Kus mu maks on ? Anna tagasi ! " , ja hakkab sind rappima . Mis sa selle kohta ütled -on sul seda hea kuulata ? " Olivia väristas õlgu ja lubas teha kõik nii , nagu selle pere kombed ette näevad . Ta tõotas pühali- kult , käsi piiblil . Joseph võttis piibli enda kätte ja küsis : " Kas sa piiblit oled lugenud , Olivia ? " " Mul on piibel peas . " Vanamees vaatas talle kavalalt otsa : " Uus Testament ? " " Vana ja uus . Mõlemad . Apokrüüfid ja kaardid ka . Kõik on peas ! " Vanamees mälus oliivi ja noogutas : " Tubli tüdruk ! Kui iga inimene piibli pähe õpiks , siis jõuaksid jumalariik maa peale . Vaat siis vast oleks meil üks lust ja lillepidu ! " Olivia kahtles : " Aga kes siis maad hariks , vilja kasvataks ja leiba küpsetaks ? Kes riideid ja jalavarje valmistaks , surnuid mataks ja lastele tähti õpetaks ? " Joseph pahvatas naerma : " Eks ikka need sigudikud , kes Jumalat ei usu ja tema üle irvitavad ! Varsti teeme nendest oma orjad ja jutul lõpp ! " Vanamees lõi rusikaga vastu lauda . Vaagen purunes ja oliivid pritsisid kõikjale laiali . Olivia tundis huultel Melanie pisarate maitset . Ta pani käed näo ette ja hakkas tihkuma . Joseph hakkas hoolega pisaraid koguma , püüdes need osavalt suurde savikaussi . Olivia taipas , et oli teinud vea , mida praegu parandada ei saa . Nüüd oli Olivia kuus aastat sellist elu talunud - aga ta oli ka uskunud ja lootnud , ning seda elu armastanud . Enda meelest oli ta kogu aeg elanud osaduses Jumalaga . Ta polnud sammukestki tantsinud , vaid laulnud vana Josephi kammipilli saatel koraale . Hilissügiseti upitas ta koos Melanie'ga oliivi- ja kurgitünnide kohal ja valas ohtralt pisaraid . Nii soolati jumalavilju , et neid talvel hea võtta oleks . Pisaratest puudust ei tulnud - kui ta ainult oma elu peale mõtles , tuli kohe nutt peale . Siis pidi kähku tünni juurde jooksma , et kallis kraam raisku ei läheks . Samuti ulatas Olivia mi päeval kui ööl Rupertile tikke , pidas iga tiku üle arvet ja täitis arveraama- tuid pikkade numbriridadega , sest projekti toetajad nõudsid väga täpseid finantsaruandeid . Erilist täpsust nõudis Sorose fond , neile pidi viimsetki veeringut põhjendama ja paberil tõestama . Selline oligi tema elu siin Engelheimis , pisikeses Šveitsi külas . Olivia oli otsustanud , et see elu lõpeb mõne minuti pärast , täpselt kell kolm . Talle meenus üks vana laul , mida Friedrich Barbarossa vahel banketilt vintispäi koju tulles laulis : " Kell kaks -meie kaks , kell kolm - tuhk ja tolm , kell viis - mis siis ! " Olivia vaatas linoleumil magavat Rupertit viimast korda . Ta ei teadnud , et mehe leekivpunaste juustega peas oli peidus täiesti sile aju . Nagu maks - mitte ainsatki kurdu , nagu lahkamisel selgus . Ruperti ajus oli ainult üks signaal - armukadedus , mis hiilis nagu maniakk pimedas toas . Tema purpurjuukseid vaadates oli Olivial alati hirm , et neid puudutades põletab ta käe . Vahel , kui Rupert liiga lähedale tuli , tundis Olivia kõrbelõhna . Mees oli otsekui üleni leekides , kogu ta keha , käed ja jalad -kõik oli pikkade punaste karvadega kaetud . Ainult nägu oli karvadeta , sile ja punane nagu titepepu - habet Rupertil ei kasvanud . Olivia võttis tugeva kapronnööri ja tegi osavalt jooksva silmuse . Ta laks mööda nagisevat treppi pööningule ja sidus nööri penni ümber . Pisikesest tolmunud aknast paistis majaesine kenasti kätte . Kollane koer Rex kimbutas parajasti kanu . Olivia naeris . Tund aega tagasi oleks ta koera läbi tuuseldanud , aga nüüd polnud tal enam aega . Rex armastas kanamunadega maiustada , ta võttis neid julmalt otse pesast . Olivia kirjul kanal oli haudumine poole peal , ja varsti pidid tibukesed välja kooruma . Aga nüüd ei näe nad iial Šveitsi Alpe ega kirgast sinist taevast ... Rex tegi pidusöögiga algust ja tema lõugade tasane ragin oli viimne heli , mida Olivia Engelheimis kuulis . Ta hüppas vihisevasse ajavoogu , mis imes ta keha ja teadvuse oma pöörisesse . Olivia kiljus mõnust . Talle meeldis lennata ja ta lootis , et jääb igavesti lendama , et maiste eludega on jäädavalt lõpp , et need on unustatud . Asjatu lootus . Ühel hetkel tuli jälle minna . Olivia karjus : " Kui kaua veel ? " " Kui kaua veel ? " vasardas Olivia peas . Ta kohendas laigulist moondamismantlit ja süütas " Caporali " . Kuum tubakasuits soojendas külmast kangeid liikmeid ja virgutas tuimenenud mõistust . Ta avastas , et on juba nädal aega kaitsekraavi põhjas istunud ja kaeviku saviseina põrnitsenud . Seinast vulises välja väike allikas , puhast vett oli külluses . Vett oli nii palju , et Olivia oli sunnitud puusadeni vees istuma . Ta ei tajunud enam jalgu - jäine vesi oli need tuimaks ja tundetuks teinud . Olivia suitsetas ja kuulas üksikute paukude kaikumist . Vaenlase snaiperid tulistasid aeg-ajalt huupi kaitsepositsioonide pihta , kuulid vingusid ja tungisid naksudes männitüvve või popsatasid liivast kaitsevalli . Ühtki muud häält polnud kuulda - mets oli välja sumud . Neid oli kolmkümmend kolm võitlejat , pärast öist tulevahetust jäid ellu ainult nemad kaks - Olivia ja rühmaülem Callas . Ta oli mehega kaks tundi tagasi vestelnud , nüüd oli telefonipatarei tühi ja Olivia kujutas selgesti ette , kuidas mees vandudes kutsungit valib , nii et küüned murduvad . Callas oli rängalt pihta saanud ja palus , et Olivia tema juurde roomaks . Olivia vastas , et kannatagu mees pimeduse saabumiseni , siis ta tuleb . Callas lamas umbes kahesaja meetri kaugusel Olivia kaevikust , orientiirina mainis ta kahe ladvaga kõrget kuuske . See kuusk jõe vastaskaldal oli selgelt nähtav , kui Olivia üle kaitsevalli piilus . Võimas puu sarnanes Kölni toomkirikuga ja mõjus pühalikult . Oliviale meenusid lõhnavad verivorstid ja ta neelatas . Olivia ootas pimeduse saabumist , et roomata haavatud võitluskaaslasele appi . Praegu oli see võimatu , sest vaenlase snaiperid kontrollisid pisimatki liikumist nii metsas kui jõel . Mõni hetk tagasi oli snaiperikuul tapnud orava , kes Olivia pea kohal suure vahtra otsas hääletult turnis . Verised naharibad rippusid takjapuhmal otse käeulatuses , kärbseparv sumises ja Olivia hoidus pilku sinna pööramast . Ta kustutas sigareti sisinal vees ja vaatas kella . Pimeduseni oli jäänud kaks pikka tundi . Kaks tundi külmas allikavees ligunemist ja kaks tühja kätt . Olivia oli relvitu , padrunid olid öösel otsa saanud . Ta kahetses , et kas või üht padrunit alles ei ole . Tal oli vaid Friedrichi nuga , mille ta iga poole tunni tagant välja võttis , et selle tera vaadata . Kord oli noatera kiiskavalt puhas , kord jälle läbini roostes , kord oli ots murdunud , kord ilmus noaterale Friedrichi karm või õnnelik nägu . Olivial oli ahmist vahel päris kahju , et selline armas loomake peab taluma sõgeda vanamehe kapriise . Praegu aga säras nuga laitmatult ja Olivia saatis mõttes õnnitluse kaunile paarile , kes maailmaruumis ringi lendab ja selle tähesäras avarust naudib . Äkki märkas Olivia oma suureks üllatuseks , et teisel pool jõge heisati kõrge kuuse otsa oranž lipp . Samal hetkel hakkas vaenlase positsioonidel tärisema kuulipilduja , millega hetke pärast liitus teine . Katkematu kuulipildujatuli niitis oranži lipu maha ja puulatv kukkus valju plartsatusega jõkke . Olivia juurdles oranži lipu tähenduse üle . Miks Callas selle heiskas ? Kas tahtis mees mõista anda , et ta teadis Olivia rännakutest , Abdullahist ja Khan-el-Khalilist ? Või oli see lihtsalt juhus ? Muidugi juhus . Callas oli alles noor mees , ta polnud sündinudki , kui Olivia Abdullahit kohtas . Pealegi oli ka Olivial seljas oranž puuvillane särk , see kuulus varustuse juurde . Olivia hakkas endamisi naerma , talle valmistas see nalja , et ta igas asjas mingit märki nägi ja et ta neid märke ja tähendusi ka leidis . Vahel ajas see äratundmine talle külmajudinad peale . Igatahes oli Callas elus . Selle teadmisega võttis Olivia telkmantli ja mundrikuue kiiruga seljast , nööpis lahti kopranahkse vesti , kooris maha orana alussärgi ja mätsis näo kaevikuseinast võetud saviga kokku . Oma siilisoengu ja tätoveeritud rinnaga nägi ta välja nagu amatsoon . Möödunud nädalal oli ta väeosa kunstnikul lasknud rinnale tätoveerida võitlevad draakonid . Kunstnik kasutas musta ja punast värvi ning teostas Olivia soovi filigraanse meisterlikkusega . Kui Olivia rinnalihastega mängis , siis kaks vihaselt tuldpurskavat draakonit elustusid -tiivad hakkasid lehvima ja sabad väänlesid liikumise rütmiga kaasa . Kõik oli nagu päris . Olivia oli kantuni kitsukesel laval esinenud soolonumbriga - sinises valguses , muusika saatel . Ap- laus oli tormiline ja kitsas täissuitsetatud ruum kajas rõõmurõkatustest . Nii mõnigi sõdalane soovis draakoneid oma käega puudutada , aga Olivia ei lubanud , vaid ohkas väsinult : " Homme- homme , tú-tš-tš . " Ja nööpis mundrikuue kindlalt kinni . Hiljem klaarisid mõned keevalisemad õues arveid , rühmaülem Callas karjus esimese öö õigusest - Olivia ei kuulas kõike pealt , kükitades oma väikeses muldonnis nagu hiir urus . Karjatused ja löögid raksusid veel kaua pilkases öös . Hommikul pühkis korrapidajaohvitser kantiini trepiesise hammastest puhtaks - selleks meisterdas ta kuuseokstest pisikese luua - ja puistas vereloikudesse puhast liiva . Öised kired olid jahtunud , elu läks oma tavalist rada . Kuni hetkeni , mil vaenlane tormijooksuga algust tegi , rühmaülem Callas võitlejatega metsa taandus ja kaitsepositsioonid sisse võttis . Mehed kaevasid omaeneste kätega urud ja jäid varitsema . Sisimas ei teadnud mitte keegi , miks nad seda teevad . Nad rahustasid end teadmisega , et nii lihtsalt peab , et nii on vaja , sest sõda käib . Keegi neist ei teadnud , mille nimel ja kelle vahel see verine taplus toimub . Callase rühmas oli mitmest rahvusest võitlejaid . Soomusauto pardaarvuti andis pidevat informatsiooni vaenlase rünnakrühma isikkoosseisust , ka seal oli esindatud mitu Euroopa riiki . Olivia oletas , et käimas on Kolmas maailmasõda , aga päris kindel ta polnud . Sama hästi võis see olla mingi lokaalne konflikt Ida-Euroopas . Olivia elas võitlusele kaasa . Eriti pakkus talle huvi , kuidas mehed surevad . Suured ja tugevad , targad ja ilusad mehed - ta mäletas , kui ligitõmbavad ja atraktiivsed olid need mehed möödunud õhtul kantiinis . Nad naersid ja viskasid villast , kostitasid teda sigarettide ja vahuveiniga - kõik olid lusti täis ja keegi ei mõelnud sellele , et juba mõne tunni pärast neid enam ei ole . Oliviale tulid meelde vanaema sõnad . Vanaeit raputas teda päevas mitu korda kõvasti õlgadest ja karjus talle näkku , nii et sülg pritsis : " Igaüks on oma surma väärt ! Igaüks ! Ainult mitte sina , saa- tana sigidik ! " Olivia mäletas selgelt vanaema sülje lõhna - täpselt nii lõhnas ka külakiriku armetu puulühter . See oli pigilõhn . Vanaema istus hommikust õhtuni akna all valguslaigus ning tallutas suuri raskeid saapaid . Pigitatud traadid turritasid suus nagu prussakavuntsid , nende vahel tossas omakeeratud plotski , mis alatasa kustus ja lahti pudises . Olivia seisis kogu aeg valvel , pirrud käes , et vajaduse korral plotskit süüdata . Tubakas , mida vanaema võrgukuuri taga kasvatas , oli nagu sibul -pani silmad hirmsasti vett jooksma . Olivia pidi kuival lauajupil tubakapusarat peeneks lõikuma ja vanaemale plotskeid keerama , kuna eidekesel olid käed kogu aeg tööd täis . Plotskid keerati piiblist rebitud lehtedesse . Vanaemal oli piibel peas ja sellepärast pühakirja tal enam tarvis polnudki , õhuke maisipaber sobis algeliste sigarettide keeramiseks suurepäraselt . Enne , kui Olivia lehe piiblist välja rebis , pidi ta vastava kirjakoha vanaemale kolmkümmend kolm korda ette lugema . Nii jäi Oliviale kogu piibel tahes-tahtmata algusest lõpuni pähe , isegi raamatule lisatud apokrüüfid ja Juudamaa kaardid . Surm tegi kõik võrdseks , lõi nagu pika puuga kõik võrdse mõõduga uppi . Olivia silme all sai sur- ma ekstsentriline von Habsburg , kes eraelus oli arvutigeenius ja vanaisa miljonite pärija - granaadikillud tabasid noormeest rinda ja pähe . Olivia nägi , kuidas tugev ja uhke mees porisel kaevikupõhjal pikkamööda looteasendi võttis ja nuttes teise ilma läks nagu hirmunud poisike , kes kolli näeb . Eriti hale oli vaadata mehe pükse , kui need aeglaselt märgusid . Viimaks väristas mees veel korra vasakut jalga nagu asjatoimetuse lõpetanud peni - siis saabusid lõpp . Oliviat pani imestama , et siniverelisest jookseb samasugust punast nestet , mida temast on juba sada korda pursanud . See oli kummaline , rühmaülem Callas oli ju selge sõnaga öelnud , et von Habsburgil on sinine veri . " Midagi umbes sarnast viis Artjom kunagi antikvariaati , " mainis Alfred ühe vaasi pealt tolmu puhudes . " Olgugi , et mitte vist nii vana ja hoopis Türgi versioon . " " Palju maksti ? " küsis Antu . " 3,7891 pudelit viina või midagi , " meenutas kass üht silma kinni pigistades . Äkitselt valgus terve pererahvas tuppa . Hulgakesi tundsid nad end kuidagi kindlamalt . Nobedasti astus Dalila veekausiga Alfredi juurde , põlvitas ja soovis viimasel jalgu pesta . Kass vahtis abiotsivalt ringi , kuid juba ligunes ta käpp soojas vedelikus . Peremees ja -poeg vedasid kohale toitu ning veinipudeleid . Kõikidel olid suunurgad klemmidega kõrvade külge kinnitatud . " Buu ... nan-nan-nan-nannannaaa ... " hakkas Puuk järsku laulma oma lemmiklaulukest Buratinost . " Raa ... nan-nan-nan-nannannaaa ... " . Majaelanikud vaatasid üksteisele otsa , kuid et midagi ei juhtunud , naeratasid võltsilt . " Buu ... " targutas peremees , noogutades kaasa . Hoolimata jõletumast askeldamisest jäi toidulaud kuidagi kõhnaks . Andres pistis optimistlikult midagi lihatüki sarnast suhu , kuid tõusis järsku , moonutas imelikult nägu ja astus akna juurde . " Vett ! " sosistas ta hääletult . Alfred , kes aplusest kiiresti sööki kugistas , jäi äkitselt , pisarad silmis , juhmilt ammulisui istuma . Tema hingeaur ajas õhu virvendama . Majarahvas katsus toimuvast mitte välja teha . " Vett , ja kohe ! " nõudis Antu , kuid teistele kostis see kui arusaamatu sõnamulin . " Mõrtsukad ! " kähistas ka Alfred , kuid sellestki oli võimatu aru saada . Perepoeg ei kannatanud nende hirmsaid nägusid välja . " Dzhamila tunneb end pisut haiglasena , " venitas ta , arvates , et külalised nüüd tema õde tahavad näha . " Peldik ! " röögatas kass kahtlase kurguhäälega . " Peale säärast vürtspipraputru hakkad sa siin veel ... " Lauset lõpetamata tõusis ta ähvardavalt püsti . Näost lapiliseks muutunud Antu suutis vaid sisiseda . Kahvatu Dalila ajas käte värisedes veinipudeli ümber ja minestas siis . Seda nähes sööstis peremees tütart kutsuma . " John ! " meenus Andresele lõpuks imelamp ta põues . " Vett , ja mitte vähe ! " . Ja samal hetkel kui peremees koos nägusa ja tervisest pakatava neiuga tuppa astus , sähvatas silmipimestav valgus ning õhu seest paiskus välja jahe kristalne veejuga . Araablased seostasid nähtust kohutava nõidusrituaaliga ja vett kaanivaid külalisi jõllitades arvasid nad end nüüd tütrest ilma olevat . " Kraan kinni ! " puhkis mõne aja pärast Alfred , kes oli ennast kerakujuliseks joonud . Kohe haihtus veejuga sama äkki kui tekkideski . " Mnjaaa ... " sõnas toibunud Puuk , ise peretütre kehavorme silmitsedes . " Ta on veel nooruke , päris laps alles , " sõnas peremees hädiselt , hoides käekõrval Dzhamilat , kes vaikselt kössi vajus . " Jaa ... " sõnas end põrandalt püsti ajav Dalila . " Mullu sai alles kuueseks , " lisas ta veel , tütre vanusest umbes kümme aastat maha salates . " Ja üldse on ta selline armetu - ainult haige , muud midagi , " rääkis perepoeg õhinal . Dzhamila kahvatas ja vajus veel rohkem kössi . " Jaa ... ja siis on ta veel kurt ... ee ... vahest , " mainis Dalila . " Ja tihti läheb paiste ... Jaa ... " Tütar ohkas kurvalt ja vajus päris väikeseks . Andres kehitas õlgu ja istus laua äärde , taldrikut nagu muu seas endast eemale lükates . Alfred võttis veinipudeli ja palus neiu viisakalt laua äärde . " Kuidas hästi läheb ? " päris Puuk sõbralikult ja maitses ettevaatlikult veini . Siis vaatas ta pudelit tunnustavalt ning jõi kulinal . Iga päev , kui Benezar puid raiumast tagasi Balsorasse tuli , käskis ta emal rikkur al-FadI ibn Hakani juurde minna tolle tütre kätt paluma . Kõik ema vastuväited olid asjatud . Ühel päeval pani ta selga oma parimad rõivad ja läks kaupmehe juurde . Kuid uksehoidjad pidasid teda kerjuseks ja andsid talle peenraha . Rõõmsalt pöördus ema koju tagasi . Poeg aga lõi rahad ema peost maha ja hüüdis vihaselt : " Ma saatsin su selleks , et sa mulle neiu naiseks küsiksid , mitte aga armuandi paluma ! Mine kohe tagasi ja otse Hakani juurde ! " Naine läks tagasi ja ei võtnud enam raha vastu , vaid nõudis kaupmeest näha . Sellele teatati eide soovist . Lesk juhatati trepist üles . Kuulanud naise ära hakkas Hakan küll endamisi naerma , ent ei tahtnud siiski vaest naist solvata . " Tõestuseks , et su poeg mu tütart üleval jõuab pidada , ehitagu ta neljakümne päevaga minu maja lähedusse loss . Aga kui ta seda ei tee , võtan ma teilt ära teie majakese ja maalapi , " teatas ta , olles kindel , et näeb nüüd leske viimast korda . Pisarsilmil jõudis ema koju tagasi . Veidi aega mere ääres hulknud , läksid Mõmmibeibe ja Pilsner viimase lapsepõlvekodu juurde . Maja ees istus Artjom ja jõi piiritust . " Kae ! " lalises ta nelja Andrest nähes . Pilsner tervitas teda rõõmsalt ja päris ka teiste järele . " Kõik on OK , " seletas kojamees veidi murelikuks muutudes . " Ainult et teine Andres ja Alfred on kadunud . " " Kuidas kadunud ? " nõudis Pilsner . " Lihtsalt põle ... " ütles Artjom ja rääkis , kuidas Puugi isa kõigile kammid ostis ja kuidas nad kõik kohad läbi kammisid . " Kas te Priidu käest küsisite ? " Priidu oli tark kaaren , kes metsas puu sees elas ja tavaliselt kõike teadis . Kuid Artjom oli vahepeal osavalt magama jäänud ega vastanud enam . Andres ja Mõmmi läksid metsa teadjat ronka otsima . " Juust , Priidik ! Juust ! " meelitas Pilsner ühe puu juures . Juba vaataski mingist oksaaugust linnusilm . " Eesti juust , " teatas Mõmmi ja ütles veel säilivussaja . See oli kaarnale liig . " Mis te tahate ? " küsis ta juustukera enda kätte sikutades . Andres palus teateid oma nimekaimu ning Alfredi kohta ja kohe selgitaski Priit olukorda . " Kuidas me Araabiasse saame ? " pomises hämmastunud Pilsner . " Lähme linna . Arutame , " pakkus Mõmmar aabitsaga vehkides . Taas istusid sõbrad rongile . Tallinnas Viru väravate juures möödusid nad McDonaldist . " Piilupart Ameerikasse tagasi ! " karjus Mõmmibeibe heaoluühiskonna musternäidist silmitsedes . Aga klaasuksest väljus keegi talupoeg ja ütles : " Tere , mina olen Udres-Kudres Päevapoeg . " Vastikustundega jälgis Pilsner kuidas Kudres mutrivõtit viibutas . Aga Mõmmi ja Päevapoeg patsutasid teineteist ja ütlesid , et nad on nüüd sõbrad . " Minu isa on Päikene , " seletas Udres õhinal . " Heureka ! " pomises Mõmmar . " Probleem lahenes ootamatult . Me kasutame Araabiasse jõudmisel Kudrese isa abi . Iga laps ju teab , et kui sõita valguse kiirusel , siis saab ajas tagasi minna . " Otsustatigi Päevapoja isa juurde minna . Varsti jõuti pärale . " Tulid jälle vankrit lõhkuma , jah ? " pressis Päike poega nähes läbi hammaste . " Pole siin midagi , " ülbas päikseprillidega Mõmmi . Tulihobustele tehti amfetamiinisüst , et nad pisut kärmemad oleks , ja tormati taevakaarele . Vuhinal tehti mitu tiiru ümber maakera . " Näe , Alfred , " karjus Pilsner üle vankri ääre rippudes . Ta oli märganud all pisikest kahe sabaga olevust mingis aias peenra peal magamas . " Pidage kinni ! " Kohe prooviti pidurdada . Nii tekkiski Sahara kõrb ja Araabia , mis enne vihmametsadega kaetud oli , on nüüd küllalt kuivavõitu . Päikesevanker põletas mis hirmus . Lõpptulemusena maandusid nad sinna , kust Puuk ja Alfred oma Araabia-turneed alustasid . Merelained kohisesid kõrvulukustavalt . " Nad on kusagil seal sees , " kõneles Pilsner pilkasest pimedusest . Eemal hõõgus linnakuma . Pimesi teed kobades jõudsid nad linnaväravani , ent leidsid selle suletud olevat . " Urbanid vajavad turvatunnet , " seletas Mõmmibeebi pahasele Andresele ja Päevapojale . Nad istusid sinnasamasse hommikut ootama . Pilsner keeras kohe magama , Mõmmar ja Kudres jäid veel juttu ajama . " Mis sulle elus kõige tähtsam on ? " küsis Mõmmi ja ootamata Udrese vastust , seletas vaimustatult : " Mulle on tähtsaim armastus " . " Mõh ... " nohises Päevapoeg paljutõotavalt . " Ma arvan , et alateadlikult ei saa keegi armastuseta . Kõigil on hirm mahajäetuse ees . See on baashirm , sest kõik teised hirmud on temale taandatavad . Isegi näiteks surmahirm . Elavale olendile tähendab ju surm lahkumist kõigest - siis oled sa täiesti üksi . Ja kellegi armastus sinu vastu on kõige parem ravi mahajäetuse vastu . " " Nojah , " venitas Kudres midagi taipamata . " Kahjuks jääb inimeste armastus tavaliselt madalale tasemele . Loodus käsib loomadel esiteks säilida ise võimalikult kaua ja teiseks saada võimalikult palju elujõulisi järglasi . Inimesed ei jõua reeglina kaugemale . Nagu lõvi raputab uhkelt lakka , nagu paabulind lööb lahti kirevad sabasuled , nii müüb ka inimene end vastassoole . Firmajuht astub välja uhkest autost ja hakkab silma beibele , kes pole vähem lakutud kui ärimehe auto . Kõigil on midagi mida müüa , kas siis välist või sisemist ilu , väärtusi ja oskusi . Ega inimene endamüümist eriti ei taha tunnistada , kui prostituudid ehk välja arvata . Harilikult käib tohutu ratsionaliseerimine - huuli värviv neiu ütleb , et ta tahab lihtsalt ilus olla . Lihtsalt , kusjuures . Samal lihtsal põhjusel ostab ta endale kalli lõhnaõli , kleite ja muud nodi . Juba vana hea Maslow seletas , kui kõrgel tasemel on vajadus ilu , korra ja tervise järele . See on võib-olla mõnel tuhandest inimesest . Ja tervis - häh ! Paku noorele naisterahvale võimalus elada kümme aastat kauem , juhul kui ta on nõus kandma terve elu risti üle näo jõledat armi . Vaevalt keegi kasutaks võimalust . Tervis muutub tähtsaks alles siis , kui ta enam korras pole . Aga mis siin kogu aeg naistest rääkida - mehed ei ole ju põrmugi paremad . Mehed rõhutavad tavaliselt oma subkultuurilist või sotsiaalset kuuluvust . Näiteks on mugav olla punk ja lüüa hambad välja mõnel diskovennal . Või oled sportlane ja ei mõista neid , kes istuvad raamatukogus . Kõik teevad midagi - kes mängib piljardit , kes klaverit , malet ... igaüks leiab , et see , mida tema teeb , arvab ja näeb , on just see kõige õigem . " " Eks ta ole , " nentis Udres-Kudres kõrvale vaadates ja haigutas laisalt . Mõmmi sattus hoogu ja kurvalt kõneles ta veel kaua , kuidas inimesed ei suuda seista silmitsi reaalsusega , kuidas nendel , kes kunagi olid noored , sulguvad kõik piirid ning lõpuks on nad oma rutiinse eluviisi üle veel uhkedki . Kuidas ainult põgenetakse meelemürkide abil või sajal teisel moel , minnes näiteks kinno , et seal nutta ja naerda , samastades end filmi kangelasega ja unustades oma mured . Kuidas oma elu armetust rikastatakse seiklusrohkete raamatutega ja kaotsiläinud romantika leitakse teleseriaalidest . Ja kuidas valgus , mida aegajalt heidavad sõnumitoojad nagu Abd-Rhu- sin , Buddha , Don Juan ja paljud teised , ei ulatu nende suletud silmadesse . Kaua kõneles Mõmmi , kuni temagi ükskord kustus . Hommikupäike leidis linnavärava ees magamas oma poja , Mõmmi , kes aabits pea all jäledalt norskas ja mehepoeg Andres Saku , keda Pilsneriks hüütakse . Tulihobused olid koju tagasi jõudnud ja uuele päevateele sõitnud . Kui Andresel pilt jälle ette tuli , oli päike juba tõusnud . Alfred ja peremees istusid trepil ja hoidsid teineteise ümbert kinni . Neli päeva oli joodud ja kanepit suitsetatud . " Ma loius Illepluulija ... " kostis trepilt araablase lauluhäält . Daiila ja ta tütar Dzhamila mängisid eemal kaarte ja vandusid ropult . Puuk tõusis vaevaliselt , andis Dzhamilale musi , patsutas Dalilat ja vantsis trepile . " Lähme linna , " ütles ta peast kinni hoides ja Alfredi jalaga nügides . Värava juures põrnitses kõuts tagasi ja sõnas : " John , siin elavad head inimesed , pressi maja kohe nodi täis ! " Vupsti kerkisid mulla seest punapuust sambad ning savi asendus särava klants-marmoriga . Kõikjal võis näha vedelemas kuldaja kalliskive . Jätnud majaelanikud juhmilt enda ümber vahtima , kõndisid turistid turuplatsi poole . Alfred oli pisut ebakaine , ta liikus edasi vihmaussi kombel roomates ja lohistas enda järel pudelit . Kevad oli siingi kättejõudnud . " Noh ? ! " hõikas Benezarjuba ukselt . Ema istus väsinult ja hädaldas : " Kas ma ei öelnud sulle , poeg , et ära saada mind sinna . Nüüd nõuab ta , et ehitaksid neljakümne päevaga tema maja vastu suure palee . Ja kui sa seda ei suuda , siis võetakse meilt kõik , mis meil on . " Benezar katsus nutvat ema lohutada ja ütles : " Ära muretse - küll ma midagi välja mõtlen . " Laadaplats oli rahvast pungil . Puuk ja Alfred imetlesid kõiksugu mõõga- ja tuleneelajaid ning mugisid varastatud puuvilja . " Kuhu tee ka viib ? " päris kass ühe kaamelit jootva mehe käest . " Jaa ... Balsorasse , " vastas too Alfredi poole vaatamata . " Jaa ... " lisas ta veel veendunult . " Me tuleme teiega kaasa , " teatas seejärel Alfred . " Jaa ... " noogutas mees ebaterve järjepidevusega . Kaupa reklaamivate kaupmeeste vahel ringi kõndides tundis Andres Puuk , et inimesed teda vaatavad . Juba olid linnas levinud kuuldused võimsa vaimdzhinni ja tema kohutava mõrtsukkassi tulekust . Nende arvele kirjutati ka vaese käsitöölise kullaga ülevalamine ja maja paleeks moondamise trikk . Kui Antu mingi leti juurde seisma jäi , siis ulatati talle ebalevalt naeratades rahakarp . " Mingi nali ... " jõllitas Puuk rahavirna . Kuid juba asus araablane oma kuldhambaid välja tõmbama ja neid Antule taskusse toppima . Rääkinud karavanimeestega , tormas Alfred täiskiirusega Antu juurde . Ometigi jõudis rahvas tema ees kenasti kahte lehte tõmbuda . Mitmel pool rulliti isegi vaipasid tema teele . " Andres ! " röökis kõuts , " litsume teise linna . Mul mehed juba ootavad kaamelitega . " " Balsorasse , " lisas ta ähkides ja istus siidpadjale , mille keegi oli talle alla sokutanud . Osavalt eemaldati mõned letid ja tekkinud platsile ilmusid neiud turistidele nabatantsu tantsima . Eemal põlvitas pasunaga mees ja proovis kobral kotist välja puhuda . Mõne aja pärast ilmuski paunast ussi pea , mis mehe kohe surnuks nõelas . Silmapilk ilmusid rahva seast inimesed , kes laiba minema tassisid ja uue mehe asemele tõid . Pasunaheli ei katkenud hetkekski . Puuk ja Alfred aga sööstsid linnavärava poole , kust karavan juba lahkus . Nad hüppasid viimase hobuse selga , mis nende jaoks oli mõeldud . Terve linna rahvas laulis lahkumislaulu . Alfred silmitses neid suuremeelselt . " Kõigile vaat veini ! " käskis ta väravast läbi ratsutades Johni . Jalamaid mattus terve platsitäis rahvast vaadikuhja alla . Kostis jubedat oigamist . Tagasi vaatamata venis karavan kõrbe poole . Kord läinud jänes omale naist otsima . Pakkis toidukompsu ja asus teele . Jõudnud aga koduväravani , mõtles ta ümber . " Ah ... mina nüüd mõni naisemees , " arvas ta , ja läks tagasi . Nädal aega oli karavan kõrbes liikunud . Tapva päikese käes oli isegi valget karva Alfred pigimustaks päevitunud . Ühe vanema araablase arvamuse kohaselt oli Balsora veel ainult mõne päevatee kaugusel . " Sultan Ganimi ajal pole siin kõrbeteel enam ammu ühtegi röövlit , " seletas keegi kaupmees Andresele julgustavalt . " Muuseas pidavat sultan ise ka oma tütardega praegu Balsoras viibima , " rääkis veel tema sõber , kui ... ... õhku lõhestas kriiskav sõjakisa . Nagu maa alt kerkisid mõõku keerutavad kõrberöövlid . Taevas varjutasid vibunooled päikese . Seninägemata vilumusega nottisid nad enamiku karavaniajajatest maha , kuid kaubad ja rikkama välimusega kaupmehed viidi laagrisse , et nende eest hiljem lunaraha nõuda . Teiste seas ka Andres , kellel seoti jalad hobuse alt kinni . Üldises segaduses oli kass kaduma läinud . Laagrisse jõudnud , seoti vangid puude külge . Kõige suuremast telgist ilmus pealik , kes sedamaid saaki uurima asus . Et Haapsalu vanal surnuaial kummitab , seda teadsid kõik . Iseasi , kuivõrd seda keegi uskus . Aga isegi linna kõige haritumad ja intelligentsemad pead ei hakanud kunagi neid kuulujutte ümber lükkama . Andsid küll üleoleva muige või pelga õlakehitusega mõista , et mis te nüüd , kahekümnenda sajandi lõpul , aga sõnasid siis alati juurde midagi kahemõttelist - jah , nemad ise on kõrvalseisjad , külmad vaatlejad , aga kui rahvas niimoodi räägib , siis midagi peab seal ikka peidus olema . Niisugust tumma üleolevat vastasseisu kohtaksite näiteks ka Tallinnas , kui läheksite seletama , et Ülemiste vanakest pole kunagi olemas olnud , või Otepääl , püüdes seletada , et energiasammas on lihtsalt bluff ... Aga keda või mida Haapsalu kabeliaias nähtud oli või mis liiki kummitusega üldse tegemist , seda teadsid tegelikult vähesed . Ilmselt oli asi ka selles , et mees , kes neid jutte eelmisel sügisel levitama hakkas , ei olnud eriti usaldusväärne . Ilmar Kork oli oma neljakümne eluaasta jooksul pidanud sadakond ametit ja kõik need oli tulnud tal maha jätta selle va viinavea pärast . Nii võis tema näha nii päeval kui öisel ajal , mida parajasti tahtis või mida purjus fantaasia pähe tõi . Ka kummitus ise polnud teab mis hirmus - üks tavaline raudrist , mis kesköö paiku kuumaks minevat ja isegi nii kuumaks , et hakkavat punakalt hõõguma . Surnuaia selles servas , kus tema ükskord jalgu puhkama istunud ja oma selja rohtukasvanud risti vastu toetanud , oli samasuguseid - või peaaegu samasuguseid - riste palju . Tavalised raudristid , peal vasest või messingist tahvlike kadunukese sünni- ja surmadaatumitega . Iga teise perekonnanime ees oli tiitel von , tegemist oli selle osaga surnuaiast , kuhu kunagi maeti baltisaksa kogukonna liikmeid . Ilmar vandus , et hõõgus rist , millele oli kirjutatud Mariana von Berg . Sünni- ja surma-aastaid polnud ta jõudnud lugeda . See asjaolu süvendas kahtlusi veelgi , kuid kellelegi ei tulnud pähe minna kontrollima , kas see rist tõesti hõõgub või mitte . Kuni juhtus see lugu Pärnu bussijuhiga . Buss saabus Haapsallu õhtul hilja ja väljus Pärnu poole tagasi varahommikul . Tavaliselt parkis juht bussi spordihoone nurga juurde , kust oli lähedal hotelli ööbima minna . Kui aga Eestis algas varakapitalistlik suurte varguste ajastu , ei jäänud temagi buss puutumata . Öösel oli ära viidud kaks rida istmeid . Pärast seda viis ta bussi ööseks alati tasulisele parkimisplatsile , mis asus otse kabeliaia taga . Sel õhtul oli ta äraminekuga hilja peale jäänud . Mootor oli Haapsallu tulles veidikene turtsunud ja ta vaatas selle igaks juhuks põhjalikult üle . Oma töödega lõpule jõudnud , lasi ta pilgu valvsalt üle ümbruse käia - varastehirm oli ikka veel nahas - ja ei uskunud oma silmi . Kohe madala kalmistumüüri taga , vaevalt kümmekond meetrit sellest , suurte põlispuude all hõõgus pimeduses punane rist . Just hõõgus , selles oli autojuht täiesti kindel , sest onu oli tal sepatööd teinud ja hõõguva raua värvi tundis ta täpselt . Veidi toibunud , vaatas ta kaubamaja poole , kas selle neoontuled ei peegeldu kuidagi siin vastu , aga ei , see oli täiesti varjuline paik . Bussijuht ei olnud mees argade killast , ta astus paar sammu kabelimüürile lähemale , et paremini vaadata . Aga just sel hetkel tuli mere poolt tuulehoog , imelikult äkiline - või tundus see talle ainult nii ? - vanad vahtrad oleksid nagu oianud selle käes . Tuulehoog ajas üles hulga linde , kes olid ennast juba ööseks puhkama seadnud , ja need lendasid käratseva parvena üle parkimisplatsi , otse üle bussijuhi pea . See tegi ebakindlal sammul minekut , aeg-ajalt siiski selja taha vaadates . Keset parkimisplatsi oli risti veel näha , värava juurest enam mitte . Aga tagasi ta ka ei läinud , kuigi esimene ehmatus oli tänavale jõudes kadunud . Ta mõtles nähtu üle sügavalt järele , aga mingit mõistlikku seletust leida ei suutnud . Järgmisel hommikul enne bussi väljaajamist vaatas ta hoolikalt üle kabelimüüri ja et väljas oli juba suur valge , nägi ta seda risti kohe . Rist nagu rist ikka , seisis ehk teistest natukene eraldi . Ei mingisuguseid jälgi hõõgumisest , veel vähem põlemisest . Ta tõmbas ninaga tugevalt õhku sisse , lootes tunda kõrbelõhna , aga ei midagi . Tuul tõi ninna vaid surnuaiale omase lopsaka niiske taimestiku ja kõdu lõhna . Bussijuht küll kartis ennast naeruväärseks teha , aga jõudis siiski ainuõigele otsusele - tuleb küsida . Mida ta kohe valvuriputkas ka tegi . " Ah , " lõi valvur käega . " See on Ilmari jama . Tema selle jutu lahti lasi . " " Kes see Ilmar on ? " küsis bussijuht . " Üks joodikas . Teda on paar korda surnuaialt ära viidud . Käivad suvel seal timmimas ja jäävad samasse magama . Ja on ikka inimestel tervis : teisi tuuakse surnuaiale , temasuguseid viiakse surnuaialt ära ... " Ja valvur naeris suure häälega oma nalja üle . Bussijuht ei hakanud rohkem küsima . Ta rahunes täielikult , kuigi vastupidi oleks olnud loogilisem . Tegelikult olid meest pool ööd piinanud kahtlused , kas tema endaga pole ehk midagi lahti , kui hakkab vaime nägema . Valvur oli aga kinnitanud , et keegi Ilmar teab samuti hõõguva risti olemasolust . Noh , mis siis , et joodik . Tema , Lembit Munk , oli täiesti kaine ja kui keegi peale tema oli veel seda risti näinud , siis oli kõik korras . Nii tema endaga kui ka selle ristiga . Nüüd võis ta rahumeeli nähtust jutustada nii sõpradele , töökaaslastele kui ka võhivõõrastele inimestele , kes pika sõidu ajal ikka bussijuhiga juttu ajama kippusid . Nii juhtuski , et sel õnnetul suvel , mil meie jutu tegevus toimub , hakkasid Haapsalut külastavad turistid linnaekskursiooni ajal pärima ka hõõguva risti kohta . Mida sa oskad kosta ? Korra veel räägid Valge Daami legendi üle , see nagu päheõpitud salm juba , aga kaua sa ikka vale laulu laulad . Kliendi soov on seadus . Nii otsustasidki koduloomuuseumi noored teadurid asja kontrollida . Kalmistu pole niisugune paik , kuhu südaööl ihuüksinda jalutama minnakse , aga mitte ka see päris õige paik kurameerimiseks . Nii võttis Piret , kes asja vastu kõige rohkem huvi tundis , kaasa oma parima sõbranna Leida ja küsis oma meessoost ülemuse käest , kas see tõesti kavatseb saata kaks nõrgukest naist kaitseta surnuaiale . Kuigi Leida oli sama pikk ja kaunis noor naine nagu Piret , oli tema iseloomus sama palju vaikset malbust nagu Piretis võimukust . Leidat võis ta käsutada , Aivari vastupanu murdmiseks tuli kasutada midagi tõsisemat . Kõigi üllatuseks Aivar küll porises midagi lollist müstikast , aga tuli ilma suurema vastupanuta kaasa . Naine oli talle isegi võileivad kaasa pannud , mille peale kaks vallalist naisterahvast ei tulnud . See aga ei takistanud neid enamikku võileibadest hommikupoole ööd nahka panemast . See oli ka ainukene positiivne elamus terve hämara öö kohta . Suurema jao ajast vahtisid nad tummalt pimedusse , sinna , kus mustendasid raudristid , surusid ennast kitsal pingil üha tihedamini üksteise vastu ja ei julgenud eriti ka juttu ajada . Et sõbrannad olid ülemuse endi vahele võtnud , tundis see ennast võrdlemisi hästi . Tüdrukute puusad olid kuumad , iga kahtlase krõbina puhul surusid nad ennast veelgi tihedamini tema vastu , nende juuksed lõhnasid ühesuguse healõhnalise šampooni järele ja kui Aivar aegajalt tukastama kippus , nägi ta und , nagu oleks ta ise kuum , hõõguv rist . Ei juhtunud mitte kui midagi . Hommiku eel , kui aovalgus põlispuude alla tungis ja udulaam sääskedest ärapuretud teadurid endasse mässis , tõusis Piret otsustavalt ja läks vaiksel , hiilival sammul risti poole . Teised järgnesid talle nagu käsu peale . Piret sirutas käe ja peaaegu puudutas risti . Ettevaatlikult , nagu kartes ennast kõrvetada . Alles seejärel , veendunud , et mingit soojust ristist ei õhku , pani ta käe selle lamedale küljele . Rist oli niiske ja täiesti külm . Tema pettunud häälitsuse peale panid ka teised käe külge , aga tulemus oli sama . Et ilmselgelt raiskuläinud ööl mingitki tulemust oleks , uurisid nad põhjalikult silti risti küljes . Mariana von Berg . Geboren 28. oct . 1872 , gestorben ... Edasi oli kiri tuhmunud ja asi hakkas direktorile huvi pakkuma . Ta püüdis esialgu tuhmunud kohta käega hõõruda , võttis siis aga taskurätiku ja nühkis sellega . Midagi oleks nagu selgemaks läinud , aga need ei olnud numbrid , vaid katkelised kriipsud . Nende põhjal polnud võimalik ühtegi numbrit isegi aimata . Piret hakkas hingeldama . Ta oli esimene , kes andis kadunud surmadaatumile erilise tähenduse . Aivar jäi mõttesse , aga ei ütelnud midagi . Ta pööras ennast ringi ja hakkas kiirel sammul astuma kalmistuvärava poole , naised pooljoostes kannul . " Et te mul lõunaks tööl oleksite ! " ütles ta kaubamaja ees hüvastijätuks ja keeras kodu poole . Nendest sõnadest võis välja lugeda nii ähvardust kui andestust . Piret kaldus uskuma rohkem viimast , sest miski oli direktoris huvi äratanud . Ja ta ei eksinud . Kui ta kella kaheks tööle tuli , jõudnud süüa ja mõni tund magada , istus Aivar juba oma töölaua taga . " Tead mis , " ütles direktor hämmeldunult . " Meil on Haapsalus elanud baltisakslaste kohta väga täpsed andmed , aadlisuguvõsade täielik genealoogia . Paar Bergi seal on , aga mitte ühtegi Marianat . Ja üldse , see nimi ... " " See pole üldse saksa nimi ! " pahvatas Leida sekka . " Seda minagi tahtsin öelda , " noogutas Aivar rahulolevalt , et tal on nii targad alluvad . " Läheme täna öösel veel ! " lisas Piret õhinal . Direktori kael tõmbus kergelt punaseks - talle tulid meelde sõnad , mida naine talle hommikul ütelnud oli , ja ta raputas tummalt pead . " Ma tuhnin enne veidi paberites , " ütles ta siis . " Mingi jälg ju peab tema matmisest kusagil olema . " See oli niivõrd õige mõte , et Piretil jäi üle ainult nõustuda . Direktor pidas sõna , käis juba selsamal nädalal ära kiriku arhiivis , uuris surnuaia plaani ja matmispaiku . Ta ei leidnud ühtegi jälge Mariana von Bergi sünni ega surma kohta , veel vähem aga tema matmisest Haapsallu . Siis saabus aga täiesti ootamatult jaanipäev ja härra Aivar Talbi kaunis naine Viima viis oma direktori Võrumaale heina tegema , kus sellel järgneva kuu aja jooksul oli äärmiselt harva juhust Haapsalu muredele mõtelda . Ainukene , kes ei suutnud rahuneda , oli Piret . Direktor oli lahkudes andnud talle pealiskaudse ülevaate oma uurimistulemustest , Piret lisas neile oma elamused ja oletused ning kirjutas " Lääne Elule " artikli " Hõõguv rist Haapsalu vanal surnuaial " . Pealkiri pidi tema arvates kõlama sama õudselt nagu näiteks " Peata laip Niagaara voogudes " . Ausa teadurina tunnistas Piret , et temal endal ei ole veel õnnestunud risti hõõguvana näha , mida ta muidugi asjata tegi . Lugu ilmus ajalehe bulvarileheküljel , seda võeti toreda müstifikatsiooni või hea naljana ja seepärast oleks võinud kõike hoopis värvikamalt kirjeldada . Ilmselt oli aga just see artikkel järgnevate sündmuste otseseks põhjustajaks . Piret oli püüdnud kindlaks määrata ka risti materjali ja tulnud järeldusele , et tegemist ei ole raudristiga . Tema arvates pidi rist olema messingist või mingist muust vasesulamist . Nii tähtsusetu kui see asjaolu tavalugejale ka tunduda võis , nõudis see lõppkokkuvõttes ühe inimelu ja põhjustas paljudele tõsiseid hingehaavu . Lugu ilmus neljapäevases lehes ja juba järgmisel päeval kõndisid surnuaial ringi kaks kahtlase käitumisega noormeest . Kõndisid laisalt , nagu mitte kuhugi tõtates , tegid suitsu ja " sattusid " siis nagu juhuslikult kabeli taha , kust viis tee nn hõõguva risti juurde . Seal muutus nende olek täielikult . Nad vaatasid tähelepanelikult ringi ja mitte kedagi läheduses nähes astusid kiirustades risti juurde . Pikem võttis taskust kruvikeerajataolise kaabitsa ja tõmbas risti tüveosale paari sentimeetri pikkuse kriipsu . Kaabitsa ots oli puhtast karastatud terasest , aga kriips , mis ristile jäi , tuli vaevumärgatav . " Vask see küll ei ole , " ütles lühem , valkjat kriipsu uurides . " Aga raud ka mitte , " sõnas teine rahulikult . Lühem noogutas sõnatult , vaatas vilksamisi vasakule ja paremale ning uuris risti edasi . Ta võttis pikema käest kaabitsa , laskus põlvili ja hõõrus seda kriipsutatud koha peal edasi-tagasi . Ühe tõmbe ajal pudenes ristilt metallilaast ja selle alt jäi paistma veidi kollakas puhas pind . " Kuld , " irvitas pikem . Lühem muigas . " Kulla kohta liiga kõva . " Ta korjas metallilaastu maast üles , mässis selle hoolikalt ninarätikusse ja peitis taskusse . " Vaata , " ütles ta siis , ise ikka veel põlvili risti ees . Nüüd märkas ka pikem eripära , millele teine osutas . Rist läks alt laiemaks ja massiivsemaks . Samuti polnud ristil alust , nagu teistel ristidel siinsamas kõrval . Teised ristid olid roostetamise vältimiseks kinnitatud kivi- või betoonalusele , see rist oli aga pistetud otse maa sisse . Pikem vaatas ringi , ja haaranud oma suure kämblaga ristist kinni , püüdis seda kallutada . Rist ei liikunud . " Teda peab siin maa sees veel päris kõvasti olema , " ütles lühem ja urgitses risti kõrvalt maapinda . Pikem aga vaatas hämmastunult oma kätt ja katsus siis uuesti risti . " Kuule , see on tõesti soe . " Lühem , ikka veel põlvili , patsutas nüüd samuti ristisammast . Rist oli tõepoolest soe , jahtunud ahju moodi leige . Samas valgustas ta hämmeldunud nägu naeratus . Ta näitas käega heleda taevalapi poole , mis oksakroonide vahelt paistis , ja kinnitas : " Muidugi soe , päike läks just siit üle , ta peabki soe olema . " Pikemat oli aga haaranud mingi kahtlus . Ta vaatas uurivalt vanu vahtraid ega ütelnud esialgu midagi . Alles surnuaia väravas , kui nad suitsud uuesti ette panid , avaldas ta oma kahtlusi : " Kuule , ma olen mitu aastat merd sõitnud ja ilmakaari ma tunnen . Päike ei saanud selle koha pealt üle minna . " Lühem kehitas ükskõikselt õlgu . " Kui ei saanud , siis ei saanud . Ju ta paistis siis teise koha pealt peale . Kusagilt ta ju pidi soojaks minema . Või mis see üldse asjasse puutub . Vean kihla , et selle metallihunniku eest saame kena hunniku pappi . Ainult tööd tuleb ka teha , seda polegi nii lihtne kätte saada . Paistab sügavalt sees olema . Kraanat me sinna tuua ei saa , tuleb kaevata . " Pikk tõmbas tugevalt paar mahvi suitsu sisse ja rahunes samuti . " Me peame vist jalgrattakäru kaasa võtma , seljas ei vii seda ära . " Lühem noogutas . " Minu juures saeme tükkideks , muidu panevad kokkuostus irisema . Teeme kusagil nädala keskel , siis ei koperda siin kedagi . Mulle sobiks neljapäev . " " Nõus , " ütles pikem ja tõstis käe lahkumistervituseks . Koduloomuuseumi nooremteadur Piret Rannik võttis samal ajal vastu tuttavate õnnitlusi humoristliku kirjatüki avaldamise puhul kohalikus ajalehes , aga õiget rõõmu ta sellest ei tundnud . Sinkjasmustade lühikeste juustega daam muutus millegipärast ärevaks . Ta pööras pead küll siia , küll sinna , nagu kedagi otsides , ja keskendus siis uuesti sõbrannade juttu jälgima . Millegipärast oli seda raske teha , ta ei kuulnud neid . Ta vaatas uuesti ümberringi ja taipas siis , et teda hüpnotiseeritakse . Ja see ei olnud tavaline raviotstarbeline hüpnoos , vaid teda püüti ära kasutada seksuaalselt . Ta kohe tundis seda alakehas ja surus põlved tugevasti kokku , nagu võiks see teda niisugusel juhul päästa . Ta vaatas uuesti sõbrannade poole . Need vadistasid edasi midagi märkamata . Milvi - nii oli noore filoloogi nimi - pahvatas eneselegi ootamatult naerma . See oli nii totter mõte ja ometi oli see talle pähe tulnud . Küll ainult korraks , aga ikkagi . Kas see pool pudelit head prantsuse veini oli ta peast segaseks ajanud ? Või oli tal alanud seksuaalse tundlikkuse periood , millest nad tunnike tagasi rääkinud olid ? Sõbrannad vaatasid talle küsivalt otsa . Milvi ei saanud naeru pidama . << Ma , hih , mulle tundus , et keegi hüpnotiseerib mind . >> Ja naeris suure häälega edasi . Agnes lasi oma võimuka pilgu üle lähemate seltskondade libiseda . << Vaata sinna , vasakult teine laud . See blond noorhärra mitte ei hüpnotiseeri , vaid lihtsalt jõllitab sind . >> Milvi pööras pead ja nägi tõesti , et pikk blondi või veidi isegi ruuge juuksepahmakaga noormees on ennast lõdvalt tooli seljatoele visanud ja vaatab ainiti teda . Nende pilgud kohtusid ja Milvi ei osanud midagi targemat teha kui jälle naerma pahvatada . << Nii , ühe oleme paari pannud , >> ütles Agnes otsustavalt ja valas pudeli tühjaks . << Nüüd on sinu kord , >> pöördus ta kolmanda lauakaaslase poole . << Nüüd otsime sulle kavaleri . Vaata samasse lauda , kumma sa võtaksid ? >> Kati näoilme väljendas esialgu niisugust põlgust , nagu ei eksisteeriks tema jaoks meessugu üldse . Ta pööras oma pea tüdinult noorte meeste laua poole ja ütles uneleval häälel : << Selle nukra . See vist unistab praegu oma naisest . >> << Väga hea , >> sõnas Agnes . << Kui sa oleksid valinud selle siilipea , siis poleks ma teda sulle andnud . See on minu tüüp . >> Nii oli ka Kusti paika pandud . Kolm filoloogiatudengit , kes sõitsid Lundi ülikooli juurde praktikale , olid endale kavalerid leidnud . Kavalerid , muide , ei teadnud sellest esialgu veel midagi . Kusti ja Raivo vaidlesid parajasti laisalt selle üle , kas teha veel üks pits või minna kohe magama . Allan oli aga märganud elevust tüdrukute lauas ja juhtis sellele ka teiste tähelepanu . Raivol ei olnud tüdrukutest sooja ega külma . Pitsi oleks ehk tõesti võinud veel teha , sest muusika mängis ja tuba oli soe . Ta ei mäletanudki enam , millal viimati kõrtsis käis . Vana Helduri juubelil vist . Siis olid nad mõlemad Margitiga jommi jäänud ja veetnud peo lõpupoole teineteist kallistades ja tuiates tantsupõrandal . Nagu seda kodus teha ei saaks . Tegelikult tantsisid nad vahel Margitiga ka kodus , siis , kui lapsed magasid , ja ka kõik neljakesi koos , kui raadiost ilusat muusikat tuli ja tuju niisugune oli . Neist mõtetest heldinuna ei hakanud ka Raivo vastu vaidlema , kui Kusti uued pitsid lauale tõi . Aga Allani huvi napsi vastu oli kadunud . Ta lausa nügis Kustit , et see midagi ette võtaks ja naistele nende ühinemissoovist teada annaks . Kusti oli kahevahel . Tal olid mingid omad plaanid ja naistega peopidamine ei kuulunud nende hulka . Noh , aga natukene aega võib ju juttu ajada . Ta tõusis sõna lausumata ja astus neidude juurde . Mingi erilise vaistuga naeratas ta küll kõigile , kuid kõnetas Agnest . << Mulle tundub , et te igavlete . >> << Natukene jah , >> tunnistas Agnes otsekoheselt ja esitas siis originaalse vastuküsimuse : << Ja mis siis ? >> << Ei midagi erilist . Meil endal on sama häda . Kõik omad jutud on juba räägitud , isegi mitu korda . Me oleme üksteist surmani ära tüüdanud . Ma vaatasin , seal nurgas jäi suur laud vabaks , äkki koliksime kõik koos sinna üle ? >> Nad tegid küll niisuguse näo , et mõtlevad veidi , aga võtsid siis oma klaasid ja kohvitassid kätte ja marssisid Kusti järel nurgalauda . Raivo ja Allan vaatasid seda esialgu üllatunult pealt , Allanil jäi isegi suu lahti , mis pidi tähendama suurimat tunnustust Kusti organisaatorivõimetele , tõusid siis ja järgnesid nooruse kutsele . Raivo leidis ennast väikesekasvulise sümpaatse tüdruku kõrvalt , keda kutsuti Katiks ja kes oli huuled veidi pepsilt kokku surunud , nagu oleks pidevalt mõttes korranud sõna << hernesupp >> . Naiste auks mindi üle vana veini ja šokolaadi peale . Neil ei tekkinud mitte mingeid probleeme tut- vumisega . Kümneaastane vanusevahe tähendas , et nad olid kõik äsja täiskasvanuks saanud - naised kahekümne- , mehed kolmekümneaastaselt . Pool tundi hiljem oli neil järsku nii palju elujuhtumeid rääkida , et tuli üksteisest üle karjuda . Tunni aja pärast ei mõistnud keegi , kuidas nad olid seni üksteist tundmata elada suutnud . Jah , aga hommikuni elasid neist ainult kaks . Veel tund aega enne << Maritima >> hukku olid kõik meeskonnaliikmed veendunud , et teevad täpselt seda , mida on vaja teha . Kes magas , kes oli vahis , kes rüüpas enne magamaminekut klaasikese kangemat . Mitte miski , mitte pisimgi märk ei osutanud lähenevale katastroofile . Mootorid töötasid , tuul ulgus illuminaatorite taga , laine peksis vastu laevakülgi - kõik oli täpselt nii , nagu see tormise ilmaga alati oli olnud . Tõsi , töötasid kõik neli mootorit . Niisuguse ilmaga oleks ehk piisanud ka kahest . Tasa sõuad , kaugele jõuad . Aga laev oli niigi veidi hiljaks jäänud , ligi tund aega graafikust maas . Niisugustes sadamates nagu Stockholm ei vaadatud eriti hea pilguga , kui sa millegipärast hiljaks jäid . Olgu selle põhjuseks kasvõi niisugune lõõtsuv sügistorm nagu täna . Või mis selles siis ikka nii erilist oli . Laev oli ennast murdnud läbi suuremate tormide ja kõrgemate lainete kui see . Aga laine oli täna kuidagi omapärane . Ühe rütmiga tagus ta vastu vasakut parrast , teises , tihedamas taktis murdus vastu vöörivisiiri . See oli vana meri , nagu ütlesid merd näinud mehed . Tuul , mis enne oli puhunud lõunast , puhus nüüd otse vastu , läänest . Vana , lõuna poolt liikuma hakanud laine polnud jõudnud veel raugeda , läänest tulev laine veel õigele kõrgusele tõusta . Oleks keegi selle peale mõtlema hakanud , oleks teinud vaid optimistliku järelduse , et tuul keerab veelgi ja juba selginema hakanud ilm läheb päris ilusaks . Loodetuul on taevaluud . Võib-olla keegi laevas mõtles , et niisugune meri sünnitab omapäraseid laineid - üksikuid hiidlaineid . Kas oleks keegi meeskonnast käitunud kuidagi teisiti , kui oleks teadnud , et poole tunni pärast tuleb hiidlaine ? Hiidlaine tormisel merel ei ole naljaasi . See ei ole nn üheksas laine , mis tekib enam-vähem regulaarselt ja on oma õdedest-vendadest veidi kõrgem . Hiidlaine tuleb üksinda , haarab endasse kõik üheksa lainet , tõuseb kümnekorruselise maja kõrgusele ja langeb siis meeletu jõu ja raskusega tema poole kihutava laeva peale . Enamik merd sõitnud mehi teavad , et niisugused lained tekivad , aga harva kohtame mehi , kes on niisugust hiidlainet ise näinud . Jaa , te arvasite õigesti - esimene kohtumine niisuguse hiidlainega on tavaliselt jäänud ka viimaseks . Oletame korra , et << Maritima >> pardal oleks olnud niisugune inimene , kes ühe kohutava kohtumise hiidlainega juba üle elanud . Kas oleks see midagi muutnud ? Ka parima tahtmise juures poleks suutnud ta ette arvata , millal niisugune hiidlaine just tuleb . Kui ta üldse tuli ... Viis-kuus aastat abielu on täpselt paras aeg , et veidi väsida oma naisest , lastest , igapäevastest argimuredest ja pidada maha üks ilus pidu võhivõõraste noorte naiste seltskonnas . Selle taga ei pea alati peituma soov mõni neist noortest naistest kiiresti kaenlasse haarata ja voodisse viia , nagu tavaliselt ette kujutatakse , vaid vajadus tunda ennast mõne hetke taas noorena , täiesti vabana ja muretuna . Tunda oma kõrval noore tütarlapse sooja õlga , hoomata tema intiimset ja peadpööritavat lõhna , vaadata tema hämaruses sädelevaid silmi , milles võib peituda ka varjatud kutse . Abielus mehele jäävad selle nooruse igavese mängu juures alati teatud piirid , millest ei üks ega teine pool nii lihtsalt üle ei astu . Ei vaba naine ega normaalset abielu elav mees . Isegi siis , kui hea ja kange vein seda mänguruumi veidikene avardab . Seepärast vaatas Raivo üllatunult Kustit , kes oli käe Agnesele ümber õlgade pannud , ja Agnest , kes pea aeg-aj alt usaldavalt mehe õlale toetas . Veel rohkem rääkisid nende pilgud , mida nad kaaslaste eest varjata ei püüdnudki . Tegelikult olid nad kokku istunud ju Allani pealekäimisel , Allan oli Milvit jõllitama hakanud ja jõllitas edasi . Milvi jutustas talle midagi elavalt , müksas teda vahetevahel sõbralikult , nagu kartes , et mehe mõtted kõrvale kisuvad ja mõni tema väärtuslik sõna võiks mehe kõrvust mööda minna . Allan noogutas aeg-ajalt tähtsalt pead , vastu kõiki ootusi nägi aga hoopis kainem välja kui kokkuistumise algul . Ja ei tükkinud tüdrukut katsuma . Tundus , et Milvile polnud seda vajagi , talle meeldis Allan just niisugusena - asjaliku kuulajana . Raivo vaatas oma kõrval istuva Kati poole , tahtes küsida , ega tüdrukul igav ei ole , aga see oli juba hulga aega tema pilku jälginud . Kõik need kirjeldatud tunded pidid Raivo näol ka näha olema , sest kui nende pilgud kohtusid , pahvatasid mõlemad naerma . Raivo võttis tüdruku käe ja suudles seda . << Palun vabandust , ma jäin vist natukene mõttesse . >> << Ärge mõtelge selle peale . See on nagu suvine vihm , läheb kiiresti mööda . >> Raivo noogutas . Ta polnud Kati kätt lahti lasknud ja naine ei kiirustanud seda ka ära tõmbama . Siin oli soe ja mõnus , oli täiesti uskumatu , et kusagil kõrval , mõne millimeetri paksuse akna taga mäsles sügisene meri . Nad võtsid mõlemad laualt oma veiniklaasi , vaatasid teineteisele silma ja limpsisid klaasid tühjaks . Teised ei pööranud neile mingit tähelepanu . Hetke tundus , nagu oleksid nad vaid kahekesi selles hämaras ruumis , ja siis tundsid kõik tõuget . Kõik , sest ka Kusti tõstis pea ja vaatas küsivalt ringi . Milvi näpp , mis Allani nina ees selgitavaid ringe oli teinud , peatus samuti . Tõukeid olid nad tundnud varemgi . Nad polnud unustanud , et sõitsid üle tormise Läänemere ja mõni laine oli tugevam kui teine . See pidi aga olema päris pirakas , sest tavaliste mürtsudega oldi juba harjunud . Nüüd kõikus laual tühi veinipudel ja puhveti pool klirisesid klaasid . << Selle peale peaks ühe veel tegema , >> arvas Kusti , aga tema hääles puudus tavaline enesekindlus . Agnes tõmbas teda etteheitvalt küünarnukist . Raivol oli täiesti ükskõik , kas võtta veel või mitte , nad olid mõlemad Katiga teistest poole vähem joonud , jättes mõne pitsi vahele või lihtsalt limpsisid täisklaasi . << Küll ! >> ütles aga äkki otsustavalt Allan . << Iga roju oma koju . Mina hakkan jommi jääma . Tehke teie mida tahate , aga meie läheme Milviga jalutama . >> Milvi , kes kogu aeg oli mehele midagi õpetlikult seletanud , tõusis kuulekalt püsti ja nad siirdusid kergel taaruval kõnnakul teineteist toetades ukse poole . Neli silmapaari vaatasid neile veidi imestunult järele ja siis puhkesid kõik nagu kokkulepitult naerma . Aga see ei olnud päris puhas , südamesttulev naer , sest midagi pidi olema tulekul . Ja see tuli kohe , kui Agnes uuesti Kustit müksas . Kusti muutus kohe asjalikuks . << Tule korraks , mul on sulle üks jutt , >> tiris ta Raivo leti ette . << Tead , >> Kusti oli korraga ebalev . << Tead , ma vaatasin , teil see jutt omavahel istub , võib-olla võtaksite veel ühe napsi . Mina teen välja . >> Ta võttis taskust sajakroonise ja pistis selle Raivole rinnataskusse . Raivo pidas ennast üldiselt taiplikuks meesterahvaks , aga ju väljendus tema ilmes seekord niisugune arusaamatus , et Kusti kiirustas lisama : << Agnes tahab natukene salajuttu rääkida , me läheme alla kajutisse . Noh , tund aega on see kõrts kindlasti veel lahti ... >> Nüüd sai ka Raivo lõpuks aru . Agnesel oli Katiga kahene kajut ja mõnda aega oli sõbranna seal ülearune . Nii oleks kohe võinud üteldagi , mida sa keerutad ! Kusti oli täna aga hoopis imelik . Ta oli suunanud õlamüksuga Raivo puhveti ette , oli juba minekul , kui pöördus uuesti tagasi . Ta urgitses veidi põuetaskus kabuuri kallal , võttis sealt rahapaki ja surus selle Raivole põuetasku . << Tead , igaks juhuks , ma lähen ikkagi seiklema . >> Raivo hoidis ühe käega baariletist kinni ja maigutas huuli . Ta nägi nagu unes , kuidas Agnes tõusis , kuidas Kusti Katile galantse kummarduse tegi ja siis oma daamiga väljus . Kui puhvetineiu oma küsimust kordas , võttis Raivo väikese pudeli head veini ja läks tagasi lauda . Kati oli näost tulipunane . Ka tema oli lõpuks mängust aru saanud , aga polnud toimunust veel toibunud . Vaevalt veerand tundi tagasi oli ta ise veel Raivot lohutanud , et see on suvine vihm ... Millegipärast oli Raivol väga hea meel , et Kati seda niimoodi võttis ja see aitas teda üle saada oma kohmetusest . Tegelikult oli asi hoopis hullem , kui Raivo esimesel hetkel hoomas . Katil olid peaaegu pisarad silmas . Veel enne kui Raivo klaasid täis jõudis valada , purtsatas naine trotslikult : << Agnes ei ole üldse niisugune ! >> Ja siis , suutmata seletada , milline Agnes tegelikult on , jäi sõnapealt vait . Raivo oli oma rahu juba tagasi saanud . << Kui see sind lohutab , siis võin kinnitada , et ka Kusti ei ole niisugune . Ma ei tea , mis tal täna sisse läks . Aga võib-olla pole asjad üldse nii , nagu meie mõtleme ? Mulle tundus , et nad olid juba ammu tuttavad . Võib-olla olid neil mingid äriasjad ? >> See viimane lause kõlas abitult , isegi absurdselt , aga sellel ei olnud enam ka mingit tähtsust . Järgmisel hetkel kohtusid nende pilgud hoopis teisiti , kui see seni oli toimunud . Pole midagi nakkavamat kui võõras patt , mille tunnistajaks oled kogemata sattunud , ja nad vaatasid nüüd teineteist enam mitte kui sümpaatseid lauakaaslasi , vaid üks kaunist naist ja teine tugevat noort meest . Nad said sellest mõlemad aru ja jõid oma klaasid kiiresti tühjaks , nagu võiks see neid kuidagiviisi aidata . Aitas kindlasti , sest vein oli suurepärane ja ka joomine oli tegevus . Aga isegi väikeste lonksudega veini juues ei kaotanud nad silmsidet , nagu kaaludes , kas mingite juhuslike asjaolude ja tingimuste kokkusattumise korral oleksid nad võinud järgida Agnese ja Kusti sammu . Naiselik tarkus leidis esimesena väljapääsu sellest lummavast unenäost . << Kas sul on ilus naine ? >> küsis Kati . << Jaa , >> vastas Raivo automaatselt . << Väga ilus . >> Teadmine , et sind jälitatakse , pole tegelikult sugugi naljakas . Eriti kui oled kahekümneviieaastane naisolevus ja väljas sajab vihma . Aga nagu kiuste oled vihmavarju koju unustanud . Aigi seisis " Laste Maailma " ees ja püüdis Liinale helistada . Telefonist kostis ainult kahtlasi raginaid : " Katki , " mõtles Aigi ja uuris läbi vihmasaju möödasõitvaid masinaid . Ta oli hilinenud ai- nult kümme minutit . Kas Liina ei läbenud tõesti teda nii kaua oodata , või tuli tal midagi ette ? Fakt oli igatahes see , et Aigi seisis vihmavarjuta inimtühjas pühapäevases südalinnas , vihma ladistas ja Liina autot polnud kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas . Samal hetkel , kui Aigi närviliselt telefoniharki lõgistas , sõitiski mööda see masin . Tumendatud klaasidega null-üheksa ilmus vaikselt vihmasajust , libises aeglasel käigul Aigist mööda ning hetkeks tundus tüdrukule , et juhipoolsest , pisut allalastud aknast vaatas keegi uurivalt just teda . Masin sõitis paarkümmend meetrit eemale parklasse ja jäi sinna seisma , nina Aigi poole suunatud . " Ei maksa kohe ka tonte nägema hakata , " julgustas Aigi ennast . Tõenäoliselt ootab valge auto kedagi samuti nagu Liina pidanuks teda ootama . Või landivad kutid niisama igavusest linna mööda . Aigi koukis mündi katkisest aparaadist välja ja sööstis pead õlgade vahele tõmmates läbi saju nurga taha , kus seisis rida telefonikabiine . Kui ta parajasti Liina numbrit valis sõitis valge auto taas mööda . Masin väljus nurga tagant kiiresti , kuid telefonide juures , kus Aigi seisis , aeglustas taas käiku . Nüüd jõudis Aigi teadmisesse , et tumedate klaaside tagant passitakse siiski teda . Esimese hooga näis see mõte isegi pisut naljakas - nagu mingis totras James Bondi filmis . Liina telefon vaikis . Telefoniputka tilkus läbi . Aigi lippas " Laste Maailma " ette tagasi . Silmanurgast piilus ta valge null-üheksa otsingul ringi . Nagu arvata võiski , ilmus masin taas nähtavale , seekord pisut Aigist eemal . Ilmselt eeldasid autosõitjad , et tüdruk ei oska neid endaga seostada . Auto jäi Draamateatri ette seisma , nina taas " Laste Maailma " poole suunatud . Kiiresti püüdis Aigi välja mõelda mingit edasist tegevuskava . Taksoraha tal polnud , pühapäeval aga käisid Õismäe bussid , nagu Jumal juhatab . Kuna juhuslikult oli lisaks pühapäevale ka jaa- nipäev , oli Vanajumalal kindlasti muudki teha , kui pealinna bussiliiklust korraldada . Rataste kolisedes sõitis peatusesse tramm . Midagi konkreetset otsustamata läks Aigi trammile , otsekui olekski ta vaid selleks " Laste Maailma " ees seisnud . Ta istus tühjas vagunis ette , akna juurde . Pöörakutel märkamatult üle õla kiigates nägi tüdruk , et valge auto sõidab trammiga sammu pidades kümmekond meetrit tagapool . Peatustes sättis masin end mõne teeservas parkiva auto varju ja jäi ootele . Aigi ei väljunud . Tondi lõpp-peatusele lähenedes tõusis tüdruk varakult ja läks ukse juurde seisma , ise kordagi valge auto poole vaatamata . " Ilmselt on parem , kui nad arvavad , et ma nende olemasolust ei tea , " oli ainus , mis Aigi oli suutnud välja mõelda . Tundmatute jälitajate visadus ja ettevaatlik käitumine tekitas tüdrukus kõhedust . Mida nad kavatsesid ? Tondil astus Aigi rahulikult trammist välja . Auto oli end peitnud raudteeülesõidul passiva politseimasina varju . Pikkamisi perroonil kõndides kuulis Aigi järsku läheneva rongi häält . Ise hinge kinni pidades lonkis ta rõhutatud aeglusega kuni sirelipõõsani , mis teda hetkeks auto vaateväljast lahutas , ja tormas siis trepist üles raudteele . Samal hetkel lasti ülesõidukohal tõkkepuu alla . Aigi jooksis üle raudtee ja , kasutades hetke , mis möödasõitev rong talle andis , kadus raudteetaguste väikeste tänavate labürinti . Ühe suurema elumaja trepikojas oli tal taas mahti hinge tõmmata . Läbimärg jakk ja tilkuvad juuksed tegid olukorra vastikuks . Tüdruk püüdis ise märkamatuks jäädes koridoriukse vahelt tänavale piiluda . Ta oli kindel , et valge " üheksa " passib kusagil läheduses või traalib teda otsides mööda tänavaid . Läheduses oli vaid üks bussipeatus . Vihm aga ei kavatsenudki järele anda , et Aigi võinuks jalgsi pikemat teed ette võtta . Kui ta niiviisi võõras trepikojas konutas , peatus maja ees kollakas mikrobuss . Umbes Aigi-vanune poiss hüppas bussist välja ja jooksis tüdrukust mööda teisele korrusele . Seal helistas ta pikalt ühe ukse taga . Ilmselt polnud otsitavaid kodus ja poiss sammus trepist alla tagasi . Sellest ootamatult sülle langenud võimalusest pidi kinni hakkama ! " Vabandage , " alustas Aigi kõheldes . " Kuhu kanti te linnas lähete ? Näete , jäin vihma kätte ... " Ilmselt kõneles tüdruku tilkuv ja pisut hirmunud olek enda eest , nii et poiss üsna sõbralikult vastas : .. Üldiselt sõidame Kakumäele , aga kui vaja võime teid linnas kuhugi trollipeatusse viia . " - " Kakumäele , see on ju ideaalne , " läks Aigi nägu särama . " Mul ongi Õismäele vaja . " - " Kui teil aega on , võin teid pärast Õismäele ära visata , aga kõigepealt pean Kakumäele sõitma . " Aigil polnud kuhugi kiiret . Vastupidi . Teadmine , et mõnda aega ei oskaks ka parim jälitaja teda sellest mikrobussist otsida , tõi lausa füüsiliselt tuntava kergenduse . " Ma oleksin teile väga tänulik , " pomises tüdruk ja ronis poisi järel bussi . Bussi sisemuses vajus ta pehmesse istmesse kardinatega kaetud akna juures . Tema taga , pikal diivanil kallistas spordipükstes poiss neoonvärvidega dressides noorukest plikat . Tühi õllekast bussipõrandal ja muu nidin-nadin näis rääkivat kusagilt jaanitulelt tulijatest . Aga tegelikult polnud see Aigi mure , kes tema päästjad olid või kust nad tulid . Hoolimata neoonkollase dressipluusiga plika uurivast pilgust , sirutas Aigi jalad mugavalt välja ja vajus istmesse . Kogu lugu oli alanud vähem kui nädal tagasi . Tegelikult oli sõbranna Liina pakkumine ööseks nende Saku majja koduhoidjaks jääda , tulnud Aigile tõelise kingitusena . Ta poleks tahtnud kodus olla , kui Vallo teda otsima tuleb . Las otsib - nagunii ei leia ! Tüdruk ei julgenud endale õieti tunnistada , et tegelikult ei tahtnud ta kodus olla pigem kartuses , et järsku Vallo ei tulegi teda otsima ... Aigi tundis end suures tühjas maamajas pisut ebamugavalt . Ta kõndis köögist läbi halli teisele korrusele ja süütas kõikjal tuled . Hoovis krigisesid autopidurid . Vallo , oli Aigi esimene mõte . Ei , siia Liina ja Eriku poole Sakku ei oskaks Vallo teda kuidagi otsima tulla . Huvitav , kes need siis on ? Liina ju ütles , et täna ei tohiks neid keegi otsida . Seepärast nad Eriku vanemate juurde Valka sõitsidki . Aigi jooksis trepist alla . Hoovist paistsid kahe auto tuled ja kostis muukeelseid lauseid . Mingid mehed askeldasid ümber autode ja Aigil hakkas seespool kuidagi kõhe . Tüdruk ei jõudnud veel midagi mõelda , kui uks jala- hoobist lahti paiskus ja kaks nahktagis selli sisse kargasid . Jahmatades nägi Aigi endale suunatud püstolit . Enne kui tüdruk niutsatadagi jõudis , haaras üks siilipeaga dress ta käed ja surus seljaga vastu seina . Esik täitus tagimeestest . Üks neist jäi Aigi ette seisma ja küsis perfektses eesti keeles : " Kus Erik on ? " - " Sõitis perega Valka vanemate juurde , " pobises Aigi ja tundis kuidas põlved värisema hakkasid . Vene keelt rääkivad tagivennad valgusid üle terve maja laiali ja hakkasid asju ümber paisates midagi otsima . Üks , kes näis veel eestlane olevat , jagas otsijatele seletusi . Kaks kutti viisid Aigi kööki . Tumedapäine prillidega mees , kes Aigit enne kõnetanud oli , tuli nendega kaasa . " Tead sa , kus nad Valgas täpselt asuvad ? " Aigi raputas pead . Ta tõesti ei teadnud . Liina oli paaril korral maininud , et Eriku ema elab kuskil Valga kandis , kuid sealset aadressi polnud Aigil iial vaja läinud . " Tuleta hästi meelde ! " Mehe hääl oli jõhkralt irooniline . " Seda ikka tead , kus Erik oma pappi hoiab ? " küsis too ähvardavalt . " Ei tea , ma olen siin võõras ! " vastas Aigi arglikult . << Võõrad tüdrukud öösel võõras majas , see on väga kahtlane , " ironiseeris prillidega mees . Aigi jäeti kööki kahe mehe valve alla , tumedapäine prill lahkus . Majast kuuldus liikumist ja kolinat . See , kes uksel Aigit püstolist sihtinud oli , tuli tüdruku juurde ja tõukas teda laua suunas . " Päris kena tibu , " viskas ta ukse juures suitsetavale kaaslasele vene keeles " Kas tõmbame enne läbi või laseme kohe maha ? " Irvitades surus mees püstoli tüdruku rindade vahele . Aigi kangestus . " Ära mängi lolli , " kähistati ukse juurest " Kui raha kätte saame , võta endale mõni lits . " Püstoliga mees irvitas ikka veel : " Pole ilus võlgu olla . Kui mees on võlgu , võib ju naiseltki väikest protsenti nõuda , kas pole , tibu ? " - " See pole ta naine , mingi sugulane vist , parem kui sa teda ei torgi , " kähistas uksevalvur tülpinult . Abiotsivalt vaatas Aigi ringi , kuid samas kõlasid ukse tagant sammud ning prill ilmus uuesti kööki . " Majas raha pole , " ütles ta valvuritele vene keeles . " Kaval oli , tõbras , lasi jalga , kuigi teadis , et täna on viimane päev . Ma hoiatasin teda . Selle plika peame kaasa võtma , et Erik meid teist korda nii ei lollitaks . " Kuigi surmani hirmunud , taipas Aigi ometi , et prillidega mees mitte ei käsutanud muukeelseid tagisid , vaid pigem vabandas nende ees . Ikka veel irvitav püstoliga mees astus taas Aigi juurde , keeras järsult ta käe selja taha ning katsus teda selle liigutuse ajal hetkeks enda vastu suruda : " Nii , tibuke , nüüd tuled meiega kaasa . Muidu veel äkki saadad meile mendid kaela . " Püstolimees tõukas Aigit välisukse suunas , kuid prill peatas ta : " Las kõigepealt helistab Erikule , et homme kella kuueks oleks raha laual . " Aigi viidi taas elutuppa . Seal oli näha hooletult laiali paisatud asju ja avatud kappe . " Helista ! " käsutati teda ja tumedapäine pistis telefonitoru Aigile pihku , vabastades tüdruku käed . " Ma ei tea peast numbrit , " ütles tüdruk end instinktiivselt nilbelt irvitavast mehest eemale tõmmates . " Märkmikku pole mul aga kaasas . " Aigi ei valetanud . Hetkel ta isegi soovis , et ta teaks Eriku ema numbrit - las klaarivad omavahel , jätku teda rahule . " Säh , " nähvas teine eesti keelt kõnelev mees ja viskas Aigile mingi märkmiku . << Leidsime selle magamistoast . Vist ta eide oma . " Kuue mehe halastamatult jõllitavate pilkude all tundis Aigi end otsekui alasti olevat . Õlgu väristades avas ta märkmiku . See oli tõesti Liina oma . Liina pisut ümara käekirjaga täietud leheküljed aadresside ja telefoninumbritega . Esimesel leheküljel seisis : " Aigi Aaspere , tel. tööl ... " Kuidagi vastik oli Liina märkmikus sobrada . " Tee kiiremini ! " käratas prill . Oli näha , et ta närvitses päris parajalt . Aigit võõra närvilisus ei lohutanud . Kiiresti sobras ta märkmikus P-tähte otsides . Lõpuks leidis : " Paalmaa Erik ... Paalmaa Maimu ( Valga ) ... " Värisevate kätega valis tüdruk numbri . Kutsus . Pikalt . Aigi pilk langes elutoa seinal rippuvale antiiki imiteerivale kellale . Pool kaksteist juba . Maal magatakse sellisel kellaajal . Viimaks unine naisehääl . " Erikut paluks . " Aigi püüdis häält võimalikult ükskõikseks manada . " Nad läksid just magama , kas te homme ei saaks helistada , " toriseti kusagil Valga kandis . " Palun kutsuge Erik kiiresti , kohe on vaja ! " Aigi peaaegu karjatas . Ta ei suutnud enam . Otse tüdruku silmade ees mängis teda tibukeseks hüüdnud mees revolvriga . Viis ülejäänut puurisid pilkudega telefonitoru Aigi käes , otsekui peaks Erik sealt iga hetk välja ronima . " No mis siis nüüd öösel nii väga kiiret on , " pobises Eriku ema flegmaatiline hääl . Enne kui Aigi jõudis midagi vastata , kuulis ta aga telefonitoru kolksatust lauale ja eemalduvate sammude tatsumist . " Tuleb kohe , " ütles Aigi ja ulatas telefonitoru prilli suunas . " Sina räägid . Ütled , et kui homme hommikul kella kuueks võlga ära ei maksa , siis nad sind enam elavate kirjas ei näe . " Otsekui rõhutades oma sõnades peituvat ähvardust , puuris mees pilgu läbi prilliklaaside Aigi silmadesse . << Kakskümmend tuhat dollarit ja ei sentigi vähem . Homme kella kuueks . " Kulus terve igavik enne , kui Erik toru teise otsa jõudis . << Kuulen , " teatas ta ära-tüüta-mind- häälega . << Aigi siin . Mingid mehed tulid ja tahavad , et sa homme kella kuueks neile kakskümmend tuhat dollarit tooks , muidu ... " Aigi tundis ise ka , kui absurdselt ta jutt kõlab . Kust võtab Erik südaöösel Valgas sellise summa ? << Palju neid on ? " küsis Erik tõsiseks muutunud häälega , kuid sugugi mitte üllatunult . << Kuus . Nad ütlesid , et kui sa kella kuueks neile raha ei too , siis mina...siis minul...minuga läheb halvasti . „ Aigi polnud suuteline meeste ähvardust sõnadesse panema . << Ja ärgu mõelgugi mingeid trikke tegema hakata , muidu ei jää ta majast kivi kivi peale ! " See oli taas prill , kes oma sõnade kinnituseks osutas peaga ukse poole . Alles nüüd nägi Aigi esikus seisvaid bensiinikanistreid . " Aigi ! " hõikas Erik torust .. Kuhu sa jäid ? " - .. Nad lubasid su maja ära põletada , kui sa ... " Teine eestlane astus ligi , haaras Aigilt telefoni ja käratas torusse : " Paalmaa , kuulsid , mis plika ütles ! Kui homme määratud ajaks raha ei ole , on plikaga ots ja su lossiga niisamuti . Oleme sinuga juba küllalt kaubelnud . Aitab . Jutul lõpp . " Mees viskas toru hargile ja sasis Aigil käsivarrest . " Lähme ! " Kui tüdruk autosse lükati , kuulis ta selja taga bensiinikanistritega kolistavate tagivendade askeldamist . Marko Randio nägi und . Ta oli jälle SEAL , kasarmus . Äsja olid nad naasnud järjekordselt operatsioonilt mägedest . Nüüd lamas ta oma naril ja hakkas just uinuma , kui mingi salaaga , räpane usbekk , teda äratama tuli . " Staršinaa , ärka üles , lõpp on lähedal , " pinises usbekk ta kõrva ääres oma pugejaliku häälega . Marko rehmas käega , kuid usbekk ei kadunud . " Staršinaa , ärka , lõpp on käes , " pinises ta järeljätmatult . Vihaselt hüppas vanem Randio narilt üles ning nägi , et mõlemast aknast jõllitavad teda miinipilduja suud . " Lõpp ... " mõtles Marko ja...ärkas . Mobiiltelefon laual pinises vastikult ja vahetpidamata . Tigedalt haaras mees toru : .. Kuulen ! " - " Marko , aja ennast välja , kiiresti , on abi vaja , " kõlas torus äärmiselt närviline hääl . " Kuradi Paalmaa , mida tal nüüd öösel veel vaja peaks olema , " kirus Marko mõttes . Kellanumbrid riiulil helendasid poolt kahte . " Kuule mees , ma tulin kolm tundi tagasi Tomskist , kaks ööd-päeva roolis , pole korralikult silma kinni saanud ! " Marko ei jõudnud selgitusi jätkata , kuna Erik kiilus ähmitsedes vahele : " 01e inimene , aita , mul käisid Vesper ja Salla mingite kantidega kodus . Võtsid ühe tibi , mu naise sõbrantsi , pantvangiks ja lubasid ta maha koksata ja majale tule otsa panna , kui ma neile homme kella kuueks kakskümmend tuhat taala peo peale ei lao . Ma arvan , et need kandid olid Piiteri mehed , Sallal on seal liin , need vennad nalja ei mõista . " Erikut oli Marko varem ka aidanud , kas siis mõnd koormat Venemaalt üle piiri saata või tehases " liini loomise " juures tagalat kindlustada . See lugu ilmus üle paarikümne aasta tagasi " Nooruses . " Pealkirja ma ei mäleta , aga seal oli juttu ühest naisest - või tüdrukust - , keda peategelane mõni aeg pärast keskkooli lõpetamist külastab . Nad on olnud klassikaaslased või õppinud ühes koolis , täpselt ei mäleta . Minu meelest oli nende vahel ka väike " love " , see oleks loogiline , kuid ma võin eksida . Kui poiss tuppa astub , tutvustab tüdruk talle oma abikaasat , kes on invaliid . Poiss lahkub tüdruku juurest vapustatult : ta ei saa aru , miks tüdruk , klassi ( kooli ) esimene kaunitar , endale sandi meheks võttis . See lugu on mulle hästi meelde jäänud , ehkki kardan , et olen selle mõnes kohas ehk liiga enda omaks lugenud , võib-olla isegi süžeed muutnud . Kuid eks näita seegi , et ta mulle tollal ikka hinge läks . Aga minu lugu - minu lugu " loost " - läheb edasi . Lugedes avastasin , et olen maki mängima jätnud . Sealt tuli biitlite " Girl " , mille ma eelmisel õhtul läbi kahinate ja eetrivõngete " Kaheksast karjest " peale olin võtnud . Mul tuli vägisi nutt peale , kurku tõusis klomp ja kulmude kohalt hakkas valutama nagu laulupidudel " Mu isamaad " kuulates . Lapsest peale olen ma tahtnud oma tundeid teistega jagada , üksi norutamine on mulle vastumeelt . Kutsusin köögist ema , andsin talle " Nooruse " . " Oota , ära enne lugema hakka , kui ma maid käima panen . " Kõlas klõpsatus . Keerasin uhiuue " Aidase " ( sain selle endale vist sünni- päevaks ) munakollase helitugevuse nupu aeglaselt peale , ise aga jälgisin diivanil istuva ema näoilmet . Ema luges , tuba täitus muusikaga . " Oh , girl ! " laulsid biitlid . " Tsõp-tsõp-tsõp-tsõp-tsõp ... " Laulu lõppedes tõstis ema silmad . Need olid niisked . " Hea jutt . Ma saan aru , miks see sulle meeldis . " Ma tahtsin selgitama hakata , et need kaks lugu on mingil imetabasel moel täpselt ühepikkused , et lugemine sulab kuulmisse ja vastupidi , et mõlemad põimuvad märkamatult ühte ning eristuvad vaid lõpus , vaikuses . Oli veel teisigi , mõlemale loole ühiseid võnkeid , aga ema oli juba läinud tagasi kööki oma toimetuste juurde . Proovisin loo ning muusika sünkroonmõju seitsmekümne-aastase vanaema peal ... Pole vist mõtet mainida , et sugulusastme kaugenedes muutus ka soovitud mõjuefekt väiksemaks , tõustes jälle haripunkti tsõp-tsõpi peale kõrvu kikitava ja saba jõnksutava , kuid etteloetavatele sõnadele tuimaks jääva kass Miku puhul . Ma vist ei liialda , kui ütlen , et sel kuupäeval , mida ma ei mäleta , toimus esimene Mati Undi teksti instseneering , mille pealkirja ma eelnevast johtudes samuti kuidagi mäletada ei saa . Meie linnas elas üks noormees , kelle nimi oli Peeter . Ta oli minu naabripoiss . Minust oli ta paar aastat vanem . Ta õppis ülikoolis Tartus . Nädalavahetustel käis kodus ema vaatamas ja astus alati ka meie poole sisse . Meil olid ühised huvid - kirjandus , kino , kunst . Käisime koos linna peal ringi ja rääkisime tarka juttu . Ta meeldis mulle väga . Ükskord , kui me jälle " saalitoas " istusime , juttu puhusime ja makilt uusi lugusid kuulasime , ulatas ta mulle paberilehe . Juba tükk aega oli ta põlvedele asetatud raamatu peal midagi kriipseldanud . Paberilehel oli pilt , millel polnud midagi , kuid mis polnud ka tühi - omavahel mingi ebamäärase katkendliku joonega ühendatud ringid ja rõngad , sekka ka kolmnurki ja muidunurki , mutreid ja muid . " See on muusika , " ütles Peeter . " See tuli mul iseendast , muusikat kuulates . " Minu jaoks oli kõiges selles mingi enneolematu võlu . Me tegelesime keelatud asjadega , olime seni veel nimetu salaühingu liikmed , kõik tavainimeste tavad ja tabud olid meil ületatud . Teda kuulates tõusid mu kuklakarvad turri ning selga mööda jooksid üles külmajudinad , nii hästi rääkis ta - lihtsalt ja loomulikult ! Mõnikord kasutas Peeter võõrsõnu , kuid nende koht jutus oli sedavõrd õige ja loogiline , öeldud sellise malbe , mõistmisele ergutava tooniga , et tundmatu tähendus jõudis lisaseletusetagi kohale . Peeter kandis Angela Davise või Jimi Hendrixi juuksepahmakat , mis lõi pahviks terve linnarahva . Mu jumal , mis au ja uhkus oli mul tema kõrval turuplatsil kõndida , kirikukella all aega surnuks lüüa ! Tema ninasõõrmed olid nagu lukuaugud ja mõnikord vidutas ta silmi ja ütles " tegelikult " asemel " tglt " . " Kas sa Mati Unti tunned ? Isiklikult ? Ta kirjutas " Nooruses " ühe toreda jutu . Mulle ja emale meeldis see väga . " " Sa mõtled - ( ta nimetas loo pealkirja ) . Supriim lugu . Matit ? Põgusalt tunnen . Olen temaga paaril korral rääkinud . Ta on tark . " " Kust sa tead ? " " Noh , tglt on seda juba kaugelt tunda . Vaatad otsa ja näed , see mees on intellektuaal . " Vaatasin otsa oma sõbrale , kellesse olin lootusetult armunud ning kelle kõnemaneeri ma kohe agaralt jäljendama asusin ( see jäljendamisviga on mul tglt tänini küljes ; veel mäletan , et mõttes andsin tõotuse , mida ma pidanud pole : pühendada oma esimene raamat , kui selline kunagi ilmuma peaks , temale , Peetrile ) . Ma nägin seda , mida pidin nägema : intellektuaali , inimest , kelle igast liigutusest õhkub teesklematut uudsust , kes ei häbene oma komplekse ning võimalikke ihuvigu , kelle iga ajurakk pritsib rohkem sädemeid kui naelu täis vanade sillapalkide saagimiseks ette nähtud nüri ketassaag linnaäärses saeveskis . Sõnaga - ma nägin Mati Unti ! Selles pidulikus ja järelikult võltsina tunduda võivas fraasis on muuseas rohkem siirust kui M.L. Kingil oma Ameerika-unistustes . Käisin siis juba ise ülikoolis . Arendasin ennast pikkamööda ( olin teistkordselt eksmatitud , Matiga pole sel mingit pistmist ) , lugesin Kerouaci , tegelesin spiritismi ja UFO-dega , vaatasin filmiklubis väärtfilme ( mida tollal kutsuti lihtsamalt ja veenvamalt - head filmid ) , külastasin kõiki kunstinäitusi , Pälsoni ühikat , õllekeldrit , " Volgat " , " Tarvast " , " Kaunast " ja Müllerit , ning ma usun , et tähelepanelik vaataja võinuks minu näost , käitumisest ja sõnavarast välja lugeda kõik eelpool loetletud komponendid , iseasi , kas ilmtingimata just sellises järjekorras . Kuid üht minu harrastust poleks ta ehk ära aimanud , see oli - muusika ! Sest muusika oli minu jaoks kõik , ülim , kunstide kunst . Kuivõrd loodus mind muusikalisest kuulmisest ilma oli jätnud , siis püüdsin seda verbaalselt tasa teha , ning mul oli tõesti tunne , et muusikariistad kõnelevad omavahel . Üritasin seda kontsertidel ka jälgida ja mõnikord tundus , et saan juba üht-teist aru ehk teisisõnu - mõistan muusikat . Ostsin endale aastase muusikaabonomendi , panin lipsu ette , ülikonna selga ja jooksin mantlihõlmade lehvides bussi peale , mis viis mind allalinna . Läksin pidulikult läbi pargi , sisenesin ülikooli peahoonesse , andsin üleriided ( koos üliriietega , sest nii minu kodukohas räägiti - visalt , õigekirjareeglitest hoolimata ) garderoobi ning suundusin aula rõdule . Rõdult oli kõige parem vaadata . Nägin Mare Teearu ( kel olid ilusad pikad juuksed , mille poognatõmbed lehvima lõid ) , Arbo Valdmat ( kelle valulisi näogrimasse Tartu haritud muusikapublik ja kriitikud just kõige paremaks tooniks ei pidanud ) ja Rostropovitšit ( kes pritsis mängides sulge ning viibis pidevas emotsionaalse kollapsi seisundis ; istusin esimeses reas ja võisin kõike seda oma silmaga näha , kõrvaga kuulda ja põsenukinahaga ka tunda , sinna kukkunud süljepiiska ei julgenudki ma ära pühkida ! ) . Rostropovitši ajal olin all ja ega ma ci kahetse ! Aga ma nägin ka Mati Unu . See oli minu kolmas kohtumine temaga . Kui kontserdile hiljaks jääda - rõdul võis seda julgemini - , siis torkasid uksest tasahilju sisse hiilides kõigepealt silma andunud muusikagurmaanide pinguldunud seljad , kust pintsak üles nihkunud ning paistis rasvane püksirihm ja abitult läikiv tagumik . Naiste puhul polnud asi nii hull , aga neidki - nende muusikajanus kehasid - tasus vaadata . Mõnikord , kui kava eriti köitev polnud , jäin meelega hiljaks . Kui aga korra juba sees olid , naaldusid samuti rõdurinnatisele , unustades , et keegi sind näha ja sinu üle naerda võib . Olin just parajasti orkestri kohal koha sisse võtnud , kui tundsin , et keegi mind vaatab . Minu kõrval nõjatus valgele balustraadile säravpruunide silmadega väikest kasvu neiu ning naeratas mulle ! Rõõm ja uhkus täitsid mu südame , minu muusikamõistmine ületas hetkeks kõik takistused , mis talle loomulike eelduste - zoopark kõrvas ! - näol antud , ning pürgis Mozarti tiivul seniolematutesse kõrgustesse . Siis astus irvakil ukse vahelt sisse Mati . Ta tuli kikivarvul , aga muusikas oli parajasti vaiksem koht ja parketikrigin oli kosta . Ta tuli tüdruku kõrvale ja sosistas talle midagi kõrva . Koos väljusid nad saalist . Muigasin isalikult . Seda mõtet , mis praegu , et võinuksin soodsamatel asjaoludel ise koos tüdrukuga minna , ei tulnud mulle pähegi . Mul on hea meel , et kõik toimus muusika saatel . Muusikaga koos . Muusika sees . Jälle võisin ma end tunda nagu kodus , kui ema tuli köögist ja makilt mängis " Girl " ja ema ütles , et ta mõistab mind . Meie neljas kohtumine oli ebameeldiv . Krigisev Õnneks on ta viimane . Olin just äsja oma esimese raamatuga maha saanud . " Anti jutud " . Järelikult pidi see olema 1983 . Või 84 . Või isegi 5 . Peale selle olin veel kirjutanud artikli " Kirjanduslikust kalapüügist " , mis avaldati " Noorte Hääles " kõrvuti teise artikliga , mis rääkis päris kalapüügist , nii et kirjandusest huvitatud inimesed lugesid läbi ka kalapüügi- artikli , ja vastupidi , ning pole sugugi välistatud , et kalapüügi-artikkel sisaldas ühtteist kasulikku kirjanduse kohta , kirjanduse-artiklist aga võis leida midagi kalapüügist . See minu kirjutis oli suunatud otseselt Mati Undi vastu . MU oli minu raamatust kirjutanud retsensiooni , kus ta muuhulgas nimetas mind sügavas vees ujuvaks kalaks , kelle kohta on võimatu midagi täpsemat öelda . Edasi järgnes tüüpiline ahelreaktsioon : enam-vähem kõik kriiti- kud , kes minu raamatu kohta sõna võtsid , tõid sisse selle ihtüoloogilise võrdluse . Ühtedele olin ma suur , teistele väike , kolmandatele raskesti seeditav , neljandatele forell Faulkner , viiendatele luts Luts jne. Ega mul midagi kala-elu vastu polnud , mind ainult masendas see papagoilik kordamine : artikkel ise võis ju tõsine ja uurivgi olla , kuid justkui selleks , et oma tõelist väärtust näidata , keeras kriitik lõpuks jutu ikka sellele , mida MU öelnud oli . Mis mõtlemisvõimetu kamp see selline on , mõtlesin . Kuidas on võimalik , et inimesed oma peaga mõelda ei suuda ? Mati oli maailma naba . Mati oli peen . Mati oli kihvt . Mati oli elegants ja hea maitse . Mati oli süütus ja ülim lapsemeel . Tegelikult Matit polnud , olid ainult asjad , mille puudutamiseks valgeimadki kindad mustad olid . Tol õhtul istusin " Pegasuses " , kus kolmapäevaõhtuti - tõesti , tõesti , oli vist kolmapäev ? ! - toimusid luulelugemised ja muud üritused . Istusin lauas , mis jäi otse trepi kohale : siit vaadates nägid enne , kui sind nähti . Vahel ilmub jõe pinnale , kuskile aeglasema vooluga kohta , pajupõõsa tumedamasse varju või vesikasvude vooljate varte vahele särav mullirida . Umbes või päris täpselt nii tulid ka nemad , kriitikud , keda ma oma artiklis nimepidi nimetanud olin , nende seas ka Mati . Nende keskel , nendest ümbritsetud ja ümmardatud . Nad istusid kõrvallauda . Lootsin , et mind ei nähta . Nii sain paremini vaadata . Mati oli võrgus . Ja ega ta sealt välja saada vist eriti ei soovinudki , see oli rohkem mugav võrkkiige kui valus võrgunöör , kuid jutt jätkub : ka võrkkiige on võrk , võrgust tehtud , küllap on kõik omal nahal tundnud , mida tähendab võrkkiiges suigatada ja mõne tunni pärast tõusta , kondid valusad , kael kange , seljal punetav ruudustik ! Veidi aega istus Mati vaikselt ja mõtlikult , elu tema ümber aga kihas : sõelusid õhetavate põskedega poetessid , telediktor ja filmidirektor klappisid omavahel , pintsakuta prosaistist paistsid ainult väljaveninud püksitagumik ja hiiglaslikud ( kuid tühjad ) taskuaugud , kurt koristajatädi kõndis laudade vahel jäiga ilmega ning eemaldas liigseid ( kuid põhjani rüüpamata ) klaase , millest joojad kramplikult kinni hoidsid või tädi märgates klaasi ruttu tühjendasid . Siis tegi Mati äkki ahastava liigutuse . Tema käsi sirutus välja , kusagile , kas masendavalt lähedasse kaugminevikku ( nii arvan mina ) või lootusetult kaugesse lähitulevikku ( jätan teie arvata ) . Teda mõisteti n.-ö. poolelt sõnalt ning hetke pärast ilmus lauale konjakipudel , mille jaoks Mati ise lahkelt raha oli andnud . Mati põrnitses pudelit nagu UFO-t või inglit , kuid aktsepteeris siis nii ühe kui teise , ühe teises , teise esimeses , sõnaga , kogu kiirelt mööda voolava elu . Mati saatjate hulgas oli üks hoolitsetud välimusega tõmmu , kuid kirjatööst ja suitsetamisest kergelt kollaseks tõmbunud noormees , kes kandis musta põsk- ja lõuahabet , mis koos nina all kaarduva vuntsisillaga moodustasid ühtse terviku ning meenutasid suukorvi või näokatet , mille sirmi uhke rüütel on üles tõstnud . Ta oli väga puhas , väga range ning rääkis , nagu ma varsti kogesin , ainult kursiivis . Tema see põhitümitaja oligi . Kui kala kahvast paadi põhja kukub , hakkab ta tavaliselt rapsima . Sus peab talle andma paar oskuslikku lööki lõpuste taha . Palju ei ole vaja , kõige rohkem kaks , aga löök ise peab olema kiire ja terav . Igaüks seda anda ei oska . Löögiks on vajalik mingi kõvem asi , raudpolt või puunui . Löögi andmist kutsuksin ma tümitamiseks . Maailmas on vähe asju , mis oleksid tümitamised . Sarnaseid leidub , päris selliseid mitte . Sõber peksab tänaval sõpra . " No küll annab ! Paneb mis kole ! " arutatakse pealtvaatajate hulgas , aga tümitamisest ei räägi keegi , ei saagi rääkida , sest tümitamiseks peab ühel pool otsas olema elu , inimene , teises aga midagi sellist , mille kohta päris kindlasti öelda ei saa , et ta elus oleks , tunneks ja mõtleks nagu meie . Kala on just see vahepealne vorm elu ja surma , mõtlemise ja musta , porise mateeria vahel . Selle tümitaja saatis Mati minu juurde . Äkitselt seisis ta minu laua ees , kõneles ( kursiivis , nagu ma kohe aru sain ) : " Mati tahab sinuga rääkida , tule meie lauda " ( Kursiiv tavaliselt kumiseb , kursiivi puhul on tunne , nagu väljuksid sõnad mitte suust , vaid ninast , otsaeest , kõne alla tuleksid ka allpool vööd asuvad kehaosad , kui kõneleja ise neid peaks tähtsaks pidama . Olgu see selgituseks , kuidas ma nii kiiresti taipasin , et tegemist on kursiiviga . ) Mati oli juba õige oimetu . Lõpused liikusid , hing oli veel sees , kõneles ( juhul kui suurtähtedes , siis igal juhul mitte suurelistes , pigem ehk täiesti tavalises lihtsas kirjas , labases , kuid südantsoojendavas vulgata's ) : " Kuule , ma tegin sulle seal retsensioonis liiga . Anna mulle andeks , ma ei teadnud , kes sa oled . " See üllatas mind . Mõtlesin , et kutsumise põhjuseks oli minu " kala-püügikriitika " . Ei , seda polnud ta üldse lugenud . " Kes ma siis olen ? " " Sina ... sina oled ... tark . Sa oled ... oled tõeline ... intellektuaal . " Ometi läksin tagasi , niipea kui haavad vähegi paranesid - sest ema Õpetas kunagi ka seda , et naine peab käima mehe Järel ( Ja kuigi mäletasin selgesti sõbrataride irvitavaid nägusid , ei uskunud ma enam , et neil oleks õigus ) . Hellitasin ennast mõttega , et lähen ainult päevaks või paariks , lähen noormehele ütlema , et midagi ei tule välja , me ei saa üheskoos hakkama - ta ei pea mind naiseks võtma , nagu kunagi lubas , ega pea lastki tunnistama enda omaks , muidu leiaks see end viimaks samuti elutuulte meelevallast nagu tema ... Läksin võibolla ka sellepärast , et ema toppis mulle kummalise raevuga suhu aina uusi ja uusi sigarette ning süütas neid oma käega põlema . Nüüd ei suutnud ma enam ka keelduda . Kui viitasin alles sündimata lapsele ( võisin sedagi haruharva , sest see oli peres meie kahe saladus ) , heitis ema põlglikult käega Ja ütles : " Tal on viimane aeg harjuda . See on meie hulgas iidne komme , just tänu sellele elame saja aastaseks . Sa ei taha temalt ometi võimalust ära röövida . Sina ei suitsetanud ja mis sellest sai - kas ongi sinust enam elulooma ! Sa pead ennast kokku võtma ja astuma täisinimeste maailma , armas Marta ... " Ema sõnad tundusid tuttavad ning isegi ta hääl oli nagu väikevennal kunagi - samasugune kärisev Ja katkev ; nüüd kärises vend palju rohkem ( nagu mees ) ega teinud enam minust välja , ka sellepärast läksin . Tundsin hirmu , et uks on suletud ja seda ei avata mulle enam iial . Siiski usaldasin end saatuse hoolde ega pöördunud teelt tagasi , kuigi hiilisin mööda seinaääri , kartes kõiki tänavatel kihutavaid autosid , ning aegajalt hakkasid õlad vabisema Ja ma pidin pargipingil jalgu puhkama , üks oli küll lahti , lausa ristseliti - ent mitte minu jaoks ! Meie korteris tunglesid võhivõõrad mehed , sorteerides palavikuliselt mingeid suuri kaste ja sagides nendega edasi-tagasi treppidel . Mõnedel olid maskid ees , või olid nende näod eemaletõukavalt kurjad . Siiski ei tahtnud ma ka nüüd veel loobuda ; möödusin vargsi uksest ning pugesin keldri pimedasse taganurka , heites kägarasse paksude veetorude taha , mis alatasa loksusid . See kõik kestis kohutava aja . Alles siis , kui saabus vaikus , usaldasin tulla oma peidupaigast välja . Seekord pidin isegi koputama , sest uks oli lukus . Noormees oli õnneks üksi . Ent ta ei näinud sugugi rõõmustavat , pigem tundus , et seisan ta ees justkui lummutis või kuri unenägu , olin unustanud , missugune ma välja näen ... " Kas sa tõesti andestasid mulle ? " küsisid ta silmad kohkunult . Vastasin samuti silmadega " jaa ! " , kuid ometi ei kadunud temast rahutus . Ladusin kodust kaasa võetud toidupakid ( mida ei olnud siia üldse tarvis , noormees elas jõukamalt kui meie kõik kokku ) riiulile , tõmbasin villase suurräti üle pea ja heitsin voodile , teeseldes silmapilkset uinumist . Tajusin noormehe hämmingut ning viimaks ta puudutaski läbi räti õrnalt mu õlga . " Mispärast sa roomasid siia tagasi , Marta ? Kas sul ei ole aru pealuus - või arvad tõesti , et ma armastan sind - ma ei saa , ma ei tohi armastada mitte kedagi , " ahastas ta ilmselgelt endaga võideldes . Magasin veel mõne aja ; noormees kõneles üha seosetumaid sõnu . Lõpuks , kui uskusin , et ta on juba piisavalt piinelnud , libisesin pleedi alt välja , sest olin tulnud helluse , mitte võõrastava jutuhoo pärast : tahtsin teda emmata , ihkasin teda iga ihurakuga , ka nende rakkudega , mis olid pooleldi tema omad . Ent noormehe silmad olid kalgendunud , terad liikusid äraarvamatul rajal , ta tundus nägevat hoopis teistsugust maailma kui mina . Kas ma üldse kuulusin sellesse maailma ? Siiski kuulusin . " Sa oled üleval , " ümises noormees , " ah , ma ei jaksa sind lõbustada , kes sa ka oled , elav etteheide minu nõrkusele - vabanda , kohe jään magama , võtsin juba tableti ära - see on intelligentidele , et me jääksime magama - õigel ajal -jaa , ma olen nõrk inimene , kas sa tulid , et kuulda seda minu enda suust - sellest lõbust ei saa ma sind ometi ilma jätta , mina , intelligent - seda ei ole ma tunnistanud mitte kellelegi - nad peaksid mind siis hulluks , sest tavaliselt tekitan ma inimestes hirmu , ka parimates sõprades - kes löövad esimesel võimalusel noa selga , kuid esialgu on neil veel minust kasu - sinulgi on minust kasu , muidu sa ei oleks tulnud tagasi . " Ta tõmbas korraks hinge , siis jätkas võrdlemisi selge häälega . " Ma jälestan ennast juba praegu , ütle , kuidas ma saan vaadata sulle otsa . Lüüa naist - kuidas selle teadmisega elada ! " Arvasin , et kohe puhkeb ta nutma , ent ta suust kostsid vaid üksikud kumedad , möirgavad helid ; ta norskas . Öösel ärkasin kohutavast valust : noormees trampis jalgupidi mu kõhul ... Valu oli sedavõrd tugev , et ma ei jaksanud isegi karjuda , vaatasin üksnes tummalt tema hävitustööd minu kallal . " Ah , ma niisama - näe , koperdasin ja kukkusin , ega sa ei saanud viga . " Nõnda kõneles see võõras noormees , mu sõge armsam . Sõtkus edasi ja ümises . " Ära löö - sa lõhud oma poja ära ! " " Või poja ! Sul on ikka veel mõttes pojad , kui isasid ähvardab igal sammul surm , surm . Kui on hukatus , siis külvatakse see kõikjale ! " Noormehe silmad ei olnud enam harali , vaid puurisid nagu põletavad tukid mu raadatud nägu . Järgmisel korral ärkasin heledasti valgustatud ruumis . Minu ümber sagisid roheliste kitlitega inimesed , käisid muudkui ringi , tegid midagi ja rääkisid ärevalt , kogu maailm käis mu ümber ringi , me olime üheskoos karussellil , mis tiirles aina pöörasema hooga . " Kas jääb elama ? " Nii tavaline , nii oodatud küsimus , et arvasin esmalt , et see üksnes viirastub mulle . Ent samas kuulsin läbi hägu vastust : " Jääb , jääb , olge mureta ! Aga mis juhtus , kuidas ta läks nii hullusti katki ? " - " Libises trepil , meil on väga kõrged trepid . Hea , et saite nii kiiresti tulla . " Nüüd tundsin hääle ära : see oli noormees . Mõtlesin , et räägin neile , kui vale kõik on , mõtlesin , et karjun " ärge teda uskuge ! " , samas mõtlesin , et see ei muuda möödanikku olematuks , õigupoolest ei muuda see üldse mitte midagi , pealegi olin enam-vähem surnud ega saanudki rääkida . " Tänage õnne , et vähemalt naine teile alles jäi . " - " Aga laps ? " - " Ärge heitke meelt : küllap oli nõnda ette nähtud . Ta oli ka alles väga väike , näete kui väike , ta ei elanud veel , ainult üks tomp . " Need olid viimased sõnad , mida kuulsin , kuid nähtavasti manasid nad veel kaua mu voodipeatsis ( või oli see operatsioonilaud ) rumalat õnnetust ja kurba saatust . Ent minu hing keeldus seda kauem kuulamast . LÕPLIKULT tulin meelemärkusele kaua aega hiljem , kuigi pealtnägijate kirjelduste järgi paistnud ma täiesti mõistlik juba hulk päevi , ma olevat palatit koristanud ja koridorides ringi jalutanud , raskematele haigetele toitu ette kandnud , nende patju kohendanud , mõnikord ka midagi rääkinud , aga mitte kordagi oma õnnetusest , ning kord olevat mind tabatud haigla rõdul suitsetamas . Mille peale mind kirjutati haiglast välja . Ometi ei mäleta ma ainsatki hetke . Ja kas ma nüüdki ärkasin : avastasin end jälle sellest võikast keldrist ning noormees vaatas mulle irvitades otsa . Süda iiveldas , kuid ma teadsin mälukaotusest hoolimata , et see ei ole rasedusest , ka põrgulik kõhuvalu ei olnud rasedusest . " Sul on kindlasti valus , " lausus noormees hoolitsevalt . Tahtsin juba noogutada , ent surusin hambad tigedalt kokku . Siis nii kaugele olin jõudnud - muutunud tigedaks ! " Arst käskis võtta rohtu , " jätkas noormees , nätsutades sõrmede vahel õhukest paberitükki , mis oli pigem tapeediriba kui tablett . Panin tableti suhu ja noormees küünitas minu poole kruusi ( milles küll ei olnud piiskagi vett ) , vist selleks , et oleks kergem neelata . Hetk hiljem järgnes kilksatus , justnagu oleks löödud vastu hambaid . Tundsin suus metalli maitset , seejärel vere maitset , neelasin midagi kõva , mis kraapis kõri , tundus , et tablette on tohutult palju ja nad ei lõpe . Ent kruus sööbis silme ette ülima selgusega : suur , roheline , rauast , terava äärega , lopergune ... See kruus muudkui kasvas ja kasvas , kuni värvis kõik ümberringi roheliseks , tal oli Buddha keha , virvendav ja kerge nagu tuuleõhk . Aga nägu ei olnud kusagil ; üksnes tapeet , takerdunud mu igemete vahele . Ja noormehe kurvalt ringutavad käed , mis täitsid kogu toa ning peletasid roheluse . " Imelik , ma pean sööma aina rohkem rohtu - et olla rahulik nagu loom , " seletas noormees ( ma ei suutnud taibata , kust tuli hääl , kui pead ei olnud ) , " ometi muutun taltsutamatuks ja pööraseks nagu loom . " Seejärel ta vist naeris - kuid mina ei saanud sundida teda isegi pilku langetama - sest tal puudus pilk - Õigupoolest olingi juba liiga palju tõtt vaadanud - karjusin , et see mäng ei huvita mind enam põrmugi , ning hakkasin vajuma läbi voodi . Viivuks lahtus roheline vari silmist ( imelik , kuidas ta tagasi pääses , see loom ? ) ja ma nägin , et noormees sihib minu suunas püstoliga . " Saatan , see siin on saatan ! " ulgus ta . " Minu suur kahevõitlus , mida olen eluaeg oodanud ! " Kuulsin ka lasku , kuid ei tundnud midagi , mitte kõige vähematki . Nägin enda ja noormehe vahel üht lillelist kleiti , kuulsin üht tumedat mütsatust , siis oli jälle ainult roheline ja kruus . Tabletil oli tõepoolest kummaline mõju : suust ja silmist purskus valkjat , verega segatud löga ... Ent see oli juba hiljem , siis kui ümberringi sõelusid mehed , kes küsisid läbisegi : " Kus on Uskmatu ? " Need olid samad maskidega mehed kes kunagi ennemuistsel ajal , võibolla ka teised . " Kas ma sain pihta ? " küsisin ükskõikselt vastu . Lihtsalt selleks , et midagi öelda ( miskipärast püüdsin anda iga hinna eest märku , et olen elus , see tundus järsku ääretult tähtis ) . " Ei , sina küll mitte ! " Taipasin , et nad olid noormehe vaenlased , ometi ei suutnud ma neid karta . Keegi lausus : " Jätame tüdruku rahule , ta on ära piinatud ega tea ! " Ikka ja jälle kerkis silme ette lilleline kleit : lõhki rebitud , verine , varisev . Püüdsin kleidi kohta midagi küsida , ent sõnad tulid suust vaevaliselt ja susisedes , neist ei olnud võimalik aru saada . " Ta ei saa rääkida , tal pole hambaid ! " hüüatas keegi . Tõesti , mu huuled olid lõhki ja igemed paistetanud . Samas haarati mind kätele , tassiti keldrist välja ja pressiti autosse , siis kihutasime kuhugi . Lasin kõigel sellel rahumeeli sündida - kas võisin karta midagi veel hullemat kui see , mis oli juba juhtunud ? Viimaks asetati mind küdeva kamina juurde korvtooli , puuhalgude korvi kõrvale . Ihul hakkas veidi soojem ; ent suu oli endistviisi kõrbevalt kuiv , keel paks ja kibe , pead lõhkusid lugematud sepahaamrid - olin alasi , tüma alasi , millest ei suutnud isegi tugevaimad löögid meelitada välja sädemeid . Meenusid kunagised sigaretisuitsu hingamisest saadud peavalud ning ma oleksin peaaegu muianud : tollal ei osanud ma , nõrguke , õigeid valusid isegi ette kujutada ! Puudutasin keeleotsaga igemeid ja märkasin , et jälle oli õigus teistel : mul polnud suus ühtki esihammast ... " See on Lucy in the Sky with Diamonds , " lausuti . Olin seda laulu varem kuulnud ning arvasin , et nad tahavad mind selle abil lõbustada . Arvatavasti lugesid nad minu mõtteid , sest käisid üksteise järel mind vaatamas , nagu oleksin mingisugune haruldane puuriloom , ja lülitasid tõepoolest muusika mängima . " See siis oligi Uskmatu keldri-plika , päris kena metskass . " " Kas oskad arvata , kus me asume ? " küsis keegi . Raputasin pead . " Me oleme Uskmatu majas . Sa ei teadnudki äkki , et tal oli maja ? Siin elas tal küll üks teine , aga nüüd on mõlemad kadunud . " - " Tapke ta ! " laususin ootamatu selgusega . Meeste suud tõmbusid miskipärast muigele . Kuid siiski vaid hetkeks , sest nali ei sobinud kokku nende karmide , nurgeliste nägudega , juba katkes ka muusika ning tuba täitis pinev vaikus , keegi isegi ei liigutanud . Kuni viimaks ilmusid veel mõned mehed : veel karmimad , veel suuremad , veel väsinumad kui teised . Nende kalkidest silmadest ei olnud võimalik midagi välja lugeda , ent ometi hakkas kõigil kohe kergem , patsutati üksteist vastu õlgu , uluti huntide moodi , Uskmatu külmkappidest tõsteti välja lugematu hulk šampusepudeleid , lakke plaksatas esimene kork . Nüüdsest oli nende võimu all juba kaks linnajagu ; kuid kõigi silmad jäid kalgiks . " Näed , " kanti mulle pidulikult ette ( kuigi ruumis oli kindlasti palju tähtsamaid isikuid , kindlasti ka nende pealik ) , " tegime ühe päevaga ära selle , mida tema üritas sinu kallal terve aasta -ja ikka ei õnnestunud . Õige jutt , et naised on visad nagu kassid ! Nüüd oled vaba , tüdruk , võid rahulikult koju minna , Uskmatu kampa ei ole enam - mitte kunagi , kas kuuled . Võid ka haiglasse külla minna , kui tahad . " " Haiglasse ? Ta siis elab ? " Siiski üks põgus virvendav naeratus viimaks . " Ära kohku - elab ja ei ela ka ! Lihtsalt väike süütu autoõnnetus : selg ja pea purustatud , lõpuks pudenenud üle käsipuu jõkke , aga heade inimeste poolt uppumisest päästetud . " Alles sel silmapilgul sain aru , et olin võetud pantvangiks , ning kui Uskmatu oleks kavatsenud tulla koju , oleks mind kasutatud kilbina : ja ma ei usu , et ta oleks seegi kord kõhelnud . Nii et jälle läks üks karikas minust mööda . Ometi oli mu hinges kevad , kui komberdasin aeglaselt ja sageli puhates kodu poole , nüüd juba lõplikult . Ema sattus paanikasse , lugedes ühekaupa üle kõik mu vigastused : ta sai neid rohkem kui sada . Ometi olid need vaid ihu vigastused - kui palju vigastusi võis siis olla veel hinges ! " Aga laps ? " küsis ta mu saledat kõhtu vaadates . Süütasin närviliselt sigareti ja pahvatasin : " Last ei ole , ma tegin aborti ! " Ema langes rabatult toolikorjule . " Miks ometi ! " ahastas ta . " Elu ei tohi tappa , me oleksime ta kindlasti kuidagi üles kasvatanud , nii nagu me kõik oleme kuidagi üles kasvanud . See oli väga julm tegu , Marta . " " Jaa , see oli tõesti julm tegu , " tunnistasin , vajudes samal hetkel kägarasse nagu liigendnuga , sest mu keha läbistas põletav valusööst . Nemad , head inimesed , andestasid mulle kõik : isa hoidis mu suud pärani , ema kallas sinna suure klaasitäie magusat likööri ja sampuse segu , mis ajas pea üheainsa hetkega uimaseks , väikevend hüüdis : " See kõik on sellest , et sa keeldusid tookord tervisenapsist ! " Halvad mõtted kadusid , pärast räägiti , et ma jorisesin terve õhtu laulda , kuigi suu pudises . Minskis istuti bussidele , ei möödunud kahte päevagi ja juba oldigi kohal . Võibolla räägiti Klaipedas ! jälgede segamiseks , tegelik sihtkoht oli Lužnja , kasarmulinnak Klaipedas ! veidi eemal , mere ja kanali vahel . Mere nimeks oli Kura laht , kanali olid kaevanud Esimese maailmasõja ajal Vene sõjavangid . Selleks , et nende tööd innustada , oli kanalile pandud nende suure sõbra keiser Wilhelmi nimi . Kanalil ei olnud mingit eesmärki , see ei hõlbustanud laevasõitu , ei juhtinud vett märjemalt kohalt kuivemale , see oli kaevatud ainult selleks , et vang logeldes raisku ei läheks . Kõigest sellest rääkis Hääl , kes juba ilma teoreetilist eeltööd tegemata kodust ei lahkunud . Bussid peatusid metsa ääres , teel ootas neid Pukas kogemata rongilt maha jäänud alampolkovnik Ivaništšev , kogu operatsiooni ülem . " Te hilinete kakskümmend neli tundi , seltsimehed , " noomis alampolkovnik rangelt kellale koputades . " See pole ilus . " " Minu meelest seitsekümmend kaks , " täpsustas Schmidt vaikselt . " Aga mis kuupäev õigupoolest täna on , mul on juba kõik sassi läinud , " tundis Ivanov huvi . " Mis tähtsust sel on ? " ütles Schmidt . " Mina ei võtnud kellagi kaasa , ammu siis kalendrit . " Ivaništšev saatis kursandid kasevihtu tegema . Kursandid panid oma kompsud kraavipervele ja läksid metsa . " Õige viht on kadakast , aga seda tibla aju ei võta , " kommenteeris saarlane Räbovõitra . " Sa oled päris kangeks meheks hakanud . Näo ees puhta bolševik , aga nagu metsa saad , hakkad riigivastast juttu ajama , " imestas Artur . " Vaat kui lähen ja ütlen Ivaništševile , milline sa tegelikult oled . " Metsas oli hoolikalt maskeeritud telksaun kuuma leiliga . " Nadi küll , kui ameeriklane sulle vihtlemise ajal pommi kaela viskab . Kuidas sa lähed siis palja perssega kaevikusse võitlema ? Ei sobi kah , see alandab armeed . " .. Missugune peab olema Nõukogude sõdur ? Nõukogude sõdur peab olema täidest täiesti puhas , " õpetas ohvitserimundris Ivaništšev alasti poisse . " Igasugu satikad jäägu koju . Mis asi see on ? See on viht . Viht võetakse kätte , vaat siit . Seda nimetatakse varreks . Paljud sõdurid võtavad viha kätte vot siit . See on täiesti vale . See on sama , kui võtta püss kätte torupidi . Aga siis võite te enda , mitte vaenlase pihta lasta . Muidugi , kui te ise olete vaenlased ... " ei lõpetanud Ivaništšev miskipärast lauset . " Siit saunast võib satikad ainult külge saada , " kartis Oja . " Talle meeldib meie tille ja persesid vahtida , " arvas Ivanov . " Tal on kõikide aastakäikude omad täpselt meeles ja ta mõõdab , kellel kõige suuremad on . " Artur märkas Räbovõitra karvasel rinnal tätoveeritud ankrut . Ja kui hele nahk oli Häälel . Tõeline dekadendist intelligent , kes päevavalgust kardab . Ta polnud oma sõpra veel kunagi alasti näinud . Vaat , millistesse olukordadesse sõjavägi inimesed paneb . Ja kui imepisike riist oli Schmidtil . Ise tšempion kiirsöömises ja suur ühiskonnategelane . Ja milline päratu lohv oli Ivanovil ! Kuidas see pükstesse mahub ? Võibolla keerati see ümber reie , et ots nähtavale ei tikuks ? " Surm Nõukogude Eesti satikatele ! " röökis vihtlemisest joovastudes Ivanov . Seejärel toodi metsa alla taburetid , pikkade juustega tudengid pandi neile istuma ning naaberväeosa sõdurid pügasid vanaaegsete lambaraudade abil neil pead kiilaks . " Mina käisin juuksuris , polkovnik Voinov veel ise saatis , " protesteeris Ivanov . Ja ei käidudki eriti jõhkralt peale - sellel , kes taipas kõrvale viilida , jäid karvad alles . Ka ei teinud pügajad oma tööd sadistliku rõõmuga , Artur tajus hämmeldunult , et pügajad tunnevad pügatavate vastu mingit kummalist solidaarsust . Artur küll ei tundnud midagi kuskilt Baškiiriast või Turkmeeniast pärit nolgi vastu , kes oli temast vähemalt viis aastat noorem ja arvatavasti ei teadnudki , mis asi on ülikool . " Tsiviilikad paneme siiasamasse kändude alla , neid ära ei anna , " õpetas suurte armeekogemustega Räbovõitra . " Miks ma pean oma riided maa alla toppima ? Kas Nõukogude armees neile paremat kohta ei leita või , " torises Artur . " Aga millega kursant Magnusson siis samovolkas hakkab käima ? " kaitses Räbovõitrat Schmidt . " Kuule , Räbovõitra , mina ei saa aru , kas sa oled ohvitseride või inimeste poolt ? " umbusaldas Artur edasi . Veel enne kui sõjaväevorm kätte anti , ulatas Kalesnikov alasti poistele Nõukogude armee vandetõotuse teksti ja käskis selle pähe õppida . " Mina ei saa aru , " teatas Ivanov . " Noh , seda pole eriti vajagi . Tarvis on vaid suud liigutada , " lausus Kalesnikov . " Aga kuidas suud liigutatakse , näidake , palun ! Muidu teen ma vahest valesti ja siis tuleb jälle pahandusi . See Ivaništšev kohe ei salli mind , " kaebas Ivanov . Kiilu ohvitseride üksmeelde Kalesnikov lüüa ei lasknud , ta oli selleks oma sõjaväele liiga lojaalne . " Ivaništšev on väga hea ohvitser . Nõukogude armees ei olegi halbu ohvitsere . Ja ka teist kasvavad head ohvitserid , küll te näete , " ütles major ja tegi minekut . " Vandetõotuse tekst on riiklik saladus . See ei tohi sattuda vaenlase kätte , " hoiatas Ivaništšev . " Aga miks siis Ivanovile anti ? " küsis Oja , aga Ivaništšev ei saanud naljast aru . " Ma pühin sellega perset . Las teised pühivad takjalehtedega , mina sellega , " teatas Ivanov . " Sellega on sitt pühkida . Liiga kõva paber . Takjalehega on parem , " jagas oma kogemusi Oja . " Mis sest , et sitt ja kõva . Aga mõnus tunne on , kui vandetõotus su persepragu kraabib . See on sama mõnus kui Nõukogude Liidu hümni ajal pihku taguda , " nautis oma sõnu Ivanov . " Kõige parem oleks värske Pravda . Millise mõnuga pühiks Brežnevi pildiga perset ! Aga seda pole politruk toonud , " lausus Hääl ja Artur imestas , et esimesed tunnid sõjaväes on muidu peenetundelisest teadusejüngrist teinud kaasalööja vängelõhnaliste naljadele . Nii gimnastjorka kui püksid olid Arturile vastikud , eriti tülgastav oli traageldada krae külge valget paela . " Kas te teate , miks vandetõotuse teksti ei tohi vaenlane näha ? " küsis Schmidt . " Noh ? " andis Artur umbusklikult teisele sõna . " Nad on igavesed posijad , nad kardavad tõemeeli , et vaenlane võib neilt tobedatelt lausetelt võlujõu röövida , " vastas Schmidt . " Kuidas saab kommunist posija olla ? " õrritas Hääl . " Aga sellepärast , et nad ei olegi õiged kommunistid , kes on sada protsenti materialistid , " vastas Schmidt . " Ja sina oled ? " noris Hääl . " Loomulikult , " vastas Schmidt . Ivaništšev tõstis ühe kirsavoi kõrgele ja pidas ülistuskõne : " Mis see on ? See on Nõukogude armee geniaalseim leiutis . Mida teeb see leiutis ? See viib jalaväelast edasi . Kas jalaväelane tohib paigal püsida ? Ei . Paigal püsiv jalaväelane on auto , millel ei ole mootorit . Nõnda on kirsasaabas jalaväelase mootoriks . Kirsasaabas laseb ühtpidi sisse puhast õhku ja laseb teistpidi välja musta õhku ja higi . Mis on sisse- ja väljalaskmine ? See on tuulutamine . Kirsasaabas tuulutab Nõukogude sõduri jalga , ja just sel põhjusel , et Nõukogude sõduri jalg oli tuulutatud , saavutas Nõukogude armee Suures Isamaasõjas võidu reeturliku Hitleri üle , kes kandis saksa saapaid ja kelle jalg oli tuulutamata . Kes oli Hitler ? Hitler oli nagu mootorita auto , kellel polnud tuult , kirsasaapaid ega mootorit . " Kirsavoisid jalga tõmmata oli Arturi meelest lausa jube , jalarätid viskaski ta minema . " Sokid on tšipuhhaa , aga jalarätid on vohh ! " ajas Räbovõitra uhkustades pöidla sirgu , kui Arturi jalarätid kraavipervelt endale korjas . " Sa viskad jalarätid minema ? Aga mida sa sööma hakkad , kui kõht tühjaks läheb ? " küsis Ivanov . " Räbo-võitra on vanem mees , suurte kogemustega , tema teab , kui hästi maitseb paks ja soe higi , kui seda jalarätilt leivale kaapida . Miks kaotas Hitler sõja ? Loomulikult sellepärast , et tal läks kõht tühjaks ning palja leiva järamine ei andnud talle jõudu ja indu . Mis on jõud ja ind ? See on leib , millele on peale määritud kirsavoihigi . " Ivanovil endal aga lubati spooridel olla ketsides , jalaväelase ja kolmikhüppaja jalanumber oli 51 , ning sellise suurusega kirsavoisid Nõukogude armee ladudes ei leidunud . " Sellepärast nad uue sõja kaotavadki . Meeste jalanumbrid algavad neljakümne seitsmest , " ütles Ivanov . Räbovõitra oli kaasa võtnud märgid mereväeteenistusest , need hõõrus ta Arturi jalarätiga läikima ja kruvis maaväegimnastjorka rinnale . Räbovõitra oli sooritanud VTK esimese ja teise järgu , oli eeskujulik madrus ja parašütist , oli kommunistlik noor ja veel keegi , milliseid märke Artur dešifreerida ei osanud . " Ma ei usu , et sa oled langevarjuga alla hüpanud , " kahtles Artur . " Ega endal pole vajagi hüpata , " vastas Räbovõitra . " Aga kust sa siis parašütisti märgi said ? " küsis Artur . " 0stsin ! " imestas Räbovõitra Arturi naiivsust , kes sellise asja peale ei tule . Kommunistlikud noored olid muidugi kõik , peale Schmidti , aga ainult Räbovõitra pani komsomolimärgi rinda . Tegelikult oli ka Schmidt pooleldi kommunistlik noor , ehkki ta oli parteilane . Ja komsomolisekretärina oleks pidanud komsomolimärki kandma temagi . " Seltsimehed kursandid , võtke eeskuju , " kiitis Räbovõitrat Ivaništšev . " Kuule , kas sa siis kogu aeg mastist alla hüppasid , sinna tekile või kuidas seda laevapõrandat nimetatakse ? " nöökis Ivanov . " Miks mastist ? " imestas Räbovõitra . " Aga kuidas sa saad olla üheaegselt parašütist ja madrus ? " küsis Ivanov . " Mul on tunne , et mina küll seda jama üle ei ela , " hädaldas Artur . .. Oleme koos , " ütles Hääl . Kasarm jättis jubeda mulje , sinna jõudsid nad surmväsinuna . Ivaništšev näitas kõigile kätte narid ja ehkki alampolkovnik planeeris veel mingit rivistust , et värskete kursantide nimed ja arv lõpuks ometi kindlaks teha , ei tulnud sellest midagi välja . Ivaništšev pomises midagi vastuhakust ja komandöri käsule mitteallumisest , aga lõpuks lõi temagi käega , nagu enne teda olid teinud teised ohvitserid . Schmidt , Räbovõitra , Artur ja Hääl said nelja peale ühe öökapi . Räbovõitra torkas sinna oma kodusussid . " Kasarmus on hea sussidega käia . Näiteks lenkomnatas või mujal , " seletas ta põhjuse , miks ta oli sussid kaasa võtnud . " Selles idioodis on aeg-ajalt midagi sümpaatset , ehkki ta haiseb , " lausus Hääl . Hääl pani öökappi türgi keele õpiku , grammatika ja türgi-inglise sõnaraamatu . " Ma otsustasin , et ma ei hakka enne vene keelt õppima , kui türgi keel on selge , " ütles Hääl . " Keeled tuleb omandada ükshaaval , ja igatahes läheb mul türgi keelt rohkem vaja kui seda raudteemurret . " Seejärel visati pikali , et kahekordset raudaset proovida . Keegi karjus : " 3. juuli - putsi ! " Teised kordasid kooris järel ning igaõhtune traditsioon oligi sündinud . Kust ja kuidas , see jäi Arturile arusaamatuks . Aga paistis , et roppusega päevaga jumalagajätmine meeldis ka ohvitseridele . Paljud uinusid kohe . Arturil ei tulnud und , tema rähkles nari teisel korrusel . Ta polnud nii kõval asemel varem maganudki . Padi oli väike ja kare , kriipis põske . Väherda ka ei saanud , raudnari naksus ja krigises . Arturi all magas Hääl , paremal kõrval Schmidt ja Räbovõitra . Nad olid otsustanud kokku jääda , et üksteist toetada . Õigupoolest mingit üheskoos langetatud otsust polnudki , kokkujäämine oli loomulik ja iseeneslik , nagu poleks teisiti käituda saanudki . " Sa oled üleval ? " sosistas alt Hääl . " Jah , " vastas Artur . " 01eme sõjaväes , " jätkas Hääl . " 01eme , " oli Artur nõus . " Näis , mis saab , " ütles Hääl . " Näis , " vastas Artur . " Ei tulegi meelde , mis kõik viimase kolme-nelja päeva ajal on juhtunud , " ütles Hääl . " Kõigepealt olime Tartus . Aga see oli väga ammu , " arvas Artur . " Kunagi sada aastat tagasi , " ütles Hääl . " Öörahu ajal ei tohi rääkida , " keelas Räbovõitra , ehkki terve suur kasarmu oli sosinaid ja jutte täis . " Sa ei pea ju pugema , kui ükski ohvitser ei näe , " suskas Artur , ehkki teadis , et Räbovõitra on ohvitseridele truu ka ohvitseride seljataga . Räbovõitra ise pomises vandetõotust : " Ja , graždanin Sovetskogo Sajuza ... " On ikka kohusetundlik ! Kuidas saab inimene elada nii , et tal ei ole asjasse mingit suhtumist , teeb , mis kästakse ? Aga Räbovõitra pomises üksinda , ta ei rääkinud kellegagi , nõnda ei rikkunud ka ustaavi . Oja ja Ivanov magasid vasakul kõrval , aga nende asjad olid juba teises öökapis . Sealtpoolt kuuldus võimast sportlasenorskamist . Huvitav , kas norsata on kah keelatud , eriti kui see on tunduvalt kärarikkam kui vaikne sosistamine ? Artur kartis , et ei saa hakkama , et ta ei suuda igal hommikul voodit üles teha . Alati , kui ta oli kuskil pioneeri- või spordilaagris olnud , oli sellepärast suur jama , kasvatajad , laagriülemad ja laagrikaaslased mõnitasid teda , et noh , kas on vaja ema kohale kutsuda ? Ema tegigi tal kodus voodit , sellega ema teda terroriseeriski . Mõnikord oli ta leidnud laagrikaaslase , kes kommide või rubla eest oli hommikuti ta aseme korrastanud , aga keda oli leida siin ? Schmidt ja Hääl olid nii head sõbrad , et neile ei sobinudki niisugust ettepanekut teha , sest kuidas sa palkad sõbra tentsikuks ? Ja ega nad ei hakkaks kah , irvitaksid pisut ja siis saadaksid pikalt . Oja või Ivanov ? Neilt võib üle kaela saada , kui lähed neile seesugust teenistust pakkuma . Aga Räbovõitra ? Tema sobiks küll , ehk poleks tal ka midagi selle vastu , tema teeks rahulikult igal hommikul teiste nähes Arturi voodit , peaks lolliks neid , kes niisugusest ärist loobusid ja veel lollimaks Arturit , kes ilmaasjata raha tuulde loobib . Aga häda oli selles , et Arturil polnud kuigi palju raha kaasas . Võibolla oleks Räbovõitra nõus tema voodit korda tegema võlgu ? Nõnda et Artur sügisel Tartus maksaks ? Uhke tunne oleks küll , kui vzvoodiülem oleks sinu asemesättija , mõtles Artur . Artur mõtles vojennajale ja poistele . Tartus kulges ta elu kohviku ja seminarka raamatukogu vahel , kõige närusem päev oli reede , mil tuli Riiamäele kafedrasse minna . Seal tekkisid inimeste vahel hoopis teised suhted , esiplaanile tõusid hoopis teised inimesed . Kohvikus , õllesaalis ja raamatukogus ei pandud mõnda meest tähelegi , kes aga kafedras oli suur boss , kärkis ja paukus kaastundegite peale . Kafedrast eemal , tsiviilkeskkonnas , olijaile vagur hiireke . Kafedra muutis inimese iseloomu , ainult tugev isiksus Schmidt oli igal pool üks- ja seesama . Hääl oli aus poiss , temal arendas kafedra välja protestivaimu , mida muidu polnud üldsegi tunda . Ka Räbovõitra polnud tavaliselt nii suur tallalakkuja nagu kafedras . Aga Ivanov paistis olema pullimees igal pool . Artur oli Ivanovi peale pisut solvunud . Kui vähe tähelepanu Ivanov talle pööras ! Suures seltskonnas silma paista oli Ivanovile märksa olulisem kui Arturiga mõne sõna juttu rääkida . Ja Artur manitses ennast : ära mine teisele oma sõprust pakkuma , teine põrkub kohe tagasi , ehk peab sind veel pederastiks ja kuulutab sellest seljataga . Ja vojennaja oli vastik , oh , kui vastik ja piinav ! Tavaline sõjaväeskäimine oleks ilmselt talutavam , sest seal lööd enda järel ukse kinni , ja kogu lugu . Meie rühm jaotati gruppidesse , kolm tudengit igasse , nii sai rühmast viis gruppi . Gruppide viisi pandi meid sünnitusosakonda valvesse . Iga grupp ise ööl . Kokku tuli teha kolm valvet . Kui tuli meie grupi kord , läksime kolmekesi koos : Kalju , Aadu ja mina . Kalju oli ülipraktilise ellusuhtumisega poiss ja veendunud kirurg . Aadu oli puhas teoreetik , tema tundis huvi mikroskoopilise tehnika ja rakuteooria vastu . Mina ... polnud ei see ega teine . Ka mina tundsin huvi mikroskoobi vastu , kuid mind huvitasid elusad mikroobid , mu mõte liikus mööda Pasteuri , Koeni , Metšnikovi jt. bakterioloogide käidud radu , kavatsesin saada epidemioloogiks . Ja nüüd olime meie , kolm äärmiselt erinevate iseloomude ja erinevate huvidega poissi , pandud siis n.-ö. naistega jahmerdama . Seda nägi ette õppeplaan . Sest kõik arstid , ükskõik millisel erialal nad ka ei töötaks , peavad tundma sünnitusabi . Sünnist algab ju elu , mida tuleb edaspidi hoida , kaitsta ja pikendada . Niisiis loivasime , kolm kohmetut kuju , sünnitusosakonna koridoris . Kuigi juba neljandat aastat tudengid , polnud keegi meist siia oma jalga tõstnud , sest puudus vastav huvi . Ja kui päris aus olla , siis valitses tollal tudengeist poiste seas selline mentaliteet , et õiendagu naised omavahel , mis me ilmaaegu sinna juurde trügime . Aga kui kaua sa , hälbinud õnnetu hing , sedasi loivata tohid ! Praktikapäevik vajab täitmist ja kõik selle , mida sa näinud ja teinud oled ning mida sisse kirjutanud , peab kinnitama valvearst oma allkirjaga . Aga niisama valvearst juba allkirja ei anna . Sa pead kogu aeg , nagu öeldakse , tema komando all olema . Seepärast tuli ta üles otsida . Seinal oli tahvel " Valvearstid " , sellel kaks nime - I. Zolotarjova , S. Netudõhatko . Oh issanda vibupüss , kuhu ma olen sattunud , kas Kaasanisse või Kiievisse , käis mõte läbi pea . Kuid kohe selgus , et korratus on pühal Venemaal ainus korralik asi ja kiri valetas nagu ikka ja alati - valves olid hoopis teised arstid . Hiljem olime ka koos Zolotarjova ja Netudõhatkoga . Polnud nad sugugi nii kohutavad kui nimest arvata võis . Personal kutsus neid seljataga lühendatult Zolo ja Netu . Zolo oli keskealine kulda ja kalliskividesse ehitud uhke daam , kes eesti keelt küll ei rääkinud , kuid kõnest siiski üsna hästi aru sai . Netu oli aga sümpaatne puhas eesti tüdruk , kel selline imelik nimi . Nojaa , aga see kõik selgus hiljem . Tookord olid valvearstideks üks vanem daam ja noormees . Viimast tundsin näo ja nime järgi , sest esmakursuslased vahivad ikka oma otseseid eellasi teiselt kursuselt , aga ka lõpetajaid , oma kaugemat perspektiivi . Ja see noormees oli viimasel kursusel siis , kui mina esimesel . Niisiis läksime tema jutule ja ütlesime : oleme need -ja need ... Ta kirjutas midagi lugudesse , kuulas meid ära , võttis telefonitoru , helistas kuhugi ja ütles : " Liilia , tulge minu juurde . " Pani toru ära ja hakkas uuesti kirjutama . Ootasime . Õige varsti astus sisse noor valges kitlis naine . " Liilia , võtke need kolm poissi oma hoole alla , " ütles valvearst temale , ja siis meie poole pöördudes : " Tema on valveämmaemand , minge temaga kaasa . " Läksime . Valges kitlis naine ees , meie kolmekesi kannul . Tagant lahti käiv kittel oli üsna lühike , ulatus poole reieni , ja kitsas oli ta ka , eriti veel sellepärast , et naine käis puusi kahele poole hõljutades . Nii jõudsime vastuvõtuosakonda . Jäime ukse kõrvale kõrvuti seisma . Valges kitlis naine pöördus ja vaatas meid . Oli noor tüdruk . Meiega üheealine ja meiega ühte kasvu . Ütles : " Tuli sünnitaja , on kõrvaltoas . Talle tuleb teha sankorrastus . Kes teist tahab teha ? " Vaikisime . Keegi ei tahtnud . Tüdruk vahtis meid , ilmselt meie kohmetuid nägusid jultunud pilguga . Siis pöördus Aadu poole : " Kuulge , teie , heledate juustega , teie pole vist elu sees näpuotsaga paljast naist puutunud ? Viimane aeg on seda teha . Raseerige tal kaenlaaluse-ja kubemekarvad ära ja tehke klistiir . Teised vaatavad pealt ja saavad järgmised sünnitajad . Lähme kõrvaltuppa ja hakkame pihta . " Aadu lõi näost õhetama . Läksime . Ämmaemand andis Aadule raseerimisriistad . Meie ei näinud enam Aadu nägu , sest Aadu oli nüüd seljaga meie poole . Nägime ainult ta kõrvu , mis olid sarlakpunased . " Ämmaemandal on rohkem kui õigus , " sosistas Kalju mulle . " Aadu pole mitte ainult alasti naist näpuga puutunud , vaid ta pole isegi päris alasti naist näinud . " " No pildi peal vast ikka on , " kahtlesin mina . " Võimatu , " raputas Kalju pead . " Aadu on püha mees , tema nii patust asja nagu palja naise pilt juba ei vaata . " " No anatoomikumis ikka on , " vaidlesin vastu . " Anatoomikumis pole mitte naine , vaid naise laip , " põrmustas Kalju minu väite . Aadu aga täitis temale antud käsku . Täitis väga aeglaselt ja ettevaatlikult . " Kas te oma lõuga kah poolte tundide viisi kaabite nagu seda sünnitajat siin ? " torises ämmaemand . Ühtlasi selgus mulle , et olin eksinud . Arvasin nimelt , et Aadu kõrvad enam punasemaks minna ei saa . Said küll . Nüüd muutusid nad karmiinpunaseks . Kalju , kes oskas , kui vaja , olla galantne kavaler ja oli üldse väga kiire reaktsiooniga inimene , pöördus ämmaemanda poole : " Vabandust , madam , meil pole siin praegu midagi peale hakata , me lähme suitsu tegema . Tema , " näitas Kalju minu suunas , " võtab järgmise sünnitaja , mina ülejärgmise . " Läksime . Tegime ühe suitsu . Siis tegime veel teise , kuigi me kumbki suured suitsumehed ei olnud . Minul polnud sigarette kaasaski , Kaljul oli . Ta tuli kahe paki sigarettidega nädalas läbi , kuid tavatses öelda , et elu võib küll sitt olla , aga suits olgu " Priima " . Suitsud tehtud ja muljed vahetatud , otsustasime enam mitte minna vastuvõttu , vaid sünnitustuppa ning saime kohe sõimata . Kus me nii kaua vedelesime ? Siin tööd nii , et ... Sõimata saime asja eest . Valvearst hakkas parasjagu " tange panema " . Tookord ma seda väljendit ei teadnud . Tange panema tähendab sünnitust tangide abil lõpetama . Tangid pannakse naisele sisse ja laps tõmmatakse välja . Miks tangid pandi , seda meie ei teadnud . Nägin vaid , kuidas seda tehti . Tundus lihtne , aga olin veendunud , et tegelikult on see üpris palju oskust nõudev toiming . Kalju virutas mulle küünarnukiga ribidesse ja sosistas : " Tee või armeenia raadio anekdoot . Küsimus : kas on õige , et laps sarnaneb naelaga ? Vastus : sarnaneb küll , sest mõlemaid tõmmatakse tangidega välja . " " Ja-jah , seda küll , " ütlesin mina , " ainult tangid on väga erineva tegumoega ja erinevad on ka kohad , kust nad välja tõmmatakse . Nael tõmmatakse välja laua seest , laps ... " Ja siis tuli Liilia , võttis meid kaasa ning pani mind naist raseerima , oli tulnud uus sünnitaja . Väga võimalik , et ka minul oleks selle toimingu juures kõrvad punetama hakanud , aga mind päästis see , et punetama hakkas hoopiski " hari " - žiletitera oli kohutavalt nüri . Ütlesin : " Kuulge , kui ma tõesti pean seda võsa nii nüri vikatiga niitma , siis ei kaabi ma seda naist mitte poole tunni viisi nagu Aadu ennist , vaid päris täistunni või nülin tal karvad koos nahaga tükkis maha . Andke mulle terav žilett . " Liilia jultunud ilme kadus . Ta vaatas mind hindava pilguga ja ulatas uue žileti . " Aga teie Aadu ei öelnud enne midagi , " õigustas ta ennast . Alustasin , õieti jätkasin oma tööd . Samal ajal saabus " hiinalinnast " veel üks sünnitaja . Hiinalinnaks kutsuti sõjaväe linnaosa , vojengorodokki . Liilia hakkas teda vastu võtma , täitma sünnituslugu . Küsimusi oli seal hulgi . Muude seas ka : kunas oli viimane suguline vahekord . Naine vaatas kellaja vastas , et pool tundi tagasi . Liilia viskas sulepea lauale ja röögatas : " Tštooo ? " ( Kogu jutt käis muidugi vene keeles . ) Jah , seletas naine . Tema olnud väikese Petja ja Mašaga üksi kodus kui tundnud , et valud hakkavad peale . Vaadanud kella , Vasja pidanud varsti koju tulema . Aga valud läinud aina tugevamaks ja tihedamaks . Tahtnud juba riidesse panema hakata , et telefoni juurde minna ja kiirabi kutsuda , kui Vasja koju tulnud . Tema öelnud Vasjale , et mine , kutsu kiirabi . Vasja vastu , et oota natuke , sa lähed nüüd nädalaks ajaks ära , teeme veel ühe korra , kuidas ma muidu nädal aega ilma olen . Tegidki . Alles seejärel jooksnud kiirabi kutsuma , mis tulnudki veerand tunni pärast . Ega see jutt temal nii ladusalt ei läinud . Ta vahetevahel lausa röökis , siis kui valu peale tuli . Tema jäi Kaljule töödelda . Olin üsna rõõmus , et ta minule ei sattunud . Pisut aega hiljem marssisime kuuekesi sünnitustuppa . Liilia , kaks sünnitajat ja kolm tudengit . Liilia andis meid sünnitusteas ämmaemandale üle ja läks ise vastuvõttu tagasi . Kalju tuli minu juurde , kutsus mu koridori ja ütles : " Liilia on s-suli . Tahtis t-teid m-mõnitada . Ise raseeris naisi terava žiletiga , Aadule ja s-sulle andis n-n-nüri . " Kalju hakkas nimelt natuke kokutama , kui oli ärritatud või vihane . " Jah , " nõustusin , " ilmselt küll . Ainult ma ise ei tulnud kohe sellele . " Sünnitustoa ämmaemand Sirje oli hoopis teistsugune . Ei jultunud pilku , ei kõva häält . Vaatas , pea pisut viltu , silmad suured ja leebed nagu vasikal . Ja käies mitte mingisuguseid puusanõkse . Kõndis tasa pehme hääletu sammuga ühe sünnitaja juurest teise juurde , kuulas stetoskoobiga läbi kõhuseina lapse südamelööke . " Hiinalinnast " tulnud ohvitseriproua . Kalju patsient , karjus valude ajal ja soigus : " Jossif , Jossif , pomogii ! " Kalju küsis , miks ta Jossifit appi kutsub , all , vastuvõtus ju ütles , et mehe nimi olevat Vasja . Selgus , et ta ei kutsunud appi mitte oma meest , vaid Jossif Stalinit . Ämmaemand Sirje selgitas , et venelannad tegevat seda üsna sageli . Jaa , isake Jossif Vissarionovits oli tollal tõesti veel populaarne . Tookord " oli sihande aig " . Aeg aga edenes . Jossifit appi kutsunud venelanna sünnitas ära . Ka Aadu patsient sai sünnitusega maha . Hakkas sünnitama ka minu patsient . " Ma ei saa seda sünnitust teil vastu võtta lasta , esmassünnitajaid ei tohi algajatele tudengitele anda , korduvaid võib . Tulete teine kord , saate mõne korduvsünnitaja , siis võtate ka sünnituse vastu , " vabandas Sirje oma leebete silmadega mulle otsa vaadates . " Ega ma tahagi seda teha , " ütlesin . " Tahate või ei , oskama peate ikka , " sõnas ämmaemand . " Üldse peaksid kõik mehed oskama naistega ümber käia . " Aga sünnitus jäi venima . Sünnitaja lamas juba hulk aega sünnituslaual , last polnud veel mitte kuskil . " Ei aita muud kui peate appi tulema , tal endal pole jõudu , " ütles Sirje mulle . Õpetas siis , kuhu panna käed ja kuidas pressida . Praegu enam kätega ei pressita . Praegu võetakse voodilina , keeratakse paar korda pikuti kokku , kuni tekib midagi laia lindi taolist . Siis võtab üks abistaja ühest , teine teisest lindi otsast ja lindi keskkohaga vajutatakse sünnitaja kõhule . Nii jaotub surve ühtlaselt suuremale pinnale . Aga tookord , viiekümnendate aastate algupoolel , seda meetodit ei kasutatud . Siis võeti taburet , astuti sinna peale , pandi peopesad sünnitaja kõhule ja vajutati . Täpselt nii tegin ka mina . Vajutasin , kui ämmaemand käskis : " Pressige ! " Kui ütles " Aitab ! " , lõpetasin . " Kuulge , noorik , te peate ikka ise ka pressima , " ütles ämmaemand sünnitajale . " Võtke end kokku ja töötage kaasa , pressige ikka ise ka , miks te tahate , et see noormees seal teie kõhu peal teile lapse peab sünnitama . " Tundsin , et nüüd hakkasid ka minu kõrvad õhetama . Õige pisut küll , aga siiski . Sünnitaja püüdis end kokku võitaja ka ise pressida . Nii töötasime koos mõned korrad . Siis kuulas ämmaemand stetoskoobiga uuesti lapse südamelööke ja ütles mulle : " Ei aita midagi , peate selle lapse ise ära sünnitama . Pressige kõvasti , täie jõuga , muidu lämbub laps ära . " Pressisin . " Aitab ! " karjatas järsku ämmaemand ja manipuleeris midagi . Laps oli sündinud ... Edasi sujus kõik nagu tavaliselt . Laps puhastati limast . Selleks pistis ämmaemand kummivooliku jupi lapsele suhu ja ninna , teisest otsast imes ise . Sülitas : lima oli rohkesti , tuli talle suhu . Siis hakkas laps häälitsema , nabaväät lõigati klemmide vahelt läbi , ämmaemand näitas last ka emale - selle näole ilmus õnnis naeratus - , seejärel viidi laps pessu , õlitati ja mähiti . Ka päramised tulid normaalselt ära . Tekkis suhteline vaikus . Ainult üksainus sünnitaja ukse kõrval voodis . Arst . Ootas oma esimest last . Sirje aga vaatas meid , kolme seina ääres kõrvuti seisvat poissi oma leebete silmadega ja küsis : " Miks teist keegi günekoloogiks ei hakka ? " " Kuidas te teate , et ei hakka ? " küsis Kalju . Sirje naeratas kurba , natuke pilklikku naeratust . Siis seletas : " Kui te günekoloogiks tahaksite hakata , siis ei seisaks te praegu seina ääres nagu karistusalused mahalaskmise ootel . Kui tahaksite günekoloogiks hakata , oleksite juba ammu omal initsiatiivil siia tulnud , mitte sundkorras graafiku järgi . " " Aga miks peaksime just meie günekoloogideks hakkama ? " uuris Kalju . " Günekoloogid peaksid mehed olema . " " Miks ? " " Mitmel põhjusel . Esiteks on sünnitusabi väga raske amet , nõuab sageli suurt füüsilist jõudu , meestel on aga jõudu rohkem . Ei olnud ju kerge pressida ? " pöördus ta minu poole . " Kas mul on õigus ? " " On küll , " pidin tunnistama . " No näete . Meie , kaks naist , ähkisime ja puhkisime siin maailmatu aeg ja kasu ei midagi . Aga nagu teie oma mehekäed külge panite , nii tuli laps nagu kork sampusepudeli pealt . Teist võiks küll günekoloog saada . Kas ei taha ? " vaatas ta mulle küsivalt otsa . " Ei taha . On teised huvid , " vastasin . " Kahju . Mehi oleks siia vaja ka sellepärast , et mehed on naiste vastu õrnemad kui naised ise . Erandeid muidugi on , aga üldiselt on see nii , miks , ma ei tea . Võib-olla sellepärast , et naine ehk tunneb teise naise vastu naiselikku kadedust : kui mina pean kannatama , võid ka sina kannatada . Võib-olla on põhjus ka milleski muus , ma ei tea . Lõpuks on teid siia vaja meie pärast . Me siin oleme ju puha naised . Kõik omasugused ümberringi . Pole kedagi , kelle jaoks end ilusaks teha , pole kedagi , kelle pilku püüda , pole kedagi , kelle jaoks kenasti käituda , pole kedagi , kelle tähelepanu ja hellitusi ära teenida ... " Ta kergitas külmuja muigas nukralt . Oli see enese pakkumine ? Kindlasti mitte . See oli lihtsalt fakti konstateering . See oli alasti ja halastamatu tõde : naine vajab meest . Muidugi siis , kui ta on täisvereline naine . Sirje võttis nüüd endale meie mentori rolli . Rääkis mitmesuguseid juhtumusi , oma töökogemusi , neid oli tal kolme ja poole tööaasta vältel kogunenud juba hulgi . Haris meid , kolme kollanokka , nii nagu oskas . Tuba on enamasti poolkorras-poolsegamini . Mõned hilbud siin-seal , mõned raamatud ja muu . Vahel hakkab segadus närvidele käima . Siis võtad ennast kokku ja teed kõik kihku-kähku korda . Koristamise juures ei tohi venitada , välja arvatud erandjuhud , kui tõesti midagi väärikalt sentimentaalset ette tuleb . Toa segadus ja enda sisemine segadus on kuidagi seotud . Mis on iseloomulik . See , et ei ole ruumi . Enamik elab vanemate juures ja vanematega on enamikul samane suhe . Kellel viisakam , kellel vähem viisakas . Kas tahetakse või ei taheta üksteisele järeleandmisi teha . Ema annab süüa ja peavarju ja tülitseb minuga , aga mina saadan teda pikalt . Ehkki armastan . Kes ütles , et ei armasta ? Aga käigu ta oma jamaajamisega persse ja jäägugi sinna . Ärge hakake jälle südant pahaks ajama jutuga , et ma olen emale midagi võlgu ja mul on tema ees kohustusi . Minu meelest annab ta kõike , mida annab , heast tahtest ja hea meelega , aga kui ei anna lihtsalt niisama , siis ärgu andku üldse , käigu kus kurat , eks siis näe , mis edasi saab . Võimalik , et jant ongi selles , et vanad kogu aeg veel peal hoiavad , nii kestab see vegeteerimine aina edasi - kodus käid vahel magamas ja söömas , palga jood maha ja päevast päeva nikud niisama ringi . Ega see paha pole . Arvatavasti ei tea ma midagi paremat . " Mitte kunagi , " kuulsin üsna selget ja tigedat häält . Toetasin maja seina ja vaatasin bussi tulemise suunas . Üks tüdruk tuli hea hooga nurga tagant . Kott käevangus tilpnes siia ja sinna . Ta oli omaette valjusti rääkinud . Nüüd märkas ta mind ja taipas , et olin ta viimaseid sõnu kuulnud . Püüdsin küll nägu teha , et mina ei tea midagi . Tüdruk pidi ka bussi ootama . Nägin ta hoiakust , et kuni bussi tulekuni mõtles ta sellest . Et oli nii lollisti valjusti rääkinud . Seisin Moskva sees telefoni juures . Üks mutt rääkis parajasti . Toetusin seinale , vaatasin välisust ja tundsin , kuidas ei viitsinud mitte midagi teha . Isegi taskust kahelist otsida . Uks oli juba sneprisse lastud . Kurat teab , miks . Enamik laudu oli tegelikult täis küll . Ühed tõmblesid ukse taga . Jõllitasin neile tuimalt vastu . Ei teadnud isegi , olid need mingid tuttavad või mitte . " Kurat , tee lahti , " ütles üks neist . Sihuke otsene kõnetamine ajas mind liikvele . Tõukasin end seinast lahti ja vajusin üle pooleteisemeetrise vahemaa ukseni . Snepper tuli mulle pihku . Keerasin snepri lahti , aga ei saanud ukse eest ära astutud . Nad tõmbasid ukse koos minuga lahti . Tundsin , et vaatan neile lolli pilguga otsa . Kõik oli kuidagi arusaamatu . Ma polnud eriti purjus . Asi oli muus . Enne istusin üleval ja tundsin , kuidas olemisse tekkisid augud . Aeg-ajalt taipasin , et ma ei kuulnud , mis räägiti , olin kuhugi eemale ära vajunud . Ei tea , kuhu . Siis tulin jälle tagasi . Veidi aega püüdsin siinsest kinni hoida . Siis lõin jälle käega . Surusin käe taskusse , et kahelist õngitseda . Kopikad olid tasku põhjas , rublased jäid ette . Püüdsin kopikad üles kraapsata , rublased kippusid kaasa tulema . Tundsin , et midagi pudenes maha . Vaatasin alla . Maas vedeles käkrus rublaline . Pidin ennast sundima , et seda üles võtta . Toppisin ta taskusse tagasi . Ei hakanudki uuesti kahelist otsima . Valisin numbri . Lootsin ähmaselt , et äkki õnnestub ilma rahatagi rääkida . Nägin teda ühes kaugemas lauas istumas . Ta oli mu poole küljega ja ei teadnud , et ma teda vaatasin . Tal oli väga tavalises tujus nägu , nagu istuks ta päevad läbi restoranis , nagu see oleks tema põhiline paik , kodu . " Ma siis helistasingi . " " Mis sa räägid . " " Veetsid sa eile veel kaua aega . " " Kuule , üsna kaua , või mina ei tea , mis see kaua on . " " Täna ei viitsi midagi teha . " " Eriti ei viitsi . " " Mul on sinuga nii hea ja rahulik . Ma tahaks , et sa istuks mul toanurgas . Siis ma ei peaks kuhugi minema . Võiks kodus olla ja kogu aeg oleks rahulik . " " Jah . " " On sul minuga hea olnud . " " On küll . " " Tule kuhugi . " " Oled sa muidu purjus . " " Veidi olen . " Paus . " Mis me vaikime . " " Sa ei tule siis kuhugi . " " Ma olen väsinud ja ma pean tööd tegema ja ma tahan kodus olla . Mõni teine kord . " " Jumal teab , missugune teine kord , millal see tuleb . " " Ei tea . " " Kurat . " " Mis on . " " Oh , kurat . " " No mis . " " Kas ma ei võiks sinu poole tulla ja vaadata , kuidas sa tööd teed . " " No ei , tead . " " Ma siis lähen ja joon ennast täis , või mis sina arvad . " " Kust mina tean , mis sa teed . Ära joo parem . " " Muidu on nii tühi ja mõttetu . Mul on selline tuju , et ma ei saa nagunii midagi tehtud , ma võin tund aega laua taga vana ajalehte lugeda , ei saa tööga pihta hakata . Parem siis juba juua . Siis on homme jälle tahtmine tööd teha ... Las ma sõidan korraks sinu poole , sa teed ainult ukse lahti ja suudleme , ei räägi ühtki sõna , siis ma sõidan kohe ära , ma luban . " " Ma ei tea , parem ei . " " Aga kui ma ikka tulen . " " Ära tule . " " Miks siis . " Panin toru hargile , vaatasin veidi aknast välja , siis valisin uuesti . Jälle sattusin poole numbri pealt nende kõnesse , kostis selgelt . Panin uuesti toru ära . Ootasin . Laua oli lillevaas , laualamp , mõned raamatud , telefoniraamat ja telefonimärkmik ja tops pastakatega . Kõigil kirjutuslaudadel on enamvähem samad asjad . Aga see kirjutuslaud oli vana tuttav . Ma ei puutunud ei raamatuid ega pastakaid . Mu käed olid mu ees laual , üks teise peos , ja ma vaatasin aknast välja . Ma ei mõelnud midagi . Kohe pidin uuesti helistama . Äkki nad räägivad pikalt . Tõusin ja läksin koridoripeegli juurde . Vaatasin endale otsa . Nägin oma nägu . Kes sa oled ? Mis elu sa elad ? Miks ? Mida sa täna teed ? Söön küpsist , joon teed . Uurisin oma hambaid . Kaubanduslikud nad küll välja ei paistnud . Millal katkised hambad moodi lähevad ? Ehk on need oma jutuga valmis saanud ? Läksin võtsin toru ja valisin hästi aeglaselt . Keegi ei seganud vahele . Toonid kutsusid . " Kas te kuulate mind pealt , " küsisin keskjaamaneiult . See ei vastanud . Võeti vastu . " Halloo . " " Tere . " " No tere . " " Kuidas läheb siis ka . " " Tead nii , üldiselt pole viga , aga sul endal . " " Ma ei tea . Ei kuidagi . Oled sa täna hõivatud . " " Õhtul või , ei ole , ma olen täitsa vaba . Et teeks midagi või ... mis ... kus sa oled ... kuule ... kuuled sa mind ... halloo ... O. ... kuule nüüd ... " " Jah . " " Ära katkes või . " " Ei , ma lihtsalt ... " " Teed nalja või . " " Ei , anna andeks , lihtsalt , ma ei tea isegi . Noh , mis saab siis . " Poiss sõitis jalgrattal maja ees edasi-tagasi . Maja oli aia sees ja selle aia ees ta sõitiski . Tänaval . Siis ta peatus aia ääres , maha ei tulnud , toetas käe aiale . Vaatas aeg-ajalt maja poole . Tegi jalgrattaga kaheksaid . Ta ootas kedagi majast väljuvat . Võibolla see sõi kiiruga või lõpetas siva mõnda kodust tööd , mida tegemata teda välja ei lastud . Need ajad tulid mulle meelde . Palju ootamisi . Niisama istumisi kellegi pool , matku ei tea kuhu , pahandusi , unistusi . Tagantjärele armas . Ka praegused ootamised , niisama istumised kellegi pool , matkad jumal teab kuhu , pahandused ja unistused saavad pärast armsaks . Mis siis ? Praegu on praegu . Plikad lobisesid ja naersid . Ühel ilusal olid katkised ja viltused esimesed hambad . Juurdlesin , palju ta järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma viletsatele esihammastele peab mõtlema . Jumal seda teab . Kõvasti . Ehk kogu elugi . Praegu ta küll naeris , ranits käes , rihmad põrandani rippumas , kaelarätt tumesinisel pluusil , valged lühikesed juuksed . Ilusad lõbusad silmad . Pesin Nordi märgi ja kirjaga alustassi . Mõtlesin , millal ma viimati Nordis käisin . Ja kus . Fondüüs või all baaris või grillis , esimese korruse restosse pole ma kunagi istuma sattunud . Grillis istusin kunagi ammu . Siis ei tundnud ma ennast seal mugavalt . Mul olid jalad märjad ja ma pidin seal kaua olema . Fondüüs käisin ma hiljuti . Läksime sinna päeval . Mitte-Tallinna- inimene oli siin ja me läksime sinna , et tal oleks mugav ja loge veidi Tallinnas aega viita . Jõime ära kaks pudelit veini ja istusime seal üpris kaua . Kui välja tulime , oli valge päev , me olime vindised ja meil oli veel pool päeva ees , et teha kõike , mida sa Tallinnas teha tahad . Mina ei taha enamasti suurt midagi teha . Ma tahan lihtsalt olla . Nii olla ja naa olla . Ja ei mul lastaks olla . Ega keegi suurt keelagi . Lintsitakse harva . Ei usu , et tihedamini kui mõnes muus maailma nurgas . Aga ägad on ikkagi . Kes neid kokku lugeda jõuaks . Mul on üks kõrv kõrgemal kui teine . Mul oli hea ja hästi rahulik ta kõrval käia , sest ta oli Tallinnas üle hulga ajaja ma tundsin ennast nagu võõrustaja . Panin Nordi taldriku laisk-liisule ja võtsin teise , see oli Viru märgi ja kirjaga , veel oli üks Olümpia tass . Pesin neid ja mõtlesin , millal ma viimati neis kohtades käisin . Siis läksin tuppa tagasi . Seisin keset tuba , und ei olnud , aga midagi polnud enam teha , lugeda ei tahtnud . Panin muusika mängima ja pugesin tagasi voodisse . Mann ärkas pooleldi , ütles : " Oi , sa oled külm , " ja maigutas suud . " Kus sa käisid , " küsis ta hetke pärast , aga nii unesegaselt , et ma ei saanud aru , mis ta küsis . Ta ei teinud silmi lahti . Ta ootas hetke , silmad kinni , siis tegi ühe silma pilukile ja pomises uuesti : " Kus sa käisid . " " Mul ei tulnud und , koristasin natuke tuba . " Ma ei tea , kas ta kuulis mu vastust või jõudis enne uuesti magama jääda . Lesisin teki all ja vahtisin hämarat tuba . Tänava- laterna valgus paistis kardinapilust sisse . Lesisin , vaatasin toa valgusi ja varje ja mõtlesin mõtteid . Istusin ja vaatasin aknast välja . Vaatasin inimesi , kes tänaval liikusid . Ma polnud kodus . Olin ühes äärelinna eramajas ja enamasti vaatasid inimesed selle maja poole , kui nad mööda läksid . Ma ei osanud arvata , kas nad nägid mind akna taga istumas , aga tundus , et nägid , ja ma jälgisin neid liikumatu ja karmi pilguga . Muud pilku ei osanud teha , ei tahtnud pead kõrvale pöörata , alla anda . Vahel tundus , et inimesed keerasid mu pilgu ees pea kõrvale . Ehk nad tegelikult ei näinudki mind . Seal äärelinnas käis inimesi majast mööda harva ja seetõttu oli neid parem vaadelda . Juhuslikult olid sattunud kõrvuti kõndima nii viieteistkümnesed tüdrukud ja sama vana poiss . Paistis , et nad ei tundnud üksteist , ja tüdrukud olid kiiremini käies poisile järele jõudnud . Nüüd läksid nad kõrvuti . Siiski , paar meetrit jäi neil vahet . Tüdrukud astusid endiselt hoogsalt , poiss käis veidi kangete jalgadega . Kui tüdrukud enne lobisesid , siis nüüd olid nad vait . Kõik kolm vaatasid otse ette . Nägin aknast , et bussi tuli üks nooruke plika . Ta märkas mu nägemist . Korraks kaotasin ta teiste vahel silmist . Ilma et oleksin midagi mõelnud , libises mu pilk teda otsides üle bussi . Pilk peatus ühel teisel tüdrukul . Mul oli tegelikult muid muresid ( harv juhus küll ) , aga pilk liikus omatahtsi . Heagi . Siis nägin teda . Ta istus ja vaatas mulle silma ja turtsatas nüüd põlglikult . Veidi inimesi vaadata . Midagi muud ma ei teegi . Ja sugugi mitte ainult plikasid . Peaaegu kõiki . Ei tea , kas see just huvitav on . Aga köitvam kui miski muu . Vaadata seda , mis vastu tuleb . Kõik on isepärane . Juhuslik maailm . Elul ei ole reegleid . Ma ei lähe täna ei Manni ega Kati poole , sest homme saan Rekaga kokku ja ma tahan , et mu pilk oleks siis puhas . Ära on visanud kogu aeg täis bussides seista . Istusin maha . Teadsin , et järgmises peatuses pidi sisse voolama arvukalt mitmes raskusastmes toolikõrvalseisjaid ja mujale või ka otse sinu poole vaatajaid . Mul pole seismise vastu midagi , aga vahel tahaks häbematu olla . Nii tunnen , et elan . Ometi ei oska enam täis bussides istuda . Tüdruk oli ilus , aga kuidagi krampis . Tal olid ees tumedad prillid , pea ettepoole ja õlgade vahel , üldse ettepoole kaldus , ja pikad sirged juuksed . Ta astus kuidagi sirgete jalgadega . " Mis sinuga küll lahti on , " mõtlesin ma . " Kelle asi , " vastas ta . Ilus naine vaatas mulle korraks otsaja naeratas omaette . Olin teda vaatama jäänud . Ta naeratas veel ka siis , kui kolm peatust hiljem must möödus ja maha läks . Küllap oli tal hea meel , et poisikesed teda vaatavad . Muidugi , ta oli ilus ja kandis oma üleslöödud välimust suuremeelse hoolimatusega . Ei algust , ei lõppu , ei teekonda , ei lugu , ei põhjust , ei tahajärgi , eikuskil , eikuhugi . Keegi , eikeegi . Vahepeal käisin Manni juures tihti sellepärast , et siis ei jäänud poole lõunani voodisse uimerdama . Tema pool tõusin üheteistkümne paiku , lonkisin läbi linna , enamasti kodu poole . Säilib vähemalt illusioon , et oled vaba ja löögivalmis . Mõned korrad oli Mann mulle jõuliselt välja käristanud . Veidi hapu näoga ta seda küll tegi . " Naine olgu ilus , mees rikas , " ütles ta . Eks ta ole . Aga millegipärast ei lasknud ta mind ka lahti , hoolimata mu vaesusest ja lorususest . " Sinuga on nii rahulik . " Kord küll tundus mõni aeg , et ta mõtted olid muuga hõivatud , ta vastas vaevu mu küsimustele , siis ma kadusin paariks nädalaks . Kunagi hiljem ma küsisin selle kohta . " Jah , " ütles ta . " Ma tahtsin siis lihtsalt üksi olla , muud midagi . " See võis tõsi olla , võis ka mitte . Kui sa tahad inimestest lugu pidada , siis ära kontrolli , kas nad sind petavad . Olen olnud ta juures üksi , kui teda ei saabu . Kui kojuminek eriti vastu hakkab . Teda oodanud . Ja vahel ta ei saabugi . Liiga hästi ma end üksi tema juures ei tunne . ( Siiski vahel rahulikumalt kui kodus , kodus ei õnnestu teinekord magama jääda . ) Teisest küljest : küllap ma hoidusin alateadlikult kohtumisest Rainega . Ilmselt tahtsin ma tõestada , et Raine mulle enam ei loe . Kellele ma seda tõestasin ? Kas Inglile ? Iseendale ? Elu koosneb iseloomulikest pisiasjadest , milles inimene üldse ei orienteeru , kui ta neid läbi elab , aga tagantjärele moodustavad nad läbielatus mingi süsteemi , justkui kellamehhanismi . Ja see kell hakkab tiksuma ja kellavedru käib järjest enam maha . Tõepoolest . Inglile mõeldes olin ma Raine unustanud . Las ma teen nüüd kokkuvõtte . Õnn tähendab ju tegelikult enesearmastuse kõige suuremat võitu , kõige suuremat teostumist . Kas ma polnud Ingliga ülivõrdes õnnelik ? Olin . Hetkel , mil kõik ilus möödas , miks ei võiks siis mõelda siitilmast lahkumisele . Nagu Raine . Ta ei tee seda , ma ei võta tema ütlemist kuigi tõsiselt . Pikas laevale mineku galeriis oli hõredalt liikujaid . Sellest hoolimata lükkasid nad pooljoostes raskete pampudega kärusid , nagu jääksid kuhugi hiljaks . Kuhu neil oli hiljaks jääda ? Imelik . Minul pole kiiret , ma isegi aeglustan sammu , kõhklen viimase hetkeni , astuda laevaluugist sisse või maale maha jääda . Parasjagu purjetab üks neist kroonukärudest minuga traaversisse , pakid pudenevad põrandale , ta jääb mulle lollaka näoga otsa vahtima . Aitan kohvrid üle kitsa veelahkme laeva . Alles siis märkan , et aitasin Ailit . Kuhu ja milleks ta sõidab , paikne inimene nagu ta on ? " Kuhu sa sõidad ? " küsin varjamatu uudishimuga . " Sina , Jüri , " padistab Aili , " näh , kaabu ja mantel . Nagu mõni suur saks ! " " Miks sa sõidad ? " " Raine asjus . Ja sina ? " " Ma ei tea isegi miks . Naasugune tunne ! " " Kohe sa putrad ? " solvub Aili . " Arusaadav . Mõni tüdruk . " " Ei . Mees . Hingehädas . " Seejärel küsib Aili ootamatult : " Miks sa ei tulnud ? Sinust poleks arvanud ! " " Mida ? " " Nagu sa ei teaks . Rainel polnud isegi omade seast kirstukandjaid . Raine on nüüd ühelpool ! " Viis , kuidas ta mulle teatab , teeb mind nõutuks . Tunnen , kuidas trots tõuseb . Teab mu telefoni ega helista ! Tema uhkustunne . Omavahel me ju hästi ei sobinud . Või on ta paksu nahaga ? " Sina , selle asemel , et helistada ... Miks sa ei helistanud ? " " Ei teadnud helistada . Lehes oli kahel päeval ! " " Tead . Istume õige . Ja arutame . " Ailil on kaheinimesekajut . Ühelt voodilt on kate võetud , seega pole kaaslast tulemas . Aili tirib kotisuust pooliku pudeli ja lõikab vorstijupi ribadeks . " Üks segane lugu , " tõmbab Aili ninaga . " Raine leiti vannist . Uppununa . Äkki uputas ta keski . Ma ei tea päriselt ! " " Päriselt ei tea , aga ikka räägib , " arutlen ma mõttes . Ma ootasin teatud vaoshoitust ta sõnades , oli ta pinnapealne või jõrris ? Osadel inimestel puudusid emotsioonid , Aili oli just selline . Suhtles välimise pinnaga . Rüüpasime otse pudelist . Aili hammustas vorsti , ma ei tahtnud suutäitki toitu , tahtsin , et puhas viin kiiremini oma töö teeks . Jook soojendas . Ailile andis mingi kerguse , mind muutis kurvaks ja tõsiseks . Juba laksutas ta keelega : " Mehe pärast uputada . Mulle ei mahuks see pähegi . " " Oli ta purjus ? Ta jõi tihti . Üksinda ! " " Purjus ka . Ja kuumas vannis ära vajunud . " Mulle meenus Ingli unenägu , milles mina püüdsin meeleheitlikult vannis jalgadele tõusta , jalad ei kuulanud sõna , käed libisesid jõuetult vanniveerel . Lähedase inimese surm , uskus Ingel . Seda ta tähendas . " Raine palus mul minna . Ma ei tea isegi , mida ma mõtlesin . Ta oli imelik . Ma kartsin temaga kahekesi jääda . " " Ja mida sa kartsid ? " " Ei tea isegi . Olime sinnamaani jõudnud ... Siis ta ütles : sa lähed ära , ma tean , et sa lähed ära . Ta sisendas seda niikaua , kuni ma viimaks paningi riided selga ja läksin . " " Ma ei jaga . Maganud temaga ! " " Ma ei saanud . " " Ei saanud . Aga sa ei küsinud ka . " " Rohkem ei soovi . Ära räägi enam Rainest ! " " Voeh ! Mihuke peenetundeline , " pahandas Aili ja keeras koikule pikali . Väsimusest või viinast hakkas ta läbi nina nohisema ja sulges silmad . Oma vaimusilmas nägin ma kogu ahelat , mis mind sellisesse olukorda oli viinud : see oli arguse ahel . Ma ei andesta poisilikku käitumist , oma esimest argust , kui Raine oli avatud ja oma osa nõudis ja mina talle läheneda ei osanud . Mis luges õhkamine , tema ja minu salamisi ohkamised , tema minu salamisi ohkamisi ei teadnud , võttis kui argliku lähenemise katset . Tuli teine mees , hellitas ja sosistas kõrva , kõrvad on sõnadele maiad . Teine kord , kui Raine lahutas ja ütles et ta on vaba , võtku ta või kurat ise . Ja mina võiksin olla see mees , kes ta sängiveerele saab . Ta ütles mulle nii otse , et ma araks lõin . Kolmas arguse juhtum , jälle ma seisatusin poolel teel . Mis oleks mulle maksnud minna , kõrvu hellitustega kallistada , olla mees ja sõnada , et nüüd on see päramine kord . Tjaa . Ma olin kolmekordselt arg . Tunne ju püsis . Süvenes Ingli kujus ja olemises . Ingli nakkav naerja tõsidus . Ma pühendasin ennast Inglile kui Raine nooruspõlve pildile , samasusele lahtistes juustes ja põselohkudes . Kainele mõeldes ma armusin Inglisse . Ja nii jäägitult , et Raine enam meeldegi ei tulnud . Sest muidugi , esmane lumm kadunud ja kõik olukorrad haihtunud , isegi lõhn sõõrmetes teine , noorem ja värskem , ei osanud ma leppida ühe halastamatu tõelisusega - ise olen vana , mida ma edvistan . Mina edvistasin edasi , aldis nooruse võludele . Mind toitsid mälestused , tema reaalne mina , ainult et tema mured ja hädad libisesid must mööda . Ühtäkki mõistsin ma , et Ingel pole enam seesama Ingel , et ta on hallide ja selgete silmadega tavaline tüdruk , et suu pole tal sugugi nii ilus ja põselohud kaunid . Tavaline tüdruk . Tal on lihtsalt kaks silma , üks nina ja üks suu ja selles pole midagi eriskummalist . Ma ei või enam teda vaadata . Kohtumine temaga riivaks valusasti mu enesehinnangut , ma olen Raine tapnud , kuidas ma võisin temas imetleda Rainele omaseid jooni . Armastus oli sumud . Tookord jõe ääres , pajude vahel , tahtsin ma vaiksesse vette kaduda , jumal , miks ma otsustaval hetkel araks lõin ? Oskan ma õnne nimel otsustada ? Miks valisin ma loogikale risti käiva tee ? Elu on justkui loterii . Näiteks . Loteriipileti juures , kahe valiku vahel , tabamuse ja tühja loosi vahel , arutlen ma pikalt , mida mulle võit tegelikult annab . Vist mitte olulist . Tähtis on tühja loosi osas selgusele jõuda , tähtis on lühiloos . Et poleks kaksipidi mõtlemist - nii poleks ahnust , ei kadedust . Milleks on meil kummalise rahu ja julgeoleku seadus ? On meil üldse sisemist turvatunnet ? Millele ma mõtlen , kui vaatan ennast kõrvalt , näen kahte meest kui põlevate silmadega poisikest , kes ühe naise pärast on rumalaks tehtud . Ma võin meie süütust üksnes aimata , mitte taluda . Ja ma suhtun meisse kahesse , peaaegu ühevanusesse mehesse leebe heatahtlikkusega nagu võhivõõrasse inimesesse . Meil mõlemil oli oma usk , omad pürgimised ja mõlemad saime usu läbi kannatada . Sest reaalne maailm suhtub igasugusesse irreaalsusesse teatava põlgusega , halastuseta . Aadam , abivalmis ja südamlik , pakub kohvi ja teeb singivõileivad . Margareta on majesteetlik ja ligipääsmatu . See oli tema õigus . Aga ma võisin end tunda alaväärtuslikuna ja tundsingi . Minu jaoks ei olnud tema hoolitsetud juukseid , mingitud nägu ja aroomilõhna , mis hõljus kui pilv tema ümber , minu jaoks oli tema keskse mõjuvõimuta . Margareta jälgib aknast möödatõttavaid inimesi , tunneb ühe ära , ta elavneb ja tõttab ust avama . Tulija on temast tublisti noorem , tõmblev ja kiitsakas mees . Ta ebavleb kogu aja , küll saabaste jalast võtmisel , küll mantli nagisse riputamisel . Aravõitu . Ilu-Eedina kõnnib ta üle vastpestud põranda võimuka Margareta selja taha ja jääb sealt , turvalisest paigast meid põrnitsema . " Ma lähen mehele , " teatab Margareta kärsitult . Mis tunne on kellegi maailma keskpunkti oma valduses hoida , olla loomu poolest kena ja korralik , samas uuristada abiellu salakäiku , siis need hoolega hoitud saladused ühe hingetõmbega välja prahvatada . Teisiti see olla ei võinud , kuna Aadam kohkus koledasti , õlad vajusid länguja nägu täitis valugrimass . " Vist naljatate , proua , " ütlen rõhutatud teadmisega , et Ilu-Eedi tema taga midagi jagaks . " Õel nali . Kas pole ? " " Ta on hull . Ta laostab meid ! " " Mõtlete telefoniarveid ? See oli telefonimäng kahe armastava inimese vahel . Mõistate ? Telefonimäng ! " " Ka seda , " rõhutab Margareta , " mõtlen laiemalt . Ta on haige . Ta loobib ja kingib meie ühist vara . Justkui laotaks sõnnikut ! " " On see ainus põhjus ? " " Arusaadav . Mõjuv põhjus . " Margareta ei vasta kohe , ja sedamööda , kuidas vaikus venib , saab paratamatus mulle vähehaaval selgeks . Ma pööran pilgu ta näkku , võimatu on järgmise hetke kulgu ette aimata . Kutsub ta ambulantsiauto või politsei ? Aadam on äsja Margaretat telefoniaparaadiga visanud , lausa õnn , et see raske kolakas peast tolli jagu mööda lendas . Telefon on katki , telefonimäng otsas . Seesama Ilu-Eedi seisab hooletus poosis ta kõrval , kui mu pilk ta näole eksib , tõstab ta parajasti käe suu ette ja varjab haigutust . Temale on kõik igav . Ilmselt ta ei taju sisemisi pingeid kuumaksköetud õhus . Või on ta pisut kerglane ? " Teie jaoks , Aadam , " millegipärast ta teietab oma abikaasat , " teie jaoks on reaalsus see tuba , see telefon , mis on katki . Ülejäänud kolm tuba on minu-meie ... Me kutsusime arsti , kuna olete teatava piiri ületanud . " " See alandab meid mõlemit , aga pole parata , " lausus Ilu-Eedi . Need olid ainsad sõnad , mis ta tol õhtul ütles . " Mida te tast tahate ? " küsisin otse . " Mitte midagi . Ta lõpetab oma helistamised . Mõneks ajaks . " " Teil pole raasugi tervet mõistust , " ärritun ma , kuna Margareta tahab ka ennast minu üle maksma panna . " Mees on haige , ta vajab rahu . " " Näete nüüd ! Teie tunnistate . Tema leiab , et on täiesti terve . Suur tänu . Teist oli tuge . " Inimene peab kas olema inimese poolt või selle vastu . Mul oli väga raske valikut teha , aga ma tegin selle . Ja võib-olla oli see viimane kord , kus mult valikut küsiti , sedagi ühe kindla sihiga . Aga pruugib moraalitust tunnistada , kui ebameeldivused muutuvad talutavaks ja eesmärk pühitseb abinõu . Ma olen moraalitu . " Vaadake teda minu silmade läbi , ta on ikkagi teie mees ! " Ma tean , et ta oma otsust ei muuda , ma pikendan pisut tema piinlikkustunnet . " Hea meelega saadaksite minugi teatud asutusse ! " " Härra Preimann , see on häbematus ! " Ta peened sõrmed tõmbuvad rusikasse . " Te ei tea isegi , mida räägite ! Ta võib uuesti rünnata . Ta on ohtlik ! " " Raiskate asjatult aega . Minu arvamist pidi - ta ohtlik pole . Mitte sedavõrd ! " Margareta vaatab mind hetke vaikides . Siis noogutab tõsiselt . " Võib-olla küll ! " " Ometigi . Mõistate ? " " Ei soovi mõista ! " Ta oskab naeratada , kuidagi lihtsalt , rõõmsalt ja sõbralikult , nii et tumedad silmad korraks sädelema löövad . Põskede liha tõuseb sarnadele . Mees ta kõrval muigab . Nüüd juba hapult . Nüüd ma alles märkan , kui näruse valiku Margareta teinud on . Aadam , sõjast läbikäinud mees , maha jätta üksnes seepärast , et mehe liha pole enam nauditav , paraja suurusega kaigas . Pulga-Jukust Ilu-Eedi , kes kogemata truilt ta kõrval püsib , teeb esimesel võimalusel sääred , mil kuuleb , et oodatud rikkust pole , et Aadam on aktsiad pantinud ja kõrini võlgades . Lõppude lõpuks ei teinud ma mitte midagi . Lubasin kutsuda hulluarsti ja Aadama tervis üle vaadata , et võtta tarvitusele abinõud , nii nagu Margareta soovis . Enam ma ei ihaldanud Aadamat mõista , ei uskunud enam , et minu ja Eeva vahel on tal mingisugune saladus . Aimamatu telefoniside . Telefonimäng . Ma haletsesin teda ega talunud teda sedasi . Alistatuna . Mitte võitlevana . Ma katsusin seda varjata , öeldes , et arst toob hea lahenduse . Kuid ma ei olnud küllalt paksunahaline , et puhtalt välja tulla . Aadam märkas kohe , et olen külmem ja kaugem . " Jüri , sa ei luba seda ? Eks ju . Sa ei luba mind ära viia ? " anub Aadam . " Usu . Ei luba . Aga arst otsustab . " Kui mul oleks jätkunud julgust talle silma vaadata , võib-olla oleksin ma siis näinud kogu hirmuja õudust , mida ma temasse ei osanud panna , aga mul oli häbi ja ma vältisin ta pilku . Hirmunud ja pisarais klammerdub ta minu külge . " Ma võtan kolm pilli korraga . Ära ainult mind minema saada ! " Uuesti hakkab ta asju puruks pilduma . Nüüd minu reetlikkusest . Ta haarab laualt raamatuid ja viskab nendega Margaretat , asib lauagarnituurist tindipoti ja heidab selle Ilu-Eedi suunas . Ta on petetud , maha jäetud , teotatud ja abitu süütuse kehastus . Hetk hiljem hakkab ta nuuksuma , värisedes kogu kehast . Nüüd tagantjärele vaadates , olen ma küllalt küüniline ja erapooletu , et kahelda , kas ta mitte nimme ei mürgeldanud . Oli ta taas draamanäitleja ? Või oli ta siiras , abitu ja hirmunud ? Ma ei usu siiski , et tal jätkus näitlemiseks emotsionaalseid ressursse . Ta raputas endast viha kui ilgest käsnast mustuse , siis alistus olukorrale . Ainiti minu randmesse klammerdunud , sõrmede pigistus oli haletsusväärselt tugev , nagu loodaks ta füüsilise jõuga kinni hoida seda , mis emotsionaalselt pinnalt libisenud . Ma sain tunda erku valu , ja kui ma oleksin piisavalt külm ja kauge olnud , oleksin võinud maitsta kättemaksurõõmu kõigi ebaõnnestumiste pärast . Nüüd nägin ma Aadama ahastuse vett , selles polnud terakestki mustust , higi oli filtreerunud , ma ei kahelnud hetkegi ta tunnete ehtsuses . Õnnetu ja jube keha lohises mööda põrandat , nõudis õiglast surma . Sanitarid püüdsid teda haarata . Ta näos polnud mingit valgust . Nad tegid rahustava süsti . Ta libajas keha vajus kui amööb põrandale laiali , tundus , et temas pole ühtegi konti , ühtegi valutunnalt . Ei ühtegi värinat lihastes , ei ühtegi tõmblust enam . Võigas vaatepilt . Ta upitati üles . Aadam tõusis ja suunas mulle oma alistuva koerapilgu : niisiis ka sina . Sest lõppude lõpuks ütles ta endale , pole selles piiratud maailmas ükski kindel peale mu enese olemasolu , süstiga saabunud rahust ja naudingust tasus hoolida . Näide aju enesepettuse jõust , et mul pole teid ühtegi vaja . Kõik te reetsite Aadama enda heaolu huvides . Ühtäkki soovisin , et nad mind koos Aadamaga kindlasse rahupaika toimetaksid . Asiste inimeste keskel kaob mõte , eluisu . Suur hall närib hinge , tühjus tuulab mu pööningu koridorides , mul puudub igasugune tahe . Vaevalt mind koduski keegi ootab . Kas see on pöördepunkt mu senises elus ? Vaevalt . Olgu , ma olen süüdi , et lund sajab . Et on külm . Et Frau Schilleri kirsiõied on ära võetud . Et linnud hukkuvad . Et ereroheline rohi , naadid , nõgesed ja võililled paistavad valge lume seest . See on isegi omamoodi ilus . Kuigi jube ka . Nagu praegu , hommikul , kui kõik puud , juba pooleldi lehes , on lume all lookas . Kõik on valge ja täiesti vaikne . Nagu inimene oleks välja surnud . Ja kõige kohal hõljub must udu . Isegi järv ei paista . Ma olen süüdi , et inimkond hukkus . Mul on kahju . Südametunnistus on must , midagi pole parata . " Kuule , Anna , ma näen , et su südametunnistus pole puhas . Räägi ära , mis sind vaevab . " Ei kuule , ei räägi . Sest ma ei teagi , mis see on . See on üleüldine ja difuusne . See on nagu valge märg lumi , mis rõhub puude oksad looka , kuigi nad peaksid olema noores lehes ja õies ja rõõmsalt tuule käes hõljuma ja linnud peaksid hõiskama . See on nagu tume udu , mis rullib üle selle õnnetusmaastiku . Ma ei saa sellest Taanielile rääkida . Esiteks ta magab veel . Teiseks ei saaks ta millestki aru . Marfale ma ei saa rääkida , sest ma ei oska nii palju vene keelt . " Ja vinovata . " Aga milles ? Või tunnistaks Frau Schulerile , siis tal oleks süda kergem , kui ta teaks , kelle süü see on , et ta tänavu kirsse ei saa . " Ich bin schuld daran . " Ma olen süüdi , et ma Taanieli ei aramasta . Et ma isegi ei tea , mis see tähendab , " ei armasta " . Kuidas , ei armasta ? Ega ma ei vihka teda ka põrmugi . Kui ta on mu peal ja tõestab , et ta saab naisterahvaga hakkama küll . Või ei tõesta , lihtsalt on õnnetu . Üksi , nagu minagi . See on jube , kui üksi kõik on . Üksi ja vaenulik , eemaletõukav , nagu see valel ajal maha sadanud lumi . Üksi nagu linnad , nagu autod , nagu ... Võrdlused ei vii kuhugi ega seleta midagi . Ei aita edasi . Aga mina pean edasi minema . Ma pean rohkem meelde tuletama . Mingi oluline asi on mul täiesti meelest läinud . Mitte see , et vanaema andis mõista , kui suvel pidas põuda ja aias kõik närbus , sest keegi ei jõua ju nii palju vett tassida - ta andis siis mõista , et selle taga on inimeste patud , ärapöördumine õigelt teelt . Mind vihastas see alati . Ma olin koolis Õppinud ja teadsin kindlalt , et see on vale . Aga vanaemale oli võimatu seda tõestada . Seda polnud millegagi tõestada . Sellega , et süütud kannatavad ? See argument oli mul teada küll , aga ma ei olnud selle paikapidavuses päris veendunud . Et lapsed kannatavad . Aga lapsed pole ju süütud . Mina olen laps ja ma olen kuri . Teised lapsed olid ka kurjad . Minu meelest olid lapsed väga kurjad . Koolis tehti palju kurja . Näiteks Küllit kiusati selle eest , et ta oli paks ja läks näost punaseks ja inetuks ja hakkas nutma . Taheti , et ta läheks veel ja veel punasemaks ja inetumaks ja vinguks hirmsa häälega . Et ta püherdaks maas ja pritsiks tatti . Teeks püksid täis . Et siis saaks põlglikult ära minna , seda enam , et õpetaja võib tulla ja selle lõbu ära rikkuda . Ma ei kiusanud just Küllit , aga ega ma teda ei kaitsnud ka , Marfa oleks kaitsnud . Jah , Marfa oleks kaitsnud . Õiglasi on ka , see teebki kogu selle loo küsitavaks . Mitte see , et süütud kannatavad , vaid et õiglasi on ka . Kui kõik oleksid ühteviisi kurjad ja rumalad või arad ja kahevahelolijad nagu mina , siis poleks viga midagi . Ma ei astunud kunagi Külli kaitseks välja , sest siis ma oleksin sattunud Külliga ühele poole . Mind oleks ka kiusama hakatud . Külli otsis minu sõprust , sest ta tajus , et ma võiksin tema poolt olla . Et ma olengi , aga varjan seda . Ta jooksis mulle koduteel järele . Ma kuulsin , kuidas ta selja taga hingeldas ja kuidas tema paksud jalad vastu kõnniteed tümpsusid . Ma ei vaadanud tagasi , ma lisasin natuke sammu . Ma ei hakanud just jooksma ka . Ta hõikas mind . Ma pöörasin ringi , nii nagu ma olin näinud , et tüdrukud teevad . Pöörasin , viuhti , ringi ja viskasin pea selga : " Mis sa tahad ? " Mul oli väga halb . Aga ma tegin seda . Mul oli hirm , et keegi näeb , kui me koos koju läheme . Näeb ja räägib teistele . Külli seisis seal . Oli juba peaaegu suvi . Kool pidi varsti läbi saama . Aedades õitsesid pojengid . Igatahes pojengid seostuvad Kulliga . Rasked ja abitud , kooldusid maani . Vanaema ehitas neile tugesid , siis nad kooldusid üle tugede . Suured ererohelised läikivad põrnikad ronisid mööda nende õisi ja närisid neid . Nad ei saanud põrnikate vastu midagi teha . Ega selle vastu , et nad vastu mulda kooldusid , et vihm nad lötsu vajutas . Vanaema pani mind maipõrnikaid korjama . Ma panin maipõrnika teerajale maha ja astusin talle peale . See oli vastik . Neil oli kõva koorik . Pärast pidi sandaali rohu sees puhastama . Igatahes oli see minu meelest üks täiskasvanute väljamõeldud mäng , et lapsed on süütud . Üks vale . Ma olin sellega nõus , et tuleb valetada . Muidu oleks ju liiga hirmus . Ma valetasin kaasa . See oli nii lihtne . Ma olin hea õpilane . Ma teadsin alati , mida tuleb vastata . Mitte nii nagu Külli , kes tuupis pähe ja vuristas maha , ega nii nagu Aivi ja Ene , kes teda kiusasid ja kellele teised ette ütlesid , sest kõik pugesid nende ees , sest kõik kartsid neid . Siis nad kordasid valesti järele ja keegi ei julgenud naerda . Ei , mina ei olnud nii rumal . Ma ei tuupinud midagi pähe , sest ma tabasin süsteemi juba ette ära . Ma sain aru , kuidas tuleb valetada , et oleks kõige mõjusam . Kui selle ära tabasid , siis oli koolis väga lihtne . Seal tuli tegelikult väga vähe õppida . Kes ei tabanud , need katsusid lihtsalt üksikuid valesid meelde jätta . Või järele korrata või maha kirjutada . Minu meelest see oli kole keeruline ja raske tee . Palju lihtsam oli võtta see kõik korraga . Kusjuures tuli jätta mulje , et sa ei saa sellest aru , et sa võtad tükikaupa , lapse kombel . Sest korraga taibata ei tohtinud . See oleks kogu kooli kahtluse alla seadnud . Aga seda ma ei tahtnud . Sest lõppude lõpuks oli kool sellisena päris mugav . Ma sain viisi ja kiita . Ma toetasin igati süsteemi . Ma valetasin isegi siis , kui kedagi kuulmas ega nägemas ei olnud . Sest ma aimasin kuidagi tumedalt , et nii suurt valet tuleb ise uskuma hakata , muidu ta litsub su puruks . Nagu minu sandaal maipõrnika . Alati , kui ma maipõrnika puruks litsusin , kujutasin ma ette , kuidas taevast tuleb üks tohutu suur jalg ( ma arvutasin mõttes , kui suur ta peaks olema , et vahekord oleks sama , ma olin matemaatikas ja loogikas tugev ) ja litsub minu puruks . Kui ma näiteks jäätist söön . Mille ma olen ostnud pudeliteviimisest salaja kõrvale pandud raha eest . Niisiis ma aitasin igati kaasa , et vale välja ei paistaks . Ma tegin , et ma olen süütu , rumal ja õnnelik , sest lapsepõlv pidi olema õnnelik . Ma keksisin aias lillepeenarde vahel ja viskasin palli õhku , sest nii tegid lapsed emakeele lugemiku pildi peal . Mul oli ainult kahju , et mul polnud sellist kirjut palli . Sest õnneliku lapsepõlve pall pidi minu meelest olema punase-kollase-rohelise- vöödiline . Mul oli pleekinud punane kummipall , natuke toss juba ka . Ja muru polnud ilus ühtlane , vaid laiguti kulunud . Siin järve ääres golfiplatsidel on selline muru nagu emakeele lugemiku õnneliku lapsepõlve pildil . Täitsa selline , ma olen seda mitu korda himukalt vaadanud , et oleks veel see pall ka ... Siis ma olin veendunud , et päris sellist nagu pildi peal pole niikuinii kuskil , aga tuleb teha , nagu oleks . Ma vedasin põlvikud ilusti üles , et nad poleks lontis , ja viskasin palli õhku ja püüdsin kinni . Ma isegi kilkasin rõõmsalt . See kõlas eriti võikalt . Ja ise mõtlesin süngelt selle majasuuruse jala peale , mis tuleb taevast ja astub mu raginal sodiks . Aga kui vanaema ütles , et mis sa kiilud ja kargad siin , mine parem porgandeid rohima , siis ma olin südamepõhjani solvunud . Et vanaema oli nii rumal ja tahumatu . Et ta ei saanud aru , et ma tegin õnnelikku lapsepõlve . Tema oleks pidanud ka pildile tulema ja lahkelt naeratama , käed ruudulise põlle all , nagu vanaema pildi peal . Aga ta ei tundud nooti . Oli liiga vähe koolis käinud , ainult " kolm talve " . Mulle meeldis tema käest küsida : " Ütle , vanaema , kui palju sa koolis oled käinud ? " " No missa sest jälle küsid , sa tead ju küll . " " Aga ütle , ma enam ei mäleta ! Kas kuus aastat ? " Ma olin armuline , ma ei küsinud kaheksa , see oleks liiga suur vahe olnud . " Kolm talve käisin , rohkem polnd isal jõudu koolitada . Ega see siis olnud nii nagu nüüdsel ajal ! " See mulle meeldis , et siis polnud nii nagu nüüdsel ajal . Et siis oli igatahes palju halvem . " Kas te hunte ka kartsite , kui te talvel läbi metsa kooli läksite ? " " Ei , ma ei mäleta , et seal hunte oleks olnud . Me läksime hulgakesi ka . " Siin ta oleks võinud siiski kasvõi natuke juurde panna . Sest hundid kuulusid " kolme talve " juurde . Hunt oleks võinud mõne lapse ära viia , koopasse oma kutsikatele . Näiteks Aivi ja Ene . Aga vanaema võis ka olla unustanud . Eks tal olnud raske elu . " Nii et õpi aga oolega . Nüid ju riik koolitab , mis nüid viga ! " Selle kokkuvõtteni ma tahtsingi jõuda . Selle üle ma tundsin uhkust . Mulle meeldis sõna " riik " . Vanasti riiki polnud . Oli mõis , kus anti vitsu , kuigi vanaema seda eitas . Ja tsaar , kes ei tundnud rahva hädasid . Teiseks sain ma kinnitust , et ma petan õige asja eest . Et olgu mis on , vanasti oli veel hullem . Ma kartsin , et vanasti võib tagasi tulla . Siis oleks jäme ots täiesti vanaema käes . Veel mulle meeldis , kui õpetaja rääkis koonduslaagritest . Kuidas inimesi ahjudes põletati . Sellepärast pidi võitlema rahu eest ja sellepärast pidi petma nii , et see välja ei paistaks . Ja õnnelikku lapsepõlve pidi uskuma . Sest muidu tulevad koonduslaagrid tagasi . Kui Aivi ja Ene saavad aru , et see on ainult pettus ja et neil pole mingit mõtet pähe tuupida ja järele korrata , siis nad teevad kohe koonduslaagri . Ja mind pannakse sinna koos Külliga , selles ma olin kindel . Sest mina olin rahu ja progressi poolt . Taaniel hakkab ärkama . Ma istun ta voodi servale ja suudlen teda õrnalt , mis siis , et hommikul on ta suu hais talumatu . Mul on temast kahju . Tema on ka koolis käinud . Me oleme saatusekaaslased . Kõiki meid on sealt läbi aetud . Nagu loomi . Pandud ritta istuma . Öeldud , võtame nüüd vihikud välja ja kirjutame . Tõmbame värvilise pliiatsiga joone alla . Ärme sodi . Ärme vahi ringi . Libistan ennast Taanieli kõrvale teki alla , see kleit ei karda kortsuminemist . Surun ennast tema vastu , talle see meeldib hommikul . Ütlen : väljas on lumi maas . Paks lumi . Ta ütleb : ära jama . Ma ütlen : sellest pole midagi . Meie oleme soojas teki all , hundid siia ei saa . Ja meil ei tule täna kooli minna . Kool jääb täna ära . Õpetaja on haige . Õpetaja ema on surnud . Külma pärast jäävad tunnid ära . Külmapühad . " Taaniel , kas see pole igatahes mõnus , et enam mitte kunagi ei tule kooli minna . " " Mmh . Ma näen tihti unes , et mul tuleb uuesti kooli minna . Et ma olen nii vana , kui ma olen , aga mul on jäänud midagi tegemata . Ma olen laste hulgas koolis ja ma olen kindel , et ma oskan , et see on nii lihtne . Aga siis tuleb välja , et ei oskagi . Hästi õudne . Ja hästi hea on sellest üles ärgata . " Täiskuu on . Ma käin mööda tuba , nurgast nurka . Kuu paistab okste vahelt . Taaniel võttis auto võtmed ja sõitis minema . Oli juba hämar . Spagetid olid söödud . Ainult kastme lõhn hõljus toas ja jäi riiete külge . Seal , kus ta praegu on , haiseb ta selle järele . Vaese toidu järele . Ta silmad läikisid , kui ta minust mööda vaatas ja ütles , et läheb teeb väikese tuuri . Läikisid hämaras nagu koeral . See oli temast tugevam , muidugi , täiskuu . Ma kuulatasin , kui ta alla läks ja autosse istus , et ega kedagi kaasa ei tule . " Kedagi " tähendab isa Aleksandrit . Aga ei , autouks käis ainult ühe korra . Muidugi , ta võib ju nurga peal oodata . See on väga lihtne . Aga miks nad minu eest varjama peaksid ? Ma olen ju eimiski . Samahästi võivad nad puude ja lindude eest varjata . Mul on ükskõik , mis ma näen või olen näinud . Ma olen kõike näinud ja see pole mulle midagi teinud . Ma ei tea , miks varjatakse . Et kui teine pole näinud , siis nagu polegi midagi . Kui see pole teise silmades peegeldunud , läikivates märgades silmades , nagu veepinnal , järvel . Kas järv on mind näinud ? Kui ma olin seal , pilliroos ? See tundub isegi hirmsam , kui et keegi inimene oleks näinud . Inimene sureb ära . Unustab ära . Kaotab huvi . Aga kui silmad näevad , siis nad näevad . Sinna pole midagi parata . Valgus murdub läbi läätse ja tagurpidipilt , väga tilluke , peegeldub vikerkestale . Vari langeb närvidele ja inimene mõtleb , et ta näeb . Aga valgus lihtsalt paistab tema sisse . Ma surun näo vastu aknaklaasi , mis siis , et sellest jääb kole jälg . Kas ma huulepulka olen pannud ? Ükskõik . Klaas on külm , ma surun käe ka , ma surun terve keha , nagu vastu kuuvalgust . See tõmbab . Ma ei julge akent lahti teha . Ei , ma teen ikka . Õhk on muutunud , pole enam selline jäine , pehmem on , kuu on vinas . Kevadine täiskuu . Ma peaksin tantsima ja kriiskama ja teistega koos maas püherdama . Nüüd olime küll kuivad , aga pidime tund aega ootama . Mida rohkem - bussi või pööret elus ? Järgmisel päeval tegin sõbra autoga avarii . Sõitsin täiesti rahulikult ja lubatud kiirusega mööda peatänavat , kui üks hull kõrvalteelt suure veoautoga mulle risti ette sõitis . Pöörata polnud kuhugi , pidurdada poleks jõudnud . Suutsin vaid enne kokkupõrget ise autost välja hüpata . Kokkupõrget ennast nägingi pooluimasena ja pikali teel lamades : põrganud kokku veoautoga , lendas mu sõbra " Chevrolet " veel vastu majaseina , mis masina kere täiesti lapikuks muutis . See oli nagu unenäos - käis kähku ja oli kuidagi motiveerimata . Näpistasin ennast , aga üles ei ärganud . Tähendab , et olin ärkvel . Kuna aga kogu juhtum oli unenäolik , vaatasin kodus unenägude seletajast järele , mida selline asi peaks tähendama . Ja vastus : auto tähendab sinu isiksust ja soovi muuta senist elu . Imelik -jälle ilmutas ennast soov muuta senist elu ! Küsimus on selles , mis selle avariiga koos sodiks lendas - mu isiksus või senine elu ? Või soov muuta senist elu ? Või elumuutuse võimalus ? Kas saite mu selgitusest aru ? Igaks juhuks püüan täpsustada ! Paari nädala pärast sõitsin bussiga Lõuna-Eestisse vanematekoju . Bussis istus mu lähedal pikkade lokkis helepruunide juustega piiga , kes mulle aeg-ajalt sügavalt silma vaatas . Kui ma kümme aastat tagasi koolis vanematele klassidele kirjandust õpetasin , oli see tüdruk esimeses klassis . Vaevalt ta mind enam mäletab . Mina teda küll . Ma mäletan siiamaani kõiki väikesi pikkade lokkis helepruunide juustega esimese klassi tüdrukuid ! Kindlasti on ka selle vahejuhtumi pelk kirjeldus napp , et mu põgenemisteekonda selgitada . Pean veel üht-teist lisama ! Vanematekodus istusin metsajärve ääres ja nägin , kuidas üks vanem naine järvest välja astub . Vanasti oli selle koha peal purre ja purde kõrval puust kaev vee sees , kus me poisikestena võrkkotis kinnipüütud kalu hoidsime . Tollal oli kaev alati vee all , aga nüüd oli vesi järves alanenud ja kaevu puurakendi ülaosa oli veest väljas . Sealt kaevust see naine välja astuski . Kui ta minuni jõudis , siis ütles mulle , et ümber järve on liiga pikk tee käiaja et kuna vesi on praegu madal , siis tuli ta veealust tunnelit mööda . Siis tuli mulle meelde , et juba lapsepõlves olime kuulnud lugusid selle metsajärve alusest tunnelist . Kui naine oli läinud , otsustasin asja ise lähemalt uurida . Ronisin sellest kaevust sisse ja jõudsin kaevu põhja . Sealt edasi viis pikk palkidega vooderdatud käik , mida mööda võis püsti käia . Kui see lõppes , tuli palkidest ehitatud úaht , mis viis allapoole . Seal all voolas oja või allikas , mis oma vooluga oli uuristanud käigu , mida mööda sai kummargil käia . Selle käigu seinad olid valgest liivast . Kui ma úahtist alla laskusin , avastasin sealt mängivad lapsed : kaks kaheksa- kuni kümneaastast ja kaks beebit . Suuremad pesid allikavees väiksemaid ja hullasid nendega . Minu tulles nad jooksid ära . Jäin sinna üksi . Hirm oli . Läksin mööda valget liivakivi-käiku mõned sammud , aga rohkem ei julgenud minna . Seisin seal ojavees tükk aegaja püüdsin selgusele jõuda , kas pean edasi minema või mitte . Paraku ma selgusele ei jõudnud . Otsustasin , et tulen homme tagasi koos lapsepõlvesõbraga ja siis läheme kahekesi . Ka see juhtum oli unenäolik nagu kogu mu viimase seitsme aasta elu üldse . Tunnel ütles mulle , et mu elu on sassis . Näitas mulle väljapääsu ja muutumisvõimalust . Aga ma ei julgenud tunnelit läbida , sest mu kõrval polnud sõpra . Olin üksi ja võimetu oma elu muutma . Kevad ! Jälle on kevad . Varsakabjad ja ülased , kullerkupud-nurmenukud ja sinililled hakkavad kohe-kohe õitsema . Lumikellukesed juba valendavad ; talvenukrusest vabanenutena ootavad nad teisi lilli järele - suurele kevadpoole ! Ent kui teised lilled ükskord oma õienupud lahti löövad , on lumikellukeste aeg läbi . Aga ilu on ilma toodud ja kevade kuulutamise töö selleks korraks tehtud -teatepulk edasi antud . Viisteist aastat tagasi viisin vaasist viimased närtsinud kevadlilled ja alles eile tõin asemele uued . Vahepealse aja olen ilma illusioonideta läbi ajanud . See oli lumikellukese laul ; minu puhas pihtimus , aga kardan , et ka see ülestunnistus ei selgita mu põgenemismotiive piisavalt . Pean üht-teist veel lisama . Nimelt seda,et Elu on huvitav . Igav just ei hakka . Naise kohta on mul kohaldatud vanasõna : kui probleemi ei ole , siis tuleb see tekitada ! Ta järgib seda printsiipi hoolega . Nii et meie elul pole häda midagi ! Tean peresid , kus õhtuti igavletakse : inimestel pole lihtsalt midagi teha ! Ja siis lähevadki mehed sõpradele , naised sõbrannadele külla - istutakse koos , aetakse juttu , käiakse kohvikutes . Et oma elu huvitavaks teha , peavad nad kodunt välja minema . Aga mis meil viga ! Kodus kogu aeg nii põnev ja pingeline , et kuskile välja minna pole küll mõtet . Väljaspool meie kodu on suhtlemiskontsentratsioon lahja , ei eruta meid kumbagi enam . Nii me siis istumegi enamasti õhtuti kodus ja kisume omavahel . Huvitav on ! Lapsed elavad rohkem vanaisa-vanaema juures , sest neid meie kiskumine ei huvita . Neid huvitab , kuidas omavahel kiskuda saab ! Ikka teise mänguasja võtta , see ära peita või katki teha , teist tema tegevuse juures segada , kaardimängus sohki teha , möödaminnes lükata , varba peale astuda , siis rusikad käiku lasta , kuni ühel pill lahti ja pidu selleks korraks läbi . Meil naisega nii kergesti ei ! ähe , et ühel pill lahti ja pidu läbi . Me oleme julmemad mängurid , rusikaid käiku ei lase , aga sõnadega peksame nii , et teisel võimalikult valusam oleks . Kogu suhtlemine ongi taandunud peamiselt sellele , kumb kummale sitemini suudab öelda . Oleme püüdnud arutada , miks me niimoodi käitume , aga pihta pole saanud . Seni , kuni ei saa , on igastahes põnev . Näete nüüd , pidin oma põgenemismotiivide selgitamiseks kogunisti perekonnaelu appi võtma , naist ja lapsigi iseloomustama . Seda mul küll algul kavas polnud ! Edaspidi püüan rääkida ikka rohkem iseendast . Kuigi -hoiatan ette ! - segan kirjeldustesse ka oma suhteid naisega . Juba 6. septembri öösel 1992. aastal kirjutasin köögis ülevaate suhetest oma naisega . Seda sai nelikümmend kolm lehekülge . Jõin viina ja püüdsin väljendada end võimalikult täpselt . Toon siinkohal ära vaid mõningad väljavõtted ja valitud kohad , mis mulle nüüd tagantjärele kõige tähtsamad tunduvad . Siin see on : -Ükskord ometi aitab ! - Armastan oma naist ! - Joon ja käin mööda kõrtse , aga teiste naistega ei liiderda . - Kui ma öösel koju tulen ja sinu kaissu tahan pugeda , siis sa ütled , et " Ära kiusa ! " - Siis ma solvun , sest olen sinu pärast loobunud noortest kõrtsihooradest , kogenud litsidest , algajatest tüdrukutest . Sinu pärast ! - Aga kuidas ma lähen kõrvaltuppa voodisse üksinda magama , kui kodus on oma naine ! - Ei lähegi ! Panen hoopis uuesti riidesse ja lähen jälle kõrtsi . Kindlasti mõnda teise . Mitte sellesse , kust just tulnud olin . Sa saad sellest aru küll , et ma jälle kavatsen minna , isegi läbi une saad aru ja küsid : " Kuhu sa siis nüüd lähed ? " Ma vastan , et lähen joon veel veidi , joon just nii palju , et koju jõudes ei teki kiusatust sinu juurde voodisse tulla . - Kui sa mind öösel oma voodisse ei lase , mis mul siis muud üle jääb , kui armastada sind köögis viina juues . - On öö . Kell on pool neli . Ma ei tea , kas taevas on pilvine või pilvitu ; kas tähed säravad või ei sära . - Mina võin seeni korjata , aga nende puhastamine on sinu mure . Ka seente purkipanemine ei ole minu eriala . Saad sa sellest aru ? Saad sa aru , et minu eriala on sind armastada ! Ilma seenteta , ilma ämma ja äiata , ilma sinu suguvõsata . Ära sega neid minu eluloosse ! Nad ei kuulu sinna ! - Kuna ma joon viina , siis sa ütled , et ma olen joodik , ei kindlusta sind materiaalselt sellisel määral " nagu kõik teised mehed seda teevad " , ei loo sulle kindlat kodu . Kust võtan ma sel juhul õiguse sind armastada ? - Ise istun köögis ja joon viina ! Joon ennast neljakäpukile , sest teisiti ei saa ! - Mõista mind hukka , mõista ! -Praegu sa magad ja näed unes paremaid mehi ; selliseid , kes sind kätel kannavad ja materiaalselt kindlustavad . Kes teevad kõike nii , nagu sina tahad . Keeravad kruvi seina , löövad naela põrandasse , parandavad kapi ukse ära , viivad prügikasti välja , panevad igal õhtul pornofil- mi mängima , et sind üles erutada . - Mina nii ei tee ! Keeldun kategooriliselt olemast remondimees , santehnik , assenisaator , pornofilmide esitaja...- Otsi endale teine mees ! Ma ei sega sind ! - Aga seni , kuni sa pole leidnud , istun ma ikka köögis ja armastan sind ! See võib sulle küll väheke veidravõitu armastusvõimalusena tunduda , aga paremini ma ei oska . Katsu mind ja mu armastust mõista ! - Kui ma ükskord su juurest ära lähen , siis vaata endale ikka enam-vähem mõni mõistlik mees ; mõni mitte väga korralik mees , sest sellisega hakkab lastel igav ! Mõtle nende peale ka , kui valid ! - Muud paremat ei oskagi ma praegu välja mõelda , kui istuda köögis , keeta teed ja juua viina , sääsed läbi lahtise akna tuppa tungimas . Üle mu mõtete , üle mu tungide ja hingevaeva . - Näed ehk unes oma ülikoolikaaslast , kes sinust lugu pidas , aga kelle sa endast eemale tõrjusid . Võib- olla mõtled just praegu oma unenäos , et ehk oleks temaga koos elu paremini läinud kui minuga . Ehk oleks...Liiga palju mõttepunkte ! - Kell on juba kuus , aga ma ei saa veel lõpetada joomist , sest ma pole midagi välja mõelnud , pole leidnud lahendust . Seepärast ei jäägi mul muud üle , kui edasi juua . Joon ära kõik , mis kodus on : tagavaraks varutud veini , jõuluks hoitud konjaki , laste soki- viina , hapu õlle , mis külmkapis juba kaks nädalat seisnud on . Vahest alles siis saan magama jääda . - Juba kirevad kuked . Arvasin , et siin keset linna pole ühtegi kukke , aga näe , ikka on ! Kirevad ja kuulutavad hommikut ! Arno K , kes siin äsja oma unenäolistest läbielamustest , naisest , lastest , sääskedest , kukkedest ja armastusest pajatas , nägi oma tulevast esimest korda uusaastaballil . Ja kui ta temaga tantsis , siis mõtles ta nii : " Eh , ei ole sa nii ilus kui minu Sylvia ! " Nimelt oli Sylvia Arno K tolleaegne pruut , keda ta väga armastas . Aga Sylvia oli jällegi liiga noor ega võtnud seda armastuse asja eriti tõsiselt , mistõttu juba kolmekümneseks saav Arno K hirmsasti kannatas . Ja et oma valu leevendada , siis jõi ta aeg-ajalt viina . Ja mida rohkem " ei " - sid armastatud Sylvia talle ütles , seda rohkem Arno K viina jõi . Paljud mehed on niimoodi viina joonud . Selles pole midagi imestamisväärset . Muidugi oli Arno K ka romantik ja maalis Sylviale tulevasest kooselust ette liig kauneid ja valmis pilte . Aga noor Sylvia , kes oli alles keskkooli lõpetamas , tahtis maailma oma silmadega avastama hakata , oma vigadest kannatada ja õppust võtta . Nii polnudki ta nõus Arno K abiellumisettepanekutega , kuigi viimane neid igal ajal ja igas kohas ( saunas , surnuaias , pargis , arsti ooteruumis jm. ) tegi . Teine Arno K viga oli selles , et ta oli maksimalist , liiga kärsitu - tahtis kohe ja kiiresti kõike kätte saada . Oleks ta läbenud natukegi kauem oodata ja seda asja mõistlikumalt ajada , siis oleks ta selle seitsmeteistaastase lehtsaba kinni ka püüdnud . Aga Arno K kirg kasvas nii suureks , et ta ei kontrollinud enam oma käitumist : tegi ühe vea teise järel , ühe lolluse teise otsa ; nii et ta oma liigse kiirustamise ja tormakusega noorukese Sylvia ära ehmatas . Kõige hullem kogu loo juures oligi vahest see , et Arno K ise sai väga hästi oma vigadest aru . Aga mida rohkem ta nende huku- tavast mõjust endale aru andis , seda suurema lolluse ta jälle tegi . Helistas siis , kui ei oleks pidanud helistama ; lunis kokkusaamist , muutus üha pealetükkivamaks . Ja nii polnudki midagi imestada , et Sylvia teda kartma ja vältima hakkas , nii et vaesel Arno K-l ei jäänud muud üle , kui järjest rohkem viina juua , et oma kurbust leevendada . See oli muidugi igati kahetsusväärt ! Ja siis ühel uusaastapeol ta kohtaski oma tulevast . Arno K oli äsja oma asutuse uusaastapeolt tulnud ja parasjagu lõbusas tujus , nii et ta otsis endale lihtsalt mõnd kena tüdrukut , kellega meelt lahutada ja kelle seltsis oma Sylviat unustada . Juba esimese tantsu ajal oli tulevane väga kontakteeruv , rääkis endast juba esimesel korral liiga palju , nii et Arno K-le selline avameelitsemine natuke harjumatu oli . Arno rääkis ka endast , aga mitte palju , ja jättis puudutamata suhted Sylviaga . Tantsupartnerina oli tulevane väga erutav ; sellist puusade mängu polnud Arno K veel kogenudki , rääkimata liibumis- ja ligidusastmest . Tulevase jaoks oli selline tantsustiil ilmselt omane ja iseenesestmõistetav , Arno K jaoks aga täiesti ebatavaline ja meeletult erutav . Igal juhul oli tal oma tulevasega meeldiv tantsida ja ta tantsis temaga ka pea kogu õhtu . Kui pidu otsa sai , olid nad niikaugel , et Arno K oleks võinud tulevase kohe endaga kaasa kutsuda , aga siis , just enne äraminekut , võrdleski ta oma tulevast Sylviaga ja ütles mõttes endale need ajaloolised sõnad : " Eh , ei ole sa nii ilus kui minu Sylvia ! " Kui nad järgmisel korral kokku said - see oli paar nädalat hiljem - , ei olnud Arno K Sylvia kaotamise valust veel päriselt üle saanud ning jõi üha edasi viina . Tol korral oli Arno K oma sõpradega Raekoja-aluses keldris , mida grill-baariks kutsuti . Oli juba hiline aeg ja Arno K tuli parajasti tualettruumist , kui tulevane talle koridoris vastu tuli ja teda kõnetas . Algul ei tundnud Arno K oma tulevast ära , sest Arno K-l ei olnud nägude peale just hea mälu . Kui tulevane aga rääkima hakkas , tundis Arno K ta hääle järgi ära . Arno K-l oli kohtumise üle hea meel , sest sõbrad olid ennast juba täis joonud ja koju läinud ning ta oli oma kõrtsilaua taga päris üksi . Tol hommikul ei jõudnud kohalik päevaleht " Kärmas Kuller " õigeaegselt endise linnapea Jüri Aheliku postkasti . Nimelt ilmus selles Eesti maakonnas kaks kohalikku lehte : " Kärmas Kuller " ja " Mette Madalik " . Konkureerivate lehtedena püüdsid mõlemad endale rohkem lugejaid võita , kasutades selleks erinevaid meetodeid . Kui " Mette Madalik " tegi panuse lehemahu suurendamisele , siis " Kärmas Kuller " jäi endistviisi 4-leheküljeliseks " lipakaks " , mis aga senise nelja korra asemel kogunisti viis korda nädalas ilmuma hakkas , samal ajal kui kaks korda paksem " Mette Madalik " end ainult kolmel korral nädalas ilmutas . Siiski hakkas kohalik rahvas järjest rohkem eelistama " Meite Madalikku " , kust oli rohkem lugeda . Et päästa veel , mis päästa annab , pakkuski " Kärmas Kuller " välja , et nende postiljonid toovad lehe igale tellijale koju juba kella poole kaheksaks hommikul , seega siis hommikukohvi ajaks . Neljandalt korruselt alla postkasti poole lehele järele tõtates oli isand Ahelik väga rõõmsas meeleolus , laulis ja vilistas vaheldumisi katkendeid oma lemmiklauludest . Kui ta laulusõnade " Oh millal saaksin ma mustlasena maailmas ringi rännata " saatel postkasti avas , katkes aga romantiline lauluviis poolelt taktilt : postkast oli tühi . " Mis kurat ! Mis kurat see siis nüüd olgu ! " pahandas isand Ahelik . " Mina tellisin just selle pärast " Kulleri " , et hommikukohvi juues kõik eilsed uudised teada saada . Ja nemad lubasid igal hommikul kella poole kaheksaks need uudised ka minu postkasti toimetada . Aga tutkit ! " Päeva esimene stress oli saadud , tuju ära nullitud juba hommikul . Muidugi oli ta selle tagajärjel tõre oma naise peale : " Kas see hommikusöök juba valmis ei saa ?... Mis kuradi vanad ajalehed siin laua peal vedelevad , mitte seal , kus nende koht on ? Igal asjal on oma koht ja kui miski oma koha pealt ära võtta , tuleb see peale tarvitamist sinna tagasi panna . Muidu ei leia mitte kunagi mitte midagi kätte ! Kõiki asju peab siis alati otsima ja oma närve rikkuma ... Kus mu kamm on ? Ma tahan oma pead kammida ! Jälle ei ole kammi seal , kus ta peaks olema ... Ja kus käärid on ? Ma tahan oma küüsi lõigata ! Ja mis kuradi värk siin üldse käib ! Igal pool vedelevad su öösärgid , aluspüksid , rinnahoidjad ja ma ei tea veel mis asjad . Kuule naine ! Kas sul mõni triigitud särk ka riidekapis on ? Võiks ikka vahel olla küll ! " Ja niimoodi torises isand Ahelik terve hommiku . Muidugi oli tal ka päris tõsine põhjus tige olla , sest just tänases lehes pidi ilmuma nende erakonna " Endised teel tulevikku " valimisreklaam : teiste seas ka tema pilt , elulookirjeldus ja intervjuu - tervelt kaks lehekülge , mis erakonnale kenakese summa maksma läks . Nad olid ajastanud just nii , et nende reklaam ilmuks viimasel päeval enne valimisi , neljandal märtsil . Sellega lootsid nad mitu kuud kestnud ägeda valimiskampaania käigus niigi segadusse aetud valijad veel viimasel hetkel enda poole kallutada . Kes neid kuude ja nädalate taguseid reklaame ikka enam mäletab ! Aga viimane leht enne valimisi - see on trump ! Valija lööb lehe lahti ja näeb , milline lihtne ja efektiivne programm on " endistel " , millised väärt seisukohad , kui palju kindlaid lubadusi , millised eeskujulikud elulood kõigil kolmel kandidaadil ; nende seas ka temal , endisel linnapeal , härra Jüri Ahelikul ! Kindlasti saavad nad sellise lehereklaami mõjul endile soliidse koguse hääli juurde , mõtiskles isand Ahelik kohvi ilma ajaleheta juues . " Mis jama see siis on ! " arutles isand Ahelik . " Kui inimesed enne valima minekut meie partei reklaami lehes ei näe , siis on meie pingutused tühja jooksnud ja raha ilmaasjata raisatud . " Riigikokku kandideerija Ahelik ootas ära , kuni kell üheksa sai , ja helistas siis ajalehe " Kärmas Kuller " toimetusse . " Juta Raunik kuuleb , " vastas mahe naisehääl . " Mina olen endine linnapea Ahelik erakonnast " Endised teel tulevikku " ja tänases lehes on meie erakonna valimisreklaam . Aga lehte ei ole siiamaani minu postkastis . Milles on asi ? " küsis Ahelik karm-pahase häälega . " Me väga vabandame , härra Ahelik , aga mina olen ainult ajakirjanik . Teen lehte , kirjutan lugusid , eriti maaelust ja põllumajandusest , kui olete tähele pannud . Ja tänases lehes on mul ka üks pikem lugu talupidamisest . Lugege kindlasti , härra Ahelik ! Jah , aga mis puutub sellesse , et te lehte pole veel saanud , siis selles pole mina süüdi . Lehtede kohaletoimetamisega tegelevad meil omanikud . Ma püüan teile mõnda neist valida . Üks hetk ! " Ahelik kuulis , kuidas telefonile peenike toon peale valiti , mis ilmselt selle asutuse sisetelefonivõrgu sisse lülitas ; seejärel oli kuulda pikalt kutsuvat tooni . Siis uuesti peenikest tooni , millele järgnesid kutsungid . Ja nii kordus see vähemalt viis korda . Enne Aheliku kannatuse katkemist valiti siiski jäme toon tagasi ja peale mingit kõrr-kõrr-kõrri oli kuulda taas seesama meeldiv ja mahe naisehääl . " Ma veelkord vabandan , härra Ahelik , aga ühtegi omanikku pole veel tööle jõudnud ja mina ei oska ega ole ka volitatud selliste asjade kohta mingeid selgitusi andma , " teatas see hääl . " Mis kuradi omanikud ! " ägestus isand Ahelik . " Mis see minu asi on , kes on omanikud ja kes ei ole omanikud . Mina tahan oma lehte õigel ajal kätte saada . Teate mis , proua Raunik ! Te öelge neile omanikele , et pole nad mingid õiged omanikud , kui sedasi käituvad . Ja siis öelge neile veel , et mina , endine linnapea , seda lehte enam ei telli . Ja ässitan veel teisi ka üles mitte tellima . Tehku siis seda lehte , kellele tahavad ! Vaat nii on lood ! " pahandas Ahelik ja pani toru ära . Siinkohal tuleb lugejale selgitust anda , kes on " Kärmas Kulleris " omanikud ja kes ajakirjanikud . Omanikud on need , kes õigel ajal - siis , kui kolhoosidest-sovhoosidest ja muudest riigiettevõtetest ühistud tehti - oma ühistu moodustasid ja sel moel riigi vara lihtsalt ära omastasid , pannes ise oma ühistusse vaid tühised veeringud ; nii et nad ikka ühed võltsomanikud olid . Ajakirjanikud , kes lehte lugusid kirjutasid , olid aga palgatöölised . Ja palgaliste ajakirjanike kompetentsi ei kuulunud tõepoolest lehtede kojukande korraldamine ega selle eest vastutamine . Aga ega lehelugejad seda teadnud , ikka ja jälle helistati toimetusse ajakirjanikele ja kes siis parasjagu kohal oli , see ka sõimata sai , kui juhtus sõimaja-helistaja olema , mida viimasel ajal kahjuks küll üsna sageli juhtus . Sest omanikud hoidsid raha kokku ega palganud tööle isegi korrektorit mitte , mistõttu igasuguseid veidraid vigu lehte sattus . Nii näiteks oli ükskord lehes " segakoori " asemel " seakoor " . Ainult üks täht vahelt ära - ja oi kui palju pahandust sellest tuli ! Selle se(g)akoori lauljad ja dirigent on " Kärma Kulleri " peale elu lõpuni vihased . Aga nende esimene reaktsioon oli see , et nad hakkasid lehte kutsuma " Kärnaseks Kulleriks " ; nimi levis maakonnas kiiresti ja sai rahva seas populaarseks . Sellessamas kärnases ja kärmas " Kulleris " oli ka rubriik " Toimetuse postkast " , kus peamiselt lugejate kirju trükiti . Kirjades avaldati enamasti nördimust ja pahameelt kõiksugu asjade ning nähtuste üle , mis rahvale meeltmööda polnud . Nii ristisid kohaliku raadio diktor Haljand Sippur rubriigi ümber " Toimetuse prügikastiks " . Ka see uus nimi läks rahva seas käiku , küll mitte nii edukalt kui " Kärnane Kuller " . Selliste apsude mõjul " Kulleri " lugejaskond tasapisi , aga kindlalt vähenes , nii et iga lehenumber tõi loodetud kasumi asemel hoopis kahjumit . Ometi leht ilmus . Maakond oli väike ja jäi kahele lehele kitsaks . Rahval oli teada , et teist kohalikku lehte , " Meite Madalikku " , finantseeris Rootsis elav väliseestlane Gustav Prants . Kust tuli aga toetus " Kullerile " , selle kohta liikusid igasugused kuulujutud ; teiste seas ka selline , et " Kärmas Kuller " saab raha - tulnukatelt ! Kui toimetusse ilmus omanike peamees Aristoteles Tõruke , ei osanud temagi muud targemat teha , kui naerulsui käsi laiutada . Koos ühistu juhatuse esimehe Ao Luupiga ( kes muide ka autojuhi ja fotograafi ülesandeid täitis ) mindi vaatama , mis on juhtunud postiljon Marta Rotiga . Nimelt teenindas just Marta Rott seda piirkonda , kus elas Riigikokku kandideerija Jüri Ahelik valimisliidust " Endised teel tulevikku " . Siinkohal oleks õige aeg lugejale teada anda , mida kujutas endast erakond " Endised teel tulevikku " . Nimelt ühendas see partei endas nii endisi kui praegusi/ nii maal asuvate ühistute ( endiste kolhooside-sovhooside ) kui ka linna ettevõtete ja asutuste juhtfiguure . Paljusid neist ühendas see , et nad olid kuulunud EKP-sse ( Eestimaa Kommunistlikku Parteisse ) ; osa neist oli aastaid olnud ametis ka partei juhtivorganites ja rajooni täitevkomitees . Paar kuud enne valimisi nad moodustasidki oma partei , et ühisel jõul parlamenti pürgida . Nende hulka kuulusid endised KGB-lasedki . Omapärane kunsttükk oli partei " Endised teel tulevikku " programm . Nimelt andsid endised mõista , et kui nad omal ajal suurest Nõukogude Liidust Eestisse raha , vara ja vahendeid edukamalt suutsid hankida , kui teised liiduvabariigid , siis asi see nüüd Läänega samamoodi ümber käia - sealt kapitali ja vahendeid järk-järgult Eesti suunas nihutada ehk teisisõnu : varandust kokku ajada . Et nad vene ajal varandust nii riigile kui ka endale kokku ajada olid osanud , seda võisid oma silmaga näha nii meie väikese liiduvabariigi kui ka krattide endi külalised . Eriti panid seda tähele suure kodumaa teiste , vaesemate piirkondade elanikud , kelle jaoks Baltikum vaat et suisa muinasjutumaana paistis . Vanasti nimetati varanduse vedajaid ja kokkutassijaid pisuhändadeks ehk krattideks . Selle järgi hakatigi endisi nii nende eelneva tegevuse kui ka uue partei programmiliste seisukohtade tõttu krattideks kutsuma . Paljudele nende programm meeldis , sest nad lubasid ilma erilise pingutuse ja töötegemiseta kiiresti elujärge parandada . " Kes siis enne töötegemisega jõukaks on saanud ! " võis nende programmist ridade vahelt välja lugeda . Ja laisemat sorti rahvale selline lähenemine muidugimõista meeldis . Võis ju nõukogude ajal tõepoolest vaat et ilma töötegemiseta lahedalt ära elada ; piisas vaid töölkäimisest . " Kui kratid nüüd samasugust äraelamise võimalust pakuvad , miks mitte siis neid valimistel oma häälega toetada , " mõtles südikate , laiskvorstide ja venivillemite väljakoolitatud armee . No nii ! Praeguse looga seoses on ennekõike tähtis see , et ka ajalehe " Kärmas Kuller " omanikud Aristoteles Tõruke ja Ao Luup olid krattide partei liikmed . Juba ainuüksi selle pärast pidid nad oma parteiliidri Aheliku häiresignaalile reageerima . Helistajaid , kes polnud varahommikul lehte saanud , oli aga rohkem . Üks omanikke , tegevtoimetaja Luise Manger oli saanud tunni aja jooksul rohkem kui paarikümne lehetellija kurtmist ja sõimamist kuulda . Et postiljon Marta Rott elas äärelinnas , siis sõideti sinna autoga . Kohapeal pidid aga Tõruke ja Luup leppima tõdemusega , et Marta Roti korteri uks oli lukus . See oli vana puumaja ja nende postiljoni korteriuksest mõni meeter vasakul oli veel üks uks . Otsijad otsustasid koputada sellelegi uksele , et ehk teab naaber Martast midagi . Uks avaneski õige pea ja nende vastas seisis krapsu olemise ja ( nagu peagi selgus ) kõva kuulmisega vanaeit , kes küsis , et mis härrastel temasuguse vaese ja vana inimese juurde asja on . " Ega te postiljon Marta Rotist midagi ei tea ? " küsis autojuht-fotograaf Luup oma vaikse ja monotoonse häälega . " Mes rotte te siit otsite ? " küsis vanaeit vastu , kes kõva kuulmise tõttu küsimusest õigesti aru polnud saanud . Et Aristoteles Tõruke suutis vähe valjemat häält teha kui Luup , siis kordas tema küsimust uuesti . Nüüd sai eit küsimusest aru ja see pani teda mõtlema , et mida need mehed Martast teada tahavad . Kas seda , et Marta vahel õhtuti oma toas kõva häälega laulab , nii et tänavagi peale ära kostab , või hoopis seda , et Marta juures aeg-ajalt üks abielumees käib . " Eks ma tiia iki , naabremutt mul ju ! Mesasi herrasid uvitab ? " " Millal te teda viimati nägite ? " küsis Aristoteles Tõruke . " Eile õdangu , kui ta trükikojast nuu lehtige koju tull . " " Kas hommikul ei näinud ? " uuris edasi Luup , kunstlikult oma loomupärast madalat ja vaikset häält kõrgendades . " Mes sa karjut ! Ma kuule küll , " sai eit tõredaks , " vada , ommuku küll es pane tähele , miilas ta valla noid lehti kandma lats . Mudu ma ole iks kuulnu , kui ta lähep . Ma ju iga pae kella viiest ülevan ja Marta nii poole kuue paiku iki alati lähep . " " Ja täna hommikul te Marta minemist ei märganud ? " küsis Luup nüüd oma tavalisel hääletoonil . " Räägi iks ometi kõvempide , ma ei kuule , " pahandas eit . Jälle pidi Aristoteles Tõruke oma kolleegi küsimuse üle kordama . Vanaeit sai kohe aru ja vastas varmalt : " Ega es näe küll . Es kuule kah , et uss oles valla tettu ja kinne pantu . Toda ole ma iks alati kuulnu . Aga täna ommuku es kuule . " " Kas on ka varem sellist juhtunud , et te pole tema minemist märganud ? " võttis küsimisjärje Aristoteles nüüd ühestükkis enda kätte . " Ei tiia olevat . Ma iks iga ommuku vara ülevan ja tuu om alati kuulda , kui ta lähep . Tuu uss käi nii kõva kraaksuga kinni , et toda om töise linnaotsa kah kuulda , " seletas eideke nii kuis oskas . " Aga mes nüit sis juhtunu om , et te toda asja nõnnaviisi uurite ? " Mehed seletasid eidele , mis juhtunud , ja ütlesid , et Marta jääb nüüd oma töökohast ilma . " Vai jummal , tuu om küll üits halb asi . Kust tuu Marta sis söögiraha saap ? " oli eideke mures . " Marta elap niige sandiste . Penssi ei saa tolle pärast , et oli vene sõjaväelaste man eluaig koristajaks . Nüüd üteldes , et tiinse okupante . Siss , kui na siin oliive , es ole na kelleki okupandi , nüüd , näet , om okupandi . Tuu lehekandmine oli Martale ainumas söögiraha allikas . Kui tuu kah ära võetass , mis siis küll saap ? Surep nälga ! " See mehi ei huvitanud . " On tal tuttavaid-sugulasi , kelle juures ta ehk võiks olla ? " " Ei ole tal kedagist . Üitsi elap , ei käi keegi külan ega kaeman . " Seda , et too abielumees vahel õhtuti käib , ei julgenud eit küll nendele tundmatutele välja rääkida - mine tea , mis pahandust sellest tuleks . " Äkki om är surnu . Kuda mudu ma ommuku usse lahtitegemist ja kinnipanemist es kuule , " ehmus eit nüüd ära . Oli nüüd Marta sumud või mitte , aga meestel oli vaja ajalehepakk kätte saada . Nii otsustatigi politsei abiga Marta Roti korterisse sisse murda . Poole tunni pärast lõhkusidki Aristoteles Tõruke ja Ao Luup koos kahe politseinikuga Marta Roti ukse maha . Korteris ei olnud aga ei Martat ega ajalehti . " Meiljoh tunnistaja lavvan , " ütles Õkva Juhan Ruudu poole vaadates . " Peigmehe poig , jah , tema tiid , " imestas kuidagi lapsikult üks õrna jumega neiu , pruudi kaugemaid sugulasi . " Aga mes eesti sõamehe nuu säändse - tuleva oma rahvast rüüvmä ja tapma ? " " Ei tiiä , mes pühämiis tuu eestlanegi om ? " vastas Lätteoru Albert . " Sõaväen egäsugust küün . " " Oma rahvast rüüvmä ja maha lüümä , tost ei saa ma aru ! " kordas neiu . Peigmees ütles nüüd : " Sangaste keldren olliva kah mahalaskja eestlase . Eestlane nigu ega tõnegi rahvass - näide siän om egäsugutsit inemisi . " " Tahass , et eestlase os paremba ! " jätkas neiu tungivalt . " Koge paremba . " Tekkinud vaikuses kostis Lõige vanaperenaise tasane etteheitev hääl , ta ütles kõrval istuvale Mäejaani perenaisele : " Kost sa võtat parembat seemet ? Taa kevväi oli meil kartuliseeme vilets , oodenvalt läits kooban mädanema . " Mõtuse Jaan hüüdis : " Te , preili , tooge ilmale parembit lätsi , küll sis rahvass lätt kahparembass . " Lõige vanaperenaine jätkas oma juttu : " Ei tule kehvast siimnest ääd karduld . " Aalep muiatas iseteadvalt - Õige pisut , suunurgaga : selle pungissilmse kartulikasvatajaga tuleb tal varsti ühe katuse all elada ! Mäejaani Mikk kiikas otsekui lubaküsivalt oma range naise poole , limpsas keelega huuli ja teatas : " Mia ole nännü mitmit rahvit , ma kitä , et seräst rahvast nigu eestlase om rasse nallalt töist leida , ilmast ilma kritsitas ta tõse paale ambit , alati vihane , et tema om ilmajäänu vai vaha naudi saanu . Ku õige vene vürst tull restorani nink lavva tellse , sis ta es jäta kelnerit konagi ilma , mul om meelen : üits visass mulle konagi sada rubla ! " " Nooh , tolle raha iist saije tsaari aigu ää obese osta , " pomises Õkva Juhan . " Täku , " täpsustas Aalep ja ajas jonnaka lõua ette . " Koolmeistri aastapalk oli sada kakskümend rubla . Sina said ühe õhtuga peaaegu minu aasta sissetuleku . " " Ega sis tuu es ole kogu õdagu saak . Tuu olli üits laud enneki . " " Mes sa sis Vennemaalt ära tullit , os võinuki saal olla , " ütles Mõra Maks kadedalt . " Os peräkõrd ollu mõni verevide kommis-saar , saisnu Trotski kõrval , tukk peon , aanu rahvast sõtta . " " Vai os tullu eräkõrralidse kommisjoni mehena meid maha laskma , " lisas Lätteoru peremees . " No ei , Andress . Te pakute iks üle , " astus mehe kaitseks välja proua , keda selline Miku kallal võtmine hakkas ärritama . " Mikk om nii vagane miis , ei temast ole tsiatapjatki . " " Inemist om lihtsamb tappa ku tsika , " arvas Lõige Sass . " Tsiga tund kaugelt ära , ku sa piät eluvõtmise plaani . Meil oli üits kult , tuu nakse joba sis laudan vinguma , ku ema pandse karvavõtmise vett koogin üless . Kost ta tiidse , et tema perämine tunnike kaen . A näet , tiidse ! " " Kas inimene ei tunne , kuidas temaga lood on ? " küsis Aalep . " Sõan tulejo surm ei tiiä kost , " seletas Sass ja vaatas Meeta poole , kelle pilk oli jälle ristunud Maali silmavaatega . " Ega soldat enämbiste vastalist ei näe ; kelle kuul su elu võtt , sa ei tiiä ! Suurtükk , tuu om mitu versta liinist takanpuul , tuu tinutas üle oma meeste päie . Jälle ei näe , kiä laskja om . A ku nakatas tikega räguma , sis tule eluvõtja sulle vasta , sis om periss põrgu maa pääl ! " Meeta kuulas nii armunult mehe juttu , et Ann kihvatas . " Melless sa me rüävargit kätte es saa ? " küsis ta kurjalt . " Mes militsjonäär sa olet , ku rahvast ei avita . Kurjategijäse sööva silma paast ! " " Jäle viisivä suure tii paale , " vastas Sass . " Säält ei lövvä enämb kedagi . " Tema vabandav seletus ainult ärritas Anne . " Mia ole pallass röövitu . Riik mass sulle ilmaasjata palka . " Sõnelemise lõpetas Kata ilmumine , kes tõi köögist järjekordse kausitäie kuumi kartuleid . " Albert ; ole nii ää , tõsta mulle sousti lähämbäle ! " palus Ann hoopis lahkemal toonil . " Kule , Lätteoru peremiis , kumb sa olet - Andres vai Albert . Üits kuts sinnu ütte- , tõne tõistmuudu , " hõikas Õkva Juhan kaugemalt lauaotsast . " Mulle om pantuki kaits nimme : Albert ja Andress . " " Saksik muud , " põlastas Alajaani peremees . " Mulle jakkuss utest ainsast Juhanist küll ; ku me maadlema pöörame , sis tuu kekstu nimi sinnu ei avita . " " Nimi raha ei mässa , " arvas Mõra Maks . " Võtat kallendresabast , laset kerkuraamatude kirjutada . Piät aga perrä kaema , kas ei aja mõne lehma vai keisre nimega segi , nakat last kutsma , tule obiss pullike tare manu . " " Tuu om õkva nigu Molusse Jaani joba , " torkas Mäejaani Mikk . " Ei saa aru , kas aiast vai aiamulgust . " " Messä minust tahat , mia ole küll tan , " tegi laua teises otsas valju häält sulane ; ta oli täna kaunikesti tähtis oma Leena kõrval . Olgugi et üks peremehe kosjaskäik läks tema süül aia taha , see-eest pruulis ta Leenaga pulmadeks kange õlle . " Nonoh , " ühmas Õkva Juhan ähvardavalt . " Ärge nakake tan jälle , " hoiatas Mäejaani perenaine . " Valage aga kannust õlut , " sundis Hendrik . " Jah , " hüüdis Mõtuse Jaan . " Tuu om minu tettü , seräst te koskiltei saaki . " Leena vaid muigas mehe suurustamise peale . Senni oli muutunud ümaramaks ega tundunudki enam nii plikana ; tegelikult oli ta Mõra perenaine , kuigi polnud Maksiga laulatatud . Kui mehel oli paha tuju , oli viina võtnud või tahtis muidu vimma kiskuda , nimetas ta Sennit virtinaks . Kuid naine ei teinud sellest väljagi , ei kuulanudki , vaid ajas oma joont , oli surunud Maksi rakkesse , et see veaks tõemeeli koormat , ehkki mees otsis aina võimalusi , et vedada villaste roomadega . Nemad olid tulnud jalgsi , liha- ja saiakomps Maksil kaenlas . Kui nad oleksid tahtnud hobusega tulla , oleksid pidanud mitu kilomeetrit ringi sõitma , suvel mööda heinamaaäärt hobusega ei käidud . " Näe , nüid oleme piäaigu üte pulga paal , piirimiis , " hakkas Maks seletama . " Sul kah nuur naine . " " Viil noorembgi ku sul , " vastas Hendrik ; nende võistlus oli nagu tuli tuha all . Lilli punastas . Sennile uus naabrinaine meeldis , temas oli midagi omataolist . Tanutamine jäi ära , see polnud enam moes , pealegi polnud elus ka Hendriku ema , kes oleks pidanud mõrsjale tikitud tanu pähe panema . Ja ega kaasavarakirstugi polnud Lillil kuskilt võtta ega millestki kokku panna . Kuna ilm oli ilus , mindi välja muru peale tantsima . Õunapuude , talli ja elumaja vahelt oli hein ära niidetud , seal oli ruumi . Tädi-Jaan võttis viiuli vutlarist , pühkis pehme lapiga poognat , timmis natuke ning hakkas hoogsalt ja innustunult mängima . Alustati labajalavalssi , tantsijaid oli vähe , poisid olid sõjaväes , ilma nendeta ei tulnud ka tütarlapsed pulma . Lilli süda kripeldas seda pilti vaadates : miks pidi tema pulm , mis oli niigi kasin ja vaene , olema ka nii vähese rahvaga ? Ometi peeti seda üks kord elus , mitte kunagi ei saa seda enam korrata ! Ta meel läks äkki nii nukraks , et ta oleks meeleldi nutnud - ihuüksi , kassi või koera seltsis kodus , pimedas Umbjärve rehetoas , et keegi ei näeks . Aga siis viis Hendrik ta tantsule . " Laits mes laits , " mõtles mees ta õblukest pihta hoides . " Ega soa aal suurt pidu ei võiki pidada , nüid omma rahvakogunemise ära keeletu , jaanituldki ei võivat tetä , " seletas Alajaani Juhan tantsijaid vaadates Aalepile usalduslikult . " Sõjaaeg on nii või teisiti ka leinaaeg , " vastas see dotseerivalt . Ta oli parajasti mõelnud , kuidas lahti saada Üdsile jäänud varandusest , sest tuleval nädalal pidi pristav tulema teda talust välja tõstma , nii nagu kohus oli mõistnud . Õnneks oli Hugo siiski Pukast uurimise alt vabaks saanud ja nende pere pealt ära langenud kohutav kahtlus , nagu oleksid nemad Tõnise vaenlastena juhatanud kohale kurjategijad , kes , nagu hiljem välja tuli , olid Eesti kaitseväelased . Õnneks polnud mõrtsukad sellest väeosast , kus Hugo teenis , seetõttu ta vahi alt vabastatigi . Ja siis selgus , et röövleid oli juhatanud hoopis keegi Nuustaku naisterahvas . Sellega oli nüüd korras , kuid Aalep pidi asuma Löigele tütre juurde ja enne sinnakolimist tuli peaaegu kogu liikuv varandus maha müüa . Kiirustades polnud võimalik õiget hinda saada , sellega pidi juba ette arvestama . Mõtuse Jaan vahtis Aalepit kõrvalt vindise pilguga , tuli juurde , puudutas varrukast ja ütles : " Ärge pange pahass , kuulmeistreärra , ma annass teile ääd nõu . " Aalep pöördus Jaani poole . " Mis nõu see on ? " " Te plasside kah naise võtma . Ma tiiä ütte ääd pruuti . Kaasavarass andass kotuss . " Aalepi nägu muutus karmiks . " Kas sa mõtled toda Anettet , keda käisite juba kosimas ? " Jaan naeratas kavalalt . " Oh ei , mul üits tõne , viil paremb soolan . " " Mul ei ole naisevõtmise plaani . " " Te viil nuur miis , võisite võtta küll ... " alustas sulane jälle , kuid Aalep raputas energiliselt pead : " Ei , ei , selline asi ei lähe , et te käite mulle peale nagu mõni kosjamoor . " Jaan jättiski ta rahule . " Põlle paikama ! Kõik pruudi põlle paikama ! " hõikas ta . " Messä röögit , ullvaim , mulle kõrva . Ma kuule niisaategi ! " pahandas Alajaani peremees ja vehkis käega . Pingile oli asetatud kaks tühja supitaldrikut . Ühel olid pilgeni täis viinaklaasid , teine oli tühi . " Tsirgusilma rikka mehe , valge , alli ja sinitse paruni , tulge kõik tänne . Tõmmake alusspükste taskust oma ränga rahakoti valla ! Enne klõmm puskarit - ja sis raha taldrigule ! Egäüits and niipallu ku jõud kand . " " Raha ja paremba rõiva , " muigas Lätteoru Andres . Mõra Maksileja Eeliale sulase hõikumine ei meeldinud . " Messä ote larmat ! " ütles Eeliasja ta kõõrdsilm välkus . " Aa , kaupmeheärrä ! Sina pasta kah oma tukatikoti nööri esä pulman valla ja anna pisku võõrassema põlle paikamisess . " " Vai sina , kõrdsikakleja , olet minu käskjä ! " vihastas Eelias , kuid naine kiskus teda kuuekäisest : " Jäta nüid ! " " Taa om temukraatia , " kostis Mõtuse Jaan häirimatult . " Ära aa suust soga valla , vai sina tiiät , mes asi om temukraatia , " pahandas kaupmees . " Peräkõrd olet viil verrev , kommuunamiis ! " " Mia ole Jaan . Kas sa sis minnu enämb ei tunne ? " " Kasi mant minema , mes sa ulguss , tan kamandati " käratas Maks . " Vai ulguss , kae , ku lätsime Sennist suu paal mööda ja kivvega pildseme vana Õkvat , sis es ole midagi ulguss . " " Sait nüid , väimiis , " muheles Alajaani peremees rõõmsalt , endal juba tugev krihv sees ja hüüdis : " Eesti marku palt , Eesti marku ! " Tädi-Jaan alustas uut tantsulugu . " Teeme sõõri kah ! " hüüdis Senni ja vedas Maali kaasa ning hakkas laulma Üks peremees võtab naise , üks peremees võtab naise , selle ilusa priske naise ... " Paperraha piilute , palt paperraha ! Kuld valla , õbe tänne ! " käsutas Mõtuse Jaan . Peremehed ei hoolinud ta hüüetest , ajasid omavahel juttu või jälgisid vaikides pillimeest ja tantsijaid . Pruutki vaatas pealt . Tema meelest olnuks nii loomulik teiste hulka tantsima minna , aga see oli ju tema pulmapäev ja ta hoiab mehe lähedusse . Ainult Hendrik võiks teda täna tantsitada , aga kui tal on ajada tähtis jutt Aalepiga , siis olgu nii . Ta oli ju nüüd mehel , hoitud ja armastatud , mida tajus kui saatuse õnnistust , ülejäänud polnud enam nii tähtis . Paistis , et ta Maalile meeldib , kuigi ema oli alles eile muretsenud , kuidas Lilli mehe tütrega läbi saab . Pruut muigas . Nii Maali , Senni kui ka tema olid peaaegu üheharjalised ; see oli imelik mõelda , et mehe tütar on temast paar-kolm aastat vanemgi . Noored liikusid kätest kinni hoides õunapuude all ringis ja laulsid : See naine võtab lapse , see naine võtab lapse , selle ilusa priske lapse ... Ka Tiina ja Eerika tulid ringmängu . Peiupoiss Paul oli võtnud pruudi gümnaasiumiõpilasest õe oma kaitse alla . Mis ühele õnn , see teisele õnnetus . Vanema õe meheleminek tähendas Eerikale seda , et sügisel pidi ta koolist koju jääma . Ann vaatas üksisilmi tütreid , see oli tema pere ja töövägi , kellega tal tuli talu pidada . Lisaks veel uimane , ropu suuga sulane . Vähe tegijaid , liiga napilt . Kas tuleb väimees appi mõnda tööd tegema ? Tütre pärast oleks ta pidanud ju rõõmu tundma , kuid ei tundnud , ei saanud ; liiga segi olid paisatud ta tunded . Tantsu lõppedes kummutas Jaan taldriku Lilli rüppe . " Sa olet nüid rikass pemane , " ütles sulane , ja Maks lisas : " Raha , mida miis ei tiiä . " Hendrik oli rõõmus ja lõbus , heas tujus . Märganud Potitare Peetrit seismas üksi ja nagu rusutud olekus , astus ta popsi juurde ning küsis : " Messä , Piitre , muretat ? " " Elu ei ole õppi , " kohmas meistrimees vastu . " Soo ? Mes ta sis om ? " naeris Palanumäe peremees lahedalt . " Alati olli iks õppi . Mes ta sis nüid ei ole ? " Antvärk sattus segadusse ega teadnud , mida vastata . Aalep kuulis nende kõnelust pealt ja ütles : " Õpetus möödub , õpetaja jääb . " Nõnda sai Peeter endise kooliõpetaja abiga kimbatusest üle , kuigi ei peremees ega pops saanud aru , mida Aalep silmas pidas . Hilisõhtuks oli pulm lõppenud - lühike , väike , sõjaaegne pulm . Hendrik jättis kättpidi hüvasti Eeliaga , tänas teda ja miniat tuleku eest . Tänane päev tõmbas paratamatult nende vahele ühe t e i s e joone . Otsides oleks võinud Palanumäe peremehe hääles leida isegi mingi vabandava noodikese , et asi oli lõppenud just nõnda . Hendrik oli liialt isa , kes tunneb end igas olukorras ja elukäänakul poegade ees vastutavana . Eelias võttis isa sõnu aga liiga harilike ja argistena , kuna oligi läbilõhki argiinimene , üks väga tavaline alevipoodnik , keda tahraias ootas juba hobune redelvankriga . Kuid ta ümarusele kalduv , selgete , kurjavõitu silmadega naine ütles äiale : " Meil om plaan Ruudu enda manu võtta . Ta silmi om vaja tohterdada . Jentson kitse , et ta või pimedässjäijä ... " Hendriku nägu karmistus . " Ma kõnela poisiga . Täämbä ei saa ta küll tega üten tulla . " " Muidugi . Ma nimiti enneki , " nõustus minia ja nad asusid teele . Senni ütles samal ajal Maksile Palanumäe eestoas , kus see oli kunagi leivategemise ajal Maiga heidelnud : " Pane müts paha , vanamiis ! Saeme kodu minema . Laits uut . " " Tuu sinu laits . Mes tuu minu asi ! " " Ära porra midagi ! Kae , müts om tan , nakame aga astma . " Mõtuse Jaan oma Leenaga olid just õue astumas . Sulane kuulis Mõra omade juttu ja hüüdis : " Kiä naise pilli järgi tands , om varsti jalutu ! " " Tule , tule ! " tiris Leena teda küünarnukist . " Sa olet niisaateki jo jalutu . " Jaan põrutas jalaga vastu läveesist poolikut veskikivi ja huikas : " Õuhkaprilla ! " Sveta avas mulle sammaldunud aialippidest jalgvärava ning ma sõitsin mootorrattaga Musta Kassi aeda sisse . Sõitsin põõsaste vahelt läbi teisele poole maja , kus me eile olime veini joonud , ning parkisin mootorratta trepi ette , et George selle kohe üles leiaks , kui ta üles ärkab ja uksest välja astub . Kiivri jätsin lenksu otsa . Seejärel läksin tagasi tänavale , kus Sveta ja härra Dupont mind ootasid . " Pajeehali , " ütles vanamees ning juba me läksimegi taksopeatuse suunas , kolmekesi : Sveta , mina ja härra Dupont . Taksopeatuses polnud ühtegi inimest ega ühtegi taksot . Kui me olime seal umbes pool tundi seisnud ja kaks veini ära joonud , otsustas härra Dupont lõpuks bussi kasuks . Me suundusime buss number 33-e peatusesse , mis asus sealsamas üle ristmiku . Härra Dupont jooksis pudelite kolinal üle tee ja oleks äärepealt auto allajäänud . " L'épinard , " karjus härra Dupont järele juba minema sõitvale " Moskvitšile " , mis teda ehmatanud oli . " Debiil , " ütles Sveta mulle , aga ta ei mõelnud , mind vaid härra Dupont ` i. Bussipeatusse jõudes andis härra Dupont jalaga roheliseks värvitud metallist prügikastile ja sai selle eest ühe läheduses seisva keskealise vene daami käest möliseda . Buss tuli ja me sõitsime ilma eriliste vahejuhtumiteta otse Männikule ning ma mõtlesin terve tee , et lollisti tegin , et selle värdja kambaga liitusin . Oleksin võinud ju koos oma sõpradega midagi targemat teha . Aga " P. Kerese " peatuses ( kaks peatust enne Juurika Baasi ) võtsid mu uued sõbrad mul käsist-jalust kinni ja tõstsid mu bussi pealt maha . Männiku oli tööstuspiirkond Tallinna lõunaserval Tallinn - Pärnu raudtee ääres . Männikul olid suured liivakarjäärid , tootmiskoondise " Silikaat " Männiku osakond , elamuehituskombinaat ning silikaatbetooniinstituudi katsetehas . " Magnifique ! " karjus härra Dupont ning hakkas ees minema . Mul on ähmaselt meeles , kuidas me sisenesime ühte Hruštšovi-aegsesse oranžiks krohvitud kolmekordsesse majja . " Cette appartement est au troisieme etage , " hüüdis härra Dupont ja tormas õlaga koridori seina kündes treppidest üles . Ma olin taksopeatuses ära joodud veinist juba üsna purjus ja kui ma trepi peal kabla panin , võttis Sveta mul ümbert kinni . Me ronisime treppidest üles ja seejärel sisse samast uksest , kust kostis härra Dupont'i seletamist . Seekord rääkis ta maakeeles . Kui ma sisenesin korterisse , mis oli alles sissekolimisi argus , mida järeldasin igal pool vedelevatest mööblipakkidest ja majapidamistarvetest , seisis ta keset tuba ja pidas kolmele uhiuuel diivanil istuvale joodikule epistlit . " Kaduge siit Sveta korterist minema , kuradi Männiku parmud , " ( Tegelikult oli härra Dupont ise ka Männiku parm . ) rääkis ta rahuliku häälega ja lisas närvitsedes : " Sittate siin kõik ära ja mingit kasu teist ei ole ! " Parmud ei vastanud esiti midagi , siis aga võttis kõige keskel istuv sõna : " Dupont , nje zabõvai , tõ dolžen nam pjätsot rubljei . " Kui ta selle ära ütles , siirdus härra Dupont kohe kööki ja hakkas endale kohvi keetma . Sveta viskas ikkagi parmud uksest välja . Enne seda andis ta neile esikus veel mitu suurt rahatähte . Vist 100-rublast . " Spassiiba , " ütlesid parmud ja kadusid uksest välja trepikojahämarusse . Trepilt kostis nende jutupominat . Kuulda oli , kuidas üks parm ütles teisele , et poleks Sveta praegu raha ära maksnud , tema poleks nii lihtsalt minema läinud . Ja teine vastas : " Praavilna . " Sveta kükitas põrandal ning avas veinipudelit . Nägin , et tal pole midagi jalas . Ma ei saanud silmi lahti ta paljalt perselt , mida punane nahkkleidiäär üldse ei varjanud . Kork tuli pudelilt järsku ära ning Sveta kukkus perseli põrandale . " Veame kihla , et sa ei julge seda endale sisse torgata , " ütlesin veinipudelile osutades . " Mille peale ? " küsis Sveta . " Saja dollari , " vastasin mina . Mul oli neid taskus terve pakk . Ta ajas oma valgetes põlvikutes jalad laiali ning istus nii terve igaviku . Vaatasin ainiti teatud kohta , kuni mul läks silme ees uduseks . Kui ta pudelit endale putsi ajas , pidi ta seda nii palju kallutama , et vein põrandale voolas . Varsti istus ta punase veini loigus , mida pulsist järjest juurde voolas . Ulatasin talle 100-taalrise , mille ta oma traktorlukuga taskusse torkas . " Tahad , ma võtan ennast alasti ? " küsis ta , kui oli veinipudeli välja tõmmanud . Noogutasin ja võtsin istet ühel lahti pakkimata mööbliesemel . Sveta tõusis püsti ning hakkas oma tikkkontsadel koperdades nahkkleiti üle pea tirima . Ma sain aru , et ta on purjus . Vein nõrgus tal mööda reisi alla ning imbus valgetesse põlvikutesse . Kleidi seest vupsasid välja suured ümmargused tissid pundunud rinnanibudega , millelt kolmnurksed pitsilised rinnahoidjad olid kõrvale nihkunud . Lõpuks seisis ta alasti keset tuba . Ma tõusin püsti , läksin Sveta juurde ning hakkasin kohe ta piimvalgeid tisse lutsima . Tundsin ta tiirase ihu lõhna . Tegin suu hästi lahti ja imesin Sveta tissi endale sügavale kurku , nii et terve suu oli seda täis . " Ma lähen tualetti , " ütles ta äkki . " Kas ma tohin ka kaasa tulla ? " küsisin mina . " Muidugi , " vastas ta nagu daam kõrgemast seltskonnast . Järgnesin talle ning libistasin käe üle Sveta ümarate siledate persekannikate , mis kõndimisel vetrusid . Me astusime WC-sse ning Sveta sulges seespoolt valgeks värvitud ukse . Ta otsis üles mu pronksist rihmapandla ning päästis selle lahti . Seejärel tõmbasin teda peldiku seina ääres . Sein oli värvitud , aga kahjuks ma ei mäleta , mis värvi see oli . Härra Dupont tuli köögist kohvikannuga ning võttis diivanil istet . " Kes tahab kohvi ? " küsis ta toas ringi vaadates ja tõstis kohvikannu kõrgele pea kohale . Sveta kükitas põrandal ning avas veinipudelit . Heitsin pilgu härra Duponfi poolt üles tõstetud kohvikannu . Selle sees loksus kuum keedetud vesi , mille sisse oli visatud terved kohvioadja kaks sidrunilõiku . " Ta ei oska kohvi teha , " ütles Sveta mulle ning siis härra Duponfile : " Jooge ise oma kohvi ! " " Häh , see on kanada kohvikeetmise stiil , " vastas härra Dupont otse kohvikannust suurt lonksu keedetud vett võttes ja kohviube ükskõikse näoga krõmpsutama asudes . Purskasin naerma . Härra Duponfi näis see rahuldavat ning ta jätkas kohviubade mälumist . Sveta tõstis käed üles lae suunas ja hakkas ennast toas ringi keerutama . Härra Dupont lõi jalaga takti ning paistis lõbusas tujus olevat . Varsti hakkas Svetal ruja otsa saama ning ta tants muutus järjest igavamaks . Härra Dupont lõpetas jalaga põntsutamise ära ja muutus morniks . " Prekratii , " ütles ta Svetale . Sveta keerutas ennast veel natuke ning jättis siis järele . " Kuradi quebeciane , sa lõid valesti takti ! " hakkas ta süüdistama härra Dupont'i , kes istus diivanil ja tegi siukest nägu , et naiste möla jookseb tal mööda külgi alla . " Lõid-lõid valesti takti , " rääkis Sveta edasi , härra Dupont'i närvi ajada püüdes . Tüütu vaidluse lõpetas õnneks uksekell ning Sveta ja härra Dupont tormasid üksteist kõrvale tõrjudes esikusse avama . " Kes seal on ? " karjus härra Dupont läbi ukse . " See olen mina , " kostis ukse tagant George'i hääl . " Kes ? " " Mina , George . " " Käi Kuu peale ! " Ukse tagajat hetkeks vaikseks . Seejärel kostis George'i hääl : " Kui sa praegult kohe ust lahti ei tee , hakkad samamoodi peksa saama , nagu eelmine kord . " Härra Dupont lõi käega ja tuli ukse juurest ära tuppa . " Mind ei huvita see tüüp seal ukse taga . Mina teda ei tunne ja sisse laskma ei hakka ka , " rääkis ta mulle . Esikust kostis , kuidas Sveta George'ile ukse lahti tegi . Härra Dupont istus uuesti diivanile . Alguses olin mõelnud , et mismoodi George mu asukoha on välja nuhkinud , aga , nagu võisin arvata esikust kostva jutukõmina põhjal , ei olnud ta siia tulnud üldsegi mitte minu pärast . Kostis , kuidas George Svetaga rääkis . Sveta endine ülbe toon oli muutunud vaguraks ja George rääkis : " Sveta , siin on sulle bussipileti raha . Võta see ja sõida kohe Musta Kassi juurde . " Ja siis Sveta hääl : " Aitäh , George , bussiraha eest ja palun vabandust , et ma jälle härra Dupont'iga jooma hakkasin . " " Kes see härra Dupont on ? " küsis George . " See on üks Männiku parm . " " Le persil , " kirus härra Dupont diivanil . Oli kuulda , kuidas korteriuks avanes ning uuesti sulgus . Ilmselt oli Sveta väljunud . Ning George astus tuppa . Ta märkas mind ja tegi mõnevõrra imestunud näo . Ei ütelnud aga midagi . George'1 vaadates tuli mulle meelde , et on suvi . Ta oli oma nahktagi ilmselt Musta Kassi juurde jätnud ning punane ilma varrukateta teksasjakk rippus kõhnal treenitud ihul . Härra Dupont tõusis diivanilt ning hakkas sõrmi naksutades mööda tuba ringi käima . George andis mulle peaga märku ning me lahkusime korterist . Oli juba õhtu . Päike oli muutunud suureks punaseks kettaks , mis rippus Männiku Stalini-aegsete kahekorruseliste roosade majade kohal . Paraadna ees seisis George ' ! pärlmuttersinine mootorratas , mis veikles õhtuse päikese kiirtes . " Sa vaata , kui imeline kõik on ! " pöördusin George'i poole , kes ka , tundus , et on pisut vaimustuses , aga ainult oma siklist . Punasele päikesekettale pilku heitmata lasi ta pilgul üle sikli käia ning asus siis seda hellalt hargilt maha võtma . Mootorratas põntsatas pehmelt asfaldile . George lõi vänta ning tsikkel hakkas mõnusalt mürisema . Ja siis me istusimegi mootorratta selga ning sõitsime Musta Kassi juurde . Elutoas ei olnud kedagi peale Musta Kassi , kes seisis keset suurt liibüa vaipa ja tahtis kohe plehku panna , kui me sisse astusime . " Stopp , " ütles George ja sai viimasel hetkel Mustal Kassil kuuekäänisest kinni , " Kuhu sa jooksed ? " Mustal Kassil oli käes pisike kolb , mille põhjas loksus mingi hall hägune vedelik . " Mis asi see on ? " uuris George . " Kalamaksaõli . " " Aa . " George lasi Musta Kassi lahti ning otsemaid oli too kadunud , nagu kujutlus järsu telefonihelina peale . Sain kohe aru , et see polnud mingi kalamaksaõli . Olin lapsepõlves kõvasti kalamaksaõli pruukinud ja teadsin täpselt , milline see on . Mõeldes sellele tuleb mul veel praegugi kerge öök peale . George vist polnud kalakat iial saanud , muidu poleks ta Mustal Kassil nii lihtsalt minna lasknud . Uks avanes uuesti ning tuppa astus Sveta . Seljas oli tal eilne toatüdrukukostüüm - must puhvis minikleit ja valge põll - ning käes kandik ühe tumeda pudeli ja kolme tühja karikaga . Ta asetas karikad ümmargusele lauale ning valas neisse järgemööda tumedat vedelikku , mis võis olla vein . Jah , arvatavasti nii see oligi . Vähemalt lõhn oli täpselt nagu veinil . Kohe tuli ka Must Kass müdinal ülevalt pööningult alla . " Oo , vein ! " hüüdis ta kohe , kui karikaid märkas , kuigi mulle tundus , et ta teadis juba nende veiniga täidetud karikate olemasolust . " Oo , vein ! " hüüdes oli ta ise alles trepil ja mingit rõõmsat üllatust nii kaugelt ei saanud toimuda . Äärmisel juhul oleks ta võinud küsida , et : " Mis te seal teete ? " või , et : " Mis klaasid seal laua peal on ? " . " Hakkaks veini jooma ! " hõõrus Must Kass käsi . Nüüd oli ta juba laua äärde jõudnud . " Ma tahan ka veini , " ütles Sveta . " Tavai , jooks veini kõik ! " ütles Must Kass millegipärast juba teist korda . See tundus natuke tobe , aga kuna mul polnud midagi väikese napsi vastu ja kui ma nägin , et George ka juba rõõmsalt klaasi käes hoiab , võtsin ise ka ja kummutasin koos teistega keset Musta Kassi kunstlikult tekitatud veinijoomismeeleolu oma karika põhjani . Vein oli päris maitsev . Ma istusin Sveta kõrvale , kes sohval aeles . Must Kass hakkas kohe , kui oli oma veini ära joonud , toas uudishimulikult ringi vahtima . Ta vaatas kõiki asju , nagu näeks neid esimest korda , ning aeg-ajalt puudutas mõnda . Kõige kauem uuris ta oma vanaaegset kuldsulega sulepead , millega ta muidu iga päev kirjutas , aga mis täna tundus talle eriti huvitav . Sain aru , et kohe-kohe peab midagi juhtuma . Ilmselt oli ta midagi veini hulka seganud ja ootas , millal see mõjuma hakkab . Ma ei muretsenud eriti , kuna kõige järgi otsustades paistis Must Kass isegi katsejäneste hulka kuuluvat . Vein oli mind uimaseks teinud ja pea vajus vägisi Sveta õlale . Kuulsin veel läbi une , kuidas George lisa nõudis . Nägin unes , et olen mingis lossis . Vist Liivimaa kuningriigi ajal Põltsamaal . Istusin rikkalikult kaetud laua ääres ja taldrik minu ees oli tühi . Kui ma silmad avasin , nägin valget põlleserva . Siis tuli must kleidiäär ja roosad sääred . Tõstsin pea ja nägin , et me oleme mingisugusel väga paksul värvilistest nööridest punutud riidel . Kuulsin , kuidas George ja Must Kass kusagil kaugel omavahel juttu räägivad . Vaatasin sinnapoole ja nägin lauda . Jah , see oli seesama laud , mille ääres ma just äsja istunud olin . Aga ta oli väga suur . Ja väga kaugel . Laua peal kõrgus suur roheline veinipudel . Sama , millest olime äsja veini joonud . Selle kõrgus võis olla umbes kuus minu pikkust . Lauaserval istusid George ja Must Kass . Nad olid hästi väikesed ja kiikasid korda mööda alla . Pikalt nad ei vaadanud , sest nad kartsid kõrgust . Nad kartsid laua pealt tooli peale kukkuda . Nad oleksid endal kaelad murdnud või vigaseks jäänud , kui nad oleksid näiteks alla sadanud , sest nad olid hästi väikesed ja kõrgus oli suur . " Mis te vahite ! " karjusin neile . Nad ei vastanud , ainult vaatasid üksteisele otsa . Heitsin pilgu Svetale , kes ikka veel magas . Ta lamas selili mu kõrval ning hingas rahulikult . Vaatasin toas ringi . Esemed , toakraam , kotkapeaga kiiktool , skisofreenikust kunstniku šedöövrid seintel , gobelään , millel oli kujutatud kuulsat naispiraati Mary Readi surmamas oma armastatut mõõgaga , väikesed muhu sussikesed koldeääre ja kõrge peegli vahelises seinaorvas , kasepuulõige Kingissepa tuulikuga , meie nahktagid ukse kõrval varnas - kõik oli hirmuäratavalt tohutu , hiigelsuuri varje jättev , ängitekitav , sünge ja pahaendeline . Võbisesin hirmust ja vaatasin õudusega toas asetleidnud metamorfoosi . Ülevalt pea kohalt kostis sammudekõmatusi . Justkui käidaks kusagil laevatekil õõnsa trümmi kohal . Vaatasin üles ja nägin , et lagi on kümme korda kõrgemal kui muidu . No mul oli juba üsna ammu koitma hakanud , et Must Kass on kõiki meid , kaasa arvatud iseenda , nii umbes pöidlapikkusteks muutnud ja et seda ta seal kolvi sees võbistas ja meie eest varjas . BB ÖISEL LAEVALAEL Kui BB märkab - See lühend võiks tähistada tuntud saksa kirjanikku ja lavastajat . Kuid enamasti kasutan lühendit . Kui tegemist oleks dokumenteeritud teosega ( näiteks Fuegi või Haikaraga ) , siis kasutaksin nime julgemalt . Mina olen kogu selle teabe , mis nüüd tuleb , ka kuskilt saanud , aga ma vabastan ennast meelega kohustusest öelda " dokumentaalne " . Teen sellele ja teisele liiga , aga teen meelega . Tuntud inimesed teatavasti ei oma enam õigust autentsele eluloole . Kasvõi Hamlet ! Kes see enam hoolib , kes ta tegelikult oli ! - kui BB märkab , et väljas merel hämardub - ta näeb seda läbi ähmase illuminaatori - läheb ta miskipärast tekile . Reis on kestnud terve ööpäeva . Ega laeval polegi muud võimalust , kuhu kajutist minna . Teki ja kajuti dialektilise vastuolu peale BB muidugi sel hetkel ei mõtle . Igal pool on jääsupp , mis hakkab taevaga ühte sulama . BB vahib silmapiiri , kui seda saab selleks nimetada , sest mida on tekil veel vahtida ? Kui nägemine on natuke kanapimedusega kohanenud , seletab ta paari ähmast tulukest . Need ei vilgu , järelikult pole need majakad . Kui ei vilgu BB enda silma sisemus ? Majakaid on muidugi kaks , kuid BB lükkab ähvardava dialektilise mõtte kahest majakast kohe eemale . Mõtlen täna siin merel võimalikult vähe dialektikast , on BB juba enne otsustanud . Sest ka merd ennast silmitsedes näed tihti kaht lainet lähestikku . Ja lõppude lõpuks pole need miskid majakad , olgu neid kaks või kolm . Võib-olla on need sakslaste sõjalaevad ? BB on korraks valmis uskuma , et teda jälitatakse . Ta pole ju mingi tühine kuju . Ja eks Mis-Tan'd-0ligi - BB nimetas oma surmavaenlast , suurt diktaatorit tavaliselt ikka niisuguse üleoleva või põlgliku nimega . - Mis-Tan'd-0ligi praktika on tihti äraarvamatu . Miks ei võiks ta saata ühe laeva mulle järele ? Võib-olla on need veed neutraalsed ja siin tohib teha , mis tahes . Rootsi väidab , et ta on neutraalne - miks ei või kogu siinne meri seda olla ? Kui mind arreteeritaks Põhjalahes , oleks see ilmne teade maailmale , et Mis-Tan'd-0ligi ei kavatse kauem taluda ülearust lobisemist , tulgu see siis ükskõik kelle suust . Oh jah , Skandinaavia pole kuskilt otsast enam kindel . Natsid imbuvad igale poole , kindlasti ka Soome . Teisalt tundub miskipärast , et mingi tsivilisatsioonikooruke on siinkandis veel säilinud . Asi on arvatavasti selles , et siin Põhjas toimuvad protsessid aeglasemalt . Kas Põhi ja Lõuna on vastandid ? Aga Keskpaik , kuidas see mõlemasse suhtub , ülemisse ja alumisse ? Näe , jälle dialektiline mõte , jälle mingi ulm duaalsusest või binaarsusest , ei saa BB endale märkust tegemata jätta . Ta tunneb , et ta naeratab kavalalt . BB vahib tulukesi , kuni silmad hakkavad vett jooksma . Siis kaovad ka tulukesed . Võib-olla polnudki laevu , aga võib-olla kustutati hoopis tuled . Ega see vahtimine aita . Kui nad tulevad , siis nad tulevad - vahujuga järel , kuulipildujad õieli . Näe , tekk on märg , libe , nõretab veest , üle reelingu pritsib vahtu . Aga ennäe imet - siin on veel keegi ! BB kõrval seisavad kaks põhjamaalast : genuiinsed , ktoonilised isikud . Nad vaikivad ja sülitavad aeg-ajalt vette . Tundrad on vorminud nende mentaliteedi , lumetormid sisendanud põlgust konventsioonide vastu . Nad on introvertsed . Nad ei sülita ainult vette . Äkki sülitavad nad kõige peale ? Ka Mis-Tan'd-0ligi peale . See on ükskõiksus , mis ei too midagi head , ignorants , mida aaria rass praegu külvab igale poole . Miks aaria ? Sellest ei saa BB aru , aga ju on Mis- Tan'd-01igi lähikondlased nii otsustanud . BB kahtlustab , et ka soomlased on ühed põhjarahvad . Neid nimetatakse ka finnideks . Finn või suomalainen - taas duaalsus . Aga igal asjal on kaks nime , sellega tuleb leppida . Vette sülitavad soomlased tekitavad BB-s vastupandamatu luuletamishimu . Ja BB-l tulebki pähe rida : Põgenedes oma kaasmaalaste eest , jõudsin lõpuks Soome . Aga ega ma pole veel jõudnud , saab ta sõnasabast kinni ja on valmis üle õla sülitama . Sest kus on siis see Soome ? Vahepeal on veel hämaramaks läinud ja nüüd on hoopiski võimatu midagi silmapiiri-taolist eristada . Ega ennegi olnud . Aga nüüd ei ole üldse . Nichts . Nothing . Kõik on mattunud ühtlasse hämarusse ja veepritsmetesse . Eks Saksamaagi ole põhjamaa . Aga nüüd lähen ma vist üle polaarjoone , ja see on juba liig . Ilma Mis-Tan'd-0ligita poleks see iialgi juhtunud . Sõita põhjanabale , Soome ? Ainult vägivald ja maailmasõda ja muidugi ka maailmakaubanduse kokkumäng on viinud BB siia " üles " . Ennäe ! Tuikudes möödub üks mees . See on pootsman , otsustab BB . Ega pole häda , kui on madrus . Ka põhjamaal on madrused inimesed . Nendega võib rääkida . " Mis kraadiklaas näitab ? " küsib BB . Ta küsib loomulikult saksa keeles , milles küsib niisuguseid asju kuskil Mis-Tan'd-0ligi ja kunagi küsisid Wotan ja Goethe . Kas soomlane sai aru ? Igal juhul ta peatub . Viiking , vandaal , aarialane - sai aru . Ta mõtleb midagi , ei vasta , aga ta huuled liiguvad , justkui arvutaks . BB ootab . Ta on pagulane , paaria , ta ei tohi olla häbematu . Ta on soome faúisti suhtes väljapääsutus olukorras . Ta peab talle alistuma . Nordiline inimene lõpetab sisekõne ja vastab : " Täpselt nulli peal . " Ta vastab saksa keeles , mis BB-le ei meeldi , aga soome keel oleks veel hullem olnud . Mida veel küsida ? Sest kui oled ühe küsimuse esitanud , kulub ka teine marjaks ära . Küsiks kella ? Kellaaega , mitte kella ennast ? Aga BB ei küsi kella . Meri ümberringi on pime , ja nii banaalne BB ka ei ole . Öö läheneb , ja sellest aitab pagulasele . " Kuidas muidu läheb ? " küsib ta selle-eest . BB teab , et lihtrahvale meeldib see küsimus . " Hästi , " vastab põhjamaa barbar nagu varrukast ja läheb lainetuse tõttu kergelt tuikudes ära . BB jääb mõtlema selle null-kraadi üle . Null pole suurem asi number , ilm on tegelikult väga külm ja rõske . Aga BB on oodanud terve talve , kuni see null kätte jõuab . Null asub täpselt külma ja kuuma piiril . Vähemalt nii on kokku lepitud Celsiuse maailmas . Anders Celsiuse ( 1701-1744 ) temperatuuriskaala on Euroopas üldtuntud . Reaumuri 80-kraadiline skaala hakkab paljudel juba ununema . USA-s on enam levinud Fahrenheiti skaala . Selle numbrid on hoopis teised kui Celsiusel . Eurooplasel ongi raske harjuda mõttega , et jää sulab 32 kraadi Fahrenheiti juures . Miks ta ei vöiks sulada nulli juures , nagu pakub meie armastatud Celsius ? Aga ega meie ei saa ameeriklastele ette kirjutada , mis kraadiklaasi nad peavad kasutama . Peale selle polnud Fahrenheit ise üldse ameeriklane . Ta oli sakslane nagu BB-gi . See null pole ka päris õhust võetud . BB-l oli üks sõber , professor K , marksist , kes väitis , et null märgib vee külmumise ja jää vedeldumise temperatuuri . Üks asi läheb teiseks üle . Toimub kvalitatiivne hüpe . Tõsi , see hüpe toimub äkki ainult kraadiklaasi skaalal . BB on märganud , et pang vett ei hakka nullkraadil kohe jäätuma . Ta teeb seda alles siis , kui õhutemperatuur on langenud alla kolme kraadi . Ja kõigepealt jäätub vee pealispind . Siis , ei tea mitme tunni pärast , vaata et homme või ülehomme jäätub kogu pang . Vahel ei jäätugi see pang põhjani , ilm läheb vahepeal jälle soojemaks , tõuseb näiteks kraad üle nulli . Ka siis ei juhtu kohe see , mis peaks juhtuma . On see vesi külmunud palju tahes , ega ta ei sula kohe , ehkki piir , dialektilise hüppe võimalus , on ju käes . Jälle läheb aega , ja jääkoorik sulab võib-olla järgmisel päeval . Kvalitatiivsele hüppele on omane teatud aeglustatus , leiab BB , ent ei jää selle formulatsiooniga rahule , sest selles hõngub midagi saksapärast , mis BB-le tundub siin udus , polaarjoone lähedal , kuidagi kohatu . Ma tulen siia , aga otsin dialektikale vabandusi " aeglustuse " kujul , mõtleb BB ja läheb hoopis otsustavalt teisele poole laeva : on valida kahe parda vahel , ja kui ühel pool on oldud , siis minnakse teisele . On veel kaks võimalust , kui filosoofiliselt mõelda - minna vööri või ahtrisse . See telg on parema ja vasakuga risti . Aga nii ahtris kui vööris on mingid köied ees . Sinna ei saa . Ja nii lähebki BB teisele pardale , teisele poole pealisehitust , kõndides libedal baasil , ja mis ta näeb pärast sellist sügavamõttelist matka ? Ta näeb , et lähedal põlevad tuled , ja et üldse on nad maale väga lähedal . See maa või saar oli teisel pool , ja enne nägi BB tühjust , eimiskit , mis sundis mõtisklustele , aga nüüd on rannik siinsamas ! " Vetevälju silmitsedes unustad saare , " leiab BB otsekui Mo Di laadis . Linna nimi on Abo , kuid tal on ka veel üks teine nimi . BB-le räägiti , et Soome olla kakskeelne maa . Eks ta omamoodi olegi , ja linna teine nimi on Turku , aga me ei saa BB-lt nõuda , et talle niisugune nimi pähe jääks . BB ei saa sigarit tuule käes põlema . Ja pimedas . Ometi tahaks ta Abosse saabuda , sigar suus . Haisev sigar on tema firma tunnusmärk . Noorest peast puistas ta tuhka maha ... ja vanemast peast ... BB enesekeskne mõtisklus katkeb , sest soomlased on omavahel rääkima hakanud . On õudne kuulata täiesti võõrat keelt - laevalael , pimedas , kesk jääsuppi , nullkraadi juures , Abo lähistel , pagulasena . Üks soomlane räägib ikka , et ilmasto ja ilmasto . Teine väidab vastu : i l m a s o t a ! Esimene näitab taevasse ja ütleb kiitvalt : ilmalaiva ! Teine ei usu seda , ja taevas on tõesti tühi - vähemalt nii palju , kui praegu paistab - täpsemalt öeldes ei paista . Mis nad veel räägivad , on BB äkki tõsiselt huvitatud . Tulen ju teie juurde , tahan teidki mõista , olge te siis Mis-Tan'd-01igi poolt või mitte . Te olete ju ka inimesed , arvab BB ja sätib end kuulama . Üks soomlane või äbolane ütleb : " Ilmalainen , kylmäläinen . " BB kordab omaette : ilmalainen . Mis ? Ilmalainen ? Kas polnud see härra Ilmalainen , kes aastate eest lavastas siin kuskil Põhjas tema " Kolmekrossiooperi " ? Või oli see Kylmäläinen ? Või Silmäläinen ? Jumalainen ? Nainen ? Oli mis ta oli , aga siin rõskes öös ei arva ometi BB , et need kaks soomlast räägivad tema teatritükist . Eks neil ole ka millestki muust rääkida . Võib-olla alepõllundusest või streigist , mis varsti ukse ees . BB annab endale väga hästi aru , et ta pole mingi maailma naba . Pealegi saabub ta maale inkognito . Näe , Põhjas juuakse palju ! Seda võis oodata . Soomlane tõstab pudeli huulile . Pakub teiselegi . Ka see võtab tubli lõuatäie ja märkab siis BB-d , emigranti . Sirutab pudeli lahkelt välja . BB ei võta . Igavene põgenik peab olema võimalikult kaine . BB , kes ei tea , et just sellest nädalast on Soomes kaotatud Talvesõja-järgne alkoholikeeld . Jah , Talvesõja - Nõukogude Liit oli 1939- aastal nõudnud endale ja ka saanud suured sõjaväebaasid Eestis ( ning teistes Balti riikides ) . Nüüd tahtis ta endale ka Soome lahe saari ja Han-kot . Ühelt poolt Paldiski ja teiselt poolt siis Hanko - nii oleks NL saanud Soome lahe vajaduse korral täiesti sulgeda . NL tahtis ka Karjala kannast - ettekäändel , et piir on Leningradile liiga lähedal . Stalin ütles : kuna Leningrad ! ennast nihutada ei saa , tuleb nihutada Soome piiri . Läbirääkimised ei edenenud . Soome punnis vastu ega tahtnud oma maad ära anda . 3. novembril 1959 ütles Molotov Moskvas : kuna meie tsiviilisikud pole mingisugust edu saavutanud , saavad sõna sõdurid . Soome sai vihjest aru ja kuulutas välja mobilisatsiooni . 26. novembril toimus Karjalas , Mainilas imelik intsident - Nõukogude poolel sai surma kaks Vene sõdurit , keda justkui olla tulistanud Soome suurtükid . Soome küll väidab , et tema polla tulistanud . Igal juhul said venelased nüüd väita , et Soome on alustanud sõda . ( Siin sobib ehk meenutada ka Gieiwitzi piiriintsidenti , kus " poolakad " - kelle surnukehad leiti Poola mundris ja Saksamaa territooriumilt - rikkusid justkui Saksa piiri . Sellest algas Teine maailmasõda . ) Järgmisel päeval ületasid Vene väed Soome piiri . Algas Talvesõda . Stalin ütles sama päeva hommikul : " Tõstame ainult natuke häält ja soomlased annavad alla . Kui nad jonnivad , teeme ühe paugu ja neil on kohe käed püsti ! " Muidugi kuulutati l. detsembril välja " rahvavalitsus " Otto Küüsineni juhtimisel . See pidi esindama kogu Soome rahva tahet . Ta asupaik oli esimeses vallutatud linnas , Teri jõel . Uurijad on toonud ajaloost Kuusinenile paralleele : Anvelt ( Eesti 1918 ) , Stucka ( Läti 1918 ) , Kapsukas ( Leedu 1919 ) , Pjatakov ( Ukraina 1917 ) , Narimanov ( Aserbaidžaan 1920 ) , Kasjan ( Armeenia 1920 ) , Maharadze ( Gruusia 1921 ) , Hodžajev ( Hiiva 1920 ) , Marchiewski ( Poola 1920 ) , Babrak Karmal ( Afganistan 1979 ) . Jõudude vahekord oli umbes järgmine . Lennukeid NL-is 3000 , Soomes 100 ; sõdureid NL-is 1,2 miljonit , Soomes 400 000 . NL-i juhtkond arvas , et Soome vallutamine on kerge asi , võib-olla usuti tõsiselt , et rahvas toetab Küüsineni valitsust . Ometi läks vastupidi . Vene sõdurid ei osanud kasutada suuski ega üldse pidada sõda suurtes metsades . Sõda käis vahelduva eduga . Lõpuks tuli soomlastele siiski kitsas kätte . Ehkki 14. detsembril heideti NL agressorina Rahvasteliidust välja ja jutu järgi pidid teised Euroopa riigid Soomet toetama , hakkas ülekaal 1940. aasta algul kalduma NL-i poole . Soome oli sunnitud nõustuma rahu tingimustega . Ta kaotas Karjala kannase ja hulga teisi alasid . Kokku umbes kümnendiku oma territooriumist . 13. märtsil , vähem kui kuu enne BB saabumist , kirjutati rahulepingule Moskvas alla . Soome kaotas sõjas 25 000 surnutena ja 45 000 haavatutena . Mis puutub Venemaa kaotustesse , siis olid need Vene poole hinnangul 48 000 surnut ja 158 000 haavatut . ( Soome marssal Mannerheim on küll rääkinud Vene poole 200 000 surnust . ) Talvesõda äratas kogu maailmas suurt tähelepanu . Enne mainisin juba NL-i väljaheitmist Rahvasteliidust . Ometi kõlas ka teistsuguseid hääli . Terijoe valitsust toetasid - ilma teda lähemalt nägemata - niisugused isikud nagu Shaw , Steinbeck , Palme Dutt , Nehru , Andersen- Nexo , A. Tolstoi , Šolohhov , Fedin , Fadejev , Leonov , Zoštšenko . Aga ka Hollywood ! muusikud , Norra naised ja Ameerika tenniseliit . Koos rahulepinguga kadus see valitsus uttu ja pilvedesse - nagu poleks teda olnudki . Aga selle sõja ajal oli Soomes olnud alkoholikeeld . - jah , et BB ei tea , et Soomes on just kaotatud nimetatud Talvesõja järgne alkoholipiirang , keeldub viisakalt . Ta tarvitab alkoholi üldse väga mõõdukalt . Ei ! Nüüd , kus Abo või Bobo on siinsamas - ja ta on , sest vahemaa on kahanenud ehk poole kilomeetrini - ei tohi emigrant võõramaalaselt midagi vastu võtta . Pea peab olema täiesti klaar . Nafta oli sakslastel eluküsimus , sellest sõltus võidukas sõjategevus , too " plitzkrieg " , millest kõrged füürerid unistasid . Seda küsimust ei võidud usaldada tavalisele politseile vaid siin sekkusid " ketikoerad " . Pealegi kahtlustati selles afääris sõjaväelaste osalemist . Veel polnud Kusinin sadamast tagasi , kui sakslased Liisa õue sõitsid . " Naphtha ... Wo ist Naphtha ? " küsisid nad Liisalt ja Torbilt , kes teadmatust teeseldes vaid õlgu kehitasid . Wir finden hier Naphtha , " olid nad eneses kindlad ning alustasid läbiotsimist . Nad käisid läbi toad ja pööningud , keldrid , sauna ning talli , kuid naftat ei leidnud . Leidsid küll paar kilo kohviube , paarsada grammi sahhariini , paar karpi sigareid ning viis paari siidisukki , mida nad vaatamata Liisa kisa ja protestile spekulatiivseks kaubakoguseks tunnistasid . Need olid tühised kaubad , mille pärast välipolitsei poleks vaevunud end liigutama . Pettununa ja vihasena arutasid nad omavahel , mida ette võtta . " Won wo hast du Naphtha bekommen , " pärisid nad kordamööda Liisalt , kes vaid mõned sõnad saksa keelt purssis . " Nafta nicht , nicht Nafta , " vastas Liisa tüdinenult ning õõtsutas end ühelt jalalt teisele ja korrutas öeldut papagoi järjekindlusega . " Verfiucht noch Mai , " vihastas allohvitser . Tal olid ju kindlad andmed , ometi ei leidnud nad midagi ja eit muudkui kraaksus . " Won wo , won wo , " kordas Liisa täis trotsi . Venelased rikkusid kaevuvee , tema on süütu kannataja ja nüüd tahavad sakslased teda selle eest veel karistada . " Brunnest , brunnest sain , " ütles Liisa , näitas näpuga kaevule ning surus kaevuvinna kägisedes ämbri kaevu . Sakslane vihastas . Milline solvamine . Ta haaras Liisal käest , kiskus ta kaevust eemale , surus tsiklikorvi ja karjus näkku : " Du alte Sau ... Verfiuchte Stute ! No wartet ihr , wartet . " ähvardas sakslane . Ämber jäi kaevu , Torp kaevurakkeile nagu uut klienti ootama , Liisale aga suruti läbiotsimisel leitud kaup sülle ning kihutati väravast välja . Liisa , kes senini oli osanud igast olukorrast välja rabeleda , ei osanud seekord tekkinud situatsioonist mingit väljapääsu leida . Ta oli hirmul , kartes leitud kauba põhjal spekulatsioonis süüdistamist . Selle eest ähvardasid karmid karistused . " Härmu asjad , härmu asjad , " pomises Liisa . Kuna sahhariinil , siidisukkadel ja sigareil polnud sõjaväekaubaga midagi ühist , siis polnud mõtet eite välipolitseisse ega komandatuuri küütida , vaid anda ta kohaliku politsei kätte . Mootorratas peatus politseihoone ees . Liisa kamandati välja ning kurjategijana , nutsakas salakaupa süles , tatsas la kahe sakslase vahel Läane-Saare prefektuuri . Prefektist vähemtähtsate ametnikega sakslased ei soovinud lävida . Prefekt jäi sekretäri juurest kostvat kisa kuulama . Talle tundus üks hääl tuttavana . " Härmu asjad , härmu asjad . Sehäntset saadust ei ole . " tänitas keegi naine . Enne veel kui prefekt jõudis meenutada , kus ja millal ta selliseid sõnu oli kuulnud , prahvatas uks lahti ning sakslased koos Liisaga trügisid kabinetti . Venelased olid elektrijaama õhkinud ning väikeste akendega ruumis pidi poole päevast küünlavalgusel töötama . Seepärast ei tundnudki ta naist , kes sakslaste vahel rabeledes püüdis neid küünarnukkidega togida . Sakslased seletasid õhinal tabatud spekulandist ja nõudsid talle karmi karistust . Prefekt kuulis neid hajameelselt , oinal mõte hoopis kaugel minevikus . Taevakene , nüüd ta teadis kellega siin tegemist on . " Gut , danke ! Das ist strafbar . Sie bekommt verdiente Strafe , " luhas prefekt ning saatis sakslased välja . " Noh . proua , kas paneme nüüd vee ja leiva peale ? " küsis ta naiselt . " Hännu asjad , härmu asjad ! Sehäntset säädust ei ole , et ausaid inimesi pokri pannakse , " kaitses Liisa end südikalt . Hämaras ruumis , ärritatud ja hirmul , ei tundnud Liisa prefekti , kes nüüd talle päris lähedale astus ja äkki vaikse häälega vana sõdurilaulu jorisema hakkas : " Praegu aga meie jaoks neiud , trall ja melu . Et meil nukrus hingest kaoks , poisid - kuniks elu ! Liisa oli kahekordselt hämmingus . Äsjase ametliku ja kanni jutu asemel , selline lustakas laul ja hääl mis kusagil varem kuuldud . Liisa kahtles , ei see pole võimalik . " Kas sa ei mõika ? " Nüüd pani ta isegi käe Liisa õlale . Liisa takseeris teravalt . " Oh sa riu ... Ma sai su ramba pärast vana Drukise käest sihukese " atu-täie " , et es saand terve nädala tömpi otsa pingile toetada . " Liisa häälest kostus nooruserõõmude hetkelist kumu . " Kahju , kahju , " ütles kolonel Lest , kellel oli pigem kahju möödunud noorusest kui Liisa " atu- täiest " . Tal oli kahju ka sellest , et polnud veel Eesti väeosi ning tema pidi väikelinnas maadlema sulide , spekulantide ja kommudega . Ega too lugu polnud Liisale sugugi nii traagiliselt lõppenud , nagu ta nüüd Lestale rääkis . Liisa oli aga kaval ja leidlik - tema rasked kannatused toona pidid täna teda ähvardavat karmi karistust leevendama . Uued jutulesoovijad marssisid rahutult sekretäri juurde ning pikemaks meenutuseks polnud prefektil aega . " Kena oli üle hulga aja kohtuda . Tead , aga jäägu sellised kohtumised viimaseks . " Prefekt osutas sakslaste poolt tema lauale asetatud nutsakale . " Härmu asjad , härmu asjad . Sehäntsed trefungid jäävad ära , " tõotas Liisa , haaras laualt oma kaubad ning kiirustas lahkuma . Tal oli hea meel , et tookord õlu lastud sai ja . et see ämber ikka ka nii kena mahukas oli ... Esimene külmakahm sätendas kasteheinakõrtel ning kohmetanud lehed krabisesid nihatähtedena astuja jalge all . Viki Kaarel oli sepipatta hiljapeale jäänud . Oldre omad pidid juba homme hobuste taliraudadele järele tulema . Ta nägi Mikat ikka veel poega oodates väravale toetuvat . Viimaste päevadega oli naaber pisut imelikuks muutunud , pärides igalt möödujalt , kas keegi neist pole Loodat kohanud . Keegi neist polnud Loodat näinud ega võinudki näha , sest Loodal oli töökohustus Schützi vabrikus sõdureile pilotkasid õmmelda . Ta lootis kevadeks vabaneda , et siis kogu perega Eestisse kolida . Kaarel arvas Mikat väraval tukkuvat ning põikas tänavale , et naabrist möödudes teda pisut sakutada . Jõudes Vada selja taha laksas Kaarel labakäega ta õlale ja hõikas : " Ärgake nüüd . vahid hüüdvad ! " Mika ei teinud Kaarlist väljagi , jäädes endiselt väravale , suvatsemata vastata . " Hei , naaber , aeg on kondid koikusse korjata ! " Kui naaber ka nüüd ei vastanud ega liigutanud näis lugu Kaarlile kahtlasena . Haaranud Mikal käest , tundus see külm ja kange . " Oo , bödel ! " Kaarel kohkus öeldust ja tegi kiiruga mitu ristimärki Mika kohal . Mika oli varisenud õigel ajal - koos viimaste tammelehtedega . Arukal valitses arvamus , nagu oleks oige kalmuaeda kadumine kevadel , kui kaselehed on hiirekõrvul või sügisel koos tammelehtede langemisega . Värati peremees maeti väärikalt , pärisperemehe kombel , olgugi et Värati koht ainult popsimõõdu välja andis . Viki Kaarel tegi kirstu parimaist paadilaudadest ning raius risti täävipuuks hoitud oksteta tammest . Sumu pesemise eest andis Viiu kombekohaselt pesijale , vaesele asunikule , päris uue villase kampsuni . Kõik toimus korra- ja kombekohaselt . Endli Julius pruulis õlut ning kogu küla andis heldelt käelt mida matusteks vajati . Viiust endast polnud tegijat . Ja mitte keegi ei nimetanud lahkuja ! Värati Vadaks , vaid Mihailiks . Isegi köstri tõi Oldre Jüri matusteks linnast kohale . Kui surnuaias kirst avati , märkas Beti . ei Mika pea oli vasemale viltu , kuigi oli see olnud paremale pööratud . Ta nagu oleks püüdnud sedaviisi veel rannateele pilku heita , mida mööda Looda pidi tulema . Betile meenus , et nõnda oli ka Aeru Pendi pea veel sumult imelikult pöördunud , soovist viimset pilku oma uuele paadile heita . Kanged mehed pidid need Aruka omad olema , kui nad veel lautsilt või isegi kirstust oma sihte seirata püüdsid . Mõne päeva piirast hakkas Kaarel endas imelikku tühjust tundma . Sepipajast tulles või sinna minnes oli ta alati pilgu naabri poole heitnud . Harvad olid päevad , mil Mika ei põiganud sepapatta või ei peatunud Viki väravas . Ta oli Kaarlile olnud nagu piksevarras , kelle kaudu Kaarel oma liigset lusti või tuska maandas . Tühjust Kaarlis süvendas tühjus Värati õues , tuules logisev värav ja lipuvarda otsas kriiksuv plekist kala . Kaarli arust olid nad Mikaga omamoodi paarisrakendina koormat vedanud . Ühtviisi rihvarähkset põldu kündnud , vesilastis paadipiidal sõudnud ning ahtrikapil kössutades tuult oodanud ja tonni kirunud . Isegi tagavarad on neil võrdselt tasku mahtunud . Mis lugesid selle kõrval tühjad tülid ning teinekord need arutud aasimised . Sügisene pimedus tungis varakult sepapalta , kuid Kaarlil polnud tahtmist tuppa minna . Ta loputas käsi karasvannis . pühkis need põllega kuivaks ning jäi hääbuvasse ääsitulle vahtima . Ja korraga tundis ta oma naabrist tõsiselt kahju . Ei olnud enam kedagi , kes teda lapselikus usus oleks kuulanud või kellele oleks võinud mõne mõnusa vembu mängida , mis halle päevi lustida oleks aidanud . Möödanikus selliselt veedetud tunnid tundusid tagantjärele mõeldes eredate kassikäppadena luitunud rannaliival . Ega siis Kaarel paha pärast luisanud . Sellest , mis elus olnud , võib iga loll lobiseda , aga sellest rääkimine , mis oleks võinud olla ja mis kuulaja ahhetama paneks , nõuab nutti . Räägid korra , kaks , mitmeid kordi ja näed . kuulajad usuvad ja lõpuks hakkad isegi uskuma , et nõnda just oligi kõik olnud . Selliste lugude vorpimisel , või nagu linnamehed ütlevad " vantasiil " , oli sepatöö mekk manu - kordad kuuldut , lisad näpuga süsi , tõmbad lõõtsa , lööd haamriga ja näed lõpuks ongi tarbliseks taotud jutuke valmis . Ja endalegi tundus , et möödunud elu oli olnud hoopis suurem , sisukam ja avaram . Mõni nalja-aher või pisut tunnus süüdistas teda valetamises . Ei , vale on jutt , millega oma patte pesta püütakse , teisi tõrvata ning kavalate käänakutega õigelt rajalt rapikusse kistakse . Sellist juttu polnud Kaarel kunagi puhunud . Viimased söekübemed tuhmusid tuhahelvetes . Ukse taga kobistan ning Kaarel , kelle mõte oli põiganud Mikast manalamehele , kohkus pisut ja tõusis . Uks avanes ning poeg Kaali seisis uksel . Seisis nii . nagu kord varem Vene-Jaapani sõjast tulnuna , ainult aastad olid mehe kühmu rudjunud . Nad seisid vaikides hetke vastamisi , olgugi et oleksid pidanud kohtumise üle rõõmustama . " Taat ... Taat ... " See katkendlikult röminal öeldu ei lähendanud poega isale , kes terekätt ulatamata last vaid põrnitses . Kaarel istus hoopis ning vangutas vaevumärgatavalt oma halli pead . Kaali sirutas mõlemad käed ette nagu oleks soovinud haarata armastust , mis teda isaga kord oli nii lähedaseks teinud . Kaarel aga nihutas pingil end pojast kaugemale . Nende aastates oli vahe , ehkki raske oli öelda , et siin isa ja pojaga tegemist on . Kaarel oli pojast sirgeseljalisem kui nad vaikides läbi öö Viki tare poole sammusid . Vesikaarest tõusnud tuul meelitas Endu Juliuse tuulikule . Ehkki jõulud olid kaugel , tuli külameeste linnaste jahvatamisega kiirustada , kuna linnast kostva kumu põhjal otsustavat uued võimumehed õllepruulimise ja viinaajamise suurte trahvide ähvardusel keelata . Kuuldavasti olid ametimehed pitseerinud mitmete tuulikute ja veskite uksed . Senini raunadel lõbusalt tiibu lehvitanud tuulikute asemel tukkusid need nüüd tummadena . sammaldudes vihmas ja tuules . Aruka pärisperemeeste arvates võis põuasest suvest tingituna mõni pudrukord harvemaks jääda , kuid jõuluõlles ! ei suuuiud neist keegi loobuda . Julius alustas Oldre linnastega - küllap nad märkavad veski vihtumist ja tulevad õigeks ajaks jaole . Esiti aralt nagu kanni käsku peljates , siis ikka hoogsamalt ja hoogsamalt hakkasid veskikivid mürisema . Julius surus käed linnasejahusse . maitses magusust , hindas selle sõredust ning reguleeris kive . Liiga peen pole hea , meski võib käimatõrres kinni jääda , liigse sõreduse puhul ei anna vakast 60 toopi välja - küünlapäevaks märga enam ei jätkuks . Veendunud , et jahvatamine viisipäraselt kulgeb , astus Julius tuuliku põlvedele , kust võis sadamal silma peal hoida . Viimasel ajal olid linnahärrad Arukast huvituma hakanud . Merel polnud peale ulpiva kilupüügipaadi midagi näha ning Julius rahunes . Siis aga märkas ta üksikut meest rannast küla poole astuvat . Mees liikus kadarikus kartlikult , poolhiilides , vaatas ebalevalt ringi , peatus ja jätkas siis jälle astumist . Julius tõusis treppe mööda tuuliku ülemisele korrusele , teda oli too isemoodi mees huvitama hakanud . Kui mees külale lähenes , tundis Julius tulijas ära naisevenna Kaali . Tema see oli , kes Vabadussõjas punaseid kütte kamandas ja küllap tõi need ka 1940 aastal üle piiri . Eestisse . Küüditamine , kõmmude verised teod ja isegi Paagi Juuli surm - kõiges oli Kaali süüdi . Mine küsi . mida ta veel on korda saatnud ja milleks ta nüüd siin luusib ? Võib-olla on juba täna öösel Endu räästas tuli ... Sellised mehed on vaja trellide taha saata , arvas Julius , seisates veski ning kiirustas koju . Otsekohe helistab ta omakaitseülemale . kapten Kroonile ja laseb tolle mehe trellide taha panna . Hetkeks seisis Julius õues , pilk peatumas paigas , kus oli lebanud Juuli laip . Alati kodust minnes või tulles oli ta peatunud siin , nagu oleks siin Juuli haud . Julius oli käinud ka kalmistul , oli koos Paagi Tiiuga Juuli kääbast korras hoidnud , kuid seal polnud ta kunagi nii valusa teravusega tunnetanud oma võlga Juuli ees kui siin õuemurul . Sügisestel öödel kuulis ta läbi mühiseva mere ja tuhiseva tuule Juuli hüüdu : " Julius jookse , jookse ... Nad tulid sulle järele ! " Julius astus kindla sammuga tuppa . Ta uskus , et Viki Kaali kinnivõtmisega lunastab ta osa oma võlast Juulile . Kapten Krooni telefon oli kinni . Julius palus Krooni endale helistada niipea , kui ta vabaneb ning hakkas veel kord kõiki Kaali patte meenutama . Akna tagant möödus mees . kelles oli midagi tuttavlikku , samas aga ka midagi võõrastaval . Julius küünitas möödujale järele . See oli Viki Kaarel . Ta valge pea oli vajunud airssina võrra madalamale ning samm takerdus , kui ta tootsides Endust möödus . Oli see tõesli veel hiljuti nii naeruhimuline uljas kuningaväe ulaan , kes niiviisi koperdades randa laks ? Korraga sai Juhusele kõik selgeks . Talle meenusid oma läbielamused , seoses tookord Roberti vangistamisega . Siis polnud tal rahu ööl ega päeval . Ja olgugi , et sellest ajast said alguse pahandused Lydiaga , lahkuminek ja kõigis ! oma plaanidest loobumine , oli la ometi õnnelik Roberti vabanemise üle . Juhtuks nüüd midagi Roberti või Paavoga , leiaks ta alati südamesopis mingi õigustuse nende tegemistele . Nende patud ja pahateod oleksid aga temalgi löögikividena kaelas . Julius märkas Viki Kaarlit viimasel ajal sõnakehvaks ja morniks muutunud olevat ega taibanud selle põhjust . Nüüd ta teadis , kui oli Kaalil näinud . Mis õigus oleks temal , Endu Juhusel , olla kohtumõistjaks Viki Kaali üle , ladudes ta isa niigi kühmunud seljale uue koorma . Juhusele meenusid Kaali külaskäigud enne ja pärast Vene-Jaapani sõtta minekut . Oleks ta siis Kaali pääst- nud , oleks võinud kõik hoopis teisiti kujuneda . Ja äkki tundus Juhusele , et just tema on süüdi Kaali saatuses . " Kuidas ma pean siis ütlema ? Kas taat või ätt või vanaisa ? " Emmi oli imestunud Oti märkuse üle . Senini oli taju Otti ikka onuks kutsunud . " Vanaisa ... khm , khm ... See kõlab ju kenasti . " Rohkem sellest ei räägitud . Sel õhtul , vaatamata Emmi ja Joonase keelitamisele , läks Tammvergi Ott sauna magama . Saunaga oli ta Rannaväljal alustanud ja saunaga tahtis ta ka siin lõpetada . Saunaga on Rannavälja omadel oma kontraht ja sellest pole vaja ei Emmil ega Joonasel midagi teada nagu sellestki . mida Ott Helmilt kuulis . Juba homme ütleb ta Rannaväljale hüvasti . Kuhu ta läheb , seda ta veel ei tea , seda aga , et kellegi armuleivale jääda või seeki , sinna ei lähe ta kunagi . " Soo , siin ma siis nüüd jälle olen , " ütles Ott enesele , seadis värsked vihad pea alla ja sirutas mõnuledes end laval . Ta mõtles paari päeva eest pakitud ranitsale , millega ta Rannaväljale oli tulnud , mõtles kadunud testamendile ja pisikesele Jaanile , keda ta oli peremeheks kuulutamisega petnud . Uinudes lootis ta , et ilmutaks end isa või vend andmaks talle mõnd märki kadunud testamendi leidmiseks . Rampraskest unest äratas teda kivide värin keldri juures . Seal rassis Joonas keldrimüüri ladumisel . " Arutu inimene , " porises Ott ning hiilis Joonasele märkamatult tuppa . Püksid põlvini ning särgivarrukad kõrgele kääritud seisis Ott peagi reisivalmilt kojas ning piilus õue , sobivat hetke oodates . Ta ei taha , et teda haletsetakse , et talle priileiba pakutakse või tehtud ülekohtu pärast kaasa tuntakse . Kui mitte muud , siis Rannavälja meeste uhkusest on ometi midagi temas säilinud . Ta ranitsas pole muud , kui paar raagnahkseid pastlaid , päts leiba , seep , käterätt ja pudeliga piima . Mitte kellelgi ei tohi olla õigust ütelda , et näed läks , ja mida ta kõik kaasa võttis . Emmil ja Joonasel on Raini tulek teada , nemad on noored , küllap nad oskavad omi asju korraldada . Ta oleks juba läinud , poleks Joonas seal keldri juures nii atsakalt toimetamas . Märkab , hakkab pärima , ajab mõtted ummikusse ning nurjub kogu ettevõtmine . Ott kuulis , kuidas Joonas käruga tuli , kuidas käru kummutas ja kivid värinaga keldrimüüri kõrvale veeresid . Imelik mees , mõtles Ott . Ammuks see siis oli , kui ta kibeles linna järele . Nüüd rügab aga rahulikult edasi , olgugi , et tee on taldade all tuline . Käru kolin vaikis . On aeg teele minna . Ott paotas ukse , haaras ranitsa ning astus trepile . Kiiresti on vaja maja taha aeda kaduda , sealt lipsata üle aia kadarikku ning toda , põõsatevahelist kiira-käära rada suure teeni jõuda . Seal aga liigub palju rahvast ja masinaid ning keegi ei päriks enam temalt midagi . Õieti oli tal ju ükskõik , kuhu poole minna . Eks hiljem näe . Parajasti , kui Ott astumas oli , hõikas äkki Joonas teda keldri süvendist . Ott torkas ranitsa kotta ja jäi trepile töllerdama . Joonas kiirustas üle õue . " Kena , et sa siin oled . Tule mulle korraks appi . " " Mis sa seal mässad nagu arutu , " torises Ott tõsitsi . " Või meil siin pikka pidu , milleks seda enam vaja on ? " " Pole meil , on kellelgi teisel , " õigustas end Joonas . " Tuleb keegi siia , vaatab ja ütleb : ' No olid siin narrid mehed , kohe eht moonakad , kell kukkus , labidas nurka ja aamen . ' " Ott kuulas pahuralt . See oli ju jutt tema enese suust ja mõtegi sama , mis temal enne sugulastega kohtumist , nüüd oli ju kõik muutunud . Viivu seisid mehed nõutult vastamisi . Narr mees pole Ott kunagi olnud ja narride meeste kuulsust pole Rannaväljale küll vaja . " Tule , seal on üks ilmatu jurakas , millele minu võim üksi peale ei hakka . Aga keldri nurka oleks ta küll nagu punn pudelile . " Joonas oli ise nii hakkamist täis nagu oleks seda keldrit neile juba homme kalatünnide , koorekirnude või õllevintsikute jaoks vaja . Ott ei saanud aru ons Joonas talu saatusega leppinud ja püüab nüüd anda oma viimast nagu ohverdaks oma armastuse sellele , kes on hukkumisele määratud . Talle meenus , et ka kodus , kui isal mõni hobune või emal lehm lõppema hakkas , siis pakuti talle alati mõnd paremat pala , patsutati kaelale ning kõneldi lembivalt nagu otsides lepitust või tunnistades sellega oma võimetust paratamatuse ees . Võib-olla mõtleb Joonas just nii keldrimüüri juures rabeldes . Ja eks ole ju lahkuminegi kergem ja mälestus jääb kaunim sellest , kes uhkena ja elujõulisena maha jääb . Võib aga ka olla . et Joonas siiski veel usub Rannavälja pääsemisesse bisnesihaardest . Ott lõi tüdinenult käega , kuid ometi lõntsis ta Joonase sabas keldri juurde . Olgugi , et tal oli ükskõik , mis selle keldriga saab , nõustus ta sügavas südamesopis ometi Joonasega - ega tööd tohigi ripakile jätta . Paistis , et tolle kivimüraka juures on juba terve lahing maha peetud - kivi oli labidaga lahti kaevatud , ta ümber tallatud ning küljed kangist kriimustatud . Aga väärt kivi , keldri müüri nurka , paistis ta ometi olevat - kahte kanti nagu kiviraiuja poolt sirgeks laotud . " Siia ... siia ... Tonksa kangiga siia nurga alla , " kamandas Joonas , ise hoovaga kivi teist nurka kergitades . Kang kõlises vastu kivi , kivi nõksatas korraks ja langes oma pessa tagasi . " Kaela alla , pane minu hoovale midagi kaela alla , ja nii kui kivi kerkib , suru paelahmakaid ta uurde alla , " õpetas Joonas . Vaikselt enda ette mõmisedes täitis Ott käsku . Senini oli tema ise ikka selliste tegemiste juures kamandaja , õpetaja olnud . " Voh ... Noh nii ... Nõnda , " rõõmustas Joonas , kui kivi vaksa võrra oli kerkinud ning sobitas hoova teise nuka alla . Tasapisi haakus Ott Joonase hasardiga . Ta kiilus paelahmakaid kivi külje alla , sobitas kangi Joonasele kaasaaitamiseks ning tundis heameelt , kui kivi juba päris augu äärele oli kerkinud . Ja kordagi ei tulnud ta enam mõttele nagu poleks nende rassimist enam kellelegi vaja . Kui kivi oli sedavõrd augu servale kinnitatud , et tagasi langemist polnud enam karta , asuti rinnutsi kivi kallale . Nende küüned krabasid kivi sammaldunud servi , jalad toetusid augu põhja , kaelakünnapid kiskusid pinguli . Ei ühtegi häält , ainult ähkimine . Kivi jäi kaaluma , ähvardades oma pessa tagasi langeda . Langeb kivi tagasi , siis võidakse ainult kraana abil need kaks santi kivi alt kätte saada . Kivi kõikus nagu kaaluks temagi , kuidas talitada nende jonnakate meestega , kes teda aastasadu haudunud pesast tahavad väevõimuga end teenima panna . Ainult hetkeks peatus Joonase pilk Emmil , kes koos pisikese Jaaniga oli tulnud neid rähklejaid uudistama . Talle meenus , kuidas ta oli kord pulliga maadelnud ja kuidas pilk Emmile oli siis ta lihaseisse süstinud jõudu . Emmi seisis ja näitas väikemehele , kes päikeses silmi kissitas , kuidas issi kiviga maadleb . Joonas tundis , kuidas too pilt talle uut indu andis . Ta surus jalad mulda , lihased pillikeeltena pingul , röökis siis kõigest kõrist : " Oh-oo ... Oh-ooo . " Matsatades langes kivi küljeli . Vastastikku tunnustavalt teineteisele õlale patsutades ronisid mehed august välja . Kivi kangimisest võibunult sirutas Ott luid ja liikmeid ning istus keldri müürinurgale puhkama . Lahtistele paelahmakatele toetudes varisesid need kangilud kivi süvendisse . Ott jäi erksalt kuulatama . Selles varisemises kostus võõras heli , millel polnud midagi ühist paelahmakate varisemisega . Ott kiikas augu põhja ning seisis korraga nii sirgelt ja trammis nagu sõdur auvalves . Ta nägi midagi , kuid kartis seda tõeks tunnistada . Keskhommikuses päikeses säras talle vastu vaskne toru ... " See on ... See on ju ... " karjus Ott , midagi enamat lisamata . Joonas , kes käruga oli juba liiva järele minemas , lasi käruaisad langeda ning astus uudistades lähemale . " Mis asi see on ? " uudistas ta nüüd omakorda . " See , see ... See on Rannavälja , " juubeldas Ott ning küünitas kohati juba paatinaga kaetud vaskse toru järele . Kõik jäi sinnapaika - kivid , käru ning käsil ladumisega keldrinurk . Vaskset toru nagu haiget last hellalt süles hoides kiirustas Ott kõige ees tuppa . Temale järgnesid Emmi pisikese Jaaniga ning Joonas . Siis kummardasid kõik torust leitud testamendi kohale . Seal seisis täpselt nii nagu Ott oli kõnelnud . Rannaväljal on korraga tõeline püha . Kui pisike Jaan äkki Emmi süles kisama pistis , muigas Ott lapse häält kuuldes ja ütles : " No võta või jäta , aga hääl on tal minu isa oma . " Siis lisas ta oma sõnade kinnituseks : " Peabki olema , sest tal on isa Jaani verd . " " Kust tal seda verd , " tõrjus Emmi . " Temal on seda verd nagu sinuski on Rannavälja omade verd , " jätkas Ott vaikselt nagu mingeid kaugeid aegu meenutades . " Minul ? Kus minul seda verd ? Ma pole varem Rannaväljast ega oma sugulastestki midagi teadnud , " püüdis Emmi kuuldut naljaks pöörata . " Vanaema mul siiski oli , kuid ka temast ei teadnud ma midagi enamat . " Siis meenus talle korraga midagi ning oma mõtetes kahkvel kogeles ta : " Ma nagu oleks teda kord siinmail näinud , kuid vaevalt , mis tal siia oleks asja olnud . " " Küllap tal siis asja oli . Su vanaemal oli ka siis , aastate ees siia asja , kui meie pulmad Rannaväljal peeti . " Nüüd oli see lõpuks öeldud ning Otisse asus imelik rahu . " See siis ... ja sa teadsid seda ammu ? " jäi Emmi arunõudvalt Oti ette seisma . " Ei . temalt tookord kuulsingi . " " Ja sellepärast ei meeldinudki sulle kui ma onu ütlesin . " " Sellepärast . " " Miks sa seda mulle siis kohe ei öelnud , " päris Emmi ikka veel kuuldus kaheldes . " Et siis ... siis või ... " Otile meenus Helmi hoiatus ja keeld . Sellest aga ei tahtnud ta Emmile rääkida . " Siis ei teadnud ju ma isegi , mis Rannaväljat ootab . Mis rõõmu oleks sul olnud vanaisast , kes poleks suutnud täita oma isale antud lubadust ja oleks lasknud tema poolt eluhinnaga lunastatud talu lagastada . See oleks sulle ainult häbiks olnud . Ei , Emmi , milleks oleksin ma pidanud sind kiskuma oma hädadesse ja muredesse , ma ju tean , et sa niigi oled elus pidanud palju kannatama . Nüüd , kus Rannavälja tee on teada , kus Rannaväljal on vana- ja uus peremees on talus vaja perenaist , kes oma vanaisa pärast ei pea häbenema . " Selle seletusega jäädi siin rahule ja kaua arutati veel Rannavälja tuleviku üle . Järgmisel hommikul sõidavad Rannaväljalt kaks meest linna . Notari juures tehakse 3 fotokoopiat leitud testamendist , milledest igale vennapojale läkitatakse üks koos järgmise kaaskirjaga : " Sõidukuludest hoidumiseks saadan teile minu testamendist ärakirja . " Alla kirjutab Ott suurte trükitähtedega : " Rannavälja peremees . " Samas koostatakse uus testament Oti poolt . Sellega lähevad kõik peremeheõigused Joonas Karele , tema surma korral aga pojale Jaan Karele . Ka selles testamendis seisab too imelik klausel : " Peaks Rannavälja peremees , Joonas Kare , ükskõik mil viisil , talust eemale jääma enamaks kui 5 aastat , läheb talu kogu oma kinnis- ja vallasvaraga tema pojale Jaan Karele . " See oli ilus ja isemoodi pealelõuna , kui Emmi koos pisikese Jaaniga seisis Rannavälja väravas linnast tulijaid oodates . Tänane päev tundus talle hoopis erinev senini elatud päevadest , olgugi , et päike ja tuul ning hilissuve hõngus olid talle juba varasemaist aegadest tuttavad . Ta tundis end osana kõigest sellest , mida silm nägi , kõrv kuulis ja süda tundis . Temasse voogas vaikne rahu , mida süvendas kadarikust kostvate karjakellade tine . Nad tulid . Mitte vindiseina , lauluga , laias kaares , nagu varem sellistel puhkudel kombeks oli olnud , vaid elavalt vesteldes , tükalapa peatudes ja arutades , mida siia või sinna külvata , kuhu rukis , kuhu ristik või kartulid . Kuna täna oli kõigil neil siin eriline päev , siis olid kõigil neil erinevad ettepanekud selle päeva tähistamiseks . " Teate mis , täna näidake noorele peremehele talu piirid kätte , Joonasele olen ma neid mitmel korral näidanud . " Vanaisa ettepanek tundus neile kõige mõistlikum . " Aga sina ? " päris Emmi . " Mina puhkan pisut ja tulen teile järele . " " Me ... me ootame sind seal ... " Emmi muutus korraga kartlikult häbelikuks nagu reedaks ta nüüd öeldes mõnd suurt saladust . " Seal , selle ristiku kärbise juures . " Aga ta silmis oli meretäis hellust ja ujedust , kui ta pilgu Joonasele heitis . Eks , õieti sealt saigi kõik edaspidine alguse ... Otile ei ütelnud ristikukärbis midagi . Ta jäi oma mõtetega üksi , kui noored olid lahkunud . Veel eilseni oli Ott tunnistanud kõik endaga toiminu saatuse kiuslikuks tahteks , täna oli ta aga hoopis teisel arvamusel . Ta uskus , et teda on küll kaalutud , kuid pole teps mitte leitud kerge olevat ja sellepärast ongi nüüd Rannavälja tema kätes . Kui ta oma mures oli haaranud piibli järele , siis tahtis ta seda täna teha oma rõõmus . Senini oli ta teistelt nõudnud ausust ja õiglust , oli hukka mõistnud nende vigu , täna aga tahtis ta oma vigu tunnistada . " Suur Jumal , kui sa tõesti oled olemas , anna mulle vanale mehele andeks . et ma ei jõudnud su heldust ära oodata . " Piibel ta käes vajus lahti just Koguja raamatu kohalt ja Ott luges : ' ' Mis on olnud see saab olema ja mis on tehtud , seda tehakse veel . " Hetkeks jäi Ott mõtteisse . " Seda tehakse veel . tehakse veel , " kinnitas ta õnnelikult . See ju tähendab seda , et mida tegid siin juba ta vaarisa , isa ja vend - kündsid , külvasid ja lõikasid , seda kõike tehakse veel . Sellega kinnitab ju piibel , et " rannaväljad " ei kao ja ta on rahul , kuna ta isa käsu kohaselt ei hüljanud Rannaväljat . Otil oli korraga nii hea ja kerge olla , leides piiblist järjest uusi kinnitusi oma elatud päevadele . Siis leidis ta Koguja raamatust salmi . mis nii kenasti põhjendas ta maaarmastust . Ta töömehe küüs vedas nende ridade alla sügava vao , et ka tulevased põlved , kes hakkavad kahtlema oma maaarmastuses võiksid siit kinnitust leida . Loojuva päikese kumas peatus Oti pilk üksikul ulpival pilvetupsul . Ja äkki tõdes ta , et see polegi pilv . vaid pisikese portingu puri , millega isa oli viimast retti Norrtäije sadamast seilanud . " Isa , isa ... Rannaväljat ei jäetud maha , " hõikas Ott loojuvasse päikesesse . Noored leidsid Ott Tammvergi piibli taga istumas , pilk loojunud päikesel . Ta käe alt . Koguja raamatust lugesid nad küünega märgistatud ridu : " Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb , aga maa püsib igavesti ... " Ta on paksuks läinud , mõtlen ma , ministri poolt mulle pakutud nahktugitooli pehmusesse nagu kokkuriisutud värske heina kuhja vajudes , ja mulle tuleb meelde , et närvilisus teeb paksuks - närviline elu või närvesööv töö ajab vahetpidamata närima , külmkapi vahet jooksma , ööselgi kööki hiilima , et salamahti kanakoiba ( just kanakoiba ! ) krõbistada . Telepildis paistab ta pikem ja saledam , kõht kenasti laua alla peidetud . Kui õige teeskleks , et ma teda ära ei tunne - ei oska kunagist Prill-Leod ja härra Minister-Leod kohakuti seada - , huvitav , kas mokake läheks pikaks ja solvumine paistaks silmavaatestki välja ? ( Tuhkagi ! Pole tal tunnete ja tundmuste jaoks aega ega temperamentigi - ikkagi tuntud kõvakäeline psühhojõhkard ) . " Kas suitsu teed ? " küsib minister ja mul on tunne nagu ülekuulamisele toodul , kes vangikongis juba päevi suitsunäljas vaevelnud , ning ma tahaksin hüüatada - teen , ja kuidas veel ! " Ma võtan parem enda omi , harjunud nende lahjadega , " ütlen ma kiire vastuse , kätt taskusse suitsu tooma ajades . Mul on viimane võimalus " sina " mitte märgata , omapoolseid repliike aupakliku " teiega " kaunistada , aga ma ei taha seisu kohe tarbetult keeruliseks ajada , uudishimu piitsutab mind tagant , ma ei jõua kuidagi ära oodata , millal mulle minu siinviibimise põhjus teatavaks tehakse . Minu tähtsustermomeeter klopitakse üles või lüüakse alla selle ministrilaua ees , selles pehmes tugitoolis . Ma Ühistan käe taskust välja ja toon oma paki lagedale , tema , nagu mind mitte kuuldes , lükkab kuldse ( kullatud ? ) sigaretitoosi mulle lähemale . Ta võiks ise ka suitsetada , ehk mõjuks see kehakaalule kergendavalt , arutlen endamisi . " Kas su ema elab veel ? " küsib Leo täiesti ootamatult ja jätkab : " Vaata , ka ministrid võivad endale vahel sentimentaalsust lubada . Teades , et kohtume , vahtisin ma eile õhtul hea hulk aega lapsepõlve- ja kooliajafotosid ning pidin seejuures tõdema , et sinu emal oli meie kujunemises oluline roll . Igal juhul on sul igavesti priima ema , " ütleb ta pehmel , veidi laulval häälel ning ma märkan ta silmades kelmikusehelki või -helgatust . " Ta on juba paar aastat ... ( tahan öelda " taevaisa juures " , huultele kipub mulle täiesti võõras väljend , saan selle viimasel hetkel alla neelata ja jätkan ) ... mullatoidul . " " Ah nii , " sõnab ta hulga aja pärast ebakindlalt , jõudmata mu vastust lahterdada , süstematiseerida , kommenteerida . Tunnen , et ta silmitseb mind uurivalt , häbenemata , ja ma lasen tal ennast hinnata , põikan oma pilguga seinale , ministri selja taga olevale maastikumaalile , kus keegi sinisesse rõivastatud naine on seljaga vaataja poole ja näib kuhugi minevat . Kollakashall taevas kumab valgel mütsil naise peas . Ta sumab kadakate vahel läbi kõrge rohu silmapiiri poole , kus on udusse haihtuv metsatukk või võsa , kust mingid valged moodustised oma valget valendust talle vastu kiirgavad . Rohukõrred on näiliselt ükshaaval välja maalitud . Pildist õhkub seletamatut ärevust , salajast teadet , mida me kunagi teada ei saa . Selle maali sisse oleks otsekui ära peidetud teine maal , mille rahutukstegevat sõnumit peab vaataja eest viimase võimaliku silmapilguni varjama . Ma tean , kelle maalitud pilt see on . " Vaata , " sõnab Leo varjamata pettumusega hääles , sest ühiste mälestuste meenutamine hakkas ( talle arusaamatutel põhjustel ) viltu vedama ja ettekavatsetud semulikkus ( mul on põhjust muiata ! ) ei mänginud välja . " Vaata , " kordab ta teisel toonil ja teises mõttes . " Me otsustasime sind ja sinu loomingut väikese puhkusega ergutada . Paar nädalat kenas looduslikus paigas . Kui meeldima hakkab , siis kauem . Omaette elamine , meie poolt päevarahad justkui ametisõidul . " ( Risusõna , haiguslik risusõna on see " vaata " , minister võiks oma keelepruuki rohkem kontrollida ; huvitav , kas ta eeldas , et lapsepõlvekaaslane heldib koos temaga mälestusi mälestama - kas ta oletab , et on mulle poliitikuna sümpaatne ? Ja mis kuradi puhkus looduslikult kenas paigas ? ! ) " Mis ajast teie ministeerium on hakanud kirjanikke ergutama ? " küsin küsimuse tõrksalt , muutudes ise ettevaatlikuks ja manitsedes seejuures ministrihärrat veelgi suuremale ettevaatlikkusele . " Vaata ( ! ) , " ütleb ta , " sisuliselt ei olegi see niisama puhkamine . See näeb rohkem nagu riikliku ülesande moodi välja . Oled just nagu salajane agent , noh , 007 , Stirlitz , " ta hakkab kõh-kõh-kõh naerma , hoides keeleotsa hammaste vahel , mis niipalju väljas küll , et seda näha . Ma taipan , et mu näoilme on naeru põhjustanud , muigan väljakutsuvalt ja suureliselt ning jutustan , kuidas aastaid tagasi oli KGB mind värvata üritanud ; sõnad vulisevad mul suus , Leo kuulab kannatlikult , ent ma ei loe ta näost välja huvi mu jutu vastu ja mind ennast on see kümneid kordi räägitud lugu ära tüüdanud . " Ah teid , intelligente . Alalõpmata opositsioonis , tegemata erilist vahet , kas teenet palub KGB või Eesti Vabariik . " Mul on alles pärastlõunal mahti asja üle pikemalt järele mõelda , täpsustada mõtetes seda , mida mulle kuulamiseks pakuti , mida kõrva puhuti . Võtan välikohviku plastmasstoolil istet , manan näole linlaseilme - tülpinud ükskõiksuse ( nagu oleksin ükskõiksusest lõplikult ära tülpinud ) . Ega Leol kerge ole , arutlen tavakodanikuna , paljudel pole praegu kerge , sest me ei saanud õppida vastutust kandma ja me ei ole vastutusega harjunud . Varem peideti isiklik vastutus kollektiivse kõikelubava vastutuse varju , enamus praegustest võimukandjatest olid eile veel tähtsusetud ametnikud või siis tudengid , kes redelipulki vahele jättes ühtäkki tippu on tõusnud . Justkui piinlikkust tundes ütles Leo : " Vaata . Sa võid ära öelda , teha näo , et riigi asjad ei lähe sinusugusele tuntud kirjanikule korda , aga siis teeb ka riik näo , et pole hüvitatud sellest , kuidas sul läheb ja ei võta midagi ette , kui sul hakkab väga halvasti minema . " See oli veidi häbelikult ( näideldud ) või naljaga pooleks öeldud , kuid ähvardav alatoon ei jäänud sõbraliku hääletooni varju - asjalood olid just niisugused , nagu need olid . Igatahes , kui ta lause lõpul mulle küsivalt otsa vaatas , kujutlesin ma teda ( ministrit ) voodis lebamas , pea padjal puhkamas , lina broderiipitsiline ( ! ) serv kurguni tõmmatud . " See on väljapressimine , šantaaž , " kõrgendasin minagi naljapärast häält , läksin näiliselt tema mänguga kaasa , samal ajal palavikuliselt nuputades , mida nad siis minust õieti tahavad . Pealtnäha justkui mitte midagi erilist . Ettekandja ( plikaohtu ja liiga väljakutsuvalt värvitud ) toob õlletopsi ( mitte kannu , vaid plastmassist läbipaistva topsi , mitte klaasi , vaid topsi ) ning ma mõtlen , et tegelikult ei soovitudki minult muud , kui et ma sõidaksin paariks nädalaks puhkama , lõõgastuma või töötama - tegema just seda , mida ma parajasti tahan ning seda riigi kulu ja kirjadega . Pealtnäha ei mingit salaagendi närvesöövat eluohtlikkust , ei mingit alandavat nuhkimist , ei midagi , mis erineks argipäevade üksluisest kulust . Ma ütlesin , et minu arust ei saa ma neile silmanähtavalt mitte millegagi kasulik olla . " See on meie mure , " sõnas Leo . Suvelõpu ilm on parajalt soe ja päikesepaisteline , õlu jahe ja meeldivalt kirbe maitsega . Elu on parasjagu talutav , isegi kena , ning mul pole selles tolmuses ( stereotüüp ! ) linnas parajasti mitte midagi tähelepanuväärset teha . Annad saatanale sõrme , rabab teine kohe käe järele - see oleks mulle suupärane variant kõnekäänust , mis ehk kõige täpsemalt lähitulevikku kirjeldaks . On täiesti loomulik , et kui keegi on varmas riigile pisiteenet osutama ( eelmängu mängima ) , saab sellelt mehelt kohe-kohe palju suuremat ja tõsisemat jõupingutust ( just nimelt ) nõuda . Ja eks ma Leole siis pajatanud , mis ma asjast tegelikult arvan . " Aga mõtle järele ja helista siis , " ütles Leo äkitselt häälde siginenud nähtava ( kuuldava ) ükskõiksusega , mis minus ootamatult ärevuse kihvatama pani ( kas ma siis ei olegi neile oluline ja tähtis ? ! ) . " Kena , " ütlesin püsti tõustes ja paberilehte kellegi nime ja telefoninumbriga taskusse pistes . " Ma arutan asja iseendaga ja helistan . " Kui asja eetilisest küljest arutada , mõtlen ma lonksu õlut neelates , siis peaks üks endast lugupidav kirjanik võimuga parasjagu opositsioonis olema , kaasajooks ja kaasakütmine ei näe just kõige uhkem välja . Tegelikult on " Nimed marmortahvlil " ja " Punased nelgid " üks ja sama raamat . Kui kirjanik võtab vastu ministriportfelli või istub presidenditoolile , siis võime temast kui kirjanikust rääkida üksnes minevikuvormis . Kui asja eetilisest küljest kaaluda , siis on kõigi riikide julgeolekuorganid üks ja sama asutus . Kui keegi korralik ja aus mehikene hakkab usinalt oma kaitsepolitseid teenima , olles ikka südilt hea ja õige asja eest väljas , ning avastab äkki ( üleöö ! ) , et on muutunud hoopis Kurjuse tööriistaks , siis ei saa ta enam mitte kuidagi oma tööalaseid suhteid katkestada või olematuks muuta . Igal juhul oleks eetilisel inimesel eetiline sellest kõigest eemale hoida . Helistada ja teatada - kirjanik See ja See mõtles järele ning leidis , et tal on ebaeetiline riiklike võimu(jõu)struktuuridega koostööd teha . Ma võin ette kujutada , kuidas mõne minuti pärast helistan ja ütlengi , nagu hästi kinni makstud litsike , et olen kõigega nõus . Seejärel kohtun mingi ametnikuga , kes võtab mult kõigepealt vaikimisvande ( ! ) , seejärel mind instrueeritakse , mulle avatakse ( üksnes ) mõned kaardid ja üsna pea hakatakse mulle peaaegu igal pool vandeseltslaslikult silma pilgutama , sest kõik mu kolleegid on ammuilma agendid ehk rahvakeeles nuhid . Ka mina olen homsest alates nuhk . Ma arvan , et tegelikult on asjad hoopistükkis lihtsamad . Ei mingit filmilikku salapära , ei spiooniromantikat . Ma olen neile sobiv inimene midagi tegema ja on loomulik , et ma seda mõlemapoolse kasu saamise eesmärgil teengi ja mul ei ole põhjust hakata ( nüüd loete täiesti tavalist , äraleierdatud , stereotüüpset , aga täpset kõnekujundit ) vigurdama ega vingerdama nagu süütukest teesklev prostituut . Mu kõrvale mütsatab kolleeg ( kirjanik ) , higistab ja ähib-puhib , ta on tüse , suvesoe linnailm ei passi talle , aga tal pole muud võimalust kui ( oravana rattas - ma püüan teda oravana ette kujutada ! ) rutata raha teenides linnamajade vahel ning harvadel hetkedel õlle kõrval hinge tõmmata . Kolleeg hingeldab kaugelekuuldava vihina saatel , mõtlen murelikult , kas selles mitte mõni salakaval haigus süüdi pole , ja küsin nagu muuseas , kas ta oleks nõus meie armsa Eesti julgeolekustruktuuridega ( milline sõna ! ) koostööd tegema . Ma küsin ta käest talle ootamatu küsimuse , ta kohmetub algul silmanähtavalt , otsib põiklevat vastust , põikleb sõna otseses mõttes vastuse eest kõrvale ja tellib ettekandjalt õlut . Küllap ta ongi juba seda , mõtlen ma äkki , küllap ta ongi juba ammu Eesti Vabariigi Nuhk . " Ma mõistan su küsimuse tagamõtet ja irooniat , mis tagamõtte taga peitub . Aga meie kõigi viga on selles , et me oleme harjunud võimu põlgama . Harjumusest ei taheta sõjaväkke minna , politseis töötada . Inimesed ei oska vabad olla senikaua , kuni nende ajudesse ei mahu , et vabadust peab ka kaitsma , " seletab kolleeg mulle surmtõsise näo ja veidi õpetliku tooniga . Kuulan ta targutusi ja arutlusi ning tean , et otsest vastust mu otsesele küsimusele ei tulegi , mul tekib kohatu ( aga väga suurele samasusele üles ehitatud ) mulje , et see ongi seesama ministritekst , mida Leo mulle mõne aja eest esitas ; võimalik , et tekst ongi sellesama kolleegi poolt kokku kirjutatud ja ministri poolt pähe õpitud . Äkki ( ma tahaksin , aga ... ) on mul kuidagi kõhe uurida , kus kolleeg praegu töötab , aga tööl ta käima peab , sest vabakutselisena tänapäeval oma peret ära ei elata ; kõhedustunne on naeruväärne , sest omal ajal saime teineteisega hirmus kenasti läbi ( ... ) , ma mõtlen - omal ajal . Väljend " omal ajal " kukub ootamatult mõttevoolust välja , takerdub justkui kaldakivi taha ja on nüüd mulle eriti hästi nähtav . Uudishimu , just uudishimu on see , mis mind telefoninumbrit valima sunnib . Vahest see ongi tegutsemisajendiks , kui ma tundmatule ja nagu tahumatule noormehehäälele oma nime teatan ning pärast vähest pausi ütlen , et tõenäoliselt olen nõus nendega koostööd tegema . " Kena , " ütleb hääl ilma ühegi tundevarjundita . " Ma tulen teie juurest läbi , öelge , mis kell teile sobib . " Ta oleks võinud kuuldavalt rõõmustada , mõtlen toru jahmunult hargile asetades . Üks napp lause - ja see oligi kõik . Ei mingit informatsiooni , ei midagi täpsemat , üksnes paar lisatundi teadmatust . ( Lollakas ! Oleksin pidanud ütlema , et ta kohemaid tuleks . ) " Ma tulen teie juurest läbi " Küsimata aadressi , pärimata , kas ma üleüldse tahan teda oma kodus vastu võtta ( annad sõrme , ... võtavad käe ) . Ometi ütlesin ma , et olen tõenäoliselt nõus koostööd tegema , minupoolset reservatsiooni ei mõistetud või ei tahetudki mõista . Tunnen , kuidas südame all külmaks ja kõhus õõnsaks läheb - ma olen end nende meelevalla alla andnud , tagasiteed enam ei ole , tegelikult oli kõik algusest peale selge , mulle antigi üksainukene võimalus ja üksnes näiline valikuvabadus . See kõik saab mulle väga lühikese ajavahemiku jooksul selgeks , veel hoiavad sõrmed hallist telefonitorust kinni , pilk kinnistub pliiatsile , millel on kustutuskumm otsas . Püüan kirjeldada : esimest korda ( värskelt ) teritatud pliiats , valge , ümmargune , otsas vaskse plekiriba abil kinnitatud roosapunane kumm , millel serv kergelt maha hõõrutud ja grafiidist mustaks määrdunud . Ma ei tea , kust on säärane pliiats mu lauale saanud , pliiatsil pole ainsatki valmistajatähist . See ei ole minu pliiats . Ma võiksin nüüd hõigata : " Kuulge , mis pliiats mu laua peale sattunud on ? " Kõhedustunne muutub aegamööda paanikaks , kujutluspildid on nagu filmikaadrid - tapmine , tagaajamine ja kõige keskpunktis keskealine tüsedusele kalduv hellitatud linlase harjumustega kirjanik , täiesti ebaspiooni või -salaagendi välimusega , ilma vapruse ja hulljulguse sugemeteta , psüühika pigem argpüksi oma , kellel süda isegi õhtusel ajal välja minnes ärevalt kloppima hakkab , rääkimata mingist ekstreemsest olukorrast , mis agenditöös igapäevane võib olla . ( Ent : võibolla saab minu hangitud informatsiooniga ära hoida midagi hirmsat ja tänu minule säilitavad paljud oma elu ning säilib Riik , kuigi samal ajal saab minu informatsioon nii mõnelegi saatuslikuks - keegi pannakse trellide taha , mõni võib oma elustki ilma jääda . ) Ma mõtlen , et säärasest olukorrast tasuks lugu kirjutada , lasta peategelasel teadmatuserasvas praadida , lasta tal pealesunnitud riigitruuduse pead pööritama paneva kuristiku serval balansseerida . Ma keerutan valget kummiotsaga pliiatsit sõrmede vahel senikaua , kuni heliseb telefon . Kui võtan toru , kuulen hetke pärast ühtlast undamist . Tundub , et mu rahulik elu hakkab tänasest päevast alates seiklusrikkaks , keeruliseks , põnevaks ( või tülgastavaks ) minema . Loomulikult võis keegi numbriga eksida , valis kogemata ühe mittevajaliku numbri , aga taipas kohemaid oma eksitust ja katkestas kõne enne , kui ma vastata jõudsin . Kuid mul on äkki väga raske seda uskuda . Õieti öelda oli see mul kolmas kord Weimarisse sõita . Esimene kord Weimarisse sattudes on vist kõik tundnud selle linna lummust , kus miniatuuris , ainult mõnele tänavale kokkusurutuna , on nii palju kultuurilugu . Kui ma teine kord Weimaris viibisin , elasime mehega hotellis << Russischer Hof >> , mis on oma nime saanud sellest , et kunagi oli siin peatunud üks Vene tsaar , kas mitte koguni Aleksander I ? Viimane remont selles vanas võõrastemajas oli tehtud 1960. aastatel . Sellele ajale iseloomulik napp , geomeetriliselt kaine laad oli kõhedas vastuolus hotelli kunagise biidermeierliku hubasuse jäänustega , mida remondimeestel polnud õnnestunud igalt poolt välja tõrjuda . Meie tohutu suures ja kõrges numbritoas olid veel alles maast laeni peeglid , kipsraamide kaunistuseks viinamarjaväädid ja -kobarad . Väikeste ruutudega aknad ei läinud kuidagi lahti , kui nad aga juba avatud olid , ei saanud neid enam korralikult sulgeda . Armetutena konutasid keset hiigeltuba 1960. aastate peenejalgsed puuvoodid ; laiadest laudadest põrandal tolmasid oma esialgse värvi kaotanud vaibad . Tookord me jätsime kultuuriloo kõrvale - olime mõlemad varem käinud nii Goethe kui Schilleri majas , lossis , igasugu muuseumides , mausoleumis , ja suhtusime nüüd Weimarisse põlise veimarlase rahuga , kes ei tarvitse tormata muuseumist muuseumi , et kultuuriprogrammi iga hinna eest täis saada . Õhtust sõime siinsamas , hotelli restoranis , kus oli rahuldav köök ja sai ka tantsida , järgmistel päevadel aga käisime linna kõikides tähtsamates söögikohtades , jättes vahele ainult << Zum schwarzen Bäreni >> raekojaplatsil , sest selle ukse taga oli alati järjekord . Kolmandat korda sõitsin Weimarisse koos oma tütre Lottega , kelle tegelik nimi on Mari-Liis . Liisist tuletas vanaisa Liselotte ja Liselottest sai hõlpsasti lihtsalt Lotte . Nõnda me hüüame siis oma Mari-Liisi Lotteks -- nimi , mis Weimarisse ju nii hästi sobib . Seekord ei tohtinud ma Weimaris ühtki vaatamisväärsust vahele jätta , ma pidin oskama seda linna näha Lotte uudishimulike ja avastavate silmadega , kõike teadma , kõigile oma tütre võimalikele küsimustele põhjalikult ja huvitavalt vastama ja mis veel parem - oma jutuga neid küsimusi ennetama . Ma olin selleks vaeva näinud , sirvinud uuesti üle Goethe ja Schilleri elulood , lugenud läbi kõik kunagi Weimarist ostetud prospektid ja brošüürid , ma võisin mustade pabersiluettide järgi ära tunda kõik Goethe armsamad . Rongis , kui me Leipzigist Weimari poole sõitsime , olin vaikne ja mõtteis . Püüdsin Weimarisse sisse elada , tahma , kivisöetolmu ja keemiatehaste hapete järgi lõhnavas kolmanda klassi vagunis taastada enda jaoks tõldade , losside , daamide ja kavaleride muinasjutulist aega . Ja selles aitasid mind akna taga möödavilksatavad viinamarjaistandustesse mattunud mäed ning punasest lintrikivist esinduslikud kirikud . Kes on Weimaris käinud , see teab , et kesklinn on jaamast küllaltki kaugel . Hotellini << Russischer Hof >> , mis asub linna keskel , sõitsime bussiga . Meie jahmatuseks oli kogu hotellist püsti ainult fassaadisein . 1960. aastate renoveering oli oma aja lõplikult ära elanud ning 1980. aastad , mis kõike vana palju enam respekteerivad , püüdsid nüüd ühendada kunagist biidermeierlikku õdusust kaasaegse komfordiga . Meil tuli aga endale mujalt öökorterit otsima hakata . Sõime kiirustades hommikueine kohvikus , mida ma Weimaris varemaltki hommikuti külastanud olin , sest seal pakuti väga maitsvat juustutorti . Ettekandja , rinnalipikult võis lugeda , et ta nimi on Nora Flick , soovitas meil öömaja asjus pöörduda eraisikute poole . << See tuleb märksa odavam , >> ütles Nora Flick reipalt . Ta oli üldse täiuslikult reibas , nagu enamik väikeste kohvikute ettekandjaid . << Välismaalastele on hotell pealegi kolmekordselt kallim , privaat on aga kõigile ühe hinnaga , >> seletas Nora elutargalt . Preili Flicki sõnadest ja pimestavast naeratusest julgustatuna läksime korteribüroosse , kus meile anti kolm aadressi . Kesklinnale kõige lähemal öeldi elavat proua Krüger , kellel oli välja anda väike tuba kahe voodiga . Proua Krüger osutus määramata eas lesknaiseks . Tema korter oli tõesti südalinna läheduses , XVII sajandi lõpul ehitatud kahekorruselise maja teisel korrusel . Lesk võttis meid vastu suures neljakandilises kahe aknaga toas , mis meenutas tube vanades Eesti mõisahoonetes ja mis kunagi oli ilmselt olnud saal . Praegu võis siin näha kogu atribuutikat , mida ma mäletasin oma lapsepõlvest kui üldise põlu all olevaid väikekodanluse sümboleid - ei puudunud isegi kummut seitsme elevandiga . Lottet paistis see kõik hirmsasti huvitavat ja tõenäoliselt nõudis talt suurt vaeva , et mitte silitada näpuga linde sihvakate juugendvaaside külgedel , puudutada imelisi , igas suuruses klaaskuule , kirevates rõivastes miki- ja minnihiiri , tähtsa näoga kipsmopsi , kellel oli kelluke kaelas , ja tillukest ööpotti , millele maaliliste gooti tähtedega oli kirjutatud << haisuvaba >> . Et Lotte suudaks kindlaks jääda , tutvustasin teda kiiresti proua Krügerile . Proua tähelepanelik pilk peatus tüdrukul , kes liialdatud viisakusega kniksu tegi . << Võluv väike , >> ütles lesk rabeda naeratusega . << Kas sa oskad saksa keelt ? >> pöördus ta siis Lotte poole . << Ein bischen , >> pomises Lotte . << Suurepärane ! >> Proua Krüger oli märgatavalt heldinud . Laps oli aga sellega ammendatud ja proua pöördus uuesti minu poole : << Soovite muidugi oma tuba näha ? >> Tuba oli väike ja hämar . Hämarus tuli akna all kasvavatest võradega vastu klaasi liibunud pärnadest , mille õite lõhn täitis pisikese toa uimastavalt magusa aroomiga . Kaks kušetti olid asetatud seina äärde , peatsid nurgeti , nende vahele oli pandud väike lambiga laud . Siis oli seal veel kapp rõivaste ja pesu jaoks ning paar tooli . << Klosett on õues , >> seletas proua Krüger , << üle hoovi . Tulge , ma näitan ! >> << Teie jaoks on eraldi kloseti võti , >> seletas ta tee peal . << Elektrit ei ole , õhtuks on taskulamp . See ripub esikus varnas . Võtit ei tohi ära kaotada . >> << Toas ikka on elekter ? >> küsisin kohkunult . << Muidugi . Ja köögis on gaas . >> Loomulikult polnud need teab mis tingimused , aga õue-kloseti tõttu oli üür tunduvalt odavam ja mis peaasi - proua Krügeri korter asus soodsalt kesklinnas . << Ja väike võib kasutada ööpotti , >> lubas proua Krüger . Meile tundus , et tuba lesknaise korterist on meie ainukene võimalus Weimarisse kauemaks jääda - kuskil mujal ei saa me kindlasti nii odavalt ja kergesti kokkuleppele . Pealegi oli pärnaõielõhnaline tuba meile meeldima hakanud . Moepärast pidasime veel natuke omavahel nõu ja meist said proua Krügeri allüürnikud . Meile anti kaks pesukaussi , hulk kummalisi valgest damastist käterätikuid ja froteepesulappe ning me võisime köögis gaasipliidil vett soojendada ja end reisimustusest pesta . Esimese käigu tegime Schilleri majja . Lotte ei varjanudki oma pettumust , kui kuulis , et selles majas elas Schiller vaid kolm viimast eluaastat ja et üsna sõja lõpus sai see maja inglaste ja ameeriklaste pommitamise läbi tublisti kannatada , nii et ehtsat Schilleri-aegset oli seal tõenäoliselt vähe . Peale selle oli Lotte millegipärast kogu aeg arvanud , et Schiller jäi surmani poissmeheks , nüüd aga ilmusid välja proua Charlotte ja neli last . Muidugi tahtis Lotte kohe teada , mis sai Schilleri lastest , lastelastest jne. kuni tänapäevani välja , kas tema järglasi veel kuskil elab ja kui , siis kus ja kes nad on . Minu suured ettevalmistused olid taas tühja jooksnud . Laste puhul ei või kunagi päris kindel olla , sest alati oskavad nad küsida just seda , mida sa ei tea ja mille peale ise ei tule . Schilleri võõrastetoa nurgas , nööriga eraldatud sohval , kuhu külastajaid tavaliselt ei lasta , istus üks naisterahvas ja joonistas . See pidi olema mõni muuseumitöötaja , võibolla teadis tema , mis sai Schilleri järglastest . Läksin tema juurde ja esitlesin ennast . << Ilse Eulitz , kunstnik , >> oli nobe vastus . Ei , Ilse Eulitz ei teadnud Schilleri järeltulijatest kahjuks mitte midagi , ent nüüd hakkas see küsimus tedagi huvitama . << Weimaris elab üks daam , vanem naine , kes küll kõike teab , üks eluaegne muuseumitöötaja . Christiane Mannke on ta nimi , >> vuristas Ilse Eulitz tugevas saksi murdes , nii et ma suurivaevu temast aru sain . << Kõik käivad alati Goethe ja Schilleri majades . Aga Weimaris elasid ju ka Liszt ja Wieland , Richard Strauss ja Cranach . Ja Herder . Ah , teie peaksite ometigi Herderi vastu huvi tundma , ta elas ju teil Baltimaadel , Riias . Proua Mannke , tema töötabki Herderi muuseumis , kas teate , ta teab absoluutselt kõike , absoluutselt kõike , uskuge , kindlasti oskab ta eesti keeles vähemalt kümneni lugeda , te ei kujuta ette , kui tark ta on , >> vatras Ilse Eulitz edasi , ilmselt rahul , et sai hetkeks oma joonistuse kõrvale panna ja lemmiktegevuse , rääkimise juurde asuda . Mina küll ei suutnud näha erilist tarkust asjaolus , et keegi oskab eesti keeles kümneni lugeda . Kui ma alles algkoolis käisin , oskasime vähemalt kümnes keeles kümneni lugeda , kaasa arvatud taani ja slovaki keel . Meie vestlus kunstnik Eulitziga oli võtnud kummalise pöörde . Kui asi läks tõsiseks , otsisin ma alati Lottelt abi ja nüüdki juhtisin Ilse Eulitzi tähelepanu oma tütrele . << Ah , kui vaimustav väike piiga ! Kui võluv ! >> karjatas kunstnik variserlikult , otsekui oleks ta last alles praegu märganud . << Tule ometigi lähemale , kallis laps , kuidas on su nimi ? Mitmendas klassis sa käid ? Kas sulle meeldib Weimaris ? Eks ole siin kena ? >> Lotte astus naisele lähemale , mulle üle õla etteheitvaid pilke saates - minu riukad tema ärakasutamisega olid lapsele tuttavad . Ma ei tea , kui palju Lotte proua Eulitzi sõnadest aru sai , kui palju lihtsalt instinktiivselt taipas , igatahes tegi ta väljakutsuva teatraalsusega ( mis sakslastele mõjub pigem ülima kombekusena ) oma traditsioonilise kniksu ja vastas kätteõpitult nagu koolitunnis : << Mu nimi on Mari-Liis , ma olen 12-aastane , lähen kuuendasse klassi ja oskan saksa keelt natuke , ein bischen . >> << Kui vaimustav ! Kui võluv ! >> hüüdis naiskunstnik ja lõi laksudes peopesad kokku . << Seda peab proua Mannke tingimata nägema ! Väike tüdruk Nõukogude Liidust kõneleb ometi nii kenasti saksa keelt ! Hirmus kena ! Kas sa tead , mu laps , kes oli Schiller ? Schiller oli suur saksa kirjanik , eks ole ? Ta oli poeet , suurvaim . Mida sa Schillerist lugenud oled ? << Röövleid >> ? << Wallensteini >> ? << Wilhelm Telli >> ? >> << Ballaade , >> pomises laps ebameeldivusest nägu krimpsutades . << Oo , Schilleri ballaadid ! >> hüüdis proua Eulitz ja lõi taas temperamentselt käsi kokku . << Kui võluv ! Kui vaimustav ! Eks ole ? << Ja samas rüütel ta jätab maha >> , eks ole ? See on siis , kui ta kinda kätte toob . >> Väike naiskunstnik säras üleni . << Proua Mannkega tuleb teil tingimata kohtuda . Ja Marie Lise peab ka tingimata kaasas olema . Igal juhul . >> << Minu nimi on Mari-Liis , >> parandas laps proua Eulitzi võõrapärast hääldust . << No muidugi ! >> hüüatas eksalteeritud kunstnik . << Marie Liz ! >> << Mind hüütakse Lotteks , >> ütles laps proua Eulitzi pakutud uue nimevariandi peale . Hüüdnimel Lotte , mis rneile kodus näis lihtsalt naljakas , umbes nagu kassile või kaltsunukule sobiv , oli siin hoopis teine efekt . << Lotte Weimaris ! >> hüüdis proua Eulitz t-tähtede latsudes . << Vaimustav , >> ohkas ta , jättes seekord millegipärast mainimata , et ka salapärane proua Mannke peab sellest võluvalt vaimustavast seigast osa saama . << Täna on kahjuks pühapäev , >> jätkas kunstnik ja ta nägu muutus silmapilkselt ülimalt kurvaks ja kahetsevaks . << Ja homme on esmaspäev . Siis on muuseumid hoopis kinni . >> Nüüd oli Ilse Eulitzi pisku kogu üleni õnnetu . << Ega te ometi kohe ära ei sõida ! >> karjatas ta äkki meeleheitlikus hirmus - Lotte , mina ja mitu lähedalviibivat muuseumikülastajat , kõik me võpatasime ehmatusest . << Oh ei , >> tõttasin ma emotsionaalset naist rahustama . << Me oleme veel tükk aega siin . >> << See on võluv ! >> hüüdis proua Ilse ja oli taas üksainus suur rõõm . Meeleolude ja ilmete ülikiire vaheldumine sobis tema tarmuka koguga ja krimpsus ahvinäoga ja kui ta oligi koomiline , siis igatahes väga meeldival viisil . Saksimurdelisel sisinal tõttas ta meile teatama , et proua Mannke on alles teisipäeval tööl ja me peame teda Herderi muuseumis siis ka tingimata külastama . Ilse Eulitz oli valmis meile terve nädala tegevusprogrammi koostama , ent ma peatasin ta sõnadevoolu , öeldes , et me oleme tema kallist aega niigi ülearu raisanud , pealegi me tahaksime veel veidi Schilleri majas ringi vaadata . << Teate ! >> hüüdis tarmukas naiskunstnik otsustavalt . << Teisipäeval ootan ma teid igatahes kell kümme siinsamas Schilleri maja ees ja me läheme kõik koos proua Mannke juurde Herderi majja , eks ole ? >> Sealjuures oli ta üksainus suur palve , nõnda et ma otsekohe nõusse jäin , kuigi Lotte mulle meeleheitlikult püüdis mõista anda , et ma ära ütleksin . Kolasime Lottega veel Schilleri maja alumisel korrusel , kus kunagi asusid majapidamisruumid . Nüüd olid siin vitriinides pildid , kostüümid ja dekoratsioonide maketid Schilleri näidendite lavastustest . Väljas ütles Lotte mulle pahaselt : << Mina seda jama igatahes kaasa ei tee . Mul on sellest igavast niksutamisest kõrini , pealegi ei saa ma nende muttide jutust suuremat aru . Ausõna , mul ei ole midagi Goethe või Schilleri või isegi selle Herderi vastu , aga need tante Mannked jäävad minu osas küll mängust välja . Ma ei mõtlegi hommikul vara Herderi majja minna , olgu seal nii võluv ja vaimustav kui tahes . Miks ei võiks me lihtsalt sinuga kahekesi selles linnas ringi kolada , nagu me alguses kavatsesime , just nii nagu me ise tahame ja nagu meile meeldib ? Miks sa pead alati teistega arvestama , miks sa tahad nendele võhivõõrastele muttidele meeldida ? Mulle tuli nendega rääkides täna kogu aeg naer peale ja selle proua Krügeri toas või saalis , nagu sina ütled , oleksin ma tahtnud suure häälega küsida : << Was ist das , was dort rohu sees macht rääk-rääk ? >>>> << Eks sa siis küsinud ! >> käratasin vihaselt << Paistab , et sul ei ole täpset ettekujutust sellest , kus sa praegu viibid . Sa pole mingis kadakate pesas , sa oled linnas , kus elas suur Goethe , kus lõid Schiller ja Liszt ! See pole naljaasi . Sa peaksid olema selle linna vääriline . Kui mina sinu vanuses ... >> << Võib-olla olen ma selle au jaoks tõesti liiga noor . Mida ma Goethest tean ? Me oleme temast ainult kahte luuletust õppinud , seda , et << Sah ' ein Knab ein Röslein stehen >> ja << Ich ging im Walde , so für mich hin ... >> , seda pole just palju . Ah jaa , siis oli ju veel üks lastejutt << Wilhelm Meisterist >> , see mulle meeldis küll . >> Alt libises mööda metsane maastik . Kuskilt kõrvalt jõuavad mitu korda temani sõnad << kiris Darek >> , ta muutub tähelepanelikuks ja kuulatab : lähedal istuvad võõrad kiirid räägivad omavahel kiris Darekist . << Ta leiab endale ohverdumispidustustelt gaali . >> << Jah , see on peaaegu ainus sobiv koht , kust tema seda leida võib ... >> Lind hakkab laskuma . Lennu kestel tasaseks tõmbunud , nagu hinge tõmbav , vaheaega pidav kõnelemine valjeneb , elavneb , elevus paisub , muutub erutatud suminaks . Nad ronivad linnult alla . Algi tahab kiris Darekile , kes pikkade sammudega , tagasi vaatamata eemale astub , järele söösta . << Algi tuleb meiega , >> haarab kiiri Ramina tal käest kinni . Selles haardes on nii palju otsustavust , et Algi abitult seisma jääb , näos meeleheitevirve . Ta kuuleb enda ümber kiiride naeru . << Las nemad lähevad oma teed , meie oleme seniks omaette , küll mõne aja pärast ühineme jälle . >> Rühm jaguneb pooleks , kiris Argan , Relila ja teised eemalduvad kiris Darekile järele . << Lähme nüüd metsa alla ja seame end elamiseks sisse . >> Nad pöörduvad vastassuunda . Hõredad puud heidavad lagendiku kohale hämaraid pits jäid varje , mis segunevad läbi taevatühimike paistvate päikesevalguse laikudega . Rühm seab paigale okstest ja lehtedest varjualust . Kõrvalasuval teel möödub küll üksikult , küll salkadena vareleid ja kiirisid . << Algi , me läheme nüüd mõneks ajaks ära . Sina jää siia istuma ja kuula ning vaatle puid . Ära end kellelegi luba , pea meeles , see on sulle ohtlik . Ütle , et sa pole kiiri . Jääb sulle meelde ? >> Algi noogutab tummalt . Rühm pudeneb igasse suunda laiali . Üksikud kiirid jäävad veel toimetama onni juurde , siis kaovad needki . Algi tunneb , kuidas mahl soontes jõuliselt ja ärevalt taob . See on siis läbi , see on siis läbi , näib peksvat järsk rütm . Kõik on möödunud , ma ei saa kunagi kiris Dareki gaaliks , üks periood su elust on möödapääsmatult kadunud , sul tuleb vastu minna uuele perioodile ... See on siis läbi ... Mahl soontes hakkas aeglaselt taltuma , Algi kuulatas puude kahamist , lagendik helendas paigutistest kollasleigetest , aasta viimase kuu päikesekiirtest . Mul tuleb oma saatus vastu võtta , kõik on sinnamaani viinud , kuni viimase ajani lootsin ma veel millelegi , ent nüüd on kõik selge ja kindel , ma pean hakkama mõtlema edasise elu võimalustele . Rahune , rahune , see leebe nõrksoe päikesevalgus ning suure metsamassiivi puude sisendav sahistamine rahustab su jõuetut , nõrka loomust , sa ei suuda selles olukorras midagi muud ette võtta , pääseteed on alatiseks läbi lõigatud , sul jääb vaid oma saatusele alistuda , see rahuliku paratamatusetundega vastu võtta . Mõtle uuele elule , uuele perioodile oma elamises , valmistu väärikalt ta vastu , et sa leiaksid mingitki tunnustust , sa oled kiris Darekist ja kannatustest , mida ta võib sulle valmistada , vaba . Tee kõik , mis su võimuses , et tulevik liiga mannetu ja elamisvaevaline ei oleks , püüa näidata , et oled teistsugune , võid mingitki tunnustust leida . Uus elu ootab sind ees . Katkendliku vooluna liikusid eemaloleval teel kiirid ja varelid . Kostis hõikeid , jutusuminat , naeru , Algi tundis endal aeg-ajalt varelite pilke . Päikeselaigud lagendikul vahetasid aeglaselt asukohta . Algi peaaegu ei märganudki heledapäist varelit , kes teda vaadeldes teel seisatus ning seejärel aeglaselt edasi kõndis . Alles siis , kui ta mõtteisse süvenenud silmad tõstis ning üle lagendiku enda poole astuvat ning tema ette jõudes kergelt ülakehaga ta suunas kallutuvat varelit nägi , jõudis ta pähe ähmane aimus , et see varel mõni aeg tagasi teel temast möödus ning on nüüd tagasi pöördunud . Vareli silmad olid äärmiselt üllatunud , lausa jahmunud , kui ta oma pilguga gaali kogu endasse haaras . Näis , nagu silmitseks ta imelooma . << Istute siin ja olete süvenenud loodusesse ? See tegevus on teile kaasakiskuvam kui kohtumispaigas varelitega tutvumine ning vestlemine ? >> Hääletoon oli niihästi küsiv kui ka juba kindel , jaatav , hallide mahedate silmade pilk uuris gaalit ahnelt ja ettevaatlikult , kogu aeg nagu imestudes millegi üle . << Ma olen pandud siia valvuriks . >> Varel puhkes naerma . << Mis siin valvata on ? Kas te minuga jalutama ei tahaks tulla ? >> Algi mõtles pisut . << Või ei usalda te mind ? Ega ma ometi ilma teie loata teile midagi ei tee , te olete ju kiiri ... >> Algi tõusis . << Ma tulen teiega , >> lausus ta kindlalt ja tõsiselt , nii et varel pidi millegipärast naeratama . Nad hakkasid teineteise kõrval astuma . << Olete esimest korda ohverdumispidustustel ? Te olete ilmselt alles hiljaaegu noortekooli lõpetanud , näite nii nooruke ... >> << Esimest korda ... >> << Mina olen kiris Geril . Ja teie - kiiri ... ? >> << Algi . Ma olen Mideki gesalist . >> << Sinna võetakse ju vanemaid kiirisid , >> << Ma pole kiiri . Ma olen ... odemetlane ... >> << Odemetlane ? ! >> Varel näis veel enam hämmastunud . Ta pöördus gaali poole ja silmitses mõnda aega iseäranis tähelepanelikult ning läbitungivalt gaali kogu , liigutusi , näoilmet . << Räägite tõtt või , kiiri ... >> Varel puhkes naerma , nagu mõistes oma hajameelset eksitust , << ... Algi ? Vaat kus üllatus ! Huvitav ! Ma kohtun esimest korda odemetlasega , ja minu seniste arusaamiste järgi talle täiesti ebasobivas kohas - ohverdumispidustustel ! Mitte siin pole ma kunagi lootnud ega kujutlenud odemetlast näha . Te pole veel kiiri , järelikult pole õpinguid lõpetanud - kuidas teid siia lasti ? Ega te ometi omavoliliselt ? Jällegi minu kujutluste järgi odemetlasele ebatüüpiline ... Andestage mu võhiklus , ta võib teile tunduda naljakas . Teid ei tohi siis ju teietadagi , Algi , eks ole ju ... ? >> << Gesalis varelid mind ei teieta . Siiatulekuks on mul luba , ma ... tahtsin , ja mind lasti . Ma pole enam algaja , ööajal saab kaks aastat gesalis elamisest . >> << Kaks aastat ... Mnjah . >> Varel mõtles hoolega , justkui püüdes tungida tema elu saladustesse , et teda paremini mõistes mitte enam eksida . << Minu arusaamiste järgi pole pikk aeg . Hoopis teine maailm , hingeelu ... ja alles nii hiljaaegu ... Eks ole ju , Algi ? Ma mõtlen , kiiride maailmast ja mõttelaadist täiesti erinev ... On mul ikka õigus või on see vaid eelarvamus ? >> << Teil on õigus ... >> << ... kiris Geril . >> << ... kiris Geril . >> << Ja sa ei kardagi mind , Algi ? >> Varelt hääletoon oli õrn , ent Algi tajus , et ta naljatab , umbes nagu kiris Argangi gesalis . << Ime ! Alles sa olid Odemetis ja nüüd oled ... niisugune . See kauge maailm , ma ei mõista teda hästi , ta on mulle võõras , sina oma minevikuga oled mulle võõras , salapärane , hämar , ehkki pealtnäha paistad sa hoopis teistsugune , Algi . Võib-olla on heagi , et ma ei pea sind teietama , niimoodi sinatades tundud sa mulle lähedasem , mulle tuletab see meelde mu juures elanud isiklikke gaalisid . Tahad sa mulle rääkida oma minevikust ? Istume siia ... >> Põõsastikus paiknes nagu niššides kogum kolmest küljest välismaailmast eraldatud pinkisid . Valgus veikles nende lähedal lehestikul , varel kuulas , gaalit ainiti silmitsedes . << ... ja see on lühidalt kõik . Jah , ma kartsin alguses väga , ma tean , mis on hirm , ma olen selles elanud peaaegu kogu lapsepõlve ja noorusea kuni gesalini , ma arvan , et päris lõplikult kaotasin ma selle vist alles oma esimesel varelile ohverdumisel . On gesalis üks varel , kiris Darek , temaga käisin ma ka pärast gesalisse saabumist kõnelemas , tema aitaski mind hirmust vabastada ... >> Algi tundis , kui tähelepanelikult varel tema tasast , tagasihoidlikku , poolmurelikku häält kuulab . << Gesalis on odemetlastel raske . Sealne kord on väga range , odemetlastel pidevalt silma ning kontrolli peal ja pinget alal hoidev ... >> Algi oli pisut imestunud . << Kas kiiridel noortekoolis on siis kergem ? >> << Jah , tunduvalt kergem . Pole sellist survet , pinget , gaalid ei pea end pidevalt kontrollima . Muidugi , kiirid on kiirid , neil on käitumisvilumused ja -oskused suures osas juba käes . Kuid ma tean , et kord gesalis on tunduvalt valjem kui noortekoolis . Ka Ardugi varelid suhtuvad gesali normide ranguse vajadusse pisut erinevalt . Kiris Darek näiteks leiab , et suurenenud karmus on hädavajalik odemetlaste kiiriks õpetamisel . >> << Te tunnete kiris Darekit ? ! >> << Tunnen , >> vastas kiris Geril tagasihoidlikult ja tõsiselt . << Ta on üldiselt väga range , isegi karm , ent samas võib kohati olla gaalide vastu väga mõistev . Muidugi on ta tark ja kogenud gaaliloog ... >> << Ma tahtsin saada tema gaaliks ... >> sosistas Algi . << Aga ta ei taha , ütleb , et ma olen nõrk , ei sobi temale . Nüüd on see möödas ... >> << Temale ohverduda on raske , >> lausus varel mõtlikult Algile otsa vaadates . << Ma kuulsin , et ta leiab ohverdumispidustustelt endale gaali , >> lausus Algi tasa . << Sa oled väga tundlik , niisugune hele , selge , läbipaistev . Ma läksin mööda ja vaatasin sind nagu imet , kõndisin hulk maad edasi ja mõtlesin ning leidsin , et olen justkui sunnitud tagasi pöörduma ja sinuga tutvuma , sinutaolist ei leia mitte kunagi kuskil mujal . Sind ei võiks pidada odemetlaseks , sa oled kõigiti kiirilik . Ma ei tahtnud algul uskuda , et sa odemetlane oled , kui sa ütlesid . Aga sa oled juba kiiri , su käitumises pole kiirile mingeid vajakajäämisi . >> << Aga ... ma olen liiga tundlik . See pole kiirilik . Ma ei tea , mis minus on kiirilikku . >> << Sa oled noorena juba valmis . Muidugi kujundab elu ning eriti esimene ohverdumine sind edasi , ent oma ea kohta oled sa oma olemuselt destilleerunud . Sinu omapära on täielikult , optimaalselt välja joonistunud võrreldes Odemetist tulijate ebamääraselt väljaarenenud iseloomudega . Selles mõttes oled sa kiirilik . Sa oled tundlik ja ses suhtes haruldane , ent sa valitsed end kiirilikult . Su kõne , väljendusviis , mõtte- ja tundelaadi omapära - kõik on kiirilik . Niisugune oled sa , >> lausus varel hellalt . << Näita mulle oma silmi ! >> palus ta , asetas ettevaatlikult oma käed Algi juustele ja tõstis gaali silmade vaate üles , vaatas talle keskendunult , uurivalt otsa . Algi laskis ta silmade mõjule alludes seda rahulikult sündida . << Tead sa , mis on ohverdumispidustused ? >> küsis varel . << Jah , sa oled toiminguil olnud , ma tean , ent see pole see . On sulle keegi rääkinud , on sul ettekujutust , mis on ohverdumispidustused ? >> << Ma tean , et need on väga rasked ja vapustavad . >> << Kas sa ei karda ? >> Algi vaatas talle otsa . << Ei , >> lausus ta rahulikult . << Need on sulle ohtlikud . Sa ei kujuta ette , mida nad tähendavad . Sa pead ettevaatlik olema . Kui ma küsin su käest , lubad sa end mulle , ja sa annad nõusoleku , võin ma sind ohverdumispidustustel välja valida . Ah , milline sa oled ! >> Varel vaatles gaalit imetlevalt ja hellalt . << Tead sa , mida ohverdumispidustustel väljavalimine tähendab ? Sa ei tohi seda lubada . See lõpeks sulle raskelt . >> Algi kuulas teda vaikides . << Lubaksid sa end mulle , Algi ? >> << Jah , >> lausus gaali kõhklematult . << Aga kui ma sind õhtul välja valin ? >> << Ma kannatan kõik ära . >> << Sa ei tea , mida sa räägid , gaali . See oleks sulle väga raske , kujutlematu . Ma ei tahaks , et sa seda läbi elaksid , ega anna sulle ka nõu end kellelegi lubada . Sa oled veel väga noor , see aeg seisab sul kaugel ees , kui ta üldse kunagi sinuni jõuab . Mitte kõik kiirid ei anna end ohverdumispidustustel katselauale , vastupidi , seda teeb vähemik , kõige tugevamad . >> << Ma tahaksin samuti tugev olla ... >> << Ole see , kes sa oled , Algi . >> << Ma tahaksin tugev olla , >> kordas Algi ja ta silmalohud täitusid nõrgalt vedelikuga . << Sa oled niisamutigi väärtus . Ah , kuidas ma sinust huvitatud olen , Algi ! Tahaksin sinust rohkem teada . Lähme ! Lubad sa end mulle ? >> << Jah . >> << Ja ei karda ? >> << Ei . >> Gaali vaatas talle rahulikult otsa . Algi pilk peatus ühel taimel enda ees . Selle vartel olid peened keebad . Ühisest alusoksast harkusid igasse suunda kiitsilised varred , sirutudes ülespoole . Nende külge olid hambunud kiibakad lehed , moodustades tõrve . Vabad lehed hillerdasid vartel . Äkiline pagin pani okstel hilp- nevad hõõrikud viljad jõnksatama . Viljad kiilasid , nende valkjus oli silmipimestav . Ootamatult lahvatasid puuokste vahelt päikesekiired , viljade hiilas valvakas pind lõi helkivalt hõbelema . Metsaalune oli paiguti helendunud , lehed kiiskasid ja küütlesid . Algi imestas selle valguse üle ega suutnud küllastuda häili vaatlemisest , nendest helkjatest helenditest rohul , tüvedel , lehtedel . Ta oleks nagu viimaseid kordi haaranud kõike seda . Lehtede pinnad heiastasid heitlikku helki . Ta haaras varrest kinni ja varistas viljad maha , sopsatades kukkusid need maapinnale . Ta noppas ühe neist ja asus seda uurima . Pind oli kahkjas , hõbejas , kiilas ; sellise välisilme andis talle kõld , mis kirmetas vilja . Ta keerutas vilja käes , lastes kullakatel kiirtel häilatada kumerikult pinnalt . Ta hakkas vilja üle mõtlema . Ta teadis , et vilja keskmik on luustunud , selle ümber , kirme all aga kohrab kerkne , käsnjas , lihakas ja mahlakas ollus , sisemus on lihunud ja lõhnakas . Ta mäletas , et kuu aega tagasi olid needsamad , siis koldsed nuiakad ja tõlvjad viljad rahkjad , toorekad , ja teadis , et nende sõõrikute-rullakate , vormikate viljade küpsemine kestab veel edasi : alles kuumuse toimel , mida eraldab helesinine päike , nende pealispind sulaneb , tõmmustub , jumestub , kuni on päris verkjas . Praegu on viljade mahlases olluses aga räidinud tänkasid- vindusid . Ta seisis kaua vilja juures . Tuul oli tasanenud ning nüüd vakatas , sumbus hoopis . << Kui ma sind ikkagi õhtul välja kutsun , >> lausub kiris Geril . << Nüüd oleks see võimalik ... >> Nad jalutasid metsa all . Põõsastiku lähedale jõudnult pani varel Algi ühte nišši pingile istuma . << Istu nüüd siin . Ma käin väheke ära . Oota mind , ära kuhugi mine ! >> Ta eemaldus kiirel sammul . Algi tõusis ja hakkas kõndima mööda põõsastiku äärt . << Hei , teie seal , heledapäine ! >> Eemalt hüüdis teda tundmatu varel . Algi nägi mööda metsaalust endale lähenevat pruunijuukselist noorepoolset järsu moega varelit . << Jalutate ? Miks te tutvumisalal ei ole ? Kardate ohverdumisi ? >> << Ma tahan ohverdumisi . >> << Ohoh , tahate ! >> Varel silmitses teda muigavalt . << Kiris Kernot . Kiiri ... ? >> << Kiiri Algi , >> lausus gaali kiiresti . << Niisiis , kiiri Algi . Olemegi tuttavad . Kõnnime pisut edasi . Millisest noortekoolist te olete ? Tähendab , millise noortekooli te lõpetanud olete , kiiri Algi ? >> << Gideli noortekooli , >> lausus gaali otsustavalt . Gidelis oli noortekool , mida Algi hiljuti kiris Darekiga oli külastanud . << Gideli ... >> lausus varel mõtlikult . << Või polegi te veel kooli lõpetanud , olete ohverdumispidustustele ilmunud keeluvastaselt , salaja ? >> küsis ta ootamatult . << Te paistate õige nooruke . >> << Ma olen kooli lõpetanud , kiris Kernot . >> << Muidugi esimest korda ohverdumispidustustel . Tulite uudishimu pärast ? >> << Ma tahan ohverduda . >> " Ei või nii palju . Ei jõua meeles pidada . " " Mis sa ei jõua meeles pidada ? " " Noh kui sa oma ruudulise mantli oled selga pannud ja mina sinu järel ukse kinni lasknud , siis ma istun siiasamasse sohvale ja mõtlen kõik tagasi , mis ma sulle ütlesin ja mis sina ütlesid ja kuhu sa vaatasid , kui ma ütlesin , ja kuidas sa pead keerasid ja kuidas su kulm tõusis . Siis ma leian üles need kohad , kus ma ei ütelnud nii selgesti kui tarvis või ei vastanud seda , mis sa küsisid . Ja siis ma tahaksin midagi oma jutust ära võtta ja midagi juurde panna , ma pean need kohad meeles , aga kui sa järgmine kord tuled , on teine õhk ja teised tuuled ja me räägime millestki muust . Ja jälle ei ütle ma nii selgesti kui tarvis ja jälle on mõned kohad vaja meeles pidada . Aga kus sa kõike jõuad . " Plika hakkas heledasti naerma . " Tead , kui mina koju jõuan , ja oma tuppa lähen , siis jätan mütsi pähe ja salli kaela , et kõik oleks niisamuti kui siin . Ma ei pane tuld põlema , ma kerin ennast rohelisse tugitooli ja mõtlen kõik meie jutu tagasi . Ma olen seda ikka vahel teinud . Siis ma ei jõua ära imestada , mis asja ma küsinud olen ja mis asjad küsimata jätnud . Pane või mantel selga ja jookse tagasi . " " No eks sa jookse . Mul kompotti veel . " " Ei saa . Mõni asi tuleb endal ka juurde mõelda . " " Jõuad . Mõtlemise ajad alles ees . Aga momendil võiks kõhtu petta . Kui ajaks õige teisele ploomipurgile ka noa kaane vahele ? Loeks need kivid ka ära ? Või mis sina arvad ? ! " " See on sul hea mõte küll . Aga ütle , miks ema pole mulle seda kõike rääkinud ? " " Sa pole küsinud , selle pärast . " " Selliseid asju räägitakse küsimata . " " Noh vast siis sellepärast , et sa kõikidele arupärijatele võiksid puhtast südamest vastata : ei mina tea midagi , ei ole kuulnud . " " Nüüd ma olen kuulnud . " " Jah . Nüüd sa oled kuulnud . Me oleme kahekesi pattu teinud , me oleme rääkinud asjadest , mida su kooliraamatus ei ole . Aga sa küsisid . Ja küsija suu peale ei lööda . " " Jah , ma tean , see on vanasõna , ja see läheb veel edasi - aga võtja käe peale lüüakse . " Vanaema vaatas Plikale jälle kord teraselt otsa . " Ma saan aru , mis sa ütelda tahad . Võib-olla lüüakse siiski ka võtja käe peale . Selle läbi , et tema käsi ei käi hästi . Kust me võime seda kõike teada või tähele panna . " " Nojah . Kui sellel , kes su talu ära võttis , enam jalgu ei ole . Siis olekski nagu võtjale käe pihta löödud . " " Et kas tema sellest aru saab . Ja kas see nii ongi . Võib-olla ei oleks tal siis ka jalgu , kui ta miskit kurja poleks teinud . " " Aga ütle , kas mõnda pole pärast kohtu alla antud ? " Vanaema jäi mõttesse . " Et seda ma ei tea , " ütles ta siis . " Ei ole kuulnud . Aga ma arvan , et kui kedagi oleks vastutusele võetud , siis oleks sellest kõik rahvas rääkinud . Oleks lehes kirjutatud ja raadios öeldud . Noh kas lähme vaatama teist kompotipurki ka ? " Nad kõndisid kööki , kahekesi hanereas , kõrvuti ei mahtunudki esikust läbi , üks kapilogu kummitas ees . Vanaema võttis kaks roosat klaasist kaussi , tõstis jääkapist ploomikompoti , keerutas sellel klambri pealt , noppis nõuderestilt noa , mille tömpi otsa üritas klaaskaane alla sobitada . Seejuures pidi ta üsna alla kummarduma , silmad purgiga ühetasa seadma . " Seda olen ma küll kuulnud , et mõni ei ole välja kannatanud , kui küüditatud on hakanud kodukohtadesse tagasi tulema , " kõneles Vanaema ja susis kannatlikult purgikaant . " Räägitakse , et mõni on teinud endale lõpu . Ega neilgi kerge ole , kuigi kaasa tunda ma ka ei oska . Kuidas inimene ei mõtle , et aeg ei jää seisma ja tulevik teeb ilmsiks , mis keegi kurjusest või nõrkusest toime pannud . Võib juhtuda , et südametunnistus ei jää magama , ja aastate pärast on oma ohvrile võimatu silma vaadata . Või lapsele , omaenda lapsele , kui see tuleb küsib , et ütle , isa ( või vanaisa ) , kas on tõsi , et sa oled inimesi ära saatnud . Mis ta selle peale vastaks ? Et aeg oli niisugune ? " " Tõesti , aeg oli ju niisugune ! " " Iga aeg valib omale tööriista . Ju see on siis sobinud , keda on valitud . Ma olen mõnikord mõtel- nud , et sellest saab vist inimene alles pärast aru , kui ta tööriist on olnud . Võim lööb pähe , inimene arvab enda kõikvõimsaks , justkui oleks tal voli ainuõigeid otsuseid teha . Alles pärast tuleb välja , et võimu ei olnudki , et teda on vaid ära kasutatud nagu pihku juhtunud naelatõmbajat , ja et naelu tõmmati ilmaasjata . Nägijaks saamine võib hirmus küll olla , kui see ükskord tuleb . Aga mis seda nii pikalt kahetseda , eks inimene ole ise oma saatuse valinud . " Vanaema jõudis purgi lahti kangutada , ammutas mõlemad kausid maiust täis . Selle , mis silmini sai , lükkas ta Plika ette , teise tõmbas endale . Siis võttis rätikult tahedad hõbelusikad , istus valgele taburetile Plika vastu ja nende põlved puutusid laua all kokku . Vanaema susis lusikaotsaga lõhkikeenud ploomiliha ja küsis : " Ütle , kas sa tõega mõtlesid minu juurde elama tulla ? " " Tõega , " kinnitas Plika ja pahvatas naerma . " Ma ju arvasin , et see on geniaalne pingelõdvendus . " " Et nüüd naerad ise ka . Oled ikka laps küll ! Emal pole kedagi teist peale sinu , kas sa seda ei mõtelnud . " " Ma arvasin , et ema saab hirmust lahti , kui seda silma all ei ole , kelle pärast ta hirmu tunneb . " " Tema hirmud on teised . " " Aga sinul ei ole ju miskit hirmu . " " Kallis Plika , mis minuga ikka enam juhtuda võib ! Mõtle ise ! Mina olen juba vana ! Sinu ema on alles noor , hulk elu veel elada . Katsu sellest aru saada . Hirm , mis käes või möödas , ei ole nii hirmus kui hirm , mis võib tulla . " " Kas võib siis midagi tulla ? Jälle ? " " Ei või . Aga alati on arvatud , et midagi niisugust küll ei või iial korduda . Normaalsed inimesed usuvad aegade edenemisse . Kes lapsena liiga suurt hirmu tundnud , see on rikutud , katki , eluks ajaks , Ei saa see normaalse inimese kombel normaalsesse elusse uskuda . " " Ema oleks võinud sellest rääkida . Ma oleks aru saanud küll . " " Sellest on raske rääkida . " " Sul ju ei ole . " " Minul on elus muud ka olnud . Sinu ema on alles nii noor , et tema elus ei ole olnud peaaegu midagi muud kui see , mida ta unustada tahaks . " " Et mu ema noor on , selle peale poleks nagu tulnudki . " " Eks ole ! Aga ta on ju laps ! Minu laps ! " " Ei ole . Minu ema on vanem kui sina . Ta oleks nagu sinu ema . Mõtle , kuidas ta sind ühtelugu õpetab . Ja kurjaks saab su peale , kui sa sõna ei kuula . " " Et me oleme siis õed või ? ! " imestas Vanaema . " See on vast avastus ! Selle peale võiks kõik kompoti ära kimuda . Purk lahti , läheb veel hallitama , ega sa ju nii pea tule , oota või silmad pikaks . Las ma tõstan sulle ! " " Ma olen iga päev sinu peale mõtelnud . " " Et mis sa siis mõtled ? " " Ma ei tea . Kas sina oskad ütelda , mida sa mõtled , kui sa kellegi peale mõtled . " Vanaema jäi mõttesse . Võib-olla mõtles ta vanaisa peale ja katsus sõnastada , mida ta mõtleb . Ta vaatas üle Plika pea aknast välja . Ja nägi Plika teades vaid selget taevast , ei muud . Aga Vanaema sinised silmad ei olnud taeva värvi , need olid hele-heledad nagu pestud , pleekinud ja tuuldunud . Vanaema on vana , mõtles Plika . Ta on tuhandeid , võib-olla kümneid tuhandeid kordi istunud siin-seal oma köökides ning jaganud armsatele kompotti . Mõnikord on tal olnud hõbelusikaid ja mõnikord ei , mõnikord on olnud südames lootus ja mõnikord ahastus . Aga täna ? Ega Plika teda täna kurvastanud ? " Et kas sul on ema ka vahel meelde tulnud ? Koolis olles ? Või koduteel ? " uuris Vanaema . " 0n . Aga mitte nii nagu sina mõtled . Sa ära pahanda , aga ma olen emaga seoses peamiselt kaalutlenud , mida talle rääkimata jätta . Peaaegu igas asjas näeb ta tonte . Milleks siis , parem ärgu aimakugi . Ta ei luba sünnipäevale kutsuda , kellest teab , et räägivad anekdoote . Ta ütleb , et selle eest võib seitse aastat saada . Ta mõtleb ennast , tema on see , kes võib seitse aastat saada . Mina ei suuda seda hirmu kuulata , ma plahvatan . Tähtis on inimene , mitte anekdoot , kas pole ? Ma siis tänavu oma sünnipäevale ei kutsunudki kedagi . " " Ja ise kannatasid selle all ? Ja jääd eluaeg seda sünnipäeva vihuti mäletama ? Nautisid oma märterlust , hing sai magusaks ? " " Ma aitan sul nõud ära pesta , " ütles Plika ja lükkas tabureti laua alla . " Lase olla . Eks sa siis pese , kui vanaema enam ei jaksa . " " Kes teab , mis siis on , " ohkas Plika ja läks ajas mantli selga . Nojah , mõtles Vanaema , pidin ma seda viimast talle ka ütlema . Kaua ilmas elanud , aga aru pole ikka peas , mõtles Vanaema . Võõrastele ei kipu ma midagi ninale kirjutama , aga omadele paristan kõik välja . " Et vii tervisi emale , " ütles Vanaema ja pühkis Plika varrukalt ebeme . " Ja isale . Temast sõltub nii mõndagi , ära seda kah unusta . Kõige rohkem sõltub sinust endast , kui ma oma vana peaga veel millestki aru saan . " " Tänu ja nägemist , " ütles Plika ja läinud ta oligi . Vanaema ei tõtanud teda aknale saatma nagu muidu iga kord . Vanaema katsus , kas uks sai kinni , seisis siis pool minutit , käed ripakil , otsekui kuulaks tütretütre sammude kustumist , ja lõpuks astus need kaks jalatäit oma ema kapi juurde , võttis kapi ümbert kinni , sõrmeots ulatus kulunud võtmesabasse , ning plahvatas nutma . Aastaid ei olnud Vanaema nõnda sügavalt nutnud . Mispärast ta õieti nuttis , kes seda teab , ja veel nii ebamugavas asendis . Silmavesi pani kapiküljel lõhnama mitu ülestikku värvikihti . Vanaema jäi silmitsema : kõige peal oli tumepruun värv Brežnevi ajast , selle alt näitas punast Stalini-aegne põrandavärv , kõige all oli eestiaegne elevandiluuvalge . Päris kõige all pidi peidus olema kasepuu ilus valge ihu . Nuuksudes kooris Vanaema pöidlaküünega elevandiluuvalget maha . Ma olen nurka pandud laps , märkas ta ise . Sellesama kapi kõrval oli ta nurgas seisnudki , hoopis teises kodus aknavärvivalge kapi kõrval . Seitsekümmend aastat vana ja nagu polekski nurgast välja saanud ! noomis ta ennast , võttis põlletaskust puhta marlitüki ja pühkis kapikülje üle . Sellesamaga kuivatas ka silmad ja nina . Siis ohkas kaks korda , enne kui läks istus lapselapse asemelohku sohvale . Tühi tunne oli südames . Ta oli oodanud ja kartnud seda päeva , ta oli seletused vargsi valmis pannud . Võimsana ja puhastavana pidi see päev tulema tema ettekujutustes . Kuidagi äkiline ja igerik oli see tegelikult tulnud . Ta oli teada saanud asju , mis polnud pärit tema eluloost , kuid ometi kuulusid sellesse , nüüd , kus ta oli neist teadlikuks saanud . Ta oli ikka uhke olnud oma tugevusele , kuni talle polnud ta nõrkust näidatud . Ta pidi mõtlema , kas ühiste murede peitmine teise , olgu või lapse eest on ikka sangaritegu , eks teisele , väetimale , võib nende omakorda varjamine üle jõu käia , väetim võib nii tavatu kandami all küürakaks kasvada . Oma unenägusid varjates polnud ta kunagi küsinud , mida tütar unes näeb . Kas oli ta lootnud , et karikakardes aasu ja aknast õue hõljuvaid kardinaid , sest mida muud võiks üks ilusaks sirguda tõotav tütarlaps näha oma vaesel kipakal neiuasemel . Täna oli Vanaema teada saanud , et kinniviimist oli näinud see habras hing . Eks tema , vanem ja teadjam , võinuks seda taibata , kui talveöiti oli tõusnud tütre unes tõmblevatele liikmetele kirjut lapitekk ! peale sätitama . Kuivõrd kergemad olid tema enda unenäod , oli ta ju rehabiliteerimiskirja viimas , süüst priiks mõistetud ! Aga tütar ._._. Kes kinniviimist ootab , olgu või uneski , peab olema koormatud süühirmuga , ta peab ilmsigi valvama iga oma sõna , iga žesti ja pilku , et ära hoida viimne kui süüvari . Kulakutütrena oli elanud ta ainuke laps , ja peeglis ei uurinud ta oma klaari näolappi , vaid häbiplekki otsa ees . Seepärast ta juba siis kühmus käis , õlanukid ees õieli , ja mitte kopsunäärmete pärast , nagu oli mugavam arvata . Kümme aastat oli ta isa oodanud , nagu nüüd meelde tuleb , ja seejärel ei meenutanud ta teda iial . Nõnda oli ka Plikalt võetud tema vanaisa , kes oleks võinud teda toredasti kasvatada , sest isad ja vanaisad kasvatavad lapsi Toonelastki . Joodikud ja kurjategijad ei kasvata oma last , nad mürgitavad lapse elu kuni lapse surmani . On siis Plika elu samal kombel rikutud ? Ei ! Nad ju said teineteisest aru , väga täpselt said , viimse hingeliigutuseni . Rohkemgi ! Plika hindas ju ümber oma õhina tema juurde kolida . Enne seda oli ta isiklikult oma näppude vahel hoidnud toda kõige tähtsamat paberit , oli seda mitu korda lugenud , huultega hääletult sõnu vormides . Küllap niiviisi loeb ta klassis , vasak küünarnukk vastu lauda ja sõrmed juustes , kollased laines salgud neljast sõrmevahest siidlemas . Aga nüüd on Plika kindlasti koju jõudnud , riputab ruudulist mantlit nagisse , mütsi ja salli jätab ümber , nagu lubas . Kas sa süüa tahad , küsib köögist ema , tema tütar . Ei , ma vanaema juures sõin , hüüab Plika . Mis vanaema teeb , küsib ema , tema tütar . Saatis tervisi , hüüab Plika ja lipsab oma tuppa . Ta ei võta tuld üles , istub rohelisse tugitooli ja mõtleb kõik laused tagasi , nagu lubas . Võib-olla läheb siis kööki ja vaatab oma ema teise pilguga . Vanaema ei oleks tahtnud , et nad täna õhtul seda teemat arutaksid , ja pani samas oma soovi imeks . Kumba ta siis ei pea küllalt taktitundeliseks ja mõistmisvõimeliseks , oma tütart või selle tütart . Või on temagi läbi imbunud vaikimise valest nagu aastakümneid jõesopis vedelnud männipalk läppunud veest . Irenet polnud sel õhtul samuti näha . Daume käis külmkapi ja baari vahet , lösutas pisut aega teleka ees , aga sealt ei tulnud midagi huvitavat . Ajaviiteks hakkas ta värsket ajakirja sirvima . Muuhulgas viskas pilgu üle V. A. uue luuletsükli . Kuusk mõrvati ja linna toodi me ümber sarga tantsime Paks emand trügib vorstipoodi me ümber sarga tantsime Daume polnud enam liiga noor , ta polnud veel liiga vana . Ta mälu oli rahuldav . Ta mäletas täpselt , et kunagi võis säärase värsi eest pihustada nii poeedi kui ka toimetuse . Ah , liiga liberaalseks oleme muutunud , ah , liiga mõistvaks , liiga heatahtlikuks , mõtles ta laisalt . Olnuks tal parajasti teistsugune meeleolu , võinuks ju nüüdki selle ajakirja toimetusele väikest rividrilli teha . Sest kirjanik , tema võib meie demokraatlikus ühiskonnas kirjutada , mida tahab , tema on looja , tema on laps , toimetajate ülesanne on loojat jälgida , laps korrale kutsuda . Toimetaja peab täpselt teadma , mida meie trükisõnas avaldada , mida mitte . Mis kuradi dekadents see olgu - me ümber sarga tantsime ? Ei , toimetajad ei saa palka ilusate silmade eest . Ei , ei ... Mida mõtled , seltsimees toimetaja , avaldades säärast dekadentsi ? Millele häälestad meie tublisid nõukogude lugejaid , raamatukogude aktiviste ? Mida sisendad meie särasilmsetele oktoobrilastele ? Säärased avameelsed küsimused ja eriti kirjalikul kujul võtaksid ka kõige ülbemal toimetajal kõhu lahti . Huvitav , mida ta vastaks ? Vastama ta peaks - seda näeb seadus ette . Kodanike kirjadele tuleb vastata , kriitikale reageerida . Räägiks luule keerukast kujundimaailmast või ökoloogiaprobleemidest ? Ütleks , et tema ajakiri polegi mõeldud oktoobrilastele , vaid kogenud kirjandushuvilistele ? Räägiks - Rimbaud , Baudelaire , Heiti Talvik ... Aga sitta kah , mõtles Daume . Las ta jääb . Kirjandus teda täna ei tõmmanud . Pealegi oli ta seda V. A-d näinud . Küll ta teadis ! Selle V. A-ga ei saanud veinigi juua , see hakkas teise klaasi järel jama ajama . Ja üldse oli ta tavaline näljarott nagu kõik need luuletajad . Daume oli ükskord isegi tema pool kodus käinud . Korter asus küll südalinnas , vapustavalt prestiižikas hoones , aga oli perekonna ja vanade klaveriloksudega üleasustatud nagu mingi Itaalia töölisbarakk . Kas Itaalia töölisbarakid kubisevad klaveritest ? Ei kubise . V. A. korter aga kubiseb . See näljarott ! Väike laisa-mehe-show mõjus hästi . Tekkis idee . Ta otsustas väheke naljatada . Piibu süüdanud , astus ta telefoni juurde , valis hoolikalt tuttava numbri ja küsis viivu pärast moonutatud kohimehehäälega , milles oli metalli , aktsenti ja kõike muud , mis tarvis : << Kas seltsimees Kaspar Aus viibib kodus ? Jah , las ta tuleb . -Seltsimees Aus ? Teiega räägitakse ... teate seda isegi , kustkohast teiega praegu räägitakse . Meid huvitab üks probleem . Missugune ? Kohe ütleme , seltsimees Aus . Millega tegeleb viimasel ajal ajalehe << Reibas Sõna >> toimetus ? Ei , ärge vastake kohe . Parem mõtelge väga hoolega järele . Jah , seltsimees Aus - mõtelge selle kõige üle väga hoolega järele . Head õhtut , seltsimees Aus . >> Toru hargile pannud , säilitas Daume tõsiduse . Ent sisemus lõi nurru , naer kippus peale . Seda Kasparit küll ! Algul oli ta hääl olnud unine , pärast rabe , siis kähe . Kõik need tuttavad modifikatsioonid ! Mõtle , poiss , mõtle , saarlane , muheles Daume . Pärast astus ta akna alla . Piip maitses hästi , korter lõhnas turvaliselt . Remont oli lõppenud . Piki seina kõrgus uus samblakarva sektsioon Soome Vabariigist . See mõjus nagu vana fordimüür . Siit te mind välja ei murra , mõtles Daume alla tänavale vaadates . Seal seisis üks kõver vanaeit , kõndis vana kirju koer ja kössitasid tuvid . Kõik need elusolendid olid armetud ja alandlikud . Daume oli neist üle . Ta jäi pildiga rahule . Vastasmaja korstnate vahel punetas loojang . Daume jäi kaugusse vaatama . Taas tundis ta ennast kindlalt ja veenvalt , nagu ta viimasel paarikümnel aastal ikka oli tundnud . Mida sai talle teha veel üks tühine kevad - tõepoolest , mida ? Kevad oli ajutine , Daume praktiliselt igavene . Vähemalt senikaua , kuni nad mind kardavad , mõtles Daume kaugusse vaadates . Tuleks teha nii , et nad mind võimalikult kauem kardaksid . Muide , kes << nad >> ? Kõik , vastas ta endale peaaegu kohe . Pärast istus ta laua taga ja kirjutas . Ta kirjutas : Raik Daume , Raik Daume , Raik Daume , Raik Daume , Raik Daume , Raik Daume , Raik Daume ._._. Pista istus laua taga , rüüpas sidruniga teed ja kirjutas följetoni . Ta kirjutas musta pastakaga . Mõnikord kirjutas ta kiiresti , mõnikord aeglaselt . Praegu käis töö üle kivide ja kändude . Pista suitsetas ühe sigareti teise järel . Ta teadis , et tal kästakse varsti suitsetamine maha jätta . Tal oli ilma mingi diagnoosita ammu selge , et tal on maohaavandid . Arsti poole pöördumine oli formaalsus - kahjuks vältimatu . Pista oli kunagi ise meditsiini õppinud . Ta oli seda teinud siiras lootuses , et ehk ei saagi temast satiirikut . Aga saatuse eest pole kellelgi pääsu . Saatus oli Paavo Pista jaoks reserveerinud ühe kõige viletsama ameti maailmas . Ometi polnud ta paha mees . Ta armastas paljusid inimesi . Ta armastas peaaegu kõiki loomi . Talle meeldisid paljud asjad . Teda ei armastanud peaaegu keegi . Ta ohkas ja jätkas kirjatööd . << ._._. ning pärast seda , kui olin avaldanud lühikese selgituse selle kohta , kuidas ma poisikesena jalgratta alla jäin , alustas minu vastu kohtuprotsessi Jalgratturite Liiga . Liiga kinnitas , et tegu saab olla ainult räpase laimuga , ning nõudis ekspertiisi . Ekspertiisi käigus ma jalgratta alla ei jäänud , minust sõitis kogemata üle buldooser . See halvendas veelgi minu olukorda . Buldoseristide Büroo trükkis õiendi , väites , et nendel pole viimase viie aasta jooksul olnud ühtki avariid , välja arvatud kolm surmajuhtumit . Sain ka ise aru , et olin liiga pretensioonikalt käitunud . Mul polnud vähimatki lootust protsessida Jalgratturite Liigaga , rääkimata Buldoseristide Büroost . Kõige halvemad aga , tunnistan ausalt , olid mu suhted Tuukrite Seltsiga . Ka nemad nõudsid ekspertiisi , kusjuures ilma hapnikuta ... >> See lõik võttis Pistal üle tunni . Talle ei meeldinud alustatud följeton , aga ta ei saanud seda enam pooleli jätta . Talle pakkus huvi , kuidas oleks võimalik seda lõpetada . Ta väristas õlgu , vaatas kaminasse , kus hõõgusid viimased halud , ja astus välja . Väljas oli külm ja ilus . Mändide vahelt eretas purpurpunane loojang . Puutumata peenramaa mustendas ja lõhnas . Ees ootasid aiatööd , kalalkäigud , seenemetsad ... Või hoopis haigla ? Milleks pean ma vimma kiskuma mingite jalgratturitega , mingite buldoseristidega , mõtles Pista nukralt - äkki nad solvuvad päris tõsiselt ? Miks ma ei saa ütelda otse , ausalt ja kuivalt , milles asi , miks ma ei saa ütelda , et seltsimehed , meie ühiskonnas ei meeldi mulle need ja need asjaolud , kui katsuks õige ühiselt kitsaskohad kõrvaldada ? Sellepärast , et ... Aga ta ei viitsinud edasi mõtelda . Ilus külm kevadõhtu oma suvemajas , esimene hooaja jooksul , rammestas ta ootamatult päris pehmeks . Ta süütas järjekordse sigareti , tõmbas paar mahvi ja jäi köhides ning külmast kössi tõmbudes kaugusse vahtima . Ei - siit ei lähe ma mitte kuhugi , mõtles ta äkki , asja ees , teist taga . Jalgratturite , buldoseristide , tuukrite , budausuliste , tehnokraatide , väetiselennukite kiuste . Kust siit ? küsis ta endalt samas . See tüütu enesesurgitsemise komme . See dostojevskilik ägamine . See võis ju lausa meeleheitele ajada ! Aga siiski , siiski ! Miks ei võinud ta endale vastata , nagu asi oli , mida ta silmas pidas - siit , oma sünnimaalt . Oma kodulinnast . Sellelt mererannalt . Ei lähe ma siit kuskile , mõtles ta uuesti ja raevukalt . Jalgratturite Liiga kiuste , lisas ta , et leevendada ootamatut ja põhjendamatut paatost . Miks ma just täna õhtul niimoodi mõtlen , küsis ta endalt hetke pärast . Vastust ei tulnud . Sest äkki kostis kõrgel õhtutaevas heledaid kurbi hüüatusi . Kostsid ja vaibusid . Kostsid ja taandusid . Olid need sookured , olid need hallhaned , kes seal lendasid ? Pista vaatas kaugusse , kurk äkki hell ja kibe . Hamburg seisis peegli ees ja uuris ennast . Õigemini mitte ennast , vaid kedagi , kel polnud veel nime ega elulugu , häält ega miimikat , žeste ega harjumusi . Üht-teist siiski juba oli : pikavõitu , kerge lainega tuhmblondid juuksed , tooni võrra tumedamad hoolitsetud sorgvurrud , suured prillid , kahvatu jumega põsed , väike sünnimärk vasaku kulmu kohal . Kes see mees võiks olla , mõtles Hamburg . Mingi tarbekunstnik , klaasipuhuja või kunstraudsepp ? Või teleoperaator ? Pillimees ? Ei , pillimehega ei maksnud jännata , pillimees pidi oskama midagi mängida ._._. Või näiteks linnalähedase aiandussovhoosi agronoom , kel on terve rida vaimseid huvisid ? Ah , kas see polnud ükskõik ._._. Jälle mingi Peterson , Anderson või Juhanson seal peeglis igatahes seisis , aga Hamburg polnud sugugi kindel , kas ta üldse annabki talle elu ja loo . Hamburg oli viimasel ajal väga pirtsakas ja nõudlik . Mitte iga mask ei väärinud nime ja elu . Pealegi seisis see tüüp seal peeglis täiesti valesti , täiesti võltsilt . Kuidas sa seisad , ludri , kuidas sa peremehele otsa vaatad ? Sihuke mees ei käi ometi , selg sissepoole nõgus nagu ratsasportlasel , sihuke ludri peab hoidma natuke kühmu . Tema õlahoiakus peab avalduma hingelist kohmetust ning ajutisi elumuresid . Nii ? Nii . ._. Umbkaudu vist küll . Ja kui me sellele tüübile nüüd nahkkuue selga tõmbame , peaks teatav paradoksiefekt käes olema . Kas see ludri sisendab usaldust ? Küllap vist . Eriti siis , kui ta veel midagi rääkima hakkab , raamatulikke sõnu otsima ja silmi langetama . ._. Samas pole ta tarkused kuigi suured . Dickens on viimane piir , mida ta tabada suudab , Hesse ajab ta ahastusse . Tema raamatutarkused pärinevad , ütleme ._._. Vello Lattiku otsekohesusest ja Ine Viidingu tundelisusest . ._. Lapsena oli see ludri raamatuhull , aga aeg oli karm , raamatukogu kasin . Niimoodi saigi temast teleoperaator , agronoom , klaasipuhuja . Ka nüüd pühendab ta palju vaba aega lugemisele , hangib romaanivõistluste laureaate , aga ise on jäänud vaimurinde lihtsaks reaamatööriks . Ta austab kultuuri siiralt , ent ei suuda hoomata selle tegelikku sügavust . See aga , härrased , on peadpööritav , parem ärge proovigegi sinna alla vaadata - lisas Hamburg olematule auditooriumile . Ta lõi kuju . Ta andis tundi . ._. Mida säärasel ludril on siis kallile kaaskodanikule välja pakkuda ? Ei midagi iseäralikku . Mingi tagasihoidlik seitsmetoaline majake kusagil Pääskülas või Laagris või Sauel , tema kolib ära , tema tahab saartele , tema tahab Lõuna- Eestisse , temal on oma pisikesed amatöörikriisikesed ._._. Käsiraha ? Kõige enam kaks tonni . ._. Siis tüdines Hamburg ära . Ta viskas pintsaku seljast nagu vaenlase , tiris paruka ja vuntsid eest , pani prillid lauale , hõõrus liimist kipitavat ninaalust . Selline oli tema kodune töö , selline oli originaalse suližanri meistri argipäev . Tavaliselt repeteeris Hamburg keskendunult ja tõsiselt . Ta oli proff . Teisiti ei saanud . Aga juba mõnda aega täheldas ta enda juures justkui mingit väsimust , mingit kõhklust - koguni kartust . Veel ei saanud ta täpselt aru , kustpoolt kurjad tuuled puhuvad . Alles eile aga oli tahtmine saata kõik kus kurat , pista põuetaskusse patakas sajalisi , osta lennupiletid ja sõita koos Annelaga - ha-ha-haa ! - ära lõunasse . Soojale maale . Gagrasse . Seal pidid õitsema rododendronid ja magnooliad . Sõita ära Gagrasse , elada seal jõudeelu , uidata palmide all , lasta tõmmudel kaukaasia meestel imetleda oma plaatinablondi plikat - ha-ha-haa ! - , aga ainult eemalt , kallid mägede pojad ! Vähe puudus , et ta oleks sellest plaanist Annelale rääkinud . Nad seisid Balti jaama perroonil , ootasid oma hilist rongi ( jah , oligi asi nii kaugel , et Annela külastas teda paar korda nädalas ) - ja äkki tuli kusagilt jääkülm tuuleiil , tuues endaga kaasa mõrkjat kivisöevingu . ._. Muidugi tahad siis ära soojale maale , kus õitsevad rododendronid ja magnooliad . Peaaegu miljonär T. Hamburg võinuks seda endale lubada , samanimeline elektrik Kapa-Kahalast aga ._._. Pealegi oli ka Annela tööle läinud . Ajutiselt muidugi , esialgselt . Ta värvis mingis tsehhikeses mingeid kohvitassikesi . Nii jah . Paljulugenud mehena teadis Hamburg täpselt oma idee omahinda . Spetsiifilise ilukirjanduse andmeil mõtlesid ja tegutsesid Gagra liinis paljud suurekaliibriiised sulid , ja miilitsameestel ei jäänud lihtsalt muud üle kui nad palmide alt üles korjata . Ikka see Gagra . ._. Aga kuhu siis veel ? Ega ometi Rio de Janeirosse , valged püksid jalas ? Vaat just sinna . Kõige kiuste . Ei , banaalne . Kas maailmas vaiksemaid ja mahedamaid paiku pole ? Havai saared näiteks . Kuulaks kitarrimängu , vaataks tõmmunahaliste piigade kõhutantsu , tunneks õilsat igavust . Aga seegi oli jama . Puberteetlik unistus - jalga lasta ja siis veel poliitikast eemale jääda . Hamburg aimas tundvat tänapäeva karmi maailma . Jalgalasknud miljonäril ei lasta Havai saartel õilsat igavust tunda , tema tiritakse mingi mikrofoni ette , ja mis ta ka sinna ei ütleks , sellest tuleks ainult ebameeldivusi . Hamburg ei sallinud selliseid asju . Tema tahtis miljoni poliitikast eraldi hoida . Tema tahtis puhast miljonikunsti teenida . Tal oli valus oma raske saatuse peale mõtelda . Ta teadis mõnikord täiesti täpselt , et tagasiteed tal ei ole . Kes kord veremaitse suhu saanud , ei see jäta , see käib libaks surmani . Aga äkki ei käi ? Äkki soetab ta siiski endale pere ja lapsed , elu õiekesed ? Hamburg ohkas . Kevad häiris teda . Peegel ei meeldinud talle . Ta pakkis paruka-vurrud ajalehte ning torkas need diplomaati . Tegemist oli kroonu varaga , mis tuli homme hästihoituna << Linnutajasse >> tagasi viia . Seal oli nende koht . Ja seal oli neid palju . Muuseas , Gagra , mõtles ta . Mõne päeva eest oli Tallinna ilmunud üks grusiinlane . Hamburg oli teda jälginud . Ta oli teda meremeeste kaupluse << Albatross >> läheduses näinud - aga ainult korra . Ta oli temaga ühes kohvikus istunud . Nad olid paar lauset vahetanud . Nüüd oli tal grusiinlase hotellitelefon . Grusiinlase nimi oli Tamaz , kui see muidugi õige oli . Jah , elu oli täis irooniat ja kordusi . Ka tema ise oli hiljuti grusiinlane olnud . Hamburg muigas hapult . Kevadõhtu oli pikk , see tuli millegagi täita . Aiatöid oli veel minimaalselt , kasvuhooned küdesid tõhusalt . Hamburg võttis laualt uue kriminaalromaani ning kavatses juba diivanile heita , kui mingi pelk ja diskreetne lõhn talle ninna tõusis . Ta avastas diivanipadjalt Annela taskuräti . Tavaline valge riidetükk - millest see nõrkus , millest see enesehaletsus ? Neetud plika , ta oli selle meelega siia jätnud . Ta keeras kabinetiukse lukust lahti , astus üle läve ja pistis võtme seestpoolt lukuauku . See liigutus oli tal käe sees , ta sooritas selle teadvustamatult . Ühe ja sama toimingu aastatepikkune kordamine oli loonud harjumuse , mis toimis väljaspool tahet , iseenesest . Samaaegselt tajus ta suletud ruumile iseloomulikku , ent kuidagi rahustavalt kodust nahkpolstri ja kauaks riiulitele seisma jäänud ning tolmunud paberilademete lõhna . Sellesse segunes kerget sigaretisuitsu ja mingi tundmatu päritoluga , veidi närtsivaid lilli meenutavat hõngu . Talle tundus ebaharilikuna , et ta neid lõhnu korraga nõnda selgesti tajus . Olid ta meeled täna erksamad ? Sedaaegu avas ta seinakapi ukse . Ta asetas kaabu riiulile , riputas kerge mantli puule ja tõmbas kammiga kapipeegli ees seistes läbi hõredavõitu juuste . Laia kirjutuslaua juurde minnes märkas ta õieti esimest korda ruumi äärmist kokkusurutust . Ta pidi end külastajatele mõeldud nahktugitooli ja kirjutuslaua nurga vahelt läbi pressima , et istuda oma pöördtooli . Küünitades end akna poole , paotas ta seda veidi . Tuba tundus ülekõetuna . Pilk libises hindavalt üle kabinetisisustuse . Iga ese oli siin omal kohal , nii nagu see algusest peale oli paratamatult paika pandud . Siin ei andnud midagi ümber paigutada , kõik pidi jääma igaveseks määratud kohale , mis oli ainuvõimalik . Midagi teisiti asetada polnud mõeldav . Kitsad seinakapid , laeni ulatuvad riiulid hallide kaustaselgadega , ülemäära suur kirjutuslaud , tugitool ... Ja ega ta tegelikult , kui ta ka vahel ruumikitsikuse üle nurises , ihaldanudki endale suuremat kabinetti . Olemasolev rahuldas teda täielikult . Ta oli sellega harjunud , aastate jooksul sellega kokku kasvanud , selles kokkusurutuses oli teatud kodusus , omamoodi usalduslikkus , mida avaramad ruumid pole võimelised looma , jäädes tahes-tahtmata võõramaks ja kõledamaks . Oli teada , et see küllaltki uus ja esinduslik hoone oli omal ajal projekteeritud ja ehitatud tükkis teisele asutusele , kas mingile koolile või instituudile . Hoone valmides oli see aga antud Statistiliste Andmete Uurimise Keskasutuse kasutusse . Nii seda asutust ametlikult nimetati , kuigi omavahel kutsuti lihtsalt Asutuseks . Tunda andis ruumide ebaotstarbekus , millest nii palju omavahel räägiti . Kuigi tema , Agu Paalman , oli siin aastaid kaadriülemana töötanud , polnud tal seniajani kõigest täit ülevaadet . Ta polnud huvitatud üksikasjadest , seepärast polnud talle viimseni selge , mille kõigega sisuliselt selles asutuses tegeldi . Tema hoolde oli usaldatud töö kaadritega , mis oli ülimalt vastutusrikas ülesanne . Ta ei unustanud seda hetkekski . Üdini ustava riigikodanikuna suhtus ta oma töösse väga tõsiselt . Kuna asutuses ringles osalt salajast materjali , tuli rangelt valvata , et kaader oleks usaldusväärne . Vaenlane võis kurjalt ära kasutada iga vähimagi hooletuse . Kaadriülem oli õieti see , kes vastutas kõikide julgeoleku eest . Pisimgi vääratus tema töös võis siin kalliks maksma minna . Tuli tegutseda suurima ettevaatusega ja rangelt eeskirju järgides . Seda ta ka tegi . Vähemalt niipalju kui oli tema võimuses . Sest mõnelgi korral pidi ta kogema oma võimupiiride kurvakstegevat ahtust . Olles küllaltki vastutaval kohal , tundis ta end sellele vaatamata pahatihti mõnede oluliste küsimuste otsustamisel kõrvale lükatuna . Paratamatult oli ta sunnitud alistuma , kuid temasse jäid kõigest sellest ometi jäljed . Temasse jäid armid , kui ta püüdiski neid visalt iseenese ees salata . Direktor , väliselt küll vankumatult rahulik ja pikaldane , isegi tuimavõitu inimene , oli küllaltki kõrgele eale vaatamata kangekaelselt võimukas . Temaga suhtlemine nõudis oskust , oli tarvis kohanduda ta arusaamade ja tujudega . See oli väsinudnäoline ja räsitud , aegade jooksul tulest ja veest läbi käinud mees . Rasked ajad olid ta näole jätnud karmid jäljed . Suhteliselt harimatu , olid tal mingid ammused silmapaistvad teened , mis jäid küll ebamäärasteks , kuid mis hoidsid teda kuni viimase ajani kindlalt pinnal . Kõik teadsid , et ta on töntsi mõistusega , et tal on aususest oma ettekujutus , et asutuse töö teda ei huvita , vähe sellest - tal puudub siinse töö kohta vähimgi ülevaade ... Ja ometi polnud kedagi , Jaan Tamm ehk väljaarvatud , kes poleks teda aukartlikult kuulanud , tema ees avalikult lömitanud . Seljataga liikus tema kohta mitmesuguseid jutte . Ta oli sündinud Riias , kuid ankeediandmetele vaatamata polnud päris kindel seegi , millisesse rahvusse ta kuulus . Nii eesti , vene kui ka läti keelt rääkis ta võõrapäraselt ja puudulikult . Heas tujus olles armastas ta jutustada ratsaarmeest , kuhu ta oli kunagi kuulunud . Ikka veel pidas ta tolleaegseid arusaamu ja seisukohti mõõdupuuks kõikide ettetulevate küsimuste hindamisel ja lahendamisel . Kõneldi , et ta peab armukesi . << Selles eas ! >> itsitas ülearu jutukas Hulda kolmandast osakonnast , kel endal oli juba kaks lapselast . Teati rääkida , ja see oli ka tõsi , et Vanal Kõveral , nii kutsuti direktorit seljataga , seisab pidevalt ühes kirjutuslaua kapis vodkapudel ja teeklaas . Kaadriülemale , kes oli hommikuti harilikult esimene siseneja direktori kabinetti , ei jäänud märkamata oma ülemuse värisema kippuvad käed ja kirjutuslauakapi uksele suunatud kurblik pilk . Aga mis puutus see temasse ... Ka ei murdnud kaadriülem pead selle üle , et kuigi nime poolest oli tegemist keskasutusega , puudusid tema teada allasutused koguni . Nähtavasti oli kusagil kaugel ja kõrgel ilmatusuures organiseerimise ja reorganiseerimise tuhinas järjekordselt midagi kahe silma vahele jäetud ja unustatud , Agu Paalman avas lauasahtli , kuid ei tõstnud sealt vajalikke kaustu lauale . Pööranud pilgu aknale , jäi ta meenutama eilset koosviibimist ja ootamatut kohtumist . Teda valdasid vastakad meeleolud . Üldiselt meeldivatesse muljetesse segunes tahtmatult midagi rahutukstegevat ja hoiatavat . Oli see tingitud olukorra uudsusest ? Mis siis õieti juhtus ? Asutuse sööklas oli peetud väikest maieelset pidu . Nii oli see kord juba tavaks saanud . Kõikide suuremate tähtpäevade puhul korraldati ühine koosviibimine . Muidugi võttis neist osa ainult piiratud arv töötajaid . Aastate vältel olid välja kujunenud inimesed , kes kõike korraldasid . Lisaks tavalisele sööklapersonalile kasutati mõnede naistöötajate abi toitude valmistamisel ja serveerimisel . Seekord oli nende hulgas ka Justiina . Justiina oli suhteliselt uus töötaja . Ta oli olnud ametis vähem kui aasta . Põhitöökoht oli tal mujal , siin töötas ta poole kohaga , allkorruse koristajana . Justiina oli inimene , keda võis esimesel pilgul pidada tegelikust hulga nooremaks . Oma reipa oleku ja vilaja , hästivormitud kehaga jättis ta pealiskaudsele vaatajale noorusliku mulje . Ainult lähemal silmitsemisel võis märgata peent kortsuvõrku ta silmade ümber . Agu Paalmanil oli temaga vähe kokkupuutumist olnud . Nad polnud seni omavahel peaaegu rääkinudki . Seda enam mõjus nüüd kaadriülemale teise sõbralik ja hoolitsev suhtumine . Oma imestuseks pidi ta . tõdema , et Justiina teadis temast küllaltki palju , justkui oleks ta teda kogu aeg eemal olles märkamatult jälginud . Justiina oli õhtule tütre kaasa toonud . Kas kogemata või meelega , aga juhtus niimoodi , et nad sattusid ühte lauda . Neljandana viibis lauas keegi kahvatu noormees arvutuskeskusest . Agu oli algul teinud küll ettepaneku lükata lauad otsakuti kokku , et saavutada laiem kokkupuude ja ühtsem peomeeleolu , kuid see ei leidnud heakskiitu . Inga , Justiina tütar , istus aknaeesriide kõrval , pooleldi selle varjus , ja tundus kohmetuna . Esiotsa ta peaaegu ei rääkinudki , ainult naeratas vaevumärgatavalt , kui tema poole pöörduti . Ka ei puudutanud ta peaaegu üldse toite ja Agule paistis , et ta on kuidagi rõhutud meeleolus . Justiinagi oli vist seda märganud ning hakkas seletama , et tütar , kes hakkab lõpetama ülikoolis eelviimast kursust , muretseb eksamite pärast . Alles nüüd silmitses Agu teda tähelepanelikumalt . Kord-korralt hakkas teda üha enam paeluma noore näo puhas , kerge nukrameelsusega looritatud ilu . Vaatamata oma näilisele liikumatusele , oli see nägu erakordselt väljendusrikas . Agule olid alati meeldinud noored tüdrukud , kes suudavad olla tõsised ega lõkerda iga tühja-tähja pärast . Tüdruku pisut-pisut pruntis huuled andsid aimu teatud meelelisusest , aga see ei seganud , ei mõjunud peletavalt , ennem vastupidi . Suure vaevaga kiskus ta Ingalt pilgu lahti . Ta kartis , et teda peetakse liiga pealetükkivaks . Arvutuskeskuse noormees pühendas kogu tähelepanu toitudele . Sedaaegu kui ta kiirustades taldrikult kartulisalatit suhu kühveldas , liikus ta pilk ärevalt ringi mööda lauda , valides välja seda , mida järgmisena ette tõsta . Justiina jälgis teda heatahtliku naeratusega . Vahepeal ta tõusis ja käis köögist lisa toomas . Veini Justiina tütar siiski maitses . Ta tegi seda areldi , mõtetega eemal olles . Sellal , kui ema jutustas ta õpingutest , ei tõstnud ta pilku . Ka siis , kui Justiina hakkas kiitma ta edasijõudmist , ei seganud ta vahele . Ta justkui poleks kuulnudki , mida ema räägib . Ümberringi elavnes jutt . Mõnes lauas muututi juba liigagi kärarikkaks . Liiguti vabamalt ringi , seisti puhveti ääres ja arutati igapäevaseid asju . Ühes lauas jutustati anekdoote . Üks naerupahvak järgnes teisele . Agu pöördus sinnapoole vaatama . Muidugi istus seal Jaan Tamm , see kirstunael . Ta rääkis oma lugusid tasasel , salapärasel viisil , nii et võis juba aimata , kuhupoole too mees sihtis . Agule oli ta juba ammu pin- nuks silmas . Ta kikitas kõrvu , kuid ei suutnud tabada sõnade mõtet , Jaan Tamm oli alaline tume plekk Agu pühademeeleolul . Nii või teisiti püüdis ta midagi ära rikkuda . Nagu nüüdki . Agu polnud märganudki , millal see volask oli tõusnud , et puhveti juurde minna . Möödudes Agu selja tagant , ei saanud ta jätta ütlemata : << Ahaa , komissar värbab uut tööjõudu ! >> Kui Agu pikapeale pahameelest toibus , pani ta tähele , et Justiina oli vahepeal jutu perekonnaelu eelistele pööranud . Justnagu isukale lauakaaslasele viidates haletses ta poissmeeste viletsat söögikorraldust . Ta ütles end mitte mõistvat seesuguse ühekülgse elu mõtet . Inimesed olla ju jumalast loodud kahekesi koos elama , teineteisest rõõmu tundma . Ta hakkas sedavõrd kujukalt ülistama abieluõnne , et noormeeski katkestas mõneks hetkeks toidu jahvatamise ning vahtis teda üllatunult . Vanapoisina tundis Agu end niisugusest jutust pisut riivatuna . Iseenesest pöördus ta pilk Ingale . Tüdrukus oli midagi väga ahvatlevat . Kui teeksin talle abieluettepaneku , mõtles Agu , naeraks ta mind välja . Juba vähemalt viieteistaastane vanusevahe teeks asja võimatuks . See mõte otsekui vabastas ta kammitsaist . Ta . hakkas end tundma enam sundimatuna ja elavnes . Ka Inga vabanes vähehaaval oma tagasihoidlikkusest ning ütles mõne sõna jutu sekka . Seda küll väikese iroonilise kõrvaltooniga . Hiljem , kui ruum tantsuks vabastati , õnnestus Agul vaid ühel korral Ingaga tantsida . Kuid see tants , meeleolu , mis teda sel ajal valdas , jäi meelde ega tahtnud seniajani ununeda . Esimest korda elus tajus ta niisugust valus-õnnelikku rahutust . Midagi suurt ja senikogematut oli kusagil hämaruses tekkimas . Mingi imepärane tõotus , senikujuteldamatu lubadus . Ja samal ajal tõstis temas pead kaine hoiatus mitte muutuda naeruväärseks ... Agu Paalman istus kirjutuslaua taga , sahtel ikka veel avatud , ja ühmas : << Rumalus ! >> Talle meenus , et lahkumisel oli Justiina veel tema juurde astunud , et otsekui naljatades küsida : << Mu tütar meeldib teile ? >> Või kas see oligi küsimus ? See võis olla samahästi tähelepanek . Mida ta pidigi sellele vastama ? << Oleksin kümme aastat noorem ! >> oli ta tehtult ohanud . << Oh aastad ! >> oli Justiina lausunud . << Mida loevad aastad ... Noortele tüdrukutele meeldivad just teie eas mehed . >> Veidi aja pärast oli ta lisanud : << Kes on pealegi vallalised ... >> Muidugi oli see naljana mõeldud . Mõtted tulid ja läksid . Õieti polnudki need kujuks saanud mõtted , oli vaid hele , kord tihenev , kord hõrenev udu , millesse oli meeldiv sukelduda . Ikka veel ei kuuletunud käsi lauasahtlist kaustu võtma . Telefon laual helises . Tükk aega vaikis toru . Siis öeldi : << Paalman , mul kohe sind vaja . >> 2 Kiirustamata lehitsesid direktori töntsakad , tundetud sõrmed laual olevaid pabereid , püüdes neid mingil viisil korrastada . Ikka ja jälle vajusid paberilehed kangekaelselt laiali . Leidnud pika vaevanägemise järel paar vajalikku lehte , ulatas ta need üle laua oma kaadriülemale : << Siin midagi sulle olemas ... >> Jäädes vaatama , kuidas Agu lugemisse süvenes , lausus ta vanainimeslikult õpetliku , kuid ühtlasi huvide ühtsust allakriipsutava tooniga : << Vaata ise , mis ja kuida ._._. Peaasi , et midagi ära tehtud , nad aru nõuavad , mis abinõu võtnud . >> Tegemist oli tavalise ringkirjaga lavalises sõnastuses : << Tuleb otsustavalt ja kõrvalekaldumatult tõhustada kaadrialast tööd ... väsimatult juurutada igal elualal nõukogulikku kaadripoliitikat ... senisest rohkem tähelepanu pöörata ... püstitada eesmärgiks ... täie teravusega vastu astuda käegalöömise meeleoludele ... suunata kõik jõu- pingutused ... kohustada kaadritöötajaid rangelt täitma vastavaid instruktsioone ... mitte alahinnata tähtsust , mida omab õige kaadrite valik ... >> Agu asetas pealiskaudselt läbivaadatud lehed lauale . << Ei-ei ! >> tõrjus direktor . << Sina need kaasa võta , perast mulle ütled , mis tegi . >> Agu Paalmani toimekas tööpäev oli algamas . Talle meeldis täita ülesandeid , mis tulid kõrgemalt poolt . Neis oli midagi kindlustunnet sisendavat . Ta püüdis hoolikalt järgida iga esitatud nõuet . Läinud tagasi oma kabinetti , laotas ta direktorilt saadu enda ette lauale ja süvenes paljundusaparaadist tulnud trükilehtedesse . Ringkiri nõudis tegutsemist , midagi tuli selles osas ära teha . Kuid mida nimelt , see andis küllaltki peamurdmist . Direktor küll vaevalt mõne päeva möödudes mäletabki veel antud ülesannet , aga Agu polnud seda masti mees , et sellisel teel kohustusest loobuda . Tõuge oli antud , tuli tegutseda ... Veel enne lõunatundi läks ta tagumisest trepist allkorrusele ja laskus sealt keldriruumidesse . Keldri hoovipoolses osas asus majandusosakonna kuntrik . See madalate trellakendega pikk , kitsas ruum oli otsast otsani täis tuubitud kõikvõimalikku kolu . Enamik kokku kuhjatud asju olid sellised , mida kunagi ei vajatud , aga mida siiski ootamatult võis kusagil hädapärast kasutusele võtta . Laest rippuva lahtise elektripirni all seisis pikk plekiga ülelöödud töölaud , poolenisti täis igasuguseid plekkpurke , millede sisu tundis ainuüksi kuntriku peremees . Mart Summatavet , kelle valitseda kõik see rikkus oli , jättis töö pooleli ja tuli Agule vastu . See oli sinises töökitlis , ülearu pikkade , sirgelt langevate tumedate juustega keskealine mees . Tööle oli ta vormistatud abitöölisena ja tal oli asutuses pisim palk . Ometi oli ta universaalsete võimetega mees , et kogu asutus arvati tema õlul püsti seisvatki . Mida kõike siin aja jooksul ei vajatud ! Päevast päeva läks tarvis materjale , mida polnud kusagilt võtta , ikka ja jälle oli vaja teha töid , mida keegi ei nõustunud tegema . Summatavet pidi aitama ja läbi häda ta aitaski . << Ei , Birgit , ma ei mõelnud seda . Ma olen päriselt sinu isa . >> Ta pilk hakkas värelema . << Mida te räägite ? Minu isa on Andrus Rahi , ta läks meist lahku ja elab Tallinnas ! >> << Ei , Birgit . Sinu isa olen mina . >> << See pole võimalik ! Te olete hull , õpetaja ! >> << Ei ole , Birgit . Istu ja kuula . >> Rääkisin endale ja Mariannele armu heitmata kõik ära . Ka selle , et sain oma isadusest teada alles sügisel ja et Marianne keelas mul peaaegu surma ähvardusel sellest Birgitile kõnelda . Ta kuulas seekord vahele segamata ja tema näolt võis lugeda , millised kaleidoskoopilised ümberpaigutused , õigemini ümberpaiskumised ta hinges ja peas toimusid . << Nüüd sa tead , miks ma ei saa sinu armastust vastu võtta . Ma armastan sind väga , aga see on midagi muud . >> Ta vaatas mulle pärani silmadega otsa . << Teie ... olete ... minu ... isa ... >> Birgit istus veel mõne hetke nagu tardunult , siis tõusis püsti ja läks teise tuppa , aeglaselt , midagi rohkem lausumata . Istusin tema toolil ega liigutanud ennast . Mida teha ? Tõusta , talle järele minna ? Ei . Ta tuleb ise tagasi . Nüüd on see siis tehtud . Kümne minutiga kadus minu elust viimane kõigi uurijate eest kiivalt varjatud valge laik . Ja nagu alati pärast mingi väga hirmutava Rubico ületamist tundsin korraga , kui lihtne see oli olnud . Kõik oli oma kohale asunud , ma olin lahkunud võõralt kaldalt , kuhu ma ei kuulunud , olin keelde ja ohtusid trotsides astunud sellele rannale , kus ma pidin olema . Mu peas tuikas veel ainult üks küsimus : kuidas võtab Birgit selle omaks ? Ta läks mu juurest ära , teise tuppa . See ei tähendanud midagi - või tähendas kõike . Ma sain aru , et ta vajas viivuks üksindust , aega enda kogumiseks , me ei elanud Dickensi aegadel , kus ootamatult leitud isale või emale rõõmukarjatusega kaela hüpati ja üheskoos ohtralt õnnepisaraid valati . Meie aeg on teist- sugune , meie peame kõik enne läbi mitme tunnete ja mõistuse filtri laskma , impulsiivne ja silmapilkne ümberlülitumine ei ole meile omane . Mida ta praegu tunneb ? Mõttetu küsimus . Miks ta nii kauaks jääb ? Birgit tuli tagasi mõne minuti pärast . Ta jäi uksele seisma , vaatas mulle täiskasvanu tõsiduse ja teravusega silma . << Ma usun teid . Te ei mõelnud seda välja . >> << Kas sa ei võiks mulle sina öelda ? >> << Ma ei tea , see on nii imelik , õpetaja ... >> Nüüd plahvatas ka minus miski , kõik tagasihoitud tunded , vaoshoitud pinged . Ma kargasin toolilt üles ja lausa karjatasin : << Ma ei ole õpetaja , ma olen su isa , Birgit ! >> Ta võpatas minu valju hääle peale , aga ei astunud tagasi . Ja ütles siis midagi , millele ma polnud üldse osanud mõelda : << Mis ma nüüd isale ... Andrus Rahile ütlen , kui ta mind jälle vaatama tuleb ... >> Vaikisin , kobasin oma äkitselt tühjaks jäänud peas , ütlesin siis : << Tõtt , Birgit . >> << Ta ei olnud mu vastu üldse halb , pole kunagi olnud ... >> << Seda enam , Birgit . Ei tohi valetada inimestele , kes on sinu vastu head . >> << See on talle kindlasti väga valus ... >> << Pole parata . >> << Ma tean ... Teil pole kunagi olnud niisugust asja , et teil on korraga kaks isa ... >> Birgit teietas mind ikka veel . << Kas ta läks ammu ära ? >> << Kaheksa aastat tagasi . >> Tõsi , Marianne oli ju Birgiti sünnipäeval mulle öelnud , et tuli siia linna kaheksa aasta eest . << Tead sa , miks ta ära läks ? >> << Ma ei taha sellest rääkida . >> << Siis ära räägi . >> << Aga ta on mind kogu aeg vaatamas käinud , ta on mind ikka meeles pidanud , oma tütreks pidanud ... >> << Sa oledki ju seda olnud , vähemalt need esimesed kaheksa aastat . >> << Jah ... See on nii imelik ... >> Järsku läks ta näost punaseks ja hüüatas : << Issand , missuguseid kirju ma sulle kirjutasin ! See on ... see on ... >> Ta pööras näo kõrvale . << Need kirjad on mul alles , ma annan nad sulle tagasi , sa võid nad ära põletada . >> << Ei ... Las nad olla . >> Ta vaatas uuesti minu poole ja ütles nüüd ootamatu rahuga : << Kui ma edaspidi ... tahan jälle mingit lollust teha ... sa saad aru , mis ma mõtlen ... siis võid neid kirju mulle näidata . >> Ta oli nüüd sinale üle läinud , see tuli üsna loomulikult välja . Polnudki midagi imestada - oma mõtetes oli ta mulle ju juba paar kuud ainult sina öelnud ... Birgiti peas oli kõik nähtavasti ikka veel päris segi , ta hüppas ühelt teemalt järsku teisele nagu laps , kes hulga lelude vahele panduna kahmab kord ühest , kord teisest kinni : << Kas ma tulen nüüd sinu juurde elama ? >> << Sellest ... räägime hiljem . >> << Sa ei taha ? >> Pugesin bürokraatlike faktide taha , need toimisid praegu kindlasti kõige veenvamalt : << Ma pean su enne adopteerima , tütarlast ei lubata võõra mehega ühes korteris elada . >> << Sa pole ju võõras ! >> << Seaduse ees küll . >> Ma ei tea , kuivõrd mu sõnade sisu temani jõudis , sest ta esitas endale kohe uue küsimuse : << Kuidas ma seda emale ütlen ... ? >> << Teeme seda koos . Ma ei lähe enne ära , kui ta koju tuleb . >> Ta vaatas mind jälle tükk aega pealaest jalatallani ja lausus siis endamisi : << Isa ... >> Vaikisime koos hulk aega . << Kas sa kohvi tahad ? >> küsis ta äkki . << Jah , tahan küll . >> << Ma toon kohe . >> Ta kadus köögi poole , kuulsin , kuidas ta kannu ja tassidega kolistas , see oli hea , talle oligi praegu tarvis mingit lihtsat füüsilist tegevust . Varsti ilmus ta tagasi , pani termose lauale , laotas linikud minu ja enda ette , seadis tassid nendele , pööras lusikavarred hoolikalt paremale . << Mul on kooki ka , kas sa seda sööd ? >> << Söön küll . >> Ta tõi ka koogid , kallas kohvi tassidesse , istus jälle mu vastu kušetile . << Koolis kukuvad kõik pikali , kui kuulevad , et sa oled minu isa , >> ütles ta äkki päris lapselikult . Ma ei vastanud , ei tahtnud hakata praegu selgitama , et see kõik polegi nii lihtne , et ei saa homme kooli minna ja ilma pikemata kuulutada : teate , õpetaja Kruuda on minu isa ! Kõik oli esialgu selge ainult meie vahel , selle selgekstegemine teistele oli keeruline ja õrn protseduur , mille üle tuli veel mõelda . Aga see ei mahtunud enam tänasesse päeva , tänane oli juba ääreni täis . Heitsin pilgu äratuskellale kirjutuslaual , aeg oli jõudnud juba poole üheksani . Ma ootasin Mariannet , ma ei tahtnud ega saanudki siit enne tema tulekut lahkuda . Kus ta on ? Tolle juures ? Olgu , see pole tähtis . Peaasi et ta tuleks kiiremini . Marianne saabus kell üheksa . Ta avas korteriukse ja hüüdis valjusti : << Birgit , kas sa oled kodus ? >> ja vakatas siis , ilmselt märkas ta varnas mu kilejopet ja taipas , et Birgitil on külaline . Vaikus kestis mõnda aega , siis tulid ta kiired sammud otse Birgiti toa poole , mille ukse Birgit oli kokku lükanud . Marianne tõmbas ukse pärani ja vaatas mulle jahmunud silmadega otsa . << Teie siin ? >> Kui sa otsisid Birgitit tol märtsiõhtul , sinatasid sa mind telefonis , ja Birgit kuulis seda pealt . << Kas on midagi juhtunud ? >> Birgit tõstis pea ja vaatas emale otsa . << Ma tean kõik , ema . >> << Mis << kõik >> ? Mis see tähendab ? >> << Kõik , ema . Isa rääkis mulle kõik ära . >> See sõna lõi Mariannel jalad alt . Ta ei suutnud oma nägu valitseda , sealt paistis ta ehmatus selgesti välja . Sellest hoolimata tegi ta ootamatult nõrgal häälel katset : << Birgit , ta ... >> << Isa ei valetanud , ema . >> Nüüd värvus Marianne nägu tumedamaks , ta unustas ennast täiesti ja lausa sisistas mulle : << Kuidas sa julgesid ... ! >> << See on pikk jutt , Marianne , >> vastasin lühidalt . << Ja ma ei tea , kas ma hakkangi sulle kõike rääkima . Katsu esialgu võtta teadmiseks , et see oli vajalik . Väga vajalik . >> << Sa lubasid ... >> << Ema , see oli vajalik , >> katkestas Birgit teda . << Ma ise seletan sulle pärast kõik ära . >> Marianne ei suutnudki end koguda , ta seisis uksel oma kerges kevadmantlis , käekott käes , ei astunud edasi ega tagasi . Mul hakkas temast omamoodi kahjugi , ütlesin : << Võta riidest lahti , tule meie juurde . Kui Birgit ise ei taha seda saladuses pidada , siis räägime kõik klaariks . >> See oli pikk ja mõneti ebameeldiv jutuajamine , aga me tegime selle läbi . Mul oli raske , ma teadsin Mariannest nii palju halba , aga ma ei tahtnud , et minu ilmsikstulek võõrutaks tütre temast täielikult ära . Ohjeldasin ennast , püüdsin igapidi leplikku meeleolu saavutada . See õnnestuski viimaks kuidagimoodi , Marianne taltus , hakkas mõistma , et see , mis toimus , on pöördumatu ja nüüd tuleb edasi elada täies selguses . Siis aga meenus ka Mariannele Andrus Rahi . Ta võpatas , kuuldes , kuidas Birgit nimetas mind jälle isaks , ja raius : << Sinu isa on Andrus Rahi ! See mees siin pole sinu kasvatamisest päevagi osa võtnud , Andrus oli see , kelle hoole all sa üles kasvasid ! >> Ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida , ütlesin võimalikult rahulikul , kuid kindlal toonil : << Sina valetasid talle , Marianne . Ja minule . Oma valed tuleb sul endal ära klaarida , mind ära sellesse sega . Minul ei ole Rahi vastu midagi , ta ongi ju tegelik isa olnud - tänini . Kui ta poleks sinu juurest ära läinud , oleksid ehk nii mõnedki raskused tulemata jäänud . >> Teadsin , et teen nende sõnadega ehk ka Birgitile haiget , ässitan teda siiski ema vastu üles , aga Birgit lahendas selle küsimuse ise : kui Marianne minu sõnade peale kähvatas : << Ta ei läinud ära , ma viskasin ta välja ! >> , ütles Birgit häält tõstmata kolm sõna : << Ära valeta , ema . >> Ühesõnaga , see oli pikk ja väsitav õhtu , hingasin kergendatult , kui mingi rahu oli lõpuks jalule seatud . Kell lähenes üheteistkümnele , tõusin ja ütlesin : << Paljud asjad vajavad meil sinuga veel kokkuleppimist , aga seda teeme natuke hiljem . Ma jätan teid nüüd kahekesi , püüdke teineteisest ausalt ja inimlikult aru saada . >> See lause oleks nagu ka Birgiti kohta käinud , aga ma nägin ta näost , et ta mõistis mind õigesti . Astusin tänavale ja hingasin sügavalt värsket kevadist õhku - Birgiti toa olime Mariannega kahekesi selle jutuajamise kestel armutult täis suitsetanud . Kuhu ma nüüd lähen , seda teadsin selgesti . Virginia avas ukse pisut hämmeldunud näoga - ma olin alati ette helistanud , pealegi tulin harva nii hilja . << Sina ? Tule sisse , viska jope varna . >> Jäin jopet maha võtmata esikusse seisma , vaatasin talle otsa . << Kas sa tead , kust ma praegu tulen ? >> Ta silmitses mind viivu ja vastas : << Tean . Niisuguse näoga sa mujalt ei tuleks . >> Võtsin jope ära , läksime tuppa , istusin oma juba harjunud tugitooli , Virginia laskus poolseljakile kiiktoolile , mida ta väga armastas . << Noh , räägi siis , ma näen , et sa prahvatad varsti õmblustest lahti . >> Jutustasin talle kõik , ta kuulas sõnagi lausumata . << Kui hea , et sa ei jõudnud veel Mariannega rääkida , >> ütlesin lõpetuseks kogu südamest . << See oli minu asi , mina ise pidin selle lõpule viima . Sinu jutt oleks võinud isegi halba teha , minust oleks ehk Birgitile väär mulje jäänud . >> Virginia nõjatus nüüd ettepoole ja vaatas mind imelikult - veidi pilklikult , aga ometi väga soojalt . << Hästi , ma tunnistan sulle siis üles , et mul polnud kavatsustki Mariannega rääkida . >> << Aga sa helistasid ju talle ja ... ? >> << Bluff . Mariannel polnud mingeid konverentsiettevalmistusi , vähemalt ei tea mina sellest midagi . Ma ei helistanud talle üldse . >> << Aga sa ... >> alustasin jälle ning ta katkestas mind uuesti : << Jah , ma lubasin sulle , et teen seda . Mis mul muud üle jäi . Sa , vaeseke , pabistasid ju nagu koolipoiss , ma pidin su kuidagi maha rahustama . Aga ma ei mõelnudki helistada . Ma tahtsin näha , kas ma pean tõesti ka sinus pettuma , kas ka sina pole see , kelleks ma olen sind selle poole aasta jooksul harjunud pidama . Ma uskusin sinusse , Tehvan . Ma uskusin päris kindlasti , et sa lähed ise . Advokaatide kaudu asjaajamine ei ole sinu moodi . >> << Kui poleks olnud seda Birgiti viimast kirja ... >> << Sa oleksid siiski läinud . Tont võtku , tee mulle seda heameelt ja ütle , et oleksid ! Sa polnud tol momendil ilma selle kirjata võib-olla veel küps minema , aga sa oleksid läinud , eks ju , Tehvan ? >> Mõtlesin hetke , siis vastasin kindlalt : << Oleksin küll . >> << Noh , näed siis ! Ma teadsin , et ma ei pea sinus pettuma . >> See tuletas mulle meelde , et ta oli algul öelnud : k a sinus : << ... kas k a sina pole see ... >> << Kelles sa oled siis jõudnud nii raskelt pettuda ? >> küsisin . << Kelles ? Oma esimeses tõsises armastuses muidugi . See on pikk lugu , ma ei hakka seda sulle praegu rääkima , võib-olla ei räägi ka edaspidi , sellel pole enam tähtsust . Aga see tegigi mu niisuguseks karuseks ja brutaalseks . Ma ei tahtnud enam võimaliku hädaohu ees kaitsetu olla . >> Vaatasin teda tükk aega , nii nagu ta seal istus , käed rinnal vaheliti ja selg kiiktooli kõrge seljataguse vastu toetatud . Ja ütlesin nüüd juba kindla ning rahuliku häälega : << Sinust saab kindlasti väga hea ema meie lastele , Virginia . >> Ta ei vastanud sõnagi , sulges silmad . Istusin oma tugitoolis ja mõtlesin . Kõik oleks nagu korras . Ma sain oma tütre tagasi . Ma saan Virginia . Kõik mured ja ohud oleksid nagu ühekorraga likvideeritud . Aga kas ikka on ? Mu mõtted hüppasid äkki tagasi Sindi ja Kaagvere erikoolile , nende kasvandikele , toimikutele , mida ma olin seal lugenud . Kui palju on maailmas häid , suurepäraseid emasid . Neid on tohutu hulk , absoluutne enamus . Ja ometi on hirmutavalt palju ka teistsuguseid emasid . Niisuguseid nagu need , kellega mul on selle viimase kooliaasta jooksul tulnud endal tegemist teha või kellest ma lugesin nondest toimikutest . Kust nad tulevad ? Kes neid kasvatab ? Ka meie koolis on paarsada väikest ja suuremat tüdrukut , ka nemad saavad kord päris suureks , ka neist saavad emad . Kas me oskame neid kasvatada nii , et meil ei tuleks kunagi hiljem poole ööni üleval istuda ja mõelda : ka see tüdruk oli kord minu õpilane ... Kas me oskame ? Kas me tahame ? Et mitte surra - on Maria esimene mõte , kui ta oma esimesel hommikul silmad lahti lööb . Karlutt magab õndsat lapseund , on teki õla pealt ära ajanud . Alma on põrandale visatud palitul selili , vahib ei midagi nägevate pärani silmadega lakke ja nutab hääletult . See inimene nutab oma hinge tühjaks , mis temast siis järele jääb . Kas ta öösel ei maganudki ? Maria magas , ta on sundinud end ööst öösse magama . Suurde õnnetusse ja ränka kurvastusse võib surra . Süda tuleb teha külmaks ja elada nii , kuidas elu ette annab . Süda tuleb teha kõvaks ja halvad mõtted ärgu tükkigu pähe . Maria paneb end riidesse , et õue minna . Eile pimedas jõuti kohale ja seati petroolilambi valgel siia väikse klassiruumi põrandale magama kuidas juhtus . Kuusteist peret üheskoos : kuueteistkümne pere täis häda ja viletsust . Välja siit , vabasse õhku ! Karge metsastepi hommik võtab lahkelt vastu kasukasse ja suurrätti mässitud punapõskse talu- naise . Oma viiekümne aasta kohta on ta veel noor . Oma talu seal Eestis ei olnud suur , rühmamine hoidis vaid heas eluvormis , ei tapnud ära . Viimased kümme päeva kinnises loomavagunis pole suutnud maainimese tervisest lõkendavat näovärvi - tuuleparki ja vererõkatust - kustutada . Siin on metsa , rõõmustab Maria . Siin saab elada küll , siin on metsa , kiidab ta endamisi korduvalt . Just nagu mets annaks taluinimese elatist . Ta ei mõtle praegu üldse elatisele , ta ei mõtle millelegi . Mis see inimese mõte aitab , kui ... Praegu on vaja mingisugust , kas või tillukest pidet enese leidmiseks . Külast hommikusse jääv valgetüveline kasesalu on nii sõbralikult kodune . See siin on ilus paik . Õhtu poolt suubub küla lagedasse steppi , selle äärt ei paistagi ; stepist õhkub vastu kõle kaugus , lohutu , lõputu Siber . Hädised majad on poole aknani lumevallide taha peitunud , nagu häbeneksid oma muldset lamedat armetust . Majad , see on siiski küla ; paarkümmend maja , isegi rohkem . Majad , inimeste kodud ; meid toodi ikkagi inimeste sekka . Kui kergendav on mõelda , et siin ka elavad inimesed . Nõmme Landa käis eelmine päev ja ütles , et Avinurme vallamaja juures on palju autosid . Mina ei saanud sellest ütlemisest aru . Landa elab vallamajas , nad elasid terve perega ; alati hädas pere , ilmusid kusagilt , hingitsesid Nõmme hütis , püüdsid end juhutöödega kuidagi toita , punaste tagasi tulles läksid vallamajja . Ta kaks äbarikku venda said automaadid ja olid enkavedee mehed , nad lasti küla vahel tee ääres maha . Beria ise saatnud emale kaastundetelegrammi . Eks Landa teadis küll , miks autod valda tulid . Kui nad naabrid olid , liivanõmmel elasid , ja vahel väga nälga jäid , siis ma andsin naela soolapekki või toobi tangu või korvi kartuleid . On inimesi , kelle käes elu kuidagi ei edene , aga minul oli alati omast aidast võtta , kõige hullemal sõjaajal ka . Talupidaja peab vähemalt aasta peale ette arvestama , eks see on õpetanud rehkendama . Ja ilma tööta ei tule siin ilmas midagi kätte . Ja tööga ei jää sa päris nälga kunagi . Eks see ema ole ka elus muret näinud - kaks poega korraga kaotada . Nüüd on peast veidi imelik , ainus elupide on seesama kallis telegramm , näitab seda ja uhkustab , et on ometi kord tähtis . Asub omaenda koduvallas ja ka pole kerge . Ah , mis see minu asi on , mina olen nendega alati hästi läbi saanud , ja pole ma kunagi ühegi naabriga riius olnud . Mina pole kellelegi võlgu . Sel päeval ka ; Karlutt käis aitas Landal Nõmmest heinad koormasse panna . Landa ütles : << Avinurm on autosid täis , ei tea , mis nüüd hakkab . >> Need sõnad on Marial nii kõrvus , et ta kuuleb neid nagu praegu öeldavat . Tuli autodest teadust tooma , aga ma ei pärinudki , et milleks nad vallas . See Karluti heinakuhja juurde appikutsumine oli ehk niisama kattevarjuks , aga ma ei taibanud . Aga kust ma võisingi arvata , et mind ära viiakse ? Et kedagi viima hakatakse ? Ma oleksin võinud kodunt ära minna . Võib-olla Landa just selleks tuligi meile ? Aga ma oleksin võinud aimata . Varem Lohusuust üks vanainimene rääkis , et varsti hakkavad küüditama . Mina ei osanud arvata , et see ka minu kohta peaks käima . Mees isegi juba karistatud ja ammu surnud . Vanem poeg läks Punaarmeesse ja kadus sõjas . Ma ei kartnudki , unustasin need kuulujutud . Üksi pidasin talu , nii palju tegemist , millal mina sain mahti mõtteid ula peale lasta . Mis süüd minul on , et ma oleksin pidanud ette kartma ? Eluaeg ainult tööd teinud , see pole süü . Ja muud ma ei mõistagi , olen tööd teinud ja poegi kasvatanud . Ja neljateistaastane Karlutt , mispärast tema oleks pidanud küüditamist kartma ? Riiki olen ma alati usaldanud , olgu ta missugune tahes . Riik on riigi asi , minu asi on talu , ja seal ma tean , kuidas toime tulla . Kerge ju pole olnud , aga ma ei nurise . Minu pähe ei mahu , mis see kõik nüüd tähendab . Minu mõistus enam ei võta . << Maria , tule sina , >> kutsub Olga , kes klassitoa ukse juures keelehätta jäänud . Maria astub inimeste laagri vahelt läbi ja ühtaegu mõõdab uudistava pilguga rohelisest riidest õmmeldud läkiläkiga meest . Venelane mis venelane , mõtleb ta endamisi , nähtaval põsesarnad ja väike punane joodikunina . Mees ulatab lugupidavalt käe . Maria võtab terekäe vastu , aga ei ütle midagi , ootab . Mees vaatab hindavalt toatäit inimesi ja ilmselt ei jää rahule . << Miks sealt lapsed saadeti , meil oli tööinimesi vaja ? >> Maria vaatab ka tagasi ja temagi taluinimese praktiline mõistus ütleb , et siis on asi tõesti viltu läinud . Ainult kaks nooremat meest , enamasti naised ja lapsed . Lapsi on kokku palju , märkab Maria nagu esimest korda . Temal endal üks , Almal kolm , Olgal üks ... Aga ega see inimeste süü ei ole . << Kuhu ema pidi lapsed jätma ? >> vastab Maria . Mees kehitab õlgu . Tema vastutab siin , et töö tehtud saaks . Venemaal on niisugune segadus , et siin tehakse enamasti tagurpidi , kui tehakse , aga tavaliselt jäetakse üldse tegemata . Sees kihvatab , praegu sülitaks , ütleks kolmekordse vägeva vene roppuse , põrutaks selle ukse kinni ja kaoks kus kurat . Mis see kõik temasse puutub ; antakse järjest suuremad plaanid , nõutakse , hurjutatakse , aga traktoreid ei lubata , tööinimesi ei jätku . Tema on see viimane loll , kes püüab ja kõike südamesse võtab . Tulgu nad ise ja tehku siin ; istuvad linnas kabinettides ja on targad . Läheksingi , aga ära ka keegi ei lase , oled nagu naelutatud paigale . Ropendada ei saa , mingi piinlikkus talitseb nende võõramaa inimeste ees , kes teda ainiti vahivad . Kõigele lisaks on nad umbkeelsed ka . Sellest kõigest tuleb üks suur jama , nagu põlluga poleks tantsu juba küll . << Kes neist veel vene keelt oskab ? >> küsib mees . << See vanainimene veidi oskab , aga ta häbeneb rahva ees rääkida , >> osutab Maria . << Mis ta ütles ? >> küsib keegi . << Ta ütles , et lapsi on liiga palju toodud , >> vastab Maria . Selle peale jääb ruum vaikseks ja need kaks seal ukse juures viivad oma jutuajamise segamatult lõpuni . << Kes ta oli ? >> küsitakse , kui rohelise sõdurimütsiga mees on lahkunud . << Ta on siin ülemus , ma ei teagi , kuidas seda eesti keelde panna - upravljäjussi . Mingisugune ülemus ta siin on , vist kõige kõrgem . >> << Mis ta rääkis ? >> << Ta käib koos aidamehega majad läbi ja siis jaotavad meid peredesse laiali . >> << Oh jumal küll ! >> ohkab keegi . << Siin meid üldse ei oodatud . >> Teine päev tuldi viima . See oli hommikul kella üheteistkümne paiku , istusin toas ja nägin , et mehed sõidavad reega üle välja . Ma ei mõelnud midagi , võib-olla arvasin , et lähevad mööda , aga siis äkki astub kolm meest uksest sisse . Valla partorg Liiv , üks mundris vene ülemus ja üks sõdur . Püsse mina neil ei näinud . Ülemus rääkis minuga vene keeles ja ütles , et tulime küüditama . Ta ütles , et tunni aja jooksul olgu kõik kokku pandud , mis kaasa võtan . Pärast ta aina kiirustas . << ? ? ? ? po ! ? ? ? ? po ! >> See Liiv on veel Risti Liide mees . Ma küsisin kohe algul ülemuselt : << Kas viite vangi ? >> << Ei vii vangi , tööle viime . >> Ja mul oli hobune õues ree ees , panin talle just timutit nina alla , et sööb veidi , siis läheme toome Karlutiga teise koorma heinu . Ega ülemus ei kiirustanud pahatahtlikult , aga eks tal olnud ka oma päevaplaan täita . Hobune oli mul ree ees ja ma veel muretsesin , et mis selle hobusega saab , kas võtan ta rakkest lahti . Las ta olla , öeldi mulle . Aga hobusel on niiviisi paha seista , tea kui kauaks ree ette jääb . Oleksin ta talli viinud . Me just olime Karlutiga toonud koorma heinu , puhkasime , et läheme siis kuhja juurde tagasi . Hea hein oli , selle kuhja sai mullu ilma vihmata . Mina tõstsin peale ja Karlutt tallas korvis . Ma hoidsin teda , kasvueas laps , tegin ise raskemat . Neljateistaastane , aga minust juba pikem . Poisist oleks mõne aasta pärast talus suur abi olnud . Maria leiab end klassiruumi põrandale tehtud asemel istumas . Silmad on märjad . Ta viskab end küliti , näoga seina poole , et teised ei märkaks teda nutmas . Praegu on pinge langus . Nad on jõudnud kohale , aga teha pole midagi , ainult oota tühja ootust . Missugune peaks see mõte olema , mis praegu aitaks end talitseda ? Eile aeti meid vaguneist välja , et olemegi kohal ; Barabinski jaama juures . Seal oli suur hoone , aga meie , kolm naist oma lastega , hoidsime ühte . Olime vagunis juba harjunud kõrvuti olema . Kui peresid hakati savhooside ja kalhooside vahel jagama , siis meid ei lahutatudki ära , lubati ühte minna . Ega seal iga savhoos ei saanud võtta keda tahtis . Ta ütles , et nii mitu peret tahab , ja siis ta sai , aga ühelegi ei antud ainult häid peresid , ikka lapserikkaid ka hulka . Kui vagunist välja tulime , siis küsisime omavahel , et kuhu meid toodi . << Kui venelane viib , kuhu ta siis mujale kui S i b e r i s s e ... >> << Me oleme hirmus kaugel , >> ohkasin mina . Kenasalu Karla , naaberküla jõukas peremees , kuulis ja ütles , et polegi nii kaugel , oleks võidud teist niisama palju veel edasi viia . Heldus , kui suur on maailm , aga inimesele pole vaja rohkem kui üks väikene talukene . Karla on tark inimene , ta oskas oma talu üles viia , oli eesti ajal abivallavanem . Temalt sai kunagi ostetud eesti maatõugu vasikas . See lehm andis väga rammusat piima , tema tütar jäi nüüd koju lauta . Iga savhoos ja kalhoos oli toonud söögi vastu ja toitis oma inimesed kohe ära . Seal oli kõike küll , suppi ja saia . Meie savhoosi direktor oli ise kohal . Mina küsisin , et kuhu te meid elama asutate . << Barabinski steppidesse , >> ütles tema . Mina polnud niisugusest paigast enne üldse kuulnud . Savhoosi keskus pidi olema Turmanka küla külje all , aga meid pannakse teise virmasse ; savhoos on suur , tal on mitu virmat . Direktor rääkis väga lahkelt kõik ära . Väga lahke mees , ei pidanud end üldse uhkeks . Novosibirski suur ülemus ütles , et pole viga midagi , saab Siber korda , lähete tagasi oma kodu- maale . Siin elavad ka inimesed , elate teiegi . Neil on ka inimese süda , tunnevad kaasa ja lohutavad . Ja mis muud head sa oskad meile trööstiks öelda . Venelased ei ole ju halvad inimesed , räägitakse , et nad on just külalislahked . Savhoos pani meid koos pakkidega oma auto peale , midagi sada kolmkümmend kilomeetrit pidi sõita olema . Karla viidi teise autoga kusagile mujale . Istud autos ja nagu suur pada on kummuli su üle pandud ja sul pole aimugi , missuguses paigas maakera peal sa parajasti oled . << Kuhu mina lähen ? >> küsib meheema Marialt . UpravIjäjussi juba ootab , Maria peab kiiresti otsus- tama . << Tule minuga , >> vastab ta . Vanaema elas kodus oma noorema poja juures , miskipärast toodi sealt majast ära vaid seitsmekümne viie aastane vanake , teised kõik jäeti puutumata . Mis ta siin võõras paigas üksi peale hakkaks , Maria võtab oma pere liikmeks . << Aitäh , >> ütleb vanainimene vaikselt ja tal tulevad tänupisarad silmi . Kahest miniast on alati Maria see parem olnud . Sõdurirohelisest riidest läkiläkiga farmijuhataja ise aitab pakke viia . Teisedki mehed tulevad aitama . Maja on küla keskel , päris kontori lähedal , pakikandjate rongkäik sammub vaikides roogitud jalgrajal meetrikõrguste lumevallide vahel . Maria ei jaksa ühe hooga minna , paneb kompsu maha , et puhata , teised teevad samuti . << Palju seal ruumi on ? >> küsib Maria . << Üks tuba , >> vastab farmijuhataja . << Kes seal majas veel elab ? >> << Niina Fjodorovna oma poegadega , ta mees hukkus sõjas . Tema maja see ongi . >> Kui uksest valgub tuppa ootamatu hulk inimesi , kargab voodijala külge seotud vasikas põrandalt püsti ja laseb kuuldavale küsiva << möö >> . << Üks tuba ainult , >> sõnab Maria . << Siin hakkategi elama , >> püüab farmijuhataja rõõmsat häält tehes Mariat julgustada . Toas valitseb kohmetu vaikus . Maria tunneb , et tema peaks midagi ütlema , aga ta on praegu siin nagu keegi teine , kõrvalseisja , see , mis siin praegu toimub , nagu üldse ei puutu temasse . Viimased kümme päeva on inimese nii tuimaks teinud . << Edaspidi katsume saada paremaid kortereid , aga praegu ei ole võtta . >> << Hea , et sellisesse panete , >> kuuleb Maria end vastavat , << ega meil erisoove ei ole ; peaasi , et saaks soojas magada . >> << Ega siin ei ole üheski majas kahte tuba , mõnes suuremas on küll toale köök lisaks . >> Maria laseb oma uues kodus silmad aegamisi ringi käia . Otse ukse kõrval redutab kohkunud vasikas , edasi puuvoodi , siis aknata otsasein , seina löödud naeltel ripub pere riidevarandus , kappi neil polegi , ukse vastasseinas akna all laud ja toolid , edasi pink , vasakus otsaseinas teine aken , selle kõrval naelte otsas veel riideid , nurgas poolkõrge ahjukene , kohe selle küljes ukse kõrval pliit , ahjusuu avaneb pliidi peale , pliidinurga ja ukse vahele põrandale mahub täpselt väikene kast , kus krabistavad kanad , puust veeämber on ahju ääres järil . Muidu küll palkmaja , aga vahed saviga mätsitud , jätab üsna muldse mulje ; madal lattidest lagi on päris käeulatuses ; paljas laudpõrand - ei taibanud põrandariideid kaasa võtta . ÕHTUPOOLIKUL istusid nad kolmekesi - Psühhiaater , ämm ja hagijas - rehe all ja ajasid juttu . See pilt on mu ajju nagu kinni põletatud . Hetkeks vabanenud ajukäärudega võtsin ma nad vastu - mida ma nägin , see jäi . Või oli selles veel midagi , pahaendelist ? Ei tea . Ei spekuleeri . Ainult hirm , mis mäel oli tuulega lendu läinud , tuli tagasi . Aga tema nagunii . Sellest ei tasu rääkidagi . Ma lükkasin ukse lahti . Nad istusid pakkudel . Külma , kustunud tuleaseme juures , nõgise paja kõrval , ja vahtisid mulle vastu nagu igivanalt hämardunud fotolt . Just nagu oleks pildistatud neid kusagilt kõrgelt . Ma näen neid sügavalt alt üles vaatamas . Aga ka hoopis teistsuguse pildina tuleb see foto mu ajju . ._. nad istuvad madalal violetsel plüüšdiivanil , küünarnukkidele toetudes , poollamaskil . Poolnoorepoolne härra frakis ja vanem , kuid endises närtsimatus ilus daam pikas mustas maani ulatuvas sametkleidis . Ja millegi arusaamatult pahelise võõra aisting nende topeltolemises . Nad ei oleks tohtinud seda endale lubada . Olla niisugused . Ei oleks tohtinud niiviisi kolmekesi kokku sobida . Ma ei mõista seda seletada . Mis oli siis õieti nende istumises nii kohutavalt ebameeldiv ja võimatu ? Ajast väljas ja kohast väljas , kaugel- ja eemalolevalt . Sel hetkel ehmusin ma tõesti . Jäin rehealuse uksele seisma , nagu oleks mind süült tabatud . P tõstis lõua ja ütles liiga aeglaselt , venitades , liiga leebelt ( võib-olla oligi niisugune tema viis rääkida patsientidega , kust mina võin seda teada ) : << Me vestlesime siin natukene >> , ja mina , ehmatusest segane , võimetu mõistma , millest tuleb õieti see segadus : << Mida ._._. millest te räägite ? >> , nagu oleks see vähimalgi määral minu asi . Maali , lõpmata kurva pilguga hagijas , tegi silmad lahti ja vaatas koonu kergitamata mulle otsa , etteheitvalt , nagu kuuleks ta niisugust taktitust esimest korda oma koeraelus . Ja ämm : << Ma konsulteerisin doktoriga . >> Ja mina , ainuke hull seltskonnas : << Haiguse asjus või ? >> Nüüd tõusis Maali jalgadele , lehvitas oma lapiliste kõrvadega pead , nagu ei suudaks ta oma kõrvu uskuda , ja tuli ning nuusutas mu püksisäärt . Nemad aga endiselt rahulikud ja leebed . P naeratas vaevaliselt ja andeksandvalt suunurgaotsakesega ja ütles : << Jah , radikuliidi üle ._._. praegu rääkisime radikuliidist ja Vanaproua jutustas mulle oma elulugu . >> Ja Vanaproua , s. t. ämm : << Eks ole . >> Ma läksin välja tagasi , istusin läveesisele palgile ja ootasin , ma ei tea . Natukese aja pärast tuli ka P välja , vaatas õues ringi ja küsis : << Kuhu Kunstnik jääb ? >> - << Ma ei tea ... >> - << Ei taha enam rääkida , ei tea , mis minuga on . >> - << Te olete mõlemad põrunud . >> - << Miks ? Ta on täiesti normaalne , niisugune tahaks isegi olla . >> - << Missugune ? >> - << Noh , iseendas täiesti , midagi ei lähe talle korda , mis ümberringi toimub . >> - << Ma nägin , et te istute nii võimatus koosluses ... >> P naeris , tõmbas õhku kopsudesse . << Miks ? >> - << Kohutav ansambel . >> - << Mis kohutav ansambel , ses on ju tore . >> - << Miks te ära lõpetasite ? >> - << Ei tea , ei taha enam rääkida , vist väsis ära . >> - << Mis ta nüüd teeb ? >> - << Istub . ._. mina tulin koju , mõtlesin , et hakkan kirjutama , tema oli toas või kus ta oli , mina teda ei näinud , Kunstnik läks ära , piima tooma , võttis Põrgulise kaasa , ja siis ma läksin ateljeesse , vaatasin pilte , ilusad pildid on vanamehel , kuradi vanamees küll , üksi siin ämmaga niisuguses orus . See on , noh , ja uks lähebki lahti ja ämm on toas . Ongi ämm sees , saad aru , mis ? Ämm on sees , mina mõtlesin , et otsib Kunstnikku , aga tema , täitsa normaalne , ütleb , et tahab konsulteerida , mina mõtlesin , nüüd hakkab vaimudest rääkima , noh , nendest , kes tal käivad . Küsin aga rahulikult , et ette valmistada , et millest te tahtsite rääkida , mispeale tema ütleb , et j a h. ... ja ütlebki , et radikuliidist . Vaata , kus on alles ämm , ise puhas skisofreenik , aga tahab radikuliidist rääkida . Kujutad sa ette , missugune ämm vanamehel ikka on ! Oleks minul niisugune ämm , siis ma oleksin teine inimene , noh , ma ütlen , võib ka radikuliidist rääkida , et mina ei ole selles asjas küll spetsialist , aga tema ütleb , et ei ole viga , et tema tunneb tõbe ise . ._. jah , täitsa rahulikult ütles . On alles ämm . Ise peaks niisugune olema . Tulime siis rehe alla ja hakkasimegi rääkima , kaks tundi , kõik see aeg , kui sa maalisid . ._. kas said pildi valmis ? >> Ta istus siiasamasse minu kõrvale läveesisele . Me olime orus , oli õhtupoolik . Orukunstnik oli kuhugi kadunud , koos koeraga . Rehealuse ukse taga kohmerdas ämm , oli kuulda nõude klõbinat . << Ei tea , kas peaks tule üles tegema , külm nagu hakkab ? >> Ilm oli soe , indiaanisuvi , tuul vaibunud , raske , soe , hägune septembri õhtupoolik . Hetk ebatäieliku informatsiooni situatsioonis . Ei ole teada , mis juhtub . Ei ole teada , mis tegelikult on . Ta ütles : << Võiks teha küll >> , ja jäi istuma , << Kas sa kirjutasid midagi ? >> - << Ei kirjutanud , ämm tuli ja hakkas oma elulugu rääkima . >> - << Miks elulugu , te pidite ju radikuliidist rääkima ? >> - << Ei tea jah , miks elulugu , aga ta küsis , millest ma alustan . ._. ma siis ütlesin , et rääkige midagi oma lapsepõlvest , siis on mul natukene andmeid ... noh , ikka peab teadma , see mõjub alati hästi , kui rääkida saab , millest , ei ole tähtis . >> - << Mis ta kaebas ? >> - << Ei kaevanud ta midagi . Ta ütles küll , et teda vaevavad , ja siis ma küsisin , mis asjad teda siis vaevavad . Tema ei teadnud kah , ja siis ma ütlesingi , et rääkigu oma elulugu . See ettepanek meeldis talle . Ilus elulugu . Käis Peterburis koolis , küll tahaks , et endal ka selline elulugu oleks . Niisuguse elulooga võiks alles elada . ._. väga vanaks . Gümnaasiumi üheksanda klassini jõudis rääkida ta kõik üksikasjad ja selleks kulus ainult kaks tundi . See on alles elu ! Mis siis viga pärast skisofreenik olla . ._. Kõik täpselt meeles , aga sellest , mis nüüd sünnib , ei mäleta ta midagi , mitte et ei tea , vaid ei mäleta . Ei saa aru , kas ta ei taha mäletada või ei mäleta ta tõepoolest . Räägib heameelega sinistes pükstes gümnaasiumipoistest ja kõik . >> - << Missugustest sinistes pükstes poistest ? >> - << Olid tal , istusid esimeses pingis , nendest rääkis ta väga põhjalikult , kuni sa tulid . Siis ei tahtnud enam millestki rääkida . On alles ämm . Niisugusega võib elada , sellises orus eriti . Tütre kohta ei ütelnud sõnagi , see ei tulnud talle meeldegi . Ainult oma emast rääkis ja ka pikalt . Ma küsisin , kas ta oma mehest ei tahaks rääkida ... >> P vaikis . Ma küsisin : << Kas ta siis rääkis oma mehest ? >> P ei vastanud . Ta mõtles hoopis millestki muust . Tõmbus endasse , lükkas lõua järsult ette ja lausus : << Ei , mehest ei rääkinud . >> - << See on hea . >> - << Jah , see on hea . ._. aga sind ta mäletas , et me olevat hommikul koos söönud . >> Mind ta niisiis mäletas . Peremees tuli mäeservalt alla , kott seljas ja piimamannerg käes . Põrguline nägi meid ja jooksis meie poole . Enne piima järele minekut oli ta Orukunstnikult peksa saanud , oli murdnud jänesekuuti ja kägistanud kolm looma surnuks . Mõnikord oli ta niisugune . Tigedus tuli peale nagu hoog , nagu hämarus . Tegime rehe alla tule üles ja keetsime süüa . Ämm läks jälle hulluks , oli ka aeg . Tõstis pea selga ja marssis minema , nagu poleks meid kunagi olnudki . Me konutasime vaikselt ja rääkisime vähe . Midagi nagu ootasime , midagi pidi tulema . P oli Võrust leiba toonud , aga juua meil ei olnud . << Parem kah , >> ütles Orukunstnik . Siis läks ilm väga soojaks , tuul kadus hoopiski . Org vahtis lahtistest seintest sisse . Tumedus ja kõik see , mis oli juba olnud , tuli tagasi . << Kas sa said pildi valmis ? >> küsis Kunstnik , ja mina : << Midagi sain . >> - << Eks ma lähen pärast vaatama . >> Söök valmis , panime tee keema . Orukunstnik viis eesli talli . Viis ämmale taldrikuga liha tuppa . Ämm istus oma asemel , nüüd juba täiesti omade juures , ninasõõrmed lehvimas . Meie ei läinud talle enam korda . Me sõime , jõime värsket piima ja Orukunstnik hakkas jälle peeretama . See lõi miljöö . Tekkis feeling , me vabanesime iseenestest ja ühinesime oruga , sellega , mis tema taga , mis tema maski varjus valitses . See polnudki org , oli ainult õhtune kate , allegooria , metafoor millegi kohta , mis nüüd oli jälle omal kohal . Hirm . Ja ärevus jälle , umbes nagu eile õhtul , aga nüüd hiilivam , painavam , veel välja selginemata . Oli ka varavõitu . Me vabanesime iseenestest ja hakkasime rääkima . Meil tekkis rääkimise palavik , aga ka see oli allegooria , me sõime , panime jälle teepaja tulele , istusime laua juures tule ümber ja jälle muutusid koerad rahutuks . Kuid veel oli päev ja hirmul ei olnud selget ettekäänet . Rääkisime ämmast ja ämmadelt , kunstist , kuid peamiselt nendest , kes kunsti tegid . << Kaks päeva kunstiklatši , >> on P oma päevikusse kirjutanud . Metafoor seegi . Kolm monoloogi formuleerub mu mällu nendest kõnelustest . Esimene monoloog : << ... kaklema läksid , teine ämm ütles , ära viia , mina selle hullumeelsega ühe katuse alla ei jää , ega jäänudki , tema on kah omaette vrukt , Jeesus Maria , eitede asi . Mina , tead , ei saa aru , kuidas nad omavahel üldse läbi said , aga näed , said , ime küll . Kõik need aastad elasivad suviti kahekesi linnas , kui meie olime siin , ja midagi . Ootasivad ämmad terve talve meie äraminekut , et siis jäi neil aega ja ruumi omavahel vabalt õiendada . Kurat seda teab , mida nad sehkendasid . Mamsel , kui vahel käiski linnas vaatamas , ega ta vanasti nii kangesti jooksu peal ei olnudki , vanaks läheb naisterahvas , kliimaks või mis see kuramus on , tulevad tuurid peale , aga mõnikord on hea kah , kui läheb ... Mulle tuleb siis ka mõni siia , ei-noh , poisid , vanamees olen küll , mese , aga ega see väikepoiss mul rahu veel ei anna . Jeesus Maria , hüppab teinekord nii , et vaata , mis sa vanast jäärast ikka räägid . Nojah . Ei saa mina nende eitede asjast jagu , mis see siis olgu , alguses olid ämmad nii sabapidi koos , nii üksmeel valitses , et isegi tahtsin ja lootsin , et nad omavahel kaklema pööravad , aga tead , lõid omavahel , ausõna , hoopis mesti , päevad otsa aina kudrutasid ja sosistasid , kui me neile peale sattusime , jäid vait , tegid teist juttu , saate aru küll , poisid , jõledalt teesklesid , naera või puruks . Aga kaua sa naerad , kui hakkasid asju majast välja vedama , ausõna , mis , kuramus , eitede kohta ütled , ära viisid Mamsli õhtukleidi , mina ei saa sellest aru , ausõna , poisid , ja kui tüliks läks , vaata , et tulema saad . Niipalju oli siiski kõva kord majas , et ateljeesse nad ei pääsnud . Minu kõht , kuramus , poisid , piima ei kannata , himu on küll kange , jõle aldis olen piima peale , ausõna , aga jood paar klaasi , kõht otsekohe vedel , mese , poisid , peeretage teie ka , kuidas ma muidu üksinda , einoh , hullud mõlemad , skisofreenikud või kuidas sa neid kutsud , sa peaksid seda teist kah kontrollima , mes ? Mis ta sulle jahvatas ? Ah elulugu , ei kuramus , tead küll , ausõna , kas ta siniste pükstega poistest ka rääkis ? Nojah , muidugi , mina olen mõtelnud , kes need siniste pükstega junkrud tal olla võisid , aga muidu oli vanasti maru eit , mees pani tal omal ajal Austraallasse . Tõsijutt , ausõna , panigi , tead , minema , jättis vabriku või töökoja või mis see neil oli , värvimistöökoja . ._. sellepärast Mamsel mind vist tahtma hakkaski , tuletas lapsepõlve meelde . Võttis kassa kaasa , ma ütlen , on kuradi sell küll , jõle avverist , Jeesus Maarja . Noh , mis see olgu , kui sul on värvimistöökoda , mina ei tea , ausõna , võib-olla oli mõni naisterahvas mängus , aga ise küll ei viitsiks nii plehku panna , ei , poisid , mina ei taha ... aga vanamees mul , Jeesus Maarja , see on poiss , seitsekümmend aastat vana ja peab kahte armukest , jõle , endal vähk sees , aga ei midagi . Seda meest ei paranda muud kui võllas , omamoodi väike boheemlane kah . Meisterdas kujusid , nukke , ei , vana on vahva mees , tahad , ma räägin , kuidas ta oma puhkust pidas , mes , Jeesus Maarja , ei , hull vend , tuleb puhkusele , väikest viisi nagu põgeneb naisterahvaste eest , oleks võinud Meriväljal olla , me olime siin , aga kossa , ämmad valitsesid seal . Üks neist omal ajal veel tema enda nainegi . Eks nad käivad vahel väikest viisi läbi kah , tead küll , kuidas see asi käib , aga noh , puhkusele ta sinna küll ei lähe . Oli läinud ühe vana sõbra juurde , ostnud kasti viina kaasa , ei muret midagi , nagu linnukesel , tral-la-la . Ütle inimest , aga omamoodi maru mees . Viskab selili murule , ei lähe tema kuhugi , oleks või korraks õngel käinud , järv sealsamas kõrval . Noh aga ei , hee , hee . ._. tema mehike heidab murule pikali , mis mul siin viga , viin kõrval , kui tahan , kallan klaasikese , endal väike peekrikene kaasas , hõbedast või millest kuradist , võib-olla isegi hõbedast , tõesõna , kallab klaasikese , ise pikali maas , võtab kasti kõrval päikest hommikust õhtuni . Puhkab vanamees naistest ja ärist , kõik see kaks nädalat , kuni kast on tühi ja puhkus otsas . >> Ja tema : << See on mees , ei tõusnud enne , kui viin on otsas , ei tõusnudki , vaata , see on mees . Ise tahaks ka nii puhata , on alles unistus . Puhkad , pikali maas päikese käes , viinakast kõrval , see on unistus . Ei tõusnud enne , kui kast on tühi , see on hea . >> Orukunstnik räägib oma isast , oma emast , ämmast , ämmade alliansist , iseendast , oma maalikunstist , siis jälle iseendast , oma Mamslist ja et neil lapsi ei ole . Et tema on arvatavasti suguvõimetu , ehkki potents on nüüdki veel tugev , et sanitaarveltveebel pigistanud teda muna- dest , kui tema oli välilaatsaretis maas mumpsiga , mis löönud sinna alla sisse , et tunneb sellepärast end naise ees väikselt süüdi ja püüab piltidega rohkem rabada . << Ei saa , ei tohi järele anda , mis sellest , et sa süüdi oled . Peadki süüdi olema . >> Nii võis öelda ainult P. Kunstnik aga oma vanast akadeemiast , kunstnikekolooniast Lepiku tänaval , << omamoodi metsaakadeemiast >> , oma endistest õpetajatest , läheb härdaks ning tõstab häält , muutub pühalikuks ja tõstab veel rohkem häält . Koerad aga käivad rahutult ringi ning ootavad pimedust . Mina ei kannata istuda , tammun mööda rehealust ringi , viskan aeg-ajalt mõne oksarao tulle . Varsti selgus tõesti , et päev varem kui meil , Granbergi juures , oli monsieur Ledouté jõudnud meie spikerdamisvõtte jälile Prantsuse Lütseumis ja saanud seal kätte päratu puntra spikreid ning karistanud klassi täpselt samuti kui meid . Aga ülejärgmisel päeval oli ta toonud meie kalligraafilised spikrid Lütseumi lõppklassi kaasa , näidanud need seal ette , sõimanud klassi läbi - << Missugused häbiväärt armetud kritseldused olid teil - Granbergi omadega võrreldes ! >> - ja lasknud teha neil veel kord kolmkümmend kaks lehekülge trahvitööd . Lause , mida igaüks kuussada nelikümmend korda pidi kirjutama , oli nüüd : En trompant tout de m ? me il faut avoir au moins de style " . 20 Ja see oli monsieur Ledoutést , meie õpetajate keskmiste reageeringutega võrreldes , juba peaaegu vaimustav . Nii lähenes meie abituuriumi viimane sirge lõpule . Paljudel oli palju tõsisemaid muresid kui Väikese Vipperi cum laude või mitte . Nii et viimastel nädalatel , lõpueksamite keerises , ei pööranud me tema ja monsieur Ledouté vahelisele võitlusele vist enam kuigivõrd tähelepanu . Ja siis oli gümnaasiumi lõpupäev käes . Jahe juunialguse päev . Aga nii päikesehele , et aktuse ajal kuldas saali kollaste kardinate kumendus meie näod tõepoolest justkui eriliselt üle . Nagu direktor Lepner oma jumal tänatud üsna paatoseta kõnes ikkagi tähendas . Õppenõukogu koosolek , kus otsustati lõputunnistuse hinded , niisiis ka cum Iaudega lõpetajate küsimus , oli toimunud juba kaks päeva varem ja selle tulemused meil üldjoontes teada . Oli teada ka see , et Väike Vipper oli jäänud cum laude'st ilma . Sellest koosolekust kõneldi hiljem , isegi aastaid hiljem , mitmesuguseid jutte , mille üksikasjad ei tarvitsenud olla viimseni tõesed , aga mille üldises usutavuses pole põhjust kahelda . Oli selge , et Vipperi cum Iaude nurjajaks oli monsieur Ledouté . Koosolekul oli kostnud tungivaid hääli Vipperi cum laude kasuks . Mitte ainult matemaatika- , füüsika- ja kosmograafiaõpetajate omi . Härra Männik , rabe ja närviline inimene , aga südame poolest tõsine humanist , kellele Väike Vipper , nagu teada , oli oma pähetuubitud vastustega ammu närvidele käinud - jah , ka härra Männik oli nõudnud talle cum Iaude't . Direktor Lepner ise oli seda omal kuival moel toetanud . Miss Knight - punapäised vanatüdrukud on äraaimamatud nii heas kui kurjas - miss Knight oli öelnud , et tema paneb Vipperile viimase veerandi eest viie - ja selletõttu viimase poolaasta eest viie - ja järelikult aastakokkuvõtte viie . Et kindlustada tema sihiks võetud cum laude't . Konnanäoline härra Schwarz oli öelnud , et tema ei taha seda takistada ja paneb Vipperile nelja välja . Seda enam , et Vipperi Strebsamkeit21 pälvivat tunnustust . Ning ka süstikune ja igirahulolematu härra Kauri oli kätsatanud oma suurte prillide tagant : << Mnai saa tle viit pann . Aga panem'stle sle cmlde ära- >> Kuid naeruhambune monsieur Ledouté oli teatanud , kohalviibiva preili Niinemäe suu läbi , kelle tõlke kaudu ta õppenõukoguga suhtles : tema paneb Vipperile lõputunnistusele rahuldava . Millega Vipperi cum laude'l oli kriips peal . Räägiti , et kolleegid olid juhtinud sellele monsieur Ledouté tähelepanu . Et korralik õpilane , kes viie neljaga võiks saada lõputunnistusele cum laude , nagu ta muuseas ka nii väga on püüdnud , jääb sellest ilma , kui monsieur Ledouté ei leia võimalust panna talle kolme asemel neli välja . Monsieur Ledouté oli naeratanud ja raputanud energiliselt pead . Ning hüüdnud : Impossible ! 22 Räägiti , et talt oli palutud tema otsuse motiive . Kas olid siis Vipperi teadmised prantsuse keeles tõesti nii armetud , et monsieur Ledouté pidi niisuguses situatsioonis sellest ütleme mööndusest , ütleme kas või vastutulekust keelduma ? Kui Vipper oli ometi reaalainetes läbistikku väga hea ja muudes ainetes laitmatu ? Ja kui ta oli pealegi olnud nii - kuidas ütelda - peaaegu liigutavalt püüdlik . Räägiti , et monsieur Ledouté pidi olema öelnud : Isegi suffisant on tema prantsuse keel ainult heatahtliku suhtumise korral . Räägiti - aga ma usun , et seda hakati siiski rääkima alles palju hiljem - , et monsieur Ledouté pidi olema muu seas öelnud : See teie Vip ? re on absoluutselt keskpärane poiss . Vähemalt prantsuse keeles . Mispärast peaksin ma talle siis << hea >> panema ? ! Ei pane ! Sest üldse - kogu see teie hirmus püüdlik keskpärasus - khm - , tähendab teie õpilaste püüdlik keskpärasus - ma mõtlen mõnede õpilaste ja teatud õpilase oma , eks ole - see on ju-- naeruväärne - et mitte ütelda serviilne- Non-non-non-non- non-non . Minu ülesanne pole hinnata iseloomusid , tublidust , püüdlikkust , vaid prantsuse keelt . Ja Vip ? re oskab seda hindele suffisant . Nähtavasti tundsid vähemalt mõned , et Väikesele Vipperile tehakse ülekohut . Aga õpetajatena said kõik aru , et aineõpetajal peab olema õigus oma seisukohale jääda . Sest nad kõik olid aineõpetajatena o m a aine hindamises ometi pädevamad kui teised . Nii et kui monsieur Ledouté ei saa , siis ta ei saa ja pole midagi parata . Ja meie suhtumine nende kahe päeva jooksul , mil see meil teada oli , oli täpipealt seesama : kui ei saa , mis siis parata . See oli seda hõlpsam , et Väike Vipper ei ilmunud nende kahe päeva jooksul kooli . Nii et meil polnudki vaja temaga kokku puutuda ja kas tema probleemi eirates rääkida , käituda , teeselda end sellest mööda või hakata talle ülekohtu puhul , mis talle tehtud , kaastunnet avaldama ning mitte-midagi-muutvalt ütlema , et monsieur Ledouté on tõhk ... Aga Väike Vipper ei ilmunud ka lõputunnistuse kättesaamiseks kooli . Lõpupäev oli igatahes käes . Me kuulasime praost Tooderi väikese jutluse ära , laulsime viiesajal häälel Võta nüüd Issandat , vägevat kuningat kiita ! ja lasksime selle järel ka direktori aktusekõne enestest üle . Kõne lõpul luges direktor selleaastaste lõpetajate nimed tähestiku järjekorras ette . Kolme nime järel pidas ta tillukese pausi ja ütles kumedalt : << Cum laude . >> Vipperi nime järel neelatas ta kiirustades ja tõttas Vooringu nime juurde edasi . Siis läksime klassidesse laiali ja härra Kauri kui klassijuhataja jagas meile meie lõputunnistused kätte . Ja oligi kõik . Ja me võisime laiali minna , need , keda omaksed olid lilledega õnnitlema tulnud , oma lilli vastu võtma ja suudlusi saama , ja üldse kes kuhu , ainult suvevaheajale enam mitte . Ma mäletan , ma seisin üleval kollases saalis ja silmitsesin Kaigorodovi << Püha Franciscust >> , isevärki maali , mille kadunud direktor Granberg oli tuhande viiesaja krooni eest ostnud ja enne surma koolile kinkinud ja mille kohta oli kuulda , et tõsised kunstitundjad ei pidanud seda üldsegi kunstiks ; silmitsesin seda ja püüdsin otsustada , kas see minu meelest oli või ei olnud kunst - ja mõtlesin , et mulle ei lähe see õieti enam korda . Siis tuli keegi kümnenda , tähendab tänasest üheteistkümnenda poiss alt joostes trepile ja hõikas mulle : << Mirk ! Direktori juurde ! >> Direktor Lepner istus direktor Granbergi mustast puust kirjutuslaua taga , mustast puust raamatukappide taustal ( kõik << Kalevipojad >> , suur Larousse ja nõnda edasi ) , ses Kristjan ja Paul Raua tuntud ja tundmatute piltidega dekoreeritud kabinetis , kus ma üldse ainult paar korda olin viibinud . Direktor käskis mul istet võtta , aga mul polnud mahti seda harjumatut ettepanekut imeks panna . Sest sealsamas küsis ta omal kõlatul , aga isemoodi intensiivsel moel : << Mirk , ütelge , kas Vipperil oli teil klassis lähemaid sõpru ? >> ( Aga mispärast küsib ta o l i ? Tobeda mõtte vari libises läbi mu pea - aga siis sain aru : muidugi oli - kui oli . Sest see kõik oli ju eilne päev . Sedasinast meie klassi polnud ju enam olemas . ) Ma ütlesin : << - Mmm - ma ei tea . Vististi ei olnud - >> << Aga teiega - teiega oli tal igatahes vastastikku arusaav vahekord - minu meelest ? >> << Minu meelest ka . >> << Mnjaa . Te ju teate - me jätsime ta cum laude'st ilma . Härra Ledouté jäi oma seisukoha juurde ja pani talle prantsuse keeles kolme . Vipper võttis seda väga südamesse . Tema ema käis täna hommikul siin ja viis tema lõputunnistuse talle kätte . Mnjaa . Nii et , Mirk , mul on teile üks palve . Minge Vipperi juurde koju ja vaadake , mis ta teeb . Lohutage teda . Igaks juhuks ... Seletage talle , noh , et ta võib õppenõukogu peale - tähendab selle õppenõukogu otsuse peale - vilistada . Et cum laude'l , millest ta ilma jäi , pole tegelikult mitte mingit tähtsust . Et see on põhk . Ma läheksin ise - aga ma ei saa ju talle seda seletada . Kui ma olen ameti poolest kogu aeg vastupidi rääkinud . Kui teie seda talle räägite , siis on lootust , et ta usub . Saate aru ? Kas te teate , kus ta elab ? >> << Kuskil Meriväljal . >> << Kuslapuu tänav kuusteist . Bussiraha teil on ? >> Bussiraha mul oli . Ma mäletan pooleliehitatud üheperemaja Merivälja selles osas , mis nüüd asub sügaval lehtpuutihniku ja mitme sülla kõrguste kuusehekkide varjus , aga siis asetses täiesti lagedal künkanõlval keset just nagu igavest meretuult . Ma polnud linnas tuult üldse märganud . Siin olid põõsaohtu pajude võrad pahupidiuhatud lehtedest hallikirjud . Ma kõndisin läbi väikese alles rajamisel eesaia ja koputasin vististi veel värvimata uksele ning proua Vipper avas peaaegu silmapilkselt : << - Ah - see olete teie - >> Ta tundis mu ära . Aga ta oli väga kahvatu ja silmanähtavalt enesest väljas . Ma mõtlesin silma- pilgu : noh , siin majas tuleb mul vist mitte niivõrd pojale kui emale selgeks tegema hakata , et cum laude'l pole mingisugust tähtsust . << Direktor Lepner palus mind teie poole sisse astuda . Ta tahtis teada , kas Tiidu tervis on jälle halb olnud . Kuna ta viimastel päevadel koolist puudus . Ja täna niisamuti . >> << Jajaa . Nimelt- >> ütles proua Vipper just nagu rutates . << Tiidul on ju jälle see tema angiin . Nende kevadiste tuultega . Astuge sisse- >> Ma astusin esikusse ja proua Vipper jäi kuidagi kõheldes mu ette seisma ning silmitses mind oma ehmunud pruuni pilguga : << Nii et te tahate temaga kõnelda ? Direktori soovil ? Ma - ma küsin , kas ta tahab teiega rääkida - Tal on ju kurk valus , saate aru . >> Ta jättis mu alla riidevarna juurde seisma ja hakkas alles käsipuuta sisetrepist üles minema , peatus poolel trepil , vaatas mulle ülevalt otsa ja ütles kuidagi sihitult : << Aga teate - võib-olla - oleks parem , kui- >> Siis kostis kuskilt ülevalt , arvatavasti paokil toaukse tagant , Väikese Vipperi tume hääl : << Ema - kes seal on ? >> Proua Vipper vaatas sinnapoole , kust poeg teda hüüdis , ja siis minu poole tagasi , pomises : << Hea küll , hea küll- >> ja kadus üleval trepipöörde taha . Viie minuti pärast tuli ta alla : << Jah - Ta tahab teiega rääkida küll - Aga teate - seda , et nad tema cum laude'st ilma jätsid - seda ärge palun puudutage ... See on talle - liiga valus - Eks ole ? >> Ta hakkas minu ees trepist üles minema ja ta sosin lakkas . Mina ütlesin - sest ma olin ju nimelt sellest rääkimiseks siin : << Hea küll . Aga kui ta ise hakkab sellest kõnelema , siis - >> Ka mina olin peaaegu sosistanud ja jäin vait , sest me jõudsime üles ja ma astusin proua Vipperi kannul heledasse laudseinalisse pooltühja tuppa . Väike Vipper lamas diivanil , suur voodipadi pea all . Selle valgel püüril paistis ta nägu angiinipalaviku punetuse asemel rohekaskahvatu . Ta pidi olema haigem , kui ma arvasin . Aga päriselt vaiba all voodis ta ei olnud . Püksid ja sokid olid tal jalas ja paks pruunikirju kampsun seljas . Ja kaelas tema tuntud sinisest sallist side . << Näed , Tiit , >> rääkis proua Vipper kiirustades ja millegipärast ikka veel poolsosinal , << direktor saatis Peetri sind vaatama ja soovib sulle kiiret paranemist . Ma seletasin , et sa oma angiini pärast- See on ju ainult loomulik- Ja nüüd on see kõik juba seljataga ja te olete vabad poisid- >> Väike Vipper ütles diivanilt - ja ta hääl oli vaevalisem , aga ka teravam , kui ma oleksin oodanud : << Anna siis nüüd vabadele poistele - vabadus - omavahel rääkida ! >> << Hea küll , hea küll , >> kiirustas proua Vipper närvilisel poolsosinal , << aga pikalt rääkida on su mandlitele - sa tead - arst ütles ju ka just- >> << Jajaa . Mine nüüd ! >> ütles Väike Vipper kannatamatult . Proua Vipper heitis mulle abitu vandeseltslasepilgu , väljus ja sulges enese taga ukse . << Istu ! >> ütles Väike Vipper kõlatult , aga jällegi kuidagi käsutavalt . Nihutasin raamatutega kuhjatud laua eest tabureti diivani juurde , sest muud istet toas ei leidunud . << Noh , mida siis monsieur Lepn ? re tahab mulle öelda ? >> Niimoodi küsitud küsimus ennustas raskepärast kõnelust . Meie hüüdsime direktorit koduselt Sookaks . Ma ei usu , et keegi teadis , kust või kuidas see nimi oli tekkinud . Monsieur Lepn ? re osutas , et Väike Vipper lükkas direktori monsieur Ledoutéga demonstratiivselt samale pulgale . Aga kui ma olin selle ülesande endale võtnud , polnud mul nüüd pääsu . Ma ütlesin : << Ta tahab öelda sulle asja , mille juurde ta oma kuivuse kohta , noh , lausa liigutaval moel lisas , et see on asi , mida ta ise ei saa tulla sulle seletama- Kuna ta oli ameti poolest kogu aeg rääkinud vastupidi . Aga mina pidin saama seda sulle öelda nii , et sa usud- >> << Mis see siis on ? >> << Et sa pead terve õppenõukogu peale vilistama . Ja et lõputunnistuse cum laude on - noh , ta ütles : põhk . >> << Aga mis mu ema sulle rääkis ? >> Väike Vipper küsis seda nii üleminekuta , et ma sain aru : ka direktori arvamus oli talle põhk . << Ema ütles , et sul on jälle sinu angiin ja et sa tunned ennast sandist ! . >> << Ema valetas . >> << Kuidas nii- ? >> << Nagu emad alati . >> << M i d a ta siis valetas- ? Ja m i k s- ? >> << Seda , et mul olevat angiin . Miks ? Noh , esteetilistel kaalutlustel . Või moraalsetel , ma ei tea . >> << Mis sul siis on- ? Siflunni sul ju pole ? >> Tema toonis oli midagi häirivat ja ülemäära tõsist . Ma püüdsin teda oma küsimusega irvitama sundida . Aga ta nägu jäi täiesti liikumatuks . Liikumatu näoga rebis ta oma sinise salli kaelast . Silmapilgu mõtlesin ma , et sall oli mingist kompressist märjaks saanud ning andnud märjast peast värvi . Ta kõhnal kaelal oli lillakassinine vööt . Ja siis sain ma äkitselt aru- Ning Jaak , taevas appi , polnud ju veel kuuskümmend neli või ka nelikümmend neli , vaid paljalt kakskümmend neli vana . Ja käsutaja oli ta hiljutine õpetaja . Kelle suhtes ta süda polnud pealegi täiesti puhas , olgu küll , et ta oli seda talle tunnistanud . Ta haaras aerud õlale ja kõndis härra Tooderi kannul . Nad sammusid üle rannavalli ja pimenev meri tõusis neile selle tagant valjeneval mühinal vastu , vihane , tumehall ja valkavaist laineharjadest vöötjas . Nad läksid üle viimse rihvariba . Sealsamas kivilautri ääres loksus väike aerupaat ja kolksus vööriga vastu kive . Paadi ahtris kükitas kleenuke kogu , hämaras äratundmatu . See pidi olema Aabel , nüüd siis küllap kolm- või neliteist vana . Jaak haaras härra Tooderil käisest . Nad seisid lautrikividel ja tuul puhus neile veetolmu näkku . Jaak ütles : << Härra Tooder - vaadake , missugune meri ! Kui te arvate , et teie peate minema - jätke siis vähemalt oma poeg maha ! >> Härra Tooder tõmbas käise vabaks ja haaras Jaagul randmest : << Noor mees ! Mõtelge Aabrahami peale ! Kas Jumal laskis tal lisaki ohverdada ? Ei ! Ja mispärast mitte ? Sellepärast , et Aabraham uskus ! >> << Härra Tooder - - ! >> << Ei-ei-ei ! Jätke järele ! Teie - te tunnistasite omal ajal , et te olite osaline - selles - plahvatuses - mis pidi minu pimestama , aga tegi mu nägijaks . Nii , et ma nägin oma usu nõrkust . Siiamaani . Tänase päevani . Mina andsin teile andeks . Aga teie ise pole enesele veel ikka andeks andnud . Kui te tahate oma süüst täiesti vabaneda - ärge takistage mind nüüd minu usku tagasi võitmast - sellega , et ma annan oma poja ja iseenese Jumala kätte - - >> Ta ulatas oma aerupaari Aabelile , haaras Jaagult teised aerud ning asetas need paati . Siis haaras ta Jaagu käe ja pigistas seda ootamatult kuumade kätega : << Noh , ma tänan teid - - >> Ta hüppas paati , vankus silmapilgu ulpivas vööris , kuid jäi jalule ning hakkas lautrivaiast vöörirõngasse ulatuvat peenikest köit rõngast lahti sõlmima . Sõlm ei andnud järele . << Härra Sirkel - teil on nuga . Lõigake meid lahti ! >> << Ei , seda ma - ei tee . Lõigake ise - - >> pomises Jaak ja ulatas härra Tooderile noa . Piiskoplik vikaar lõikas köie läbi ja viskas noa lautrile tagasi . Aabel oli omad aerud tullidesse saanud ja hakkas paadivööri lautrist eemale pöörama . Härra Tooder tõstis käed ja hüüdis : << Olgu Jumal meile armuline - - teile ja meile - - ! >> Jaak jäi kuidagi halvatuna lautrile vahtima ja kuulatama . Kuidas kaldast kaugenev paat aina lootusetumalt tõustes ja vajudes kadus Lohusalu poolt rannakühmu varju . Ja kuidas kibuvitsapõõsad rannakühmul visklesid ja õõtsusid . Ja kuidas meri mühises . Ja kuidas sellest mühinast äkitselt kostis - aga taevas hoidku , see ei saanud ju tõsi olla ! See oli võimatu ! See oli liiga absurdne - ühe mehe kantsli-kogenud häälel ja poisikese kõrgel häälel selle taga - laul - tuulest ribadeks kistud ja siiski tabatav - - - Mis Jumal teeb - - on ikka hea - - Ta tahtmine - - jääb - - Võibolla oli see siiski paljas ettekujutus - mõtles Jaak - - Aga kui kõik ümberringi , need visklevad kibuvitsad , see värisev rohi , need tühjad majad , Virve kadumine ja nende kahe , isa ja poja pöörane mereleminek - kui see kõik polnud tõeluseks liiga absurdne - miks pidi see laul siis võimatum olema ... ? Liikluskeelust hoolimata ei peatanud Jaaku teel ükski hing . Kui ta Kadriorgu tagasi jõudis , oli südaöö peaaegu käes . Ning ta ise nõrkemiseni väsinud ja palavikuliselt hajevil - põgusast hüplevast kollakast valguselaigust , rattalaterna laigust , mille kannul ta oli sõitnud , ja pingutanud silmi juurikate ja mätaste ja kõrte ja rööbaste ja asfaldi jälgimiseks , kui need voolasid ja voolasid läbi selle laigu . Jaak koputas Pukspuude ukse taga ( elektrivoolu kellahelinaks siinkandis veel polnud ) ja proua Pukspuu avas talle õhinal - ning langes ta pearaputusest kuidagi iseendasse tagasi . Jaak sammus perenaise kannul elutuppa . Diivanilaual põles seal kõrgeks tõmmatud jalaga petrooleumilamp ja tugitoolis diivanist vasakul , samas toolis , kus ta aastate eest korduvalt oli istunud , istus ? la Pälling paguniteta sõjaväefrentšis Riks . Riks tõusis Jaagu tulles koguni püsti - nii et Jaak pani seda imeks . Nad surusid teineteisel kätt - << Tere - - >> - << - - Tere - - >> Ning alles käesurve olemusest tajus Jaak , et tõusnud polnud Riks tema tervitamise , vaid oma küsimuse ajel : << Noh - ei olnud ? >> << - - Mida - - ? >> << Virvet - Laulasmaal ? >> << Ei - - >> Nad võtsid diivanilaua ümber istet ja vaikisid kolmekesi ning kuulasid tuule mühamist pargipuudes . Proua Pukspuu ütles elevusega , mis reetis püüdu pääseda silmapilgust välja : << Aga Jaak - te peate ju olema nüüd põrguväsinud ... Ma keedan teile vähemalt kohvi . Meile kõigile kulub see ära - eks ole ? >> Ta vaatas neile mõlemale kordamööda otsa - << Ja mul on juba pakk korralikke ube . Juhani poolt teie Paaliga saadetud - - >> << Üks moment , seltsimees Pukspuu - - >> ütles Riks , otsustavusega , mis tal tegelikult oli alati olemas olnud , kuid mis oli nüüd äkki lausa ebaproportsionaalselt nähtav - << mis Virvesse puutub >> - ja nüüd ütles ta välja küsimuse , mis oli vaevanud juba kolm päeva proua Pukspuud ja juba kolm tundi Jaaku : << Kas me ei peaks järeldama , et Virve - on põgenenud üle mere - -- ? Seda on siin viimasel ajal ju õige paljud teinud . Ja eriti vist viimasel nädalal ? Seltsimees Pukspuu , kas teil o l i Virvega sellest juttu ? >> << Sellest , et paljud põgenevad , - muidugimõista . See oli ju nii üldine asi . Aga et meie , et mina või tema - ei . Vastupidi : ta teadis , et mina ei lähe kuskile , vaid jään siia ja ootan Juhanit . Ja ta teadis , et ka Aino jääb siia ja ootab - minulegi ootamatult - oma Penni . Olgu see kui lootusetu tahes - - >> << Mispärast peaks see lootusetu olema - pärast võitu ? >> ütles Riks - Jaagule tundus , et natuke liiga õpetlikult . << - - Noh , eks me näe - - >> ütles proua Pukspuu vaikselt . << Nüüd ma lähen panen kohvivee üles . >> Poisid istusid , Riks ja Jaak , silmapilgu pingsas vaikuses ja kuulsid tuule mühisemist õues . Nii et Jaak mõtles järjekordse võpatusega : ei tea , kas Tooder ja tema Aabel on veel elus või juba uppunud ... ? Sellest meelde-mahtumatust , ihhu-mahtumatust mõttest - ja vaikuse pinevusest - pääsmiseks ütles ta : << Räägi - kuidas meie poistel , Wikmani poistel - sealpool on läinud ? Kes on alles , tähendab - ja keda enam pole ... ? >> Riks seletas - ja nähtavasti oli ka tema küsimuse eest tänulik - << Lemps on ansamblites , see tähendab puhub pilli , ja mina olen siin . Paal ja Juss ja Tartland on Korpusega , kes Tallinnas , kes mujal Eestis . Ja keda enam pole ? Kiisk langes Velikije Luki all , Mihkelson Narva juures . Sinimäe Sinimägedes . Nii kui nime pärast - - Ja Tops korjati polgust ära . Mingi lõugadepruukimise asi . Ja kadus muidugi - - >> Jaak kuulas klassivendade nimesid ja nägi nende kunagisi nägusid esilduvat ja hajuvat ning tundis , nagu suruks talle keegi iga kadunud nime ja näo pühal viivukeseks hingamist pärssiva pihu suule , aga mõtles ühtaegu ( ja mõtles tundega , nagu kobaks ta paljakäsi iseenese sees- muses jääkamakat ) : kas Tooder ja Aabel on juba uppunud või ehk ikka veel mitte ... ? Ja samal ajal tabas ta enda mõtlemast ühel teisel mõtlemistasapinnal pentsikut , kuid üha pealekäivamat mõtet : kui ma suudaksin ütelda : Riks - kui Virve välja ilmub , tõmbun ma tagasi . Otsustagu tema , kumma ta meist valib . Kui ma seda suudaksin , astuks Virve praegu sealt sellest esikuuksest sisse - - Riks ütles : << Sina olid siin kuulu järgi lõpuks vangis . Polnud ka vist meelakkumine . Aga mis sa teistest tead ? >> << Selle tõttu ma ei teagi teistest veel mitte midagi . >> << Noh , mõnest ikka oled kuulnud . Teie hoiakuga skaut Jauram oli olnud poliitilises politseis - - ? >> << Mis tähendab teie ? ! Kui , siis juba meie , ma arvan . >> << Noh , olgu , meie . >> << Või kui sa tahad , siis ma küsin vastu , >> jätkas Jaak - << kas sa tead , mis teie Johanson praegu teeb ? Mäletad , üheksandast , vihmavarjuga ? >> << Miks ei mäleta - - >> ütles Riks - << aga mispärast teie ? >> << Noh , 39-ndal Pätsu-vastased epigrammid , 41-sel << Sonetid tööst >> ja << Ood Internatsionaalile >> . Punalaulik , sellepärast . Aga nüüd - mis ja kus ? >> << Noh ? >> << Nüüd õpib - ja kuulu järgi väga edukalt - Stokholmi ülikoolis usuteadust . >> << Kahju . Ta oli nutikas poiss - - >> ütles Riks . << Kas ta siis enam ei ole ? >> << Võibolla . Aga mitte enam siin , paraku . Vaid võõrsil - - >> ütles Riks kuidagi tuhmil häälel , hüppas tugitoolist püsti , kõndis omal naksakal sammul , mille naksakuse vaip endasse neelas , silmapilgu edasi-tagasi ja jäi Jaagu ette seisma - ootamatul kombel natuke nõutu nägu peas - - : << Kas tead - mis Virvesse puutub - mul on niisugune täiesti pentsik tunne - et kui ma suudaksin - - >> Ta jäi vait . Sest proua Pukspuu astus uksele ja mõlemad , nii Jaak kui Riks , vaatasid talle kummastades otsa . Ta oli - isegi petrooleumilambi valgel paistis see ära - väga kahvatu ja kohvikannu asemel oli tal paberileht käes . Ta rääkis tasa ja ruttu : << Ma läksin seda kohvipakki võtma . See oli mul seal , kuhu ma ta torkasin - kui teie leitnant Paal ta tõi - kirjutuslaua sahtlis . Ja siis ma märkasin laual , lauaploki vahel - seda - - >> - ta osutas lehele oma käes - << ma polnud seda enne märganud - - Härra Laasik : teil oli paraku õigus - - Lugege mõlemad . Mis saladust seal on - - >> Proua Pukspuu istus laua äärde ja pani lehe enda ette lauale . Raske öelda , kas ta luges seda uuesti või üksnes silmitses seda . Poisid astusid juurde ja lugesid üle perenaise õla Virve väga ruttava käega kirjutatud teksti : Memmekene ! See tuleb Sulle ootamatult , nagu see mullegi ootamatult selgus : mul on hirm sattuda lootusetu ootaja eluaegsesse rolli , sellessesamasse , mille Aino on endale valinud ja mis sisemiselt sobib talle siiski vist rohkem kui minule . Ühesõnaga : mul tuli otsustada ja ma olen otsustanud . Inese vanemad ja peigmees ja mõned nende sõbrad sõidavad ära . Nad kutsusid mind kaasa ja ma lähen . Nähtavasti pole asjad , mis mind siin siduma peaksid , siiski küllalt tõsised . Või on mu hirmud liiga sügavad . Inese omadel on terve väike mootorkaljas , ja sõit , mis muidu maksab praegusel ajal juba kümme tuhat , ei maksa mulle mitte midagi . See ei maksaks ka Sulle mitte midagi . Aga ma tean , et Sa juba ainuüksi Juhani tõttu nagunii ei sõidaks . Nägemiseni . Ma ootan asjade lõpliku lahenemise mere taga ära . Nad sõidavad Paljassaarelt kahe tunni pärast välja . Mu kohver on juba nende käes ja ma pean nüüd jooksma . Et jalgrattaga kohale jõuda . Palun suudle mind mõttes ikkagi otsaette , nagu Sa vanasti õhtul suudlesid . 19. sept. kell 21.30 Keegi neist kolmest ei teadnud õieti , kui kaua nad olid selle kirja kohal istunud ja kas nad olid olnud sealjuures täiesti tummad või olid nad ehk ka midagi öelnud . Ei , vist küll mitte midagi . Kuni nad kuulsid või vähemalt Jaak kuulis auto pidurdamist maja ees ja << Willise >> plekkukse klõnksatust ning auto edasisõitu ja hetke pärast koputust uksele . << - - Kes see võiks olla - - ? Südaöösel - - ? >> küsis proua Pukspuu . << Me vaatame järele - - >> Jaak ja Riks läksid kahekesi esikusse . Silmapilgu pärast tulid nad sealt kolmekesi tagasi . Nende vahel seisis pikk silakas sõdur , kes võttis elutoa uksel pilotka peast , nii et proua Pukspuu hüüatas õieti juba enne , kui sõduri kõhnuke nägu täide lambivalgusse jõudis : << - - Juhan ! >> << Tere , ema - - >> pomises Juss , ning ta ikka nagu pisut pinevil suu ja tumedate silmade ümber levis täpselt seesama ujekohtlane ja sisemas südamlik naeratus , millega ta oli olnud vanasti Hommiku tänava klassides ja kollases saalis mõnede meelest närvidele käiv ja enamiku meelest tähelepandamatu . Proua Pukspuu oli püsti tõusnud . Ta astus Jussi ette ja võttis kummagi käega ta kummagi käe : << - - Jumal olgu tänatud - - >> Siis laskis ta Jussi pihud lahti , pani talle käed ümber kaela , tõmbas ta pea parasjao ette ja alla - sest Juss oli emast ikkagi tubli tüki pikem - ja andis pojale otsaette vaikse , teadlikult kahekordse kestvusega musi . Ning astus sammu tagasi ja silmitses poega . << Noh - ja mis asja te leinate ? >> küsis Juss muhedalt , ikka oma vanal , natuke nagu kähedal , aga pehmel häälel - << Mina tulen üle kolme aasta koju - aga teie leinate ? Keda ? >> << Tule , loe , >> ütles proua Pukspuu ja osutas lauale , kus lebas Virve kiri . Juss võttis laua ääres istet ja luges . Siis lükkas ta kirja lauaservast eemale ja vahtis õhku . Silmapilgu pärast ütles ta vaikselt : << Kurb . Kuradi kurb . Aga mis siis ikka teha ... ? >> Ta tuntud püsinaeratus pudenes koost . Ta nägu oli korraga abitu ja tõsine . Ta vaatas kõigile kolmele järjestikku otsa . Keegi ei öelnud midagi . Siis jõudis köögist , teispoolt esikut ja kahte paokil ust , nende teadvusse priimuse kahin . Ja nimelt kahina äkki korrapäratu pahvimine . Juss ütles : << Ema - sul keeb seal vist midagi üle - - >> Proua Pukspuu tõusis rutates : << Oh , jaa - ma hakkasin neile hä - - sinu poistele - kohvi keetma - - Nüüd ma keedan teile kõigile - - >> Ta kadus ukselt , ja Jaak mõtles : nüüd saan ma oma hirmsa väsimuse peale tõesti lõpuks virgutust ja lonksukese sooja . Aga see ei sulata jääkamakat ära , mille Virve mulle põue pani . Ja veel vähem seda teist - jumala eest , veel vähem seda teist , mille Aabel ja tema isa minu enese abiga mu sisikonda asetasid - - Nemad ja ma ise - - Päriselt ei sula see , ma kardan , mu viimse päevani - - Nemad ja ma ise - Teised ja ma ise - - Mis on maa peal üldse teiste ja mis meie eneste poolt meile tehtud ? Tee Karla sõitis linna . Pulma . Õepoeg Jaak oli vastas , viis onu hotelli . Liftiga mindi hotelli viimasele korrusele . Restorani . Hakati viina võtma . Karla viinavõtja ei olnud . Tema istekoht oli akna all . Karla vahtis aknast välja . Nägi merd . Merel sõitsid laevad . Laevad olid lastis , istusid sügavalt vees , sõitsid aeglaselt , must suits paiskus hääletult nende korstnatest välja , reelingute ääres seisid juteldes meremehed . Kajakad saatsid laevu . Oli kaubalaevu , reisilaevu , kalalaevu . Ja midagi kodust tungis Karla südamesse . Tal tekkis igatsus millegi tavalise ja vajaliku järele . Eemal oli linn . õhtusest udust ja suitsust joonistusid ähmaselt kolmnurksed punased telliskivikatused , ja pikergused paplivõrad nende vahel seisid sirgelt nagu kõhnad kindralid riviülevaatusel . Päike loojus . Aga vaatamata hilisele tunnile , sõitsid laevad merele või tulid merelt . Ja võib-olla sellepärast , et tund oli hiline , olid laevade viled ettevaatlikud ja summutatud ning need ei hirmutanud kedagi , vaid vastupidi , neid oleks tahtnud lõpmatult kuulata . Kuigi peab ütlema , et üles oli laevade huilgeid üsna viletsasti kuulda . Osalt võis selles süüdistada ka pidukära . Päike oli lõpuks juba poolest saadik loojunud . Ta oli tulipunane nagu särtsuv süsi , aga ta kastus merre , ja Karlale näis , et vesi kustutab päikese ja jahutab ööseks maha tema hõõgvel hinge . Hommikuks peab päike aga jälle kohal ja vormis olema . Viimaks tuli Karla juurde õepoeg , viinapits käes . Ta ulatas selle onule ja ütles : << Joome siis ka noorpaari terviseks ... ! >> Karla nuusutas pitsi sisu ja küsis : << Mis see sul siin on ? ! >> << Piiritus ! >> vastas tugevasti tuikuv Jaak . << Mispärast piiritus ? >> küsis Karla . << Äh ! >> vastas Jaak . << See seisab kaua sees . Ei lahtu .. . >> Ning tuigerdas eemale , unustades vestluskaaslase . Karla saatis teda pilguga , vaatles inimesi . Ühest lauast vahtis teda üks silmapaar , mille läige oli kuidagi lähedane . Karlale meenusid lõõmavad rukkilõikusepäevad kuumal suvel , soojust õhkuv maapind ja taevas , milles ujusid kergest tuulest juhituna heledad pilved . Pidu lõppes kella nelja ajal hommikul . Karla viidi ilusti autoga bussijaama , bussini oli veel aega . Ta istus rohelisel pingil , vahtis lahtisi silmi enda ette , Tuul keerutas ajalehti ja jäätisepabereid mööda tolmust asfalti . Päike juba tõusis , kuid siia majade vahele polnud teda näha . Siis saabus buss . Karla ronis sisse , kobis istmele . Ta sai tukkuda poolteist tundi . Varsti oli tema peatus , ta väljus . Hakkas astuma . Veidi maad sai ta ühe juhuslikuga edasi . Siis aga keeras suur maantee ära , algas külavahetee . Minna oli kaksteist kilomeetrit . Tee oli liivane . Ja liivas on inimesel raske kõndida . Pärast jõudis Karla jõe äärde . Praam oli parajasti sillas , sõitjaid rohkem polnud ja ülevedaja viis Karla kohe üle . Vedu maksis kolm kopikat . Kõige väiksem raha Karlal oli kolmerublane . Ülevedajal polnud tagasi anda . Sõidu eest jäigi tasumata . Linna minnes oli juhtunud sama lugu , Nii oli Karla kokku hoidnud kuus kopikat . Nüüd jäi Karlal minna veel kaheksa kilomeetrit . Tee kulges mööda ilusat männimetsa . Kuueristil tegi Karla väikese peatuse , puhkas jalgu , istudes pehmel kännul . Ümberringi õitses põdrakanep . Peale puhkust astusid jalad nagu iseenesest . Hingaminegi muutus kergemaks . Pool päeva oli ka juba möödas . Ning siis väljus Karla metsast , lagedatele põldudele . Kõik oli nii tuttav juba : hõreda rohu ja kassikäppadega põndakud , see looklev kivikõvaks tallatud rada nende vahel , see pilvitu sinine taevas , mis kõrgus pea kohal , ulatudes ei tea kui kaugele . Peagi hakkas küngaste varjust paistma ka kodu , kõige kallim paik . Iseseisva elu võlud Agu elas noorukieas väga kaugel pealinnast . Nende maja asus metsa sees , lähima kaevanduseni oli kümme kilomeetrit . Agu isa ja ema töötasid kaevanduses ja ka Agu pidi sinna minema , kui kuus klassi oli läbi . Ta sai väga vähe õppida ; isa enam ei lubanud , tuli hakata elatist teenima . Agu oli väga tugev poiss ja nägi oma aastate kohta palju vanem välja . Igal hommikul vara , veel pimedas , läks Agu asulasse , kuhu oli tehtud sissekäik kaevandusse . Tegelikult oli kaevandus küll suur , aga sissekäik oli ainult ühes kohas . Seal loeti kõik mehed üle , kes kae- vandusse laskusid , ja välja tulles toimus jälle loendus . See oli selleks , et mõni mees alla šahti ei ununeks . Tegelikult oli kaevandus nii suur , et laava ulatus Agu majanigi , muidugi maa all , ja palju ligem olekski sealtsamast olnud tööle söösta . Aga paljugi mis inimene võiks või tahaks . Siis lõppes maak maardlas otsa ja kaevandus likvideeriti . Õnnetult suri välja kaevandusasula . Pandi kinni pood ning postkontor . Töölised sõitsid laiali , kes kuhu . Agu isa ja ema olid selleks ajaks juba surnud ja Agu jäi üksi oma metsatallu elama . Tervis oli tal selleks ajaks rikutud - kaevanduses oli kole kopsuhaigus talle kallale tulnud , see nõrgendas organismi . Ükskord sügisel , kui Agu oli metsas seenel , toimus varing , kaevanduselagi langes sisse ja Agu majagi vajus maasse . Vajus sinna sügavale , kus olid pikad tühjad käigud , roostetanud raudteerööpad ja kuhu jäeti omal ajal maha hobune , kes oli ülestõstmiseks liiga vana ja kes oli seal maa all pimedaks jäänud . Ehkki polnud unustanud päikesevalgust . Hobusele oli jäetud küll närimiseks tonn heinu ja juuagi oli tal tarbeks , sest mitmest kohast seina seest kivide vahelt nõrgusid veenirekesed - see oli vabanduseks . Ja siis , seal varingu man , lambanahkne vest seljas , Agu mõtleski esmakordselt : läheb temagi elu mööda nagu teistegi inimeste elu , ilma et jõuaks midagi ära teha , ilma et jõuaks millegagi silma paista , ilma et teda oleks põhjust mäletadagi kaugemal kui oma endiste töökaaslaste keskel ( palju ta neile silma torkaski ja kus nemadki praegu on ) , ja sedagi vaid lähima paari aastakümne jooksul . Siis ta unustatakse nagu vana kaevandus . Ja midagi pole parata . Magnus Naine saatis Magnuse aida taha , sealt läks teerada järvele . Aida taga kasvas palju koerputki . Need olid sama pikad kui Magnuse naine ja õitsesid . Naine aitas Magnusele puldanseljakoti selga , seljakotis oli lehma pea . Aida ees lõikas Magnus rauasaega lehma pea küljest sarved maha , muidu oleksid need seljakoti koest läbi tunginud ja välja paistnud . Sarvedel oli seitse rõngasringi , nii palju kordi oli Salme , hea lehm , vasikaid ilmale toonud , nii palju kordi oli ta piimas olnud . Magnus nohises ja asus teele . Naine jäi talle järele vaatama . Naisel oli kahju Magnusest ja lehmast . Lehm , kuigi ilma peata , viidi just kolhoosi sigadele söömiseks . Naist ei rahuldanud zootehniku arvamus , et lehmaliha paneb kolhoosi sead läikima - kahju oli oma lehmast ikka . Magnus tallas õitsvate kõrveköömnete varsi jalge alla , kui üle niidu läks . Järve ääres polnud ta juba terve aasta käinud . Teerada oli rohtu kasvanud ja Magnus astus silmalt läbi heina . Kui Magnus järve äärde jõudis , keeras ta oma vana , laudadest kokkulöödud küna korraks kummuli , kallas vee välja . Viskas seljakoti kuiva küna põhja , võttis laiast taskust tullid , kinnitas need , istus siis künasse ning asetas juppideks kulunud aerud paika . Roostikust krooksatas kurvalt järvekaur , kuskil pladistasid linnutiivad vett . Magnus ei silmitsenud järvepinda , ei näinud , kuidas sarvikpütt lähedal sukeldus . Selg vastaskalda poole , hakkas ta aeglaselt sõudma . Soni randialune oli juba higine , ta ei võtnud mütsi peast , et kammimata juustesse oleks õhku saanud , ta sõudis , ja seljakotis oli tal lehma pea , mille pidi viima linna loomakliinikusse veterinaarbakterioloogia laboratooriumi . Järve vastaskallas ei olnud kaugel , ainult poolteist kilomeetrit . Seal kavatses Magnus küna liivale tõmmata ja jala edasi minna bussi peale . Bussiga sõidaks ta siis linna . Kärbsed ja parmud tiirutasid Magnuse ümber ja laskusid seljakotile . Nädal aega oli Salme-lehma saatus Magnuse hinges ja tegudes esikohal olnud . Lehm oli haigestunud harva esinevasse haigusesse - teetanusse , kangestuskramptõvesse . Isegi kolhoosi vetarsti praktikas polnud sellist haigusjuhtu iial ette tulnud , ta ei osanud Magnuse lehma arstida . Aga kui erialasest kirjandusest asja uuris ja diagnoosida juba oskas , oli hilja , pühapäevane päev , ja apteegid kõikjal kinni . Ning ega Magnuski kohe loomatohtri poole pöördunud . Lehm aga oli kange nagu pukkjalg , saba sirge , kõrvad kikkis , suu kõvasti kinni - pikali ta niiviisi esmaspäeva hommikul kukkuski . Tuli sooritada hädatapmine . Loomatohter pistis Magnusele saatelehe linnasõiduks pihku - ja siin , keset järve , Magnus oma lehma peaga praegu asuski , sest just pea oli käskinud väsinud tohter laboratooriumi viia . Magnus sõudis vähehaaval veekogul . Ta polnud seljakotilt õieti küll pilku tõstnudki , kuid alles nüüd - vähese hilinemisega - märkas : seljakoti alumine osa on juba lausa märg . Vesi künas oli tõusnud lühikese ajaga hirmuäratavasse kõrgusesse . Aga Magnusel polnud mingit topsikut ühes , et vett välja loopida . Nii hukas oli siis tema lamedapõhjaline paat , et nii ropult vett läbi laskis . Pol- nud sellega tänavu , jah , keegi sõitnudki . Ainult külapoisid olid kalal käinud . Aga nemad polnud Magnuse küna kohta ühtki halba sõna ütelnud , kalagi said . Magnus ise viimasel ajal enam kalamees polnud , sellepärast oli ka sõiduriist korrast ära . Bussi peale läks ta ikka jalgsi ümber järve , kui kandamit just ei olnud . Aga kui kandamiga oli , siis pani selle jalgratta raamile , viis jalg- ratta raamil bussipeatusesse , seal peitis jalgratta peatusepaviljoni taha põõsastesse . Kuid nüüd oli tal jalgratta väliskumm pikalt lõhki , uut ei olnud jõudnud veel muretseda ; täna ostaks , kui mahti saaks - raha oli kaasas . Magnuse küna hakkas lausa vajuma . Magnus sõudis rutates , et vähemalt madalamasse kohta välja jõuda . Kaldani polnudki enam kuigi palju maad . Kuid vesi valgus järsku üle küna parraste , Magnus tundis tagumikku märjaks saavat . Mees heitis aerud käest , tahtis haarata seljakoti paelte järele , kuid seljakott kadus samal silmapilgul aegamisi kollaste vesikuppude vahele . Magnuski langes ninapidi vette . Puristades tuli ta vee alt välja , jalad ulatusid vaevu põhjamudale . Üks aer ujus veepinnal , Magnus krahmas sellest kinni . Siis hoidis pead kuklas , et vesi suhu ei satuks , ning kompas seljakoti väljatõmbamise eesmärgil aeruotsaga põhja oma jalge all . Seljakotti ta ei leidnud , komistas aga künarisu otsa ning käis sedaviisi vastumeelselt veel kord vee all ära . Vesi ei olnud läbipaistev , oli mudane ja sogane . Magnus sülitas kohvipaksutaolise järvevee lõugade vahelt välja , viskas aeru eemale ja hakkas kuivale komberdama . << Tont söögu seda lehmapead ! >> sajatas ta ja tema sajatus kandus kajana mööda vett iga järvesopini , äratas seal vesikanade ja muude lindude tähelepanu . Magnus kalpsas kalda poole , varsti oli tal vesi juba vööni , siis veel mõnikümmend sammu kaislates ja konnarohus , ning tilkuv Magnus prantsatas kõvale maakamarale . Alles praegu , lirtsuvaid kummikuid jalast kiskudes , märkas mees , et oli kogu aeg vaikselt nutnud ; pisarad olid voolanud üle näokortsude kui kevadine suurvesi üle kartulimaa künnivagude . Läinud oli lehm , läinud oli lehma pea . Kadunud oli inimese au , kuulsus ja väärikus . Magnus jättis teise lirtsuva kummisaapa jalga , koukis taskust portsigari paberossidega . Paberossid olid kuivad . Kuid tikud olid märjad . Ainult ühe korra oli Magnus nii nutnud - vaikselt , enesele teadmatult ; ligi kolmkümmend aastat tagasi oli see . Ta oli siis kolhoosi esimees . Kolhoos oli väikene , ainult üks küla , Tõukusi küla - kümme talu , liikmeid : naisi üheksateist , mehi kuus . Aga vili oli vägev , saak sügisel suur , See oli esimene kolhoosiaasta , Magnus organiseeris viljamasindamise talgud , lubas korraldada ka lõi- kuspeo . Läks kaheksa kilomeetri tagant jalgrattaga , lenkstangil kümneliitrine piimajahutusnõu , koduviina tooma . Eks viinameistri juures hakatud kaupa proovima , Magnusel oli kanapea . Selles oli süüdi magu : kolmveerandist maost jäi ta ilma noore mehena , kui hobune rautatud jalaga kõhukoopasse lõi . Allesjäänud magu ei suutnud vastu võtta suuremal hulgal ei viina , ei sakusmenti . Tagasiteel jäi Magnus ühel künkal toppama ja langes sügavasse joobnuunne . Kui silmad lahti tegi , nägi päikest loojumas , tõukas jalgratta endast räpakalt eemale . Piimajahutusnõult oli kaas kukkudes pealt ära lennanud ja kümme liitrit kallist peoviina liivasesse pinnasesse nõrgunud . Sealt ei saanud seda kätte enam ei jõuga ega kavalusega . Mida tehti peolauas rasvase lambaga , kelle Magnus oli eraldanud pruukostiks ? Kuidas see meestel niisu- tamata kõrist alla läks , oli Magnuse esmane mure tookord . Lõikuspidu peeti küla kõige suuremas majas , nädala eest oli seal surnud vanaperenaine , saunakatlas oli veel surnupesuvesi alles - selle sees lubasid kokad Magnust teele saates lamba ära keeta . Ning Magnus märkas , et tal olid pisarad silmas . Häbi ja valu , häbi ja valu ! Sama lugu oli ka nüüd siin peale lehmapea uppumist . Kui armsast lehmast Salmest polnud enam midagi järele jäänud . Ainult sarved aida ees . Aga parata polnud midagi . Magnus valas teisestki saapast vee välja , tõusis püsti . Pani saapad kaenla alla ning hakkas mööda järvekallast kodu poole minema . Madalal , mööda veepinda , tõmmeldes ärevalt tiibadega , põgenesid Magnuse eest vihitajad . Küll kodus asi laheneb , mõtles endine kolhoosiesimees . Küllap nad uue lehma saavad . Enese rõõmuks ja naise rõõmuks . Ja küll ta harjub uue lehmagagi ning hakkab teda armastama ja austama nagu endist lehma , Salmet . Ükskõik kui raske ka poleks head lüpsilehma kasvatada , küll hakkama saab . Vilets ning kössivajunud oli Magnus , kui varsti oma õueaia värava taha ilmus . Kodukrantski ei tahtnud teda haukumisega tervitada . Krants pikutas kuudi ees . Maastik Üks nägemus piinab mind . Küll mitte nii , et ma kannataksin lausa . Üks maastik . Tolmune kivisild , ja linavabriku hoone - vaikne maja , sest välja masinate müra ei kosta . Ja õhus hõljub takupuru . Vasakul on paisjärv . Õieti on see jõgi , mis siin silla-aluse tammiga laiaks paisutatud . Aga seda ei pruugi kõik teada . Köögiviljaaiad kallastel on kaldu jõe suunas ja kevadel ujutab neid suurvesi . Aga suvel on vesi taganenud ja jõekalda ning köögiviljaaedade vahelt viib looklev rada alevisse . Ehkki sinna saab ka mööda maanteed . Sinna läheb busski . Tuule läheb pliidi juurde tagasi . Näis , mis siis nüüd järgneb ... << Aga miks sa siis sellega nõus olid ? Sina vastutad ju kava eest . Miks sa nõus olid ? >> << Ma ei tea isegi , >> kostab köögist . Tuule teab , et ta valetab . Aga tõtt rääkida ei saa , ei taha , ei tohi . Maidu ilmub köögi uksele ja nõjatub , käed taskus , vastu piita . << Aga ütle , oli seal midagi valet ? Ütle ? Oli valet ? Vaata , kuidas rahvas vastu võttis ! Selda ütles pärast , et järgmine kord peaks kõik loodrid ja joomamehed niimoodi ette võtma , ehk hakkab häbi . >> Tuule , selg poisi poole , kehitab õlgu : võib-olla ... << Kas sa arvad , >> uurib Maidu visalt edasi , << kas sa arvad , nagu temagi , et Taimile tehti liiga ? Oh , kogu küla naeris , kui Taimi teda taga ajas ! >> Tuule vaikib . << Kas sa arvad , et ta mind Taimi pärast lõi ? Ära mõtle ! See oli ettekääne . Tahtis sinu ees aumeest ja rüütlit mängida ! Ta tegi seal su kabinetis rohkem teatrit kui ... kui mina lava peal . >> << Miks minu ees ? >> heidab Tuule nagu muuseas , viies kohvitassid ja suhkrutoosi lauale . << Just sinu ees , >> kinnitab Maidu . << Ta on just niisugune , mina tunnen teda , sina teda ei tunne veel . >> << Ei tunne . >> << No vaat . >> << Tule istu , ma valan sulle , >> ütleb tüdruk . Nad joovad vaikides kohvi . Maidu nägu on kinnine , murelik , vist pole ta vestluse senise käiguga põrmugi rahul . Lõpuks ütleb poiss niisuguse häälega , mis teeb tüdruku sedamaid tähelepanelikuks : << Tuule . >> Hääles on otsustavat tõsidust ja isegi pidulikkust . << Mis on ? >> << Tuule , ma tahan sulle midagi väga tähtsat rääkida . >> Tuule keerutab lusikat tassis , joob , paneb tassi lauale ja püüab valmis olla kõigeks . << Räägi . >> << Luba , et sa ei sega vahele ja kuulad mind lõpuni ära . >> << Mhmh . >> << Me oleme varsti üheksa kuud tuttavad ... Mäletad , kui ma su uksele kinokuulutust lõin ja sa tulid alla vaatama ? Sellest ajast peale sa oled - sa tähendad mulle väga palju . Selle aja jooksul pole läinud päeva ega tundi , kus ma poleks sinu peale mõtelnud . Need ei ole sõnad . Tuule , see on tõsi . Ja ma ei taha enam oodata , ma tahan , et kõik oleks selge . >> << No-oh ? >> << Tuule , tule mulle naiseks , ma armastan sind . >> Tüdruk ootas kõike , aga mitte seda . Ta suu vajub lahti , ta heidab poisile kiire pilgu ja jääb üksisilmi kohvitassi põrnitsema . Issand küll ! Nüüd on vaja aega , nüüd oleks palju-palju aega vaja - ! << Miks sa midagi ei ütle , Tuule ? >> Tuule hammustab huulde , kõhkleb ja ütleb tasa : << Miks sa pidid seda rääkima ... >> << Pidin , >> kinnitab Maidu . Tüdruku pilk on endiselt laua küljes kinni . Ta ütleb : << Kõik oleks võinud jääda nii nagu oli ... nagu oli kogu aeg . Sedasi oleks meile mõlemale ... parem . >> << Ei oleks , >> raputab Maidu energiliselt pead . << Oleks küll . >> << Ei , Tuule , ei oleks , >> vaidleb poiss vastu . << Ma ju armastan sind . >> Tuule tõstab pilgu , vaatab Maidule otse silma ja raputab aeglaselt pead : << Pole vaja . Maidu , pole vaja . >> << On , Tuule , ma tahan , et sa seda teaksid ja - >> Tüdruk tõuseb ja läheb veidi närvi . << Jätame selle jutu , Maidu ... Jätame , kui saad , unustame ära ... Las kõik jääb nii , nagu oli ... See oleks parem , palju parem , usu . >> Maidu pole nõus . << Kas meil oleks kahekesi halb elada ? >> << Jääme sõpradeks , Maidu . >> Maidu läheb näost punaseks ja muutub samuti närviliseks . << Ah nii , >> ütleb ta solvunult . << Nojah , muidugi ... Saan aru ... >> << Millest ? >> Maidu hüppab püsti ja hüüab erutusest käheda häälega : << Sa - sa armastad teda ! >> << Keda ? >> << Rauni ! >> << Mõtleks ! >> << Jaa ! Ma tean , et sa armastad teda ! Ära tule mulle valetama ! Armastad ! Miks sa ei vasta ? Mis sa valetad ? Ma sain sellest juba ammu aru ! Sa oled ... ogar ta järele - justkui Taimi ! >> Seda on Tuule jaoks palju , ta ajab end sirgu ja ütleb rahulikult , aga jäigalt : << Palun - mine - ära . >> << Sa ... sa ajad mu minema ? ! >> << Kui sa niimoodi räägid .. . >> << Mis niimoodi ? Mis niimoodi ? Ma räägin tõtt ! Kas pole või ? Tõtt ! Sa ei julge seda vist endalegi tunnistada ! >> << Keda või mida peaksin ma kartma ? >> vihastub Tuule . << Ma pole kohustatud sulle aruandeid esitama ! Jäta mind rahule ! >> << Läksid vihaseks , jah ? Õrn koht , jah ? No leidsid ikka küll ... kakerdaja ja laaberdaja ! Seda poleks ma sinust uskunud ! Ta on su pea segamini ajanud ! >> << Oma pea eest hoolitsen ma ise ! >> karjub tüdruk . << Jäta mind rahule ! >> << Ah nii ütled sa mulle ! Pärast kõike - >> << Mida kõike ? Mida kõike ? Mis lootusi ma sulle andnud olen ? Ära mõtle välja ! >> << Ma ei osanud arvata , et sa niisugune oled ! >> << Olen , nagu olen ! Kui sul muud rääkida pole , siis pole meil enam midagi rääkida ! >> << Ah soo ? Selge ! Jookse siis ... tema kaenlasse ! >> Maidu vihane hääl katkeb , tema kurgust kostab häälitsus , nagu tahaks ta nutma puhkeda , ta tõukab tooli kolinal ümber ja tormab uksest välja . Tuule kuuleb , kuidas mootorratas käima läheb ja mürin kaugeneb . Ta seisab liikumatult , rusikas käed rinnale nagu kaitseks surutud . Tuule pilk langeb Maidu lilledele mahlapurgis ja tüdruk mõtleb , et ta pole kunagi eriti alpikanne armastanud - miks ta küll enne ütles , et need ilusad on ? Katastroof << Tulen toime , >> kordas Tuule endale terve õhtu ja need on tema esimesed sõnad ka täna hommikul , kui ta pärast äratuskella plärinat vihmasadu märkab ja sellest hoolimata otsustab linnas ära käia . Sest koju on praegu võimatu jääda . Peab midagi tegema , tuleb kuhugi minna - rahutus lihtsalt ei luba paigal püsida . Pikemata on selge , et eilne juhtum Maiduga pole tema edasise elu seisukohalt vähem tähtis kui lugu Velloga . Lõpp oli siis , lõpp oli eile , armastusest räägiti siis , räägiti ka eile , - ainuke vahe on selles , et kunagi tunti Vello vastu midagi suurt ja sügavat ( kas see päriselt nii põhjatumalt suur ja sügav oligi , selles on Tuule juba tükk aega tagasi kahtlema hakanud ) , aga Maiduga pole ju midagi : ainult sõprus , ainult seltsimehelikkus . Jah , niisiis on tema elust juba kaks inimest jäädavalt lahkunud , mõtleb tüdruk dramaatiliselt ja tunneb end selle avastuse mõjul veidi tähtsana . Muidugi jäädavalt , sest Vellole ei mõtle ta enam üldse ja kui mõtlebki , siis ainult imestusega , et kunagi nende vahel üldse midagi olla sai ; on päris kindel , et nende teed enam kunagi ei ristu või kui peakski , siis peale viisaka tere pole neil teineteisele midagi kosta . Aga Maidu ? Kas Maidu teda enam üldse näeb ja teretust poetabki ? ! Ilmselt on poiss seda tüüpi , kes on tähelepanelik , hell ja vastutulelik teatava piirini - aga siis nõuab ka tasu . Ja kui seda ei saa , lõhub enda tagant kõik sillad ja kõnnib sügavalt solvununa oma teed . Jäävad ära ühised ettevõtmised ja harjutused , kõik-kõik , mis neid koos hoidis , on purunenud - poiss tuleb Valivere pulbitsevast kultuurielust lihtsalt raginal maha kanda ! Tuule ei usu , et Maidu võiks andestada või leppida , oh ei , solvang , et temale kedagi teist ( ja veel keda ! ) eelistati , on nõnda vägev , et peaks küll ainult imet ootama , kui ta ... üle oma varju hüpata suudaks . Tuule märkab imestusega , et ta mõtleb Maidule üksnes iseenda kasulikkuse seisukohalt , nagu polekski teine ilusate sõnadega armastusest ja teineteise hoidmisest rääkinud . Mis teha - Maidu armastus jätab tüdruku häbemata külmaks . Ta pole isegi iseteadvalt meelitatud , et talle elus juba teine abieluettepanek tehti . Maidu armastus on niisugune hull armastus , mis ainult segab ja kõik plaanid sassi ajab : kust nüüd leida uut elektrikut , lavameistrit , laulupartnerit ja estraadinäitlejat ühes isikus - kust ? ! << Tulen toime , >> pomiseb tüdruk end riidesse toppides . << Tulen toime , >> ajab ta poolvägisi võileiba suust sisse , isu pole . << Tulen toime , >> mõõdab ta trepil tusaseid vihmapuistavaid pilvi , seab end jalgrattale ja hakkab sõitma . Seda teed , kuhu ta nüüd oma metsateelt kõrvale keerama peab , on ta väga harva kasutanud - see käändub enne metsa lõppu ja keskuse algust paremale ning jõuab maanteeni välja poole kilomeetri kaugusel Valivere bussipeatusest , sellest , kus esimest korda siia sõites maha tuldud sai . << Tulen toime , >> ohkab Tuule . Maantee lõikab metsa pooleks . Üsna maantee ligi jõudes märkab tüdruk , et teisel pool maanteed , samasugust metsateed pidi läheneb samuti jalgrattur . Talli Alviine ! tunneb Tuule vanamuti ära . Seesama Talli Alviine , kes töökoja taga elab , kes noorena linna jooksis , keda vend koju tagasi tõi ja kes Tuule-Maidu duetist pisarateni liigutatuna kingituseks kirjud labakud kudus . Kust ta võiks küll nõnda vara tulla ? mõtleb tüdruk . Küllap tahab ka linna sõita ja kas just seda rada pidi sealt ääremaa töökoja tagant kõige otsem bussipeatuseni polegi - ? Tuule ohkab : kindlasti kobib mutt tema kõrvale patrama - just nüüd , kus ta oleks tahtnud oma mõtetega üksi olla . << Tulen toime , >> lausub tüdruk mõrult . Jõudnud metsa servani - siit on asfaltteeni ainult paarkümmend sammu - astub Tuule rattalt maha ja hakkab jalgsi edasi sammuma , et Talli Alviinet nagu üks noor viisakas inimene kunagi teretada ja hullust ilmast juttu teha . Samas kostab tüdruku kõrvu auto mürin . Tuule vaatab paremale ja näeb lähenevat veoautot . Nüüd pöörab tüdruk pilgu äsja metsast väljunud ja otse maanteele väntavale Alviinele ja temani ei jõua veel mõtegi , mida see võiks tähendada , kui juhtubki midagi kohutavamast kohutavamat : Alviine , kes tõenäoliselt masina müra ei kuulnud , märkab äkki otse tema poole tormavat autot , ta ehmub , kukub koos rattaga , auto pidurdab , juht püüab kõrvale keerata , aga hilja - masin sõidab kukkujale ja tema rattale otsa , lohistab neid tükk maad enda ees , jalgratas lendab kõrvale ja naine kaob auto rataste alla . Masin vänderdab pidurdades edasi , jättes lamava inimese maha ning jääb veidi eemale seisma . Tuule on paigale tardunud , ta ei jõua karjatadagi , tal on tunne , et näeb midagi võimatut - seda ei saa olla , see ei võinud juhtuda ! - ta vahib ahastades auto poole , viskab oma jalgratta maha ja tormab maanteel lamaja juurde . Naine lamab poolkägaras liikumatult , Tuule vajub tema kõrvale kükki , katsub teda käega , märkab , et verd polegi ega oska midagi peale hakata . << Kuulge , >> haliseb tüdruk hirmunult , << kuulge , kas te kuulete mind ? ! >> Talli Alviine ei anna elumärki . Samas näeb tüdruk enda kõrvale ilmunud mehe säärikutes jalgu . Ta vaatab üles : tema kõrval seisab Raun Hints . << Surnud ? >> küsib poiss ärevuses ja kummardub lamaja kohale . << Ma ei tea , >> kogeleb Tuule abitult . Raun keerab naise selili , selle nägu on verd täis , Raun laskub põlvili , kuulab naise südant , lükkab käega silmalaud üles , tunnistab liikumatut kogu tükk aega sõnatult ja ajab end siis pikkamisi püsti . << Läinud , >> ütleb Raun kõlatult . << Oh jumal ! >> karjatab Tuule . << Aga äkki siiski elab - ? ! >> << Ei ela , >> raputab Raun pead . << Ei ela ? >> kordab tüdruk arusaamatuses . Kuidas siis nii - ei ela ? << Ei . >> << Issand ! Kindel või ? >> << Kindel , kindel . >> Tuule püüab end üles ajada , tema jalad on nõrgad ja keha väriseb , vaevu-vaevu saab ta püsti . Nad vahivad vaikides hukkunut ja ei pane tähele , et sadu läheb üha tugevamaks . << Ma ei - ma ei ajanud teda alla , >> ütleb Raun . << Ma sõitsin täitsa normaalse kiirusega . Äkki - otse ees ! Ma ei saanud enam midagi teha . Oh kurat-kurat küll ! >> << Jah ... Ma nägin , >> pomiseb Tuule nõrgalt . << Nägid , jah ? Eks ole ? Ta ei vaadanud ei paremale ega pahemale , põrutas otse ette . >> << Jah , ma nägin ... >> Tuule vakatab ehmunult vait ja ütleb alles mõne aja pärast : << Ta nägi mind ja tahtis vist otse üle tee minu juurde sõita ... >> << Kas sa tunned ka teda ? >> << Jah . >> Tuule ei märka , et Raun teda sinatas . << Ma tean ... Ta kinkis mulle näärideks ilusad labakindad . Issand jumal , ja alles oli ta elus . >> Raun vahib maanteele ette ja taha ning heidab pilgu kellale . << Mis nüüd saab ? >> küsib Tuule . << Kas - kas peab kuhugi helistama minema ? Kuhu ? Ma võin minna ... Rattaga lähen . Ma ju nägin . Kus siin kõige ligem telefon on ? >> Närvis tüdruk vahib Rauni poole , kes lamajat üksisilmi põrnitseb . << Miks sa ometi midagi ei ütle ! >> Ta ei pane tähele , et temagi ütleb << sina >> . << Ära mine , >> lausub poiss pärast väikest mõtlemist . << Miks ? ! >> Raun ohkab . << Mul on - viinalõhnad küljes . >> Tuule vahib poisile abitult otsa . << Aga ... aga mis siis saab ? ! >> << Kui inspektor tuleb ja saadab mu ekspertiisi - >> << Aga ma ju nägin ! >> << Sinu tunnistus keeratakse nulliks . >> Tuuleni teise sõnade mõte ei jõua . << Aga ma ju nägin ... >> << Nägid ! >> Raun uurib auto pidurdusjälgi , mida järjest hoogustuv vihm ära pesema hakkab . << Mis me peame siis tegema , ütle ometi ! >> ahastab tüdruk , Raun haarab Tuule käsivarrest tugevasti kinni , << Sõidame ära . >> << Ei , ei ... >> << Sõidame ära , >> kordab poiss otsustanult . << Kas ... kas me jätame ta siia ... niimoodi ? ! >> << Peame jätma . >> << Ei , ei ... >> << Lähme sinu juurde . >> << Miks ! >> << Me peame siit kiiresti kaduma . >> << Ei , ei , nii ei või ... >> << Jäta oma halin ! Siin ei tee enam midagi . Mine võta oma ratas ja pane Lagedale tagasi . Ma tulen kohe kannul . >> Tuule seisab , justkui oleksid jalad tina täis , ega suuda sammugi teha . << Mine juba ! >> käratab Raun . << Sinu juures räägime ! >> Raun tõukab tüdrukut , kes peaaegu komistab , jääb seisma , vaatab tagasi , kohtab poisi käskivat pilku ja hakkab jalgratta poole komberdama . << Rutem , rutem ! >> hüüab Raun talle järele , heidab lebajale pilgu ja tõttab oma masina juurde . " Hallo , hallo , hallo ! " kostab ikka veel järelejätmatult ta kõrvus , mida tal olemaski pole . Põhjasõda on käinud üle maade ja rahvaste , tule ja plahvatuste möllus pole Tartu müüridest ja majadest enam midagi alles , kõik ainult must , suitsev ahervare . Siis hakkab see tomp tuhka ja varemeid laiali kraapima . Vaevaliselt . Väga vaevaliselt . Iga kivitükk , iga klaasikild , mis ta leiab , käib ta südamest teravalt pistes läbi , aga järele anda ta ei või . Linn tuleb uuesti üles ehitada , linn peab selle koha peal seisma , et oodata neid , kes siia veel tagasi võivad tulla . Kes ... veel ... tagasi ... võivad ... tulla ... Ta kõrbenud kõri on sõnadele väga ahas ja harjumatu tee . Need lausa komberdavad sealt välja pakasesse õhku , musta torusse : " Palun ... kuidas temaga praegu on ? Kas on ... kõik korras ? " " Noh , nagu pärast niisugust asja olla saab . " See , kes Hardoga nüüd kõneleb , on vana ja väsinud inimene . " Ärge nii hirmsasti muretsege . Kui ta sisse toodi , oli tal juba kõva verejooks ja ta võeti kohe ette . Doktor Allas ise oli veel siin . Nii et kõik läks ilusti ja karta ei peaks enam midagi olema . " " Kas last ... " alustab Hardo , kuid ta katkestatakse poolelt mõttelt . Poolelt lootuselt . " Ei , kui juba verejooksuni on läinud , siis ei päästa enam midagi . " Naine vaikib . " Siis ei ole enam midagi teha . " Paus . " Te olete ju veel noored , " sõnab ta siis ja imelikul kombel saab Hardo aru , mida ta mõtleb . " Jah , te olete veel noored , " kordab naine . " Oodake , ma lähen vaatan , kas ta telefoni juurde saab tulla . " Hardo toetab õla ja jalatalla vastu telefoniputka külge ja ootab . Hiiob käristas poegade ja tütarde surmast kuulda saades oma kuue lõhki , ajas pea paljaks ja heitis põrmu maha . Mida teha ? Kohe tuleb Silja ja võtab toru ja räägib ja kuulab , mida talle öelda ? Ükskõik , mis ta nüüd ka ütelda prooviks , kõik oleks vaid üksainus abitu lailamine . Kõik aknad on viimseni puruks löödud , ent maailm on sellest ainult kohutavalt pimedamaks ja kitsamaks jäänud . Nii kitsaks , et ta rinnakorvil pole enam kokkutõmbumise ruumi . Kaugel võõras kohas kolksub uksi , samme lohiseb mööda , keegi lausub kellelegi midagi segast , plekknõud või ämbrid kolisevad . " Hallo . " See ei ole Silja . Vana naine viivitab . " Ta tuleb kohe . Rääkige temaga ilusti , ärge hakake pahandama või kuidagi . " " Aitäh teile , ärge muretsege ! " Korraga on Hardol tunne , et see vana naine telefonijuhtmete teises otsas peab väga palju teadma armastusest . Igapäevasest inimlikust armastusest , mis on niisama proosaline nagu vorstisaba poe talveporisel põrandal ja edasielamiseks niisama hädavajalik nagu palgaraha . Säästusid ei ole , kokku hoida pole millestki ... " Hardo ? " Silja neelatab väga valjusti Hardo kõrva ääres . " Silja , kallis , " seab Hardo pihu ümber toru , et kogu ta hääl võiks koos hingeõhuga naiseni jõuda . " Mul on nii hea meel , et ma jälle su häält kuulen . Ma armastan sind väga ! " Telefon on tükk aega täiesti tumm . " Silja , kullakene , ära nüüd nuta ! Me oleme ju veel noored , peaasi , et sinuga kõik hästi oleks . Mõtle , mis ma siis oleksin peale hakanud , kui sinuga midagi juhtunud oleks . " Silja võtab pihu mikrofonilt ära ja Hardo kuuleb ta tasaseid nuuksatusi . " Hardo ! " Naine katsub nuttu alla neelata , vägisi enda sisse tagasi suruda , nagu ta mõnikord on teinud . " Anna mulle andeks ! " " Kullakene , hoopis sina pead mulle andeks andma . Ma istusin siiamaani raamatukogus , ma ei teadnud midagi , enne kui koju jõudsin ja Maila kirja postkastist leidsin , " selgitab Hardo . " Nojah , see kõik käis nii ruttu , et ma ei jõudnud ise veel millestki aru saada . Naised panid mu pikali ja kutsusid kiirabi . Koolist öeldi , et sul on tunnid läbi , Maila lubas siis minna ja teate jätta . " " Küll sul võis hirmus olla ! " poetab Hardo . Nood minutid veel lisaks , mis ta lepatriinu jälgimise peale ära raiskas . " Algul ehmatas küll hirmsasti ära ... " Naine vaigatab . " Valus oli ka , hästi valus kohe . Aga nüüd on see kõik juba nagu mingi udu sees . " " Kui kaua sind seal hoitakse ? " proovib Hardo juttu teisale nihutada . " On sul midagi vaja ? Ma toon sulle järele ? " " Homme saan välja , kusagil pärast lõunat , nagu nad lasevad . Vaja ei ole küll midagi , siin on kõik olemas . " " Kas sinna praegu sisse lastakse , kui ma vaatama tulen ? " usutab Hardo õhinal . Läbi telefonikahina kostab Silja kiiret hingamist . Lõpuks saab ta öeldud , rabedalt ja rutakalt : " Ära tule ... palun , ära tule ! " " Kullakene , mispärast siis ? " on Hardo tõsiselt jahmunud . " Mis siis lahti on ? " " Ei , rohkem ei ole nüüd küll lahti midagi . " Silja viivitab jälle . " Tead , ma ei taha , et sa siia majja pead tulema ... nüüd ... niimoodi ! Ma saan homme ju välja . Ma ei teagi , mis sa lapsele ütled , miks mind kodus ei ole . Seda küll ära räägi , et ma haiglas olen ! Eks ? " Külmakohmas käed taskus , lonkis Hardo kodu poole . Ehmatuse ja mure pinge valgus ta soontest välja , pikkamööda hakkas juhtunu tõsisemalt ta teadvusse jõudma . Kümme korda järjest taipas ta seda ja see oli nagu raielank , kus vägevad puuladvad üksteise järel värahtavad , teiste vahelt vajuma hakkavad , siis aina rängema hooga surma poole langevad ja siis raginal ristirästi üksteise peale vastu maad prantsatavad . Suguvõsa . See filmilõik käis Hardo silme ees aina edasi-tagasi , ikka uuesti nägi ta seda küll aegluubis , küll kiirendatult , kuni ta enam aru ei saanud , kas ta ise on puu või selle juurte külge pandud saag või metsaalune maa , mis kõik need hoobid endale saab . Ja kännud . Või on ta hoopis lind , varbad krampis , kes oksalt lendu ei pääse ja koos pesapuuga puu saatuse peab vastu võtma . See segadus ja laokilolek temas endas . Kas võis laps , kahekuine loode emakojas seda tunda ja leida , et ei saa tulla maailma , kus valitseb ebakindlus ja tasakaalutus ? Võimatu . Ta püüdis end selles veenda , kuid rusutusest lahti ei saanud . Kuidas Silja õieti tol õhtul ütles ? Sel naisel poleks midagi muud tarvis , kui õigel ajal ette sattuda . Kas see siis oligi nüüd see ? Unenägu . Suured rinnad . Raekoja plats . Uppumistunne . Jäine selgus puuris oma pikad nõelad Hardo ajusse . Äkki olid tõesti olemas mingid meeltele tajumatud väljad või lained , mis neid järjest poolduvaid rakke mõjutasid . Kõik ta ärev rahulolematus võis jõuda Siljani ja sealt edasi . Ja rakud võtsid teate vastu ja looduse salakellad jäid sedakorda seisma . Ja kõik läks nii nagu läks . Bioloogiaõpetaja ... Ju oli siis juba kõhkleminegi reetmine . Niisamuti kui meenutus üürikesest kokkupuutest bioloogi rinnaga või naise jalgade kumast läbi õhukese riide . Reetmine võis olla juba too vastärganu vaade , millega ta saatis ukse poole Ivy-Solveigi sääri ja seeliku väljendusrikast kurrutumist nende kohal . Tänagi laskis ta bioloogil endale koridoriakna all seletada , kui tore oli film , mida ta eile siiski vaatamas käis , kahjuks küll üksinda . Ja kuidas talle pärast bussis kaks meest olid külge lööma hakanud . Otsekui pidanuks keegi - Hardo näiteks - teda selliste meeste eest enesest mõistetavalt kaitsma . Või kui ei peakski , siis vähemalt oleks talle see lahkelt lubatud . Tühja koha täitmine . Hardo pilk eksis samal ajal naise näolt allapoole , libises mööda jämedakoelise džempri silmavahesid , märkas helepruuni kootud seeliku all ärritavalt ettepoole kumerduvaid reisi ja väheldast lausemat kõrgendikku nende vahel . Võib-olla oli Silja siis juba pikali raamatukogu kõval kunstnahaga polsterdatud pingil ja ootas kiirabi ... Ei , reetmine on hirmus sõna ja selle vaekausside jaoks ei ole pisiasju . Erutuse silme ees pidi küll kõik ta järelejäänud viletsad päevad seisma Caesari viimne pilk . Võib-olla sundis just see teda endaltki elu võtma . Hingeahastuses poos ju ka Juudas end lõpuks üles . Hardo tundis äkitselt poisikeselikku kergendust teadmisest , et ta ei lähe homme kooli . Et helistab hommikul ja ütleb , et naine on haige . Võtku tema tunnid siis kes tahes . " Kus sa käisid ? " tuli Tõnu isale juba esikus vastu . " Miks emmet veel kodus ei ole ? " Nõudlikult jäi laps vaatama , kuidas isa Muki-tuhvlid varvaste otsa pistis ja külmunud sõrmi hõõrus . " Ma käisin helistamas . " Hardo ootas , et laps pärib nagu harilikult , kuhu ja kellele . Pinev uudishimu iga asja vastu , peaaegu umbusk , et võib millestki olulisest ilma jääda . Ent praegu see last miskipärast ei huvitanud . Käed selja taga , kordas ta uuesti : " Kus emme on ? " " Emmet ei ole . Ta ei tulegi täna koju , " katsus Hardo kerget ja igapäevast tooni hoida . " Ta läks oma töö juurest ühele tädile külla . See elab linnast mitu kilomeetrit väljas ja sealt ei tule pärast kella kuut enam ühtegi bussi . Nii et meie peame sinuga kahekesi kodus toime tulema . " Hardo sirutas käe , et lustlikult vassutada lapse juuksetukka , ent see tõmmati tõrksalt ta pihu alt eemale . " Miks emme siis mulle midagi ei rääkinud ? " oli Tõnu solvunud . " Et mina ka oleks teadnud . " " Ju ta unustas . Ta ei jõua ju ka kõiki asju meeles pidada , mõtle ise , kui palju tal tegemist on , " püüdis Hardo emmet kaitsta ja lapsega rahu sobitada . " Seda oleks ikka pidanud ütlema , et ta koju ei tule ! Ja mis ta siis üldse läks sinna , kui sealt enam tagasi ei saa ! " pööras Tõnu kannapealt ringi , läks oma tuppa ja lõi ukse mürtsti kinni . Lõpp . Piirid suletud , diplomaatilised suhted katkestatud . Sõjaseisukord . Hardo kannatus oli nagu õhuke puupilbas , juba see ragiseski . Ta kõndis lapsele järele . " Mis ukselõhkumine see on ? Kas sa pärast koolist tulekut käsi pesid ? Ei pesnud ? Siis marss ! " Ta jättis Tõnu toa ukse rõhutatult pärani ja läks vastust ootamata ise ees kööki . Laps ilmus köögilävele , seisatas seal hetkeks nagu kivikuju , otsustas siis ümber ja suundus vannituppa . Mis asi see siis nüüd oli ? Ainult see , et ema kodus pole ega tulegi ? Kahtlane . Kuigi mine tea , varem pole sellist asja juhtunud . Ometi tundus lapses veel mingi muu pinge käärivat . Maailmamure . Kõik üksteise otsas hunnikus . " Pane teised riided ja ma ei tea , kas sa hakkad siis õppima või mis , " hõikas Hardo nõutult lapsele järele . Siis nõudsid köögitalitused kogu ta tähelepanu endale ega lasknud muule mõelda . Pann pliidile , rasv pannile , kolm muna särinal sinna sisse . Taldrikud ja noad-kahvlid lauale , või , vorst ja piimapudel külmutuskapist välja . Endale tass kanget teed . Lapse kruusi piima soojendamiseks kannust sortsuke keeva vett . Õige koka eetika seda ei lubaks , loomulikult peaks piima ennast soojendama , aga nii on kiirem ja mugavam . " Tõnu , tule nüüd , kohe saab söök lauale ! " hüüdis ta härjasilmi pannilt taldrikule tõstes . Tõnu ei ilmunud . Arvata , et jäi ninapidi mõnda raamatusse . Hardo hüüdis veel korra , siis siirdus , üle õla rippuvasse köögirätikusse käsi pühkides , asja lähemalt uurima . Rihmad laiali , losutas ranits keset tuba , lapse koduriided vedelesid tooliseljal , püksid üht säärt , särk teist varrukat pidi . Laps ise oli pugenud kirjutuslaua külje ja puhvetkapi kitsasse vahesse ja istus seal liikumatult põrandal , selg vastu seina , põlved lõua alla krõnksus . " Mis sa konutad seal tolmuses nurgas , asjad kõik laokil , " sai Hardo nüüd päris pahaseks . " Ma hõikasin sind ammu sööma . " Laps põrnitses oma kaitstud koopast isale vastu ja kissitas trotslikult silmi . Sihuke ülbevõitu kissitamine , teab kust õpitud võte , aga see vihastas alati . Lapse pika pilgu ees hakkas ebamugav , ent alla anda ka ei tohtinud . Viimaks laskis Tõnu siiski silmad maha ja jäi põrandal ve- delevat tolmurulli kõõritama . " Tee nüüd , palun , ruttu ! " Salajane võidurõõm - inetu küll - lubas Hardol lahkemat tooni kasutada . Imelik , omaenda lapsega pead iga päev jõudu katsuma , alatasa hõõgub väike vaikne võimuvõitlus õhus . " Tule nendesamade riietega , küll sa pärast vahetad . " Väljapeetud aeglusega ronis Tõnu oma koopast välja , venis jalule , lontsis kööki ja istus oma kohale . Väljapeetult vaikides tõmbas Hardo esikus põrandariided sirgu tagasi ja võttis samuti laua juures istet . " Head isu ! " soovis ta siis . Nagu seinale . Tõnu võttis kahvli , sorkis sellega taldrikul . " Emme praeb härjasilmi alati ühelt poolt , nii et kollane jääb vedelaks , " pomises ta endale nina alla . " Kahelt poolt praetult mulle ei maitse . " Hardo tegi , nagu ei oleks midagi kuulnud . Alles natukese aja pärast soovitas : " Tee siis endale üks võileib . Tahad võib-olla kilu peale ? " " Ei taha . " Leivataldrikult oli Tõnul tingimata vaja kätte saada kõige alumine viil , nii et terve virn vakstule ümber kukkus . Kohmakalt määris laps võid , näksis närvalt paar suutäit härjasilmast ja hammustas korra võileiba . Lükkas siis ebaharilikult vaikselt tooli tagasi , tõusis püsti ja poetas : " Aitäh . " " Kas sa tõesti rohkem midagi süüa ei taha ? " imestas Hardo juba tõsiselt . " Mett-saia võib-olla ? " " Ei taha ! " raputas Tõnu loiult pead . " Mul on kõht täis , ma koolis sõin . " " Sinna on pool päeva tagasi . Sa oled vist küll haige , " sirutas Hardo peo lapse otsmikule . Ükskõikselt laskis Tõnu sel sündida . Kuum ta pea küll ei olnud , tundus pigem jahegi . " Valutab sul äkki kuskilt ? Või on muidu paha olla ? " " Ei ole mul viga midagi , " porises Tõnu üle õla ja kadus köögist . Järsku ei jätkunud Hardol endalgi õiget isu . Liiga palju rippus muresid õhus . Otsekui oleks neist kõhu täis saanud . Meeledki tundusid tuhmid , nürid nagu murtud tinaga pliiats . Teravat joont ei tõmba . Ta loputas taldrikud üle ja pani restile kuivama . Tõstis siis tühjaks saanud teetassi põhja kaks lusikatäit lahustuva kohvi pulbrit . Tuline vesi voolas kannusuust laia joana tassi ja kergitas joogi pinnale heleda , koorekarva vahu . Toimetamine kohviveskiga oli Hardole äkki tundunud ülesaamatult tülikas ja selle riista vinguvale häälele mõtleminegi vastik . Ta ei talunud enam ülepea mingeid hääli . Ka oma sisehäält mitte . " Kallan ehk veel teed ?... Aga võib-olla sa ainult kujutled kõike nii mustades värvides ? " " Ei , Riita ... ma ei näe neegri unenägusid . Ma pole kindel , et see , keda Livea ootab , ka minu oma on ... Mul on vaja kindlust ! Kõik ihkavad mind pügada . Kasutavad ära . Kui kord lüpsma on hakatud , siis nii , et kondid ja nahk ! Ma kujutlen selgesti oma pealuud ... Muide , ma tahtsin Erikuga rääkida , uurida seda asja , aga ta viskas mu välja ... " " Mida ! Mis moel ? " Siinkohal tõusis Erik akna juures asuvalt toolilt ja astus paar ettevaatlikku sammu ukse poole . " Ta ei tahtnud rääkida . Ma näen teda läbi - see on tema laps ! Ma mõtlesin selle üle järele , kõik klapib . Ta maksis mulle kätte ... " " Püha jumal ! Sa teed nüüd nalja . Maksis kätte ! Üldse , ma ei mõista sind . Milleks sa näiteks oma praeguse naisega abiellusid ? Et lahus elada ? Ja milleks sulle siis Livea ? " " Nad tõmbasid mu orki . Kursus sundis mind abielluma , nemad korraldasid mulle verepulma , see oli kursuse kättemaks . Ma olen sellest nüüd aru saanud . " " Vere ? Kuule sa oled ... purjus ? " " Ei , ma pole purjus , sa tahtsid öelda - hull . Ma pole hull . Andekad on hullud . Kuigi mul on portfellis arooniaveini , ise tegin , burgundia pärmidest , mäletad ?... Ma mõtlesin eile Erikuga sõprust juua , aga tema viskas mu välja , nägi vist läbi . Ma tahtsin talt kõik teada saada , Erik tuleks täis joota , siis ta ütleb . Kursus jootis mu täis ja pani Heliga paari . Heli juba ootas last , ma arvutasin välja . Livea ise lasi Erikul ennast mulle kaela sokutada . Kättemaksuks . Miks sa nii tõsine oled ? Arvad , et ma olen hull ? Kahjuks ma pole Juhan Liiv . Aga kes teab , kui ma kõvasti pressin ... pead vastu kivi peksan , ah ? " " Kuule ... ma kutsun Eriku siia ... joodame ta täis ... las ta räägib ära ... nagu oli ? " " Seisa !... Aga teda sa hulluks ei pea ? Et ta Teaduselinna läheb ? Eriku kutsud sa enda juurde või tuled ise siia , mind pole kunagi kutsunud ... " " Jätame need jutud ! " " Riita , kallis ! Miks sa mind ei taha ? Ma armastan sind , sa oled ainus , keda ma tõeliselt armastan ! Sina mõistad mu tühisust , ainult sina ! Ütled : pressi nagu kõik teisedki ! Ma olen küll vaimuvaene , aga näed , nii palju mul on ! Võta , võta ! Ma hakkan veel teenima . Oota ! Katsu mu kolpa , palun ! Ma palun ! Ükski naine pole mu kolpa katsunud ! Pista sõrm kuklamulku , vaata , kas näkkab midagi algupärast ! " Järsku kuulis Erik maja trepikojas hääli . Loodetavasti tuli Hugo koju , rõõmustas ta . " Sander , ole kuss , ära tõuse ! " " Riitake , miks sa mind ei taha ? ! Õega mul ei klappinud , ta oli nii himur , tiirane emane , kohe naerma ajas ... Ütle , kuidas sina temast nii erinev oled ? Too tahtis last saada ... orki tõmmata . Ma nägin läbi . Miks sina ei taha ? Geeniuselt last saada ? Tahad , ma lahutan Helist ära ? Erik on aumees , ma räägin , ta ei määri mulle oma kaela ... Tore oleks ! Küllap ka ideed sünnivad . " " Sander , sa oled väga hea , oled väga andekas , minu pärast või geenius , ainult võta oma raha ! Sulle kulub see raha endale ära ... võta ! Oled originaalne küll , ükski mees pole mulle raha pakkunud . Ka kolpa pole katsuda palutud . Küll Erik tunnistab üles , kutsume ta siia ! " " Rahune ! Pabin ei sobi sulle . Ma lähen kutsun ise Eriku ... " Erik tõmbus pingule . Ta kuulis voodi käginat . " Ah , ära !... Ma saan ise ... " Erik astus kähku akna juurde ja jäi õue vaadates ootama . Sõber oli nüüd esikus ... Aga siis kuulis ta hoopiski välisukse klõpsatust . Ja Riita nuttu . Uus rajatav Ilmatsalu ja Põltsamaa maanteid ühendav autoteetamm oli otsaga juba poolde Tähtvere metsa tunginud . Erik laskus selle viimaselt kruusakuhjatiselt trassile , millel rohetavad mustikavarred saabunud kevadet nüüd siis ilma puude varjuta kohtama pidid , ning istus hingetõmbeks pikale laasimata männitüvele . Ei , seda kõike oli raske uskuda . Ta raputas ägedalt pead . Ja ometi : Sander oli surnud . Põhjarannikul maikuu kolmandal laupäeval oli sõber enda ja maailmaga lõpparve teinud ja puhkas nüüd teist nädalat vanavanemate kõrval Vainupea liivas . Varsti juba kümme päeva ! Tol saatuslikul pärastlõunal , kui Sander tema juurest hüvasti jätmata lahkus , oli Erik otsekohe Livea poole kiirustanud . Kas kartis ta , et Liveaga võib midagi halvasti olla , või lootis sealt Sanderit leida , või nii ühte kui teist , seda ei tea ta tagantjärelegi mitte . Livea oli elus ja terve , kuigi äravaevatud ilmega . Tema küsimuse peale , ega ta Sanderist midagi ei tea , vastas tüdruk äreva vastuküsimusega : " Kas on midagi juhtunud ? " ... Tema , jah , ei suutnud hoiduda uudistavast pilgust ... Vist seepärast tõmbuski Livea trammi : " Muud ei tea , kui et ta oli hommikul enne raamatukokku minekut endast väljas ... Ja see oli s i n u pärast , sinu süü ! " Et Erik nüüd mõistmatuses silmi pungitas , kisendas tüdruk : " S i n a viskasid ta eile oma kodunt välja ! Sina ! Sina ! Sa oled väiklane ! Sa maksad kätte ! Mulle maksad ! Jah ? ! Sest ma armastan teda ! Jah , ma armasta n ! " Ning Livea puhkes hüsteeriliselt nutma . Erik püüdis seletada , kuis asi tegelikult oli , et nad Sanderiga ei kakelnud , et ta ei tahtnud ainult Sanderiga sellel teemal rääkida . Kuid Livea palus teda tungivalt ja tigedalt lahkuda . Ta lahkuski , öeldes , et küllap aeg annab arutust ... Aga järgmisel päeval helistas Mari Hoovik ja teatas õudsest õnnetusest . Nii see oli ... Sander leiti Selja jõest : tõenäoliselt enesetapp . Sillal vedelnud raamatud ; ühes olnud kateedri tempel , selle järgi nii kähku teatigi . Hoovik ütles , et ta helistanud juba ka Haasile . Seda kuuldes kujutles Erik Livead kisendamas : " Erik on mõrtsukas ! Mõrtsukas ! Mõrtsukas ! " ... See kujutluspilt raputas teda miskipärast hoopis enam kui kurb sõnum ise . Nii et ta ülejäänul tollest kõnest ei mäletanudki . Hiljem , kateedris kuulis ta , et Livea nõrkenud õnnetusest kuuldes ja edasi kõneldud tema emaga . Veel hiljem : Livead tabanud sügav depressioon või psühhoos . Ei ühtki pisarat , täielik ükskõiksus kõige vastu . Neljandal päeval söandanud Livea ema arsti soovitusel tütre vanaema seltsis Pärnusse sugulaste juurde saata . Viimane eksam jäänud võlgu ... Nüüd teati ka - Riita õe jutu põhjal - , et Sander ladunud Selja jõe sillal raamatud ja perfokaardid korralikku virna , nende peale pannud passi ja kõige peale kivi ; virna ette arooniaveini pudeli sildiga " Burg.S.S . 28.XI 68 " . Täitnud siis tühja portfelli liivaga , sidunud selle püksirihmaga kaela , pähe tõmmanud veel plastikaatkoti . Mingit kirja polnud ta maha jätnud . Erik tõusis puutüvelt istumast , ohkas ja jätkas jooksu . Kased tema ümber haljendasid tihedas noores lehes , toomingas õitses pead ja südant pööritavalt . Kusagilt oli välja pääsenud hulgaliselt kiile . Mets rõkkas vintidest ja lehelindudest . Kätte oli jõudnud kursusetööde kaitsmise aeg . Erik istus viimase laua taha ja silmitses ükskõikselt auditooriumi . Kaks kaharat vaasitäit lillasid topeltsireleid - üks ühel , teine teisel pool pulti - peavad täna tedagi toetama ja dekoreerima . Peenikest pilliroost kaardikeppi ta ei vaja ja karp uhiuute värviliste kriitidegagi jääb temast puutumata . Ta saab valgegagi hakkama . On tal tarvis klaasi ja karahvini alles mullitava värske kraaniveega ning seda lumivalget käterätti sõrmede pühkimiseks ? Ei , kõik tundus liigsena . Kursusetöö kaitsmine näis tühisena . Aga kaasüliõpilased , õppejõud ja külalised olid pidulikud , nagu oleks nende portreedelt tolmukord maha pestud . Tumedad ülikonnad ja kleidid-seelikud , valged nailonpluusid ja lipsud-pitsid-satsid ; neidudel sirgeks lõigatud või üles krussitud soengud , noormeestel läikivad lõuad ja puhtad kaelad . Ta märkas , et Riita oli kulme õhendanud , et kõik tüdrukud olid kas või veidi värvi või lakki kasutanud . Ja nende silme taga tundus võbelevat midagi salajast , sootulukeste sarnast . Ainult paariks tunniks oli Erik eelmisel ööl suigatanud . Kella poole neljani hommikul oli ta jalutanud , ja kui ta siis lõpuks aovalgel voodisse puges , polnud kohviga eemalepeletatud und kusagil . Ometi ei vaevanud teda praegu magamatus . Kogu tema vaimu ja keha valdas kirjeldamatu apaatsus . Kõige , ka teaduse vastu . Erikule tundus , et algamas on matusetalitus ja ta peab Sanderist kõnelema ... Et ta peab Sanderit ja Livead hea sõnaga meenutama ... Igasugustest elu , surma ja absurdsuse mõtetest hõivatud , ei suutnud ta hulgal ajal kaitsmiseprotseduuri jälgida . Puldis ja tahvli ees etenduvat varjanuks nagu jäme post või sammas . Kuidas küll , mõtles ta aina , oli inimene , käis igal pool , osales kõiges , ärritas kõiki , peeti geeniuseks , ja järsku - nagu polekski elanud . Mitte keegi ei võta enam Sanderi nime suhu . Paar-kolm nädalat , ja juba unustatud ! Eimiski . Pole ta enam ei tainas pagarile ega savi skulptorile . Polnud tal küllaldasel määral kasvuvõimet ... Ainult mõni ei unusta . Mõni jääb teda geneetiliselt mäletama , ja mõni , kes teda armastas ... kellele ta kunagi mao ümber kaela heitis ... Siiski , kuidagi ärritavalt hakkasid eestpoolt kostma Künnapi rõhukad õigekeelsuse ja hääldamise kallale kippumised . Ja too kellegagi tõrelemine : " Mis te räägite meetodist , mille teised välja töötasid ! Rääkige , mida te i s e tegite ! " Riita lõpetades , küsis Künnap : " Kas te formaalset loogikat olete õppinud ? " Nüüd tundis Erik äkitselt protestiviha , mis nagu põletas tolle segava tulbagi silme eest . Kes siis niimoodi küsib ? ! Riita õhetas ja närveeris niikuinii koledasti , hale vaadata . Juba ta rebiski end toolilt püsti . Aga samal hetkel sekkus juhendaja Turk ja Künnap taandus mõru muigega . Temagi istus . Varsti astusid järjekorras üles vanemõpetaja Pajupuu mullamikrobioloogid . " Kuulge-kuulge ! Kallis kolleeg , neid andmeid pole iial võimalik võrrelda ! Ja üldse , sedamoodi graafikule kanda ? ! Ei , ei , tõepärast sõltuvust teie selliselt küll ei leia ! Lõpuks : ma ei näe teil kontrolli ! " Erik tõstis pea . Künnap sihtis parema käe nimetissõrmega tabelit . Tahvli juures seisva kaugõppijast laborandi Mari Hooviku nägu oli üsna tema juuste karva . " Need on absoluutselt mõttetud katsed ! " eitas Künnap kogu tehtud tööd ja vaeva . Vaheruumi ere päikesevalgus , mis Siiri Keeri sisenemisel viivuks auditooriumi tungis , mõjus Erikule välgusähvatusena . " Hoida pool põldu pilvedest puhas , " torkas keegi surmavaikusse . Keegi turtsatas , vist Sille . " Sel juhul tuleks üldse suur osa mullamikrobioloogiast kõrvale heita , " arvas Pajupuu . " Ja tulebki ! " kärgatas Künnap . " Ja tulebki ! " Äkki kujutles Erik Künnapit luukerena . " Tulebki ! " kordas kateedrijuhataja . " Aitab ! Aitab lollustest ! Olgu mujal , kuidas on , oma kateedris ma seda sallida ei või ! " " Issand jumal ! Las inimene räägib ! " pahandas keegi südamest . Aeglaselt keeras Künnap end hääle suunda . " Kas meil on uus juhataja või ? " Erik nägi , et Riita lõõmas . Ehmatusega mõtles ta , et ka tema polnud inimest rääkida lasknud ... Mida tahtis Sander talle öelda ? Järgnevalt tippis tahvli ette kahvatu ja siit-sealt nagu kramplikult tõmblev Sille , esimene Künnapi juhendatav . Sille järel tuli Eriku kord pulti tõusta . Ta lubas teha lühidalt , viis minutit . Poole oma kaitsekõnest jättis ta paberile , piirdus üksnes üldiste katseskeemidega , tulemuste lühiinterpretatsiooniga ning paari mõttega töö edasiarendamise võimalustest . Künnapki ei raisanud kaitsja iseloomustamiseks ülearu palju aega : " Midagi otseselt paha ma üliõpilase Reeperi kohta öelda ei saa . Nagu lugupeetud kuulajad isegi veenduda võisid , koosneb kaitstav töö kahest täiesti erinevast ja eritasemelisest osast . Esimese , põhiosa plaan oli loomulikult minu kui juhendaja koostatud , kuigi tõlgendus suuremalt jaolt iseseisev ... See osa näinuks välja tunduvalt soliidsem , kui üliõpilane Reeper poleks sellest absoluutselt omal algatusel suurt hulka materjali välja visanud . Tõsi , kõrvalejäänud mõõtmistulemused polnud teatava ebaõnne tõttu nii perfektsed , ometi näitasid nad vaieldamatuid tendentse , selgeid seaduspärasusi . Kõiki muid omavoli-põhjendusi , seoses küll " aeratsiooni ebapiisavusega " , küll " Walburgi analüüside määramatusega " , nagu üliõpilane Reeper neid äsja üliõpilaste nimekirjast kustutatud Sander Soometsa tarkusest esitas , loen ma mõttetusteks . Kursusetöö teise osa kohta pole mul midagi öelda . See on tudengil salaja tehtud . Ausalt öeldes , pole ma nende andmetega õieti tutvunudki ... kuigi assistent seltsimees Tanumaa loeb neid päris huvitavateks . Nii ! Muidu paistab üliõpilane Reeper silma laia haardega , aga kohati pingutab üle , tahab saada rohkem , kui töö seda lubab . Kirjanduse tsiteerimine ei vasta soovitatule , kuigi on korrektne ... ja ülemaailmselt käibel . Tahaksin nõustuda autori kiidusõnadega tema kaastöötajate , kolmanda kursuse üliõpilaste Haasi ja Raba aadressil . Nojah , inimene mõtleb ... mis pole mitte eriti sage nähtus . Aga see oli nii muuseas . Töö esimene osa , kordan , on hea , ja küllap leiame kolleegi , kes seda niisama korralikult jätkab . " Küünarnukid laual , sõrmeotsad laupa toetamas , pöidlad langetatud laugudel , istus Erik jälle oma kohal . Ta kuulis Künnapit raskelt istuvat . Äkki meenus talle Sanderi kolbakatsumine , ja ta mõtted visklesid taas kord põhjarannikule , kord läände , vaiksesse suvituslinna . Nagu metronoom tiksus : Sander-Livea , Sander-Livea , Sander-Livea ... Siis kadusid nimed , kõrvu jäi ainult vali tiksumine , raskemaist raskem muusika . Ja üksnes kui läbi seina kuulis ta , kuidas midagi jälle arutati : " Ta ei taha ... ja kui ei taha , ega siis sundida ei saa . Las läheb ... Mina enam välja ei kannata , me lihtsalt ei sobi ... Ma eelistan töötada vähem võimekatega ... kes on aga seejuures distsiplineeritumad . Mulle meeldib end ikkagi juhendajana tunda ... Mitte , et mind pidevalt Crickide ja Watsonitega võrreldakse ... Et kuidas nende rumalad juhendajad teadusetegemist takistasid ... Mingu oma Pariisi või kuhu ... Seal on talle ehk paras paik , paremad tingimused . Võibolla ta saavutabki edaspidi tõesti midagi ... Nii on kõigil hea . " " Lähed üles ? " kuulis Erik õues Riita tasast küsimust . " Jah . " " Ma saadan sind . " " Saada ! " Erik märkas , et Riita põski jumestas veel närveerimise õhetus , tüdruku kergelt lokitud juustes uitles Supilinna rõske tuul - nad väljusid botaanikaaiast tagaukse kaudu . Trepil kangastus Erikule Sander , kuidas ta neid kord siinsamas tervitas ... " Võib , ma võtan sul käe alt kinni ? " kallutas Riita anuvalt pead . Erik tõmbas käsivarre konksu . " Noh , kas sa formaalset loogikat oled õppinud ? " " Ah , ta on täitsa loll ! " punastas tüdruk . Ning nad meenutasid veel mitmeid tänase kaitsmise pentsikuid vahejuhtumeid . " Kuidagi ei viitsi suvel katseid vihtuda ! " õhkas Riita . " Aga kui see suvi ja sügis ükskord mööda saab , on ülikoolgi peaaegu läbi . Lendame , lendame , lendame ! " " 0h , ära kohe räägi ! " " Ei tea , jah , mis elu toob ... " " Küll ta ikka toob , mida tooma peab ! " 1. Soo serval , raba rinnal hulbib üksik huutor . Elektrit seal ei ole , lehed sinna ei lähe . Metsamari möllab ukse all , lepalained löövad kadakakaljudele laksu . Teist inimest pole siin mitut-setut põlve nähtud . Ainult jänesed käivad muldrikul paaritumas ning karu murrab aastas lamba või paar . ... Nõnda oleks üksildase ränduri sulg kirjeldanud Mahtrate suguvõsa igipõlist eluaset veel napp inimpõlv tagasi . Nüüd on ajamärgid sellessegi süda-Eesti metsapugerikku sisse murdnud . Nurgas kirstul konutab pildikast - ekraanilapp udune nagu ujuja silmavesi - ning maja taga kõrgub rõngasninade tarvis mahukas perelaut , mille lõunapoolsest seinast võtab maad rosaariumi pära- mine külg - uhke nagu endise Hull-Paruni palmimaja , kus nüüd lastekodu riistakuur . Lehti käib Mahtratel koguni kaks - naiste ja meeste oma - ning kullakambris saab traadiga tõmmata nii külma kui kuuma vett - nagu aastaajale sobilik ja kellegi süda lustib . On hommikupooliku lõpupoolik keset kaunist suveaega , päikesetiine juuli-rase heinapööriaeg . Need , kes töötegijad , tulevad väljalt : taat ja memm . Arved ja vanem vend Julius - see opakas , aga meister igasuguste masinate peale . Tarvis keha kinnitada . Vaar ja moor istuvadki juba kliikausi taga ning võtavad esiisade kombel kõhusuurust . Eha , Juliuse noorik , kükitab koguni koonlapuu kõrval - - - << Kui veel nädalapäevad ilusat ilma peab , siis saame tööle vastu küll , >> arvab taat ja imeb vilksatades hambaid sinna jäänud aganatest . << Nädalapäevad . ._. >> kordab Arvi mõtlikult , nagu iseendale . Eeskambris jääb imelikult vaikseks . << Sa siis ikka päris tõega ... ? >> küsib taat lõpuks . Arved ei vasta . Vaatab kõrvale . << Mõtlesin ikka , et teen koha pooleks , >> lausub taat kuidagi vaikselt , peaaegu sosinal . << Jätkub Juliusele - tal pole ju veel täismehe aru - , jätkub sullegi . Oleksite siin Ehaga ... >> Arved ei vasta . Silmad kisuvad imelikult niiskeks . Taat vaatab nõutult memme poole . Ent emad - nemad hoiavad ühte poegadega , armutõö loiduskires endasse ahmitutega , mitte nagu isad-sigitajad , kes on igavesti andjad . Memm ei vasta , hakkab vaikselt tihkuma . << Teas ' vähemalt , mida meelta mini on ? >> pöördub taat viimases kimbatuses Juliuse nooriku poole . << Sina , Eha , oled tehnikumis käinud . Ütle vähemasti sina midagi mõistlikku ? >> Aga mini krabab heiet ning naeratab totakalt , aeg-ajalt omaette , aeg-ajalt koonlale : mis temal praegu meeste asjadest ja muredest ! Tema kannab südame all kohapärijat - seda esimest . Ei märkagi ta taadi küsimust , istub rõõmsalt , jalad külmad . - - - Arved sõidab . See on otsustatud . Hüvasti , kodukant ! Võsa vahelt irvitavad soedki sõbralikult hambaid , nagu tahaks öelda , et tervitage ka meie poolt vendi šaakaleid - zooloogiamuuseumi topiseid - - - Veel korra tuleb Arved tagasi . Kolm nädalat on mõõda lennanud . Kogu pere istub taas laua ümber ja võtab kõhusuurust - see tore komme on siinmail põlvest põlve edasi kandunud . Eha annab vahepeal sündinud Janekile koonlapuu kõrval rinda . Ootusärevalt , lausa peluga seiratakse sisenejat . Ent taadi viimsele vaiksele lootusele , et ehk Arved eksamitules kaaludes kergeks osutunud , pole antud täituda ._._. Paarteist päeva , mis kooli alguseni aega , rabab Arved tööd teha nagu meeletu . Ei pea ta käes vastu ühegi reha pulgad ning hanguvars murdub teise järel . Taat vaatab noorimat poega mure ja imetlusega ning ohkab vargsi ... Ümberkaudsetelt pidudelt ei puudu Arved kordagi , aga ei tantsi tüdrukutega , kes teda kui tulevast spetsialisti ihalusega vaatavad , vaid kargab meelsamini poisteringis , särk higist liimendamas . Vahel aga möirgab niisama küla vahel nagu maruhärg . << Keeruline tee ootab su poega , kerge ei saa see olema , üle kivide ja kändude peab see minema , >> ennustab taadile õhtul õllekannu taga Leepra-Mati , külahulluke , kellest kõneldakse , et ta oskavat telegramme õhust kinni püüda ja abielurikkuja naise emisele kaed silma saata . Kui isa Arvedi rongile saadab , näib taadi turi enam vimmas kui tavaliselt . Ja kui raudruuna nüri kärss kaitseheki tagant välja sööstab , ajab taat töötegemisest konksus sõrmedega käe karmanisse , tõmbab esile klõpsuga tengelpunga ning lausub vabandavalt : << Siin on sulle kaks tuhat viissada rubla ... Rohkem meil memmega praegu pihku pista ei ole . Roosid andsid vähem välja ja üldse ... Kui pärast mihklit jäärad veristame , saad teist samapaljukest veel ... Katsu kokkuhoidlikult elada . Ja peaasi - ära preilide peale palju raiska ! >> Isa aitab Arvedi kasti tamburisse ja juba rong liigubki . Kas on üldse tarvis kirjeldada , milline helluse laine Arvedi karmi südamesse tulvab , et isegi ta valgete ripsmetega turd nägu pisut elavneb , kui ta isale jumalagajätuks viipab ? Kaua vaatab taat hommikuhämusse kaduva rongi järele , murrab kondiseid käsi , rutjub jooksvahaigeid jalgu . Tilpab vihma ja << kojamehed >> << Žiguli >> aknal käivad , nagu veaksid neid viimsepäeva veskikivid ... 2. Vagun on rahvast paksult täis . Tukutakse üksteise õla najal , aeg-ajalt räägib keegi läbi une , mida teised ümisedes edasi kordavad . Leivapurune suu toob kuuldavale Ohmi seaduse , putuktoidulise seedetrakti ehituse või katkendi Smuuli << Järvesuu poiste brigaadist >> . Sest - mis siin mõistatada - eksamite aeg on sedapuhku seljataga , unetud õpiöõd annavad aga tänini tunda . Nüüd kutsub Emajõelinn poisse ja tüdrukuid igast Eestimaa kandist - neid väärilisemaid , tungla edasi viijaid . Tulevaste teklikandjate tekitatud mürgine leitsak lööb Arvedile vaguniuksel vastu . Õnneks leiab ta vaba pingiotsa , kuhu oma kast toetada . Pressib ennastki kõrvale . Mõtleb . Silitab korraks hellalt kasti . Taat on selle ise meisterdanud - laudadest , mis Konna-vana kirstust üle jäid . Suurreedel on see tehtud , et mädanik sisse ei lööks . Ega kõik Arvedi asjad sellesse mahtunud , ainult hädapärasemad , nagu vilkuriga pastapliiats ( ristiema kingitus ) ja mineva-aastase Kessu sink ( tagumine muidugi ! ) . Külgkorviga mootorratta on ta maale jätnud . Ja muist kraami on ema lubanud saata hiljem tädi Juuliga , kes linnas vabrikus töötab . Tema korteris Arved eksamite aegu elaski . Tädi oli sellal lastega maal abiks . Kõik koos nad tädi-perega kahte pisikesse tuppa ära ei mahuks . Seepärast saab nüüdsest Arvedi teiseks koduks internaat . Leitsakust jääb Arved kähku uimaseks . Pingil ei saa end korralikult välja sirutada , seepärast ronib ta pagasivõrku . Sealt punapõsine vagunisaatja ta leiabki , kui saabub Tartu ja reisijad sagima hakkavad , haarates oma kimpsude-kompsude järele . Tubli võmm võtmekobakaga selga , ja jõuab Arvedki viimaste hulgas perroonile hüpata . Ta vaatab ringi . Kirevate seelikutega kuivetunud naised kükitavad hiiglaslike pambukoormate kõrval ja näsivad midagi peost , ise altkulmu luurates . Arved neelatab . Meenub Kessu sink ... Reproduktorist kostab algul mahlakat plärinat , seejärel üsna arusaadavalt teadaanne rongi peat- sest edasisõidust . Saalib ringi viledates pintsakutes varaseid õnneotsijaid . Müüakse päevalilleseemneid ja pirukaid , täidetakse pastapliiatsite südamikke ja kontrollitakse dokumente . Poolpurjus mees ihkab leida omasuguseid , koputades visa järjekindlusega apteegikioski suletud aknakesele . Vara veel , vara , tahaks Arved talle hüüda . Raske ja okkaline on tee sellel , kes teistest lahti rebinud , kes esimeste hulgas tulnud . Drap-out . Aga tooni annavad noored . Kui palju neid on ! Arved uurib nägusid , püüdes mõistatada , kellest saab tulevikus tema parim sõber . Perroon tühjeneb . Kitsavõitu ta ju on , see raudrannapungerja pervepealne , ent Arved nagu aimaks , et nähtav pole veel kogu Tartu , et seal , suure kollase puuhoone taga on veel midagi , on keerukad inimsuhted , on vastuolud , mis vajavad ületamist , on midagi karmi , võimast ja hella , millel nimeks - Elu . Arved läbibki jaamahoone ootesaali ning seisatab teisel pool trepil . Linn avaneb ta ees . Jaama-allee väävelkolletab , sekka vahtrate verevat lõõma ... Esiteks seab Arved sammud internaati . Läheb jalgsi , et bussiraha kokku hoida . Õnneks pole tee pikk , juba veerand tunni pärast jõuab ta neljakordse luitunudbeeži maja ette . Fuajees seisab ja lamab salkade viisi ehitusmalevlasi - lõõsas küpsenud piigasid ja toredaid habemikke noormehi . Arvedi kõrv püüab kõnekatkeid : vesteldakse suvisest teenistusest , suhetest välisrühmadega , kes paari läinud või muidu lapse saanud . Arved vaatab neid inimesi , ja mõte , et juba järgmine suvi võib ka tema nende hulka kuuluda , täidab teda kirjeldamatu vaimustusega . Seepärast suundub ta kahekordse kiiruga komandanti otsima , nagu võiks malevasuvest lahutav õppeaasta nõndaviisi kiiremini pihta hakata . Teel komandandi juurde näeb ja kuuleb ta mõndagi . Kuigi õppetöö algab alles järgmine päev , sujub internaadi elu juba praegu nagu hästi õlitatud masinavärk . Siin juuakse ametipiiritust , seal praevad aspirandid turska . Õppetoas valmistab keegi hoole ja armastusega spikreid , punanurgas on keegi andunud matrikli võltsimisele . Keldris togitakse pingpongi ning taamal nutab ahastavalt suupill . Komandant elab trepi kõrval konkus . Ta istub kiiktoolis , rinnutab laual ning joonistab rombe . Siis aga kiigub tagasi ning silmitseb oma kätetööd põlglikul ilmel . Tema vastas istub samuti kiiktoolis teine mees , kes loeb ajalehte . Kui nad end ühel ajal õõtsutavad , jääb mulje , nagu saeks nad endi vahel seisvat kirjutuslauda . << Mis hinge vaevab ? >> pärib komandant . Ja vastab kohe ise : << Tuba , toakest tahaks , mis ? >> << Väga tahaks , >> kiidab Arved takka . << Mis sa arvad , Jüri , ka ? >> hüüab komandant kuhugi tahapoole . << Paneme ta kolmesaja kaheksakümne kuuendasse , >> kraaksatab keegi kolmas , keda Arved ei näe . Võimalik , et ta puhkab diivanil , mille ots kapi tagant paistab . Igatahes tundub asi natuke salapärane , nii et Arved , kes on ebausklik , sest pärineb maakohast , mis kuulus oma tondi- ja haldjalugude poolest , sülitab üle õla . Kolm larakat langevad komandandi voodipadjale ja Arvedi süda langeb saapasäärde . Ta tasub korraga viie aasta üüri ja küsib , kas kost on ka üüriraha sisse arvestatud . << Verivorsti saab puhvetist , >> vastab komandant ilmetul häälel . Need jäävad ta viimasteks sõnadeks . Seepeale joonistab ta veel ühe , erakordselt inetu rombi , nagu tahaks sellega väljendada protesti mitmesuguste nähtuste vastu . Arved aga haarab varmalt oma kasti ning siirdub tuppa nr. 386 - oma uude kodusse . Toas laua taga istub kaks meest . << Kas nüüdsest hakkabki nii olema ? >> on ta esimene mõte ja tal hakkab kõhe . Mehed on karvased , habe mitu päeva ajamata . Nad võtavad viina ja hammustavad suitsutatud kanapugusid peale . Peagi selgub , et teine neist pole ülikooli sisse saanud . Juba viies kord järjest . Tema pakub viina ka Arvedile ja on üldse lahkem . Aga Arved keeldub viisakalt , pistab kasti voodi alla - enne viilu Kessu sinki teemoonaks kaasa nüsinud - ning jalutab linnast välja põldude vahele , sest avaaktuseni jääb veel aega . Teda tõmbab loodusse , seal leiab ta rahu . Vili põldudelt on lõigatud , Arved võtab jalad lahti ning jalutab mõnuledes mööda kõrsi . Taevas on pilvitu . Ometi ei anna üks asi Arvedile rahu . Miks polnud tema toas kolmandat meest ? Ta ju vaatas kõik nurgad läbi ! ? Ta juurdleb ja juurdleb selle üle , kuni äkki taipab : tema ise oligi see kolmas . Raske südamega pöördub ta linna tagasi . 3. On tüüne sügishommik , üks päev paljudest , mil õhus lõhnab meloni , tilli ning millegi hapuka järele , mil asutuste töötajad sõidavad maale peedipõllule , viies nõnda ellu linna ja küla lähenemise programmi . On päev , mil ka kõige suuremad lurjused meie seast tahaksid kirjutada leebeid kirju elu esimestele kallimatele ja jätta kirjutamata kõik anonüümkirjad . Traatidel parvlevad rändlinnud , kerge tuuleke ning salapärane urin taevatagustes sunnivad pead kuklasse ajama ning sisendavad usku üldisesse harmooniasse . Me usume sel hetkel ilusasse vanaduspõlve . Niisugustel silmapilkudel ulatame mõttes käe kunagistele abikaasadele , kellest on skandaaliga lahku mindud , ja kui meil sealsamas põllupeenral oleks kasutada telefon , ütleksime neile näiteks nõnda : << Armas Mari , ärme närime enam teineteise kõri , eks süüdi me mõlemad ? ! >> Ja heldiksime veel rohkem , saades vastuseks : << Jah , Robert , mõtleme sellele , mis meid ühendab , mitte , mis meid lahutab , olgem kodanikud eelkõige ! >> Või muud samas vaimus - igal juhul midagi head ja väärikat . Säärasel kuldsel päeval ihkavad isegi snoobid rõkatada rahvalikke laule ning praktiseerivad sadistid silitavad mõnusa vaheldusena oktoobrilaste päid . Ent aitab ilukõnest : on esimene september kõrvekülas , alevitüüpi mitteperspektiivses asulas . << Vissi-vissi ! Vissi-vissi ! >> kaigub üle tanuma hele tüdrukuhääl . Ja lehmad tulevad , tulevad kiiruga - nagu pageks nad suu- ja sõrataudi eest . Tõmmu jumega vibalik neiu jõuab kaevule , ammutab ämbriga ning annab lehmadele juua , neid eelnevalt ükshaaval koonule suudeldes . See neiu on Tuuli Botik . Mis pange järele jääb , sellega peseb ta hambaid , loputab silmi ja valab seejärel endale selga , enne undruku õlapaelad alla lastes . Vesi niriseb üle ta pidevast töötegemisest pisut vimmas piha ja küllaldase rinna . Neiu on ilmselt vanem kui esmapilgul paistnud . Võimalik , et ta on käinud koguni nullkursusel . Ometi võib eksimatult öelda , et neid külmast siniseks tõmbuvaid rindu pole veel keegi puutunud - peale päikese ja tuule . Neiu tumeda jume alt koorub pesemise käigus välja ootamatult roosa nahk . Oma tegevuse juures heidab Tuuli kartlikke pilke pikktare poole , sest joodikust võõrasisa on karmilt keelanud vett pesemiseks raisata . Kõik tuleb puskariajamiseks ära kasutada . Siiski on Tuuli osanud pikkade aastate vältel üht-teist kõrvale panna , tilk tilga haaval , nii et võis kogutud veega eile kõik oma riided puhtaks pesta , isegi aluspesu . Täna kümbleb ta lõpuks ka ise ja läheb häbenemata ülikooli avaaktusele . Ta astub hiljukesi tuppa . Prussakad ja tarakanid jooksevad seinu mööda , nii et tapeet kahiseb . Lepatriinusuurused lutikad roomavad voodil ja kirpe kargab kui meeletu . Paar rotti jõllitavad jultunult vommilt vastu . Ema ja võõrasisa Hugo vaatavad topsi sisse nagu tavaliselt . Kummutipealset ja aknalauda ehib tilgatumaks tehtud << Ardi >> pudelite rivi . See on võõrasisa lemmikjook . Kõikjal vedeleb tühjaks litsutud hambapastatuube . Ema pastast ei hooli , küll aga Hugo . Tuuli mäletab veel aega , kui aknalaual seisid lillepotid , fuksiad ja juudihabemed . See oli siis , kui isa veel nendega elas . - - - Isa läks lõplikult ära , kui Tuuli oli üheksane . Nüüd ta saab aru , et ema oli kõiges süüdi , oli kergemeelne . Kui isa komandeeringus käis , tuli alati külalisi . Neil oli üks suur voodi . Kõik magasid seal . Tuuli oli lapsena tihti ärganud , küljealune millestki märg - - - Ta ei taha sellele mõelda - - - Nii see loeng läks . Olen kuulnud , et näitleja mängib alati konkreetselt kellelegi saalisviibijaist . Kui ta ei tea ette , et mõni tuttav , sõber , sugulane või muidu prominentne tegelane kohal on , siis ta valib kellegi esiridadest , kaugemale ju hästi ei näe , ning pühendab oma mängu talle . Kogu saali on raske partneriks võtta . Nagu professoril pole võimalik üheaegselt flirtida terve kursusetäie tüdrukutega . Aga kindel objekt mõjuvat näitlejale hästi . Siis tekib side . Panin tähele , et juba mõnda aega räägib Vatslav esiridadest üle , kõrgele lae alla . Küllap oli meid üles leidnud . Kindlasti pühendas ta oma loengu Leenale . Mõtlesin , et Vatslav on siiski täitsa vahva vend , pealegi üsna sile ja pikka kasvu . Temaga võis end kõikjal näidata . See oli Leena jaoks vististi tähtis . Mu meelest oli ta lembesuhetes leebe küünik , asjalik naine . See võis olla tingitud ta minevikust . Kõneldi , et ülikooliajal olevat ta armastanud neli aastat üht meest , kes seda siiani ei teadvat . Ei märganud ta Leena ihalevaid silmi ega tundnud telepaatilist sidet . Neli parimat aastat ta elust olid läinud raisku ! Ilmselt olid ta loomu poolest niigi kasinad hingevarud ammendatud . Nüüd ta ainult laskis end armastada . Ja kui tas natuke midagi vastutunde taolist ka tekkis , siis liiga vähe selleks , et taluda mesallianssi ja endast kas või välimuse poolest palju nigelama kõrval õnneuimas ringi käia , mitte märgates vastutulevate mõistusabieluliste küsivalt iroonilisi või lausa kaastundlikke pilke . Tahan sellega öelda , et kuigi Leena vist Vatslavi romantiliselt ei armastanud , oli ta tema tähelepanust meelitatud , pidas teda oma turuhinnale vastavaks ning ma kujutlesin , kui tore paar neist vastuvõttudel saaks . Kukkusin unistama , nii et loengu lõpp libises mul kõrvust , aga see ei häirinud mind suuremat , sest mõistagi polnud Vatslav kõike , mida rääkis , ise välja mõelnud . Tema raamatukogu sirvides olin sattunud mitmetele välismaistele koguteostele , mis samadele küsimustele pühendatud . Võisin neid ingliskeelseid uurimusi ta käest iga hetk uuesti laenata . " Ärkasin " alles siis , kui Vatslav oli jõudnud juba elegantse sünteesini . " Mõistagi on olemas ka kolmas tüüp naisi , kes jõuab mõlemat korraga , nii lapsi kasvatada kui ka ennast teostada , kelle tütar lõpetab kaheksanda klassi , kui ema saab kõrgkoolidiplomi , ning kellele ema kandidaadiks kroonimise peol tohib ka seadustähe järgi šampanjapokaali pakkuda . Aga vähesed , väga vähesed tulevad kahekordse koormaga toime . Nad on kas harukordselt võimekad või - ja seda juhtub sagedamini - ümbritsevad neid rohked abilised , nagu kodu hoidev mees , vanemad , ämmad-äiad , teenijad , hoidjad ja head haldjad , " naljatas Vatslav . " See tüüp naisi elab loomulikult kõige täisväärtuslikumat elu . Loodan , " muigas ta lõpetuseks , " et enamik siinviibijaist kuulub just sellesse kategooriasse ! " Ta langetas pea , nagu kummardaks publikule , ning hakkas kiiresti ja asjalikult oma pabereid kokku lappama . See on edukate lektorite võte . Niiviisi jätavad nad mulje , nagu oodataks neid samal õhtul veel kuhugi , luues illusiooni äärmisest populaarsusest . Kostis tugev aplaus , lauaklapid kolisesid ja saal lõi erutatult sumisema . Kui palju , mille üle mõelda , mida õhtul meestele ja homme sõbrannadele edasi rääkida ! Leena ja mina ei kiirustanud . Meil oli Vatslaviga kokku lepitud , et läheme koos . Alles siis , kui ruum tühjenes , astusime alla nagide juurde ning võtsime oma palitud . Vatslav seisis koridoris ja suitsetas , ümbritsetud keskealistest naisterahvastest , kes teda küsimustega ründasid . Nad tahtsid oma tsüklitest rohkemat teada saada . Vatslav rahuldas viisakalt nende uudishimu . Leenat nähes ta vabandas , lubades ebamääraselt sel teemal millalgi veel ühe loengu pidada , mispeale daamid vaimustatult õhkasid . Kohe seejärel pöördusid nende kahtlustavad pilgud Leenale , kes omanikuilmel lähenes . Ta ei vaadanud tarkade naiste poolegi . Nägin , kuidas ta seda hetke nautis . Vatslav avas ta ees ukse ning me astusime südalinna hämarale tänavale . " Kuidas oli ? " küsis Vatslav pealtnäha ükskõikselt , aga ta hääl murdus keset lauset , reetes pinevat ootust . Rahustasin teda tögavalt ning Leena - nagu väljendades oma rahulolu - võttis tal käe alt kinni . Mina polnud neid niimoodi käimas veel näinudki . Kõndisime üle Võidu väljaku . Siinsamas oli taksopeatus . Mina suhtusin sõiduvahenditesse nagu tüüpiline intelligent . Kui raha oli , sõitsin ühest linnaservast teise , ehkki aega piisas küll ja küll . Teinekord jälle kõndisin pikki vahemaid jalgsi , et bussiraha lõunasöögiks kokku hoida . Õnneks olid niisugused ajad väga harvaks jäänud . Praegu oli taksosaba pikk ning aegki veel mitte nii kaugel , et see olnuks ainus võimalus . Jäime seisma kioskite ette , kus päeval müüdi suitsu ja jäätist , ning ootasime bussi . Leena ja Vatslav vaikisid imelikult , millest järeldasin , et nad olid jõudnud armumise järgmisele astmele . Panin tähele , et nad seisid väga lähestikku , aga see võis olla tingitud külmast tuulest , sest Leena sättis end nii , et lektor talle varjuks ette jäi . Leena hingas kohmetanud sõrmedele ning ajas käe nagu naljaviluks mehe mantlivarrukasse . Vatslav võttis asja väga tõsiselt ega lausunud ühtegi sõna . Minagi vaikisin delikaatselt , tundsin end liigsena ega jätnud neid kahte omapead üksnes isiklikust mugavusest . Liiklus oli hõrenenud , ilm udune . Seest heledad tühjavõitu bussid ujusid mööda , ristmikul vilkus igavene kollane tuli . Kurvist keeravad autod kadusid petliku rutuga pimedusse - Kaarli kiriku tontliku kahetipulise silueti suunas . Tuligi meie number , samuti uniselt pooltühi , mõtlikud ja väsinud reisijad endassesüvenenult istmetel konutamas . Keegi ei pööranud pead ega uudistanud meid . Emantsipeerunud Leena komposteeris kaks talongi ja jättis need enda kätte . See oli kui otsus perekonna ühise majandusliku aluse rajamiseks . Nemad istusid kõrvuti , mina nende taha ja ma ei näinud , kas nad hoidsid teineteisel käest kinni , rutjusid ja muljusid vastastikku sõrmi või ei . Tõenäoliselt jaa , sest kõik algab ju kätest , nagu ütlevad prants- lased . Pool tundi hiljem kõndisime läbi pargi moodi metsatuka , mis lahutas magistraalteed uuest elamurajoonist . Paik polnud öösiti meeldiv , õnneks põlesid mõlemal pool laia kõnniteed laternad . Külmad valged neoontorud kummardusid külgedelt meie kohale . Lambid lõid aeg-ajalt surisema , kustusid ning süttisid mõne aja pärast taas . Tundus , nagu otsiks elekter oma päriskodu , ekseldes seda leidmata ühelt poolt teisele . Üsna lähedalt kostis tantsumuusikat . " Seal on kohvik , " seletas Vatslav , ehkki me Leenaga teadsime seda temast paremini . „ Ilmselt hakatakse sulgema , " lisas ta käekella uurides , kui paar purjus inimest mööda vaarus . Meist nad õnneks ei huvitunud . Eemalt paistis veel üks paarike . Nad jõudsid lähemale . Mul polnud nende vastu vähimatki huvi ja tõenäoliselt oleksin nad märkamatult mööduda lasknud , kui ma poleks äkki täheldanud imelikku muutust Vatslavi juures . Sedavõrd , kuidas paarike lähenes , avaldas Vatslav järjest selgemini ebamugavustunnet , mida võis tõlgendada kas soovina jalga lasta või end vähemalt märkamatuks teha . Temaga oli midagi kummalist lahti . Imelikul kombel aeglustas ka vastutulev paarike sammu ja mulle tundus , et just naisterahva initsiatiivil . Nüüd tõmbus Vatslav üleni pingule , sest sai aru , et on ära tuntud . Oli ilmne , et kohe peab toimuma mingi kokkupõrge . Leenagi tajus olukorra iseärasust ning vahtis meest arusaamatuses . Siis Vatslav seisatas , nii et Leena tal käe alt lahti laskis . Paarid jäid teineteisest mõne meetri kaugusele . Nüüd nägin neid hästi , sest latern heitis oma kahvatut valgust otse võõraste kohal . Nad oli keskealised , või kes sellest tänapäeval aru saab . Naine kandis sirge servaga kübarat , kaldus täidlusele , paistis kergelt purjus , aga intelligentne . Mees oli rohkem vindine , kuid noorem , kõndis sirgelt , ja oli hästi riides . Kumbki ei räusanud , mees oli selleks ilmselt liiga purjus , ja ma nägin , millise armuliku üleolekuga uuris naine Vatslavit , kes süngelt vaikis . " Noh , " küsis esimene pärast piinlikke sekundeid pilklikult . " Ja kuhu lähed siis sina nii hilja öösel ... selle võõra naisega ? " Vatslavi hääl kõlas vastamisel kiledalt , nagu ikka siis , kui ta hirmsasti närveeris , tahtes ühtaegu olla irooniline . " Ja kuhu lähed sina ... selle võõra mehega ? " küsis ta naiselt . Aga too ei lasknud end rööpast välja lüüa ja kõhistas südamest naerda , nagu oleks tegemist hea naljaga . Või siis niisugune maitse on Vatslavil , mõtlesin esimesel hetkel tülgastusega . Vanad naised ! Kuid samas kerkisid mu silme ette hoopis teistsugused variandid . Nägin Vatslavit nooruses : temake oli punapõskne naisteenija , kelle kirjutamata kohustuste hulka kuulus ka sirguva perepoja vajaduste rahuldamine . Ehkki ilmaliku matja majas oli säärast raske ette kujutada . Või mis veel kaunim , tegemist oli õitsvas eas koduõpetajaga . Tema oli kuusteist , temake kolmkümmend viis , nende vahel puhkes lootusetu armastus . Ja nüüd nad kohtusid siin , öisel alleel ! Kui romantiline , kas või nuta . Aga teisel paaril polnud pikemat tahtmist juttu ajada . Mees tõi kuuldavale ebamääraseid häälitsusi , müksas naist omanikutundega ning osutas käega enda ette , mis ilmselt väljendas soovi edasi liikuda . " Nägemiseni , poeg , " lausus kaasatiritav naine , uurides möödudes Leenat täiesti häbenemata ja tegi liigutuse , nagu tahaks teda lõua alt kõditada . " Hüvasti , ema , " vastas Vatslav lootusetult . On vist pikemata selge , et me ei tundnud kolmekesi jäädes ennast kuigi mugavalt . Soovisin head õhtut nii ruttu kui võimalik . Õhtul voodis meenus mulle juhtum keskkoolipäevilt . Ühel meie klassi poisil oli isa , keda too hirmsasti häbenes . Teatavas vanuses laste puhul on säärane nähtus küllaltki levinud . Poiss ise oli priimus ja üldse ülekompenseeritud . Aga isa paistis luider ja vaene , ju tal polnud küllalt süüa , sest pidi andma kogu teenistuse naisele , kes käis lastevanemate koosolekul uhkelt riides nagu vau . Mees ise kandis viledat kuube , ilmselt ei antud talle raha uue mantligi ostmiseks . See poiss oli keelanud isal koolimaja ümbrusse tulla , vähemalt siis , kui temal tunnid lõppesid . Nii praalis ta vähemalt ise . Aga kord oli isa ikkagi seal , ehkki peitis end ajaleheputka taha . Ent siis sõitis nagu õnnetuseks ette buss ja ta pidi välja tulema . Poiss nägi teda ja sattus marru . Isa oli alatoidetud , poiss aga tegeles maadlusega ning lõkendas tervisest . Ta läks oma sigitaja juurde ja tõukas teda kogu jõust . " Mine , kao siit ! " karjus ta raevukalt . Kaaslased ümberringi naersid . Mis Leena ja Vatslavi vahel tollel õhtul ja järgnevatel päevadel juhtus , seda ma ei tea . Veetsin kaks kuud Moskvas , tutvudes maailmakirjanduse raamatukogus uuema erialase literatuuriga . Minu spetsialiteediks , olgu öeldud , on gerontoloogia probleemid . Kui tagasi jõudsin , võttis mind vastu jahmatav uudis . Mu sõprade ilus vahekord oli purunenud . Vatslav oli abiellunud Leena emaga , neljakümne kahe aastase lesega , kel oli traagiline ilme , õhukeste huultega delikaatne suu ning suured rauged silmad . Millegipärast tundsin piinlikkust . Justkui oleksin ise milleski süüdi . Nii ei jäänud mul muud üle kui abielluda hüljatud Leenaga . Registreerimise ajal meenus mulle teise kursuse sügis , märg perroon ja pikka kasvu kõhetu mustas mantlis mees , kes pojaga jumalaga jättis . Ja Leena , lugedes mu mõtteid , tõmbas oma valge pitskinda erakordse graatsiaga käest , enne kui selle kullast sakramendi järele ulatas . Meie esimesed õnnitlejad olid Leena ema ja Vatslav . ISAD JA POJAD ( Tundeline mälestus aastast 1971 ) Ja lõpuks oligi Herbert Tartus . Pikk tee jäi seljataha . Kolm ja pool tundi loksumist . Laps oli elevil . Tema muidugi . Ta polnud kunagi varem nii kaugele sõitnud - oma kolme ja poole aastases elus . Herbert võttis tal käest kõvemini kinni . Nad jäid perroonile seisma , vaatasid , kuidas rahvas laskus jaamatunnelisse , ja ootasid , kuni vedur kimedalt vilistas ning vagunid uuesti liikuma hakkasid . Rong kadus pika rohelise joana kaugel eemal asuvasse kurvi ning enam polnud midagi oodata . Herbert saatis rongi silmadega ja mõtles , kui ammu ta ei ole oma kodulinnas käinud . Terve igaviku . Ta pole ligi kaks aastat siia üldse jalga saanud , rääkimata korralikust külaskäigust vanemate poole . Instituudiajast - sinna sai nüüd juba üle viie aasta - meenusid Herbertile esimesel hetkel vaid stiihilised visiidid , uljad väljasõidud sõprade seltsis , mida paar korda semestri vältel ette võeti . Siis saabuti tavaliselt öösel või vähemalt hämaras , otsiti üles ühised tuttavad ülikooli või epakate internaadist ja pidutseti lõbusalt . Et ülejärgmisel varahommikul rongiga minema hiilida ning vagunis pea loenguteks selgeks magada . Tallinlased käisid end Tartus välja elamas ja vastupidi . Nii oli kombeks . Üle vanemate läve ta noil kordadel mõistagi ei jõudnud . Rääbakana ja äraaetuna - või veel . Aga niikuinii polnud külastust plaanis . Mis ta sinna tuleb , kui kodu eest pealinna jalga lasi ? ! Kas ta poleks võinud oma majandusteadust ka ülikoolis õppida ? Aga Herbert teadis , mida tahtis . Talle oli vaja vabadust . Ta sai selle . Tema teguviisist tegid vanemad oma järeldused . Suhted koduga lõtvusid veelgi . Eeldusi selleks leidus aga juba varem . Nad olid isaga erinevad inimesed . Käbi oli kukkunud kännust kaugele . Kui Herbert täisealiseks sai ja kohustuslik lapse ning vanema suhe lõppes , ei viitsinud kumbki nägu teha , nagu peaks teist väga huvitavaks inimeseks . Isa käitus temaga kui tavalise tuttavaga . Nüüd oli midagi muutumas . Kõigepealt nägi isa , et poeg polnud raisus . Pidi nägema . Ta poja pilt oli olnud ajalehes . Ja nimi vilksatas siin-seal . Ja mis veel tähtsam : isa sai juba viiskümmend viis , aga see on tavaliselt iga , kus niisugustele küsimustele hakatakse teisiti vaatama . Tema , kellele veri , hõim ja muud kõrgelennulised sõnad polnud kunagi midagi tähendanud , kutsus neid külla . Ja tingimata lapsega . Ta tahtvat neid ühes vanavanaemaga pildistada . Nii et neli põlvkonda oleks koos . Nõnda ta ise kirjutas . Siin nad siis olid . Seisid keset jaamahoonet ning silmitsesid selle kõledat interjööri nagu turistid mõnd kuulsat kirikut . Poiss ei mallanud paigal püsida , tiris Herbertit edasi ning too vantsis alistunult järele . Teise käe otsas rippus Herbertil mahukas sumadan . Ta polnud saabunud kodulinna tühjade kätega . Naine Riina oli niisuguste asjadega endiselt piinlikult täpne . Kõigile tuli midagi viia . Aga sumadanis leidus lisaks ihupesule ja kingitustele veel üks asi - see oli moodne meeste vihmavari . Jaapani firma töö , siidist , ise klõpsuga lahti kargav . Ajal , mil kaubandusvõrgus polnud kõige tavalisemaidki meeste sirme , võis Herbert uhkeldada säärase luksusriistaga . Ta oli selle Soomest ostnud . Kuigi kõik märgid ennustasid jätkuvalt ilusat ilma , oli ta varju hommikul kohvrit pakkides mingi somnambuulse kindlusega pesuvirna vahele kiilunud . NOVELLETT KLEIDIST Ma olen kandnud seda kleiti vähemalt seitse suve . Vist veelgi rohkem . Jah , muidugi rohkem . Ma ostsin selle kleidi juba enne vanema poja esimest abielu , siis kui ta alles käis juuksuriga , kelle silmadest voogas halli udu . Ma mäletan , poeg tuli temaga meile ja mul oli see lõõmav kleit seljas ning udu , mis tütarlapse silmadest voogas , tegi mind natuke nõutuks . Võibolla oli see siiski imestus . Ei , ei , imestus ei ole külm . See oli pigem põlguse rõskus , et üks ema tahab veel noor olla - ja kleit hakkas äkki mu seljas tuhmuma , udu nagu oleks neelanud ta endasse . Jah , udu seisis nagu võõristus meie vahel , aga edasi ta enam ei roomanud ja ma mõistsin , kui ma tahan udust välja pääseda , pean taganema oma tuppa . Kuulsin veel , kuidas vanem poeg saatis mu noorema poja poodi veini järele , aga ma ei seganud vahele . Kleit mu seljas oli pääsenud uduvööndist välja ja lõi mulle meeletu rõõmuna pähe nagu hea vana vein . Jah , ta polnud ka oma esimestel päevadel nii intensiivselt lõkendanud nagu tol korral , kui me olime kahekesi toas . Ei , me olime kolmekesi . Ma seisin peegli ees ja ka peegel joobus tema helendusest . Kas ma olen tõesti juba kaheksa suve päikest jaganud ? Imelik , et kleit ei ole jagamisest veel kulunud , ta on täiesti uus , nagu oleksin ma alles sel kevadel ta poest ostnud . Ainult ta on moest tasapisi eemaldunud . Tema leekival pinnal on endist viisi suuri valgenäolisi õisi iga hetk õhku tõusmas , aga temas endas ei ole enam sellist hoogu , mis viiks mind kodunt välja . Ent kodus , jah , siis peab ta minu läheduses olema , kodus on aeg seisma jäänud ja mul on lausa füüsiline tarve oma nahal tema puudutust tunda . Aga tema siidjasse vibreerivasse paitusesse on tulnud tuule rahutus , ma tunnen , kuidas ta tahaks kippuda kõikjale ja võtta maailma teateid vastu . Kui tal õnnestub mõni telegramm või informatsioon kinni püüda , ja sageli see tal õnnestubki , tahab ta kohe nendest muljetest vabaneda ja palub mul ennast õrnalt muljuda . Ma kastan teda alati rahustavasse leigesse vette , kuni tema muljed lahjenevad ning lahustuvad . Ka ei vääna ma teda iialgi keerdu ega pane vannituppa kuivama , vaid viin aia rohelusse , andes talle nõnda võimalust kõnelda tuultega . Täna , kui ta jälle rippus aias nööril ja kuulatas erksalt , mida tuuled talle räägivad , tuli minu vanem tütar meile . Mind ei olnud kodus , ma olin läinud just leiba tooma . Tütar tunnistas mulle hiljem häbeliku naeratusega pooleks : mul ei olnud prille ees , ma arvasin , et sina oled aias , ja läksin kleidi juurde . Ma polnud harjunud , et mu tütar oma eksimusi tunnistab . Kui tal neid on olnud , on ta jätnud need alati enda teada . Vaatasin oma tütart uue pilguga , nii et ta näis hetkeks kahetsevat oma avameelsust , aga mingisugune teineteisemõistmine välgatas meie vahel , nii et ka mina julgesin talle veel häbelikumalt tunnistada : kui ma tegin ennist köögis süüa , juhtusin aknast välja vaatama ja ei saanud korraga aru , kuidas ma sain aias olla , kui olen toas . Puhkesime mõlemad naerma ja kui me uuesti kleiti vaatasime , seisin ma tõepoolest aias . Igaks juhuks läksin aeda ja tõin kleidi tuppa . Ta lõhnas kevade järele ning ma peitsin ta kappi , et ta mind enam ei hullutaks . Aga õhtul , kui ma üksi olin , ei saanud ma millegipärast temast rahu . Ma tahtsin temast äkki ühe väikese novelleti kirjutada . Võtsin pastaka ja hakkasin teda juba kirjel- dama , kuid ma polnud ühes detailis päris kindel . Tema valged õielehed jah , need joonistusid minu ees , kuid mind ajas segadusse õite südamik . Teadsin , et nende südamikus on musta sees , aga kas see must oli kriipsudena või täppidena või kriipsud ja täpid koos , oli mu peast läinud . Lõin kapiuksed valla , et kleiti üle vaadata , kuid ta oli jäljetult kadunud . Jah , ta oli minu juurest jalga lasknud , nagu poleks ma enam küllalt hea päikest jagama . NOVELLETT MANTLIST Aeg-ajalt ma külastan juuksurit . See on üks neid väikseid armsaid salonge , kus on riidehoid riidehoidjaga . Nii et annad oma mantli ära ja pole mingit valvamismuret . Kiikamist , kas su mantel on nagis alles . Möödunud sügisel tuli uus riidehoidja tööle . Võib-olla tuli ta juba suvel , aga ma ei märganud . Võib-olla ma ei käinudki suvel juuksuri juures . Ta jäi mulle meelde just niiskel ja kõledal sügispäeval , kui maju veel ei köetud . Ja meelde jäi ta sellepärast , et võtnud mult mantli vastu , ei pannud ta seda varna , vaid surus selle hetkeks oma rinnale . Nagu oleks mantel midagi elavat . Siis ütles ta : >> Küll on sossu . << Tegelikult oli see palataliseeritud >> sossu << määratud mulle , mitte mantlile . Igatahes vaatas ta sealjuures minu poole just nagu oodates , et ma temaga nõusse jääksin . Et ma hakkaksin oma mantlit kiitma . Mina aga ütlesin : >> Ega see mantel nii soe olegi kui paistab . Varrukad on voodrita . << >> Ja-ah ? << imestas ta ja lõi mu mantli valla . Nüüd oli tal võimalus seda lähemalt uurida . Ja käega katsuda . >> Tõepoolest pole varrukatel voodrit , << ütles ta . >> Huvitav , miks ? << Ja jälle vaatas ta küsivalt mu poole . Ning kompas mu mantlit edasi . See oli importmantel , mille olin saanud juhuslikult osta ühe sugulase käest , kes pidas seda endale sobimatuks . Kas ma pidin sellest riidehoidjale rääkima ? Arvatavasti mitte . Ma naeratasin ebamääraselt , nii et ta võis sellest välja lugeda minu teadmatust varrukavoodri suhtes ja samahästi ka luba mantlit edasi hellitada . Mantel on tõepoolest hellitust väärt , mõtlesin ma , ta on teeninud mind juba mitu aastat , aga ikka mõjub iga kord selga pannes uuena . Julgustatud mu naeratusest , hakkas riidehoidja minuga rääkima . >> Ma olen juba pensionil , << ütles ta . >> Kuid ma ei suutnud enam kodus istuda . Ma olen eluaeg olnud inimeste keskel . Muidugi on mu palk siin naeruväärselt väike , sest minu valduses on ikkagi tuhandeid . Nagu praegugi ripub siin oma kakskümmend tuhat . << >> Ja-ah ? << imestasin nüüd mina . Ma polnud kunagi sedaviisi riidehoidu vaadanud , et seal võiksid rublad rippuda . Aga ma polnud ka riidehoidja olnud . Ega kaubatundja . Nii et mind ei saanudki mantlite hinnad huvitada . Mind huvitas ainult kellaaeg , et ma juuksuritooli ei hilineks . Ja ma libisesin kahekümnest tuhandest kaugemale . Aga paari nädala pärast , kui ma uuesti tahtsin juuksurisse minna ja oma mantli puu pealt võtsin , tundsin , kuidas mu mantel erutusest võpatas , just nagu oleks ta teadnud , kuhu me läheme . Vaatasin oma mantlit uuel ja imestunud pilgul . Ma polnud harjunud tema elava olekuga . Mantel oli mantel . Ta võis olla efektne või tagasihoidlik , kuid ta oli ainult kehakate . Asi . Riidetükk . Ta ei saanud erutuda . Ent tema oli nii pabinas , et pillas isegi nööbi eest , mis , tõsi küll , oli juba mitu päeva ripakil . Ta palus mul nööp ette õmmelda , sest tal oleks piinlik sattuda korratuna nii armsa riidehoidja kätte , aga mul ei olnud õmblemiseks enam aega . Ja pealegi oli mantli tundelisus naeruväärne . Ma lihtsalt jätsin ta koju ning võtsin nagist oma teise mantli . Tervitasin riidehoidjat sõbralikult , kuid ta võttis mu tere jahedalt vastu - ja see oli pisut ootamatu . Tema , kel oli eelmine kord nii suur kontakteerumisvajadus olnud ! Loomulikult oli mul ükskõik , kas ta mulle naeratab või mitte , aga siiski oli nii kena astuda oma tuttavasse salongi ja leida kedagi eest , kedagi , kes sind juba tunneb . Eelmine riidehoidja oli olnud sõnakehv , isegi pisut tusane , nagu oleks tal olnud alaline hambavalu . Ent ilmselt ei tundnud uus riidehoidja mind enam ära . Muidugi , meie kontakt oli põgus olnud ja suhtlemine toimunud peamiselt mu mantli kaudu . Aga viisist , kuidas ta seekord mu mantli varna pani , mõistsin , et ta on momendil tujus , kus ei jõuta kõikidele naeratada . Pealegi , miks pidi ta mind eelistama , kui mul oli kõige tavalisem mantel seljas ? Üheksakümmend rubla , meenus mulle . Ma olin kõigest üheksakümmend rubla selle eest tookord maksnud ja nüüd oli neid mantleid terve linn täis nagu kirjusid koeri . Õigemini ruudulisi koeri . Aga tookord , kui ma mantlit ostma läksin , ei olnud nad veel koerad . Siis olid nad mantlite sektsioonis pressitud üksteise kõrvale nagu oad kauna . Ja iga mantlite rida oli nagu pikk oakaun . Millegipärast tundsin end selles tavalises , natuke katkendlike ruutudega mantlis hästi . Esialgu , kui neid linnas vähe liikus , tundsin end kohe imehästi . Alles pikapeale mõistsin , et . mu tagasihoidlik mantel vajab sobivaid lisandeid , väikeseid naiselikke momente , mis aitaksid oma isikupäraga teda eraldada masstoodangust . Ent kui ma ulatasin mantli riidehoidjale , jäi see isikupära nähtavasti minu külge - ja mind hakkas äkki huvitama riidehoidja , kes sai inimestega suhelda ainult mantlite kaudu . Kui ma juuksuritoolilt ära tulin , püüdsin riidehoius viibimist võimalikult pikendada . Mitte et ma niisama oleksin seal seisnud , oh ei ! Vaatasin- peeglist oma uut nägu , mille soeng oli mulle andnud , kuid ise jälgisin pingsalt , kuidas riidehoidja võttis vastu ja andis välja mantleid . Siis sättisin peas baretti . Vajutasin sinna kahe sõrmega lohukesi ja jälle oli mul võimalus end peeglist uurida , kas mu barett on ikka kenasti peas . Siis sidusin salli sõlme ja võtsin uuesti lahti , nagu poleks ma sõlmega rahul , sidusin uuesti ja tõmbasin salli pisut puhevile . Ühesõnaga olin läbi- lõhki edvik naine , nagu neid hulgaliselt salongis leidub , ja sooritasin enda suhtes muidki pisivaatlusi . Aga riidehoidja ei märganud mind ja mulle tundus , et ta ei märganud ka teisi . Ta tegi oma tööd rahulikult ja ruttamata , võiks öelda , isegi viisakalt , ei tassinud mantleid nagisse nagu mõned teised , vaid võttis nad sülle . Ma ei tea , kas oli see tema harjumuspärane viis tunnetada nõnda mantlit või oli tal neid niiviisi kergem kanda . Kuid ma panin tähele , et ta ei hellitanud sealjuures ühtegi . Tüdimus , mis ta näolt paistis , väljendas pigem pahameelt , et inimesed käivad igavalt riides . Järgmisel korral läksin juuksurisse jälle oma importmantliga ning ulatasin selle riidehoidjale kerge naeratusega . Arvasin , et nüüd tohin ma naeratada , ja mantel , minu pruun , impregneerimisest natuke jäik mantel muutus ootusärevusest kergeks nagu kolmeteistaastane tütarlaps , kes on tundnud endal kellegi pilgu tulisust . Ta pööras oma pehme karusnahkse voodri rõõmsalt riidehoidja poole . Ent too ei heitnud pilku mulle ega mantlile . Just nagu meid poleks enam tema jaoks olemas . Ma ei mõistnud . Ma olin hämmingus . Ma ei osanud kuidagi tema käitumist motiveerida . Ma vaatasin ainiti oma nagis rippuvat mantlit ja esimest korda oli mul temast kuidagi kahju . Nagu oleks talle tehtud ülekohut . Isegi fööni all istudes pidin riidehoidjale mõtlema . Kes ta on ? Kas üks neist , kelle huvi on ainult pinnapealne ? Tõepoolest , rohkemaks ei näinud tal tahet olevat . Millegipärast olin esimene kord arvanud , et tema kuulub nende hulka , kes tungivad su sisse nagu oherdiga ja kui sa püüad end oherdi eest kaitsta , võivad nad su kaitsekihti pidada tühisuseks . Tähendab , ma eksisin . Teda huvitasid ainult mantlid . Mitte inimesed . Ja mantlidki ühekordseks väärtustamiseks . Et ta oli juba oma silmadega üle mu mantli käinud ja sellest rahulduse saanud . Mida siis mina tahtsin ? Et üks viis aastat vana mantel peaks ühele riidehoidjale lõputut rõõmu pakkuma ? Kas niimoodi või ? Ja siiski ma olin häiritud . Ma nägin ju , kuidas mu mantel igatses ta käte puudutuse järele , igatses ta soojusepuhangut , sest sosin , mida riidehoidja oli esimesel korral teda hellitades lausunud , jäi tema karusnahasse alles , puges väikeste krussis karvakeste vahele ja elas seal oma elu edasi . Erutades mantlit pidevalt oma varjatusega . Mina aga ei osanud mantlit hellitada . Ma võisin tahta , aga ei osanud , ja mantel ka ei aidanud mind . Ta ainult naeris põlglikult mu kohmakate katsete üle , aga kui ma enam ei proovinud , tõmbus ta mossi . Jah , ta tõmbus mu tuimusest mossi , nii et nahkäär ta revääril läks kortsu ja lõhenes . Aga võib-olla on riidehoidja nüüd juba nii kaua inimeste keskel töötanud , mõtlesin ma , et on oma üksioleku külmatundest lahti saanud ? Ja mantlite vastuvõtmine ning väljaandmine oli muutunud harjumuspäraseks tööks , kus sai sekundiga paika panna mantli ja tema kandja väärtuse . Nii et rii- dehoidja oli lihtsalt oma elukutse ohver . Tahtsin ma , kas ma siis tõesti tahtsin , et ta hakkaks ka mind rubladesse ümber panema ? Ja siiski ei saanud ma ühest vastakast mõttest lahti , et andes ja võttes mantleid otsib riidehoidja aina uut ja uut , mis paneb teda hetkeks kõhklema ja kaaluma , kui õigesti ta neid hinnata oskab - ja kas nii ei otsi minagi päevast päeva aina uusi ja uusi tüüpe oma novellidesse ja novellettidesse . Ikka kõheldes ja kaaludes . NOVELLETT KINNASTEST Ühel päeval põikas kooliõde minu juurde sisse , kudumistöö näpus , ja ta vardad liikusid sama kiirelt kui suu . Me meenutasime üht-teist minevikust , kuni ta hüüatas : >> Sa mõtle ! inimesed arvavad , et ühe kindapaari tegemine on kudujal tühiasi . Aga kindapaaris on üksteist tuhat silma . Sa ei usu ? Võta kokku . Kuuskümmend rida . Igas reas kuuskümmend neli silma . Palju sa saad ? << Ma ei tahtnud kokku võtta . Mulle pole kunagi arvutamine meeldinud . Ma võtsin hoopis kokku oma lapsepõlve , kus mu kindad olid kõik nagu ühe vitsaga löödud - väikesed valged täpid halli maavillase lõnga sees , nii et ma peaaegu vihkasin neid . Nad ei lasknud mind välja lakkamatust lumesajust . Lumi langes igavate korrapäraste täppidena hallist taevast alla ja haaras mind enda keskele , pisendades mind samuti väikseks lumekõduks . Hans , kes tagakambris pominal luges , lõi ukse valju mürtsuga kinni . Reet ärkas oma mõtetest ja kükitas kaitsvalt Liisa kohale . " Vana paha poiss . Kui Hans ja Peeter koolist tulevad , küll nad siis sulle õigust mõõdavad . Oled siin üksi päris metsikuks läinud , sööd meil Liisaga hinge seest . Vanamemmelgi viisid kepi ära . Näita , Liisa , kust valutab . Tule minule kaissu . " Reet tõstis tütre üles ja surus ta kõvasti enda vastu . Liisa peitis näo ta kohevale rinnale ja tihkus kogu kehast värisedes . " Peaks sulle kõva nahatäie andma , aga ma olen nii rampväsinud . Me teeme nüüd Liisaga nii , et sind ei ole siin . Ei me näe ega räägi sinuga . Ole siis üksi . " Liisa tõstis huvitatult pea . " Anna parem vitsu . Muidu veate tükk aega kiusu , " pomises Juhan . " Ega ma enam tee . Liisa , anna andeks ... lepime ära . Ma teen sulle puust hobuse või kui tahad , teen mehikese . " " Tee tüdruk . Ühe patsiga niikui mäelt Anul . Ja ütle , et Miisu on minu , " nõudis Liisa . " On , on . Kes seda kassiroju tahabki . Silmad poolkinni ja unised , ei püüa rotte ega kedagi . Mäelt kass , see kollane , vedis kord sihukest rotti , kel jalad lohisesid pikalt maad mööda järgi . Meie oma magab ahjusuul . " Lapsed kükitasid kõrvuti pliidisuu ette . Liisa sirutas kaela õieli ja jälgis innukalt Juhani noalõikeid . Aeg-ajalt püüdis ta vennale nõu anda . " Kui sa nii hästi tead , mis ja kuidas vaja teha , eks tee siis ise oma titt , " sai Juhan viimaks vihaseks ja tahtis puutükki tulle visata . Liisa kahmas sellest kinni ja jooksis oma saagiga vanamemme jalutsisse varjule . Seal uuris ta ümmarguse peanupuga pulka ja otsis siis lagedale riidenartsu . Omaette pomisedes sidus ta selle nukule ümber ja surus siis ta endale vastu rinda . Juhan astus voodi ette . " Anna , ma lõikan veel nina ja patsigi teen taha . " " Ei , tal on valus . " Liisa sättis nuku sülle magama . Juhan kehitas õlgu ja läks ema kõrvale akna äärde . " Läheb juba päris pimedaks - kuhu nad seekord nii kauaks jäävad ? Kas on jälle metsameeste saunas ja mängivad ? Isegi pikk tee koduni ja kes neid huntegi teab . Mine või vastu , " pomises Reet rohkem endale kui poisile . Ta seisis hetke kahevahel ja siis ilmusid ta pinevil näkku naerukurrud . Kärme liigutusega tõmbas ta ukse lahti . Tuul kandis sisse lumepuru ja jäist külma . Hans ja Peeter sammusid üle kinnituisanud õue , pambud õlal , käes suured mustavad kaikad . Uksest voolas valgele lumele kollakat värelevat valgust . Reet ootas uksel , seelik tuules laperdamas . " Viimaks ometi , " sõnas ta ja lasi poisid endast mööda . Ta sirutas käe nende külmust õhkuvate pampude ja riiete järele ning libistas pihu peaaegu häbelikult üle mõlema oodatu pea . " Kus me ikka jääme , " kostis Hans hammaste plõgisedes ja tule poole kummardudes . Reet riputas riided ükshaaval kuivama ja lükkas möödaminnes tagatoa ukse lahti . Juhan vahtis vendade punetavaid nägusid ja uuris ühelt teisele vaadates : " No kas külmas toit jälle ära ? Kas hakkas nuga peale ? Kas õpetajahärra pani jälle kellegi nurka ? Kas Peeter sai Teistre Tõniselt sakki ? Kas olid tüdrukud hommikul patsipidi kokku sõlmitud ? " " Anna nüüd teistele mahti vähe hinge tõmmata . Mis kaikakolakad teil kaasas on ? " küsis Reet ise samas imestunult . " Kaikad on selleks , kui tuleb Särevi Must , et siis anname talle . Aga ei see tule , kui kaigast näeb . Tark koer on , kuigi kuri , " seletas Hans . " Mis te neist siis koju ? Need nii vesised , et ei kõlba tullegi visata , " naeris Reet ja vaatas suuri jäätunud toikaid . " Ei tulnud meelde maha visata . Jukugi viis enda oma koju . Me teeme kevadel parve ja sõidame siit otse merele . Silla juurest lähme , " rääkis Peeter ja jäi siis vaikides kohkunult Hanssu vaatama , kes talle rusikat näitas . " Kuidas siit merele ? " ühmas ukselävele ilmunud isa . " Meie oja pidi merre välja jõudma . Juku teadis . " " Kas selleks koolis käiakse , et üksteiselt lollusi õppida ? Kuulake parem õpetajat - Juku juttu kuulete nagunii iga päev . " Hans istus raskelt pingile ja pomises endale veel korra nina alla : " Või mereni . " " Laste asi - neil iga konnatiik meri . Tea , kas elu jooksul näetegi merd . Mina pole kaugemale saand kui Viljandi . " Reet pani sööki lauale ja uuris nüüd uuesti murega akent . " Vaja vist lehmadele sooja juua viia - tuleb jälle kärekülm öö . " Vanamemm keeras end ägisedes . Liisa päästis ta kanna alt oma nuku , kellele ta oli jõudnud mõelda ema suu ja silmad ja mäelt tüdruku pika vahase patsi . Järgmine päev , kui Juku mäelt alla tuli , krudises lumi jala all ja ümber vaadates tuli silmi pilutada , nii eredalt kiiskasid säravvalged põllud , puud , põõsad ja kahvatusinine taevas . Poisil oli seljas isa vana kasukanadi , mis ta jalgadesse takerdus ja mis kahel pool ta nägu härmatisest helkis . Hansu tares seletasid kolm koolipoissi üksteise võidu Juhanile koolijuhtumisi . Ja naljakas , nüüd tundusid kõik lood toredamad ja juhtumised lõbusamad . " Milistvere on hea , ei karju ega kurjusta . Räägib päris vaikselt ja vaatab sõbralikult . Vahest aitab väiksematel vankrikuurist kotte tassida . Teistre Tõnis rääkis , et teises koolis oli õpetaja tukast rebind ja karjund kui marupull . Tüdrukupõnnid olevat ta käes ilmast-ilma vesistand ja värisend . Suuremad poisid olla luband talle pimedas kaigast anda . Aga niisama suurustasid - ei nad teind kedagist . " " Ega igaüks ei ole , et kohe ütleb ja teeb . Selleks on kangust ka vaja , " ütles Peeter tähtsalt . " Tea , kas just kangust , aga hirmus vihane peab ikka olema , et teist lööma lähed , " arvas Juku . " Vihast ju kangus tulebki , " seletas Peeter teadvalt . " Sinul tühjal mõni kangus . Sinul tuleb vihast hoopis nahatäis . Enne ikka ärpled , ja siis kui tõsi käes , lähed haledaks ja palud andeks , " surus vanem vend ta maadligi . Peeter hakkas talle ägedalt vastu . " Ma kasvan sinust suuremaks , jalg on juba nüüd sust ees . Küll sa siis saad tunda , tuuseldan sind nii ... " Juku ei osanud nende vihast ja kangusest kuigi palju arvata , aga ühes asjas olid nad kõik ühel nõul . Koolis oli tore käia . Kuigi nuga ei lõiganud jäätunud leiba , mis nädalaks kaasa anti ja kotiga Raani härmas sahvris seisis , kuigi pimedas ja külmas tuli vedada jäiseid magamiskotte koolitoa ja vankrikuuri vahet , siiski oli tore . Kui mitte just alati , siis vähemalt laupäevase kojutuleku pärastki tasus koolis käia . Tulla koos läbi külmast kõliseva metsa ja mängida veel viimased mängud Viljandi paruni puuraiujate saunas , mis meestest sooja ja higilõhnalisena nädalalõpuks tühjaks oli jäänud . Süüa viimast kotti jäänud toidupala ja teada , et kodus oodati . Et ema seisis alati uksel , kui Hansu poisid õuele said . Ja Almagi Kiinil tervitas venda tumedate silmade vaikse naeratuse , Juku jaoks küpsetatud kaapekaku ja puhta särgiga sauna jaoks . Kui siis Juhan omakorda jutustas , mis kodus juhtunud , pani temagi endamisi imeks , et jutustades paistis , nagu ei olekski siin igav ja kurb vendadeta , nagu polekski ta norus ringi kõndinud ja Liisa pärast alailma sakkida saanud . Ei , nüüd tundusid kodused askeldamised lõbusad ja rääkimist väärt olevat . Nii imelikul kombel muutus kõik tagasi vaadates ja teiste kojusaamisrõõmust elevil nägusid nähes . Ülal taluski pidi Juku oma kooliskäigust aru andma . Vana Jaak käsutas poisi enda kõrvale perelaua äärde ja näitas oma pahkliku näpuga koha , kust Juku ette pidi lugema . Almagi jättis kangasteljed seisma ja keeras kuulatades pead . Tema kooliaeg oli ainult ühe aastaga piirdunud . Nüüd Juku heledat , Jaagu pilgu all kohati värisema löövat häält kuulates otsustas ta poisi kihelkonnakoolist ka veel läbi käia lasta , kuigi poiss selleks kas või Holstresse sugulaste juurde tuleks kaubelda . Mitte et see koolitarkus Alma meelest elu kergemaks või paremaks teeks , aga ehk on siis inimesel rohkem teada , mida ta tahab . Ehk oskab ta siis paremini valida ja vaadata ja enesega rahul olla , sest Almat ennast oli mõnikord keset kiiret tööd riivanud kahtlus , nagu oleks ikka sellest kõigest vähe , et ikka on midagi puudu ja et ei oska mõelda ja soovida , oskad vaid tahta midagi muud . Ja see tegi kummaliselt kurvaks ja hoidis väsinunagi ärkvel Jüri kuuma , sügavalt hingava keha kõrval . " Küllap olete Raani perel õige jalus ? " uuris Jaak laua juures . " Me ei näegi neid paljut . Hommikul kell kaheksa viime magamiskotid jalust vankrikuuri ja siis hakkab kohe õppimine , õhtu üheksani välja . Vahepeal ikka sööme ja Milistvere räägib meiega muidu jutte ja paneb mõnd mängu mängima . Aga väga ei või möllata , siis paneb tolm pärast köhima . Ja õhtuks valutab pea ning silm kisub looja . Kotid on kuuri alt tuues nii külmad , et enne plõgista hulk aega hambaid , kui viimaks magama jääd . " " Mis sa , poiss , hädaldad , " põrutas Jaak . " Mis siis tüdrukutel teha jääb ? Hea on , et üldse kooli said . Kes sind siit kahekümne versta taha oleks hakanud vedama . Oli ikka suur asi , et sai jõulust kooli siia , Raanile . Polegi siin teistel sihukest suurt ruumi käest ära anda . Küllap see Milistvere on teiega liiga semm - tükite vist koerust tegema ? " " Ei me tee koerust midagi . Ma sain see nädal kiitagi , et loen valjult ja soravalt . " " Õpi aga seni , kui saad . Ei jaksa mina sind üle vallakooli koolita . " Jaak lõi raamatu plaksuga kinni . " Te seal ühes hunnikus magate - viimati tõid võõrad loomad koju kaasa . Kas tuled sauna või viid nad omanikule auga tagasi ? " Jüri seisis ootavalt uksevahes , puhas palakas rullikeeratud pesuga kaenla all . " ... ja see oligi Hansul viimane oma hobune , pärast ta omale enam hobust ei ostnudki , laenas , kust sai . Ega keegi ei tahtnud küll anda , aga Hansu naine Reet oli hästi alandlik , kui midagi teiste käest tahtis ja lubas hobuse eest appi töösse tulla ... " Täna on ilmselt minu elu kõige külmem öö . Õhtul , kui viimast korda kraadiklaasi vaatasin , oli elavhõbe langenud - 32 kraadini . Kui kükitada ja pista käsi vanaema roosidega kummuti alla , siis uhkab vastu külma . Toppisin sinna ühe vana palitu , kuigi tean , et sellest miskit kasu pole . Kummuti kohal näen vanaisa ja vanaema naeratavaid nägusid . Nad on just niisugused , nagu neid mäletan . Teised on kõik muutunud koos minuga . Ei ole enam selgeid värve nagu lapsepõlves . Kõik toonid on segunenud ja põhivärviks on saanud hall . Isegi mälestustel puudub lõplik , turvaline selgus ja kindlus . Mõni võõras vaatenurk , pooljuhuslik lause võib ümber lükata kogu su mineviku , sest alati paistab olevat võimalus , et see kõik ei olnudki nii . Kas või seesama lugu Hansust , mida loen ja samas ette kujutan , kõlab mu vanaonu tütre suust hoopis teistsugusena . Raamistik on sama , aga pilt midagi muud . Viimased paar päeva olen ma tema juures üksi piima järel käinud . On liiga külm ja lapsele on pööningult leitud vildid jala pikkuse jagu suured . Vahel keerab vilt käies nina hoopis teises suunas ja siis on ta taas lumes kõhuli . Aga poesaabas on praegu paras ainult toasussiks . Nii ma võtangi siis kaasa ainult koera ja piimanõu ning lähen mööda krudiseva lumega teed läbi tühja Laanekuru . Kõik on liikumatu , külmas paigale tardunud . Taevas on puhtalt sinine ja väiksemgi tuul toob silmadesse külmakipituse ja pisarad . Lumevalgus on valus . Koer ei saa mind enam väljas oodata . Pean ta laskma sisse , aurusesse kööki , kasside juurde . Väljas oodates kangestuvad tal külmast jalad ja ta lonkab hädiselt terve kodutee . Sees on suures neljakandilises ahjus tuli , me istume oma tavalistel kohtadel , teine teisel pool lauda , ja ma pean rääkima valju häälega , et mu jutt ka kohale jõuaks . Ta luitunud , poolpimedate sinisilmadega väike nägu on nii erinev minu omast . Tunnen seda viimse kortsukeseni , paremini kui enda oma . Eile rääkis ta mulle , et hoiab alles mehe kallima saadetud kirju , et kui lahutuseks läheb , jääb mees süüdi . Ta pole kõigi nende aastate jooksul kaotanud tilkagi oma kobrutavast vihast . Ta on siin tühjaks jäänud Laanekurus metsade keskel säilitanud oma alistamatu uhkuse ja sõgeda kangekaelsuse . Tal on kaheksakümneaastane väike linnukontidega keha , mida katavad vanad luitunud dressinärud . Olen teda näinud teises riietuses mõned üksikud korrad . Vahel avab ta mulle oma riidekirstu ja näitab ükshaaval kleite ning kampsuneid , number 33 kontsaga kingi , mis hallitama kipuvad ja on vaja sisse rasvatada , Mu kohv , mille õhtul valmis keetsin , on lauanurgal külmaks läinud . Tal on kibe maitse . Märkan seda alles siis , kui tass tühjaks saab . " ... Nii et Hullu Hansu Reet oli üks esimesi piima müüjaid , ikka eesrindlik põllumees , teistele eeskujuks . Aastat kaks-kolmkümmend hiljem hakkasid kõik lehmapidajad piima müüma . Vaeseid perekondi elas ka Reeda ajal küllalt , kel samuti mõnda kopikat oleks tarvis läinud , aga nemad ei märganud seda teha ... " Juba olid pajudel pehmed hallid urvad ja päike , mis alles hiljuti oli kerkinud vaid korraks metsa- müüri kohale , käis nüüd kaarega ja kõrgelt üle Laanekuru . Kohevad hanged vajusid päeva jooksul vettinult ja tihedalt maadligi . Kuid öösiti tuli pakane tagasi ja kattis kõik krõbiseva särava koorikuga . Hommikuahetuses oli laudatee klaasjas ja ohtlik . Vähegi hoogsam samm , ja unerammestuses jalg paiskas sind pikali vastu kõlisevat maad . Raani talus , koolitoas , olid nii õpetaja kui õpilasedki väsinud . Toit jäätus ikka veel ja öösiti kostus magajate hulgast köha ja kinniste ninade lämbuvat norinat , õpetajagi köhis oma väikeses vaibatükiga kambris , kuid see köha oli teistmoodi , hoopis teistmoodi kui lastel , ja noor mees istus ajuti õhupuuduses voodiserval , pea käte vahel kuum ja õhetav . Nad olid jõudnud pärale keskööhämaruses ning istusid Šnelli tiigi ääres hõbepajude all . Naine oli pingile magama jäänud , ta oli teekonnast kurnatud . Ka mehe nägu oli väsimusest mustaks tõm- bunud , tume habemetüügas ning rasked rõngad vesiheleda iirisega silmade ümber andsid talle fanaatilise ilme . Küllap oli kiirelt vahelduvas ümbruses kohanemise sund ka ta meelele suuremaks koormuseks osutunud , kui see taluda suutis . Seda võis aimata mehe rabedatest lõpetamata liigutustest , kui ta naise äratas ja talle selgeks tegi , et on aeg minema hakata . Naine jooksis tiigi äärde , kükitas kaldale maha ja loputas nägu . Riideid seljast võtmata pesi ta ennast ka kleidi alt . Käsi vette kastes silmas ta tiigis kuldkala ja vaatas sellele imetlevalt järele , kui see minema ujus , kutsus meestki vaatama , ent see lausus vaid paar kärsitut sõna , õhutades naist kiirustama . Naine kuivatas rätikunurgaga nägu ja tõusis . Ta kohendas kõhna keha ümber liiga laiana tunduvaid riideid ja silus juukseid . Patsi ta lahti ei põiminud , kinnitas vaid kõvera kammiga kindlamalt kuklasse . Ta peahoiak oli iseteadev , ent mehe kutsele järgnes ta viivitamata . Nad hakkasid linna sisemusse kõndima . Ümbrus oli veel tühi , kelleltki polnud küsida , ja nii läksid nad piki niiske müüri äärset jahedat tänavat . Kirevad kuulutused ja klaaskastidesse asetatud pilditahvlid tõmbasid naise tähelepanu endale , aga mees kiirustas edasi ning naine ei söandanud peatuda . Nad möödusid lilleäridest , juuksurist , läbisid sooja saialõhna õhkuva teeosa , jõudsid ajalehekioskini , mille taga tillukeses kuristikus seisis keset murulappi rohekasmust paigale ehmunud kitseke . Siit hargnes mitmeid teid , nad ei teadnud , kustkaudu edasi minna . Oleksid võinud valida mõne laiadest allapoole suunduvatest tänavatest , aga mees oli võõrast ümbrusest nii segaduses , et ei mõistnud arukalt kaalutleda , ning ta asus läbi tornialuse värava sammuma mäkke , kuigi see tee oli kõige vähem märgatav ning näis kõige üksildasem . Aga võib-olla oligi kõrvaline tee seotud mõttega , mida ta peas haudus . Kitsas kivitänav viis müüride vahelt kõrvale pöördumise võimaluseta üles . Ent ülal ootasid taas mitmed teed . Otse ees seisis värskelt kullatud kuplitega katedraal , naine isegi kohkus veidi seda märgates . Ei tea , kas ta polnud sellist kõverdatud vormide ümber võimukalt säravat kulda siin hallide sirgjoones tõusvate müüride vahel näha oodanud , või kes teab mis kartusi seinale kulla sisse maalitud inimesed temas äratasid . Ta näis tundvat end jälitatuna ja ehmus paigale . Mees vaatas pahaselt naise poole ja lükkas ta lausa toorelt enese ees katedraalist eemale kõndima . Naine lipsas jooksujalu esimesse varjulisemasse tänavasse , mis ette puutus . Nad möödusid raudvõrede taha eraldunud tillukestest mõtlikest paleedest , kuni jõudsid ühetaoliselt kollaseks krohvitud majadeni , mille sisemust väljastpoolt miski ei reetnud . Nende vahelt viis plaatidega sillutatud tee väikesesse lahtise taevaga õue . Paeplaate mööda läksid nad madala müürini , mille ääres tolmust ning saastast söödud puud olid just äsja avanud järjekordsed lootusrikkad pungad . Müürilt avanes vaade all-linnale . Tihedalt ja hoolsasti väikesele maalapile mahutatud kokkuharjunud majad punaste kivikatustega ja nende kohal omavahelist sidet pidavad teravatipuliste tornidega kirikud . Nad nägid ka müüridevahelist tänavat , kust äsja üles olid tulnud , ja torni selle lõpus , läbikäiguvõlv pahuralt mustamas otsekui kitsi linnakodaniku suu . Paistis ka suundade hargnemise koht , kust nad mäkke olid pööranud . Nüüd nägid nad kella , mis neil enne märkamata oli jäänud . See rippus nii , et paistis mõlema poolega mitmesse kanti ära . Hõbeuur mehe taskus näitas teist aega kui see kell , mis all sebivate inimeste kohale oli seatud . Mees teadis küll , aga ta ei kärsinud uuri osuteid ümber panema hakata . Selleks oleks tulnud kapsel lahti teha , võti välja otsida ning ümaraks kulunud poldi ümber pusida . Ja hiljem oleks pidanud kõik jälle nagunii endiseks keerama : ta ei saanud ju kellaaega tahtmise järgi ühest kohast teise kanda . Parem rehkendas ta aega omas meeles , kui askeldas ja õiendas vahetpidamata osutitega . Nad silmitsesid kõrgele ning kaugele avaneva taeva all seisvat kokkusurutud hammastega linna . Naisele meeldisid puhtad katused , mille varju ta mõtles korralikud püsivate seintega eluasemed . Ta imestas , et sel hommikutunnil polnud just eriti märgata korstendest suitsu tõusmas . Aga muidugi polnud praegu soojuse järele vajadust , päev tõotas tulla niigi kuum . Mees oli märganud midagi , mis talle vajalik , võibolla just seda , mille pärast nad kogu kurnava tee- konna üldse ette olid võtnud . Igatahes uskus ta eesmärki nägevat ning uuris kannatamatult , kuidas selleni välja jõuda . Linn oli kui peopesal ta ees , kortsus kulmul jättis ta meelde tänavaid ning silmahakkavamaid hooneid , mida pärast tähistena võiks kasutada . Neil tuli all-linna tagasi laskuda ja nad pidid selleks minema sama teed , mida mööda olid juba tulnud , nii näis kõige otstarbekam . Kummatigi polnud nad asjata mäkke tõusnud . Pilt , mis sealt avanes , andis neile kindlust . Enam ei kartnud mees segadikku eksida . All-linnas valis ta kõhklemata pika sirge tänava , mida mööda hakkas astuma nii kiirel sammul , et naine talle poolhingetuna vaevu järele jõudis . Ometi ei julgenud naine meest kõndi aeglustama paluda , otsekui oleks aeglasem minek võinud kogu eesmärgile jõudmise üldse küsitavaks teha . Küll väsinuna ja lõõtsutades , aga ikkagi visalt püsis naine mehel kannul . Taas jõudsid nad ühe hallist kivist müüriväravani , mis torniga kokku ehitatud maja alt läbi läks . Värava vasaku nurga kohal süvendis märkas naine äkki midagi , millest ta võpatas ja seisma jäi , otsekui oleks talle nüüd meelde tulnud halba , mis teda kohutas . Seal polnudki midagi erilist , üksnes jässakas mehike , kes lühikesed jalad koos , käed laiali , iseenese kehaga puuristi jäljendas , millega ta oli ka ühendatud . Nägu oli ära , võib-olla ehmatas see naist . Mees oli igatahes naise meelekindluse kaotuseks juba valmis . Ta pöördus tagasi , kärsitu raev silmis , kuid naine tõmbus sellest vaid kössi . Mees haaras tal hoolimatult käsivarrest , lausus paar etteheitvat sõna ja tõmbas naise endaga kaasa , nii et see komistades talle järele pidi jooksma . Vaba käega mässis naine rätiku näo ümber nagu see , kes suitsust ning tulest läbi peab tungima . Teisel pool väravat muutis linn ilmet . Enam polnud kitsast tänavat kokkusurutud kivimajade vahel . Lamedalt laiast madalast paekivitornist edasi paistis avar elava liiklusega bulvar , kus liikusid trammid , autod , inimesed . Kuidagi hämmastavalt lage tundus äkki , kuigi kogu maa oli kihutajaid täis . Neil oli vaja liiklusvoolust läbi tungida ja see nõudis tublisti tähelepanu ning südidust . Lõpuks olid nad teisel pool . Näis nagu lahutaksid neid eesmärgist veel vaid mõned tänavavahed , ometi polnud asi nii lihtne . Kust nad ka läbi ei püüdnud pääseda , kõikjal olid ees ehitised , tarad , müürid , võred . Nad ekslesid sadamaümbruse tänavaterägastikus , olles aeg-ajalt sunnitud linna poole tagasi kõndima ja nõnda oma eesmärgist uuesti eemalduma . Ometi oli meri nüüd ligi , nad ei kaotanud teda tundeulatusest ja lõpuks jõudsid nad välja inimtühjale kaldapealsele , kust algas park . Meri oli siin kivimüüri alla tõrjutud , ka oli kiviservale raudrinnatis asetatud , mis piki kallast ulatus kaugemale , kui nad näha suutsid . See ei meeldinud neile , nende arvates pidi meri algama lahtiselt maalt , kummatigi polnud nad ka pettunud . Ju pidi see siis nõnda olema . Meri see ometi oli . Parasjagu oli käes lõpmatult lahtise selge kauguse hommikune tund . Nii sobis see nende mõttega kokku , nad olid suutnud tabada õige aja mere äärde tulemiseks , ja nad olid tulnud selleks kaugelt . Nad teadsid , miks neil oli vaja tulla . Nüüd olid nad siin , vaatasid vee ja taeva ühinemist ning eraldatust , hingates karget õhku , mis mere kohalt saabus . Müüri all liival ja kivide vahel oli pruunikasmusti masuudilaike , seal oli mädanevaid kapsalehti , riidenartse , ligunenud paberit , toose , kilesid . Vesi , mis prahi tagant madalana algas , oli täis rohekaid tompe ja halle tükikesi . Nad olid räpaga harjunud , vaevalt oli puhtam sealgi , kust nad tulid . Kogu nende elupingutus oli suunatud sellele , et pilk terituks räpakihtidest läbi tungima . Ja selles olid nad osavad : nad suutsid vees huljuva kõntsakorra taga näha merevee loomulikku selget olekut . Selleks tuli vaadata laiemale . Ja tuli vaadata eraldavalt . Seda nad suutsid , nende silmad olid sõelaks saanud . Võib ka olla , et see juhtus just praegu . Aga et kogu nende mõte pelgaks kujutluseks ei kuivaks , oli neil vaja näha tõelist merd , ja nii olidki nad oma teekonna ette võtnud . Veel oli vaja külma vette astuda ning ka merevee maitset tunda , et nõnda merd igas punktis tegeliku ümbruse osana tajuda ja seega eksimisvõimalust vähendada . Õli ning saastaklombid praegu ei seganud , oma teekonnal olid nad ju ka ise küllalt määrduda jõudnud , määrdumisviisid olid neile tuttavad . Nad ronisid raudrinnatise alt läbi , mees hüppas müürilt liivale ja naine libistas end ta käte vahele alla . Mees ei suutnud vastu panna , kui naise higist niiske keha ülalt ta sülelusse langes . Käed üleskerkinud seeliku all , lükkas ta naise vastu müüri , surus ennast jõuga ta ligi , nii et naise ihu peaaegu purunemise piiril tundis , ja suudles kaelusest paistvat kahvatut nahka . Naine lõi sellest hõõguma , ja kui mees ta viimaks lahti laskis , astus ta vee äärde ja kummardus nõtkena sulinal saabuvate lainete kohale , otsekui oleks pilliroog ta õde . Siis võttis naine kingad ja sukad ära ning läks jalgupidi vette . Vesi oli jäiselt külm , naine läks reiteni sisse , ent ei suutnud külmavalu tõttu viivukski seisma jääda . Ta pesi ennast liikudes ja pöördus kohe kaarega kaldale tagasi . Ka mees oli jalad lahti võtnud ja sumas merre , püksisääred üles kääritud . Ta läks madalas vees kaugemale kui naine , jäi seisma , silmad heledad peas . Nõnda oli ta tüki aega , just nagu ei tunnekski jalad külmuse raudset pigistust . Siis laskus kummargile , pesi vees nägu ja lõpuks jõi . Ta jalad olid kangeks jäänud , kui ta kuivale tagasi jõudis , nii et ta pidi neid kivil istudes kätega hõõruma , enne kui uuesti sokid ja saapad peale tõmbas . Nüüd läksid nad mööda pargiteed , et ringiga linna tagasi jõuda . Veel oli midagi tegemata . Pargis oli kevadine hommikupoolik kõige rohkem tunda . Siin oli noori lehti , rohtu , õisi ja linde . Päike ulatus kõigi taimedeni , keegi polnud oma lopsakusega sinnamaale jõudnud , et teisi lämmatama oleks pidanud . Mullust kulu rehitseti parajasti kokku , ka see ei tohtinud kevadist kasvu häirida . Mees ja naine kõndisid aeglasel sammul mööda ojaäärset teed . Nad polnud päriselt pingest vabanenud , veel oli midagi teha . Ometi oli õhtuni aega ja neil ei olnud tarvis päikeselisest pargist läbi minnes kiirustada . Äkki lõi naine kahvatuks ja peatus . Ta suu ümbrusse ja ninale ilmusid tillukesed higipiisad , otsekui oleks jahe puhas klaas keset leitset ning auru asetatud . Mees keeras silmad sinna , kuhu naise kohkunud pilk oli kinni jäänud . Seal ei olnud midagi , mida poleks olema pidanud . Aga mees teadis . Ta pani käe ümber naise õlgade ja silitas ta nägu . Naine rahuneski . Kuid ta ei tahtnud enam laiade puude all edasi minna . Nad keerasid teelt kõrvale ja sammusid üle lageda muru , nii et ei pidanud mööduma ka veoauto ümber sagivatest kiilaks aetud peadega noortest poistest , kellele raudrehasid kätte jagati . Peagi jõudsid nad uuesti tänavale , tramm käänas kiiksudes neist mööda ja linn sai taas tajutavaks . Tänavanurgal silmasid nad ka , mida neil vaja : keldrikorrusel oli leivapood . Nüüd tahtsid nad musta leiba osta ja nad läksid trepist alla . Mees jäi ukse lähedusse ootama . Naine tõi traatkorvi ja läks kassa kõrvalt läbi kaupade poole . Seal oli näha kõik tavaline kraam , mis linnaäärsetes leivapoodides ikka : tee- ja kohvipakid , kakao , suhkur , küpsised , vahvlid , kompvekid , šokolaad , tordid ja koogid ja muidugi ka sai ning leib . Naine vaatas nõutult ringi , pakendite kirev küllus muutis ta kohmetuks ja ta küsis akna ääres jõude seisvalt valges kitlis müüjalt , kas neil ka leiba on . See vaatas naisele silmi kissitades otsa , nagu ei mõistaks , mida temalt tahetakse . Naine kordas häbenedes küsimust , esitades selle veidi teisel kujul . Hääldades sõnu , nagu peaks ta neid unustusest ebakindlana välja kiskuma , ütles ta : " Ma tulin leiva pärast . " Müüja viipas pead vangutades riiulite poole . Sinna oli just äsja laotud vabrikusooje saia- , leiva ning sepikupätse , tuhksuhkrus valendavaid stritsleid ja pärgi , kreemi , želee ja glasuuriga kooke , biskviite , keekse ning kõrgeid tordikarpe . Naine astus riiulite ette , sirutas kõhklevalt käe , laskis selle aga uuesti alla , nagu ei teaks ta , millist peab võtma . Ta vaatas abiotsivalt mehe poole , kes teda teiselt poolt kassaautomaati hädalisena jälgis . Aga ka mees ei teadnud , missugune end selle ahvatlevalt pakkuva rohkuse hulgast on leib . " Nii et meie vahel on siis kõik lõppenud ? " küsib Ren ? vaikselt . Helen mõõdab teda pika pilguga soengust saabasteni ja võtab toolilt mantli : " Oletame . " " Ja - " Copia " ? " " Kutsu Anne Veski , " soovitab Helen . Rõhutatud aeglusega mõõdavad kontsad trepiastmeid . Ren ? seisab külma kooliaula uksel ning vaatab oma Ilusale Helenale järele . Tegelikult polegi hingel nii valus kui olema peaks . Kas sellepärast , et ta süda vastust ette teadis ? Veerand tundi hiljem surub Ren ? koolimaja välisukse enda järel kinni ja tõmbab krae kõrvuni . Tuiskab . Valged külmad räitsakad tantsivad tänavalaternate kollases valguses , matavad üksikute õhtuste autode esiklaase ja sunnivad silmi kissitama , et selles möllus üldse midagi näha . Helen , Helen ... Kodus on soe . Elutoas helendab teleriekraan . " Sina , Ren ? ? " küsib ema . " Võta endale ise pliidi pealt süüa , eks ole . " Ren ? läheb kööki , kergitab pliidil kastrulikaasi ning nakitseb ühte ja teist . Mitte sellepärast , et isu on , vaid et keegi ei hakkaks huvi tundma , miks ta ei söö ja miks ta nii tujutu on . Ning Ren ? ei ole hetkel võimeline mõnda süütut kooliteemalist fantaasiat välja mõtlema . Kõikide vanemate meelest on Ren ? arvates ainult siis kõik korras , kui poeg või tütar normaalselt sööb , hästi õpib ja ainult korralike vanemate lapsi koju toob . Pesast väljaspool nõuab ja pakub elu aga kodustest tõekspidamistest hoopis erinevat . Oled nii naiivne , et sellest esivanematele räägid - kukuvad tänitama . Või veel hullem - kasvatama . Parem ole vait ja tee nägu , et kõik on täpselt nii nagu peab . Kahed saab veerandi lõpus ära parandada , sõpradega , keda koju ei julgeta tuua , suheldakse väljas ning seda nimetavad täiskasvanud lõpuks hulkumiseks . Aga noor inimene ei saa ju teistega suhtlemata elada ! Koolis , küsivad vanemad , aga koolis ju näete üksteist iga päev , kas sellest suhtlemisest veel küllalt ei saa ? Jah , koolis ... Kui hästi läheb , siis kohtud sõbraga kolmanda vahetunni ajal , kui te kumbki oma järgmist ainekabinetti otsite . Tema karjub üle kabineti otsijatest ummistunud koridori : " Tere , pealik ! " , sina vehid käega ja karjud vastu : " Tere , Andrus , ära sega , mul tuleb kontra ! " Järgmine kord näete teineteist neljandal vahetunnil , mil peate silmsidet üle söögilaua ja kallate teineteise võidu endale suppi sisse , et tundi mitte hiljaks jääda . Järgmise kokkusaamise hetkel hakkad sina parajasti koju minema , aga sõbral on üks tund veel ja ta jookseb sulle kõhtu millegi suurega , näiteks " Kalevipojaga " , mille ta peab viieteistkümne minuti jooksul läbi lugema , et lugemiskontroll vähemalt kolmele ära teha , kindlalt teades , mis olid Kalevipoja koerte nimed . Ja ongi kogu armastus , nagu öeldakse ... Järgmise koolipäevani . Ja ongi kogu armastus ... Ren ? Kozlovski , N. alevi keskkooli sildi all tegutseva " Copia " - nimelise ansambli pealik , relvastab ennast vanemate uudishimu vastu füüsikaõpikuga ning hakkab elu üle järele mõtlema ... Loomulikult on Helen temast tüdinenud . Helenil on väga hea hääl ning ta ei taha seda ühes kooliansamblis raisata . Ta teab väga hästi ( ning Ren ? ise teab seda veel paremini ) , et " Copia " ei ole võimeline talle ülevabariigilist kuulsust pakkuma , ja nüüd , mil rajooni parim leviansambel " Humanoid " teda solistiks kutsus , ei taha Ilus Helena enam " Copiaga " mingitesse suhetesse laskuda . Muide , " Copia " pealikuga samuti mitte . Elu on elu ja mis saab Helen sinna parata , et üks " Copia " kitarristidest , Vallo ehk Onegin X b-st , on Ren ? ' st palju ilusama näo ja kaunima kehaehitusega ... Jaa , see Vallo ... Ren ? vaatab ennast peeglist . Sealt näeb ta korvpallurikasvu brünetti noormeest , kellel on flegmaatiline iseloom ja hallid silmad alati pisut uurivalt kipras kulmude all . Pole tal Vallo heledat juukselakka ega printsifiguuri kaunilt laiu õlgu . See seal peeglis on üsna tavaline kõrend , kelletaolisi võib kohata tuhandeid . Helen oli tema jaoks liiga ilus - ehk õigemini ei olnud tema Heleni jaoks piisavalt ilus ... Samuti mitte piisavalt rikas ja tutvustega ... Helen lõi käega , aga mis peab saama Ren ? ' st ? Ja mis peab saama " Copiast " , kellele Ren ? on andnud alguses sõrme ja siis terve käe ? Uksekell . " Ren ? , sinu juurde , " hõikab ema ja pealik on sunnitud end vastutahtmist jalule ajama . " Tere õhtust , " ütleb Laura , naaberkorteri piiga . " Maadled füüsikaga ? " " Õhtust , " vastab Ren ? mornilt . Vähemalt pool tundi võib sellest õhtust maha kanda . " Kuule , kas sa saad mulle seda " ABBA " viimast veel korra anda ? Mul on ta nii halvasti linti jäänud , et tahaks uuesti proovida . " Ren ? tuhnib riiulis ja minuti pärast on soovitud lint käes . " Miks nii morn ? " küsib Laura ettevaatlikult . " Solist laskis jalga , " vastab pealik otsekoheselt . " See teie Ilus Helena ? Mida ta nüüd peale mõtleb hakata ? " " Leidis sooja koha turneedega mööda Nõukogude Liitu . " " Sai mõnda vabariikliku tähtsusega punti või ? " " Ei , " ütleb pealik vihaselt . " Läks rajooni esimesse külakapelli eesitkejaks . " " Aa , " sõnab Laura mõistvalt . " Ja see tähendab , et " Copia " kõrbeb . " " Haruldaselt läbinägelik ! " nendib Ren ? mõttes . Laura , veidi melanhoolne ja üsna ilmetu piiga , kohendab hajameelselt oma heledavõitu juuksekahle ning varjab pingsat mõttetegevust Ren ? lindikausta sirvimise taha . Pealik ootab kannatlikult , millal ta kausta uurimisega lõpule jõuab ning noormehe enda seltskonnast vabastab . Aga Laura ei mõtle seekord oma tavalist delikaatsust üles näidata , ehkki tajub hästi pealiku tusatuju ning soovi temast võimalikult kiiresti lahti saada . Ühe õnnetus võib olla teise õnn ning ootamatult on Laura ammuotsitud teerajale sattunud . Uljas . Uljas mängib ju " Copias " . Üle aasta on Laura otsinud võimalust selle poisiga silmast silma kohtuda , temaga rääkida . Ta peab vähemalt aru saama , mis peitub Uljase tumedates silmades . On selles nii raskesti tõlgitsetavas pilgus kahetsus , haletsus või hoopis igatsus segi julguse puudumisega ? Laura peab vähemalt selguse leidma , enne kui ta edasi elada jaksab . Oi , Ren ? ! Häda sünnitab küll harva sõpru , aga praegu on kõhnuke naabriplika sinu kõige suurem sõber , ilma et sul endal sellest aimu oleks . " Mis sa mulle selle peale ütled , kui ma sulle homseks solisti hangin , " küsib tüdruk teeseldud rahuga . " Solisti ? " tõmbuvad pealiku kulmud kipra . " Kas sul on mõni tuttav puu , mille otsas nad kasvavad ? " " Ma ei luba , " naeratab Laura . " Aga ma proovin . Mis sa ütled mulle selle peale ? " Ren ? mõtleb , et üks aadlimees peaks antud olukorras daami ette põlvili langema . Aga kuna tegemist pole daami , vaid kodukitlis naabriplikaga , siis Ren ? põlvili ei lange . " Ei noh ... Aitäh ütlen ! " Laura silmitseb teda hetke vältel väga pingsalt . " Oota hetk , " ütleb ta siis . " Ma olen kohe tagasi . " Ta ongi kohe tagasi , käes paar õhukest koolivihikut . " Kas sa saad väga vihaseks , kui ma sulle mõned laulutekstid kaela määrin ? " " Mina ? Mina vaevalt , aga Ulka võib-olla küll . " Ulka ehk Uljas on " Copia " kullakaaluga mõõdetud klahvpillimängija , kes ise ansamblile nii muusikat kui tekste kirjutab . Ren ? uurib vihikuid , Laura seisab hinge kinni pidades kõrval . " Noh , mis sa arvad ? " Pealik kehitab õlgu . " Minu meelest täitsa tipp-topp tekstid . Ainult muusika , millele nad on kirjutatud , läheb meie reast mööda . " " Ma võin kas või Beethoveni Viiendale teha ! " sõnab Laura kiiresti . Ren ? muigab . Temal on juhuslikult ka pea otsas . " Hüva , " ütleb ta siis . " Kui sa " Copiale " tõesti solisti hangid , siis ma võtan su koosseisuliseks tekstikirjutajaks , öelgu Ulka mis tahes . " " Ma kindlalt ei luba , " toonitab Laura , kuid ta süda hüppab . Rajakesest " Copiasse " on järsku saanud lai maantee ning et Laural oma sõbratar seina külge kinni rääkida õnnestub , selles ta ei kahtlegi . " Lähed täna ning otsid köögitoimkonnast üles Ethel Hiietamme X b-st , " on Laura hommikul öelnud ning selle soovituse järgi kavatsebki Ren ? praegu käia . Seda enam , et on söögivahetund . Niisiis võtab pealik oma tühja kausi ning läheb " Copia " tulevase solisti iseloomuga tutvuma . Nimetatud Ethel Hiietammel on tegemist süle ja seljaga ja seepärast pole ta sugugi vaimustuses pealiku ja tolle tühja kausi ilmumisest köögi piiridesse . " Kuule , kas seda pilaffi veel järel on ? " pärib sissetungija . " Juhuslikult on , " vastab Ethel ja toimetab edasi . " Kas juurde ka saab ? " " Kui sa just väga ilusasti palud ... " Ethel peab ametikohustuste tõttu korraks kõrvalruumi minema , kuid Ren ? seisab ukse peal ees . " Juurde ma tahtsin . " " Ah et juurde , " pühib Ethel käed kitlihõlma puhtaks . " Palju ma panen ? " " Pane üks kulbitäis . " " Ahah , " ütleb " Copia " tulevane solist ja heidab pilgu pilafipotti . Juhuslikult on seal kaks kulpi , üks normaalse suurusega , teine umbes toobine . Ning Ethel ei oleks see , kellena teda koolis tuntakse , kui ta seda suuremat kulpi ei võtaks . Paras ports lätsatab kaussi , nii et pekitükke laiali pritsib . Pealik vaatab ammuli sui seda pudrumäge , mis vägisi üle kausiserva valguma kipub . Ethel pressib seda veel kulbiga koomale , et nõutud kogus ikka ilusasti ära mahuks , surub kausi jahmunud noormehele pihku ning lükkab ta söögisaali tagasi . Kui tunnikell heliseb ja Ethel laudadelt leivataldrikuid kokku korjama läheb , pole pandust veel neljandikkugi söödud , ehkki neli meest nurgalauas vapralt hävitustööd teevad . " Paras sulle , " ütleb üks noormeestest lusikat lauale pannes ja püsti tõustes pealikule . Selle noormehe nimi on Andrus ja ta on " Copia " trummar . " Üks kahest : kas hakkad prantsuse dieedile ja õpid koolisööklas kõhtu täis saama , või siis küsid edaspidi lusikaga lisa . " " Ta annab mulle siis teelusikaga ! " uriseb Ren ? ja viskab samuti lusika käest . Ta tahab õigeks ajaks tundi jõuda . " Kui sa tahad tõesti selle daami solistiks võtta , siis arvesta , et meie elu läheb kirevaks ! " ähib Andrus Ren ? kõrval trepist üles tormates . " Oled sa selle vastu ? " ähib Ren ? . Ta püüab kõikide huvisid arvestada . Andrus raputab pead ja , jõudnud Ren ? kõrvale , teeb grimassi , millest ainult seda võib välja lugeda , et tema on kloun ega mõtle tõsiselt . " Mina olen poolt ! " ütleb ta ootamatult tõsiselt ja ... hääletab selle kinnituseks . Seevastu " Copia " kullakaaluga klahvpillimängija Uljas ei ole põrmugi poolt , kui Ren ? talle oma viimaste tundide tegevusest aruande esitab . Uue solisti elaks Uljas õigupoolest üle , aga koosseisulist tekstikirjutajat Laura näol mitte . Kohe kindlasti mitte . See ju tähendab , et " Copia " hakkab ainult kopeerima , mille järgi ta muide oma nimegi sai . Noorel lootustandval Uljasel on aga vaja ennast arendada . Rajooni esiansamblis " Humanoid " , kus ta peale " Copia " mängib , ei lasta teda repertuaari ligi , sest ükski normaalne täiskasvanud mees ei lase kümnenda klassi poisil endale ette kirjutada , mida ta mängima peaks . Pealegi tunneb Uljas Helenit juba " Copiast " küllalt hästi , et tema tujusid teada . Nii jääb Uljasel eneseteostuse jaoks üle ainult " Copia " - ja just nüüd , mil Uljasel on tekkinud lootus ise " Copiat " kujundama hakata , võetakse ka see tal käest ära ! Ja kes võtab ? Laura ! Ehk õigemini pealiku lollus ... Pole viga , küll Uljas ta ümber pöörab . Jah , Laura ... Õigupoolest pelgab Uljas temaga kokku saada . Mida peab ta Laurale ütlema ? Anna andeks , sa eksisid minus ... Nii vist oleks õige . Kuid ta ei julge ega leia endas jõudu , et nõnda öelda . Tal on mingi piinlikkustunne tüdruku küsiva pilgu ees ning kõige rahulikumalt saab ta elada siis , kui nad võimalikult vähe kohtuvad . Aga kui Laura talle nüüd ka " Copiasse " peaks järele trügima , siis tuleb Uljasel katsuda pealiku ajud kiiresti paika panna . Õhtul istuvad nad kõik kuuekesi kooliaulas ja arutavad tulevikuplaane . Pealikul on magnetofon kaasas ja Laural tekstid . See tähendab , et neil kuuel tuleb nüüd üksteisega harjuda . Ethel tunneb ennast hästi nagu alati . Teda on isegi kooli direktor kuldnaerjaks nimetanud , mille peale asjaosaline ise ütles , et alatu laim . Ren ? on ootusärev , teda teeb rahutuks Uljase negatiivne arvamus . Muinasjutuprints Vallo takseerib uut solisti , keda ta küll iga päev klassiski näeb , aga ta pole Ethelist kuigivõrd huvitatud . Ethel ei võta tõsiselt Vallo nukrat pilku ja ohet südamepõhjast . Järelikult ei tasu jändamist , võib hoopis naerualuseks saada . See aga Vallol veel puuduks . Uljas on otsustanud päästa , mis päästa annab nii " Copiast " kui omaenese hingerahust . " Mis oma näost te siin räägite , kui see oma nägu põhineb puhtalt " ABBA " tõlgetel ! " " Esiteks on tegu ainult proovitõlgetega ja teiseks tuleks sinu soove arvestades ooperid ette võtta ! " " Üleüldse tuleb ise teha , mitte tõlkida . " " Anna mulle andeks mu ebadelikaatsus , aga kas poleks parem hästi tõlkida kui ise halvasti teha ? " " Kas sa tahad öelda , et minu töö ei kõlba nii kõrgetasemelisele grupile kui " Copia " ? " küsib Uljas mürgiselt . " Minu meelest pole me plaaninud saada mingiks labaseks kommertspundiks . " " Muidugi , meie oleme kommertsilabasustest üle ! " toetab Vallo . Laura ohkab . Muidugi , kallis Ulka , sinu suureks eeskujuks on nähtavasti Berliini sümfooniaorkester . No mida sa ühelt koolipundilt õige tahad ? " Kuhugi tahad ju sina ka välja jõuda . Kuulsuse suhtes , ma mõtlen . " " Ma ei mõtle halba kuulsust . Ja üleüldse , pealik , ma arvan , et naisi ei ole mõtet muusikategemise ligi lasta . Midagi arukat sellest ei tule . " Pealik muigab , kuid on vait . " Huvitav , mida härra üldse naistest teab ? " pilkab Vallo . Uljas punastab . " Aga milleks neid laule siis tehakse , kui neid üksainus esitaja laulda tohib ? " küsib Andrus . " Ei , Ulka , sa vabanda , mina ainult mõtlen niiviisi . Mina olen väike vend , mina ainult põristan trummi peal , mida teie otsustate ... " Laura vaatab kaitset otsides pealiku otsa . Ta pole osanud karta Uljase poolt sellist väljaastumist . " Vaadake , poisid , " seletab too . " Idee on selles , et endale tõlgetega natuke nime teha . Ühesõnaga , et kujuneks teatud publik , kes vaatab , et ahah , " Copia " mängib , ja tuleb edaspidi ka siis kohale , kui me oma muusikaga eksperimente tegema hakkame . " " On see sinu idee ? " küsib Uljas karmilt . Pealik on pisut aega vait , kuid tunnistab siis , et ei ole . " Ma ei saa aru , miks sul just " ABBA " kogu aeg hammaste vahel on ? " püüab Laura ise hambaid näidata . " Mulle ta näiteks meeldib . " Varem polnud öötaevas teda üldse huvitanud ; kui , siis vaid mäletamatus lapseeas . Kuid oma rännul magasid nad paatriga tihti avatud taeva all ja liikusid aina põhja , kus taevaski aeglaselt teisenes . Nõnda hakkas taeva tähekiri teda enam ja enam huvitama . Nii et just siis ärkas tas huvi taeva kui lõputu ruumi vastu , ja sel polnud mingit seost taeva teise mõistega , mis temas tollal leplikult edasi püsis . Ent nüüd oli järel vaid üks arusaamine : see kõik pole muud kui lõppematusse lõpmatusse põgenev külm ruum , samasugune , ei arvamatult külmem ega kõledam kui see , mis teda siin all ümbritses . Mitte ainult tähtede puuriv valgus ei läbinud teda praegu . Ka see ruum ise õhkus , läkitades teistsugust , nähtamatut kiirgust , mis tuli kõigist suundadest ; see ei läbinud mitte ainult teda , vaid ka kõiki teisi elulisi , ülevalolijaid ja magajaid , mõistsid ja tundsid nad seda või ei suutnud iialgi aimata . See tumm pime kiirgus muutis kõik elava maailmas ühenimeliseks , märgistas nad ajalisteks ja seega kord kaduvaiks . Muud nagu polnudki , kui vaid selle pimeda ruumi ajatus ja otsatus , pimeduse impeerium , milles ekslesid vaid üksikud valguspunktid , liiga harvad , kauged ja väetid , et midagi muuta ses põhjatus pimeduses . Kõik vaid tohutu hunnitu tühjus , mida ei juhtinud ega valitsenud tegelikult keegi ega miski . Kõige selleni jõudmine tegi ta trööstituks ja lootusetuks , ent samal ajal - see oli ka suurim lohutus ja rahustaja . Rohkemat ta mõistus tõesti ei suutnud vastu võtta . Ta lausa tundis seda seina , mille vastas ta seisis . Kuid ta aimas , kadestas endast suuremaid , selgemaid mõistusi , mis suutsid seletada nähtusi , mida iial käegakatsutavaks ei saa muuta . Ta oli kuulnud neist vilksamisi , üks nimi oli tal meeles - pühamees Cusanius , Nicolaus Cusanius , kes oli öelnud muuhulgas , et iga sirge joon on vaid tohutu kõveruse osa . Kas nad kõik polnud tahtlikult või tahtmatult lõhkunud arusaamist taevast ? Kas mitte nendelt polnud pärit teadmus , et Maa polegi ainus omasugune selles tohutus ilmaruumis , ammugi mitte selle kese , vaid et neid maailmu on tuhandeid , igaüks oma päikese ligidal , millest mõni paistab siit vaid nõrga punktina või ei paista üldse ? Ei , ta polnud neist meestest ja neist ketserlikest mõtetest kuulnud mitte pika rännaku aegu , sest paatri kõrvalolek tõrjus kõik taolise eemale , jättes ruumi vaid jumalasõnale ning maailma kannatustele . Need poolsalajased ja tõrjutavad mõtted olid temani ulatunud juba varem , seega kloostriaegadel . Klooster oli kui vanglagi , kus uudised liikusid seda hõlpsamini , mida tugevamad olid müürid , tummemad seinad , kindlamad uksed ja tihedamad aknavõred . Neil selgimishetkil ei tundnud ta üldse külma . Ta võinuks lõputult seista säärases turmuses kui kõige soojemas kodumaa öös , uskumata , et paljude väga pikkade tundide järel hakkab üle metsalatvade nõrguma valgust , mis muudab kõik , toob uue päeva ja uue lihtsama meele . Selles raudkülmas tundetuna seistes lohutas ja soojendas teda teinegi mõte - võib-olla pole ta praegusel hetkel ainus säärane seisja ja mõtleja , küllap neid on tõesti teisigi ja väga erinevais paigus . Kui nii , kas ta ei kohtu siis pilgu abil mõnega neist ja kas sellest ei sünni mõtte ülekandumist . Ta ei saanud ju üksi säärane olla . Mitte üheski oma tegevuses või mõttes . Mitte hetkekski ei saanud ta olla maailmas üksi . Pidi ju olema veel keegi - tema taoline , tema vanune , tema saatusega , ükskõik siis kus . Äkki hakkas ta seal pimedas lõpmatuses nägema siravat täppi , mis suurdus ja nagu kihutas tema poole . Sellest sugenes kohutav tunne . Siis ta taipas , et seisab , pea kuklas ning silmad kinni , aga täpp püsib tema kinnipigistatud silmade ees , ta peaajus , kusagil silmade vahemikus ; see asus ta siseilmas , ühes teistsuguses ja sootuks teises suunas minevas lõpmatuses . Järsku sähvas tas millegi kahe ühtsus ... Veel hetk , ja talle oleks teab mitmes kord selgeks saanud midagi enamat ja ühenduvat . Kuid samas oli see välguvalguse viiv otsas ja mõtteruum taas oma tavalist tuhmi valgust täis . Enam ei saanud äralibisenut kätte . Kuid ometi jäi tollest jälg , õige nõrk jälg , mis nüüdsest peale vaevas . Ning sellega koos lootus , et see sähvatus võiks mõnel uuel , soodsal ja mõistuse puhanud hetkel korduda . Ehk tal õnnestub siis teada saada ... Võis end ka teisiti lohutada - kuni kestab elu , kestab ka see teadmatus . Hetkel , kui sähvab too ülim siredus , hävitab ja neelab see tema enda ... Ent neil öistel seismistel oli algusest peale olnud ka oma selgem ja asjalisem põhjus , mida ta märkas alles mõne aja möödudes . Just nimelt märkas . Kummuva tähistaevaga harjunud silm eristas seal üht tähte , õigemini tähe moodi taevakeha , mis aina kasvas , kuni oli heledam ja suurem kõige eredamast nende hulgas . Ja mis veelgi veidram - sellele suurduvale punakaskuldsele tähele hakkas nädalatega tekkima järjest pikenev jälg . Siis ta teadis ! Sealt ilmaruumi sügavusest ligines Maale sabatäht , kõige halva kuulutaja ! Kas jälle ! võpatas ta õudusest . Kas jälle uued õnnetused , taudid , uus sõda , uus laastus , kadu ning elukõledus ! Või ähvardas see ainult väiksema õnnetusega - põua , paduvihmade , ikalduse , karmi talvega ? ! Keegi ei võinud praegu veel öelda , mida see tõotas . Siinsetel suvelõpuöödel , kui taevas muutus üle mitme aja tumedapõhjaseks , oli ta sageli olnud tunnistajaks ohtrale lendtähesadudele , mis polnud üldse hirmutav . Vastupidi , see oli äratanud vaid imetlust ; need paljud-paljud hääletud poolkaarjad vilksatused , mis sarnanesid mõtteloodete sünni ja kadumisega inimese sisemises mõtteruumis . Ka sabatähe liikumine oli hääletu , ent see oli tuhandeid kordi aeglasem ning kestis juba nädalaid , sisaldades kohuvat ähvardust . Sabatähe kuldne saba aina kasvas ja laienes , nagu tuhastanuks sabatäht üle taeva liikudes üha suuremat taevaala . Või oli see taevas , mis jäi ta järel hüljatult hõõguma ? Hoolimata suurdumisest ja liikumismuljest jäi sabatäht peaaegu samale kohale . Tas oli korraga nii liikumist kui paigalolekut . Kui oskasid teisiti vaadata , oli , nagu rippunuks laotuses põlev naisepea , leekivad pikad juuksed järel ! Kas polnud just ta lapseeas räägitud millestki sellisest ? Sabatähehaigusest , ajalookäändest ? Ta katsus seda mõtet eemale juhtida , kuid see aina tükkis talle peale . Juba mõnda aega märkas ta , et ta enesetunne pole kiita . Mingi ahistus hoidis keha . Õhk oli kohe tuntavalt täis mürgiseid aineid , sabatähe poetatud peeni kibenaid . Ta polnud enam ta ise . Väsimus ja uimasus valitsesid keha , maailm hakkas mõjuma suure unena . Kõik tundus äkki unena - see talveöö oma hullus kauniduses , põlvini lumes mets , pakasest kumisev laotusekumm , need tähepunktid , selle endelise lõpmatusekülalise kõver kuldne jälg taevaaluses , lõpuks tema ise . Sellesse unne sulas kõik temast kaugemal olev ja mäletatav . Kõik see moodustas kui eluune , millest ta ei suutnud ärgata ega tahtnudki hästi . Sõnatu , üldsegi mitte inimkeelne kuulutus või ähvardus rippus edasi maa kohal , sundides seda ägama ja kartma enam kui pühakirjas sisalduvat ennustust maailma lõpust . Teda kiskus liikvele , ära sest paigast . Aga samas teadis ta , et sabatäht on ka järgmise paiga ja ta järgmise öö kohal . Ei , ta ei tohtinud kõike seda ähvardust uskuda . Sest veel polnud midagi juhtunud . See ei saanud olla uus karistusekuulutus , sellest oli küllalt ! Vaid tundetu , mõistuseta juhuslikkuse valitseda maailmaruum võis läkitada praegusel ajal sabatähe , piinutada inimeste mõistust , nende oma , kes olid nõdrad vastu hakkama . Ta pidi uskuma mööduvat . Elu oli lihtsalt pikk - inimesele soodsate , mittesoodsate , õnnetute , vältimatute - juhuslikkuste rida . Temal oli õnnestunud selle saatuslikumat poolt seni vältida . Küll tal õnnestub edaspidigi . Sest kogu see aeg oli ta tundnud ühel üldisemal palju sügavamal viisil , et temaga ei saa neis segaste aegade tihnikuis midagi halba juhtuda . Vaid alles siis , kui need möödas ja enam-vähem rahulik elu pihta hakkamas , tuleb tal enda pärast tõeliselt kartma hakata . Tema polnudki kogu aeg nagu tema , vaid kellegi-millegi katsealune või proov , kas inimene suudab kõigest säärasest läbi tulla ... Ta uni või paine hakkas seesugusest sisendusest tõesti nõrgenema , ehkki päriselt ei kadunud . See kestis niikaua , kui ta märkas , et sabatähe punakas kuma justkui nõrgeneb ja sabatäht ise hakkab kahanema . Sabatähe kaugenemine läks kiiremini kui ta tulek . Siis ühel ööl oli ta nii kaugel , et paistis tavalise poolheleda tähena . Siis oli juba vaja teada , kus ta oli asunud . Ja siis polnud teda enam üldse . Ometi ei hajunud ähvardus ja kartus päriselt ka pärast seda . Õieti oli öö talle nüüd ainuke enam-vähem turvaline aeg . Päeva tuli karta . Mitte valguse , ta avatuse pärast , vaid selle Kellegi kartusest , kes võis igal päevahetkel tulla , talt selle peavarju tagasi nõuda ning tema enda tagasi jõhkrasse talvekülma paisata . Ööst teda just ei pruukinud karta . Iseenesest polnud see mingi maja , ka mitte metsaonn , vaid ainult häda-katusealune , majavare , kuigi samas palju suurem kui olid olnud ta mõlemad onnid ning ka eraku oma . Kunagi võis see olla elatavgi , nüüdseks olid alumised palgiread ära vajunud ja ka katus laskis mitmest kohast valgust läbi . Ent seinad hoidsid ruumi ikkagi koos ja uks sulges sissepääsu ning rohmakas kolle nurgas täitis kuidagi oma ülesannet . Ta sattus sellele elamule krõbedal talvehakul , kui oli päev otsa sihitust lumessumpamisest nii väsinud , et võis esimese tihedama kuuse alla variseda . Sel hetkel kasvaski tare nagu ilmutus ta ette - tume , avali uksega . Sel esimesel õhtul ta tuld üles ei saanudki . Ruum oli poolenisti lund täis ja seda oli sattunud isegi kehva koldesse . Ta oli vaid ukse kinni pannud - krampi , sest kramp oli alles ! - ja ennast ainsas kuivas nurgas kerra kiskunud , siis varsti magama jäänud , teadmata , kus ta tegelikult asub ja kelle uluall . Märjad jalanartsud oli ta harjumuspärasest kombest rinnale , pealmise vammuse alla toppinud , et hommikul oleks midagigi meeldivat - kuivad jalad ! - , mis sest et lühikeseks ajaks . Hommik oli olnud ahk ja trööstitu ja ainult elamise jõud oli sellele elu sisse sundinud . Ta oli alustanud sellest , et oli kandnud kolde märjast paakunud tuhast tühjaks ja püüdnud sellesse tuld meelitada . Pikkamööda oli see korda läinud . Nagu palju kordi varemgi oli ta tules tundnud turva ja poolelulist sõpra . Ent juba siis , sel hommikul oli ta aimanud üht asja , mida hiljem tundis aina sagedamini - ses tares , ja mitte ainult seal sees , vaid ka väljas , selle tare ümbruses pidi olema midagi võõrastavat , mis õigupoolest pidanuks siit eemale tõrjuma . Mis nimelt , ei osanud vaist talle veel öelda . Midagi sootuks muud kui senised hirmud oli see . Ent häda , elu nõue , oli suurem ja ta jäi paika . Tükk aega hiljem , kui tal selgus käes oli , veendus ta juba mitmendat korda , et aimus polnud teda petnud . Metsaelu aastate jooksul oli ta harjunud pidevalt otsustama sisehääle järgi , mõistust peaaegu kunagi kuulda võtmata . Neil kordadel , kui ta aga seda tegi , sattus ta varem-hiljem täbarasse olukorda . See , mingi sügavam temas oskas ette näha ka olematut . Igatahes oli ta esialgu otsinud lähemalt ja nähtavast seletust , kellele ulualune ikkagi kuulus . Teda hämmastas , et selles polnud ühtki eset või midagi muud elamisjälge kandvat . Ainult neli umbset seina , uks , pajaauk , mille sai kinni tõsta . Kolde pimedast taganurgast leidis ta ainsa eseme , väheldase katla , puulusikas sees - kõik ammuse , juba iseennast sööva hallituse võimuses . Katla puhastas ta suure vaevaga ära . Seda läks tal ju vaja . Katla seisukorra järgi võis umbes öelda , kui kaua siin polnud elatud . Vähemalt terve sügise ja talve alguse oli ulualune tühi olnud . See pisut leevendas karistatava tunnet . Ometi usaldas ta silmitut ööd edaspidigi enam kui päeva . Onni neli kehva seina kaitsesid vähemalt ühe eest kindlasti - väljast vallina pealesuruva pimeduse ning selle isemoodi kidura , kuidagi haiglase metsa tumeduse eest . Tuldki tegi ta vaid pimedas , kui suits võis sulada pimedusse . See aga ei tahtnud ega tahtnud ruumist välja roomata , nii et tuli kuuseokstega vehkides kaasa aidata . Kuivõrd ta kartis valges tuld teha , siis sundis kartus teda ka igal uuel hommikul oma tuletegemisjäljed hävitama - ta kandis tukid ja tuha välja lumme , sumpis tukkidel viimased tulejäljed küljest ning trampis need siis sügavale metsakodu alla . Õhtul tuli alustada eimillestki , ilma süteta , kuid kuiv kolle võttis tule kergemini sisse . Valgevaruks püüdis ta onniseinte vahelt juba ära olla . Päeva veetis ta metsas . Selleks oli peale ebamäärase pelguse veel puhtasiseid sundusi - tuli hankida kütust ja liha . Pimedahakul onnile uuesti liginedes , metsakuiv latvapidi järel , headel päevadel mõne looma lõtv kere turjal , püüdis ta liikuda kuulmatult , ligineda onnile selle umbsemast küljest . Ukse avas ta igakord järsu rapsakuga ja veendus igal uuel korral - mitte keegi pole vahepeal selles käinud . Ehkki sedasama kinnitas puhas jälgedeta lumi ümber onni . Kui mõni teine jälg peale tema omade oligi , siis ainult linnu või juhusliku looma oma , kelle elualale ta oli sattunud ; sellest viimasest andis mõnikord tunnistust onninurgale jäetud kollane lehkav märk . Iga uus talvepäev tundus usaldamatu ja silmik . Koguni mets oma raskes lumises vaikseisus tundus ausam ja läbinähtavam kui see lagedus ümber onni ja onn ise . Kui palju ta ka ei võidelnud oma kujutluse vastu , see oli tugevam - onn , ta neli seina , mille väljastpoolt kinnilükatav uks sulges , kujutasid endast siia lagendikuservale ülesseatud suurt karpi , ei , puuri ! Talle viirastus keegi sammukajatu , kes on teda juba kaua passinud ja kes tuleb ühel hetkel , kui ta on hirmuga juba harjunud , ning lükkab ukse tasakesi ta järel kinni , suleb selle väljastpoolt palgiotsaga - ja ta ongi jälitajat ennast nägemata ta lõksus , kus too laseb teda niikaua meeleheitlikult rabelda , kuni meeleheide ja hirm teda täielikult valdavad ja muserdavad . See kujutlus kord tugevnes , kord vaibus , ent ei kadunud päriselt - ka veel mitu kuud hiljem ei tundunud need seinad talle kodustena . Ta aina ootas seda tulijat ja kartis , et hetkel , kui ta laseb oma kartusel uinuda , see ähvardaja tulebki . Ei saa öelda , et Kustil hea meel oleks olnud . Keset tööhoogu lasi ta äkki oma lihased lõdvaks ja jälgis urisedes vaipa , mis klopferist kinni oli haaranud ega kavatsenud sellest niipea lahti lasta . Kusti pilk muutus teravaks , ta pigistas tööriista pideme tugevasti pihku ja rebis selle vaiba embusest vabaks . Klopferiga koos tuli ka vaip - ema onu kingitus , kui Kusti õieti mäletas - ja kukkus pori sisse . Kannatlikult , just nagu oma veast õppiv taibukas laps tõstis Kusti põrandakatte nöörile tagasi ja alustas uuesti . Löökide kaja - kõik uus on kerge õhku tõusma - kandus taevasse , mida kevadõhtutel sageli kattis uskumatult selgete värvidega muster . Niisuguseid mustreid , lausa maalinguid , võis kohata ainult Kevade tänavas . Siit ka loogiline järeldus , et taevaid pole üks , vaid mitu , kuigi kõikidele ka ei jätku : keegi peab ikka ilma jääma . Siis , juuni kaheteistkümnendal , sündis beebi , kellele isegi nime ei jõutud panna - nii kiireks läks ajavool - , kuid keda me kõik mõttes Gustaviks kutsusime , ehkki isegi sood kokku ei läinud , sest vastsündinu oli suurte siniste silmadega ( mille eest puudusid vaid polaroidprillid ) preili , kes põhilise osa ajast ema süles suikus või kui üleval oli , siis isegi söögi ajal magusasti haigutas . Kui Gustav Kivi läks last ära tooma , öeldi talle , et emal on palavik . << Kas teil on temperatuur ? >> kirjutas Kusti targu kaasavõetud blaistifiga - << Bleistift >> , << Temperatur >> ja << Klopfer >> pärinesid Gertrudi kadakasaksa sõnavarast - lillede ümbert rebitud paberiservale ja saatis järelepärimise registratuuriõega kolmandale korrusele . Õele Kusti meeldis , aga kitlitaskusse pistetud rublast ta sellegipoolest ei loobunud . << Mõni kriips on , aga ega see siin alla ei lähegi , sest iga kord , kui ma peldikusse lähen , on mul tunne , et tuul tõmbab mu august alla . Vii mind siit kohe minema ... >> Kirja lõpus olid märjad plekid . Neid märgates tundis Kusti endagi laugude all kipitust . << Kas te ka teate , mis te teete ? >> kostis telefonist peaarsti kuiv hääl . << Kodanlikus Eestis suri selle haiguse kätte 75% naistest . >> Kustit see ei huvitanud , haiguse nimigi lendas kõrvust mööda , ehkki toru oli kõvasti vastu kõrva surutud . << Hea küll , aga ainult allkirja vastu . >> Kusti ei teadnud , kuhu ta peab allkirja andma , kuid mõttes oli ta seda juba teinud . Hiljem küll selgus , et mõeldud oli Kristiina allkirja , aga sellest hoolimata oli Kusti rõõmus , et tema käest küsiti - umbes nii , nagu gaasijuttu kuuldes . Veel paar tundi tuli oodata , enne kui mattvalgest klaasuksest paiskus välja õnnelik ja õhetav - kas tõesti palavik ? - Kristiina , käsivarrel tekkidesse mässitud roosa kookon . << Hoia teda õigetpidi , >> ütles Kristiina . Gustav vaatas august sisse ja nägi imepisikesi varbaid , igaüks küll isemoodi imelik , aga sellest oli vähe . Kiiresti tegid nad augu õigesse otsa , piirdudes ainult pealmiste tekkide ümbervahetamisega . Läbi õhukese lina oli tunda lapsukese kiireid , aga ühtlasi sisse- ja väljatõmbeid , esimesi veel kahtlevaid << eisid >> ja << jaasid >> . Kusti võttis taskust << Taschenmesseri >> - nuga oli Kustil alati kaasas , aga sõna nagu sosistati õhust - ja lõikas elu kohale kirurgi osavusega konservikarbi suuruse augu . Vastutustundetuid või kättemaksuhimulisi õdesid nad kiruma ei hakanud , aga nende mõtted ühtusid selleski punktis . << Kas teil piima on ? >> küsis Kusti taksos ning heitis alles siis tagapeeglisse pilgu , kui tagaistmelt jaatav vastus tuli . Taksojuht ei uskunud oma kõrvu - viina ? - , hetkeks kaotas sõiduk juhitavuse ja riivas kõnnitee serva ; õnneks jõudis õige mõte kohe ka taksojuhini - piima , ah et piima oli värske isa iseenesestki mõista küsinud , kuid sellegipoolest oli tal millegipärast piinlik , justkui oleks ta jõudnud masina peatada ja istme alt salaurkast pudeli välja võtta . Võibolla oli pruutpaaril siiski ka sellest puudu ? Aga küsida kollase kullinäoga juht enam ei julenud , niigi kartis ta seda ümara , hõredate juuste alt rasvaselt läikiva pealaega meest . Korraks maimuke ärkas ja vaatas Kustile otsa - vähemalt nii jutumärgiisa arvas - , kuid Kusti pigistas kiiresti silmad kinni ning nägi ripsmete vahelt piiludes , et eeskuju oli nakkav olnud . Nii algas Kusti lapse-elu , asendades sel moel alles olnud kana-elu ja ema-elu , mis juba unustusehõlma hakkas vajuma . Polnud kahtlust , et kõik see Kusti tarkus , mida ta ema käest kuulnud oli ja koolis õppida jõudis ( mõnes õppeaines oli ta ju teistest isegi aasta võrra ees ) , tuli temasse uuesti tagasi . Kui beebil gaasid olid - gaasid ... ? mida see meelde tuletab ? - , tegi Kusti rohuteed ja tõi apteegist beebiroosat . Kõhukinnisuse puhul , mis väikest mõnikord vaevas , prooviti peedimahla , ehkki arst seda ei soovitanud ning kui seegi ei aidanud , pani Gustav röökiva jõnglase selili diivanile ja hakkas osavalt punnis vatsakest masseerima , jättes lõpliku vajutamise siiski ema hooleks . << Kas tuleb juba ? >> küsis Kristiina kätega Kusti liigutusi imiteerida püüdes . << Tuleb ! >> hüüdis jalgade vahelt sisse piiluv pseudodoktor ja hüppas viimasel hetkel eest ära . << Ärge kartke , Kristiina , see on peet , >> ütles Kusti toolile maandunud roosat mürsku uuriva ema nõutut nägu nähes . Nii või umbes nii ( sest pealtnägijad puuduvad ) nad elasid , kujutades endast üht perekonda , mille kokkuhoidmine oli kanade generatsioonipundardest mõnevõrra ehk suuremgi ime . Siiski ootas Kustit ees kolmaski muutus , viimane etapp ahvi muutumisel inimeseks , kui loodusloolisi paralleele ( mis samuti kuidagi kohtuda ei taha ) tõmmata . Ta ei olnud selleks valmis . Ta ei tahtnud seda . Ta ei mõelnud sellele . Sellepärast muutus tuligi . Kristiinal hakkas käima külalisi . Kord tulid nad mitmekesi , kord ühekaupa , vahest ei mallanud Kristiina neid oodata , vaid läks ise ega tulnud teinekord enne hommikut . Kuigi nad kõik kandsid prille , polaroide ja polükroome , sekka ka ühed vanavanaema << öökullid >> , ei olnud nende seas seda , keda Kusti südames soovis - haigutavat Ikarost . Ei saa kuidagi öelda , nagu oleks Kristiina oma lapse hooletusse jätnud . Hoolt oli tal tänu Kustile üleliiagi . Kohe peab iseendale vastu rääkima , justkui sisalduks sellises meetodis tõde , tee tõeni , teel tõest lõhnavad jalajäljed . Sest Kusti oli vastsündinu vastu karm , isegi julm , lastes tal vahel tundide kaupa karjuda , istudes ise samal ajal mõtlikul ilmel - selline ilme oli tal täiesti olemas - õuetrepil , nagu kellegagi rääkides , kes talle mingil põhjusel vastata ei tahtnud . Oli see ema , kelle käest ta nõu küsis ? Helendasid hõbeandurid kapsli all ? Vilkus täht taevas ? Askeldasid mehikesed kosmoselaeva pardal ? Näpp , millega ta varem hoiatavalt oli viibutanud , oli mähkmete loputamisest pehmeks läinud . Sõrmeküüned kestendasid , peopesadest tõusid valkjad seebitolmu pilvekesed . Huuled olid Kustil kitsad , sissepoole imetud - neisse poleks isegi suurima valu või nõutuse korral saanud hambaid lüüa . Keha oli Kustil rässakas , paiguti isegi ümar - seda taipas ka beebi , kes Kustile hambad - igemed - rinda lõi . Kustil polnud selle vastu midagi , võltshäbisid ta ei põdenud . Kusti karvase gorillarinna sinist vanamehenibu lutsides uinus unimüts kiiremini kui muidu . Toast , mille Kusti Kristiinale välja oli üürinud , kostis nüüd tihti valju muusikat . Ei saa öelda , et tulijad mustad ja harimatud olid - pigem haisesid nad igasuguste lõhnaõlide ja määrete järele . Nende ihud olid hoolitsetud , raske on midagi hingede kohta öelda . Kõige haritum oli kurbade silmadega - kui ta << idioodikad >> eest võttis - pruunis sametpintsakus noormees , kellest õhkus sellist ebamaisust , et teda oleks vabalt võinud pidada tulnukaks teisest süsteemist . Hoolikalt puhastas ta vasaku käe väikse sõrme küünt , mis nagu Egiptuse vaarao otsesel järeltulijal kolme sentimeetri pikkuselt perspektiivi kahanes . Ainsamgi maise tolmu terake võis olla eluohtlik ! Nende ja meie veri on nagu vesi ja piim ! Immuniteet kingiti neile Achilleuse kanna tingimusel : hoiad küünealuse puhta , säilitad elu ! Seda meeles pidades hoolitses N. ( kuigi tema nimi oli Enn , ütles ta seda nii vaevaga ja mokaotsast , et sobivam tundub niisugune kirjapilt ) kogu aja oma helendava küüne eest , millel nagu puukännul joonistusid aastaringide poolsõõrid , ja kuulas muu- sikat , mille jaoks Kusti rohelise lainesüdamikuga raadio liiga vana ja väeti oli . Kui Kristiina ei tulnud , puhus ta poleeritud sõrmeküünele ja lahkus sõnagi lausumata , Kusti ei saanud nende peale kuidagi tige olla . Kord lõhkusid nad kambaga isegi aastajagu puid ära , ladusid kuuri ega nõudnud Kusti käest viinagi . Nad olid nagu Kusti lapsed , ehkki nad väikseimat enda hulgast omaks ei tunnistanud . Kristiina värvis nüüd ennast , tema tumepunased huuled ulatusid kõrvuni , kui ta neid peegli ees välja venitas , et pumat kahvatut liha paremini kataks , ja kõrvade küljes rippusid õhukesed hõberõngad , mis päikese käes sätendasid nagu tsirkuse leegitsevad tulerõngad , kust tiiger möirates , aga haput nägu tehes läbi hüppab . Pisike pea aeti Angela Davise soenguga suureks , nii et tütar ema ära ei tundnud ja nutma oleks puhkenud , kui Kusti teda enda kätte poleks võtnud . Inetu lõualuu oli nüüd nagu liiklusmärk liikluseta tänava suudmes . Aga siiski ei lahkunud ilu Kristiinast täiesti , sest seegi , millega ta nüüd elu õrritas ja piitsaga enda ees ajas , oli vaid uus ja täiuslikum riskivorm , millegi niisuguse tagasitulek , millest võisid teada need , kes teda varem tundnud olid . Ometi võttis asi sellest alates kriminaalse pöörde . Paugutati revolvreid , ärandati autosid , Kevade tänavasse sõitis mürkroheline miilitsamasin ja naabrite käest küsiti küsimusi . Kanad , kasutades tekkinud segadust ja lahti unustatud riive , joonistasid rohelise riigiauto kapotile Pollocki tilkmeetodil kohemaid psühhodeelilise vikerkaare . 2. juuli õhtupoolikul saabub Kusti majja jälle sametpintsakus ootaja . Muusika mängib , ilus saadik hoolitseb oma elu eest . Ehk on teada midagi Ikarose kohta , pärib Kusti julgust kokku võttes . Mitte et ta kartnud oleks - ühe hoobiga võinuks ta selle enda ees istuva elu imepärase vormi lömastada ; pelgab ta hoopis , nagu alati , konkreetset tegu , mille täideviimisega ta informatsiooni laekudes kohe peab algust tegema . Poisi - << poja >> keerleb tiibu lehvitades << taschenmesseri >> kõrval õhus - ilme muutub mittemidaginägevaks nagu geniaalset värssi sepitseval poeedil , << idioodikad >> kukuvad ninale , paljastades sensitiivse , peaaegu poorideta näonaha . << Rollingud ! >> ütleb ta . Kärtsmürts muusika mängib . Kuulen seda veel praegugi selgesti . << Polaroididega Rolling ? >> imestas autobaasi direktor Juhan Rolling , kuid andis igaks juhuks - sest ilmlõpmata vaikivat ja omaette nohisevat Kustit ta salamisi pelgas - tema ees seisvale süngele , nagu stardipaugu ootel küürutavale kühmus kogule jaatava vastuse ja Tallinna-aadressi . Valet ta ei vandunud , sellised prillid olid igal teisel enesest lugu pidaval Rollingil . Edasi on ajas auk . Augu ääred on sakilised ja teravad nagu << taschenmesseriga >> avatud konservikarbil . Siis ronib augu äärele porine Gustav Kivi , käsivarrel piklik , kokkukeeratud vaibale sarnanev riidetomp . Arvatavasti on ta vahepeal direktori onupoega külastanud , kuigi viimane - tõepoolest polaroidpea , tõeline vahatiib - selle kohtus tunnistust andes maha salgas . Juhan Rolling on elus ja terve . Kaine , ehkki veidi kahvatu . Gustav Kivigi võiks elus ja terve olla - südamehaavad ei loe , need ei teki kohe , vaid ajapikku - , kui poleks väikest , suure sünnimärgi suurust auku vasakus õlas . See pole haigus , mis Kustil õlas on , vaid auk . Möödunud on kaks päeva . On 4. juuli , Ameerika ajaloo , George Washingtoni ja Gustav Kivi jaoks tähtis päev . Ööl vastu 3. juulit kuulevad Kevade tänava elanikud - Harald Armuda jr. kõigepealt , tema kõigepealt ! - , kuidas Kusti maja ette sõidab auto . Autost , hallist << Moskvitšist >> astuvad välja - kõrvale lükatud kardin , noore Haraldi gloobuspea - Kristiina ja Ingel , täht N. Ingel võtab Kristiinal käe alt kinni , Kristiina raputab ennast pahaselt lahti . Tüdrukul on seljas kapuutsiga pühakumantel , Inglil pruun sametpintsak . Tüdruk hakkab hüsteeriliselt nutma - kui see muidugi naer ei ole . Mulksudes see igatahes kõrist välja tuleb . Ilmselt on Kristiinalegi selgeks saanud , et ta see ei ole , see enam olla ei saa , kes ta varem oli , ükskõik kui hea või halb . Seda taipab Ingelgi , ainult temal kaasnevad hingemuutustega keha omad . Kanti on ta lugenud , transtsendentsusest üht-teist teab . Ta jookseb auto juurde tagasi ja kahmab istme alt isetehtud tuki , mille otstarve ja eesmärk on ilmselt ähvardamine , mitte tapmine , isegi tabamine mitte . Ometi tabab imepisike tinatükk Gustav Kivi vasakut õlga . Jääb kahtlus , et oli keegi kolmas , kes oli üleval . Üleval on palju , üleval on paljud . Abraham Lincoln . John Wilkes Booth . John Kennedy . Lee Harvey Osvald . Sõbrad ja vaenlased . Isad ja pojad . Emad ja tütred . Kosmonaudid . Kirjanikud . Kärbsed ja kuningad . Printsid ja kerjused . Lonkurid ja lombakad . Efektsed ja defektsed . Linnud ja lennukid . Õietolm ja sudutükid . Moraalsed ja moraalitud . Ajad ja ajatud . Ka Harald Haraldi poeg oli 3. juulil üleval , nägu vastu ruutu surutud . Kui nii võtta , siis on kõik kasvult pikemad teistest ülevalpool , eelisolukorras mitte ainult toidusabas , nagu nüüd selgub . Gustav Kivi oli keskmine eesti mees . Üks meeter seitsekümmend kaks . Üsna täpselt narile ja paraskile mahtuv . Kuuldes väljas lavastatava tragöödia hääli , tormas Gustav Kivi uksest välja ja hüppas - nagu ahv või kangelane kunagi - Kristiinale ette . Aeg jäi seisma . Kristiina paiknes ruumis ümber . Seisis Kusti ette nagu paralleeli magnetiseerunud ots . Kusti tegi uue käigu , see väli teda ilmselt ei rahuldanud . Kattis kottkehaga oma Kristiina . Siis Ingel lasi ; tongipüss Ingli käes tegi paugu . Ja siis tuli auk - keegi ei tea öelda , kus viibis 4. juuli hommikupoolikul ja pärastlõunal Gustav Kivi Kristiina Viigi nimetu pisitütrega . Ilmselt oli augus masuuti ja tavotti , sest kui miilitsamehed Kusti sama päeva õhtul perroonilt kinni võtsid , oli ta üleni õliga koos . Laps see-eest oli puhas ja nagu paistis , isegi toidetud . Oleks asi siis ühe lapsega piirdunud ! Keegi , isegi paanikas mammad , ei oska öelda , kuhu Gustav Kivi tahtis need lapsed viia : suur bukett oli neid olnud , keda ta emade nina eest ükshaaval vankrist välja noppis ja tervele käsivarrele nagu kanaõrrele riputas . Petserisse ( rong sinna oli iga hetk väljumas ) ? Tallinna ? Riiga ? Narvasse ? Moskvasse ? Maailmaruumi ? ( Ilma Ingli abita oli see peaaegu võimatu . ) Tahtmata midagi öelda , peab siiski ütlema , et kanad olid ennast järgmise päeva lõunaks Kevade tänavale kirju kärnase vaibana uuesti laiali laotanud , lämmatades tärgata tahtva rohu , mis sest et umbrohu , ja siblides peenardest möödunudaastaseid mugulaid ja juurikaid , mis sest et olematuid . Mitte et nad teistest targemad oleksid . Kanad on lihtsalt nagu paabulinnud ja mustlased - nad käivad nii kaua peale , kuni lõpuks oma saavad . All suu ammuli vahtivale ajakirjanikule ütles seda läikima löödud jalaraudadega telefonipostimees , kelle juurde naine ja lapsed - üks nüüd küll ülearu ! - olid tagasi tulnud ning kes praegu kõrgust kartmata võis olla üleval . Nad räägivad , et me olevat teeristil kohtunud . Et ma hakanud just sileda pealt metsa vahele kaduma , aga ei . Tulnud auto ja keeranud ette . Ratas külili kraavi . Mina seisnud teetolmus . Kes seda nägi , tahan ma teada . Naine rääkinud läbi lahtise autoakna . Et kas ma ikka saan hakkama . Mis seal nii väga saada . Küll ja küll saadud . Kogemusi on rikkalikult . Kogemused ja oskused tulevad tegemisega . Niimoodi autos losutades ei tule midagi . Naine öelnud siis , et tulge ja tehke oma töö ära . Ma olevat jalgupidi teetolmus seisnud ja mütsilotut peos hoidnud . Nende rääkijate arvates olevat see pilt midagi meelde tuletanud . Ma olevat aupaklikult kuulanud justkui moo- nakas . Ometi pole midagi sellist juhtunud . Kes need nägijad on , tahan ma teada . Inimesed on valetama hakanud . Muidugi on vale elus vajalik . Ma ise valetanud küll . Aga ainult õige asja nimel . Ja minu kohta ei saa valet rääkida . Selle keelan ma ära . Selle tahaksin ma ära keelata . Keelamine on kerge . Ma keelanud küll . Aga kas nad mind kuulavad . Nad ei karda mind enam . See on paha . Tegelikult oli kõik teistmoodi . Tegelikult oli just torm üle käinud . Kuidas saab pärast tormi tee tol- mune olla . Kõva üleväljatuul . Mul maja metsa servas . Ma ütlen ikka , et üleväljatuul . See lõõtsub mitu päeva . Murrab puid ja teeb muud . Tormil on oma kindlad tulemised . Peab traditsioonidest lugu . Mitte nagu mõned . Pärast tormi on tee saunaviha lõhna täis . Murtud oksad kuivavad päikese käes . Ma tean küll . Ma tean , mis on vale ja mis valskus . Nad ei salli mind . Mis sest . Aga piiri peab pidama . Et mina seisin auto kõrval küürus ja müts peos . Pole olnud seesugust . Ja tõde on , nagu on . Pole parem midagi . Sõnad olid küll samad . Tulge ja tehke oma töö ära . Niimoodi ta ütles . Tegelikult oli pealtnägijaid palju . Kuulajaid oli palju ja ikka räägib igaüks omamoodi . Sõnad ei maksa midagi . Liiga palju on rääkima hakatud . Naised ootasid poeleti taga ei tea mida . Ootavad seal kogu aeg . Või teevad näo . Et ootavad . Peavad jutupidu . Mis mul sellest . Aga nad rääkisid minust . See on paha . Ma kuulasin pealt . Seepärast et kaupluse uks käis irvakile ja nad ei näinud . Kes trepil seisab . Kellel on head kõrvad . Naised rääkisid marutaudist . Rääkisid üht ja mõtlesid teist . Justkui segasid jälgi . Aga ma olin oma nime ära kuulnud ja panin tähele . Et varsti ei julge enam oma maja uksest välja tulla . Muidu kartsid ikka inimest , nüüd takkaotsa metslooma . Tuleb kits või rebane ja keegi ei tea , on ta mõistuse juures või lööb sulle sarved kõhtu ja hambad kintsu . Käivad ringi lausa õue peal ja päise päeva ajal . Ei oska inimest karta ega koera karta . Koer võib lõuata keti otsas või lahtiselt ringi lipata , ükspuha . Loom tuleb ikka juurde ja koer saab nakkuse kätte . Ja kunagi ei tea , millal . Nii jäävad mustikad metsa ja seened korjamata , ei meie julge . Mehed muudkui nottigu oma koeri maha ja pole mingit väge , mis kaitseks ja hoiaks . Kas need süstid aitavad ja kes neid süste teeb . Kui tehaksegi , siis võtab aega ja ei tea julge olla midagi . Parem löö maha või kivi kaela , muidu oled ühel päeval ise kange kui pulk ja suu vahus . Hirmus valusad süstid pidid olema . Ja kas saabki enam mõistust tagasi . Kui ülepea seda oli . Kui polnud , mis siis taudist . Eks haigus taha ikka tervet . Ometi kondab mõni koer juba ammust aega küla peal ringi ja tuleb teistele juurde ja annab oma tõve edasi , ja iga loll saab aru , et see koer on marutaudis . Ja õige mees oli see , kes lõpuks tõpra maha lõi . On ikka igasuguseid , ja nüüd kuulasin ma eriti teraselt ja tähelepanelikult . Nüüd olid nad minuni jõudnud . Et on ikka igasuguseid , kelle peale ei hakka ükski vägi ega võim . Need teevad , mis tahavad . Küll oli hea meel seda ütlemist kuulda . Just seda kohta , et ei hakka vägi ega võim . Aga edasi läks teistmoodi . Edasi rääkisid naised niimoodi . Pere olnud kõik koos ja istunud parajasti söögilauas ja äkki hakanud eeskojas hirmus lärm peale . Oma koer ja võõras koer päris kiljunud ja käinud verine ja vihane purelemine ja peremehel polnud muud pääsu , kui võta kirves kätte ja lõpp peale nii omale kui võõrale . See võõras koer oli ju teadagi ammu marutaudis , oli mitmes peres käinud ja kõik teadsid ja oskasid eemale hoida . Keegi ei saanud teda niisama lihtsalt kätte , aga peremehele oli sõna jäetud , et kuule , su koer käib ringi ja on haige . Teeb niimoodi pahandust . Aga ei . Nüüd olid koerad koos ja veri lendas , midagi polnud päästa ja niimoodi sai ühe ringihulkuja pärast hea perekoer otsa . Küll oli pererahval temast kahju ja mees tahtnud ühe hooga minna ja takkaotsa see koeraomanik maha lüüa . Kurat , laseb oma marus koeral ringi kolada . Pärast oli õhtu läbi esikut nühkinud ja ennast küürinud . Kes neid pisikuid teab . Oleks veel , et metsast tulnud , oleks mõni rebane , aga oma küla loom . Ega koer süüdi olnud , aga see peremees , sellega peaks küll midagi ette võtma . Mis sa temaga võtad , ta õigel poolel olnud ja kaks korda pihta saanud . Nüüd tulin mina uksest sisse ja kõndisin leti ette . Kõigil suud kinni . Plaksti . Tegin ennast pimedaks ja kurdiks . Ei vaadanud vasemale ega paremale . Ma kas vaatan otse silma või ei vaata üldse . Seisin seal sirge seljaga . Oli kindel ja hea tunne . Ma ilmusin nende rääkijate sekka liiga äkki . Nagu taevast . Nad ehmatasid ära . Nad kartsid . See on hea . Vanad ajad tulid meelde . Küll ainult hetkeks . Aga ikkagi . Ei julgenud mulle keegi midagi öelda . See on vale , et mis meelel , see keelel . Ei visanud mulle seal poesummas keegi ette , et kuradi kohitseja . Või kuradi hauakaevaja . Nagu seljataga harjunud kiruma , ükskord kästi mul ametlikule paberile kirja panna . Mis ametit pean . Põllumajandusloomade kastreerija . Minu meelest see kõlas . Nagu ametipaberile sobib . Naerdi muidugi . Aga seljataga . Ikka seljataga ja nurga taga . Kes julgeks teistmoodi . Nad teavad minust . Ma olen materialist . Nüüd on lihtsam . Nüüd ütle pensionär ja kõik . Selle vastu ei saa ma ise ka . See on tõsi . Seda võivad kõik öelda . Mina luban . Sealt naistekarjast ta siis välja ilmus . Sihuke must ja sirge . Võõra olemisega . Kaugelt tulnud naisterahvas . Ütles , et minul olevat amet selge ja tulgu mina temale appi . Muidugi ajasin rinna ette . Ja mis töö see niisugune olgu . Ma rohkem harjunud vanade naiste vikativarsi parandama . Pensionäri asi . Tema , et tulgu löögu ma tema koer maha . Mis koeral viga . Ei hammusta enam või . Koer on haige . Kas endal mehest mahalööjat ei ole . Siis ma ei teadnud . Kellega see naine kokku elab . Pärast taipasin . Siis oli hilja . Ja ma olen harjunud sõna pidama . Aga algul ei teadnud . Mis naine ja mis mees . Ajasin rinna ette ja lõin kulpi . Saab tehtud . Kui vaja . Ma matan maha ka . Kui vaja . See ka mu amet . Ühel mehel peab palju ameteid ja oskusi olema . Ma olen kohakaaslu- sega hauakaevaja ka . Tema teadvat küll . Sellepärast kutsubki . Teised naised seisid vait . Aga kuulasid küll . Nii see läks . Kui võimalik , istugu aga mina kohe autosse . Kui aega on . Mis mul ajast . Ja mis seal autos kõik räägiti . Ma sain siis aru küll . Mis mind ootab . Kuhu ma , konn hüppasin . Naine muudkui kihutas edasi . Ei olnud mingit võimalust . Niipalju pärisin , et kas mees siis , kus mees siis . Naine lõi käega . Päästis käe roolirattast lahti ja vehkis . Hirm hakkas . Et mis mees . Mis meest tänapäeval . Mehed metsas . Sabad seljas . Ma sain tema mõistujuttudest aru küll . Kelle naine ta on . Mul on tema mehega üks asjaõiendamine pooleli . Tema mees olevat mõne mehe kohta üht-teist maininud . Ja see mõni mees on ära kuulnud need ütlemised . Ja aru saanud . Mis ta ütelda tahtis . Ma taipan palju . Mulle meeldivad keerulised jutud . Ärgu arvaku . Inimesed räägivad liiga palju . Sõnad ei maksa midagi . Aga mõni sõna jälle maksab liiga palju . Ma saan aru küll . Ta alles noor mees ja kogemused puuduvad . Kerge vaevaga ja kaugelt maalt toodi . Ja kohe kõrgele kohale . Nii võib pea kaotada . Siis ma läksin ja ütlesin talle . Pakkusin oma teeneid . Mul on kogemusi . Seda ei saa maha salata . Aga need noored oskavad vingerdada . Paremini kui meie omal ajal . Ei ütle ei ega jaa . Ja seljataga raksatab . Siis küll . Et minusuguste ajad on möödas . Justkui allahinnatud kaup . Pole kuhugi panna ka teist . Tolkneb niisama letil . Kõigile vaadata . Uue ja parema kõrval . Ma tean küll . Mis jutt see on . Ma ei teadnud ainult kohe , et selle naise mees . Või selle mehe naine . Ega ma tema mehega kokku saada ei taha . Mul on liiga hea meelespidamine . Selle teise mehega ka ei taha . Kes minu koera maha lõi . Nüüd peavad mind süüdlaseks . Et minu koer olnud juba ammu haige . Et ma lubasin ta küla peale käima . Ise ajasin samal ajal teisi asju . Aga pole kellegi asi . Pole keegi mu koerale diagnoosi külge pannud . Maha lõid ta küll justkui marutõbise koera . Keegi ei saa vanduda , mis tõbi tal tegelikult oli või kas tal üldse midagi oli . Keegi peab ikka süüdi jääma . Sellest saan ma ka aru . Selle peal püsib kord ja asjaajamine . Aga peavad olema ka tunnistused ja tõendused . Vähemalt kolm tükki peab neid olema . Kas tunnistajaid või nägijaid või teadjaid . See ei loe , kas nad räägivad tõtt või valetavad . Kui nende sõnad on ära kuulatud ja kirja pandud , siis küll . Siis võin isegi süüdi olla . Peaasi , et on rääkinud ja allkirja andnud . Nii on see ikka olnud . Kolmest aitas küll . Aga neid praegusi seadusi ma ei tea . Ometi võiks mõni asi pühaks jääda ja edasi püsida . Kuskohast nad saavad kolm tunnistajat . Selle kohta , et just minu koer oli marutaudis ja käis ringi . Hambad vahus ja haige olemisega . Inimesed satuvad igasugustest juttudest paanikasse . Jutud ei maksa midagi . Mul pole kunagi ühtegi koera olnud , ütlen mina , mis siis saab . Pange jutt paberile ja allkiri alla . Oma käega . Kas vabal tahtel või sunniviisil , mind see ei huvita . Paber ei valeta . Mina tean . Ja minu kohta ja minu koera kohta pole olemas ühtegi paberit . On ainult jutud . Ja nad ei salli mind . Ma tean seda . Mina ei salli neid ka . Nooruse ja rumaluse võin ma veel andeks anda . Aga neil pole kusagilt kogemusi võtta . Nad pole ajalugu näinud . Mina olen . Mul on selle kohta pilt seina peal . Lehest välja lõigatud . Aja käes kol- laseks läinud . Pildil on mitu meest ja mina seisan kõige ääre peal . Alguses oli pilt hall . Nüüd on kollane . Aga meestel on mundrid seljas ja noored näod ees . Kellele ma seda pilti näitan . Vaatan ise . Kui ma seal autos naise mehest halvasti mõtlesin , tuli mulle kohe unenägu meelde . Kui mees oli mulle öelnud , nagu öelnud . Ega ta mulle ei öelnud , ütles teistele ja teised rääkisid mulle . Ja mina nägin unes , et see ülemuseks toodud mees suri äkki ära . Mind kutsuti hauda kaevama . Nagu ikka . Keda siis veel . Kästi panna ümber haua kõrged kuused püsti . Ma imestasin . Justkui uusaasta käes . Pane küünlad külge . Kuuseokstest ei aidanud , nii suur mees oli . Mina magan ja kogu aeg on niisugune tunne , et mina olen just nagu süüdi selles surmas . Oli küll sant mees ja ütles minu kohta halvasti . Egas niimoodi ka kohe saa . Ma saan aru küll . Praegu enam nii ei saa . Et lihtsalt kohe ja lõpp . Justkui oli võidurõõmu seal unenäos . Aga natuke . Mitte palju . Et välja ei paistaks . Mehest nii kerge vaevaga lahti saadud . Mis sest , et suured kuused tuleb püsti upitada . Suured mehed , suured kuused . Kui muidu mehed surevad , puista oksad teeveerde maha . Aitab küll . Aga nagu kahju oli ka . Liiga lihtsalt läks selle mehega . Ja pärast ärkvel ka kahesugused mõtted peas . Tahaks kättemaksu ja pelgaks justkui midagi . Kuidas sa palja mõttetahtmisega teisest inimesest jagu saad . Kuigi oleks ju kena . Aga ei . Ma olen materialist . Igatahes olin ma päris kehevil . Kui naise kõrval autos kohapeale jõudsime . Justkui saaks vastasega kokku . Võib-olla koguni et vaenlasega . Või midagi sedamoodi . Midagi tuli nagu meelde . Siis kõditas ka niimoodi . Enne möllu . Kui sai mõne mehe ees sirge seljaga seistud ja välja öeldud . Ja tehtud . Mis tegema pidi . Just sedamoodi pakitses rinde all . Justkui läheksid millegi suure peale välja . Ja nüüd võin ka öelda . Et näed , pole sinust asja . Su enda naine tõi mind kohale ja mina pean jälle selle töö ära tegema . Sõna on ka relv . Seda ei tohi ära unustada . Ja siis vaatame . Mis nägu mehed teevad . Ma ütlen talle otse välja . Et mees peab oskama kõike . Kui vaja . Kui tuleb käsk . Või tuleb tahtmine . Nüüd andis sinu naine mulle käsu siia tulla ja su koer maha lüüa . Ma ei tea täpselt , miks . Aga mul on tahtmine see käsk täita . Ja seda peab ütlema , et su naine on teistsugune . MAANÕUNIK KRAHV STENBOCKI PROTEST Protesteerin otsuse vastu , et kõige kõrgema määratud komisjoni ja Wieki haagikohtu poolt vande all ülekuulatud tunnistajad saaks kutsutud Ülemmaakohtu ette selleks , et neid vastastada kaebealuse parun Ungern-Sternbergiga . Säärane silm silma vastu panemine võiks küsimuse alla tulla ainult vabade inimestega , mitte mingil juhul aga maaorjadega . Seda järgmistel põhjustel : 1 ) Kuna need sunnismaised inimesed silm silma vastu seadmisel oma härraga - viimast kartes - kergesti valet vanduda võivad . 2 ) 20. detsembril läinud aastal sai parun von Ungern-Sternberg härra kindralkuberneri vürst Golitsõni poolt kõige kõrgema Keiserliku Majesteedi eeskirja kohaselt vahi alla võetud ja oma elukohast eemaldatud selleks , et tema inimesed oma isanda hirmu all mitte valet ei tunnistaks , vaid et tõde avalikuks tuleks , millest võib järeldada , et Tema Keiserlik Majesteet nägi säärast kartmise võimalust juba ette , millele mina vastu rääkida ei saa . 3 ) Vahialuse eelmisel ülekuulamisel sai täiesti selgeks , et kõik tema tunnistused on kokkukeerutatud loba , ja kui tema selle aluseks on võtnud , siis jääb tema ka silm silma vastu seadmisel tõenäoliselt sellesama põhimõtte juurde edasi , mille läbi asi ainult venib ja Ülemmaakohus ei saa täita tema Keiserlikult Majesteedilt saadud käsku kohtuotsusega kiirustamise suhtes . Kuna siiski kriminaalprotsessi läbiviimise kord silm silma vastu seadmist ette kirjutab , näib mulle , et selleks pole käesoleval juhul küll mingit alust ja et sunnismaised inimesed selle punkti alla ei kuulu . Maanõunik krahv Stenbock 26. märts 1803. a. Küll aga mõned kohtunikud võivad olla eluvõõrad , kui arvavad , et ori julgeb härrale tõtt näkku ütelda ! Olgu see härra siis vahi alla võetud või koguni rauduskäsi . Sest täna on ta vang , aga homme vaba ja siis saab seesama sunnismaine mees iga valesti öeldud sõna eest kümme paari vitsu paljale tagumikule . Ta teab seda ja vannub valet . Sest härrat kardab ori alati enam kui jumalat . Selles asjas oli Jakob Pontus igaks juhuks nõu küsinud ka oma kälimehelt justiitsminister Deržavinilt . TEMA KÕRGELE EKSTSELLENTSILE HÄRRA JUSTIITSMINISTRILE SALANÕUNIK GAVRILA ROMANOVITŠ DERŽAVINILE EESTIMAA MAANÕUNIKULT KRAHV STENBOCKILT Teen Teie Ekstsellentsile teatavaks , et maanõunikkude kolleegium on parun Ungern-Sternbergi sunnismaised orjad temaga silm silma vastu seadmiseks siia välja nõudnud . Stembergi orjad nagu üldiselt sunnismaised talupojad tunnevad suurt hirmu oma pärishärra ees . Sellele lisaks püüavad ka tema ; proua ja poeg neid talumehi igal kombel hirmutada ja meelitavad tasuga endi poole hoidma . Üks näide sellest . Mõne aasta eest andis Ungern-Sternbergi talumees kohtu ees polkovnik Knorringi laeva põletamise asjus tunnistust . Härrat kartes vandus aga valet ja tõtt ei rääkinud . Seepärast võin mina siinjuures kindlasti ütelda , et ka need talumehed hakkavad kõhklema , seda enam , et nad viibivad teadmatuses , kas mitte Sternberg nagu ennegi nende härraks ei jää . Tema Keiserliku Majesteedi korraldus Tema Hiilgusele vürst Golitsõnile käskis Ungern-Sternbergi oma mõisast eemale viia , et seega ära hoida tunnistajate valevandumist . Kõike seda arvesse võttes ootan Teie Ekstsellentsi ettekirjutust . Maanõunik krahv Stenbock Reval , 1. aprillil 1803. a. See protest tunnistajate ja kaebealuse vastastamise asjus oli muidugi täiesti õige , sest nagu pärast selgus , ei taganenud Ungern-Sternberg oma seisukohtadest karvavõrdki , olgugi et tema enda orjad julgelt oma isanda vastu välja astusid . Enne seda tuli endastmõistetavalt neile selgeks teha , et Grossenhofi härra ei ilmu kunagi enam oma mõisa tagasi ja jääb eluks ajaks vangi . Siis tunnistasid nad ka kõik , nagu vaja . Kas õigust või valet , teab ainult jumal . Kohtunikud olid aga sõnades küll Ungern-Sternbergi vastu , kuid tegelikult tundsid paljud neist talle kaasa ja soovisid talle südamepõhjas nii kerget karistust , kui seadus vähegi lubab . Ka kahtlesid nad arvatavasti tema süüs , mis puutub Malmi tapmisse . Salakauba kohta ei saanud muidugi olla kaksipidiarvamust , see asi oli enam kui selge , aga ega tapmisesüüdistus tõtt-öelda ju päris tugevatel jalgadel seisnudki . Õnneks oli prokurör Rosenmüller üks hästi valitud mees . Andis Sternbergile paremalt ja vasemalt . Läks küll vahel liiga hoogu ja lahmis huupi , aga seda kõike asja huvides . Ning kui talle sai veel mõista antud , et protsessi õnneliku lõpu korral öeldakse tema heaks paar sõna jus- tiitsministrile , siis puges mees kas või nahast välja . ETTEKANNE JUSTIITSMINISTRILE Tema Keiserlik Majesteet on kõige armulikumalt käskinud : << Parun Ungern-Sternberg peab olema , niikaua kui uurimine kestab , oma elukohast eemaldatud ja vahi all peetud , et tema inimesed ilma takistuseta saaksid tõe ette tuua . >> Selle kõige kõrgema tahtmise täitmine andis häid tulemusi , nii et kõik tunnistajad , kes enne seda kubermanguvalitsuse poolt nimetatud haagikohtunikule tunnistuse andsid , selle otsekohe jälle tagasi võtsid , kuna nad enne , nagu nad teatavaks tegid , endid küllalt kaitstuna ei tundnud , et komisjonile puhtalt ära rääkida , mis nad teadsid . Mõned inimesed aga võtsid pärast pastori manitsust oma sõnad tagasi , tunnistades , et nad ainult oma härra kartusel täit tõtt ütelda ei julgenud ja puha valet rääkisid . Vähe aega tagasi sain ma teada , et niihästi proua kammerhärra paruness v. Ungern-Sternberg kui ka tema poeg eruleitnant Eduard v. Ungern-Sternberg näevad vaeva , et kingituste ja meelitustega endile kasulikke tunnistajaid võita või ka karistusega , et neid inimesi sellega oma saatuse eest muretsejaks teha . Nii oli parun Constantin von Ungem- Sternberg Grossenhofi rätsepale pärast komisjoni poolt teostatud läbiotsimise lõpetamist lasknud täiesti tühise ettekäände põhjal 80 kepihoopi anda . Samuti oli eruleitnant parun Eduard von Ungern-Sternberg pottseppmeister Riemerile , nuut käes , ägedaid etteheiteid teinud seepärast , et viimane kahjulikke tunnistusi oli andnud . Parun Constantin oli enda isa nimel inspektor Preissile öelnud , et kuna inspektoril aasta veel täis ei ole , tema oma palka ega moona kätte ei saa . Oli talle teenistuse kirjalikult üles ütelnud ja tema vastu lubanud kohtuprotsessi alustada , mis võib tulevikus väga paha mõju tema saatusele avaldada . Samuti on ka kirurg Baumanniga , kes töötas palgalise majaarstina . Temale oli parun Constantin von Ungern-Sternberg ütelnud , et tuleb aeg , millal talle piitsa antakse . Parun Constantin oli oma isa eriti heas kirjas seisvale ja truule teenrile Kaarlile kohe pärast selle ülekuulamist haagikohtus kinkinud hea hobuse , mis 150 rubla väärt oli . Peab täheldama avalikku sidet komisjoni poolt ülekuulatud tunnistajate ja Ungern-Sternbergi perekonna vahel . Mille tõttu mina nüüd ei saa jätta Eestimaa Ülemmaakohtule seda olukorda ette toomata ja palun teostada selles asjas lähem uurimine . Olen kindlalt veendunud , et Ülemmaakohus tarvitab kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid , et takistada tunnistajate edasist juhtimist vale teele , kuid kahtlen siiski , kas sellel on tagasiulatuvat jõudu , ja loen seetõttu enda kohuseks Teie Ekstsellentsile sellest olukorrast ette kanda ja sealjuures ära märkida , et kohtusse tuleb kutsuda veel palju tunnistajaid , keda ei ole üldse ette võetud . Reval , 1. aprillil 1803. a. Christian Daniel Rosenmüller , kammerhärra parun von Ungern-Sternbergi kohtu poolt nimetatud süüdistaja Milliseid teid kaudu Rosenmüller need teated sai , mis ta siin ette tõi ? Seda ei osanud Jakob Pontus arvata . Tõsi , prokurör käis korda kaks Grossenhofis , ehk olid tal seal ustavad inimesed , kes talle ära rääkisid ? Ega see kõik küll päris tõde olnudki , nagu pärast selgeks sai , aga esialgu juhtisid need näited , kuidas seal orje sunniti härraste kasuks rääkima , kohtunikkude meeleolu siiski kaebealuse vastu . Olgu pealegi , et nad ise oma mõisates tarbe korral samuti teevad . Muide , nagu paistab ka siit , mõtles Jakob Pontus , jääb ammu äraproovitud kepikaristus orjade mõjutamisel ikkagi kõige tõhusamaks ja ka kõige odavamaks abinõuks . Meelitamine ja äraostmine on kallid moodused . Iseäranis kui meelde tuletada Grossenhofi toapoisile kingitud 150 rubla maksnud hobust . Toapoiss ise muidugi eitas kohtus seda kingitust . Ütles , et ta viis küll Haapsalust ühe hobuse Dagöle , aga inimesed arvasid ekslikult , et see on tema oma . Salgas enesest mõista sellepärast , et talt looma ära ei võetaks . Eks neil kohtuistungitel tuli kuulda igasuguseid vasturääkivusi ja kahtlasi kinnitusi . Egas säärased tunnistajad osanud nii kindlalt ja selgelt vastata kui süüalune ise . KEISERLIKU ÜLEMMAAKOHTU ÜLEKUULAMISPROTOKOLL Lisa . 23. märtsil 1803. a. Kohtuistungist võtsid osa härrad maanõunikud von Loewenstern , von Patkul , von Wartmann , krahv Stenbock , parun von Saltza , von Hagemeister , parun von Rosen ja von Brevern . Peale selle tuli kohtusaali härra kubermanguprokurör õuenõunik parun von Bellinghausen . Ette toodi vahi all viibiv kammerhärra O. R. L. von Ungern-Sternberg , keda kõigepealt kohtu eesistuja härra maanõunik Loewenstern manitses ainult puhast tõtt rääkima . Seepeale hakati vahialust küsitlema järgmiselt : << Kui kaua oli kipper Malm teie teenistuses ? >> Vastus : << Kui ma õigesti mäletan , siis tegi Malm oma esimese reisi 1785. aastal . >> << Tunnistage avameelselt , kas viimasel reisil oli mingi salajane eesmärk , ja kui oli , siis milline ? >> Vastus : << Ei , ainult küttepuud lossida ja siis tagasi tulla . >> << Mispärast käskisite inspektor Preissil kipri vara sekvesteerida ? >> Vastus : << Kuna kipper oli korduvalt rohkem raha ette võtnud , kui temal saada oli . Väljendus << sekvester >> oli siin ainult sõna . Malm teadis hästi , et mingit kohtulikku sekvestri alla panekut polnud . >> << Kuna teie seadusega nii hästi tuttav olete , siis peaksite ka teadma , et ei saa olla iseenda kohtunik . Kuidas võisite te anda säärase käsu ? >> Vastus : << Ainult võla kättesaamise kindlustamiseks . >> << Kas tunnistate , et sellega andsite Malmile tõendi enda vaenulikkusest tema vastu ? >> Vastus : << Ei mingil kombel . >> << Kui teile teatati , et Malm tuleb järgmisel hommikul teie juurde , kas te vastasite seepeale : << Küll ma temaga toime tulen ! >> ? Mida te mõistate toimetuleku all ? >> Vastus : << Seda väljendust mina ei mäleta . >> << Kas teil polnud mitte kavatsust teda julmalt kohelda ? >> Vastus : << Ei . >> << Kuidas saate teie põhjendada , et kipper Malm oli jooma hakanud , oma laevamehi väga julmalt ja metsikult kohelnud , kui teie enda poolt haagikohtusse ülekuulamisele saadetud tunnistaja väidab otse vastupidist ? >> . Vastus : << Inimesed rääkisid . >> << Tunnistage avameelselt : kas mitte teie ei lukustanud kirjutustoa ust ? >> Vastus : << Ei . >> << Millega te tõestate , et Malmil oli tume , metsik ja moonutatud ilme ? >> Vastus : << Märkasin tema näost . >> << Räägite , et kubjas Pärdi jutu järgi olla Malm teel mõisa joonud tubli portsjoni viina ja õlut . Selle jutu on kubjas Pärt vande all valeks tunnistanud . >> Vastus : << Nii Pärt mulle ütles . >> << Kuidas on võimalik , nagu te väidate , et kipper kaebas oma madruste sõnakuulmatuse üle , kui mehed ise vande all hoopis vastupidist tunnistavad ? >> Vastus : << Malm rääkis niiviisi , et sellega enda äraolekut vabandada . >> << Kuidas te võite kinnitada , et teie andsite Malmile , kes teie väite kohaselt teid tooliga ründas , ainult kepiga mõned hoobid , kui niihästi teenrid kui ka väike Gustav kuulsid nuudilööke ? >> Vastus : << Olid ainult kepilöögid . >> << Kuidas te võite enda julma käitumist salata , kui : 1 ) kirurg Baumann märkas nuudijälgi , 2 ) ülevaatuse juures olnud manukad tunnistavad samu jälgi , 3 ) neid triipusid nägid ka laiba ülevaatuse juures olnud kohtunikud , 4 ) kõike seda tunnistavad ka teener Kaarel , kutsar Jaak , kangur Andres , kokk Andres ja aednik Aadu ? >> Vastus : << Triibud ja jutid võisid laibale mingil muul kombel tekkida , sellest ei tea ma midagi . >> << Kuidas te võite kinnitada , et teie olite alguses väga rahulik , kui kokk Andres vande all tunnistab , et kuulis härrat ägedalt rääkimas ? Sama ütleb teener Kaarel . >> Vastus : << Algul olin rahulik , seejärel aga rääkisin valjusti , kuna Malm vastas väga ebaviisakalt . Üldiselt kaldun arvama ja jään selle juurde , et kipper hüüdis appi ainult pilkeks . >> ( Vahialusele näidati nuga ja ta kinnitas , et see on sama , millega Malm tahtis teda tappa . ) << Kui Malm , nagu te väidate , teid vasaku käega lakkamatult kägistas , kuidas on siis võimalik , et ta noa ainuüksi parema käega lahti sai ? >> Vastus : << Ei oska ütelda . Malm võis selle ka hammaste abil lahti teha . >> << Väidate , et lamasite põrandal ja kiprit haavanud nuga oli teie käes , tema olla oma peaga vastu teie pead löönud ja säärases olukorras olevat nuga tema kaela tunginud . Kuidas on see võimalik ? Siis peaks haav kulgema kaela esiosast tahapoole , aga mõlemad laiba ülevaatuse aktid tõestavad vastupidist . >> Vastus : << Lamasime põrandal , Malm minu peal . Haav tekkis nii , nagu ma oma seletuses kirjutasin . >> << Millega te põhjendate oma väidet , et ajal , mil Kaarel , Andres ja Aadu Malmi surnukeha eest leidsid , polnud ta veel täiesti surnud ? Kirurg Baumann kinnitab sõnasõnalt : << Oli täiesti surnud , kangestunud ja paindumatu . >>>> Vastus : << Baumann ütles mulle , et ta päris kindlalt ei tea , kas Malm on surnud . >> << Miks te Baumanni tunnistuse talle osalt dikteerisite , osalt oma käega ette kirjutasite ? >> Vastus : << Seepärast , et Baumann jättis oma tunnistuse ülesehitamisel mitmed olukorrad välja ja ise palus end aidata . >> << Miks lasksite oma kubermanguvalitsuse teatele 20. oktoobrist 1802. a. oma pojal alla kirjutada ja tõite ette , et teie haavatud käsi ei tulnud kirjutamisega toime , kuna te aga selsamal päeval kindla käega Baumanni tunnistust korrigeerisite ? >> Vastus : << Teate dikteerisin selsamal päeval , Baumanni tunnistust korrigeerisin hoopis hiljem . >> ( Ära lastud . ) 24. märtsil 1803. a. Kohtu koosseis seesama . Eilsed tunnistused said vahialusele ette loetud ja tema poolt kinnitatud . Seepeale jätkati küsimusi : << Kuidas võisite teie väita , et kipper Malm teile metsikus vihas kallale tungis , kui raamatupidaja Rentzi , kubjas Pärdi , inspektor Eilandti ja metsnik Heidenschildi tunnistuste põhjal on kindlasti tõestatud , et Malm ei armastanud kunagi purjutada , olnud üldse vaikne ja sõbralik inimene . Seda on tõendanud ka kõik laevamehed vande all . >> Vastus : << Seda kõike ütlesid mulle needsamad laevamehed . >> << Väidate , et teie sidusite oma kuue , vesti ja kaelasideme ühe rätiku sisse ja panite Grossenhofi kraamikambrisse ära , et neid rõivaid tulevikus kohtulikul uurimisel ette näidata ja seeläbi tõendada , et teie vastasele alla jäite . Miks pole teie neid rõivaid haagikohtunikule läbiotsimisel ette näidanud ? >> Vastus : << Kuna seda ei küsitud , siis unustasin . >> << Kuidas võite teie säärast tühja vabandust esitada , kui te olite juba sel ajal huvitatud , et otsekohe esimesel järeleuurimisel kõik ette tuua , mis teie süütust tõendab ? >> Vastus : << Nagu ütlesin , unustasin . >> Aja ärateeninud ja erru lastud grenaderisoldat Joonas Ilves läks kiiradi-kääradi teid mööda Tartust Viljandi poole . Ta ei rutanud kodutalu Oorgu õuele jõudmisega , ei teadnud veel , kas sinna elupäevi lõpetama jääb või kusagil võõras paigas võõraste inimeste keskel kanda püüab kinnitada . Koduvalda jõudnud , muutus ta samm veelgi kõhklevamaks ja lühemaks . Astus , istus ja astus jälle . Kasesalud olid kõrgemaks sirgunud , mõni võserik üles raadatud ja põllumaaks küntud , raskete õlgkatuste all maadligi vajunud hallide hoonete sekka oli siginenud üksikuid uusi , ent ometi oli kõik äratuntav ja kodune , nagu polekski ta siit kakskümmend viis aastat eemal viibinud . Põikas mõnele õuele , et juua paluda , kuigi polnud janu . Küsis , kustkaudu jõuab Oorgule , kuigi poleks ka ööpimeduses õigelt rajalt kõrvale eksinud . Hoidis pööraselt rapsiva ja söödikuid eemale vehkiva lehma saba ja suurima mõnutundega kuulas , kuidas lõhnav piim naise tugevate , pruuniks parkunud põlvede vahele surutud ämbrisse sorises . Tundis mõnegi mehe ja naise ja kummardus kohkunult madala kaevu kohale , et peegelpildilt näha , kas tema on sama kulunud , kortsu tõmbunud , kühma vajunud . Teda ei tundnud keegi ära . Jutud olid peaaegu samad , mis veerandsada aastat tagasi . Kurdeti raske ja troostitu elu üle . Siunati mõisa ahnust ja valitseja halastamatut tigedust . Tänu ja kiidusõnu ei teeninud jumalgi , kes küll laskis kevadel viljal ja rohul jõudsasti kasvada , nii et kõik lootusrikkalt sügist ootasid , kuid nüüd juba peaaegu kaks kuud lakkamatult vihma kaela kallas . Teati rääkida , et Pärnu linnas oli vesi oma igapäevasest tasemest seitse jalga kõrgemale tõusnud ja kippus maju ja tänavaid üle ujutama . Sagedased tormihood puistasid kokkupandud rukkihakke ja viljanaprasid laiali . Mitmel pool nuhtles põlde rahe , pekstes tuimunade suuruste jääkuulidega viljapead ivadest tühjaks ja tampides herne- ja oavarred mutta . Kartulil , tollel asendamatul leivajätkul , muutis mädanik mugulad söögikõlbmatuks . Teed olid sopased , madalamad põllud nõnda läbi vettinud või lausa vee all , et polnud mõtet külvamisega rukki ja nisu seemet raisata , kuigi külviaeg oli käes . Kõigil lendas hommikul esimene ja õhtul viimane pilk üles laotuse poole : kas ta kord ometi juba tühjaks ei saa ? Pikk , osalt puust , osalt kividest kõrtsihoone , mille keskosas esileulatuv räästas palkidest tahutud sammastele toetus , oli Joonale võõras , sest mõis oli selle alles mõni aasta tagasi ehitanud . Kõht oli tühi , kurk kuivas palavusest ja Joonas astus sisse . Avanenud uksest väljatormav kõhn kirju kesik oleks ta peaaegu jalust maha niitnud . Sorgussabaline kukk kalpsas lauaotsale ja nagu uut külalist tervitades kires " kike-rii-kiii ! " , mis kõlas katkendlikult ja kähisevalt nagu ikka vanal joodikul - kõrtsi külalistele pakkus lõbu kukk purju joota . Kui viinast läbileotatud leiva- ja saiatükke põrandale ei poetatud , klohmis kukk esimese ettejuhtuva külalise tigedalt läbi . Joonas tõmbus oma leivatüki ja õlletoobiga kõige pimedamasse nurka , ent ei saanud ometi kuigi kauaks rahu : pika laua äärest tõusis mees ja üht jalga järele liibates tüüris tema poole . Kudisaare Toomas ! oleks Joonas peaaegu hüüatanud . Ärpleja ning õhulosside ehitaja , keda külas Tuule Toomaks hüüti . Nii selja taga kui suu sisse . Kas tema mind veel mäletab ? Jommis Kudisaare Toomas oma nooruspõlve vembukaaslast ja sõpra ära ei tundnud . " Ole hea mees ja ütle neile togudele seal , " viipas ta oma lauakaaslaste poole , " kas Venemaa on rikas maa ? " " Pururikas . " " Kas Venemaal on muld nagu must või , nii et nisu kasvab sõnnikut saamata üle pea ? " " On musta mulda , on mägesid , on kõrbi ... " " Kas kuulsite , mehed ? Mina siin hädaorus kauem ei virele , kolin ära Venemaale . " Kõikuval ja lohiseval sammul ringi taarutades laulis ta : " Läksin linna kirjutama , oma elu kergendama ... " " Ära pane teda tähele , " naeris tüse talumees . " Juba kolmat aastat ähvardab Toomas oma pesa ja lõukakivi maha jätta . Ta igatseb pudrumägesid ja piimajõgesid . Ah , on üks Tuuletallaja Toomas ! " " Kas ma ajasin karva ja läksin vene usku , ah ? " räuskas Toomas . " Läksin . Kas mul on plakatpass taskus ? On ... " " Näita ! " Toomas tuhlas kõik taskud pahupidi , aga ainult kodukasvatatud mahorkaprügi ja viljakõrtest murenenud prahti pudenes neist välja . Meeste üksmeelne naer tunnistas , et see oli vana nali : Toomas oli kas passi ära kaotanud või - mis veelgi tõenäolisem - polnud seda saanudki . Joona meel oli hale . Kallutas tõtates viimased õllesõõmud kurku , ent enne , kui tõusta jõudis , taarutas üks lapitud riideis ja viiskudes noor mees ta juurde ja lõõtsakile lauaotsale vajudes pakkus pooleldi tühjaksjoodud viinakortlit . " Rüüpa kah . " Joonas neelatas , puskariseguse viina hais kõditas ahvatlevalt ninasõõrmeid , ent südant kõvaks tehes pööras pea kõrvale . " Ei hooli . " Külalisel polnud mahti imestada , et ise soldat , aga põlgab eluvett , sest ta hinge rõhusid rasked eluprobleemid . " Kas kroonus kõvasti pinna peale antakse ? " " Kuidas juhtub ... Vastu kõrvu lahmitakse tihti . " " See konti ei murra ... Lobi on prii ? " " Kolm korda päevas . " " Riie ja jalanõud on ka kroonu poolt , eks ole ? Mina müün end nekrutiks . Valitsus kuulutas , et end nekrutiks müüjale laotakse otsemaid 570 rubla peo peale . Siin ei orja ma elu lõpuks ka nii suurt rahakuhja kokku . Teenistusaeg kärbiti kümnele aastale , see on noorele mehele korraks nuusata . Ma annan raha Maali kätte hoiule , tulen täies täkueas tagasi , pean Maaliga pulmad ja võtan sellesama kõrtsiköksi enda kätte rendile . Voh ! " " Sul on lepast kruvid , " konstateeris tüse talumees rahulikult . " Sul endal on ! " " Sa oled loll nagu kellamehe kahenädalane vasikas . " " Aga sina oled loll kui köstri kolmenädalane vasikas . " Enampakkumine jäi pooleli , sest kõrtsmik kihutas jauravad mehed välja ; jumalateenistuse aeg oli kätte jõudmas . " Kükitage senikaua sirelipõõsa taga , kuni vana Sossmokk jutluse lõpetab , " õpetas ta heasüdamlikult . Mehed kobisid joomanõusid kaasa võttes minekule , rea kõige lõpus liipas Tuule Toomas ja pröökas : " Kui täna terved oleme , küll homme kirstus lamame ... " Teisel pool laia põldu , millel matsakad rukkihakid nagu seelikuis sõdurid reas seisid , valendas puude vahel Küülpeki mõisa häärber . Kuivati pikk korsten tossutas paksu aurusegust suitsu , küllap seal kuumutati öiste koodimeeste jaoks uusi ahteid . Nõrgalt-nõrgalt kostis kirikukellade pinn-põnn , pinn-põnn . Ka härrad on kirikuteel , mõtles Joonas , paras aeg ümber häärberi väike ring teha . Pargi alleede pärnad , vahtrad ja saared olid juba tookord , kui ta siin end tüve tagant tüve taha varjates ringi hiilis , nõnda jämedad , et mees ei ulatunud ümbert kinni võtma . Rohkem sõrmedega kobades kui silmadega nähes leidis Joonas pärna kooresse lõigatud nimetähed ja südame - ulja noorusaja peaaegu kinnikasvanud tunnistajad . Osa põõsaid on räsmuks tihenenud , jalgradade liivast on umbrohi läbi kasvanud - on need ringihiiliva vaesuse või hooletu peremehe märgid ? Joonas oli nõnda mälestuste vangis , et märkas mõisaproua Lilian von Rosenit alles siis , kui nad teekäänakul peaaegu rinnutsi kokku põrkasid . Ta hüppas kähku sammu kõrvale ja kätt kõrva ääres hoides tardus tikksirgesse valveseisangusse . " Mis sina siin luusid ... ! " kohkus ka proua , laksatas vihmavarju kinni ja surus selle terava otsa nagu oda vastu Joona rinda . Ta vakatas hetkeks , sest märkas õudusega , et oli rääkinud maakeeli nagu ikka siis , kui ehmatas või vihastas . Ehk ka. ... Külmad ja kuumad lained hoovasid temast üle . Oma elu kõige süngemaks ja kahetsusväärsemaks perioodiks pidas ta varast lapsepõlve . Tema ema , Peterburi salongide tuntud ja ülilõbus iludus , tõi lapse ilmale oma mehe mõisas Eestimaal , leidis maimukesele amme ja sõitis üksinda tagasi pealinna . Amm , lihtne , hariduseta talunaine , kelle mees mõisa kärneri käealuseks toodi , ei teinud enda ega kõrgest soost võõra lapse vahel vahet , - karistas , kui vaja , hellitas ja kiitis , kui nad olid talle rõõmu valmistanud . Ta oli tugev ja terve , rinnad piimast rasked , ja ta raatsis oma piimakutsikad ära võõrutada alles siis , kui need juba ise oskasid tissi nõuda . Väikese Liliani mängukaaslasteks olid mõisateenijate lapsed , ta oli võrdne võrdsete seas ja meenutas tänapäevani vastikustundega raevu ja meeleheidet , millega ta ründas äkki silmapiirile ujunud ema , kes tuli , et teda pealinna viia ja daamiks kasvatada . Mis muidugi kiiresti ja valutult õnnestus . Palju aastaid hiljem tänas ta taevast , kui kuulis , et amm oli surnud . Et viletsana ja mahajäetuna , libises tal lihtsalt kõrvust mööda . Ta häbenes , et oli selle naise rinda imenud . Ta häbenes keelt , mida tahumatu orjakari rääkida padistas . Häbenes , vihkas ja põlgas , kuigi ei teadnud , mispärast . Lapsepõlve viie aasta häbikoorma meenutamiseks kulus vaid silmapilk . Ta oleks minestusse langenud , kui oleks aimanud , et ka luitunud sinelis , pikkade vuntside ja karvatüükaisse kasvanud lõuaga soldat kõike teadis ja sellele praegu mõtles . End kogunud , sähvas proua : " Hiilid , et midagi hõlma alla krahmata , ah ? " " Ei tule mõttessegi , teie kõrgeausus . " " Teie kõrgeausus " pehmendas veidi proua meelt , kuid ta ei tundnud ära oma mõisa kunagist toapoissi . " Korista end või ma kutsun tallipoisid . " Nii et tallipoisid on endiselt kõige kangemad löömamehed ! Ta ees seisis vana naine , pehmed rasvapadjad ees ja taga , kurrud suu ja silmade ümber , põsed lõdvad , lotike lõua all . Ainult pilk sähvis ja põletas endiselt nagu tuli . Ümber pea keerutatud rasked meekarva juuksepalmikud on kindlasti mõne orjavaimu peast oma hiiresabade varjamiseks lõigatud . Ta ei astunud enam tip-tip-tip nagu metskitse tall , vaid raskelt ja veidi lohisevalt , nagu oleks temagi raskeid seasöögiämbreid tassinud , traatkõva heinajussi maha tagunud ja aina lapsi kandnud ja neid valu ning murega ilmale toonud . Joonas ei läinud öömaja maarumisega inimesi tülitama , vaid kohendas endale karjamaalähedasse rukkihakki pehme küljealuse ja und oodates istus oma koopa lävel . Vaatas tõttavate hallide pilvede vahel kord siin , kord seal süttivaid kaugeid tähetäppe , jälgis kassikaku hääletut hiirejahti , kuulas õitsitule ääres hullavate poiste ja tüdrukute huilgeid , naeru ja laulmist , kuni silmalaud raskeks muutusid ja ta oma pessa puges . Teravad kõrred torkisid . Mingid tuhatjalgsed putukad vudisid üle näo ja uurisid kõrvakoobaste sügavust . Väljas haki külje all kraapis ja krõbistas keegi väsimatu püsivusega . Ent rukkivihud lõhnasid nii magusasti ja koduselt vilja ja leiva järele , et Joonas end kerra kiskus ja uinus . Ta magas sügavalt ja kaua . Võib-olla poleks veelgi ärganud , kuid tundis , et soe ja raske keha end tema külje vastu surub . Ta sirutas käe välja ja põrkus tagasi , sest tundis sõrmede all tihedat karvatuustakut . Hunt , koer või metsakoll ? Välja karata või liikumatult lamama jääda ja surnut teeselda ... ? Joonas paiskas paar rukkivihku kõrvale , nii et hele päevavalgus öökambrisse pääses . Kaks tumepruuni sõbrasilma vaatasid talle otsa ja pikk ning tugev ent hõredakarvaline saba lõi põnts-põnts-põnts vastu maad . " Ah sina , vennike ! " imestas Joonas . " Kuidas sa mu üles leidsid ? " Kaugel siit , hoopis eelmises vallas , oli ta oma leivapalukesi selle kõhna ja näljase hulkuriga jaganud . Koer oli uhke , aristokraatlik , võttis vastu , mis talle ulatati , ent ei kerjanud sitsimise ega mangunud haukumisega . Tänugi avaldas mõne väärika sabaviibutusega . Hiljem Joonas koera enam ei näinud ja unustas selle kohtumise . " Oled peremehe valikuga vastu kintsusid saanud ... Minu paunas on ainult soldati tühist kila-kola , aga enam mitte raasugi söödavat . Nii et on parem , kui lased jalga , mul pole sulle isegi väärilist kuuti pakkuda . " Koer nagu mõistis , mis talle räägiti , ja hakkas üle rukkivälja mõisa poole vantsima . Kaval loom , mõtles Joonas , teab , kuspool rasvasemaid suutäisi loota on . Kuid ka valusamaid vopse vastu ribisid ... Koer aina kaugenes ja kaugenes , ta poleks vist enam hüüdmistki kuulnud ja Joonas tundis äkki , kui üksi , kui mitte kellelegi vajalik ta on ... Ka Oorgu koduõuel ei tundnud teda keegi ära . Kes oleks pidanudki teda siin tundma ? Noorem töövägi , nii oma lapsed kui palgalised , olid ainult kuulnud , et kunagi elas siin perepoeg Joonas , ihusilmaga polnud teda keegi näinud . Kiitsakas , kuid juba naise vormidega tedretähniline linalakk , kes kahe raske seasöögiämbri all lookas üle õue läks , pani korraks kandamid maha ja selga sirutades küsis : " Kas otsid kedagi ? Noorperemees on oma , Jüri mõisa põllul . " " Pole mul kedagi tarvis ... tee viis õuest läbi . Sa nii viksilt ja virgalt ametis ... " " Viks nagu vana viisk ! " naeris tüdruk vastu ja lohud hüppasid tal põskedele . Oli juba pangede võtmiseks kummardunud , kuid ajas end uuesti sirgu . " Võib-olla on su kõht tühi ? Küllap on pikk tee seljataga . " " Ei ma hooli ... Kes sina siin talus oled ? " " Peretütar . Mai on mu nimi . " " Ilus nimi ... " " Päh ! Jürisid ja Maisid , kõrve hobuseid ja kõveraid puid on kõik kohad täis . " " Sul meel nii lustiline ... " " Tütarlaps on roosilill , naisena va torupill ! Ma käisin juba papi sigu söötmas . " Turtsatas Joona mõistmatusest juhmi nägu nähes , lisas : " Leeris noh . Sossmokal on kakskümmend kärssnina , igas mõõdus ja kaalus , laulavad nagu oreliviled . " " Ahah , siis ju maksuta orkester omast käest , " noogutas Joonas . " Kas kosilasi on juba käinud ? " Tüdruku põsed värvusid roosakaks . " Vara ... Ja kes Oorgule nii väga kokku lendab , siit ju kellelegi mett suhu ei tilgu . " Võttis ämbrid ja kadus üle kõrge lävepaku lauta , kus teda vali näljane ruigamine tervitas . Joonas nägi ka oma venda Marti , Oorgu vanaperemeest . Tema oli end raske tööga nõnda liigendnoaks ja tõbiseks murdnud , et vaid kepi najal toa ja kemmergu vahet komberdas . Ta on minust paar aastat noorem ! kohkus Joonas . Aga hoopis kulunum ja sandim . Kuna Mardi silmaseletuski oli töntsiks jäänud , ei märganud ta aida räästa all seisvat võõrast . Joona kui võõra peale haukus ja lõrises suur kirju koer , kelle nimi oli küll Kaaru nagu Joona-aegsel õuevalvuril , kuid kellel oli hoopis teise suguvõsa veri soontes . Ainuüksi Sinialliku Liisa kiljatas kohe , kui oli korraks terasemalt otsa vaadanud naljatamisi käe tervituseks kõrva äärde tõstnud soldatile : " Püha vägi , see ju Oorgu Joonas ! " Aga Joonas tunnistas alles pärast pikka uurimist enda ees seisva sorakil juuste , kõhnas näos pikaksveninud nina ja nagu krookspaelaga krussitõmmatud suuga eidekese õitsvaks , kräsujuukseliseks ja alati naerumaiaks Sinialliku Liisaks , kelle aknale ta mõnelgi lämmil suveööl oli tasakesi koputanud . Ühel õhtul oli ta popsimaja alt madalalt ja vesiselt heinamaalt isegi peotäie jaanililli noppinud ja ei-tea-mis halemeelsuse või õrnusetuhinas Liisale viinud . << Mes sa tan lööberdat ? >> küsis Löige poiss pahaendeliselt . Peeter vahtis puu halli süüd ja kisalise servaga uksehinge . << Messä nuhit võõran talun ? >> << Mes tuu sinu asi ? >> vastas nüüd Tissi poiss vaikselt . << Aga näet om ! >> ärritus Villem . Et Peeter ei vastanud ega näidanud üles ka kohkumisemärke , ütles Löige poiss ähvardavalt : << Kae , et sa enämb tänne ei tule ! >> Peeter vastas rahulikult : << Tuu om minu enda asi , koess ma lää vai ei lää ! >> << Ei ole sinu asi ! >> Ja Villem lükkas Tissi perepoja aidamademelt maha . << Ma su pääluu laota , ku sa siist ei kao ! >> Üks käis siia üle mäe , teine tuli suurteed mööda ümber mäe . Mõlemad olid kihevil - suveöö ja vere sunnil , käies oma iha ja kujutluse teed . Liblikal olid tiivad , admiral oli kohale hõljunud kaugelt lõunamaalt , ise rohekasverev , tiibadel kollakad triibud kui maarohtudega värvitud põllel . Kask kahises õuemaal , tuulehoog pööras pahu- pidi ta lehti . Margretil polnud tiibu , oli vaid imelik pilk , mis polnud nagu siitilmast , suvi mängis ta meelekeeltel ja tal polnud vastust , tema tundeilm oli ärkamata . Ta ei avanud kummalegi ust . Veel ühe korra ähvardas Villem Peetrit . Siis läks asi kurjaks . Jaan oli juba jaheda kivi vette visanud , kui see juhtus . Mäe tagant tuli armastus , üle mäe surm . Sel saatuslikul laupäevaõhtul oli Margret viimaks aidaukse poikvele teinud . Kas polnud ta jõudnud vastu seista Peetri mangumisele ja pealekäimisele või tahtis uudishimu pärast korraks välja vaadata . Ise seletas küll hiljem , et oli unustanud ühe pesutüki sauna ja kavatses sellele järele minna . Kuidas lugu ka polnud , igatahes pääses Tissi perepoeg lõpuks aita , oma tõotatud maale . Ta ettevõtlikkusest piisas vaid sissepääsemiseks ja nüüd pidi ta end koguma ja jutuga julgemaks kütma . Kõik olnuks väga ilus , kuid nagu saatuse kiuste oli uks lahti ununenud ja just siis , kui poiss seadis kätt arglikult ümber Margreti puikleva piha , ilmus lävele Löige Villem , tublisti auru all . Ta tuli kõrtsist , vihane ja käre , tungis Peetrile käsitsi kallale . See äigas vastu . << Nonoh , ärä iks tule ! >> pomises ta ärevalt . Villem tõmbas taskust revolvri ja laskis võistlejat . Tissi pärija langes maha nagu niidetud , ainult vihad , mis olid aidaseinale kuivama riputatud , kahisesid korraks , kui ta põrandale mütsatas . Margreti suust kostis läbilõikav karjatus . Hendrik oli just sängi saanud , keha kangest leilist ja tangupudrust kooresuguse hapupiimaga mõnusasti roidunud , kui aidast kostev lask ta üles ajas . Maigi võpatas ja keeras oma suurt rasket keha , << Oless nigu püssi lastu , >> ütles ta uniselt . << Maka sina ! Ma esi kae perrä , >> rahustas mees . Villem , viinahais suust välja käimas , silmad veel krillis , kuid meeled kaineks ehmunud , kummardus hämaras aidanurgas Peetri kohale , oli vist püüdnud võistlejat üles ajada ja teda rinnust raputanud . Vallavanem astus lamaja juurde , kummardus , katsus südant . Käsi sai kokku kleepuva verega . << Messä täst enämb sarjat ! Ta om jo koolu . Süä ei lüü . >> Margret puhkes südantlõhestavalt nutma . << Lüü küll ! >> vaidles Villem meeleheitlikul õhinal vastu . << Kobi esi ! >> Poiss hoidis tükk aega pihku võistleja jahtuval rinnal . Tõusis siis löödult püsti . << Om koolu ? >> küsis Hendrik . Pinev vaikus . << Sina , Margret , tuu latern ! Aga äste tassakeste , et sa pernast üless ei aa . Kaeme koolu üle ! >> << Ei ! Vast viil kuidagi ._._. Saa ta ellu ! >> << Ei enämb ! Kiä koolu , tuu koolu ! >> << Ta vast engäss viil ? >> Kuid vallavanem ütles : << Villem , piä meelen , et sa olet nüid kurjategija . Ma piä su kinni võtma ku vallapolitsei ülemb . Ole ää , anna pistul minu kätte . Üüsess jäät koolu manu . >> << Ei ._._. >> ehmus Löige poiss . << Mia pelgä koolut . .. >> << Messä täst pelgät ! Esi sa ta elu võtset . >> << Mia es taha .. . Mia es taha tedä tappa ! Ütsindä ma koolu manu ei jää ! >> << Koess ma su sis pane ! Vänte paket viil ärä , raiska jälle aiga sinu püidrnise pääle . Jäät omguni tänne . Sis viime su liina . >> Ilmus teenija tahmunud laternaga . << Vai jääss Margret tänne sulle seldsiss ? >> Paluvalt vaatas teenijatüdruk peremehele . << Ei . .. Ää küll , olet Piitrega katekeisi . >> Löige perepojal hakkasid hambad lausa kuuldavalt lõgisema . Nad seadsid surnukeha põrandale sirgeks ja käed rinnale risti , silmad olidki tal kinni . Hendrik tonksas Villemile külge . << Piä palvet ! >> Kõik kolm lugesid issameiet . Laternataht ajas tahma , surnu näol oli rahulik sõbralik ilme , pisut pilgetki , tema oli oma süüdlastele andeks andnud , nüüd ja igavesti . Surmaski käis ta oma rada . nüüd oli ta pika tee algul , kujutluspilti taga ajades oli ta ise muutumas kujutluseks , mälestuskangastuseks siiajääjate meelde . Margret laotas ta näole räti , sellesama musta , mis tal möödunud sügisel peas oli , kui Miili ta Tissilt ära ajas ja ta Palanumäele abi otsima tuli . Nõnda ei helendanud Tissi perepoja pale aidanurgas kui võililleude , vaid sulas pimedusse , kust ta algselt pärit oligi . Vallavanem otsis mõrtsuka taskud läbi , võttis ära pussi , uuri ja tikud . Villern püüdis säilitada iseolemise riismeid , tõukas tõrksalt Hendriku käed eemale , kui need ta taskuid kobasid . Valla- vanem noogutas peaga üleval kuivavate vihtade poole : << Ku tahat ennäst üless puvva , võit puvva ! Vihtu küllest saat nüüri . Aga tuu võrge ei piä mehe kihä ülevan . Näet nüid , Villem , tükset Palanumäe aita nigu tsiga kartulide . Nüid oletki tan ja saat üü otsa tütrigu sängin magada . Kui ei oless pistulist partsu pannu , ei tiiä , kas olessit sinna päsnu ? Kas oless , Margret ? >> << Ei oless . Mia ei oless tedä sisse lasnu , >> kinnitas tüdruk . << Ärä sa , vallavanemb , tule minnu pilkama ! >> ütles Villem tusaselt . << Ma esiki nüid ._._. >> Ja ta hääl katkes . << Aa pilkaja vällä , om üteldu pühäkirjan , >> vastas Hendrik karmilt . << Kiä tiid , mes sinnu ennäst viil elun või uuta ! >> << Ma piäss sul käe raudu panema . Ja ravva lukku . Õkva nigu obese kammitse . >> << Ega ma ruun ole . >> << Ruun mitte , aga mõrtsuk küll ! Tuud ei või ärä unetada . >> Ta astus aidast välja ja keeras ukse lukku . Margret puhus laterna ära . Üks jäi ahastades aita , kaks astusid mademelt külma kastemärja muru peale . << Noh , nüid olet mõlembast valla , >> kostis peremees . << Villemit uut vangileib . >> << Mia ei ole näid kumbagi kutsnu . >> << Nii jäät vanass tütriguss , ku kedägi ei või nätä . >> Seepeale kostis Margret lihtsalt , kuid kindlalt , nagu räägiks ta ammu otsustatud asjast : << Ma tiiä , et tuud , kedä mia taha , ma endäle ei saa . >> << Soo ! >> imestas Hendrik ega öelnud enam midagi . Sest talle meenus üks teine valge pea , mitte see , mis aidas musta räti all , ja kõik see , mis oli jäänud toimumata . Kas olekski see tõeluses nii ilus olnud ? Kujutlus on kallim kui tõelus ja << enämb om ikja takan ku kitja takan , >> nagu ütleb rahvasõna . Kes võis teada seda , mida ei teadnud keegi - soovunelmate täitumist ? Ta imestas äkki , et teistelgi on soove , millel on raske täide minna ja mis piinavad kui luuvalu . Ta unustas küsida , kes see võiks olla . Suveöö teeb mõne avameelseks . Ehk oleks Margret talle öelnud oma salasoovi , tema , kellel polnud talvekodu , kuhu see endaga viia . Proovi saada endale seda , keda tahad , oleks tahtnud peremees öelda . << Kalevipojas >> läks Salme tähepoisile , sest isegi Päike ei kõlvanud talle , aga kelle vahel võis valida hulluksläinud saunamehe tütar ? Või ihkas ta endale kosja Kuud . kes oli nüüd südaöösel taevas nii kahvatu ja otsalõppenud ? Üks surnud ja teine läheb pikaks ajaks vangi , kuid kummaline küll - vallavanemal oli peaaegu hea meel , sest vähemalt ei tule nüüd keegi tülitama ta teenijatüdrukut , kes oli nii usalduslikult istunud ta ees täku seljas . Tagatoas küsis Mai : << Mes sääl olli ? >> << Poisi es laseva Margretil olla , tõi tõse ettetarre , säädse penke pääle magama . >> << Kas ta esi , tütrigust inemine , es saa endale aset tettüss ! >> sosistas naine kiivalt . << Küll ta esi om kah süidi , et poisi tükisse tedä kiskma . >> << Jää nüid iluste rahuligult magama . Ommuk om varsti käen , >> ütles Hendrik hästi sõbralikult , otsekui äiutaks last . << Jää sina kah , >> vastas naine leebinult . << Ütle sis : tütrigulõkatsi peräst lastass poiss kooluss ! Tuu Margret ta iks ärä meelit ! Löige Villem läits kah temä peräst nigu pääst segi . Kas ilma pääl tütrigit vähä ? Mes tuu Margret viil ärä ei ole : peenike ku piidsavars , ei iin ega takan midägi . Kae kost puult tahat - lake nigu laud . Üte tiinjälirvä peräst saije mu poig ukka . >> Tissi Miili nuttis mis nuttis , kuid teha polnud midagi , poeg tuli maha matta . Politsei käis surnukeha vaatamas ning kihelkonnaarst mõõtmas ja uurimas . Tõsise näoga seisis Karl venna puusärgi juures : nüüd tõuseb tema , kellel oli kõige vähem lootust , peremeheks ! << Kae , et sina ei naka tiinjidega jahtma ! Margret pandse Piitre endäle vigurdega perrä ! >> hoiatas ema . << Mia vähämbä ku mõisapreili poole ei kaeki , >> vastas poeg lõõpides . Suurte ümmarguste silmadega , mis olid vähemalt kaks poissi hulluks ajanud , vaatas Margret enda ette murule , koorepudel käes . Perenaine oli pannud ta võid tegema , kuid koor ei tahtnud kokku minna . Peeter oli teda teotanud , ta ei sallinud Peetrit . Kuid äkki oli ta poisile tõesti enamat tähendanud kui vaest teenijapiigat , keda võis mõnitada ja kelle uksele kolkida ? Mis siis , kui ta temast , vaese inimese lapsest , tõepoolest hoolis ? Masendus tuli kallale , kahjutunne käis lainena üle pea . Käed jäid seisma , laia suuga pudel , kartulist kork peal , puhas närts ümber , vajus rüppe . Tüdruk jäi vahtima musta mutuka liikumist rohuliblel , päike soojendas paljaid sääri , juuksed kippusid räti alt välja . Oli keskhommik , perenaine keetis toa juures süüa , sealt tuli suitsulõhna , peatselt ilmus välja ka Mai ise , kauss käes , ja läks aidast tangu tooma , lai kui aam , samm lühike ja aeglane ; ta kandis kuuendat last . Teenija ees jäi ta seisma , pruunes silmis küsimus , mille taga aimus kahtlust . Hendrik oli ilmaasjata Margreti siia toonud , seda poleks tohtinud teha ! Algusest peale oli perenaine aimanud halba . Kuid ta ei tahtnud mehega tülli minna - ainult sellepärast oli ta vaikinud ja ärevusega oodanud , mis edasi saab . Sest see tüdruk tõi õnnetust . Muidugi - oli veel üks asi , mis Maid selle teenija vastu häälestas - tema , Luiga Mai pärast polnud ükski poiss teist ähvardanud , veel vähem surnuks lasknud . Ning see , et sellist aega enam ei tulegi , tegi meele kurjaks ja mürgiseks . Kui üürike oli ometi nooruspõlv ! Sügavamas südamesopis pidi perenaine siiski tunnistama , et Margret polnud päris harilik tüdruk ; ehk oli ta pärit piiblist või kuskilt muinasjutust ? << Messä muretat ? >> küsis perenaine järsult . Tüdruk võpatas . << Ei midagi . >> << Nägu om sääne , et ... >> Margret pööras jälle pilgu sinakasmustale põrnikale , kes oli rohulible latva jõudnud ja koos sellega alla vajunud . Purskas siis : << Ei tahaki elädä ! >> Perenaisel väratas hing . Samasugune ebameeldiv võbin oli temast läbi käinud tol hommikul , kui ta teada sai , et öösel oli nende aidas tapetud inimene - jumal küll , see oli ju siinsamas toiduaida kõrval ! << Ärä säänest ullu juttu küll aa ! >> ütles ta heitunult ja kurjalt . Tüdruk puhkes kibedalt nutma . Mai pööras temast ära ja tatsas aita . Kas muud enam polnudki , kui teenija pärast muretseda ? Alles oli too õnnetus ja ikka , ikka polnud veel rahu Palanumäe veerjal kallakul . Ei tule siia paremat aega . mõistlikumaid inimesi , sel aastasajal vähemalt mitte , aga järgmine sajand on mustade murepilvede taga - kes teab , mis Palanumäe rahvast seal ees ootab ? Kas sõda , taud või muidu häving ? Siin oli tangukott , Tädi-Juhani tahutud palgid valendasid seinas , mille taga oli valatud noore mehe verd . << Ei tahaki elädä ! >> Kiä su tahtmist küsiss ? Küll aig löid nõvvu . Naine vangutas pead . << Ei tahaki elädä ! >> Nii noorelt juba leidnud , et elu on raske ja koormav . Ja Maile tundus , et teda on seeläbi haavatud - selles eas tahtis tema küll elada , mehele minna , perenaiseks saada . << Olli nii rummal , et tahtse elädä , >> mõtles ta kibedalt ja astus , tangud kausis , aidamademele , kus Margret nuttis valusalt kui laps , kes on vanemate pulmakingiks saadud taldriku laualt maha ajanud ja kere peale saanud . << Ike ku tahat , mes rnia saa tetä , >> mõtles Mai köögis pliidi ees seistes pahaselt ja ohkas . Kuusehaod põlesid särinal , pajast tõusis auru , läbi vallajäänud ukse kostis õuest pääsukeste vidinat . << Ike pääleki ! >> Kuid kahjurõõmu ta ei tundnud , pigem imelikku hämmeldust , et seal väljas nutab too , kellele mees oli teinud suhkruvett . Ta pani pudru keema ja läks õue . Ta oli perenaine , ta pidi teada saama , miks too pikkade koibadega tüdruk , keda ta ei sallinud , sest niisugused silmad toovad siia veel palju segadust ! - elada ei taha . Tema polnud kuulnud , et keegi elada ei taha , see oli uudis , mis hirmutas , mis mingil viisil ohustas kogu talu elu . Margret istus endiselt , pea norus . Pearätt oli pisaraist täitsa märg . Mai seisatas ta ees . Tüdruk ei kõssanudki . << Melless sa elädä ei taha ? Mes sul ädä om ? >> << Midägi , >> vastas teenija vaikselt ja alistunult . Selline vastus perenaist ei rahuldanud . << Vast ollit kadunu Piitrega üten ja nüid om uuta ... Nigu minul . >> Teenija võttis taas rätinurga abiks . << Ma ole puhass ja putmada , >> vastas ta viimaks nina luristades . << Messä sis iket ? >> << Tuuperäst ikeki . >> << Et puhass ja putmada vai ? >> << Nojah . >> << Vai nii ! >> imestas Mai . Nüüd vaatas tüdruk talle imelikult otsa . << Ma näe Piitret egä üüse unen . Mugu sais minu sängi iin , ei kita musta ega valget . Edimäne kõrd küsse : melless sa minnu es taha ? Nüid ei kõnela kah . >> Loomingukihuga inseneride hulgas leidus ka igiliikuri või muu selletaolise konstrueerijaid . Jalgratast leiutati siiski rohkem . Sest nagu ei ole inimesel võimalik välja mõelda mõnd päris enneolematut mõtet , nii sünnib ka tehnoloogilises kultuuris haruharva uus idee . Masinamaailm muidugi uueneb ja täieneb , aga vaatamata patendikirjanduse lademetele ja niinimetatud leidurite suurele hulgale maailmas , on põhiliselt tegemist ühe ja sama kitsa ideederingi kombinatsioo- nidega ja ümbertõstmistega . Ja miks pidi üks Kortmani Priit arvama , et just tema on kutsutud suures sagimises ja konkurentsis leiutama midagi enneolematut tehnoloogia näivalt arenevas , kuid sisuliselt enamasti ringiratast tammuvas liikumises . Sinna ta kaoks , kui üritakski . Ta annab oma osa suure turbulentsi äärevaikuses , oma ainuisikuline eluosa aga tuleb leida muus sfääris . Ega osanudki ta siis välja mõelda targemat , kui püsti panna üks maja teiste omataoliste keskele . Priidul oli korter , mitte just eriti korralik , kuid maja järele karjuvat tarvidust polnud . Perekonda ta soetada ei kavatsenud , selleks pidas ta ennast liiga nutikaks . Ülerahvastumine oli juba selgelt astunud inimkonnale kaela peale . Enese sünnijuhust võisid võtta kingitusena , aga uute inimeste sigitamise kohustust praeguses olukorras Priit küll ei osanud tunda . Pigem tuli mõelda , kuidas massi ära toita ning vaos hoida , et üksteisele vähem kõrri karataks . Mõistagi oli see kahepoolne asi : suurem rahvahulk nõudis arenenud tehnoloogiat , see aga omakorda andis võimaluse vohava sigimise jätkumiseks . Kuid nende vastuolude lahendamine polnud enam Priidu asi , hea kui tema oma piiratud ajas ja ruumis asjast aru sai ega suurendanud inimkonna vaevasid , mis tulenesid hulgast . Maja polnud tarvis ka mitte monumendiks , sest Priitu ei huvitanud kuigivõrd , mis saab tema nimest või vähestest mõttesähvatustest pärast ajalist otsa . Maja kõduneb kiiresti , mälestus ühest Kortmani Priidust , mõistuseinimesest , ei pakkunud kellelegi ainet . Maja oli tarvis selleks , et just siin ja praegu võiks Priit midagi teha , olla ja paista teiste tegijate summas . Asja mõtte solgutamine edasi-tagasi jäägu nende hooleks , kellele see pinget pakub . Ja et üks tahtmine oli kord pähe löönud - leidugu ka märksa väärikamaid - , siis tuli sellest kinni hoida isegi neil hetkil , kui tegevus oma olmetülikuses suisa mõttetu ja otstarbetu näis . Kui tegema hakkad , siis üldine mõte sind enam väga ei vaeva , siis on palju tähtsam , kust saada koorem telliskive või kuidas ehitada keerulist konsoolkonstruktsiooni , mille Priit kord iseäratsemise hoos oli sirgeldanud . Enda kiituseks pidi Priit tunnistama , et oma majaga ei püüdnud ta luua midagi enneolematut või vägevat , ei püüdnud võistelda naabritega väheste võimaluste raames . Tegi maja üsna tavalise , mitte palju armetuma kõrvalkerkivatest , kuigi materjalide hankimise raskus , ebaausate kombineerimiste vastuvõetamatus ning loomupärane ihnsus , mida ta ise pigem täpsuseks ja mõistlikkuseks nimetas , seda oleksid võib-olla eeldanud . Kiiret tal asjaga polnud , kümmekond aastat möödus märkamatult . Priit ei pingutanud end üleliia , mõistlik eluviis oskas hoida stressidest . Vahel oli kiusatus ära kasutada mõnd viletsat materjali , mida teised olid hüljanud ja mida seetõttu odavalt saada oli , aga siingi astus mõistus vahele . Ta tahtis teha nii , et oma eluajal ei peaks tehtut parandama . Selle nimel oli tark hoiduda ka moematerjalidest , mis muidugi ei tähendanud , et ta üksnes vanaisade viise oleks kasutanud . Tehnika viimasesse sõnna tasus teatud ettevaatusega suhtuda , aga eelviimast võis juba tõsiselt võtta , kui see oli ajaproovi läbi teinud . Tegemise aegadel ei eemaldunud ta tasahaaval täienevast majast vaatekaugusele ega imetlenud oma kätetööd . Et siin ta on , Kortmani Priidu elutöö , mis inimkonna kriitikute ette asetatud . Läks seda meelest teha ka siis , kui töö lõpujärku hakkas jõudma . Ta lihtsalt ehitas , protsess ise sai eesmärgiks nagu muistegi . Kasin inseneripalk jättis tema kokkuhoidliku eluviisi kõrvalt niipalju üle , et sai kuidagi edasi teha . Kui näpud olid vahel põhjas , siis ta närvi ei läinud ega hakanud rabelema . Kui juba poolikusse majja sisse kannatas kolida , kinkis ta korteri , mis eraomandi aegadel rajatud ja asustatud , riigile . Majas sees olles polnud enam hoopiski põhjust pooleli püsivat ehitist eemalt imetleda . Ega olnudki seal midagi vaadata . Maja nagu iga teinegi . Kes näha tahtis , see küllap nägi juba välisilmest ära , et tegemist on üksiku vanapoisi koduga , nimme ta selles suunas ei pingutanud ega jätnud ka pingutamata . Eks asjad peegelda ikka omaniku iseloo- mu , Priit ei arvanud , nagu peaks ta seda püüdma varjata . Üks oli kindel : isegi uus ehitus oleks võinud märksa rohkem räämas olla perekonnata inimesel , kellel pole kriitikuid kõrva ääres näägutamas . Priit oli aga loomult korralik ning leidis mõnu sellest , et miski ei vedeleks ega oleks ripakil . Kui kümmekond aastat oli ajamerre kadunud , sai maja enam-vähem valmis . Teist korrust sel polnud , üks tuba oli ülearu planeeritud , selle jättis Priit välja ehitamata , kõlbas panipaigaks . Köögist ja kahest elutoast oli talle rohkem kui küll . Ühes toas ta magas ja luges tehnilist kirjandust , teine oli niisama läbimarssimiseks . Seda võis võõrastetoaks nimetada , aga võõraid Priidu juures ei käinud ja omasid ei olnud . Nii ta siis elaski , sai oma eluga hakkama ning võis Paulile öelda : << Maja on valmis . >> Paul vaatas teda pikalt . << Kas tõesti ? >> Priit kehitas õlgu . Mida ta selle peale ikka oskas kosta ? Eks igaüks võis anda sõnadele sisu vastavalt oma arusaamadele . << Ma mõtlen seda , >> selgitas Paul , << et kas niisugused asjad nagu maja , kodu või inimese elu üldse kunagi valmis saavad . Maja on valmis siis , kui ta on ära lammutatud , aga siis ta pole enam maja . >> << Nojah , >> nõustus Priit , kes tahtis Pauli vastu leplik olla ning kõik tema targutamised ära taluda . << Eks ikka leidub , mida juurde teha , aga pead sa siis ühtelugu laienema . >> << Ei pea , aga näe , midagi sa tegid seal , et ei märganud valvesse tulla . >> << Ähh , >> ütles Priit selle peale . Paul väga urgitsema ei hakanud , ta polnud ennast veel tühjaks targutanud . << Eks sa ikka individualist oled . Ja pealegi üsna salalik . Selle asemel et kogu hingejõud tehasetööle anda , ehitad omale pesakest . Ma tahaks küll näha , kelle sa kord sinna sisse viid . Ju sinagi otsid enesele haudujat , kes su geenid igavikku viiks . >> See oli suisa rumal jutt , aga kui oled kollektiivis , pead kõik välja kannatama . << Ei minule ole seda tarvis , >> ütles Priit tusaselt . << Seda ma ütlengi , et sa oled individualist . Võiksid vahel peeglisse vaadata ja elumõtet otsida . >> Küll ikka inimesed võivad pada ajada . Ainult et sõnad tuleksid suust , kas on neil tähendust või suunda . Isegi nalja ei ole sellises jutus , niipalju kui Priit aru sai . << Eks sa tee seda tehasetööd siis ise ka rohkem südamega , kui sa mind arvustad . >> << Ja teengi . Näe , olin sinu eest valves , aga ei nõua , et sa minu eest joonise ära teeksid . Vahel olen kohe mures , mis sinust või mõnest teisest kord saab . >> See oli jälle ülearune jutt . Paul polnud sugugi kõva konstruktor . Tal oli alailma mõni kõrvaltöö kä- sil , varastas tehase aega , et perele rohkem raha teenida . Ütles , et muidu ei toida oma kolme last ära . Tema peab teiste eest lapsi kasvatama , sellepärast rabagu Priit rohkem tehases . Sedaviisi oli ta mõnelgi korral kiidelnud , küllap võtab tänagi teema üles . Aga Priidule ta sellega sisse ei sõida , tema on veendunud , et just nõnda on õige , nagu tema oma tulevikku projekteerib . Teised võivad teha , nagu heaks arvavad , Priit neid õpetama ei lähe . << Ära minu pärast muretse , >> ütles ta , ilma et ütluses olnuks irooniat , seda Priit ei mõistnud pruukida . Mõni teine oleks ehk öelnud : säästa oma närve , kas sul oma muresid veel vähe on . Priit teisi ei rünnanud , kaitses ainult ennast . << Kes siis sinu pärast peab muretsema ? Ema , naist ja tütart sul ju pole . Tegin sinu eest ilma nurisemata valvekorra ära ja tahan ainult , et sa mõnda kena naisterahvast sõidutaksid , aga sa pole sellegagi nõus . Miks ma ei peaks muretsema ? >> Inimesed kohe peavad absurdset juttu ajama . See on moes . Keegi on öelnud , et meie sajand on absurdi sajand . Siin on kõik totakas ja nihestatud ja see isegi meeldib inimestele , nad ei oskaks teistmoodi olla . Ometi võib ka selles sajandis elada loomulikku elu ning mitte mõelda parajasti kehtivatele normidele , mis loomulikkuses näevad ebanormi . Priit vaatas kella . Tööaeg pidi varsti algama . Paul võiks juba aasimise lõpetada . Aga öelda talle seda ei saanud . Tal oli kont hambus , tahtis seda lõpuni järada . << Kibeled joonestuslaua taha . Aga ütle , kas see sulle tõepoolest korda läheb , mis siin tehases tehakse ? >> << Kuidas siis muidu ! >> hüüatas Priit imestades . Ta ei saanud küsimust võtta eelmise jutu jätkuna , sest see oli äkki väga tõsise tooniga lausutud . Paul jätkas sama tõsiselt : << Aga kui sa mõtled selle peale , milleks meie tehase toodangut kasutatakse ? >> Kas selle peale pidi tingimata mõtlema ? Küllap vahel ikka pidi , aga parem , kui seda poleks tehtud . Paul oli tõeline kiusaja : kui ei lõiganud üks kant , siis proovis teist . Aastaid tagasi oli Priit vägagi vaevelnud nende probleemide kallal . Oli isegi kahetsenud , täpsem oleks öelda - kurvastanud , et ta siia tehasesse oli sattunud . Aga töökoha vahetamine oleks talle üle jõu käinud . Pealegi polnud sellel suurt mõtet , sest lõpuks töötasid kõik tehased samas süsteemis , ühed andsid oma väljundi otsesemalt , teised kaudsemalt inimvaenu teenistusse . Tema oma äraminekuga poleks tohutut masinavärki peatanud või muutnud . Minek mõnda nurgatagusesse käsitööartelli , mis toodab lihtsalt tarbekaupa , oleks olnud vaid pea liiva sisse peitmine . Konstruktorina oli Priidul tulnud tundma õppida kogu tehast ning veelgi enam . Ta pidi huvi tundma , mis tootest edasi saab , millistesse sõlmedesse see peab sobima , mismoodi töötavad masinad , mille osaks need sõlmed on . Masinaid oli erinevaid ja sellega oleks võinud piirduda . Aga isegi nii mõistlik inimene nagu Priit ei saanud loobuda edasi mõtlemast . Ta ei piitsutanud liialt oma kujutlusi tagant , aga mõni tuli tahtmata . Ja lõpuks sai kujutlustest jagu vaid kujutluste abil . Neid pidi edasi arendama , et nad lämmataksid selle ühe , mis puudutab nende tehase toodangut . Ta tahtis ju oma tööst rõõmu tunda , tahtis tajuda õnne tehnilistest lahendustest , mis elasid oma suurt üldist elu maailma tehnoloogilises kultuuris . Kas pidi üks otsiv tehnik , kes inimsoo algusest saadik on teeninud laiskust , leiutanud mugavamaid vahendeid ja teinud sellega oma elu keerulisemaks , kas pidi ta iga hetk mõtlema sellele , et leidub inimesi , kes aina hauduvad kurjust ning rakendavad leiutised selle teenistusse ? Kas eitab sellise nähtuse olemasolu õiget ja head , mille nimel on leiutisi tehtud ? Kord saadeti teda - kui tähtsamad insenerid olid laiali või viilisid - kaugesse linna komandeeringusse . Sihtkoha tehasel polnud nime ega aadressi . Kõik temaga seoses oli salapäraseks tehtud . Priit pidi mingist apteegist , millel oli aadress , küsima tehase koordinaate , et ta sinna üldse satuks . Selleks tuli apteegis üles otsida kindel inimene ning talle öelda parool . Aga kui ta oma viletsa keelega küsis juhatust apteegi juurde , seletas kohalik elanik talle lahkesti , et selleks on tarvis mööda minna sõjatehasest , ja nimetas just selle numbri , mida talle oli tarvis . Apteegis käis ta siiski igaks juhuks ära , et kõik oleks korrakohane . Miks niisugust kometit pidi mängima , oli raske ära arvata . Kirjutasid ju kõik ajalehed sõja võimalikkusest , ega muidu tulnud nõnda palju rääkida rahust , küllap siis ka sõjaks valmistuti ning relvi toodeti . Priidu meelest oleks muidugi võinud neid mitte toota , kõik riiud ja lahkarvamused saanuks sõnadega ära õiendada , või siis karvupidi kokku lasta ainult need , kes kangesti ihkasid kakelda . Võõras tehases pidi ta tutvuma sõlmega , millesse komplekteeriti nende tehase valmistoodangut ja mille vastu oli tõstetud nurinat ning saadetud reklamatsioone . Oma meelehärmiks pidi Priit tõdema , et see oli sama toode , mida tema oli suure hoolikuse ja armastusega konstrueerinud . Tõsi küll , siis ta oli sellel arvanud hoopis teistsuguse otstarbe olevat , aga kui ta sealses turustusosakonnas tarnelepingutega tutvus , nägi ta , et lõviosa läheb just sinna , kust tulid tähtsa- toonilised reklamatsioonid . Nendest räägiti nagu aukartusega ja poolsosinal , otsekui pidanuks sinna kõlbama ainuüksi esmaklassiline toodang . Muidugi pidi mis tahes toodang olema esmaklassiline , kui sellel oli Priidu kodutehase märk , aga kurvaks tegi see tõdemus ikka . Kauges tehases asjaoludega tutvudes päris Priit , kuhu läheb sõlm ja millistel režiimidel ta töötab , aga see oli juba suur saladus ning kellelegi Kortmani Priidule , konstruktorile , avaldati vaid kaks arvu , millele nende toode pidi ülisuure täpsusega vastama . Kuigi Priit oli mõistlik mees , oli tal niisugusesse kohta esmakordselt sattudes siiski uudishimu üles keenud ning ta oli viletsast keelest hoolimata omataolise insener-konstruktoriga , kellega tal põhiliselt oli kokku puutumist , teinud ka üldisemat juttu . Palgast ja elutingimustest ennekõike , sest see huvitab iga inimest ja sellest räägitakse meeleldi . Muuseas oli Priit ka pärinud , kuidas mees rahul on oma kohaga päikese all . Priit ise oli oma valutamisi juba valutanud , seepärast oli loogiline arvata , et teine peaks hoopis suuremat piina tundma . Aga eriti sellest küll aru saada ei olnud , isegi vastupidi : too tundus arvavat , et terves ilmas pole tähtsamat nende tööst . Ja Priit pidi tegema järelduse , et vaenlase tapmine ja tapmine üldse on kaks täiesti vastandlikku asja - selleni on inimene hullutatud sõnadest , mida talle iga päev kõrva huuatakse . Muidugi võis asjale ka pisut teise nurga alt vaadata : relvi toodeti , ilma et soovitaks neid ealeski käiku lasta . Oletatava tasakaalu hoidmine kurnas jõudu ja tegi mängu mõttetuks - kust sa siis selle tähtsuse üles korjad ? Koosolek Kõnepult . Kõneleja kõneleb . Kuulajad istuvad . Alma koob villast sukka , Tõnis lahendab ristsõnu , Hugo ajab naabriga juttu , Toomas tukub , Jaan torgib hammast , Otto loeb toole , Ronald kujutleb , et on superman ning lendab kõnepuldi kohal , Jüri püüab kõnest aru saada : tema valib ka lugemiseks raamatu , millest aru ei saa . Kõneleja lõpetab . Kuulajad plaksutavad . Kõnepulti tuleb uus kõneleja . Hakkab kõnelema . Alma on jõudnud pöiani , Tõnis loeb surmakuulutusi , Hugo ajab teise naabriga juttu , Toomas magab , Jaan puhastab taskurätiga kõrva , Otto on toolide lugemise lõpetanud -- sai kaheksakümmend kolm tükki , Ronald on nüüd nähtamatu ning seisab puldis kõneleja kõrval , Jüri ei saa kõnest aru . Kõik laused oleksid nagu selged , aga mõtet ei taipa . Teise kõneleja järel ilmub pulti kolmas kõneleja . Alma ... FILOSOOF << Filosoofide raamatutes on koos kõik maailma lollused . >> Niisuguse paljulubava lausega alustas mu naaber kõnelust . Mees oli äsja pargipingile istunud . Ma ei andnud mõista , nagu võiks ta mind segada . Vaatasin puid ja tiiki , mille kohal sõelusid kajakad . Linnud mõjusid millegipärast vägivaldselt . << Aga mul on nende vastu nõrkus , >> jätkas võõras . << Võib-olla isegi armastus . Ja peale loba võib sealt leida tõeteri . Kas või toosama Sokrates . Kuidas ta küll ütles : ametiisikuid on rumal valida ubadega , sest mitte keegi ei tahaks , et ubade abil valitaks tüürimeest , flöödimängijat või mõnda teist meistermeest , kelle eksimused on hoopis vähem kahjulikud kui eksimused riigitegevuses . Oad käisid siis hääletussedelite eest , >> seletas võõras üle . Võõral oli mahe hääl . Võlus tema tasane , omaette olek . Kõnelemise ajal ei vaadanud ta mulle kordagi otsa , ei nõudnud oma sõnadele heakskiitu või kinnitust . << Kas te lõhna ei tunne ? >> küsis võõras ootamatult . Tõmbasin ninaga ega tundnud õhkagi . Küllap oli puhang mere poolt midagi kaasa toonud . << Eriti meeldib mulle mõne filosoofi puhul , >> kõneles mees edasi , << nende eetiline olemus , kõlbeline mina . Neist on vahest kõige silmapaistvam Spinoza , õieti Baruch d'Espinoza . Tema kirjutas << Geomeetrilisel viisil tõestatud eetika >> . Aga see pole nii tähtis . Mina hindan tema käitumist . Kas või niisugune lugu . Spinoza kutsuti sissepiiratud linnast vaenulikku leeri . Väejuht tahtis targa mehega vestelda . Pärast seda uskusid aga linna kodanikud , et Spinoza on neid reetnud , ja loopi- sid kividega maja , kus mõtleja elas . Majaomanikul vesi püksis . Siis tuli Spinoza lävele , ning kui vihased linnakodanikud nägid tema malbet nägu ja targalt nukraid silmi , läksid nad laiali . See on juba midagi ! Ei olnud Spinoza elu kerge . Teda kiusasid taga kristlased ja juudid . Ning ometi kuulutas ta tõtt . >> Võõras oli muutunud silmanähtavalt rahutuks . Ma ei mõistnud selle põhjust arvata . << Filosoofidest on ka praktilist kasu , >> seletas võõras edasi . << Immanuel Kanti jalutamise järgi reguleerisid Königsbergi elanikud kella . >> Mulle meenus , et olen kauaks istuma jäänud . Tahtsin õiget aega teada ja küsisin seda võõralt . Mees sirutas käe välja , nuusutas oma kella , endal pilk hajali , ning teatas : << Täpselt seitsme minuti pärast kolm . >> Mind hämmastas tema kummaline käitumine ning olin jõudnud ka kella näha . See polnud veel kahe pealgi . Söandasin küsida : << Kas te ei eksi ? >> Nüüd nuusutas võõras kella hoopis põhjalikumalt ja pakkus välja südaöötunni . << Kas te tõesti ei tea , et aeg lõhnab ? >> küsis ta minult . << Aeg lõhnab eriti tugevasti . Igal päeval , kuul ja aastal on oma lõhn . Meie sajand lõhnab marineeritud kõrvitsa moodi . Seda tasub teada . >> Märkasin võõra silmades imelikku läiget , vabandasin ning lahkusin . Ma kohtasin hullu , ütlesin endale hiljem . Kuid miskipärast ei andnud too võõras , kes kella nuusutas , mulle rahu . Õhtul mõlgutasin : aga mine tea , vahest on ajarattal tõepoolest oma hõng ning võib-olla lõhnabki tänapäev millegi järgi . UNENÄGUDE SELETAJA Ma nägin unes , et olen Nebukadnetsar . Kus oli ikka vägede ülevaatus , kuni silmapiirini välja . Mina ise uhkeldasin valge hobuse seljas , värviline pael ümber pea . Pärast istusin kõrgel troonil ning Türgi saadik tõi kingituseks papagoi . Siis läks söömaks . Kole suured kotletid ja sülti , rosoljet , kärakas viina . Edasi läks kõvaks lauluks : << Mingem üles mägedele ... >> Hommikul , kui silmad lahti tegin , ütles naine : << Kus su palk on ? Täna sa süüa ei saa ! >> Nägin und . Oleks nagu suur järv . Veepind tasane ja sillerdavkuldne kui avatud sprotitoos . Valge luik ujus juurde ning istus mu õlale . Lehed sahisesid ja ... Naine togis mind küünarnukiga ärkvele . << Maast lahti ! >> ütles ta . << Brikett tuli . Hakka laduma ! >> Minu naine on suurepärane unenägude seletaja . KORIDOR Kahekorruseline puumaja . Ühetoalised korterid , kus vaheseina või -riidega eraldatud pliit . Pikkades koridorides toidukapid ning ühine kraan ja väljakäik . Ülemiselt korruselt viib kummastki koridori otsast alla trepp . Tema tuleb koju , kinnitab keha , puhkab hiljuke ning ilmub siis koridori . Ta vaatab ringi , mõõdab pilguga ümbrust . Pikk koridor . Kaasas on tal tööriistad : saag , haamer , tangid , peitel , kruvikeeraja , aga ka naelad ja kruvid , samuti liim , nõnda nagu vajadus , teinekord mõni liist või tarbepuu . Hakkab treppi parandama . See ei ole tema toa uksest kuigi kaugel . Vahetab välja logiseva ja pudeda käsipuu , asendab liugu tallatud ja kulunud astmed . See ei ole päeva , koguni mitte nädala töö . Sest õhtud on lühikesed , aga päev nõuab oma . Kuid ükskord jõuab ta selle tööga valmis . Treppi sünnib jälle kasutada . Koridor on pikk . Kraan tilgub ja kraanikauss on umbes . Tema paneb kraanile uue tihendi , puhastab ka äravoolutoru . Teeb korda väljakäigu , mis ei pea vett . Sügisel , kui ilmad muutuvad pimedamaks , võtab ta ette koridori valgustuse , sest lambid ei põle . Kusagil , kas juhtmetes , lambipesades või voolukarbis on tõrge . Ta leiab selle vea üles ja parandab ära . Nüüd näeb koridoris astuda . Naabrite toidukapid ja panipaigad jätab ta küll rahule . Neil on suured tabad ees . Naabrid suhtuvad tema toimetamistesse võrdlemisi ükskõikselt . Kelle asi . Kui just oma lagi läbi ei jookse . Koridor on pikk . Selle põranda ja seinte värvimine , lae võõpamine nõuab aega . Tema ei tea , kui kaua ta on siin rüganud , kas kuud või aastad on selleks kulunud . Ta on juba vana mees . Viimaks jõuab ta koridori teise otsa . Parandab siin trepi ära . Töö on lõppenud . Ta vaatab tagasi . Koridor on pikk . Ning tal pole aimu , et see trepp , kust ta alustas , hakkab juba lagunema . SÜNDINUD LOOD Kohakaaslus Mu tuttav , elukutseline pillimees , mängis muusikateatris pasunat . Pärast hooaja lõppu läks teater suvepuhkusele . Tuttav mõtles , et hapukurgihooajal poleks halb natuke raha juurde teenida . Juhuse kombel sai temast hauakaevaja . Nõnda ta seal mulda loopis kuni sügiseni . Teenis hästi . Siitpeale korraldas mu tuttav oma tegemised ümber . Hauakaevamisest sai tema põhitöö ning selle kõrval mängis ta teatris pasunat edasi . Andis sedasi sättida . Päeval kaevas hauda ja õhtul puhus pasunat . Kui nii võtta , et ka haua juures puhutakse mõnikord pasunat ning teatrilaval kedagi maetakse , siis pole selles loos midagi iseäralikku . Ma palusin naist , et ta paneks mu hauale tahvli , kuhu on kirjutatud : << Siin puhkab mees , kelle tagumik ei pidanud vastu . >> << Pane ise , >> ütles naine . PROTOTÜÜP Nüüd oli Ukapill läinud teisele poole . Veerenud niiöelda üle ääre . Läks ära ilma mürtsuta , mõtles kirjanik Archibald Kikas . Ja alles suvel vedas Ukapill naabrimehega vägikaigast . Vana oli siis triksis-traksis poiss . Contraria contrariis curantur , mõlgutas Kikas kirjamehelikult . Naabri-Albert oli alustanud , ässitas Ukapilli kuke kallale oma kannusekandja . << Kui tema väimees on Kikas , siis käib minu kukk ikka üle , >> seletas Albert . Kole häbematu - kirjanikku solvata . Eks jumal karistaski . Alberti kukke nahutati armetult . Polnud tast hommikul asja enam äratuskellanagi . Kõõritas , suu lukus , Ukapilli kanaaeda . Pettunud Albert varitses võitjat , nabis kinni ning kastis pesupalisse . Seebiveest lige kukk jäi solvangust haigeks . Kuke eest pidi nüüd keegi hea seisma , sest väimeespoeg Kikas suutis enda eest seista ise . Ukapill muretses koeraeluka , kellel polnud tegu ega nägu . Vanuseta , sugupuuta ja soota . Paljunäinud Ukapill pööras pea kõrvale , kui oma hoolealusele körti viis . Pärast söömaaega ronis peni kuudile , kus hakkas roostetanud häälega ulguma , nühkides ennast vastu üleaedse planku . << Mis sul viga on , Albert ? >> küsis Ukapill . << Tule siia , Albert ! >> hõikas peremees koera . << Pole sust suuremat , kirpe oled täis , >> noomis Ukapill . Kui naaber niisuguse kantseldamise peale välja ilmus , siis tahtis Ukapill penilt teada , kas ta pirni sööb , on ta ennast kraadinud , kas tunneb ükskordühte ... Päris-Albert , kes röötsutas aial , kuulas seda juttu , suu ammuli . << Su koer on raisk ja sa ise oled raisk , >> ütles elajast Alberti nimekaim , aga kuigi ta ähvardas , ei läinud asi kohtusse , sest siinne rannaküla oli midagi muud kui Vargamäe . Naabri-Albert passis nüüd hoolega , enne kui õuele tuli , et õhk oleks Ukapillist ja tema penist puhas . Üksikult seedis ta neid ehk veel , koos mitte . Seesama Ukapill oli siis üle ääre , teisele poole veerenud . Mõlemad Albertid elasid endiselt . Asula peatänav oli täiesti tühi . Mitte ühtegi vastutulijat . Need mõned kaasreisijad , kes bussi lõpp- peatuses maha astusid , pudenesid laiali . Asfalttee läikis . Asfalt ja suvitajad , püüdis Kikas mingisugust mõtet seostada . Ta viibutas nahkkohvrit ja tundis üksindust . Ilus ja kalk oktoobripäev lõhnas kaduvusest . Meil aiaäärne tänavas . Kikas hingas sügavalt , tõmbas kopsud õhku täis . See Alberti lugu polnud Ukapillil esimene ega viimane . Ukapill pajatas üht-teist juba nende tutvuse esimesel õhtul . Sellest oli hulk aega tagasi . Kikas otsis siis endale suveks pesa ning leidis selle siin - Ukapilli juures rannakülas . Siis oli suvitajaid vähem , rannaküla polnud veel moes . Peatee oli asfalteerimata ja ümber rändrahnude tuli sõita kaarega . Nad olid esimesel õhtul istunud mingisugustel pakkudel . Suitsutamisahjus küpsesid lestad . Merelt hoovas soolast niiskust . Ukapill oli just sajagrammise suveniirpudeli rahumeeli tühjaks kulistanud . << Teenisin Vene kroonut tsaari ihukaitseväes . Kord seisime Talvepalee ees smirnas . Nikolai ise läks mööda , jäi minu ette seisma ja küsis : << Juhan , sina ka siin ? ! >> Põrutasin vastu : << Tak totšna , Vaše Velitšestvo ! >> Nikolai ütles : << Mis sa , Juhan , sellest vene keelest ! >> Niisuguseid lugusid oli Ukapillil varrukast võtta . Oli ka argisemaid , nukraid ja isegi roppe . Nagu too lugu alaealisest tüdrukust , keda Ukapill pidi sadamas jungana puhtaks küürima . Kikas oli sisemiselt lõksatanud ning paar noomivat sõna öelnud . Raske oli arvata , mida Ukapill oli ise kaasa teinud , mida välja mõelnud . Lopsakas kuju , paras suutäis kirjanikule . Teelohku oli korjunud vihmavett . Kikas kummardus . Taevasinast , nahkmantlist ja mütsist hägus raam , mille keskelt virvendas täidlane neljakümneaastane nägu . Kikase vahekord Ukapilliga kujunes teistsuguseks , kui esialgu võis arvata . Ukapilli Roosi hakkas meeldima . Roosil olid lopsakad rinnad ja tore tagumik . Peagi elasid nad nagu mees ja naine ikka elavad . Ukapill ei teinud märkamagi . Küll aga märkas asjaolusid Kikase naine , kellega patustajal oli kaks peaaegu täiskasvanud last . Naine oli Kikasest tükk maad vanem - kriitilises eas . Kusagil kriiksatas värav ning Kikas sammus edasi . Merd võis aimata valjeneva müha ja kajakate kisa järgi . Üks koolilaps tuli vastu ja teretas . Suvel patseeris siin samal kellaajal supelsakste rodu . Kikas väristas õlgu . Naine korraldas inetuid stseene . Nuttis ja sõimas . Kui sõnad said otsa , tuli kätega . Ägestunud Kikas andis vastu . Pärast hoidis naine oma käsivart nii , et mündisuurune sinine plekk oleks hästi nähtaval . Rahvakohtus laabus asi kähku . Mõlema soov , ja tuntud kirjamehelt polnud sünnis ülearust pärida . Pisut sõneldi mingi maali pärast - kunstirahva asi . Kikas maigutas suud . Isikupärane harjumus . Näolt tuttav mees tuli käruga vastu . Käis võrku välja toomas . << Kas on ? >> küsis Kikas . << Ju teda on , >> vastati . Kikas seadis Ukapilli juures elamise sisse . Andis remondiks raha . Nüüd oli Kikasel maja , noorik ja Ukapill pealekauba . Suurema osa talve veetis Kikas endises kodus linnamajas . Seal oli mahukas raamatukogu ja temale jäetud avar töötuba . Võib-olla loodeti . Suvel elas Kikas uues kodus . Roosi ei kippunud linna , jäi Ukapilli juurde . Tee pöördus paremale ja tuttav maja hakkas kuju võtma . Tagamal kadus vahune meri silmapiiri rüppe . Maja meenutas tulijale Ukapilli . Pikk , kõhetu , kissis silmadega vanamees . Ilmetu nägu , millest raske lugeda , mida tunti või mõeldi . Seitsekümmend kuus aastat . Raamatusse oli ta tolle Ukapilli raiunud . Sellest sai sündmus . Täisvereline kuju rahva hulgast , irvhammas . Vembumees , kes kõverate käikudega pilkab ennast ja teisi . Ukapilli suu kaudu sai Kikas nii mõndagi elunähtust ja isikut pista . Mõnus , kordaläinud kirjutamine . Asjatundjad avastasid Kikase loomingus uue tahu , patsutasid õlale . Seni tunti teda lüürikuna , kes näitas inimese sisemaailma üksnes aimamisi . Malbelt , peente vihjetega . Jutustuses << Läbi saju >> viis keegi lapsepõlve armastatule lilli . Muud midagi . Aga mismoodi kirjutatud ! Kikas pani kohvri maha . Tuul paugutas väravat , vintsutas õuel kuivavat pesu . Rändlinnud ja öökülm olid pihlakatest üle käinud . Aeda tuleks värvida . Ukapill sai kindlalt paigale pandud . Raamat ilmus , seda osteti ja loeti . Vahest olid kujud ja olud liiga tuntavad , kuid vürtsiks seegi . Egas kirjandus ole apstrükk . Küla muheles . Nüüd oli midagi ka siin sündinud . Võõrale näidati - see seal on meie Ukapill , too , kellest raamat kirjutati . Kikast huvitas Ukapilli arvamine . Ta juhtis jutu sinna . << Las olla , >> ütles Ukapill . Oleks nagu sõnaahtramaks jäänud . Viimati solvus ? arutas Kikas . Kuid mis solvumist sai siin olla . Ei puutunud ju Kikas vanamehe elukäiku . Ja millest siis üldse saab ja tohib kirjutada ? Peab ta kirjutama endast ning kui kaugele võib niiviisi minna ? Nagu oleks kirjutatu alati kirjutaja vastand . Kikas astus kööki . Pliidi all praksus tuli . Ämber ja põrandalapp jäid jalgu . Pesemine nähtavasti pooleli . Kikas otsis kuiva kohta , istus kolmjalale . Kojast kuuldus tuttavaid samme . << Papa ! >> langes noorik mehele kaela . << Kus isa on ? >> küsis Kikas , justkui võiks Ukapill veel mingisuguseid teid tallata . << Saunas . Unda Reesi peseb puhtaks . Isa jättis sulle kirja . >> Testament , mõtles Kikas . Ta avas ümbriku . Pooleks murtud ruudulisele vihikulehele oli väriseva käega kirjutatud : << Ära matusele tule . Juhan . >> << Oh , jumal ! >> puhkes Roosi nutma , silmad ennegi punased . Mõne aja pärast kõndis Kikas tuldud teed tagasi . Tuul oli järele andnud . Kikas haletses ennast . Ta neelatas kurku tõusnud kibedust . Maailmas on nii palju kurbust , ah , kui palju kurbust ! Sel hetkel kangastub pilt sadamas sulle äkki hoopis uues redaktsioonis . Mäng , mida mängid antud tegelastega tagantjärele . Te seisate kolmekesi auto kõrval . Sa kuuled isa kahjurõõmsat häält , millega ta Nigula poole pöördub : << Ma ju ütlesin kohe , et neil endil pole midagi selga panna ! >> << Miks oled sa nii tige , isa ? >> küsid temalt tõsiselt , ent etteheiteta . << Mida olen ma sulle halba teinud , et sa minust niimoodi räägid , nii ümbernurga ja üleolevalt nagu oleks tegu tööstusnäituse eksponaadiga . Ma olen ju sinu tütar ja seisan siinsamas , sinu kõrval ! >> Isa langetab silmad . Ta võidurõõm on haihtunud , näib , et tal on piinlik . Ta lausub midagi , sa ei kuule sõnu . Oh ei , ta ei palu andestust . Teie suguvõsas on see mõeldamatu , et keegi kurja sõna või solvamise pärast teise käest vabandust paluks . Aga lausumise asemel teeb seda ta olek , ja sa tead , et need sõnad , mis sa talle sedamoodi , otse ja kõhklemata ära ütlesid , võivad eemale hoida mõnegi ebameeldivuse siinoleku päevade jooksul . Ühtlasi tunnistad endale , et ka sa ise pole osanud elust õppust võtta . Hoopis korranud vigu , mis peaksid juba igati teada ja tuttavad olema , omal ajal rumalusest läbi tehtud . Ometi oled need õppetunnid mälust lasknud . Alati vaatad asju nii , nagu sina neist aru saad . Miks ei ole sa võimeline mõistma ja mõtestama olukordi , nagu seda võiks teha teine inimene ? Kui palju ebameeldivusi võiks ära hoida , kui suudaksime asetada end teise sisse , vaadata asju tema silmadega ! Võib-olla on seegi anne , mida pole jagatud paljudele . Või on see õpitav alles elu ja kogemuste kaudu . Sa olid Harmiga kindlalt seotud , kui käisid esimest korda tema kodus , tagasihoidlikus alevimajas . kus väike õnnest õhetav , tumedas pleekinud puuvillakleidis ema teid vastu võttis . Tollal oli puuvill tagasihoidlik ja odav materjal , nii nagu tünniheeringad olid omal ajal kehva mehe toit . Võib-olla et sitsikleidis ema kostitas teid nimelt heeringatega : seda sa paraku enam ei mäleta . Küll aga tuleb meelde , kuidas ta sulle lahkumisel pihku pistis kollaseks tõmbunud näotu pitskrae . Tõenäoliselt poleks sa eseme väärtust suutnud hinnata ka siis , kui tegemist olnuks ehtsa brüsseli pitsiga . Nii kaugelt käisid igasugused ehtimisega seotud probleemid tollal sinust mööda . Aga järgmisel suvel , kui selleks ajaks juba seaduslikku ämma vaatama sõitsid , kinnitasid kummalise krae oma kirju kleidi külge , lootes väikesele naisele rõõmu valmistada . Kõik läks kenasti , su ämm oli endistviisi lahke ; seda suurem aga su hämmeldus , kui keerulisi teid pidi ulatus sinu kõrvu kuuldus : ämm rääkinud halvakspanevalt , et uus mini olevat uskumatult kehv , isegi selga pole tal midagi panna . Sellesama krae , mis tema kinkinud , pidanud kohe külge seadma , muidu ei kõlvanud inimeste sekka tulla . Ah ka sedamoodi võib asjadest aru saada , imestasid tookord , sulle endale poleks säherdune tõlgendus iialgi pähe tärganud . Sisetunne oli ometi puudutatud . Oleksid sa aimanud - krae oli kleidile sama vähe vajalik kui käised vestile ! Heasoovliku tuttava jutu ära kuulanud , harutasid pitsiräbala kleidilt ja viskasid kaltsukotti . Teistsugused , rahumeelsemad reageeringud ei tulnud kõne alla . Nii siis kui nüüd tunnistasid süüdlaseks esemed , mitte iseend . Kui niimoodi mõtestas asju inimene , kes sulle keskkonna , elulaadi , kõige muu poolest märksa lähemal kui isa praegu , kuidas siis tohtisid korrata sama viga ? Sulle ei tulnud selline võimalus taas üldse mõttesse . Ehk kui teisiti sõnastada - vaatamata sellele , et oled praeguseks märksa kauem maapinnal kingi kulutanud , pole sa ometi targemaks saanud . Loll ja naiivne , ütled endale lausa näkku . Ja kui sa ka oma poisi sihukeseks eluvõõraks kasvatad , kes justkui ootab , millal teiste käest peksa saaks - mis siis ? Tohmustel ei tohiks üldse lapsi olla . tambid end sügavale maa sisse . Siis läheb enesehaletsushoog üle . Sa pead isa mõistma . Mitte teda süüdistama , mitte tigetsema . Sinus endas peab olema niipalju headust , et tõkked teie vahelt kaovad . Et ta sind usaldama hakkaks . Sa pead üle olema tema tahtmisest sind aina rünnata - nii nagu oled püüdnud üle olla Andrease lapsejonnist . Renate heidab pilgu kellale . << Uih . kui pitkaks oleme istuksile jäänd ! >> häälitseb äkki ootamatult eidelikult . Võib-olla ahhetas niimoodi lapse kuuldes aastaid tagasi Saare vanaema . << Nott taha kaua kiia , aga nüid äi ole veel akkamas . Kui isased on tuleksil , peab söömaaeg valmis olema . >> Ta tõuseb teokalt , jääb ometi paigale . << Mis on , Renate ? >> aitad teda . << Kui te eila ommingu väljas olite , tuli meitele üks inime ja päris teite järele . >> << Üks mees ? Mitte Nigul ? >> Renate kostab kiirustamisi : << Teite isa pole toda mette nähja taht . Ta oo Augusti vabrikust , arvatakse kommunistide sekka . Nimeks oo taal Arri Olm . >> Sa ei varja heameelenaeratust . << Ah , Harry , >> vastad rõõmsalt . << Me sõitsime ühe laevaga . Ta käis esimest korda Eestis . >> << Eti ... >> Renate peab veidi aru . << Paremb oo , kui teite isa äi soa kuulda , et te Arriga tutvad olete . See vihastaks teda ning ta vöiks jääda päriselt norakile . >> Tärkav trots hajub sama kähku kui tekkis . << Aga mida teie Harryst arvate ? >> küsid Renatelt . << On ta hea inimene ? >> << Moo eest oo Arry kena erk poiss . Aga taal oo omad mötted ja ta äi ooli teistest siit-eestlastest . Temast arvatakse alba . Et ta keerab ilmaaegu valitsust üles , sisserändajate vastu . Seda äi ole taris mette . >> << Saab seda siis korraldada ? >> pärid asjalikult . << Et isa Harry käikudest ei kuuleks ? >> << Kuulge , Eti , >> ütleb Renate juba ukselävelt . Aga õige vaikselt . << Kui te isepäini linna köndima olete läind , ma'p tea mette , kes seal oo või kellega te könet peate . Kui te mo nöu järele pole küsind . >> << Noh . aga Harry ? >> püüad elevust tagasi hoida . << Tuleb ta uuesti ? >> << Tuleva nädali keskes , >> peaaegu sosistab Renate . << Ennegut tuleb , soadab veel söna , ma siis ütle teitele . Selle nädali oo ta töö poolt söidus . >> << Aitäh , Renate . >> lausud sinagi summutatult . << Küll on tore , et teie siin olete . Ja et mu isa just teie juurde juhtus . Ilma Renateta oleks täitsa kehv . Nii minul kui isal . >> Renate ei vasta , ainult muie püsib suunurgas . Läheb siis tõtusammul kööki . Sina tõstad kohvitassid virna , sead laua korda . Järeldusi ja otsuseid pole niipea loota . Ainult üksikud laused jutuajamisest on mällu kinnistunud ning korduvad seal otsekui meloodiakatkendid rikkis plaadil , kus nõel edasi ei liigu . Kõigest üle küünib ootus . Sa näed taas Harryt , toda kohmakat ja samaaegselt siirast poissi . Sinuga võrreldes nimelt poissi . Mis on õieti selle rõõmu taga , seda sa endalt ei küsi . Aga tead , et Harmile see ei meeldiks . Ei too rõõm , ei teie kohtumine . Harmi ainuke ja peamine puudus , armukadedus , mis esimestel aastatel liigutas - kuidas ta sind armastab , muidugi , ta ei tea veel , et võib oma naist täielikult usaldada - , on kooselu jooksul muutunud tüütuks . Nüüd , kus tead , et ükski veenmine ega ka iroonia pole põrmugi aidanud . Tarvitseb sul mõne mehega tema nägemispiirkonnas kümmekond sõna vahetada , kui turri tõmbunud kuklast , trotsist , äkki külmaks muutunud pilgust valvast vaenlast näed . Miks ta mind ei usu , küsid endalt , selle asemel et korrata abielu algaastate meelislauset : kuidas ta mind küll armastab ! Juured olevat lapsepõlves , räägivad psühholoogid . Su ämm oli mehest täpselt poole noorem - ehk on sinna peidetud sinu ja küllap ka Harmi suurima abieluvaeva põhjus ? Su mõtted panevad kohmetuma . Nagu oleksid siin kaugel isegi oma abielu suhtes kõrvaltvaatajaks muutunud . Sa ju igatsed Harmi . Mis tähendus võiks sealjuures olla Harryl ? Vast ehk niipalju , et ta tuli koos sinuga . Et ta moodustab momendil hapra , kuid siiski aimatava sideme kodumaaga . Su hajamõtted lõikab läbi madal kolksuv heli . Niimoodi kostab tubadesse siinne uksekell , mis hääle järgi võiks olla pigem lehmakrapp . Kes teab , ehk on majaelanikud soovinud nimelt seda . Kaua pole sa enam kuulnud lapsepõlvele nii omast , aegade taha maha jäänud kellakõla , mis oli lahutamatu kodukopli kaskedest ja Punikust , magusa sõnnikulõhna ja raske astumisega loomast , kelle sitke udar ei tahtnud miski hinna eest alluda su püüdlikele lapsesõrmedele . Kord , kui ema naabervalda võõrusele sõitis ja nii lüpsmise kui piima kättetoimetamise mäetagustele suvitajatele sinu hooleks jättis , märkasid hommikul imestusega , et ägedale sikuta- misele vaatamata ei kogune piima lüpsikusse rohkem kui sõrme jagu . Su lapsearu ei suutnud kohe jagada , mis õieti lahti : piim ju nirises ja ämbripõhi laulis , nagu ta oli vastu häälitsenud iga kord , kui sa udarast valge joa jooksma said . Alles mõne aja möödudes taipasid kergitada lüpsikut ja vaadata seda vastu uksevalgust : põhjas vahtis suur , teravate servadega auk , löödud naela või mõne muu metallesemega . Ülejäägi lüpsid kitsa kaelaga mannergusse , samasse , millega linnarahvale piima kätte pidid toimetama . See polnud lihtne , ava oli ahtake , aga hakkama said . Vedelikku korjus küll vaevalt liitrijagu , seegi oli parem kui mitte tilkagi . << Eks see ole Siidirätsepa mutt , >> ütles ema , kui koju jõudis ja loo talle tihkudes ära rääkisid . << Teadis , et ma minema lähen ja tahtis lapsele kätte maksta , et meie oma lehma vahel ka maan- tee ääres söödame . Ta ju arvab , et terve teeveer kuulub nimelt talle . Kus ikka inimene , võtta lüpsik aiateibast ja auk sisse raiuda , niisugusel pole küll üldse südant . >> Sa teadsid hästi toda ümmargust , alati sileda ja naeratava näoga naist majast , mis jäi paremat kätt üle maantee . Ta rääkis õlise häälega , ometi lahkelt ja kuidagi ei tahtnud su pähe mahtuda , et teeäärsete rohututtide pärast võis ta valmis olla niisuguseks kuriteoks . Seda see ju oli . Parasjagu oli aeg , mil isiklikku lehma peeti kolhoosniku majapidamises kahjulikuks ja häbiväärseks nähtuseks . Heina tuli põlualusele loomale võtta teadmata kust ja teab millal . Kuigi too oli mõnigi kord lastega pere ainuke toitja . Hiljem , kui kuulda said , kuidas maalapi pärast inimesi maha oli lastud ja auku aetud , ei imestanud sa enam . Ehk oli naabrinaisel oma teoks rohkem õigustust kui neil , kes maariba pärast tapma läksid . Tollel mutil oli kodus neli alati liimerdavate ninadega last . Sealtpeale pole lehmakell sinu jaoks hardust tekitav helin lapsepõlvemaadelt . Renate läheb avama , sa kuuled häälekõma . << Võtke külaline vasta . Tuleb otseti , lilled peus . >> Tuppa siseneb rõõmsalt naeratav Nigul ja tüürib sinu poole , kirev , veidi ehk liiga suur lillekimp ettesirutatud käes . << Ma olen väga rõõmus , et tohin oma lillekimbuga tervitada isakodu katuse all Hetit , kena noort daami , keda nähes iga meesterahva süda põksuma lööb ! Kui me suudaksime teie siinviibimise kõikepidi meeldivaks muuta , nii et te siit sugugi ära ei kiirustaks , see oleks küll minu palavaim soov ! >> Juba on lilled su peos , juba haarab mees su käed ja raputab varasemast teada innuga . << Tänan teid , Nigul , >> ütled nii soojalt kui suudad . << Uskuge , mul on heameel , et isa endale truu sõbra leidnud . Teieta oleks tal kindlasti palju raskem . >> Kui ta ka rahul pole , et ainult isast juttu teed , välja ta seda igatahes ei näita . << Ou , minule on see niisama õnn , >> vastab siiski vähema innuga . << Inimene võib õnnelik olla ainult siis , kui ta ümber on lähedased . >> << Millised kaunid õied ! >> pead ometi vaatama lillede ilu . << Need on vist väga kallid ! >> Nigul on meelitatud . Enese teadmata oled tabanud tundlikku punkti : kõige tähtsam kõigi siinsete jaoks on hind . Rahast räägitakse sageli , pikalt ja meeleldi . Mis maksab - see on kõige sagedamini esitatav küsimus , samaväärne kui igapäevane << kuidas elate >> . Seda kuuled mõne aja pärast Harrylt . << Teie jaoks , Hetike , pole mul millestki kahju , >> otsib Nigula niiske pilk su silmi . << Taolisi õisi meil küll pole . Ehk ainult mõnes botaanikaaias . >> << Seda ma arvan , >> läheb Nigula nägu muigest laiaks , meenutades nüüd värsket saia . << Need on haruldast sorti orhideed , toodud otse Brasiiliast . >> Ta jätab lisamata , et need ekstra sinu jaoks tellitud . Ja tunduks see temalegi liig . << Tõepoolest suurepärased , >> imetled kirkaid värve . Ilmselt poleks niisugustest õitest võimalik väiksemat kimpu kokku seada . << Mul oleks teile midagi tähtsat rääkida , >> kõneleb Nigul . Taolist tooni kuuled temalt esmakordselt . << Jah ? >> vastad talle küsimisi . << Mul on teile suur palve , >> kordab Nigul endiselt . Ja nagu varem , isa puhul , pead endale tunnistama : üksi , ilma oma sõbrata , see tähendab - ilma isata - on Nigul sümpaatsem . Renate on köögis ära käinud ja jälgib teie vestlust vaikiva rahuga . Nagu oleks ta siin igaks juhuks . Julgestuseks . Nüüd meenuvad talle siiski perenaisekohustused . << Kuda te oma külalist üksiti seista lasete , >> ütleb ta leebe etteheitega . << Olge päris rahulik , >> taandub Nigul mõne kohkunud sammu võrra . << Mul ei ole tõepoolest aega , kallid daamid . Tulin siia vaid korraks , et Hetile lugupidamist avaldada ja need mõned õied tuua . Ja oma väga suure palve ära öelda . >> << Ma olen valmis teid kuulama , >> lausud rabedalt . Sa ei taha enam seista siin , ülepakutult südamliku ja ilmsesti närvitseva mehe vastas . << Ma paluksin südamest , et te oma armsa isaga mulle külla tuleksite , >> lausub Nigul lõpuks . << Ma tahaksin väga teile oma elamist näidata . Olen majaga vaeva näinud ja aastatega teenitud raha ära raisanud , nüüd aga ei tea enam isegi , mis sellest välja tulnud . Teie naisepilk suudaks seda õiglaselt hinnata . Ja ehk tahaksite mõnes küsimuses isegi nõu anda . >> Ta pole halb psühholoog , pead sa tunnistama . Mõistab , et ainult maja imetlemiseks sa ehk ei tuleks , küll aga siis . kui isa sõber nõu vajaks . Sellest pole sul õigust keelduda . << Kui isa aega leiab , küllap jõuame ka teie poole , >> nihutad vastutuse isa kaela . << Olen kindel , et vana sõber Andres mulle ära ei ütle , >> voolab Nigula jutt . << Aga ma oleksin mitmekordselt õnnelikum , kui ka teie , neiu Heti , ise tulla tahaksite . >> Seekord kasutab ta preili asemel märksa neutraalsemat kõnetlust . Ja kes abielunaistest ja laste emadest poleks meelitatud , kui teda niimoodi kutsutakse . Sõit kaubarongiga Varasügisesel pärastlõunal tuled sa koolist , koolimaja jääb sammhaaval seljataha , sa kuuled kruusa krudisemist jalgade all , su kaaslased on juba ammu oma kodudesse laiali pudenenud , oled üksi ; veel mõned meetrid koolimajateed , siis jõuad väravast välja , käid tänaval , on soe septembrikuine päev , taevas harvad pilved ja su hinge rõhub tohutuna näiv murekoorem . Solvumine ja hirm . Sa ikka veel ei mõista , kuidas võis teie ühine tegu jääda ainult sinu kanda , tunned saamatut uhkust , et teisi välja ei andnud , veel mõneks hetkeks oled kui kangelane õpikulehekülgedelt , kuid peatselt hakkad selles kahtlema : keegi ei jaga sinu saatust , hilisem õlalepatsutamine ei aita midagi - hirm karistuse ees jääb üksnes sinu päralt . Kodu läheneb ikka sammhaaval , koduuks on juba osa kõigest , mis tulemas ; sa kardad seda , ent võimalik , et hoopiski ootad : oleks see juba möödas , seljataga , kord sootuks unustatud . Sellel pärastlõunal jõuad sa lõpuks koduväravasse , tee koolist koduni on uskumatult kaua aega võtnud , ent nüüd õngitsed kirjakastist ajalehed , vaatad vastujooksnud kassi , kes heidab selili , lootes , et silitad teda kõhu pealt , aga sa seisad tuimalt ja mõtled ainiti , et mõne tunni pärast tulevad vanemad ja siis hakkab see pihta ; sul on tunne , otsekui oleks su elu läbi , tulevik lootusetu , olevik olematu - kui saaksid vaid tänase päeva maha kustutada , nagu lapiga mööda tahvlit hõõrudes ; aga kass on ennast jalule seadnud , silkab maja poole , jääb uksepakule ootama , ja juba sa viskadki kassi ette paar räime , jälgid , kuidas kass keerutab su jalgade ümber , tantsib oma tänutantsu ära ja hakkab raginal närima . Seekord ei jäta sa koolikotti ukse kõrvale nurka , paned selle hoopis ebatavalise hoolikusega kirjutuslaua kõrvale , ja kui sa teed kapiukse lahti , et süüa otsida , tundmata seejuures mingit isu , taipad äkitselt , et sa ei tunne iseennast enam ära - sul on vastupandamatu soov kassile jalaga äiata , ent üksnes kükitad ta kõrvale , pitsitad teda natuke sabast , kass vastab urinaga , õgib edasi , närib , nätsutab , silitad teda pikalt ja jälle ta uriseb . Ootamatult valdab sind tuhin parandamatut heaks teha , sa kraamid portfellist õpikud lauale , uurid päevikut , tahaksid ühekorraga kõik õppeained käsile võtta , oled mõnda aega mitmevahel , siis otsustad alustada kõige raskemast - silmad jõllitamas raamatusse , käsi kramplikult sulepead pigistamas ... ent sa ei tee midagi . Sa lihtsalt pole suuteline midagi mõtlema , midagi kirjutama : mõtted jooksevad tagasi , et elada üle kord üleelatut , kuuled uuesti otsust enda kohta ja kõik üksnes kibelevad , et su vanemadki sellest teada saaksid , mingit armuaega ei taheta anda , kõigil on korraga sinuga asja ja samal ajal pole kellelgi sinuga asja . Aeg tõttab , suured valgete tiivarantidega tumedad liblikad lendavad , üks neist istub aknalauale , liigutab laisalt tiibu . Taevas heledad laisad pilved , aga su aju töötab palavikuliselt , harjutab tekste , kuidas oma süütegu leebemalt esitada , hetkeks arutled : äkki tasub emale täit tõtt rääkida , ent sa ei usu , et ta seda oma teada jätab , ja juba tead , et sa ei tohi mitte kellelegi rääkida asjast nii , nagu oli , sest siis sa reedaksid oma sõbrad , kuigi nüüd sa pole enam eriti kindel , kas kangelast mängides toimid ikka õigesti . Võimalik , et need teised samal ajal hirnuvad naerda : vaata lolli , võttis kõik enda peale ... ometi oli sinu süü , et sa vahele jäid . Teised ei jäänud . Siis kangastub su mälus piltide rida : juba mitmendat päeva tädi juures maal keegi muust ei räägi kui kadunud koerast , oletatakse kõikvõimalikke hirmsaid asju , kahetsetakse , et nii tubli koer on nüüd kindlasti surnud . Ühel õhtul tuleb koer tagasi , on pulstunud , räpane , näljane . Teda muudkui silitatakse , hellitatakse . Sa mõtled : keegi ei pahandanud , ei kurjustanud , üksnes hellitati , söödeti sisse head ja paremat ... korrapealt küpseb sinus kaval plaan kodunt minema joosta ning alles siis tagasi tulla , kui kõik on südamevalust hullumas . Sa ei kahtle oma teguviisi õigsuses , juba ruttadki kapi kallale , paned koolikotti pool pätsi leiba , juustu , võid , segad mahlast morssi ja valad selle pudelisse , sul on mulje , nagu valmistuksid klassiga ekskursioonile minema , aga kohe muigad selle üle , tunned end hoopiski täiskasvanuna . Üsna su kodu lähedal on kitsarööpmeline raudtee ja sa oled nii mõnigi kord koos teiste poistega kurvi peal tigusammul ähkivale ja puhkivale rongile peale hüpanud ning teinud lõbusõitu . Sa ei tea täpselt , kuhukanti see rong läheb , aga loodad , et see sõidab kaugele , võimalik , et maa teise otsa ; septembrikuised ilmad on soojad ja sind ei hirmuta mõte ööpimedusest ega näljast , kuigi sa pole selliseid asju varem kogenud . Oled julge ja minekutuhinas , seisad raudteetammil ja kuulatad , kas ei kostu juba vedurivilel või rataste mürinat . Siis vedurikorstnast suitsupahvakuid paisates rong saabubki , punakaspruunide kaubavagunite uksed peibutavalt lahti . Sult ei võta erilist pingutust vagunisse hüpata ja keegi pole su hüppamist nägemas . Vagunis on mõnikümmend kotti ja mingi veider lõhn , sa ronid kottide taha , kuid siis tuleb pähe , et kindlam oleks , kui sikutaksid ukse päris kinni . Nüüd ümbritseb sind salapärane pimedus , rataste login , ja sa tunned hinges seniolematut erutust , õige pea rong peatub , väljast kostavad hääled , sammud , sa peidad end kottide taha , loodad , et rong hakkab peatselt edasi liikuma , ent ei hakka veel . Aeg venib ja sa püüad ette kujutada , mis õhtul kodus toimub , kuid nüüd sa mõtled sellest miskipärast kummalise nukrusega , sul oleks nagu veidi kahju , et ema peab sinu pärast hirmu tundma , sa oled justkui oma hirmu tema kaela sokutanud . Siis jälle hääled , keegi lükkab ukse kolinal lahti , seejärel uuesti kinni . Mõne aja pärast käib vagunist läbi järsk nõksatus , nii et sa vastu seina põrkad , ja kui nüüd rong uuesti liigub , tunned halvaendelist ärevust . Minekutuhin muutub kahetsuseks , aga sa usud , et midagi ei saa enam parata , otsustav samm on astutud ja tagasiteed enam ei ole . Siis uus seisak , hääled , midagi metalset lõgiseb otse vaguni seina taga , üsna su kõrva juures , ja seejärel täielik vaikus . Mööduvad minutid , viimaks ronid kottide tagant välja , nihutad ust ja piilud välja . Vagun seisab üksiku ja hüljatuna tagavarateel , mõnikümmend meetrit eemal paistab su koolimaja . Ronid maha , klopid rõivad puhtamaks ja jooksed kodu poole . Köögis võtad koolikotist leiva , või ning juustu ja asetad need tagasi kappi . Istud laua taha ja avad õpiku . Justkui vahepeal ei olekski midagi juhtunud , ainult veider , et endist hirmu enam pole , isegi oleks nagu millegi üle hea meel . Juhtum Tol ajal oli mul väga vähe raha , sellest jätkus üksnes kõige hädavajalikumaks , isegi sigaretid ja kohv , mis tookord olid õige odavad , näisid priiskava luksusena , ja tihti pidin suitsunälja kustutamiseks tõmbama võõraid sigarette . Vene keeles on väljend " streljat " , eesti keeles " pommima " , mõlemad sõna " kerjama " kohatult militaarsed asendused , et enesepettusega pääseda alandavast hetketundest . Ma olen alati mõningase kadedusega jälginud inimesi , kes ilma vähimagi piinlikkuseta küsivad teistelt , mis neil parajasti tarvis on , võtavad väiksemaid summasid laenuks , teades , et nad seda raha iialgi tagasi ei maksa , kannavad võõraid rõivaesemeid ja igal võimalikul juhul norivad sigarette . Neil tuleb see kõik kuidagi loomulikult välja . Ent mina hoidsin taskus tühja suitsupakki , et see mõne suitsetava mehe läheduses välja võtta , uurida üllatunult selle sisu , siis vaadata otsivalt ringi ja häbelikult küsida ... Selline pettus oli tõenäoliselt palju ebamoraalsem kui aus kerjamine , kuid ma lihtsalt ei osanud teisiti . Tegelikult ma ei mõelnudki eriti palju rahast - rõivad olid mul üsna korralikud ja ma võisin jätta endast meeldiva mulje ; tarvilikke raamatuid sai laenutada linnaraamatukogust ning kui olla söögi vastu ükskõikne või vähenõudlik , võis ära elada . Rahast mõtlevad rohkem need , kel seda on , raha tekitab vajadusi , himusid , ja siis pole teda iialgi piisavalt . Minule aitas suvisest teenistusest , millega pidin kümme kuud läbi ajama . Mu päevad kulgesid üksluiselt : enamiku aega tegin oma toauberikus visalt tööd , jalutuskäigud piirdusid lähedal oleva söökla ja toidupoega ja mõnikord , kui ilm lubas , istusin pargis ning jälgisin , kuidas emad lapsi kõnnitasid või joodikud ajalehe sisse mässitud odavat veini rüüpasid . Ainsaks suuremaks meelelahutuseks olid mulle reedestel õhtupoolikutel kohvikud . Ma ootasin pikisilmi terve nädala hetke , mil äkki on minu ümber palju inimesi ja tekib veider illusoorne koosolemine , mida taustmuusikana saadab häältesumin . Eriti see sumin meeldib mulle hullupööra . Ja siis püüavad silmad kinni mõne naise juhusliku pilgu , mis näib äkki ahvatleva või paljulubavana , ning järgmine pilk paneb peas liikuma erootilised fantaasiad ; järsku on õhk täis elektrit - tekib mulje , otsekui lahutaks mind üksnes pisike tõke mingist erakordsest seiklusest , ent miskipoolest jääb too tõke ikka ja jälle ületamatuks . Sügisel tellisin ma mõnikord klaasi veini , kuid peagi loobusin sellest , ei , mitte raha pärast - ma elasin kokkuhoidlikult ja vahel oleksin seda endale küll lubada võinud , vaid hoopis seetõttu , et niikuinii tegid lauanaabrid mulle välja . Loomulikult olin esimene kord segaduses ja puiklesin vastu , kui minu juurde istus äkki keegi vanem mees , kes hakkas vestlema ja siis tahtis kostitada , kuid edaspidi otsisin üksikuid napsitajaid juba ise ning ainult harva eksisin , sest alati tahtsid nad seltskonda , kedagi , kellega koos veini rüübata ja kellele oma muresid kurta . Ma vaatasin kostitamise peale , nagu oleks see mu väljateenitud tasu , sest kuulamine vajas suurt kannatlikkust , jutud olid enamuses tüütuseni ebahuvitavad , vahel nõmedadki . Mäletan , et ühel õhtupoolikul - see juhtus aasta lõpul , kui nappi päevavalgust imbus vaevaliselt läbi raskete , lörtsi täis pilvede , kui minusse oli jäänud üksnes masendus ja lootusetus : raamatulehe krabin ajas mind iiveldama , ma vihkasin oma toauberikku , kuhu olin mõistnud end sunnitööle , - ma lihtsalt pidin põgenema ängistavate seinte vahelt , et rutata äärelinnakohvikusse , mida aeg-ajalt külastasin . Tol päeval oli mul piisavalt põhjust ja tahtmist napsitada , ja kuigi valisin lauanaabriks pealtnäha rusutud välimusega mehe , kes konjakiklaasi sõrmede vahel keerutas , tellisin endalegi klaasi veini . Pikka aega ei vaadanud mu lauanaaber minu poole , ei teinud katsetki juttu alustada , aga mina seevastu põlesin soovist kellegagi vestelda , esimest korda oli mul tahtmine pihtida oma lugu , leida mõistmist ja lohutust , võimalik , et julgustki . Kuid paistis , et seekord olin juhtunud kokku täiesti vale inimesega : ta ei märganudki mind , oli ära - iseendaga , sukeldunud oma hingepõhja . Ta võis olla aastatelt kolmekümne-neljakümne vahel , šatäänid juuksed biitlisoengus , kuid meelekohad juba tublisti hallid , ülejäänud juustega sügavas kontrastis , selles näos oli midagi nooruslikku , isegi poisikeselikku , ent peened vaod laubal ning kortsukestesõrestik silmade ümber rääkisid aastatest . Silmad olid suured , laud nende peal kuidagi paksenenud ning see kõik asetses sügaval näo sees , mistõttu kulmud ja otsaesine esile tulid . Ta tõmbas sigareti sigareti järel , tirides iga kord sügava mahvi , nii et suitsuots hõõgus oma paar-kolm sekundit ; kord läks tal suitsu silma , mispeale ta ühte neist pilgutas ja hõõrus sõrmega ; pikad , kaarjad , lausa naiselikud ripsmed tuletasid midagi või kedagi meelde ja ma pidin muigama - tõepoolest , need olid ju vasikasilmad ! Suu oli tal lopsakas , paksu alahuulega - meelas öeldakse vist sellise kohta , ja ninakülgedelt jooksis alla kaks sügavat vagu . Mulle meenus kusagilt kuuldu , et sellised inimesed on kõigeks võimelised , ja miskipärast ma mõtlesin , et sügavad vaod mehe näos hakkavad mind unenägudes kummitama . Ma ei tea , miks mulle selline mõte pähe tuli , sest tol hetkel olime veel teineteisele võõrad nagu juhuslikud möödujad tänaval . Mulle tundus , et ta oli oma rõivastuselt ja olemiselt kuidagi liiga soliidne kõrvalise kohviku tarvis , kuigi ka siia eksib mõnikord väga elegantset publikut - ent siis ei tulda iialgi üksinda , ikka paarikaupa - õnnelike või hirmunud nägudega abielurikkujad . Konjakit jõi ta tillukeste lonksudena , otsekui maitstes , mitte joodiku ahnusega , ning seejuures seisis ta näol liikumatult kinnine või isegi tõrjuv ilme , mis pikapeale tekitas piinliku mulje , justkui segaksin ma teda oma olemasoluga . Ma ei tahtnud enesetunnet päriselt ära rikkuda , püüdsin unustada oma naabri ja lasksin pilgul mööda kohvikut ringi hulkuda , kuni tähelepanu köitis mõned lauad eemal istuv seltskond : kaks vanemat meest ja nooruke naine , kel näis meeste üle olevat hämmastav mõju . Ta laskis kord ühel , siis teisel suu lahti teha , toppis sinna küpsiseid , kompvekipabereid , isegi tikutoosi , ja kõik see pakkus neile suurt lõbu ja nad naersid pisarateni . Äkitselt ma tundsin endal kellegi pilku , pöörasin pead ning kohtasin oma lauanaabri silmi : neis oli süttinud sära , otsekui mingi erakordne mõte oleks peast läbi lipsanud ja silmadesse jõudnud . " Te olete tublisti kõhnemaks läinud , ma ei tundnud teid esiotsa äragi , " ütles ta ainiti mulle otsa vahtides . Tunnistasin teda mõne silmapilgu , hetkeks paistis ta nägu tõepoolest tuttav , kuid ütlesin siiski , et ta ajab mind kellegagi segamini . " Oi ei , me olime ju ühes palatis , ma jäin teile veel raha võlgu , ent ma ei saanud seda ära saata , sest ei teadnud teie aadressi , " ja ta võttis taskust rahakoti . Tegin käega tõrjuva liigutuse ning ütlesin , et ma pole siiani kordagi haiglasse sattunud . Nägin ta ilmest , et ta mind ei usu , ent käsi rahakotiga peatus põue ja laua vahel ning siis libises käsi tagasi ja mind ajas muigama mõte , et kohe pärin asjalikult , kui suurt summat ta kavatses mulle anda . Möödus hulk aega , ilma et me oleksime sõnagi vahetanud ; tolle noore naise seltskond oli naermisest nähtavasti tüdinenud ja ma püüdsin mõistatada , millised suhted võiksid nende vahel olla . Jäin vist liiga pikalt vahtima , sest korraga naine märkas mind ja me silmad kohtusid . Pöörasin kiiresti pead , et ta ei hakkaks mõtlema , et teda vaatan . Alles mitmekümne sekundi pärast piilusin tema poole , ta vahtis mind üksisilmi , äraoleval pilgul , siis võttis aegamisi laualt kohvitassi , tõstis selle pea kohale ja valas tassi sisu oma pikkadele blondidele juustele . " Ma hakkan nüüd minema , aga tahaksin siiski võla teile enne ära maksta , " ütles mu lauanaaber ning tõmbas uuesti taskust rahakoti . Jõgi teeb siin jõnga looke kirdesse . Otse kaljuste kaldapõskede vahel , jalastee lõpus peatan narta . Lasen koeri puhata . Puhkan ka ise , vajun jäigast sõiduasendist küllakile süstsaani . Võtan pusarast tüki lehisevaiku , pistan suhu . Mälun , silmad - vilkad rohelised mutukad - valkaval talihorisondil ... Ma olin sündinud mujal , mitte väga ammu . Kuid alles täismehena sattusin ma siia . Olin hoos ja teojõus , noore nürimata hingega . See mõnus maailmasopp meeldis mulle . Põlislaaned ja turmajõed , lõpmata metsa ja metsikuse varud . Rahvas , kelle loomus ja kombed olid niisama õevaselt lihtsad , kaunid ja loomulikud kui nende looja - Põhjamaa loodus . Rikkad vaesuse poolest , annikad hingelt , rahul oma käekäiguga : nõnda nägid nad välja . Mina sobisin nende hulka , justnagu oleksingi ma nende hulgast , ainult vahepeal lahkunud , et mujal sündida . Kuid laaneladvus õõtsus mu igavene häll , seda nägin ma , kui ma habemiku mehena kõrveteid ja -radu rändasin . Mõistagi sai ka minust kütt ja korilane , põdrakarjus ja kalur . Teisiti jääksin ma paistma pahadele vaimudele . Kõik see oli kestnud juba küllalt kaua , veerand minu elust . Aastaajad vahetusid väärikalt nagu väsinud juhid karja ees . Mu rajad laanes ja sõbrasüdamete juurde olid hästi sisse tallatud . Loodus oli loodus , inimesed olid inimesed , mina olin mina ise - keegi ei olnud keegi teine . Midagi sellest ringist väljas ei juhtunud . Järgnevalt tahangi omaette mõtiskleda selle üle , kes siiski oli teine ; mis siiski juhtus , kui midagi ei juhtunud ... Minu nimi on Niika . Ma olevat nganassaan . Vähemalt nemad ütlevad seda , ütlesid algusest peale . Minu tõeline sünnimaa olevat põhjamere perv , jäine maahammas , mis valge viigrivõhana käristab mere rinda . Nad mõtlesid poolsaart . Seal , ütles nende Oiumees , seisnud minu hea ema dju , püstkoda . Minu hea isa , kui ma olnud alles noapeapikkune , olevat minuga Hiidjõe suudmel tulusel käinud . Jõepõhja rammitud tulejalal põlenud tõrvas . Taadil olnud käes vibu , tömbi otsaga kalanool peal . Ta tahtnud parajasti taimenit tabada , kui too laines maganud , teise lainega end katnud . Nool aga põrganud kalast tagasi . Taadi silmast oli tulnud , taadi silma ka läinud . Ta jäänud silmast pimedaks . Valutanuks võtnud taimen mind kaasa , napsanud mu kivinukilt ära nagu pöörakeel sääse . Ta ujunud kaugele , üha kaugemale . Kala kartnud mu taadi teist silma . Taimen ujunud vastuvoolu , järjest südamaa poole . Kuni kallastel kasvavad rahused laanehõlmad teda rahustanud . Taimen jäänud uuesti tukkuma . Seal tulnud nemad , laane pärusasukad , tulusele . Löönud kala ahinguga , lõiganud lõhki , ja mind näinud , öelnud : ennäe , nganassaan ! Ahingukisk oli läbinud mu käeselja - sellest arm mu paremal käel ... Et ma kalast teist korda sündisin , olevat taimen minu tootem . Mu soontes voolavat rahulik veri ja ma ujuvat hästi . Mu saatus ja saamine on kindlaks tehtud . Kuigi kõik klappis , - eriti veenis mind lai valuv arm käeseljal - , kahtlesin ma siiski : miks just nganassaan ? Ja mitte lamuut või saam ? Nad väärutasid pead : sellisel juhul ei oleks ma nganassaan . Püüdsin neile selgitada , et selleks olen ma liiga pikk . Ja just , jäid nad otsemat-kohe nõusse , " pikk nganassaan " on õigem . Siis tulid laande talvised tõsisemad ajad ja võtsid nalja näolt . Kui ma aastaid hiljem kõrverännul üht laiaturjalist , kõrgesarnalist meest , ehtsat nganassaani kohtasin , pani too mulle oma keelest ümber , et " nganassaan " tähendab " inimene " . Ma ütlesin talle : " Kas keegi suudab kaks korda inimene olla ? " " Ühtegi korda ei suuda olla keegi , " ütles ta . " Aga püüdma peab . " Niisiis nimetasid nad mind kogu aeg inimeseks . Ilma paha mõtteta . Et sellenimelisi oli palju , siis sain ma hüüdnimeks Niika-Nganassaan . Nukralt , kergelt enesepetja tundega jäin ma viimaks oma nimega nõusse . See , mis tuleb sõbrasüdamest või saatuse salaküljest , on tõrjumatu . Mu elu edenes ka edaspidi hästi . Kuigi mõnda aega tundsin suurt aukartust laane ees . Nagu ikka , kui harilik inimene satub ebaharilikku kohta . Nagu orel harjutab endaga mängijat , nii harjutas laas mind endaga . Heitsin puude usku . Enne seda oli mulle õpetatud , et midagi sellist ei ole - uskumatuse õpetus , mis loob lõpuks kindla usu . Sestast tunnen , et olen oma usuga sügavamas seoses kui oma vereringega . Kui katkeb viimane , lakkan olemast . Usu eestkosteta pole mind kunagi olnudki . Puud said mulle pühimusteks . Nemad tähendasid - seista omal jalal , kuulata üha lähenevat saelaulu ja kohiseda ka ilma palgata . Mu kogudusekuuluvus ei tee mulle au - jutt on usust . Siin peaks korraga rääkima ka naiivsete lohutusmõistete hulka arvatud lootusest ja armastusest . Minu lootus oli tühjumatu sump , kuhu ma iial ei lasknud ühtki kala ; see oligi täiesti tühi , kuid ma lootsin , et selles on midagi . Nälja- ja näguripäevadel oli mul temast palju abi . Armastus oli laanerahvale , niisiis ka mulle , hea suusapaar või noateras . Igatahes ei seisnud see mehest ja naisest kõrgemal ega madalamal , vaid väljaspool neid . Olematuna ja puhtana varitses ta seal mind . Kuid alles seejärel armastasin ma naist , seda kaunist ja heitlikku elusmaailma , kes ei tea , mida ta tahab , ja kui ta juba teab , siis ta ei taha . Ma võisin armastada ainult keha - jõgiküla kostimaja Katti , niisamuti kui ainult hinge - Ijad . Kui ma oma laanerännakul kord põdrakarjuste püstkojas ööbisin , andis karjus Kotuni moor Teiga mulle rohelise siidpadja ja ütles : " Siidpadjas surnute hinged ela . " " Ma ei karda , " ütlesin . " Selles Ija hing ela . " " Kes oli Ija ? " " Minu tütar . Tema noorelt suri . " " I - ja , " kordasin vist . " Tema ilus oli . Lõhnas hästi . " " Padjas on tal hea . " Silitasin seda . " Sina tema peal maga . Ija sinus ilus ole . " Teiga nukerdas oma karusvesti rinnal kokku , vaotas pea maha ja väljus kojast , usaldades mind piiritult . Heitsin oma pika väsinud keha mälule , külalistekohale tulila ees , panin pea hingedepadjale , mis lõhnas trääni ja kailusuitsu järele , ning vajusin rampraskesse unne . Hommikul äratasid mind tulilasse lisatud prõksuvad lehisehalud . Teiga seisis liikumatult mu peatsis , üheainsa küsimuse lummas . " Sina hästi maga ? " " Ei ole paremini maganud ! " ringutasin end üles . " Kas Ija sinus ilus oli ? " " Ija oli minus ilus ... " vastasin . " Ja lõhnas hästi , " ei unustanud ma lisada . See kõik oli nõnda . Mul oli hingi võrrelda - õnneks - ja ma ei võtnud eksida . Noor ja nurjumatu nagu ma tollal olin , polnud mul teist teadmust kui see , et usu , lootuse ja armastuse abil võisid inimeseks , see tähendab Nganassaaniks saada kõik , kes seda veel ei olnud . Kuid põlisloodusesse aeva süveneva vaistuga teadsin ka juba ette , et vähemalt kaks nende hulgast pidin ma kaotama . Kuid sinnani oli veel aega . Kõigepealt elasin oma uude elupaika sisse . Õppisin tähthaaval aduma taevast ja orghaaval maad . Õppisin kortshaaval tundma kõrverahvast ja jõgikülade muulasi , põhjamaa loodust ja loomi - kalu , linde , karusloomi , põtru ... Selgus , et see , keda on pehme silitada , kes ei salva , vaid liputab saba , ei ole veel hea koer . Hea koer on see , kes kõiki pureb , hästi sööb ja palju magab - ülejäänud aja jahib karuslooma või veab saani . Kuid korraga ei saada targaks , lollus peab kaua laagerduma . Ostsin ümberkaudsetest küladest muulaste käest kokku terve penila laisku ja südilt heasüdamlikke koeri - kõik parimate jahilaikade-kelgukoerte pähe . Mõnda isegi kaks korda , sest penid panid mu juurest plehku . Nad toodi tagasi ja müüdi mulle uuesti maha , tõsi küll , hinnaalandusega , mille taga oli inimlik kaastunne . Lõpuks , kui mul raha otsa sai , hakati mulle koeri kinkima . Kuni kõik õued ja kütimajad said neljajalgsetest loidamitest ja kirbupaljundajatest puhtaks . Kirbud tulid mulle üle , kui ma koeralakku silitades nende nimesid meelde püüdsin jätta . Ütlesin siis viimasele koerakaubitsejale , et tema peni pole küll muud kui kirbujalgade pikendus . Mees vihastas , viis koera minema . See oli siiski mu ainus korralik koerakaup . Tookord . Hiljem sattusin tõeliste koerte jälile , sest kõrveungur ütleb , et kütt ilma tubli laikata on hulgus . Ühelt kullapesijalt , kes raske rikkana linna rändas , sain jumalamuidu musta , sabata karulaika , kes oli töötanud ka rakendis . Sisserännanud staroveerid võtsid paastuajast hoolimata kahe kelgukoera eest mu parvetaja suvepalga . Palgiparvedega Hiidjõe suudmesse jõudnud , tegin sadamikus tutvust ühe norra ja ühe jaapani kipriga . Mõlemad olid omal maal puhkusekütid ja pidasid koeri . Esimene tõi mulle järgmisel suvel täiskasvanud , paksu püstkarvaga norra põdralaika . " Veri guud laika ! " ütles ta , lidutavat koera mulle laevalael üle andes . " Veri guud soobel ! " ütlesin mina talle karusnahku vastu andes . Jaapanlasega , kes oskas veidi keelt , läks asi õdusamalt . Kõigepealt saime sõpradeks . Istusime kõrvuti kail , puust paalipeadel . Taga tormutas põhjaookean , külvates meid aeg-ajalt üle marjateradega . Jaapanlane oskas kõnelda ja kuulata . Sel ajal ei vaata jaapanlane sulle suhu ega silma , vaid maha või õla piirkonda . Teise inimese silmadetagune on talle püha , sinna sissevahtimine on pühamuteotus . Suhtlemispuhtuselt oli too jaapanlane ligidane evenkidega . See petlik ujedus , mis varjab , ei varjuta õilsust . See tegi väikese kipri kaudu mulle tundmatud jaapanlased korraga hingelähedasteks . Meie jalgade ees kummeeritud kotis suikus kaelakuti kaks koeralast , akitakutsikat . " Miks kummikott ? " pärisin . " Gummi ? " Kipper vaatas piinlikult maha . " Magnetism laevas , kutsikad seda kardab ... väriseb , nutab . " " Annad mõlemad ? " küsisin . Kipper noogutas . Tõmbasin põuest vahetuskauba . Ta silmapilud läigatasid , avanesid . Korraks nägin , et jaapanlastel on silmad , ta sulges nad , ning taas oli see kuulujutt . Erk ja elevil , silus ta soobleid oma põlvel , pani need värvuse järgi paari , tõstis hingetult kaela juurde - mõistsin , et ta nägi neid juba karussallina oma tillukese naise ümber . " Pane põue , nad on sinu ! " ütlesin . Meri vihmutas mu selga , võtsin kutsikakoti kätte , tõusin lahkumiseks . Jaapanlane jäi istuma ; tummalt väärutas ta pead . " Kingid naisele , " ütlesin , " muidu on temal magnetism - väriseb , nutab , " tahtsin tõrksust naljaga võita . " Ei ole ... " kipper , paalist pisut kõrgem , tõusis järsult , " teda . " Hoidlikult , tumeda , otsekui malmist käega pani ta karusnahad paalil kokku , kummardas sügavalt ja lahkus kiirelt . Vaatasin talle kuni laevatrapini järele - tajusin järsku , et olin kogemata , sõnust sügavamal puudutanud inimese valukohta . Akitad , jaapani laikarillukad , kasvasid suureks . See oli südalaanes tundmatu paksukäpaline tõug . Vägev pea , musta päälmikuga koon ja võimsad lõuad tegid nad ohtlikeks ; lai rind , silitama peibutav paks poolkeerdus karv ja väline leebus aga uinutasid ettevaatust . " Peremees ei pure kedagi , koerad aga kõiki , " ütlesid nemad , loodusõiged , seega alati õiged . Mis tähendas seda , et mina ja minu koerad ei sobi kokku . Jaapanlastest hästi mõeldes pidasin akitasid mõnda aastat kelguveos - nad valitsesid valjult rakendit , ent olid ka ranged enese suhtes . Midagi koertemaailmas eraklikku , mõistmatut oli akitade juures , just nagu nende aretajatel inimmaailmas . Tänu headele juhustele ja sõnatule sõbraabile hajutasin riiaka rakendi ja soetasin endale lõpuks koerad , kelle järglastega sõidan praegugi . Need on eranditult evengi laikad . Pikajalgsed , laiarindsed , elurõõmsad , seltsivad , lausa seltsimehelikud , kes ei tähni oma peremehe nime jahil ega rakendis . Selleks ajaks olin juba kütt , seaduse ja kirjaga seatud . Kuid kutsutult ... hoopis keegi muu , kelle amet ja eesmärk mul igakord püüdmatult hajusid , kui vaid püüdsin neid nimetada . Kõik , mis ma tänini temast tean , on ta veider hüüdnimi - Nganassaan . Tema saatus , mis on inimese iseloomu vastupidavuseks ajas ja tegevuses , erines palju minu omast . Ent sellest hiljem . Minu jahimaadeks oli kinnistatud kahe jõgistu . Kuristaja- ja Ärnijõe vaheline kõrveala , tegelikult kõiki seadustatud piire salgav sinivinane laanelõputus - Avarilm . Kuristajajõele - ühe lättele , teise keskjooksule - rahisin üles kaks lehisepalkidest onni ; Ärnijõele ühe väikese ööbimisosmi . Jäin seal ehitusega hiljaks , äkktalv võttis kõik oma valgesse hõlma . Paksu lume alla jäid poolvalmis laotdd seinad , kokkuveeretatud palgid , kisklauad ja kämmu kuhjatud toppesammal . Sel poolpäeval istusin vaigusel lävepakul , kirvekaaretamisest väsinud , ja tundsin , kuis langev lauslumi mind kui valgesse mulda matab ... Siis tulid nemad , tulid palumata ja läksid ajamata - nagu oli nende komme . Esmalt tundsin oma jäikunud õlal kerget kätt , see nagu puudutas või toetas mind ja tõmbus lumeseina tagasi . " Mondó , tere , " kostis sajust . Jäin rahulikuks - nii kaugel , sel aastaajal südalaanes võisid ainult puud mind kõnetada . Rehmasin peoga näolt lume . " Tere , " ütlesin omaette ja vajusin taas oma tardunne . " Girki , sõber , " kordus hääl ja puudutus . Ajasin end üles . Nägin , et olin üleni paksu sulalumega kaetud . Minu ees seisis väheldane lumekogu , palja näoga , mis tundus nii võimatu . " Antõt , kuidas elad ? " " Hästi . " " Miks üksi ? " See olnuks pikk vastus . Vaikisin . " Üks hammas suus - paha , inimene üksi - paha ! " " Astu sisse , " ütlesin , vaarusin lävelt kõrvale . " Kuhu ? " küsis lumekogu kimbakalt . Vaatasime mõlemad tõsistena läbi värskelttahutud uksekasti onni , mille katuseks oli tihe , lund puistav taevas . Raielaastud ja toppesammal olid juba paksult kinni sadanud . " Talveks ei jõua valmis , " seletasin selget . " Ehk jõua , " ütles hääl lumest . Arvasin kuulvat pilget , aga ütleja laud liikusid lihtsameelselt , krimpsakas nägu kõneles tõtt . Pilvelaam vajus üle , lumesein meie vahel hõrenes . Rehmasime endalt lume maha ja saime selgemaks : mu vastas , kõrge karusmütsi all seisis väheldane vanur , seljas villerdav pikksärk , karusvest peal . " Tere , " ütles ta . " Minu nimi Tungalpähkel ole , see tähenda tühi pea . " Nõnda sain ma tuttavaks nende Oiumehega . Juba hakkas mulle koitma , et kui sa neid otselihtsalt mõistsid , ei mõistnud sa midagi . Vihm lahjendas lumesadu veelgi ja nüüd ma nägin temast mööda , puude all seisvaid koormapõtru , sealsamas ka uitvat karja . Pikkadest luupindudest kaelakrapid kostsid vanatuttavlikult läbi sajusombu , tungisid läbi mu võõrastuse kaleda kesta . Rahulik väike rahvas , karusinimesed , askeldasid koormapaunade juures , näost koldsed kui põlesmaa kased , käed kiirustamatud ja kindlad nagu mõtted peaksid olema . Nad tõstsid põtradelt maha koormapaunu , rihmasid lahti hällsadulaid ja tõstsid sealt välja tõsirahulikke riilukaid - samblakämbuga võeti lund ja pühiti nende tagupeeglid puhtaks . Samaaegselt lahvatas mitu lõket . Põdraselgadel sulas ja aurendas lumi ; nende tuhmides silmades süttis korraga sajandite vaiguloit . Põdravasikad seoti piugupidi maharaiutud karjuspuu külge - nõnda , vanematemälu kaudu oli tagatud toiduuitele läinud karja tagasitulek . Kõhnad ja erksad koerad vahtisid vohle soolate silmadega , ent inimlapsed olid pandud põdralapsi valvama . Lajas kirvehoope , raiuti lõkkepuid ja langetati kuivanud noornulge sõnadeks , kojakõredeks . Hommikul väravat avades märkas Raul postkasti klaasakna taga helendamas ümbrikut , ta rebis selle käigupealt lahti ja luges kutse tänavalaterna all läbi . Pikemalt mõtlemata oli ta kaarti kokku kägardamas , et visata see teeperve kraavi , mille põhja mööda venis sulaveenire kulukõrsi muljudes raba poole . Enesekontrolliga harjunud Rauli impulsiivsed soovid said juba tekkemomendil mõistuse poolt korrigeeritud . Ehkki vähe tõenäone , oleks siiski ebameeldiv , kui mõni juhtuks paberinutsakut üles korjama ja seda lugema . Raul Monikaga on külla palutud - vaat kus lugu ! Kes on see opakas , kes ei tea , et Raul ei käi ilmaski kuskil oma naisega ? Ümbruskonnas räägiti ( kuidas nad küll näevad läbi seinte ? ) - seaduslikud abikaasad elavad oma majas nagu kaasüürnikud ühiskorteris ! Oli nüüd vaja endal tuju rikkuda ? Samm kiiremaks ! Eemal keeras buss põiktänavast välja - sörkjooks ! Päeva jooksul töömelus Raul peaaegu unustas Kasimiri kutse , siiski libises käsi mitu korda nagu iseenesest pintsaku põuetaskusse ja sõrmed puutusid vastu karedavõitu postkaarti . Mis neile Ingridiga pähe lõi ? Kunagised koosistumised on ammuilma unustusse vajunud , endisi aegu ei saa elustada . Ega nad ometi tahtnud tema üle irvitada ? Või arvavad , et Raul ja Monika saavad üleöö ja peokutse käsul teisteks ning kõnnivad kaelakuti ja naeru lõkerdades Palmi tänavale külla ? Oleks ees kas või ümbermaailmareis , kumbki neist ei läheks teist raudteejaamagi saatma , et lahkujale järele lehvitada . Isegi nende pojad , kaksikvennad , oskasid vasika-arule vaatamata oludes orienteeruda ja saatsid ajateenistusest armsatele vanematele kummalegi eraldi kirju , ühte ega teist ei solvanud , hoidsid võrdsuse põhimõttest kinni . Või ehk eelistasid emotsioonidele neutraliteedi turvalisust ? Oli see nii või naa , aga õiglase hingega poisid pidasid üheaegselt meeles nii isa kui ka Monikat - teda nad ei olnudki harjunud emaks hüüdma . Noores eas , kui Raul polnud veel kaotanud usku paremasse tulevikku ja oli lootnud Monika puhastumist õilishingeks , käis ühtelugu poiste utsitamine : öelge talle ema . Pruukis eluvankril veidi aega rahulikult veereda , lapsed kilkasid muretult nagu õiges peres kunagi - juba tõusiski eespool tume , ähvardav pilv . Ühel hetkel käis neist kõigist üle külm tuuleiil ja meeleolumuutuse madalrõhkkond hakkas süvenema . Esimene halvaendeline märk - Monika muutus sõnaahtraks ning hajameelseks . Seejärel sugenes kulmude vahele sügav keskendumise korts : naine kuulas pingsalt oma sisehääli . Edaspidi hakkas ta kandma pidulikke rõivaid nii tööl kui ka kodus , kõrvus kõlkusid odavad , väljakutsuvad ripatsid ja kontsaga kingi ei võetud ka köögis toimetades jalast . Ühel päeval läinud ta oligi , polnud sooja ega külma , kas poisid kutsuvad teda emaks või mitte . Rauli öökapile jäi kirjake , tekst banaalne ja nutune : anna andeks , Raul , mul on tekkinud sügavad tunded teise mehe vastu ja meie edasine kooselu on võimatu . Abielulahutuse vormistame sulle sobival ajal . Sedasorti sõnum polnud Raulile üllatuseks , ainult et varasematel puhkudel kasutas naine suulist vormi , telefoni kaudu informeeris seaduslikku meest ja laste isa ootamatust elupöördest ning tegi seda õnnetu , rebestatud hingega naisele kohaselt , südantlõhestavate nuuksatuste saatel . Igatahes suutis ta Rauli mitu korda tummaks lüüa . Monika taunis ennast , ei vigurdanud mitte üks põrm , ütles lausa välja , et mõistus suhtub toimuvasse äärmiselt kriitiliselt , aga tunded ! Need löövad üle pea kokku . Telefoni teel suheldes oli ta palunud , et jätku mees ta pattulangemine vähemalt esialgu saladusse , öelgu Raul poistele : Monika sõitis teise linna pikaajalistele kursustele . Mitte ainsatki sõna enne ametlikku lahutust ! Monika soov oli täies kooskõlas salasta- mise ajastuga . Tegelik elu oli tegelik elu , ja tunnetetulv käis nagu tsunami üle Monika mõistuse ja teovõime . Paberid ? Kohtuprotsess ? Nädalad ja kuud kukkusid olematusse , poisid küsisid järjest harvemini : millal Monika koju jõuab ? Raul keerutas ennast olukorrast kuidagiviisi välja ja tegutses nii , et poisid ei tunnetaks teravalt ema puudumist . Salamahti ja häbenedes luges Raul vastavat kirjandust ja tegi endale kodused tööd iga kandi pealt selgeks . Tervisliku toitumise printsiibid olid tegelikult imelihtsad , õige pea hakkas Raul üsna üleolevalt suhtuma kokaraamatutesse . Intuitsioon , loogika ja proportsioonitunne aitasid mis tahes tundmatut tööd teha arvestataval tasemel , üldse lõi Raul elu korraldamiseks mitmeid nutikaid süsteeme ja kõik laabus suuremate tõrgeteta . Teda poleks põhjust olnud haletseda : vaene mees , kaks poissi kaelas , kuidas küll toime tuleb ? Raul ei oleks suutnud kellelegi kurta oma elu üle , ta psüühika kaitserefleksid oleksid vahele astunud ning jutu lõpetanud . Loomulikult oli ta käitumislaadi väljakujunemine aega võtnud . Tema ja Monika esimeste lahuselu perioodide aegu oli ta nii ennast kui ka kodupuhtust kaitsnud mõneti veidral ning vääritul viisil . Juhtus keegi helistama ja Monikat küsima , vastas Raul , et Monika läks veidikeseks välja ja varsti on tagasi . Korduskellade puhul jättis toru tõstmata . Järgmisel päeval tundis ta helistajale kaasa - näete , teil ei vea , Monika sõitis komandeeringusse . Juhtus keegi ootamatult sisse sadama , näitasid märgid , et Monika pole kuhugi kadunud : esikus kübarariiulil vedeles ikka mõni tema peakate ja varnast ei puudunud naisterahva mantel . Külastaja luurav pilk fikseeris : siin peres pole langetatud lõplikke otsuseid . Kes istuks tänapäeval õhtust õhtusse kodus ? Alailma vahtida oma pere liikmetele näkku - see väsitab nüüdsel närvilisel ajal paljusid . Pealegi teeb igale ühiskonna liikmele au tema aktiivsus . Ringisõitmise üldlevinud maania on riiklikult heaks kiidetud : raha kukub kiiksudes , rongid veerevad , lennukid lendavad , maapõue ja inimeste energia hajub tuulde . Kokkutulekud , seminarid , sümpoosiumid ; kõned , ettekanded ja sõnavõtud - inimesi aina hariti ja kasvatati . Kes sellest küsis , et elu läks tegelikult allamäge ja eetika asemel võttis maad rotilik kohanemisvõime . Peaasi oli intensiivne sagimine , tühja tulemustest ! Hoolikalt oli Raul varjanud Monika tegelikku elu teiste eest . Loomulikult teadis Raul , et kuulujutud astuvad talle kandadele ja pritsivad pori . Olgu , las inimesed peksavad keelt ( see aitab oma hädadel pisematena paista ! ) , tema säilitas rahu . Pealtnäha muidugi . Oma lõpmata kannatlikku meelt ei osanud Raul enesele seletada . Säilitada poistele ema ? Et nad ei ütleks - kuule isa , tead , see sinu lahutatud naine . ._. Teinekord Raul mõlgutas mõtteid paberite vormistamisest - kõhklused , kahtlused - , ehk oli ta enda süü kahe silma vahele jäänud ? Asjaajamine oli ikka katkenud , isegi siis , kui tuli ette võikavõitu sündmusi . Üks Monika järjekordseid elukaaslasi mõnitas kunagi Rauli . Helistas , küsis Monikat . Raul vastas võõrale meeshäälele , et naine tuleb õhtul hilja . Too seal teises otsas kukkus naeru mökitama ja kuulutas , et Monika elab juba kolmandat kuud tema juures , parajasti istub teises toas ja vaatab televiisorit . Sel juhul pole teil ju vaja kasutada telefoni temaga rääkimiseks , oli Raul vastanud . Absurditeater ? Raul ei jahmunud inimlikust jälkusest ega vihastanud , vaid tundis haletsust Monika vastu - vaene , lihtsameelne naine , laseb ennast ja oma laste isa alandada tüübil , kes kannatab keeruliste komplekside all ega saa elada õelust teritamata . Sellelt sokult võis oodata sadistlikke allüüre - Raul hakkas muretsema Monika käekäigu pärast . Siiski piisas tollest episoodist , et Raul salastaks oma telefoni . Ütles tuttavatele , andsin numbri ära . Tegelikult jäi kontakt seina , aparaat rändas kappi luku . taha ja seda ühendas Raul võrku vaid äärmise vajaduse korral - ideaalne abonent , kes koormas liine haruharva . Teised ei saanud aru , miks ta andis hüve käest . Hädaga laskis Raul käiku inimestele vastuvõetava versiooni : kokkuhoid . Olgu kopikakoi kuulsus ; mõnda aega tuli tal töökohas vägisi pakkuda sünnipäevade osamaksu . Loomulikult oli vastik õigustada oma teguviisi telefoni tagakahetsejatele . Poisid , poisid ! Kõike on neile vaja - jalgrattaid , slaalomsuuski , mopeede , magnetofone , moepükse ; niisamuti nõuavad nad ekskursioone Moskvasse , Leningradi ja Riiga - oleks ülekohtune süüdistada neid ebamõistlikkuses . Järjekordselt lahuselu tiirult tagasijõudnud Monika ei teisenenud mitte üks põrm - pattulangemisele järgnesid ikka ja jälle alandlik olek ning lipitsemine . Rutiiniks muutunud andestuse palumise tseremoonia ajas Raulile iivelduse peale , ta püüdis igati naisest eemale hoida . Ka see polnud uudiseks , et Monika muutis taktikat ja ründas teisel viisil oma mehe kalki hinge . Temast sai üleöö eeskujulik pereema , kes vedas pärast tööpäeva bussis kaasa ränkraskeid kandekotte toidumoonaga , ehkki Raul oli ammugi harjunud ise vajalikku kraami hankima . Hommikuti tõusis Monika vara nagu kolhoosi lüpsja , et teha meesperele tugev eine ; laupäeviti pesi pesu , ütles , et pesumajast tulnud linadel olevat hall lõhn küljes - ta oli usin ja vagur ega nurisenud millegi üle . Poisid rõõmustasid , et pääsesid kodustest kohustustest ; õhtuti teatasid nad Raulile vapustavaid uudiseid : Monika küpsetas õunakoogi , või et tal on kotletid juba valmis . Varsti pärast seda , kui Raul muretses poiste pealekäimisel puudlikoera , hakkas elu järjekordselt andma märku oma süngemast poolest . Tulnud ühel õhtul koju tavalisest varem , võttis Raul niutsuva koera rihma otsa , et viia jalutama . Ta astus reipa puudli kannul piki tänavat sinnapoole , kus seisid viimased majad ja sõidutee ahenes jalgrajaks , mis kulges üle raba . Tänava lõpus seisis auto , mille tume värv sulas hämarusse , Raul ei oleks pööranud vähimatki tähelepanu sügisõhtusse maskeerunud autole , kui mitte roolis istuv mees ei oleks läitnud sigaretti . Rauli pilk vilksatas auto sisemusse mitte uudishimust , vaid automaatsest harjumusest orienteeruda omakandi hetkeoludes . Tuletikk valgustas auto sisemust vaid viivu , siiski jõudis Raul näha võõra mehe kõrval Monikat . Raul lisas sammu , tuli koju suure kaarega , tülpinud ja väsinud , justkui pikalt reisilt naastes . Selge see , naine teeb varsti minekut . Raul ei tahtnud millelegi mõelda , keeras raadio valjusti mängima , muusika tuimestas teda . Korraga läks süda pahaks , nagu ohustaks teda rabandus . Kellaosutid kleepusid numbrilauale , aeg oli seisma jäänud , õhk elusaastast mürgitatud . Teda valdas umbmäärane , ääretu ja üleüldine vastikus kõige vastu . Ta ei jaksanud püsti tõusta , et minna ja keerata mürtsuv muusika kinni . Millegipärast juurdles ta : kas sedapuhku jätab naine mõne mantli esikuvarna ? Tal polnud jõudu hinnata oma loidu muret naeruväärseks . Naise mantel meenutas talle üht ammust , sõjajärgset varakevadist õhtut , kui ta käis täiturul kaupleva vanaema ülesandel Kasimiri juures kompsu ära toomas . Suliseva sulapäeva õhtuks hakkasid rentslid hanguma , veevoolust kantud sodi ja praht tardusid jäätuvatesse niredesse . Keset tänavat kiviparketil aurasid hobusepabulad , eemal varemetel istusid talvest tahmunud varesed . Tusaselt vantsis ta treppidest üles , andis uksekella . Avas too haige naine , kelle pea jõnksus kaela otsas . Raul pelgas teda , naise pea võnked justkui edastasid sõnatuid käske kõndida teistesse ruumidesse , mitte Kasimiri tuppa . Sellel ajajärgul , kui kõikvõimalikud vihjed olid ülimalt olulised , tundis valele poole suunduv Raul ennast pahasti , nagu oleks eiranud korraldusi või jätnud tähelepanuta heasoovlikud märguanded - kohe nuhtleb saatus teda isepäisuse eest . Võib-olla just tolle naise tõttu , kes alati ruttas ust avama , nagu ootaks kedagi kannatamatult , ei meeldinud Raulil selles kesklinna korteris . Üldse pelgas ta sealset seltskonda - söödamatu kihiline pirukas , millel täidiseks seened , silgud ja moos . Kasimiri tubagi häiris teda . Kolukamber : tihedalt üksteise vastu lükatud mööblitükid , raamatuvirnad , ühe kapi peal pähklipuust diivanilaud , jalad püsti , akna ees ülestikku laotud toolid - jalgade ning põikpulkade räga - , valgus piilus sisse justkui läbi trellide ; toa keskel võttis kogu ruumi enda alla Kasimiri vanemate abieluvoodi , peatsis kimpsud-kompsud kuhjas , Kasimir magas põigiti laia voodi jalutsis . Neil mõlemal Kasimiriga oli ebameeldiv ja piinlik sorida naisterahva hilpudes - nagu rüvetaks mälestust - , neid kimpu köita , et toppida Rauli plekknurkadega portfelli , mis sai paks nagu põrsas . Ent aeg oli vaene ning karm ja seesugused asjad ei andnud häbeneda . Võõ- randumaks sündsusetust tegevusest , lõõpisid nad teineteise võidu , hirmsasti tegid nalja sõjaeelsed dekolteeritud õhtukleidid - justkui operetikostüümid - , kas inimesed tõesti kandsid kunagi nii pidulikke ja väljakutsuvaid rõivaid ? Seal toas kaupa kokku seades tundis Raul ennast reeturina , tegelikult polnud ta Kasimirile sugugi mitte ustav sõber . Nimelt oli ta soovitanud vanaemal täituma kauplemine katki jätta . Talle ei mahtunud pähe , et vanaema , kes oli enne sõda õpetanud eralasteaias jõngermannidele prantsuse keelt , käis nüüd täikal ringi , käsivarrel ajast- arust hilbud , ja pakkus neid müüa . Vanaema jäi Rauli etteheite peale kurvaks , vaatas pojapojale pikalt otsa ja küsis , kas tal sõbrast kahju ei ole . Ilma abita sureks Kasimir nälga ! Ta pole ju eluks kohanenud - niisugune oli olnud ta kodune kasvatus . Ega Kasimir olnud süüdi , et sõda jättis ta isast-emast ilma . Vanaema arvas , et täidab kohust oma rahva ees , kui aitab ühel nutikal poisil koolist läbi saada . Raulil mõistagi silmad häbi täis . Kasimir ise polnud vist ka hiljem , täiskasvanuna mõelnud Rauli vanaema aatelisele altruismile - ah , vanamutt äritses lõbu pärast ja sai tulu kah ! Hiljemgi aitas vana ema Rauli sõpra ; lõppesid hilbud , viis ta Kasimiri vanematest jäänud kristallnõud komisjonikauplusse ja leidis ostjaid üleliigsetele mööblitükkidele . Esimeseks kursuseks oli Kasimiri tuubil tuba üsna lahedaks muutunud , teinekord kogunesid nad sinna poistega , suitsetasid , jõid õlut rääkisid poliitikast ja plikadest . Tüdrukute teemat saatsid valjud hääled ja lai naer , poliitikast aga sosistati eriti usaldusväärses ringis . Tänase päeva valguses näis uskumatu ( karmi aja üksik asju teatakse nüüd täpsemalt ! ) , et tänu Rauli vanaemale pääses Kasimir tolleaegsest krõbedast mandaatkomisjonist läbi ja astus instituuti . Kasimiri eluloos leidus rabeda jääga paik , mis nõukogude inimest ei kandnud : kus on isa-ema ? Mis peitub selle taga - teadmata kadunud ? Mil viisil oleks Kasimir suutnud tõestada , et tal pole nende asupaigast aimu ! Kasimir seisis komisjoni ees lukkus suuga , ise silmini sappi täis , ega märganudki , et põntsutab talda vastu põrandat , otsekui lööks džässimuusikute kombel takti . Korraga ta ehmus oma väljakutsuvast mütsutamisest ja tardus liikumatuks , just nagu taibanuks alles nüüd , et temalt oodatakse puhtsüdamlikku ülestunnistust : jah , varjan oma teadmata kadunud vanemaid talvel salakeldris ja suve ! soojaga metsaheinamaa küünis . Kasimir ei teadnud tõepoolest , ja seda veel paljude aastate vältel , kas ta vanemad on maa peal või mulla all . Pärast mandaatkomisjoni ilmus Kasimir Rauli juurde ja sülitas tuliseid süsi . Trotsi ajel torkasid nad vapisõrmused sõrme , võtsid püstolid , läksid keldrisse , seadsid riiulile ritta sõjaeelsed kandilised ja patentkorgiga õllepudelid ning hakkasid nende pihta tulistama . Kuulid vingusid ja klaasiklirin oli kõrvulukustav . Raul nakatus Kasimiri raevust , polnud aega kuulata , kas ehk keegi kodakondseist on majja sisenenud - ükskõik . Minu elusündmustesse on sugenenud mingi salapärane perioodilisus . Nimelt toimub viimastel aegadel kõik tähtsam , olulisem ja huvitavam jaanipäeva paiku . Muu aasta kulgeb vaata et peaaegu rutiinselt , kui aga läheneb jaanipäev , siis juhtub tingimata midagi ootamatut . Ülemöödunud aastal sattusin ma sel ajal mõrvas kahtlustatute kilda , millele järgnes abiellumine seda asja uurinud Kersti Ermaniga , nüüd on ta nimi loomulikult Lõmme . Möödunud aastal muutsid mu elu mõneks ajaks hapuks Uuno Looga ja tema pool tuhat pruuti . Tänavu aga ... Tänavuses suvesündmuses midagi ootamatut küll ei ole , aga see-eest on oodatav küll suur ja oluline . Kersti hakkab emaks saama . Ja eks siis mina muidugi isaks . Kõigi teiste jaoks peale meie kahe täiesti tavaline lugu , eks ? Ainult mitte meie jaoks , nagu selles sündmuses ei saa kunagi olla midagi tavalist abielupaarile , kes ootamas oma esimest last . Olen vist veidi ebatavaline tulevane isa . Võib oletada , et seetõttu , et ikkagi nii hilja abiellusin . Olen neid " tulevasi " ju kohanud suure hulga -- enamasti on nad olnud üsnagi noorukesed , mõned veel lausa nolgieas , ja julgen küll üldistada , et üheksat noormeest kümnest nii varajane isakssaamise perspektiiv ei meelita . Nad tunnevad , et on sattunud täbarasse olukorda , näevad ette , kuidas koos lapsega tuleb perekonda suur hulk uusi muresid , kuidas see kõik hakkab nende ajabilanssi koormama ja " vabadusi " piirama . Jutumärgid panin ma siia ka täiesti ettekavatsetult , on ju mõnigi neist vabadustest iseenesest liigseks muutumas ja mõne jällegi asendavad , vahetavad välja isarõõmud , mida needsinased noored ei oska lihtsalt ette kujutadagi . Aga kas mina oskan , võidakse nüüd ju küsida . Arvan , et oskan . Kõigepealt - ma jäin õige varakult isata . Minu mälust aga pole kustunud isaigatsus , midagi sellest elab ehk veel praegugi minus . Ma olen omal nahal tunda saanud , kui tähtis , kui hädavajalik on isa ja kui kibe nende poiste saatus , kellel teda kusagilt võtta pole . Mehest aga saabki ehk mees alles koos isadusega - muidugi , kui ta on selleks rolliks valmis , küps ja selle omaks võtab . Teiseks läks nii , et kunagi eriti vastuvõtlikus eas , teismelisepõlves sain ma ka piisavalt praktilisi kogemusi , teadmisi ja mis peamine , ka tundeelamusi selle kohta , mida endast kujutab väike laps . Ligi kaks aastat tuli mul kogu aeg , mis teised poisid õues ja tänaval möllasid-seiklesid , lapsi hoida . Üks neist oli selle perioodi algul kahene , teine aga alles mähkmetes . Mäletan , umbes paar-kolm nädalat oli see tõesti tüütu , isegi hirmusisendav tegevus . Siis aga , vist endalegi ootamatult ja uskumatult , hakkasin tajuma imet , mis käib kaasas väikese inimese elluastumisega , mis ümbritseb tema esimeste eluaastate igat päeva . Ma jälgisin aina suurema põnevusega nende põnnide uusi , aina keerukamaid eluavaldusi , nende silmapiiri avardumist , valusaid ja rõõmsaid kokkupõrkeid tegelikkusega . See oli haarav , vist ka õilistav , kui neile aastatele tagasi mõelda . Pisut edasi mõeldes tunnen aga nüüd tõsist rõõmu selle üle , mis meie peres oodata . Sellesarnaseid kogemusi toovad enda abiellu kaasa ikkagi peamiselt lasterikastest perekondadest võrsunud lapsed , peamiselt just vanemad lapsed . Seetõttu tunnen , et olen praegu märksa kogenum ja ettevalmistatum kui minu naine Kersti , papa-mamma ainuke tütar , kes on pealegi kogu elu nautinud vanemate hoolitsust ja armastust kui midagi enesestmõistetavat . Sinna , Kersti vanematekoju , me teel olemegi . Kuhugi tallu , hubase nimega Kolde , mõne kilomeetri kaugusele alevist , kus niihästi ämm kui ka äi lastele koolitarkust jagavad . See on minu esimene käik nende koju - kummaline küll , kuid varem pole mul selleks aega olnud . Või - milleks ennast petta - olen tundnud teatavat sisetõrget ja seepärast otsinud ettekäändeid , et Kersti vanematekodu mitte külastada . Seda on raske endalegi seletada , miks just . Kersti armastab rääkida lugusid oma lapse- ja noorpõlvest Koldel , oleme veetnud ei tea kui palju videvikutunde nende juttudega - tema rääkides , mina kuulates . Kersti pajatustest , veidi nostalgilistest ja parajal määral idüllilistest , vahel ka üpris naljakatest olen saanud vist küll piisava ettekujutuse sellest , mida kujutab Kolde ja elu Koldel . Kõik on väga meeldiv , aga mis parata : tunnen , et ma sellesse keskkonda , Kolde peresse lihtsalt ei sobiks . Ükskõik kui diskreetselt ma ka ei katsuks sellega ühineda , ükskõik millist solidaarsust minuga mu naine seejuures ka ei ilmutaks , aga ikkagi mõjuksin ma seal võõrkehana , rikuksin ära midagi nende kolme , Kersti ja tema vanemate jaoks väga olulist , võib-olla koguni püha . " Kuule , Jaak , sul on ju mingid eriti veidrad kompleksid , " hüüatas Kersti , kui selles mu seisundis või täpsemalt - seadumuses selgust sai . " Miks siis kohe kompleksid ? Ma ei tunne , et sinu vanemad Koldel mind praegu vajaksid ja ma ei taha tungida sellesse teie perekondlikku , nii pika aja jooksul kujunenud ja nähtavasti teid kõiki vaimustavasse ringi . Mul on eelaimus , et võiksin endaga kaasa tuua ebakõlasid , isegi konflikte ... " " Ah , jama ! " katkestas mind sel esimesel korral Kersti peaaegu tigedalt . " Mitte mingeid ebakõlasid sellest ei tule . Meie ring , nagu sa ütled , on peaaegu olematu minu linna asumisest saati ja vanad on iga kord , kui ma kodus käin , selle üle nii rõõmsad , et võiksin ühes võtta kas või sada sarvikut , oma armsast abikaasast rääkimata . " Niisuguseid jutte pole meil olnud üks või kaks - neid on räägitud palju ja ikka tagajärjetult . Olen ma ehk kiusu ajanud ? Kohe mitte kuidagi ei tahaks ennast selles süüdistada . Kersti vanemad ju meeldivad mulle . Nad on nooruslikud , võimekad , intelligentsed ja varustatud hea huumorimeelega . On pedagoogid , kes teevad oma raskele ja õilsale ametile au ning on ühtlasi Kersti head , täiskasvanud ja iseseisva tütre eest ikka veel innukalt hoolitsevad vanemad . Aga me oleme kaks eri perekonda ja üle nende kodu läve astun ma nüüd varsti esmakordselt . Oleme teel Koldele . On otsustatud - pärast mitut pikka ja põhjalikku arupidamist - et Kersti veedab seal oma raseduspuhkuse . Keset loodust , rahus ja vaikuses , puhtas tervislikus õhus , eemal kõigest , mis võiks erutada ja häirida . Mis võiks temale ja meie tulevasele lapsele veel parem olla ? Alevik haiglaga , mis tagab korraliku sünnitusabi , on sealsamas ja telefongi kuulub Kolde " mugavuste " hulka . Naised , kõik , kes neist kavatsustest kuulnud , on kinnitanud nagu ühest suust , et nii olevat kõige parem ja õigem . Suurtes sünnitusmajades , mille moodsus ja arstliku personali hulk minu mehehingele rohkem imponeerib , olevat lood sünnitaja ja vastsündinu hügieeni tagamisega hoopis halvemad ja kogu suhtumine rutiinsem , kalgim . Vägagi võimalik , ei söanda nende kogemustele vastu vaielda , või kuidas ma oskaksingi seda teha ? Võtsin seks puhuks esialgu kaks nädalat puhkust , ülejäänu võtan siis välja neil kõige kriitilisematel päevadel . Kersti vanemad aga , saanud meie plaanidest teada , kiitsid need heaks ja tulid välja omapoolse ideega . Nad tahavad meie Koldel viibimist ära kasutada selleks , et ise juba ammu planeeritud väikest reisi ette võtta . Nad soovivad nimelt külastada kedagi oma ammust tuttavat Lätis , kes on neid aastaid enda poole kutsunud - aga polnud ju , kelle hoolde majapidamist jätta . Nüüd siis , kui me pärale jõuame , asuksid nad kohe teele . Kersti jäi nende plaanidega kohe rõõmuga nõusse ja suutis mindki veenda , kuigi see mulle esialgu kõige parem ei tundunud ja praegugi väikest kahtlust äratab . Kas ei tähenda see , et Kersti peab ennast ülemäära pingutama ? Kuid mulle tehti selgeks , et majapidamine ei nõudvat erilist hoolt : mõned elusolendid - kanad , kass , koer - lille- ja aedviljapeenrad ; toita , kasta , umbrohtu hävitada ja kord või paar muru niita - mis see siis ära ei ole ? Ega vist suurt vaeva ei ole tõesti , olen minagi kunagi maal elanud ja neid töid teinud . Saame hakkama . Nii me nüüd sõidamegi - sinna . Koldele . Pisibussiga , mis kõvasti kraami täis laotud . Siin on kõik , mida arvame oma lapsele tema esimestel elupäevadel tarvis minevat , ja seda on üllatavalt palju . Kuidas peab vaene väeti lapsuke selle koli keskel toime tulema , oleme Kerstiga mõnelgi korral iroonilis-murelikult arutanud , ennast otsekui milleski süüdlasena tundes . Ega ju mitut lahendust ei ole , see toimetulek on meie õlgadel , meie korraldada . Varsti jõuame pärale . Sõidame juba läbi alevi , kus Kersti vanemad on õpetajatena kogu oma töise elu veetnud . Tunnen seda kanti ja seda asulatki päris hästi , olen siit sageli läbi sõitnud , siin peatunud , sööklas lõunastanud , kalmistul tuntud inimeste haudu otsinud , kultuurimajas rahvaülikooli kuulajatele mõned loengud lugenud . Alev , nagu neid Eestis on mitmeid . Aegu näinud koolimaja moodsa , klaasist ja betoonist , kõleda juurdeehitisega . Terve alev näib sellest " stiilist " olevat kaasa haaratud . Küll vanade , kuid juba eemalt vaadates hubaste , koduste majakeste keskele on korrapäratult puistatud mõttetult kõrgusse pürgivaid , armetult siledafassaadilisi suurpaneelkuubikuid , millest enamikku ümbritsevad veel ehitusprahi hunnikud . Lastele paistavad need igatahes meeldivat , iga sellise künka ümber on neid trobikonniti askeldamas . Vaene väike alevik , mõtlen , kes tahab ka olla kaasaegne ja moodne ning on ennast nii inetuks ehtinud . Kas on veel kosmeetikut , kes temale ja kümnetele temataolistele asulatele iluravi suudaks ja tahaks teha ? Kus on siin need arhitektid , kes on hilinenult hakanud muretsema kivilinnade ilme ja nende elanike psüühika pärast ? Ometi ei tundu mulle hetkel see mõte kes teab kui oluline . Me hakkame ju pärale jõudma . On üsna hiline õhtu , päike lähenemas silmapiirile ( taevarannale , meenub korraga vana , unarusse jäänud poeetiline sünonüüm ) ja kui pöörame kruusateele , mis sihib otse läände , on autojuhil tegemist , et vastu õhtuvalgust võõral teel midagi näha . Kersti on tukkunud , silma paistev päike äratab ta , on ka aeg . Ta vaatab välja , paistab kohe mõistvat , kus me viibime , siis aga hüüatab , ise üllatunult silmi vidutades : " 0i , vaata , Jaak , mis seal on ! " Ma ei näe midagi , mille üle imestust tunda . Oleme taas sõitmas lõunasse , päike paistab paremalt , vasakul aga , kuhu osutab Kersti , paistab kaks ... neli ... kuus kollendavat , suurt ruutu kahe metsaga kaetud kingu vahel . Mõne hetke pärast need kaovad silmist . " Aknad , " kehitan nõutult õlgu , mõistmata , mis võis selles vaatepildis Kerstit erutada . " Aknad muidugi , jah , aga neid ei tohiks ju seal olla ! See on ju Rebasranna ! " Rebasranna ... kaigub mul kõrvus ja äratab mingeid hämaraid , seosetuid meenutusi Kersti juttudest tema lapse- ja noorpõlveaegade kohta , kui veeremegi Kolde õuele . Oleme päral . Nagu mõne omaaegse suvitusromaani algus , mõlgutan mõtteid järgmisel hommikul kaevu ääres pingil istudes , hommikueinejärgset piipu popsutades ja oma neljakandilisi , abitult sinetavvalgeid varbaid silmitsedes . Uneaeg jäi lühikeseks - oli ju nii palju rääkimist - aga sellegipärast on päris reibas tunne . Linnamees maal suvitamas , mõtlen edasi , küll on ikka naljakas , isegi piinlik sedasi logeleda , kui ümberringi keeb igapäevane tööelu , ka siin , selles majas ja õues . Mind aga lülitati kõigist askeldustest kuidagi enesestmõistetavalt välja . Nagu poleks must abi ega asja loota . Oma koli oleme enam-vähem paika pannud ja nüüd teevad äia-ämma ettevalmistusi ärasõiduks , mis toimub juba õhtupoolikul . Hetkel on ämmal tütrega mingid tähtsad jutud ajada , äi aga liigub iseteadlikul peremehesammul maja ja kõrvalhoonete vahet , käsil mingid tähtsad toimetused , kuhu mul nähtavasti on parem oma nina mitte pista . Õu on avar ja piinlikult puhas , lausa nii puhas , et piinlik oleks piibust tuhka maha raputada . Selles majapidamises valitseb eriline , hubane korraarmastus , siin elavad inimesed , kes armastavad oma kodu - seda on näha kõigest , kuigi , et selle silmanähtava olemust sõnades avada , jääb mu mõnetunnine kogemus veel napiks . Tunnen lausa füüsiliselt , kuidas minusse valgub eriline , turvaline heaolu . Närv puhkab , võiks ju lihtlabaselt nentida , kuid sellega poleks veel kaugeltki kõik ära öeldud . Uhiuue nöörsirge võrkaia taga askeldab kirev kanakari aadlimehelikult uhkeldava kuke eestvõtmisel . Nendel küll minuga asja ei ole . Ainuke elusolend , kelle jaoks ma nähtavasti mingit probleemi kujutan , on karvane kirju koeranäss veidra nimega Torri . Saabumisel me küll tutvusime võrdlemisi rahumeelselt , kuid sõprussidemete sõlmimiseni asi ei arenenud ja see paistab teda vaevavat . Ta seisab minust soliidselt nii kuue-seitsme meetri kaugusel , tahaks nagu läheneda või maha kükitada , ei söanda aga kumbagi teha . Võib-olla ta tunneb hoopis , et vähemalt tema peab sel võõral silma peal hoidma ? Ta piidleb minu poole , üks kõrv püsti , teine lontis , sabaots natuke võnkumas - ehk on selles sõpruse pakkumist - ja laseb keele lõugade vahelt rippu ( hakkab palavaks minema ) , siis aga tõmbab otsustavalt suhu tagasi ja vajutab lõuapärad kuuldava naksatusega kokku . Ninasõõrmed aga puhituvad , kes teab , mis teavet ta minu piibusuitsust välja loeb . Olen just temaga läbirääkimistesse astumas , kui majast tuleb Kersti , seljas avar suvekleit , mis hästi varjab ta paisuvaid kehavorme , ja istub minu kõrvale . " Kuidas on . Jaak ? Istub ? " " Istub küll , " vastan , teades , et ta küsimus tähendab - kas mulle siin ikka meeldib . Muidugi meeldib , isegi väga , hakkas meeldima kohe esimesest pilgust ja veelgi enam , kui olin teinud ringi ümber majade , näinud kõiki Koldelt avanevaid vaateid . Siinne vaheldusrikas maastik meenutab paljus minu enda kodukohta , kust lahkusin kakskümmend aastat tagasi . Siin on samasugune looklev jõeke all orus ja selle vastaskaldal mustav kuusik , mis eemalt paistab ühtaegu müstiline ja sõbralik . Siinseid maastikke pole ma kuuvalgel veel näinud , aga kindlasti just sealt metsa tagant peab välja veerema kuuketas , latvade kohal ruuge ja tohutu suur , et siis kerkides kiiresti hõbetuda ja otsekui kokku tõmbuda . Veelgi rohkem on seda sarnasust vaates teisele poole , avarmaastikule , mis laineliselt aina langeb , kuni põrkab vastu silmapiiri , sealgi on must metsakriips maad taevast lahutamas . Maastik põldudega , karjamaadega , metsatukkadega ja siia-sinna puistatud väikeste hoonekogumitega , mida ikka ja alati kaunistavad kõrgete puude salgad . Paistab ära ka alev , kust õhtul läbi sõitsime , näha on kirikutorn ja kõrgemate majade lamedad katused , eemalt niisama väheütlevad nagu ligidalt . Minu kõrval natuke aega istunud ja jalgu kõigutanud Kerstil torkab aga pähe idee , mille ta kohe välja ütleb , lõbusa ja salapärase sosinaga nagu plikatirts , kes plaanitseb midagi keelatut : " Tead mis , Jaak , laseme õige jalga , põgeneme ära ! Kui me siin vanadel pakkimise juures jalus oleme , siis nad lähevad närvi . Sa võid uskuda , nad tulevad sellega toime küll , et siis väikese põrgu korraldavad ! " Ta ju ei olnud enam Gustav Rosenbaumi tütar , vaid lihtsalt Irene Piht , ja ta oli inimeste hulgas , oli neile vajalik . Ma tean , et tööl peeti temast lugu , ta oli korralik ja hoolas ... oh , et see nii pidi lõppema !_._._. Kõigele ja kõigile tuleb kord lõpp - seda jah , aga on ikka suur vahe , kas elad oma aastad niimoodi küllaga täis kui vanaema või minna , kaduda kuskilt poolelt teelt , vägivaldselt . Ma ise olen nüüd juba mitu head aastat kauem ilmas elanud , kui emale oli määratud , aga kui vähe , kui vähe alles ikka tundub !_._._. Kuigi , jah , kas vanaemalegi vähe ei tundunud , aga ta ei saanud igatahes kurta , et temale on teiste surelikega võrreldes ülekohut tehtud ja teda vähesega jäetud . << Ohtulehest >> surmakuulutus ; lugedes jälgin vastu enda tahtmist kõige rohkem daatumeid , võrdlen neid oma aastatega ._._. mis tunne see õieti on , millega ma leian sealt aina sagedamini omaealisi , endast nooremaid ? kuidas seda tunnet nimetada ? ei oskagi . Ei ole see kergendus : näe , mina elan edasi ! ega ole see kõhedus : kui palju juba minust nooremaidki . .. aga natuke sellest ja teisest ja millestki veel . .. Jah , jumal , aga kui mõelda , kui mitu oli neid tuttavate tüdrukute hulgas , kes ei saanud õieti elama hakatagi . .. Virve ... Helene ... Meida ... Irma ... ja ikka tuberkuloos , harva muud ._._. Helene , jah , õige küll , uppus ära , üks poiss , mis ta nimi oligi , Kuldar vist , sai jalgrattaga surma , aga muidu ... Kui kergesti oleks see ennastki tabada võinud , ja kes teab ... Kõhe on alles tagantjärele mõeldes , aga imelik , sellal , noorelt , ei mõelnud peaaegu üldse , et sind võib see tõbi samuti tabada . Ja ega nüüdki . Ohte on maailmas palju , kui neile kõigile kogu aja mõelda , neid endale ükshaaval ette kujutada ... oh , kunas siis elada . Ja kui ma nüüd siin istun , selles juba pimedaks tõmbunud majas , ihuüksi , kui olen matnud oma viimase veresugulase , neljakümne seitsme aastasena ; ei , see pole enam kaugeltki noorus , see on kõva keskiga , aga kui . ikka korraks tagasi vaadata , siis : mul on päris hästi läinud ! Tuliselt , aina valusamalt on kahju vaid ühest - lastest . Lapsest . Ma tahtsin tütart . Uskusin , et ta kasvab minusugune ja et temal läheb elus niisama hästi kui minulgi , tema emal . Sest juba sellal ma teadsin , et mul läheb elus hästi , et mu elu läheb korda . See usk on tõeks saanud , siiani . Ja saab kindlasti edaspidigi . Usun , usun , usun . Miks istun ma pimedas ? Kas ei oleks mul õigem tuli põlema panna ja midagi tegema hakata ? Ma olin ju ometi väsinud , ei , miks olin - kas ma siis enam ei ole ? Kõige targem-oleks praegu muidugi voodisse ... oma tugitoolvoodisse heita , ennast korralikult hommikuks välja magada ja siis toimetamistega alustada . Aga ma tunnen - und mul ei tuleks , olgu ma kui tahes väsinud . Sest see ei ole see roiutav , uinutav väsimus , ennemini vastupidi - see on pinguldav , miskitmoodi isegi rõhuv . Imelik , kõik on ju möödas , vanaema on mulda sängitatud , sellesse mulda , mille nad vanaisaga kord välja valisid ... Nüüd see jääbki ainuüksi tema päralt , sest kui tuleb ükskord minu kord ... kes teab , aga arvata võib , et olen siis siin ilmas ihuüksinda , Valdek on ju minust seitse aastat vanem , ja mehed elavad naistest enamasti ikka lühemat aega , nii et kes siis hakkakski mind Tallinnast kuhugi vedama , pealegi tahan ma Valdeku kõrvale ... oh issand , no nüüd läks lahti ! Kõik on möödas , aga miski siiski vaevab edasi , nagu oleks midagi ikka veel tegemata , pooleli jäetud , või nagu oleks mingi võlg maksmata ... Aga võibolla nii peabki olema - ikka ja ikka maksmatusetunne , pooleliolekutunne , tegematusetunne ... nende ees , keda enam ei ole , ja nende ees , kes olemas ... Võib-olla on mul seda tunnet , neid tundeid senises elus just vajaka jäänud ? Mida ma nüüd jälle ... aitab ! Niimoodi hakkan ei tea mida endale ette manama . Parem kätte võtta ja korraks välja minna , olgu pealegi juba pime , ma olen ju oma sünnilinnas , ma elasin siin ühtejärge oma elu esimesed seitseteist aastat , ega ma ära eksi , seda ei maksa mul pimedaski karta , sest kui paljukest siin vahepeal ikka muutunud on , kuigi võõraks on linn tõesti jäänud . Mitte majad , mitte tänavad , ei , need tunnen ma enamalt jaolt kõik ära , aga inimesed ... kui Johanna maha arvata , siis vist mitte ühtki tuttavat enam , sõpradest rääkimata , kõik on viimseni võõrad , ja ometi ' peab mul kooliõdesidki siin päris mitu alles olema , aga ma olen neist juba ammu kaugele jäänud , mitte ainult vahemaa mõttes , või nemad minust , ei tea , ei oska öelda , ega ma küll ole nende järele puudust tundnud , see on tõsi , ja nii on see läinud , märkamatult , tahtmatult , võibolla olen nendega tänaval kohtunudki , kui olen siin käinud , aga me ci tunne enam üksteist isegi nägupidi mitte , oleme nagu võõrad . Olemegi võõrad . Küllap on viga ka minus , ma ci oska , või ei taha , või ei vaevu kunagisi suhteid alal hoidma , ma mõtlen et vägisi , kui nad iseeneslikult ei taha püsida , hingelise tarbe najal ; aga noorpõlveaegsed olgu sõprus- , olgu tutvussidemed enamalt jaolt just niisugused ongi , millega hiljem ei oska enam midagi peale hakata ja mida siis mingi inertsi või valehäbi tõttu hinges püütakse hoida . Kes see oli , kes ütles : sõpru leitakse nooruses , hiljem neid ainult kaotatakse ? Ükspuha , ütles kes ütles , aga niiviisi kipub see tõesti olema . Muidugi , kui ma oleksin siin edasi elanud , eks siis oleks mõnega kindlasti teisiti läinud , aga midagi on ' selles võõrdumises ka üldist , ei ole asi ainuüksi minus . Meie majas on üle saja korteri , ei teagi äkki täpset arvu , aga üle saja igatahes , ja oma kolmsada inimest elab neis kokku ikka , aga kui paljusid ma neist tunnen ? Mis seda rääkida , isegi oma trepikojas teretame ainult kolme korteri rahvaga , aga neid on meil ... kui palju ... nojah , viis korda kolm teeb viisteist , ülejäänutega käime üksteisest mööda kui võhivõõrad . Millest on see tulnud ? Kas kardame vastastikku pealetükkivad olla ? Kuid kuidas me varem , kui veel ühiskorterites elasime , seda ei kartnud ? Mitte ainult oma korteri ja oma trepikoja , vaid kogu maja rahvas oli omavahel tuttav ja käis enamasti ka läbi , ja mis oli loomulikum kui teise abi vajaduse korral tarvitada või ise seda teisele oma maja inimesele osutada ... Sellal oli mõiste << oma maja inimene >> ühendav ja lähendav , nüüd enam mitte .. . Või mõelda , et see meie praeguse maja täis rahvast , need rohkem kui sada peret elaksid koos kuskil väikeses asulas , kas annaks üldse ettegi kujutada , et nad omavahel läbi ei käiks , üksteist isegi nägupidi ei tunneks ? Kas suure linna rahvamass , see lõputu nägudehulk väsitab niivõrd , et oma nelja seina ümbert ei taha enam kedagi tunnistada ? Aga või me siis nende tuhandetega , keda päeva jooksul olgu tänaval , bussis-trollis-trammis või kaupluses näeme , mingit tegemist teeme ! Kuid teiselt poolt jälle oleme ühte majja ja ühe trepikoja peale täiesti meelevaldselt ja juhuslikult kokku pandud , meid ei seo mitte midagi muud kui ühine majanumber , aga tuttavaid ja sõpru valitakse ometi muu , olulisema järgi . Olgu mul neid vähe , sõbrannasid sõna õiges mõttes vaid kaks ainukest , nojah , kui Helgi ka nende hulka suure pingutusega arvata , siis saaks kokku kolm , vähe on seda ikkagi , aga seevastu seob meid sise- mine tarve üksteise järele , mind vähemalt , ja loodan , et nii on vastastikku , ja elagu me kõrvuti või tüki maa taga , sellel pole tähtsust . Ja ... muidugi , me ei räägi sellest , aga mulle tundub küll , et me kõik kolmekesi , võib-olla Helgi ka , me kõik nüüd juba natuke pelgame üksteisele võõraksjäämist , sest aimame vanaduse lähenemist ja püüame niiviisi ennast aegsasti kindlustada üksijäämise eest . Me ju teame , et uusi sõbrannasid pole meile enam juurde tulemas , tuleb hoida neid väheseid , kes veel on . Kuid nii on õigupoolest kõiges - oleme omadega sealmaal , et juurde tulemas pole midagi , ja meie peamine mure on hoolitseda olemasoleva võimalikult kauase alalhoidmise eest . Kustkaudu ma üleüldse nende nii eleegiliste mõlgutusteni äkki välja jõudsin ._._. ? Ah jah ._._. kas minna linna peale ._._. peab vist ikka tõesti minema , kui igasugused säherdused mõtted on hakanud pähe tikkuma , aga pikk öö on alles ees , ihuüksinda ... ja näed nüüd neid naisterahva tujusid , juba ma ei taha sugugi enam üksi olla , juba ma kahetsen , et Valdekuga ära ei sõitnud , oleks ju võinud Johannat paluda maja valvata , vaevalt siia keegi oleks sisse tikkuma hakanud , kui ka oleks teadnud maja tühja olevat , aga ikkagi , igaks juhuks ... Aga kui minna Johanna juurde koju ja teda seltsiks paluda ? ... Oh ei , ega ma siis ometi karda üksi olla , ma lihtsalt tahaks äkki teise inimese hingamist kuulda , temaga mõne sõna vahetada , ükskõik millest , kas või kõige tühisemast . Aga kui sõidaks . .. mõni buss võib nii hilja veel minna küll , aga ei , ei ma sõida kuhugi , ega lähe välja ka , Johanna elupaika ma pealegi ei tea , ja ta pidi hommikul tulema , mis ta mõtleks , kui mind eest ei leiaks - ju vist , et mul hakkas vanaema kolist kahju . Valdek aga ._._. mis Valdek mõtleks , kui ma südaöösel või veelgi hiljem uksest sisse astuksin ; äkki on tal salaarmuke voodis , on kindel , et mind pole tulemas , kasutab juhust , haa ... ei noh , mu fantaasia teeb imelikke keerde küll , kahju , et mul unerohtu pole , võtaks sisse ja jääks magama , see oleks praegu kõige parem . Aga tule peab küll põlema panema , muidu veel vaadatakse , et majas polegi kedagi ... no nii ... köögis samuti ... ja teises toas ... ikka kuidagi õdusam ... kardinad ette ... Jumal , kui vaikne siin on , kellgi ei tiksu , nagu hauas ... Ja see ammu nähtud unenägu jälle silme ees : olen << Sõpruse >> - esisel ( ei tea , miks just seal , ma käin sealt läbigi harva ) , ja kõik mu ümber on mingis tardunultsinises valguses , valitseb täielik , absoluutne vaikus , mu ümber on tühjus , ja ma tean , tean kindlasti , et terves linnas pole peale minu ainsatki elavat hinge , ma olen ihuüksi jäänud , mind haarab õud , ja see õudustunne ei tahtnud kuidagi hajuda ka ärganult , nii et äärepealt oleksin Valdeku üles ajanud . Mida Valdek parajasti teeb ? Kas ta on üldse koju jõudnud , garaažist ju tükk maad jala minna ._._. ? Kas ta mõtleb mu peale ? Kui ta tuleb , küsin ilmtingimata , kas ta ... mis kell on ?_._._. kas ta kella üheksa ajal mõtles mu peale , äkki on mul telepaatilisi võimeid . Jah , aga vanaemaga ükskord nii oli : äkki ilma ette plaanitsemata otsustasin ühel laupäeval teda vaatama sõita , mingi rahutus tuli korraga kallale , ja Valdek oli kohe nõus , kui ma talle ütlesin , kuigi ta oli kavatsenud suvilasse minna , tal oli seal pealegi aiategemine pooleli , ja me sõitsime ; vanaemal polnud häda midagi , aga ta ütles : ta miskipärast just sel päeval oodanud mind , tahtnud nii kangesti , et ma tuleksin . Ma ei käinud eriti tihti teda vaatamas , vahel mitme kuu tagant , aga ta ei kurtnud selle üle . Ja meie juurde ei tahtnud ta kuidagi elama tulla ; alles siis lubas tulla , kui üldse enam ise toime ei saa . Mina olin talle ainus allesjäänud lähedane hing , aga ka minul , temast peaaegu et kaks korda nooremal , oli hea ja kuidagi kindlam tunne teadmisest , et ta maailmas olemas on , aina on olemas . Kui ma teda vaatama sõitsin , oli ta ikka ühesugune : natuke tõre ( mis , nagu ma nüüd aru saan , pidi ta head-meelt varjama ) , sapise jutuga ja toimekas , ikka kerge astumisega . Ta ei muutunud ka väljanägemiselt sel viimasel paaril aastakümnel peaaegu üldse , oli ikka ühtviisi sirge ja kõhn , ja kõik kortsudki ta näos olid mulle juba vanad tuttavad , ainult tõmbus kuidagi aina heledamaks , või õigemini värvitumaks , ja kõige lõpus oli niisugune tunne , et varsti hakkab ta läbi kumama . Aga seegi muutus toimus temas sedavõrd vähehaaval , et ei osanud õieti märgatagi . Ja nõnda vanaema peaaegu-et-muutumatus läbi aastakümnete andiski võib-olla kõige rohkem seda kindlus- ja püsivustunnet , mis temast minusse kandus . Muidugi oli see tunne petlik ; õieti enesepetlik , mõistusega sain ma ju aru , et miski , seda enam keegi pole igavene . Oh , ega ma igavikust mõelnudki , mis seda siia segada , pigem oli tegemist . ._. millega ? , noh , ajaga kujunenud harjumuslikkusega , mis , seda ei maksa salata , oli meelepärane ja rahustav . Ja mitte ükspäinis väsimusest ei pärine see mu seesmine tühjustunne , vaid veelgi enam - olen kindel - sellestsamast pooleldi teadlikust , pooleldi tahtmatust enesepettuse lõpulejõudmisest . Aga ma tean ka - see läheb peatselt üle . Üle läheks nagunii , aga et peatselt , selle eest võin juba ette tänada ikka jälle vanaema . Sest olime me nii erinevad , kui olime , aga meis oli ka ühist verd omajagu , ja kui mitte muud , siis ühte vähemasti olen ma temalt pärinud , või õppinud , või mõlemat koos : oli , mis oli , oli , kuidas oli , maailma asjad ei olenenud temast , aga tema veendumus ja usk oli , et inimene , kui ta ka muuga ei saa , aga iseendaga ta peab mis tahes olukorras hakkama saama . Ja tema sai . Saan minagi . Selle peale ütle kas või - aamen . Kui proua mõnda aega tagasi kinnitas , et armastab mind ja et Apsaloniga teda õieti midagi ei seo , siis nüüd näitas ta kindlalt , et neid ühendab üks mõttelaad . Selle nimel tulid unustada nõrkusehetkel väljapaisatud hingehädad ning halastamatult vastu lüüa ! Mis hingehädad ? Niisugusel polegi hinge , on vaid iha - meestevalu ! << Seltsimehed , meie teatri töötajate üldkoosolek on kokku kutsutud selleks , et luua teatris jälle normaalne loominguline õhkkond , >> rääkis proua . << Koosolekule on ilmunud ka rajooni juhtivad töötajad , et oma nõuannetega meile abiks olla . See ei tähenda sugugi seda , et konfliktid , mis meil viimasel ajal puhkenud on , kollektiivil üle jõu käiksid . Meie kollektiiv on absoluutses enamikus üksmeelne ja otsustusvõimeline oma eesmärke kaitsma . Oht seisab selles , et kusagil väljaspool peituvad niiditõmbajad on kasutanud ära mõnda ebakindla maailmavaatega inimest . Neid on õhutatud õõnestama meie ideoloogilisi aluseid , pannes kahtluse alla meie töö nõukogude näidenditega , nende elujaatava võitleva paatose . Nad , püüavad desorienteerida kõigepealt meie noort kaadrit . Oleme ideoloogilise rinde töötajad . Ajal , mil klassivõitlus võtab üha teravama kuju , on sõna meie relvaks . Teatud ringkonnad püüavad seda nüristada . Loodan , et seltsimehed parteikomiteest suudavad veenda neid segadusse viidud inimesi oma teguviisi põhjalikult ümber hindama . Annan sõna meie parteikomitee esimesele sekretärile seltsimees Leinbergile . >> Leinberg alustas tagasihoidlikult , paistis algul koguni kohmetu . Võis arvata , et mees on tulnud otse sõjaväest või mõne vabriku parteisekretäri koha pealt , kus kapriis- ; sete kunstiinimestega keerukaid päevaprobleeme arutada j ei tulnud . << Mis ma oskan teile öelda , >> vabandas ta . << Elu on praegu tõesti keeruline , eks teatritöö samuti . Sõna on võimas relv , seda kasutasid agitaatorid edukalt juba revolutsiooni ajal . Sõna jõud aitas sõda võita . Teatri sõna mõjub muidugi kaudsemal kujul . Kuidas , seda teavad oma ala spetsialistid paremini , mina olen teatrialal võhik . Ajame natuke omavahel juttu , arutame läbi ja vaatame , kus need paharetid siis on . Olen siin linnas ka võõras ega tunne veel teatriinimesi . Aga mulle meeldib väga teatris käia . Püüan siis igati kaasa aidata , et varsti näeksin huvitavaid teatrietendusi . Noh , laske tulla . .. Kes soovib sõna ? >> Kõik vaikisid , vahtisid vasakule , paremale , nokitsesid sõrmeküünte kallal . Kuulsin , kuidas Saatus mulle irooniliselt kõrva sosistas : seisad nüüd üsna analoogilises olukorras kui << Uutes inimestes >> . Vaatame , kuidas sa hakkama saad , kui ei pea enam kordama teise väljamõeldud kunstlikke sõnu . Võta omaenda sõna , proovi , kas lõikab paremini ! Eks ma olin ette valmistanud ka , asusingi siis pihta andma ; << Kuigi seltsimees Saal ei nimetanud nimesid ja rääkis mitmuses , arvan ma , et ta mõtles kurja juure all just mind . Mingit viiendat kolonni pole . Tema sissejuhatust kuulates meenus mulle tehnikumi matemaatikaõpetaja lemmiklause , kui õpilane lihtsat ülesannet keeruliste valemite abil lahendada püüdis - ärge hakake kahuriga varblasi laskma ! >> Keegi isegi ei muianud . Ega midagi , mõtlesin , eks pistame siis sillad seljataga põlema ! << Milleks niisugused suured sõnad tavaliste argipäevaste loominguprobleemide arutamisel ? Selline ähvardav fraseoloogia on nagu raske teraskilp , millega põrgatatakse tagasi pisematki kriitikat . Elu ega kunst pole raudsesse vormi valatud standardkaup . See muutub , areneb ja ka meie töövõtted peavad muutuma . Esialgu ei juhtunud küll midagi muud , kui ma astusin vastu ainult käsitöölikule teatritegemisele , mis kõlbas kunagi seltsimajade asjaarmastajatele ja ka hädapärast poolkutselise teatri lavale . Näitleja ei pea hämmastama oma välise võttesäraga , mis pahatihti kordavad aegunud stampe , vaid ta peab mõjuma vaataja psüühikale ! Peeni hingeliigutusi , mis on omased intelligentsetele inimestele , tuleb ka väljendada peenelt . << On ju määratu enamik inimesi närvilised , enamik kannatab , vahemik tunneb teravat valu , ent kus tänavail ja majades te näete visklevaid , hüplevaid , oma peast kinnihaaravaid ? Kannatusi peab väljendama iii , nagu nad väljenduvad elus . See tähendab , mitte jalgadega , mitte kätega , vaid peene pilguga , mitte žestikulatsiooniga , vaid graatsiaga . Teie ütlete - lava tingimused ? Mitte mingisugused tingimused ei luba valet ! >> - Nii kirjutas kunagi Anton Tšehhov Kunstiteatri näitlejannale Knipperile . Jah , mind häirisid kõige tugevamini küllaltki võimeka partneri seltsimees Pungla maneerid . Ma püüdsin kõigepealt teda veenda . Tõsi küll , mitte just õigel momendil . Kuid täna pean ütlema rohkem - süüdi pole Pungla , süüdi on teatri peanäitejuht , kes õigustab ja toetab niisugust teatritegemist . Küsimuse alla tuleb nüüd , kellel on siis õigus kritiseerida . Nemirovitš-Dantšenko ütles : << õigust kritiseerida peaks omama ka iga kolleeg , sest me tahame oletada , et iga näitleja evib mõningal määral arusaamisi näitekunstist , oma isiklikke vaateid lavastusele ja lavakujude tõlgitsusele . Kui tal neid pole , siis on ta vaid vilets imiteerija , hingetu nukk , kes liigub näitejuhi näpunäidete järgi ja kel on vaid üks põhjendus oma lavalisele tegutsemisele - lavastaja ja näitejuht käskisid tal nii teha . Saavutanud tehnilise vilumuse , on näitleja uhke sellele , alahindab oma partnerit ja ei oota temalt midagi . Ta saaks laval hakkama ka ilma partnerita . Ansambel , millel on määratu tähtsus lavakunstis , on talle tundmatu mõiste . >> Meie peanäitejuhi arvates on tema i lavastused täiuslikud , nende kritiseerimine näitlejate poolt j kurjast . Iseseisvat mõtlemist pole siin tarvis ja kollektiivne looming on tühi sõnakõlks . Koosolekutel valitseb suurepärane üksmeel , keegi midagi vastu ei ütle . Kui millegi üle nurisetakse , siis nelja silma all ja suure ettevaatusega , et see juhtide kõrvu ei ulatuks . Minule maksis avalik suupraotamine kaks palgaastet . Lahkumisavalduse andmisel viskas seltsimees Apsalon mu kabinetist välja , avaldus lendas prügikasti . >> Rääkisin veel üht-teist . Nähtavasti kaldusin teoreetilistesse peensustesse . See jäi kuulajatele liiga raskeks muusikaks . Apsaloni pliiats libises kogu aeg üle märkmikulehtede . " Ta palus sõna , alustas rahulikult ja suutis jätta ausa inimese mulje , keda tahetakse poriga loopida . : << Seltsimees Suursoo püüdis end siin meile idealiseerida , nagu võitleks ta üllast võitlust põhimõtete pärast , >> rääkis ta kerge muigega . << Kes on siis see õilis inimene tegelikult , niipalju kui oleme teda jõudnud tundma õppida ? Mis sundis teda tulema meie teatrisse ? Konfliktid eelmise teatri peanäitejuhiga , jultunud käitumine , nagu te seda praegu tema esinemisestki näha võisite . Seltsimees Suursoo kaebab , et palusin teda oma kabinetist lahkuda . Kõigepealt olid mul tookord tähtsad paberid läbi vaadata . Teiseks astus ta üles nii väljakutsuvalt , et ma olin sunnitud seda tegema . Ma pole kohustatud häbematusi kuulama . Miks ei jäänud see inimene kindlaks oma päris-elukutsele ? Tuli teatrisse kerget elu otsima ! Ja kui me läheme veelgi kaugemale , siis näeme , et omal ajal reetis see sirgjooneline mees oma kodumaa Punaarmeest kõrvalehoidumisega . Fašistliku mundri aga tõmbas selga heameelega ja sõdis relv käes nõukogude korra vastu . Ma teadsin seda , lootsin , et tööpataljon on inimese ümber kasvatanud , et ta on elu üle järele mõelnud . Ent nüüd ma näen , et olen eksinud . Selgub , et on tegemist kar- jäärihimulise inimesega , kellel on vaid üks eesmärk - purustada juhtkonna autoriteet , kollektiivi ühtsus ja trügida ise juhtivale kohale , panna maksma oma toon . Seltsimees Suursoo arvates on lihtsam olla juht kui alluv , sest näitlejatöös jääb ta tippudele kõvasti alla . Niisiis katsubki ta oma saamatust suurmeeste tsitaatide taha peita . Tuleb välja mõttega , et mina summutan kriitikat ja kollektiiv ei julge midagi rääkida . Palun väga , praegu on siin koos kogu kollektiiv , las inimesed räägivad , mida nad arvavad meie teatrist ja seltsimees Suursoost . Minu poolt on see kõik ! >> Väärika rahuga istus Apsalon diivanile Parvei kõrvale . Leinberg sosistas midagi kõrvalseisjatega , lektor Kannaste ja teise sekretäriga . Ilmselt ei osanud ise kalduda kummalegi poole . << Noh , seltsimehed , raske on meil ilma teieta midagi otsustada , >> rääkis ta omainimeselikult , << aidake siis omalt poolt kaasa . .. kuidas öelda ... pahanduste likvideerimiseks . Rääkige otse välja , mida teie sellest konfliktist arvate ... Noh , kommunistlikud noored näiteks , mida teie ütlete ? >> Jällegi ängistav vaikus . Nägin , kuidas Linda Saal laupa kirtsutades ja silmi pilgutades Mari Niinmaa poole pöördus . Niinmaa , naiivne , alatasa punastav maatüdruk , tõusis , silmad maas , ja hakkas kiiresti nagu laulusalmi üles öeldes vuristama : << Tulin aasta tagasi teatri õpperühma . Sellest ajast saadik olen tundnud pidevalt seltsimees Saali väsimatut hoolitsust noorte eest . Meil pole karta , nagu teistes teatrites , et noored ei saa osi , vastupidi , seltsimees Apsalon usaldab just noortele vastutusrikkaid osi ja abistab meid kogu aeg . Seltsimees Pungla on meie teatri andekaim naisnäitleja ning meile kõigile eeskujuks . Meie teatrit on alati kiidetud sellepärast , et mängime palju tänapäeva nõukogude näidendeid . Seltsimees Suursoo rääkis mulle , et sellise repertuaariga näitlejad ei arene , kuna näidendeis pole midagi mõtelda . Me arvame , et neis on tänapäeva elu üle väga palju mõelda . >> Leinbergi ja Apsaloni õhutusel tõusid Padise , Käärson , Hinriksohn ja lugesid salmi õpetaja kiituseks . Karje auks peab ütlema , et mehel leidus lavastajate tööstiili kiitmise kõrval ka pisut kriitilist meelt repertuaari suhtes . << Väikesele teatrile head repertuaari leida on väga raske , peame mängima ka neid tükke , mis pole täiuslikud , >> tunnistas ta . Pungla punetas üleni ning sai sügava ohke saatel välja öeldud ühe lause : << Varem oli meil nii rahulik elu ! >> Viirats vaikis süngelt . Riisberg ja Kürjo piilusid ehmunult köögikardina tagant . Lootsin Savolaisele ja Tollile , aga nemad andsid mulle viimase hoobi . Toll ajas oma võimsa kogu püsti ja pajatas bassihäälel : << Seltsimees Suursoo püüdis mulle ja Savolaisele selgeks teha , et seltsimees Apsalon rikkuvat noored ära . Meie seda ei usu . Seltsimees Apsalon on aastaid töötanud pealinna juhtivas teatris suurte meistrite kõrval , mängi- nud suuri osi . Me ei näe põhjust , miks peaksime Suursoo juttu rohkem usaldama kui oma suurte kogemustega õpetajat ... >> Samalaadse vastulöögi põrutas mulle kuklasse Savolainen . << Seltsimees Suursoo soovitas mul lavastaja märkused tähele panemata jätta , need olevat primitiivsed . Nii ei saa ju teatris töötada ._._. >> Kui lihtsalt käib pealekaebamine , ükskõik , olgu see teater või vanglakamber ! Ma ei käskinud ju Savolaisel hoopiski lavastaja märkusi ignoreerida , vaid ainult nende üle järele mõelda , kuna Apsalon lähenes asjale mõnikord lihtsustatult . Savolainen tuletas kangesti meelde toda rebasenäoga provokaatorit , kes mulle neljakümne kolmandal aastal Narva vanglasse sattudes kohe külje alla ujus . - << Kuidas sakslastel Itaalias läheb ? Saavad ikka inglaste käest kõvasti sugeda ? >> Ühmasin ainult : << Pole viimaseid uudiseid kuulnud , tean vaid , et inglased seal kusagil maandusid ja tungivad edasi . >> Kui mind järgmisel päeval kantseleisse ülekuulamisele kutsuti , seisis see mees uurija kõrval , nuut käes , ning ladus mulle valeteadete levitamise eest kakskümmend viis sirakat taguotsale . Mu lüüasaamisemeeleolu kadus vihkamisse ja ainult võõraste juuresolek hoidis tagasi püsti kargamast ja röökima pisimast : << Ajudeta inimesed ! Teile on programm sisse topitud ! Õppige ükskord ise mõtlema ! >> Hilja ka ! Lõi araks ! Ei julgenud kodumaa reeturi kasuks häält tõsta ! No muidugi , kommunistlik noor ei tohtinud ju kaitsta fašistide käsilasi ! Viimati koguni uskus toda poolhullu šarlatani ! Rahvas ütleb , et mis sa sitta puutud , sitt hakkab haisema . Nüüd haisesin ka ise ! Ootasin põnevusega Ojarannalt ametiühingu liinis vähemalt kaitset minu ebaseadusliku degradeerimise vastu - ikkagi kaks astet korraga ! Omavahelises jutus ei kiitnud ta seda heaks . Asjata lootus ! Ka see näiteseinte kangelane hiilis aralt asja tuumast kõrvale , pisendades põhimõttelised vastuolud minu riiakast loomusest tingitud juhutüli tasemele . << Seltsimees Suursoo on veidi tormaka iseloomuga , läheb sageli põlema mõne pisiasja pärast . Ma arvan , et ta oma sõnavõtus liialdas . Inimene on solvunud ja arusaadavalt ägestub . Asi pole tegelikult nii hull , nagu see läbi musta prilli paistab . Loodame , et lähemal ajal nii üks kui teine pool rahunevad ja kõik läheb endisse rööpasse ! >> Paras palvevend , püüab ülemustega hästi läbi saada siunasin mõttes . Leinberg asus kokkuvõtet tegema . Proovisin ära aimata , mida see keskealine , juba hõreneva pealaega mees võis teha enne sõda . Mida ta enne seda käes hoidis , kui püss pihku pisteti ? Adrakurgi või hanguvart igatahes mitte . Maamehele jääb paratamatult külge eriline kohmakus . Intelligentsi hulka Leinbergi ka arvata ei saanud . Töömeest reedavad ikkagi käed - niisiis mees tööpingi tagant või ehk ehitaja ? Ükspuha , kui ta ainult oma peaga mõtelda oskaks ! << Paistab , et kollektiiv on oma juhtidega üldiselt rahul , >> nentis Leinberg . Arvasin , et ta ka seda mõtles , mida ütles . << Sellel revolutsioonil , mida seltsimees Suursoo püüab teha , pole toetajaid . Te räägite töömeetodist . Siin seltsimees Parvei ja Rannaste kinnitavad , et seltsimees Apsalon töötab Stanislavski meetodil . Ja seltsimees Pungla on näitlejana linnas väga populaarne ... Spetsiifiliste loominguliste küsimuste üle peaks küll otsustama Kunstide Valitsus ja peaks kas või mõne arvustaja kohapeale saatma . Muus osas ... Juhtkonna kukutamist ühe inimese poolt siiski karta ei maksa ja kui Suursool ka selline mõte oleks - head lavastajad puu otsas ei kasva . Võib-olla on asi hoopiski nii : noor näitleja seab lati suurte väljakujunenud teatrikollektiivide kõrgusele . See aga jäägu maksimumprogrammiks . Noor , peamiselt algajatest koosnev teater aga pole ühe hoobiga võimeline nii järsku ; hüpet sooritama . Tuleb proovida edasi minna samm-sammult . Nagu ma kuulsin , olete te alles hiljuti kollektiiviga liitunud , teil võib olla erinev loome- ja väljenduslaad . Aga kokkusobimine nõuab harjumist . Üks peab paljudega kokku sulama . Mis puutub kvalifikatsiooni allaviimisse , siis see on jällegi puhterialane küsimus . Sellega peab tegelema ametiühing , hinde-vaidekomisjon . Mul jääb üle ainult soovitada seltsimees Suursool kolleegidega ära leppida ja hoolega tööle asuda ! >> Kargasin püsti . << Parvei ja Rannaste ütlevad - Stanislavski meetod ! On nad ise ühelgi proovil käinud ? Igat meetodit võib käänata nii ja naa ! Ma ei mõtle üldsegi mingit kõrget taset , vaid kõige elementaarsemat - loomulikku inimkõnet ! Ja miks püüab seltsimees Apsalon mind jalust . maha lüüa igasuguste poliitiliste ja moraalsete süüdistustega ? Et ma pole kodumaa reetur , see on juba mujal selgeks tehtud . Ja tema koht mind ei huvita ! Kui juba asi nii kaugel on , võiksin ka mina küsida , mida tegi Apsalon okupatsiooni ajal . Vaevalt tema tegevus Landessender Revalis Nõukogude vägesid võidule aitas . Kuid mul pole sellega asja . Kui kollektiivil meeldib selle demagoogiga koos töötada - palun väga ! Loodan , et mina leian mujal oma veendumustele kinnitust . >> Istusin maha , süda tagus . Nägin rahulolematusevarje juhtivate töötajate nägudel . Kui juba kord oled täis tehtud , siis ära enam hüppa ! Tunnista süüd , kahetse pattu , luba end parandada ! Teeme aga edasi oma halemagusat perekonnateatrit . Pakume suudlevate tuvide õrnust ja Jenoveva-kannatusi ! Suu avas teine sekretär . Ma ärkasin mõni minut enne seitset , käisin kusel , vaatasin kella , siis kraadiklaasi ( oli paar kraadi alla nulli ) , läksin keldrisse , kus meil on vannituba , pesin , panin sealsamas kõrvaltoas riidesse , kuulasin kella seitsmesi BBC uudiseid , kus midagi huvitavat ei olnud , läksin siis kööki , viskasin vana hapuks läinud pudru potist välja , panin uue käima , otsisin siis oma üleõlakoti , käisin all toas ja panin kotti mis tarvis , keetsin köögis pudru ( nisutangud kliidega ) lõpuni , läksin ajasin lapse üles , tõin ta süles alla , panin riidesse , saatsin pissile ja andsin talle putru - ta oli unine ja pahur ; kammisin tal pea , panin ta siis väljaminekuks riidesse , vihastasin , et sall jälle kadunud on , panin end ka riidesse , kustutasin tuled . Läksime . Väljas ahetas juba . Laps pahandas , et ma nii kiiresti käin , ma ütlesin , et me peame kiiresti minema , et bussi peale jõuda . Jõudsimegi päris parajasti . Bussis istus ta ees pingil minu süles , mul olid jalad ebamugavalt kõveras , ei saanud neid sirutada . Kui olime kruusaaukude juures , kustusid tänavalaternad . Rahvast väga palju ei olnud - kell oli juba kaheksa läbi . Teine buss ootas parajasti ees , kui kesklinna jõudsime ; lippasime sinna ja saimegi peale , isegi mugavamale kohale kui eelmises bussis . Oli juba üsna valge , kui lasteaia juurde jõudsime . Laps küsis , mis hommikusöögiks on , ja kui kuulis , et võileivad vorsti ja juustuga , võttis kähku riidest lahti , jättis kampsuni mulle õigetpidi pöörata ja kiirustas ise söögituppa . Võtsin kapilt maksukviitungi , pistsin rahataskusse ja läksin . Mõtlesin , et lähen seekord jala , ja pöörasingi ümber lasteaia teisele poole kui tavaliselt , seades sammud ühe ema järgi , kelle laps käib samas rühmas . Jõudsin välja tänavale , mille nime ei olnud kuskilt lugeda , pöörasin sealt vasakule , jalgrajale , mis viis garaažide vahelt suurele tänavale , mida ma juba teadsin . Paremal pool oli kõnnitee lund täis lükatud , nii et pidin vasakule minema ( ja enne raudteed veel korra paremale tagasi ) . Teisel pool raudteed pöörasin K. tänavasse , läksin mööda majast , kus elab L. Mõtlesin , et astuks sisse - aknas paistis nagu tuligi - aga arvasin , et on veel vara . Kooli juures tuli jälle suuremale tänavale pöörata - see viis juba üsna sinna , kuhu tahtsin minna . Võimla juures tuli vastu M. ja küsis , kas ma olen juba kuulnud kommentaare nende kohtumisest T-ga , kus tänavanimede asja arutati . Ma ei olnud midagi kuulnud ning ta rääkis , kuidas asi oli . Leidsime mõlemad , et asi on halvasti , arutasime , kes võiks olla see , kelle pärast ta halvasti on ; ma rääkisin veel mõne sõnaga oma korterisaamise-lootustest . M. tammus aina kärsitumalt jalalt jalale ja tunnistas viimaks , et tal on väga külm . Jätsime hüvasti ja ma kõndisin edasi , raamatukogu poole . Raamatukogus astusin kõigepealt ruumi , kus on väljas värskelt saabunud raamatud , mida iga nädal vahetatakse . Seekord olid riiulitel peamiselt vanemad saksa- , inglis- ja prantsuskeelsed raamatud , sissekirjutuse järgi otsustades ühe mõni aasta tagasi surnud ajaloolase kogust . Vaatasin Ed. Lehmanni << Mystik im Heidentum und Christentumi >> , mis oli ahtalt ja isegi ignorantselt luterlikult kirjutatud , nagu tunnistas üleolev toon , millega ta rääkis Dionysios Areopagita << Müstilisest teoloogiast >> , ning raamatut ( autori nime jätsin üles märkimata ) saksa << naturalist >> Arno Holzist . Siis tulin ajakirjade saali , otsisin viimaseid Junosteid , mida ei olnud , siis Ogonjokke , mis olid olemas ja kust ma viimaks leidsingi Wladysiaw Chodasiewiczi luuletusi . Ma ei ole kindel , kuidas selle poola verd vene luuletaja nime peaks kirjutama , kirjutan igaks juhuks poolapäraselt venepärase Hodassevitši asemel . Olen temast alati palju pidanud ; ta on mulle millegipärast lähedasem kui näiteks Pasternak , Mandelštam või Hlebnikov , keda olen küll lugenud , kes aga pole mus sügavamalt vastu kajanud . Lehitsesin Ogonjokke veel - see ajakiri on muutunud üpris huvitavaks - , viisin nad siis kappi tagasi , viitsimata Chodasiewiczi luuletusi ära kirjutada , ehk teen seda siiski pärastpoole , istusin taas laua taha , avasin suure musta joonimata paberiga kaustiku , mille kaaneserval on kaks kuldset hiina märki - da ja shuo - suur + jutt . Suured jutud . Või pikad jutud . Otsustasin , et võtan kätte ja kirjutan ära paar pikemat juttu , mida olen vähehaaval mõelnud ja mis olid peas küllalt selge kuju saanud . Kui aga istusin siin , valge kaustik ees lahti ja must vildikas ( mille leidsin polikliiniku ooteruumi sohvasopist ) käes , tundsin äkki , et ei oska kuidagi alustada . Siis kirjutasingi kõik , mis tagapool on . Ärkamisest selle piduliku kirjutamahakkamise-hetkeni oli kulunud neli tundi . Sellest kirjutamiseks kulus mul kolmveerand tundi . Olen suutnud . 240 minutit elu muuta 45 minutiks kirjutamiseks , mis andis umbes 3'/2 lehekülge käsikirja . Ühele leheküljele mahub siis umbes tund ja veerand elu . Elu kirjanduseks muutmisel kontsentreerisin teda ( ajalises arvestuses ) 240/45 = 5,3 korda . Siit on kerge rehkendada , et autobiograafia kirjutamiseks sellise kontsentratsiooniastme juures kuluks mul umbes 9 aastat ja see tuleks üle 300 000 lehekülje pikk , seega siis umbes tuhat kolmesajaleheküljelist köidet , terve korralik raamatukogu . On selge , et seda ei hakkaks keegi kirjastama , trükkima ega lugema , sest vaevalt saab üks inimene olla teisest nii huvitatud , et ta on valmis lugema tuhat raamatut tema kohta . See lugemine ise võtaks - kui eeldame optimistlikult , et lugeja loeb ühe köite päevas - ligemale kolm aastat aega . Tegelikult ei ole reaalne arvestada , et ma jõuaksin kirjutada üheksa aastaga kõigest , mis ma neljakümne kuue aastaga olen läbi elanud . Kõigepealt ei saa ma tegelda üheksa aastat ainuüksi kirjutamisega , vaid pean ka sööma , magama , kusel jms. käima , pesema , arvatavasti ka seksuaalvahekorras olema , rääkima , poes käima , remonti tegema , külalisi vastu võtma , dokumente täitma , last lasteaeda viima , ühesõnaga elama . Väga võimalik , et ka kirjutama midagi muud peale oma eluloo . Kui arvestan optimistlikult , et saan eluloo kirjutamisele kulutada 8 tundi ööpäevas ( 1/3 ööpäevast ) , pikeneb eluloo kirjuta- miseks vajalik aeg üheksast kahekümne seitsmele aastale . Niisiis jõuaksin valmis 46+27= 73- aastaselt , mis on lähedal keskmisele elueale , nii et on väga tõenäoline , et ma nii vanaks ei ela . Veel tõsisem lugu on aga see , et ka need 46 eluaasta kirjeldamiseks kuluvad 27 aastat ma ju elaksin . Ka need aastad kuuluvad mu elulukku ja ma pean nendestki kirjutama . Pean kirjutama söömisest , magamisest , väljaheitmisest , pesemisest , seksuaalvahekordadest , rääkimisest , poeskäimisest , remonditegemisest , külalistest , võib-olla ka ( lapse)laste lasteaeda viimisest , kindlasti tervisest ja haigustest , millega vananedes tuleb ikka rohkem tegemist , ja peale selle veel kirjutamisest endast , mis oleks elus põhitöö . Niisiis ei piisa 27 aastast , vaid tuleb jätkata . Lihtne on rehkendada , et 27 aasta jooksul tehtust-elatust kirjutamiseks kuluks 27X3/5 = 16 aastat , sellest 16 aastast kirjutamiseks ca 10 aastat jne. jne. Saame koonduva rea 46 + 27 + 16 + 10 + 6 + 4 + 2 + l + ... , mis annab ligilähedaselt 112-113 aastat . Niikaua peaksin elama , et kirjutada üles oma elulugu . Vaevalt mulle niipalju elupäevi on antud . Aga isegi kui nii oleks ja suudaksin selle kõik kirja panna - jätan lugejale rehkendada , kui palju köiteid see kokku teeks - , ei oleks sugugi selge , kas see elulugu oleks täielik . Hommikupooliku sündmuste kirjeldusest selle loo alguses on mõndagi välja jäänud . Ma ei kirjelda üksikasjalikult riidessepanekut , seda , mida ja kui palju sõin , mida lapsega rääkisime ja muud . Üks silmatorkavamaid asju on aga see , et ei kirjelda oma mõtteid või õigemini kujutlusi , teadvuse voolu , mis voolab väliste sündmuste kõrval , neist vahel sõltudes , vahel sõltumata . Ja tundub , et see vool on harunenud mitmeks kõrvuti vooluks . Olen tabanud end lastele raamatut lugedes mõtlemast hoopis muud : loen valju häälega terve lehekülje , peas aga tiirutab homne Tallinna-sõit või mõni päevauudistes kuuldud teade . Ja nende voolude all , nende varjus on veel midagi . Ma ei tea , kas seda veel midagit tasuks nimetada alateadvuseks või uneks ; Indiast ja Tiibetist pärit õpetlased nimelt väidavad , et me näeme und ka päeval , ainult ei märka unenägude õhkõrnu virvendusi päevaste erkude piltide taustal . Igatahes on teadvuse voolus oma süvahoovused , seal liiguvad , tekivad ja kaovad asjad , mida me päriselt ei märka . Nagu oma magu , varbaküüsi või vere voolamist veenides , mis ehk samasuguse peaaegu tajumatu virvenduse või sirinana ulatub meie päevateadvusse . Aga kas kulub minu teadvuse voolu ja sellega elusse , elulukku maailm , milles ma elan , toad , majad , seinad , fassaadid , tänavad , vastutulijad , maa jalge all , tuul ja taevas ? Ons nad minule lähemal kui õhu liikumine kopsusompudes , maomahla nõrgumine või neerude toimimine ? Ons teadvustatud eemalolev lähemal kui teadvustamata lähedalolev ? Ons võõras vahel rohkem oma kui oma ? Ma ei oska neile küsimustele vastata . Vaevalt ma oskaksin neid ka nii küsida , et neile vastata saaks . Aga piiridega on üldse nii , et kui hakkad neid otsima ja kindlaks tegema , kaovad nad ära . Kaob piir minu ja minu maailma , subjekti ja objekti vahel . Kaovad piirid sündmuste ja mõtete vahel : need jaotuvad osadeks , kaotavad oma selgust ja tõelisust . Lihtne on kirjutada : << Tõusin , pesin ja panin riidesse . >> Katsuge aga kirjeldada seda täpsemini , osakaupa , katsuge täpselt jutustada , kuidas käib pidžaama seljast tõmbamine ja õigetpidi pööramine , kuidas unine soojalembene ihu tunneb kõhedust , kuidas rinnus ja kõhus on õõnes ja tühi tunne , natuke pohmaka moodi masendus , kuidas nuhid harjaga hambaid , kuidas võtad jahedat kraanivett pihkudele ja tõstad näole , masseerid nägu pestes natuke silmi , mis on veel unerähmased , nuuskad nina ja urgitsed sealt kuivi koorikuid . Siin on detaile , millest peaaegu kunagi ei kirjutata : olen lugenud detailseid seksuaalakti , aga mitte persepühkimise kirjeldusi ... Ja lähedal on piir , millest allpool ei saa hästi rääkidagi tegutsevast minast . Ons see mina , kes ( või mis ) katsub keelega lahti saada hammaste vahele kiilunud õunasüdame-lestakesest , sügab kukalt , näpistab küüne kõrvalt lahti nahatükikese , neelatab sülge. . . Need on ju poolteadlikud või täiesti teadmatud toimingud , mida teeb keha ise , tema osad igaüks omaette : näpud , keel . Aga samamoodi on ju pilguga , mis ise , automaatselt libiseb üle katuste , peatub möödalendaval pommilennukil või naabri valgel koeral . Samamoodi on kujutluste või mõtetega , mis tulevad ja lähevad . Või kõneorganitega , mis peaaegu kuulmatult pobisevad veidraid ja mõttetuid värsse või muid katkendeid . Näiteks : Põristage trummi van dirredom dijne , põristage trummi van dirredom does ! või Minge perse linna hoorad , ma laen maale elamaaaa ! või Hallelooja oamen ! Ma ei tea , aga ma usun , et enamusel meist on koguke niisuguseid fraase , mis on loetust-kuuldust meelde hakanud nagu takjanupud pükste külge ja mida me tassime kaasa kuid , aastaid , terve eluaja . Kuna olen omajagu tegelnud luuletamisega , on sellestki mulle jäänud lollakaid harjumusi , näiteks see , et loen igasuguseid tekstijuppe , on nad värsid või ei , näppudel silpideks ja taotlen , et silpe tuleks 5- või 10-kordne arv , et viimane silp langeks parema käe väikesele sõrmele . Kui ei lange , siis lisan mõne täitesilbikese , näiteks : Ees-ti-soo-me-sõ-na-raa-mat-soo-oh . või Ees-ti-ga-soo-me-ga-sõ-na-raa-mat . Miks ma sellest kirjutan ? Ma ei tea . Ma ei oska hästi miks-küsimustele vastata , sest vastuseks kõlbab kõik või ei miski . Kirjutan , et targemat ei oska teha . Kirjutan ekshibitsionismist . Auahnusest , edevusest , inertsist . See kõik on ju õige ja ei ole ka . Siin kirjutan vist kõige enam selleks , et tutvustada üht arusaama , mida pean oluliseks . Sedasama , et teod , sündmused ja mina ( või ka sina , hea lugeja ) ei ole mingi kindel tükk asja , vaid sulavad ja hajuvad teravama pilgu all . Mina hajun ja sulan ära , kui vaatan end terasemalt . Mis ma siis olen ? ! Ma olen konstruktsioon , väljamõeldis , mille harjumus on kinnistanud , mis võiks aga olla teistsugune , kui harjuksime end ja oma tegemisi vaatama teisiti . Me eksisteerime ärkveloleku ja une piiril , osa meist on otsekui pealpool tumedat vett , osa selle all ja paistab hägusalt , kui üldse paistabki . Ja kujutlus korjab osi sellest , mis paistab , ja teeb sellest valmis midagi , mida nimetatakse isikuks , isiksuseks , eluks , elulooks . Kui rääkida eluloost , on selge , et me oleme midagi , mis on kõigepealt kokku räägitud , kirjutatud ja mõeldud . Me oleme keerulised filoloogilised konstruktsioonid . Ja nüüd jõudsin asja tuumani , kõige olulisemani , mis mul siin öelda on . Nimelt seda , et ME OLEME KIRJANDUSTEOSED . ME PÜÜAME OLLA KIRJANDUSTEOSED . MEIE ELU ON LITERATUUR . Muidugi oleme me ühtaegu ka kirjanikud , kes oma isikut ja elu loovad , välja mõtlevad . Või moodsamini öeldult : oleme iseend kirjutavad teosed , kreekapäraselt näiteks AUTOGRAAFIAD . Kirjandus on midagi muud kui elu , ent tegelikult on ka elu midagi muud kui elu , kui tõeline tõelus . See tõelus ei ole filoloogiline või verbaalne , ta ei koosne sündmustest , temas ei ole selgeid piire , ei ole võimalik alati öelda , mis temasse kuulub , mis ei - mõtleme näiteks vaidlustele telepaatia üle . Elu , elulugu ja isik(sus ) on saadud osalt tegelikkust , tegelikku elu kokku surudes ja transformeerides , osalt talle juurde kirjutades või vähemalt teda varasemate kirjanduslikkude eeskujude liistudele vedades . Põhiline elu konstrueerimises on unustamine . Et saada literatuurne elu , muutuda literatuuriks , autograafiaks , peame unustama suurema osa tõelusest , oma kogemusest . Unustus on must tahvel , millele end kirjutame . Unustus tõmbab piiri meie eluloo ja tõeluse vahele . Unustusse vajub ja jääb suur osa sellest , mis meis ja meie ümber toimub , meie keha , meie maailm , isegi suurem osa kujutlustest ja mõtetest . Jääb ainult see , mida saab tõlkida sõnadeks ja lauseteks . Kujutlus isikust , kes teeb tegusid , elab elamusi ja kohtab teisi omasuguseid . Tal on iseloom , ta mõtleb või räägib lauseid , tema tegudel on põhjused ja tagajärjed , ta teab , miks ta midagi teeb . Võime arvata , et elu ja isiksus on lihtsalt kontsentraat , rikka elutegelikkuse vältimatu koondamise resultaat , milles ometi on säilinud kõige olulisem inimesest ja tema elust . 1948. a. kevadel ulatus Vorkutani kampaania , mis Teise maailmasõja järel tekkinuna oli nagu palavik haaranud juba kogu Venemaa laagrid - suur puhastusemaania . See oli üks neist militaristliku rangusega juurutatavaist reformidest , mis Nõukogude Venemaad pidevalt on raputanud ja mis kasutatavate meetodite ja rahva lapseliku innustumise tõttu levivad metsiku kiirusega ning põhjalikkusega nagu ekseemid õrnal nahal . Laagreid tabas see uus << orientatsioon >> kogu marulisusega . Kõik seni porist , savist ja sõnnikust lirtsuvad barakid puhastati täägiga varustatud pisi-Herakleste poolt kiiremini , kui kunagi sündis Augeiase tallidega . Nendel aegadel valitses laagris mulje , nagu oleks seal puhkenud katk - kisti üles põrandaid ja asendati uutega , pesti puhtaks saastas kuivanud aknad , sunniti vange ennast töölt tulles pesema ja pandi nad vabal ajal - kuivõrd niisugune oli olemas - laagri territooriumilt prügi ja pahna koristama ning auklikku maad tasandama . Erilise tähelepanu osaliseks said laagrisaunad . Kõik kangekaelselt ihule tekkivad karvad nüliti habemenoaga maha , kusjuures sellest protseduurist kõrvalehiilijaid karistati kartseriga . Vangide riideid hakati kahekordse hoolega aurutama , nii et vaene saunaskäija sai tihti oma aurutuskappi antud hilpudest tagasi ainult põlenud ja kõrbenud äärtega nartsud . Kõik see oli põhiliselt teretulnud nähtus ja mõjus väga hästi laagri elanikkonna tervisele . Kuna aga kogu seda aktsiooni viidi läbi kõige pöörasema fana- tismiga , ilmnesid peagi uue heakorraalase leiutise veidrad küljed . Enne kõike muud selgus , et laagri juhtkonna imeline tarmukus puhtuse jaluleseadmisel oli inspireeritud kõige lihtsamast kasusaamise lootusest . Et saavutada efektiivsemaid tulemusi , oli kõrgemalt poolt sisse seatud laagritevaheline konkurss . Parima puhtusetasemega laagrite ülematele seati sisse suured preemiad . Kaks korda aastas teostas Vorkuta süsteemi ülem kõigi laagrite ülevaatust , kusjuures selleks puhuks moodustati laagrite eestseisustest komisjonid , kes kontrollisid üksteist vastastikku . Niisuguse komisjoni tegevust vaadelda pakkus tõelist naudingut ja ma meenutan mõnuga väikest ning paksu sõsarlaagri ülemat , kes üleskääritud varrukatega keset ühte meie laagri barakki seisis ja raamidelt mahavõetud narisid fanaatilise innuga vastu põrandat tagus , püüdes neist kogu hingest avastada kas või ühtainustki lutikat . Noh , see oli pildike omaette , aga hoopis drastilisema kuju omandas võitlus täide vastu . Kontrollkomisjonide tulekule eelnes harilikult range laagrisisene ülevaatus . Igasse barakki tungis ootamatult jõuk valvureid ja ametimehi mingisuguse sanitari või velskriga eesotsas . Kõik barakis viibijad käsutati silmapilk riidest lahti ja komisjon langes sünge innuga higist , söest ja aurutuskappidest haisvate särgikaltsude kallale . Õnnetud kurjategijad , kelle juures ootamatult ilmnes täisid , langesid raske karistuse alla , ja ükski inimene ei ole vist kunagi suurema siirusega neednud neid ilgeid putukaid kui vaesed sunnitöölised kahekümnenda sajandi keskpäeval . Tihti osutusid kõik need provisoorsed täitalgud siiski tagajärjetuks ja võõra laagri esindajatel õnnestus - oh häda ! - leida elus täi . See sündmus võrdus mässukatse organiseerimisega laagris . Juhtum , millest kõneleb käesolev lugu , näitab , milleni niisugune sündmus võis viia . Ma olin just määratud ühe laagrisisese löökrühma eestvedajaks ja mulle anti kõige räpasem ning täistuubitum barakk . Astusime sinna sisse kõige pessimistlikumas meeleolus ja - voila ! - ühelt surmani ehmunud gruusia poisilt leiti kaks täid . Baraki komandant kaotas ootamatusest pea ja lõi õnnetu poisi ainsa hoobiga pikali . Ma hoidsin ennast targu kõrvale ja olin tunnistajaks sellele , kuidas laiaturjaline komandant grusiini vaeseomaks peksis , süüdistades teda selles , et ta ei käivat saunas . << Ma ju käisin , ausõna käisin ! >> karjus piinatud ohver nari alla pugedes . << Valetad , lontrus ! >> Komandant nõudis silmapilk baraki saunažurnaali ja hakkas kirgliku hoolega sellest otsima poisi nime . Et saunas käies pidasid žurnaali juhuslikud barakielanikud , oli selles muidugi täielik segadus ja õnnetuseks ei olnud vaese grusiini nime kuskilt leida . << Haa ! >> ütles komandant võidurõõmsa künismiga . << Valetasid ? >> Ta asus uuesti poisi kallale ja tagus la ilma igasuguse reservatsioonita teadvusetuks . << Silmapilk sauna ja viieks päevaks kartsa , >> ütles ta baraki korrapidajale , kes pärani suuga haigutades poisi minema tiris . Kümme päeva hiljem oli meil samas barakis uuesti kontroll , ja nagu võis arvata , polnud õnnetu grusiin oma täidest kartseris mitte lahti saanud , vaid neid seal valitsevas jälgis mustuses tohutult juurde aretanud . Komandant ägas vihast ja samal momendil leidis teda saatev narjadtšik ka poisi naabrilt täi . Kogu barakk viidi sauna ja järgneva kolme tunni jooksul oli kütjal kibedat tõed , et suure aurutuskapi temperatuuri pidevalt kaheksakümne viie kraadi peal hoida , kuna mõlemad süüdlased ennast pesuruumis verele hõõrusid komandandi enda silma all , kes isikliku kirega valvas oma alamate tsiviliseerumisprotsessi . Järgneva kolme päeva jooksul viidi neid viis korda sauna , ja kui me tegime kolmanda erakordselt hoolika kontrolli , olid täid kadunud . Kaks päeva hiljem tuli võõras komisjon , ja laagriülem tegi enda juurde kokkukutsutud ametimeestele selgeks , et ta poob nad jalamaid üles , kui ükski sellelaadiline sigadus peaks leitama . Komandant teostas veel samal päeval kõige rangema ja ilma tulemusteta jäänud läbivaatuse ning jäi kaunis rahunenult ootama suurt kontrolli . Kõrged külalised astusid kohe alguses kõne all olevasse barakki ja esimene asi , mille avastas grusiinilt särki nõudnud paks laagriülem , oli - täi . Kogu barakk kivines jahmatusest . Komandant sulges silmad ja haaras käega seinast . Vaesed vangid pugesid üksteise selja taha . << Minu arvates on see üks täi , >> ütles paks mehike võidurõõmsalt ja sirutas käe nutsakusse kägardatud särgiga teiste poole . Meie laagriülem kummardus kohtlaselt üle aeglaselt edasiroomava putuka ja neelas alla suutäie kõige rasvasemaid << matte >> . Täi oli olemas , oli pealegi elus ja terve ning liikus laisalt ringi , tõestamaks oma reaalsust . << Noh , kurat võtaks , >> ütles sanitaarinspektor , tabas laagriülema pilgu ja muutus näost kahvatuks . << Selle me võtame kaasa , >> kuulutas paks leidur kärarikkalt ja vaatas võitja ilmel ringi . << Andke tikutops . >> Pahaaimamatu täi krapsati topsi ja mähiti kõvasti paberisse . Kogu protsessioon liikus laagriülema kantseleisse . Komandant väljus viimasena ; enne uksele astumisi jõudis ta veel heita pilgu grusiinile , kes selle all kokku vajus . Kui komisjon lahkus , selgusid avastatud kuriteo tagajärjed . Sanitaarinspektor ja komandant lendasid viieks , baraki korrapidajad kolmeks päevaks kartsa . Grusiini üle peeti maha kiire ja äkiline kohus ning määrati taile kuu aega kartserit . Õhtul istusid nad kõik viiekesi kartseris ja grusiini näost võis näha , et ta ootas lähenevat ööd õudusega . Tema aimused ei petnud teda . Keskööl äratas mind valvekorra sanitar ja teatas , et mind kutsutakse välja kartserisse . Läksin kohale , kus mind ootas avatud ukse ees seisev vahtkonnaülem . << Valmis , >> ütles ta asjalikult ja lükkas mu üle läve . Neli elanikku istusid ristatud jalgadel ühes nurgas ja vaatasid mulle sünges kangekaelsuses otsa . Nende kõrval akna trellide küljes rippus särgist käristatud silmuses grusiini elutu , pikaksveninud keha . Peatusin hetkeks ja läksin talle siis juurde . Ta oli surnud . Silmus oli osavasti kaela ümber keerdunud ja oli tükk tegemist , enne kui ma selle lahti sain . Lasksin ta pikkamööda maha ja vaatasin suurtesse klaasistunud silmadesse . << Poos enda üles , >> kuuldus minu tagant valvuri asjalik , külm hääl . Ma kummardusin tema kohale ja tõstsin pisut üles raskelt rinnale langeva pea . Minu pilk libises õudsesse surmakrampi tardunud näolt kaelale , ja ma nägin selgesti nelja kahvatupunast , sissesoonitud triipu vahaseks tõmbunud nahal - täpselt nii pikki , kui seda jätavad kõri ümber pingutatud sõrmed . Mu silmad riivasid tahtmatus jubeduses nelja nurgasistuvat kuju . Nende näol seisis sünge , hoiatav viha . Sa tahad elada , ütlesid need näod . Vaikisin ja tõusin üles . << Viige ta välja , >> ütlesin valvurile . Neli istujat saatsid minu poole rahuloleva , peaaegu armastava pilgu . Sanitaarinspektor ja komandant lasti kolmandal päeval kartserist lahti , ja olles saanud valju noomituse , asusid nad oma igapäevaste ülesannete täitmisele . Kas võib südametunnistus tappa inimese ? Selle üle võib vaielda . Ent ma tundsin meest , kelle ta tappis - kuigi tema surm oli arstlikke kaalutlusi usaldades nagunii tundide küsimus . Tema nimi oli Dmitri Kabanov ja ta oli esimene inimene , keda mul tuli suretada nende aastate jooksul . Tema lugu oli järgmine . Ta saabus haiglasse kevadtalvel kaugele arenenud kopsuabstsessiga ja paigutati kohe meie kopsuhaigete palati nurkmisele voodile - viisakasse kaugusse teistest haigetest , keda ajas iiveldama tema kopsudest erituv mäda , millel on abstsessi puhul teatud iseloomulik talumatu lõhn . See eraldamine häiris teda siiski nii tugevasti , et me olime sunnitud tooma ta teistele lähemale . Ta kaebas nimelt , et niisugune isolatsioon tekitab temas surmale määratu tunde . Üldiselt kuulus ta kõige rahulikumate haigete liiki . Ta alistus kõigile manipulatsioonidele oma tervenemist uskuva inimese heatahtlikkusega , kes seda tervenemist kiirendada tahab . See lõi ka meis esialgu arvamuse , et ta paraneb , alles haiguse väga pikaldaseks muutuv kulg tegi meid tema suhtes tähelepanelikumaks . Doktor Spektor uuris teda päev-päevalt kasvava põhjalikkusega ; juuni algul teatas ta meile , et Kabanovi seisukord on lootusetu , kuna abstsess on üle läinud kogu kopsu valdavaks gangreeniks . Mul oli temast tõsiselt kahju kui patsiendist , sest oma vaikse ja lepliku käitumisega oli ta muutunud kogu haigla lemmikuks - jällegi ainult kui patsient muidugi , sest kaugemale meditsiinilise personali inimarmastus tavaliselt ei ulatu . Ta oli objekt , mis meie korraldustele ja protseduuridele kuulekalt ning meelsasti allus - see oli kõik , ja asjatu olnuks meilt rohkem nõuda , sest peaks evima tuhat südant , et võida läheneda südamega neile tuhandele kannatajale , kes asustasid neid voodeid ainsa aasta kestel . Me hoidusime kramplikult kõnelemast temaga surma üle - kiiduväärt ligimesearmastus ! - ja niisiis taipas ta õige pea , et temaga on lahti midagi tõsist - meie suur agarus tema petmisel oli meid reetnud . << Mul tuleb surra , eks ole ? >> ütles ta kord julgust kogudes ja mul käest kinni haarates , kui tahtsin talle anda ipekakuanjat . Olin seda küsimust oodanud , sest raamatuis küsivad surijad alati nii ; nähtavasti oli ka tema palju lugenud ja tahtis olla vahva . Vastasin kähku , et sellega veel nii kiiret ei ole . << Ah , jama ! >> ütles ta mu kätt kärsitult lahti lastes . << Arstid ütlevad alati nii . >> << Miks sa neilt siis küsid ? >> küsisin ma vastu . Ta jäi natuke üllatunult mulle otsa vahtima ja ütles siis õlgu kehitades : << Muidugi , milleks küsida ? >> Ta laskus tagasi patjadele ja lisas ükskõiksust teeseldes : << Noh , nii on kombeks ... >> Sellega lõppes meie jutt , millest ta oli saanud üsna selge vastuse . Kartsin , et nüüd hakkab ta tõrkuma manipulatsioonide ja ravimite vastu nagu enamik haigeid , kes veendumusele on jõudnud , et nad surevad ; ent ta võttis neid vastu endise taltumusega , millest me järeldasime , et ta pole siiski veel loobunud lootmast . Tema haigus halvenes märgatavalt kiiremini , sedavõrd kui ta jõudis lõpule lähemale . Juulis loobus ta lõplikult jalutusest ja jäi voodisse , ehkki me teda selleks ei sundinud . Teda hakkas vaevama üha kõrgenev palavik ja ta muutus veelgi vaiksemaks , lebades liikumatult voodis ja tõstes ainult vahetevahel ühte või teist kätt , et vaadelda oma aina tsüanootilisemaks muutuvaid küüsi . Pikkamööda olime sunnitud vähendama talle antavate ravimite arvu , kuni lõpuks jäid ainult kodeiin ja adoonis , ja ta neelas neid ükskõikselt edasi ilma vähimagi pretensioonita . Lõpuks oli tema teekond käidud ja ühel hommikul nägin ma teda algavas agoonias rahutult pead pööravat , lõug surijatele iseloomulikul viisil kaugele ette sirutatud , nagu püüaks ta sellega õhku oma lämbuvatele kopsudele . Tegin talle paar süsti , võtsin kolm hapnikupatja ja istusin tema kõrvale , et kergendada tema viimseid kannatusi . Hoolimata oma raskest seisundist , oli ta täie teadvuse juures ja võis rääkida ; nagu tasuks oma pika vaikimisaja eest muutus ta nüüd jutukaks . << Õhku on vähe , >> ütles ta pahaselt . << Mis sul seal on ? >> Ma ulatasin talle hapnikupadja ; värisevate läbipaistvate sõrmedega toppis ta ventiili omale suhu . << Sellega on parem , aga see väsitab , >> ütles ta veidi aja pärast ventiili eemale tõrjudes . << Oota , ma puhkan . >> Ta lamas hulk aega suletud silmi ja näis millelegi mõtlevat , sest ta nägu liikus järsult . Silmi lahti lüües pööras ta pea suure pingutusega minu poole . << Mul ei ole õhku , >> ütles ta jälle . << Ma lämbun ära - naljakas ? Ja ometi on see saatuse kättemaks . " Vaatasin teda üllatunult . << Ma pean just niimoodi surema - ära lämbuma Jah , kättemaks , >> kordas ta . Ta silmad omandasid juba selle kustuva läike tõmbusid sisse , nagu öeldakse . Sellest hoolimata hakkas ta innukalt , kirega rääkima : << Kuidas võiks minu jaoks olla halastust , kui minul ei olnud halastust teise inimese jaoks ? Ma räägin selle loo sulle ära , siis sa saad aru ... Neljakümne viiendal aastal oli siin kaevanduse suur õnnetus - neljandal horisondil plahvatas gaas ja terve laava langes sisse . See oli seal , kus on praegu üheteistkümnes jaoskond - sa tead seda küll. . . Tookord oli seal kuues , ja ma olin teise vahetuse brigadiriks . Gaasimõõtja käis all ja teatas meile , et gaasi on täpselt üks neljandik protsenti - tähendab lõhka mine tuli lõpetada . Meil olid parajasti padrunid seinas ; lollus oleks olnud neid sinna jätta ja ma andsin käsu varju minna ja nad lahti kõmmutada . Risk ei paistnud eriti suurena , sest gaasimõõtjad liialdasid ettevaatuse mõttes alati natuke . Seekord oli aga asi teisiti . >> Ta pidas pausi ja ahmis ägedasti padjast õhku Põskedele olid ilmunud sarlakpunased laigud - rääkimine kulutas teda ruttu läbi . << Esimest raksatust me kuulsime , teised mattis juba kinni jube mürin . Gaas plahvatas kogu käigu pikkuses ; tonnide viisi kivi tuli ülevalt meile kaela . Terve laava langes ühe ropsuga sisse , palju meid selle juures alla jäi , seda ma enam ei mäleta . Vaene gaasimõõtja , kes ei olnud jõudnud ära minna , oli esimene ohver - minu õnneks , sest tema tunnistus oleks mu saatnud lubjakaevandusse vähemalt kaheks aastaks . Mina ise viibisin laava kõige alumises osas , peaaegu strekis . See sai minu päästjaks . Ma toibusin saadud põrutusest ja ronisin kabuhirmus alla strekki , pöördudes seal ringi ja vahtides üles laavasse oma patarei valgusel , mis imekombel põlema oli jäänud . Esimene , mis ma nägin , oli gaas . Oled sa olnud all ? >> Ma jaatasin . Äkki haugahtab ussaias peni , siis pistavad mõlemad koerad tigedalt lõrisema . Välgukiirusel on mehed laua tagant püsti , käed kahmavad relvade järele . Niisugust lärmi õues ei või tekitada mingi metsloom , lähedal peab liikuma inimesi . Ätt paotab õige piskult esikuust , aga kitsale valgustriibule reageeritakse väljast hõikega : << Ruuki verhh ! >> << Kõrvale ! >> kamandab Arved ning isa laseb uksel kinni kolksatada . Samal ajal koksab Aks konepäraga laualambi puruks ning ruum mattub pimedusse . << Tagumatse tare aknast välläh ! >> käsutab Arved . Ent võõrad noormehed ei oska pimedas orienteeruda ning põrkuvad vastu mööbliasju - Arved peab neid käsikaudu juhtima . Taat on taibanud uksele riivi ette lükata , see ei avane kohe sissenõudjatele . Keegi täristab värava pool automaadist , kuid pimedas pole see eriti ohtlik . Ent sunnib kiirustama küll : juba on Aks aknast väljas , Volli väljahüppele järgnevad aga püssipaugud . Arved jõuab veel pilgu heita nii vasakule kui ka paremale , siis on temagi aknalaualt maas murul ning pistab jooksu . Kuhu nad ometi tormavad ? Paremal all on järv - seal pole mingit pääsu . << Tõsele poole ! Vassemalle ! >> Kurakätt kinguharjal on kunagi kruusa kaevatud , seal on lohke ja põõsaid , seal saaks esimest varju , seal võiks tulistajatele vastugi täristada . Aga Volli ja Aks ei taipa ikka valida õiget suunda . << Minu järel , kura kätt , kura-aah ... >> ARVED VALING : Ahh , kurat , saingi pihta ! Ikka jäin hiljaks , kruusaauk on ju siinsamas . Ei , see ei tabanud rindu , vaid kuhugi madalamale ... Ongi puhmad siinsamas ! Kukkusingi pervest alla - enam ei küüni kuulid minuni . Kuhu küll teised jäävad ? Kas nad ei kuulnud mind ? Miks nad ei tärista vastu ? Rahulikult , rahulikult ! Kui neil verekoeri kaasas ei ole , siis ei leia nad mind siit enne valget . Kust küll seda verd nii palju voolab , peod puha märjad . Kõhuhaav , kuradi kurat ! Seda ei praavita muu kui tohtri väits ja lõikuselaud . Äsja sai pealegi vats täis pargitud , see olevat kõige hullem . Tühjades soolikates ei teki põletik nii kiiresti ... Oleks vaja siiski kinni siduda . Ehk Volli ja Aks ilmuvad siia , aitavad mind metsa ? Kolmekesi jõuaksime ikka hommikul kuhugi tohtri manu . Kuhu peaks püüdma - kas Võrru või Antslasse ? Vist Antslasse - see on ligemal ja linn ise väiksem . Suurde kohta ei või tikkuda , seal palju julgeolekuväge . Aga miks mitte hoopis Otepääle ? Leiaks mõne koolivelle või -sõsara pool varju . Aivi ja Urve on küll sealt ära , pisteti minu pärast türmi . Aga kedagi ikka leiaks . Eesti meel pole veel kadunud . Ja miilitsaidki on seal vähe , Koeraste kamp käis korra Otepääl ja tegi postkontori rahast lagedaks . Rihka on suurustleja , ei nii hirmus vastane ühti . Kui trehvaks mees mehe vastu , kaeks , kellel enne löövad püksid püüli sõeluma ! Rihka olekski pidanud ära koristama - olevat palju inimesi Siberisse saatnud . Aga ei juhtunud enam sinnakanti . Pühajärve metsast saanuks paari minutiga turuplatsile , poleks seal suuremat riski olnudki . Onne peab muidugi olema . Täna ei olnud õnne . Veri muudkui pressib välja , peab kuidagi siduma . Peab pintsaku ja hame seljast kiskuma . Aihh ! Noh nii , verd ei ole enam tunda ... Ehk jääb pidama ? Kuhu küll Aks ja Volli kadusid ? Ehk pääsesid metsa ? Tulevad ehk enne koivalget tagasi mind otsima ? Hobust oleks vaja - jalgsi kaugele ei komberda . Aga venelased võtavad needki endale . Ja nüüd nad viisid ka äti ja sõsara kinni . Hea , et ema on haigemajas - ehk pääseb ? Või lähevad NKVD-mehed ka sinna järele ? Miks need kinnivõtjad küll täna siia Urvastesse juhtusid ? Homme oleksime jälle suures metsas asunud , inimeste silma alt ära . Inimesed on ju arad või kurjad , muudkui tikuvad kaebama . Küllap nüüdki mõni torkas sõnakese vallamajja . Võib-olla koguni naabrieit - tema ju nägi , kui me õhtu eeli mööda järvekallast tulime . Tulime sauna - punkris võtab hais muidu silmanägemise ära . Aga eks saanudki sauna kätte . Hea , et käed on terved - saab relva hoida . Roomatagi saab . Peab ikkagi päris metsa end nihutama , hommikul leitakse siit kätte . Poisid on teadmata kadunud , peab omal jõul hakkama saama . Ega ma nannipunn ole ! On ju nii mõnestki lootuseta olukorrast pääsetud . Aga ega päriselt roomata see kõht lase , peab end ühe külje peal edasi kiskuma . Peab naabertaluni vingerdama - las panevad hobuse vankri ette ja viivad ... Aga kui ikkagi nemad kaebasid ? Ätt ei laenanud neile suvel niidumasinat , ise nad nii vaesed , et omal ei ole . Nüüd vaatavad viltu . Viltuvaatamisest äraandmiseni on vaid üks samm . Kui saaksin korraliku sammu astuda ! Astumisest on vähe , joosta oleks vaja . Elvas õnnestus ära joosta , ei saanud kinnivõtjad pihta . Ainult Aivi ja Urve jäid NKVD-le pihku . Vaesed tüdrukud - minu pärast Siberisse ! Aga mis ma võisin teha ? Oleksin pidanud laskma piigadel enne aknast välja karata , kinnivõtjaid konetulega seni tagasi hoidma . Mul oli ju padruneid küll . Aga lasksin end hirmust juhtida , ei käitunud paremate eeskujude järgi . Nagu juturaamatutes kirjeldatakse . Ja siin ma nahapäästmisega olen - ikkagi nahk auklikuks lastud . Jumal ehk karistas , et ma Elvas ... Jumalat ju ei ole ... Või ikkagi on ? Kooliõpetus on ka olnud nii vastuoluline : kord õpetakse , et on , siis , et ei ole ollagi , et puha oopium rahva jaoks ... Kui oleks oopiumi , mis praegu valu vaigistaks ! Morfiumi ... Ei ole midagi , ei oopiumi , ei isegi aspiriini ... Ei ole millegi peale loota , ei saa kedagi usaldada . Eks seal Elvaski kaevatud Urve ja Aivi peale , et tüdrukute pool käivad metsavennad ... Kõik tahavad nüüd teise peale kaevata , truualamlikult käske täita . Kuhu on kadunud eestlaste vaba tahe , oma otsustamisvõime ? Otepää , Elva , Urvaste . .. kõik kenad kohad ... aga igalt poolt on mind minema aetud ... Olen kõigest ilma jäetud ._. ; Laman kuradi üksi kodutalu ristikusöödi nurgas , ei pääse ma üksi kuhugi . Kas haarangumehed on lõpuks ometi minema läinud ? Või jätsid varitsejad kohale ? Et kui keegi tuleb , siis ... Koduni jõuaksin ma ennast ometi nihutada . Kui hea oleks lamada tagakambri asemel ! Kruusaaugust olen ma nüüd väljas , ei jäänud sinna surema . Seal vaid paar labidatäit peale ja ongi inimene maha maetud . Surmavaikus . Miks ikkagi on nii vaikne ? Ahjaa , nad lasksid koerad maha . Nüüd ei anna keegi märku , kas talus on võõrast või mitte . Kui suur on ikkagi see ristikunurm ! Mitte ei jõua tast üle ... Masinaga heina niitmisel tundus üpris tilluke , lõunavahega jõudis maha kärutada . Mis viga olnuks siin Uhtjärve kaldal talu pidada ! Peremees olla ... Aga sõda ei lasknud . Suured riigid oskavad ikka väikesed rahvad oma ikkesse rakendada . Ikka peab ka väike vend kaasa lööma . Ja ega see löömine veel praegugi lõppenud ole . Berliin on küll kapituleerunud ja vaherahu alla kirjutatud . Aga ainult vaherahu . Potsdami konverentsil on Euroopasse uued piirid aetud . Aga kas igaveseks ? Mis on üldse ilmas igavest ? Ei ole inimenegi igavene , veel vähem riik või talu ... Talu piire on ka muudetud , paremad põllud uusmaasaajale lõigatud . Pea , kas sahvriaknas ei välgatanud tuluke ? Elumajas siis liigub keegi ? ! Kes ? Ega nad jätnud ätti ja sõsarat siia . Ei neil oleks tahtmist südaöösi sahvris kolada , õhtusööki jagus kõigile . See võib ainult võõras olla , varitsejal hakkab igav , läheb kõht tühjaks , tuleb tuju võimalust kasutada ... Ei ole võimalik koju pääseda ... Kui saadaks sinna sahvriaknasse ühe valangu ? Kõne magasinis on veel padruneid ... Päris tühjaks ei või küll täristada ... Ei ole ju kellelegi loota , kustki abi saada ... Kõik on kaugel ... Jumalaga , ema ja isa , kodu ... hüvasti , tüdrukud ... Mitte kogu valangut aknasse , õigel ajal toru pöörata ... Relv ei reeda , tema täidab käsku . Oh , ma ei tahaks ... Haletsemine jätta ! Sa oled mees ! Mees ilma ... Näha on vanamoodsalt sisustatud tuba raskepärase mööbliga ; kõik on puhas ja korralik , ka raamatud asuvad akuraatselt riiulis . Korda rikub ainult keset tuba seisev avatud käsikohver . Õpetaja Albert King istub kohvri ligidal tugitoolis ja hingab vaevaliselt . Toa lävel seisab õpetajanna Astrid Soon ning sõnab : << Andestage , et ma nii ootamatult sisse tungisin , aga mõtlesin , ehk saaksin teie käest laenata << Biograafilist leksikoni >> . Mul oleks paari loodusteadlase eluloolisi andmeid vaja . >> << Jaah , eks me pea vahel nii enese kui ka teiste elulugude peale mõtlema ning neist õpetust võtma . Kuidas me , õpetajad , neid kujundada oleme püüdnud . Kuidas meil see välja ei ole tulnud . Kuidas me oleksime neid kujundada võinud , kui oleksime rohkem julgenud ja osanud . Ooh ... istuge ometi kuhugi , õpetaja Sooni >> Toa peremees kipub hingeldama , Astrid Soon istub viini tooli servale : << Te hakkate vist kuhugi reisima , et kohver ... ? >> << Minusugune võib reisida vaid surnuaiale . Aga eks me püüa seda viimast reisi ikka edasi lükata , ooh ... Nii ka mina ... Mind tahetakse saata Tartusse Maarjamõisa kliinikusse . >> << Nii et järgmistel nädalatel teid kooli oodata ei ole ? Kas ma peaksin võtma teie füüsikatunnid kümnendas ja ... ? >> << Võtke , võtke . Vististi ei ole minust enam üldse kooli tulijat . Mõtlesin küll , et läheb kergemaks , kui ma selle direktoriameti kaelast sain . Aga natuke kahju oli ka . Ikkagi esimest korda direktor . Neljakümnendal aastal nad Võrus mulle seda ei usaldanud . Kuigi siis oli mul veel jõudu . Kui mõni asi liiga hiljaks jääb , siis ei tee ta enam rõõmu . Praegusel keerulisel ajal võib direktoriametis ainult halliks minna , ooh ... Õnneks olin ma juba enne hallpea . Mis siis ka uudist kuulukse ? >> << Ega uudisedki ole kõik head . Räägitakse , et meie õpilane Arved Valing on surma saanud . >> << Kus ? Mil viisil ? Noor mees alles ... >> << Seep see häda ongi , et noor mees . Kui tal kevadel õnnestus põgeneda , siis pärast seda olevat ta hakanud , noh , kuidas seda nüüd üteldagi - metsavennaks . Ja see metsavendade kamp olevat kuskil Urvaste surnuaia taga sisse piiratud . Ta hüpanud küll aknast välja , aga saanud pihta , polevat suutnud edasi liikuda . Ja siis olevat endale suhu tulistanud ... >> << Ooh ... eks see ole ka minu süü . Mäletan hästi , kui nad Võrus istusid kooli saali esimeses reas , Valing oli äärmine paremal . Ja üks leegioni leitnant pidas kõnet , et au ja kuulsus , isamaa ja Lääne missioon ... Sõja õigustamiseks leitakse alati ilusaid sõnu . Ooh ... aga kas ma julgesin enne või pärast seda sõttasaatmise koosolekut kedagi neist kutsuda kõrvale ja ütelda , et ära mine ... Et hoia kõrvale . Aga nemad , noored poisid , olid üles ässitatud , ega neil veel endal suuremat oidu peas olnud . Ja nii nad läksid surma või rikkusid muidu oma elu ära . Mõni ju jõudis rindelt tagasigi , nagu see Valing ... >> << Ega siis teie süü suurem ole kui teistel . Aeg oli nii- sugune . >> << Ent eks meiegi saa aega natuke mõjutada - halvemaks või paremaks . Kuid me ei julge sekkuda , me hoiame kõrvale . Oleks maksnud veel nüüdki , siin Valinguga rääkida . Aga jäi rääkimata . Tal olid seal Võrus ja Võrumaal halvad sidemed , ei suutnud üksi sellele selga pöörata , uskus minevikku rohkem kui tulevikku . Ja keegi ei andnud mõistlikku nõu . Ooh ... ega ju teie ka temaga neist asjust kõnelnud ? >> << Ei kõnelnud . >> << Noh , näete siis . Ja mina veel mõtlesin , et teist võiks . kooli uus direktor saada . Korra isegi kõnelesin sellest haridusosakonnas . >> << Mis nüüd minust ... >> << Ega minu nõuandel ole küll jõudu . Näe , saatsid siia selle Eebiku , kes ei tunne kohalikke olusid . Siberis on hoopis teised vaatekohad ja kombed kui siin Läänemere veeres . Egas siis rangusega üksi saa kooli pidada , mõistvat suhtumist on veel rohkem vaja . Nii et ikkagi teie oleksite pidanud neid ohje hoidma , teie siin kaua töötanud , tunnete neid maast-madalast ... >> << Te arvate , et seda Valingut oleks saanud veel kasvatada ? >> << Miks mitte ? Isegi vanu inimesi kasvatatakse ... >> << Ja küllap siis Oppenitki ... >> << Oppen oli veel üsna poisikese ulakusi täis , need ori ju koolis nii igapäevased nähtused . >> << Kuid ta ajas vahel ka hirmu peale . Kui ta seal korstna otsas seisis ... Kui oleks ... Aga sina pead vastutama . >> << Kooliõpetaja'peab ikka vastutama , ei ole tal sellest pääsu . >> << Te ajate ka mul südame valutama . >> << Süda peabki vahel valutama , muidu me ei tunneks oma vigu . >> << Ahjaa , ma tulin << Biograafilise leksikoni >> pärast . Nii et teil ei ole ? >> << Kahjuks ei ole enam . Sõja ajal läks mul kaks kastitäit raamatuid kaotsi , leksikon seal hulgas . Ei saa ma teid aidata vanade biograafiate alal . Ja ka tänaste elulugude suunamisega oleme kimpu jäänud ... >> Sügis on vajunud üle Maarjamaa . Pühajärve randadel ei hulgu enam suvitajaid , tühjad on nii kämping Poslovitsa all kui ka värskelt asfalteeritud parkimisplats maantee ääres . Samas alla järvele vaatava restorani uksed on lukus , õllekeldri sissepääsul raudvõre ees . Pargi rinnakul ei tiirle enam vaateratas , jõnglased on pidanud istuma koolipinki raamatutarkust taga ajama . Paadilaenutaja on lootsikud kuivale tõmmanud ning oma putkale tabaluku ette riputanud . Ainult ujumissilla kõrval hilberdab vetelpääste kollane mootorpaat , ent päästagi pole praegu kedagi : kes tahaks minna külma vette ? Koiga Järvesuvila , kus kunagi kirjutas iroonilisi armastusnovelle kiilaspäine Karl August Hindrey , on rootsipunasest värvitud roheliseks ning sulab ümbritseva puistuga kokku . Hääli ei ole kuulda ka Kitsemäe veeveersest esindussaunast - eks ministrid ja muud tähtsad mehed istu jälle oma ametilaudade taga . Aga kuskilt kostab siiski mingeid hääli - koguni traktori urramist . Jaa , restorani taga lükkab buldooser nõlva liuhkjamaks ning mootorvints sikutab mullast kände ja elavaid puidki . Ent siis jääb uurimistöö seisma , kabiinist hüppab välja lühikest kasvu keskealine mees , juuksepahmak hirmsasti sassis , ning astub silmitsema masina ees seisvat lõhmust . << Ei , seda ma maha ei võta , see võib elada meist vanemaks ! >> kuulutab ta pärast takseerimist . << Mis isetegevusega sa jälle lagedale tuled , Joonas ! >> kostab teise , pikema ja üsna kiilaspäise mehe hääl . << Ka see puu on plaanis maha võtta , sinu asi on käsku täita ! >> << Ma olen Norilskis kümme aastat käsutäitmist õppinud , aga selle käsuga , Rihka , võid küll põrgu sõita ! Ega sa enam oblastikomitees kamanda ! >> Aga meil ei ole õigust sekkuda sellesse vaidlusesse , sest maastikuarhitektide plaanid kehtivad seaduse jõuga . Oma ema me tunneme , vanaema mäletame , vanavanaemast oleme kuulnud . Mida kaugemale jäävad sündmused , seda vähem me neid teame , seda vähem me neid mäletame . Aja jooksul fikseerib mälu tuhat sündmust . Väiksemad neist tuhmuvad kohe , suurem osa ununebki . Mõned aga püsivad pärimustena põlvest põlve . Elavad kangelased ja teod . Meieni kandub kauge aja hõngu ja esivanemate hääli . Nende mõtted elavad siis meie keskel . Nad tulevad vaiksetel õhtu- tundidel , hingamispäeval , ootamatult kusagilt mälusopist esile kerkides . Neid meenutatakse ja unustatakse , unustatakse ja meenutatakse . Põlvest põlve säilivad kohanimed . Muinasjuttudes elavad lootused . Nimede taga on tollaste inimeste töö , elu ja pahatihti tragöödiagi . See kõik on nagu aja jooksul lugemiskõlbmatuks muutunud salakiri , mida tunnevad vähesed . Ajaloolased ja keeleteadlased dešifreerivad seda . Oletavad , tõestavad ja kombineerivad . Võrdlevad mustreid kannudel , kaevavad lahti ammuilma unustusse jäänud haudu , määravad enam-vähem täpselt leidude vanuse ja otstarbe . Nii saadakse esivanemate elust pilte , mis on joonistatud läbipaistvate ning sulavate akvarellvärvidega . See annab kaugemalt vaadates üldmulje , kuid üksikasju on raske eraldada , pisiasjadest rääkimata.Rannakülas asub kabeli ja surnuaia vahel ohvrikivi . Sealt leitud savinõukillud dateeriti III-IV aastatuhandesse enne meie ajaarvamist . Kalmistu Kabelimäe-poolsest otsast , päris kiviaia kõrvalt , kaevati välja kivikirstkalme , mis pärineb pronksiajast . Eriteadlased mitmelt maalt vaidlesid seda kord igaüks oma kasuks . Sakslased omistasid kalme germaanlastele , rootslased oma eelkäijaile põhjagermaani hõimudele ja eestlased eestlastele . Nüüd on germaanlased kõrvale tõrjutud ja kalme eestlaste omaks tun- nistatud . Kivikultus , mille tunnistajaks on Rannaküla ohvrikivi ja kalme , arvatakse pärinevat kreeta-mükeene kultuurist , mis üle Skandinaavia meile jõudnud . Kõigel sellel on kõrvaline tähtsus , sest me kõik tuleme alati kusagilt ja jõuame kes kuhu . Kuid tänu kalmele teame , et Rannaküla on oma kuus tuhat aastat vana.Kirjasõnas on Ranna kihelkonna linnust mainitud esmakordselt aastal 1228 : pärast mitmenädalast piiramist langes ordu omaks veel üks paganate kants ! Veidi hiljem jaotati kihelkond Saare-Lääne piiskopi ja ordu vahel . Piiriks sai Varrujõgi . Idaossa kerkis koos kirikuga Strandhofi piiskopimõis ja läänepoolseid maid valitses orduvasall Maarjamõisast . Sõjas mahapõletatud sumbküla ehitati üles vanale kohale , mitte aga kiriku juurde . Nii nad põrnitsesid sajandeid teineteist altkulmu : ühel pool algul roomakatoliku , hiljem reformeeritud kirik , teisel pool oma vabaduse varemetel Rannaküla rehielamud . Väljend .. kirik keset küla " ei pidanud siin paika . Kuigi kihelkond jagati kahe võõra võimu vahel kunstlikult kaheks , osa Strandhofile , osa Marienhofile , ei eraldanud see ometi inimesi . Nemad kutsusid endid ikka Ranna kihelkonna rahvaks . Aastatuhandete-pikkune traditsioon oli ikkagi suurus , mida võõras ja vaenulik ülevõim ei suutnud olematuks teha . Muistsete eestlaste kihelkonna nimetuski tuleb sõnast „ kihlama " , mis tahendab vandega kinnitatud verevendlust . See oli koos elavate inimeste ühendus , milles kujunesid välja omad kombed ja keelelised iseärasused , oma eripärased rõivadki . Need erinevused ei tähendanud muidugi , et kihelkonnad oleksid üksteisest täiesti lahku hoidnud , pigem vastupidi - sõbrakaubandus ulatus otsapidi Soome ja Ojamaale . Sellest läbikäimisest sündis hiljem salakaubavedu , mis valmistas võimumeestele ränka peavalu . Rannaküla sadam oma tormikindluse , peaaegu aastaringse navigatsioonivõimaluse ning karidega oli selleks nagu loodud . U-tähe kujulise sadama suust kilomeeter eemal asus meres Hobusaar , mis takistas tormimaru . Hobusaarest edasi algas avar veteväli . See avarus oli aga petlik . Paljud laevad , olles tormiga sattunud pikale , looka meenutavale Rahu madalale , pidid ennast merejumalale ohverdama . Muistne mereõigus kuulutas niisuguse laeva kohalike omaks . See sünnitas Hansa meestes paksu verd ja riikidevahelisi tülisid . Veel selle sajandi esimesel poolel kurdab ajaleht .. Vaba Maa " , et Prantsuse salakauba-aurik " Lura " istub Rannaküla ligidal madalal ja kohalikud " viikingid " olla sealt sada kakskümmend " kolonnet " piiritust ära vedanud . Ühel Marienhofi Stockeniusel seisis selleks otstarbeks koguni mitu kergemat kaaperlaeva Hobusaare maapoolses nukis hakkamas . Rootsi ajal , et pahele piiri panna , sundasustati siinsetele rannamaadele palju rootsi päritoluga perekondi . Nii figureerivad Rannaküla küla- nõukogu nimekirjades Jürgensid , Nilsonid ja Larssonid . Teadmata põhjustel toodi siia maale ka poolakaid . Eestlaste Sottama ja rootsi Jürgensi järel on perekonnanimi Pohlak esinemissageduses kindlal kolmandal kohal . Aegapidi kadusid keeletõkked , tulnukad võtsid omaks kohaliku keele ja kombed . Võõras veri segunes siinsega , aga ei tulnud kahjuks . Pigem vastupidi , tugevdas keha ja avardas vaimu . Põldude kehvust aitas hüvitada meri . Meri andis ka rauda adraninade , nugade ning uksehingede jaoks , andis materjali omalegi laevu ehitada . Kuid meri armastas ka võtta . Tema võtmise märke - kenotaafe - oli Rannaküla surnuaial rohkesti , meri jagas leseseisust ülearugi . Aga mere peale ei tohtinud pahandada . Meri sai , mis mere jagu , ja inimesed , mis nende jagu . See oli pidev võitlus , kus polnud ei võitjaid ega kaotajaid . Oma tänapäevast nägu hakkas Rannaküla alevik saama alles möödunud sajandi lõpu poole , kui endine Stockeniuse karjapoiss Karl-August Puujalke , pärastine sahkerdamise ja lubjapõletamisega rikastunud suurkaupmees , ehitas kiriku ligidale oma kontori . Tolleaegne ajakirjandus nimetab Puujalket meremeheks ja ärimeheks , sest tal olnud ka oma laevad , millega veeti lupja , kala ja halupuid Tallinna ning Riiga . Samuti lasknud ta ehitada apteegi , seltsimajataolise suure saali ja lavaga hoone pidude pidamiseks ning avanud Rannakülla tee postitelegraafile . Suurem osa neist ehitistest on tänapäevani alles ja samal otstarbel kasutusel . Ainult Puujalke osalt kahekorruseline kontor-elumaja sai pärast mitmeid ümberehitamisi ja kohendamisi endale omamoodi ühiselamu ülesanded . Siin elas pidevalt kuus-seitse perekonda . Lea Pohlaku , Ella Puujalke ja Ilse Sottama korterid asusid selle natuke räämas ja vildakil elumaja esimesel korrusel . Ammu surnud Karl-August Puujalke asemel valdas hoonet nüüd kohalik külanõukogu , kes pidevatest kurtmistest ja remondinõuetest tüdinuna tunnistas maja lõpuks elamiskõlbmatuks ja kandis lihtsalt maha . Ella Puujalkel oli sellest ütlemata hea meel , sest ei pidanud enam üüri maksma . Kuid üldiselt olid Tondilossiks kutsutud maja mittekolhoosnikest elanike lootused tuleviku suhtes tumedad , sest kohalik kolhoos , kes ehitas küll pidevalt uusi silikaadist elamuid , andis kortereid ainult oma liikmetele . Rannaküla alevik aga kasvas üha . Kolhoos rajas siia uue moodsa keskuse , ehitati ka haigla , söökla-restoran , baar ning uhke kolmekorruseline koolimaja . Nii on Rannaküla mail elatud ja oldud . Keeristormidena käisid üle sõjad , segades saatusi ja pillutades inimesi . Talumajad elasid , tühjenesid , lagunesid ja kosusid jälle . Üle kiviste põldude ning kaugele merele kandus hingekella lööke . Vääksudes nõudsid endale eluõigust kambrinurkades ilmale tulnud vastsündinud . Kasvasid suureks , sigitasid ise , jätsid omi jälgi kuni hetkeni , mil nad päris Rannaküla surnuaia liivane maa . Seal valitses rahu . Mitme tuhande aastane rahu . Samu haudu on kasutatud kümneid kordi . Hiljuti , kui traagiliselt hukkus Märt Sottam , tuli talle viimse puhkepaiga kaevamisel maast välja kaksteist pealuud . Keegi ei teadnud sinna maetute nimesid , keegi ei mäletanud neid . Niikaua , kuni püsis puurist haual , püsis ka mälestus . Kukkus rist ümber , sai plats vabaks järgmisele . Suuri isandaid maeti aga kirikusse põranda alla ja pühakoja ümber . Legend jutustab , et mõned sammud kiriku lõunaeeskojast ehk rahvakeeles sandikambrist edasi on kiviplaatide alla maetud üks parun , kelle hinge peal olnud väga palju kuritegusid . Ja alati , kui kirik on rahvast täis , kukkuvat see inimene minestanult maha , kes seisab paruni südame kohal ... Aegapidi sai kirikualune sakste maiseid jäänuseid täis ning umbes kolmsada aastat tagasi pidid nendegi järglased hakkama viimset kohtupäeva ootama Rannaküla surnuaial . Tõsi , mitte matsipoolel , vaid neile valiti välja surnuaia kõrgem läänepoolne osa , et nad veel hauaski oleksid maarahvast ülalpool . Nüüd on ka need hauad oma gooti kirjadega unustatud ja samblasse kasvanud . Ainult ühte , krahv Egmont Stockeniuse oma , hoiab korras , kastab ja rehitseb Ella Puujalke . Tõsi , selle eest tuleb talle mõnikord Saksamaa Liitvabariigist pakke , mis sisaldavad riiete pudi-padi . Ella mäletab vana Stockeniust . Ta ema oli mõisas passijaks ja puhkab nüüd oma endisest isandast sadakond meetrit eemal . Surnuaeda tullakse sünni- ja surma-aastapäevadel , jõululaupäeviti pärast jumalateenistust ja eriti ilmalikel surnuaiapühadel . Siis tulevad omaksed lähedalt ja kaugelt . Päev läbi kääksub pumbakaev vana ja uue surnuaia piiril . Kõnet peab rajoonilinnast kohale sõitnud tavandinõukogu esimees . Kalmistu valgest kivist peavärava ette sõidavad autokauplused , kust saab osta kehakinnitust ja karastusjooke . Pasunakoor mängib kurbi , venivaid viise ja kalmistut täidab rahulik , aeglaselt liikuv rahvahulk . Kuid tänini võib siin-seal haudade vahel näha vilk- satamas igivanu silmituid kummitusi . 1981. aastal toimus Rannaküla kalmistupäev 12. juulil . .. Asetatakse pärg vennashauale . Kohal puhkpilliorkester , " teatas suurte mustade tähtedega trüki- tud kuulutus kultuurimaja kõrval rohelisel reklaamtahvlil . Ernst Sottam tunnistas kuulutust tükk aega . Kerge kohmetusvärin raputas meest . Üle kolme aasta oli ta kodust eemal ja nüüd , just nagu pilkeks , ilutseb rohelisel tahvlil surnute mälestuspäeva teade . Alevik oli inimtühi , Ernsti koju toonud takso ammugi teekäänaku varju kadunud . Ernst läks kultuurimaja nurga taha , istus trepile , mis viis kinomehaaniku tööruumi , avas pruunist kunstnahast käsikohvri ja võttis sealt kolmetärnilise konjaki . Koju ei tasunud minna , ema on kindlasti surnuaial . Kõik tuttavad samuti . Ernst näpistas plekk-korgi ära , kiskus hammastega plastpunni lahti ja rüüpas kõva kulina . Kolme päeva eest sai ta dokumendid . Koloonia ülem , vurrudega alampolkovnik , surus kätt ja soovis edaspidiseks kõike head . Korrapidajaohvitser saatis Ernsti väravani ja palun - ole lahke , mine kuhu süda kutsub . Kõik teed avatud ja seaduse ees oled puhas mees . Autojuhipaberitega polnud vangis midagi teha , aga kolm aastat nokitsemist puutöökojas tõi ikkagi peaaegu kaks ja pool tuhat rubla raamatu peale , mis lahkudes anti akreditiividena kätte . Ernst muigas . Poole oma kolme aasta palgast , veidi üle tuhande rubla , lasi ta läbi sõrmede kahe päevaga . Koju , kuhu saabutakse üle nii pika aja ja hoopiski mitte turismireisilt , ei pea Ernst Sottam ilmuma lumpenproletariaadi mundris , vaid džentelmenina . Kaks päeva käis ta mööda pealinna poode . Teise päeva hommikul astus hotellitoast valvenäitsiku suureks imestuseks välja ehtne härrasmees , seljas pruunpunane inglise villasest ülikond , pimestavvalgel särgil sobivas toonis lips , Itaalia päikeseprillidelt ja Tsehhi kingadelt läiklemas hommikupäike . Ernsti edevus läks koguni nii suureks , et astunud poolkogemata Viru tänava antikvariaat-komisjonikauplusesse , ostis ta sealt pärast väikest kõhklust ametüstidega ehiskomplekti , millesse kuulusid lipsunõel , mansetinööbid ja klotsersõrmus . Hind oli muidugi soolane - seitsesada rubla - , aga kui osta , siis olgu ka ostetud . Ernst pidas meeles ka ema . Ilusa täisvillase suurräti pärast tuli pangas jälle akreditiiv rahaks vahetada . „ Liviko " poest veel kaks konjakit kunstnahast käsikohvrisse ja siis võis hakata kodu poole sõitma . Nüüd on ta siin ja näh sulle säh . Ernst rüüpas teise pika sõõmu ning pudeli sisu vähenes üle poole . Kabelimäe tagant kostis pasunakoori kaeblik tuuut-luuuut- tuuuuut . Ernst surus plastkorgi pudelile peale , toppis selle kohvrisse tagasi . Peas kumises meeldivalt . Ah , mis mul häbeneda või peljata , mõtles ta , tõusis ja seadis sammud Kabelimäe poole . Päike lausa praadis ajusid , lips pigistas kui poomisnöör . Endise Vabadussõja ausamba kõrval , mis muutus pärast Teist maailmasõda ümberraiumise teel Suure Isamaasõja kangelaste mälestusmärgiks , mängis poolsõõris leinaviise rajoonilinna pasunakoor . Inimeste kaootiline liikumine pani Ernstil pea ringi käima , ta tundis , kuidas süda hakkas ärevusest kurku peksma . Kabelimäe kellatorni jahedus kutsus peatuma . Kohvris kolksatas pooltühi konjakipudel . Mees otsis taskust sigareti , toetas istmiku kivile ja kiskus suitsupahvaku ahnelt alla . Seal nad siis on , need naabrid ja töökaaslased . Viimast korda nägi ta neid kohtusaalis . Ernst tundis , kuidas kusagilt juuksepiirilt sündis higinire ja hakkas mööda oimu alla roomama . Kurat võtaks , nii määrib ta veel oma valge särgi ära . Sigaret muutus ägedast kiskumisest pruunikirjuks ja kortsuliseks . Meelde turgatas konjak . Las läheb kõige liha teed , siis närv julgem . Kuid armeenia konjak oli soojaks ja maitsetuks läinud ning magu tõrkus seda vastu võtmast . Õige jah , söönud polnud ta sel päeval õieti midagi , kui mitte arvestada paari tunni eest bussijaama einelauas kiiruga luristatud lääget kohvi ja kolme vorstivõileiba , mis paistsid läbi . Siiski oli konjak südamelööke mahendanud ja mees tundis ennast julgemana . Endine närvilisus oli kadunud . Ta hakkas allamäge kalmistu värava poole astuma . Päev tundus kuratlikult palav , ära joodud alkohol tõukas ja kuumus lausa tõmbas higi lahti . Silmade ees virvendas ja jalad tundusid kahtlaselt kergetena . " Kurrat , olen vist päris joomane , " vandus mees endamisi . Enamjagu rahvast oli kogunenud ühishaua juurde rajooni sõjakomissari mälestuskõnet kuulama . Veidi eemal seisis kümme roheliste mütside ja pagunitega sõdurit . Ernstile näis , et ta kondid hakkavad sees ära sulama . Ei , kuramus , sellisena ei julge ta küll kodukoha rahva ette ilmuda . Surnuaia kivimüür tundus kõrge ja kahtlaselt logisev . Paekivikamakas jättis inglise riidest käisele ning püksipoolele valgeid vööte . Neid maha ropsides pidi Ernst kolm korda seliti kukkuma . Sooh , nõu ei midagi . Mees märkas sirelivõsa taga suure pärna all kitsast valget pinki . Siin oli kena rahulik , sirelid ümberringi kaunilt lehtes . Ta tukub pool tunnikest , ehk läheb paremaks . Ernst heitis liiga lühikesele ja kitsale pingile kahetseva pilgu , võttis siis kobamisi kohvrist mõned ajalehed ja ema suurräti ümber mähitud paberi , laotas need maha ja sättis ennast uinakule , pea kellegi hauakünkal . Korraks värahtasid veel silmalaud koos püsside kogupauguga , mis hakid puude otsast lendu peletas , ning juba hakkas mõte kaduma . Järgmise kogupaugu ajal magas Ernst Sottam , nagu üks täis mees suvisel ajal ja surnuaial ikka magab - silmad kinni ja avatud suu ümber pirisemas kärbsed . Tugev alkoholijoove pärsib ajutegevust , aeglustab mõtet , tuhmistab nägemist ja peletab magajal unenäod . Kui aga ajurakud on saanud tugevaid impulsse , kui inimene on hiljuti üle elanud midagi erakordset , argipäevasest hoopis erinevat , või seda pikka aega ette kujutanud ja soovinud , siis on aju ärritusseisundis . Ehkki Ernst oli oma aju kunstlikult maha rahustanud , polnud poolest liitrist konjakist teadvuse täielikuks väljalülitamiseks siiski küllalt ja sellepärast kangastusidki talle igasugused unenäod . Ta nägi end magamisruumis seliti naril . Imelik , et keegi ei tulnud üles ajama . Oli ju päevane aeg ja naril lamamine käis eeskirjade vastu . Korraga läks hoone põlema . Ernst ei viitsinud ennast liigutada - ise süttis , ise kustub . Seinad põlesid ümbert ära , põrand muutus hõõguvaiks süteks , aga tema lamas naril , nagu polekski ta lihast ja verest , vaid mingist erilisest kuumakindlast materjalist . Film fotodest TV jaoks . Episoodis osalevate fotode arvu ( 4- 6-8 ) autor ei piira . Määramata jääb ka muusika . Loodusfotod on värvilised , teised must-valged . Sügisloodus . Värv : kolletavad puud , mustad künnivaod , üksik kuldne vahtraleht . Taustmuusika . Valge individuaalmaja suurte kuuskede foonil . Hoone koosneb kolmest teineteise külge ehitatud eraldi karbist , üks karp teisest maapinna kallakuse tõttu 60-80 sentimeetrit kõrgemal . Karbid on sarnased kui kolm tilka vett , igal neist esiplaanil , kogu fronti täitvalt , kaks päratu suurt akent . Karbid asetsevad üksteise suhtes mitte kõrvuti , vaid trepina , iga järgmine oma naabrist l-1,5 meetrit tagapool . Sellest esifassaadi järsk liigendatus . Ka muru maja ees kasvab terrassidena , nagu paiknevad karbid ise . Muru on hoolitsetud ja pöetud . Tarad-hekid puuduvad . Maja juures lõpeb kitsas , kuid heas korras kruusatee . Kõrvalhooned , ka garaaž , puuduvad . Teisel pool teed on nõmm . Kaadrid kidurast taimestikust . Ootamatult : telk . Telk . Hästi püsti pandud , imepisike , ühekohaline . Esikülg täis kirevaid embleeme matkadelt ja kokkutulekutelt . Suur plaan : selgub , et telk on püstitatud nõmmele otse vastu uhket hoonet , teisele poole kruusateed . Kuusemets . Sellest väljub naine . Näeme teda erinevates kaadrites ikka lähemalt ja lähemalt . Naisel on käes mingid juurikad ja taimed . Ta on priskevõitu , prillidega , enesekindel ; kannab linnariietust . Helitaust muutub : muusikat asendab norskamine . Naine seisab trepi juures ; erinevad kaadrid erinevate näo- ilmetega : üllatus , nõutus , otsustavus , kõhklused - kõik mustvalgelt . Norskamine kostab telgist . Vägev norskamine . Mehe norskamine . Naine koputab telgikatusele . Foto sõrmenukkidest vastu riiet . Loomulikult on see naeruväärne . Järgneb naise tekst : << Hei , teie siin ! Ärgake kohe ! Mida te siin teete ? >> Telgist hakkavad paistma paljad jalad . Siis sääred , siis tagumik . Välja ronib suspedes mees . Tal on habe ajamata . Mees on purjus ja pahur . Tekst : << Mida te tahate ? Kes te olete ? Miks te mu üles ajasite ? >> << Kaduge siit jalamaid või ma kutsun miilitsa ! >> << Eks kutsuge terviseks ! >> Mees hakkab telki tagasi ronima . Fotod naise näost : otsustavus , meeleheide . Naise tekst : << Kuulge , teie , nii et tehta ! Kuulake mind ära ! >> Mees pistab pea telgist välja : << Teil on midagi lisada ? >> Nüüd ulatab ta naisele hõbedast karika , ilmselt auhinna . Suur plaan joogile karikas : sellest tõusevad mullid . << See on sampus . Proovige ka , pikk jutt teeb kurgu kuivaks . >> << Ma kutsun tõepoolest miilitsa ! >> See kõlab üsna abitult . Tegelikult mees talle meeldib . << Mida on teil miilitsale öelda ? Mina teid ei tülita , teie tülitate mind . Kas ma pargin keelatud kohas ? Ei ! See on vaba maa , kus iga mees paneb telgi püsti , kuhu talle meeldib . Mis oli teie nimi , ma unustasin juba ära ? >> Mees rüüpab . Tal on keel pehme . Naine lööb käega ja ruttab maja poole . Muusika . Samad kaadrid majast ja telgist kui enne , aga värvid on õhtuvärvid . Naine väljub majast , tal on midagi käes . Suur plaan : see on odav vermut , avamata pudel . Naine on kõhklev . Ringiga , vastu tahtmist , läheneb ta telgile . Naine telgi juures . Sees on vaikus . Naine üritab jälle koputada . Ei koputa , hõikab : << Hei , teie seal ! >> Seest kostab rämedalt : << Kes kurat seal jälle on ? >> Telgi uksele ilmub pea . Mees vaatab vermutit . Mehe tekst : << Vermut ? Te panete siis peeti ? Ei soovita . Hoidke oma maksa . Kas te ei saa pudelit lahti ? >> << Kas te ei tuleks korraks välja ? >> Mees ronib välja . Tal on seljas spordidress , jalas botased . Naine : << Mul oleks tarvis pisiteenet . Kui teil on aega . Saunas on toru umbes , see tuleks terastraadiga läbi uuristada . Ma olen näinud , kuidas seda tehakse , ma võin õpetada . Ja traat on mul ka olemas . Kas te tuleksite appi , palun ? >> Mees tõuseb . Ta on naisest tüki pikem ja endiselt purjus . << Meie ? Mina ja vennad ? Mu vennad kahjuks tulla ei saa , ei täna , homme ega üldse enam . Või on see << meie >> mina ja mu naine ? Aga mu naine on Tallinnas , ma vähemalt arvan , et on , ja tal pole kunagi aega . Jääme vaid mina ja sina . Sa küsid , on mul aega ? Mina olen vaba kui lind , ma olen nii vaba , et ma ise ka ei tea , kui vaba ma tegelikult olen . Kõigest vaba . Kõigist vaba . Iseendast ka . Aga vermutit ära joo , see paneb maksa varsti tuksi . >> Teksti ajal ronib mees telki , kohmitseb seal ja ilmub välja tagasi , kilekott näpus . Naine muutub koketeerivaks . << See vein oli mõeldud teile ... Tasuks . >> << Ärge muretsege , mu kallis ! Jätke see pudel julgelt siia , küll ma mõne päti leian , kes ta ära joob . Aga ma tulen appi ainult siis , kui ma pärast tohin teie sauna kasutada . Muidu on kaup katki . >> Näitab kilekoti sisu . Seal on seep , käterätt ja muu säärane kraam . Naine koketeerivalt : << Hea küll . Ma olen nõus . >> Elutuba . Elektrivalgus . Ühes seinas on päratu aknakardin , kaks seina kaetud raamatutega . Suur kirjutuslaud . Laualamp . Laual pooleli kirjatöö : kõik siiani värviliselt . Ilmub mees . Ilmselt saunast . Habe on aetud , juuksed kammitud . Pruun peetud kampsun , teksapüksid , botased . Nüüd selgub , et mees on 40-50-aastane . Mitte töölise , pigem arsti nägu : kõrged kulmusarnad , paksud kulmud , kõrge laup , silmad sügaval kulmude all . Hambad tugevad ja valged , pehme lõug . Mees astub laua juurde . Jääb silmitsema laual olevat poolikut tööd . Astub raamaturiiuli juurde , võtab riiulilt köite , lehitseb seda . Ilmub naine . Ilmselt on temalgi saunas käidud . Ta on naiselikum kui päeval . Pakatavam . Astub mehe juurde : << Te loete inglise keelt ? >> Taustmuusika vaikib . << Laual oleva tõlke viimane lause on ebatäpne . << The car >> tähendab küll ka vagunit , aga kontekstis on mõeldud elamut , autoga veetavat elamut . Liikuvat maja . >> << Kes te õieti olete ? Mis te nimi on ? >> Kogu vestluse ajal naine vaatab meest , too silmitseb raamatuid . << Mu nimi on Vahur . Ma olen põgeneja . See , kes ma ei olnud , selle ma matsin maha , ja midagi muud ma pole veel ka . >> << Mu inglise keel pole tõesti suurem asi . Kui teil on aega , ehk aitaksite ... >> Mees katkestab naise lause . << Mu aeg on läbi . Homme lähen ma Kombinaati , et paluda mis tahes tööd ja millist tahes peavarju . Voodikohta . Ulualust . Sest telgis on öösel neetult külm ja öömaja sa mulle ju ei paku . >> Naine muutub turtsakaks . Tal pole mehe vastu midagi , aga nii ju ei räägita ! << Te olete häbematu ! Ja andestage , aeg on hiline ! >> Mees paneb raamatu käest . Õigupoolest ei huvita see naine teda põrmugi , tal on selleks iseendaga liiga palju tegemist . Mehe mõtted on mujal . << Kas ma olin häbematu ? Anna andeks ! Ma enam ei tee ! Aga öömaja ei anna sa mulle ju tõepoolest ja midagi muud ma ei öelnudki . >> Tükk aega ei räägita midagi . Olnuks mees viisakam , võinuks ta ehk öömajale jäädagi . Mees silmitseb naist , naine meest . Nüüd ütleb naine abitult : << Kell on palju . Jätke mind üksi . >> Ka selles on veel kutset , aga mehest pole söödu püüdjat . << Head ööd ! Ja tänan sauna eest ! >> Mees lahkub . Naine vaatab kardina vahelt ta minekut . Vaatasin enda ümber : pimeduses särasid valguspunktid , sigarettide hõõgumine tähistas mõtteid . Vananenud ametnike armetuid mõtisklusi . Kuulsin , mida nad tasasel häälel üksteisele südamelt puistasid : juttu oli haigustest , rahast , armetutest kodustest muredest . Vana ametnik , mu bussikaaslane , keegi pole kunagi aidanud sul põgeneda ja sa tsementeerisid kinni kõik praod , kust valgus läbi pääseks . Sa veered nagu pall väikekodanlase lämmatavates tavades , sa ei esita endale küsimusi , millele pole vastust , sa ei taha tunda muret suurte probleemide pärast . Sul on niigi olnud raske unustada , et sa oled inimene . See armetu ametnik , see kõõmakõrv olin mina . Mitte sellest bussist ega sellelt maalt ; ma olin tema vend . << Las ta läheb kõigepealt eelbaasi , muidu ei jõua selle Virve virinat enam ära kuulata . Ja tal on tõesti kaks inimest puudu . >> << Kas Tõnu on alles pasunat puhumas ? >> Olime toas kolmekesi . Kuivõrd mul polnud aimugi , kes on Tõnu ja mida ta puhub , polnud küsimus esitatud mulle . << Selle nädala ja järgmise ka . >> << Homme siis lähete eelbaasi ja esitlete ennast meistrile . Tema nimi on Virve . Meistrilt saate kitli , kummikud ja vatikuue , püksid ja mütsi saate riidehoiust . >> << Palk on seal pisike , nii sada viiskümmend , aga töö konti ei murra ja kulub teile sisseelamiseks ehk äragi . Kui Tõnu tagasi tuleb , paneme teid muidugi tapasse , seal on häda kõige suurem . See siin on pääslaluba . >> Tänasest on mu number 712 . Mis koht on eelbaas ja kus ta asub ? Vihma sajab . Piisad kukuvad katusele , seal nad lõhkevad ja tekitavad nii toredaid piuksuvaid , eri kõrgusega helisid . Avan akna , kelleltki küsimata . Pole kelleltki küsida . Siin , hotellis . Aga homme tuleb kolida ühiselamusse . Vihm , mis alla asfaldile langeb , pladiseb kui part lombis . Katusevihma muusika on selle kõrval lausa taevalik . Veel pool tundi , siis tuleb minna . Kas või üheainsa plaadi , kas või selle Bizet ' - Stšedrini << Car-meni süidi >> oleksin võinud kaasa võtta . Küllap leiab siingi koha , kus plaati saab kuulata . Inimeste elu on kui kärbeste elu : üks lüüakse kõrvalt maha , teised pirisevad rõõmsalt edasi . Nad nagu ei teakski , mis ühega neist juhtus . Ehk on seal seast või pullil pullist rohkem kahju , kui see ta kõrvalt tapale aetakse ? Kuidas selles Kombinaadis mängitakse ? Iga süsteem toob inimesest välja tema halvemad küljed . Kas iga ? Millised on Kombinaadi mängud , milline on siinne Süsteem ? Viimastel kuudel püsisin ma jalul tänu mõnele lihtsale tõele : majad on soojad ja valged , poest saab piima ja leiba , raadio räägib talle antud programmi järgi ja inimesed tänavatel ei tapa ega peksa teineteist , vähemalt mitte valges ega avalikult . Sellele oli nii lohutav mõelda . Keegi siiski veel kaevab kusagil meie põlevkivi , keegi veab selle rongiga elektrijaama , keegi põletab selle ahjudes ära ja meie saame valguse . Piim poes tähendab seda , et kusagil on veel lehm ja lüpsja , on piimaauto ja piimakombinaat ; on veel üks teinegi auto , mis pudelid poodi tõi , ja poes on müüja , kes mulle kopikaid tagasi ulatab . Seda on nii lohutav teada . Seda , et kusagil keegi teeb midagi päriselt , et millelgi on veel mõte ja tähendus , et mitte kõik ei mängi . Päts leiba , pakk piima ja jupp vorsti , mis ma gastronoomis oma portfelli pistsin , sisendasid mulle veendumust , et ma olen veel olemas , andsid mulle jaksu edasi elada . Üks suur ristkülik särab tuledes , teine on pime . Tööliste tööpäev algab seitsmest , kontoris kaheksast . Ju on see millekski hea . Pääsla aknas on pilu . Läbi selle potsatab pleksiklaasist kastikesse ka minu 712 . Sammun kahe mehe kannul . Ju nad teavad , kuhu minna . Riidehoid . Terve korrus . Kummikud , vatikuue ja kitli pidin ma saama Virvelt , püksid ja mütsi siit . Püksid on valged , laiade säärtega ja ülalt kummiga . Küllap õmblesid taolisi pükse talunaised sulastele , õmblesid omakootud takusest riidest . Kui antakse , tuleb võtta , arvas Rebane , kui loomadele sabasid jagati , kuigi Rebasel aimugi polnud , misasi on saba või mida temaga teha . Niisiis võtan püksid ja mütsi . << Kuidas ma eelbaasi saan ? >> << Üle õue . Näed , siit ja paremale . >> << Palju tänu . >> << Mille eest ? >> << Juhatamise eest . >> Mees vaatab mind kui lollikest . << Sa püüad mind narrida , jah ? >> Õnneks pole ta riiakas . Õues ei kahutagi . Tuleb see Kombinaadi soojusest : loomadest , sõnnikust ja verest ? Vaba mees vabal maal võib julgesti teha kõike , mis tal teha kästakse , aga ma ei taha sinna eelbaasi , oi , kuidas ei taha ! On öeldud : kui kord oled graniiti raiutud , siis ära enam rabele . Aga rabelda ei tohi seegi , kes on koost lagunemas . << Tere , kas teie olete Virve ? >> << Mina olen Virve küll . Teid siis meile saadetigi ? >> Virve uurib mind , mina uurin Virvet , ühed lollid mõlemad . << Ma viin teid Antsu juurde , hakkate tööle sigade liinil . Kummikud , kitli ja vatikuue võite kohe kaasa võtta . >> Vatikuub on uus . Kummikud kantud . Mõnikümmend meetrit üle asfaldi , seitse astet raudtreppi - ja olemegi estakaadil . Siin on suur kaal , kaalu kõrval pisike kamorka kui jõuka mehe peldik ja kamorkas Ants , seitsmekümneaastane kühmus vanamees . << Näed , Ants , siin on sulle siis abiline . >> << No kulub ära küll . >> << Anna talle elektripiits ja seleta ära , kõik mis vaja . >> << Küll me hakkama saame . >> Ja me saamegi hakkama . Antsu tempod : poco a poco - vähehaaval sostenuto - väljapeetult , tagasi hoides misurato - mõõdetult commodo - rahulikult , mugavalt con espressione - ilmekalt , väljendusrikkalt animato - elavnenult , hingestatult con humore - naljatledes . << Ants , kaua te seda tööd teete ? >> << Nelikümmend aastat . Kord ma arvutasin välja , et olen selle ajaga võtnud vastu umbes miljon siga , pool miljonit sarvilist ja pool miljonit lammast . >> << Kas sellest kahest miljonist loomast on mõni eluga ka pääsenud või on nad sellest hetkest peale , kui nad autost maha aetakse , praktiliselt juba surnud ? >> << Oma neljakümne aasta jooksul mäletan mina kahte looma , kes Kombinaadist tagasi on viidud . Üks oli Uusna sovhoosi tõupull , sellele tuli vetarst järgi , pull oli siia ekslikult sattunud , ja teine oli üks eralehm . Ämm olnud kodunt ära ja käskinud väimehel lehm Kombinaati toimetada . Lehmi olnud laudas kaks ja väimees saatis minema vale lehma . Järgmisel hommikul oli vanamutt kell viis siin värava taga ja lõugas kella kümneni välja . Muidu peab olema igasugu tõendeid , et lehma meilt tagasi saada , aga see hull mutt tüütas kõik nii ära , et lehmad pisteti vaikselt ringi ilma mingi paberita . Need kaks juhust on olnud ja kolmandat vaevalt enam minu silmad näevad . >> Kas on see ikka võimalik , et ühes ja samas korteris mehel kummitab ja naisel mitte ? Kuuekorruselises paneelmajas ? Meie korteri kolmandas toas elab tatarlanna Tanja , lihakaupluse müüjanna . Tanja on saada ja seksikas , tema juures käib mehi , neid kohtab koridoris ja WC-s . Tema põli pole kadestusväärne . Tormidest väntsutatud vahimees näeb küll mastitipust esi- mesena maad , aga enne saab ta kannatuse kaotanud meeskonnalt sõimata : miks sa ei hüüa meile rõõmusõnumit ? Ja kui oodatud apelsini-salude asemel hakkab paistma lage kaljurand , siis ollakse valmis teda haidele viskama , justkui oleks tema selles süüdi . Aga keegi ometi peab vaatama ettepoole ! Siitpeale olen mina , Ardi Urban , vahimadrus , ma hakkan uurima aktseleratsiooni . Kui me _ selle nähtuse mehhanismi selgeks teeme , siis on meil kasvu mõjutamise vahend käes . Ja mis kõige tähtsam , siis oskame ära hoida soovimatu vohangu , inimsoo genofondi forsseeritud , loomuvastase teisenemise . Uhh , tegi Eerik , see on vast programm ! Mismoodi sa loodad toime tulla ? Sinu abiga , kostsin . Küllap leiame teisigi huvilisi . Kõigepealt tuleb otsida mõttekaaslasi ja luua uurimisgrupi tuumik . Oled kuulnud idamaist vanasõna : << Kui sa teed plaane aastaks , siis külva hirssi , kui aastakümneteks , siis istuta puid , kui aastasadadeks - kasvata inimesi . >> Nii et kaalu järele , kaalu hoolega , enne kui jaa ütled , mõtle isa saatusele ! Ära looda kiireid tulemusi . Ma mõtlen , lubas Eerik . Ja me jätsime hüvasti . Olen veel võimeline lollusi tegema , rõõmustas Urban - järelikult elan ! Minu eas kõike uuesti alata ... kas mul jätkub selleks tembuks jõudu ? Ent kuidas lõpetab Hemingway oma parima loo ? << Vanamees magas ja nägi unes lõvisid . >> Mitte õlleurgast , kus ta teiste ättidega kemples , mitte paljaksnäritud luustikku , mille haid tema SUUREST KALAST olid alles jätnud , vaid lõvisid ! Janno ei kõhkleks , tema ei vaadanud ringi ega tagasi , ta oli nagu see lind , kellest räägitakse , et ta elab ainult senikaua , kui jaksab lennata . Vend Vedru küsiks : milles on sinu vabadus , Ardi ? Näed nüüd , kulla Jants , hakkangi revolutsionääriks ! Naljakas , aga nii see on . Mida kõike me pole pidanud läbi tegema : sotsiaalseid , kultuuri- , teadus- ja tehnikarevolutsioone , nüüd aga algab ökoloogiline revolutsioon . Võib-olla tuleb just see kõige murrangulisem , sest eelmised muutsid ainult inimestevahelisi suhteid , nüüd tuleb kujundada uus suhtumine loodusesse , kosmiline eetika . << Ükski elusolend kosmoses ei pea kannatama ! >> sõnastas Tsiolkovski selle põhipostulaadi . Teie tegevusala ? Ökorevolutsionäär . Ah ? ... Millele muule tasukski elulõppu pühendada ? Teinud kikivarvul tugeva sirutuse , et lahustuva kohvi purki ülemiselt riiulilt kätte saada , haaras Urban aietades puusast . Säh sulle pikki autosistumisi ja vahelejäetud trennikordi ! Ta triikis puusa , kuni sai jälle liikuda , pani kohvi-kannu gaasitulele , tiris dressi seljast ja läks püksikute väel aeda . Ukse ees putru oodanud Aadam tõusis ja hakkas saba liputama . Tuul oli vilu , muru jahe ja märg , aga mees tegi ähkides kakskümmend ... kolmkümmend ... viiskümmend kükki , nägu valust krimpsus . Tänaseks aitab , aga homme , pane tähele , tõotas ta Aadamale , kes ei pööranud temalt kollaseid silmi , homme teen sada nagu ikka . Udu hajus , päike oli alles puude taga , kuid Urban nägi juba , et kirdetuul , taevaluud , oli taeva pilvedest puhtaks pühkinud . Kohvikannu vilet kuuldes tõttas ta kööki . Võtnud kehakinnituseks paar suutäit herkuloputru , kallas ta ülejäägi koera kaussi ning tegi endale tassi mitte eriti kanget kohvi ( homsest joob ta jälle ainult teed - rohelist , suhkruta ) . Rohekad kassisilmad kavalalt vidukil , läks ta töötuppa ja võttis ühenduse akadeemia presidendiga . << Oo , Urban ! Tere , Ardi ! >> kostis telefonis elurõõmus hääl . << Noh , mis kõrgemates sfäärides >> , uudist ? Mis tipu sa tänavu vallutasid , mägede hirm ? >> << Küll ma räägin sulle , kui kokku saame . >> Urban surus maha kiusatuse hämmeldada kolleegi küsimusega : << Kas sa tead , miks saurused välja surid ? Ei tea ? Mõtle järele ! See on ülimalt aktuaalne probleem . >> Ta tahtis oma silmaga näha , mis näo president sellise sissejuhatuse peale teeb . << Kas sul homme on aega ? >> küsis ta . << Mul on sulle üks tööjutt ka . Uuringute plaanid tahavad läbivaatamist . >> << Oota , ma kohe .. . ta-ta-ta-ta-pum-pum ... >> Urban kuulis paberikrabinat - president pööras lauakalendri lehte . << Ütleme , kell neli - sobib ? >> << Suurepäraselt . Nägemiseni , >> Aegamisi , vaevaliselt kerkis Eerik pinnale , napsas umbropsu kinni mõned pildikillud , mõned mõttepudemed , mis ulpisid käeulatuses : hele suvepäev rannaliival ... suur-suur rahu , lõputult maldu , pole kuhugi kiiret . . : ja kelle nägu seal päikese käes helendab ... ema ? Ta oli märkamatult uinunud ja kaua , himuga maganud ; päikeselaik akna all põrandal osutas , et kell on vähemalt kümme . Mailat ei olnud näha ega kuulda , küllap ta läks piima ja mune tooma . Viimast korda einetavad nad siin , täna sõidab Eerik Tallinna ja Maila Tartusse ; mine tea , kellele valitsejamaja välja üüritakse . Siitpeale kohtuvad nad harvemini , vahest maandab aeg pinged ja nad suudavad kainelt otsustada , mis neist peab saama . Eerik ei imestanud , et nägi unes lapsepõlve ja ema , imelik , et ta neid varem polnud näinud ega küsinud endalt , miks näeb ta unes kõiksugu jama - mootorrattaavariisid , eksameid , mitte aga seda , mida ta näha tahaks . Ei , meenus nüüd , pärast Kingule kolimist oli ta vahel näinud , et ärkab oma esimeses kodus , näeb voodist kooliranitsat toolil ootamas , kuuleb kõrvaltoast isa ja ema vaikset juttu ning naeru ... nad on ära leppinud ! Ent ükski unes täitunud soov polnud talle eales pakkunud nii suurt rahuldust kui eilne õhtu . ... See juhtus kohe , kui ta ahjuplekil tossava pilpa koldesse tagasi viskas . Särin , sutsatus , ahjusuust paiskus sädemeid ja tuhka . Maila ahhetas . Vaigune halg ? Prahiga ahju sattunud plasttops või läbipõlenud lambipirn ? Järgnes veider kiunatus ja kõrin , nagu oleks üleskeeratava mänguasja vedru maha käinud . Kael õieli , laup kipras , küünitas Eerik tulele lähemale ja märkas leegitsevate halgude taga tumeda nelinurkse eseme piirjooni . Peas sähvatas punktiir : Rubik " , << Mercedes >> ... portfell ?... oravapoeg üksi kuuvalgel lagendikul ... metsa tihke pimedus ümberringi ... portfell ? Siis siin ? ! Eerik pingutas silmi , kuid ei näinud tules ja suitsus midagi , pimestav lõõm sundis pilku kõrvale pöörama . See tume nelinurk võib olla ja küllap ongi kolde tagasein . Aga kui siiski ? - heitles Eerik endaga . Põleb juba ! Kasta särgikäis märjaks , tõmba pajakinnas kätte ! Ruttu ! ... Isa , isa , kas sa panid mu proovile ? << Tee , mis mul tegemata jäi ... >> Kui sa tahtsid öelda , et pane mu paberitele tuli otsa , siis seda ei teinud sõber Ardi , vaid mina , sinu poeg , keda sa ei usaldanud . Narr , noomis Eerik ennast , ise veel hüppevalmilt köökus , narr mis narr , täitsa metsa poole . Näed viirastusi . Aga kui see o l i , kui see o n siin ? Rubik ... << Mercedes >> ... mis pagana << Mercedes >> ... võimalus ! Saaksin teha , mida tahan - hulk aastaid ... Aga pimedus ? ... rebane ? Kuradile , kas kuulete , ma ütlen : kuradile ! Sul on õigus , isa , evolutsiooni eesmärk on vabadus . Sina , isa , olid vaba . Ei olnud - sa ei saanud teha , mida tahtsid . Jah , olid - sa ei teinud seda , mida sa õigeks ei pidanud . Keegi ei saa mind takistada nõndasamuti elamast , kui ma ise vedelaks ei löö . Eerik pööras suitsust kibedad , vett jooksvad silmad Maila poole , nende pilgud kohtusid . << Mõistad ? >> küsis ta Maila käest sõnatult . << Aiman , >> vastas Maila pilk . << Ja vaikid ? Miks ? >> << Otsustama pead sina . >> << Ma tegin seda , tegin ! >> hõiskas Eeriku pilk . << Ma suutsin , ma suudan . Kui ma seda suutsin , siis suudan kõike ! >> Lahvatas valgus . Mitte köidetutest , mis pani silmad vett jooksma , ei - Eerikut läbis mingi kõrgema valgusallika kiirgus , ja imelik , see ei tulnud kuskilt väljast , vaid tema enda seest . Nagu keskpäevapäikese lõõsas joonistusid teravalt välja varjud . Eerik märkas , kui palju temasse oli kogunenud pimedust - kiivuse , ahnuse , kadeduse , arutu trügimisvalmiduse , eesmärgi kaotamise tihket hämu . See võinuks -ta lämmatada , elusalt matta . Tõemoment möödus , selgus kestis vaid hetke , Eerik jõudis endalt veel küsida : kas see oli juhuslik vilks nagu lendtähe tulejälg öötaevas ? Miks ei suutnud ma varem niiviisi kiirata ? Ja kui ma praegu nii kirkalt nägin , mis too valguslahvatus esile tõi , kui palju üllatavat siis peitub pimedikus , kuhu see äkkselgus veel ei ulatunud ? Nii nagu lapsepõlve juturaamatu pildil kuupaiste heletas välu , aga jättis pimedaks padriku , kus luuras rebane . Mida peaksin endaga tegema , et hele lõõm hinge püsima jääks ja valgustaks mu teed ? Saan ma oma laterna kunagi tormikindlalt põlema ? Mis see on , mõtles Eerik , mis annab mõne inimese elule haruldase terviklikkuse , miks kõik nende eluseigad , suured ja väikesed , ootuspärased ja juhuslikud , mosaiigikildudena asetuvad ettemääratud kohtadele ; millest tuleb , et Lermontovi üürike kulg oli niisama täiuslik kui Goethe pikk ja sündmusrikas maine rännak ? Vastus tundus õrritavalt lähedal olevat . ... Külaliste lahkumine tõi Eeriku maa peale tagasi . Ta läks neid saatma . Kummalise selguse viiv oli möödas , kuid ta hoidis kiivalt tõdemust , et niihästi neelata ähvardav pimedus kui ka päästev valgus - mõlemad on temas endas . Et see tunne ei lahtuks , ei seletanud ta pärast Mailale midagi . Ta ei ütle kellelegi , mis siin juhtus . Las nad arvavad , mida tahavad . Miks andis too agrotööstuskomitee ametimees mulle oma telefoninumbri , arutas Eerik , miks tegi ta juttu eristipendiumist aspirantuuriaastail , heast töökohast , avaratest võimalustest ? Habe mõtleb vist , et matteiini saladus on minu käes ja ma kruvin hinda üles . Sa ei tea pooli asju , mees . Sa ei tea , et ma viimasel ajal ei salli oma peegelpilti . Tead , miks ? Sest ma ei taha ühel päeval peeglis näha üht enesega väga rahulolevat väikest jeekimit . Jaa , tema helistaks sulle otsekohe , ja kui sa talle hästi maksad , teeb ta kõik , mida käsid , küsimata , kas see on mõistlik ja kuhu me niiviisi jõuame . Ja Ardi Urban ... naljavana ! Päris põnev , kas sina kutsud mind veel kaastööliseks , kui ma sulle ütlen , et mu peod on tühjad ? See sinu segane jutt eile õhtul , kui ma sind teele saatsin ... laevameestest ja vahimadrusest - mida sa sellega õieti öelda tahtsid ? Kelle kohta see mõistukõne käis ? Tjah , akadeemikuisand on nagu ära vahetatud , ja see uus Ardi on küllalt opakas , et tema vastu huvi tunda , isa muigaks teda nähes nagu Niiluse krokodill ! Noh , homme kohtume Tallinnas , homme teeme asjad klaariks . Ah kui hea , ringutas Eerik , ah kui hea , sirutas ta end - ja tundis äkki , et tal on kõht tühi , Kuhu Maila nii kauaks jääb ? Koldetuhas hõõgusid veel üksikud söeraasud . Eerik tõi köögist rohmaka , vist külasepa tehtud roobi ning siblis tuhas , kuni õngitses välja vinklis plekiriba . Koldepõhjast tõi roop veel mingi tumeda känkra , Eerik kaapis selle tagist puhtaks . Sulanud hõbeda tombuke ja põlenud plekknurk oli kõik , mis uhkest monogrammi ja signalisatsiooniseadmega portfellist järele jäi . Isa paberid olid valgete tuhahelvestena korstnasse lennanud ja sirelipõõsastele pudenenud . << Sajandi avastus ... >> vangutas Eerik pead . Samas tundis ta suurt kergendust : arusaamatu • << m ... e ... i >> isa hüvastijätukirjas ei tarvitsenud tähendada teda ega Sõmerikku , küllap isa hoiatas , et avastus ei tohi sattuda MÕNE JEEKIMI kätte . Ole mureta , isa , ei ta satu ! Eerik pühkis hõbedakämbukeselt tuhaebemed ja pistis selle taskusse . Siis lonkis ta tiigi äärde . Ülal taevas olid asjad ühel pool , sinine oli hallist jagu saanud - hallide nädalate , süngete päevade järel ergastas kirgas sinine meeli nagu trompetisoolo . Ja see kõik on mulle , mõtles Eerik , see sina ja haljus tõotavad mulle midagi ... Oho-hoi ! Vettehüpe kitsalt õõtsuvalt purdelt õnnestus üle ootuste - Eerik sukeldus puhtalt , pritsmeteta nagu delfiin . Suplemast tulles kaapis ta lõua urbanliku pedantsusega siledaks . Mailat polnud ikka veel . Eerik pani tekid-linad kokku ning hiivas diivani seljatoe püsti . Padja alt kukkus kaltsuvaibale pooleks murtud paberileht . Eerik polnud veel lugenud ainustki sõna , aga tal tuli millegipärast kõhe tunne nagu mingi ebameeldivuse ootel . Nii aimame mõnikord , et kohe hakkab telefon helisema - ja hakkabki . Kiri oli Mailalt . << Ära otsi mind , >> palus Maila . << Hea , et me peame nüüd teineteisest eemal olema , meil mõlemal on tarvis millestki üle saada ja milleski selgusele jõuda . MEIL , mõistad , mitte sinul üksi , armas ahvike , vabandust , Looduse Kuningas ! >> Eerikul jooksis palav juga üle selja . Nojah , just nüüd , mil mul on vaja tõsiselt tööle hakata , keskenduda ! Ah sellepärast ta siis oligi eile õhtul nii kramplikult lõbus . Ja suudles avasilmi - esimest korda . Tal oli otsus juba tehtud . Sellepärast tema pruunid soolaukad lõidki ohtlikult virvendama , kui ma lapsegagi suuremeelselt nõustusin ... << Meie lugu on ainuline meile , kes me seda esmakordselt läbi elame , >> jätkas Maila , << tegelikult on ta üsna banaalne . Enne jooksid sina mulle järele , pärast mina sulle - klassikaline kometimäng . Ja me oleme ikka kellestki ja millestki sõltunud . Sina - isast , Urbanist , oma kasvust ja välimusest , isa avastusest . Mina - sinust ja oma plikalikust tobedusest . Saagem iseendaks , saagem isiksusteks , ja kui meid siis tõmbab - ehk kohtume veel ? Kõike head , ahvike , ära kurvasta ! >> Millegipärast ei meenutanud see << ahvike >> Eerikule mitte eileöist Mailat , vaid piinlikku hetke , mil Maila tabas väikese koolijütsi vahtraoksa küljes kõlkumast , asjatuid venituskatseid tegemast . Kui ammu see oli ! Vahest on tal õigus , mõtles Eerik , intuitsiooni poolest on ta minust ikka üle olnud . Elame , näeme . Ta viskas kirjalehekese koldesse , puhus söed hõõguma ning jälgis , kuidas paber tõmbus pruuniks , kägardus , süttis , põles ja pudenes tuhaks . Siis võttis ta naela otsast seljakoti . Raamatud oli Maila pappkastidesse pakkinud , need tassib ta Liivi juurde ja tuleb teinekord autoga järele . Kaustad isa märkmetega mahtusid ilusti seljakotti ; koti küljetaskusse pistis Eerik pisi-kese propelleri , mis oli jäänud põletamata , sest see ei vedelnud kapi otsas mudellennukite juu-res , vaid lebas isa kirjutuslaua laekas . Janno õpetaski poega propellereid voolima - hirm- terava noaga , kuivast tihkest kasepuust , mis nii hästi lõhnab . Seda propellerit tehes veristas poiss sõrme , ning isa , kes teda muidu üsna spartalikult kasvatas , puhus valu ära , lohutas : << Mis see tilluke kriimustus mehele teeb ! >> - ja sidus sõrme hellalt kinni . Võib-olla meenutas pruunide plekkidega kasepuutükike isalegi midagi , miks ta muidu seda oma laekas hoidis ... Ruttamata käis Eerik kõik isakodu toad läbi , vaatas ja valis , mida jätta , mida kaasa võtta . Tüdruku põsk on mudaga . Õieti mitte midagi märkimisväärset : niisugune laialihõõrdunud triip nukilt alla lõuapära poole . Ainult et mina pean seda kogu aeg vaatama , igal seljasirutusel , jah , isegi kartuli kohal kummargil kiikan vahel sinnapoole . Pööran silmad ära ja püüan mõelda muule , aga otsin peagi jälle üles . Triip on sealsamas , täpselt nii nagu pilgu aja eest . Mõni teine ütleks talle , mine tea , tikuks ise veel puhastamagi , naeru ja naljaga pooleks . Aga mina ei mõista nalja , seda on nad mulle alati öelnud . Meie klass , noh . Ja võib-olla sellepärast ma ei räägigi , ainult mängin mõttega puudutada seda triipu märjast mudasest kindast võetud külmakohmase sõrmega . Tüdruk ei tea midagi . Ta naeratab ja mudajälge sünnib väike ümarik lohuke , tekib ja kaob sedamööda , kuidas ta oma vadina sekka naeratusi pillab . Tõepoolest , ta vadistab parema puudumisel minuga , sest mudaligane kartulipõld on päratu suur ja hall vihmapäev pagana vintske venima . Taevas lidutab raskelt ligi maad ja ainult viimases leheräämas mets seal põlluserval hoiab teda veel ülal . Teised on ilmatu kaugel , kes kus , kõik paariti , nii nagu brigadir meid jagas . Kogu klass . Nad paistavad läbi vihmavinu - kaunikesti haledad kujud pruunikate poolmädade kartulipealsete kohal . Mudased , teadagi , aga särtsu neil jätkub : häältekõma käib siiamaani välja . Tüdruk sirutab selga ja vaatab sinnapoole , küllap igatsevalt , aga põllulahmakas hoiab teda minu juures kinni . Einoh , asjalik brigadir oli , pole midagi öelda . Igale paarile plekkämber ja hingemaa . " Hingemaa , " nii ütles tüdruk . Ütles ja naeris asja ees , teist taga , naerunobe , nagu ta on . Mina muigasin kaasa , on päris võimatu tõsine seista , kui tema naerab , eriti veel nii , et mudatriip põsel ja märjad juuksed salguti silmil . Nüüd küürutame jälle lahtiaetud vao kohal ja plekkämber lausa mürtsub käes , kartulinobe on ta ka , mis sellest , et vahel viriseb . " Täitsa seatemp meid sellise ilmaga siia vedada ! " kurjustab ta , aga lohuke vilksatab ometi läbi triibu , vilksatab ja kaob kohemaid . " Kas pole , Taavi ? " Vaatan talle silma . .. Kartuleid tahad ? " küsin . " Tahad . Keegi peab need ju koristama , eks ole ? Vihmasügis ... " Tüdruk on jäänud mind tunnistama , silmad pärani , pilk uskumatult helesinine ja suu pisut paokil . " Oled sina alles tegelane ! " pahvatab ta siis . " Tõsimeele- Taavet ! " Hakkab naerma , küürutab ja kahmab kõige kobedama mugula järele . See on suur nagu titepea , mudanukid küljes . Arvan , et saan sellega pihta , siitsamast lähidistantsilt . Aga ei , ta viskab selle minema , uskumatult kaugele põlluserva poole . " Eks korista ! " ütleb ta kiuslikult . „Jookse , jookse ! " Ütleb ja naerab . Kui ta ei naeraks , oleks see peaaegu vastik , nüüd ei ole . Aga mina ei liigu ometi paigast , seisan ja vaatan . Tüdruk seisab samuti . Masin on veel kaugel , võime selga sirutada küll . Pikkamööda läheb tüdruku pilk jälle helesiniseks , ta ei naeragi enam . Siis pöördub ta ringi ja jookseb mugulale järele , kui sellist künklikul mudamaal ukerdamist üldse jooksuks saab nimetada . Seisan ja vaatan . Võtan siis aga ämbrisanga mingi tarmukusesööstuga pihku : näe , oligi teine päris pilgeni , tuleb kartulid kasti kallata . Täisämber on mehetöö , sellega pole tüdrukul mingit pistmist . Kui ta tagasi tuleb , on tal lill pihus . Nääpsuke hilinenud õiekribal , ja seesama mudane titepea , mis nagu poolkogemata ämbrisse kukub . Lille üle on ta lausa rumalalt rõõmus . Näitab seda mulle ja naerab . „Mõelda vaid , et nii sügaval sügisel ! " vadistab ta . .. Rukkilill . Väike ja rääbakas küll , aga vaata : õitseb ! Täitsa sinine . " Ta naerab jälle ja vurritab lille pihus . .. Kroonlehed on nagu kellukad , igaüks omasse suunda harali , " kirjeldab ta siis kõige tavalisemat rukkilille nagu mingit ilmaimet . .. Täitsa noor õis . " Ma ei oska midagi öelda , vaatan teda ja lille ... ja olen vait . Vihma järg on seks korraks üle , pilvepraost piilub isegi kollakat kuma . Märkan äkki , et tüdruku hele tukk hakkab kohevaks kuivama ja mudatriipki on üsna tolmuvärviliseks kahvatunud . Varsti pole enam midagi pühkida , kui end kasijaks pakuksingi . Kartulimasin läheneb täie loginaga . " Kuhu ma ta panen ? " hädaldab tüdruk lille kohal . " Et õhtul kaasa võtta ? " " Näe , sinna , " näitan kastikuhja eemal põllul . " Ei see kao kuhugi . " Tüdruk lähebki - täitsa kuulekalt - ning mina haaran ämbri ja kiirustan masinale vastu , meie hingemaa piirile . Millegipärast tahaksin vilistada , mingit viisi või nii , ja see on minu jaoks päris võõras tunne . Kolhoosisööklast ei taha nad kuidagi välja tulla . Ruumis on soe ja hubane , näe , punast ruutu linadki laual , väljas aga tibutab uuesti vihma . Ehk ongi nii parem ? Jääb aega hulkuda põlluveeri pidi ja vaadata pisut lähemalt rebitud leheräämas metsa . Loodan , et mind ei märganud keegi . Kus neil see aeg ? Seal nad on , jälle troppis koos nagu ikka , ja naer ja nali ja sädin ja poiste hooplevad hääled - missugune vada ! Ning tüdruk , see pesi kah juba lõuna hakul mudakriipsu põselt , ei mingit jälge enam , nagu poleks seal põllulgi midagi olnud ... Kõik on vaat et täpselt nii nagu linnas koolis , ainult need määrdunud tööriided ja üleni mudased kummikud , muud erilist polegi . Tegelikult tulin välja lilli otsima , neidsamu rukkililli . Kaunis lootusetu ettevõtmine . Aga ma lähen ometi . Vihmasadu muutub jälle tihedamaks ja pooleldi ülessongitud kartulipõld näib nagu lahinguväli , kus tapetakse poolmädanenud kartulivarsi , pruunikaid ja rootsikuid . Aga võibolla ka hilinenud rukkililli , kes teab . Rohi põlluveeres on kare ja juba otsekui kuluks pleekinud , ta puhastab mu mudakarbaseid saapaid . Ma otsin lilli . Esimene on tõesti peaaegu et ime , just nagu tüdruku lillgi ennist ; teine tuleb juba tuttav ette , niisugune vaevane ja vars längus ligi maad . Kolmanda leian alles hulga kaugemalt kõrgest kulurohust , hea veel , et peale ei astunud . Eemal hakkab törtsuma traktor ja lõksatab tööle kartulimasin . Pole mul aega ühtigi , tuleb needsamad kolm sinna pehkinud kastivirnale viia , ainult nii , et tulijad seal kaugel midagi ei märkaks . Vihm on hall nagu eesriie ja kartulipõld lai ja igavalt mudane meie vahel . Ei nad näe . Ma seisan juba ammu „ hingemaal " , plekkämber sangapidi pihus ja kulm teise hilinemise pärast pisut kortsus , kui tüdruk lõpuks pärale jõuab . Tal näikse viivitusest väheke piinlikki olevat ; kartulimasin alustab loginal tööd . Lill aga , see rukkilill , meenub talle kindlasti alles õhtul . Siis kui buss juba põlluserval ootamas . Või kas meenubki ? Kes teda teab , naerunobe ja kärsik , nii nagu ta on . Kui seda vihma ei oleks , näeksin ma palju kaugemale . Seda lõputult sadavat üksluist sügisvihma , millel pole otsa ega äärt . Kogu maailm on teda täis , taevast maani , ikka ja ühtejärge , järelejätmata . On peaaegu nii , nagu ei saaks midagi elavat liikuda selles igavhallis ja rõskes vihmamaailmas . Isegi mitte minu isa , kes on ju küll suur , tugev ja soe oma pisut kühmus õlgade ja alati sakris peaga . Soepunase juuksepahmakaga , millel vihma kaitseks peale tõmmatud nahkne lidutav soni kuidagi kentsakalt kõrgemale kerkib , jonnakad kahlud siit ja sealt serva alt välja piilumas . Pliidile sooja pandud toitki kipub koos pliidiga maha jahtuma ja värskekapsasupi rõõmuserk lõhn mingiks läilaks ja rasvaselt jahedaks liisuma . Oleks ikka tulnud taldrikutäis keedupalavat suppi ära süüa kohe , siis kui see valmis sai . Mis sellest , et isa hiljem päris üksinda ülessoojendatud supi kallale peaks asuma ? Oleksin võinud ju siinsamas istuda , sokinõelumine sõrmede vahel , et seesugune pikk lauaspüsimine kuidagi loomulikum välja kukuks . Siin on ju valgem ja üldse ... Isa vaataks üle tühja lauanuka minu poole . " Ise ei tahagi ? " imestaks ta . Imestaks küll , aga vastust ei ootaks . Sööks vaikides edasi , ainult lusikaklobin vastu taldrikuserva ja isa pisut nohisev hingamine . Niisuguse vihmast vettinud tööpäeva järel on supi soe aurgi meie hoolega küüritud köögilaua kohal nagu mingi imetegu . Nagu väike vastuhakk selle üdini tungivale rõskusele seal väljas ja üha hallinevale vihmavidevikule akna taga . Üksindusele . Isa sööks . Ja üsna haruharva tõstaks ta pea , et rääkima hakata . Ütleks midagi - kas siis oma alatihti streikima kippuvast traktorist või viinamaiast brigadiri-Jooskamist , kellel jälle üks tööpäev niisama muidu loojakarja läinud ; ehk kiruks siis kurja ilma , mis põllulohud päris vee alla paneb ja murumadalale rukkiorasele liiga tegema kipub . Mina noogutaksin pead ja aina ootaksin edasi . Aga emast ta ei räägiks . Emast ei räägi ta mitte kunagi . On peaaegu nii , nagu poleks mul ema olnudki . Kuigi , jah , suvel ta veel oli . Liikus siinsamas köögi ja kambri vahet , astus välja päikesekuumale trepile ja kogu meie elu oli teda täis . Päike tegi ta tumedatesse juustesse pesa , kui ta akna all kummargil pesu pesi , ja tema käed kobrutavas seebivahus olid nagu suured valged elusad loomad , kes möllasid vahutuustide vahel , vallatult ja lustakalt , mitte sugugi pesupesemisvaevaselt . Jäin vahel istuma ja lihtsalt ta käsi vaatama , kuigi minul , suurel tüdrukul , pidanuks hulga tarvilisematki teha olema . Ema vaatas üles ja naeris . .. Rohimine , Eda-Riin , " ütles ta . Või siis : " Täna pidi autokauplus tulema . " Ehk koguni : " Pudrukartulid , Eda-Riin . " Tõusin täiesti meelsasti . Võib-olla oli see päikesekroon ema peas , mis tegi ta poolnaerused käsud nii vastuvaidlematuks ? Nüüd pole muud , kui vihm ja vihm . Kõlehall ja rõske maailm . Igatahes ma ei mäletagi , kuidas see algas . Ah-jaa . Küllap ulatub too kõikevalitsev vihm juba ilmatu kaugesse augustisüdamesse . Aega , mil paar-kolm õrjetut äikeseööd tegid lõpu suve malbele ühtlasele soojusele . Niisuguse vägivaldse lõpu , näis mulle tookord . Välguvalgus ei kustunud lämbekuumas augustiöös - nii tihe oli suve ärasaatmise tulevärk . Ja võigasroheline või kaamelilla valgus lahvis ühtejärge kõuemürinast kurdistunud maailma kohal , puude heitlikud varjud visklemas kord siia , kord sinna , olenevalt sähvaku süttimisest siin-või sealpool elektrist tiinete pilvede vahel . Mäletan hirmu ja jubedust mu pööraseks muutunud varjudega toas , kus kõik asjad olid äkki nagu elama ja liikuma hakanud , muutsid asendit ja kuju täiesti suvaliselt , sööstsid ette ja taganesid ära , vankusid ja näisid kõuemürina raskuse all lausa lagunevat . Küllap ma sonisin kadunud vanaema räägitud maailma lõpust , silmad sähvakute vastu pärani ja padi käkrus hirmuhigiste käte vahel . Ei kõlvanud ju minul isa-ema kambrisse pageda , suur juba nagu ma olin . See oli küll õige ilmammu , kui ma täitsa mõnusalt nende kahe vahele ära mahtusin , ja ööhirmud olid korrapealt kadunud . Isa hingas raskelt ja sügavalt , kui ta magama jäi , teinekord isegi norskas natuke , naljakalt , nagu tsirkuse elevant , mõtlesin ma miskipärast . Aga ema hingamisnahin oli vaevukuuldav . Võisin sirutada käe ta pehmete juusteni või suruda nina kõvasti-kõvasti vastu ta sooja külge . Tekiserv oli nagu varjav tume tiib meie kõikide üle . Tolle augusti äikesekõmasse see ei kõlvanud enam . Isegi siis mitte , kui oleksin mahtunudki ööhirmude eest nende voodisse pugema . Ema-isa kambri kinnine uks oli kord kaamelilla , kord külmroheline , ja mingi nimetu võõristustunne keelas mul seda puutumast . Seesama võõristustunne rippus õhus ka nendel lämmatavkuumadel päevadel tormiööde vahel . Päike oli kuidagi verkjas seal üleval ja öine paduvihm auras veega küllastunud maast soojaks , kõike endasse mässivaks sumuks . Ema istus laua ääres ja vaatas välja . Tema suured heledad käed lebasid täiesti tööta , üks süles ja teine puhtaks küürimata laual . Mina ei julgenud teda segada . Ta ei pööranud ringi ega öelnud midagi , ei .. Täna pidi autokauplus tulema " ega " Pudrukartulid , Eda-Riin " . Kuum lämbe niiskus oli surmanud ta naeratuse . Siis ühel hommikul teda ei olnudki enam . Ta oli oma riided meie ainsasse pisut kulunud pappkohvrisse pakkinud , käekoti ja lõhnaõlipudelidki öölaualt kaasa võtnud . Mina tean . Ma vaatasin kõik üle . Mitte midagi ei olnud enam . Ainult vanad lehmalüpsikingad esikunurgas jalapingi all ja rebenenud hõlmaga hommikumantel , mis niikuinii juba põrandalappideks pidi minema . Nuusutasin seda mantlit . Ema lõhna seal polnud . Juba ammu ei kandnud ta enam niisugust vana kodet , nagu ta ise ütles . Ja lüpsikingi ma nuusutama ei hakanud . Ema oli läinud . Sedajärge oli ainult vihm . Kõikevallutav ja nii ühetooniline , nagu poleks midagi muud olnudki . Oli nii pikk vihm , et ulatus läbi kõikide päevade ja ööde tänaseni välja . Kuidas muidu jõudis kogu maailm sedavõrd lohutult läbi vettida , et isegi mustendavad , värvimata aialipidki näivad veest porsunud trellidena minu ja maailma vahel ? Jah , kui poleks seda vihma , näeksin ma palju kaugemale . Näeksin vähemalt isagi , kes ainsana liigub selles vihma näilises liikumatuses , soepunased märjad salgud lidutavat sonimütsi kergitamas ja võrkkotis pisut lige leivapäts märga paberinutsakusse mässitud vorstijupi kõrval . Tõuseksin ja teeksin pliidi alla uue tule . Soe supiaur on ju nagu vastuhakk sellele igavlõpmatule vihmale seal väljas . Isa seisis uksel , lapsepundar käes . Mingi päsmakas roosakirjust tekist ja kobrutavatest pitsidest . See pusa vigises veidralt , nõrgalt ja nagu poollämbunult . Too täiesti võõras hääl meie esikus muutis mu kuidagi üleni kangeks . Puised käed külgedel rippu , seisin ma seal ega osanud mingit nägu teha . Isa õla tagant paistis võõrasema alati rangelt sirge hele tukk , ja ma ei teadnud , kas peaksin neid nüüd õnnitlema või lihtsalt hiljukesi ringi pöörama ja oma tuppa minema nagu tavaliselt . See vaikne oma tuppa taganemine oli minu ainus relv võõrasema vaheda " pedagoogipilgu " ja imelikult ametlike püüdluste vastu " rahulikult kooseksisteerida , " nagu ta omas ajalooõpetaja-laadis väitis . Pole sugugi lihtne , kui su oma isa sinu kardetud ajalooõpetaja sulle koju kätte toob ! Mäletan seda esimest kohtumist . Siinsamas esikus . Selle saladusliku " sinu tulevase kasuemaga " , kelle imepäraseid omadusi isa terve eelmise õhtu mulle üksisõnu kiitnud oli . Aga ainuüksi tema õpetajaamet tegi mind kuidagi veidralt valvsaks . Trepi käsipuusse on ilmunud naelapea , ilmselt välja kulunud . Mitmeid kordi on Kanut kriimustanud oma käsi ja otsustanud naela välja tõmmata , aga ikka on see tegemata jäänud . Nüüd on naela küljes lõng , roheline ja pisut määrdunud : liugleb mööda käsipuud üles , laskub sealt astmeile ja kaob trepimademe taha . Kanut võtab lõnga ettevaatlikult sõrmede vahele ; lõng väreleb nagu tundlik närvikiud , mille ta oma puudutustega elustanud . Lõng viib Kanuti vanaema juurde , on hargnenud ta kampsuni varruka küljest , nii et seda peaaegu enam polegi ja vanaema vasem käsivars on jäänud paljaks , hallikas ja kortsuline . Vanaema rinnal aga on rott , sellesama kampsuni peal , ja vaatab vanaema oma pisikeste rotisilmadega . Liigutab vurre , nuusib , siis põrnitseb Kanutit . Kanut viskab rotti lõngakeraga . << Usst ! Kõtt ! Kas saad ! >> Loom vonksab raskelt põrandale ja poeb voodi sisse . Ühes voodiraami laotud kastis on ilmselt ta pesa . Nüüd kummardub Kanut kuulama , kas vanaema hingab , paneb pea päris ta rinnale . Kopsudes nagu krõbiseks midagi , viliseks tasa . Siis vaatab vanaemale otsa . Tolle silmad on pärani , kuid vaade on hälbinud . << Vanaema , >> ütleb Kanut sosinal , aga vanaema ei vasta . Katsub vanaema pulssi ja lükkab juuksed ta laubalt kõrvale . << Vanaema , >> ütleb jälle . Ja siis lõpuks sigineb tolle silmadesse keskendumust : need on endiselt tohutud suured ning kiirgavad mõistmatust . Pool vanaema nägu on halvatud , aga teine pool teeb mingeid grimasse , nagu üritaks ta rääkida . Keel vonkleb abitult siia-sinna ega leia õiget asendit ... Näed sa , kord peab see ikkagi tulema , ei pääse sellest keegi . Üks arteriool vasemas laubakäärus lõhkes , oli teine lupjunud ja habras . Nüüd ei saa enam kätt liigutada , seda , millel varrukas otsast . Ja ka rääkimine käib üle jõu . Veider , ma nagu oleksin olemas , aga ei ole ka . Igatahes mõte on selge , kuigi pea on valu täis , sihukest koledat valu , nagu tahaks aju koljut laiali pressida . Muudkui surub peale ja rõhub ... Mitte kuidagi ei suuda vanaema end kuuldavaks teha . Enne kui Kanut läheb kiirabi helistama , tõstab ta vanaema jalad otseti voodile ja sätib talle teki peale . Vanaema silmad neelavad teda , nagu oleks tema juhtunus süüdi ; haige vaatab tervet oma ääretu meeleheitega , Friggi lõdisemise pärast ei saa Kanut öösiti und . Prigg on tulikuum , aga ometi lõdiseb . Nüüd tunneb ka Kanut temast kiirguvat soojust . Võib-olla on Friggil palavik . << Oled sa haige ? >> küsib ta naiselt , aga too surub end vaid tugevamini ta vastu . << Ei , ei , >> ütleb , kuid see pole vastus Kanuti küsimusele . Frigg pöörab silmad lakke ja Kanut näeb neis Kuu viirastuslikku peegeldust . << Mis nägu küll on sündimata lapsed ? >> küsib naine . Küsimus on varjul igas ta rahutus äginas . Korraga ei suuda Kanut naise kõrval enam olla . Ta paneb hommikumantli selga ja kõnnib mööda tuba . Nagunii pole tal und , see ei tule kunagi " kui ta seda ootab , vaid ikka mõnel varasel aotunnil , mil ta unele enam ei looda Ja ülemäärase ärkveloleku paine ise on moondunud nägemuseks . Kõnnib kahkjas kuuvalguses ja vaatab , kuidas Frigg end üha enam kössi tõmbab nagu karpi pugev tigu , kuni saabub piir , millest väiksemaks ei lase ta koda end muuta . Näeb , mismoodi teda seejärel , täitumatust soovist ihusoojust äraandev pind olematuks teha , haarab meeleheide ja ta teki sees segasena rahmeldab , otsekui otsiks selles kül- mas voodis mingit kaotsiläinud keset , mille leidmisel soojustasakaal taastub . Neil hetkil on naine ärkvel . << Mõnikord tulevad nad piiritusse pandud loodete vahajate nägudega , >> ütleb ta , << niisugustena , nagu nad loodusloomuuseumis on : silmad kinni , nahk krimpsus , nahaalune sinakaid veresoon ! täis ... Aga teinekord mu enda näoga lapsepõlvepiltide pealt - kord virilate , kord naeratavatena . >> Friggi hääl on selge ja jahe . << Mulle näib , nagu ma oleksin tapnud iseenda ja ilmun endale oma unenägudes . >> Ühtäkki on külm naisel meelest läinud . Ta heidab teki pealt ja rebib ka öösärgi seljast ning jääb taas liikumatuks - on endassetõmbunud ja lootusetu tollel laial voodil , mille ta ise sinna majja kandnud , üks põlv külitsi teise peal ja käed lõdvalt kubemel . Friggi olek meenutab Kanutile sulgunud punga . Ta kujutleb , kuidas meeleheide punga aegamisi avab ja moondab vanillilõhnaliseks öökuningannaks : nägu naise laialilaotatud juustel on kahvatu õiekroon , millel silmad pärlendavad nagu kaks kastepiiska ja mille südamikuks on suu niiskete huultega , kust õhkub hääletut kutset . Põlved nihkuvad pikkamisi teineteisest eemale ja käed libisevad rindade alla ning kergitavad neid kui nektariga täidetud astjaid , ahvatledes - tule ometi , janune ! - , nii et kirg , kujutlusest sündinud , Kanutis ühel viivul tõepoolest tärkab , kuid ainult ühel viivul , sest samas seguneb Friggi silmade kiirgusse süütunnet , nagu oleks ta end tänaval müütanud , ja Kanut mõtleb , et niisuguses hinguses armuasju ajada oleks sama küüniline kui teha seda kellegi haual . Nad ei jõua kunagi algusest kaugemale ; nad on otsekui tähed , mille hetkeline sära on vaid vahend kustumise ilmutamiseks , kusjuures ka kustunud tähtedena ei lase gravitatsioonijõud neil teineteisest irduda . Kuigi ööd on pikad ja nemad väikseina neis öödes , tun- dub Kanutile ometi , nagu oleksid need asjad vastupidi : nii on suur hoopiski väikeses , tohutu tillukeses . Öö on usin põllumees - Kanut näeb teda olevat parajat maamehe kasvu mehe , külimit käes ja must kaabulott peas ; näeb tegemas tööd nende vaevadega väetatud hingepõllul , kuhu mees külvab ängistuse seemneid , et neid seejärel hoolikalt väsimuse kastekannust kasta , kuni vaimu tundetust mullapallist ajab end välja kaoseidu ja kasvab aegamisi puuks , mille võra laotab end ruumitühjusesse laiali ja juured sirutuvad üha sügavamale määramatusse , nii et nad viimaks enam ei tea , kes või mis nad on , tajudes end millegi nimetuna , sageli vaid ootusena päevavalguse järele , hoolimata et päevgi on ainult armuaeg ööde taaskordumise katkematus ahelas . Üks võrdpilt ilmub teise järel , kuni väsimus saab Kanutist lõpuks võitu . Ta heidab Friggi kõrvale tagasi ja sulgeb silmad , oodates toda päästvat ja valuvaba und , mis ta ärkveloleku painest vabastaks , et siis ühtäkki avastada , et ta silmad on endiselt lahti . Emb-kumb , kas ta polegi neid kinni pannud või ei vabasta ka suletud laud teda nägemast . Nüüd kuulab ta maja hääli , lootes , et ehk reedavad need talle viibimise koha ja aja . Ta kuuleb , kuidas vanaema oma toas põrandale kukub ja oigab . Vanaemagi meeled on häiritud , nii et ta ei taju enam oma asendit.ja vaid kukkumisest tulenenud valu annab talle teada , et ta on taas ruumis mingil moel hälbinud . Samas hakkavad uksed kääksuma ja kostab toatuhvlite lobinat . Krispina läheb esmalt vanaema tuppa , siis kutsub Oskari ja nad tõstavad üheskoos vanaema voodisse tagasi . Oskar läheb uuesti magama , kuid Krispina kohmitseb vanaema juures veel mõnda aega , võib- olla teeb talle rahustava süsti ja vahetab lina , sest vanaema teeb ühtelugu alla . Süstide suhtes andis arst täpsed juhtnöörid , ent Kanutil on kahtlus , et ema süstib tihedamini , kui peab - kui ta ei suuda sundida vanaema vagusasti lebama , tõuseb too otsemaid üles ja uitab sihitult mööda maja , rahunemata enne , kui on kellegi sellest labürindist üles leidnud . Seejärel vanaema istub ja vaatab toda leitut oma valu täis silmadega , nagu oleks tal kõige olulisem elust siiski veel nägemata jäänud . See pilk on Krispinale talumatu . << Lõpeks see ometi rutem , >> ohkab ta sageli ja mõnikord istub kööginurgas toolil , hoiab kahe käega peast kinni ning kõigutab end küljelt küljele . Surma hingus ajavat ta hulluks . Lõpuks tuleb Krispina vanaema juurest ära ja ühes väsimuse ja meeleheitega seisatab Oskari toa ukse taga . << Oskar , >> sosistab ta , << Oskar . >> Uks on seekord lukust lahti ununenud ja Krispina paotab selle vaikselt valla ning hiilib Oskari voodi juurde . Kanuti tuba on Oskari toaga kõrvuti ja nii ei jää tal midagi kuulmata . << Oskar , >> sosistab Krispina uuesti , kuid Oskar pöörab näo seina poole . Siis heidab Krispina mehe kõrvale ; ta on seal esmalt peaaegu liikumatult - ainult süda kloperdab - , aga seejärel laseb sõrmedel arglikult mehe ihule eksida . Kuni sõrmed pole pealetükkivad , ei tee Oskar neist välja ; Krispina pole see , kes suudaks teda elustada - kui niisugune üldse olemas on . Oskarit erutaks veel ehk mõni nooruke tütarlaps , kellele ta pühendaks oma elu viimase kiindumuse . Ta on kujutlenud , et seeläbi on tal kergem tolle ilmaga hüvasti jätta . Ühel armuhetkel ta süda lihtsalt lõhkeb ja hing irdub ihust koos viimase seemnepurskega . Krispina käsi ületab viimsegi tabu , ja korraga on Oskar raevu täis . Ta paiskab naise voodist välja põrandale ja seejärel klobib teda jalgadega , ta närtsinud ihu - kuid siiski mitte täie jõuga , vaid parasjagu , et naisele mitte viga teha ja raev lahtuks . Siis ei tunne ta enam midagi ja jätkab veel ainult inertsist , tuimalt ja ükskõikselt . Krispina ägiseb , ilma et päästaks valla ühtegi karjatust . Tal on hirm , et Kanut kuuleb ja segab vahele ; hirm , et poeg saab ta alanduse tunnistajaks . Aga Kanut kuuleb nii või teisiti , ja isegi kui ema appi ei hüüa , ei suuda ta vastu panna . Ta tõuseb ja , ilma et seda eriliselt ihaldaks , läheb ning klobib oma isa . Klobib niisama tuimalt ja ükskõikselt nagu too ta ema , otsekui oleksid nad vaid ühe ahela erinevad lülid . Ta annab Oskarile paar täpselt kaalutletud hoopi , ainult vormitäiteks , ja kuuletub otsemaid , kui Krispina teda keelitab . Seejärel lähevad nad emaga kumbki oma tuppa ja uste prantsatused teatavad majja saabunud vaherahust . Nüüd jääb Kanut kohe magama , nagu oleks too pisku rahmeldamine viimane tilk , mis väsimuse astja üle ajas , nii et Friggi sosingi sumbub ja unes , mis Kanutit valdab , valitseb täielik vaikus . Vanaviisi katab Krispina hommikul laua : valmistab omletti , lõikab juustu ja vorsti ning keedab kohvi . Ent nüüd teeb ta seda nii valjul kolinal , et kõik kodused ärkavad juba ammu enne õiget aega - kilistab nugade , kahvlite , taldrikutega ja klopib raevunult mune , nagu jälestaks neid , ning jahvatab ube otse avatud köögiuksel . Oskar paneb hommikumantli selga ja läheb vannituppa , et heita pilk oma öösel saadud haavadele . Huul on natuke paistes ja seestpoolt lõhki ning vasema silma all on sinakas rant . Oskar pole sugugi nõder , ta on jõudu täis mees , kes võiks veel praegugi ehituskive raamiga seljas tellingule tassida nagu noorusaastail , ja küllap ta oleks suutnud Krispina kõrval ka Kanuti läbi nahutada , aga teisalt oli ju poja kohus ema kaitsta ja tema kohus karistus vastu võtta . Ilmselt oli see talle isegi meeltmööda , sest karistus vähendas ta süümepiina ja asetas Krispinaga ühele pulgale , nii et ainuke , kelle tegu lunastuseta jäi , oli Kanut . Oskar kuuleb , kuidas Kanut vannitoa ukse taga lingiga lõgistab . Nüüd keerab ta kraanid lahti ja hakkab end pesema . Hammastega on seekord igavene jant ja ka näoga on ta ettevaatlik . Miks poiss ikka näkku virutab - võiks ju rindu anda ? Küllap intuitiivselt . Ikka näkku . Kanut istub lauda ja lürbib tujutult kohvi . << Kas sa Oskarit ei ootagi ? >> küsib ema , kuid seepeale ühmab Kanut , et ärgu Oskar siis kohmitsegu vannitoas nii kaua . Krispinat tabab köhahoog , ta paneb taskuräti suu ette ega saa tükk aega pidama . Silmist jookseb pisaraid . Siis uurib taskurätti poetunud röga - selles on verd , ja Krispina arvates on see halb märk , emb-kumb , kas on kallal mõni pahaloomuline tõbi või on Oskar teda liiga kõvasti löönud . Viimaks tuleb ka Oskar lauda . Ta teeb näo , nagu poleks öösel midagi juhtunud , kuigi sinakas rant silma all on reetlik ja Krispina ning Kanuti pilgustki võib selgesti lugeda , et nad ta läbi näinud . Krispina jätab endale õiguse olla teatraalne : ta täidab Oskari tassi sellise hooga , et kohv läigatab üle serva vakstule , ja lükkab suhkrutoosi mehe ette otse kohviloigu sisse . Ent Oskar ilmutab stoilisust , puistab suhkrut rahulikult tassi ja segab seda mõtlikul ilmel . Ta ei tee välja sellestki , kui Krispina lauda pühkides teda küünarnukist müksab , nii kohvi Oskarile , kes tassi suule tõstnud , ka sülle läigatab . Teadagi räägivad nad ilmast . Kanuti arvates on inimpsüühika stiihiad suuresti vaid maailma stiihiate peegeldus ; ta on mõelnud , et kui maailma entroopia ületab talutavuse piiri , siis tõmbub inimene kas endasse või läheb hulluks . Tegelikult kõnelevad nad sellest , missugune võiks ilm olla , sest akna taga on veel hämar . Noil aprillipäevadel peaks päike tõusma seitsme paiku , aga esialgu ei ole sellest täheldada ühtegi märki . << Taevas paistab pilves olevat , >> ütleb Oskar . Seepeale sõnab Krispina aknalt , et nii see vist on , hoolimata et tänavalatern avab ümbrusest ainult kitsa sõõri . Krispina on leebunud , ent sellele vaatamata ei istu teiste kõrvale laua äärde , vaid otsib endale köögis askeldamist : hõõrub läikima pliidi nikkeldetaile ja küürib teekannu . Hommikuti polevat tal isu . Trepilt kostab kohmitsemist . Tegemist oleks nagu sammudega , aga ei ole ka . Niisuguseid ebamääraseid helisid võib põhjustada vaid Sigrid , kes ei tea alati täpselt isegi , mida ta just teha tahab . Ta astub astme võrra allapoole ja seejärel põrnitseb kaugusesse , siis astub teisegi astme ja kopsib käega käsipuud , et kuulata , kuidas kuiv kuusk vastu kõmab . Krispina läheb Sigridile trepile vastu . << Ma toon sulle söögi voodisse , >> ütleb ta , kuid Sigrid ei tee teda kuulmagi . Ta tuleb kangekaelselt edasi , ikka sammhaaval . Sigridki on stiihia , keelud ja käsud ei lähe talle korda , iga ainumas neist neeldub ta põhjatutesse silmadesse . Need on kui kosmilised << mustad augud >> oma vastupandamatu jõu ja määratlematu ainetihedusega . Naised on meeste ees rohkem hirmul kui mehed naiste ees . Kui naine on tuisupea ja läbematu , arvab mees ta olevat jonnaka . Need mõtted oli ta kirjutanud viiendal augustil tuhande üheksasaja viiekümne esimesel aastal , pärast seda , kui ta oli tulnud Leaane juurest . See alandus ei kuulunud temale . See oli Leaane alandus . Ta arvas selle olevat , kuigi Leaane ei teinud alandusest numbrit . Leaane oli lihtsalt Ülole vihane ja kõik ! Tema ei lasknud end alandada . Aime Tumman oli juba peast läinud . Valentina ei teadnud isegi , kas ta nimi oligi Aime . Võib-olla oli hoopis Ellen . Ellen Turnman . Vanamees oli võtnud nõuks õhtuni oodata Valentina selja taga oma muna . Muna oli muidugi ettekääne . Ta tahtis , et Valentina temaga tegeleks , et Valentina oleks tema juures nagu tookord , kui ta nõudis tõvevoodis , et Valentina teda söödaks . Valentina lähedus andis talle jõudu . Mitte toit . Valentina oli talle mannaputru ja kisselli suhu pistnud . Kissell oli veel marjadega ja vanamees raputas kesti suust välja . Valentina ei jõudnud kuidagi oodata , millal ta lusikatäisi neelab . Vanamees sõi nimme pikaldasa ja tema silmis läigatas rahu , et Valentina teda söötis . Vahel ta isegi noogutas Valentinale hajusalt ja kõikemõistvalt . Aga tegelikult ei mõistnud ta enam oma hallis hämus midagi . Toppinud talle uue lusikatäie suhu , tahtis Valentina karjuda : et see sulle kurku kinni jääks ! Ta karjuski , ainult mõttes , kuid vanamees naeratas õndsalt ja Valentinal hakkas häbi . Ta karjus vaiksemalt , häbi surus tema mässu maha ( või ema ? ) ja Valentina nihutas oma kannatuse piiri veel üheks päevaks edasi , teiseks , kolmandaks . Neid päevi sai rohkem kui neli-viis-kuus ja kõik nad õpetasid teda vanadust vihkama . ( Kas mitte sellepärast ei võtnudki Valentina Tiido kosjasid vastu , et alateadvus hoiatas teda kordumisvõimaluse eest ? ) Nüüd , kus ta hakkas ise vananema ( lapsik ta veel ei olnud ) , tuli talle too söötmine järjest rohkem meelde . Vanamehe kesti pudistav suu ja Valentina enda südamepööritus , kui ta salvrätiga haige lõuga puhastas , ja ema sõnad : ei nii pirts saa elus olla ! Mõtled , et varandus niisama sülle kukub ! Ei kuku . Ent pärijaks jäi ju ema , mitte Valentina ( nüüd muidugi oli ring ka Valentina kätte jõudnud ) ja äkitselt sähvatas Valentina peast läbi mõte , et ema oli olnud rott . Ka rott järab kõigepealt tee õunasüdamesse , et saada seemnetest vitamiinid kätte , ja niimoodi järas ema vanamehest läbi , et saada ta kuldasjad endale . Ema - rott ? Rott oli ju Haraldi lemmikteema ! Valentina ei tohtinud emast halba mõelda , aga ta mõtles . Tähendab , Harald oli jälle temas tugevam ja käskis tšikirikke teha ( mina teeksin sellele vanamutile iga päev tšikirikke , ütles Harald . Paneksin ta mehele ja siis kingiksin noorpaarile sülega liiliaid . Nad paneksid liiliad ööseks oma tuppa ja see oleks nende esimene ja viimane öö , liiliad on mürgised . ) . Valentina tõrjus Haraldi kaugemale . Mine nüüd , palun , praegu ära ja tule tagasi siis , kui sul on puhtamad tunded , ütles ta Haraldile . Emast peab hästi mõtlema . Ja üldse , ma ei saa sinuga praegu rääkida , näed , ma olen tegevuses kolme mõttega . Need mõtted ma panin siis kirja , kui ma sind veel ei tundnud . Ma ... Harald ei läinud ära . Harald oli prognoosimatu nähtus , nii nagu vanameeski . Iial ei võinud teada , millal nad tulevad ja kaovad . Prognoosimatu nähtus . Kas see polnud ilusasti välja mõeldud ! Niisugune lause võis Haraldile meeldida . Selles oli väike sähvatus . Valentina tajus mingisugust ebamäärast kordumist . Kordumist , mida ta oli alati peljanud . Mis asi kordub ? ei saanud Valentina aru . Kas see , et ta kartis nüüd vanameest nii , nagu Leaane oli kunagi oma Ülo kartnud ( naised on meeste ees roh- kem hirmul kui mehed naiste ees ) ? Ei , Leaane ei kartnud , kuigi ta sõltus pärast lapse sünnitamist Ülost majanduslikult . Need kolm mõtet , mida Valentina oli nelikümmend aastat tagasi Leaane najal kirja pannud , käisid nüüd täpselt Valentina kohta . Temal oli praegu vanamehega umbkõla pikk nagu väät , mis keerdus mitmekordselt ümber maja , ja Valentina oli vanamehe ees hirmul , just vanamehe ees , kui ta tuli hiilides ta selja taha ja ehmatas teda oma olemasoluga , lausumata puhk aega sõnagi . Või kui vanamees hiilis talle vannituppa järele , et teda vahtida . Valentina puges küll vette , et vanamees teda ei näeks , aga vesi oli läbipaistev . Ent veel hullem oli siis , kui ta ennetas Valentinat ja puges ise vanni ning palus , et Valentina , hea laps , ta selja puhtaks peseks . Ent kolmas mõte ( kui naine on tuisupea ja läbematu , arvab mees ta olevat jonnaka ) vaevas Valentinat kõige rohkem . Praegu ta muidugi polnud enam tuisupea , aga tookord , kui ema käskis vanameest lusikaga sööta , pidas vanamees Valentina kärsitust jonnakuseks . Valentinal oli ju tookord oma elu elada , tal polnud aega vanamehega jännata . ( Kas tal siis nüüd oli ? ) Muusika pole mitte midagi muud , kui korrapärastatud müra , ütles keegi . Kes ? Praegu oli Valentinal müra peas , kakofooniline muusika , mis tulenes vastuhakust . Emale , et ema oli teda jätnud vanamehega kahekesi . Miks ta ise ei tulnud siia majja käima ! Miks ? Siis oleks vanamees Valentina rahule jätnud ja Valentina ei oleks pidanud kulla eest kõrget hirmuhinda maksma . Kuld hiilgas nagu õhtupäike . Ainult ta ei loojunud . Temast ei saanud kunagi rahu . Ta kumas ka öösel . Valentina vihastas enda peale . Ta on täielik tumpa-jumpa , kui mõtleb ühele lihatule ja luutule majavanamehele alluda . Noh , nii väetike Valentina veel ei ole ! Ta näitab , et ei pea vanameest millekski , ta lehitseb oma vihikut edasi , kui tahab , töötab valjusti ( küll tema töötab valjusti , armastas ema öelda , kui keegi tegi tublisti tööd ) ja unustab vanamehenässi ära . Vaadaku teda , mis ta ikka saab oma silmadega Valentinale teha ! ( Temal on silmad väikesed kui vaesemehe võitoosid , oli ema öelnud . ) Valentina lehitses edasi oma << Viljaka päeva >> vihikut , kuhu ta oli oma hoolika ja ilusa pitskirjaga kirjutanud iseenese mõtteid - ja äkki ta võpatas . Kui hea on rahulolutunne ja ometi kui igav ! ( Millal ta selle kirjutas ? Mis põhjusel ? Valentina ei mäletanud . Minevik oli nagu must auk . Ma maletan kõikide õpilaste käekirju , oli Leaane öelnud . Valentina ei mäletanud midagi . ) Samas võpatas Valentina uuesti . Tema silmade all hüppas üks sõna vihikust välja ja hüppas siis kohe tagasi , aga hüppamine oli teda muutnud , nüüd olid tal teised tähed , need olid sama korralikud ja ühetasased nagu Valentina pitskiri , ei värisenud üles- ega allapoole , nad olidki Valentina kirjutatud ja Valentina luges : kui hea on rahutusetunne ! Rahutuse- , mitte rahulolutunne . Valentina luges veel kord . Vihikus oli uus sõna - rahutusetunne . Ja nagu sellest hookuspookusest oleks veel vähe olnud , hüppasid kakssada seitsekümmend üheksa tähte ta ette ( kas Valentina siis jõudis neid lugeda ? ) , peale selle veel punktid ja komad ning üks mõttekriips - ja Valentina luges , kuigi ta tegelikult kirjutas , mitte ei kirjutanud , vaid ladus tähti sõnadesse , andis neile oma mõtte . Suvi . Unistan juba suvest , suurest , heledast , kollasest . Kuum ja põletav suvi . Eoseid küpsetav suvi , virgutav suvi . Ärkan sel suvel naisena , küpsena , kaunina . Emana . Armununa . Kahe käe kallistus kahe käe kallistusse . Üleval päike . Suvi - tõeline puhkus . Uuestisünd , mõrade liitmine . Ja samas nende tähtede alla hakkas uus kiri tekkima . Mul on alati säärane tunne , et mu kirjutised sarnanevad õpilase omadele , mida loetakse teistele klassis ette . Rohkem Valentina ei lugenud . Ta põgenes . ( Kelle eest ? Vanamehe eest ? Iseenda eest ? ) Tänaval nägi ta esimesena Loone Kerbot . ( Siin kandis ? Mida tegi ilus Loone Kerbo siin ? ) Ent Valentina tõrjus ootamatult kerkiva uudishimu tagasi , pole tema asi teise eraelus tuhnida . Ometi tuli talle meelde , et Loone Kerbol oli veel ilusam mees kui ta ise . Mehelik . Väärikas . Pikka kasvu . Ja Valentina ütles Loone Kerbole : kui sa teaksid , kui vähe inimesi tuleb su hauale ! Aga mina tulen , nii et ära ole midagi nii uhke . Vaata kui võtan veel su mehegi endale ! Ja ehmus samas oma silmade kuulutusest . Nüüd oli ta tõepoolest liiale läinud ! Mis kuradi matuste tuhin oli ta sisse tulnud ? Tema , kes ta polnud eluaeg kellegi matustel käinud , ka siis , kui ta pidi minema , lükkas ema või kellegi teise ette , ka oma ametiühingutöös . Või kui mõnikord läkski , siis ainult huvitavate peiete pärast . Võimaluse pärast kohtuda mõne huvitava inimesega . Ja sellepärast ei saanud ta nüüd aru , miks ta pidi kogu aeg matustele mõtlema . Kas ta tahtis tasa teha kõiki oma minemata jätmisi ? Ega ta ometi iseenese matustele mõelnud ? Säärane hingevaev oli talle ootamatu . Samuti mõttekäik , et teised surevad varem kui tema . Võib-olla see polnudki hingevaev ? Võib-olla oli see rõõm ? Rõõm elust . Omaenese elust , et ta on veel nii noor , palju noorem kui Leaane , kellel hakkavad hambad suust kukkuma . Valentina ei võinud näha , kuidas Leaane oma hammast logistas . Loone Kerbo noogutas talle kergelt ( nagu Aime Tumman , ei saanud ka tema Valentina silmade teatest aru ) , kuid seisma ei jäänud . Neid olid alati teineteisega napisõnalised olnud . Loone Kerbo suhtles rohkem Laine Haapaneni ja Elsa Kööbneriga , just nagu oleks ette teadnud , et Valentina tahab temalt kunagi meest üle lüüa . Ent miks ta siis Elsa Kööbnerit ei kartnud ? Muidugi , Elsa Kööbner oli vulgaarne , huvideta naine , või õigemini ühesuunalise huviga , aga Valentina oli alati talitsetud . Valentina võis tema mehele meeldida . Seekord oleks Valentina siiski tahtnud , et Loone Kerbo oleks seisatanud ja küsinud , kuidas Valentinal läheb , või rääkinud mõned tööuudised . Ent Valentina oli Loone Kerbole õhk . Oli alati olnud ja Valentina oli talle samaga vastanud . Mitte küll nii demonstratiivselt kui Loone Kerbo ise , aga sisemiselt muiates , kui Loone oma meest kirus . Selleks ta tööl käiski , et oleks kellelegi kiruda , mõtles Valentina irooniliselt . ( Ega ma muidu Moskvasse sõidakski , aga mõtlesin , et sealt saab midagi osta . Meest ei saa usaldada , ta toob alati vastupidist . Viimane kord andsin talle kaasa nimekirja , mida ma tahan , ta ütles : nii pikk nimekiri ! Nimekiri ei olnudki pikk , seletus tegi selle pikaks ja ikkagi tõi ta valesti . ) Aga võib-olla käis Loone Kerbo tööl ka igavuse pärast . Igatahes raha pärast mitte . Loone Kerbo mees oli Tipis dotsent . Tegelikult läkski vist hästi , et Loone Kerbo ei seisatanud , mõtles Valentina kergendatult . Äkitselt oleks ta oma surmamõtteid reetnud ja ilus Loone oleks arvanud , et Valentina on ogaraks läinud nagu Elsa Kööbner . Loone pidas ka oma meest ogaraks . Nii nagu Leaanel olid kõik mehed , molu-mihklid , nii olid ilusal Loonel mehed ogarad . Ta ei teadnudki , mis tähendab ogar mees . Oleks Loone Kerbo näinud majavanameest , mis ta siis ütleks ? Ah ? ( No öelge seda minu meest ! Enne kui ma hakkasin peolt koju tulema , helistasin talle hästi võõra häälega ja küsisin : kas Loone on kodus ? Ja tema vastas : ei ole . Loone on jõulupuul . Ma hakkasin selle jõulupuu pärast suure häälega naerma , no kes siis niimoodi tohib telefonisse vastata ! Ta ei teadnud ju , et see mina olen , ta oleks pidanud nääripuu ütlema . Pärast naermist küsisin : kas Loone tuleb varsti koju ? Aga ta oli juba mu hääle ära tundnud ja ütles : parem , kui ta üldse koju ei tulegi . Kui ma koju jõudsin , noomisin teda : kuidas sa võisid küll võõrale inimesele nii ebaviisakalt vastata , aga tema ütles : siis olid juba sina ! ) Kuidas sai küll ilus Loone niimoodi käituda oma mehega , dotsendiga . Narritada teda telefoni teel ! Aga see vist oligi ilusate eelis , neile ei panda seda pahaks . Võibolla isegi nende meestele meeldib , et naised neid niimoodi õrritavad . ( Kui laps jonnib , siis tuleb laulma hakata , siis jätab ta jonni katki . Kes seda ütles ? Kes ? Leaane ? Laine Haapanen ? Igatahes mitte Loone Kerbo . Temal oli mees lapse eest . ) Oleks Valentinal niisugune mees olnud nagu Loonel , siis poleks Valentina küll oma käitumises nii vaba olnud , ta oleks kartnud oma kuulsat meest kompromiteerida . ( Naine peab olema väga kitsi eneseavaldamisega , muidu ta võib kaotada endast midagi väärtuslikku . ) Surma- ja jõulumõtted olid imelikul kombel Valentinas üheaegselt seostunud , nagu pühadus ja küünlad peaksid alati kokku kuuluma . Igal juhul oli Loone Kerbo läinud oma jõuluõhtusse - ja jumal temaga ! Kui tal ükskord läheb ikebanat vaja , küll ta siis oskab Valentinaga . suhelda , siis oskasid kõik . Ainult Loone Kerbol polnud mesimagus naeratus näol , ta oli ka oma palumises jahe . Valentina mõtles , et kui Loone Kerbo peaks temalt nüüd veel ikebanat paluma , siis teeb ta Loonele sügisese ikebana , seostab Loone Kerbo ikebana sügisega - kuivanud lehed tähendavad minevikku - , aga krüsanteemi , sure- matuse sümbolit , ta Loone ikebanasse ei pane . Rohkem polnud Valentinal vaja Loone Kerbost mõelda . Ta oli saanud oma pisikese rahulduse kätte , oma pisikese üleolekutunde , et ka tema võib midagi olla või teha . Ainult ta unustas ära , et ei käi enam tööl ja Loone Kerbo ei tule kunagi tema koju ikebanat küsima . Esimest korda kahetses Valentina , et oli töölt lahkunud . Nüüd polnud tal kuhugi ennast näitama minna , et keegi võiks temalt midagi paluda . Ta võis ainult tänaval ringi vaadata . Hea küll , ta vaatab ringi , aga edasi ? Mis saab edasi ? Koju minna ta ei tahtnud . Kas ta peab muutuma Ploomtee mutiks , nende koristajaks , kes hakkas pensionipõlves iga kuu käima ise haiglas ? Nii kui kirjutati koju , otsis uue haigla välja , sest haiglas oli parem kui kodus . Seal tegeldi temaga . Martiinat ei olnud , kui Jaagup koju jõudis . Jaagupil oli isegi hea meel . Ta poleks tahtnud praegu kellegagi suhelda , ka Martiinaga mitte . Rääkida oma käigust Martiinale oli võimatu . Jaagupil oli tarve seda salajas hoida . Loogilist põhjendust varjamisel polnud , küllap see oligi mõttetu . Mis sellest siis ikka , kui Martiina teaks , et ta Hektori juures käis . Ju ta arvaks , et Jaagup ei saa südametunnistusega õigeks . Ent just seda leebet , sõnatut mõistmist Jaagup ei talunudki . Tegelikult oli selle mõistmise aluseks ju Martiina fiktsioon , mis Jaagupi enesenägemisest erines häiriva vahega . Jaagupit ei vaevanud süümepiin , enam mitte . Ei ka kahtlus selles , kas ta oli hakanud uppuma tõeliselt või teeseldult . Sellel polnud praegu tähtsust . Küllap hakkas ta tõepoolest vajuma , muidu ju mäletaks . Tunneks ikkagi . Vaev oli milleski muus . Jaagupit tõmbas , kiskus , kutsus ja meelitas , kuid ta ei teadnud , kuhu . Mitte haua taha , mitte manaliste kilda , see kõik on lollus . Mitte surma märk polnud see , mis ta ees peibutavalt säras . Virgiinia polnud selles visioonide ning aimuste ahelas ei mardus , ei näkk , kes Jaagupit hukutada püüaks . Mitte selles plaanis , see on jama . See , mis tegelikult toimus , näis täiesti reaalne , täiesti loomulik , sobides tõelise maailmaga kõigiti kokku . Ometi tekkis sealjuures ka fantastilisi seoseid , nii et kõik võinuks vabalt olla ka luulude tulek . Ja ikkagi . Võib-olla on selline tajumisviis , selline vahekord ümbritseva maailmaga kogu aeg ühe võimalusena olemas olnud , ent hoopis Jaagup ise on seni takerdunud mujale . Ootamatult on liited lahti rebenenud . Endised seosed ei kanna enam . Ta liigub kuhugi ära . Ometi peab ta kuhugi ka jõudma . Nüüd , kus ta ei saa endisena jätkata . Kiivalt kadeda rauga osa täies elujõus mees endale ei võta . See oleks allakäik . Ja üldse , miks peaks rauk olema täis musta bioloogilist kadedust ? Ka see on takerdumine , suutmatus edasi liikuda . Või on see ehk vanainimestele väljastpoolt pealesurutud hoiak , mõistmatu vaade muutumisele ? Nad ei jaksa seda tõrjuda ning on sunnitud tantsima kaasa pöörases nooruslikkuse kadrillis , samal ajal kui võiksid vaikselt imetleda avaraid vaateid , mis avanevad ainult paljunäinud silmadele . Jaagup läks vannituppa käsi pesema . Nad olid just hiljuti ühe patsiendi kaudu saanud tumepruuni kahhelvooderdise , uue vanni , valamu ja soome kraanid . Praegu vannituppa astudes märkas Jaagup otsekui esimest korda kõiki Martiina pooltühje pudeleid ja purgikesi , mis kirevas rohkuses igale poole olid laotud , luues nõnda luksuse palet . Äkki tabas Jaagupit mõte , et vannituba on kultuseruum nende korteris . Siin on kumbki neist üksi oma kehaga , mille on tõstnud jumalikule tasandile . Jaagup võttis riided seljast ja astus duši alla . Tükk aega polnud ta end pesnud , see polnud ärritatud nahale hea . Nüüd laskis ta voolata vett üle kärnase ihu . Jaagup tundis end armetult naeruväärsena keset kõiki valitud šampoone , kreeme , seepe ja maitsekates värvitoonides rätikuid . Ta sulges silmad , soovimata end peeglist näha . Jaagup häbenes ennast . Oma ekseemidega oli ta siin valenoot , ta tundlik ihu ei talunudki niisugust sugestiivsust , kui siia sellesse ruumi oli korjunud . Ometi oli ta oma ainsas kodus , mis tal oli . Ta ei kujutlenud muud . Masendatult kuivatas Jaagup end veripunase soome froteega ja määris naha salviga sisse . Ta pani selga ruudulise kauboisärgi , jalga mõnusaks kantud teksad ja pehmed mokassiinid . Kammis , ning läks siis elutuppa . Ajakirjade lauale oli kogunenud virn erialast kirjandust , mis oli läbi vaatamata , kuid ajakirjad olid praegu liiga nõudlikud . Polnud jõudu nendesse süveneda . Jaagup istus tugitooli ja vaatas maha . Silm keerles mööda vaiba suletud ornamenti , jõudes keerulist mustrit pidi üha samale kohale jalgade ette tagasi . Siis tuli meelde Virgiinia pilt , mille ta oli rahatasku vahele pannud . Ta otsis selle välja . See polnud üldse see tüdruk , keda ta oli kujutlenud . Pildil oli seltskonnatüdruk tõukoeraga mingist kõrgendatud nõudmistega elust , millele Jaagup praegu ei jaksanud vastata . Jaagup pani foto ära ja lülitas televiisori sisse . Kuhugi pidi tähelepanu juhtima . Ekraan läks heledaks , seal võtsid kuju mõned daamid , kes istudes vestlesid . Jutust sai Jaagup aru , et tegemist on endise baleriini isikusaatega . Nukralt jäi ta televiisorit vahtima , lootes optimistlikku , rahustavat rutiini . Selgus , et võluv vanem daam tegutseb praegu balletiõpetajana . Näidati tundi , siis mõnda õpilast . Kui Virgiinia tantsima hakkas , läks Jaagup näost valgeks . Ta naaldus tagasi , peitis käed ristluude taha , tundes end suure kohmaka purustajana . Seal ta oligi . Täpselt see ta oli . Valusalt , talumatult täpne . Kuidas küll ometi ? Lõik , milles Virgiinia esines , oli nii lühike , et Jaagup jõudis teda vaevalt silmaga vallata . Palju tähelepanekuid jäi puudu , ta lihtsalt ei jõudnud vaadata . Juba valgusid lõputiitrid pildile peale . Muusika , mille saatel Virgiinia oli tantsinud , läks veel edasi . Jaagup arvas selle ära tundvat , vist oli Sibelius . See pidi neil kuskil kapis olema . Sibeliuse plaati otsides märkas Jaagup , et ta käed värisevad . Süda oli tõusnud kurku ja sundis kiiresti , kuuldavalt hingama . Mis see siis ometi on , mõtles ta ängistusega . Ma ei peaks seda plaati otsima . Konjak sobiks mulle märksa paremini . Aga just seda ei saa , ja ei tahagi . Mis kurat see küll on . Aga see viimane fraasina väljenduv mõte ei olnud enam siiras . Plaat huvitas rohkem . Plaat ilmuski teiste vahelt nähtavale , ilusas läikivas ümbrises soome plaat . Jaagup pühkis plaadi antistaatilise harjaga üle ja asetas mängijale , lülitas aparaadi sisse , kuid ei pannud veel helipead peale . Ta ajas end sirgu , läks akna alla ja üritas rahuneda . Nagu poisike , mõtles ta , või õigemini : nagu plika . Miks ma seda nõnda teen , see pole ju minu loomus . " Ma olen asjalik , realistliku mõtteviisiga mees . Ma olen teoinimene . Ma olen arst . " Jaagup ehmus , ta oli seda valjusti öelnud . Lausa karjunud enda peale . Ta pani ketta keerlema ja asetas helipea plaadi serva . Lõpuks võib selle plaadi ju ära kuulata . Ehk läheb kogu lugu nõnda kiiremini mööda . Ta istus vaibale maha ja hakkas muusikat jälgima . Muusika tuli raskena peale , Jaagup märkas end kahanevat muusika ees , muusika hakkas valitsema , Jaagupi oma mõttepind , millele ta toetus , muutus hõredaks . Muusika kandis praegu rohkem kui ta oma meelelaotus . Ent väike kõrvaltvaataja , see teadvuse visa valvur , ei jätnud teda siiski maha . Jaagup sai peagi aru , et Sibeliuse muusika , mis end temasse mahutas , ei ole mingi hea loomuga siseneja . Ilusate südantsöövate helide taga luuras julm isekas silm . Valitsemishimuline loomus otsis valitsetavat . Jaagupil hakkas paha , ta oleks ennast sulgeda tahtnud , aga just see luuk , mis talle kõrva- ja silmaklapiks pidi olema , oli hingedelt ära kukkunud . Ta istus , võimetu midagi enese kaitseks ette võtma , ja püüdis meenutada Virgiiniat , nagu ta seal ekraanil lühikest aega oli muusikaga heidelnud . Virgiiniat heliplaadiloos ei olnud , mitte killukestki temast ei tulnud nende helide läbi esile . Plaat oli kuskilt kriimustada saanud , ragin mõjus kaost kuulutava häirena keset seatud meloodiakäiku . Jaagup võpatas . Seejärel sööstis tähelepanusfääri ootamatu telefonihelin . " Jaagup ? " küsis naisehääl . Jaagup ei tundnud helistajat . " Jah , " vastas ta ebalevalt , värisedes üle kogu keha . " Kas sa vaatasid ? " " Mida ? " " Saadet , " kostis telefonitorust . Siis oli kuulda sügavat sahisevat hingamist , häält enam mitte . Ühendus katkes . Kostsid lühikesed signaalid , kuni Jaagup pani toru ära . Muusika oli vahepeal lõppenud . Ketas seisis paigal , helipea oli hargile tagasi viskunud . Jaagup viis plaadi kappi tagasi . Abituna ja ärevana hakkas ta mööda korterit jooksma . Juba ta kahtles , kas helistamist oli olnudki . Mõne aja pärast tuli Martiina koju , närviline ja tasa- kaalutu temagi . Jaagup ei küsinud , kus ta oli viibinud . Martiina ei hakanud ka omalt poolt seletust pakkuma . Nii väga oli nende kooselu muutunud . Kumbki omaette üritas säilitada kindlameelsust . Martiina muretses Jaagupi pärast , püüdes teda kõigiti aidata , endiseks tagasi saada . Ta vajas Jaagupit nii , nagu ta ikka oli olnud , sellele oli ju ehitatud kogu nende vahekord , nende abielu . Jaagupil naise pärast muret ei olnud . See oli loogiline , sest mitte naine polnud viga saanud , vaid tema . Muidugi mõistis Jaagup , et tema muutunud olek on naise ellu mitmeid probleeme kaasa toonud . Need probleemid ei tundunud aga Jaagupile enam olulised , need olid elu pinnakihtides liikuvad variantide ning võimaluste tasakaaluhäired . Ise oli ta jõudnud hoopis millegi muuni , see oli oleva ja olematu põimumine , elu ja surma imelik vahekord , mis pidi veel selgeks settima . Sest Jaagup ei saanud enam olemasolemise iseenesestmõistetavaist piiridest aru . Elaval on võimatu surma mõista , ta võib teha üksnes oletusi . Just need oletused , igasugu seletused ja teooriad vajusid Jaagupile vastumeelse koormana peale . Kalmulised , hauatagused . Idealistlikud inkarnatsioonid ja materialistlikud lagunemised . Aurad ja spiritused , kodukäijad ja taevaminejad , kõiksusse ühinemised ja kindla paiga ning nähtava kujuga seotud lahtipääsmatud hinged . Kokkusulamised ja laialihajumised , Thanatos Erose embuses , Eros Thanatose haardes . On siis inimene tõepoolest jätkuv enesekatsetus täiusliku variandi leidmiseks ? Ent täiuslikkus omakorda on saavutatud surm . Täiuslik on ühtlasi lõppvariant . Elujõud muutub mõttetuks , algab surmaring . Jaagup oli surmast tagasi tulnud , aga kas ta siis mäletas sellest midagi ? Võib-olla mäletas . Samahästi võis see olla visioon une-eelselt hämaralalt , mille teevad võimalikuks ta ülearu tundlikuks muutunud meeled koos äkitselt ärganud ja üha kasvava , julmalt pealetungiva fantaasiaga . Praegu on ülesandeks säilitada piiritunne , teha pidevat ja selget vahet fantaasia ning tegelikkuse vahel . See pole lihtne . Kust ta teab , mis on tegelikkus ja mis on juurdemõeldu ? Ja kust saadik on siin üldse vajalik või isegi ohutu vahet teha ? Tegelikkuse mõõtmiseks on valmistatud üha lisanev kogumik eksimatuid riistu . Näitusid teatakse üha rohkem , aina laiemalt , aga mis sellest muutub ? Kui ta hakkab tõemeeli järgima aparaaditegelikkust , kas ei tule siis temast endastki aparaat ? Siis hakkab ta ju maailma tajuma aparaadi vahendusel , aparaadi meeltega . Masininimene , robot , manipulaator , hingetu golem tõukas oma liikumatu maski ta silme ette . Teisel pool kogu see samaanide , nõidade , ufode sumisev , kobrutav sülem , aina pea kohal tiirlemas , laskumispaika otsimas , silmaservadelt joomas kui kruusist , mis ise end pakub . Transtsendent ja sealpoolsus , mudelid , sümbolid , maagilised märgid . Nõiasõnad ja meditatsioonivormelid . Kõik see oli viimastel aegadel olnud kui köitev seltskondlik jutuaine ta ümber , tõde segi toetuga , uskumissoov ning imeigatsus ainelist kuju otsimas . Isegi need , kes väitsid end midagi siit hulgast tõsiselt võtvat , ei lahkunud tegelikult turvalise üldteadaoleva pinnalt rohkem kui paariks tillukeseks sammuks , mida kerge silmapilk ainsa hüppega tagasi võtta . Tõsi , aeg-ajalt oli kuulda kedagi millessegi põhjalikumalt süvenemas , mõnest räägiti palju , mõnest lausa imeasju . Ometi räägiti neist kui sensatsioonilise kuulsusega näitlejaist , kes valinud üheainsa huvipakkuva rolli ja esitavad seda kõikjal . Mida võimatumad olid teadaanded , seda raskema raevuga sõnelesid kaitsjad . Jaagup läks öövalvesse . Kodunt haiglani oli paari kilomeetri ümber , Jaagup pidas seda kõigiti sobivaks jalutuskäiguks . Suurem osa maad tuli minna trammiteega kõrvu . Tänav oli lai , autod kihutasid mitmes reas , pilt oli peaaegu suurlinlik . Ise oleks Jaagup igapäevaseks käimiseks muidugi meelsamini valinud mõne suursuguse ja kindlasti ka vaikse allee , kus oleks olnud ruumi pilgule ja rahu mõtisklustele . Paraku oli tee talle juba valitud , selline , nagu see kodu ning töökoha vahel oli . Haigla oli juba vaikne , kui Jaagup pärale jõudis . Külaliste aeg oli möödas . Jaagup pani riided garderoobi , tõmbas kitli särgi peale , sõitis liftiga üles . Õhtusöök oli läbi , mahedalt valgustatud koridoris liikusid igavlevad haiged . Palatid olid unised ning ülearu soojad . Raskeid peale Hindrami osakonnas praegu ei olnud ja ka Hindram paistis momendil stabiilne , otsene oht näis hakkavat sedakorda jälle mööda saama . Praegu poleks enam vajagi olnud , et omaksed tal pidevalt kõrval istuvad , kuid need jälgisid mingit oma liini , ilmselt oli haige valvamist neil oma enesetunde jaoks vaja . Istugu peale , Hindram oli palatis üksi , nad ei sega seal kedagi , kergendavad vaid sanitaride tööd . Enne oma kabinetti astumist kohtus Jaagup möödaminnes õde Virvega . See silmahakkavalt kaunis neiu oli kuuldavasti usklik . Jaagup oli alles kevadel teada saanud . Õde Virve varjas seda , kuid üks patsient , mingi kirjamees , oli Jaagupile saladuskatte all rääkinud . Usukammitsad seletasid nii mõndagi õde Virve käitumises , ta ligipääsmatust , nurinata tegutsemist , inetuid madala kontsaga kingi ja jämedaid sukki . Hull tüdruk , raiskab nõnda oma parimad aastad , ja alles kui juba liiga hilja , märkab ta , mis elu talle veel võlgu . Kui üldse märkab . Jaagup on elu käest vähemalt oma jao juba saanud . Tõepoolest , ka tema on nüüd paastuja , lihasuretaja . Munk . Jaagup tundis ennast viletsasti , see võrdlus ei meeldinud talle . Kabinetis istus Jaagup diivanile , lükkas käed seljatoele laiali ja jäi suletud silmi mõttesse . Õde Virve nägemine oli ta meeleolu häirinud . Jaagup püüdis analüüsida , mis võis olla häiriv element . Küllap Virve usklikkus , see oli selge . Kuid mispärast ? Mis oli Jaagupil õde Virve kõrvalekaldunud meelelaadiga tegemist ? Kas ärevus tuli sellest , et Jaagup märkas enda ees veel üht avatud ust , ukse taga aga endaga sarnaseid olendeid ? Hämmeldunult mõtles Jaagup , kui vähe ta tegelikult usutõdedest teab . Mis on küll see , mis inimesi kõigest näägutamisest hoolimata ikkagi aeg-ajalt usuhõlma tõmbab , kuigi sealt midagi saada ei ole ? Või siiski ? Usuorganisatsioonidel pidi kõvasti raha olema . Õde Virvele seda igatahes jagatud ei ole . Sugestiivsed isiksused , seda muidugi . Šarlatanid ja petised ja kelmid . Ometi on ristiusk juba kaks tuhat aastat inimeste meeli vallanud ja saab imekspandavalt visal viisil sellega ikka veel hakkama . Võib-olla on idu lihtsalt vaimses elus , mida inimese loomus sisaldab ja mille väljaelamiseks ristiusk on need kaks tuhat aastat kõigiti sobiv olnud , ühendades mingil paindlikul ja ühtlasi mitmekesisel , individuaalselt vastuvõetaval kombel fantaasia ja tegelikkuse , fanatismi ja tolerantsuse , sisetunde ning väliskeskkonna alternatiivid ? Otse akna all on väikene mäekene peenikest heledat liiva . Kohe seejärel algavad peenrad , need lähevad tiigini välja . Praegu pole liiv üldse hele , on hoopis märja savi karva , lumega segamini . Talvel oli siin kõrge hang ja sellest lasti kelguga alla . Taro Heino ja minu vennad lasksid . Ma vaa- tasin aknast , kuidas nad kaugele vuhisesid , päris tiigini ja seal veel jääd mööda edasi . Ükskord näitas Heino mulle läbi akna keelt ja tegi endale kätega pikad kõrvad pähe . See tähendas vist , et mina olen jänes , kes ei julge välja lume peale tulla . Meie Ivo näitas siis Heinole rusikat ja lükkas tema kelgu tagurpidi minema . Heino kelk jooksis jalustega lume sisse kinni ja Heino ise veeres maha . Praegu enam hange ei ole . Ka peenraid päriselt ei ole , on ainult need , mis minevast suvest jäid . Peenarde keskpaigad mustendavad , nende vahel aga on veel pikad lumeribad . Siin otsaakna all on meie kõige rammusam maa , siin kasvatatakse kurke ja porgandeid . Ma vajutan nina vastu aknaklaasi , panen silmad kinni ja mõtlen suve välja . Ma mõtlen , et väljas on soe , et aed on kõik roheline , et porgandipealsetel on juba kenad hiiresabad all , neid ei tohi küll veel maa seest välja tõmmata , sest on liiga peenikesed ega ole neil õiget porgandimaitsetki , ma tean , ma olen mõned neist salaja välja tõmmanud ja ära söönud . Veel mõtlen , et aias on mitu kõrget mooni õitsema läinud , ma hakkan neid üles lugema ja jõuan viieteistkümneni . Edasi lugeda ei saa , sest silmad hakkavad kinnihoidmisest värisema . Ma pean silmad lahti tegema ja suvi koos moonidega läheb ära sinna , kust tullakse varsti . Too VARSTI võib mõnikord olla väga pikk oodata . Kui isa on laadale läinud , siis ma tean , et ta tuleb varsti , aga too VARSTI on alles hilja õhtul ja annab ikka akna peal vaatamas käia ja õuest vankrinaginat kuulatada . Ka ema tuleb pohlametsast VARSTI , aga ma käin oma kolmkümmend korda värava taga viie kase juures , et näha , kas ema juba tuleb üle heinamaa , et siis ruttu-ruttu talle vastu joosta . Karjas olles jälle jõuab mitu korda varju mõõta , enne kui võib karjaga lõunale tulla . Seda on paras teha siis , kui vari on neli ja pool jalatallapikkust pikk . Nii lühikeseks ei kulu ta sugugi nii väga VARSTI , mõtelda ainult , missugused varjud on hommikul , kui me karjaga alles metsa jõuame . Kõik puud ja lehmad ja lambad ja meie ise oleme siis varju peal nii pikad , et VARSTI on ei tea kus . Aga häda ei ole sellest küll midagi , kõik ootame ära . VARSTI ma kasvan suureks ja ma jõuan isegi selle aja ära oodata . Ma olen hele sasipea . Mu nina peale ja põsenukkidele on tärganud uue kevade uued tedretähed senistele alatistele lisaks . Ma ei salli tedretähti , nad teevad näo kirjuks . Ma ei salli ka valgeid juukseid . Mõnikord , kui ma suurte õdede sõna ei kuula , ütleb mõni neist , et ma olen inetu ja värvist ilma jäetud laps ja turris juustega , ja tedretähine ka veel . Neil on vist õigus , suurtel peab alati õigus olema , nad tahavad kangesti , et neil oleks alati õigus . Mu juuksed on tegelikult lokkis , ma tean seda , aga et ma neid harva kammin , siis näen vahel välja nagu lohakalt pügatud lammas . Ema kutsub mind Valgepea-Vutiks . Ma olen kuus aastat vana ja väga õnnelik , sest suvi on tulekul . Õde Ullat ma ei salli . Ta kiusab mind . Kui ma veel väike olin , nii umbes nelja-aastane , siis ta käskis mul kõvasti kisendada ja lubas : << Kui kõigest jõust kisa teed , siis lähevad juuksed mustaks . >> Ma kisendasin . Ma tahtsin väga , et mul oleksid mustad juuksed , nagu kõigil mu õdedel ja vendadel , ja emal ja isal ka . Miks mina üksi pean valgepea olema ? See oli ülekohus , see tegi mulle meelehärmi , ma isegi nutsin salaja ja vihastasin igaühe peale , kes mulle mu valgeid juukseid meelde tuletas . << Kisenda , kisenda kõvemini , >> ässitas õde Ulla . Ma kisendasin . Pikalt ja heledalt . Tõmbasin hinge ja kisendasin jälle nii mis jaksasin , kuni ema laudast tuppa tuli ja Ulla süütu näoga kiiresti toast välja läks . Juuksed ei läinud tumedamaks . Sellel õhtul ja järgmisel hommikul ja ülehomme ja saunapäeval olid nad ikka sama heledad kui enne kisendamisi . Ulla oli valelik , taipasin seda , ja mu südame sügavuses sündis tema vastu pikk vimm . Aga see oli kõik varem , lapsepõlves . Nüüd olen ma suur , juba kuueaastane , suvel saan seitsmeseks . Ja suvi on tulemas . Ka Taro Annel on tedretähed . Anne on minust kaks aastat vanem , ta käib juba koolis . Tal on punane barett ja kollane kampsun , ma tahaksin endale samasuguseid . Annele on kooliskäimiseks ostetud ka viltsaapad . Talvel ta kaotas ühe kalossi lumehange ära , Anne nuttis , aga siis oli üks hobusemees kalossi üles leidnud , sõitis Anne kodusse järele ja andis kalossi kätte , aga tahtis , et Anne pärastpoole tema pojale naiseks tuleks . Mina küll- ei hakkaks üheainsa kalossi pärast kellelegi naiseks minema , oleks veel , et mõlemad oleksid ära kadunud ja üles leitud , aga niiviisi , üheainsa pärast. . . Eks näe , mis Anne teeb , kas ta siis läheb tollele leidja pojale naiseks või saab ehk kuidagi ära rääkida , et polekski vaja omast kodust ära minna . Anne viltsaapad mulle muidu meeldivad ja Anne ise meeldib ka , ta on ilus inimene , tumedate juustega . Aga tema tedretähti ma endale ei taha , tal on neid viiskümmend korda rohkem kui minul , kõik põsed ja isegi otsaesine üleni täis . Annele on juba koolis Tedremuna nimeks pandud . Anne on suurte külatüdrukute käest kreemi küsinud , ta ütles mulle . Ta on kuulnud , et müüakse niisugust kreemi , mis võtab tedretähed ära , aga ta ei ole julgenud sellest oma emale rääkida . Suured tüdrukud jälle on kõik õelad , nad ei anna Annele kreemi . Õrritavad ainult , et neil on küll , aga ei anna . Ma tean , mis neil kõik veel on , nad isegi puuderdavad põsed valgeks ja värvivad suu punaseks . Nad on mõnikord nii rumalad . Aga mis mul nendest , ma ootan suve . Mul on põhiliselt kaks aastaaega . Üks on talv , kus ma ei saa peaaegu üldse toast välja , sest mul pole sooje riideid Teine on suvi , kus ma olen peaaegu kogu aeg väljas , ma isegi magan laudapealsel . Muud ajad seal vahel on üsna ärevad , üks neist on suve ootus ja see on vahel isegi suvest endast põnevam . Teine on talve ootus , mõnikord ei ole sellel ka väga vigagi , aga mõnikord jälle venib ta pikalt ja pimedalt ega taha kuidagi otsa saada . Praegu ma ootan suve . Päev on juba päris pikk ja vana Jott tuleb peaaegu igal õhtul meile . Ta tuleb hämariku eel . << Veereb nagu vokiratas , >> ütleb ema , kui vana Jotti üle heinamaasiilu tulemas näeb . Ta ütleb niiviisi sellepärast , et vana Jott on väga kärme astumisega , kuigi on juba kaheksakümmend täis , Vanal Jotil on kolm poega , kõik halli habemega ja ühtmoodi näoga ja mina ei saa kuidagi aru , et nad vanast Jotist üldse nooremad oleksid . Pojapojad on küll noored ja nonde lapsed veel nooremad , aga nii huvitavat immest nagu vana Jott ise nende peres teist ei ole . Ta tõmbab piipu . See on tal alati kas käes , suus või taskus . Minu isa on ka suitsumees , aga piipu ei tõmba tema kunagi , tal ei olegi piipu . Vanal Jotil on ka niisugune kaapkübar , mida ühelgi teisel ei ole . Minu isa kaabul on servad veidike ülespidi ja kaabu keskpaigas pealae peal on väike lohk , see on sinna vajutatud ilu pärast . Niisamasugused kaabud on kõikidel meestel , keda ma üleüldse kaabuga näinud olen . Ainult vanal Jotil on hoopis teistsugune . Tema kaabul pole keskpaigas mitte kõige väiksematki lohku , see on üleni kõrgelt kummis ja ümmarguse torni moodi . Seevastu kaabu servad on allapoole kõvasti kaldu . See on sellepärast , et vihmavesi ei jääks kaabu lohku ega ülespidi servade taha loksuma , vaid voolaks otsekohe vabalt maha . Nii tark mees on vana Jott ja nii mõistlik tema kaabu . Peale selle on vanal Jotil tubakakott . See on nahast õmmeldud ja seda saab nööriga kokku krookida . Koti sees on ninatubakas . Peale vana Joti ei ole ma üleüldse mitte kunagi näinud mitte ühtki vanameest , kes tubakat endale ninasse topiks . Aga vana Jott topib . Meie pool teeb ta seda harva , aga kui ma väga ootan ja näha tahan , kuidas ta seda teeb , siis ta teebki . Ega ma kunagi ei ütle , et ma seda näha tahan , vana Jott saab ise aru ja siis ta hõikab mind : << No tule lähemale . >> Ma tulen otsekohe ja jään tema juurde seisma . Vana Jott patsutab kõigepealt kõik oma taskud läbi , teeb seda koguni mitu korda , nagu ei teaks ta , missuguses taskus tal miski on . Ma saan aru , ta teeb seda niisama , põnevuse pärast . Tegelikult teab ta väga hästi ja ka mina tean ammugi , et pintsaku parempoolses taskus on tal piip , pükste parempoolses taskus tubakakott , põuetaskus suur ruuduline ninarätik ja pükste tagataskus hõbedavärvi tulemasin , mida meie keeles tsäksiks kutsutakse . Nojah , kui vana Jott on taskute patsutamise lõpetanud , tõmbabki ta tubakakoti välja , vaatab seda kõigepealt igast küljest ja raputab natuke . Siis tõmbab nöörist , nii et jooksev sõlm tuleb iseenesest lahti . Seejärel tõmbab ta kotisuu krooked siledamaks , peab siis veel veidike aru , nagu ei mäletaks ta , mida üldse teha kavatses . Lõpuks võtab ta , piibu suust ja annab minu kätte hoida . Ma hoian piipu ilusti , sellel on tuline tubakas sees , seda ei tohi kummuli keerata , tubakas kukuks põrandale maha . Ma pean nüüd teraselt silmas piipu , aga veel terasemalt vana Jotti ennast . Ta soputab veel kord tubakakotti , torkab siis kaks sõrme ja pöidla kotipõhja ja võtab pisikese pusara pruuni tubakat näpu vahele , vaatab seda vastu valget , nuusutab , vaatab veel ja torkab siis kiiresti ühte ninasõõrmesse . Nüüd ei jaksa ma enam naeru pidada , sest vana Jott väänab oma näo võimatult viltu , ajab silmad punni ja suu ammuli . Ma tean küll , ka seda teeb ta nimelt , et naljakas oleks . Vahel ma naeran nii kõvasti , et vana Jott peab oma piibu minu käest ära võtma , nii saan ma ka kätega vehkida ja keksidagi . Natukese aja pärast pigistab vana Jott silmad kõvasti kinni , kõik tema nägu läheb selle juures kissi , isegi hall habe tõmbub lühemaks , sest ka suu on jälle kindlalt kinni . Lõpuks sikutab vana Jott põuetaskust suure ninarätiku välja , see on alati neljaks kokku pandud ja täiesti puhas . Ta rapsab ninarätiku lahti . Ja siis ta nuuskab . Nuuskab korralikult ära , kortsutab seejärel rätiku nutsakuks ja paneb taskusse tagasi . Alles nüüd teeb ta uuesti oma sinised silmad lahti , vaatab mulle rõõmsasti otsa ja ütleb : << Noh , vot . >> Sel ajal , kui tubakas on ninas , ei räägi vana Jott kunagi sõnagi juttu . Seevastu piip ei sega teda rääkimise juures mitte sugugi , ta veeretab piibu natuke ühte suunurka ja ajab aga juttu edasi . Üksnes piibu põlemapanemisel peab ta veidi aega vait olema . See käib nii , et vana Jott astub meie pliidi juurde , võtab pliidiservalt traadist konksu , tõstab väikese pliidirõnga korraks konksuga eest ära ja raputab vana tubaka piibu seest pliidi alla . Isa juba teab ja mina tean ja meie kõik teame , et piibutubakat vana Jott kunagi meie poole kaasa ei võta . Piibu sisse tahab ta minu isa tubakat . << Anna toda , mis on hästi kollane , >> ütleb ta isale . Isa teab ja toob oma panipaigast just sellise , mida vaja . Vana Jott topib piibu kollast tubakat täis , vajutab veel korraks pöidlaga õrnalt kinni ja torkab piibu suhu . Kui meil juhtub pliidi all parajasti tuli olema , siis vana Jott oma tsäksi välja ei võtagi . Sellest ei ole ka midagi , tsäks ei olegi miski põnevusasi , minu isal on neid koguni mitu tükki ja ma olen neid kõiki küllalt näinud . On hoopis huvitavam , kui vana Jott istub pliidi ette väikese pingikese peale , teeb pliidiukse lahti , püüab tuletangide vahele pisikese tulise söekese ja paneb selle piibu sisse otse tubakale peale . Nüüd algab see aeg , kus vana Jott ei saa juttu ajada . Sellepärast et ta peab tubaka põlema puhuma . See käib niiviisi , et ta tõmbab läbi piibu õhku enda sisse ja puhub siis jälle välja tubaka sisse . Väljapuhumist peab tegema hästi tasakesi , et tubakat minema ei puhuks . Ta popsutab niikaua , kuni söekene on tuhaks põlenud ja tubakas ühtlaselt hõõguma löönud . Alles nüüd on kõik korras ja vana Jott saab vabalt juttu edasi rääkida . Ma sean enda tema lähedale istuma või seisma ja ootan põnevalt , millest ta seekord räägib . Kas alustab jälle niiviisi , et : << Vot , kos kuningal om hää elo , iga päiv sööb sularasva ja magab kahe kasuka vahel ... >> Seda juttu ma olen mitu korda kuulnud , aga võiksin veel ja veel kuulda . Vana Jott kohe mõistab niimoodi jutustada , et iga sõna tuleb tal isemoodi ja kavalalt ja alati on tunne , et nüüd- nüüd ta ütleb midagi , mida mitte keegi veel ei tea , aga tema juba teab . Väga palju teab vana Jott kuningatest . Ka hiinlaste keisri ja inglaste kuninganna ja jaapanlaste kuninga kohta . Oled aina siin . Oled kummardunud oma katsevannide kohale , milles lõpuks suutsid sünteesida elu . Väsinuna ja piinatuna , end ümbrusest täielikult ära lõiganud , olles peaaegu unustanud kõnelemise , jõudsid lõppu . Kindluseta tummad päevad pladinas ja aurudes , õhkumises ja leitses , aimuseta kellast ja aastaaegadest . Poolpimedaks oled ennast vahtinud , tundes setete hägus lõpuks tekkima hakkavat ta piirjooni ; tundes puhastuvat , aina vabanevat ja värskenevat virvet , mis tuuleta , ju lihtsalt sinu , pinna kohale kummardunu hingamisest veeretab rahulikult tillukesi ringlaineid . Arvad aimavat koha , kuhu hiljem ilmub ta nägu , päris algul tähistatud vaid juuste pimeda õõtsuva põõsaga , mis nagu põhjarohi sügavusest tõuseb . Algainete sulamata kristalle vilgub teinekord seal all , lähenematuid ja köitvaid , millest sa ei söanda loota , et need võiks olla ta silmad . Otsid õige koha selles märjas tihnikus , keset vastseid , veel ebakindlaid põski , ja teed sinna huuled . Ta suu ja keele maitse teed oma suu ja keele maitsest . Ühekaupa lükid ta suhu kõvu uusi hambaid . Ta keele puudutus on su käele hea ja kõik ta püüded su sõrmi puruks hammustada teevad sind õnnelikuks . Igatsed mööda ahenevat kuuma käiku edasi jõuda kurku , kuni ta hakkab läkastama , sülitab su sõrmed suust ja katsub ennast küljele keerata . Justkui märku andes , et oled teda pahandanud , või teeseldes üht vahetüdimust . Ometi ei lähe tal pööramine kohe korda , lokse lööb üle vanni ääre , su kingad saavad läbimärjaks ja tema vajub veel paaril korral selili tagasi : tal pole õigeid olgugi veel . Jälle on ühest päevast järel vaid ehavalgus , jälle jääd ööks laboratooriumi . Lased aknakatted alla , lõikad teise , suure öö küljest endale väikese , mida sa arvad , et vähegi suudad sisustada , ja asud taas oma menetluse juurde . Tõenäoliselt ka ei tohi sa nüüd enam katkestada , mingil määral peab ta juba tõesti olemas olema . Oled ise veel ainult tema jaoks . Mõeldes tagasi oma elu parimatele asjadele , taipad , et oled mõelnud temale . Ja ühtlasi hoiad end tagasi midagi liiga ruttu teada saamast . Oled rõõmus ootaja , leplik ootaja , kes pole näinud , kuid teab lahtisi silmi lebamist töötavate vedelike all . Sulle näib isegi , nagu teaksid sa sellest üsna palju , nagu oleksid sa seal lebanud ise , tundes kehha jaotuvat verd , kogunevat maksa , tihenevat luud , ja et sul eneselgi üsna nüüdsama on tulnud alustada elu . Tuhmidel väsimushetkedel aga aimad , mis sünnib seal all . Aimad , et kuidas sa ka ei püüaks , mida kõike sa ka ei varastaks oma keha küljest , et ehitada tema keha , kuidas sa ka ei mõtleks oma mõtteid tema mõistusesse , toimub seal hoopis midagi muud . Midagi võõrast , salajast , kui mitte isegi kurja . Alistud ärevusele ja kurbusele . Käärid kitlivarrukad kõrgele ja sukeldud vanni teda leidma , eksled tundmatuis , juba soojades siledustes , võpatamapanevais pehmustes ja õõntes . Tunned , et upud , kellukeste nõelav helin teravnemas meelekohtades . Oled peaaegu unustamas , milleks võtsid ette oma matka . Oled vist liiga sügavale langetanud oma lauba , sest saad äkki tugeva sitke jalahoobi näkku , nii kiire ja täpse , et läbi valu kollase pimestuse jõuad vaevu märgata pikka naisesäärt põgenemas tagasi alla . Väljud ja tunned , et punastad , kuigi oled üksi toas . Sa ei tea ta järgmist kavatsust , ja pisut puudutatuna teed sealsamas urnide vahel ühe suitsu . Vedeliku pind rahuneb , vajub siledaks . Puudutad oma paisteta vaid kulme . Kõik on vaikne , nii vaikne on lapse voodi ees . Võib-olla ta magabki ? Sa ei tunne ju ta kombeid veel . Ei tunne jah , sest kohe tõstetakse välja lame puhas puus ja tehakse su suunas avameelne liigutus . Ta külitab endiselt , aga see ei ole rahu . Ometi ei võta ta esialgu ka rohkemat ette . Lähed uuesti , seekord on ta leebe . Märjas pimeduses tõstad käsikaudu lahku ta vagurad rinnad ja pistad nende vahele poole oma südamest . Puudutad tühjust ta kukla all ja sellest hakkab talle kasvama selg . Noor , armas , keeldudeta lagendik . Peaaegu lõpmatu . Loomulikult tuleb ükskord seegi päev , kus ta tõuseb ja istub vaikides oma märja aseme äärele , üleni uus , üleni puhas , põlved lahus nagu kalarookijal . Vaatad peeglisse ja näed oma silmades tema pilku . Nagu kartsidki , on ta rumalasti suur saanud . Ta hakkab võtma palju ruumi , õieti kogu ruumi nii sinu ümber kui sinu sees . Suur on ka ta suu , kust ei lahku alistuv-pilklik naeratus . Selle suuga , mille sa tegid , kuid millest sa mitte midagi ei tea , õpib ta sööma ja sosistama , suudlema , hammustama , nutma , õrnutsema ja ähvardama . Oma käikudele mitte seletust andma . Selle pigistab ta kinni ja vaikib . Vaikib mitu päeva järjest , kurt kõikidele su palvetele . Nagu alles ilma sündimata . Ning vaikimisi tuleb palju . Palju rohkem , kui sa iganes oskasid kujutleda . Siis võtad esikust oma kulunud mantli ja kõrviku ja astud pika sammuga mööda külmunud teed välja linna piiri poole . Roostetanud plekksildi juures , kus linna nimi on jämeda punase joonega maha tõmmatud , nagu oleks ta saatus otsustatud , peatud . On juba pimedaks läinud . On tõusnud tuul , jõeorg on täidetud pimeduse sinise tuisklumega , ning sa pöördud vaatama linna selja taga , kus nagu õun korvis puhkab üks maja , milles nagu seeme õunas leidub see , kelle lõid , et süvendada oma üksindust . Lugematuid kordi pead sa temaga alustama uuesti . Üheski alguses pole midagi eelmistest , olenemata sellest , kuhu katkes lähedus . See päev , kus ta tõusis , märg ja valmis , polnud algus . Oli vaid võimalus kõikideks algusteks . Seda mõistad palju hiljem . Siis , kui taas ja taas oled kogenud valu ta võimest halastuseta unustada ja piinadeta minema heita kogu teadmine , tõusta puhtana , sõltumatuna , kohustusteta , võlgadeta . Nagu polekski sina loonud teda , vaid hoopis tema sind , loonud ka kõik teised enne sind , olnud esimene kogu su rahvast . Sellepärast ei imesta sa , kui ta su ära olles on jälle pugenud magama vanni . Jälle endaga viinud kõik , isegi hingamise ja une lõhna , kõik , millele ärkvelolijal jääb õigus magaja toas . Jäljetult imbub see kuhugi vedelikesse , mille kiivusttekitavalt üksikasjalisse , absoluutsesse embusse usaldab ta pikemalt mõtlemata oma keha . Embusse , mis sinule kui inimesele jääb igavesti kättesaamatuks ; mis on nii kõikevarjav , et sa temast , kui ta jälle on põgenenud oma algainesse , iial ei tea , elab ta veel . Ja isegi siis , kui ta peaks elama , on ta teisenenud elu seal all sulle juba niivõrd arusaamatu , et sarnaneb surmaga . Sukeldud . Ta magab või mängib , nagu magaks . Tõstad ta püsti . Unes eksitatu õiglase pahurusega varjab ta näo õla taha . Ja kuigi näed , et ta virgub kohe , ei ava ta silmi , et võiksid suletud laugude all uskuda edasi kestvat ta ligipääsmatuid unenägusid . Tõstad põlvedele raske nõrguva keha , vaikiva , kuid lõpmatult valvsa . Ometi , kusagilt pead sa saama oma kindluse - täiesti sõnatud pole need lauged maastikud kunagi olnud . Kusagilt kaugusest lendab juba teele valge ratsanik . Vaevu- vaevu lööb vabisema umbkeelne leer , vaevu-vaevu läheneb . Puudutad kaenlaaluseid : hiljutise , veel lõhnata higiga . Reetmine algabki kõigepealt sealt . Reetmine täieliku laoseni . Rõõmsalt võpatavad püsti õrnad rinnapead , rõõmsalt leiavad õlad aseme su pihkudes . Ahastus ja laul . Vaibumine ja sööst . Hoia hetke ja pilla ! On lugematuid vabatahtlikult vangilangenuid . Pahinal pageb klaasi tagant mütsak varblasi , kes on seal kogu aeg pealt vaadanud . Jultunult , häbitult , põnevusega . Tuule külvatud salakuulajad , terved piilurite salgad ! Vurtsti ! õhku ja tulevad uued . Vurtsti ! õhku ja uued . Lärmakalt paiskavad nad üle valge talvetaeva oma delikaatse teate . Kas sa mäletad veel seda korda , kui me olime jumala juures vastuvõtul ? Taevastes olime liikunud varemgi - juba tükk aega ei kulunud sul enam kingi , sest juba tükk aega ei puutunud su jalad enam maha , ning kui ma öösel ärkasin , oli mul kõrgelt kukkumise tunne , sest mu keha oli pingul üleni , sest mu keha ei toetunud millelegi . Kerge ja õhuke keha , õhu värvi nagu sookure joonis läbi pilvede . Aga see oli eriline kord : me olime tema juures ikkagi vastuvõtul ! Ta ei paistnud pahaks panevat , et me olime tema juurde saabunud justkui muu seas , otse töölt , otse päevariietes , sinul portfell käes , pilk hajameelne ja pintsakutaskust piilumas ajaleheserv . Minu postkastis oli eile leidunud pisikene ümbrik , kuldse voodriga , aga lahtine , ilma kleepekohatagi . Peal vaid minu nimi jumala tuulise tõtaka käekirjaga ning ei mingit saatja aad- ressi . Kui ma sisse vaatasin , tõusis trepikojas õige kauge , pisut ebakindel , kuid täiesti puhtahäälne koraal . Ning ei mingit kirja ! Keegi oli selle ära varastanud , ja mis siin mõeldagi : eks igaüks igatse jumala vastuvõtule . Meil on postkastid lahtised . Lahtine juurdepääs . Jumal , tema võtab aga üksi neid , keda ta kutsunud on . Sellepärast ei ole varga peale tarvis kunagi mõelda . Ja sellepärast ei saa ka kunagi eksi arvata : sellistes ümbrikutes , olgu nad tühjad või täis , saabub ainult jumala kutse . Sina polnud enda oma kätte saanudki , sest sina polnud oma postkasti vaadanud . Sinul ei olnud selleks aega . Sinul on alati palju tegemist . Vastuvõtule läksime ometi koos . Ja kuidas teisiti olekski saanud ? Ühekaupa ei esinenud me enam ammu . Ja niiviisi koos , olgu siis või kahed silmad läbi ühe ihu , läbi ühe kodu akende välja vaatamas , sattusime kõikjale , kuhu sattusime . Jumal ei olnud haavunud , kui me alles tüki aja pärast leidsime ta kolmandana ja mõistsime , et see hääl , mis meile juba kaua , õieti algusest peale sõnu ette oli öelnud , oli tema hääl . Et need sõnad , millega juba kaua , õieti algusest peale olime kõnetanud teineteist , olid olnud tema sõnad . Siiamaani ma olin ainult jõudnud imestada , kuidas läbi sinu kõneles otsekui armastus ise , keeleks saanud armastus , mille jaoks enam üldse ei olnud öeldamatuid asju . Tema keel oli olnud meie öödes kolmandaks . Oli kõrge , oli valge , oli kuum , päike lähedal , pilved põran- dal ja ei ühtki paika terves valduses , kuhu poleks ulatunud kutsuja seletatud palg . Kuuma käes lõkendasime nagu palavikus . Nagu palavikus lapsed , ning kui see poleks olnud vastuvõtul , kus jumala saatkond vaatab pealt , kus on nii hele , nii lausik lootusetult , oleks ma tingimata vajutanud oma põse sinu oma vastu , kuigi ... kas oleks see siis olnud mingi jahutus ? See oleks olnud kaks põletust ühe asemel . Kurvalt sõrmitsesid su sõrmed minu omi laua all ja paks tammine plaat paistis läbi nagu lättekaas . " Ära tee , ära tee , " palusin tummisui , ja sina lugesid : " Ära kuula mind ! " - „ Jumal ju näeb , mis niiviisi saab ... Jumal näeb . " Jumal nägigi . Ta vaatas meie sõrmi , mis otsisid varju , ja meie põski , millel polnud end peita kuhugi . Viisakusest siis ikka rohkem põski , kui neid vähemalt tohtis vaadata , ja need tuletasid talle midagi meelde . Ta võttis korvist suure punase õuna ja sirutas üle laua meile . " See tuleb ära jagada , " ütles ta . Ütles , ma hammustagu ise ja andku siis sinule . Nii on õige järjekord . Me seisime nagu süüdlased , aga seda kumbki omaette . Me polnud tulles milleski kokku leppinud . Me olime veel küllalt pidulised , küllalt noored , küllalt jultunud , et kutset lugeda enesestmõistetavaks ; me olime siiski küllalt kaua pidulised olnud , et lepped juba jõuetuks jäid . Suur õun õhetas jumala peopesal . Loovutaja rahu oli looja pilgus . Me seisime ja seletasime . Seletasime , et meil ei ole vaba kätt . Ei ole üht kahe peale . Jumal katsugu aru saada . Et siin , näe on kapsad ja siin kartulid , et siin tuleb hoida tibupoegi ja veel peab üks käsi jääma portfelli jaoks . Ei , ei ole kätt . " Nojah , vabandage siis , " lausus jumal südamlikult ja pani õuna korvi tagasi . " Ingel juhatab teid välja . ' ' " Aga enne , " kutsus ta viipega inglit , kes juba ligines kõrgele kaarjale uksele aujärje kõrval , et see kõigi lugupidamisavalduste saate ! lahti teha meie ees , " enne ta toob teile midagi . Ainult et see , noormees " -ta pööras oma pehmed silmad andekspaluva naeratusega sinu poole - " see oleks meil siis jah juba maksuline . " Ingel kadus ja ilmus otsekohe eesriidevoldistikust uuesti . Ta süli oli täis pisikesi kõvasti seotud lillekimpe . Enamasti sügisesi , aga ka muid , pääsusilmadest kastikute ja lumemarjadeni välja . Iga kimbu kohal võlvumas kuldvihma narmane kumaras latv . Laotanud need laiali meie silmade kõrgusel , ohkas ingel tasa : " Daam valib . " Kimbud olid tõesti üks armsam kui teine ! Sina maksid ja mina valisin . Silmadega , väga rõõmsate silmadega , võõrale maale sattunu , kellele hinnad ei ütle , ei ütle asigi ja kes ei ole ära õppinud , et oma kõige kallimaid kaupu müüvad jumalad kõige odavamalt . Ja et meil kätt ei olnud , kinnitas jumal oma käega kimbu minu rinnaesisele . Ta seisis väga lähedal meile sellel hetkel , meie kahe vahel , meist kummastki ühekaugusel , ja tema sõrmed olid puudutanud mu rõivast . Laskusime trepist , kitsast ja peaaegu püstisest . Nüüd oli juba tõesti tarvis , et sa puudutaksid mind , et hoiaksid , nüüd sa juba ka tohtisid , ning sa tegid seda . Hoidsid nukralt ja kurjalt , hellalt ja nõutult . Ja mina vastasin . Ülal kõrgel , iga sammuga üha kõrgemal , valges tihkes palavuses lebas kingitustekorvi põhjas meie õun . Millal neil õieti pidigi tarvis minema teineteise nime ? Neil polnud vaja sõnugi , nimedest rääkimata . Kui pikkamööda korrata mõttes " Mina . Mina . Mina ... " , tundub lõpuks , et hakkad kaduma kuhugi . Et sind ei ole enam , et ka minal ei ole sisu . Nemad vaatasid teineteist katkematult , niikaua , kuni tundsid end üheainsa inimesena , kes minana hakkab kaduma kuhugi . Korraks välgatanud uue ajajärgu aimus tuhmub ja vajub pikkamööda peaaegu olematuks . Kolmekuningapäev jõuab kätte . Ja sedamaid algab sagin ning kiirustamine . Tundub , nagu oleks neljakümne teise aasta saabumist oodatud , aga nüüd äkki ehmatatud , et näe , juba mitu päeva seljataga ! Muutused algavad nagu ikka üleriiete vahetamisest . Senised vatid seljast maha , senisest palju võikamad asemele . Kuigi ka nood endised ja uuemad on metsatööl juba peaaegu räbalateks kulunud , leidub nende asendamiseks laonurgas veelgi hullemaid närusid . Proteste ei peeta miskiks . Siiani ümber olnud vatijoped-püksid-sukad on metsapunkti omad ja kuuluvad tagastamisele . Olgu mehed õnnelikud , et neid palja tagumikuga teele ei saadeta ! Hoopis murelikud on noormehed , kes haiguse või nõrkuse tõttu narile jäänud . Need on ainult särgiväel ja tekiniru kaitse all . Lamajate seljariided ja jalanõud kuuluvad ammuilma nendele , kes jaksavad tööl käia . Niisugune pruuk on igal pool tarvitusele võetud , oled sa Tšeljabinskis kärumees või vingutad Sverdlovski oblastis saagi või tassid Tatarimaal palke . Eks vaesus ole siinmail ühesugune . Ja sunnib kasutama ka ühtemoodi pruuke ning seadusi . Nüüd tuleb metsa- punkti ladudest ka haigetele midagi toekamat selga otsida . Naridele lamama jääda ei taha ükski haige või jõuetu . Isegi teekonna võimalikud raskused ei näi neid kohutavat . Eesti diviis on saanud valgeks laevaks , mille pardale kogu hingest püütakse . Kas või kaaslaste kantuna , peaasi , et tööpatist minema pääseks . Metsaasulat lahutab lähemast raudteejaamast ja selle juures asuvast kogunemispunktist paar tosinat kilomeetrit . Talv on lumerikas ja pakaseline . Siia on mehed tulnud jala läbi lume sumades . Tänaseks ulatub lumi ka tee peal vaata et puusadeni . Sellest ei suruks end jaamani läbi ka täisjõus mehed , mis siis tööpataljoni omadest rääkida . Ja õhtuks peab ilmtingimata pärale jõudma . Kuidas sa pakasest paukuva öö lumehanges üle elad ! Seljas närud , külje alla panna ja peale võtta pole lappigi . Kuigi , jah , mõni jultunum mässis endale teki ümber kere ja tõmbas sineli peale . Kui hakati tekke kokku korjama ja üle lugema , siis laiutasid tekikratid käsi : oh , need ammu ära virutatud , teate isegi , kuidas näpati ! Nii jäidki tekid meestele selga . On antud kõva käsk eestlased kähku-kähku ära saata , viimati pannakse laomeestele pahaks , kui hakkavad tekiräbalate pärast lament ! lööma ! Õigust öelda pole mingi kunst riidekraami aktiga maha kanda . Seda ennegi tehtud . Mis seljas või jalas või külje all , see ikka kulub ; vahel pole kulumist suurt märgatagi , aga ese läheb ikka akti sisse . Must turg on põhjatu ! Peaks ees ootav rännak ometi õnneks minema ! Ka pealikud on võimaluse piirides selle peale mõtelnud . Teeleasumise hommikul turtsuvad rahvamaja ees kaks traktorit . Kummalgi taga pikk ja lai laudadest kokkuklopsitud madal regi . Sellistega veetakse raudteejaamast metsaasulasse mootorikütust , toidukraami ja muud varustust . Täna on traktorireed mõeldud haigete ja purujõuetute jaama sõidutamiseks . Ühtlasi peavad laiad ja madalad alused traktorite jõudsal vedamisel lumehanged madalaks triikima . Siis on jalameestel kergem astuda . Kes vähegi jaksab , komberdab ree juurde omal jalal , kes purunõrk , seda toetatakse või koguni kantakse . Maha ei taha keegi jääda . Parem kustuda kenasse puhtasse lumehange , kui siin räpase nari peal uute ja jumala võõraste metsatööliste keskel hinge vaakuda , nagu mõnigi mees on ka otsesõnu välja öelnud . Esimene häda algab sellest , et reed kõiki hädalisi ei mahuta . Tahes-tahtmata peavad kübeke kõbusamad minema teekonnale jalameestena . Mis ütleb nende süda sees ? Nari poole igatahes keegi neist tagasi ei pööra . Sibgat Hismatullin ronib esimese traktori kabiini ja murelik rännak algab . Traktorid ja madalad reed hõõrutavad lume õhemaks , aga tükati rööplik ja pehme ja konarlik talitee on meestele ikkagi raske katsumus , mis röövib sumajatelt palju jõudu . Paarisajameheline kolonn kipub pikaks venima . Vahetevahel peatutakse ja oodatakse mahajääjaid järele . Kui kedagi tulemas ei nähta , kiirustatakse jälle edasi . Nii ei saa mahajäänud õieti puhata ega jõua tugevamatega varsti jälle sammu pidada . Sitkemad küll toetavad , hoiavad väsinutel kaenla alt kinni , tõstavad nõrkenu käsivarre oma kaela ümber , aga või nendelgi kahe mehe eest jõudu jätkub . Nii juhtub , et maha jäädakse juba paari-kolme kaupa : väsinu ja tema väsivad aitajad . Suur mure kimbutab regedel lebajaid . Pakane tükib liikumatult lamajatele õelalt kallale , pureb käsi , jalgu , nägu , lisab haiguse küüsis vaevlejatele veelgi kannatusi ning muudab nad tahtetuks , kangestab nende liikmeid . Tund kaob tunni järel . Keskpäev on juba käes . Sõita- kõndida veel tubli kolmandiku jagu . Nii algabki teekonna kõige raskem , lõpposa , mis paneb kõik mehed proovile . Jõuvarud on peaaegu viimseni otsas . Kuid peatusi võib teha üha harvemini . Õhtupimedus ei ole enam kaugel . Igamehel on endaga nii palju tegemist , et tähelepanu kaaslaste olukorra ja hädade vastu aina väheneb . Apaatia ähvardab . Julm ähvardus sunnib enda seest viimaseid jõuraase leidma ja neid mobiliseerima . See ei lase enam kaaslastele pilku heita . Hismatullin ei istu juba ammu traktori kabiinis . Ta rahmeldab siin ja seal . Toetab , julgustab . Jääb jõuetutega koos tulema . Tirib lumehange puhkama istunuid väevõimuga üles , sunnib neid edasi komberdama , lausa veab neid endaga kaasa . Ilm aga tõmbub tumehalliks . Kolonni seisukorrast ülevaadet saada on üha raskem . Ka ohvitserid ja seersandid on hullupööra väsinud . Pealegi ütlevad mitmed neist endale julmalt : luukõhnad ja tursunud mehed ei pea nagunii kuigi kaua vastu , mis seal vahet , kas hingavad viimast korda siin metsa vahel või vagunis või tolles nende unistuste diviisis. . . Misjaoks siis endale neid tarides elu asja ees teist taga raskemaks teha ! Traktorid sõidavad juba tuledega . Mändide pikad varjud libisevad poolringis ümber tüvede ja kaovad üksteise järel hämarusse . Kogunemispunkt asub linnakese serval kolmes pooleldi valmisehitatud majas . Esimese ja teise korruse aknaaugud on alles tühjad . Tuul puhub neist lahedasti majja ning teiselt majapoolelt niisama hõlpsasti välja . Ainult keldritesse õelad tuulehood nii kergesti ei pääse . Keldriaknad on lauajuppidega kinni löödud . Seestpoolt koguni madratsite , põhukottide , tekiräbalate ja muu seesuguse pehmema kraamiga soojapidavaks tihendatud . Nii on keldrid pakase käest pääsnutele üpriski mõnusad eluasemed . Iseäranis ligitõmbavad on ümmargused raudahjud , mille plekist korstnad saadavad suitsupilvi otsejoones läbi lae esimesele korrusele . Põrandaid katab lige pori . Viisud ja muud vett kartvad jalanõud saavad silmapilk läbimärjaks . Seinte äärde põrandale on laotud planke ja laudu ja värvimata uksi . Ilmselt majade ehitusmaterjal , mis ahjuajamisest üle jäänud . Muldpõrandasse löödud vaiad hoiavad plangud- lauad paigal . Mehed võivad pikkadele ja laiadele naridele julgesti pikali heita . Pole karta , et mõni nariosa libiseks külje alt ära ja pillaks sind porisse . Kolm keldrit ongi esimene peatuspaik teel eesti diviisi . Kuskilt tuuakse tsinkplekist pangedega auravat supivedelikku . Igamees otsib oma närude seest lusika välja ning lürpimine läheb lahti . Ämbritäis on kümne mehe peale . Sööjad kükitavad ümber pange ja lasevad lusikatel kordamööda ämbri ja suu vahet käia . Ka põhjasettinud paksem kiht süüakse ära õiglaselt kordamööda ammutades . Haigetel ja jõuetutel aitavad keha kinnitada need , kes kobedamad . Üks lusikatäis temale , teine endale . Tülisid ja arusaamatusi ei teki . Selleks on kõik liiga kurnatud ja ükskõiksed . Kui tühjad panged on ära viidud , algab loendus . Rivisse pole vaja võtta . Hismatullin ja üks seersant käivad kolm keldrit läbi , nimekirjad kaasas . Nad tõmbavad iga nime taha konksukese . Nime ütleja silm vajub kohe jälle kinni . Ainult magada , ainult magada ! Pool tundi ei liigu esimeses keldris ühtki inimest . Kostab üksnes uneseguseid häälitsusi . Kes ägab , kes hüüatab , kes viskleb ja ümiseb . Siis poeb vanemleitnant Hismatullin ukseaugu ette riputatud puldani vahelt keldrisse . Tal on käes plekist tattnina . Ta tõmbab sellele tikust tule otsa ja liigub , leeki peoga kaitstes , sinnapoole , kus mäletab Olevit lamavat . Mitmekordse raputamise peale teeb Olev silmad lahti ja ajab end istukile . Hismatullin küsib : << Kas sinu sõbrad on elus ja terved ? >> << On küll . ._. Hans on vist teise keldrisse sattunud . .. Teda pole siin näha olnud . >> << Aja nad kõik üles . Ma ootan väljas . Lähme traktoriga sõitu . Ära küsi , hiljem räägin . >> Mõne minuti pärast seisavad neli klassivenda keldri ukse ees vanemleitnandi ümber . Nad vanguvad jalgadel , nende silmad ei taha lahti seista . Hismatullin ütleb poole häälega : << Me peame traktoriga tagasi sõitma . >> Ehmatus lööb mehed selgemaks . << Miks ? >> << Me ei jaksa . >> << Jätame homseks . >> << Ma ei seisa õieti jalulgi ... >> Hismatullin lausub tungivalt : << Muist mehi on kadunud . Tuleb minna neid otsima . >> << Kui mitu ? >> sosistab Olev , nagu ei tohiks sellest kõvasti rääkida . << Kakskümmend üks . >> << Kurat küll ... >> pomiseb Helmut . Endalegi ootamatult ütleb Olev : << Lähme . >> Keegi ei vaidle vastu . Maja nurga tagant kargab neile küüntega näkku pakaseline tuuleiil ja ei lase neid oma küünte vahelt enam lahti . Kaugemal turtsub traktor . Võimsa veoki kaks tulesilma just nagu leevendaksid pakase rünnakut . Külmad , aga ikkagi inimese süüdatud tuled . Laiale reele on laotud vaate ja kaste . Eks metsapunkti jaoks . Nende vahel kükitavad leitnant ja seersant . Meeste kohal ja ümber laperdab suur puldan nagu halvasti kinnitatud telgi katus . Hismatullin surub poisid puldani all kükitajate kõrvale ja poeb ise järele . Ta ütleb leitnandile : << Sina lähed esimesena kabiini teed jälgima . Ole hästi tähelepanelik . >> Leitnant kobib välja . Mootorituurid tõusevad . Regi nõksatab liikvele . Kastid-vaadid kõmisevad , kui teekonarused neid vastamisi tõukavad . Esimene peatus tehakse juba paari-kolme kilomeetri pärast . Tee ääres lumes mustendab mingi kogu . Inimene . Helmut tunneb seda meest juba Tallinna ajast . Käis lütseumis . Naljamees ja tantsumees . Nad sobisid hästi . Siin aga oli ta nukker ja norus . Kõht vedas alalõpmata alt . Kord valutas , kord ei pidanud toitu sees . Oli hea käega mees . Nari peal konutades hakkas ajaviiteks valerublasid tegema . Kuskilt hankis värve , kuskilt paberit . Pintslid tegi ise barakikassi karvadest . Rahad tulid kenasti välja . Esimese eest oli paki mahorkat ostnud . Ja selle kergelt saadud suitsukraami teistele lahkesti laiali jaganud . Helmutki oli tema tubakakotist mitu pläru keeranud . Nüüd tõstavad nad kontkange mehe reele . Tema hea käsi on küünarnukist kõvaks külmunud , nii jäigaks , et seda on võimatu sirgeks tõmmata . Nõnda jääbki mees reele vaadi kõrvale lamama . Tema käsi sirutub nagu abi otsides puulatvade ja trööstitult mustava taeva poole . Ees ootavad kakskümmend kadunut . Nad kõik leitakse üles . Kolm hingavad veel . Hans on istunud hange puhkama ja sinna puhkama jäänudki . Miks on Jaanuse sõprus juba teisele mehele saatuslikuks saanud ? Kes on kolmas ? Ei , ei ! Nõnda ei tohi mõtelda ega küsida ! Jaanuse nime ei tohi seesuguses seoses suhu võtta ! Aga tahtmatult tükib meelde too rumal ebausk ... Tahtmatult hakkad surma ennustamiseks otsima arutuid ja ebaloomulikke märke ... Metsaasula ambulantsis on kaks koikut . Kolmas mees , kellel elunatuke hingitseb veel rinnus , asetatakse põrandale . Homme kutsub velsker keskusest kohale kirurgi . Kas ellujäämine tähendab neile kolmele käte või jalgadeta elu ? Mis on parem , mis on humaansem ? Surm või invaliidsus ? Nii ju ei küsita . Aga võib-olla siiski peaks ! Surnud võib matta juba homme . Kohalikud elanikud teavad ütelda , et mõnel pool metsa all , kuhu paks lumi ammuilma maha tuli , on pinnas valge vaiba varjus veel küllalt pehme . Sinna saab haudagi kaevata . Sinna on tööpati mehi kogu aeg maetud . Olev lamab rahvamajas naril . Tema kõrval kolm sõpra . Nad ei vaheta sõnagi . Nende silmad on suletud . Kas nad magavad ? Või tuiguvad une ja ärkveloleku piirimail ? Ei , nad on ärkvel . Nii paljude kaaslaste surm ei lase uinuda . Nad püüavad vaadata päevadesse , mis neid endid ees ootavad . Kes hirmu , kes lootusega . Jah , niisama lihtne see ongi ! Asud teele ja jäädki . Kas halastav pakane päästab kord nemadki valust ja vaevast ? Või on saatusel nende jaoks varuks hoopis raskemad katsumused ? Aga nad võivad saatuse kaardipakist ka õnnekaardi välja tõmmata ! Võib-olla on enese teadmata juba tõmmanudki ! Kui hea , et midagi pole ette teada . Teadmatus rahustab . Sõber uni ei jäta neid ka sellel ööl maha . Sibgat Hismatullin ajas korda , mis vähegi ajada andis . Lõpuks muretses neile neljale veel tekid ja mõne kuiviku . Kõik see tehtud , hakkas ta jalgu järele vedades asula poole astuma . Ta ei öelnud ühtki sõna hüvastijätuks . Ta ei öelnud , millal nad kogunemispunkti tagasi lähevad . Valge hakul raputab korrapidaja Olevi üles . Ukse ees ootavat teda keegi vanamutt . Ootaja on käbe vanatädi , kelle majas Sibgat elab . Missuguse korralduse on vanemleitnant saatnud ? Eidekese kuivetud huuled värisevad . Tal on suurrätik lohakalt tõmmatud ümber pea ja õlgade . Miks oli tal tulemisega nii kiire ? Vanamemm ütleb sõnalõppe alla neelates : << Tule ... rutt ... hirm ... asi ... Härra leit ... ooh ! Teda ei ole ... Ta ei ole ... enam ... elus ... >> Olev tormab eidekesest ette . Sibgat lamab kummuli laual . Ta parem käsi ripub ülla . Sõrmed ulatuvad põrandani . Sõrmede lähedal lebab püstol . Sibgati lauba alt paistab kolmnurkne sõdurikiri . Sellel on aadress : << Olev Saar , rahvamaja saal . >> Olev sirutab käe kirja järele . Käeselg puudutab Sibgati otsaesist . Laup on jahe , ent mitte veel jääkülm . << Ma läksin täna vara ära . ._. >> lõõtsutab vanake Olevi selja taga . << Selle . ._. selle aja sees ta siis ... Kohe jooksin sind otsima . ._. Kirja pealt lugesin , et ... >> Ruudulisest vihikust rebitud lehele on kirjutatud viimne sõnum : << Olev , anna mulle andeks , et nii palju eestlasi minu läbi hukka sai . Ma olin komandör , ma oleksin pidanud kõike seda ette nägema . Matke mind koos nendega , kelle surmas ma süüdi olen . Soovin Sulle kogu südamest , et sa oma koju , oma kallile Eestimaale tagasi jõuaksid . Sibgat . >> Lea puhkeb järsku ohjeldamatult nutma . " Ma räägin seltsimees uurijale kõik ära , et sa tikkusid alaealist piirama ! Kas mul silmi peas ei olnud , et magad küll minuga , aga piirad ja himustad Mairet . Sa oled narts , verepilastaja ! " " See siin ei ole uurija , vaid laevas on kapten juristi eest . Eks saatku plika ekspertiisi , " protesteerib autojuht . " Külanoljuste kiima eest mina ei vastuta . Alles üksöö musitati siin autos nagu Prantsuse filmis . " " Ekspertiisi ! " osatab Niglas kibedalt . " Kas sa teda veel vähe traumeerinud oled ? " " Tahad oma mõisas seadusi teha ? Tahad kärnasest lambast lahti saada ja kolhoosipere üle lakkida ? Võltsima hakata ? " pöörab Kongase ööline esimehe ees pea irooniliselt viltu . " Sinusuguse puhul pole võltsimisestki häbi , kui see asjale kasuks tuleb , " tunnistab esimees puhtsüdamlikult . " Aga paragrahvid need-ja-need ... Nõukogude seadused , kullakesed ... ? " keerutab ööline tuletikuga hambaid torkides . " Mind sa lõhki ei löö , rindemees . " " Ega ma ei loodagi , siis peaksid minema tagasi Nööbivalaja kulpi , " kostab Niglas ja viitab peaga vajalikus suunas : " Aga see varastatud punkrivili ... seal rehe all ? Viljalõikus alles algas , aga normivili on teil juba kenasti koju toodud , head inimesed . " Pinev vaikus . Autojuhi silmad vilavad hundilikult ning rahutult perenaise suunas . Kuss , kohe kangesti kuss ... " Pole minu asi valvata , mis kratid siia vilja tassivad , " kostab ta huupisõnu . " Või mina siin ainuke suksutaja olen ? Väravad tabata , mõni endine austaja tegi ehk suuremeelse žesti ... " Lea tõuseb järsku taburetilt ning surub mitte rusikad , vaid tuiksooned silmadele . Kunagi , kui ta veel pakse romaane lugeda armastas , sai ta ühest teada , et gestaapo vanglates palunud need , kel hambad välja pekstud , et kaaslased nende käesooned läbi näriks , aga see närib palumatagi ... Nõnda jääb ta köögi tagumise akna alla seisma . Aias , poolmetsikute tokkrooside vahel , lendlevad päevasoojuses miskipärast helesinised lapsuliblikad , nii et vaadates valus hakkab . " Sandimari , " pomiseb ta oma ainsama sõimusõna . Samal ajal kükitab valgepäine mehike sealsamas toatagusel liivikul maa-aluses varjendis . Pärastlõuna on seinad soojaks kütnud , need sorisevad nagu liivakellad , ja tal on seal hea , isegi kodune . Ta on oma turvisega kaitstud . " ... Ja tahaks õige näha , missugusel Kongase lapsel esimees ka pead silitamas käib ? " kuuldub autojuhi ennastleidnud , koguni omapoisilik pilkehääl . Lea keerab nagu nõelatuna akna juures ringi . " Jeesus ! " pomiseb ta surmani ehmudes , nähes , et esimees vajub laua najal pisut rötsakile ning häälitseb imelikult . Kohe on Lea tema juures , pistab auskulteeriva käe südamepoolsesse särgipõue , aitab raskel kehal toolile toetada , pakub veekruusi . Niglas puistab tabletid suurde , ebaloomulikult heledasse pihku , neelab need alla ja rüüpab vett peale . Alles nüüd saab Lea endise kontakti selle mehega . " Kas sul hakkab parem , Niglas , kullake ... ? " sosistab naine koduselt põlvitades , ja kui poleks neid tablette , suudleks ta seda ebaloomulikult suurt ja heledat pihku . " Ütle ometi midagi , ära piina , kas Mairega on ikka kõik hästi ... ? " anub ta . Ja kui Niglas Suurkask vastab peanoogutusega , tõrjub Lea käeseljaga silmile langenud juukseid ning jääb oma öölisele otsustavalt silma vaatama . " Seda meest siin katuse all ei solvata ! Tema on olnud nii Kongase talu õnnetus kui ainus tugi . Poleks sind , jäära , vana soola lakkuma tulnud , oleksin ma rahumeeli oma lastega elanud ... Aga kui sul nii väga kripeldab , eks kuula siis ... Tema oleksin , jah , esimesena sisse lasknud , oleksin ema vastuseisust hoolimata jätnud , " näitab ta toibuvale Niglasele . " Ja tead , miks ? Sest oli aeg , kui Niglas Suurkask oli siin ainuke tõeline mehemõõtu mees ! Teised ... teised pagesid nagu rotid uppuvalt laevalt ... Tema aga ajas muudkui ringi , ajas oma suuri asju jalgrattal , ratsahobusel , kaarikus , tsiklil , autos , alati ringiratast , päeval ja öösel , ikka nagu kiusuks Kongase kambriakende alt mööda , aina mööda , kogu elu mööda ... " Esimees on jäänud Lead langetatud päi kuulama . Hetkeks sugeneb kolme inimese vahele turd vaikus , siis on Niglas see , kes pöördub autojuhi poole . " 0led üksildusele määratud , murdja hunt ... Tüüpiline uuema aja palgatööline . Alimendidki rohkem indulgentside moodi ... Prooviajaga hooajatööle sind võeti , kolhoosiliikmeks veel mitte . Öölisena sa meie maile ilmusid , öölisena ka lahkud . Keegi ei pane tähele . Keegi ei mäleta su nime . Aga meil on oma põlisrahvas , oma kätega loodud kodukolhoos , omad mälestused ... ja-jaa , ka meil Leaga , omad tulevikuplaanid , oma inimlik uhkuski , millel me ei luba tallata . Sina aga tood meile halvatust nagu siberi puuk . Ja hulkuvatele kõutsidele öeldakse meie kandis : kõtt ! " Esimehe hääl on rahulik , isegi nukker . Sest mees on koristushooajal üks umbes kuuesaja seitsmekümnest , kes tema palgalehel . Kongase ööline nõksatab tahtmatult . " No vaadake siis ... et omavahel ka validoolita toime saate , " kisub ta nägu veel kord inetult kiiva . " Mina ei ole kiirabi . Ja et mul ei jääks teie majandist kõige sandimaid muljeid . Kirjaoskaja inimese asi , võin märku anda , kuhu vaja . " Kuid ei esimees ega Lea tee ähvardavast jutust enam väljagi . Vaid niipaljuke ehk , et Niglase peremehehääl tabab lahkuja uksel : " Varastatud vilja tood hommepäev kuivatisse , muidu näed tööraamatut sama palju kui oma kõrvu , ja tuleb ametlik asjakäik . " " Ei tea , kust see auto võetakse ? " kukub jalameheks degradeeritu suu lahti . " Palkad , ainult mitte minu majandist , " vaatab Niglas talle teravalt otsa . " Pooliku eest või kuidas see teil käib . Tood või haltuura korras , võtad või linnast kaubatakso , aga tood kõik ära , viimase terani . Kontrollin isiklikult ! " Ja kui Kongase õueuks on viimase öölise taga kinni kolksatanud , naelutab esimees hallid , tulistama hakanud silmad perenaisele . " Mida väiksem lojus , seda vängem sõnnik . Kas maksab seda talupojatarkust sulle üle korrata ? Eriti vänge on kõutsi oma . Vaat niimoodi , Must Lea ! " Vaikus . " Ka sina , Niglas , nimetad mind juba Mustaks Leaks , " tähendab kunagine ilus naine seepeale . " Kus minagi olmeasjade eest pääsen ... " mühatab esimees ja küsib siis kibedalt : " Kus sa olid kõik need aastad , Lea ? Kus on sinu töökad käed ?... Kus on sinu helisev süda ?... Ja kus olime meie seeaeg ... ? " " Ma saan ka sellelt elukalt lapse ! " purskab Lea järsku nagu isale . " Mis ... ? " oigab esimees . " Ma pean ta siis tagasi paluma või ? " Ent Lea karjatab : " Ei , jumala pärast , ei !... " Niglas Suurkask vaatab sõgedana naist , keda ta arvas tundvat plikast peale ja ometi ei tunne , ning pahvatab siis ühe hingetõmbega et küll saab : " Kui sa poleks üks meie omadest , kui sa oleksid rändrohutirts nagu tuhanded teised , kes kodupaigata ja vastutustundeta mööda suurt kodumaad ringi karglevad ning kõik oma teel ära tarbivad-hävitavad , nii et kõrb taga , oleksin su siit , jumala eest , ammuilma minema kihutanud ja kohale , kus sa oma hooratööd teed , meeristiku külvanud !... " Esimehe valjude sõnade ajal on maa-all elav poisike hakanud taas poikvelsui üles vahtima , nagu ootaks ta siiski midagi , millele ei tule vist kunagi õiget lahendust ... Nõnda , apokalüptiliselt , lõpetab Niglas oma viimsepäevakohtu ning teeb järsku kätega paar küsivkimbakat liigutust : " Äkki mõjub see talle ... ta närvikavale halvasti ... ? Ütle siis ometi midagi . Ma ei oleks pidanud ... " Ent Lea naeratab , käsi südame all . Ta on esimehe müristamise ajal otsekui seestpoolt helenenud , nagu kuulaks needuse asemel hoopiski kauaoodatud armulaulu . Siis vaatab Kongase Lea aknast välja , kus kuldne lõikuskuu ja sinised lapsuliblikad , ohkab ja lausub , mõistmata , miks : " Ah , Niglas , Niglas , nüüd olen ka mina vana , vana ... " See teadmine nöörib paratamatult naise kõri , ehkki ta tunneb , et ta on nüüd päästetud iseenda käest . Kuusenoorendikust sirbikujuliselt piiratud aasal asub majandi ratsasportlaste treeningplats . Värskelt ja rõõmsates toonides vöödiliseks värvitud tõkked mõjuvad ometi roheluse taustal pisut ärritavalt . Pildi oleks maalinud nagu üks Vintidest . Erni on siin Mairega juba ninapidi saanud , enam pole nende ühises keeles konti sees , ja üheskoos jälgitakse külapoiste treeningut . Esmalt sõidavad hobused ringikujuliselt parajat sörki . Ka peeglimeister seisab teispool maneeži , pühapäevariides nagu peiupoiss , ja hindab hobuseid Toulouse-Lautreci elavhuvistel silmadel . Vigase meistri hinges on peale töö , raamatutarkuse ja viinalõõgastuse teine , hoopis varjatum pühapäev . Treener annab märku soojendussörgi lõpetamiseks . Järgnevad harjutused sisaldavad hobuse erinevaid liikumisviise ( allüüre ) - sammu , traavi , galoppi . Seejärel püüavad noored ratsasportlased täita täpipealt kõiki rituaalinorme , mis eelolevatel võistlustel ette nähtud , kas või Rahvaste Suure auhinna ( Grand Prix des Nations ) võistlusteni välja . Lihvitakse eelkõige iseenda ja hobuse käitumist . Pöördutakse oletatava kohtunikelooži poole , võetakse ükshaaval seisatades pidulikult nokaga müts peast , tehakse kummardus , nii et lõug puudutab ratsakuube . Seejuures on maneeži ja juhuslike pealtvaatajate vahel otsekui õhkpadi . Tervitused korduvad - taas lihtsalt õhku või püstiasetatud toki suunas , millele treener on pannud oma mütsi . Kuni hobused käivad aeglaselt ja väärikalt ringiratast , selgitab treener ruupori vahendusel edasist treeningukava . " Tamme Harri ütles , et tema Ankur maksab valuutas mitme auto hinna , " sosistab Maire . " Liialdab , " arvab Erni . " Ei liialda , " on tüdruk miskipärast veendunud . Algab takistussõit , mille märguandeks on gongilöök . Ka nüüd teeb iga võistleja enne trassi läbimist kummarduse , aga seekord kaob nähtamatu õhkpadi ja poisid valivad oma tervituse objektiks Erni jalgrattale naaldunud Kongase Maire . " Vaata , kuidas nad minust lugu peavad , " läheb tüdruk edevaks . " Ei tea , misjaoks ainult sinust ? " " Kellest siis veel ? " Aga kui poiss ringi vaatab , pole kõrval ühtegi Mairele võrdset tüdrukut , vaid vigane peeglimeister patsutab eemal hobust . Ja eks ole ta ka ise lugenud , et näiteks Inglismaal tehakse kuninganna tribüüni ees eraldi kummardus . Kuninganna-mõte on muidugi meelitav , aga selle nautimise asemel kipub armunud nooruk hoopiski kiivaks muutuma . Ja veel tajub ta teravalt ühte : see on austamine kaugelt . Jaaniööl aga oli Maire sootuks üksi jäetud nagu " Libahundi " Tiina ... Kongase väimehe roll ei ahvatle kainelt mõtlevaid külapoisse . Aga väljakul toimub otsekui liikumise gradatsioon , valjaste naastud säravad taeva foonil , kapjade alt paiskub esmalt nagu hekslimasinas purustatud rohuliblesid , siis mullatükke , mis aina paatjamaks muutuvad ; veetakistuse kohal hõljub piisapilv ja vastu õhtupäikest ripub vikerkaarelook , kõik pingestub , liigub , dramatiseerub ... " 0isapoiss , kuidas lendas ! " sosistab Maire hasarti sattudes . " Selle Tamme poisi Ankur ei puuduta ühtegi takistust ... " " Sa tead isegi selle kõrvi nime ? " imestab Erni . " Muidugi . Ja kolme tõrke puhul langeb võistleja välja . " " Mina tean jälle , et neid mehi kaalutakse koos sadulaga , " muigab Erni . Takistused on paigutatud mööda tugevasti looklevat marsruuti ja treener võtab stopperiga käealuste aega . Aeg-ajalt ajab mõni takistuse maha ja poisid jooksevad seda korrastama . Siis , äkki , komistab üks hobustest ja kukub , paistes ratsaniku poriks kablatud murule . Treener jookseb sündmuskohale , Maire aga surub sõrmed kramplikult Erni juustesse , ent kui kõik on õnnelikult lõppenud , poiss ja hobune lonkamata jalul , jälgivad nad proovivõistlusi ahnelt edasi . Ka peeglimeister ei lase teispool maneeži vähimatki liikumishetke kaotsi , otsekui oleks see pühapäevane magustoit tema hingele . " Sellele tahaks küll musi anda , " õhkab Maire jälle . " Poisile või hobusele ? " " Kui ilusad ja vaprad nad on , jumala eest , sure või ära ... Just nagu su hiiehobune ... " ei saa Maire sosistamata jätta . " Ilusad küll , kallid ehk ka , aga hiiehobune on midagi muud , " kostab poiss . Veel hüpe , teine , viies , üheksas ... Siis haarab Maire kramplikult Maltuse Emist kinni ja sosistab tungivalt : " Tead , ma tahan su hiiehobust näha ! Nüüd tahan ma teda näha !... " Hiiemäe tammesalus valitseb pühapäevarahu , ei kombainide tuure ega ekskavaatori jõuramist . Otsekui sisemiselt sünkroonis , istuvad Maltuse Erni ja Kongase Maire taas mahalangenud puule , hoides teineteisel käest . Nende silmad puhkavad tüdimata sumedal välul , kus pole muud kui laik sulapäikest , kuuma nagu seebimass ... Siis on piiga see , kes sosistab : " Sa hoia mind kõvasti , muidu ma panen plehku ... Tead , ma vist kuulen kapjade müdinat ... tõesõna , ta tuleb siia välule ... " " See on lähenev äike , õhus on elektrit ... Või jäi sulle võistlusplatsilt kõrvu ... ? " ei suuda Erni täna nõnda sisse elada . - " Ei ! " Maire ei kuula teda üldse , ta surub end vaid poisi ligi ja hõõrub põske ta õla vastu . Maire sõstrasilmad jälgivad ahnelt nõeludes metsaalust , nagu oleks siin maneež , ei toimuks mitte takistussõit , vaid kaunis , täiuslik koolisõit , kus hobune mõistab kõike nagu inimene , isegi muusikat . Piigat on vallanud nii kõrvetav uudishimu kui lämmatav pelg . Mitte üleloomulik hirm muistse hiiehobu , vaid selle ees , mis täna meeltesse tõuseb , pulbitseb ja temas ise väljapääsu otsib . Erni on hakanud heitma enda najal väljaelavale piigale koguni rahutuid pilke , et kas tal ikka aru paigal . Sellest tüdrukust oleks võinud saada nõid või sibüll . Jah , ja tõesti on temas midagi " Liba-hundi " mässavast Tiinast ... Ja kuni poiss tunneb tema vastu hirmusegust austust , näeb tüdruk hiiehobust . Valge , imekaunis suksu sörgib justkui aegluubis hõljuval sammul välja tammedealusest sajandivanusest hämarusest , et kapata laka lehvides mööda välu ja kaduda siis taas halli igavikku ... Tänases loitsus viib ta kaasa Kongase põlistaudi , mille all kannatab Lea ja tema lapsed ... Viimaks tüdruk taltub , lõtvub otsekui vaimude väljaajamisel , kuid ta ei sosista äravaevatult , vaid kirgastunud näoga , nagu lummuses : " Sa oled ... ja mitte kunagi ei saa sa teada , kui ilus ta täna oli ... Metsik ... " " Ta ei ole metsik , " teab Erni asja paremini . " Kuidas ei ole ? " protesteerib piiga . " 0n ju ? " " Ta on väärikas , " täpsustab poiss . " Nagu saatus . " " Millest sa räägid ? Metsik või väärikas , mis siin vahet ? Oled sina ka tähenärija ! " õiendab piiga ; tema sõna peab peale jääma , sest täna nägi tema hiiehobust . " Ta on selline , nagu mina teda näen ... Aga selles asjas on sul vist õigus , et hiiehobusel pole hinda ... " Paus . " Imelik , et temast keegi midagi ei tea . Kuhu ta kadus ? " tahab tüdruk seepeale ise teada . " Hiied raiuti ja põletati maha , " ütleb Erni esimesena tõustes . " Jäid ainult tööhobused . " Poiss sirutab peo välja : piisake , teine ... Peab ruttama ! Veidi aja pärast kallabki sooja lõikuskuu vihma . Pärja sirutas end kuumaksläinud asemel ; jalad tõmblesid , nagu ähvardaksid krampi kiskuda , parem käsi oli külje all ära surnud . Külge keerates tundis ta vaistlikult , et keegi teda vahib , ja kiljatas tasakesi . Voodi ees aknakumas küürutas viirastuslik kuju ja pomises midagi . << Mis sa mind niimoodi vahid ? Tahad ära kägistada või ? >> hüüdis Pärja . Ämm ajas selja sirgu , ta silmad säratasid kummaliselt . << Ega sa ei tea , kuhu see paber jäi , mis Valter pidi külanõukokku viima ? Ma mäletan , see paber oli lauanurga peal , aga ära ta sealt kadus , kas puhus tuul ta minema või võeti ta ära ... >> << Mis paberit sa nüüd , öösel , taga ajad ? >> Kuna eit paigast ei liikunud , tõusis Pärja üles , krapsas tal kõhnast käsivarrest kinni ja hakkas poolvägisi teise tuppa talutama . << Kes minu juttu kuuleb , >> porises eit . << Ma ütlesin Valtrile mitu korda : ära sa seda asja niiviisi jäta , pärast on hilja , kust sa seda paberit enam võtad , käi ära . >> Ta hääl muutus susisevaks ja salakiuslikuks . << Aga kes minu sõnu enam tähele paneb , nüüd on teine , parem nõuandja , kõik käib tema kaudu . >> Pärja lükkas ämma teise tuppa ja keeras vaheukse kriginal lukku . Oli kuulda , kuidas eit toas riietega kähistas ja endale ahju juurde diivanile aset tegi . Pärja püüdis mitte tähele panna tema ühetoonilist , paiguti valjuks süüdistamiseks tõusvat häält , ent isegi siis , kui ta katnuks kõrvad pihkudega , kuulnuks ta , mis eit seal jõmises . See oli kui kummitus , millest ei saanud lahti . Juba talvest saati , kui ämm siia toodi , olid Pärja päevad ja ööd üksainus paha unenägu , millest polnud võimalik ärgata . Igal sammul oli ämm teda segamas ja häirimas , niigi rasket õhku mürgi- tamas ja kisulisi märkusi poetamas . Ta oli -veel üsna kõbus ja polnud lootustki , et ... Pärja kohkus oma mõttest . Pealegi kardaks ta surnud ämma veel rohkem kui elavat . Elu oli vägisi väärdunud kurjaks unenäoks , mis pani vaid ohkama , justkui aitaks ohked ämma ja pimeduse vastu . Igaks juhuks vaatas ta köögipoolse toaukse üle ; see oli lukus ja naine rahunes pisut . Lahti oli vaid uks ämma toast kööki , kuid Pärja arvas , et ehk vähemalt tänaseks on eit taltunud , südaöö oli juba möödas . Susside lobinal läks ta sooja voodisse tagasi , ehkki uni oli ara läinud . Homme seisis jälle ees tööpäev , üks paljudest argistest päevadest , millel ei paistnud ega paistnud lõppu tulevat . Pärja võttis hea mugava asendi ja katsus rahuneda . Puud kohisesid tasa akna all vanas mõisapargis , suur kahekorruseline koolimaja oli vana ja tühi , ruumides võimutses varasügisene öö . Peale nende ei oianud selles majas kedagi , päeval tulid vaid ühte teise korruse klassituppa lapsed ; see oli Pärja kool . Pärjal jooksis ebameeldiv võbin üle selja ; oli tunne , nagu pomiseks ja sajataks pimedus ise , mitte ämm oma hambutu suuga kasuka all . Kuhu see Valter küll jälle jäi ? Läks lõuna ajal uut kohta vaatama , lubas õhtuse bussiga tagasi tulla , aga võta näpust . Pärja ohkas . Tegelikult oli see üsna tavaline , et mees ei pidanud sõna . Kaua see kestab ? Igatahes hakkab tema kannatus katkema ja ühel ilusal päeval võtab ta midagi ette. . . << Häbi ! Häbi ! Häbi ! >> tõstis vanaeit kõrvaltoas häält . Mis sa seal tänitad , mõtles Pärja vihaselt . Mis asja pärast peaks mul häbi olema ? Kas ma pole teinud kõik , mis vähegi minu võimuses seisab ? Kas mõni teine minu asemel oleks sedagi teinud ? Ma olen kõik välja kannatanud , kogu selle abielu . Üksinda olen ma koormat vedanud ja kelleltki pole mul nõu ega tuge loota . Ja ma olen kõik andeks andnud . Aga ükskord saab minugi mõõt täis . Lõppude lõpuks - kui palju võib ühelt naiselt nõuda ? Kümme aastat ikka üks ja seesama ... Ta nihutas end pahaselt asemel , liikmed olid tuska täis . Aga kas ei teadnud ta seda ette ? Juba alguses oli arvata , mis sellest tulla võib . Mida ta õieti lootis ? Ent miks ei võinud ta loota , kui algus oli omast kohast iluski ? Kuidas nad seal näite- mängus kaasa tegid , kas polnud see tore ? See oli Pärja kõige ilusam mälestus , ja ta otsustas selle uuesti vaimusilma eest mööda lasta . Tookord oli ta kümme aastat noorem , õpetaja Valtri kodukohas , ja võttis agaralt taidlusest osa . Ühel ilusal päeval tuli tema juurde rahvamaja juhataja , suur näitemänguentusiast , ning hakkas pikalt ja keeruliselt rääkima , et tema on leidnud nüüd sobiliku olevat mängukavva võtta eesti klassika suurteose , ainsa tõelise tragöödia . Pärja mäletas veel praegugi , kuidas mees oli oma jutu kinnituseks pea ühele õlale kallutanud ja talle küsivalt silma vaadanud . << Ühe sõnaga , nagu teie kui haritud inimene ehk ise juba aimate , on jutt Kitzbergi << Libahundist >> , >> oli ta siis öelnud . Neid sõnu kuuldes oli Pärja võpatanud . Nii kangesti oleks ta tahtnud Tiinat mängida ! Kui uhke ja iseseisev see Tiina oli , elus annab niisugust tüdrukut päris tikutulega otsida . Ning kuidas ta armastas ja oma armastuse eest võitles ! Muidugi polnud Pärja kellegi Tiina , isegi kujutluspiltides mitte ; ta sai sellest isegi aru , kuid meeliskles siiski . Ent lõpuks oli ta rahul perenaise pisikese rolliga , mida rahvamaja juhataja talle pakkus . Tiinat mängis keegi meiereitüdruk , hirmus suure jutuga inimene , ehkki välimusel polnud vigagi . Marguseks oli kutsutud üks traktorist - Valter , keda Pärja oli mõnikord teiste mustade meeste hulgas näinud . Traktorist oli muidu ka must , musta verd mees , ehkki Kitzbergi perepoeg on valge peaga . Muus osas oli ta küll Marguse moodi ja Pärjal hakkas tast hale , nagu olnukski ta tema poeg . Ühel õhtul koputas Valter tema aknale , veinipudel taskus ... Pärja ärkas poolunest . Mis see ämm seal jälle laamendab , südaöö ammu möödas ? käis tal läbi pea . Kuid see polnud ämm . Keegi põrutas rusi- kaga vastu aknaraami , nii et vana maja seinad värisesid . Mis see tähendas ? Kas mõni hulgus , röövel või mõrtsukas ? Raha mul küll kodus pole , mõtles Pärja ja tundis , kuidas ta üle keha kuumaks läks . Meest polnud ka kodus ... Pelglikult ajas ta enese asemelt üles ja otsis kaua voodiääre alt susse . Väljast hõigati teda nimepidi . Hääl oli võõras , aga ometi kuidagi tuttav . Pärja sidus öösärgi paelad lõua alt kinni ja läks akna juurde , endal süda saapasääres . Vaatas ettevaatlikult kardinaääre vahelt õue . << Pärja ! >> hüüdis motokiivriga mees akna all . << Kes seal on ? >> << Talpsepp , >> vastas mees ja tegi käega märgi ukse poole . Nüüd tundis Pärja võõra ära . See oli üks hakkajamaid lapsevanemaid , alati aitamas , kui kooli jaoks oli midagi tarvis teha . Kui Pärja talgud korraldas , oli ta agaralt puid lõhkunud ja teisigi tagant õhutanud ; pärast tööd , kui Pärja puulõikajatele oma raha eest ostetud liitri viina lauale pani , oli see sõbralik mees temaga koguni tantsu keerutanud . Mida oli tal nüüd öisel tunnil teatada ? Pärja tõmbas palitu öösärgi peale ja läks uksi raginal lukust lahti keerates välja ; trepil lõi talle näkku niisket ööõhku . Ega Valtriga ole ometi midagi juhtunud ? Talpsepp , jässakas ümmarguse peaga mees , võttis millegipärast kiivri peast , enne kui rääkima hakkas . << Ma tulin linnast , käisime naisega õemehe sünnipäeval , >> alustas ta venitamisi . << Ära tulles silmasime linnas pargipuude vahel üht meest , oli selipidi puu all maas , oleks nagu kuidagi tuttav ette tulnud . Naine ütles , ära mine ligi , kes teab , mis kaltsakas seal maha löödud , pärast mine veel tunnistama . Vaatasin lähemalt , Valter mis Valter , täis kui maakivi , pintsakuhõlmad eest lahti , käed rohul laiali . Naine ütles , et lase olla , aga mina läksin juurde ja võtsin rahakoti taskust ära . Ikkagi tuttav mees , järsku teeb mõni pätt paljaks ... >> Talpsepp võttis põuest Tartu ülikooli kujutisega rahakoti ja ulatas Pärjale . Selle rahatasku olid Valtrile pulmapäevaks kinkinud teised traktoristid . << Mina pole seda kotti puutunud , kõik on nii nagu oli , >> seletas Talpsepp , märgates , kuidas Pärja rahataskut uurib . << Kui sealt on midagi kaotsi läinud , siis on see juba enne meie jaolesaamist ära võetud ... >> << Miks te teda ennast ära ei toonud ? >> küsis Pärja löödult . << Olite ju külgkorviga . >> << Ei tulnud nagu ette , et võiks ära tuua . .. Teda on ju nii raske korvi saada ja ... Tõesti ei tulnud ette , mis seal enam rääkida ! >> Mehe hääl oli andekspaluv , ta sõrmed mängisid kiivririhmaga , << Mõtlesin , et toon rahakoti ära , hea seegi . Mis nüüd rahast , aga peaasi on pass ja paberid . Mine neid taga ajama , kui on kaotsi läinud . Olen selle ise läbi teinud , tean , mis see on ... >> Pärja vaikis . << Jah , puu all selili maas ja magas , >> ütles Talpsepp . << Mütsi ei paistnud olevat , juuksed olid rohu peal sorakil . Võib-olla oli mütsi juba keegi ära võtnud ... >> << Kurb pilt , >> ohkas Pärja . << Näotu pilt ! >> täiendas mees ja pani kiivri pähe . << Mis nüüd teha ? >> << Mis muud kui ära tuua . >> << Kuidas mina ta ära toon ? Hobust ega autot mul ei ole . >> << Tuleksin ise appi , aga bensiin on lõpukorral , paak on peaaegu tühi . Hea veel , et koju sain . >> << Kaua ta seal magab ? Viimaks viiakse miilitsasse , hakka siis õiendama . >> << Seda jah , ega tea ... Ta on küll kõrvalises kohas , kultuurimaja taga pargis , aga pea teda sealtki üles ei leita . >> << Ma maksan teile , aidake , palun , ta koju tuua . Kust ma mujalt nüüd öösel tooja leian ? >> << Mis nüüd maksta või , >> naeratas mees . << Aga paak on tõepoolest tühi . >> << Ehk siiski ikka kuidagi saab ... >> << Ei tea nüüd ... >> kahtles Talpsepp . << Ega see muidugi ilus ei ole , lasta tuttaval mehel sedaviisi puu all magada ... >> Kõheldes lõi ta mootorratta käima . Pärja viis rahakoti tuppa , tuli jooksujalu tagasi ja istus tagaistmele , palitu öösärgi peal , nagu ta oli . Linna oli kümmekond kilomeetrit , natukese ajaga olid nad päral . Valter lamas tõepoolest pargis pärna all selili , nägu musta öötaeva poole , pintsakuhõlmad uljalt laiali , käed kõrval rohul , peopesad ülespoole . << Täpselt samas poosis kui ennegi , >> tähendas Talpsepp ja ajas mootorratta päris puu alla magaja kõrvale . Pärja katsus pihuga mehe jahedat otsaesist ja kobistas pintsakuhõlmu koomale ; Valter oiatas korraks läbi une . << Kuidas me ta nüüd külgkorvi saame ? >> arutas Talpsepp . << Purjus inimene on tina täis ... >> Südilt haaras ta maaslamajal õlgadest kinni ja andis Pärjale peanoogutusega märku , et see jalgadest võtaks . Suure vaevaga said nad joobnu maast lahti ja toppisid korvi . Talpsepp tõmbas talle tuulepresendi peale ja nööpis eest kinni . Purjus mees mörises midagi läbi une . << Kui nüüd ainult bensiin otsa ei lõpeks , enne kui me Tsirgusilmale tagasi jõuame , >> ütles Talpsepp ja lõi mootorratta käima , << Kiivrid jäid koju , läksid meelest ära . Kui inspektor peale saab , tuleb teie paljaste peade pärast pahandust . >> Pärja oleks parema meelega maa alla vajunud , kui võõra voorimehega oma purjus meest vedanud , aga midagi polnud parata , tuli see kibe karikas tühjaks juua . Hädavaevu sai ta pisaraist võitu . Ta ei mõistnud , mis mehega lahti on . Sel ajal , kui tema suvel Värskas kursustel käis , oli Valter kodus lausa pidurdamatult jooma hakanud ja lõpuks osakonnajuhataja kohalt lahti lastud . Pärja oli ikka salamisi lootnud , et kui mehel ükskord kaugõppetehnikum läbi saab , võtab nende elu teise näo ; selle ilusa tulevikupildi nimel oli ta kõik vaikselt ära kannatanud ja meest nagu pisikest last tagant utsitanud , et ta aga hariduse kätte saaks . Aga nüüd , kui see käes oli ja Valteril ei pruukinud enam traktoril oma nõrgavõitu tervist rikkuda , kui Tsirgusilma kolhoosis oli talle korralik koht antud , paistis mehes midagi paigast ära nihkuvat . Pärja hoidis parema käega mehe pead püsti , auklikul teel rappus see , nagu polekski tal kaela sees luid ; millegipärast ärritas see naist hirmsasti , Teel ja väljadel hahetas hommik , vastutuul krabistas Pärja juustes rulle . Teele asudes oli ta unustanud rätiku pähe panemata , nüüd oli päevaks oodata peavalu . Talpsepp pööras maanteelt Tsirgusilma parki ja pidas koolimaja tagatrepi ees kinni . Praokil välisuks krigises kaeblikult tuule käes . << Imelik , >> mõtles Pärja , << ma panin ta ju kinni . >> << Jõudu ! >> hõikas Talpsepp äkki . Pärja pööras pead ja märkas aiamaal kükitavat viirastuslikku kogu . Kössis jaheda puhteõhu käes , kiskus ämm hoolega kolletanud kurgivarsi peenrast välja ja seadis korralikult hunnikusse . Meetrijagu peenart oli juba must , küllap oli ta välja tulnud kohe pärast seda , kui nemad linna Valtri järele sõitsid . Ämm heitis minia poole oma hariliku viltuse pilgu ega vastanud midagi , vaid töötas hoolega edasi . Talpsepp seiskas mootorratta , tõusis istmelt ja kõndis , käed mantlitaskus , lähemale . << Mis nalja sina , Alma , siin koidu ajal teed ? >> küsis ta imestunult . Eit ajas enda ruttamata püsti ja naeratas kortsulise näo kahjurõõmsalt särades . << Ma pean ju midagi tegema . Kes mulle niisama muidu süüa annab . Peab ikka hoolega püüdma ja tööd tegema ... >> Pärjal hakkas lõug vihast värisema . << Ütle , ema , millal sind on söögilauast ära aetud ? >> Vanake tegi alandliku näo ja kõhistas imelikult naerda . << Ei tea midagi ... >> pomises ta . << Jäta jalamaid oma vigurid ja mine tuppa ! >> kähistas Pärja katkeva häälega . Kuidas oli ämm majast välja pääsenud ? Pärja haaras eidel käsivarrest kinni ja hakkas teda trepi poole talutama . << Kas sul häbi ei ole niisugust laimujuttu rääkida ? >> sisistas ta . << Võõras inimene kuuleb ja arvab tõesti , et me sind siin näljutame . >> Alma vaatas üle minia õla Talpsepa poole ja pomises : << Ega mina ei tohi siin majas midagi rääkida , pean päris vakka olema ... >> Pärja viis eide tuppa ja sõnas ähvardavani << Kui sa niisuguseid vigureid järele ei jäta , ei lasegi sind toast välja , paneme aknale trellid ka ette . >> Vangla avab Tõe sügavuse , - sellest vist unustasin kirjutamast oma eelmises sissekandes , mida ma ei saa enam lugeda , sest minu ära olles on see kõrvaldatud . Vangla õpetab iga elamise hetke hindama . Vangla teeb surmahirmu naeruväärseks . Aga samal ajal Vanglas ei vallutata midagi nagu Sõjas . Vanglas alistutakse häbita . Avasin silmad . Üle Vanglaülema näo vilksatas piinatud , mõtlik vari ; nägin nagu läbi rohelise udu , kuidas ta üle laua aeglaselt minu poole kummardus , kuidas tema kõrgele siledale laubale tekkisid imestust väljendavad põikivaod . << Kas te jääte oma seisukoha juurde ? >> küsis ta sõbralikult aga tungivalt . Mõistsin , et ma polnud kuulnud tema eelmist küsimust , aga võimalik et ka oma vastust . << Härra Vanglaülem , mul pole kunagi üheski küsimuses olnud mitte mingisugust seisukohta , >> vastasin tõrjuvalt , surudes laualt võetud kuivatuspressi vastu verd tilkuvat nina . << Luiskad , tõbras ! >> reageeris Vanglaülem pettunult , ent ilma vihata . Olin midagi väga olulist kõrvust mööda lasknud . << Arvad ikka , et su kondid jäävad siin terveks ? Et lahkud siit omal jalal , sirge seljaga ? Oled meid lolliks teinud ja arvad , et jääd selle eest karistamata ? Mõtled , et me ei näe sind läbi ? Me oleme hullemaidki masuurikaid taltsaks teinud kui sina . Pead end üleliia tähtsaks . Arvad , et kutsusin su siia mingil erilisel põhjusel . Ei midagi sarnast . Ma lasen endale siia igal hommikul ühe vahialuse tuua , lihtsalt niisama ... kehaliste harjutuste tarvis ... >> Polkovnik haigutas ja esmakordselt taipasin , et ta polnud mundris nagu tavaliselt , vaid hommikukuues , mille ülemised nööbid olid lahti , paljastades tumedate karva- dega rinna . << Mu tütar on libu , >> jätkas Polkovnik , valades endale uue klaasitäie konjakit . << Tal on vahetevahel nõrkus sinusuguste hambutute hädavareste vastu , sest teised on nii üksluiselt sportlaslikud ja sõjamehelikud . .. Aga ega sina ei mõista selliseid asju ... Sa võtad kõike puhta kul- lana , sealhulgas iseenda poolharitud segaseisuslase väljamõeldisi . .. Aadlil on oma nõrkused ja veidrused , mida lihtrahvas ei hakka kunagi mõistma ._._. Teiesugused võivad teinekord meiesuguste tujudele jalgu jääda : ai , ai , siis läheb kehvasti , väga kehvasti ... >> << Mis siin ikka kehvemini saab minna , >> vastasin ükskõikselt . << Surm siin või Siberis . >> Polkovnik kummardus uuesti üle laua minu poole , nii et tundsin krässus karvade lõhna tema rinnal . << Ei , tuvikene ! >> rääkis ta nüüd sellise varjamatu vihkamisega , mis tõstis tunduvalt mu enesetunnet . << Sa lähed marsiroodu , otse väeliinile , hakkad rünnakule minevatele vägedele läbi miiniväljade teed rajama ! Keiser on sind amnesteerinud ! >> << Miks nii hilja ? >> küsisin vastu , kuigi mõistsin , et ta valetab , et nautida minu hirmu . << Ma olen kirjutanud üle kahekümne kirja Tema Ekstsellentsile , et mind tema verivaenlase vastu sõtta saadetaks . .. Ma olen alati soovinud sõdida eesliinil , kõige ohtlikumas lõigus ! >> Kõike muud kui seda oli oodanud minu suust Polkovnik , kes võib-olla tõesti täitis siin selles asutuses viimast päeva kõrgeima ülema kohuseid . << Aga miks sa siis Kõigekõrgemale truudusvannet ei andnud ? >> küsis Polkovnik , mind kuivale tõmmatud kala silmadega jõllitades . << Ma andsin truudusvande , aga see salati maha , >> valetasin , sest valetamise riigis oleks patt tõtt rääkida . Vanglaülem puhus põsed punni ja nagu kerkis laua kohalt õhku . << Sa tahad väita , et oled mõistetud ilma süüta kümneks aastaks üksikvangistusse ? ! >> << Vahepeal teatati , et mulle on veel üks aasta vanglakaristust otsa pandud , >> ütlesin . << See on jama . Selle võtame maha , >> lõi Polkovnik käega . << See pole nii lihtne , >> läksin valust kubemes ja verd tilkuvast ninast hoolimata vasturünnakule . << Võib leiduda patriootlikke jõudusid , kes nõuavad selle lisakaristuse asjaolude põhjalikku uurimist . >> << Ah , nüüd pakud sa üle ! Ei tule siin mingit uurimist . Ma lasen su toidunormi kolmekordistada . Aga pea meeles : tööd tuleb teha ! >> , ja Vanglaülem nihkus üle laua mulle veelgi lähemale , nii et jäi mulje , nagu lamaks ta kogu oma kehaga vanglapaberite otsas , põlvili tugitoolis . << Sa , kulla mees , oled viimasel ajal laisklema hakanud . Sa ei anna meile edasi tarvilikke teateid . Ega me sind asjata kolm korda ole silmusest välja toonud . See tuleb tasa teenida . Muidu võib veel kogemata mõni õnnetus juhtuda . Hakkad oma endisi ülesandeid täitma , pead silmad ja kõrvad lahti . Eriti tuleb neid sotsiaaldemokraate , bolševikke , silmas pidada . Kõigest kahtlasest kannad ette ! >> << Kellele ? >> küsisin . << Teie lähete ju ära . >> << Kellele vaja . Uuele ülemusele . >> << Ei , sellega pole ma nõus ! >> << Aga millega sa siis nõus oled ? >> << Ma olen nõus ainult Tsaarile isiklikult ette kandma , mis teda ähvardab ! >> << Aga mis teda siis ähvardab ? >> küsis Polkovnik sellise naiivse siirusega , et olin valmis talle kõik andestama ; isegi selle kummalise asjaolu , et ta arvatavasti tõesti oli oma tütre isa . Kõige hämmastavam selle loo juures on , et mind viidi tagasi minu endisesse kongi ja jalad vabastati taas ahelaist . Daatum ei oma õieti mingisugust tähtsust . Ma ei tea , mis toimus täna öösel maailmas ; ma ei tea isegi seda , mis toimus majas , kus ma olen sunnitud elama ; ja ei tea ma ka , mis toimub minu endaga . Muidugi tahaks olla prohvet ja kuulutada , et algav aasta on saabumas eriline . Et niimoodi see inimeste väljamõeldud aeg enam edasi kulgeda ei tohi . Parem jäägu aeg seisma . Aga esialgu ta vaid aeglustub . l. jaanuar 1917 on eriti venivalt pikk päev . Vara läheb küll pimedaks , aga aeg niriseb edasi ka hämaruses . Olen varustanud end sobiva klaasikilluga ja kui oleksin täiesti veendunud , et tuhande aasta pärast on see vangla olemas , täpselt samasugune kui praegu , täpselt samasugune , nagu ta oli kahesaja aasta eest , no isegi mõningate tehniliste uuendustega , ütleme klaasseinte ja läbipaistvate , soojade puuridega , siis teeks klaasikild oma töö veel tänase päeva jooksul ära . Ma olen seda juba harjutanud . Ta oskab lõigata ja ei nürine oma ülesannet täites . Nikolai II tõi sellesse asutusse , küll piiratud ulatuses , vesikloseti ja elektri , ka lõpetas ta päise päeva ajal toimuvad avalikud hukkamised . Samal ajal kaheksakordistas ta kinnipeetavate arvu . Ma ei suuda kujutleda , või vastupidi - oma košmaarsetes unenägudes kujutlen otse anatoomilis-füsioloogilise täpsusega , kuidas asjad kulgevad , kui püsib sama isevalitsuslik režiim . Unenägudes ma suudan , aga ilmsi , ei ! Sest kui kõik läheb nii , nagu seni on läinud , siis isoleeritakse ühiskonna enamik . Vahialune muutub tavalisemaks nähtuseks kui mitte vahi alla võetu . Kas võib uskuda seda , mis sulle on lubatud ? ... Kas lubatu varjus ei luura midagi jubedamat kui keeld ? Kas mõningase lubamisega ei taheta seadustada massilisi pogromme ? Ma ei mõista , miks mul lubatakse edasi kirjutada . Jah , nad on kõrvaldanud mõningad minu uued Sissekanded , aga pole mitte vihjamisigi mõista andnud , kas suudavad neid lugeda . Ma peaksin vältima oma Sissekannetes nimesid , geograafilisi kohti , üteluste autoreid , üldse igasugust isikupära ja konkreetsust , - ometi ma ei tee seda . Mis see siis õieti on ? ... Edevus ? ._. Alateadlik nõusolek ikkagi täita nuhi funktsioone , mida mulle nii kangekaelselt tahetakse omistada ? Mul on illusioon ja mitte kunagi , niikaua kui mind võib pidada elavaks inimeseks , ma sellest ei loobu . Minu illusioon on negatiivse iseloomuga , nagu ma vist tervikuna , kogu oma isiksuse jõus ( jutumärkides muidugi ! ) olen olemasoleva purustamisele orienteeritud jõud ... Jõud ? ... Jah , jõud ! Minu illusioon seisneb veendumuses , et nad ei suuda minu kirjutisi lugeda . Ja nüüd on kaks võimalust : nad kas viskavad need paberilehed kõrvale või . ._. sunnivad mind ennast neid dešifreerima . Ja jällegi ei saa ma mitte millestki aru : miks nad pole seda seni teinud ! Ometi usun ma , et see Aeg tuleb ! Ja siis saan ma neile teha väga palju paha , kinnitades - ise jalgupidi või tahaväänatud kätest lae all rippudes - , et neis minu Sissekannetes on režiimile eriti olulisi ülestunnistust . Minu olukorra sotsiaalne , mitte aga isiklik eelis on see , et ma tõesti midagi ei tea , mul pole aimugi , kuidas nad tegelikult on kavatsenud Nikolašale lõpu teha . Ma ei tahagi seda teada . Aga kogu minu hingejõud peab olema keskendatud sellele , et teeselda , nagu ma teaksin , kuidas nad seda teha kavatsevad , ja et minu ülestähendused sisaldavad selle kohta tähtsaid andmeid . Või põen ma suurusehullustust nagu meie suurepärane poeet Juhan Liiv , kelle olemasolu nad ei aimagi ja kes ei jõudnud ( kui üks pooläpardunud Varssavi-sõit välja arvata ! ) Eestimaa piiridest kaugemale ? Ei tea . Peaksin bolševikega nõu pidama . Aga mind ei lasta neile ligi . Eks ole seegi kaudne tunnustus . << Skalpeeritud lätlane >> täitis tegelikult oma missiooni ideaalselt hästi . Ta veenis vangla juhtkonda , et bolševike juurde ei tasu mind lasta . Aga kui ma kellessegi usun , mingisse poliitilisse voolu või õpetusse , siis ainult nende omasse . ( Ma pean . Ma pean vastu panema pöidla väänamise valule , kui nad on jõudnud Peetri selle lauseni ! ) Sest Peeter oli bolševik ja ma kannan seniajani särgi all kaelaaugus tema õhimast õhimat tubakakotti , ja kannan seda lõpuni ! Kui olla enda ees aus ja rääkida tõtt , ainult tõtt , siis pean tunnistama , et poliitika mind eriliselt ei huvitagi . Minu kirg on siiski kirjandus . Ma tahaksin lihtsalt kirjeldada , kuidas inimesed elavad , millised on nende mõtted ja unistused . Ma tahaksin kirjutada jutukesi ja oma lastele neid ette lugeda . Aga ma tean , et olen vastu enda tahet , Ajaloo ja saatuse tahtel määratud millekski muuks , julmaks ja halastamatuks . Ma kirjutan ja kirjutan ja ootan , millal nad selle kallale tormavad . Ma olen nagu üksik vastase tagalasse jäänud kindlus , kes tõmbab enda vallutamiseks jõude , kel pole enam võimalik täita oma peaülesannet - võidelda põhivaenlase vastu . ( Oo edevust , oo suurusehullustust , aga minu ristimiseks on neil vaid üks võimalus : mind Risti lüüa . Ja selleks on vaja palju naelu ! ) Ma mõistan ka , et olen nälgimisest , peksmisest , üksin- dusest mõnevõrra ülendatud , ehk õigemini ütelda , eksalteeritud meeleolus . Aga sellises meeleolus on ka nemad : ajaloo areenilt kaduvad jõud . Vaevalt hakkab neid ridu lugema inimene , kes kirjutatusse suhtuks erapooletult , asetamata kirjutajat meie ajastu sotsiaalsetesse ja parteipoliitilistesse rollidesse , sest olgem ausad lõpuni - ma võin ka sellest loost võitjana välja tulla , s. t. ma ei murdu , ma ei reeda , ja võitnud Revolutsioon tõmbab mu oma embusse . Ka nii võib juhtuda . Aga mind ei ole kauaks . See ülestunnistus pole mõeldud haleduspisaraid välja manama , vaid kurb tõde . Ma pole veel küll kuigi vana , aga mul on kõik ihuliikmed puruks muljutud , välja väänatud , läbi pekstud . ' Kui täisväärtuslik inimene täisväärtuslikus ühiskonnas ei tule ma enam arvesse . Tõsi , jäänud on veel natuke aju halli ainet , mida vormin šifrite ja ühe vähetuntud keele sõnade abil mõteteks ja ütlemisteks . Kunagi väga ammu , vist juba kaks kuud tagasi , kui mul lubati seda tegevust alustada , tundus mulle kohati , et olen taas astumas kirjanduslikku maailma . Tegelikult ma ju usun , et minu kirjatükke uuritakse . Kui Nikolai II peaks nende dešifreerimise ajaks olema juba ajaloo areenilt kadunud , kas tapetud , kukutatud - või , mis on äärmiselt ebatõenäoline - surnud loomulikku surma , siis omandab kõik , mis ühendab minu saatust selle mehega , uue tähenduse . Sõltuvalt sellest , kas võimule pääsevad need poliitilised jõud , kes kannavad edasi Romanovite dünastia traditsioone , või vastupidi - esindavad demokraatiat ja progressi , saavad hinnangu minu teod ja mõtted . Ja vahest seisnebki minu suurim ( ja kibedaim ! ) illusioon selles , et ma julgen loota , et see hinnang on positiivne . Sest võib- olla on minu hoiak ka võimaliku uue revolutsiooni suhtes väär . Ma ei ole ju proletaarlane , kuid olen palju lugenud marksistlikku kirjandust ja tean , et seda tuhandepealist hüdrat , õigeusklik- isevalitsuslik-keskaegset režiimi , suudab kukutada vaid hästiorganiseeritud kollektiivne jõud . Aga ma olen seda jõudu ainult vargsi imetlenud . Olen tahtnud ise üksinda see jõud olla . Võib juhtuda lihtsalt nii , et kui mina oma vanglavihikutega kunagi trükkalini jõuangi , siis pole enam kellelgi nende lugemise vastu huvi . Poliitiline riigikord võib olla niipalju muutunud , et kolkatelegrafisti kemplemine Nikolai Romanoviga tundub totter ja üleafekteeritud . Eriti arusaamatuks võib jääda vandetõotuse lugu . Valgustatud , demokraatlik tulevikuühiskond , kus valitsevad sotsialistlikud omandi- ja tootmissuhted , ei võta ometi meie poolfeodaalsest , õukondlik- nürimeelsest ühiskonnast kaasa seda rituaalide , tühjade paroolide ja tseremooniate kribu-krabu , mis meid juba praegu teeb , isegi Antante'i silmis , nii kohutavalt kohmakaks , kramplikuks ja tobedaks ; ma ei mõtle siin ainult vande- ja truudusetõotusi , vaid kogu meie ühiskonna ülespuhutud võltspühalikkust , riiklike aktide bütsantslikku kiriklikkust , igasuguste juubelite ja aastapäevade lõputut , igavalt tapvat , katkematut tähistamist , paraade ja aulinte , ordeneid ja aunimetusi . Lapsepõlves hoiatasid mind kõik peale Isa , et teiste asjadesse ei maksa nina toppida , tee parem tööd ja pea suumulk kinni . Nagunii sa millestki aru ei saa , ja nagu tekib kahtlus , et oled hakanud midagi taipama , nii pannakse sind trellide taha . Siin on minu vestluskaaslasteks kas kaasvangid või siis need , kes on pandud vange valvama . Erinevalt << vabade >> inimeste enamikust on siinsed asukad tõe suhtes hoopiski tundlikumad . Seetõttu poleks ka liialdus väita , et tsaarirežiimi kestes laieneb vanglaelu kogu ühiskonnale ja vangla kui niisugune kaotab igasuguse otstarbe , ühiskond on küll täielikult orjastatud , ent Tõe suhtes erakordselt tundlik . Tõde on eriti väärtuslik inimestele , kel puuduvad minimaalsemadki võimalused seda kuulutada ja realiseerida . Neile ei tundu nende olemasolu iseenesestmõistetavusena , ning minu sügava veendumuse kohaselt sunnib just kahtlemine oma eksistentsi püsivuses , hirm , et see võib igal hetkel vägivaldselt katkeda , inimest asetama rohkem üldisi , inimese kui sellise , ühiskonna kui sellise kohta käivaid küsimusi . Sellepärast loetaksegi vanglas , ehk küll see on keelatud ja rangelt karistatav , nii ahnelt filosoofilist , eriti marksistlikku kirjandust . Nüüd on mul seljataga kolmas uusaastaöö selles asutuses . Papp Serafim jõi end järjekordselt purju ja ehkki tema kui õigeuskliku uusaastaöö on alles kahe nädala pärast ja isegi ta Jõulud pole veel käes , pidas ta vajalikuks vene õigeusukiriku traditsiooni järgi << ketserite >> peksmisega tähistada Venemaa liitlaste , aga ühes sellega ka Venemaa vaenlaste uue aasta saabumist . Oli suve algus , kõige ilusam aeg stepis , mida sellelgi aastal ootas kõrbemine . Aga selle ega ka ühegi järgneva siinse põua tunnistajaks Orgita enam ei ole . Veel viimaseid pilke heitis ta maale , mis oli teda kandnud üheksa aastat ja poolteist kuud , kaheksandiku inimiga . Praegu oli ta kapten laeval , lahkus viimasena . Tal oli aega silmitseda alust , mis vajus nüüd tema ja teistegi meeskonnaliikmete jaoks aeglaselt kaduvikku . Veel mõni aeg vahutavad mälestused laineharjadel , siis sukeldub kõik pimedusse . Nybergid istusid pakkide otsas , nagu nad olid istunud saabumise esimesel päeval- Siis vaevas noori ja vanu küsimus , kuidas hakkab see elu siin minema , võib-olla vaid Seelman püüdis mõtte tühja hoida ega tahtnud midagi teada . Võõrasse pähe ei näe , küllap kujutlesid Mai ja Tõnis nüüd tagasitulekut muutunud kodunurmedele . Mari käis närviliselt ümber oma pakkide , sidus neid veel viimaseid kordi lahti , võttis asju välja ning pani tagasi . Ta polnud ikka veel otsustanud , kas minna Anne juurde elama või mitte , mida tema tühistest asjadest võis uues elus tarvis minna . Ann oli koju jõudes kohe kirjutanud ning korranud oma kutset , mis oli ka teiste kodakondsete arvamustega kinnitatud . Aga võibolla juhtub ime , et jaama tuleb vastu Mari poeg ja viib ema enda juurde . Orgita ei uskunud , et too nii jõnk on , nagu võis Mari üksikutest vihjetest kokku panna . Ta artiklid polnud küll suured asjad , aga eks nad kirjutanud tänapäeval kõik nõnda . Mari häbi oli mõistetav , oli see ju liha tema lihast , kõrvaltvaatajale polnud asi sugugi nii hull . Mari ise oli vahel terav , aga üldiselt ausameelne ning heatahtlik , vaevalt sai poeg talle vastand olla . Ka väike Pille oli mäletatavasti armas olevus . Pakke polnud nad Marile pärast Pille lahkumist tõepoolest enam saatnud , aga võibolla uskusid nad omaenese väljamõeldisi , et paradiis on maa peale tulnud ning nende emal on rikkal Siberimaal väga hea olla , pakke saadavad vaid hüsteerilised ja vaenulikud elemendid , kes sellesinatse teoga laimavad helget tegelikkust . Kui ema koju tuleb , võtavad nad teda aga üsna südamlikult vastu . Igatahes oli Orgita omapäi saatnud kirja selle ajalehe toimetusse , kus ilmus Oksa artikleid kõige sagedamini . Ta oli rajoonikeskuses käinud eelmüügist pileteid hankimas ning seal pannud posti ka kirja , milles teatas saabumispäeva . Marile ta sellest omavolilisest teost ei hinganud , et teine ei hakkaks enesele asjata õhulosse ehitama . Õhtul oli minek , et jõuda öisele rongile . Netsvetai oli selleks sõiduks eraldi veoauto andnud . Pikk päev oli veel ees . Madis Orgita astus õue oma savionnist , mida eestlaskond oli nimetanud vanade majaks . Selles kükitasid nüüd Nybergid ja vaikisid . Mai küllap palvetas , Tõnis aga vahtis nürilt enese ette , vahest soovides , et üleminekuseisund mööduks kiiremini ning päev hakkaks taas kulgema kindlat rada . Kujutluses nägi Orgita seal veel Mall ja Kaarel Tergot , kes ainiti teineteist silmitsesid , nõnda et vahel tundus : neil pole midagi muud tarvis , nad võivad seda tegevust jätkata kus tahes , ka hauapõhjas paksu mulla all . Selg kõikide poole , istus oma rautatud kastil Mart Seelman . Mis oli toimunud tema hinges elupäevadel ja kus oli see alistamatu hing nüüd , sellele ei olnud vastust . Madis sammus mööda << eestlaste tänavat >> - see nimetus käibis vaid nende endi seas , mõni kohalik oli selle üle võtnud , aga pärast kõikide lahkumist ei jää nimi mõistagi neid mälestama . Järgmine oli Vaablaste maja . Siin oli elanud äge Joosep oma segiläinud naise Roosi ning ilusate tütarde Heli ja Kajaga . Roosit oli säästetud , küllap ei saanudki ta teada , et nad on Siberis . Joosepi viis siit ära tragi venelanna , kuuldavasti elavad nad Eestis , aga mitte oma endises alevis , vaid sellest mitmed head kilomeetrid eemal uut tüüpi asulas , kus Välja olevat agar aktivist ja oskavat juba üsna hästi eesti keelt . Kaja on Kaug-Põhjas . On teadmata , kas ta on valiku teinud ja abieluankrusse heitnud või kasutab laialdaste võimaluste hüvesid . Esimestest kirjadest oli teada , et teda väljakutsunud mees ei meeldinud talle ja ta hakkas oma käe peal ringi vaatama . Äge lugu olnud ilusa lätlasega , aga Heli lahkudes jäi asja edasine kulg nii Estrile kui Ann Kahurile teadmata . Võibolla on Kaja juba otsaga Lätimaal . Mai tuletas teda oma palvetes igatahes jätkuvast ! meelde . Filipp oli ikka sovhoosi sirgemaid mehi ning elas emaga kahekesi . Temal polnud siit veel nii pea pääsemist . Vaablaste maja oli kõige armetum sovhoosis , sinna polnud keegi asunud , nüüdseks oli katus lõplikult sisse vajunud . Järgmine oli niinimetatud Kandenite maja . Kõige ootamatuma kojureisi oli siit teinud Jüri Kanden . Juta oli saatnud Orgitale vaid üheainsa kirja , see oli lüüriline ja paras jagu segane , sellest järeldas Madis , et on miski , mis häirib Juta hinge . Siiski andis kirjast välja lugeda , et Kauril ja Katrinil ] äheh hästi . Juta minekust oli möödas täpselt aasta . Selles majas olid elanud ka Männased ja Toorid , hiljem ajutiselt Kärmased ning Elfride Miks . Heinot tahaks Orgita kord üles otsida , kuigi mõistab , et noorel mehel on tuul tiibades ning ta ei pea vaatama tagasi nende poole , kes on teda kord soodsalt mõjutanud . Seletamatu ] põhjusel polnud Helga saatnud Madisele ühtegi kirja , kuigi nende vahel oli püsinud habras ja erutav sild . Aga ka kakskümmend ja kaks eluaastat ning mineviku varje . Anton Toorist saab teada vaid siis , kui ta üles otsida ja talle pikalt otsa vaadata . Pärast Amalie surma oli Anton Orgitale natuke lapse eest . Seda üldiselt ei teatud , aga Orgita andis talle aeg-ajalt juhiseid , mida teha , kuidas olla . Vahel näis too neid koguni ootavat . Ainult Aino Veebeli asjus ei kuulanud ta sõna , kuid läks siiski minema koos Veebelitega . Nüüd elavat ta nende lähedal , ent mitte ühes , ning Edith pidavat ennast endist viisi tema naiseks . Leida Kärmas koos poeg Augustiga ning Elfride Miks olid alguses elanud Mõru uulitsa muldonnis , nüüdseks polnud sellest enam midagi järel . Onnide katused olid täitnud augud maa sees ja traktor kõik ühetasa kamminud . Nüüd kõrgusid seal Ennu ja Antoni majad , teenides sovhoosi , mis näis veel kaua püsivat . Hiljem oli see vaikne kolmik olnud sovhoosi ainus teise-korruse- elanikkond , sest ümbruses ei leidunud rohkem kõrgemaid korruseid . Ja lõpuks elasid nad Kandenite majas , mis oli eestlastele need aastad olnud klubi ning suurtare eest . Siin peeti pidusid ning räägiti maha vajalikud jutud , siinsed seinad pidid mäletama mõndagi rõõmu ja ärevust . Küllap oli Orgitagi neid aastaid nimetanud kannatuste aastateks . Aga kas polnud selles omajagu liialdust ? Kuni inimene elas , leidis ta enesele ka pisikesi rõõme , olgu kaugest tähest või lähedasest pilgust . Siinsed kokkukäimised väärisid hea sõnaga meenutamist . Kui kellelgi oli kannatusi , siis puges ta nendega oma nurka , kui leidis rõõmu ja see voolas üle , siis tuli ta tihtipeale just sellesse suhteliselt avarasse majja . Vahest heljus selle laenurkades veel praegugi Heino julgeid unistusi , Meeta humoorikaid pajatusi , laste kilkeid , Viima ennastunustavat pillimängu , kõrgesõnaliste vaidluste või võõra noormehe Sveni luuletuste kaja . Hoone seisis kindlalt , vaevalt panid uued asukad , kes olid üsna kohe sisse kolinud , eestlastest jäänud vaimu tähele . Mõni samm edasi uulitsa vastasküljes oli Pollide maja . Seegi seisis tühjana , varele ei leidunud himustajat . Seda peret oli saatus alguses kõige julmemalt kohelnud , ellujäänud ei kao- tanud aga reibast meelt . Kuiv kliima ravis kopsuhaiguse välja , kõik neli läksid kodumaale tervena . Ebausklik võis öelda , et Eduard ja El vi maksid nende tervise oma eluga kinni . Estri lood tüütasid inimesi , aga ei olnud kindel , kas tema fantaasiad polnud andekamad kui sugulase Meeta loogilised ja humoorikad pajatused , mida kõik heameelega kuulasid . Ester oli värvikas inimene ning tagantjärele oli Madisel tema peale hea mõtelda . Ent vaevalt ta võtaks teda Eestis üles otsida ... Kuigi tal mõlkus mõttes plaan mõne aasta pärast , kui tervist antakse , kui vanemad inimesed on veel liikumisvõimelised ning meeled pole liiga laiali hargnenud , kõik sovhooslased kokku kutsuda mälestuste heietamiseks ning aruandeks , kuidas keegi on end sisse seadnud . Alguses on kõigil tegemist , asi tuleks ette võtta siis , kui igamehel on midagi ütelda . Järgmine sama kätt oli Veebelite ja Ann Kahuri maja . See oli eestlaste eluasemetest sel tänaval viimane . Veel paar osmikut , ning tänav avanes karjalautade poole viivale teele . Selles majas heitles praegu Mari . Ta oli need paar kuud , mis Anne lahkumisest möödas , üksindust tundnud ja see oli ära võtnud isu siia edasi jääda . Tal polnud ka kohaliku rahva seas sõpru , kuigi tema kootud kindaid ja salle kandsid väga paljud . Veebelid polnud kirjutanud . Võis ette kujutada , et nad elasid Eestis sama vaikselt kui siin . Miks pididki nemad või keegi teine nii väga kirjutama . Mis silmist , see südamest . Selge , et kodu avas oma süle erinevalt , seal oli ootajaid ning ohkijaid , aga täiel võimul püsisid veel need , kes olid rahvast ära saatnud ega mõelnudki tunnistada , et on midagi valesti teinud . Selles vastuolulises ümbruses pidi kohanema , elu oli vahepeal muutunud ning oma jäljed jätnud isegi tõredate hinge , kes neid muutumisi ei soovinud . Iga päev pidid sa midagi tegema , kuhugi ruttama , loomulikuna võtma kõiki kehtivaid asjakorraldusi , eks kajastunud see lõpuks ka mõtteviisis . Nemad läksid sinna teistsuguste mõtetega , võttis aega , enne kui nende omad harjusid sealsetega ühte , hõõrdusid ühetasaseks . Madis jõudis välja Karjalautade teele , kõhkles hetke ning pööras vasakule . Lähim oli härjalaut , selle taga hobusetall . Siit käidi veoloomi võtmas , neid vankri ette rakendamas , mõnigi meelepaha tuli siin läbi elada sulle antud setuka või tallimeeste rämeda sõimu pärast . Siis oli pisut tühja välja ning algasid karjalaudad . Esimene oli vasikalaut , selle järel sealaut ning lõpus kaks veiselauta . Kõik hooned olid ühesugused - pikad , tellistest laotud postidega , palgid vahel . Poolteist lauta oli Orgita ja tema meeste ehitatud . Uus vasikalaut algusest lõpuni , teisele veiselaudale poole jagu pikendust . Siin olid töötanud Juta , Joosep ja Leida kõik need aastad , Heli , Kaja ning Viima ajuti . Kas mäletavad loomad inimeste puudutus ! ? Nad vastavad silitustele oma headusega . Nagu taimedki . Kõik elav vastab tunnetele tunnetega . Aga kes on nende elust läinud ja pole tagasi tulemas , see kaob mälu sügavusse ning vaevalt on mõtet end mälestustega häirida sellel , kes elab oma kulgevat päeva . Loomad ei andnud enesele aru , et inimene tahab neist üksnes kasu , nad elasid oma elu ühest unest teiseni . Täpselt samuti nagu inimesed , keda riigi majandus kasutas samamoodi . Erinevus oli vaid selles , et inimestelt nõuti , et nad tunneksid end õnnelikuna ning kiidaksid selle eest riiki . Orgita pööras tagasi viimase lauda juurest , kust algasid laiad põllud ning tee viis loogeldes naaberrajooni piiridesse . Esimese veiselauda juures tuli tal mõte minna otse läbi tihniku piki sooserva tellisetehase õlgsara juurde . Ta imestas , et tal polnud kunagi varem pähe tulnud seda rada käia . Ka siis mitte , kui nad ehitasid siin lautasid ning paaril korral oli telliste pärast sara juurde asja . Madis kahlas mättapeade vahel ning tundis , et tee on talle võõras . Aga ta kujutas enesele ette , et mõni ta lähedastest võis ainsas . siitkandi kodusevõitu tihnikus leida oma salamaa . Kusagil siin oli käinud jalutamas ka vaikiv hiiglane , aga nii kitsaid radasid ta oma laia ning pisut lahmiva sammu jaoks vaevalt tarvitas . Korraks tuli isegi kartus , et tee viib teda laukasse , sest saatus polnud talle ehk määranud sovhoosist pääseda . Aga kus on siis ta silmad ja jalad ? Tihnik taandus peagi ning rada kulges kaares ümber lahtise vee sara poole . Tee jälg mustas , aga oli selleks aastaajaks täiesti kuiv . Tellisetehases rabeles Sergei põhiliselt oma perega , püüdes kõiki töid ära teha . Ta kolm last olid väljas , ta rabas ise ja pani naise tööle . Kõrvalistest olid tal abiks vaid üks vagur sakslanna ning lonkur-eit , kes varemalt küpsetas sovhoosirahvale leiba , aga Antoni majas vallapääsenud tulekahju järel degradeeriti , kuigi õnnetus hoiti ära just tänu tema agarusele . Elu oli edasi läinud , nüüd küpsetas ühe eide asemel leiba terve brigaad direktori asetäitja abikaasa juhtimise all ning üldine arvamus oli , et leib on viletsam kui lonkur-eide ajal . See küpsetas nüüd telliskive . Orgita pidi mõtlema : kas on Sergei kogu töö oma pere kätte haaranud ahnusest või tuntakse vähemalt selles töölõigus puudust eestlastest , kes on ära läinud ? Siin kujundasid suvest suvesse jumalate ainet savi Tärkelite pere , Polli Ester , Ann Kahur , Mari Oksa , Edith Veebel , Män- nased ja alguses ka Vaablase-tüdrukud . Orgita sammus sara ja põletusahju vahelt välja nurmele , kus olid üksikud sovhoosnike põllusiilud ning halli pujuga stepp , mis hakkas peagi laugjalt langema Mõrujärve poole . Vasakule hoides jõudis Orgita Tergo Kaarli tehtud tara juurde , mis oli nüüdseks lagunenud . Mitu aastat oli Madis oma südant valutanud , et teised polnud Kaarli lood lõpule viinud , aga vaevalt oleks see ka lõpuleviiduna palju kauem vastu pidanud . Ainult väravakaar seisis veel uhkelt püsti ja oli ainsale kasele seltsiks . Ei jäänud neist maha kalmistut , kuid jäid maha kalmud , mis on pärast nende lahkumist hoolest täiesti ilma ning peagi stepiga tasa . Orgita seisatas Mart Seelmani haua juures . Seda ei tähistanud miski . Luterliku risti olid poisikesed välja rebinud ja kes teab kuhu tarinud . Orgita teadis kohta , seda pisut kõrgemat kühmu , kus all lebas mees , kes oli nii põhjalikult . valmistunud Siberisse tulema , et ei jõudnud oma ettevalmistuse viljasid lõpuni maitsta . Mahajäänud moonakastid olid mälestusmärk temast , aga neid ei saanud hauale tuua . Tahvlit või väikest kivigi polnud siin kusagilt võtta . Korraks käis Orgital peast läbi mõte , et tema peaks - ta vahest jõuaks veel , kui kohe läheks - Mardile ja ka teistele , kel ristid ära lohistatud või lõhutud , täna uued valmistama ning sel moel oma viimase siinse tööga avaldama austust neile , kes siia jäävad . Kaks perekonnaliiget lebasid luksuskorteris laial abieluvoodil . Oli öötund suurlinnas , millest kõnelesid ühtlugu mõõda sööstvate sõidukite tuled ja kauge trammi kolin rööpmejätkudel . Mees oli karvase rinnaga ning kooljaskõhn , naine ta käeulatuses aga figuurikas lady nendes aastates , kus naine jutte armastusest juba muiates peab odavaks kõrvalkõdiks , seksisse suhtub kas nii või naa , mehe teenistus ja võimalused aga määravad selle pai pikkuse , mis ta kiilaspead pidi sel öötunnil ehk liugleb . Selline kolmekümneaastane naine ju teab , kas tal on enda kõrval lebajalt seda tähtsat loota . Ja mõistagi pole ju mingit vajadust eksitada end lõputusse seksilabürinti partneriga , kellelt miskit mõistlikku loota ei ole . Siis parem juba majanduslik paika panna . Naisele oli saatus naeratanud mitu aastat tagasi . Hinnalise uluki otsimise aeg oli seljataga . Kõik oli tabatud õigeaegselt ja nii , nagu peab . Korteris valitsev hämarus hõrenes vaid iga järjekordse auto mööda kihutades . Toa interjööris lõid hetkeks helendama mõned läikivad detailid , nagu kristall , polüesterpinnad , lauaarmatuurid ja nurgas mustast puust odamees - sõnatu kunstaafriklane . Hetkeks lõi seinal särama tumedas raamis läikiv maailmapurjekas << Cutty Sark >> , mis teelaadungiga emakese Liverpooli poole mühas . Selline barkantiin ilutses mõnegi meresõitja korteri seinal ja tema , radist Parkensoni Volts , kuulus arusaadavalt nende hulka . Ta oli end ikka pidanud korralikuks inimeseks ja korralikuks meresõitjaks . Selles korteris olid nad viimase viie aasta vältel koos Katriniga pühitsenud võidukaid tagasisaabumisi . Kõigil neil saabumistel oli olnud suur ja hindamatu väärtus ja sedasama oli olnud kogu nende lühikesevõitu , kuid tormiline kooselu , kuni iga uue möödapääsmatu lahkumiseni . Katrin , mõistagi , tööl ei käinud . Mis te õige mõtlete ? Ja loomulikult polnud selleks ka mingit vajadust . << Lapsi tuleb vältida , mu armas , >> tavatses Katrin ikka öelda , kui Volter pealt maha ronis ja higipisarais lauba jahedasse patja kuivaks nühkis . << Olgu , tehku mis tahab . Küll pesumaja jõuab pesta . Selleks need ju olemas on , >> rahustas naine end . Volter oli aga vastupidavate meeste killast ja sellepärast oli Katrin talle seni andestanud kõik selle , mille pärast naissugu meessugu kiruda ning sarjata tavatses . Mehel oli tume , laelt kiilastuv pea ja kongus nina nagu arabiididel , ehkki tegelikult oli ta saarlane . Mees oli , nagu Katrinile tundus , leebe ja lollivõitu heasüdamlik laps , kelle sees ja küljes kõik muu oli küps tegutsemiseks , puudus vaid initsiatiiv ja iseseisev otsustusvõime elupraktika hüppe- ning äratõukemomentidel . Nendel selgroopehmuse hetkil , oli ta otsustanud Volterile vaimutuge ja julgust sisendada , et too suudaks enamat tavalise massi suutmistest mitte ainult voodis . Ent nii nagu muu elu ootas mehelt julgust , nii ootas praegune vastupidavust ja sellega toime tulnud , ei olnud tal mehele enam mingeid pisinääklemisi tagavaraks . Seepärast armastas naine mehele ikka öelda , kui too oli valmis temaga järjekordset õunaaia retke ette võtma : << No tule siia , lollike ! Tule mu meiereisse sooja . Tule , ma hautan su tümaks , muidu kõik õelad maailma naised rebivad su oma voodisse . Võõrad röövnaised oleksid endale lapsi teinud ja ... ... ühte väärt meest endale eraviisiliseks kasutamiseks pidanud . See aga , Voldikene , on nurjatus . See on suur ülekohus , nagu kapitalism , pidada suured vahendid erasektori käsutuses , ma ütlen ... ... kohe , >> tegi ta nimetissõrme ja pöidlaga plõksti . << Aga kas sulle ei näi , et ka sinu puhul olen ma üheainsa eraisiku käsutuses ? >> noris mees . << Mina olen seaduslik naine . Tead ! On olemas vabrikante , kes on oma masindusvahendid ise soetanud , mitte teiste , vaesekeste käest vägisi ära võtnud . Kas pole ? See on ju ometi minu töö , et sa oled mees . Sa oled ju minu avastatud . Seejärel minu koolitatud . Võimekas mees ei saa olla võimekas , kui ta pole lõpetanud tervet ratsaväeakadeemiat mõne targa ja loominguvõimelise naise juures nagu mina . Mis sa oleksid , kulla pai , ilma minuta endast praegu kujutanud ? See on ju sulle täiesti selge . Sa ise oled korduvalt igal ööl toonitanud , et võimatu olevat kellegi teisega mingit taolist efekti saavutada . Võimekas oled sa , jah , vaid minu puhul . Eriti päeval , kui kõik näha on . Kui ma paistan igatpidi . Eriti sellest ajast , kui suur peegel sai voodi ette , kulla naaritsakutsukene . Sellest ajast pole meil olnud ainsatki vaidlust . Eks ole ? Kas sa pole tähele pannud ? Olen sulle sellest ajast väga hea olnud . Sa sulad minu kuumas üles nagu rasvaküünal , tilks , tilks , kui tahetakse vaadata , kas tuld on veel all või hakkab otsa saama . Sa ju sirised mu käes nagu räästapurikas . Sa oled tõepoolest , usu mind , kõhnaks tilkunud sellel järjekordsel kevadkampaanial , millal me peegli nii panime , et päike sulle paistaks , et sa saaksid nõrguda , niipalju kui kulub . >> Volter kuulas naise juttu rahuloleva muigega . Järjekordne öine takso kihutas mööda teise korruse seinu valgustades . << Aga ikkagi kõige enam , >> jätkas alasti keha ta kõrval , << armastad sa mind valges . Täitsa päeva ajal ja päikese käes . Tahaksin nagu kuulda , mida iga karv su ihul ütleb minu karvale . Neis tekivad mingid täiesti uued elektrivoolud . Oled sa seda tundnud ? >> << Jah , >> ühmas Volter rahulolevana . << No vaat kui kena . Oled tundnud . Oled tundnud . Kui see tõesti kord juhtuks , et ma sinust rasestuksin , siis võib midagi hirmsat ja ebatavalist sündida . >> Mees heitis talle kohkunud pilgu . << Tohoh . >> << Jah . Siis sünnib see enneolematu . See oleks midagi sellist ... noh ... ebainimlikku . Meie kirest ei saa tulla tavalist inimest . See peab olema midagi rohkemat , suuremat , mis ei saa sealt väljuda tavalist lõõri pidi . See peab seda tegema noh ... kuidagi teisiti . Ta on kuidagi selline , tean seda juba ette , et naised lähevad seda nähes hirmust hulluks ja mehed saavad kaineks . See on ... oh ... ma juba unes korraks nägin seda ... midagi pretsedenditut . >> << Ja sina oleksid selle autor . >> << Jah . Volli . Siis see hirmus juhtuks . Minuga .. , Olen juba valvanud , sest aiman , et enne peab see ühel ajal minu sisse ka minema . Olen passinud , aga mitte ei ole ära- tabanud , millal see sisenemine toimub , millal sa selle siili , selle sarvilise merekuradi minu sisse saadad , et ta mind seestpoolt hästi raspeldaks , et oleks tunda , et mehe tagajärg on mul üsas ja mul oleks iga kord hea , kui see oma sarvede ja sõrgadega ja soomustega seal raspeldab . Taevas küll , mis tunne see võib olla . Naised kord , kas usud , Volter , saunas rääkisid , et arstid olid teinud ühele naisele abordi ja võtnud sealt välja ... ... mereahvena . Sellest ajast näen hirmsaid unenägusid ja ikka enamasti , kui sa merel oled ja ikka , et on mereahven . Tunnen , kuidas ta end mu sees keerab ja teeb piina ja ikkagi on see kuidagi magus piin ja ikka tahaksin , et see oleks veel suurem , kui ta unes on . Mõistad ? See on ühtaegu nii hea kui jube , sadistlik kui ka magus ja valus ja enneolematult kohutav , et ma tahaksin selle käes hulluks minna ja tahaksin , et see käristaks mu lõhki . Ja siis mulle tundub unes , et sa teed mulle haiget ja olen su metsikuse käes hädas , aga see on just häda ja see valu , mida ma vajan , ja ma tuleksin sulle kallale , kui sa selle raspli mu seest ära võtaksid , sest selle koht on seal . Tead . Ma ei või kinnitada , et see oleks ajalooline fakt , aga kõneldakse , et täkk hüppas Katariina lõhki . Ja ma usun seda . Ja tead . Ma kadestan teda . Ainult tema võis endale sellist surma lubada . Aga ma tahaksin hoopis ise sama saatuse osaliseks saada . Volter , mõistad sa mind ? Ma tean , et hakkan röökima , kui see tuleks . Taanduda pole enam kuhugi . Surve aga tugevneb ja tugevneb , sest surub mõistusetu jõud - muskuslihas - haisev ja metsik ja loomalik , uhh ! Ja siis ma kisendaksin appi . Tean seda . Aga sellegipoolest läheksin kallale igaühele , kes selle magusa surma mult ära võtaks . Tahan endale just sellist rahuldust , Volter . Minu rahuldus saab olla vaid surma rahuldus , Volter . Olen kõige emasem emane maailmas ja tahan , et sa saadaksid minuga korda midagi kohutavat , mida ei saa välja kannatada , ja ei saa ellu jääda ja ka ellu jäämata ei saa jääda , sest sellega sa poleks nõus . Sind võidakse siis süüdistada tapmises või seksuaalses sadismis või jumal teab milles . Mõistad , Volter ? Kui sa oleksid nõus tapma mu seksuaalsete vahenditega , peaksin andma sulle pärastiseks mingi garantii . Noh , midagi notariaalse tõendi taolist , et sa pole süüdi , vaid tegid seda minu tellimise peale . Ja veel peaks juures olema arstlik tõend , et olin psüühiliselt normaalne , tellides sult seda . Ja veel võiks olla tõend , et ka sina olid selle tegemise momendil psüühiliselt laitmatus seisundis . Keegi ju ei usuks , et sa täie mõistuse juures toppisid mu hobuse , puuhobuse sisse Ja lasid tal hüpata või ise tegid minuga midagi loomuvastast . Mõistad ? Sul ei õnnestuks seda maailmale tõestada ? >> << Ega õnnestuks . >> << No näed . Aga ma tahaks . Tahaks nii teada , kuidas see on , kui noh ... ... on seksuaalne rahuldus sadistliku menetluse abil või kaasabil . Mis see on ? Kas surm on rahuldus , kui sa hüppad minusse millegi määratu ja rebivaga . Kas see on rahulduse saanu minek , kes ei esita maailmale enam ainsatki teist nõudmist . Kas see on suurem onn kui tühine standardne mees , rahu , rahulolu sellest , et kõike on ülekülluses ? Ütle . Kas on ? >> Volter , kes radistina oli ikkagi haritud inimeste kirjas märkis endale et ega kõik naised ikka nii pöörased saa olla , muidu hävitaksid nad end ära ja jätaksid elu edasiviimise hooletusse . << Kui surm on su elu eesmärk , peavad muidugi paljud ; rahuldused hoopis ära jääma ? Tuline kahju oleks loobuda . >> << Vist küll ! >> sosistas Katrin . << Aga ikkagi ma tahan , >> << Ja õhtul pole võetud pitsigi konjakit , >> meenutas mees endamisi . << Ja ikkagi ... >> << Volter ! >> << Au ! >> << Volter . Ütle , mis sa teeksid , kui sa juhtuksid peale tulema . Noh läbi metsa või varemete näiteks . Ja leiaksid , et mind vägistatakse . Ent mind vägistab terve pataljon . Mida sa teeksid ? >> << Midagi . >> << Mitte midagi ? >> << Muidugi . Kuhu mina siis seal veel mahuksin ? >> << Ah jah . õigus . Taevas küll . Sa ei mahuks tõepoolest , Volter ! See oleks hirmus . >> << Jah . Vist küll . Vaataksin pealt . >> << Kas tõesti ? >> << Muidugi . Ma ei saaks neist ju jagu . >> << Sa ei tormaks neile kallale ? >> << Sajale või kolmesajale mehele ? Seal võib olla ka tuhat meest . >> << Jumal küll . Ei tea , kas ma sureksin ? >> << Ei tea . Arvan , et sa ei sureks üldse . Sellesse ei surda üldse . See oleks sulle meeldivalt otstarbekohane . Väsitav ehk . >> << Vollikene ! Olen ma siis väsinud ? >> Naise kulmud tundusid omandavat mingi haleda hoiaku . Järjekordse auto laterna valgus tüüris seintel . Volteri näo ees helendasid kaks valget ümarat palli , tumedad tilad küljes , otsekui oodates veelgi ümaramaks puhumist . Volter oli muiates rahul selle naise ja tema pallimänguga . Ikka oli ta saabunud mõne kuu tagant matshi vastu võtma ja kuulama selle naise öiseid idiotisme , mida sama eduga võis kuulda ka päeval . Kui Katrin oli ta kätte sattunud , oli ta olnud mänglevalt kinnine . See oli olnud Kirschbaumide sünnipäeval . Kõige suurem sünnipäevaline oli vist olnud väike kolmeaastane Mimmi Kirschbaum . Mimmit sellel sünnipäevajoomingul suurt näha ei olnud . Oli ülespuhutult viisakas , galantne seltskond , kes rääkis roppe anekdoote kristalli kergitades ja pikantselt kummardudes , otsekui tuues lauale järjekordse praetud üllatushane või lisaviski << Queenzide >> seeriast << Queen Anna >> , << Queen Elisabeth >> , ja edasi samast sarjast . Katrin oli tundunud süütu , tagasihoidliku linnupojukesena , kes teeb pärast koore purustamist esimesi samme selle maailma tsiviliseeritud pinnal . Mis seal imestada . Volter läks viisakalt selle kolmekümnese naise õnge , sest ta polnud parajasti hõivatud , meresõitja aga ei saa olla eikellegi oma . Nii ei esine . Keda tal oleks siis merel taga ahastada , kellele oma sisemist üksindust välja valada ? Lõpuks - kellele tassida kõike seda , mida sealt tassitakse ? Koht oli vakantne ja Katrin sai selle . Volter koges peatselt , et naine põeb üht kahest hullustusest , kas emaka või aju oma , ent kuna registreerimas oli käidud - egas muidu Katrinit sadamaväravast sisse lasta - , oli avastus hilinenud ja mehel ei jäänud muud üle kui mängida oma ossa sisse . << Ma ei suuda mõista ainult üht , >> mõtles Volter voodis kuuldavalt , sõrmitsedes loiult Katrini bajaaninuppe , << kuidas sa saad kuude viisi ilma minuta hakkama . >> << Näed . No näed nüüd , >> kädistas naine . << Päris tõeliselt hakkad sa mind hindama siis , kui minu asemel sind ennast mõneks ööks praeahju torgata , kus sa praeksid tasakesi , ja ei ole võtta seda jahedat kustutust , mis sulle särinaks otsa sahmata . Mine kasvõi mustaks . Saad aru ? Inimene läheb enne hulluks , kui päästja jõuab kohale . >> << Ja mida see hull siis ette võtab ? >> << Ma ei tea isegi . Kui ma siinsamas meie voodis mõistusele tulen , on voodi segi nagu ühepajasmoorung . Olen äkki ootamatult rahul ja taltsas ja kedagi ei ole toas ja uks on seestpoolt lukus , nii et sellest järeldub , et kedagi pole siin olnudki , ja ma ei tea , mis see võiks olla , mis pisuhänd . Olen mõelnud , et ehk saan ta kätte , aga ei saa . Ei õnnestu . Ikka kaob mul enne teadvus , kui pisuhänd oma teod minu kallal ära teeb , ja kui ma tunnen , et süda enam ei peksa ja udu silmade eest kaob , pole toas kedagi . Uks on seestpoolt kinni . Usud sa mind ? >> << Midagi modernistlikku tundub siin olevat . Mis püha vaim see selline on ? >> << Seda , mu armas Voltsikene , ma ei tea . Paistab , et see saladus jääb meie vahele igaveseks . Vaim ei jää iial vahele . Ta ei jäta jala- ega sõrmejälgi . Ta teeb mulle head ja lahkub läbi ventilatsioonikanali . Ja imelik , et ta tuleb , kui sind ei ole , ja kui sa oled - mitte kunagi . Te olete selle vaimuga nagu sõbrad . Tema ei sega sind ja meie sinuga ei näe teda . Jaa , Julia oskas keeta . Ma oleksin söönud veel meelsasti teisegi taldrikutäie , kuid ei tahtnud selle võrra lõuna lõpetanud pererahvast kinni pidada , kuigi kõik näisid suurima rahuga laua ümber edasi istuvat , mitte kuhugi kiirustavat . Aimekesel olid sügavhallid silmad nagu ta emalgi ja meid , võõraid , vaheldumisi vaadates näis ta olevat nagu tilluke uurija , kes oli võtnud nõuks meie tegelikku olemusse tungida . Me sõime , rääkisime ja vajutasime vahetevahel laua all oma põlvi vastamisi , millest mul süda taguma hakkas ja isu käest kaduma kippus . Aga õnneks oli Julia kalapraad ja soust ja kartul ja leib ja või kõik nii hea , pööraselt maitsev , et söömine siiski edenes . Olime meiegi juba lõpetamas , kui maja uuemalt poolelt hakkasid kostma klaverihelid . Keegi polnud märganud Aime kadumist laua juurest pingilt . Nüüd ta siis tahtis meile näidata oma oskust . Kõlas üks lihtsamaid harjutusi . Julia vaatas mulle naeratades otsa , pigistas ühe silma kinni ja raputas pead : tema lapsukese mäng läks püüdlikkusele vaatamata aina üle kivide ja kändude . Hiljem kogunesid kõik noorte tuppa , mis näis olevat äsja uuesti tapetseeritud . Andres , paksud palged punetamas , istus nüüd vanaisa põlvel ja tundis seal ennast veelgi julgemana kui hommikul ema süles . Siis me mängisime Siiriga " Andaluusia romansi " eksimatult algusest lõpuni maha . Kui ma seejärel , ise natuke kehkvel oma kordaminekust , kutsusin vanaperemehe suureks rõõmuks koolihärrat ja tema prouat mängima meie kunagist Merikanto pala , hakkas Manivald esialgu üsna resoluutselt vastu punnima , et tema käed suvistel põllutöödel ja nii edasi . Aga me siiski mängisime , mina teist häält juurde tehes , ja küllap see kõlas päris hästi , sest peremees ütles liigutatult : " Tjah , kes ike neid pillisi oskab , see ike on kedagist . " Siis ma saatsin Siiri tema suvilani , kuhu ma sisse trügima ei hakanud , kuigi tema vanemaid ei olnud oodata enne homset . Siiri ütles , et teisel poolel elab alaliselt õmblejanna , ise juba päris kurt , aga seda kangem piiluma ja memmele ette kandma . Kes sedagi võis teada , oli äkki tänaseks spetsiaalse ülesande saanud . Rääkisime maja juures , mille helekollaseks värvitud seinad ja tumedaks muutunud pilpakatus paistsid vaevu läbi tihedate sirelipõõsaste . Siiri oli sel hetkel kuidagi pakatav , kutsuv ja uinutav nagu vilju küpsetav suvepäev ise . Meie näod olid vastamisi . Oma poolkõrgete kontsadega oli ta peaaegu minu pikkune . " 0tsime rannas mõne ... varjulise paiga , " ütlesin tasa ja tundsin , kuidas rinnus hakkas õhust puudus tulema . Siiri võpatas : " Ma kardan . Tead , kui me Uustalude juures lauas istusime , siis ma ütlesin endale mõttes , et ma ei karda memme ega kedagi teist peale iseenda , et täna võib Viivika Uustalu haud meelest minna ja mis siis saab ? Mine nüüd ära . Mine otsekohe Vaarikule tagasi . Õhtul võime jaanitulel vabalt koos olla ja tantsida . " Ütles ja läks joostes majja . Mina jalutasin tagasi . Käisin kunagisel karjamaal . Rääkisin midagi nüüdse karjapoisiga , kes pidas parajasti loomi paksu talumehe kuusikuservas . Too poiss , kes teab mitmes mu järglane , polnud paksu mehe kisa veel kuulda saanudki . Kui kaugele , kui kaugele olid kõik need kunagised karjapoisi mured jäänud ! Kui olin tallu tagasi jõudnud , leidsin eest Ulmi noore peremehe oma naisega . Joodi kohvi ja arutati olukorda , mis siin jumala päikese all aina palavamaks kippus minema . Ma ei tahtnud seda kuulata , mind ei huvitanud maailma ärevus , sest ma mõtlesin Siirile , tema viimastele sõnadele , tema pisut ettetükkiva alahuulega uhkele suule ning sellele , millal siis ometi , millisel tunnil ta lubab ennast täna kohe päriselt-päriselt suudelda . Kui mind mängida paluti , tegin seda heal meelel . Et oli räägitud Poolast , siis esitasin koolipidude repertuaarist sõnnisse jäänud Wieniavski masurka . Ulmi matsakas noorik tahtis pärast mõnda eesti tükki või laulu ja kuna ma olin jutust kuulnud ta nime Mari olevat , siis hakkasin kõiki kaasa laulma kutsudes mängima viisi , millega olin esmakordselt kadunud Pihlaku korteris nii haledasti vahele jäänud : " Kuula kuis naabri Mari laulab . " See tegi palju lõbu ja Aime naeris lausa kilgates . Siis läks juhtimine lauluhimulise Mari kätte . Üksteise järel hakkasid kõlama " Su põhjamaa päikse kullas " , " Kaunistagem Eesti kojad ... " . Meenutasime ka seda , et ei seedreid , ei palme meie maal ei kasva , kuid siiski kenad männid ja kuused , kased ka ... Vanaperenaine käis vahepeal ära ja kui tagasi tuli , teatas , et kes soovib , võib sauna minna . Kui ma rauges olekus koos meestega saunast tulin , ronisin Julia soovitusel üles nende poole peale ehitatavasse katusekambrisse , kuhu ta oli minu jaoks ööseks aseme juba valmis seadnud . Seal pidi neil olema kõik alles pooleli , Manivaldil pole ju kunagi aega , kuid suvel saab seal hädapärast juba olla . No miks siis ei saanud ! Värskelt hööveldatud põrandal oli kena ase ja seal teki peal oli nii hea pärast sauna puhata . Vaatasin punnitud laudadest ärklilage ning vaevlesin ihast . Ootasin pikisilmi päikeseloojakut ja tule süütamist mõisapargis . Mõtlesin palavikuliselt , kus kohas me võiksime Siiriga natuke aega , ütleme tunni piires , ei , parem juba kaks tundi kohe päris segamatult koos olla ja küll ma siis seal juba oleksin osanud olla . Karli tuli koju . Mõnus oli kuulata tuttavat tilinat-klobinat , mis jõudis üles katusekambrisse mind pisut hellaks tegeva kuminana . Vanaperenaine kaagatas kui hani . Ei paistnud sedapuhku vist oma karjapoisiga rahul olevat või oli ta loomulik pahurus vananedes aina rohkem välja löömas ? Jaanilaupäev ja tema kurjustas ! Teritasin kõrvu , kuid ei tabanud ära , milles ta karjalast vaesekest süüdistas . Nojah , see selleks , aga kus ma ikkagi Siiriga olla saaksin ja kui ma seesuguse koha välja mõtleksin , kas ta nõustuks tulema ? See koht ei tohtinud olla väljas . Juba saunast tulekul kuulsin õues sääsepirinat , seda meie maa kaunite jaaniõhtute tarbetut , aga möödapääsmatut muusikat . Rannikul , päris rannajoonel neid tavaliselt ei olnud . Pärast rohket tantsimist pasunakoori mürtsumise saatel , kui tule praksumisse ja rahva suminasse hakkas lõikuma seda päris eesti mehe meelt , seda julget tarmu , mida annavad tublid rüüped viinapudelist , siis me otsustasimegi minna ja vaadata , kuidas on lood sääskedega rannajoonel . Siiri pani enda kodunt läbi käies paksust riidest seelikusse ja lumivalgesse pulloveri , sest oli üsna jahedaks läinud . Me polnud ainuke paar hõbedaselt helendava mere piiril , aga me ei lasknud ennast sellest häirida . Läksime niiskele liivaribale jälgi jättes aeglaselt kaugemale oma jaaniku häältest , kuni jõudsime sinnamaale , kus hakkasid kostma teise jaaniku pillilood . Ühe saunasuuruse kivi varjus toppisin oma käe Siiri pulloveri alla ja ta ei tõrkunud . Ta rind tundus ootamatult kõva ja erutas mind nii , et tundsin põlvis kerget nõrkust . Ja siis ta kohe paluski oma pulloveri väljavenitamine jätta , sest mu käsi oli ta meelest juba küllalt soe . Suudlesime palju ja ei saanud kaugemale ja ma pisut pelgasingi minna kaugemale , aga ühtlasi kartsin jätta tossikese muljet , olla ta meelest " naiivne " . Kui ma nüüd tänapäevase nooruse vabadustest juhtun kuulma , siis ei , ma ei kadesta . Iga kord armastatakse vastavalt ajale . Meile oli antud see , sõjaeelne , juba sõjakõminaga ähvardav aeg . Lugesime luuletusi , kõnelesime kunstist . Ah , ja ma ei saa ju rääkida terve põlvkonna nimel , kust mina tean , mismoodi oli Viivika Uustalu oma Hannesega jõudnud nii kaugele , nagu ta oli jõudnud ? Meie Siiriga tõepoolest rohkem rääkisime ja ka vaikisime tähendusrikkalt sel Põhjala kõige lühemal ööl . Kui ta oli kuulnud mu murest liiga hilja alustatud viiuliõpingute pärast , siis ei hakanud ta Auli moodi mind kiitma , vaid ütles : " Ma ei ole kunagi kujutanud sind viiulivirtuoosina . Sinust saab pigem helilooja . " Ma lausa võpatasin ja tahtsin kohe teada , kust ta selle võttis ? " Ma olen su tulevane naine ja ma ei soovi olla rändmoosekandi oma . " Naersime . Rääkisin talle oma isast , kes oli alles hiljuti mu mängu kuulanud ja pärast öelnud , et minust peaks saama üks hiilgav , see tähendab , läikiva püksipõhjaga orkestrant . " Aga mina ütlen , et sinus elab vaim . Sa tahad ise midagi teha . Ise . Üksinda . Sa pole egoist , ei , aga sa hoidud juba nüüd kuidagi omaette , sa tahad kontsentreeruda millekski väga püsivaks . " Tema usk mu võimetesse tegi mu silmad kahtlaselt niiskeks ja selle varjamiseks hakkasin kivikesi vaiksesse vette pilduma . " Sa ei usu ? " Ta hääl kõlas madalalt , naiselikult . Jätsin kivikesed rahule ja astusin ta juurde . Ma tahtsin teda uskuda ja tunnistasin ettevaatlikult , ainult vihjamisi , et võib-olla sügisel koolipeol ... Aga sellest oli veel vara piiksuda . Rohkem mitte üks vihje . Hirm sissekukkumise pärast liimis sedapuhku ometi mu kiitlema harjunud keele suulakke kinni . Tegelikult olingi juba pihta hakanud . Olin proovinud tungida harmooniadžunglisse lausa paljakäsi . Noodilehele , mida hoolega teiste eest varjasin , oli juba siginenud midagi : " Pastoraalne . Juliale . " Alustama pidi viiul paari tasase con legno's tipitud taktiga , järgnesid hellad paitavad poognatõmbed vaheldumisi lindude argliku vidinaga . Siis eraldi kaheksandik pizzicato's nagu kastetilga langemine lehele . Heli valjenes , võttis tuttava rahvaviisi kuju . Enda arvates just enne selle aovalgust imiteeriva sissejuhatuse igavaks muutumist lasin klaveril karjakelli helistada ja siis ühtlasi käsutasin päikese üle metsalatvade tõusma . Kena küll , kuid edasi polnud enam ühtki nooti ja seda mitte laiskuse , vaid võimetuse pärast leida peateemat , mis pidi algama mõlema pilli pürgimisega sinetavatesse avarustesse . Pärast pidupäevi läks tõrvamistöö väga visalt uuesti käima . Köied olid kangeks kuivanud ja redelid tundusid olevat kaalus juurde võtnud . Olime liftitornil , mida rahvas kutsus tõstevärgiks . Ajasime redelid seestpoolt läbi luugi katusele , kuigi hädapärast oleks võinud ka ilma nendeta töö ära teha . Ettevõtja oli hommikul ise platsis , hoiatas meid kõrgepinge eest niiviisi : " Kui harjavarrega ühte traati puutud , pole häda midagi , aga kui mõlemat korraga , siis olete küpsed kah ! " Saime õhtuks ühele poole ja jälle ilmus kõverik ettevõtja kohale . Ta tahtis meid järgmiseks päevaks lahutada . Üks pidi koos kandja-poisiga Sikupilli majaderea peale minema , teine aga ... Ta nimetas mõisat , kus olin , mis nende nimi oligi , hõbepulmas mänginud ja kus nüüd oli suvitamas Auli . Seal nõudis üks kaevandusele kuuluva lao katus tõrva . Kahel mehel polnud seal midagi teha . Vaatasime Suleviga teineteisele silma ja kehitasime õlgu . Selle peale viskas mees kroonise mündi õhku ja kiri näitas , et minul tuli minna . Ettevõtja joonistas hoonete paiknemise plaani ja märkis punktiga minu objekti . Leidsin selle hommikul kergesti üles sinna valmis seatud tõrvanõu ja harja järgi , millele tuli leida vaid mingi latt varreks . Mõtted keerlesid aina Auli ümber . Võrdlesin teda Siiriga ja mul oli temast jälle kangesti kahju . Aga Aulit ei olnudki sel ajal üldse kohal . Teda oli kutsunud kooliõde Narva-Jõesuhu . Sain seda teada Auli ema käest , kes mu ära tundis ja väga tubliks noormeheks üles kiitis . Ei mingeid vihjeid kunagistele suhetele ja nende katkestamisele . Ühel laupäevasel õhtul tundsin ennast väga närvilisena . Muidugi mitte sellepärast , et Nõukogude- Inglise-Prantsuse läbirääkimised ei edenenud . Sellest värgist teadis ülihästi Karl , kes selle suve oli pühendanud teenimisele haigekassa asjurina . Minu närvid kiskus krussi ihalus , aina painavam vajadus näha ja kuulda Siirit , tunda tema ihu lõhna , silitada ta juukseid . Sulevit kindlasti üllatas minu etteteatamata tulek Koolikülla pärast väsitavat päevatööd . Istusime nende aialapil pingil vaarikapõõsaste varjus ning ma tunnistasin kõik üles . Temast pidi saama Siiri väljakutsuja . Sel ajal kui mina rüütlina rannapiiril ootan , läheb mu kannupoiss ettevaatlikult luurates teadet viima . Siiri sellel rannikul , kuhu lepa- ja toomingaräga peale surus , peesitamas ei käinud , ainult suples , kui vesi oli soe . Ilusa ilmaga oli ta enamasti aias , lesides kas murul või võrkkiiges , ning luges . Sulev hakkas ninaga tõmbama , mis näitas tema huvi tõusu asja vastu . Tal tuli minna mitte väravast , vaid hoopis maja teiselt küljelt läbi katkise tara , peita ennast kurdi õmblejanna vaarikatesse . " Kas sa tead , millised taimed on vaarikad ? " püüdsin mingit huumorit punnitada . " Mingi umbmäärane ettekujutus peaks olema , " ei jätnud Viljandi gümnaasiumi poiss mu lõmpsimisele vastamata . " Sealt sa võid talle visata kivikesega . " " Ja äkki tabada seda tema kurja ema ? " " Ema ! Kas sa siis saaksid Siirit emaga segi ... Kurat , sa ju naerad mu üle ! " Ja siis tuli mulle õnneks meelde nende Terri . " Aga temaga on nii . Sa meelitad ta tasa-tasa enda juurde ja sügad teda kõhu alt . Siis on ta kohe seliti ja nii vakka nagu tükike karakulli . " Kogu see luuremäng jäi ära , sest Sulev sattus Siiriga tema maja lähedal vastamisi . Sel pisut tuulisel päeval me tegime Siiriga endi arvates peenikese plaani . Sügisel , mitte päris kohe , vaid nii kusagil oktoobris pidin mina tegema koolist poppi ja sõitma juba reedesel päeval Tallinna . Nii võis Siiri oma valvsal emal lasta ennast kas või jaama saata . Sügisel algas Teine maailmasõda . Aga ükskord oktoobris anti meile koolist sunduslik vaba päev . Pidime politsei korraldusel istuma nina välja pistmata kodus . Maja , kus ma koos Kalju ja Lauri Rohtlaga elasin , asus Narva maantee ääres . Punaarmee üksuste läbisõidu ajal oli üsna ärev olla , millessegi süveneda ei saanud . Hakkasime mängima oma tavalist vormimütsi nagisse loopimist . Kümme viset korraga . Mõnes seerias ei pruukinud müts üldse nagisse pidama jääda . Oli hea , kui sai näiteks kümnest kaks . Lauril õnnestus ühel korral saada kümnest kuus . See tegi meile , vanematele , nii viha , et me oleksime ta äärepealt nõidumises kahtlustatuna mängust välja löönud . Akendel kõõlumine oli keelatud . Aga me riskisime vahetevahel siiski piiluda , kui väljas tundus mürin valjenevat . Rohelised autod , hallid mehikesed kastides . Tee ääres iga kümne meetri kohta meie kaitseliitlane . Mis meil sellest , püüdsime mõelda . Vabariigi valitsus oli Nõukogude Venemaaga lepingu sõlminud , lasi võõra väekoondise lepingus ette nähtud baasidesse ja meil , koolipoistel , tuli oma suumulk kinni hoida . Mütsiloopimine ei pakkunud siiski tavalist lõbu . Malesse ei saanud süveneda . Ja ega pilligi tahtnud selles mürinas pihku võtta . - See Rannamõisa maja oli niisukene , et külgedel kaks tuba , ja verandad olid nurkadel ; siin olid köögid , nende vahelt läks trepp üles . Nagu peegelpilt . Papa oli ehitanud nii - kummalegi tütrele . Peale selle oli tädi Marele tehtud üles elamine - veel eraldi pliit ehitatud . Kaks tuba , veranda , köök . Kaks tuba , veranda , köök . Mõlema köögi all oli luugiga kelder , paekelder , see võis üks poolteist meetrit sügav olla ... Päris sirgelt seista ei saanud , aga kui me lapsed olime , noh , siis muidugi sai . Ja keldris oli siis niiviisi - siin olid riiulid , siin oli alati suur toober vähkidega ja siin oli aken . Ahsoo , ja maja tagaküljes oli niisukene väike ehitus , kus oli kaks kempsu . Oleks need meil elu sees haisenud ! Igavesed toredad , teadsa - PAKS puulaud , puukaan peal . Ja kõrval oli siis niisukene kott turbatükkidega . Igaüks pidi kohe turvast viskama . Aknad olid ikka lahti . Kempsude eest kojast läks paar astet alla õue . Trepp läks teiselt poolt , mitte sealtpoolt , kus meie olime . Me olime siis just lõunat söönud ja istusime teisel verandal . Ellen elas sealpool ühes toas oma Viktoriga ja Kadi tädi oma mehega teises toas . Mamma tuba oli niiütelda Elleni toaga peegelpilt , ja minu ema tuba oli seal kõrval ... Ja üleval olime meie Hansuga otse mamma toa peal , keskele jäi endine papa tuba , see seisis tema surmast peale tühi , ja teisel pool oli tädi Karin pojaga , tähendab Jüriga . Üleval olid toad natuke längus servadega . - Kas teie aknad olid tee poole või õue poole ? - Meie aknad olid külje peale , Rannamõisa poole , tädi Karinal Tallinna poole . Maja taga oli viis kuuri . Pikk kuuride rodu . Müüri selle koha peal ei olnud . Ja siis kohe hakkas jälle müür , ja oli kaks suurt kompostihunnikut . Ühest võeti mulda ja niikaua teisele pandi alati juurde seda rohtu ja nii edasi . Need olid metsa pool . Aga tee pool olid sirelid ja kuused . Sakslased olid siia väljaspoole , aianurka , teinud kuulipildujate pesad müüri sisse - see oli ju JUMALIK varjumise koht . Müür oli pealt meeter lai , paekivist , eksole - ja ta oli ühele mehele - siiasaadik . Nii kõrge . Ikka üks poolteist meetrit . Metsa poolt oli see müür natuke madalam . Tähendab , meie istume siis kõik seal verandal ja noh - niisukene IMELIK liikumine ... - Millal see oli ? - See oli august , jah , neljakümne esimese august . Kahekümne kuues või kahekümne seitsmes ? ... Kolmekümnenda öösel Karin suri ... Kahekümne seitsmes ! Tädi Karin käis ainsana kraavikaevamistöõdel . Meie olime Elleniga mõlemad rasedad , meie ei olnud enam tööl . Jah , Keila all oli tädi Karin kraavikaevamistöödel . Rinne tuli juba nii lähedale , et toodi - tähendab kõik saadeti ära Tallinnasse . Nad elasid siis Gonsiori tänava nurgal , teadsa , see üksik maja ... Noh , ja tädi Karin tuli siis ka Rannamõisa , tõi oma seljakotiga veel midagi - ainult linnast ära ! Me viisime ju sinna , KÕIGE kindlam koht ! Jumal , me mõtlesime , mis on meil seal viga - mets ees , maja ei ole tee ääreski mitte ! Kõige kindlam koht sõja ajal ! - Te viisite siis asju linnast Rannamõisa ? - Jah . Jah . - Nii et venelane oli siis taganemas , sakslane oli tulemas ? - Jah . Jah . Ja paar päeva tagasi - tuli meie aeda terve voor . Peatusid seal ja siis oli suur pahandus . Jüri oli teinud omale teadsa niisukese-Jüri oli ju poisikene-viieteistaastane - oli teinud siis aeda kuuseokstest onni . Ja küll siis uuriti : << Kes siin onnis elab ? Kes siin onnis elab ? Kes on siin elanud ? >> Aga noh , ema ja tädi Karin , nad olid noored kenad naised , eksole , alla neljakümne , mõlemad suurepärase vene keelega . Nad rääkisid ilusti , et üks poisikene on siin , ja on alati mänginud , ja mängib , ja see oli ka tõesti nii , seal ei olnud midagi varjata ... Need olid need suured taganevad sõdurite voorid . - Kas need tulid sealt Klooga poolt ? - Jah , jah . Noh , ja siis kuidagi nii IMELIK oli , niisuke tunne , nagu üks ratsahobune tuli ja läks ja niisuke kummaline elu . ELEVUS tekkis korraga maantee peal , niisuke kerge liikumine . Minu ema ütles veel nii , et : << Ah ! Ma lähen siia Selini juurde piima tooma . >> See oli see maja , mis , ütleme , kui esimene meretee hakkab , linna poolt tulles - seal põllu peal kahekordne maja . Sealt me tõime piima . See oli endine vallavanem , kes seal elas , kaks tütart oli ja ... Võttis piimanõu kätte , et tema läheb sinna . Ja läks . Ja siis tuli tagasi , tuli KÖÖGIUKSEST sisse ja ütles : << Kõik on vaikne . >> TÄPSELT sel silmapilgul hakkas peale , sellesama piimanõuga läks ta keldrisse . - Mis hakkas peale ? - Lahing . Tähendab , meie vaatasime juba enne - mis meie - eks mehed vaatasid , et MIS liikumine see on SEAL maanteel ? Ja Hans ütles veel , et : << Tulevad nagu lahingahelikus . >> Teatud kindlate vahedega , peanupud paistsid . See oli sakslane . Nad tulid müüri äärde , see varjas neid . Venelane oli metsas , aga ema ei näinud kedagi , kõik olid peidus . Vaikus oli . Nii et passisid siis seal . Ja eks muidugi - ema käis kuskil - liikus - igaüks võis mõelda , et kas see on mingisugune märk või midagi ... Tõesti , ta sai meie köögiuksest sisse , niikui hakkasid esimesed lasud peale . Ja enne , kui me keldrisse läksime , tähendab , me hakkasime just minema - käis Hans üleval . Meil olid seljakotid valmis pakitud , et kui tuleb järsku minema minna - ja ta ütles pärast , et ta mõtles veel , kas võtab need alla kaasa või mitte , aga mõtles , et jõuab ju igal ajal minna ja võtta selle seljakoti sealt . No aga kui meie majast välja läksime , siis ülevalt juba kõik põles . - Kui te köögist läksite ? - Ei , kui me päris välja läksime . Nojah , need olid siis esimesed lasud , ja me läksime keldrisse . Jüri ütles veel : << Minu ema karjatas . >> Nii et laps ikka kuuleb oma ema ! Mina ei mäleta seda häält , minu ema ka ei mäleta . Ja selle peale läksime keldrisse . Aga võib-olla ütles Jüri keldris seda - ma ei mäleta ka täpselt - nii et minu ema tegi luugi lahti , ja läks üles , tegi ukse lahti - vahepeal oli ju koda . Tegi lahti ja küsis : << Mamma , kas on abi tarvis ? >> Ja mamma - ma ütlen , ta oli ikka TÕESTI üks tragi naine - mamma oli ütelnud , et ei ole . SEALJUURES oli tädi Karin mõnest esimesest kuulist pihta saanud - see oli muuseas sakslaste kuul - tema asendi järgi oli näha , et maantee poolt tulnud . Mamma hoidis kuni oma surmani alles Karina särki ja džemprit . Oma tütre särki ja džemprit . Niikui üks väikene KARISTUS oli seal sees . REBEND ! Ja Karin sai kuuliga , nii nagu mulle meelde on jäänud - noh , kas see niiviisi üldse on teaduslikult põhjendatav või mitte - kõigepealt tuli see selgroogu ja siis rikošetiga mõlemasse kopsu . Nii et ta oli kohe siitsaadik halvatud , alakeha oli liikumatu . Ja tädi Karin - ta elas kolm päeva , tähendab , see oli ... jumal , ma ei mäleta , kas see oli teisipäev või kolmapäev . Ikka kolmapäev oli see vist ... Ei , ikka teisipäev oli see ... kolmapäev tulid peaväed sisse , neljapäeval viidi tädi Karin juba hobusega või autoga linna >> alguses siia Habersti koolimajja , ja siis edasi - seal ei olnud ju mingit abi ! Ja laupäeval suri . Kadi tädimees ikka aeg-ajalt tõstis keldriluuki , nii et mina mõtlesin , et MISASJA ta ometigi teeb , et niikaua kui mõni kuul või midagi , mõni granaat tuleb sisse , et miks ta seda teeb ? Aga tema , vanaaegne inimene , sõjas käinud , kontrollis hoopis , kas maja põleb ! Ja tema oligi see , kes ütles : << NÜÜD KÕIK VÄLJA , leegid tulevad juba kööki . >> Kui me keldrist välja tulime , siis veranda poolt kõik ruumid põlesid . Ellenil oli kohver sealsamas , pliidimüüri taga toas , aga nad ei saanud sealt kohvrit ka enam ära tuua , sest kõik põles . SEE oli viimane SEKUND - tuli välja minna . Ja kui me välja läksime , siis tädi Karin oli sosistanud mammale , et : << Mamma , kas mina pean siia elusalt sisse ära põlema ? >> Mamma oli öelnud : << Ma ei lähe MITTE KUSAGILE , ma jään sinu juurde . >> Meie läksime ära ja niikui me hakkasime külguksest minema , Viki kõige ees , siis Ellen , siis mina , siis Hans - kusagil üks granaat plahvatas . Ellen karjus , et : << Kõhuli kõik ! >> , ja ma tean , et ma vaatasin ringi , et - kõhuli ? Kõik kohad on klaasikilde täis , kuhu sa siin kõhuli lased ? Niipalju ei mõtle , et saad kuuliga pihta , seda sa ei mõtle ! Mõtled , et klaasikillud teevad su katki . .. Siis me hakkasime jooksma . Kuuris oli saksa sõdur- kõige äärmisemas kuuris , ja see kutsus niiviisi - ja me hakkasime sinna jooksma . Seda rääkisid pärast teised - -mina olin -siis jõudnud poole maa peale , keeranud ümber ja hakanud majja tagasi jooksma . Ja Hans oli jõudnud juba edasi , enne kui nad aru said , et mind ei ole . Ja siis - seda mina ABSOLUUTSELT ei mäleta , mismoodi ma . sinna kuuri sain . Absoluutselt ! Tähendab , midagi läks peas segamini ja mina jooksin lihtsalt majja tagasi . Ju Hans siis kättpidi tiris mind kuuri . Siis Ellen palus seda sõdurit : << Meil on haavatu majas , palun minge aidake , teie peale vähemalt üks pool ei lase , meie peale lasevad mõlemad pooled . >> Aga see ütles : << SEALT MAJAST ei too enam keegi kedagi välja . >> Maja ise oli väljast üleni leekides . Ja MEHED LÄKSID , arvasid ikka , et ehk tuleb SEE . ka kaasa . See andis siis oma püssi ja granaadid , pani sinna meie juurde maha . Ja läksid . Nad lõid köögiakna . raamidega sisse , uksest enam ei saanud , ja sealt akna kaudu nad siis lohistasid tädi Karina välja . Ja MAMMA oli see , kes tõi veel oma pisikese hõbedakohvri välja , mis tal oli pakitud . - Siis kui Karinat toodi ? - Jah . Jah , alles siis . Tema oli siis ainukene , kes midagi võttis . Oli see tal kööki toodud või mismoodi , ma ei tea . AINSANA suutis . tema veel säilitada seda . Aga ma tean , et kui meie välja tulime , siis ma vaatasin , et üle poole ülevalt treppi oli põlenud . Aga ega sellel kõigel ei olnud siis mingisugust tähtsust . Hõbedal või riietel või ... Kõige õudsemaks võib-olla läks pärast , kui rohi hakkas põlema - maja oli juba niipalju ära põlenud - rohi põles juba poole tee peal maja ja kuuri vahel . Aga väljapääs oli ainult ettepoole . See oli ju puukuur , täis käbisid ja hernekeppe ja kõiksugu niisuguseid asju - oli ju selge , et see läheb silmapilk põlema ja me ei pääse enam mitte kusagile . Siis oli selge , et tuleb välja minna ja metsa . Kuskohast ? Kuskohast ? Ainukene võimalus - üle selle suure kompostihunniku hüpata . Esimesena läksid Kadi tädi ja tädimees ja nendele tõmbasid sakslased valangu peale , aga õnneks ei saanud pihta . Noh , eks vaatasid , et liikumine ... No ja siis hakkasime meie pikkamööda minema ja tädi Karin pandi luugi peale . Kuuris olid need majaluugid . Võeti ukseluuk ja tõsteti tädi Karin sinna peale ja upitati ta sellega kompostihunnikust üle . Pärast enam ... mismoodi meie Elleniga seal hüppasime või ... ime üldse , et meil nurisünnitused ei tulnud . No ma mõtlen ikka , et kui Henn on närviline , siis on ime , et tal närve üldse ongi ... - Aga millal Ann sündis ? - Ann sündis Ellenil veebruaris . Kahekümne esimene veebruar . Nojah , ja siis me olimegi hüpanud ja olime seal metsas . Seal metsas oligi kõige hullem ... Kuur ei läinudki põlema . Hakkas peenikest uduvihma tulema , see selle rohu ära kustutas . Olime seal metsas kõik kõhuli maas . See oli esimene kord elus , kus - noh eks sa võid arvata , tolleaegne kasvatus ja häbitunne ja - korraga oli pissihäda - aga MITTE KEEGI ei julgenud sealt rohkem edasi minna kui paar sammu külje peale . Ja kõige hirmsam oli see , kui need miinid üle pea lendama hakkasid . Ma mäletan , et mehed arvutasid , kui kaugel see võib olla ja kuhu ta võib langeda . Täpselt nii - sa oled lihtsalt MAA PEAL ja niisuke tunne on , et sulle tuleb see praegu selga . Poeks-maa sisse , vaat mis tunne on ! No ja siis , kui juba hakkas pimedaks minema - mis edasi ? Mis edasi ? Kuhu me jääme kõik ? Kuhu me jääme ? Mis edasi saab ? Siis minu ema võttis ja ütles , et tema läheb vaatama , mis külas on . Kui ta läks sealt üle heinamaa , valge taskurätik käes , siis oli küll kõikidel hing kinni . Me küll rääkisime , et kui sind maha lastakse ... Ta läks siis niiviisi , käsi püsti , aga enam ei olnud kedagi kusagil . See oli olnud sakslaste eelväe salk , lihtsalt luuresalk , peavägi oli kõik Rannamõisa kiriku juures ja tuli järgmisel päeval sisse . Ja üks niisuke väike venelaste salk siis , kes oli teistest maha jäänud või midagi ... Kui ema läks , siis juba tuli külast rahvas talle vastu . Nad olid kõik näinud maja põlemist . KUSAGIL mitte ühte teist maja ei põlenud . See ÕNNETU müür , lihtsalt see varjumine , ja et seal metsas ka keegi oli ja ... Läksime üle tee , üks väike majakene anti meile , kus saime peavarju . Ei olnud meil suutäit süüa , see oli , mis teised meile tõid . Järgmisel päeval läksime oma aeda marju sööma ... Minul lubati minna , kui ma tõotan , et ma absoluutselt mitte kusagile mujale ei vaata , kui oma mehe selja peale . Sest see aed oli surnukehi täis . Puude otsast maha lastud ja ... puud olid ka põlenud ... Ei ma vaadanud maja poole enam midagi ega ... läksime siis ja sõime vaarikaid ja siis tuli see KOER . << See Petka on fantast vend , kas sa ei leia " , ütlesin . << Miks mi-mitte . Vi-vilunud merekaru . Umbes nagu sina , >> ütles Tom . Hakkasin naerma . Tom vaatas mulle kahtlevalt otsa . << Kui sa Pi-Pillele tahad helistada , siis ... >> . << Ma ei taha kellelegi helistada , >> ütlesin kiiresti . << Kust sa võtad , et ma Pillele tahan helistada ? " << Ta-tavaliselt sa ikka tahad , >> ütles Tom . << Täna ei taha . Täna on pühad , >> ütlesin Surusin huuled solvatud uhkuses kokku , poetasin mündi ettevaatlikult taskupõhja tubakapuru ja trammipiletite peale tagasi . Mis see Tom endast õige arvab . Mina olen juba vintis . Tõesti ilus sügisilm . Tom haaras äkki valusalt mu õlast kinni . Ta silmad punetasid . << Tead , vana , nü-nüüd ronime hoopis Nigulistesse ! Ilmtingimata ! >> << See veel puudub . >> Tom ei vastanud . Ta laskis mu õla lahti ja läks Ohkasin ning vantsisin talle järele . ... Pugesime plangust läbi , seisatasime siseõuel . Maas vedeles suuri paelahmakaid , mõlkis ämbreid , kõveraid labidaid . Silmitsesin seda inetut kaost . Mulle ei meeldinud kogu see lugu , aga ma teadsin , et Tom ronib niikuinii üles ja järelikult teen seda ka mina . << Hea küll , lähme . Aga teeme võimalikult operatiivselt . >> Tom ühmas midagi ja vinnas ennast esimesena mehekõrgusele aknaavale . See käis tal kähku . Ei mingit kurnatust ega kohmakust . Ta sirutas mulle käe . Üks-kaks , minagi tegin paar vilunud liigutust ja seisin siis Torni kõrval . Hetke pärast hüppasime kirikusse . Üle lahtise keldrikäigu laotud paaritollistele laudadele . Kõik tundus nii nagu ikka , nagu kahe või viie aasta eest . See suure tühja , mahajäetud kiriku suursugune ja üleolev vaikus . Valgus , mis langes kõrgete akende ülakaartest - alumised pooled olid laudadega kinni löödud - ristus endiselt saali keskpaigas . Nagu ikka , hõljus seal heledat tolmu . Hämarates nurkades sahistasid tuvid . Käiguavas , mis jäi meie jalge ette , valendasid kivid , katkised trepiastmed , murenenud hauaplaadid ja inimluud . Vaikse naginaga pääses midagi jala alt liikvele ja kukkus luude juurde . Kerge sahinana kajas see heli nurkadest vastu . Nagu sosistaks keegi ... << Ikka on siin konte . Miks neid maha ei maeta , >> ütlesin ma . << Läki , >> ütles Tom ja sukeldus küürutades mustavasse trepiavasse . See oli keerdtrepp , väga kitsas ja peaaegu kottpime . Kätega krobelist seina kombates , kohe esimesel pöördel sõrmenukke kriimustades astusin ma Tomi järel , hingasin sisse rõsket hapukat õhku , tajusin läbi taldade ümarate kivikeste salakavalust , mullatükkide libedust - nii nagu alati ; ettevaatlikult ja oskuslikult kruvisin end pimeduses kõrgemale , aina kõrgemale , kunagi polnud mul siin õnnetusi juhtunud , ainult sõrmenukid said alati kannatada - nii nagu nüüdki ; niisiis me ronisime jälle torni , kõik oli nii , nagu poleks vahepeal midagi juhtunud . Ma ei tea , kuidas teised , mina polnud siin vähemalt aasta olnud . Pärast seda , kui Tom sõjaväest tulema sai , olime korra või kaks siia jõudnudki . Midagi polnud juhtunud , midagi polnud muutunud - ainult elevust eriti ei olnud . Ega ma tead- nudki , kas üldse tahan sinna päris üles jõuda . Aga Tom astus kiiresti , ta hingas tihedasti ja mõnuga minu pea kohal , ja ma järgnesin talle masinlikult . Ei saanud ju lasta tal üksi minna . Ei saanud ju ka üksinda alla jääda . Kooriruumi vaikuse ja kahina keskele . ... mäletan , kuidas me ükskord suveõhtul siia neljakesi saabusime - Paul Marju-Epuga ja mina Pillega . Neljakesi Kadrioru suvekontserdilt , taksosse ja otse siia , Niguliste peakabeli ette - suur tänu , oleme kodus ! See oli Pauli stiil . Talle meeldis lõbus kooljamäng . Hulk aega istusime tol õhtul suurtel kivilahmakatel altari all . Paul seadis ennast maalilisse poosi , ühes peos Marju-Epu käsi , teises kollane pealuu . Meie Pillega istusime natuke eemal . Pillel oli seljas uus sinine kleit , ma laotasin talle ajalehe istu- mise alla . Muidugi mõista oli meil kaasas paar pudelit naturaalveini . Need liikusid aeglaselt ringi , aknavõlvide taga tumenes sinakas suvehämarus , kirikus oli juba päris pime , ja Pauli pruunid silmad välkusid tänulikult , ohh mis kena , ohh mis õdus , kinnitas Paul , rüüpas veini , hakkas varsti improviseerima , meie kolm kuulasime ; ohh mis kena etemat ei teagi õhtut meile loota , nüüd siin istume ning pole selles mingit pattu ega süüd , improviseeris Paul veini maitstes ; ma ei mäleta sõna-sõnalt , aga edasi rääkis Paul umbes niimoodi , et ei tea , kuidas peaks see vana ja põdur kirik-invaliid , ilmasõja ohver , siiski meisse neljasse suhtuma ; vaadake , noored daamid , kas ei paista seal selle kuidas-ta-nimi-nüüd-oligi löövi taga üks eakas ja väärikas von Kummitus seisvat , kas ei muiga ta seejuures koguni vuntsi ? Ja et küll on oluline akt kordki elus silitada mõne teise von kummituse kallimeelset kolbakumerust , luua leplikku aegade sidet ning silda , aga veelgi olulisem on silitada oma noori piimprinke pruute , ning see kõik kokku pole midagi muud kui üks eksistentsimudel , aegade ringluse harmooniline skeem . Pillel oli hirm , ta surus ennast mu õla vastu , ta hingeõhk puudutas mu põske . Mullegi meeldis Pauli eksistentsimudel ... ... mäletan : vedasime Pauliga kihla , kumb meist kannab oma daami kõrgemale . Tüdrukutele anti tikutoosid , neist said Pauli sõnul sülejaaniussid . Paul oma kandamiga ees , mina järel , hakkasime ronima . Viiskümmend kolm trepiastet võtsid mu võhmale . Mitme käänaku taga oli ülalt kuulda Pauli hingeldamist . << Tegelikult peaks Paul mulle händikäpi korras kümmekond astet juurde arvestama , >> ütlesin Pillele . << Minu jaaniuss on palju raskem kui temal . >> ... mäletan , kuidas Pille mind tutistas . Oli kohutavalt valus . ... maletan , et panin ta maha kaheksakümne kuuendal trepiastmel . ... ja kui kaua ning süvenenult me siis suudlesime ! ... ning kui kummaliselt lõhnas siis pimedus ! << Kurat ! ? >> Tom oli peatunud . Vahekoda , kuhu keerdtrepp suundus , oli tüsedate laudadega kinni naelutatud . Meie kõrval avanes mingi teine uks tühjusse . Mis imelikke uksi need keskaegsed kirikuehitajad küll välja mõtlesid ? Mitmekümne meetri sügavuses kuhjusid paeplaadid , teravad nurgad püsti . Kõhe pilt . Väristasin õlgu , tõmbusin tagasi . Paar meetrit uksest kaugemal ja meetrijagu allpool valendasid värsked tellingud . Kaugemal seisis tellingutele tõstetuna tugev redel . Tom uuris asja , kulm kortsus . << Peab tagasi minema , >> ütlesin mina . Mu südamesse kerkis mure . Aimasin katastroofi . Sedapuhku mitte abstraktset . Tom raputas pead , umises : << Pa-pagana pagarid ... >> << Kes on pagarid , Torn ? >> << Noh , need seal ... on üks la-lastelaul ... Okei , ma läksin ... >> Ma ei jõudnud midagi ette võtta . Tom sukeldus üle ukseava , toetus varbaotstega mingile kitsale karniisiservale , tõukas hooletult õlaga , maandus viivu pärast uljalt vetruvatel tellingutel . << Pagarid ja kokad ! >> hüüdis ta võidukalt . << Tule aga järele . See redel viib meid õigesse mulku ! >> Ta ei kokutanud . Ta polnud irreaalne ega murest murtud . Ta elas , ta tegutses , ta pürgis sihi suunas . Selge , et pidin järgnema . Häbilugu , ma kartsin kõvasti . Hoidudes kramplikult alla vaatamast , poetasin ühe jala karniisile ; piidlesin paremale , tellingute suunas . Nad valendasid kutsuvalt , need värsked lauad . Nahkne tald libastus kaldjal karniisil , sain aru , et viivitada ei tohi , surusin hambad huulde , tõukasin end lahti - jäik vedrutus , olingi kohal ... Olingi kohal , lauad nõtkusid veel mõnda aega , lõhnas tolmu ja saepuru järele . Tom vaatas mind arupidavalt , vist pisut pilkavalt , mis ta mind niimoodi vaatab , mõtlesin ma , Tom haaras aga redelipulkadest ja hakkas nobedasti üles ronima . Kuradi hull see Tom . Otsisin sigaretipaki välja ja krapsasin tikku . See ei süttinud . Kolmandal katsel sain suitsu põlema , Sülitasin üle õla , lükkasin sigareti suunurka - alles nüüd vabanes mu nägu krambist . Toetusin küljetsi vastu redelit , teades , et mul pole vähimatki tahtmist edasi ronida , aga ronida tuli , see oli mu enese elu ja saatus , ma ei saanud oma sõpradest maha jääda , ma pidin tegema seda mis nemadki , kuigi ma polnud poolhull kunstnik , küüniline maletaja , piirsituatsioone uuriv kirjanik , mul polnud tegelikult vaja enam kuhugi ronida , ennast kontrollida , aga mis see kõik aitas - ronisin ülespoole , olin sõnatu , masinlik , vihane , õnnetu - miks ka mitte ? Varem oli teisiti . ... Mäletan : Tom tõmbas tikku , mitu tikku korraga , varjates nõrka valguskuma vinge rajutuule ja vihma eest pihkudega , Paul seisis sirgelt ja hirmunult Tomi kõrval , mantlikrae üles tõstetud , värvi- müts silmil , sihuke ehmunud tudeng , ta palus aegajalt kurva monotoonse häälega , et me ometi järele jätaksime , ta lisas lootusetult , et võib niimoodi täiesti vihaseks minna ja et tema viha on kohutav - meie aga , Esko ja mina , lummatud lakkamatust kordaminekust , hüppasime hoota kaugust üle luugiava , mis oli oma kaks meetrit lai , all mustas tornitühjus , pimedus , haigutav lõpp , ikka ja jälle viibutasin keha , ikka ja jälle lendasin enesekindlalt üle tühjuse , mu tallad tabasid täpselt terava kiviserva , kannad jäid aga viivuks üle ääre , kiire ja osava ettekallutusega saavutasin lõpliku tasakaalu ja põrkusin püsti , ja juba maandus mu selja taha Esko , me naersime napilt ja pöördusime ringi , uut hüpet ette valmistama , Pauli vihastama , Tomi narrima ... ... hirm tuli aga palju hiljem , ent väga põhjalikult ; isegi nüüd tajusin mõnikord seda tunnet , mil mu keha mingi sekundi murdosa vältel püsis absoluutses tasakaalus , piisanuks vaid juhuslikust tuge- vamast maruiilist , ja ma oleksin mõttetult , idiootselt , inetult röökides alla kukkunud ... Kõige roh- kem häiriski mind see , et arvatavasti oleksin ma selle lühikese aja jooksul jõudnud inetult ja loo- malikult röökida . Mitte arvatavasti , vaid päris kindlasti . Ma oleksin eelistanud hukkuda vaikides . Olin ja olen esteet . Miks peab inimese viimane helisignaal olema inetu ja loomalik kisa ? Inetu hirmugrimass näol ? Ehkki - kõigel sellel pole erilist tähtsust ... ... mäletan : olin siis kaheksateist . ... mäletan : pimedal sügisööl , tuulepuhangute vahel , tikutule armetu võbeluse paistel . See oli kole . Ja mõttetu . Minu poolt kindlasti . Jõudsime üles . Valus sügistuul tuli mantli ja juuste kallale . Siin oli hoopis teistsugune ilm kui all . Torn tõmbas tuuli ligi . Lõime jalad harki , seisime sõnatult . All olid tänavad , hoovid , fassaadid , katused ja korstnad . Vanad ja uued , uhked ja inetud . Taamal tossas tselluloosivabriku torn . Teisal paistis merejoon , tumendas kauge Merivälja . Paari aasta eest oli veel võrdlemisi ülev niimoodi seista ja olla . Nüüd - nüüd oli kaunis ebamäärane tunne . Et mis ma siin ikka passin . Ise vintis ja külmetav . Katastroofiaimusi , apokalüpsisekõhedust eemale tõrjudes . Üks paras keskmine keskmist kasvu lihttola . Aga kuidas sa seda Tornile ikka ütled . Seisin Tomi õla taga ja ootasin . Näe , dekoreeritud südalinnas sõitsid dekoreeritud trammid . Sinakashalli lahe ääres tukkusid sadamakraanad - needki punalippe täis torgatud . Tom seisis langetatud päi , käed seljal . Alt vaadates võis ta välja näha nagu väike mõtlik monu- ment . Võib-olla tahtis ta Enest rääkida . Või sellest , kus ta vahepeal olnud . Viimane teema huvitas mind rohkem . Tavaliselt ei teinud Torn mingeid saladusi , Aga ta ei ütelnud midagi . Seisis veel hulk aega , mul hakkas juba täiesti külm . Lõpuks pöördus Torn ringi ja ütles tuhmilt : << Lähme siis . >> Ma ei tea , aga siiski - äkki polnud ka tema siin ülal enam absoluutselt midagi tundnud ? Tagasi tellingutele jõudnud , avastasime , et ennist ronima hakates polnud me lihtsalt märganud redeleid , mis algasid otse alt põrandalt . Seega olid meie riskantsed hüpped olnud täiesti asjatud . Ent Tom vangutas pead . << Mi-mina lähen igatahes vana teed ... >> ütles ta . Sain lausa pahaseks . Mis liig , see liig . Mina seda nalja küll enam kaasa ei tee , mõtlesin . Tom aga astus nobedasti tellinguservale , libistas korraks pihkudega üle krobelise paeseina , ja enne kui suudki jõudsin avada , oli ta karniisile astunud . Ettevaatlikult seina vastu liibudes hakkas ta edasi nihkuma . Jälgisin teda pinevalt . Tavaliselt tegi sääraseid atraktsioone Esko , mõnikord minagi . Tom oli kohmakam ja ettevaatlikum - mis ronimistesse puutus . Aga korra oli ta täna juba riski piirist üle astunud , ilmselt vajas ta selle elamuse maitset veel ja veel . Jälle üks uus joon võõrastamapanevalt muutunud Tomist , kes täna hommikul oli kusagilt välja ilmunud ning koguni luuletusi deklameerima hakanud ... Tasa ja targu nihkus see uutmoodi Tom edasi . Jäi veel kümmekond sentimeetrit , ja ta võinuks haarata kandilise kivitahu järele mustava ukseava kõrval . Aga äkki jäi Tom miskipärast seisma . Algul ei osanud ma sellest midagi arvata , siis tundsin , et miski ei klapi . See oli vaikus . Tom pidas hinge kinni . See õõnes vaikus kestis kohutavalt kaua . Tundsin , kuidas mu laup kattus jaheda higiga , siis kostis vaikset sahinat , see paisus väljakannatamatult valjuks praginaks . Tomi jalge alt pudenes pideva joana halli kiviprügi ... Tomi jalge alt pudenes halli kiviprügi , sinna , kus ta seisis , tema ja seina vahele oli tekkinud vaevumärgatav pragu , juuspeen vahe , see laienes millimeeterhaaval , ja ma nägin , kuidas Tomi rohekashallis mantlis vimmas kogu aeglaselt , ent paratamatult seina küljest eraldub , millimeeter , teine , kolmas , siis mõistsin , et see on kõik , et enam ei saa siin midagi muuta , veel on ta seal , seina najal , ta profiil on kaame ja tõsine , aga kohe on kõik , mu peanahk tõmbus kokku , tundsin , kuidas säarekarvad mind torgivad , vasak põlv hakkas kiiresti judisema , veel oli Torn seal , siis sähvatas ta pea kohal violetne tuvitiib , oli see tõeline tuvi või surmaingel , seda ei saa ma iial teada , sein oli äkki tühi , ma kuulsin kukkumise kohinat , Tom kisendas , ma haarasin millestki kinni , siis kuuldus tume mütsatus , oli , nagu kukkunuks raske kott , kisa vakatas , ma teadsin , mida see tähendas , ma lugesin kümneni ja vaatasin alla , kui ma poleks teadnud , et see on tema , poleks ma osanud arvata , mis seal on , midagi vormitut , nailonrohelist ja tomatpunast läbisegi , ma vaatasin ja teadsin , et kõik , kõik , kõik , et mina siit enam alla ei saa , et jäängi siia , siis hakkas mul pea ringi käima ja ma heitsin tellingutele kõhuli , rabinal tõusis mingist pimedast nurgast lendu tuvi , õhku jäid hõljuma linnu valged ehmesuled , Tom võpatas ja astus tellingule tagasi . Mitte väga palju inimesi , oli Verner Hellat palunud . Mitte väga palju . Ja Hella oli lubanud pulmaliste nimekirja piirata nagu vähegi võimalik . Aga kui see nimekiri valmis sai , oli selles ikkagi kolmkümmend inimest ja Hella ei osanud enam kedagi maha tõmmata . Sugulased . Hästi , Verner sai aru , et nende eest pole pääsu . Aga milleks kõik need töökaaslased ja muud tuttavad ? Hella vaatas talle võõristades otsa . Pulmad ! Ainulaadne sündmus elus . Sündmus , mis ei kordu enam iialgi - vähemalt oleme me kõik oma pulmapäeva hommikul selles kindlad . Kas ei pea siis sellesse ainulaadsesse sündmusse mahtuma nii palju pidulikkust kui iganes võimalik ? Verner vaikis ja vaatas maha , et Hella ei näeks tema silmis pahameele ja hirmu sädemeid . Ta tundis tohutut kiusatust naisele kõik ära rääkida , et see teda viimaks ometi mõistaks . Aga hirm oli liiga suur . Keegi ei teadnud tema saladust . Ainult Mängija ja Naistekütt , kaks platnoid , kes olid siit nii kaugel , et nende olemasolugi tundus ebareaalne ja uskumatu . Nemad ei võinud ohtlikud olla . Siin ei teadnud keegi midagi - ega tohtinudki teada . Vähemasti praegu mitte ja veel väga , väga kaua mitte ... Kõik oli veel liiga värske , liiga värske oli ka mälestus neist aastatest , mis ei tohtinud korduda , mitte iialgi ! Ei , mitte üks sõna . Kuigi see tähendas , et tuli Hellale alla vanduda , tuli ära kannatada kõik need kolmkümmend inimest . kellest Verner ei tundnud peaaegu kedagi . Jumal tänatud , keegi neist ei tundnud ka teda . Või siiski ? Juhus mängib ainult raamatutes väikest osa , sellised on mängureeglid . Tegelik elu ei tunnista mingi mängu reegleid : ta võib serveerida niisuguseid juhuslikke kohtumisi ja kokkusattumisi , et tahaks lausa karjuda : ei , see pole võimalik , nii ikka kah ei saa ! Aga on võimalik . Kõik võimatused on elus võimalikud - ka kõige võimatumad . Verner luges oodatavate külaliste nimesid mitmendat korda , veenis ennast üha uuesti , et nende seas pole ainsatki tuttavat . Aga kui nad olid perekonnaseisuaktide büroost registreerimiselt tagasi jõudnud . Hella üliõnnelik oma autos kortsu läinud uues kleidis , siis tundis Verner ärevat ootust nagu enne otsustavaid sündmusi . Kartused olid muidugi asjatud , kõik tulijad olid absoluutselt võõrad , ei meenutanud kedagi ega midagi . Pulmad kulgesid nagu pulmad ikka - toostid , kõned , << kibe , kibe ! >> - karjumised , liialdusteni südamlikud õnnesoovid . Ja nagu alati , lagunes esialgu ranges pidulikkuses kokkuhoidnud seltskond pärast esimesi mitte just venitamisi võetud napse peagi väiksemateks pesakondadeks laiali . Verneri ja Hella ümber koondus kümmekond inimest , peamiselt Hella varasemad või hilisemad sõbrad ja sõbrannad . Uudishimu käis kõrgelt , Verner märkas järsku , et juba ta jutustab jälle noist aastatest seal , et kõik kuulavad pingeliselt ja et isegi Hella , kes on paljusid lugusid juba korduvalt kuulnud , vaatab talle särasilmselt ning õnnelikult otsa ja kuulab , kuulab , kuulab , nagu saaks ta alles nüüd teada , millist elu tema värskeltküpsetatud elukaaslane on viimastel aegadel ala- lõpmata heideldes ja kangelaslikkust ilmutades elanud . See oli läila , Verneri tuju hakkas langema ja ta üritas juttu lõpetada . Aga kohe vaatas Hella talle etteheitvalt otsa ning andis küllaltki selgesti märku : ära ole külaliste vastu ebaviisakas . Kesköö paiku läks asi lihtsamaks , rahvas jäi rohkem vinti ja kaotas esialgse keskendumisvõime ning -soovigi . Siin-seal puhkes enam või vähem lärmakaid laulukõõrutamisi , hakati tasapisi unustama , milleks siia üldse kokku on tuldud . Ühel niisugusel üldise kära hetkel , mil keegi ei pannud Hellat ega Vernerit enam tähelegi , kummardus Hella Verneri poole ja küsis tasakesi ning valvsalt : << Kas sul on halb ? >> Verner pareeris : << Ei , miks sa seda arvad ? >> << Sul pole õiget tuju . >> << On küll . >> << Ei ole . >> << On küll . >> << Sa oled nagu väike laps : on küll - ei ole - on küll , >> Nüüd muutus Verner järsku hoolimatult avameelseks : << Ausalt öelda , ma olen tüdinud . >> See oli halb sõna , Hella silmad suurenesid , neist paistis arusaamatus ja kerge solvumuski . Verner nägi seda ja parandas : << Väsinud , tahtsin öelda . >> << Millest ? >> Hella näol väreles isemoodi pinge ja Verner mõtles kohkunult : nüüd hakkab ta nutma , see veel puuduks . Ta sosistas ruttu : << Ära pahanda . Ma olen tüdinud neid lugusid rääkimast . Igal pool , igal õhtul . Tänane päev pole ju nende juttude jaoks ... >> See oli hästi öeldud , Hella pinge andis kohe järele . Verner lisas veidi võltsilt : << See on siiski minu elu , üks küllaltki raske osa mu elust . Ma ei taha kogu aeg ikka ja jälle uuesti seda läbi elada . Ma tahaksin ... >> Hella silmadesse ilmus õrnus ja osavõtlikkus , ta pani kii-resti käe Verneri suule : << Tss ! Pole vaja öelda . Anna andeks ... Nendele on see ju hirmus põnev , nad tahavad kõike teada , kuskilt mujalt nad seda ju ei kuule , nii vähesed on tagasi tulnud ... >> << Ma tean , >> vastas Verner lakooniliselt . << Püüa vastu pidada ... Ma ei saa neile ju ka midagi teha , ei saa ju öelda , et olge vait , ärge küsige ... >> Verner võttis Hella käest kinni ja surus seda . Muidugi ei saa sa midagi teha . Ma tean , ja ometi ajab mind vihale . Pruutpaari sosistamine äratas siiski tähelepanu , teisest lauaotsast üürati korraks << kibe ! >> , siis veel kord , ning äkki olid Hella ja Verner jälle pilkude keskpunktis , need pilgud olid seda innukamad ja püüdlikumad , et kõik tundsid ennast nagu pisut süüdlaselt - noorpaar hoopis ära unustatud . Prooviti jälle laulu , seekord jäi paari üsna purjus mehe alustatud viis peale : << Eesti mehed , eesti naised , hoidke kõrgel tema au , sest et teie eest ta langes , kaitstes Eesti vabadust ... >> Kus seda vabadust nii kangesti kaitsti ? mõtles Verner irooniliselt . Saksa sõjaväes või ? Eesti laskurkorpuses ? Ta tegi viisakusest näo , nagu laulaks kaasa , see innustas mehi ja järgmine laul pandi käima juba täiest kõrist : << See oli kord Ilmeni ääres . kui päikene punetas , .. >> Huvitav , kes teist seal Ilmeni ääres on olnud ? Ei vist keegi , ainult möirata oskate küll . << Tasem ! >> noomis Hella onupoeg , laiaõlgne valgetverd maamees , kes oli teistest ilmselt kainem . << Tahate nuhke kaela kutsuda ? >> << Nuhid või asjad ! >> kärgatas eestvedaja , pisike rääbakas mehenäss , kes oli algusest peale kuraasitanud , et ta ei karda keda kuraditki - ei kartnud sakslasi , veel vähem kardab venelasi . Ta tuli äkki mingile oma arust vaimukale mõttele , haaras laualt klaasi , valas täis ja tuikus sellega akna juurde . Topeltakna suurt kinnikleebitud poolt ei õnnestunud tal lahti kiskuda , aga ta rebis pärani õhuklapi ja teatas üleolevalt : << Anname nuhile ka pitsikese , siis ta , raisk , ei lähe kaebama ! >> Üldise naeru saatel kallas ta klaasi sisu aknast alla õue . << Pea ometi lõuad ! >> käskis Hella onupoeg juba päris kurjalt . << Ah , sina ära ka pabista , >> heitis räuskaja käega . << Siin on eesti mehed koos , siin pole karta midagi . Hella , ega sul seinad ju eriti läbi ei kosta ? >> << Eestiaegne maja , kus nad sul kostavad , >> vastas keegi ilkudes . Lauludele ei tahtnud lõppu tulla , nüüd võeti üles lugu sellest , et me oleme vabad Põhjamaa po-o- o-jad , ja siis krapsas eestvedaja püsti ja alustas triumfeerival häälel : << Seal kaugel Lõuna-Venemaal , Ukraina steppides ... >> Verner kuulas seda kõike tülgastusega . Laulude vastu polnud tal õieti midagi , omal ajal oli neid isegi lauldud , aeg oli selline . Igal ajal omad laulud . Aga nüüd , siin , tekitasid nad temas vastikust ja viha . Kriiskate ja pidutsete . Teile on kõik kama , meri põlvini . Ma tahaksin näha , mis näo te teeksite , kui praegu astuks sisse mõni mundrikandja . Te pröökate ju sellega , mida teised mehed tegid või läbi elasid . Vaevalt on ükski teist ise mingeid katsumusi tundnud , pole te seda nägugi . Ja nagu vastuseks tema mõtetele kummardus vasakul pool istuv pealaelt hõrenevate juustega mees tema poole , pilgutas kavalalt silmi ning lausus : << Küll lõugavad ... Muide , kas me pole teiega kuskil varem kohtunud ? Nägu tuleb kuradi tuttav ette . >> << Vaevalt küll , >> tõrjus Verner kiiresti , ise teravalt kõrvalistuja palgejooni uurides . << Siiski ... Mul on nägude peale lollilt haruldane mälu , tunnen inimese aastate tagant ära ... Vahel teeb lausa viha , et näe , ära tunnen , aga koju ei oska ajada , et kus ja millal on küll seda või teist tüüpi nähtud ... >> Ta valas Verneri ja enda klaasi täis ning kergitas oma pitsi , hoides seda peenutsevalt kahe sõrme vahel , väike näpp välja sirutatud . << Proosit ! >> Verner rüüpas tilgakese , lootes mehest vabaneda , aga pealetükkija ei loobunud nii kergelt . Ta kummardus jälle lähemale ja rääkis purjus inimese innuga , sundides häält sosinaks , millest siiski kostsid valjusti välja üksikud kääksatused : << Oleme , jah , teiega kokku puutunud küll , see on sihher . Surmkindel . Mina juba ei unusta ! Kas te Eesti leegioni laagris polnud ? >> << Ei , >> vastas Verner pingul olles . << Siis seal mitte . Aga äkki ... >> - nüüd tuli mees veel lähemale - << äkki trehvasime sealsamas Lõuna-Venemaal ? Ah ? Sitta ta nii väga lõunas oli , rohkem ikka siin põhja pool kandis , laul ainult lollakas . Kas oli ? >> << Mina ei ole sõjaväes olnud . >> Vernerit ärritas teise visadus . Ta sai aru , et see on lihtsalt purjus inimese kangekaelne vada , aga ometi piidles ta naabrit silmanurgast ja mõtles pelglikult , et see jauraja võib äkki tõesti olla kuskil temaga kokku juhtunud , suuruke see Eestimaa siis on , vaata et tulebki veel meelde . << Veider , >> rääkis teine edasi . << Veider , jumala eest . Mina juba ei unusta ... Teie nimi ei ütle mulle küll midagi , nimede peale on mul üldse sant mälu , nende peale ma mihkel ei ole , kaovad kohe meelest . Ega nüüdsel ajal olegi kasulik palju nimesid mäletada , teate isegi , juhtud kuskil ütlema või mainima , karatakse veel harja , et kust te seda või teist meest tunnete . Nimi ei ütle mulle , jah , midagi , aga nägu ütleb küll , nii sindrima selgesti ütleb , et teeb hinge täis . Hee , praegusel ajal tuleb sedagi ette , et nimi pole enam see , mis oli . Et oli Kask , aga nüüd on Kuusk , hehee . Saate aru ? >> Verneril hakkas külm . Mees heietas edasi : << Paljud elavad ju võõra nime all . Täitsapoisid ! Uus koorik ümber - ja asi mutt . Võta veel kinni . Mul omal tädipoeg - leegionis oli leitnant , tegi Bad Tölzi läbi Ja kõik . Praegu nimetab ennast Peeter Jalakaks , vehib tehases , tööd teha keegi ei aima . Nii et ... Pst ! >> tegi la äkki joobnu ebajärjekindlusega ja vaatas valvsalt ringi . Verner istus nagu ülekuulamisel . Endale märkamatult oli ta käedki põlvedele langetanud , ta istus sirge seljaga ja ootas hoopi - seda , et hõreda pealaega meenutaja hõikab tema nime ja nende kokkusaamise paiga järsku valjusti välja . Ta ei mäletanud toda meest , kui väga ta ka oma mälu ei pingutanud . Aga mees mäletas ilmselt tõepoolest , jumal teab kust . Võib-olla tuleb talle äkki Verner Kivistiku nimigi meelde ? Võib-olla ta teabki seda juba , tema keerutav jutt on ehk ainult silmakirjaks , nagu proov ? << Ega siin lontrusi ei ole , >> ütles kaaslane . << Aga ette peab kindluse mõttes ikka vaatama , kurat neid teab . Praegu müüb vend venna ja isa poja maha , et ainult ise terve nahaga välja tulla . Kellegi peale ei või loota . Ei , ega siin küll sihukesi pole . Aga juhtub , et kutsutakse välja ja hakatakse küsima . Et vaat seal ja seal , kes seal olid , mida te nendest teate . Ja siis ... Küll seal pannakse rääkima , eks te tea isegi . Oma nahk on kõigile kallis , oma naha päästmiseks antakse lihane ema ära ! Kuradi lollid ! Arvavad , et sellega pääseb . Aga ära kasutavad su , tühjaks imevad , ja siis - << seal Siberis Baikali taga ... >> Lähed teistele järele , neilesamadele , keda sa ise ees saatsid . Uskuge mind , mina tean . Omavahel öelda , ka mina istusin kolm kuud kinni . Välja rabelesin ! Andis vehkida , otsiti jumal teab mida , kambrisse torgati minu pärast kolm << lehma >> , kõik oma pataljoni poisid , nagu välja tuli . Aga läbi tegin , isegi nendel kolme ) polnud minust aimu . Kolm kuud eksamineeriti , siis praagiti välja . Puhas poiss ! >> Verneri peas hakkas tuikama äkki sündinud kahtlus : see mees on ise nuhk ! On nuhk ja istubki siin selleks , et Vernerist kõik välja pigistada . Ta teab kindlasti mõndagi , vähemalt aimab . Aga miks ta siis ... << Nii et ega ma imeks paneks , kui teilgi oleks praegu teine pass ja palgaraamat taskus . Ei , ei , ärge muretsege , ega ma teada tahagi , mida vähem tead , seda rahulikumalt elad . Ainult et kõva poiss olete küll , kuradi kõva . Ja et me oleme kuskil koos olnud , selle peale võin ma mürki võtta . Ja see on kindlasti meeles , et te olete kõva poiss , kuradi kõva poiss ... Minugipärast , minusse see ei puutu , mina ei sega teie elu vahele , ei tahagi teada . Jätame selle jutu . >> Pikk jutt oli ka mehe enda vist ära väsitanud , ta otsis nüüd jälle klaasist tuge : << Joome selle peale , võtame ühe mehise eesti mehe napsi . Küllap me saame veel tulevikuski kokku ... >> Kas see oli ähvardus ? Verner võttis klaasi kangete sõrmede vahele ja jõi . << Minu nimi on Lille , pidage meeles . Ega te ennist nagunii kuulnud , öeldi küll , aga sihukese sumina sees ei kosta midagi ega jää meelde . Lille , jah . Ajame veel teine kordki juttu , kui mahti on . Tuleb ehk meeldegi , kus ... Pst ! Sellest ei pidanud me enam rääkima ! >> Hella tuli teiselt poolt lauaotsast , nägi mehe kahvatust ja pingulolekut , libistas pilgu üle laua ääre najal kummargil edasi podiseva kiilaspeahakatise ning rohkem aimas kui taipas , et olukord on Tennole äärmiselt vastumeelt . Ta segas otsustavalt vahele , vabandas Lille ees , palus Tennot väljamõeldud põhjusel endale kööki appi . Lille vaatas peigmehele kahetseva pilguga järele , leidis siis vasakpoolsest naabrist oma filosoofiale uue ohvri ja vatras hoolega edasi . << Kannata ära , >> palus Hella köögis . Ta silitas mehel pead , nagu oleks see väike laps , ja kordas : << Kannata ära , kannata ära ... >> << Mis mul muud üle jääb , >> vastas Verner võimalikult rahulikult . Varsti läks ta tuppa tagasi . " Nüüd lubatakse kooperatiive , " ütleb Lendur-Kutt . " Lähme sisse , " kutsub Jomm . " Näe kus rumal , hakkasin ennast karastama , käisin ilma sallita . Mõned suplevad jääaugus , mina tahtsin siis talv otsa palja kaelaga käia . Karastunud inimene elab kaua . " " Kooperatiive lubatakse . " " Igemed paistetasid üles , ei saanud enam hambaid kokku panna , läksin arstile . Karastada tuleb pikkamisi , aga mina alustasin järsku keset talve , jäta või tervis . " " Kui suur sinu pension tuleks ? Kui võtaksime seda hõbedat kui sinu pensionisummal ? Palju sa hõbedaasjanduse pensionärina saaksid ? Mulle meenub , et horoskoobi järgi oli see sinu elu põhi- töö . Palju su põhitöö pension tuleb - horoskoobi lubatud pension ? " " Selle asjanduse pealt läksin ma pensionile seitsmekümne kolmandal aastal . " " Elad ümmarguselt sajaseks , järgmise aastatuhande kümnendani , oled pensionil kokku kolmkümmend seitse aastat ; aasta kohta tuleks siis alla kahekümne tuhande rubla . " " See pole pension . " " Mis asi see siis on ? Keskmiselt peale tuhande rubla pensioni kuus . " " 0nu Mihkel saab üheksasada dollarit kuus , " meenutab Jomm . " Üsna ühel pulgal mehed . " " Osvaldil olid jalad külmad , mis sa arvad ? " " Temalt võib kõike oodata ... Kas see on kõrtsi mõõdutoop ? " " Jah . " Lendur-Kutt võtab toobivarre pihku , tõstab pronksraske mõõduriista üles ja teeb tõstmisliigutusi , nagu oleks tal pihus kulp . " 0n mõnus ! " kiidab ta . " Mis sa siis arvad , sada aastat tagasi Kiievis tehtud , ega seal praaki ei toodetud . " " See töötab veel tuhat aastat . " " Peale on kirjutatud , et täpselt kümnendik pange , " juhib Jomm tähelepanu . " See on alles mehemõõt - toop viina ! " Telefon heliseb . Jomm ruttab laua juurde , kuulab hoolega ja ütleb siis , et tulgu kohe , ta on praegu kodus . " Mingi mõisa restaureerija . Neil on kaminakellasid vaja . " " Neid sul jätkub . " " Küll ma olen oma hammastega hädas , " kurdab Jomm . " Kui nüüd jätad karastamise pooleli , siis lühendad eluiga . " " Mu hambas on siiamaani üks eestiaegne plomm . " Jomm ajab suu pärani ja osutab näpuga . " Näed ? " " Imelik küll , igemed paistavad ka eestiaegsed olevat , kuidas need siis tänapäeva kehvale külmale vastu ei pidanud ? " " Inimene saab elu jooksul palju rohkem vatti kui mõni hambaplomm või pronksist mõõdutoop , inimene on nii ära klopitud , et sul on vahel kondidki pehmed , mis siis veel igemeist rääkida . " " Kui su hambad nüüd suust ära kukuvad ? " " Ei nad kuku . " " Sa oled optimist . " " Elu on niisugune . " " Ma ennustan sulle , et aastatuhande vahetusel lubatakse meil erakapitaliga ettevõtteid . Sinu suuraeg algab kolmeteistkümne aasta pärast . " " Ei nad luba , " kahtleb Jomm . " Lubavad küll , kuhu nad pääsevad . Kapitali hakkab korjuma , kuhu ta panna ? Ajalool on oma loogika , ei väeti inimene suuda midagi muuta , olgu ta või riigijuhi koha peal . " " Mina olen siiani ka saanud tegutseda . " " Tänu nõukogude võimule - see on just sinu võim olnud , ta pole eraettevõtlust lubanud , on su konkurente hoolega vaos hoidnud , kogu marjamaa on sinu päralt . Teised võimud oleksid mõelnud laiade rahvahulkade jõukusele ja heaolule , see aga tegi ainult sinu jaoks tee vabaks . " " Mu õlg on täitsa läbi , " mudib Jomm paremat käsivart . " Tassisin Leningradis pilli nagu viimane loll . Katsu , kui raske . " " Ma usun . " " 0stsin antikvariaadist ja tirisin bussi peale . Nad tegid tugeva nööriga ilusa paki , aga ma võtsin pakil otsast kinni , ei võtnud külje pealt . Hoidsin õlga ülal , et pakk ei kraabiks asfalti . Nii hea pilli sain , ei mõelnud enam üldse enda tervisele ... Olgu see mul viimane kord , enam mina antikvariaati ei lähe . " " Kas see pill mängib ka ? " " Ühe terasplaadi sain kaasa . " Jomm askeldab tükk aega asjalikult möödunud sajandi plaadimängija juures ja siis täidab tuba rõõmus marsitaktis mürin . " Väärt pill , " kiidab Lendur-Kutt , " aga miks sa taksot ei võtnud ? " " Mul ei tulnud pähegi , ma pole Leningradis kunagi taksot kasutanud , see oleks raha raiskamine . " " Teine miljonär sõidaks viie taksoga Pärnu lõunat sööma , aga sina tassid kaubaketti jalgsi nagu viimane harjusk . " " Raha ei tohi tuulde loopida , nagu sina teed . " " Selles oled sa tüüpiline kokkuhoidlik eesti talupoeg . " " Meeskvartett oli sul õige mõte , " ütleb Jomm Lendur-Kutile . Nemad astuvad kahekesi ees , taga tulevad kõrvuti Härbi ja Joosua . Nad sammuvad läbi lume aeglaselt ja vaikides , nagu kannaksid ikka veel Osvaldi puusärki . Need neli härrasmeest ei ole seni elu jooksul isekeskis niisugust pühalikku seltskonda moodustanud . Jomm kõhkles hommikul asjata , kui mõtles Härbi asemel kedagi nooremat kutsuda . Härbi on matustel veel täismehe eest , ei pidanud paljuks ka labidat kätte võtta . Nemad on põlvkond , nemad on ennesõjaaegsed mehed . Nüüd on nad neljakesi , sest maestro Osvald jõudis täna Rahumäe mulda . Osvald oli mees omaette . " Vana oli entusiast , " ütleb Jomm . " Kui ma mustast marmorist kaminakella tõin , selle kuldrandiga , siis rõõmustas nagu laps . Ma olen esimene , ütles ta , enne mind pole keegi seda kella puutunud , varasemaid lahtivõtmise märke pole näha . Kell oli lihtsalt must , känkrasse-kuivanud . " " Röövis selle kella süütuse . " " Üle saja aasta vana kell . " " Kas ta oli viimane neist kuulsaist ? " " Kõigega sai hakkama . " " Väga korralik oli , " kiidab Jomm , " Peterburi kooli mees veel . " " Mida aasta edasi , seda vähem kuulsusi jääb maailma alles . " " Ma panin kord ühele kellale veidi väändunud detaili sisse ja kell hakkas käima . Osvald ütles , et ma panin seaduste vastaselt , tema ei tohiks nii panna . Kell ei oleks pidanud käima minema , aga läks . Mina ütlesin , et väändunud detail tulebki viltu panna - kui paned seaduse järgi , siis muidugi ei hakka kell tööle . " Tee ääres jäävad nad seisma . " Mina lähen bussi peale , " kergitab Lendur-Kutt oma korrektset kõvakübarat . " Mina ka , " ütleb Jomm . Peielauda Jomm ei organiseerinud , Osvald ei tahtnud mingeid erilisi tseremooniaid . Aga küllap ta jäi nüüd nõusse , et tema haual kõlas ilus laul . Õiget laudkonda neist meestest ei saakski , neil ei ole päris head klappi . Jomm on see jõud , mis neid vahel harva üheks hetkeks kokku viib . " Kui sa hakkad pärandust jagama , siis võiksid ka matuselisi meeles pidada , " arvab Lendur-Kutt , kui nad kahekesi jäävad . " Mul pole praegu raha , " ütleb Jomm . " Viimasel ajal on rahaga väga kitsas . " " Sul on kilo lahtist hõbedat , müü ära . " " See oli mul ajutiseks laenatud , viisin juba tagasi . Võttes pidin tuhat rubla kautsjoni maksma . " " Millal sina kord rikkaks saad ... Aga Osvaldi raha ? " " Seda ei puutu ma enne , kui kuus kuud on möödas . " " Laena temalt . " " Kord on niisugune , mina ei murra seda . Pool aastat ei puutu tema voodit , töölauda ega riidekappi . Kõik tema asjad seisavad , nagu ootaksid vana ennast tagasi . Mis ahnitseja ma muidu oleksin ! Mõttes on tema minu pere liige edasi . " " Sul mõni hõbekulp on keldri mullas ? Ma viiksin kokkuostupunkti . " " See punkt on nüüd Kingissepa tänaval , " ütleb Jomm . " Käisin vaatamas , väga nukker paik . " " Õnnetuid rahahädalisi on palju . " " Seal on leinameeleolu , nagu peetaks kogu aeg hõbeda matuseid , " ütleb Jomm . " Vaesus on suur . " " Ennem viin antikvariaati kui kokkuostu , " lausub Jomm . " Täna on nukker päev . " On küll , tunnistab Jomm endamisi . See pole ainult Osvaldist lahkumise nukrus . Sellel polegi nime . " Mis sulle rohkem mõjub , kas surnuaed või kokkuostupunkt ? " küsib Lendur-Kutt . " 0svald on oma elu ära elanud , temal ei jäänud siit maa pealt enam midagi saada . Osvald kustus rahulikult , tal oli maailmaga viigiseis , kumbki polnud enam kummalegi võlgu . " " Sinul endal aga on maailmaga hoopis segane seis . Sina ei tohiks küll praegu ära minna , " arvab Lendur-Kutt . " 0n küll . Tänasel päeval on kõik minu asjad lahendamata . Nagu polekski elanud , nagu polekski midagi teinud , kõik teod alles ees . " " Ma olen alati öelnud , et me peame ükskord ometi tegutsema hakkama . Aga sina ei kuula mind . " " Kui sa tarka nõu annad , siis kuulan küll . " " Eks ma muutu järjest targemaks . " " Sinuga on asjad nagu nemad on . " " Tahad sa sellega öelda , et sinuga on teisiti ? " " Ega meil ühtemoodi küll ei ole . " " Mina ei saa lahti muljest , et sina pead end minust paremaks , " märgib Lendur-Kutt . " Meie vahel ei saa niimoodi arutada , kumbki on omaette mees . " " 0maette mees - nende kahe sõnaga saab sind iseloomustada küll , " kiidab Lendur-Kutt . " Kingissepa tänava kokkuostupunktis on silt , et kauba vastuvõtt seitsmeteistkümneni ... Kõik see on neile lihtsalt kaup . Kaks meest viisid sinna kulduuri , aga vastuvõtja saatis nad kellassepa juurde , et võtku sisu välja . Kell olnud helimänguga , iga tund tulnud muusikat . Sa mõtle , see oli ehk ainukene Eestis - muusikaga kulduur . Midagi rohkemat ei saagi enam olla ... Ma oleksin võinud selle uuri tervena ära osta . Pisar tuleb silma , kui mõtlen . Kellassepp tegi , mida sooviti , poisid panid sisu ühte ja kapsli teise tasku . Kapsli ehk kauba müüsid kokkuostupunkti , aga sisu ehk rämpsu viskasid võib-olla prügikasti ... Kas sa oskad niiviisi mõelda ? Mina ei oska . Minul nagu kriimustaks sees mingit paika , kui mõtlen ... Käin ringi ja iga päev kriimustab miski asi sellest elust mind seestpoolt ... Miks peab niiviisi elama ? Miks ei võiks kuidagi teistmoodi , targalt ? Vahel ei saa aru , kus on õigus , kas olen mina ainus loll või on ümberringi kõik teised lollid , " mõtiskleb Jomm . " Nii sina kui teised . Inimkond on uudishimulik ja tahab oma elukäigus ära katsuda kõiksugused perioodid . Praegu teostame siis totaalse lolluse perioodi . Omamoodi kentsakas seegi - kui jätkuks huumoritunnet , kui suudaks muhelda ... Inimühiskond on nagu laps , teadjad tädid ütlevad talle , et nii on päh , aga tema läheb ikka nagu kiuste ja teeb just niiviisi ja määrib end ropult ära . Tõrele siis või anna vitsa , mis see takkajärele enam aitab . Laps õpib muidugi kogemustest , aga kas ta ühekorraga targaks saab , seda ei tea , seda näitab tulevik . " " Kui saaks mõne aja jooksul kõik oma käe järgi sättida . Kui oleks kolm aastat riigijuhi eest , et teeks , mida tahaks . " " See on sul illusioon , ega riigijuhil ei ole käed vabad . Paljud ja paljud vahivad tema käte peale . Ennem on vaba üks asjalik eraettevõtja , kel korralik kapital ja paras jagu mõistust peas ja kes suhtleb riigiga väga selgete seaduste alusel ... " " Oleks . Oleks on paha poiss ... Praegu ei lubata eraettevõtlust kellelegi , aga mõnel riiki juhtida lubatakse , " ütleb Jomm . Mehed vaikivad veidi aega . " See on see inimese õnnetus , et tuled üksainus kord maa peale , aga ei saa valida , millisesse ühiskonnakorda või riiki sa kukud . Sina , Jomm , oleksid pidanud sündima kas varem , et oleksid oma kõrgaja rabelnud vaba ettevõtlusega Eestis , või siis hiljem , et oleksid teovõimsuse saavutanud just kahetuhandendaks aastaks . Ma lihtsalt ei suuda uskuda , et meil aetakse kolmanda tuhande algul asju niisama lollisti , kui aeti selle teise tuhande lõpul . Pole võimalik , et inimene ei asu jälle oma kesksele positsioonile tagasi . Riik on siis vaid inimese abivahend , inimene on peremees . Ka selle vana narri , selle oma riigi peremees . Kahetuhandendal lööks sinu kell ... On ilus unistada ? " " Seda tahaks näha küll , mis nad kahetuhandendal teevad . " " See pole kellelegi saladus , Hiinast ja Ungarist on näha , kuhu me jõuame , me sörgime ju teiste sabas . " " Praegu on neil ikka veel ainult kesta vaja , välist läikivat kesta . Ilusa sisu võid aga rahulikult prügikasti visata , keegi ei tõrele ... Osvald oli tegelikult õnnelik , tema tundis Eesti ajal oma paremail aastail , et on omaette inimene , et tema on tema . Tundis , et tema koha pealt ei ole maailm tühi . " " Jah . Kui palju käib meil praegu Tallinnas tühje õhuaukusid ringi . " " Kas meie oleme ka õhuaugud ? " küsib Jomm . " Ei , meie pole päris tühised , meie oleme need haisvad õhuaugud . Meid saab vähemalt ninaga tunda . Meie lehkame , ja tänasel tühisel päeval on seegi saavutus . " " Kuule , mul hakkab tuju paranema , ma tahaksin midagi teha . Täna jõuan küll midagi ette võtta . " Jommi ees laual on kaks masinakirjalehte , ta uurib neid suurima hoolega . Lugemine võtab väga kaua aega , aga Lendur-Kutt ei muutu kärsituks . " Võvad olla , " loeb Jomm . Lendur-Kutt tõuseb ja vaatab sõna Jommi näpu juures . " See on masinakirjaviga , sinna kirjutame ise " i " vahele . " " Niisugust parandatud kirja ei saa ära saata . Tead , kui puhtalt pidi vanasti tsaarile palvekirja tegema . " " Aga praegu pole ei palvekirja ega tsaari . " " Me ometi tahame akadeemiat . " " See'p see ongi , et me ei taha , selles esimeses kirjas ei taha me midagi . Kui asjalood nõnda kujunevad , siis teise kirjaga ehk küsime asutamisluba ... Mingit keisrit siin mängus ei ole , kaks kodanikku vahetavad lihtsalt mõtteid . Tallinna mehed Jomm ja Toome . " " Võib-olla peame järgmise kirja Saulile endale saatma ? " " Eks elu näita , " nõustub Lendur-Kutt . " Minu arvates on kiri nüüd valmis küll . " " Mis tema veel peaks tahtma . Ma tüütasin selle väikese paberiga nii paljusid konsultante . See on üks põhjalikumalt ettevalmistatud akadeemiaid üldse . " " All seisab ainult minu nimi , " ütleb Jomm . " Pane enda oma ka . " " Kirjuta aga üksi alla , mind ei tunne keegi . " " Kui Toome ei tee väljagi ? " " Kuidagiviisi mõjub see kiri ikka . " " Ütleb , et riigil pole raha , " oletab Jomm . " Just seda sa ootadki . Oleks viimane õnnetus , kui ta nüüd selle asja sinu nina alt lipsti ära teeks . Kuhu sa siis oma varanduse paned ? " Jomm mõtleb ja loeb veel kirja . " Mina ei oleks kade , kui riik saaks sellega ise hakkama . Praegu on mul küll selline tunne . " " Siis oleksid jälle lõhkise küna ees , pole raha kuhugi panna , " hoiatab Lendur-Kutt . " Mina arvan , et kõige tähtsam oleks ikkagi Kaunite Kunstide Akadeemia ise , " kinnitab Jomm . " Kirjuta alla ja saada ära . " " Ma viin Peapostkontorisse . " " Siis on homme Toompeal . " " Homme on pühapäev . " " Esmaspäeva hommikul . " " Mis ta otsustab ? " " 0n kümme võimalust ... Näiteks teeb esimese variandina loominguliste liitude vahelise kultuurinõukogu , see ei nõua raha ega midagi ... Huvitav on oodata . " " Või kõmbiksin ise üles , viiksin ära ? " " Siit Toompea nõlva alt sinna üles mäe otsa ... Altpoolt ülespoole pürgiv initsiatiiv tegelikkuses . " Lendur-Kutt võtab paberilehed enda kätte ja loeb veel kord aeglaselt ette , et Jomm saaks mõtet jälgida . Rong on hea reisiriist , ta annab ihule ja hingele aega ümber häälestuda , roomab mööda maakaarti kui aeglasim tigu . Juhan on selili ülemisel lavatsil . Ta ei otsi kontakti kupeekaaslastega , ta on veel nagu kaaluta olekus kahe maailma vahepeal : eilse õudsuure Siberimaa ja homse armsa tillu Eesti vahel . Öörongis moondud vähehaaval kosmopoliidist tagasi Eestimaa meheks . Eilne lennuk aga paiskas sind Jakutskist Moskvasse nagu lingukiviga . Kesk-Siberi leitse hingus õhetab veelgi põskedel , Viljuiäärse taiga lõhnad , hääled ja valgusemäng alles vohavad meeltes . Alles klõbises jalge all Viljui veest ümaraks lihvitud kiviklibustik , kui ta oma raske seljakotiga helikopteri poole sammus . Seljataha jäi ta selleaastase suvesüdamekuu lähim saatja - siberi lehis , Larix sibirica , mille vaik kuivas kuumuses kõditab heldelt sõõrmeid ja tungib nahapoore ergastama . Eesti hämarates kuusemetsades kõndinu avastas endale lehisetaiga valguse , avatuse ja avameelsuse ning väljus sealt , ääreni täis laetud osooni , päikest ja vaiku , ninas kuivade päikesekiirte kirbe , aga mitte pealetungiv lõhn . Lõhnasid just võradest läbitunginud valguskiired : õrnu okkaid ümbritsevaisse molekulipilvisse auke lüües tekitavad need lõhnasaju ; niipea kui pilv taevas päikese varjab või kui sa metsast vee äärde laskud , kaob lõhnarõkatus ja sellega koos pool taigametsa suvevõlust . Taiga kuivjahe kuumus . Kõnnid kolmekümnekraadises leitses - mööda jääd . Igijää on labidalehe sügavuses su taldade all . Siberimaa keskpunktis elas Juhan selle kuu . Uurimisgrupi geograaf ütles , et nende telklaagri naljalipu mast asub täpselt Siberi nabal : Lääne-Jakuutia , Kesk-Siberi kiltmaa , Viijuitaiga , teemanditaiga ; heal lapsel mitu nime . Teemanditaiga - küllap sealne rikkus aitab Ameerikast nisu osta . Nisutaiga ... Kaua seegi ürglooduse sõõrikene , mille Juhan läbi käis , puutumatuna seisab . Taigas kerkivad linnad üleöö . Leiad maast mõnekümnemeetrise läbimõõduga püstise kimberliiditoru , ja järgmisel aastal lüüakse selle naabrusse uue linna esimese maja nurgavai püsti . Pane inimene Viljui äärde avatud loodusse ja jälgi teda seal , siis saad teada , mis temas kõige muutumatum ja ehedam . Helikopter tõi ekspeditsioonile lasu tomateid . Milline pidupäev maailmast äralõigatud üksildases laagris , kus toidupoolisest oli küllaga vaid värsket kala , makarone ja kanget india teed . Kala andis Viljui , ja külmhoonet polnud vaja otsida : kaeva siiasamma telgi taha auk , viska kalad jääle , nabamerest siiani ulatuvale igijääle ja kata samblaga . Väiksesse keldrikoopasse rändasid ka tomatikastid . Kast poolpehmeid bulgaaria tomateid ... Aga head olid need tomatid küll , tunneb Juhan veel vagunilavatsil lesideski järelmõnu . Jõuad Tartusse , ja tomat lakkab olemast nädalate unistus number üks . Inimene on olude loom , nii otsejoones ja totralt sõltuvad tema unistused olukorrast , millesse ta satub ... Tartu.Tsivilisatsioon . See nühib ja silub ja lapib ja varjab ja sa ei tea lõpuks enam isegi , kes sa tegelikult oled . Perekonna jaoks ole niisugune , töö jaoks naasugune , riigipoliitika jaoks toosugune , seltskonnaõhtuks seesugune ... Juhan tahab erand olla ; selle aasta ta elab Tartuski nagu taigas , saatjaks mägijumika magusleebe lõhn ... Vagunirattad taovad takti . Iga inimese mõttemeloodia võib olla erinev , aga saatemuusika rütm on kõigile sama . Jah , suur maailmgi on üks ja seesama , aga kui erisugused maailmad selles kahel jalal ringi käivad . Sotsialism ja kapitalism on tegelikult üks ja sama maailm , ja nad erinevad teineteisest väga vähe , kui võrrelda inimese erinemisega teisest . Juhan näiteks on õnnelik . Kui kõik inimesed oleksid niisama õnnelikud , kas siis oleks saavutatud suurim , mida Maa üldse kanda suudab ? Kas seda oleks rohkem , kui Kõikteadja fantaseerida oskas ? Kas saab olla kõigi inimeste üheaegset , samasuunalist ja võrdse tugevusega emotsiooni ? Ei saa ometi juhtuda , et veeanumas kõik molekulid ühel hetkel iseenesest ühes suunas liiguksid , näiteks ülespoole ; et vesi tõuseks pange vormi säilitades üles lae alla - mis lae alla , katusestki läbi ! Küll oleks inimkonnale ilus lahkumine siit kodukeralt : kõik ühekorraga taevasse-tõusmiseni õnnelikud tõuseksid võimuka hingejõu toimel seitsmendasse taevasse . Kõige ilusam viimnepäev , mida oskad välja mõelda . Juhani mehelik eneseiroonia püüab summutada seda head ängistavat hingepaisu , mis teda matta püüab . Nagu õndsusest vettinud ront laseb ta end siiski voolusest kanda . Kuu aega tagasi , reisi esimesel päeval rongis ja kord Jakuutia taigas tundis Juhan tõesti täiuslikkuse tunnet , tundis , et tema elu on täiuslik , millele pole enam midagi lisada . See polnud mõte ja see ei sündinud ka mõttevoolu pinnal , see oli taevas , mis üle kõrvade laskus ja ta üleni pilvekompressi mähkis . See oli vist tõesti kõigi keharakkude mahla üheaegne ja ühesuunaline liikumine , mis teda maast lahti tõstis . Ta oleks võinud neil hetkil inimesena hõisata , hundi rõõmuhuilge taeva poole saata , oleks võinud kuidas tahes endast tea- tada - ikka oleks ta oma täiuslikkuse häält teinud ; ainult et keegi poleks temast aru saanud peale tema enese . Ja igaüks , Irenele läheksid sellest rääkima , vastaks : inimese täiuslikkuseni jõudmine pole võimalik , ja kui olekski , seda tunnetada ikka ei saaks . Jumal pole andnud kaasa sellist tunnetusorganit , sest see seisnuks aastamiljoneid miljardeis eksemplarides kasutamata . Inimene on loodud vaid täiuslikkuse poole püüdlemiseks . Ole rahul ja ära kõrgemale roni . Õnnistagu taevas mõistlikke inimesi , ju neid siis on ka maailmas vaja . Vagal sünnib laps . Vaga on tubli , et tahab last . Juhani mõtted on olnud Vaga kõrval üha rohkem ja rohkem poisipõn- nile suunatud . Mis temale nimeks panna ? Peaks leidma sellise , mis ei ole liiga kitsalt eestipärane , ta kasvab üles teises keskkonnas . Poiss tuleb kindlasti elav . Vaga on hea , mõistlik ema , ta ei vääna lapse hinge paigast ... Umbne vagun pole taigahapnikuga harjunule päris õige ööase , aga hommikul ei tunne Juhani puhanud organism roidumust , seda udurasket vastikust lihaseis ja peas , mis teda viimasel tööaastal saatis . Siis oli hommik õhtust väsinum . Päeva jooksul töötasid end soojaks ja õhtuks olid peaaegu inimene , aga hommikul oli hirm ärgata , hirm halva enesetunde ja lõputuna näiva päevatöö ees ... Kupeekaaslane osutub jutuhimuliseks ja Juhan laseb end kaasa tõmmata . << Terve maailm on armunud Nadjasse , >> kinnitab olümpiajutukas . Juhan ei näita välja , et ta ei tea Nadjast midagi , et ta on alles eilne metslane , kes pole kuu aega ajalehti näinud ega raadiot kuulanud . Mõni moskvalanna ilmselt , kas hüppas ülalt alla vette või alt üles kõrguslati poole . Muidugi - olümpiakuu , Montreali kuu , Juhani mälust oli see täielikult kustunud . Nagu klaaskirstus maganud prints , kelle nüüd kaasaegsete lobisemine üles äratab . Pikapeale konstrueerib Juhan informatsioonikatkeist objektiivse tõe : Nadia Comäneci on hoopis rumeenlanna ja tuli Montreali võimlemissaalis toime mingite hiiglama vägitegudega . Tubli , Nadja ! - nõustub Juhangi sooja tunnistusega sellele tundmatule plikaohtu neiule . Kuuba , Jamaika , Trinidad - rida eksootilisi nimesid olümpiakangelaste kodumaid tähistamas . Kus ongi Trinidad ? Küllap Eesti oleks selles reas samuti eksootiline , kui Argentiina lehmakarjus televiisorist näeks mõnd selle maa vägilast ... Seekord täitis Aavo Pikkuus meie väikse maa suure olümpiaunistuse ja tõi kulla koju . Krapp seinal teatab jahedat ilma Eestis . << Kas siin pole paremat olnudki ? >> tunneb Juhan huvi . << Juuli keskel ikka oli , nüüd alles langes neljateistkümne peale . >> << Kui ma ära sõitsin , oli samasugune kui praegu , >> ütleb Juhan . << Oma kaks ja pool nädalat ikka pidas suveilma . Selle aasta suvi on imelik , jorts külma ja jorts sooja , olgu südasuvi või varakevad . >> << Tuleb hakata Eestist Siberisse sooja sõitma , >> arvab Juhan . Tallinn läheneb . Juhan tirib oma kõikemahutava seljakoti ülalt alla , tõmbab aastaid ja maid näinud matkapluusi selga ja on stardivalmis . Väljas udutab vihma , aga kodupind on kodupind . Juhan ootab esimest maapuudet nagu lunastust . Rong peatubki . Miks poolel teel ? Sundpeatus Ülemiste jaama semafori ees . Juhanil ongi siit lihtsam kui Balti jaamast , ta haarab seljakoti ja astub rongist . Läheb kergel sammul risti üle rööbaste . Keegi hõikab midagi ja hakkab siis kiiresti lähenema , nagu tahaks teisel tee ära lõigata . << Kust te tulete ? >> küsib töötunkedes noormees hirmus ametlikul häälel . << Moskvast , >> kohmab Juhan , taipamata , milles on asi . << Miks te siit maha tulite ? >> << On lähem . >> << Aga siin pole peatust . >> << Vaguni uks oli lahti . >> << Tulete minuga kaasa ! >> Juhan muheleb , midagi muud ei oska ta sellest loost arvata . Ülemuslik rööpaseadja viipab kellelegi käega . Juhan ei näe kedagi . Kui nüüd lippaks rongide tagasi , sellega oleks korrarikkumine likvideeritud ? << Miks te siin maha hüppasite ? >> ei lase karm hääl teda kuhugi lipata . Nagu maa alt on teinegi mees Juhani kõrvale tekkinud . << Nüüd tulete kaasa , >> kamandab ülem uuesti . << Nüüd tulen , >> kajab Juhan . Kahest raudteemehest eskordituna sammub ta väikese valvuriputka poole . Armas Eesti isamaa , su kadunud poeg on kaugelt teekonnalt koju jõudnud . Putka mahutab siiski kõik kolm eestlast , seinal rippuvast jahipüssist ja maas lösutavast pungil taskutega seljakotist rääkimata . << Kas teil pass on ? >> << On küll . >> Muidu ei saaks lennukiga sõita ega lastaks võõrastemajja sisse , dokument peab kaasas olema . << Lubage ! >> << Luban . >> Ikka ei suuda Juhan situatsiooni tõsiselt võtta . Teine mees valib telefonil numbri , loeb kellelegi ette kinnipeetu passiandmed ja palub kontrollida . Ta hääl on jäme ja ärritusest pisut vibreeriv . Kui nüüd jooksu pistaks , tuleksid nad käsitsi kallale , taipab Juhan oma olukorda . << Kas ma võin minna ? >> << Te ootate . >> << Aga kui mul pole aega ? >> See poolküsimus ei vääri ametimeeste vastust . Üks kodanik - mis sa suudad kahe rööpaseadja vastu . Juhan mõistab alles praegu , et tema väljanägemine pole tõesti korralikule linnakodanikule kohane . Kuuvanune habe , salkus juuksed , lõkkesädemete täpid luitunud matkapluusil . Aga spioonid ja vangla-põgenikud näevad nii õudsed välja vaid odavates seiklusjuttudes , tegelikus elus ei püüaks nad liiga silmatorkavad olla . Laudseinal ripub jahipüss , toru alaspidi . << Milles on asi ? >> << Kohe selgitame , oodake ! >> Heliseb telefon . Siinpool otsas vastab mees torusse vaid mõne jah'i . << Võtke passi >> Nüüd jäite häbisse , parastab Juhan mõttes . Aga esimene valvas leiab lahenduse : << Miks te raudteel käisite ? >> << Ma ei käinudki , tulin rongilt . >> << Kas te ei tea , et raudteel käimine on keelatud ? >> << Tulin kõige otsemat teed üle rööbaste . >> << Ikkagi käisite . Teie ei eita ? >> << Me kirjutame protokolli , >> tuleb teine appi , << maksate trahvi , et meelde jääks . >> Mis asi peab meelde jääma , seda Juhan ei taipa , aga et lugu läheb konkreetsemaks , seda küll . << Reisilt tulnul pole raha taskus . >> << Maksate hoiukassasse , riigituludesse , >> Oma arust küll põgenesin terveks aastaks , aga tulu ta oskab minu pealt nüüdki teenida , Igati asjalik riik . Ilm on jahe ja udutab sadada nagu sügisel . Ka kõige muu poolest paistab Tartu endine . Ja Vaga - kus on Vaga , kas Tartus või kuhugi sõitnud ? Kui ära sõitnud , siis peab Juhan siin teadmatuses vaevlema . Ei sõitnud , Vaga poleks siis Vaga : ta igatseb Juhani järele , istub praegu oma toas ja ootab tema koputust . Kui Juhan sisse astub , tabab teda jaapani taifuun - ole mees , et seisma jääd selles rõõmuhulluses , naeru ja pisarate pöörises . Juhan viskab pakid oma poissmehetuppa ja tõttab ringi vaatamata välja tagasi , arstide intri poole . Vaga aken neljandal korrusel ... kardin on ees ; naabrite aknad on suviselt lagedad ; kõik on sõitnud puhkusele . Küll võib praegu Tartus üksinda igav olla . Vagaga on hea kindel , tead , et ta ei loobu sinust , Vaga on nii rikkumatult siiras oma toetusis ja nii liigutavalt väärikas nende täitmisel . Ta nagu polekski kurja maailmaga kokku puutunud , ei kuulukski praegusesse plastmassajastusse , kus ka teod ja tunded kipuvad tehislikud olema . Juhan ei pidurda end , tormab ootusärevana treppidest üles , kuid taipab koridoris , et lõõtsutades ja kloppiva südamega pole soliidne astuda tütarlapse tuppa . Jalutab rahulikult otsaaknani , heidab pilgu alla murule ja puudele , hingab sügavalt , et vere ärevust kopsude kaudu jahutada . Vaga ei vasta koputusele , või kostis siiski toast see kaja ? Juhan koputab veel . Toast muidugi . Juhan seab end väliselt ja sisemiselt valmis rõõmsaks kohtumiseks . Silmad naeratavad , nägu selgineb , käed avanevad embusele vastama . Ukseavas on hämar , uksetühemiku ette tõmmatud kardinad varjavad tuba . Kardina vahelt vaatab Vaga hall nägu , nagu mängiks ta peitust . Juhani hoog takerdub . Kas Vaga pole üksi ? Vaga ei liigu paigast ja ta nägu paistab hirmus argine . Vaga ei teadnud , et ma täna tulen , püüab Juhan teda välja vabandada . Astud nagu võõrasse peresse , kus lastekarjast vaevatud perenaine vaatab sind tülpinult kui tarbetut tülitajat ja mõtleb ainult üht - et ta märgade saabastega toa põrandale ei astuks . << Kas võib sisse astuda ? >> küsib Juhan . << Ma tahtsin hakata riideid vahetama . >> << Kas ma segan ? >> << Ma ei ole niiviisi ilus . >> << Pole midagi , >> lohutab Juhan , seistes ikka kohmetuna ukse juures , nõus isegi koridori tagasi astuma , et Vaga saaks end korda seada . Vaga ei ütle midagi , ta nägu ei väljenda midagi . << Kas sa ... oled särgis ? >> Nägu püsib muutumatuna . << Ma võtan märjad kingad ära . >> << Pole vaja , ärge võtke . >> << Mul oleks mugavam . >> Vaga rohkem ei keela . Üksi ta on , mõtleb Juhan ja riputab kerge mantli tuttavlikult Vaga riidekappi . << Ma peaksin ümber riietuma , >> kordab Vaga , sest kõik tema mõtted on kinni külmunud ja muud ei tule keelele ... Aga leidus ka mõni uus nägu . Üks neist köitis mu tähelepanu juba enne , kui Loola-proua jõudis tõmmata mind lauda , kus ta selle uue mehega istus . Ja veel enne , kui Loola jõudis meid tutvustama hakata , tundsin ta ära : << Elmar ? ! Pagana pihta- >> See siberlase-litovkas kitsa läbipaistva näoga peaaegu-punapea oli kahtlemata tema , Elmar Rünk , keda ma polnud - kui kaua ? - neliteist aastat , neljakümnendast saadik , näinud . Ja muutunud oli ta selle ajaga - jah - tublisti , kuid samal ajal oli ta lausa eilne . Lausa selline , nagu ta viimati - suvel 40 - oli meile ( küll mitte enam << Amicuse >> raamatukogutoas , vaid Veski tänavas kellegi vilistlase korteris ) oma Hispaania- stipendiaadiaastast ettekannet pidanud : äsja seal kaugel nähtud asjadest elevil ja samal ajal peene , hästikasvatatud naeratusega varjamas kohmetust , mida tüütud või asjatundmatud küsimused tas tekitasid . Elevil tundus ta olevat ka praegu . Olgugi et äsja seal kaugel nähtud asjadeks polnud praegu El Greco maalid , mille uurimisega ta -tollal oli tegelnud , vaid pidid olema hoopis teistsugused asjad : taiga kuskil Taišeti tagamail ja eestikeelse vasteta ( ja jumal tänatud , et ilma selleta ) võska'd ümber laagri- Ja tüütuid küsimusi oli talle , naeratuse järgi otsustades , ka äsja esitatud . Ja esitati minu poolt veel : << Mis ajast sa tagasi oled ? >> << Minevast nädalast . >> << Ahaa . Ja plaanid ? >> << Näis . >> Mis ma temast teadsin ? Ta oli oma aja tuntud haridustegelase poeg . Kolmekümnendate lõpul , kui me << Amicuses >> tutvusime , oli ta juba nime omandanud noor kunstiteadlane . Ta kirjutas doktoritööd - kui ma ei eksi , El Greco bütsantsi ja veneetsia elementide üle . Ja peale selle tundis ta huvi mitmesuguste restaureerimistehnikate ja vastava keemia vastu . Seda jutustas ta mulle ise , kui ma teda paaril korral kohtuarstiteaduse laboratooriumis kohtasin . Mina käisin seal eksamile valmistumiseks ja uudishimutsesin muidugi , et mis tema El Greco teemal selle paigaga ühist võiks olla . Tema seletas , et keskaegse kunstiga pole mõtet tegelda , neis asjades pisutki orienteerumata . Varsti pärast seda saadeti ta , kuna see ta päristeemale nii täpselt vastas ja kuna meil prantsuse kunstile orienteerujaid oli piisavalt , aga hispaania omale spetsialiseerujaid polnud peale tema teps , nimelt sinna , stipendiumiga kaheks aastaks nimelt sinna , Madridi , Pradosse , Toledosse , Escoriali ja mis need kohad kõik olid - neelama endasse iseenda ja meie kõigi jaoks seda maailmakihistust . Ta tuli sealt enne kahte aastat tagasi . Sest sõda , kuigi alles see nõndanimetatud << veider sõda >> , mis esialgu Euroopas käis , ähvardas lõigata ühendusteed läbi . Ja pealegi - niipea kui sõda omandas Läänes täie tõsiduse ning algas Prantsusmaa agoonia , nii et itta polnud seal kellelgi mahti vaadata , olid kodus toimunud ootamatud asjad . Elmar tuli tagasi juulis 1940 ja pandi Varese valitsuse haridusjuhtide poolt ( kes omas naiivsuses arvasid , et kojunaas niisugusel hetkel on lojaalsuse kindlaim tõend ) Tartusse professuurile platsi . Ja kui Elmar püüdis selle vastu tõrkuda , siis mitte nõustumatusest uuel poliitilisel taustal eksponee-ruda , vaid kartusest , et tema ettevalmistus pole ikka veel piisav ( doktoritöö polnud tal ju ikka veel lõpetatud ) . Autoriteetsete vanemate sõprade nõul loobus ta peagi tõrkumast ning võttis koha oma tuntud agara kohusetruudusega vastu . Tähendab << Pallasesse >> , Mis oli sel ajal aastaks otsaks << Konrad Mäe nimeliseks Kõrgemaks Kunstikooliks >> muutunud , et siis paar aastat << Pallas >> edasi olla ja selle järel asjade parendamise korras kaduda . Aga seda Elmar enam ei näinud . Tema kutsuti mais 41 Pälsoni tänavale ja tagasi ta ei tulnud . Nii et ka oma poega ei saanud ta näha . Ma ei tea , kas dramatiseering oli rahvaluule või siiski ajaloo enese oma , aga räägiti , et isa oli vahistatud samal ööl , kui poiss sündis . Elmari naisega , Hellaga , puutusin sakslaste ajal mõned korrad kokku . Siis ei teadnud naine mehe saatusest mitte midagi . Aga sellest , et Elmar oli vahistatud punaste poolt kui Franco ja tont teab veel kelle spioon , võis igaüks isegi aru saada . Issand jumal - ta oli ju uurinud fasistlikus Hispaa- nias fašistliku Hispaania kunsti ! Ja oli ju fašistliku Eesti valitsuse rahaga seda uurima saadetud ! Oli ju ! Nii et stalinliku paranoia jaoks oli olnud täiesti võimatu , et ta olnuks midagi muud kui vähemalt Franco , aga küllap ka Hitleri ja nende seljataga Churchilli poolt nõukogude-vastaseks tööks värvatud agent . Tegelikult oli Elmar üks neid jumala puhtaid , kasvatatuse tõttu natuke naiivseid ja loomuldasa kaitsetult idealistlikke poisse , kelletaolisi , kui meil veab , üks või ülimalt paar meile elu jooksul vastu juhtub . Kui meil ei vea , jääbki nende olemasolu meile teadmatuks ja ausa inimese tüüpidekaardi vastavasse paika meie teadvuses tühi koht . Mina ütlesin : << Noh , oma Tooma oled sa siis viimaks ära näinud ka ... See võis üsna imelik tunne olla- Mis ta sul nüüd on ? Kolmteist ? Eks ole ? Viiendas klassis ? >> << Kolmteist , >> noogutas Elmar , << kuuendas- >> ja vaatas , ma ei saanud aru , kas naeratades või mitte , kohviku suurtesse laelampidesse , kurat võtaks , mulle tundus , selleks , et takistada silmi niiskeks minemast- Siis vaatas ta meile otsa : << -Ma tean - Hella oleks rõõmus , kui ta saaks proua Loolaga natuke lobiseda- >> Selgituseks minule : << Nad õppisid ju kunagi koos- Ja mina tuletaksin Peetriga - vanu asju meelde . Nii et : lähme meile . Nõmmele . Tassi kohvi ikka leiab . Ainult sinna juurde- >> << Kui me klapiksime- >> tähendasin mina , sest olin saanud eile kahe nädala palga kätte . << Mistarvis ? ! >> hüüdis Loola . << Poed on juba kinni . Me saaksime ainult kõrtsihinnaga . Selle asemel - lähme minu poolt läbi . Mul on juhuslikult puutumatu pudel Ungari džinni kodus . Paar pudelit narsaani on ka . Ja ma elan ju siinsamas . Viiskümmend sammu . Raskejõustiku Maja vastas . Elmar ei tea , mis see Raskejõustiku Maja on ? See on Mihkli kirik . See on ju siinsamas . Sealt läheme otse jaama . >> Me ronisime Loola lainetava varju kannul viiesaja-aastase hoone nagisevaist treppidest üles . Loola poolteisetoaline pesa sel kergelt kassikusehõngusel pööningul oli lausa ootamatu . Täis - aga siiski mitte lämmatavalt täis - pilte , nipsasju , patju , ühest ärklist vaade Niguliste kiriku kõrgetele varemetele ja , nojah , Raskejõustiku Maja lamedale katusele , teisest ärklist vaat et otse Timuka majja . Ja paarisajaköitelisel raamaturiiulil rida täiesti ootamatuid köiteid . Paari minuti jook- sul , mis me seal ootasime , kuni ta pudelid kandekotti pani ja selle mulle kanda ulatas , ei tabanud mu silm kõiki ära . Aga igatahes paistsid sealt omaaegseis heledais köidetes Ristikivi << Tuli ja raud >> ning << Rohtaed >> . Ma ütlesin : << Proua Loola - teil on keelatud raamatud riiulil nii lahedalt esil , et- Kuidas see lugu siin keelatud kirjandusega üldse on- ? >> << Oh , teate , minul käivad ainult head tuttavad . Ja ma olen loomult omajagu fatalist . Ja pealegi - nüüd pole see asi vist enam nii hull . Sest - muuseas - see oli ju ka isakese aja kõige hullemail aastail nii , et mis teil raamaturiiulil leidus või läbiotsimisel leiti või eriti mis te kellelegi olite laena- nud , tuli siis teile süüks , kui muul põhjusel oli juba otsustatud teid hävitada . Või tähendab vahistada . Siis oli muidugi kõik nõukogudevastane propaganda . Kas või kahekümne aasta eest ilmunud << Lastelehe >> numbrid - mõni isamaaline laul , mõni Kuhlbars või Visnapuu leidus ju pea igas numbris . Aga ma ütlen : see oli ainult siis , kui asi oli juba klaar . Muidu - mitte nii väga . Kui teil polnud seal just << Vabadussõja ajalugu >> või << Eesti rahva kannatuste aastat >> . >> Mina küsisin : << Teil on siin huvitavaid endisi raamatuid . << Rohtaeda >> loeksin ma meeleldi uuesti . Aga kas teil uusi raamatuid ka on ? >> << Mida näiteks ? >> << Ristikivil peab ju olema ilmunud esimene eesti eksistentsialistlik romaan - << Hingede öö >> . Ega teil juhuslikult seda- ? >> << Oi ei ! Nii keelatud raamatuid mul pole . << Hingede ööd >> ei ole vist mitte kellelgi . Ainult Keskkomitee raamatukogu rnürgikapis võibolla . >> Kolmveerand tunni pärast kõndisime kuskil Vana-Mustamäe mändide all eakasse mitmeverandalisse puumajja sisse . Nähtavasti paaritoaline korter poole sajandi vanuses keskmiselt laokil majas oli tegelikult kehv , aga püüdliku naisekäe lihtsa kunstiga hubaseks tehtud . Ja pealegi vääristatud mõnede Elmari pere kunagiste piltidega , Greenbergi , Vabbe ja Haamri omadega , mis olid imemoel jäänud omal ajal konfiskeerimata . Ning malbenäoline madonnaliku ludusoenguga Hella , ma polnud ju tedagi kümme aastat näinud , erines omaaegsest üksnes nonde hallide juuksesirude võrra , mis ta tuhkblondides juustes hoolsal vaatamisel silma hakkasid . Hella ütles : << Ja see on meie Toomas . Keda isa alles möödunud nädalal esimest korda näha sai . Toomas - mine anna külalistele kätt . >> Toomas oli kõhn , aga osijas poiss , kellest oli näha , et ta hakkab kord oma Lysippose Apollo profiiliga siitmaa nöbininalisi tüdrukuid peibutama . Siis läks ta tagatuppa << Ivanhoed >> lugema , ma panin džinni ja narsaani lauale , meile pakuti vanades tugitoolides istet ja Elmar läks kööki kohvivett kuumaks ajama ning vanaema väntveskil ube jahvatama . Hella asetas tassid-klaasid lauale ja vestles samal ajal Loolaga kui vana tuttavaga . Tuli välja , ka nemad olid seltsikaaslased , omaaegsest << Harmooniast >> , Hella muidugi neli-viis aastat Loolast vanem . Loola pani sigareti ette ja jala üle põlve ning küsis - ma ei tea , kas peaks ütlema joviaalse eeskujul junoaalselt , või kuidas : << Noh , mismoodi see on - üle neljateistkümne aasta omaenese mehega jälle abielus olla ? >> Mulle tundub , et proua Rünk poleks ka siis teisiti vastanud , kui minu näol poleks olnud enam- vähem võõrast inimest toas . Ta ütles leebelt - ja üldsegi punastamata : << Esimesel silmapilgul - pimestav . Ja nüüd - loomulik . Pärast neljateist absoluutselt ebaloomulikku aastat - absoluutselt loomulik . >> Elmar tuli köögist aurava kohvikannuga tuppa . Loola küsis : << Ja kuidas sinule tundub - oma naisega jälle abielus olla ? >> Elmar seisis , kuum kohvikann käes , ja hakkas ühtaegu seltskondlik-kumedalt ja kohmetusest rabedalt naerma . Ning ütles hämmeldusest punastades : << -Huvitav . Üllatavalt huvitav ! - Säh , >> - ta ulatas kannu Hellale - << Euroopas kallab daam . Nüüd , kus ma jälle siin olen- Me oleme ju veel ikka siin- ? Eks ole ? >> Mina ütlesin : << Noh , kuni me selles ise kahtlema ei hakka- >> Kui esimene klaas taas- ja ikka-veel-siin-oleku terviseks oli tühjendatud , küsis Loola : << Elmar , siin liikusid jutud , et sul olevat olnud seal - lisaks kinniistumisele ülepea - veel mingisuguseid raskendavaid probleeme- ? >> << Mnjaa . Oli muidugi- >> möönis Elmar veikleva tark-kohtlase muigega . Loola jätkas : << Aga nüüd oled sa esimese lainega tagasi . Kui seni on tulnud peaaegu ainult alla-kümne-aasta- rahvast . Kuidas sul lõpuks nii vedas ? Kui neljateistkümne aasta puhul nõnda võib ütelda ? >> << Noh , see on puhtalt Hella teene , >> tunnistas Elmar , << tema kirjutas palvekirju . Kui palju sa neid kirjutasid - 44-ndast saadik ? >> << Üheksateist , >> ütles Hella leebe uhkusega , << pluss muidugi minu käimised Elmari endiste kolleegide pool . Et need mu palvekirju toetaksid . >> Mina küsisin : << Aga palvekirju te kirjutasite - kellele ? >> << Kõigile , kellele vähegi sündis , >> ütles Hella , << minimaalsete viisakuspausidega . Ülemnõukogu Presiidiumile , Keskkomiteele , prokuratuurile . >> << Aga vanad kolleegid - kuidas reageerisid ? >> << Hästi . Väga hästi , suuremalt osalt . Ainult et need , kes valmis olid Elmari eest kostma - just nimelt need - , sattusid enamjaolt ka ise varsti , noh , rulli alla , nii või teisiti . >> << Aga toetamast keeldujaid leidus ka ? >> Seda küsisin vist jälle mina . << Leidus ... Vähem kui toetajaid . Aga see võis tulla ju ka sellest , et ma pöördusin esmajoones selliste poole , kellest võis eeldada , et nad ei keeldu- << Aga missuguste argumentidega keelduti ? >> << Noh - mistarvis peaksin ma diskreeditsema - vana auväärt professor Leimer näiteks . Kelle õpilaseks Elmar oli end pidanud . Ja kelle kohta ta oli alati ütelnud : gentleman läbi ja läbi- >> Elmar ütles vaevatud häälel : << Hella - Mistarvis- >> Ja Hella vastas - jah , ikka veel leebelt , aga kannatamatuse terasvedru oli leebuse vati sees tunda : << Mina küsin ka - mistarvis ? Mistarvis peaksin ma seda salgama ? Olgu ta siis oma kalaverelisele vastusele uhke ! Tema vastas : << Jaa - Elmar Rünk oli väga kena mees . Andekas mees . Töökas mees . Seda võin ma muidugi kinnitada . Aga sellest , kas ta nõukogude võimu vastu töötas või ei - sellest pole mul kõige vähematki aimu . Ma ei saa ju kinnitada : ükski välismaa luure pole teda värvanud ! Kallis proua Rünk - te saate ju ise aru , ma ei saa seda kinnitada lihtsalt sellepärast , et ma seda ei tea . Nii et minu allkirjast poleks teil absoluutselt mingit kasu- >> Ja umbes niimoodi teised nahahoidjad ka . Ja niisuguste juurde ma ju ei läinudki , kes oleksid ajanud kulmud püsti ja küsinud : kas te tõesti arvate , et meie maal karistatakse kedagi ilma aluseta ? ! >> << Aga kuidas reageerisid teie palvekirjadele võimud ? >> << Harilikult üldse mitte . Ülim oli see , et vastati : asja uuritakse . >> << Aga kes siis lõpuks ikkagi Elmari kasuks midagi tegi ? >> << Viimaseks ma kirjutasin kultuuriministrile- >> << Temal on ju neis asjus minu meelest hoopis vähe võitnu- ? >> Hella ütles naeratades : << Küsimus polnud nähtavasti niivõrd võimus kuivõrd tahtes . Temal oli tahet . >> << Mis sa ütled ? ! >> imestas ka Loola . << Tõsijutt , >> seletas Hella . << Tema kutsus mu minu palvekirja peale välja ja kuulas mu ära . Ja kutsus veel mitu inimest välja ja kuulas ära . See on vist tõsi , et tal on raskusi ütleme vahetegemisega Kreutzwaldi ja Kitzbergi vahel . Aga uus joon tal on - et kui ta on lasknud rääkida endale mõnes küsimuses tõe ja vale vahe selgeks , siis ta järele ei anna . Noh , ühe inimese saatus on suur asi . Võibolla kõige suurem asi . Aga meie hiljutise ametliku mõtlemise jaoks ikkagi kübe . Nii et ma ei tea : võibolla omandas Elmari saatus ministrile mingist juhuslikust uiust sümboolse tähenduse , vabastava tähenduse : et kui ta selle ühe mehe välja veab , ei saa talt nõuda , et ta kõigi draamat peaks läbi näinud olema ... Võibolla nii . Igatahes peaaegu kohe , kui kümne-aasta-meeste vabanemised teoreetiliselt võimalikuks said , rebis ja rääkis ta Elmari asumiselt koju . Elmar oli ju nüüd juba kolmandat aastat tähtajatul asumisel - pärast kümmet aastat laagrit . Nagu see käis . Ja ta tõi Elmari välja - kõigi nende raskendavate asjaolude kiuste , mida Loola nimetas- >> Mina küsisin , sest nüüd oli jutt selle juurde tagasi jõudnud : << Aga - mis asjaolud need olid- ? >> Punkris istumine ei tähenda üksikkongi . Sügisööl kardab üksik ringihulkuja metsa , siis on Theodor seal peremees . Tema ja Kaheraudne . Keldreid oli kolm . Theodor valis punkriks keskmise , sest seal oli korstnajalg . Korstna kaudu sai õhku lasta söögitegemise suitsu ja ventileerida õhku . Toit ? Sinki . Kuivikuid . Konserve . Makarone . Riisi . Kui kaua munad säilivad ? Ube . Võid . See paar kuud pole toit küsimus , paar kuud lehtede langemise ja püsilume vahel . Muidugi ei tea ette , milline tuleb talv , aga enamasti sajab pärislumi maha jõulu ja uusaasta vahel , ja lehed langevad oktoobris . Jah , umbes kaks kuud . Suure lageda keldri maakiviseinad tundusid külmad ja rõsked ka südasuvel . Muidugi võinuks seinad voodrilauaga üle lüüa ja mineraalvattigi vahele panna , aga see äratanuks tähelepanu . Ka põrand ja lagi laudadega üle lüüa poleks olnud mingi põhimõtteline probleem , lauad olid aida taga katuse all virnas , höövelda ära ja löö paika . Seda muidugi ei tea , kas neil segastel aegadel laudu enam keegi hööveldabki või mida ta töö eest tahab . Aga ümberringi on reetur - mets . Mets ree- dab su päeval , mets reedab su öösel . Iialgi ei tea sa aimata , millise puu varjust keegi sind vargsi silmitseb või kirbule võtab . Nii et jäägu lauatöö Harrile . See puu tagant passija ei tarvitsegi püssimees või vaenlane olla . Aitab poisivemblast või latravast vanamutist , need kaks tegelast pääsevad läbi igast lukuaugust . Nad pole pahatahtlikud , ei hoopiski . Nad on ainult kõlgatsid ja pläralõuad . Mina tean ja sina ei tea ! Kuidas sa ei tea - küla peab kõike teadma ! Ainuke suurem töö , mille Theodor ette võttis , oli naaberkeldrisse augu murdmine . See pole peidupaik , kus puudub teine uks ! Teisest keldrist omakorda murdis ta läbi välismüüri ja see oli ränk töö , mis võttis kolm päeva . Aga sai tehtud seegi ja nüüd oli tal punker olemas , sissekäiguga läbi luugi , luuki katmas mullune oder , mis pärast luugi sulgemist kõik kenasti kinni kattis . Punkris oli igaks juhuks veel teinegi kušett . Ell pidi püsima loomade juures , aga mine tea , mida elu toob , ja kaks vana kušetti olid pööningul jõude vedelemas . Balloonigaas soendab ja toidab , petrooleumilamp valgustab ja patareiraadio jagab infot - Theodor oli rahul . Muidugi olnuks Theodor veel rohkem rahul , kui ta ähmaseltki aimanuks , mille eest ennast varjata , peita . Mida tähendab TRAAGILINE surm ? Kui ta sööb kärbseseent ja kärvab , pole selles traagika lõhnagi , pigem on see totter . Või rästiku hammustusest ? Või marutõppe ? Või palavikku ? Traagiline surm on vägivaldne surm . Mind tapetakse Theodor ei teadnud , kust see tuleb ja miks see süveneb , aga siin ta oli . See siseveendumus - ta sureb relva läbi . Rakett ? Pomm ? Mürsk ? Vaevalt . Pigem küll kuul või haavlid . On laetud relv , on trikkel ja on triklile vajutaja . Sest siin , punkris , on tulekahjud ja avariid ja muu tobedus välistatud , siin jääb vaid püss , kui surmast lausa tsirkust ei tehta . Küsimus pole . absoluutselt mitte selles - kes ja milleks ? Küsimus on teine - kuidas ja millal ? Kas siin punkris või väljas . Theodori sisetunne ütleb - väljas . Ja ongi kogu strateegia : paigal püsida , ette vaadata , võimalikult vähe väljas käia . Seda , et keegi indiaanlase kombel tundide kaupa üleval luugi juures passib , püss põlvedel , seda Theodor ka ei uskunud . Need on Nahksuka jutud , nii see asi ei käi . Kõik on loomulikum ja loogilisem . Nii arutles Theodor eile . TÄNA oli nii mõndagi aegunud . Ei , see polnud ennustav unenägu , aga täna teadis Theodor kindlalt , et ta sureb sinise taeva all . All , punkris , ei juhtu midagi . Sinna ei visata käsigranaati , sinna ei lasta gaasi ja varuväljapääsu ei lähe tal tarvis . See teadmine andis turvatunde . Punker , see kelder , ei olegi rotilõks , kuhu ta pakku aeti , see on puhkeruum , kus saab jõudu koguda . On tema kindlus , ta kodu . Verest voolab ta tühjaks mujal . Theodor ei teadnud , kust ta seda teab . Theodor ei teadnud ju ennegi nii mõndagi . Näiteks seda , miks tal soome keele õppimine meenutas pigem selle meeldetuletamist . Kas isa oli õpetanud talle omal ajal soome keelt või oli ta suhelnud soome lastega ? Infoallikas polnud probleem , aga infot ennast uskus Theodor pimesi . Sellise siseveendumusega pluss kaheraudne jahipüss alustaski Theodor oma punkrielu . Alustas ettevaatlikult juba siis , kui kask oli ammu paljas , pärn aga veel pooles lehes . Režiimihädasid polnud ta ette näinud . Kaheksa ärkvel ööd küdeva katla ees iga kuu olid ta harjutanud ka päeval magama . Vahetus lõpeb hommikul kell kaheksa ja aastatega harjus Theodor kodus järele magama kella ühe-kaheni . Järgmine päev oli päris vaba , vaba talutöö jaoks - tehnika remondiks või metsatööks . Suvel oli unevõlg pidev : katlamajas tuli tunnid vahel lausa täis istuda , kuigi kodus kõik ripakil - hein niitmata või sisse vedamata . Kui vihma tuli , sai tagantjärele magada , tasa magada , välja magada . Punkris oli kõik teisiti . Mitte esimestel päevadel , kui Theodor magas mõnuga poole ööpäevast maha ja und jätkus kurguni . Hädad algasid nädalajagu hiljem , kui bioloogiline kell lõplikult rikki läks . Petrooleumilamp on tore leiutis ja tema valgel näeb lugedagi , aga mida kuradit sa raiskad oma viimaseid päevi mingile totrale lektüürile ! Parem vaataks telekast , kuidas Eestimaa elab . Midagi kuuleb ka raadiost , aga see pole see , pole see . Ja Eesti elu hirmutas veidi ega meelitanud kuulama . Millest sa puhkad , kui sa ei väsi ? Kui hommikuti pole enam tarvis kella peale tõusta , on seegi juba hull küllalt . Selline tobe asemel vedelemine ja omaenda rasvas praadimine . Aga kui sa ikkagi tõused ja ei tea milleks , sest puudub igasugune töö , kui sulle pole tähtis ei ilmateade ega nädalapäev ega isegi kellaaeg , siis hakkab kõik segi minema kui puder ja kapsad . Kell näitab aega ja raadio räägib ilmast , aga see on tühi info , tal puudub mõte ja sisu . Tallinnas on sooja kuus kraadi . Väga hea , aga mis siis . Kell on üheksa . Ja mis siis , kui pole teps tähtis , on see hommikune või õhtune üheksa . Kui pole tööaega , pole ka puhkeaega . Kui pole reedet ja laupäeva ja autoremontimist ja piimaga mässamist , kui pole metsategemist ega katlakütmist ega igapäevast naginat Elliga , siis pole üldse enam midagi . Kuidas pensionärid saavad ? Need üksikud vanamehed ? Treis-treis , ja enam ei trei . Lihvis-lihvis , ja enam ei lihvi . Nemad ju kuidagi saavad , tulevad omadega toime ? Või ei tule ka , nad surevad ruttu maha , need üksikuks jäänud kured , kelle ainus rõõm on kodukäiatena pealt vaadata , kuidas teised elavad . Vaadata pargipingilt , kuidas need , kes veel elavad , oma vankrit veavad . Muretsevad ja rõõmustavad . Kuus sammu edasi , kuus sammu tagasi . Ainus kohustus on süüa ja sittuda . Silmi pesta ja habet ajada . Hea , et needki on . Theodor seadis sisse režiimi : tõusmine , voodi ülestegemine , võimlemine , pesemine ja enne söömist tuhat sammu jalutuskäiku , kuus sammu edasi , kuus sammu tagasi . Hull oli see , et kadus isu . Toit oli peaaegu sama mis koduski : kergelt soolatud liha , hapupiim , mingi puder , sibulat , õuna nõrkemiseni . Konservid , kondenspiim , keedised ja mahlad . Küsimus oli muus - milleks , milleks ? Energiat ju peaaegu ei kulunud . Vangla ? Vangla . Üksikkong ? Üksikkong . Surmamõistetu kong ? Just nimelt ! Meenus Saša Pankratov << Arbati lastest >> ja Theodor üritas järgida vene noormehe eeskuju , käia iga päev 10 000 sammu . Kolmandal päeval jättis ta poole maa pealt katki . Pankratov teadis , et teda ei tapeta , Theodoriga on lood teised - pendeldada kuus sammu edasi ja kuus sammu tagasi lausa tundide kaupa tundus idiootlik . Idiootlik sellepärast , et kohekohe ta << hukkub traagiliselt >> . Surma palge ees veiderdada ? Muidugi proovis Theodor ka lugeda : << Katariina Lüüne ärkas oma peale-lõuna uinakust just siis , kui pisike , lilledega ilustatud numbrilauaga seinakell nurgas lõi viis . >> << Kitsal kõrkjajõe kaldal , sada-kakssada sammu üksteisest eemale hajutatud , luiteseljakutega tigedate meretuulte eest kaitstud , kükitavad Soomuste küla elamud . >> Theodor üritas ka kirjutada . Mitte Ellile , sel polnuks mõtet . Theodori tarkusest naine ei hooliks . Ta püüdis kirjutada poegadele Joosepile ja Arnole . Aga ei saanud ta paberile mitte ainsatki rida . Olnuks poisid väiksemad , olnuks nad poissmehedki , aga mida on õpetada ühel isal teisele , olgugi teine su oma poeg ? Häda polnud unetusega , häda polnud isu kadumisega , tõeline häda peitus ärevuses , rahutuses , millegi ootuses , mis kohe-kohe kaela kukub . Ei , mitte << hukkus traagiliselt >> , vaid miski muu , seletamatu . Väljas oli kõik nagu ennegi . Veel redelist alla ronides ei tekkinud mul ohutunnet . Ma ei tundnud võõrast lõhna . Märkasin teda alles siis , kui olin süüdanud küünla . Ta lamas teisel asemel , automaat rinnal . Ta oli kaitsetu . Ta oli sissetungija , seega vaenlane . Ta oli meie sovhoosi partorg . Partorg avas silmad , nagu oleks ta magamist ainult teeselnud . << Tere , Theodor ! Ära ehmu . See olen ainult mina . Üksi ja rahumeelne . >> Mida sa mõistad nii lolli jutu peale vastata ? Aga sõnad polnudki momendil olulised ja totter tundunuks milline tahes tekst . Astusin trepist alla , mõistmata midagi vastata . << Sa tahad teada , kuidas ma punkrist tean ? Väga lihtsalt : ma pidasin sind metsast binokliga silmas . Jälgisin sind ja sinu käike . >> << Miks ? >> << Mulle öeldi , et sa peidad midagi . Et sa tassid Lõokese tallu mingeid pakke . See ütleja oli poisike , kes seda ei levita , teadja olen mina üksi . >> << Mis sa tahad ? >> << Peavarju . Peidupaika . Kõige segasema aja üle elada . Nagu sinagi . >> Siis on ta nuhk . Julgeolekupoiss . << Nüüd sa arvad , et ma olen KGB-mees . Aga ma ei ole . Ääretult keeruline oleks tõendada , et mina või sina oleme julgeoleku nuhid . Pagari tänaval arvatavasti selliseid pabereid ei antud . Aga tõendada seda , et mina või sina julgeoleku nuhk EI OLE , on juba hoopis võimatu . Tõendada soliidselt , dokumentaalselt . Sa ei usuks ju Karl Kortelaineni allkirjaga paberit , et seltsimees see või too ei ole meie kaastööline ega informaator . >> Theodor vaikis . << Ja väga õige - mina ka ei usuks . Aga lõpetame selle teema siiski asjalikult ära : kui sulle meeldib uskuda , et ma nuhk olen , usu terviseks . Midagi tõendada ma sulle ei katsu ja arutlused sel teemal on viljatud . >> << Miks sa partorgiks hakkasid ? Sa ju tunned tehnikat . >> << Asjalik küsimus . Mitte ehk päris päevakohane , aga asjalik kahtlematult . Tead , ma olen mitu aastat merd sõitnud ja võin öelda , et iga laev on kapteni nägu küll , aga samavõrra tema esimese abi nägu ka . Poliitabist oleneb meeste meeleolu , oleneb puhkus , oleneb see , palju nad kaldale pääsevad , oleneb kõik . Kolhoosis võiks ja peaks see samuti olema . Lolli direktorit , ka suurimat tümikat , partorg maha võtta ei saa , aga kooli ma päästsin tema käest ära . Päästsin sellest hoolimata , et ta igast puldist latras : õppetase on madal ja õpetajad lollid . Oli nii ? >> << Punane oled sa ikka . >> << Ja päris purupunane ! Aga seni pole veel kusagil öeldud ja ehk ei öeldagi , et hakkame üksmeelselt punaseid tapma . Sina ole kas sinine või roheline või kes tahes , aga mõne aja peame siin ikkagi koos elama . >> << Minu punkris ? See on minu punker ! >> << Miks sinu ? Meie punkris . Mul on omal toit kaasas , sinu kulul ma elada ei kavatse , ja see kelder siin , luba lahkelt meenutada , pole sinu maja all . Sina lihtsalt ilmusid siia minust nädalakese varem , mina nädalakese hiljem . Ainus hüve , mida sa mul lubad ehk kasutada , on see tühi ase ja natuke gaasi . Need asjad olgu selged ja oma tõrges peremehepoos , see jäta heaga maha ! >> Tere hommikut ! Mina leian keldri , mina ehitan luugi ja trepi , mina tassin siia asemed ja gaasi , mina raiun korstnasse augu ja monteerin suitsulõõri , mina panen ette akna . Tema kükitab kuuse varjus ja jälgib mind binoklist kui bioloog sipelgat . Ja nüüd oleme siin justkui võrdsed ? Punaste loogika on kena küll ! << Kasi siit minema . Ja ära tagasi tule ! >> << Sellest ma tõesti aru ei saa , miks sina meie vastu oled . Sinult pole midagi ära võetud , sulle on haridus antud . Sul on kõik olemas : mugav kodu , maa , autod ja traktorid , lahe tööots katlamajas . Kas sa arvad , et nüüd , pärast referendumit , hakkad sa paremini elama ? >> Ta ei saa aru . << Kas sa ei kuulnud - kasi minema ! Ma ei vaja siin seltsidaame . >> << Sa otsid tüli või koguni löömingut ? Laskmiseks ehk ei lähe ? >> << Sai öeldud - kasi minema ! >> Partorg lebas endiselt selili , << Kalašnikov >> üle rinna . << Tüli ei tule . Löömingut ka mitte . Ma jään siia . Harju selle mõttega ära . >> Kas tuleb ta maha lasta ? Ja laip üles vinnata ? Aga ka temal on relv . Praegu kohe teda tappa ei saa . << Jah , heast peast maha kõmmutada ma ennast tõepoolest ei lase , see mõte mata maha . Ma hakkan vastu . Ja veel . Theodor , ma ei kavatse siin pidevalt olla . Mul on ülal tegemist . Ma hakkan ära käima päris pikki perioode , nii et siin üksi olla saad sa veel küll ja küll . >> Sellised nad on : nagu lutikad , nagu prussakad . Neist ei saa lahti . << Selle probleemiga oleme siis ka ühel pool ! >> Närvi sel vennal igatahes jätkus . Läksin oma aseme juurde ja istusin . Peale tuli kummaline haledustunne . Teo- ja otsustusvõimetus . Nagu olnuks kaamel mind täis sülitanud . Ta ei küsi varju . Ta ei palu . Ja astub Kadu trepist alla ja varsti on ta juba leppade vahel kraavil - tühi korv käevangus ja lonkur peni taga . Ja kaob Kadu leppade vahele , ei näegi teda enam . Võibolla ta loodab , et kui hästi paluda , siis Luukas läheb ja toob talle midagi . Läheb eemale metsa sisse , ainult temale teada panipaika ja toob sealt Kadule rohtu . Kui ta ütleb , et ristluud valutavad ja selg ka . Ja kui Luukas näeb , et ta on kaine , nagu polekski kangemat kraami puutunud . Nii ta võib ju Luuka pärimistele vastatagi : Ah , es ole saal midagit . Sest kuigi pole enam usku , siis väike lootus võib ikka olla . Kadu on juba kaua väikeste lootuste peal elanud , kuigi siiani on enamik neistki luhta läinud . Kui sõda lõppes , siis ta võttis oma neli asja kompsu ja hakkas Siberimaalt ära tulema . Salaja nagu varas hiilis sealt minema , sõitis vagunikatustel , oli vagunis pinkide all , vahepeal kõmpis jalgsi . Ei pidanud teda suured ja laiad Siberimaa jõed , ei Baikali järv - kõigest sai kuidagi üle . Ei ta läinud enam sinna , kus sündinud oli - Novgorodimaale . Ei olnud seal kedagi ega midagi teda ootamas - võetakse veel kinni ja saadetakse uuesti tagasi . Kui neid võtjaid ja saatjaidki enam olemas on - sõda mitu korda üle käinud ja kõik laastatud ning maatasa tehtud . Nii et nüüd on needki . kes ta isa-ema kulakuks tegid - ih-ih-hii , imelik mõelda : tema on kulaku tütar - sealt kadunud ja teab , kas eluski . Aga mingit rõõmu või rahuldust Kadu sellest ei tundnud . Eks ta olnud kõike seda ühiskondlikku tormi võtnud kui paratamatut loodusnähtust ja omajagu võib tal ka õigus olla : inimene on ka osake loodusest , kuigi seab ennast loodusele vastu . Paraku on see vastuseis näiline . Kadu , jõudnud Aasiast Euroopasse , põrutas otse edasi oma esivanemate maale . Mitte et tal siin sugulasi oli , ja kui oligi . siis ta neid ei tundnud . Aga see maa ise kutsus . Sest olgu Kadu kuitahes harimatu , ei osanud ta kirjutada rohkem kui oma nime , ja ka lugemine läks üle kivide ja kändude . Mis teha , kui polnud aega ega võimu kooliski käia , tuli sõdida elu ja kõhutäite eest . Või käis ta seal vene koolis ? Aga siis oli see küll lausa vormi täiteks - ta ei osanud vene keelt ega õppinud seda ka ära . Jah , olgu Kadu kuitahes harimatu , aga seda ta teadis ikkagi , et sellel maal saab tema läbi oma emakeelega , sellel oma esivanemate maal . Kadu polnud esimene lauast tõusja ja lahkuja . Oli neid enne teda tõusnud ja tõusis pärast teda . Sest kaua sa ikka istud , kui töö tehtud ja kõht täis . Kellel kodus loomad talitada , kellel söök teha . Siis lõpuks olidki võõrad läinud . Ainult omainimesed istusid laua taga . Väimeespoeg Madis käib väljas , õiendab auto juures . Tuleb tagasi , kummaski käes õllepudelid . Nii on hea istuda , natukehaaval õlut limpsida ja juttu puhuda . Ämmamooril kah hea meel - näeb õllepudeleid , lööb kohe näost särama . Suur töö tehtud , nüüd peabki istuma . Madis istub ka , kallab õlut välja . Melitale tuleb jälle Kadu meelde . Mõtle , kuidas ta ikka ütles : rikub kusemise riista ära . Va kirbukong sihuke ! No ta tahtis sulle märku anda , et kallaksid talle seda kangemat , arvas Madis . Märku , märku , läheb Melita jälle põlema . Nagu mul oleks kodus mõni viinaladu ! Aga kui mina ükskord temalt küsisin : Kadu , sul on jooki kodus , anna mulle kah suutäis , siis oli ta küll väle vastama : oma suu on ligem . Ei tea , kuidas ta nii jooma hakkas ? uurib Silvia , Melita teine tütar . Oh - see on teada lugu , hakkas Melita seletama , kui ta Venemaalt siia tuli , siis elas Peetri talu saunas , ega ma ise näinud , aga nii räägitakse , et seal saunakambris ta elanud , koos kanade ja põrssaga . Aga need Peetri poisid ajanud kõvasti viina . Neil oli suur talu , et talu ära ei võetaks ja endid Siberi ei saadetaks , jootsid külanõukogu esimeest ja neid teisi asjamehi . Aga Kadu olnud neil seal nagu tüdrukuks või teenijaks . Kadu nimele olnud siis ka osa liigset maad kinnitatud , et on nagu uusmaasaaja . Eks Kadu olnud ka väljapääsmata olukorras - tuli Siberist ainult seljariietega , sugulasi kah ei olnud , et oleks aidanud . No võetud Kadu ka appi viina ajama . Metsa sees sügaval seda tehtud . Kadu pandud puid ja hagu korjama . Ja hiljem joodetud täis - või neil kahju oli . Nii ta jooma õppiski . Hiljem , kui rahvas kolhoosi aeti , läks Kadu lauta lüpsma . Siis ta juba jõi , polnud õpetamist vaja . Siis oli tal juba raha ja ostis ise viina . Ei saanud enam kombest lahti . Lausa imelik , et ka peale keski ei juhtunud , imestas Madis , sellele viinavabrikule . Ega tollal metsas nii käidud nagu praegu , seletas Melita , kes vähegi sai , see hoidis kõrvale . Ja muidugi otsiti ikka kõige kõrvalisem koht . Minu vanamees ükskord sattus peale . Läks metsa loogapuid vaatama . Tuleb tagasi , pole loogapuid , pole mütsi kah peas - ise täis kui tinavile . Kuskohal sa enda nii täis tõmbasid ? küsisin . Tema ei lausu musta ega valget , keerab , säärikud jalas , koikusse magama . Alles mitu nädalat hiljem seletas , et oli Peetri poiste viinavabrikusse sattunud . Näed - ei viidud Peetri peremeest ära , kuigi oli küla kõige suurem talu , niisugust juba ilma sulaste ja tüdrukuteta ei peetud . Kas oli kuldaväärt samagonnist abi või oli veel miski nõiakunst lisaks , kes seda teab . Ah seal siis Kadu õppiski kärakat pruukima , oli Madis nagu väheke imestanud maailma keerulise palge üle . Seal , ikka seal ! kinnitas Melita . Ühel hommikupoolikul tuli Kadu Melita juurde , istus nagu tal ikka kombeks köögis tabureti servale , Melita tegi parajasti hommikusi toimetamisi . Need üksikud naised armastavad , kui selleks võimalus on , palju rääkida , nii pani Melita jutu käima . Siis Kadu , kui ükskord hääleõiguse sai , ütles : Ma olen ka nüüd üksi . Ah nii , kas Luukas läks linna või ? uudistas Melita . Jah , suurde taevasesse linna , vastas Kadu . Melital jäi suu kinni , senikauaks , kui ta arusaamisele jõudis , mida Kadu sellega öelda tahtis . Kas sa tahad öelda , et Luukas on surnud ? küsis ta . Koolnud jah , ütles Kadu . Seejärel istusid nad juba mõlemad taburettidel ja Kadu pidi jutustama , mis ja kuidas . Aga Kadu ei saanud jutustada , mis ja kuidas , ta ei teadnud seda isegi . Lihtsalt kui Kadu ükskord märkas , oli Luukas juba külm ja kange . Ta ei teadnud õieti sedagi , millal Luukas just surnud oli - kas eile või üleeile . Sääl koikul tah pikali oli , ma mõtlesin , et makap , ütles Kadu . Hiljem , päeval , tõi Melita mulle sõna , me läksime Luukast vaatama . Ta lamas poolküliti sängis , jalutsipool , jalad maas , nagu oleks tõusta tahtnud . Ta oli paljas nagu ta ikka magada armastas , et ihu õhku saaks . Nüüd polnud sellel enam tähtsust . Sa pead hakkama matuseasju ajama , luges Melita üles , tema oli endal kolm meest maha matnud ja teadis küll : tuleb laud-sile panna ja riidesse , tuleb kirst vaadata , tuleb hauakaevajaid otsida , tuleb vaadata , kuskohalt autot saab , millega kirst surnuaeda viia , ja need muud asjaajamised . Aga Kadu paistis na vähe imelik , kui kõndis mööda tuba , lutsis kommi ja raadio ka mängis . Ja veel imelikum oli tema jutt : Mul ükskõik , kes ta matab ! ütles ta . Melita ei osanud selle peale muud kosta : Egas teda maa pääle saa jätta . Muidugi ei jäänud Luukas maa pääle . Ainult et see võttis aega , enne kui sugulased appi tulid . See võttis nii palju aega , et Luukas hakkas toas lõhnama . Ja siis oli Kadu sidunud Luukale köie jalgu ja lohistanud ta üle õue kuuri alla . Oli hiline sügis ja õu oli porine . Ma usun küll , et see nii võis olla . Kadu ise ei tunnistanud seda valeks , et ta köie jalgu oli sidunud ja sõit läinud siis mööda toapõrandat ja pärast üle lävepaku õue , pea oli veel kolksatanud vastu lävepakku . Mis siin uskuda - sülle ta ju Luukast võtta ei saanud , vana ja nõder naine nagu ta oli . Abi oleks võinud küll kutsuda , me kõik oleksime sel puhul oma tööd ja tegemised kõrvale jätnud . Aga Kadu vist ei uskunud , et keegi võiks talle appi tulla . Meile tundus , et ega ta tahagi abi - kui me seda pakkusime , oli ta isegi tõrjuv . Kui ei taha , ega siis ise ka pakkuma lähe ! See Kadu enda ülestunnistus sai hääled sisse , seda teati ja sellest räägiti . Küla oli väike ja väljasuremise äärel , aga rääkijaid ikka oli , kus neid ei ole ! Ja kuulajaid , kellest said hiljem edasirääkijad . Aga siis hakkasid ringi liikuma teistsugused ja hoopis kurjemad jutud . Nagu oleks Kadu oma mehele Luukale ise otsa peale teinud . Löönud nii tugevasti , et Luukas jäänudki maha . Need jutud võtsid samuti kiiresti tuld , oli neid , kes rääkisid lihtsalt skandaalsest huvist ega uskunud õieti ise ka seda mis suust välja tuli . Aga teistel läks see kõrvast sisse ja nemad uskusid . Ah , mis te plärate ! ütles Melita , Kadu nüüd tappis Luuka ära ... Tema ütlemisel oli tõe kaalu , sest tema tundis neid mõlemat lähemalt kui keegi teine . Ja need jutud olid niisama - ega keski seda uurima ei hakanud . Aga oli üks asjaolu , mida ei tohi unustada . Tegelikkuses , mitte juttudes . Laupäeva õhtul pidas sovhoos oma vanadele veteranidele peo , nii nagu vanasti . Siis sellele peole oli kutsutud ka Luukas . Kuigi Luukas polnud kunagi kolhoosi liige , ei käinud seal töölgi . Lihtsalt aeti segi tema isaga , kes küll oli kolhoosnik . Aga niikaugele see segiajamine jälle ei läinud , et oleks ka Kadu kutsutud , kes küll oli kolhoosi liige . Nagu oleks teatud , et Kadul pole korralikke peoriideid . Isegi tööriided olid kahtlase väärtusega , mis siis veel peoriietest rääkida ! Luukas aga tuli laupäeva hommikul minu juurest läbi , tahtis , et ma pügaksin tal juukseid . Mida ma ka oma oskuste piirides tegin . Siis läks ta muidugi koju ja pani uued riided selga , see tähendas - helesinise , veidi luitunud nailonsärgi , mille talle onupoeg kakskümmend aastat tagasi Rootsi kuningriigist oli saatnud , tõmbas jalga kalevist mustad püksid ja selga kuue . mis oli veel üsna kõbus . Siis tema läks ja Tuhkatriinu jäi koju lee juurde istuma . Ma arvan küll , et niisugune issanda ülekohus võis Kadus äratada tulise viha . Aga ometi mitte niisuguse , et kui Luukas enesega rahulolevana , õnnelikuna , täissöönuna ja võibolla ka napsi saanuna koju tuli ja magama heitis - et siis Kadu võttis ahjuroobi või raudkangi ja koksas Luuka maha . Ent kui see oli viimaseks tilgaks , mis avas Kadu silmadele ta elu kõik nuhtlused , kogu ülekohtu , mille osaliseks ta juba lapsepõlvest peale oli saanud ? Kodust ( ja ühtlasi lapsepõlvest ) ilma jäänu ! Või on su kodu seal , kus sa elad või kuhu sind on jõu ja vägivallaga elama pandud ? Ei - kodu on seal , kus on su kodumaa ! Ta on üks ja ainumas ! Ta saab olla ainult oma rahva hulgas , kelle keel on sinugi keeleks ja meel sinugi meeleks . Jah - sa võid elada ka seal , aga ._._. mis elu see on ?_._._. Mis elu see on , kui sul puuduvad ainuomane , kordumatu ja igilähedane , juba sajandite takka su esivanemate omaks saanud ja loodud maailm ; see maailm , mis su suureks saades aitab sind läbi kõigest simmast ja sitast , aitab elada , kanda raskusi ja pidada omi suuri ja väikesi võitlemisi ! Või kas pole nii ka esimese armastusega ? Kui sa kaotad tema , siis võid ju leida teise , aga see pole enam see , pole see . ._. ( Või nagu ütles Melita : kui ma kaotasin oma esimese mehe , siis ma nutsin nii , et pidin pimedaks jääma , siis ma röökisin nii , et eneselgi hakkas hirmus , mul oli mehest nii kahju . Aga kui ma matsin teise mehe , siis ma nõristasin rohkem moe pärast mõne pisara . ) Ja kas siis , kui sa järsku ühel selguse hetkel tunned täie teravusega , millest kõigest oled ilma jäänud , kas sul siis ei või tekkida vahkvihas tarve kellelegi kätte maksta ja kas sa siis ei või valida selle kättemaksu objektiks kõige süütuma , ent kõige kättesaadavama inimese ? Jah - vist võib küll nii olla ._._. Aga see oleks siiski praegusel juhtumil ilmne liialdus . Temal , Kadul , pole niisugune iseloom . Õigemini : tal pole selleks enam jäänud iseloomu . Pealegi võis kõik olla palju lihtsam . Luukas oli vana inimene , pealegi elanud poolnäljas . Ja süda polnud tal kah korras , nagu hiljem selgus . Siis sai ta prii laua juurde ja pugis enda head-paremat täis . Juba see üksi võis ta organismi saatuslikult üle koormata , nii et kõige nõrgem lüli ei pidanud vastu . Vist kõige rusuvam selles loos oli see , et Kadu kõndis kaks päeva Luukast mööda ega teadnud , et teda enam ei ole . Missugune üksindus ! Luukas suri oktoobris . Kolm kuud hiljem , jaanuaris , leiti Kadu metsast , pakane oli tal käed ja jalad võtnud , ta viidi haiglasse . Operatsiooni teha ei saanud sellepärast , et tal poleks süda vastu pidanud . Teda toidetud lusikaga ja isu olnud tal hea . Kui aga tema palatisse juhtus meesterahvas sisse astuma , öelnud ta oma hambutu suuga : anna nikku . Siis ta suri . Ta maeti riigi kulul ja ta haual polnud ainsatki lille ega pärga . Nagu Luukagi haual . Nad olid meist - juhuslikult või öördaja kaasabil , sel polnud enam tähendust - lõpuks siiski teadust saanud . Nad olid teada saanud , et me varjame endid mu köösnerist sõbra pööningualusel , kõrgel linna kohal , nagu kaks kodutut lindu , ja olid nüüd siin . Ma olin kartnud seda hetke , ma olin kartnud ning samal ajal teda sellesama kartusega oodanud , sest muule enam loota meil polnudki . Ja ikkagi ei olnud ka mina veel valmis . Kuid kui löögid vastu krambis ja kinnitoetud madalat pööninguust hakkasid sadama , kui summutatud läbisegi hääled sisselaskmist hakkasid nõudma , kui läbi vappuva ukse kõlas selgesti mu hiljaaegu veel lugupeetud nimi , teadsin , et meie aeg on otsas . Me lamasime edasi mahalaotatud kasukatel korstna varjus . Tõmbasin su alasti ja habiseva keha nagu koolduva haavatüve veel rohkem enda vastu , sest teadsin ja tundsin , et nüüd vajad sa mind tugevamini ja hoopis teisiti kui seni . Ning ma kallistasin sind tormakalt nagu vaid harvil meie kohtumistel , nii et su peened luud naksusid . Ma armastasin sind veel kord - kiiresti , ilma selle hullu jõu ja kireta nagu muidu , sest teisiti armastamiseks ei antud meile enam aega . Ma silusin su juukseid ja põski , ma tundsin su ümmargusi õlgu , nõtkuvat selga , su truid puusi ja jalgu , su ekslevaid kergeid sõrmi oma seljal . Ma tahtsin sind veel kord üleni tunda , su keha nagu pikaks unustavaks reisiks meelde jätta . Su suust ei tulnud ühtki sõna , ehkki ma sosistasin palju kordi su nime , mille neljas tähes olid koos nii su ilu kui ka su ainusus . Sa olid üleni mu vastas , suuremat ligidust ei saanudki enam olla , sest me mõtlesime vaid teineteisele . Ja ometi polnud need enam meie - ei sina oma tavalises vaikses rauguses ega ka mina oma uskumatus enesejõus . Meie varastatud õnne klaasist lind oli juba puru , ta tükid tegid meile , meie kehadele võimatult haiget . Uks juba vankus sagaratel ning nüüd polnud mul tõesti enam hetkegi aega - mu käsi kobas su kaelalt , kahe ümara rinnaõuna vahelt lohust , et kätte saada oma kingitust sulle , mille olin kadunud ema pärandatud hõberahadest kaua ja kannatlikult vermi- nud . See oli olnud ühtlasi mu meistritöö , mida nüüd enam keegi nagunii ei tunnistanud . Sa kergitasid pea mu rinnalt , ja ettevaatlikult tõmbasin keti üle su juuste - nii palju kannatust pidi neil , nii palju vastupidavust uksel ikka olema . Hetke pigistasin ehet nagu tõde vandudes oma peos , siis hakkasin talle kohta otsima . Üks käsi endiselt su vabisevate õlgade ümber , kobasin kinnise , rusikas käega mööda korstnajala kive . Ja ma leidsingi mingi õnaruse , kust oli kivi vististi ära tulnud , ning usaldasin oma kätetöö sinna purusesse leigesse sisemusse . Vaid hetkeks jõudis minusse sõrmeotste kaudu seda soojust , mis meid need päevad oli hoidnud . See oli olnud laenatud , all elavate inimeste eludest ülejäänud soojus ... Siis varises uks ja nad olid trobinal sees - kolm linnavahti ja too kõvera pilkliku naeratuse , ei , mitte naeratuse , vaid näomoonutusega mees , keda me liigagi hästi tundsime . Ja kohe olid nad meil käsipidi kallal . Aga ma ei tohtinud sind nii kergesti neile anda . Su keha püsis mu küljes , su suu oli end imenud minu oma külge , sa karjusid ja väänlesid , kuni su käed ei pidanud enam vastu ja sissetunginute jõud käis minust üle . Meid kisti lahku , heideti midagi õlgadele - küllap needsamad kasukad , millel me olime lamanud - ja talutati treppepidi alla . Sind viidi veidi maad ees , ma kaotasin su igal uuel trepikäänakul silmist , püüdsin vähemasti tabada su samme , kuid need olid nii kerged , et kustusid saabaste kompsimise sekka . Me olime lahus , aga ikka veel koos , sest mu keha säilitas su rindade survet , su sõrmede puudutust , su suud enda omal . See kõik hoidis mind õnnelikus elevuses , ilma et ma oleksin endale täpset ja selget aru andnud , kuhu meid viiakse ja mis meiega võiks edasi juhtuda . Kõik tundus veidra eksitusena , elu mänguna , mis kohe lõpeb . Aga me ei saanudki enam teineteisesse puutuda . Meid viidi Raevanglasse ja suleti eraldi kongidesse , nii et ma isegi ei teadnud , kui mitu paksu kiviseina jäi sinu ja minu vahele . Ometi teadsin , et näen sind veel , ja see hoidis mind virge ning usus . Rae ja kiriku ühine otsus oli ülejärgmiseks päevaks tehtud ja see ei saanudki olla teistsugune , sest nii ilmselge oli nende jaoks me süü - sina olid nõid ja mina sinu nõiduse kaasosaline . Meie tegu võis olla külgehakkav , seepärast pidi kogu linnarahvas pealt nägema , kuidas meid karistatakse . Me pääsesime kongikitsusest välja ülejärgmisel õhtupoolikul ja ma olin nii õnnelik , et näen jälle sind , su kahvatut ja piinatud nägu ning su kuju , su võõrais räpastes rõivastes keha , mida need ei suutnud ometi minu jaoks inetuks muuta . Meid viidi mööda naerikoortest , loomasõnnikust ja öõpottide sisust räpast , ligedat tänavat , kus ma lapsena pidin igal hommikul karja linna taha karjamaale ajama . Me kohal tilkusid päevasoo- just mäletavad helkivad jääpurikad ja üks neist kukkus meie vahele keltsasele tänavale ning purunes kildudeks . Sealtsamast ülevalt vahtisid meid uudishimulikud näod , need , kes kartsid linna taha tulla , aga ometi tahtsid meid ära näha . Ma ei vaadanud üles nende poole , ma vaid tundsin nende pilke . Sind viidi minust kogu tee eespool , ja ka selles oli mingi läbimõeldus - sina kui nõrgem pidid esimesena seda häbistavat uudishimukadalippu taluma . Paik , kuhu nad meid viisid , oli mulle samuti lapsest saati tuttav . See oli jõekallas , veidi maad alamal sellest kohast , kus järvest tulev jõgi paerinnakust alla pahises . Sealmaal hakkas jõgi juba nagu rahunema , et siis veel alamal hakata ringi ajama veski suurt puuratast . Plats oli valitud siinpoolsel jõepervel , see oli lumest puhtaks roogitud , sinna keskele oli külmanud maasse rammitud jäme koorimata puust post , mis paistis kas pajust või remmelgast . Sealsamas kõrgus paras hunnik haokubusid . Nii puutüvi kui ka hagu pidid olema toodud järveäärsest metsast , kus ma poisikesena palju olin hulkunud ja hõigelnud , ajades taga omaenese hääle kaja . Plats oli küll lumest vaba , ent rahvas - poolvägisi ja ka iseenda tahtmisest tulnud - tammus vanas määrdunud lumes , kus oli koos kogu talve saast . Mu kehvades kottades jalad tundsid maa külmust ja ma mõtlesin taas sinu peale , kes sa alati nii väga külma pelgasid . Ma haletsesin sind mõttes , sest muud ma sinu heaks teha ei suutnud . Me jäime seisma ja mu silmad käisid tahtmatult üle kogunenute nägude , sest ma ei tundnud endas mingit sellist süüd , et oleksin pidanud silmi maas hoidma . Nägin , et hoopis paljud seisjad pöörasid oma vaate minu pilgu eest kõrvale . Jah , ma ei tundnud end ei hinge ega keha poolest süüdi , kuivõrd hing ja keha on minu arvates üks , vaid selle vahega , et hinge saab inimene mõttesunnil veel kuidagi ära petta , keha aga mitte kuidagi . Nii polnud minus ka kahetsust , mida nad kõik ju ootasid . Kahetsust , seda liha nõtruse märki . Tegelikult otsisid mu silmad mööda neid nägusid ringi käies mõnda oma sõpra , kellelt pisikest tuge saada . Aga ma ei leidnud ühtki - kas nad polnud julgenud tulla või oli usk minusse neid maha jätnud . See-eest silmasin neid kaht , kes ju pididki kohal olema . Ja nad seisid küllalt teineteisele lähestikku , kuigi mitte kõrvuti . Algul nägin sinu mehe pisikeste külmade silmadega nägu , mis end mu pilgu eest kõrvale ei pööranud , siis oma naise kahvatut , kuid ometi otsusekindlat ilmet . Ka tema vaatas mulle otsa , ainult et mitte midagi nägeval kombel . Neid kaht hoidis koos ühine salarõõm . Jah , nüüd loovutasid nad meid tõrkumata , nüüd olid nad nõus meid koos nägema ! Et ma ei leidnud kedagi ja ei tahtnud vaadata enam neid kaht , pöördusin uuesti sinu poole . Su pilk oli ekslev , see ei suutnud õieti minul pidama jäädagi . Samas kisti meid teineteises olemisest uuesti lahti . Neil paistis selle toiminguga kiire olevat . Meid köideti selgipidi selle jämeda , külmanud maas pisut nõtkuva posti külge ; palju keerde kanepiköit pidi meid muutma tahtetuks ja jõuetuks , selle posti osaks . Kui nad mu käsi vastu posti kiskusid , mõtlesin tahtmatult su habrastele randmetele , mis ei talu mingisugust vägivalda , ja meeletu jõud haaras mind , et seda ära hoida . Kuid enam ei pääsenud ma sinuni , kuigi olime nii lähedal teineteisele , ja me kinninööritud käed veel lähemal kui kehad . Siiski olid mul alles mu sõnad , kõigile teistele kuulmatuks jäävad sõnad , millega ma sinu poole pöördusin , samal ajal kui meie jalge ümber rutusti haokubusid kuhjati . Vaesed inimesed , ma tundsin neile tõeliselt kaasa ! Ma sosistasin sulle neid sõnu , mida varemgi , ma tahtsin , et sa ei arvaks , et ma olen selle hirmus , mis järgneb , ennast muutnud ja kahetsen olnut . Ma tahtsin , et need sõnad aitaksid sul olla tugev oma nõrkuses , et nad ei saaks rõõmustada meie jõuetusest ja meie valukisast . Ma kinnitasin sulle , et see ei kesta kaua . Lõpuks sosistasin vaid su nime , kõige kaunimat , mida ma teadsin selles keeles , mida me koos olles pruukisime ja milles me mõtlesime lahus olles , niikaua kui see kaotas oma mõtte ja kuuluvuse ja muutus nagu loitsuks , mis oli üleni minu ... Imelik , nii ma ei tundnudki esimest leegivalu . Ma ainult märkasin , et see võõras rõivas , mis mul seljas , oli tuld võtnud , ja siis ma taipasin , et ka sinu kehakatted põlevad . Äkitselt mõtlesin , et me rõivad põlevad ära enne kui meie kehad ja nad kõik võivad näha seda , mida keegi neist ei peaks nägema - sinu ihu . Kuid siis kerkis leek me põlvist kõrgemale ja suitsukardin tõusis meie ja nende vahele , jättes meid kahekesi . Valu surus esimest korda oma kitsa pika tera minusse . Ma kannatasin seda kokku- pigistatud hammastega , kallutades pead sinu poole . Aga ma ei kuulnud ainsatki kaebehäält teiselt poolt posti . Siis võttis kõik me ümber äkitselt tugevamini tuld , leek viskus meie nägude kõrgusele , limpsates neid esimest korda . Samas ärkas ka tuletuul , mis haaras su pikad ronkmustad juuksed , tõstis need õhku ja paiskas minu pea ümber . Haarasin hammastega neist kinni , veel ulatusin ma sinuni . Siis katkes seegi side . Me põlesime juba üleni . Vaid märg puupakk me selja vastas oli ainuke leevendus selles kohutavas , inimeste loodud põrgus . Ent ma tundsin , kuidas ka puu jäikus pehmenes , muutudes üleni kui sulavahaks ... Tuletuul aina tugevnes , kõik lausa ulgus . Äkki kostis niisugune heli , nagu hüüdnuks merel otsasaav laev või kajanuks metsast äraeksinud kütisarve hääl . Läbipõlenud köidikud hakkasid varisema , meid peaaegu enam polnudki . Tuul , tulikuum tuul käristas meid lõhki , me tükid lendlesid juba õhus ja langesid söetätardena nägudele , mis olid meist nüüd juba lõputult kaugel . Kuid sõgedus , vägivald ja pimedus kestsid edasi ja seepärast ei tohtinud mu tulepiinas hing , mu sulanud aju veel lahti öelda sinust , ehkki sul polnud enam nime ... Viimane mõte ... Viimane selle poole , keda ma ei uskunud - tee midagi , tee midagi , et sellest jääks ... Aga oli juba lõplikult hilja ... Aeg sööstis tagasi oma algusse , sündimisse , mis oli järsku samasugune nagu lõppki ... taeva ja maa sidemed katkesid ... nad olid nüüd üks ... neidki polnud enam olemas ... Kogu see rahvajõuk vahtis ikka veel lõõmavasse tulle , ilma et peale leekide seal midagi näinuks . Ainult eemal üksinda paljajalu seisev poolloll poisike vaatas üles . Ja tema üksi nägigi , kuidas suitsu seest vilkas midagi , siis veel korra . Need olid kaks lindu , kaks tuikest , üks hall ja teine valge , kes tõusid otsejoones üles ja kadusid seejärel nõrgalt kumava meretaeva suunas . Hõkk ! hõkk ! tegi vigane poisike ja sirutas käe neile järele , kuid keegi ei märganud seda . Siis väga ruttu on hämar ja tühjale , paljudest jalgadest trambitud , natuke soojemale maalapile , mille keskel seisab jäme mustunud post , laskub hiljukesi kevadõhtu ning haljas rohi pistab kuulmatult oma tärkmed mullast välja . Aeg aina kestab , ta koguneb ja kuhjub , et siis variseda taas ja taas iseenda loodavasse auku ; üks tõelus vahetab välja teise , nimed sünnivad ja kaovad ja kustuvad seejärel aeglaselt järgmiste mälust ; ka linn muutub ja paisub , nii et ta ammused müürid jäävad peitu ta enese sisse ; aga muld linna all ja kivid on ikka samad . Ja meiegi pole kadunud , me kandume ühest teise ning jälle ja jälle tunnen ma su ära , ma ei saa , ma ei tahagi ennast sinust vabaks , ükskõik , mida sellest arvatakse ja mis see mulle ka kaasa ei tooks - hämmeldust , valu või katkevat rõõmu ... On juba küllalt hämar ja ehariba Tõnismäe kohal põleb külmalt ning jääb üha kitsamaks . Kuid linn süütab oma tulesid viiveldes , nagu sooviks ta seda klaari aprilliõhtut inimeste jaoks niimoodi pikendada . Ja juba kahutab maad . Ma seisan vana remmelga kõrval , mis jääb kirikaia nurka , sissepoole aeda , tänavaliikumisest kõrvale . Ma ootan . Ma olen sind selle puu kõrval palju kordi oodanud . See paik tekkis nagu iseenesest . Ometi , milleski on ta ebaharilik - siin nagu kohtuvad kärsitus ja üksildus , praeguse elu kiirus ning rabedus ja kunagise elu ruttamatu mõtlikkus . Mu vastas üle tänava kõrgub uue tumedate aknaruutudega kõrghotelli siluett , katusel varajast ööd hammustav tulireklaam ; mu selja taga , selle puuga nagu üks , tummub puukiriku madaluke hoone . Tunnen niimoodi , sind oodates , justkui mõlemat - aiman kõrges hotellihoones sadu muretuid , midagi lootvaid ja otsivaid , elujanuseid inimesi , ja samas jõuab minuni kiriku silmitust näost hoovav vaikne hoiatus . Üks küllalt häiriv joon ajalooliste romaanide juures on see , et nende tegelased kipuvad sageli mõtlema ja tegutsema , nagu oleksid nad lugenud Rousseau , Marxi või Camus ' teoseid juba ammu enne nende kirjutamist - või siis on neid kirjeldatud lootusetult rumalatena . Muidugi , autoril on sündmuste käik ju algusest peale teada , pealegi on kõik tähtsamad ajaloo sõlmpunktid lugematu hulga teoreetikute poolt ammu ära seletatud - tuuakse esile sündmuste konkreetselt sõnastatud põhjused , loogika , tähtsus ja nii edasi . Ja nõnda polegi kuigi raske arvama hakata , et meie esivanemad kujutasid oma aega endale samasugustes raamides ette , kui meie seda praegu minevikuna näeme . Mis pole tõsi . Loomulikult ei ole võimalik läinud ajastute mõtlemislaadi lõplikult taastada . Aga kui me seda üldse teha ei püüa , pole meil lootustki ajalugu elavaks muuta . Ma usun kindlalt , et ajaloolisel kogemusel on just meie mõtlemise jaoks tohutu väärtus , sest kuigi me opereerime praegu hoopis teistsuguste mõistetega kui näiteks keskajal , on nende mõistete omavahelised seosed sageli üsna analoogilised , ja neid otsides ei muutu ajalooline romaan sugugi päevakohatumaks kui ajalooliste paralleelide taustal praegusi sündmusi lahti mõtestades . Liivimaa ajaloos on Kaupo negatiivse tähendusega märk . Kuigi minu romaan on katse seda märki tema enese seisukohast lahti mõtestada , palun ma lugedes Kaupo ajaloolist negatiivsust mitte unustada - samuti nagu asjaolu , et ka meie ise muutume kunagi ühetähenduslikeks märkideks sõltumata sellest , kas meie kavatsused on kandnud meie eluajal loodetud vilju või ei . Nad tulid kahekesi mööda kitsast jalgrada , mis juhtis väikesele lagendikule väga vanade tammede vahel . Kunagi oli see koht olnud püha , õieti oli ta praegugi püha , kuigi siin enam ei ohverdatud . Need jumalad , kes ei tahtnud nälga surra , pidid siit ära minema , mööda jõge üles Lenevaardesse , või hoopis põhja , Metsapoolele ja sealt edasi . Seal , jah , seal oleks neid aupaklikumalt koheldud . Siin polnud neid enam vaja , sest nad olid liiga nõudlikud oma abituse kohta , liiga isekad oma nõrkuse kohta , liiga laisad , liiga harjunud kergeusklike liivlaste tänuga iga vähima kui heateo eest . Aga nad olid ikka veel siin . Kaupo tundis nende pilku oma seljal , iga rohulible , iga puuleht vaatas talle otsa , kuigi ta neid enam kuulda ei võinud . Mida nad lootsid ? Et ta on samasugune kui nemad , kes taganeb antud sõnast ja murrab sõlmitud lepinguid ? Kas on veel vähe tülist jumalate vahel , kes ei suuda üheski küsimuses kunagi ühele meelele jõuda , miks peab ka inimene ennast igal hetkel uuesti võõras metsas haruteele jõudnuna tundma ? Kuid las nad vaatavad . Igaühel neist on oma sõnad ja kui nad läbisegi oma õpetusi arbujale kõrva sosistavad , ehk jõuab nende kaudu lähedale nagu kauge sarve kaja ka see üks , see suur . Või ei ? Sest seni on siin maal täide läinud ikka selle jumala tahe , kes on ennast meelepäraseks teinud . Ja tema on saanud ka kõige rikkalikuma ohvri . Kes on jahti õnnistanud või haige terveks ravinud , sellele tuleb olla tänulik , olgu ta nii väike kui tahes . Miks peab tingimata suur olema - ja kõikjal ? Kui isegi Toreida jaoks ei jätku ühest õiglusest ja ühest jumalast , tõsi küll , palju väikse- mast . Kas üks inimene võiks tahta kogu metsa üle valitseda ? See oleks meeletus . Ei , inimene mitte . Isegi siis , kui iga pisikese ja väeti lille vaim tema käsu peale kaunilt õide painduks . Aga inimese käsi oskab lille ainult murda . Hoolitsemine on vaev , ja kes ühele juurde annab , peab teiselt tingimata ära võtma , inimene ja tema jumal niisamuti . Nad on siin ja nad ei lähe siit kuskile . Isegi kui kogu rahvas peaks nad ära põlgama , mis küll vaevalt juhtub . Praeguseni pomisevad ju ka need , kes on uue jumala vastu võtnud , siit mööda minnes ikka veel vanu sõnu . Ohvreid ei tooda enam ja ei oodata enam . Aga need jumalad ei vali inimesi , sest siin on nende kodu . Isad ja emad ei vali oma lapsi ja armastavad neid ka siis , kui lapsed nad maha jätavad . Mis lapsed kasvaksid isal , kes oleks kõigi jaoks üks - ja kõikjal ? Nad jäävad siia . Kui mitte teisiti , siis nagu hauad , mis tunnistavad tummalt meid ja meie tegusid , meie vähest rõõmu ning meie muret ja riidu , mida on olnud liiga palju . Tõesti liiga palju . Ja nagu haudades , kus mõnikord vihamehed kõrvuti lamama peavad , jäävad ka siin hiies alles kõik liivlaste jumalad , ka need , kes omavahel kaua vaenu on kiskunud , ka need kõige väiksemad , kelle nimesidki igaüks ei tea . See on viimane sõna , mis neile öelda jääb . Rahu . << Sest jumal , >> jätkas Theodorich oma ennist pooleli jäänud lauset , << võib ainult siis olla kõikvõimas , kui ta on üks . Kas sa sellest saad aru ? >> AGA PALJU VAREM , juba väga ammu , vist isegi enne seda , kui esimesed kuuldused uuest jumalast Toreida kanti jõudsid , või kui ehk tema olemasolust ja vägitegudest teatigi , siis ainult midagi väga ähmast , mida lastele ei kõlvanud jutustada , oli Kaupo metsas tundnud , mida tähendab teadmatus . Mets algas kohe nende väikese maja taga ja ei lõppenud kuskil , kuhu Kaupo oleks ulatunud nägema . Ja tegelikult ei olnud sellest midagi , et tema maailm nii väike oli , sest ka seal jätkus iga päeva jaoks uusi kohti ning miski ei püsinud seal kuigi kaua samas olekus . Ometi ei tahtnud ta pikka aega üksi metsa minna , mitte et ta oleks mõnda hädaohtu kartnud , ei , see ei olnud tema loomuses , aga üksi oleks ta metsas tundnud ennast pealetungijana , sundijana , võõra tahtena , mis juba oma olemasolu ja sihitult voolavate mõtetega metsa meelt häirib . Ta ei osanud muidugi ette kujutada , mismoodi see tunne tegelikult oleks , sest ta käis alati metsas koos teiste lastega , ja siis võtsid nad külast endaga kaasa suurte inimeste natuke aupakliku ja natuke asjaliku vaimu , mida polnud neil hulgakesi kuigi raske üleval hoida , isegi naljad , mida mõni laps ikka aeg-ajalt lendu laskis , aitasid sellele tegelikult kaasa . Sest nad peletasid ähmasust eemale . Ähmasus käis nende ümber nagu ring , mis neid metsast lahutas . Teispool ähmasust oli jälle kõik selge , aga nüüd oli see metsa selgus , kaasatoodud vaimul ei olnud siin enam kohta , siin oli mets ainuke . Keegi neist ei astunud sellest ringist välja , aga mõnikord , silmi mängu juurest üles tõstes , kaotas mõni neist nagu poolkogemata oma pilgu ähmasuse taha ära ja taipas alles teiste laste hõigete juurde tagasi jõudes ehmatusega , et oli näinud metsa ennast . Harilikult põgenesid nad sellisest kohast nagu sõnatul kokkuleppel , sest seal ei olnud enam kõik õige , nad olid sinna värava maha jätnud . Hingeldades ja aegajalt nooremaid järele oodates jooksid nad edasi , kuni mets nende ümber jälle sulgus . Siis hakkasid nad oma tagasisaadud selguselapilt jälle märke otsima , mis neid mõne tuttava raja juurde tagasi viiksid . Harilikult ei olnud see kuigi keeruline , sest mets oli märke täis , ka mõni eelmisest korrast jäänud värav võis väga hästi märgiks olla , sest nüüd ei kohutanud see neid enam üldse , nad ainult naersid selle üle ja jätkasid rahulike südametega oma katkenud mängu . Märgid hoidsid neid radade juures ja radu oli palju : mõned olid suured ja kergesti silma hakkavad nagu jõgi või meeste poolt puhtaks raiutud jalgteed , mõned aga peaaegu märkamatud , mida ei osanud sugugi igaüks lugeda . Küla lähemal muutus radade võrk tihedamaks ja sellepärast polnud seal ka nii huvitav , aga liiga kaugele ei lubatud neil minna ja keelust nad üle ei astunud . Mitte sellepärast , et neil oleks uudishimust puudu tulnud või et oleks hirm neid tagasi hoidnud . Muidugi teadsid kõik lugusid haldjate poolt ära viidud lastest ja ka mõni oma salgast maha jäänud vaenulik sõdalane võis väga kergesti metsas ringi luusida , aga need olid käegakatsutavad ohud , tõelised ohud , mille vastu oleks saanud midagi ette võtta , ja isegi kui mitte , oleksid nad ootamatusega vastakuti sattudes vähemalt teadnud , et neid ähvardab miski , millel on nimi . Ent neil vähestel kordadel , kui nad nii kaugele jõudsid , et tuttavad märgid nende ümber järjest hõredamaks jäid ja üha rohkem torkas silma uusi ja võõraid märke , millest metsas kunagi puudust ei tulnud , sest kogu metsas pole olemas kaht täiesti ühesugust rohukõrtki , ning küllap ka kogu maailmas mitte - kes oskab , võib neid ka varem nägemata lugeda - jah , siis kui nad korraga liiga palju uusi märke nägid , tungis metsa selgus neile väga teravalt peale ning ähmasuse korraga päästev ja ahistav ring hakkas hajuma nagu hommikune udu . Siis nad tundsid , et piir ongi käes . Piir oli enam-vähem sama nii suurte kui väikeste laste jaoks , temast üle võisid astuda ainult need , kes üksinda metsas käisid . Sest neil pidi ka kodu lähedal jätkuma küllalt jõudu , et metsa vaikus neil hinge kinni ei paneks . Sellel , kes üksi metsa läks , pidi endal olema piisavalt sisu , et ilma kaasavõetud vaimuta hakkama saada , aga tal pidi olema ka selget meelt , mis teda vaos hoiaks . Ta pidi olema nagu tugev loom , kes ci pea oma võimu möirgamisega välja näitama , vaid võib rahulikult metsale alistuda , teades , et tema võimuses on ükskõik millal jälle oma seaduse juurde tagasi pöörduda . Sest ainult nii saab metsas ja metsast üle olla , kõigil teistsugustel murrab mets selgroo ja vaimu , sugugi mitte pahatahtlikult , vaid paratamatusest . Mets ei teinud midagi , laskis ainult tuulel endises rahus läbi oma puude latvade puhuda , kui liiga vara ennast tema meelevalda andnud mees juba segaste silmadega kodu poole pidi tormama , kõrvulukustavast vaikusest kurt . Või nii vähemalt usuti . Nii kaua kui Kaupo mäletas , polnud seda küll kellegagi juhtunud , aga miks ei pidanud see siiski tõsi olema ? Millegipärast ju nii räägiti , ja mets oli mets . Kaupo tundis piiri väga teravalt . Vähe sellest , et ta metsas olles haistis piiri lähedust juba eemalt nagu hea koer , ta oli piirist teadlik igal hetkel , isegi kodus kindlalt nelja seina vahel olles tajus ta piiri , kauget , aga siiski nähtamatu jõuga kogu maailma ümmarguseks valdavat joont , mis hoidis teda seal , kus ta oli , ja sellisena , nagu ta oli . Tal ei olnud vähimatki tahtmist piirist üle astuda . Veel mitte . Ka siis , kui aeg lapsena metsas teiste seltsis mängimas käia oli mööda saanud ning kõik tema endised kaaslased , küll enamjaolt hulgakesi , metsas ainult midagi kasulikku tegemas käisid , näiteks marju ja juurikaid korjamas , ei olnud tal mingit himu nendega kaasa minna . Tema isa ei hoidnud teda juba ammu enam tagasi ja ta oleks võinud millal tahes üksi endistele radadele uitama minna , aga ta ootas . Seni pakkus talle suuremat huvi mesilaste juures jännata . Mesilased käisid ära , võib-olla käisid nad oma retkedel kaugemalgi kui mehed . Kaupo isa , kes oli üks esimesi mehi külas , ei vaadanud just kuigi soodsa pilguga , kuidas tema poeg ennast harilikust kauem kodu küljes kinni hoiab , aga väga suurt muret see talle ka ei teinud . Küll ta kasvab . Aega ju on . Siin ringis oli inimese kasvamine see jõud , mis kõige tugevamini aega edasi lükkas , sugugi mitte aastaaegade ettetaibatavalt tiirlev ratas , sest ühel hetkel ei võinud kohal olla ju rohkem kui üksainus , oli see siis kevad oma külvimurede või sügis lõikuse ning talvevarude kogumisega , ikka oli ta ainult üks , see , mis valitseb , ning ülejäänud kolm peitsid ennast koos aja tõelise vooluga kuskil tühjaksjäänud keldrite hämaras . Metsa poolest võis aeg väga hästi ka paigal seista , tema võttis iga uue tulija vastu kõigutamatu rahuga , sügise kirevusel ning talve valgel polnud tema jaoks suurt vahet . Aga inimene ei leppinud seisva ajaga , tema pidi iga südametuksega edasi ruttama , teadmata kuhu või mispärast . Tema jaoks oli seisvas ajas ka kõik endine tallel , sest ta mäletas , mäletas nii iseennast iga uue hüppega nõnda kõrgena tundunud õunapuuoksale lähemale jõudmas kui vanu ja kuivanud puid , mis olid veel hiljuti viljadest lookas . Ja tema ise kasvas ainult mäletamise läbi , oleks ta suutnud või tahtnud igal hetkel uuesti alata , oleks ta koos ajaga seisma jäänud - võib-olla oleks kõrvalt kõik just niisama välja näinud , aga hetkepärlite üksteise järel nöörile lükkimine poleks iialgi lõppenud keega . Pealegi poleks siis pidanud lapsi sündima , olemasolijatest oleks piisanud . Aga lapsi oodati , sest ainult nende kaudu sai inimene küpseks , sama küpseks kui vili sügisel , nädal või paar enne lõikust . Ja lapsed sundisid mäletama . Sest kuidas nad muidu oleksid võinud teada saada , mis oli enne neid ? Mida rohkem oli lapsi , seda kiiremini igaüks neist kasvas , seda kiiremini läks aeg . Jumalatele ei olnud see inimese aeg mingi sund ' ja nad ei pidanudki temast kinni . Nemad võisid millal tahes ja kus tahes välja ilmuda ning isegi nende kuju ei piiranud neid vähimalgi määral . See muutis nende elu palju hõlpsamaks , sest nii ei pidanud nad mäletama ei antud lubadusi ega pealesunnitud viha , ainult vajadus ohvri järele ajas neid teinekord endale oma tegudest aru andma . Kuid isegi siis , kui arbuja pikki päevi ja öid järjest hetkekski puhkamata neilt põua vastu abi palub , aga nemad ei võta teda uhkest ohvrist hoolimata kuulda või saadavad hoopis rahet , mis need vähesedki kuivale vastu pannud võrsed sootuks maatasa peksab , ei süüdista neid keegi tahtlikus pettuses , hoolimatuses küll , aga pettuses mitte , sest neil on teine aeg. . Need kolm sõna << üliõpilane >> Ja << isiklikud asjad >> olid niisiis eitava vastuse andmisel ( milleks valge paberi taoline jäljetu vaikus ) otsustava tähtsusega . Olin ise tõlkijaks tahtnud , kavatsenud lause << muna puudutab muna , miks ei inimene teist >> abil ellu äratada , hauast tagasi nõuda vanaema , lahendada 1941. aasta augustis traagiliselt hukkunud vanaisa mõistatuse ( milleks sai olla ainult ajaloo , armastuse teise ja tähtsama poole päev päeva haaval tundma õppimine ) , süüvida võrdselt nii neisse , kes olid ( vend , ema , isa ) või neisse , keda enam ei olnud ( vanaisa ) või kelle olemist ma võlurina esile manada tahtsin ( uus vend , kolmas laps perekonnas ) . Nüüd leidus keegi , kes minust paremini või minuga võrdselt tõlkis ja minu poolt allakriipsutatud ja kirjutatud sõnadest mu salasoove välja luges . Kujutasin endale ette , et selleks - Tõlkijaks - võis olla ini- mene , kes ühel või teisel põhjusel eluga rahul ei olnud ning kelle kannatused ja piinad , mida tal teiste , talle kallite inimeste eest varjata oli õnnestunud , olid muutnud ta pilgu teravaks ja läbinäge- vaks nagu röntgenikiire : ükski plekk või pahaloomuline kasvaja ei jäänud temast märkamata ! Minu tõdemuse järgi sai selleks olla ainult inimene , kelles oli palju armastust , ülemäära armastust , kuid kes selle armastusega midagi muud peale riigitruu teenimise polnud osanud peale hakata . Sain aru , kes selline inimene olla võib ja kuidas ta selleks sai ning see teadmine kohutas mind . Polnud tarvis pilku peeglisse heita , et mõista . Mul oli , millest õppust võtta , ma ei tahtnud endale sellist saatust ning kuigi minu vastuhakk võis liiva joosta nagu Elmaril , kelle jaoks ma paari aasta eest olin olnud << negatiivne tulevik >> , kuid kes ometi õppust ei võtnud , vaid lasi juhtuda sellel , mis ainult minuga , minu ideede- ja sõnadearmastusega juhtuda sai ning mille tunnistajaks ma intritrepil olnud olin , kuigi kõik mu ponnistused võisid luhtuda , pidin ometi proovima , kui tahtsin inimesena inimeste keskel edasi elada . Teised mind seejuures aidata ei saanud , vastupidi , oleks keegi targem ja elukogenum sel hetkel mind hoiatanud , poleks ma teda uskunud , vaid mind oleks taunitud võimalus , lahtine teeots huvitama hakanud ( nagu väikest last , keda tuletikkudest ja küdevast pliidist eemal hoitakse ) ning ma oleksin vihuti läinud . Ainult üht ei tahtnud ma ei selle ega millegi muu nimetu ja nime kandva nimel ohverdada ning see oli - laps ! Kes ma ka ei olnud , kelleks ka ei saanud , lapsed pidid mul olema ! See oli vere , isa ja ema puhta vere ja armastuse püha käsk ! Ainult elu kohta võis öelda nii ( ka surmatunnil ) : << Pooleli ! >> Ainult tema vääris seda , raamatu aga , olgu ta milline tahes , võis suvaliselt leheküljelt lahti teha ning kirjutada << LÕPP >> - midagi poleks juhtunud ! 1968. aasta suvel me abiellusime . Tartus-käigust peale olin teadnud , et armastan Tiinat ning et temagi armastas mind , mitte Elmarit , nagu arvanud olin . Sõnal << armastus >> oli minu jaoks nüüd uus , senitundmatu tähendus : kui ma varem ema ja isa armastusest lähtudes teisi armastusi ja inimesi endale arusaadavaks olin seletanud , siis nüüd , vastupidi , võttes aluseks iseenda kiindumused , mõistsin paremini oma vanemate elu , mis polnud sugugi nii pilvitu ja muretu , kui esialgu kujutlenud ning endale eeskujuks seadnud olin . Oks põhjusi seisnes lihtsalt selles , et olin vanemaks saanud - ühe aastaga paar aastat ! - , mind võis nüüd usaldada ja minuga elukogemusi jagada . << Sa võib-olla ei teagi , aga me pidime emaga peaaegu lahku minema , >> pihtis isa ükskord , kui pärast kartulivõtmist pooliku taga istusime ja maailma-asju arutasime . Ma ei küsinud , ta ise tahtis rääkida : << See oli talvel , olin just kolhoosist paar kesikut saanud ... >> Ning korrapealt meenus mulle kõik : hääled köögis , punane tuli , Andrese pisarad , kui köögist tagasi tulin ja silma uuesti lukuauku surusin ... See oli just siis olnud : ema oli isa peale karjunud ( miks ma : seda ei kuulnud ? ) , isa aga ema suunas ähvardava liigutuse teinud , nagu oleks ta teda lüüa tahtnud , . millest aga mõlemad nõnda ära kohkusid , et nädal aega takkajärgi teineteisega ei rääkinud , kuid isa oli mõelnud , et läheb teise linna elama . << Ma ei teinud seda sinu , sinu ja Andrese pärast ... >> Ühes oli mul kõikidest õhulossidest hoolimata siiski õigus olnud : lapsed olid tähtsad ! nii mõnigi rumalus jäi nende pärast tegemata ! Minu ehituse - mõttes rajatud ! - vundament oli mäda , kuid klaasist torn , hoone õrnim osa , püsis ometi ! Muidugi olin : ma kõike seda , millest isa mulle rääkis , aimanud , kuid mõistusega kõrvale tõrjunud , mis mu elu - sest ema ja isa elu oli rohkem minu kui nende oma ! - alustugesid ähvardama kippus . Mõistuslike otsuste tegemine , udulinikuga kaetud soomätaste vahel kindla jalgealuse otsimine ja leidmine on , niipalju kui ise otsustada oskan , minu iseloomu tugevaid külgi . Sellepärast ütlen lühidalt : veel sama aasta sügisel läksin Tiinast lahku . Sõbralikult , teineteise peale viha kandmata , mööblit pooleks saagimata ( tollal , muide , polnud see veel moes ) . Meie abielu oli olnud viljatu , lastetu . See , millest varem hoidunud olime , oli tõsi ka tegelikult , päriselt . Heinamaaserval seisis viltuvajunud heinakuhi , pehme müürina kerkis jõest udu . Olin , olime seal , jätkusime märgades rohulibledes , mitte iseendis . Minevikupildid - kuhu neid paigutada ? maailmast jääb väheks ! - kerkisid alatasa elavatena meie ette , kuid ei ühendanud meid , vaid vastupidi - lahutasid . Ainult laps , uus elu , võis meid mõlemat päästa , kuid kust teda võtta ? Lumesadu tihenes , märjad räitsakad peksid vastu nägu . Inimesed , inimesed , inimesed , inimesed , inimesed , need kõik on inimesed , mõtlesin 1986. aasta kooli kokkutulekult , klassi koosviibimiselt lahkudes . Miks ei olnud ma Kristale öelnud , tõtt rääkinud ? Kordan , ühestki seletusest poleks piisanud , oleks tulnud kõik uuesti otsast peale läbi elada , see aga polnud kuidagi võimalik . Seda teades , selles kindel olles oli parem vait olla . Vait , kuid mitte vaiki : iseendale pidin oma , meie loo uuesti otsast peale kuni lõpuni välja ära rääkima , lõpp aga oli veel värske , mõne kuu vanune . Olin alles äsja , s. o. 1986. aasta oktoobris Poolamaalt kirja saanud . Selles seisis : << Moja corka umarla porodu 24-ego grudzia w 1970 . Synowi dalismy imie Tomas . To bylo ostatnie zyczenie Bronislawy . >> Tõlkimatagi on kõik arusaadav : keel kordub keeles , sõna sõnas . Minu järelepärimisele , katsele kirjavahetust taas alustada vastas Bronislawa isa . Bronislawat polnud enam : elu oli mulle järjekordse üllatuse valmistanud , nurga tagant noaga löönud . Kõike muud - seda , et ta on abielus , et tal on mees ja lapsed - võisin kuidagi aimata ja loomulikuks pidada , kuid seda küll mitte ! Minu südamesse tulvas uuesti armastus , armastus ja süü , sest kõik need aastad , mil Bronislawa juba maamullas puhkas , olin ma teda elusana ette kujutanud ning kõiki kirju alles hoidnud , justkui teades , et mul võib neid veel ükskord tarvis minna . Olin seda hetke , oma << story >> kirjutamise hetke edasi lükanud , tuues ettekäändeks kord vaba aja nappuse , kord väsimuse , nüüd oli see kätte jõudnud , enam viivitada ei võinud . Mõtlesin , et kui ma selle loo - minu loo , meie loo - nii kirja panen , nagu see juhtus , midagi muutmata , s. t. muutmata igatsusi , millest kasvavad välja juhtumised ja eluseigad , siis võib sellest rohkem kasu olla kui kõikidest fantaasia- , stiili- ja kunstimängudest , mida näitustel näinud ja raamatutest lugenud olin . Profaanina - ajaloolasena - saan sellega ehk paremini hakkama kui kutseline kirjanik , ehkki ma tarviduse korral ka ilukõnet ja modernset vaatenurga vaheldumist kasutuna kõrvale lükata ei kavatse : kirju- tamise käigus , olin selles kindel , suurenevad paratamatult ka minu kirjanduslikud oskused . Inimene , kes otsustab endale ( ja oma perele ) maja ehitada , õpib käes hoidma haamrit ja naela , pintslit ja pahtlilabidat , miks ei peaks sulepeaga sama sündima ? Miks mitte kirjutada memuaare , kui oled veel noor ? Ja ega ma enam nii väga noor polnudki , neljakümne ligi juba . Minu kolmas abielu osutus püsivaks , kolmas seetõttu , et ma ei taha oma elust midagi välja jätta , ka seda , mida << tegelikult >> polnud . Ajaloolasena teadsin hästi , et just see - mäletamine - on eriti tähtis . Meie iseloomud sobisid , pärast kümneaastast kooselu sündis meil laps . Mitte laps-lepitaja , nagu ma ise oma vanematele olnud olin , vaid lihtsalt - laps , elu , mille eest me mõlemad rõõmuga oma elud andnud oleks , kui seda tarvis . Õppisime temast ise : << A child is father to a man >> , nagu inglased ütlevad . << Browning >> , täiendab mind mu paljulugenud tsitaatidehull naine ( õnneks ainuke hullus paljudest võimalikest ) : temagi on õpetaja , inglise filoloog , nagu kerge taibata , ning meie laps , tüdruk , Britt ( naise , mitte minu suva-nimi ; nii , pange tähele , võib kirjutada ainult loetelude ja kronoloogiatabelitega harjunud ajalooõpetaja ! ) , Briti , kes ei armasta mängida nukkudega , nagu teised teniavanused tüdrukud , tõstab mängupüstoli , mis ju samahästi brauning olla võiks ( tähelepanu ! minu esimesed filoloogia-alased edusammud ! ) , tõstab mängupüstoli otse oma isa suunas ja ütleb : << Kõhh ! Kõhh-kõhh ! >> Ning ma kukun tema , oma lapse rõõmuks pehmele vaibale tütre jalgade ette , leban seal mõnd aega liikumatult , piilun silmalau alt , mida Britt ette võtab , ei lase tal ära kohkuda , ärkan õigel ajal ellu ja ütlen midagi naljakat , mis last naerma ajab . Kui ma järele mõtlen , siis võin jälle korduvust näha : minul siin tütar , temal seal poeg ! Kõik kordus : valu ja rõõm , unustus ja mäletamine . << Tuhat üheksasada seitsekümmend ? >> mõtlen ma Bronistawa isa kirja käes hoides . << Mida ma siis , kuusteist aastat tagasi tegin ? >> Kõrvade taga krõpsus nagu projektsiooniaparaadis pildi väljapaiskamise eel . Sisseastumiseksamid . Minu ees istub range välimusega vanem mees , ülikooli üldajaloo kateedri õppejõud , dotsent , nagu mulle ukse taga sosistati . Dotsent , kes oma põhimõtete pärast pole saanud kraadi kaitsta . Rinnataskust paistab kõõmane kamm , aegajalt võtab ta selle sealt välja ja tõmbab läbi hõredate juuste , puhub , piidelt lendab tolmupilveke ja lahustub õhus . Ta lehitseb minu matriklit . << Tamm , Toomas Tamm , >> pomiseb ta ning paneb kammi taskusse tagasi : ükskord mööda , teisel korral tabab kammiots kulunud taskuäärt ja lupsab sisse nagu kiri pungil täis postkasti , sest pool kammi jääb taskust välja . << Te ei ole meil uus . Olete varem ka proovinud ? >> << Jah , >> ütlen ja noogutan-nõkutan . energiliselt peaga : ehk annab see mulle vastamisel mingi eelise , kui ta näeb , et ma mõni nokk pole ? << Olin mittestatsis , õppisin inglise keelt , ei meeldinud . >> << Miks ? >> << Ajalugu ._._. ajalugu avardab silmaringi , >> ütlen ja jään kohkunult ootama : totralt kõlas vist ? Mees elavneb , talle on mu vastus meele järgi . << Kui nii , siis nii . Eks vaatame , mida te teate . Mis teie esimene punkt oli ? >> << Kollektiviseerimine . >> Mees tõmbab selja sirgu , kuid pöörab pilgu minult ära , nagu võiks see segada , objektiivsust hindamisel vähendada . Tähtis on hääl , ütleja mitte . Tõmban kopsud õhku täis ja alustan : raevukalt , võita-tahtjalt , viit-pidajalt : << 1917. aastal leidis meie maal aset maailmaajaloolise tähtsusega sündmus ._._. >> << Mis teil piletis oli ? >> katkestab mind õppejõud : torkab pliiatsiotsaga vastu lauda . << Kollektiviseerimine ._._. >> << Siis rääkige - sellest ! >> Ja ma alustan uuesti : hääl ei ole kuri olnud , vastupidi , mõistev , sest ega mina esimene pole , kes õppejõudu nii ära osta püüab . Talvepalee vallutamisest siin abi pole , tuleb teisiti proovida . Ja ma räägin nii , kuidas oskan : enne mõtlen , siis ütlen . See on mulle küll omajagu harjumatu , kuid sisetunne ütleb , et võin - pean ! - teda usaldama . Tuupimisest hoolimata on minu teadmised tõtt öelda kesised - ei vedanud piletiga - , kuid ta nagu ei hooli sellest eriti , kuulaks mind nagu dirigent heliharki , jälgiks ütlemise tooni rohkem kui sisu , pause ja vaikust , mitte sõnu . Ma ei piirdu loetuga , mõne päevaga raamatukogus loetuga , vaid põimin ettevaatlikult vastusesse sisse seda , mida isa käest kuulnud olen . << Jah , see oli meie maale raske periood , >> võtab ta minu eest jutuotsad kokku . << Kas te ka seda teate , kuidas ... >> Alles nüüd tunnen ta ära : see on toosama mees , kellega ma noore nolgina mõni kakskümmend aastat tagasi Tallinnas Pika Hermanni müüri all seistes püüdsin juttu alustada , kuid kes mulle ei vastanud , krae üles tõmbas ja mäest alla läks , väike , iga hetkega kahanev täpp paksude paekivilahmakate kõrval ._._. Ta räägib minuga nagu võrdne võrdsega , vend vennaga , isa pojaga . Ukse taga on mulle öeldud , et nii juhtuda võib : kui üliõpilane talle meele järgi , pidavat dotsent ise rääkima hakkama . Olengi seda teinud , talle meeldinud , kuid kuritarvitama ma seda usaldust ei hakka : tahan talle hea õpilane olla , kui ülikooli sisse saan . Mõned sisseastujad - või nende vanemad - on tema peale dekanaadis kaebamas käinud : kas nii siis tohib ? kas on õigust nende pojukeste käest nõuda , mida koolis õpitud pole ? kas pole see kuidagi kahtlane , riigivastase maiguga jutt , mida ta neile seal räägib ? Alles hiljem kuulen , et temagi pole mingi ingel , et on temagi teiste peale keelt kandmas käinud , kuid minu jaoks see mehe toonast kangelase-väärtust karvavõrdki ei vähenda . Mu meelest on ta armastaja , inimene , tahes-tahtmata on meil ühised saatused , tõed ja valed . Saan oma vastuse eest hea hinde , viie ; samal ajal ühes Poolamaa linnas sureb naine , tüdruk , kellega abielluda tahtsin , kelle kodu , ema ja isa mulle oma kodust , emast ja isast rohkem soojust , enam vabadust pakkuda tõotasid . Ta ei surnud mitte sellepärast , et mina elasin ; mul ei pruukinud ennast ilmaasjata süüdistada : ta elas seni , kuni mina elasin . Kõik lõpud on tegelikult algused : puu juured löövad maa all õitsele , kroon aga imeb toitu taevast , pilvemahlast . Ja ongi kõik ? Jääb ainult üle alustada . << Väikeses linnas on kõik nagu peo peal . Miski ei jää siin märkamatuks ._._. >> Õigem oleks vast , kui sa peaksid kõiki vägivallatuid ahvatlusi lubatuiks ja just nende lubatuse tõttu valiksid tee , mis kõige paremini aitab kõiksusega ühendusse astuda . Inimene sai Hermani meelest tõelusega kokku sulada vaid omaette . Selles mõttes oli Herman üsna lähedal Kierkegaard'ile . Ainsaks tõelisuse kriteeriumiks võinuks olla loomulikkus . Herman pidas elu kõrgeimaks kingituseks ja tema arvates tuli pahandada eelkõige nendega , kes sellest Kõigevägevama kingitusest rõõmu ei tunne ja soiguvad elust kui hädaorust . Hermani mõtted polnud just kuigi algupärased . Theodor Martelgi oli ju omamoodi õnnelik õhtuti mööda kõrtse traavides , aga ka südapäeval surnu omastega kaubatehinguisse laskudes . Stepen Lämbeli hiigelhetkeks oli , kui tal õnnestus ükskõik millisele inimesele pista hetkeks nina alla uusim raamat sumerlastest või hettidest , et see siis kärsitult sama kiiresti tolle käest ära rebida ning oma nahkportfelli toppida . Sama seisundini jõudmiseks pidi Reinhold Üksseitse mingi ennasttäis ametniku tühjuse üksipäini avama , käima siis ringi , väike ja terav nina püsti ja näol Lohetapja ilme . Reinhold Üksseitse lootis ikka veel õndsale tulevikule , Theodor Martel aga teguderikkale olevikule , sest homme arvas ta ennast juba maohaavadesse surnud olevat . Stepen Lämbel väitis aga , et kõik mõistlikud asjad , mis maa peal , on vanas Egiptuses juba ammu ära tehtud . Kõik hiljem toimunu on vaid kauge mineviku hale jäljendamine , suured maailma ümberpööramisedki katsetati Echnatoni ajal ära . Õnneks on aga igal tõeliselt targal inimesel ise võimalik minevikku siseneda . Herman Lühike oleks tahtnud korraga olla olevikus , tulevikus ja minevikus ning ta uskuski , et midagi muud peale igavese oleviku polegi olemas . Kummatigi polnud Hermani olevik kaugeltki sama mis Theodori oma , ehkki mõlemate liignimed - Martel ja Lühike - meenutasid järjestikuste keisrite omi . Anna Kentale seevastu kuulus nende hulka , kes ei pidanud elu mingiks eriliseks antud õnneks . Ta uskus , et ta praegugi on surnud , ehkki liigub elava kujul ringi . See kummastatud tunne oli temaga kaasas käinud lapsest peale , kuna ta oli oma vanematele soovimata laps . Ja oli teadmata , kas seesugusel tahtmatul lapsel ongi võimalik üldse õnnelik olla . See ei tähendanud muidugi veel , nagu oleks ta pidevalt õnnetu näoga ringi käinud ja igatsenud nüüdsama tagasi pöörduda igavese elu voolusesse . Pigem arvas ta , et tema saatus on kusagil kindlaks määratud ja talle ei jäägi muud üle kui kõik endas ära kanda . Herman oli öelnudki , et ju tema ongi see Anna paratamatu saatus . Anna oli selle peale vait jäänud , kinnitamata aga ka ümber lükkamata midagi . Siiski oli saatuse ettemääramatuse mõttesse löönud noorpõlve esimese kallima Noah ' ootamatu surm tõsise mõra . Noah'ga oli Anna kunagi nõus olnud isegi abiellu astuma , seda vaid tingimusel , et peigmees laseks tal kas või südaööl lahkude tolle kaisust , kui talle tuleb koju telegramm , heliseb telefon või ütleb lihtsalt sisetunne , et keegi ta hea tuttav vajab teda . Noah ei olnud nõus ja abielu jäigi eelarmukadeduse tõttu sõlmimata . Ometi polnud tollal kuigi tõenäoline , et keegi ta tuttavaist oleks seesuguses hingehädas abielus Anna poole pöördunud . Pigem oli tegu noore neiu raamatuist rikastatud romantikajanuga . Aga mitte ka ainult sellega . Lapsena oli ta ühe üürimaja pööningule kassile süüa viies tõepoolest sattunud kellelegi , kes end deliiriumis hetk tagasi üles oli riputanud . Sellest peale suhtus Anna eriline tähelepanuga hingeliselt tasakaalututesse , üksildastesse inimestesse või muidu veidrikesse . Igasugune suhtlemine oli Anna jaoks ennekõike psühhoteraapiline tegevus ja tas idanes aastatega usk , et ta ongi siia ilma tulnud kedagi päästma . Noah oli aga abiellunud teise kaunitariga , kes ei esitanud mingeid eel- ega järeltingimusi . Paraku läinud naine õppima metropoli , aga kuna temagi oli romaanidearmastaja , siis otsustas ta õpinguaegu sisustada armukese soetamisega . Too mees aga polnud romaaniarmastajate tasemel ja ei jätnud naist enne rahule , kui oli selle endale kosinud . Siis üritanud naine uue armukese soetada , paraku oli tulemus täpselt sama , mis eelmisel korral . Nüüd oli see naine juba viiendat korda abielus . Kõik muud ettevõtmised peale naitumise õnnestusid Noah'l sedavõrd hästi , et ta kaotas iga järjekordse tegevusala vastu momentaanselt huvi . Koolipõlves võtnud ta kord naljaviluks ketta kätte ja visanud juba viienda korraga uue rekordi . Ta saadetud mingitele võistlustele , mille järgi ta sportlik karjäär oleks pikaks ajaks olnud kindlustatud . Noah astus meelega kõigil katsetel sektorist välja ja jäi viimaseks . Õpetajad olid tema käitumisest hämmeldunud . Sport oli ju ainuke provintsitegevus , mille kaudu võis ka metropoli soosingusse sattuda . Seejärel hakkas Noah kirjutama armastuslüürikat . Keegi ta sõpradest oli tema teadmata mõned värsid mingi žurnaali toimetusse viinud , kus need otsekohe avaldati , ning temast hakati rääkima kui uuest luuletähest . Talle käidi peale , et ta tooks uusi luuletusi ja paneks värsivihiku kokku . Noah tüdinenud vastuväitlemistest ära ning esitanud vihikutäie sõjaaegse luuletaja ilmumata vemmalvärsse omade pähe . Kui see välja tuli , hakkasid kõik teda tänitama . Siis proovinud ta närvide rahustamiseks joonistada , sest oli kuulnud vaimuhaigustearsti käest , et kunstiga tegelemine on psühhoteraapiline . Paraku tahetud ta joonistused otsekohe noorte üleriigilisele näitusele saata . Ühe ööga plätserdanud ta oma joonistused tindiplekke täis . Et teda maa peal rahule ei tahetud jätta , siis võttis ta Moosese raamatu Noa eeskujul ette merereisi . Hiljem abiellunud ta veel ühe noore neiuga , käinud aeg-ajalt Anna juures külas ning arutlenud , mida veel elada jäänud kuuekümne aastaga peale hakata . Sellist iga olevat talle kõik saatuse märgid ette ennustanud . Siis olevat ta aga sõbra autos sõitnud vana veskit vaatama ja pool miili enne sihtpaika teeäärsest raudpostist surmalöögi saanud . Sellestpeale ei teadnud Anna enam , kas inimesel on üks saatus või on neid hoopiski kaardipakitäis , milledest üks välja valida tuleb . Nagu öeldud , oli Herman mees , kes armastas algusi , sest lõpu võis alati soovikohaselt juurde mõelda . Ainult et suhetes Annaga oli see lõputu algus hakanud teda ennastki närviliseks tegema . Stepen Lämbel nagu Hermangi uskus igavesse inimesse , oli aga veendunud , et hing pärineb ülikaugest minevikust , kusjuures naistel puudus tema arusaamise järgi igavikuks igasugune vähegi oluline mõte . Herman oli Stepenit järele ahvides selle peale käsi hõõrudes võidukalt kuulutanud : << Kuidas sa aga oleksid üldse maailma elama saanud , kui naisi poleks ? >> Stepen ei lasknud nii tühistest argumentidest ennast rööpast välja viia : << Loomulikult oleks pooldumine olnud paljunemiseks hoopis mõistlikum viis , Kui Leonardo da Vinci või Bismarck oleksid pooldunud ! Veel parem oleks aga mõtete tiinus . Kierkegaard'i ja Kanti paaritamisest võiks tulla välja midagi rabavat . >> Herman oli selle peale kostnud , et kui tähtis on üksnes vaim , milleks siis ihu veel pidada . Ta oli soovitanud Stepenil ihu hinge küljest nagu koore muna ümbert kohe ära koorida ning anda kaltsumehele . Muidugi oleks võinud mediteerida Berkeley vaimus ning loota , et kui naisi mitte vaadata , siis polegi neid üldse olemas . Ühismeelele jõudsid Stepen ja Herman alles siis , kui jõudsid oma arutelus Babüloonia preestrinnadeni , kes pimeduses end meestele näitamata nendega sugulisse vahekorda asusid . Nende sünnitatud lapsed oleks õigem anda meesõpetajatele kasvatada . Preestrinnad realisee- riksid aga oma emaduse sel teel , et koolitaksid tütred endale järglasteks . Küsimus oli üksnes selles , kuidas seda ideed kahekümnenda sajandi kaheksakümnendate aastate provintsis ellu viia , kas rahvusvaheliste hotellide ümberkujundamisega templitaolisteks kahe soo liitumishallideks või mõnda muud moodi . << See pole paha mõte , >> leidis Herman . << Seda funktsiooni täidavad need hotellid osaliselt praegugi . >> Käokinga vanniõhtule järgnenud ööl nägi Herman und . Ta liikus ülipikkade sammudega mööda tühja kivist maastikku . Tal oli peas kaabu ja ees lips , ainult et millegipärast polnud tal pükse jalas . Päris surnutemaa see polnud . Ühe kivimüraka tagant kerkis Hermani silme ette hiiglaslik mammutinahka mähitud mees . Mehe paremas käes oli kivinui . Hermanit märgates avas ta musti hambaid täispikitud hiigelsuu ja hakkas müriseva häälega naerma . Herman püüdis end kivi taha ära peita . << Härrased kivimehed , oo , millise eelaegse mehe ma leidsin . Ta on kusagilt sealt ... >> ja ürgmees näitas kivinuiaga tähtede poole . << Nad pole ikka osanud veel elusat mammutit leiutada , tegelevad alles elektroonikaga . Ähh , ähh , ähh ... Oi aegu ammuseid . Ka dinosaurused näikse neil puuduvat . >> Kivimehe selja tagant astus välja hiigeltissidega kivinaine ja pigistas Hermani rannet nii valusasti , et tolle silmist purskasid pisarad . << Alumine pool on tal normaalne , ehkki pisikesevõitu . Ülemine pool vihjab täielikule taandarengule , >> kritiseeris kivinaine , kelle nägu Hermani õuduseks meenutas Silva Anderssoni . Muidugi kui too igast suunast tublisti välja venitada . Õigest Silvast oli ta vähemalt kolm korda suurem . << Anna ! >> pistis viimases hädas kisama Herman , kellele tuli meelde , et pool tundi enne oma surma võib ta Anna kas või naistesaunast välja kutsuda . Kiviväljale ilmuski Anna , temagi oli suurem kui ülevaloleku-Anna , see-eest aga üleni alasti ja kõige jubedama kivimehe embuses , keda Herman eales piltidel või kusagil näinud oli . << Mu abikaasa , >> oli Anna avanud suu , ainult et hammaste asemel olid tal -hiigelsuured kihvad . << Mu abikaasa Nikodemus Käoking , >> tutvustas Anna talle peletist . << Ta oli ju teistsugune . Ei , see pole Käoking , >> oli Herman lausa karjunud . << Ehhehhee , >> hirnatas Anna ebaannalikult hobuse moodi . << See ongi õige Käoking . Too teine , see oli ju poisike . Kas hääd nalja ei tohi ka enam teha ? Ise sa ju kunagi rääkisid , kuidas keegi kirjandushuviline joodik ühele kollektsionäärile teist joodikut tutvustas suurkirjanik Mats Traadina . Too naljahammas öelnud , et Mats on nõus usutlusega alles pärast neljandat kange virna pudelit . Muidu on teine nii sõnaaher . Ja too kollektsionäär , just nagu sinagi , rumal Herman Lühike , jäi uskuma . Pea igale küsimusele vastas Vale-Traat : << See on pask . >>>> - << Anna , Anna ! >> oli Herman hirmust kisendanud , üles ärganud ja tundnud oma näol läbi poissmehekorteri akna langenud laterna valusat valgust . Oli hetk , mil Herman tabas end lohutuna ja ajatuna . Ta taga , ta kohal , ta ees oli puhas pimedus . << Ajad on suhtelised , paraku ka meie , >> kordas ta mälusopist välja tulnud triviaallauset ja klammerdus kogu hingega selle mõtte külge . Pimedus aga jätkus . << On's praegu aeg kiviajast ette- või tahapoole ? Kuidas see ajalooratas õieti ringi käibki ? Ta rattad krigisevad ju . >> Mõelnud nii , vaatas Herman üksisilmi lakke ja arvas seal nägevat igavest ajalooratast . Ajalooratas rippus mingi orgi otsas ja Herman mõistis , et see , mispidi ta just pöörleb , on altpoolt vaataja seisukohalt ükstaskõik . Aga ka ärkveloleku Anna Kentalega hakkasid aset leidma muundused . Pärast vahejuhtumit Nikodemus Käokingaga tundis Herman , et nii äkki ja jäägitult , nagu Anna ta ellu oli ilmunud , ähvardas ta sealt ka lahkuda . Ja seda sellele vaatamata , et nad terve järgmise päeva ei eemaldunud hetkekski teineteisest . Nad jõid sekka << mustade silmade >> nime kandvat punast dessertveini ja rääkisid kokku ilmad ja maad . Anna ülevat meeleolu ära kasutades oli Herman teda järjekordselt asjata kosida üritanud . Ja kui mitmes kord tunnistas Herman endale naise loogika keerdkäikude imetabasust . Herman mõtles , et äkki polegi Annaga midagi toimunud ja kõik need muundumised on üksnes tema enda muundumised . Korraks tuli talle meelde ka Silva Andersson oma lapsejutuga . Oli kuidas oli , igatahes Herman tundis , et ta läheb endast kergemini välja kui muiste . Kui Herman õhtul jälle oma poissmehetoas istus ja järjekordset 0'Roweni lugu tõlkis , kuulis ta seina tagant naabrimehe üha ägenevat kopsimist . Hermani jahmatuseks hakkas sein liikuma ning poolik silikaatkivi kukkus põrandalambi jalale . Peaaegu hetkega oli ta koridoris ning prõmmis maruliselt rusikatega vastu naabri ust . Üle kuuekümnene igavene Ahasveerus , nagu ta endamisi oma juu- dist naabrimeest tavatses hüüda , pistis nina uksest välja . Herman viskas pooliku seinakivi naabrimehe sussile ning lisas enda meelest paar kõige vängemat sõna Revali uusasukate lektüürist . Naabrimees , kes oma hiljaaegu surnud naise portreed seinale oli kinnitanud , hakkas hämmelduses midagi pomisema . Mida , seda Herman loomulikult ei kavatsenudki kuulama hakata . Kartes arvatavasti , et suure ajaloolise hilinemisega on juutide pogrommid siingi kandis tuld võtmas , kummardas juut Hermani ees nii sügavalt kui oskas ning tolle süüdistuse ära kuulanud , lubas toa remontida ning pakkus pealekauba valeraha . Herman , kes hilistundidel tavatses istuda toas hommikumantlis , oli ägedusest ukse sneprisse tõmmanud ja tammus nüüd vihaselt selle taga . Õnneks oli õhuaken paokil ja kuna ta elas esimesel korrusel , siis õnnestus tal lõpuks akent logistades kuidagimoodi tuppa ronida , jahutades end enne talveõhtus maha . << Vahva rüütel Herman Lühike , >> võttis ta tuppa-jõudnult oma õnnetu ekskursi kokku . Nii nagu mehed ikka , kui nende hing valutab ja naistega ei vea , hakkas ta mõtlema suurele maailmale ja selle valudele . Oli ju lohutav sõimata Woodrow Wilsonit või Ignatius Loyolat , Pontius Pilatust või Rohmi , Hannibali või Calvinit . Seesugust ohutut ja variantiderikast sõimamist harras- tati provintsis aga Hermanitagi üsna edukalt . Nende üliammuste laipade manamine ei kahjustanud vähe- masti mingil määral tervist . Muidugi , Herman ei saanud ju päriselt väita , nagu oleks naisteõnn kätte võtnud ja ahtri ta poole pööranud . Kui oleks pööranud , oleks ta võinud lasta end ära kohitseda , sest mingisuguse teooria järgi olevat mees- tel sel teel võimalik elada sama vanaks kui naistel . Kõigi oma mehelikkuse atribuutidega pidid härrased aga looja karja minema keskeltläbi kaheksa aastat enne naisi ja seejuures polnud tähtis , kas olid provintslane või metropollane . Kunagi oli Herman seda menetlust soovitanud Stepenile , kes naistega jantimisest ju niikuinii ei hoolinud . Pigem hakkas naisteõnn Hermani jaoks väljenduma pisut ebaharilikul viisil , millega algul kuidagi harjuda ei osanud . Sellest aga pisut hiljem . Tol konfliktiööl naabrimehega ei saanud Herman varahommikuni sõba silmale . Enne uinumist oli Herman Lühike jõudnud üksipulgi lahti harutada oma ägeduse allikad ning mõistnud , et too vaene juut polnud õieti milleski süüdi . Kui inimene tahab naela seina lüüa , et riputada sinna oma pikaaegse elukaaslase portreed , ja majaehituslikel põhjustel rappub kivi naabrimehe põrandale , milles ta siis süüdi on ? Armastuses , leinas , mälestamises ? Hammurapi oleks hoopis vist majaehitajaga midagi ette võtnud . ARTHUR BANNISTER OLI TEEL TÖÖLE . MEHE mõtted jõnksasid omi radu . Poevitriinid vilksasid ta silme ees , võibolla sündisid mõtted neist . Külgnägemine registreeris muudatusi - sinna oli tekkinud hõbeinkrustatsiooniga jahipüss , sinna oli põiki üle akna tõmmatud helesinine kangas , seal põles . ööseks läidetud ja hommikul surnuks puhumata unustatud reklaamküünal . Siin ja seal kaitsesid poode äride palgatud erakordnikud , Pagunid , akselbandid , pandlad . Omanikud on valvurid kütkestamise huvides sõjaväelise edevuse atribuutidega varustanud , üksteist üle trumbata püüdnud . Üks mannekeen paistis eriti oivaline . Plastnaise jäsemed olid torso külge kruvitud häbematu varjamatusega , lehvikripsmed tehtud niiskest , lillakast krepppaberist , vasaku käe väike sõrm pooleks murtud , katkekohast nirises juba neljandat päeva lubjapuru . Igal hommikul üllatas Bannisteri naise sisemine suurus , pea , õlavöö ja käsivarre ammendamatu lubjamahutavus . Ja kuhu kadus lubi vitriinipõrandalt ? Mees seisatus . Mida säärase mannekeeniga ostma kutsuti ? Oli poeomanik lohakas või taotles raffinementidelembeste tähelepanu köita ? Tusk hinges kasvas igal sammul töökohale lähemale jõudes >> Bannisteri peeti äbarikuks ja veidrikuks , ning küllap oli taolisel suhtumisel alust . Igatahes oli mees alati valmis uskuma , et kõik ümberringi eksivad , tema ei eales . Viimastel kuudel oli ta mitmed korrad tööuksest mööda kõndinud , siis paarikümne meetri järel otsustavalt ringi pööranud , tahtejõudu pingutades vedanud end tolle põikikäsipuuga ukseni , mille kaudu mindi instituuti , puudutanud sõrmedega käsipuudki , et kiiruga eemalduda nagu inimene , kes on eksinud ja kogemata võõra asutuse trepile jõudnud . Kas oli tänagi tarvis etendada endale seda ühemeheteatrit ? Miks nad teda terroriseerivad , miks sunnivad olema teiste sarnane ? Ei , tema nende reeglitega ei mängi , tema petma ja varastama ei hakka ! Oli talvine keskhommikuhämarus , tänavkoridori laelambid hõõgusid tuhmjalt . See hall pimedus , veebruarikuu jõuetus rusus Bannisteri meeli . Miks peavad nad jändama aastaaegadega ? Kas ei võiks olla igavene suvi nagu Californias ? Kas nad ei saaks oma laternaid heledamaks lülitada ? Täna oli Bannister endale ausõna andnud , et astub töölt läbi , joob nende intrigantidega kohvi ja lobiseb tulekahjudest korruse kaguservas . Ta tõotab , ta tõotab , ta tõotab , kordas ta endale , ta töökohaukseni jäi mõnikümmend sammu . Aga ta ei tahtnud end õigustada - nende silmis , seal . See oli kuidagi madal ja sisaldas endas kahtlemise . Ja ekshibitsionistliku kahtlemise - teiste jaoks kahtlemise . Mees oli hommikul juba VI Ülikooli teoloogidele pidanud loengu ajaloo uuest ja õigemast kronoloogiast , ta oli nakatanud kuulajaid . Ta teadis , et paljude õppeasutuste tudengite hulgas on tal meisterlektori maine . Ja ta teadis , miks : ta polnud ei korrusetruu ega lõiganud profiiti mitmemõttelisustega . Ta polnud tatine , ta oli aus . Ja tal polnud töökohal viibimise kohustust . Ent viisakas oleks siiski paar korda nädalas läbi astuda , et mitte jätta muljet , nagu jookseks palk päris kingitusena pangaarvele . Arthur Bannister töötas Kaunite ja Teiste Kunstide Akadeemiale alluvas Tõelise Ajaloo Loomise Instituudis . Nende majas valitses ruumikitsikus , tal oli pidev raamatukogu külastamise ja kodustöötamise luba . Tema võimeis ei kaheldud , ülemused olid veendunud , et ta vabal ajal ei pummelda . Poogen kvartalis oli talle normeeritud produktsioon , selle täitis ta ära , asetas ' oma 22 masinakirjalehekülge kvartali viimasel nädalal instituudi direktori lauale - toda meest muu ei huvitanud . Bannister armastas oma tööd , ja õnneks polnud tal selle pärast sekeldusi . Tal lubati oma tööd armastada , muiduvehklejad vaid kihistasid : leidus loll , kes püüab tööga läbi lüüa . Ent Bannister ei sallinud oma sektori naisi ja asutuse direktorit . Neid pidas ta ametnikeks , ametnikustunud ametnikeks , kel vaim tühi ja kes hoidsid sooja kohta . Juhmid aparatsikud ! Arthur Bannister oli mees , kes arvas , et ta täpselt fikseerib oma meeleolusid , nende suundumusi ja järkjärgulist arengut selle poole , mida ta kutsus katastroofimaiuseks . Ta oli endale pähe võtnud , et puhastub läbi katastroofi . Läbi individuaalse , mitte läbi üldise ; teistele ta paha ei soovinud . Ta pidas end püsimatuks psühhopaadiks , ta vajas vaheldust , reise , naisi , uusi töökohti , muljete kirevust , ja kui ta neid vajadusi hakkas olemasolevatega võrdlema , tekkis tal - nagu ta oletas - afektieelne seisund . Oli ta hädavares ? Kohanematu tüüp , kes oma edutuse teiste kaela veeretab , oma edutuse pealt veel teenida igatseb ? Oli tema aususemanifestatsioon laiskuseõigustus ? Kui mõnus on moraaliprintsiipide toel käed rüppes istuda ! Aga ta ei istu ju ! Arthur Bannister oli kolmekümneviiene , aga tal oli magister artium veel tegemata . Ühe töö oli mees peaaegu valmis kirjutanud , kuid see pandi kõrvale , ei lastud kaitsmisele . Siis oli ta uue , nüüdse teema valinud . Ta esimene üritus oli käsitlenud masdaistlikku filosoofiat . Ta oli uurinud valgusjumala Ahura Mazda võitlust põrguriigi valitseja Ahrimani vastu , teda oli kütkestanud verise tapluse lõpmatus , igavestikestvus . Sõjas Ahura Mazda ja Ahrimani vahel valitses totaalne viigiseis , mõlemad olid sellest teadlikud , kuid ei loobunud pealetungidest . Miks ? Selgus , et võitlus ei toimunud << väljas >> , vaid << sees >> , pabeliitide endi sisekujutelmad olid projitseeritud Ahura Mazdasse ja Ahrimani , s. o. taevasse ja põrgusse , s. o. korruste vahelagedesse ja vahepõrandaisse . Ja alumise lagi on ülemise põrandaks , s. t. põrgu taevaks . Ja . Paabel on pabeliitide endi nägu , mikrokosmos identne makrokosmosega . Töös nähti poliitilisi vihjeid . Instituudi direktor Li oli käsikirja kõrvale lükates pealetükkiva omamehelikkusega lubanud , et ta sellest kellelegi ei hinga . Kas härra Bannister ei teadvat , . et alatuse vastase liikumise ja Miitinguerakonna võimuletulekust alates on hea ja kurja võitlus lõppenud ? Ka pabeliitide hinges , nagu kõikjal mujal , oli lausunud Li , irooniline muie huulil . Kumma kasuks , oleks soovinud Bannister täpsustada , kuid tabas , et see ületab piirid . Igal mängul on reeglid ja seda Li tahtest sõltumata . Kindlasti teatas Li , kuhu vaja , ning keskkompuuter alandas . tema , Arthur Bannisteri lojaalsuse- ja truudusepalle . Võibolla ahnusepatu , võibolla südamelaiskuse eest , polegi oluline , mis üks raal inimesele inkrimineerib . Teisiti direktor ei olda - kui öördamata jätmine fikseeritakse , kahanevad truudus- ja lojaalsusindeksid , lennatakse kohalt . Keskraal võib direktoreidki südamelaiskusepatus süüdistada . Arthur Bannister suunati teise sektorisse . Ja nüüd oli tal käsil uus katse - ajaloo ümberdateerimine , Õigemini vana - ümberdateerimisega oli ta mässanud juba tudengipõlves . Kas sellest saab magister artiumi dissertatsioon mida ta kirjutas juba seitsmendat aastat ? Vitriini sisenes dekoraator , hakkas paljast mannekeeni riietama . Kruvis keha küljest lahti jalad , torkas siis mustad sukahoidjad torso alaossa , kruvis koivad tagasi . Rindade varjajaga >> oli hõlpsam , see oli kummist ja venis , läks lupsti üle pea õigele kohale . Sõrmemurdu sai katma must siidikinnas , mannekeeni üldist nuditeeti kirsiõitega kimono . Mäherdune eklektika ! Eklektika ja plagieerimine , mis viimastel aastakümnetel oli moes Tuhande Neljakümne Teisel Suurkorrusel ja vihastas Bannisteri koledasti . Aina varastatatakse ja varastatakse , ise ei suudeta ühtki uut ideed välja haududa . Bannisterile tundus kujundaja tegevus tähendusrikas ja ta pöördus minekule , töökoha uksest kaugemale . Ka neil plagieeriti ja kirjutati üksteise pealt maha . Ära siit , siin haiseb ! Mehel peab olema jaksu tõotust murda . Ja pidagu intrigandid instituudis teda pealegi veidrikuks , kui see talle vabadusi loob . Ja lisaks võis vaateaknal askeldav dekoraator märgata ta tülpimust , kibestumist ja raevu - totalitaarsest režiimist siginevat permanentset raevu . Dekoraator võis kuidagi tuvastada ta isiku ja lasta kaebusteurni signaali . Siinkandis olid käänulised tänavkoridorid , mis tõusid ülesmäge , läbisid vahekorruste põrandlagesid , ulatusid teistesse linnamademetesse , et allamäge laskudes ringiga või kringlisarnase kaheksana naasta uuesti siia , vanalinnamademele , kus asus Tõelise Ajaloo Loomise Instituut . Lifte oli siin vähe , neid kasutati harva . Rahvasuu kutsus käike katakombideks või mutiurgudeks , ometi oli siin elamine piisavalt prestiižikas . Arthur Bannister jalutas , tootis energiat . Kogu Tuhande Neljakümne Teisel Suurkorrusel olid tänavpõrandad tihedasti täis vooderdatud iminappade moodi plaadikesi , nende allavajutamisel tekkis elekter . Oli rõske , laepihustid olid seatud lörtsile . Rasvakiht - Bannister oli kuuskümmend kaks ja pool naela raskem kui saledustabel tema pikkusele lubas - kaitses küll külma eest , aga pani ihu vastikult lõdisema . Mees keeras mustal sallil teisegi tiiru ümber kaela , toppis salliotsad põue , rapsis märga habet . Bannister kandis musta kaabut , musta mäkintošši , musti , triibulisi pükse ja musti kingi . Ta tihe ja läikiv must labidahabe ulatus peaaegu ümara õllekõhuni . Ta oli poeet ja kirjanduskriitik , ta pidi olema mähitud musta . Möödujad võisid teda arvata õigeusu papiks , kes käed kõhul jalutades uueks liturgiaks jõudu kogub . Kes ta veel oli oma sajandilõpu rollirohkuses ? Omaette elav abielumees , kel oli siin , vanalinnas , ateljee ja tagalinnas - paarteistkümmend madet kõrgemal - korter , kus elas ta naine ja kuhu puhkepäeviti käisid tarviliku meelsuse kasvatamise kolooniast ta kaksikud pojad . Viimastele oli mees hea , kuid end harvanäitav isa . Ta oli eemal kodurahu huvides , ta ei tahtnud , et lastest sirguksid temataolised neurootikud . Kodused pinged võttis ta enda kaela , süüdistas nende põhjustajana Korrusekorraldaja diktatuuri minimaalselt . Arthur Bannisteri sihiks polnud mandumine perekonnaidüllis . Mehel oli vaja teha , oli vaja muuta , oli vaja luua . Ta oli ajaloolane , ta oli poeet . Tema looming realiseerus trükipoognas , mille ta kord kvartalis direktor Li lauale asetas . Tänavkoridor muutus madalamaks , instituut jäi seljataha . Siit , räämas ja nõgistelt linnamüürirusudelt paistsid kõik hiljuti rajatud seitsekümmend seitse lumivalget püramiidi . Bannister puudutas käega tänava lage . Ilm oli sant . Pagu ulus umbkäikudes , ajas lörtsi silmadesse , habemesse ja krae vahele . Nad on veel tuultedüüsid käima pannud , raevutses Bannister . Ikka töötas täie vurinaga Korrusekorraldaja piinamissüsteem , ei hoitud kokku energiatki . Kui lihtne ja odav oleks lasta püsida ühesugusel , kõigile vastuvõetaval kliimal . Ja imelik : ilma tegijad polnud ühenduses ilma . ennustajatega - raadio oli lubanud mõnusat , päikesepaistelist talvepäeva . Või peteti meelega ? Tuleb lumememmede ehitamise päev , oli diktor hommikul kroonuoptimistlikult kuulutanud . Arthur Bannister läks vinge kunstilma eest telefoniputkasse varju . Kellele helistada , et anda mõeldava jälitaja jaoks sisenemisele põhjus ? Ei , ta jahib kontakte , tema , erak ja varjutõmbuja , muuga kui kontaktideotsimisega ei tegele . Painav suhtlemisnälg kihutab teda takka . Mees kukutas pilusse neli ja pool santiimi , valis pika numbri- ja tähekombinatsiooni . Kuulatas . Kuues , seitsmes , kaheksas signaal . Anda Koqq'u polnud kodus või ei vajutanud plika nupule . Passis ekraanilt tema , Bannisteri kissis ja lotendavatesse laugudesse mattunud mustjaid silmi , arvustas tema papihabet , aga nupule ei vajutanud . Bannister riputas rõskuskirmes leemendava toru hargile , automaat tagastas kaks ja pool santiimi . Mees vaatas näpujälgi kuuldetorul . Sooneniidistik kallerdus plastmassil . Bannister õhkas jälgedele kuuma hingeauru . Andagi valmistas meelehärmi . Plika kapriisitses , tikkus nende suhetes domineerima . Esitas täitmatuid pretensioone . Liialdused seksuaalelus olid ta ära rikkunud . Põlvkondade konflikt , diagnoosiks sotsioloog . Bannister teadis , et ta ei saa neiust lihtsalt lahti . Millegagi oli Anda ta ära nõidunud ta oli tüdrukusse kiindunud . Nende suhted olid ammu ületanud tavalise armukese-vahekorra . Vähemalt tema , Bannisteripoolsest küljest . Armas Anda , ma armastan sind , pomises mees . Aga kas ma olen valmis oma huvide eest võitlema , nagu sa loodad ? Ja kaklemisega tundeid tõestama ? Ei ! Ja puhubki katastroofilõhnaline tuul . Bannister fikseeris , kuidas ta igatseb närvideplahvatuse järele . Ta otsis põhjust , ta provotseeris tüli . Miks ? Miks ta ei võiks olla nagu teised , kes nagu muuseas suhteid lõid ja katkestasid ? Aga õigus : ta ei tahagi olla teiste samane , ta ei võta kellestki eeskuju . Ja oma afektidki loob ta endale ise . Taas laskis mees neli ja pool santiimi pilusse . Mälu oli tal hea , pikk kood meeles , märkmiku abi ei pidanud ta nüüdki tarvitama . Tasakaalustatud suhete huvides , milliseid Bannister oli harrastanud kogu Andaga tutvuse aja , helistas mees koju . Kolm signaali , keegi ei vastanud . Saarah küürib palvemaja põrandat , poisid on tarviliku meelsuse kasvatamise koloonias . Ta oli seda ette teadnud , enesepettust oli tal vaja olnud endale tõestamaks , et ta pole reetnud perekonda . Võtaks ühenduse poistega ? Ei , ta on sel nädalal juba viis korda neile helistanud , lubatud limiit on täis . Ja reede õhtul kohtuvad nad niikuinii . Bannister pani toru konksu otsa , aparaat tagastas neli santiimi . Ta näpud olid olnud enam-vähem täpselt eelmistes jälgedes . Mees väljus kabiinist , kiirustas edasi . Pööras vasakule ja paremale , sõitis paar jaamavahet liftiga . Talle meeldis ekselda kodulinnas , sattuda paikadesse , kus ta varem polnud käinud . See korvas pikemate reiside puudumist , leevendas muljetenälga . Ta oli pärit alevist , ta põdes suurlinnaiha . Ja suurlinna suurus avaldus tema jaoks längus äärerajoonides . Arthur Bannister oli jõudnud agulimademele . Paesest laest pea kohal immitses põhjavett . Majad olid ühekorruselised , päratute õuedega . Aknad õhtuti kinniluugitavad . Koerad piilusid kuutidest , koonud õieli . Haugatada nad ei viitsinud . Õuepostide vahel jooksid pulkadega nöörid . Harva tuli Bannisterile vastu kühmus inimene , toidupamp käe otsas , uurides hoolikalt tema nägu , nagu soovinuks teretada . Võibolla tunnevad siinkandis kõik üksteist ? Julianas , tema lapsepõlvealevikus , teretasid kõik kõiki . City , hiigellinn ! Kogu Paabeli kultuurimetropol ! Tuhande Neljakümne Teise Suurkorruse võimas , laelõhkujatega superurbaniseerunud tsivilisatsioonikiirgaja ! Korrusekorraldaja enda kureeritud ajaloo võimsaim rekonstrueerimiskampaania ! Vana lammutamine ja uue püstitamine ! Küla , ei muud kui mökitavate kitsede ja mustalaiguliste põrsaste elupaik . Alati asetsevad tsivilisatsioonid kõrvuti . Kõrgem tsivilisatsioon ongi sellepärast kõrgem , et sisaldab endas palju madalamaid - hävitaks ta need , langeks ta ise madalamale . Aga ehk on ta ka juba pealinna administratiivpiiridest ülalpool ? Mees pumpas tänavakaevu . Pumbavars kääksus haleda kaebleja häälel , oli jäätunud , külm kõrvetas Bannisteri pihku läbi nahkkindagi . Janu tal polnud , ta mässas igavusest , tujust ringutada ja kontrollida , kas kaev on ehtne või imitatsioon . Ei , hoopis motoorne rahutus sundis teda pumpama , nagu kandis siiagi . Kuhu oli ta teel ? Lõpuks ometi purskus torust lahvakas-kollast vett , mis voolas mööda jäässe raiutud renni lampkasti . Bannister viskas vette tiku , lapsepõlves oli mees laevukest ujutanud . Ei-tea-kust ilmus välja munk , hoiatas : << Härra , lubage juhtida tähelepanu asjaolule , et vesi on joodav ainult keedetult . >> Bannister tänas meest , ootas , mil see käänaku varju kaob . Munk kõndis lehvivas sutaanis aeglaselt , hoidis laiaäärelisest kübarast kahe käega kinni , et iilid seda peast ei rebiks . Äkki on hoopis sanitaarteenistuse valverobot ? Tänavkoridori kurvis vaatas munk üle õla , noomis Arthur Bannisteri rangel ilmel nimetissõrme viibutades . << Kui keeraks õige ühe pläru ? Süda na vesine . >> Ta patsutas püksitaskuid , katsus kõik hoolsasti läbi ja kahetses silmi vidutades : << Näe , olen unustanud tubakakoti hoopis koju . Ehk pakuksid oma kraami ? >> << Peaksid mäletama , et ma seda kraami ei pruugi , >> lausus tüdimusmärke ilmutama kippuv Peeter . Ta ootas piimamehe lahkumist . << Aga ehk on poisid toonud linnasuitsu ? >> << Pole siin majas juba kaua poisse ega linnasuitsu näha olnud , >> teatas Roosi isa eest . Piimamehel polnud ikka veel kiiret . Ta sülitas suu kuivaks ja , käsi õueväraval , jätkas ennist poolelijäänud juttu : << Nõndaviisi , jah , et asunduses nüüd pulm pulma peale . Ma ütlen ka , et ega ilma perenaiseta õiget talupidamist ole . >> << Teil kaks noort perenaist majas , >> tuletas Roosi muretsejale meelde . << Need nüüd mõned perenaised - pead meheleminekumõtteid täis . Sügisel teen mõlemale pulmad . >> << Nii et kahed pulmad korraga ! Või koguni kolmed , >> naeris Roosi , kel jälle noor-Juljus meenus . << Ehk teengi kolmed , >> naeris vanamees mõnuga vastu . Ta kavatses veel midagi lisada , kuid Peeter torkas talle ohjad pihku . << Sõida nüüd , muidu läheb piim hapuks ! >> Kui mees , hobune ning piimakoorem puude taha olid kadunud , pahandas Peeter väravat sulgedes : << Mis sa seletad temaga - jääb veel hiljaks ja vagun pannakse kinni . >> Roosi lõi kergelt käega : << Mulle teeb nalja , et see vanamees niisugune jutuveski on . Hullem kui Sepa Tilde ! >> Ja solvumata läks ta hommikusi toimetusi jätkama . Ta lippas trepist üles-alla , tuppa ja õue . Viis kanadele teri , koerale konte , jooksis toa ja aida vahet , ükski tegevus ei takistanud ta mõtteid , need lippasid kiiremini kui ta jalad . Pulmad ... Kus on järgmised pulmad ? Laukal , üle jõe Piilul või koguni Tammuril ? Seal Meeta ka pruudiealine . Ta teadis , et isa Lauka Juljusele ülevalt alla vaatab . Jah . Mitte üksnes Lauka Juljusele , vaid paljudele , kes pärast sõda asundusse olid tulnud . Isa ei pidanud teiste tehtud taludesse ruttajaid päris õigeteks meesteks , eriti mitte neid , kel uhkustamise tõbi küljes . << Mis viga kelkida ja suurustada , kui sulle juba kõik valmis tehtud ja paika pandud , >> oli tal kombeks seesuguste üle pahandada . Aga need tegijad ja paikapanijad ei tulnud ju kõik sõjapaost tagasi . Kas oleks siis õigem olnud , kui mõni maja tühjalt oleks kõdunenud ja põllud metsa kasvanud ? Isa ainult nohises , kui seda temalt küsiti . Isa sagedane tõredus muutis olukorra Padrikul raskeks . Roosi loomus ihkas teistsugust elu , helgemat , lootusrikkamat . Ei olnud tema süü , et oli sündinud tuulepeana . Isegi raskel leinaajal ei suutnud ta alalõpmata norutada . Mis võis ta parata , et igatses naerda ja tantsida , jah , koguni lennata . Lennata , nagu lendab lind . Ja seda veel nüüdki , täiskasvanuna . Koolimajas ei peetud enam pidusid ega tantsuõhtuid . Tantsida sai ainult pulmades . Kui teda kutsuti , ei jätnud ta sinna minemata . Läks ikka rõõmuga ja vihtus tantsida , olgu tantsitajaks peru poisinolk või jalust kange ätt . Ei küsinud sellestki , kas teda selja taga kiideti või naerdi . Ainus , keda jaksu mööda püüdis arvestada , oli isa , ta oma taat . Õnneks oli see harjunud lapsi usaldama . Ta ei pidanud << jutlust >> , vaid lausus korra : << Mine , kuhu soovid , ja tee , mis tahad , sa oled täiskasvanud inimene . Vaata ainult , et ma sinust midagi ei kuuleks . >> Midagi ... Mis oli see << midagi >> , mida isa kuulda ei tahtnud ? Roosi teadis seda pärimatagi . Pulmad ... Ka Loigu vanamees rääkis pulmadest . Pulmi oli asunduses tõepoolest tihti . Juba mitmendad pulmad lühikese aja vältel . Õiged peigmehed tappis sõda , mõned sõitsid tagasi Eestimaale , kuid pulmi peeti ometi . Kõik vanapoisid ja leskmehed olid hinnas ja äkki hakkas neil naisevõtmisega kibekiire . Mõni mees ei jõudnud oodata , et esimene naine kirstus ära jahtuks , kui juba uut otsides ringi vaatas . Ei , tema , Roosi , pole kade neile vaesekestele , kes vana ärakulunud mehe sängi lähevad ! Tema ei tee seda isegi siis mitte , kui hundihais külge peaks tulema . Ent tõsi on ometi , et Padriku suures majas pole üldse veel pulmi peetud . Pulmi peetakse ühel- ja teiselpool Aasiku jõge , siin- ja sealpool raudteed , Juudimetsas ja Krahvimäel , peetakse madalates majades , kus pole ruumi ringigi pöörata , kuid Padriku avarad toad ei tea pulmatrallist midagi . Maie mehelemineku ajal polnud neid kõrgeid kambreid veel olemas , siis elati alles väikeses hädamajas . Polnud ka peigmehel õigeid ruume pulmadeks pakkuda . Mai viidi Kraakuvi mäele vaikselt , ilma pilli ning trallita . Jüts ... Tema kavatses vist küll pulmi teha , kui ta Tammuri Martaga semmis , kuid tuli sõda ja kõik uhked plaanid jooksid tühja . Vidrik pidas oma pulmad pealinnas kõige vaesemal ajal , niipea kui sõjamehesinelist lahti sai . Kohe , kui ta Tammuri Mahtaga kokku juhtus , olid nad kahekesi marssinud kirikusse , et pastor nad paari paneks . Ei hoolitud pulmadest , isegi korralikku kõhutäit ei jaksatud tunnistajatele anda . Polnud neil pruutneitseid ega peiupoisse , ei pruudipärga ega selle äralaulmist . Kui see pulm oleks õigel ajal ja õigel moel Padriku katuse all peetud , küllap oleks siis tema , Roosi , pruudipärja pähe saanud . Me pruudipärga punume , seks toome kokku lilli , ja tantsule neid saadame , sel kenal pulmapillil . Ilus haljas , ilus haljas , ilus haljas pruudipärg ... kõõrutas Roosi pinumaal kuivi kuusehalge käe peale ladudes . Lauluke oli tal algusest lõpuni hästi selge . Ta oli seda mitmes ja mitmes pulmas laulnud ning pulma- ; uimas lootnud , et pärg nimelt temale pähe pannakse. . Kuid ikka leidus pruudil mõni lähedasem meheleminekuealine sugulane . Siiski - tänaseni usub ta , et Koppase kolmanda tütre pulmas , mis varsti pärast revolutsiooni peeti , oleks pruudipärg just tema juustele vajutatud , kui ... jah , kui perepoeg August veel oleks elanud . Olid nad ju head tuttavad , kuigi ealt mitte just sobivad . Kas tõemeeli või narritades oli August teda ikka << minu pruudiks >> kutsunud ja kes teab ... Kuid sõda oli kosinud selle peigmehe ja pruudipärg ning peiukübar anti neile , kes lauluringis juhuslikult ette sattusid . Ega neist , selle pulma õnnelikkudest , paari tulnudki . Aga mis saab siis , kui see- sugune kosilane tõepoolest Padrikule peaks juhtuma , kellele tahaks käed kaela ümber panna ? i Tuulehood peksid kaskede latvu , mets kohises nagu sügise tulekul . Koer oli pugenud kuudi nurka ega teinud suudki lahti , kui külaline õuevärava taga kohmitses . Üleliia kaua kohmitses , sest Padriku väravate haagid olid käe järgi seatud , nende avamine-kinnipanemine käis lihtsalt . Vast siis , kui Polla lõunauinakust ärkas ja vihase lõrinaga kuudist välja hüppas , sai tulija väravahaagi kinni . Kuigi ta silmad ehk kõike vajalikku veel näha polnud jõudnud , jooksis ta paljajalu läbi lirtsuva vihmavee , nii et pritsmed lendasid ja kaitset pakkuv uks tõmmati lahti säärase hooga , et perenaine üllatusest hüüatas : << Nonoh , mis nüüd juhtus ! ? >> Sepa-Tilde võttis märga tilkuva pintsaku seljast , lõi sellest suurema vee sealsamas pliidi ees välja ja riputas kehakatte ukse kõrvale nagisse . Ka märg rätik pandi sinnasamasse . Seejärel tõstis külaline paljaste säärte ümber kleepuva seelikuserva üles ja pühkis näo särgsaba külge kuivaks . << Oh sa põrguline , >> pahandas ta käsi hõõrudes . << Kui tulema hakkasin , oli päris viisakas ilm , aga nüüd ladistab nagu viimsepäeva laupäeval ! >> Roosi pakkus istet . << Ei tea , mis hea asi Sepa-ema küll niisuguse ilmaga välja ajas ? >> Ei kordagi sellel ajal , mil Kraakuvi mägi Sepa rahva võimu alla oli kuulunud , polnud Tilde Padrikul käinud . See pidi nüüd tõepoolest mõjuv põhjus olema , mis talle naabreid meelde tuletas . Nii kerge sõnaga , nagu Sepa-Tilde muidu ka oli , ei leidnud ta seekord õiget jutuotsa . Ehk kahetses ta endamisi , et oma headel aegadel Padrikust eemale oli hoidunud , isegi juhuslikult kohtudes pikemale jutule ei alandunud . Kuidas võis ta aimata , et temal , kahe talu omanikul , kunagi veel võõrast abi tarvis läheb ? Nähes , et Sepa-emal pole jutu alustamisega kiiret , istus Roosi tagasi väikesele järile ning jätkas pooleliolevat kartulikoorimist . Lõuna oli lähenemas , perenaine pidi tegema , mis tema kohus . Ent niipea , kui ta suure pikerguse kuurlase kätte võttis , läksid külalise keelepaelad lahti : << Sa heldus , missugused ilusad kartulid teil ! Suured nagu kaalikad ja ilma aukudeta ! Ei meil niisuguseid kasvanud . Mõni pihutäis on veel keldrinurgas - pisikesed pibud . Ega neist enam midagi süüa ole - ajavad muudkui idusid ... >> << Ma mäletan , et Jaagu ajal kasvasid Kraakuvi mäel alati head kartulid , ilusamad ja tahedamad kui meil Padrikul . >> << Või ilusamad ! Noh , eks neil olnud kõvasti sõnnikut anda , laut loomi täis . Paljuke meil see üks setukas ja lehmamullikas teha jõuab . Kõik , mis sai , laotas Ants ikka sepapaja taha põllule . Ma hurjutasin küll , et vii ikka Kraakuvi mäele kartulimaale ka natuke , aga kus tema , et kauge vedada . Mis ta nii kauge oli ... >> Tilde ohkas ja jätkas nutuselt : << Eks ta ole viletsaks jäänud , kössis teine ja jalad ka - ei taha pikka maad astuda . >> << Kas teil noortest jalgadest puudus ! ? Eks poisid võinud astuda . >> << Nemad nüüd ... Lapsed alles . >> << Mis nad nii lapsed ! Ärbi juba paras mees ! >> << Mis mees niisugune ! ? Oh taevake , kui ta ometi mõned aastad vanem oleks olnud ! Näe , nüüd võeti meie käest Kraakuvi mägi koguni ära , et pole täiskasvanud poega , kelle nimele kirjutada . Ei kannatanud kuradid paari aastakest ... >> << Eks sa katsunud rääkida ! >> << Kas ma siis ei rääkinud ! Haugutasin küll , et te raiped , kisute laste suust leivatüki ära ja annate maa võõrale hulgusele . Kus siin see õigus on ! ? Külanõukogus laiutab va püksata Priidik , mis seesugune õigest inimesest hoolib . Endal ka lapsed kodus , aga teise lapsed jätab nälga ... >> Tilde pidas vahet , küllap oodates , et Roosi kaasa ohkima hakkab . Kui seda ei juhtunud , jätkas endise hooga : << Ja oleks veel , et annaks õigele inimesele ! Need rajakad pool Venemaad läbi nuuskinud , nüüd leidsid siit paraja suutäie ! >> Ta tõusis , astus pliidi juurde , nuuskas nina ja nühkis käeseljaga ninaaluse kuivaks . Jäi siis Roosi lähedale seisma , jälgides kadedal pilgul , kuidas üks pikergune kartul teise järel koorija käte vahelt vette sulpsatas . << Kes seda rääkis , et need uued pool Venemaad läbi on nuuskinud ? >> tundis Roosi huvi . << Kes ? Vanaeit ise kelkis , et nemad põgenenud sakslaste eest Eestimaalt , sealt Jõhvi kandist . Pannud hobuse Vankri ette , kimpsud-kompsud vankrisse ja läinud Punaväe toidu vooris Pereskopini välja . Seal saanud hobune otsa . Vanamees jäänud ka haigeks ja visanud vedru välja . Tema siis hakanud poisiga tagasi tulema , et jõuaks kuhugi eesti külasse omade juurde . Poiss tahtnud küll kangesti linna minna , et nüüd nõukogude ajal suured vabrikud töörahva käes . Aga kus eit , et vanamees igatses maad . Nüüd siis said , mis tahtsid ! >> << Ja kohe anti ? >> << No miks ei antud , kui kodusõja partisanid . Vanaeit Uhkust täis , et neil õigus valida , nemad valanud verd ! >> Tilde astus tagasi laua juurde , laskus pingile , kurb kuju , lopsaka laialivalguva kehaga ja närtsinud palgega . << Niimoodi jah , ei tänapäeval tunne keegi häbi ega au , >> ohkas ta löödult , << Ega muud aita , peate nüüd oma krundil põldu juurde tegema . Andke aga poistele labidad kätte , las keeravad kamara teistpidi . Värskel maal kasvavad ilusad kartulid ja magusad kaalid . >> << Ma ütlesin neile : las mu pojad sirguvad , siis alles näete ! Seitse meest - see on võim . Kui vanasti seitse venda kirikusse läks , kukkus kirik maa alla . Kukute ka teie kogu kupatisega ! >> Kartulid olid kooritud . Roosi otsis endale köögis teist tegevust . Ta ei tahtnud kartuleid veel keema panna , kartis , et kuivavad enne poti põhja ära , kui külaline lahkub . Tilde hoog alles tõusis . Aimata võis , et ta polnud veel pooli asjugi ära jõudnud rääkida . << Kas seda juba tead , et Tammuri vanamees veab nüüd teist jalga järel : läinud riigimetsa palke varastama ja jäänud koibapidi kuuse alla . Jumal karistas ! >> << Jumal ? Ega meil enam jumalat ole . >> Tilde ei pannud seda märkust mikski , vaid laskis hooga edasi : << Nüüd ju puha riigi mets , ei nüüd tohi hambaorkigi loata võtta . Ja kuulda on , et varsti võetakse põllud ka ära , noh , ikka neilt , kel üleliia käes . >> << Kellel siin üleliia ? Pisikesed lapid . >> << Krundid tehakse väiksemaks , see on sulatõsi . Karjamaad ja heinamaad , kõik mõõdetakse üle . Meie Ärbi teab rääkida ... >> Et Roosi selle peale midagi ei kostnud ja vastu vaidlema ei hakanud , tegi Tilde jutt peale hingetõmmet uue käänaku : << Küll need Koppase omad on ikka head inimesed , näe , võtnud jumala võõra lapse kasvandikuks , et ajagu suvel loomi taga ja käigu talvel koolis . Ja eks see võhivõõras poiss ükskord nende talugi päri . Ei ole neil teist pärijat , ainus poeg sai sõjas surma , tütred - need kipuvad linna . Jah , on ikka maailmas häid inimesi ! >> Et Roosi seda teadet üsna ükskõikselt kuulas , koguni igavledes aknast välja vahtis , püüdis Tilde teda teisel moel ergutada . Ta kinnitas , et küllap see Piilu vanamees seal Aasiku jõe taga nepi ajal ikka kulda kokku kühveldas , kuidas ta muidu sai endale jõele , vesiveski ehitada . << Näe , jättis suure talu kogu täiega lastele ja läks ise uue naisega veski juurde popsikohale . Ei ta hooli enam . maast ega metsast , >> lõpetas kõiketeadja pika seletuse . Alles siis , kui Roosi teatas , et vihmasadu on vähemaks jäänud ja ta peab nüüd karjamaale lehmi lüpsma minema , oli Tilde sunnitud tõusma . Ent kõige tähtsam oli tal veel ütlemata . << Eks mul olnud ikka asja ka , >> lausus ta oma räbalavõitu pintsakut haledasti vaadates . << Rääkisime kodus , et neid hädasid on meil nüüd kuhjaga : kaheksa nagamanni ühes toas , pead-jalad segamini . Suvel võivad nad küll lakas magada , kuid ninaesist tahavad ikka kõik saada . Mis ma neile ette panen ? Ants tagus sepapajas poolepangelise panni , selle keedan sousti täis , see neil nagu nuusata . Natukese aja pärast jälle kisa lahti , et kõht tühi . >> << Kasvajad lapsed , >> teadis Roosi öelda , kuigi ta ise ühtegi kasvajat polnud söötnud . Mul ei tekkinud nende suhtes mingeid plaane , nii et olgu , kust tahavad . " Kolm kohvi , " ütlesin , kui saba minuni jõudis . " Kui palju teil kohvi maksab . " " Kolmkümmend üks kopikat . " Ta pani kolm kohvi kandikul letile ja lõi arvutil selle keerulise summa kokku . " Üheksakümmend kolm kopikat . " " Ma jään teile viis kopikat võlgu , " ütlesin hooletult , aga võimalikult resoluutselt . Mees jäi mitte-midagiütleva näoga vait . Tõstsin möödaminnes suhkrutoosi ka kandikule ja astusin minema . Jagasin tassid laiali . " Siin on , " ütles ilusam tüdruk häbelikult ja pani rubla lauaservale . " Ärge andke mulle seda rubla , ma ei saa teile tagasi anda . " " 0h , las see jääb . " " No teate . " " Sest pole midagi . " " Ma ei taha nii . Lubage siis , et ma tegin teile välja . " Ta võttis oma rahakoti ja hakkas kopikaid lugema . " Kohv on kolmkümmend kopikat , eks ole , " ütles ta vaikselt . " Jah . " " Palun . " " Kuulge , siin on ikkagi rohkem . " Jumal , nii palju sekeldamist nende kopikatega . Jätsin viieteistkopikalise lauaservale . " Kas te suhkrut ka panete . " Oleksin tahtnud nendega mõnusat tavalist juttu ajada . Nad panid suhkrut kohvi sisse . " Aitäh teile " ütles see ilus tüdruk . Unustasin endale suhkru panemata , viisin kandiku ja suhkrutoosi tagasi ja panin mingi kopika talle letile . Istusin ja ei osanud ikka midagi rääkida . Lõpetasin oma kohvi enne neid . " Head päeva , " ütlesin tõustes ja oma raamatut võttes . " Head päeva , " ütlesid nad mõlemad hästi lahkelt . Istusin Manni tugitoolis . Ei teadnud , mida teha . Mingi jõuetus . Ei suuda lugeda . Võtad loed paar lauset , ei jälgi . Mõttetu tegevus . Mis ma siin pingutan mingit idiootsust , milleks ? Kõht oli tühi , aga ei viitsinud süüa otsida . Tühi , mis siis , et tühi , söön , siis on täis , noh ja siis ? Suitsud olid taskus . Ma ei võtnud neid välja . Raadiot mängima ei keeranud . Vaatasin enda ette . Oskaks nutta , siis kui tahaks . Ei . Karjuda . Milleks ? Kõik on tavaline elu . Kaua ma pean siin istuma , issand jumal ? Kus on elu ? Nii palju surnud inimesi seina taga tänaval . Eile oli hea . Jõime veidi . Kõik oli elus . Olime omadega kodus . Kui kempsu pissile läksid , kiirustasid tuppa tagasi . Kogu aeg tahtsid olla , midagi teha , ükskõik mida , võimalikult intensiivselt olla , ükskõik mida teha , nikkuda või mitte , see pole nii tähtis , olla , suhelda , värviline elu , feeling , tuba on täis pidu , vaikne olemine , muusika , juua teed või mitte , ükskõik , suitsetada , jah , vahetpidamata , kuni sigaretid otsas , suudlen sind ja suudlen ka teda , suudle sina ka teda , sõbrad , vennad , inimesed , lapsed , me oleme kodus , tantsime hääletult , hääletult , pantomiim , võtame ennast alasti , naljakas , kui naljakas , miks ma naeran , ei tea , tahan ja naeran , jumal , kui naljakas , me oleme kõik alasti , mis see on , mis siin toimub , kes me oleme , mis maailm see on , mis see maailm on , kes me oleme , kes me oleme , sina keha , minu keha , imelik asi - minu keha , sinu oma ka , silmad , mis meiega lahti on , ära tee akent lahti , palun ära tee akent lahti , hea , jääme siia , soe , rahu , hea , istume natuke , kas teed on veel , ei , ei pane riideid selga , oh , pärast võiks veel tantsida , nii hakkamegi pidutsema , kõik on alasti , daamid on üles löödud , värvitud , ehteis , härrad võiks isegi olla ülikonnas , või hästi napis ja ranges ülikonnas , silindriga , oo jaa , silindriga , kust sa selle saad , minul on kodus klappsilinder , käib kokku , ei , kõik peavad siis ikka alasti olema , ei , vaadake ise , tüdrukud on ju ilusad alasti , vaadake Evelini , ta on ju ilus , aga mehe keha ei ole ilus , miks ei ole , me ei ole osanud teda ilusana näha , me ei ole teda siiani ilusaks mõelnud , aga nüüd mõtleme , ei mingeid ebamoraalsusi , ei tea , miks ka mitte , ei tea , mida te mõtlete , nikkumist , las need teevad , kes tahavad , ei , ei , see ei ole hea , see rikub asja ära , kui ühed hakkavad kahekesi , mis need teised siis teevad , vaatavad või , kuulge võibolla paneme riidesse , asi läheb juba kuidagi liiga rõvedaks , ei ole , täna jääme alasti , oota , kui palju kell on , üheksa , poole kümneni jääme alasti , mehed , miks teil ei tõuse , miks ei tõuse , mul on juba poole peal , näita , mine persse , kuulge , te olete kõik jamaks keeranud , kuradi lapsed , nagu enne poleks olnud , asja siis praegu vaja , süvafeeling jah , nüüd hakkate jama panema , õige , täitsa õige , oodake , pidage lõuad , teeme nii , et mingi minut aega on kõik vait , okei , okei , teeme . Tuba oli tühi . Üsnagi korras . Kes ja millal teda koristas , ei teagi . Hommikul olime meie Manniga kahekesi . Ta läks tööle . Veidi aja pärast tõusin , käisin kohvikus kohvi joomas . Ja tulin siia tagasi . Miks ? Kõik külm , tühi , mõttetu . Külm päev , tühi tuba . Kuhu ma pidin minema , mida tegema ? Ei taha midagi teha . Ei taha siin olla . Väiksena oli ka nii . Kui oli sünnipäev või pidu , oli kõik ümberringi täis elu , headust ja armastust lehvis õhus , teinekord oli kõik kõle , tühi ; õudne , vaenulik üksindus . " Lõpuks on iga inimene siin maailmas üksi . Elab üksinda ja peab hakkama saama ja valib , kuhu ta oma saatusel laseb minna , " nii ma kirjutasin kroonust . M vastas siis : " Sa ajasid süvajama , anna mulle andeks . See on nohu , millest sa mulle kirjutasid . See pole mingi õudus . Aga suudad sa ette kujutada , et algselt , inimeste kui indiviidide väliselt , see , mis inimeste põhjas on , on üks olend , üks suur olend , ja see olend on kosmoses või kõiksuses üksi , saad sa aru , tal on mingi üliteadvus , ei tea , ei saa öelda , palju kõrgem inimese teadvusest , suur , hea , pehme , ja ta on kõiksuses üksi , kosmoses , õudus . See on õudne , kui tajuda . Selleks me oleme inimesed , meid on palju , oleme üksteisele seltsiks , sõbrad ja vaenlased , pole nii üksi , pole nii õudne . " Ma ei saa tööle minna , mingi rutiini sisse , sest iga hetk , iga sekund mu elust on kingitud just mulle , iga hetk on taevalik ja maksab kulda . Kui ma oskaksin näha mingit tööd kui jumalikku , taevalikku kangakudumist , siis võiksin seda teha , aga ma ei ole veel näinud . Olen vahelduseks hästi puhanud . Lähen välja korterist , kus ma öö magasin . Kõnnin mööda tänavat . Ma elan igas sammus . Kõik mu ümber on imeline . Iga inimene , iga maja . Ma olen suurepärane ja kaunis , astun mõnuga iga sammu . Elus , elus , elus maailm . Kuni mootor käib maha ja sa konutad kohvikunurgas , mõeldes , ah , mida küll teha . Või ei mõtle sedagi . Ootad mõnda tuttavat nägu , et paar sõna mõttetut juttu ajada . Viibida teineteise seltskonnas . Tahtsin talle helistada . Nagu ikka . Kas kuhugi kutsuda või niisama juttu ajada , see sõltunuks tema meeleolust ja suhtumisest . Õhtul üksi voodis sellele mõeldes olin täiesti kindel , et helistan . Ja hommikul ärgates tuli see ka kohe meelde . " Noh , kas helistan . " Ja siis ma juba tundsin , et ei helista . Sest polnud kindlat enesetunnet . Ja kui ilma kuhugi kallale asud , läheb kõik vett vedama . Teadsin , kuidas võinuks teha . Muuga sel päeval mitte tegelda , vaid helistamist kogu aeg seesmiselt meeles pidada , ja kui siis ühel hetkel olnuks kindel tunne , siis helistanuks , kuigi ka siis polnuks midagi garanteeritud . Olin kodus ja mõtlesin , et tahaks linna sõita , osta paar pudelit veini , panna need kotti ja siis vaadata , mida teha . On ka võimalik neid mitte ära juua , vaid tulla koju tagasi , panna nad külmutuskappi . Hakata mõnda raamatut lugema . Ja teada , et mul on külmutuskapis paar veini . Ja oodata ja varitseda , millal nad sealt välja tulevad ja minuga midagi ette võtavad . Aga nii küll vaevalt läheb . Jah . Toredam on osta veinid ja alustada järjekordset , kohati lõbustavat , kohati igavat ja masendavat seiklust . Jalutuskäiku . Teekonda eikuhugi . Mis kestab heal juhul mitu päeva . Hea on teel olla . Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest , võiksin kodus istudeski teel olla . Ma ei ole osanud uskuda midagi , mida mulle õpetati . Ega teisedki uskunud . Aga tundub , et enamikule see probleemiks ei saanud . Võibolla lasin liiga kaua end ära petta . Ei tea . Midagi ei saa öelda . Ükski asi pole ju ainult nii . Ta on veel ka nii ja nii ja nii . Tean , et mõistuse järgi elada pole hea . Kõik peab tulema kuidagi pooljuhuslikult , siis on ta puhas . Sa võid küll seda oodanud olla . Aga kui taotlema hakkad , teadlikult , kaalutletult , ei saa sa enam õnnelik olla . Õnn on see , mis osaks langeb . Teadlikult leitud naudingud on perverssed . Kõiges , kõiges kahesus . Mõistus on võluvamaid asju , aga tihti ka vastik , perversne , väike , räpane . Kahesus . Isegi kui sa leiad ühe pähkli ühe tuuma , mis tundub olevat ülimalt üks , sealt seest või temaga koos leiad sa kaks . Tulin Baltas rongilt maha . Emale sai öeldud , et jõuan umbes nädala pärast , tegelikult olin Tartus ainult kolm päeva . Ma läksin seal Katiga veidi tülli . Siis hakkas nukker ja lääge , kuhugi polnud minna ka , jalutasin öösel mööda linna , vedelesin raudteejaamas ja hommikul sõitsin Pihkva rongiga minema . Aga mingit rõõmu ma ära sõites ei tundnud . Lihtsalt jälle ühest kohast teise . Mis seal vahet . Nüüd olingi jälle Tallinnas . Jalutasin jaamahooneni välja ja jäin mõtlema , mida ma üldse teen . Tundus kuidagi , et koju vist ei lähe . Kuhugi ei tahtnud minna . Läksin jaama sisse . Ostsin putkast raamatu , kuigi raha oli vähe . Vist lihtsalt , et midagi teha . Panin ta põuetaskusse . Mingi itaalia kirjanik . Istusin ootesaali maha , et välja mõelda , kuhu minna . Aga jäin hoopis inimesi vaatama . Siis ikkagi proovisin mõelda , kuhu minna , aga ei suutnud välja nuputada . , mida tahaks . Ainult selle mehe poolt võiks läbi astuda , ta on veidi võlgu . Saaks raha . Ei mõelnudki midagi välja . Mulle meeldisid ühed väikesed tüdrukud , kes Baltas istusid . Neil olid ranitsad seljas , eks tegid koolist poppi . Üks vaatas raamatut ja näitas sellest midagi teisele , teine tahtis vaadata , aga siis esimene jälle ei näidanud , kiusas . Ma teen siiani poppi . Tegin silmad lahti . Kuulasin mõni aeg vaikust ja tänavahääli . Aken peab lahti olema , kui nii vali müra kuulda on . Ja vist sajab ka vihma või on sadanud , autod lirtsutavad läbi lompide . Oleks vaja minna kempsu ja vett jooma , aga ei viitsi . Ja teki all on soe . Toas oli hämar valgus . Mõtlesin , kas pea hakkab märku andma , kui üles tõusen . Mida eile joodud sai ? Nagu ainult veini . Muud nagu polnud . Jõime siin ja seal , vist mitte eriti palju . Mõnus oli voodis olla . Hästi väljamaganud , aga ometi ei pea veel tõusma , vedeled , soe ja lõtv , kaifid . Lasin silmad kinni ja mõtted ja kujutlused tulid palju intensiivsemalt ja ehtsamalt ja tähtsamalt . Tuli meelde , et õhtul helistasin ühele ja see küsis , kas ma olen purjus . Ütlesin , et veidi jah . Ta ütles , et tulgu või helistagu ma mõni teine kord , kui täitsa kaine olen . Mõtlesin , et kus elus või raamatus veel keegi kellelegi just samamoodi ütles . Ütlesin : hüva , ja jätsin head aega , ma ei käinud peale . Uus plika . Olen teda üks kord näinud . Hea uus plika . Sa oled ise nagu puhtam , kui midagi uut ette võtad . Veeretasin Manni laias voodis ennast teisele küljele ja vaatasin akende poole . Teise poole eest oli paks kardin ära lükatud , Mann lasi mulle valgust sisse , kui hommikul tööle läks . Ja õhuakna oli lahti kookinud . Kogusin pealehakkamist , siis võtsin teki ümber ja läksin õhuakent kinni tõukama . Õhuakna avamine ja sulgemine käib Manni juures hüppega , tal on nii kõrge aken . " Küll on hää , küll on hää , et sa taalerit ei näe , " laulsin lõdisedes endale lastelaulu ja hüppasin mitu korda , enne kui hästi kinni sai . Tekk vajus selle käigus põrandale . Nüüd taipasin , et tänavalt , alt bussipeatusest võidi mind üldiselt ju näha . Palja švansuga akna all hüppamas . Lõbus küll . Korjasin teki endale uuesti ümber . " Häbi , häbi , " ütlesin . Kobisin köögipoolele jooma . Tundsin heameelt , et eelmine päev mingi bläkiga maha polnud saanud . Kõigepealt loputasin suust vastiku maitse , siis lasin jahedal veel läbi kõri voolata . Suus oli palavus . Jõin otse kraanist . Häh , hea . Näole ma vett ei pannud - ei kavatsenud veel üles tõusta . Kuulatasin ukse taga - kas koridoris on vaikne ? Kuidagi ei viitsinud kempsuminekuks riideid selga ajada . Ukse kõrval olid Manni puukingad , lükkasin need paljaste jalgade otsa ja kuulatasin uuesti - vaikus . Lükkasin ukse paokile ja torkasin pea koridori . Polnud kedagi . Kempsuni oli mööda pikka , räpasest pirnist valgustatud koridori mitukümmend sammu . Tõmbasin ukse kinni . Ei , otsustasin , nii ei lähe , vähemalt alukad tuleb jalga tõmmata . Panin alukad jalga , aga midagi rohkemat küll selga ajada ei viitsinud . Vaatasin korraks pükse . Täiesti viisakad alukad . Puhtad . Vaatasin uuesti uksest välja ja startisin siis võimalikult kerge sammuga kempsu suunas . Winnetou liikus hääletult metsarajakesel . Tegelikult kostis paratamatult õudsem klõbin . Kempsuni jäi kaks sammu , kui kuulsin trepi ja koridori vahelise ukse kääksatust . Ei hakanud vaatama , kes see oli . Lipsasin kempsu ja vajutasin ukse haaki . Tõmbasin vett ja lasin pissi . Vesi lõppes , aga mul oli veel pool põit täis . Oh , lihtsad asjad on ikka head . Kui neile ilusti viisakalt tähelepanu pöörata , kui muud mitte teha ja võtta neid kui kõige tähtsamaid . Veidi süüa , veidi juua , jalutada , magada , musa kuulata , veidi nalja visata , veidi armastada . Maret ! Olen nüüd pärast haigust ema juures maal . Varsti saan ma päris terveks . Siis tulen jälle sinu juurde ja me läheme pühapäeval loomaaeda , kus tammus suur hall elevant nagu mägi . Ja taas on lõbus olemine nagu siis , kui see kõik meil algas . Sa kõnnid mustades saabastes , saapad on arvatavasti sopased , vahetevahel heidad sa neile pilke . Õhtul võtad Sa need jalast , öösel magad kuivas korteris ega saa poole ööni und . Maal on praegu oktoober , see ilus külm kuu . Ma tahan sellest Sulle kirjutada . Hommikul , kui ma lähen pange välja viima või puid tooma , on kaunis päike meie lepiku kohal . Ta paistab tumedate kuuskede kõrvalt ja läbi haavaraagude . Ta on iga päev isemoodi . Täna on ta täiesti iseäralik , väga kollane . Ma ei oskagi kirjeldada , milline kollane see on . Kui ma käin ämbrit välja viimas , siis peatun ühtelugu ja vaatan päikest . Ta on kahvatukollane ja näib haige nagu mina . Kuid mitte päris nagu mina . Ma ei olegi enam haige . Ka puid tuues peatun ma sageli raja peal ja vaatan päikest . See on sedavõrd kaunis vaatepilt , et ma ei oskagi üldse muud teha kui peatuda ja vaadata . Kui edasi lähen , siis peatun ikka veel ja vaatan üle õla päikese poole . Kuidagi ei saa ma lahti sellest kaunilt kollasest kerast , mis paistab hommikul läbi lepiku . See , et ta on nii kollaselt kahvatu ja näib veidi haige , sunnibki mind ikka ja jälle pilku pöörama . Pärastlõunal näib aeg peatunud . Ema õmbleb masinaga seal lõunapoolses toas . Ma käin nõutult mööda tube ja istun siis ema tuppa toolile . Emal kukub väike pool põrandale . Võtan selle aegamisi üles ja istun edasi . Kanditud põllepaelad lähevad üle ema täidlaste õlgade . Väsinudkollane päevavalgus tungib kambrisse . Tuhksel põrandal on heledad väsinud laigud . Õlelilled esialgu veel puuduvad . Ja kohvitass , millest ema vahetevahel rüüpaks . Ja sõbranna , kellega ema vestleks . Hele valgus langeb emale ja õmblustööle seal lõunapoolses toas . See on küll kaunis , aga mitte sellest ei taha ma Sulle kirjutada . See on vaid väsinud pärastlõuna toreda hommiku ja veetleva õhtu vahel . Õhtu eel läheme väljale hobuseid seadma . On juba päris külm . Verev päike veereb võsariba latvade kohal . Kogu aeg , kui ma lähen teed mööda , on mul pilk pööratud küljele seda nägema . Ma ei saa silmi sellelt ära . Kord paistab punane kera ühelt poolt , natukese aja pärast teiselt poolt mõnd tumedat puutippu . Ta justkui saadab mind . Ma jälgin kogu aeg nagu läbi fotoaparaadi - kustkohast saaks kõige ilusama loojangupildi . Ma jään ilusamate kaadrite kohal teele seisma , ja vahel on isa juba tükk maad edasi läinud , enne kui ma seda märkan . Ja kui ma talle järele rühin , vaatan ma taas ühtelugu kõrvale . Punetusega koos käib ka taevakaare külm selge sinetus võrariba kohal ja ma kujutlen , kuidas me õhtul köögis kuuma teed joome . Tumeda kuuse ja teeäärse maja vahelt näen veel üht kaunist pilti . Külmpunane äraminev kera on pildi keskpaik . Hobused söövad maanteeäärsel ristikuväljal . Põhjakaar on külmalt ja selgelt taevassinine . Vastu valgust on näha keti must joon , kui hobune ketti pingutab . Hobuste sabad lehvivad tuules . Mööda maanteed sõidab mõni üksik õhtueelne auto . Hobuse mokad . Lasen nendel peopesa sügada . Panen pea vastu lapikut kaela , mu põse vastas on hobuse soojus lagedal väljal . Lööme vaiad uuesti maha - küll kannaga , küll kiviga - ja siis jäävad hobused sabade lehvides meist kuhugi eemale . Kodus praeb ema pannil midagi , uks on lahti , veidi kibe suits tuleb välja vastu , täidab sinava õueõhu . Suits sinises õhtus ja ketitatud hobused , kes seisavad külma punase loojangupõlengu all väljal , - see pilt ei lähe mul meelest . Ja kuidas loojang põleb aknais ! Viinamarja kuivanud väädid on võrguna üle toaakna ja loojang hõõgub aknaklaasidel . See , kuidas ma vaatan loojangu põlemist oktoobrikuus , on võib-olla peamine , millest ma Sulle kirjutada tahan . Seda põlevat loojangulõõma aknais ei ole mitte iga nurga alt näha . Siis kõnnin lauda ühe nurga juurest teise juurde ja valin koha , kust see näha on . Ega see ole mingi erepunane . See on taanduv põlengupunane , nagu päevaveerul küdev ahi , see kisub vana aja ja mälestuste kanti . Siis vaatan roosalt õhetavat taevakaart . Sellel roosataval ja sinetav-külmal puhtal põhjal on mustade puuokste võre väga selgelt näha . See punetav õhetus on taeva palgeile jäänud päikesest , see hääbub aegamisi õhtus . Kui ma seda punetavat taevaviirgu vaatan , siis tahakski Sulle öelda : kas tead , kui ilusad on maal loojangud ! Ma mäletan , suvel jäin ma hilise ajani välja . Nii kümne , üheteistkümneni , kui vanad olid juba magama läinud . Ma tulin hilisel ajal mööda aiateed . Lilled aiatee ääres olid halli sumendusega kaetud , vahtrapuu kähistas tasa oma lehti , nagu hilist aega meelde tuletades . Istusin õues pingil ja vaatasin kaua seda jahedat hilisõhtut , kus sume hallus laotus üle lillede aiatee ääres , üle maja ja vahtratüve . Maret ! Õhtu järel on väljas ähma läinud . Mõnuskollane kuu paistab läbi valkja kuma . Ma laman toas , kuid tõusen ühtelugu voodis istukile , et seda kollast kuud näha , mis valkjas ähmas paistab . Siis lasen pea tagasi padjale , ja nõnda palju kordi . Vahepeal kardan , et ma ei saagi sellest ülestõusmisest , peapööramisest ja kuuvaatamisest lahti . Ma laman voodis . Akna vari on mõnusas kollases valguses seina peal . Ma tõstan käe ja lasen kuuvalgust peosse paista . Sulen peo aegamisi ja tahan kinnipüütud kuuvalgust Sulle tuua . Teen peo lahti ja liigutan seda . Mida ma seal näen ? Ma ei saa enam , tõusen üles ja lähen mööda maja käima . Kuu paistab taevas nagu öine päike . On alanud öine päev , mis on vastupidine päevasele päevale . Köögi seintel näen veidi sinkjat varju . Kuldsed sibulavanikud ripuvad sinkjas valguses . Ja kui vaikne ja hääletu see kõik on ! Vanad magavad voodis . Ma kõnnin kikivarvul sealt mööda , peatun ja vaatan kapi najale toetudes neid kaua aega . Koer magab , nina oma karvades , kass magab , kõik nad magavad rahu sees , ma olen öise päeva ülevaataja ja nägija . Ma lähen välja öise päeva kätte . Kõik külamajad paistavad sinise selge taeva ja kuukollase sirenduse all kuhukaugele . See toob meelde kaunilt vanad ajad . öine päev oma tumedusega ongi üksikule hulkujale vana aja mälestuste päev . Vaatan üles . Tõsisinises taevas siravad selgelt kollased tähed . Näe , üks , näe , teine , neli väga heledat tähte justkui vilguvad . Valge pilveke seisab tõsisinise taeva põhjal . Täna on väljas nii ilus . Ja hele kuumuna ujub valgusejões just maja musta katuseviilu kohal . Maret ! Ma olen ikka veel oma haiguse pärast maal ema juures . See on must kiri , Maret . Ma tean , et mustast murest pole vaja Sulle kirjutada . Sul on endalgi tuhat muret . Ja miks peaks üks habras naine välja kannatama suure tugeva mehe muresid ? Must kiri on see sellepärast , et praegu on talv . ööd on süsimustad . Neis ei ole mu silmadel peale musta pimeduse midagi näha . Algus ei olegi nii must . Sa tead , et ma laulan omaette olles . Ema pomiseb üksi toas olles sosinal sõnu . Need on nagu manasõnad . Mõnikord pomiseb ta pikki jutte oma loomadest ja loomatalitusest . Ma ei lähe emale seda ütlema , see segaks tema omaette olemist . Mina laulan omaette olles . Kui ma lähen puid tooma ja halli kuuri alla astun , mõmisen mõnd laulujuppi . Ma ei näegi peaaegu , mis puud ja lauatükid seal segamini maas on , ma olen oma lauluseisundis . See on nii hall ja ilmetu sara , et mul on piinlik sellest rääkida . Ma laon halge käe peale ja laulan laulukest . Kord sõnadega , kord ilma . Kord kõva häälega , kord ümisedes . Eriti seda " 0h kuusepuu , oh kuusepuu " -laulu . See on võib-olla nii algeline ja hale lastelauluke , et mul on piinlik sellest rääkida . Kes seda lähedalt kuuleks , peaks mind kindlasti totakaks . Täna ei ole teisi kedagi kodus , majade vahel on hääletu ja vaikne . Kui ma puusületäiega tulen , siis ma peaaegu marsin - ise ettepoole kaldu ja läkiläki kõrvad kõikumas - ja laulan kõva häälega : ... .. sind talveks tuppa TUUAKSE , su ümber viina JUUAKSE ... " See on mul nagu marssimise laul . Kui keegi sel hetkel lähedalt mind näeks , peaks ta seda kerge külmapunetusega nägu kindlasti lollakaks . Mul on sellestki piinlik rääkida , et ma nii sageli puid toon , puid toon ja puid toon . Kui ma toas pilpaid raiun , loen endale Runneli luuletusi ette . Ma tean peast juba paljusid tema „ Lauluraamatu " laule . Ja kui ma mõnda rida ei tea , võtan raamatu välja ja vaatan . Ma loen " tee veskikivid teravaks , löö aknad PUHTAKS , SÄRAVAKS " ja puuhalg ning kirves jäävad mu käte vahele laiali . Ja kui ma välja lähen , loen teinekord musta öötaevasse vaadates rõhuga " tee veski- kivid teravaks , löö aknad PUHTAKS , SÄRAVAKS " . Kui ma palitut nagisse riputan , kordan sõnu „ näita piitsa võigule , sunni setuk sõidule " . Ja kui ma tuppa lähen ja käsi kuivatan , tõusevad segamini sõnadest esiplaanile " see veski seisab vete peal ja palju tööd võiks teha seal " . Istun laua taha maha . See laulev lüürika on minus sedavõrd galopeerima läinud , et segab jutustava teksti jälgimist . Nüüd pean küll endas selle maha suruma . Tead , Maret , ma valmistun sõnavõtuks kirjandusringi koosolekul . Mul on sedamoodi , et ma mõtlen kõik kohad ja sõnad valmis , mis ma seal räägin ja ütlen . Aga see koosolek jääb võib-olla ära ja mu valmismõeldud mõtted ja ütted jäävad ka minus endas vaikima . Sellepärast tahan neist Sulle kirjutada , et minu selleks korraks valmismõeldud laused vaikides ei kaoks . Et need teises kohas siiski välja öeldud saaksid . Ma valmistun seal ütlema , et looming on üldse väga visa tulema . Mul on piinlik , kui ma mõtlen , kui head tingimused ma pean looma - ma pean olema puhanud , ma pean olema söönud - ja milline väeti taimeke see kirjutis sealjuures on . Ma käin majas ringi ja mõtlen , et ma olen patustanud aususe vastu . Ma lähen ühte sumedasse tuppa ja mõtlen , et kirjutades peab olema väga aus . " Hea " ja " väga hea " vahe on väga väike ja see on just see aususe jagu . Ma kavatsen seal koosolekul välja võtta kaks ajakirja ja neist midagi ette lugeda . See ladus orienteerumine peaks avaldama muljet . Ma kavatsen seal ütelda : " Mul on siin käes „ Looming " 1969 , number 2 , kus Jaan Kross räägib lihtsa ja laia lugeja kontseptsioonist ja ütleb muu hulgas lause : .. Mis autorit ei köida , on ette surnud kõigi jaoks . " " Seda tahaksin ma enda õigustuseks öelda . .. Teiseks on mul siin käes .. Noorus " 1974 , number 7 , kus Hemingway on öelnud , et algul on kirjutada väga lihtne ja sa rõõmustad . Lugeja aga nii ei rõõmusta . Ja Hemingway on muu hulgas öelnud lause : " Ja mis kindlasti kunagi ei unune , on see , kui raske oli kirjutada . " " Sedagi tahaksin ma igatahes öelda . Õhtu poole , kui teised koju tulevad , olen ma vagane . Tead , millest nad räägivad ? Ema räägib : .. Täna sain ma põhud ja heinad toodud . Mul on kohe nii hea meel , et see suur töö ometi tehtud sai . " Neil on nii ühesugune sõnavara : põhud ja heinad , heinad ja põhud , lehmad ja hobused , hobused ja lehmad . Nad on täiesti selle maailma sees . Ema läheb jälle põhu ja sõnniku sisse möllama ja näib isegi õnnelik . Just täna õhtul läks eriti mustaks . Asi sai vist alguse sellest , et ma ei suutnud täna kahte ridagi paberile panna . Kui nad televiisori vaatamise lõpetasid , siis ütlesid : .. Nüüd kohe magama , kibekähku . " Siis ma vist kostsin umbes kaks lauset lahmivas laadis - et .. Ma ei saa siin midagi teha . Mul ei ole siin tingimusi ! " Sellistel meeleheitekordadel näen mõnikord peaaegu teist ennast , kes istub mu kõrval ja patsutab mulle õlale : .. Ei ole midagi , Mart . Rahulikult , rahulikult , Mart . Elame veel ja näeme , mida järgnevad päevad toovad . " Täna ei olnud midagi seesugust . Ma läksin voodisse ja ei saanud und nagu tavalistel öödel . Lamasin asemel ja mind vaevasid väga paljud mõtted , väga paljud risumõtted , mis kuhugi ei vii . Ma mõtlesin " Primaverast " ja teistest raamatutest , kuivalt ainult raamatutest . Ümberringi oli must pimedus , ja see must kiri Sinule sai minus väga elavaks ja soojaks . Ma kujutasin peaaegu kõiki lõike ja sõnu elavalt ette . Kui ma oleksin lõbusas tujus olnud , poleks seda kirja üldse tekkinud . Ma keerasin tusatsedes ühte ja teist põske padjasse , mul oli vahepeal kibe tunne , et nüüd lähen segi . Ma kartsin kella poole vaadata , ma ei teadnud , kui hirmus palju aega oli mööda läinud . Ma nägin läbi lahtise vaheukse ema magamas . Tema sai rahulikult magada - see ajas mind veel rohkem endast välja . Viimaks - kell võis olla juba kolm - läksin ema juurde . Puudutasin teda ja ütlesin viletsa häälega , et ta mulle rohtu annaks . Ema tõi ja andis rohtu . Ta istus mu voodi servale , pani käed mu peale ja ütles : .. Rahune maha , rahune maha . " Ma vaatasin seina poole , pisar valgus vasakust silmast alla , tundsin silmades kipitust . Et ema mu voodi serval istus , sellest kogunes minusse rahu . Ema on 58-aastane , suur ja tugev , hoiab kogu seda majapidamist üleval . Mina olen vilets mehike ... Ma käisin ülikoolis , mis olen ma sellest saanud ? Need viletsad kirjutised seal laua peal , mille poole ma praegu vaatan - neid olen ma teinud . Ma olen vilets , vilets mehike ... ja selles viletsuses pöördun ma Sinu poole , Maret . Nagu peaksid Sina jõudma kahe eest välja kannatada . Ma puudutan ema , mul hakkab sellest rahulikum . Ma olen 24 aastane ja olin täna õhtul omadega peaaegu läbi . Maret ! Esialgu jõuan ma öelda ainult seda sõna ... Maret ! Nüüd on vist selle kirja sisu olemas . Ma mõtlesin juba , milline see kiri tuleb . See tuleb jõuetuse ja helehalli videviku kiri . Tal olid hallid turris karvad räuhleva nao ümber selles nähtavuses ja raina hirmu kaes kõhuli maas ei saanud edasi ega tagasi . Kui ärkasin , oli mul hea , hea meel , et see kõik oli vaid unes olnud . Sellest ajast peale on mul ebausk kõhuli magamise vastu . Sügisesel laupäeval tehti tubasid korda . Vähese valgusvinuga sügisene laupäev seisis õue peal , majaräästa lahedal . Veepang oli toas ja kaltsuga hari seina najal . Sellest oli näha , et tubade koristamine lahti . Asemekott oli õhukeseks keeleks vajunud . Seal sees vaid väsinud puru ja pahn . Me läksime emaga , asemekott süles . Läksime tumesinise taeva all uude küüni . Õuepealsel laskus taeva- alune sinetus kuivalt maadligi . Me panime emaga tumedas küünis põhku asemekottidesse . Ennem võtsime ja viskasime õhukesed kõssakad kotid sinna kõrvale redeli või kõrgema aia peale . Kui eelmine kord oli põhku asemekottidesse topitud , siis olid need pärast musta niidiga kinni pandud , ja nüüd tull need musta niidiga pisted välja kiskuda . Kallasime ja soputasime vana põhusodi asemekotist välja . Küll see oli külje all pihuks ja mullaks läinud ! " Väh , kui hirmus tolm , " ütles ema vanapapa asemekoti kohta . Kloppisime emaga õue peal neid . asemekotte . Toppisime küüni all värsket põhku asemekotti . Vajutasime rogisevat , koredat põhku järjest allapoole ja toppisime muudkui juurde . Põhukott sai päris ümmargune nagu põrsas . Ema ütles , et las jääb suu esialgu lahti , et ta pärast toob niidi ja nõela ja õmbleb kinni . Kui käed lahti lasime , venis kokkukägardatud kotisuu taas laiali . Siis olime vist õhtust saunas käinud ja siis oli õhtune voodisseminek käes . Paljaste jalgade ümber tundsin voodi ees seistes jahedat õhku liikumas . See ähmjas hallikas õhk levis nagu äsja niiskelt pestud seinast voodi kohal . Siis ma lamasin selili värskelt täistopitud , kõrgel asemekotil . Pärast sauna pandud puhtad linad lõhnasid värskelt ja kainelt pesu järele . See oli puhaste linade õndsus . Kõik oli nagu natuke kriidine ja krabisev ja värske . Ma võisin veel neid viigijooni linades tunda . Lamasin krabisevate li- nade keskel ja kuulatasin . Selja all torkisid värskelt täistopitud koti põhud , otsad , ja nurgad . Magusas linade õndsuses ei tahtnudki end esiotsa liigutada . Omalaadne ülevus valdas mind . Ütlesin emale : " See asemekott on täna nii kõrge nagu Munamägi . Ma kukun silt otsast kolksti alla . " Ema ütles ka naljasõnul , et ei ma kuku . Muidugi ei kukkunud ma kuhugi . Järgnevatel õhtutel võis märgata , millal oli asemekott mõneti madalamaks vajunud , millal ta oli poolväsinud , ja siis edasi unustasin ma juba jälgimise . Vana ja tavalist ju tähele ei pane . Kuld täna , puhtal ja uuel õhtul torkisid põhu kontsud ja roksud läbi linavärskuse selga . Mööda seina voodi kohal liikus hiilivat halli jahedust . Kõhu kohal kõrgus sügavsinetav tume sügis . Taevaaluses üleval oli külm põhjasinetus , nagu hakkaks talv tulema . Taevalaotuse sinetuses oli nii vähe valgust ja see näis nii pime , nagu pigistuks õhtule lähenev ilm tumeduseks kokku . Käisime emaga , kõigega õue peal , käisime uue küüni eest läbi ; ema ütles ühte kui teist . Taevalaotusest , kõrgest hakkas langema üksikuid hõredaid lumekübemeid . Lumerähmed langesid nagu valged häitsmed hahevas ohus . Ema seisis talli ukse peal , vaatas peaga ukseraami vastu toetudes kõrvale - õhtupimeduse all nägime poriloikudel ähmhalli kihti . Esimene lumi - rääkis keegi kuskilt . Esimene lumi tuleb ; hõiskasime ; me läheme toome kelgu välja , me tahame kelgutada . Parinal joosti töötoa trepist üles , kõripidi oleks sealt koos kelguga alla kukutud . Tumesiniste pulkadega , jämedamast traadist seljatoega kelk oli laka peal seismisest tolmune . Oli tegemist , et neid kelgunööre tolmutohlude seest puntrast lahti harutada . Alumiiniumist jalased ees ja nurgad olid kõik eelmisest aastast tuttavad . Käisin siis kelguga pika tiiru uue küüni ees ära . Ikka niimoodi , et hoidsin kelgu traatseljatoest kinni ja lükkasin tühja kelku tumedas Õhtusinetuses ees . Pori ja vedela peal ei libisenud kelk kuigivõrd , ikka kriuksus kinni . Ähmasele hallile lumekihile kündsid kelgujalased musti poriseid jälgi . Jalajälgedes läikis lögane vee-silm . Ma tegin kelku lükates pikad tiirud ja keerud õue peal , Pori ja liiv kriipisid kelgujalaseid alt , neid oli tihke ja raske lükata . Seljatagust tundsin seal maadligi kui pimetava sinetusega kaetud . Lasin Tedil kelgu peale istuda , kiskusin , ise tagurpidi , kruusakriuksel kelku vedada . Käskisin Tedil jälle maha ronida . Kõik tolmus rutakil ja kisa-käraga . Uus asi ju ! Jõudsin kõigutamisega lauda ukse juurde . Lauda uks oli lahti ja tallis põles mõnuslahke tuli . Kuskil ülal tundus midagi valgenduvat . Järgmisel päeval väljas lumevalges näitas isa : " Suusad pannasse sedasi rihmadega alla . " Ja ta kiskus rihmasid üle vildikalosside ninade , " lükkad sedasi teist jalga ja teist jalga , " rääkis isa , kui ta värava poole liikus . Sinev , pilves ilm juhtus olema . Isa tuli väravast välja ja liikus sihti murdes pikkamööda-sinna väljakäigu , talli otsast küüni poole . Ma vaatasin , et niisama pikaldane siis ongi see suusatamine , nii pikkamööda see läheb justkui käimine . Ma vist kujutasin ette , et see on midagi lendamise taolist . Vaatajana jäi minusse kurd selle algelisuse pärast - justkui käimine see nühkimine . Murru poisid läksid posti viimast , trumpasid ajalehtedega vastu külge ja rääkisid , et täna õhtul pidi televiisoris üks äge kino olema . Arutasid veel , et kolmveerand kümme või mis ta pidi hakkama . Toakohetuse hahetavat paistet nägin ukse kõrval , kui Murru poisid kahekesi mustavast ukseavast sisse vajusid . Seda mõnusat heledamat kuma oli toaseinte paistes . Murru poisid , juurdetulijad , võtsid seal truubinurgas laia kusheti või diivani peal istet . See lai ase tundus põranda suhtes kuidagi kõrgel . Põrand üldse näis kõrgele , peaaegu lae alla kerkinud olevat . Ja muidugi paistis paest truubiseina seljataga vana televiisorivaatamise kena paene kuma . See oli nii küll , kui ma mõnikord selili lasksin ja pea ülepea vaatamiseks selga ajasin . Seal kõrtsitoas televiisoris olid siledad lauad ja mitu kaabude ja kaelarättidega mäest , üks teine kaelarätikuga mees kõrval haaras karahvini ja hammustas karahvini kaelast suurte suutäitega klaasi . Ma vaatasin , et kuidas ta küll niimoodi klaasi saab närida , öeldi , et see on Iimonaadi Joe . Siis visati nagu üks kõrtsiaknast välja . See kukkus tagumikkupidi prahihunnikusse kõtsihoone akna all . Kaks kivimüüritist paistsid kõrtsihoonel ees püsi ja nende vahel tume kõrge aken . Paksu meest näidati kaadris . Paksul mehel olid kaabu ja lotendavad püksid ja traksid . Korraga tõmbas keegi kuskil kõval kaks püstolit välja ja tegi pauku . Need olid sellised külje pealt raudadega , ilustustega rasked , vanaaegsed püstolid . Paks mees kukkus tagurpidi mingisse tünni või vaati Õudne tolmupilv ja suits käis ülesse . Samas ilmus paksu mehe pea tünnist välja ja ta tegi pauhh . Valge tulesähvatus hävitas vaenlasi . Teises kohas kukkusid , ühed tagurpidi korvi . See oli niisugune kõrge , kahe sangaga turbatassimise korv . Ma nägin , kuidas üks käpakil minema roomas , korv umber tagumiku . Punutise rootsud püsti nagu pardi sabasuled plirinas-plärinas . Keegi kukkus lakast üle pea heinte sisse . Samas ajas pea välja ja vahtis peaga kahele poole vehkides ringi . Ühed hobused panid paristades ja lõhkudes kõrtsist minema , nii et tolmupuru käis üles . Ma olin end laskund tagumikkupidi truubi ja aseme vahele vajuda ; põlved ja lõug kõik ühes kägaras koos . Minu kohal paistis vana televiisoritoa mõnus kena paene kuma . Mõnus jutusuma võttis õhtusoojas köögis vastu . Tead küll , kui pimedast väljast lähed ja teistel käib sees söömapidu . Läksime isaga Murru Arvi pulma . Isa pidi auto kodus ära panema , vee välja laskma , ja meie jäime kahekesi pärast järele minema . Arvi ise tull ukse peale vastu , kui köögis seisime , valges kleidis naine käevangus . Ega noorikut võinud pulmades üksi jätta . Kartsin seda valges naisterahvast . Mitte küll nii väga kui matustel , aga siiski . Arvi , suur priske mees , müristas naeruga pooleks : " No ristipoeg , kas tulid ka ristiisa pulma ! " Arvi hõiskas igal võimalikul juhul " ristipoeg " . Kööginaistele tegi seega nalja . Oleks võinud juba vaiksemalt . Peitsin , hoidusin rohkem isa varju . Kaunissoojas köögis põles pehme kahvatu punakas-kollakas tuli . Toa uks oli vahepealt lahti ja teises toas võttis piduliste kõnesuma vastu . Otsekui hõlmas meid endasse . Isu oli seda peonähu näha ja jälgida . Laua otsas suitsetasid valgetes särkides mehed . Kahvlid-noad taldrikule jäetud , süldid söömata , salatid sealsamas . Sutsuvinu hõljus näo kõrvalt üles , aeti tähtsat poliitikajuttu , konisid vajutasid pilgeni täis tuhatoosi äärde . Tagapool seisis üks laua ääres püsti , pani mingisugust pitsi lauale , ütles või rääkis veel midagi püsti seistes . Joosep või mõni teine mees jõi õlletoobist , läikiv plekkpõhi helgatas tulepaistel . Tuba piinas pidupalavusega . Ma olin hästi väike kõigi nende tugevate inimkogude vahel . Isa oli mind arvatavasti kummargil olles pingilt maha lasknud , mu pika väsimusepirina peale ütelnud , et mine vaata ringi , mine vaata . Arvi tuli kööki , lükkas käega üle pea näole langevat musta juuksesalku . Pisut kandilise näoga Arvi tegi köögisolijatega juttu , rääkis , et kui saaks õlut juurde tuua ja teistest asjadest kööginaistega . Üks ja teine tädi kummardus toast tulles väikese poisi üle ja küsis ; " No mida sina ka tahad ? " tä- didel oli harilikult ikka mingi pirukatevaagen käes ja nad kandsid valgeid põllesid , mille krousitud servadega paelad läksid üle õlgade . Mustunud käterätikunagis seina ligi seisis peo puhul valge lina , millele kaarekujuliselt tikitud " Maa õnnistust , Looja ! " Mõranenud peegli servas paistis seebijälgi . All seisis solgipang . Kõrvalt uksest tuli kohe ema ja kummardus minu üle : " Kas sa midagi süia said ? Siin on kõiki asja präega , ütle , misasja sa tahad ? Ma toon sulle . " Ema rääkis minuga vaikselt ja omavaheliselt otsekui kodus . Nihkusin mööda seinaäärt eeskoja ukse poole . Köögitoas kõrgemal paistis tumemõnus hähune õhk . Tuli ette minuteid , kus ühtegi perenaist polnud köögis . Seisin hästi lähedale veepangedele seina ääres pingil . Veepind võbeles mu silmade kõrgusel , kui pangekülge toksasin . Taga paistis vana kapp , mille punaseks peitsitud pulgad klaaside vahel tõid meelde oreli näo . Kapi peal oli mingi paber arvutustega , pliiatsi-jupp peale visatud . Vist saskumängu arvestused . Siis oli seal veel üks sinise luupeaga nuga ja porgand . Kapipealse tagumisse nurka oli pistetud vana logisev äratuskell . Ma teadsin seda kella küll : sellel oli niisugune läikiv kupliks peal , mis tiltsus , kui puudutasid . Ja kapipealsetel asjadel , vanal paljal puul ja sinisel noal , kolmel punakal pulgal üleval klaaside vahel ja tumedal kapisisemusel oli võõras lõhn juures . Need ei lõhnanud nii nagu kodus . Lauda sõnniku-vinu tundsin hingamises . Võõrastasin viha , jahekibedat laudalõhna seal köögiseina uurides . Praotasin eeskoja ust . Lingilõks oli mu silmade kõrgusel ja tegin tasakesi väljast eeskoja ukse lahti . Paotatud uksega kojas oli külm . Koja klaasruutudest paistis maa valendust . Väljas , kõrge kena sirendusega ilmas oli varsti uus aasta tulemas ja sees , soojas kollases toas peeti pidu . Väh , väristasin külma pärast õlgu ja panin eeskoja ukse kinni . Ka tundsin , et sellest laudadest uksest tuli sõnnikulõhna . Kahvaturoheliste laudade vahel olid praod . Talli pool , vaheruumis põles vaevane punakas , kahvatu valgus . Vaheruumist edasi läks Murru talli . Sealt , sõnnikuhunnikust tuligi viha ja värsket laudalõhna . Väheses põlemisvalguses oli näha , kuidas põhkudest kollaka randi taga lehm sõi . See oli nõnda kummaline , et Murrul läks toast kohe otse lauta . Meil küll nii ei olnud , meil oli tall eraldi . Aga Murrul oli tall maja otsas . Ei läinud ma enam sammugi mööda sõnnikut ja virtsa , Seal kahvatus punakas laevalguses olid seina peal linna- külaliste riided . Sein näis riietest paks . Üks pruunikas lastekasukas rippus veel kõige peal . Keegi naine linnakülaliste hulgast oli tulnud talli poole peale sukka seadma . Saba oli üles kergitatud ja ma nägin valgel jalal seda suka jumekat riba . Ma teadsin seda tädi , seda naist linnakülalistest küll ; ma teadsin isegi , et Miralde või Renalde - mis ta nimi oli . " No mis teie , lapsed , siin teete ? " küsis ta meie käest . Siis , lasknud seeliku alla , oli tal veel vaja kätega altpoolt kohendada . Keegi tuli selja tagant , sahvri uksest süldikaussidega ja ütles , et me teda mööda lubaks . Hähuses punakas valguses nägin Murru vana ema seina ääres sängil istumas.-Ega mina ei teadnud , et see Murru vana ema on , aga kui ma teda nägin , siis teadsin . Pruunides sukkades jalad seisid sängi ees põrandal . Tumedatest silmadest vaatas vastu kurbus ja tüdimus . Murru vana ema oli siia sängi peale istuma pandud , kui teistel pidu käis . Kartsin , tema kurja sõna , ja haledust oli ka . Murru vana ema hakkas oma elupäevi lõpetama . Rõõmud polnud enam tema jaoks . Punakastumedas kumas sängi peal istuv vana ema oli nagu nähtumus kadunud ajast . Kunagi , kui polnud veel kedagi meist , oli temagi jaoks päev kõrge , kevad valge . Peo järel magasin suures toas ning ärkasin ei tea millal . Videvik vidus kahvatut laealust , uksepiita . Padupruunjas sombune valgus paistis toas . Truubinurgad paistsid tuhma õhuga kaetud . Kardinad akende ees paistsid vinejat valgust läbi . Kõmatoa keskel paistis pruunitoonne õhkkond . Kõik aina paistis , paistis . Ma ei saanud aru , kas see oli tolkus võrkudega voodi . Segane paistis see kohtumine teadvusega . Pea täis ... mida ? , avastasin end tuhmide linanutsude vahel asemel . Pealegi olid hiidanuma seinad väga libedad ja ronimisest ei oleks midagi välja tulnud . Hommikuni jäi aga üle üheteistkümne tunni . Siis pidi tulema vahetusmees , kes kolleegi välja aitaks . Terve öö tuli paagis oodata ning Nuntsius tundis , et selle aja jooksul hakkab tal kõhe , ehk isegi jube , ning ainuke asjaolu , mille üle ta heameelt tundis , oli see , et paagis ei olnud õnneks vett . Ka teadmine peatsest puhkusest lohutas veidi Nuntsiust tema abitus olukorras . Ta istus paagipõhja , kobas küljetaskuid , leidis sigaretid , aga tikke mitte kusagilt ja suits jäigi tõmbamata . Aegamisi kohanes nikotiininäljane Nuntsius oma rusuva paratamatusega ja kössitõmbunult isegi tukastas natuke . Reaalsusetaju tõi tagasi mingi ladin , mis Nuntsiuse kohe erguks virgutas . Teine aisting , mis Nuntsiuse teadvusse peegeldus , oli see , et ta tagumik on niiske , ja kolmandaks , et kusagilt ülevalt langeb sooja vedelikku - paagi nõgusas põhjas oli juba mõnesentimeetrine kiht . Masinist mõistis , et oli ladinas istunud paar minutit , sest iga kuuekümne sekundiga tõusis nivoo paagis ligikaudu sentimeetri võrra . Nuntsius andis endale ahastades aru , et keegi oli kraani kogemata või ehk meelegagi veidi lahti jätnud , öise jahutusintensiivsuse kahanemisega tõusis ringluses surve ja ülemistest nirevil siibritest hakkas siis vett üle ajama . Nuntsius istus kottpimedas paagipõhjas nagu puuga pähesaanu . Üleval kumas hämar valgus , mille kutsuvad külmad kiired ihaldatavale paagiservale langesid . Pääsemist pakkuvat kõrgust lootusrikkalt silmitsedes haaras Nuntsiust äkki meeletu paanika ja ta tabas kogu lihtsat ja hirmsat tõde ... Nuntsius reageeris sellele hetketundmusele kaootilise ja mõttetult rabeleva tegutsemisega . Ta spurtis nagu elektrivoolust või kobraründest rabatu ja püüdis mööda paagiseina nii palju kui võimalik üles sprintida , et servast iga hinna eest käega kinni haarata , kuid jõudmata poolelegi teele , libises ta tagasi ja oli varsti mitmetest ponnistustest märg nagu põrandakalts . Hingeldades jäi Nuntsius paagipõhja istuma , sülitas ja hakkas röökima . Aga tema appikutsesignaalidele vastas vaid irvitav kaja . Peagi taipas ta oma karjumise mõttetust . Väheste tukkuvate valvemehhaanikutega öine tehas asus oma monotoonse mürinaga kaugemal ja pumbamaja territooriumil polnud kindlasti ainsatki inimest . Oli küllalt vähe tõenäoline , et mõni lunaatik või mingid armuhullud tuleksid linnast peni- koorma kaugusele , et laokile jäetud pimedal tööstusmaastikul ringi konnata . Kopsude lõõtsumise aeglustudes hakkasid ajud selgemalt tööle . Nüüd taipas ta olukorra kogu lootusetust . Ülevalt kraanist tilgub vett , mis tõstab nivood üle poole meetri tunnis , sest äravoolu klapp paagi all on suletud . Siit välja teda keegi aidata ei saa , klapp jääb nagu kiuste suletuks , sest teda avav automaatsüsteem asub üleval . Umbes kolme või nelja tunni pärast peab ta end vee peal hoidma hakkama , et mitte uppuda . Ja hulpides tuleb veel mingi aeg pinnal püsida , et nivoo tõustes käsi lõpuks paagi servani küünitada . Aga ta on üpris vilets ujuja . Mida küll teha ? Nuntsius seisis juba sääremarju kõditavas leiges vees . Nagu laukasortsi kimpu jäänud kurg võttis ta kingad jalast ja üleriided seljast ning need puntrasse kokku keeranud , heitis ihukatted mütsatusega pimedast paagist välja . Siis tagus ta igaks juhuks veel klapi ümbrust , aga see oli sama mõttetu nagu purjenõelaga betooni raiumine . Nuntsius istus neetult suure anuma põhja ja aeg-ajalt siiski hõigates viitis ta keset pimedust oma graafikus ettenähtud vahitunde . Peagi aga hakkas liialt trumminahku rõhuv kaja teda võikalt ehmatama ja SOS jäi aina harvemaks . Närvipinge kasvades kadus objektiivne ajataju ja paljude tundmuste virvarris jooksis mõte nii või teisiti ikka paagi ja veevärgi juurde tagasi . Nuntsiuse lootused muutusid üha utoopilisemaks . Ta peaaegu uskus , et tehases või torusüsteemis juhtub mingi rike ja vee ringlus katkeb . Või siis tulevad kosmosekülalised ja pärast " biovälja magnetiseerimist " muudetakse ta ruumilisi koordinaate ja ta leiab end väljast , ihaldatava valvelaua alt , kus ta pea igal vahiööl kapipeidikust põrandale laotatud madratsil nagu koer põõnas . Vahikorrad olid ju rahulikud , automaatika kindel ja hakkajatel eramaja-ehitajatel polnud territooriumilt varastada midagi . Paagis kartis masinist natuke ka hullumeelsust , aga üldiselt see mõte teda palju ei kohutanud , sest ta oli paljulugenud mees ja ta domineerivalt ratsionalistlikus loomuses peitus ka peaaegu kõikide juhuste ettenägemise ja nendega arvestamise süsteemike , mis võimalusi teadvustades ( antud juhul hullumeelsust ) neid tulevikuvariante alati eemale hoidis . Kuid vee tõustes üle kõhu rinnuni ja sealt edasi lõua alla pingestas olukord hädasolija iga närvikiu . Organism ei sattunud enam paanikasse . Ees varitsev oht muutis ta valvsaks ja vähimatki liigutust kaaluvaks . Nagu püüniseraudu sattunud metsloom ootas ta iga jõuraasu säästes aeglast ja piinarikast lõppkatsumust , et pärast oma olemasolu alalhoidmise vaeva kõige õigemal hetkel sooritada elu ja valikuvabaduse säilitamiseks maksimaalne energiapurse . Närve enesesisendusega reguleerida püüdvale j a samaaegselt oma tegevusest sõltuvaid uusi psüühikaseisundeid analüüsivale Nuntsiusele muutus kõik järjest selgemaks . Tema keha ei võidelnud järskude jõududega , äkilisi hoope ei jaganud keegi , vaid aeglaselt kägistav surmaoht muutis valvast organismi järjest teravamini kaduvikuõõva tunnetavaks . Üks nürimaid surmavikateid näsis ta kaela ja Nuntsiusele meenus , kuidas ta kord turuvarblasena kolhoosipõllul kartuleid noppides oli poolikusse veeämbrisse ühe vöödilise hiire visanud ja siis käekellaga aega mõõtnud . Katse vältas tookord veidi üle kuue minuti ja vaene loomake oli sibades algul päri- päeva , pärast vastupäeva ujunud , ning kui ta uppumisagoonias veel keerlema ja sabaga sapsima hakkas , oli bioloogiline eksperiment väikeimetajaga praktiliselt lõppenud . Nuntsius oli oma elus varemgi pooluskudes mõne palvega Jumala poole pöördunud , kuid just nüüd , hädas , mil see kunagine hiireuputamine talle meenus , võttis ta end patusena tundes rituaali kõige tõsisemalt . Vesi aga kerkis ja kerkis ning äkitselt leidis Nuntsius ühe lihtsa mooduse , kuidas jõudu eriti raiskamata ennast varsti üle pea küündiva vee pinnal hoida . Ta lasi end kopse täis tõmmates vastu paagipõhja vajuda ja põlvedest natuke nõtkudes tõukas siis keha pöidadega aeglaselt vee alt pinnale . See oli sujuv , nagu aegluubis hüplemine , ja vähe energiat nõudev füüsiline tegevus lõdvestas Nuntsiuse pillpingul närvisüsteemi . Tunnikese möödudes liugles Nuntsius järjest suurema amplituudiga . Sujuva üles-alla hõljumise hõlbustamiseks muutis ta oma keha laskudes võimalikult voolujoonelisemaks , sest tal oli järjest raskem põhjani jõuda . End paagipõhjast aina tugevamini lahti tõugates surus ta labidaliste peo- pesadega laialisirutatud käed järsult ja vertikaalselt alla ning sibas pöidadega kiiresti kaasa aida- tes pinnale . Kuid vaatamata kõigile juurdeõpitud nippidele jõudis kätte moment , kus miski ei and- nud enam olulist efekti , ja vaistlikult otstarbekamat hulpimismoodust tajudes tõukas Nuntsius end viimast korda paagipõhjast lahti , hakates käte ja jalgadega elliptiliselt veheldes oma nägu õhus hoidma . Seejärel ujus ta mõne tõmbega paagiseina juurde ja kannad vastu libedat metalli toetanud , tõukas masinist nagu süstik ennast diametraalselt teise serva suunas . Ebamugav oli tal end „ vastaskaldal " ümber pöörata ja tagasi tõugata ning väsides , aina enam väsides oli ta varsti hiire olukorras , kes tema kartulipanges kunagi enne uppumist ringiratast ujus ja raples . Aeg-ajalt kerkis Nuntsius käte ja jalgadega aina kiiremini sumades veest - nagu algaja veepalliväravavaht sirutas ta end märjast needusest üles , võimalikult kõrgemale , aga vaksa-poolteise jagu paremalgi katsel eesmärgist ikka eemale jäädes langes ta tagasi oma järjest tõenäolisemasse hauda . Inimene kasutas hädaga oma viimaseid oskusi ; vaevaliselt kroolis ta lämmatavas leiguses , kogu aeg kobamisi neetult libedalt paagisilindrilt toetust otsides , oma paratamatu lõpu poole . Surmahirmust leegitsevate silmadega sihtis ta nii saatuslikult lähedal kõrguva pajaääre poole ja tõstis läkastades ja vett neelates oma harali krampuvate sõrmedega vasakut kätt küündimatusse kaugusse jääva pääsemise suunas . Ta kähises ja korises nagu surev kabjaline koduloom ning luuüdisse tungiv karje vallandus ta sisemusest . Ja just siis , kui eksistentsiaalne üksildus jõudis oma viimase piirini , haaras inimese kogu olemust mingi seletamatu trots . Uppuja sõrmed rabasid viimasel viskluse sekundil tuhandete võimaluste kuhjast ühteainsatki elu- loosi , kuid seekord ei trooninud juhus end saatuse kuningaks . Surma jagu paagiservast allajääv ranne pontsatas viimast korda vastu ligast metalli ja saatusele alistuv äga neeldus vedelasse hauda . Nõnda nagu endast kogu elukire andnud hiir vajus ka inimene lõdvenevas agoonias allapoole . Hõljudes tulvas tema kustuvasse kehasse kummaline muusika , meenutades ähmastuvas teadvuses seda hinge ajalukku libisenud ürgookeani , kus ta eellased aastamiljardite eest hõljusid . Puhkus oli alanud . Täna õhtul olen ma jälle noor . Valuline peni kajab üle juurviljaaedade , ainsana äratades mu südames üksilduse laja . Kuuvalguse võik veab maiste asjade jada , aeg lõikub ja sagarais kohrub mälu . Siis olin ma noor . Eluks küps kärsitu autor , kannatlikult leppides ahta tribüüniga . Toimetati mind eriti alguses , kui ma ei suutnud veel leppida mõistmatu väega , siiski alistudes vormivale jõule . Hiljem harjusin avaldamisega , varem nii torkivad okkad nürinesid hammasteks masinarattal . Hõõguvad ideaalid sammaldusid pudenevasse lootusse , märkamatult libisedes tumenesin . Tihedamini rüüpasin ma veini , pääsemaks isikute ja asjaolude kootud üha pealesõlmuvamatest niitidest , samas rebestadaihkavalt võrku tagasi sööstes . Mu haardeulatusse jäi telefon ja sõnad tegid oma töö . „ Halloo ! Kas peatoimetaja ? Räägin saarelt ... Pagan võtaks , mida te siis ootate ? ! ... See on teie arvamus ... Mida siin taibata ... Ahh , ärge olge puupea ... Muuseas , need sõnad kihutavad välku- dena läbi veealuse kaabli ... See on teie teha ... Taoline armetult kokkuklopsitud motiveering ... Häh ! Te olete lihtsalt arg nagu tüüpiline võimuarlekiin ... Ma sülitan lutikaile vahekuulamise spetsjaamas ... Jaa , jaa , ma olen täiesti kaine ja terve mõistuse juures ... No ja urru-auku kogu see krempel ühes teie arvamusega ! " Vihaga virutasin toru hargile ja kummutasin pokaali , samas hoogsalt uut numbrikombinatsiooni keerutades . Jaa , siis olin ma noor ega hoolinud eriti . Täna õhtul olen ma jälle noor . Valuline peni kajab üle juurviljaaedade , ainsana äratades mu südames üksilduse laja . Kuuvalguse võik kallab üle laual lebava musta aparaadi . Taguva süda- mega istun sügaval tugitoolis ja sirutun jälle telefonini . Tütar pelgab mind , ei julge muga tantsida . Kardab , et ma ta tulle viskan . Pärast esimest hüpet plahvatas vanamees kõrvuni keema . Just lõpetas mu sõimamise . " Kas sa natuke mõtled ka ? Ise vana mees , aga teed selliseid poisikese tükke . Kes su siit sütest välja kisub ja tombuga jändama hakkab ? " Kui kukun . Loomulikult ei kuku ma . Kõik on ette arvestatud . See pisuke nii , kuidas viis kõhus loksuvat liitrit lubavad . Sekundi jagu ikka mõtlen , analüüsida pole midagi . Sest idee ammu küps , ootab pimedas kehas , oma tegelikkust hüppeks . Kondis on kood , mahe " . Ziguligi " tõstab julgust ja jõudu , kütusena sisemootoris . Kena äikesejärgne kesa , nätske , kivide-roigasteta , lillelinegi . Pole mul mõtteski tütrega hüpata , tahaks taga vaid kiiret polkat keerutada . Sest naisega seda ei saa . Miski siin ilmas ei häiri mind rohkem kui ta puukingad . Need vaid sängi ja peldiku vahele kõlbavadki . Aga ma armastan teda hoolimata sellest , et ta mulle tihti sama tark tundub kui ta kaunjas king . Mis sageli mus viha kihvatab . Jaanituli pole kõrge , noolib ehk süllani . Mis viga siit , pea ees , läbi panna . Muidugi kukerpalliga maandudes . Olen sarnaselt hüpanud kümneid , ehk sadugi kordi . Aga läbi tule alles esimest raksu . Keegi ju ei tantsi muga . Juuksed ja habe pole raasugi kõrbenud . Kohe panen teise sööstuga . Viis-kuus madalat jooksusammu , äratõuge , käed ette , pea rinnale ja üle turja röögatusega jälle kandadele . " Hraa ! " Vanamees tõmbleb juba vähem . Ilmselt veendub milleski . Topib liha vardasse , lakub sõrmi ja nakitseb pudeli kallal . Ise ei hüppaks ta iial . Põlegu või talu . Naised siblivad ümber võileibade . Memmel pole midagi ütelda , raputab vaid pead . .. Sibulat ka või ? " .. No , aga mis te's mõtlete ! " Mul on üks noor sõber , kes igatseb kõrgelt kaljult alla hüpata . Rannikule või merre . Et kogeda , mis tunne on kukkuda . Vahel küsin , et miks mitte mastist või majakast ? Tunne tuleks ju üürikese pikem . .. Ei , " vastab ta kindlalt , .. ainult kaljult ! " Ta ei ole sugugi hull , küll aga kihhotist . Lapse- põlves kalmistul kastaneid küünitades kukkus ta puult , pea ees , läbi paruni hauaaia . Odajas raudvarb läbi ajude . Visa vaim aga jäi . Igaühel on oma saatus ja õnn . Üks peab miljoneist erinema , elu pole armee . Õnnetus varitseb salakavalalt , leiab sind kust tahes . Kui kord valitud oled . Joomaseid ja hulljulgeid hoiab Jumal . Tegelikult olen ma arg . Mitte just tossike , aga kartlik kindlasti . Elust enamuse kaine ja tasane . Väldin konflikte , püüan inimestele meeldida , võõrastele eriti . Tahtmatult võin pugedagi . Lähedasi aga solvan , ütlen sihilikult halvasti . Sest sageli on igav . Ka labaselt võib lihtsalt pinget tõsta . Et miski ikka säriseks . Kui armastust häbenen . Vahel olen enda pärast ahastuses . Tunnistan enese alaväärsust , kuid mitte teistele . Materialism ja asjade arvestus mind üleni ei neela . Harva mürgitan end meelepette keemiaga . Liigsöömist ei ohjelda , kaldun suguelu äärmuisse . Raibet meeldib nosida , esteetilist voblat või pooltoorest seapead . Varastan vähe ja suisa ei valeta . Fantaseerin ja liialdan . Elu sunnib kavaldama , tühja-tähjaga laveerima . Ei ei ega jaa . Igavese asjus olen aus , nõnda kuidas süda ütleb . Tunda igatsen üleilmset , tarkust ja armastust pean tähtsamaiks . Üksi neid palju ei kasvata . Naist ja tütart ikka hoian ja vean . Siis ei lasta mindki kõrgemast lahti . Vaimud mind kisuvad , üles ja alla , hinge rebides . Jeesust vihkan ja võtan teinekord hardusega rindu , kuis kunagi . Väsin võiduajamisest inimeste ja ilmaga . Alandlikkus ja puhtad tunded igritsevad südames . Teistele seda habrast pesa ei näita . Aarded on ilmataaga all . Peab veel kõvasti endki otsima ja võsast suure tee peale saama . Higistades , ragistades , vaimule halastamata . Tööst pean lugu , aga vanker veereb aeglaselt . Koorma korjamise aeg . Sest tühjalt ei sõida ja sõnnikut ei kogu . Vähe üldse valida ja kohe ei näe seda oma . Aega veel on . Kuigi üksainus elu mul . Olgu neid ümbersünde ja hüppeid palju tahes . Ilm üleni jääb samaks , koguolemine ei muutu . See üks . Sest lihtne sõna lihtsalt juhtus olema selline , nagu ta oli . Ja siis oli see otsas , ja siis algas uus sõna . Ent ta ei teadnud veel , mis sõna see oli . Ta ei saanud veel millestki aru . Saadetud väljaveninud varjudest , hüplesid rannal õhtu kummalises külgvalguses lumivalgete spordipükstega poisid , kes näisid mängivat jalgpalli . Neid võis olla kümme , võis olla kaksteist , kaks tükki eesmises ja tagumises otsas seismas kooritud palkidest väravate all , ülejäänud paljajalu vehklemas ümber valgest nahast palli . Ja nende kohal , taevas , õhtu kummalises külgvalguses , tõmbas keegi aeglaselt mööda klaverikeeli : bassi vaibuv kõma langes tumekollasena üle mere . Punapea oli maltsapuhmasse peatuma jäänud ning toppis oma särgivolte püksivöö vahele . Need olid veel kaugel . Ja keegi ei öelnud , et nad olid tema jaoks . Nad ei osanud päriselt seda mängu , millega nad oma aega veetsid , polnud seal ei õiget passiandmist , triblingut ega muud , sellest sai Punapeagi aru , nad liikusid enamasti troppis ühe värava alt teise alla ning väravavahtidel ei jätkunud tööd . Murdunud putkede lõhn tõusis talle aegamööda pähe . Need poisid meelitasid teda . Mitte miski ei hoiatanud teda nende poiste eest , maltsranna-meeleolu oli ta ilmsesti haaranud . Bass kõmises üle ranna , ta oli täidetud , täidetud naine , nagu abieluööst täidetud naine , kaks-kolm korda järjest võetud naine , kelle kriitikameel ekstaasides ära põlenud . Kelle jaoks olid need poisid , tema või mõne teise jaoks ? Ta lükkas oma punaseid traate oimukohtadelt ülespoole , need juba tilkusidki . Poolalasti poisid meelitasid teda enda juurde , kas oli see õige ? Kui palju oli oodatud , kui palju mõeldud ! Mida oodatud , mida mõeldud ? Mida ootama või mida mõtlema pidi ta praegugi ? Ta ei teadnud . Tõde oli vaid see , et ta himutses toimida eksamite vastu . Tõde oli see , et ta peale putkede imalat lõhna tahtis hingata enesesse kirbet , soolast lõhna . Võib-olla lõppes provints juba siin . Võib-olla lõppes provints juba seal . Võib- olla oli Eneken seal , seal , selle palli sees , mida nad nii rumalasti taga ajasid . Okeaaniline videvik , seda polnud ta varem kogenud . Ta juba läkski , nii see kõik algab . Ta juba läkski , ta oli juba tüki maad neile lähemal . Jalgpalliplats oli maltsadest puhtaks kitkutud , väljaku kummassegi otsa olid laotud kolletavad taimehunnikud . Väljaku kohal seisis tornina jehoovalik pilv , tollest see kõmin tuligi . Ta juba nägi neid , ta tundis neist mõnda juba nägupidi . Ta ei teadnud , mis ta tegi . Ta kiskus endal pluusi eest valla , sest need olid ju poolalasti , sest need olid ju poolalasti , ainult lumivalged spordipüksid jalas . Tema pluusi vahelt ei paistnud midagi siivutut , ei ühtki ribakest roosat pesu , ei mingit pitsinarmast , sest Eneken oli teda õpetanud eksamite ajal ilma liigse pesuta käima ja see mõjus tõesti hästi . Paistis üksnes punapealikult kahvatu nahanatuke , triip seda , mis kahe tissi vahele jäi , ja naba . Temas ei säilinud mitte midagi meelelist , kui ta end riidest lahti hakkas koorima , kuni lõpuni välja . Aga see teda praegu ei huvitanud . Pluusihõlmade lehvides lähenes ta noorte kutsikate parvele ja oli väga meelitatud sellest , et nood teda eriliselt märkama ei vaevunud , justkui oleks ta nende oma vana tuntud emane , kes toidureisilt koju jõuab . Nad olid temast vist kõik veidi nooremad , hästi aretatud põhjamaa poisid , sitked , soonilised , soliidsed , kõik suhteliselt heledat verd . Ta uskus , et ta mõjub neile koduselt . Esimene väravavaht seisis nüüd seljaga peaaegu tema ees , käed puusas , jalad harkis ja musklid veidi edevalt oma sisepingetega mänglemas - küllap ta juba teadis , kes tema selja taga seisab . Punapea keerutas närtsinud maltsapead käe vahel ning astus puusi jõnksutades väravaposti taha , toetas end siis rinnaga vastu posti , sirutas käed ümber selle kareda pinna ja jäi ootusvalmilt mere tumekollast loksumist vaatama . Bumm-bumm , ümises bass mänguväljaku kohal . Poistesumm siblis suure osa ajast väljaku keskel ja väravavahiga oleks olnud päris mõnus vestlust alustada , kuid see näis nagu sõna pidades vaikivat . Punapea näksis väravaposti mõrkjaid puukooreniidikesi ning ei kiirustanud samuti . Ta oli ju tulnud mere äärde . Ta oli mere ääres . See , mida ta praegu tegi , oli kõike muud kui alandumine võimu ees . See ei arvestanud mitte kriipsuvõrdki professorite erialase agressiivsusega . Järelikult oli see õige ja hetk võis kesta . Kui ta niikaugele oli jõudnud , küsis ta poisi käest laisa emalikkusega : mis siis siinpool kah uudist on ? Poiss pöördus nüüd ometi , vaatas altkulmu Punapea poole , mälus suus olematut leivakannikat ja küsis omakorda peaaegu sõbralikult : kas sa ei karda , et ma nõndamoodi sind hammustada võiksin ? Kuda nõndamoodi ? küsis Punapea ja tundis , kuidas seniolematu kogemuse judin tal üle keha käis ning teda üles hakkas kütma , jumekaks , kauniks , meeleliseks naiseks . Leiad sa mus midagi keelatut , ah ? Ma küsisin , kas sa ei karda , et ma su lehvivat liha võin hammustada , ütles poiss , muud midagi . Ma olen vastu posti , pomises Punapea , ja mingit liha siin lehvimas ei ole . Ma tulin ujuma , ah ? Ma loodan , et see rand ei ole veel okupeeritud ? See rand ei ole okupeeritud , ütles väravavaht ja läks vastu kaugustest tema poole veerevale pallile . Kui ta palli taas teise värava alla oli löönud , tuli ta tagasi . Tule hammusta mind , ütles Punapea talle ja tundis seejärel , et ta nüüd tõesti millegagi päris hästi hakkama oli saanud . Sa ju lubasid , ah ? Tule tee üks tüdruk õnnelikuks . Pole , mida hammustada , lausus poiss muiates . Ta pruun ihu oli õhtuse päikese käes kui ... kui kuld . See oli labane , aga võimas . Selles ei olnud mitte midagi lõtva . See oli lihtne ja iidne . Ja nagu teiste tugevate poiste juures , tajus Punapea siingi piisonisõnniku õilsat lõhna . Merest tulevad piisonid oli üks ta lemmikkujutlusi . See tuli tavaliselt siis , kui ta tundis , et temaski on veel elujõulisi pakitsusi . Siis vaatas ta end tavaliselt üle . Ja ta nägi , kui mannetu , kui kahvatu ja kehv ta on , ürgnaiselikeks metsikusteks mitte kuskilt poolt valmis . Aga see ainult tõstis tema elujõudu . Ta tuli posti tagant välja . Ma tulin ju teie juurde , aga te ei oska mind vastugi võtta , sõnas ta . See ei olnud nüüd küll tõsi . Oli selge , et nad olid osanud teda vastu võtta . Mismoodi , see ei puutunud asjasse . Väravavaht vilistas kõvasti , korra , teise . Nad peatasid mängu ja vahtisid äkki kõik tema , Punapea poole . Mis on ? hüüdis neist keegi . Ütles , et tuli meie juurde , hõikas väravavaht . Tulge kaege üle . Punapea pani nagu väravavahtki käed puusa ja jäi neid ootama . Ei , ta ei kavatsenudki oma pluusinööpidega jantida . Ta oli neist vanem , üliõpilane , nende kasvataja . Nad tulid ja moodustasid tema ümber ringi . Imelik tüdruk , oli esimene repliik , mis ta kuulis . Kes sind saatis ? küsiti siis . Kas siia saab ainult kutsetega ? küsis Punapea . Ta on päris kebja olemisega , lausus muiates väravavaht , keda ta nüüd juba kõige paremini teadis , justkui tahaks kampa lüüa . Vutimehed naersid üksmeelselt . Temal aga ei olnud midagi selle vastu , et seista nende leemendavas sõõris , sest see sõõr näis teda kaitsvat võõra , valesti elatud maailma eest . Ta naeris samuti , ajas pea kuklasse ja naeris heleda häälega . Ta ei osanud otsustada , tuli see pingest või pingelangusest . Igatahes kajas see ranniku kohal seisva pilvejuraka lugematutelt kumerpindadelt tagasi . Valgus ja vari , valgus ja vari mänglesid pronksjatel niisketel keredel tema ümber ja natuke eemal tallas merest väljunud piisonikari imalaid putki . Kui teil minust villand saab , siis visake mind merre , ütles ta poistele . Kõike , mitte ainult koju , lisas ta . Sa oled päris naljakas tüdruk oma paljaste nibudega , ütles üks nende seast . Teised vaikisid . Meri kohises . Hea oli hingata . Visake mind merre , kui villand saab , ütles Punapea kangelaslikult , Nad vaatasid teda nüüd tõepoolest uudishimuga . Nende jalgpalluri-tuimus oli hetkeks võidetud . Mida sa teha tahad ? küsiti talt . Oled sa eksinud ? Siin olla , vastas Punapea . Niikaua , kuni valgete tuvide karjad selle linna ära võtavad . Nad lõksutasid veidi hajameelselt oma püksikumme . Kui luulelisus maha arvata , siis võiks temaga lausa püherdada , lausus siis keegi peale mõttepausi . Nad naersid rahumeelselt . Tule püherda , sõnas Punapea väsinult , ainult mitte eksameid . Ta naeratas neile omamehelikult . Nende ring lagunes nüüd ja nad jooksid olukorraga leppinult tagasi väljakule . Päike paistis talle otse silma . Ta kuulis varsti jälle , kuidas pallimatsud pihta hakkasid . Sinu kiuste saan ma õnnelikumaks , Eneken , mõtles ta . Sest ma võin lausa labaselt labane olla . Ons võimalik , et see on armastus ? küsis Punapea , istudes kollakale mullale , toetades lõua kätele ja pöördudes justkui väravavahi poole . See seisis jälle oma sisseharjunud poosis , jalad harkis ning käed puusas , laisalt vilistades . Ei olnud mingit kahtlust : temagi kuulis kuminaid . See , mida terve linn kahtlustas , oli siinsamas . See oli olnud jäätmaalgi , kust ta nii armetult põgenema pidi . Talle anti kaks võimalust järjest , see oli jube . See oli mingi nutmiseni tihe elu , mida talle pakuti ; ta teadis , et ta seda välja ei kannata , kuid ta tegi kõik , mida elamise seadus talt nõudis . See nõudis julgust valida seda , mida valima polnud õpetatud . See ei nõudnud alati . Sest elamist ennast polnud ju palju . Kuid see nõudis alati siis , kui elamine äkki kätte jõudis ja Jehoova pilvetorn pealae kohal seisma jäi . - Poiss ei olnud pöördunud . Aga tema musklid mänglesid ja ta vilistas . Kas siis keegi ei usu , et midagi on teisiti kui tavaliselt , sosistas Punapea , kas te siis tõepoolest ei usu , et midagi on juhtunud ? Me armastame teid , vastas poiss napilt , pead pööramata . Mida see tähendab ? küsis Punapea vaikselt . Kas seda , et ma äkki armastusest tahan rääkida ? Või seda , et ma küsin , kas armastus on see , mida ma tunnen kui armastuse kaugel olemist ? Ma ei tea , mis minuga on , aga ma tean , et see kõik , mis ma siin olen , on kurb armastuse seadus . Ja ometi võiks just praegu midagi ; juhtuda . Juhtuda , et päike ei looju . Juhtuda , et maltsrand õitseb . Aga ei midagi . Ma olen õnnelik . Aga mai olen õnnelik seaduse järgi . Nii nagu kõik need unelejad tüdrukud on olnud . Need kõik , kes meid kasvatanud . Te olete head poisid , aga ma kardan . Ta nägi , kuidas väravavaht tema ees kätega kõrvad-sulges . Ta jäi vakka . Ta tundis äkki õudusega , kui korralikuks tüdrukuks on ta kasvatatud . Ta oli üks neist , kes vabaduse haisvaks oskas rääkida . Ta harutas oma kingapaelad lahti ning võttis end paljajalu . Ta uuristas oma jalge vahele niiskesse pinnasesse augu ning mattis oma sopased kingad sellesse auku . Siis kiskus ta jalast oma püksid ja aluspüksid . Lõpuks laskis õlgadelt langeda pluusi . Nüüd oli ta punapäine eimiski . Küllap oli seda kellelegi vaja . Jälle . Jälle . Jälle . Ent ta katsetas siiski . Vaata , poiss , kas midagi on juhtunud , lausus ta . Poiss ei teinud kuulma . Tal olid ikka veel pöidlad kõrvades . Asjatu katse . Ta tõusis püsti ja astus mõned sammud mere poole . Meri mõõnas . Mida teed sina , Eneken , praegu ? küsis ta mõttes . Kuidas elad sa läbi noorema õe langust ? Ta neelatas , kattis silmad kätega ja jäi sinnasamasse paigale . Tema ema ei oleks nüüd iial tagasi vaadanud . Aga tema vaatas . Poiss jälgis teda üksisilmi . Pall veeres tema poole . Nende pilgud olid temasse . Temasse kinni jäänud . Mäng seisis . Ta sirutas oma käed võrratu graatsiaga taeva poole , hööritas puusi ning laskis end järsult üle selja silda langeda . See oli kõige tobedam , mis talle hetkel meelde tuli . Tagurpidi maailm tema silme ees oli põnev nagu maalil : tosin sihvakat , turda poissi pidas teda hoolega silmas , ta nägi ju ise , kuidas ta neis silmades sees oli , kui hoolega teda neis peeti , kõik need silmad olid tema tehtud sildu täis ja mitte keegi ei saanud teda enam käskida koju minna . Siis vajus ta selili tagasi niiskele rannikuribale . Pallimatsud hakkasid jälle pihta , see oli hea , et nad temast üleliia ei hoolinud . Ta keeras end külili , tõmbas kerra ning kuulis , kuidas meri tema varvasteni püüdis ulatuda . Ta kattis kätega näo , sulgus enesesse . Kui ta jälle justkui päris tavaliseks oli saanud , aimas ta , et see oleks võinud juhtuda ükskõik kus . Ta oli provintsi pingete alt vabaks pääsnud . See oleks võinud juhtuda atollil või Normandia rannal . See oli sääraste juhtumuste eelis . See võis juhtuda seal , kuhu isa-ema võim iial ei ulatunud . Nagu ei oleks neid olemas olnudki . Nagu elaks ta laias maailmas . Ta tõusis istukile ja sõlmis käed ümber jalgade . Meri mõõnas . Päike loojus . Päike mõõnas . Meri loojus . Päike mõõnas pikalt . Meri loojus mõnuga . Ta tõusis püsti ja sammus pika päikese kollasesse loojuvasse merre . Ta teadis , et need poisid on seal , et nad mängivad palli , et nad on kui ekraan võõraste maailmade ees . Siin oli oma maailm , millesse üks vees mulistav tüdruk täiesti ära kulus . Ta jooksis veest , haaras värava tagant oma riided ja punus bravuurse kiljatusega üle maltsranna seda piiravate põõsaste vahele . Ta ei pannud end kohe riidesse , ta oli märg . Ja õhk oli leitsak ning temasse ei mahtunud mingit häbitunnet . Ja suguelundid ei olnud üldse nii hirmsad asjad , nagu nendest raadios räägiti . Suguelundid olid kõige umbisikulisemad elundid , mida inimese küljest leida , kõige umbisikulisemate tungide kehastus ning mitte keegi ei saanud sinu asju ju ära vaadata . Rahval oli õigus . Mitte keegi ei huvitunud sinu alastusest , Punapea . Täna lendas taevas vares , tuul oli mere poolt ja kuidagi madal , liiva tuli koguni aknast sisse ja kattis ajalehed ning muud paberid . Puhusin lehe puhtaks , kuid sinna ilmusid uued liivaterad , neid tungis isegi suhu . Ka valgus oli kollasem , kui peaks olema , ja muugi tundus kollasem , näiteks mu enda sõrmed . Võtsin ikka ja jälle kätte kirja , mille olin saanud hommikul . Lugesin seda hoolikalt , kuid kõik jäi sama arusaamatuks kui ennegi . Tundmatu kirjutas vene keeles . Ta soovis , et me pühapäeval kohtuksime Leningradis , ristleja << Aurora >> ees . Pühapäeval , Leningradis , ristleja << Aurora >> ees ? Nädala pärast , mitusada kilomeetrit eemal ? Miks ? Kirjas ei olnud vähimatki seletust . Ainult viimane lause ähvardas : << Kohtumine on hädavajalik . >> Allkirja ei olnud . Niisuguse kirja võiks ka ära visata , aga ... Aga : hädavajalik ? Kellel on häda ? Minul ? Temal ? Kui suur on see häda ? Võib-olla olen saanud päranduse ? Võib-olla on tegemist salaluurega ? Kauni naisega ? Välismaa kirjastajaga ? Mis veel ? Müstifikatsioon ? Mind meelitatakse kaugele , et tappa ? Austaja ? Surija ? Sõjaväe vastuluure ? Panin kirja ära , otsustasin juba kolmandat korda , et ei sõida kuhugi . Ega ma ole niidist tõmmata ! Anonüümne kiri , ja mina kavatsen sõita ? Kes on siin hull ? Arvatavasti kirjutaja . Ma olen olnud küllalt hämar kirjanik , vabadusvõitlejad ja nuhid pole minu vastu erilist huvi tund- nud . Tõsi , vahel olen saanud kirju , kus valgustatakse mõnd uut maailmasüsteemi , räägitakse sünergeetikast , skeemid muidugi lisatud . Aga nüüd - ristleja << Aurora >> juurde , mida nimetatakse teatavasti revo- lutsiooni hälliks - sealt lasti 25. oktoobri ööl 1917 pauk Talvepalee pihta , mis olevat olnud pealetungi alguse märgiks . Mis seost on minul tolle pauguga ? Jah , ka mina elan tolle paugu kaudsete tagajärgede atmosfääris , kuid seda teevad ju kõik , kes mind ümbritsevad . Kas siis kõik kutsutakse sinna kokku ? Või ainult pooldajad ? Või vastased ? Jah , olen ma üksi kutsutud ? Või tehti valik ? Aga kelle hulgast ? Ei , see on rumal nali . Keegi tahab millegi eest kätte maksta . Mille eest ? Kas ma olen süüdi ? Nagu kõik inimesed , aga kas rohkem kui teised ? Ei , ma ei reageeri kuidagi , olin äkki otsustanud . Keetsin kohvi viimasest pakist , mille olin Soome kirjastaja käest saanud , lisasin talongiga saadud suhkrut , olin äkki rahulik ja leiutasin eneserahustamist veel lisakski , eriti eluoluliste asjade seast : autole pole bensiini , rongile ei saa pileteid , bussid on täis . Ma ei saa ju sõita , sest riigis on raske olukord ! Bensiin lõppes otsa halva rongiühenduse pärast , halb rongiühendus sundis rongide arvu vähendama , ka bussidele ei jätku bensiini . Ega ma ometi jala ei lähe ? ! Ja üldse ei lähe ma kuhugi . Saia veel on , aga isegi poodi ma ei lähe , sest vorsti ei ole . Püsin kodus , ei lähe kuhugi . Riigi raske olukord soodustab eneseisolatsiooni , jumal tänatud . Kuhugi pole minna , midagi pole enam vaja . Las kirjutavad ja kutsuvad . Tõmbun üha rohkem endasse , püüan aru saada , kes ma tegelikult olen , püüan aru saada , kes ma olen objektina , sest subjekt on oldud küll . Nii teen ninanipsu kogu maailmale , solvan teda rängalt , ei lähe maailma lõppu vaatama , tema hauale nutma . Olen kodus , laman selili diivanil , mille vedrud on küll torkima hakanud , aga diivaniparandajat pole niikuinii saada , ja lisaks pole saada ka mööbliriiet . Seepi mul veel on , terve tükk , ja isegi hambapastat on üks tuub halbadeks aegadeks ära peidetud . Ei lähe ma ristleja juurde , ignoreerin kõike ja kõiki ! Muidugi , puudus ja vaesus ei tohiks olla põhjuseks , et ma loobun suurest seiklusest . Üks mu kolleeg käis hiljuti Põhja-Koreas , teine Mongoolias . Kauged maanurgad , kus päike kõrvetab nagu siingi ja kus protsessid ja tendentsid on täiesti võõrapärased ning lõpuni mõistetamatud . Miks mina ei lähe ristleja juurde , kust võib alguse saada midagi väga suurt ? Lühiromaani aine ! Võib- olla isegi epopöa ? Tsaariperekonna viimane liige tahab mulle rääkida kõik ? Ja mina laman torkival diivanil oma illusoorses elevandiluust tornis ? Aga kui ristleja lastakse terroristide poolt õhku ja mind on kutsutud vaatama ? Miks vaatama ? Võib-olla tahetakse , et ma hukkuksin koos ristlejaga ? Ei , ma ei lähe . Teisalt : kui tegemist on laevaga , siis sõidab see võib-olla merele ja mind võetakse kaasa . Aga ma ei ole kunagi olnud merekirjanik . Tõsi , olen kirjutanud Lennart Mere juubeliartikli , kuid sellepärast ei võeta mind ometi ristleja meeskonda ! Olen ehk arvatud mõne radikaalse organisatsiooni liikmeks ? Ehk tahetakse revolutsiooni ümber hinnata ja sel puhul ristleja pidulikult uputada ? Pärast heidetakse lilli lainetesse ? Peetakse kõnesid ? Aga sellisel juhul oleks kiri sisaldanud mõne deklaratsiooni , mõne loosungi või muu seletuse . Kui tahetakse värvata vastupidises suunas , informaatoriks või konsultandiks , siis ei kutsuta kaile , kõigi silma alla , vaid keldribaari . Mõni naine ? Kes on armunud ? Siis kirjutaks ta paargi sõna armastusest , seda enam , et ma olen tuntud väga truu mehena ja vajan seetõttu emotsionaalset lähenemist , millest kirjas pole mingit märki . Homoseksualist ? Nad ei pea mind üldiselt omaks , ja miks siis ristleja ? Seksuaalsümbol ? Mees : kahurid , vägev nina lõikab laineid ? Ehk tuleb see kiri alateadvusest : Lendav Hollandlane , Silver Ükssilm , Moby Dick , ship of transcendence ? Kui ristleja mast viitab Põhjanaelale , mille ümber tiirleb meie maailm ? Kui see on Valge Laev , mida asjatult oodatakse ? Laev , mis läheb üle Unustuse Jõe ? Üle Leete ? Kuid kiri oli väga materiaalne . Paberile pudenes peenikest liiva . Mina seisin akna all . Hulkusin sihitult linnas . Kohtasin paari tuttavat ja kõhklesin , kas rääkida neile oma murest . Miskipärast lõin viimasel hetkel , kui suu juba avanes , ikkagi kõhklema . Justkui oleks keegi mind keelanud . Kirjas ju ei nimetatud kutset saladuseks . Ometi ei tahtnud ma riskida . Võib-olla taheti niiviisi mu lojaalsust kontrollida . Kui ei tahetud , siis pelgasin tuttavate silmis naeruväärseks jääda . Keegi poleks uskunud . Nad oleksid arvanud , et teen nalja või olen purjus , Ja kui poleks arvanud , siis ei oleks keegi hoolinud . Kutse , mõelda vaid ! Kui palju on meid kutsutud ! Ja kuhu veel ! Ülemnõukogu istungile , Paganamaale , PEN-klubisse , piinakambrisse , Picasso maalide oksjonile . Oma << Auroraga >> ei üllata sa kedagi . Vahtisin << Estbrillianti >> uhkeid vaateaknaid , kus kõik see sära oli laotatud tumesinisele sametile . Märkasin ühe gemmi äärel väikest kärbest , jumala loomakest , kelle elu ei maksa midagi . Milline jultumus puudutada tuhandeid ! Milline suur joon ! Tundus , et iga juhus salvas mind ja süüdistas . Teinekord juhtub nii , et kakskümmend tuhat meest lähevad surma , et võita maaribakest , kuhu nende hauadki ära ei mahu , mina aga kõhklen . Kas mul siis pole põhjust , tahet ja jõudu ? Suur olla tähendab teha suuri tegusid , on selleks põhjust või ei ole . Pöördusin << Estbrillianti >> hiilgusest ära ja läksin taksopeatusse , kus muidugi oli umbes viiekümneinimeseline saba . Mitmes oma teoses olen jõudnud taksosabani ja siis kirjelduse katki jätnud . Sest peaks kirjeldama taksosaba , inimesi seal - küllalt representatiivne pilt - , oma ootust , pärast aga sõidu ajal kümne kilomeetri jooksul aknast avanevat vaadet , erinevaid linnaosasid , ja olekski justkui valmis pilt Soome lahe äärsest poolemiljonilisest endisest hansalinnast , nüüdsest pealinnast . Õudusega märkan , et praegugi jätan pooleli . Käsi ei tõuse . Ei taha kirjeldada elu . Teisalt - ei taha Tallinna pähe ka vaba fantaasiat välja pakkuda . Seetõttu jääb ebamääraseks , kuidas ma koju sain . Tiina Kirs prognoosis raadios postmodernismi peatset lõppu . Ehkki ta tegi seda väga intelligentselt , ei tõusnud ta tol konkreetsel päeval esile teoreetikute massist , kes aina loodavad tulevikule , kus kõik on hoopis teisiti , näiteks vabam kui seni , või piiratum , kui postmodernismi kõikelubatavusest lähtuda . Inimesed tahavad tagasi realismi ahelatesse , kuid üldisemas plaanis pooldavad nad siiski vabadust ja see tundub olevat väga inimlik joon , mida sama hästi võib nime- tada ka loomalikuks . Jaaguar ei taha olla puuris , seda oleme kõik näinud , ehkki puuriga kohanenud jaaguare võiks mu oponent hulgi välja pakkuda . Mina ei tea , kas ma tahan olla vaba või mitte . Liiga palju on keelajaid ja ässitajaid , vahel tekib lausa soov olla autistlik , peita pea liiva sisse ja hinge kinni hoida . Mis veel väljast meelde jäi ? Üle õue lendas helikopter ja ma soovisin , et ta alla kukuks . Ega lendur oleks viga saanud , nii palju ma tean . Liigutasin huuli , sosistasin : kuku , kuku , kuku . Nagu vene rulett . Ta ei kukkunud , mida võis ka ette arvata . Möödus juhuslikke isikuid . Mõtlesin , kuidas nad suhtuvad tervikpildi loomisesse . Tervikpilt millest ? Kõigest sellest , mis jääb väljavalitud alale , kokkulepitud ruumi . Kes valib välja , kes lepib kokku ? Armastus , võiks öelda , aga ka maitse , nii hea kui halb , ja mitte ainult maitse , vaid ka maik - vere maik suus , kasvõi siis , kui oled liiga kõva harjaga hambaid pesnud . Sellest võiks lähtuda . Aga mille tarvis lähtuda ? Rumal küsimus . Et luua . Kui ... näiteks kirjutada mehest , kes ärkab õhtul ja eksib sügavalt , arvates , et on hommik ! Kui ... kirjutada tundmatust naisest , kelle ukse taga koputab eksinud isik ! Kui ... kirjutada naisest , keda petetakse ja kes teeb asjatult oma mehele süüa , ootab aknal ! Kui kirjutada amneesiast ! Ja Andersonist ! Paljudest meestest ja naistest , näiteks maaolustikus ? Aktuaalsetest faktidest ? Korraga paljudest . Hüperaktiivsest vanamehest tühermaal . Miks ei võiks seda teha ? Lõppude lõpuks pääseks niiviisi reaalsusest , kus sind ootab ristleja , kahurid laetud . Mõtlesin : on ikka kirjutatud stseene , mis algavad eikuskilt ja lõpevad eikuskile . Mis kirjutatud , ärme kirjutamisest nii palju räägime , hoopis elatud , läbi elatud on neid ! Vähemalt mina mäletan oma elu küll nõnda . Võib-olla teiste kogemused ei kattu minu omadega . Millal ilmus see pilv taevasse ? Ei pannud tähele , aga nüüd on ta seal . Kas ma ootan ära ta lahkumise ? Ei , kindlasti ajan ennast enne püsti , sest sääsed tulevad aknast , imevad verd , ja päike loojub mõni aeg hiljem . On sel pilvel siis algust ja lõppu , küsin nagu laps filosoofiaseminaril , kogemata keset istungit sisse tulnud . Või võtame mõned abielud , ükskõik kas enda või teiste omad . Tutvuti , tutvus arenes , ükskord aga saabus kriis , päris kriis , mis oli alanud juba ammu ja pole siiani üle läinud . Läbi autoakna vilksatab nägu , näpp ninas , talgi on oma elulugu , aga mis see meisse puutub , pidurdusteekond on ju pikk . Kuskil kerjab sant , jaanimardikas hiilgab põõsa all , ja mõned , kes peavad teda ussiks , ei tule kohale , mets on tühi , ainult lehed kahisevad ilma meieta , aga meie lamame , sügame ennast , uinume ja ärkame koidu ajal , ning hing naaseb mõne sekundi pärast oma kehasse , ja elu käib kui kellavärk . Ristleja << Aurora >> laskis oma paugu 25. oktoobri ööl 1917 , pärast seda käis Helsingis ja Kroonlinnas . 1946. aastast seisab ta igavesti Neeval . Kõikjal võib leida vanu , teenekaid veesõidukeid . Näiteks viikingite Osebergi laev Oslo lähedal . Või Fitzcarraldo laev keset džunglit . See juhtus 1964. aastal Värskas . Olime sinna sõitnud laagrisse . Olen unustanud selle laagri korraldaja või korraldajate täpsed nimed . Igal juhul oli tegemist edumeelse üritusega . Keegi kohalolijatest ei tahtnud isikukultust ega formaalset ideoloogiat . Me olime umbes kahekümneaastased , kuid paljud keskkooliõpilased polnud veel viisteistki , Mäletan , et seal liikus ka praegune filmirežissöör Mark Soosaar , kes tookord alles raadiole saateid tegi . Televisioonimeestest mäletan Mati Põldret ja Aare Tiisvälja . Maailm erines praegusest : öösiti püüti vähki , ja ma ei mäleta , et see oleks olnud keelatud . Lõkke ääres käisid elavad diskussioonid . Kahjuks ma ei mäleta enam , mille üle . Kuid ma kordan - olime edumeelsed . Värska asub Eesti kagunurgas , Setumaal . Küllap seetõttu nimetatakse nn. Värska kõrbe ka Setumaa Saharaks . See on tuiskliiva-ala , mitu ruutkilomeetrit suur . Sinna tegime ühel päeval matka . Läksime teele koidu ajal , kui oli veel jahe . Aga õnnis aohetk oli kohe möödas . Päike kõrvetas , tuult ei olnud . Madalad põõsad ei pakkunud varju . Kaua kõndisime inimtühjal maastikul . Higi jooksis , kaasavõetud vesi sai otsa . Kuhu me läksime , enam ei tea . Kui palju imelikke asju on tehtud möödunud aastate jooksul ! Keegi ei julgenud esimesena öelda , et lähme tagasi . Vastupidi , mõned vastupidavamad isegi nautisid nõrgemate meeleheidet . Paar korda möödusime taludest , kuid esialgu ei kohanud ühtki kohalikku inimest . Ühe talu aknad olid lahti ja seest kostis Duke Ellingtoni << Karavan >> . See sobis liigagi hästi . Tookord me ei osanud selle peale mõelda . Vantsisime edasi , ümberringi pruuniks kõrbenud taimestik . Vahel kostis kau- gelt pommiplahvatusi - arvasime , et lennuvägi teeb järvel manöövreid , seda tunnistas plahvatusele järgnev pikk ja kume kaja . Plahvatuste järgi võisime oletada , kuspool on järv . Igatahes kaugel . Siis tõusis uks võõras mees otsekui unest meie ette , läbi virvendava õhu . Poolalasti , lihaseline , pruuniks põlenud . Aga ta rääkis arusaamatult . Ei , see polnud võõras keel , see oli emakeel . Aga võib-olla oli mehel keel suust lõigatud ? Üksildastes kohtades on ju alati palju saladusi ja vähesedki tunnistajad eriti ohtlikud . Miks mitte , et saladuse valdaja oli humanist , ei tahtnud mehelt elu võtta , ei tapnud teda , võttis temalt ainult kõnevõime ? Mis sa žestidega ikka edasi annad , kui tegemist on keerukate poliitiliste vastuoludega , mine tea , ehk sõjajärgsete raskete murranguaastatega eesti külas . Aga võib-olla oli ta lihtsalt purjus . Ja alati võib olla mingisugune kolmas võimalus . Igatahes küsis julgeim meist nüüd juua . Mees mõmises jaatavalt ja viipas meile käega , et tulgu me tema kannul . Kõhklesime , aga läksime . Ja ennäe , põõsastiku taga oligi midagi : pooleldi liiva tuisanud paat ! Paar küljelauda katki , halliks pleekinud istmelaual valvas sisalik , kes kohe liiva kadus . Mees istus paati ja teesk- les , et ta sõidab , et ta aerutab kujutletavate aerudega . Teeskles ? Võib-olla aerutas tõesti , nagu näitleja ; olen sellist kujutletavat aerutamist näinud nii Jaan Toominga lavastustes kui ka teistes etendustes , iseäranis nendes , mis tehtud Tšõngõz Ajtmatovi teoste järgi mitmesugustes teatrites . Ehk tahtis meile seletada , kuidas ta kunagi hallil ajal siia sai või kuidas ta kunagi kuldsel ajal siit minema pääseb . Mürinat või pauku ma ei kuulnud . Varemed kadusid äkki paksu suitsupilvesse , mis roomas mööda mäekülge alla . Suur , helitu , kobrutav pilv muudkui tuli ja ma lasksin muidugi jalga . Pärast oli näha , et varemete asemel lamas kivihunnik . Selle plahvatuse puhul olin ma kõrvalseisja . Tegelikult olin juba lapsepõlves püüdnud plahvatusi organiseerida . Nimelt ulatus minu kõrvu , et suhkru ja salpeetri segu plahvatab . Ma valmistasin niisuguse segu , kuid naabripoiss sõi selle ära . Arvas , et ma blufin , et on puhas suhkur . Sõjajärgsed aastad , küllap kannatas alatoitluse all . See plahvatus jäi ära . Hiljem korraldasin väiksemaid plahvatusi . Gripihaigena lõbustasin end väävli korjamisega tuletikkude küljest , selle puistasin klaastorukesse ja valasin odekolonniga üle . Kui tiku põlevalt sinna sisse pistsid , tõusis leek laeni , ise vihises ja susises korraks , otsekui piitsa löök . Hiljem nägin , kuidas dünamiidiga kalu püüti . Veesammast vist mäletan ka . Ja ükskord tegid vene filmimehed Tallinna vanalinnas skandaalse plahvatuse , lasksid õhku saksa ohvitseride auto . Lähedase keskkooli aknad klirisesid puruks , auto uks tõusis kõrgele taevasse ja kukkus mitmesaja meetri kaugusele parki . - Aga Clouzot ' film << Tasu hirmu eest >> , La Salaire de la Peur , 1953 ! Paar aastat hiljem oli ta juba Eestis , ehkki Nõukogude Liit ostis siis välisfilme väga vähe . Seal oli juttu nitroglütseriinist ja selle veost . Kui paar tilka kukkus kivile , käis kärgatus . Aga ohtlikku ainet oli sadu kanistreid , kõik suurte veoautode kastides , ja Lõuna-Ameerika mägitee oli nii auklik , tegevus toimus Venetsueela hüljatud paikades , ja sillad olid kokku varisemas ning laviinid tulekul . - Just , ja prantslased , kes olid väsinud ja eksistentsiaalses tusas , rahata ja kaotanud lootuse kodumaale tagasi pääseda , võtavad ahvatleva teenistuse vastu . Üks hukkub teise järel . Saatus ei muuda meelt . - Seda kutsuti film noir , must film . Tõsi , üks jäi ellu . - Jah , Yves Montand : Aga ta oli liiga õnnelik ja sõitis end ise oma väikese autoga surnuks . Aga mingi lootuskiir justkui oleks seal ikkagi olnud . Kahjuks ei mäleta . Kas sa mõtlesid tollele filmile : seal maanteel ka ? - Muidugi . Kas mul oli kerge lõhkeainet muretseda ? Õnneks pole diversioon meie ühiskonnas levinud , ainult spioonid romaanides harrastavad seda , seetõttu ei osanud ükski kahtlustada , et mul on jäledad , ebameeldivad plaanid . Keegi ei arvanud , et ma olen ühiskonnaohtlik , pigem peeti kalameheks . Mõtle ise . Niisugust asja , nagu mina plaanitsesin ei osanud keegi välja mõelda . See peab ikka hull olema , kes niisuguse asja peale üldse tuleb . See peab oma urkas aastate kaupa munema , nagu mina muide ka tegin . Noh , siis sahistati teeäärsetes põõsastes ja mina arvasin , et koerad , kes ikka ja alati vaikselt inimese kannule hiilivad ja hammustavad . Strindberg kartis neid hirmsasti . Bachier arvab , et koertes inkarneerusid Strindbergi madalad kired , mida ta ise oma kannul tundis olevat ja mis talle ei meeldinud . Noh , mis veel ? Muidugi rukkirääk , isegi see oli kohal ja häälitses , ühesõnaga prääksus . Mind aga viis iga samm lõpule lähemale . Viimast korda nägin seda taevast , mida ma nägin nii ähmaselt , viimast korda oletasin kaane tukkuvat teeäärse kraavi mudas , viimast korda pidasin end eestlaseks koos kõige selle nimetuse juurde kuuluvaga . Olin justkui neiu , kes ohverdatakse draakonile . Mis sel metafooril häda on ? Kui ennast sõnadega garneerida , siis ainult sellisel kandikul nagu minu oma . Võib-olla tahtsin veel rääkida sääskedest , kelle iminokad hõljusid mu kohal taevas , pehmed , aga ometi sarvjad nõelad , tähelepanelikud , aga esialgu erapoolikud , jalad õieli või . konksus kõhu all , sääskedel muidugi , kes vaatavad ükskõikselt >> kuidas läheneb lõpp , pisike tõrvik mitmesugustes öödes. ... -- Kuuldavasti sa Liikolasse sel ööl ei jõudnudki ? Sa oled maininud , et kilomeeter enne- elektrijaama , kui sa arvasid . end juba-seletavat kaugeid tulukesi , vihatud ja kauget külakodu , abitut jõujaama , ta kumendavaid aknaid , et just siis mõtlesid sa äkki ümber ? - Ma ei ole öelnud , et ma << mõtlesin- ümber >> . Ma ei ole seda sõnakombinatsiooni , tolle olukorra hindamiseks kasutanud . Ma ei mõelnud siis ega mõtle ka nüüd . See oli midagi muud , kuid ma ei tea , kuidas seda nimetada . Noh , eks ma tea ikka ka , aga ma ei taha sellest rääkida . See on liiga isiklik asi . See oli liiga imelik . Keda see huvitaks ? Ütleme parem nii : oli ju loogiline , et elektrijaam õhku ei lennanud ? Te kõik ju arvasite seda ennegi ? Sest , mõelge ise , mõelge kainelt , just nimelt : mõelge , teie kohta see verb sobib , mõelge või tehke mis tahate ise - kui ma oleksin oma plaani ellu viinud , kas ma oleksin siis praegu siin ? Kas see tegu realiseerituna oleks sobinud selle kujut- luse juurde , mis sul minust on , kas see oleks vastanud mu imagole ? Näed nüüd , seepärast ära rohkem küsi . - Vaikida on muidugi su õigus . - Jah , kahjuks nii see on . - Hea küll . Mis sa edasi tegid ? - Mis ma tegin , mis ma tegin ? Viskasin koti ojja , käis igavene lartsatus , siis jäi kõik vaikseks , ahjaa , mõned mullid tõusid pinnale . Mäletan tunnet , et maailm oli üleilmutatud . Või oli nagu dekoratsioon . Üks kahest . Või midagi nende vahepealset . Mis ma võisin teha , ütle ? Võisin küll kummarduda ja katsuda rohtu , aga see kõrvetas , võisin küll sõrme süljega märjaks teha ja tuult otsida , aga kes teab , kes teeb ja kes otsib ? - Sina . - Mina ? - Muidugi . Mul on täitsa ükskõik , kas sa valetasid või rääkisid tõtt . Oleme vanad sõbrad ja ma ei taha ametiisikuna sellesse loosse sekkuda . Nimetame seda esialgu lihtsalt aegunuks . Aga mitte selles pole asi , vaid vastutuses . Minu arust tuleb vastutada võrdselt nii teo kui ka fantaasia eest . Nimelt moraalselt vastutada . Ja põhimõtteliselt peaksid sa süüd tundma , sest ma ju tunnen sind , me kõik tunneme sind kui korralikku inimest . Sa pole mingi terrorist , öine minek Liikolasse käib tegelikult vastu su enda koodeksile . Ükskõik millisele koodeksile sinus , olen selles täitsa kindel , Sa näed , ma ei anna sinu teole mingit hinnangut . Seda polegi vaja . Sa lähtud niikuinii implitsiitsetest hoiakutest iseendas . - Ma teeksin ehk tänagi sama . - Valetad . See on väljamõeldud suhtumine . Kui sa tookord katki jätsid , siis praegu sa ei alustakski . - Ja nüüd sa jätad mu sinu poolt väljamõeldud südametunnistuse piinadesse ? Jah , muidugi juhul , kui sul neid on , mida ma aga eriti ei usu . - Ei usu ? Kuule ._._. The playful maiden is all-present . She loves you . She hates you . ( ... ) The dakini is playful . Trungpa Rinpoche Selle koha peal jäi romaan pooleli , sest esiteks ei suutnud ma kuidagi välja mõelda , mis sundis mind ( või teda ) oma plaanist loobuma . Aeg-ajalt tundus , et tal ( või mul ) oli mingisugune nägemus , ta kohtas ilmutust või hoiatust . Aga millist ? Mina ei teadnud ja tema ka mitte . Teine põhjus romaani pooleli jäämiseks oli komplitseeritum . Püüan siiski ka seda veidi seletada , nii palju kui suudan või oskan . Mind häiris mõte , et mulle võis üldse pähe tulla kirjutada anarhistist . Hakkasin ennast kahtlustama , kas mul endal pole mitte destruktiivseid kalduvusi . Mõte õhku lasta Liikola elektrijaam võis lõppude lõpuks idaneda ainult sellise isiku peas , kelle sotsiaalsed seosed on nõrgenenud või hoopis liimist lahti . Tõsi , oli aegu , kus mulle oli tundunud , et maailm ootab minu isiklikku sekkumist . Kujutage ette , miskipärast just minu ! Aga need olid olnud sporaadilised uiud , üldsegi mitte põhimõttelist laadi . Maastikus , kus liikus tema ( või mina ) , olin ma ise liikunud küll . Aeg-ajalt läksin just seda teed külla oma vanale emale , kotis suitsuvorst , võipakk ja kringel ( aga mitte kunagi pomm ) . Aga ikkagi : kas ma ei kirjutanud mitte endast , kas minu alateadvusest ei hoovanud agressiooni viirukit ? Äkki on maailm ja ta saatus mulle tõesti pähe löönud ? Midagi tuli ette võtta . Ei , pean kiiresti abielluma , aitab lõputust poissmeheelust , ütlesin endale , juhtugu siis mis tahes või olgu juhtunud ükskõik mis . Käskisin end külastada pere- kondlikke kokkutulekuid ja tantsuõhtuid , sundisin end istuma varieteedes . Püüdsin ökoloogilist kriisi peast välja visata , ehkki pelgasin , et ebamäärane tegutsemisvajadus võib alati jälle välja lüüa . Olin enam-vähem kindel , et olen vaimselt terve . Ainus luul , mis võis mind piinata , oli neurootiline hulluksminekuvajadus , Flucht in die Krankheit . Sellega ei maksnud mängida . Teadsin , et tuleb abstraktsed objektid asendada väga konkreetsete ja väga töömahukatega . Naised meeldisid küll , aga ükski mitte niipalju , et parasitaarseid mõtteid lõplikult kõrvale tõrjuda . Mõni oli liiga pikk , mõni liiga lühike , kuid rohkem kui välised parameetrid huvitas mind muidugi hing , ehk nagu on varemgi küsitud : habet mulier animam ? Terve valge suveöö hoidsin ühes seltskonnas meeldivat abielunaist süles ega jõudnud mingile selgusele . Vestlesin prullaka keskkoolineiuga kirjandusest , kuid meie vaadetes ei leidunud ühtki kokkupuutepunkti . Külastasin luksusbaari , kus oli meeldivaid neiusid , kuid pika õhtu jooksul jäin liiga täis ja oleksin peaaegu mingisuguste mafioosode käest peksa saanud , kui juhuslikult kohalviibivad sõbrad poleks mu autoga kiiresti koju viinud . Vaatasin üksisilmi vaguni aknast punase rumm-mütsiga rongisaatjat , kuid rong lahkus väike jaamast enne , kui meie pilgud kohtusid . Kirjutasin kirja oma keskkooliaegsele armastusele , kuid kiri tuli tagasi teatega , et adressaat on teadmata suunas lahkunud . Paari nädala pärast sattusin party'le , mis toimus äärelinnas erakorteris . Tundsin kohalviibijatest väheseid , ja needki ei pakkunud mulle huvi . Hulkusin tubades , kõndisin väljas kolletavate õunapuude all ja vahtisin ajaviiteks kuivakslastud basseini põhja . Mind kõnetati , aga mitte eriti pealetükkivalt . Õhtu lähenes ja ma sain aru , et olen vales kohas ja midagi head siit oodata ei ole . Teised olid vist kõik õiges kohas , vähemalt tundsid nad olemisest rõõmu , mõned isegi jooksid kilgates ümber maja , küllap ajasid üksteist naljapärast taga . Korjasin mahakukkunud õunu ja sõin neid , ussitanud kohti hoolikalt välja sülitades . Mõtlesin , see on nüüd siis üks koht maailmas , lihtsalt üks koht , üks väga väike koht , üks maja ja aed , siia on kogunenud kümmekond inimest ja kõik on omadega rahul , aga mina ei ole , ega poleks kuskil mujalgi , ja see on kokkuvõttes ülekohtune kaasinimeste vastu . Milles on nemad süüdi , et ma ei austa ühiselu reegleid ? Miks ma ei joo viina nagu teised ? Kas ma pean ennast teistest paremaks ? Nii ei tohi ! Aga kui püüdlikult ma ka mu ümber kemplevatele inimestele ei naeratanud , situatsioon ei muutunud sellest karvavõrdki . Kartes , et mõjun rõhuvalt , läksin tuppa ja otsisin telefoni . Küsida ei julgenud , kuid siis avastasin mööda laeäärt mineva telefonijuhtme ja läksin sinna kus temagi . Väikeses toas oli kirjutuslaud ja sellel soovitud aparaat . Keegi oli veel toas , kuid ma ei vaadanud igaks juhuks ringi , nägin ainult telefoni ja istusin selle juurde tugitooli . Hakkasin valima taksonumbrit , kui tundsin äkki reies teravat valu . Vaatasin alla ja nägin suurt kasvu naist , kes oli hambad mu jäsemesse löönud . Nägu oli ära pööratud , mu ees mustendas vaid suur juuksepahmakas . Mis sa oskad niisuguse asja peale öelda ? Ootasin , mis juhtub . Ei tulnudki kaua oodata , kui naine tõstis pea ja ütles , et tahab mind . Noogutasin ja kuulasin taksokutse signaale , siis aga dispetšeri häält . Tellisin takso ja ütlesin naisele , et ma sõidan ära . Ta vastas , et tuleb kaasa . Noogutasin taas . Naine oli vist veidi purjus , kuid selline olek ei tundunud talle iseloomulik . Tajusin , et ta joob end harva purju , vahel sõbrannadega , suuremas seltskonnas . Üldiselt paistis olevat korralik inimene . Kui taksosse läksime , oli täiesti pime . Naine oli kogu aja vaikinud ja vaatas mind armunult . Ka taksos ei rääkinud ta sõnagi . See rõõmustas mind . Tajusin teda ennekõike kui bioloogilist olendit ja midagi niisugust oligi mul tol sügisel äärmiselt tarvis , sest pidin iga hinna eest vabanema maailmaparandamisest ja pühenduma inimlikele , konkreetsetele probleemidele . Nagu ma olin kahtlustanud , ei tundnud ta mingeid probleeme ega komplekse . Ta eelistas kohest andumist , kui olime jõudnud minu korterisse . Kas ma võiksin tema seksuaalsust kuidagi defineerida ? Küllap võiksin , ja ma ei eksiks palju , kui ütleksin , et tema seksuaalsus oli loomulik ja vitaalne . Rohelises kuuvalguses võttis ta end kohe ja palumata täiesti alasti , kuid ei ilmutanud mingeid tundeid . Mul ei jäänud muud midagi üle , kui astuda tema juurde . Kas võisin ma oletada mingeid tõrkeid , kas polnud lahtiriietumine iseenesest mingi märguanne ? Minu arust küll , ehkki ma võin ju olla primitiivne inimene . Kas mina käskisin tal lahti riietuda , minu toas , minu juuresolekul ? Ei käskinud . Midagi tahtis ta mulle siis mõista anda . Samas sain vastu kõrvu . Astusin tagasi . Ta lähenes mulle ise . Ootasin uut kõrvakiilu , kuid seda ei tulnud . Ta vaid hingas raskelt ja kumedalt . Panin talle käe ümber piha . Ta ägas ja tõukas mind vaikselt eemale . Jäi mulje , et ta võitleb minuga . See oli naljakas , sest ma polnud mingit vägivalda üles näidanud . Seisin liikumatult , käed rippu . Jäta , ägas ta , ära puutu mind , sa ei tohi . Oleksin peaaegu küsinud : mida ? Kuid ma pean tunnistama , et situatsioon oli pikantne ja mõjus mulle , lisaks kuuvalgusele veel pooleldi raagus oksad , mis aeg-ajalt vastu aknaklaasi kriipisid , kui tõusis lüheldane tuulehoog . Pärast pausi toetus ta vastu mind . Jonni pärast ei võtnud ma midagi ette . Asjatult minu vägivalda oodanud , tüdis ta oma passiivsusest . Järgnevad , vahelduvad olukorrad viisid ta endaga täiesti kaasa , mis minus tekitas ajuti meeldivat kõhedust . Olen ikka , igas situatsioonis püüdnud ükskõik millise rolli suhtes säilitada teatud distantsi ja minu käitumine on seetõttu ehk mõnevõrra vähem maskuliinsem , kuid see-eest muidugi pateetilisem . Orgaanilise eluavaldustega , surma ja spermaga pole ma kunagi osanud unustuseni kaasa minna , rock ja maratonid äratavad mus skepsist ja muidugi ei armasta ma ka linnuvabrikuid ja tapamaju . Hall lagi on meie toal ja meie majal ka . Ent seda kirevamad on sünkroonses liikumises varieeruvate videokujutistega elustatud seinad . Seinad , seinad , seinad ... Silme eest libiseb mööda rahva aja- ja elulugu , mida oleme teadlikult kujundanud . Istume suures , koopataoliselt võlvitud laega ja luksusliku sisustusega saalis . Bankett on algjärgus . Peetakse tervituskõnesid . Peale erruminekut pole ma eriti sageli riikliku ulatusega üritustest osa võtnud ; ka valitsemine on koormav , kui ta muutub kohustuseks . Konkreetselt siin ja praegu toimuva suhtes ma seisukohta võtma ei kiirusta . Olen kutsutud külaline , aga sellele vaatamata ei tea , miks olen siin ja kuhu lähen edasi , kui pidu lõpeb . Küllap siiski koju , mõtlen , aga ei või veendunult väita , kas kõneleb minus lootus , usk või resignatsioon . Ent kõik on nii , nagu meile meeldib mõelda , lohutan ma end minevikus uidates . Olevik jäägu juubelipidustuste ajaks kõrvale ; olen juba selles eas , et võin enesele ka irdumist lubada . Inimene , kes on võimeline üle olema ühiskonna ja keskkonna mõjudest , on vaba . Seega tagab vabaduse tunnete stabiilsus , häirimatus , nii vaimsete kui materiaalsete asjade ühesuguseks pidamine . Loobuda valikust , võtta asju sellistena , nagu nad on , mõtlemata nende olemusest ja tähendusest , eelistamata üht väärtust teisele ; jääda kiretuks kõrvaltvaatajaks , registreerijaks , sekkumata sündmuste käiku - üksnes nii on garanteeritud endana püsimine ja vabadus , mis moodustavadki isiksuse eksistentsi . Absoluutne sekkumatus on muidugi ideaal , millele surelikud alles ajapikku läheneda võivad . Igapäevases elus tuleb meil tahes-tahtmata aeg-ajalt tegusid teha . .. aga oluline on säilitada vähemalt hingeline puutumatus , sisemine neutraliteet . Tõsi küll , koolipõlves süstiti minusse austust range reglementeerituse vastu ; pidasin seadusandlust iidoliks , mille nimel on nii mõndagi lubatud , see tähendab - just reglementeeritus tagab vabaduse . Ent mu suhtumine ideesse oli juba tollal kõike muud kui hüsteeriline - massi kriiskavkiljuv vaimustus jäi mulle võõraks -- , pigem nentisin ma idee olemasolu kui kooseksisteerimise võimalust minule ja teistele mõtlevatele inimestele ning tegin oma tegutsemises vastavaid korrektiive . Minu püsimine aitas kaasa ka ühiskonna püsimisele : ma võin rahul olla . Jah , loomulikult ei võta ma enesele vastutust kinnitada , et kõik oli nimelt nii , nagu mina mäletan . Kahtlemata on minu kroonika subjektiivne nagu iga teisegi oma . Raske on juba meenutada ühe või teise lapse repliike vastavalt tolle aja kõnepruugile või kõneleja eale . Kas või selletõttu , et ma põlastan üldse lapsepõlve eelteaduslikkust , mis paratamatult - vaatamata keerulisele ajale ja suurtele tegudele - nii sageli tollastes mõtteavaldustes välja lõi . Niisiis olen võtnud enesele õiguse vormida ammutoimunut ja -öeldut mu enda äranägemise järgi , aga kooskõlas riiklike huvidega . Oma väidete absoluutses vastavuses kas olnud või oleva tegelikkusega võib veendunud olla üksnes lollpea . See muidugi ei tähenda , nagu peaks ajalookirjutaja tooma kõik oma kõhklused järeltulevate põlvede küünilise kohtu ette . Arvan , et inimese puhul , kes on kujundanud objektiivset reaalsust , riigi ja rahva olevikku , on loomulik , et ta püüab oma funktsioonidele truuks jääda ka mälestustes . Ka siis , eriti siis , kui võib arvata , et tema märkmetest kasvabki kord välja rahva ajalugu . Aastad on teinud oma töö : üht-teist on lainetest kaldale uhutud , üht-teist mattunud aja uhteliiva . Selles sorides võib leida nii mõndagi ... ja leitut omakorda suva järgi selekteerida ; nõnda vormimegi vundamenti oleviku ning tuleviku mitmekorruselise hoone tarvis . Eeltoodule toetudes on mõistetav , et ma ei väida absoluutse kindlusega , nagu teaksin täpselt , millest kõik alguse sai . Algus jääb eelteadvuse hägusesse kaugusse . Võib-olla oli tegemist unenäoga , mis kellegi fantaasiat virgutas , võib-olla ajalehesõnumiga koolilastest , kes Aruküla koobastes varingu alla jäid ... Kes teab . Igatahes on koobaste olemasolu väljaspool kahtlust ; ja olemas on internaatkool otse linnataguse paljandi lähistel . Olemas oleme ka meie ise : siinsamas istuvad Manson ja Sanson , tänased lugupeetud ühiskonnategelased , kunagised internaadipoisid . Tähistame üheskoos meie ammuse koordinaatori* juubelit - ju pole siis mitte kõik meelepete . ._. vähemalt koopad ... koos käikudes sibavate rottide ning muttidega , vähemalt meie ise kuulume objektiivsesse reaalsusse . Mida ähmasem on mingi algus , seda enam ollakse veendunud olevikus . Enamikul meist ei teki kahtlustki , nagu võiksime ka täna , täna ja siin vaevelda hallutsinatsioone tekitavas palavikus . Paljud meist ei mõtle kunagi oleviku mitmeti tõlgendatavusele , ka mitte sellele , et hakkame olnut mõistma ja mõtestama üksnes post factum , seega siis , kui olevik on muutunud minevikuks ja nõnda päästmatult käest libisenud . Olevikuseikade mööduvus , mis võib mõnd inimest suisa meeleheitele viia , on teiste tarvis vastutusest vabastav and : see õigustab meelevaldset mälu valikut ning samavõrd kaootilist ja motiveerimatut tegevust tulevikus ... Kui meil on tulevikku . Ometi näeme-kuuleme aeg-ajalt ka neid , kes tunnetavad teravalt vastutust mingi kujuteldava , olematu , abstraktse absoluudi ees . Mitte vormides oma fantaasiat , vaid sellel endid isepäi kujundada lastes , kaotavad nad loomuliku võimu oma oleviku , mineviku ja isiksuse üle . Tuleviku suhtes ei teki neil küll mingeid kahtlusi , ent seegi ei allu nende tahtele : tuleneb ju kõik minevikust ja olevikust - ja selle alusmüüri ladumisel pole idealist vaba . Ikka piinab teda kohustus , ikka vaevab teda vastutus . Mulle tehakse ettepanek juua Suurjuhi terviseks . Tõstan automaatselt pokaali , vastan eeskõneleja naeratust tähistavale grimassile kombeka kummardusega ; varjan oma äraolevaid , sisekaemusest tuhmistatud silmi vaanelt laugudega ja maitsen kihisevat jooki . Räägitakse koordi- naatori suurtest teenetest meie põlvkonna kasvatamisel , tema osast meie elu uutele alustele seadmisel ning kõrvalekallete likvideerimisel ; tunnustatakse Suurjuhi mehisust oma saatuse ja riigijuhtimise raske koorma kandmisel , vaatamata progresseeruvale haigusele , ning tema tõekspidamisi , mis peegelduvad meie ühiskonna väärtusskaalas ja moraalikoodeksis . Näib , et kõneldakse kordamööda , nagu see meil traditsiooniks on kujunenud . Iga ettekande lõpetab aplaus . Koopaseintel veiklevad-varieeruvad värvuslained , mis märkamatult mõjustavad hajevile ununenud teadvust ning suunavad tähelepanu ja mõtteaktiivsuse taas soovitud radadele . Ent ka värvuste ja helide sugestiivse koosmõju suhtes on võimalik immuunsust saavutada ; seda juhul , kui säilitatakse täielik neutraliteet , kui ei pöörata toimuvale tähelepanu , ei eelistata üht värvust teisele , ei naudita helisid . Milleks ollagi avatud maailmale ja ümbrusele , kui see ümbrus on alati vaenulik su vabaduse suhtes ? Muidugi , võib ka teisiti küsida : kas sulgumine ületab väärtuselt avanemise ( nagu oleks olemas absoluutset mõõdupuud ) - aga mulle on see ükstapuha . Siiski , kui lõpuni mõelda , siis : avanemine kohustab , sunnib aktiivselt tegutsema , sulgumine aga vabastab , teeb sõltumatuks . Üksikud möödapääsmatud seltskondlikud mängud , üksikud ühisaktsioonid - seda muidugi . Aga kiretus asetab meid meie tegevusest kõrgemale ... See on tõeline inimlikkus . Otsekui kinnistamaks mu mõtteid , tuuakse mulle viseerida mingi dokument - Sanson müksab mind küünarnukiga - , annan silmi avamata allkirja . Tegemist on ju formaalsusega , ühega noist seltskondlikest mängudest . Allakirjutamine on rituaal , millest kõrvalepuiklemine šokeeriks seltskonda ja asetaks meid piinlikku situatsiooni . Keeldumise põhjendamine on kurnavam kui nõustumine . Milleks siis vältida siin tegu , mis vabastab . Olen alati käitunud nimelt nii , nagu minult oodatakse . Üks käeliigutus - ja ma võin taas süveneda endasse . Mälestustesse . Koopad olid otse asula piiril paikneva kalmistu taga tühermaal . Kodukaitse Selts polnud seal mõningate kipakile vajunud keelusiltide paigaldamisest kaugemale jõudnud . Restaureerimisvalitsus ja Looduskaitseühing ilmutasid tollal aktiivsust üksnes ajakirjanduse veergudel käivas sulesõjas ; muidugi oli see meile , lastele , igati meeltmööda . Keegi peale kooli juhtkonna ei sekkunud meie maailma-avastamisse ning sellega kaasnevasse võitlusse positsiooni pärast grupis . Räägiti , et loodusliku tekkega maa-alused käigud ühinesid inimkäte poolt rajatutega . Viimased olevat alguse saanud teispool jõge asuval kõrgendikul paiknevast vanast ordulossist , millest meie koolipäevil peegeldusid küll üksnes rohekasmustad varemed jõevees . Lossikeldritestki oli enamik sisse varisenud , ja nõnda ei viinud säilinud käigujupid mitte kuhugi . Kõikjal tõkestasid uudishimulike teed ammuste ja hiljutiste varingute rusud . Siin-seal turritas tontlikult mõni müürijäänus ; raske võlvitud lagi rõskete keldrite kohal mõjus ohtlikult ning ähvardavalt . Ei , varemed olid kõike muud kui meeltülendavad . Ent nii välises sünguses kui ka salakavalas varisemisohus peitus ilmselt kummaline võlu . Seda vähemalt nooremate laste jaoks . Nii kasutasid nad iga vaba hetke kivilasuks muutunud ordulossi ruttamiseks , pidasid seal või koobastikus vapustavalt veriseid lahinguid : hävitasid lugematul hulgal kõikvõimalikke vaenlasi , päästsid imeilusaid printsesse ja kohtusid nii kosmosetulnukate kui ka lihtsalt üleloomulike olenditega . Katakombid olid algklasside õpilastele vitaalsuse ja võimekuse proovikiviks ; kasvava põlvkonna elus etendasid nii varemed kui ka jõeäärne koobastik märkimisväärset osa . Meie internaatkool , mis andis peavarju ja väljaõppe mõnesajale siit-sealt kokkusõitnud õpilasele , elas suhtelises isoleerituses omaette elu . Linna melu , ahvatluste ja ähvarduste eest olime küllaltki hästi kaitstud lookleva jõe ja internaadi kodukorraga . Eksperimentaal-õppeasutus , mis pidi ühendama nii kunagiste väikeste külakoolide kui ka õigustamatult suurte mammutkoolide positiivseid külgi , loodi pärast koolireformi ja sellega kaasnenud kutsesuunitlusseaduse vastuvõtmist . Põhirõhk meie koolis pandi majandus- ja juhtimisteadustele , seetõttu hinnati kõrgelt kasvandike organisatoorseid võimeid , loogilist mõtlemist ja sihikindlust . Õppeprogrammi lülitatud sõjaline kasvatus , spordimängud ja järkjärguline spetsialiseerumine pidid arendama tulevikuinimestele vajalikke iseloomuomadusi . Süstemaatilised konsultatsioonid ja vestlused , pingeliste valikusituatsioonide läbimängimine , psühholoogia ning suhtlemisõpetus vormisid meid aegamööda . aga kindlalt ordinaariuste ja koordinaatori tahte järgi . Riik , mis vajas vastava ettevalmistusega juhte , ei tohtinud kasvatustöös möödalaskmisi lubada ka alg- ja keskastme õppeasutustele . Vaatamata üsna rangele sisekorrale valitses koolis , nagu riigiski , demokraatia . Meenub tookordne kooli markantseim kuju - õpilasnõukogu esimees , mustapäine , lõikava keele ja vaheda pilguga abiturient Sanson , kes oma ühiskonnateadusi käsitlevate tööde ja reformitaotlustega oli teispool jõge asuvas ülikooliski furoori tekitanud . Demokraatia tähendab kõigile võrdseid võimalusi tippu pääsemiseks , rõhutas ta omavahelises jutus tihtipeale . Tarvitseb ainult omaks võtta üldkehtivad seisukohad , valitsev ideoloogia ning ületada kaasvõitlejaid võimekuselt , aktiivsuselt ja alatuselt - nii saadaksegi juhiks . Sanson hukkus mägedes . Ta kirg hukutas tema . Lauskmaarahva hulgast võrsunud nooruk unistas kõrgmäestiku tippude vallutamisest , kuid ilmselt oli temagi arvestuses mõni viga . Minu klassikaaslane - tõelise Sansoni noorem vend Sanson - usub , kuid ei väida , et hukkumine polnud juhuslik . Ka mina olen seisukohal , et veidigi kainemal ja kiretumal lähenemisel on tippe kergem vallutada . Aga tegelikult ei ole see minu ampluaa - olen tasandikuinimene - , seetõttu eelistan ka näha tõelist Sansonit pigem selles nooremas vennas , kes on suutnud keerulise murranguaja üle elada . Veel enam : on suutnud keerulise aja allutada oma tahtele , kujundades sellest enesele auga ärateenitud pjedestaali . Ent palju ei puudunud , et ka noorem vend oleks hukkunud - nagu kõik , kes me tol korral koobastikku laskusime . Ei saa just öelda , et tegemist oli hästi organiseeritud ekskursiooniga ; pigem mõjus kogu exodus kuidagi stiihilisena . Näis , nagu juhiks meid mingi võõras tahe . Õpilasi valgus koobastiku lähistele nii ühe- kui kahekaupa ; linnulennult luhale pilku heites võinuks näha , kuidas kõik rajad koondusid saladuse ümber . Nagu varisemisohtugi . Endid - ja oma lähedasi - proovile pannes luusisid poisikesed õhtuti varemeis , roomasid käikudes ja koobastikus ringi , sõdisid omavahel ning ründasid aeg-ajalt möödakäijaidki . Lisaks mürsikute lärmakale huligaanitsemisele esines küllalt tõsiseid kuritegusid , mille toimepanijateks olid poisieast väljakasvanud , ent miskipärast ühiskondlikku ellu lülitumatud noorukid : rajakad . Valitses arvamus , et sellistele logarditele pole miski püha , ei elu ega elureeglid , et tegemist on lootusetult väärdunud loomustega - praagiga , mis tuleb ühiskonna huvides kiiresti isoleerida . Igal võimalikul juhul nii ka toimiti ; kahju vaid , et tõsisteks , rangelt karistatavateks kuritegudeks murdus vegeteerivate , kitarrimängust ja odavast alkoholist joobuvate noormeeste ning neidude passiivne protest üsna harva . Seetõttu oli lausa loomulik , et oma esteetilis-moraalse palge pärast muretsev ühiskond , õigemini selle eestseisjad lülitasid kriminaalkoodeksisse tööpõlgurluse , asotsiaalsuse ja hulkurluse paragrahvid , mis nägid ette vabadusekaotust . Võidelda tuli ju ka potentsiaalsete kurjategijatega : milleks oodata konkreetseid ühiskonna- või isikuvastaseid aktsioone , kui on võimalik neid ennetada ja niiviisi ka ära hoida ! Tühine , peamiselt humanitaarharitlastest ja igasugustest kunstnikest koosnev opositsioon püsis vastupidisel seisukohal ja väitis , et degenereerumist soodustav passiivsus ei tulene mitte niivõrd noorukite patoloogilisest negativismist , kuivõrd süvenevast äratundmisest , et nemad ja nii ka kogu nende elu ei kujuta enesest mingit väärtust antud ühiskonnas . Et ratsionalistlik ja rangelt reglementeeritud elulaad on neile olemuslikult võõras . Et nad tunnetavad oma ülearusust ja perspektiivitust mehhaaniliselt funktsioneerivas ühisolemises , mis nendele näib ebainimliku ja nivelleerivana . Organiseerumisjõuetu ning stiihiline noorsooliikumine ei väärinud ei usaldust ega haiglast , tundelist tähelepanu . Valitsuse otsusega astuti niisiis esimene suur samm selle ebasoovitava nähtuse likvideerimise suunas . Humanitaarharitlaste teovõimetu opositsiooni vastavasisulisi artikleid ja sõnavõtte ei saanud kuigi tõsiselt võtta : tulnuks ju nimetatud seisukohtade tunnustamise korral kogu riigi elus kardinaalseid muudatusi ette võtta . Nõnda jäidki noorukite kaitseks sündinud mõtteavaldused laiema kõlapinnata ja sumbusid viljatuks targutamiseks kohvikute ning kuluaaride hämus . Peale üksikute erandite puudus intelligentsil reeglina ju ka kontakt rajakate liikumisega , teoretiseerimine jäi tundlemise tasemele , praktikas ajas asju politsei või paremal juhul peaaegu vabatahtlik turvateenistus . Omavoliliste trükiste eest karistati , lava ja kõnetool tehti vähemuse esindajatele kättesaamatuks , ringhääling edastas üksnes kontrollitud informatsiooni . Valitses rahu ja üksmeel . Kõik olulised otsused kinnitati hääletamisel ( demokraatia ! ) absoluutse häälteenamusega ning protseduur lõppes enamasti konstateeringuga : vastuhääli ei ole . " Ega Priidu seda minu käest küsinud . " " Tema teeb sind tuhaks , aga sina kaitsed teda . Nõnda on varsti terve maailm suulikaid täis , " nentis Jakob . Taavi rüüpas sõõmu keldrikülma õlut ja lükkas kapa Jakobi ette . " Vaata , Jakob ... Kui inimene teeb kurja ja selle eest karistada saab , siis usub ta , et sellega on loril lõpp ja tema võib taeva ja maa vahel oma õelusega uut kurja hauduma hakata . Aga kui ta terve elu peab karistust kartma , siis ei julge ta enne uut pattu teha , kui vana pole lunastatud . " " No Priidu nüüd ... ? " kahtles Jakob . " Ära ütle , eks Priidust või ka veel inimene saada ... Äigad talle malgaga matsaka , noh , korraks on valus , läheb mööda ja ununeb . Aga kui ta terve elu astub ja teab , et keegi madjakat ta kukla kohal hoiab , küll ta siis samme õiget rada pidi seadma hakkab ... " Jakob vaatas mõistmatul pilgul Taavit . Viimasel ajal oli Taavi palju Kupu Priidule mõelnud ja üks kahtlus piinas teda . Kui ta oleks tõesti Priidule sääretirpi lapikese maad onni jaoks ohverdanud , kas Priidu oleks siis inimese moodi elama hakanud ? Ja kui ta oleks , kes on siis süüdi , et ta nüüd türmis istub ? Küllap oli sarvikutel Oldre saarel kitsaks jäänud , et nad kippusid Arukale oma valdusi laiendama . Või mida siin Oldrest ja Arukast kõnelda , kui tervel Venemaal valitses vaen , häda ja viletsus . Küllap pidi neid põrgulisi siis mujalgi olema , vaevalt Oldre omadest nii paljudesse paikadesse oleks jätkunud . Ainuke , kellele põrguliste hammas ei hakanud , oli Viki Kaarel . Küllap oli tal muresid ning hädasid rohkemgi kui teistel , kuid Kaarel oskas alati lohutada end sellega , et maailmas on palju suuremaid muresid ja hädasid kui temal parajasti ning tema on õnneseen , keda need kõige suuremad mured ja hädad pole tabanud . Viki Kaarel sai Riiast venekeelse kirja , mille oli kirjutanud poja lätlasest sõber Zvirbulis . Selles seisis , et Karli poeg Karl Hingst on saadetud kolmeks aastaks Tuula kubermangu , kus ta peab töötama valutehases . Küllap taipas Kaarel , saati siis veel kirja tõlkinud Madis , mis põhjusel . Kaarel aga kõneles suurustavalt , kui mehed sepapatta põikasid : " 0o , helvete ! No küll sellel poisil on nuppu , põrutas Riiast Tuulasse . Eks ta haudus seda plaani juba siin . Nüüd on mees arsenalis ametis , valab suurtükke . Kuulda , et käib teisi siis polügonil proovimas . Üks pauk maksab üle paari tuhande , jätab paugu paar tegemata ja ostab talu missuguse . No on alles mehel pea ! " Olgugi et Madis kirja tõelisest sisust vaikis , kinnitas ta kummati Viki poissi Tuulas olevat . Ja jälle uskus kogu küla Kaarli juttu , hakkasid sedagi uskuma , mida Kaarel oma ülejäänud laste kohta rääkis . Erilist heameelt valmistas Kaarlile nendest Värati Mikale pajatada , kes pikapeale naabritevahelisi pahandusi unustades jälle sepapatta põikas . " Gustav on Brassiilias . Pidi teisel seal kohvi- ja suhkrukasvatus olema , apelsinipeenrad ja tea mis kõik . Päratu rikas , laseb siidis ja sametis ringi ... " Mika kuulab ja kadestab . Mine tea , kuidas Loodal selle rätsepa tütrega läheb ? Et see koeraraibe ka " korsett-kemmergusse " tükkis ... " No Olaf , see Tambovi metsahärra , on päris mõisnik ... Oli teine seal selle va kuulsa mõisniku , mis ta nüüd oligi ... ? Ahaa , tuleb meelde , krahv Vorgutski tütrega sugu semminud ... Sa sellest krahvist oled kuulnud ... ? " " Vada , vada , üht-teist olen ... " Mika noogutas . No kuidas siis tema , kroonuametimees , ei tea , kui juba tühine külasepp krahvist kui oma poisi äiast kõneleb . " Oi sa ormen . Noh , tüdrukul viga küljes , aga eks poisid ole samast puust , mis ma isegi . Kaubeldud poisile siis krahvi tütar poolvägisi kaela ja mõis kaasavaraks ... " Mika lausa oigas teiste õnnest kuuldes . " Sa bödel ! Aga kus ikka maa : kaks sülda musta mulda . Rugi on nii kõrge , et inimene kaob sisse ää ... Kohe sihukesed pasunamehed põllu ääre kaubeldud , nagu meil pasarnikud . Pasunahääle peale tulevad välja , muidu jääksidki vilja sisse runtima ... No on maal väge ... " Kaarel taob pisut , torkab rauatüki ääsitulle , Mika aga kuulab suu avali maailma imedest . " Poiss kirjutas , olid seal pühapäeval sõitnud krüünesse . Teada ju sihukesed sõidud : nipsud- napsud seltsis , pillid hüüdvad , daamed virutavad tantsu . Poiss söönd sääl õhta puukoostaga mett ning torkand koosta vartpidi maasse ... Sa taevavägi ! Sa bödel ! Hommikul koostal juured all ning varrest kasvand teine koost nagu oks välja ... Ah , no on maal väge , on väge ! " " Vada , vada , vada ... sõukest asja ei saa olla , ei saa ! " Isegi Mika jaoks oli see jutt liiast . " Nojah , vaata , sul on pisut õigust ka , " andis Kaarel järele , " poiss kirjutas , et koost muidu mis koost , aga sellel uiel polevat sihukest värvi mitte peale tulnd , nagu sellel vanal oli olnud ... " Kui järgmine kord Olafist juttu tuli , oli Kaarel krahvi nime unustanud , Mikal aga oli hea mälu . Ütles Kaarel nüüd Vorgutski asemel Krapetski , pistis Mika tänitama : " Vada , vada , vada , sa oled üks valekott , üks suur suli ... Nädala eest ütlesid Vorgutski ! " Mika ilkus heameelest . " Oo bödel ! Neid naisi vahetatakse seal nagu labakindaid . Oli Vorgutski , nüüd on poisil äiaks juba Krapetski ja kes see ütleb , et mõne nädala pärast ei ole Mahovski või Salitski . " Mika kõike siiski ei usu ja ega Kaarel seda tahagi . Lihtsalt mõnus on oma südamesoove ja mõttekesi tõe pähe puistata neile , kellel on kange tahtmine teada , mis pärast maailma loomist laias ilmas on toimunud . Ja Kaarel teab seda kõike . Siis juhtus lugu , milles Pelle-Petu ise varju jäädes isale kõige suurema teene osutas . Kupu Priidu mässu ei antud mitte tribunali alla , nagu esiti külas arvati , vaid ringkonnakohtule arutamiseks . Tunnistajad , samuti Priidu ise , kinnitasid , et kõik oli toimunud purjuspäi , milles midagi kroonuvastast ei olnud . Tema harimatus ja tohmaklikkus olid nii silmanähtavad , et ametimehed ei kahtlustanud sellist meest ei sotsialismuses ega revolutsioonis . Priidu oli kartnud kõige rohkem Oldre meeste tunnistusi . Kord oli Jakob talle paadi tulligi näidanud ja andnud mõista , et nad teavad sedagi ... Nüüd aga ei kõssanud kohtus Oldre tulekahjust keegi ... Mängides tohmikest , oli Priidu mõneti targem , kui oleks arvata võidud . Teades karistuse määra , kinnitas ta , et aidauks oli lahti olnud , tähendab murdvargust ei toimunudki , oli omavoliline võtmine , mille tagajärjel tekitati mõisarentnik Drukisele mõningat kahju . Seda pisendas veelgi asjaolu , et Kupul midagi mõisale kuuluvat ei leitud . Drukis kinnitas esiti , et aidauks olevat lukus olnud . " Kust te sel õhtul viina saite ? " küsis kohtunik . Priidu volksas Drukise poole , kes märguandeks sõrmed suule surus . Priidu taipas Drukise endal peos olevat ja jäi mõttesse . " Ma ei mäleta , aulik kohus . Kui aulik kohus lubab , ma tuletaksin meelde ... " Kohtul polnud midagi selle vastu . Nüüd küsitleti Drukist : " Kas te võite , käsi piiblil , vanduda , et aidauks oli lukus ? " Drukis kõhkles ... Tema juba võiks , aga kes ütleb , et Kupu Priidu ei võiks , käsi piiblil , vanduda , et ta mitmest Memeli piirituse " puntsust " ainult tolle pooliku võttis . Ülejäänud on aga praegugi veel talli alla keldrisse peidetud . " Võibolla tõesti virtin unustas lahti , " kogeles Drukis , lootes , et Priidugi " meemelist " vaikib . Virtin , kes kohtusaalis istus , kargas püsti ja karjus vihaselt : " Sehane jutt jääb kohe ära ! Panin lukku , panin lukku ... Keertsin kaks keerdu pääle ! " Kohtunik vihastas jultunud vahelesegamise pärast ning kohtuteener sai korralduse virtina saalist eemaldamiseks . " Härmu asjad ! Härmu asjad ! " tänitas virtin ning kadus ukse taha . " Tähendab , teie arvates aita murdmist ei olnud , siis murdvargust ikka ei toimunud , " jätkas kohtunik . " Ega vist ... Virtin on mul selline , unustab vahetevahel üht-teist tegemata , pärast kinnitab jumalakeeli , nagu oleks teinud . " Kohtunik noogutas . " Tuli meelde ! " ütles äkki Priidu ja tõusis . " Kui ma eelmine kord linnast tulin , matsin pudeli räästa alla ja sealt ma siis võtsingi . " Paistis , et kellelgi polnud midagi protsessi sellise kulgemise vastu . Drukis nõudis ainult , et Priidult võetakse ära Arukal elamise luba . Selline omapärane nagu oli Kupu-Köisri mäss , oli ka kohtuotsus : " Kaks kuud türmi ja kaheks aastaks viiskümmend versta mererannast eemale . " Niisuguseid karistusi oli varem kohaldatud konterbandistidele . Nõnda lõppes Kupu-Köisri mäss Arukal . Ei põlenud mõis , ei surnud saksad ning maa ja mets jäid jagamata . Kohtus selgunud asjaolusid arvesse võttes saadeti järgmisel päeval Hüdrograafia Valitsusele teade Aruka paagivahi Mihhail Sergejevitši osavõtu kohta mõisa varanduse riisumisest . Kahe päeva pärast oli toosama sakslane , kelle auks Värati tapuaeda " korsett-kemmerg " ehitati , jälle Arukal , kaasas lühike ja järsk otsus : " Lahti lasta Mihhail Sergejevitš Kula paagivahi ametikohalt . Paagivahi amet panna Kaarel Olafi poeg Hingstile . " Oleks Kaarlil kas või üks kopikas hinge taga olnud , oleks ta lasknud Aseküla kirikus mõnele pühakule küünla panna , aga tema taskus kõlisesid vaid naelad . " Oo , helvete ! " seletas Kaarel külas , " ära tüütasid , muudkui tule ja ole ! Noh , teatud ja tuntud mees . Ütlesid , et näed , poiss valab sul kreisseritele kahureid , aga kes kreisseritele teed näitab , kui merel peaks laksuks lahti minema . Ega siis Värati Mika jaoks saa sihukesi asju usaldada ... " Kui Mika sellest kuulda sai , ruttas ta vihases meeles sepapatta Kaarlilt aru pärima . " Vaata , Mika ... Ma olen sulle vahest pisut luisanud , aga täna ütlen ma sulle täit tõtt . " Mika rahunes pisut ja jäi kuulatama . " Kaks korda on taevataadil olnud tahtmine võllanalja teha : esimene , kui ta ahvi ahtri peale kõige ilusamad värvid seadis ja teiseks ... " Kaarel tõmbus alasi taha , " teiseks , kui ta sind lasi paagivahiks panna ! " Kaarel pugistas naeru . Mika , punane nagu vähk , paugutas sepapaja ukse niisuguse mürtsuga kinni , et see sagareile ripakile jäi . Petu-Pelle kuulis seda kõike sepapaja nurga tagant ning oli õnnelik , et Mika temale kuulunud juustukerade eest nii kallist hinda oli maksnud , Kaarel aga ei taibanud , et ta just oma viimasele võsule oli paagivahi ameti eest tänu võlgu . Uks kabineti ja eesruumi vahel oli irvakil ning Lydia kuulis tahtmatult pealt meestevahelist juttu . Homme pidi " Olaf " " Nora " reidile pukseerima , kuna sadam oli süvendamata , mered madalad ja purjekas piripardani propsilaadungis . " Eks näe , mis sellest reisist välja tuleb , " kahtles Runne . " Vana Teeveer tõmbab soomlast tillist ... " " Kurat seda teab , keda siin tõmmatakse . Kuulda on , et Teeveerel käib himu aurikute järele , " ütles Julius ning piidles altkulmu Runne poole . " Kuradi soomlane ... Lained pole õieti veel " V aasa " kohal kokku käinud , temal aga juba käpp sirgus uute tuhandete järele ... " " Sirge või kõver , sügisene aeg , tormid ... Või tema seal kotermanni eest , et suudab vrakki vee peal hoida ... " püüdis Julius Runne sõnu pehmendada . " Kas Pehkal naisi , lapsi ega kedagi ei ole , et ta elab nagu köietantsija , " päris Julius . " Temal pole kedagi , ajab litsidega läbi , ega tema ei vali ... Tulime suvel Riiast , sai sadamast selle Komandandi tänavalüke kätte ... " Veidi aja pärast Runne lahkus . Ta astus vaikselt , et mitte segada Lydiat , kes paistis pabereisse mattunud olevat . Terve päev ei andnud kuuldu Lydiale rahu . Ta meenutas päeva , mil Maria oli siin käinud . Võibolla oleks ta pidanud siiski õde abistama , võibolla oleks Julius talle mingi töökoha leidnud ... Nüüd aga ... ? Ei , tuhat korda ei ! Milline häbi õieks tal olnud oma lirvast õega linna mööda lonkida . Kõik näitaksid näpuga ja need , kes neid teavad ja tunnevad , ütleksid : " Viki vägi ... No mis neist muud oodata oligi ... " Tehku nad , mida tahavad , ja astugu , kuidas oskavad , tema , Lydia , käib õiget jalga . Õhtul , kui Saku Miina oli lahkusuliste palvekoosolekule läinud , õmbles Lydia kleidile uut valget kraed ja kätiseid . Ta hoolitses väga oma väljanägemise eest . Järve firma muutus päev-päevalt suuremaks ja soliidsemaks ning vastavalt sellele tuli firma teenistujail käituda ning riietuda . Juba oli Järv omanikuks Minkovi metsaäris ja kõneldi , et auruveski " Stabiili " osaühisuse aktsijaist olid pooled Julius Järve taskus , olgugi et ta varemail aastail aktsiaseltse ei talunud . Liide kuulis ukse taga kobistamist . Ta arvas Miinat tulevat ega rutanudki ust avama . Alles siis , kui teist korda nõudlikult koputati , avas Lydia ukse - uksel seisis kapten Pehka . " Hyvää iltaa , ruiskukka ! " Pehka naeratas süüdlaslikult , hoides paremas käes nahkkindaid , laksatas ta nendega vahetevahel närviliselt vasemasse peopessa . Too Pehka , kes ei kartnud kuradit ega kotermanni , oli korraga kohmetu nagu koolipoiss , kes köstri koolis on käsusõnad unustanud . " Milles on asi ? " imestas Lydia . " Ei mitään ... " Pehka seisis , oodates luba sisenemiseks . Lydia , taipamata hilise külastuse põhjust , oli hämmingus ega osanud midagi ette võtta . Kust Pehka sai aadressi ? Võibolla saatis Mana teda siia ... Nad seisid avatud uksel , Pehka lävel , Lydia poolpimedas esikus . Ja alles siis , kui Pehka küsis luba sisse astumiseks , noogutas Lydia vastumeelselt . Pehka lasi pilgul libiseda üle toa . Talle meeldis siin valitsev kord ja puhtus , olgugi et sisustus oli tagasihoidlik . " Palun , " ütles Lydia ja pakkus Pehkale istet diivanile , mida ta ka voodina kasutas . " Milles on asi ? " Pehka teadis Lydia soome keelt mitte kõige säravama olevat ning jätkas nüüd eesti keeli : " Lihtsalt tulin ... Homme sõidan ära , tahtsin sind enne näha . " Lydia punastas . Ta oleks pidanud mehe sõnade üle heameelt tundma , talle aga meenusid Runne sõnad : " Tema ei vali , ajab litsidega läbi ... " Nõnda enne ärasõitu siis niisugused plaanid ... " Noh , ruiskukka , miks sa surullinen oled ? " Pehka toetas korraks käe Lydia õlale , kes selle kohe maha raputas . Lydia ei olnud kurb , vaid pahane . Too Pehka , kes tema õega aeles , arvab muidugi ka teda samasuguse olevat . " Täma on ruma , " pigistas Liide vihaselt . Läksime ta mugavasse hotellinumbrisse , ei mäleta enam mitmendale korrusele , aga kõrgele küll . Istusin sügavasse tugitooli , tema aga tegi voodi üles ja läks siis vannituppa . Hiljem kammis ta peegli ees öösärgis kaua juukseid , need olid pikad ja kastanpruunid . Ja siis ütles , et läheb voodisse teki alla . Jäin tugitooli , suitsetasin , ma ei tahtnud kuhugi minna , ma ei tahtnud vist midagi . Tead , mis ma sulle räägin , ütles ta , tõmmanud teki endale kaela alla . Ei tea , vastasin ükskõikselt . Muidugi sa ei tea , mees , kes terve õhtu räägib ainult külmast kevadest ja tulemata pääsukestest , ei saagi midagi minust teada . Jäta pääsukesed rahule , katkestasin vihaselt . Pakkusin talle suitsu . Ta tõmbas ainult mõned mahvid ja ulatas siis sigareti mulle tagasi . Küsisin , mis nüüd edasi saab . Mis sa ise arvad , vastas ta , silmad pisarates . Ma ei teadnud , mida teha . Siis istu veel. . . istu . Ja ma istusingi . Istusin ja hakkasin rääkima , miks mulle saabumata pääsukesed rahu ei anna . See oli hoopis teine jutt , mis paar korrust madalamal restoranis või baaris . Mul oli õde , umbes sama vana kui sina ... samasugune nagu sina , ja ta suri külmal kevadel kopsupõletikku . Me mõlemad olime raskesti haiged , sest käisime salaja ujumas . Ma ei mäleta , kuidas õde suri , sonisin sel ajal , kuid hiljem rääkis ema , et kui õde juba surnud ja pestud oli ning väljas valge kevadhommik , saabunud esimesed pääsukesed . Järgmisel päeval hakkasin ma paranema , kuid olin nii jõuetu , et ei suutnud õe matusele minna . Nägin patjade najal , kuidas ta kirst , väike ja valge , õuest välja kanti , ja siis langesin patjadele . Hiljem ütles ema , et pääsukesed tõid mulle elu tagasi . Seepärast ma neist nii palju räägingi , sisimas aga ei salli ma pääsukesi , sest nad võinuks tulla päev varem . Ta hakkas nutma ja palus läbi pisarate , et ma ta voodi äärele istuksin ja teda suudleksin , et tal on häbi . Suudlesin teda laubale , silmadele , suule . Ta kuivatas pisarad ja suudles vastu . Tule mu kõrvale , ära karda mind , homme , kui mind siin linnas enam pole , tulevad ka pääsukesed . Aga siis olen ma kaheti kurb . ._. mõistad ? Mõistan , aga mis parata , keegi peab ju sind terveks ravima , kullake . Ma ei saanud ta peale pahaseks , kullakese pärast , sest see oli nii õigel ajal öeldud . Hommikul tulid pääsukesed , me nägime neid suurest hotelliaknast mööda lendamas . Pääsukesed tulid hommikul , tema aga sõitis ära lõunaajal . Ma ei tea , kuhu ta sõitis , tean ainult , et hästi kaugele , kaugemale , kust pääsukesed tulid . Veel tean , et pääsukesed tulevad igal kevadel , aga tema vaevalt enam meie linna tuleb . Me mõistsime seda mõlemad ja ometi polnud me kurvad . Oli viieteistkümnes mai . Nüüd , kus ma olen kaotanud oma imaaži , võin pihtida sellest , mis minust märtri , Kristuse , erilise inimese ja erandi tegi . Kaotanud kannataja rolli , mille saatus mulle ammu oli määranud , ei leia ma enam üldsuse silmis tunnustust . Suurkannataja tiitel kuulus minu isiku juurde viisteist aastat . Läheb kaua aega , enne kui suudan avalikkusele tõestada , et kannatan hirmsaid piinu . Mu pihtimus hajub kirikuvõlvide alla ja peksleb linnu kombel vastu laevitraaži . Aga ma kogun ahastusest jõudu ja surun oma palve põrandalähedasse viirukivaesesse õhku . Mulle on vaja lahket sõnumit , ainult paari-kolme lauset ning ruum ja aeg painduvad . Ma justkui ei elagi enam kunstile , mingi surve kisub mind kaasa kirjanduse kiiluvees . Mind lohutab kumav teadmine , et minevik pole väärt . säilitamist ja tulevik läbielamist . Kui nii , las siis tunnevad sellest rõõmu kõik need , kellel oma aastajooksud , kuujooksud , jooksuajad , kuutõved , päevamured , tsüklid , tuhud , muhud , köhad - UUTE ALGUSTE PIDEV PETLIK NING VALE LOOTUS ! Ma ei vaja nõu ega abi . Olen ennast üle lugenud . Ahmisin Freudi , Jungi , T. S. Elioti ja teisi . Lootsin , et nende - nagu ooperi libretodegi - lugemine aitab mul üle saada ambivalentsest hoiakust naissoo suhtes ning mõtestab lahti igivanu kõnekäände , nagu to die elisabetiaanlikus keelepruugis või femme fatale , vagina dentata , le petit mort jne. Kaudselt lootsin selgust oma kalduvusse rühmitada naisi madonnadeks ja litsideks , mis seletaks hoobilt mu ilukirjanduslikku teisikut kui rituaalohvri järglast ja palju , palju muud . Paar päeva tagasi trimpasin veini ning püüdsin oma mõtteid korrastada ühe T. S. Elioti luuletusega , milles ta Sweeny elu triptühhonina ( kolmainusena ) kirjeldab - << Birth , and copulation , and death >> . Selle triptühhoni kahes raamistikus figureerib loomulikult naisgenitaal ja kolmandas on see äratuntav , sest mitmes vanas ja uuemaski tsivilisatsioonis võrdub surm allmaailma laskumisega . Inimene , elav ja surelik patune , tehes roppu tööd , kaldub intuitiivselt tuppe põrguga homologiseerima , omistades seega coitus'ele surmahirmu hõngu . Mitmed , kui isegi mitte kõik kultuurid ja ka paljud kirjanikud tajuvad selles paradiisi . See pole aga kaugeltki originaalne tuletada paradiisi sellest kuldsest ajastust , mil asusime emakojas . Järelikult võib Elioti Sweeny kolmainusse keskmist elementi , nimelt copulatio't tõlgendada kui regressus ad paradisum'it . Kuid seda reisi ei saa täismees enam üksipäini ette võtta - teekonnale tuleb saata hoopis ta kõige parem väike sõber . Tuginedes muistsetele viljakuse rituaalidele , milles esineb eneseohverdamine , liiderlik käitumine jms. , võtsin ümberlõikamist kui rituaalset ohverdamist , mille eesmärk on ära hoida surma ( vagina- põrgu ) ja saavutada igavest elu ( vagina-paradiis ) , ja ka usside nahaheitmist tõlgendasin kui elu uuendumist , s. o. surematust . Leidsin kirjanduses paralleele Ohvrite ( näiteks Enkidu << Gilgameši eeposes >> , Elpenor << Odüsseias >> , Clarin Calderoni näidendis << Elu on unenägu >> ) ja Teisikute vahel : Cervantes , Dostojevski , Mozart , da Ponte , don Giovanni , Leporello , Faulkner . Ohvrid tulenesid vagina-thanatos'e homoloogiast ning teisikud vagina-paradisum'i homoloogiast . Ja kui mulle helistas üks literaat , õigemini mu naisele , ja oli pettunud , kui kuulis , et naist parajasti kodus ei ole , teeskles ta suuremeelsust ning mahendas vabanduseks , et juhul kui mind tõesti risti puuakse , tuleb kindlasti ka teisik - kas unes või ilmsi , mis tähtsust sel - ning kosib mu naise ära . Vastasin , et meeste salasoov on sünnitada ning ka teatud tahud ja tuhud initsiatsiooni tseremooniatest , nn. rites de passage'idest . Ja veel - miks näiteks saadetakse allmaailma Sulevi asemel kannupoiss ? Miks Puccini << Toscas >> peab põgeneja kandma naise riietust , siis kaevu peituma ja lõpuks ennast tapma ? Ristiusu juurdumisega ilmub ka võimalus , et meeskangelast võib päästa , lunastada naine : Beatriced , Gretchenid , Solveigid toovad mehe põrgust maa peale ( Goethe << Das ewig Weobliche zieht mich auf >> ) . Samal ajal viib kuratlik naine mehe loomulikult hukka , kohitseb ja surmab ta , võrgutab otse põrgusse . Ja seesama naine kardab hulluks tunnistamist rohkem kui vanglat . See on muidugi masendav vaatemäng nagu kõik suurte õlimaalide konsiiliumid või pühad õhtusöömaajad . Kui konsiilium on juba kokku aetud , või lihtsalt süüakse ja juuakse kambas koos , siis ei suuda keegi end mõjuvalt kaitsta ega kedagi ümber veenda , isegi peainkvisiitor mitte . Tegelikult ei ole sellistes mõttekäikudes palju uut - see on peaasjalikult ortodoksne freudism . Konstateeris ju Viini hingearst ise rõõmsalt , et poeedid on juba ammu aimanud tema avastusi , et << ._._. kaskede tuppatoomine kevadel ei anna mulle naise pärast rahu , need mõjuvad nagu vägistamise sümbolid >> . Siiski pole mulle kõik veel täiesti selge . Nii küsin ma alatihti endalt , kas šamanism esineb selles ideede kompleksis ? Kahjuks ei tea ma palju shamaanide koolitatusest , nende suguelust , sellest , kas nad laskuvad allmaailma mingi nõiajoogi abil , mida võiks shamaani teisikuks pidada . Mulle on ka ähmane , kas šamanism saab eksisteerida ainult kalapüügi ja jahi ühiskonnas või on ta sama vitaalne ka põlluharijate juures . Vaja veel süvendatult lugeda V. I. Proppi teooriaid , kus rahvajuttude geneesi ühendatakse nn. rites de passage'iga . Olen sel teemal juba varem endaga unilateraalseid dialooge pidanud , aga kirjaküpseks pole need veel saanud . Seganud on peale leivatöö veel jooksev katsetamine farmakonidega A. Huxley maneeris , lisaks soov teha veel ühtteist , nagu näiteks : - am Platz - im Bett - mit Fotz - mit Wett , selle sõnastanud endine Budwiezi linna raehärra Hartmann von Kotzenhausen . Hakkan juba hingeldama , erütrotsükliin ja konjak surisevad peas ja külalisi on värava taga murdu . Mulle aga tähendab hetk vahel rohkem kui aasta või romaan . Vaat viimased on paras paar . Aga ka ooperil ja genitaalidel on mingi seos , kuid see käib üle mu mõistuse . Liiga hermeetilised konstruktsioonid . Femme fatale ja le petit mort ? Viimane on tuttav nagu petit mal Grand malxi kõrval . Liiderdamisega on asi tõsisem . Paljud kardavad coitus't , kuigi hingepõhjas seda ihaldavad . Kas see peab tingimata regress olema - nii fülogeneesi kui ontogeneesi seisukohalt - , on vaieldav . Küll aga on raske liiderlikkusest hoiduda ja seda isegi kristlikus moraalis , mis , nagu sügaval tundmaõppimisel selgub , ei erine immoralismist maises elus , eriti kui mõelda tagasilangust religioosselt elustaadiumilt esteetilisele . Minuga juhtus see nii . Kui ma nädalapäevad tagasi oma naiselt kuulsin , et musklis mehed teda enam köidavad kui mina , siis olin ma ühtaegu kurb , hirmunud ja vihane . Lebades üksi jahedal sohval , haudusin kättemaksu . Hommikuks oli see olemas . Kui mu naine poodi läks , helistasin fotograafist sõbrale ja juba samal õhtul olin ma ta keldristuudios . Pärast portreede sarja tegemist koorisin enda riidest lahti ja lasin teha rea alasti pilte . Efekti taotlemiseks määrisin oma ihu veel võiga sisse ning pingutasin poseerides lihaseid , tõmmates kõhu sisse . Kolmandal päeval kirjutasin sõbrale , et tahan uue naise võtta . See peab olema eesti või poola naine , noor , ilus , varastes kahekümnendates ja haritud , kes on nõus minu sõna kuulama ja mu laste eest hoolitsema . Ma õpetan ta kohapeal välja . Otsi ta mulle üles ja lase kohvrid ära pakkida . Samal õhtul käisin taas fotograafi juures ja valisin hoolega need pildid , kus ma kõige ilusam olin . Need lisasin kirjale , mu tulevase pruudi jaoks . Vahepeal aga on mu naine erakordselt hea olnud . Üleeile näiteks lõikas ta hästi mu juukseid ja kohe seejärel andus leidlikult vannis . Just sellepärast pole ma veel advokaadile oma lahutuse asjus helistanud . Ja ikka pole mul selge , miks enamik valgeverelisi naisi on << kummist >> nägudega , aga tumedaverelised on kas kassi või rebase nägu . Kui see , mulle praegu olulisest olulisim küsimus ei saa kiires korras teaduslikult uuritud , analüüsitud , terminologiseeritud , mõõdetud ja kaalutud , kongressidel arutatud , väitekirjades kaitstud , siis raiun ma pooleks kõik maailma katsepeekrid , protokollid ja teleskoobid . SEST KRISTUSE LUNASTAVA VÕIME PÄRIS TÄHENDUS ON SEE , ET TA ON MEILE NÄIDANUD TEED , KUIDAS SURRA , VAATAMATA MEIE PATTUDELE ; RISTI KANDES , OKASKROON PEAS NING VATS ÄÄDIKAT PILGENI TÄIS . Tunnen , et satun üha enam hoogu , iga kandi pealt . Kas pole huvitav , et teineteisest sõltumatult ning arvatavasti isegi teadmatult avastasid Freud ja Einstein peaaegu samal ajal mateeria ja energia intiimsed suhted . Viini hingetohter rõhutas energia psüühilist tahku , pidades hingejõu metamorfoosi energiaks , aga šveitsi patendiametnik pakkus valemi mateeria ja energia suhtes . Jääme ootama sünteesi , milles hinge ja ihu kvalitatiivne erinevus paisatakse kvantitatiivseks nagu pall trepist alla ja energia saab mõlemale ühiseks jagajaks . Kas ei oleks õigem öelda , et energia rakendamine on olnud inimkonnale pigem kahjuks kui kasuks , s.t. et Prometheus oli reetur , ruupor , tõeline Lutsifer , kellega tal on loomulikult palju muidki ühiseid omadusi . Sellele ei pruugi vastata . Aga ma esitlen veel Artau'd . - Mis on autentne vaimuhaige ? - Ta on mees , kes eelistab hulluks minekut ( sotsiaalses tähenduses ) sellele , et maha salata teatud kõrgem käsitlus inimkonna aust . - Asjad on räbalasti , sest haige südametunnistus ei ole nüüd tervistumisest huvitatud . - Järelikult leiutas haige ühiskond psühhiaatria enesekaitseks teatud kaugelenägijate vastu , kelle vaatlusvõimed hakkasid ühiskonda juba segama . Ja lõpuks väidab Artaud essees van Goghi kohta , et pole ühtki psühhiaatrit , kes poleks kurikuulus natüürromaan . Nüüd on vist kõigile selge , et ma plaanipäraselt saen oksa , millel istun . Ja miks ka mitte ? Üks mees , kes pihtis mulle oma süütust patust , onanismist , ütles : << Olles aumees , pean vormiliselt korrektseks teilt luba küsida , kas ma tohin teie laulatatud naise jooni , värve , vorme , helisid mõttes esile manada ? >> Ma küsisin seepeale omakorda : << Kas teie tunnete Aleksandr Bloki tähelepanekut iroonia kohta 1908. aastast ? Tsiteerima pole ma võimeline , kuid Blok kirjeldab irooniat kui uue sajandi haigust , mis arstidele tundmatu , kuid mida põevad kõik tundlikud inimesed . Sümptomid olevat väsitavad naeruhood , hood , mis algavad pilkega ning väljakutsuva naeratusega , ent lõpevad mässu ja jumalateotamisega . >> Vastus jäi saamata . On saabunud hetk , mil kirjarahvas kohvikutes prassib , ja eilne laureaat viskab seinakella pudeliga puruks ning literaatide raseeritud lõuad läigivad rasvast. . . See on hetk , mil minu elu suur armastus paneb supikondid tulele . Sel hetkel tunnen , et mu endine vorm hakkab taastuma , ning minus tärkab soov avalikus kohas sõna võtta Platoni << Phaidrose >> kohta , kas või kell kümme hommikul . Muide , selles huvitavas dialoogis esitab Platon Sokratese väite , et hullumeelsus pole mitte jumalate viha , vaid hoopis nende helde and . Kuid nagu Jesaja raamatus seisab : << Kes meist saaks elada hävitavas tules ? Kes meist saaks elada igavesel leel ? >> Ning kuna sellest õilsast ainest on taas juttu , siis mõtlesin hingearstile , kelle menu oli absoluutne , s.t. kelle patsiendid läksid eranditult vabasurma , ja mulle meenus mõtterännak , mille ma Albert Hoffmanni leiutise abil hiljuti sooritasin ning mille tagajärjeks oli selge nägemus oma h i n g e s t - ALASTI HABEMENUGA . Tean , et pole kerge olla umbkeelne , kirjaoskamatu , aga veel raskem on olla paranoik , nartsist ja pealekauba romantik tänases maailmas . Kuid alla ei tohi me vanduda ega vannu ka . Ainult meie tegude kaudu mäletatakse meid . Sellepärast sülitame vikatimehele näkku . << Vaata seda tuigerdajat . See tahab Eestimaa olla , >> ütles üks reisija . Tal oli lilla parukas ja needid katsid kuube . << See on ainult tema raudtee , >> vaidles teine , kellel oli haaknõel läbi põse . Tõepoolest oli vaguni otsaseinal kujutis , mis meenutas purjus meest . Lühinägelikule silmale ei paistnud kontuurid , küll aga musta ja punasega trükitud paks joon . Mehel ei olnud pead . Vasakpoolne jalg oli pikem . Ei , see oli siiski parem jalg , sest mees taarus istujate poole . Ta oli ettepoole kaldu , kuid kukkumist polnud ometi karta . Pikad käed olid laiali . Kõige kuratlikum oli lind mehe paremal õlal . Vasak käsi oli lühem , sellel kaks sõrme harali . << See on Eestimaa . Selline ta just ongi . Purjus ja ilma peata , >> ütles lilla harjaga sell . << Ta on see , keda sa soovid temas näha , Jõnka , >> vastas haaknõelaga noorsand . << Ta tahab mulle hirmu nahka ajada , aga ma ei karda teda . >> << Läheme ja uurime lähemalt , mis seal on . See aitab •üle saada , >> soovitas teine . Nad astusid otsaseina ligi . Rong tuias rööpakonarusi pidi ja pani poisidki tuikuma . See oli linnalähedaste rongide skeem . Punasega olid tähistatud elektrifitseeritud liinid . Üks jalg lõppes Viljandis , teine Mõisakülas , nool osutas edasi Riia suunas . Jalgade hargnemiskohaks oli Lelle . Lühem käsi lõppes Tapal , üks sõrm osutas Narva , teine Tartu poole . Pikem käsi lõppes tömbilt Haapsalus . Verine lind oli Paldiski harutee . Olematu pea oli Tallinn . Pead seal tõepoolest polnud . Poisid uskusid kõike , mis skeemile oli kirjutatud . << Ja sina , Lurts , tahad öelda , et see on Eestimaa , >> õiendas Jõnka . << Praegu veel on , >> vastas Lurts . Nad vajusid tagasi oma kohtadele . See raudteeharu oli tehtud laiarööpmeliseks pisut enne , kui poisid sündisid , aga juba ta raputas oma reisijaid , nagu oleksid tal surmavapped kallal . << Kus on ta pea , kui Tallinn seda ei ole ? >> küsis Jõnka . << Ära tee üldistusi . See on ainult skeem , >> lohutas Lurts , ta oli nii moe kui ka iseseisvuse asjus kaugemale jõudnud . << Raisalind istub ta õlal ja nokib liha . Ta on roiskunud . >> << Küll ta end liikuma ukerdab . >> << Ja kuhu ta siis jõuab ? >> << Heidab puhkama nagu me kõik . >> << Piisab ühestainsast lasust ja õrn liha on läinud , jääb luukere , mis mõne aja pärast tuhastub . >> << Ära lälla nii palju . Jätkub veel lastele ja lastelastele . Nagunii ei saa me teada , mis juhtub pärast meid . >> << Pärast meid ei loe . Täna on tarvis elada . >> << Ela siis ja ära hala , Laulame parem midagi . >> Jõnka võttis kitarri - midagi paremat ei olnud keskaeg nende jaoks valmistanud - ning noormehed laulsid poolihääli : << Kodu on raudus ja rauad on roostes . Elame paremat surma lootes . Kaugele reostatud vette viib tee , meie õhk ja õhulossid on see . Mõtted on krambis ja kambrid on lukus . Pääsemist näeme vaid üldises hukus . Kaugele reostatud maale viib tee , meie unelmateriik ongi see . >> << Laulge midagi lõbusamat , >> ütles neile noorepoolne naine , kes tuli vaguni kaugemast otsast ja istus nende juurde . << Mammi , lõbu tuleb siis , kui katk möllama pääseb , >> selgitas Jõnka . << Seniks peab pingutama , et jõuaks ära oodata . >> << Miks nii sünged ? >> uuris naine . << Head pole midagi , kui mõtlema hakkad . >> << Kas teie olete samal arvamusel ? >> küsis noorik teiselt poisilt . << Veab ikka kuidagi läbi , >> vastas too . << Aga teie ärge vaevake ennast . Ruumi on küllalt , sõnad ei maksa midagi . >> Naine nihkus neist kaugemale . Ta vaatas poisse kuidagi kaastundlikult . Need ei olnud tema pojad , ei saanudki olla , ta oli liiga noor nende emaks . Siis vaatas ta parajalt kauguselt raudteede skeemi poole ja püüdis asjasse süveneda . << Kaardi võib ju seina pealt maha võtta , >> ütles ta . << Mis sellest kasu . Laik jääb ikka alles , >> vastas Jõnka . << Arvestage seda , et kõik , mis me räägime , on juba tõlge meie keelest teie keelde , >> märkis Lurts . << Ega meie keeled nii erinevad olegi , >> arvas naine . << Mõni üksik sõna jääb arusaamatuks , aga tooni tabab kiiresti ära . >> Nende juurde tuli paks üle keskea mees . Et ta istus skeemi poole seljaga , oli tal raske mõista , millest teiste mure alguse saanud . Ta ütles : << Tulevik on noorte päralt . See kõlab banaalselt , aga nii see on . Ometi on selles ütlemises ka üks oluline vale : tulevikuks kujutleme aega , mil need noored on juba keskealised ning on oma perutamised maha perutanud . Tänaseid noori aga me päris tõsiselt ei võta , nende eluhoiakutesse suhtume üleolevalt või siis petame ennast , nagu poleks see tõeline ja pädev , ühesõnaga , projekteerime neid tulevikku , et vabaneda nende tänastest taotlustest ja protestidest ... >> << Panete filosoofiat , vana ? >> << Panen , >> nõustus mees . << Aga ega sellise konstateeringuga sõnu ümber lükka , põlastamine on teeseldud ja ilma katteta . >> << Tõlkimine väsitab ära , >> tähendas Jõnka . << Mind teie oma välimusega ei kohuta , >> jätkas paks mees . << Mina saan noortest aru . Nad selgitavad välja , kes vanadest ehmatab ja kukub tänitama , kes aga hoiab ennast tagasi ning püüab mõista . Jagamine on tähtis asi , ühiskonnas teisiti ei saa . Tegelikult te jäljendate vanu , kest ei maksa midagi , kesta saab osta , sisu on mõnel papagoil hall . Välimise ja sisemise vastuolu pole muidugi reegel , ent üksikjuhud torkavad just selletõttu silma . Sellest tekibki usk , et tagasihoidlik inimene on sisukam ... >> << Kui mõni ennast paksuks sööb , kas see tuleb ka soovist silma paista ? >> << Ei , see tuleb iseloomu nõrkusest . Haigus on see muidugi ka . Päris tervet inimest polegi olemas . Isegi ei teata , missugune see terve peaks olema . Terveks arvatakse lihtsalt neid , kes oma haigust ei tea . Või siis teiesuguseid noori , kes usuvad , et paremad ajad on ees . Paremaks ei lähe midagi , inimene õpib vaid ignoreerima oma hädasid . Nõnda ka oma rahva ja maa hädasid . ._. >> << Hakkate juba pihta saama . >> << Kui palju peab võtnud olema , et jutt hästi jookseks ? >> küsis Lurts ning vaatas otsa naisele , kes vaikis . << Kuidas kellegi norm on . Kui mõtteid peas ei ole , ei aita vaat kah , pole midagi vabastada . Minul jookseb jutt sellepärast , et rääkides ma mõtlen . Järelikult ka vastupidi , Mõte kipub sõnadesse , otsekui poleks teda muidu olemaski . Omavahel lävides saate muidugi tarkuse kiiresti kätte , aga ise peab kah üht-teist juurde uurima , muidu pole teistele midagi pakkuda . Nagunii koosneme kõik valmis lausetest , ainult vahel on niisugune tunne , nagu oleks mõni asi õhust pähe kallatud või välgusähvatusena valgustatud . Lähemal järelekatsumisel selgub võibolla , et välk valgustas juba ammu olnud asja või kallas seda üle värviga , mis äratuhmunud teadmise äkki särama paneb ... >> Poisid vaatasid mehe poole , kuid nende pilk oli nüri . << Kahjuks pean ma järgmises jaamas maha minema . Viin oma füüsilise keha teise kohta . Just nii , .. >> Mees polnud kordagi vaadanud noore naise poole , poisid huvitasid teda nähtavasti rohkem , need ei olnud asjata oma väljanägemisega vaeva näinud . Kuigi ka naine oli hästi mingitud , ent klassikalises maneeris , mis säilitab tasakaalu silmatorkava ja vaoshoitu vahel . Kui mees püsti tõusis ja skeemist seda nägemata mööda marssis , küsis naine : << Kas oli äge vana ? >> << Kaifi just ei saanud , >> arvas Jõnka . Naisele tundus , et paks mees oli teda lähendanud noormeestele . Too oli läinud maha Liival , peagi jõuti Tallinna . Naine ütles poistele : << Mul on seal teises vahes rasked pakid , kas te aitaksite mul neid taksopeatusesse kanda ? >> Lurts vaatas teisele nõutult otsa . Too ütles : << Okei . >> Poisid olid pisut turtsakad ja häbelikud . Selline palve oli Eestimaal natuke tavatu , kõik püüavad oma raskustega ise toime tulla . << Mul on siin veel tegemist , >> pomises Jõnka , kuid tõusis püsti , et naise kandamit ukse juurde tarida . Mahaminejaid polnud palju . Noormehed koos naisega jäid viimasteks . Jõnka pani pakid põrandale , võttis taskust kruvikeeraja ning murdis skeemi seinalt maha . Toppis selle ühte naise kotti . << Ettevaatust , sellel on teravad servad , >> ütles naine . << Pole viga , küll ta läheb , >> hingeldas oma ettevõtmisest erutatud noormees ning lisas : << Ja see tahab Eestimaa olla . >> << Mis mahub ühe ärieide kandekotti , >> täiendas noorik , kes ärieide moodi küll välja ei näinud . << Noh , lähme nüüd , muidu sõidutavad meid depoosse , >> kiirustas Lurts . Libedal perroonil küsis naine : << Mida te selle skeemiga teha tahate ? >> << Löön oma punkri seina peale , et oleks silmade ees , >> vastas Jõnka . << Selle nägemine ei paistnud teile erilist rõõmu valmistavat , >> nentis naine . << Rõõmu niigi laialt , sünged asjad peavad ennast meelde tuletama . >> << Muidu oled haige ja ei tea , mis sul viga on , >> lisas Lurts . Kotid olid rasked , poisid polnud eriti treenitud , võttis hingeldama . Taksopeatuses oli väike järjekord . Poisid panid kotid maha . << Aitäh , taksojuht aitab need sisse tõsta , >> ütles naine . Ent poisid ei läinud ära , jäid seisma . Mõtlesid ehk kah taksot võtta , arvas naine , kuigi üpris noored mehed ei näinud selle järgi välja , et nad tihti taksoga sõidavad . Vedada oli neil vaid oma kirju keha . Kui järjekord kätte jõudis ja kollast värvi takso peatus naise ees , asisid poisid kotid ja tõstsid taha pagasiruumi . << Kuulge , me aitame teil need koju kah tarida , >> tegi nüüd Lurts ettepaneku . << õige rasked teised , >> vabandas Jõnka . Naine kõhkles hetke , ütles siis : << Eks istuge sisse . Ma elan Mustamäel . >> << See sobib , >> nentis Jõnka ning puges esimesena autosse . Taksojuht kõõritas poiste poole ning oli kogu tee vait ja pahur . Naine andis talle juhiseid kivikarpide-vahelises labürindis keerutamiseks ning seltskond jõudis rüüstatud ukse juurde , mis teistest omataolistest ei erinenud . Poisid tõstsid kotid maha , naine maksis taksojuhile ja auto tegi kiunatades minekut . Kolm väikest inimest jäid hilisõhtusel ajal seisma betoonseintega kolossi ette , hulk kotte jalge juures . Jõnka katsus läbi ühe , kas plekist silt on veel alles . Naine oleks võinud öelda : ma saaksin ise hakkama , tassiksin ükshaaval liftini ja sõidaksin üles , see on tühiasi . Aga ei öelnud . Poisid asisid kotisangadest kinni , naine läks ees , tellis lifti ja seltskond mahtus tõstukisse . Ka selle sõidu ajal vaikiti . Korteriukse taga ütles naine : << Kui te olete mind juba ukseni saatnud , eks astuge siis sisse , teeme teed või kohvi . >> << See on mõistlik jutt , >> tähendas Lurts . Jõnka lisas : << Üks võileib kuluks kah ära . >> Nad võiksid ikkagi ta pojad olla , mõtles naine ning tegi ukse lahti . Ükskõik kuidas inimene on värvitud , süüa tahab ta aegajalt ikka . << Mis mees ütleb ? >> küsis Lurts igaks juhuks . Naine naeris . << Mis tal ikka ütelda , kui naine öösel kahe nii toreda poisi seltsis saabub . >> << Kas meie toreduse kohta on märkusi või ? >> õiendas Lurts . Naine ei vastanud , astus ees tuppa . Poisid panid kotid esikus maha . << Mis seal sees nii rasket on ? >> küsis Jõnka . << Kohe näete , >> lubas naine ning kadus kööki . Poisid jäid paigal tammuma , võtsid hoogu , et ukse juurest edasi astuda . Naine pistis pea köögist välja ning korraldas : << Astuge edasi , mis te seisate . Ärge mängige häbelikke . >> Poisid tegid nagu kästud . Naise korteris oli kaks tuba . Ühe uks oli poikvel , sealt paistis valge kumera otsaga voodi ja valge kapp . Suurem ruum , kuhu noormehed sisse astusid , oli üsna lage ja omapärane . Mööblit peaaegu polnud , ainult mõned suured padjad siin-seal seina ääres , laes viis erineva kujuga ruumilist makrameed ning keset tuba suur ovaalne puuvaagen , mille keskel seisis pott uhke kaktusega . Poisid uudistasid tuba ega teadnud , kuidas peab seesuguses käituma . Naine tuli uksele ning märkas rahulolevalt teiste kimbatust . Ta ütles : << Võtke nüüd kotid ja laduge nende sisu sinna välja . >> Ta osutas puuvaagnale . Poisid tõid kõheldes kotid , naine tegi ühe neist lahti . Kotis olid aegade ja vete poolt ümaraks lihvitud lapakad kivid . Ta näitas ette , et need kivid tuleb tõsta vaagnale ümbritsema kaktust . Naine kadus taas kööki ning poisid hakkasid kive laduma . Selgus , et neljas kandekotis muud peale kivide polnudki . Vaagen sai kive parasjagu täis . Üle jäi vaid vaguniseinalt mahavõetud plekitükk . << Täitsa okas , >> tähendas Lurts ja vaatas oma kätetööd . Kivid võinuksid ka kuidagi teisiti paikneda vaagnal , aga kas sellel oli tähtsust . Vahest oli kivide otstarve selline , et külalised külitavad patjadel ümber vaagna ning tõstavad kive ringi , seltskondlik ajaviide missugune . Tuli naine , teetassid ja võileivad kandikul , pani need saarekese äärde maha . Takseeris kive ja tähendas : << Teil on hea maitse . Kivid on hästi paigutatud . >> Poisid vaatasid teineteisele otsa , nad olid kivid lihtsalt välja ladunud , mitte paigutanud . Üsna mall mutt näis olevat see korteriperenaine , et ta niisugust kamarat pani . << Tõmmake padjad lähemale ja asuge asja juurde , >> ütles naine ning kallas tee tassidesse . << Minu nimi on Viivika , >> lisas ta nagu muu seas . Poisid ennast ei tutvustanud , kuid naine ütles : << Kuulsin teie jutust , et üks on Lurts ja teine Jõnka , nii et ärge pingutage ennast tutvustama . >> << Ega need nüüd päris nimed küll ei ole , >> pomises Lurts . << Mõni mõis , ajavad asja ära , >> rahustas neid Viivika , et teised ei peaks ebamugavust tundma . Enne kui maha istuda , võttis Jõnka raudteede skeemi kätte , vaatas seda hindavalt ning küsis : << Kas teil haamrit on ? Selle võiks siia seina peale lüüa >> Seda ütled sina , vana tatinina ! Jah , sellele << tatininale >> pani Karl Moorits algul suuri lootusi . Paraku ei pidanud need aga täituma ; kasimatu nina ei mõjunud üldse . Tuli välja , et maailm , kus tädi elas , polnudki nii triviaalne : keelenäitamise menus võis küll kindel olla - seda koteeriti kõrgelt , tatininadel aga lööki polnud . Ja mõnikord , kui tulevane hingearst siiski edu tahtis saavutada ning lisas omalt poolt : Lugu halb on oi-oi-oi ! Kus on punapüks-kardavoi ! hinnati seda stopptulevärvilist repriisi , riigivärvides coda't täiesti halvakspanevalt . Karli vaadati nagu opakat , kes olulisi asju segi ajab . Salmel oli siis nägu , nagu on täiskasvanuil , kui nad lausuvad , et << laps räägib siis , kui kana kuseb ... >> . Kui Inglismaa kurb saatus lõppkokkuvõttes tädi eriti ei huvitanud , siis mõnel teisel rahvaluuleproduktil ( jah , lapsed hoiavad seni veel minevikupärandit aus ; kas pole selline konservativismiilming ootamatugi ? ) oli vahelduv edu . Oopus : Rikit-rakit , nikit-nakit , katlas keesid keerumakid . Jüri võttis nüri noa , lõikas mulle makki koa , mõjus kord nii , kord naa . Muide ei teadnud Karl ka ise päris hästi , mis asjad need makid on . Seda ei teadnud nende kandis keegi . Kuid tuleb välja , et luule mõjujõud polegi nii otseselt sõltuv tema arusaadavusest . Mõne korral kuulas Salme keerumakilaulu soostuv-soosivalt , limpsis koguni huuli , ent seda ei juhtunud sageli . Enamasti vaadati noort eksperimentaatorit üleolevalt , natuke põlglikultki : loe , loe , kui sulle meeldib , ükskõik , mis laps teeb , peaasi , et ei karju . Selline suhtumine oli solvav ! Mis see Salme , va hani , endale lubab ! Kummatigi sel ajal , kui teiste külapoiste lemmikuteks olid kassid-koerad või hobused , eelistas Karl Moorits neljajalgsetele hoopis oma kummalist tädi . Ei meeldinud see hästi vanaemale , emast rääkimata , kuid ema oli enamasti ikka linnas , sest tema pidi oma raamatupidajapalgaga nüüd peret toitma . Pere oli küll väike - ainult tema ise ja Karl , kuid eks palkki olnud pisike . Mis puutub teistesse poistesse , siis kippusid need suisa irvitama , kui nägid Karli tädi jalutamas . Ent Karl sellest ei hoolinud , vastupidi , see talle isegi meeldis : uhkelt , püstipäi , rinnas märtri- ja teadusemeheuhkus , marssis ta keelenäitajate eest mööda . Huvitav , et tädi ei hoolinud meie maailma keelenäitamisest üldse , kuigi mõnikord ka oma keelt lahkesti vastu näitas . Ent ta tegi seda mingi lõbusa üleolekuga . Tädil oli muide väga pikk ja punane keel . Ega Karlgi hoolinud - kes pärast naerab , naerab paremini . Kord tuleb aeg , mil ta valges kitlis paradeerib , tal on käskiv ja läbitungiv pilk , mis vaimunõtrade rügemendid otsemaid endale allutab . Ja raskematel juhtudel saetakse mõnel eriti haigel uurimisobjektil ( miskipärast olid nad ikka pigem uurimis- kui raviobjektid ) kolp pealt lahti ( kujutluses avanes see nagu vanaisa taskukella kaas ) ja siis teeb dr. Karl Moorits helkiva kirurginoaga väikseid , väga ohtlikke ja väga tulutoovaid lõikusi . Karl teadis , et tädi mõjutamiseks on olemas veel teisi , hoopis vägevamaid vahendeid , kuid need olid rangelt keelatud . Eriti kummaliselt mõjusid katseobjektile nr. l ( teisi katsealuseid paraku polnud ) aisakellad ehk kuljused . Kord oli Karl toonud vanaisa töötoast seal muidutühja-seisvad aisakellad - nendega olevat kunagi talvel kirikusse sõidetud , ent nüüd vaadati kirikuskäimisele pahasti - ja need seaaias vanale emisele kaela pannud . Ta muidugi teadis , et selline tobe nali teda ei vääri , kuid miks ei võiks mõnikord ka lihtrahva labaste naljadega kaasa minna , seda enam , et vanemad inimesed eeldavadki , et poisid lollusi teevad . Nende hukkamõistmine laseb täiskasvanuil endast paremini arvata , ja kas on põhjust seda väikest rõõmu neile keelata ... Mida emis tegi , see oli muidugi ette arvata , hoopis iseäralik oli aga reaktsioon , mille kellakõlin tädi Salmes esile kutsus . Ta oli muide toas . Otsemaid oli tädi Salme leentoolist üles karanud ja end peegli ette korrastama jooksnud . Seejärel - siis oli ka Karl juba toas - aga hakanud tantsima . Jah , tantsima mingit väga aeglast ja imelikku õõtstantsu . Ema ja Karl seisid , suud ammuli , Salme aga tantsis kummaliselt otsekui kuutõbine . See oli üliaeglane , rituaalne , kuidagi ürgne ringitammumine . Ühe käega tõstis ta natukene seelikuserva ja lubas imetleda oma sääresambaid . Ning seejuures naeratas ta kelmikalt ja ... ja siivutult . ._. Alles siis , kui vanaisa seal kellad kaelast kätte sai , rahunes Salme tasapisi . Ent kuljuseid nõudis ta näha ja riputas nad teiste protestidest hoolimata saali ühe vana pildiraami külge . Näis , et kui tarvis , on ta valmis neid hullu inimese kogu ihurammuga kaitsma . Seejärel , jah , jäi ta loiumaks , võttis sisse oma tavalise rahumeelse poosi ja lausus siis üsna arusaamatu << Eks nad tule siis mõni teine päe ._._. >> . Igatahes tuli välja , et kuljused on Salmele vägevaks mõjuriks . Ja Karl otsustas sisimas , et ta tulevikus nendega ilmselt veel mitmeid eksperimente teeb . See polnud aga põrmugi lihtne , vähemalt siin , kodumail , kus vanaema enamasti kogu päeva ringi tatsas . Aga kus siis ? Metsas ? Jah , seal oleks muidugi hoopis teine asi . Järelikult tuleb tädi Salme metsa viia . Ainult et kuidas ? Ja nüüd tuleks teha väike kõrvalepõige minevikku . Kunagi ammu-ammu - Karl oli siis vist veel päris sülelaps - oli tädi ilmutanud kanget soovi marjule minna . Mis siis selle vastu olla võis , seda enam , et ega eesti inimene muidusööjat just hea pilguga vaata . Kui sellest marjakorjamisest midagi välja peaks tulema , siis oleks kõik ju väga kiiduväärt - marjadega oleks sel juhul peres hooletu . Muidugi ei lastud Salmet metsa üksinda , Karli ema olevat igaks juhuks kaasa läinud . Tädi Salme korjanud marju , nimelt maasikaid , üsna rõõmsal meelel . Tõsi küll , natuke aeglaselt , sest loodusteaduslikud huvid konkureerisid utilitaarsetega , kui peenelt öelda . Eriti meeldinud Salmele konnad , tugitoolis istujale olid nad kindlasti põnevad ning Salme üritanud neid salaja kojugi viia - torganud ühe koguni dekolteest sisse , kust too aga ema ehmatuseks äkki välja kalpsas . Jah , kui ema korjas liitri , siis tädi Salme selle ajaga vahest ehk klaasitäie , aga teiselt poolt meeldinud talle see automaatne tegevus sedavõrd , et ta oleks heal meelel öökski metsa jäänud . Kuna Salme ikka ja alati marjule kippus , lasti tal lõpuks siiski üksinda minna . Kuid too debüüt ei õnnestunud . Kuigi teda oli keelitatud tuntud raiesmikult mitte kaugemle minema , ei püsinud see käsk tal nähtavasti meeles . Alles üsna ööhakul tõid naaberküla head inimesed tädi koju . Kuid Salme äraeksimine ei olnud kaugeltki nii muljet jättev , kui tema poolt korjatu : tädi oli sel korral hoogu sattunud takjanuttide noppimisest - neid oli korv kuhjaga täis , ja takjaid ära viskamast keeldunud ta otsustavalt . Kui küsiti , miks ta maasikaid ei korjanud , teatanud ta rahumeeli : << Tüütas ää . >> Ja lisas takjanuppudele osutades : << Neid kena loopi - saab nalla ! >> Sellega oli marjakorjamisel lõpp . Ent kui Karl nüüd - muidugi ainult temale endale teada olevail põhjustel - avaldas soovi tädiga koos marjule minna , ei oldud vastu . Aisakellad tuleb eksperimendi korraldamiseks kaasa võtta , ka teine , samuti vägev mõjuriist - vanaisa väike tulekahjusarv . Kord , kui Karl seda proovis - tükk aega pasun ainult pahises , aga lõpuks röögatas nagu põrguline - , sattus tädi kohutavasse paanikasse ning üritas tema kehakuju ja kaalu arvestades võimatut : diivani alla pugemist . Niisiis , pasun kah kaasa ! Seal metsas saab mõlemat instrumenti proovida . See peaks õige lustakas olema , mõtles Karl Moorits , kuid samas tegi endale kohe ka sellise suhtumise eest etteheiteid : ega ta siis mingi hullulollitaja ole , tema sooritab eksperimente , millest saab ehk ka teaduslikke üldistusi teha . Kaustik sai vas- tavaid tabeleid täis joonistatud , kuhu tuli pärast sisse kanda , mitu tantsusammu üks kellakõlistamine esile kutsub , mitu aga pidev helin . Ja veel muudegi näitajate vastu tundis ta huvi : miimika , hingamine , jäsemete liikumine , võimalikud hüüatused ja nii edasi ; ainult lahtrit << sülg >> ei joonitud - << kaameli sündroomi >> ei meeldinud poisil meelde tuletada . Jah , kaustiku poolest oleks võidud kohemaid metsa minna , kuid enne tulid sinna ju ka katseriistad toimetada . Pasunaga polnud muret , selle võis vaikselt taskusse pista , ent kelladega oli asi keerukam : nad ju ripuvad saalis , ja katsu neid puutuda , nii et tädi ei kuuleks . Kui aga kuuleb , lööb äkki jälle kohe tantsu lahti ning ajab ilusad plaanid untsu . Kellad ripuvad tal pealegi otse pea kohal . Selge , et aisakellad tuleb siis pildiraamilt ära võtta , kui tädi õue läheb - kas või sellesse majakesse , mille uksesse süda on lõigatud . Ent just tol päeval , kui poisil marjuleminekuluba käes oli , ei kavatsenud tädi toda ruumi üldse külastadagi . Alles lõuna eel võttis ta käigu ette , kuid siis oli vanaema köögis ja puhus naabrinaisega juttu , nii et kelladega väljalipsamine ei tulnud kõne allagi . Tädi , jah , aga läks just siis , ning tal oli väärikas kõnnak . Karl vaatas teda vihaga ning pomi- ses , et käib teine nagu jaanalind , nagu mõni Seeba kuninganna , kuigi need kaks võrdlust kuidagi kokku ei sobinud ja Karl neist kumbagi ka ihusilmaga näinud polnud . << Kas te siis ei tahagi metsa minna ? >> päris vanaema ja Karl pidi talle hästi ükskõikselt ütlema , et küll jõuab . Peale lõunat uneles aga tädi jälle oma troonil nagu tõeline kuninganna - uneles ja haigutas ; uksesse lõigatud südamega hoonesse polnud tal asjagi . Tont teab , kas ta üldse enam kempsu lähebki ! Karl põrnitses oma uurimisobjekti raevukalt ja ähvardas südames , et kui nad kord sinna metsa jõuavad , siis ta alles seda pasunat puhub , nagu jaksab . Las tädike siis traavib ! Jah , Karli süda oli vihkamist täis , aga kui tädi teda naeratades enda poole viipas , sulas see viha . Ta lasi tädil aegamisi , ikka selle unise ja loiu liigutusega , oma salke siluda . Mis siin ikka kurjustada - tädi öeldakse ju üks õnnetu inimene olevat , kuigi tema enda käitumisest seda õnnetust küll välja ei loe . Ei , küllap nad ikka varem või hiljem metsa lähevad , ja siis saab Karl teada niisuguseid asju , mida mitte keegi teine siin päikese all ei tea . See mõte tegi uhkekski . Tema on parim Salme-spetsialist , kõige suurem asjatundja salme-leinemannoloogia alal . Kannatlikkus viib võidule . Vanaema läks aeda kõplama , ja just nagu märguande peale tõusis ka Salme , et külastada teatud paika . Uksel seisatas ta veel korraks ja heitis poisi poole kummaliselt kavala pilgu , tegi justkui silma - see silmategemine tõmbas poisil südame alt kõhedaks , korraks oli tal tunne , et kas ei kavatse tädi mitte temaga eksperimenti teha - need hullud võivad ju olla ka mõtetelugejad . Noh , sellest tundest saadi üle . Kikivarvul jooksis Karl saali tagasi . Ta haaras kuljused kiire osava liigutusega - kellad isegi ei helisenud , see oli nagu ime ; hetke pärast oli saali aken lahti tehtud ja kuljused libistati pujengipõõsasse . Ja uus ime või vähemasti väga hea märk - nad ei kõlisenud isegi nüüd ! Kuljused olid Karli poolt . Olid nende poolt . Nende ? Jah , just nende , sest miski poisi seesmuses ütles , et eksperimentaator ja katsealune kuuluvad seletamatul viisil kokku . Sel päeval ei tulnud marjuleminekust enam välja , kellad ja pasun , aga ka kaustik ning kirjutusvahend tulid enne metsa viia . Seda poiss tegigi . Tagasiteel korjas ta hästi kuivi roikaid ning õhtul küdes saali ahjus jälle tuli . Leegid värvisid taas tädi Salme põlvi , ent nüüd poiss neid põlvi eriti vaadata ei söandanudki - nagu imelik ja häbi hakkas . << Marjule lähme homme , >> teatas ta vanaemale . Ja see homme tuligi . Tädi Salme tahtis tingimata selga panna oma kõige ilusamat kleiti , seda aga ei lubatud . Keeld oli muidugi põhjendatud , seda enam , et too siidkleit istuvast eluviisist tugevasti kosunud tädile kindlasti enam selga poleks läinudki . Tädi sai selga sitskleidi , mis siiski veel üsna kena oli , koguni tütarlapselik : sinine põhi väikeste taevakarva õitega . Ta sättis ennast tükk aega peegli ees , seadis juuksed kõrgesse krunni - tegevus , mis vanaema taas torisema pani . Tema peeglist suurt lugu ei pidanud . << Ärge siis liiga kaugele ka minge ja olge ikka lõunaks tagasi ! >> << Ma arvan , et , sellest ajast piisab , >> vastas Karl ja tema hääles oli midagi mis vanaema jälle ärritas " Piisab ... " venitas ta , või nendele piisab . >> See sõna oli talle vist harjumatu . Liiga kaugele minna polnud neil loomulikult plaaniski . Oli vaja jõuda raiesmikule , kus katseks vajalik riistvara ees ootas . Ja jälle pidi poiss täheldama , et väga uhke ja kuningannalik on tema tädi samm küll . Ning selle kiirust ta ei muutnud ; kui Karl sammu kiirendas , õõtsus tädi ikka endiselt edasi , nii et poiss tundis end väikese lootslaevana ; kui Karl sammu aeglustas , siis marssis tädi ette ning teda võinuks võrrelda suure jäälõhkujaga , kes väikesele alusele teed teeb . Ega poiss tädist kaugeneda tahtnudki , sest tollel oli kadestusväärne omadus : ta ei kartnud üldsegi koeri , mida Karl enda kohta küll öelda ei saanud . Kord , kui nad ahjukütet korjates üle naabri õue juhtusid minema , märkas Karl ehmatusega , et üleaedsete jõletu hundikoer Hannibal oli ketist lahti . Lõrisedes , nina vihakrimpsus , lähenes see elajas neile , nüüd kohe ta kallale kargabki . ._. Kuid tädi astus rahulikult edasi ja lausus poolpõlglikult : << Mes sa , Muri , ärpled ! >> Ning ennäe imet ! -- koer hakkas kuidagi häbelikult saba liputama . << Oh sa , vaene väike kutsu , >> lausus tädi , ja kujutletagu , ta koguni silitas teda . << Sa jääd meil ju varsti autu alla ... >> Hallikas volask aga laskis end maadligi ja niutsus nagu kutsikas . Karli poole ta aga urises ja näitas hambaid . Kõige kummalisem oli aga see , et Hannibali saatuseks oli tõesti auto alla jäämine . Sel korral aga koertega kokku ei puututud , ning peagi jõudsid nad raiesmikule , mis oli just nii kaugel kodust , et aisakellad või tasasem sarvepuhumine sinna ' küll kuulda poleks olnud . Karl otsustas katsete algusega viivitada , sest oli ju vaja mingil määral ka marju korjata . Kui ta tädi kohe ära peletab , siis peavad nad tühjade korvidega koju minema , ja küllap tuleb sel puhul ka aru anda . Kui nad aga korvid enam-vähem täis korjavad , ehk lubatakse siis teinekord jälle ; ja seda on tõesti tarvis , sest uurimistööd tuleb kindlasti ka korrata . See kuulus tea- Ta ei mõelnud . Ta ei liigutanud . Ta oli tühi . Ta oli auk . Teda polnud . Ainult arusaamatus oli ta kurgus , arusaamatus ja segadus ja sumbunud ja kuulmatu kisendus . Ja veel kusagil sügaval oli järsku jooksma hakkav Tiina , pimedusse kaduv , tema , Marguse juurest põgenev . Aga seda Margus ei tahtnud . Ei tahtnud . Ta istus . Siis ta tõusis . Ta astus sammu . Siis teise . Siis kolmanda . Siis ta jooksis . Edasi . Tiinast mööda . Kaiast ja Jürgenist mööda . Laulvast summast mööda . Anust ja Tõnnist mööda . Veel edasi . Veel edasi . Kuni ta oli jälle üksi . Üksi pimedas . Aga ees . Kõigist ees . Neljas kilomeeter . Margus valgustas hetkeks kilomeetriposti ja läks edasi . Üksi nagu ennegi , Hääled olid nüüd kaugel taga ja ees ei olnud midagi . Jalgratas sõitis temast mööda . Keegi naeris pakiraamil . Margus tundis ära Anneli . „ Jaani ussike , jaaniussike ! " naeris Anneli ja kadus koos jalgratturiga . Margus astus loiku . Ta jalg sai märjaks ja ta kuulis koerte haukumist . Alev pidi juba lähedal olema . Ja siis ta kuulis , et keegi jookseb . Tema suunas . Mantlihõlmad sahisesid . Kummimantli hõlmad sahisesid . Ta pööras end sinnapoole . Pimedusest ilmus kuju . Tuli lähemale . See oli Tiina . Margus seisis keset teed . Tiina jooksis . Margus sirutas käe . „ Tiina ! " ütles ta . Tiina peatus , jalad hüppevalmis , ta pööras pead , ta pilk libises mööda Marguse nägu , puudutas ta silmi ja hüppas eemale . Ta vaikis . .. Tiina , " ütles Margus uuesti . Tiina naeratas , ta hambad välgatasid . Tume urin tuli ta kurgust , tume hundiurin , ta vangutas pead , tõmbus eemale , pöördus , astus sammu , teise . Ta jooksis . Edasi . Alev oli lähedal . Koerad haukusid . Ja siis lõi taeva heledaks . Lõi heledaks kogu taeva ja tee ja kraaviperved ja puudeladvad - ja üksikud oksad tõusid teravate ja tumedatena puude kohal taevasse . Valgus oli sinakas ja külm . Aga selge . Kuu , mõtles Margus . Ta vaatas kuule otse näkku . Kuu oli ümmargune . Täiskuu , mõtles Margus . Ta hüppas üle kraavi , ta jalad said veel rohkem märjaks . Ta tungis puude vahele . Ta ei pööranud kuult pilku . Nüüd oli tal meeles . Nüüd ta mäletas . Nüüd ta teadis . Ta valis kõige jämedama kuuse . Ta seisis selle taha . Kuu teda enam ei näinud . Ta oli varjus . Ta sirutas käe . Otse kuuvalgusesse , otse kuujõkke . Ta hoidis kätt rusikas . Ta sulges silmad , keeras aeglaselt kätt , hingas sügavalt ja rahulikult . Sõnad tagusid tal peas . Sõnad . Salasõnad . Ta ootas . Ta tundis midagi sõrmede vahel . Ta avas pihu . Peo peal oli Tiina . Miniatuurne must mantel , tillukesed käed ja jalad , kääbuslik nägu . Ta istus Marguse peo peal ja vaatas silmi kissitades kuu poole . Margus hingas . Väga rahulikult ja väga sügavalt . Ta huuled vormisid sõnu , teine käsi klammerdumas kuuse külge . " Kuu , kuu , " ütles Margus aeglaselt ja kõvasti . " Võta ära . Kuu , kuu , võta ära ! KUU , KUU , VÕTA ÄRA ! " Ta vaatas oma peopesa . Miniatuurne Tiina oli püsti tõusnud ja pea kuu poole sirutanud . Ta käed olid õieli . " Kuu , kuu , võta ära , " sosistas Margus , ta pilk oli Tiinas kinni , ta silmad olid pärani , ta hambad olid krampis . Korraga Tiina võpatas , ta käed tõusid veel enam , ta liigutas jalgu , astus kobamisi ühe sammu , teise . Kuurada kandis teda . Ja siis Tiina läks . Marguse peopesa oli tühi , aga teravalt silmitsedes märkas ta ühte tumedat täppi kuu heledal taustal liikumas . Margus vajus istuma . Ta hingeldas . Ta käed ja jalad olid nõrgad . Ta avas suu , aga sealt kostis vaid niutsumist . Ta raputas pead , ta tõusis neljakäpakile , ta roomas tee poole . Koerad haukusid . Alev oli lähedal . Mu isa püüdis sel suvel mutte . Igal õhtul , töölt tulles , viskas ta portfelli pingi peale ja läks niisama , linnariietes , tahaaeda , kus ta kummardus ja sõrmedega maad kaevates võttis välja tühjad piimapudelid ja püünisrauad . Ta proovis mitut viisi , asetas pudeleid risti ja pikuti käikudesse , kaevas klaaspurgid maa sisse , asetas lõksu iga kord uude kohta . Mutid läksid lõksust mööda , uued käigud olid tekkinud just raudade kõrvale , pudelite juurest pöördusid nad solvunult tagasi . Neid ei saanud petta . Alev oli kasvanud suureks ja aed oli jäänud väikseks . Kuked kiresid , koerad haukusid , kella viiene elektrirong huilgas ja ragises metsa taga . Alev kasvas . Põllule kerkis viiekordseid maju , raudteeäärses võsas elasid sõdurid , kelle riviharjutusi võis vaiksetel õhtutel kuulda . Tehast taheti laiendada . Jõgi oli poolest saadik täis aetud , maantee äärde oli ehitatud kolm suurt poodi ja baar . Aed oli jäänud väikseks . Jasmiinipõõsas ei varjanud mind enam , isa võttis järjest külmasaanud õunapuid maha . Lilled polnud enam need , mis vanaema hoole all jõudsasti kosusid . Asetasin tikukesi raskete begooniaõite alla , tassisin umbrohuämbreid . Tee väravast kompostihunnikuni oli lühike . õhtuti lebasin enne uinumist voodis , kõikudes ärkveloleku ja une vahepeal , kus kaovad piirid tõelise ja nägemusliku vahel , kus enam ei tea , kas näed und või suunad oma mõtteid ise . Ja igal õhtul , enne täielikku unne vajumist , ilmus mu laugude taha üks pilt . See oli roheline jõekäär , lõkkease kollasel liival , röövikuvõrkudega kaetud puud . Olin sinna sattu- nud vaid üksainus kord . Tookord olime olnud kolmekesi , üks naabripoiss ees , teine taga , tavalises hanereas oma iga- päevaseid sõite tegemas . Olime roninud läbi okastraadi , tõstnud jalgrattaid üle tarade , rappunud mättasel heinamaal ja lõpuks jõudnud pärale . Me olime istunud kolmekesi kaldal , jalad vees , ja pudistanud kooretükikesi vette . Jõgi voolas meist läbi ja me istusime ja vaatasime oma valgeid jalgu roheliste veetaimede keskel . Oma väga valgeid jalgu väga roheliste veetaimede keskel . Nüüd oli ühel naabripoisil mootorratas ja teisel auto . Oli august . Lõhnas septembri järele . Sügist võis haarata terve peoga ja tunda , kuidas ta siis sõr- mede vahelt maha pudeneb . Ühel õhtul sõitis meie värava ette naabripoiss oma mootorrattaga . Ta istus , must nahkjope seljas , kiivri alt tuli välja veidi punetav nägu ja paksud põsed . Ma kiikusin värava najal ja vaatasin ta uut punast " Jawat " , kindlat juhtrauda ja valget esilaternat . „ Lähme sõitma , " arvas ta . Alati oli see tähendanud , et me võtsime kumbki oma jalgratta , mõlemal kilomeetrilugeja peal , tõst- sime jala üle raami teisele poole ja istusime sadulasse . Siis keerasime vasakule , sõitsime läbi aedlinna suurele maanteele ja seal , kuhu ise tahtsime . Autosid teel ei olnud , päike paistis vasakult ja madalalt , minu ees oli naabripoisi pikk vari , me huilgasime ja kihutasime , seljad sirged , käed lahti , mäenõlvakust alla raudtee poole , maisipõldude poole , jõe poole . Nii oli olnud alati . Praegu aga istusin ma naabripoisi taha sadulasse , panin pähe kollase astronaudikiivri , haarasin kinni ta mustast nahksest seljast . " Kuhu me läheme ? " karjus ta mulle läbi mootorimürina . Ma ei vastanud . Ta vaatas üle mu õla , otse mu kollasesse kiivrisse . Unustatud jõekäär , lõkkease liival , röövikutega kaetud veeäärne puu , rippuv köis jõe kohal , õhtu ja veesolin , meie kolmekesi kükitamas kaldal , puuoks ujumas vees . See pidi temani jõudma , ta pöördus , keeras gaasi . Ta mäletas . Me kihutasime tänavast üles , mööda pooleliolevatest majadest , meile järele haukuvatest koertest , õhtustest toimetustest ja kaevuvinna käginast . Suurele maanteele . Päike paistis külje pealt , aga käsi ma lahti lasta ei julgenud , kurvi peal kallutas naabripoiss ratast peaaegu maa ligi . Mürises ja ma rappusin ta selja taga , tuul sisse pressimas kiivripragudest , jopevarrukatest . Sõitsime mööda tuletõrjujate harjutusplatsist , kus jooksid ringi lambad , põllu- äärsest kaalumajast , kivikangrust keset põldu , alev jäi vasakut kätt , tehase korsten suitses mustemini kui kunagi varem . Asfaltteed ristusid , märgid hoiatasid ja keelasid . Naabripoiss keeras metsa vahele , mootorratas hüppas ja urises , oksad peksid vastu kiivrit . Ja siis me olime järsku kohal . Lai lage maa oli me ees ja seal keskel sulises vaevaliselt väike hall nire . Naabripoiss jäi seisma , pani mootorratta hoolikalt vastu puud , võttis kiivri peast . Ma vaatasin jõge . Sügavad traktorirööpad läksid piki kallast , ühtki puud ei olnud alles , teine kallas oli sama lage . Ma läksin vee äärde , jõgi oli kitsas ja mannetu . " Nad vist teevad siia veehoidlat , " ütles naabripoiss . „ Linna jaoks . " Me sõitsime kalda äärt pidi ülespoole . Kallas nõtkus , traktorirööbaste nätske pori kleepus rataste külge . Ja siis jäi mootorratas porisse kinni . Ta möirgas ahastavalt ja jõuetult , rattad vajusid üha sügavamale ja me trügisime ja lükkasime , jalad libisemas hallikal pinnal , püksisääred määrdunud vöötidega kaetud . Jõgi jäi meie selja taha , mootorratas turtsus ja kaebles , naabripoiss nohises oma kollases kiivris ja ta punane nägu tõmbus veel punasemaks . Kui me kuivemale kohale jõudsime , silmitses ta oma ratast . Selle ilus läikiv pind oli hall ja porine , säravad mustad kummid kollase sodiga kaetud . Me veeretasime ta maanteele . Siis hakkas sadama . Algul harvad piisad , seejärel tihedamad ja tihedamad , naabripoisi jope lõi läikima , kiivriklaas kattus kiiresti uduga , mootorratta sadul oli mõne hetkega märg . " Kas sa ei tea , mis meie onnist on saanud ? " küsisin naabripoisilt . Ta seisis sirgelt , hoidis ühe käega ratast , teine rippus lõdvalt kõrval . Ta raputas pead , pea tundus kiivris suur ja veider , ta lükkas klaasi üles ja vaatas läbi vihma teed . " Näe ! " ütles ta järsku . Vaatasin ta käe suunas . Eemalt põllult tõusis lendu kolm suurt kogu , nad tulid meie suunas , jalad sirgelt taga , tiivad laiali , kaelad pikalt ees . Nad rippusid vihmas meie kohal , hääl tuli neil kurgust , nad liigutasid laisalt tiibu , tiirlesid aeglaselt , tõusid kõrgemale . Ja äkki olin ma nende keskel , mu tiivad olid tugevad ja head , mu kael oli pikk ja painduv , ma lendasin ja nägin all üha väiksemaks muutuvat kolme kogu - ennast , naabripoissi ja mootorratast - , kuni vihm nad kinni kattis , aga mina tiirlesin endiselt , riivates tiivaotstega oma kaaslasi . All maa peal oli vaikus , aga siin üleval kostis läbi vihma ikka veel kruugatusi ja hääli . Ja maa pealt meid enam ei paistnud . Me olime märjad , mootorratas läikis uuesti , jõgi ja mets olid kadunud , asfaldil säras valge triip . .. Ma lähen siit vist ära , " ütles naabripoiss ja käivitas mootorratta . .. Kuhu ? " küsisin , aga teadsin , et sellel küsimusel pole mõtet . „ Linna , " vastas ta . Me sõitsime koju . Järgmisel päeval enam ei sadanud . Päike poleeris niiskeid puulehti , võisin üksikuid sädelevaid kerakesi keelega ära limpsata . Naabripoissi ma rohkem ei näinud . õhtul tuli isa rongi pealt , pani portfelli pingile ja läks kiiresti tahaaeda . Ta kummardus ja vaatas oma lõkse . Siis hüüdis mind . " Too ruttu labidas ! " Ma võtsin kuurist labida ja läksin ta juurde . Juba eemalt võis näha , et lõks oli kinni , vedru lahti karanud ja rauad tihedalt koos . Ettevaatlikult surus isa lõksu alla ja tõstis ta välja . Raudade vahel oli midagi . Me kükitasime ja vaatasime hinge kinni pidades mullakamakat , mille seest paistis tükike läikivat nahka . Isa koputas mulla ettevaatlikult maha . See oli kõige ilusam puust tehtud mutt , mida ma olin näinud . Ta oli nii loomulik , et võis arvata peaaegu , et ta on elus . Isegi rauad polnud teda eriti vigastanud . Isa võttis ta välja , silitasin tasakesi üle loomakese turja . Siis uurisime käiku . Lõksu ümber oli öö jooksul tekkinud avar koobas . Läksin ära . Kuuri juures vaatasin tagasi . Päike paistis puude tagant , kahe varju vahel heledas orus seisis mu isa , linnapintsak seljas , silmitses peopesal lebavat mänguasja ja vangutas oma hallide juustega pead . Lõke põles ja me olime vedelenud ta ümber juba mitu tundi , jalad kanged , küljekondid valusad . õhk oli tihenenud , olin vaadanud eemale metsa kohale , kus päike loojus , beowulflik „ taevane küünal " käega katsutav , silmad valutasid , Helios kihutas mäest alla . Me olime ürgkari , me urise- sime , kiskusime üksteise käest lihatükke . Me olime laisad ja rahulolevad , täissöönud ja paksud , veeretasime end maas , pilk üleval , rasv nõrgumas lõualt ja sõrmedelt . Jahedus õhus ja teravus meeltes , sõõrmed lõhnu haistmas . Sass tuli metsast , puurondid kaenlas , ja viskas nad lõkke äärde maha . Ta seisis ja ta lüheldane habetunud kogu mõjus taeva taustal Robin Hoodi lindprii kütina , kujuteldav amb rippus seljas , nooled turritasid tupest välja . Ma vaatasin teda , me kõik vaatasime teda , ta lasi end silmitseda , käed kõhul koos . " Oli ka midagi ? " küsis Kulno . .. Mida ? " päris Sass laisalt , liigutas kulme ja tõstis ühe jala lõkke poole . " Sa käisid ju metsas , " ütles Kulno . „ Käisin , " noogutas Sass , tegi poolpöörde , tuli valgustas nüüd ta vasakut külge . .. Kas sa tõesti midagi ei näinud ? " Sass heitis kiire pilgu Kulno suunas ja istus . Ta kõigutas end edasi-tagasi , kingatallad lõkkes , pea viltu . .. Kuidas nüüd võtta , " ümises ta . „ Mitte , et ma oleksin näinud ... " .. Aga ... ? " küsis Hille . " Midagi seal tõesti oli , " ütles Sass ja kummardus alla . Ta habe oli sorgus , käed mängisid oksatükiga . " Midagi ... ? " kordas Hille . " Jah , ma ei tea , " rähmas Sass käega . " Seal on , jah , igasuguseid , " ütles Kulno kergelt . " Ega neid tavaliselt näegi . " Valter oli vait . Ta istus natuke eemal , käed ümber põlvede , keha sulamas ühte seljataguse õhuga . Ma olin vaadanud paar korda tema poole , ta ei öelnud midagi , ei kuulanudki , liigutas üksnes sõrmi . Ma ootasin . „ Vahel ei tea isegi , kas on või kes on , " rääkis Kulno . .. Lähed mööda metsa ja järsku on . Hingab . Astub . Alles lagendikul jääb maha . " Ma laskusin selili , tundsin käsi ja jalgu lõdvenemas , sõrmed puurisid mulda . Ma sulgesin silmad ja kiikusin , mu aju logeles , mu meeled olid valla . .. Mitte ainult metsas ... " kuulsin ma end ütlemas . " Linnas on teised , " sõnas Sass hajameelselt . " Linnas pole niimoodi . " Kulno naeris . " Aga seal on huvitavamad , " väitis ta . „ Valged naised , valged kassid , iseavanevad lukud , rohe- lised kummitused . " Voldemar Pinn TASAKAALUSTAMATA MAAILMA VÕIMALUSED Looduses valitsevate fundamentaalsete seaduspärasuste mittetundmine võib viia ohtlike tagajärgedeni . Hetkest , mil inimene hakkas endale oma elu ja tegevust teadvustama , sai talle põhiprintsiibiks olla edukam , resultatiivsem , loovam . See , mille arutu loodus oli täiuseni viinud , tuli aju hallolluse toel uuteks täiusteks vormida . Ent sellel teel on rohkem kui kord tulnud tõdeda , et plaanitsetu kukub läbi . Mida suuremana on ettevõtmine kavandatud , seda enam on pettumise võimalusi . Eesmärgile pürgides tehakse tohutuid kulutusi , inimesed surevad ideede nimel . Ent tulemus on armetu või soovitule koguni vastupidine . Ka massilised tapatalgud , genotsiid , koonduslaagrid , üleskutsed vastasrind totaalselt hävitada on intellekti väljamõeldised . Arukad pead on neid kataklüsmide seeriaid jälgides ristinud inimese intellekti sajandi vähktõveks . Vahest ongi saabunud aeg mõista , et seisame teelahkmel , ei ja jaa piiril , kus peab selguma , kas me suudame intellekti rehabiliteerida või ei . On ekslik arvata , et inimene elust midagi ei õpi . Eksimine on inimese järjekindlamaid õpetajaid . Ent selge on seegi , et eksimise läbi saadud infot ei kasutata ära iga kord ja otsekohe . Sageli tuleb väära tegevust tuhandeid kordi korrata , enne kui asi selgeks saab . Vihmauss peab ennast 500 korda vastu elektrist laetud seina ära lööma , enne kui ta edasisest üritamisest loobub . Vead on edu teel vältimatud . Küsimus on vaid selles , kas suudame VÄIKSEMATE KAHJUDEGA toime tulla ja kuidas . Et tänane maailm on ülikommunikatiivne , levivad igasugused eksimused ja vead väga laialt . Inimese vead võivad kergesti kasvada süsteemi vigadeks , nagu seda kümneid kordi on ka juhtunud . Käputäiest natsidest sai natsipartei oma kohutava inimsust ähvardava süsteemiga . Ja see pole kaugeltki ainuke näide . Probleemide probleemiks on saanud progress , -mille hind võib inimkonnale osutuda üle jõu käivaks . Üks tänapäeva maailma ohte seisneb selles , et eri inimgrupid on endale kollektiivselt maalinud OMA piduliku kujutluse saabuvast tulevikust , mis igal üksikul korral hämmastab inimliku ilu , rikkuse ja headusega omade jaoks . Ükski õnn pole seni niisugusel kujul küll realiseerunud , aga kui need inimrühmad seisavad nagu müür enda eest ja selle nimel , et realiseerimatu realiseerida just NII ja MITTE TEISITI , võib inimmassid ülikergesti üles keerata ennasthävitavaks hulluseks . Ühelt poolt surve nii teha , teiselt võimetus nii midagi saavutada . Sellest tuleneb totaalne pinge koos kõige sellest kaasnevaga . Ajatolla Homeini pole kohutav ainult Iraani jaoks . Ta on aja märk , näidates pööraste unistuste nakatuvust . Üks osa inimkonnast on end sel moel viinud enesetapu piirile . Võimatu realiseerimisest haaratuna kruvitakse emotsionaalsus nõnda üles , et ollakse valmis hävitama ennast ja teisi . Tuletagem meelde ka aega , mil iga paigaltammumine ja tagasiminek demagoogiliselt ristiti suureks võiduks või silmapaistvaks saavutuseks , kiideti olemasolevat ja selle varal tulevikku , pidamata reaalsust millekski . Homsest päevast räägiti kui keskaegsest aadliballist . Uskmatuile tuli kätte näidata nende õige koht . Ja need , kellele toimuvate muutuste sisu on tabamatu , püüavad seda teha tänagi . Sõjakas arulagedus siseveendumuse kujul oli ja on kohutav . Elame ajal , mil mõistuse renessanss sunnib leidma vastuseid vastamata küsimustele . Kuidas liikuda edasi , et edasiliikumine ei osutuks tagasiminekuks või millekski veel hullemaks ? Kuidas jõuda süsteemi mittehävitava progressini ? Peatume lahendusel , mida pakub termodünaamika . Lahendusel , mis tuleneb tasakaalustamata maailma võimalustest . TERMODÜNAAMIKA TÕSTATAB PROBLEEMI Võõrsõnade leksikonist loeme progressi kohta : ( Id . progressus - edasiminek ) edu , edusammud , tõus . Mis teel ja kuidas progress end realiseerib ? Vastuse saamiseks on progressi loodusteaduslikku mehhanismi tungimine vältimatu . See eeldab aga tutvumist tekkiva teadusala - sünergeetikaga . Sünergeetika uurib iseorganiseeruvaid protsesse eluta ja elus looduses . Viimasel ajal on ta oma seaduspärasusi hakanud laiendama ka inimesele ja ühiskonnale . Nii peidab ta endas seda , mis on vajalik progressi sotsiaalseks interpretatsiooniks . Sünergeetika lätteid tuleb otsida termodünaamikast . See , mis 19. sajandil teaduses toimus , oli ime , kuigi keegi seda tol ajal imeks pidada ei osanud . Aurumasinate konstrueerimisega seotud otsingud viisid soojusliikumise ( termodünaamika ) seaduspärasuste avastamiseni . Tõsi , tollal laiemat kõlapinda leidmata . Siinse kirjutise seisukohalt on eriline tähtsus just termodünaamika teisel printsiibil , mille järgi isoleeritud süsteemi entroopia kasvab niikaua , kuni saavutab maksimumi . Öeldu määrab ära nii soojusülekande kui ka sündmuste suuna : erinevused ajas nivelleeritakse , korratus suureneb , määramatus kasvab . Entroopia seaduse järgi muutub igasugune liikumine ajas iseeneslikult korrastamata liikumiseks . Nii sündiski esialgne kujutlus , et elame ette määramatuse maailmas . Ja just see mõte sai ägeda ning ajapikku järjest kasvava vastuseisu põhjuseks . Oli välja öeldud midagi sellist , mis üht osa inimesi sügavalt häiris ja millele oli soov otsekohe vastu hakata . Ühele poole jäi termodünaamikat sünnitada aidanud mehaanika oma kontseptuaalsete seisukohtadega , teisele uusi seaduspärasusi kuulutav termodünaamika . See oli poja kokkupõrge oma ilmaletoojaga , kokkupõrge targa isa ja isa tarkuse ületanud poja vahel , raevukas nagu lähedaste , kuid erinevate inimeste suhe ikka . Tõsiseks tüliks on sageli vaja just tühist põhjust , nagu usulahkude absurdne vaidlus selle üle , kas lüüa risti ette ühe või kahe sõrmega , vastu- või päripäeva . .. Ühes humoristlikus laastus kirjutab Anton Tšehhov , et naised olevat kasutud olendid , sest nad ei ehitaval raudteid ega tegelevat ka millegi muu vajalikuga . Ent Tšehhov nagu džentelmen kunagi andestab naistele nende puudused , sest nad on maailma sünnitanud sellise toreda olendi nagu mehe . Midagi analoogsel võiks öelda ka mehaanika kohta , kes sünnitas termodünaamika . Aga siinkohal , nagu juba kuulsime , polnud andestamisest juttugi . Sünnitaja põles raevus , õpetades oma << eksinud >> poega . Mehaanika aluseks on seni targimaks meheks peetava I. Newtoni füüsika . See on maailm , kus on aatomid ja kindel kord . Sisult on see maailm konarusteta ja absoluutselt determineeritud . Algmomenti teades on selles võimalik ära määrata kauge tulevik . Tulevik peitub olevikus . Nad on äravahetatavad , ümberpööratavad . Helgest minevikust saab tuletada veelgi helgema tuleviku . Paradiis pole ainult unistus , vaid väljaarvutamise teel kättesaadav reaalsus . Sel kombel on inimene kaua aega ja palju kordi välja arvutanud toimuvat , aga veel enam seda , mida iialgi ei toimu , kuid usutakse toimuvat . Ja just sellele kindlale korrale ähvardas termodünaamika lõpu teha . Ta pani inimesed kahtlema ka siis , kui kahtlemine oli keelatud . Otse pühaduseteotusena kõlas väide , et võite küll ennustada , aga ennustuse täitumine pole garanteeritud , sest lõpp on määramatus . See oli lausa röövimine , mis sünnitas mõnedes raevu , soovi iga hinna eest tõestada , et KORD on , oli ja jääb . Teised aga püüdsid avada inimeste silmi nägemaks peidetut , mõistmaks tundmatut . See võitlus käib seni ja alla anda ei taha keegi . Demagoogiamasina kõrval on korra kaitsel ka arvukalt muid jõude . Soliidseid . Intellektuaalseid . Koolitatuid . Neid , kes teavad täpselt , kuidas pöörata jõgesid , mis päevast ja missugune kord maailmas kusagil saabub . Et pakutud kord on vaid üks võimalus ( pealegi küsitav ) ja selle kõrval on sadu tuhandeid muid võimalusi ( nende hulgas väga perspektiivikaid ) , seda pole nii kerge selgeks teha , nagu oletada võiks . Vastupidi - üpris lihtne on muuta üks ainsaks ja sulgeda sellega igasugune valik , variantide pluraalsus , elu , nagu elu on . Et korrast saab dogma , mis uue ilmumise teeb sisuliselt võimatuks , muutub kõigile nähtavaks alles pikema aja jooksul . Ja isegi siis on tuhat võimalust tõestada , et dogma polegi dogma , vaid suur ja igavene tõde . Kogu meid ümbritsev elu - sotsiaalsed institutsioonid , majandus , pedagoogika , meditsiin , kultuur - on kantud vaimust , nagu valitseks igal pool aegumatu kord , muutumatud seadused ja jäik determinatsioon . See on inimese väljamõeldud maailm , elu väljaspool loodusseadusi . Taolisest usust tuleneb muide ka meie abitus muutuvas , stohhastilises maailmas . Ikka arvame , et maailm on igal hetkel pöörduv , käitub meiega nii , nagu on käitunud varem . Tunnetamatu , mittemõistetav , pöördumatu , juhusest kantud maailm on šokeeriv ja me ei taha teda . Ees seisab pikk tee : õppida soovitava maailma kõrval tundma maailma , nagu ta on . Maailma , kus meid ootab ees lõputu ebakindlus ja risk . Sellise maailmaga kohandumine pole kerge . Aga juba teadmine tema olemasolust on parem kui vastuseta jäämine . Ja optimistlikumalt : juhusest kantud maailmas on ka parem variant võimalik . Õieti kogu inimlik tarkus selles seisnebki , kas musta kassi ( juhust ) otsitakse õigest kohast või hoopis toast , kus teda pole kunagi olnud ega saagi olema . Ei aita siis ka kramplikud kinnitused , et must kass seal siiski on . Või koguni , et must kass on sealt juba kinni püütud . SÜNERGEETIKA JA PROGRESS Termodünaamika teine printsiip veenab meid kõige hajumises , korrastamata liikumise kasvus . Kui nii , siis millega seletada korrastatuse kasvu , loodust , inimesi , maju , tehnikat ? Aga sellega , et iga uue sündiva struktuuri eelduseks on kasvav dissipatsioon ( hajumine ) . Argielust teame , et kui tahame uut luua , tuleb alati midagi olemasolevat lammutada . Mida väiksemad osad saame alusmaterjaliks , seda suuremad on võimalused panna kokku keerukat ja väärtuslikku . Hajumine ja hajuva koondumine uuteks väärtusteks on elu täiustumise tee . Nii on see olnud ajast aega , globaalselt , interplanetaarselt , lõpmatusest lõpmatusse . Nii on tekkinud päikesesüsteem , planeet Maa ja sellel putukas , puu ja inimene . Nii paneb inimene üksikuist tähtedest kokku kirja , häälikuist sõna , miljoneist detailidest kosmosesüstiku . Toimuv on universaalne täiusse liikumise tee . Ja inimene on jõudmas selle iseorganiseerumise kui täiustumise esimeste piiripostide tunnetamiseni . Nobeli preemia laureaadi I. Prigogine'i sõnul on see kirjeldatav kui pöördumatu liikumine PÜSIVA suunas . Võimaluste lõpmatus sel teel teeb võimalikuks nii halva kui hea , ilusa kui inetu , traagilise kui koomilise ühinemise . Selle , et ühtedest algosadest saab näotu porilomp , teistest briljant , inimesest idioot või Einstein , Hitler või Schweitzer . Nende kõigi vahepeal on lõpmatu hulk üleminekuid Gaussi kõvera järgi . Viljaterast tuleb tõenäoselt vili , aga ei pruugi ka tulla . Siin puutume kokku maailma uuenemise kahesusega . Pluss ja miinus , mees ja naine , mateeria ja teadvus , tüür ja kiil . Entroopiale vastandub negentroopia . See tähendab , et väljast saadava energiaga on võimalikud muutused , sealhulgas entroopia vähenemine ja negentroopia ( korra , korrastatuse ) kasv . Mida rohkem leiame energiat hajuva kokkupanekuks , seda enam kasvab tõenäosus , et saadav on väärtuslik . Tänapäeva inimese jaoks tekib kaks tähtsat probleemi . Kuidas ja kust energiat saada ? Ühelt poolt on probleemiks inimene kui eriti tähtsa energiahulga kandja . Juba praegu märgivad riigid ja valitsused ära inimesi , kes kätkevad täiendava energia võimalusi . Neid autasustatakse , neile makstakse suuri rahasummasid ja neid hävitatakse , kui nad ähvardavad sattuda vastaste kätte . Kõrvuti energiat tootva superintelligentsiga on selle väärtushierarhia tippu jõudmas ka korralik oma ala tundev töömees . Neis energia otsinguis on jõutud inimest hävitada võivate jõudude avastamiseni . Siit tõstatub ka probleemi teine pool : milline avastatav energia teeniks progressi ? Kas ja mil määral saaks selleks ülivõimas energia , mis on varjamatult inimtahtele allumatu ? Mille oleme võimelised küll avastama , kuid mida pole suutelised valitsema . Teisisõnu - energia , mille tulevikuvariandiks on SUUR MÄÄRAMATUS . On ka nii , et mida väiksem on sündmuse toimumise tõenäosus , seda kindlamalt ta toimub . Ja tagajärjeks pole siis enam ühe inimese surm , kes hukkub bensiinivaadi plahvatades , vaid võimalik on kogu inimkonna häving . Peame sealjuures meeles , et intellekt on võimeline õigustama kõike . Kui Lõssenko sai hakkama sellega , et võrdsustas aastakümneiks geneetika usuõpetusega , siis miks ei peaks tuumaspetsialistid olema võimelised selgeks tegema , et aatomienergia pole ohtlikum kõrbesse süüdatud lõkkest . Progress nõuab energiat , mis kindlustaks inimestele vajalike süsteemide liitumise ja täiuslikumaks muutumise , neid sealjuures hävitamata . Seda iseorganiseeruvat teed aitabki otsida sünergeetika , mille aluseks on mittetasakaaluliste pöördumatute protsesside termodünaamika . Selle teooria alused sõnastas 1931. aastal Norra päritoluga ameerika keemik L. Onsager . Ta näitas matemaatiliste arutluste teel , et entroopia neis süsteemides kasvab , kuid kõikvõimalikest käitumisviisidest valib sellise , mille puhul entroopia tootmise kiirus on väikseim . Uus etapp tasakaalustamata pöördumatute protsesside kirjeldamisel on Belgia keemiku Ilya Prigogine'i tööd . Prigogine tõestas , et tänu massi- ja energiavoogudele ning keemiliste reaktsioonide kulgemisele ja vastastikusele toimele arenevad süsteemid ajas PÜSIVA seisundi suunas . Teravalt eristuvad ses mõttes kaks maailma - ühel pool kitsas ala meie ümber , kus valitseb determinism ja pöörduvus , teisal sellele vastanduv loodus juhuse ja pöördumatusega . Nende teooriate püsiväärtuseks on korrastatuse ja struktuuri iseenesliku tekke kirjeldus . Selle , kuidas kõik täiustub inimese teadliku osavõtuta . Just see , millest õppuse võtmine on peagi vältimatu . Me kas õpime todasama iseenesliku arengu teed tundma ja kasutama või meid ootab ees häving . Sünergeetika kui iseorganiseerumist käsitleva teadusala konkreetseid lähteprintsiipe on kaks . Need on Stuttgardi ülikooli professori Herman Hakeni kooperatiivsuse ja I. Prigogine'i mitteklassikaline pöördumatuse printsiip . Pöördumatu evolutsioon vajab arenguks pidevalt liituvaid jõude , mis seda pöördumatut arengut kannaksid . Sünergeetika kui teadusala kujutab endast õpetust , kuidas keerulise ehitusega süsteemid oma koostisosade kooskõlalise funktsioneerimise alusel isekorrastuvad , luues uusi , täiuslikumaid struktuure . Sisult on see üldistav õpetus mittetasakaalulistest pöördumatutest protsessidest avatud süsteemides , sellest , kuidas neis energia manustamise korral käivituvad süsteemisisesed mehhanismid , viies iseorganiseeruvalt korrastumisele . Meid ümbritseva tundmaõppimiseks on niisiis kaks teed . Üks seostub mõtlemisega , tuletub mõtlemisest endast . Teine peab ainuõigeks arvestada mõtlemisel loodusseadusi , diskussiooni ja tagasisidel . Võiks oletada , et nende kahe teed kattuvad . Tegelikult see nii aga pole . Nimetatud mõtlemislaadid erinevad teineteisest tunduvalt . Oleme juba piisavalt maitsnud esimest - fundamentaalsetest loodusseadustest eralduda püüdva voluntaristliku mõtlemise kurbi tagajärgi . Kohutava näitena seisab siin meie ees Lõssenko tegevus , millest edaspidi lähemalt . Jaak Jõerüüt KUNSTNIKU PORTREE Nüüd tahan jutustada loo kunstnikust , tema hingest ja selle saladustest , mida ta varjas igapäevase elu maskiga , nagu me kõik varjame . See kunstnik töötas ühes hansalinna vanas kivitornis , mille seinad olid paksud nagu vanglal . Ta kuulus nooremasse keskmisse põlvkonda , kui uskuda kohalike kunstiteadlaste sõnu . Targem oli neid mitte uskuda , sest olla korraga nii noor kui keskealine ei ole mitte ainult võimatu , vaid ka täiesti mõttetu . Tundus , et sellist terminoloogiat kasutavatel inimestel on kõõrdsilmad : üks vaatab üle ninajuure tulevikku , teine minevikku , aga olevikku peavad nad kolmandajärguliseks dimensiooniks , mis tekib tuleviku ja mineviku mehaanilisest summast . Või jagatisest . Või korrutisest . Nii olid nad nõus skolastitsema lõpmata kaua ja märkasid ühtlasi , et iga kolme-nelja- viiekümne aasta vanune inimene on kõigepealt olnud noor ning pärast seda võib teda nimetada keskealiseks . Selliste kõõrdpilkude all elas kunstnik ja tegi hommikupoolikuti oma ateljees tööd . Töö oli tema varjupaik ja peamiselt tegeles ta maalimisega . Kasutas õlivärve . Vahel ka temperat . Akvarelle ta vihkas . Tal oli selleks õigus . Autojuhil pole õigust akvarelle vihata , tema vihaku võõraid automarke . Kunstniku juurde kuulus ka mõtlemine . Ta ise arvas , et on kaootilise mõtteviisiga inimene . Oma arvatavat kaootilist mõtlemist ta lausa nautis , sest see ei seganud tal maalimast , armastamast ega iseendasse süvenemast . Ühel õhtul mõtles ta põhjalikult selle üle , milliseid psüühilisi kõrvalekaldumisi niinimetatud normaalsest inimesest ta enda juures võis leida . Kindlasti masohhismi : talle meeldis vägagi vahetevahel kujutleda , et ta on tühine , väike , nõrk , armetu , et temast arvatakse halba , et ta juuksed ei jää kunagi nii ilusasse soengusse nagu ministritel ja et ta lõug on tömp . Pärast selliseid masohhismikuure tundis ta end järgmisel hommikul alati reipana . Veel oli tal teatud seksuaalperverssusi . Suguühte ajal eelistas ta tingimata ebaharilikumaid poose harilikumatele ja ta oli registreerinud enda juures ka naiste-siidpesu-fetišismi . Ei olnud võimatu , et soodsamates tingimustes oleks temast lõpuks transvestiit saanud . Aga selle koha pealt oli ta vait . Veel märkas ta altruistlikke jooni oma iseloomus . Raha võis ta välja anda helde käega , igasugused kahtlased pooltuttavad , rääkimata pärissõpradest , said temalt alati ka moraalset tuge . Või läks ta appi diivaneid tassima . Kus aga tarvis . Oli nõus petitsioonidele allkirju andma , kui need petitsioonid nõudsid kellegi toetamist . Anarhistliku maiguga rünnakuid ja lammutavat tegevust aga püüdis kogu oma altruismist hoolimata vältida , kui tungivalt teda ka ei palutud selliste aktsioonidega liituda . Peale selle tunnistas ta endale , et ta on ikka valelik olnud . Seejuures oli imelik , et ta võis valetada täiesti muretult ja õnnestunud pettusest suurt lõbu tunda . Ta ei olnud ükskõikne alkoholi vastu . Kuid söök , hea söök , mis teda lapsepõlves nii väga köitis , jättis nüüd üsna ükskõikseks . Kui öelda , et vaimutoit oli talle juba ammu palju tähtsam kui kõhutoit , siis oli see pühapäevajutluslik lause ometi tõsi mis tõsi . Narkootikume ta põlgas . Ta meeldis endale . Isegi väga . Mõni kord aastas kohtus ta vernissaažidel ka kunstielu juhtidega : ministeeriumitöötajatega , kõrgemate kultuuriametnikega . Üks oli kõige jutukam ja pistis tallegi alati käe pihku . Suure sooja käe . Tavaliselt nad vestlesid , kas avatava näituse parematest piltidest või hoopis teatrietendustest . Kunstnik suhtus väljapandusse alati leebelt ning proovis kunstijuhile selgitada , et las aga olla , las igaüks teeb nii nagu ta tahab . Teatrist kunstnik ei rääkinud , ta kuulas , teatriasju arutas kunstijuht monoloogivormis ja armastas esineda uhkelt , nagu oleks ta ise keegi . Othello või Radames või peanäitejuht . Paar korda oli kunstnik juhiga mõttetusse vaidlusse astunud . Ta proovis teisele selgeks teha , et kunsti juhtida on tegelikult võimatu . See oli delikaatne teema ja kunstnik võttis selle üles ainult heas tujus olles . Vihaga on täiesti võimatu säärast juttu rääkida . Ausalt öeldes on päris jube teisele selgitada , et ta on tarbetu . See vaidleb vastu ! Aga kuidas ta vaidleb ? Kunstnik kuulas huviga . Kunstijuht libises alati eest ära . Ta hakkas rääkima rahadest ja ehitustest , nagu oleksid raha ja majad metsikud loomad , mis tuleb kõigepealt taltsutada ja siis ettevaatlikult , raudpuurides ning eskordi saatel kunstirahva kätte toimetada nagu kallis ja eksootiline kingitus . Ja siis juht ründas . Rääkis maailmavaatest ning loomingufilosoofiast . Hästi rääkis . Kuid miks ? Mis see asjasse puutus ? Või arvas ta , et ta ka filosoofiat juhib ? Seda kunstnik enam ei küsinud . Juht kõneles kiiresti ja kirglikult ja arvas , et meil kõigil on veel , mille üle järele mõelda . Selles oli tal muidugi õigus , kuid ta ütles seda niisuguse näoga , nagu ei kuuluks tema enam nende kõigi sekka . Kunstniku pilgu eest ikka näoilmet ei varja ! Jälle paistis , et üle kõige on kunstijuhis teatriverd . Keda ta küll enda meelest mängis ? Kunstnik pidas kunstijuhti libedaks meheks ja tema ametit mõttetuks . Peale selle oli ta veendunud , et kunstijuht on kas masohhist või inimvihkaja ; vähemalt ühte inimest pidi ta vihkama - iseennast oma ameti tõttu . Võib-olla ka teisi , kes temast aru ei taha saada . Sellest hoolimata lasti kunstnikul enamiku ajast rahulikult tööd teha . Ainult välisreisidele , see tähendab esindama teda ei saadetud . Ta ei teadnud täpselt , miks , aga aimas , et kõige tõenäolisemalt teatakse nii tema masohhismist kui altruismist kui naistepesu- fetišismist üht-teist . Aga need asjad ei sobi . Pealegi võis ta ühe asja üle liiga kauaks mõttesse jääda . Esindades see takistab , seal peab kogu aja valvel olema . Näiteks mõtles ta juba mitmendat aastat , mida võiks tähendada lause : Elame ja vaatame , mis surnutest saab . Ja sellise mõttesse vajumise juures oli tal veel komme endamisi pomisema hakata . Välismaal käis ta turistina . Väga raske on eemalt hinnata tema vaimset seisundit , kuid ma ju lubasin argipäeva maski taha vaadata . Tema enda arvates oli kõik korras . Vanamoodi ta enam ei tahtnud ja mõtles parajasti sellele , kuidas pilte uutmoodi teha . Ta oli nüüd juba viiendat nädalat endasse süvenenud . Ta tundis , et tal on peale tavaliste , hallide ja ripsmeliste silmade veel ühed teised , sisemised silmad , ja nendega uuris ta oma sisemuse sügavikku . See oli uskumatult põnev tegevus , mis vastupidi psühhiaatrite veendumustele ei vähendanud , vaid ainult suurendas tema meelerahu . Ta vajas nii meelerahu kui seda teist asja , mis mitte sugugi meelerahu ei olnud . Ja ühte muudatust vajas ta praegu samuti . Mõned muudatused oli ta läbi teinud , mõned perioodid üle elanud . Väga noorena maalis ta suuri , keerulise kompositsiooniga ja detailidest ülekoormatud lõuendeid . Siis maalis inimgruppe ja siis proovis portreesid teha . See oli huvitav aeg . Eriti palju ta portreid näitustele ei esitanud , kuid inimeste nägusid uuris ta siis metsiku huviga ja rohkem kui kunagi varem . Selle peale kulus mitu aastat ja ta hakkas inimestest üht-teist taipama . Ta avastas ehmatusega , et vähe on ilusaid inimesi ja uhkeid peahoiakuid . Hämmastavalt palju oli ilmetuid nägusid . Silmatorkavalt kergesti võis rahva seast välja noppida alandlikke , kulmu alt põrnitsevaid , vihaselt jõllitavaid , petlikult läikivate silmadega , kustunud näoga , varjatult või avameelselt agressiivseid inimesi . Mälus sorinud , leidis ta , et kunagi oli olnud libedalt-üle-pea-kammitud-juustega meeste sugupõlv . Võis eraldada ka rasvaste juustega inimeste grupi , neid oli läbi aegade . Viimastel aastatel torkasid silma noormeeste vuntsid . Üks vuntsidega põlvkond . Naised olid ilusamad kui mehed . Ta sai aru , et ta ei armasta kõiki inimesi , et see on võimatu . Mõned kuulsused või avaliku elu tegelased väitsid intervjuudes , et armastavad kõiki , tervet inimkonda . Tema tundis paljudele kaasa , kuid ei armastanud . Isegi põlgas ja võõristas paljusid liigikaaslasi . Armastas üksikuid . Et teda rassistiks ei tembeldataks , siis ta targu ei ütelnud teistele , et tema arvates on inimeste tõuga midagi lahti . Seejuures ei leidnud ta isegi üles tunnuseid , mille järgi ta inimesi antipaatseteks ja sümpaatseteks jagas . Klassikalised näojooned võlusid teda . Ja väärikas rüht . Ja elavalt liikuv silm . Kuid mitte liiga elavalt , sest pöörlevate silmadega närvilisi isendeid ta kartis . Teinekord oli ka rüht tähtsusetu . Ta nägi televiisorist halvatud inimest , kellel liikus ainult nägu ja mõned sõrmed , kes sõitis elektrilise ratastooliga , kelle kõrvad olid peas laiali , nina lömmis ja lõuad liikusid sõnu vormides raskelt jõnksudes . Kuid tema arvates oli see invaliid millegipärast šarmantne ja peaaegu et ilus . Ta sai hästi aru , et sisemine ilu tõesti välja kiirgab ja kõik otsustab . Aga kuidas see täpselt avaldub , jäigi saladuseks . Muutuste käigus oli ta tehniliselt üha edasi arenenud ja maalis nüüd juba päris hästi . Ta tundis oma nõrkusi , oskas neid piltides varjata ja katsus neist lahti saada . Tal oli heameel , kui kunstikriitikud tema nõrkusi seal ei märganud , kus ta ise . Ta oli veendunud , et tema nõrkused on tema enda asi , teised inimesed las saavad ainult tema andekuse päikesepaistet tunda . Aga ühtki muutust ei saanud kunstlikult esile kutsuda , seda ta teadis . Ei olnud võimalik niisama heast peast hakata üle lõuendi ühteainsat sõrmelaiust sinist joont vedama , ehkki see joon talle väga meeldis . Ta oleks seda kasutada tahtnud , otsekohe ! Aga tuli oodata , ära raisata ei tohtinud . Oodates võis mõelda kõigest , ka unistuste naisest . Kunstnikul oli olnud mitu püsivat armukest ja mõned juhututvused . Kuid see naine , kes tema unistustes kõndis ja teda ülimalt erutas , oli ebamaine . Tal olid muutlikud näoilmed , õrn valge nahk silmade ümber ja kaelal , punakad sirged juuksed . Aga tema keha oli täpiline nagu leopardil . See oli kahejalgne leopard-naine , sfinkside väike järeltulija , ahvatlev ning müütiline olend , kes kunstniku unistuste metsas hiilis , seal paksu kõrge rohu sees magas ja pika pehme sabaga rahulolematult vastu maad lõi . Ükskord tekkis majanaabrile perekonda koerakutsikas . Kunstnikku huvitas väga , mis sest saab . Et millega söötma hakatakse , kus jalutama , mis nimeks pannakse ja nii edasi . Ta ei olnud ühtki poolteise kuu vanust kutsikat elus näinud . Kui suur koer sellest kasvab ? Kus ta magab ? Kas ta haugub palju ja hakkab tema tööd segama ? Ta nägi , et esimesest hetkest alates tõmbas koer perekonna tähelepanu endale rohkem kui keegi või miski muu . See oli väike , armetu ja imelik must olend , kes oskas ainult neljal peenikesel jalal tuikuda või magada , ninast sooja õhku välja puhudes . Kunstnik katsus seda nina näpuga . Kuid mõju , mida koer avaldas , lubas arvata , et see pole mitte ühest tavalisest äärelinna majast kalli raha eest ostetud tõukoerakutsikas . Ta mõjus oma uutele omanikele peaaegu sama tugevasti kui maailmalõpu tõde ilmutav ingel Patmose saarel Johannesele . See oli prantsuse buldog , tõupaberite ja sugupuuga . Tema isa oli olnud Caesar ja ema Cleopatra ja vanaisade-vanaemade hulgas olid nii Napoleon kui Marilyn . Viimasest võis veel aru saada , sest miks ei peaks inimesed tahtma lemmiknäitlejat endale lakkamatult meelde tuletada . Kuid millest on tingitud koeraomanike kirglik kiindumus antiikmaailma ja kõige kuninglik-keiserliku vastu , see jäi kunstnikule saladuseks . Ta aimas nüüd pikapeale , et on tuhandeid Rex'e , Ladysid , Nerosid , Caesareid , Sultaneid , Kaliife , ja sai teada , et tema kodulinnas on isegi üks koer nimega Hellespontos . Jumaliku sfääriga oldi ettevaatlikumad , kuid siiski leidus nii Marsse kui Areseid , Neptuneid kui Apollosid . Oli kohatud ka Zeusi ning Atlast . Ühel puiesteel pidid koos jalutama Prometheus ja Hades . Keegi olevat oma elupäästjat njuufaundlast hakanud Jeesuseks kutsuma . Koeramaailmas säilis stabiilsus ja kui kellelgi oli nimi , siis sellega teda ka nimetati . Hüüdnimede komme oli koerapidajaile võõras . Sedasorti hüüdnimesid , mida inimesed üksteisele meelsasti panevad , nagu Siga , Idioot , Kretiin , Molu , Perse , Lehm , Raisk , Tõbras , Tatt , Saabas , ei pandud koertele iial . Kunstnik jälgis elu suure huviga . Väikese musta buldogi hea sugupuu ulatus välja Saksamaale . Kord aastate eest , mitte väga kauges minevikus , igatahes pärast Teist maailmasõda , oli ta esiisa üle riigipiiride siia toodud . Kui aga mõelda , et koera eluaastate arvutamisel on tavaks korrutada inimeste aastad kuuega , siis võib rahulikult öelda : kaugel hallil ajal . See esivanem pidi alluma inimeste eeskirjadele ja konutama tollijaama karantiinis terve pika kuu . Ehk pool aastat koeraarvestuses . Seal olevat ta masendunud ja nõrkenud . Ta olevat lõpuks nii näljas olnud , et söönud koju jõudes peremehe käest kartulikoori . Miks armastavalt peremehelt kartulikoori ja mitte liha , see jäi kunstnikule selgusetuks . Ehk näis peremehele , et koer sureb silmapilk , kui ta midagi suhu ei saa , aga kodus polnud peale kartulikoorte mitte midagi ? Miks ei olnud ? Kunstnik ei hakanud uurima . Lugu oli niimoodi väga liigutav ja milleks inimeste tuju rikkuda . Uskumatu , kui palju ta raamatuid luges , ja pealegi väga kiiresti . Kõige parem oli raamatuid lugeda suvel maal või talvel linnas . Kui teda kusagile suvitama kutsuti , siis kadus ta pööningule . Seal oli mõne vana madratsi või voodi peal hea lesida ja pärastlõunases kuumuses kõik majas leiduvad raamatud läbi lugeda . Linnud krabistasid katusel ja all tegi pererahvas süüa . Rein Põder TORN Ta oli paljudelt siin kohapeal järele küsinud , kuid polnud just kõige tähtsamas selgust saanud - kellelt ja millal tuli käsk torni ehitama hakata . Võibolla seda käsku polnudki . Võib-olla see mõte sündis neis endis , siinsete paikade elanikes ? Ühes või mitmes korraga ? Võib-olla sai torni ehitamise tõukeks elu ühetoonilisus , selle peaaegu toimumatus ? Ei , põhjuseks pidi olema muu . Ehk siis tõesti ümbrus , see veetu kõrbekaugus , see kõigis suundades põgenev tasasus , mis pöördus nagu vastuseta hüüe kõikjalt tohutu ringi järel tagasi , ikka ja jälle tagasi siia väikesse oaasi , mis sallis rohelist ning elu . Aga inimese mõte igatseb ju ka kõrgust ... Nõnda arutles oma savionnis kaamelikarvadest vaibal lamav noor mees Abdoul , ümberringi öö üksindus ning saladus . Ta polnud veel kordagi tundnud armastuse kõrvetust , kuigi aimas juba , et elus on midagi ülemat , mis on võimukam su tahtest ja pimestavam kõige siredama päeva heledusest . Ehkki ta pärines mujalt , teistsugusest ümbrusest , oli kõrbetasasus ta endasuguseks muutnud , ja üsna lühikese ajaga . Päris algul oli torn end ise ehitanud ; siis oli aga hakanud ehitusmeistrit vaja minema . Nii oligi Abdoul siia sattunud . Ja tõesti , mõlemapoolne valik oli olnud õige , sest tornist oli ruttu saanud Abdouli ainus kirg , tööst ta keha peamine sund . Ühes kohas siiski , nimelt läänesilmapiiri keskel , häiris vinest ja vahel terenduvat silmapiiri madal sinine sakistik . Sinnajõudnu leidis kuradihammastena inetu ja poolmurenenud kaljustiku . Sealt lõhutigi ehituskivi . Sirget teed kaljustikuni ja tagasi hakkasid ruttu tähistama lõpnud veoloomade - kaamelite ning muulade luustikud , mille harvad röövlinnud varsti puhtaks nokkisid , et tuul ja lendav liiv võiksid need heledaks häilida . Edaspidi jäid need ka tummas öös teed tähistama , laskmata kivikoormail suunalt hälbida . Päeval kisendas liiv päikesevaevas , öösel valitses kõrbeavarust harjumatu külm , millest kaljud pragunesid . Ning ehitajad hõõguvate sõnnikulõkete ääres kiskusid rõivaid endi ümber koomale ja loomad surusid end veel tihedamini üksteise vastu . Aeglaselt puresid kivihankijate peitlid kaljusid , kasutades ära iga tekkinud lõhet , silm aimamas kivisse suunduvaid peidetud lõhenemisjooni . Et kaljustik sai aja möödudes maatasa , siis pidid kivihankijad sellele maasügavusse järele minema . Nii sündisid kaljustiku asemele kivimurrud , mille kohal kaikus ööl ja päeval tuhandete puuvasarate ning raudmeislite löögikaja ning rippusid pudenevast kivist tekkivad tolmupilved . Kuid mida sügavamale , seda tugevamaks ning lõhedevaesemaks läks ehituskivi . Ja torn vajas seda arutul hulgal . Abdouli tulekust sai terve aasta , kuid kivisõõr , mis pidi moodustama tornialuse , polnud ikka veel sulgunud . Et kanda tulevase torni teadmatult tohutut raskust , pidi iga aluskivi olema paika pandud suure hoolikuse ja täpsusega . Tuhandetel inimestel , ka neil , kes olid töös kivimurdudes , aluskive välja tahumas , oli nüüdsest üksainus käskija , peaehitusmeister . Sest tema üksi nägi oma vaimusilmas torni valmiskujul , maailmakõrgena . Aga Abdoul ei osanud olla julm alamate vastu ; ta uskus , et tema õhin ja töötahe üksi panevad kogu selle inimhulga tööle ja mitte ainult tööle , vaid tema kombel end täielikult tornile pühendama . Nõnda ka sündis , Abdouli vaibumatu õhin ja lõppematu töötahe kandusid üle kõigisse , kes temaga kõrvu viibisid või teda kuulasid . Millest ka Abdoul ise ei mõelnud , ta mõtles tornist . Ehituse etteotsa asumisest peale oli Abdoulile nagu kellegi eelmise , nähtamatu ja targema poolt ette antud , et torn peab tulema kooniline , mitte nelja- või rohkemakandiline . Sellist torni ei saanud . kuidagi ehitada aste-astmehaaval ; torn võis kasvada vaid keerduva ja kogu aeg kõrgeneva kaldtee abil . Ainult tänu sellele said suured puuratastega veokid tõusta üles torni ja oma lasti otse kohale toimetada , ilma et kivide tõstmiseks mingeid muid kavalaid seadeldisi oleks olnud vaja välja mõelda . Üleval tee lõpus laaditi vankrid tühjaks ning saadeti tagasi . Kuid mõne aja pärast , kui torn oli juba mitu hiigelkeerdu kõrge , ei olnud pikast teekonnast üleliia väsinud loomi enam võimalik ülesteed sundida . Raske ja kägiseva kivikoormaga kaugelt saabunud muulad ja kaamelid rakendati nüüd tornijalamil veokite eest lahti ja vahetati puhanud loomade vastu välja , nende , kes olid suutelised küllalt järsku kaldteed üles tõusma . Selsamal põhjusel oli nüüd vaja ka uut tööjõudu , ja torni juures ametis olijate arv kasvas veelgi . Nagu loomadega , tuli umbkaudu talitada ka inimestega , kes tornis töötasid . Enam polnud neid otstarbekas - algul vaid lõunasöögiks , siis juba ka õhtusöögiks ning ööbimiseks - maa peale saata . Avarasse ja tühja tornikeresse , igale tornikorrusele rajati kivikongid , sinna sisse tehti magamisasemed , seati üles kolmjalad hõõguvate süte jaoks . Öö läbi nuumavad söed ei jaganud kongidesse ainult sooja , vaid ka pisut õdusust ja seltsi kogu sellesse tohutusse keskelt avatud ümmargusse ruumi , mis pea kohal öötaeva taustal hambulisena katkes . Aga päriset eluaset neist kongidest ei saanud kellelegi tekkida , sest torni kõrgenedes tuli vanad maha jätta ja kõrgemal uued rajada . Hiljem , kui torni tõus veelgi pikemaks ning vaevanõudvamaks muutus , said neist kongidest vahepeatuskohad koormaajajatele . Peaehitusmeister Abdoul elas alati eraldi kongis , nagu tal maa pealgi kombeks oli olnud . Ta pidi olema iga uue kivirea paikapaneku juures ; ta usaldas küll oma käealuseid , kuid pidi kõike oma silmaga nägema . Peagi selgus , et mõnedki ehitajaist ei talu kõrgust . Hulk tublisid mehi tuli sel tühisel , aga ometi ületamatul põhjusel maa peale tagasi saata ja sealt uusi mehi heale juhusele lootes asemele nõuda . Kõrgusekartus jõudis mõnesse nii sügavale tungida , et mees tuli kinniseotud silmadega kummuli tühjale kividevankrile lamama panna ning siis teele saata . Seesama häda lõi välja isegi koormaloomade juures . Seepärast tuli neist peaaegu kõik varustada päitsetega , millel silmaklapid küljes . Nõnda inimese poolt pimestatult tõusid loomad taltsalt tornikõrgusse , mäletamata enam maad , usaldades vaid ajaja häält ning ta ohelikku . Üksi Abdouli ei kohutanud kasvav kõrgus . Vastupidi , see järjest vaimustas teda , muutes ta sisemust kergemaks , rindealust järjest õõnsamaks , hinge üha joovastunumaks . Aga ei olnud kedagi päris sellist , kellele seda välja näidata või öelda peale iseenda , ja sedagi vaid öösel , kui ta lamas üksinda oma poolkinnises kongis . Nõnda lahknesid ühed ehitajad lõplikult teistest , maapealsetest . Alla tuli järjest juurde uusi töölisi , keda tornisolijad ei tundnud ega olnud näinudki , kelle töö jõudis nendeni vaid kivide kujul , mis nemad siis tornikeresse paika panid . Need , kes töötasid Abdouliga , polnud kuigi palju vahetunud , ning kõik need mehed olid peaehitusmeistrile kui vennad . Käskusid anti edasi suust suhu või karjuti üle torniserva ; öösel sai kasutada tõrvikutulede keelt . Mõnigi kord ei jõudnud peaehitusmeistri üks või teine oluline käsk kohale või jõudis moonutatud kujul . Seepärast tuli üha sagedamini valede mõõtmetega kiviplokke , mida nad ise pidid parajaks tahuma või pooleks lõhkuma . Nii tekkis liigset kivipuru ja -prahti , mis lasti tühja tornikeskmesse kukkuda . Kukkumise kõla ja kestuse järgi saadi kõige paremini aru , kui kõrgele oli juba jõutud . Mida ülespoole , seda sagedamini tuli ette säärast omavahelist mõistmatust , ning Abdoul märkas kohkumusega , et torniehitus hakkab tema poolt seatud tähtaegadest aina maha jääma . Ja mitte ainult torni kasvamise kiirus - ka torni kuju ei tahtnud tema mõttele ja pingutustele enam alluda . Esimene tornikeerd oli temalt nõudnud aasta ringis , teine kolmveerand aastat . See ei olnud muutumatu , peaaegu aastaajatu ümbruse jaoks mingi aeg , ent inimeste jaoks ometi , nagu Abdoul teiste nägudelt näha võis . Abdoul oli lootnud iga järgmist tornikeerdu kasvatada mitte vähem kui poole aastaga ja hoida seejuures torni ühelaiusena . Kuid mingi tornis , ta kivides peituv jõud surus ehitist kõigist pingutustest hoolimata koomale . Viienda keeru järel oli torni koondumine juba tornisolijatelegi tuntav . Nõnda et Abdoul pidas õigemaks saata osa temaga pikka aega koos olnud ehitajaid allapoole tühja tornisisemust täis ehitama , mis oli ikkagi madalamat liiki töö kui torni kasvatamine . Temaga üles jäid nüüd kõige kõrgusekartmatumad ja järeleproovitumad . Töö käis nii päeval kui öösel . Pimedas , kui päevakuumusest ja tööst rampväsinud mehed oma müüriorvades puhkasid , jätkasid teised , päeval jõude olnud , müüripragudesse torgatud tõrvikute valgel seda , mis puhkamaheitjail pooleli jäi . Peaehitusmeister , kes üldse vähe und vajas , käis tehtul ka öösel mitu korda üle vaatamas . Rohkem kui müüritise ladumist jälgis ta , et segu , millega kivid ühte seoti , oleks õiges vahekorras segatud . Selleks kasutati savi , kaamelipiima ja mett . Sisemiste müüritiste tarvis piisas vaid kivide vahele seatud palmilehtedest ning savist . Kuid välimist kiviringi , mis jäi edaspidi tuule , lendava liiva , kuuma-külma meelevalda , laoti palju suurema hoolikusega . ( Kunagiste kaljude kõrvalt oli leitud ka vintsket ja heledat savi . Nagu kivi nii tungis ka savikiht poolviltu maasügavusse ning sellelegi tuli sinna järele minna . El torn hakkas suurte kiviplokkide vahele vajama väiksemaid , inimkäte vormitud kive , olid kivimurdude juurde rajatud telliselöövid , mis töötasid samuti vahetpidamata ) Torn on juba seitse keerdu kõrge , kui see nõudis oma esimese ohvri . Allalangeja kisa oli pikk . Teised jõudsid sel ajal torniservale kõhuli maha laskuda ja järele vahtida . Õnnetu lamas juba pisikese tumeda laiguna tornijalamil maas , kui ta kisenduse viimane rebend nende kõrvu jõudis . Siis , just nende silme all , muutus see lehvivaks mustaks varjuks , mis kadus kiiresti pleekinud avarusse . Ometi tuli jälle tõusta ja tööle hakata , igaüks salaja õnnelik , et see ei juhtunud temaga . Vaid peaehitusmeister üksi võis kauemaks sellele katkevale piirile jääda . Kunagi pidi see ju esimesi korda juhtuma , ma teadsin seda ! sosistas ta endale . Ja ta tundis , et sellest päevast , sellest hetkest peale hakkas kõrgus temale , neile kõigile vastu . Kuid torn pidi kõigest hoolimata kasvama . Keerdudes , aina sagedamini keerdudes kruvis ta end taevasügavusse , nõudes edas- pidi aina uusi ohvreid , ükskõik kui ettevaatlikud nad ka polnud . Viimaks oli torn nii Kõrge , ei üksikud õhtupilved jäid neist madalamale , sinna , allapoole jäid ka harvade kõrbelindude lennujooned . Kaugus polnud tornisolija jaoks enam endine - avarus tundus kumerduvat ja jäänukkaljude koht oli kunagiselt silmapiirilt nihkunud poole lähemale . Kivimurdjad olid seal ammu maasügavusse uurdunud ja kivi jõudis ränga vaevaga maapinnale . Kasvav torn oli kui see hiigelauk pahupidi pööratuna . Aga kummalgi polnud veel teada ega arvata lõppu . Abdouliga koos alustanud meeste hulk jäi aina väiksemaks . Iga kord , kui ta kellegi neist pidi jälle alla teele saatma , elas ta seda väga üle , nagu kaotaks ta ühe oma olematuist vendadest , ööd tundusid nüüd millegipärast veel külmemad , taeva kalkus öötundidel üha tugevnes . Kuni see ei lasknud Abdoulil enam üldse magada . Kuid silmitule pimedusele kaua aega otsa vaadata oli veelgi pelutavam . Abdoul seisis mitmel korral öiti torniserval , silmitses loomaajajate punakaid lõkketulesid la tundis endas hullu kihvatust kõigest loobuda . Ent kainus sai võitu , mõistus käskis tal tagasi oma kongi minna ning kohusetunne sundis teda hommikul uuesti torni jätkama . Nõnda jõudis tahtmatult kätte aeg , mil torn oli koondunud kaldtee laiuseks ja tuli hakata seda teed koondama . Varsti oli see vaid ühe veoki laiune ning loomi tuli pärast koorma lühjakslaadimist nii kaugele alla tagurdada , kuni neid sai ümber keerata . Abdoul pidi tegema otsuse ja kaldteest loobuma . Edaspidi tassisid ehitajad saabunud kive juba endi turjal kõrgemale . Kuid torn kitsenes peatamatult . Peagi oli selle tüvimik vaid kahe inimese õlgade laiune . Nüüd vahtis neile igalt poolt vastu avali sügavik ning teekond alla kivikongidesse võttis rohkesti aega . Torni serv oli kui ängistav ja hirmutav piir , kuid mingit piiret seal ei seisnud . Peaehitusmeister ei andnud ometi kõrgusele alla . Ta käskis alustada püstloodis treppi . Ja torn kerkis selle näol ning varal jälle . Ometi tuli ka trepijärskusele , kivi kivil püsimisele piir . Nüüd oli torn koondunud vaid ühe inimese jalgealuseks platsiks ja sellel seisis peaehitusmeister ise ; võttes vastu kive , mis talle ulatati , kergitas ta ennast ja torni niikaua , kuni talle kive suudeti ulatada . Siis saabus öö . Aga Abdoul ei tulnud oma kivilapilt alla . Ta vaid käskis tuua nahkrihmad , millega kandjad kive selga võtsid . Nende rihmadega sidus ta end ise tornitipu külge , käskides teistel lahkuda . Pimedus tuli ruttu , vajudes kõigele . Ent pimedusekaas oli torni kohal sunnitud natuke kumerduma . Aga ikkagi ei olnud tornitipu vangis mees taevale ligemal , nagu ta oli salaja lootnud . Tähed jäid tast endiselt lõputule kaugusele . Ta proovis nendega ja nende taha jääva tühjusega sosinakeeles rääkida , kuid ei saanud ainsatki vastust märgiks , et teda oleks kuuldud . Nagu ei väärinuks tema ehitatud torn ainsatki vastuteadet . Taeva ääretu-sügav vaikimine rusus teda . Hetke pärast kuulis ta omaenese sügavuses selle tühjuse kisenduse kaja . Abdoul klammerdus kogu jõuga kivisse . Siis proovis ta tukkuda . Kuid lühikeses unes viirastus talle , et ta lendab linnuna , ja ta ärkas samas õudusega üles . Koidikul tuldi teda vaatama . Kohmetunud sõrmi tegi Aodoul sõlmed lahti ja ronis teiste abiga alla . Ta läks taarudes oma kongi , et seal kaua aega üksi olla . Kuid need , kes talle ligemal seisid , kuulsid ta sosinal antud käsku . See käis suust suhu , kuni jõudis alla maapealseteni . Möödus seitse päeva , enne kui selle käsu sisu nähtavaks sai - kivimurru poolt paistis voor , mis lähemale jõudes osutus üheksainsaks väga pika teljega vankriks , ja seda vedasid kolmkümmend kuus muula . Vankril lamas kolmetahuline suhkruvalge kivisammas , teravam ots suure riidetüki varjus nagu haaremikaunitari nägu . Kulus veel kaks päeva , enne kui vanker kaldtee viimase keeru tagant paistma hakkas . Sealt pidid ehitajad selle endi turjale võtma . See oli rängem , kui nad eales olid pidanud tõstma . Viimaks ikkagi oli kolmtahukas tornitipus ja rippus köite ning plokkide kavala ämblikuvõrgu haardes , terav kaetud ots allapoole . Kümned köied käisid üle kitsa torniplatvormi , ja peaehitusmeister ise oli käinud neid kõiki vastu võtmas , üle selle heitmas , korda seadmas . Ka oli ta juba varem valmis uuristatud õnarustesse seadnud kaks kivirulli , kummagi torni ise serva . Juhan Peegel JA ONGI KOGU ELU APLIKATSIOONID AKADEEMILISEL FOONIL Professor Jaak Mets , kaks kallat peos , kiilus end rahvasummast läbi , nihkus musta riidega kaetud alusel kõrguvale sargale lähemale ja asetas lilled selle jalutsisse põrandale , kuhu neid oli korjunud juba kenake sülem . Langetas viivuks pea ja lahkus tasakesi aulast , et leida koht rõdul . Mets käis matustel suure vastumeelsusega , hoidus auvalves seismisest , pärjakandmisest ja järelehüüetega esinemistest . Seekord aga oli võimatu nägu näitamata jätta - kadunuke oli olnud naaberkateedri igipõline juhataja , kellega peaaegu iga päev oli olnud sõbralikke kokkupuuteid . Aula oli lugematute pärgade elupuu- , kuuse- ja õitelõhna tihedalt täis . Vaikne muusika süvendas harrast kaasaelamist . Tammises kirstus oli lühikest kasvu vanake , professor , akadeemik , keda kindlasti oli nime- ja nägupidi tundnud kogu vabariik , kuigi üheksakümmend inimest sajast ei teadnud tegelikult tuhkagi sellest teadusharust , millele ta oli andnud kogu oma tööka elu . Tõenäoliselt oli rahvast võlunud akadeemiku esinemiste lapselik avalus , kevadmeelne optimism , kaasasündinud huumorisoon , hõbedane juuksepärg ning hingestatud rauganägu . Erialainimeste hulgas polnud ta tuntud ja tunnustatud mitte ainult Liidus , vaid tal oli kõrge rahvusvaheline maine , mida tõendas paljude ülikoolide audoktoriks valimine , teaduslike seltside ja akadeemiate välisliikmeks olemine . Kui sageli kõneldakse meil vaimsusest . See on nagu moesõnakski saanud , aga raske - võib-olla vist võimatu - on sedasama vaimsust defineerida . Kadunud akadeemikut oli iseloomustanud just see piiritlematu vaimne aura , mille aluseks oli loomupärane intelligentsus ja vahetu inimlik võlu , mida ei saa õppida ega treenida . Konkreetsemaks lugupidamiseks vormis selle vaimsuse kadunu vaieldamatu andekus , ahne töökus , rabavalt hea mälu ja varjatud , aga seda tugevam missioonitunnetus ja vastutus oma väikese rahva ees . On inimesi , kes on hingepõhjani head , kuid keda ei armastata , sest nende käitumine on kuidagi krobeline ja neil pole mingit isikupärast võlu . Nad võivad oma olemisega kummastada ning isegi solvata , sest ei tee välja üldtunnustatud mängureeglitest . See teeb nende elu raskeks ja tänamatuks , kuigi nad pole seda kuidagi pälvinud . Neid võivad mõista vaid väga lähedased inimesed . Niisuguseid on akadeemiliste inimeste hulgas alati mitmeid olnud . Lahkunu aga oli olnud hoopis teiselaadiline - läbinisti päikeseline mees . Tema eredalt vaimne kiirgus ja teesklematu leebus olid tal aidanud üle elada kõik rasked ajad - nii ebapraktiline , kui ta igapäevaelus ja poliitikas oli olnudki . Nüüd on ta siis igavesti selle ülikooli ja sadade õpilaste legend . Aga küllap on see suurim - olgugi ebaametlik - tunnustus , mis inimene võib üldse saada . Sest seesugune tunnustus on ju sisult surematus . Peeti lahkumiskõnesid . Sõna võtsid minister , rektor , akadeemia president , paar tudisevat kaasaegset , seejärel pisut vähem eakad kolleegid ning siis noore põlvkonna , lahkunu õpilaste esindus . Õigupoolest oli neis järelehüüdeis palju rituaalselt traditsioonilist , nõnda et professor Mets ei vaevunud neid eriti kuulamagi . Siis aga kostis alt saalist tuttav , argiselt kindel hääl - see oli vanemõpetaja Lembit Alapõllu . Muidugi tema , sellepärast nii tuttav hääl . Tõsi küll , Alapõllu polnud kadunud akadeemiku kateedrist , ta oli sealtsamast kust Jaak Metski , kuid spetsiaalsuseks oli tal kahe teaduse-piiriala ning see oligi teda viinud poolestsaadik naaberkateedrisse vana akadeemiku käe alla , kui ta veel aspirantuuris õppis . Alapõllu rääkis nii , nagu räägib noor inimene , kes on idealist ja fanaatik vanas heas tähenduses , kes pole veel õppinud haake tehes kõnelema . - Rahvas võib ju väike olla , kuid ta keel pole seda mitte , sest tal on oma rikkused ja teaduse objektina on ta ammendamatu nagu mõni suure rahva keel . Pealegi on seda , meie väikese rahva rikast keelt , väga sihiteadlikult arendatud ja uuritud , viidud tõelise kultuurkeele tasandile ja oma osa on olnud siin mehel , keda täna ära saadame Mana maile . Selles keeles ilmus esimene raamat neli ja pool sajandit tagasi , selles keeles hakkasid tööle meie esimesed rahvakoolid ümmarguselt kolmesaja aasta eest , selles keeles sai täielikult kirjaoskajaks kogu meie rahvas juba sajand tagasi ... - Kuid keel - see kannab tervet rahvuslikku kultuuri , mis pole sugugi väike , millel on oma osa maailmakultuuris . Meie riigis on igal rahval vaieldamatu õigus pidada oma emakeelt maailma kõige ilusamaks keeleks . Tõelise internatsionalismi alus seisnebki selles , et seda õigust vastastikku tunnustataks ja austataks . Kõik kultuurid ja- kõik kirjandused , mis on jõudnud maailmakultuuri , on jõudnud sinna ainult rahvuslikult aluselt . See ei ole piiratus , see on loomulik eeldus . Sest iga rahvuslik kultuur on alati olnud ka avatud vastu võtma midagi väljast , ta on selle assimileerinud , selles on ta arengujõud , kui tal on tõesti elujõudu ja omapära . Iga keele ja kultuuri kadumine oleks kaotus maailmakultuurile , sest maailm on igas mõttes tervik ... On kuritegu rahva ees ise alahinnata oma kultuuri ja emakeelt , mida siin maal selle rahva poolt on kõneldud mitu tuhat aastat ... - Suur teadus vajab ilmtingimata lipukandjaid . Kadunu oli just nimelt niisugune lipukandja - väga teadlik sellest , et ta on just nimelt see . Ta viis kaasa mitte ainult nooremad põlvkonnad missioonitundega teadlasi - jah , ja mitte ainult teadlasi , vaid ka koolmeistreid üle pisukese Eestimaa , ta oli autoriteet kogu rahvale , sest ta näitas , et on piiramatu valdkond , kus väike rahvas võib konkureerida väga suurtega - see on teadus , tõeliselt internatsionaalne valdkond ... - Kadunu näitas selgesti , et elu viib edasi julge loov vaim . Ainuke tee hoida teaduses , kunstis ja ka ideoloogias taset on minna ees , jäädes seejuures lõpuni ausalt ja teesklematult iseendaks . .. Just iseendaks . Kompromissideta .. . Kõik seda ei suuda , tema suutis . .. Kompromiss teaduses viib paratamatult ummikusse .. . See nivelleerib , areng ei saa toimuda , sest mõtlemisele on pan- dud piir ._._. - Lugupeetud akadeemik elas väga kaua ja oli loominguliselt vilgas oma pika elu lõpuni . Aga meie kõigi elu on ebatäiuslik juba lihtsalt sellepärast , et selle jooksul ei jõua kõike ära teha . Ka lahkunul jäi palju tegemata ._._. Meil läheb veel tükk aega , et mõista tema pärandi ulatust ja mõju teadusele ning kultuurile üldse . .. Aga sealt tuleb meil , nooremail edasi minna .. . See oleks akadeemikule parim ja üle aegade püsiv mälestussammas . Professor Mets ei olnud tähelegi pannud , kuidas poolviiliti tema kõrvale olid tekkinud professor Raidio ja dotsent Saluveer , kes arvasid samuti , et siit on hea ja neutraalne matusetalitust jälgida . << Lipukandja .. . >> kuulis ta Saluveert poolihääli kobisemas . << Küllap on neil õigus , kes ütlevad , et mida väiksem rahvas , seda agaramalt ostib ta enda hulgast suurmehi . .. Kadunuke alustas ju ikkagi mitte oma lipu all , vaid klassikalist suunda mööda ... >> << Nojah , seda'nd küll , >> kuulis ta Raidlot vastamas , << see on ju päris loomulik , eks me lähe algul kõik eelkäijate jälgedes ... Aga andekas ta oli , seda ei saa salata . Ega ta muidu ka nii palju ei saanud kodanlikul ajal välismaal õppida . Riik oli pisike ja vaene , sellepärast tegi ta kulutusi ainult kindla peale ._._. >> Saluveer oli tükk aega vait ja ütles siis natuke nagu höördamisi libedalt , natuke nagu kohusetundlikult : << Aga see noor mees , see Alapõllu nagu kalduks natsionalismi poole ._._. mõni aeg tagasi oleks ... >> Mis siis oleks juhtunud , seda professor Mets enam ei kuulnud . Elus inimesed on igaüks isemoodi , nad ei sobi iialgi ideaalselt kokku , nad hõõruvad ja nükkavad oma teel üksteist . Ainult Surm teeb inimesed ühesugusteks , täiesti võrdseteks , selles on tema tohutu võim ja õiglus . Hea küll , sark võib olla ilusam ja ordeneid ning pärgi rohkem , aga see on veel inimeste teha . Aga need , kes kirstus ära viiakse , on kõik rahustavalt ühesugused : nad on vait , nad ei mõtle , nad ei mäleta enam midagi . Ja muidugi ei näe ega kuule nad ka enam midagi . Seegi on hea . Ja kõik kokku on väga hea . Akadeemiku kirst kanti muusika saatel aulast välja . Matusetalitus oli lõppenud . << Tere ! >> No muidugi , see on Laine . Käi veel nina maas ja pea pulki täis . Oleks näinud , oleks ammu kõrvale käänanud . Aga nüüd , mis muud kui kah tere . Nad seisavad vastamisi . Mees ei saa midagi parata , kui ta endamisi sekundi vältel otsustab , et ta esimene naine on ikka veel kena vaadata , hoolimata oma üle viiekümnesest east . Ega midagi , nüüd tuleb pealesunnitud vestlus , kui juba ninapidi koos ollakse . Ikkagi mitu aastat meest-naist oldud . << Noh , kuidas siis elame ? >> alustab Laine . << Tänan küsimast , hästi , >> vastab mees . << Tervis ikka korras ? >> << Pole viga , katsun vastu pidada . >> << Sul ju õigus pensile minna ? Kas kasutad võimalust ? >> küsib naine mitte ilma huvita . << Tahaks küll . Olen väga tüdinud . Tööl läheb ka aina närvilisemaks , jama ja sebimist on vaata et rohkem kui päris tõsist tööd ._._. >> << Jajah .. . Võib arvata küll . Sa ju nüüd nii tähtis boss , et sinust kuuleb vaid lehe kaudu , >> ütleb naine ilma pilketa . << Ah , mis sa nüüd .. . Olen nüüd lihtsalt vana mees . Kuidas sul ... lapsed elavad ? >> << Pole viga . Nad juba suured , koolid läbi ja omal pered taga . >> << Jah , muidugi. . . Ega ma neid ei tunnegi . Lehes oli kord juttu noorest arhitektist Joel Kasest . Arvasin kohe , et see on sinu vanem poeg . Ega ma ei eksinud ? >> << Ei eksinud . Noorem on tohter . Ja kuidas sul endal läheb ? >> << Ikka hästi . Elame ilusti , sel aastal saime suvila kah valmis .. . Tule külla , ega mul naine armukade ole ... >> << Aitäh kutsumast , järsku tulengi , >> vastab naine ja asutab minekut , sest buss sõidab ette . Nad jätavad kätlemata head aega . Mees jääb järgmist bussi ootama ja vaatab naisele järele . Pagan võtku , ta on ikka veel kena . Heakene küll , on pisut paksuke , aga proportsioonis ja ta kõnnak on ikka veel niisugune nagu nooruses : selles on mingit mõnusat libisemist ja voogamist . Seda on ilus vaadata . See kohe erutas kunagi ja praegugi pole päris ükskõik seda vaadata . Muidugi - kõik oleks võinud olla teisiti . Laine oleks võinud praegugi olla tema naine ja nad oleksid kindlasti hästi elanud . Igati esinduslik ja soliidne , mehe positsioonile vastav . Oleks , oleks ... Millal ma teda viimati nägin ? Vist aastat viis tagasi ? Või kuus koguni ? << No on ikka kah - luuda ei osata ka enam teha , >> kirus vanemõpetaja Karl Riba , kui oli oma majapidamise jaoks luuda otsides kogu Tartu turu asjatult läbi kõndinud . << Paljulapselised pered on päris hädas - ei ole kuskilt vitsaraagugi murda . Sellepärast see linna noorsugu hukas ongi , >> mõtles ta ning lisas turu väravasse jõudes pominal << Kurat võtaks ! >> , sest juba kolmas kord oli ta nõndamoodi tühjade kätega koju minemas . Aga hädapärast oli ta need meelepahasõnad poolkuulmatult ja endale öelnud , kui vasakus kõrvas lõi tilisema justkui mingi ebeõrn kelluke ja tal hakkas tunne , et keegi teda vahib . Riba pöördus instinktiivselt kõrvale ja nägi , et teda jälgib üksisilmi isevärklik vanamees . Lötsis kaabulott silmil , üleni hõredas ruskes habemes , mustade kulmude all puuriv pilk . Üll oli tal iredaks kulunud palitutirbeldis , jalas triibulised puuvillriidest püksid ja nõelterava ninaga kingad . Ribale paistis koguni , et vanamehel polnud sokke jalas , sest püksisääre ja kinga vahelt näis korra vilkuvat otse villkarvane säär . << Härra , >> ütles vanamees summutatud hääli , << härra , mul on luud ! >> Riba vaatas vanameest nagu lummatu . << Härra , mul on luud . Niisugune luud , mida härra just vajab ! >> Vanamees tõstis sõrme suule , viipas siis Ribale järgnemise märgiks käega ja astus ees kergesse laudadest kokkulöödud putkasse . Uks langes käginal kinni . Nad olid kahekesi hämaras ruumis , mis oli tõeline kolikamber . Paksu tolmukorraga kaetud värvimata laual oli roostes polte , mutreid , vedrusid , järatud luid , paar närudeks loetud raamatut , kõrvata tass , ööpott kuivanud piprataimega , kokkurullitud püksirihm otsekui rõngasse kerinud uss , pannal nõelamisvalmis peana püsti , ja tühi konservitoos sildiga << Peipsi tint tomatis >> . Ämblikuvõrku kootud aknal oli suur seieriteta kell , kägu jalgupidi luugikesest välja rippumas . Seinte ääres kõrgusid erinevate mõõtmetega pakk-kastid , mis siia-sinna laotuna näisid iga silmapilk ümber kukkuvat . Mõnel neist olid küljelauad katki ning seest paistis igasugust sodi - kaltse , vanu ajalehti , lääputallatud kingi . Ühest kastist venisid välja kummalised trikoopüksid : üks säär valge , teine punane . Vanamees kummardas laua alla ning koukis sealt esile armetu luuakontsu . See oli õigupoolest tõelise luua mõnitus , ausa tööriista jäle paroodia : kümmekonda tundmatu puu oksarässi hoidis koos alumiiniumtraadist ja lõngast võrral . Vanemõpetaja Riba silmitses tummalt seda ilmutist . Ta oli maal sündinud ja karjapoisipõlves ise luudi teinud , sellele siin ei osanud ta küll luua nime anda . << Siin pole kaua vaadata midagi , >> ütles vanamees Ribale väga usaldavalt , << viimne eksemplar . Haruldane võimalus . Teil on lihtsalt vedanud , see on parim kaasaegne variant : ülimalt ratsionaliseeritud mudel , kerge käsitseda , suure töövõimega - nii-öelda polüfunktsionaalne , kauni disainiga ja imeodav .. . Meie loova insenerimõtte tipp .. . >> Karl Riba ei saanud lihtsalt aru , kus ta on ja mis temaga sünnib . Nagu unes noogutas ta kummalise vanamehe täistobeda jutu peale ja laskis tal luuarootsu ajalehepaberisse pakkida . Surus siis krõbiseva pakendi kaenla alla ja astus uimasena ukse poole . << Aga tasu , härra ! Üks silmapilk , palun , >> hüüdis vanamees äkki talle järele ning oli silmapilgult oma kliendi kõrval , suur sukanõel püsti käes . Vilunud liigutusega haaras ta vanemõpetaja parema käe nimetissõrme , tsuskas nõelaga sellesse ja otsekohe oli sealsamas ka valge paberileheke , kuhu kukkus Karl Riba sõrmest kolm suurt tilka verd : tsopp ! tsopp ! tsopp ! Ülo Mattheus KUMA Juuni . Udu . Üha harvemini väljub vanaema Sigrid oma toast . Ta kas loeb või vaatab liikumatult kaugusesse . Sigareti hõõguv rõngas ligineb aegamisi ta suule ja tuhastunud tubakas , mis püsib koos nagu imeväel , venib kookonina pikemaks ja kõverdub , kuni päris huulte juures pudendab juhuslik värelus selle lahti ja tuhk kukub ta sülle . Ta hõõrub selle harjumuspärase liigutusega laiali ja süütab koni otsast uue suitsu . On juhtunud , et ka hõõgus pääseb valla ja see ei jõua temani enne , kui ihu tunneb äkilist kõrvetust ja mõte , et ta põleb , äratab ta üles . Ta tõuseb , soputab hõõguse endast välja ja näperdab tulerõnga kleiti sööbinud augu küljest surnuks . Ja istub jälle . Vanaema Sigridi silmades on kauaelanu luitumust : morni halli ja avarust , nagu see aimub sumuses meres - vaid kujutletava , kuid ometi piirituna ; ning igatsust vaadata sompu sulgunud laotuse taha , kuigi see , mis seal peitub , on ikka sama - sama muutumatu ja kestev nagu ruunikivi rannaäärses pargis , kus ta tavatses varem sagedasti jalutamas käia , enne kui terasetehase tarbeks ehitati raudtee sellest läbi ja parki kerkisid Kinostuudio paviljonid . Kivile on raiutud : << Siin mõistis Eyrikr Askeirson õigust oma kaksikvenna Kanuth Askeirsoni üle , kes salasurmas oma isa Askeir Ükskäe , ema Kirsten Ristitu , naise Friggi ja ema-ema Sigriduri . Ja tappis ta ja jättis verisena randa ega matnud teda . Aastal 1090. >> Need sõnad on kõigile teada , seepärast ei mõtle neile keegi , kuigi veel nüüdki ristitakse ruunidest alanud pärimuse järgi lapsi : nii on oma nime saanud Kanut ja Frigg , sealt on tulnud Erik ja Sigrid ja küllap Oskar ja Krispinagi . Sigridile on tundunud , nagu oleks Eyrikr Askeirson oma laevaga üha kuskil mere ja aegade hägus , et läbi nende sõnade kestvuse naasta ja sooritada oma tegu , sest seni , kuni ruune ei kustutata , püsib ka neis sisalduva sõnumi kordumise maagia . See on otsekui pühakiri . Neil päevil on olnud meri tüüne ja laotus läbitungimatu . Vaid hetkiti on helendav viirg selle kaheks rebestanud , sumedalt sätendanud päike , kuid kustunud samas . Ning kajakad kisendanud . Mida tihkemaks udu muutub ja mida jäägitumalt mähib ümbruse endasse , summutades linnakära , millest jäävad vaid kauged ja kumedad hääled , seda enam taandub tegelik maailm ja seda enam salapära kätkeb endas läbitungimatus . Ühel päeval näeb Sigrid udus tundmatu karavelli purjesid . Esmalt peab ta seda Kinostuudio järjekordseks trikiks , kuid läheb siis välja vaatama ja kõnnib tolles tihkuses , kus inimesed näivad varjudena , ning seisatab terasetehase juures kaldapealsel . Tuhmilt kostavad aerude sulpsatused meres , kuni paat randub ja Sigridi ette ilmub mees , kes nimetab end konkistadoor Roderigue Cegueraks . Tenochtitlani tulelõõm on pannud ta palged õhetama ja külvanud näole paranematuid vesiville , mis mädanevad otsekui haiguslööve . Vallutajad olid lõiganud asteeginaistel kõhud lõhki ja pritsinud nende verisesse üska oma seemet . Ja igaüks tapnud oma kaks tuhat meest ja pussitanud surnuks haletsusväärse ja relvitu kuninga Motecuhzoma , kes reeturina rahva poolt kividega oimetuks loobitud . Ceguera pomiseb midagi õlimäe hoorast , kelle variserid säästnud - loopisid ju juudidki süüdlased kividega surnuks - , kuid öeldu mõte läheb Sigridile kaduma . Ilmselt pole see see , mida Ceguera talle öelda , tahab ; Ceguera ilmumisel peab olema mingi muu tähendus . Ta nägu virildub ja muutub isemoodi lamedaks , nagu oleks kivihoop sedagi tabanud . Ta toob kuuldavale meremehesõimu , siis vakatab ja heidab kõrbenud kulmude alt Sigridile segase pilgu . Sigrid jälgib ta heitlusi ega oska midagi kosta . Lõpuks üritab mees uuesti , aga endise seosetusega . << Ma mõtlen .. . >> kähistab ta silmade vilades ja ropendab jälle , ilma et suudaks midagi targemat lisada . Nii jääb too sõna pienso viimaseks . Keegi on selle just nagu vägisi talle suhu pannud , ent tema ei taha seda öelda , ja seepärast vannub . Ceguera lööb lootusetult käega , seejärel suundub koos saatesalgaga raudteetammi poole ja kaob uttu . Ceguera ilmumise ja kadumisega ei oska Sigrid muud peale hakata , kui tähendab selle oma märkmetekaustikusse üles : Roderigue Ceguera , 12. juuni 19 ... Aina see läbitungimatus . Kuskilt kostab laevavile , läbi udu sööstab parv tuvisid ja all tänaval möödub inimese siluett . Sigrid näeb seda kõike nii , nagu nähakse tuhandeid kordi nähtud asju : piisab vaid põgusast pilgust , et toimuv oleks korrapealt selge . Adrulõhnast , tubakasuitsust ja niiskusest küllastunud õhk seisab tardununa paigal , miski ei liigu ega muutu . Sajandipüsivusega katab tolm raamaturiiuleid ja laes ripuvad mustunud ämblikuvõrgud . Raamatutolm on sööbinud kortsukestesse Sigridi näos ja lendub kammimisel ta juustest . Ta on oma tuppa kogunud kõike , mida saab lugeda , ja lugenud kõike , mida on kogunud . Täna loeb ta Descartes'i , kelle sõnade järgi on leidnud mõtlemises oma olemasolule kinnituse . Cogito , erga sum ; ma mõtlen , järelikult olen olemas . See väide on tundunud intrigeeriv ja oma mitmetahulisuses salapärane . Sigrid kordab seda endale nagu maagilisi nõiasõnu , talle meeldib selle kõla . Tegelikult ei loe ta Descartes'i ju esimest korda , ta on ikka ja alati tolle mehe juurde tagasi pöördunud , sest ei otsi hoopiski mingit üleüldist tõde , vaid ainult sellist , mis sobiks talle endale . Tõepoolest , kui ta ei mõtleks , ei teaks ta oma olemasolust midagi - nagu mõni primitiivne loom . Ent see ongi juba ta enda arutlus ega liitu Descartes'iga . Ja võib-olla tahtis ka Ceguera talle sel viisil öelda , et ta on olemas tõeliselt ja mitte näiliku ihuna , milles hingesubstants end viivuks paljastanud . Descartes võlub Sigridit samavõrra kui romantikust Chateaubriand ; nad mõlemad kannavad ta oma suletud maailma , mille külgetõmbes Sigrid elab teinekord nädalaid , enne kui mõte end ammendab . Ta istub raamatu taga ühtejärge paar tundi ja siis otsekui uinub . Ta silmadesse ilmub väsimuseni lugenud inimese eemalviibiv varjund , ta süütab hajameelselt suitsu ja paneb selle tuhatoosi hõõguma , kuni hall kookon venib filtrini välja ning suits kustub . Mõtleb , kuid mõtted tegelikult ei haakugi enam , nii et pärast ei mäleta ta muud , kui et oli pikka aega ühe koha peal istunud . Kui Kanut alt tuleb , läbib Sigridit elustav hoovus . Inimlähedus pühib meelest teda ennist vallanud unustatuse tunde . Ta aimab Kanuti sammudes kõhklust ; eal pole need enesekindlad , otsekui hiiliksid ja kuuletuksid vastutahtsi . Need kardavad minna sinna , kuhu lähevad , sest oodatu asemel võib alati oodata midagi muud . Pikki hetki elab Sigrid nende sammude tekitatud kajas , kuni uks kääksatab ja kostab Kanuti hingeldamist . See tuleneb kõhklemisest , sest trepp pole kunagi nii väsitav kui see . Ning siis kuulab ta seda hingeldamist . Vanaema Sigrid on magnet , mille kütkes Kanut elab . Ta pole seda mitte kogu aeg teadnud , see on talle selgeks saanud alles nüüd , mil ta on piisavalt vana , et seda mõista . Tähelepandamatult on vanaema imbunud ta loomusesse , ta vaeb endas vanaema mõtteid ja hindab asju tema sõnade järgi , ilma et tahaks seda endale tunnistada . Mõnikord on talle tundunud , et ta on vanaemaga koguni samastunud , kuid nii see siiski pole ; tõmbuvad jõud on alati vastandlikud ja pigem on ta vanaema pöördkujutis . Vanaema ütleb , et näeb temas oma mõtteid väärastuvat . Temas muutuvat need õõnsaks ja kaotavat sisu . See on sellest , et Kanut pole vanaema mõistnud . Ta tunneb vanaemast lähtuvat hoovust , ta sõnade iseäralikku külgetõmmet , ent kui ta püüab neid endale selgeks ja vastuvõetavaks mõelda , leiab sõnad olevat arutud . Ent vanaema on veendunud , et haige on ikkagi Kanuti enda mõte ; see sünnitavat haigeid tegusid . Sigrid tõuseb , teeb toas paar rahutut sammu ja seisatab aknal . Kui ta ei istu , siis on ta enamasti seal . Ta harali lumivalged juuksed värelevad õhus , podagraga kõverdunud sõrmed tõmbuvad rusikasse ja avanevad . Ning küür ta seljal hakkab tasakesi võppuma , võib-olla seismisega tekkinud pingest . Vanaema pöördub . Nagu iseenesest on üks lõngajupp takerdunud ta kangete sõrmede vahele ja hargneb lõputult nõelutud räbala kampsuni küljest lahti , kuni ta päästab lõnga valla ja see jääb ta auklikuks põlenud ning tuhaga määrdunud kleidi külge . Kanuti teada pole vanaema end juba kümmekond aastat pesnud . Mõnikord leotab ta jalgu ja laseb Krispinal varbaküüsi lõigata . See on kõik . Ühel päeval leidis vanaema olevat pesemise mõttetu . Ent kummalisel kombel ei eritu temast mingit lehka , ta isegi ei higista . Temaga seostub vaid tubakasuits ja piibupigihingus . Nüüdsest tegeleb Sigrid ainult oma vaimuga ega tunne huvi keha vastu . Viimane häirib teda vaid sedavõrd , kuivõrd ta peab sellele mõtlema , sest nagu kiuste on ihul kombeks end aeg-ajalt ilmutada ja nõuda oma osa . Sigrid just nagu ootaks seda päeva , mil keha ta rahule jätab , kuigi teadmine , et see vakladele saab , on olnud talle alati vastumeelne . Ta on mõelnud , et ta ihu võidaks põletada , et peale teda poleks sellele enam kellelgi õigust . Vanaema istub ja uurib Kanutit oma paksude prilliklaaside kohalt . Pilk otsekui küünitab Kanuti poole ja näib veidi imestunud , võib-olla uudishimulikki . Näib . Ent samas avaneb vanaema silmades sügavik ja Kanut tunneb end sellesse vajuvat , ilma et suudaks vastu panna , kuigi ta peaaegu et ei vaatagi vanaemale otsa - ikka kuskile kõrvale , otsides pidet kõiges selles , mis paigal püsib , ei liigu ega ime teda endasse : mõnes avatud raamatus või kuivanud õlelilledes , mis kaotanud mitmeaastase tolmu all oma värvi . Iga kord vaataks vanaema teda nagu esimest korda ja neelaks otsekui meelega . Võib-olla on see kiindumus . Kanut on vanaema silme all kasvanud ja saanud selleks , kes ta on . Ta on tükike vanaema ihust nii nagu tolle podagrahaiged sõrmedki . Ja hoolimata et vanaema neid sõrmedes toimuvaid muutumisi pelgab - noid väändumisi , paisumisi ja pakitsevaid valusid - ning mõtleb , et sama hästi saaks ta ka sõrmedeta hakkama , ei võta ta ometi kirvest ega raiu sõrmi maha , kuigi temas on küllaga isepäisust , et niisugune mõte teoks teha . Nad ei räägi teineteise puudustest , pigem vaikivad , kuid see ei tähenda , et nad elaksid vaikides teineteisest mööda . Vanaema paneb Kanuti sageli piinlikkust tundma , nagu ei kulgeks nende elu kitsas perekonnaringis , vaid oleks kogu maailmale näha . Ta tajub endas kibestumust ; midagi külma puudutab ta südant , kui ta tabab vanaema mõnelt alandavalt teolt - ta arvab , et teatud määral peab inimesel lugupidamist enda vastu siiski olema - : kui vanaema tuleb käimlast ja on unustanud oina püksid üles tõstmata ning need , enamasti kõige suuremamõõdulised , rebadel talle järele lohisevad või kui ta Jeeriku pasunate ägedusega kuulutab oma kõhuhädasid . << Nihil , >> ütleb vanaema skeptiliselt , kui tabab endalt Kanuti süüdistava pilgu . See on sõna , mida ta kasutab mõtteseoseist olenemata ja väljendab kahtlust õiguse üle teda hukka mõista . Kahtlemine näib ta arvates olevat mõtlemise suurim voorus , samas kui ta usub asjadesse , millel mõistusega pole midagi pistmist . Vanaemast on Kanutisse kogunenud vaid seosetuid katkeid , ilma et ta oskaks neist endale mingit tervikpilti luua . Paljugi on vanaemas saladuslikku , ta poetab endast ainult juhuslikke vihjeid , nagu ei tahaks või ei suudaks lõpuni rääkida . Ta on õppinud Meditsiini Akadeemias , olnud kojanaine ja näitleja , velsker sõjatandril ja teab kes veel . Näitlemine aga on talle ilmselt alatiseks verre jäänud , sundides teda veel nüüdki mähkima oma mõtted mõistukõne keeruka punutisega võrku . Seda nõudnud neilt lavastaja Hans Traummann , keda tabanud koguni raevuhoog , kui näitleja ei suutnud avada teksti sügavamaid tagamaid ja valitseda sõna üle . Isegi pealtnäha kõige tühisemate fraaside puhul tulnud luua kujuteldava ruumi tunne . Traummann pumbanud nad tühjaks ja alles siis , kui ta oli ajanud näitlejad meeleheitele , arvas olevat leidnud nende häälest õige tämbri . Sigrid ütleb , et ta ei oskagi ette kujutada , et lavastaja võiks olla teistsugune , nagu olnuks see piin täisverelise elu ainuvõimalik variant . << Me lavastasime Sophoklese << Kuningas Oidipust >> terve aasta , nii et teater oli pankroti äärel . Traummann lasi meil pähe õppida ja ette mängida kõikide osatäitjate tekstid , enne kui ta rollid lõplikult kinnitas . Ma mõtlesin , et lähen Oidipust mängides hulluks , aga seda ta vist taotleski . << Eks öelnud nii sa - kui ma kuulsin õigesti -/ et Laios hukkus kolme maantee risti peal ? >>>> Siiamaani pole vanaema unustanud ühtegi sõna . << Selle stroofi võib jaotada neljaks osaks ja ühel neist on oma kindel rõhk . Mina rõhutasin viimast - << kolme maantee risti peal >> - , sest minu arvates oli see kõige tähtsam , aga Traummann leidis , et oluline on hoopiski << kui ma kuulsin õigesti >> , mis seab kõik öeldu kahtluse alla . Pärast pukseeris Traummann mu Koori , võib-olla minu hääl ei meeldinud talle . >> Kõige rohkem räägib Sigrid sõjast . See tulnud äkki ja pühkinud tuulispasana üle maa , nii et ta seda palju aastaid tagantjärele enam tõeks ei uskunud . Korraga ei teadnud ta , kust sõda pärit oli ja kuhu läks , sest sama ruttu kui linnadest said varemed , näisid need pärast uuesti üles kerkivat , nagu oleks loomise ürgjõud peidus igas kivirusus niisamuti kui taimede seemneis , mis peale varrelt pudenemist kevadel tärkavad . Unustamise soov pannud inimesed sipelgaina kihama . Ent inimeste tollane viletsus on unenäo piiridest väljunud ja saanud mõõdupuuks , millega ta hindab nende vaevad tühiseks , sest oli neid oma kätega lõiganud ja puhastanud nende kõhukoopaid roojast , avanud meisliga nende kolpi ja saaginud küljest ihuliikmeid , teades , et nad käivad sestpeale karkudel või ei saa söömisega enam üksi hakkama . Seepärast ei kannata vanaema invaliide , nagu oleks tema nende sandistumises süüdi . Aga tollal oli ta sipelgas unenäos , ja ainus asi , mis teda heidutas , oli inimese mädanev aju , sest aju ees tundis ta aukartust . Sigrid ütleb , et tollal olnud ta Schweitzeri mõju all , ja ilmselt sealt niisugune pelgus . Teravus vanaema pilgus taandub ja asendub mõttesoleku hajususega . Maimu Berg VANA MEES << Kuulake , ta heliseb isegi siis , kui teda sõrmenukkidega koputada ! >> Nad seisid kellatornis kahekesi , tüdruk ja vana mees , ning vana mees koputas sõrmega suurt kirjadega kaetud kella , mis tõepoolest tasakesi helises . << Mis siia on kirjutatud ? >> küsis tüdruk . Vana mees luges vanu kirikuslaavi tähti , tüdruku meelest oli ta selle kella , vana torni ja nende ajast-arust tähtedega ühevanune , sama hall , tuhm ning lohakile jäetud . Aga ometi oli vanas mehes mingit jõudu ja lumma nagu vist selles kellaski siin . Tüdruk libistas sõrmedega üle tähtede , mida teine luges , libistas üle vana mehe hõredajuukselise pealaegi . Kumbki , ei mees ega kell , ei paistnud seda hellust märkavat . Tüdruk tõmbas käe tagasi ja vaatas alla . Otse alla vaadata oli kõhe , maa kutsus ja meelitas , tõmbas ligi , roheline rohi tundus vetruv ja pehme . Kaugusse vaadates oleks tahtnud käed laiali sirutada ja laulda . Eemalt paistis järv , tema ja mets ja taevas sinetasid igaüks omal kombel ning lillade laikudena särasid nende vahel üleni õites sirelipõõsad . Tüdruk oli õnnelik . Vana mees tõstis pea , silmitses tüdrukut ja hakkas rääkima . Tüdruk lakkas laulmast ja lasi käed rippu . << Kumb on teie meelest suurem luuletaja , kas Suits või Under ? >> päris vana mees . Tüdruk kibrutas pingutusest kulme , vastus pidi olema vanale mehele oluline ja tüdruk kaalus tõsiselt , mida vastata . Tegelikult polnud ju midagi kõhelda - Suits oli luuletanud vaid hetke -noore mehena , Under targa küpse naisena , rafineeritult ja kaunilt . Tüdruk avas juba suu , et vastata , ent äkki helisesid ta kõrvus sõnad : Noor olla on kevadet rinna sees kanda ... ja ta hüüdis kõhklemata : << Suits ! >> Kuigi hetke pärast juba kahetses tormakat otsust . Vana mees seisis muutumata ilmel , tuhm , hall , seljas kotakad riided , pigem räbalad kui rõivad , ja tõmbas kumera peopesaga üle oma kõrge lauba . << Õige , >> ütles ta tasa , << Suits oli kõige suurem . >> Tüdruk ei tundnudki rõõmu sellest , et oli sama arvanud . Polnud ta ju ise selles päris kindelgi ... << Aga Suits pahandas minuga , >> jätkas vana mees , << ega ta vist päriselt andeks ei andnudki ... >> << Mida ? >> küsis tüdruk hajameelselt , pilk sirelipõõsaste lilladel laikudel . Üles tornigi kandus magusat sirelilõhna , tüdruk tundis selgesti . Tuli tahtmine puudutada midagi sooja ja pehmet , tüdruk libistas õrnalt sõrmedega üle kella , seegi oli päikesesoe , kuigi kare ja krobeline . << Seda , et ma Liivi matustel kõnet pidasin , >> vastas vana mees . Tüdruk koputas sõrmenukkidega vastu kella tumehalli külge , kell kumises kaeblikult . << Missuguse Liivi ? >> päris tüdruk . << Juhan Liivi , >> vastas vana mees . Juhan Liiv suri samal aastal kui mu isa sündis , mõtles tüdruk ja silmitses vana meest aukartlikult . Sellel kaugel aastal pidi vana mees olema sama vana kui mina praegu , mõtles tüdruk ja ütles : << 1913. >> << 1913 , >> kordas vana mees , << siis olin ma niisama vana kui teie praegu . >> << Mul on kahju , >> ütles tüdruk , puudutades näpuotstega vana mehe rinda . Siis hakkas ta trepist alla minema , ta kiirustas , sirelid ja rohi tulid aina lähemale ja lõpuks hüppas ta pehmele vetruvale maapinnale , see oligi just nii pehme , nagu ülevalt paistis , ja sirelid lõhnasid siin all veelgi tugevamini . << Millest ! >> hüüdis vana mees kellatornist . << Et kella ei helistata , >> sosistas tüdruk . Üks väike kass puges sirelipõõsastest välja ja nühkis ennast vastu tüdruku paljaid sääri . Tüdruk kükitas ning silitas looma sooja pehmet pead ja selga , võttis õrna kassi sülle ja surus rinna vastu ning pisarad purskasid ta silmist . Üleval tornis hakkas kell helisema , see polnud lärmakas helistamine , vaid tasane kõlin , aga kass ehmatas siiski , hüppas tüdruku sülest maha ning kadus sirelipõõsastesse . Tüdruk tõusis , läks randa ja palus paadimehel end saarelt ära sõidutada . Ja seegi oli ammu ._._. KÜLASKÄIK Kuidas ma oleksin päeval aimata võinud , et naine mulle õhtul külla tuleb ! Kolm aastat tagasi läks ta mu juurest ära , sõitis minema jumal teab kellega ja kuhu ning kogu selle aja polnud ma temast midagi kuulnud . Päeval tulin ma väga väsinuna töölt koju ja otsustasin , et lähen vara magama . Ilm oli ka selleks soodus - taevas pilves ja sompus , tuulas , aga soe oli . Käisin poes , ostsin midagi kerget suhu pista , süüa ei viitsinud teha . Kodus pesin ennast üleni , sõin pisut , tegin aseme üles . Remont on mul pooleli , elektri lülitasin tagatoast hoopis välja , et seinakontakte vahetada . Pugesin ihualasti voodisse paksu teki alla ja uinusin kohe . Ärkasin alles siis , kui keegi ukse taga helistas . Ma polnud kindel , kas ikka helistati . Tõesti , natuke aega oli ukse taga päris vaikne , siis helises kell uuesti . Veel poolunes , hüppasin voodist ja piilusin poikvel ukse vahelt . Seal ta seisiski ukse taga ja naeratas , nagu oleks alles hommikul lahkunud ja tuleks nüüd õigel ajal töölt koju . Ma ei mäleta , mida ma ütlesin , igatahes paiskasin ehmatusega ukse pärani lahti , unustades , et olen ju täiesti paljas . Naine hakkas naerma , ta oli ikka endine , ega siis kolme aastaga keegi teab kui palju ei muutugi . Juuksed sassis , aga need polnud tal kunagi eriti korras olnud . Seljas oli tal midagi heledat ja kui ta naeris , mänglesid ta põskedel endiselt sügavad naerulohud . Silmadki olid endised - ta vaatas sulle alati otsa niisuguse pilguga , nagu oleks ta just sinusse kõrvuni armunud . Kutsusin teda sisse ja ta tuli ka ja rääkis ise kiiresti läbi naeru , kui hea meel tal on mind näha ja kui jahmunud ma olevat olnud , kui uksel teda nägin . Ta oli küll alati olnud selline süüdimatu . Minna nüüd hoiatamata ära , kaduda kolmeks aastaks ja tulla tagasi , nagu poleks midagi juhtunud ! Ta küsis minult midagi , umbes et kuidas ma need aastad elanud olen ja kas üksi . << Kui mul oleks siin teine naine olnud , mida sa siis oleksid teinud ? >> ei saanud ma torkamata jätta . << Ei ole ju sul naist , >> naeris tema . << Noh , ja kui oleks olnud , oleksin ikka niisamuti sisse tulnud , tere öelnud , eks siis pärast oleks paistnud , mis saab . >> Jah , aga mis pidi saama ? Ma ei julgenud küsida , tuli ta nüüd minu juurde tagasi , kellega ta ära läks või kuhu . Äkki tõmbub ta siis tõsiseks , kaovad naerulohud , helisev häälgi tuhmub ning ma jään jälle üksi oma pimedasse tuppa , trepilt aga kostavad veel ta kärmed lahkuvad sammud . Ja ongi kõik . << Mis sa istud pimedas toas ! >> hüüdis naine . << Pane ometi riidesse , lähme kuhugi ! >> Me saime vaevalt oma tänavanurgast kaugemale , kui hakkas sadama rasket äikesevihma ja mina polnud taibanud sirmigi kaasa võtta . Naisel seda nagunii ei olnud , temal polnud küll peaaegu kunagi sirmi või keepi või säärikuid , kindad unustas ta alati kuhugi maha , isegi talvepalitut ei tulnud tal meelde osta . Kui mina poleks ostnud ja hoolitsenud . .. Kes talle nüüd ostab ? Jäin ühe maja rõdu alla vihmavarju , kingadest hakkas kahju , aga naine kiskus mind edasi . << Me oleme nagunii läbimärjad , >> seletas ta , << lähme katsume parem kuhugi sisse saada . >> Vaatasin ta jalgu , tal olid jalas mingid kummalised plastmass-sandaalid , muidugi ei kartnud need vett . Hele kleit oli läbimärg ja liibus ta väikese kõhetu keha ümber , aga ma teadsin , et oma haprusele vaatamata on see keha tugev ja sitke nagu kassil . Punakad juuksesalgud tilkusid veest ja aeg-ajalt sähviva välgu valgusel helendas ta väike nägu punapeadele omaselt kahvatu nahaga . << Oh sa lits ! >> mõtlesin ma vihaga , kujutledes , kuidas kolm aastat oli keegi teine suudelnud seda piskut lõuga , laia suud , heledaid siniste soonekestega silmalauge . Aga mul polnud õigust ta käsivarsi siniseks pigistada või teda ta punastest juustest tirida , kui ta mulle oma suurte säravate silmadega otsa vaatas ja naeratas . Mu viha sulas sellesse lapsikusse naeratusse , tedretähtedesse ta ninal ja põskedel . Tedretähed pidid seal ju alles olema , kuigi neid pimedas näha polnud . Ma tahtsin valgusse , tahtsin neid näha . Me läksime väikesse räpasesse õllebaari , kus istusid mõned õhtused joodikud , kes meid oma kõikenäinud silmade laisa pilguga seirasid . << Tahad sa ehk veini ? >> küsisin ma naiselt , sest teadsin , et ta õlut ei joo . << Pigem õlut , >> vastas ta kergelt . << Mida sa ise jood ? >> << Õlut . Kas sulle kannu või klaasiga ? >> << Kannuga ikka . >> Niisiis oli ta nüüd valmis koguni kannutäie õlut ära jooma , kuigi varem seda jälestas . << Ma olen siin komandeeringus , >> seletas naine rõõmsalt , ehkki ma temalt midagi polnud küsinud . << Elan hotellis . >> Ja ta nimetas linna parima luksushotelli nime . << Jajah , >> ütlesin . Küllap oleks ta tahtnud , et ma talle küsimusi esitaksin , aga pidasin vastu . Ka tema oli vapper , ei pärinud minult midagi ega jutustanud ka endast rohkem . Me lobisesime siiski kogu aeg , meenutades naljakaid juhtumeid meie kunagisest käimise ajast . Aga oma abielust me ei rääkinud , otsekui poleks seda olnudki . Baari soojas õhus olid naise juuksed käharasse tõmbunud ja ümbritsesid suure särava sassis pahmakana ta tillukest nägu . Ta nagu oleks ise ka taibanud , kui ilus ta sel hetkel on , toetas lõua käele , vaikis ja silmitses mind oma alati armunud pilguga . Tundsin , kuidas mu suu kuivab , huuled kipuvad värisema ja hääl muutub võõraks . Ja selle võõra häälega küsisin ma : << Tulid sa tagasi ? >> Ta ei pööranud minult oma armunud pilku , aga temagi hääl oli võõras ja madal , kui ta tasa küsis : << Võtaksid sa ? >> Ja mina vastasin vaevukuuldavalt , sest mu suu oli täiesti kuiv : << Jah ! >> Ning rüüpasin kiiresti lonksu õlut . Ta sirutas oma kitsa käe üle laua ja pigistas mu õllekannu silitavaid sõrmi . << Jah , aga see on võimatu , >> sosistas ta , << ma ei saa tulla . >> Ent ta petlikud silmad kõnelesid ikka armastusest , need olid suurest tundest niiskeks tõmbunud ja hiilgasid tumedalt , peaaegu haigelt . << Miks sa ei saa ? >> küsisin ma , ise kartes , et mu häälekõla teda ehmatab ja ta siis hoopiski kõnelda ei taha . << See ei sobiks ju enam , >> vastas tema ja naeratas . Naeratades tõmbusid ta silmad pilukile ning tunne oli neis veelgi kirglikum . << See ei tähenda midagi , >> vastasin mina . Õigemini mitte mina , keegi teine kõneles minu eest neid hullumeelsusi sellele armunud silmadega naisele . Naine pigistas tugevasti mu külmi sõrmi ja ütles : << Mulle tähendab . >> << Miks sa siis tulid ? >> küsisin ma valjusti ja kiskusin oma käe ägedalt lahti . << Komandeeringusse , >> ütles naine vaikselt ja langetas oma valged siniste soonekestega silmalaud . Ta ei värvinud neid kunagi , ka oma punakaid kulme ja ripsmeid mitte . See naine pidi olema hull , ta oli alati hull olnud ! << Homme olen ma veel siin , ülehomme hommikul sõidan edasi . >> << Edasi , mitte tagasi ? >> küsisin ma . Ta noogutas . << Ma arvasin , et ma sind enam iialgi ei näe , >> ütlesin mina . << Selle mõttega oli raske harjuda . >> << Aga sa harjusid . Ma ise arvasin ka , et me enam ei kohtu , aga näe , kuidas juhtus , >> seletas ta rõõmsalt . << Ja nüüd on mul hea meel , et ma sind nägin . >> << Tahad sa lahutust ? >> küsisin ma . Ta raputas vaevumärgatavalt pead ja tõstis mulle oma armunud pilgu . << Aga sina ? >> << Ei ! >> hüüdsin ma liigagi ruttu ja ägedalt . << Siis jääb nii , nagu oli , >> ütles ta ilmse kergendusega . Saatsin teda hotellini . Ta elas tõesti linna esindushotellis . Suurilmliku ükskõiksusega võttis ta käekotist oma numbri võtme ja näitas seda uksehoidjale . << Tuled sa ehk hetkeks üles ? >> päris ta minult . Ma ei läinud . Ta ei rääkinud midagi homsest , sellest , et me võiksime veel korragi kokku saada , kuni ta siin linnas on . Veel ukse vahelt vaatas ta mulle oma armunud pilguga otsa ja kiirustas siis minema . Seisin uksel ja vaatasin talle järele , aga tema ei pööranud enam pead . Ma ei pidanud vastu ja hüüdsin teda . Ta seisatas ja silmitses mind nii , nagu ei mäletakski enam , et ma seal olen . << Oota ! Kus sa elad ? >> küsisin ma . Kui ma saaksin vähemalt teada linna nime , kuhu ta nüüd kaob , võibolla ._._. << 27. korrusel , >> vastas ta naeratades ja noogutas mulle hüvastijätuks . ENE HÖLDERLINI FENOMEN Selles teise järgu hotellis polnud E. H. kunagi käinud . Tal polnud pähegi tulnud sinna minna . Nüüd astus ta ometi mööda võõrastemaja poolpimedat tolmust koridori , uurides aeg-ajalt tubade numbreid . Sellel , kes kirjanik Ene Hölderlin kunagi oli , pole praegu enam mingit tähtsust . Kord helistati talle tööle . Tundmatu meeshääl esitles ennast , nimetades tõtlikult oma mittemidagiütlevat nime . Ent mehe salapärastest vihjetest taipas isegi kogenematu E. H. varsti , kellega on tegemist . Mees nõudis kokkusaamist . E. H. puikles . Mees rõhutas kohtumise ja vestlemise vajadust . Rääkimisele tulev ei olevat telefonijutt . See pani E. H-d imestama . Kelle eest pidi see mees oma telefonikõnesid varjama , kelle eest pidid oma telefonikõnesid varjama nemad , kes nad ometi ise ju olidki need , ._. Küsida polnud kelleltki . E. H. oli kuskilt kuulnud ( lugenud ? ) , et nendele ei esitata küsimusi . Küsivad nemad . Kohtumise määras mees neutraalsele pinnale . See oli kohvikus . E. H. tunti kohe ära , mees tuli kõhklemata tema juurde . Kuskil pidid olema fotod E. H. tagasihoidlikust isikust , oli toimik , mis talletas ta sündmustevaest elukäiku . Aegajalt jälgisid siis tedagi kellegi silmad , keegi teadis temast võibolla rohkem kui ta Neutraalne pind oli aga mõeldud ainult kokkusaamise kohaks , nii nagu tass kohvi ja mahlakokteilgi vaid soojenduseks . Päris jutuajamine pidi aset leidma hotellis . Et E. H. usaldust võita , sorkas mees talle nina alla oma kõvakaanelise töötõendi . Erutatud E. H. ei suutnud sealt midagi välja lugeda , ei ametit , aukraadi ega isegi mitte nime . Küllap mees arvestas sellega . Hotellituba oli täis suitsetatud . Haises inimeste järele . Mees oli juba kohal . Üksi . Aga teda ja E. H- d jälgisid ikkagi mitmed salasilmapaarid , kuulasid varjatud kõrvad . Õues oli kevad , ka jutu hakatus oli mahe , et mitte öelda südamlik . Priit Uring LEO KLEMENSI IGAVENE MAAILM Mu armastus oma naise vastu ei olnud veel kadunud , kui ma äkki uuesti armusin . Elasin tollal väikeses linnas , mille jõgi kaheks jaotas ; seal olid üheksa suuremat silda ja vana lossi varemed emailsiltidega : ettevaatust ! Varisemisoht ! Linna elu tuksles elektrijaama tammist langeva vee kohina saatel . Otse üle tammi viiva silla vastas asus väike kauplus , mille neoonreklaam ööde vaikuses tasakesi surises . Sillalt kaupluse poole kulgev tänav moodustas poe ees T-kujulise ristmiku . Liikluse hõlbustamiseks oli poe ette asetatud poolviltu suur kumerpeegel , et sillalt kaupluse poole suunduvad sõidukijuhid näeksid paremalt lähenevaid liikureid , sest vaadet paremale varjas sajandi alguses ehitatud postkontori punasest telliskivist kolmekordne hoone . Selles kaupluses käisin mina sisseoste tegemas . Ühel päeval panin tähele , et lihaleti taga töötab uus müüjanna . Et ta tundus olevat ka linnas uustulnuk , siis silmitsesin teda vargsi . Tal oli seljas valge kittel ja peas väike valge müts nagu ikka müüjatel . Kuid pikad pruunid juuksed segasid teda , sest kui ta kummardus , et vitriinist liha võtta või et juustu lõigata , siis langesid juuksed silmadele ja ta lükkas neid vasaku käega tagasi . Käsi aga oli rasvaseks saanud ja nii said ka juuksed rasvaseks . Mina jälle sain aru , et ta oli oma juustega hädas . Oletasin , et ta on äsja kooperatiivkooli lõpetanud ja nüüd töötab oma esimesel töökohal . Tal oli laiavõitu põsesarnadega ja pruunide säravate silmadega väikese pehme lõuaga nägu . Aeg-ajalt ilmus ta huultele vaevumärgatav naerumuie , nii et paistis , nagu valmistaks töö talle rõõmu . Minule tuletas ta meelde kala , kes rohulible suus , laseb ennast mängeldes jõe voogudel küljetsi allavoolu kanda . Just - kord kalal olles kummardusin ühe põõsa varjust jõe kohale , et põhja uurida , ja nägin äkki läbi selge vee , kuidas suur turb , pikk siuglev roheline vesikasv suus , laskis ennast mängeldes küljetsi allavoolu kanda ; jõe põhjas aga sillerdasid liiv ja kivikesed ning võib olla , et ka surnud tigude pärlmutrised karbipoolmed . Tüdruku kohta ei olnud ta lühike , minust oli küll lühem . Mina olen meeter seitsmekümne seitsmene . Ta oli sale ja niipalju , kui ma hinnata oskasin , aastat kakskümmend vana . See vargsi vaatamine aga lõppes mulle saatuslikult , sest sealsamas järjekorras seistes ma äkki armusin temasse . Olen endalt sadu kordi küsinud , miks mehed naistesse armuvad , ja ei oska sellele vastata . Seal ma seisin järjekorras , omades naist ja lapsi , ning olin äkitselt armunud hoopis lihaleti uude müüjannasse . Tema sellest midagi ei teadnud . Kui teda järgmisel korral kaupluses nägin , olid tal juuksed juba lühikeseks lõigatud . Ta oli vist oma töö üle mõtteid mõlgutanud ja siis juukseid kärpinud . Või oli keegi talle sellist nõu andnud . Iga kord , kui kauplusse läksin , hakkas mu süda juba enne pekslema nagu mõnel armunud poisikesel , mitte aga kolmekümneaastasel mehel . Nii möödusid päevad ja nädalad , mina aga olin endiselt salaja armunud lihaleti müüjannasse . See ei seganud küll eriti mu perekonnaelu ega raamatupidaja ametit . Muide , olen veel praegugi temasse armunud , ehkki viis aastat on mööda läinud ja ta on juba teisega abielus . Ükskord aga nägin teda linnas , see oli eelmisel suvel - nägin teda tulemas üle silla ja mu hing jäi kinni . Ta oli nagu hirv , kes ojalt naastes on janu juba unustanud . Ja missugune rüht ! Ja keha ! Keha oli tal nagu mannekeenil , jalad aga . .. Minul tekkis siis niisugune veendumus , et maailm , kus kõnnivad sellised olendid , on igavene . Ma ei ole teinud ühtegi katset talle läheneda või teda kõnetada , sest sõnad oleksid nagu herned , mis kõrinal maha pudenevad , pärale jõudmata . Ja et ma muud moodust talle lähenemiseks ei leia , siis jääbki kõik nii . Sellest armumisest olen püüdnud ka järeldusi teha , mõeldes eriti oma naisele , kes paistab et mind armastab , ja ka oma lastele , kes paistab et samuti mind armastavad . Ja paistab , et ka mina ikkagi neid armastan . Ent kui mina sellest hoolimata olen armunud hoopiski ühte võõrasse tüdrukusse , kas siis ei või ka minu naine olla armunud näiteks mõnda taksojuhti või gaasikontori mehesse , kes umbes korra kuus meile korterisse tühja asemel täis gaasiballooni toob . Ja kui niisugused tunded meist sõltumata meid valdavad , siis kuidas võib kindel olla , et inimene , keda sa arvad armastavat , ei tule ühel päeval su juurde , et jumalaga jätta . ._. Sellepärast poebki kahtlus vargsi mu hinge . Eriti nüüd , kus loen raamatut keiser Claudiusest ja tema truudusetust naisest Messalinast ja kus mu oma naine on hakanud õhtuti hiljem koju tulema . Mina ei talita esialgu nii ainult sellepärast , et ei oska oma uuele armastusele läheneda , mitte aga sellepärast , et ma üldse kedagi peale oma naise ja laste ei armastaks . Ja kui see tõesti nii on , siis ei ole inimese elu mitte rahulik ja sügav jõgi , nagu see momendil paistabki , vaid vaiksete võrendike taga ootavad eespool kivised kärestikud või koguni järsud astangud , millest vesi koskedena alla langeb , nii et koskede udusse ilmub päikesepaistel kaunis vikerkaar - loode- tavasti . MOTO IDEE Paradiis asub emakojas - sellepärast ongi sul ainult üks kodu ja sedagi vaid üheksa kuud . Seal ei ründa sind kiskjad ega raisakullid , ei ähvarda sind alatused , reetmised ega kadedus , vaid su ümber on embrüonaalne rahu lootevedeliku stabiilselt ühtlases keskkonnas . Ülejäänud elu on pikk teekond iseenda juurde jõudmiseks , kus nii mõnigi enne päralejõudmist nõrkenult kokku variseb . Neist saavad siis rahutud vaimud , kes nukralt uluvad elavate korstnalõõrides , räästaalustes või pööningupimeduses , otsides asjatult taga kadunud kesta , nagu töömees otsib taga kadunud tööriista , et selle abil valmistada mõnd meistriteost . Kui oled mees , kas oled siis süstik , mida kangakudumiseks kasutatakse ? Kui oled naine , kas oled siis kastepisaratest sätendav ämblikuvõrk varahommikuses metsas või oled lõputult langev piisk , mis iial mõnda veekogusse ei tohi kukkuda , sest seal oleks teda võimatu teistest eraldada ? Kas oled mõte , mida mõeldakse , kuid kunagi välja ei öelda ? Kas oled sõna , mida hingus vormib , või oled tegu , mida keha teeb ? Või oled sa tõesti aatomite ja molekulide konglomeraat , keemia ja füüsika seadused , jõud , mis tähtesid särama paneb , hoog , milles taevakehad pöörlevad ? Kes sa oled ? Kas Sokratese küsimus , Platoni filosoofia , Aisopose valm või Homerose eepos ? Kas oled kauge aeg , tänased teod või olematud asjad ? Kas oled punkt või lõputult kulgev joon ? Kui sa ka igavene ja hävimatu , ürgne ja püsiv oled , miks oled siis mind eraldanud kirbust , lillest , liblikast , linnust , kõigist loomadest , miks oled andnud mulle keha , käed ja jalad , miks oled mind pannud liikuma ja mitte kasvama ühele kohale nagu näiteks mõnd pähklipõõsast ? Ja et sa lased mul esitada küsimusi ning neile ka ise vastata , siis tahaksin tänase viimase küsimuse esitada sellise : MIKS OLED MULLE KINKINUD ARMASTUSE ROOSI , ET MA TEDA KATSUDES OMA KÄED PEAN ÄRA VERISTAMA ? LÕVID PUURIS Viimasel ajal meenub mulle millegipärast väga tihti see , kuidas me käisime loomaaias . Eriti mäletan lõvi puuris . Kuidas tema korduvatest võre ees edasi-tagasi tammumistest olid käppade alla maa sisse kulunud augud . Ja neid meeletuid igatsevaid silmi . Kindlasti laius ta pilgu ees piiritu avar rohtla , kus ta oleks tahtnud jahtida , puhata , siis jälle jahtida ning jälle puhata ja siis kohtuda teiste lõvidega , möirata öösse ja tunda ennast tõeliselt vabana , mitte aga vangina nagu siin loomaaias . Ja kõik see on mulle kuidagi tuttav , just nagu oleksin minagi mingi vang . Ühel päeval ütles ta mulle : << Vahel tahaksin sind kiskuda tuhandeks väikeseks tükiks ! >> Ja naeratas pärast seda kuidagi kummaliselt . Mina aga nägin kohe oma silmade ees kahureid . Kas niisugused mõtted tulevad õelusest või armastusest ? Ei tea . Veel loomaaiast . Kioski ees seistes oli ta minust eespool ja mina kohe ta selja taga . Me vestlesime . Laps istus eemal laua taga ja viipas käega ning ma läksin käisin lapse juures , tema aga oli kogu see aeg edasi rääkinud , märkamata , et eemaldusin . Ta märkas seda alles siis , kui pöördusin tagasi . Ta tegi mulle solvunult märkuse , millele ma tegelikult karvavõrdki ei reageerinud . Tihtigi varem olin ennast tabanud sellelt , et kuulan lihtsalt ta häält , mitte aga sõnade mõtet . Hääl on tal aga kaunis ja meloodiline ning vahel tundub mulle , et see ei olegi inimese kõne , vaid mingi aeglane , omapärane ja absoluutselt kordumatu laul . Siis tahtsin , et see laul saadaks mind surmani ja isegi veel pärast surma , kui oleks võimalik . Vahetevahel inimene just nagu peab soovima midagi võimatut - et tunda piire ja unistada võimalusest näha midagi , mis asub teisel pool silmapiiri . Et sellisel kombel avardada maailma sünnist tahapoole ja surmast ettepoole . Mingi nõiduslikult võimsa empaatiaga on ehk võimalik teada juba surnud ja veel sündimata inimeste mõtteid . Selline on vahel mu uskumatu lootus . Siis viisime lauale , mille taga valgel toolil istus jalgu kõlgutav süütult naeratav laps , tinapaberist laineliste servadega taldrikutel sooje sardelle , millele oli peale kallatud ketšupit . Ja sõime kolmekesi neid suure isuga . Ega teadnud sellel hetkel veel midagi lõvist , kes umbes sada viiskümmend meetrit eemal loomaaia sügavuses puuris lakkamatult edasi-tagasi tammus , silmis meeletu pilku ähmastav igatsus . Ega lugematutest valgetest ülastest loomaaia territooriumi kõrval suurte leppade all ; laps korjas neid vaimustusest kilgates terve peotäie . Meie aga olime ikka veel vabad ega võinud aimatagi , kuidas saatus juba märkamatult ehitab kuldset ahistavat armastuse puuri , kuhu meil tuleb jääda kuni surmani . Ja siis ähmastab ka meie silmi meeletu ahastav igatsus . VALGE ELEVANT Ärkamisrõõmust nutsid su jääpurikad endid puhkevateks pungadeks . Olen näinud su vihmavalinguid , kuulnud su lindude laulu ja tundnud su lillede lõhna . Aga nüüd langetavad puud jällegi rüü ja saabub talv - valge elevandi halastamatu valitsusaeg . Ons võimalik mitte näha seda suurimat maismaalooma ? Ometi juhtus nii - mu silmad vaatasid ega näinud . Juba täitis ta pool maailmakõiksust ja minu ning sinu vahel hakkas looklema yin'i ja yang'i tabamatu , silmale nähtamatu eraldusjoon . Oli küll lootuse must täpp - väike võimalus jõudmaks taas sinuni , su huulte elustava allikani , su juuste tumeda siidini , su silmade maheda särani . Aga jõud jättis mu maha just sellel otsustaval hetkel nagu tihti varemgi . Võib olla liigselt suitsetatud sigarettidest , joodud veinist , magamatusest - arvasin ise , aga tegelikult ja üksnes valge elevandi pärast . Sestap pean nüüd kaugenema Eestimaa südamest , valgest elevandist ja sinust , järgides horoskoopilist kulgemissuunda itta . Hinges kurbus ja kahjutunne ning unenäoline igatsus . Kehas võimetus ületada olenditevahelist barjääri , intellekti enesesalgamist , mõistuse kõikumisi , emotsioonide ahelaid , takerdumist omaenese keha ja maiste asjade külge . Millal ometi saan sellest vabaks ? Miks üldse pidin pürgima sinuni , et siis tunda teostamatuid soove ja täitumiste võimatust ? Et jääda ikka väetiks lapseks märkamatult mahajäetud maailmas - juba kängubki kasv kahanemiseks , juuksed helenevad , hambad hakkavad kaduma ja nahk muutub hellaks . Kas tõesti selleks , et veel kord kiirendada juba pöörlemist aeglustada jõudnud saatuseratast , et veel kord sinuga koos nautida illusoorset joovastust , meelemürkide suretavat nektarit , unustuse uskumatut uima ? Jah , nii olekski läinud , kui su kaelas poleks rippunud seda väikest valget elevandikujulist ehet - su talismani . Tema kaitsva lummuse vastu olin mina võimetu . Seepärast kandkem hoolega amulette , mis päästavad meid kõlvatustest , kiitkem püha looma elevanti , tundkem harrast imetlust joone vastu , mis eraldab olendeid ega lase seadumusi seguneda . Oo , kalliskivi lootoslille südames ! Ole tuhandest tänatud ! Sinu sära ja valget elevanti - kes suudaks neid võita peale Päikese , mis nüüd on hakanud käima juba väga madalalt silmapiiri kohal . Ainult mu lootus ei rauge , sest igas su äraminekus on varjul salasõnum tagasitulekust . Seepärast ma aina ootan ja loodan . Sa mine ja tule , aga ära kunagi muutu olematuks - ja kui tuled järgmisel kevadel , too mulle taas Koidutähe andi . Heino Väli PUURAIDURI ÕNN Elas kord üks puuraidur oma naisega , kes paistsid silma iseäranis jagusa poisteõnne poolest . Sellest peale , kui see asi neil hakatatud sai , ei jäänud aastat vahele , ilma et jälle uue püksikandja kisa poleks kätkist kostnud . Nõndapidi oli neid puuraiduri mitte liiga kõrge katuse alla sigitatud juba kuus , juba kaheksa , juba kümme , kõik nii üht nägu ning tegu nagu ühest puust välja voolitud . Puuraidur oli oma õnne üle rõõmus ning uhke . << Oodake ainult ! >> kuulutas ta . << Ainult oodake , las me kasvame kaela kandma , kõik meie kuus , kõik kaheksa , kõik kümme , ohoo , kuidas meie kirved siis laantes paukuma hakkavad ! >> Aga inimese meel on muutlik ja ka kõige päratuma rikkuse otsas võib ta end ühtäkki puruvaesena tunda . Nõnda puuraiduriga sündiski . Kui juba kaheteistkümnes mehehakatis hällis märgadest mähkmetest märku andis , kiskus puuraiduri kulm korraga kortsu . << Naine ! >> kostis ta . << Moor , hoia end , kui ka kolmeteistkümnes peaks jälle poisikarask tulema - keerutan niinest härjanüpla ja annan sulle sellega üle abude ! >> - Nagu poleks naine juba ilmammu tütresirgukese järele igatsust hinges kandnud , tule jumal appi ! Paraku ei lähe siin maailmas iga asi oma sättimisi mööda ühti , ja vahel kohe ei hoopiski . Kas oli nüüd puuraiduri ütlemine liiga äkine olnud või oli kuskil mujal tõrge tekkinud , kuid selleks ajaks , kus uut raskejalgsust oleks juba aimata tohtinud , ei paistnud asjad sedamoodi mitte . Ei hakanudki paistma ja kolmeteistkümnendamal aastal jäi kätki puuraiduri peres tühjaks kogunisti . << Naine ! >> kurjustas puuraidur . << Moor , kas sa mind vähe tunned või ? - Minuga jonni ajama parem ära hakka ! >> Nagu naisele seda julgust mõttessegi oleks tulnud , tule jumal appi ! Katsus ta oma oidu mööda seda ja teist kuntsi , pistis suss-suss-suss-suss-suss-suss suud kokku kolmanda ja neljanda teadjamooriga , viis meelehead viiendale ja kuuendale , aga ei hakanud sellest kõigest põlle alla idanema midagi ja kätki jäi juba teist aega tühjaks . Puuraiduri valgepäisest tosinast traavis ka kõige väiksem juba omil jalul ringi ning kõige vanema käsi oli tõusnud enam kui esimest korda kirvevart katsuma . Oli seda aega vähe oodatud või ? Kuid puuraiduri uljas-uhke kõik meie kolmteist , ohoo ! kostis üha harvemini ning kipras otsakortsust oli kulmu peale sügav vagu siginenud . Aga viimaks , näe , kui juba pimedalegi näha , et puuraiduri kaasa lapsekoda sootumaks suletud , võttis naine kätte ja heitis nurgavoodisse . << Vigurdad , vana nõid ! >> urises puuraidur . << No oota sa , moor ! >> Ta marssis mühinal metsa ja tõepoolest palmitses nüüd niinekoorest mehise nüpla , isegi härja tarvis vahest liiga mehise . Aga ei olnud ka naine vahepeal tühja vedelnud , oh ei ! Ja kui siis puuraidur oma kantsikuga kambriuksele astus , pääsis kätkist valla kolmeteistkümnenda kisa , pead pööritama panevalt kõrge ning hele otsekui lõolinnu laul kevadsinise taevakummi all , tule jumal appi ! Puuraidur oli nagu puuga pähe saanud , ta pillas peost oma niinekoorest nüpla , unustas kus kurat oma kurja kulmuvao , oh-oh-hoo ! kõik meie kolmteist ! karjus ta ja läks õnnest ning uhkusest lausa ogaraks . Ta kallistas oma naist , nagu polnud veel eales kallistanud , pidas peo , missugust pole veel ükski puuraidur pidanud , aga tagatipuks - jumal paraku , seda küll vinguse peaga - võttis kätte ja kirjutas oma õnnest kuningale . Kuningas oli just lõunalaua lõpetanud ja torkis hambaid , kui puuraiduri õnnepalav läkitus lossikatuse alla jõudis . Täiskõht paneb kassigi nurruma ja kuningas lasi kirja sealsamas endale ette lugeda . << Tölp puuraidur ! >> lausus ta ja haigutas . << Mitte mind , oma moori pidanuks ta tänama . Ja mitte tühipalja plikaritsika , vaid kaheteistkümne terve ning tugeva poisi eest ! >> Haigutas uuesti , mõtles väheke ja lisas : << Kui poisid kaela kasvavad , panen nad riburada lipu alla , kogu tosina . Jaa , seda ma teen ! >> Seepeale haigutas kuningas kolmandat korda ja tegi tüdinenud käeliigutuse , mis kulleri koos kirjaga nagu nõiaväel kambrist minema pühkis . Nõndapidi siis oleksid asjad olnud ühel pool ja lugu otsas . Kuid järgmise päeva lõunalauas tuli puuraiduri kiri kuningale äkki uuesti meelde ja ta lasi selle endale hambatorkimise saateks veel kord ette lugeda . << Mnjaa ! ... >> lausus kuningas ja valmistus haigutama . << Siiski ._._. Kui järele mõelda , kui sügavamalt järele mõelda ... >> ta jättis haigutamise , << kui lõpuni mõelda , siis see puuraidur nii väga tölp ehk ei olegi . Õieti on juhtum isegi tähelepanuväärne : lihtrahvas kirjutab oma kuningale ja tänab kuningat ! - Siiamaani on nad ainult kurtnud ning kaevanud . Puuraiduri kirjast pean ma k järeldama , et mu alamad armastavad mind ja on minu valitsemisega rahul . >> Kuningas võitles uue haigutusega , sai sellest jagu , mõtles väheke ja lisas : << Varaülem , mulle näib , et see on sulle silmapaari vahele jäänud : on õige aeg puuraiduritel kümnist kergitada ! >> Ta haigutas oma haigutamise nüüd lõpuks ära ja viipas kambri tühjaks . Aga kolmanda päeva lõunalauas dikteeris kuningas puuraidurile armuliku kirja , lisas sellele hõbetukati plikaritsikale hambarahaks ja läkitas kulleri teele . Puuraiduri peres olid peod peetud , joodud joodud ja pead parandatud . Puuraidur istus trepil , meel uuest kümnisekäsust kibe , ihus kirvest ja kirus hingepõhjas kuningat . << Hoi , kuninga nimel ! >> kihutas kuller tulises kapakus õuele . << Kus siin elab puuraidur , kel kaksteistkümmend poega riburada kasvamas ja tütreritsikas kolmeteistkümnendaks ? >> << Juba saatis sõjasulase järele ! >> kohkus puuraidur . << Ei jõudnud veel mõtet suu peale sõnaks seada , kui juba saatis sulase järele ! >> Kirves ja kõvasi pudenesid tal põlvedelt . << Kuninga nimel ! >> kõmistas kuller . << Kus on siin see puuraidur , kes on julguse võtnud kuningale kirja kirjutada ? >> << Oh omaenda alpust ning rumalust ! >> kohkus puuraidur veel enam . Aga kui juba oled tembu teinud , siis ole ka mees vastust andma ! Ja puuraidur tõusis . << Siin ta elab , ja mina see olen ! >> lausus ta . << Osaline nii esimeses kui teises tükis . >> << Siis kuula , puuraidur ! >> kuulutas kuller ja vaatas vaest kirvemeest nii pika pilguga , et see näost kogunisti ära langes . << Kuningas ilmutab sulle oma heasoovlikkust , näe , siin on tema armuline vastuskiri , ja siin , näe , hõbetukat kuningalt su tütreritsikale hambarahaks . Võta ja palu jumalat . Elagu kuningas ! >> Kuller pööras oma ratsu ringi ja kappas minema . Puuraidur seisis keset õue , ühes käes kuninglik kuväär , teises kuninga hõbetukat , ise rohkem surnud kui elus . Uksel seisis moor , tütar-sirguke tissi otsas , poolringis ühest uksepiidast teise kaksteistkümmend valgepäist mehehakatist , kõik viisipäraselt pikkuse järgi reas , kõigil ühesugune vapustus näol . << Oh-oh-hoo ! >> möiratas äkki puuraidur . << Oh-oh-ohoo ! >> Talle tuli inimese jumi uuesti näole ja äsjane ahistus lahtus mõttest ning meeltest . << Oh-oh-ohoo , õnnesirguke ! >> Ta kahmas tütrenääpsu tissi otsast ja hüpitas teda kätel , andis moorile suud ja käis oma kaheteistkümne valged pead peopesaga üle . Nõnda lühike see inimese oid kord juba on . Kuninga armuliku kirja pistis puuraidur riiulisse , tukati kasetohust karbikesse . Siis võttis kirve ning kõvasi ja istus uuesti trepile . Aga ei jää siin ajalikus elus maailma silma eest midagi varjule . Ei jõudnudki puuraidur veel kirvest teravaks ihuda , kui naaber õuele ilmus . Et nii ja naa , külasse olnud kisa ja kabjaplaginat kuulda , ega puuraidur endale ometi eeslit või muula ole muretsenud ? Punnis puuraidur mis punnis , viimaks ikkagi kutsus külalise kambrisse , näitas kirja , kõlistas tukatit karbikeses . << Ei jõua kärbsed su kirjal servigi kirjuks kirjata , kui kingitud tukati eest kuningale juba kolm vastu oled andnud ! >> kostis naaber hapusuiselt , endal kadedus kui kanepiseeme hinges idanemas . Küll kiheles , küll kiusas , küll kriipis hingepealset , ei andnud mehikesele ei öö- , ei päevarahu . Päris ära piinas too oma eide etteheidete ning nurisemistega . Paraku käisid naabri püksid vahel ka eide jalas , see kannatas , kannatas mehe irisemist , kuni viimaks kulbi kahmas ja käratas : << Sina sõgesikk , sina viskad mulle puuraiduri eite ja ta tattninade karja nina peale ? ! Kas ma nad kraaviservast olen üles korjanud - meie kuus kaunist tütrekest ? ! Sinu enda nägu neil kõigil peas , vaata eest või külje pealt ! Taevani õnnelik peaksid olema , tohman - tulevad kord kosilased , maja ühekorraga ka poissrahvast puupüsti täis ! >> Seda kinnitust just oligi naabrimehele tarvis . Sedamaid astus ta selgitatud ilmel linnulauta , kiskus vana isahane tiivast sule , vestis sel tüüka teravaks , lükkas pudrukausi lauaservalt kaugemale ja pani valge paberilehe asemele . Ei olnud sel pookstavite kratsimisel poolt seda mõnu mis pudrusöömisel , mees ähkis ja higistas , higistas ja ähkis , käkras pooliku kirja nuutsakuks ja otsis uue lehe lagedale , käis linnulauda vahet ja külast paberit lisaks laenamas , aga mida mees alustada võtab , selle mees ka ära lõpetab , ja neljanda päeva õhtuks oli kuningas kuue kauni tütrekese eest kaunisõnaliselt taevani tänatud ja tulevaste kosilaste eest ette . Kuningas kuulas läkitust õieti muhedasuiselt . Siis torkis hambaid , haigutas , torkis uuesti hambaid , aga enne kui kolmandat korda haigutas , lasi kirjutaja kutsuda . Üsnagi lõbustatult ja lähikondlasi lõbustades dikteeris kuningas sealsamas vastuse , käskis varaülemal anda kirjale hõbetukati lisaks - veimevakaseemneks kuuest tütrest kõige nooremale - ja läkitas kulleri teele . Naaber polnud seda meelt mees ülepeagi , et oma õnnele kaotamist karta või seda maailma ees varjata . Kuninga armuliku kirja riputas ta kambriseinale , kirja alla meisterdas riiuli . Riiuli kattis eit linikuga , mees nühkis kuningliku veimevakatukati tuhakaltsu kasutades kiiskama ja asetas kodu aukohale iga sisseastuja silma kriipima . Siis kutsus naabrid külla , kutsus koguni külavanema . Pidu sai missugune , aga teistpidi ei tõusnud lust lausa lae alla ka mitte . Oleks et varrud või pulmad või peiedki , aga kuninga enda kiri - oska sa hing siin olla või ütelda . Kui siis veel puuraidur suust pillas - teada see vinguse pea asi ! - , et temal ka kuninga kiri kodus ja tukat tohukarbikeses , kahanes mõne mehe pidumõnu hoopis olematuks . Mis sa teise mehe õnne peale nii hirmsasti hõiskadki . Külavanem sai oma kirjaga hõlpsasti hakkama : tänas kuningat puuraiduri õnne eest , tänas kuningat puuraiduri naabrimehe õnne eest , tänas kuningat õnne eest , et tal nii õnnelik küla valitseda . Aga teisel ja kolmandal mehel auras kuplipealne verehigis . Küll said eided-moorid nüüd sõnu kuulda , hoopis-tükkis taheti ära unustada , et jumal annab nõnda , kuidas annab , kellele tütreid , kellele poegi , kellele ridamisi üht või teist , kellele oma armust rida pidamata mõlemat . Ning mõnele ei anna andmagi . Sellele äratundmisele jõudis söepõletaja , pestamatult tahmaste kämmaldega vanapoisijuurikas , ja moori manast ning laste kisast rikkumata rahuliku põlve eest võttiski ta oma kirjas kuningat tänada . Seevastu rattarautaja , noor hakkaja mees , oli just hiljaaegu naisele saanud ; ta rõõsk noorik oli lubav nagu lüpsisoe piim - koor , või , juust , kohupiim ja nõnda edasi , mida sellest kõik saada võib , tule jumal appi ! - ja rattarautaja oma kirjas tänas kuningat homse õnne eest palavalt . Tökatiajajal jälle oli peres üheksa last ja üks neist lombakas , aga ülejäänud kaheksa kenasti kebjad ning kerge jalaga ; mõistagi oli õnneasi , et lood vastupidi polnud juhtunud , ja sellest õnnest tökatiajaja kuningale tänumeeles kirjutaski . Sedamoodi siis , üks üht- , teine teistpidi , suutis ikkagi pea igamees kuningale oma tänukirja ära kirjutada . Sellesinase maailma alpus on teadupärast äramõõtmatu ja harva on siit meest leitud , kes teise sõgedust ei tahaks ise ja omal nahal ära proovida . Nõnda siis ei tohi seda ülepeagi imeks arvata , et kõik see kirjakirjutamine ükspäinis saaja ja saatjate saladuseks ei jäänud . Ei sinnapoolegi ! Kuningas ei haigutanud enam ammu - kust pidanukski ta selleks aja ja igavuse võtma ? - ja oma söögikambris istus ta nüüd endistest aegadest enam . Kujunenud pruuki mööda loeti lihtrahva läkitused kuningale nimelt lõunalauas ette . Mis eelroa juurde , mis praele lisandiks , mis ajatäiteks reavahetusel , mis veinipeekri , mis magusroa kõrvale . Nagu poleks valida või , tule jumal appi ! << No-no ! See kiit on ehk liiast ! >> lausus kuningas vahel lugemisele sekka . Aga ise muheles . Ega tüdinenud kordamast : << Armastavad oma kuningat . Armastavad ! Pole veel kuuldud kuningast , keda tema rahvas nõnda armastaks . >> Ja tegi kokkuvõtte : << Ka mina tahan neile armuline olla . - Kirjutaja ! >> Polnud kuninga kirjutaja põli enam põli midagi - äädikamähis ühtaina randme ümber . Kergemaks läks põli alles siis , kui kuningas , tüdinenud lakkamatust äädikalehast , märkas kirjutajale abilised määrata . Hiljem tuli abilistele omakorda abilised värvata . Nõnda oli siis ajajooks tasapisi sinnamaani jõudnud , kus puuraiduri esimene noore mehe tiheda jaksuga kirvevarre pihku haaras . << Oh-oh-hoo , hakkame käsivarde kasvama ! >> hõiskas puuraidur . << Kui siis meie , kolmteistkümmend kirvest ühtekokku ._._. ! >> Aga nagu me mäletame , oli selle asja kohta otsus mujal juba aegsasti ära tehtud ja puuraiduri õuele kappas kuninga sõjasulane . << Hoi , noor mees lipu alla ! Elagu kuningas ! >> Jäidki vaid kabjajäljed õue kamarasse ning tolmupilv tee kohale hõljuma . Puuraidur põdes mõnda aega hinge , aga kuninga voli on kuninga voli , kes selle vastu saab . Saati oli veel tervelt kaksteistkümmend kirvest paukuma hakkamas . Pea oligi päev käes , kus järgmine poeg kirve meherammuga puusse lõi , ent samas oli ka kuninga sõjasulane jälle puuraiduri õuel . Nüüd jäi puuraidurile veel kümme poega . Siis üheksa . Siis kaheksa . Siis seitse . << Seitse poega ikkagi on seitse poega , >> mõlgutas puuraidur . << Seitse poega kaheteistkümnest peab kuningas ometi kodule jätma ! >> lohutas ta ennast . Teadagi oli see tühi lohutus . << Seitse poega ikkagi on seitse poega , >> tuli puuraidur kord juba mõtteis olnu juurde tagasi . << Seitse poega kaheteistkümnest on kuningas lipu alla võtnud , kas sellest küllalt ei ole ? - Äkki peaksin ma talle kirjutama ? >> Andres Vanapa PIIRIÜLETAJA Läksin nagu kaamel ning mul polnud mahti päriselt jumalagagi jätta . Aega ju tegelikult oli , kallistati , käsi hoidis kätt , öeldi nägemiseni , aga kõik jäi kuidagi poolikuks . Ema silmad olid imelikud , ja isa ütles oma tavalise kooliõpetajasõna : ära unusta raamatuid . .. Ma olin kannatlikult , siis kannatamatult oodanud , enne kui sõnum saabus , et minek käes . Edasi läks juba ülepeakaela , - vatid selga ja pambud turjale . Ma olin oma kampsunite , poolkasuka , kahe kohvri ja seljakotiga nagu kaamel , kui ma pimedusse astusin . Pimendatud linn . Lumi valendas , lõhnas vastselt . Siin , kodutänaval , olin paberlennukeid hõljutanud . Omased paigad , ja juba nii kauged . Meeldivalt ajutine elu , kui oled lahkumise taagast prii , teekond jalge all . << Meie ei saa teda kaasa võtta ! >> << Ei saa teda siia jätta ... >> << Ei või minema lasta . >> Võõras võhivõõraste hulgas . Juhuslik võõras . Tuli lihtsalt uksest sisse . Tuli sisse ja vajus põrandale . Teda raputati , sõideldi , toibutati jalule , päriti : kes ja mis ? ... Ei mõhkugi . Mees püsis endas , segane ja tumm . Olukorda silmas pidades hoopis sobimatu kontvõõras , kes sigitas kõhklust ja hirmu . Näitlejaliku larhviga kummaline kuju , otsekui mõni Ruts Bauman , kelle naerusest ilmest ei saanud aru , kas mees on purjus või teeskleb . Kui me veoauto kasti , presentkatuse alla ronisime , võeti tundmatu kaasa . Kükitasime rappuva sõiduki põhjalaudadel , kohvrite ja seljakottide kuhilas kui käopojad . Metsateel tõugati võõras lumme . Pidi just see meelde jääma . Nagu oleksime teinud ülekohut . Rannas laabusid asjad iseenesest . Paadimees hoidis kotisuud ja raha lasti kotti . Rahapakid kadusid sinna , kuni takune kott kandma hakkas . Kes neid pimedas nägi lugeda . Mere poolt uhkas tuult , ahvatavad kaugused seal taga . Lugesin kahekümne seitsmeni. . . Veetilk langes just ninajuurele . Kakskümmend seitse , ja jälle tilk . Otsemaid kui veekell . Kas sadas . .. või käis meri üle paadi ... oli jäide ahtrikattel ihusoojusest sulama hakanud .. . ehk oli kate lihtsalt pude ? ? ... Seda võis üksnes oletada . Tilkus ülevalt . All oli pime ja kitsas . Inimestest tuubil merepaat . Justkui sprotid ilma õlita . Pöörasin pead . Nüüd siltsus veetilk põsele . Pups-pups-pups .. . töötas mootor . .. kakskümmend seitse , ja tilk . .. Suursugune hommik . Avarust ja sära . Otsekui mõni lapsepõlve kirgas silmapilk . Sadasaared liigestasid sinerdava jäävälja abajateks . Taamal päris kalda ruske , lumesiilune graniit . Metsased kõrgendikud . Läksime nagu mööda laudsileda ja lahmaka oru põhja . Rodus kui sipelgad . Igal oma okas turjal . Seljakott rõhus , kohvrid venitasid käsi , kasuka all hakkas ihu leemendama . Põikasime paarikesi kõrvale , tükk maad tuli minna , ja murdsime kaldalt männioksi . Okstele ladusime kandami ning lohistasime seda järel . Nagu lepse reega . Päikese helekollane kuma , jää lõhnas kui vast sissetehtud räim ja kriipis taldu . Lumetolm veikles , võttis silmad hellaks . Ühtäkki adusin , et olen võõrsil , võõral maal . Seisime Jollase mõisa ees reas , kompsud kõrval , ning ootasime , et meile midagi tähtsat öeldaks . Mitte sinnapoolegi . Nimed pandi kirja , võeti supi ja pudru arvele . Kogu lugu . Keegi ei küsinud : kes on kes ? Piiripunktis , kus Saksa näpupassid korjati , olime passinud terve päeva kuni järgmise hommikuni . Aga ka seal ei küsitud midagi . Põlisemad asukad otsisid tuttavaid , pärisid uudiseid . Mida meil kosta , mida nemad ei teadnud ... Et sakslane on sakslane . Rahavahetajad olid platsis . Nelja ostmarga vastu üks Soome mark . Siin sai mõnest mehest kohe ärimees . Sündinud ärimees , kes muudkui penas : kas piiritust , kohviube , kulda-hõbedat on ? . .. Igavesed kööperid . Jollase . Mõis mitte meie mõistes , pigem juba esinduslik jahimaja . Ümberringi mets . Lumised põliskuused . Istusime alumise korruse hallis kamina ääres ning igaüks veeretas oma mõtteid . Üleval saalis kahekordsed magamisnarid . Teha polnud tuhkagi . Üksnes oodata . Midagi olnuks kui lõppenud , midagi algamas . See pinnatu olemine pisut hirmutas , aga samas oma veel olematute võimalustega ka meelitas . Portree , mis kunstnik joonistas , on nüüd jumal teab kus . .. Kakskümmend viis marka . Ehtne pilt , justkui foto . Polnud vaja ennast peeglist vahtida . << Lugupeetud härra , mis te arvate , kas tuleb ka kuum suvi ? >> Nõnda võtsid väikse maja naljamehed külalisi vastu . Too punt , kes seal elas , oskas sobituda ja laagrisse jääda , kui teised nelja ilmakaarde laiali saadeti . Õhtul ja öösel taoti sealsamas atsi . Mõni kümneline pangast läks võõrustajaile lauarahaks . Vaatasin pealt , kui mängija , kes ees istus , minu poole pöördus ja palus enda nimel edasi mängida . Mehel värisesid käed ning ta ei suutnud kaarte hoida . Atsi oskab iga koolipoiss . Võtsin koha sisse , laual võõra paar sajalist , mis alles jäänud . Mind seiras häbemata õnn , aga võib-olla polnud meie hulgas valemängijaid . Võõrale pangale tehtud panustega võitsin , pangapidajana läksid mu pangad läbi . Sekka mõni tühine kaotus . Rahavirn mu ees hakkas kasvama . Saabus mängu haripunkt . Pidasin panka . Stukiringis oli käkerdatud rahapabereist kuhjunud lauale korralik hunnik , peale veel kellad ja sõrmused . Viimane vastasmängija . Tema ei jaksanud enam panka üksi lüüa . Pealtvaatajad lõid kaasa , klapiti raha . Kõik pidasid hinge , silmad rahakuhjas kinni . Vastasel oli kaks kaarti . Mul oli ristiäss , maast sain üheksa . Neil oli kakskümmend , ning minul kakskümmend . Pangapidaja õigus ! Roobitsesin kahe kämblaga raha enda ette , lugemata peotäie andsin võõrale , kelle asemel olin mängu alustanud , sest tema oli oma raha juba siis kätte saanud , kui ma võitma hakkasin ; lauarahaks kulus paar sajalist . Mängisime hommikuni . Kaotasin veerandi võrra tagasi , ning kellad ja sõrmused lunastati välja , kuid raha jäi üle veel küllaga . Lugupeetud härra , mis te arvate , kas tuleb ka kuum suvi ? .. . Linna ei lubatud , aga takistusi ka ei tehtud . Muudkui astu . Ja andiski astuda , enne kui Jollasest bussi juurde jõuda . Mõnus talvine teekond . Võõra mekiga maa ja õhk . Helsingi oli vaatamata sõjaajale kaunis nagu meie elu , mis pooleli jäi ... Kohvikus istus kõrvallauas kongninaline mustaverd Soome mereväeleitnant . Küsisin : << Vabandage , kas te olete juut ? >> - << Jah , olen küll . Mis siis ? ... >> vastas mees rahulikult . Tragikoomiline , et ta sakslaste kõrval võitles . Eestis oleks see mõeldamatu . Uimahallis . Ostsime pileteid terve rulli : mitmesugused märjad ja kuivad saunad , harilikud ja vigurdušid , sinna , kus saab ennast puhtaks nühkida , basseini , muudesse parematesse paikadesse , peale selle linad , seebid , hommikumantlid ._._. Ihuhariduse tempel , pigem palee . Pärast istusime rõdul korvtoolides , jõime limonaadi ja vaatasime alla basseini . Roheline vesi paistis põhjani läbi . Pesemise eest olid hoolitsenud kitlites naised , sest muud võimalust me ei leidnud . Harjumatult meeldiv komme . Hoidsin ennast tagasi . Riietusruumis ütles soome vanamees : << Mielestäni paras sauna on maalaissauna ! >> Põikasime sisse õige mitmesse kahvilasse ja ravintolasse ning tegime tühjaks nii mõnegi pullo ... veini ja viina , kohvi ja kürassood ... << Oopperakellarist >> visati meid välja , sest pisike Ruudi hakkas jorutama : << Tean küllalt su sõnu ... >> Ruudi oli nagu mu kallis koolivend Pikman , kes neljakäpakil trepist üles ronis , ning kui mu koolmeistrist isa ukse avas , siis vaatas Pikman alt üles talle otsa ja küsis : kas olen kodus ? Minule joomine ei istu . Ööd magasime plikade juures . Keeleoskust seal vaja ei läinud . << Mul on tutt peos ! >> hüüdis pisike Ruudi , << mis ma edasi teen ? ... >> Asjad muidugi laabusid . Ruudi sai , mida tahtis , ning tripperi sai ta kah . Minul läks õnneks . Hulkusin piki tänavaid . Esplanaadil suleti kauplusi . Tramm kolises mööda . Inimesi tuli ja läks . Igal koht , kuhu minna . Jollase teed sammusin päris üksinda . Mets kohises , heitis lumele varje . Õhus oli sula . Nii jumala üksi maa ja taeva vahel . Sedasi juhtus : olin kodus , sõitsin randa , paadiga üle mere siia .. . Kuid ma ei olnud nukker . Meist taheti lahti saada . Kes armeesse ei astunud , saadeti rinde lähedale Kiuru , lennuvälja ehitama , või siis mujale töölaagrisse . Linnast polnud mõtet tööd otsida , sest elamisluba sinna ei antud . Keegi hakkas pärima : mis ja kuidas ?_._._. Temale vastasid asjamehed , et niisugune on seadus . Siis on need seadused sitased , ütles too küsija . Hiljem räägiti , et mees olevat punane . << Hei ! >> hõikas Ago . Täiesti juhuslik kohtumine . Mina ei oleks märganud . Ago oli Soome mundris . Sõdur . Väike , punapõseline , malbe , alati naerul Ago . Paipoiss . Olime mänginud liivakastis , Ago ütles : ole sa ingel , mina olen taeva tuvi . << Ma olen puhkusel , lomal , >> ütles Ago nüüd . << Kuidas seal on ? ... >> küsisin . << Praegu on vaikne ._._. Kui tuled , siis näed . >> Taipasin , et Agol on kiire . Nii me lahkusime , seal presidendi ja kalaturu kandis . Sõitsime krusakastis olümpiastaadioni ja -torni tagant jaama . Seljaga sõidusuunas , vaatasin mahajäävaid maju ja tänavaid . Pikal ja alla laskuval tänaval põrkasime kokku trammiga , mis ristteel auto ette ilmus . Juht pidurdas , kuid krusa libises edasi . Trammijuht sügas kõrva ja ütles : << Jahah ._._. >> , ning minuealine sõdurist autojuht : << Nii neh ... >> Vagunirattad lõid lokku . Vahtisin aknast välja : kase ja männi segamets , kaljud , lumised põllulagedad , punased katused , mööda vilksatasid ülesõidukohad ja kitsad maanteed , mis kadusid puude vahele . Edaspidi muutus maapind ühtlasemaks , tuli juba tugevam mets ning jäätunud , tummad järved . Siksakilise räästarenniga maajaamas läks pisike Ruudi jaamaülemaga raksu . Ruudi lõi jaamakella ja karjus : Saku ! ... >> Hall küla , värvimata ja vooderdamata palkmajad . Mahajäetud majad . Meie majas oli üks suur tuba , lahmakas ahi , väiksed aknad . Kui tahtsid naride vahel teisest mööda saada , siis tuli kõht sisse tõmmata . Söömas käisime uhiuues barakis , mis oli ka klubi eest . Apelliplats oli küla taga . Tanksaapad , kaks paari villaseid sokke - ühed kroonu , teised kodukootud - , hall ja kare sõdurikuub ning püksid , vöörihm , sinel , nokaga müts meenutas suusamütsi . Soome müts ja soome kelk . Ise valisime , mida valida andis . Kahe paari sokkidega hakkas parema jala saabas pigistama . Erariided lasti paberkottidesse pakkida . << Sa oled nagu vakstupõllega kikas , >> ütles pisike Ruudi . Esialgu jäeti meid viimastestki relvadest ilma . Pussid korjati ära . Mul oli uhke kolmetolline , põdranahast tupes puukko . Tegime apelliplatsil rivi . Kangesti riigikaitse tundide moodi . Rännakud lumises metsas , täistopitud seljakotid turjal , võtsid rohkem võhmale . Väljaõppekeskuse ülem oli soomlasest luutnantti Nitula , kellel kuul läbi põse jooksnud . Poisid pidasid teda ingerlaseks ja kutsusid millegipärast Mortohaiseks . Nitula teadis oma hüüdnime ning tema kuuldes ei võinud sellest hõngatagi , muidu läks luutnantti hoopis marru . Kiusu täis mees . Olen märganud , et väiklastel inimestel on ka käed ja jalad väiksed . Just niisugused käimad meie Mortohaisel olidki . Päris lapse omad . Temal oli ikka üks ja sama jutt : << Sinulla on ripuli . >> Ning kui toimkond määratud : << Toivotan pikaista paranemista . >> - << Temale ma keedan veel klistiiri ! >> lubas pisike Ruudi , kellel oli luutnantti Nitulaga alalõpmata löömist . Vänrikki Viksen , kes oli ülema asetäitja , luges meile õhtupalvust . Tuntud Tartu korvpallimängija , kõhn ja pikk nagu kaelkirjak . << Meie isa , kes sa oled taevas ... >> tuli tõepoolest otsekui taevast . Kui nad Nitulaga koos apelliplatsile ilmusid , siis oli raske tõsiseks jääda . Taoti meenus kodu . Post käis nädala kaupa . Kirjad ja ajalehed . Kirju me ei saanud . Ühes ajalehes seisis << Estonia >> teatri pilt . Tallinna oli pommitatud . Siis tulid meelde vanemad . Meile anti tütarlaste aadressid . Kes see viitsis kirjutada , kui keelt ei osanud . Üksnes pisike Ruudi vorpis neid tosina ümber ning sai ka vastuseid . Ühtesoodu marssimine hakkas tüütama . Pisike Ruudi kaebas , et ta kulub ära , et marssigu pikk Viksen , sest temal on , mida kulutada . Õnneks olid instruktorid pikaldased soomlased , mõlemad luukasid , aga see ei võtnud muigamagi , kes kärsitust luutnantti Nitulast ei lasknud ennast segada . Saksa sõjaväes oleks näinud vett ja vilet , ning ülbed olid sakslased ka , kui asi just naistesse ei puutunud . Meile anti püssid kätte . Ühel nädalal võtsime lukud lahti ja panime uuesti kokku ning õlitasime rauda , teisel tegime pauku . Automaati nägime paar päeva enne minekut . Siis paistis , et kone on pagana maru riistapuu . Seisime apelliplatsil rivis ja meid vaadati üle . Erariides eestlane pidas kõne : << Mehed ! Me lähme veel tagasi ! ! >> Aukraadis soomlane valges poolkasukas käis rivi eest läbi , vaatas enda ette maha ning kordas : << Hyvä on ... hyvä on ... >> Pärast andsime , kaks näppu püsti , vandetõotuse . Siis juba vanas puukirikus . ma keedan veel klistiiri ! >> lubas pisike Ruudi , kellel oli luutnantti Nitulaga alalõpmata löömist . Vänrikki Viksen , kes oli ülema asetäitja , luges meile õhtupalvust . Tuntud Tartu korvpallimängija , kõhn ja pikk nagu kaelkirjak . << Meie isa , kes sa oled taevas ... >> tuli tõepoolest otsekui taevast . Kui nad Nitulaga koos apelliplatsile ilmusid , siis oli raske tõsiseks jääda . Taoti meenus kodu . Post käis nädala kaupa . Kirjad ja ajalehed . Kirju me ei saanud . Ühes ajalehes seisis << Estonia >> teatri pilt . Tallinna oli pommitatud . Siis tulid meelde vanemad . Meile anti tütarlaste aadressid . Kes see viitsis kirjutada , kui keelt ei osanud . Üksnes pisike Ruudi vorpis neid tosina ümber ning sai ka vastuseid . Ühtesoodu marssimine hakkas tüütama . Pisike Ruudi kaebas , et ta kulub ära , et marssigu pikk Viksen , sest temal on , mida kulutada . Õnneks olid instruktorid pikaldased soomlased , mõlemad luukasid , aga see ei võtnud muigamagi , kes kärsitust luutnantti Nitulast ei lasknud ennast segada . Saksa sõjaväes oleks näinud vett ja vilet , ning ülbed olid sakslased ka , kui asi just naistesse ei puutunud . Meile anti püssid kätte . Ühel nädalal võtsime lukud lahti ja panime uuesti kokku ning õlitasime rauda , teisel tegime pauku . Automaati nägime paar päeva enne minekut . Siis paistis , et kõne on pagana maru riistapuu . Seisime apelliplatsil rivis ja meid vaadati üle . Erariides eestlane pidas kõne : << Mehed ! Me lähme veel tagasi ! ! >> Aukraadis soomlane valges poolkasukas käis rivi eest läbi , vaatas enda ette maha ning kordas : << Hyvä on ... hyvä on ... >> Pärast andsime , kaks näppu püsti , vandetõotuse . Siis juba vanas puukirikus . Harmoonium mängis : << Üks kindel linn ja varjupaik ... >> Raimo Männis KURVAD MATUSED Kui mulla-labidatäied vastu kirstu hakkasid mütsuma , oli kõik järsku hoopis teistmoodi kui veel mõni hetk tagasi . Tundus , nagu oleks Aadu hing alles praegu selle maailmaga sideme kaotanud ja ära lennanud . Või sinna mulla alla kinni jäänud . Labidatega vehkivad matuselised olid nüüd nagu tavalised töömehed , kellel ülesandeks auk täis ajada . Teised hakkasid omavahel vaikselt vestlema , rohkem muust kui kadunukesest . Isegi abikaasa Maimu , kes veel äsja suure häälega nuttis ja Aadule hauda järele tahtis karata , sagis nüüd asjalikult siia-sinna , tuletas inimestele meelde , et ikka klubist läbi astutaks . Selline meeldetuletus oli küll ülearune , sest see , et klubisaalis täna pikk laud on , oli enamikul meestest silme ees selgemalt kui miski muu . Pika laua ääres pikalt istuda oli armastanud Aadu ise ja kes seda ei armastaks , kui selline võimalus antakse lausa keset tööpäeva . Või mis võimalus ! Komme ja kohustus ju selline sõber kõigi reeglite järgi ära saata ja pole midagi loomulikumat ja ilusamat kui see , et saatmisel peetakse lugu samast , millest sõber ise lugu pidas . Et aga Aadu pitsist lugu pidas , siis , noh , arusaadav . .. Veidi ärevust tekitas küll kusagilt lahti pääsenud jutt , et pikal laual polevatki pitse . Isegi õllepudeleid mitte , ainult morsikannud ja -klaasid . Sellist kuulujuttu ei peetud vaidlemise vääriliseks . Alkoholivastane seadus jah küll ; kellel selle vastu , et joomarlust vähendada ja distsipliini suurendada , aga surnud tuleb ikka maha matta , ega neid maa peale jätta saa . Ja kes oleks kuulnud , et kedagi ilma matusteta maetud oleks , ilma matuselauata , kuhu viinapudel ja õllekapp kuuluvad sama kindlalt kui aamen kirikusse . Mõnd hulgust või santi ehk maetakse nii , kel pole sugulasi , sõpru ega ametivendi , aga et Aadut ... no kurat ! Igasugu kentsakaid jutte ka lahti lastakse . Nii või umbes nii mõtles mõnigi mees . Ega olnud küll näha , kes ja kui tõsiselt . Avatud kirstu juures olid kõik kurvad . Keegi ei teeselnud , olid tõesti . Aga üks seaduspärasus valitses vist siiski . Eriti tähelepanelikult suhtusid tseremooniasse , eriti hästi tundsid kõiki kombeid ning näitasid üles abivalmidust just need mehed , kel pika laua äärde kõige kangemad neelud . Ka töö juurest olid nad lahkunud kõige aegsamalt , hommikust saadik juba meeles hoidnud ja teistele meelde tuletanud , et täna Aadu muldasängitamise päev . Hauasüvend täitus kiirusega , mis oleks tükitöölegi au teinud . Ja eks ta teataval määral tükitöö olnudki , sest klubisse saab ju alles siis , kui siin kõik kenasti ja kombekohaselt lõpetatud . Selle kiiruse kohta ei tohiks küll midagi halba ütelda ega mõtelda . On nähtud matuseid , kus haua kinniajamisega kuidagi hakkama ei saada , kus meesmatuselisi vähe või need sellised suure kõhuga siidikäed , et juba paari labidatäie järel ähivad ja higistavad ja piiluvad ringi , kellele labidas edasi anda . Tänaste meeste musklid olid kõva tööga harjunud ja nii mõnelgi just labidas igapäevane tööriist . Labidamees , ja kõva labidamees oli olnud ka Aadu ise , seepärast kas polnud sümboolne ja õige , et tema haual labidad nii hoogsalt vehkisid . Kärmesti ja osavalt valmis ka hauaküngas ning harvad pärjad said sinna peale . << Kas soovib keegi kolleegidest veel järelehüüet lausuda ? >> küsis matusetalituse-mees . Korraga tundsid kõik , kui ilus ja vajalik see tõepoolest oleks - praegu , vahetult enne pika laua äärde sõitu öelda lohutav sõna Aadule , kes enam kaasa tulla ei saa , vaid siia , sõprade poolt kokkukuhjatud mullahunniku alla , peab jääma . Vajalik või sellekski , et kõik , mis niisuguse kombetalituse juurde kuulub , tipp-topp täidetud saaks . Vaadati brigadiri , Aadu ja enamiku siinolijate otsese ülemuse poole , kellel nagu moraalne kohustus või nii - Aaduga kasvõi nüüdki ära leppida , ettekanded ja noomitused andeks saada . Täna esimest korda vaadati tema poole . Seni oli kuidagi vaatamata nähtud , et ta ikkagi tuli . Oldi puudutatud , et keegi suurematest ülemustest ei tulnud . Need peidetud pilgud asetasid brigadiri kui ülemuste ainsa esindaja turjale süükoorma , mida küll mees ise , noor , energiline ja asjalik , vist ei tajunudki . Oli eluajal mis oli , nojah , Aadu pani vahel kärakat , aga kas ta sellepärast töö tegemata jättis . Südamega oli oma labida küljes . Kasvõi käpuli , aga tööle läks . Kuna siin , ära saatmas , olid koos Aadu töö- ja aatekaaslased , siis tundus ülemuste tulematajäämine solvanguna mitte ainult Aadu suhtes . Kuigi sosistati ainult sellest lugupidamatusest , millega ülemused kadunukese suhtes hakkama said . Pea igal matuselisel , sugulased muidugi välja arvatud , oli ülemustega mingi kana kitkuda . Kes oli ainult paari palgapäevajärgse puudumise pärast preemiast ilma jäetud , kes - takka hullemaks - ainult lõhnade pärast käskkirja saanud . Päris imeasju juhtus aga viimasel ajal . Siinsamas on ette näidata mees , kellele määrati külanõukogus kolmkümmend rutsi selle eest , et pärast tööd veidi viltu üle õue läks . Vaikselt läks . Kodu poole läks , aga ikka soolati . Isegi õlletunni pidamise pärast käib nüüd seletamine . Aga mis tundi sa hing siis pead , kui nii korralik oled , et ei suitseta . Niisiis vältas praegu vaikus ja pilgud olid suunatud brigadirile , kellel moraalne kohustus ... See omakorda vaatas , ja täitsa puhtsüdamliku näoga , meeste poole . Vaatas siuh-säuh ühte , teist , kolmandat . Nagu töö juures , kui ruttu ära näha tahab , kes mida ja kuidas teeb . << Noh , on siis kedagi ? >> küsis brigadir , ise juba ilmselt mõtetega ehitusplatsil . Siis astus hauakünkale lähemale mees , kel nii pikkust kui laiust üle keskmise . See oli Sass . Muidu põline traktorist , aga viimased paar aastat , kui load ära , koos Aaduga ehitusbrigaadi labidamees . Tema oli tuntud oma suure ja ülemuste ees julge jutu poolest . Harilikult mindi elevile , kui Sass suu lahti tegi - mis pirni ta nüüd paneb ? - täna aga muututi kurbviisakalt tähelepanelikuks . << Nii , Aadu , me siis hakkame nüüd ära minema ja jätame sind siia , põlispuude vahele mulla alla . Kedagi pole teha , seda teed peame ükskord kõik käima , nagu öeldakse . Aga vaat , kui palju keegi oma üürikese eluga tehtud saab , selles on konks . Sina jõudsid palju . Sul on kolm poega , kõik sama tublid , kui sa ise olid . Paljusid ameteid jõudsid sa pidada . Viimane neist oli eriti raske ja tähtis . Sinu labidas on vundamenti rajanud mitmele majale ja tootmishoonele , nagu öeldakse . Sul oli palju sõpru - näe , meie siin ! Muidugi oli ka vaenlasi . Nemad jäid tulemata . Aga las nad jääda , parem on . Ja nüüd me läheme ja istume lauda ja tõstame pitsi , nagu me sinuga koos ikka oleme tõstnud . Tõstame sinu mälestuseks . Kõik . Ja aamen . >> << Tubli ! Asi kombes , >> kiitis ligiduses seisev Juku , väike mehenäss , kelle kirju lips sinise ninaga hästi kokku sobis . Ta oli meeldivalt üllatunud , et Sassi kõne nii ruttu lõppes . Harilikult ei jõudnud seda kuidagi ära oodata . Kärmesti ronis Juku bussi , mis vahepeal ligi oli sõitnud . Sama tegid ka teised , nüüd valjusti ja igapäevaselt omavahel vesteldes . Ei , siiski pigem pidupäevaselt , erksamalt kui töö juures . Nagu mingil väljasõidul või ekskursioonil olles - vist nii on kõige täpsem . Kõige valjemini rääkis muidugi Sass . Ta hääl ja iseloom olid juba loodud sellised , et kui palju mehi koos , pidi ikka tema kõige rohkem välja paistma-kostma . Ta võttis platsi Juku kõrval . Endataoliste suurte ja suurehäälsete kõrval ei tundnud Sass ennast hästi , Juku aga oli väike ja vaikne , Juhaniks saamise igasugu lootuse kaotanud mees , sest aastaid oli tal juba üle neljakümne . Tükk aega kuulas Juku teiste jutte , nagu enamasti ikka , siis ütles vaikselt ja kuidagi kahjurõõmsalt : << Aga pitse , jah , laual pole . >> << Misasja ! >> mühatas Sass tema poole vaatamata . Selliste meestega rääkis ta ikka vaatamata , sest hindas inimesi hääle tugevuse ja esinemisjulguse järgi . Juku kihistas naerda . << Nüüd ju seadus sihuke . >> << Seadus ! Seadus on joodikute vastu . Niisuguste vastu nagu sina . Ilmast ilma õline . Matused jäävad ikka matusteks . >> Need sõnad olid määratud kogu seltskonnale , nagu Sassi sõnad ikka . Sest Sass oli harjunud esindama kõiki . Koosolekutel ja õppepäevadel , kui , nagu enamasti , kellelgi küsimusi polnud , siis Sassil ikka oli . Ja arvamusi . Ta oli kindel , et esindab nende valjude ja julgete sõnadega kõiki , kes ise suud lahti teha ei julge või ei oska . Juku seevastu polnud vaikne mitte ainult matustel ja koosolekutel , vaid ka töö juures . Kui ta lausus vaikselt midagi tabavat - ja ainult sel juhul ta suu lahti tegigi - siis ruttas Sass seda valju häälega kordama ja sai niiviisi hea ütlemise enda kirja . Ka nüüd tekkis Juku lausutud ja Sassi võimendatud probleemi vastu kohe huvi ja kõik pöördusid Sassi poole . << Muidugi , tähtpäevade traditsioonid ju igivanad ! Aga ega tea midagi , on imelikumaidki seadusi vastu võetud . Ei mina usu , kust see riik siis tulu saab . >> Arvamusi oli mitmesuguseid ja vastandlikke , huvi probleemi vastu aga üksmeelne . << Ei-noh , see oleks ikka lugu , kui isegi Aadu tuleb limonaadiga maha matta , >> arvas nüüd keegi rõõmsamas toonis . Selle peale kostis naerumürtsatus , sest Aadut ja limonaadi ei osanud küll keegi paari panna . Seda vedelikku polnud ta isegi viinale peale rüübanud , et mitte maiku ära rikkuda . Naer lõppes järsku , nagu oleks hauda kukkunud . Eks sellepärast , et matused ju , pole viisakas . Vaikus aga , mis seejärel tekkis , polnud tavaline matusevaikus . Kuidagi hoopis sügavam ja nõutum oli ta . Sama teemat jätkati sama mehe poolt , aga tõsisemas toonis . << Minu naaber pani möödunud nädalal tütart mehele . Ta na imelik mees , me suurt läbi ei käi , aga kes pulmas olid , rääkisid , et polnud seal laual tilkagi . Morss ja kogu lugu . >> << Ää aa padal >> saadi nüüd üsna pahaseks . See mees oli naljamehena tuntud , aga praegu oli ju asi naljast kaugel . << Kui ta imelik mees on , nagu ise ütled , siis muidugi võis olla . Imelik mees ja elus , tahab seadusetegijate ees pugeda . Aga Aadu on täitsamees ja surnud , >> vaidles nüüd Sass oma suure häälega . Juku kõhistas selle peale vaikselt omaette naerda . See ajas Sassi vihale , sest oma arust polnud ta midagi naeruväärset ütelnud . << Ehk oli morsi sees midagi kangemat ? Ühes pulmas oli nii tehtud , >> arvas nüüd keegi . << Täna on süldi sees , >> ütles Juku endale habemesse . << Mis sa , konn , krooksud ! >> vaatas Sass talle ülalt alla niisuguse näoga , nagu tahaks laiaks astuda . Taga istuv mees turtsatas Juku ütlemise peale . Sass ei võinud kannatada , et ta tööpaarimees , muidu nii armetu kuju , millegagi tähelepanu äratab . Seda enam , et ka töö juures polnud ta Jukuga rahul . Palka maksti neile võrdselt , aga Sassi meelest tegi tema tööd hoopis rohkem . Kas just hoopis , aga rohkem ta tegi tõepoolest , sest Jukust vähem tegijaid oli vähe . Juku viskab mõned labidatäied ja juba istub jälle müüriserval või lauavirnal , käed süles , sinine nina mõttessesüvenenult longus . Ootab lõunatundi , et kodus tsuraka panna saaks . Pärast lõunat on Juku mõnda aega lõbusam ja liikuvam , aga ega sellepärast tööd rohkem tee . Kõnnib üksi sinna- tänna , naerab omaette . Aga kui teised suitsutundi peavad ja pula ajavad , teeb tema tööd , sest kambas olla ta ei armasta . Liigutab labidat , aga ise kuulab kikkiskõrvu teiste juttu ja torkab endale aeg-ajalt habemesse tabava märkuse , mida Sass valjusti kuulutama ruttab . Nagu teised tööle asuvad , hakkavad istumiseks sobivad kohad jälle Juku püksitagumikku ligi tõmbama . Ka siis , kui teised tõsiselt ühise asja eest võitlevad , näiteks töödejuhatajalt palka juurde pressivad , seisab tema eemal . Kõhistab naerda , kui teised ägedaks lähevad . Nagu poleks talle rahakopikat sama palju või veelgi rohkem vaja . Sest seda punast peeti , millega nina siniseks saab , pole peedipõllult kiskuda . Nii et see süldijutt polnud Juku suust küll mingi jutt , kohe vastik kuulata . Brigadir sõitis surnuaialt ära oma , see tähendab sovhoosi autoga . Nojah , kus nii suurel ülemusel kõlbab rahva hulgas olla ! Ülemuste kirumise peale nüüd jutt jälle kalduski . Kuna sugulased sõitsid sõiduautodega , olid siin pea kõik oma brigaadi mehed . Kas need ikka on kellegi teod , mida ülemused viimasel ajal teevad ! Õllelõhnade pärast võtavad puhkusepäevi maha ja peaparanduspäeva eest tõstavad korterijärjekorra lõppu . Aga kus on seadus , et nüüdsest peale on õlu alkohoolne , aga mitte karastav jook ? Vo-voh , kus on seadus ? ! Ise nad suured seaduste nina peale määrijad . Kui buss klubi juurde jõudis , oli brigadir seal juba ees . Vestles trepil Aadu nägu mehega , küllap vennaga . Eks see oli valvama jäetud , et ainuke ülemus ilma peatäieta ära ei läheks . Vaevalt et ülemused ise sellest uuest seadusest palju kinni peavad , karastavad ennast konjakiga edasi . Töömees , see ei tohi õllegagi . << Noh , sa juba kohal , >> ütles Sass brigadirist möödudes sõbralikult . Rääkis ja mõtles ta tagaselja mida tahes , ülemustega kokku saades lausus ikka mõne mõistliku sõna . Ja need laususid temaga kokku saades . Seda lubas ja nõudis Sassi kättevõidetud esindaja- või suuvoodriseisus . Brigadir vehkis koduselt käega , ei vastanud midagi . Vestles ja suitsetas edasi . Sass vaatas saali . Matuselaud muidu nagu pidulaud ikka , aga viinapitse seal peal tõepoolest polnud . Miski Sassis kihvatas vaenulikult Juku aadressil , nagu oleks tema , va ettekuulutaja , nähtus süüdi . Pole veel jõutud , perenaised pole jõudnud , mõtles Sass end lohutades . Aega on , küll nad katavad lauda edasi . Sass seisis keset vestibüüli ja vaatas pikkamisi , laias kaares ringi . Tundis vajadusi midagi ütelda , et tema sõna kas ainsaks või kõige pealmiseks jääks , nagu see enamasti jäi . Nagu see surnuaial oli jäänud . << Noh , olemegi siis . ._. >> ütles Sass . Tükk aega kestis täielik vaikus ja igaüks tegeles iseendaga . Jaan Kross TUHATOOS Ah et jutustaksin kõige ebatõenäosema loo , mis minuga tõesti on sündinud ? Ebatõenäosust on ju üpris mitut erinevat tüüpi . Näiteks - ma ei tea muidugi , mis tõsised tõenäosusteoreetikud mu liigitusest arvavad , aga see on nende asi - näiteks sisuline ebatõenäosus ja statistiline ebatõenäosus . Sisulise ebatõenäosuse küllalt kõrge tase tuleks mängu kas või siis , kui ma hakkaksin jutustama oma kohtumisest ufoga . Statistilise tõenäosuse mõttes ei tarvitseks see ehk eriti ebatõenäone paista - kui arvestada kas või kogu masinakirjas levivat ufoloogilist kirjavara , millest jääb mulje , et iga kolmas või vähemalt kolmesajas lahtimeeli liikuv inimene on meil kas Saaremaal või Sajaanides ufosid oma silmaga näinud . Olgugi statistikaga võimalik tõestada mida tahes , on statistilisel tõe- või ebatõenäosusel üks oluline omadus : tema juurde kuulub mõõdetavusillusioon . Tähendab , statistiliselt ebatõenäoste asjade puhul tundub olevat mingil viisil kujuteldav , k u i ebatõenäose juhtumiga on antud juhul tegemist . Sellepärast valin oma loo statistilise ebatõenäosuse tasandilt . Oli novembri lõpp 1947 ja meie rong liikus mööda Vorkuta raudteed Kirovist põhja ja siis kirdesse . Ja see asjaolu oli igatahes nii sisulisest kui statistilisest ebatõenäosusest kaugel . See ei tundunud enam isegi mitte meie psüühika jaoks ebatõenäosena . See oli , vastupidi , neetult tõene seik . Ajaloolisele kahekümnendale parteikongressile on vahepeal järgnenud nii palju veel palju ajaloolisemaid kongresse , et hakkab osutuma peaaegu ebasündsaks mäletada , mida sel oma aja kõige ajaloolisemal kongressil räägiti . Igatahes räägiti seal esimest korda niisuguses paigas miljoneisse ulatuvaist ebaseaduslikest represseerimistest . Represseering oli vormel , mis võis tähendada kõike - töölt vallandamisest mahalaskmiseni . Aga valdavalt tähendas see miljoneid ebaseaduslikke vangilaagreisse saatmisi ja määramatu protsendi võrra mahalaskmisi nende seas . Seaduslikud mahalaskmised ja laagreissesaatmised tõesti sooritatud kuritegude eest olid toimunud mõistagi ebaseaduslikega rööpi . Ja mitmesugustel põhjustel iseloomustas mõningaid aastaid mõlemate , nii seaduslike kui ebaseaduslike represseerimiste eriline buum . 1947 kuulus igatahes juba buumiaastate hulka . Ja kuigi ma jätan selle tõiga lähemate põhjuste uurimise meeleldi ajaloolaste asjaks , tuleb mu loo jälgijate huvides mainida vähemalt kõige olulisemat nende põhjuste seas . Sest jälgijad võivad ju olla ka alla neljakümne vanad ning selle tõttu mõista olemasolevaist ametlikest allikaist veel vähem välja lugeda , kui mõistavad need , kellel on olemas ka mingeid isiklikke mälestusi . Niisiis , üks buumi olulisi põhjusi aastal 1947 , aga ka juba paaril aastal enne ja mitmel järgneval oli Ida-Euroopa kaardil sündinud nihe . Hiiglasuur maa-ala Leningradist Stalingradini , Petsamost Beltsõni ja suhtelisemal määral Berliinist Sofiani oli - kuidas kuskil - nihkunud-sattunud-langenud-naasnud Nõukogude Liidu võimu alla . See tähendas tollal Stalini ja Beria võimu alla . Ning nimetatute kogu jäikusega , kogu nende puiselt loogikata fantaasiaga asuti uurima , mismoodi olid nende alade miljonid elanikud elanud ja käitunud enne nõukogude võimu saabumist või naasmist . Uurima mitte psühholoogiliste tähelepanekute kogumiseks ja neist taktikaliste järelduste tegemiseks või koguni inimlikuks eneseharimiseks , vaid uurima karistamiseks . Mis oli paraku seda loomulikum ja laviinilisem , et nende miljonite seas pidi leiduma ja leiduski küllaga nii pisisulisid kui rängimaid roimareid ükskõik millise kriminaalkoodeksi mõõduga mõõtes . Vaevalt kunagi on uurimisorganid ulatuslikumate aktsioonide puhul tegutsenud formaalse tulemuse mõttes veatumalt kui tookord . Vaevalt kunagi on , vähemalt tsiviliseeritud või end tsiviliseerituks arvavail mail , olnud uurimiste tarvis vahistatute jaotus uurimisorganite töö illustratsioonina nii kõnekas kui tollal , s. o. uurimise tulemusel süütuks osutunute või kohtus vabastatute protsent nii kaduvväike , nii peaaegu-olematu , ja karistuse pälvinute protsent nii peaaegu kõikihõlmavalt suur . Lihtsalt ideaalselt eksimatud uurimisorganid ! Sest neid , kes pälvisid karistuse , ei liigitanud tollal veel mitte keegi seaduslikult ja seadusevastaselt karistatuiks . Mitte keegi peale karistatute eneste . Kusjuures liigituse piir võis sedapidigi olla ülimalt subjektiivne . Karistatavate ses mõttes täiesti diferentseerimata mass pressiti läbi troikade ja tribunalide ja siis nõrjutati seda , peab ütlema , eriliselt ruttamata , mitmesuguste tapi- ja jaotusvanglate ning -laagrite kaudu peamiselt itta ja kirdesse , metsa- ja kivisöepiirkondadesse , uue ja õilsama ühiskonna aluseid kindlustama . Kui mitte miljonite , siis igatahes sadade tuhandete kaupa . Nõnda oli statistiline tõenäosus viibida novembri lõpul 1947 ühes Kirovist Vorkuta poole veerevas rongis endise noore internatsionalisti ( ha-ha-ha-haa ) Peeter Mirgi jaoks parajasti nii suur , et just siin ma viibisingi . Rongisõit oli ühelt poolt äärmiselt tüütu ja teisalt siiski lihtsalt vaimustav . Kirovi tapivangla , kuhu me olime kuu aja eest Leningradist Konstantinogradskaja tänava suurveskist jõudnud , oli armetu palkbarakkidest palktaradega liigendatud Noa laevuke , uppumas oma uputusaegse ülekoorma all linnaääre ja raudteetaguse soppa ja porri . Kamber , kus ma olin kuu aega viibinud , tundus olevat kõigis joontes selle maja tavalisi kambreid . Ruuminappuse tõttu kulges elu ööd ja päevad kahekordseil naridel . Lagede madaluse pärast polnud ka ülemistel rohkemaks kui istumatõusuks ruumi . Nii et ööd ja päevad peamiselt pikali või kuidagi röötsakil . Naride vahele püsti seisma mahtus neljast- või viiestkümnest mehest korraga vahest veerand ja mõningat liikumist võimaldasid ainult peldikuskäigud . Kaugemais kambrinurkades valitses lämm ja leitse , aknale lähemal külm , sest klaasid olid arvatavasti Araktšejevi ajast saadik purud , aga õues meie teisest sealolekunädalast paarteist kraadi pakast . See kõik - külmakügelus vasakut , higileemendus paremat kätt , turbane leib ja pajaloputusest leem , alasti kärbsesitane Iljitši lambike lae all suitsu- ja sombapilves võitlemas paraskihaisuse pimeduse vastu , ei ainsatki lähemat inimlikku kontakti , sest kriminaalid poliitilistega segi ja osa poliitilisigi püüdmas matkida platnoide tooni ja käitumist , et kuidagi oma armetut ja äraneetud intelligendiolekut peita ja vähem mõnitusi provotseerida - see kõik oli täiesti statistilise tõenäosuse piires . Ka meie kambri ainus isepära oli arvatavasti neis piires : Nikolai Nikolajevitš . Kaasvang . Endine velsker . Suur kiirkõhnunud , hiiglasügaval asetsevate põlevate põrsasilmadega kas juba hull või varsti hull mees . Ja tema hommikust õhtuni ja tükati ka läbi hõreda ööune kõrvu ulatuv jutlus : Seltsimehed - kas te siis ei tea : naise juures käies on täiesti lubamatu , saate aru , otse kuradist endast kuradim - mudida naise rindu ! Naise rindade mudimine on naise tapmine ! Aeglane tapmine küll , aga igal juhul tapmine . Jaa , ja näiteks teie seal - Vassili Vassiljevitsh - tunnistage üles - , kui te oma naise juures või ka võõraste naiste juures käisite , kas te mudisite neil rindu ? Tingimata ! Kõik mehed mudivad . Sest nad ei tea . Aga mõned ka võibolla just sellepärast , et nad teavad : rinnavähk tuleb naisel ainuüksi sellest . Mina olen selles nüüd täiel teaduslikul kindlusel : varem või hiljem tuleb rinnavähk igale naisele , kelle rindu me oleme mudinud , ja tapab ta ära - Ka Nikolai Nikolajevitš ja tema luul oli tegelikult statistilise tõenäosuse piires . Kuivõrd velskrid esinevad ühiskonnas , pidid nad ju esinema ka ühiskonna represseeritud osas - nagu seal oli olemas võiks öelda absoluutselt kõik ühiskonnas leiduv . Ja kuivõrd neil , tähendab velskreil , oli mingeid meditsiinilisi teadmisi , pidid need hakkama vastavas olukorras moonduma fantasmagooriaiks . Ühes teises loos olen valmis jutustama , kuidas ma ise , ja ei üldsegi Kirovis või mujal eksootilisemates paikades , vaid peaaegu-koduses Tallinna Keskvanglas töötasin välja grammatilis-loogilis-sotsiaalse maailmasüsteemi . Kuid mingem Nikolai Nikolajevitši juurde tagasi . Kõik oli ju tema puhul statistilise tõenäosuse raames . Erootilised kujutlused olid paljudel meist alatoitluse ja depressiooni kiuste alles ärkvel ja mingid süükompleksid , kuidas kellelgi , omade või võõraste naiste vastu või jumal teab kelle või mille vastu sooritatu pärast , visklesid meie teadvuse keldrikorrustel . Ühesõnaga , Nikolai Nikolajevitši kinnisluul ja kogu Kirovi tapivangla mõjusid üsnagi ängistavalt . Isegi talumatult . Ja kui see ometi talutavaks osutus , siis üksnes tänu ajutisusteadmisele . Niipalju kui meie olukorras üldse sai kõnelda millegi meie väljavaateisse puutuva teadmisest . Nii et öelgem pigem : see oli talutav tänu ajutisuslootusele . Sest kõikvõimalikke reaalseid või ebareaalseid lootusi heietama olime ikka veel pettumatult varmad . Oi jaa , ma mäletan , kuidas me mõni aeg enne seda rongisõitu , millest ma rääkima hakkasin , Leningradis , Konstantinogradskaja tänava suures tapivanglas , Kirovi omaga võrreldes üsna inimlikus paigas , olime lootnud kõige peatsemaid ja soodsamaid asju . Issake , Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni kolmekümnes aastapäev oli ometi ukse ees ! Niisugusteks aastapäevadeks on ju alati antud amnestiaid ! On ju ometi ? ! Vastuvaidlematult ! Mnjaa - nämmutasid kogenumad kaasvangid , niisugused , kes püüdsid isiklike lootuste virdamist targa kahtlusega kaanetada - , on vist küll , aga kas mitte peamiselt kriminaalvange puudutavaid ja poliitiliste suhtes üpris piiratud amnestiaid ? Nojaa , seda küll . Aga siiamaani polnud ju veel ükski revolutsiooniaastapäev olnud kolmekümnes ! Ega järgnenud sel moel nagu praegu lähenev vahetult - kui suur vahe see kaks aastat siis on ? ! - niisugusele meelt ja vaimu vabastavale sündmusele nagu Suure Isamaasõja võit ! Ainuvõimalik järeldus : nii ulatuslikku amnestiat k a poliitilistele vangidele , nagu seekord antakse , polegi võidud varem kunagi anda ! Niisuguse amnestia alla , nagu seekord antakse , pidid ometi pooled , noh , peaaegu pooled poliitilised vangid peaaegu kindlasti ära mahtuma . Aga poolte hulka , peaaegu poolte hulka , kas või veerandigi hulka , kas või kümnendiku hulka , mahtus ju igaüks . Poolte hulka , kes loodetavasti lahti lastakse , veerandi hulka , kes küllap vabanevad , kümnendiku hulka , kes surmkindlalt amnesteeritakse , mahtusid hetkiti kõik . Ja , piinlik tunnistada , hetkiti mina ka . Kõige mu napi , aga üsnagi tihke elukogemuse ja mõninga juriidilise koolitatuse kiuste . Sest suhtelise asjatundmise tõttu pidanuksin nägema asju suuremais seostes kui paljud teised ja hoiduma lapsikuist lootustest . Ja samal ajal pidi ju mu puhtjuriidiliselt , vana-juriidiliselt asjatundlikumale pilgule paistma , et minule omistatud süüdistustega ja neist järeldunud viieaastase titetrahviga juhtum pidi olema momendil tõesti just nagu lootusrikas . Muidugi puudutas amnestia , kui vastavad ajaleheribad lõpuks meieni jõudsid , ainult kriminaale , taskuvargaid ja pisiretsidiviste , ainult << võimu sõpru >> , nagu me sedamaid ironiseerisime , ja neidki ainult kõige kergemast servast ja vaevumärgatavas mahus . Või ka pisut suuremas , jumal teab . Kuid ei saa üldsegi öelda , et äsjaste lootustega vähegi proportsionaalset pettumust oleks meie seas märgata olnud . Me lootsime varsti midagi muud . Ja Kirovis lootsime , et pääseme sealt võimalikult ruttu edasi , tingimustesse , mis pidid muidugi olema sootu paremad kui sealsed . Ja siis , ühel hommikul , tõepoolest : kolonn kokku , Mirk , Pjotr Ivanovitš , sekka , komps käe otsa ja läki . Ma ei oska ütelda , kui pikk meie jalgsiteekond oli . Vahest neli-viis kilomeetrit . Tapivanglast linna peajaama tagavarateele . Ma ei mäleta kuigivõrd ka ümbrust . Aga mul on selgesti meeles kõndimine mööda kõrge lumise raudteetammi liipreid ja paarisajameheline kolonn , valvurid koertega ees , kõrval ja taga , nagu suur must looklev ja liigenduv tuhatjalgne valgel lumel , ja repetusehais , mida me korraga iseeneste küljes tundsime , ja puhas tuul , mis puhus meile hooti suhu . Ja üks pikk tõmmu rumeenlane , kellega sattusin kõrvuti käima . See oli umbes kolmekümne viie aastane rühika noore vana roomlase tüüp , niisugune , kelletaoliste suhtes tunnen sügavat eelarvamust , et mitte öelda sallimatust . Võibolla põhineb see kadedusel nende kujuteldava edu pärast naiste juures , võibolla kadedusel kultuuri pärast , mis neil just nagu on ja mida nad just nagu ükskõikselt tallavad , võibolla geneetiliselt laekunud kogemusel , et selletaoliste tunnustega mehed on minu genosega kokku puutudes osutunud valdavalt lontrusteks . Kuid tollega oli mu ühetunnitutvus igatahes meeldiv . Ta kõneles suure- päraselt , minu jaoks lausa liigagi hästi prantsuse keelt ja oskas meie viiekilomeetrisest teest julgesti neli kilomeetrit Baudelaire'i peast . Ja mulle tundub , et tema Baudelaire'i poolest võinuks meie teekond topelt nii pikk olla . Minu prantsuse keel - kes mõnda mu koolilugu mäletab - oli teadagi kehvapoolne , aga tänu meie Monsieur Ledoute'i isepärasele metoodikale oli mul kuus- seitse Baudelaire'i luuletust peas : << Albatross >> , << Ülendumised >> , << Kutse reisile >> ja nii edasi . Me ümisesime neid - tükati - tasase retsitatiivduo korras . Ümisesime seda - rääkimine oli sellisel marsil keelatud - tasa , poolkinnisui , jäätanud liipritel sammudes , komistama kippudes , valvurite rutiinihüüded , konvoikoerte klähvimine ja meie sammude krudin kuskil hoopis teispool lumehelvetust ja neid värsse . Rumeenlane oli ohvitser , major , ja ma usun , et tõesti major , olgugi sõjaväelased neis olukorris sageli naeruväärselt varmad endile ise kuppusid lisama . Tema ohvitserlus paistis ka ta kõrgilt korrektsest ja järsuvõitu hoiakust välja . Aga ta oli akadeemiku , tollal minu jaoks kuuldud , kuid nüüdseks mälust pudenenud nimega ajalooprofessori poeg , ja nähtavasti oli see perekondlik kultuuripärand , mis leevendas ja avardas ahta ohvitseritähtsuse täiesti meeldivaks , vähemalt sel teekonnal ja seks tunniks . Aga miks ma temast nii pikalt rääkima hakkasin ? Ah jaa : sellepärast , et kõneluses tolle rumeenlasega õppisin või õigupoolest küll taastasin enda jaoks ühe prantsuskeelse sõna . Sõnad ja situatsioonid on teinekord kummaliselt seotud . Aga minu kehval prantsuse keelel on see omadus , et ikkagi väga raamatulise ja praktikata omandamisviisi tõttu ei tea ma sageli kõige tavalisemaid sõnu . Kõige tavalisemate sõnade pisut ebatavalisem vöönd on mu kõige nõrgem valdkond . Ja siis , kui meil Baudelaire'isse paus tekkis või sai Baudelaire ka mööda , ma ei mäleta enam , võibolla oli rumeenlane just oma perekonnast rääkinud - kuulge , kas polnud tal ametikohaga seoses olnud isegi kuningas Mihhailiga midagi pistmist ? - siis ta tõmbas korraga mustad silmad kitsaks ja ütles : << Aga mis me nüüd oleme ? Euroopa praht ! >> Mul on olnud sageli raskusi reageerimisega lõunamaalaste reageeringuile . Meiesugune - või vähemalt mina - ei saa neist ju iial täiesti aru . Ilmaski ei tea , kui sügaval neis koore ja tuuma vahekiht asub . Kus lõpeb teatraalsus ja kus algab tõde . Kas on kõik paljas draperii või kõik alasti süda . Ja ma kaalusin rutuga , mida talle öelda . Kas vastata , et mispärast siis praht ? ! Et võibolla just erikaalukamad ivad , mida kesktõuketung ja nii edasi ... ? Ei , see oleks olnud mu keeleoskusele liiga keerukas ja mu hoolikale skepsisele liiga lapsik . Või möönda - viisakalt või ebaviisakalt , seda ju ei tea , aga igatahes lamedalt : ' Praht , paraku praht . Ja mädanemine meie kõige tõenäosem perspektiiv - ' ? Ma ei mäleta , võibolla vaatasin ma vastust otsides sealt ülevalt ringi - see võõras lumehalli- ja mullamustakirju maa silmapiiri sõõri sees ja üsna madalal taevas , kust pudenes meie tumedale hunnikule peenikest lund nagu valget tuhka . Ja kuskil Baudelaire - Ja korraga teadsin ma , mis ma vastan - Aga see tuli tõlkida prantsuse keelde ! Kõik sõnad olid olemas - peale ühe ja kõige olulisema : olin unustanud , kuidas on prantsuse keeles tuhatoos . Olin sunnitud seletama : Saate aru - anum , kuhu heidetakse konid - les siglots - isegi konid olid mul olemas , aga tuhatoosi ei olnud . Asta Põldmäe KIRJAD PÄÄSUKESTELE Enesesalgamine on veel kõige rohkem mõõdutunde küsimus . Paber , sõnapidaja , kas siis tema midagi ei suuda ? Suudab , on palju suutnud , välja arvatud siis , kui sõna pole teele saadetudki . Inimestelt inimestele . Üksühele . Iga üks igale ühele . Igal pool . Mis tahes tähtkujudes , kui tahes jäädavais Teie-kaugustes ka viibitaks ! Või ehk õieti alles siis ? Siis eriti ?_._._. võtta ette väga valge , väga puhas , väga surmakartmatu paberileht - ja nagu võimalik , niisama puhtaks jättagi . Või natuke puhtamaks . Lumevalgeks . Ja mitte liiga sügavale kummarduda selle üle : inimpilgu kogemata puudutus , üksainus aheldada unustatud ohe , vere veerandlöök võib põletada lume musta maasüdameni välja . Ja poogen saab rikutud . Aga kui ei ole karta teatud , kui ei õigel ajal ette hoiatatud , jääb siis veel ükski ärapääs ? See valge ja Teie ! Hõre , sõelapõhjana tulitäpitud valge ja T e i e - mis õhuline postimaterjal . Ei kaalu , ei koormat : õhupostile siis ju . Ning et vabastada vastamise viletsusest , läkitada võib ju otse vastu taevast . Kindlam , kui kolmanda aadressil . Lennuteed ja kolmanda . Kolmandate . Neljandate , viiendate , vii ... vidiit ! Pääsukestele . KIRJAD PÄÄSUKESTELE . Nemad võivad teada midagi . Nendega kõnelete Teie . l. KIRI , MIS ÕIETI POLEGI PÄÄSUKESTELE On päevi , kus on kerge näha väga selgesti . << Kus Te olete olnud ? >> küsin ma siis . << Kust Te olete tulnud ? >> Tavalised küsimused , kui keegi on end varjanud vaikusesse . Ainult et erinevalt tavalisest , vastust mina tean . Te saate olla tulnud ainult minu enese siseilmast , lähimast , surmast järgmisest lähedusest . Ei ole teist teed . Ja erinevalt surmast , saate siitpeale ainult eemalduda . << Kes Te olete ? >> ma ei küsi , kuid - enam-vähem ma ise - Te kuulete ka hääletuid küsimusi . Naeratate , kallutate näo ja vaatate huvitatult , kitsaste , pilklike silmade samblakarva keskendumusega . Võib-olla on Teie nimi Kadunud Aeg - miks ei saa olla sellist nime , kui Reede nimi oli Reede ? - ja siitpeale saate tõesti ainult lahkuda . Ära olla mõnel umbsel päeval , seda ka , aga nähtavana tõesti vaid ._._. Oh , miks muidu nii kuuldav see kellakõla ! Seni aga , seni katsun ma Teid naerma saada . Saangi . Nii hea nagu ei miski ! Mis maksab ka kõige targem mõttekäik selle kõrval ! Sellisena võiks Teile teise nimegi panna . Hellitusnime . Mõne nime sellest ajast , kus ma naerma õppisin , aga tantsima ei õppinudki . See nimi ja Teie ! See nimi ja ... kas lillede suvi ? Suvi siis või mitte , aga üsna selgesti midagi antut . Ja sealsamas , peaaegu otsekohe ka tagasi võetut . Kirjad teile , pääsukesed , on algusest peale järelepärimiskirjad . Pole parata . Kuid teie ainsana võite midagi näinud olla . Võite kuulnud olla . Teiega kõneleb Tema . 2. KIRI . JUBA ROHKEM PÄÄSUKESTELE Varjata teie eest lootusetust , kui ülevalt ometi paistab ju kõik ! Kastan läks lehte täna , seegi paistab . Kõik muu jääb aga juba teisele poole kevadet . õieti pole kevad süüdi , süüdi on väike linnuke ja lumesadu , mis 27. veebruaril oli küll tihe , kuid mitte sedavõrd tihe , et oleks suutnud varjata tema eest väikese linnukese , keda << sobiva ilma korral >> pidi sõitma pildistama . Päev otsa istusin akna all ja püüdsin mõistatada , kui tihe on see sadu , kas n i i või siiski mitte . Nüüdseks on selge ja mõistatada pole midagi . Nii nagu kõrgusest on paremini näha , nii on vaikusest paremini kuulda . Seda kõike pole teile tarvis rääkida , pääsukesed , aga kellele siis ?_._._. Kellele siis ? Vaikimist on meile õpetatud ja vaev ei ole tühja läinud . Seda oskamegi kõik kõige paremini . Mina , tõsi küll , mitte nii väga hästi , kirjad teile on minu andetuse kõige tõsisem tunnistus , kuid mitte midagi pole ma oma elus näinud nii palju nagu suletud suid . Selle poolest sarnanevad olijad läinutega , lahkunud elavatega , selle poolest on nad kõik meie vennad . Mu kallid , nii tõtakad kui ongi teie ülelennud , ometi jätkub just teil püsi kuulata . Kiirustamine ongi rahu , korralikkus ongi korratus . Kokkulepete maksvusetuses pole midagi imestamisväärset sellel tagapõhjal . Kuidas ma sellest kohe algul aru ei saanud ? Olen väsinud . Kas see vabandab ? Ei , aga vabastab pisut siiski . Kummardun järele vaatama , kuhu sa pöördud , mu naeratav mõte , aga sa ei naeratagi . Ega pöördu . Kas hääbumus on juba olemuslikult pealetükkiv ? Kui araks teeb see võimalus . Ilu on ju see tõe varikuju , millest end ainsana tohib juhtida lasta . Ja mitte nähtamatu , vaid lihtne , kõige lihtsam pealispinna ilu , suu , lauba , selja ilu . Kust võtab hääbumus seesuguse ? 3. KIRI PÄÄSUKESTELE . LAUPÄEVAL , 23. APRILLIL , PÄRAST SURNÜKSKÜLMETAMIST Iga kiri teile , pääsukesed , saab vastu mu kavatsusi liiga raskemeelne . Sellisega ei jõua ju õhku tõusta . Sellist lugenud olleski ei jõua . Pealegi on täna väljas torm , klaasid ja uksed lendavad . Kes kaitseb , väikesed , teid ? Uinuda ei saa enam peaaegu üldse . Kevad on lahkunud . Kes meile selle tagasi annab ? Röövlid ! See on nagu teadvus , mis võetud meilt , või vastupidi - meie võetud teadvuselt . Ta oleks seda mõtet edasi arendanud , kuid ma ise ei lasknud , sest veel rohkem tahtsin Teda naerma ajada . Pärast aga ei suutnud enam juttu endisele rajale juhtida . Tuiskab ja inimesed on kohmakalt riides nagu eskimod , ronimas vaevaselt üle hangede . Kas järgneb niisama suurejooneline sula ? Kindlasti ei näe ma Teda nüüd terve igaviku . Kirjutan vaid oma saatmatajäävaid kirju . Loeb Ta neid kunagi korraga ? Mis saaks n i i muutuda , et Ta neid loeks , pääsukesed ? Mure varitseb oma saaki , kuid kirjutan ma Talle ( kust ma seda tean , et Talle ? ) naeratades . See on seesama mõte , mille Temale kuulumise ma õieti selle järgi avastasingi , et märkasin , kuidas üks mõte end teistest naeratades ära pööras . Nagu oleks tal mingi oma salatud rõõm . Nagu laps , otsides õndsamat asendit , sättides end leebelt magama oma eelilmas . Nagu nurmenukk oma maa-alt-valgustatuses . Või midagi muud helget ja head , mis inimeses enesele asja ees , teist taga pesa teeb . Vahel märkasin kordumist ja hakkasin jälgima oma nurmenukumõtte , oma naeratava sisepilgu suunda , jäljed aga viisid , nüüd te juba teate , pääsukesed , kuhu . Siit oma kaugusest suudlen üht põlve , mis ei taha terveks saada . On ju olemas häid arste , ärgu kannatagu , Jumala pärast . Jah , aga seda viimast minge ja kõnelge Talle ise , pääsukesed , teid kuulab Ta . Laskuge Ta põue - Ta ei imesta . Ta tahab teid vabadusse päästa . Teie ärge kiirustage . Asuge Ta põlvile , leidke õige ( mina ei tea juhatada ) , puudutage , soojendage , nii nagu soojendate oma lapsi . Las Ta ei saa aru . Varsti Ta unustab imestamise , unustab ka valu . Jääb silmitsema teie pehmeid elusaid kuklaid . Tahab tunda neid , aga ei liiguta . Kindlasti ei liiguta . Ainult Ta silmis on samet siis . 4. VEEL ÜKS KIRI PÄÄSUKESTELE . NELI PÄEVA Mu väikesed , teie , kes te ei palu ega täna , noomi ega anu , kiida ega keelita , elades kui << linnukesed taeva all >> , mida teate teie palvetamisest ! Tõenäoliselt ei teagi , aga minul pole kellegi teisega pidada nõu , ei maistes , ei taevastes asjades . Ja vähemalt nime poolest võiksid viimased puutuda teisse . Neli päeva on veel maikuud . Ei mingit teadet . Kas Teda üldse on ? Täna öösel ärkasin , peaaegu hüppasin ärkvele sellesama hirmsa küsimusega . Öiti olen ma kindel , et täna , just nimelt täna ( kus on öösel tänase ja eilse piir , kui ööd pealegi on lahkunud oma kohtadelt ? ) ja otsekohe koites saadangi teele oma lõpliku nõrkemise , lõpliku taandumise tunnistuse - ühelauselise kirja . Rikun muidugi kõik ära , kuid saadan . Mitte siis teile enam , otse Temale . Öösel sõnastasin selle nii ( allkirjata ) : hakkab minema täbarasti . Või siis : Kas on midagi halvasti või see ainult tundub nii ? Või , kolmas variant - kusagilt hankida laanelille pilt , kui laanelille ennast kusagilt niikuinii ei saa , ja saata .. . ( ma ei ole eales tarvitanud sõna << täbarasti >> ega teagi täpselt , mis see tähendab . Kas see tütarlaps , ilusa nimega Lill , kes sulas pinnale silla all Emajões , kas oli temalgi läinud täbarasti ? ) Mu väikesed , arvatavasti palvel pole mõju , kui palutakse halle ja jõuetuid asju . Näiteks , et maikuu lõpeks . Et taevas antaks tagasi , põline põhjataevas , ning et toomingas väristaks oma varanduse . Teised ei taha ju nii . Selline palve tähendaks ainult minu pisikest eraäri Jumalaga , omaette tillukest haiglast hüvet . Aga teie ja Jumal , teie üheskoos näete oma kõrgusest , et mina nõnda enam ei suuda , ei suuda nelja päevagi , sellepärast palun ma . Milleks ma kutsusin Ta ? Ei tea . Kas lämbuja , viskudes õhkuandvale praokesele , küsib , milleks ? Venitan päeva - ühtpidi tundub see suur võit , enesest üleolemine ja ajapikendus , öö aga röögatab - hilja ! Lõplikult , pööramatult , päästmatult hilja . Lase lõppeda maikuul , ja sul pole enam mitte kunagi mitte kedagi tarvis paluda . Nii et ühekorraga on vaja mõlemat : tappa maikuu Jumala abiga ja samas venitada ta viimased neli päeva elupikkuseks . Mu väikesed , kas teie olete näinud Teda ? Vaikus . Muidugi olete . Teie elektriline vidin akna all niidetud rohu kohal , äraandlikem kõigest ! Valge tulerihm läbi rõske koiduvideviku . 5. KIRI . TALLINN Kus te olete , linnud ? Nüüd küsin ma juba tõega teie eneste järele . Kuigi ei peaks üllatuma sellest praegu , kui oletegi pakku läinud - linnud ja inimesed korraga ei laula . Pealegi on kalendris kirjutatud << kuu lõpul on tunda lindude laulu vaibumist >> . Kuu pole lõpul , vaibumiseks on teised põhjused . Linn on see , kes praegu laulab . Vanalinnapäevad . See linn , mida ma iial lõpuni läbi elatud ei saa . << Missugune teine paik oleks veel suutnud nõnda kõiki oma lampe tuledes hoida , püsida aina värvides nagu pidutsev aed , millest lakkamatult paiskub rakette ja kus orkestrandid ei panegi pille kaest , >> olen kirjutanud viisteist aastat tagasi ja ega ma tänagi teisiti ei kirjutaks . Isegi täna , tõesti , kui õhus on vere ja katastroofi lõhna . Teid pole , linnud , seda enam on põhjust kirjutada . Kellele postitada ? Oh , asjata mure , teie tulete tagasi , Aafrikastki , kirjutada võib õhku lihtsalt . See võimalus jääb alati . Pilvisse üles , kus teie oma poognaid tõmbate . Ükskord ju ikka . Imelik , et esimene mõte ärgates on aina üks : kas jääbki nii ? Kas on siis mõte nii vähe ainest , et tema ei kulugi ? Ometi , tuge saab ta millistest raasukestest ! Nokib kaks korda toks-toks ja juba vaatab huvitatud silmaga nagu - kes ? Jah , kes ? Teie muidugi , pääsukesed . 6. KIRI . SUVE TUMMAD PADRIKUD Käisin läbi oma talvised suusateed Glehni parki ja eksisin täiesti ära . Nii muutnud oli kõike suve roheline nõidus ! Isegi kivimüüre . Kõik tänavad olid pikad ega lõppenud kunagi . Ainult üks ümmargune majanurk ja suured mustad kassid olid õiged . Nemad ei olnud lehtinud . Kõik maailma metsad oleksid kui tõusnud talvelõpu ja praeguse vahele . Ja tiheneksid . Nende kohin , oh mis kohin - suure pimeda mere tõus ! - tungib läbi une ja ma ärkan kaitsetusest . Suve tummad , läbipaistmatud padrikud . Kaua see kestab veel ja kas kestaks , kui Ta tuleks ? Kas ma tunneksin veel ära Tema näo ? Aga Ta ei tule . Teil on tiivad , teie ei tea , aga midagi on lahti meie kõigi jalgadega . Poja omaga , mis on kipsis , on olnud kogu selle igaviku , minu omadega , mis valutavad ja on palavikus , Tema põlvega , millega kuhugi ei saa , sest seal on liiv . Kadugu see liiv ! Ja ärgu mu mõjuta sõnad olgu seekord mõjuta . Ei ole õpetatud mind palvetama , kuid mu süda on iseõppija . Olgu Ta tugev ja voliline oma jõu üle . Et Ta võiks eemalduda , kui Ta tahab , olgu või igavesti , vaikselt ja viipamata , kui Ta seda tahab . Et Ta võiks tulla lihtsalt ja ettekäänet otsimata . Kui Ta seda tahab . Pääsukesed , kas te aitate kohale viia selle palve , kui minu hääl , kes ma põlvitan maas , on rohkem kuulda maale kui taevale ? Viite . Mina tõusen ja lähen . Kõneldakse - laanelill õitseb . Kõneldakse - tema aeg on üürike . Lähen teda otsima . Töö sees , mis käsil , oli hispaania vanasõna . See sai kirja esialgu nõnda : Mees on tuli , naine takud , Kurat tuleb ja õhkab peale . ÕHKAB ? Nagu oleks tal süda raske ? See meeldis , ja jäigi nii . 7. KIRI PÄÄSUKESTELE . AMIGO Vaadake teraselt otse alla , pääsukesed , otse mu jalgade juurde - see on Amigo . Suur must õrnus Paul-Eeriku pilguga . Tema ase on naabri aias , tema kauss , metrood , mida ta on kaevanud oma pikkade mõõkjate käppadega , oma vangistuse leekiva meeleheitega , tema kuut , tema tekk , tema kett . Ketti Amigo on liiga suur , see on tema ainuke süü , sellepärast on ta aheldatud siia . Ahel on enamasti keerdus , selle võrra vähemalt poole lühem veel . Pererahvas on lubanud üle õue vedada jooksutraadi . Revolutsioon sinu elus , Amigo ! Amigo tähendab hispaania keeles sõber . Kuigi ta on terav ja süsimust . Süsimust sööstev nuga . Üle rinnaesise jookseb kitsas lumivalge siksak nagu mõra , aga seda tavaliselt ei näe . Seda näeb siis , kui ta köögis esimesed käpad mulle sülle paneb , kui ta kõik käpad mulle sülle paneb , kui me tooliga ümber kukume , tõuseme , ja ta esimesed käpad mulle sülle paneb .. . Me tõlgime . Mu kaaslane teab hispaania keelest pooli sõnu , autor kõiki , mina mõnd ja Amigo üht - AMIGO't . Töö läheb . Pool on valmis . See on kaamete usuhullude maalija El Greco raamat , Toledo raamat , imelik vaimusaadus tõrkumisest ja sööstust , tembutamisest ja lõõmast . Peeter Joonatan MANTRA Tunneksin end süüdlasena tunnetusalti lugeja ees , kui mu lugu jääks talle mõneti arusaamatuks eelteadmiste nappuse tõttu teatava vaimse fenomeni kohta , mis Oriendis on üldtuntud ja loomulik , meil aga sünnitab enamasti vaid müstifikatsioone ja menukujutelmi , mis vähegi elukogenud inimesele otsekohe läbi paistavad . Muide - niisamamoodi müstifitseerib Lääs paljusid teisigi talle algselt võõraid realiteete , mida ta tegelikult ei tunne , millest aga oma tänaseks ületamatutena näivatele probleemidele ometigi lahendust loodab . Niisiis , et mitte seada süüvidasoovijat olukorda , milles meie praeguskultuuri europotsentristlik ühekülgsus teda kõige vähematki orienteeruma pole õpetanud , lubatagu esitada mõned selgitavad mõtted mantrast . Jah - tegu on erakordselt tugevatoimelise sõnaga . Omamata isiklikku kogemust , võime selle mõju võimalikke piire siinkohal vaid kujutleda , kuivõrd Lääne psüühilises reaalsuses küünib see parimal juhul ainult sõnakunsti sugestiivseimate ilminguteni . Ent see on ka kõik . Samal ajal kui Idas on sõna toime olnud võrratult tugevam , meie mõistes isegi totaalne . Väärib tähelepanu , et nähtust , mis ei tekitanud sellega kokkupuutunus ekstaasi , ei peetud Vana-Indias isegi kunstiks mitte . Kui võrreldamatult mõjusam pidi olema siis veel mantra , mis kuulub juba täienisti esoteeria , mitte eksoteeria sfääri . Pole siis ka imestada , et tugevatoimelisi mantraid anti edasi ainult vahetult õpetajalt õpilasele ja sedagi alles siis , kui viimane oli selleks vaimselt valmis , kui ta oli saavutanud võime valitseda selles peituvat väge . Vastasel korral , võhiku kätte sattudes , võis selline sõnaline vormel , kui ta õnnetut just sealsamas ei hävitanud , muutuda tema läbi ohjeldamatuks , purustavaks jõuks . Traditsioonis leidub isegi vihjeid mantratele , mis nende avaldamisel mittepühendatuile võiksid nende kaudu hävitada maailma , samal ajal kui nende valitsemine võrduks maailma valitsemisega . Mõistagi mitte majanduslikus ja poliitilises , vaid psüühilises plaanis. . . Meile tundub sõna selline kohene totaalne mõju uskumatuna , ma mõtlen - ärkvelolekuteadvuses . Sest hüpnoosis näiteks on lugu veidi teine . Ent inimkond oma nii-öelda normaalseisundis ju ei viibi hüpnootilises unes , ja murda ärkvelteadvuse kaitsebarjäär , elimineerida mõistus , viia inimene praktiliselt ühe hetkega alateadvuslike jõudude täielikku meelevalda , viimaseid veel pealegi teatud suunas juhtides - selline fenomen on meile pehmelt öeldes võõras . Kuid see ei tähenda veel sugugi , nagu ei pruugiks seda eksisteerida . Ainult meie liiga enesekindel võhiklikkus võib väita midagi nii kerglast . Ja minu aastatepikkused uuringud on seda vaid kinnitanud . Ometigi oli minulgi kahtlusi selle piiri osas , kusmaani küünib potentsiaalne tõelikkus ja kust algab juba pelk kujutlus . Sest mu kaine mõistus ütles mulle ikka veel , et nõnda suuresti kattuda need kaks valdkonda ei saa mitte kunagi . Ehkki mu käsutuses oli mantraid , mis on piisavalt ohtlikud argiteadvusele , et neid mitte avalikustada . Kuigi nad , näiteks ilukirjanduslikku vormi rüütatuna , põhjustaksid ehk murrangu sõna kasutuses ja esimese hooga hinnataks neid ülimalt kõrgelt - enne kui taibataks , millega on õieti tegu . Sest see ei oleks enam kunst , ehkki teda esialgu selle pähe võetaks , see oleks juba pigem miski , mida nimetaksin pära kunstiks , midagi , millel puuduks kunstile omase tinglikkuse ( aga seetõttu paraku ka meisse otseselt mittepuutuvuse ) kaitsekilp ja mis sellisena takistamatult ning vahetult valguks meie elu igasse akti ja täidaks meid meie tahtest sõltumata otsast otsani . Meid , kes me ei oleks selleks veel valmis ! Sest meie praegune eksistents on liiga võõrandunud oma ürgseist lätteist , et ilma pikemata välja kannatada midagi nii ehedat , nii juurtenitungivat ja kõikset . Selleks puuduks meil nii õpetatus ( mida meie kultuur meile ei anna ) kui ka vahetu elutundmise vajalik määr ( milleni omal jõul küünivad vaid ülivähesed ) . Ma olen kogenud , milliseid hingelisi vapustusi , enesekaotamist võib põhjustada vähegi sügavama teadmise sisseviimine teadvusse , mis on selleks ette valmistamata . Seepärast peab olema sellega äärmiselt ettevaatlik . Mõistagi , kui teha seda mitte abstraktsel , intellektuaalsel tasandil , nagu see on kombeks katastroofiliselt paljunevate kabinetiteadlaste seas , kelle metafüüsilisest lobast meie kultuur juba praeguseks on ära saastatud , vaid vahetul viisil , nii et inimene ühel hetkel tõepoolest aimab - kogu oma olemusega - , millega on tegu . Niisiis olen veendunud , et elu ei tohiks muuta shokiteatriks . Kuigi elamuse intensiivsuselt on kunst võibolla just teatrivallas jõudnud kõige lähemale mantra seniavastamata võimalustele - kuivõrd esiplaanile on tõusnud tema maagiline funktsioon . Piiripealseim minule seni teada olnud juhtudest leidis aset Burjaatias - ühe mulle suhteliselt vähetuntud inimesega , kes , viibinud mõnda aega kohalikus budistlikus kloostris , leidis endale seal õpetaja ning hakkas tolle käe all tegelema mantrapraktikaga . Esialgu läks kõik ladusasti , tegu oli võimeka , avatud , kõrget arengupotentsiaali omava adeptiga . Ühel päeval aga anti talle vormel , mis öeldi olevat tema edasiseks arenguks ülimalt soovitav , kuid ühtlasi - erinevalt kõigist eelmistest , alles rohkem või vähem ettevalmistavatest lausungitest - momendil tema võimete jaoks piiripealne või neid veidike koguni ületav , ja seepärast juba teatud määral ka ohtlik . Tal endal jäi otsustada , kas võtta see vastu või mitte . Viimasel juhul pidi ta teksti kõrvalisse , ainuüksi talle teadaolevasse paika hoolikalt maha matma ja ilmalikku ellu mõneks ajaks tagasi pöörduma . Et seejärel , pärast kloostris omandatud vaimse kogemuse settimist , selle seesmist läbitöötamist uuesti proovida . Oma õpetajat oli ta - kooskõlas traditsiooniga - õppinud usaldama kõiges ja täienisti ning kõiki tema juhendeid täpselt järginud . Pealegi oli ta juba kogenud , et on olemas asju , mida ta veel mõista ei pruugi ja millesse seetõttu tuleb lihtsalt uskuda . Mantra oli kirjutatud miniatuursele pärgamentrullile , mis omakorda oli asetatud erilisse püramiidikujulisse kastikesse . Tal tuli leida soodus paik keskendumiseks , avada kastike ühest , talle esialgu varjatud küljest , et õppida seejärel , avatule järk-järgult lähenedes , tundma sellest kiirguva välja eripära . Alles pärast seda - kaudmõju ilmse sobivuse , valitsetavuse korral - võinuks ta tutvuda teksti endaga . Paastunud ettenähtud päevad , suunduski ta väikesele kõrvalisele välule kloostri lähedal mägedes , kuhu inimjalg harva astus ja kus ta juba varemaltki oli enesesse edukalt süüvinud , avas kastikese ja toimetas kõik muugi vastavalt saadud juhenditele . Juba õige kaugelt tunnetas ta talle varasemast nii tuttavat voogu , mis kastikesele lähenedes üha tugevnes , nii et ta tundlik meel võis eristada selles uusi , temale seni tundmatuid jõude , mis läbistasid õhku nagu nooled . Kaua ning keskendunult uuris ta nende toimet , kompides iseendas peituvaid algeid , avades juba poikvel seesmisi uksi ja püüdes praotada veel suletuid . Õhtuks oli talle selge , mida peab tegema - tema aeg polnud veel käes . Ta sulges kastikese , mattis selle öö hakul , nagu kästud , maha , auku hoolikalt kinni tampides ja mättaga uuesti kattes . Järgmiseks hommikuks , olles juba koduteel , paistetas jalalaba ootamatult üles . Teadmata täpselt isegi , mida karta , kiirustas ta kohemaid kloostrisse tagasi . Tema kartus leidiski kinnitust , aga ka selgitust : ta oli kastikese - ilmselt liigse jalasurvega - purustanud , ja õnnetul kombel just niimoodi , et mantra muidu hajuv väli suunati purustatud püramiidi uute , moondunud proportsioonide kummalise kokkusattumuse tõttu ühte - mitmekordseltki võimendatuna . Nii et tegelikult pääses ta isegi kergelt . Tõsi , mädanikuks kiskuva paistetuse mahavõtmiseks - seejuures meile täiesti arusaamatu menetluse abil - kulus õpetajal vaid mõni minut , misjärel õpilane veel selsamal päeval rahunenult kodumaile siirdus . Nüüd on sellest hulk aastaid möödas ja juba mõnda aega tagasi lahkus asjaosaline Indiasse koos kellegi kõrge budistliku vaimulikuga , kes läbisõidul nimetatud kloostrit külastas . Mis temast edasi on saanud , selle kohta puuduvad mul andmed . Niisiis , mõnda aega tagasi külastas mind ootamatult mu kunagine vana hea tuttav , kellega läbikäimine oli viimastel aastatel sisuliselt katkenud , et leida selgust sündmuses , mis teda ikka veel painas , ehkki ta selle esmasest , kõige rängemast mõjust näis juba tervenenud olevat . Ja ma pean tunnistama , et kuulsin oma elu üht kõige fantastilisemat lugu , mis erutas mind seda enam , et puudutas fenomeni , mille uurimisega - nagu eelnevastki nähtub - olen üsnagi kaua tegelnud . Niisiis , sellel minu vanal heal tuttaval oli vahepeal sugenenud omakorda üks tuttav või sõber , kellest ma kuni siiamaani mitte kui midagi ei teadnud . Too aga paistis kuuldud jutu põhjal hoopis eriline isiksus olevat . Juba algusest peale , kui ta temaga läbi hakkas käima . See oli olnud mingi ring või sekt , kus nad koos käisid , inimest seitse-kaheksa . Tegelesid seal mitmesuguste asjadega : uurisid ja katsetasid joogat , lugesid ning arutasid esoteerilist kirjandust , üksvahe kordasid Krishna-mantrat , siis proovisid koguni uimasteid . Ja igas asjas oli too sell eestvedaja olnud , oli osanud kõike värskelt ja köitvalt serveerida ning sellega kaasa tõmmata . Ise olnud rahutu , kuid väga vitaalne , üha selgemini olid nad tajunud temas mingit erilist võlu ja ligitõmmet . Paar aastat oli kõik läinud ladusalt , nad olid omavahel hästi klappinud ja ühiselt nii mõnegi kõrghetke läbi elanud . Siis aga - ühtäkki , ilma mingi erilise põhjuseta - hakanud ta neist korraga eemale hoidma , öelnud , et nendega olevat tal raske ja ängistav , et nad neelavat kogu tema jõu ja et nüüd olevat tal teised plaanid , mille teostamiseks vajavat üksindust ja rahu . Nemad aga , see tähendab mu minevikusõber ja kogu see vennaskond , otsisid ta sellele vaatamata ta varjupaigast üles . See oli katusekamber ilmatuma suures hallis kivimajas linna piiril , kuhu ta ümber oli kolinud . Siin püüdsid nad end , nagu varemaltki , võimalikult sagedamini ta lähedusse sättida - otsekui ei osanukski nad ilma temata enam ei istuda ega astuda . Ta ei visanud neid välja . Küll aga muutus neist kutsumata külaskäikudest üha närvilisemaks , kippudes ärrituma üha tühisemaist asjust , otsekui otsides ettekäänet tõsiseks tüliks . Nemad aga olid üha kannatlikumad , püüdes talle igati meele järgi olla , võimalikult vähem segada , sest nad taipasid äkki , et neile piisab täienisti juba paljalt ta lähedusest , ta pilgust ja häälest . Kui saanuks , olnuksid nad valmis muutuma nähtamatuks , aga nad ei saanud . Nii kestnud see päevi , midamööda ta tõrjuv , ärritunud hoiak üha süvenenud . Nad olnud üha rohkem hirmul , sest ei teadnud , millega see kõik lõppeda võis , ehkki aimasid halba - aga ka lahti end sellest rebida nad enam ei suutnud . Ja siis , ühel päeval , läinudki nende kartused täide . See oli , otsekui langenuks barjäär temas kuhjunud pingete teelt , ja ta paiskus ehmatava jõuga neile peale . Ei , mitte füüsiliselt , vaid hingeliselt , ja see olnud võrreldamatult valusam . Sest neile tundunud , et üliootamatud löögid , mida nad nüüd taluma pidid , ähvardasid tagurpidi pöörata kogu nende sisemuse , ilma et nad kättki kaitseks näo ette jõudnuks tõsta . Ja kui mõni püüdnudki abitult vastu liigutada , siis kukkunud see välja sedavõrd armetult , et muutnud olukorra veelgi hullemaks . Kui küsisin , milles see kõik ikkagi konkreetselt avaldus - toogu kas või üksainus näide - , teatas ta mulle , et ei pea võimalikuks seda öelda ja et üleüldse ei tahtvat ta sellest enam rääkida . Asi olevat liiga intiimne ja ühtaegu vallandavat temas liiga palju just neid sisimaid jõude , mille ees ta on täiesti kaitsetu . Sest selle lausa saatanliku rünnaku lõpul tundnud ta end sedavõrd sügavalt haavatuna , et paljas mälestuski sellest tegevat teravat valu - rääkimata toimunu täpsemast taassõnastamisest . Panin tähele , et jutustaja oli seda öeldes märgatavalt kahvatanud ja ka jutt ise , pean tunnistama , manitses mind ettevaatusele . Otsekui aistinuksin minagi õhus sedasama väge , mille ees pihtinu end jõuetuks oli tunnistanud . Sest see oli juba pihtimus . Ja mu vaist ütles mulle , et edasi uurida olnuks ohtlik - kui küsitletav juba niigi liiga palju öelnud polnud . Sest on olukordi , mille hävitav toime meie vaimsele tervisele avaldub alles tagantjärele , ajapikku , võides lõppude lõpuks kristalliseeruda meid igal meenumisel pea täienisti jõuetustavaks või koguni purustavaks mälestuseks . Kindlasti on paljugi inimesi , kes sellise psüühilise koorma all rängalt kannatavad , ja nende aitamine eeldab juba suurt oskust . Nagu eeldab oskust hoida end niisugustesse olukordadesse üldse sattumast , neid - kui nad me ümber tekkima peaksid - endast eemale juhtides . On küll olemas üks võimalus , mil võime täienisti ja piiritult vastu tulla ligimese süvimale , siiraimale puhastumissoovile , ilma et peaksime sellest tagasilööki kartma : on , kui oleme pihiisa staatuses , autoriteetse institutsiooni esindaja , mis nii meid kui ka pihtijat asetleidva kõikvõimalike destruktiivsete tagajärgede eest tõhusalt kaitseb . Ilma selle , otsekui kõrgemalt antud seisundita on pihtimuse , iseäranis sügava pihtimuse vastuvõtt ilmselt ohtlik . Ehkki mu tuttav keeldus toimunu konkreetset sisu otseselt puudutamast , tajusin temas vastupandamatut kihku seda ometigi teha . Kui mitte otse , siis kas või kaude - et juhtunust sel teel osaliseltki vabaneda . Nii saingi kuulda ähmaseid vihjeid , millest üha rohkem võisin aimata sedagi , mida otsesõnu välja ei öeldud . Ent jätkem aimdused ja vaagigem seda , mis veidi selgema sõnastuseni jõudis . Ja siin paelus mu tähelepanu iseäranis üks moment , mida mu ekssõber ka ise tagantjärele imeks pani : et ründaja sõnadest põhjustatud piin olnud , vähemasti alguses , ühtaegu nii ränk kui ka - kummaliselt magus ! Mistõttu nad otsekui tundnuksid korraga , et see on tõde - tõde neist endast ! Tõde , mida sellisel kombel tavaliselt kunagi välja ei öelda , sest on asju , mis on - vaatamata nende tõesusele - tabu , mida ei tohi sõnastada , sest niisuguste sõnadega võib tappa nii teist kui ennast . Hingeliselt tappa ! Neile jäänudki mulje , et sõnuja poolt väljendatav - selle hellitava magususe kiuste ! - otsekui hävitanuks maailma , haavanuks surmavalt kõike seda , mis inimestele õigust ja julgust annab üksteisele silma vaadata , üksteisega lävida , üksteist kohata. . . Kindlust ja tuge . Ja samaaegu olnud selles pühaduserüvetuses ka midagi jumalikku . Või saatanlikku ! ? Mis seda otsekui õigustanuks . Otsekui hävitanuks Saatan Jumalast loodut , et võibolla sealsamas mingit uut , neile senitundmatut maailma ilmutada või luua. . . Esitatud mõttepundar tundub mulle endalegi segane , aga kindel on , et mu tuttava jutustuses polnud sedagi loogikat , mida selles tagantjärele olen püüdnud tabada . Enn Nõu BECKET EESTI MOODI Nad tulevad halli külla . Nad ratsutavad läbi sügisküpse põllu . Nad trambivad lõikamata rukist ja nisu . Nad näevad hirmunud metsapõgenejaid , ärajooksjaid ja minemalonkijaid . Lõputut paanikat . Kulunud taluhooned põlevad õlgkatustest . Kaevul kisendab must kass , tuli sabas . Nad leiavad neljakümne kuue aastase mehe poolpimedas tagakambris , pikali voodis . Nad leiavad riidekapist Omakaitse käesideme , vintpüssi ja viiskümmend padrunit . Nad tirivad kahekesi mehe jalgupidi taluõuele päevavalgusesse . Partei nimel ja partei loal . Palavikuviirastuses . Nad seovad ta käed randmetest kokku . Nad seovad seotud käed jämedate köitega ja pikad köied sadulate külge . Nad ratsutavad mustadel hobustel sörkis maanteel . Tankiroomikute ülesküntud teele . Nad köhivad sõjasuitsust . Nad ratsutavad minema . Mees halliga juustes hingeldab järele joostes . Nad ratsutavad rutemini . Nad löövad kannustega kubemetesse . Mees komistab , vaarub , kukub ja lohiseb . Galopp . Kruus kraabib nahka kätelt ja jalgadelt nagu raspliga . Ta karjatab , oigab , kiunub ja vaikib . Nad ei kuula . Mööda auklikku teed lohiseb inimese keha . Ta minestab ja kaotab terve naha . Ta sureb nülitult , alasti . Maanteetolmune ja verine tomp . Nad ratsutavad ja ei vaata tagasi . Nad tulistavad huupi metsapõgenejatele järele . Nad hüüavad , nad karjuvad midagi . Nad ei peatu enne kui viis kilomeetrit külast eemal , et rüübata lonks põletavat vodkat ja välja paisata venekeelset sõnade lainet . Pussilõiked läbi köite . Laip tõugatakse tolmuste saabaste poolt kraavi . Nad on kätte maksnud millegi eest . Nutuaeg põgenikele . Nad on täna võitjad . Neil on piiramatu võim . Peksasaajad peavad tänama . HÄDA VÕIDETUILE ! Üks neist on sündinud Kaukaasia külas . Teine neist on sündinud Kuressaare linnas . Üks on õppinud parteikoolis . Teine on õppinud fakulteedis usuteadust ja selle pooleli jätnud ja kaasa läinud tapma ja kätte maksma . Mõlemad on loobunud Jumalast . Ühel pole kunagi Jumalat olnud . 1944. a. sügisel . ALEKSEI SEPAPOEG . KAAREL VAHIMEES . Mõlemad valdavad laitmatult vene keelt . Üks sündimisest peale . Mõlemad räägivad praegu vene keeles . Mõlemad suudlevad üksteist , kui lahingud lõppenud . Vasakule ja paremale põsele ja siis otse suule . Elu eest . Pimeduse varjus värisevad kojuhiilijad leiavad kambrist tühja ja külma aseme . Laip avastatakse nädal aega hiljem . Keegi ei suuda pärast unustada ega andestada . Igast perekonnast leinatakse kedagi . Matust ei tohi pidada . Risti ei lubata hauale panna . Aleksei Sepapojal oli õde maha jäänud ja hukati otsekohe tankitõrjekraavi veerel . 1941. Kaarel Vahimees läks laevaga ja ei uskunud enam Jumalat . 1941. Ema ja isa lasti tal varsti pärast seda sakslaste poolt maha . Iga teine võeti kättemaksuks tapetud ohvitseri eest ja nemad ei sattunud kõrvuti . Nende numbriteks olid kolmteist ja viisteist . Mispärast , ei saagi Kaarel teada . Tema oli ju Jumala maha jätnud ja Jumal vist ka tema . Vere eest makstakse vere hinnaga . Ohver ei ole nelja sõja-aasta järel oluline . Nimigi tundmatu . 1944 ratsutavad nad kahekesi maanteel mustade märgade hobustega . Kaarel ei olnud soovinud niisugust elu , aga ta oli ette näinud , mis pidi tulema . Pead olema alati võitjate poolel , kui tahad elada , oli isa ütelnud kibedalt . Surnud kangelased on vaid unustamiseks . Ja kui elamiseks on tarvis loobuda Jumalast , siis Kaarel loobub . Ja kui on tarvis kättemaksust osa võtta ja tappa selleks , et olla õigel poolel , siis Kaarel tapab . Aga mitte rohkem kui vaja . Aleksei ei tohi kunagi kahelda . Ta peab usaldama Kaarlit rohkem kui oma isa . Kui sõpra ja seltsimeest . 1944 on hirmus aasta . Õuduste aasta . STALINI NIMEL . Hamngatan , Birger Jarisgatan , Riddargatan , Nybrogatan , Linnegatan , Stu-regatan , Kommendörgatan ja Grev Turegatan . Tänavad . Asfalteeritud tänavad . Humlegärdsgatan , Sturegatan , Stureplan ja Biblioteksgatan . << Festival >> . Parkett . Pink 9 . Koht 157 ja 158 . Pane käsi tüdrukule pükstesse , laulab trubaduur . << Vaiksed päevad Clichys >> . Käest kinni . Joostes . Kõrged kontsad . Mahlad tahavad tungida välja . Otsides . Plahvatades ja pursates . Olles õnnelik ja nautides naudingu pärast . Igal pool on hea . Kalju Lepik saab viiekümneaastaseks , Aleksei Müürisepp sureb ja päev hiljem saab Aleksander Solženitsõn Nobeli auhinna . Uduvarjutatud põllud . Kastemärg heinamaa . Külmniiske võsa . Äraandja katkiste saabaste jälgedes . Ahelikud mõlemal pool . Soine pind . Ettevaatlikult ja täiesti vaikselt hiilides . - Seal . Soosaarel . Kaskede vahel . Vasakul pool . Äraandja Mihkel M. näitab parema käega . Major Kaarel Vahimees annab agarale nooremleitnandile käsu raskekuulipildujad sooservale laskeasendisse valmis seada ja igaks juhuks pesad kaevata . Puna-sinised ahelikud liiguvad laias haardes mõlemalt poolt peale , et saart lõugade vahele võtta . Polkovnik Aleksei Sepapoeg süütab << Priima >> - paberossi . Kaarel kustutab tiku ja astub tema kõrval ettevaatlikult mättalt mättale , viibates tšekistidele järele tulla . Mihkel M. komberdab ees küürus selja ja närviliste sammudega . Püstolkuulipilduja kõva toru vastu selga vajutatud . Kellegi näpp päästikul . Mihkli vasak käsi on lohakalt valge määrdunud rätiga mähitud ja ripub lõdvalt mööda külge alla . Sõrmeluud ükshaaval katki murtud . Ka keskajal tehti niimoodi . Otstarve määrab meetodi . Laua taga istus mustade juustega polkovnik ja tema kõrval seisis sünge major , kes käskis Mihkli sõrmeluud murda sellepärast , et Mihkel vaikis kangekaelselt . Alles siis , kui valu oli teda kaks korda teinud meelemärkusetuks ja veri nirgus üle põsenuki ja kui nad lisaks avasid kõrvaltoa ukse , kus tšekistid üksteise järel tema naisele metsiku tooruse jõuga peale ronisid ja iga kord major enne küsis , et kas veel kord , alles siis ta andis ära ja ei lootnud enam midagi . Mihkel M. jutustas napisõnaliselt , tilkhaaval teele etteseatud männi abil tšekistmajori auto peatamisest . Rääkis , kuidas majoril käed välja väänati , vormipluus seljast kisti . Ka püksid tõmmati jalast . Kuidas teda peksti , kuidas verine viisnurk tal täägiga rinnale lõigati , kuidas tal soovitati Džeržinskit ja Stalinit appi paluda ja kuidas ta saksa püstolkuulipilduja valanguga lõplikult tapeti . Mispärast metsavennad nii olid toiminud , ei huvitanud Alekseid ega Kaarlit , sest nad teadsid isegi . Nad ei olnud rumalad , vähemalt mitte Kaarel Külas nutsid naised . Igast perekonnast võeti keegi . Päeval tapsid tšekistid ja öösel metsavennad . Hammas hamba vastu . Valla täitevkomitee esimees ei tulnudki koosolekult koju . Hommikul leiti laip metsaservalt . Saksa padrunikestad sealtsamast . Telefonid helisesid . Julgeolekuministeerium saatis tšekistmajori komandeeringule . Kulakud tuleb halastamatult likvideerida , anti käsk polkovnik Aleksei poolt . Tema taga seisis Kaarel , siis küll veel kapten , ja planeeris Aleksei käskusid ja saigi lõpuks Mihkli jälile . Kõige lahenduseks ja majorikraadiks . Nad astuvad vetruvale soosaarele . Mihkel näitab sosistades mättahunnikut , mille alla on maetud metsavendade jälitaja komnoor Juhan , kes kunagi ei jõudnud külla tagasi . Imelik , et keegi ei reageeri nende tulekule . Kõik on ähvardavalt vaikne . Mihkli elutahe on teda siia katkiste sõrmedega välja toonud , aga mitte kaugemale . Rohkem ei suuda . Ta karjub . Püstolkuulipilduja valangus lõpeb lootused kaotanud mehe elu . Punkrist avatakse ligidalt marutuli nende peale . Tšekistid kukuvad ja valukarjuvad . Kaarel paiskab Aleksei täie jõuga mätaste vahele pikali , surudes kaaslase keha enda varju . Aleksei on tema elukindlustus . Aleksei ei tohi surma saada . Raskekuulipildujad tulistavad üle nende peade . Tšekistid sunnivad rahvakaitsemeeste ahelikud pealetungile . Surnud varisevad soomülgastesse . Äge tuli kestab vahetpidamata kaks tundi ja nad ei saa sammuvõrdki edasi . Siis veel vaid üksikud lasud . Kaarel viskab ise << sidruni >> . Käsigranaat paiskab üles surma mullasamba . Nad roomavad kobades ettepoole . Punkri eest leiavad nad viis laipa , tühjad laskemoonakastid ja kummuli kergekuulipilduja . Keskel kapten , metsavendade vihatud juht . Granaadiplahvatus on muist vaenlastest tükkideks rebinud . Kapten on ise enda elu võtnud , kuuli pähe lasknud . Välja voolanud aju niiskel samblal . Tšekistid kutsuvad Alekseid ja Kaarlit maa-alusesse punkrisse . Kaseroigastega vooderdatud sissekäik ja punkriseinad . Seinte ääres kümme nari ja riidekaltsud . Niiske kopitanud õhk . Muldpõrand samblaga kaetud . Sellel seisab hirmuängistusest kangestunud naine . Määrdunud näoga . Solkus juustega . Kulunud riietega . Palja jalu . Tšekistid on pussi lõdvast käest välja väänanud . Kaarel saadab nad punkrist välja . Laual raadioaparaat , mõned kaustad ja kaks poolikut viinapudelit hallide plekk-kruuside seas . Aleksei pühib väikese kasevardaga nikerdatud alusele monteeritud sinimustvalge lipu laualt põrandale ja vajutab säärikukanna kõvasti peale . Ta sülitab naisele näkku ja naerab . Naise käed värisevad . - Kaarel , miks raisata liha . Teeme bandiidilitsile ära ! Surema peab ta niikuinii ! - Oota , üks silmapilk ! Nii saab parema nussi . Kaarel kallab viina plekk-kruusi ja sunnib naisele kurku . Kaks täit . - Joo , joo ! Ja ta ütleb endale mõttes , et tunned siis vähem ja on kergem surra . Loll , miks sa ennast ei tapnud . Rüüpab ise otse pudelist . - Vaatame siis , mis räbalate all peidus . Naine ei pane vastu . Kaarel sunnib ta põrandale selili , väänab käed üle pea ja tirib rasvased juuksed pihku kokku . Aleksei kummardub üle hirmutumma naise ja käristab riided ihult . Paljastab valge kõhu ja mustad häbemekarvad . Aleksei rebib hirmuvaikse naise pehmed kintsud lahti ja laseb endal rasked püksid alla . Kui ta kirg valmis on tagunud , viipab ta Kaarlile . Viimane ei mõista isegi , kuidas säärases olukorras saab , aga vajub lõpuks kuidagi linnulihasse ja pärast tilgub põrandale . - Ei olnud viga , bandiit või mitte , lisab Aleksei jahtunult , lastes tšekistidel poolalasti naise üles õue tirida . - Tehke , mis tahate , ja pärast lööge lits mättasse ! Naine on ammugi minestanud , kui kõik tahtjad oma osa on saanud . Viimne vägistaja tõuseb ja kisub endal püksid üles . Tõukab jalaga , tallab häbemel ja torkab täägi kõhtu . - Kuradi fašisti vitt ! Nüüd said ! Keskaeg või kahekümnes sajand . Ei olnud mingisugust vahet . Kaarel lahkub viimsena lootusetu vastupanu punkrist . Ta on poolpurjus , komistab pikkade päevade äraistumise kasepakkude otsas . Põrandal üksinda kobades ringi roomates leiab ta määritud sini-must-valge lipu , võtab selle kätte , vaatab uduste silmadega , pühib ettevaatlikult pori pealt ära ja paneb tagasi lauale , õrnalt , peaaegu pühalikult . Pärast pistab mõned kaustikud taskusse . Küll aga mitte piiblit ligema nari peatsist . Teised on juba ammu saarelt lahkunud . Kaarel lõpetab minestanud ja verest tühjaks jooksva naise elu kuulivalanguga ja viskab tuigerdades laiba soomülkasse . Gümnaasiumis käies ei võinud ta ette kujutada , et niimoodi sai ka naisi kohelda . Ta läheb , vere lõhn kurgus , viimsena saarelt , visates enne granaadi punkrisse . - Miks sa granaate raiskad ? küsib pärast Aleksei . - Et mitte teised bandiidid sama punkrit uuesti ei saaks ära kasutada ja kindlasti oli neil siin kuskil ka maa-alune relvaladu . Muster on ikka sama . Tšekistid jagavad kaasavõetud käekelli . Mõnesaja aasta pärast leitakse maa seest inimeste luid . Aleksei suudleb Kaarlit mõlemale põsele ja suule . Elu päästmise eest . Üleelamise eest . Kaarlil jookseb arm viltu üle otsaesise . Jumalat ei olnud . Ei tohtinud olla . 1946. SURM VAENLASTELE . STALINI NIMEL . Lõhkunud sügisjaheduses puid ja siis külmunult kuuma sauna minna on nauding . Veel suurem nauding higikuumade kehade tihe kontakt . Olles rõõmus ja soe seitsmekümnendatel aastatel . Kaugel kannatustest . Kollased sügislehed langevad . Loodus jääb rahulikult magama . Polkovnik Aleksei Sepapoeg loeb laualambi nõrgas valgussõõris teist korda 23. piirivalvekordoni juhi vanemleitnant Juri Gaganovitši põhjalikku aruannet . Koht : Pagari tänav 2 . << Kell 0026 avastas meie radarjaam kaks suure kiirusega rannale lähenevat mootorpaati . Teade anti edasi kordoni kell 0035 . Kell 0043 asusid meie piirivalvurid lahingupositsioonidele . Kell 0049 kuulsin läbi uduvihma paatide tasast mootorimürinat . Kell 0052 peatati mootorid . Mõlemast paa- dist sõudsid kolm meest kummipaatidega randa . Kell 0054 sattusid nad meie helgiheitjate valgusvihku . Kell 0056 avasime nende peale tule . Diversandid vastasid automaatidega . Meie raskekuulipildujad tabasid surmavalt viit kuuest vaenlase agendist . Ühel neist õnnestus põgeneda kadakate ja kiviaedade varju . Tabasime ta kell 0358 poolteist kilomeetrit rannast sisemaa pool pärast ümbruskonna põhjalikku läbikammimist jälituskoerte ja piirkonna rahvakaitse salkadega . Meie kaotused : kaks surnut ja neli haavatut . Vangi andsime üle kohalikele Eesti NSV Julgeoleku Ministeeriumi organitele . Rannale jäänud viis laipa otsisime põhjalikult läbi enne ühishauda matmist ja leidsime ainult ühel neist püksitaskust dokumendi nimega Endel Tarm . Kõik kuus diversanti olid varustatud kontrrevolutsioonilise õõnestustegevuse jaoks rootsi püstolkuulipildujatega . Kummipaatides leidsime veel kaks kokkumonteerimata kergekuulipildujat ja täispuhutavad õhupallid jäljetult üle rannaliiva hüppamiseks . Spioonidel oli kaasas üks täiuslik raadiosaatejaam , hulk mitmesuguseid šifreid , koode , salakirju ja lendlehti , helisummutajatega püstolid , võltsitud Nõukogude passid , topograafilised Eesti kaardid , suured summad Nõukogude raha , granaadid , kiikrid ja fotoaparaadid . Kuuekraedest avastasime pärast väga põhjalikku läbiotsimist enesetapu mürgiampullid . Kahel mõrvaril-diversandil leidsime veel spetsiaalrevolvrid . Kõik materjalid andsime üle Julgeoleku Ministeeriumi organitele . Arreteeritu saadeti pärast esimest orienteerivat ülekuulamist lennukiga edasi Eesti NSV Julgeoleku organite spetsialistide kätte põhjalikumaks ülekuulamiseks . On selge , et reetliku diversiooni eesmärgiks oli suureulatuseline spionaaž kommunismi ehitavate Nõukogude Eesti töötajate vastu . Ka oli neil kindlasti ülesandeks luua põrandaaluseid kodanlikke natsionalistlikke-fašistlikke gruppe konspiratiivseteks kohtumisteks ja ka kindlasti nõukogudevastase vaimu loomine poliitilise diversiooni kaudu . Paistab , nagu oleks roimarlikel sissetungijatel olnud kontakte Rootsis asuva reaktsioonilise emigrantliku ladvikuga . Politikaanide diversioon paljastati aga tänu meie piirivalvurite ennastsalgavale valvsusele . Meie kuulsusrikas ja sangarlik kartmatu piirikaitse täidab alati oma püha kommunistlikku kohust . Elagu Nõukogude Liit ! Elagu Josef Stalin , meie juht ! Kell 0056 avasime nende peale tule . Diversandid vastasid automaatidega . Meie raskekuulipildujad tabasid surmavalt viit kuuest vaenlase agendist . Ühel neist õnnestus põgeneda kadakate ja kiviaedade varju . Tabasime ta kell 0358 poolteist kilomeetrit rannast sisemaa pool pärast ümbruskonna põhjalikku läbikammimist jälituskoerte ja piirkonna rahvakaitse salkadega . Meie kaotused : kaks surnut ja neli haavatut . Vangi andsime üle kohalikele Eesti NSV Julgeoleku Ministeeriumi organitele . Rannale jäänud viis laipa otsisime põhjalikult läbi enne ühishauda matmist ja leidsime ainult ühel neist püksitaskust dokumendi nimega Endel Tarm . Kõik kuus diversanti olid varustatud kontrrevolutsioonilise õõnestustegevuse jaoks rootsi püstolkuulipildujatega . Kummipaatides leidsime veel kaks kokkumonteerimata kergekuulipildujat ja täispuhutavad õhupallid jäljetult üle rannaliiva hüppamiseks . Spioonidel oli kaasas üks täiuslik raadiosaatejaam , hulk mitmesuguseid šifreid , koode , salakirju ja lendlehti , helisummutajatega püstolid , võltsitud Nõukogude passid , topograafilised Eesti kaardid , suured summad Nõukogude raha , granaadid , kiikrid ja fotoaparaadid . Kuuekraedest avastasime pärast väga põhjalikku läbiotsimist enesetapu mürgiampullid . Kahel mõrvaril-diversandil leidsime veel spetsiaalrevolvrid . Ülo Mattheus KOGUJAD , VIIJAD Mõnikord rääkis Joost niisugust lugu . Alguses oli hing . See pandi musta veripuust laekasse , millele inkrusteeritud vaskne ingel , ja lasti laekal peidus olla , kuni saabus õige aeg . Ühel päeval leidis laeka keha . Laegas oli peidus tamme õõnes just selle tee ääres , mida keha kulges . Oli nii , et sel hetkel paistis päike puuõõnde sisse ja kiirtes sätendav ingel hakkas kehale kohe silma . See laegas meeldis talle väga . Ajapikku hakkas keha ümber kogunema üht-teist . << Ei saa sa ju ometi alasti käia ! Pead inimese moodi välja nägema ! >> manitses emalik hääl , mis oli tulnud koos hingega . Kuid ega keha olnud alasti isegi alguses . Tal oli seljas kellegi vana kulunud ülikond , ei tea kust saadud , kust leitud . Ehk vedeles seegi tee ääres , kuigi keha seda ei mäletanud . Aga koos uue ülikonnaga nägi ta nüüd inimese moodi välja tõesti . Kehal oli ka inimese nimi . Selle pani talle keegi vana mees tänaval , mida mööda nad sattusid ühel ajal kulgema . << Joost , oled see sina ? ! >> küsiti-hüüti , mispeale Joost jäi seisma ja vaatas küsijale otsa . Mees naeratas ja see naeratus meeldis Joostile , nii et juba hetke pärast oli ta kindel , et on naeratust varemgi kuskil näinud . << Ma olen Hermann . Kas sa ei tunne mind ? >> imestati , ja nüüd tulid sõnad Joosti suust nagu iseenesest : << Muidugi tunnen , miks ma ei tunnel >> Selgus , et Joost oli Hermanni toanaaber Vee tänava ühiskorteris . << Tõsi või ? >> ei tahtnud Joost algul nagu uskuda . Aga Hermann oli surmkindel : << Tõsi mis tõsi . Kus sina siis elanud oled , et ei tea ? >> Ent polnud Joosti ! aimugi , kus ta elanud oli . Või oli ikka natuke ? Oli elanud siin ja seal , just nagu inimeste keskel varemgi . See oli hägune tunne . << Näed und ? Oled end deliiriumi joonud ? >> usutles Hermann , aga ei ühest ega teisest olnud Joostil aimu . Nad läksid koos Hermanniga Vee tänava majja number seitse ja tõusid teisele korrusele korter number nelja . Joosti tuba oli kaks . Oli täiesti tühi tuba , parkett kenasti poonitud ja läikimas . << Millal sa selle kõik maha oled müünud ? ! >> ei uskunud Hermann oma silmi , nagu oleks tuba olnud varem mööblit täis . Ent Joost ütles , et ta pole kunagi midagi müünud , ja nüüd vangutas Hermann pead : << Kas oled sina hull või olen mina ? >> Niisugune kahtlus , et Hermann pole päris normaalne , oli Joostil varemgi peast läbi käinud , sest mehel oli kentsakas kõnnak , ta poeülikond istus halvasti ja ta ütles paljudele möödujatele tere , samas kui Joost ei tundnud ühtegi inimest . << Mul pole kunagi midagi olnud , >> kinnitas Joost , kuid siis meenus talle karbike taskus ja ta võttis selle välja . << Peale tolle laeka , >> lisas ta veendunult . << Oled ikka tõesti << ärganud >> , >> ohkas Hermann seepeale ja keerutas sõrme meelekohal . Nii tavatses Joost kõnelda , nii väitis selle olnud . Ta asetas veripuust laeka keset poonitud põrandat ja konutas mitu päeva nurgas , kuni kord tuli jälle Hermann ja ütles , et nii see asi enam ei lähe . << Tule , ma näitan sulle , >> ütles vana mees Joostile ja sikutas Joosti varrukatpidi endaga kaasa . Nad läksid läbi koridori ja siis astusid Hermanni tuppa , mis oli täis kõikvõimalikke asju . Neid oli seal ehk rohkemgi , kui ühe vana mehe jaoks vaja . Mööblit koguni kakskümmend üks erinevat eset : neli tavalist ja kaks tugitooli , tigudiivan , kušett , diivanilaud ja kirjutuslaud , järi , riidekapp ja raamatukapp , veel kuus riiulit raamatute ja karpidega ( mille otstarve selgus hiljem ) , pesukummut ja öökapp , ning peale selle ... Pisiasju ei hakanud Joost loendamagi , sest silme ees võttis niigi kirjuks . Kuid üks maal jäi talle siiski kohe alguses meelde : see kujutas lapsliblikat , või libliklast - oli seal selline väike lapse moodi tiibadega ja igatsuslik olend . Ehk jäi seepärast meelde , et meenutas inglit . Hermann pakkus Joostile istumiseks punaselillelise tugitooli - teine oli roheliste lilledega - ja kostitas pressitud mustriga karahvinist teda veiniga , mida valas suitsuklaasist peekritesse ja mis kokkulöömisel kaua klirisesid . << Päris inimese tunne tuleb peale , >> ütles Hermann , kui nad olid oma klaasid tühjaks joonud . << Hea vein - see on nagu punkt i peal . >> Joost nagu aimas üht-teist . Igatahes polnud tal Hermanni seltsis halb . Selgus , et Hermann kogus linnujalgu . Jalad olid tal kenasti nagu liblikad nõeltega karpidesse kinnitatud ja etiketiga varustatud . Ja karbid ilusasti riiulil reas . << Kas see pole ehk julm ? >> arvas Joost siiski , kuid Hermann vastas , et mis seal nii erilist . << Käib inimenegi karguga - miks ei peaks siis lind hakkama saama ! Pealegi seisab toonekurg nagunii ühel jalal . >> Oma sõnade kinnituseks võttis Hermann riiulist Koguja raamatu ja avas selle täpselt õigelt kohalt : << Sest mis sünnib inimesega , see sünnib lojusega - neil on seesama saatus : nagu sureb üks , nõnda sureb teine , ja neil kõigil on ühesugune hing ... >> Hermann naeratas leebelt oma naeratust , mis oli Joostile nüüd juba üliväga tuttav : vana mehe suu ja silmade ümber tekkisid kurrud , mis olid sügavad ja tumedad , just nagu mustust täis . Tõepoolest << just nagu >> , sest Hermann oli ühisvannitoa sagedane külastaja ja hügieenist kõnelesid ka ta õhkõhulised ( seega puhtad ) helevalged juuksed , mis Joostile eriti meeldisid . << Eks nii nagu lösutab ühejalgne lind , lösutab teinekord inimenegi . Oled sa näinud mõnda niisugust ? >> << Ei , ei , >> raputas Joost pead ja lisas hetke pärast mõtlikult : << See saatus on ... >> Ja vakatas . Mispeale Hermann ütles , et saatus on alati - ega teadnud samuti , mis see ikkagi on . Ta võttis seinalt lapsliblikaga maali ja üritas seletada teisiti : << Vaata , selle pintseldas Flavius Paal , keda sõbrad hüüdsid ta veidra nime tõttu Ladinlaseks . Võib-olla sellepärast töötaski ta just Roomas , seal linnade Linnas . Ta surnukehagi leiti Kapitooliumi jalamilt 17. augustil 1939 . Kuid ta oli siis juba vana mees . >> Ja pööras Joosti poole maali tagumise külje , kuhu Flavius oli kirjutanud luuletuse : Lapsliblikana lendled väljal mis on küllalt lage vaid ühe päeva oma teejupikese kohal . Hermann riputas maali seinale tagasi . << Mõistad nüüd ? >> Ja Joost nagu aimas üht-teist tõepoolest . Nii olla Hermann Joosti sõnul kõnelnud . Aga oli siis sellel tähtsust , kust tuba tuli - peaasi , et ühel päeval oli see olemas . Joost sooritas vajalikud asjaõiendused ja sellega oli kõik nagu ühel pool . Passilauas trahviti teda nii passi kaotamise kui ka passirežiimi rikkumise eest , kuid ametnik oli siiski heatahtlik , imestades , mis nipiga küll oli Joostil õnnestunud nii kaua sissekirjutuseta elada . Sümpaatiat ei äratanud ametnik Joostis sellegipoolest , niisamuti too tööbüroo oma , keda tegi nõutuks tööraamatu puudumine . Võib-olla seepärast ( karistuseks antipaatia eest ) pandi ka Joost ametnikukoormat vedama ja suunati ta kaadriosakonna inspektoriks - seda õnneks heal järjel ettevõttesse , ja siin oli asja konks , nii et peatselt siginesid Joosti tuppa kušett , vaip , laud , kaks tooli ja kapp , mille ühele riiulile Joost sai oma veripuust laeka nüüd ära panna . Kui Hermann tuli , oli tal Joosti üle heameel , ja Joostil oli ka koht , kuhu külaline istuma paluda . << No näed ! No näed ! >> rõõmustas Hermann , sest oli ju Joost nagu pailaps tast aru saanud , Hermann naeratas oma naeratust ja pead kord ühele , kord teisele poole kallutades lasi oma juustel õhus lennelda , ja see oli ilus ja harras pilt . Õpetlikult jätkas Hermann : << Iseenesest on need asjad ju tühised , aga .. . Võtame näiteks kapi : sellel on juba väärtust , sest sa said sinna panna oma veripuust laeka , millele inkrusteeritud too vaskne ingel . Ega see arukas ole , kui hing teab kus vedeleb . Igal asjal olgu oma koht . >> Nad istusid ja Hermann naeratas ühtepuhku , ja Joost kahetses , et ei saa talle midagi pakkuda , sest nõusid polnud ta veel piisavalt soetanud - oli ainult üks tass ja taldrik , alpakapeaga nuga , alumiiniumkahvel ja lusikas , mis olid vedelnud köögis ja mida keegi omaks ei tunnistanud . << Niisugune lugu , >> laiutas Joost käsi , sest ka midagi suupärast polnud ta hankinud . Kuid Hermann ei lasknud tal end lõpuni vabandada : << Ah , mis sa tühja ._._. ! >> Ent igav Joosti toas mõistagi oli , nii et juba mõne aja pärast sikutas Hermann võõrustaja varrukatpidi taas endaga kaasa . Just enne Joosti tulekut oli Hermann lugenud perioodilisi väljaandeid . Neid oli tal nii ema- kui ka võõrkeelseid , millest viimased viitasid selgesti anglofiiliale . << Mul on piiri taga sugulasi , need saadavad , >> seletas Hermann . Tal oli parasjagu nii palju ajalehti ja ajakirju , et kui ta lõi lahti oma kapi , millel klaasid ees ja klaaside taga varraste küljes rohelised kardinad , pudenes neid kõrgetelt riitadelt põrandale ja tal oli kapi sulgemisega pärast tükk tegu , sest nagu kiusteks surusid väljaanded end ukseprao vahelt läbi . Nad istusid nüüdki ja et neil polnud just nagu millestki rääkida , võttis Hermann diivanilaualt viimase << Daily Mirrori >> . << Siin on niisugune lugu , >> ütles Hermann ja tõlkis seejärel otse lugedes : << Mõni päev tagasi võisid londonlased linna kohal näha tundmatut astraalkeha , mille õhuruumis viibimise ja helendamise aeg ühtis Big Beni kaheteistkümne kesköise löögiga . Kuigi helendus võis kuuluda mis tahes lendavale kehale - selle päritolu paraku kindlaks teha ei jõutud - , on mitmed äärmuslased näinud teatud ühtelangevusis halbaennustavat märki ja levitanud segadusttekitavat kõmu , nagu varjataks tõde seoses hiljuti toimunud avariiga S. asustatud punktis ... >> Kuid Joosti pilk oli kinnistunud lapsliblikaga maalile ja ega ta vist kuulnudki , mida Hermann luges . << Mis sina sellest arvad ? >> küsis vana mees ja viskas lehe käest . Joost ütles , et lapsliblika lendlemises on tõepoolest midagi astraalset , mispeale Hermann sõnas , et ega temagi sellest ajaleherämpsust midagi pea . << Aga siiski , siiski , >> jätkas ta mõne aja pärast . << Midagi seal ikkagi on . >> Hermann sügas kukalt valgete juuste sees , ja kui vajalik mõte pähe turgatas , sõnas , et nad võiksid ju ka Lukreetsia arvamust küsida . << Ta on meie toanaaber . Elab sinu ja minu vahel kolmandas - sa vist ei teagi ? Tema on niisugustes asjades mihkel . >> Koos seisid nad Lukreetsia ukse taga . Hermann koputas kiiresti kolm korda , siis peale pausi veel korra ja taas kolm korda kiiresti . << See on leppesignaal , >> ütles ta , ja samas kostiski toast pahurkärisev vanainimesehääl : << Uks on lahti ! Mis te seal ometi lõhute ! >> Joosti maailm avardus mõneti . Ukse taga oli ruum , kus elas üheksakümne kolme aastane Lukreetsia . Ta oli vana pime naine , ent vastukaaluks ta pimedusele oli tuba valge ja päikeseküllane - polnud ju kardinate sulgemisel mõtet . Kohe algul näis see valgus Joostile kalk , sest tõi esile toa kogu hoolitsematuse : luitunud tapeedid , millel eemaldatud esemete erksamaid jälgi , tolmurullid , ämblikuvõrgud , asjade pilla-pallasuse . Ja vana inimese pesematuselehkki ei sobinud valguse kirkusega , meenudes pigem kuskilt hämarusest , kus Joost kunagi oleks nagu olnud . Võib-olla enne oma sündi . << Kas Viie ja Tõnn enam ei käigi su eest hoolitsemas ? >> küsis Hermann Lukreetsialt , kes lesis oma laias voodis , kaetanud silmad tulijaile suunatud . << Miks nad ei käi , käivad ikka , >> vastas Lukreetsia tüdinult . << Süüa toovad ja ööpoti viivad välja . >> Hambutu , kokkuvajunud suu ei seganud Lukreetsiat kõnelemast , hääl vaid oli kärisev ja vanamehelik . << Varem oli sul siin palju maale ja suur peegel ? >> uuris Hermann jutujätkuks . << Oli jah , >> kinnitas Lukreetsia . << Aga küllap on Viie ja Tõnn need kaasa viinud . Mis minul neist enam . >> << Päratu suur peegel - kuidas nad selle küll kaasa viisid ? ! >> ei mahtunud asi Hermannile nagu hästi pähe . << Ja peegli kipsornament oleks võinud ju ka katki minna ... >> Lukreetsia silmad vajusid kinni : << Ah , mis ma sellest enam ... >> Kuid Hermann ei jätnud . << Selline päratu kaunis peegel . Mis tuba see enam on , kus pole peeglit ? ! >> Ent Lukreetsia vaid ohkas seepeale . Koos silmade sulgemisega oli ta nägu muutunud kõhnaks ja koledaks vanainimesenäoks . << Ma tulin ühe ajaleheteate pärast , >> ütles Hermann nüüd , ja et Lukreetsia ei vastanud , luges teate ka temale ette . Lukreetsia lõug võbeles , ta limpsis halli keelega oma pragunenud huuli ja pomises siis : << Annaksid juua , Hermann . >> Hermann võttis öökapilt tassi jahtunud teega ja kummardas toanaabrit jootma . Seejärel küsis : << Mida sina , Lukreetsia , sellest asjast arvad ? Sellest lendavast kehast ja ... Äkki on sellel meiega ka mingi seos ? >> Vana naine vaikis kaua . << Ma olen näinud sageli niisugust und , et kui täht langeb - miks ei võinud see olla langev täht ? Või kustuv ? Seisis hetke paigal ja kustus . Langes nähtamatult - , et kui täht langeb , siis . ._. Siis inimene sureb või juhtub mõni muu õnnetus ... >> Lukreetsia vakatas ja Hermann ning Joost ootasid , et ta jätkaks . Kuid ühendus mäluga oli katkenud . Lõpuks kõneles vana naine siiski : << Kirjutuslaua vasema poole alt teises sahtlis peaks olema mu kaust , kus need asjad kirjas . Ma olen kõik oma unenäod üles tähendanud , jah , aga ükski ei meenu . Ainult unenägude arv on meeles : kuussada seitsekümmend kaheksa . Neist kuuskümmend kolm on sageli kordunud ja seitseteist olnud painajad ... >> Hermann tuhnis kõik lauasahtlid läbi , aga kausta ei leidnud . << Tuleta meelde , võib-olla panid kausta kuskile mujale ? >> usutles ta , kuid Lukreetsia oli endas kindel - kaust seisvat sahtlis juba kaheksakümmend kuus aastat , sest täpselt nii vana olevat ise ka see laud , mille isa talle koolimineku eel kinkinud . << Ehk on Viie ja Tonn kaustagi kaasa viinud ? >> arvas Hermann . << No tuleta meelde ! Tuleta meelde ! >> Aga juba oli Lukreetsia omadega mujal : ta huuled liikusid tasasel pobinal ja sõrmed kord krampusid rusikasse , kord avanesid . << Lukreetsia , ae ! Lukreetsia ! >> hüüdis teda Hermann . << Lukreetsia , Lukreetsia ! >> , kuni vana inimene sai lõpuks pahaseks ja kurjustas : << Jätke mind ometi rahule , sindrinahad ! >> Ning taas vaid ta huuled liikusid . Jaan Undusk OSSIP BERMANNI ELU Tema jäljed Alžiiris on jäänud ainult õhku . Teda võib siin tunda ainult ahistava meeleoluna . Friedebert Tuglas Hommikuvalguses avastab Alžiir enese jaoks kellegi Ossip Bermanni . Too seisab ühe väljakusopiks avarduva tänava serval , kust tõusvad trepid iidse ja ühtaegu nii noorelt räpase araabia linnajao uuretesse tungivad , harkjalad kõvasti vastu maad , varbad trotslikult veidi sissepoole , vimmas ja kõvera küljega , ent pingejanune ja millegipärast ohtlik . Luitunud tolmumantel katab tema keha , mälestus mingist värvist , mis ei ole ei soe ega külm , ja irve tema näol on täpselt samasugune : ei sooja ega külma ole tal sellest , et temasse hästi püütakse suhtuda . On küll üks asi , millega Ossip Bermann iga kahe päeva tagant peab hakkama saama . Üks asi - ei muud . Ta peab paaril leheküljel oma armsat ema petma . Nõnda on ta siiamaani ausalt ära saanud elada ja nõnda jõuab ta omadega mäele . Ta heidab mõnitava pilgu Alžiiri majade hiigeltrepistikule , mille astmetel temagi Allahi hiilgusest osa võib saada . Ta teab , et poiss , kes ausalt ja rõõmuga otsani ihaldab jõuda - ots- otsani , ütleks ta , sest see oleks päris tema oma sõna - , peab oma ema petma õppima vähemalt kuueteistkümnendast eluaastast peale . Ja ülejäänud maailma vähemalt kahekümneselt . Vaid siis valib ta oma lõpp-punkti ise ja õigeaegselt . Tema on kakskümmend täis . Tema kehastab uue , surmaaristokraatia selgepilkset tõde . Sest ta ei näe sünni-aristokraatias enam jõudu , mis esteetiliselt toimiks . Sest ta ei talu midagi , mis talle vanemate poolt antud . Ta suudab isegi Alžiiris tähelepanu äratada , m.o.t.t. Ning seda juba esimesel päeval . Sest ta on stiilitu nagu kurivaim . Isegi Alžiiri politseinik märkab seda . Toulouse'i suli , kes juba mitu aastat Suur-Prantsusmaa sisemere lõunakaldal oma patte teenistusega lunastab . Ta läheneb aeglase sammuga monsieur Bermanni ahistavale kogule , köhatab veel vana kombe kohaselt , unustades , et Aafrikas ei kuule seda keegi , ning jõudes lõpuks noormehega ühisele kiviplaadile , silitab taasleitud idamaise intiimsusega tolle palituhõlma krampunud kätt . Kas võin abi pakkuda ? küsib ta . Non , jamais , vastab noormees sarkastilise kurguhäälega , mis tämbrilt kisub bassi poole , suunab pilgu esiti politseiniku käelahmakale , mille alt tema oma rusikas enam ei paista , siis vastu politseiniku silmi . Ning endine Toulouse'i suli näeb , kuidas noormehe suured põsenukid irvakile paotuvad ning kuidas tema mürgises silmavaates peegeldub solvav äratundmisrõõm : pederast . Noormehe kahtlus on sama stiilitu kui kõik muugi tema juures . Siin linnas ei ole see stiil . See on Pariisi äärelinnade lõige või ehk midagi hullematki . Politseinik lõdvestab käe , muigab heatujuliselt - ah , Alžiir , sinu kuumas põues tuhastub Pariisi varatarkus ! - ja pärib ettevaatlikult , kas noormees on linnaga tuttav . Ehkki on selge , et siinsetest äraolemisviisidest see mitte kübetki ei taipa . Oui , jamais , vastab too ja tema esimese vastuse taustal on see juba mõistetavam , kuigi - seda peab jälle kordama - nii järjekindlalt stiilitu siinses linnas , mis , jumal paraku , ei armasta paradokse ja sotsiaalpoliitilist karikatuuri . See linn on eurooplase tuleproov - on seda juba sajandeid olnud . See on Muhamedi võit Kristuse üle . Sest kristlikust hingest võrsuv naiivsus , mis nii oma eituses kui jaatuses toetub paarile sentimentaalsele vahanukukujule , vajub siroko- kõrbetuules lonti . Just nii , nagu see noormeeski tänavaserval . Palju Giuseppesid ja Giovannisid on siin Hassaniteks ja Jussufideks saanud . Allah on tulise hinge , mitte vahanukkude ja lastetoa jumal . Ja seetõttu ei alanda Alžiiri politseinik end mitte millegagi , mis tema psühholoogilist läbinägevust diskrediteeriks . Teda ei huvita ühe põhjamaise hulguse dokumendid enne , kui see lõhkilõigatud kõriga mõnest naiste- või ahvimajast välja kantakse . Ta naudib omaenese renegaatlust . Kes sa oled ? küsib politseinik nüüd muigega , mis isegi tema kaaslast veidi häirib . Ossip Hermann , Juif errant , vastab see . Kuid ta ei vaevu oma häälele seekord mingeid mitmemõttelisi alatoone andma . Politseinik pöördub , silme ees pilt , millel Ossip Bermanni detailivaene , ent jonnakalt meeldejääv nägu teda pisut hämmastab . Teda ei huvita lood igavesti rändavast juudist , mille nüansse ta ei tunne . Teda ei huvita see , kas üks pleekinud tolmumantlis imbetsillisuine poiss Aafrikasse tõtt või valet on tulnud rääkima . Teda huvitab omaenese nõrkus . See nimelt , miks ta üht imbetsilli hommikuvalguses kõnetama on hakanud . Ta liigub aeglaselt eemale ja peatab müüripidi mööda libiseva vana juudi , kes lausa paaniliselt hoidub tema mundriservi riivamast - hirm mundri ees on selles vanas türgi mereröövlilinnas mitmekordne - ning viipab poisi poole . Seleta mulle , Menahem Cohen , miks see poiss end rändavaks juudiks nimetab ? Menahem Cohen - nii märgistab ta iga ettejuhtuvat juuti , kui tegu pole rahaasjadega . See on politseilik žest - ta ei tea , miks ; ta ei küsi , miks . Vanamees võpatab . On näha , et rändava juudi sümbol tähendab talle kriipsuvõrd rohkem kui kristlikule renegaadile . Politseinik mälub lõbustatult huuli . Kärbeste jumal , osatab vana juut , kui ta Ossip Hermannile pilgu on heitnud , ja tema harja valgub silmanähtavalt punast . Pole minu asi nendest naljadest osa võtta . Pigimüts näib tema peanupu ümber veelgi tihedamalt kokku klammerduvat . Juut tuulutab kurjalt oma musta hõlsti hõlmu . Ta räägib , et on Ossip Bermann ja need muud sõnad , ei jäta politseinik , seleta mulle ära , mida see võiks tähendada . Mida see tähendab , tänitab juut , kui tähendusi vaja , siis on juut küll kena mees . Ossip , Ossip , Ossip , pomiseb ta siis oma nina alla ja silmitseb altkulmu monsieur Bermanni kookus kuju . Politseinik haistab , kuidas juudi vildist müts sünagoogi järele lõhnab , jah , sünagoogi , ja Aabrami neljatuhandeaastase ohvritalle järele , ja natuke selle kadakasuitsu järele , mida mõnikord läbi Normandia sõites on tunda . Juut on ainus , keda Muhamed Alžiiris murda pole suutnud . Nagu mustad , soorohtudega immutatud juurikajunnid hiilivad juudid mööda Alžiiri treppe ja müüriääri : Allahi päike vintsutab nad kivikõvaks , kirves libiseb neilt kõrvale . Nad on ainsad , kes ei ole kui küünlad Aafrika päikese all ; nad ei sütti , nad ei sula . Allahil on juudiga salakavalad plaanid . Muhamedil ei puudu juutide ees tänuvõlg . Araablase valge burnuse kõrvalt ei kao juudi must vammus mitte üheski Muhamedi linnas . Iga mediina kõrvale kerkib peagi mellah , olgugi et sõnnikuhunniku otsas . Juudi poiss laseb sõnnikul liugu ja lendab kaugemale kui ta musulmanist eakaaslane . Rahvas , kes rajas matemaatika , loovutab selle tulemused teisele , kes ehitab golemi . Allahi tarkus särab heledamalt veel kui hele üksnes seal , kus õitseb must maagia . Võidukas materialism saab oma jõu lõplikkusetundest , mis pole vähem võimas tunne kui lõpmatus . Eksitus on kiiresti toimiv ja hästi manipuleeritav . Ent - kääks ! ja tema kael on kahekorra . Sellepärast ongi juut trotslik . Ossip , Ossip , pomiseb ta . Kes soovib , võib tõestada , et ta on Venemaa spioon . Kes soovib ja oskab . Politseinik kuulatab . Nii kõrget mängu ei oleks ta oma peaga välja mõtelnud . Ta teab , et araablase fantaasia on laisk ja visioonirikas ning et juudi fantaasia on tagamõttega . Ent teda ei huvita praegu vana juudi tagamõte , sest ta ei kavatse Ossip Bermanni pealt teenida . Kas monsieur Bermann on Vene spioon või mitte , selgub pärast seda , kui tema laip lahkamiskambris üle on vaadatud . Niikaua säilitab Alžiir talle tema vabaduse . Tema vabaduse informeerida Peterburgi lokkavast pederastiast renegaatlikus Aafrikas . Politseinik möhiseb omaette ning pühib higilapiga esmalt oma püstolikabuuri ja ametirihma - selle harjumuse päritolu on ta lõplikult unustanud - , siis otsaesist , mistõttu kortsud otsaesisel pruunist tolmust teravnevad . Mitte seda ei küsi ma sinult , Menahem , sõnab ta . Et keegi Ossip Bermann kellegi käest nuhkimise eest raha saab , ei üllata mind põrmugi . Ent ma tahan teada , mida see tähendab , kui üks vintis näoga poisike mulle heast peast justkui närvidele hakkab käima . Kui ma ei eksi , on see absint , mida ta eile õhtul jõi . Siis ongi see absint , ütleb juut nördinult ja vaikib . See külmetanud marabuu . Mida sa ütlesid , mida ? küsib võimuesindaja äkki elustunult . Ei midagi , poriseb juut . Mida ma ütlesin , mida ma ütlesin . Ma ütlesin , et joodik on joodik . Ei , sa ütlesid midagi palju vaimukamat , arvab politseinik . Tõepoolest , sul on õigus , Menahem . Võid minna . Aga ega Menahem Cohen nii lihtsalt lähe , kui teda ajama hakata . Juut saab aru , millega ta politseimehele hinge on osanud pugeda . Ja ta arvab , et see oskus midagi ka maksab . Kui leppida sellega , et noormees tõesti Ossip Hermanni nime kannab , milles ma kahtlen , ehkki seda oluliseks ei pea , seab ta sõnu ettevaatlikult ritta , siis võib ometi arvata , et ta mingist kurjast kiusust aetuna Alžiiri on jõudnud . Mind nagu teidki ei huvita tema poliitiline pale , sest temast ei ole pommipanijat . Kuid mulle näib , et tal on külm . Jah , külm , külm , kordab Juut , nähes , kuidas see politseinikule meeldib , tal on külm , teie kõrgus , tõsiselt külm . Ja seda Allahi tulipalava silma all . Viimane lause lipsab küll juba rohkem kuuma tõttu eelmistele lisaks , sest kuum päev on tõepoolest tulemas ja see teeb juudi paljusõnaliseks , ja lõppude lõpuks võib ju Allah selle kuumuse ka endale võtta , sest tõde jääb sellegipoolest Jehoovale . Tõsta mind prügist , Jehoova , sest sina andsid meile lepingu , manab juut mõttes veel lõppu ja jääb raha ootama . Sa ju tead , et see oni keelatud , ütleb politseinik münte pihust libistades . Alžiir jääb endiseks ka peale pattu , vastab juut mõtteteraga , mis pärineb renegaatliku Alžiiri algusaegadest . Ja üks kodutu kristlane maksab ju kah midagi , ah ? Sa oled sallimatum kui meie , Menahem , ütleb politseinik . Juut tõttab minema , haistes , kuidas korravalvur peale oma uudishimu rahuldamist ebameeldivaks võib muutuda . Ja ta ei eksi , sest tolle eneseteadvus näib lõplikult taastuvat . Politseimehel pole juudist kogu vestluse kestel ei sooja ega külma olnud . Vähemalt nii arvab võimumees ise , kui näpud laisalt rihma vahele ajab ja juudile selja pöörab . Aga see siga Hermann ei hooli tema taastuvast eneseteadvusest . Paistab , et tal ei ole sellest ei sooja ega külma . Ehkki tal on külm selles linnas , kus keegi teine ei külmeta . Need on Pariisi äärelinna paradoksid . Ma ei usu neid , veenab end politseinik . Allahi päikese all sulab eurooplase paradoks nagu vahaküünal . Kõik me oleme sulanud . Kõik me oleme kord eurooplased olnud , enne kui kuumav hiilgus meie üle lahvatas . Ja sellel poisil saab olla üksnes külm , sest tema ei tea veel , mis on hingemattev soojus . Ossip Bermannil ei ole raske hoida oma huultel küünilist naeratust . Tal on ükstakama , kas politsei tema vastu hakkab huvi tundma esimesel või teisel päeval . Ta ei ole teinud mingeid ettevalmistusi selleks , et end Alžiirile vastuvõetavamaks muuta . Ja ta ei tee neid . Kord Pariisis on ta hellitanud mõtet tulla Alžiiri mustas , kandadeni ulatuvas juudi vammuses , et kuuluda opositsiooniparteisse ka siin . Kuid liiga palju legaliseeritust olnuks selleski opositsioonis . Liiga palju ühte jalga astumist , et see veel esteetiliselt toimiks . Ja pealegi olnuks sel moel raske ületada tunnet , et mitte juudi must vammus ei ripu tema õlgadelt alla , vaid mõne Martin Lipu must eesti kuub , mida ta ei oleks lihtsalt talunud . Ja tal ei olnud rahagi musta vammuse jaoks . Ja et rahatusest sugenev opositsioon oli kõige püsivam ja läbiproovitum muutuvate aegade kiuste , siis tuli välja , et tõeline opositsioon ei nõudnud mingeid jõupingutusi . Ta tuli ja on lihtsalt kohal , seisab ühe väljaku veeres ja vaikib - ning nõnda on ta opositsioonipingest laetud igavesest ajast igavesti . Selles on rohkem jõudu kui absindijoomises ning töö ja päeva pahupidi pööramises . Ta ei ole seda veel proovinud ei Münchenis , ei Pariisis . Ta vaid seisab ja joonistab . Ta joonistab mõttes üles paar häbitut lõusta , keda tema kohalolek silmanähtavalt häirib . Mida rohkem ta neid mõttes joonistab , seda enam paistab ta neid häirivat . Vana juut tammub jalalt jalale ning politseinikule ei piisa ilmselt sellest , mida ta juba kuulda saanud . Ta paistab neid hästi joonistavat , kui suudab säärast segadust tekitada . Inimene tunneb ära , kui keegi tema hinge ulatub näppima ; politseinik silub kabuurinahka ja juut muutub teravmeelseks . Aga mida teeb tema , Ossip Bermann , vastsündinu ? Tema külmetab . Kui keegi Ossip Bermanni hinge on ulatunud näppima , siis ta külmetab . Alžiir on teda puudutanud . Tal on külm . Ta tunneb , kui külm on tal alati olnud . Mitte kusagil veel ei ole ta tajunud säärast võimu enese kohale kummuvat , kui siin , mereröövlite pealinnas . See ei ole enam võimu aseaine . See ei ole enam tõde või kallis kodu . See on võim . Absoluutselt esteetiline tõsiasi . Lõpuks ometi . Sest Münchenis osatakse joonistada ja Pariisis osatakse elada . Münchenis osatakse kuradi hästi joonistada ja Pariisis elatakse end vist millessegi sisse . Aga Alžiir võtab võimust . Alžiir haarab võimu . Alžiir tõmbab mehe ümber ringi . Mees süttib ja Tal hakkab külm . Sest ta ei oska põleda . Värinal tõuseb temas külm leek , ta jääb mõnele tänavanurgale vappuma , kõver muie suunurkades - ei rohkemat enam . Seista ja tunda , et teisiti pole võimalik . Aeglaselt tuleb kuumus . Aga aeglaselt . Ta teab , kus seisab . See on mööda mäge ülespoole veniv majadetrepistik , see on üks aimamatu aste trepistikus , kuhu viskutakse juhuslikult , nii juhuslikult , et pöördumishetk eneselegi kaotsi läheb . Allahil ei ole puhastusmäge . Alžiir ei ole Rooma . Siin ei alusta hinged oma teekonda mäe jalamilt , seitse surmapattu kaelas , et Euroopa korralikkusega ülespoole rühkida ning üha eneseteadvamaks saada . Allahil on lihtsalt mägi , kuhu eksitakse lihtsalt ära . Ossip Bermann on seda mäge mere poolt näinud , kui laev Alžiiri sadamasse sissesõitu alustas . Ta oli seda oodanud terve oma eluaja . Hiilgavate riiulitena kerkis siis kolmnurkne linn mäel merest taevani ja tema tipus plinkis dei valge loss , kuid juba laevalael seistes sai Ossip Bermannile selgeks , et sellel mäel ei ronita tippu - tema pilk eksis Alžiiri sätendavas soomuses . Juhan Heinpalu VALAMO ÕUNAD << Külmal talvepäeval sõitsime veoautodel üle Laadoga jää Valamost ära Sortavala , >> jätkas munk . << See oli nädalapäevad peale kolmandat veebruari . Sel ööl pommitati meid esimest korda tugevasti . Talvesõja veebruar. . . Käre talv oli tookord . Enneolematult käre . Ega munkadest keegi pommide läbi viga saanud . Ka kirikud mitte . Neist kahekümne viiest oli enamik mööda saart laiali . Metsa pead enne ära purustama , enne kui neile pihta saad . Ainult kloostri peahooneid , neid tabas . Ka torni , kus kõige suurem kell . See , mis kaalus nelisada seitsekümmend üheksa puuda . Kuni viiekümne seitsmenda aastani elasime kõik Soomes Uus-Valamos . Siis tulime kolmekümnekesi ära siia Petseri . Seal ümberringi teine usk , siin näis ikkagi õigem . >> Meist läks mööda sama mees , keda olin jahedates koobastes pühapiltide ees palvetamas näinud . Intelligentne , nii nelikümmend vana , mitte rohkem . Mees astus vaevaliselt , pöördus meie kohal ümber , kiriku poole , kus parajasti hakkasid kellad kumedalt helisema , ja lõi risti ette . Seejärel jätkas teed mäest üles väravatorni suunas . Mees hingeldas . Munk vaatas talle järele . << Sedasama teed pidi oli ta alla tulnud , tsaar Ivan Julm . Oli tulnud , ülempreester Korneli tilkuv pea juukseidpidi peos . Jah . Pihkvas oli tsaarile räägitud , et Petseri ... tahtvat elada omamoodi . Tahtvat hakata elama omamoodi , nagu Pihkva ise kunagi . Eks iguumen Korneli lasi ehitada müüri ümber kloostri . Kirikuid ehitas ka , sinu rahva maale Rõugeni ja Põlvani välja . >> Munk langetas pilgu ning kordas vaikselt : << Nagu Pihkva ise kunagi . .. Vanad ürikud kõnelevad sellest , loen neid ikka . Tahad kuulda ? .. . Kõik see lõppes Pihkvale mitu põlve enne tsaar Ivan Julma . Siis , kui Moskvas valitses suurvürst Vassili Kolmas , Vassili Ivanovitš . Tahad kuulda Pihkvamaa asjadest ? Kas tahad kuulda ? >> küsis munk vaikselt ikka uuesti ja vaatas mulle otsa : << Ega Pihkva teist nii kaugel olegi . >> Viskasin pilgu kellale . << Tahan . >> << Jah . Novgorod oli siis juba alla vandunud . Selles tuhaks põletatud linnas mõõtsid Vassili Ivanovitši maamõõtjad tänavaid ja platse välja Moskva eeskujul . Aga Pihkva püüdis hoida ikka veel endistest aegadest kinni . Endistest õigustest ... >> Munk hingas sügavalt . << Olid nad , pihkvalased , vilkad kauplema siin ida ja lääne piiril . Ja varakad olid nad . Ja ei tahtnud kuidagi kuulata suurvürst Vassili Ivanovitši asevalitsejat , kel imelik hüüdnimi Leidlaps . Ei kuulanud nad asevalitseja sõna . >> Munk vaatas hetke mind ning langetas uuesti pilgu . << Ei kuulanud sõna , >> kordas ta . << Arutasid omi asju vana kombe kohaselt hoopis veetšel ja isegi kaebasid Moskvasse Leidlapse peale . Leidlaps aga , mis tema tegi - saatis kulleritega Vassili Ivanovitšile ühe teate teise järel , et pihkvalased on väljakannatamatult ülbed . Ülbed ja upsakad . Et sillutavad oma uulitsaid enne kui Moskva ja teevad midagi veel lubamatut . Et turul Dovmonti müüri ääres muudkui sepitsetakse vandenõusid . Ta kirjutas , et vandenõu idu peitub juba pihkvalaste ülesastumises , mis on liiga vaba ja milles puudub alandlikkus , ja ka selles , et nad õpetavad oma poegadele väljamaa keeli . Sellest kirjutas Leidlaps Moskvasse eraldi , et inimesed Pihkvamaal peavad ikka veel kinni paganlikust väärõpetusest - otsivad jaaniööl mingisugust sõnajalaõit , mängivad sel ööl vilepilli ja hüppavad üle lõkete . >> Munk vaikis . << Kirjutas Leidlaps palju muudki halba Pihkva kohta . Seda ütles otse , et suurvürsti ametnikele ei saavat Pihkvas osaks austust . Ja kirjutas ka Pihkva jõuk sest . Igas kirjas lauseke . Vassili Ivanovitš aga ei lasknud raha peost . Vassili Ivanovitši paraadriided kaalunud kaks puuda nende peale õmmeldi kalliskivide tõttu . Kivide ja pärlite alt polevat riiet olnud nähagi . Tegigi siis Vassili Ivanovitš kõigele lõpu , >> jätkas ta ikka vaikselt . << Niisugus teadete peale . Vangi võttis Pihkva väärikamad mehed , possaadnikud , bojaar ja kaubahoovivanemad . Võttis kavalusega . Ja Pihkva linna saatis oma djat Daimatov oli tolle nimi . Daimatov polnud siis veel oma suurvürsti vastu eksinu oli veel võimu ligi . Seesamane djakk Daimatov kutsus kokku veetše ja ütles seal , et veetšeke võetakse maha ja veetšega on nüüd lõpp . Et siitpeale ei hakka enam valitsem rahva poolt valitud mehed , vaid et seda teevad Vassili Ivanovitši ametnikul Selle eest lubanud Vassili Ivanovitš olla Pihkva vastu armuline . >> Munk pidas jutus veidi vahet . Ta hingas uuesti sügavalt ning jätkas : << Ag pihkvalased , selle asemel et rõõmsad olla , hoopis nutnud ja kaelustanud üksteis ja jätnud üksteisega jumalaga otsekui surmaminekul . Eks sellest ajast peale kutsu kellahelin Pihkvas ainult jumalateenistusele Või siis tulekahjule . ... Ja kroonikud kirjutasid , et oma suurnike asemel hakkasid nüüd liht rahvale liiga tegema ja teda taga kiusama sissesõitnud võimumehed . Et sihukes tagakiusamist polnud Pihkvas keegi veel näinud . Ja Moskvast saadetud püssimehed käinud arkebuusidega ringija valvanud , et rahvas mässu ei tõstaks . Ongi kõik Pihkva asjadest . Tookord polnud veel tsaare , Vassili Ivanovitš oli ainult suurvürst , >> vaatan munk mulle otsa , aga ega ta mind küll näinud . << Kummaline on elu siin ... õigeusu piiril . Teie siinsamas - kümmekond kilomeetrit . Maanteed teil hirmsasti Lääne moodi . Tähestikki nagu seal . Oma ülikool mitu-mitu - mitusada aastat . Kemplete omavahel , kemplete , aga jaaniööl olete tule ümber kaelakuti koos . Ja noorukid hüppavad sel ööl teil üle lõkete . Noorukid ja ka täie aruga mehed . Jah . Ei pea te suurt õigeusust , >> jätkas munk leebelt . << Viissada aastat on klooster siin olnud , aga teie ajate ikka oma . Ega te vastu ka vaidle , aga omaks ei võta . Ajate asju ikka võimalikult omasoodu ... omas keeles , omas meeles ... >> Ta vangutas pead . << Ei julge kohe mõelda , nüüd vanana ja ilma näinuna tükivad kahtlusemõtted pähe , ei julge kohe mõeldagi ... Et kas ongi seda kõige õigemat ? .. . Seda , mis on õigem kõigest muust ? Kus on õigem , seal peab kõrval kohe olema ka vale . See , millega õigust mõõta . Et õige ikkagi oleks õigem . Aga kas saab öelda , et sinu usk on vale ? Kas ma saan öelda , et sina , kes sa luterlane oled ja teisiti usud , et sina usud valesti ? Et armastad ligimest valesti ? Nõnda ongi kahtlus hinge sees .. . Vist hakkab vaimujõud tõepoolest otsa saama . Palvetan ikka rohkem , aga kannataja üliharda näo asemel tuleb üha sagedamini silmade ette muu .. . Tuleb Valamo , mu kaljune ... Varem nägin küünlaleegis hinge , igavest , pühitsetud hinge . Nüüd ... sa ei usu ... näen . .. tihti on silme ees viljapuud . .. pikad , pikad read õunapuid . .. meie aias seal saarel . Kevadel üleni roosad , sügisel oksad viljast lookas . Talvel raagus . Lumi joonistas oksad helevalgena välja . Kui palju läks aega , et need puud meil ... et nad nii eripärast vilja hakkasid kandma ? Aastasada ? Rohkem ? Rohkem ... Ja selleks tuli väga-väga ._._. armastada . Ei midagi muud . >> Munk vaatas minust üle . Ta hääl oli muutunud kähisevaks , justkui pigistaks miski kõri . << Kõik aeg , kõik jumalast ülejäänud aeg kevadest lume tulekuni töötasin ka mina seal aias . Ja talvel sumpasin puude vahel , et neid näha . Missugused õunad meil Valamos olidi Missugused õunad ... Õhukese koorega , lausa läbipaistvad , suured ja mahlased . Ega nad eriti punaseks läinud , aga maitsvad olid , maitsvad . Mäletan , Viiburi turul oli meie leti ees alati järjekord . Kusagil mujal järjekorda polnud , aga meie leti ees oli . Linnainimesed teadsid meie õunu , tundsid meid riiete , juuste ja habemete järgi ära , jäid juurde seisma enne juba , kui jõudsime kastid lahti teha ning õunu põhkude seest välja võtma hakata ... öö hakul tulime mööda Laadogat Sortavala , laevake õunakaste alati täis . Kodust saatis meid kaljunukilt viimasena helevalge Nigulase kirik , püha Nigulase , vetelsõitjate ja kaupmeeste kaitsja , edasi sõitsime Sortavala tulede peale . Ja varahommikuse rongiga Viiburi . Mäletan hästi seda puhast linna . Turulgi ei visanud keegi õunasüdant maha . Jah , missugused õunad meil Valamol olid ... Viiburi jaamas võtsime voorimehe , mõni ei tahtnud raha , vaid küsis õunu . >> Vaatasin - munga silmades põles nüüd leek , isegi fanaatiline , ja ta hääl oli muutunud jõuliseks . Justkui räägiks ta sel hetkel jumala enda asjadest . [ --- ] Meie laev lähenes Valamo peasaarele . << Vaata , >> ütlesin Helile , kes seisis mu kõrval vööris reelingu ääres . << Vaata , see seal natuke vasakul kaljunuki otsas puude vahel on Nigulase kirik . Püha Nigulase . >> << Kuskohalt sina tead ? Ise ütlesid , et pole varem Valamol käinud . >> << Ega olegi , aga tean . >> Heli võttis käekotist piltidega raamatu ja lehitses seda . << Sul on õigus . See on Nigulase kirik . Vaata . >> Võtsin raamatu . Soomekeelne , enne sõda välja antud . Foto oli tehtud saarelt . Sellele jäid väike sadamasild , paremale üles nurka suured hooned ning vasakule üle kitsa lahe mäe otsa helevalge kirikuke . Toosama Nigulase . Ma ei hakanud lugema teksti pildi all . Samasse kitsasse lahte me sisse sõitsimegi . Randusime pildil näidatud sadamasilla juures , mille kõrval oli nüüd suur palgivirn . Seda fotol polnud . Üles mäkke jäid hooned , samad mis pildil . << Seal ongi klooster , >> osutas Heli nendele . << Ja seal on ka torn , mille kell kaalub nelisada seitsekümmend üheksa puuda . Torn sai Talvesõjas kolmanda veebruari öösel pommitabamuse . >> << Ah , jäta . Nii ilus päev , sina oma pommidega . >> << Ja seal üleval on ka suur õunaaed , kus kasvavad parimad õunad . >> Heli võttis mul käe alt kinni . << Sa hakkad mulle meeldima . Sul on fantaasiat . >> << Kas alles hakkan ? >> << Juba meeldidki . Pisut . >> Kloostrihooned olid tõepoolest suured . Seisime kõik veidi hingeldades nende ees . Lahke naeratusega tüsedavõitu giid Leningradist teadustas : << See kunagine klooster on praegu invaliididekodu . Sõjainvaliidide , sõjavigaste oma . Siin on nad elanud nüüd oma viisteist aastat . Nüüd teenivad need hooned humanistlikke eesmärke . Palun käime kõik grupis . Esmalt läheme sinna , kus elavad sõjavigased . Hoone ehitati möödunud sajandi lõpul Peterburi rikaste kaupmeeste poolt usklikele võõrastemajaks . Tookord valitses veel , nagu teate , usupimedus . Vaimupimedus . >> << Kas käime koos grupiga või jalutame omaette ? >> küsisin . Heli oli laeval mulle lahkesti naeratanud , suudlesime seal , ja tõtt-öelda olin rohkem huvitatud päevitamisest kusagil metsalagendikul . Asja mul nende hoonetega . << Käime ikka koos . Kloostris peab olema vanu freskosid , tahaks neid näha , >> ütles Heli , vaatas mulle otsa ja naeratas : << Eks pärast vaata . Pärast . >> << Siin elavad vigased , kes vajavad võõrast abi . Sõjasangarid , kangelased , >> teadustas giid . << Käime kõik koos . >> Kloostriõuel liikusid mõned täiesti terved mehed . Üks neist astus mu juurde ja küsis suitsu . Näis , et ta oli sopsus . Astusime sisse endisesse usklike võõrastemajja . Suur räpane trepikoda , laiad valgust täis koristamata koridorid . << Võite vaadata palatitesse , >> ütles giid . << See on lubatud . Moodustage kolmeneljalised grupid . Kümne minuti pärast saame kõik all välisukse ees kokku . See siin ongi nüüd koduks sõjasangaritele . >> << Moodustame kaheliikmelise grupi , >> ütlesin . << Kui kauaks ? >> vaatas Heli mulle otsa ja lausus siis : << Nõus . Käime kahekesi koos . >> Vaatasimegi siis ruumidesse . Ühiselamu nagu ühiselamu ikka , neli-viis voodit toas . Mõnel üksikul mehel käed-jalad alles , mõnel üksikul Aga sellel siis kolmandik silmnäost puudu . Ja mustus , räpasus neis nõnda-öelda palatites . Vaatasime kord ühte , kord teise ruumi . Igal pool koristamatus . Paljudel meestel oli seljas sõjaväelase munder , mõnel isegi pagunid peal , aga ka mundrid olid päris võidunud . Pea kõik kandsid rinnas medaleid-ordeneid . << Vaatame veel mõnda , siin peaks ometi olema freskosid , >> ütles Heli << Ei tea , miks seepi nõnda kokku hoitakse ? >> Astusime järjekordsesse ruumi . Jälle tavapärane neli voodit toas . Jälle räpasus . Jalgadeta , nooremleitnandi pagunitega mees , kalifeesääred haaknõeltega üles pandud , rind medaleid täis , istus madalal kärul ja õõtsutas end lakkamatult . Rind kõlises . Heli kattis , järsku kõrvad peopesadega ning taganes selg ees uksest välja . << Aitab , >> hingeldas ta koridoris . << Tule läheme peakirikusse . Freskod on vist seal . >> Muidugi käime enne päevitamist peakirikus ära . << Kohe läheme peakirikusse , >> teadustas meile naeratav-lahke giid , kes seisis välisuksel . << Ärge minge omaette , läheme kõik koos ! >> hüüdis ta meile järele . << Vaata , >> osutasin tornile . << Siin peakski olema see hiigelsuur kell . >> << Kella pole , >> ütles Heli . Tõepoolest , avaus ülal oli tühi . Peakiriku uksel rippus vägev tabalukk . << Ma vaatan võtme , küll me sisse saame , >> ütlesin . Pöördusin õuel ühe sanitari poole . Mees oli kerge auru all . << Ah v tserkov ? Tam sklad . >> Andsin mehele kolm rubla . Ta hoidis seda veidi näppude vahel , vaatas mulle otsa ja ütles : << Naidjom kljutš . Naidjom . >> Mõne aja pärast oligi ta võtmega tagasi , muris veidi lukku ja see avanes . << Požaluista . No zdez ne tserkov , a sklad . >> Astusime Heliga suurde kirikusse . Seal hoiti tõepoolest koli , aga muidu oli jahe ruumikas kirik tühjavõitu . Värvilised tuhmid aknad heitsid hämarat valgust . Freskod olidki siin . Ja kui palju veel ! Uskumatult palju , suured seinad täis . Kui silmad vähese valgusega harjusid , siis märkasin , et ülevalt oli vihma läbi sadanud ning piltidel olid viirud ja laigud peal . Siin-seal krohv niiskusest latakate kaupa maas . Ühes kohas oli keegi seina lubjavõõbaga katnud , vist remonti teinud . Seina ääres põrandal olid ikoonid . Meie grupp oli jõudnud ka kirikusse . Manio Hero DEUS EX MACHINA SYS Ikkagi ma ei tea , kes ma olen . Retseptid viskan kohe Seewaldi peahoone klaasist paraaduste juures prügikasti . Olen juba küll söönud ravimeid , mida umbkeelne psühhiaater mulle on välja kirjutanud , õigemini , temale alluv eesti keelt valdav meditsiiniõde . Pöördun edasi minema ja märkan enda suunas astuvat pretensioonitu välimusega varases keskeas , heleda suurepoorilise nahaga , pisut hõreda olemisega meest . Pahameeles arvan aru saavat , et ta kuulub selle maja juurde ja et minu osaks saab nüüd oma käitumise õigustamine . Kuid minuni jõudnud , küsib mees hoopis vabandavalt : << Kas teilgi on selles asutuses raskusi ? >> << Mida te silmas peate ? >> << Umbkeelsust . Paabeli-järgset möödarääkimist arsti ja patsiendi vahel . Teie ristipoomist esimese ettejuhtuva diagnoosi külge . >> Naeran . .. aru saades , et toon , millega seda öeldi , nõuab reageerimist . << Teate , >> jätkab mees , << esindan SYS-i . See on kooperatiivne psühhoterapeutiline punkt . Kui teil midagi selle vastu ei ole , võiksite meid külastada . >> Mees jääb mulle äraootavalt otsa vaatama . Langetan järelemõtlemiseks pilgu . Pean üllatuse ära seedima . Mees oma suurte hallide pruunitähniliste silmadega vaatab mulle otse silma . Ka silmade fokuseerimine kinganinadele ei aita mind . Kaotanud silmside , tihenevad kogemuslikud arusaamad jahmatuseks . See valgub mööda mu aju laiali konstateeringuna , et mind kompab alt üles pilk , mis kuulub minust pikemale mehele . Ta pidi olema kasutanud sellist kummardustehnikat , mida ma ei tunne . Näen ta silmist , et ta näeb , et ma ei tunne . Aga enne , kui ta end mulle kentsaka taktitundelise veidrikuna esitleda jõuab , märkan ta silmis lõputut uudishimu , mis näib väitvat : mu käitumine pole ei alandlikkusega pealetükkiv ega kütkestavalt üleolev , vaid üksnes mäng , sundimatuse loomise katse , mis ühtlasi vabandab selle katse pärast , ja kui ma ka mõnevõrra meenutan lipitsevat narri , säilitan ometi sisemuses nii enda kui sinu inimväärikuse . << Kus teil see punkt asub ? Võibolla astun tõesti kunagi läbi . >> << Ždanovaja 16 . Aga , >> jätkab ta mind endistviisi viisakalt kui võrdväärset mängupartnerit silmitsedes , << teie olekust paistab , et teil pole praegu kuhugi erilist ruttu ! Võibolla tulete nüüd kohe ? Mul auto siinsamas , nurga taga ! >> Ta kõne tormab kiiresti edasi , et ennetada mu ära öelda tahtvat naeratust . Ja kui ma kulme kortsutades talle järelemõtlemisest märku annan , mõistab ta seda kui nõusolekut . Mind õlast puudutades suunab ta mu polikliiniku uksest vasemale viivale teerajale : << Palun , auto on seal ! >> Sõidame , ja mees tutvustab ennast . Eesnimi on Haron , aga perekonnanimi ununeb mul enne , kui ta selle ütlemise lõpetada jõuab . Tavaline eesti nimi . See Haron loobub klounaadilikust käitumisest ja küsib asjalikult , nagu muu seas , kas mul raha on . Kui tehtud imestusega oma hajevilolekust ärkan , reageerib ta mu uuele ilmele silmapilkselt ja väidab , et ega see teda tegelikult ei huvitagi , et see polnudki küsimus , vaid jutujätk , et esimene kord võivat tutvumise korras ka ilma rahata . << Milles on asi ? Muidugi on mul raha ! >> vastan . << Taskuraha ! >> Võtan toone maha . << Palju teie seanss siis ka maksab ? >> << Vaadake , >> alustab mees keelega kergelt huuli niisutades , << üldiselt meie teraapia võtted ei ole need kõige tavalisemad , õigemini , mitte need kõige odavamad . Tasuta ja kasuta ! >> volksatab ta pilk mu näo suunas . << Me kasutame seadmeid , mis on väga kallid . Pealegi on kodumaiste osatähtsus nende hulgas väike . Muidugi , numbritehaste elektroonikud andsid küll oma panuse nende ülesseadmisel , kuid >> - mees hõõrub raha tähistavalt sõrmi vastamisi - << mitte laupäevaku korras . Teatud mõttes on pidanud meie firma kinni maksma kogu inimkonna tehnoloogilise arengu . Seda muidugi patsientide hüvanguks ... nii et seanss maksab 25 rubla ! >> Mees vaatab mulle otsa . Naudin tema proovireisija-pilku . Jõuan teda alandada järeldusega : inimlik inimene - << only for money >> . Ilmselt mingi värahtus mu silmnäos sunnib teda nüüd juba veenva tooniga jätkama : << Kulukas ? ! Kuidas võtta ! Ega me nalja pärast nii kõrge omahinnaga teenust ei paku . See on vägagi riskantne ettevõtmine meie jaoks , kuid see on meie kohus eesti rahva ees . Me ei taotle suurt raha - seda teevad suhkruvati müüjad - , aga kulud tuleb ikka kuidagi katta . Seda eneseõigustuseks , aga asja teie poolt vaadates - alati on võimalik , et see rahanatuke päästab teie elu või vähemalt suunab selle hoopis uutele radadele ... sellistele , millest teil siiamaani pole aimugi olnud . Ei tea iial ? ! Pealegi see kopik on veel tühine , kui arvestada , et pääsete psühhiaatrite ja kõikvõimalike teiste hingehoidjate vaimsest vägivallast . Meie SYS-punkt on absoluutselt repressioonivaba . Teie ärakasutamine lõpeb samal silmapilgul , mil te olete oma sissemakse teinud . Kahekümne viiekaga ostate end vabaks kõikidest normidest ja kohustustest inimmaailma ees ! Saate olla teie ise , avastate end ja sellega ._._. >> Mees tõstab roolilt mõlemad käed ja annab rahulolevalt märku millestki suurest . Ma ei saa aru . << Meie kooperatiivis ei saa töötada umbkeelsed polkovnikuprouad , noh , need , keda huvitab kõik muu peale eesti inimese . Näiteks kuldhambad ... >> << Kas teile ei tundu , et ka konkurentsi tingimustes on sellised väljendid alatud ? ! >> ei saa ma teda katkestamata jätta . << Sarkasmil on oma ravitoime . Soovitan teilegi ! Tahtsin aga üksnes öelda , et kui need umbkeelsed on ka eesti keele mingil põhjusel ära õppinud , siis ometi pole nad võimelised eestlast mõistma . Oleme neile vaid mingi skeemi illustratsioon . Saate aru , millised kuritarvituse võimalused on diagnoosijal . Hea , et meie rahvas veel üldse elus on ... ehkki sandistatuna . Kokkuleppelised tervisenormid pole ainult rahvuseti , vaid ka isikuti erinevad . Meie ei diagnoosil Meil puuduvad normid ! Ja meie terapeutilised võttedki on keelest sõltumatud , seega mitte ainult tõeliselt internatsionalistlikud >> - viimast sõna hääldab ta heaks tooniks saanud pilkega - << vaid ka tõeliselt inimesekesksed ! Kogu meie lugupidamises rahvuskultuuri vastu näeme igas patsiendis kannatajat tolle mõiste kõrges , metafüüsilises ja religioosses tähenduses . Võite meie ettevõtet võrrelda sõnaraamatuga , mille te vabalt vabast kohast lahti lööte . Ei mingit vaimset vägivalda ! Meie kooperatiiv on a-b-s-o-l-u-u-t-s-e-l-t repressioonivaba . Meie ei ole diagnostikud . Teie ise võite ju endale diagnoosi panna , kui olete sellest huvitatud , kuid ma kardan , et see mitte ainult et poleks vale , vaid ka võimatu - külastage meid kas või sellepärast , et loobuda enesediagnoosimise haiglasest vajadusest . Selle nõuandega ei taha ma muidugi sekkuda teie siseasjadesse , aga ... meie tunnustame ainult esoteerilist diagnostikat , mille ees meie kui psühhoterapeudid oleme sama võimetud ja samas asendis nagu patsiendidki . Meie ei tea ega tahagi teada diagnoosi - loeme juba selle teadasaamist , isegi olemasolu eetiliselt vastuvõetamatuks ! Inimese sisemise struktuuri adekvaatne teadvustus võib kuuluda ainult Arstile suure algustähega . Meie , ainult inimesed , aga ei saa endale lubada ebausu jultumusega hinge käsitamatut esindamist ! Me ei tohi ühtki inimest laostada põrmust võetud ja põrmuks saavate normatiivsete teadmistega . Kuritegelik on teha inimesest psühholoogia jaoks halenaljakas poksikott . Meie põhimõte on tulikirjas tähtedega : INIMENE EI SAA OLLA OMA ALATI KAHTLAST PÄRITOLU MÕTETE JA VEENETE ILLUSTRATSIOONI INIMENE ON TÕELINE IKKA VAID SIIS , KUI NEED ENAM EI KANNA ! >> Loosungi lõpetas mees pisut kiirustades , sest ta oli peatanud auto saksa rahvusromantikast mõõtuvõtnud suurema eramu ees . Miski ei vihjanud ametiasutusele , veel vähem millelegi varisevale või laokil olevale . See maja polnud ajutiseks ehitatud . Punasest katusekividest ja paest aiapostidest kuni piirde roheliseks värvitud metallvarbadeni oli kõik detailselt läbi mõeldud ja püsimajäämiseks paika pandud . Mees juhatas mind läbi värava , hõbekuusest ja kiviktaimlast mööda maja ukse juurde ja seda mu ees avades mainis veel : << Saate võimaluse olla inimene inimeste mõtetest vabas ruumis . Palun ! >> Nagu oodata võis , avaneb teisel pool ust avar , helebeežide seinte ja parkettpõrandaga hall . Hämmastab mind aga sissepääsu vastasseinas asuv popskulptuur . See koosneb kolmest istmest , mille allosad meenutavad ampiirstiilis troone . Parempoolsele troonile on ogadega kupli alla istuma seotud elusuurune kipskuju a la Georg Segal . Jäljend on võetud noorepoolselt kõhnalt pikkade juustega mehelt . Kummardun troone ühendavalt aluselt kirja lugema . Ei jõua seda teha , sest saatja müksab mind ja ma vaarun kõrvale . Ma ei ole täiesti kindel , aga mulle tundub , et kirjutatu algas tähtedega : << T R l N IT ... >> << Oi , palun väga vabandust , kogemata . Palun , sinnapoole ! >> pöörab mees mind küünarnukist vasemale . Seal , ruumi seina ääres , mingi sarvilise õiendiga vapi all istub kirjutuslaua taga keegi naine . << Palun , palun ! >> Naine on toolilt tõusnud ja astub meile vastu . Ta on minust pikem , siledalt üle pea hobusesabasse kammitud brünettide juustega , sametjas pruunis ülepõlvekostüümis , kõrgekontsalistes kingades . Naise kitsal lipsul särab kalliskivi . << Jah ? >> ütleb ta inglispäraselt pisut häält tõstes , kui temani jõuame . Ta ulatab mulle lõdva liigutusega oma käe . Võtan selle mõnevõrra kohmetult vastu , teadmata , mida minult oodatakse . << Preili Miina Ariadne , meie komandant , >> kuulen kõrvalseisvalt mehelt , mille peale endki pisut hilinenult tutvustan . << Siin on veel inimeste maailm , >> naeratab daam mu hilinenud eneseesitlust kimbatusena võttes , << aga . .. >> Pöörab siis lauset lõpetamata selja ja astub laua poole tagasi . Aga need tema paar sammu osutuvad üksnes ettekäändeks küsimusele , mis esitati tagasi vaatamata : << Miks te sinna seisma jäite ? >> Naine viipab laua ees olevale toolile : << Palun ! >> Kui oleme lauani jõudnud , küsib naine mu kõrval seisvalt mehelt : << Jõudsid sa härrale öelda , et esindame autogeense treeningu sinetistlikku suunda ? >> << Mitte päris . .. >> << Istuge ometi , palun ! >> näitab komandant veel kord pöördtoolile kirjutuslaua ees . << Paar sõna enne kui . ._. Haron , kas sa ei oleks nii kena ja ei pööraks tooli nii , et härra saaks istet võtta ! >> Mees haarab tooli seljatoest ja keerab selle mulle istumiseks ette . Kuid << palun ! >> ütleb ta langetatud pilgul hoopis naise suunas . Istun . Mind pööratakse rutaka liigutusega uuesti komandandi poole . << Jah , >> jätkab naine rahulolevalt , << paar sõna enne teie tegelikku tutvust meie võimalustega . Et saada vabaks , peab õigel kohal ja õigel ajal vabatahtlikkust ilmutama . Teid teie ahistusest vabastavaid teenuseid saame pakkuda vaid siis , kui te need rangelt vabatahtlikult vastu võtate . See on meie põhimõtteline erinevus riiklikest psühhoneuroloogiateenistustest . Peate otsustama , kas oleme teid väärt , ja see muidugi eeldab teiepoolset informeeritust meie töö põhimõtetest . ._. >> Noogutan mehe poole : << Härra , kes mind siia tõi , andis juba mõningase ülevaate teie asutuse printsiipidest . .. >> << Ja-jah , Haron , mine too meile kohvi . Te ju joote kohvi ? ! >> Noogutan . Näen silmanurgast , kuidas mees pärast komandandi poole tehtud kummardust lahkub . << Te ju teate , >> ütleb daam mulle otsa vaadates pärast seda , kui on sõrmed kirjutuslaual peenelt kokku pannud , << te ju teate , et antiikajast saati on hullust kõrgelt hinnatud . Meie ei kavatse seda vaidlustada , ka mitte ignoreerida . Ebatavalisus on hulluse ja geniaalsuse ühine mõõde . Niinimetatud normaalsed iseloomud on üksnes mediokraatliku ideoloogia väljamõeldis . Meie siin oleme realistid . Nii et kui teis on midagi erinevat marketingkarakterist , siis ärge oodake meilt kaastunnet , pigem juba imetlust . Mäletate , kuidas Stefan Zweig on kirjutanud : << Kuid kes iial on maailmale uut hullust õpetanud , on teinud inimsugu millegi võrra rikkamaks . >> Õnneks- õnnetuseks ta küll ei teadnud , mis see << millegi >> on . Teile meeldib Zweig ? >> << Ei tea , >> kohman , << pole lugenud . >> << Oh , sest pole midagi . Kahju , et ta oma elu just siis lõpetas , kui hakkas juba üht-teist teadma . Teate , miks ta seda tegi ? >> << Kes võib seda teada ? >> << Jah , muidugi , >> krimpsutab daam nagu piinlikkusetundest pisut nägu . << Seda muidugi . Aga inimese mõttepiiratus ei pea ju ometi tema kujutluse mängulusti ahistama . Eks ole , te ei tea , kas olete tunni aja pärast eluski , aga see ei sega teid oma tulevikku mõttes sisustamast . ._. Kena , mulle meeldib kujutleda , et kuni Zweig veel elas oma eilses maailmas , üritas ta nagu iga teine inimeseloom mineviku , oleviku ja tuleviku vahele järjepidevust tuua . Miks mitte , aga ta üritas seda keele vahendusel . Venitas valet . Ei uskunud oina mõtteid ega ema kirjutatud teksti . Olete ju teiegi tähele pannud , et inimene tunneb vahel kirglikku vajadust öelda << jah ! , lööb aga araks ja lausub << ei ! >> , või vastupidi . Meie tahame selle ambivalentse toimega keelebarjääri maha kiskuda . Moraliseerivad literaadid ei valmista oma elutööga ainult endale käe külgepanemist ette . Nende elu- , tähendab surmatõde , jääb poolikuks , kui nad ei suuda oma lugejaid ilusate sõnadega treenida argadeks ja võltsideks , et neid koos endaga hauda viia ... Ei , ei , mis te nüüd ! >> näib daam mu ilmest midagi välja lugevat , << ma ei kultiveeri filoloogilist barbaarsust . Aga sõnadest ei tohi kuldvasikaid valada . Sõnameistrid ei usu ise ka sõna kui vaimu ilmumist , sest ei usu vaimugi . Meie aga lähtume vaimust endast . Maailm võib ju , kui peab vajalikuks , vaimu sõnadele kommentaare kirjutada , aga mitte neid tsenseerida . Enesetsensuur võibolla hävitaski Stefani . Mis te arvate ? ... Ta küll kirjutas leebe lahkumiskirja eilsele maailmale , kuid ei julgenud ära saata kirglikku armastuskirja uuele maailmale . Vabasurm on alati enda päästmine selle käest , kelle endale kokku oled valetanud . On teile kätte sattunud V. Arusowi << Babylon - die Urstadt des Lügen >> ? >> Arvo Valton KAEVUS August Noormetsal oli kooguga kaev . See oli ainus , mis tema isa uhkest talust alles . Koos maja ahervarega ja saraga , mille katus oli sisse langenud , kuulus see ühismajandile , nõnda et August tuli kaevu juurde ringi vaadates , et keegi teda ei märkaks . Vaevalt teda oleks siit ära aetud , ometi tekitas kõhedust teadmine , et mõni on tema salakäikude jälile sattunud . Kui ta aga kaevu juurde jõudis , nõjatus ta pehastuvale rakkele , vaatas sügaval helkivat vett ning unustas kogu ümbruse . Majandi asjamees või muidu mööduja oleks võinud ligi astuda ja talle käe õlale panna , vaevalt ta ka siis oleks oma mõtisklustest ärganud . Kui August laagrist tagasi tuli , olid maja ja ait veel alles , ainult pool lauta oli pliidi all ära põletatud . Kui ta naabritelt päris omaste kohta , jäid need kohkunult vait ega tahtnud vastata . Et ta visalt küsimust kordas , laususid vastusega viivitanud kiirustades : << Ei tea , ei tea , ausõna ei tea . >> Ainult küla tobuke ütles paljutähendavalt : << Otsi kaevust . >> Tobuke luuletas maad ja ilmad kokku , oli selle poolest kuulus , aga kui Augustil ei õnnestunud ühtki muud teadet hankida , siis haaras ta tobukese pillatud lausest kinni ning hakkas kaevu ääres käima . Tema oletust kinnitas vaid asjaolu , et keegi ei ammutanud iialgi vett sellest kaevust . Ainult karjale oli sealt võetud , kui see lühikest aega häärberis ulualust oli leidnud ning oma süütute sõrgadega tugevatest laudadest põrandat tallas . Kui kari uude lauta viidi , kaotas mõis üksiku talu vastu vähesegi huvi . August rookis maja sõnnikust tühjaks , hõõrus isegi põranda puu valge ihuni puhtaks ning läks siis majandist luba küsima , kas ta võiks seal vahetevahel elada . Kontorikangelased seadsid tingimuseks , et ta peab hakkama majandis tööle . Augustil polnud võimalik poolmuidu orjata , laagrist kurnatud keha ja vaim nõudsid taastamist paremates tingimustes . Meeled keeldusid moonaka eluhoiakut omaks võtmast . Seepärast pidi ta siiasõitudel nägema , kuidas sünnikodu üha enam laguneb oma loodusliku raskuse all , kuni juhuslik jahiseltskond või teab kes põletas maja , aida ja laudajäänused maani maha , ainult eemal seisev sara jäi endiselt kipakile ja kaevuvinna ülaosa oli kergelt söestunud . August Noormets vaatas ahervaret , püsti seisvat korstnat ja soemüüri ning mõtles , et inimese sünnikoht tohutul maakeral on üpris tinglik mõiste . Mälestuste valu oli taeva alla tõusva suitsu näol ohverdatud jumalatele , polnud halba ilma heata . Tema lapsesammudega mõõdetud paik oli kaotanud suurema osa oma tunnusmärkidest , tulevikuhing pidi sellest vaid veelgi vabamaks saama . Oli jäänud kaev , millest keegi ei joonud , aga seegi tõmbas salapärase jõuga . August tundis , et tal pole õigust lahendada selle mõistatust , pettumus ootas teda nõnda või teisiti . Ta tuli kaevu juurde , see ei tõuganud teda enesest ära . Kordagi ei lasknud ta kaevu auklikku pange , mis kõlkus tuule käes , ega määrinud käsi tahmase ridvaga . Ta nõjatus vaid rakkele ja kõneles nendega , kes tahtsid talle kaevupõhjast vastata . Esimesena tuli nähtavale halliseguste juustega isa , jäik ja jonnakas eesti talumees . Ta ütles oma tasasel , kuid kandval häälel : << Mis sa siia tuled , pole sul siin midagi . .. >> August vastas talle : << Lase mul vahel tulla . Lase ma olen teile kummituseks , mida teil paremat seal . .. >> << Või mina sind keelata saan , >> vastas isa kolmandal korral ning näitas vaikimisega oma vastumeelsust poja külaskäikude suhtes . Kui August mitmel korral oli edutult üritanud isaga jutu peale saada , ilmus välja ema . Ta oli tugevasti muutunud . Ta noor nägu oli ehk endinegi , kuid ta oli looka vajunud ning vehkis kätega , mida iialgi varem polnud Augusti mäletamist mööda teinud . << Räägi siis sina oma saatusest , >> palus teadmatuses viibiv poeg . << Kuidas te kaevu sattusite ? >> << Kuhu me pidime siis kõige selle eest pakku minema ? >> vastas ema küsimusega . Ta hääl oli kindel , otsekui oleks ta selle lausega ennetanud ka kõiki järgmisi küsimusi . << Mida sa öelda tahad ? Kas keegi ajas teid kaevu või tarvitas muul viisil vägivalda ? >> uuris August . << Justkui sa ise ei teaks ! Midagi peale vägivalla polnudki . Kui ei teinud teised , siis tegi enesele igaüks ise , >> , kõlas ema selgitus . August mõtles tema sõnade üle järele ning leidis , et edasised pärimised on kohatud . Ei tea mitmendal kohtumisel küsis ta vaikselt : << Kus on Paul ja Mare ? >> << Kus nad siis olema peavad ? Su vend ja õde on samuti siin . >> << Miks nad ennast mulle ei näita ? >> << Küllap te olete nende aastate jooksul üksteisest võõrdunud . >> See ei võinud päriselt tõsi olla . Augustile jäi lootus , et kord ilmub ka noorem rahvas nähtavale . Ta küsis hääle murdudes : << Paulil oli naine ja väike laps . >> << Ka Pille ja Üllar on siin , >> vastas ema tooniga , nagu peaks teine selle üle erilist rahulolu tundma . August oli armastanud oma vanema venna naist nooruki kärsitu armastusega , mis metsatalus oli peaaegu enesestmõistetav , sest silmapiiril polnud ühtki teist võõrast soost naisterahvast . Kas Pille seda aimas või mitte , aga kord , kui August taas talle appi ruttas tema toimetuste juures , oli kaks aastat vanem noorik talle öelnud : << Sa oled mulle parem kui Paul . >> Paul oli ühe tüli ajal naise vastu koguni kätt tõstnud . Augustit polnud õnneks selle tunnistajaks , muidu oleksid majaliste vahekorrad päris sassi võinud minna . Ometi heitis Pille nähtava heameelega Pauli voodisse ning Augustile ei saanud pähegi tulla soov , et vennanaine temaga heidaks . Kui ta oleks eneses leidnud häbematust niisugust ettepanekut teha , oleks nende heale vahekorrale tulnud tõenäoliselt lõpp . Armupingetel ei lasknud liiale minna sõjaaja sündmused , teisalt aga piitsutasid just need tagant , sest tume tulevik käskis iga hetk elada olevikule . Asjade võimaliku arengu katkestas Augusti areteerimine kohe peale venelaste tulekut ja siis kadus side kodustega . Ühtki kirja ega pakki August laagris ei saanud , ta ei teadnud , kas tema harvad kirjad , mis ülemate poolt lubatud , koju üldse jõudsid . Ta vaakus pikka aega elu ja surma vahel ning pääses Jumala abiga või sellepärast , et ei andnud alla oma soovile vaevadest vabaneda . Võitlus surmaga tegi inimese kaugeks ja ükskõikseks elusa suhtes . Kui ta tagasi pääses , kodustest kedagi enam alles polnud , August aga ei tahtnud seda enam asuda kodukanti . See kant oli teda endast ära heitnud , kodusemad polnud teda kaitsnud , pigem oli tunne , et need olid teda reetnud , kuigi seesugune süüdistus oli ehk ülekohtune . Hullumeelne aeg oli reetnud kõiki ja kõike , headust ja au , õiglust ja väljakujunenud seaduslikkust , isegi Jumalat ennast ja Tema õpetussõnu . Pille oli esimene , kes nooremast rahvast nähtavale tuli . Ta ilmus Augusti silmade ette sama noore ja kaunina kui arreteerimise eelõhtul , mil August oli piilunud tagakambrisse , kus Pille peegli ees oma pikki juukseid kammis . << Sa oled ikka samasugune , >> ütles talle imestunud August , keda vintsutuste aastad olid kõvasti räsinud . Pille naeris : << Missugune ma siis olema peaksin ? >> Naine jääb naiseks ka kaevupõhjas , ootab aina komplimente . << Mõtlesin , et aastad on sindki muutnud , >> ütles August häbelikult . << Mind ei muuda enam miski . Kas pole see tore ? .. >> Selle peale oli hirmus vastata mehel , kes kõigest hoolimata oli elus . << Kus Paul on ? >> küsis August kõige kohatumat - just seda , mida ta Pille käest poleks pidanud küsima . << Ah , ei tea , >> heitis Pille muretult käega . << Jahil või kalal . >> August ei mäletanud , et vanem vend oleks saanud talutöö kõrvalt seesuguste harrastustega tegelda . Nähtavasti oli seal vabadust rohkem . << Kas sa mäletad mind veel ? >> küsis August ebaledes . Pille naeris . << Miks ma ei mäleta , kui sa mind ühtelugu piilusid . Aga sa olid hea poiss , tulid mulle ikka raskemate tööde juurde appi . >> << Kes sulle nüüd appi tuleb ? >> << Mul polegi enam rasket tööd . Kõik on kerge kui udu . >> << Mis Üllar teeb ? >> päris August huupi edasi . << Mängib . Mis tal muud teha . >> Et külm kaevuvesi säilitab naise nooruse , on üks asi . Aga kas laps , kes määratud kasvama , jätab samuti aastad tähele panemata ? August ei söandanud selgust nõuda , see tundus talle sobimatu sekkumisena kaevuelu asjadesse . Mõni mängib ka vana mehena ; mis meie paljud tähtsad tegemised muud on kui mäng . Augustil kippus keelele tobedavõitu lause : nii et olete kõik tervise juures ; - aga sai sõnasabast kinni . Temalt , kes ta praegu ennast tõesti üsna kõbusasti tundis , kõlanuks niisugune ütlemine ehk koguni mõnitusena . Mõte tegi kiire pöörde ja ta ütles : << Sa kannad ikka pikki juukseid , need meeldisid mulle , sellepärast ma sind piilusingi . >> << Küllap sa muudki mõtlesid , ega sa ainult juuste pärast , >> naeris Pille . Ka külm kaevuvesi ei võta naiselt peibutamise lusti . August oleks tahtnud talle esitada oma vana kinnismõtte : magama heitsid sa ometi Pauli juurde . Ta polnud seda iialgi välja öelnud , ammugi ei sobinud seda nüüd teha . Toona oleks Pille suust kõlanud teeseldult loomulik vastus : aga ta on ju minu mees . Seal kostis Mare hääl : << Pille , tule ära ! >> Ja Pille kadus , aga Mare nähtavale ei ilmunud , õega oli August tihti naagelnud ja sellepärast oli teda kodustest ehk kõige enam hoidnud . Kui majas poleks liikunud Pillet , oleks ta kiivalt jälginud iga Mare sammu , kuidas ta sätib ennast simmanile minekuks või kas teda mõni poisiloikam sealt öösel koju saadab . August käis kaevul pikkade vaheaegade tagant , jutuajamised said mitmetest kohtumistest kokku pandud . Mare kordagi nähtavale ei ilmunud , ainult tema helisevat häält oli mõnikord kuulda . Augusti enese asjad kaugel linnamail ei laabunud alguses kuigivõrd . Töökoha sai ta vabrikusse , hallivatimees , nagu ta Venemaalt tulles oli . Õppis viilima rauda ja sotsialism ust . Vaatas ringi , ta meeled olid ehk kaasmaalastele valla , aga ta ei mõistnud end arusaadavaks teha . Võõrastus inimeste vahel taandus vaid hetkil , kui oli tarvis rauatükki ulatada peost pihku või kiruda ülemusi . Mis elu keegi kodus elab või mille peale loodab Eestimaa asjus , sellest mehed ei kõnelnud . Oleksid ehk midagi öelnudki , aga Augustil puudus küsimise oskus , piinlik oli . Otsekui tahaks ta seesuguse järelepärimisega teist inimest hõlmast sikutada , selle asemel aga narritab sõnadega . Kui enkavedee junkrud tema nina ees tukiga vehkisid ja nõudsid , millise välisriigi kasuks tema oma metsatalust luuras , siis oli see nii tobe , et seda ei saanudki tema ellu sekkumiseks lugeda . Need karglejad nagu mängisid mingit oma mängu , tuuseldatavaks kanniks Augusti-taoliste liha ja vaim . Kui ta aga nüüd , aastaid hiljem , vanade hirmude pikaldase ununemise ajastul , päriks omasuguse torujüri käest , millest see unistab õhtusel tunnil , siis võiks see mõjuda urgitsemisena , millele on sama vähe seletust kui piinajate öistele ülekuulamistele . Eluaseme sai August ühe vanamuti toanurka , läbi mitme soovitaja . Eideke oli vanadusest segane ja laudadest maja seisis vaevalt püsti . Vangilaagrist naasnu selleks ulualla võetigi , et ta lobudikku kohendaks ja muti eest hoolitseks . Tolle sugulased käisid kiivalt ümber Augusti , kartes , et too võiks välja uurida varanduste peidukohti . Kui mutike suri , tahtsid pärijad Augusti vuntsitud maja kohe rahaks teha , ning tema pidi välja kolima . Selleks ajaks oli sobitunud mõni uus tutvus ja August loobus ühiselamust , mis meenutas vangimaja . Mitme aasta jooksul polnud August jõudnudki päris oma eluasemeni , niipalju kui see suursotsialismi puhul üldse mõeldav . Kõik kuulus ju riigile , ka Augusti nahk ja karvad , ainult riik ei kuulunud kellelegi , see kõrgus pilvede kohal , võis sealt kellele tahes peale langeda ja laiaks litsuda . August elas ikka kellegi armust lehkavates agulimajades ega saanud temagi sellises olukorras mõelda Eestimaa tulevikule . Kui sul enesel seda ei paista , kust võtad jagada teistele . Ometi oli ta isegi kaugel Siberis helgel viivul mõelnud , et kord tuleb ta tagasi , võtab naise , teeb lapsi ja ehitab või vägisi oma isamaad väheke ilusamaks . Selle asemel oli ta taastanud võõraste majakesi , mille ahne rahvas kohe valmimise järel käest ära võttis . Niipaljukest ta oligi Eestimaa heaks teha saanud , sest viilitud rauajupid rändasid tagasi Venesse , kust need sihiti õnnetu Eestimaa peale veel üheks ähvarduseks . Kui see just otse nii polnud , siis kaude küll , sest vabrik tootis teise vabriku jaoks , see kolmandale ja lõpuks midagi mõistlikku ei paistnud , ainult hambuni relvastatud maa , hall ja mürkroheline elu , okastraat sees ja väljas , isegi inimeste hinges . Vangi minnes oli August olnud noor mees ja ega ta tulleski aastate poolest vana olnud , ainult natuke väsinud . Elu võinuks uuesti alata , August oleks asjast kinni võtmas , aga miski ei läinud nii , nagu ta oleks soovinud . Polnud tal kohta , kuhu noorikut viia , polnud pakkuda kodu ega tulist armastust . Meestest öeldi puudus olevat ja August ei otsinud ilmamaa kaunitari , tahtis vaid , et väljavalitu oleks terve ja ustav ning jätkaks Augusti eluahelat tema seemnest sündivates lastes . Ometi polnud Jumalast antud , et ta kohe õiget oleks trehvanud . õiged käisid temast tänaval mööda ja varjasid oma igatsusi kübaraserva alla , tema aga üritas läheneda eblakale , kes tahtis rohkem saada kui anda . Ühe nimi oli Siiri ja vaene lukkseppmees piitsutas ennast tagant , et armastuse segane tunne teda üleni hõivaks , aga too Siiri aiva nõudis temalt odavat ainelist heaolu ega hinnanud seda hingelist , mida mees enesest püüdis ammutada . Küllap oli elu oma koreduses Siiri niisuguseks teinud , August polnud süüdi , et ta oli teistsugusest kaaslasest unistanud . Ta oli valmis palju andeks andma , ometi ütles vaist , et inimest ümber kasvatada on pea võimatu , niisugust headuse varu August ei lootnud enesest leida . Hans Karro SOOMEPOISTE RÜGEMENDIS Ühel 1943. aasta oktoobrikuu pärastlõunal oli rühm Põltsamaa Gümnaasiumi vanemate klasside poisse kogunenud Jõgeva maanteel asuva teadetetahvli ette , kuhu äsja oli kleebitud teade 1925. aastal sündinud noormeeste sundmobilisatsiooni kohta Saksa sõjaväkke . Valitses rõhuv vaikus . Korraga katkestasid seda meie selja taga vaikselt , kuid selgelt lausutud sõnad : << Nüüd lähete appi meie Jüriöö kuningate tapjatele . Peab ristirüütlitel ikka viimane häda käes olema , et juba koolilapsi sõtta nõuavad . >> Pöördusime vaatama . Kõneleja oli vana pedagoog , elupõline Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja Ferdinand Rüsi . Tundsime , et sel mehel oli õigus . Võib-olla said vana koolimehe kibedad sõnad üheks põhjuseks , miks suur rühm meie kooli kutsealuseid kadus paari nädala jooksul sakslaste eest ära Soome lahe taha . Tallinnas eksisteeris juba hästiorganiseeritud abistamissüsteem poiste edasitoimetamiseks . Mulle igatahes pisteti isegi sõiduraha - 1000 Saksa Ž ostmarka pihku , kui olin tõotanud , et ma Soomes ei hakka vabatahtlikust sõjaväeteenistusest kõrvale hiilima ja et mu vanemad hiljem võla ära tasuvad . öisest paadisõidust üle sügiseselt tormaka Soome lahe jäi kõige eredamini meelde pilt kümnetest üle paadiserva upitavatest << kalasöötjatest >> , mina maapoisina nende pikas reas . Mu kõrval sirutas noor naine oma öökivat , kõige enam vahest aastavanust last tumedalt vahutava vee kohale . Rabasin jalast kalossi ja pakkusin hädasolijaile . See võeti tänuga vastu . Nii astusingi hiljem Soome pinnale - ühes jalas king , teises king kalossiga . Jollase mõisa härrastemajas paiknevast kogumispunktist viidi meid , vabatahtlikult Soome sõjaväkke astunuid , suure furgoonautoga edasi Helsingisse . Mulle pole kunagi meeldinud trügida . Valmistusin just ühena viimastest autokasti ronima , kui kabiini kiirustav autojuht komistas puujuurikale ja prantsatas täies pikkuses maha . Kähku end püsti ajades pääses ta suust vänge venekeelne sõimuvaling . Venelane Soomes ! Astusin ta juurde ja küsisin samas keeles , kas teine iste kabiinis jääb vabaks . Mehe silmad tõmbusid pilukile ja hetkelise vaikuse järele sisistas ta mulle raevukalt : << Selle keelega võid siin endale vaid pussi selga saada . Said aru ? Keri furgoonil >> Ei olnud tookord mingit kasu mu kakskeelsusest ! Soome keelest aru saada oli algul üsna lootusetu . Nii tuli mul korduvalt tänuga tagasi mõelda tolleaegse humanitaarkooli heale keeleõpetusele . Saksa keel kulus marjaks ära lahkete rootslastest vanahärrade kõnetamisel . Neid võis eksimatult ära tunda erilise aristokraatliku hoiaku , vanamoelise riietuse ja musta jalutuskepi või vihmavarju järgi . Soomlastega oli viljakam katsetada inglise keeles . Aga teed küsida tuli võõras linnas ju tihti . Helsingi Autokompanii ruumes saime selga Soome armee välihalli vormiriietuse , erarõivad viisime pandimajja ja saime pihku esimesed paarsada Soome marka . Noorsõduri kolmekuist mahvi saama viidi meid Kesk-Soome , Taavetti raudteejaama lähedal paiknevasse Uusisaari õppekeskusesse . Meid võtsid vastu tihedasse kuusemetsa peidetud sõjaväebarakid . Ei aimanud me sinna saabudes , kui palju higi ja vaeva ootab ees neil kaunitel metsaradadel rividrilli tehes . Ei oleks tookord uskunud sedagi , et nii mõnigi kord edaspidi tuleb aurav supitaldrik jätta sööklalauale , et söökla ees lumes nõrkemiseni teha pikali-püsti liigse kõnekõmina pärast toidulaudade ümber . Elu ja surma peale võitleva hõimurahva sõjaväes oli raudne distsipliin ehk kuri , nagu see soome keeles tabavalt kõlab . See asi sai meile kohe esimesest päevast peale selgeks . Valdavalt jäid meelde siiski meeldivad asjad . Esimestel päevadel tekkis paabeli segadus soomekeelsete << alikessude >> ( nooremseersantide ) käsklusi kuulates . Ükski loogika ei aidanud , kui rivist kutsuti välja << pikkupoika >> , aga rivi ette pidi astuma hoopis viimane , kõige lühem mees . Sooja ja koduse tunde jättis meie jaoülema , nooremseersant Törnkvisti lapselikult siiras söögipalve , kuigi algul ajas see soomekeelsena poistele naeru peale : << Herra siunatkoon meitä ja varjelkoon meitä ... >> Esiotsa jättis see ülemus meile veidi tahumatu , isegi kohtlase mulje , kuid peagi saime eksitusest aru . Naeratas ta väga harva , isegi ei muianud , kui enne esimest püssipuhastustundi küsis : << Mida peab alokas ( noorsõdur ) kõigepealt tegema , kui asub püssivuntsimise juurde ? >> Kuulanud kõik meie ettepanekud ära , vastas ta lõpuks isalikult , noomivalt : << Alokas kontrollib kõigepealt püssinumbrit , et mitte võõrast püssi vuntsida . >> Sellised lõbusad vestlused kasvatasid tasapisi lugupidamise oreooli meie << alikessu >> ümber . Soome sõduri talvevarustusse kuuluvad kindlasti suusad . Nendega tegime ränki suusamatku läbi talvise metsa ja murdmaastiku . Iga hetk tuli valmis olla käskluseks : << Maahan ! Vihollinen näkyvissä ! >> ( Pikali , vaenlane nähtaval ! ) Sageli tuli alla söösta paari meetri kõrgusest järsakust . Vähese vilumusega suusatajaile oli see lausa elu ja surma küsimus , sest sõjaväesuuskadel pole rihmu , on vaid saapaninadele lükatavad kopad . Aga tõsiseid traumasid oli vähe . Vaid kord tuli kõrgelt järvekaldalt peaga vastu jääd prantsatanud mees ajupõrutuse tõttu haiglasse toimetada . Pühapäeviti ja ka õhtuti võisime ümbruskonnas ka niisama lusti suusatada . Kord sattusin sellise suusamatka ajal mööduma Kurvila metsatalust , mille omanik kutsus mind sisse jalgu puhkama . Keskealine peremees elas talus kahekesi oma neiueas tütrega ja talvel tegi peamiselt metsatööd . Hämmastav oli nende kahe siiras huvi hõimurahva eluolu vastu . Vaevu jõudsin oma kasina keeleoskusega nende lõpmatutele küsimustele vastata . Lahkumisel suruti mul aga kätt nagu suurel sugulasel ega väsitud kordamast , et tuleksin vabadel minutitel ikka sinna tagasi . Ja kui neid kumbagi kodus ei ole , tõstaksin luua ukse eest ära , astuksin sisse ja tunneksin end nagu kodus . Jõuluks 1943 said kõik meie rügemendi poisid kingituspakid , mis sisaldasid maiustusi , kootud esemeid jms. Selgus , et need olid meile saadetud soome tütarlaste poolt ja igas pakis oli ka saatja aadress . Minu paki lähetaja oli Jyväskylä koolitüdruk , 17-aastane Eeva Hangasjärvi . Muidugi tähendas see enamikule poistest huvitavat kirjavahetust ja küllakutset oodatava puhkuse ajal . Väiksel Sanderil meie barakist läks aga nägu paki avamisel pikaks : temale oli paki saatnud kapten Talpaku tütar ! Oli ju Talpakute pere ise põgenikud ja reamehel pole mingit väljavaadet oma väeosa kapteni tütrele kavaleriks hakata . Kirjavahetus siiski laabus . Pärast sõdurivande andmist ja põhiväljaõppe lõppu 1944. aasta veebruaris saadeti rügement laiali eriväljaõppekeskustesse . Milliste tunnuste järgi mehi neisse valiti , jäi mulle arusaamatuks . Küll aga selgus see valikupõhimõte raadiorühma koostamisel , kui hakati otsima musikaalseid mehi . Olin mänginud paar aastat Põltsamaa Gümnaasiumi puhkpilliorkestris flööti ja pillgi oli sõjaväes kaasas . Kui sidekompanii Järvenpääl oma eriväljaõpet alustas , siis selgitatigi meile , et morsetähestiku õppimise ja nõutava saate vastuvõtu kiiruse saavutamise hädavajalik eeldus on muusikaline kuulmine ja rütmitunne . Kel need omadused puudusid , langesid varsti raadiomeeste hulgast välja ja viidi üle telefon- sidesse . Morsetähestikku hakkas meile piiksutama soomlasest veltveebel Härma . Ta morsekäekiri polnud suurem asi : kriipsud ja punktid kippusid peaaegu ühepikkusteks minema , tähed jooksid üksteisele sisse ja nende saatmise kiirus polnud stabiilne . Ise ta aga kinnitas , et õige raadiotelegrafist peab eetrist kätte saama iga sõnumi , saatja käekirjast olenemata . Hoopis lahedam oli vastu võtta mõne Saksa sõjaväest Soome põgenenud raadiospetsialisti saatemärke . Paralleelselt morsetreeninguga toimusid raadiotehnika loengud . Et aga lektor oli soomlane , siis jäi palju selle teaduse tarkusi meile algul kättesaamatuks . Ei osanud ju keegi meist ära mõistatada , et näiteks välijaksovahvistin on vahesagedusvõimendi , või kaiutin - valjuhääldi . Õnneks toimus samal ajal ka soome keele intensiivkursus , mis vastas kõigi poiste suurele soovile hõimurahva keel korralikult ära õppida . Vääpeli Härma tõstis morsemärkide piiksutamise kiirust ja jälgis hoolega , et poisid vastuvõtmisel teda päris kätte ei saaks . Väljaõppe eesmärgiks oli jõuda vähemalt III järgu kiiruseni , mis eeldas 60 morsemärgi vastuvõttu ja saatmist minutis . Lubatud vigade arv oli mõlemal juhul rangelt piiratud nagu liikluseksamil . Sidekompanii suurus koos juhtkonnaga oli ligikaudu 150 meest , neist raadiomehi vaid 33 . Kõmu Järvenpäässe saabunud eestlastest levis ümbruskonnas kiiresti . Rahvas jäi uudishimulikult kuulama meie rivilaulu ja õhtuti hakkasid kohalikud neiud me majutuspaiga ümbruses jalutamas käima . Olid ju nende kavalerid kõik kes Karjala maakitsusel , kes juba mullas . Kohalik tütarlastekool korraldas meie raadiorühmaga kohtumisõhtu , kus kohvilaua taga hakati soomlaste enesestmõistetavusega kohe üksteist sinatama ja sõbrutsema . Neist aegadest ja suhetest on ilmekalt jutustanud Raimond Kaugver oma romaanis << Nelikümmend küünalt >> ja meie raadiorühma poiss Heino Susi oma raamatus << Üle lahe >> . Heino Susi pidas raadiomeeste katsumustele lõpuni vastu , oli sõbralik , naeruhimuline noormees ja keegi meist ei osanud arvata , et ta võiks kunagi oma elus Erik Virbsoo nime all kirjutada Eestimaa kõigi aegade populaarseima ajalooraamatu ja omaenda nime all veel terve rea sisukaid teoseid . Ühel 1944. aasta kevadpäeval ilmus meie kompaniiülema leitnant Lehtimäki jutule kohalik talumees , kes väitis end olevat eestlase ja palus sidemeni endale külla . Otsustati minna raadiorühmaga . Peremees ise võttis meid trepil vastu , surus kõigil kätt ja aina kordas : << Käige sisse , käige sisse , eesti pojat ! >> Selgus , et ta oli Eestist Soome elama asunud juba kahekümnendatel aastatel ja siinse peretütrega abiellunud . Eesti keelest mäletas ta vaid üksikuid sõnu , aga needki tikkusid soome omadega segi minema . Käisimegi siis sisse , lasksime end lahkel pereproual kohvi ja kookidega kostitada ega hakanud oma rahvuskaaslasest peremehele selgeks tegema , et Eestis astutakse sisse ja käiakse välja , aga mitte vastupidi . See uhke ütlemine << käige sisse >> jäi aga veel kauaks raadiopoiste lemmikväljendite hulka . Sidekompanii ülem leitnant Lehtimäki oli ideaalse ohvitseri kehastus , vähemalt välimuselt - pikk , sale ja rühikas . Iseloomult võis ta ohvitserina olla liigagi pehme . Üksainus kord mäletan teda tõeliselt vihasena , kui me telefonirühma poisid olid linnas << iltaloma >> ajal millegagi hakkama saanud . Muidu aga ei väsinud ta sõna ega teoga uhkustamast oma << virupoegade >> pataljoni üle . Ääretu vaimustustundega näis ta sammuvat sidepoiste kolonni ees , kui see laskis mitmehäälselt kajada oma rivilauludel , nagu << Kaugel , kaugel , kus on minu kodu >> , või soomlaste << Oolannin sota >> . Soomlasi oli peale kompaniiülema teisigi , raadiorühmas näiteks neli allohvitseri . Ülejäänud mehed olid eestlased , ka allohvitserid . Pärast kolmekuulist intensiivtreeningut olid raadiomehed niikaugel , et võisid sooritada järgueksamid . Enamik sai kätte III järgu raadiotelegrafisti tunnistuse , mitmed aga ka II või I järgu oma ( vastavalt 80 või 100 märki minutis ) . Olime selleks teinud pingelist tööd , sageli vastastikku piiksutanud vabadel hetkedelgi kuni hilisööni välja , et eksamil mitte häbisse jääda . Oli neidki , kes liigse treeningu tõttu oma randme ära rikkusid . See jäigastus ja takistas edasist saatekiiruse suurendamist . Liigne entusiasm oli kurjast . Olime nüüd võimelised sidet pidama , kuid eetripraktika oli veel napp . Selle edasiseks lihvimiseks viidi sidekompanii Soome sideväelaste õppekeskusesse Santahamina saarele Helsingi lähedal . Oli südasuvi 1944 . Päevad läbi pidasime saarel mitme raadiojaama vahel operatiivsidet , vahetasime plaanikohaselt kutsungeid ja sagedusi ning omandasime raadiomehe töökogemusi , õhtuti sõitsime liinilaeval Helsingisse , hulkusime mööda muuseume ja kaubamaju ning tutvusime Soome pealinnaga . See oli tol ajal rahvavaene , nooremaid mehi liikus peamiselt vaid sõjaväevormis . Suur konflikt idanaabriga oli me põhjanaabrilt nõudnud ligikaudu 200 000 ohvrit , neist 80 000 langenutena . See kajastus tänavapildis ja rahva käitumises . Seda oli tunda ka soomlaste kaastundes eestlaste vastu , sest kahe hõimurahva mure ja saatus olid väga lähedased . Hädas hoitakse kokku . Juuni algul , kui Karjala maakitsusel algas Nõukogude vägede suurrünnak , koondati ka kogu Eesti jalaväerügement rinde lähedusse . I pataljon suunati rindele , lahingukogemusteta noorte II pataljon jäi paarikümne kilomeetri kaugusele tagalasse . Sain jalgratta ja ülesande pidada käskjalana sidet pataljoni ja Soome väeosade vahel . Lust oli sõita mööda järvedevahelisi looklevaid teeradu ja vahetevahel supelda karastavalt jahedas järvevees . See oli tegelikult keelatud , kuid ülemustest eemal on nii mõnigi keelatud asi osutunud lubatuks . Kord suplemast tulles laksatas hele püssilask ja kuul rebis mu lähedalt puutüvelt ära koore-tüki . Prantsatasin pikali ja mu nähtamatu vaenlane kuskil järve taga võis hävitatud vaenlaste arvule veel ühe lisada , vähemalt enda teada . Üsna lähedal , Viiburi kandis podises lakkamatu suurtükitule pudrupada , seal käis surmaheitlus . Ümberringi laiusid tühjad Soome külad , mille elanikud olid paari päeva eest oma kraamikoormatega pagenud eemale sõja jalust . Talumajade uksed seisid pärani , tubades toretses pehme mööbel ja mõnes isegi klaver nurgas , kus meie raadiorühma džässifanaatikud ( endised konservatooriumi ja muusikakooli poisid ) võisid nüüd oma sõrmed valusaks klimberdada . Õuedel kaagutasid kanad , põldudel tuhnisid mahajäänud sead ja isegi lehmi võis siin-seal rahulikult söömas näha . Olime raadiost kuulnud , et Lõuna-Eestis oli alanud samasugune kaos ja teedel kulgesid põgenikevoorid . Tallinna ja Narva poisid olid märtsipommitamistest saadik mures oma perekondade saatuse pärast . Kõiki pures talumatu koduigatsus . Tahtsime tagasi koju . See soov täitus enne , kui oskasime oodata või loota . Soome oli äkki sõjast väljumas ja tarbetuks osutunud eesti vabatahtlikele anti vabadus valida , kas jääda Soome sõjaväkke aega teenima või minna tagasi Eestisse . Kõhklejaid oli vaevu kümnendik . Muidugi mängis otsuse tegemisel oma osa ka koduigatsus , kuid veelgi enam teadmine , et kodumaal on asjad jälle kord väga hullusti ja meid on seal hädasti vaja . Nii vähemalt kinnitasid Eesti Vabariigi Rahvuskomitee saadikud ja nende levitatud üleskutse . Pole vist mõtet hakata pikemalt rääkima sellest , et sakslased ei pidanud kinni ühestki üle lahe läkitatud lubadusest : jätta rügement kokku ; kanda Soome sõjaväevormi ; kasutada eestikeelseid käsklusi ; amnesteerida üle lahe põgenenud << patused >> jne. Neist asjust on ammendavalt jutustanud E. Uustalu ja R. Moora oma raamatus << Soomepoisid >> . Paul Kuusberg KIVI JÄI VISKAMATA Selge hommik , Pilves ilma puhul oleks telgis märksa hämaram . Ennustus oli täide läinud , nad olid oodanud päikesepaistelist ilma . Loodetuul oligi pilved laiali ajanud , õhtul lõi läänetaevas juba punetama . Eile oli vahetevahel tibutanud . Kell võis olla kuus . Pilk ajanäitajale kinnitas Richard Hurdale , et ta polnud suurt eksinud , kümmekond minutit ainult . Puus kihkas , puusavalu oli ta äratanud . Haav andis ennast järjest rohkem tunda . Mitte üksnes ilmamuutuse korral nagu varem , vaid ka muul ajal . Kümmekond aastat tagasi ei teinud puus talle erilist muret , ainult raskema asja tõstmisel või mõne järsu liigutuse puhul sähvatas seal valusalt . Nüüd hoia ennast nagu jooksvahaige kööbard , aga eks noorus juba ammu seljataga , kuuskümmend kuus ikkagi turjal . Ju ta ei oleks tohtinud telgis magada . Ent õhtul polnud puus talle meeldegi tulnud . Mis seal küll närib ja kirvendab ? Küllap on sissejäänud kild jälle liikuma hakanud ja surub närvile . Mis muud . Juba välilaatsaretis oli talle öeldud , et oma puusaga võib ta tulevikus hädapäevi naha , haav oli väikesi metallikilde täis tikitud , mõni neist võis sisse jääda , tagalahaiglas taheti teda isegi uuesti ope- reerida . Ta oli sellele vastu seisnud , haav oli tema meelest ilusasti paranenud , ta oli ennast täiesti tervena tundnud , killujuttudele oli ta vilistanud . Mis sellest , et arst , noor prillitatud kõrend , oli ta haava ja haava ümbrust kombates ühe valusa koha üles leidnud . Ta oli kippunud haigla seinte vahelt välja , tal oli villand joodi , karbooli , vere ja mäda lõhnast , kuigi teadis , et väljas satub ta nii- samuti ninatsi surma ja verega . Ta ihkas tagasi mõnda väeossa , mitte mingisse tagavaraüksusesse , kõige vähem korpuse omasse , vaid rindepolku , tegevusetus otse vaevas teda . Tegevusetus ja veelgi rohkem rahulolematus iseendaga ning kogu maailmaga . Või otsis ta surma ? Kes teab , iseenda tegusid on mõnikord raske kui mitte võimatu mõista . Ta oleks pidanud arste kuulda võtma juba siis , kolm aastakümmet tagasi ; mis tollal tegemata jäi , tuleb nüüd ära teha . Ent ta oli operatsioonile mineku päev-päevalt , kuu-kuult edasi lükanud . Mitte argusest , vaid hoolimatusest enese vastu . Ta ei seedinud inimesi , kes oma hädasid kõigile kurdavad ja arstide ning haigemajade vahet sõeluvad . Hurt keeras end selili . Puusas sähvatas teravalt ja ta kirus ennast , et oli järjekordselt lollisti talitanud . Kolhoosi esimees oli teda kutsunud enda poole ööbima , mitte suusoojaks , vaid tõemeeli , selgus , et ta oli tundnud esimehe isa , tagavarapolgu transpordiroodu hobusemeest , kes , nagu ilmnes poja jutust , polnud rindele jõudnudki . Oma suurte jalgade pärast , nagu esimees pojale rääkinud . Esimehe isa saapanumber olnud nelikümmend kuus . Ega viiskudes meest saanud marsirooduga rindele saata . Hurt mäletas , et Possu Mikk , nii oli esimehe isa omavahel hüütud , oli kandnud tõepoolest kummalisi pätakaid , mis polnud ei saapad , viisud ega pastlad . Suurte pöidadega mehed olid tollal hädas jalavarjudega , neile ei jätkunud kunagi parajaid patinkasid , kirsasid ega lubjavilte . Tagavarapolgus pidi temagi mitu kuud leppima nendesamade äratallatud ja kümneid kordi paigatud käimadega , millega ta oli Voronežist tulema pääsenud , enne kui talle parajad tanksaapad leiti , tema jalanumber oli aga ainult nelikümmend neli . Mõni tagavarapolgu pindevillem oli õnnelik oma suurte jalgade pärast , paljasjalgseid või omameisterdatud kottades käivaid mehi õppustele ei kupatatud . Mis viga oli muldonnis või selle ümbruses tasapisi luuda liigutada , kui teised kõrvetava päikese käes utsinat teha vihtusid . Kas esimehe isa ei saadetud tegevväkke suurte jalgade pärast või muul põhjusel , mis tähtsust sellel enam oli . Hurda silmis luges see , et Possu Mikk ei surnud loomulikku surma , tema , kellest pärast sõda oli saanud valla hobulaenutuspunkti tallimees , olid bandiidid 1948. aasta hilissügisel maha lasknud . Kolhoosiesimehe isal oli jäänud koduväravani astuda sadakond sammu , metsavennad või pagan teab kes olid teda võsa vahel varitsenud . Nõnda oli esimees oma isast rääkinud . Ja sellestki , et mõrtsukad olid isa jalast säärikud ära kiskunud ning kaasa viinud , isa oli alevikingsepal lasknud endale teha juhtnahast tugevad jalanõud , ta oli armastanud kanda kodukootud riidest kalifeesid ja säärikuid . Seda kuuldes oli Hurda peast läbi käinud mõte , et esimehe isa , see Mikk , kes oli talle mitu korda suupärast kaeraputru pakkunud , võis kogu sõja aja unistada headest , sobiva suurusega jalavarjudest ja hankis need pärast demobiliseerimist esimesel võimalusel . Kolhoosi esimees oli veel öelnud , et kümneaastase poisikesena oli ta kahtlustanud oma isa tapmises iga nende kanti sattunud võõrast suurte jalgadega meest , kes kandnud juhtnahast säärikuid ja olnud habemesse kasvanud . Veel nüüdki langevat ta pilk kõigepealt võõra jalgadele ja sus alles näkku . Kui tegemist on vanema mehega . << Umbes teie vanusega , >> oli öelnud kolhoosi esimees . Esimees , suurt kasvu turd isand , isand seepärast , et tal oli juures ülemuslikke maneere , meeldis Hurdale , meeldis nendest maneeridest hoolimata , mis muidu Hurta ärritasid , temas ikka vastumeelsust tekitasid . Meeldis oma isa pärast , täpsemini viisist , kuidas ta oma isast rääkis , oma isa jalgadest , säärikuist ja sellest , et ta pilk langevat enne võõra mehe jalgadele ja siis alles näkku . Hurt ei hakanud esimehele ütlema , et tema isa võis teise ilma saata sootuks väikeste jalgadega kõrilõikaja , kes ei tirinud oma ohvri jalast säärikuid mitte seepärast , et neid ise kandma hakata , vaid et need kellelegi teisele anda või siis rahaks teha . Rahaks või puskariks . Ülemuse maneerid olid esimehel välja löönud siis , kui ta rääkis oma kolhoosist , eriti selle saunast , nii-öelda esindussaunast , ja kiidelnud , missugused tähtsad ninad seal kõik leili võtmas on käinud . Ikka minister see ja see , parteikomitee sekretär see ja see , professor see ja see , rahvakunstnik see ja see . Esimehe jutu peale oli Hurt torganud , kas tema , see tähendab majandijuhi , arvab , et tee helgesse tulevikku läheb soome sauna kaudu . Ja lisanud , et mitte mingisuguseid teisi asutusi- ruume ei ehitata tänapäeval nõnda agaralt kui soome saunu . Viimasel ajal ka baare . Soome saun ja baar on iga soliidse eesti asutuse visiitkaart . Nn maal kui linnas . Nende tarvis jätkub vaske , põdra- ja metsseanahku , oksteta lehtpuitu , šamottkividest rääkimata . Tegelikult polnud Hurdal vähematki sauna vastu , ta armastas kuuma leili ja kasevihta , talle oli vastukarva ainult õhin , millega soome saunu rajati , ja viis , kuidas igat masti elukunstnikud neid sobingute sõlmimiseks kasutasid , teda oli muigama pannud esimehe hooplemine tuntud inimestega , kes olid tema juures saunakülalistena viibinud . Hurdale oli vastu vaieldud , esimehele oli palju toetajaid siginenud , teravusteni siiski ei mindud , ainult pilluti vastakuti vaimukusi , nöögati üksteist ja naljatati . Lõkke ääres , kus Hurt Possu Miku pojaga tutvus , oli valitsenud mõnus meeleolu . Kolhoosi esimehele oli aga tema torkamine hinge läinud ja viimane oli tunnistanud , et ega ta pealinna saksu ise kutsumas käi , ta on neist otsata tüdinenud , sest igale pead suupärast ninaesist pakkuma , verista neile lambaid , et šaslõkiliha hankida , lam- baid peabki ta rohkem suurte tegelinskite pärast . Mis teha , kui ministeeriumist või parteikomiteest helistatakse , et tulevad need ja need Moskvast või mujalt , ole täitsamees ja võta väärikalt vastu . Kolhoosi näitajad on head , peale selle uus keskusehoone , lasteaed ja suurfarm , mis on küll teaduse ja tehnika viimase sõna järgi ehitatud ja sisustatud , kuid lehmad annavad seal vähem piima kui väiksemais lautades , millest ministeeriumi asjamehed soovitavad vaikida . Tema aga ei vaiki , ta ei hooli ministeeriumi bosside mossitamisest , sest suurfarm on tema valulaps ja enam ta ennast tillist tõmmata ei lase . Talle soovitatud ka mitmekorruselist sealauta , ta polevat läinud enam õnge . Kerge polevat oma joont ajada , kolhoosi heakäik sõltuvat paljus Tallinna ametimeestest , fonde ja tehnikat jaotavat nemad , parem saksu saunas kostitada kui jälle mingi suure rumalusega maha saada . Hurt vaatas uuesti kella , mille osutid olid väga vähe edasi liikunud . Ta oleks võinud rahumeeli edasi lõõsata , tund-poolteist vähemasti . Hommikusöök , hirsipuder , pidi valmis keedetama kella üheksaks . Sõja ajal ei ihanud keegi hirsiputru , kõigil oli sellest kõrini , nüüd sooviti hirsiputru . Et suud tunneks möödunud aegade maitset . Sõjaaegse hirsipudru maitset ei tunne nad nagunii , egas tollane puder polnud nõnda rasvane , nagu see nüüd vaaritatakse , rääkimata võisilmast , millest korpuses võis ainult unistada . Hirsist saab kõige maitsvamat putru keeta suures vene ahjus , kus see malmpotis haudub ütlemata suupäraseks ; sõja eel oli Hurt niisugust putru mitu korda söönud . Keelt alla viivat putru välikatlas keeta ei saagi , lisa kui palju tahes pekki või rasva . Ent ega päeva alustamine hirsipudruga kõige totram mõte olegi , kui juba sõjapäevi meelde tuletama on tuldud . Meeste suust oli Hurt kuulnud , et pärast hommikusööki hakatakse polgu mälestuskogumiku koostamise kava läbi arutama . Selle algus oli määratud kella kümnele . Hiljem , vist ühe paiku , toimuvat kohtumine kolhoosi rahvaga , mille pärast esimees oligi nende hulka tulnud . Jah , Hurt oleks võinud veel magada , kuid ta teadis , et puus teda enam uinuda ei lase . Ülejäänud kolm meest põõnasid edasi . Vasakpoolne kiristas vaikselt hambaid , see oli ainuke sell , keda Hurt Luki päevilt mäletas . Sell mis sell , hambakiristaja polnud mingi poisinolk , ta oli üle viiekümnene mees , neli-viis aastat üle viiekümne kindlasti . Ja mingi tühipüks polnud ta hoopiski , vaid juhtiv töötaja , keskmise kaliibriga juhtiv töötaja , mõne tagasihoidlikuma asutuse juhataja või väiksema tehase direktor . Hurt kasutas sõna << sell >> mitmes tähenduses , vahel halvustavas , vahel neutraalses , mõnikord aga tunnustavas . Poisikesest peale oli ta harjunud sõnadele omistama mitmesuguseid varjundeid . Praegu tähendas sõna sell Hurdale täitsameest . Mitte seepärast , et Tepan Luuk , nii oli hammastekiristaja nimi , oli kas juhataja või direktor , Richard Hurdal polnud kombeks hinnata inimeste väärtust nende ametikoha järgi , vaid vastavalt sellele , mis mulje need jätsid talle meestena . Ametikoha järgi ei saagi inimese väärtust hinnata , Iiiga tihti ei vasta mehe omadused ja võimed tasemele , kuhu ta end pugenud-trüginud või kuhu teda kuulekuse pärast upitatud on . Ja Luuk oli algusest peale , juba tol pakaselisel detsembri lõpupäeval rohkem kui kolm aastakümmet tagasi , jätnud talle täitsamehe mulje . Luuk oli tollal vaevalt kahekümnene , kandis lõkmetel üht kuubikut ja võttis teda roodus vastu . Ta oli saabunud täiendusena tagavarapolgust . Ta oli päevi olnud magamata ja närinud ainult suhkarit . Ta oli määratud sideroodu . Ühest jäätunud jäärakust oli ta leidnud roodu staabi , kus oli kaks meest , üks neist , noorem , oli olnud Luuk . Ta oli ette kandnud , et punaväelane see ja see on saadetud antud roodu , ja ulatanud nooremleitnandile saatekirja . Luuk polnud seda uurima hakanud , silmitsenud teda tähelepanelikult , viinud ta paarsada meetrit eemal tossava välikatla juurde ja öelnud : << Vitsuta vats täis ja tule tagasi . >> Niisugust selli , niisugust täitsameest on võimatu unustada . Enne kui tema , Hurdaga , see tobe lugu juhtus , sai Luuk pihta , kaks päeva varem . Miinikild rebis nooremleitnandi reie lõhki , lõikas suured veresooned läbi . Luuk oleks äärepealt verest tühjaks jooksnud . Hurdal oli siiani niisugune tunne , et kui Luuk oleks rivis olnud , siis poleks talle roodust nii närust iseloomustust antud nagu nüüd . Luuk oleks kindlasti tema eest seisnud , Luuk oli aus ja julge mees . Tänu Luugile ta siia sattus , vanade rindemeeste laagrisse ja sellesse telki . Tal polnud aimugi , et selle polgu veteranid , mille koosseisu ta oli Luki all sattunud , korraldavad kusagil kokkutuleku . Ta oli varahommikul linnast huupi välja sõitnud , mitte just päris huupi , ta teadis , et Kiiri jões on forelle , aga ei midagi rohkemat . Vanas eas oli ta kalal käima hakanud . Üksinda , ikka ja alati üksinda , seltsi ta ei otsinud . Kas osutusid jutud Kiiri jõe forellidest tühjaks või polnud tal püügiõnne , kuid ta oli saanud õnge otsa ainult ühe ahvena . Tõsi , ahven oli päris põrakas , aga kes on forelli püüdma tulnud , seda ahven , olgu see või kilonegi , hõiskama ei pane , ta oli lasknud kala tagasi jõkke . Kaldale tõmmatud õnge otsas visklev kala oli meenutanud talle iseennast aastaist , kui ta oli ülekuulajate ja laagriülemate meelevalla all . Ta oli püüdnud seda aega oma elust kustutada , ta ei armastanud sellest rääkida , kuid see meenus ikka ja jälle , enamasti ootamatult , nagu nüüdki ahvena heitlust nähes . Kuri jõe ääres oligi ta Luugiga kohtunud . Kolm-neli kilomeetrit allajooksu ahvena püüdmise kohast . Ritv oli tal siis juba kokku pandud ja vutlarisse topitud , keskpäeval ei võta ükski kala , ta oli kõndinud piki kallast tagasi maantee poole , kus oli bussilt maha tulnud . Eestpoolt ei kostnud mootoripõrinat , hüüdeid , naerupahvakuid ja ta oli mõelnud , et mingi suurem seltskond on jõe äärde laagerdama tulnud . Laagrid on praegu au sees , kõikvõimalikud asutused armastavad laagreid korraldada , et üksluisesse ametitöösse vaheldust tuua . Kui Luuk poleks teda kõnetanud , oleks ta oma teed läinud , tal polnud vähematki huvi inimeste vastu , kes olid telke üles seadma hakanud . Läbi pea oli küll välgatanud , et tegemist võib olla sõjaveteranidega , kuuldus hüüdeid- korraldusi , nagu : << Kolmanda pataljoni poisid siia ! >> ning mehed olid kõik sügavas keskeas , mõni neist lonkas , talle torkas silma ka tühja kuuekäisega kõhnuke , ent suuremat huvi tal nende vastu ei tekkinud . Olgu kes nad ka on , korpuse poisid kindlasti , kas esimesest või teisest diviisist , mis temal nendega pistmist . Korpus sülgas talle näkku , aitab sellest . Samas tundis , et pistmist nagu oleks , Engelmaniga on tal arved siiamaani klaarimata , aga ta surus selle tundevirvenduse maha , ta ei tahtnud üles soojendada hinge tuska toovaid vanu mälestusi . Tema oleks telkide ümber askeldavaist meestest rahumeeli mööda kõndinud , aga teda peatan . Kõnetaja oli seesama Luuk , Andres Vanapa ÕNNESEEN Temmes ei mäletanud unes nähut . Ärkas süütuna . Tegi silmad lahti . Tapeedil kilgendas päiksevihk . Veel suureni päikselaik pulbitses aknalaual , Tuba valgust täis . Temmes sirutas käed üle pea , varbad teki alt välja . Ringutas . Ajas jalad vinklisse , isemoodi konksu . Võttis looga asendi . Rammestus tuli peale . Suljus une valda tagasi . Ärkas uuesti juba täiesti värske mehena . Vannituba lisas reipust . Zilett libises üle lõua , ei lõiganud sisse . Habe maha ja hambahari suhu . Pärast võis pea kuklas kuristada , täna kasutas Temmes << Irish Springi >> , välismaa seepi . Iga päeva ja sündmuse laoks ikka oma . Temmesel oli seebikollektsioon . Kirjutuslaua alumises sahtlis . Sõbrad ja tuttavad , kes kaugemal käisid , tõid . Kaasa hõikas Temmest kööki . Tema vahepeal vaaritanud , laua katnud . Herkulopuder , klaas külma piima ja võileib . Klassika . Nii-öelda võileib suudlusega . Täna oli kaasal puder õnnestunud . Ei liiga vedel ega klompis parajalt karune , Temmes saatis kaasale lahke pilgu . Tänu jõdis pärale . Kaasa ise sõi putru moosiga . Oli agar marjade sissetegija . Keedisepurgid keldris lõid sügiseni vastu . Tihtipeale rahmeldas liigagi , mitu asja korraga käsil . Unustas köögi . Herkulopuder kõrbes siis põhja . Täna seda ei juhtunud , kaasa tegi täislasu . Temmes rüüpas musta kohvi . Suhkruga . Teelusikaga muna , suutäis saia , millele võid määritud , ning kohvi peale . Temmesel oli isiklik teelusikas ja sinise kukega kruus . Harmooniat võis leida siitki . Kõik sõltus munast . Kaua seda keedeti . Et oleks täpselt pehme . Oli kaasa munadki unustanud , need kivikõvaks või koguni lõhki keetnud . Täna läks kombe . Kaasa ulatas veel pisikese kristallist soolatoosigi , mis vahel kadunute killas . Söömakord sai otsa . Temmes pühkis suu puhtaks . Paljutõotav päeva algus . Eilne õhtu seda ei ennustanud . Sääsed kiusasid . Kuidas nad kuuendale korrusele pääsesid ? Varem niisugust tempu ei tuntud , nagu kadakaidki südalinnas . Sääsk tuli pininaga : laud on kaetud , laud on kaetud . ._. Muutusid juba Iiiga iseseisvaks . Temmes oli kokkupandud käterätikuga sääski jahtinud , ühele pihta saanud . Muidu ole kui lammas , kes vastu ei pauguta . Temmes istus kirjutuslaua taha . Heitis pilgu kalendrile , täna ei olnud reede , kolmeteistkümnes . Hoopis teine päev . Pensionipäev . Tema oli seda ette teadnud . Tõmbas kirjutuslaua keskmise sahtli lahti . Silmitses päevakava . Mingisugune plaan pidi ju olema , see andis elule suuna . Päevakava kohaselt tuli postkontorisse pensioni järele minna , ning taskulamp osta . Temmes ihales pikka , silindrilise kujuga taskulampi , mille sisse mahuks kaks patareid . Samust lampi oli ta endale soovinud juba lapsena . Temmes lükkas sahtli kinni . Enne tuli prügiämber väjia viia , post üles tuua ja poes käia . Temmes sõitis alla , prügiämber lifti põrandal . Hoidus lifti keskele ja surus parema käe sõrmed vastu sisemisi uksepooli , et need lahti ei põruks , lift kahe korruse vahele toppama ei jääks . Muidu oleskle nagu sissemüüritu , enne kui parandajad tulevad . Jonksati lõudis lift pärale . Koridoris ei kohanud Temmes kedagi . Seda oli ta prügiämbrit kandes alati lootnud . Keeras ukse lukust lahti . Uksi tuli lukustada , muidu reostasid koridori ära . Hoovi keskel seisid prügikonteinerid . Ühel kaas avatud ja ise veel pooltühi , Temmes kupatas sinna ämbri sisu . Pahatihti ei saanud neid raudkaste kuidagi lahti , sulguritest ei käinud jõud üle : ükskord olid konteinerid viidud üle tänava , võõrasse hoovi . Postkasti piludest võis näha , et ajalehed kohal . Temmesel võti kaasas , polnud vaja koukida . Ajalehtede vahel tundus olevat midagi kõvemat . Vist kiri , oletas mees . Ajalehed kaenlas , tühi prügiämber näpu otsas . Lasi Temmes ennast liftil üles vedada . Tõstuk naksus ja logises . Kunagi sisustas lifti peegel . Varastatud peeglit meenutasid kruviaugud . Toas libises ümbrik ajalehtede vahelt põrandale . Läbematu mees avas ümbriku , luges kirja püstijalu läbi . Kalamehed kutsusid kokkutulekule . Väärt sõnum . Temmes tegi selle kohta kalenderpäevikusse tähenduse . Istus siis tugitooli ajalehti lappama . Uudised olid raadiost teada . Kaasal pill päeva jagu lahti . Temmes luges << Õhtulehe >> viimast külge : mis osta-müüa seda ja teist ning surmakuulutusi . Temmes riputas hommikumantli varna . Hakkas ennast riidesse ehtima . Valis rinnataskuga päevasärgi , heledad püksid , sinised sokid , sandaalid ia rohelise lipsu . Traksid hoidsid pükse , rihmaga tõmbas kõhu koomale , et oleks mehisem . Viimasel ajal kippus Temmes lihuma . Uuris aknast ilma . Taevas jumala selge . Väljas tervitas teda päike . Mees kissitas silmi . Hommikul liikus inimesi hõredamalt . Tänavad polnud veel ummistunud . Temmes sammus rangelt kõnnitee hüvakul poolel . Tema ei kannatanud , kui vale kätt kõnniti . Mõni tormas lausa otsa , ei andnud ruumi , suru ennast vastu seina või astu sõiduteele . Nendele ülbisejatele seadis Temmes ette küünarnuki , nihutas selle vargsi kehast eemale . Las tunnevad ja õpivad ! Oli aga ise pärast kokkupõrget kaunikesti ähmis . Täna laabus minek ilma vahejuhtumiteta . Üksikute vastutulijate ilmes oleks Temmes nagu muhelustki märganud . Suve hakul on inimene avali . Valgusfoori juurde ljõudis Temmes , kui roheline tuli süttis , ning kõndis siis varmalt üle tänava . Temmes sihkas puud , mille lehed verivärsked , kuulis lindude peibutavat sädinat . Rõõm ühest ilusast päevast . Piimapoes vabanes Temmes tühjadest pudelitest . Ning kohvikoort jagus igale . Tema võttis kaks pakki , pistis need kaasa poolt antud kilekotti . Teinekord pakendid lekkisid . Lihapoes Temmesel vedas . Müüdi toorest maksa . Ning järjekord veidral kombel lühike . Ei ilmunud ka veterane , vaheletrügijaid ega tuttavate tuttavaid . Kodus veidi dramatiseeris seda poeskäiku . Tema saanud viimase portsu maksa . Temmes läks pensioni järele . teekond nagu ülenemine . Pensionile oli mõelnud Temmes aastaid enne esimest väljamaksu . Maksimum nõudis nuputamist . head õnnegi . Temmes vahetas viimasel tööaastal ametit , ning jõudis sihile . Seitseteist kopikat nõutavast summast rohkem . Muhelema võttis , kui pensionitunnistuselt lugesid - eluaegne . Nüüd võis laiutada käed taskus , kui lisa ei tahtnud teenida . Postkontoris pääses Temmes kohe ette . Ulatas passi ja ütles : oktoober . kuues . . . Need kõlasid kui salasõnad . Oktoober tähendas rajooni , kuues - kuupäeva . Kassiir ladus raha kümnerublastes kupüürides . Temmes luges raha üle . Tundis korduvat kiusatust kassaneiule rubla kinkida . Temmes tiirutas vanalinna tänavate labürindis . Laperdab nagu liblikas , võinuks öelda too , kes ülevalt oleks Temmese minemist näinud . Temmes seisis vaateakna taga . Väljapanekute hulgas vormimütsid , pagunid ja ordenilindid . Sõjaväekaubastu . Temmes astus üle läve . Oh seda edasi- tagasi sõelumist lettide vahel . Vaibad , grammofonid , lühtrid ning igasuguseid vidinaid . Temmes ei lasknud ennast segada , temal selge siht silmade ees . Jõudis õigesse kohta . Seal tema riiulil ootas , samune pikk , silindrilise kujuga taskulamp . Mis muud kui patareid ia tilluke pirn paika . Prooviti , kas töötab . Töötas küll . Selle lambiga saab kahekümne viie meetri pealt kärbsele pihta , mõtles õnnelik Temmes tänaval . << Tükk tulist maksa ! >> kutsus kaasa . Temmes sai otse pannilt . Teist tükki ei võtnud . Hoidis ennast lõuna tarvis . Kartulid alles keesid . Temmes tegi aega parajaks . Luges päevakava uuesti läbi . Mis tehtud , see hooletu . Siis istusid kaasaga kaetud laua taga . Roog auras ja lõhnas kui riitus . Kõrvitsasalati kuubikud kullendasid . << Palun , ulata mulle kürvitsat . >> ütles Temmes . Nõnda tema ütles . << Seamaks on mõru , >> arvas kaasa . << See on loomamaks , >> kinnitas Temmes . Siis sissetehtud kirsid vahukoorega . Ja kohv . Temmes ei suitsetanud . Temmes nägi unes , et magab ja näeb und . Oleks kui kahestunud . Too teine seisis mäekingul , õpilaste hulgas . Algkooli poisid , tema klassivennad . Temmes imestas , kuidas ta tunneb ära ammu unustatud näod . Aga siin nad kohal olid . Poisid jandasid suure vürfliga , mis ulatus rinnuni . Keegi proovis vürflit mäest alla tõugata . Ei ta üksi jõua , arvas Temmes . Vastu ootusi sai poiss vürflist kerge vaevaga jagu . Vürfel veeres alla . Jäi seal pidama . Kolm silma , näitas vürfel . Lühikestes pükstes punapea kantis vürfli kingu otsa tagasi . Temmesele meenus , et toda poissi oli koolis alati kiusatud . Nüüd tõukas vürfli alla uus poiss . Temale näitas vürfel ühte silma . Temmes taipas , et poisid mängivad täringut . Nõnda see käis . Kätte jõudis tema enda kord . Vürfel veeres ja veeres . ._. jäi kuue silma peale stoppama . Poisid karjusid . Temmes tundis oma und nägevast teisest minast headmeelt . Mängiti tükk aega . Temmesel puha kuued . Mäng muutus sedasi monotoonselt ühepoolseks . Õpetaja lõi sekka . Veeretas vürflit . Temale tuli kaks . Õpetaja võttis Temmese ümbert kinni , vaalas talle silma ja ütles : vürfel on kant , sellepärast on vürfel kandiline . Siis nõudis õpetaja päevikut , tahtis sinna hinde kirjutada . ._. Temmes ärkas . Lõunauinaku ajal oli päev kaldu vajunud , seintele varjud sigitanud . Sisse magasin , kahetses Temmes . Ta tõusis , kõndis toas ringi . Alasti aken , kaasa kardinad pessu viinud . Temmes välja ei vaadanud , läks teise tuppa . Söögilauda kaunistasid lopsakad sirelikobarad . Kaasa uue vaasigi muretsenud . Teda ennast polnud aga näha . Läks << Õhtulehe >> sappa , oletas Temmes . Tahtis minna kööki janu kustutama , kuid sattus hoopis võõrasse tuppa . Jahmunud Temmes söandas paar sammu astuda . Tühjavõitu ruum . Diagonaalselt , nurgast nurka ulatus tuttav põrandariie . Akna all isalt päritud tugitool . Toa vastasseinas märkas Temmes ust . Kõheldes valutas ta lingile . Eelmisega sarnane tuba , kuid veelgi lagedam . Kõleda ruumi keskel paljalt kaasa õmblusmasin . Edasi tuli ridamisi täiesti tühje tube , nagu neil lõppu polekski . Sihitu kondamine väsitas . Ühes toas usaldas Temmes aknast vaha piiluda . Võõras ümbrus . Viimane tuba suubus koridori , kust algas keerdtrepp . Temmes ronis trepist üles ning seisis silmitsi poikvel uksega . Paksudest , hööveldamata laudadest kokkulöödud uks oli senistest palju kitsam ja madalam . Temmes tahtis ukse lahti lükata , kuid midagi hoidis teda tagasi . Proovis uuesti . ._. ja ärkas omaenda asemel . Hõõrus silmi . Mis und ta küll nägi ? Oleks kui unenäost unenäkku ärganud . Temmes näpistas kõrva . Hõikas kaasat , ning kaasa vastas . Õhtupoolikul , aga teinekord päeval ehk koguni hommikul , kuidas ajaliselt sobivam , istus Temmes kohvikus . Ilma kohvilõhna ia suminata ei võinud ju päeva mööda lasta . Traditsiooniline istumine kindlas kohvikus . Siia kogunes vana kaardivägi . Aegade ja surma poolt katkutud seltskond . Tuttavate ring , kus võis kuulda vastakaid tõdesid . Temmest nende hulka päriselt ei arvatud , aga ei tõrjutud ka eemale . Oli vahepealses rollis , ei liha ega kala . Temmest see ei häirinud . Tema rüüpas kohvi , kuulas teiste juttu , ütles parajal kohal tagasihoidliku sõna sekka . Mõnda kohvikulugu andis mäletada , veel takkajärele muiata . Tema oli istunud koos kahe tuntud kunstnikuga , maalija ja skulptoriga . Maalijale meeldis kõnelda , skulptor seevastu ei poetanud sõnagi . Kiskus piipu ja oli vait , nädala kohta viis sõna . Keegi püüdliku näoga isand oli nende laua vahet saalinud ning maalija poole pöördudes muudkui penanud : << Mis te arvate sellest , härra professor ? >> Nähtavasti lõppes skulptori kannatus otsa . Ta võttis piibu suust ja ütles võrdlemisi kõva häälega : << Persse , mina olen ka professor ! >> Terve kohvik vaatas siis - kes need professorid seal istuvad . Skulptor oli tõepoolest professor nagu maalijagi . Täna oli kohvikus tuttavaid hõredamalt . Temmes hiljaks jäänud . Leidis koha tuttava advokaadi lauas . Endine advokaat , kes lonkas . Kuid ihuviga polnud meest muutnud . Ikka muhe ja südamlik . Tema käest kuulis värskemaid kohtu-uudiseid . Oma jutu lõpetas ta alati ühesuguste sõnadega : advokaat kutsutakse siis kohale , kui otsus juba tehtud . Temmesele toodi kohv ia kaks võisaia . Temmes rüüpas kuuma tõrvakat jooki . haukas saia ja vaatas ringi . Taganurgas mängis jõuluvana näoga tuntud teatrimees malet . Temal oli kombeks partii seisu kuuldavalt , kuid õiglaselt kommenteerida . Koolitatud hääl ulatus kaugemalegi . Kuningliku mängu pruukimise õigus oli kätte võideldud , et kohvipood pisutki sarnaneks endisaegse kohvikuga . Kõrvallauas vaieldi . Pikk , hobusenäoline graafik istus vastamisi hoopis väikesekasvulise kunstikriitikuga , kelle suu kriipsuna kokku surutud , nii et isegi siis , kui ta kõneles , ei võinud taibata , kust see hääl õieti tuleb . << Sa ütle mulle , mõtle hästi hoolega , kas sotsialistliku realismi esindaja võib teha kunsti ? >> küsis kriipssuu . Graafiku üleskergitatud kulm kerkis veelgi kõrgemale . << Sotsialistlik realism on partei ja valitsuse kiitmine neile arusaadavas vormis . >> << Nüüd sa eksid . Niisugune mees , vabandust , ka naine , võib kunsti teha küll , kui see kunst on midagi väärt , >> ütles kriitik , endal rõõmsad silmad peas . << Oinapoeg ! >> lausus graafik . Mürkel istus lauda . Tuli nõnda hilju , et Temmes ei märganud . Ilmus kui vaim . Seal tema istus , laua kohal kookus , kavalad silmad Temmest tunnistamas . Advokaat oli tulnuka ristinud väikseks Machiavelliks . << Mida . ._. te . ._. siin. . . arutate ? >> Temal oli komme sõnade vahel pause pidada ja need pausid alla neelata . Mürklit tunti kirjanduskriitikuna , kes ajamullistustele jalgu ei jäänud . Temmesel oli Mürkliga eriline vahekord . Kiuslik vahekord . Seda küll rohkem Mürkli poolt . Temmes ei saanud suud lahti teha , sedagi luhtus harva , kui Mürkel tema mõtted naljaks pööras . Või esitas Temmesele küsimuse , millele viimane ei osanud vastata . Nõndamoodi sattus Temmes seltskonnas Mürkli läbi piinlikku olukorda . Omal poolteist raamatut ilmunud , aga küll kekutab , trööstis Temmes siis ennast . Kandis südames Mürkli vastu okast . Ootas tänagi , millega vastaline välja tuleb , ent Mürkel läks tänavale suitsu tegema . Kohvikus suitsetada ei tohtinud . Temmes rüüpas lonksu kohvi , ning siis temal turgatas . Kui Mürkel tagasi jõudis , küsis Temmes : << Ma tahan teada , millal su kogutud teosed ilmuvad . >> Mürkel taganes koos tooliga , tunnistas teist suu avali . << Ma tahan su kogutud teoseid lugeda , >> nõudis Temmes . Jahmunud Mürkel viipas ettekandja , tellis kolm konjakit , ka advokaadi jaoks . Vana kaardivägi pidas karskusest lugu . Kombekast napsist muidugi ära ei öeldud . Temmes lubas endale paar pitsi , kui lauda mõni kabe neiu juhtus . Tegi välja ka neiule . Tema tundis nõrkust noorte naiste vastu . Kevadel , kui ilusad tüdrukud mööda jalutasid , hakkas Temmesel kõht valutama . Kohvikus istus teisigi naisi . Särasid virvatuledena . Neist Temmes ei hoolinud . Teinekord tihkas ta lauanaabrist neiu põlve puudutada . Mõni tõukas käe ära , teine leppis . Temmesele sellest piisas . Kaugemale ta ei läinud . << SIC TRANSIT ... >> Sagimine ja jooksmine muutus ägedamaks . Ei pannud seda algul nagu tähelegi . Või meil siin neid tormamisi vähe on . Venelased kuhjusid elutsooni poole pööratud akende juurde . Siis panid kisama : << Masina za vorotami ! >> , ja << Masina idjot ! >> ning tormasid tsehhist välja . Küsisin paarilt eesti poisilt , kes ka ukse poole liikusid , et mis seal lahti on . << Plita viiakse autoga laagrist välja . >> - << Kas Plituhhin ? >> pärisin . << Ja-jah ! >> Selle peale jätsin minagi töö katki , otsisin kurtka taskupõhjast pooleni äratõmmatud sigareti , panin tule otsa ja läksin akna juurde , kus nüüd enam tunglemist ei olnud . Ning tasapisi hakkasin kuuldut juba uskumagi . Rinnas läks soojaks ja heaks . Pust oli veel salaboon - alles paar kuud laagris olnud . Aga üks vastikumaid ilkujaid . Endine autojuht . Istus kas avariiga või 88-ga - riigi vara ebaseadusliku omandamise eest . Keskmist kasvu , tüüakas , kasimatu . Ei kindlat nägu ega ilmet - see vajus lihtsalt eest ära . Ainus , mis meelde jääb , on tatisus . Nagu leemetanuks ninaalune kogu aeg . Kogu tema olek oli tatine . Inisev , kannatajalik , solvatud ja seejuures üleolev . Umbes kolmkümmend viis vana . Ega tal muuga üle olla olnudki kui ehk vanusega . Seda püüdis ta kogu aja rõhutada ja muidugi viis see meid lausa marru . Sellest vanusest polnuks ju teab mis lugu : brigaadis oli temavanuseid ja vanemaidki mehi küll ja küll , aga Pust oli üleüldse üks üliväga vastik tüüp . Kõigepealt muidugi kaebamise pärast . Ei mäleta enam , millest tema kaebamised alguse said , ja see ei olegi tähtis niisuguse mölaka puhul , kellel kaebamine on justkui veres . Aga et ta kaebaja oli , teadsid varsti kõik . Ta ei käinud kaebamas mitte ainult enda hädade pärast , vaid toppis oma nina ka teiste asjadesse . Nuhkis ! Ment mis ment ! Eile ta raibe kaebas meie peale , see tähendab minu ja Vello peale . Velloga saime tuttavaks teel Patareist laagrisse . Meid pisteti rongas juhuslikult ühte boksi , pärast laagris ka ühte brigaadi ja ühte lülisse . Narid olid meil barakis kõrvu . Ainult tumba vahel . Nii sattusime nagu iseenesest paarisrakendisse . Ja nüüd see kuradi pärakas Pust oli meie peale kaevanud ! Eile ! Tehasest laagrisse toodangu järele sõitvad autojuhid tegid kogu aja väikselt äri. . . kuni vahele jäid ja laagri nõudmisel mõne teise juhiga välja vahetati . Meil Velloga oli ka üks autojuht päris heaks tuttavaks saanud . Mõnikord viis välja paar kirja , mida ei tahtnud läbi tsensuuri saata , teinekord , kui meil nälg väga suureks läks , tõi raha eest näputäie süüa või paki teed . Palju seda polnud , aga midagi ikka . Andsin talle eile hommikul rubla ja kui teise vooriga tuli , tõi paki teed . Et meie traktor oli elutsoonis , läksime Velloga teed keetma lattu . See oli kõige ohutum paik . Pealegi hoidis laomees traktorit alati käepärast - ta oli vana tšifiriitik . Otsisime siis purgi , vee ja traktori ja tee läks mis mühin . Äkki vajus lattu - et kurat teda võtaks ! - Pust . Hakkas mölisema , et tema tahab järele vaadata , palju tal selle kuu valmistoodangut kirjas on . Laomees olevat osa tema tehtud mootoreid teiste meeste nimele märkinud . Ja sellise mögaga just äsja valmissaanud tšifiiri juurde ! Soovitasime tal südamlike sõnadega suumulk pidada ja minema kasida . Kus siis alles pani tänitama ! Et ta veel seda asja vaatab ! Et ta läheb meistri juurde ! Ning et kuradi tattninad , ise tööd ei viitsi teha , varastavad muudkui teiste norme ja tarbivad teed ! Selle peale virutas Vello talle mähise tagumise puuhaamriga mööda kuppu . Pust haaras kolbast kinni ja kihutas vingumisega minema . Jõime tee kenasti ära ja läksime tsehhi . Teised ütlesid , et Pust oli jooksnud santšasti . Pärast kutsuti Vello eriosakonda seletust kirjutama . Muidugi pani Vello kõik ilusasti kirja . Kuidas Pust temaga sõimles , siis ärritusest komistas , trepist alla kukkus ja nüüd segast juttu ajab . Täna pidi mind ja laomeest ka välja kutsutama . Pust sitsis kannata j a näoga oma töölaua taga ja volksas altkulmu meie poole vaadata . Mina jälle istusin ja ootasin oma eriosakonna järjekorda . Siis käis sel plaasterdatud peaga raipel heameeleirvitus üle lõusta ja mul ei pidanud enam närv vastu . Hüppasin üle laudade Pusti juurde , haarasin tal rinnust kinni ja tõmbasin püsti . Terve tsehh kargas üürgamisega meie ümber - et anna talle ! peksa menti ! Käratasin Pustile : << Tule , tõbras , koridori ! >> - << Lähme ! >> oli Pust üsna ootamatult nõus ja hakkas ees minema . Koridor oli tavaline arvete klaarimise paik . Seal sai teinekord asi omavahel kähku ära seletatud . Tsehhis oleks alati leidunud mõni , kes ennetähtaegse lahtisaamise lootuses oleks jooksnud ette kandma . Vello tõmbas meie taga ukse kinni ning mina lahmasin Pustile pikemalt aega viitmata vasaku haagiga vastu hambaid . Oh sa kurat ! See mees oskas isegi veidi kakelda ! Tõmbas ennast mu vasaku eest nii kähku alla , et ma põrutasin mööda ja nukid vastu seina puruks . Tahtis mind veel jalustki rabada . Virutasin talle seepeale paar korda põlvega munadesse ja paremaga vastu lõugu . Rohkem ei julenud lüüa - jäljed oleksid sihverplaadi peale jäänud . Aga sellestki oli küll . Nagu Pust vere suust välja sülitas , nii pühkis välisuksest punuma . Veerand tunni pärast olin juba eriosakonnas . Vello ka varsti järel . Saime mõlemad ilma pikemata kümme päeva zizood - kartserit . Tööleviimisega . See tähendab , et hommikul viiakse tööle ja peale õhtust loendust tuuakse jälle kartserisse tagasi . Aga esialgu lükati meid mõlemaid riivi taha . Zizoo on vangla vangilaagris . Ühele poole jääb zapretka kõrge ja tihe okastraadipõimik , teisele , territooriumisisesele poolele , kahe ja poole meetri kõrgune müür , mis ka ülaääres okastraadiga ehitud . Tagatud täielik kindlusetunne ! Selle traadikuhila sisse on silikaattellistest meisterdatud kena majake , mille mõõtmed on nii parajad , et selle ühe külje ja müüri vahele jääb veel ruumi ülegi . See kümne ruutmeetri suurune plats on jalutusväljak . Mitte minusugustele juhukülalistele , kes selles asutuses vaid paar nädalat ajutist peavarju leiavad . Meile on jalutamine << ne položeno >> . Pealegi jalutan mina töö juures nagunii . Siia tuuakse värsket õhku hingama neid , kellel kartsasrok kaks kuud või enam - et nad päris jalutuks ei jääks . Need on zõkid , kellele laagris toimepandud asjade eest on määratud paariks-kolmeks kuuks range režiim - krõtka . Niisiis - astud rühika julgestuse saatel zizoo otsaseinas olevast uksest sisse ja satud valveruumi . Seal on laud , telefon , konikuhjaga tuhatoos , lääpas diivan , mõned toolid . Esiteks kisub valvemeeskond su paljaks . Kas poolenisti või täiesti , see sõltub tujust . Teeb šmoni . Ega neil siin muud saaki ei ole kui sigaretid ja tikud . Muidugi teinekord , kui mõne hooletu riietest rahatähe leiavad , veab rohkem . See teeb sõdurite meele rõõmsaks . Selle peale võib nudile vangimölkusele paar korda mehiselt vastu tatti virutada . Kartsast väljalaskmise ajaks on jäljed näo pealt nagunii kadunud . Peale šmoni võib püksid jälle rebadele kiskuda , ainult vatijope tuleb jätta valveruumi kõrvale kamorkasse . See antakse ainult ööseks kätte - muidu jääb arestant soojal ja pehmel asemel laisaks ja läheb raisku . Püksirihm võetakse ka sinna . Valveruumi ' taga tuleb kitsas koridor , mõlemal pool kambriuksed , kokku tosinajagu . Ukse sees , nagu vanglates ikka , kormuška - riiviga suletav nelinurkne luuk toitva ja tervisliku lobi kätteandmiseks . Sellest kõrgemal paikneb liikuva metallplaadiga kaetud purunemiskindlast klaasist silm . Peale selle on koridoris ahi . õieti ahju uks ja vaksalaiune riba plekki . Ülejäänud osa ahjust jääb valveruumi . Riivid-lukud eest ja kambrisse ! Ennäe ! Nari peal üks vend juba kössitas . << Tikku on ? >> küsis too vene keeles . Oli küll . Kui läbiotsimine ei ole väga põhjalik , võib sentimeetripikkuseks murtud tikujuppe ja tükikese väävlit peita jalarättide või riideõmbluste vahele . Teinekord tood niimoodi läbi ka tükikese paberit ja tubakapuru . Või paar koni . Saatusekaaslane kohmitses tükk aega riiete kallal , otsis lõpuks välja peaaegu terve sigareti ja hakkas ahnelt tõmbama . Minule sai ka hea jagu . Peale seda oli seljad vastakuti hoopis õdusam lösutada . Õhtusöögi ajal sain teada väga tähtsa nipi . Kui koridori alguses esimeste kambrite juures algas plekk-kausside ja toidupatšoki kolin , läks kogu kartser korraga elavaks . Kõikides kambrites kisati ja sõimati . Kaks vahisõdurit ei jõudnud ühe ukse juurest teise juurde karates kedagi vaiksemaks sundida . Siis näitas mu naaber , et ma seisaksin kormuška ette - juhuks kui sõdur peaks äkki sisse vaatama , ise vinnas ennast aga ventilatsioonivõre juurde . Tuli välja , et kambrite ventilatsioonišahtid on kõik omavahel ühendatud , ja nii andis seda värgindust täitsa hästi kasutada kambrist kambrisse rääkimiseks . Mu kaaslane hõikus sääl oma Jurkaga hea tükk aega , kuni kolin meie ukse taha jõudis . No oli see alles löga , mis nüüd kormuškast sisse anti ! Sihukesi mädanenud heeringaid polnud ma näinud Patareist saadik . Ja supp või pudru või püree , või kuidas see ka iganes kirjas seisis , oli täitsa kindlalt nõudepesuvesi . Kuigi nälg oli jäle , minule küll midagi peale leivapaika sisse ei läinud . Heeringasaba lakkusin lihtsalt natuke soolaseks juurde . See oli nii mäda , et lagunes käes laiali . Plita - nõnda oli teise mehe nimi- , kes juba mõned päevad varem siinse nuuma peale oli toodud , helpis siiski solgi ka sisse . Kõigis kambrites käis vägev lõugamine ja lõhuti kaussidega vastu ukseplekki . Sama jälkust oli juba kaks päeva süüa antud . Kui toidujagaja kausse kokku korjas , hakati kambritest heeringatega pilduma . Keegi läigatas talle söögiks jagatud lakke vastu silmnägu . Selle peale pani jagaja kriiskama , nagu oleks munadest pigistatud . Sõdurid irvitasid ja sõimasid omasoodu täiest kõrist . Kambritesse koonu siiski torkima ei hakanud . Sihukeses möllus oleks see neile kergesti võinud halvasti lõppeda . Pärast tegime Plita varudest veel ühe suitsu . Vatijoped visati sisse ja vägeva kõhukorinaga jäime magama . Plita istus samuti tööleviimisega . Aga järgmisel päeval meist kumbagi tööle ei viidud . See oli sandisti . Sest oli laupäev ning seega ei olnud kartsast väljasaamiseks lootust ka järgmisel päeval - pühapäev on loodud hingamiseks . Kui aga kartserist tööle viiakse , saab lõuna süüa koos teistega sööklas . Ega sealne lobi teab mis palju etem ei ole , aga vähemalt leiba saab . Mõne sõbra käest oleks laenanud ehk viilu pekki või veidi margariini . Nüüd aga mitte persetki . Tikud lõppesid ka otsa . Hommikuks jagati kartulipüreed . Pool sööklanormist ! Ehkki hall ligane kliister külmunud kartulitest , ometi leivatükiga etem kui mädanenud heeringas . Plita leppis hommikusöögi ajal Jurkaga kokku , et see nõuab paraski väljaviimisele ning peidab koridoris paar sigaretti ja tikku ahju . Jurka oli krõtnik - istus nelja kuud . Krõtnikutel oli poe- ja suitsetamisõigus . Kiiremaks meeleparandamiseks võimaldati neil ka rahvamajandust edendada : nööbitsehhist toodi neile tööd - õmblesid nööpe papitükkidele ja pakkisid need karpidesse . Kui ägedasti vehkisid , said paar rubla kuus poodi . Kui Jurka oma paraskikolinaga edasi-tagasi ära käis , panime meie mürgeldama . Karjusime , et parask on ääreni täis ja ei lase elada . Sõimlesime ukse taha tulnud sõduritega tükk aega , lõpuks lasti Plita paraskiga välja . Aga suitsumoona ta kätte ei saanud - sõdur kõndis koridoris kogu aja kõrval . Varsti läks närv nii mustaks , et kiskusime kõik vähegi lootustandvad riideõmblused lahti . Ja oh ometigi ! Plita leidis mütsi vahelt ühe peaaegu tühjaks jooksnud sigareti . Kraamisime kähku välja kogu taskusoppides oleva puru ja saime kokku täitsa toreda priske halli . Kui on käeulatuses elektrilamp , siis tikumuret ei ole . Kiskusin mütsi seest vatitopsu , Plita tegi mulle pukki . Küünitasin lambini ja panin vati selle kaela peale . Siis hoidis Piita vatti ja mina teda . Jantisime oma paar tundi - ei mingit tolku ! Peale pikka arupidamist saime oidu , milles asi . Meie kambrit oli - ilmses vastuolus kehtivate tervislike normidega - õnnistatud heledama valgusallikaga kui muidu . Tavaliselt on vanglates kasutusel kuuekümne- või sajavatised pirnid , meil aga oli suur kahesajavatiline . Sajalistel ja natuke väiksematel lampidel on vatt põlema panna naljaasi . Ent sellel neetud suurel pirnil jäi kuumusest puudu . Kõige õigem oleks nüüd muidugi olnud see kuradi lamp puruks lüüa ja nõuda uut , aga see võinuks meie siinset pajukit nädala võrra pikendada . Jõllitasime kuni lõunani teineteisele sõnalausumata otsa . Suures lootuses , et ehk saab siis kuidagi kas või ühe tiku . Kui kolin hakkas , karjusime läbi ventilatsiooni , et meile teistest kambritest tikke saadetaks . Kahest kohast lubati saata , aga teised karjusid vahele , et toidujagaja on selline ment , kes nagunii midagi üle ei anna . Ning see kuradi raisk ei andnudki ! Viskas kausid lakkega sisse , ise irvitas , suits näos . Lõusta hoidis kormuškast parajas kauguses . No on pederast ! See tõbras istus kas riigivarguse või spekulatsiooniga . Oli nii viiekümne ringis prillidega töllmokk . Jäle pugeja ja ülemuste kiibitseja . Ega ta seda kartsa toidujagaja kohta niisama heast peast ei saanud . Nüüd siis püüdis kõigest hingest ennetähtaegset lahtilaskmist ära teenida . Nii olime ikka ilma tikuta . Küll me sussitasime veel seda vatti ! Ei saanudki põlema ! Õhtul anti jälle mädanenud heeringat . Vist neljas päev juba . Kõigil oli nälg suur , aga jälestus veel suurem ning nõnda läks meeletuks märuliks . Kausid visati tühjaks ja nendega lõhuti vastu uksi . Sõim käis taevani . Valve kutsus välja korrapidaja ohvitseri . See lõugas enda hingetuks - midagi ei aidanud . Ega sõimust jah kõhtu täis ei saa . Ühest kambrist hakati karjuma : << Teeme näljastreigi ! >> Teised panid takka järele : << Streik ! Streiki >> Ohvitser läks varsti minema . Ähvardas kõigile kümme päeva otsa panna . Meie jälle lubasime senikaua nälgida , kuni mädanenud heeringa ja solgi asemel üldtoitu ei anta . Järgmisel päeval ei võtnud ükski kamber toitu vastu . Isegi leiba mitte . Esmaspäeva ennelõuna paiku hakati mehi kambritest ühekaupa välja kutsuma . Tuli minugi kord . Arvo Valton AUSTRAALIA VISIOONID VISIOON 422 See oli suvel , Jonatan sai just kaheksateist täis , kui talle öeldi , et mingu Jorru linnaossa , seal on möllu . Poiss võttis igaks juhuks villased sokid kaasa , astus pikad sammud ja vaatas , kas hakkab paistma . Talle tuli vastu inimesi , mõnel komps kaenlas , mõni lonkas , kõik viisakad ja endast heal arvamusel . Pargist vasakut kätt , valge posti juures puhuti pasunat . Jonatan teadis , et ta ei saa paljustki aru , ning ajas silmad pärani . Rahvariides nukud tantsisid , mustades ülikondades mehed pidasid kõnesid , äritsesid vabalt sõnadega . Aated asetati enampakkumisele , antiikne filosoofia tõsteti pankroti katteks suure prügikasti otsa , tunded hõõruti üksteise vastu tuliseks , kuni selgus , et on kulunud . Kõik näis . Mis teha , kui mõte tahab ehitada . Jonatan oli kogenud mees , aga lõputult ei suuda keegi vastu võtta , kui pole riiuleid , millele paigutada . Maju oli mitmesuguseid , kerakujulisi ja astmelisi . Mis nende sees tehti , jäi salapäraseks , kõikjal laiutasid võõrkeelsed kirjad , punased nooled näitasid , ent manitsesid pigem ettevaatusele . Jonatan astus läbi klaasseina büroosse , see ei taganenud tema eest sammugi . Sametise leti ääres konutas kloun , kedagi polnud uskumas ta pisaraid . Hallipäised daamid noogutasid üksteisele , mõni koguni embas , riskimata riideid kortsutada . Väga tähtsad isikud , kel märgid rinnas , hõljusid treppidest üles , printsess Julia aga laskus rahva juurde . Jonatan teadis oma vistrikke näos , ta südametunnistus oli kergelt kurrutatud . Ta tõmbas kotiriide ülle ja raputas printsessile tuhka pähe . See lähendas neid . Abielu lahutati ealise ja seisusliku sobimatuse tõttu , Jonatan pääses kerge ehmatusega . Igast karvast jalasäärel võib saada jõulupuu , punased lindid küljes , ulamõte muutub marutaudi põdevaks koeraks , kummardused kuhjuvad sajandi süüks . Jonatan võttis luua ja pühkis laiali tuhastunud luud , mis näisid olevat välja pandud tuleviku otsa komistamiseks , tegelikult täitsid auke oleviku asfaldis . Palehigis valmistus noormees oma vangimaja vastu , magus oli elada ühiskonna okkalises süles , kus ajukurrud pandud santidele sõrmitsemiseks . Tänu oma kaheksateistkümnele eluaastale uskus Jonatan Jumala paremat mina , aga ta ei läinud seda uskmatutele nina peale viskama , lubas supelda neil , kes olid ujumiskursustel käinud . << Kas ma olen juba Jorru linnaosas ? >> küsis Jonatan vabandavalt ning sai vastuseks rõõmsaid naeratusi . << Ah niisugused te siis oletegi ? >> imestas noormees ennast kärjelisest peegelseinast vaadates . Jorru olid tõepoolest vallutanud joobnud sündmused . Karneval kerkis ja vajus , ametnikud koondasid jõude , kassamasinad ei väsinud surisemast , poliitika puges varjule kirevate palakate taha . Jonatan kihlus ja kihlus oma väljavaadetega . << Mida ma saaksin ära teha ? >> pöördus Jonatani poole temast veidi vanem noormees , kes lükkas enda ees katkist käru . Jonatan vaatas käru ja ennast ning mõistis , et noormehe küsimus ei pruugi olla seotud tema praeguse tegevusega . Ta ütles : << Me kõik saaksime asjale kasuks olla , kui teaksime , kuidas . >> << Mis asi see on ? >> viipas noormees laialt . << Ma ise kah alles tulin , aga arvan , et see on Jorru karneval , >> tunnistas Jonatan . Noormees turtsatas naerda , surus käe suule , itsitades ta eemalduski . Jonatan ei lasknud ennast häirida , ta silus oma juukseid ning suhtus endasse nii hästi kui suutis . Mõned sündmused olid läinud , teised alles tulekul , Jonatan lükkas neid ja vahel tõmbas ning tal püsis tunne , et pinge ei kao õlgadest . << Armastus on igavene . >> << Kui see on Jumala armastus . >> << Kuni sigitamiseni . >> << Ehi paisub ja vallutab . >> << Iga ese nõuab ruumi . >> Niisugust kahekõnet kuulis ta Jorru agulis juba mitmendat korda ega hoomanud , mida sellega peale hakata . Kui ta kõike eiraks , tuleks see tema juurde tagasi , tiirutaks ümber ja nilpsaks keelega . Jonatan oli nii noor , igamees pidas oma kohuseks talle kärbseid pähe ajada . Ta vehkis ja ütles : << Parem pilduge mulle kaikaid kodaratesse . >> Tema käsku naljalt keegi ei täitnud ja kodarad moodustasid ühtlase ketta . Möllu oli Jorru linnaosas palju , igav oli osa võtta , kui pidid teesklema head tuju ja hoogu . Jonatan kujutles enesele peent elu , hõrke tualette ja kokakunsti imesid . Habras mõistus purunes klirinal vastu marmorkattega põrandat , killud pürgisid taevatähtede tasapinda kutsuvas öös . Peale pikemat pausi astus ette ilus neljakümneaastane naine ja ühendas oma elu Jonatani argipäevaga . Ta oli ilmunud rohelistest põõsastest ja noormees tabas end tihti silmitsemas seda kohta , kas sealt ei tule veel midagi , mis tasandaks eluhoogu . Naine tegi noormehe päeva küll mugavaks , kuid ei lisanud sellele mõtet . Oligi arvata , kui nad sammusid aguli laiadest treppidest üles . Jonatan tuletas pingsalt meelde Jumala kaheteistkümnendat käsku , porgandi riivimine oli ehk ainus , mis võis rahustada meeli . << Kas sinu nimi on Julia ? >> küsis ta elukaaslaselt . << Ära topi mulle oma armukeste nimesid , >> ütles naine ning Jonatan mõtles : << Juba hakkab peale . >> Ta oli nii imponeeritud oma olematust tundest , et andis maailmale andeks tema võlad . Limpsida palava ilmaga jäätist tundus olevat liiga lihtne , aga kõik on läbi tulnud samadest väravatest , peenutsemine on inimese eralõbu . Kui Jonatan koju jõudis , oli ta ikka veel kaheksateist , ent mitmedki asjad tema lähimas ümbruses olid paigutunud ringi . Ta lohistas järel vana kotti , mis oli täidetud prahist . Ta ei teadnud pooli asjugi ega olnud kindel , kas keegi ei taha sinna lisada . Ajaloo suurmehed libisesid ta silmade ees , ta ei näinud nende rivis enese jaoks tühja kohta . Ta pidi õmblema riideid ja kasvatama lapsi . Iial ei võinud teada , millisest luuavarrest tuleb pauk välja . Ehkki ta lapsed olid veel sündimata , oli tal nendega mitmesuguseid muresid . Ta soovis igavest elu , aga seda polnud müügil ka kõige pretensioonikamas kaupluses . Suvi auras ta südames , panetumuse mask oli laenatud lähimalt letilt . Jorrusse ei kavatsenud ta enam minna , pikk elu seisis ees . VISIOON 423 Veera oli köietantsija . Tema leivatööks oli balansseerida köiel , mis oli tõmmatud katoliku kiriku tornist islami usu minareti tippu . Kahe usu vahel all voolas kärestikuline mägijõgi ning saatis palaval suvepäeval üles meeldivalt jahedat auru . Kirikutornis oli väike tuba , kuhu Veerale toodi korrapäraselt sooja toitu . Minareti kupli sees oli luuk , selle all olevast nišist võis ta laenutada raamatuid , ent enamasti ei jätkunud tal lugemiseks aega . Tihti magas ta köiel , tuule käes oli hubasem kui umbses kongis . Köiel lamades sünnitas Veera ka oma lapsed , poisi ja tüdruku , kellel oli kolm ja pool aastat vanusevahet . Poisi isa tuli palvuste vaheaegadel torni ja oli loomult väga hell . Tüdruku isa tõi minaretti kaasa kuldtikandiga riideid , neid kuhjus ikka rohkem salaruumi ning nad kippusid välja tõrjuma araabia kauni kirjaga raamatuid . Vahel ägedushoos viskas Veera padja maha ja siis kolksatas see vastu jõekalda kive . Moslemist abikaasa tõi iga kord uue padja . Vastavalt oma ärikonjunktuuri kõikumistele . Võis järeldada , et ta on päratu rikas . Võimalik , et must maapõu polnud mustaks teinud ta südametunnistust . Katoliku preester järgis tsölibaati , kuid ta tohtis Veeraga palju kordi kihluda . Ta õpetas poisile häid kombeid ja tegusat vagadust , ent see polnud omaette eesmärk . Ka suhted araablasega olid mõne seaduse ees segased , aga eksootiline Veera ei lasknud end sellest häirida . Mehel oli peale kahe seadusliku naise veel mitu seadusega lubatud liignaist ning ta ei tülitanud Veerat sageli . Pealegi oli ta oma suursugusest väljanägemisest hoolimata pisut kohmakas ning nende kokkusaamised köie minaretipoolsel otsal olid alatasa segatud allasadamise hirmust . Veera ei tahtnud , et tema tütrest saaks logelev haaremidaam , ning ta palus luba hoida teda katoliikliku kaitse all . Vürst naeratas sarkastiliselt ja ütles : eks pesku siis potte oma isandale . Tal oli tõenäoliselt mitukümmend last , mida oli tal taga kahetseda ühtainust . Veera oli küll slaavitar ning balansseeris köiel , aga ta ei pidanud end orjaks . Ühel ööl , kui Veera nägi und lamedast maast , tuli jalga ees libistades tema aseme juurde tagasihoidlik meesterahvas . Ta ütles : << Tere , Veera . Anna andeks , et segan su und . >> << Kes sa oled ? >> küsis Veera istuli tõustes . << Ma olen ühe väikese rahva liige , sulle ehk ei ütle see nimi midagi . Töötan praegu kindlustusseltsis ja olen sind juba aastaid imetlenud , >> oli võõras lahke seletusi andma . << Kas sa minu pärast õppisid ära köiel kõndimise ? >> küsis kahe lapse ema , kes oli kõrgusest hoolimata suutnud säilitada oma loomuliku edevuse . << Olen seda vähesel määral ka varem teinud . Ütlesin ju , et olen väikese rahva liige . Meil kõnnib enamik inimesi niiviisi , see olevat geenides . >> << Istu , nagu sul mugavam on , >> ärkas Veeras majaperenaine . << Kas ma tohin sulle kohvi pakkuda ? >> << Olen tänulik kõige eest , mida sa võtad minu heaks teha , >> ütles mees ning istus sujuvalt köiele . Veera astus temast üle , kallas tornitoas termoskannust kohvi ja tõi külalisele . << Praegu on nii pime ja õdus . Ainult Orion vaatab meie peale kavala pilguga , teised tähed ei tee väljagi , >> ütles mees kohvi rüübates . << Ära üle ääre pilla , värvid mägijõe pruuniks , >> hoiatas Veera naeratades . << Mida sa arvad sellest , kui ma hakkaksin sind armastama ? >> küsis öine külaline . Veera oli hämmingus : << Kas niisugust asja küsitakse ? Sa kas armastad või ei armasta . >> << See ei ole ainult kaheks pandav . Palju oleneb sellest , mida sa enesele sisendad , >> õigustas mees oma eelmisi sõnu . Veera vaikis tusaselt . Tema araablane oli enesekindel isand ega küsinud iial , mida Veera asjast arvab . Preester seevastu oli õrn ja luges tema soove silmist ning liiguta väil hetkil ei raatsinud Veera olla soovideta . Väikerahva esindajas oli midagi abitut , mis ometi ei kutsunud esile emalikke tundeid . Mõlemad vaikisid . Ootamatult ilmutas mees taiplikkust ning ütles : << Kohv on joodud , ma pean vist ära minema . >> Veeral hakkas temast kahju . Kindlasti polnud ta kohvi pärast tulnud . << Saan ma sinu heaks veel midagi teha ? >> küsis ta kaastundlikult . Mees võttis teda ning ilmutas suurt osavust köietantsus , kui vahetas asendeid ja näis unustavat sada meetrit , mis lahutas neid mägijõe voogudest . Siis eraldus ta Veerast ja salakaval öö oli jalamaid viimas neid lahku . << Tervita oma rahvast , >> sosistas Veera eemaldujale . Ta lamas lahtisi silmi ja vaatas otsa Orionile . Milleks talle oli vaja seda kohtumist , küsis ta endalt . Miks ei lasku ta vahel lauskmaale , miks hindab ta neid , kes julgevad tulla tema juurde üles ? Mida ütlevad ta mehed , kas ta peab neile rääkima öisest külalisest ? Hommikul tõi preester lapsed torni ja Veera mängis nendega hellemalt kui iialgi varem . Poisike ütles : << Ema , sa oled täna nii imelik . >> << Ei , ta on õnnelik , >> ütles isa . << Jumal kingib pälvimatuid päevi , meie tänuks on need ära tunda ja õnnelik olla . >> Preestril polnud aimu sellest , mis oli juhtunud öösel . Mitte Jumal ei olnud seda juhust Veerale saatnud . Parem oli unustada asju , mis ei erutanud hinge . Tüdrukule meeldis keerutada võõrasisa pikka kuuehõlma , nii et too mõnikord oma siiludesse komistas ja maha kukkus . Asjaosalised naersid siis kangesti seda lihtsakoelist äpardust . Hilisõhtul köiel lebades ja taevatähti üle lugedes tabas Veera end sellelt , et ootab eilset külalist . Aga too tuli alles kolmandal ööl . Ta ütles : << Ma vist unustasin siia oma portsigari ? >> See oli väikerahva esindaja . << Kas su rahval on ka suuri esindajaid ? >> küsis Veera . Mees näis taipavat . << Anna andeks , aga see oli esivanema mälestus . Ta oli suursugune reetur . Töötas võõra võimu heaks , me kõik usume senini , et ta püüdis kergendada meie rahva saatust . >> << Su portsigari ei ole siin , oled ta mujale unustanud , >> ütles Veera . << Tundsin kõik need päevad , et armastan sind , >> ütles kindlustusametnik . << Mu elu on kindlustatud teises kompaniis , >> teatas köietantsija . << Ülemused pole sinust huvitatud , >> tunnistas mees ning võttis Veerat uuesti . Järgmisel päeval Veera õnne ei tundnud . Ta laulis muhameedlikku palvet ning kutsus sellega araablase kohale . << Kas sa saaksid mulle osta selle kõrghoone ? Ma tahaksin tõmmata sinna köie nii tornist kui minaretist , siis oleksin vabaduse kolmnurga perenaine . >> Kõrghoone kuulus kompaniile , kus töötas armuke . Kui Veera oleks selle omanikuks saanud , oleks ta ametniku töökoha säilitanud . Õlimagnaat kõhkles : naisterahva sõnu tasus kaaluda , kuid seda ei võinud välja näidata . << Miski ei too nii palju sisse kui rumalate inimeste kindlustamine , >> veenis teda Veera . Araablane võttis mõtlemisaega . Pakutud äri oli talle võõras . Veera tundis : ta jääb süüdi selles , et värviline rahvas tungib ikka enam valgete alale . Ta ise oli tõmmu , kindlasti mitte tõupuhas slaavlane . VISIOON 424 Kalev oli õppinud botaanikat , kuid oma elu kõrghetkel sattunud tehismaailma . Mööda maanteid kimasid autod , ookeani kallas oli palistatud kõrgetest hoonetest , inimesed ei tundnud üksteises oma liigikaaslasi . Klooritatud vesi voolas kunstlikus sängis , poeletid palistasid klaasirohkeid võlvkäike , kõik olid sündinud ostjateks . Juba enne sündi oli nende seeme tihedalt täis tuubitud kirevat reklaami , nad tulid ilmale , dollarid peos . Kupli all ukerdas tehiskonn , ta patareid olid lõpule jõudmas . Kaupluste vahel seisid kunstlikud puud , nende vahastel okstel tõmblesid üleskeeratud linnud . Kalev vaatas seda inimlikku ilu ning kordas mõttes kunagi päheõpitud ladinakeelseid taimenimesid . Ka need olid kunstlikud , kuid pärit paremast ajast . Keerulise häälduse taga oli naljakalt lihtsakoeline sisu , mis kajastas algkeelsete inimeste vormitaju ja kujutlusvõimet . Kalev uskus , et ta ise on ehtne , kaks naist olid talle kumbki sünnitanud kaks last , ta oli uhke oma paljunemisvõimele . Kalev astus tehispuie vahele , istus maha ning lõdvestus tuntud õpetuste kohaselt . Mida oli väärt tema botaanika siin nende liikide keskel ? Viis aastat oli õppinud ta Tartu Ülikoolis , kas selleks , et lõunapoolkeral näha inimloomingu tippu , fantastilisi tehispuid ? Tehislind lendas ta õlale ning nokkis liivateri laialt õlgkübaralt , need olid sinna jäänud rannast ja näisid linnule maitsevat . Emmy oli pilvitult elanud . Korra isegi mehel käinud , aga see polnud jätnud märgatavaid jälgi . Nüüdseks oli ta kolmkümmend kuus aastat vana ning leidis , et peaks midagi otsustavat ette võtma . Mõte oli teda mitmel korral külastanud , ent võrdlemisi abstraktselt . Ootamatult võttis asi tõsisema pöörde ühel lühisel jutuajamisel kakskümmend aastat vanema daamiga , kes oli tüdinud omaenese seltskonnast . Kelle sarnaseks saada lekkis Emmyl hirm . Kui üks mõte on tulnud , siis mõtle või ära mõtle , lahti sa temast ei saa , tavatses Emmy teada . Mõtte teokstegemine polnud Iihtne , hoiatas ta end ette . Sellest hetkest oli Emmy elul uus sisu ning ta vaalas ümbritsevaid inimesi teise pilguga . Eriti mehi . Ta oli neid varemgi tähele pannud , mõnega laskunud tundeelu hämaratesse sügavustesse . Taas pinnale tõustes polnud la enesele lubanud ehmatusi , see tagaski pilvituse . Käibesõnad , nagu " võtma " või " maha jätma " , olid küll sisukad , ent Emmyle meeldis neid vältida . Ta hämmeldunuks , kui pärast lahkuminekut mõnest oma mälestuse mehest oleks nõutud seletust , kes kelle jättis . Suure ajaratta hoova juures istub sõltumatu jumal ning lohutab naeratades elavaid ja surnuid : kullakesed , aeg sai lihtsalt täis ... Elu sõlmsündmused olid võibolla triviaalsed , aga inimesele oli antud võime neid kauniks rääkida . Milleks siis ikka kasutada sõnu , mida korjus maailma üha rohkem ? Oma laulatatud mehest oli Emmy peaaegu märkamatult lahku läinud . Tema ilme oli täiesti süütu , kui ta ühel hommikul ärkas , ennast peeglist vaatas ning teadis , et ta pole enam abielus . Ei kergendust , ei vaeva . Niisugune oskas Emmy olla . Miks siis elu ei pidanud pilvituna paistma ! Emmy polnud kergemeelne . Tal oli muudki teha kui meestele mõelda . Ta õppis indiaani keeli ning võis saada elavaks mälestusmärgiks Põhja-Ameerika hõimudele , kellel pole enam lootust säilitada hingepinda , millel seista . Ta valmistus doktoritööks , ent mitte see polnud peamine . See oli isegi nii kõrvaline , et la oleks kraadi kaitsmise kui mõttetuse heameelega kõrvale heitnud , ei teinud seda vaid mugavuse pärast . Olnuks ju ebamugav panna vastu üldsuse survele , kes nägi kraadides eluredelil ronimise sihti . Emmy ei osanud seletada , milleks Eestimaal , kus ajumassi isegi vähe , on tarvis uurida irokeesi ja dakoota keeli . Seepärast vaatas ta küsijale otsa , peakene viltu ja eriliselt malbe naeratus huulil . Ta polnud pääsenud Ühendriikidesse ega kohanud ainsatki keele elavat kandjat . Asi seisis vaese inimese plaanides , uued mõtted võisid sellele lõplikult kriipsu peale tõmmata . Aeg läks . Ikka toosama üleloomulik olevus hoova juures kustutas ühe indiaani keele teise järel maailmast , jättis loiule teadusele pureda mõne kõrvalprobleemi ajaloolise lingvistika vallast . Iial ei avata Tartu Ülikoolis indiaani keelte õppetooli , selgitati Emmyle ning temal jäi üle vaid naeratada . Huvi tunti tema harrastuse vastu sedavõrd , et küsiti , miks ta ikkagi neid surmalemääratud keeli hakkas õppima . Ta oli vastuseks isegi mitu romantilise koega legendi välja mõelnud , aga pärimine nii kurjaks ei läinud , et neid käiku lasta . Ju teda vaadati kui veidrikku . Ehkki ta polnud seda . Välimuselt lavaline : pisut tüsedusele kalduv , lüheldane , mitte üleliia hoolitsetud , tihti säravate silmadega . Kui mõtles näiteks sufiksite süsteemile eri keeltes . Vahel ta plaanitses indiaani kultuuride päästmist , aga teadis , et ei ulatu segama hävitajate ja hävijate ladusat koostööd . Tänapäeva linnaindiaanlastes oli mitme hõimu verd , nende ainuvõimalikuks ühiskeeleks viletsavõitu English , reservaatide polnud olukord parem . Mitte kaastunne ei pannud Emmyt õpingutega vaeva nägema . Ta tahtis säilitada rõõmsat indu , ligimestel oli raske mõista , miks see õnnestus . Niisugune oli Emmy . Kauged indiaanlased täitsid ta meeli , ometi sündis nüüd see uus mõte ning ainult teatava pingutusega sai ta need kaks asja oma teadvuses ühendada . Igavik ja kestvus olid märksõnad , mis panid muigama igaüht , kes isiklikult tundis hoobade liigutajat . Olnuks ta iseloom vähem helge , võinuks ta indiaanlaste keele väljasuremist võtta hinge mustaks mureks või näha oma keeleõpingutes tuuleveskitega võitlemist . Aga Emmy oli Emmy , tema oskas ka siit selget ja sinist taevast leida . Ega ta asjata enese kohta arvanud , et saab elavaks mälestusmärgiks kord metsi ja preeriaid täitnud kirgede kandjaile . Niisiis vaalas Emmy nüüd mehi pilguga , mida ta sisemise muigega nimetas tarbijalikuks . Ta töötas võõrkeelte kateedris . Ülikoolis omandatud eriala oli inglise filoloogia . Selle keele suhtes olid ta tunded üpriski segased . Nimelt indiaanlaste pärast , kellele tolle esialgu armastusega õpitud keele kandjad nii palju kannatusi olid valmistanud . See asjaolu jõudis tema teadvusesse hiljem ning tekitas seal olulise pöörde . Emmy alustas oma vastseid uuringuid teaduskonna meestest . Traditsioonilise ettekujutuse kollaselt olid meesfiloloogid võrdlemisi igerik , kui mille just väljasurev rahvatõug . Võimalik , et selline ettekujutus oli nõukoguliku sombuse tegelikkuse tagajärg , ent võis olla ka midagi üldisemal kaasaegses maailmas , kus naisõiguslikud massid tungisid kodudest välja ning vallutasid ühe ala teise järel seni suhtelises tasakaalus püsinud ühiskonnas . Emmyl meesfiloloogide eripära ei häirinud . Kui ta oli oma kaastundliku hinge andnud indiaani väljasurevatele keeltele , siis võis seda jätkuda ka lingvistidele . Pealegi polnud need mehed põrmugi igerikud , mitmed nendest olid üsna mehelikud . Vähemalt väljanägemise poolest . Muidugi oli teaduskond valdavalt täidetud tudengineidudest , kes rohkem oletasid kui teadsid , mida nad elult tahavad . Vähesed mehed , kes sinna immatrikuleerusid , olid enamasti sihiteadlikumad ning on loogiline , et just nendest jäid mitmed ülikooli juurde tööle . Siiski tundis Emmy oma kateedri mehi liiga hästi , et nendel peatuma jääda . Kes oli pahura loomusega , kes liialdas napsiga , kes muidu liiga enesesse süüvinud ja vähe inimsõbralik . Tegemist tuli olulise valikuga , siin ei saanud juhuslikele tundepuhangutele voli anda . Labastumiseni korratud ütlus , et naine armastab kõrvadega , käis ka Emmy kohta . Ta hindas mehe juures üle kõige tarkust ja see ei kiiranud mitte musklitest või kõrgest laubast , vaid tuli kuuldavale suust , olgu rohkem nappidest repliikidest kui pikkadest monoloogidest . Mõistagi oli mehe tarkust väga mitut liiki , olmelisest kõrgfilosoofiani , elukunstist erudeerituseni , konkreetsetest oskustest kaugele seoste enesestmõistetava leidmiseni , aga ikka pidi sellel klassikalisel juhul olema sõnaline väljund , mida naiselik naine imetlevalt tähele pani . Öeldakse , et teise tarkuse hindamiseks peab ise natuke targem olema , aga milleks siis on naisele loodusest antud vaistud ? Ikka ka selleks , et mehe kvaliteeti määrata . On ju sedagi nenditud , et suhetes orienteerub mees kvantiteedile , naine kvaliteedile . Just sellega oli Emmy praegu alateadlikult-aga ka täiesti teadlikult-ametis . Emmy piirdus oma otsingutes ülikooliga . Kus mujal pidi olema eesti intellektuaalne koorekiht ? Kui just see asutus oli eestlaste jaoks tõeliste haritlaste , humanitaaride taimelava , siis pidid siinsed aednikud olema ülimalt väärtuslik inimkontingent . Nende hulka kuulus ka Emmy ise , aga praeguses asjas ei huvitanud naisterahvad teda põrmugi . Matemaatikuid ja füüsikuid ta pelgas . Nendes oli midagi temale arusaamatut . Ta isegi ei tahtnuks avastada , et nad on samasugused kui kõik teised inimesed , mida ähmaselt oletas . Parem säilitas pelguse kujuteldava salapära suhtes . Meedikutes võis olla algselt headust ja inimlikkust , aga hämarusest kerkis ka kahtlus , et midagi sadismist , mis lubab kuulatada teiste valu ning sorida nende tundlikes elundeis . Nende kalestumine aja jooksul pidi olema paratamatu . Geoloogid olid õppima asudes romantikud , ent see oli suunatud rohkem kividele kui teistele inimestele . Nende kujutlustes elas üks-ühe vastu olemine loodusega , aga juba ülikooliaegsed praktikumid hajutasid pettekujutluse , elu jõhker tegelikkus pidi neid läitma sügavale peidetud pettumusega . Seda immitses hilisemasse ellu ja seemnesse . Juristidest ei tasunud kõneldagi . Emmy põlgas neid ükskõiksusega , millele ei osanud anda nime . Kogu oma tolerantsist hoolimata . Küllap oli see iseloomulik nõukogulikule teadvusele . Riigis , kus raske oli rääkida õiglusest ja õigusest , oli jurist parimal juhul midagi mõttetut , halvimal kurjuse teostaja , hiljem selle kehastus . Keemikud oma retortide kohal võisid näida keskaegse nõiakunsti valdajatena , aga mikrolooduses urgitsemine ei äratanud Emmys usaldust . Selles olnuks nagu midagi närvilist , ebakindlat . Ehkki katset võis korrata ning ained kandsid aiva sarnaseid reaktsioone , oli tegevuses müstikat , pigem tumedat kui heledat , mis nähtus sellest , et elukeskkonna kemiseerimine oli tema peamine saastumisallikas . Näis ju inimsoo eluperspektiivi ähmastumine olevat suuresti keemikute - olgu tahtmatu - panus . Ajaloolased olid kehtiva tegelikkuse paratamatusest kaasaja suurimad valetajad , siiski käsitas Emmy neid rohkem ohvritena , ehkki võinuks ka süüd leida nendes kui selle tegelikkuse agarates kujundajates . Ajalugu väljaspool seda tegelikkust oli midagi suurt ja igavikulist , selle paiste lubas oletada , et olude paranedes paranevad ka ajaloolased . Kehakultuurlased ei väärinud Emmy tähelepanu isegi sedavõrd , et ta oleks neid mõttes oma loetelusse võtnud . Neid nagu polnudki olemas . Ehkki väliselt terved ja tugevad , nendes puudus see , mis Emmyle vaja . Kõigi nimetatud erialade esindajale hulgas oli meeldivaid erandeid , Emmy ei tahtnud arvata , et eriala määrab loomuse . Inimesed polnud ühe vitsaga löödud , valikul võis olla erinevaid motiive , ehkki määravam kui eriala lõimel kujunemine oli eelsoodumus alaks . Keskkoolilõpetaja oli oma elu kõige targemas ja enesekindlamas perioodis , siiski juhtis tema valikut tihtipeale vääriti sisendatud kujutlus ja kindlate teadmiste puudumine . Seesugune läbisõelumine pani alateadvuses midagi paika . Üle jäid psühholoogid , majandusteadlased , geograafid ja bioloogid . Aga enne kui Emmy hakkas psühholooge lähemalt uurima , meenus talle levinud arvamus , et selle eriala valivad tigeda iseloomuga inimesed . Ta enda tähelepanekud seda otse ei kinnitanud , ometi tekkis kõhedus . Majandusteadlased võisid olla pedantsed või asjalikud , ent nõukogude masin oli neist üle käinud . Kohaliku teaduse võimalusi ei saanud tõsiselt võtta . See oli läbi pikitud ideoloogilistest utoopiatest ja üheülbalisest teooriast . Kes selle ala valisid , olid nagu annetest ilmajäetud rahvas . Geograafidele ja bioloogidele ei osanud Emmy midagi ette heita . Erilist aukartust sisendasid viimased , nende teadus muutus üha keerulisemaks , oli täis uskumatut müstikat , mis oli imeline ja mitte tume . Kui kogu see rida oli käinud läbi Emmy pea , tõukas alateadvus teda lausa uurima bioloogidest meesõppejõude . Ta ei saanud väita , et nad olid filoloogidest mehisemad , keemikutest rahulikumad , psühholoogidest heasüdamlikumad või meedikutest tundelisemad . Ent usk maksis kah midagi . Tõenäoliselt olid nad juristidest ausamad , kehakultuurlastest targemad , ajakirjanikest sirgjoonelisemad . Emmy tahtis nõndaviisi mõelda . Ülikooli struktuur oma teaduskondade ja kateedritega pakkus selleks aluse kätte . Kavandatut teoks tehes peatus Emmy lõpuks ühel dotsendil . Mitte professoril , need olid kas liiga tudid või ei usaldanud Emmy neile ligi astuda , kartis korvi . Ta polnud kergemeelne , kuid laheda loomuga küll . Mitte pealiskaudne , vaid lustlik ja hõlpsasti otsustav . Dotsendi nimi oli Peeter . See võis olla ka varjunimi , sest asi ei kuulunud avalikustamisele . Perekonnanime vältis Emmy isegi meenutamast . Mees oli sirge seljaga , muheda naeratusega , viisakas , abivalmis olekuga . Inimsuhetes võibolla pinnaline , kuid oma kutsetegevuses usutavasti põhjalik . Kuuldavasti andekas õpetlane ning töökas uurija . Oma loengutes toovat ta tihti kaugeid paralleele teistest erialadest , mis näitab mehe avarust ning mõtlemise haaret . Kaaslased olid temaga sõbralikus vahekorras . Teda usuti jõudvat kaugele , kuid karjäärihimu temas ei täheldatud . Kommunistlikusse parteisse ta polnud astunud , mis osutas lihtinimlikule aususele . Ta polnud täiskarsklane , kuid keegi polnud näinud teda purjutamas . Ei suitsetanud . Tal olevat endast mõni aasta noorem naine ja kaks tervet toredat last . Seegi oli Emmy jaoks positiivne . Ta oli Emmy-vanune , see oli vahest ainukene puudus . Emmy oleks eelistanud endast kümmekond aastat vanemat , kes on rohkem välja kujunenud . Aga kõike head ei saa ühest elusast inimesest tahta . Muidu poleks ideaalid abstraktsioonid . Emmy sisenes lihtsalt teoreetilise bioloogia kateedrisse , istus Peetri vastu laua taha ning ütles : " Tere . Mina olen Emmy , õpetan ülikoolis inglise keelt . Kindlasti oleme kohtunud peahoones või kohvikus . " Peeter naeratas viisakalt ning ootas selgitust , miks naine tema poole on pöördunud . Võimalik isegi , et ta pingutas leida vastust seni öeldule , aga ei tulnud toime . Emmy peas välgatas idee . See kasvas välja tutvustusest , selle üksikust detailist . Emmy lootis alati ekspromptile . Ja oma naiselikule vaistule . Olukord , pilvede liikumine , tuuleõhk , juhuslik lõhn , vestluskaaslase näoilme pidid tõukama õigele otsusele , mis oli loogiline ka oma ebaloogilisuses . Emmy ütles : " Teil on kavatsus ennast välismaale täiendama minna ja te vajate suuremat inglise keele oskust ... " Kust Emmy selle võttis ? Ilmselgelt õhust . Kaardimoorid tunnevad ajastut , teavad mõtteid , mis liiguvad paljude peas . Kes noorematest teadlastest ei mõtleks tänasel avanevate võimaluste ajal õppimisele välismaal ? Kui umbropsu midagi pakkuda , on kõige tõenäolisem Ameerika . Inglise keel on oluline aga ka teistes maades . Ja kes võiks Eestimaal enda kohta öelda , et ta oskab keelt nii hästi , et ei vaja täiendust . Peetri nägu väljendas hämmeldust . Siiski ei öelnud ta , kas teine arvas ära ta salajasi mõtteid või mitte . Üks eksprompt sünnitas teise . Emmy sumas edasi : " Mul on üks idee õpetamismetoodika osas , ma tahaksin seda katsetada ... " Katsejänese rolli pakkumine dotsendile võinuks toda riivata , ent see oli Emmy äratundmist mööda parasjagu ülbe liigutus , mis peaks imponeerima ning võlaks ära kahtluse varjamatus külgelöömises . Peeter küsis mitmeid diplomaatilisi nüansse silmas pidades : " Miks te just minu välja valisite ? " Ehtmehelik edevus , miks mitte , nentis Emmy mõttes . Ta ütles : " Ka õpetajaid juhivad vaistud , kui tal on tarvis leida õigeid õpilasi . Ühesõnaga , ma ei oska teie küsimusele vastata . " See oli kavalalt ja naiselikult öeldud , oma näilise otsekohesusega tahtis ta teist kaasa tõmmata . Mees küsis : " Milles seisneb teie meetod ? " Ta püüdis anda ütlemise toonile uudishimu , et teine ei arvaks seda kahtluseks . Filoloog pidi nüüd kiiresti midagi leiutama . Oli ta ju oma ideed pakkunud uudsena . Õnneks teadis heade tähtede juhitud Emmy , mida ta tegelikult tahtis , ning see andis pidepunkti . " Mul pole kavatsust teile pakkuda erialast sõnavara või väljendusoskust teaduslikuks konversatsiooniks . Nendega tulete ise toime . Senisedki vähesed kogemused on näidanud , et meie inimestel , ka headel keeleoskajatel , tuleb puudu igapäevastest käibeväljenditest , mis on üsnagi mobiilne keelevara , samuti vormelitest elu erinevates olukordades , viisakusväljenditest , varjatud halvustamise nüansside mõistmisest ja nõnda edasi . Meetod oleks lühidalt järgmine : õpetaja kontsentreerub vaid ühele õpilasele , räägitakse ainult inglise keeles , nõnda mitu tundi päevas , nädal aega järjest . Uute väljendile läbivõtmise intensiivsus oleks suur , ei mingit tuupimist , ka kõige raskemast libisetakse kiiresti üle . Mis vähegi võimalik , püütakse läbi mängida . On Eestimaa sügis . Juba mitmendat päeva paiskab tormituul vihmasagaraid vastu aknaklaasi , rebib puudelt viimaseid lehti . Külm ligane ilm imbub hinge ja sealt on teda väga raske välja saada . Ma ei armasta sügist , iga-aastast looduse suremist , lootusetust , suvi möödub alati liiga kiiresti , ja nüüd on käes järjekordne mitte midagi tõotav troostitu lõpp . Tahaks siit ära . Ära külmast ja pimedusest . Usun , et meie kliimavöötmes igatseb igaüks kas või ühe päeva võrra pikendada suve . Otsin sahtlist välja kaustiku , kuhu olen kirjutanud kunagi reisimärkmeid , ja ühtäkki olen tagasi 1988. aasta oktoobrikuus - mu ümber on palmid ja ees laiub smaragdroheline ja türkiissinine India ookean . Ootamatult tekib mul soov elada paberil uuesti läbi need kolm Aafrika-nädalat . Tookord , kui tagasi saabusin , helistati raadiost ja paluti , et ma reisist räägiksin . Mu vastus kõlas umbes nii nagu poliitikutel : " No comments ! " , ma ci oleks tol ajal saanud paljudest olulistest üksikasjadest pajatada ja jutust oleks tulnud üksnes reklaamfoto paradiisisaarest . Niisiis , alustaksin hommikupoolikust , mil olime abikaasaga äsja Vietnamist , naasnud ja telefon helises . Kuulsin teisest toast Aili sõnu : " Ma arvan , et ta sinna küll ei taha sõita , sest troopiline kliima talle ci sobi ... " Tõsi , olin lõppenud reisi viimastel päevadel kõrges palavikus mitme teki all värisenud külmast hotellitoa 30-kraadises soojuses , ning üleüldse tundsin end selles " rohelises põrgus " ebamugavalt , ent see kõik ei takistanud mind telefoni juurde tormamast ja toru haaramast . Helistati Kunstnike Liidust ja teatati , et Moskva Rahukaitsekomitee tahab , et ma viibiksin valitsuse külalisena paar nädalat Mauritiuse saarel . See oli tont teab mis ! Vahtisin hulk aega akna taga õitsevaid õunapuid ja mõistus ütles , et siin midagi ei klapi . Põnevatel välissõitudel käivad ikka kunstiametnikud või need , kel on mõjusaid suhteid , aga minusuguse tavalise kunstniku osaks langevad ainult üksikud turismireisid . Helistasin mulle antud numbril Moskvasse , kuid seal kinnitati , et neile olevat mu tööd Moskva näitusel väga meeldinud ja nad otsustanud mind koos näitusega Mauritiusele saata . Loomulikult nõustusin , kuigi ma ei uskunud , et sõit teoks saab . Eestis käis laulev revolutsioon . Just sel päeval , kui Lauluväljakule kogunes 300 000 inimest , käisin Kunstimuuseumist läbi , et vaadata , kuidas piltide pakkimine edeneb . Mind hämmastasid viiekordsest vineerist kastid , kuid siis ma veel ei osanud neid suure- mõõtmelisi ja raskeid kaste vaadates midagi halba aimata , rohkem huvitas mind , millised lööd nad olid kätte saanud , ning jäin rahule , kui veendusin , et kõik kaheksateist pilli moodustasid kena ja tervikliku näituse . Seejärel jalutasin Lauluväljakule ja laulsin paar laulu koos eesti rahvaga . Alles pärast seda , kui näitus oli välja saadetud , hakkas minuni jõudma tõsiasi , et mõne aja pärast pean ka ise maailma teise otsa reisima . Mõnus oli küll sõprade ees edvistada : valitsuse kutsel ja külaliseks , aga tegelikult ootas mind ees midagi hämarat , sest see keegi , kes Moskvas telefonitoru otsas istus , ei osanud midagi täpsemat rääkida . Suvi sai läbi ja oktoobri lõpp hakkas hirmuäratava kiirusega lähenema . Isegi iseendale ei julgenud ma tunnistada , kui vastikult mind pelutas ihuüksi nii kaugele sõitmine . Oleksin kõik heameelega sinnapaika jätnud ja rahulikult oma ateljeeüksinduses pille maalinud , ent keegi poleks sellest aru saanud - hääletoonid , pilgud , lausa hüüatused : " Ah ! Sa sõidad Mauritiusele ! Küll ikka mõnel veab ! " Kena on inimest iseloomustada - ta on vaikne , endassetõmbunud , tagasihoidlik , aga kõik need jooned , mida kirjutati üliheadesse iseloomustustesse , on praktiliselt eluks kõlbmatud . Teadagi , nii määratleti truualamlikku riigikodanikku , kes ei lekita segadust ja pahandusi . Ent ma olen stalinliku sugupõlve laps ja kõik see " hea " on kahjuks mullegi üsna iseloomulik . Tõepoolest , üksnes abitus , oskamatus ja ebamäärane hirmutunne on inimese teekaaslasteks , kui ta on oma elu elanud muust maailmast eraldatuna , ning ka kõige parem kasvatus ei suuda korvata paratamatut alaväärsustunnet , mida nõukogude süsteem oma liikmetes sünnitab . Tuleb meelde seik Hispaania-reisilt , veider õhtusöök Sevillas . Olin tookord üleliidulise kunstnike seltskonnaga , enamik akadeemikud ja rahvakunstnikud , sest too oli alles teine või kolmas turismireis pärast Franco surma ja kõik tahtsid Museo del Prado'sse . Nojah , koguneti hotelli restorani õhtust sööma , aga giid oli ootamatult kuskile kadunud . Kelnerid viisid laudkondadele toidukaardid ja ootasid härrasrahvalt tellimusi . Algas üleüldine segadus , olematu keeleoskus ei lubanud seletada , et nõukogude inimene ei vali ise , vaid sööb , mida antakse . Segadus muutus kabuhirmuks ning siis hakati küll üksikult , küll paariviisi restoranist minema hiilima . Kelnerid tuiutasid jahmunult - mis on juhtunud nende lõbusate inimestega , kes alles olid lõunalaua veiniuimas oma laule laulda röökinud ? Lõpuks saabus ruttamisest õhetav giid , vabandas ohtrasõnaliselt ja jooksis rahvast tagasi söögisaali kutsuma , aga võta näpust - rahvas ei tulnud , neil olevat kõht täis ja nad ei tahtvatki süüa ! Ärasõidupäev jõudis kätte , enam ma ei saanud ega tahtnudki valetada , et oh , ma olen seal Mauritiusel juba kord käinud , või ah , mis see Mauritius ka ära ei ole ... Ma lihtsalt pakkisin kohvri ja astusin kergelt südant väristades Moskva rongile . Ma polnud kunagi mingit huvi tundnud säherduse organisatsiooni vastu , nagu seda on Rahukaitsekomitee . Olen küll kõikvõimalike sõdade ja vägivalla veendunud vastane ( parem silt rahu kui hea sõda ) , kuid mul polnud mingit tahtmist aktiivseks muutuda , teadagi - rahvasuu rääkis , et kui on vaja raha kommunistliku ideoloogia eest võitlejatele relvade ostmiseks , siis korraldatakse spetsiaalseid kontserte või muid ettevõtmisi ( tahtsin juba kirjutada " üritus " , aga sain sõnasabast kinni , sest meelde tuli üks teinegi rahva ütlemine : neljakümnendatel aastatel oldud hirmsasti hädas - pioneerid pidid röögatuse peale : " Lenini-Stalini suure asja eest , olge valmis ! " tõstma kätt ja karjuma : " Alati valmis ! " , mispeale keelemehed olevat " üritusele " uued tähendused andnud ) . Kui ma ühelt Moskva-sõbralt püüdsin midagi tolle komitee kohta teada saada , tegi ta mulle vastuseks niivõrd põlgliku grimassi , et see lausa keelas ära mu keelel kibelevad küsimused . Seekord aga tuli mul Moskvas kõigepealt minna ühte esinduslikku ametihoonesse , et alustada tegelikku rahukaitsjakarjääri . Olin oma elu päris kenasti ära elanud nii , et seniajani oli mul olnud vaid üks kord juhus astuda üle sealse kõrge ametiasutuse läve ( see oli kümmekond aastat tagasi , tulime Ailiga Poolast ja komandeeringule läks vaja Kultuuriministeeriumi pitserit . Meil kulus paar tundi kabinetist kabinetti käimisele ja ootamisele , kuni keegi onuke , vaadanud enne ettevaatlikult ringi , võitis julguse kokku ja lõi meie Tallinna komandeeringule pitserid peale , ja meie külaskäiku kroonisid salkkonna inimeste ( kolleegium ? ) summutatud itsitused ning hüüatus : " Ah kakije šljapõ u nas sevodnja v dome ! " , mis lähendas avalikku põlgust Aili kuulsa kaabu vastu ja loomulikult ka minu teksarõivastuse häbimärgistamist ) . Rahukaitsekomitee lõpututena tunduvad koridorilabürindid tõid ebameeldiva mälestuse meelde , valmistusin kõige halvemaks , aga olin üsna üllatunud , kui mulle tarvisminevas kabinetis mind ülevoolava sõbralikkusega , peaaegu emmates tervitas meeskodanik , kellega olin varem telefonitsi rääkinud . Aasia ja Aafrika rahukaitsjate mõnusalt tüse , mõnusalt kiilaks minev pealik - ütleme , et ta nimi oli Sergei - kohtles mind , nagu oleksime ammused sõbrad , kes alles eile lahku läinud , aga ma ei saa midagi parata , et säärane asi teeb mind ettevaatlikuks , ja nii ma seal istusingi , reserveeritud ja asjalik . Halvad uudised tulid alles hulga aja pärast - kastid maalidega lähevad teele järgmisel nädalal , sest toll oli avastanud ühe üleliigse pildi ning kõik tuleb uuesti vormistada . Üleliigse ? Jah . Keegi , kelle ülesandeks oli näitus Tallinnast välja saata , lihtsalt unustas ühe pildi kohta pabereid kirjutada ( Sergei hetkeline luurav pilk : äkki ise kavaldasid , lootsid maali seal maha sahkerdada , uskusid , et läheb läbi ? ) . Ja seejärel lisas ta nagu muu seas : mc ei osanud arvata , et transport nii kalliks läheb . Kui kalliks ? 26 000 US dollarit . Jätsin targu küsimata , kas üks ots või edasi-tagasi , mu silmade ees viirastusid muuseumis nähtud viiekordsest vineerist kobakad , ja eks need kaalu ikka midagi küll . Rüübatakse teed ja antakse kasulikke näpunäiteid , märkmiku lehekülgedele ilmuvad nimed ja telefoninumbrid , mis ei tohiks mind laias maailmas hätta jätta , rahakotti lisandub nelisada dollarit , millest mulle kuulub sadakond , ülejäänu on igaks juhuks ja ma pean need kenasti tagasi tooma ( see on mu esimene kohtumine nende rahatähtedega , veel ei oska ma dollarist õieti lugu pidada , mul ei tule pähegi , et juba aasta pärast ei saa sellest rahaühikust igapäevaeluski ei üle ega ümber ) . On juba õhtutund , kui Sergei mind välisuksele saadab . Tal on uksehoidjale anda korraldusi ja ootamatult on minu uue sõbra hääletoon muutunud võimukaks ja kärkivaks . Ordenilintidega uksehoidja ( KGB- või sõjaveteranist vanamehenäss ) lipitseb alandlikult . Olen rahukaitsjaks tehtud , jääb üle vaid komiteest kaasaantud mitmekordse kleeplin- diga kinnipakitud kingitused ( millised ? kellele ? ) kotti panna , hotellist takso tellida ( ! ) , ja hilisõhtul läbi tolli diplomaatide värava riigipiirile marssida . Lennukis valdas mind terav üksildustunne , ümberringi kõlas elav jutuvada , enamik venekeelsest seltskonnast tundis üksteist , mu ees istusid kaks heledapäist Soome neiut ( misjonärid Madagaskarile ? ) , mul oli vastupandamatu tahtmine neid kõnetada , aga ettevõtlikkusest jäi puudu ; mu kõrval istus turbaniga sikh ja temaga olnuks vist väga keeruline juttu puhuda . Üksildustunne tekitas tahtejõuetut tuimust , lennuk lendas Moskva kohal , siis sukeldus pilvedesse ja pimedusse . Kahetsesin , et põues pole lapikut pudelit , kaasavõetud ajakirjad hakkasid läbi saama , und ei tulnud ega tulnud . Lõpuks kumas koit , mis varsti hommikuvalguseks sai . Tühi kõle mustjaspruun maastik , mis liigendas hõbedast merd , siis pikad valgust plinkivad torujuhtmed ( nafta ? ) , ei mingit roheluse tunnetki . Vahemaandumine . Lennukist välja tulles tundsin , nagu puhuks hiiglaslik kalorifeer kuuma õhku . Värvilised hommikupilved kiirustasid otsekui aegluubis võetud film , mida normaalkiirusel näidatakse . Lennujaamas keegi mind ei kõnetanud ja mul endal oli kadunud igasugune tahtmine vestluseks . Lösutasin nahktugitoolis ja mõtlesin : ma olen Jeemenis . Kaasreisijad tunglesid müügilettide ees , muigasin - Sergei oli rääkinud , et Adeni lennujaamas on maailma odavaim tax-free , liiter viskit maksvat siin ainult mõni dollar . Seejärel Aafrika . All paistsid mäed , jõed , orud , valdavalt inglispunane ja napolikollane maakaart , kus inimtegevuse jäljed olematud ( või sellelt kõrguselt nähtamatud ? ) , siis sinine ookean ja lõpuks saar meres . Lennuk hakkab laskuma , silm eraldab hiigelpikki vahulaineid , mis rulluvad helendavale liivale , inglispunane saab lähemal sametiseks , juba silman tillukesi valgeid maju ja rohelust nende ümber , ning siis ongi " Aerofloti " lennuk maandunud . Siniselges taevas tolgendavad üksikud otsekui tihedalt kokkupressitud valged pilved . Ainult 26° . Puud , autod , majad ning inimesed jätavad maapinnale lühikesed ja nii mustavad varjud , et hakkab kõhe . Aafrika ! Lennukaaslastel on tegemist , sagimist , saan oma asjad kätleja vahin vitriinidesse väljapandud põnevaid puuskulptuure . Aafrika ! Mul on mitu tarbetut tundi , millega pole midagi peale hakata . Kui sagimine on lõppenud , otsin üles " Aerofloti " esindaja , kes ohkab kuuldavalt ja kergendatult , kui kuuleb , et pildikastid tulevad lennukiga järgmisel nädalal . Ma ei tea veel ta muredest midagi . Ka tema ei tea aimata , mis saatus teda ootab , aga räägin kõigest järjekorras . Et tühja aega mõtestada - ma pole veel tegevusetusega harjunud - , hakkan kirjutama vastuseid " Keele ja Kirjanduse " küsitlusele : kuidas ja mille mõjul tekkis Teil huvi kirjanduse vastu ? Aafrikast on kena rännata ühtäkki Nõmmele oma lapsepõlve , aga siis segab Andres Ehin vahele : " Ju lapsena meeletult järjehoidjat armastasin mina . " Tahtma- tult parafraseerin edasi : See on seal järjehoidja , mu nooruse paleus ! / See on seal järjehoidja , mu hinge igatsus ! Vaevalt saan keskenduda , kui mu pilku köidavad USA veidralt rõivastatud pensionärid , kellest peaaegu igaüks tassib käe otsas kaelkirjakut . Nad on abitud ja segaduses , pillavad pepsipudeleid maha ning hõiklevad . Nad lendavad Madagaskarilt Moskvasse , aga eks nad ise tea . Kui nad on lennuki peale istunud , saabub ootesaali kõrvulukustav vaikus . Vaikne on ka Madagaskari pooltühjas lennukis , õhtupäike kuldab selle sisemust ja mul on naljakas pühapäevameeleolu . Seevastu Réunionil üllatab rahvarohkus , otsekui turuplatsil saalivad ringi suverõivastes suvitama sõitjad , televiisoris näidatakse reklaamfilmi Mauritiuse randadest , süda hakkab kõvemini lööma , alles nüüd taganeb tuimus ja ükskõiksus ja ma hakkan aimama , kuhu olen sattunud . Ent siingi tuleb oodata , ma ei saa isegi lennujaama ümbruses ringi kolada , sest Reunion kuulub Prantsusmaale ja mul pole viisat . Viimaks olen lennukis , ootamatult tuleb minu juurde stjuardess ja küsib piletit näha , uurib seda veidi ja ütleb , et ma pean temaga kaasa tulema . Ajan sõrad vastu , reis on piisavalt pikk olnud ning ma ei taha enam mingeid sekeldusi , ütlen , et reisi number ja istekoht on just need mis piletis . Ei , sõnab ta naeratades , tegemist on eksitusega ja te peate minuga kaasa tulema . Ei tule , ütlen juba tõsiselt vihaseks saades , mu asjad on selles lennukis ja mulle tullakse sellele reisile vastu . Veel seisab ta sõnatult , piis lahkub . Mootorid juba käivad , umbes minuti pärast hakkame liikuma . Rahunen alles siis , kui lennuk on õhku tõusnud , aga veel ei oska ma tollele vahejuhtumile mingit loogilist seletust anda . Ja ongi Mauritius . Lennujaamas tungleb kohutav inimmass . Kaks aerobussi on osanud peaaegu ühel ajal maanduda , aga töötab ainult kolm passikontrolli punkti . Tuttav kodune segadus . Püüan teisel pool piiri ootajate seast eraldada mõnda vene nägu , kedagi , kes ühtiks Moskvast saadud kirjeldusega , kuid seal seisvad üksikud valged küll venelaste moodi välja ei näe . Ühtäkki tehakse lahti veel üks läbilaskepunkt ja tänu nõukogulikule koolitusele olen uues järjekorras esimeste seas . Avan passi viisade kohalt ja märkan õudusega , et seal on küll Madagaskari transiitviisa , aga see ongi kõik . Mida ei ole , seda ei ole . Viirastuvad etteaimamatud sekeldused . Meeleheites tõstan käe oma punase passiga üles ( Majakovski ! ) ja naeratades lehvitan kõigi vastutulnute poole , ja ennäe , ka mulle lehvitatakse ning keegi noormees astub barjääri äärde . Päästeingel ? Päästeingliks osutub saatkonna kultuuriatašee , kes ütleb , et see mees , kes mulle pidi vastu tulema , on haigeks jäänud , ja viisa aetakse kohe korda . Saabun ilma igasuguse kontrollita Mauritiuse piiridesse , täidan ankeedi juba seal ja mind tutvustatakse neile , kelle külaliseks olen tulnud . Vutlaris püss rihmaga õlal , raamita seljakott , koti mägedelõhn , kuldjuurelõhn , rõivaste higi- ja suitsulõhn . Vaguniuksest sees ! - Punane habe , punane sark ! Punane käis silmavaate kohta . Naerdi . Peeti BAM-i ehitajateks . Kõlas mitut keelt . Puudavale nägudega - palavusest ? - härrad valgetes särkides , osa traksidega , kaamerad kaelas . Kaheksa aastat tagasi , Praha sügisel , peeti mind Artjomis tšehhi sõjavangiks . Astusid juurde : oled ? << Rossija >> liikus , patriootiline vagunimuusika hakkas mängima . Perroonil vilksatas õnnelik emand - rest kanamune kandiku moodi käes . Moskva jõukusi jagus poolde Siberisse . Istuda , toetuda , pikali heita ! llgräpases Taiúetis pikk päev õhtusse aetud . Ei miskil vaadata . Linna sunnitööminevikku tundsime kuulu järgi . Ilu ja ilu igal pool . Jaamahoone laga ovaalne moodustis , ei purskkaev ega prügikast . Iluasjaks ehitatud . Nagu pitsbetoonist ilutarad Moskva raudteel . Olime arutanud - raudarmatuuril või ilma ? Sajad kilomeetrid . Artjomi jaamahoone katusel nukuteatri mõõdus Lenin tööliste ja talupoegadega , sarjatöö nagu karud ja kured ja plekkpasunatega pioneerid maanteel . Kipsist raudteenõgine seltskond nagu kurepesa . Vaguni lõhnasegus hea tubaka ja deodorandi , puhtuse ja võõra maailma aim . ! gospo-din Gans . Lääne Berliinist , kuuendat korda Nõukogude Liidus . - Vene keele harrastus , selgitas Hans ladusas vene keeles . Matemaatikaõpetaja , Harold Lloydi elusuuruses koopia . Kohtlaselt tõsine ilme , tuttavad ümmargused prillikesed ja elavad ê kinoliku efekti , nagu ripuks tuttav koomik juba järgmisel hetkel traksepidi aknakonksus , muidugi väljaspool vagunit , või korraldaks muid atraktsioone . - Aa , Estland , reageeris ta Tallinna nime kuuldes , naermaajavalt kohtlasel Lloydi-ilmel . Vagunisaatja vaatas üle ukse ja võttis piletid enda kätte . Olin jõudnud püssi ja seljakoti riiulile tõsta , kui vagunisaatja oli taas platsis : - Túai ! Komu túai ? Teeklaasid messingümbristes kõlisesid , algas reisipäeva korduv rituaal . Vagunisaatja Olga , teejagamisel valges jakis , oli ülevoolav heatahtlikkus , mis pidi end vaos hoidma , et mille ümbervõtmise ja musutamiseni minna . Ta ei keetnud kohustusest ja kopikate eest , mis ta selle tegevusega teenis . - Jooge , golubtúiki ! Suhkrukuubikud krõbisesid lihavas peos . Meiegi olime tema külalised . - Pribaltika ! - , gospodin Gans loomulikult . Klaasid kõlisesid lauakesel rongi ruunis . Tasane tirin kasvas kõrvulõikavaks tremoloks . Vibreerima hakanud vagun ning klaasiümbrisle plärin sundis kõrvu sulgema , minut hiljem laabus joomine taas leebes ja õdusas olekus . Hans tõstis klaasi messingümbrisest välja , muigas nagu millegi meeldetulemisel ning lubas rääkida loo teejoomisest . Ehk kuidas tema onupoeg jäi teisel pool , see tähendab , siinpool müüri teejoomise pärast kohast ilma . Tutvumise vaheaste - kõnetatakse kolmandas isikus , räägitakse teistest ja kolmandatest . Hansu Ida-sugulane Johann , onupoeg , oli õppinud Moskvas ja juhtis nõukogude rühmi . Noormees komsomolirühmast , Irkutskist pärit , istub onupoja lauas . Onupoeg märkab , et poiss pole näinud filterpaberist teekotte , aga tahab end olukorrast robustselt üle mängida . -Prezervativõ , úto li ? - Mis te nüüd , tõrjub onupoeg . - Teepakid . - Aga samovar ? ei jäta teine . Samovari sõna ärgitanud onupoega . - Just nimelt , samovar . Vaadake , valate vee teepuru peale , sodi lendab , ootate , kuni põhja vajub , luristate põhja pealt viimast lõppu ja sülitate teeloomi alustassile . Aga kott pannakse tassi , valatakse keev vesi peale - termos oli laual - , puhas jook ! Onupoeg liputanud teekotti sabapidi lassis ja jätkanud : - Vene inimene on samovari usku . Tema joob isemoodi . Ja tee saab parem , nagu samovaris . Vaadake , kott pistetakse ühte ... - ta tegi suu lahti - ... ja teise põske suhk- rutükk . Vana vene komme . Alustassi pealt rüüpimist ei peeta siin kombekaks . Onupoeg oli võimendanud õpetusi elavate žestidega . - Ja lusikat ei jäeta tassi . Võib silma torgata , lisanud ta . Noormees joonud , huuled veidi pruntis , paisuv teekott kergitanud põske . Ta oli hea oskuse võrra targemaks saanud , omandanud teise maailma kombeid . Ta oli enesega rahul . - Näete , kiitnud onupoeg . - Tee << Liplon >> , joomine samovar . - Ja poiss kandis ette ? Läks õpetama ? - Onupoega peeti silmas . Nagu kõiki . Eksimus sotsialistliku moraali vastu . - Minu enda kogemus teejoomisega ühenduses , kõneles Hans edasi . - Kommunaalkorteris , nagu siin öeldakse . Naistuttav , saksa keele õpetaja , kutsus teed jooma ... Hans oleks nagu hetkeks kahelnud , kas aine on sobiv , kas rääkimine pole ehk pisut piiride ületamine . Nähtavasti ütles ta silmamõõt - baltlased . - Nagu ma ütlesin , kommunaalkorteris , selle esikus näen - kolm naela , sildikesed juures : Ivanov , Sidorov , Jelena . Hans tegi jälle pausi . - Iga naela otsas oli. . . Hans kujutas kiitega midagi ümmargust või ovaalset . - Wic ein Pfejferkuchen . .. Hansu keeleoskus nappis . Üllatuslik võrdlus segas meiepoolset arusaamist : piparkoogi moodi , ja ripub seinal ? Ülo , vene seltskonnas Jula , tundis vene olusid paremini . Ta ei öelnud isegi mitte ahaa ! , vaid konstateeris : - Aa . Prill-laud . Kuid ütles seda eesti keeles , sest temagi sõnavaras vastav vene sõna puudus . Hans kohendas prill-sõna kuuldes poolteadlikult oma ümmargusi prille . Kolme keele paabelis säilusid prillid , prill-laud ja piparkook samasse semantilisse ritta . Hans tundis komistuskoha ületamisest heameelt . Ta püsis diskreetses toonis : igal maal omad kombed . Ülo märkis , et omanikutarve säilib isegi kollektiivse eluviisi juures . Hansul oli lisada pisiasi : - Üks väike detail - niidirull . Jelena nael oli löödud läbi niidirulli . Sildil olev ilma isanimeta eesnimi - oli Prokofjevna -ja niidirull lõid liigutava , kuidagi intiimse kooskõla . Aga see avalikkus - esikus ... Mulle tundus , et Hansu häälekõlas oli siiski aimuke sissepoolenaeru , ehk just seetõttu , et toon püsis rõhutatult tõsiasjalik . - Auasjaks nagu aadlivappe neid seinale ei panda . Ei saa teisiti , naeratas Ülo seletavalt . Hans jäi nõutuks , nagu oleks keeletaip jälle alt vedanud . Ülo pidi jätkama : - Osa inimesi mõtleb niiviisi : see hambahari , see prill-laud on minu , too hambahari või prill-laud tema oma . Sidorov ja Ivanov mõtlevad omamoodi : milleks enda oma kulutada ? Ja Ülo lõpetas selge sõnaga : - Kui Jelena tahab , et Sidorov või Ivanov tema laua peal ei kükitaks , siis ... - Venemaa on äraarvamatu , Venemaal ei saa kõikidest asjadest aru , möönis Hans süüdlaslikult . - Just , just . Sellepärast Lääne inimene küsibki : Miks te sabas seisate , minge ostke teisest poest . Astusime Hansuga vahekäigu akna juurde ja jälgisime väheütlevat väljavaadet . Maastikuilu algab Baikalist . Asulast eemal , lagedas paigas ilmus esile saekaater , pikk kuurialune raudteetammi varjus , ajast hall . Sama hall toon jätkus puiduvirnades autorööbaste väänleva porimülka veeres . Läbijahvatatud puit levis nagu lohe korratules riitades ja pinudes kilomeetri pikkuselt . Varesekarva porine hall helenes järjepanu - tumehall , natuke heledam , tuhkjas , kollakama varjundiga , kuni rong jõudis kollase , veritoore toodanguni . Puidukalmistu värskemad kääpad olid silmarõõmsalt heledad , kujutlus kandis ninna värskete laudade vaigulõhna . Kuskil võeti mets maha , palgid veeti raudteel kohale , saeti laudadeks , plankudeks ja prussideks . Palk läks saetera alla ning rändas valmistoodanguna porimülka teisele kaldale . Too käis , masinavärk loksutas lõugu , plaane läideti , toodang tuli . Nähtus paelus Hansu tähelepanu : - Algeline , aga milline tootlikkus ! Saksa kokkuhoidlikkusega avaldas ta kahetsust - miks lastakse nii valdav jäätmehulk kasutamata hukka minna ? Miks ei leita sellele tööstuslikku kasutust - puitplaadid või keemiavabriku tooraine ? Peitus paksude prilliklaaside taga lühinägelikkus või välgatas irooniat , kui ta ütles : - Venemaa on rikas maa ... - Venemaa on v ä g a rikas maa , kinnitasin mina omalt poolt . Hans jättis meid Irkutskis , eksles perroonil , kõnetas mitmeid inimesi , kes võinuksid Inturisti giidid olla , kuid Venemaal tema inimesetundmine ei pädenud . Lõpuks osutus giidiks jäätisemüüja välimusega plika . Kui Hans spurtis vaguniakna juurde lehvitama , jälgis giid teda lasteaedniku vaoshoidval ilmel : kuda ? kuda ? Võõramaalasi reisis kahes vagunis , kogu seltskond ei mahtunud korraga einetama . Kui esimene vahetus arvestas ka teiste isu , siis järgmiste lõuna venis õhtusse . Vagunist kuuldus mehist ühislaulu . Külalistel oli eesõigus . Võõrad , see tähendab omad , tõrjuti tagasi tavakohase küsimusega : - Kuda lezeú ? Võõras keel teeb vene inimese aupaklikuks . Meid tagasi ei saadetud . Naaberlauas istusid kaks raudteelast , ülemused , naisterahvas Raudteede Peavalitsu- sest . Poolehäälne jutt ja ringivaatamine osutas , et kõrvalisi kõrvu ei oodatud . Eesti keel rahustas konspireerijaid . Riiklikud asjad , kaubavahetus Hiinaga . Damansk oli värske asi , aga kaup käis . Hõõrdumistega küll . Hiinlased peavad lepingu kirjatähest kinni , annavad koosseisud tähtajaliselt üle , aga kolm-neli puuviljarongi korraga . Ei jõuta laiali vedada , läheb raisku . - Meie korraldus , teadagi , ohkas ametnik . Hiinlased olid vaidlustanud rongitäie saematerjali . Ei vasta lepingus ettenähtud tingimustele . - Mõõt kõigub kolme tolli ulatuses . Mees naeris . - Leping , kaitses ametnik . - Rong on peale laaditud , piirile toimetatud , loovutamise tähtaeg käes , muretses ta . - Mõni toll . - Aga nad on maksnud , leping näeb etle . Ja mina pean asja lahendama . Hiinlased näitasid ennast . Ei olnud kerge venelastel suure naabriga . Teisel sõidupäeval hõivasid valgesärgimehed restorani hommikusöögi järel . Seltskond vaheldus , kuid omadest keegi sisse ei pääsenud , ka mitte vedurijuhid , vagunisaatjad ja muud ametnikud , kellele toit oli nähtavasti ette nähtud . Nad käisid ikka ja jälle ukse taga ja voorisid tühjalt tagasi . Teevesi täitis kõhtu . Nälg ei kasvanud nurinaks . Kuidas siis ? - Nad on ju maksnud . Mitte rahaga . Valuutas ! Ei ole võimalik , ei pääse , kohti ei ole - kõik nägid , keegi isegi ei valetanud . Külalised istusid sees ja laulsid . Ainult peatustes pudenes restoranist kaameramehi perroonile , ainull ühel valitud eesmärgil . Naabervaguni saatja päris Ülolt isegi natuke väljakutsuvalt : - Või peaksime meie laule laulma ja nemad pealt kuulama ? Valuuta eest . Seisavad ukse laga sabas ja kuulavad vene laulu ! Söömavalik restoranis kahanes sõidu edenedes . Suuremates jaamades äris kokk vaguni-trepilt kohalikele mune ja pastöriseeritud piima . Moskva küllus leevendas provintsi puudusi . Odavam toit oli peagi otsas . Teeäärsed kartulimüüjad ilmusid selles sõidujärgus , kus tavareisijate kõht juba korisema hakkas . Igas jaamas oli rongi vastas seitse-kaheksa eite , mõni meesterahvas , kes müüsid kuumi kartuleid . Keedu- ja soojendusviis jäi mõistatuseks , keegi rongiline lõõpis , et küllap hoiavad undruku all soojas . Asisema inimese suhtumine . Ajalehepaberis nutsakas maksis seitsekümmend kopikat , ühe rongipeatuse kohta oli müüja sissetulek kolm-neli rubla . Keegi ei hõikunud ega pakkunud , hallid olendid seisid tummas kobaras , tagasiraha kopikad valmis loetud . Kui kaugelt jaama teenima tuldi ? Restoran ei olnud paljudele taskukohane , sissepääs vaevaline , ja kui sealgi odavamal toitu saada polnud , kasvas nõudmine kartulile järele . Kollased kuumad auravad kartulid ! Kui rong kiirust maha võttis ning peatus hakkas lähenema , ilmusid kaameratega härrad vahekäiku ja vaguniesikusse valmis . Objektiivikatted pisteti taskusse , vaadati aparaatide valmisolekut ja - vahetati omavahel pilke , muiet varjates ja välja näidates . Toulouse-Lautreci ilmetega härrasmehed . Lääs ja Ida kohtusid kartulimüüjate ning lõhnastatud , svipsis ja õhetavale härraste näol . Üleoleku nauding , mida esialgu häiris hirm mundris või erarõivais korrahoidjate pärast . Keegi segama ei tulnud , julgus kasvas . Müüjate räsitud trobikond kohmetus võõrast tähelepanust , kuid nad ei võinud end pildistajatel häirida lasta . Väljanägemiselt närusemad pälvisid suuremat tähelepanu . Mitme kaamera klõpsutamise risttules käis kartulite ja kopikate vahetamine . Inimestena lakkasid pildistatavad olemast - objektiivid fikseerisid objekte , vaatamisväärsusi . Avanev , oma saavutusi näitav ning valuutat jahtiv sotsialism pakkus külalistele pikal rongisõidul seksiga võrreldavat rahuldust . Kui metropolis võis miilits juurde astuda ning filmi välja keerata , siis siin polnud keelajat . - Kakoi užas ! kuulsin ma selja taga naisehäält . - Pildistavad , näitavad , trükivad ajakirjas , mis meil on , kasutavad ära . Naine sirutas sõrme välja nagu nagaani , hambad ristis , nördimuse pärast susistades : - Element minema kihutada ! Saja kilomeetri taha . Jõudsin eneselt küsida , kuidas ta seda teostada kavatseks , kui taipasin , keda ta silmas pidas . Spektaakel kordus jaamast jaama : avamäng vaguniesikus , tähendusrikas pilkudevahetus , tehnika kontroll , siis pärisetendus jaamaesisel , kühmu hoidvate näitlejatega himurate kaamerate ees . Ja vagunite vaatetasand oma suhtumisväljendustega . Asised sõitjad olid agressiivsed , mõnikord nostalgilised : - Milline häbi ! Milline teotus ! - Militsii net . Porjadka net . Kes oli kartulite , kes kopikate , kes enesetähtsuse ja üleolekutunde rahuldamise peal väljas , kes nuttis taga kindlustunde ja korra kadumist . Fotografeerijad vahetasid vaatepunkti ja perspektiivi - pildistati seistes , kükakil , pea kohale tõstetud kaameraga üldperspektiivis . Parema pildistusvälja loomiseks nügiti teisi kõrvale , läbi kaameraotsiku siblides oligi lähiümbrust raske märgata . Etenduse kordudes hakkas silma vurrukestega noorhärra , kelle lihtobjektiiviga kaamera ei võimaldanud kaugemalt zoomida . Mees jahtis ometi lähivaateid , ilmeid , rõivaste narmendusi , kalossides jalgu . Ta pidi pildistatavale väga lähedale minema . Ta töötas nagu vaherõngastega , pildistas nagu seeni . Südameküllane teejagaja , valge serveerimisjakk seljas , jooksis reisijate hulgas kartulile järele , kuigi tema ülesanne peatuses olnuks mahamineku ja pealetuleku eest hoolitseda . Tema golubtšikud olid tal kohe ümber , hea naisterahvas naeratas kaamerate poole ja oli pildistajale naerurõkatustest meelitatud . Viimane pilt tehti vagunitrepil , poseerijal aurav kartulipusar peos , jakk eest lahti , matsakad rinnad raudteepluusi pungitamas , barett ripakil ühe kõrva peal . Pildistajate sõõr piiras nagu riigipead . Kaamerani , põlvpükstes härra naeris silmad märjaks , nagu lapsed mõnikord , mispuhul üteldakse pea kinni , piss tuleb püksi . Järgmises peatuses andsid kaks härrat aparaadi aegsasti kamraadide kätte , õpetasid , kuidas võtta . Vurrudega eit , kalossid jalas , oli fotogeenseim leid . Ostjad astusid ligi , surusid " Pravdasse " keeratud kartulid rinnale , vaatasid kaamerasse ja naersid . Ausammaste ja purskkaevude ees poseerijate seltskond . Üks kartuliportsjon toodi vagunikoridori , nuusutati ja naerdi . , Head meelt enam kui seitsmekümne kopika eest . Uudistajate ring tõmbus eemale , ost lennutati vaguniaknast välja . Jaamades liigub rahvast , kelle kohaloleku eesmärki ja otstarvet on raske määrata . Suuremates jaamades tegeleb nendega raudteemiilits . Mäletan Imanist - istub jaama juures pingil kaks vanameest , jutustavad omavahel . Miilits astub ligi : - Mis asja ? Mida istute ? Vanamehed ajavad sõrmi harki : et , noh , nii , mis nüüd ? Korravalvur ängas üheainsa asjatundliku hoobiga mõlema nupulised kepkad peast , mehekeste pealuud klõpsatasid kokku ; kõrvatagust sügades ja omaette jõmisedes korjati mütsid maast , löödi põlve peal puhtaks ja kobiti minema . Peatuses seisis üksik vanamees , tolstoilik täishabe nagu viht ees , pilk eemal ja äraolev , otsekui viibiks tühjal merekaldal . Paljas laup helkis vastu päikest nagu vaskpada . - Filosoof , muigas üks pildijahimehi.Vurruline fotograaf piiras vanameest en face - vaateni ja sattus läbi kaameraotsiku tõtt vahtima . Oli vanamees pime ? Nägi ta enda ees seisjat ? Sai temast pilti või mitte ? Igatahes vanamehe ilme ei muutunud , tema vaatas ikka oma nähtamatut ilmamerd . Mässava pimeduse all naksub vana palkmaja tormikohinas . Jahe õhuvoog pressib läbi pragude hämarasse tagakambrisse , jäme tüll kõigub , leegike hüpleb küünlajupil ja heidab aamide all tontlikult karglevaid varje . Soemüüri lõõri uhav tuul lõgistab siibrit , pööning nagiseb tumeduses . Hooti , nagu herneid viskavad iilingud raskeid piisku vastu aknaruute . Pea sirutatud esikäppadel , lamab koer ja vaatab kannatlike silmadega . Istun peremehena sängiserval , tallad vastu kaltsuvaipa , suitsev sigaretikonis kollakate näpuotste vahel . Mus kibeleb himu klõmaka järele , taburetile asetatud plekktoosi kuhjuvad konid . Mõttetu suitsetamisega täidan ma aega ja habrast olemist kaoses . Kuid mürgivina ei alanda rinnas käärivat ärevust . Räägin koeraga . Kokkukuulumise tundes vaatab loom truil silmil oma isandat . Kuni pimedusest raksatab aknasse maru murtud männioks . Killud lendavad klirisedes põrandale , viburid piitsutavad kambrisse , küünal kustub ja koer kargleb niutsudes edasi-tagasi ega leia asu . Kähku tegevusse tõusnud , kolistan ma rehe all , leian kobamisi lataka vineeri ja riistad ning löön katva tahvli lengidele . Teoga on pinge nagu murdunud ning vastu hommikut saan mõneks tunniks sõba silmale . Läbi mässava ruumi imbuv aoahk kahandab taganeva pimeduse hirmutavat jõudu . Ärkan , ringutan , mõmisen , veendun aknapaiga vastupidavuses ja sätin teevee balloonigaasi leegile . Paksu võileiba mäludes poetan vorstinahad koerale , kes need rasvased nöörid õhust lõugade vahele püüab , nii et kihvad klõksuvad . Hommikul annabki torm järele . Hooti kohisevad männid painutavad oma lakka puhangute all , madalas maitaevas libisevad sinkjashallid pilveräbalad , poetades rabisevaid sagaraid . Lõunaks need kaovad kuhugi , taevas selgib ja pilvede vahelt paistev päike uudistab räsitud maad . Olen metsavaht . Seifivõtme põuetaskusse susanud , tõmban kummisaapad jalga , presentjope selga , katan pea rohelise ametimütsiga ja lasen koera välja . Omaette kirudes veendun veel kord , et elektrivool on katkenud . Kiirustamata annan kahe tallega lambale heinad ja vee ette , lisan veidi leibagi , kaalun loomade väljalaskmist , ent pistan pulga laudaukse põõnale . Hõikan peni ja me läheme . Marust rüüstatud mets . Niiskel rohul vedeleb rebenenud oksi , poolikud tüved latvapidi maas , kollakasvalged tüükad murdumiskohalt süüdistavalt taevasse sihtimas . Siinseal on langenud terve puu , juurestik koos lahmaka kamarakettaga serviti nagu poolik karukoobas . Ma seisatan , jään hingamist ja silmi kinni pidades kuulama - kauguses ko- hiseb meri , rohkem nagu mu enda veres , sest ma tean . Seljaajuga isegi tunnen , et millalgi väga ammu olen ma kuidagi seal juba olnud . Ent sel laastatud päeval ei taha ma merd näha . Vedelsoolane hiidüsk tervikuna näib väliselt alati endine , püüan end Märja Ema ees alati puhtana hoida ega tunne süüd Tulise Isa ees , keda näib olevat võimatu solvata . Lihtsalt mu mõistus ei küüni kontakti Päikese mõõtmatu tarkusega . Kõigi olemist mürgitavaid muutusi on metsavahil üksi võimatu muuta . Sekkudes võib kaost kuigivõrd korraldada oma vahiterritooriumi piires . Ma sammun metsateel , hindan kohati puistusse põigates tulevaste ettevõtmiste võimalusi . - Mida muud kui küttepuid võivad hakkajad siit varuda . See asi tuleb mul metskonnas kooskõlastada , ehk vastavaid aktsiaseltsegi mahitada ? ! Sest mida suudab see meie suure kaitseala üksainus hooldusraide brigaad ? Koer nuusib põõsaste ümber , tõstab koodi vinklisse , märgistab mõne toekama tüve ja sörgib edasi . Varsti jõuame põndakule , tiivikult avaneb vaade ümbruskonnale - kohad valendavad räsimise jäljed , kuid üldiselt tundub sinakasroheline ladvamassiiv endine . Ja kaks kotkast hõljuvad kõrgel taevas , liueldes väljasirutatud tiivul nagu tumedad plaanerid . Juba aprillis olin ma vastse metsavahina neid võimsaid linde silmanud . Nüüdki tõstan binokli palge , kuid ei veendu kiikrigi kaudu , millist kotkaliiki just näen . Lõpuks binokli silmilhoidmisest väsinud , arvan nad merikotkasteks ja huvitun ikka rohkem , miks linnud kaares ühe koha ümber tiirlevad . Oma pimedas südames ma nagu aiman midagi , kuid ei lase neil aimdustel pähe sõnadeks selgida . Jõuan veerand tunniga kotkaste hõlje alla , mets on siin sünge ja radadeta . Peremehe hasardist nakatunult saalib kärsitu , segavereline hagijas mustikapuhmikute ja mätaste vahel , kuni eemalt heledaid haugatusi kostab . Jooksusammul lähenenud , märkan üheaegselt nii raohunnikut kui olevust . Sekundiga on mul kõik selge : tormi murtud jäme mänd on varisenud koos raske kotkapesaga , eemal samblal haugub peni kongusnokse sulispalli peale . Käratan koera vait ja eemale ning uurin põlvili laskudes väikest kotkapoega . Unustamata enne üles vaadata . Vanalinnud ongi ärevalt madalamale laskunud , kuid nad tiirlevad latvadest kõrgemal . Ja nende all samblal losutab turris armetu kotkavõsu , nokk lahti ja silmad täis trotsi ülekohtuse ilma vastu . Mus tõuseb tuhin ja uudishimu , uurin haohunnikuks murdunud kotkapesa . Koergi nuusib ümber riismete , korraga märkan tüügastest muljutud sulelist : üks merikotkavõsu on risu alla lämbunud . Kahjutunne südames , kisun oksad välja ja vabastan elutu linnukeha rägahaua survest . Parajasti mahub see presentjope küljetaskusse . Elusa , kuid hääletult nokka paotava ilmatrotsija pistan ma põue . Vahitalus vaatan äratuskella , tormipohmeluses unustatud indikaatorid näitavad sama . Rehalast pappkasti toonud , asetan selle eestoa nurka ja kotkapoja sinna sisse . Kahetse- des , et mul värsket kala ei ole , leian sahvrist hakklihapaki . Koer kugistab kiiresti oma poole ja limpsab lootvalt keelega , ent ülejäänu tõstan ma kausikesel kotkapoja ette . See sulisolevus aga ei hooli maisest rokast , nagu kaevuveestki konservitoosis . Endale soojendan eilset suppi , lõikan leiba ning helbin isuga . Põrandale tõstetud pära lakub peni . Ka hallikirju , püstise sabaga kass astub areenile , aga see emane rotipiht on liiga iseseisev , et peremehe säärt hõõrudes manguda . Hämarani on veel jagu aega , kärsitult homset oodates ei leia ma rahuldavat tegevust , kuigi majapidamistöid haigutab hulgi . Punnsilmsed lojused ja aediku üle vaadanud , kohendan tara ja lasen silmadega üle hoovi . Saunaräästa all vedeleb hunnik jändrikke , nende pakkudega jändangi kiilu kilksutades , kuni vajub hämutagune päike . Teekruus jahtub laual , petroolilamp kuumab lehka , raadio on vakka kui sukk . Mul on raamatuid , kuid lappamine ei anna otsitavat . - Ehk jäi sinna kamorkasse ? Äia juurde ? Kuid enam ei ole mul äia , mansardi ega naist selles . Ka last pole mul . On vaid koer , utt , talled , kass , püss ja mets ühes sisuga . Mõistus muidugi üle selle . Ja nüüd siis veel kotkapoeg . Jah , uus hing on majas , kaitsevõrk üle võõra vabaduse . Siiski mõtlen oma lahutatud naisele . Kotkapojast isu täis vaadanud , meenuvad mulle viimased põrgunädalad linnas . Pärast avariid olin öö pogris istunud , murdunud rangluuga siis hommikul kiirabihaiglasse edasi viidud . Muidugi jäin süüdi kui roolijoodik , omavoliliselt auto võtnu , kes rammituna prohmaka lunastas . Käärimises metsaameti ja naisega olin vintispäi lömmisõidetud << Volgaga >> pannud sellele topeltprotsessile punkti ja , sulg sabas , hundipassi ja tolmunud diplomiga metsavahitallu maandunud . Sinnagi tänu endiste alluvate eestkostele . Deliirse rutiiniga näriv linn ju ei pakkunud pesa ega vähegi rahuldavat leivatööd . Küll aga , tänan väga , vabatahtlikku viinaravi ! Metskonnas võiks nüüd paari aastaga selgust leida ja ennast Olen ületalve ankrus istunud , end vähehaaval sisse seadnud , hingi muretsenud ning maja- ja metsapidamises mingi rütmi leidnud . Ent päriselt pole ma looduse ürglaiska voolu sobitunud , endakinkimise hirmuta aja kulule allunud . Üksindus veel ei piina mind , aga linnatempost narkotiseerituna tunnen , et palju aastaid ühtviisi kolkas konutades ma vastu panna ei suuda . Kuigi adun võimalust , et võiksin inimestele lähemale kolinuna kogu eluks alevisse ehk jäädagi . Tatsan varahommikul pappkasti juurde . Taevapoeg paistab endine : keerutab pead ja paotab nokka , kui näpuga silitada üritan . Esimesed paar päeva on kõige tähtsamad , pean tegema kõik , et olla tõeline kotkavanem . Lahtimurtud jahipüss jääb seifi , rahakaaned ja võtmed kindlalt taskusse , raudkits rehalast veerevalmis , niutsuv peni majavahiks . Mopeed poole rehvini niiskes roopas , püsin sadulas ja metsateel . Hüva- ja kurakätt libisevad männid-kuused , sekka hiirekõrvus lehispuud . Paar risti ette murdunud tüve sunnivad mootori vakka , kuni sõiduriist ümber langenu saab lükatud . Varsti põran mööda tanumat , mõnusat asfalti jagub lühemalt Kontori ees seisab mõni auto , minul õiendusi hulgi kukil . Seletamine , arupärimine , plaanimine , paberitega sehkendamine ja telefonikõnelused venivad lõunani , siis on tehnikud äkki laiali kadunud , kärbsed sumisevad vastu aknaklaasi , mulgi aeg edasi vaadata . Kauplus pole kaugel , ei juustu ega õlut selles , viin seisab talongi peal . Haigutavas vitriinikülmas vedeleb röögatu hinnaga pekivesine sink . Kuid haput veini seisab laos küllaga , märkan äkitselt ukse vahelt . - Seda ja kella kahte siis ootavadki vatijopedes kolhoosnikud ja ühistumehed poe ümber suitsu kiskudes . Ja aega veel on . Ka külvini . Vahelduseks vaatan hoone teise saali : majapidamistarbeid , instrumente ja materjale seal ju vedeleb , aga ei ühtegi , mis võtmist vääriks - pehme ja tavotine impeeriumiraud . Ega mul otse häirivalt midagi puudu olegi , aga vaatama peab ikka . Mine sa tea , mida vahel kolkaletil ripakil seisab ? Äkki märkangi sõiduauto radiaatorit absurdses üksinduses keset hiirelõkse ja poonimisvaha . Hetke kahtlustan , et müüja on mootoridetaili omaalgatuslikult välja pannud , autovidinad leiavad alati ostja . Tunnistan hinda , radiaatorit ja selle veidi muljutud ribistikku , kui korraga välgatab mus idee . Kongeniaalne ! Peale jahutusriista ostan veel kilo kahetolliseid naelu ja küsin traatvõrku . Kusagil oodatakse seda kuude kaupa , jaa-jaa , rulli saab ikka metsavahile hoitud , kui lõpuks tuuakse . Ega muud siis praegu midagi . Toiduosakonnas on mehed leti äärde ritta seisnud , viis minutit puudub kahest , paar varmast tassivad müüja näpunäitel pappkaste , millel püstised nooled , veiniklaas , vihmavari ja kiri VINIMPEX . Möliseda sabas ei passi , kui keegi midagi kuuldavale laseb , siis peab öeldus ikka annus vaimukat nalja olema . Otsitud üte jääb kahtlaselt üksi hõljuma nagu formaliinilehk . Aga mahlakas sõna saab naerupahvaka ja kommentaaride vastukaja . Ostukorv näpus , valin riiulite vahel konserve , ega peale kala midagi väljas polegi ning seegi on üpris soolase hinnaga . Paar pätsi leiba ja batoonid mahuvad omaette kotti . Saba hakkab sumisedes juba lelli nihkuma , müüjal on kibe tegu pudelite letile tõstmisega . Veini jaoks pole talongi vaja , harva küsitakse alla kolme nuia näo peale . Viimaks maksan oma toidumoona ja kolme veini eest . Esimene janusem voor on seks ajaks üle veerenud , hulk tühje pappkaste vedeleb leti taga hunnikus . Raskem kaup alla , leivad-saiad peale , pakin kraami seljakotti kokku . Kandami rih- madega kindlalt pakiraamile kinnitanud , löön mopeedi põrisema , istun sadulasse ja veeren kodu poole . Minek metsateel on tasane . Täis askeldust päevad summutavad mus valulise järelemõtlemise . Läbi sõidab mõni auto , aetud saab mõni jutt , tuuakse traatvõrk ja aknaruut , nagu lubatud . Õhtuti tunnen südamegrimassiga endas ametnikuhoiaku riismeid . Hapu vein kuumendab mu soonis verd ja mälus selgivad pildid minevikust . Mitte keegi ci oota mind ja mu elu pole valus ega magus . Ainult töö ootab tegijat . Terve laupäeva kartuli muldamisega jännanud , jätan õhtul traktorimehele viimase viinatalongi . Loojang punetab aknaklaasil , mis seisab nüüd ilusti vineerilataka asemel . Jämeda silmaga tsinkvõrgu rull aga lamab räästa all nagu priske props . Ju pühapäev on see , mil alustatud töö ka lõpule tuleb viia . Muidu venib terve suve peale . Nüüd on mul kiire , tubakasuits hõljub ümber tegemise . Vaiad kindlalt pinda tagunud , vean traatvõrgu ümber ja naelutan palkseina . - Mis ebardlik võrk seda aidaesist nüüd rägastab ? Egas mind ometi sea moodi piirama hakata - nõnda võõristab peni suurisilmi mu toimetusi , otsekui tunneks ta inimkeeles . Ta nuusutab halli metallkudet , tõstab koodi vinklisse ja pritsib vaiale märgilõhna . Oma tegevuse eesmärki seletades rahustan truud looma ja see adub saba liputades . Koeraga on hea rääkida - alati kuulab ta su lõpuni ega ütle midagi vastu . Õhtul vaatan vist juba oma sajandat korda pappkasti ega tunne mingit rõõmu . Kotkapoeg norutab reageerimata nagu tülpinud vang . Konksjas nokk keset vihaväsinud ilmet , konutab linnuhakatis osavõtmatult kastisamblal ega hooli toidust , veest ega hooldajast . Kelle mure pole eriti terav . - Ei , nii see enam kesta ei või ! Homme panen ma su valguse ja õhu kätte kekslema - otsustan ettevõtlikult . Homsega ühendab meid niiskelt lõhnav kevadöö . Ja kotkapoeg saab aeda . Traatvõrgust ümbritsetuna seisab ta turritades ilmaõhu hoovuses , päike pole talle võõras . Linnuhakatis on liialt väeti ja orb , et talle täit vabadust pakkuda . Nõnda piirabki teda vangistav ja kaitsev metallkude . Läbi selle silmitsen oma hoolealust ja soojendan lootust , mida peab kinnitama aeg . Nüüdsest oleks mul nagu uus universumikese . Tulles või minnes vilksab mu esimene või viimane pilk ikka kotkale aias . Lind liigutab end harva , vahel nõksakutega pead keerates , toit ja vesi näivad tast peaaegu puutumatuna . Umbusklikult üksikuna , justkui oma saatuse ja ainsa olemise toime üle juureldes , seisab arutu kotkavurle etteheitvalt keset ilmakõledust . Mulle tundub , et tänu osavõtmatu noorkotka hoiakule aimdub inimesele maailma ja olemise ääretu ükskõiksus . Vahest on see petlik , kuid igal juhul kummaline suhe . Kodupidamises toimetades olen juba tuhandeid pilke kotkaaiale heitnud , kuid kordagi pole ma silmanud , et kotkanääps toitu nokiks . Ent ühel varahommikul piiludes näen viimaks , kuidas Taevapoeg ( nii olen ma mõttes linnu nimetanud ) loiult raiudes kuivanud hakkliha nokitseb . Ja see vaatepilt on mulle viimaste nädalale suurim rõõm . Asulapood aga ei paku valikut . Jupike suitsuvorsti on kildudeks tükeldatud , kallis kraam seisab kuivades päikese käes , kuni hiired viivad . Mõne vargavati lõksu pihanud , tõstan hiiri sabapidi Taevapojale ette . Ent selle hoolimatus hakkab mulle juba kergelt närvidele käima . Ratsionaalne aru ei suuda elu seletamise ja alalhoidmisega ühildada tema külma ükskõiksust enese ja ilma vastu . Tjah ! Uhke lind pole ilmas samaviisi kui inimene . Üldiselt vaid seda suudan mõista . Kuid ma evin oskusi , mis puuduvad mis tahes loomal ja enamikul inimesil . Kuuendat päeva seisab kööginurgas üks pütt . Päästan alumiiniumist piimanõu kaane vedruvinnast , kohe pahvatab gaas üle tihendi . Ruskest vedelast segust hingitseb jõudu . Tomatipasta , suhkur , vesi ja pärmipulk on oma eeltöö teinud . Kuid ma pole ometi mingi promott või turuvarblane , kes toorest käärilist lürbiks . Hinduse naaber Edgar istus köögis ja põrnitses vihaselt tühja pudelit ja viinapitsi . Ta oleks tahtnud end täis juua , aga kodus rohkemat kui see tilk ei olnudki . Ta oli eelmisel õhtul kaluritega tublisti napsitanud , hommikul mingi tühise asja pärast naisega järjekordselt tülli läinud , millele järgnes kõik nagu tavaliselt : pidev näägutamine , mis lõppes vihkamist tulvil vaikusega . Kurat küll , miks ma selle eidega üldse elan ! Hetkeline viinakergendus muutus uuesti tapvaks iivelduseks . Oleks pudel õlutki . Persse ! Ta vaatas kella : alles pool üks . Paarkümmend minutit tagasi tuli Hindus jooksmast , äkki ta on veel üleval ? kindlasti on . Ta põlgas seda meest , aga häda ei anna häbeneda . Teise helistamise peale uks paotus . - Kuule , ega sul juhuslikult pits viina ei leidu ? küsis ta mesimagusalt - Eile sai kaluritega pidu pandud , aga täna ei võinud sõidu tõttu ennast ravida , ja näed , kodus ka pole mitte tilkagi . Hindus oli kuidagi näost ära . Edgar arvas , et too on samuti kõvasti võtnud ja nüüd käis end enne homset tööpäeva jooksuga ravimas . Paneb südame nahka , mõtles ta , aga eks see ole iga mehe enda asi , mis ta teeb . Edgar vajus nahktugitooli ja jälgis , kuidas Hindus baarikapi juurde läks , sealt konjakipudeli ja klaasid võttis . Kapp paistis igasuguseid jooke täis olevat . Paistab , et see mees on salajoodikuks muutunud , otsustas Edgar ja neelatas . Nad olid maja valmimisest peale naabrid ja suvekodud olid lähestikku , aga sellest ajast kui Hindus hakkas tuult tiibadesse saama , nad enam suurt läbi ei käinud . Igaühel oma seltskond , muigas Edgar mõrult , ja priske kont minu naise hammaste vahele närimiseks - vaata , kuhu ikkagi Hindus on jõudnud . Et siga seda raiska sööks . - Kuidas siis puhkus läks ? küsis Hindus klaase täis valades nagu jutujätkuks . - Ega ma kaua su aega ei viida , ütles Edgar klaasi järele küünitades . - Istu aga istu , oli Hindus äkki nagu lahkus ise . Mis kuradit see siis tähendab ? mõtles Edgar ja kallas konjakit kurku . - Näed , pesen parajasti dressipükse , seletas Hindus . - Jooksin rabaveeres ja komistasin kännu otsa . - Või et kännu otsa , sõnas Edgar , et midagi öelda . - Ei usu või ? läks Hindus veidralt sabinasse , proovi ise pimedas joosta . - Ega ikka ei proovi küll , jooksmisega võivad tippjuhid end vormis hoida , minusugusele aitab pitsist viinast küll , lisas ta varjamata irooniaga . Hindus jõllitas talle otsa , ning Edgar mõtles loiult , et ega ikka valitsuse mehi pole kasulik narrida , ent Hindus vist ei pahandanudki , valas ta pitsi konjakit ja triikis mõtlikult sõrmedega lauda . -Sa küsisid , kuidas puhkus läks , aga mõtle ise , mis puhkamine selle naistekarja keskel saab olla , rääkis Edgar , et tuppa vähegi elevust luua . - Kuule , ma teen lähemal ajal ühe asetäitja koha juurde , kas sa ei tahaks meile üle tulla , ütles Hindus järsult ja läks aknast välja vaatama . Edgaril jäi suu üllatusest lahti . Silmade ees kangastus tulevik . Aga ainult hetkeks . Ta aimas , et midagi on lahke vastuvõtu ja ahvatleva ettepaneku taga . Midagi üsna keerulist , millest ta veel midagi ei tea . Küllap ta selle välja urgitseb , võimalik , et isegi täna tabab mõne vihje . Ta on pikalt puhkusel olnud ja paistab , et vahepeal on Hindus talle kogemata pihku jooksnud . Mis see võiks küll olla ? Ta võttis pitsi , aga pani selle kohe lauale tagasi . - Noh , kas siis ka mina pean hakkama öösiti jooksmas käima ? püüdis ta nalja pakkuda . Hindus vaatas ikka veel aknast välja ja Edgarile näis , nagu ta oleks võpatanud . - Mis siis ka linna peal uuemat on ? küsis Edgar , aga Hindus ei vastanud , seisis seljaga tema poole , just nagu oleks akna taga midagi enneolematult huvitavat toimunud . Nüüd tundis Edgar , et sündsusetu oleks edasi istuda , ta tõusis ja ütles , et Hinduse ettepanek on huvitav ja ta kaalub asjaolusid . Mis , kas hakkad juba minema ? Hindus pöördus kiiresti tema poole ja ta hääles oli erutust Edgarile jäi mulje , et naabril on tarvis temaga rääkida , aga miskipärast too ei julge seda teha . Ta irvitas omaette : paistab , et ühel mehel on vesi ahjus , ning uksel tuli veider mõte pähe , mida oli vaja kohe kontrollida . - Kuule , ütles ta - Ega sul vaba raha kodus pole , saad isegi aru , puhkuselt tulek . - Palju sul vaja on ? küsis Hindus peaaegu silmapilkselt . Ta vastas , et paar tuhat peaks asja ära ajama . Kui Hindus raha tooma läks , kuulatas Edgar oma ärevaid südametukseid ja raha vastu võttes nägi oma erutusest värisevaid sõrmi . - Ma arvan , et sa saad aru , et targem on mõningaid asju vahel mitte märgata , ütles Hindus kuidagi teravalt , ja kui Edgar talle otsa vaatas , jahmus ta tolle vihkamisest tulvil , otsekui sugereerivast pilgust . Koduukse taga hingas Edgar sügavalt . Ta oleks nagu hiigelsuuri kala landi otsas visklemas tundnud , aga tal polnud kahva ega kongitsat , millega seda paati tuua . Üks oli nüüd kindel : Hindus kardab teda . Aga miks ? Edgar läks tema jaoks ülestehtud kuúetist mööda magamistuppa , võitis riidest lahti ja puges naise kõrvale . Too lükkas ta jõhkralt eemale . Edgar kihistas endamisi naerda , alles hulga aja pärast ütles nagu muu seas : Linnas on vahepeal üht-teist juhtunud ja minust tehakse Hinduse asetäitja . Paistab , et peaks nagu esinduslikumat naist vaatama hakkama . - Ega sa nalja ei tee ? - Asi on naljast kaugel , just praegu tulen Hinduse juurest . Ei läinudki palju mööda , kui naine liibus ta vastu . Kuradi eided , itsitas Edgar ja sikutas naise öösärki ülespoole . Evelin tahtis tekki peale tõmmata , aga käsi puudutas veidi niisket okastega maapinda , ta paotas silmi ning ehmatades nägi helendava taeva taustal männilatvu . Suu kuivas . Sähvatustena käisid läbi valutava pea mälupildid : baar , lõbus seltskond , kus palju joodi ja naerdi . Seejärel tühjus . Hinge hakkas närima hirmusegane tunne , ta tõusis istuma , nägi metsaalust ja mõne meetri kaugusel hallis ülikonnas sileda näoga meest , kes hoidis käes musta kuldkaunistustega pikanokalist mütsi . Ta vedas kiiresti laialivajunud pluusihõlmad teineteise peale ja häbitunde eest polnud kuskile peituda . Mees astus aga lähemale . - Mis teiega juhtunud on ? küsis too onu murelikult . - Ma ei tea , pomises Evelin , ja tõepoolest ta ei teadnud , pööras mehe poole selja ning hakkas palavikulise kiirusega pluusinööpe kinni panema , seejärel tundis , et tal pole püksikesi jalas , ta vaatas enda ümber , aga ei näinud , mida otsis , ja kotti ka ei olnud , ometi oli tal eile kott kaasas . - Tõuske nüüd üles , ma sõidutan teid koju , ütles mees . Evelin ajas end masinlikult püsti , rapsis paari liigutusega okkaid rõivastelt , ent mõne sammu järel hakkas midagi sooja ja märga reite peale valguma . - Oodake , hüüatas ta ahastades eesminejale , toetas pea vastu mändi ja maailm oli äkki pimedaks mülkaks muutunud . Mõtted tulid alles hulga aja pärast ja maailm oli ikka täpselt nii ilge , kui oli . Ta jõi end seal baaris purju , keegi viis ta metsa alla , tegi temaga seda , varastas koti ja läks minema . Ta ei osanud mäletada , kes see oli , või oli neid mitu ? ! Hallis ülikonnas mees ootas kannatlikult Mida temal siit vaja on , ahastas Evelin . Kas ta ei mõista , et tahan praegu üksi olla , aga samal ajal taipas , et ei suuda üksi olla . Teda oli varastatud ja ära kasutatud . Vägistatud ? See oli ju vägistamine . Ta peaks politseisse minema . Igal juhul peaks , et kätte maksta . Nad olid hulk aega mööda majadevahelist teed käinud , kui mees välismaise auto ukse avas ja tal tagaistmele istuda laskis . Miks tollel auto siin on ja mida ta üleüldse seal metsa all tegi ? Äkki ta ise ? Ei , too on liiga soliidne , sellisel on plikasid iga nurga peal võtta . - Ma sõitsin mööda ja nägin tee pealt , nagu keegi lamaks mändide all . Alles veidi aja pärast otsustasin vaatama minna , lausus mees , otsekui ta mõtteid lugedes . - Kuhu me sõidame nüüd ? Evelin silmitses eesistmel lebavaid õllepudeleid . - Mul on janu , kogeles ta viimaks . - Muidugi , muidugi , sõnas mees nagu rõõmsalt ja tegi pudeli lahti . Õlu oli külm , nagu jääkapist võetud . - Mis teiega siis juhtus ? küsis mees hoolitsevalt , aga vastust ära ootamata käivitas auto , nii et õlu Evelinile pluusi peale pritsis . Ta sõitis suurele teele , aga siis pööras uuesti ühele kõrvaltänavatest ja jättis auto seisma . - Öelge ometi oma aadress , sest seda teadmata ma ei saa ju teid koju sõidutada , ja mees naeris tehtult . - Ma ei saa koju minna , ütles Evelin , sest teadis , et Arvo pole veel tööle läinud . - Ma arvan , et me peaksime politseisse sõitma , ütles Evelin tüki aja pärast arglikult , ta ei olnud selles põrmugi kindel , ja lisas : Oodake veel , ma pean mõtlema . Õllepudel sai tühjaks ja peas levis meeldiv tühjus . - Miks politseisse ? küsis mees . - Ah muidugi , te pole ju rääkinud veel , mis teiega juhtus . - Ma ei teagi täpselt , me olime sõbratariga eile baaris , ma kardan , et mulle joodeti mingit uimastit sisse ja varastati kott ära ... - Kas kotis oli midagi väärtuslikku ? Evelin mõtles : kosmeetikat , natukene raha ja muud pudi- padi . - Ikka üht-teist oli , venitas ta . - Kuulge , olge ikka mõistlik , ma ei usu , et politsei ühe kotivarguse pärast sõrmegi liigutab . Autos oli mõnus istuda . Mees tegi teisegi õlle lahti . Evelin häbenes mehele öelda , miks tal oli tarvis politseisse minna . Aga kas ongi sellel kõigel mõtet ? Kõiksugused sekeldused ja igal pool on kohutavalt piinlik sellest rääkida , pealegi on ta nüüd õlut joonud ja lõhn on juures . Ta ohkas . Milline välimus mul võib küll olla ! Eesistmele vahel oli kamm , ta võttis selle ja kammis . - Mis me nüüd teeme ? küsis mees . - Ma ei saa koju minna , võti oli kotis ja perenaine tuleb alles õhtupoolikul , valetas Evelin . - Mul pole praegu kuskile minna . Mees jäi silmanähtavalt mõttesse . Said nüüd , kihistas Evelin omaette , korjasid tüdruku üles ja praegu vaevad pead , kuidas temast lahti saada . Aga miks ta üldse minuga tegemist teeb ? Äkki on tõepoolest hea inimene ? Viib mind enda juurde koju , laseb vannis käia ja paneb magama ? Ei , seda küll mitte , säärastel on oma naine kodus , abielusõrmuski sõrmes , kodu korralik ja kaitstud . Aga muidu on ta üsna sile ja sümpaatne , mis siis , et neljakümnene . - Kas te tööle ei peagi minema ? - Ei , mul on puhkus , vastas Evelin , mees oli nüüd näoga tema poole pöördunud ja vahtis teda imelikul pilgul . Evelin taipas ja naeratas - ja miks ka mitte , kui too juba säherduse autoga sõidab , siis tutvusel on mõte sees ja pipardada temaga ka pole mõtet . - Mul on täna vaba päev ning paistab , et ilm tuleb samasugune kuum nagu eile , võib-olla sõidaks mõneks tunniks mereranda , ütles mees . - Ma ei tea , venitas Evelin , aga auto hakkas juba sõitma . - Mul ei ole päevitusriideid kaasas , hüüatas Evelin äkki ähmi täis minnes , et tal polnud isegi aluspesu seljas . - Sõidame sinna , kus eriti keegi ei käi , lausus mees kuidagi süngelt . Buss jõudis Tallinnasse alles hilisel õhtutunnil ja Mai oli pettunud , et Hindust vastas ei olnud . Äkiline komandeering ? Edasilükkamatud tööasjad ? Ta ei teadnud , mida arvata , aga oli väga võimalik , et ta leiab tühja korteri eest . Sõidab homme Hindust nägemata tagasi . Kergetes suverõivastes inimesed sõelusid tänavatel ning rahvarohkus erutas teda veidralt . Paar saarel veedetud kuud olid ta linnakärast võõrutanud , ta oli seal isikliku maailma enda jaoks suureks paisutanud ning läbematu igatsus mehe järele tundus seal talle väga tähtsana . Hindus käis saarel kolm nädalat tagasi , oli seal üksnes õhtu ja sõitis hommikul tagasi , ja mis seal imestada - nii keerulisel ajal pole temasugustel juhtidel mingit võimalust puhkuse peale mõelda . Mai oleks tahtnud juba eelmisel päeval koju tulla , aga Edgaril polnud lihtsalt autos ruumi . Ta pidi Hindust nägema , temaga koos olema , et mitte ööde kaupa nagu armunäljas nümfomaan voodis väherda . Aga eks keha ole ka inimene . Loomulikult andis ta endale aru , miks keha nii kärsituks oli muutunud . Pole sugugi lihtne peaaegu iga päev näha õue peal lastega mängimas või niisama tolgendamas noort tugevat meest . Too oli kohalik kalur , hiljaaegu sõjaväest vabaks saanud poiss , kes teda vesiste silmadega vahtis ja õhtuti end kõrkjatesse peitis , et piiluda , kuidas ta paljana ujumas käib . Algul see vihastas teda , aga siis hakkas erutama , ja tal oli häbi tunnistada , et juba ootaski neid õhtusi ujumisi , ning oli pettunud , kui kõrkjates hiilijat ei märganud . Mõni päev tagasi kuulis ta öösel vaikset koputust aknale ja nägi kardinat paotades poissi seal seismas . Teda valdas tugev , mõistusevastane iharushoog . Koputus kordus , siis veel kord . Ta tundis , et peab Hinduse juurde sõitma , muidu saab hakkama veel ei tea mis rumalustega . Korteri aknad olid pimedad . Masendunult astus ta trepist üles , keeras ukse lukust lahti , ja kui ta tule põlema pani , märkas peeglilaua all maas ümbrikku . See oli kiri , mille ta Edgariga saatis . Lahti võtmata , hüljatuna lebamas . Elutoas oli laual poolik konjakipudel ja kaks klaasi . Mai tundis , kuidas võõras jäik tunne ta hinge puges . Nii on siis lood , mõtles ta kuuldavalt ja kohkus oma häält kuuldes . Vaikus kõndis seinast seinani ja jäi peatuma magamistoa kinnise ukse juures . Mai kustutas tuled ja jäi välisukse kõrvale pimedusse seisma . Võib-olla oleks kõige õigem vaikselt ära minna , saarele sõita , teha nägu , nagu midagi poleks olnudki . Siiani oli ta endas lõputult kindel olnud , ja ega Hinduski polnud vähematki põhjust kahtlustusteks andnud . Aga äkki teda polegi kodus ? Ta klõpsutas korraks tule põlema ja veendus , et mehe heledad suvekingad olid riidenagi all . Ikka siis niimoodi . Pisarad valgusid silma . Jälk , kui jälk , kordas ta endamisi . Äkki taipas , et tal pole praegu kuskile minna . Saarele pääseb alles hommikul , ja ta ei saanud tuttavatestid kellegi juurde minna , sest kartis end hiljem narriks teha . Isegi usutav vale poleks siin päästnud . Aeg kulus ja koos ajaga hakkas enesehaletsus ära kuluma , tehes ruumi järjest kasvavale raevule . Püha issand , ma olen ju omas kodus ! Mis õigus on temal meie laste kodu rüvetada , mingit lipakat meie abieluvoodisse tirida . Ma olen kalts , kui toda kohemaid välja ei peksa . Mis siin häbeneda on ! Kas või kõigi majaelanike silmade all viskan ta välja ! Ei , olen hoopis jäiselt viisakas ja range , lärmi pole mõtet teha ja keegi ei tohi sellest teada saada . Mõtleks , tulla minu meest rikkuma ! Aga näolapi võiks tal veriseks kratsida küll . Täis otsustavust süttisid tuled , magamistoa uks paiskus lahti ja nagu mitte uskudes vaatas Mai oma magavat meest , kes nagu laip magas kõhuli . Teine voodipool oli puutumata ja püha . Milline kirjeldamatu kergendus ! Nagu ootamatult sülle langenud õnn ! Ta põlvitas magava mehe kõrvale , silitas sõrmeotstega ta selga , kõdistas huulte pealt . Hindus ärkas , tegi silmad lahti ja jõllitas talle otsa . - Sinu musikene tuli , sosistas Mai . - Nii igatsesin su järele , et võtsingi kätte ja sõitsin bussiga . - Või nii , sõnas Hindus ja tõusis voodis istuma . Mai vaatas naerdes mehe unist ja üsna jaburat nägu . - Ärka juba üles ja räägi , kellega sa siin pidu oled pidanud ? - Ah , Edgar käis , oli vist jälle naisega tülli läinud ja tahtis juua . - Aga miks sa minu kirja läbi ei lugenud ? - Mis kirja ? - Ma saatsin Edgariga kirja ja see vedeleb esikus põrandal . - Ma ei ole mingit kirja saanud , ütles Hindus . - Ah , olgu , sõnas Mai , oota veidi , ma kohe tulen . Küllap too Edgar pani kirja peeglilauale ja tormas kohe baarikapi juurde , otsustas Mai . Too on ju valmis alkohoolik , ning jälestusega meenutas ta , kuidas Edgar oli kaluritega küla vahel laaberdanud . Pesukapis oli linade taga peidus see , mida ta vajas , ja seejärel vannituppa ümber rõivastuma . Mai teadis , mis Hindust erutab , ning nüüd ta tahtis anda endast parima . Üks-kaks olid tal rõivad seljast ja ise erutusest värisedes ajas ta selga kulunud , paigatud , kohati katkise kleidi ja jalga peaaegu räbaldunud püksikesed . Rutakalt pesi näolt mingi , vedas silmade alla lillakad kotid , siis sidus luitunud rätiku pähe ja oligi valmis . - Andke vaesele inimesele veidi raha , härra , ärge olge nii kitsi , ma ei ole mitu päeva söönud ja lapsed on puha näljas . Mai läks jalgu vedades voodi juurde ning sirutas väriseva käe ette . - Kõik on nii kalliks läinud , et mul pole enam midagi selga panna , äkki peremees tunneb mulle kaasaja annab laste jaoks palukese . Hinduse silmad olid nagu klaasist , aeglaselt nihkus üks käsi teki alla ja hakkas seal liikuma . - Näete , isegi ihupesu on mul lagunenud , ei saa enam nõeluda ka , sest riie on nii pudedaks muutunud . Vahest härra on nii lahke ja katsub , kui ei usu . Mina igatahes räägin ainult puhast tõtt , ning Mai vedas kleidi üles ning juhtis mehe käe omale jalgade vahele . - Tunnete , seal pole riiet enam ollagi . Hindase sõrmed olid lõdvad ja liikumatud , just nagu teda põrmugi ei huvitaks see , mida puudutab . Mis temaga on ? mõtles Mai arusaamatuses , aga siis taipas : Hindus on võtnud endale uue rolli , on nüüd kõrk , tõsine mees , kelle südant on raske millegagi liigutada . - Kuidas siis on , härra , kas leidub teil kaastunnet minusuguse jaoks , aga võib-olla te soovite , et ma midagi teeksin , ma olen ju kõigeks valmis , peaasi , et nälga ei peaks surema , tahate , ma suudlen te jalgu , ja vastust ootamata kummardus Mai voodi kohale , alustas varvastest , kord-korralt tekki nihutades suudles kõrgemalt , järsku tundis mehe keelavat kätt ning vaatas kohkunult üles . Hinduse nagu klaasist silmad veeresid põskedele . Mees nuttis . - Püha issand , mis sinuga on ! karjatas Mai . - Ma ei tea enam , mis on reaalsus , kas see , mida ma unes näen , või vastupidi ... Hindus tõusis , läks kapi juurde , võttis rahakotist sajase ja ulatas naisele . - Võib-olla homme hommikul vara , sõnas ta tuld kustutades ning magama heites , nagu midagi poleks juhtunudki . Ikka juhtus , et tuldi sisse jalgu puhkama . Oli kirgas aeg , mida Nora ise täpselt ei mäleta , kuid oli kerge õhk . Puhas õhk millegi kuldsega , paljugi , mis talvel kuldne olla võib , mõne vaskplekk-katuse lõikav sädelus külma valguse kiires , päikesetriipu jääv kuiv lumelang , paljugi . Ja kõigel sel säral oli võimalikkuse lõhn . Pole kõrgelektroonikat , mis määraks ülemseisu , hoiataks , läidaks lambi tablool : tähelepanu , lõhn ! Seda tuleb taibata omaenese hajakil , kohmakate meeltega . Tuleb , ja ei laibata , jäädakse hiljaks . Kui Nora ise oli väga väsinud - väikese naisena küllalt sageli oligi - , siis ei läinud talle peaaegu korda , puhkas teine neid või ei . Ei kahtlustanud ta siis , et tema lähedal võidakse läbida üht inkubatsiooniperioodi rahutuse , vaevaja äkilise jõuetuse hoogudega , nii et tuleb otsida , kus saaks istuda , silmapilk istuda . Ja Nora tööpaik oligi kaunis keskse tänava ääres . Tuldi siis tema juurde sisse . Aga oli meel värskem , siis küll , siis oli midagi maailma laiusest , mõttetu rõõmu alpivalgest ruumikusest temaski aset võtnud , ja igasse juhusesse asus tähendus . Siis , jah , vastupidi , tuli tal ennast talitseda . Kõik surus ja tungis kui kaane all . Siis tuli tal end otse takistada kujutlemast ja ületähtsustamast , käratada lootus väitja summutada mahedus . Lämmatada nagu ehtne padjaga lämmataja . Lööklaine , mitte mahedus ! Terror maheduse materjalist ! Siis tuli karta , siis oli jõud kõigel : lumel Pika jala sillutisekividel ja Pikal jalal endal , külmunud mahla sädelusel rohukõrtes , hoovinurga õllekastidel , kõigel . Nora läks üles mäele raamatukokku ja tembeldajamutike pani oma templi eriliselt . Telefon ei olnud rikkis , poiss , kes lammudes järjekorda ootas ja ilmsesti pealt kuulas , tammus ja kuulas armastusväärselt . Kogu hetke nähtav tühisus pulbitses nähtamatuid leebeid privileege . Kõik laenutustöötajad taipasid ta soove veerandsõnalt . Raamat leidus , vaibanurk ei jäänud jalgu , saal ei olnud külm , avariiuli leksikon ei olnud kellegi teise käes ja Vel ? zqueze suurejoonelised vanamehed monograafialehekülgedelt vaatasid hõbedasel pilgul . Ulatades oma karikaid , kukutades oma mantlivolte , kallutades kauneid , suuri laupu . Nora kummardus , puuris vaate esiplaaniprofiili , marmorlaupa , marmorpõske , tumedusse selle põse taga , veel kord põske -ja jultunud valjusega hakkasid krabisevale trükipinnale ühesuguste lühikeste vahedega kukkuma pisarad : üks , kaks , kolm . Veel enne , kui ta jõudis raamatu tõugata eest , veel enne kui ta jõudis salli tirida kaelast , et märgi täppe albumi õhukestelt siidjatelt kattetahvlitelt salliserva imema hakata , ise kohkunult , süüdlaslikult ringi piiludes . Niisugused olid päevad . Millelegi ei saanud kindel olla , midagi ei saanud kiirendada - tuli vaid püsida valvel . Hoida õli lambis . Ja võidelda . Väsimusega siis ? Aga kas ikka tuli ... ? Pealegi , kui polnud täpselt võimalik aru saada , kus on väsimuse asupaik , kumma sees , ja kas see üldse on üks ja seesama väsimus . Ah , mis seal küsida , ei olnud ju . Kohe eriti mitte väga ei olnud . Ja kui võidelda , siis mis selleks teha tuli ? Kas tõusta väga vara ja söösta rõskesse tuulde , mis hõredate kõrgete majade vahelt tõi metsamüha tükke ning mõne kõrguses rabeleva hääleta linnukeha , kaks värvi - hall ja must . Või just vastupidi , viivitada tõusmisega veel pool tundi , tuba pime , telefon välja kistud , ja keskenduda . Millele ? Väsinud jalgadega mehele ? Palvetada , et nad tal ikka väsiksid ? Väsimuse vastu võideldes kutsuda teda ennast . Meelitada , manguda seda surma aseainet , määrida mett moka peale väsimusele . Või veel kord vastupidi : lasta mõtted omateed . Mis teed siis ? Ei tasu küsida ette vastatud küsimusi , ei tasu vaeva näha , parem otsekohe , aega raiskamata , asuda poolunes ehitama kuju . Tasakesi viimistleda , puudutamata , sulelupsuga üle vedades välja puhastada kübara ja õlgade jooned . Aheldada õrnusega paigale jalgade jooned , jalad , mis pole kes teab kui tublist materjalist - ei ole ! - ja hoida vaimu vaateväljas . Aga see kõik viis teda segadusse . Ei , parem ta peab edaspidi meeles tulija esimese lause . Ja võrdleva analüüsi teel teeb kindlaks motiivikorduse . Et siis see monteerida lahti . Võib-olla motiiv polegi jalgade väsimine . Võib-olla on see seni ainult paistnud nii . Mingi seaduspära ju vahel välgatab , aga tõesti ainult selleks , et kohe sealsamas varjuda üha uute juhuslikkuste rakku . Oli ka << Pea vastu >> või eriti << Kallist jõudu >> , - heldeke ! Nagu künnimehele - , mis kõlas nii veidralt , kui ta joonistuslaua taga oma eskiise tõstis ja peenikesi pliiatseid ihus , et esimesi kordi Nora ei uskunud oma kõrvu . Jalad väsisid ikka ja seejärel , kevade poole , oli plaanitsetud nii , et Nora hakkab maalima kompositsioone , aga teine , kelle ateljee ei olnud kaugel , juhendama , õpetama . Kõik oli paistnud lihtne ja esimene kõhklus tekkinud alles siis , kui õppetunni asemel oli õpetaja sõitnud ootamatult Läänemaale forellikasvatusse kavandama talveaia pannood . Niisiis kavanda- ma küll , aga forellidele , mitte temale . Forellidega , mitte temaga . Kavandit või kavandeid . Mida just Nora kunstniku juhendamise all õieti tegema pidi hakkama , täpselt la ei teadnud ega saanudki teada , sest ühtegi ta ei teinud . Esiteks puudus tal kavandite ja kompositsioonide anne , arusaam vajadusestki nende järele : pidi ju tõelise loominguna ilmuma see ühel ja samal viivul , korraga , nii nagu ei sünni enne luustik ja alles selle järel laps . Teiseks aga ta lihtsalt kartis seda mäge ; reibast kindlust , kulmudega rahnu : << Kui ma poisike olin , valutasid mul kasvamisest ühtelugu põlved , huugasid , ei lasknud magada ... >> Aga mis see kõik aitas , asi sellest ei lihtsustunud , huugasid põlved või ei - ikka Rahn ! Tõsi , viimasel ajal tundus , et << Kallist jõudu ! >> on asendunud sõnadega << Jumal kaasa ! >> . Telefonikõne katkes poolelt sõnalt , et järgneda võiks see soov , kindel märk , et üksi selle pärast oli helistatudki . Ja tema alistus , võttis soovi vastu , lasi soovida , ise end oma alandlikkuse pärast halvasti tundes . Naine seejuures muide hästi , vaim , kaasvõitleja , kompositsiooniõpilane - halvasti . Jõu juurdevoolu või , ütleme , ülekannet , nähtavasti polnud suuremat loodetud ( naine rõõmustas , vaim oli löödud ) , vähemalt mitte jalapealt , ja naljakas oli meenutada , et esimest korda oli ta , see soov varuks , peaaegu trammi alla jäänud : oli tormanud , hing kurgus , ja juunikuu südapäeva taevas pea kohal oli tõusnud tähtedesse . Ent siis oli tulnud enese kokkuvõtmine , vastupidamine , olemine nagu kästud , sest mõnda õpetust ta oli siiski otsustanud saada ja ka järgida . Teadmatuses muidugi ei ole eriline kunst vastu pidada . Aga see tarkus tuli hiljem . Esialgu lõid rahutust teised asjad . Kuidas siis , kui kõik tõepoolest rajaneski kavandil ja vennalikul abil ? Et kuidas tagasi tulla , kui juba on vend ? Üldjuhul ei ole selline asi võimalikki . Ent ta teadis ka , et üldjuhul kõik juhud on üksikjuhud . Aeg-ajalt meeldis talle kujutleda seda kaotuse võimalust ( mis kaotus ? mis võidud ? ei saa olla kõik läbi , kui pole alanudki ! ) ja esimest korda sellele tulles oli tas trots tekkinud . Hea just , las Rahn ei looda , las mina ei suuda , hea just . Ja kui ma elu seeski ei ole tähendanud , ei hakka kellelegi midagi tähendama väljaspool oma kompositsioone ja paberisodimist , las läheb siis kõik ! Järjekordselt . Nora ei teadnud , kui õiglane või kui ülekohtune ta oli enesest ja maailmast nõnda mõeldes , ja lõpuks - oli ta siis kunagi läinudki välja millelegi päris välisele . Eks ilus olla oleks muidugi ilus olnud , aga ei ta olnud . Ei vist . Polnud olnud kunagi . Ikka need pikad lagedad põsed , mingi raskepära pilgus , nõtkuse - nimelt , nimelt pilgu nõtkuse puudumine . Ja kooliajal udejad sirged juuksed alalise mütsirandi jäljega nagu vanameestel , rinnad , mille pehme rull ulatus koolipõlle joonistuses peaaegu vööni , otsekui oleks ta kandnud põues mingit magavat väikest looma . Nii kooliajal kiusatigi , õhutati seda looma välja päästma , üles äratama teda . Ainult et üks kord oleks ikka kõige selle segaminipaiskumisi tunda tahtnud , et oleks olnud ühekorraga nii paberisodimine kui rinnad . Või ei kumbagi , ainult joovastus . Temal niikuinii , aga ka temast . Just sellisena , nagu ta oli parajasti . Koguni parim sellisena . Nagu kõlvatakse oma emale just sellise lapsena , nagu ollakse . Oma kodus . Ta tahtis , et ta kas või hetkeks võiks tunda maailma nagu kodu paljust . Kõlvata sellisena , nagu on , ei millegi muuna . Või mis kodu oleks see muidu ! Mis joovastus ! Oh jaa , ta pidi möönma , materjali oli ikka vähe küll , võrdlusmaterjali ja üldse . Mis rahust sai siis rääkida ? Väsinud jalad , kallist jõudu . Jumal kaasa - ja kõik . Peaaegu . Abimaterjali , mis parata , et teisest allikast , aga selle eest maailm . Kõik raamatud , otsekui ühest suust , jutustasid ühest ja samast . Luuletused , mis on ju veel elusam kui elus aine , elu elustus - nemad eriti . Ja tõelus täis mõistatusi , mis siis , et kolme sammu pealt juba naeruväärseid . Kust oli temal võtta kolme sammu , kui terve maailm oligi ainult mehe silmad ( läbi tapeedi , läbi puulehtede ) ja nende pilgu pimestuse määratu depressioonilehter ! Selles lehtris ootamatult sügisene hõrenev Kaarli puiestee , kõhn ilus kullininaga naine kasukakrae kõrges varjus , otsaesine kitsalt viiljalt säramas otsekui jõekarp . Park , nagu öeldud , oli sügiseselt hõre , aga sellel pole tähtsust : kui on üks puistu nii alus-taimestikuta , ei ole vahet , hõreneb ta või ei hõrene , vastutulijat mitte märgata ei õnnestu niikuinii . Kellelgi . Märkas kunstnik , tundmatul naisel käe alt lahti laskmata , ja märkas Nora . Märkasid , et teine märkas . Kui mees oleks tervitanud , jumal teab , võib-olla mingis masinlikkuses oleks ta tervitanud vastugi , kuid mees vaatas otse enese ette , uhke püstine pea õlgadel nagu lipp . Pehmetel nõtkuvatel jalgadel komberdas Nora tunnelisuhu - oh , et see nii käepärast oli , päästev sügavik - , tõusis siis maa peale , ikka neilsamul jalgel , mis trepiastmeidki ei tundnud , mida käega pidi tõstma peaaegu , ja imestas , kuidas kõrvus helises . Oli valge kõrge Vahemere taevas , ja helises . Tuhandete , tuhandete laevade ärasõidusireenid . Ja muidugi see lõpmatu kargus , paljakspõlenu kaalutu õnn . Hele lõõm sisse paiskumas tühjadest aknaaukudest . Valguse vall . Valguse vaenuvägi . Ime siis , et ühtki inimest ära ei tunne , taldade sahin vaid kivitahvlitel . Ta vaatas tagasi . Seisti foori ees ja oodati ülekäigukorda . Jõudis vahetuda aastaaeg . Jõudis ära olla üks kontsert , kus Nora oli üksi ja võimalik , et ilus . Mees sammus , samuti üksi , vastutulevate jalutajate vooris . Esimesel hetkel ehmusid mõlemad , peitsid pilgu , leidsid need uuesti . Nagu näis , mees päris hästi ei uskunudki , üks kontrolliv vilksatus , mis anus kui andeksandi . Aga tema naeratas eneselegi ootamatult suurelt ja soojalt , palju suuremalt , kui oli kavatsenud . Mis selle juures särast pidi järele jääma ! Ometi , just särada oli ta otsustanud , nii palju , nagu üheainsa uimastava sekundisajandiku sees otsustamine võimalik on . Aga läks nagu läks , teha polnud nüüd enam midagi , ja särada teine kord ja paremini , mis aitaks see ! Järgmine kord , kui nad uue ringiga vastamisi juhtusid , kunstnik ikka üksi , oli tema , Nora , juba aegsasti hoolt kandnud , et võiks olla hõivatud . Tuttav helilooja leiduski , Riia juut . << Lapsed , taevas tänatud , terved , nõrk küll bioloogias , aga muidu korras . >> Juut , suus särav hammas , rohkem kuldkihv , muudkui kippus ja kippus suudlema ta kätt , mis temal mõlemal korral , nii vestluse alguses kui lõpus , meelest ära läks , väljendudes käelaba kärmes , puises tagasitõmbamises , mille juures juudi pehme huul piinlikult tagurpidi rullus . Siit tuli , et pärast pikka vaheaega , kohe järgmisel päeval väsisid jälle jalad . Tuldi puhkama neid . Istuti . Silmad täiesti endised , või enam . Silmanurk oli punetav , salvine . << Odraiva . >> << Nägin sind eile kontserdil . Sa olid suurejooneline . >> << Kontsert oli suurejooneline . >> Tuli ikka otsida alustusi , mis nii järsud ei oleks , mis ei meenutaks , et keegi pole siin kodus . Akna taga , suures luuvalges klaasvitriinis , tagaseinaks vastasmaja kollane kolonnaad , ujus kuumusest rammetuid turiste . Äkki , veider küll , osutus neil mõlemal olevat peaaegu ühine kinopilet . Kui mees hakkas minekule sättima , küsis ta , hääles isemoodi kahetine lootus : << Mis koht sul on ? >> Siis tegi Nora esimese vea : << Ei saa olla , et oleks lähedal ( ta ei julenud öelda - kõrvuti - , kuigi , mis muidu tähendab kinos << lähedal >> ? ) . See oleks liiga hea õnn . >> Ja kohe , nii nagu oleks see keeleleid talle kõige tähtsam : << Eesti keeles saab ju isegi nii öelda : halb õnn . Meil on kindlasti halb õnn ( pilk piletile ) . >> See oli teine viga . Astuti koos . << Sa kiirustad . Ootab keegi ? >> << Oo , ei . Pikk liikumatus sunnib vaheldust otsima tormamises . >> ( Katse ära võtta kandevõrku , millest tuleb aga mingisugune rabelus , pealegi osutub võrk aidatalaskmiseks liiga kergeks , sisaldades vaid kaht suurt lõtva torru keeratud joonisepoognat . ) Ja juba kino uksel , siis see tuli , muutunud vaatel , selgelt : << Saadan su sisse ja lähen vaatan , kuhu need meie tulijad jäänud on . >> Halb õnn ? Oo ei , igapäevane sündmuste käik . Kui ta meelde tuletab , eks hakanud juba enne kino ukse ette jõudmist see ringivaatamine , kõhelus . Eks tundnud ta juba siis kulunud filoloogilise paradoksi õhushõljuvust . Halva õnne äkilist suurenevat kontsentratsiooni maastikuliselt piiratud alal . Auto tagant seiramas , maa alt välja kerkimas , või kus need nende kohad on . Et ka ükskord juba targaks ei saa ! Üksindus metsikustab , miks ta seda ei arvestanud ? Lagastab kujutluse ja võtab ohvriks esimesel võimalusel . Miks sa siis ikka ei taha aru saada ? Ikka loodad , et sinu metsikus ei saa veel olla nii pime , pöördumatu , sinu vaistud pole veel sel määral halvatud , sina tunned veel ära ... Aga on küll . Ole mureta . On . Kell kolm pärast lõunat . Kõikide võimaluste tund . << Toon sulle neil päevil Murillo eluloo , tahtsid refereerida . Toon sekretäri kätte , pakituna . >> << Sekretär reisib . Too otse . Ainult et ma loen aeglaselt , tuleb jälle kaua oodata , enne kui ... oma raamatut näed . >> Jätkus taipu lisada : enne kui ... oma raamatut näed . Peaaegu oleks ära andnud kõik , millest oli kavatsenud olgu või hambad risti vaikida . Olgu peale , et kasu sellest poleks olnud midagi , sest mees armastab teisiti , kui ta üldse armastab . Oled sina valmis roomama kas või läbi traattõkete , tema tuleb raamatule järele kahe kuu pärast . Ta on sind näinud - õnneks küll mitte kaks aastat , vaid kaks päeva tagasi - kontserdil , kus sa olid suurejooneline . Sina roomad aina ja tahad tunda turmtuld või kohalejõudmist , üht kahest , aga ei lenda vastaskaevikust laevasse ühtainust valgusrakettigi . Turmtulest siis veel unistada ! Vaikitakse . Üle terve lahinguvälja . Ei olda häiritudki . Ei märgata . Aga läbi traattõkete roomaja , temaga juhtub siis midagi . Ei , ta ei hüppa püsti ega pista jooksma ennasthävitavas unustuses . Ta lamab ja näib magavat , või ilma et keegi talle kahju oleks teinud , olevat surnudki . Tegelikult on ta haige . Ta haigestub vaikusesse . Sellesse jõulurahusse , mis laiub kaevikute kohal . Ning ta sureb tõesti , aga mitte enam lahinguväljal , vaid kodus köögilaua ääres , teetops käes . Ta kriipseldab midagi , aga mitte kavandeid , vaid lihtsalt . Teeb testamenti võib-olla ? Klaverimüügikuululust ajalehele ? Ja läheb trammi peale ja tööle . Tööl kannab ta raamatust läbi ja maha ja vastab telefoni 314786 . Ja räägib ise 784563-ga . Siis kannab ta jälle läbi . Väsib . Värvib huuli . Ja tänab väsimust . Tänupisarad toob talle silmi nüüd iga väsimus ... mis ei ole jalgade väsimus . Nii kaitstud , nii kaitstud on la nüüd sellega , Olgu leepra või maalihe . Või ime . Tulgu nad ainult ! Ta ei tee isegi vahet nende vahel , nii kaitstud on ta . Ja nii kindlana tunneb ennast . Üle keha . Ta keerab ukse lukku enda järel - ei , käsi võtmega peatub veel õhus ning teine lülitil -ja imestab viivuks veel , miks lumehelbed akna taga tumesinises õhus lendavad peaaegu rööbiti maaga , justkui ei tahakski sellega kohtuda . Mitte rahulikus majesteetlikus langemises , aga kibelevad kuidagi niisama . Nagu ei teaks nemadki , kuhupoole tahta , nagu oleksid nad vaikusehaiged . Allahüppajad võivat enne kingad jalast , otsekui tahtes puhata , või puhtamalt minna sinna , kuhu on teel . Ometi ei vaja nemad siis enam midagi . Mida vajab käsi , ette võites sellesama sammu ? Eimidagi . Käsi peatub lülitile tõustes viivuks õhus . Siis kaotab ta tule . Seinad , missugused seinad need küll olid ! Kiht kihi kõrval , mitme meetri paksused , massiivsed ja rahustavad . Kui mitmenda kivi vahele jäi ohutunne ? Mõõtsin silmadega , kaalusin mõtetes . Kas keset seina ? Või päris krohvi lähedale ? Ent kadunud ta oli . Raadio , kus monotoonne diktorihääl jagas iga natukese aja järel ähvardavaid teateid riigipöördest Nõukogude Liidus ja tankikolonnide liikumisest läbi Eesti , jäi kaitsekraavi taha . Siin kõneles giid , nooruke soomlanna , kellele mind oli tutvustatud kui tema turistide rühma ainsat eestlast . Väikestest aknaavadest paistis hele valgus . Tuuline oli väljas . Kas tuli tuul rahutusest või rahutus tuulest ? Või oli nende kahe vaheline suhe sedavõrd tabamatu oma igavesuses , et ei aidanuks ajaloo võrdlemisest meteoroloogiagagi ? Seestpoolt oli Olavilinn veel võimsam kui väljast . Jäin mõttesse . Kus olid Eestis korras kindlused ja kas neid üldse enam oli ? Hakkasin meelde tuletama . Kuressaare oli esimene , ehkki teda eraldas mandri-Eestist meri . Ja muidugi Rakvere , kuigi päris valmis polnud jõutud teda veel ehitada . Kuid millal on üks kindlus lõplikult valmis ? Kas siis , kui teda lukku võib keerata , nagu sisaldaks suletus mingit uut piiri ? Või on kindlustega nii nagu Tallinna linnaga , mis lõpuni valmis ei tohigi saada ? Nagu arvata võis , ununes Toompea päris ära . Ennekõike oli ta aga ikkagi kindluseks ning alles siis valitsushooneks ehitatud . Kuid igaüks lossi ei pääse ja kuidas sa hing seletaksid valvuritele , et ihkad sisse just sellel ajahetkel omaenda kõikumalöönud kindlustunde , ei muu pärast . Kes see usub ? Kes see ikka sinu moodi mõtleb , et väljast vaatamiseks on vaid varemed - nagu aja mõõdupuud siis . Äkki meenus mulle Toolse . Teist nii mereni ulatuvat kindlust vaevalt mujal leidus . Aga ta oli nõnda tuulte vallas ja üksi mere vastas , hakid kraaksumas müüridel , nagu teaksid vaid nemad , millal . Iga kord kui koos lastega varemete juures käisime , pidasime hinge kinni : kas ja kui palju on tuuled neid maa suunas kaldu vajunud seinu säästnud ? Ometi püsis ta juba neljandat sajandit , otsekui oleksid mõne meetri kaugusel mühisevad lained ja tuul , seesama tuul , mis umisedes läbi tühjade aknaavade keerles , viinud ta mingisse teise , inimesele käsitamatusse ajaloorütmi . Sel kevadel olin sattunud raamatule , kus kõneldi Toolse kukitsast , taimest , mis kasvavat vaid põhjarannikul ja Hiiumaal . Cornus Suecica oli tema ladinakeelne nimetus , eesti keeli rootsi kukits . Või maa sarv , lisasin mõttes . Sellest kõva ning paindumatu varre , punakaspruunide õite ja susijate lehtedega taimest polnud ma seni kuulnud . Kuid suvel ulatus rohi lossi ümber rinnuni ja kukitsa leidmine oli ilmvõimatu . Pealegi võis ta kasvada ka hoopis eemal , mille lossi lähedal niitudel . Ehk sügise poole , olin ma lapsi lohutanud . Siis kui kukitsale tulevad punased marjad . Punased nagu verepisarad , mis teevad ta nähtavaks ükskõik kui kõrge rohu seest . Aga kahtlus jäi kõigest hoolimata , sest raamat , kus kukitsast kõneldi , oli trükitud 30 aasta eest . Olin ma lastele tühja lubanud ? Liikusime Olavilinna ühelt korruselt teisele . Trepiastmed tundusid ebatavaliselt kõrgetena . Võib-olla oli Erik Akseli poeg Tott hiiglane ? Tema ju selle koha XV sajandil kindluse jaoks välja valis ning ehitustöid alustas . Olavilinnast pidi saama rootslaste täht- saim kants idapiiril . Palju lahinguid olevat tema pärast löödud ning iga uus vallutaja ihanud teda järjest tugevamaks ja täiuslikumaks ehitada . Lõpuks sai temast soomlaste pärisomand . Soomlaste turvatunde kants , mõtlesin saalist saali ning korruselt korrusele liikudes . Giid kõneles vene vägede vallutusretkest XVIII sajandil ja heitis juba teab mitmendat korda minu suunas pilke . Vaatasin üksisilmi halle kiviseinu ja püüdsin lahendada lahendamatut : kumb õieti oli alistamatu , kas kivi või rahvas ? Või mõlemad ? Või oli soomlastel lihtsalt rohkem õnne juba ainuüksi sellepärast , et nad tookord , kui oli suur rändamise aeg , meist kaugemale , üle lahe oskasid minna ? Müüririnnatiselt alla vaadates näis , nagu oleksid järvelained sama vahused kui meres . Valgus sätendas veel . Heitlik august tegi oma plaane . Soojust õhkuv puupõrand kolksus jalge all , kui tagasi alla läksime . Hommikune pinge oli leevendunud . Vahest oli seegi seinte mõju , nagu mõtegi , mis aeg-ajalt pead läbistas : ehk me pääseme seekord ? Savonlinna muusikapidustuste aegu olevat loss rahvast puupüsti täis , kuulsin giidi kõnelevat . Ju jagas muusikagi kindlusele omalt poolt vastupidavust nagu õnnistust . Jäi see kividesse kinni ? Kontserdisaalil olevat võrratu akustika , jõudis minuni veel üks giidi lause . Siis vajusin jälle omaenda mõtisklustesse . Midagi salapärast oli neis kivides vist siiski . Ekskursiooni lõpus näitas giid oma pea kohal müürinurka , kus 60. aastale alguseni oli kasvanud pihlakas . Habras ning väike , juured pigem õhus kui kivide vahel . Kindluseülema tütar , kes esimese piiramise aegu ühe vaenlasega põgeneda kavatsenud , müüritud selle seina sisse . Kindlus pidi ju võitma ja inimestele jääma nende kindluseusk . Tüdruku hing oli selle kinnitus . Giid lõpetas ning tänas kuulajaid . Minuni jõudes ta pilk tõsines . Pöörasin end seinte suunas . Valuviirg käis läbi pea . Kust algas kindlustunne ? Ja kus ta lõppes ? Võib-olla ühines kusagil siinsamas müüride sees kivide tugevus müüriladujate usu ning eneseusuga , mis liikus nagu sõrmede puudutus kivist kivini , ühendades seinu ja sünnitades külmas ning kõvas kivis sellesama õhust tuntava kindlustunde . Kõndisime üle kaitsekraavi autoni ja ma ei saanudki aru , mis mind rohkem vaevas , kas Toolsest ülesleidmata jäänud kukits või Olavilinna kuivanud pihlakas , mis tõusis kivide vahelt nagu vaevuusutav avanemisvõimalus jäiga suletuse seest . Maa varjatud jõu-märgid olid nad mõlemad . Kukits , seesama maa sarv , siis vastasseisuks lakkamatule lennukimürinale rannikuäärsete sõjaväebaaside kohal , õlist immutatud pinnasele ja tumedaks tõmbunud mereveele . Ehk oli just Cornus Suecica see viimne Maa enesekaitseavaldus , kui kõik muu oli muutunud varisemisohtlikuks nagu laastamata kindlused , mille seintel rippuvad , tuulest ja vihmast pleekinud sildid manitsesid inimesi ettevaatusele . Ja kusagil kasvatas kukits ka praegu kõvemaks oma puitunud varretüügast ühes tippu kinnitunud rohekate marjadega , mis soojas augustipäikeses päev-päevalt järjest punasemaks pidid muutuma . Nagu verepisarad , mis teevad taime nähtavaks ükskõik kui kõrge rohu seest . Tee mäkke oli pikk . Valgus trepiastmetel tundus heledamana kui suve lõpul Eestis . Palav oli . Kõrguse kasvades vähenes edasiliikumise kiirus . Peatusime ja jõime kaasavõetud vett . Veel oli minna . Aeg-ajalt avanes mäeveerul kasvavale puude vahelt vaade linnale . Õhtune roosakas vine oli asendunud piimjashalliga . See hõljus linna ja jõe kollal , mattes endasse majesteetlikud sillad ning eemalasetsevad mäetipud . Linn kumises ja helendas . Kuumuses ning vines muutus see ebareaalseks . Vaid trepp tundus tõelisena . Aga ta oli ka siinsamas , jalgade puutes . Näis , nagu olekski ta lõputu , ja see sundis tegema üha uusi peatusi . Ühel arvukatest trepikäänakutest seisis trobikond inimesi . Lähemal vaatamisel selgus , et tegu oli ilmselt isa , ema ja kahe tütrega . Olid nad turistid või kohalikud ? Tundus kuidagi vaevalt usutav , et üks budapestlane tõttaks argipäeva varahommikul , kaasas kogu pere , Gellerti mäele . Kohalikele piisas teadmisest , et mägi kuulus linna juurde ja mäetipust veidi allpool asetsev märtrikuju mäe juurde - järelikult siis ka nende eneste juurde . Võimalus mäkke tõusta oli neil igal ajal , vaid võõrad pidid leppima pildiga , mis avanes mäetipust just sel hetkel , nagu nad pidid leppima tunni , päeva , aastaaja ja aastasajagagi mäelt alla vaadates . Trepikäänakul seisjad silmitsesid meid uurivalt . Vahetasime omavahel paar lauset . See pani tumedapäise mehe ja naise sosistama . Ilmselt huvitas neid keel , mida kõnelesime . Lõpuks ei pidanud mees enam vastu , ta pöördus ja küsis - nii otse ja ettevaatlikult kui suutis , jälgides seejuures iga sõna , mis vastuseandjal üle huulte libises . << Eesti ? Eesti ? >> kordas ta ja tema hajevil pilk püüdis tabada nähtamatult kaardilt Läänemerd . Ei , Eestist polnud ta küll varem midagi kuulnud . Kas oleme Soome osa ? Mehe suu vormis kiiresti sõnu . Ta küsis veel ja veel . Kuni äkki , otsekui jõudes kõige olulisemani , uuris võidukalt : kui mitu miljonit on eestlasi ? Ungari keeles küsimustele vastata suutis meist kolmest vaid üks . Ent numbreid ühest kümneni teadsime kõik . << Egy , >> vastasime reipalt ja ilmse kindlustundega . Mehe näol oli ilme , nagu valguks kuuldu temast lihtsalt läbi . Korraga aga kerkisid tema kulmud kõrgele , suugi ununes hetkeks lahti ja meid kõiki oma läbitungival pilgul seirates kordas ta masinlikult : << Egy ? >> << Egy , >> noogutasime . << Ja tahate oma riiki ? >> Ütlesime , et see on juba kord olemas olnud , uskugu või mitte . Mees ainult vaatas , pilk sihitud kuhugi nähtamatusse . Siis , end veidi kogunud ja naisega paar kiiret lausekatket vahetanud , küsis ta uuesti . Midagi segast oli tema jaoks selles miljoni-jutus . Ehk oli ta valesti kuulnud , ehk olime meie eksinud oma vaevalises ungari keeles ? << Ne hagy ? >> Veel oli lootust . Ja rõõmustades nagu laps , asus mees sõrmedel näitama , mis vahe on ühel ja kaheksal , tõstes kinnituseks nimetissõrmegi näo kohale . Meiegi sõrmed tõusid , samal ajal kui suud kordasid endise järjekindlusega : << Egy . >> Eemalt vaadates olime vist nagu Viru vande andjad Kristjan Raua sajanditaguselt pildilt . Ainult et Rakvere asemel laius meie ees Budapest oma suurejooneliste ehitiste , sildade ning eemalt paistvale mäetippudega . Raua pildil polnud peale kolme tõstetud käega mehe kedagi . Meie ees aga seisis terve Transilvaania ungarlaste perekond , kelle nägudel lasus üheaegselt kahtluse , hämmastuse ja imestuse vari . Oli 1990. a. suvi ja maailma ajalehed täidetud teadetest massiliste põgenemiste kohta Rumeenia riigile kuuluvast Transilvaaniast . Küsisime oma uute tuttavategi käest , miks nad Budapesti olid tulnud . Sugulastele küllasõitnuteks nimetasid nad end . Me ei hakanud uurima , miks külastasid nad oma Budapesti sugulasi esimest korda alles nüüd ja miks nad polnud seda kunagi varem teinud . Miks tulid nemad puhkusereisile , kui teised ümberringi paaniliselt põgenesid ? Soovisime << A viszontl ? t ? sra ! >> ning jätkasime oma teekonda . Kusagil siinsamas pidi olema Gellerti , märtri ja pühaku , raidkuju . Mäetipuni oli veel minna . Sinna , kus seisis Võidujumalanna - vähemalt nii teda kutsuti - , pärg kätel , joovastus kivisel näol ja ihuliikmetes . Kõrgemale tõusta polnud enam võimalik . Kõrgemal sai mägi lihtsalt otsa ja sotsialismi perioodi võidujumalannadele polnud tiibu antud . Ehk oleks tal just nüüd neid kõige enam vaja läinud ? Kuumus sünnitab kentsakaid mõtteid ja kuum oli tõesti . Ainult raidkuju või märter või mõlemad koos võisid ehk taluda veel suuremat kuumust . Poole sajandi eest oma koha Võidujumalannale loovutanud Gellert ei mõjunudki aujärjelt tõugatuna . Pigem oli ta näol ootaja endassesüüvinud ilme . Aga ehk oli tema jaoks ette nähtudki kaks korda märtriks saamine ? Võib-olla viitas just see lema tõelisusele ? Hakkasime laskuma . Mägi kihas inimestest . Doonaud mööda sõitsid laevad . Linn vajus järjest enam keskpäevavinesse , mis mattis hommikused värviõhetused ühtlasesse halli . Valisime allatulekuks mäe vastaskülje . See tundus laugjamana , kohati treppe polnudki , olid vaid astangud , mis vaheldusid skulptuuride ja madalate põõsastega . Oli langusi , kus jalad tõttasid otsekui iseendast kiirendatud tempos ja kehast ette rutates . Ühel niisugustest jäime peatuma . Hiidsuured valged keraamilised kannud seisid meie ees , nagu jutleksid nad , kaelad õieli , millestki olulisest . Äkki langes , õigemini küll tõusis mu pilk uuesti mäele . Puude taga teisel pool barjääri seisid needsamad transilvaanlased . Nad kõnelesid endistviisi elavail žestikuleerides ja nende käed ning pead liikusid hoogsalt vestluse taktis . Tundus , nagu vaidleksid nad millegi üle . Korraga tõstis tumedapäine mees nimetissõrme oma näo juurde ja otsekui tardus sellesse asendisse , seistes kätega vehkiva abikaasa kõrval . Kaugenesime treppidest , mis mattusid linna kohal levivasse vinesse . Tundus , nagu hoovaks mäest iseäralikku tõsidust ja rahu . Ilm muutus järjest kuumemaks . Korraga , ainsa hetke jooksul , tajusin läbi kuumuse ja vine mäele joonistuvat sirgjoont nagu telge , mis algas Võidujumalannast , läbistas Gellerti endassesüüvinud ootajanäo ja üsna all , ühe väikese puudega ümbritsetud barjääri taga tabas ootamatult tumedapäist transilvaanlast , kes seisis , nimetissõrm näo kohal , nagu oleks temagi raidkuju Gellerti mäel . 1974. aastal oli Newfoundlandi madalal eriti tihe traallaevade sagimine . Ei oska öelda , millest see aktiivsus sõltus , küllap oli tegemist kalapüügi tõusuaastaga . Umbes viisteistkümmend suurtraalerit BMRT ( meeskonnaga kuuskümmend inimest ) sõelusid << näitu >> näitavates kohtades . Aeg-ajalt oli kalarikastes paikades traalijate tihedus nii suur , et ekspeditsiooni ülem pidi andma laevastikule raadioringkirja : kasutada << soovitatavaid kursse >> . Teisisõnu : kogu << armaada >> pandi käima ühtpidi sirgeid mööda edasi-tagasi , et ei tekiks omavahelisi kokkupõrkeid udus või traalide ristumisi , mis oleksid kümneid tuhandeid maksma läinud . Kuid paralleelsetele kurssidele vaatamata oskasid laevad oma traalid mõnikord nii kokku juhtida , et ainult läbiraiumine võis sellest sasipuntrast päästa . Igal laeval oli õigus korra Kanadasse ka sisse sõita . Millal üks või teine laev oma seaduslikud kaks välismaa-ööpäeva ära kasutas , et mehed võiksid saja dollari kulutamisest tarbijalikku rahuldust saada , oli iga kapteni isiklik asi . Selle päeva määramisel juhindusid kaptenid mitmest asjaolust . Üks põhjus , mis püügi lõpetamise ja sissesõidu poolt rääkis , oli kala puudumine . Parem saata need paar päeva , mis tuleb ükskord nagunii anda , linnas mööda kui traalida tühja . Teine tõsine faktor , mida tuli arvestada , seisnes selles , et reisi algupoolel tehtud sissesõidul oleks meeskond saanud vähem valuutal : saadava summa suurus sõltus püütud kala hulgast . Reisi algul meestele ülemaksnud kapten võttis endale riski , sest oli teada , mis juhtub siis , kui näiteks ootamatu avarii tõttu jääbki kala saamata . See tähendaks , et meeskonnale julgel käel makstud valuuta peetakse kaptenilt endalt aastate jooksul kinni . Muidugi , julgeid riskijaid on alati leidunud ja kalapüük on peale oskuste ka loosiratta asi , kuid eelöeldu kinnitab : ideaalne sissesõit toimub enne reisilt tagasiminekut ja kahekordsest plaanitäitmisest julgestatud topeltvaluutaga . Enese hoidjat hoidvat jumal . Tuli kalamõõn ning kurss võeti Saint John'sile . Ja << Juhan Sütiste >> kapten istus laua taha arvutama , kui julge tohib dollaritega olla . Selleks tuli võtta telefon ja tehnoloogiga aru pidada . << Juhan Suliste >> oli << Ookeani >> koondise vanemaid laevu . Aastaks 1974 polnud see sammaldunud kerega alus enam kuigi kiirekäiguline ega tootlik . Väledamad kalad , nagu tuunlased , ujuvad sellisest laevast kiiremini ja niisiis traalist välja . See kõik ei puutuks üldse meie loosse , kui see ei kujundaks meeste teenistust ja raha kaudu moraali - valmidust kõik nöögid naeratades alla neelata . Maailma riikides kehtiva välislaevade sissesõidu korra kohaselt peab saabuma esmalt toll , siis politsei , kes võib täita ka piirivalve ülesandeid . Arenenud maades ei eksisteeri enam ei piire ega nende valvet füüsilises mõttes , vaid piirid on juba ammu sümboolsed - psühholoogilise ümberseadistumise punktid , kustpeale välismaalasel tuleb arvestada , et siin kehtivad teine keel , raha , maitse , viinahinnad ja liiklustrahvid . Võib veel lisada , et kui kedagi järgmises riigis pokri pistetakse , siis igatahes mitte piiri omavolilise ületamise eest . Muidugi ei julgeks autor vaiki , et Kanadasse saabunud Vene laevasse ei võiks suhtuda pisut teisiti . Kes siis sooviks << revolutsiooni eksportimist >> Kanadasse , kolhoose või muud niisugust ! Teid on kombeks armastada , kuid pärast teie ohutuses veendumist . Nagu võiks dokumentide kontroll ning ületembeldamine anda teie suhtes tagatise . Kas annab seda meeskonnale määratud valuutagi , mille toob kohale elegantse kohvrikesega agent ? Sadama toll ja politsei eristavad kaht liiki arengumaid . Esiteks Venemaa ja Kuuba , mis võivad võistelda näppamises . Ja teiseks Indo-Hiina ja Ladina-Ameerika , mille << erialaks >> on narkoeksport . Kuid teiselt poolt püüdkem mõista ka välismaale saabuvat meresõitjat . Meremees on kuus kuud elanud kaheksakümne meetri pikkuses ruumis nimega laev . Tema korteriks ja koduks on olnud laeva kajut põrandapinnaga kaks korda kolm meetrit . Kui see meremees on laevaühiskonna madalaima seisuse esindaja - madrus-kalatööline - , tuleb tal nimetatud pinnale mahtuda koos kolme kaaslasega . Nii on see keresiseste kajutite mõlemas reas . Ja siis too kalatsehhi löö . Pole veel sündinud niisugust inimest , kes suudaks seda armastada . Kaksteist tundi üle kaheteistkümne . Kalatsehhi roostetanud seinad . Vesi ja rapped loksumas jalgade ümber , verine kirves raiumas punnsilmsete turskade päid . Tsehhi , sööma , voodisse . Tsehhi , sööma , voodisse . Neil meestel pole võimalust vaadata purpurseid päikeseloojakuid ega tumesinist ookeani . Muusika jõuab nende kajutitesse vaid juhtudel , kui transistorraadio on seotud illuminaatoriklaasi külge või antenn viidud akna tihenduskummi vahelt õue . Aga esimesel päästepaadi allalaskmisel käristatakse kõik alttekimeeste antennid sihilikult või kogemata puruks ... Nõnda kulgeb kalalööliste elu . Noored , sportlikud , dessantvägedest demobiliseerunud mehed kõhnuvad poole aastaga , nende pilkudesse ilmub väsimus . Siis aga kuulutatakse ühel kaunil päeval välja sadamassesõit . Kurnatud mehed kalatsehhist võivad mõelda oma linnapükstele . Vaatasin niisugusel õnnepäeval seda klanitud , valgele kraede ning kuldsete mansetinööpidega meestesumma , kes ootas tekil laeva päästepaadi vettelaskmist , et Las Palmases maale minna . << Te meenutate mulle kevadisi vasikaid , >> ütlesin neile hindamisi . << Jah . Kaldarahvas ei saa iialgi teada , >> kostis mulle üks neist , << mis see tähendab - inimene olla . Kui võimalust olla härra on nii palju , ei peeta seda mitte millekski . >> Need karastustulest läbikäinud sellid on mulle alati meeldinud , pole niisugust pattu , mida ma neile ei andestaks . Kui nad oleksid kurjategijad , ütleksin õhates : << Aeg oli selline , teisiti ei saanudki minna . >> Paraku on kalda-maailmal oma mõtted . Ja << Juhan Sütiste >> saabumine Saint John'si pani need iseloomulikud mõtted jälle kihisema . Just sellel ajal pidas viis meest paaditekil korstna juures pingsalt aru , kuidas landgangist nii alla minna , et seda ei näeks ei kapteni esimene abi poliitalal ega vahitüürimees . Ja et seda ei näeks ka keegi nimetatud isikute sõpradest ega neile pugejatest . Vahimeest trepiotsal polnud muidugi vaja arvestada , sest see oli oma poiss . Inimene , kes on teiega külg külje kõrval kalapõrgus viibinud , on oma poiss igal juhul ning läbi ja lõhki . Kuna kaldavõimud polnud veel << Juhan Sütistele >> saabunud , lõid nimetatud viis meest viimaks ettevaatusele käega ja kihutasid trepi kolisedes kaile . Ruttu tehti laeva vaateväljast sääred . Olgu lisatud , et see internatsionaalne seltskond koosnes neljast eestlasest ja ühest venelasest ning eesmärgiks oli õllekõrts . Kõik sõltusid Nekelmani-nimelisest laevamehest , kellel oli vöö vahel fotoaparaat , mis loodeti rahaks teha . Nende dollarite eest pidi saama õlut kõigile kaasatulnuile ja ohtral hulgal . Nekelmani-poisi fotoaparaat läkski kohe käiku , olid need ju välismaal aastakümneid hästiminev kraam . Ning õllekelder Bannerman Roadxil . polnud ka kuigi kaugel . Õlle lähedus olevat lausa , nöörinud meeste neeluseadeldist , nagu nad hiljem rääkisid . Samal põhjusel , miks linnud Niiluselt põhja lendavad , olid nemad allunud oma kõride korraldusele . Kõri ei mõtle ju , ta vajab . Kõrtsis satuti kohe teistsugusesse maailma . Lääne õllekõrtsidel pole kuskil suuri erinevusi . Keegi seal teile harjunud kombel nurka ei sülita , ei ropenda , ei oksenda , ei tüüta kaaskodanikke . Sinna ei kogune alkohoolikuid , räpaseid ühiskonnaheidikuid . Ühe laua ääres laob vana daam pasjanssi . Põrand on üleni kaetud vaibaga , mängib vaikne meele-olumuusika . Õhus ei hõlju läppunud kääritise , vaid osooni lõhn , vürtsiks pisut << Chesterfieldi >> või << Marlboro >> aroomi . Baarileti kohale on üles rivistatud maailma peamised napsimargid - viskid , rummid , brändid - , on nii kannu- kui purgiõlut . Kannud on tehtud klaasivabrikus mingi ülemaailmse standardvormi järgi , kuid see ei tähenda õlle joojate odavat standardsust . Ei , te olete kultuuriasutuses . Viis meest istusid ja timmisid selget , jahedat , meeldivalt viha õlut . Keegi ei teadnud , kust nad olid pärit , kedagi ei huvitanud , kust olid ilmunud Bannerman Roadxi õllebaari need viis klienti , kuid võis arvata , et tegemist on meremeestega , muidu oleks baarmen neid kindlasti tundnud . Mis tunne meestel oli , seda annab ette kujutada , sattusid nad ju räpasest kalatsehhist ilma igasuguse üleminekuta otse Põhja-Ameerika õllebaari hästikorrastatud rahulikku miljöösse . Meeste näod kõnelesid naudingust . Too , kelle rahakoti arvel siin istuti , polnud kade poiss , tellis õlut ning käis muudkui teises seinas asuva plaadikombaini juures ja tõmbas uue loo peale . Kahekümne aasta vältel , 1960-1980 , tuli plaadikombain kasutusele peaaegu kõigis maailma kohvikutes , teenis usinasti kliente ja kadus siis , andes koha videole , oma eluajal sisse astumata Nõukogude Liitu . Tollane põlvkond noori elas meil vanaks , seda masinat oma silmaga nägemata . Masin oli olemas isegi Ginea sadamatrahterites , kus külma konditsioonõhku või laevaventilaatorit peeti vaat et suuremaks imeks . Miks see nii oli ? Kõigepealt - kuna me ise selle poolautomaatse masina tegemisega veel toime ei tulnud , pidanuks neid ostma valuuta eest . Teiseks poleks plaadikombain vastu pidanud sotsialistlikule ellu ning tehnikasse suhtumisele . Ta vajas hooldamist , aga kes hooldanuks teda kuskil söökla-kohvikus või pukibaaris , kus täna on tööl Njurka , homme tjotja Dusja , tunahomme Lidka ? Joodikud lõhkunuksid kombaini iga rusikavõitluse ning riieterebimise vahel , ilusamad nupud oleks krutitud küljest koju raadio külge . Ning polnud peremeest , kes oleks lõhutud masina asemele välismaalt uue toonud . Õigemini : sinna ostma ei oleks kedagi lastudki . Ei , ei sobinud nõukogude demokraatia plaadikombainile . Järjekordne plaat keerles . Ümbrus oli leebe ning inimsõbralik . Miski ei vibreerinud , põrunud ega mürisenud , keegi ei süüdistanud ega kohustanud nagu laevas . Kõik tundus armas , tsiviileluline , külastajat austav . Mehed ei teadnud , kui kaua nad olid juba istunud , sest kalatsehh oli neid võõrutanud käekella vaatamast , ehkki enne linnatulekut panid kõik selle randmele . Kuid pool tundi pidi igal juhul möödas olema , sest varem poleks õlleke mõjuda jõudnud . Tollal kogu Kanadas levinud õllemark << Tennent's Girls >> andis energiat , turgutas väsinud mehi . Sel kellaajal on laevas tööpäev juba läbi ning siis ei otsi << reamehi >> tavaliselt keegi . Teoreetiliselt poleks ka neid pidanud ükski ülemus enam otsima ega vajama . Üsna südaöötundidelgi on laevadest mehi ära olnud , ka suuremaid gruppe , ja täiesti edukalt , mingi kõrbemiseta . Võibolla oleks kõik see läinud sellelgi korral - keda ei vajata vahti , seda ei vajata üldse - , kui üks asjaolu poleks kaasa mänginud . Ja selle asjaolu alahindamist ei saa kogenud meresõitjatele kuidagi andeks anda . Need mehed polnud ju reisil esimest korda , et mitte teada : agent toob raha ja teine tüür jagab selle välja nimeliselt ning allkirja vastu . Kui viie mehe raha on kätte andmata ja allkirjad puudu , hakatakse neid mehi paratamatult otsima . Pealegi kui teisel tüüril veniks ebameeldiva maksmiskohustuse täitmine nende pärast pikale . Välismaal hüppes käimisel tuleb üldse arvesse võtta kõiki ettenähtavaid variante . Kui siis ikkagi kõrbetakse , võib kätt südamele pannes öelda : << Sorry , my friends , ma arvestasin tõesti kõike võimalikku . See , millega ma vahele jäin , oli etteaimamatu ning erandlik . >> Meie sõbrad õllebaaris polnud kirjeldatud põhimõtetest lugu pidanud . Eiratud oli mõistlikkust , ettevaatust , kannatlikkust . Oli ju pikki kuid kannatatud , võinuks vastu pidada veel ühe tunni , siis olnuks igaühel pass ja raha taskus ning kõik seaduslik . Plaadimängija käivitus kümnendat korda , kui õllebaari sisenes << Juhan Sütiste >> kapteni esimene abi poliitalal . Ta astus meeste juurde , sikutas neist lähimat käisest ja hakkas raevukalt räuskama . << See oli teie viimane sõit ! >> kisas ta . << Rohkem te merd ei näe . Minu sõna selle peale . Annan viis minutit , et õhk oleks puhas . Ma leile kuraditele näitan ! >> Baari omanik jälgis stseeni üllatunud ilmel . Ta ei mõistnud , mis seal toimub . Seni oli ta neid poisse pidanud soomlasteks . Pikapeale aga hakkas temalgi koitma , kust nad pärit on . Ning tal hakkas neist pisut kahju . Meeskonnaliikmed omakorda mõtlesid << püha isa >> silmitsedes : milleks meil küll on selline kõrgepalgaline ülalpeetav ? Selleks et ta tuleks ka esimesel hingetõmbepäeval ja hauguks su peale võõral maal ja võõraste inimeste juuresolekul ? Et ta klopsiks homme meie kõigi kohta kaebekirju ja ettekandeid kokku ? Nii et me kaotaksime töökoha ja meie lapsed peaksid kaldal ülalpidamiseta jääma . Varsti ei suutnud peremees kutsumata külalise räuskamist enam taluda . Tema kliente aeti välja , ähvardati , segati . Ta mõtles juba , kas mitte helistada kohale politsei ja see mats soolaputkasse selginema saata , kuid pöördus siis rahurikkuja enda poole ja ütles lühidalt : << Palun lahkuge , härra ! >> Kõikidel messiarutlustel on jõutud järeldusele , et peremees oli liiga viisakas . Kes siis saavutaks sellise puhul , tema reegliteta mängus , midagi viisakusega ? ! Pärast << püha isa >> lahkumist tellisid mehed juurde . Tuju oli rikutud , ent kuna viisa oli nüüd kõigil läinud , polnud mõtet enam raha kokku hoida . Hea veel , kui neid kinni ei seota ja ketikasti rottide manu ei toimetata . Nüüd oli kõik võimalik , sest oldi väljaspool mängureegleid , väljaspool tsivilisatsiooni tavasid ja õigusi . Neil polnud enam loota mingit valuutat ega linnaluba . Edasine pidi lihtsalt ära jääma . Sest mida enam pompa lärmab ja karjub , seda enam on tõestatud tema vajalikkus kalalaeval . Aga kui ta vaikiks kavalalt naeratades , oleks veelgi ohtlikum . Nekelman oli sõitnud BMRT-del juba kuus aastat ja ikka välisvetes . Ikka viisaga . Tallinnas oli tal olemas pruudi moodi asi ja vanematel oma maja Nõmmel - tolles igandite linnajaos . Tühja kõhuga või muidu viletsaks poleks tema vanemaid nimetada saanud . Nekelman tundis , et kerge ning hea on olla . Ta läks otseteed telefoniautomaadi juurde ja helistas numbril , mille juurde oli trükitud << Police >> . Poolteiseminutise ootamise järel libises peaaegu kuulmatult ette vürstlik << Dodge >> . Nekelman oli koolis inglise keelt õppinud ja tegi politseile selgeks , et ei taha enam Nõukogude Liitu tagasi minna . Ta on tüdinenud laevade poliitkomissaride igavesest türanniast . Ta tahab vabaks saada , kord ja jäädavalt . Talle aitab . << Võile laevas sellele hullule öelda , >> pani ta ülejäänud õllelistele südamele , << et isiklikult minu mõõt on täis . Ärgu mind enam oodaku . >> Neli meest läksid laeva ja ütlesid kästu edasi , Nekelmani-poiss aga sõitis politseijaoskonda . Saint-John'sis on kõigest üks politseijaoskond , üsna õllebaari lähedal . Tund hiljem astusid politseijaoskonda kaks prisket meest laevast . Need olid kapten ja poliitabi . << Kas siin peetakse kinni kedagi Nekelmani-nimelist ? >> << Jah . Peetakse küll . >> << Moskva nimel ! Me nõuame ! >> Hotellis tuli tõusta hommikuti varakult kas või ainult sellepärast , et muidu ei olnud fuajees ajakirjandusletilt enam värsket lehte osta . Temale kui ajaleheharidusega inimesele , nagu ta mõnikord end iseloomustas ja mis võis reeta alaväärsuskompleksi poolelijäänud kooliskäimise pärast , olid igasugused ajalehed ja mõningate suunitlustega ajakirjad eriti tähtsaks muutunud pärast seda , kui ta oli oma kapitaliprotsentidest elama hakanud ja omas lugemiseks piiramatult aega . Siinsed väljaanded olid sel eriskummalisel perioodil , kus nende sisu küll veel kuskilt kontrolliti , kuid ilmselt vaid harva ja ettevaatlikult tsenseeriti , talle iseäranis huvitavad . Ta koguni võpatas ikka ja jälle selle peale , millise otsekohesusega selliste keelavate mastikirjade all nagu << Rahva Hääl >> ja << Sirp ja Vasar >> eilseid pühakuid paariateks ümber hinnati . Sellel kõigel tundus nagu haarangule sisseprahvatuse ja hukkamismeeskondade kogupaugu oomen juures olevat , kuid keegi ei näinud kartvat , midagi polnud juhtunud . Erilise õhinaga laskis ta silmad üle käia nendest kirjatükkidest , mis käsitlesid väliseestlasi . Väliseestlased olid järsku moes . Tunti justkui süümepiina selle üle , et samadel veergudel oli neid nii kaua sarjatud , parimal juhul nende tegemised maha vaikitud . Nüüd oli mindud nagu ühest äärmusest teise . Väliseestlased olid head ja õilsad . Kuskil pidid ju ometigi head ja õilsad eestlased elama . Seekord oli avaldatud intervjuu rahvusliku välisvõitluse juhtiva tegelase August Muguriga . Reporter oli jõudnud temast fotogi näpsata , kui härra Mugur , lillekimp käes , pisut kohmetu näoga oma sünnimaad uudistas , kust ta - kui veidi liialdada - oli poolsada aastat tagasi juuraüliõpilasena lahkunud ja nüüd väliseestlaste hulgas hinnatud advokaadina korraks tagasi tuli . Tuulepojal hakkasid lugedes meelekohad tuikama , kuigi selles temale mingit uudist polnudki . Mugur oli vastanud ajakirjaniku küsimustele talle omase kaalutletusega ja pisut kuivaks see lugu jäi , kuigi faktid olid õiged . Ta tundis aga teatavat kadedusenäkitsust selle väikese edevuse liblikatiiva tõttu , mis oli alati ta olemuses värelnud . Muidugi ei arvanud ta just seda , et teda ennastki oleks tulnud intervjueerida . Tema polnud ju midagi saavutanud peale võime omatahtsi elada ja sedagi vaid pimeda juhuse läbi . Ta lootis aga , et kui Sven Tartusse läheb ( või oli ta seal juba praegu ) , otsivad vähemalt << Edasi >> mehed ta üles . Oli ju Sven ikkagi doktorikraadiga teadur ja teadaolevalt ainus eestlasest rahvusvaheline ekspert oma eksklusiivsel erialal . Teab , kas temast suuremat prominenti parajasti Eestimaal kodus käimas oligi . Mugurist oli Sven selles suhtes küll üle , võta millise mõõdupuuga tahes . Kuid siis hakkas Muguri meenutus teda sootuks teise nurga all häirima . Vanad asjad , mis olid ammu nagu vaibaserva alla pühitud , ilmusid uuesti välja närima ja näägutama . Pidi see siis talle siiagi järele tulema , oli nüüd tarvis seda aneemilise trükikirjaga lugu ajalehes , kust see vaatas talle vastu just nagu parastus ? Ometigi polnud Mugur selles otseselt üldse süüdi . Ta ei teadnud sellest ise midagi , ei saanud kunagi teada . Ei osanud vahest aimatagi , et oli küllap mitmeski perekonnas kodukäijaks olnud , seal pahandusi põhjustanud , kuid võibolla ka head teinud . Temal oli Mugur koguni abielu lõhki ajanud . Sellest ei saanud Muguril enesel jällegi vähimat aimu olla , sest mitte Mugur , vaid ehitusettevõtja Kibeda oli talt Mailise üle võtnud . Nad ei olnud nondel aegadel Muguriga isegi tuttavad , kuigi kõik eestlased selles suures linnas ja kaugemalgi Muguril teadsid . August Mugur oli uuel asukohamaal kaks aastat kuskil tagamaal jõujaamaprojekti juures töötanud , niipalju ületunde teinud kui võimalik ja kogu teenistuse panka pannud . Siis astus ta ülikooli , et juura õppimisega uuesti otsast peale hakata , sest Tartus õiendatud eksameid ei arvestatud . Viie aasta pärast oli tal advokaadidiplom käes ja eestlasliku visaduse aura ümber . Temast sai eeskuju , mis ärgitas matkimisele , roosk , millega kõhklejaid ja tahtejõuetuid nüpeldati . Mailis Luidega tutvus Allan Tuulepoeg raamatukogus . Mallis oli keskmiselt kena tüdruk ja kuna ta just raamatukogus töötas , kus palgad olid üsnagi tagasihoidlikud , arvas Tuulepoeg , et küllap oli ajendajaks huvi raamatule vastu . Et Mailis ei pidanud , samuti nagu temagi , dollari tagaajamist kõige tähtsamaks . Eks nad selles arusaamises ühise elujärje sisse seadnudki . Kõik läks mõnda aega suuremale arusaamatusteta , kuid pärast seda , kui sündis Sven , tuli Mailisel mõneks ajaks koju jääda ja ehkki naine hiljem jälle tööle tagasi läks , ei olnud ta nüüd enam mehe sissetulekuga rahul . << Uusi kundesid pole eestlaste hulgast enam nii kerge leida , >> vabandas mees . << Otsi siis teiste seast . Ega eestlased üksinda ratastel liigu . >> << Mul pole mujal tutvusi ja me tuleme ju omadega välja . >> << Me ei ole enam kahekesi , >> ütles naine . << Kas sa tead ka , mis lapse koolitamine maksma läheb ? Selleks tuleb hakata aegsasti raha koguma . Ja ega see agenditöö midagi asi olegi . Kas sa ei leia , et sul on viimne aeg mingi õige amet selgeks õppida ? >> << Selleks on nüüd juba hilja , >> oli ta naisele vastanud ja siis tuligi Mailis oma trumbiga lagedale : << Kuidas August Muguril hilja ei olnud ? >> Seda küsimust hakkas ta sealtpeale võrdlemisi tihti kuulma ja sellise turmtule all lõi ta vahepeal pisut kõikuma . Pidas koguni plaani , et võiks pöörduda mingi õppelaenu jutuga Lundgreni poole , kuid see oli talle vastumeelne . See võinuks koguni mulje jätta , nagu oleks ta oma pojale leivaisa eesnime tagamõttega pannud . Pealegi tulnuks enne ülikooli pääsemist keskkooli lõpueksamid õiendada ja see oleks olnud igav ning tülikas . Ja lõppude lõpuks oli tal , kurat võtaks , ometigi omaenese teerada . Seda oli ta alati tähtsaks pidanud ja seda mööda kavatses ta ka edaspidi käia . Sellest ajast peale hakkasid nad Mailisega teineteisest võõrduma . Kulus aga veel mitu aastat enne kui nende abielu lahutati ja Sven määrati kohtuotsusega ema juurde - sellest hoolimata , et Mailis , kes oli juba hakanud Rein Kibedaga kokku elama , tunnistati süüdlaseks pooleks . Põhiliseks süüdlaseks jäi aga ikkagi advokaat Mugur , kelle tõttu oli püüdlikkuse latt liiga kõrgele tõstetud . Hiljem tutvus ta Muguriga lähemalt , sai temaga võrdlemisi hästi läbi ja muidugi võis seda süüdistust ainult naljana võtta . Nüüd aga meenutas see talle jälle toda rasket ning ebameeldivat perioodi ta elus . Ta oli esimesest šokist küll võrdlemisi kiiresti toibunud , kuid selle järelmõjud jäid temasse edasi elama nagu magavad koerad , kes aga aeg-ajalt mingile raputuste või häälitsuste peale lõrinal virgusid . Tal ei olnud Mailisest eriti kahju ega teinud talle ka etteheiteid . Nad olid lihtsalt teineteisest liiga erinevad , et üheskoos lõpuni elada . Esialgne vastupidine arvamus oli olnud vaid illusioon ja vabanemine tõi koguni kergendust , kuigi see ei tarvitsenuks toimuda just sellise stsenaariumi järgi . Ta aga kartis , et Mailis võib püüda Sveni temast võõrutada , ütelda , et oma pärisisa poolest oleksid nad võinud sattuda täbarasse olukorda . Et isa poolest oleks Sven võinud üldse kõrgkoolihariduseta jääda . Kuigi kõik poleks just aluselu olnud , ei tulnud see ju hoolimatusest , vaid küllap rohkem veendest , et kuidagi ikka saab , elu toob lahenduse iseenesest kätle . Ja eks asjad tagatipus nii läinudki , kuigi see kõik tuli alles aastaid hiljem . Sidemed aga säilisid ja ta jäi Svenile väga olulises osas isaks edasi . Kibeda oli praktiline ja kohusetruu inimene , kes hoolitses oma perekonna eest hästi . Svenisse suhtus ta nagu abieluga paratamatult kaasnenud lisandisse , kellega tal ei lekkinud hingelisi kontakti , kuigi ka mitte suuremaid lahkhelisid . Need saabusid alles siis , kui jõudis kätte Sveni ülikooli astumise aeg ja tuli otsustada , mida ta õppima hakkab . Ei , siin ei olnud poisil enesel mingit valikuõigusi . Niikaugele Rein Kibeda sallivus ei ulatunud . Kes maksab , see valib ka muusika , oli tema põhimõte ja ta ei tahtnud kuuldagi sellest , et tema rahadega hakatakse õppima midagi nii kasutut nagu arheoloogia , mille Sven oli valinud kõhklematult oma huvialaks . Väärtuste ja ideaalide mõõdupuud olid eesti pagulasühiskonnas vahepeal muutunud . Enam ei olnud päevakangelasteks August Muguri moodi mehed , kes omal ajal kõigi raskuste kiuste endile tasuvad kutsealad õppisid . Nüüd oli tulnud ettevõtjate ajastu , sest miljonäri staatusesse võis pääseda ikkagi ainult äri ning iseseisva ettevõtlusega . Sellest lähtudes otsustas ka Kibeda , kes ju samuti tagasihoidlikul viisil kuulus uude koorekihti , et tema kasupoeg hakkab ülikoolis õppima ärindusala ja Mailis näis sellega kõigiti päri olevat . Kui siis Sven väga kärarikkalt protesteeris ja kinnitas , et teda mingisugune äritegemine põrmugi ei huvita , andis Kibeda pisut järele ja pakkus kompromissina välja arhitektiks , arstiks või advokaadiks õppimise valiku , sest ka need alad andsid end hiljem ( kui nooruk pidi ju ometigi aru pähe võtma ) kuidagi äriettevõtlusega seostada . Nendeks kutseteks polnud aga Svenil hoolimise puudumise kõrval ka kohasust ja nii ei jäänud tal ikkagi muud üle kui jääda ärilise administratsiooni juurde , mis teda ei huvitanud , kuid siiski ülejõu ega mõistuse ei käinud . Kui aga Allan Tuulepoeg oma ootamatult süllelangenud pärandi edasi müüs - see toimus juba pealselt pärast Sveni ülikoolitee algust - , viskas ta pojale päästerõnga . Sven Lundgren , kes sõprusest hoolimata ei olnud tema perekonnaasjade vastu erilist huvi ilmutanud , oli vabastanud ta süütundest . Nüüd võis ta ise muusika tellida ja nii juhtuski , et Sven jättis moodsa aja ärivõtete uurimise kus seda ja teist ning hakkas õppima muinasteadust , mida ta armastas . << Eks ka vanu varemeid välja kaevates või mõnikord kulda leida , >> oli ta kasuisale pooleldi pilkemoeliselt ütelnud , kui see-ennustas , et sellise alaga küll keegi elus haljale oksale ei jõua . Aeg aga näitas , et ehkki Sven rikkaks ei saanud , oli ta teadlasena edukas ning õnnelik ja eks õnn olnud ikkagi suurim võimalik kullaleid . Kuidas jäi Allan Tuulepoja enda õnnega ? Ammu oli ta tahtnud enesele mingit ülesannet pagulaseestlaste ühiskonnas ja nüüd , kus leidus piiramatult vaba aega ning keegi ei saanud enam väita , et ta seda teinuks omakasupüüdlikult uute müügitehingute huvides , otsustas ta oma kavatsuse teostada . Välisvõitluse keskorganisatsioon oli kaua otsinud osaajalist töötajat , kes aitaks koostada märgukirju valitsustegelastele , kirjutada lugejakirju ajalehtedele , kus asju eestlaste arvates nii sageli vääriti nähti , ning täita mõningaid muid ülesandeid , mis ainsale kasinapalgalisele bürooametnikule käisid üle jõu ja millele rahva poolt valitud liikmed said oma igapäevatöö tõttu vaid puhuti aega pühen- dada . Esimees Mugur , kes advokaadina << Lundgren Motorsi >> edasimüügitehingut juriidiliselt vormistas , arvas , et uus eelarve võimaldaks abitöö eest väikest tasugi maksta , kuid Tuulepoeg lükkas selle kindlalt tagasi . Rahuldus pidi jääma ta ainsaks tasuks , sest rahaga koos tulnuks vastu võtta ka korraldusi , pidada kinni kindlatest kantseleitundidest . Selleks polnud tal ei soovi ega vajadust . Mõningat rahuldust andis uus tegevus talle tõepoolest , eriti kuna see vahetevahel - peamiselt valimiste eel - tõi vastuvõttudel kokkupuuteid asukohamaa nimekate poliitikutega , viis kokku suurajalehtede esindajatega . Siis ta püüdis selgitada Eesti olukorda , oma maale ja rahvale tehtud ülekohut . Ta tegi seda enda meelest paremini kui paljud teised , kuulajaid liigsete üksikasjade ega paisutatud paatosega tüütamata . Ent kui ta lootis end olevat lõpuks ometigi vabastanud turuseaduse ettekirjutustest , selgus selle ekslikkus peatselt . Ta võis näiteks selgitada kõige kaaluvamaid asjaolusid oma rahva saatuse või õiguste kohta , kui keegi parlamendiliikme pretendendist kuulaja kõik selle mõne viisaka noogutuse järel läbi lõikas ja ütles : << Üks väike vaheküsimus , kui lubate . Kui palju võiks siin teie rahvusgrupis meie valimistel hääletajaid olla ? >> Saades siis teada selle umbkaudse ja tagasihoidliku arvu , tekkis hetkeks mulje , nagu hakanuks küsijas mingi sisemine arvuti klõpsuvalt hinda kokku lööma , ja seejärel oligi jutt varsti lõppenud . Tekkis koguni olukordi , kus tal polnud kerge end ohjeldada . Näiteks tol korral , kui üks ajakirjanik söandas küsida , et kas selline nii kaua vangis olnud rahvanatuke enam demokraatiaks küps ongi . Selle peale kaotas Tuulepoeg viivuks oma tasakaalu ja nimetas seda nii rumalaks küsimuseks , millele üldse ei tasu vastata . Sellest tuli päris piinlik vahejuhtum , millest sai teada ka Mugur , kuid ta ei ütelnud selle peale midagi . Tuulepoeg oli ju ikkagi vabatahtlik tööjõud , kes ei allunud kellelegi ja ehk oli tal põhiliselt õiguski , kuigi seda õigust tulnuks vahest teisiti jalule seada . Ta pidas seda ametit , kus rahuldused ja pettumused vaheldusid , mitu aastat . Siis aga , viibinud ühe ekskursiooniga mõned päevad Eestis , sattus ta sellist kodumaaga suhtlemist tauninud radikaalsete ringkondade pahameeletormi kätte ja otsustas surve all tagasi tõmbuda . Keskorganisatsiooni juhatus seda küll ei nõudnud , kuid ei püüdnud ka ta meelt muuta ega võtnud ta kaitseks sõna . See tekitas temas pisut kibedust , kuid põhiliselt polnud sellest midagi , sest see toimus pagulaskonna suurte sisetülide ajal , mida teab kust õhulati ja kus ta ei tahtnud osaleda . Ta jäi kõrvalseisvaks vaikseks vaatlejaks ja kui paljud nimetasid teda eluvõõraks inimeseks , siis tegelikult püüdis ta elu arenguga igati kontaktis olla ja hoolitseda selle eest , et ta kiiresti muutuvast maailmast täiesti mõistmatult mööda ei elaks . Sven jõudis Tartu-reisilt << Viru >> hotelli tagasi ja oli nagu mingis eufoorias . Ei , tema polnud küll üldse märganud , et ülikoolilinn kuidagi remondi järele karjus , kaupluste riiulid olid lühjad või inimesed vingete nägudega vastu tulid . Tal ei näinud olevat midagi sellest , et ülikoolis kõigi soovitud isikutega kokku ei saanud , ja isa küsimus , kas ajalehemehed olid teda intervjueerinud , pani ta koguni naerma . Taevake küll , Tartus olid ju parajasti kuulsad soome juuksurid külas ja tegid daamidele lasuta uhkeid soenguid pähe . Peamodelliks oli demonstratsioonil olnud Merike Kruupender ja kõik ühtekokku hõlmas koos linnarahva tähelepanuga ka kohaliku ajalehe tagasihoidliku esikülje . Sveni meelest oli see kena ja loomulik , ning üldse ei näinud ta Tartust mäletavat suuremat muud midagi kui et seal vastandina Põhja-Eestile juba õitsesid sirelid , ja sellelegi oli tähelepanu juhtinud ta reisikaaslane Merike . Niivõrd kõige suhtes leplik ja sõbralik sai ikkagi olla ainult ülepeakaela armunud noor inimene ja Allan Tuulepoeg ei teadnud otsemaid , kas suhtuda sellesse rõõmu või murega . Sven oli elanud pikemat aega Yucatanis ja Guatemaalas , seal pärismaalastega hispaania ning töökaaslastega inglise keeles lävinud ja kuigi ta eesti keelt oskas võrdlemisi korralikult , kippus tal mõnikord õigete sõnade otsimisel tõrkeid tekkima . Asetäitja tuli korraks minu kabinetti . Ta tuli lõunavaheajalt tagasi niisuguse näoga , millelt oli näha , kui väga mees oli lootnud minu kui osakonnajuhataja asemel olla , midagi rääkida , midagi lubada , keelata , kedagi hoiatada . Tema ei saa ju ähvardada , leinast osakonnajuhatajat enam ei tehta ja nii peab ta elult oma kompensatsiooni kätte saama siis , kui mind parajasti kontoris pole . Nüüd tuli ta ajalehtedega , mina polnud neid lugenud , aga kõiki lehti pole siin riigis vaadata vajagi , sest ajalehed on liiga ühesugused . Ja inimesed omakorda lehelugemise poolest sarnased . Kolmes ajalehes oli ühesugune suur foto kohe esimeste veergude peal : selle suure riigi juht seisis Ameerika presidendi kõrval . See oli nende esimene kohtumine ja seda oli oodatud . Nad seisid Genfis , ühe lossi trepil ja naeratasid . Ameeriklane oli noorest peast filminäitleja olnud ja tema naeratus oli loomulik nagu mehel , kes teab oma hinda . Selle suure riigijuht pidi kindlasti kommunist olema ja naeratus oligi libe . Olin pärast suuri punaseid riigipühi parteimajja helistanud ja mind oli läbi mitme sekretäri lõpuks ühendatud ühe poolbossiga , kes mind tundis ja kes nüüd sellepärast pidi minu naisele Pariisi-tuusiku garanteerima . Tuli välja , et temal on suvila ilusas kohas , kuhu elektriliine pole veetud , ja tema tahaks diiselmootoriga pisikest jõujaama . Lubasin ühe traallaeva remondi käigus parteimehele diiselmootori organiseerida . Mootor oli laos ja mina pidin selle mingi aktiga maha kandma . Akti peal käib kolm allkirja . Mina olen ise ka partei ametlik liige . Muidu poleks ma traallaevade vanemmehaanikuks saanud . Aga vanemmehaaniku palk on kapteni omast ainult viis protsenti madalam . Parteikoosolekutel aetakse niikuinii tähtsamaid tööasju , ja kui nende arutamisest peab kõrvale jääma , siis arvatakse parteisse mittetahtja mängust välja . Sekretär oli mulle juba hommikul teatanud tähtsat asja : laua oodatakse suurt miilitsa-reidi , ja ametiautod soovitati ilusti enne tööaja lõppu ära panna . Jätsin ameti - << Volga >> garaaži ja kutsusin sekretärineiu kohvikusse . Tüdruk ütles , et tal on vähe aega , aga kui mina välja teen , on ta nõus oma kõhu täis sööma . tuukriülikond seljas , aga üks jalg oli tal ainult põlveni ; sünnipäevalaps keeras häälenupust ja kummiülikonnas mees ütles inglise keeles : << Ma ei tea maailmas midagi ilusamat sellest , mida ma ainult vee all olen näinud . >> Haikala oli tema parema jala põlveni ara hammustanud , aga sellegipoolest käis ta muudkui paadiga merel ja ujus tundide kaupa vee all . Pidin pererahva ees vabandama ja õhtusöögilt varem ara minema . Mul seisis homme maal palgitegemine ees . Kodus oli kell juba üle üheteistkümne ja raadiost tuli ööprogramm . Seal räägiti , kui raske on tegelikult inimesel eluga kohaneda ka siis , kui pealtnäha on kõik korras . Poisina kartsin , et mehekohustused võivad raskemaks kujuneda , kui koolis õpetati . Kui oleks vahel natuke õnne . - seda lootsin , aga nüüd pidin juba ka vastata oskama , et kas on või peab veel ootama . Jäin magama . Eesti kommunistide suur kongress oli möödas ja linnast autoga välja sõites sai loosungite pealt lugeda , kui hea see elu on . Raadios rääkis hingeliselt rikas mees , et tema ootab lume sulamist ja lõokeste laulu . Ega minul kevad nägemata ja kuulmata jää , ehkki hingelist rikkust napib . Kevadeks lubati mulle uut autot ja parast pidi naine Pariisi saama . Metsaülem ootas mind oma villisega metskonna ees . Jätsin oma ameti - << Volga >> sinna ja seda oli villisest hea vaadata . Olin valuutapoest kaks pudelit Soti viskit kaasa loonud ja metsaülem hoiatas : << Traktoristile ainult enne lõunat üks lonks ja õhtul teine . >> Andsin mõlemad pudelid metsaülemale - tema oli siin peremees ja mina ikkagi palgitahtja . Lumi kriuksus jalgade all nii kõvasti , et lapsepõlvest tuli midagi meelde . Aga mul oli siin metsatööl oma kindel ülesanne ja nii polnud aega asja üle täpsemalt järele mõtelda . Pidin metsaveotraktori raudpoolilt mahajooksva vaieri lume sisse langetatud mändide juurde sikutama ja vaieri niimoodi ära sättima , et puud suure kimbuna traktori kokkuveoplaadi peale jookseksid . Enne pärisõhtut oli viisteist tihumeetrit männipalke maantee ääres hunnikus . Olin metsaülemale laost diiselmootorile tagavaraosi toonud ja tema kirjutas mulle tänutäheks müügitšeki , kus palkide asemel olid kirjas küttepuud . Hinnavaheks tuli umbes kakssada rubla minu kasuks . Traktorist sai metsaülemalt veel terve pudeli viskit ja mees vaatas seda nagu vana sõpra . Metsatöö ajal oli tal aga kogu aeg tige nägu , paistis , et tema ei oskagi oma tööst rõõmu tunda . Niisuguseid mehi õnneks merele ei jõua . Minul seisis jälle Las Palmases kolmenädalane laevaremont ees ja pidin esmaspäevaks oma meremehediplomi kontorisse viima . Mul 011 diplomi peale kirjutatud << insener-laevamehaanik >> . Olin remonti vajava laeva vahetusmeeskonnas fiktiivselt kirjas , et Moskvas kalandusministeeriumis asjamehed kohe küsida ei oskaks , et miks ja kes . Andsin diplomi sekretäri kätte ja ütlesin , et mind ta enne veebruari ei näe . Läksin koju . Elutoas on suur seinakapp ja selle alumises sahtlis seisavad riiete all kalliskivid . Need ootavad seal meie tütre meheleminekut . Kalliskivid anti kunagi meile , aga nüüd tuleb sahtlist niisugust sooja , mida tunneb ainult see inimene , kes teab , mis sahtlis päriselt on . Võtsin ülariiulist oma hariliku riigikodaniku passi . See tuli mul nüüd meremehe-passi vastu ära anda . Sõitsin suurde kalasadamasse . Täitsin barjääri najal seistes kaks ühesugust blanketti ja ametnik küsis , kas ma kirjutan oma nime ikka suurte trükitähtedega . See on niisuguste blankettide juures ette teada . Mina olen harjunud endale muudkui siis meelde tuletama , kuidas slaavi tähestiku suur " i >> käib . Et see tuleb maalida nagu ladina tähestiku suur << n >> tagurpidi . Ju meile koolis kunagi nii õpetati . Mul oli mantel eest lahti , et lips oleks ka ametnikule näha . Minu meremehepass võeti teiste vahelt välja ja andsin tavalise kodaniku dokumendi neile vastu . Olin parteimaja poolülemusele lubanud välja teha lõunasöögi hea köögiga restoranis - tundsin sealt kelnerit , kes kunagi õppis merekoolis tüürimeheks . Eks niisugune amet esita oma nõudeid igal õhtul ja kes nendele ei vasta , käib kiiresti alla . Õllesaalide kuningate hulgas on alati tipprestoranist veerema lükatud mehi . Tüürimees polnud endale vormilangusi lubanud . Niisugused tuttavad ei luba ennast ka ülearu lõdvaks lasta . Kaheline laud oli valmis pandud . Kelner rääkis , et tal oli vaba päev ja tema käinud lihtsalt kinos . Kino asub tema korterist saja meetri kaugusel - nii lähedastes kohtades olevat üle kolme aasta päris huvitav käia . Ta vaadanud terve filmi algusest lõpuni ära . Las Palmases on aastas kolmsada päikesepaistelist päeva . Olen seal üks kord vihma kätte jäänud , ostsin supelranna juurde viiva tänava ühest vürtspoest lahtikäiva vihmavarju ja nii oli inimese tunne võõras linnas käia . Nüüd olin laevaremondi just ja lubasin terve meeskonna kohe hommikul linna peale raha kulutama . Andsin vahimadrusele käsirahaks kaks purki taani õlut , tema jäi laevatekki valvama , et keegi juhuslikult meid segama ei saaks tulla , ja läksin alla masinaruumi . Pobiiditahvlid seisid seal , kuhu nad sügisel Tallinna vanas kalasadamas olin kahe puldankoliga ara peitnud . Vahimadrus aitas mul neid päästepaati viia , sõitsin kaatriga pika muuli tagant läbi ja minu tuttav ärimees tuli oma << Mercury >> - paadiga kohe vastu . Ta luges pobiiditahvlid ilusti üle - siis aga need tuhandepeseetalised , mis nüüd hakkasid minule kuuluma . Summa oli ilus . Seda võis kalalaeva juurde tagasi sõites omaette korrata ja tavaline inimene olemise raskus läks iga kordamisega kergemaks . Ütlesin õhtul meeskonna koosoleku alguseks , et remondigraafik ei lase järgmistel päevadel kedagi enam linnas käia . El kolme päevaga tuleb laev dokkiminekuks valmis seada . Selle ajaga pidin oma pobiidilaadungi eest saadud peseetad mõnes vürtspoes nii ära realiseerima , et teised nägema ei juhtuks . Ütlesin hommikul kaptenile , et pean kohalikus vahendusfirmas asju ajama , ja lasin ennast kaatriga sadamasse viia . Remondi ajal seisavad kõik vene kalalaevad reidil - meeskonna järele on niimoodi lihtsam valvata . Nüüd teadsin , et oled sellelt kalalaevalt ainuke , kes linnas käia saab , ja mulle oli niisugune teadmine vajalik nagu peseetapakk rinnataskus . Las Palmase reidil seisab korraga nii palju suuri vene traallaevu , et kõige tihedamini asustatud äritänavas on kaks vürtspoodnikku oma putkadele riputanud venekeelsed nimesildid . Üks on << Juri Gagarin >> ja teine << Odessa >> . Mina nendes poodides käinud ei ole . Eks sealsed müüjad oska vene keelt paremini kui Eestis vene rahvusest poemüüjad eesti keelt . Läksin kaubamajja . Odavates vürtspoodides on kõik liiga kahtlase väärtusega . Mul oli kõigepealt plaanis osta endale uus autoraadio koos kassettpleieriga ja kaubamajas oli tõenäosus petta saada väiksem kui mujal . See on viiekorruseline kaubamaja . Trügimist ja üksteise sõimamist on seal poole vähem kui Tallinna Kaubamajas , aga asju jälle kümme korda rohkem . Siit käivad isegi soomlased ja rootslased puhkuse ajal asju ostmas , see on vabakaubandustsoon . Eriti palju odavam on viin ja puhkajad saavad siin ennast rohkem purju juua kui kodus . Raadiokaupade osakonnas mängis mitu värviteleviisorit ja mina vaatasin maailmauudist : ameeriklaste süstiklaev oli eelmisel õhtul kohe pärast õhkutõusmist plahvatanud . Nüüd näidati seda õnnetust koos hispaaniakeelsete kommentaaridega . Mina ei oska hispaania keelt peaaegu üldse . Vahendusfirmast saadud läikivast kartongist isikukaardil on minu rahvuseks märgitud << ruse >> . Ameeriklaste kosmoselaevas oli üks surmasaanutest naisõpetaja , ta oleks hiljem oma õpilastele rääkinud , kui ilus oli ülevalt kosmosest alla Maa peale vaadata . Aga nüüd oli ta surnud . Osakonna üks müüjanna tuli minu juurde ja küsis , mida ma osta tahaksin . Ta küsis seda viisakalt ja sõbralikult . Vastasin , et ma mõtlen veel . Ostsingi siis autoraadio koos kassettpleieriga ja läksin tänavale . Jõudsin umbes pooletunnise jalutamise järel supelranda . Selle terrasskohviku laua taga on hea istuda ja vaadata , kuidas ookeanilained muudkui tulevad ja tulevad . Inimesi oli supelrannas palju . Siia tullakse igalt poolt maailmast päikest võtma ja ümberringi kõlas vali keelte paabel . Üks naishääl kilkas prantsuse keeles - mina mõtlesin , et kes pärast naerab , selle naer teeb kuulajad rohkem kadedaks . Ta oli mulle Tallinna raudteejaama vastu tulnud ja ootas perrooni lõpus . Mina läksin tema poole ja mõlemas käes olid rasked kohvrid . Minul niisama tühjade kätega tulla ei kõlba , minul olgu kohvrid täis - siis on neid hea kodus lahti teha ja nende sisu on siis nagu minu tegeliku väärtuse näitaja . Muidugi oleksin ma heameelega läinud tema poole ka ilma kohvriteta , aga mina nii julge mees ei ole . Ta istus õhtul voodiäärel ja vaatas peeglisse . Naise hingamise rütmis kasvas ja kahanes peeglil väike udulaik , tõmbasin talt hommikumantli alla ja ta jõudis puhta klaasiga peegli öökapile ilusti ära panna . Ma tunnen laevamootorite üksikuid detaile küll paremini kui tema hingeseisundit iseloomustavaid jooni . Tema keha üksikasjad on mulle tuttavad , kuid tema hing on vaid lukk , mis minu pööretest läheb ainult rohkem ja tugevamini kinni . Läksin hommikul uuesti oma kabinetti . Keerasin lauakalendri lehti kolme nädala võrra edasi ja tundsin , kui raske oleks neid päevi uuesti läbi elada . Sekretär oli nüüd juba abiellunud ja küsis , ega ma eilses Moskva rongis juhuslikult ei sõitnud koos mõrvariga . Nimelt töötavat tema mees miilitsas ja eilehommikusest Moskva rongist olid vagunisaatjad leidnud laiba . Mõrvar oli ohvri peitnud ülemise poluti peale , madratsite vahele . Mul oli uduselt meeles , et Moskvas seisis iga vaguni ukse juures inimesi , ja üks nende hulgast võis mõrvar olla . Sekretäri mees pidi tapjat nüüd otsima . Kodus oli hea olla . Istusin elutoas diivanil ja avasin uue eestikeelse entsüklopeedia esimese köite . See oli just siis raamatupoodidesse müügile tulnud , kui mina Las Palmases oma äri ajasin . Püüdsin mõistatada , kumb artikkel selles köites on pikem - kas Aasia või Ameerika . Kui ma merekoolis õppisin , ei lubatud kalurikolhooside ookeanitraalereid veel välissadamalesse ja see laev , millel mina praktikal olin , töötas Ameerika rannajoone lähedal . Nii lähedal , et öösel paistsid Ameerika suurlinnade tulekumad kätte . Õhtustes raadiouudistes öeldi , et kurjategija , kes Moskva rongis ühe naisreisija surnuks pussitas , leiti juba kusagil Venemaa raudteejaamas üles . Eks nüüd olnud miilitsatel igal pool selles ülisuures riigis rasked päevad . Homme pidi Moskvas suur parteikongress algama . Soome uudistesaatest vaatasingi Moskvat . Seal sadas lund ja kolm meest kraapisid Lenini või Marxi ausamba ümbert alumiiniumlabidatega , nii et kõva kolin ajas natuke naerma . Parteikongress kestis juba teist nädalat ja minul seisis matuseleminek ees . Üks remonditöökoja tubli keevitaja oli töö juures elektrilöögi saanud . Olin kohe juhtumist teadasaamise järel asetäitjalt nõudnud , et terve osakonna kohta käivad töökaitsedokumendid oleksid korda tehtud . Peavalitsuse revidendid olidki juba oma kontrollreidi ära teinud ja pikkade nägudega minema läinud . Mina pidin matusel käima , olin osakonnajuhataja . Varustaja tõi pärja ja pani selle minu kabinetti kirjutuslaua peale . Pidin haua ääres kõnelema ja rääkisin , mida keevitaja kohta oskasin . Ilm oli ilus , päike paistis ja märtsikuine lumi sätendas surnuaia kohta liiga ilusti . Oli niisugune tunne , et päike paistab täpselt minu peale . Ja ma rääkisin , mismoodi kadunu oma esimesest palgapäevast mulle jutustas , kui mina veel merekooli praktikandina siia kolhoosi esimest korda tööle tulin . Keevitaja esimene palgapäev oli langenud Stalini matustega kokku , teda oli poodi viina järele saadetud ja üleriigilise leinaseisaku ajal oli tema viinajärjekorras esimene olnud . Viinamüük oli ka peatatud . Keevitaja lesk tuli peielauas minu juurde ja tänas mind liigutava kõne eest . Tema mees rääkinud temale ka oma esimesest palgapäevast just nii nagu mina . Ma panin kahvli ära , elektrilöök võis igasugusest metallesemest tulla . Peielaud oli tehtud suures kohvikus ja nii sain saalist kohe kõrvalasuvasse baari kohvi jooma minna . Sealne baarmen on niisama kaua oma ametikohal vastu pidanud , kui mina baarides üldse käinud olen . Tagaruumist tuli üks näitsik ja asetas kandikulale puhtaid kohvitasse leti taha . Kleidivarrukad olid üles tõmmatud ja käte naha värvitoon langes portselannõude tooniga kokku . Ja soojade ilmadega muutuvad näitsiku käed pruunimaks kui praegu . Põlluveerel komistas Odina millegi otsa ja käega veritsevat nina hoides tegi proovi minna kõrvalt , teisest küljest , kaugelt ringi , ent kõikjal takistas nähtamatu kivimüür . Ta tahus minna kustutajatele appi , kuid pidi kõrvale jäädes kaugelt vaatama , kuidas kahjutuli hävitab maja , lauda , haohunniku õuel . Põllud kubisesid sagivaist inimestest , aga ligi ei pääsenud keegi - see oli hirmus . Toas nõudis Muzafar temaga mängivalt emalt hõbesõrmust , ja oma tahtmist saamata tõstis tujukat kisa . Siis kiskus ema sõrmuse sõrmest ja tegi , nagu tahaks seda läbi laeunka linnukesele visata . Muzafaril on teisi asju , ütles ta , aga linnupojakestel pole . Lind haaras sõrmuse nokka ja viis pessa poegadele rõõmuks . Las nad mängivad sellega , see on neile Muzafari poolt saadetud kingitus . - Poiss upitas pead kuklasse , vahtis lakke , aga lõpuks leppis ja jättis ema rahule . Noorik tõusis põrandalt ja istus Odina kõrvale . Kaugele etteulatuv rätikuserv varjas tema poolpöördes nägu . Nad istusid vaikides ja Odinale tundus , et ta peaks midagi uuema või tegema , kuid sõnu tal polnud ja liikmed olid nagu halvatud . Viimaks võttis naine Odina käe , suudles seda pikalt ning , lasknud selle aegamööda rüppe langeda , jättiski oma pihkudesse lebama . Noorik ohkas ning laskis pea pehmelt Odina õlale . Odina ütles veel kord : ei tohi ! - ning tema kannatus katkes , ta punastas ning selsamal hetkel hammustas nõelteravate hammastega hiir teda õlast . Järsku tundus talle , et magavas toas keegi liigub . Ta vaatas nurka vanaisa poole : too ei lamanud enam , vaid ebakindlal sammul , kord kukkudes , kord jälle tõustes tatsas rauk Odina juurde ning , laskunud põlvili , sosistas : parast und tuleb liikmeid jaheda kasteveega hõõruda . Odina pingutas silmi , aga ei suutnud näha ta nägu . Allakeeratud tahiga petrooleumilamp uksepostil näitas üksnes ähmaseid piirjooni . Ta loputas niisutuskraavis silmi ning laskus jõe äärde . Seal , kivipanga varjus , mille harjalt paistsid kätte odrapõldudest ümbritsetud külamajad kõrgel seljandikul , seal kivipangast varjatud jõekäärus tavatses ta hommikuti kümmelda . Orusängi keskel tormavast marulisest peahoovusest eraldunud , kaldajoont kordav jõeharu kaardus kivi kumerust mööda kõrvale ning moodustas panga rüpes aeglase pöörise . Selili vette heitnud , võis siin lõputult ringi keerelda , ainult pangale lähenedes tuli end käega eemale tõugata , et teravad konarused ei kriimustaks nahka verele . Tagasiteel , läbi murdnud jõemadalikul kasvavast pajutihnikust , jõudis ta vöökõrgusest , tugeva varre ja kitsaste lõikavate lehtedega heinast lokkavale metsalagendikule , kus leidis ees kaks mänglevat eeslit . Must eesel püüdis halli eeslit hammastega turjast haarata . Hall omakorda näksis musta põlve . Eeslid tammusid kitsas ringis : tõusid tagumistele jalgadele , vehkisid eesmiste kapjadega ja , paljastanud kollaste kühmudega hambad , õrnutsesid . Nende sõõrmeist pahvis auru ja sile nahk pärlendas kastemärjast . Viljapäid enda ees laiali lükates sammus Odina põllul kasvava vana aprikoosipuuni ja ronis latva . Tema käte haardest rappusid oksad ja küpsele odrale varises krabisevaid punakuldseid sügislehti . Ämber käes , väljus noorik majast . Muzafar kippus temaga kaasa , kuid karmi käega lükkas ta poja lävelt tagasi tuppa ja suundus piki aia kivimüüri jõe äärde . Tema pilk kandus üle kollendavate kõrrepõldude , üle madalate , veest vaevu üleulatuvate , kibuvitstesse kasvanud saarte , kus karjalau küla kitsetallesid . Nad olid seal järelevalveta kuni lume tulekuni ega pääsenud kuhugi . A Nüüd on sellest neli päeva , kui ta sidus oma helepruuni räti vanade riiete pampu ja köitis uuesti pähe tüdrukupõlve punastkirja rätiku . Vee järel käis ta nüüd tütarlaste seltsis , mitte enam koos pereemadega nagu siiani . Tema ees avanes teine vaatepiir . Kõrgemal asuvaist taludest tulnud tüdrukud tõmbusid ta koduukse ees poolringi ja hakkasid ämbripõhjadel taguma reibast rütmi . See oli pulmapõrin , millega kutsutakse rahvast kokku pulmamajja . Tüdrukud tegid nalja ja lõkerdasid , kuid märgates kutsutavat juba kaugel aias , jooksid talle kilgates järele . Naabermaja uksele ilmus tüdrukuke . Silmi rusikatega hõõrudes vaatas ta nüüdsama mäelatva kerkinud päikeseketast ja valgest liblikast peibutatuna jooksis selle järel üle õue põldudeni . Vaikselt niriseva , piparmünt ! kasvanud kraavi kaldal riivas tema õlg küpsi odrapäid ja põlluäär jäi tema järel lainetama . Liblikas muutis suunda ja hõljus kaasa põlluga . Tüdrukuke seisatas ning kaugenevat laiku pilguga saates märkas korraga aprikoosipuu võrasse peitunud silmi . Üllatunult püüdis ta taibata , miks on inimene nii vara hommikul puu otsas . Lehed liikusid , silmad kord kadusid , kord ilmusid jälle . Kas neid oligi seal ? Kraavi hargnemiskohal kükitas ta silmi loputama , istus kaldarohule ning sulistas jalgadega vees . Talle jäi pihku suur põhjatu sinine sügislill . Ta murdis selle , kõik käeulatuses kasvavad lilled , aga koduteel noppis neid terve sületäie . Koduõuel kükitas ta köide pandud pimeda lamba kõrvale . Ta silitas lamba selga ja söötis talle ükshaaval lilli , kuni järele ei jäänud ühtegi . Siis ronis ta haopinu otsaja pikka vitsa vibutades hakkas laulma teisel pool orgu mustavate kaljude poole : Võõras mees ei lähe ära , Siin tal hakkas meeldima . Ai-li-lii-li-lii-li-lii . Vennakese võttis endal , Minu jättis üksinda . Ai-li-lii-li-lii-li-lii . Sellest vähe oli temal , Kodunt viis veel ära ema . Ai-li-lii-li-lii-li-lii . Kas ta enam tulebki Või läheb võõrale mehele ? Ai-li-lii-li-lii-li-lii . Tüdrukud on lausa narrid , Taovad aina kosjatrumme . Ai-li-lii-li-lii-li-lii . Ema võtsid oma seltsi , Panevad veel mehele . Ai-li-lii-li-lii-li-lii . Enam vaadata ei taha Isakese kurba nägu . Ai-li-lii-li-lii-li-lii . Vanaema ootab öösel , Ootab koju emakest , Ai-li-lii-li-lii-li-lii . Kalda vanust tõusis nähtavale päikesekiiri püüdev tsinkämber , aga kui ämbrit pealael hoidev tüdruk oli vööni näha , välgatas juba järgmise ämbri sätendav äär . Seljad sirged ja pingul , käed vaheliti rinnal , astusid tüdrukud üksteise kannul aeglase , mõõdetud sammuga ja ääretasa täis ämbrid nende peadel hõljusid sammude taktis . Koduukse ees lahkus esimene reast , aga ülejäänud , pööranud järsult vasakule , jätkasid teed mäkke . Odina hüppas oksalt alla . Kodu lähistel nägi ta naabermaja tüdrukukest otse enda poole sibamas . Plika jooksis jõudu säästmata ja saigi Odina uksel kätte . Vurinal lendavad sõnad kippusid kihulastena kõrvu , kuid ainult mõni üksik tuli tuttav ette . Niipalju Odina taipas , et tüdruk oli erutatud , nõudis midagi , aga mida ? Järsku haaras tüdruk onu suure käe , suudles seda kiiresti ja jooksis ust enda järel pärani jättes majja . Tüdrukuke tiris ema käisest ja vuristas midagi rääkida . Ema tõrkus vastu , embas tütart õlgadest , rahustas teda pehme sõnaga , kuid miski ei mõjunud ning pahaseks saades kiskus ta käe lahti . Siis rabas tüdruk pihku ema kleidiserva ja sikutas teda ukse poole . Suuril kohkunud silmil vaatas Muzafar toimuvat . Viimaks laksatas ta peod kokku ja pistis huilates lavatsiäärel edasi-tagasi silkama . Tüdrukukese tähelepanu pöördus vennale . Tema põsile ilmusid naerulohud . Lasknud lahti ema kleidist , asus ta venda püüdma ja kallistas teda hellalt . Muzafar rabeles valla ja jooksis kilgates lavatsinurka , kus teadis olevat sinise plastmasslähkri . Tüdruk hakkas rütmi koputama , sattus hoogu , aga tõstetud käsi randmeist igasse külge väänav Muzafar pöörles ühel kohal , kuni komistas viltvaiba voldil . Nägu kukkumisest viril , vaatas ta kaastunnet otsides kordamööda kõigile otsa . Uksel seisis võõras onu ! Poiss unustas äparduse , jooksis ligi , ning pöördunud ta poole seljaga , ulatas kukla . Seda ametit onu juba oskas . Nagu tihtipeale õhtuti , hakkas ta poisi kukalt , kaela ja abaluid silitama ning hõõruma . Õde poetas lähkri lavatsiservale ja põimis käsivarred ümber ema piha . Ema kummardus ja hakkas lahti harutama tütre palmikuid . Seejärel kallas vannikesse kuuma vett ja sealsamas põrandal asus juukseid salkhaaval pesema . Pärast hõõrus ta märga pead rätikuga , aga kolde ette istunud pisitüdruk pööras kuumuse poole kord üht , kord teist külge . Odina istus vaikselt lavatsi hämaras nurgas ja muudkui hõõrus uniseks muutunud Muzafari pead . Laste ema lisas raage koldesse ja segas hommikust körti . Odina silmad käisid naise liigutustega kaasa . Ta ootas , et kohe vilksatab sätendav kiir hõbedaselt sõrmuselt , kuid ootus ei täitunud . Ei saanudki täituda , sest vanaema kingitud kitsas hõbevõru pitsitas tema enda vasema käe väikest sõrme . Nii see on , elu ja unenäod . Vanaema oli jutustanud asjust , mida ise mäletas ähmaselt . Võõraid siis siin ei käinud , ent kes omadest võõrsile läks , see ei tulnud enam kunagi tagasi . Ja minejaid oli , sest põllud ei võinud kitsaks jääda . Läinud oli temagi , vanaema vend või onu või hoopis väljavalitu -kes seda enam teab - , aga aastate või isegi aastakümnete pärast saatnud ta endast teate ... pilvedest Vanaema kummardunud sirbiga odrapõllul ja sõrmus potsatanud kõrte vahele . Ta vaadanud üles ja näinud linnuparve kaugenemas . Odina tuli lavatsilt alla ja astus otsusekindlalt noorperenaise juurde . Too varjas näo rätiservaga , pöördus kõrvale , ja veidi viivitanud , ulatas käe . Kare , tugev , õhetav käsi , aga sõrmed saledad . Hõbedane rõngas sobis täpselt nimetissõrme . Kohe tõttas jaole Muzafar ja hakkas häälekalt enda osa nõudma . Ema näitas sõrmust , laskis seda katsudagi , kuid kätte ei andnud . Poisi suu kiskus uuesti virilaks . Ema tõstis ta sülle , vaigistas ning veenis : sõrmuse saab ta endale , kui suureks kasvab , praegu on sõrmed veel liiga peened ja õrnukesed . Poiss kuulas , lõpetas tihkumisegi , kuid rahule ei jäänud . Siis tegi ema järsu liigutuse , nagu viskaks sõrmuse lakke , ja rääkis sosinal muinasjuttu linnupoegadest , kel pole mänguasju . Põsk põse vastas vaatasid nad üles . Ema kordas viset ja kiljatas heitunult : käest lahtipääsenud sõrmus lendas tõesti taevasse ja samal hetkel üle katuse lendavale varesele otse nokka . Ema vajus nukralt küüru , aga Muzafari kurbus pöördus õnneks . Pisarad ununesid ja täie häälega naerda rõkates jooksis ta onuga uudist jagama . Mis imelisi asju küll maailmas ei sünni ! Üle jõe viis lauajuppidest ja oksatüügastest , nööri , traadi ja pajuvitstega trossidele köidetud purre . Kõikumise vältimiseks oli kolme-neljakümne sammu pikkune ja poole sammu laiune rajatis nelja peenikese trossi abil kinnitatud mõlemasse kaldasse . Talvekuudel aetakse küla loomi iga päev üle purde teisele poole jõge , napi lumikattega mäekaldal laiuvale karjamaale . See pikka heina kasvatav karjamaa hoitakse nimme talveks , kui küla ümbruses on kõik juba ära söödud ja mustaks tallatud . Purde otsal läks rada kaheks . Allavoolu viiv haru hoidus algul veepiirile , siis aga vääratas , ja läbinud koolme , jätkus valge jämeda kruusaga kaetud laiul . Kaugel eemal pöördus rada uuesti laiult tagasi kaldale ja , roninud urbseks tuuldunud liivakivist seljandikule , kadus silmist . Teine , vastuvoolu minev teeharu kadus maakiriku mõõtmetega , aheliku harjalt kukkudes pooleks murdunud graniitrahnu hämarasse lõhesse . Raja edasist kulgu polnud näha . Odina ei saanud kasutada neist kumbagi . Ta suundus kolmandale , sillalt otse mäkke tõusvale , ammuilma mahajäetud rajale . Sinna üles polnud asja enam kellelgi , aga teadagi : kuhu jalg ei astu , sinna kukub kivi ning aja jooksul oligi rada kaljutükke ja kive täis varisenud . Ta turnis kõikuvail kividel ja mõnigi kord pidi tegema välkkiireid hüppeid , et mitte kukkuda . Päike säras puhtast taevast otse lagipähe ja Odina hingeldas aina raskemini . Ta seisatas ja äigas käeseljaga laubalt silmisse kippuvat kibedat higi . Ta oli otsustanud selle tõusu läbida puhkamata , kuid pidi endale tunnistama , et ta rohkem puhkas kui liikus edasi . Kui Odina jõudis harjale ja vaade haaras lauskjat , kaarega paremale keeravat sumud orgu , ei tõusnud jalg järgmiseks sammuks . Ta ei hakanud otsima mugavamat kohta , vaid sirutas end pikali siiasamasse teravatele kividele . Küla valgeks lubjatud majad , kuldkollased põllud siin-seal nende keskel mustendavate kivilahmakatega , iidse kindluse varemed jõe kõrgel kaldal , varjulised , end vikerkaarevärvidesse ehtinud aprikoosiaiad - kõik näis käepäraselt väike ja ebatõeline . Jõgi , päikese käes helesinine , varjus susijalt must , tundus vähimagi liikumiseta . Teispool orulammi , linnulennult üsna lähedal , arvas ta ära tundvat järsaku , millelt tulekuööl oli laskunud alla külla . Kollakashalliks kõrbenud rohuga väli lahustus silmapiiril sätendavaks vineks . Edasi minna oli kergem . Teerada kulges kuristiku serval ja viis üles , kuid tõus oli mõõdukas ning Odina ei märganudki seda . Kivide vahel õitsesid õrnsinised sügislilled . Kõrval , otse jalgade all kobrutas ja viskles jõgi . Rahnude ja etteulatuvate kaljunukkide vastu peksis ta ennast vahule , aga see oli sügaval all . Siia üles ei jõudnud ainustki heli . Kaugemal laisalt lendlevad punaste nokkade ja jalgadega linnud nokkisid õhku . Hauavaikus lõi kõrvades vilistama . Teerada pöördus kuristiku servalt kõrvale ja viis laugjate kallastega nõkku . Pinnas oli siin mätlik , liigveest pehme , kohati soinegi . Otse ees , kahe lumeharja vahel , paistis liustik . Tundus , et veel sada sammu , ja igijääd võib katsuda käega . Aga ta oli käinud juba üle tunni ega olnud nimetamisväärselt lähemale jõudnud . Eemalt hakkasid paistma madala künka jalamil lösutavad kivihunnikud . Kaugelt täiesti vormitud ja korrapäratud , osutusid need ligemal vaatamisel mahajäetud majade jäänusteks . Ta oli jõudnud sihile . Kive üksteise külge sidunud savi oli langenud tuulte saagiks ning jätnud müürid hõredaks . Künkalt alla varemete vahele voolav allikanire , mis suubus väikesesse , kiviseintega kandilisse basseini , ei voolanud sellest välja - maa neelas ta endasse . Basseini kõrval , maapinnast vaevu üleulatuval piklikul kivitahvlil seisis mitu rida silindrikujulisi kive . See ei võinud olla midagi muud kui sama altar , mille juurde külarahvas oli teda õpetanud minema . Mõned kivisilindrid ulatusid poole sääreni , teised polnud kõrgemad labakäest , kolmandad-neljandad nende ümber olid kõrgemad või madalamad . Odina märkas kivide ebaühtlast värvust ja kükitas neid lähemalt vaatlema : lamedatelt , täiesti mustadelt põhjadelt ronisid tumedad jäljed varjutama heledamaid külgi . Plaadile raiutud vanaaegset kirja ta lugeda ei osanud - tema põlvkond oli sellest kirjaoskusest ilma . Ta asetas plaadile kaks kuivatatud aprikoosi , mis peretütar oli talle kaasa andnud , ja seadis nende kõrvale mõned roosakad haprad aasalilled . Siis puudutas ta sõrmeotstega üht mustadest kividest , seejärel tõstis käe huultele ning edasi laubale . Ohvritoomine oli sellega läbi . Ta istus basseini äärde mättale , ja vaadates liustiku peegeldust virvenduseta veel , mõtles siin elanud esivanemaist , kelle kohal kõrgus sama valge ja lähedane liustik . Ta uskus end tunnistavat aastatuhandeid ja neid , kes siin said mullale antud . Varemete juurest läks Odina punaseks kõrbenud künka jalamile . Huupi tiirutades jõudis ta viimaks paika , kus maa seest paistsid kõdunenud kitsesarved . Nende kõrval lebas käelaba suurune , kihilisest kivist kuldsete tähnidega kirjatud tuhkhall plaat , mille pinda katsid juba nähtud , temale tundmatud kirjamärgid . Ainult nukrameelne , masenduses , melanhoolias ; ainult hingelisest tasakaalust väljalöödud inimene on võimeline kirjutama head luuletust . Ei tasasel tulel podisev õnnetunne , ei sisemine kõiksuse harmoonia tunnetamine võimalda kirjutada head luuletust . Luuletuses peab olema tuld , karjatust , igatsust . Igatsust püüdmatu järele . Seda ei võimalda ei vaikne ega suurgi rahulolu . Vaikses rahulolus on võimalik kirjutada oodi , epigrammi , paroodiat , heal juhul ka poeemi või ballaadi ... Mitte iialgi head luuletust . Mõelgem Petrarcale , Boccacciole , Byronile , Shakespeare'ile , Goethele ja paljudele väiksematelegi headele poeetidele . Kõigi nende suured luuletused sündisid valust . Armuvalust , isamaa valust , vanadusvalust ... Ometigi ei saa igast õnnetust armastajast , leinajast ja igatsejast suurt poeeti . Suurtel poeetidel võib ka väike valu olla suur ja mitte iga nukrameelse , masenduses melanhooliku väljendusvahendiks ei ole sõna . Isegi mitte kunst , muusika , teater ega teised kunstiliigid . Mõnel võib selleks olla enesehävitamine , mõnel ehitamine , mõnel lõhkumine , mõnel põrandapesemine , mis kõik ... Aga selge on see , et ainult suurest valust sünnivad suured tegemised . Ainult suurest valust jäävad järele kõige puhtamaks pestud põrandad , kõige peenemateks kildudeks lõhutud vaasid , kõige paremad luuletused. . Miks mitte suurest rõõmust ? Miks mitte , kui õnn on tõepoolest sedavõrd suur , et ajab pea päris segamini , tõrjudes kõrvale arukuse ja vabastades hinge . Miks mitte , kui õnn tõuseb pilvini või kõrgemalegi ... Aga paraku ei kesta ükski õnneseisund tavamaailmas sedavõrd kaua , et keegi selles seisundis jõuaks luuletusi kirjutada . Ühe vahest ehk jõuakski , aga õnn selleks ju ongi , et oleks peadpööritav ja üürike , sest mis jääks järele suurest õnnetundest , kui see kestaks nädalaid , kuid või aastaid ... See oleks rutiin . Suur valu aga võib kesta aastaid . Maailmas on äraarvamata palju kättesaamatuid unistusi , mis põhjustavad valu ja millest ainult vähesed täituvad selleks , et rabada meid ootamatu õnnetundega . Unistuste täitumatusest tingitud valu ongi inimese , selle küllastumatu olendi pärisosa . Seega on suurimad poeedid inimesed , kelle väljendusvahendiks on sõna ja kes on suurimad unistajad ja pettujad . Head luuletust on võimeline kirjutama ainult nukrameelne , masenduses melanhoolik - inimene , kes on hingelisest tasakaalust välja löödud . Ei ole midagi nukramat inimesest , kes elus õiget kohta leidmata üritab aastate möödudes tagasi pöörduda kord juba läbiproovitud teele . Enim imetlust kaaskodanike silmis pälvivad imelapsed ja maestrod . Heameel on tõdeda paradoksi , et enamik maestroid ei ole olnud imelapsed ja et lugematud imelapsed ei ole saanud maestroteks . Imelapsed on hümn noorusele Ja talendile . Maestrod - vanadusele ja töökusele . ( Hoidku jumal imelapse austava nimetuse eest seda , kes tahab saada maestroks . ) Miks imelastest ei saa maestroid ? Aga miks peaks tööd tegema , kui talenti on küllalt ? Ent ükspäev ammendub kirkaimgi anne . Siis ongi paras aeg surra . Suletud aknani lennanud herilane võib lõpmatult rünnata läbitungimatut klaasi , uskudes , et klaas on vaid silmapete ja tee lõpmatusse on käe-jala juures , aga kui kaua ta ka ringi ei tiirutaks , sureb ta viimaks ikkagi akna piiril ja teda tapab lõpuks äng , mitte nälg ega väsimus . Arukas herilane eelistab surra kohe , pärast esimest asjatut rünnakut klaasile ning ka arukas imelaps valib noorussurma . Vana imelaps kutsub esile ainult haletsust . Ime kui seisund ei ole püsiv , ime on üürike ning selle uima lõppedes võib imelapski leida ennast valelt kohalt . Maestro auväärse nime väljateenimiseks imelapsed ei sobi , sest maestro peab elama vanaks , ütleme 75-aastaseks või rohkemgi . Kõige olulisem aga on leida õige koht õigel ajal , vastus küsimusele : kelleks ma tahan saada ? Veel enam - ka ande ammendumise tippu tuleb jõuda õigel ajal : enne jõuvarude lõppu , vanaduse künnisel . Alles siis on käes aeg maanduda rahumeelse herilase kombel aknale , teades , et see ongi see viirastuslik lõppeesmärk ja rabelda ei ole enam mõtet . Vaja on vaid oodata , kunas jõuab kätte aeg , mil hakatakse kutsuma maestroks . Aga kui inimene ei sure noorelt ja kui maestroks kutsuma ei hakata , siis võimegi rahuldustundega nentida , et inimeseloom on valele kohale sattunud ja salakaval elu on teda vedanud ninapidi . Imelaste uhked matused ja hallipäised maestrod ainult kinnitavad tõde , et igal inimesel on oma võimalus , kuid õnnel on lastud käest lipsata . Nii nohistavadki paljud tööd teha selleks , et imelapsed ja maestrod võiksid eksisteerida . ( Siinkohal ei ole jutt mitte ainult kunstnikest , muusikutest , poliitikutest jt. , vaid ka kuldsete kätega treial võib olla nii imelaps kui maestro . ) Aga vana viiul ? Vana viiul on nende jaoks , kes ei ole rahul valel kohal olemise ja teiste heaks töörügamisega . Kuulake , mida suudab nelikümmend aastat tagasi viimati pilli käes hoidnud muusikaapostel , kui ta kahetsushetke sunnil pühib viiuli tolmust puhtaks , lööb selle läikima ja lootuses kaotatut tasa teha alustab vana lugu uuesti . Kuulake , mis juhtub , kui selliste ülevate tunnete mõjul tõmmatakse poognaga üle keelte . Pärast neljakümneaastast vaheaega ! Kuulake ! Jube ... Kõik ei saa olla imelapsed ega maestrod . Elus peab olema ka selliseid , kes neid kadestaksid ja imetleksid , ja neid peab olema palju . Ja ikkagi . Ei ole midagi nukramat inimesest , kes elus õiget kohta leidmata üritab aastate pärast tagasi pöörduda kord juba läbiproovitud teele . ajameelsus - see on inimmõistuse piiratuse väljendus . Jah , just ! Nii nagu jõuetusest varba peale kukkuv kang tähistab inimese füüsilise võimekuse piire , nii väljendab hajameelsus vaimu piiratust , sest mida hajameelsem on inimene , seda vähem on asju , mis talle pähe mahuvad . " Kuidas nii ? " võidakse küsida . Kõige hajameelsemad on ju professorid - kõige targemad ja arukamad meie seast . Jah , neil on õigus . Professorid ongi need kõige targemad ja arukamad inimesed , kelle pea on juba sedavõrd täidetud , et peale omaenese mõtete sinna enam midagi ei mahu . Professorid ongi need kõige ilmekamad näited inimmõistuse piiratusest , sest nende aju on pilgeni täis . Ja nagu pilgeni täis ämbrisse ei mahu lisaks ühtegi veepiiska , vaid kõik juurdevalatav voolab sealt üle ääre , nii on ka professorite peadega . Mida rohkem nad teavad oma maailmast , seda vähem mahub nende pähe ülejäänud maailm , millest nad midagi ei tea . Sedasorti mitteteadmist nimetabki inimene unustamiseks ehk hajameelsuseks . See on ju nii inimlik - kes tahaks tunnistada , et tema mõistus on piiratud . Maksatsirroosiga tegelev professor jätab suppi keetes soola lisamata , sest tema maksatsirroosist täidetud ajju ei mahu teadmine , et supile soolase maitse andmiseks tuleb sinna sool eraldi sisse panna . Ise nimetab ta seda hajameelsuseks , tegelikult aga on supikeetmine tema jaoks just see ämbrisse juurdevalatav vesi . Kui ta teaks , kuidas suppi maitsestada , teaks ta jälle tilgakese vähem maksast ja tsirroosist . Ühe teadmise asendamine teisega surub eelneva teadmise " ämbrist " välja . Või kujutage ette professorit , kelle eluülesandeks on välja uurida , kui punaseks on võimalik värvida puud . Mida ta teab ? Väiksemaidki punase varjundeid , kui punaseks värvitu on puust . Mida ta märkab laboratooriumivälises maailmas ? Kõike , mis on punane ja puust . Ja sellepärast jooksebki see tark ja sügavalt erudeeritud inimene ennast peaga vastu punast kivimüüri surnuks , kui ta müüripraos juhtub märkama punast puupindu . Tema pähe ei mahu midagi , mis pole puust ja punane . Kivimüüri pole olemas , sest see pole puust , olgu ta pealegi punane . Veel vähem on tal aga aimu , et peaga võib ennast vastu seesugust olematut asja nagu kivimüür surnuks joosta . Piiratud inimmõistusesse kõik ju ei mahu . Seepärast ei õpi inimkond ka ajaloolistest kogemustest - need tema pähe ei mahu . Ei , see ei ole unustamine ega hajameelsus . Inimene lihtsalt ei tea eelnevate põlvede kogemustest mitte midagi . Või kui teab , siis ei tea ta kaasaegsest maailmast midagi ega oska selles olla ega käituda , on uje ja hajameelne . Seega väljendab hajameelsus teadmatust . Seega on hajameelsus inimmõistuse piiratuse lakmuspaber . Inimene ei ole suutnud ega suuda iialgi välja mõelda midagi originaalset . Ei , see ei ole pessimismi väljendus . Pessimismi korral ei oleks mõtet kirjutama hakatagi . See on paratamatus , sest inimese fantaasia ei suuda üle oma varju hüpata ega luua midagi , mida juba ürglooduses olemas ei oleks . Uskuge , ürglooduses on kõike : lilli ja liblikaid , neutroneid ja prootoneid ja jumal teab mida kõike veel , millele inimene tänaseni pole jälile jõudnud , mida inimkonnal pole aega olnud välja nuhkida . Aga pole viga , kunagi pole hilja . Küll jõutakse ! Siis antakse sellele " millelegi " nimi ja kantakse see " miski " originaalsetest mõtetest sündinud suurte avastuste raskesti ligipääsetavasse varasalve , just nagu poleks avastatud nähtust enne sellele nime andmist üldse eksisteerinudki . Jah , tuleb tunnistada , et olemasolevatele nähtustele nime andmisega inimese originaalsus piirdubki . Kuigi ei saa salata , et igale uuele asjale nime pannes sünnitatakse ka mõni uus termin , ent seegi on lahti mõtestatav juba kasutusel olevate mõistete varal ... Tõelisele algupärasusele võib pretendeerida vaid sedasorti mõte , mis ülejäänud inimkonnale jääb täiesti arusaamatuks . Mida ei ole võimalik avada tuntud sõnade ja mõistetega , kuid millel ometigi on tähendus . Sellest jääb väheks kui välja mõelda mõni suurepärane arusaamatu sõna , see mõttetus tuleb täita mõistliku sisuga . Inimese fantaasia on saatuslikult madala lennukaarega . Tema originaalsuse ülimaks astmeks on see , kui " millegi " kirjeldamisel öeldakse , et " see " on midagi niisugust , mis ei ole sarnane millegi senikogetuga , et " selle " kirjeldamiseks ei olegi sõnu . Nii tulebki meil läbi ajada sellise originaalsusega , mis kujutab endast kombinatoorikat juba olemasolevatest , kuid seni ühendamatuks peetavatest asjadest ( näit. lõngakera-pekivorsti-sussloom ) . Eraldi võetuna on need kõik ju meie vanad sõbrad ja tuttavad . Viimase väite tõepärasuses pole kuigi raske veenduda . Kõige paremini võib seda igaüks tunda siis , kui tal vähegi peaks tekkima tahtmine välja mõelda täiesti originaalse välimusega kosmosetulnukat . Sajad ja tuhanded ulmefilmid pole erakordsetele ponnistustele vaatamata seni veel sellega toime tulnud . Ükski väljamõeldis ei sunni meid hüüatama : " Uskumatu ! ! ! " Jah , tulemus võib olla küll hirmus , inetu , eripärane , jahmatav , üllatav , aga mitte kunagi uskumatu . Mitte kunagi selline , mida unenäod või fantaasia ei suudaks meile ette manada . Ja veel . Tõeliselt originaalne mõte peab olema arusaadav , ent samas uskumatu ja mõistetamatu mitte ühe tunni , aasta või paar sajandit . Tõeliselt originaalne mõte jääb oma arusaadavuse juures inimkonnale mõistetamatuks ka aastatuhandete pärast , sest niipea , kui leidub keegi , kes on võimeline selle originaalsust mõistma , kaotab see oma originaalsuse . Seega oleme kõik üsna tavapärased inimesed . Tõsi küll - mõned hiilgavad enama , mõned vähema tavapärasusega , ent igast geeniusestki on mõni teine geenius võimeline aru saama . Inimene ei ole kunagi suutnud ega suuda iialgi välja mõelda midagi algupärast . Kas inimene kardab surma ? Võib-olla surma olemust ... ? Surma olemus kuulub aga müstika valdkonda , ent müstika tekitab pigem põnevusvärinaid , kui on hirmus . Surma nähtavat osa inimene ei karda . Surma nähtavat osa inimene jälestab . Surm on ilge , eemaletõukav , vastik . Võib ju vastu vaielda , et ebaõiglane surm kutsub esile kaastunnet , õiglane surm ( nagu oleks selline asi võimalik ) võib esile kutsuda rahuldustunnet , toreda inimese lahkumine puudusetunnet , ent käegakatsutav on ainult surnu ise . Sumu ise ongi surm ja inimese jaoks on surm eelkõige surnukeha . Mis asi on keha ? Äsja ta liigutas , oli soe , tundlik , uhke , ja nüüd ? Füüsikas nimetatakse seda aine oleku muundumiseks . Pehmest karvakerast kassist saab jäik tahke nui . Väikesest valgest hiirekesest irevil hammastega saapahari . Inimesest puukasti sisu ... Miks inimene nutab , kui keegi on sumud ? Sest see , mis on surnud , on jälk ja vastik ja inimmõistus on piisavalt piiratud , et aru saada , kuidas üks armas asi võib ilgeks muutuda . Te ei usu ? ! Võtke sülle oma armas sülekoer , kui ta on elus ja siis pärast kangestumist . Proovige hellitada hiirelõksu poolt lömastatud hiirt . Naisterahvad reageerivad sedasorti asjadele hüüetega " fui " ja " vöäk " ning igaüks ütleks seda srnud inimesegi kohta , ent kasvatus ei luba . Imaginaarne kombekus takistab . Uskuge nõtru ja vaimust vaeseid - nemad ütlevad " fui " ja " vöäk " . Ent millest siis silmi siginev hirm surma lähedust haistes ? Miks leidub igas maa- ja maailmanurgas tuhandeid elukutselisi matusekülastajaid ? Jah , surm on eemaletõukav ja ilge ja inimene nimetab oma tunnet surma ees hirmuks , kuna vanarahva uskumustes on juba öeldud , et hunti ei tohi kutsuda tema õige nimega . Jubedatel asjadel on ikka ilusad nimed : Mulla-Madis , Liiva-Hannus jne. ja aine oleku muundumine ei ole just meeldiv nähtus . Ja ometigi on loodus meid säästnud veelgi hullema muundumise - sünni näge- misest . Lapse ilmaletulek on tagajärg . Sünd - see on vedela olluse muundumine tahkeks plastiliseks kehaks . Õudsem ja vastikum kui elusolendi asjaks muutumine võib olla ainult vedeliku tahkestumine . Vedeliku liigutama ja kompima hakkamine . Või mis oleks , kui joogikruusis olev vesi omandaks näo , liikumisvõime ja hääle ning väljuks kisaga kruusist ? On tõesti õnn , et loodus on vastikuima ja kõige jälgima protseduuri varjanud meie silmade eest emakõhu kardinaga . Surm on sünni kõrval tühiasi . Lapsemäng . On kirjutatud : " Sinitaevasse tõusta ja seal linnuna liuelda on olnud inimkonna unistus iidsetest aegadest peale . " Just sedaviisi on kirjutatud enne ja pärast õhusõidukite leiutamist . Aga heitkem pilk üles ja vaadakem laotusse ... Mis seal siis on ? Taevas , linnud ja tähed . Ei ühtegi inimest . Ei ühtegi vanamemme ega imikut , kes graatsilisi piruette tehes tiirleks metsade kohal . Tuhandete lindude kõrval ei ühtki tiivulist inimest , vaid harvad lennukid . Ent aega on olnud ju iidsetest aegadest saadik ? Kui taevasse tõusmine oleks tõesti inimkonna suurim unistus , siis peaksid inimesed kõigele vaatamata olema tiivulised , sest looduse areng kulgeb vastavalt sellele , missugune on eluviis . Oleks inimene aegade algusest piisavalt hüpanud ja käsi lehvitanud , oleksid tal nüüd tiivad ja maa peal ei elaks meid enam ühtegi . Maale laskutaks vaid äärmise vajaduse sunnil , äärmise vastumeelsusega . Tuleb välja , et on liiga vähe hüpatud ja lehvitatud ? ! Kui nii , siis ei saa sinitaevasse tõusmine olla inimkonna suurim unistus . Suurima unistuse nimel ollakse kõigeks valmis . Milline siis on see inimkonna suurim unistus ? Vetesügavustesse sukelduda ? Ei , ka seal ei ela inimest . On ainult kalad , mereloomad , vetikad ... Inimkonna suurim unistus on maa peale tulla ! Korraks õhku tõusta ja maanduda . Korraks vetesügavusse laskuda ja kaldale jõuda ! Ja ongi kogu romantika ? Kahjuks küll . Inimkond ei talu puhast romantikat . Ja mitte ainult puhast , ka pisuke romantika on närvesööv . Vaadakem õhusõitjaid , astronaute , riigipäid või mis tahes õhureisijaid ... Millal nad naeratavad ? Ikka siis , kui on jõudnud maa peale tagasi . Jah , rõkkav , vaba , südamest prahvatav naer vallandub üle Atlandi lennanul alles teisel mandril . Kuu pealt tulija naer paisub iga sammuga , mis viib teda lennuagregaadist eemale . Langevarjurgi naerab õnnest maaga kohtudes , kuigi mahaprantsatamine võib olla valus ja kontemurdev . Miks üldse õhku tõustakse , kui hoopistükkis tahetakse maanduda ? Esiteks - ilma lendu tõusmata ei ole võimalik maanduda . Teiseks . - Kas te olete kunagi proovinud mängida lauamängu " Labürint " ? Kes on , see teab , et mängijal on alati ülevaade sellest , kus ta labürindis parasjagu on ja kuhu tahab välja jõuda . Reaalses labürindis eksleja aga ei või iial teada , millal talle järjekordne ummiksein vastu tuleb . Seega ei taha inimene õhku tõusta mitte uute hirmude läbielamiseks , kangelastegude kordasaatmiseks või mis tahes mõnust , uudishimust või teadmis- janust , mis seal üleval on . Vastupidi , inimene tahab teada , mis on all . Kus ta on ja kuidas kohale jõuda . Kui teataks , et kõrge mäe taga valitseb tühjus , ei hakkaks keegi sellest üle ronimagi , nagu seda enamasti tehakse . Aga kui nii , siis miks ei maandu inimene kohe seal , kuhu ta jõuda tahab ? " Ahaa ! " hüüavad nutikamad , " inimene tahaks , aga ei saa . Maa külgetõmbejõud segab ! " Seda ka ... Ei ole ju tarvis tumestada võidurõõmu , kuid kui te olete kordki proovinud labürindi lahendajale kätte näidata õiget teed , siis te teate , et ükski ei hakka astuma etteöeldud rada pidi . Inimene tahab kõike ise teha . Ta ei vaja õiget teed , vaid vihjet õigele teele . Sellepärast tahetaksegi kõrgustesse lennata vaid korraks , et ruttu maanduda ja jäärapäiselt , oma mõistusega edasi rühkida ... Iidsetest aegadest on inimkonna suurim unistus olnud maa peale laskumine . Varsti pärast vanaema matuseid selgus midagi kummalist . Olukord , mille ees perekond end äkki leidis , näis lahendamatu , tumeda müsteeriumina . " It's like a black hole , " nentis kanadalasest väimees , elukutseline õigusteadlane ja mitme tuntud firma juhatusliige . Nad kuulasid uskumatult Susanna Reinardi testamendi ettelugemist ja viimnegi teeseldud leinavarjund pühiti nende näolt . Pilgud pöördusid üksteisele ja siis vanaema elatanud advokaadile , kes kehitas elukutsele omase ükskõiksusega õlgu . " See - see peab olema siis hiljuti muudetud ! " kogeles Susanna tütar . " Jah , proua Reinard lasi teha uue testamendi umbes -jaa-hm , poolteist aastat tagasi , nagu näete dokumendi kuupäevast . - Aktsiad ? Varsti seejärel müüs ta ka kõik oma aktsiad . Nagu mäletan , müüs ta need õigel ajal , soodsalt . " << Uskumatu ! " vangutas pead vanaema ainus tütar Helen ja koos temaga ta elukaaslane Dennys MacKay ning kolm noort MacKayd . " Taevas , oma maja on ta pärandanud Agnes Taremaale . Kes see on ? ! Kes on Agnes Taremaa ? Ma ei tea ei emal ega isal sellenimelisi sugulasi ! " Küüruvajunud advokaat kehitas proua MacKay nõudva hääle ning pilkude all jällegi õlgu . " Keegi tütarlaps Tallinnast , nii nagu aru olen saanud proua Reinardi vihjetest . " " Kes küll ? Mis õigusega - kellelegi võõrale ! Sularaha jätab ta siiski - meile ? Muidugi , eks see ole ju loomulik ! " " Nähtavasti soovis ta aktsiate müügiga teha olukorda teile kergemaks . Matuste järel , saate aru - vanemad inimesed mõtlevad ikka ka mahajääjatele , ja ta teadis , et on mineja , " mõõnas vanaema advokaat tugevast aktsendist kandilises inglise keeles . " Minu hinnangul , oma kliendi tulumaksulehele kantud protsendisummasid üle vaadates peaksid ta hoiused küündima pisut üle miljoni dollari . " Muie ta suunurgis pidi tulema vaevumärgatavast värahtusest leinajate pilgus ja varjamatust võidurõõmust poisivolaski näol . „...Igale kakssada tuhat - lastele nende osa muidugi alles täisealiseks saamisel , " nentis Dennys MacKay mõtlikult . Nojah , nii oli see loomulikult kõige lihtsam . Matusekulud sai tasuda vanaema hoiustest ning arveid võis pisut ümardada . Mõni tuhat jäi sellega lastele panka vähem , kuid aastate jooksul kuni täisealiseks saamiseni kasvas summa siiski üsna kenaks elu alguskapitaliks . Susanna Reinard oli ikkagi olnud taibukas ja ettenägelik inimene . Paar päeva hiljem selgus aga see , mis viis nende une ja südame- ning kodurahu . Vanaema poolt kahe kummipaelaga korralikult kokkuköidetud kümnes eri panga hoiuraamatus olid arved enam kui pool aastat tagasi lõpetatud . Kõigi pangaarvete seisud enne lõpetamist näitasid üle saja tuhande dollari . Vanaema oli võtnud kahe nädala kestel pankadest välja üle miljoni dollari ! Jah , mõneski pangas mäletati toda kummalist haiglase näoga vana naist , sest ta oli tellinud endale erakordselt suured rahatähed ja pistnud need pakkides - hoiatustele nukralt naeratades - oma käekotti . Dennys MacKay , nimeka advokatuuri vanem osanik , palkas müsteeriumi selgitamiseks endale abiks eradetektiivi . Kõik lisakulud sai ju lõpuks katta Granny Susy pärandusest - mida kiiremini nad suutsid selle leida , seda tulusam kõigile . Heleniga oli kodus niikuinii raskusi . Vaheldusaastate tõttu käitus ta ehtsa mustlase tulehargina - temas polnud kunagisest ihaldusväärsest eesti naisest enam jälgegi järel . Tassis aga Yorkville'ist koju kirjandust astroloogiast , budismist , šamanismist ja taevas teab mis jaburdustest . Kui kooliplikana oli käinud Yorkville'i kohvikutes hašisit suitsetamas , siis nüüd osales innustunult oma nooruse sõgeduste varemetele tekkinud igasugustel spirituaalsetel seminaridel ja mediteerimistel . Helenil polnud eriti sooja vahekorda emaga ja märgatavalt jahedaks oli see muutunud pärast vana Reinardi matuseid . Jakob Reinard töötas end enneaegu surnuks ja tütar kandis seda süüdistusena ema vastu . Miks see ei valvanud ? Miks see lasi seda sündida ? Naise käes oli ju ometi mehe tervis ! Selle tõe oli Helen ise nende kodus aga viimastel aastatel hüljanud . Ta oli ka selles mõttes oma isa tütar , et tal ei leidunud perekonnale kunagi aega . Ja Dennys sõi end meeleldi näost lõkendavaks , sest - pagan võtaks - selles maailmas elati ju lõpuks siiski ainult üks kord . Pealegi nautis ta head toitu , nagu kõike muudki , mida pakkus edu . Ent kõige aluseks oli ikkagi raha . See tõi tunnustust ja sõpru ; see avas uksed uuteks võimalusteks . Kord oli ta tõsiselt kaalunud poliitikasse siirdumist , kuid kaine mõistusega sellest loobunud . Ta ei saanud usaldada inimesi - massi ja selle instinkte . Ka ei teadnud ta ühtki poliitikut , kelle aju tema meelest oleks olnud sääse omast suurem . Ta pidas neid eraelus saamatuiks käpardeiks , kes õlitatud suuvärgi abil püüdsid sogases vees kalu . See oli olnud ta ämmagi arusaamine poliitikuist . Nojah , kuid samasse kategooriasse kuulusid Susanna Reinardi meelest ka advokaadid , kes " rääkisid musta valgeks ja varastasid su hobuse suisa aisade vahelt " . Too , tema vaikselt nurgas nohistanud ämm , oli nähtavasti õppinud elu jooksul ära nii poliitikute kui ka advokaatide trikid , tehes oma jäljetult kadunud rahaga ühiskonna naerualuseks isegi nimeka advokaadina tuntud Dennys MacKay . Susanna Reinard oli inimene , kes elas vaikselt ega seganud end teiste ellu.Tulnud pärast suurt sõda Saksamaale " Balti luigena " Inglismaale tööle , oli ta juba oma esimesel töökohal - koristajana haiglas - ära õppinud inglasliku naeratuse , mis aitas tal oivaliselt varjata oma sisemaailma . Teenijatüdruku vallaslapsena oli ta varakult muutunud heaks elu õpilaseks ja see tasandas ta eluteed . Nii astus ta leebe naeratusega üle peaaegu kõigist konarusist , kuhu mõni teine takerdus pahameele ja vandesõnaga . Küllap tuli hambaid kokku suruda temalgi , loobuda paljust , nagu see kohvrita ja kodumaata põgenikule loomulik . Sellest päevast peale , kui ta sidus õnneliku naeratusega , mis oli tõeline ja siiras , oma elu Jakob Reinardiga , kirjutas mees oma nime Jacob Raynhard . Seda tehti ühisel kaalutlusel , sest samavõrra kui nende abielu põhines armastusel , leidus selles ka kainele mõistusele rajatut ja plaanitsetut . Ei , neist ei saanud seetõttu veel emigrante , kes oleksid matnud või välja tõrjunud oma elust okupeeritud kodumaa saatuse ja rahva tragöödia . Jakob oli kaitsnud Eesti vabadust relvaga ning Susanna , keda alates haiglateenistusest Inglismaal kutsuti kõikjal ta töökaaslaste poolt Susy'ks , ei unustanud kunagi kodutütre-päevil antud tõotust : " Isamaa auks alati valmis " . Elu ise - või õieti nende , tõsi küll , toona veel üsna ebamäärane eesmärk - tingis mõnd praktilist muudatust igapäevases kestas . Nad ei kavatsenud oma maapao-aastaid , ehkki esialgu üsna lühikeseks peetuid , veeta Tema Majesteedi maal kahes Jakobi tööandja muretsetud üüritoakeses . Seda päris kindlasti mitte ! Õnneks vajati sõjajärgseil ülesehitusaastail töökäsi Inglismaa ja purustatud Euroopa kõrval ka Austraalias , Kanadas ja isegi kõikide võimaluste maal USA-s . Kuldse keskteena valisid nad Kanada ning saabusid viiekümnendate aastate alul kahe pappkohvri ja kahe Jakobi poolt kokkuklopsitud kastiga inglise reisilaeval " Empress of Australia " Halifaxi sadamasse . Susanna siirdus aastase töölepinguga Torontos haiglasse ja Jakob Põhja-Ontario metsatöölaagrisse . Raha kokkuhoiu pärast veetsid nad koos ainult ühe ööpäeva kuus Susanna üüritoakeses - majas , mille ukrainlasest omanik oli pööningust keldrini täis toppinud itaallasi . Hommikusel tööle siirdumisel tundus hoone sumiseva mesilastaruna - sellest lahkuval inimkarjal ei näinudki olevat lõppu ! Jakob seda vaevalt nägi , sest ta tuli laupäeva õhtupoolikul ja lahkus juba pühapäeva lõuna paiku . Ometi leidis ta põhjust kiruda majaelanike öist lärmi . " Lõrbivad oma veini ja lällutavad terve öö - kuidas sa siin üldse rahu leiad ? " " See on ainult laupäeviti , teised ööd on vaiksed , töörahva asi . Ja kord kuus ei anta ju laupäevaööl mulle rahu niikuinii ! " naeris Susanna , langetades pilgu . See polnud tingitud mehest võõrdumise häbelikkusest - komme pilku langetada võimaldas talle kaduda nagu kardina taha . Ainult Jakob oli võimeline seda kardinat ära rebima , naist oma kaisutusse haarates . " Mis sa nüüd - nagu metslane ! " " Metsast ma ju tulen ja sinna jälle kaon ! " naeris mees ta rohekatesse silmadesse vaadates . Neil hetkil tundis Jakob , et tõesti kaob naise silmadesse nagu metsa eksinu . Ta enese silmad olid pruunid ja alati päikest ja soojust täis . Nii oli Susanna öelnud . Naine teadis , et nendest silmadest kõik algaski , sest Inglismaa haiglas oli olnud kõle ja külm . " Tead , " ütles Jakob ühel pühapäeva hommikul , " järgmisel kuul tulen Torontosse päriseks ja lähen nende veiniluristajatega koos tööle ! " " Seda sa siis nendega rääkisid - eile õhtul ? " " Eile lõimegi käed kokku . " " Tahtsid ju minna kooli edasi õppima ... " " Ülikool vajaks raha ja ma ei kosinud sind endale koolitajaks . Ei , see käiks mu uhkuse pihta . Pealegi olen selleks liiga vana , varsti juba nelikümmend . Jalad peab alla saama teisiti . Lähen õppima uut elukutset Bruno Construction Company's ! " Nad said oma maja neid endidki üllatavalt äkki . See tuli Jakobi peremehe Bruno Guglietti tõttu . Tööandja ja töölise vahele oli siginenud midagi sõpruse taolist sellest ajast kui itaallane , kuuldes Jakobi teenistusest Saksa Wehrmacht'is , avaldas talle oma saladuse . " Siis me oleme ju kamraadid , ühe rinde mehed ! " hõiskas ta , tõmmu nägu rõõmust särav nagu Moosese pale . " Pst ! Need minu kaasmaalastest turakad on kõik puha punased Stalini perselakkujad , et saatan nende mune oma põrgutulel praeks ! " Jakob leidis Brunos mehe , kes üha austas Mussolinit . Oma puuduliku keelega ei olnud tal võimalik selgitada , et teda pressiti Saksa armeesse poolvägisi , ehkki tal olnuks küllalt põhjusi sinna vabatahtlikultki astumiseks oma Siberisse küüditatud vanemate pärast . Talu oli aga vajanud peremeest ja pudulojused hoolitsejat , nii ei mõelnud ta esialgu sõjaväkke minekule . Kui seisis oma kodu suitsevatel varemetel , siis küll , siis ei olnud enam kaksipidi mõtlemist : maad ja järelejäänud rahvast pidi põletamise eest kaitsma . Bruno Construction Company Ltd. ehitas parajasti maju rajatavasse linnaossa Lääne-Torontos . Krundid olid avarad ja suurte puudega , tänav kaarjas , künkast alla lõunasse , kust välkus Ontario järve sinetav veteväli . Majad olid kahekordsed , garaažid keldris , tavaliste ridamajade asemel erinevas stiilis mitmelt arhitektilt . Ühel reedesel õhtul , kui enamik töölisi oli ehitusplatsilt lahkunud ja Jakob kontrollimas kokkupandud tööriistu , peatas Bruno oma uue , niklist helkiva Cadillac'i temast möödumisel . " Hei , Jacobino , kas sa oled endale maja juba välja valinud ? " hõikas ehitaja heatujuliselt . " Aga muidugi ! See seal käänakul vaatega järvele , tagant kõige laiema krundiga ! " lõõpis Jakob . " Kas teeme kaubad ära ? " Üllatuseks ronis Bruno autost välja ning tuli tema juurde , ilme hoopis tõsine . " See on kena maja , olen seda isegi vaadanud - pojale . Aga see hull tahab ehitada oma plaanide järgi ja veelgi suuremat . Tead sa ka , palju see maksab ? " " Liiga palju igal juhul ! " jätkas Jakob endises toonis . .. Kaheksateist tuhat . Viis tuhat sissemaksu , ülejäänu oleks Housing Corporation of Ontario hüpoteegilaen nelja ja poole protsendiga kahekümne viieks aastaks . Teen sulle kuueteist tuhandega . Käsi on siin ! " Nad lõid käed kokku , kuigi Jakob ei saanud ettepanekut ikka veel tõsiselt võtta . " Tule hüppa autosse , lähme teeme liigud ! " Alles Bruno vanas majauberikus , mis lehkas veini ja toiduaroomide järele , klaasid kodutehtud punase joogiga ees , taipas Jakob , et Bruno oli naljast kaugel . " Ma peaksin abikaasaga enne kõnelema - " kõhkles Jakob . Ta kuulis oma häält värisevat . " Viis tuhat dollarit sissemaksu , saad aru - " " Kuidas viis ? Ainult kolm - ma lubasin kaks alla ! See on esimene müük sellel tänaval ja ilma agendi vahetalituseta . Ja lõpuks oled sina mu truu , äraproovitud relvavend . Elagu Mussolini , kelle need neetud punased partisanid mõrvasid ! Las see maailm nüüd hosiannatab põlvili Stalini ees - küll nad kord veel teisel viisil laulavad . Proosit ! Muidugi räägi oma prouaga . Kui talle see maja ei meeldi , las valib teise ! Lase tal tulla homme vaatama . " Nad sõitsid Susannaga maja vaatama veel samal õhtul . Istusid sõnatult ukselävel ja naine paitas poolelioleva maja uksepiita ning lävepakku nagu elus olendit . " Kas tõesti , Jakob ? Kas tõesti - meie oma maja ! ? " Kui suured pisarad nõrgusid üle ta palge , oli ostmine otsustatud . Mõni sõna , kellegi päris võõra käitumine või teab kust tulnud juhuslik mõte võib vahel jääda su kaaslaseks kuudeks , aastateks - tõepoolest terveks elukski . See võib igapäevases rähklemises vajuda alateadvusse , kust siis äkki hüppab otse jahmatades su ette . Isegi kõige ebasobivamal hetkel , kas või kesk ööd sind unest äratades . Enamasti olid need Susanna hinge häirivad momendid seotud kaotatud kodumaaga . Ta oli sus juba lesk ja jäetud tuttavate poolt nagu mingi teenitud karistuse kandmiseks rohkem üksindusse kui varem . Nende sõpruskond polnud ju teab kui suur ka Jakobi elupäevil . Vaiksete inimestena oli neist ometi peetud lugu kui headest kuulajatest . Selliseid vajati ju ikka seltskonda , sest nii said rääkijad tunda oma tähtsust . Pärast pikka juttu kinnitati neile siis rõõmu ja rahuldus- tundega : " Küll on teiega huvitav vestelda ! " Kuskil kunagi paelusid Susannat kellegi , okupeeritud kodumaad äsja külastanud noore naise sõnad : " Nüüd tean , kuidas inimene võib teist ära tappa ! " Hüüatus oli keskendanud mi mõnegi tähelepanu . " Ta oli nägusa välimusega noormees , käitus sümpaatselt , kuid samas üleoleva rahuga . Punaarmee sõdur , venelane Tallinna tänaval . Mulle oli ta seal kõige jõhkrama ülekohtu kehastuseks - seda kindlasti just oma iseteadva peremehelikkuse tõttu . Kujutlege : ta isegi naeratas mulle ! Nagu mõni kombekas džentelmen noorele neiule , kellest ta möödub . Järsku tundsin ma mõistust tumestavat viha selle ülekohtu pärast , mille sümboliks ta oh , kõndides niisuguse üleoleva rahuga Tallinna , Eesti pealinna tänaval . Mis õigusega ? ! kisendas minus iga verelible . Tundsin nagu keegi , kellelt on võetud õigus õhule ja seega elule . Mis õigusega kõnnib tema siin , nagu kuuluksid see linn ja maa temale ? See on ju meie maa , meie linn ! Ja nende maa ja nende linn , kes on siit ära veetud , tapetud , kas siin või Siberis , kellelt on võetud õigus isegi oma hauale . Uskuge , mõistsin sel hetkel , kuidas inimene on võimeline tapma teist inimest . Tundsin , et mul oleks õigus ja koguni kohustus teda tappa ! " Nii kõneles noor Kanadas sündinud naine , kes koos lastega külastas esimest korda oma isade maad . Susanna ei saanud teisiti , ta pidi seda võõrast naist võrdlema oma tütrega . Kui Hele Kanada koolis oli lisanud oma nimele " n " tähe , siis olid nad teda Jakobiga mõlemad mõistnud . Tere , mina olen Ood . Rutt . Ma vaatasin teid . Kuidas te otsisite , kuhu istuda . Sõelusite pinkide vahel . Mulle tundub , et te valisite puude järgi . Mis olid pinkide juures . Muud põhjust ei osanud ma leida . Te valisite vana korbatanud tammepuu . Miks ? Ärge häbenege ! Ma ei tee teile midagi . Ainult huvitav oleks teada . Ärge nüüd ! Palun jätke mind üksi , omaette , muidu ma karjun ; mul on tarvis mõelda . Siin ei ole nagunii kedagi , kellele karjuda . Ise valisite nii halvasti . Kõiksugu maniakid võivad ligi tükkida . Nagu mina . Ma võin , jah , teile ligi tükkida . Muide , kes tahab mõelda , ei rabeleks nagu teie . Ei , selline juba ei kargaks püsti . Kes mõtleb . Siin on suur vastuolu . Te olete vastuoluline tüdruk , Rutt , nii tuleb välja , igatahes ! Kas te ise olete seda märganud . Ja teie olete targutav känd . Aga äkki tõusite just sellepärast . Et olite juba välja mõelnud . Tahtsite karjuda " heureka ! " . Minu loba segas ära . Te muigate . Ärge öelge midagi , aga te muigasite , ma nägin . Ma teen asja põnevamaks kui ta on , jah ? Olge tubli ; ikka selline , samasugune ; elame veel , mis ma muud ikka - aga nüüd ma pean tõesti ... Kas ma ei öelnud teile : me kohtume veel ! Eesti on imeväike . Eriti imeväike on Viru tänav . Nüüd on küllalt inimesi ümber . Te ei torma enam , ega ? Teil on kiire ? Oodake , palun , ma tahaks teile midagi öelda ! Öelda ? Olete teie ka ; oleksite ometi midagi targemat välja mõelnud , mitte seda , mida igaüks . Mis teie nimi oligi ; see oli imelik . Ood . Ood ? Ah , see pole üldse inimese nimi , kes te olete selline ? Kuidas pole nimi ! See on tavaline nimi . Näiteks Põhjamaades . Vana mehenimi . Norras ja . Peale selle . Juutidel tähendab see . Peaaegu seesama tähendab neil tunnusmärki . Imetähte . Võibolla ; ei ole kuulnud . Muide , öelge nüüd , mis on minu nimi - kui te väidate , et olete mind kohanud , et mäletate mind veel , siis , siis . Siis peaksite mäletama . Öelge teie . Seda oleks nii meeldiv ikka ja jälle kuulda . Öelge , öelge , ärge häbenege . Ei ütle . Te ei mäleta . Te olete pettunud ? Mäletan küll . Aga ei ütle . Kui tulete koos minuga siia kohvikusse . Siis ütlen . See on halb kohvik , räpane , on teil alles maitse ; te keerutate . Lähme siis sinna . See peaks sobima . Kui teil muidugi kiire pole . Jaa , tõesti ; või ma ei tea . Seal on ju nii kole kallis ! Teie heaks ci ole mul . Millestki kahju . Ise teate ; mis ma küll räägin , mingit täielikku jama , te ehk vabandate mind . Kujutage ette , mul on pea praegu täiesti tühi , kumiseb , ei pea kinni , aga ei lase ka lahti , täpselt nagu kõrvits . Ärge kuulake , ärge ometigi kuulake , tehke , nagu te ise õigeks peate ... Muide , polnudki nii hirmus kui ma arvasin . Rahakott pidas päris hästi vastu . Tuleb välja , et ma olen päris rikas peigmees . Sa võid minuga arvestada küll . Ma ei tea , ma ei tea ... Mida sa sellega tahad öelda ? Mind ei ole mitte keegi löönud . Mitte kunagi . Ainult sina . Mõtle , kui kaugel on linn , kuidas ma üksi tagasi lähen . Kõrv ka valutab . See oli ikka hirmus obadus küll , hahaa , võttis silme eest päris mustaks . Kuidas on ühel hapral tüdrukul nii kõva käsi . Pime on . Ära käpi ; löön veelgi , ässitan koera kallale , sa raisk ! Ah selleks sa siis tassisid mind ringi , lähme sinna , lähme tänna , ptüi , selleks et , et ; ma ei oleks ilma peal tulnud , aga ma ei olnud seal kunagi käinud , ah , mida ma üldse lootsin , mehed on kõik ühesugused , muidu nad poleks ju mehed . Aga mida sa lootsid ? Vait ! Ma olen praegu , jah , purjus ; vaata , ma olen purjus , aga see ei anna sulle õigust , see ei anna sulle mitte mingeid õigusi , mitte kõige vähimatki õigust . Ma , ma ei tahagi õigusi . Mida sa tahad siis ! Ma ei tea , mida . Pime on . Ma tahaks magada . Jälle hakkab peale ! Mine ära . Ood , mine heaga , teeme nii , et mul jääb sinust hea mälestus järele . Või tahad sa , et ma hakkaksin sind vihkama , sa ei taha ometi , Ood . No näed . Seal läks üks latern põlema : see on hea märk , suurepärane märk , see näitab , et jumal hoiab sind ja sa jõuad ilusasti linna tagasi ja mõtled järele , mõtled kaine peaga järele . See näitab , et me kohtume veel . Just ! Et me kohtume , kui mitte selles ilmas , siis järgmises , aga kindlasti . Hakka nüüd minema ; laterna suunas ; latern näitab sulle ilusasti teed . Ood . Ikkagi . Kole , kole pime ... Võtke oma jäätis , kiiremini ; järgmine ! Mis te kohmitsete ... Tere . Kas mäletate mind veel . Te ei müügi täna jäätist . Jäätist , miks ma peaksin jäätist müüma , kas te olete näinud mind jäätist müümas ? Olen . Ei , ma ei müü täna jäätist . Imelik inimene , tahab keset talve jäätist süüa . Te tõrelete . Te nagu luuraks mu järel ; jõlgute mul sabas . Ma ju ei jõlgu . Ärge sellepärast kohe solvuge , võtke seda , mis ma ütlesin , kuidas , no kuidas , võtke kui nalja - aga nüüd ma pean tõesti minema . Ja kuhu veel : loengusse ! Te olete kuidagi väga longus , hoopis teistmoodi , kas teil on midagi viga või ; ma jään hiljaks , ah , ma jään hiljaks ; ärge minge sedasi - küürus - nagu . Nagu hakkaksite maha surema , vaadake ringi , talv , lumehelbed , talv on ka ilus , mitte ainult suvi , vaadake , helbekesed sajavad maha , külm näpistab ninast ja ... Aitab , Rutt , minge ometi ... Milline põrguvaev on teiega , kui te kord olete juba midagi pähe võtnud ; kas ma kutsun kelneri , lasen midagi juurde tellida ; miks te ei vasta , kas ma olen tõesti niisugune - niisugune koorem ? Ometigi ; vähemalt nii palju võiksite mulle tähelepanu pöörata , et - et , mul läks teie pärast loeng vett vedama , nii võib lolliks jääda , milline hirmus õnnetus , on ju , naine ei tohi olla rumal . Teie aga heidate ette , miks ma üldse tulin teiega kaasa , ma ise ka ei tea , miks tulin , arvasin , et pean teid saatma , muidu võib teiega õnnetus juhtuda , te olite sellise näoga , et õudne . Tegelikult on kõik täpselt vastupidi , võibolla peaksin hoopis mina teile mõned küsimused esitama : miks te ajasite mind ennist taga , endal sõrmus sõrmes , mida teie abikaasa selle peale ütleb ? Jätke mu naine rahule . Näete nüüd , te siiski kuulete , mis ma lobisen , hea seegi . Naine ootab , vahest ka lapsed ootavad kodus , aga teie joote siin . Ütelge , teil on midagi viga ? Ei ole . Sel juhul on minu missioon küll täiesti ebaõnnestunud ; ma nimelt arvasin , et teil on tingimata midagi viga . Ärge jooge rohkem , minge ilusasti koju . Mis see sinu asi on . Vaata kus , või tema muudkui uriseb ... Mida sa teed , põrguline . Aga tee pealegi . Koba , koba . Sul on pehmed sõrmed küll . Nagu ma ei teaks , mida sa otsid mu põuest . Rahakotti , õk . Miks me just taksos peame olema . Tagaistmel pealegi . Kes sa oled selline . Tema , jah , aina uriseb . Kott kotiks . Aga sõrmed , oh sõrmed on pehmed . Sobra veel veidike , eks , plika . Kes jõuab sinuga jännata ; kobi maha ja ära päri ! Ma pean taksojuhile ära maksma , pean ju ka ise veel edasi sõitma . Oh , mis sa jood nagu viimane põrsas , kui pea ei kanna , lõppude lõpuks tuleks sinul hoolitseda tütarlapse eest , mitte vastupidi . Kõik on vastupidi kui peaks , milleks ometi . Kuhu sa tõid mu ? Sinu koju ; sul on õnnelikul kombel aadress kaasas - nagu korralikul , ontlikul inimesel ikka . Ainult mitte siia ! Ma ei saa uksest sisse , mul ei ole siia asja , kuhu ma lähen ... Palun Oodi . Jah , ma kuulen . Kas tunned ära , kes räägib ? Jälle riugas ! Riukad , iga jumala päev riukad . Et neist ka ükskord villand ei saa . Jaa , ma olen kodus ! Ma vedelen lapsega kodus . Me mängime lauamängu . Ümber ilma . Ma ei ole sugugi selline , nagu sa arvad . Ei hulgu . Ei põgene . Ei ole purjus . Mida iganes sa minust mõtled . Tule koju , tule kontrolli . Vabandust , et ma segasin ; aga sa ütlesid , et ei või koju minna , ma ei saanud magada , kuidas ma su nõnda tänavale jätsin ; nüüd ma näen , et süda valutas asjata . See on ju tore , et sa oled kodus . Kes sa oled ? Rutt ... Ma ajasin sulle mõttetult hirmu nahka . Järelikult olen ma kole inimene . Või oli kole päev , lühiühendus . Mis laps teeb ? On ta tüdruk või hoopiski poiss ; ma arvan miskipärast , et tüdruk . Mis ta ikka teeb . Naine tuli õnneks koju . Sai vist kõhunahaga aru , et ma pean välja minema . Nii on alati . Tige muidugi . Puuris mind sellise pilguga et . Tal oli kohe kõik selge . Aga ikkagi tuli . Sa ju ei pidanud . Kuidas ei pidanud , kui sa helistasid . Tuleb nii välja , et mina kihutasin su rumalast peast kodu rüpest välja ; tegin haiget sinu naisele ja sinule ja . Ära räägi nii . See ei ole õige . Hea seegi . Ometi , sa virised ; jah , ma ei oleks tohtinud sulle helistada , kuid tõepoolest , mu süda ei andnud rahu , kuidas sa lähed sellises olekus koju , ise ei püsi jalulgi , õigemini , mis saab siis , kui sind ei lasta uksest sisse , nagu sa rääkisid , siis sa oleksid võinud kukkuda maha ja lamada porisel tänaval , rumal muidugi . Rumal küll . Paljugi , mis võib rääkida . Ma poleks , kindlasti poleks helistanud ; oleksin ma vaid teadnud , et sa oled kodus ja veel koos lapsega , kuidas sa ütlesidki torusse : te mängite . Hea , et sa siiski helistasid . Arvad ? Imelik . Ma pole sulle oma numbrit andnud . Või andsin . Kust mina tean . Ei mäleta . See oli sama paberilipaka peal , kus aadress ; numbrid olid nii lihtsad , jäid kohe meelde . Siis muidugi . Veel üks rumal küsimus . Ära pahanda , kui ma seda eelmine kord juba küsisin . Vaevalt küll : sa põrnitsesid nimelt ainiti lauaplaati ja ei kuulnud maast ega ilmast . Ma küsisin nalja pärast , kas sa näed põrnikat laual , ja sina noogutasid , see oli peaaegu ainus reaktsioon , mis sinult õhtu jooksul õnnestus välja meelitada . Ahah . Varem ei ole midagi sellist olnud . Hommikul . Hommikul pea valutas hullupööra . Nagu oleks keegi seda puuga tagunud . Vastu laupa . Igale poole . Sa tahtsid midagi küsida . Hommikul . Küsida ? Ma ei mäleta enam . Tahtsin küsida näiteks seda , kes sa siis oled . Tudeng või jäätisemüüja . Tola - ikka ja jälle muudkui see jäätis , nagu midagi targemat rääkida poleks ! Kust sa võtad , et ma müün jäätist ; ühel suvel , jah , müüsin tõesti jäätist , aga ma olen jõudnud selle ammugi unustada , ja ma müüsin ka ainult selleks , et ülikooli jaoks raha teenida , hirmus rahahäda oli . Nii et ikkagi hobusevaras . Seda ma arvasin . Muide . Ära vaata mind midagi sellise hirmunud pilguga . Kas sa ei tea , et kool rikub naise ära ... Päris lõbus , ega mul polnudki midagi erilist , õhtu ka juba , kodus oodatakse , jääme siis seekord nägemist , ehk trehvame veel . Polnudki erilist . Ara ometi ; sa tõmbud jälle kokku nagu hunnik õnnetust . Kas ma ütlesin midagi valesti ? Ei midagi erilist . No ütle , kuidas ma lähen seda tänavat pidi ja sina seda teist tänavat pidi , kas see pole hirmus katsumus ! Jaa ! Ometi : on õhtu ja sa pead minema . Ma ei pea minema . Mind ei oota mitte keegi . Jälle hakkab pihta , võta end kokku , Ood , ära ole selline ... Ma ei jäta sind maha . Tee mis tahad , ma käin sul järel . Peida mind oma voodi alla või seinakappi . Ükskõik kuhu . Ma olen rahul ka sellega , kui sa söödad mind tolmurullidega . Pane end minu olukorda - kasvõi hetkeks , kujuta ette isa ja ema , kui nad näevad , et tütar tuleb koju ühe mehe käevangus ; seda ei ole kunagi juhtunud , et ma oleksin tulnud õhtul mõne mehega , kes pealegi on võtnud pähe minu poole ööseks jääda , olgu või tolmurullide hulgas . Võta teatavaks , et mul ei ole toas tolmurulle ! Lisaks kõigele on see mees minust kümme aastat vanem , abielus , tal on naine ja laps . Niisiis , ma olen võimatu . Jaa , sa oled võimatu , täiesti võimatu . Aga sina . Rutt . Sina ei ole üldse võimatu . Sa ainult räägid ; sa ei tea oma võimalusi , kujutad praegu teab mida ette ja pärast kahetsed . Siis kahetsen juba mina rohkem kui sina , mõtle sellele , kas sul ei ole minust kahju . Ei ole kahju . Või mis ma räägin . Ma ei oska vist seda välja öelda , nagu vaja . Ma arvan nimelt , et . See võib olla muidugi liialdus . Aga ikkagi , miks ei peaks sa olema minuga õnnelik , inimene . Ma ei tea , miks ma ei peaks ; kas peaksin siis ? Kõik võib olla , kuid küllap on mõistusega võttes palju targemaid variante . Variante ei ole olemas . On saatus . Või tuleks ehk hüüda , et andke mulle parem saatus ; kuigi see teeb kõik ühe välja . Andeks , kulla Ood , kuid sellest ma küll ei ole unistanud , mitte millestki ligilähedasest ; tead ju küll , millal unistatakse , pimedas teki all , kui on soe ja külm ühekorraga . Mina , rumal laps , kujutasin ette printsi , üht väikest printsi , kes mu endaga kaasa viib , hobuseidki , ausõna , mis sa naerad . Sulle jälle ei meeldi ... See läks nüüd küll üle noatera . Ma tundsin isegi juba hingeõhku näos . Härra O oli ilmselt samuti edev . Ta rääkis oma talust ja ma pidasingi teda taluinimeseks , aga polnud ta mingi talupoeg , vaevalt et ta põllukunstidest või karjasaladustest midagi taipas , kuigi talu oli tal tõepoolest ... Ent ma polegi veel meenutanud oma sõpra , kelle olemasolu 0-le ootamatu trotsiga üles olin tunnistanud . Olin , nagu öeldud , väga üksildane , aga ma ei kannatanud selle all , vaid pigem mõnulesin selles . Armastasin hulkuda kalmistutel , kirikuaedades , tundsin neid hästi nii kodulinnas , kus elasin surnuaedade rajoonis , kui ka ülikoolilinnas , kus neid oli väikese linna kohta õige palju . Võibolla oli surnuaedadel käiminegi edevus , kuigi sel juhul olin edev ainult iseenda ja juhuslike võõraste kalmistuliste ees , sest teised mu harjumustest suurt ei teadnud . Surnuid ma ei kartnud ja ka elavaid ei kardetud tollal nii väga nagu praegu . Kirikud , surnuaiad , üksildased kabelid olid muudest paikadest erinevad-sageli ei teadnud ma enam tagantjärele , kas olin neid näinud unes või ilmsi . Linna taga jõekäärus oli üksik valge kabel , ainuke , mis meenutas siin kunagi olnud surnuaeda . Kui ma aga kabelit uuesti otsima läksin , ei leidnud ma teda enam . Ometi püsis ta mul selgesti silmade ees , just . siin , selles jõekäärus , sellel luhal oli ta seisnud , nukralt valgena , aknaklaasid purustatud . Komistasin vanadel hauaküngastel , kompasin maad , otsides rohu seest jälgi alusmüürist või vundamendist , aga muld oli sile ja niiske . Kiskusin rohumättaid välja , valgete vakladena väänlesid neis rohujuured , see oli kõik . Või üks matus , puusärgi narmad võbisesid tuules , kiriku hallide seinte taustal hõõgusid pärgade punased roosid , kellad lõid , need polnud hingekella harvad kolksatused , see oli terve nukker kellamäng . Kus see kirik asus ? Keda seal maeti ? Kus oli roheliste vetikatega umbekasvanud tiik ? Kus lahtikaevatud ja tühjaks röövitud haud ? Ma olin ju ometi neid näinud . Minu uus sõber oli vist küll ainuke reaalselt allesjäänu mu jalutuskäikudelt . Usun , et vaistlikult hoidsin temast sellepärast rohkemgi kinni , enam kui mu ! tavaliselt oli kombeks , ja ilma temata oleksid mu üksindust leevendanud ainult O harvad kirjad ning juhuslikud telefonikõnelused emaga . Et oma kalmistul hulkumistele eesmärki anda , olin Maarja surnuaial valinud ühe haua " omaks " . Sinna oli mitte väga ammu maetud keegi noorelt surnud Eedi Rosen . Viisin Eedi hauale lõikelilli , istutasin begooniaid , kasisin neid , riisusin liiva haual . Muidugi oli oht , et Eedi omaksed satuvad tulema minuga ühel ajal , aga väga ma ei kartnud . Vanuse poolest sobisin ma hästi noort Eedit leinama jäänud pruudiks . Ja pealegi , enne kui mina Eedi haua hooldamise enda peale võtsin , oli see üsna hiljuti surnud noore inimese haua kohta küll täiesti lohakil . Ka odav väike hauaplaat ei andnud tunnistust mahajääjate suurest leinast . Või püüdsid nad hauda unustades Eedit elavana mäletada ? Peagi märkasin aga imestuse ja pahameelega , et keegi peale minugi nüüd Eedist hoolis - Eedile toodi lilli , tõsi küll , odavaid ja lihtsaid , ja kellegi saamatu käsi oli püüdnud koguni liiva rehitseda . Kord , kui ma jälle Eedi haual askeldasin , pöördus läheduses seisnud noormees äkitselt ümber , astus kärmesti minu kõrvale ja küsis mõjuvalt : " Kes te olete ? " Tõepoolest , kes ma olin ? Küüniline valeleinaja , patoloogiline nekrofiil või lihtvaimuhaige ? Vaikisin . " Kes te Eedile olite ? " kordas noormees oma küsimust . Vaatasin küsijat , ma ei tundnud teda . Seepärast arvasin õigustatud olevat vastu küsida : " Ja teie ? " Noormees kohmetus . Järsku tundus minu õigus Eedile olevat tema omast suurem . Ja kui nii võtta , siis oligi , mina olin Eedi haua eest kauem ja paremini hoolitsenud . Seepärast vastas noormees nüüd üsna viisakalt : " Ma olin Eedi sõber . " - " 0lite ? " - " 0len , " parandas noormees . Kehitasin õlgu , asetasin reha hauakivi taha , kloppisin käed mullast puhtaks ja pöördusin minekule . Eedi sõber tuli mulle järele . " Te olite tema tütarlaps , eks ? " päris ta peaaegu uudishimulikult . " Jah , " vastasin , " olin Eedi tütarlaps . " - " Ma ei tea teist küll midagi . Mina olen nimelt Mürt , küllap Eedi rääkis teile minust . " - " Rääkis . " Läksime vaikides edasi . " Ma ei teadnud ausamat inimest kui Eedi , " ütles Mürt viimaks . " Jah , " vastasin ebamääraselt . Hinnangute kategoorilisus polnud mind kunagi veennud . " Ta oli minu parim sõber , " jätkas Mürt . " Ma tean . " - " Kui mulle kirjutati , et ta on sumud , ei saanud ma tükk aega magada ega süüa . Oleksin tahtnud nutta , aga ei suutnud , ja ega ma seal oleks tohtinudki oma nõrkust näidata . " " Jah , " vastasin ebamääraselt , saamata aru , millele ta õieti vihjas . " Ma ei teadnudki , et Eedil oli tüdruk , aga nüüd on mul küll väga hea meel , et tal oli . Kuigi kahju , et ka teie ... " alustas ta , aga jäi järsku vait . " Kahju millest ? " küsisin . " Ah ei midagi , " väristas ta pead . " Kahju kõigest . Kahju Eedist . " Läksime vaikides bussipeatuseni . " Kuidas teie nimi on ? " küsis Mürt , kui me bussi ootasime . " Rubi , " vastasin kõhklemata ja vaatasin Mürdile otse silma . Hetkeks välgatas ta prilliklaaside taha peidetud pilgus uskumatus , aga ta sai minu tõsisest ja otsekohesest vaatest tuge ja sirutas mulle käe . Pigistasin ta kõhetut , veidi niisket kätt . Buss tuli . Mürt püüdis mind ees bussi lasta , aga ma astusin kõrvale , öeldes , et lähen meelsamini jala . Nõnda tutvusingi Mürdiga , keda olin härra 0-le oma sõbraks nimetanud . Mürt oli üürinud väikese pliidiga toa puumaja ärklikorrusel . Maja ümber oli kõrge plank , hoovivärav pandi ööseks lukku . Väljakäik oli alumisel korrusel , vana räpase perenaisega ühine . Mürdi tuba oli aga üpris mugav . Suur aken avanes küll tänavale , aga liiklus seal oli väike , akna all seisis laud mõne tooliga , ühes nurgas raamaturiiul , teises kušett , kolmandas pliit . Pliit ja kraan olid toast sirmiga eraldatud . Seinal oli väike kapp ja selles varjul pudel magusa veiniga , Mürt armastas margiveine . Laual seisis vana kirjutusmasin , ühel pool hunnik täiskirjutatud ja teisel pool puhast paberit . Õhtuti , umbes tund aega pärast raamatukogude sulgemist süttis Mürdi aknas tuli . Nägin seda valgust eemalt , kui ma pargis jooksmas käisin . Jooksin ja tegin võimlemisharjutusi , pilk Mürdi aknal . Olin Mürdile kade . Vahel kohtusime temaga Eedi Roseni haual , ma ei teadnud Rosenist ikka veel midagi . Kord oli Mürdiga surnuaias kaasas tugeva kehaehitusega tõmmu keskealine mees . " Te olete kindlasti tuttavad , " ütles Mürt rõõmsalt , kui nad Eedi haua juurde jõudsid , kus ma parajasti begooniaid kasisin . " Muidugi , " vastasin kõhklematult ja silmitsesin vargsi meest , keda nägin esimest korda . " Jah , mäletan , mäletan , " naeratas võõras mees põgusalt ja jätkas Mürdiga poolelijäänud vestlust . Panin kastekannu kõrvale , et vee solin neid ei häiriks , ning hakkasin liiva rehitsema . Kuulasin tahtmatult nende juttu pealt . See oli keeruline , ega ma suurt aru saanud , kuigi sõnad olid ju enamjaolt tuttavad ja igapäevased . Hiljem läksime kolmekesi bussipeatusse . " Ma olen teie nime unustanud , " pöördus võõras mees viisakalt minu poole . " Rubi , " vastasin lühidalt ja Mürt noogutas . " Ah jaa , muidugi , " naeratas mees , aga ta ilme oli pisut hämmeldunud . " Kui kaua te Eedit tundsite ? " - " Ei mäleta täpselt , vist paar aastat . " - << Olite klassikaaslased ? " Raputasin pead . Kas ta kahtlustas ? .. Matustel teid vist polnud , " jätkas ta . " Matustel ? " -• " Eedi matustel . " - " Ei olnud . " Märkasin , et Mürt kuulas meie juttu huviga , eks tallegi olnud see uudiseks , ise polnud ta midagi küsida tihanud . Huvi paistis küll olevat . " Ma ei mäletagi täpselt enam , kus me teiega kohtusime ? " küsitles mees edasi . " Ka mina ei mäleta . " - " Te pole just jutukas . " Kehitasin õlgu . " Mida te teete ? " päris mees edasi . " Kuidas mida ? " - " Noh , kas töötate , õpite ? " ärritus mees . " Jäta ! " sekkus Mürt . " Sa ju lausa kuulad üle . " - " Ma lihtsalt huvitun , " vastas mees kuidagi virilalt . " Las huvitub , " ütlesin miskipärast Mürdile , kuigi minu asi see ju polnud . Mürt pahvatas naerma ja ka keskealine mees naeris , ehkki võltsilt . Ülejäänud tee kõndisime vaikides . Mul oli hirm . Otsustasin , et enam ma Eedi Roseni hauale ei lähe . Ühel pealelõunal otsis Mürt mind raamatukogust üles . " Sa ei käigi enam surnuaias ? " päris ta etteheitvalt . " Ei . " - " Miks ? On sul keegi ? " - " Ei ole kedagi . " - " Miks sa siis ei käi ? Kardad Juhanit ? " Pidin juba küsima , missugust Juhanit , aga siis taipasin . " Ei karda . " - " Aga miks sa siis ikkagi ei käi ? " ajas Mürt jonnakalt peale . " Aega ei ole , sess on ju . " - " Juhan kutsub sind homme õhtuks oma poole . Kas sa julged ikka tulla ? Tulla tasub ainult siis , kui su südametunnistus on puhas . " - " Kui ma ei tule , kas see siis tähendab , et ta pole puhas ? " - " Jah . " - " Kes veel tuleb ? " - " Tuleb teisigi sõpru , võibolla tunned mõnda . Mälestame koos Eedit . Tuled ? " - " Ei tea , vahest läheme koos ? " - " Kas te Eediga seal käisite ? " - " Kus ? " - " Juhani pool . " - " Mulle ei meeldi , kui lugemissaalis räägitakse . Mind segab , et ma tunnen endal teiste pahameelt oma juttude pärast . " Tõmbasin paksu sinise parteiajaloo õpiku endale lähemale . Jutuajamine oli lõppenud . " Lähme siis välja , " ei andnud Mürt alla . " Ei . Pean õppima . " - " Eks sa õpi , " solvus Mürt ja läks minema . Me istusime üleval Juhani toas , all mängis Juhani ema klaverit , ta mängis Schubertit , hästi , aga hüsteeriliselt , ma oleksin tahtnud ta mängu süveneda , sest minu meelest sobis see hüsteeria Schubertiga . Aknalaual pitskardina taga põles vaskses jalas küünal , meie pilgud olid kiindunud leeki , varem või hiljem pidi kardin tuld võtma , ta süttiski , põles kiiresti , tuli jooksis ülespoole , aina kõrgemale kuni vaskse kardinapuuni , põlevaid pitsitükke langes aknalauale , kus nad hõõgudes lõpuni lõõmasid ja inetuteks tahmatortideks muutusid . Keegi meist ei liigutanud , et tuld kustutada , et üldse midagi teha , ja peagi oli kõik möödas , kardin oli lõpuni põlenud ja küünal kustunud ning Juhan avas akna . Tahmatordid lendasid pimedusse . Sirutasin sõrme vasksesse küünlajalga , pehme küünlarasv kleepus sõrme külge , koukisin seda küünlajalast juurde , ta hangus otsekohe , mudisin teda sõrmede vahel , et ta pehme püsiks . Vormisin küünlarasvast vürhvli , vajutasin külgedesse augukesi - üks , kaks , kolm , neli , viis , kuus . Veeretasin vurhvilt aknalaual , tuli kolm , veeretasin veel , kuni ta veeres aknast välja ja potsatas aeda rohu sisse . Ootasin , et nad midagi küsiksid , nemad ootasid , et ma kõnelema hakkaksin , aga ma teesklesin , nagu kuulaksin Schubertit , ja tegelikult ma kuulasingi teda . Ja kui ma end tasakesi toolil liigutasin , tundsin valu ristluudes , teravat torget , otsekui noahoopi või hoiatust . Ent ma surusin valukarjatuse maha ja istusin vaikselt edasi , sõrmed mudimas parafiinvürhvli asemel tühjust . Oleksin küll tahtnud rääkida , aimasin rääkimise kergendust , oleksin oma jutuga tahtnud ennetada nende küsimusi , aga ma sundisin ennast vait olema , tuba oli täis vaikimise pinget . Küllap ma oleksin järele andnud , kui poleks olnud Schubertit . Juhan näis järsku seda taipavat , ta läks trepist alla ja peaaegu kohe lakkas all klaverimäng . Ma pidin ennast kuidagi kaitsma , tõusin , valu läbistas uuesti mu ristluid , aga sellest hoolimata läksin Mürdi juurde , surusin end tema vastu ja suudlesin teda . See oli peaaegu sama raske kui vaikimine . Siis kuulsin trepil Juhani samme , astusin akna alla ja jäin välja vaatama , selg toa poole . Mürt oli vait , ka Juhan ei öelnud midagi , aga ta pidi taipama , et olukord on muutunud , et ma olen vahepeal teinud midagi , millega ma Mürdi enda poole võitsin . Vaatasin alla Juhani väikesesse aeda , mis nüüd oli peitunud varasuvise öö pimedusse , mitte liiga musta , aga mitte ka legendaarsesse valgesse , vaid ühtlasse rahulikku ja sooja varjudeta pimedusse , mida ma ei kartnud . " Rubi , " ütles Juhan viimaks - tema oligi see , kes vaikimise katkestas . Tema ei pidanud vastu . " Meil on vaja sinuga rääkida . Tõsistest asjadest . " Pöörasin ümber ja vaatasin otse Mürdi lühinägelikesse silmadesse , vaatasin läbi ta paksudest , otsekui kurrulistest prilliklaasidest , ta silmi polnud nende taga palju nähagi , aga nad pidid sea ! olema ja minu pilgu vastu võtma . Mürt langetas pea , aga ütles ometi : " Jäta , Juhan , on juba hilja ja me oleme kõik väsinud . Ma saadan parem Rubi koju . Teine kord . " - << Tahate ruttu magama saada , " ütles Juhan ootamatult valjusti ja labaselt . " Sa tead jn , kui tõsine see asi on , " pöördus ta Mürdi poole . " Aga siin ei saagi rääkida , Schubert , küünlad , kardinad , mingid inimesed . Kes nad siia kutsus ? Sina ? Pea meeles , et sina tõid ta seltskonda ja sina ka vastutad . " Juhani hääl oli kalk . Mürt ei vastanud midagi . Me läksime kolmekesi trepist alla , mina kõige ees , Juhan taga ja Mürt eraldavana ja kaitsvana meie vahel . Juhani ema istus klaveri taga , käed rüpes , näol ebaloomulik neurootiline puna . Ta ümber diivanitel , tugitoolides , toolidel , põrandal istusid tasakesi juteldes Juhani külalised , kes olid tulnud Eedit mälestama . Eedit aga ei meenutatud siin poole sõnagagi . Külalised lehitsesid mingeid raamatuid ja ajakirju , imesid Juhani ema segatud kokteile ja sõid tema küpsetatud pirukaid . Meie sisenemisel tõusis Juhani ema üles , tal oli samasugune ümar lohuga lõug nagu ta pojalgi , ja küsis vinguva häälega , miks Juhan keelas tal mängimise . Juhani tumedad silmad sähvatasid , aga siis ta naeratas , lükates mind ja Mürti emale lähemale nagu noort paari , kes tahab teatada oma kihlustest ja palub õnnistust . " Rubi ja Mürt tulid head aega ütlema , mängi neile lahkumiseks midagi . " Pomisesime Mürdiga tänusõnu , vabandusi ja hüvastijätufraase , aga Juhani ema ei kuulanudki meid , ta istus kärmesti klaveri taha nagu kartes , et poeg mõtleb ümber ja keelab tal mängimise jälle ära . Ta hakkas mängima tol ajal populaarset lastelaulukest . Külalised tõusid oma maalilistest poosidest , klaasid , ajakirjad ja raamatud pandi kõrvale , pirukasuutäied kugistad kiiresti alla ning kõik müristasid ühises kooris pateetiliselt ja ähvardavalt : " Kopp , kopp , lahti tee ! " Hiilisime Mürdiga välisuksele ja lipsasime pimedasse eesõue , kust kitsas tsementrada viis väravani . Värava taga haaras Mürt mu kaissu ja suudles mind , ning kuigi see mulle ei meeldinud , vastasin ta suudlustele . Läksin koguni koos temaga ta ärklituppa , jõin ta magusat margiveini , käisin ta räpases väljakäigus , heitsin ta niiskete linadega kušetile , aga Mürt ei saanud hakkama . Mõned aastad tagasi , ise oblastikomitees üksnes osakonnajuhataja ametipostil , paigutas Viktor Viktorovitš väetiks jäänud tädi tavalisse vanadekodusse . Ehkki sõbrad soovitasid viia eideke kõrgema järgu hooldusasutusse - selleks on ju sinusugusel mehel õigus - , mõtles VV oma eelistuse puhul eelkõige vaenlastele , kes on varmad igast pisiasjast numbrit tegema . Karjääriredelil ülespoole ronides on targem lasta just sõprade sõnad ühest kõrvast sisse ja teisest välja . Viktor Viktorovitši talitusviis kandis otsekohe vilja . Oma südames ihkavad inimesed üle kõige võrdõiguslikkust ja vähegi õilsa varjundiga tegu mõjub igaühe hingele palsamina . Linnas levis kulutulena teade juhtivtöötaja tagasihoidlikkusest oma tädi , sisuliselt kasuema elupaiga valikul ja inimesed hakkasid Viktor Viktorovitšit senisest rohkem tähele panema . Levisid jutud , kuidas õiglast meest sobitati seltskonnavestluses ühele või teisele kõrgele ametikohale . Rahvas langetas otsuse : sellel tublil inimesel on arenguruumi . Heakskiiduga anti Viktor Viktorovitšile tuult tiibadesse . Üha rohkem hakkas ta inimeste keskel viibima ja eriti tõstis ta mainet lastega jändamine . Nende vaimustus temast kandus kõige otsemat teed vanematele üle . Oli tal raske pioneerilaagreid külastada ? Ei vähimatki vaeva ! Ei olnud talle vastumeelt süüa lõunat laste seltsis nende tavalises sööklas - efekt missugune , kasvatajate näod vajusid üllatusest pikaks . Ühes ajalehes ilmus pilt , kus ta pioneeride keskel naelutab lippu varda külge - püha toiming , mis igal patrioodil kiskus liigutuspisara silma . Mis puutus tädisse , ei jäänud tema heast elust ilma : niipea kui Viktor Viktorovitš valiti oblastikomitee esimeseks sekretäriks , tõusis tädi kõige olulisemaks hoolealuseks vanadekodus . Parteiaktiivi nõupidamistel tavatses vanadekodu juhataja süüdlaslikult naeratades Viktor Viktorovitši juurde astuda ja ette kanda , et tädikese tervis on vaatamata aastatekoormale korras , ikka veel loeb ta suure huviga ajalehti ; hiljuti telliti talle uued prillid , oblasti parim silmaarst kontrollis kõikide hoolealuste nägemist . Juhataja oskas kõnelda nii , et tädi eelistamine ei paistaks sõnadest läbi . Viktor Viktorovitš kuulas juhatajat alati heatahtliku tähelepanuga ja ütles publikule , see tähendab jutujärge ootavatele kärsitult jalalt jalale tammuvatele tootmisjuhtidele ning kolhoosiesimeestele , et meie ülim kohus on paljukannatanud veteranide eest nagu kord ja kohus hoolt kanda . Seda kuuldes manasid direktorid ja esimehed otsekui käsu peale õlise ilme näkku ja noogutasid heakskiitvalt rahvaisa poole . Mõnikord julges vanadekodu juhataja Viktor Viktorovitšile helistada . Harva lubas oblasti peamees teda endaga ühendada , aga kui parajasti kiiret kuklas ei olnud , võis ju armulikkust üles näidata . Ega too juhataja pärast tavapärast raportit tädikese olukorra kohta palju ei küsinud : enamasti puudutas asi arstirohtusid , palus anda korraldus , et apteegilaost eraldataks mõned haruldased importravimid - neid olla tädikese turgutamiseks tarvis . Oblasti esimese mehe kalli sugulase rohuneelamise kõrvalt sai ta varustada ilmselt kõiki oma lähedasi ja sõpru defitsiidiga , tont temaga . Lõpuks raviti ju keegi siiski terveks ( Viktor Viktorovitšile lisandus tänuvõlglasi ! ) , sedasorti süütu kavalus oli väike patt ja pani muigama . Ega Viktor Viktorovitšil olnud raske oma tegudes üldinimlikke väärtusi silmas pidada . See ei olnud suitsukate karjääri huvides . Halastust vajavad kõik , sünnist surmani . Pealegi on kerge headust ilmutada , kui võim ning jõukus käes . Katsu sa teisi aidata , kui oled puruvaene ja tagakiusatud ! Viktor Viktorovitš oli ka tegelikult ja siiralt tänulik oma sugulasele , ehkki mehe noorpõlves oli tädi oma nõudmistega käinud närvidele . Kodused mässukatsed oli tädi üllatava osavusega summutanud , justkui olnuks tal jonnakuse väljajuurimise patent . Eks põikpäisus jäänud Viktor Viktorovitši iseloomu vürtsiks edaspidigi , aga tädi oli temas kultiveerinud elus nii hädavajalikku paindlikkust . Et poleks puudust poolehoidjatest . Ka välist lihvi ei pidanud tädi teisejärguliseks . Mõnikord pühapäeviti söögilauas , viletsale ja ühekülgsele toidule vaatamata , oli tädi pookinud poisile külge lauakombeid nagu diplomaatide koolis . Tädi serveeris toidu pealinna peenemate restoranide malli järgi , asetas ritta klaase , kahvleid , nuge , lusikaid , selgitas nende kasutamise järjekorda , õpetas suurätiku pruukimist ja demonstreeris veepudelite abil erinevate vägijookide pakkumist . Ise kinnitas : tuleb aeg ja sul läheb seda kõike tarvis ! Ja selg pidi poisil sirge olema . Hoidku taevas , et küünarnukkidega laual ei lösutaks - reegleid oli tüütult palju ; noormees ihkas omasuguste seltsi kaldapealsele õlut rüüpama ning näpu vahelt kuivatatud kala nokkima . Ega vangimajas elatud , mõnusad olemised ei jäänud olemata . Tädi kasvatustegevuse viljad ei osutunud hapuks : Viktor Viktorovitš oli andnud oma naisele korralduse , et too külastaks eidekest vanadekodus tema nimepäeval ja suurte pühade eel ning viiks talle külakostiks häid koduseid pirukaid ; vestaks temaga juttu , hoiaks rauga pärgamentjat kätt pihus ja lohutaks teda , kui vaja . Naine oli mehe korralduse peale mossitanud - kas teda peetakse lollikeseks , kes ise ei tea , mis on tema südamekohus . Sedapuhku oli naise etteheide olnud Viktor Viktorovitšile meeltmööda , kõike ei pidanudki oma seaduslikule abikaasale puust ette tegema , vahetevahel oskas ta olla mehele toeks . Riigimehel ju riigimehe mured , ja päev lühike . Dekaadist osavõtjad jõudsid kohale õhtul erirongiga . Viktor Viktorovitš kaaskonnaga seisis ülesseatud mikrofoni lähedal ootel . Hetk oli ülimalt pidulik . Vaevalt nõksatasid rongirattad paigale , kui puhkpillimuusika lõi mürtsuma . Päevinäinud jaamahoone õhetas loojanguvalguses . Pisikese haljasala keskel seisis alumiiniumvärviga värskelt võõbatud Juht ning tervitas ülestõstetud käega valikuta kõiki , kes iganes siia saabusid . Mõni tund tagasi oli nii jaamahoone esine kui ka pikk perroon kastmismasinast üle uhatud , prügiurnegi polnud unustatud viimasel hetkel hõbedaseks võõbata , need sillerdasid loojangukiirtes põrgulikult ja näisid higistavat sulametalli . Mõnikord läks Viktor Viktorovitš sisemiselt marru , kui märkas järjekordselt , et kõik siin riigis kipub alati viimasele minutile jääma . Ikka saabub üks või teine sündmus ootamatult . Viktor Viktorovitš mõtles pealetikkuva pahameelega , et mingil määral oli viga temas endas ja tulenes tädi nõudlikust kasvatusest - laia hingega rahvas ei sallinud punktuaalsust , loovusega kaasnes mõnesugune minnalaskmine . Taevale tänu , et avakontsert leiab aset alles homme õhtul . Teatrimajas ringisibavatele ehitajatele , koristajatele ja muudele asjameestele oli veel kingitud terve öö , et tehtut üle siluda ja süsteeme kontrollida . Hoidku alt , kui dekaadi sissejuhataval üritusel peaks mingi prohmakas juhtuma ! Ühtäkki oli perroon kihinat-kahinat täis . Kohalikud taidlejad sagisid pea ümber seotud atlasslintide lehvides ringi ja vaatasid , kellele veel saaks lilli pihku pista . Viktor Viktorovitš kätles ametliku delegatsiooni liikmeid . Nende presiidiumi esimees näis olevat tasane leplik papi , ümmargused prillid lihavatele põskedele vajunud . Veel oli seal paar ministrit , üks traktorist ( mõistagi eesrindlik ! ) , ja imelik küll , ka noor naisajakirjanik . Tundus , et nad seal Baltikumis ei oska delegatsioone koostada . Parteistruktuure esindas vaid sektorijuhataja . Viktor Viktorovitš tundis ennast solvatuna - tal ei olnud võrdväärset suhtluspartnerit . Kui mitte prillidega papi , poleks temal üldse vaja nendega jahtida . Alamad mehed ajaksid asja ära . Avakõne , lõpukõne - sellega piirduks tema vaev . Papi rikkus mängu . Oblasti täitevkomitee esimees jääks tema kõrval lahjaks kujuks . Pealegi ei tohtinud Viktor Viktorovitš Moskvas planeeritud kultuurisündmuse puhul varju jääda . Olukorra kiiranalüüs tehtud , jõudiski kätte aeg Viktor Viktorovitšil üles astuda . Ta pidas lühikese , ent hingestatud kõne . Selle lõpusõnad kõlasid eriti tundeliselt - üks kohalik kirjanik oli vajalikud laused tellimise peale ritta seadnud . Kunstide vikerkaare särav sild Volga kallastelt Läänemereni sai sõnadest silmapilk valmis ehitatud . Nüüd läks kõik tavalist rada : Viktor Viktorovitš kukkus oma kõne lõppedes ise plaksutama , kohe kaikus vastu perrooni täitva rahva käteplagin , ning seejärel ütles oma tervituse kõrges ametis vanapapi . Pärast mürtsus jälle orkester . Delegatsiooni liikmed jagunesid autodesse , et residentsi sõita ; kunstirahvas liikus oma pille ja pampe vedides busside poole , need tossutasid jaamahoone taga ootel . Lõpuks sai Viktor Viktorovitš külalistest lahti , ta vajus oma auto polstrile ning teda valdas tusk . Ta ei teadnud , mis oli tuju rikkunud . Võib-olla lõi väsimus välja . Dekaadi ettevalmistamine , mure teatrimaja pärast - pealegi ei olnud keegi võtnud ta õlgadelt oblasti igapäevaelu koormat . Kogu aeg oli kusagil midagi rebenemas . Aga tootmine ei tohtinud päevakski seiskuda . Suur kodumaa neelas üüratul hulgal kõike ja kõiki , ja sedagi , millele nime ei osanud anda . Ehk Njura leevendab olemist . Käbe ja trullakas ettekandja oli tõeline kullatükk . Temaga mürades sai ikka ja jälle hingerahu tagasi . Nende suhted sujusid . Kokku saades innustus Njura endistviisi , viimase aasta jooksul tehtud kaks aborti ei olnud teda jahutanud . Ikka vaimustunud silmavaade - nähtavasti ei suutnud naine uskuda , et saatus on kinkinud just temale loteriivõidu . Ilmaski ei lubanud ta endale mossitamist ja teietas meest aupaklikult ka kõige intiimsematel hetkedel . Njura loomuomast tarkust ja taktitunnet võis ainult kiita . Oskas vaikida nagu haud ja parteimaja saksakambris toitu ette kandes ta ei söandanud pilku tõsta , justkui kardaks kõrget ülemust , keda näeb esimest korda . Krohvist ja värvist haisvasse uhiuude teatrimajja oli kogunenud peale erirongiga saabunud dekaadikülaliste ka kohalikke olulisi isikuid - siid kahises , daamid lõhnasid lilleaiana . Ka tööliskonna ning ehitajate esindajaid ei olnud ära unustatud . Kunst kuulub ju rahvale . Dekaadi programm oli vastavuses Moskvast saadud juhendiga . Üleliiduliselt oluliste sündmuste puhul on tähtis , et kehtiksid kindlad raamid - kuuskümmend viis protsenti üritustest langes asulatele ja külakultuurimajadele , kolmkümmend viis võis suuremate linnade arvele kirjutada . Tõsi oli , et väikestes asulates jäid kultuurimajad kontsertide puhul pooltühjaks , enamasti ei jätkunud soldateid ja koolilapsi terve saali täiteks - aga vähemalt oli tagatud rahvale võimalus kunsti nautida . Riigi kulul ringiveetud-toidetud-majutatud artistid pidid ometi raisatud raha tasa teenima , niigi kippusid mugavad olema , ikka olevat kuulda virinat , et neid saadetakse kolkasse tingeltangeldama . Nii nagu kord ette nägi , peeti avakontserdi hakatuses kõned - esmalt esines võõrustajate tähtsaim mees ja seejärel külaliste ülikas , vagur papi . Üks kiitis oblasti saavutusi , teine rääkis liiduvabariigi edusammudest . Kumbki ei jätnud toonitamata , et mõlema piirkonna inimestel on üksteiselt palju õppida ning et kultuurikontaktid loovad ilmtingimata eeldused edaspidiseks kogemustevahetamiseks spetsialistide pinnal . Selles vaimus keerutatigi , kuni kell kukkus . Viktor Viktorovitš oli oma kõne lõppedes kombekohaselt plaksutama hakanud ning inimesed tõusid toolidelt püsti ( hiljem kurtsid mitmed , et istmed olnud ebameeldivalt niisked , verivärske hoone rõskust jätkus polstrissegi ) ja tagusid hoolega käsi kokku , väljendades vaimustust ning hingeliigutavat sõprustunnet . Aplausi vaibudes oli Viktor Viktorovitš lavalt alla tulekul trepil ko- mistanud ja peaaegu kukkunud . Niisugust viperust ei olnud temasuguse sportliku mehega varem juhtunud . Miski oli talle segavalt mõjunud ja justkui lukustanud keha koordinatsioonimehhanismi . Hetk hiljem sai Viktor Viktorovitš häirivale asjaolule jälile . Inimesed viivitasid istumisega ja nagu teisedki saalisviibijad , seisid esimeses reas külaliste ametliku delegatsiooni liikmed püsti , ning nende seas noor naisajakirjanik , kes ei tea miks kuulus esinduse koosseisu . Naine lagistas naerda , lõi pihkusid heleda plaksuga vastamisi , nii et vakatanud saal kajas vastu , ta valge pluusi käised lehvisid . Olnuks ta lihtsalt ülemeelik - aga ei , väljakutsuva käitumise juurde kuulus ainitine pilk , mis jälgis teda , Viktor Viktorovitšit . Häbematu tüüp ! Kelle armuke ta seal vabariigis oli , et delegatsiooni koosseisu smugeldati ? Siinmail sedasorti jumalavallatus ning sündsusetus läbi ei läheks . Riiklik esindus olgu soliidne ja väärikas . Ninatarku kollanokki ning kahtlasi naisi ei võeta mingi grupi koostamisel kaalumiselegi . Viktor Viktorovitš ei sallinud teadmatust , kõik olgu klaar , ja selle naisterahva tagapõhi pidi saama välja selgitatud . Oblasti julgeolekukomitee esimees hüüdnimega Vana Vunts oli Viktor Viktorovitši lapsepõlvesõber , kellega mõnda aega ühel ja samal tänaval elatud ning seltsis koolipinki nühitud - tema teadis või sai teada igaühe kohta kõik , meelsusest kinganumbrini . Vana Vuntsiga , keda sõprade ringis kutsuti VaVu-ks , oli neil tänase päevani palju ühist - justkui vennad . Nad kasutasid kohtumispaigana ühte ja sama julgeolekukomitee konspiratiivkorterit - VaVu käis seal oma Klavaga , Viktor Viktorovitš Njuraga . Sageli sõitsid mehed kahekesi kas kalale või jahile . Pruukis VaVu-l kummisäärikud jalga tõmmata ning vatijope selga kiskuda , kõlbas ta rangisjalgne jässakas kuju külameheks . Ta väljanägemine sobis ametiga hästi kokku , VaVu lausa sulas lihtrahva sekka ära . Oleksid nad küttinud tavalises metsas või leotanud õnge juhuslikus jõekäärus , kus töömehed nädalalõppudel aega veetsid , võinuks VaVu igaühega silmapilk jutule saada . Ainult et nemad ei puutunud juhuinimestega kokku . Nende jahipaigaks oli kaitseala , kalastamiseks vaheldusrikas jõekallas oblasti jahilossi territooriumil , kus kõrge plank lahutas neid tavakodanikest . Pärast õnnestunud jahiretke või kalalkäiku mõnulesid nad VaVu-ga jahilossi saunas , vihtlesid , rüüpasid hundijalavett ja mõnikord tegid purjuspäi pargis nalja . Saunalina tagumikule ümber keeranud ja kumbki oma isikliku relva kaasa võtnud , mindi paljajalu muruplatsile ning kihutati kuule puude tüvedesse . VaVu ihukaitsjad , kes oskasid jahipidamise ja kalapüügi ajal osavasti maskeeruda ning varjuda , nii et neist haisugi polnud , läksid saunajärgsete tulistamiste puhul veidi ähmi . Nad kerkisid põõsastest välja , nihkusid elunautivatele ja põmmutavatele meestele lähemale , ja kui nende peale sai segamise peale kärgitud , siis vabandasid - nende kohus on võimalikku õnnetust ära hoida . Julgete poiste nagu maa alt kerkimine rikkus uljast tuju . Oblasti kõige vägevamad mehed tuikusid majja tagasi ning viskasid jälle kärakat . Joomasena armastas VaVu lapsepõlve meenutada . Hea mälu poolest tuntud VaVu ajas vindise peaga lihtsad asjad segamini . Neil kahe mehe padujoomingutel armastas ta korrutada , et Viktor Viktorovitš annab oma pika kere ja uhke ilmega artistokraadi mõõdu välja , hakka teist või milleski kahtlases kahtlustama . Kui tema , VaVu , ei mäletaks unustamatut Vitjukki , sanitaarteenistuse sõdurit , ega oleks teda ihusilmaga näinud , võiks teab mida mõelda . Viktor Viktorovitšile oli VaVu lorajutt vastukarva , tal kiskus kulm kortsu , ikka ja jälle pidi ta selgitama , et Vitjuk elas nende kodus kõigest kaasüürilisena ning tõi nende perre palju õnnetust . Temal , Viktor Viktorovitšil , polnud Vitjukiga vähimaidki sugulussidemeid , tema isa langes sõja alguses rindel . VaVu ei võtnud vana sõbra väiteid kuulda , ajas oma joru ja toonitas , et nende komitees teatakse igaühe põlvnemist ahvist alates . Mõjus solvavalt , et VaVu kleepis oblasti esimesele mehele poolearulist mõrtsukat Vitjukki isaks . Nad ei tohiks mahakantud kiirabibussi panna hullumaja katusele . Ei tea , kas Pentagonis pannakse tankirusud samuti katusele ? Ja kuidas ta sinna üldse saadi - selleks on Ju kraanat vaja ! Või on neil selle vraki elustamise plaanid ? - No vaevalt , see on juba liiga lömmis ja roostes . Mis selle bussiga juhtus ? ___ Kas keegi kannatada ka sai ? Jäi vähemasti inimkonna heategija - arst - terveks ? - Midagi ei tea . Igatahes on ta mu nina all nagu halb südametunnistus . Nagu elutu etteheide . Kui kinni võeti , pandi mind kõigepealt vägevate süstidega poolteiseks päevaks magama . Kui ärkasin , olin pisut segane , igatsesin sõõmukest värsket õhku - värskemat , kui oli palatis - ja tuikusin akna juurde , mis trellide taga targu oli lahti jäetud . No õhku ma sain . Aga sain ka nagu puuga pähe - minu all , ilmselt teise korruse kõrgusel , üle siseõue asuva juurdeehituse katusel , oli buss . Seesama väike , armas ja lömmis . " Avarii teinud ja peidetud ! " oli mu esimene mõte . " Mina olen ilmselt kolmandal korrusel , " oli mu teine mõte . " Siit igatahes ei põgene ! " oli mu kolmas mõte . Ja ma jäin uuesti bussi silmitsema . Kui ta oli avarii teinud , siis igal juhul väga ammu - värv oli maha koorunud ja nüüd koorus vihmadega juba ka rooste . Juhipoolne uks oli täitsa kortsus . Üldse oli ta väga õnnetu . Kunagist hiilgust meenutas vaid terve esiklaas . Esiklaasi-vaesel ajal ? Muudest katusel olevatest asjadest ( mingi mootor , eterniiti , tõrvapapirulle ) tegin järelduse , et see hullumajakatus oli nagu mingi perenaise panipaik , kus hoitakse asju , mida " võib kunagi vaja minna " . Hullumajas pole ma igatahes esimest korda . See on juba kolmas kord , kui mind kinni võetakse ja kuhugi tassitakse . Just nimelt tassitakse , sest teen end alati hästi raskeks ja lõdvaks , kui nad mind " hospitaliseerivad " või miilitsasse veavad . Lastekodu on üldiselt vastik asutus . Eriti sellele , kes on ka midagi muud näinud . Mina olin . Ja mäletasin . Ema . Ja õde . Väikest kahetoalist korterit puumajas . Ahju küdemise lõhna . Ema oli kuri . Lamas voodis ja ajas meid enda juurest ära , kui me kallistama kippusime . Meie peletamiseks kasutas ta jämedat köit , millele oli sõlm otsa tehtud . Naabrinaine tõi meile kurva näoga süüa . Ema nuttis salaja . Ühel päeval tuli üks niisugune nagu siin katusel ja viis ema ära . Valgetest kitlitest jäi korterisse eetri ja piirituse segalõhna . Eluaeg nimetan seda mõttes arstilõhnaks . Ja vastu seinu põrkas tükk aega sõna " teebeetsee " - " tee " põrkas vastu raudahju ja ütles aknaklaasile " bee " . " Tsee , " lisas tualettpeegel - ja nii see sõna seal pendeldas . " Tec-bce-tsee ! " ja " tee-bee-tsee ! " . Maiu oli kahe ja poolene . Ta nuttis ja tahtis kaasa . Mina olin kohe seitsmene ja MEES . Mina ei nutnud . Mina hoidsin Maiut kinni ja ütlesin : " Nii peab . Nii on hea . Arstid on targad . Nad teevad ema terveks . " - Hoia õde ! oli kõik , mis ema ütles . Ja ma hoidsin . Paar kuud kantseldas meid naabrinaine - heasüdamlik paks naine , kellel endal kolm last ja kari lapselapsi . Siis oli kõik möödas . Lähenes sügis , ma pidin minema kooli . Ees oli kütteperiood . Sugulasi meil polnud . Ja nii tulidki ühel päeval meile kenad tädid autoga järele , et viia meid sinna , kus on HEA . Kus on soe tuba , rõivas seljas ja söök nina all . Auto peatus suure uhke sammastega maja ees . " Kas me hakkame nüüd lossis elama ? " küsisin rõõmsalt . " Nii-nii , mu laps , " vastas mõtlik tädi . Siis viidi meid ühte suurde tuppa , kus istus laua taga helesiniste juustega lahke naine . " Haldjas ! " sosistasin Maiule . Haldjas rääkis palju ja liiga lahkelt . Mind tegi valvsaks see , et ta rääkis ainsuses . Leebe jutt voolas nagu leige piimaga tee , milles ülearu palju suhkrut . Jutt oli pikk ja voolas ja voolas nagu läila tee ümberläinud tassist , ja tee jahtus ja jahtus ... " Noh , jäta nüüd õega jumalaga , ja - lähme ! Teised juba söövad . " Oli , nagu oleks tass puruks visatud . Ma olin kohutavalt ehmunud . " Ku-kuhu Maiu siis läheb ? " " Teise lastekodusse - teil on ju nii suur vanusevahe ! " " Aga ... aga ... ma pean ju teda hoidma ... Ma ... lubasin . " " Hea küll , hea küll ! Küll sa jõuad teda veel hoida ! Esialgu vajad sa ise veel hoidmist ! " Ma tegin Maiule mehise kalli . ILMA pisarateta . MEHISE , ma ütlesin . Maiu läks mõtliku tädi süles minema . Ta ei saanud veel millestki aru . Mina ka eriti mitte . Olin liiga vintsutatud nende viimase paari kuuga . Olin ORB . Imelikul kombel ei käinud see sõna Maiu kohta . Mina olin ORB . Maiu oli ORVU ÕDE . Maiul olin mina . Mina pidin teda hoidma . Mind ei hoidnud keegi . Mina olin ORB . Lastekodu on üldiselt vastik asutus . Lapsi on , kuid kodu ei ole . Helesiniste juustega haldjas osutus juhatajaks . Mõtlik tädi läks Maiuga minema , rohkem ma teda ei näinud . Alguses küsisin Haldjalt iga päev Maiu järele ja iga päev ütles ta mulle , et Maiuga on kõik hästi , ta on sinna teise lastekodusse helistanud . Kuni ma saan nii suureks , et jaksan Maiut toita , peavad tema eest ju täiskasvanud hoolitsema . See oli arukas jutt ja ma jätsin HALDJA mõneks ajaks rahule . Ma ei seltsinud eriti kellegagi . Musklimees ma pole , lärmaja-lõugaja ka mitte , ennast maksma panna ei oska . Hoidsin rohkem omaette . Joonistasin . Kriipsujukusid . Lennukeid . Tanke . Sõdalasi . KODUSID . Mu meelispilt aga oli külilikukkunud tass , millest voolab maha leige siirupine piimaga tee . Neid tasse joonistasin siis , kui ma ei teadnud , mida joonistada . Või siis , kui midagi kuulasin . Koolitunnis näiteks . Või kui ma Maiule mõtlesin . Kord , kui ma jälle Maiu järele küsisin , käratas Haldjas : " Jäta juba kord mind oma maiutamisega rahule ! " Olin juba kümneaastane . Otsustasin minna Maiut otsima . Istusin bussi ja sõitsin linna . Bussijaamas läksin maha , astusin esimese ettejuhtuva bussi juhi juurde ja küsisin , kas tema buss sõidab mõnest lastekodust mööda . " 0ota , ma lähen küsin dispetšeri käest , " ütles mees lahkelt . Ja läks . Ja tuli miilitsaga tagasi . Ning mind toimetati pärast lühikest ülekuulamist sinijuukselise haldja rüppe tagasi . Haldjas rääkis minuga jällegi lahkelt . Noomis . Kirjeldas südamevalu , mida ma talle valmistasin . Ütles , et Maiul läheb hästi , et ta on viidud juba järgmisesse lastekodusse , et ta läheb ju varsti kooli . Kannatasin maiutust veel neli aastat . Tõmbusin järjest enam endasse . Olin kohutavalt üksi . Aga ma teadsin , et kusagil on niisama üksi mu lihane õde , keda pidin HOIDMA . Teine põgenemine oli mul juba peenemalt plaanitud . No eks ma olnud ju vanem ka . Haldja kabinetist tõmbasin ära telefoniraamatu . Paari-kolme rubla eest oli mul põõsastesse peidetud taarat , mida aeg-ajalt ikka leiab , kui käia ringi lahtiste silmadega . Paar kilekotti oli mul ka varutud . Meie poodi ma taarat ei viinud , liinibussi ei kasutanud . Hääletasin valgel ajal ( meie päevaplaanis " vaba aeg " ) järgmise poeni , ja sealt edasi . Telefoniraamatus olid teiste lastekodude aadressid . Millegipärast tõmbas mind Riisiperre . Hääletasin Tallinna , sealt pidi minema rong - nii seletas lahke veoautojuht , kellele ütlesin , et läksin joodikust isaga tülli ning sõidan nüüd vanaema juurde . " Jaa-ah , eks minagi ole sinu vanuses kodunt ära jooksnud , " ütles mees mõistvalt silma pilgutades ja juhatas mu Balti jaama . Piletikassa juures seistes tundsin äkki seljanahaga , et keegi mind passib . Libistasin end järjekorrast välja ja pistsin tagasi vaatamata jooksu , - sammud taga . Tundsin end haaratavat . Rabelesin nagu metsloom püünises , kes ma tegelikult olingi . Hammustasin . Küünistasin . Peksin jalgadega . Lõpp oli jälle miilitsas . Ja Haldja kohtu ees . Ainult selle vahega , et nüüd ei ütelnud mina ainsatki sõna . Haldja jutt oli umbes niisugune . " Sa oled juba küllalt suur , nii et sinuga võib rääkida nagu inimesega . Maiut pole sul enam mõtet otsida : ta oli kolmeaastane , kui lapsendati ja võeti heasse perekonda . Tal on nüüd uus perekond ja seega ka uus perekonnanimi . Nii et kui sinu ärajooksmiste ettekäändeks on , et pead hoidma oma õde ... " Siis nad tulidki esimest korda . Nad olid hõbedased . Tiibadega . Väikesed . Ja väga armsad . Haldjas rääkis omasoodu , mina aga kuulsin ainult neid : „ ... haldjad ei ole ei head ega halvad . Haldjad on lihtsalt haldjad . Inimesed ei ole ei head ega halvad . Inimesed on lihtsalt inimesed . Haldjad ei ole abitud . Inimesed on abitud . Nüüd ei saa sa oma õde enam aidata . Sa pead hakkama aitama inimesi . Kuidas , seda pead ise nuputama . Meie saame anda ainult sõnumi . " " Meie saame anda ainult sõnumi , " ütlesin valjult . " Mis-mis ? ! " küsis Haldjas . << Haldjad ei ole ei head ega halvad . Haldjad on haldjad . " Pidin seda ütlema . " Mis sul on ? Oled sa segi läinud ? " hüüatas Haldjas . " Haldjad ei ole abitud , " lisasin igaks juhuks . Ta tormas toast välja . Ta ei saa kunagi teada , et ta oli Haldjas . Siis toodi arst . Mind pandi isolaatorisse . Mul polnud midagi viga . Ma ei tahtnud süüa , aga mind sunniti . Siis ma oksendasin . Ma ei tahtnud rääkida ega kedagi näha , aga nad ei jätnud mind rahule . Siis ma hammustasin . Hommiku eel tulid nad teist korda . Hõbedased , tiibadega ja armsad . „ ... sa pead joonistama . Meid . Sa pead kirjutama . Sõnumeid . Sa pead olema väga rahulik . Sa pead inimesi aitama . " Kui arst ja kasvataja veidi aja pärast tulid , ütlesin neile : << Nüüdsest olen ma väga rahulik . " Mind tunnistati tervenenuks ja lasti teiste kasvandike märatsevasse jõuku . Isolaatoris oli parem . Aga mul oli nüüd SALADUS . See aitas . See kaitses mind teiste julmuse vastu . See leevendas õe kaotust . Ma olin täiesti üksi maailmas siiski väga lühikest aega - ainult nii kaua , kui Haldjas rääkis , ei kauem . Pärast seda jutuajamist lakkas siniste juustega Haldjas olemast - jäi vaid hallipäine tööga koormatud ja pisut kibestunud juhataja . Nüüd hakkasin ma NEID joonistama . Palavikuliselt . Palju . Ja igale poole . Väikesi . Hõbedasi . Tiibadega . Hariliku pliiatsiga saab väga hästi hõbedat teha - see on puhtalt tunnetuse värk . Aga ma ei joonistanud NEID paberile . Vaid seintele . Ja ise pidin ma jääma tabamatuks - joonistasin öösiti , kui kõik , ka valvekasvataja , olid uinunud . Hommikul otsiti ja uuriti , et kes või mis , aga - püüa tuult ! Kui ma olin lastekodu seinte vahel juba küllalt harjutanud , tahtsin ka mujal kätt proovida . Kuid hariliku pliiatsiga planku ei värvi ! Mina aga olin kohustatud NEID joonistama . Korjasin jälle tükk aega pudeleid , tegin need rahaks ja ostsin alumiiniumvärvi , lakki ja kilumannergu ning paraja pintsli . Esimese teate NEIST maalisin meie bussipeatuse ootepaviljonile . ( Päevaplaanis oli sel ajal " vaba aeg " , bussigraafikus aga auk - hea rahulik oli maalida ja ilus tuli ka . ) Vahele ma jälle ei jäänud , sest pudelid hääletasin hoopis kaugesse poodi ja sealt ostsin ka töövahendid . Lastekodus olin vaikija . Andsin ühesõnalisi vastuseid . Välja arvatud koolis , kui oli vaja vastata - pidin saama hea 8. klassi lõputunnistuse , sest tahtsin minna kunstikooli . Mul oli vaja õppida joonistama TÄIUSLIKULT kahte asja : NEID ja külilikukkunud kruusist väljavoolavat leiget magusat piimaga teed . Aga ma ei tundnud süsteemi . Siis veel mitte . Ma ei teadnud , et pärast kaheksaklassilise kooli lõpetamist olime kõik juba ära planeeritud : tööstusesse . Et olin Vaikija , siis ootasin , et minult küsitakse , kuhu ma edasi tahan minna . Ei küsitud . Augustis tuli pereheitmine : jää jumalaga , lastekodu , tere , ühiselamukoht ja jälle riigi toit ja riie ! Mind saadeti tööstuskooli treialiks õppima . Olin 17 aastat vana . Ikka veel alaealine . Ise ma kunstikooli minna ei saanud , sest mul polnud ju iseloomustust kuskilt võtta . Pealegi saadeti lõputunnistus ja muud paberid otse kutsekooli . Aga nüüd olin ma pealinnas ja suur linn oma anonüümsusega lausa kohustas mind öösiti NEID maalima . Joonistasin neid kõikjale käidavatesse kohtadesse , eriti südalinna kaubanduskeskusse . Treialitöö ja selle õppimine jätsid mind täiesti külmaks : kogu mu uimane päev oli tegelikult ettevalmistus ööks . Ja siis mind tabati . Öösel . Just siis , kui ma järjekordselt NEID lõpetasin . Tuldi selja tagant ja visati mulle midagi ümber . Värvinõu läks ümber . Ei saa olla elus hullemat kui olla teolt tabatud . Vappusin üleni värinates . Miilitsasse mind seekord ei viidud . Viidi hullumajja ja hoiti seal kolm nädalat . Oli parem kui rauakoolis . Hullumaja on nagu riik riigis : kõik on ühes komplektis koos , elu , söömine , magamine . Ja ei ole üldse tähtis , kus linnas või mis maal see asutus asub . Hea , kui arst on omakeelne . Minu oma ei olnud . Mina aina vaikisin ja tema aina kirjutas . Nii me koostöö laabus , kuni mind kirjutati välja . Välja ... Aga kuhu ? Enne lastekodust lahkumist küsisin juhatajalt , kas ja kus mul on ka kodu . " Te elasite õega ( ta ei ütelnud enam kunagi " Maiuga " ) eramajas . Pärast teie paigutamist lastekodusse said omanikud maja terveni kätte . " " Aga pärast tööstuskooli ? Kus ma siis elama hakkan ? " " Sa saad suunamise koos elamispinnaga . Kuna sul pole perekonda , on ühiselamukoht kindlustatud . Meilt saad kaks tuhat rubla iseseisva elu alustamiseks . " Raha peale ma sülitasin . Mul oli KODUigatsus . Rauakooli ma tagasi ei läinud . Kõik mu riided olid mul seljas - püksid , särk , pintsak ja kilejakk . Õlal kotiriidest kott , mille veel lastekodus ise õmblesin äravisatud kartulikotist - võsa vahel salaja , et teised ei näeks . Sinna oli hea pudeleid koguda . Iseseisva elu alustamiseks varandust küll ja küll . Ainult : mul polnud isikutunnistust . Ma olin lindprii . Olin vaid ma ise . Ja minu missioon -joonistada NEID . Neid endid ma ligidalt enam ei näinud . Kuid ma otsisin igalt poolt iga päev nende sõnumeid . Oli päevi , kus leidsin vaid kaks-kolm pudelit-purki , aga ajalehti ostsin ikka : äkki on SÕNUMID peidetud šifreeritud teksti , ridade vahele , lausete algussõnadesse , veergude lõppudesse ? Hakkasin joonistama inimesi : äkki on mõni neist NENDE sugulane , NENDEGA sarnane ... Käisin kõigil UFO-loengutel , aga ma ei teadnud alati , kus ja millal need toimuvad - see oli ju keelatud ala . Lindprii . " Kas on linnukesel muret ... " Sõin väga pisteliselt . Peamiselt piima-leiba . Päeval varjasin end vanade majade pööningukorrustel . Uutel majadel midagi niisugust pole : seal läheb viimaselt korruselt pööningule ainult raudredel . Endised seisid ümber postkontori . See oli madal maja , kuid pikkust ja laiust oli tal omajagu . Endistest moodustus üsnagi korrapärane rivi , see lookles piki külgseina ja ulatus ümber otsaakende . Seisjaid oli vähemalt sada , võib-olla rohkemgi , tasapisi tuli ka juurde , nood jäid viisakalt viimaste taha seisma . Lärmi ega muud korralagedust ei olnud , juttu aeti vaikselt . Kui üldse aeti . Kõik oli juba räägitud , aega selleks oli olnud tunde ja päevi . Kuust kuusse . Kevadel , suvel , sügisel , talvel . Kõige vapramad seisid ka öösiti . Möödakäijad olid harjunud , keegi ei pööranud endistele enam tähelepanu . Huvi nende vastu oli jäänud aastate taha , tollesse uskumatuna näivasse Sega , kui nad olid veel õpetajad , lasteaednikud , kaubandustöötajad , raamatupidajad , tähtsate osakondade juhatajad . Oli olnud ka treialeid , bussijuhte , betoonisegajaid , müüriladujaid ja kiviraidureid , aga üsna vähe . Nondes ametites olnud kas ei jõudnudki endisteks saada või olid seda väga lühikest aega , et siis jäädavalt ära minna . Midagi jäädavat oli neis kõigis . Nende aeg oli jäädavalt peatunud , nende mured kestsid muutumatult ühesugusena , riidedki seljas olid päevast päeva ühed ja samad . Ja ega ka nende näod enam kuigi palju uusi jooni juurde ei kogunud . Kõik , mis elu osaks määranud , oli juba käes . Ammugi . Nii arvasid neist möödakäijad . Kui üldse keegi midagi arvata viitsis . Mida arvasid endised ise , seda ei küsinud neilt kunagi mitte keegi . Aga ühel päeval see juhtus ometi . Omavahel vaieldes tulid postkontori juurde kaks noort meest , astusid seisjaid nägemata neist mööda , uksest sisse . Peagi tulid nad tagasi , mitte enam koos , vaid teine teise järel , kummalgi väike laud ja taburet kaenlas . Nad seadsid oma lauakesed teineteisest kümne sammu kaugusele üles , istusid taburetile , plõksatasid diplomaadikohvri lahti , võtsid sealt hunniku pabereid , laotasid kiirustamata lauakesele , sirutasid jalad mugavalt välja , vaatasid veel kord teineteise poole , köhatasid peaaegu ühel hetkel tähtsalt ja hõikasid peaaegu ühekorraga : " Härrad ja prouad ! Kes tahab Eesti Vabariigi presidendiks Arnoldit , tulgu siia minu juurde ja andku allkiri . " " ... kes tahab presidendiks Lennartit , tulgu siia ja andku allkiri minu juures , " lõpetas teine rõhutatult . Samas tundis Lennarti-mees ennast vist veidi vähetähtsana ja hõikas veel kord õige valjusti : << Lennart puhastab Kadrioru lossi . Kes tahab Lennartit ? Tema lööb platsi puhtaks . " Seisjad vaatasid nende poole ja vaikisid . Härrasid oli vähe , prouasid palju . Võimalik , et oli isegi mõni preili , kuid niisuguse ebatäpsuse pärast ei hakanud keegi iial õiendama . Kõik seisid ega ütelnud midagi . Noored mehed tõstsid lõpuks ometi pilgu seisjate poole , üks neist lausus kärsitult : " No-noh , milles asi ? Astuge aga ligi , aeg läheb . " Aeg ei läinud kuskile . Teine noormees vaatas üleolevalt esimese poole ja lisas : " Mõtelge ja otsustage , aega on . Raha ei tooda teile täna niikuinii . " Endised elavnesid . Esimestena astusid lauakese juurde härrad , siis ka prouad , varsti nad isegi pisut tunglesid selle ümber . Enamik endisi andis allkirja Arnoldi poolt , sest Arnold oli endine maainimene ja nemadki siin linna postkontori ümber seisjad oli ju kõik kunagi maalt tulnud . Kes oli allkirja andnud , läks oma kohale seisjate ritta tagasi . Nad seisid edasi vaikselt ja rahulikult , nagu olnuksid puud , mis ammustest aegadest haljasriba kõrvale asfaldi sisse kasvama unustatud . Vaid vaikse sosinaga nagu ohkega andsid nad aeg-ajalt oma olemasolust märku . Tuulesahinat latvades ei panda tähele , üksnes äge torm ja raevukas äike suudavad tähelepanu äratada . Endised kogunesid kolmapäeviti kell kolm . Nii oli hea meeles pidada . Nad tulid oma endise tehase kenasse kohvikusse . Nii oli mugav , polnud vaja mingit tõendit ette näidata , polnud üldse vaja pääslast läbi minna . Kohvik polnud territoorium , kohvik oli kohvikuks jäänudki . Territooriumile neid niisama lihtsalt ei lastud , selleks läinuks vaja läbipääsuluba . Endistel olid oma lauad , neid oli kaks , letist vaadates paremal pool nurgas . Muidugi olid need samasugused kohvikulauad nagu kõik teisedki , kuid kolmapäeviti hoidusid muud kohvikulised sinna istumast . Kõik teadsid , et prouasid on oodata . Ka kohvikupidaja teadis ja igal kolmapäeval kell pool kolm kallas ta suure emailkannu puhast vett täis ja pani elektripliidile . Lahedasti enne kolme läks vesi keema . Niipea kui esimene endistest saabus , võttis kohvikupidaja tulise kannu ja viis selle saabunu lauda . Puust kuumanõualus oli juba varem lauale valmis pandud . Endised tulid ja võtsid oma kottidest välja , mis kellelgi oli . Hariliku varanduse hulka kuulusid pakike küpsiseid , õunu või tomat ja natuke leiba . Kõik see jagati kamba peale . Õun , tomat ja leib lõigati viiludeks , küpsised harutan pakendist lahti . Taldrik ja nuga olid kodust kaasa võetud , liiga palju ei tahetud kohvikupidajat tülitada , endistel oli veel väärikust alles . Kõige tähtsam oli - ja see oli alati varem kindlaks määratud - , et kes toob teepuru . Too ülesanne langes kord ühele , kord teisele järjekorras . Õigemini küll mingit järjekorda ei olnud , tõi see , kellel parajasti kõige paremat oli . Prouad nimelt ei joonud kunagi poeteed , vaid ainult seda , mis nad ise metsast , heinamaalt või sooservast korjasid . Et keegi oma liigesevalu või köhaga ennast teistele peale ei suruks , segati mitu teeheina kokku , nii sobis kõigile ja oli eriti tervislik . Nõnda tasakaalustan pärnaõite higileajavat mõju vaarikalehtedega , kummelit segati raudrohuga , piparmünt ! " naistepuna ja nõgestega . Poeteed nimetasid nad põlastavalt gruusia tolmuks , vahel ka tubakaleotiseks . Omakorjatud teelehed pandi otse kannu kuuma vee sisse , paari minuti pärast võis sealt juba tassidesse kallata . Suhkur oli igaühe isiklik asi , kes tahtis , pidi kodunt kaasa võtma , tassid aga anti neile siitsamast . Suvine päev oli olnud hommikust peale väsitavalt kuum , veerand neljaks oli kohal vaid neli prouat . Kauem oodata polnud mõtet , nad istusid kõik ühte lauda . Lõhnav tee tassides , võiski alustada ilmaasjade arutamist . Aga omad asjad olid ilmaasjadest sageli sada korda olulisemad . Nii ka seekord . Tulnutest olid kaks lesknaised , kolmandal mees kodus põetada , üksnes neljanda abieluõnn kestis katkematult juba neljandat aastakümmet . Too neljas rääkis kolmele : " Sõitsin Tallinna . Nädalaks , noh . Sugulaste juurde . Jätsin ta üksinda koju . Mehe , noh . Ära tüütas . See tema igavene hoolitsemine . Aga mis te mõtlete , igal sammul muudkui küsib , ega mul raske ei ole , ega mul halb ei ole . Kartulipada ka ei lase tõsta . Ja mis te mõtlete , Tallinnasse ka oli juba ette helistanud ja küsinud , kas nad mulle ikka jaama vastu tulevad . No on ikka loll , ära tüütab , no tüütab , noh . " Kolm vaikisid ja hakkasid hoolega oma tassides lusikat liigutama . Vaatasid alla laua peale ja muudkui segasid teed . Ka need , kelle tassis teragi suhkrut ei olnud . Leti tagant voogas üle kogu ruumi kohvilõhna . Tehaserahvast tuli ja läks , tuli ja läks . Nood jõid kõik kohvi , nood olid omad ja omasid hoiti . Tehas oli omadele jaganud talongikesi , mille eest võis iga päev saada tehase kulul kolm tassi head kohvi . Lõhna järgi pidi see olema väga hea ja kallis . Küllap nii kallis , et koguni omadel oleks seda ise ostes rahast kahju hakanud . Ilus , et omade eest hoolitseti , see oli uus komme . Kui endised veel siin tööl olid , siis sellist kommet polnud , igaüks ostis oma kohvi ise . Nüüd on uued ajad , mõtlesid nukralt need , kes ise olid endised . Ajad olid niisugused . Õhtuti tuli kõik uksed ja ka värav hoolikalt lukku panna , koerale kõvasti süüa anda ja lasta ta siis õuele lahti . Raadiost võis peaaegu iga päev kuulda , kuidas kuhugi jälle sisse murtud , laudast loomi varastatud või koguni pererahva kallal mõrtsukatöö ära tehtud . Külast eemalseisvatesse taludesse tulid öösiti maskides mehed , gaasipüstolid ja pikad noad hõlma all . Otsisid raha ja välismaa värki , põlgamata muudki . Sassil ja Elmal välismaa värki ei olnud . Kuid neil oli kolm lehma , kaks siga , üheksa lammast , kakskümmend kana , viis hane ja muidugi lihatünn aidas , moosipurgid ja isegi kaks suurt veinipudelit keldris . Sass oli kolhoosi töökojas kõvad raudpõõnad teinud , need tõmbas ta nüüd ööseks lauda , küüni , keldri ja isegi kuuri uksele peale , vägev tabalukk käis aasast läbi ja sulges kõik kindlalt . Aidal oli juba endisest ajast sepa taotud lukk tammise piida ja ukse sees . Võti , mis neid keeras , kaalus poolteist naela . Novembriõhtu vedas vara pimedaks . Kaheksa paiku said välised talitused valmis ja vanapaar võis õhtut toas jätkata . Paksud kardinad akende ees ja ahjud parajalt palavaks köetud , nõnda oli õdus olla . Veel tuli pliidi alla , pekiviilud pannile särisema , teevesi keema ja elu võis edasi minna . Oma kätega ehitatud kodu paksude seinte taha jäid pimedus , kange tuul ja kõik suure maailma jubedused . Päev oli olnud harilik , suurt väsimust kaasa ei toonud . Mõnikord nad imestasid ka ise , et vanas eas väsivad vähem kui nooruses . Tööd oli ju nüüdki , aga nüüdse jaoks jagus aega , terved päevad enda päralt . Oma loomadega õiendamine justkui polnudki päristöö , see käis elu juurde nagu hommikune näopesemine . Kodu oli alati olnud ja loomad olid alati olnud , aga tööd , toda päristööd palga eest enam polnud . Nende aeg oli sealmaal , Sass ei olnud enam kombainer ja Elma ei käinud enam kolhoosilaudas seitsetkümmend lehma lüpsmas . Aastaid olid nad käinud ja teinud , üks suurtel põldudel , teine suures laudas . Jõu poolest võinuksid veelgi käia , aga enam polnud vaja . Neid ei olnud seal enam vaja , suur laut oli juba tühjaks tehtud ja suuri põlde hakati väikesteks tükeldama . Nemad hoidsid noist toimingutest eemale , sest kõik käis seal tüli ja sõimle- misega . Kõik haukusid kõikide peale ja kuidagi ei jõutud selgusele , kes kelle tagant kui palju varastada oli jõudnud . Omal ajal võeti talumehelt kõik . Nüüd ei tahetud midagi tagasi anda . Sellest see tuli , et kes vähegi sai , võttis ise . Aga suured ja tähtsad olid suurema jao ikkagi juba enne endale võtnud . Aeg oli niisugune . Sass ja Elma olid oma elus mitmesuguseid aegu näinud ja ikka ja alati oli öeldud , et ajad on niisugused , mis parata . Ajad on alati niisugused . Alati on loodetud , et ajad muutuvad ja kõik saab paremaks . Vähe oli neid , kes jõudsid paremaid aegu ära oodata . Kui üldse oli . Sass ja Elina polnud paremaid aegu näinud , aga lootnud ja oodanud olid nemadki . Lootsid ikka veel ja juba jälle . Kuigi käes oli niisugune aeg , et kõike endisaegset pandi jälle pahaks . Ka nemad , endine lüpsja ja endine kombainer , pidid häbenema . Olid nad ju kogu oma jõu ja oskuse andnud sotsialistliku suurpõllumajanduse heaks . Nemad , endised talupidajad , kelle talumaa , loomad , vankrid , reed , adrad ja äkked oli kolhoos kord ära võtnud . Keegi ei kaitsnud neid tookord . Nüüd , alles nüüd on kõigil kõik selge ja heidetakse ette . Miks te töötasite ? Miks toetasite , miks jooksite kaasa , miks tunnustasite ? Elma ja Sass ei jooksnud kaasa , nad olid elanud , seadusi täitnud ja tööd teinud . Väga palju rasket tööd . Nad olid töö eest koguni ordeneid ja aukirju saanud , Elma oli isegi naistepäevadel presiidiumis istunud . Seda kõike pandi nüüd pahaks . Eriti tööd . Hästi tööd tehes olid nad ju toetanud nõukogude võimu . See oli väga halb , lausa kuritegu . Miks Sass ei olnud öövaht ? Miks ta ei istunud vangis nagu kõik õiged eestlased noil aastail ? Miks Elma ei kiskunud külanõukogu küljest maha punast lippu ? Ju ta oli siis ka ise punane . Nad olid oma kolm last ülikooli saatnud , nood olid seal marksismi ja muid punaseid tarkusi õppinud , nad olid punaseid tarkusi eksamil vastanud ja - kohutav häbi neile ja vanematele - ei olnudki seal läbi kukkunud , vaid ülikooli igati viisipäraselt lõpetanud . Oli seegi nüüd halb ? Elma oli valmis , et varsti küsitakse , miks ta üldse elas niisugusel hirmsal punasel ajal , kas ei märganud nad Sassiga siis endale õigemat sünniaastat valida . Kunagi , väga kauges nooruses , pidid olema ilusamad ajad . Elma ja Sass mäletavad sellest vähe , käisid alles koolis , kuid nad usuvad , et küllap oli ilus ja hea . Kõik usuvad . Eriti need , kes noid aegu ise näinud pole . Uskuma peab , teisiti ei saa . Endised ajad ei tule iial tagasi , seda ei maksa mõteldagi , aeg läheb alati ainult edasi ja edasi ja edasi . Aitab , kui usud , et tulevad uued ja paremad ajad . Nii on usutud aegade algusest ikka ja igavesti . Endine kombainer ja endine eesrindlik lüpsja lõpetasid õhtusöögi ja lülitasid sisse televiisori , et vaadata õhtusi uudiseid . Korraks hakkas koer väljas kärinal haukuma . Toas jäädi valvsalt vait . Sass läks sokkide väel pimedasse esikusse ja plõksatas sealt õuetuled põlema , ise vaatas kardina varjust . Õu oli tühi , üksnes koer seisis harkisjalu kaevu kõrval , pööras siis enda valguse poole ja sörkis otsekui häbenedes ukse juurde , vaatas vabandavalt aknasse ja istus trepile . Kõik oli rahulik . Küllap mõni jänes oli aia tagant mööda lipanud . Või kass . Või oli siitpere koeral vaja külakoertele mõni tähtis teade edasi anda . Igal omad kohustused , tuleb aru saada . Enne magamaheitmist ütles Elma vaikselt oma igaõhtuse palve : Issand , kaitse kõige kurja eest meie koda ja meie lapsi , ükskõik kus nad praegusel tunnil ka ei oleks . Tuul väljas jäi vaiksemaks . Rahu laskus eluasemele . " Jah , kaks . Nad on juba päris suured , aga nüüd on minuga midagi juhtunud ... Arst andis mulle lootust , et kui ma süstikuuri ära saan , siis ehk jääb see laps mulle alles . Esimestega ei olnud mul mingeid raskusi , aga vahepeal tuli kaks kohe alguses ära ja nüüd tean , et see on mu viimne võimalus . " Rääkides sai ta aru , et on ikka veel endast väljas , et kõik temas on paigalt nihutatud ja vibreerib tasa . " Mul ei ole ühtegi ... Me mehega tahame nii väga ja just oma last , meie kahe ühist last . Uuringud ei näita midagi , kõik on nagu korras , ja ikkagi ... Ma oleksin nõus lamama kas või üheksa kuud , kui sellest ainult midagi abi oleks . " Nad vaikisid . Õde tuli sisse , süstlad metallkandikul . Ta jäi seisma ühe voodi jalutsisse ning vaatas ootavalt kobaras istuvate naiste poole . Kiirustades läksid haiged oma kohtadele , et süstid ja tabletid vastu võtta . Palatisse tuli aegamööda vaikus , raadiogi keerati kinni ning kõik lamasid oma asemel , kes keras , kes väljasirutatult . Veidi hiljem tulid külastajad . Priskel venelannast naabrinnal oli ootamatult noor mees , naine puhkes õnnelikku naeratusse ning alles selle naeratuse ja üleni särama löönud näo järgi sai vaataja aru , et ta polnud hoopiski keskealine . Ta mehel nagu teistelgi tulijatel oli kaasas suur kotitäis toitu , voodi kõrvale lauakesele ilmus isegi lõhnu levitav kastrul sooja söögiga . Teist kuud lamava eesti naise voodiservale istus suur , karutaoliselt turjakas mees , kes kummardus naise kohale ja jäigi sellesse asendisse külastusaja lõpuni . Nad näisid kõigist eemalduvat ja täiesti eraldi olevat . Noore tüdruku sängijalutsis võttis istet vaikiv morn naine ja lobisemishimulise naise voodi juurde , kus kõik olid koos olnud , ilmus sagris juustega mees , kes sättis end naise kõrvale pikali , nii et tast muud näha ei jäänud kui määrdunud sokikannad . Ja siis tulid palatiuksele lapsed ja mees ning ta ei vaadanud enam teisi . Tüdrukutel olid kohmetult kohkunud näod , nad vaatasid otsivalt ringi ega paistnud oma ema esimesel hetkel ära tundvat . Siis sammusid nad voodi juurde , vaatasid ta peale ülevalt alla ning väiksem nuuksatas . " 0len ma nii kole ? " küsis ta naerdes ning last käest istuma tõmmates . " Kas hirmutasin teid väga ära ? " Tüdruk noogutas mitu korda , suurem aga küsis : " Kas nüüd on kõik hästi ? " " Jah . Ma olen teistega võrreldes õnneseen , eriti kui ma teid vaatan . " Nad ulatasid talle kolm tulpi . Lillede lihavad varred ja lehed krudisesid käes . " Ma ei osanud suurt midagi tuua , sa pead üles lugema , mis sul vaja on ... Millal sa koju saad ? " küsis mees ja nad istusid kõik kolmekesi ritta voodiservale . << Olete te väga hädas ? Ma kujutan juba kõiksugu asju ette ... Pean siin lamama vähemalt paar nädalat ja pärast ei tohi ka suurt midagi teha , isegi autoga ei tohi pikka maad sõita , nii et kõik suvised reisid peate tegema ilma minuta . " " Mina ilma sinuta ei taha , " ütles väiksem . Ta näos oli ikka veel veidi nutuilmet , kuid juba vaatas ta palatis uudishimulikult ringi . Emale tundusid mõlemad lapsed kaitsetult , hapralt kaunid . Tüdrukud olid väga samased , neid võis erinevast vanusest hoolimata ainsa pilguga õdedeks tunda , ja ometi olid nad loomult täiesti erinevad . " Kaks nädalat ... " pomises mees . " Siin on naisi , kes lamavad kaks kuud , " ütles ta ja kordas : " Ma olen õnneseen . " " Seda olen ma sulle ju alati öelnud . " Mees naeratas ning toetas käe üle ta jalgade voodi teisele servale . " Jah , oled . Ma virisesin laest kaelasadava puru , külma , rahanappuse , tavalise nõmeduse üle ... Nüüd tahaksin sellest kõigest jälle osa saada ... Olete te ikka õigeks ajaks kooli jõudnud ? Kes sulle patsid teeb ? Kas sa käisid sellel pidul , mida sa nii väga ootasid ? " Suurem tüdruk noogutas ja ütles : " See polnudki midagi erilist ... " << Kunagi ei ole , kui väga ootad , " ütles ema , ulatas talle lilled ning palus neile palatinurgast kraanist vett tuua . " Meil on kõik korras , " rääkis mees . " Tüdrukud on hästi tublid , palju mõistlikumad kui siis , kui sa kodus oled . Ära sa meie pärast muretse . " " Nii hea on teie pärast muretseda , mõelda , mida te seal parajasti teete . Aknast välja vaadates tundub , nagu oleks üleöö tulnud tõeline kevad . Või ei märganud ma kevadet selle kõige keskel olles ? Tulbid hakkavad nüüd ilma minuta õitsema , küll tahaks nende ümber sõrmega mulda siblida . Krookused on vist kõik päris lahti ? " Tüdrukud jaatasid peaaegu kooris . " Me ei saa kauaks jääda , peame minema süüa ostma . Me pole täna veel lõunat söönudki , " ütles mees . " Pole söönudki ? Minge siis juba , varsti on õhtu käes ... Nii hale on siia maha jääda . " " Me tuleme homme jälle , kui ma vähegi saan . Autoga on mingi jama , koliseb tagarataste juurest ... " " Too mahla , hästi palju mahla , mul on suu kogu aeg kuiv , " palus naine ning suudles allakummarduvaid nägusid . " Kas nad süstivad sind ? " küsis väiksem . " Kui on vaja , siis pole see üldse valus , " vastas ema , vaadates lapse ilusaid , sügava säraga silmi . " 0n , on , " oli aga tüdruk kindel . Seejärel sosistas ta kiiresti : " Kui me sisse tulime , siis oli koridoris ukse kõrval prüginõus veriseid vatte . " " Vaata välja minnes mujale , " ütles ema ning juba nad läksid . Kõik , mis oli sellest majast väljaspool , asus korraga kättesaamatus kauguses . Läbi akna paistis vaid kase veel hõre hiirekõrvus latv ning valgete möödalibisevate pilvedega taevas . Kui aken õhtul tuulutamiseks avati , tuli koos jaheda tuulega sisse linna vaikselt kohisev hääl . Järgmisel hommikul kordoris asuvasse söögisoppi minnes nägi ta osakonna ülejäänud haigeid . Kirjudes kitlites , mille alt paistsid öösärgisabad , näisid nad kõik kaamed ning mingil kombel ühte nägu . Haiglanägu . Ta oli seda irdunud ilmet märganud juba hommikul endale näkku vaadates . Tagasiteel märkas ta arstikabineti ukse taga istumas kahte äreval sosinal vestlevat naist , ta aeglustas sammu , peatus nagu muuseas naiste kõrval ja kuulas : << Issand , ma ei suuda sinna sisse minna , " ütles tugeva kondiga suur naine . << Vaata , kuidas ma värisen , isegi kintsud võdisevad ... Ta käsi on nagu timukal , nagu lihunikul ... pärast valutab terve sisikond , otsekui oleks sind raudhargiga songitud ... " " Ja see külm vesi , " oiatas kõhn luitunult kollaste juustega naine . " Ta viskab seda mõnuga sulle hargi vahele ja sõimab , kui sa julged võpatadagi ... Oo , taevas , ma ei lähe , mine sina enne , ma ei saa siit püstigi ... Ja see sõim ! Ma olen kõike kuulnud , tead , ma töötan töökojas meestega koos , aga siit sellest toast välja tulles olen nagu sült ... Ta , raisk , naudib seda , issand , viimati läks üks kana lilletuusti ja kommikarbiga sisse ja tuli ikkagi tudisedes tagasi . Kurradi elu , mehed , sitarattad , ei teagi , mis see tegelikult on . Kui ma siit koju saan , siis teen iga kord vanamehel elu nii raiska moodi kibedaks . Tunneb kah vähekenegi , muidu jääb talle ainult mõnu ja puhkimine ... Võtab ikka isu kauaks ajaks ära . " " Jah , see naiste elu . Tütart küll ei taha , " ütles kleenuke . Uks läks lahti , nad mõlemad võpatasid , vajusid oma toolidel korraks kössi ja siis ajas suurem naine end aeglaselt püsti . Ukse vahelt oli näha günekoloogitooli harali jalatugesid ning väga sirgete õlgadega pikka vanemat naist , kes kiskus kummikindaid käest . Eelmine haige tuli toast välja ning siseneja üritas manada oma suule naeratust . Suu pinguldus , kuid näkku tuli eriliselt abitu ja kohkunud ilme . Ta läks palatisse tagasi ning heitis pikali . Veidi aega vaikselt lebanud , ütles ta keskmises voodis lamaja poole : << Koridoris värisesid naised arstikabineti ukse taga ... Kes see arstikitliga lihunik siis on ? " Naine toetas oma pea küünarnukile ja naeratas . " Teda kardavad kõik ... Nad räägivad tast õuduslugusid , kuid minuga on ta alati olnud väga kena , väga . Ta on mu tädi vana tuttav ja ma olengi siin tema haigena . Ta on minuga nii palju vaeva näinud ... Iga kord annab ta mulle uuesti lootust , aga ... Ei aita uurimine ega analüüsid ... Nad kardavad teda tõesti , ka mina olen näinud neid nutmas . " Rääkija silmad olid tumedad ja rahulikud . << Miks sa siis arsti ei vaheta ? " Selle küsimuse peale ilmus naise näkku hämmastus . << Miks sa teda nii paljudest lootusetutest lamamistest hoolimata ikka veel usud ? Kurjus ei tee kedagi targemaks , peaaegu alati on see võimetuse märk , näitab rumalust , kibedust . See on niigi kurb maja , ilma selletagi ... Missugune õnn , et ta minu arst ei ole . " Naine oli end istuli ajanud ja vaatas ärevalt toas ringi . << Ma ei ole kunagi mõelnud teise arsti peale , pole isegi mõttesse tulnud . Ta on alati nii kindel . Kui seekord on ka kõik ilmaasjata , siis võib-olla ... Ah , ma ei tea enam ise ka . Siin lamades lähed vaikselt ja aegamööda segi . Nii kaua pole kellegagi isegi rääkida saanud . Kõige hullem on see muusika , kõik muu veel ... Mees tõi mulle alguses kaasaskantava teleka , ja kujutad ette , nad kogunesid kõik minu voodile ning ma pidin vaatama ainult seda , mida nemad tahtsid , ma jäin armetult vähemusse . Pealegi olen argpüks . Nad kallasid mind oma sõbralikkusega üle , istusid mulle otsa , nii et ma palusin mehel teleka kiiresti ära viia . Ja nüüd on juba tulnud kevad ... Kuidas seal väljas inimeste keskel on ? " " Ma elan kaunikesti üksikus kohas . Aga ju see linn on , nagu ta ikka on . " << Meie elame Nõmmel , ärklikorrusel . Kevadel on seal rohkem linde kui mõnes metsas , ei saa lahtise aknaga magadagi . Mul on aias paar liivasevõitu peenart , mitte midagi erilist , ainult veidi sibulat ja lilli . " Nad vaikisid . Ta vaatas juba tuttavaks saanud kaselatva , oma hõredat rohelust . Veel paistis sellest läbi puhtalt sinine taevas . << Kas tal lapsi on ? " küsis ta viimaks vaikust katkestades . << Kellel ? " << Sellel arstil . " << Ei . Ta pole abielus , pole olnudki . " Sõnad jäid palatiõhku , kaalukad ja tähendusrikkad . Naine heitis oma kuudepikkusele asemele uuesti pikali . Keegi krabistas toidupakkidega , oli täistund ja raadiost loeti uudiseid . Aknaalustes voodites värvisid kaks naist end põhjalikult ja süvenenult . Neist üks oli oma lokkis juustesse teinud kaks kõrvade juures kikitavat plikalikku patsikest . Ta lähendas näo aknalaual seisvale peeglile , tõmbas huulepulgaga kummalegi põsele triibu ning hõõrus need sõrmeotstega laiali . Isegi silmi sulgedes ei pääsenud varju kevadpäeva heleduse eest . Oli reede , oli see päev , kui lapsed saavad koolist varem koju . Nad tulevad kahekesi üle tuulise heinamaa . Maa ei ole veel päris kuivanud , nõtkub jala all . Uus hein on pehme , niiskelt sinaka varjundiga . Koer , kes istub värava juures , hüpleb vääneldes lastele vastu . Ta kergitab nii naljakalt koonu , paljastades hambad päris tõeliseks naeratuseks . Ta jääb neile jalgu , peaaegu kukutab väiksema autojälgedest porisele teele . Hommikune vaikus oli kadumas . Muusika keerati valjemaks , jutt kajas üle toa ning kujutluspilt , mis oli olnud nii selge , et võis tajuda niiske heinamaa lõhna , hajus . Jäi vaid läbi silmalaugude tungiv valgus ning palatielu hääled . Naised rääkisid oma haiglakogemustest . Igal oli oma lugu , mida ta kannatamatult järge oodates tahtis teistega jagada . Suletud laugude taha voolas nüüd verd ja oigeid . Ta üritas seda endast eemal hoida , mitte kuulata , kuid tahes-tahtmata meenus talle omaenda esimene sünnitus , hirm , valu , täielik üksildus selles valus . Siis oli ta mõelnud , et ei taha enam ühtegi last , et on needus olla naine , kannatav , oigav keha . Teist last saades ei karjunud ta enam , ei mõelnud endale , vaid hoopis lapsele , kellel on nii kitsas tee sündimiseks . Valu oli sama kui esimesel korral , kuid enam polnud hirmu . Naisi kuulates oli tal hea meel , et on naine , sest muidu oleks ta tundnud nende ees kõhedust . Ta tõusis üles ning läks koridori . Arstirohtude lõhn segunes osakonda toodud lõunatoidu lõhnaga . Koridori seina ääres seisis noor naine koos mehe ja aastase lapsega ning toetus käega vastu seina . Laps tahtis ema sülle , sikutas ta riideid , aga ta ei paistnud seda märkavatki . Isa kummardus last võtma , kuid too hakkas jonnides nutma . Meeski oli väga noor , kõige rohkem kakskümmend , ning oli näha , et ta tunneb end ebamugavalt . Noor naine pandi suure palati viimasesse tühja voodisse , ta lamas seal vaikselt , peaaegu liikumatult . Tasasel sosinal käis ringi kumu , et tal on kodus vaid kuuvanune beebi . Õhtupoolikul tulid uuesti külastajad . Suur muretsev mees kummardus jälle oma teist kuud lamava naise kohale , kottidega toodi jälle süüa ja juua . Külastajaid täis palat oli siiski vaiksem kui hommikul naiste omavahelise jutu ajal . Kõik olid tasahäälsed ja eraldi . Sel päeval jäid lapsed ja mees tulemata . Õhtu pärast asjatut ootamist oli pikk ja kurb . Kaks nädalat , mis tal tuli veel selles palatis veeta , tundus olevat võimatult pikk aeg . Tal ei tulnud kaua und . Ta vaatas tumenevat taevast kõrge akna taga , linnakuma ja kaseladva tumedat pitsi . Ta ärkas , avas silmad ja jäi kuulatama . Kusagil tilkus . Aeglaselt , ühtlaselt , pidevalt . Ta tõusis istukile ja vaatas kraani poole toanurgas . Tilkumisel oli tuhm kõla , see hääl ei tulnud kraanikausist . Midagi tilkus põrandale . Venivalt ja ühetooniliselt . " Mis see on ? " sosistati talle teisest voodist . " Ma ei saa magada . Kas sa kuuled ka ? " Ta ajas end üles ja läks paljajalu kraani kontrollima , kuigi teadis juba , et hääl ei tule sealt . Ta kobas kraaninuppu , tahtmata tõeks võtta seda , mida aimas . Siis kükitas ta maha ning vaatas noore naise voodi alla , kus oli suur mustav loik . Suutmata uskuda , õieti teadmata , mida teeb , sirutas ta käe , ning vaatas sõrmeotstel punerdavat verd . Ta arvas , et naine on surnud , kuid ta ei olnud . Ta suri alles tund aega hiljem , siis , kui oli juba mujale viidud . All viinakuu vinava hommikutaeva , kaherattaliste tünnvankrite kolisedes kahutanud porikonarais teel , suundusid linnamüüri alt Karjaallikale loppisnäolised , tohlakil vammustes veevedajad . Nende kõigelesülitavat ilmet oma igapäisel teekonnal võinuks muuta ehk ainult see , kui pooleldi valmis veekanali süvend , mis läbi luitelagendike , karjamaa ja ajuliivaküngaste taamal üles suure järveni tõusis , ühtäkki vett täis oleks valgunud ning nende silme alt läbi tormates täitnud väravaveskite paistiikide basseinid ja vallikraavid ehitusjärgus lõuna-müüri ning pealt lahtiste , katapultidega ähvardavate tornide ees . Kuid ei ; ning männinoorendiku juurest Võllamäe liivakuhjade vahel üle härmas loopealse veniv inimkisa ei jõudnud pohmeluses veevedajate meeltesse niigivõrd , et risti ette lüüa . Tund oli hukkamistalituseks liiga varane , aeg laiemas mõttes aga paras küll , sest põhjusega pidi linn kartma nii mõrtsukaid metsast kui ka röövleid rannalt . Oli Issanda aasta 1397 . Jälestusega vaatas kurikuulus hansalaevade mastide murdja Erling kaaslase Tiedekeni asjatut vastupanu kolmele vihasele sõdurile , kes teda tirisid paelahmakale hukkamisratta all . Seal vedeles juba nende suguvenna peata keha . Vihaga kuulas Erling rabeleva , märatseva ohvri hullunud röigamist , tundes soovi näpud kõrva toppida . Milleks enam viselda ? Mäng on läbi ; surra võiks väärikamaltki , mõtles ta selja taha seotud , külmetavaid käsi rusikasse tõmmates . Kivile põlvili vajutatavat kaaslast nähes ta teadis , et järgmine on ta ise . Varem tulnuks mõelda , et kuival maal kui omas aines pole need täissöönud õuekoerad kaugeltki takutuustid . Nüüd jäi üle kõiki kaheksat vaid tänada kerge , kiire surma eest siin süngel võllajalamil , kuhu nad teiste hukatutega kalmistut jagama toodi . Helepruuni habemega sõdur tõstis mõõga ; meelekindluse kokkuhoiu mõttes pööras Erling kinnihoidjate eeskujul pea kõrvale . Kuid pead liigutas ka kinnihoitav , lootes end sellega surmahoobist päästa . Tagajärg oli surmast hullemgi - just seepärast , et ei surmanud . Mõõk põrkas viltu vastu alumise kaelalüli kõrget nukki , laasides kaelalt liha luuni lahti . Palja rootsu nagu varre otsas kõrvitsana rippuv pea ja koos voolava verega kukla tagant vilinal ülesmullitav hingeõhk kustutasid aga jalamaid üldise tapahimu . Vastumeelselt tõusis pruun-habeme mõõk veel kord , eraldades peaga koos lõplikult kehast hinge , mis lahkuda ei saanud . Siis asus mees otsustavalt mõõka ohvri riiete vastu puhastama , näol iiveldus . Keegi ei öelnud midagi ; kellelgi ei olnud enam vimma viimase vangi vastu : see polnud tapnud , märatsenud ega kartnud kellelegi rahulikult otsa vaadata . Unustanud raeheeroldi kuulutatud loa tabatud mereröövleid väljaspool linnamüüre kohtuta hukata , muutusid vahimehed väsinud , tüdinud linnakodanike salgaks , kel vahetus pealegi ammu läbi . Tahtes neile punaninalistele õuevahtidele näidata , et ei pelga neid ega nende kivivallide vahele peitupugenud linna , sundis Erling end rahulikuks . Ta tundis koguni üleolekut selle kiviküla suhtes . Tema teadis väga hästi , mis juhtus suvel siit sadamast merd vitaalivendadest puhastama läinud laevadega ja sedagi , mis juhtus kolm suve tagasi Visby linnaga , kus polnud sugugi kehvemad sõjamehed kui siin . Ta ei teadnud vaid , miks ei võiks siin samuti juhtuda , ja oleks tahtnud seda näha . Kuid vapustus oli varuks temagi jaoks . Nagu seda , kes pole elule öelnud hüvasti , vapustab surm , vapustab elu sedagi , kes on öelnud surmale tere . Erling ei saanud aru , miks teda jälle tagasi linna poole ajama hakati . Ta kuulis kloostrikiriku kellade kutset hommikupalvusele , allalastavate sildväravate kauget tüminat ja vinge loodetuule müha ümber pea . Ta nägi timukaaias teivaste otsas mahalöödud päid , vaatidega manööverdavaid veevedajaid Karjaallikal ning üle õla tagasi vaadates kärnas näoga hauakaevajat , kes oma hurtsiku ukselt neile järele vahtis , ja sai siis alles aru , et on tõepoolest selleks korraks pääsenud . Silme ees läks pimedaks , samm vedas viltu , vappekülm raputas õlgu . Ta oli kui roidunud uinuja , keda äkitselt üles aetakse . Tegelikkus tundus rahutu unenäona , millest jääb suur , segane mulje . Hanereas sammusid üheksa meest mere poole laskuval luiteväljal , möödudes uurakil osmikutega külast kehva karjamaa taga . Kivikuhjade vahel vonklev rada viis suurele teele , mis tõi salga tõrksalt ärkava linna Karjaväravale . Sõjasulased vahetasid väravatorni vahiga tervituse , kuid vallikraavi ületamata suunduti hoopis mööda selle väliskallast põhjakaarde , järgmise värava alla . Vasakul kõrgus nüüd sünkjas massiivne kivisein , paremal virutas püsivast tuulest püstine meri vahukuhjas laineid kaldaäärsesse kivimurdu . Vang elavnes . Sadamasildade taga avamerel laperdas vastutuult loovides tuttav püsttriibuga puri . Kas neid ikka veel oodati ? ! Tuul kandis madalapõhjalist pikka laeva sadama kivist kaitsemuulile ohtlikult lähedale . Valujutt läbis meremehe südant . Ta tahtis viibata , karjuda : minge ära ; mina ei tule ; kaduge ! taipas aga , et sellelt vahemaalt pole võimalik anda signaali , mida sõbrad õigesti tõl- gendaksid . Nii jäi üle vaenuliku linna väravast sisse astuda . Sisevärava paks puuvõre kerkis kriginal : mõned vankriga hoburakendid ootasid väljapääsu . Kandilise väravatorni alusest pimedikust avardus vaade kohati paetükkide , kohati munakatega sillutatud platsile kitsa savise tänava päras . Kiitsakil puumajad näisid omavahel tõugeldes tülitsevat platsi äärtesse korratult kuhjunud sarade , katusealuste või küünide lasuga . Täna va koridorides , mida ummistasid ehituskivide riidad , joondusid valmivate kivimajade seinad . Kajakad kriiskasid katuste kohal ; kiiksudes taoti rauda raua vastu ; kusagil kääksatas uks ; kivitrepil tümisesid puuanumad ; teisal naerdi , kõneldi kuulatama sundivalt kõlavas keeles ; kires kukk , ammusid lehmad . Koduselt , muhedana näis linn tervitavat oma kaitsjaid kui sedagi , kes neile öösel tema müüride taga sissesõiduluba ootava vene kaupmehe laagrit rünnates pihku jäi . Väljatung Väikese Rannavärava kaudu oli tõesti kordaminek . Kolme vahitorni ühendatud jõududega võeti Pillirookraavi juures piikide otsa kaks Mecklenburgi vitaalivenda ja soolagendikult kraavi taga saadi kätte neli pesuehtsat viikingit , kellest küll üks võitluses saadud odahoobist hinge heitis . Sõjasulaste lipkond kaotas ühe mehe , kelle pea raudmütsiga koos lõhki raiuti . Kära läks suureks , müüridel ja paadimeeste külas hakati tõrvikuid läitma - piraadid pagesid üle rabaniidu alla randa , kus ootas minekuvalmis laev . Tänulik kaupmees avas kohapeal kõhuka viina-aami ... Olnuks tore nüüd vangiga keskturuni marssida , et kõik näeksid asjaosalisi loost , mis pidi saama päeva teemaks nii tänaval , kambris kui ka vahest üleval aadlilinnuseski . Meeste tuju tõstsid tervitushõiked müürilt , nende juurde astusid vastutulijad , et osalistelt endilt kuulda öise mürgli asjaoludest . Huviga vahiti mereröövlit , kes julges öö varjul hundi kurguna lahti sadamasse lahingut lööma tulla ; too vahtis heitunud huviga vastu . Arutanud veel veidi linnas levivat kuuldust sadamavahi saladuslikust kadumisest , pöörduti lõpuks siiski paremale - palke , kive ning mullakuhje täis kaitsekäiku linnamüüri ja sellega külgnevate hoovide enamikus kivist tagaseinte vahel . Pruunhabe põikas läbi metsistunud aia kaevule viivale muldrajale . Salk läks laiali . Vaid kahe valvuriga möödus vang kahest kaitsetornist , millest esimene , massiivne , alles pooleli ja teine , hoopis kipakam , mungakloostri tagaseina kohal , kerge puukatusega kaetud . Järgmisest , eriti tüsedast tornist , mille alles rajamisel teine korruski tüki maad üle müüri kõrgus , enam mööda ei mindud . Puutrepi kaudu tõusti üles müürile . Kiire pilk ümbrusele veenis Erlingi , et just selles pooleli tornis , kust nad polnud ohtu oodanudki , süüdati öösel esimene valgus . Jah , siit neid märgati . Ja siis kuulis ta kärisevat häält ning nägi mustaverd nooremapoolset meest irvitades endale lähenemas . Just see hääl oli öösel karjuma pistnud hetkel , mil nad mõõkadega asusid kaupmehe kirju telgi tagakülje kallale . Mehe varustuse , ehk olekugi järgi võis teda torni vahtkonnaülemaks pidada , kuid kohaliku rahva hulka ta ei võinud kuuluda . Vasakul põsel laiutas tal suur inetu arm , silmad jõllitasid jultunult ning pahatahtlikult . Erling ei mõistnud kõnet , sai aga rohketest žestidest aru kätte , et otsemaid tema elu kallale kiputi . Seletamine ei kestnud kaua . Endised valvurid läksid minema , tulid uued ja vang taipas , et viibib täiesti selle terava silmaga tigeda mehe meelevallas . Esimene asi , mis tollel teha , oli astuda vangi juurde ja lajatada talle kõigest jõust vastu lõugu . Midagi sellist oli viiking tänavalt oodanud . Rohkem üllatusest kui löögi jõust pidi ta peaaegu istuli kukkuma . Nämmutades suhu kogunevat verd , mõtles mees hetke , kuidas anda väärikaim vastus tema ees seisvale vaenlasele , kes ilmse mõnuga kasutas ära ta selja taha köidetud käsi . Kohtlast nägu ette manades tegi ta sammukese tagasi ning andis kallaletungijale kõhtu jalahoobi , millesse pani kogu oma allesjäänud energia . Mees tõusis õhku ja räntsatas selili kivihunnikule ; palju ei puudunud , et oleks üle madala kivirinnatise alla veerenud . Keel pikalt suust väljas , saamata hingata , upitas ta siis end põlvili ja roomas nõnda mööda korruse põrandat ringi . Erling jõudis talle veel suutäie verd pähe süljata , enne kui ta pikali paisati ning jalgupidi otsas trampima asuti . Lõpuks haarati ta kahelt poolt kinni , veeti teisele poole palkidest tellingut ja paisati pea ees läbi luugita ava sügavasse türmi torni alumisel korrusel . Põhjalikult läbi taotud , enam kui kolme mehe kõrguselt paksudest serviti paetükkidest liidetud põrandale kukkunud mereseiklejale tundus , nagu lamaks ta mingis tohutus kaevus , kuhu kohe hakkab kogunema vesi . Otsides pilguga eset , mille abil vabastada käed , nägi ta süngemat kongi , kui eales ette kujutada teadnuks . Uksi siin ei olnudki . Siin polnud üldse midagi peale õhupilu , käimlaniši ja laeluugi ava . Massiivsed seinad ümberringi . Nurki oli kumeral ruumil vaid kaks : need moodustas müüripoolne sein . Ühte neist vajuski vang , teadmata , mis edasi teha või palju talle aega anti . Külm tikkus ligi . Sügis kutsus laevu kodusadamasse . Erling soovis mõttes omadele selget merelahte paraja pärituulega . Hall ja hull oli meri juba siis , kui nad Österlandi , soomeeste maa , kuningas Erik XIII-nda uue valduse ühes lõunafjärdis redutades kuulsid uudist , et Rävala maa kaldal Hirwae mäe all Pühavaimu seegi metsas varjab end lindpriidena väike jõuk Dorpatist pagenud Mecklenburgi vitaalimehi . Damerow , sõjakas piiskop , kes koguni mereröövleid sisemaal oma teenistuses pidas , sai mullu Liivi ordumeistrilt ikkagi lüüa . Keda pani maha Preisi raudmeeste raske mõõk , kes lahkus ise Dorpati vahtkonnast . Piiskop ci pidanud sõjamehi enam kinni , kui nägi , et jõuga ordut ei võida . Hansavõim linnas ja vasallid maal pidasid vabakslastuile ajujahti nagu metselajaile . Appiminek ei tähendanud hädas ametivendadele seega ainult kojusõitu , vaid lausa elupäästmist ; talved polnud siinkandis pealegi just leebed . Seni kui peeti kinni plaanist , läks kõik hästi . Nad randusid õiges kohas vana linnusemäe juures , mille peal otsitavad , kümmekond kuivalejäänud mereröövlit , triibuga purje nähes ise välja ilmusid . Kuid süües kasvab isu . Koos otsustati , et tühja taskuga siit koju ei minda . Luurates päeval Revali sadama ees lahel , nägid mehed , kuidas suur kaubavoor , mis õhtupoolikul linnamüüri alla saabus , end samas laagrisse seadis . See oligi nende võimalus , mille nimel võidelda tasus . Ja nad oleksid need kümmekond ähkivat piigimeest , kes neile linnaväravast kallale tulid , sealsamas viiludeks vestnud , kui poleks olnud kaupmehi endid ja neid neetud mündrikke ... Lähiminevikku mõttes uuesti läbi elades ei vahtinud Erling asjata : mööda põrandakive kulutas ta käsi kammitsevat takuköit nagu jaksas . Peatus surm juba korra , polnud tahtmist leplikult oodata , mi ! ta jälle tuleb . Üleval kõõpsiti hoogsalt kelluga , patsudes pandi lubjasegu müürile , kolinal veeretati kive . Mõte , et teda võidaks siia sisse müürida , lipsatas tahtmatult läbi pea , pannes meest kulme kibrutades üles vaatama . Luugiava kohal , kust heljus üksikuid peeni lumetähne , uudistas lodumütsi , halli parra , kuid punaste põskedega nägu . Allolija , katsudes asjatult käsi seljalt üle tagumiku ette tõmmata , küsis omas keeles nuga laenuks ja kirus , et taguotsa paksuse käte pikkuseks ümberpanemine pole oma teha . Vanamees naeratas kahetsevalt . Ta ei saanud midagi aru . Siis vaatas tõsinedes kuhugi üles ja kadus . Suur puuredel pisteti laeavasse ja lasti kolina ! alla . Kinnivõetu haistis halba , hakkas aga siiski vaevaga peaaegu püstloodis redelil üles turnima . Käte asemel tuli hambaid tarvitada . Ei võinud tema teada põhjusi , miks ta ikkagi veel täna pidi surema . Kui Püha Katariina Mustade munkade kloostri seinte vahele jõudis sõnum mereröövlist , kes homme pidi üles poodama , vihastas isa prior õige tõsiselt : eks homme olnud ju apostel Siimoni mälestuspüha , mil rahvas pidi tulema kirikusse , mõlgutama kaduvikust , kuulma manitsussõnu . Mis pidi sellest aga saama , kui jõuk uskmatuid elajaid teist omasugust üle linna kaagile lohistab ? ! Ja isa prior saatis capellanus'e isiklikult türmitorni juurde , kus too tervet vahtkonda rabas hirmsa jutlusega tulikuumast põrgusõidust nende räpastele hingedele , ning rusikaid raputades lubas , et kui nad , verest kiimas mölakad , ainult peaksid homme pühadeteotust plaanima , läheb ta otsemaid nii raehärrade kui ka bürgermeistri jutule , kes neile kohapeal põrgut teevad . See mõjus : ehitusmeistridki seisid , kellud käes , läbisõimatud koolipoistena muigavate sõduritega tõtt vahtides tuuliseil tellinguil . Homsel hukkamisel oli seega kriips peal . Ja siis tuli mees , kes ajapikendusest tunahomseni kuuldagi ci tahtnud , kes koguni timuka tööd ei põlanud , et ainult kiiremini kätte maksta oma kurkulöödud hinge ja kahjustatud väärikuse eest . Tünni vahtkonna ülem Brunelo , endine meremees , keda rahvas Hulluks Pruunoks nimetas , ei jätnud oma töökohust unarusse isegi pärast nii kurja matsu kui see , mis hommikul saadud . Terve ennelõuna seiras ta teraselt merd , pidades silmas ebasoodsa tuulega sõdivat viikinglaeva , mis lõpuks Blotekarli ja Rughekarli vahele tormivarju kadus . Neile seal laevas eelkõige , samuti kõigile mere ja maa poolt nägijaile oleks mees nüüd meelsasti omal käel näidata tahtnud , kuidas siin linnas mereröövlile põõna pannakse . Apostel Siimon tegi mõttest võimaluse . Kiiresti kui unes leidis surmalemääratu taas end tänavalt , kus ta neljast Riigimehest ning üha kasvavast uudishimulike jõugust aetuna pidi Zantbergi mäest alla sörkima . Brockhusenite majade taga jõudis Hull Pruuno salgale järele , lai lühike mõõk paksu nahktupega kaenla all . Salgale järgnevale kerjusmungale käratas ta , et too kaoks kus kurat , sest meremõrtsukas olevat põrgupaja lobi tagantotsast ette välja . Püha Olafi kalmuaia juures kõnetati vangi keeles , mida too mõistis . Enne kui ta aga õieti vastata jõudis , tantsis nahktupes raske mõõk tal risti ja põiki turjal . Kirikust tulevad inimesed saatsid ristimärke järele salgale , mis vastuvoorivate kaubavankrite vahel loovides Suure Rannavärava kaudu linnast väljus . Sadamatorni ja Rannamäge seljataha jättes mööduti kiirkäigul uuest kaubasadamast , võrgukuuridest , praakimiskojast , põhjad ülespidi reastatud paatidest ning jõuti välja lagedale enne kalurite ja köiepunujate asulaid . Suurem rahvajõuk oli juba linnaväravatel hajunud , vaid tosinkond tuluta ringikooserdajat sai endale lubada lõbu näha , millega lugu lõpeb . Ilmad läksid järjest külmemaks ning näis , et tuleb varajane talv . Aga kui harilikult oli loodus sel ajal olnud une-eelselt rauge ja ka inimestele nukrat rahu saatnud , siis tänavu ajas hallade tulek nad üha enam ärevile ning nii küla kui mõisa elanikud käisid ringi nagu tulistel sütel . Kas täna on juba talv , küsis krahvinna igal hommikul Miinalt , kes tõi talle voodisse kohvi , ning ohkas eitavat vastust kuuldes kergendatult , kuid kumbki neist kartis päeva , mil Miina peab lõpuks ikkagi kardetud uudist teatama . Nagu terav lõhn levis ärevus krahvinna magamistoast üle kogu mõisa ning sügistuuled puhusid selle kiiresti külasse laiali . Väljaskäimiseks oli mõisateenijatel nüüd lubatud eranditult vaid tagauksi kasutada , sest pea- ja külguksed , mis eesõue viisid , pidid tööde tõttu kinni seisma . Ka värava ette laskis krahvinna ühe lauahunniku tõkkeks laduda , et kõrvalised töid segama ei pääseks , ja talumeestel ning nende pereliikmetel keelas ta karmi karistuse ähvardusel mõisa ümber luusimise . Nende mõne nädala jooksul leidiski aset vaid üksainuke vahejuhtum : Kaseoru Meinardi noorem poeg oli koos oma kaaslastega ühel pimedal õhtul salaja ehitusele roninud ja sealt mingi kummalise asja näpanud , mis hiljem , valguse käes osutus ilutulestiku raketiks . Sellele olid nad kõrtsi taga tule otsa pistnud ; rakett lendas hirmsa paugu ja sisinaga sädemeid pildudes kõrtsi katusele ja oli õnn , et enne päeval oli sagar vihma sadanud , sest muidu oleksid katuseõled sedamaid tuld võtnud ja kõrts võib-olla maatasa põlenud . Kõrtsmik hüppas ise koleda ehmatusega oma magamistoa aknast välja ja sai narist kinni ühel poisil , kes suure hirmuga kohe ühise patu üles tunnistas , ning järgmisel päeval käskis krahvinna pidada poiste vanematele makstavat kostiraha kolm päeva kinni , mille eest isad oma poegi asjakohase rangusega nuhtlesid , nii et edaspidi need enam ehitusele ei tikkunud . Ühel hommikul teatas krahvinna mõisateenijatele , et enne õhtut tuleb neil kõigil majast lahkuda ning tagasi tulla võivad nad alles järgmisel päeval . Töömehed pakkisid juba enne lõunat oina kompsud kokku , jätsid pererahvaga hüvasti , said kirjutaja käest viimase tasu kätte ja viidi kahe vankriga linna . Täna öösel see siis ilmselt juhtubki , sosistati külas , ning kuigi keegi ei osanud aimata , mis see on , ei lootnud keegi midagi head . Puud olid juba peaaegu raagus ja maa krudises kergelt , kuid päike keset pilvitut taevast suutis oma hilissügisesest nõrkusest hoolimata nööridele riputatud pesu ära kuivatada . Lõunalauas kinnitasid mehed oma naistele , et nende pere küll vaatama ei lähe , ent vastu õhtut olid igas talus soojemad riided välja otsitud , et öösel mõisapargis külm ei hakkaks ; vaikides ja justkui häbenedes pistsid emad oma lastele õunu põue ja lõikasid endale pikaks valveks paar leivakääru kaasa . Silmapiir oli lääne pool veel punane , kui mõisa ümbrus võis tunduda vaid üpris pinnapealsele vaatajale tavapäraselt inimtühi . Poisid ja mõned nooremad mehed olid roninud puude otsa , kust õu paistis peaaegu nagu peo peal - või õieti oleks pidanud paistma , sest praegu oli nii pime , et isegi lähemaid naabreid võis ainult põgusalt aimata . Puude all rohu peal ja põõsastes kössitasid vanemad , kellele pimedus kaitset pakkus , sest kuigi kogu küla oli kohale tulnud , sülelapsega Laidru Anna välja arvatud , ei kavatsenud ükski pereisa oma siinolekut hiljem tunnistada - nad olid seal ainult kui osa millestki suuremast , osa külast , nimetud talupojad , elanikud , mitte nad ise , ja see oli naljakas tunne . Kuid nad olid tulnud igaüks oma vabast tahtest , kellegi käsku või korraldust kuulmata . Altse Märt oli saabunud juba vara , nii vara , et võis veel oma suva järgi endale koha välja valida , ning istuski nüüd otse värava kõrval , kõrge pärnapuu otsas , kust ta hiljem võis kõike väga selgelt näha . Tema oli ka esimene , kes tulesid märkas . Valgus süttis akendes ükshaaval , sest krahvinna pidi maja sees ilmselt üksi kõigega toime tulema , valgus liikus toast tuppa ning tõusis esimeselt korruselt teisele ja siis kolmandale . Tuled ei olnud küll suured , aga üheskoos heitsid nad õue ikkagi nii palju valgust , et vaatajad võisid lõpuks näha , mis on paarinädalase ehitustöö tagajärjel mõisa esiküljega juhtunud . Maja oli muutunud tundmatuseni . Algupärast seina polnud enam peaaegu üldse näha , ehk ainult allpool võis mõni laik olla paljaks jäänud , aga teise ja kolmanda korruse vaheline vööt oli justkui hiiglasliku ussi või sisaliku haardes : suur pehme toru , mis valguse käes kohati ähvardavalt läikis , keerdus ümber maja ja ulatus teiselt poolt tiibhoone katusele välja . Kolmes või neljas kohas olid toru küljes väikesed muhud , mis tuule käes kergelt edasi-tagasi lainetasid . Peahoone katus oli täis ehitatud pisikesi sakiliste servadega torne . Iga torni küljest rippus alla köis ja iga köie mõlemasse otsa oli kinnitatud kell , nii et kui keegi köit puutuma juhtus , kumises see kahehäälselt vastu . Tornidel lehvisid ka väikesed kirjud lipud , ainult keskmine , teistest pisut kõrgem torn oli ilma liputa , selle asemel seisis ta tipus - nagu kohe selgus - õliga täidetud anum , mille krahvinna katusele ilmudes põlema pani . Mõne hetke seisis ta tornitule valguses . Ta oli paljapäi , paljajalu ning jaheda õhtu kohta väga kergelt riides , üldsegi mitte naise moodi . Jalas olid tal jahiülikonna püksid , mille sääred altpoolt põlvi olid ära lõigatud , seljas kandis ärarebitud käistega musta särki . Mis kõige kummalisem , mõlemal käel ja ka mõlemal jalal kandis ta võrusid , just selliseid , millega vanasti kindlustes vange aheldati , ainult et tema võrude küljest ei alanud ahelad - neid asendasid pisikesed kellukesed , mis saatsid tema liikumist õrna helinaga , ta oli helina vang . Krahvinnat märgates upitasid ka seni põõsastes istunud talunikud end üle tara vaatama . Proua seisis mõne hetke paigal ja astus siis mööda katuseharja edasi tiibhoone poole , aga kui ta just selle nurgani oli jõudnud , kust oleks pidanud alla teisele katusele hüppama - tiibhoone oli ainult kahekorruseline - , kostis sealtpoolt hirmsat mürinat ja kolinat . Suure pehme toru teine ots ajas end püsti ning paljastas võika , ligi süllakõrguse loomanäo , mille punases vahus lõugade vahelt tõusis lendu suur suitsupilv . Krahvinna köhis paar korda , sest suits tabas teda otse näkku , kattis siis näo kätega , pöördus ümber ja jooksis oma endisele kohale tagasi . Kuidas ta sealjuures alla ei kukkunud , jäi täiesti arusaamatuks , sest katusehari oli kitsas ja isegi päise päeva ajal ja lahtiste silmadega oli seal küllalt ohtlik turnida . Samal ajal liigutasid ka muhud peahoonet ümbritseva toru küljes . Needki osutusid suurteks peadeks , mis nüüd justkui unest ärgates oma lõustad õue poole keerasid , nende silmad süttisid põlema ja suust kostis urinat . Altse Märt värises üle keha . Toru tähendas niisiis mingit suurt mitme peaga ussi , lausa muinasjutu-lohemadu , kes mõisa - või lossi - oma valdusesse oli haaranud . See oli täiesti nagu päris , kui mitte veel hirmsam . Krahvinnat jälgides ei olnud keegi hobusetalli uksi tähele pannud ega näinud , kuidas sealt oli hoovi keskele liikunud mingi suur ja kohmakas kuju . Nüüd haaras krahvinna torni jalamilt sinna peidetud vibu ja noole , kastis noole korraks tulle ja sihtis alla hoovi , pikast valgusse vaatamisest pimestatud Altse Märt ei saanud täpselt aru , kuhu . Nool lendas uhke kaarega ja tabas maad , mis süttis sellest põlema . Tuli jooksis kiiresti ringi ümber keset õues seisva kuju - sinna oli õli maha kallatud , see võttiski krahvinna noolest tuld ja piiras ringi keskel seisva kuju valgusega sisse . Kuju seisis hobuse sadulas püsti . Tal oli seljas valge mantel ja jalas mustad saapad . Valguse kätte sattununa heitis ta mantli õlgadelt ja viskas eemale , üle piiravate leekide . Tema ülakeha oli paljas ning jalas olid tal traksidega püksid . Vasakus ettesirutatud käes hoidis ta mingit piklikku eset ja selle üle oli heidetud lilla rätik . Pärast keskmisest tornist kostvat kumedat kellaheli vallandus tiibhoone katusel lebavast peast uus suitsupahvak . Krahvinna kükitas ja libistas end mööda katust allapoole ning jäi ühe väiksema torni juurde pidama . Hobuse seljas seisev kuju - Koti Johannes , kes see muu - laskis ratsmed lahti ja viskas lilla rätiku eemale . Selle all oli tal hulk teravaid nuge , von Richterite peaaegu läbi- paistvaks käiatud lauahõbe . Ta laotas need käes laiali nagu lehviku . Siis võttis neist ühe terapidi pihku ning heitis krahvinna suunas , tabades täpselt lipuvarda jalga torni tipus . Lipp vajus röötsakile ja krahvinna haaras köiest , mis viis tornist alla . Ta hakkas kribinal mööda kõikuvat köit maha ronima , osavasti nagu mõni metsloom , aga just tema jalgade alla jäi lohemao pea , mis kohe sisina ja praginaga paiskas suust suure tulepilve . Seal sees pidi nähtavasti olema neid ilutulestikurakette , mis olid poistele ennist pahanduse kaasa toonud . Krahvinna kõigutas oma köit üha hoogsamalt ja hüppas siis järsku - Altse Märt lausa ahhetas - naaberköiele ja kribis end sedamööda veidi ülespoole . Johannese järgmine nuga tabas lipuvarrast selle torni tipus , millest krahvinna uus köis algas . Nii kordus see mitu korda , ainult et hoog läks järjest kiiremaks , krahvinna hüpped järjest pikemaks ja julgemaks ning Koti Johannese noavisked järgnesid üksteisele sellise kiirusega , et tal ei jäänud sihtimiseks peaaegu üldse aega . Aga kogu vaatepildis säilis ometi teatav korrapära , nagu tuksuks see . Võib-olla lõid niisuguse mulje köite otsa kinnitatud kellad , mille helinat valgus ja kiirete liigutuste sähvimine silme ees õieti ju kuulda ei lasknud , aga mis ometi kõige ole- muslikumalt nende juurde kuulusid , tausta sisse sulasid ja lasksid nii krahvinnal kui Koti Johannest näha vaid isetute esemetena , keda mööda mõisaõue ringi liigutab hoopiski kõrgem seaduspära . Oleks kumbki neist korragi eksinud , Johannes mõnest lipuvardast mööda visanud või Sabine katsekividele kukkunud ja köie järele krabama pidanud , siis ehk poleks saanud sellist mõtet tekkida , aga seda ei juhtunud . Krahvinna viimane hüpe oli kõige pikem . Tema hoog oli juba niivõrd suureks muutunud , et lubas tal peahoone tagumisest servast üle terve õue , suurest pärnapuust napilt möödudes tiibhoone katusele lennata , aga seal teda muidugi köit ees ootamas ei olnud . Pehme toru pidurdas tema kukkumist mõnevõrra , aga päris kõike ta ilmselt ette arvestada polnud osanud ; asjavärk , mis lohe suurimas peas tuld ja suitsu tegi , varises tema löögi all nähtavasti kokku ja veeres kolinaga mööda katust alla õue . Seal oli Johannes just hobuse seljast maha tulnud - hiljem selgus , et see ei olnudki pärishobune , ja õige ka , sellist tulemerd nähes oleks ta kindlasti lõhkuma hakanud - värava poole kummardanud ja üles tõstnud käe , kuhu oli jäänud ainult üks nuga . Tulering tema ümber oli selleks ajaks juba kustuda jõudnud , ilmselt sai maa peal õli otsa . See-eest aga tabas tiibhoone katuselt kukkunud tulemasin seina äärde laotud ülejäänud ilutulestikurakette , mis nüüd peaaegu kõik korraga tuld võtsid ja praksudes igale poole lendama hakkasid . Paar-kolm tükki hüppasid otse taevasse ja pildusid katusele sädemeid . Ehmunud krahvinna kargas neid nähes püsti . Pisut longates jooksis ta mööda tiibhoone katust peahoone poole ja ronis mööda seina üles . Tagasi vaadates märkas ta küll , et tiibhoone katus ei olnud tuld võtnud , ja astus edasi mõnevõrra rahulikumalt . Keskmise torni tagant laskus ta redelit pidi alla pööningule ja seisis mõne hetke pärast mõisa peauksel - ta oli käigupealt endale ka oma tavalise heleda kleidi selga ajanud - ja nägi alles nüüd , mis õuel toimus . Koti Johannesel ei olnud sugugi nii õnnelikult läinud kui temal . Johannese poole oli lennanud terve hulk rakette ja tal oli tükk tegemist olnud nende eest ärahüppamise ja tulevooludes põiklemisega . Paarist kohast oli ta ka kõrvetada saanud , kuigi mitte väga tõsiselt , aga ise ei pannud ta seda praegu üldse tähele . Pimedas oli ta lõpuks komistanud ja maha kukkunud , aga pea kohal visisevad raketid ei lasknud tal kuidagi püsti tõusta . Eemalt paistis , justkui oleks ta viga saanud , mis ei olnud siiski tõsi . Johannes roomas mööda maad kõigepealt oma valge mantli poole , aga kui ta selleni jõudis , ei katsunudki ta end üha jätkuvate tulesööstude eest varjata , vaid kattis pigem oma kehaga mantlit . Edasiliikumine nõudis temalt selget pingutust - nüüd roomas ta ukse poole , kus seisis krahvinna . Sabine ei tulnud talle sammugi vastu , ei ulatanud talle kätt ega pakkunud tuge . Ta justkui ei märganudki Johannest . Ta vaatas ainiti enda ette ja ta huuled liikusid , kuid keegi ei kuulnud , mida ta ütles . Alles siis , kui Johannes temani oli jõudnud , kükitas ta lõpuks . Johannes tõusis põlvili ja raputas endalt suurema mustuse maha , siis harutas lahti oma valge mantli ning võttis veidi kohmetult selle seest välja mingi pisikese eseme ja ulatas selle Sabine'ile : pisikese kuju , naisekuju valges rüüs , must lips ees ja lotendav kaabulott peas , voolitud osavasti , nagu Johannes seda oskas , aga värvimata - ainult näole olid joonistatud kaks suurt pärani silma , See oli just see hetk , kui puu otsas liialt kaugele ettepoole küünitav Altse Märt tasakaalu kaotas ja alla kukkus . Silme eest lõi tal korraga valgeks , osalt ehmatusest ja osalt teravast valust küünarnukis - nii valgeks , et ta võis selgesti üle õue vaadata ega pidanud enam silmi pingutama , ja nii oligi tema see kolmas , kes nägi väikest nukku krahvinna süles , ainult nuku silmi ta ei näinud , sest need vaatasid krahvinnaga tõtt . Valgust jätkus vaid mõneks silmapilguks , sest siis küsis puu all kükitav õde Helina Märdilt , kas ta sai kõvasti haiget , ja Märt vastas , et ei saanud . Seda krahvinna ei näinud . Ta ei näinud ka Koti Johannest , kes ainiti tema nägu silmitses , sealt asjata kohe praegu selgeid äratundmise märke leida lootes . Ka ei kuulnud ta viimaste kustuvate rakettide visinat õuel ega kõnekahinat tara tagant . Ta tahtis ainult oma nukku vaadata , ja nukku ta siis vaataski , õhetades , väsinuna , südame puperdades , kogu oma varanduse kaotanuna , ent lõpuks ometi näinuna : iga taevas on mõnikord hall , aga üle külmade merede , läbi liivasse juurdunud mändide võrade valgustab neidki kiviseid põldusid , sedagi kõrget rannikut , neidki murakasoid seesama kuuketas . Jürka sõidutatakse politseijaoskonda . " Võta asjad ! " käsutab konstaabel autost väljudes . Jürka võtab tagaistmelt teleri ja Juula riided . Viinapudeli pistab ta põuetaskusse . Nii on kõige mugavam . Kui nad üle hoovi lähevad , jõuab ka politseinik Jürka jalgrattaga kohale . Kuni politseinik paneb asju kirja ja konstaabel räägib telefoniga , istub Jürka kinnisilmi ja jahutab meeli . Kõne lõppedes ütleb konstaabel : " Ma rääkisin Antsuga . Tema arvates oled sa kõige ausam inimene , keda tema teab . " Jürka vaikib . " Sa olevat talu tagasi saanud ? " " Küllap vist . " " Nii et oled nüüd rikas mees . " Jürka vaikib . " 0lgu , " ütleb konstaabel . . Jalgratta saad kohe tagasi , muud asjad jäävad esialgu siia . " Ants vestleb Jürkaga jõusaalis . Ta pingutab jõuagregaadil lamades rinna- ja käelihaseid . Jürka seisab veidi eemal ja ootab , kuni Ants teeb pausi . Siis saavad nad juttu jätkata . << Miks sa metsa ei müü ? " küsib Ants hinge tõmmates . " Mets on ju puhas sularaha . " " Las kasvab . Küll lapsed müüvad . " << Millised lapsed ? " >> Need , kes tulevad , " ütleb Jürka . << Kust nad tulevad ? " küsib Ants . " Juula sünnitab , " arvab Jürka . " Ah nii . " Ants heidab kõhuli ja hakkab seljalihaseid pingutama . See harjutus on raskem ega kesta kaua , ja sellepärast tuleb Antsu uus küsimus Jürkale täiesti ootamatult . " Palju sa tahad ? " " Lapsi või ? " " RA-HA ! " " 5000 krooni " . Lambad tahaks osta ja muud on kah tarvis . " " Ja kauaks ? " küsib Ants . " Tuleva aasta lõpuni . Siis peab talust tulu saama . " << Arvad , et saad ? " " Küllap vist . " Järg on kõhulihaste käes . " 5000 krooni ? " oigab Ants end venitades . , Jah . " " Mets on muidugi kindel tagatis . " . Jah , " ütleb Jürka . " Uus mets on , linnud laulavad " . " Ants teeb lõpuponnistuse ja ütleb : " Ma tahan saada 30% . " " Millest 30% ? " küsib Jürka . " 5000 kroonist . " " Kuidas see käib ? " " See käib nii , et täna annan mina sinule 5000 krooni ja aasta pärast annad sina minule 6500 krooni . " " Miks 6500 , kui mina sinu käest saan 5000 ? " " Raha peab raha tegema , muidu pole mõtet , " ütleb Ants . " Kui sa lambad ostad , siis neil on ju kah tuleval aastal talled . Tähendab - sinu vara kasvab . " " Sellepärast kasvab , et oinas kargab lambad ära , aga ega siis kroon krooni karga . " " Kargab küll ja kuidas veel , " ütleb Ants . " Ja dollar kargab kõiki muid rahasid . Ja kuld on üle kõige . " " Tervis on üle kõige , " ütleb Jürka . " Õigus ! " nõustub Ants . " Mille muu pärast minagi ennast piinan . " " Ära piina , " ütleb Jürka . " Mine välja ja tee tööd . " Ants võtab spordisärgi seljast ja kuivatab higist ülakeha . " Mina töötan peaga . Mehel peab olema kuldne pea ja rauast keha . " " Aga muud kohad ? " küsib Jürka . " Millised kohad ? " " Noh , kõht ja süda ja " . " " Südame asi on veri hargi vahele ja pähe pumbata , " ütleb Ants . " Mehe süda peab olema terasest , aga kõht " . Löö mulle siial " " Kuhu ? " " Siia , " näitab Ants pöidlaga päikesepõimikusse . " Mis ma ikka löön . " - " Löö , löö ' " " Ei hooli . " " Löö , ära häbene ! " Jürka müksab Antsu rinnakorvi alla . " See polnud mingi löök . Löö nagu kord ja kohus ! " „ " ... ? " " Löö , kurat võtaks !... Löö ! " Jürka lööbki : võtab hoogu ja virutab Antsule paraja paugu vastu vatsa . Ants sellist hoopi ei oota , aga ega see talle eriti mõju kah . " Noh , mis sa ütled ? " . Kõva nagu kivi , mis ? " " Kõvem , " ütleb Jürka . Rahaasjad räägitakse lõpuni Antsu kontoris . " " . Mina , Sorts Jürka Kusta poeg , sündinud 18. novembril 1963. aastal " . " Klahvide klõbisedes ilmuvad kuvarile Jürka nimi , tekst , laenusumma ja siis lükkab Ants trükitud võlakirja Jürka ette . " Nüüd oled arvuti mälus vangis . Kui aasta pärast tood 6500 krooni , saad vabaks . Kirjuta alla . " Jürka kirjutab vekslile alla , näitab Antsule elektroonilist mänguasja . " Sinul on vangla , minul on põrgu . " Antsu paneb kummaline kann muigama . " Keda sa sellega põletad ? " " Kes ära teenib , seda põletan , " ütleb Jürka . " Kuni pärispõrgusse pole läinud , põleb siin . Mul kah hea mälu . " Ants vaatab kerge huviga , kuidas Jürka koputab vastu laupa , ja küsib : " Nii et need , kes sinna on sattunud , lähevad pärast surma pärispõrgusse ? " " Küllap vist . " " Ja sa usud seda ? " " Kas sina oma vanglat usud ? " küsib Jürka vastu . " Mina usun informatsiooni , " ütleb Ants . " Ja selle informatsiooni põhjal , mis on arvutis , võib sind aasta pärast vangi panna , kui sa võlga ära ei maksa . " " Põrguga on niisama : kes ükskord on siia sattunud , läheb pärast pärispõrgusse . " " Aga lunastus ? " küsib Ants kavalalt . " Lunastus ei loe . " " Miks ? " " Kes siia on sattunud , selle kohta lunastus enam ei käi . " Ants vaatab katlas kükitavat patust , ingleid , tuld hoidvat Vanapaganat " . " Sa teed nalja või ? " " Ei , " ütleb Jürka . " Usudki tõemeeli , et põrgu on olemas . " " Küllap vist . " " Aga paradiis ? " küsib Ants . " Kas paradiis on kah olemas ? " " Paradiis kah . " << Kust sa tead ? " " Peetrus ütles . " Hiljem näebki Jürka Peetrust . Kääbus läheb üle tänava ja jääb ajalehekioski juures seisma . Äkki tundub kõik ebaloomulikult suurena : kiosk , jäätiselett , tänava äärde pargitud auto " . << Tere , Peetrus ! " hõikab Jürka . << Tere " . Näita mulle , mis siin on . " Jürka tõstab Peetruse üles ja kõnnib temaga ümber kioski . " Aitäh , " ütleb kääbus . " Kas ajame juttu kah ? " << Küllap vist . " << Siis pane mind siia . " Jürka paneb Peetruse kioski servale istuma . << Kuidas elad ? " << Hästi , " ütleb Jürka , võtab taskust paki sajakroonilisi ja käristab ümbrise puruks . " Ma maksan võla ära . " " Sellega pole kiiret . " " Ma maksan ära . " Jürka annab Peetrusele sada krooni ja võtab põuest viinapudeli . " Teeme liiku kah . " " Mille puhul ? " " Ma sain talu tagasi , " teatab Jürka . " Palju õnne . " " Õnne on vaja . " Jürka pakub Peetrusele ja rüüpab ise . Peetrus leiab kusagilt õuna . << Hammusta peale ' . " << Ei taha , see on ussitanud . " " Kardad , et neelad mao alla ? " " Küllap vist . " " Eks ta ole . " Peetrus naeratab kavalalt . Ka naised Peetruse selja taga vitriinis naeratavad . Nad kõik meenutavad veidi Lisetet . Jürka vaatab meesteajakirjade kaanepilte , rüüpab Peetrust vahele jättes lonksu viina ja ütleb äkki : << Peaks kleidi ostma . " << Kellele ? " " Juulale . " " Ja endale osta viigileht , " nöögib Peetrus . Kleit on väga ilus . Ka müüjannal , kes seda Jürkale ja Peetrusele demonstreerib , pole viga . << Võtad ära ? " küsib Peetrus . << Võtan ära jah . " << Mind ei saa , " edvistab müüjanna . << Arvad ? " Sajaliste pakki nähes lööb müüjanna silmad maha , aga kogub end kohe . << Meil on ilusaid kingi kah . " << Eks me vaata , " ütleb Jürka . << Härra Kolberg ! " hüüab müüjanna . << Kas ma tohin härradele näidata neid uusi kingi , mis hommikul tulid ? " << Aga loomulikult . " Pärast , kui arved klaarid ning kleit ja kingad pakitud , saadab härra Kolberg Jürka ja Peetruse viisakalt ukseni . << Külastage meid jälle . " << Enne ostan lambad , " ütleb Jürka . Tänaval küsib Peetrus : << Kas teeme kleidiliigud kah ? " << Küllap vist . " Kuid kleidiliigud jäävad tegemata , sest pudeli põhjas on vaid märg herilane . Kleidiliikudeks joovad nad šampanjat . << Et su talu edeneks ! " soovib Peetrus . << Aitäh " . Homme ostan lambad . Hobust tahaks kah , aga seda ei jaksa osta : kallis on . " << Osta väiksem , " soovitab Peetrus . << Hobune või ? " << Nojah " . Osta poni . " Jürka ei mõista , kas Peetrus nöögib või räägib tõsiselt . Vist räägib tõsiselt , sest Peetrus ütleb unistavalt : << Ma nägin eile ponisid unes . Ei tea , mida see tähendab ? " << Ilm muutub . " << Arvad ? " << Küllap vist , " ütleb Jürka . << Läheb vihmale . " Nad rüüpavad šampanjat ja vaatavad poodiumil esinevat tüdrukut . See käib tantsiskledes ümber tooli . Kuigi saalis on palav , on tüdrukul kasukas seljas . Ruumi , kus Jürka helpis kunagi koos pensionäridega suppi , ei tunne praegu äragi . Kõik on muutunud : laudade paigutus , valgus , muusika , söögid-joogid , aga mis peamine , publik on teine . Ainult Jürka on sama . Ja Peetrus kah . Poodiumil libistab tüdruk kasuka õlgadelt . Selgub , et peale kasuka polegi tal suurt midagi seljas : ainult õhulised trippidega sukad , mingi pihik , pitspüksikesed ja rinnahoidja . Ja pikad kindad käes " . Tüdruk viibutab mustas sukas sääre üle seljatoe ja istub harkisjalu toolile . << Kas sa tantsida oskad ? " küsib Peetrus Jürkalt . " Ei " . Aga sina ? " Peetrus ei jõua vastata , sest tüdruk astub poodiumilt alla ja tuleb nagu kedagi otsides läbi saali nende juurde . Ta suudleb Peetrust põsele ja istub jalga hoogsalt üles visates Jürkale sülle . << Miks ta meie lauda tuli ? " küsib Jürka , kui tüdruk läheb tagasi . << Küllap tundis meid ära ja kardab . " " Mida ? " << Ju ta teab , et mina valvan taevaväravat ja sinu kätes on põrgutuli . " Tüdruk jõuab poodiumile , naksab hammastega sõrmeotsast ja tirib kinda käest . Jürka ei taha näha , mis ta edasi teeb , ja paneb silmad kinni . >> See ei aita , " ütleb Peetrus elutargalt . << Lõhna tunned ikka . " Jürka tõmbab ninaga ja noogutab . Tüdruku lõhna on veel tõepoolest tunda , kuigi ta ise istub juba toolil ja venitab sukka jalast . << Lähme ära , " palub Jürka silmi avamata . Mängusaalis pole kedagi . Jürka tõstab tooli pokkeriautomaadi juurde , aitab Peetruse toolile ja seisab ise teise mänguautomaadi ette . Targad masinad neelavad raha , jagavad kaarte ja kombineerivad ega anna Ei Peetrusele " . Ei Jürkale " . " Nuusuta seda , kuradi plekkperse ! " Vihane Peetrus näitab automaadile trääsa ja palub Jürkat : " Aita mind alla , mul sai raha otsa ! " Baaris küsib Daniel viisakalt : " Kas tohin härra Peetrusele midagi pakkuda ? " << Konjakit . " " Kas " Napoleon " sobib ? " " Suurepäraselt " . Kalla temale kah ! " " Ehk sobib mõni kangemat sorti sigaret kah ? " küsib Daniel ja pilgutab salapäraselt silma . " Ei , " ütleb Peetrus , " meile piisab konjakist . " " Kuuskümmend kaks krooni palun . " Jürka maksab arve ja lööb Peetrusega kokku . " Kui ei vea mängus , veab armastuses , " ütleb Peetrus baaris ringi vaadates . Siin on teisigi naisi , aga kõige silmatorkavam on ennist esinenud tüdruk , kes istub juba pukil ja näitab neile keelt . Jürka paneb silmad kinni . " Põleta ära , kui kiusab , " ütleb Peetrus . " Nagunii läheb põrgusse . " Jürka võtab taskust mängu . Minikuvar lööb heledaks , Vanapagan ja inglid on suureks võitluseks valmis . Jääb vaid tüdruk katlasse mõelda ja tuli alla toimetada , aga Jürka annab mängu hoopis Peetrusele . " Hakkas kahju või ? " " Kirikuõpetaja ütles , et see on patt . " " Aga kas Antsu mängumasinad ei ole patt ? " küsib Peetrus . << Minult täna masinaga raha ära võtta , et mulle homme taldrikutäis suppi anda - kas see ei ole patt ? Tead , mis ma sulle ütlen , mees , nii nagu minu nimi on Peetrus : sinu põrgu teeb õigust , aga Antsu põrgu teeb raha ! Ja raha teeb Antsust sügisel linnapea või veel kellegi , aga kes sinust saab ? " << Peremees , " ütleb Jürka . << Homme ostan lambad . " << Loodad karjasena õndsaks saada ? " << Küllap vist . " << Üks põrgu kõik " . Kalla veel , mina maksan ! " Peetrus otsib raha , aga leiab taskust ainult kimbu võtmeid ja ütleb nukralt : << Keegi ei taha seda tunnistada , aga inimese loomine on täiesti äpardunud " . Täi-es-ti ! " << Miks ? " küsib Jürka . << On mingi sisemine viga " . Vaim kisub ühte kanti , liha teise " . Vaata või seda tüdrukut : ta tahab olla korraga nii riides kui alasti , aga see pole ju võimalik " . Jumalat ja kuldvasikat ei saa korraga kummardada " . " << Küllap vist , " arvab Jürka . << Miks me vigaseks oleme loodud ? " küsib Jürka juba pärast , kui vintis Peetrust koju viib . << Sinu kohta ei tea öelda , aga mina kannan karistust . " << Mille eest ? " küsib Jürka . << Selle eest , et eelmises elus salgasin Kristuse kolm korda ära , " ütleb Peetrus . Ta istub jalgu kõlgutades jalgrattapulgal ja hakkab äkki laulma : Taevaväravad lükkame valla , ilmamaa meile avaneb lai . Sellest litsist me läheme mööda , kellelt esiisa tripperi sai . Jürka laulab refrääni Peetrusega kaasa . Ja nagu selleks , et laul mõjuks võimsamini , lööb tänav nende selja taga äkki heledaks . Sellest litsist me lä-ää-äheme mööda , kellelt esi-ii-isa tripperi sai ... Peetrus märkab valgust esimesena . Ta vaatab üle õla ja jääb poolelt sõnalt vait . Tagant tulev politseiauto sõidab nende kõrvale ja peatub . Ka nemad jäävad seisma . Sinine vilkur sähvib . Muutuvas valguses tundub konstaabli nägu kord väga kurja , kord väga sõbralikuna . << Tule siia ! " kutsub konstaabel . Jürka lükkab jalgratta auto juurde . Seistakse . Korraga ütlevad Peetruse närvid üles : ta ajab äkki suu pärani ja hingab oma << Napoleoni " - aurud konstaablile näkku . Aga ei juhtu midagi : konstaabli käsi kaob korraks Jürka pihku ja auto sõidab edasi . << Mis ta sulle andis ? " küsib Peetrus . Jürka võpatab ja näitab Peetrusele kassetti . << Anna kuulata ! " nõuab Peetrus . Jürka noogutab . Ta võtab kotist linnavalitsusest saadud pleieri ja kõrvaklapid . Ta seab klapid Peetrusele pähe ja paneb pleieri mängima . Minnakse edasi . Peetrus istub rattapulgal ja kuulab midagi . Aeg-ajalt tõstab ta vaimustuse või sügava nördimuse märgiks käsi . << Minu tarkus on otsas , " ütleb ta viimaks . Ta annab kõrvaklapid Jürkale ja nüüd kuuleb seegi kaunist naisehäält , mis teda kutsub . Ainult Jürka ei saa sõnadest aru , ja kui saakski , et teaks ta kuhugi minna , sest midagi peale ilu ja igatsuse laulus pole . Ja kuhu sa hing öösel lähedki , kui rattapulgal istub nokastanud sõber , kes tuleb koju toimetada . Lisete on Pariisis . Lisete on õnnelik . Ta lausa särab , kui Ants teda Eiffeli torni taustal videokaameraga filmib . Ta naeratab Antsule Louvre'i klaaspüramiidi kõrval ja Fontainebleau purskkaevude juures . Lisete on õnnelik ja kaunis , ning tema huuled on laitmatult punased ka pärast seda , kuid nad on Antsuga taksos suudelnud . " Tegelikult ei meeldi mulle üldse reisida , " ütleb Lisete hotellis . " Miks ? " " Ma sain lapsena väga palju sõita . " " Miks sa sõitsid ? " " Juhtus nii " . Mu võõrasisa oli sõjaväelane . Ta saadeti iga paari aasta järel uude kohta ja meie emaga sõitsime loomulikult kaasa " . Kõigepealt olime Poolas , Krakovi lähedal " . Siis Ungaris , Debrecenis " . Siis olime viis aastat peaaegu paiksed : võõrasisa õppis kindralstaabi akadeemias , mind pandi balletikooli . Ma olin nii õnnelik , et me elame Moskvas , ja mulle meeldis tantsida " . Ja just siis , kui tundus , et nii jääbki , tuli jälle hakata kohvreid pakkima . " " Kuhu te sõitsite ? " " Mongooliasse . " " Nii et sa oled kõrbes kah olnud ? " küsib Ants . " Jah " . Tegelikult oli see vist stepp " . Tead , mida ma seal kõige rohkem taga igatsesin ? " " Mida ? " " Puid " . " ütleb Lisete . " Nagu kusagil puid nägin , nii hakkasid jalad iseenesest sinnapoole minema . Veel enne , kui midagi mõelda jõudsin . Lihtsalt äkki märkasin , et lähen , ja alles siis sain aru , kuhu . Ja kui kohale jõudsin , siis kallistasin puid nagu sugulasi ja rääkisin nendega . Vahel oli selline tunne , et nad saavad minust aru . " Kirjanik ma küll pole , kõigest edev näitleja , aga kuna viimasel ajal jääb raamatuid lugedes mulje , et sulerüütliks löömise jaoks pole muud tarvis kui teada , mismoodi lapsi tehakse , siis hüva , selle tillukese saladuse jälile olen minagi saanud , ja mitte üksnes selle . Mis õigekirja puutub , siis ainus , mida ma koolis selgeks ei saanudki , oli see , millal kirjutatakse << nõukogude " suure ja millal väikese tähega , ent see pole ju praegu enam oluline . Komavead , loodan , parandab korrektor ära , minu poolt on suur tahvel šokolaadi ja musi pealekauba . Nii ülbe ma siiski pole , et end sündinud sõnameistriks arvata , heameelega jääksin edasi lavale teiste mõtteid rääkima , aga mis parata , kui keegi ei taha mulle kirjutada rolli , mida olen seni etendanud ainult elus . Kirjanikele meeldib miskipärast kirjutada vaid säärastest asjadest , mida kõik teavad ammu enne neid , seepärast olingi sunnitud üheks hooajaks vahetama häälepaelad kirjutusmasina klahvide vastu . Laenasin seks puhuks tuttavalt literaadilt " Erika " , mees ise sõitis Sorose stipendiumiga Prantsusmaale ja pole siiani tagasi tulnud , annaks Jumal , et ta on ikka elus . Minu nuhikarjäärist on küll juba tükk aega möödas , on lagunenud isegi riik , kus see häbiväärne tegevus aset leidis , kuid olemas ta ometi oli ja midagi peab temast säilima , kui mitte muud , siis mõned puhtsüdamlikud ülestähendused . Vabadusvõitlejaid ja muid oma aja kangelasi on tänaseks siginenud rohkem kui omal ajal kommunistliku töö eesrindlasi , keda nõukogude võim , millest ma ikka ci tea , kas kirjutada teda suure või väikese tähega , tootis heldekäeliselt , aga ajastu jõledustes ei taha keegi sonkida , küllap hirmust iseenda ees , sest palju ikka on sääraseid , kes ronivad valges ülikonnas läbi kanalisatsioonitoru ega määrigi end ära . Olen siis justkui assenisaator ehk , nagu vanasti öeldi , sibi , kelle Augeiase tallid paiknevad tema enese sisemuses , minevikus , mis kunagi oli olevik ja millest praegu on järel vaid mälu . Jutt on ajast , kui ümberringi lehvisid punased lipud ja loosungid , otsekui vaevanuks riiki , milles elasime , permanentne menstruatsioon - võrdlus , mida ma toona poleks soovitanud valjusti öelda , sest iial ei võinud teada , kas vestluskaaslane ei saa palgalisa asutusest , kus niisuguste teravmeelsuste vastu tuntakse huvi , neid nagu marke kollektsioneeritakse , pappkaante vahele köidetakse ja vajalikul silmapilgul sunnitakse tegudega välja ostma ; aga seda mäletate kõik isegi . Meiegi teatris oli kaks statisti , kelle teine elukutse oli nii-öelda Pulcinella saladus , ja ma olen ise neist ühelt purjuspäi ja hirmsas julgusehoos küsinud , kas ta on juba kuulnud , et suflööri kass käivat öösiti lava all hiirtele poliitilisi anekdoote jutustamas . Pärast seda , mis juhtus minu endaga , kahetsesin säärast narritempu küll südamest , sest teisest inimesest hakkad aru saama ikka alles siis , kui samasse olukorda satud . Minu värbamine käis igal juhul nii suurejooneliselt ja fantaasiarikkalt , et oleks minu teha , andnuksin selle etenduse lavastajale Peter Brooki preemia , kui niisugune oleks olemas . Olin ennast selles küll mitte eluohtlikus , aga vastikus maailmas enam-vähem turvaliselt sisse seadnud : mul oli kõhus võõra mehe magu , mille sinna oli monteerinud tuttav röntgenoloog ja mis oma kahe nišiga - röntgenoloog ütles selle kohta " haavasuudlus " - kaitses mind nõukogude ( vist väikese tähega ) armeesse sattumise eest . Niisiis võisin rahulikult jätkata oma tolatööd ja olin valmis selle eest kaks korda aastas demonstratsioonil teatri kolonnis lehvitama riigijuhtidele õhupalli - igati võrdne tehing minu arust . Ainus ebameeldivus minu elu jooksul oli see , et mind ükskord ammu , esimesel tööaastal , ei võetud Soome külalisetendusele kaasa , sest minu viisteist aastat vanem vend oli just siis üritanud nõukogude võimudele näpuga näidata ja selle eest niisugusesse kohta saadetud , kus liigsöömine ei ohusta kellegi tervist ; aga seegi mure näis olevat möödas , vend hulk aega vabaduses ja minulgi juba kaks välismaaekskursiooni seljataga , üks Grotowski kodumaale ja teine sinna õigemale Saksamaale . Siiski ütlen teile , nõukogude võim oli meid kõiki teinud nii ettevaatlikuks , et oleks mind kutsutud sõjakomissariaati või kas või majavalitsusse , oleksin kohe halba aimanud ja kui end mitte neljandasse haiglasse sokutanud , siis vähemalt saatnud Kiiri maad kuulama , mis oleks kõvasti tõstnud minu šansse praegu vastu rinda taguda ja karjuda , justkui oleksin minagi võidelnud meie ühise vabaduse eest ; aga need kavalpead palusid mind Moskvasse proovivõtetele ja mida kahtlast pidin ma selles nägema . Olin mänginud tolleks silmapilguks Nõukogude filmides umbes seitset ebasümpaatset ja üht pisut sümpaatsemat Saksa sõdurit ja võisin vabalt loota kas või Tarkovski tähelepanule . Direktor ei tahmud mind hästi ära lubada , sest teater valmistus Shakespeare ' ! festivaliks ja mina pidin neile Taani kuningapoja rapiiriga kastanid tulest välja õngitsema , aga kuna lavastaja viibis alles viinaravil ja isegi tema armuke ei teadnud , millal teenelise kunstitegelase ajud saavad loomisvõimeliseks , siis kauplesin läbi häda nõusoleku välja . Komandeerimistunnistus anti mulle juba kõigega kursis olevast " Tallinnfilmist " , samuti rongipilet , mis oli üllatus ja andis lootust suurele osale , sest tavaliselt pidin ikka ise ostma vaksaliesiselt väljakult kolm närtsinud roosi ja koos nendega kassaneiu tähelepanu . Pilet oli koguni kaheinimesekupeesse , ehk , nagu see eestlasele tsipa salapäraselt kõlas , SV-sse , mille vastu mul polnud muidugi midagi , seda enam et sõidunaabriks osutus igati mihkel noormees , äsja põllumajandusakadeemia lõpetanud agronoom , kellega koos jõime restoranvagunis ära pudeli konjakit , kirusime kolhoosikorda ja mina andsin talle isegi head nõu , mismoodi minu eeskujul sõjaväest lahti saada . Moskvas oldi mul autoga vastas ja sõidutati " Mosfilmi " ühiselamu asemel " Inturisti " hotelli - vastuvõtt , mis pani mind arvama , et " Erika igatseb rahust " , nagu oli filmi esialgne , ütleme ausalt , totter pealkiri , sünnib koostöös läänesaksa kineastidega . Numbritoa võti pihus , jäeti mind lõpuks üksi . Käisin duši all , pesin pea reisitolmust puhtaks ja imetlesin bideed , mida ma ei saanud julgeoleku- ja kõigi teiste organite looja tuju tõttu kasutada , seepärast ajasin vaid habet ja jõin hotelli baaris tassi kibedat kohvi . Siis ostsin ajalehekioskist << Helsingin Sanomat " , " New York Herald Tribune'i " ja " Figaro " , sõitsin üles numbrisse , heitsin kušetile pikali ja dešifreerisin võõrkeelset nõukogude võimu kriitikat nii kaua , kuni jõudis kätte aeg , mil mind pidi hotelli restoranis ootama režissöör . Oli hiline keskhommik ja restoran meenutas lava pool tundi enne etenduse algust : dekoratsioonid olid juba üleval , aga näitlejaid veel polnud ning ringi kõndisid ainult mõned kohalikud lavatöölised , valged salvrätid üle käsivarre , ja parandasid viimaseid detaile butafoorias . Mind juhatati lava tagumisse soppi , muust ruumist lükandseinaga eraldatud kaheinimeselauda , kus mõlemad toolid alles tühjad , ja soovid head isu . Liudade hulk minu ees võrdus umbes " Hamleti " tegelaste arvuga ja ma tegin kohe kindlaks , et kõik on ehtne , mitte nagu teatris , kus pirni hammustades võid murda esihambad . Hinges oli küll väike hirm , mis siis saab , kui režissöör ei ilmugi välja ja ma pean ise kõik need rasvast leemendavad balõkid ja otsekui saapaviksiga läikima löödud kalamarjad kinni maksma , aga kuna laual seisis jäises kumenduses ka pudel << Pealinna " viina , siis võtsin julgustuseks paar pitsi ja unustasin Nõukogude inimese mured nii kauaks , kuni avanes lükanduks ja sellest sisenes tagasihoidlikult minuvanune väikesekasvuline noormees . Tere ütlemata sirutas ta minu poole punaste kaantega töötõendi , millel polnud " Mosfilmiga " midagi tegemist , ja edasi oli mul isu läinud . Noormehe nimi , nagu ta väitis , oli Ilves , aga ärge hakake teda otsima oma tuttavate Ilveste seast , sest organite töötajad pidasid end kunstnikeks , ja et seda toonitada , kasutasid pseudonüüme . Olin nende kommetest muide kuulnud oma poliitiliselt kahtlaselt vennalt , kes oli mulle õpetanud sedagi , mis on parim käitumine niisuguses olukorras - nimelt püsti tõusta ja sõnagi lausumata lahkuda , aga üks asi , ütlen teile , on teada ja teine teha . Arvatavasti oleksin umbes nädalase prooviaja järel säärase misanstseeniga juba täiesti talutavalt toime tulnud , ent häda on selles , et elus ei saa erinevalt teatrist proove teha . Ühesõnaga , selle asemel et püsti karata , restoranist väljuda , liftiga numbrituppa sõita , asjad spordikotti loopida ja esimese lennukiga koju kihutada , ei nihutanud mina isegi tooli . Enamgi veel , ma teretasin viisakalt ja vist koguni naeratasin , otsekui istuks minu vastas tõepoolest Tarkovski . Jõud , mis hoidis mind toolil kinni ja sundis ameerika näitleja kombel naeratama , oli muidugi hirm , ja kuna ma varem polnud organitega kokku puutunud , pean tegema järelduse , et mainitud tunne on päritav . Teadlased küll kuuldavasti eitavad geenide võimet edastada inimkogemust , aga ma arvan , need on niisugused teadlased , kes organite olemasolust midagi ei tea . Minul seda muret ei olnud ja seepärast võingi teile öelda , et olin elus ainult üks kord nii suurt pelgu adunud , kui ilusaid sõnu kasutada , esimesest juhtumist pole mul aga võimalik isegi jutustada , sest ma ei mäleta seda , seda ei mäleta keegi ... Räägin silmapilgust , kui kukume emakoopast siia , jälki maailma . Ma ei tea , kuidas teie , aga mina tookord vähemalt karjusin ! Praegu ma häält ei tõstnud , kuigi Ilves , nagu võiski arvata , hakkas õige pea hiilima ümber venna ja tema Nõukogude-vastase tegevuse . Mina valetasin , kuidas vähegi sain , aga jäin ruttu vahele . Pealtnäha süütule küsimusele , millal ma viimati venna pool käisin , vastasin igaks juhuks , et oh , ammu , mille peale Ilves ajas silmad teatraalselt pungi - näitlejat tast tühjast küll poleks saanud - ja lausus : kas tõesti , tema teada nähtud mind seal alles nädal aega tagasi . Kiiri oli mind tõepoolest saatnud vennalt trellpuuri laenama , et mõned mulle kingitud pildid seina lüüa , ja ma ajasin kõik oma valikulise mälu süüks , mis peale tekstiraamatu midagi kinni ei pea , aga tunnistage , luiskamise õigustamine pole just parim olukord inimesele , kelle läbiv tegevus , nagu lavastajad ütlevad , on moraalne vastupanu . Võin enda auks öelda , et kuigi ma ei sülitanud vangivõetud nõukogude partisani kombel oma lauanaabrile näkku ega sõimanud teda Juudaks kelneri kuuldes , kes parajasti serveeris kiievi kotlette , olin ma ühes , peamises küsimuses küll täiesti samurai aukoodeksi tasemel . Niipea kui Ilvese käppade all praksatas esimene oks , see tähendab kohe , kui ta viis jutu sellele , et organitel on ikka kangesti tarvis teada , mis minu vend jälle teeb ja nad loodavad minu abile , ma lausa röögatasin : " Ei iial ! " Võtke arvesse , et see polnudki imelihtne , sest vahetult enne koostöö ettepanekut oli Ilves tükk aega jaganud komplimente minu näitlejaandele , mida on ju meeldiv kuulata isegi organite suust . Minu suureks üllatuseks oli kohtumine sellega ka sama hästi kui läbi , sest Ilves ei kavatsenudki hakata mind ümber veenma , vaid palus ainult homseni asja üle järele mõelda ja kaaluda hoolikalt kõiki tagajärgi , mis keeldumisega võivad kaasneda . Nimetanud järgmise kohtumise kellaaja , ta lahkus , jättes kiievi kotletid söömata . Otsustasin päästa gurmaanide au , aga kui olin mälunud pruunistatud valget liha poole vaatuse jagu , sain aru , et olen oma võimeid ülehinnanud . Konjakit ja kohvi polnud Ilves tellinud , seepärast läksin hotelli baari ja tegin tavalise koguse , kolm korda sada . Minu kõrval istus valuutaprostituut ja ma sain ta tunni ajaga niikaugele , et neiu oli valmis peale maksma , kui kutsun ta enda poole numbrituppa , aga õnneks taipasin säärase ettevõtmise mõttetust enne kui hilja . Maksin arve ja läksin hotelli fuajeesse , mis oli täis kümmet sorti välismaalasi , aga nende seas polnud ühtki , kelle juurde võinuksin astuda ja rääkida oma murest . Olin nii üksi nagu ehk vaid peale õnnestunud etendust , kui eesriide langemise järel garderoobi sisenedes ja teiste näitlejate lõõpi kuulates mõistad , et tegelikult ei mõista sind keegi . Sõitsin üles numbrisse , aga ei leidnud sealgi rahu ja tulin järgmise liftiga alla tagasi . Püüdsin endale sisendada , et lahti pole õieti midagi , ütlesin täna Ilvesele ei ja ütlen homme niisamuti , aga ma olen paaris revolutsiooniteemalises näidendis mänginud osasid , kus vahistatu annab lõpuks teised bolševikud välja , ja kuigi mina olin vabaduses , valdas mind halb eelaimus . Hakkasin mõtlema , mis on need tagajärjed , millega Ilves mind ähvardab , aga midagi ei tulnud pähe . Lõpuks meenus korter - Kiiri unistused soojast vannitoast ja tualetist , ja ma kujutasin ette , mis näo ta teeb , kui kuuleb , et peab jääma veel paljudeks hooaegadeks meie koridorikemmerguga kööktuppa . Teatriliidu ekskursiooniga pidime kevadel sõitma Itaaliasse piiniaid imetlema , selle mõtte võis nüüd samuti maha matta . Ja siis meenus mulle Hamlet ... Tundsin , kuidas konjakiga allaloputatud kanaliha tükk hakkab maos siplema , uppuja kombel üles hapniku kätte pürgides , ja läksin suurte kauboisammudega hotelli kahheltualetti . Minu mälu pole ühti nii lühike , nagu olin äsja Ilvesele valetanud , mul seisis hästi meeles , kuidas ma peale lavastajalt kuuldut - kavandatakse Shakespeare'i surematut tragöödiat , mina isa kaotanud õnnetu noormehe rollis - olin mitu ööd nagu Ikaros lennuki või muu õhusõiduki abita planeerinud linna kohal . Ja nüüd , kus peanäitejuht võib-olla juba kahe nädala pärast hullumajast väljas , nüüd võidakse mulle öelda , ei . Kaarel , kulla mees , sul ikka vend dissident , me ei saa sinule säärast vastutusrikast osa usaldada . See mõte mahtus mulle küll pähe , aga ei meeldinud . Midagi niisugust olin tegelikult kartnud sellest päevast peale , kui hulk aastaid tagasi Krimmist filmivõtetelt saabudes vennanaiselt kuulsin , et Mart on juba rootsi kardinate taga . Aga siiani oli kõik tänu mõnele eestkostjale ja heale õnnele ning ma ei tea veel millele laabunud . Päästnud kanatüki vabadusse , andsin talle veega hoogu takka ja läksin eesruumi . Valamu kohal rippus peegel ja ma nägin mulle vastu jõllitava noore , kuid räsitud mehe laubal kortse , mida mööda võinuks sõita saaniga , ning silmi , halle ja ähmaseid nagu Läänemeri augustist juulini . Tahtsin suud loputada , aga kui lõuapärad lahti tegin , kukkus hammaste vahelt põrandale tilluke kuningakroon . Kummardusin , et seda üles tõsta , kuid minust jõudis ette eiteakust ilmunud rott , kes kroonist kinni haaras , saagiga aknalauale ronis , mutatsiooniga omandatud tiivad välja sirutas ja sööstis nagu Bulgakovi tegelane haisvasse Moskva taevasse . Et hullusest pääseda , püüdsin ette kujutada , kes võiks teatris minu kaitseks välja astuda . Direktor oli organitega seotud sama peenikeste niitidega nagu need , millega juhitakse marionettnukke - kui ta juba " Naises merelt " oli lasknud lahevee kollaseks värvida , sest kostüümid olid mustad ja valged , siis minust saab ta lahti ainsa minutiga . Kõik tundemärgid ennustasid kurja ilma . Tammed Ihina mäel sahisesid juba teist päeva ilma märgatava tuuleta . Ja all rannas rullusid harvad madalad lained tugeval kohinal teokarpide ja adruga kaetud liivale . Neid ennustusmärke tundis Oit Kaarep juba lapsest saadik . Aga täna õhtul alla randa minnes ei pannud ta neid tähele . Tema mõtted olid tegevuses palju tähtsamaga kui ilmamärgid . Täna pidi lõplikult selguma , kas Anna nõustub temaga Rootsi põgenema . Oli viimane aeg . Rihmuküla paadid olid kõik juba eelmistel öödel lahkunud . Oit Kaarep oli viivitanud . Ja seda ainult Anna pärast . Jah , Anna oli Oidi saatus . Seda tundis ta täna selgemini kui kunagi enne . Esimest korda oli ta seda aimanud juba siis , kui Maanus Ruukel , Oidi kauaaegne kalasulane , oli Anna enesele naabersaarelt naiseks toonud . Kuidas Maanus Anna oli leidnud , seda ei saanud Oit õieti kunagi teada . Seda ei olnud ta Maanuselt kunagi küsinud ja Maanus ise ka ei olnud sellest kunagi juttu teinud . Kuid ega see Anna leidmine olnud imegi Maanuse-taolise poisi juures . Suvel , kui võrgud olid merest välja võetud ja randa kuivama riputatud ning kui teised kalasulased ruttasid mandrile heinatööle , võttis Maanus oma bajaani rihmapidi õlale ja hulkus rändpillimehena ühest rannakülast teise . Maanus ja tema pill olid kõikjal tuntud ja oodatud . Eriti tüdrukute juures . Ühelt niisuguselt pillimatkalt sügiseseks kalapüügiajaks tagasi tulles oligi Maanus Anna kaasa toonud . Nad olid juba Anna kodukülas abiellunud . Anna oli tõmmu ja habras , kuidagi erinev Rihmuküla tüdrukutest , kes olid linalakad ja kondised . Ka oma olemuselt oli Anna hoopis teistsugune . Kui Rihmuküla tüdrukud olid oma kõnnakus ja kõnes aeglased nagu tormieelsed põhjalained , siis Anna sarnanes mere virvendusele südasuvises päikesesillerduses . Seda kõike märkas Oit juba õige varakult . Samuti ei jäänud talle märkamatuks ka Maanuse muutumine pärast abiellumist . See oli ilmselt tingitud poisi erakordsest kiindumusest oma nooresse naisesse . Enne nii mitmeski suhtes kergemeelne ja lõõpiv poiss oli muutunud kuidagi mehisemaks ja tõsisemaks . Annat hoidis ta silmatorkava helluse ja armukadedusegagi . Häda külapoisile , kes julges Anna kohta midagi öelda . Sellele tormas Maanus kas või käsipidi kallale . Ja Maanuse rusikaid teadsid Rihmuküla poisid ammust ajast . Oidi ja Maanuse läbisaamine ei olnud muutunud Maanuse abiellumisega . Neid sidus kauaaegne töö-ja lapsepõlvesõprus . Võib-olla seetõttu ei muutunud nende vahekorras midagi ka siis , kui Oidi pilk nii mõnigi kord jäi kauemaks peatuma Anna tõmmudel kätel , kui need nobedasti ametis olid kalasuitsutamisahjude juures . Ainult kord oli Maanus nagu möödaminnes tähendanud , et mees , kes julgeb Annat himustava pilguga vaadata , eluga ei pääse . Aga see ütlemine oli jäänud niisama naljaks Oidi ja Maanuse vahele . Maanuse abiellumine oli toimunud viimasel rahuaastal . Järgnevad aastad tõid Rihmuküllagi mitmesuguseid muudatusi . Ei olnud Oit Kaarepil enam mahti jälgida oma tundeid Anna vastu . Venelaste okupatsioon oli temast teinud " rahvavaenlase " ja " kurnaja " . Küüditamisest , mille ohvriks langes nii mitmeidki Rihmuküla perekondi , pääses Oit ainult juhuse tõttu . Ega järgnev Saksa okupatsioongi toonud tagasi endisi aegu . Aga nüüd oli vähemalt isiklik julgeolek jälle rohkem kindlustatud . Nüüd , kus igapäevane töö tõi ta jälle Anna lähedusse , puhkesid endised tunded uue hooga . Need olid vahepeal nagu küpsenudki ja selgemaks saanud . Nüüd tundis Oit , et ta tõepoolest Annat armastas , - armastas selle imelise jõuga , mis sundis teda otsima iga sobivat hetke Anna läheduses viibimiseks . Ta püüdis oma tundeid küll varjata , aga seda tugevamini hakkasid need mässama ta sees . Oli öid , kus ta unetult viskles voodis , nähes ümbritsevas pimeduses aina Anna tõmmut nägu ja naeratavat suud . Kindlasti ei jäänud Annale märkamatuks Oidi tunded tema vastu . Aga ta ei lasknud millegagi välja paista , kas Oidi tunded olid talle meeltmööda või mitte . Võib-olla aimas Maanus midagi . Aga temagi ei reetnud ennast Oidi ees . Nähtavasti nende sidemete tõttu , mis teda sidusid Oidiga . See oli pingutav ja erutav olukord , milles Oit nüüd elas . Kuid ta ei olnud suuteline leidma mingit lahendust . Siis aga astusid välised sündmused ise abistavalt vahele . Kui sakslased 1944. aasta talvel asusid teostama sundmobilisatsiooni , pidi Rihmuküla andma mõned mehed . Kalasulaste hulgast muidugi . Mobiliseeritute hulgas oli ka Maanus . Maanusest oldi üldiselt arvamisel , et ega ta ennast lase milgi tingimusel mobiliseerida , vaid hüppab rettu - läheb " lennuväkke " , nagu öeldi - , nagu paljud seda teha ähvardasid ja tegidki . Seda suurem oli kõigi üllatus , kui Maanus siiski näiliselt üsna kerge südamega kodust lahkus ja enesele sõdurikuue selga laskis tõmmata . Mis temaga oli ? Kas oli tal Annaga midagi kodus juhtunud või oli mõni muu põhjus , seda ei saadudki tol korral teada . Aga aimama hakati nii mõndagi , kui suvel Oidi ja Anna vahekord ka eemalseisjatele märgatavaks hakkas muutuma . Oiti ja Annat nähti rohkem kui paar korda kahekesi koos ka siis , kui töö neid selleks ei sundinud . Et sellest siis külas ka mitmesuguseid jutte tekkis , oli endastmõistetav . Kas need jutud ka Maanuse kõrvu ulatusid , jäi saladuseks . Maanus igatahes ei käinud suve jooksul kordagi kodus . Öeldi olevat rindel . Oit teadis muidugi rohkem kui teised , aga lõplikku selgust polnud temalgi . Sest Anna oli tõepoolest mõistatuslik naine . Oli hetki , kus Oit arvas ennast juba päris sihi lähedal seisvat - Anna laskis paista , nagu ei oleks Maanust kunagi olemas olnud . Kuid siis jälle oli ta äkki nii kauge ja võõraski , et Oidil hakkas imelik . Niisugune pingutav mäng kestis läbi suve . Selles mängus ununes Oidil kogu ümbrus ja tõeluski . Alles siis ärkas ta , kui Rihmuküla hakkas kuulma mandrilt pahaendelist kahurimürinat ja kui öösiti hakkas vargsi kaduma Rihmuküla paate koos inimestega . Siis oli Oidil korraga selge , et nüüd peab ka tema ja Anna vahekord lõplikult lahenema . Oli juba videvik , kui Oit alla randa jõudis . Ainult vahetevahel heitis täiskuu oma valgust läbi rebenenud pilveloori . Oit tundis , kuidas ta süda kergelt kloppis - kas Anna tuleb või ei ? Kui ta päeval Annale oli öelnud , et tal on temalt õhtul rannas paadi juures midagi väga tähtsat küsida , oli Anna korraks pilgu temale heitnud ja päris rahulikult , nagu mingist tavalisest asjast kõneldes lausunud : " Eks vaatame ! " Seal kerkiski paadi tume siluett pimedusest esile . Teokarbid krigisesid kergesti Oidi sammude all . Jõudnud paadi juurde , toetus Oit seljaga vastu selle kaldale tõmmatud nina ja jäi kuulatades küla poole vaatama . Tammed Ihina mäel kohisesid endises salapärases rahutuses . Kuid Oidi kõrvad püüdsid läbi selle kohina hoopis midagi muud . Kas ei kriuksu üleval lattaia värav , mille kaudu Anna peaks tulema ? Ja siis kuuliski Oit selgesti värava kriuksumist . Ning paar minutit hiljem kostis ka kerget teokarpide kriginat , mis kuidagi nagu ettevaatlikult lähenes . Oidi süda lõi kuuldavalt ja meelekohad tuksusid tugevasti . Hetke pärast lähenes Anna habras kuju paadile . Kuu heitis jälle viivuks valgust üle vee . Anna tõmbus ehmunult paadi varju , tihedalt vastu Oiti . " Ma tean , miks sa mind siia kutsusid , " ütles ta siis kergel väriseval sosinal . " Kui sa seda tead , siis ei ole mul tarviski enam rohkem küsida . Sest kuna sa tulid , on mul vastus käes . Eks ? " ütles Oit omakorda . Anna haaras kahe käega Oidi kaelast kinni ja ütles : " Ma olen nõus sinuga ükskõik kuhu kaasa minema ! " Oidi huuled lämmatasid Anna sõnad . Samal hetkel raputas Anna end võpatades Oidi embusest lahti . Võrgumaja poolt kostis nagu kerget kobinat . " Mis see on ? " küsis Anna ehmunult . " Ah , ei midagi . Unine vares , " rahustas Oit . Siis tuli uus kuum hoog üle Oidi . Raske ja vallutav . See oli kui paisu murdumine . Anna värises sõnatult Oidi vallutavate käte vahel , kui Oit ta paati tõstis . Ainuke , mis ta hetkeks kuuvalguses päris juhuslikult veel märkas , oli " nr. 114 " paadininas . Järgmisel päeval oli Annal ja Oidil palju tegemist ja pakkimist . Nagu ikka inimestel , kes asutavad minema pikale ja otsustavale teekonnale . Ja nad ei oleks enam varjanudki oma kavatsust , kui keegi sel päeval oleks selle vastu huvi tundnud . Aga nüüd oli igaühel iseendaga palju tegemist . Ärasõidu aeg oli määratud õhtule , kui ilm juba on muutunud täiesti pimedaks . Kuu oli jälle pilvedesse mattunud , kui Oit ja Anna oma viimased kompsud paati tõstsid . Kohin Ihina tammedes oli veelgi tugevamaks muutunud kui päeval . Kui Anna oli paadi pärapingil istet võtnud ja suurrätiku endale tihedalt ümber sidunud , tõmbas Oit ankru rannaliivast välja ja tõstis tasakesi paati , et kett mingit äraandlikku kolinat ei tekitaks . Kuigi valve rannas oli viimastel päevadel üldise paanilise meeleolu tõttu muutunud nõrgemaks , pidi siiski ettevaatlik olema . Oit oli just paati lahti lükkamas , kui võrgumaja tagant kostis kiviklibu rabisemist . Samal hetkel ilmus nähtavale ka tume kogu . Oit ja Anna võpatasid . Oidi käed lasksid hetkeks paadiservast lahti . " Tere õhtut ja jõudu ! " ütles võrgumaja poolt tulija . Oit ja Anna võpatasid uuesti . " Maanus ! " ei suutnud Oit üllatust tagasi hoida . " Mina jah ! " vastas Maanus . " Jõudsin nähtavasti just õigeks ajaks kohale , et veel viimasele lahkuvale paadile pääseda . " Ja siis uuesti , pöördudes Oidi poole , kes ikka veel ei olnud toibunud esimesest üllatusest : " Mis me veel ootame , lükkame paadi lahti ! " Maanuse hääl kostis rahulikuna ja kindlana . Oit pani nüüd koos Maanusega oma käed uuesti paadi külge . Tasase sahinaga jooksis paadi kiil mööda põhjaliiva . Mehed astusid veel paar sammu vette , kuni paat oli põhjast lahti , ja hüppasid siis paati . Anna oli kogu aeg sõnatult oma kohal istunud . Ta tundis , kuidas mitmesugused mõtted äkki jooksid risti-rästi läbi pea , ilma et ta neid suutnuks koguda . " Kas mootor on korras ? " küsis Maanus rahulikult ja asjalikult . " Ja kas bensiini on küllaldaselt ? " " Jah , " vastas Oit . Siis astus Maanus paadipärasse rooli juurde , istudes Anna kõrvale . Oit laskis Maanusel segamatult toimida . Ka nende endisaegsetel kalaretkedel oli Maanus alati rooli hoidnud . Maanus käivitas mootori ja kui mootor pärast esialgset surtsumist tasase pobinaga töötama hakkas , juhtis ta paadi endastmõistetava kindlusega Karineeme suunas , kustkaudu Rihmuküla paadid pääsesid avamerele . Nüüd laskus paati raske vaikus . Oit ja Anna ei suutnud ikka veel toibuda kõigest sellest , mis mõne hetke jooksul oli ootamatult sündinud . Ka Maanus vaikis . Ta pilk oli suunatud otse ette pimedusse . Ainult käsi surus kramplikult roolipidet , nii et sõrmenukkidesse lõi valu . Aga seda Oit ja Anna pimeduses muidugi ei märganud . Paat libises ühtlase kerge vabinaga mööda musta vett , millest puhuti jooksid üle kuuvalguse virvendused . Karineemest möödunud , lõi paadile äkki tugev lainetus poolristi vastu . Kuid see ei heidutanud ühtki paadisviibijat . Selleks olid nad kõik juba liigagi harjunud merega . Tuul hakkas üha tugevamaks muutuma . Seda olidki Ihina tammed ennustanud . Järjest sagedamini hakkasid lained vett paati paiskama . Oit võttis kühvli ja hakkas vett välja kühveldama . Maanus hoidis endiselt roolipidet , ainult hetkelistes kuuvalguse jugades pilku kompassile heites . Anna istus vaikselt ja kühmutõmbunult Maanuse kõrval , kuid hoidus küljega Maanust puudutamast . Öö edenes pikaldaste sammudega . Tuul muutus veelgi tugevamaks . Aga õnneks ei olnud ta enam vastu , vaid pooleldi selja tagant . Kogu selle aja jooksul ei olnud paadisolijad sõnagi vahetanud . Kui hall hommikuvalgus hakkas madalate pilveräbalate all pikkamisi murdma seni ümbritsenud pimedust , nägid kolm paadisolijat enda ümber ainult rohekashalli kobrutavat vett . Vaid ajuti , kui veel madalas asuv päike lõikas läbi pilvede , muutus vesi kollaseks . Kui päike oli juba üle keskpäeva jõudnud , muutus ilm ajutiselt selgeks . Aga tuul püsis endiselt tugev . Arvestuste järgi oli sõidetud juba üle poole teest . Ükski paadisolijaist ei olnud veel üksteise otsa vaadanud . Nagu sõnatus kokkuleppes oli püütud seda vältida . Nüüd aga tõusis Maanus äkki roolipingilt ja tema suust kostis metsik naer , mis kostis isegi üle tuule vingumise ja lainete kohina . Oit ja Anna pöördusid üheaegselt Maanuse suunas . " Arvete õiendamise tund on saabunud ! " hüüdis Maanus . " Sellest paadist astuvad maale ainult kaks inimest ! " Samal hetkel laskis ta roolipideme lahti , mida ikka veel poolküürutades oli püüdnud hoida , ja tõmbas taskust pussnoa välja . " Maanus ! " kiljatas Anna . See oli esimene sõna , mis ta eile õhtust saadik lausus . " Ahaa , nüüd olen ma jälle Maanus ! " karjus Maanus üle tormi . " Kas ma üleeile õhtul teil ka meeles olin , üleeile õhtul samas paadis ? " Maanus lükkas Anna kõrvale ja astus paadi libedal põhjal komistades üle pingi Oidi poole . " Ma oleksin võinud sind juba üleeile õhtul rannas tappa , aga pidasin siiski paremaks teha seda hiljem merel . Ja praegu on su tund kätte jõudnud ! " Oit oli veekühvli käest visanud ja seisis kahvatuna paadininas . Ta tundis , et nüüd seisab ees võitlus elu ja surina peale . Ka tema tõmbas taskust pussnoa . Maanus astus järgmisest pingist üle , paadi märjal põhjal jälle komistades . Nüüd lahutas teda Oidist vaid üks samm . Mõlemal mehel oli raskusi kõikuvas paadis tasakaalu hoidmisega . Paat viskles ilma roolita veelgi metsikumalt . Maanus ja Oit varitsesid teineteist metsloomapilgul . Kõik muu oli nende silmis muutunud ähmaseks uduks . Anna , kes oli kogu aja nagu tardunult istunud pärapingil , karjatas uuesti ja viskus oma istmelt meeste suunas . Samal hetkel tõusis Maanuse käsi . Anna haaras sellest selja tagant kinni . Ka Oidi käsi pussiga oli tõusnud . Ja langes samal hetkel . Kui Rootsi rannavalve järgmisel päeval leidis Gotlandi saare rannalt pooleldi veega täitunud mootorpaadi nr. 114 , oli valvemeeskonna esimeseks mureks paadi pärapingil lamava noore naise päästmine . Teadvusetu , ja noahaav paremas käes , oli naine nähtavasu kellegi poolt pingi külge seotud , et lained teda üle parda ei uhuks . Kantud rannavalve majja ja toibutatud , ärkas naine sel määral meelemõistusele , et küsida : " Kus ... on ... Maanus ... mu mees ? " Peremees , ma poleks seda mustakaanelist näpuga puudutanud , oleksin riiulisse jätnud , aga ma pean tänusõnad kirja panema . Tõmbasin musta kalingurköites teiste kõvakaaneliste vahelt välja , paber oli neitsilikult puhas ja lõhnas liiga värskelt , lõhn äratas kahtlust ja kiusatust . Kas Sa tahtsid siia kirja panna päeva jooksul juhtunu - kes varba vastu kivi lõi , mis suunast tuul tormas , kuidas haug abajas ladistas ? Milleks sellised tahtmised ? Ma kõhklen ega püüagi ennast õigustada , ja ometi alustan valge paberi määrimist . ( Ma tahtsin pilada ennast selle viimase ütlemisega , eks ju ? Ja panen selle ütlemise sulgudesse . Sulud kui õieli küünarnukid , kaitseks teiste sõnade pealetungi eest . ) Ma olen Sulle tänulik . Ma tänan , et Sa mind kaasa võtsid . Aitäh , et Sa mulle oma saart näitasid . Palju tänu , et Sa mind siia jääda lubasid . Kui Sa ka kõhklesid , siis igatahes ei näidanud Sa seda välja , küsisid ainult , et kas ma mõtlen tõsiselt . Jaa , muidugi ma mõtlen tõsiselt , ma polnud kaua aega midagi nii tõsiselt mõtelnud , veensin Sind õhinal . Tegelikult ei mõtelnud ma midagi , lihtsalt jäin . Ja Sina näitasid mulle oma elamist ja olemist ja panipaiku , kus mis on . Kas Sa olid meelitatud sellest õhinast , millega ma saart sisse ahmisin ? Kas Sa jälgisid heakskiitvalt muheldes minu sebimisi ? ( Või lihtsalt teesklesid külalislahkust , olude sunnil ? Või oli minu nõretav tänulikkus võlts ? Jälle sulud , märkamatult pugesin sulgudesse . ) Ma ei öelnud ju Sulle , et ma siiajäämisest ( või sulgudest ) endale pelgupaika otsin - mille või kelle eest ? Lihtsalt tulin , nägin ja jäin . ( Kas ma kasutan sulgusid siis , kui valetan ? ) Kellele ma siin luiskan - meri ümberringi , meri igas aknas , igas ilmakaares ? Ma olen õnnelik . Ma olen rahulik . Olen oma koha leidnud . Olen vang omal vabal tahtel . Aga mul on tunne , et ma teen pattu . See on ju patt . Peremees , võtta lahke pererahva tagatoa riiulist musta kalinguri köidetud kaustik ja kritseldada see täis varesejalgu , mida keegi peale minu lahti ei mõtesta , ja sageli ei saa ma ise ka nendest konksudest aru . Ma ei kavatse pidada päevikut . Ma ei taha kirja panna tõesti sündinud juhtumeid . Ma vabandan Su laste ees , kes kunagi kogemata tõmbavad linnuraamatute ja Thomas Manni köidete vahelt välja selle mustakaanelise , heidavad pilgu peale ja kehitavad õlgu - võõras keel , loetamatu käekiri . Ma tahtsin Sulle vaid tänusõnad kirja panna . Ja ma palvetasin tõesti kõigi Sinu saarte haldjate või trollide poole - päästke mind ära kiusatuse seest , ärge jätke mind siia laua taha konutama ! Kas Sa tead oma saare ümbermõõtu , kas oled veepiiril samme lugenud ? Ma jõudsin tuhande kahesajani , siis libises jalg , lõin kukkudes küünarnuki marraskile , sain märjaks , hahk lendas pesalt minema . Ma ei oskaks selle ümbermõõduga nagunii midagi peale hakata , milleks mulle teadmised ? Maja põhjapoolsel seinal ripub üks kaart , olen üritanud aru saada , mis nendest akendest on näha , olen üritanud ja loobunud , lihtsalt silmapiiril on teised saared , kuhu mul ei ole asja , kuhu ma nagunii ei pääse , saared on samasugused paljad ja karused . Ma loodan , et nendel pole ühtegi maja , inimesed jäägu silmapiiri taha , see tähendab eikuhugi . Ma tänan Sind , Peremees . Kadakad on Sul maadligi , roomakil tormide käes , litsuvad ennast vastu miljonitevanust ( kuus nulli või rohkem ? ) graniiti , mille jääaeg tuhandeid aastaid ( mitu nulli , mitu eimiskit ja kõike ? ) tagasi siledaks lakkus . Adruribast rammu saanud lepad oled Sa maha raiunud ja saunapuudeks riita ladunud , kas peab Su kivilahmakas kõigile tuultele valla olema ? Ma olen eluaeg võsaga võidelnud ja alla andnud , las vohab . Ma olen rahul võsa ja sääskedega , ilma ja inimestega , sest neid ei ole siin . Hea , et Sa isegi sõudepaadi ära viisid , nii ei jätnud Sa mulle mingit võimalust plehku panna . Oige aeg on siis käes , kui Sa tagasi tuled . Ära kiirusta , ma ei kavatse konnakudu kohal kenitleda ega jääda purju ristikheina lehast , ma parandan Su kaminalõõri ära ja otsin endale muud tegevust , ma tahan kasulik olla . Aga oleksid võinud heita kaminasse kõik kaustikud ja pliiatsid , tõmmata seinalt maha paberitüki , kus on kirjas ALLMANT ALARMNUMMER 000 , jälle nullid , mis tähendavad kõike . Mina ei helista kuhugi ja päikesepatareid katusel on tühjad , vähemalt Sinu kinnitust mööda pole siin ei raadio kuulamise ega pildikasti vaatamise võimalust . Päikesepatareid , kurat küll , mida kõike inimene välja ei mõtle . Kas pidi taevane elekter muutma maakera suureks vannitoaks ja tõstma merepinna nii kõrgele , et lõpuks tuleb ronida majakatusele magama , tuleb ronida mastitippu , valge lipp käes ? Meie kandi madalad savisaared ronivad juba praegu enesekaitseks veest välja , lõpuks on kõik laiud ja rahud otsapidi mandris kinni , kahjuks . Siis pääsevad sõdalased ja kraavikaevajad ja postikandjad ja kunstlillede müüjad ja reklaamiagendid kuiva jalaga sinna , kuhu neil muidu poleks asja , kus neid keegi ei oota , ja lõpuks antakse nende ülemvõimu ees ikka alla , tõmmatakse valge plagu mastitippu , endal laevakiilud mudas kinni . Küll on vee all piilus uued saared , mis ühel heal igavikul päevavalguse kätte ilmuvad ja oma elu alustavad , ikka kiviklibust kõrge kuusikuni . Siis tuled Sina ja muigutad põlglikult suud ja kihutad metsast mööda ulgumerele - pole need enam saared ega midagi , liiga palju on puid , ei õhku ega avarust . Just nii , Peremees , otsigem oma saart , mis pole veel sündinud . Miks Sa minult midagi ei pärinud , ma oleksin Sulle mõne loo kokku luisanud , midagi enam-vähem usutavat ja võimatut , mille peale Sa pead vangutades nõustuksid , jaa , see on tõepoolest mõjuv põhjus siiajäämiseks . ( Siin ei saa ma teada , kas olen tapnud inimese . Sulud , sulud , võtke mind oma kaitsvate tiibade varju ! ) Peremees , ma pajatan Sulle ühe loo , kannata välja ja unusta ära . Mullu lumetul ja soojal veebruarikuul helistati mulle linna Oma Saarelt ja teatati , et mu suvemajja ( osmikusse , hütti , ei mingit võrdlust Sinu häärberiga ) on sisse murtud . Naabrid olid autoga sõites märganud , et ühe akna kardinad lehvivad tuules . Mindi uurima ja ehmuti . Minagi olin kogu pika sõidu ajal linnast saarele üpris löödud , sest siiani ei osanud ma röövimiste peale mõeldagi , niivõrd turvaline tundus saar olevat . Lahkudes keerati küll uks lukku , aga võti jäeti ette , see pidi näitama , et pererahvast pole kodus , et majjaminek või äraminek on tulija otsustada . Alles mõni aeg tagasi toetati lihtsalt luuavars vastu ust , nüüd on kõigil luudade asemel tolmuimejad ja neid ei jäeta trepile vihma kätte , neist pole uksepidamiseks asja . Jõudsin kohale hilja õhtul , ülesõit oli kõle ja troostitu . Maja oli kõle ja troostitu , sissetaotud aknale olid naabrid papitüki ette löönud . Lülitasin elektri sisse , tõin kaevust vett , keetsin kohvi . Esialgu näis , et midagi hullu pole juhtunud , ainult tagatoa aknaalune lamats oli klaasikilde täis ja räästa all ragises kulu astumise all . Tegin ringi ümber maja ja läksin naabrite juurde , seal oli elusooja . Naabrid olid ärevil , nad polnud varem midagi sellist näinud . Nüüd on siis linn maale jõudnud , nüüd algavad jutud ja näpuga näitamised , arvas naabrimees , nüüd on mooridel lõksutamist . Ütlesin , et mina küll kedagi kahtlustada ei oska ega taha , aga keegi oleks nagu näkku sülitanud . Hommikuvalgel korjasin klaasikillud kokku ja riputasin märja teki kuivama . Võtsin aknaraami kaenlasse ja kõmpisin küla peale , oskajad mehed panid terve klaasi ette , kirusid ja pärisid , mis kadunud . Ütlesin , et polnud isegi mingeid jälgi laaberdamisest või hooramisest . Äkki olid mehikesed lendavatelt taldrikutelt , need pidid siinkandis ringi tiirutama . Tulid sulle järele , aga sa hoopis mandril . Miks nad siis inimese kombel uksest ei tulnud ? Küsi hulle . Ju nad siis polegi inimesed . Panin akna paika ja sõitsin linna , ei osanud midagi ette võtta ja vaevalt sinna teist korda sisse trügitakse , nähti ju ilmselt , et siit majast pole midagi võtta . Tulin saarele tagasi alles aprilli lõpus saunapuid tegema , külamehed olid terve virna kasenotte kohale vedanud . Maja oli alles . Katus peal . Korsten püsti . Miski ei väärinud meenutamist . Tegin sauna ja magasin kümme tundi järjest , olin koju jõudnud . Järgmisel päeval avastasin üht-teist ebameeldivat . Mul õnnestus küll rahulikuks jääda , vähemalt esialgu nentisin vaid kaotusi , ei tuuseldanud õues ringi ega tormanud küla peale kiruma - mis veel , rohelised kaabakad , mida te veel ära olete krabanud ? Paar saeketti . Binokkel . Päikeseprillid . Ja piibel . See tegi kurjaks . Läinud sajandi lõpus trükitud , nahaga üle tõmmatud puukaaned käisid vasknaastudega klõpsti kinni . Mulle meeldis arvata , et hoolimata elanike liikumisest ja võimude vahetumisest oli see raamat ikka öökapil seisnud ja sinna pandi elusündmusi kirja , kes tuli , kes läks . " Sa ei pea mitte võõra vara himustama " - kas need viijad loevad seda ? Lihtsalt saadi aru , et raamatu saab rahaks teha , mis muud nendest pättidest arvata . Pätid ja vargad keset merd ja rahu ! Ja postimees , kes mulle lohutuseks oli ajalehtede vahele Johannese evangeeliumi pistnud , teadis rääkida , kuidas lapsed öösel hirmunult nutsid , kuidas koer ulus ja õue peal helendas suur tulipunane kera . On Jumala inglid ja Saatana inglid , seletas usklikuks ärganud kirjakandja , aga ka tema ei osanud mulle kuidagi põhjendada , miks peavad need inglid aknaid lõhkuma . Ja saare põhjatipus oli nähtud hirmsat koletist , kes tegi kõva häält ja halvas kõik nägijad liikumisvõimetuks . Kas koletised loevad piiblit , pärisin ma jonnakalt ja solvunult . Tühja sest vargusest , ma olin kaotanud paiga , kuhu ikka olin kippunud , saar oli mulle poisipõlve kruusaauk mäeperves , lemlene tiik keset alevikku , metsatukk keset viljavälja , kõik ikka omaette ja eraldi , nii näiliselt ja lapsemeelselt turvalised ja kindlad . Ma ei tahmud elada majas , mis oli ennast rüvetada lasknud , kas see on piisav põhjus siiatulekuks , Peremees ? Siis sain ma kirja . Kas siin postilaev käib . Peremees ? ( Ei käi siin mingit laeva ! ) " Pöördun lugupidamisega Teie poole ja loodan , et nii kiri kui juurdelisatud materjalid pakuvad Teile huvi . Olen veetnud Teie isa kõrval raskeid aastaid ja see minevikukoorem rusub mind ka praegu . Mind on eluaeg alusetult süüdistatud . Lugege läbi , mul on siin kõik kirjas . Mina ei ole milleski süüdi . Mina tahan oma head nime taastada . Palun võtke minuga ühendust . " Umbes selliselt seisis seal kirjas , ja veel , ja veel , nõretavalt ja segaselt ja vihastamapanevalt . " P. S. Minu kaastunne Teid tabanud õnnetuse puhul . Loodan , et võtate tarvitusele vajalikud abinõud enda julgeoleku tagamiseks . " Allkiri . Kuupäev . Aadress . Ma ei tahtnud midagi teada . Mis õnnetus , mis rasked aastad , mis abinõud , mis see minu asi on , mis see võõra vanamehe asi on ? Ma ei tahaks midagi meenutada , ma tahan säästa ennast , ma ei taha vaevata Sind , Peremees . Lappasin vanainimese korraliku lapsekäekirjaga täiskirjutatud lehti , kõik ammune oli kaunis ja kauge - kodu , poisipõlv , vanemad , mängumaad , seakarjas käimine - , kõik oli kirja pandud , kõigest libistasin silmadega üle , pärissündmused algasid hiljem , vanamees kirjeldab pikalt ja põhjalikult vangi argist elu , naudiskleb näljapaistetuse ja kartulikoorte meenutamisel , selleks et ... Milleks ? Ta ei selgita , miks ja kuidas vangi sattus , selline enesestmõistetavus tundus omamoodi meeldiv , vangis olid kõik . Orjadel pole mineviku algust . See ülestähendaja tahtis meenutamisega vabaks saada ! " Olen valinud Teid pihiisaks , " kirjutas vanamees , " sest Teie lihane isa ei kuule enam mind . " Ja veel . " Kui ma ise läheksin vabatahtlikult linnaplatsile ja alustaksin mäletamist , kui ma õigust taga nõuaksin , kisuks kärsitu rahvas mind tükkideks . Heateod on unustatud , ma tahan , et Teie tasakaalustaksite selle hälbimise . " ( Platsile , platsile , karjus rahvas ja karjusin mina , mis asja ta tülitab inimesi oma pihtimustega , oma valedega . Platsile , platsile , miks just mina , ma ei tea oma isast midagi . ) " Ma olen vana mees , minu jalad ei higista enam ja mul on hauaplats kinni makstud . Te peate minust aru saama . " Mina ? Miks ? Peremees , ma räägin Sulle ühe loo . Oleksin ju võinud selle loo ka vanamehele saata , et näidata inimese maise teekonna loomulikku lõppu , aga ma ei saatnud midagi , viskasin kogu paberilasu ahju . Mu ahjude lõõrid tõmbavad hästi . Meie saarel suri kena armas mutike , suri vanadekodus , iga vald peab oma sandid ära toitma . Sugulased andsid noorele autojuhile pudeli viina ja palusid kirstu kohale tuua . Kirst oli ammu valmis tellitud ja kinni makstud , mutike oli ammu vilets ja väeti . Noor poiss jõi koos sõpradega pudeli viina ära ja sõbrad tõid aina lisa juurde ja kui autojuht lõpuks mutikese kunagise kodu väravasse jõudis , tundus talle kogu kandam ehmatavalt kerge , aga poiss oli kuraasi täis ja õigustas ennast , et vanad inimesed kuivavad ikka pika elu jooksul kokku . Alles järgmisel päeval sai ta kuulda , et oli tühja kirstu kohale toonud , aga ta vaidles vastu ja valetas , et kirst oli kadunukese jaoks liiga väike tehtud , sugulased olid sumu arvel tahtnud kokku hoida , aga sugulased vastasid talle , et sellisel juhul tuleb kõõlused põlveõndlast pussiga läbi lõigata , et saaks jalgu sättida . Poiss läks ja tõi mutikese hoopis puldani sees kohale , ja matused peeti maha nagu matused ikka . Too vanamees , ausa nime tagasiihkaja , võttis kätte ja suri ära . Muidugi poleks ma sellest midagi teadnud , aga ma sain teise kirja . Kirjas oli kutse matusele , ja ma põgenesin . Kas see on piisav põhjus siiatulekuks , Peremees ? Ma tahaksin Sulle kuidagi kasulik olla - nii on vist kombeks öelda ? Peaksin teesklema tegutsemisvalmidust , kuigi see ütlemine kõlab õõnsalt nagu naeratus diplomaatilisel vastuvõtul - hambad paljad ja süda külm - , kuigi Sa kehitaksid minu agaruse peale õlgu ja jälgiksid minu toimekust umbusuga justkui mesilaste tantsu tarusuul - kah midagi , aga kas see just seda tähendab , mida meile püütakse selgeks teha , kas nad tõepoolest just selliselt midagi teineteisele teatavad , õielt õiele lendamise kogemusi edasi annavad - kes julgeb seda vandega kinnitada , käsi südamel ? Hea kord rahvast oli tihedalt koos kitsukeses toas , mille keskel pinkidel pärgade ja lillede vahel asetses kirst surnuga . Kalju seisis puusärgi kõrval , pilk udune , ja uuris ema kõhna koltunud , tõvevaevast kumatud nägu , mis polnud kirstuski minetanud ilu ja väärikust . Ema palgele oli tardunud heatahtlik rahu , teadmine , et kõik halb ja kuri on möödas , ta on ära pääsenud valust ja vaevast ning on selle üle just nagu uhkegi . Inimeses on palju salapärast ja käsitamatut , mõtles poeg . Kes ema õieti oli ? Mida tundis ema oma viimastel elupäevadel ? Paljukest oli Kaljul aega ja võimalust ja tahtmistki emaga kõnelda asjust , mis tegid pojale muret ? Ja ka ema elust ulatus Kalju kõrvu vaid argipäeva helinaid , mida pikal eluajal mitut puhku olid tõtanud summutama ülekohtu ja vägivalla tömbid rütmid . Mitmed sügavamad kihistused ema iseloomust ja siseilmast jäid pojale avanemata.- ja nüüd juba igaveseks . Kaduvik viibis selles väikeses toas , tema haare ulatus üle inimtajude piiri , lõpmatus laiendas oma valdusi , loodus kaitses kiivalt hõlmamatut saladust . Ema ei rääkinud kunagi iseenesest , vaid ikka aiast , ilmast ja mehest . Pärast Siberist tagasitulekut oli ta veel napisõnalisem kui Kalju lapsepõlveaegadel Tartus . Ent Kalju võis oma mälestustes ka eksida ja pakkuda tõeluse pähe soovkujutelma , nõnda nagu temaga elus nii mõni teinegi kord oli juhtunud . Teispool sarka , poja vastas seisis hallipäine isa , linaõiesinistes silmades vaikne kurbus . Viimaste kuude koorem oli ta päris kumarasse vajutanud . Tema jumalagajätt kaasaga , kellega oli abielus olnud üle kuuekümne aasta , oli väldanud pikki kuid , kus ta pidi nägema naise visa vastupanu üha tihenevale surmavarjule , kuni saabus lõplik allajäämine . Kust võttis jõu Otto , muldvana mees , et üle aasta üksinda põetada naist , teha koduseid toimetusi ja hoolitseda aia eest ? Kuigi poeg ja minia vahel natuke aitasid , langes pearaskus siiski temale , kes päevast päeva , ööst öhe talitas kaebamata , väsimust kurtmata haiget naist . Millisest ammendamatust allikast oli pärit ta jõud ? Mõnikord oli Kaljul tunne , et isa on igiliikur , mille labad pöörlevad elu mörditaolises massis järjekindlalt , peatumatult , kõrvalekaldumatult . Kas mina suudaksin lootusetult haige naise eest hoolitseda samasuguse innu ja ennastsalgavusega nagu isa ema eest ? Kas minus on nii palju ohvrimeelt ja ligimesearmastust ? Kalju heitis põgusa pilgu Ehale , kes seisis ta paremal käel , must siidrätt peas , silmalaud nutust punased , roosa kostüüm täidlase piha ümber pingul . Puusärgi päitsisse ilmus kirikuõpetaja , tugeva kehaehitusega keskealine mees , tegi paksu raamatu lahti ja hakkas kõnelema . " Me näeme isiksuse eri tahke , kunagi ei näe meie inimest ühekorraga tervikuna , " ütles hingekarjane . " Kord tõuseb esiplaanile isiksuse üks , kord teine külg , nii nagu igapäevaelu seda parajasti heaks arvab näidata , ja me ei saa õieti teada , mida inimene tegelikult endast kujutab . Inimene on saladus . Nõnda on lugu ka meie kalli kadunukesega . Ärgem küsigem , kes see naine oli . Meile aitab teadmisest , et vähemalt ühele inimesele ilmutas Jumal end tema läbi . " Juba siis , kui õpetaja sarga juurde ilmus , näoilme tasakaalukalt leinaline , silmis üle-aegade-pilk , aimas Kalju , et pastor hakkab rääkima inimesest kui saladusest ; kui tõesti nõnda juhtus , oli ta üllatatud ja tänulik , et hingekarjane vaatab asju umbes samamoodi kui tema , see mõjus lohutavalt . Muidugi , tõsi mis tõsi , elu kulgeb oma vääramatut rada ja kedagi ei maksa hukka mõista - ülim kohus pole inimese korraldada . Liikumatult sarga kõrval seistes mõtles mees äkki : ma ise olen endale kõige suurem saladus ! Kuid kellelegi ei lähe see korda , igamees on ametis iseenesega . Sellest pole lugu - olen üksi oma mööduva eluga , püüan , kuid päriselt ei loodagi selgust saada . Palava suveilma tõttu valitses toauberikus leitsak , elavate kehad hingasid ja koolnu vahajatel paledel peegeldus küünalde kuma . Mesilane eksis aknast sisse , tiirutas hämmeldunult ruumis ringi ; tema tajudes oli midagi segi läinud . Inimesed vehkisid sõnatult käte ja taskurättidega , millest mesilind sattus veel suuremasse segadusse ning laskus lõpuks punasele nelgile ühel leinakimbul , kust Eha ta kohemaid üles hirmutas . Mehele aimus naise liigutustes sihitut sebimist , mis oli teda Eha juures alatihti ärritanud . Jätku mesilane rahule ja mõelgu parem sellele , et siin lamab ämm , keda ta täna näeb viimast korda ; süvenegu ometi ! Kuid siis meenus Kaljule tormava virvarrina mitmeid aastatetaguseid pilte - ebameeldivaid , valusaid , hingelõhestavaid , ja ta parandas oma mõtet , heites naise poole mahenenud pilgu : ei , olgu nagu on , surma ei tohi süveneda , see hävitab elutahte ja tegutsemis- rõõmu . Kas polnud ta naine jäänud niigi liialt kauaks tegelema varjuderiigiga ? Õpetaja pani raamatu kinni , õnnistas surnut ja tegi ristimärgi . Turske fotograaf otsis rahvasummas paremat positsiooni , et võimalikult meeleolukalt jäädvustada Hulda Soa matuseid järeltulevatele põlvedele ; perekonnaalbumid ootasid täiendust . Suur ametirist kaelas , vahavalkjad juuksed langemas talaarikaelusele , lahkus pastor toast niisama tasa , nagu oli tulnud , jättes endast maha rusuva hüvastijätuatmosfääri , mida kuigivõrd ei suutnud lahutada õhku hõljuma jäänud tõotus ülestõusmisest ja igavesest elust . " Tulge lähemale , " kutsus Kalju kohmetuid matuselisi . . Jätame ema jumalaga . Kalmistul puusärki ei avata . " Ehagi ärkas tardumusest . " Ei avata ? " kohmas ta uskumatult ja kuidagi paaniliselt . Merehädalise pilgul vaatas naine mehele otsa , kuid Kalju ei vastanud ta õnnetule pilgule ega pööranud peadki ; seejärel liikus Eha hägune silmavaade üle avatud sarga poja suunas , kes seisis vanaisa kõrval ja silmitses hajameelselt vanaema kokkukuivanud keha piirjooni surnulina all . Rain märkas ema ülepingutatud ahastust , üle ta ilusa korrapärase näo libises pahakspanev vari . " Ei tehta jah , " kinnitas ta ema poole vaatamata . " Ei tehtagi ? " kordas Eha rabatult ja puhkes nii südantlõhestavalt nutma , et ta kibekortsuline nägu lausa ujus pisaraist . Nii abikaasa kui poeg teadsid väga hästi , mida ta oma sõnadega silmas pidas ja millise sündmuse kauge järelkaja see oli . Rain hammustas huult . Kalju ilme kivines . Tõelus , mis viimaste päevade ärevas saginas oli mõnevõrra tagaplaanile taandunud , andis endast jälle märku . Salamisi oli ju mees lootnud , et nende suguseltsi tabanud kurb sündmus aitab naise mõtteid vanast sissesõidetud roopast välja murda , kustutada tal meelest üht teist matust . Kuid Kalju lootus oli asjatu , võib-olla koguni lapsik . Mõned kaugemad sugulased ja muu võõram matuserahvas , kel polnud olukorrast õiget teavet , vahtisid piinlikkuseseguse mõistmatusega lahkunu miniat : kas tal tõesti oli nii kole kahju ämmast , et nutab lausa lahinal , olgugi kadunu lõpmata tore inimene ! Nii nähtava leina nägemine sundis mõnda inimest süümepiina tundma ja endalt küsima : kas mina olen võimeline nõnda nutma , kui minu ämm kord pöörab manalateele ? Oli teisigi , kellele Eha käitumine tundus võltsi ja teatraalsena . Natuke karedal häälel korraldas Kalju : " Võtame nüüd pärjad ja lilled . " Inimesed nihkusid lähemale , võtsid sarga ümbert ära pärjad ja rohked leinakimbud . Puusärgi kaas oli seina ääres toolidel . Ruttamata kummardus Kalju kaant tõstma . Mustjashall soliidne inglise kalevist ülikond , mille ta oli ostnud veel sügaval nõukogude ajal , kui välismaa rõivaid oli saada suhteliselt mõõduka hinna eest , tõmbus õlgadest pingule ; nii abikaasa kui ta ise olid viimastel aastatel kaalus juurde võtnud . Selle asemel et krapsakalt appi rutata , laskis poeg end oodata . Järsult , tungivalt noogutas Kalju Raini poole pead . Ta noorem poeg oli kord juba niisugune , et teda tuli pidevalt tagant torkida ja eest vedada . Viimaks loivas Rain kaane juurde . Kalju püüdis mällu suruda viimast pilti ema näost , meelde jätta viimast muljet . Must laudkaas sai vana naise viimase eluaseme katuseks . Hüvasti , lausus poeg mõttes ja asus kinni keerama ristikujulise peaga kruvi . Teisel pool sarka tegi seda aeglaste väljapeetud liigutustega lesk ise . Mitu meest matuseliste hulgast astus puusärgi juurde ja asis sangadest kinni , sark kerkis pinkidelt üles , mehed pöörasid selle jalgadega ukse poole ning kandjate vahel kergelt õõtsudes liikus kirst õue , kus ootas surnuauto . Sõnatult asetus rahvas bussi ja sõiduautodesse , et alustada sõitu kihelkonnakalmistule . Kalmistul värskelt kaevatud haua juures ( liiv oli veel niiske ja kuivamata ) ruttas neile vastu kandilise pea ja siilisoenguga pikk musklis kehaga noormees , kes meenutas pigem mõnd turvameest või mafioosot kui hauakaevajat . Vaiksel kuid kindlal häälel jagas ta kirstukandjaile juhatusi , kuidas ja kustpoolt peaksid nad oma kurva kandamiga haua juurde minema . Muld lõhnas , meeste kingad vajusid liiva . Kogemata astus Rain eesastuvale Andresele kanda . Koolivend komistas . Rain vabandas . " Pole lugu , " ühmas Andres vaba käega higist nõretavat otsmikku pühkides , ta oli pika vahemaa kalmistuväravast puusärki kandnud vahetusmeheta , ja ilm oli palav . Lõpuks tõstsid mehed kirstu lahtise haua kohale plankudele . " Nihutage siiapoole ! Ettepoole ! " kamandas kantpea haua päitsis , jalgupidi mullahunnikus , näol viril grimass , ise nõudlik ja karm kui surm . Tema meelest ei paigutanud kandjad puusärki küllalt kiiresti ja sujuvalt õigesse kohta . " Kaks meest , astuge kirstu juurest eemale ! Teine teiselt poolt ! Ei , teine teiselt poolt ! Nii ! Ülejäänud , võtke nöörid pihku ! Kaks meest eemale , nagu ma ütlesin ! " Kandjad ei saanud asjaga kuigi osavalt valmis ja noormees kortsutas nende arvatava juhmuse pärast kulmu . Lõpuks jäid neli meest haua ääres kantpealt uusi korraldusi ootama . Rain ja Kuke Karla , vanem töökojamees , juba mitu aastat pensionil , sumasid läbi hauast väljaloobitud liiva teerajale , kus enamjagu matuselisi hardas vaikuses jälgis toimuvat , käes lilled , naistel ka taskurätid ; pärjad ootasid oma järge naaberhauaplatside serva või puutüve najal . << Nöörid pihku ! Kas olete valmis ? Laske puusärk aeglaselt alla ! " Sujuvalt kadus sark matuserahva silmist . Mittemidagiütleval ilmel saatis kantpea kaduvat kirstu , ja kui see kerge tümpsatusega hauapõhja maandus , käsutas ta , et matjad laseksid nöörist lahti , seejärel kalpsas ise läbi liiva nende juurde ja tõmbas vilunud liigutusega köied sarga alt välja ning keris asjalikult kokku . Muldasängitamine toimus liiga kiiresti , selles oli midagi haavavalt räiget ja isegi labast . Jälle ilmus hääletult otsenagu Jeesus üle vee kirikuõpetaja , asetus päitsisse , kus äsja oli seisnud hauakaevaja , ja hakkas rääkima , tehes seekord märksa lühemalt , kui ennist surnut kodunt välja saates ; pärast sargaga askeldamist mõjusid ta sõnad rahustavalt ja lepitavalt , mõned naised pühkisid silmi ja nuuskasid summutatult nina . Vahepeal oli taevas kiskunud pilve , hakkas piserdama uduvihma , pannes värske mulla , kuuseoksad ja lilled igavikuliselt lõhnama . Haua- kaevaja ulatas labidaga hunnikuharjalt riibutud kuivemat liivasegust mulda kõigepealt pastorile , siis leinajate poole . Otto võttis mulda ettevaatlikult otsekui kallihinnalist seemet , millel ei või lasta pudeneda juhuslikult , kuhu juhtub ; aeglase liigutusega sirutas ta käe ettepoole , haua tühjuse kohale , ja laskis oma vanad sõlmiliste jätkukohtadega sõrmed kirstu kohal pikkamisi harevile , liivamuld rabises sõrmede vahelt puusärgi kaanele - mees koputas viimast korda naise tuppa . Kalju heitis oma peotäied palju sujuvamalt , täites poolmasinlikult kommet , tajudes küll sündmuse ainukordsust , kuid ta meeled olid tuimad , pea uimane , ema pikk piinav haigus oli teda pannud mõtlema iseenda lahkumisele ; vanemad olid üllatavalt hästi vastu seisnud aja põrmustavale jõule , kuid nüüd hakkas nende aeg otsa saama -ja seejärel on kord tema . Kalju käes . Muidugi sel juhul , kui vikatimehel on vähegi aimu agrotehnikast ja ta hoolib vilja küpseks saamise järjekorrast oma nurmel . Kõige nooremale Soale oli surm veel liiga kauge ja võõras , pigem midagi mütoloogilist kui tõeliselt eksisteerivat , asi , mis teda eriti ei puudutanud ; pealiskaudselt täitis ta kommet , kuulates , kuidas nii tema kui teiste pihust vallandunud muld langeb mütsatades vanaema puusärgile . Äkki pööras ta ümber , tundes endal kellegi silmavaadet , ja kohtas nutust punaste laugudega šatääni pilku . Sire noorik oli Andrese abikaasa . Rain heitis kolmanda peotäie , hauda oli juba kogunenud rohkem mulda , see ei mütsunud enam nii kumedalt kui alguses . Ning seistes seal pehmes mullas , mida oli tunginud kingadessegi , mõtles noormees edevalt : kas ma saan ta mehelt üle lüüa ? Ma löön üle , ma pean teda saama ! Samas ta juba naeris ennast . Sina - ja koolivenna naine ? Kuid kihk kannustas tagant , ta vaidles iseendaga : miks mitte , vaata , kui sale ja sire on Siret teiste keskel , täiesti teistsugune ! Ma pean ju ennast teostama , sellel teel ei tohi hoolida ettetulevatest takistustest . Nooriku pilk , milles polnud küll midagi peale tavalise kaastunde , niisiis üks harilik surnuaiapilk , kehutas noormeest tagant . Rain kujutles teiseks nii aja kui olukorra , matus lõi iseäraliku hingeseisundi ; ta astus rutakalt eemale hauast , millele liginesid üha uued ärasaatjad . Palju rohkem rahvast kui oodatud oli vanaema mulda sängitama tulnud : ta oli ümbruskonnas tuntud ja lugupeetud naine . Noormees peatus teerajal , haud oli kalmistu vanemas jaos , kõrged puud varjasid viimseid puhkepaiku ; eemal kirikutornis hakkas lööma kell . Noormees keeras kõrvalisele teerajale , tuges selja vastu vahtratüve , võttis kingad jalast ja koputas vastu puud tühjaks . Mõte , mis veel äsja oli paistnud poisikeselik ja naeruväärne , ei tundunudki enam nii kohatu ja jampslik . Miks . ei või ma teda üle lüüa , kes saab seda keelata , sisendas ta endale juba mõningase bravuuriga . Mulle , atleetliku kehaehitusega noorele mehele ! Ta esines iseenda ees imelikul näitelaval ; vajutas jalalaba kinga sisse , toetus kannale ja ajas pea kukelikult püsti , huultel pilges muie . Elu on elamiseks , ka kabeliaias - ja mille poolest olen mina viletsam ükstapuha kellest , kaikus tal peas . Ma löön ta üle niisama naljaviluks . Mulle pole teda tarvis ; mis ma töötu naisega teen . Niisama ! Vaatan , kas saan , kas olen võimeline psühholoogiliseks tegutsemiseks . Põhjustan teadlikult armudraama , irvitas ta . Põnev vaadata , kuidas see välja näeb . Kas Andres haarab ka püssi , mis tal pidavat kodus olema ? Ta tundis meelelist rõõmu , rahuldust , et oli otsuse vastu võtnud . Nüüd alles algab ! Kantpea osutas lähema elupuuheki alla : << Labidad on seal ! " Verd üha tuli . Valged sukad murdusid pruunide koorikutena . Särk oli raske ja puudutas külmalt keha . Astudes jäi vannitoa kiviparketile tihe täpirida . Lahtine aken laskis sisse talvetuult ja üksikuid suuri lumehelbeid . Võib-olla pidi nii olema ? Kunagi keegi ei ütle , kuidas peab olema . Et jätta ruumi teistsugustelegi loomulikkustele . Aga võib-olla ka lihtsalt ei tea . Ollakse ehk vaid kokku leppinud , et kehtigu mingisugused üldjoonised , sündmuste selgeltnähtavad , kaldakindlustustega voolusängid , kus iga inimkeha nagu bobisõitja , pikali oma plastvannis , käänakuil kergeid põrkeid saades , kuid kanalist välja paiskumata , kihutab lõppjoone poole . Arstid , fataalsed vahekohtunikud , märkavad , korrigeerivad põrkeid skalpellide särades , ei lase takerduda , annavad vajaliku müksu , ning läikivas , liibuvas , jah-jah , niisama hästi kui lihassekasvanud trikoos keha tormab , jalad ees , edasi . Liikumine A ja O vahel toimub ju tegelikult kogu aeg jalad ees . Peab toimuma . Muidu peaks olema võimalik aru saada , millal toimub vahetus . Ja end kuidagiviisi valmis panna . Aga ei ole . Ning , kui oleks , ei usutaks . Ei suudetaks . Ei saa ka nõuda , et suudetaks . Kirurgi kingade kitsesõraklõbin kasvas , teravnes uksekohas ja kustus . Küü voodi oli ukse all . See oligi tema arst . Raiuv sammurütm , laiad pilukil silmad , täidetud avaruse asemel teravusest . Lõikusearstil peavadki olema sellised silmad , kõik peab lõikama , ka nimi , juhuks , kui nuga nürineb . Peab olema tagavara . Ja kõigil neil tõesti midagi oli : vanal juuditaril hääl , luitunud isandal nina , punase kaelaga isandal torkivad traatjuuksed ja ilusal lonkaval lesel - suunurgad . Muidugi - enesevalitsemine , see oli kõigil ja sel oli saladuse nägu . Sobis siis temal ennast mitte valitseda ? Saladuse asemel oli aga tema osaks hoopis miski muu . Juba asend , pikali laual , käed rihmadega kinni köidetud - millegipärast kõik narkoosist väljunud rõhutavad seda detaili - , välistas saladuse . Ja otsekohe laskusid inimesed teise äärmusse . Söösteti alussärgis trepikotta ja unustati söögilauaski kitlihõlmaga varjata mädaseid sidemeid või õudseis plasttorudes õhumullidega edasi-tagasi venivaid veriseid eritisi . Siiski , palavikuga riskides , hiilisid naised esimesel võimalusel pead pesema ja puhkesid seejärel , kiduralt küll , aga nähtavalt . Mehed , eriti vanemad , üksildased , kasutasid ahnelt siinset õigust muutuda haledaks ja metsikuks . Nad kasvasid karva ja unustasid riided ripakile . Nende pilgud ei otsinud enam kellegi silmi , pöördudes umbselt iseendasse , ning seda alistunud hajameelsust vaadata oli nukker ja ängistav . Kell lõi kolm . Alatine vere ja desinfikaatorite lõhn lõi pilveti ühte supi- ja nõudepesu sooja lehaga . Küü seisis ja vaatas alla , trepikoja klaasruut oli kõrge nagu kirikuaken ja sealt paistis ainult kaugeid ja väikseid asju . Oli see pealelõunatund , kus aeg kaotab oma vormi . Tillukeses bonsaitammikus kelgutasid härjapõlvlased . Keset võserikku oli veetud kaks tibatillukest raudvoodit ja kaks härjapõlvlast hüppas vedrupõhjadel üles-alla . Kas neid üldse oligi ? Seesuguses kauguses ja väiksuses oli see ükskõik . Eeter , tumm , täis lumesädemeid , näis unustanud inimhääle edastamise kunsti . Oli täiuslik niisamagi . Verd üha tuli . Küü hõõrus helistamismünte jakitaskus vastamisi . Telefoniautomaat oli ka siinsamas . Sellel ettekäändel oligi hea seista trepikojas akna all . Operatsioon oli olnud juba neli päeva tagasi , kinni kasvanud haav nähtavasti päriselt ei olnud - Küü ei ulatunud hästi ise vaatama . Ja ega õieti tahtnud kah . Võib-olla pidi nii olema ? Ta oli öelnud . Oli teadmiseks võetud . Päev käivitus igal hommikul nagu hiigeltsentrifuug , survega sündmuste südamest - operatsiooniplokist - äärte , reanimatsiooni ja taastuspalatite poole . Tema oli juba ammu kuhugi kesktsooni arvatud , ei sobinudki tahta tagasi . Vastu seista loodusseadustele . Aga pealelõunati , kui päeva hääled järsku vaibusid , tuli hirm . Taas üks vahetus lahkus . Sanitar ja õed läksid lifti . Arst jõudis veel minejaid portfelliga vehkides peatada - tema tahtis ka peale mahtuda . Mahtuski . Külastajad hakkasid juba tulema , pikas tõsises rodus nagu vangirood kivimurdu . Liftikojas said saabujad lahkujatega kokku , silmitsesid sõnatult . Need kaks leeri ei tundnud teineteist , ei asendanud teineteist . Küü ei olnud lasknud tulla kellelgi . Kui olekski olnud soovijaid . Ta ei tahtnud kellelegi meelde jääda selles armetuses . Lahkuma , mida muud , oleksid need hommikused väsinud haigetalitajad pidanudki ! Niisama arstid , oma parema võimise kohaselt ära teeninud pisikese palga ! Sest midagi erakordset haiglas täna polnud toimunud . Misasja üldse erakordseks pidadagi , siin , surma pideva kohalolu maal ? Missugusesse tuppa ei olnud ta siin sisse vaadanud ? Missugusel asemel end sirutanud , millises särgis puhanud ? Enne uut ringkäiku . Miks ei või olla seesama pidžaama , pesumasinas pooleks murdunud nööpidega luitunud rogusk , maha tiritud kellegi kangestunud liikmeilt ? Nad igaüks siin küllap on , ja veel mitugi korda . Kui kolmapäeval haigeid palatitesse minna paluti , et linade sees läbi jalutusruumi välja kanda kange keha , paistis palakate vahelt täpselt samasuguses sinises väänkasvumustriiises püksisääres labajalg , nagu need parhpüksid , mis on jalas noorel naisel , kes praegu prügikasti banaanikoori viskamas käis . Need inetud ihukatted suutsid seda , mida ei suutnud inimene , vabalt ja vaevata käia edasi-tagasi üle selle piiri , kust nende kandjaist polnud naasnud kedagi . Et jutustada . Käed ja jalad jahtusid . See kestis nüüd neljandat tundi . Võib-olla pidi nii olema . Tema arst oli teinud täna kolm lõikust . Küü püüdis ta nahktaldade raiuvat takti , jättis ennast ta käiguteele , aga see oli ka kõik . Kustunud sigaret suus , oli arst vaadanud läbi lõikustoa nurgaakna tahmunud lumme . Mida ta nägi seal ? Mida muud peale oma laialikistud lihareigade vahel pulseerivate kelmete ja soolte ? Neid näeb ta unes . Need ilmuvad talle õhtul kodus , kui ta keedetud kaalika kahvli otsa püüab millegi keskelt , mis on rohkem mao sisekest kui leeme sees hõljuv kapsas . Ei- ei , temal oli ju ikkagi enam-vähem . Ta paneb rohkem vatti . Ta läheb heidab pikali . Palatis olid nad kümnekesi , igaühel kas olnud või tulemas lõikus . Midagi niisugust siiski kellelgi juhtunud polnud . Naiste juures istusid mehed . Sosin . Suudlused . Lakiäriomanik , tšetšeen , kes kraanikausi juures naise pesu pesi , ei pööranud oma sametpalistuses silmi lamaja näolt . Ukrainlanna lendur aga , põsk soonine , tume , liigutas lamaja kohal hääletult huuli nagu palvetaja . Tummal tüdrukul oli isa ise haiglas sees , ootamas oma päeva . Õhtuti kuulasid nad muusikat ja arvatavasti laulsid viipekeeles . Tuldi . Mindi . Söödi . Tšetšeen andis naisele pala omaenda suust ja sai vastu samal viisil . Jäeti hüvasti , tuldi ukselt tagasi silmitsema üks kord veel . Kas oli lamajatel sellest kergem või vastupidi , Küü ei teadnud , pisaraid võidi pühkida nii ühel kui teisel ajendil . Igal juhul oli see mingisugune elu , veidi liiga välispidine , et olla veenev , siiski üpris pidev ja vaevaline käijatele , et olla formaalne . Tema asi polnud hinnata , temal ei käidud . Tema vaatas , jälgis . Et kella kolmene kingaklõbin täna ei tähendanud ainult tema oma arsti , vaid üldse kõigi lahkuvate sammude kaja , seda taipas Küü alles hiljem . Peale õhtusööginõude koristamist vaatas ta külmale aknalauale toetudes veel veidi aega vaikseks ja siniseks tõmbuvasse õue . Kahest käest hoides viidi punases talvekombinesoonis last . Ühest viijast , ühest käest oleks aidanud , aga hoiti kahest . Vannitoas võttis ta tampooni eest ja kummardus sügavale . Ta lasi verel kõrgelt maha sadada , püüdis määrata sagedust . Enne kui raske , täidetud piisk pritsmeiks karates kivi puudutada jõudis , oli teine juba teel ja kolmas kummus punerdavate , õmbluspistete all kergelt paokil haavakallaste vahelt . Ta küünitas vaatama täpsemalt ja võika vastutulelikkusega hakkas tulema otse vulinal . Nahk lõi hetkega tuliseks ja peast kadus viimnegi mõte . Ta pööras silmad ära . Aeg hakkas äkki kihutama nagu metsikute hobuste kari . Paistis , et mida ka ette võtta , hiljaks jääb niikuinii . Ja peale selle - kõik olid ju läinud , ette võtta polnud midagi . Ta kuulatas , püüdes kõiki läbipääsuteid ahendada keha trammi tõmmates , liikumatult . Koridoris suleti kolinal toiduluugi uks , võti ragises lukus ja veel ühed sammud vaibusid latsudes väljapääsu suunas . Kui selline asi oleks juhtunud tänaval , oleks sobinud ükskõik kes helistama kiirabisse , seesama tusasevõitu supikallaja mitte halvemini teistest . Siin sees ei tulnud see kõne alla -peatada toidujagaja ja paluda abi ! Mõeldamatu . Väljasolijal on võimalik paluda kaitset , kord kaitse all , ei ole enam loota kellelegi . Lõks ! Küü tuikus kõheldi sidumistoa suunas . Häbelik ja ähmi täis praktikant tegi parajasti sidet jakisaba lõua alla kägrutavale vanamehele , kes seisis alandlikuna , pükstest välja astumata , nagu pekstav laps . Inimlik alastus jääb inimlikuks alastuseks metalli , piirituse ja mähistegi keskel , ent milline vahe on arstliku alastuse ja meelelise vahel , neil polekski nagu ühist midagi . Ta läks palatisse ja püüdis verejooksu petta uinumisega . Mõnikord oli pisaraid võimalik sundida tagasi laugude alla . Kas võis ka verd ? Keelitada teda kehha tagasi pöörduma , olema seal ? Korraks paistis , et see läheb korda . Nired ei vingerdanud enam mööda külgi ning vähemalt kujutleda võis , et see , mis väljapääsu otsis , on takerdunud , ei ole teele asunudki . Mõne minuti pidas vastu see rabe rahu . Siis äkki plahvatas ta mõtetes pilt kurjaendelisest , täituvast reservuaarist kusagil kehasügavuses , süsimustast ja läbinägematust nagu hauakoht jões . Sisemine verejooks , selline asi oli ju olemas . Tuli tõusta . Mingi raskus korjus sisemusse ja mitte rinnas , vaid kusagil roiete alumisel piiril iiveldas . Voodi , märg ja kleepuv , tundus talumatu , missugune pidi ta olema veel ise ! Tšetšeen istus , nägu akna poole , ent lenduri vaade püsis otse . Tõusta nende konutavate meeste pilgu all , komberdada vannituppa , see oli võimatu . Ta kahmas teki ümber , ja asemeriietele pilku heitmata , süda nõrkusest iiveldamas , hiilis trepikotta . Juba oli peaaegu öö , aknaruudud tumesinised ja televiisor rahule jäetud . Liftist tuli karvast kapuutsiäärt tagasi lükates härmas ööõde . Venelanna . Suured pungis silmad paksust värvist omaenda loomuliku varjundi kaotanud , nagu keedetud . Põhukarva juuksesõõr raamis ta ümarat , tillukese nuppsuuga nägu . Pilk isegi ei riivanud . " Palun mõõtke mul pulssi ! " Küü oli meeleheitlikku pingutust tehes jõudnud kitsas koridoris õe lakksäärikutega kohakuti . " Mulle tundub , ta on nõrk , kuid väga tihe . Teil on see kell ... " " Mis te soovite ? " Küü paotas tekihõlmu , lausumata sõnagi . Õde kõõritas veriseid sukki , särki . " Slušaju . " Küü palus , et võetaks kirurgile koju telefonikõne . " Ne pozvoleno . " Nuppsuu vormis oma vastused joonisfilmi elutuse ja teravusega , arendamata iseseisvalt silpigi . " Timuknukk , " mõtles Küü loiult , imestades ise , kui tasane oli olnud ta hääl , kui vähe otsustavust selles . Otsekui oleks ta väljas pettusel . " Aga oodake ! " lubas nukk , võttis kandiku ööeelsete tablettidega ja kadus palatitesse . Möödus veerand tundi . Küü seisis keset koridori . All , eelmisel korrusel , südamehaigete juures , peab olema valves arst . Veel on korrustevahelised uksed lukku keeramata . Veel ei ole ühendusteed majas katkenud . Küü koputas . Kabinet oli pime , laualambi valgel istus rohelises spordisärgis mees ja kirjutas . Mees ei tõusnud laua tagant . Otsekui lähemale , ennast lühemaks kummardades , toetas Küü peopesad põlvedele , nii oli kergem hoida keha pinges , verd takistada . Leidmata sirgeid otseteid , see nagu peatus korraks , nõutuses . Kummargil ta kõneleski , küsis , mis teha . " Tuleb ära kannatada . Minge rääkige oma öövalveõele . kui tema toime ei saa ja kutsub mind , tulen . " Kirjatöö jätkus . " Kui õde kutsub , ei tõuse ta täpselt samuti , " mõtles Küü . " Ja lisaks - õde ei kutsu ! " Küü ei eksinud . Kuulda saanud patsiendi iseseisvast abiotsimisest , viskas õde vaenulikult : " Miks te minu peale rääkisite ? Kas mina ise ei tee kõike ! " " Ta lubas tulla , kui te raskustesse peaksite sattuma . " Asjatu oli see kõik . Selge , et kord ise enesele kõrvalteed luua püüdnud - mis sellest , et kardioloog oligi valves kõigi kolme korruse jaoks - , ei maksnud enam loota siin mingile abile . Et kui enne veel , siis nüüd küll ammugi ei pöördu üks oma isekuses kuhugi , ning kui pöörduks , ei vastaks teine oma mugavuses . " Mis saab , kui verejooks ei peatu ? " küsis Küü tasa . " Kui kaua see niimoodi tohib olla ? " Vastuseks ülestõstetud pihkudega käed võisid märkida nii küsimuse mõtte mittetaipamist kui ka võimetust olukorda muuta . " Toomas , " ütles Küü võõral häälel külma koridoritelefoni . " On verejooks ja ei jää ega jää järele . " " Tugev ? " kostis läbi metalse eetri . " Vist jah . Pole , millega võrrelda . Arstid on lahkunud , õde asjatundmatu . Abikutsumisest saab tema jaoks ainult auhaavamine ja ette ei võeta midagi . Arste on vist nii palju ära koondatud või ma ei tea . " Torus ühmati kannatamatult . Eeter surises . " Otsi üles mõni arst muudelt korrustelt ! " hääldas Toomas selgesti , nagu lapsele . " Otsi kiiresti , enne kui vaheuksed lukku keeratakse , otsi kindlasti . " Küü ohkas . " Tegin seda . Ta ei tõusnud laua tagant püstigi . " " Kas sa pead veel vastu ? " " Esialgu pean . " " Nõrkus ? " " Veel mitte nii suur , et liikuda ei suudaks . Aga hommikuni ... ma ei tea . " " Mis siis teha ? " " Ma ei tea . Ma ei tahagi teha midagi . Siin ei paista sellest kellelgi midagi olevat . Nad on kõike näinud . " " Nemad võivad olla . " Küü vaikis . " See on sinu enda asi . Sinu elu on see , mitte nende . " Tühjus ei saanud tühi olla , sisaldades sellist häält . Küü ei kuulanud sõnu , ta kuulas häält . Kõige pisemgi kaotusekartuse helk selles oleks suutud praegu palju . Ta kas oli määratud olemas olema või ei , olenevalt sellest häälest . Võibolla oli seal helk , võib-olla neelas eeter selle enesesse ? Üheks lumesädemeks teiste sekka musta ööõhku . Kiirus , millega küsimused sadasid , oli küll tuttav . Mis sest , et see piirdus vaid küsimustega . Varandus ikka . Veel milline ! Küü teadis , et ega ta tulema ei hakka . Keegi ei hakkaks . Külm öö , niikuinii ei saa sisse . Ei hakka . Hea , et üldse võttiski . Oleks ju võinud mõni teine olla telefonile lähemal . Kuuldavalt aga ütles : " Omaenese elust ei tohi teha liiga suurt numbrit . " " Kellegi teise elust seda ka teha ei ole , " kõlas kiire vastus . Torus hakkas undama . Seegi oli tuttav . Ja liigutas oma tuttavusega . Koju lastele ta helistada ei tahtnud . Vanem oleks ehk teadmiseks võtnud , vastanud midagi oma sõdurliku reipusega , mille ta juba väiksest peale alati appi võttis ärevuse varjamiseks . Kaks nooremat poleks millestki aru saanud , oleks ehk maganud juba . Katus peab katma , mitte toetuma . Palatist ei leia teda keegi . Ta läks vannituppa ja pani ukse haaki . Mõtles siis ümber ja tegi haagist lahti , heitis paljale , jäise dermatiinkattega kušetile . Kergem verd maha pesta , mõtles ta lõdvalt . Kergem üldse kõike pesta . Neil , kes pesevad . Must kummivoolik , mis vannis vedeles , oli tülkalt asjalik . Naisena oma elus palju verd näinud , polnud ta selles tundnud kunagi midagi ärevust tekitavat . See oli määratud peatuma ja peatus . Äkki oli sellest saanud elu võrdkuju , tema enese elu ainuke nähtavaks saanud ilmum . Ning ta ei saanud kuidagi üle üllatusest , et miski , mis oli niisama mittekohatav nagu Jumal , oli ometi temast eraldunud kujul siinsamas kušetil , kõhulohus , rohelisel kivipõrandal ainelisena olemas . Ning loik , selle terav tume kontuur , sealtilma noor , praegu sündiv kontinent , suurenes üha . Elu paigutus ümber ühest olekust teise . Rahulikult . Kehasse suletuna sisaldus ta paljus : liigutustes , silmaterade keskendumuses , naerus , käte tugevas , isekas haardes . Kehast lahus oli ta lihtne nagu maamuld . Oma kord oli kõiges . Kas ta peab vastu hommikuni ? Seda polnud siin kelleltki küsida . Ta hakkas väsima . Hommik tuli . Tõi kaasa toidujagaja , akna sinenduse , käiguhääled . Tõi tagasi kolm kirurgi . Nad seisid ta aseme ees , rääkisid midagi , vaatasid . Kaks pikka ja lühike . Kolm tarka Hommikumaalt . Talle toodi särk . Leib ja lusikas . Ta oli elus . Tal ei olnud seda millegagi varjata . Maius mensis 365 anno Domini Archimedesest on teada , et ta leiutas vee jõul funktsioneeriva planetaariumi . Piisas vajutamisest hoovale , et avaneks klapp ja hakkaksid pöörlema võllid ning kepsud , et hammasrattad haakuksid üksteisesse , et läheks käima kogu suur ning keeruline mehhanism , mis näitlikustaks planeetide orbiidid ja kogu kosmose ehituse . Taevassinise kupli sees liikusid Päike , Veenus , Marss , Merkuur , Saturn , Jupiter , Maa ja Kuu -ja selle kõik oli käivitanud üksnes sõrmevajutus hoovale . Midagi samasugust oli juhtunud ka leskkeisrinna Faustina elus pärast comes Theolaifuse lahkumist . See keiser Valentinianuse saadik oli saabunud Faustina maamõisasse Antiookia lähedal kingituste ja erakordse küllakutsega : keiser ootab Constantinopolises leskkeisrinnat koos kaheaastase printsess Constantiaga , et teda kihlata oma poja Gratianusega . Faustina sai muidugi aru , et niimoodi tahab Valentinianus end siduda auväärse Flaviuste dünastiaga ja sel viisil oma trooni kindlustada , kuid siiski oli ta ettepanekust meelitatud , see oli vallandanud temas peitunud auahnuse ning edevuse , mis olid pannud tema elu mikrokosmoses liikuma suure hulga mitmesuguseid ametimehi . Nii oli suurenenud tema teenijaskond eunuhhide , kokkade , juuksurite , rätsepate , kingseppade , kutsarite , aednikkude , kangrute , tõllameistrite ja ehteseppade arvel , nagu oleks domina Faustina võtnud oma teenistusse kõik need , kes paaril eelmisel aastal olid pidanud keiser Julianuse käsul õukonnast lahkuma . Kõik need ametimehed olid pandud rakkesse ja nad pidid andma oma parima , et leskkeisrinna Faustina võiks septembrikuus , mil suvekuumus hakkab juba taanduma , alustada väärikalt teekonda Constantinopolisesse . Ja nõnda oli domina võtnud uuesti oma teenistusse ka kunstnik Demetriose ja ajaloolase Ammianus Marcellinuse . Esimene pidi maalima uue kaksikportree Faustinast ja printsess Constantiast , sest eelmine samasugune taies oli saadetud comes Theolaifusega augustus Valentinianusele , teine mees oli kutsutud küll maamõisas leiduvat raamatukogu korda seadma , ent tegelikult tahtis Faustina tema käest välja uurida , mida oli Ammianus Marcellinus Antiookias silmas pidanud oma jutuga Flaviuste dünastia lõpetatud ja lõpetamata ajaloost . Julianusega oli see dünastia küll lõppenud , ent alles kahe aasta eest . Ja elus on veel Julianuse lihane tädipoeg Prokopios , kellel on õigus troonile . Kas on küpsemas mõni vandenõu , mis viiks uuesti impeeriumi etteotsa Flaviuste dünastia liikme ? Seda meeste mängu oli tahtnud Faustina selgitada Ammianus Marcellinuse abil , kuid vahele oli tulnud ehtne naiste mäng - kihlus ja sellega seotud ettevalmistused - ja nõnda oli domina kogu jõud ja energia suunatud eelseisvale reisile . Ammianus Marcellinus võis rahulikult siinset raamatukogu korrastada . Nii uhket biblioteeki polnud ta oma elus veel näinudki : eebenipuidust raamatukapid , mis vandliga ilustatud , Homerose ja Vergiliuse büstid , otsaseinale aga oli maalitud Parnassose mägi , mille harjal üheksa muusat keerlesid ümber Apolloni . Jumalal oli seljas pikk valge rüü , peas loorberipärg ja käes kuldne lüüra . Muusad kandsid siniloore , mis tantsuhoos lehvisid . Kui Ammianus aga hakkas tutvuma raamatutega , siis avastas ta karjuva vastuolu sisu ja vormi vahel . Riiulitel seisid nii köidetena kui ka rullidena igasugused teosed . Komöödiad ja filosoofilised traktaadid , hümnid ja epigrammid , eeposed ja satiirid , luulekogud ja valmid . Enamikus pärinesid need keskpärastelt autoritelt , kes andenappust olid korvanud sensatsiooniliste teemadega , alates hirmu- ja õudusjuttudest ning lõpetades psychopathia sexualis'e valdkonda kuuluvate lugudega . Niisiis oli siin tegemist tõusikule tüüpilise ruumidekoratsiooniga raamaturiiulite näol , Ammianuse hinnangul võis napilt kümnendik biblioteegist vaimule tarkust ja hingele kosutust pakkuda . Aga see polnudki eriti üllatav , sest raamatutes leidus templite pitserimärke , ja üldse oli siin ilmselt tegemist sõjasaagiga . Praeguste augustuste isa Gratianus Vanem , kellele see maamõis oli kuulunud , oli lasknud oma sõjakäikudel tõenäoliselt ka raamatud ära tuua ja hiljem siinses maamõisas orjadel lihtsalt riiulitele laduda . Lugu ta kirjatarkusest ei pidanud paika , sest tema ise oli teinud lausa peadpööritavat karjääri - tundmatust sõdurist comes'iks ja väepealikuks Britannias - üksnes toore jõu abil . Ent raamatutarkuse põlgamine maksis vanale väejuhile kurjasti kätte . Kuna ta polnud iialgi lugenud ühtki filosoofi , siis ei olnud ta ka mõelnud sellele , et mida kõrgemale tõuseb inimene ühiskondlikul hierarhiaredelil , seda ettevaatlikum peab ta olema , et mitte alla kukkuda . Tema aga võõrustas oma siinses maamõisas comes Magnentiust ( aastal 350 ) kui oma sõpra , ehkki oli juba kuulnud , et too on end kuulutanud keisriks ja niimoodi saanud usurpaatoriks . Seda ei andestanud talle valitsev keiser Constantius , Julianuse lellepoeg . Ta konfiskeeris vanaduspäevi veetvalt Gratianuselt mõisa ja kinkis hiljem oma naisele Faustinale . Gratianus pidi siit lahkuma puupaljana ja võis veel õnne tänada , et Constantius ei lasknud teda riigireeturina hukata . Kõik jäi siia , raamatud kaasa arvatud . Kui Ammianus Marcellinus oli taibanud , et raamatukogu koosneb juhuslikest ja läbisegi riiulitele asetatud teostest , siis hülgas ta oma korrastustöös põhimõtted , mis õpetlane ning luuletaja Kallimachos ( elas aastail 300-240 enne Kristust ) oli kehtestanud Aleksandria raamatukogu teadusliku kataloogi koostamisel , ja lähtus üsnagi omapärasest printsiibist : nimelt eraldas ta väärtkirjanduse omaette riiulile ja jättis kõik ülejäänud raamatud oma kohale . Ta oli veendunud , et selles raamatukogus pole midagi huvitavat , ent just siis sattuski teosele , mis teda lausa jahmatas : see oli filosoof Jamblichose " Kõige täielikum kaldea teosoofia " . Ammianus polnud seda teost kunagi näinud . Kuid ta teadis keiser Julianuse päeviku põhjal , et too oli mitut puhku kahetsenud üht seika oma elus . Nimelt oli Macellumis olnud tema kasvatajaks ning õpetajaks sealne piiskop Georgios , kes oli lasknud tal oma biblioteegist raamatuid laenuks võtta ja ka . ümber kirjutada . Georgios oli olnud tõeline bibliofiil ja nõnda oli leidunud tema raamatukogus ka hellenlike filosoofide ja kirjanike teoseid , mida õigeusklik kristlane ei tohi lugeda , vähe sellest , mida ta peab hävitama , et need tema meeltesse segadust ei külvaks ja teda taevateelt põrguteele ei veaks . Seal oligi Julianuse näppu puutunud just see Jamblichose teos , mille mõju ta polnud suutnud iial unustada . Kuid ta polnud julgenud seda ümber kirjutada ja hiljem polnud enam kuidagi seda leida suutnud . Ja nüüd hoidis Ammianus Marcellinus just seda raamatut oma käte vahel . Ivake aega ei osanud ta otsustada : mida nüüd teha ? Muidugi oli raamat kuldpeekrist või hõbeamforast odavam , kuid siiski võis seda endale osta ainult jõukas inimene . Jamblichose teos lihtsalt tuunika alla pista ja ära viia - see ei sobinud kokku Ammianuse au ja südametunnistusega . Jätta raamat siia tähendaks teose määramist hävingule . Sajast kristlasest on üheksakümmend üheksa otsekohe valmis seda paganlikku hingehukutajat tulle heitma . Viimaks otsustas Ammianus teose endale laenuks paluda ja lasta siis - kuulsat tragöödiakirjanikku Euripidest matkides - oma orjadel ümber kirjutada . Seepeale torkas ta Jamblichose " Teosoofia " tagasi kappi ja jätkas raamatute otsimist , mille koht tema arvates oli väärtkirjanduse riiulil . See töö aga edenes tema käes üsna aeglaselt , sest pahatihti unustas ta end mõnd raamatut lugema : avas huupi koodeksi või tõmbas lahti pärgamendirulli , sattus mingile huvitavale lausele või senitundmatule sõnale , mõnele põnevale loole -ja siis hakkas teda ikka ja jälle kiusama mõte , et need unustatud lood tuleks uuesti välja anda , tuleks koostada nendest antoloogia , midagi sellist , nagu on Aulus Gelliuse " Atika ööd " või Naukratise Athenaiose „Õpetlaste sümpoosion " . Need teosed on küll kompilatsioonid , kus leidub lookesi teatrist ja kosmeetikast , filosoofiast ja kokakunstist , kirjandusest ja mütoloogiast , hetääridest ja kuulsatest meestest , veinijoojatest ja askeetidest , näitlejatest ja astroloogidest , kõrtsmikest ja poliitikutest - kõik puha segiläbi nagu puuviljad viljajumal Cerese ohverdusvaagnal . Ja olgu pealegi tegemist kompilatsiooniga , kuid lood on huvitavad ja õpetlikud . Ja nõnda ei läinudki raamatukogu korrastamine kuigi kiiresti , sest korrastaja sarnanes aerutajaga , kes sõuab kitsal jõel ja laseb end võluda kallastel kasvavaid uhkeid ning kirevaid lilli noppima . Seejuures jookseb tema paat ikka ja jälle kaldasse kinni ... Vahel sai ta isegi enda peale vihaseks , eriti siis , kui talle meelde tuli Nikokles , grammatikos ja filosoof , kes oli olnud prints Julianuse saatja ja õpetaja tolle reisil Väike- Aasias . Praegu pidas Nikokles siinses maamõisas domina'le loenguid Rooma ajaloost , eeskätt muidugi teise Flaviuste dünastia keisrite ja keisrinnade tegudest . Loomulikult sõitis Nikokles ilusasti keset jõge ja teadis täpselt , millal ta suudmeni jõuab . Tema oma paati juba kaldasse kinni ei ajanud . Nõnda mõtles Ammianus Nikoklesest ja oli mõnevõrra hämmastunud , kui see krimpsus näoga vanamees , irooniline muie suunurkades , ühel päeval raamatukokku tuli ja küsis kirjandust valitsevate augustuste - Valentinianuse ja Valensi - kohta . " Ma ei saa su soovi täita , " ütles Ammianus Marcellinus . „Isegi õukondlastest lipitsejad pole jõudnud nende kaheteistkümne kuu pikkusest valitsusajast veel midagi nende ülistuseks pärgamendile panna . " " Seda ma teadsin , et sul pole mulle midagi anda . Kuid sina oled mõlema augustusega kokku puutunud siis , kui nad veel impeeriumi eesotsas ei seisnud . Ja samuti oled sa nende kohta materjali kogunud oma " Rooma ajaloo " jaoks . Rääkisid kord , et Hyperechius Ankyrast oli osa võtnud Valentinianuse augustuseks kuulutamise tseremooniast ja sulle sellest jutustanud . Gallias aga teenisid sa ühel ja samal ajal koos Valentinianusega tseesar Julianuse vägedes . Ühesõnaga - sa tunned meie praegusi keisreid . " " " Tunned " on nüüd ilmne liialdus . Aga näinud ma neid olen ja juttu olen nendega kah ajanud - see on õige . Ja samuti olen üht-teist nende kohta kogunud pealtnägijatelt ja juures viibinutelt . " " Niisiis oled sa õige mees õigel kohal , " tähendas Nikokles . " Ja mis koht see siis on ? " küsis Ammianus . " Domina Faustina väike salong , " vastas Nikokles ja lisas : " Eks igaüks , kes läheb keisrite juurde - olgu tegemist kas või kihlusega - , taha teada , mis teda ees ootab . Ja seepärast tahab ta teada t õ t t , et oskaks õukonnas käituda . Kuid see sobib ka sulle suurepäraselt , sest ajaloolane peab kirjutama ja rääkima ainult tõtt . Mina seda teha ei saa , sest kumbagi augustust ma ei tunne . Ja samuti pole mõtet sellel , et sina räägid neist mulle ja mina siis jällegi domina'le . Siis tuleks välja midagi nagu Päikese ja Kuu vahekord . Et tõeline valgus tuleb Päikeselt , peegeldub Kuul ja jõuab alles siis meieni . Kõige parem on , kui sa ise talle kõigest räägid . Kas oled nõus ? " Selle retoorilise küsimuse peale noogutas Ammianus Marcellinus pead . " Hästi , " ütles Nikokles . " Ma teatan domina Faustinale , et kutsugu sind audientsile - ja ta kuuleb augustuste kohta kõik . " Nikoklese külaskäigust peale hakkas raamatukogu korrastamine Ammianuse käes hoopis kiiremini kulgema . Tema peamine tähelepanu oli nüüd koondunud valitsevatele augustustele , raamatute lugemisele ta enam aega ei kulutanud . Nädala pärast olidki sikud lammastest eraldatud , väärtkirjandus eririiulile pandud ja muud raamatud endisel viisil oma kohale jäetud . Nüüd võis ta hakata kirja panema Valentinianuse ja Valensi elulugu , et Nikoklesele antud lubadust täita ja domina Faustina ees mitte häbisse jääda . Ja kuigi see kirjatöö näis talle lihtne olevat-polnud siin ju tegemist Julianuse-taolise filosoofi ning erudiidiga , vaid kahe karuse sõjamehega - , tundis Ammianus Marcellinus siiski heameelt , et võis täielikult sellele tööle pühenduda . Üsna varsti aga hakkas ta tajuma , et on võtnud käsile hoopis raskema ülesande , kui algul oli arvanud . Ja raskemaks osutus see just oma lihtsuse , näilise lihtsuse tõttu . Sest Julianus oli muidugi keeruline ning vastuoluline natuur , kuid tema päevik oli lasknud Ammianusel pilku heita tema hinge , tema sisemaailma . Siin aga tuli lähtuda välistest tunnustest ning üldiselt teadaolevatest tõsiasjadest , et nende abil midagi augustuste sisimas toimuvast aimata . Kui Ammianus hakkas meenutama teadaolevaid tõsiasju , siis pidi ta endale tunnistama , et need teda suuremat ei aita . Tegemist oli ju augustustele traditsiooniliste joontega - toore jõu , vägivalla , intriigide ja julmusega . Õigupoolest on mõlemad augustused jõudnud oma praegusele kõrgele positsioonile seetõttu , et nende isa Gratianus , ameti poolest köiepunuja , oli karujõuga mees . Tänu oma jõule ning maadlusoskusele , mistõttu lipitsejad teda hiljem olid sageli võrrelnud kuuekordse olümpiavõitja Miloniga , oli ta teinud hiilgavat sõjaväelist karjääri ja olnud Rooma väeüksuste ülemjuhatajaks nii Aafrikas kui ka Britannias . Et niisugusest perekonnast pidid võrsuma sõjaväelased , see oli täiesti loomulik . Ja nõnda olidki valinud endale sõjamehe elukutse ka Gratianuse mõlemad pojad : Valentinianus ( sündinud aastal 321 ) ja temast seitse aastat noorem Valens . Viimane ei olnud küll sõjaväelisel hierarhiaredelil kuigi kõrgele jõudnud . Kui isa on tribuun ning comes ja poeg ainult tsentuurio , siis kehtib siin täiel määral õel sentents : " Suured isad - väikesed pojad ! " Tõsi küll , Valentinianuse suhtes polnud see sentents paika pidanud . Tema oli teeninud tribuunina tseesar Julianuse ratsaväes Gallias kui julge ning lojaalne pealik . Aga ta oli läinud pahuksisse magister peditum Barbatioga , kes oli saatnud keiser Constantiusele tema peale valekaebuse ( aastal 357 ) , ja nõnda oli pidanud tubli tribuun augustuse käsul erru minema . Selle ülekohtu oli küll heastanud Julianus , kui ta augustusena oli impeeriumis esimeseks meheks tõusnud . Tema oli võtnud Valentinianuse oma ihukaitseväkke ja nimetanud ta kilbimeeste üksuse tribuuniks . Sellel ametikohal oli too püsinud ka pärast Julianuse surma ( 26. juunil 363 ) keiser Jovianuse valitsusajal . Viimane oli saatnud Valentinianuse koos oma äia comes Lucillianuse ja tribüün Seniauchusega Galliasse , et sealseid Rooma väeüksusi uue keisri poolele tõmmata . Remose linnas aga olid sõdurid mässama hakanud . Nad olid olnud arvamisel , et Julianus on elus , ja olid pidanud Jovianust usurpaatoriks , tema saadikuid reeturiteks . Nad olid halastamatult maha löönud Lucillianuse ja ka Seniauchuse . Ja sama saatus oleks tabanud Valentinianust , kui Remose garnisonis poleks juhuslikult teeninud tsentuurio Primitivus , kes oli tseesar Julianuse valitsusajal Gallias kuulunud Valentinianuse ratsasalka . Tema päästis oma kunagise ülema kindlast surmast . Ammianus Marcellinus luges oma märkmed läbi ja jõudis otsusele , et neis räägib ta rohkem Julianusest kui Valensist ja Valentinianusest . Nõnda jättis ta mõlema augustuse eluloo sinnapaika ja asus kirjeldama keiser Jovianuse teekonda oma armee eesotsas Ankyrast Constantinopolisesse ( veebruari algul 364 ) . Aga siingi hakkas teda segama Julianus . Meenus too õnnetu sõjaretk Pärsia vastu , Julianuse surm ja Jovianuse keisriks valimine - traagika ja koomika kõrvuti . Valiti ju Jovianus augustuseks sissepiiratud sõjaleeris ( 27. juunil 363 ) , valiti häda sunnil , et oleks võimalik pärslastega läbirääkimisi pidada , ja eeskätt valiti ta seetõttu , et temast kõrgemad sõjaväelased - magistri militum - omavahelise rivaalitsemise pärast läksid viimaks kompromissile : nad leppisid kokku , et valivad keisriks mõne madalama aukraadiga sõjaväelase , ja nõnda oligi saanud keiser Jovianusest , Julianuse ihukaitseülemast . Ja kohe oli traagika asendunud koomikaga : nimelt ei läinud elurõõmsale ning kerekale Jovianusele selga askeetliku Julianuse purpurrüü ! Askeet ja sübariit - erinevad nii elus kui ka surmas . Julianust tabas lahinguväljal oda - kes selle viskas ja kas see oli rooma või pärsia oda , seda me ei tea - , igatahes tabas surm teda lahinguväljal . Jovianus aga jõudis oma teekonnal Dadastana asulasse Bitüünia ja Galatia provintsi piiril , kus tõelise sübariidina laskis endale serveerida õhtusöögi , mis oleks kadedusest kollaseks ajanud isegi priiskaja Apiciuse - ent hommikul ( 17. veebruar 364 ) leiti ta oma asemelt sumult . Ja jällegi me ei tea , kas talle oli saanud saatuslikuks söeanumast tõusnud ving , nagu teatati ametliku surmapõhjusena , või oli siin mängus mürk . LUIGED Laev liugleb Cobhi sadamasse : härmatis nõlvadel , need on hallikasrohelised nagu tuhmunud hõbe . Majad mahedates toonides - roosad , sinakad , rohekad , kullakarva . Mustade partide parv tõuseb veest õhku . Saar tumedate tornide , varisevate müüride , tuule räsitud küpressidega . Üldse mitte looduspilt- pigem osa ühest lapsepõlves nähtud maalist ühes hämaras toas . Kõik juba silmale tuntud rütmis ja korras , ammu nähtud ja jälle unustatud . Ka luiged . Luiged ? Muidugi , selle pildi juurde kuuluvad luiged varjurikkas vees . Seal nad tulevadki , ja ma ei pane seda põrmugi imeks . Mustade partide maa . Metsluikede maa . Meenuvate rütmide maa . Leebe , looritatud , naiselik maa . Vees hällivate vaiksete kallaste maa . Maa , maa , maa . Härmas mälestuste maa . RISTIKHEIN " Iirimaa on sügav maa - nii sügav , et teda ei õpi iial tundma . " Nii ütles tublisti pärast südaööd ja poolt õllevaati kõrtsmik , vana terane ja põikpäine šotlane ruudulises seelikus . Kolmkümmend aastat oli ta jälginud Iirimaa inimesi ja Iirimaad valvsal võõramaalase pilgul , aga nende sügavus ei olnud talle avanenud . Iidsete aegade vaim elab edasi sellel sügaval maal , see väänleb talveudus ja lõõmab turbaleekides . Iiri , väikeste külmakartmatute kolmeleheliste taimede maa . Sinu tunnusmärgiks ei ole mitte üllas liiliaõis nagu Prantsusmaal ega uhke lõvi nagu Inglismaal , vaid väike märkamatu metsik taim , mis tihedalt liibub vastu su maakamarat . Oma kodumaa neljakümnest rohelise varjundist laulis kaugsõidukapteni naine , oma sügavast , rohelisest külmakartmatust maast . KÕRGENDIK Üksildane tee vonkleb tasapisi ülesmäge . Kahel pool on kitsemurakapõõsad põimunud tihedaks okkaliseks hekiks . Iirimaa viljakandvust ei suuda miski lämmatada . Ühel ja teisel pool kerkivad sirged ogajad karukellad ; tumesinised marjad on südatalvelgi söödavad . Kõige keskel ilutsevad kukerpuude ja astelpajude jonnakastõrksad elavtarad . Nende taga paistavad talvistel karjamaadel sakris villaga sarvekandjad . Valgepäised härjavärsid vaatavad mustil silmil nagu läbi tumedate prillide . Tee viib üles kõrgendikule , kust näeb viit Munsteri piirkonda kuuest : need on Cork ja Kerry , Waterford , Limerick ja Tipperary . Samm-sammult taganevad piirid , avanevad kaugused . Edela-Iiri maastik on künklik ja järsk . Künkakühmud on kootud väikestest väljalappidest . Rohkem on kolm- kui nelinurki . Kellelgi hiidkudujal on üle jäänud hulk kõikvõimalikke värvilisi lõngajuppe , kõige rohkem rohelist . Ta kudus palju väikesi lappe ja heegeldas need kokku jämeda ruske lõngaga -metsikute elavtaradega . Lappidesse on siin-seal peitunud sõlmekesed - suuremad neist on lehmad , pisemad ja valkjamad uted . Pilk libiseb pehmelt üle kinkude . Libiseb ja põrkab vastu helklevat merd nagu vastu klaasseina . Merest kaugemale ta ei küüni . Kogu Corki maanurk on poolsaar , ühel pool avameri , teisel pool Cobhi kitsuke maariba . Sadama ümber kükitavad Cobhi väikesed majad paistavad valgest valgemad . Nende kohal kerkib hõbejas toomkiriku torn ja tõstekraanade nokad . Isegi naftatööstuse hiilgavad paagid ja suitsevad korstnad ei suuda sellelt pildilt röövida vana maali muinasjutulist hõngu . Ja siis äkki rõhutab seda veel trobikond ajukoeri , kes kaugetel karjamaadel ajavad taga jänest : kõigepealt kostab veidrat kiunumist ja valju hingematvat lõõtsutamist . Siis ilmub lagedale jahisaak ise , et uuesti kaduda , tema järel tormab kogu koerte vägi . Nad justkui kihutavad kõik üle lava ja siis neid äkki enam ei ole . Natukesehaaval kuhtuvad ka helid . Väike ebakõla kauguste sügavas rahus , kus maa ja meri hoiavad tasakaalu igaviku vaekausil . Hingel on raske ja kõhe keset seda avarust , ilma jäetud läheduse kaitsvatest pihkudest . Hing väriseb ja vabiseb nagu tikuleek tuules . Ainult linnud viskuvad üles ja naudivad õhusolemist , turteltuvide parv aina lendleb puhtalt lusti pärast . Nagu ühise tahte ajel keeravad linnud ringi ja muudavad suunda , kukuvad alla ja tõusevad äkki õhus püsti . Mitte kunagi , mitte kunagi ei puuduta linnud üksteist isegi tiivaotsaga . Kogu lendajate parv liigub nagu üksainus tiivapaar . Nagu iluuisutaja , kes jääle keerulisi mustreid joonistades ilma vaevata keerab hüppel ringi ning uisutab hoopis vastassuunas , niisama lendleb tuviparv maa ja mere kaugustes , tõmmates haihtuva piiri nende vahele . MERE SÕNUM Udusel hommikul kammin ma aias juukseid . Jaa , jaa , vanaemake , tean küll , tean küll , aga kevadel mind siin enam ei ole ; ja kas mul siis kusagil kaugel hakkab pea valutama siinmail pu- nutud pesadest ? Ma peegeldan ennast laias aknas . Selles peegelduvad meri ja Ringabella poolsaare maastik , nii nagu nad kunagi hakkavad peegelduma minu mälestustes . Ja sügavamal , teise toa klaasuksel , paistan mina , kes ma kammin aias juukseid udusel hommikul . Kuusehekk , mis piirab mõisa karjamaad lõunast , heidab keskpäevast varju . Praegu on siin kaks hekki : üks on püsti , teine pikali , üks on püstloodis , teine rõhtne , neid mõlemaid ühendab täisnurk . Hekid on täpselt ühepikkused . Õhtu poole venib varjutara pikemaks või kustutab selle hoopis vihmasagar . Üle Ringabella sääre lendab kajakaparv . Haljaste karjamaade , vahakarva kõrrestiku ja roostepunaste põõsastarade taustal sõeluvad linnud nagu peotäis õielehti , mis kord on nähtavad , kord jälle nähtamatud - siis kui nad hoogsalt ringi tiirutades sirutavad tiivad püsti vaataja poole . See on ka kõik , mis sellel hilisel detsembri pärastlõunal on juhtunud : kajakate mänglevad kaared ümber Ringabella sääre . Aga ma nägin seda . Täiskuine tõus on kaval ja ootamatu , mõõn aeglane ning kestev . Jäävad avarad liivamadalikud kajakate kiljuda , inimeste ratsutada ja jalutada . Jäävad vetikad ja rannakivid meresõnumitega . Sammud vajuvad mere rõskesse ihhu . Mere sõnumid tuleb vastu võtta vaikselt , üksipäini . Need on iidsed , muutumatud ja väga kaugelt meieni jõudnud . Igaüks saab nendest aru omal viisil ning peidab oma südame kõige salajasemasse soppi . Kui väga ka ei tahaks , merele ei saa vastust anda . Täiskuu ümber helendab karge terasrõngas , Orioni vöö kolme tähte läbib valge nöör . Öine mõõn , lindude tavatud karjed . Kas nad peavad leetseljakul jahti või on need rändlinnud öisel lennul ? Lahes hingab raskelt meri . Õhtutuul tuleb alati nagu postimees öisel ajal ja klõbistab koiduni kirjakasti kaant , et üle anda ainult temale usaldatud sõnumit . Aga kuna sõnum on kirja panemata , siis ei saa seda ka kasti jätta . Tuul peab lahkuma ülesannet täitmata . Et kunagi tagasi tulla . SÕNADE VAHELDUS Õhtune buss , kolisev ja logisev . Aeg-ajalt välgatab akna taga meri , seejärel rida madalaid ehitisi , siis tulevad karused hekid , pimedus pimeduse kannul . Naised ja tüdrukud pöörduvad linnast koju ostudega . Emad ja tütred , silmad sädelevad tulede kumas . Pimeneb , logiseb , koliseb , taarub . Turbatööline istub öömustade kätega minu kõrvale . Buss peatub ja sõidab , seisatab ja liigub taas . Pimeneb , tühjeneb . On talv . Olen Iirimaal . Olen kahekordsete sõnade maal . Iga sõna toob kaasa oma varju iidses keeles . Emergency exit - éal ? ; Pull once - tarraing amh ? in. Iga sõna kajab vastu muistsest ajast , laulude ja muistendite ajast . Iga sõna kõlab tuttavana ja suriseb kõrvus tabamatul värinal . Kukub meelde nagu kivi kaevu , kõva ja tume . Võõrad sõnad vaevavad mind ; éal ? - väljapääs - kust kuhu ? Éal ? , éal ? - kust kandist kuhu kanti ? Mis sõna see on - éal ? ? Kust leida tema algust ? Pole rahu , pole pääsu sellest . Mul ei ole enam hea . Pime , tühi , logisev maabuss , tühjade sõnade klõbin minu peas . Olen Iirimaal , olen Liirimaal , olen öösel võõras bussis , mul pole enam sugugi hea , olen asjatute sõnade võimuses , võõrsil ... Vanapoolne kaasreisija silmitseb tühja bussi , vaatab üle prillide minu poole : " Kuhu teie ? - Siis te istute vales bussis ja sõidate teises suunas . " Éal ? : must rõskus , sabistab vihma . " Jookske mäkke , püüdke kinni viimane buss ristteel , rutake ! " Seisan hingeldades , poolsurnud , teeviida juures , meelekohas taob : amh ? in , amh ? in. ... Viibutan kokkukägardatud , räbaldunud paberrätikut , mis vihma käes ei taha kuidagi lehvida . See on viimane öine buss , éal ? , éal ? , éal ?... Ta peatub siiski , võtab mind koos kompsudega peale , kolistame uttu - tühi vana iiri buss , iidsed võõrad sõnad ja mina . POSTIMEES MICHAEL Meie tee lookleb mööda kaljumäge mere kohal . Ja ennäe , seal tuleb meile vastu jõuluvana ise , tohutu kott üle õla : postimees Michael . Ükski sõiduk teda ei teeni , ta kõnnib oma piirkonnas ringi jalgsi , raske kott seljas . Kirjad , ajalehed , pakid - kõik on topitud sellesse kotti . Üles-alla ronib ta mööda järsku kallast , mille külge on ehitatud majad nagu meripääsukeste pesad . Sest kellelegi pole pähe tulnud panna postkaste tee äärde , mitte kellegi südames pole tärganud kaastunnet postimees Michaeli vastu . Michaelil on seljas tumesinine mundrikuub ja peas nokkmüts . Ta on väheldast kasvu ja kisub väheke viltu , nagu oleks ühe külje pealt kange . Tema tuules parkunud nägu punetab , tal on käharad mustad juuksed , siin-seal kumab juba halli . Tema vanust määrata pole võimalik , nagu ei saa ka õieti aru , mida Michael mõtleb ja tunneb , sest ta on erakordselt uje ega tõsta kuigi meelsasti oma silmi . Ta on väga lahke ja pomiseb alati omaette midagi ilusast päevast , ehkki ilm võib parasjagu olla üpriski täbar . Kui päev on tõepoolest ilus ja soe , siis Michael palub klaasitäie vett ja joob selle lonkshaaval ära . Postimees Michael on lõpmata kannatlik ja vagur ; mul on raske ette kujutada , kuidas ta oma eluga toime tuleb . Veel jõuab ta tirida oma rasket kotti . Aga naabrinaine ütles , et vanaduspensioni ta saama ei hakka ; postimehed on riigi teenistuses ning peavad sooritama riigiametniku eksami iiri keeles . Michael ei saa seda teha , sest ta ei oska iiri keelt . Ta pole sündinud ega kasvanud ümbruses , kus seda keelt veel räägitakse . Ja iiri keel on väga raske keel ... Jumal on lasknud Michaelil sündida postimeheks , kuid on teda ilma jätnud selle maa keelest . Ja tema sünnimaal ei ole kaastunnet tuules parkunud postimehe Michaeli vastu . LEIB " Ma ei pane paberisse , leib on alles soe ! " Lapik ümmargune jämedast nisujahust karask . Kõrge kahekordne saiapäts : alumise osa moodustab kollane nelinurk ; sellele on peale põimitud tumepruunist taignast kaheksa . Leivakäär saab mitme peopesa laiune . Ümmarguse pätsi koor on pragunenud , seda nimetatakse koljuks . Ja siis tuleb kõige uhkem , kõige pruunim , mida küll teisiti ei saa nimetada kui kännuks . Nii neid pätse siis veeretatakse hommikusöögilauale viiludeks lõikamata , et iga sööja murraks endale ise pala kõhule ja isule vastavalt , kahvatukollase kääru nagu männihalu . Iirimaa sööb veel vanade tavade kohaselt : meelsasti , palju , lihtsalt , tihti - ja hästi . Ja hoopis teisiti kui Inglismaal . Mitte ainult teistsugust toitu , vaid teistsuguse suhtumisega toidusse . Iiri on naiselik , emalik maa , kus toit laotakse taldrikule armastava , helde käega . Sööklates teenindavad naised , kes silmanähtavalt tunnevad muret , et külaline sööks kõvasti ja põhjalikult . Vaevalt hakkab taldrik tühjenema , kui perenaine on kohal , et lisa pakkuda . Kui sa siis ära ütled , pärib ta murelikult : kas teile toit ei maitse ? Ehk on rahva alateadvuses säilinud mälestus möödunud sajandi suurest näljahädast . Sellised asjad ei unune . Ka minu vanaemal ei olnud kunagi seda tunnet , et majas jätkub piisavalt toitu . Esimese maailmasõja ajal oli ta küpsetanud pulmatordi kartulikoortest . Kuidas seda teha , selle üle andis mul lapsepõlves palju pead murda , veel mõtlesin , et miks ta seda ometi uuesti ei katseta . Teise sõja ajal jälitas vanaema näljatont : kui kopsakaid pakke ema Lestenest ka ei saatnud , ikka ei jäänud vanaema kunagi rahule - nii õhuke pekiviil , nii kõhnuke jahukott , nii tilluke võikarp ... Meie , noored , naersime , meie ei tundnud ei nälga ega näljahirmu . Iiris on see hirm säilinud kaua ja sügaval . Vajadus rohke , rikkaliku toidu järele on muutunud rahva iseloomujooneks . " Paberis leib higistab , võtab kröbeduse ära ! " Ta on pagarmeister ja meie peremees , talle kuuluvad pagaritööstus ja kolm leivakauplust . Me võtame pätsid niisama kätte , nad annavad meile sooja . Eriti ustavatele ja lugupeetud vanadele ostjatele toimetatakse värske leib hommikul koju . Ajad ei ole muutunud . " Sellel maal pole muutustel ilmselt mingit tähtsust ! " Vana pagarmeister on oma elu ära elanud , tehes muutumatult tööd muutumatus ajakulus . Iirimaal rütmid ei muutu . Nüüd peab ta vanaduspäevi , astub iga päev kauplustest läbi , lobiseb ostjatega , teenindab paremaid tuttavaid . Müüjad kannavad valgeid kitleid , tema mitte . Tema on vanaaja härra , pärit sest ajast , mis siinmail kunagi ei lõpe , niisama nagu tema pagaritööstus ei lõpeta lapikute karaskite , kahekordsete pätside , peakoljude ja uhkete saiakändude küpsetamist . KÕRTS Häälte sumin , rüsin leti ääres , suitsuvine , niiske soojus , naer . Meie kõrtsis on palgaline klaverimängija igal kolmapäeval , reedel ja laupäeval . Pühapäeviti mängivad kaks noormeest kitarri . Kolmel ülejäänud päeval esineb mõni juhuslik mittepalgaline muusikant . Lauljatest pole kunagi puudu , isegi mitte solistidest . Nendele osutatakse suurt lugupidamist , ei kuule isegi klaasikõlinat ega sosinat . Laul heljub tubakasuitsu ja õlleaurude kohal nii , nagu iiri kohviklaasides ujub koor viski- ja kohvikihil . Me oleme kaheksakesi kobaras madalatel järidel ümber väikese ümmarguse laua . Ma toetan oma selga vastu kõrvallauas istuva mehe laia külge . Nii me siin toetame üksteist . Kuidas ma ka ei püüaks , ikka seisab minu ees kaks klaasi - üks pooltühi ja teine täis . Üksteise järel teeb sõber sõbrale välja . Baaripoisid muudkui tassivad kandikuid sellega , mida keegi parasjagu joob . See on auasi , sellest ei tohi keelduda . Nii pean ma täna õhtul ära jooma viis pakutud klaasitäit ehk kaks ja pool liitrit õlut ... Aga see on ikkagi kergem kui viis klaasi viskit . Sellega ma enam ei nõustu - joon ainult õlut . Hüütagu mind siis pealegi Astrid Murphyks ; ma tahan ikka omal jalal koju jõuda ! Aga veel mitte , veel me kiigume selle õhtu soojuses , selle õhtu joobes , laulus ja sõpruses . Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa , me toetame üksteist , me joodame üksteist , me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu ema üska ega kuulegi , et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab : on aeg sulgeda ! Alati on see Tema Ise , kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma , kes annab laevakella . Just siis , kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis , nagu suvisel pealelõunal võrkkiiges . Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe . Kõrts seisab kõrgel merekaldal - me astume otse maailmaruumi . Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed . Ja nii me seal siis seisame , kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest , mis alles kajavad meil kõrvus . Ma istun oma Lasnamäe korteri neljanda korruse rõdul ja võtan varakevadist päikest . Maailm näib siit vaadates latakas , aga ma sisendan endale , et ta on kerakujuline . Minul ei ole selle kohta küll ühtegi kindlat tõendit . Kui uskuda , et maakera on ümmargune ja pöörleb ümber oma telje , siis võib ka uskuda , et üks poisike teda oma käte vahel keerutab . Panen silmad kinni ja kujutan ette , mis tunne on olla poisikese käte vahel . Kahjuks ei ole tunne teab mis mõnus . Iiveldama ajab . Teen silmad lahti . Tundub , et seisan ühe koha peal paigal . Ainult peapöörituse järgi saan aru , et pöörlemine on äge . Et sellest võitu saada , kinnitan pilgu esimesele silmade ette jäävale objektile . See toob leevendust ja ühtlasi äratab huvi . Imelikke atraktsioone on loodud ! Väliselt justkui tavaline pooleliolev punastest tellistest tornmaja , aga lähemal vaatamisel selgub , et pulseerib nagu elav organism või moodsa kunsti teos . Ühest külgaknaaugust paiskub välja vahutav veejuga , siis paar sekundit pausi , ja fassaadi klaasitud aknale ilmub valge rätikuga naisenägu , mis liigub aegluubis rõdule , tõstab plekkämbri jõulise ja väljapeetud žestiga oma pea kohale ning keerab selle ümber . Ämbrist voolab välja midagi halli , mis poolel teel maapinnale ümber mõtleb , valge pilvekese kuju võtab ja taevasse lendab . Täpselt pöördehetkel algab sõnaline osa : sügavast maapõuest otse minu rõdu alt kostab madal kõuehäälne võõrkeelne monoloog , kaunis oma teatraalses kirglikkuses . Tekstist ma aru ei saa , eristan vaid refräänina korduvat " duura- duura " . Pilveke haihtub sinitaevasse ja pooleli ja õhku rippuma jääb ka monoloog . Samal hetkel paiskub külgaknast vahutav veejuga , paar sekundit pausi , valge rätikuga naine ilmub aknale ja hakkab aegluubis liikuma . Kordub sama manipulatsioon ämbriga ja pilvekese tõustes jätkub monoloog . Jälle kõlab refräänina kõuehäälne " duura-duura " . Siis veejuga , paus , valge rätikuga naisenägu , ämber , pilveke , " duura-duura " . Ja kõik algab jälle otsast peale . Rütm on nii täpselt paika pandud , et tahaks jalaga takti lüüa . Nähtu vaimustab mind niivõrd , et plaanin minna tuppa videokaamera järele , aga siis hakkab kuskilt kaugelt kostma heledahäälne laul , mis jõudsalt läheneb . Nõjatun üle rõdu ääre vaatama : kolm poisikest tulevad reipal sammul üle majadevahelise tühermaa ja löövad sammude taktis kolmel inglihäälel laulu . Lühike korduv fraas , meloodiline ja mõjuv oma lõputus kordumises . Laul tugevneb , poisikesed lähenevad ja mööduvad minu majast . Nad laulavad eesti keeles ja minuni jõuab nende laulu sõnum : << Karri , karri lollakas , karri karri lollakas , karri karri lollakas , karri karri lollakas , karri karri lollakas , karri karri lollakas , karri karri lollakas ... " Samal ajal jätkab maja oma programmi , ainult kõuehääl maasügavuses on vait jäänud . Poisikesed eemalduvad , " karri karri lollakas " vaibub aeglaselt , hetkeks täielik vaikus , siis kukkuva vee pladin , paus , valge rätikuga naisenägu , plekkämber , pilveke ja kõuehääl ühes- koos . " Duura-duura " lõhestab õhku . Maakera pöörleb poisikese käte vahel ikka liiga kiiresti , talumatult kiiresti . Iiveldama ajab . Jääb üle ainult loota , et poisike saab vanemaks ja tüdineb oma tegevusest . Ta jätab maakera sinnapaika ja jookseb mööduva tüdruku järel minema . Maakera pöörleb veel mõnda aega harjumusest omapäi , aga kiirus jääb üha vähemaks ja vähemaks , ning ühel hetkel jääb ta seisma . Keegi ei pane midagi tähele . Maailm on lihtsalt seisma jäänud . Mul on juba praegu , siin Lasnamäel oma korteri rõdul , imelik tunne , et minus on liiga vähe elu . Päike on kuum ja tuul on külm ja mina olen nende kahe vahele ära kadunud . Näpistan ennast - valu ei tunne , näpistan kõvemini , sama lugu . Ometi olen kindel , et ma ei maga . Püüan mõistatada , mille järgi võiks elu ära tunda . Millal võib olla elamises kindel ? Ühtegi ideed ei tule . Pool päeva on jälle tuulde lennanud , haihtunud nagu pilveke sinitaevasse , aga minul on juba mitu nädalat pesu triikimata . Pesu on mitu nädalat triikimata , aga peale abikaasa õigustatud märkuste pole sellest midagi halba juhtunud . Pesu võib ju triikimata olla , paljud ei triigi kunagi pesu . Ma ei oska midagi arvata . Olen segaduses . Vahel on selline päev . Teed hommikul tohutu pika nimekirja asjadest , mis tuleb ära teha . Kõigepealt sõidad autoteenindusse , nagu nimekiri ette näeb . Sealt edasi Kadaka turule , kus pidi müüdama " Invite " puuderkreemi . Jõuad õnnelikult Kadaka tee nurgale , kui märkad hiigelsilti " Autode tehniline ülevaatus " . Pöörad auto automaatselt noolega näidatud suunas , sest olid ühele politseinikule juba mitu kuud tagasi lubanud , et lähed tehnoülevaatusele esimesel võimalusel . Siiani olid unus- tanud võimalust otsida , aga nüüd kerkis see otse õhust nagu saatuse sõrm . Terve Kadaka tee serv on silte täis . Näed veel ühte huvipakkuvat : " Santehnika kauplus " , ja põikad vasakule . Suurel majal on hästi palju uksi , aga ükski neist ei näe poeukse moodi välja . Lõpuks astud ühest sisse ja küsid optimistlikult : " Kas siin on santehnika pood ? " - " Jah , " vastatakse sama reipalt , " kas te soovite purskkaevusid ? " Ei , kahjuks on purskkaevud just üks neid väheseid asju , mida sa antud hetkel ei vaja . Siiski teeb väljavaade saada purskkaevude omanikuks su tuju lausa pidulikuks . Päike tuleb pilve tagant välja ja kevad on peaaegu käes . Innustunult jätkad teekonda . Jätad tähele panemata nooltega plakatid , mis püüavad sind meelitada ekslema hulgimüügiladudesse ja salapärasesse kohta nimega " Agrosif " . Jälgid rangelt ainult neid nooli , mille taga proosaline kiri " Autode tehniline ülevaatus " . Jõuad pärale ja asud järjekorda . Oodates mõtled uimaselt , et kas on ikka tark tegu tulla tehnoülevaatusele tehniliselt korrast ära autoga . Aga sa oled just tulnud autoremonditöökojast , kus homme hommikuks lubati probleem lahendada , ja loodad , et sellest piisab . Tunned ennast nii õigena , et ei viitsi isegi vea varjamiseks midagi ette võtta , ehkki seda oleks lihtne teha . Auto ajab õli välja , aga kui see vahetult enne ära pühkida , ei tohiks keegi aru saada . Sina istud , suitsetad ja mõtled teisi mõtteid . Sa mõtled , et said eile 34-aastaseks . 34 ei ole miski vanus . 33 olla on uhke , see on Kristuse vanus , aga üle selle peaks olema elule mingi õigustus . Peaks leidma mingi vabanduse , et lubada ohjeldamatul vananemisel endas võimust võtta . Head inimesed surevad noorelt . Ei lähe tundigi , kui sind ette võetakse . Otsus on karm , kuid õiglane . Õli vohamise seletad ära , aga CO sisaldus väljaheites on 8 , kui lubatud on kuni 2,5 . Mürgitaja ! Tagumine numbrituli ei põle . Potentsiaalne põgenik ! Samas pakutakse abi meeleparanduseks . Üks noormees lubab tunni ajaga need vead likvideerida . See sobib . Lepite hinnaks 55 krooni . Usaldad auto võõra noormehe kätte ja tõttad jala Kadaka turule . Sulle meeldib , et oled usaldav . See tõstab tuju . Jalutad kevadises poris , mõtled oma logiseva saapakontsa ja Axel Munthe peale . Axel Munthe oli sajandialguse moearst , kes kirjutas oma elust raamatu . Oled tema " San Michele raamatu " mõju all . Sinul ja Munthel on midagi ühist kõiges , mis puutub edevusse ja selle rahuldamisse . Sealt edasi tekib teie vahele lõhe . Munthe elul näib olevat sügavam sisu , ehkki ta seda kunagi ei sõnasta , sinul mitte . Sinul küll mitte . Kunagi ammu arvasid , et elule annab mõtte oma mehe naiseks olemine , hiljem , et isiklik karjäär , aga Munthe raamat heitis üle su elu tühisekelduste silmipõletava päikesekiire . On veel midagi peale selle , mida saab käega katsuda ja meeltega tajuda . Oled kõndinud üksi mööda porist teerada , aga järsku märkad nii paremal kui vasakul teisigi radu ja inimesed liiguvad neil nagu sipelgad kindlas suunas . Rajad ühinevad ja ühinevad , kuni moodustavad ühe voogava inimjõe . Jõuad turuväravasse . Sa ei ole Kadaka turul enne käinud ja nähtu hämmastab sind . Radade hargnemiskohas seisavad mutikesed , nende jalgade ette porile laotatud linikutele on välja pandud asju , mida mitte keegi ei vaja . Selliseid asju on kõigil ülearu . Ka sina ei vaja katkise kõrvaga tassi ega sõjakalt harunenud plekk-kahvlit . Seejärel näed rida kahe peaga inimesi . Üks pea on nagu inimpea ikka õlgade kohal kaela otsas , teine vaatab välja põuest ja sarnaneb kassikese või kutsika omale . Sa märkad , et enamasti on väike karvane peakene suure inimpeaga üllatavalt samane . Komplektid on õigesti moodustatud . Parim , mida näed , on väikese beeži puudlipea kohal kõrguv sama värvi pika puudlikoonu ja hingestatud koerasilmadega lokkispäine mehenägu . Sa mõtled ikka tema peale , kui läbid autokapottidest moodustatud müügilettide vahelist koridori . Sind ei huvita kartulid , kassetid , sõjaväevarustus , toiduõlid , kantud rõivad , kristall . Sa ei usu , et mees sündis pika koerakoonuga . Küllap olid tal pruntis põsed ja pehme ümar lõug nagu lapsel ikka . Millal hakkas lõug pikenema ja peenenema ? Küllap ta kasvas koos puudliga , muud seletust ei oska sa välja mõelda . Armastusest puudli vastu arenes tema füsiognoomia puudlisarnaseks . Või sai mesallianss alguse juba mitu inimpõlve tagasi ja näojooned pärandati põlvest põlve . Ning geenid kannavad edasi armastust puudlite vastu . Puudelinimese küsimus köidab sind rohkem kui sokid , mutrid , banaanid , gaasimaskid , vaskkannud , vanad mündid . Aga siis näed midagi , mis sind jäägitult lummab . Vanaaegne medaljon , mille hõbekatte pühapaiste on keskelt purunenud ja kärisenud servadega südamekujulisest avast paistab maalitud naise ja lapse nägu . Maksab 600 krooni . See raha on sul kaasas , aga mõistus tuleb enne koju . Sa surud koti koos rahakotiga kõvasti kaenla alla ; sest raha on vaja hoopis autoremondi ja santehnika jaoks . Purskkaevud välja arvatud . Igaks juhuks uurid müüja käest , millal ta jälle seda medaljoni müüma tuleb . Sa tunned , et vajad tuge ja hingekosutust . Medaljon näeb välja nagu pühitsetud ese . Rohkem ikoon kui ehe . " Mõtlen homseni , " lubad müüjale ja jätad raske südamega tähele panemata müüja sõbra tungivad üleskutsed : " Ostke juba täna , te ei kahetse ! " Märkamatult astud läbi ukseava ja oledki turu südames . Poolläbipaistva katusega kaetud hiigelmonstrum paiskab sulle näkku sahmaka kasvuhooneniisket leitsakut , silm ei suuda haarata lõpmatuna näivaid kaubalettide ridu . Putka nimega " Hiina köök " levitab idamaist hõngu ja kõrbelõhna . Rahvast nagu sipelgapesas , mille elanikud näivad teadvat , mida teevad . Sa jahmud ja kaalud , kas peaks sõpradele siia väljasõidu korraldama . Samas hakkad kahtlema , kas su sõpradel on ikka nii eksootiline maitse . Sina võtad kohalikud kombed omaks ja hakkad kammima piki lettidevahelisi koridore aina edasi ja tagasi . Läbistad kohusetundlikult kõik käigud , sest vajad " Invite " puuderkreemi . Näed vaat et kõike , mida on võimalik raha eest osta ja käe otsas koju kanda , ainult " Invite " puuderkreemi ei ole . Purskkaevusid samuti mitte . Aega on kulunud rohkem kui vaja . Sa võtad lahkujatega ühte rivvi . Rajad hargnevad ja hargnevad , kuni oled jälle üksi . Arutled endamisi , kas see madonnaga medaljon annaks sulle sisemist jõudu juurde . Kunagi oli sul üks , imettegev , sellest oli algul palju abi , aga pärast muutus lahjaks ja kadus ära . Küllap sa ei olnud pühitsetud medaljoni vääriline . Kas nüüd on midagi muutunud ? Kas sa oled olnud hea ? Tõelist vaimujõudu kohtab nii harva , et aeg-ajalt unustad selle võimaluse hoopis . Lähed ja lähed ja oled oma autost mööda läinud . Lähed tagasi , auto on samal kohal , mootor töötab . Noormees on karburaatori läbi pesnud ja küsib murelikult , kas auto enne ka tühikäigul välja suri . " Jaa , " rahustad teda , " see viga on tal kogu aeg olnud . Viga on juba selle auto ehituses , kõigil seda marki autodel on sama viga . " Pärispatt , mõtled . Poiss urgitseb ikka mootoris . Tüütumast tüütum . Lõpuks lähete CO sisaldust kontrollima . CO sisaldus on nullilähedane . Tähtis ülevaataja on rahul . Siiski määrib ta sulle kraesse õli väljavoolu ja sa hakkad oma ausat meelt kahetsema . Sulina on soodsam elada , seda nimetatakse kavaluseks . Kavalus , tarkuse lähim sugulane , on positiivne iseloomujoon . Rumaluse eest määratakse sulle kordusülevaatus . Hakkad tõeliselt vihaseks saama . Iseenda peale . Kes küll käskis sul siia tulla , pidid ju hoopis teisi asju ajama , kirud ennast . Poiss on ikka kruvikeerajaga karburaatoris . Tema jaoks on CO sisaldus liiga väike . Tema näeb tühikäigu puudumise ja hingematva , kuid mürgisisalduseta tossu vahel mingit salaseost . Ta näib arvavat , et tühikäik on kohustatud mürki tootma . See on küll ainult tema probleem . Sulle pole kumbagi vaja , Sina oled juba ammu harjunud sõitma autoga , mis tühikäigul välja sureb . Siiski ei kiirusta sa seda noormehele teatama . Poiss on küll väga noor ja sa ei oska aimata , kui mitmes mootor tal parajasti parandada on , aga mingi võimalus jääb , et tema tegevus on mõtestatud ja vanast veast tõesti lahti saab . Sinu oma autoparandaja on vana kooli mees , töötades kogemuse ja intuitsiooni põhjal , see siin topib mingeid mõõteriistu autole külge . Võib-olla vajab sinu auto moodsat ravi . Tööaeg saab läbi , ülevaataja pakib asjad kokku ja juhib tähelepanu asjaolule , et CO probleemi temal enam ei ole , poiss on oma töö teinud ja sina ju tunnistasid , et tühikäiguviga oli ennegi . Jälle välgatab su peast läbi , kas sa mitte üleliia aus ei ole . Poiss nokitseb endiselt , kruvib siit ja sealt ja suretab mootorit välja . CO mõõtja püsib nullis . Ükshaaval lahkuvad mehed , igaüks heidab pilgu ja soovitab midagi , aga poiss ei tee neist välja . Ta ei tee ka sinust välja , ta ei vaata su poolegi . Te ei vaheta ühtegi sõna . Ainult poisi näokrimpsutustest taipad , et asi on halb . Sul hakkab poisist kahju ja sa avad suu : " Selle autoga ju ikka sõita saab ? " - " Saab küll , aga tühikäiku ei ole " - " Mis sellest ! " püüad poissi aidata . " Raske on sõita , " vastab tema . Ja jälle paned sa suu kinni ega ütle , et see raskus on ainult ebameeldiv , sa oled sellega leppinud . Oled väsinud , tüdinud , kirud päevi , mis kaovad tühja . Äkki veab viltu sellepärast , et medaljoni ära ei ostnud , mõtled . Korraks elavned , kui poiss ütleb : " Ma pole kunagi näinud ühtegi õhkjahutusega mootorit " - no selge , poiss on päris algaja - , aga ta jätkab : " mis korralikult töötaks . " Jumal tänatud , ta siiski on neid näinud ! Tunnid lähevad , hakkab pimenema . Mingil hetkel jääb mootor tühikäigul tööle , sa hõiskad rõõmust ja tahad kähku jalga lasta , aga poiss vahib ikka pahaselt CO mõõtjat , mis on tõusnud väga vähe üle nulli , ja õiendab karburaatoriga , kuni mootor jälle välja sureb . Sa istud ja istud , ja igasugu mõtteid keerleb läbi pea . Millel siis , millel siis ometi on väärtust ? Asi see ei ole , tunne see ei ole , neid oled sa kogenud ja tead , et need on ainult illusioonid . Aga midagi ometi on . Munthel oli ja miks ei võiks sinul ka olla . Kas on arsti elukutse , pidev elu ja surma võitlus see , mis müsteeriumi avab ? Kuidas saaks seda väljaspool surma kogeda ? Äkki proovida heategevust , kaalud surmtõsiselt ja imestad enda üle . Oled alati vihanud heategevust . Sulle on tundunud alatu mõnu , mida saadakse hädasolijale hetkelise leevenduse pakkumisest . Ainus tõeline heategevus on iseendale head teha , et vabastada maailm hädisest negatiivse väljaga indiviidist , oled jõudnud selgusele . Kas see on primitiivne ja küüniline mõtteviis ? Olla elujõuline ja mitte viriseda , seda sina ei suuda . Sa ei suuda praegugi uskuda , et mõeldes teiste , mitte iseenda probleemidele , on võimalik leida isiklikku lunastust . Poiss aga kordab aina samu liigutusi , vist juba sadu kordi . Pead tunnistama , et ehkki tema tegevus näib sulle lootusetu , avaldab järjekindlus muljet . Sa ei julge küsida , miks ta seda teeb . Sa loodad ainult , et ta ei küsi väga palju raha . Autoremondimeeste tunnitasu on saja krooni ringis . Loed sõrmedel , et ta on sinu auto kallal olnud juba viis tundi . Seis on ikka sama . Miks ta seda teeb ? Kui juhtub ime ja poiss tühikäigu korda saab , lähen ostan homme medaljoni ära , lubad endale . Sa annad endale aru , et ei ole kaugeltki selline naine , kelle seltsis mehed iga hinna eest viibida tahavad , pealegi on poiss sinust terve põlvkonna jagu noorem . Miks ta seda teeb ! Ta läheb helistama , aga keegi ei vasta . Ta selgitab , et viga võib olla ujuki nõelas ja et tema sõbral on sobiv ujuki nõel , aga sõbra telefon ei vasta . Nüüd tead sina , kust abi leida , kui küsimus on ujuki nõelas . Sul on siin lähedal autoteeninduses terve varukarburaator hoiul . Te sõidate poisi autoga sinu autoremonditöökotta . Piinlik hetk , kui kohtuvad kaks meest , kes mõlemad korraga sinu auto kallal ametis . Ühel sinu õlipump laual laiali , teisel vaevalt kilomeetri kaugusel sinu karburaatoriga sama ette võetud . Aga varukarburaator , nagu kiuste , on kriitilisel hetkel kõndima läinud . Noormees nõuab rangelt , et olgu see homme hommikuks tema kätte toodud . Imetled poisi enesekindlust , samal ajal oma remondimehele poisi selja tagant silmi tehes ja õlgu kehitades . Üle kõige oled õnnelik , et lugu on tänaseks lõppenud . Tänaseks on rohkem kui küll ! Plaanid hüpata trolli ja kodu poole kolistada . Aga poiss ei lase . Ta ütleb , et tahab ikka veel proovida , ja sul ei sobi trollijutuga välja tulla . Sõidate tagasi . Sa tunned end nüüd märksa vabamalt . Poiss teeb kohvi , sa võtad endale vabaduse pool tundi telefonil sõbrannaga lobiseda . Pikaajalisest ootamisest on ajataju muutunud . Ootamine ei tundu enam koormav . Aeg on lühike ootajale , kui seda väärtustada . Te ei vaheta ikka sõnagi . Sul ei ole küsimusi . Poiss nokitseb auto kallal , sina lihtsalt ootad ja see on loomulik nagu elu ise . Sulle ei lähe üldse korda , kas ootamine kunagi lõpeb . Kui poiss järsku küsib : " Kas olete rahul ? " , siis tahad öelda : " Jaa ! " , ja edasi oodata , aga poisi hääles on mingi uus kõla , mis sunnib ettevaatusele . Sa teravdad tähelepanu ja väikese pingutuse järel märkad , et mootor töötab tühikäigul ja CO osuti on normis . Poisi silmad säravad . Ta vaatab esimest korda sulle otsa ja sa märkad , et tal on suured pruunid silmad . Et selle teadmisega pole midagi peale hakata , siis ei oska sa kohe midagi teha . Jood veel pisut kohvi ja lased ajal voolata . Sisened maailma , kust hommikul siia tulid . " Mis ma võlgnen ? " - " 55 krooni . " Väljas on vahepeal talv saabunud . Kõik on paksu lume all , aga sulle tundub , nagu oleks see olnud ainult mõni tund tagasi , kui sa varakevadises poris ja päikeses Kadaka turule läksid . Nad läksid plaažile keskpäeval , kui liiv oli päikeselõõsast soe ja vaikne meri sinas ning sätendas . Rand oli rahvarohke . Nad vaatasid küsivalt teineteisele otsa ja mõistsid sõnadeta , et eelistavad omaettepaika , kuhu võõraste pilgud ja hääled ei ulatu . Seepärast läksid nad merest pisut kaugemale , kus luiterinnatisel kasvasid esimesed madalad pajupõõsad . " Kas siin ? " küsis naine . " Kus see parem , " vastas mees . " Muidugi , " ütles naine hästi tasa . Ja lisas veelgi vaiksemini : " Siit võib näha kolme graatsiatki , kui nad tulevad moraalitust demonstreerima . " Siis laotas naine õhukese riidetüki liivale ning jäi hetkeks nõutult seisma . Ta oli lüheldane ja ilmselt oli tal raskusi figuuri hoidmisega , nii et teda küll poleks saanud graatsiaks nimetada . Võib-olla sellepärast tõusiski naise käsi aeglaselt kitlinööpe avama . Nii tulid need kaks esimest korda randa ja tundsid peagi , kuidas roiutav päikesekuumus valgus nende üle . Nad olid teineteisele veel võõrad ega teadnud , kas on parem rääkida või vaikida . Mees ütles , et on kunagi nooruses suitsetanud , kuid jätnud maha . Võib-olla tahtis ta naisele mõista anda , et on mõnest pahest suutnud loobuda . Aga ta lisas kohe : " On siiski midagi , mida ma ei suuda maha jätta . " Niisugune ülestunnistus tegi naise uudishimulikuks . " Ja mis see on ? " päris ta . " Miks ma peaksin seda ütlema ? Kohtuski ei ole vaja iseenese vastu tunnistada . " Seejärel nad naersid keskealiste inimeste vaikset naeru ning tundsid mõlemad , et neil on teineteisega hea vestelda , kuigi vestlust peaaegu ei olnudki . Siis vaatasid nad merele ja mõtlesid oma mõtteid . Keskealiste nuhtlus on selles , et nad kunagi ega kusagil ei vabane mõtetest , probleemidest ja muredest , mis elu veeretab nende õlgadele . Nad ei vabane nendest isegi soojal rannaliival , kui päike on meeletult helde ja merelt tuleb aegajalt mõni õrn tuulevire . Naise hinge vaevas mitu küsimust . Kõigepealt uudishimutses ta teada saada , kes on mees tema kõrval . Välimust võis ta näha - mees nagu keskealine mees ikka : pisut muskleid , pisut karvu rinnal ja juuksedki peas ning pilgud üsna tagasihoidlikud , ei ahnitse vaatama naist , kes lamab tema kõrval . Aga kõige selle varjus on iseloom , harjumused , temperament ja tundeelu ning need huvitasid naist palju rohkem kui mehe välimus . Oh jaa - keskealised naised teavad kõik , et mehe elufilosoofia on neile palju tähtsam kui välimus , mis kahvatub iga elatud aastaga . Ja selleks , et mehe hingele lähemale jõuda , oligi ta kohmaka käitumisega kavaleri randa kutsunud . " Olgu pealegi , " oli öelnud mees , kui naine rannaasjad valmis seadis . Ja nüüd lamasid nad teineteise kõrval , mõtlesid oma mõtteid ja mõistatasid teise omi . Aga mehe hinge avastamise kõrval oli uudishimulikul naisel veel teinegi tähtis ülesanne . Ta tahtis oma silmaga näha kolme graatsiat , kelle häbitusest oli saanud selle suve sensatsioon suvitajatele ja kogu linnale . Kolmel graatsial oli palju poolehoidjaid - muidugi meeste seas - ja veel rohkem hukkamõistjaid naiste hulgas . Kuid aja märk oli see , et naised polnud oma hukkamõistus üks- meelsed , sest feministid ja seksuaalrevolutsiooni eest võitlejad asusid graatsiaid kaitsma ja nende hääl kõlas valjult . Kolme graatsia provokatsioon vanade moraalireeglite vastu oli iseendast väga lihtne . Nad tulid igal keskpäeval naiste paradiisist , jalutasid rahulikult plaaži äärt mööda kioskini , ostsid sealt jäätist ning läksid paradiisi tagasi . Mis oli selles laiduväärset ? Ainult see , et nad julgesid selle käigu teha rinnahoidjateta . Naine keeras jälle pea paradiisi poole ja küsis endalt mitmendat korda : kas nad tänagi tulevad ? Ja veel rohkem vaevas teda küsimus , kas ta peab nendest rääkima mehele , kes rahulikult ja pisut uniseltki lamas tema kõrval , käed tõstetud päikesekaitseks silmadele . Näis , et mees ei kavatsegi piiluda paradiisi poole . Või ei teadnud mees tõepoolest midagi kolmest graatsiast , sest meeste seas on neidki , kes igapäevaseid kõmu-uudiseid ei kuule . Mida võis vaikiv mees mõtelda ? Nii oli naisel mõistatusi palju , aga ta ei tahtnud mehele esitada otseseid küsimusi . " Mis kell võiks olla ? " küsis mees . Küsis küll ainult sellepärast , et tahtis kuulda naise häält . " Kohe-kohe on kaksteist , " vastas naine . " Sestap päike kõrvetabki nii tuliselt . Peaks vette minema . Ma pole päikesega harjunud , võtab naha maha , " seletas mees . " Ootame veel natuke , võib-olla nad tulevad , " lausus naine . " Kes tulevad ? " küsis mees . Naine hammustas huulde . Oh seda kergemeelset keelevääratust . Aga ta mõistis nüüd , et mees ei tea midagi kolmest graat- siast , ja kui ta ei tea , siis pole vaja talle neist rääkida . Milleks suunata mehe meelt kõlvatuste poole . " Paar minu sõbrannat lubasid randa tulla . Ootame neid , " valetas naine . " Ah nii , " ühmas mees ja mõtles , et milleks sõbrannad , kui kahekesi on hubane vestelda . Ei saa naised kuidagi läbi ilma omavahelise mokalaadata . Siis lõppes nende jutt ja naine piilus jälle paradiisi poole . Mees tõstis käe silmade kohalt ning silmitses pihupesa . Sellesse oli surutud ajalehest väljalõigatud maleülesande diagramm . Mees silmitses seda ja unustas naise enese kõrval . Diagrammil oli kuulsa Leonid Kubbeli kolmekäiguline , mille kallal mees oli hommikupoolikul istunud mitu tundi . Aga lahendust ta ei leidnud . Ja see vaevas mehe hinge , sest ta pidas end vilunud mängijaks ning ülesandeidki oli ta lahendanud loendamata hulga . Noh - see on teada , et Kubbel on suur meister , tema ülesanded on peenekoelised ja nende üllatavaid lahendusi on raske leida . Ning uuesti hakkasid malendid diagrammil liikuma , aga mees tundis , et polnud leidnud õiget ideed . See ärritas teda ning ta unustas ranna , päikese ja naise . Samal ajal ei saanud naine lahti oma mõtetest . Ta ootas kolme graatsiat , et neid oma silmaga näha ja seejärel tunda , kuidas ta neid põlgab . Muidugi põlgab ta neid ka nägemata , aga see pole see ... Ja naine pidas kolme plikat petturiteks , kui nad sel päeval ei tule . Paljud on nende häbematust ja häbitust näinud , miks jätavad nad täna tulemata , kui tema neid valvab . Oh jaa - üldine moraali allakäik on selge ajamärk . Kas ei ennusta see , et suured katastroofid on tulemas ? Sajand saab ka varsti otsa ja paljud näevad uue alguses kohutavaid hädasid . Aga enne seda demonstreerib inimsugu oma kõlbelist langust , nagu see oli Soodomas ja Komorras enne nende linnade hävitamist . Kui ometi leiaks idee ! mõtles mees . Ainult kolm käiku , ainult kaksteist malendit - seitse valget ja viis musta . Matistava kuninga ümber pole ühtki vaba välja ning ometi ei leidu mati-ideed . Muidugi peab see olema . Võib-olla tuleb kuningas ajada mõnele teisele väljale ja talle selleks võimalus anda ? Kuhu ta võiks minna ? Missugune tuli sulgeda , et see siis uuesti avada äratõmbega ? Leonid Kubbel on suur meister , aga lahendamatuid ülesandeid pole veel tehtud . Lahendamatud on küll vigased ülesanded , aga see on õige . Tõepoolest - kui oda tuli sulgeda , peab kuningas minema f 6-le , ja siis lipukäik peaaegu üle malelaua . Kuhu küll jõuab seksuaalrevolutsioon sajandi lõpuks ? mõtles naine . Aga kuhu ongi tal enam jõuda , kui kõlbluse ja kombekuse üle naerdakse ja häbitusega hoobeldakse nii elus kui kunstides . Nad tulid siiski . Naine ei jäänud ilma vaatemängust , mida ta oli ihaldanud . Kuid naine oli nii süvenenud mõtisklustesse , et märkas kolme graatsiat alles siis , kui need lähenesid jäätisekioskile . Ta tõusis ja silmitses plikasid tähelepanelikult . Nad olid saledad ja pikasäärelised ning ühtlaselt päevitunud . Nad kõndisid omavahel vesteldes ning teesklesid , et nad ei pane tähele uudistajaid . Aga nad teadsid , et plaažil olid tõusnud pead ja sajad silmapaarid jälgisid neid , ning see tekitas plikades kummalise tunde , mida nad poleks suutnud sõnadega väljendada . Nad ei teadnud , et pilgud , mis neid saatsid , olid väga mitmesugused ; seal oli ükskõikseid ja pahaseid , ihalevaid ja vihaseid , imetlevaid ja nördinud silmavaateid . Keegi viskas nende poole kivi ja teine kahetses , et meie noores riigis pole kombluspolitseid . Aga graatsiad ei lasknud end häirida . Jäätisemüüja lagistas naerda , kui neid nägi , ja üks plika näitas talle keelt . Siis sammusid nad rahulikult tagasi paradiisi poole . Kui naine kõike seda vaatles , oli ta korraga ärevil ning elevil . Ta lausa tundis , kuidas tema suhtumine kolme graatsiasse muutus . Ta oli varem mõtelnud , et temagi põlgab neid , et temagi käsi tõuseks kivi viskama nende pihta . Aga siis nägi ta neis ainult kolme edevat ja tühist plikat , kes korraga muutusid tema silmis haletsusväärseiks olendeiks . Naine muigas ja sai aru , et graatsiad ei väärinud põlgustki , sest põlgus on tunne , aga iga tunne kulutab hingejõudu . Kuid seda ta teadis , et tema ja nende plikade vahel on sõnulseletamatu erinevus , mis ei lase neil üksteist mõista , kuigi nad on ühest soost ja elavad samas ajas . Kui naisel olnuks enam kalduvusi filosofeerimiseks , siis oleks ta öelnud : suur ükskõiksus on tekkinud inimeste hinge , kust on kadunud kunagised moraalsed väärtused , aga uusi pole kusagilt võtta . Seksuaalsus on tehtud laadakaubaks ja seepärast ainult ilgutakse kolme graatsia üle , aga keegi ei takista nende käike . Kui graatsiad kadusid , rahunes nainegi ja märkas taas meest enda kõrval . Mees lamas rahulikult , silmitsedes oma pihupesa , nagu näeks ta seal midagi huvitavat . Naine oli hämmingus . Ta ei teadnud , kas mees oli oma pilkudega saatnud kolme graatsiat või mitte . Ja korraga oli naisel vaja seda teada . " Kas sa ei näinudki neid ? " küsis naine . - " Keda ? " - " Kolme graatsiat , kes paljaste rindadega siit praegu mööda jalutasid , " seletas naine . " Ei näinud , " vastas mees ja naine sai aru , et ta ei valetanud . Aga nüüd tahtis naine teada , mida hoiab mees pihus . Ta istus uuesti mehe kõrvale ja piilus , kas mehel on midagi käes . Aga mees langetas käe rinnale ning naine ei teadnud , kas ta varjab midagi või mitte . Kuid naine oli omajagu jonnakas ja päris : " Mis sul on seal ? " - " Ei midagi , " vastas mees . " Ka Joosep Toots ütles õpetajale , et pole midagi , aga endal oli kutsikas põues , " seletas naine . " Mida saan mina põue peita , kui mul pole särkigi seljas , " vastas mees . Aga naine ei saanud rahu . Tema käsi tõusis , laskus mehe kämblale ja hakkas seda pöörama , et peopesa ülespoole keerata , kuid mehe käsi oli tugev ja liikumatu . Naise ettevõttel oli ootamatu tagajärg . Ta tundis , kuidas võpatus käis mehe kehast läbi ning kohe seejärel tõusis mees istuma . Kui ta siis naisele otsa vaatas , oli tema ilme muutunud - huuled olid surutud kitsaks triibuks ja silmades oli midagi ebamäärast , osalt kohkumist , osalt nõutust , osalt vaenulikkustki . Kõik see ehmatas naist , sest tema ei tahtnud halba , uudishimutses ainult , mis võis olla mehel pihus . Siis ütles mees : " Ma lähen nüüd suplema . " Aga enne , kui ta naise kõrvalt tõusis , sirutas ta parema käe kinga poole ning poetas midagi kingasse , varjates seda sokiga . Siis tõusis mees kiiresti ja sammus mere poole . Ta ei peatunud vee veeres , ei proovinud varbaga vee soojust , vaid läks ühtlasel kõnnakul aiva edasi ja edasi . Meri sügavnes aeglaselt ja mees pidi tükk aega minema , kuni vesi tõusis põlvini , siis niueteni ja lõpuks rinnuni . Alles siis hakkas mees ujuma . Naine jälgis pilkudega mehe minekut ega mõistnud , millega ta oli kaaslast ärritanud . Aga veel enne kui mees vette jõudis , tõstis naine kingalt soki ja tema sõrmed leidsid väikese ajalehepaberist lipaka . Seda siis oligi mees lakkamatult silmitsenud . Selle ühel küljel oli osa mingist fotost - üks tüse mees oli pooleks lõigatud , aga teisel küljel oli diagramm maleseisust . Niisuguseid oli naine ajalehtedes näinud ja ta teadis , et neid nimetatakse maleülesanneteks . Naine silmitses seda tükk aega . Ta nägi , et ülaservale oli kirjutatud kellegi L. Kubbeli nimi , mis naisele midagi ei ütelnud , ja all olid sõnad : matt kolme käiguga . Naine tõstis pilgu ja nägi , et mees oli veeni jõudnud ning sammus peatumatult edasi , ei heitnud pilku ranna poole . Uuesti silmitses naine diagrammi , aga et ta malendite liikumisest midagi ei teadnud , ei saanud ta Kubbeli kolmekäigulist lahendada . Kuid tema naiselik vaist tegeles hoopis muuga - see lahendas inimsaatuste keerdkäike . Meres sumpava mehe eludraama oli talle korraga selge . Selles selgeltnägevuses polnud midagi imepärast , sest naistel on meeste mõistmiseks hoopis teravam vaist kui meestel naiste saatusest arusaamiseks . Ta teadis , et mees on malehull , et ta ei saa mängimisest loobuda ka armastuse pärast , kuigi on paar korda katset teinud . Ta teadis sedagi , et mehel on mitu abielu untsu läinud ikka sellesama malemängu pärast , sest kes kord malejumalanna ohvriks võetakse , see vabadusse ei pääse . Kui naine oli Kubbeli kolmekäigulise abil selles kõiges selgusele jõudnud , tuli meelerahu talle tagasi . Ta teadis nüüd , kuidas olla ja mida mehele ütelda . Ta pani diagrammi tagasi kingasse ja tõstis soki selle peale . Siis otsisid ta pilgud meest , kes ikka veel sammus edasi , aga lõpuks viskus vette , nii et naine nägi ainult peanuppu . Mees oli hea ujuja . Tema käed ja jalad töötasid mehaaniliselt , tal polnud vaja mõtelda liigutustele . Eneselegi ootamatult oli ta sattunud kummalisse hingeseisundisse . Mälust ei kadunud Kubbeli kolmekäiguline . See lausa vaevas teda ja mehe vaimusilma ees liikusid malendid ühelt väljalt teisele . Kõik polnud veel selge , kuigi mees arvas , et ta on õigel teel . Aga kusagil hingesügavuses oli rahutus , mis kippus ülesande lahendamist segama . Mõnel hetkel ei näinud ta diagrammi päris selgesti , vaid malelauale ilmusid naisenäod - otsekui mälestused mehe nurjunud abieludest . Neid oli mehe minevikus kaks , mõlemad meeldiva ja kindlakarakterilise naisega . Aga mõlemad abielud läksid nurja , kooseluks polnud õnne . Küllap sellepärast , et male jättis mehele naiste jaoks liiga vähe aega . Malekirg on armutu : ta nõuab aega järjest rohkem ja rohkem ning paljud naised ei suuda mõista , kuidas võidakse mängu eelistada armastavale abikaasale , kes on endast kõik andnud ühele mehele . Niisugused olid ka mehe abikaasad : nad mõlemad jõudsid järeldusele , et on abiellunud tühise mehega , kes ei anna neile pisutki sellest , mida nemad annavad mehele . Naiseliku loogika ja mõistusega võttes oli neil muidugi õigus . Mehel oli mõlemast kahju , eriti šatäänist teisest naisest , kes oskas väga võluvalt naeratada . Abielu temaga oli veel lahutamata , aga mehele räägiti , et kauni naeratusega šatääni naist olevat teatriõhtutel mitmel korral nähtud ühe tuntud kirjandusteadlase käevangus . Saatuse teed on seletamatud . Aga miks on kunagised abikaasad nagu kokkuräägitult ilmunud segama meest , kui see lahendab L. Kubbeli kolmekäigulist ? Kas sellepärast , et ta tuli plaažile naisega , kellest ta veel midagi ei teadnud , ent kes näis olevat leebem ja vähem pretensioonikas , kui olid mehe kunagised abikaasad ? Õigupoolest ei teadnud mees , kuidas selle rannal ootava naisega käituda või olla . Temal polnud mehe endiste abikaasade sarmi , kuid tema naiselikkus avaldus meeldivas lihtsuses ning oli niisama iseendastmõistetav nagu hingamine või käte liikumine . Ning mees otsustas , et mingu selle naisega nii nagu läheb - ei hakka tema oma mõistust ja hinge vaevama , kas see naine meeldib talle niivõrd , et temale tähelepanu pöörata või mitte . Nagunii läheb tal naistega kõik viltu , sest malejumalanna Caissa ei anna teda vabaks . 1994 Ihukarvad tõusevad püsti . Käsivartel , seljal , kuklas , säärtel . Juuksed peas . Jaanus Pikk tunneb ja tajub korraga igat karva . Igaüks neist on seotud hirmu ja millegi muuga - kas lootusega ? Aga Dino ? Ka teda peab olema tabanud tundmatuse taju , sest ta jääb äkitselt seisma , ajab karvad turri ja uriseb . Mis on , Dino ? Koera urisemisest Jaanus märkabki , et on midagi iseäralist . Kas nüüd on kätte jõudnud tund , mida ta on oodanud kõik need aastad ? Kartnud . Nüüd , keset kõige ilusamat suve ja õitsvat ristikheina , kui ta ei osanud oodata ega olnud selleks valmis . Ta pöörab end aeglaselt ümber . 1944 Ooh , oi , issand küll . Ah , ah , aaa ... aahh ! Tekk liikus ja Jaanus ei saanud oigamise järgi aru , kas naine teisel pool ülesriputatud tekki nuttis või naeris , kas tal oli valus või tundis mingisugust naudingut . See saal , mis oleks võinud olla maailmaruum ja kus elas juba kolmandat kuud rohkem kui 120 inimest , mehi , naisi , lapsi , vanakesi , invaliide ja peast põrunuid segiläbi , mahutas kõike . Rõõmust surmasuust pääsemise üle kuni ahastuseni ja meeleheiteni . Nad ei tundnud üksteist , oleksid niisama hästi võinud olla igaüks oma tundmatult planeedilt , nüüd siia põgenikelaagrisse kokku aetud . Madal , soine metsaalune , märg sammal , okastraat . Siin see ongi , see paradiis . Rootsi , Rootsi , Rootsi , kolmekordne elagu , hurraa , hurraa , hurraa , hurraa ! Kuradi lollid rootslased . Taa-de-ritta-tuurita , elu käib ilma uurita . Tule mu rinnale , ripu kui konn , vaata kui hea sul kuradil on ! Keegi oli hankinud hõlma alt puskarit ja müüs seda edasi teistele . Tähendab , vahetas muu kraami või teenete vastu , sest raha neil ei olnud . Põgenik paljas kui püksinööp , aga elu on lilla- prilla ! - Ärge lärmake , korrapidaja tuleb ! See ei kõlba ju kuskile . Nagu hunt imeb karu , nagu siga rukkis . See on see meie , eestlaste , vaimne üleolek . Nüüd tõuseme püsti ja laulame hümni ! Jaanus pidi köögitoimkonnas kartuleid koorima ja koristamistoimkonnas põrandat pühkima ; ta oli kuusteist täis . Ta leppis sellega . Ainuke asi , millega ta ei leppinud , oli pikk , laudadest kokkuklopsitud ühiskäimla , kus oli kümme auku reas ja kus tuli istuda üksteise kõrval nagu kanad õrrel . Ühe poisi nimi oli Valdeko . Tal ei olnud ema ega isa . " Kas tead , poeg , kui õnnelikud me võime olla , et meil on kogu pere koos , et keegi meist ei ole Siberisse saadetud ega sõjas kadunud . Paljudel teistel on perekonnaliikmeid maha jäänud või surma saanud . Ole nüüd tubli poiss ja õpi usinasti , siis läheb sul elus hästi . " 1994 Dino on tumedakarvaline idaeuroopa lambakoer , tark ja valvas , haistmis- ja kuulmismeeltega , mis ületavad nii mõnegi moodsa aja tehnilise seadeldise . Mõnikord võib arvata , et koeral on lisaks veel mingi eriline kuues meel , sest ta tunneb tihti oodatavat õhus juba enne , kui helilained või muud tõelised signaalid temani jõuavad . Jaanus võtab tihti koera endaga kaasa jalutuskäikudele metsa või järve äärde . Arst on soovitanud jalutada südame pärast . Looduses liikumine rahustab pealegi närve . Ta kõnnib , koer rihma otsas , üle linnale kuuluva heinamaa . Punased ja valged ristikheinad , karikakrad , hiirehemed , igasugu kõrrelised - see kõik on nagu palsam tema puretud hingele . Ta hingab sügavalt . Ja siis korraga . Dino kangestub ja looma kurgust pääseb - mitte tavaline urin , vaid kummaline ürgne häälitsus , võib-olla pärit kaugete esivanemate kokkupuutest maailmaruumiga . Ja Jaanus hoomab äkki midagi ümberringi , ei saa alguses aru , mis see on , aga näeb siis : rohi ja ristikhein on maha vajutatud täpses ja korrapärases sõõris , läbimõõduga 12-15 meetrit ... UFO ! Ärevus paneb südame kloppima ja ta uurib raskusest maa ligi litsutud kõrsi : kõik klapib . See on jälg UFO- st. 1945 Barakid , barakid . Osa põgenikke saadeti metsatööle ja mujale , aga ülejäänud paigutati ümber uutesse laagritesse . Viidi mujale . Siis jälle teisale . Kohtumised ja lahkumised . Jällenägemised . Ühes laagris läks tuntud kirjaniku proua karvupidi kokku veel tuntuma poliitikategelase prouaga . Teises laagris jäi keegi naine rasedaks , aga väitis , et ta tulevase lapse isa olevat tema Eestisse jäänud mees - ainult et loode kasvavat väga aeglaselt . Mõningatel olid närvid läbi , teised olid niisama imelikud , kolmandad kurameerisid ja neljandad õppisid rootsi keelt : " hund , koer , ei , mitte hünd , hõõõnd ... " Valdeko oskas veel rohkemgi sõnu : " sitt " ja " till " , ehtne rootsi keel ! Barakid seisid pikkades ridades ümber lageda väljaku , kuhu tuul tõi kuumadel suvepäevadel kirbet latriinilehka . ÜH , Ühendatud Haisud . Siin sai aga iga pere omaette " toa " - milline erakordne luksus ! Barakid jaotati nimelt papist vaheseinte abil lahtriteks . Vaheseinad ei olnud küll ehitatud üles laeni ja neist sai toolile ronides üle vaadata , aga mis sellest ! Vaesel põgenikul ei olnudki midagi teise eest varjata . Valdeko Rattur majutati Pikkade pere kõrvale , teisele poole pappseina . - Vaat kui hea , et sul sõber siinsamas , arvas ema . 1994 Jaanus seisab liikumatult keset ristikheinarohelust . Tunneb äkilist peapööritust ; ehkki nii kaua oodanud , ei ole ta täna siiski valmis ... Dino tõmbab rihma otsas , ta tähelepanu on suunatud kuskile ettepoole . Jah , muidugi . Miski liigub , keegi tuleb ... Jaanusel on aga raske näha , sest valgus on muutunud ebaloomulikult eredaks . Roheline helendus mõjub otse pimestavalt ja ta ei suuda sellesse vaadata . Ta ei näegi , rohkem aimab , et keegi tuleb , ja ta tõstab käed näo ette kaitseks . 1946 Juba aasta alguses hakkas tulema esimesi teadaandeid kummalistest taevafenomenidest . Rootsis 1946. aasta jooksul üle tuhande . Nähti kas sabaga tulekerasid , intensiivset rohekat või lillat valgust , sigarikujulisi helendavaid taevakehi või metalselt läikivaid kettaid . Mis need olid ? Keravälk ja meteoriidid või suurvõimude uued spioonilennukid ? Viirastused ja silmapetted ? Või lihtsalt vale ja pettus , selleks et tähelepanu saavutada ? Teadlased ei suutnud anda rahuldavaid seletusi ja ajalehed avaldasid üksteise võidu pealtnägijate jutustusi ja fotosid . Raportid tulid ka samaaegselt mitmete tunnistajate poolt - oli võimatu , et nad kõik näeksid viirastusi või valetaksid . Taluperemees , nelja lapse isa , jutustas : - Istusime kogu perega köögis laua taga , kui nägime äkki suurt tulekera taevas . Lendas suure kiirusega ja väga madalalt . Jooksime välja õue ja vaatasime , kuni see kadus silmapiirilt . Kuulsime kahinat või praginat umbes nii nagu raadiost , kui saadet ei ole . Äi ütles , et " oleks see majja kukkunud , siis oleksime nüüd kõik külma persega " . Postiametnik , 58 aastat vana , kinnitas järgnevat allkirjaga : - Hilja õhtul helistas naaber , et ma mingu ruttu välja , et mingi imelik lendav asi olevat teel meie suunas . Võtsin kiikri , aga seda polekski vaja olnud , sest see lennuk või asi tuli nii madalalt üle männilatvade , et kõik oli näha palja silmaga . Oli koonusekujuline , lameda põhjaga ja pealt kitsam , nagu suhkrupea ümara otsaga , ja ümberringi oli rida aknaid , kust kiirgas teravat kollast ja oranži valgust . Just meie kohal see nagu peatus , aga pani siis korraga hiigla kiirusega otse ülesse ... " Mis sa arvad , kas on tõsi , et tulevad niimoodi teise planeedi pealt ? " küsis Jaanus . " Tõsi , tõsi , " vastas Valdeko , kes oli kaks aastat vanem . " Ma olen ise näinud . " 1994 Jaanus ei näe , sest heleroheline valgus on liiga tugev . Selle asemel ta kuuleb . Terav kõrge heli undab kõrvades ja lained , mille võnkumist inimkõrv kinni ei püüa , pistavad peenikeste torgetena läbi pea . Selles ebakõlas kostavad kellegi sammud . Keegi tuleb üle heinamaa tema suunas , tuleb läbi kõrge ristikheina . On juba üsna lähedal . " Kas oled ... sina ? " tahaks ta küsida , sest ta ei kannata enam välja . Aga hääl ei kuula sõna , kähiseb ainult ja sõnad ei jõua huultest kaugemale . 1945 Aasta lõpuks likvideeriti viimsed põgenikelaagrid ja Rootsi riik andis igaühele õnnistusena kaasa kaks koredast puuvillariidest voodilina , millele trükitud suure musta kirjaga S. U. K. ( Statens Utlänningskommission ) . Tähed ei läinud pesus iialgi välja , ka siis kui linad ise juba räbalaks olid kulunud . Sa pead austama oma heategijaid isegi unes , igavesti , aamen . Uned ja unistused . Kodumaale ei olnud enam lootust tagasi saada , nii et tuli unistada millestki lähemast . Aga kelle unistused oleks saanud täituda Bergslageni musta maagi mustas tolmus ? Kõik oli must . Isegi S. U. K-i linad läksid õues kuivades mustaks või igatahes halliks , enne kui ära kulusid . August Pikk oli juba varem saanud töö siia värvivabrikusse , naine ja poeg saadeti laagriaasta lõppedes järele . Algul võis Jaanus taskuraha teenida jooksupoisina , aga niipea kui ta sai 18 täis , pandi ta laohoidja abiliseks . Valdekol oli rohkem õnne . Tal öeldi olevat nõrgad kopsud , mis küll Jaanuse meelest kuidagi välja ei paistnud , muudkui et teine pääses igavatest töödest . Kuna Valdekol oli rootsi keel varsti suus ja teda peeti andekaks , saadeti teda linna tööstuskooli õppima . Ainult koolivaheaegadel elas ta värvivabriku juurde kuuluvas tööliselamus , siis peamiselt seanahka vedades , kalastades või metsas ringi kolades . Algul juhuslikult , hiljem arvatavasti tagamõttega , et vanemateta noormees tublist ja töökast Pikkade perekonnast tuge saaks , saadeti ta kogu laagriaja jooksul ja ka selle lõppedes samadesse paikadesse kui nemad . Mets võlus Jaanust kõige rohkem . Oli tegelikult ainuke , mis võlus . Oli metsik . Oli sügav ja salapärane karumets , millest teati rääkida igasugu lugusid , üks kohutavam kui teine . Pimedas muidugi oligi ohtlik seal ringi liikuda , sest lisaks looduslikele kaljulõhedele oli kogu ümbrus mitusada aastat vana kaevanduspiirkond , täis põhjaveega täidetud auke , sissevarisenud šahte ja käike . Suuremad neist olid küll traataiaga piiratud , et keegi neisse sisse ei kukuks ja ära ei upuks , aga teisi , väiksemaid ja ära märkimata , oli veel . Jaanus teadis mitut . 1947 24. juunil 1947 nägi ameerika eralendur Kenneth Arnold üheksat kettakujulist eset lendamas Mount Raineri mäetippude kohal Washingtoni osariigis . Ta kirjeldas nähtut sõnadega : " Need lendasid , nagu lendaks alustass kui visata nii , et see põrkab vee peal . " " Lendavad alustassid " saigi edaspidi nimetuseks nähtusele , mis tekitas ärevust , spekulatsiooni ja ka hirmu . Rootsi ametivõimud olid sunnitud seisukohta võtma : - Need siin on ainukesed alustassid , mida ma usun , väitis Rootsi Kaitseväe Uurimiskeskuse FOA esindaja ajalehefotol , hoides käes portselanist alustassi . " Aga , isa , mis sina arvad ? " küsis Jaanus . " Mis mina tean arvata ... " 1994 Kas on raskem kannatada teadmist või teadmatust ? Jaanuse seisukoht on selge . Ta on kannatanud nelikümmend seitse aastat teadmise all ja ei suuda enam . " Eks oled ju sina ... Valdeko ? " pressib ta lõpuks välja . Ta avab vaevaliselt silmad ja kissitab valguse poole . Roheline kiirgus nõrgeneb ja nüüd näeb ta tulijat . " Valdeko ? " Tulija vaatab talle otse silma . On vanem mees , üle kuuekümne , seitsmekümnele lähenev - see klapib . Pikka kasvu , kõhnavõitu , ka see sobib nooruspildiga . Aga mismoodi võiks Valdeko välja näha neljakümne seitsme aasta järel ? Hall habe varjab lõua ja suu ja teeb äratundmise raskemaks . Aga ta kannab laiu vanamoelisi pükse ja - taevas hoidku - kootud pruuni eesti mustriga vesti , sedasama , mis tal oli seljas tookord ... 1946 18. mai õhtul läks 28-aastane rootslane Gösta Carlsson Vegeholmist Lõuna-Rootsis koduümbrusesse jalutama : - Istusin tükk aega mäenõlvakul ja nautisin vaadet Ängelholmile , kus parajasti süttisid tuled . Koduteel nägin tulekuma metsas ja arvasin , et küllap on noored tuld teinud ja metsa põlema pannud . Läksin vaatama , mis lahti , ja jõudsin lagendikule metsas . Ja siis ma tõesti enam ei teadnud , mida arvata ! Kas ma nägin und või ? Seal puude vahel seisis heledas valguses kettakujuline sõiduk . Keskel oli kõrgem aknaga kabiin ja peal umbes kuus meetrit kõrge mast . Masti küljest mingist kastist voolas alla valgust nagu vett purskkaevust ja maas pragises ja lendas sädemeid . Oli kuulda nõrka surinat ja lehkas osooni järele . Astusin ligemale , aga kui olin umbes kümne meetri kaugusel , peatas mind valges lendurimundris läbipaistva kiivriga mees . Ta andis mulle märku , et jääksin seisma , aga ta ei öelnud ühtki sõna . Nägin mehi ja naisi , kokku kaksteist isikut , sõiduki juures askeldamas . Carlsson oleks tahtnud juurde minna , aga " valvur " ei lasknud lähemale . Kõhu peal rippus tal lõõtskaamera moodi aparaat . - Ta sihtis " lõõtskaameraga " minu peale . Pärast seda tuli kabiinist välja üks ilus naine ja viskas mulle mõned esemed . Ma aga ei julgenud neid üles võtta , sest kõik tundus koledasti elektrit täis . Naine naeratas mulle ja tal olid hästi valged hambad . Kõikidel olid valged hambad ja päevitunud pruun nahk . Nad olid keskmist kasvu ja hea väljanägemisega , eriti naised ... Edasi jutustas Gösta Carlsson , kuidas ta eemalt ka õhulaeva ärasõitu nägi : - See tõusis vihisedes õhku , all lõõmas punakas valgus . 400-500 meetri kõrgusel peatus sõiduk vähekese aega ja nagu õõtsus külgsuunas . Antenn tõmmati sisse ja valgus läks eredalt lillaks ja kohe peale seda kadus sõiduk otse üles uskumatu kiirusega ... Aga seega polnud lugu veel lõppenud . Kaks päeva hiljem võtsid - Carlssoni enda jutustuse järgi - " alustassi-inimesed " temaga uuesti kontakti . Ta viibis olekus , kus keha oli nagu halvatud , aga meeled erksad , ja ta leidis end vaatamas " lõõtskaamerasse " , mille läbi ta nägi sõiduki kabiini . Õhulaeva " kapten " seletas ära nende maabumise põhjuse . Nimelt toimus mootoris plahvatus ja kolm pardalolijat said surma . Sõiduk vajas ka parandamist . Algul taheti surnud sinnasamasse metsa matta ja kaevati haudki valmis . Siis aga otsustati nad siiski kaasa võtta , sest kardeti , et võõra planeedi mikroobid võivad põhjustada Maa inimestele raskeid haigusi . Pärast normaalse teadvuse juurde tagasi tulles oli Carlssonil raske peavalu , nagu oleks tema pead raadiosaatjaks ja vastuvõtjaks kasutatud . Metsa minnes leidis ta üles valmiskaevatud haua ja ka esemed , mis naine oli talle visanud - kvartsist kepi ja rõnga . Need andis ta hoiule salajasse panka , nii kauaks kui teadus areneb ja tema läbielatud sündmusi oskab seletada . Vanas Siimonis trambivad mineviku varjud valjult - nagu kummitused tühjas talumajas , kus on olnud poonuid , sõjaväljal langenuid , küüditatuid või hädaristimisel hilinenud lapsemaime ... Olen täheldanud Siimon Peetri rahutust üsnagi mitmel puhul , aga talve ootel , pärast vilja kuivatamisega mahasaamist , muutub see tal sõgedaks rännukihuks ja sul on siis ilmtingimata jahiõnne , kui temaga kampa lööd . Oli suurepärane ulukisügis ning peale kikk-kõrva võtsime urukoeraga rebase . Siis aga pööras tuule kirdesse , alevimajade aknad suleti õige varakult ja luukide taga oli alati kellegi nuttu . Jah , on juba kord niisugune juhm kant , kuhu sind on " asumisele " saadetud ja kus mineviku varjud elavad pooltes inimestes , kel on tulnud sinases elus aadrit lasta . Aga sinul on omad , tänased mured . Sa oled tite teinud ja ei tea , kuidas edaspidi olla . Kui pakane oli juba mees , mitte enam poisike , hakkasime koolimaja alla liuvälja rajama . Saime just vanemate poistega töö peaaegu valmis , kui Siimon aeglaselt üle künnimaa tuli , pelglik nagu kalamees , kes kavatseb võõrast unnaauku revideerida . Ma ei pööranud talle kohe tähelepanu . Kui ma oleksin seda teinud , võinuksin näha , et koos kohmetuse ja valuga ilmub vana viljakuninga silmadesse jõululaada meeleolu . Olin käskinud lastel tööriistad kokku korjata ja ära viia ning mõtlesin oma õpetajalaurilikku poissmehetuppa varjuda . Et kuulaks õige mõnd biitpala , teeks väikese dringi või neelaks portsu peavalutablette . Ka mind tegi vastne liuväli oma värviliste tuledega haigeks , sest mõtlesin siin kolkas aina Monale . Olin talle hiljuti tite teinud . Aga mul algas alles teine aasta sundasumist , noore koolmeistri sunnismaisust sügavas stagnaajas . Te ei kujuta seda praegu endale isegi ette , sest teil on omad , tänased mured . Te olete kellelegi tite teinud ja ei tea samuti , kuidas edaspidi toimida . Kool asus vanas ilusas mõisahäärberis , mille ümbert oli park ära hävitatud . Vaid mõned vanad pärnapuud maja usalduslikus läheduses . Hoone ise kõrgus seepärast otsekui lagedal kurgaanil : soode poole langevat raatmaad elustasid kopameeste lõkked ning drenaažtorude ruskavad püramiidid . Pöörasin tihti tärganud linnaigatsuses pilgu kitsale laekarniisile , magusatele rosettidele nurkades ( klassituba oli mõisaproua buduaar ) , Eduard Vildele ja Friedebert Tuglasele ning küsisin : " Kas pole neil siin jõle ? " Väiksematega oli lõbusam , nendega võtsime läbi " Minu esimesi triibulisi " . Suurte kirjanditest pidin aga lugema kümneid kordi ühte ja sedasama nüri lauset : " Teie maa on külm , kare , kurb -nii kurb . " Julie Marchand . Või Mona ? " Vaata kus peldik , " sülitasin mina , emakeele ja kirjanduse õpetaja , kui kooner majandusjuhataja , kes kõik jupid endale sirgeks äris , oli kustutanud liuvälja kohal tuled . Siimon Peeter võpatas , ja mulle näis , et ta püssiraud vajus hämaruses sulaküünlana lömmi . " Seda , et ... mõtled minust : elab teine vanaks nagu suitsupaber , mis Hiiobi raamatu vahele unustatud ... " pomises ta , nähtavasti millegi algatuseks . Ja järgnes mulle nagu laps või truu koer . Mul polnud südant teda ära ajada , kallasin klaasi kuiva veini . Toas tuli meil aga kiusatus akna alla astuda , sest tuled olid kollektiivsel pealekäimisel taas süttinud ( sütti , sütti , lõke ! ) ning pimeduse põhjas lebaval jääpeeglil liuglesid juba kaks habrast inimlast - poiss ja tüdruk - , muutes värviliste laternate all kameeleonidena värvi ... Siimoni raugakäsi sõrmitses toolikorjule visatud rebasenahka , mille ta oli mulle loovutanud ja mille lasin ära parkida . Rebasenahk meenutas mulle miskipärast Monat . " Vaata , kuidas teine küütleb , isegi pärast surma , " alustas Siimon uuesti . " Inimene aga koltub nagu paber ja leiab ühtäkki , et on tohletanud ja kortsus . Alles noorpõlve patus tunned sa inimese ilmeksimatult ära ... " Ta tõmbas hinge . " Nii ka minu ja selle liuväljaga , mis lebab tänini nagu raske pajakaas südamel ... Olin kroonuikka jõudes pikk Märjamaa poiss , eesnimeks Siimon , talukoha järgi Peeter - nõnda must Siimon Peetrus saigi , kui see sind huvitab . Elasin enda lustiks ja tülinorijatele nuhtluseks . Siis öeldi : kel ei vea kaardilauas , sel veab naisterahvaga . " " Eitedega ? " muigasin sapiselt . " Siis sedasi ei öeldud , " kostis Siimon Peeter ja küsis pisut nöökavalt : " Kuidas see sinu ajal on , noortekohviku president ? " Tema oli viljakuningas , sest kuivatas majandile vanas rehetares vilja , ja mina olin tõepoolest siin kolkas ühe lisakohustuse kaela võtnud . Õpetasin kohalikke kutte kultuursemalt jooma . " Keskeltläbi , " poetasin peost kaks amidopüriini suhu ja loputasin kuiva veiniga alla . " Ega teil jah muud olegi , kui et keskeltläbi , " targutas Siimon Peeter . " Keskeltläbi koolitud , keskeltläbi vaimuannetega . Elate orastele . Armastustki na parasjagu , ämmale ja tädile-tantele ... Aga minul ja sel sõgedal põrgupiigal jäi mitu külmunud soldatit seal liuväljal hingele ... " Siimon Peetrus alustas tol õhtul iidamast-aadamast nagu vanataadid ikka ja mul jäi hetkel mulje , et taat tahab vanadusnõtruses veel kõva poiss olla . Kuid peagi keris minevikukangas lahti : põrgupiiga oli polkovniku tütar , kelle väeosas Siimon vahetult enne punaste võimuletulekut Baikalimaal oli teeninud . Polkovnik ise , päritolult muidugi aadlimees , polevat tütart patuga puutunud , mitte nagu mõni Vana Testamendi tüüp , aga porduelu elanud ise küll . Jelena , keda soldatid isekeskis Kajakaks kutsusid , ilmselt Tšehhovist undki nägemata , õitsenud kui anemoon kuumal järvekaljul , sõitnud toaneitsi Ljuba saatel kalurivenes , kuulanud vanu Jermaki-aegseid viise ja andnud sõudmise ning viisiveeretamise eest väikese nikoluška . Olin mõnel suvel Siberi eestlaste küladest hobusetekke ja muud vanavara kogunud , nõnda et mul oli ähmane olustikupilt olemas . Räägitud veel , et Kajakal kõik kõrged Sankt-Peterburgi tütarlastepansionid läbi käidud ja et ta on tulnud nüüd papa roodu puhkama enne tanu alla toppimist . Küllap olid papal jooma- ja kaardivõlad , nõnda et asi ei andnud palju oodata . Aga põrgupiiga ei teinud märkamagi . Proovib Baikalimaal nii karujahti kui ka soldatisuppi , siis viimaks jääb ikka tubaseks . Suvi ju üürike , talv karm ja pikk . Mängib klaveril igatsevaid viise , siis lööb sekka mõne keevalise poola masurka . Jätab kassigi hajameelsusest sabapidi klaverikaane vahele . Vaatad imelist järve , kuulad preilna mängu - kodused kerkivad silme ette . Kuidas neil seal on ? Näe , õenääpsukesel on leetrid , vennaraas suri tiisikusse ... Nii mõnelegi , kes juba aastaid Venemaa käärimise tõttu abielusängist eemal , toob välipost aeg-ajalt optimistliku kirjakese : " Obradovaisja , sõn rodilsja . " Vahipostil aga preilnat kuulata ei tohi , võid õndsa viini valsseri lum- muses purikaks tarduda . Ega ilmaasjata öeldud : " Mõtled Kajaka peale , muutub külmgi armukadedaks . " Kajakas aga lendas lihtsoldati jaoks oi kui kõrgelt . Kuni , jah , see oli just enne jõule , küllap vastu seitsmeteistkümnendat aastat , kui polkovnik pani äkki rivi ees oma jeeriku pasuna üürgama : " Soldatid ! Vaga õigeusku mehed ! Kalli isamaa ja tsaarihärra nimel - kes teist tritsutada mõistab , kolm sammu ette ! Ša-kom-marš ! " Et Siimon Peetrus polnud oma kasvuga just argade killast ( juba siis olid Eestimaalt vene kroonu pikimad poisid ) , et Linaveski paisul sai poisikesepõlves seda kunskoppi küll ja küll proovitud , siis võttis ta igaks juhuks pikemad sammud . Ehkki polnud vaga õigeusku . Vähemalt hea võimalus kõrgeaulist Kajakat lähemalt takseerida , kodukandi mõisas jalutavad vaid päevasirmidega veretud haned ... " Siimon Peetrus ? " elavnes Kajakas valgetverd soldati nime kuuldes ja teda alt üles mõõtes . " On alles lood ! " turtsatas ta ja kädistas seepeale : " Mon p ? re , just tema me võtamegi . Meenutab meie vana hea Simeoni Mungalagedalt . Mäletad küll : kustutab külaliste lahkudes bambusekepiga laelühtrist küünlaid , ise ähib seejuures nagu karjamõisa aurukatel . Tal vaesekesel oli vist astma või midagi seesugust . Toast ta igatahes välja ei läinud , vaid kirstus ... " Küllap tundis vana mängur tütre ees süümepiinu . Ja siis see käsk tuli : " Vaat mis , soldat , hakkad järvel meie Kajakale uisutamist õpetama . Kui aga midagi juhtub , murran sul kaela . " Jahmunud Siimon Peetruse uljus pages hetkeks higisesse soldatisaapasse , alamad ohvitserid aga vuristasid oma raporteid nagu õmblusmasinad . Sellest silmapilgust moonduski Kajakas põrgupiigaks . Sest niipea , kui papa oli talle selja pööranud , sosistas ta magusasti : " Kui sa uisutada ei oska , soldat , küll mina siis sind õpetan ! " " Püha vägi ! " pomises soldat . Põrgupiiga aga naeris veel üle lillelise saaniveere tagasi vahtides : " Vanal heal Simeonil olid rangis jalad . Ma pole näinud ühtegi noort Siimonit , Siimonid on vanad nagu apostlid ... Ja sina oled see salgaja ... " Kui oleks veel saanud , kui oleks veel andnud , oleks Siimon oma nimekaimu kombel Jeesusegi kolm korda enne kukelaulu ära salanud . Nõnda oli temaga . Aga kroonu on kroonu . Kui Siimon pilgu oma muhkus saapaninadele lõi , asetas jupijumal talle nagu surmamõistetule käe õlale . Kunagi polnud too sappi täis mehenäss ühegi soldatiga nii kaastundlik olnud . " Miks just nagu surmamõistetule ? " küsisin mina . " Oli niisugune hella hingega valgevenelane . " " Noh , ja mis siis edasi sai ? " pärisin ette muigamisi . " Sai seda , et kõigepealt kaabiti mul lõug habemenoaga armutult klantsima , otsekui tikuks ma kohe põrgupiigat musitama , ja kuni Neevalinnast hollandi päritoluga liuraudu järele oodati , kasvasid mu juuksed pikaks nagu Eesavil , " jätkas Siimon . " Noh , just nagu teie poplauljatel kohe . " " Lõigati kausi järgi ? " tögasin mina . " Või veel . Lokitangid löödi pähe , " turtsatas Siimon Peetrus . " Saunas aga käisin sestpeale üksi nagu neitsi uusaastaööl . Ja oma kamber anti ka , et ma teistega täisorte ei vahetaks . " " Võib arvata . " " Mida ? " nõudis Siimon , ise justkui viha ja lusti piiril . " Saatan ootas ju saunaukse ees , kaks musta tulist täkku rakendis , " läksin tooniga kaasa . " Ilus väike ja keevaline naissaatan . See sinu põrgupiiga . " Siimon vaatas mulle terasel pilgul näkku ning pööras siis silmad rebasenahale . Kui rebasenahk meenutas mulle miskipärast Monat , miks siis temale mitte ta põrgupiigat . " Ma ei taha , et sa selle üle irvitaksid , " kostis ta hämmastava otsekohesusega . " Nende ammuste asjade üle , mis leidsid aset kaugelt enne sinu sündimist , pole enam mõtet irvitada . " " Ma ei irvitagi . Mona tuleb nädala lõpus siia , " laususin mina . Endalegi ootamatult . " Nojah ... On sul nüüd hea meel ? " päris vanamees . Minu ja Mona lahusolek läks talle vist südamesse . " Jah . Nüüd küll , " ütlesin veini kallates . " Jah , aga ta tuleb ainult käima . " " Lähete ehk koos sinna liuväljale ? " " Mona ei või . " " Miks ? " " Ma tegin talle tite . Kindla peale . Meil on hädamaandumine , tead . " " Mina pole langevarjuga hüpanud . " " Mina ka varem mitte . " " Lähete siis Tartu poole tagasi ? Või koguni päälinna ? " " Mona ei taha , et laps sünniks mingis kõledas kolkas . Siin on ainult üks toidupood ja postkontor . " " Apteek ka . " " Õigus , apteek ka , " kordasin veini juues . Ma ei usu enam peavalutablettidesse . Siimon noogutas , silitas nahka ja silmitses minu tühja klaasi . Küsis siis : " See jäi sul viimaseks jahiks , nagu mina sellest aru saan ? " " Vististi küll . Kui sulle õigust rääkida , siis on mul koguni hea meel , et asjad nii kulgevad ning lõpuks ühele poole saavad . Rase naine ei taha , et mees jahil käib . " " Kas sa toda rebast mäletad , kuidas me ta kätte saime ? " sihtis vana mujale . " Oi , pagan . See oli rohkem sinu koera teene , " ütlesin elavnedes ja katsusin samas kukalt . Tabletid ja vein ei ole üheskoos suuremad asjad . Meie mälestused olid nagu vana laagerdunud vein , aga meie jutt oli mõru nagu peavalutablett . " Aga seda ei tea sa ühti , millal teil laps sünnib ? " Ah siis sinna ta sihtiski , targutav vanamees . " Tean , " kostsin tujutult . " Kuid see pole praegu kõige olulisem . Sinna on veel aega . Praegu olen ma paratamatult enesekeskne inimene . Sinna pole midagi teha . Ego . " " Iga asi tuleb omal ajal , " tähendas vanamees . " Ka titt . " " Just , " muigasin sardooniliselt . " Ka titt . Ja ega sinulgi seal Siberis Baikali taga pääsemist olnud . See oli kõige pimedamal ajal enne jõule , nagu sa ütlesid , ja sa olid omadega hirmsasti pigis , vana soldat . " " Soldatimammona vajutas intendant igatahes oma kirstu , just nagu oleksin koolerasse surnud või teenistuskohustuste täitmisel langenud , " urises Siimon Peetrus . " Nood kroonuintendandid olid toona vist suuremat sorti sulipoisid , need , kes sõidavad tõllas , " teadsin minagi ajalootõde . " Nad andsid isegi meie majandusjuhatajale silmad ette . Terve armee laostasid ära ja nüüd on üks vene kroonupask puha , ka siin . Koguni meite armsas koolitares . Kuule , vana , võiksid ise sõjalise õpsiks tulla , poisid oleksid sinuga ülimalt rahul . Räägiksid neilegi põrgupiigast ... " " Pipart sulle keelele ! " Kui polkovniku majas jõule peeti , tõi toaneitsi Ljuba Siimon Peetri kambrisse kingitustekorvi , pani lauaveerele ja siristas : " Jelena Kondratjevnalt härra uisutamisõpetajale . " Kelm tüdruk oli seda fraasi küllap peegli ees harjutanud , et lõõp magusam oleks . Korvis aga olid tõelised jõulunännid : peent viinakest , šokolaadi , tšerkessi tubakat , kapsapirukas , suur südamekujuline piparkook , seedrikäbi , mis lõhnas turvaliselt vaigu järele , ja pehmed jänesenahka kindad . Vaene soldat aga palvetas , selle õnne all lookas : " Armas Jeesuke , tee nüüd nõndaviisi , et nood hollandi tritsud iial pärale ei jõuaks . Lase enne kevad kammitsast , kui liurada valmis , ja saada järvele varane jääminek . " Aga looduse tasakaalu ja põrgupiiga tahet ei hakatud seal kõrgemal pool küll ühe pigissejäänud soldati pärast pärssima : kolmekuningapäevaks oli liurada asunduse all järvejääl valmis , klantsis nagu ovaalne tatari metallpeegel . Kuid , ennäe , põrgupiigat see ei rahuldanud - ta käskis soldatitel ajaviiteks teise liuvälja rajada , hoopistükkis kaugemale , mitme versta taha kaljuse neemenuki varju . Ilusa koha pärast , nagu ta ütles . Küllap aga selleks , et papa ja roodu pilgu alt ära saada . Kuuldavasti sündis ohvitserkonnaski üleöö huvi uisutamise vastu ja veel nii mõnedki tritsud olid Euroopa poolt tulekul . Siimonis tõstis pead uus lootus , ehk jõuab vähemalt nüüd kevad kätte enne hollandi liuraudu . Järv oli kuulus oma kummalisusega ning temasse suhtusid kõik päriselanikud suure aukartusega . Järv oli jumalaema järel teisel kohal , selle paiga tsaarinna . Ühes järve otsas võimutses kevad , õitsesid lilled ja sumisesid mesilinnud , keskel võis kuulda kitsaks jäänud korseti raksatus ! , teise otsa aga võõpas valgeks hangede kiirgus . Ühel küünlakuu algupäeval kõlisesid tõepoolest naissaatana rakendi päitsenaastud soldati kambriakna taga vastu ümarpalkidest seina . Ja ta ei tulnud põrmugi südaööl , kus võiks ehk veel kolmanda kukelauluni venitada . Siimon Peetruse kell oli kukkunud . Soldatid tegid parajasti utsinat , kui kutsar Mitka neist mööda kihutas . Sajad suud said vuntsi muiata , samas kui Siimon tundis ennast jäärana Aabrami noa all , ja küllap oli ilmaelu lihtsoldatile nõnda seatud , et just tema vägede Jehoova halastusest seekord ohvrialtarile köidetakse . Kuid ega teistelgi paremini läinud - jutud tagavarapolgu rindele saatmisest käisid aina valjemalt suust suhu . Ehk hoiab pakane neid siin veel pisut kinni ! Üha suuremaks paisus soldati hirm , kui Mitka pärale jõudes uisukasti avas . Niisuguseid nikeldatud vigureid suisa sametil polnud Siimon Peetruse ihusilm eales näinud . Need olid nagu laetud duellipüstolid . Eest olid hollandi tritsud kõverad nagu pagari kringlid , justkui üleskeeramiseks mingid kellavõtmed kaasas ... Auto jäi seisma veidi enne suurt ristmikku , me ronisime välja ning vaatasime kõnniteel seistes , kuidas punane auto viimasel hetkel enne valgusfoori tulede muutumist Valgeranna ja Liu poole keerab . Ma olin korraks isegi kurb , et me maha jäime , näis , et seal , kuhu see auto sõidab , on kindlasti midagi erilist , põnevat , hoopis midagi muud . Võib-olla tuli see tunne sellest , et me peale tunniajalist kihutamist paigal seisime , oskamata alguses teha muud kui autole järele vaadata . Oli tuuline . Poolik ajaleht lohises mööda kõnniteed ega suutnud siiski päriselt õhku tõusta . Ristmikule kogunes autosid . Siinpool suurt silda ei meenutanud linn millegagi suvitajate meelispaika , ja kuigi meri oli kohe sealsamas , inetute tüüpmajade taga , oli tuules ainult tolmu ja bensiinivingu . " Nii kiirelt kui täna pole ma siia mitte kunagi jõudnud , " ütles Tom ning viskas koti hooga õlale . " Sada kakskümmend oli keskmine kiirus , paar korda oli tal isegi sada nelikümmend rauas . Me tulime Pääskülas bussi pealt maha täpselt pool üheksa ja nüüd on kell " - ta tõstis käe ja vaatas - " neli minutit pool kümme läbi . Äge vanake . Kurat teab , kuhu ta niisuguse ajuga pani . Ühel päeval on mul samasugune auto istumise all ja siis ma tõmban tast ette . " " Ja kuhu sa siis nii õudselt kihutad ? Kuhu sa tahad jõuda ? " küsisin ma , võtsin tal käest kinni , sõrmed sõrmede vahele , ja me hakkasime silla poole minema . " Sinu juurde , kuhu mujale , " vastas ta ja ma olin nii õnnelik , lootsin ja kartsin , et ta keerab oma ilusat pead ja vaatab mu abitult avali , sel hetkel täiesti kaitsetut nägu . Aga ta tõmbas mind hoopis edasi , sest muidu ei oleks me rohelise tule ajal üle tänava jõudnud , ning ütles : " Kuidas sa küll üksi üle teede saad ? Sa ei näe kunagi ei tulesid ega autosid , lähed nagu metsas . Sul peab kogu aeg silma peal hoidma . " " Ma olen ainult sinuga koperdis , " ütlesin ma ning lootsin , et ta mu armuavaldusest aru saab . " Ei usu , vähe udus oled sa alati , " vastas ta ja astus nii pikkade sammudega , et minu omasid mahtus sinna kaks . Ma olin peaaegu kindel , et varsti maksan ma meenutuste kibekallist hinda tema sammude eest enda kõrval , ta otse enda ette vaatava , ülbevõitu käskijaprofiili eest , keha eest , mis oli niisugune , et mu enda oma ta pilgu all abituskrampi tõmbus . Ma ei meeldinud endale ja mul ei olnud ka riideid , millega iseennast ja teda ära petta . Ma teadsin , et mul olid ainult silmad ja needki niisugused , kuhu ma vahel vaadata ei tahtnud . Tundsin end tema kõrval igivanana , nii nagu oleksin elanud kümme korda kümme elu ja kõiki neid oma unedes näinud . Halbades unenägudes . Me olime just lõpetanud kooli , sisseastumiseksamiteni oli veel veidi aega ja ma ei teadnud üldse , mis minust saab . Tom teadis kõike täpselt , tema ei olnud kunagi " udus " , ma armastasin teda juba mitu kuud . Me olime tulnud Pärnu , et siit kalapaadiga Ruhnu sõita , meil ei olnud keelutsooni lubasid ja see oleks olnud ainus võimalus siiski sellele väikesele saarele saada . See olin mina , kes Ruhnu sõidu välja mõtles , millegipärast kõlas Tomile see saar väga põnevalt , ta oli kohe nõus minema . Ma ei tea , mida me lootsime leida sellelt saarelt , mis oli kaardi peal üksik ja kauge , kui täpp meres . Kihnu oleks olnud palju lähemal ja sinnasõit tunduvalt lihtsam , pealegi oli seal juttude järgi lausa etnograafiline elu , rahvariided , pikad pulmad ja murdekeelsed lorilaulud . Ruhnust olid kõik saareelanikud sõja lõpus Rootsi põgenenud , ainult ühele olevat nad öelnud , et seda ei võta nad kaasa muidu , kui ainult paadipäras köie otsas järele vedades . Saare tühjadesse majadesse olid sisse kolinud võõrad , kes tulid kusagilt , kohver käe otsas . Ei mingeid pikki pulmi , ainult pikad vingused tülid , ja siiski me tahtsime nii väga Ruhnu jõuda . Lennukile , mis väljus siitsamast Pärnust , me minna ei saanud . Kassas istuv müüja ja koristajamuttki olid umbkeelsed venelased ja lennuhoone taga oli kemps , mis oma sinises kärbsepeletusvärvis ja haisus oli kui väike Venemaa ise . Lennukile minejaid kontrolliti sõjaväelaste poolt nii , nagu sõidaks see Londonisse , New Yorki , Honolulusse . " Kas käime kõigepealt sadamas ? " küsis Tom . " Siis me läheme vales suunas . " Me olime juba sillal . Tuul lennutas mu juukseid näo ette , ta oli nüüd merelõhnane ja niiske , lai jõesuu me all loksus ja lainetas , meri näis teda endast tagasi tõukavat , sisemaa poole . " Käiks enne söömas ära , " arutas Tom . " Ma olen näljane . " Mul oli hea meel , et ta ei tahtnud kohe sadamasse minna . Olin peaaegu kindel , et laevamehed meid pikema jututa kuradile saadavad ja et sel juhul me sõidame veel samal päeval Tallinna tagasi ning läheme seal kumbki oma teed . Ma tahtsin teda endale selleks ühekski päevaks . Ma kartsin , et kui ta aru saab , kui väga ma seda tahan , naerab ta mind välja . Ta ei kujutanud ette , kui palju mul kaalul oli , ma isegi ei kujutanud seda ette , kuid aimasin , kuigi hämaralt , ja mul oli hirm . " Kui me olime väikesed , " ütlesin ma , kuulates silla tüminat busside , autode ja meie jalgade all , " siis me siit sillast üle minnes alati laulsime : " Üks kass läks üle silla , ta saba tegi tilla-tilla , samm ette , samm taha ja kükakile maha . " See oli meie meelest hiiglama tore , me oleksime päevas kas või kümme korda siit üle traavinud , kui ainult ema oleks lasknud . Me tegime neid samme , kükitasime ja laulsime , see võis imelik välja näha . Ema ei pannud seda tavaliselt ainsana tähele , silla otsas ta alati käändus ja vaatas , kuhu me oleme jäänud . " Ma kahetsesin kohe , et olin teda meenutanud . Nägin ema seismas silla lõpus ja vaatamas meie poole . Ma ei tahtnud teda sinna , ma ei tahtnud teda oma mõtetesse . Ma läksin Tomiga üle silla , soolane meretuul vilistas meie ümber ja ma ei tahtnud muud kui just seda hetke , ning ikkagi küsisin ma endalt , kas mu ema vaatas neil kaugetel suvedel meie poole tagasi oma heledamatel või tumedamatel hetkedel , kas ta oli juba siis haige , kas olime meie süüdi ta haiguses ning kas keegi meist sellest üldse tervena välja tuli . " Te suvitasite siin ? " küsis Tom . " Jah , paar suve . Õieti vist ainult kaks nädalat korraga , aga nüüd tundub , nagu oleks see soojus , valgus ja rannaliiv kingades kestnud ei tea kui kaua . Vahel ma usun , et aeg on hoopis midagi muud , kui me teame teda olevat . Ta venib , tõmbub kokku , pudeneb ja on siis järsku nagu mõõgatera , siuh , lõikab ta meie tulemise üle selle silla igaveseks läbi . " " Sa oled mul naljakas , " ütles Tom , " Käid , mõõk kukla taga ... See sind siis sunnibki nii kiiresti lippama . Ma pole sind õieti kunagi näinud nii , et sul põlv marraskil ei ole . Ma mõtlesin , et oled muidu koperdis . " Ma naersin puhtast õnnest ta omastava kõneviisi üle ning vaatasin imestades , et mu üks põlv oli tõesti veidi katki . Ma isegi ei mäletanud , kuhu ta löönud olin . " Minul , " jätkas Tom , " tähendab aeg söögiaegu ning aja vihinat on kõige rohkem kuulda mu kõhus . " " Sa oled nagu karupoeg Puhh , " ütlesin ma ning mõtlesin , et temas ei ole mitte midagi pehmet ega unist , et ta on nagu terasvedru . " Puhh ? " küsis ta , ilmselt ei olnud ta midagi kuulnud tollest leebest rüütlist . " Käime söömas ja ujumas ning läheme alles siis sadamasse , kell on ju tegelikult vähe . Täna on kindlasti vägevad lained , avamerelt on tulnud puhast vett siia suvitajate solgilompi . " Jah , " ütlesin ma . " Jah . " Mulle meeldis kuulda teda otsustamas meie päeva üle , ma oleksin tahtnud end korraks tema vastu suruda , ainult käest jäi mulle juba väheks , kuid ma nägin , et ta mõtles tõesti vaid toidule . Mina oleksin ostnud saiakesi ja jäätist ning söönud neid kas pargipingil istudes või tänaval ringi käies , nüüd aga pidin minema temaga sööklasse ning astuma läbi paksu õhu , mis minus alati kerget iiveldustunnet tekitas . Leti ääres seisis pikk , higine järjekord . Tom uuris süvenenult seinal rippuvat toidunimekirja . " Mida sa tahad ? " küsis ta kandikut võttes . " Tegelikult mitte midagi , või siis ainult riivitud porgandit või peeti , " ütlesin ma hiigelpottidest toiduportsjoneid koukivat kokka jälgides . Tal oli peas üle otsaesise kukla taha seotud rätik , ta kittel oli veel hommikuselt valge , veel ei olnud sellel ühtegi rasvaniret ega plekki . Naine töötas keskendunult ja täpselt , ta huulte kohal olid niisked tumedad karvakesed . " Oled sa kindel ? Saad sa selle jänesetoiduga elatud ? " Tom tõstis leti äärt mööda edasi nihkudes oma kandikule kolm piimaklaasi ja suure kuhja leiba . Ma ei hakanud talle seletama , et kui olen ärevuses , ei söö ma kunagi , et mu neelamisorganid keelduvad töötamast ja et ainult mu peas kuumleb ja tuksub . Meie laud sai ka ainult Tomile mõeldud toidust täis . Ta sõi kiirelt ja keskendunult ; kui ta jõudis magusa kohupiimani , naeratas ta mulle üle tühjade mustade taldrikute ja ütles : " Salatijänku . Sinuga on hea odav elada . " " Tead sa seda muinasjuttu ahnest mõisnikust , kes võttis endale naiseks kavala tüdruku , kes väitis , et sööb päevas vaid ühe herne ? " Ta naeris ja raputas pead ning ma jätkasin , sel ajal kui me musti nõusid kokku korjasime ja seina sees oleva luugi juurde viisime : " Noh , ta suri ehmatusest , kui kord koju tulles avastas , et naine kõik ta kanad nahka oli pannud . Surivoodil ta ainult ägas , et minu naine kõik , minu naine kõik , ning talle kinnitati , et muidugi pärib ta naine kõik . " Mustad taldrikud vajusid virnalaotuna kokku ning pressisid servade vahelt välja toidujäänuseid . Ma hoidsin hinge kinni ja vaatasin mujale . Tom ütles : " Selle loo oled sa küll ise välja mõelnud . " " Ei , ausõna , " vastasin ma ning mõtlesin , kas rääkida oma suurest pidevast näljast , kui olen üksi . Et mul ei olnud tavaliselt enamaks raha , ostsin rosinasaia pätsi ning neelasin seda koos raamatuga , ise kössitades külmas toas teki all . Ma oleksin tahtnud osa saada suurtest pidusöökidest tärgeldatud linadega laudade taga kristalli ja hõbeda keskel , maitsta müstilisi trühvleid , tigusid , kõiki eksootilisi puuvilju , juua šampust , mis võetakse jäänõust mererannal kuuvalguse piknikul , ning maitsta Falerni veini , mida pakuti Meistrile pärast Saatana balli . Sööklast väljudes näis , et tuul on veelgi tugevnenud . Ta põrkus majaseinte vahel , vilistas ja raputas kõike , mis vähegi liikus . Kusagil lendas klaasikildude klirinal kinni aken . Suur tuul oli suvitajad rannast linna ajanud , poed ja kohvikud olid inimesi täis ning pargis oli näha jalutajaid , kes hoidsid kinni kas äralendavaid kübaraid või õhku paiskuvaid kleidisabasid . Tuul rutjus puid meie kohal ja vahetevahel kriiksatas kusagil murdumisväändes oks . Läksime ranna poole . Meie teed sulgedes vestlesid kaks kokkusattunud juudi seltskonda . Nad rääkisid selles tuules väga valjusti ja vene keeles . Me surusime end nende keskelt läbi ja ma vaatasin täiesti kogemata ühele neist otsa . " Shalom , " pomisesin ma ning nägin , kuidas must silmatera suurenes ja siis kokku tõmbus . " Kurat , " ütles Tom . " Varsti ei mahu nende vahelt enam käimagi . Pärnu on nad täiesti ära vallutanud . " " Ma ei tea " - vaatasin üle õla - " nad pole nagu rahvas , vaid salaselts , mille liikmeks võõrastel pole lootustki saada . " " Ära aja jama , " ütles Tom lühidalt ning ma teadsin , et tal oli õigus . Mis läksid mulle korda need võõrad . Ma ei tahtnud näha , kuulda ega rääkida millestki muust kui Tomist ja endast . Miks ta oli siin Pärnus koos minuga , mis meist saab õhtul , homme , aasta pärast ? Ta ei armastanud mind , olin ta meelest lihtsalt naljakas , veidrik , kellega , kui ma oleksin olnud poiss , ta mitte ilmaski ei oleks sõber . Ta oleks mulle , uimasele unistajale , lihtsalt kolki andnud ja mind välja naernud . Merele lähenedes läks järjest jahedamaks . Me läksime , minu käsi ümber ta keskkoha ja tema oma üle mu õlgade . See oli soe raskus . Ma ei oleks tahtnud mitte kunagi kohale jõuda , minna selles suvepäevas , naerda , hüüatada , sest tavalised sõnad viis tuul minema . Rannaäärsed pajupuhmad olid paindunud vibukaareks ja nende lehed plagisesid nagu lendupürgiv linnuparv . " Uhke ! " hüüdis Tom , kui me mudaravila nurga tagant liivasele rannale jõudsime . Liiv sahises ja lihvis veidi allpool põlvi mu nahka . " Kõik mõistlikud on ära läinud ! Rand on ainult hullude päralt ! " hüüdsin ma Tomile vastu . Pilved kihutasid meie peade kohal ja nende varjud libisesid üle ranna . Valgus ja soojus vaheldusid jahedusega nende varjude pidevas rütmis . Kõigest hoolimata oli rannas siiski näha suvitajaid . Eemal mängisid mehed võrkpalli ja üks uhkete musklitega , tumedaks põlenud mees läks vette . Ta sammus meie eest mööda nagu mõni väga ilus naine , kes läheb näiliselt ükskõikselt , hoolimatult , tegelikkuses aga mõõdab iga oma liigutust ning ilmumise mõju . Ma nägin , kuidas ta pinguldas muskleid , naha all oli väike värin . Kunagi oleksin ma teda ühtaegu naernud ja imetlenud , kuid Tomi kõrval seistes mõtlesin , et ei ole lihtne olla lühike mees . Kaks porgandpaljast last kükitas otse veepiiril ja sonkis oma kühvlitega sinna veest täituvaid auke . Kui nad üles vaatasid , olid nende näod linavalgeks pleekinud juuste all väga tõsised . Lähedal ei olnud näha kedagi , kelle juurde nad oleksid võinud kuuluda . " Väikesed lumeinimesed , " ütles Tom ning küsis : " Tahad sa üldse vette minna ? " " Ma ei tea , " ütlesin ning vaatasin merd , mis iga kord , kui talle vari langes , ähvardavalt mustaks muutus . Kuid siis tuli taas päike välja , lained rullusid rannale ja tundus võimatu olla mere ääres ning mitte vette minna . Ma läksin tuules võbisevasse riietuskabiini , Tom seisis väljas , käsi kabiini äärel , ning kui ma pea tõstsin , vaatasin talle näkku . " Ära piilu ! " " Ma ei piilu , ma vaatan , " vastas ta . " Ja hoian kinni , et sa selle plekkpurgiga lendu ei lähe . " On üks suur ruum . Siia mahuks palju inimesi . Ristkülikud : põrand , lagi , otsaseinad , külgseinad , kaks ust , aknad . Akende ees ripuvad pikad , voltidesse tarretatud kardinad . Akende taga on ilus ilm : päike paistab . Heinamaa , eemal kõrged kased ja nende taga järv . Suur , sätendav , sümfooniline järv , väga ilus . Kased kõiguvad tuules . Järve kohal kajakad . Seal puhub ilmselt korralik tuul , aga maja juures on vaikne , küllap palav . Ei tahaks väljas olla - päike , palav , parmud jne. Aknast on palju parem vaadata . Ise oled jahedas toas ja vaatad õue , kus kõik tundub ilus ja idülliline . Tuba on jahe , jah , koguni veidi rõske . Ristkülikuid oleks raske tume-hele järjestusse panna . Kõige tumedam on muidugi üks uks . Tumepruun . Aga kumb on heledam , kas valge linaga kaetud laud või läbipaistev aken ? Mina ei tea . Seinad on suurte papp-plaatidega üle löödud , iga plaat omaette ristkülik . Ja aknad jagunevad väiksemateks ristkülikuteks jne. Nagu mingi piltmõistatus : mitu ristkülikut on pildil ? Mitu ruutu ? Kolmnurka ? Kera ? Ahaa , kerasid hakkab esimesel pilgul silma kolm tükki , kusjuures ükski ei ole päris kuulikujuline . Pigem ebakorrapärased elliptilised sfäärid , kui selline termin on geomeetriliselt korrektne . Munadeks ei tahaks neid kah nimetada , siis jääks mulje , et need kolm on munapead . Pealegi kui lähemalt uurima hakata , selgub alati , et inimese pea ei ole sugugi mingi sile geomeetriline vorm - oh ei , nad on lõputult liigendatud ja alati kordumatud . Kahte ühesugust pead juba ei leia . Kuigi teoreetiliselt on see võimalik , koguni väga tõenäoline . Söövad midagi , nagu ikka . Vahel tundub , et nad muud ei teegi . Keset lauda on supitirin , sedagi võiks suurte mööndustega keraks nimetada . Suppi söövad , kalasuppi . Ära vahetamatu lõhn . Söövad keset päeva kalasuppi , leiba ja võid . Muud ei paista laual olevat . Kaks meest ja naine , kui ma ei eksi . Teadagi , mehed ärkasid hommikul vara üles ja läksid kalale , naine jäi koju magama . Kujutate ette , milline siin siis oli : varahommik , esimesed päikesekiired langevad seinale . Tuba on vaikne . Seina ääres voodi , . selles magab naine . Nohiseb vaikselt läbi nina , suu on lahti vajunud , juuksed padjal laiali . Käed ulatuvad teki alt välja , väikesed , pikkade saledate sõrmedega käed . Öösärgi serv paistab . Kusagilt tuleb kärbes , sumiseb , maandub magaja näole . Põsk tuksatab ja kärbes lendab minema . Kustkohast need kärbsed tekivad , mida söövad , kuidas nad elavad ? Ei tea . Ja mehed on paadiga järvel , päike tõuseb , kuked kirevad , koer haugub . Ilus . Mehed saavad kala , tulevad koju . Puhastavad saagi ära , siis teeb naine suppi ja nad kolmekesi söövad . Lihtne . See , mida nad pärast sööki teevad , selgub peagi . Aga mis siis , kui ainult üks mees käis kalal ? Niimoodi muutub asi keerulisemaks , tekib rida variante : miks jäi üks mees koju , mida ta siin tegi , millised on tema suhted naisega , millised nad peaksid olema , võiksid olla , millised on meestevahelised suhted , mis neid kolme üldse seob jne. - väga palju küsimusi , väga keeruline . Või äkki käis hoopis teine mees kalal ? Käisid naine ja üks mees ? Ainult naine ? Keegi neljas ? Osteti kala poest ? Väga , väga palju võimalusi -ja see on alles algus , esimesed , elementaarsed küsimused . Lihtsustatud skeemid . Edasi tuleb psühholoogia jne. , hirmus . Muide , paistab , et muusika mängib . Kalasuppi süüakse klaveri saatel . Ja mitte ainult klaveri , see on džäss . Ehkki mitte eriti huvitav . Selline salongimuusika , libe ja voolav . Või muudab just kalasupi söömine ta igavaks ? Tuleks näiteks varajast , viiekümnendate Miles Davist , kas see kõlaks samuti ? Aparaat , kust muusika kostab , seisab aknalaual , lillevaasi kõrval . See on niisiis neljas toasviibija . Sellist sooviks endalegi . Aga ... andke andeks . Minu hooletus . Olen teinud väikese vea . Lauas istub tõepoolest kolm inimest , nagu räägitud , ent nagu ma nüüd selgesti näen , pole tegemist kahe mees- ja ühe naissoost isendiga , vaid ühe mehe ja kahe naisega . Iseenesest väheoluline eksitus , kvantiteet ja põhiskeem säilivad , aga kvaliteet muidugi muutub . Nad on söömise vist selleks korraks lõpetanud . Üks naine ( nimetaksin teda segaduste vältimiseks blondiiniks ja teist brünetiks ) tõuseb ja asub laualt nõusid kokku korjama : taldrikuid , nuge , lusikaid jne. Söömisele järgneb enamasti nõudepesu . Ta asetab nõud üksteise peale ja sisse ning kannab ära , uksest välja - arvatavasti kööki või kuhugi , kus leidub sooja vett . Täpsemalt ei oska öelda , ma pole selle majaga veel tuttav . Jäävad ülejäänud kaks - mees ja naine . ( Muide , näete isegi , kui kindlalt neile rollid sisse on programmeeritud - see , kes nõud ära viis , on vaieldamatult seesama , kes hommikul kodus magas . Komponentide omadused säilivad , ainult nende kombinatsioonid annavad erinevaid ühendeid . ) Mõlema istuja aura on üsna iseloomulik . Mehe oma tugev tumepruun ja lilla nagu vahel enesetapjatel või raskesti haigetel . Ent ega see veel midagi tähenda , sääraseid värve võib asjaolude kokkulangemisel esile kutsuda ka armumine , häbitunne , hirm , kas või rahulolematus kalasupiga , mida ta vastu tahtmist sööma pidi . Seletusi on leegion . Naisterahva dispositsioon paistab seevastu üpris roosiline , või oleks ehk õigem öelda tüüne . Tingib seda teise meeleheide või miski muu - ei tea . Ehk selgub . Nii , nüüd tõuseb mees . Milleks ? Brünett jälgib teda . Ta läheb kiiresti akna juurde ning vaatab välja . Ahaa , seal on blondiin nõude ja veeämbriga . Paistab , et nõusid pestakse õues - peaksin õigupoolest ringi vaatama , saaks mõnegi asja selgemaks . Miks õues , kas neil kööki polegi ? Raske uskuda . Mees vajutab raadio kinni . Kahju . Pealegi läheb ta ise kohe minema , võtab laualt supitirina ja viib välja . Miks ta siis raadio kinni pani ? Tumedapäine tütarlaps istub , jalg üle põlve . Ilmselt seedib . Talle paistab kalasupp meeldivat , tema huuled liiguvad ikka veel , otsekui meenutades hõrku , soolakat maitset . Või mis mina sellest tean . Kujutlen ainult . Ta asetab ühe käe lauale ja vaatab toas ringi , aga tema silmad nagu ei näeks midagi . Lihtsalt liigutab pead ja mõtleb . Seljas on tal ilus lihtne lillelise mustriga kleit - väikesed sinised õied valgel taustal . Päevitunud nahk , kohevad juuksed . Tõeline kaunitar . Täidlased huuled , tugev vormikas nina ja sügavhallid silmad . Kleidi ees on viis erepunast nööpi . Nööbi keskel asub esileulatuv mügar ja sellest jooksevad radiaalselt välja neli kergelt lookas joont , nagu kõverjalgne ämblik või voolujooneline haakrist . Need nööbid oleksid nagu vägisi juurde lisatud , nad tekitavad mingi ebakõla ; otsekui ühenduspunkt kahe erineva reaalsuse vahel . Säärane ilus , täiuslik pilt . Ta tõuseb ja astub kergel sammul akna alla . Kas paneb raadio taas mängima ? Vaevalt . Seisatab , toetudes puusadega vastu aknalauda , jääb välja vaatama . Õues peseb heledate juustega naisterahvas taldrikuid ja mees seisab tema ees . Paistab , et vaikides . Nad ei teagi , et tüdruk neid vaatab . Päike paistab tütarlapsele näkku , ta kissitab silmi . Lilled lõhnavad . Raadio ei tule talle meelde , kuigi ta seda peaaegu puudutab . Aa , korraga tuleb talle elu sisse . Ta tõukab end aknast eemale ja läheb suure lilla koti juurde , mis asub toa kaugemas nurgas . Kükitab , tõmbab kotiluku lahti ja otsib midagi . Käes . Valge kilekott . Ta asetab selle põrandale ja hakkab kiiresti lahti riietuma . Sõrmed avavad nööbi , teise , kolmanda . Kleit libiseb üle õlgade maha ja ta jääb valgete pesupükste väele . Tema keha on tugevalt päevitunud , kuldpruun ja läikiv , ainult rinnahoidja kohal poolitab seda teravate piirjoontega valge vari . Rinnad tunduvad suuremad , kui ma algul arvasin , aga muidu on ta keha sale ja nahk pingul . Ega ma täpselt ei näe , tal on selg küürus ja ta kiirustab . Juba võtabki kotist uue , vikerkaarevärviliste triipudega rinnahoidja ja paneb selga . Nüüd püksid - nende all on samasugune valge laik , ja see kaob veelgi kiiremini . Tüdruk haarab kotist rätiku ja jookseb üle toa , käigu pealt päevitusriideid kohendades . Kogu protseduur kestis viisteist-kakskümmend sekundit . Tuba jääb tühjaks . Lillede , kalasupi ja niiskuse lõhn . Teate , mulle tundub , et siin ei elata pidevalt . Küllap on tegemist suvila või maakoduga , mis seisab enamiku aega tühjalt . See seletaks ka nõude pesemise õues - ja üldse , kalasupp ja päevitusriided . Seinad nagu soomuslaeva küljed , needitud plaadid . Ja muidugi järv eemal ja päike . Niimoodi suvitatakse . Brünett neiu ja meesterahvas lähevad üle heinamaa järve poole , käterätid õlal . Lähevad ujuma . Teine naine laob puhtad nõud veranda äärelauale kuivama . Eemal seisab punane auto . Nüüd istub naine ise nõude kõrvale , nii et minu vaatevälja jääb ainult tema selg . Kergelt küürus selg . See naine on vanem kui kaks ülejäänut , ta kuulub eelmisse põlvkonda . Nõudepesemine on teda väsitanud , ta istub ja puhkab . Väga hea , las istub . Kuivõrd siin rohkem kedagi ei paista olevat , võin nüüd rahumeeli ringi vaadata . Kahju , et raadio ei mängi , oleks lõbusam . Aga ükskõik . Uurime järele , mida need kolm endast kujutavad , missugust informatsiooni maha jätavad . Teate , kõik , mis puudutab inimesi , huvitab mind väga . Teie minge niikauaks õue . Usaldan teid ühe selli hoolde , kes oskab vahel huvitavalt rääkida . Ehkki üldiselt kipub ta paljusõnaliseks , nii et vaadake temaga ette . Loodetavasti ei pea te tema seltsi kaua taluma , niipea kui inimesed majja tulevad , võtan jutujärje uuesti üle . Olen teie alandlik teener ja meedium , kes üritab teie lahkel loal , kõiki ilukõneluse reegleid silmas pidades ja oma võimete ning oskuste raamidesse jäädes refereerida tegelikkuse teatud kihistust , mille tunnistajaks mul minust mitteolenevatel asjaoludel tuli olla selsinasel aastal , kuul ja päeval , mil toimus see kõik , mis siinsetel lehekülgedel kajastamist leiab . Minu sihiks on esitada teile huvipakkuv , maitsekas ja tõetruu ülevaade sündmustest ab ovo , ja Deo volente , usque ad mala , nii nagu minu silmad neid nägid , ning lisada siin-seal omalt poolt mõned tähelepanekud või kommentaarid olenevalt sellest , mida olud parasjagu nõuavad . Niisiis , asugem hetkegi viivitamata in medias res ja alustagem päris algusest , seega hetkest , mil kauneim ja austusväärseim naiste seast ihuüksinda ja tegevusetult istus tugevatest tammelaudadest kahekordse häärberi tagaküljel paikneva loggia rinnatisel , õlga kergelt vastu neljakandilist piilarit toetades ning pealelõunaseid uitmõtteid mõlgutades . Tema kreekapärane nina , terav lõuajoon , kitsad huuled ja helesinised mandlisilmad koos kõrgete kulmukaarte ning reljeefsete sarnadega andsid tunnistust paljudest rassidest ja rahvustest , mis tema veres olid segunenud , ja harmoonilist nägu piiravad kahvatukuldsed lokid , milles hõbejalt helkisid esimesed hallid niidid , lisasid talle ühtaegu ilu ja väärikust , jättes mõtisklejast mulje kui auväärsest daamist , kelle esimene noorus on küll seljataga , kuid kelle naiselik võlu ajapikku pigem kasvab kui kahaneb . Seljas kandis ta ülimalt pretensioonitut , ent seda maitsekamat rohelise-valgeruudulist linasest riidest kleiti ja tema kodustesse valgetesse kingadesse kängitsetud jalad puhkasid tagasihoidlikul madalal taburetil , mis teie jutustaja alandlikku arvamust mööda nimelt seks otstarbeks majast välja oli toodud . Malbel , rahulikul pilgul vaatas veetlev olevus kaugusse ja tema näol mängles nõiduslik naeratus . Öeldakse , et ei leidu midagi uut siin päikese all , ja ometi , kui mitmepalgeline on maailm , mis meid ümbritseb ! Kui suured kontrastid , kui pöörased ekstreemsused avanevad igal sammul selle pilgule , kes neid näha oskab . Ja kui kiiresti nad vahelduda võivad ! Kõigest paari-kolme kiviviske kaugusel kohast , kus suursugune tundmatu ülevas vaikuses mõtiskles , valitses sootuks teine õhkkond . Järve ääres , mäenuki taga , mille veerel kasvav tihe lepavõsa neid muu maailma uudishimulike pilkude eest kiivalt varjas , hullasid kaks noort inimest , poiss ja tüdruk . Nende vallatud kilked , sillerdavad veejoad , millega nad teineteist üle piserdasid , nende nõtked , nooruslikud kehad ja kogu vaatepildi muretu , mažoorne , elurõõmust pakatav meeleolu meenutas rokokoolikke lamburiidülle või hilisantiigi arkaadiastseene , nii et teie truu ja erapooletu kirjeldaja ei saanud teisiti , kui pidi tundma sügavaimat heldimust ja meeleliigutust ning anduma mõtisklustele nooruse kaduvuse , õnneliku lapsepõlve ja mõne üldistavamat laadi moraalifilosoofilise küsimuse üle . Tõele au andes ( sest amicus Plato , sed magis amica veritas ) tuleb tunnistada , et filosofeerimine kui ülimalt esteetiline ja ühtlasi lõbupakkuv tegevus kuulub nende väheste hulka , mida teie teenija oma kaasasündinud nõrkusteks võib nimetada ja mis teda vahel vastustamatu jõuga haarab , nii et ta kõik ümbritseva unustab ja teinekord pikki tunde mõnes vaikses ja varjulises kohas mõtteid mõlgutab , hoolimata vähimatki kellaajast , ilmastikust ja muudest nendesarnastest teguritest . Nii juhtus seegi kord , et kui mu silmad taas maailmale avanesid , oli aeg edasi läinud ja situatsioon mõnevõrra muutunud : nimelt olid noormees ja neiu , keda ma äsja tahtsin võrrelda fauni ja nümfiga päikesepaistelisel lagendikul , süütust mängust loobunud ja paistsid kõigi märkide järgi kavatsevat asuda tegevuse juurde , mille kohta tavatsetakse öelda , et see muudab inimesed loomade sarnaseks . Muidugi oleks ülekohtune neile seda süüks panna , liiati arvesse võttes nende noorust ja ülemeelikut meelt ning paiga suhtelist eraldatust , ent igatahes ei soovinud mina jääda nende armumängu tunnistajaks ega sobiks mul sellest ka siinkohal lähemalt juttu teha , sest see , mis võib tegijaile suurt naudingut pakkuda , ei pruugi arenenud sündsustundele ilus vaadata olla , ja veel vähem tahab üks kombekas jutustaja , kelle hulka teie siiras alam end arvab kuuluvat , säärastest asjadest teistele kõnelda . Seega panin ma kohe , kui olin asjade edasisest käigust aimu saanud , pillid kotti , võtsin jalad selga ja purjetasin otsejoones üle mäe tagasi sinna , kust olin tulnud - maja , sammaskoja ja tundmatu daami juurde ; ja valgustkartvatest tegudest , mida järvekaldal toimetasid või ei toimetanud , bene quidem , need kaks noorukit , tean ma niisama vähe kui siga pühapäevast ( andestage mulle need rahvalikud ütlused , kui nad teie silmadele banaalsed näivad ) . Niisiis , millega tegeles meie sulnis daam , kõigi kõrgemate vooruste ja igavese naiselikkuse kehastus ja sümbol ? Igatahes ei istunud ta enam jõude ega tuiutanud enigmaatilisel ilmel horisonti , vaid oli asunud sootuks argisemate toimingute kallale , mis osutab asjaolule , et kõnesoleval ajastul , kristliku ajaarvamise teise aastatuhande viimasel kümnendil , olid suhteliselt hiljutiste põhjalike muutuste tõttu inimkonna sotsiaalses struktuuris peaaegu kadunud n.-ö. privilegeeritud klassid , või täpsemini väljendudes oli nende klasside ja nende privileegide iseloom radikaalselt teisenenud , nii et temasugune väärikas , kaunis , igapidi auväärne ja aristokraatlik daam ei saanud endale enam lubada pikkade päevade möödasaatmist luksuslikus dolce far niente's , nagu ta mõnel varasemal ajajärgul kehtinud tõekspidamiste kohaselt kindlasti võinuks teha , vaid pidi iseoma kätega sooritama kõige igapäevasemaid toimetusi ? la nõudepesu , ko- ristamine , õmblustöö ja kalapuhastamine . Ent jätkem siinkohal kõrvale pikemad arutelud ning analüüsid sotsiaalajaloolistel , antropoloogilistel jt. liigspetsiifilistel teaduslikel teemadel ning püsigem oma liistude juures , rääkides seda , mille rääkimine meile on ülesandeks seatud - konstateerigem , kirjeldagem elu . " Vaata , vahel ma arvan , et olen ainus siin maailmas . Teised inimesed on küll ümberringi , ma vaatan neid , räägin juttu , olen nendega mingites suhetes , kuid tegelikult on nad nagu vesi , mis pahiseb mulle dušitorust kaela , nagu pisikesed kivid mererannas , mida lasen läbi sõrmede langeda oma kumerale kõhule , nagu jäänõelu kandev põhjatuul , mida tundes kissitan silmi ning aegajalt hõõrun oma tuimenevaid põski . Vaata , vahel ma tunnen , et olen isiksus ning kõigil teistel - kui nad ongi olemas - pole erilist tähtsust . Aga tegelikult ? Aga tegelikult on nad kõik ju isiksused . Ja küllap põnevadki . Kuid kas ma peaksin kulutama oma aega nende uurimisele ? Kui ei , siis mis oleks tarvilikum tegevus ? Elan , töötan , loon , hingan välja süsihappegaasi , saastan inimeste maailma , keskkond küllastub minu toodetud jääkainetest . Kas ussid on mulle kord tänulikud ? Siis , kui see paratamatult juhtub ?... Ei , inimesed on olemas . Igaüks orjamas oma huvisid ja soove , kavalalt piidlemas minu kordumatust , kui satun nende vaatevälja . Sestap olen ju nende jaoks vesi , rannaliiv , õhuosake . Vahetevahel õnnestub mul ärritada nende kudesid . " Niisugused mõtted tükkisid pähe monsieur Botteau'le - muide , esimene tõrge ajaloos on seotud just selle nimega - , kui ta istus pärast mõne kääritatud viinamarjavedeliku klaasikese pruukimist oma vaatamisest viledaks kulunud laua taha ning mõtles enesest maailmale kirjalikul kujul teateid pakkuda . Ta kauge sõber seikles India ookeanil allveelaevas , rikkus niigi vähest õhku tüseda sigariga , teine tuttav sõitis Alpidest alla laia põhjaga suuskadel ega teadnud , millal saab pidama , kolmas puuris pika oraga maapõue , ta riist sai enne pidemeni otsa , kui kuhugi jõudis . Aga monsieur Botteau vahtis pikergust mõra lauaplaadis ning avastas maailma kaudu oma ajalist isikut . Talle oli pähe langenud üks küsimus , ta tahtis seda peaaegu lõpuni ära kasutada . Aga kus sellega . Kord oli ta astunud sugulisse vahekorda ühe mahlase naisega , vist madame Botteau'ks kutsutuga , ning nüüd kolistas nende ihuvili uksega ning nõudis tühisteks kulutusteks kolmsada franki . Raha olid kuradid küll kavalasti välja mõelnud . Sellega sai osta näilist vabadust ning asendada peaaegu kõike , sai parandada oma enesetunnet ning tüsedal töökaaslasel esile kutsuda joviaalset naeratust . Monsieur Botteau ei laskunud vaidlusesse , kuhu , milleks , kuidas tarvitatakse suuri rasvaseid pildiga pabereid , kiireim viis täiskasvanuks pürgivast tütrest lahti saada oli sirutada käsi põuetaskusse , võtta loomanaha vahelt kortsunud rahad ning lajatada need vastu noorukese mademoiselle'i eneseteadvust . Soovimata halba , üldse midagi soovimata , lihtsalt tehes järjekordse teo , millel pole sisu ega välist kuju . Kõik segab , mis vahele tuleb , aga monsieur Botteau hoidis oma küsimusel sabast kinni , kuigi sellel polnud enam õiget luud ega rootsu , paljalt kümmekond pudedat karva . Niisiis küsis ta jonnakalt , mõtlemata sellele , mitu korda ta sama asja varem on küsinud , miks on just tema ainuisikuliselt selles maailmas ning millises kohas keset laigulist Prantsusmaad asub see kivine kalmistu , kus ussid juba unistavad tema saabumisest . Tegelikult ei tasunud ju küsida seda , teist ega kolmandat . Küllap oli temalgi kord soetatud eluasemes , ümmarguses nahktelgis , palmilehtedega kaetud onnis , igikindlas lumemajas üks minibaar , milles naeratasid keeratava korgiga minipudelid . Üksainus aperitiiv ei kammitse su perutavaid ajurakke , unenägude ootus on ju midagi ettemääramatut . Kutsuks selle naise , silitaks ta ümarusi , suudleks üska , mis on viljakast teelõigust välja jõudnud , vaataks sügavasti ta sügavatesse silmadesse , tungiks ta vibajasse hingeainesse ning sosistaks talle : " Madame , kas täna joome koos ? " Aga teda ei ole . Võibolla sooritab ta heategusid , võibolla lohutab vaeslapsi , võibolla mõtiskleb igaviku üle . Kui ta üldse on olemas . Monsieur Botteau'l pole kellukest , millega helistada kristlaste Jumalale , et too tuleks ning asetaks oma sametise peopesa katoliiklase hõrenevale soengule . Paljusid asju pole Botteau'l , kes on maandunud kõrgelt õhust , kaugest merest , sügavatest mõtetest oma vileda laua taha , mis on altariks ta ohverdamismeelele , piksevardaks ta ühiskondlikult anduvale ihale , lahinguväljaks ta loomingulisele enesehinnangule . Võtaks ja teeks , määriks inimkonnale pähe oma uitmõtted , aga ta pole kahjuks Michel de Montaigne , kes heitis oma vahitornist mõttelaineid igaviku lauslagedale merele . Eks sealgi olnud antiiksed mehed ees , aga kes neid mäletas , kes suutis mõõta kirikuisade valu ja vaeva . Ei saa see Botteau ega mina-sina minna tagasi esisajandite näilisesse süütusesse , isegi mitte eilse päeva tegemata jäänud pisitoimingute juurde . Telefon oli juba leiutatud , Botteau haaras toru , valis umbropsu numbri ning müristas : " Käskkiri number üks ! Pange Golfi hoovus tagurpidi käima ! Tulemustest teatage mulle kahesaja aasta pärast ! " Niisiis kattus Euroopa jääga ning Prantsusmaa polnud taas enam juhtriikide killas . Milleks seda inimkonnale tarvis oli ? Ei ! Monsieur Botteau raputas oma lõvilakka , mis nägi kiilaspea moodi välja . Ja ta oli jälle asjadest prii . Lõvilaka raputamise oli ta ära õppinud juba siis , kui selles oli üpris palju karvu . Osava liigutusega muutis ta maailma just nii , nagu talle seda tarvis oli . Kui ikka oli tarvis . Kõiksugu kaeblejad ja kverulandid saastasid õhus hõljuvat üleüldist psüühikat , aga tubli prantslane ei teinud nendest välja . Miks pidi ta kodumandril taas esile kutsuma jääaja ? Ta polnud mõni lammutav hädavares , ta oskas naeratada ning lugeda möödunud sajandil kirjutatud luuletusi . " Annulleerin ! " müristas ta telefonitorusse ning inglid panid oma pillid tagurpidi suhu . " Miks olen ma üksinda maailmas ? " kordas monsieur Botteau oma esimest ja viimast küsimust , aga sellega polnud ju tõepoolest asja nendel taevastel jõududel , kes pooleldi tukkusid telefonikaabli kaugemas otsas . Pakuks veel mõnele seda põlatud raha , aga keegi ei tulnud küsima . Pikakoivalisele juukseid pilduvale tüdrukule piisas tühipaljast kolmesajast frangist , vahest arvas narrike , et isaks nimetatu ei raatsi või viitsi viimast igavese hinge tagant , see tähendab ajutisest taskust asetada tema peenikesse higistavasse pihku . Ikka laovad väljaspool sind , väljaspool su kujutlust toimetavad inimesed sinust mosaiikpilti . Näiteks sellist , mis näitaks , nagu võiksid surematule Botteau'le olla olulised mingisugused hallitavad , põlevad , vettivad , lagunevad rahapaberid . Kui ta oli olnud täis jõudu , täis voodite tarmu , täis sportlikku veetlust , täis ootamatuid tapaimpulsse , siis oli ta mõelnud sukelduda ärri , frankide paljundamise ringmängu , petmiste pinevasse lusti , valvsasse pingulolekusse , aga oli üsna kohe mõistnud , et milleks . Inimene elab ussideni sõltumata sellest , kas tal on kuld taskus , hõbe hääles ja teras püksis . Ta pehme kude lendab taevaste poole , ligi uinumatu Jumala , kiibib tolle vasaku jala väikest varvast ning piuksub : " Vaata , see olen mina ! Ma olen olemas ! " On ehk õnnetu prantslane tõesti ainus siin ilmas ? Pole ei britlast , sakslast ega ladinaameeriklast , rääkimata itaallastest , hiinlastest või sitsiillastest . See olnuks kultuuriprobleem , aga seda ei hakanud monsieur Botteau hilisel tunnil lahkama . Parem ta mõõtis ära oma hauaplatsi ning lõi selle peal tantsu , laulis ja vilistas , kuni veel võimalik . See oli tõesti ülesehitav mõte , milleni prantslane oma elu lõpuks jõudis . Minibaar elas veel , kihises end pakkuvatest pudelikestest . Ka ikka veel mahlane madame Botteau oli tema jaoks valmis pandud , kuigi ei viibinud parajasti kohal . Isegi mademoiselle Botteau vilksatas vahel ta elupilti , kui noorusele oli tarvis suureportreelisi rahatähti . Elu oli kui hernes , muudkui veeres , põrkas tagasi igaviku seinalt , naeratas ta teele sattunud mehele . " Imelik , ja ma olen ikka veel üksinda maailmas ! " See teadmine ei seganud kompamast pimedust , et leida seal kaasarändajaid . Ei tohtinud nutta , ei haletseda üht tobedat kiilaspead , mida ümbritsevad lahinguväljalt ikka kaugemale taganevad kiharad . Ainukesksest Botteau'st pole midagi vapramat selles sõjakas maailmas , kummist planeedil , aiva leegitsevas inimkonnas . Ta irvitab irvitajate kohal . Ta on täis enese-ja teisteirooniat , ta on suurmeister selles mängus , ta koefitsient on mäekõrguselt üle hallidest hiirtest . Kuhu ta pidi nüüd jõudma ? Rong lengerdas mõnisada kilomeetrit tunnis , Botteau insenerimõte kössitas humanitaarse laua taga . Marcus Aurelius oli ta parimaid sõpru . Nad mõlemad pärinesid tüütu Vahemere rannikult . Loksusid üle ääre , kummutasid jõge tühjaks juua , aga vees ujus fekaale ja maapõuest asjata ammutatud õli . Vaata , võtab kätte see Botteau ning kirjutab maailma vaimsesse varasalve veel ühe soneti , mitte itaalia oma kolmerealistega lõpus , mitte brittide mugava moonutise , kus kaks viimast rida edutult ponnistavad üllatada , vaid omaenese , Botteau oma , kus ridu on just niipalju , kuipalju kergemeelne Muusa talle kõrva sosistab . Esimene rida kõlas nõnda : " Künkalt ju laskumas Petrooliumi Petra ... " Järgmisi ridu polnud ep tulemaski , kuid hilinenud poeet sai loomingulise orgasmi ka ühestainsast lõputult venivast silbist . Petrat ta tundis , Petra oli ta armastus , pani perutama väikese venna , suuri mõtteid puistas muhkliku kolba alla . Armastus on see , mis midagi väärt , kuulutasid klassikud , paiknegu see all , peal , vasemal või paremal . Vähkred ja vähkred , aga armastus ei vähene , kahtled ja kahetsed , aga ega ta kahane . Seisab kui sammas su vaimusilma ees , ei löö sa üleaisa , vaid helistad oma hõbehäälekest ning uksele ilmub su enese igiammune Petra , alias madame Botteau . Ta naeratab sulle ning viimane pilveraasuke kolib sinitaevast põrguvürsti kolikambrisse . Mõte töötab kui vurrkann ega tea , millal on õige hetk küljele kalduda ning oodata taaslooja hella puudutust . Ja nii mitmendat korda elus ütles see tubli meesterahvas : " Too mulle midagi , emand ! " Ja vaata , üks naine laotus tõotatu ette , oli lame kui pilt , tema kõverjoontel kõndis sitikate tuhat liiki , kujundid põrkusid tunnete geomeetrias . Hea , nimelt hea oli elada monsieur Botteau'l selles maailmas , seinte vahel , mida ta oli vaevaga muretsenud oma pühale perekonnale , mõrase lauaplaadi kohal , all valgeks värvitud lae . Ta polnud ju üksinda , kui oli olemas selline Petra , kellest mõnelgi annab ehk unistada . Ei ilus , ei tarmukas , punapäine , kidakeelne , kohmaka puusaga , vilava silmaga oli see naine , aga ta hing oli nii ustav sellele vääritule mehele , kes uskus end üksinda saastavat planeeti nimega Maa . Siin-seal vilkus minevik , siin-seal vilkus tulevik pisut teistsugustes värvides , aga maailma keskel kõrgus aperatiivialdis , üha paisuv jumalanäoline monsieur Botteau . Rahu ta põrmule , las usub , et pole kedagi peale tema selles kiduras kõrbes , kuhu oleme paisatud seitsmekümne kaheksaks ja pooleks aastaks , meie , siblivad kanapojad , mitmekoivalised konnad , niiske suumulguga molluskid ja ikkagi inimesed - mõtle mis privileeg ! Reedik Radamees sai kirja Yaddost . Kes on Radamees ? Mis on Yaddo ? Radamees on emigrantide ajalehe " Eestlaste Elu " toimetaja pilvelõhkujatelinnas ja selle loo keskne kuju . Temast saame rohkem teada sedamööda , kuidas kirjutaja , kellele Radamehe elu täiesti võõras ega ka liiga tuttav pole , jutulõnga edasi kerib . Yaddot peab aga vist kohe algul üldjooneliselt tutvustama , sest jutustuse käigus küll lähemale tulles jääb see siiski vaid tummaks kulissiks . Võibolla saab esitlust kõige ruumisäästlikumalt teha " Encyclopaedia Britannica " kaasabil , kus seisab : „YADDO : kirjanike , kunstnike ja heliloojate kogukond Saratoga Springsi eeslinnas New Yorgi osariigis . Selle asutas New Yorgi magnaat Spencer Trask aastal 1900 ... " Edasisest , umbes 50-realisest tekstist võime lugeda , et Yaddo 160 hektaril metsa , järvede ja iluaedade rahus on poole sajandi jooksul enam kui tuhat kirjanikku saanud ilma igasuguste omapoolsete kulutusteta kahe- kuni kaheksanädalaste perioodide kaupa täielikus segamatuses töötada . Carlos Williams kirjutanud seal suurema osa pikast poeemist " Paterson " , Saul Bellow elanud puhuti Yaddos ammu enne oma Nobeli kuulsust ja juba Edgar Allan Poe saanud samadest metsadest inspiratsiooni " Kaarna " jaoks aegadel , millal koht veel Traski perekonna omand polnudki . Võibolla on paljud ameeriklased näinud kunstfotosid sealsetest XIX sajandi häärberitest ja itaalia stiilis purskkaevudest , saades kujutluse sajandivahetuse suurrikka mõisast , mis see ju tegelikult oligi . Suhteliselt vähe on aga inimesi , kes Yaddo ajalugu lähemalt tunnevad , ja veel vähem neid , kel on aimu , kuidas see kentsakas nimi tekkis . Reedik Radamees , teisalt tulnu , kuid sellegipoolest kultuuriloolist Americana't aplalt uurinu , teadis aga , et omaniku pisike tütar oli kord puude varju märgates vaimustatult kilganud : " Yaddo ... Yaddo ! " , oskamata " shadow " selgesti välja ütelda . Siis olidki papa-mamma , kes ju kõiki oma võsu väljendusi armsaks pidasid , selle paiga Yaddoks ristinud . Radamees polnud seda raamatust lugenud , vaid giidi suust kuulnud , kui ta ise Yaddos käis . See juhtus nii , et kord parasjagu enne kohalikke valimisi otsustas osariigi valitsus näidata Yaddot võõrkeelsete , niinimetatud etniliste ajalehtede toimetajatele , võibolla põrmustamaks uustulnukate hulgas levinud müüti võimude ükskõiksusest kultuuri vastu . Seejuures ei piirdutud üksnes Yaddoga , vaid nädalapikkusel bussireisil käidi ka mitmetes teistes kohtades , kus lehtede esindajaid söödeti , joodeti ja kiideti , nii et mõnel-nendest võis hiljem argieluga taaskohanemisel raskusi olla . Radameest uhked vastuvõtud ja kohalike telejaamade kaamerad suuremat ei mõjutanud , kuid Yaddos hakkas talle külge midagi , mille toimel ta pärast enam täiesti endine ei olnud . See algas mingil moel juba siis , kui nad ühises rühmas põliste okaspuude kroonide all looklevatel jalgradadel kõndisid ja kultuurinõukogu esindaja neile seletusi andis . See oli hallipäine , tagasihoidliku elegantsiga riietatud daam , kes Radamehele meeldis , ja ta kujutles mõne mõttesekundi vältel teda just sellise elukaaslasena , keda ta oli igatsenud , kuid mitte kunagi saanud . Aga see polnud oluline , ainult üksiku vanaldase mehe tagasihoidlik unistusesähvatus . Kirjanikke nad ei kohanud ja kui keegi nendest olekski vastu tulema juhtunud , poleks külalised seda tõenäoliselt mõnest koloonia kokast , koristajast või ametnikust eraldada osanud , sest kirjanikud ei paista ju silma nagu filmitähed , transvestiidid või sumo-maadlejad . Kirjanik võib ükskõik milline välja näha . Meeldiv hallipäine daam rääkis häirimatusest kui Yaddo põhiotstarbest . Ei mingeid telefone kirjanike eluruumides ega juhuslikke külastusi , ütles ta ja lisas siis nagu võõrkeeleinstruktorile omase aeglase rõhutamisega : " Mitte ainult segamatus ise , vaid ka teadmine , et igasugune eksitamine on v ä l i s t a t u d , näib avavat vaimu sügavuse laekad . " Tsitaat , mis oli ehk laenatud kelleltki tundmatult kirjanikult ( kuulsuselt pärinemise korral oleks muidugi autorit nimetatud ) , sobis Radamehe arvates miljöösse ja ta noogutas mõtlikult . Kaaslaskonnast hakkas aga kostma kommentaare , mis tundusid talle ebakõladena , just kui leierkastimuusikana pühamus . " Nojah , eks siin või nii mõnigi kirjanik näägutava naise eest rahu leida , " arvas keegi meestest ja üks naisehääl tahtis kohe väljakutsuvalt teada , miks lugu hoopis vastupidine olla ei või . " Nii ilusas kohas võiks ka ajakirjanik kirjanikuks hakata , " sõnas teine . " Luulet kirjuta kas või otse loodusest maha . " Siis padistati läbisegi labasusi inspiratsioonist tüüpilise small talkxina , mida oli ameerika üldühiskonnast õpitud ja mis Radameest millegipärast niivõrd häiris , et ta pahvatas : " See on kõik tühi loba . Inspiratsiooni ei ole olemas . Kes pole kirjanikuks sündinud , ei suuda kuskil kirjutada , mis midagi väärt oleks . " " Noh , kuidas kellelgi , " kuulis ta oma lähikonnast ja nüüd tõdes Radamees , et just tema , kes tavaliselt vaikides oma bloknooti märkmeid tegi , oli järsku kõige kohatumalt käitunud . Umbes nii võinuks ju muidugi ka ütelda , kuid ainult heatahtliku , parem veel nukra muigega . Aga tema häälest oli kähisenud vaenu ja ta aimas , et ka ta näoilme võis olla väljakutsuv nagu harali pöidlaga püüdekinnas , mis oli talle meelde jäänud eelmisest peatuskohast , Cooperstowni kuulsast pesapallimuuseumist . " Inspiratsioon , jah , on mõneti vaieldav , " tuli meeldiv daam talle nagu appi , kuid lisas siis tasakaalustavalt : " Yaddo ei ole küll mingi Lourdes , kus imed juhtuvad , kuid ma võin kinnitada , et nii mõnigi kirjanik on saanud siin lahti oma kirjutamiskrambist . Yaddol on mõnikord imeline toime mõtete väljatoomiseks alateadvusest , uue loomingulise suuna andmiseks , ükskõik kas nimetada seda inspiratsiooniks või millekski muuks . Seepärast ongi siin uksed avatud mitte ainult kuulsustele , vaid ka murrangujärgus olevatele andekatele algajatele . " Edasi läks jutt jälle konkreetsematele teemadele , kuid Radamehe häiritud mõtted ei suutnud sellega enam sammu pidada . Ta teadis , et äsjane väljapurse oli teda juba paar päeva häirinud vimma tagajärg . Väljasõit oli korraldatud võõrkeelsete ajalehtede toimetajatele , aga kui palju nende hulgas toimetajaid või õigeid ajakirjanikke üldse leiduski ? Võibolla mõned , kuid need jäid märkamatuks . Enamik oli sootuks teistmoodi rahvas : ühe väljaandja naine , teise toimetaja ülikooli vaheajal poeg , kolmanda kutsutu keegi teine sugulasest-sõbrast asendaja . Gruppi kuulusid vähemalt üks kuulutustekorjaja ja ebamäärase ametiga habemik , kes end igal banketil jommi jõi ning ülejäänud aja lapikust taskupudelist rüübates endal eluvaimu sees hoidis . Sedasorti tegelased domineerisid . Nende sõna jäi peale . Ei piisanud veel sellest , et nad ajakirjanikena poseerisid , vaid neil jätkus koguni häbematust kelkida , kuidas nemadki suudaksid siin kirjandusliku meistriteosega hakkama saada . Muidugi oleks ta pidanud sellest üle olema , mis see üldse temale korda läks . Aga ta ei suutnud , sest need olid liiga vääritud , andsid tema poolt kõrgelt hinnatud ajakirjanikukutsele halva nime . Selles suhtes oli Radamees kas või snoob . Jah , ta teadis küll , et toimetajad said harva oma töö juurest nii kauaks ära minna . Nende personal oli minimaalne , asendajaid polnud kuskilt võtta . Tõtt-öelda ei olnud ka Reedik Radamees ise tol ajal see " Eestlaste Elu " A ja O. Selleks oli ikkagi peatoimetaja Eduard Kurikas , kes oleks meeleldi isiklikult tulnud kas või ainult lootuse tõttu osariigi pealinnas Albanys kuberneri kohata ja talle kommunismiohtu selgitada , ükskõik kui kandiliselt see oleks tal ilma tõlgi abita välja kukkunud . Kahjuks sattus aga ekskursioon ajaliselt ühte ta oma rahvusgrupi sõjaveteranide suvise kokkutulekuga , kus Kurikas oli lubanud kõne pidada . Nüüd võis Radamees tagasi minnes enesest kümmekond aastat vanemat kolleegi rahustada sellega , et ka kuberneril oli parajasti mujale asja olnud ja tervitama tuli tükk maad väiksem tegelane . Siin Yaddos oleks Kurikat küll vaevalt miski huvitanud , sest kirjanikke , kui just Solženitsõniga tegemist polnud , kaldus ta kasutuiks tuuletallajaiks pidama . Ta kirjutas peamiselt juhtkirju , millest peegeldus kutselise ajakirjaniku oskust , kuigi stiil ja keelepruuk olid Radamehe meelest tublisti aegunud . Kuuldus , et neid Kremlis ümber tõlgiti ja isegi Brežnevile enesele refereeriti , leidis vähe uskujaid , aga kui keegi seda tema kuuldes nimetas , läks Kurika tõsise eestiaegse mehe nägu alati naerule . Radamees sai peatoimetajaga üldiselt hästi läbi . Neil olid mõlemal oma kindlate piiridega kapsamaad välja mõõdetud , teineteise lapile ei kiputud . Kui Kurikas nägi end taskuväljaandes Pätsi või Tõnissonina , võinuks Radamees ennast samade liivakastimängu reeglite kohaselt Vildega võrrelda , sest tema hoolitses peamiselt sõnumite , kultuurikülje ja joonealuse eest . Ent vastandina Kurikale , kes oleks meeleldi rahvajuhiks hakanud ja end teatavas mõttes selleks pidaski , ei olnud Radamees kunagi kirjanikuloorberitest unistanud - mis sellest , et mõnigi lugeja ütles , et ta kirjutavat lehes oma " piibujutte " nagu kirjanik . Radamees oli ajakirjanik ja muud polnud talle tarvis . Ta armastas oma tööd , kuigi ei läinud seda kellelegi otse kuulutama , sest siis oleks võidud teda hakata saamatu veidriku asemel hoopis ohmuks pidama . Ükskõik millise teise tööga oleks ju ometigi palju rohkem raha teeninud . Yaddo reisilt koju jõudnud , aga tundus Radamehele , nagu oleks ta mingi nakkuse kaasa toonud . See ei olnud haiguse moodi , vaid ilmutas end pigem ebamäärases rahutuses . Kui ta oma reisimuljeid paberile jäädvustades Yaddo juurde jõudis , tekkis sellesse iseenesest võrdlusi ja kujundeid , mis kirjanduslikena tundusid . Pärast uuesti läbilugemist jäi talle koguni mulje , nagu oleks keegi teine need kirja pannud , ja tema loomusele võõras näis olevat ka see , kes selle inglise keelde tõlkis ( seejuures kvaliteeti paratamatult halvendades ) ja koos lehenumbriga , kus see oli eesti keeles ära trükitud , Yaddo sihtasutusele saatis . Kaaskiri väljendas veendumust , et Yaddo oli kirjutajas midagi loomisendelist idanema pannud , ja ta kartis nüüd selle kidumist saastatud kivilinna raginas . Kas sai seda ühe mõistliku vana ajakirjaniku jutuks pidada ! Talle vastati peatselt Yaddo peahoonet kujutava postkaardiga , mille tagaküljel tänati Yaddole omistatud tähelepanu eest ja kinnitati , et ta huvitav kirjutis säilitatakse sealses arhiivis . Lahkest toonist hoolimata tundis Radamees pettumust . Miks ? küsis ta ratsionaalne mina . Kas ta siis tõesti oli lootnud rohkemat ? Arvanud , et teda kutsutakse sinna tagasi selle häguse ja naiivse vihje peale sellest hoolimata , et ta polnud ühtki raamatut kirjutanud ? Ega olnud Yaddo ometigi mingi päästjate usuühing , kus krahmad kärmelt kinni igaühest , kes ütles , et ta oli " valgust " näinud . Aga nüüd - mitu aastat hiljem - oli see kutse saabunud : mr . Reedik Radamees on teretulnud veetma Yaddos oma loomingulise töö huvides kaks nädalat . Astugu vaid aja täpsustamiseks ühendusse . See pidi olema eksitus , mõtles Radamees esmalt , sest ta polnud ju nüüd mingil viisil rohkem kirjanik kui tookord . Ent järelepärimisel selgus , et teda oodati tõepoolest . Radamees mäletas kunagist klassikirjatöö teemat " Kuu mõju tisleri tööle " . Selle andis riukaline õpetaja , kellel oli selline pisut sadistlik šokeerimise komme . Õpilased palusid kergemat karistust ja lõpuks , pärast nende fantaasiavaesuse mõnitamist , saidki nad loa ka millestki muust kirjutada . Radamees osutus ainsaks , kes söandas kuu mõjuga rinnutsi astuda . Nagu talle meenus , oli ta midagi kokku kirjutanud usinast mööblimeistrist , keda täiskuu inspireeris luuletama , ja sealtpeale ei suutnud mees enam täieliku hoole ega armastusega oma leivatöö juures püsida . Eks selline kalduvus võinud tisleris ennegi peidus olla , kuid täiskuu , mille arvele ju igasuguseid tempe pandi , tiris selle sealt välja . Esimese Yaddo ekskursiooni järelaegadel kohandas ta seda teemat mõttes ümber ja sai diagnoosi oma hädale : " Yaddo mõju ajakirjaniku tööle " . Tema polnud küll just luuletama hakanud , aga vahetevahel pirises talle nagu kärbes kõrva : " Sa oled põhiliselt kirjanik . Oled kirjanikuks sündinud , kuid oma ande hüljanud . Paranda meelt , enne kui on hilja ! " Küllap oli see kärbes Yaddo metsadest pärit ja selle pirin polnudki tüütav , vaid võrgutav . Eks Radamees niiviisi kahestuma hakates seda nõu kuulda võtnudki . Päeval töötas endiselt toimetusetoas , õhtud jäid suuremalt osalt ta enese jaoks . Toimus küll ka koosolekuid , millest tuli lehes ülevaateid teha , aga kui need olid vähegi poliitilist laadi -ja teistsuguseid korraldati harva - , käis seal enamasti Kurikas ise . Varem oli Radamees jõudeajal usinalt teatreid külastanud , neid leidus suurlinnas musttuhat ja mõnikord sai ta kuhugi ka priipiletiga sisse . Teatriasjanduse ja lavakirjanduse alal pidas ta end väikselt asjatundjaks , kuigi teadmised pärinesid suures osas erialastest raamatutest , mida sai keskpargi servale ülesklopsitud bukinistide saraalustest või kärudelt vahetevahel päris peenraha eest osta . Nüüd jäid teatriskäigud harvemaks ja ta luges peamiselt vaid neid raamatuid , mida pidas loominguplaanide jaoks vajalikuks . Oo jah , selliseid plaane tal mõningaid tekkis ja midagi pani ta ka kirja oma toas , mis ei olnud küll nii lähedal allmaaraudteele , et rongide rappumine ta raamatute ning vanade ajakirjade kuhilaid ümber paisanuks , kuid mitte ka küllalt kaugel , et elu edasi-tagasi kulgemise lakkamatust kinnitav kõmin poleks tunnelist sinna kuulda olnud . Selles mooduses polnud iseenesest midagi erilist . Kirjutasid ju kirjanikud enamasti ikka oma igapäevase töö kõrvalt , mõnikord palju raskemates tingimustes . Ent Radamehe mõtted hakkasid ka toimetuses omapead ümber uitama . Ta jättis oma " kapsamaalapi " kultiveerimise hooletusse , tegi peamiselt vaid rutiinitööd . Ei olnud küll kuskilt kuulda , et keegi lugejaist oleks vahet märganud . Ajad olid ärevad ja ootusrikkad , kultuurielu finesside vastu tunti vähe huvi . Keegi ei tea , kuidas asjad oleksid arenenud , kui poleks juhtunud midagi pöördelist . Selleks oli peatoimetaja , eaka , kuid igati kõbusa mehe ootamatu surm . Eduard Kurikas varises kokku enam- vähem ühtaegu Berliini müüriga , mille murendamisele ta oli ka ise oma selgitustöö haamri või peitliga vähemalt sümboolselt kaasa aidanud . Suure unistuse lõplik täideminek jäi tal nägemata ja Radamees arvas hiljem , et see oli nii paremgi , sest elu vabanenud Eestis ei hakanud kulgema sugugi selliselt , nagu oleks Kurikale meelepärane olnud . Koos uue iseseisvusega olid purunenud vanema põlvkonna lootused kunagise Eesti taastumisest . Vabaduse eest oli võimalik võidelda , kuid illusiooni kilde ei pannud enam ükski vägi kokku . See võis tunduda veelgi suurema traagikana kui algne vabadusekaotus ise . Radamees jäi nüüd üksinda nädalalehte toimetama . Tal tuli hakata lisaks muule ka juhtkirju kirjutama , mis kukkusid kadunukese omadega võrreldes küllap siledamad välja , kuigi paljud lugejad hakkasid puudust tundma endisest lagipähe lajatamisest . Sündmused tormasid edasi , möödas olid ajad , kus sai kõik hädad kommunismi arvele panna , ja juhtkirjadeks tuli otsida uusi teemasid . Radamees leidis peatselt , et jooksvat tööd peatoimetaja surm eriti juurde ei toonudki , sest Kurika aeg oli kulunud suures osas koosolekutele ja muudele õiendamistele . Küll aga jäid nüüd Radamehe kaela ka kõik tehnilised probleemid ja ta muutus igasuguste nurinate piksevardaks . Sellises olukorras ei saanud muidugi enam kirjanduslikele kõrvalhüpetele mõelda . Eks see vist olnudki kõige parem lahendus . KASVUHOONE Nad kõndisid aias ringi , vaatasid aeg-ajalt üles päikese poole ja arutasid midagi . " Ma arvan , et siia , " ütles mees . Naine jäi seisma , lõi käed puusa , vaatas taevast , osutas siis käega suuremale püüderühmale aia ühes servas ja ütles : " Aga hommikul jäävad need puud ette . " " Jah , " ütles mees , " kuid päike paistab ju nende vahelt läbi , nende võra pole tihe , peaasi , et kuused ette ei jää ! " " Ah , " lausus naine pahaselt , " aga suvel , suvel ... " Ta ei lõpetanud lauset , vaid vaatas mehele ootavalt otsa ( justkui kooliõpetaja , kes rumalalt õpilaselt õiget vastust püüab välja pinnida ) . Mees taipas , et naine heidab talle jälle - ei tea mitmes kord päeva jooksul - taibukuse puudumist ette , lõi käega ja lausus : " No jah , suvel on ju puud lehtes ... " " Muidugi , " ütles naine ohates , " nii et siia ei saa me oma kasvuhoonet püstitada . " " Ei saa jah , " ütles mees mornilt . Eelmisel nädalavahetusel , kui ta üksinda aiamaal oli käinud , oli ta hoolega kõige õigemat kohta valinud . Siin , kus ümberringi oli palju suuri puid , polnud see aga sugugi lihtne . Ometigi - selle koha oli ta leidnud olevat täiesti sobiva . Ja nüüd , vaid üks lause , üks vihje , ja kõik purunes . " Tule siia , " hüüdis naine , " ma arvan , et kasvuhoone tuleb siia . " " Kuidas , " ei saanud mees aru , " siin kasvab kuusk , siia ei mahu ta ju ära . " , , Ma arvan , et see vilets kuusk tuleb maha saagida , ta pole kuigi suur ja aeda on nagunii vaja harvendada , me ei saa ometi pimedusse ära uppuda . " Väga selgelt mäletas mees , kuidas ta selle kuuse oli istutanud . Ta oli siis väike poiss . Vanaisaga koos käisid nad metsas puud otsimas . Kuuseke oli olnud veel tillukesem kui poiss . Väikese labidaga oli ta puu välja kaevanud ja ise ka uuesti maha istutanud . Nüüd oli puu palju kõrgem kui mees , aga hästi ei olnud ta kasvanud . Suure ärevusega vaatas mees varakevadises aias ringi . Kas tõesti polnud ühtegi teist platsi , kuhu kasvuhoone ehitada . Ei olnud . " Jah , " ütles mees ja läks tõi kuurist kirve . Ta tõstis selle üles . Tal oli hea terav kirves . Kolm-neli tugevat lööki ja puu oleks üsna juure lähedalt maas . Kuskil oli ta seda labidakest veel näinud . Mehele meenus rammestus ja rõõm tehtud tööst , kui ta lõpuks õhtul , puu kastetud , oma tööd oli imetlenud . Ta vahetas asendit , langetas kirve , tõstis selle taas . Ta oli puule pai teinud . Igal järgmisel päeval oli ta puud kastnud , sest olid olnud kuumad ilmad . Mees vahetas uuesti asendit . " Noh , mis on , " küsis naine , " kas sa ei oska puud maha raiuda või ? " " Oi sa mait , " hüüdis mees , justkui oleks talle midagi meenunud . " Mis juhtus ? " küsis naine . Mees vaatas kella ja ütles : " Me peame kiirustama bussile , kell saab juba varsti kaheksa . " " Aga alles sa ütlesid , et kell on seitse ? " imestas naine . " Jah , aga mu kell jääb taha , " seletas mees . " Ma panen ta tavaliselt hommikuti õigeks , aga kui ma nüüd mõtlema hakkan , siis ... Täna hommikul ma ei pannud . Ja eile ... " mees haaras meenutamise hõlbustamiseks käega laubast , " eile hommikul ka ei pannud ja üleeile hommikul , las ma meenutan , nii , nii , jah , meelde tuli - jällegi ei pannud ! Ja üleüleeile , " jätkas ta kannatlikult . " Ta jääb mul vaid mõne minuti ööpäevas maha , aga huvitav , mul on tunne , nagu poleks ma juba teab mis ajast kella peale mõtelnud , nii et me peame kiirustama ! " " Issand jumal , " pahandas naine , " kõik asjad on sul pilla-palla , mitte milleski ei või sinu peale kindel olla , kuidas ma nüüd jõuan ! " Ta tormas suvila poole , pöördus poolel teel ja karjus : " Kuni ma sätin , raiu see kuradi puu vähemalt maha , kui sa vähegi mees oled ! " Vihaga virutas mees puu pihta . Kogu maailma viha pani ta sellesse lööki . Laastud lendasid . Puu tüvi osutus ebaloomulikult sitkeks . Mees peksis meeleheitlikult , kuni taipas , et on vale kirve valinud . Ta jooksis kuuri , viskas lõhkumiskirve ära ja haaras terava kirve . Samas silmas ta väikest roostetanud labidakest . Valu pigistas mehe sisikonna kokku , nii et ta pidi korraks kummardama . Siis ta jooksis puu juurde tagasi . Nüri kirvega tambitud haav puu kehas oli kohutav . Mees sulges silmad ja lõi , lõi , lõi . Alles kui kuuldus puu langemist , avas ta silmad . Puust oli järele jäänud sakiline , räsitud ja liiga kõrge känd . Mees haaras langenu ja lohistas minema . Kui ta tagasi tuli , oli naine riided vahetanud . Kiiruga sisistas ta : " Sa ei oska isegi puud korralikult maha raiuda , mis jube känd see on keset aeda ! " Kui nad veidi hiljem bussi ootasid , mõtles mees : " Palju ka ei püüaks , millegipärast ei õnnestu mul kuidagi naisega kontakti leida . Vahel , kui üksi olen , mõtlen küll enda arvates hästi järele . Mõtlen , kui tore on meil üks või teine asi , kui seda koos teeme . Aga siis , kui see tegelikult juhtub , läheb kõik viltu . Me vist lihtsalt ei mõista teineteist . Peaksin rääkima talle oma tunnetest , oma hingest . Kui ta minust aru saaks , läheks kõik kindlasti paremini . Aga kuidas seda teha , milliste sõnadega ? " " Tead , naine , " püüdis mees alustada dialoogi , " kas sulle ei tundu , et suvel me oleme liigselt jooksvas ajas kinni , ehk peaksime vahel , piltlikult öeldes , kella seisma jätma , et meenutada lapsepõlve ... ? " Sel hetkel lõpetas ta oma pihtimuse , sest pilgu taevast alla toonud , nägi ta naise vihast kortsus nägu . " Me oleme siin juba pool tundi oodanud , ühtegi inimest pole veel peatusesse tulnud , palju see kell siis nüüd on ? Suudad sa üldse ajas veel orienteeruda või peab sind ravile saatma , ajad mingit lolli juttu ! " Mees vaatas kella . Talle meenus , et oli hommikul selle siiski õigeks pannud . Ta ei öelnud enam midagi . Kulus veidi aega . Naine oli rahunenud , kuid tal oli jäine ilme . " Ma pean linnas veel ühe sõbranna juurde minema , " ütles ta teatava erilist liiki külmusega . Eemalt oli viimaks näha bussi . " Aga suvel , " hüüatas korraga mees , " suvel , siis käib päike ju kõrgemalt , siis ta paistab üle puude , olgu need nii lehtes kui tahes . Ja sügisel - siis langevad lehed jälle maha ! " " Mis siis ? " küsis naine . Buss lähenes suure hooga . " Ah mis siis ? " karjus korraga mees , veri valgus ta silmisse . Miski temas rebenes , hetkeks nägi ta veel puu haavatud ihu , siis muutus kõik mustaks . Ta haaras naisel õlust ja tõukas teda kuhugi , ise karjudes : " Sina mõrtsukas ! " Kostis tume mütsatus . INITSIATSIOON KULDLÕIKES Äkiline mats turjale peletas Lucase pealt öö rammusa unekaste . Kui katse käeseljaga naist peletada ebaõnnestus , keeras ta ringi ja vahtis Eleanoorale ähmis pilguga otsa . " Mis , mis juhtus ? " küsis ta . " Lucas , " ütles naine . " Jah , " vastas Lucas . " Lucas , ma kardan , " ütles naine . " Mida sa kardad , kallis , sa pole kunagi midagi kartnud , miks siis nüüd keset ööd lased hirmul meie unenägusid peletada ? Mis sul on , kas midagi on juhtunud , kuulsid ehk eilse päeva laske aiateibas plaksumas ? " " Lucas , Fredil on homme sünnipäev . " " Noh , muidugi , mis sa siis kardad ? " " Lucas , ta saab kolmeteistkümneaastaseks . " " Jaa , ma ostsin talle kingi , kõik on korras , hommikul laulame ta üles . Võin ma nüüd edasi magada ? " " Ei , Lucas , kuula , ma ei taha , et see jääks meie poja viimaseks sünnipäevaks . " " Ei mingil juhul taha seda minagi , aga seleta , milles asi . " " Sa tead seda hullkõrget kaske seal rukkipõllu taga , alevitee ääres , meie maade piiril ? " " Tean küll , kas see kask jääb meie maade sisse või ? " " Lucas , kuidas sa võid , muidugi jääb , see vana mõisakask , kui me ostsime Wilhelmine maad ... " " No vist jah , ma ei tea siin kaheksakümne hektari peal ka igat põõsast , mis selle kasega siis on ? " " Vaata , Lucas , ma kardan väga ühte asja . Koolipoiste jaoks on see suur sündmus , kui keegi neist saab kolmteist täis . See on piir , üleminek , mõistad . Häälemurre on juba käes ja siis on neil üks veider tava . Üks õpetaja - preili Rosko , tead teda ? -rääkis mulle . Ja ma kardan , et Fredi ... Pealegi , too tüdruk - Charlote ! " " Fredi viib kooli kommikoti , lapsed teevad suu magusaks , mis sest on ? Mida sa kardad ? " " Ei , Lucas , nad ronivad selle puu otsa . " " Ronivad otsa , kes , miks ? " " Kui keegi poiss saab kolmteist aastat vanaks , ronib ta selle suure mõisakase otsa , saad aru , see on neil selline tava , kõik poisid on sellega hakkama saanud . " " Ja sa arvad , et ... " " Jaa , ma arvan , et nad lasevad seda teha ka Fredil . " " Meie Fredil , kuidas nad söandavad temast üldse midagi sellist oodata ! " " Lucas , sa ei tunne seda ahvikarja , kümnehektarimeeste võsusid , kadedus ja meie Fredi autunne . Ja ma rääkisin , see tüdruk . Kui Fredi käis suvel koolimatkal , kas sa panid tähele , ta oli säritanud oma filmidest kolmkümmend pilti sellest tüdrukust . Mõistad , Lucas , võib juhtuda , et Fredi ei pea vastu ja ... " " Sa ei mõtle ometi tõsiselt , et meie poeg võiks üritada selle ilmkõrge puu otsa ronida , sa ei arva ometi , et ta seda teeb ? " Lucas rääkis nüüd juba valju häälega , ta oli istuli karanud . Ööst , tumedast täheauke täis tekist maailma üle , polnud enam und loota . Ta silmad olid jõllis . Täheõdangu valkjassinist nõrge tilkus Lucase kulmude vahelt . Mees äigas linaservaga üle lauba . Kuu kilgendas . Oli öö . " Ma räägin hommikul Frediga , " ütles ta naisele . " Siis ei karda ma enam midagi , siis olen ma kindel , " ütles naine . " No jah , muidugi , ma räägin temaga , " ütles mees ja tõmbas teki endale lõuani . Naine ei iitsatanudki . Öö nõrgus edasi , und polnud . Lucas avas silmad . Lakke vahtides küsis ta naiselt : " Milles sa kindel oled ? " " Selles , et ta ronib . " " Mida sa sogad , kurat , " kraaksatas Lucas , hüppas voodi peale põlvili ja raputas naist . " Lucas , kui sa hommikul Fredile eraldi toonitad , et ta ei tohi selle puu otsa ronida , teeb ta seda nimelt . " " Jah , muidugi , sul on õigus , " taltus Lucas , " aga ütle , mida me siis ometi teeme ? " Naine tõusis nüüd samuti põlvili , võttis mehe õlgadest Ja lausus : " Lucas , sa ei tohi unustada , et see puu on nüüd ju meie maa peal . " " Jah , meie ! " " Lucas , sa pead selle puu maha saagima ! " " Mis , millal , mismoodi ? " " Võta saag , Lucas , just praegu , öösel . " " Aga mida nad sellest arvavad , kui näevad , et puu on maha saetud ? " " Kes nemad ? " " Koolipoisid . " " Lucas , mis meil sellest , mida nemad mõtlevad , paras neile , pole neil vaja pidada oma roppe rituaale meie maa peal . Sa lihtsalt lased selle puu maha ja nende saatanlikul kultusel on LÕPP ! " " Ei , see tundub kuidagi nõme , saagida puu maha , mis mulje sellest jääb , kummaline , ma ei tea , mis teha . " " Lucas , mõtle nüüd Fredi peale , sa tead , sa ei taha ju ometi , et ma tuletan sulle meelde seda , mis siis oli ja miks on see nii . Kas nüüd tahad sa saata tema sinna üles , ole mees , Lucas , meil tuleb kanda vastutust Fredi eest ! " " Jah , ma tean . " Lucas heitis pikali . " Lucas , raisk , " ütles naine . " Ärata mind tunni aja pärast , " ütles Lucas . " Ja sa lähed siis ? " " Jah . " " Olgu . " Naine ärkas sellest , et Lucas teda sakutas . " Mis , mis on , ega ometi ole veel hommik ? " karjatas ta . " Ei , hoopis ... " alustas mees " Oh issand , kuidas võisin ma ometi magama jääda ? " " Ei , hoopis sajab . " " Sajab ? " " Jah . Ootamatult on alanud vihmasadu ja selles on tormi hõngu . Kuule , kuidas müriseb , tuul tõuseb . " " Kas sa lähed nüüd ja saed puu maha , miks sa ei läinud kohe , alati on sul vaja veel tund aega magada ! " " Ma lähen nüüd , aga ma ei võta kaasa saagi . " " Mida ? " " Ma võtan paar laengut . Ma lasen selle puu õhku . Hommikul ei oska seda keegi kahtlustada . Arvavad , et torm murdis . " " Oh , Lucas , küll sa oled leidlik " , ja naine kaelustas meest . Mõne hetke lebasid nad vaikides , siis hakkas Lucas end riidesse panema ja läks . Oli öö . Vihma pekstes kogus tuul rõõmu . Naine lebas avatud silmi . Puud mühisesid akna taga , haak kõlises . Vastik tunne ümber keha tuli naisele meelde . Kanged nahkrihmad , mida ta oli ümber oma kõhu tirinud ja vahelepanuga kinnitanud nagu sedelgarihma . Need neetult vastikud päevad , kui ta oksendamise ja viina kummutamise vaheajal oli rihmad kõhu ümbert lõdvaks lasknud ja mõistnud , et laps tuleb , ta sünnib kindlasti . Ja sünnib mehelt , kellelt ta seda polnud oodanud , kellega vaid vimm ja kättemaksuiha olid viinud teda poolavalikult voodisse . Vaid kord , meeletu kahetsus hiljem , vastunäidustus abordile . Hiljem ... Naine tõusis ja läks avas tasakesi poja toa ukse . Laps magas , tekk üle pea tõmmatud . Naine läks tema kirjutuslaua juurde . Ta võttis sellelt paar paberit . Üks oli foto . Ja selle all kiri , mis lõhnas alles tindi järele . Naine taandus vaikselt magamistuppa ja luges . Rahu tuli sellest ta hinge . Poeg polnud kahelnudki oma kavas puu otsa ronida . Ja ta oli sellest isegi kirjutanud . Kirjutanud Charlotele . Oma esimese kirja sellele tüdrukule ? Ta pihtis , et oli korra juba proovinud , kuid et see katse oli lõppenud edutult . Juba kolmandalt oksalt oli ta alla sadanud kui küpsenud pähkel . Ja nüüdki näris teda kahtlus , kas ta suudab , kas ta tuleb sellega toime . Aga ta lootis endas selgusele jõuda . " Veel enne , kui tõuseb päikene , olen ma endas selgusele jõudnud . " Nii lõppes ta kiri . Naine põrnitses ööd . Sadu oli vaiksemaks jäänud . Siis aga kärgatas kõu . Talle meenus sünnitus . Sünnitus , mis tõi ilmale osaliselt halvatud lapse , liikumatu vasaku käega , millel kuus kokkukasvanud sõrmekönti . Naine võttis kirja ja luges seda uuesti . Seda lugu võib nimetada ka dramaatiliseks reportaažiks seletamatust auahnusest . Kõigepealt - lubage , et tutvustan teile mrs . Taylorit . Teie ütlete muidugi üleoleva muigega , et mis nali see siis nüüd on ! Teda pole ju vajagi tutvustada - teda tunnevad kõik , kes vähegi Hollywoodi staaridest on huvitatud . Ronkmustade paksude juuste , akvamariinsiniste silmade , võrratult sensuaalse suuga täidlane , juba mitu korda surma piirimail viibinud filmikuninganna . Kunagine imepeenike ratsutav kinolina-imelaps . Antoniuse võrgutanud Kleopatra . Kuninglike briljantide omanik , võib- olla isegi maailma rikkaim naine , kuigi mitte isikliku õnne poolest . Just nii - teie mõtlete kohe Elizabeth Taylori peale ! Aga kuna Taylor on nii tavaline anglosaksi nimi , on teie eksitus ülimal määral arusaadav . Seda tavalist nime kannab nii mõnigi maailmakuulsus . Unustamatu või siis ammu unustatud . Nagu meie loo kangelanna . Nagu igas reeglipäraselt ülesehitatud draamas , nii on meilgi tegemist kindla koha ja ajaga piiritletud sündmusega . Koht oleks Niagara kolmest kosest suurim ja võimsaim Kanada Hoburaua juga . Laiusega üheksasada seitseteist meetrit ja kõrgusega nelikümmend üheksa meetrit . Purustaval ürgjõul ligi viiskümmend meetrit sügavusse langeva veemassi suursugune vaatemäng . See toimub Erie järvest Ontario järve voolava viiekümne nelja kilomeetri pikkuse Niagara ( " Müriseva vee " ) jõe keskjooksu kulumisastangul . Siin moodustavad veemassid uue mässava jõe , mida tuntakse Lower Riveri nime all . Ontario järve suubudes on see madal jõgi 338 jalga allpool Erie järvepinda . Mitte vähem kui üks miljon viissada tuhat gallonit ( üks gallon võrdub 3,8 liitriga ) vett langeb kolme kose äärelt alla sügavusse üheainsa sekundi vältel . Kui kiiresti ? Oma 120 kilomeetrit tunnis ! Miljoni veepritsme piimjas udu , kõrvulukustav pahin , mis aastasadu on hämmastanud kontinendi päriselanikke , selle võõraid vallutajaid ning nüüdisturiste . Alates päevast , mil see piirkond langes valge mehe valdusse , on oma kakssada miljonit inimest looduslikelt või inimese ehitatud vaateplatoodelt Niagara koski imetlemas käinud . Keda nimetada , keda meenutada nende võimukandjate , printside ja kerjuste , sulide ja pühakute , sõdalaste ja teadusmeeste , kunstnike ja kirjanike hulgast , kes seda hirmuäratavat veepahinat on hoomanud kui üht Maailma Seitsmest Imest ? Nimetagem vaid kuninganna Victoriat , Briti kuningatroonist loobunud Walesi printsi , Louis Bonaparte'i , Abraham Lincolni , kindral Ulysses Granti , Sarah Bernardti , Mary Pickfordi , Jenny Lindi , Charles Dickensit , James Fennimore Cooperit ja Aino Kallast ! Ainult üks blaseerunud küünik , " Dorian Gray portree " autor iirlane Oscar Wilde , on julgenud jahedalt nentida : " Oleks olnud hulga huvitavam , kui kõik kosed oleksid pahisenud - alt üles ! " Niagara jõe kallas on kogu oma ulatuses verest immutatud pind . Selle mullasügavusest tõuseks kui nähtavale ajalugu . Sajad irokeeside tomahoogid istusid sügaval prantslaste pealuudes , kui uljad Euroopast saabunud vallutajad kolmsada aastat tagasi tulid põliselanikelt nende jahimaid ära kiskuma . Siinsamas on Kuradi Auk , kuhu suvisel õhtupoolikul septembris tuhat seitsesada kuuskümmend kolm Seneca suguharu indiaanlased paiskasid seitsekümmend Briti sõdurit- elusalt põhjatusse sügavikku . Nende vahva ülem John Stedman lõikas teda jälitaval hulljulgel indiaanlasel tema hobuse päitserihmad mõõgaga läbi , sõdalase sõrmedega tükkis . See oli sama Stedman , kes hiljem kitsefarmerina Kitsede saarele oma nime andis . Juunis tuhat kaheksasada kakskümmend üheksa tuli siia noor mustasilmaline , kitsahuuleline kõhn kakaopruunis mantlis inglise tudeng , vaevalt kahekümneaastane John Abbott Plymouthi sadamalinnast . Ta oli paljureisinud nooruk , kes otsis elutõde ILUS . Tema tundlik hing otse joobus Niagara koskede kohinast . Ta ehitas endale primitiivse hurtsiku Kitsede saarele , mis jonnakalt ennast laiutab Hoburaua ja Pruudiloori koskede vahel , ainult mõnisada meetrit enne langevate veemasside ürgset toredust . John maalis ja luuletas . Ta võttis vastu oma väheseid sõpru , neid lõbustades oma vaimukate reisikirjeldustega . Ta julges isegi ujuda Niagara jões . Nii nähti teda ka juunis tuhat üheksasada kolmkümmend üks mitu korda ujumas . Kord isegi Pruudiloori - Ameerika-poolse ( seal paikneb ka American Fall ) kose jalamil . Sinna viis tollal nüüd ammu mahakistud puutrepp . Mõni päev hiljem leiti ujuja purustatud laip mitu miili allpool Madala Niagara jõest . Ta maeti kristlikult ühe küla kalmistule , kuigi surma juhuslikkuses võis kahelda . Sõbrad , kes tema hurtsikut kohe pärast õnnetust külastasid , ei leidnud sealt ühtki rida luulet ega ühtki õlimaali . John Abbott , kelle õige nimi saadi teada alles pärast tema hukkumist , oli enne oma viimsele ujumisretkele asumist kõik hävitanud . Oli tema too müstiline kunstnik , kes ühte Niagara kaljusse ilukirjas oli tahunud lause : " KÖIK ON MUUTUV IGAVENE ARENG . SURMA EI OLE " ? Olen lubamatult teemast kõrvale kaldunud . Pidin jutustama mrs . Taylorist ja ei kellestki muust . " Udude kuninganna " , mrs . Anna Edson Taylor , on omal ajal surmapiirilt tagasipöördunud lihtne naisterahvas - ei mingisugune filmi-Kleopatra . Pealael krunni sõlmitud rotikarva tuhmide juuste , meheliku topeltlõua ja kottis silmaalustega täidlane madalat kasvu neljakümneaastane kohalik koolipreili . Mina näen ainult tema vormitu raske keha ülaosa , määrdunud ja kohati rebenenud valges satäänpluusis . Hooman ka sügavat verdnõrguvat haava parema kõrva taga kuklal . Lõdvad paksude sõrmedega käed ripuvad üle kõrge , punaseks võõbatud ja raudvitstega vitsutatud viskitünni ääre . Vitste raud on kuldvärviga särama pintseldatud , et varjata roostelaike . Dramaatilise reportaaži kestus on kolm tundi . Aeg : veidi vihma tibutav hommik 4. oktoobril 1901 . Ja selle eelmäng - olge lahked ! Mitu hulljulget meest katsus juba möödunud sajandi lõpupoolel omaehitatud imelikes sõidukites , nagu Joel Robinsoni paat " Udude kuninganna " , alla sõita madalamast , USA-poolele jäävast kosest . Külmavereline Charles Percy tegi seda isegi kolm korda . Viimsel korral koos sõbra Williamiga . Nad jäidki kadunuks ... Nende " kosevallutajate " hulgas oli ka jässakas skandinaavia merekaru Claus Larsen , kes aga oma kohmaka mootorpaadiga uperpalli lendas ja veest välja tõmmati . Oli veel keegi miss Maud Williard Ohiost , kes tavalises vihmaveetünnis pärast viis tundi kestnud metsikut sõitu lämbununa oma anumast leiti ... Ei tohi unustada ka köietantsijaid ja akrobaate , nende seas itaallanna Maria Spelterinit , kes , mõlemad jalad punutud korvis , pingule tõmmatud köit mööda kose kohal üle Niagara jõe jalutas . Kõike seda oli inetu tüdruk Anna Edson lapsena kuulnud või lugenud . Pimedail sügisõhtuil oma isa vürtspoe leti taga konutades . Kuulas , luges , unistas , plaanitses , kasvatades auahnust kui pahaloomulist paiset oma hinges . Imaginaarses intervjuus suvatsen Anna Edson Taylorilt küsida , mis ajas teda sellele hulljulgele teole , sellele kaunis mõttetule teole . Kuulen teda kähiseval häälel vastavat nõnda : " Olen üles kasvanud selle hiigelkose kõuemürinakohinas . See oli minu hällilaul , mu lapsepõlve kangelasulm , mu pika neiupõlve valuline seletamatu igatsus ja lõpuks minu rahuldamata naiseeas sisemust põletav endateostustung . Olin oma kosest eemal vaid kolm aastat kestnud õpetajate seminari ajal . See oli nagu kolmesaja-aastane eksiil . Et olin juba koolis oma kaaslastest just matemaatikas , füüsikas ja keemias andekam , võttis mu auahnus tollal teise suuna . Unistasin kodupaika naastes teha oma kasvandikest väikesed Pythagorase ja Lavoisier ' jüngrid . Aga minu õpilased olid kas alatoidetud , kretiinid või andetud huligaanid . Mu auahnus oli külv viljatul pinnasel . Ainult Niagara koskede pahisevad veed olid mu juures , minu ümber , õhutades mind suurteole . " Siis tuli minu ellu James Taylor . Seikleja , kullakaevur , vabakiriku jutlustaja . Ta oli täis maailmavallutamise ideesid ja võimatuid tehniliste leiutuste plaane . Ta tuli nagu torm minu ellu . Ent ei jätnud sinna midagi , ei oodatud erootilist ekstaasi , ei last ega valusat hingehaava . Tol õhtul , kui ta külakõrtsist , pussnuga seljas , koju surema toodi , teadsin , et olen määratud millegi suurema ja õilsama läbiviijaks . Mind hakkas taas kurja võlurina kutsuma ja vaevama Niagara Hoburaua joa pahvatav keeris ... " " Teie ise joonestasite oma tünnikujulise sõiduki ? " " Jaa ja ei , kuidas võtta ! Pikkadel talveõhtutel , kui siniste vihikute virn mu ees laual petrooleumilambi ähmases kumas kasvas siniseks hingepiinaks , hakkasin ruudulisele paberile joonestama kanuusid , trummi- ja tünnikujulisi veesõidukeid . Kinnised anumad näisid ainsad õiged olevat . Siis nägin kord kõrtsi ees vankrilt mahaveerevat tühja viskivaati . Rütmiliselt rulludes hüppas see viga saamata munakivisillutisel üles ja alla - ikka samas tempos . " Teie saatsite oma kassi esimesena tünnis üle märatseva kose alla sügavusse . Oli see looma piinamine tõesti õige tegu ? " " Ma saatsin Herkulese , jah ! Ainsa armsa elusolendi , kes mu üksildust pärast mehe surma jagas . Külarätsep Hirsch , kes mulle lubas tulla mänedžeriks , tõi kassi mulle jõuluks . Punasetriipu pea ja käppadega valge kassipoja . Temast kasvas suur ja tugev kõuts , kes vääris oma nime . Hirsch oligi see , kes esimesena vaimustus minu ideest , mind sõidule viskitünnis õhutas ja oma viissada piletit kahekümne viie sendi eest poole tunni jooksul realiseerida lubas . Aga kassi sõidupäeval kadus ta külast , argpüks niisugune ! Ja tuhanded nägid ühtki piletit ostmata minu looma surmasõitu pealt . Sepa pojad Abel ja Johnny viisid oma tugevas päästepaadis vaadi Herkulesega keset jõge ja lükkasid kihutavasse voolu . Vaat jõudis väikeste vigastustega koske mööda alla jõkke , aga Herkules oli sees surnud . Ma teadsin siis , et minul tuli minna , et mina pääsen . Minu kass pidi saama märtriks , et mina aus ja kuulsuses võiksin elupäevad lõpetada . " , Ja mida teie siis tundsite , Annie Taylor , kui viskitünni kaas teie pea kohal sulgus ? " " Olin tünnipõhja välimisele küljele lasknud kinnitada keskmise suurusega kaalupommid , et vähendada kukkumise hoogu , mis oli surmanud Herkulese . Küürutasin tünni põhjas , kui minu vaat keset jõge heideti . Kohin mu ümber ähvardas lõhki ajada minu kõrvatrummid ja sisikond kippus justkui suust välja purskama . Tünn põrkus raginaga vastu kaljurahnu , olin müksudest vist siniseks pekstud esimese hetke jooksul . Minu ihu oli valust halvatud ja kange . Siis - kukkumise lõpul pahvatas minus midagi , nagu suur õnne , uhkuse ja rahulduse ekstaas ! See oli ainus kord elus , kus ma tõeliselt elasin ! " Loen toda suurpäeva kirjeldava koltunud ajalehe veerult : " " Ta elab ! Ta elab ! " kajab tuhandest suust , kui kolme tunni möödudes punane viskitünn kärestikulise Niagara Alamjõe kaldakividel maandus . Kui tünnilt kaas eemaldati , ronis sellest välja rebenenud märjas pluusis Anna Edson Taylor . Pea püsti , ent taaruvatel jalgadel , lasi hulljulge koolipreili ennast kolme appirutanud mehe poolt läbi rahvamurru talutada . Tünn oli terve ja Anna elus . Ainult suur verine haav parema kõrva taga andis tunnistust kohutavast sõidust koske pidi alla kärestikku . Rahvas karjus ja plaksutas käsi . Keegi andis Annale kolm märga astrit , keegi ulatas talle lonksu kuuma teed konjakiga , keegi pistis talle põue väikese kiunuva kassipoja . Anna oli võitnud ! Anna oli elus ja terve ! " Meie intervjuu jätkub rahulikumas sõnastuses : " Ja hiljem , Annie , mis juhtus teiega hiljem ? " " Lasin oma argpüksist mänedžeri Hirschi lahti . Läksin üksinda turneele uue kassipojaga . Tünn aga jäi vist jõekaldale loksuma . Koolimajad , klubiruumid , kirikusaalid siin- ja sealpool piiri . Haigutavad talumehed , viskist haisvad ärikad ja rõveda suuvärgiga trapperid oma lõbumajanaistega . Ikka sama publik . Ikka tühjemaks jäävad saalid , ikka lühemaks ja värvitumaks minu enda jutustus . Kõik näis ebatõeline olevat . Kas istusin tõesti mina ise punases tünnis ? Haigutavate pingiridade ees tundsin oma saavutuse mannetust igaviku ees . Ma tulin kodupaika tagasi . Minu punane tünn oli jões ligunedes pehkinud , vitsad roostes . Lasin viimaste dollarite eest teha uue , vitsad isegi üle kullata . Valges ilukirjas " Udude kuninganna " peale maalida . Seisin aastaid Falls Streetil ja müüsin turistidele uduseid fotosid endast Hoburaua kose taustal . Õpetajaks keegi mind enam ei tahtnud . Öeldi , et olen kosest alla kihutades nõdrameelseks jäänud . " WHO ARE YOU ? " küsisid paljud võõrad mind uudistades . Ah , mis me sellest üldse enam ... " Lõpuks loen värvipiltidega illustreeritud kriitpaberile trükitud turismivoldikust : " Anna Edson Taylor suri pennita ja unustatud erakuna . Teised kordasid tema hullupöörast sõitu , isegi mõned naised . Üks " kangelane " oli toredate vuntsidega inglane Bobby Leach , kes kosest alla purjetas terasvaadis ja hiljem oli kakskümmend kolm nädalat haiglas . Ta suri turneel Uus- Meremaal , kukkudes vihmasaju ajal apelsinikoorele komistades pea peale ... Nagu kuul kihutas oma tünnis sügavikku Charles Stephens , üheteistkümne lapse isa . Aga ainult tema parem käsi leiti purunenud vaaditükil , takerdunult turvarihma . Ja Stathakis , väle kreeklane , kes unistas kuulsusest ja aust nagu Taylorgi , lämbus oma vaadis pärast neljateistkümnetunnist kihutamist Lower Niagaral . Kui kaas kirvehoobiga eemaldati , oli ta juba ammu oma mõttekaaslaste Platoni ja Sokratese seltsis Olümposel ... Koer nimega Fido elas sõidu üle , aga mitte William " Red " Hill juunior , oma kuulsa kosekihutaja isa William seeniori poeg , kes augustis tuhat üheksasada viiskümmend üks pärast mitmeid enam-vähem õnnestunud katseid sai surma Hoburaua kose ületamisel . Ometi oli tema päästerõngaist koosnev vaat omamoodi tehnika ime . Noorukina oli see Niagara jõe ohtlikke kärestikke hästi tundma õppinud julge mees päästnud mitme kosesõitja elu , ka oma isa , kes lõpuks suri oma voodis viiekümne kuue aastasena Esimeses maailmasõjas saadud gaasimürgituse tagajärjel . " " Kas Sa kaua veel kavatsed siin unistada , Karin ! On sul pojale Rootsis kõik suveniirid siit ostetud ? Me peame sõitma hakkama , et enne keskööd Torontos tagasi olla . On sul fotod tehtud , kas välguti töötas ? " Vaatan jumalagajätuks Anna Taylori vahavalgesse nukunäkku . Näen tema kõrget rinda määrdunud pluusis ja paksu vereniret kaelal . Vaene koolipreili Niagaral , sinu auahnus ei ehitanud sulle ei marmormonumenti ega kinnitanud pronkstahvlit sinu kunagise koolimaja seinale . Vahakujuna istud sa siin igaveses vangistuses oma punases surmasõidukis Niagara Fallsi Muuseumi antrees . Tünni originaal on teisel korrusel , olge lahked ! Aga meil ei olnud enam aega . Olime ju ainult ühepäevaturistid ... Lugu võiks alata maastikupildiga , mis kujutab äärelinna tühermaad . On kevad , päikesepaiste , hiline hommik või juba lõunane aeg , kulurohust tärkab rohelist , võib imetleda kahvatukollaseid kanavarbaid , märgata põõsaste varjus ülaseid , kaskedel hiirekõrvu ja puudutada kollase tolmuga kaetud pakse sarapuu-urbi . Suurt ebaühtlase pinnaga lagendikku ümbritsevad põõsad , mis kolmest küljest hõredaks männisaluks lähevad , metsaks kõrguvad ja metsapargi moodustavad , aga ühelt poolt viib sügavate rööbastega tee laia maanteeni , mille sõidukite müra ühtlase kuminana metsast vastu kajab . Platsile on veetud üksikuid prügikoormaid , mis valget ja halli silmadesse peegeldavad ning halastamatult ilumeelt torgivad . Maantee poolt ligineb platsile nooruk , tal on pleekinud sõdurimunder üll , säärsaapad jalas , pooltühi sõdurikott seljas , ta liigub väga aeglaselt , pikkamööda jõuab lagendiku keskele , lauluümin ta huultel tardub äkki , silmad jooksevad mööda platsiservi , otsides , leides , hüljates , kogu ta olekus on ebakindlust ja nõutust , otsekui oleks ta seismajäämise hetkeni oma eesmärki teadnud , aga nüüd selles kahtlema hakanud . Põõsastes vidistab päris palju linde . Mis seal ikka , või eks ta ole , või egas midagi , pomiseb nooruk , teeb kümmekond sammu ja istub maa sisse vajunud betoonikamakale , võtab taskust plekkportsigari , sealt sigareti , mille küünega keskelt mõõdetult kaheks jagab ja ühe pooltest huulte vahele torkab . Mis seal ikka , mõtleb ta suitsu põlema pannes , võtab peast sõdurimütsi ja laseb päikesel oma paljaks aetud lagipeale paista . Kui hulga aja pärast midagi heledat hõredate põõsaste vahelt paistma hakkab , ei muutu veel nooruki näoilme , tuim pilk üksnes kompab heleduse selginevaid piirjooni , ning seda senikaua , kui ta nagu vedrust tõugatuna järsku jalgadele kargab , jalgadel nagu hoogu võttes tammub ja siis ettepoole jooksma viskub . ( Leiab aset venna ja õe kohtumine , nad mõlemad on kahe aasta jooksul vanemaks saanud , suuremaks sirgunud , kujunenud teistsuguseks inimeseks , kui tookord olid , aga hetkel on nad rohkem seotud kui eraldatud , enam lähedased kui kauged , nende hingede jaoks on pikk aeg lühike , kahe aasta tagune pärastlõuna nagu eile . ) Nad ei ole veel teineteisele öelnud ainsatki sõna , väiksed käed suurte käte haardes , silmad silmades , südamed rinnust välja hüppamas , higipiisad noorukil otsaees , neiu põsed kuumalt õhetamas , nad vaatavad , nagu ei jõuaks kunagi teineteist ära vaadata , mälestusi ja muutusi endale sisse ahmida , kahte erinevat pilti kohakuti seada , ühte sulatada . Nende tunded on sõnulseletamatud . Lõpuks neiu avab suu , aga sedamaid suleb ta huuled maastikumootorratta halastamatu kärin , mis õhku rebestab , ja maapinda lõhkuvate rataste alt lendab üles kamaratükke , mispeale õde- venda tuuakse tagasi maa peale , kus pühapäevaseid inimesi mändide alla jalutab , mõned tekkide peal juba päikest võtmas või söömas-joomas , laulu jorutamas , kaugemalt kostab bajaanimängu , pillimeest ennast pole näha , aga muretult nukrad helid poevad igaühele hinge , teevad seal pesa ja kuulataja ei teagi , kas nutta või naerda . - Ma ei oleks pidanud sind ära tundma , sa oled nii suureks kasvanud , kauniks neiuks sirgunud , aga ma teadsin kohe , et sina ja mitte keegi teine , ainult sina oled mu poole tulemas . - Mul ei olnud üldse kavas välja minna , äkki miski tõmbas , meeletu jõuga tiris mind tänavale , siiapoole , üha siiapoole , aga ma ei suutnud kuidagi uskuda , et sina oled sina . - Näe , kollane liblikas lendab . - Eelmisel sügisel lendles meeletult palju leinaliblikaid , aed ja tänav olid neid täis , liblikalaibad vedelesid sõiduteel , aknalaudadel , mul oli kogu aeg pime hirm , et nad mingit õnnetust kuulutavad . - Ma juhtusin möödunud aastal jõekaldale , mille tumeda , vaikselt voolava vee pinnal liikus minust mööda sadu laialiaetud tiibadega kollaseid liblikaid , mul tuli vastupandamatu soov nendega koos allavoolu ära minna . - Mäletad , ükskord lendasid õues kohutavalt suured pruunitiivaliste kiilide parved , otsekui päike oleks pruuniks saanud , ja rohi ja lilled , kõik muutis värvi ning me pagesime tuppa nende eest pakku , aga nad lendasid lahtistest akendest sisse ja kui me jälle õue põgenesime , oli taevas sinine ning päike kuldne . Bajaanimängija mäng katkeb poolelt helilt , päike läheb pilve taha ja äkki on ümbrus troostitult värvivaene , räpane ja kõle , ainult kanavarbad on uhkelt kollaseid õisi kandvad nurmenukud . Õde ja vend on teineteisega uuesti tuttavaks saanud , kuigi vend võõrastab noort kaunist neidu , kes pidi olema vallatu tüdrukutirts , ja õde ei taha leppida , et ta lõbusmuretu vend on endassetõmbunud nukker ja kohmakalt kole oma sõdurimundris . Nad tahaksid , aga ei suuda teineteist omaks võtta . - Mul oli meeles , nagu see lagendik oleks hulga suurem olnud , ütleb nooruk . Nad istuvad betoonikamakale ja siis küsib õde , kuidas seal oli . Vend ei vasta kohe , ta vaatab karvaudemeid õe käsivarrel , mis on kui luiterohi meretuules , ja samal ajal jookseb ta silmade eest läbi kahe aasta pikkune film , millest ta võiks mõned kohad välja kerida ja seejärel veel mõelda , kas neid ikka sobib õele näidata , aga ta otsustab teha lühidalt , pakkuda välja üksnes kokkuvõtte läbielatust ja ta ütleb , et oli nagu oli , kuid nüüd tuleb silmade ette üks episood , mis eriti elavalt ta mällu sööbinud , ning ta jutustab : ükskord , ühel aastal , ühel sügisel , ühel õhtul , ühes paigas , juhtus minu ja mu kaaslastega ... Ta jutustab , aga kohe taipab , et õde ei saa paljustki aru , et end mõistetavaks teha , peaks ta algama algusest ja lõpetama lõpus , vahepealt ei saa midagi välja kiskuda , ning kui seda proovida , siis jääb arusaamatuks , mispärast midagi juhtus just niiviisi , kui juhtus . - Nojah , oli nagu oli , lõpetab ta pajatuse , aga seegi natukene , tühine ja tüütult tavaline , on õe silmanurka pisara toonud , mis väga aeglaselt allapoole valgub . Pisar on suur ja läbipaistev , selles peegelduvad taevas ja männiladvad , siis kleepuvad pisara hõbedased servad lumivalge naha külge , justkui oodates , et teine , veidi väiksem talle järele jõuaks ja nad saaksid koos suunurka valguda . - Nad tahavad mind mehele panna . Sellega on öeldud väga palju , nii palju , et nooruk kohkunult veelgi sõnatumaks jääb , kui enne oli , ta aimab , et peab väljaöeldud mõttega harjuma , seda paratamatu reaalsusena võtma , aga kõik temas tõrgub selle vastu , ta ei saa võtta omaks omaksvõetamatut - leppida olukorraga , et temalt röövitakse õde ja viiakse minema , et ta varastatakse paljaks . Korraga hakkavad teda vaevama kümned küsimused , seni vastuseta mõttetühikud , ta peaks need ühekorraga välja paiskama , sest ta ei suuda neid kuidagi tähtsuse järjekorda seada , aga ta vaikib , vahib kõverat roostetanud traadijuppi , mis justkui maa seest välja kasvab . - Nad pidid täna kaubad ära tegema , ütleb õde . Sõnad kõlavad nii , nagu oleks tegemist lehmakauplemisega , kus müüja tahab rohkem saada ja ostja vähem välja anda ning nad peavad omavahel milleski keskmises kokku leppima , ja kõhedus nooruki hinges ütleb talle ette , et ta siin palju ei eksigi . Ta võiks öelda , et ei taha asjast rohkem kuulda , et juba see mõte ajab teda iiveldama , teeb südame pahaks , aga ta küsib üksnes : Ja mis sa ise sellest arvad ? Ta küsib osatu osalise küsimuse , lausub leige , erilise huvita lause , mis peaks olema ta hingetormi kattevari , aga tirib õe taevasinistest silmadest hoopistükkis uusi pisaraid välja , paneb õe sõrmed klammerduma ta käsivarde , otsekui viimsesse kivinukki enne kukkumist kuristiku põhjatusse . - Sa rääkisid , et kui suureks saad , siis reisime koos saarele , kus on pimestavvalge liiv ja smaragdroheline meri , kus ei ole ema , isa ega presidenti ja ahvid loobivad meile hommikueineks kookospähkleid . Nooruk silitab neiu õitseva vilja karva juukseid ja ütleb , et küllap kõik läheb veel korda , ta ei usu oma sõnu ja ta sõnad ei julgusta , need on sõnad , mida öeldakse siis , kui midagi muud öelda enam pole . ( Ta ütleb , et küllap kõik läheb veel korda , ja loobib sõnu tuulde , ta on kahe sõjaväeaasta jooksul kuulnud valesid sõnu , mõttetuid sõnu , rumalaid sõnu , ta on loobunud sõnade väljamõtlemisest , ta on harjunud sõnadele kuuletuma , neid mitte arvustama , võõrad sõnad on otsustanud ta elu ja olemise üle , ta ei ole sõnu juba ammu enam tõsiselt võtnud . ) - Sa ainult räägid , nuuksub õde . Nad astuvad kahekesi läbi hõreda männimetsa kodu poole , käivad käsikäes nagu kaks , nagu kümme aastat tagasi , justkui midagi poleks muutunud , aga kõik on hoopis teistmoodi , maja , mis tänava alguses , on lagunemas , värv koorub laudade küljest lahti , korstna otsast on paar kivi alla kukkunud , rohtaed rohtu kasvanud ning siniliiliad pruunide kuivanud lehtede ja õlekarva kõrte vahel peidus . Ainult suur , läikiv võõras auto uhkeldab viltuvajunud ja lippidest hõredaks jäänud värava kõrval . Maja uks on lahti , vali kõnekõmin on sealtkaudu jalutama tulnud , jõudnud väravani kõndida ja saab nüüd peremehelikult tulijaid tervitada . Kõrvu paiskuv võõrkeelne labasus ei tundugi nii labane olevat , sest see on võõras keeles öeldud . Isegi purjus võõramaalane ei näi nii purjus olevat kui omamaalane . Toas on keeled juba ammu sassi läinud , juhuslik kuulataja ei pruugi segapudrust aru saada , aga osalised mõistavad üksteist ja teineteist ja üks kõiki ja kõik ühte ja korraga . - Näete , siin meie tütreke ongi ! tormab ema oma last kättpidi keset tuba tirima kõigile vahtimiseks , väljanäitusel väljanäitamiseks , napsiklaasides kinni olnud klaasistunud silmad selginevad korraks , muutuvad tähelepanelikuks , hindavaks , kobavad õe nägu ja jalgu , poevad põue ja kleidisaba alla , lõpuks rebivad kleidi sootuks seljast ning lasevad rahulolevalt keelel vastu suulage laksuda . Nooruk seisab ukse juures ja on nähtamatuks muutunud ning keegi ei märkagi , et ta on pärast kaheaastast eemalviibimist lõpuks koju jõudnud . Ühest küljest on nähtamatu päris tore olla , saab segamatult võõraid vahtida ja mõistatada , milline neist peigmees soovib olla , aga teisest küljest hakkavad hinge külge kasvama teravad okkad , mis iga meeleliigutuse puhul valusalt kriibivad . - Okei , ütleb valges ülikonnas poolkiilaspea , kellel püksirihm kõhtu vaevu veel alla kukkumast hoiab , ja avab kõlava pauguga vahuveinipudeli , mis suure osa sisust ühekorraga üle laua heidab . - Okei , okei , koogutab isa , suurest heameelest käsi hõõrudes , ja siis hakatakse ema kõrgehäälelisel eestvedamisel laulma , kusjuures ema tassib laisku ja venivaid hääli enda järel nagu burlakid lotja . Kas ma näen und , vaatan filmi või teatrietendust , ei suuda nooruk otsustada . Ta tahaks üles ärgata , aga unenägu kestab , kuni ta viskipitsiga äkki kõigile nähtavaks muudetakse ja etendus jätkub isa vinguval häälel esitatud repliigiga : Aga poisi võtad oma firmasse tööle , muidu jääb kaup katki ja kõik . - Okei , naerab võõramaalane võõramaist naeru , mis ei kohusta millekski , ja isa avab uue vahuveinipudeli , teeb seda ettevaatlikult , säästlikult , et ainsatki piiska raisku ei läheks , tal pole veel priisata millegagi , vahest ainult ülevoolava rõõmuga , et tütar rikkale mehele ja poeg tulutoovasse ametisse pandud , ja las siis see rõõm voolab laudlinale ja laua alla . Nooruk näeb , mida ta näha ei taha - õde tassitakse , topitakse , surutakse võõramaalaste vahele , poolkiilaspäise kõrvale , kes kohemaid talle käe ümber paneb ja silmade kilades ta liha katsub . Miks ma pean nägema seda , mida ma näha ei taha , mõtleb nooruk ja lipsab ukse taha , kus kasvavad hiirekõrvus kased ja kollased krookused ja kusagil kaugel mängib keegi bajaani , mille kutsuvad helid tõmbavad teda liikuma , aga ükskõik kui kaua ta astub , jääb muusika ikka sama kaugeks ja kättesaamatuks . Pulmapidu on hoos ja saab veel hoogu juurde , et muutuda ülemeelikult hoogsaks . Kõik näivad olevat sündmuste käiguga rahul , ühed ülimalt uhked , teised kadedusest kiivas , aga see on mõistlik kadedus , mida ikka pulmade puhul ette tuleb . Üksnes nooruk norutab laua taga , ei maitse talle sült ega viin , silmades peegeldub otsatu piin ja ta ei suuda endale aru anda , miks istub veel siin . Hea küll , mõtleb ta , purju end joon ning öö hakul koera jooksutamise rihmaga end kastani otsa üles poon . Õde on kord kahvatu kui lumi , kord õhetab nagu talimoon . Vaeseke , ta on nagu ohvriks toodud voon , kellele enne veretööd pähe surutud pruudikroon . Nooruk katsub oma rannet , kus naha all metsikult tukslemas veresoon . Veri , veri , meie kõigi kehade veri , mõtleb ta masendunult . Põlvedele surutakse midagi pehmet ja ilast ja see on kõigega leppiv truu koerakoon . Veel üks kõrge ning kiunuv pillitoon , veel otsaette murekorts või ahastusejoon ning nooruk aimab , et ta pingul närvid katkevad nagu rippsillatrossid ja algab võigas kukkumine peadpööritavasse sügavikku , purunemine kildudeks , vajumine vormituseks . Ma ei ole enam ma ise , mõtleb ta , ja see on jõuetu vihaga mõeldud . Pidulaud on õue peale üles seatud , kuuridelt ja tubadelt uksed eest ära võetud , pukkidele paigutatud , linadega kaetud , liudade , pudelitega koormatud , et oleks rohkem ja uhkem ; jalad on tärkava muru mülkaks sõtkunud , lilled laipadeks tallanud , pillimehed viinauimas magama jäänud , külalised kakerdamas või oksendamas , laululinnud hirmunult metsadesse põgenenud , naabrid uudishimulikult tara taha kogunenud , passivad kiiskavate autode tagant ja peksavad keelt kangeks . Ema potsatab laua taha kangestunud poja kõrvale ja tema hellusepisarad ehivad ta mingitud palgeid : Nüüd läheb me elu kergemaks , pojake , mis sa nii tujutu oled , löö aga tüdrukutega tantsu , küll jõuame sinugi pulmad ära pidada , niipaljukest meil ikka jaksu on . - No võtame , lällutab õnnest , uhkusest ja viinast purjus isa , - Poiss , näita välja , mis mees sa õige oled , käsutab ta ja kallab . - Küll meil on toredad lapsed , kiitleb ema naabrinna kõrvadesse ja taob endale vastu rindu . - Oleme kõik nende heaks teinud , kõik hinge tagant ära andnud . Ma tapan selle näraka ära , mõtleb nooruk ja vahib vihkamisest veretavate silmadega poolkiilaspäist peigmeest , kellel on vägistaja pilk , mõtted ja kombed , aga ta hoiab neid veel vaka all , varitseb õiget aega , sobivat momenti , passib juhust , et oma jõledusi täie seadusliku õigusega teoks teha . Siin ma nüüd istun , klaar ja asjalik . Vestlen lõhnastatud rohemantli kandjaga pakilistest poliitilistest uudistest . Tema lastest , kes tänu uuele riigile tööl välismaal . Ja temast endast , kes ta ei lenda Jaapanisse , hoolimata jalustrabavast tööpakkumisest , sest Eestimaa ... see meie Eesti ... lõpuks ometi ! Me vestleme nagu Riigikogu töörakuke . Nagu Eesti päästjad . Nukralt nagu uue riigi ohvritalled . Eesti solvatud meestel pole minevikku , sest ükski minevik pole küllalt hea uue Eesti jaoks . Ja vist pole neil ka olevikku , sest kõik hetked kuluvad tuleviku nimel . Ka praegune ? Kui kurb , kohutav . Ma ei taha . Lõpp , vait ! Ja ma jahvatan edasi . Pihkvast , kus olen käinud vist üks kord elus . Narvast , kuhu mu jalg pole saanud . Piirist , et see maa alla vajuks ! Pensionidest , nagu oleksin juba saja-aastane . Me räägime sõjast Serbias , ei pääse mööda vene sõjaväelaste julmusest ääremaadel . Istume koos nagu vanad sõjasõbrad , kellele kogu maailma ajalugu on ühine sõjamälestus . Ja loomulikult ei räägi me armastusest . Ehkki armastus on olnud meie kahe suurim sõda . Sõda , milles samuti ei ole võitjaid ega kaotajaid nagu üheski nürimeelses heitluses . On ainult verised lahinguväljad , kahe hinge tapatalgud . On piinad ja piinamised , õudused ja unetud ööd . On kohutavas külluses kogu seda kaost , mida ei sooviks rahuhetkedel mitte kellelegi . Armastussõda - ilma milleta ei oleks mu elus ühtegi täiuslikku sööstu õndsusse ? Oleks vaid rahu ja vaikus , vaikus ja rahu ... Praegu on vaherahu . Mees ei võta seljast oma tumerohelist lõhnavat mantlit , justkui peaks lõhnapilv teda kaitsma minu kiirguse eest . Tulija uimastab mind essentsiga sellest , mida uued võimalused ja rännud suutnud Eestimaale pakkuda . Isegi paari linnaosa kauguselt külla ilmudes saabub ta ometi kui uuest maailmast , oma aroomiraudrüüs . Ta saabub uskumatu edu tipust . Endine paneelmaja kööki peitunud teadusetegija on end vastupandamatult ümbritsenud kõige uuega . Isegi vihje köögi- ja teaduselõhnadele tunduks nüüdsest sündsusetu , noriv , solvav ja kriimustav . Solvunud mees sobib solvatud riiki . Ma tahan solvata veel enam . " Mul on kiire ! " poetan kohe alguses ründavalt , et mees ennast võimalikult ebamugavalt tunneks . Ta vajub istuma mu lemmiktugitooli oma tumerohelises turvises ja mul on tunne , et rünnatav olen hoopis mina . " Ah , õige , sina olid ju see , kes hakkas lahkuma kohe pärast saabumist ? ! " naeratab külaline diplomaatilise sarmiga . Mina olin see ... Kes olid need ... teised ? Küllap on meest tahetud solvata tänase päeva jooksul juba sadu kordi , sest solvatute riigis elades ümbritsevad edukamaid , andekamaid , võimekamaid pidevalt ( hammustajate ) hordid . Need arvukad alandatute jõugud , kes alati otsivad võimalust alandada ka parimaid . Ideede , mõtete ja seaduste kaos on neile lõpuks võiduteed lahti lükanud . Mu vastasistujat , kelle annetes ja inimlikkuses ei kahtle isegi mitte ründajad , mõnitatakse ülemaalistes ajalehtedes igal kuul , kõmulehtedes ülepäeva . Tal on amet niisugune , arvavad parastajad . Oli tal vaja tippu trügida ? Ja igaks juhuks andekas juba varem ... ? Küll kommunistlike karjeristide poolt tõrjutu , aga ikkagi mitte öövaht . Ikkagi mitte pagendatu , põrandaalune ? Miks ? " Mul on kiire ! Vahel on tõesti kiire ka lihtinimestel , " nähvan ma veel kord , et üliedukal ja inimlikul oleks üha ebamugavam . Mees tõuseb kohmetult mu ainsast tugitoolist , aga ei lahku ometi . Vajub hoopis istuma korteri kõige ebamugavamale toolile , väikesele pingile . See ebamugav pink sobib talle tõepoolest . Alati on tal olnud kõige ebamugavam töö , kõige kurnavam vastutus . On olnud ebamugav tool ja ebamugav ... armastatu . Armastatu ? Keegi ei ootaks temalt niisugust armastust . Ei kõmulehed ega klatš . Mitte keegi ei eeldaks tal elu väljaspool riiki ja valitsust , väljaspool avalikkust . See ei loe , et teda ka tollel endisel ajal taga kiusati . Kiusati ju ikka inimlikkuse eest . Ta on omal kombel alati edukas olnud ja ebaedukad on kaua kogunud solvumismürki , lahustanud endas kibeduse- ja õelusenestet . Temasuguste puhul jätkub mana seni , kuni ollakse edukas . Nüüd vastutagu ta ka selle eest , et . olematuks kuulutatud riigist ei saanud iga koristaja ja öövalvur sõita Ameerikasse , Austraaliasse , Aafrikasse . Ei saanud siin korralikult abielluda . Ei saanud muutuda Elizabeth Tayloriks ega isegi mitte tolleks blondeeritud Monroe'ks . Kus sa muutud , kui juuksevärv nii vilets ! " Ja kõigil neil kaeblejatel on õigus , " ütleb see inimlik mees mu vastas . Ja ma tahaksin teda lüüa - mina , ebainimlik ! " Mul on kiire , kiire , jah , kiire , " hüüatan lausa ähvardavalt . " Ma vabandan , aga ootamatult ... " Masendushoos ei tule mulle meelde ühtegi ootamatut tegevust , mis võiks inimest tabada . " Mul on kahju , " peaaegu oiatab tema . " Rebisin ennast vaevu välja , kogu aeg meeletu tempo . Paberid , kuhjad olulisi pabereid ... Ja neist kõigist sõltub mingi otsus , kellegi saatus . Kogu Eesti oma ! " Kõigi saatus on tähtsam kui minu oma . Seda olen ma teadnud alati inimliku mehega kohtudes . Kellelegi ei tohi haiget teha . Ainult mulle võib ja ... iseendale . Ta hävitab ennast ja mind . Mina püüan hävitada armastust . Armastust ei olegi ju olemas . Ei tasu olla naiivitar ? ! Olemas on kohustused ja nende täitmine , olemas on otsused ja otsustest kinnipidamine . Veel on olemas lõbumajad , täpselt samuti , nagu kord olid olemas viineribaarid . Lõbukorterid peavad kohustele ja otsustele lisama lõbu ja vürtsi . Armastatu ja iseendaga ei tasu arvestada , need tulevad inimlikel inimestel alati viimases järjekorras . Aga ülejäänutel ei tule järjekorraga ega ilma , ei tule ... üldse mitte ? On vaid otsus ja kohus , see viimase päeva oma . Meil on viimane päev . " Ei , homme pean sõitma Stockholmi , nõupidamine , " ägab mees , kui püüan anda meile viimast võimalust lisaks viimasele päevale . Ukse juurde saadan tumerohelist mantlit , nagu varjuks selle sees ühe ' tulevikuriigi kogu valitsusdelegatsioon . Mu aupaklikkus üllatab mind ennastki . Aga viimsepäevatunne võib vormida äkki aukartlikuks ka kõige mässulisema . Toast esikusse - nii palju samme , nii palju tundeid , lootusi , sõnatuid püüdeid ja palveid . Minu poolt . Luitunud esikus haihtub valitsusdelegatsioon õhku ja armastatu räägib mulle pool tundi mu elu paremaid lauseid . Valulisi ja ometi valituid , väga täpseid ja siiski tabamatuid ... Ma pole selliseid varem kuulnud üheltki mehelt , ehk lugenud raamatuist , kuulnud öeldavat filmides . Jahmatusest lülitub mu mälu välja , keeldub neid sõnu salvestamast . Hiljem mäletan vaid haaramatut ülendust . Täielikku üksindust ja samas kabuhirmu , nagu oleksid meile suunatud kogu maailma kaamerad , et jäädvustada tulevikule sisemonoloogi , mida esitab ainuke allesjäänud inimlik mees kesk viletsate argiõudusi . Sisemonoloogi - seest väljapoole ? Minule ? Mul on sel kõne ehmataval pooltunnil peaaegu talumatu õnnekirgastus , sest kuulen midagi niisugust , mida ehk ükski inimene kuulda ei tohiks , kui ta tahaks edasi elada rahulikult , mõnusalt ja õigesti . Õigesti ? ! Aga õigesti elatakse üksnes oma kohust täites nii abielu kui ka lõbude vastu . On ju ajast aega ümbruskonna surve nõnda sättinud , et abielu ja lisaks lõbuelu peavad päästma armastusest sonijaid . Sonijad on ülejäänutele ohtlikud ja mõistetamatud . Ilukõnelejad samuti . Ka mina ei mõista meest , kes räägib mu luitunud esikus . Kui mõistaksin , siis jätaksin kõik kramplikud naeratused , sirgeseljalised seismised ja õhuahmimised , mis peavad takistama nutma puhkemast . Ma peaksin valju häälega nutma ja ütlema vaid kaks sõna : " Ma ootan . " Minu amet maapealses elus on just selle mehe ootamine alati ja kõikjal , muud ametid on naeruväärsed . Selle asemel vahin ma meest , nagu oleksin avastanud oma isiklikus . korteris elusa Nobeli kirjanduspreemia laureaadi , sest ainult Nobel õigustaks niisugust sõnakirge , mitte armastus , mida ometi ei ole olemas . Või on ? Sõbrataride ja tuttavate ja sugulaste arvates peaksin alustama normaalset kooselu ükskõik kellega . Nad ei tea midagi rohemantli olemasolust , aga aimavad minu martüüriumi , millest mind tuleb päästa ükskõik mis hinnaga . Eesti peale on viimasel ajal kuhjunud määratul hulgal kõikvõimalikke patte , millest heategijad teda päästa püüavad . Ma pole sugugi ainuke päästetav . Heategijate solvumiskisa kõlab kaugele , aeg-ajalt ka välismaale . Ja siis lõpuks saab mõni süüdistatav infarkti , sureb ootamatult . Heasoovijad on üllatunud , et nende hea seekord nii täielikult ja kadudeta pärale jõudis . Jälle on üks vähem nende seast , kelle arvele võis kanda kõik patud ja vead , kõik eksimused . Ma mõistan äkki , et just mina peaksin , suudaksin , võiksin esikus kõnelevat meest hoida ... lahkumise eest . Minust . Eestist . Elust ? Aga mulle meenuvad mu igakuised sandikopikad ja selle mehe tuhandetesse ulatuv palk . Meenub ta abikaasa maani ulatuv kasukas , mille eest mina oleksin võinud ära maksta peaaegu aastaüüri . Meenuvad kõik alandused , mida olen tundnud ja mida tunneb iga naine , kes hülgab seadused , sööstes armastusse . Armastatuna peaksin ma tormama selle mehe ja temale rihitud solvamiste vahele . Armastatud naisena ? Tema ... naisena . " Ahjahl " karjatan ma teeseldud kergusega . " Oleme tõesti alatise kiirustamise ohvrid . Unustasin , milleks sind õieti kutsusin ! Tahtsin segamatult rääkida neist majandusideedest . " Mehe pilgust taipan , et isegi tumm hüvastijätt poleks teda rohkem solvanud . Lahkuja laused takerduvad , kirglikust armukõnest ei jää enam midagi järele . Suur mees mu ees vajub kössi . Tumeroheline mantel kaob elektripirnitusse koridoripimedusse . Hetkeks näen ta käes välgatamas paberilehti - minu " ideid " . Välgatus tabab mind korraga südamesse , silmadesse ja kõhtu . Ma ei nuta , aga tean , et kogu loodetud tulevik nutab mu ümber ja kaob oleviku rusude alla . Tulevikku ei ole enam , on ainult need paberilehed , mis asuvad mu armastust lõplikult hävitama . Mees ei sõida siiski Stockholmi , ta teeb enne autoavarii . Kus ? ! Sellest ei teata täpselt isegi mitte kõmulehed , sest mees vaagub elu ja surma vahel . Hingevaakujate heitlused solvajate solvunud horde ei huvita , surm üksi oleks kõmu . Ja nii ei saa ma teada , kas täiesti kaine juht sõitis vastu tänavaposti minu juurest lahkudes või mitte . Hiljem kuulen vaid , et sedavõrd veidra õnnetuse võivat tingida vaid üleväsimus , kurnatus , liigne töökoormus . Oletatakse - mees jäänud lihtsalt roolis magama . Ma ei saa minna sinna , kus ta hinge vaagub , heitleb , kannatab , mind ootab ... Tean , et ootab . Aga mind ei ole ju olemas . Pole kunagi olemas olnud - ei tema pere ega avalikkuse jaoks . Ma ei karda avalikkust ega peremoraali , ma kardan oma armastust ja kahe hinge tapatalguid . Ma ei taha olla see kõige viimane solvaja , kelle käte vahel ta lõplikult elust kaoks . Kui tal mind tõesti vaja oleks , siis ta kirjutaks , kutsuks , igatseks . Nii petan ma end , sest surmaga silmitsi ei kirjutata , ei kutsuta , vaid oodatakse ... kõige lähemaid . Ka mina ootan . Postkasti ei tooda ühtegi teadet temalt . On mõttetu isegi kolme sõna oodata , aga ma ootan ometi . Iga päev , tulles ja minnes . Kartlikult , hirmunult , õrnalt avan ma postkasti . Mu sõbrannadel , tuttavatel - kõigil on õigus . Ja mina õigustan end nende ütlemistega . Suurtel meestel on minusuguseid vaja vaid lõõgastuseks ja meelelahutuseks , ütlevad nad . Ei hakka suurmehed urgastesse helistama , endale näitsikuid tellima . Neile piisavat ühe geiša , ühe intelligendikese intiimteenustest ! Nii ütlevad nad . Ja naeravad rõvedalt , itsitades ... See naer ei seostu mitte ühegi hetkega mu armastusest , aga kõlab ometi mu kõrvus , kui ma ei leia postkastist teadet temalt . Ma ei vaata enam , jäägu kasti lebama kõik kirjad , sest temalt ei ole need niikuinii . Pean vastu ainult nädala ja loomulikult ei näe ma saabunud saadetistel tema käekirja . Selle asemel loen ammuse ülikoolisõbratari hoogsaid ridu , et keegi valitsusest olevat varastanud mu hiilgavad majandusideed , mu doktoritöö algvariandi , mu aju , mu pea , mu mõtted ... Jätan sõbratari mahlaka süüdistusvalingu vahele ja loen rabatult kirja lõppu . Ei või olla tõsi ! Mu sõbratarist on saanud minu heategija . Taas üks hea nimel süüdistaja , ründaja , paljastaja . Ta on saatnud valitsusele kirja , et võib olla kohtus tunnistajaks , teatada käsikirja tegeliku autori ... Kargan püsti , torman toas edasi-tagasi . Haaran varnast oma jopi ja vajun siis istuma samale tillukesele pingile , millel kössitas kord tema . Skandaal on juba olnud , küllap ta nüüd põlgab ja jälestab mind . Sattus haiglast otse häbiposti ? ! Kuidas ? Kust ? Kelle kaudu ? Mu paberilehed tunduvad nii tühised surma kõrval . Aga tema pole ju enam surija , on kodus , oma naise hooldada . Juba nädala pärast trükitakse kõigis ajalehtedes sõnum , et autoõnnetusest pääsenu on paranemas . Kaks kuud hiljem loen samuti ajalehtedest , aga mitte mulle saadetud kirjast , et mees loobub riigitööst ja võtab vastu kasuliku pakkumise Jaapanis . Kohutav on solvatud maa kõigi solvunute ühine solvumiskarje . Sellest koorist ei suuda tihti läbi tungida ükski teine heli . Miks tema ? " Miks tema , miks mitte sina ? " ründab mu sõbratar mind pahaselt telefonis . " Sinu ideedega sillutas endale teed Jaapanisse . Miks sa ei kaeba ? Ei nõua ? Ta jalge all on sadu võõraid ideid ja ohvreid , tema astub neist üle ja - kujuta vaid ? ! - kihutab Jaapanisse . Ja-ha-aapanisse ? Minu ja sinu unistuste maale . Kasutab riigi raha ja suhteid ... Miks ta tervis enam Eestis töötamist ei võimalda ? Ise lubas Eestit teenida ainult Eestimaal , igavene valetaja , sahkerdaja , näppaja ! ! Oled argpüks , et ei lase mul õigust nõuda . Küll ma alles nõuaksin , ei näeks ta Jaapanit ega mitte midagi ! Ma tahan sulle head . Miks sa teda kaitsed ? Miks ? Just teda ? Kust üldse said sinu käsikirjad ... Kuule ? Kas sa ise ? Tema ongi su rüütel ... ? No siis ... no tead ... ma ei tea ! ? " Vist esimest korda kuulen , et mu arukal sõbrataril ei ole piisavalt käepärast tabavaid sõnu mu arutute tegude jaoks . Ei mingeid helinaid enam , päev , teine , nädal ... Lõpuks ometi heliseb . Ei , see pole telefon ! ? Sööstan ukse suunas - tema , no muidugi . Ukseavas seisab kaks veidi kasimatut põngerjat ja nende pihus kortsus lahtirebitud kiri . Nad leidnud ümbriku radiaatori tagant , seletavad poisid leiutasu lootes . Mulle ulatatakse teade , mille käekirja tunneksin poolpimedana . Jõulude ajal sagenesid pealinnas ja selle ümbruses salapärased asjade ilmumised . Kõiketaluvad inimesed olid kitsikusega harjunud ega julgenud otsekui taevast sülle sadanud kingitusist vaba rõõmu tunda . Jutud levisid , võimendusid , moondusid ja sumbusid ; nõutult kehitati õlgu , ei usutud , uudishimutseti ja usuti , kuid keegi juhtumeid ametlikult ei registreerinud . Üldiselt tõlgendan seda asjade ilmumist Lääne häda-abi laialijagamisena ning selle viisist üllatuti samavõrd , kui solvuti . Keegi ei osanud kedagi konkreetselt tänada ega sõimata , sest asjadel puudus läkitaja aadress . Nõnda võeti esemeid päev-päevalt omaks , leige argirõõmuga tarbiti söögiaineid , harjuti igasuguste imedega . Mõned tänasid siiralt Jumalat , osa aga tundis sama , mida toore kotleti neelanud koer või end peeglist imetlev pärdik . Kolmekuningapäeva ennelõunal trilises eradetektiiv Ants Pannase büroos telefon . Aparaat jagas kõrval paikneva juuksuriäriga releed , helistaja oli kannatlikult numbrit korranud . Helistati kommertspangast , kuhu paluti härra Pannasel isiklikult kohale tulla , kuna juhtum olevat tavatu ja probleem konfidentsiaalne . Eradetektiiv Pannas aistis oma šanssi , veres voogas ind -kärmelt lülitas ta telefoni automaatvastajale , paigutas operatiivinstrumentaariumi õlakotti , kontrollis ilmet ja juuste liibuvust ning lukustas büroo . Kulunud Datsun seisis sealsamas raagunud paplite all , kuid energiliselt sammudes kiirustas Pannas hoopis lähima trammipeatuse suunas . Suuremad sulid sõitsid limusiinidega , aga eradetektiiv ei tahtnud massi hõngust ilma jääda . Nagu hallis impregneeris madu õgis Pannas end tagauksest trammi . Sirgeselgselt , kinnastatud käega turvatorust hoides seisis eradetektiiv palgega aknaklaasi poole ja ta silmad hõlmasid möödalibisevat linnajagu . - Ideaalne nuhk peab olema nagu õhk , mis nähtamatu enesestmõistetavusega inimesi läbib ja kõike ümbritseb - mõtles Pannas . Aastaid tagasi oli ta kriminaaljälituses liiga sügavalt ja paljastavalt korruptsiooni uurinud ning ülemate ringkäendust häiriva usinuse eest ametkonnavälisesse valveteenistusse ümber paigutatud . Ta oli taibanud ise õigel ajal pidurile vajutada ega võidelnud sotsialismis donkihhotina , kelle laagerdamiseks jagus külluses lojaalseid prokuröre ja valevandujaid . Ja tänu sellele kõigele võis Pannas nüüd muutunud süsteemi sobivana oma mõnemehelise turvafirma linnavalitsuses ja siseministeeriumis registreerida . Tal oli relva kandmise luba ja püstol ei lebanud büroo seifis . End kahtlemata professionaaliks pidades tähtsustas ta informatsiooni kogumist , selle töötlemist , kontrollimist , klientuurile serveerimist ja realiseerimist . Teda huvitas kõik , ta teadis paljugi , aga teavet nappis siiski alati . Uude ülesandesse sukeldudes kasutas ta aastatega kogutud ja dubleeritud kartoteeki , seda päev-päevalt täiendades ja süstematiseerides . Igal pool , kus ta viibis , neelasid ta vilkad ja ahned silmad kõike ümbritsevat , püüdsid ja talletasid ; peaaegu alati jäi ta erksasse nägemisvõrku mõni üldistavalt kõnekas detail . Induktsioon kui protsess ja töö pakkus talle rahuldust , deduktsioon harvu ajuorgasme . Lahtiste kõrvadega ilmus ta mõnikord nagu muuseas huvipakkuvasse salongi , külastas korrapäraselt elitaarset komisjonikauplust , fokusseeris ja pildistas laenatud teleobjektiiviga tasuliselt parkimisplatsilt hotelli või restorani sisenejaid ja sealt väljujaid , passis valuutavahetuspunktide juures , sadamas , jättis meelde nägusid ja autonumbreid . Tal oli fenomenaalne mälu , kuid ikkagi unistas ta kompuutrist . Vahest kadestanuks ta tähelepanuvõimet isegi novellimeistrid - need peenimad vargad , kuigi Pannas nägi , kuulis ja järeldas peamiselt oma ameti sagedusribal . Talle meeldis tungida allilma saladustesse , anda oma panus kurjategijate pokripaigutamisse ja rahuldada seaduseaustajate soove . Üheaegselt tõeline kirurg ja sanitar tahtis ta olla puhastuvas ühiskonnas ; inimesi teenida oli ta au , kohustus ja olemise viis . Eradetektiiv Pannas väljus trammist , ületas puiestee . Mida pangaisandad tast tahta võivad ? Asi pidi olema spetsiifiline , sest tavaliselt oleks pöördutud kas oma turvasüsteemi või politsei poole . Suurt kella ei löödud ka siis , kui mängus oli asutuse prestiiž . Ilmselt tuli midagi selgitada , koguda , töödelda , serveerida informatsiooni . Aga mille kohta ? Agent sisenes panka . Säärase asutuse kohta kitsavõitu fuajees märkas ta kohe üht imelikku seadeldist . Turvamehe kabiini kõrval kivipõrandal seisis värvilistest väänatud ilugaasitorudest püramiid , mille tipus säras kuldne kahe rööpse vertikaaliga läbistatud S. Ühesõnaga dollarimärk . Ülalt ahenev installatsioon oli ühtaegu spiraalne ja dünaamilis-püstjate tõusujoontega liigendatud . Igatahes avaldas elektrifitseeritud objekt muljet . Veidi takseerinud , ütles Pannas turvamehele oma nime ja see kehitas ebamääraselt naeratades õlgu . Tegelikult näis sissekäik ametiruumidesse vaba . Esitluse järel palus blond sekretär teda hetke oodata ja teadustas sisetelefonis . Samas tõusis blondiin lahkelt naeratades arvuti tagant ja liikus ees . Pannas jälgis ta põlveõndlaid lõikavat kleidiäärt , olles enne pilguga interjööri hinnanud . Avati valge uks ja teda paluti edasi . Asedirektor tuli oma laia kirjutuslaua tagant välja , ning poole põranda peale vastu jõudnud , sirutas mõõdukalt naeratades käe . " Meeldiv tutvuda ! " " Väga rõõmustav ! " " Palun olge lahke , võtke istet , " osutas nooremapoolne , korralikus ülikonnas asedirektor . Pannas istus pehmele nahksohvale , vasemale jäid rododendron , suitsjas tüll ja lai aken , keskele kirjutuslaud ja realistlik graafiline teos , paremale klaaskapp dokumendiköidetega . Mõne sekundi kostis sumbumatu linnarüma . Siis istus asedirektor temast poolteist meetrit eemale , samale sohvale , ja alustas keerutamata : " Härra Pannas ! Te vist märkasite all fuajees seda gaasituledes püramiidjat installatsiooni ? " " Jaa , muidugi , päris huvitav . " " Vaadake , asjalugu on selline , et me ei tea , kus see meisterdati , kes tegi , kes tellis , kes maksis , kes tõi , millal toodi , ja mis peamine ; kuidas , mis teel see siia kindlalt turvatud panka toodi , " avas noor pangaisand kaardid . Loomulikult oli siiralt üllatunud eradetektiivile probleemi olemus hoobilt selge . " Tõepoolest , kuidas see üldse võimalik on ? " " Kui me vaid teaks ! Täna hommikul panga avanud , jõudsime vaevalt pool tundi esimeste klientidega tegelda , kui see kaadervärk äkki all särama hakkas . Sissekäigu turvamees väidab , et on pidevalt passinud , nii et hiirgi läbi ei lipsa . Igatahes hommikul avades oli plats puhas . " " Aga öövalve ? " " Öövalve on meil absoluutselt usaldusväärne , dubleeritud . Panka märkamatult siseneda , liiatigi veel säärase mitmemeetrise monstrumiga , on tõesti võimatu . Juhul , kui päevane esivaht - see tähendab pääsla turvamees , nägite , see teras-sile hiigelkoll , ometi ju terane härra - täna hommikul midagi kahe silma vahele jättiski , pole sest eriti hullu veel midagi . Antud juhul ei muretse me niivõrd oma keldri seifide pärast . Probleem on hoopis delikaatsem , panga kui sellise mõõdus ehk intiimnegi . Asi on nimelt selles , et meil ei sobi vägisi ja anonüümselt tehtud annetusi säärases vormis vastu võtta . Teisalt ei saa me ka kunstiteost rohmakalt eemale heita . Üldse pole panga juhatus veel esteetika kontseptsiooni arutanud ega konkreetset maitset ega ostusoove ilmutanud . Sest meil on praegu suhtelises alguses hoopis tähtsamaid laiendusprojekte ja probleeme hulgi kukil . Ausalt öeldes ei suple me liigkullas , kuid pole muidugi ka kerjused , bilansimahult ikkagi riigi viie esimese panga hulgas , " resümeeris parajalt hoogu läinud aseesimees saba kergitades . " Millega ma võin teile kasulik olla ? " " Vaadake , härra Pannas ! Meile tundub , et meie firmale kui piisavalt soliidsele on visatud kinnas , mida ei saa üles võtmata jätta . Aga kuidas seda teha kõige õigemini - selles ongi kogu probleem . Tundub ju , et selle anonüümse kunsti pangamajja sokutamise taga seisab provokatiivne uudishimu , mis ootab meie reaktsiooni . Ja me ei saa reageerimata jätta . Me otsustasime juba ajakirjanduses võimalikult kiiresti ja lühidalt ise kõik avalikustada , autoreid viisakalt tänada ja paluda neil end esitleda . Olgugi , et nende teostel meie panga käidavamais ruumes ilmselt kohta ei ole . Seda pakkumise erandlikust viisist sõltumata , " ei teinud hoogne aseesimees detektiivi küsimust kuulmagi . " Kus te kavatsete seda ints-ints-installatsiooni hoida ? " tundis Pannas ühekorraga šanssi justkui käest libisevat ja samas iseennast konsultandi osas . " Me konserveerime selle ettevaatuse mõttes klientuuri ja täna-homme sissesadavate uudishimulike eest ning avaldame vastava teate ja täname autoreid , nagu ma ütlesin . Panka ei saa ju ometi verejanulise kõmuajakirjanduse eest kinni panna ! Ja muide , lisaks installatsioonile seisid täna hommikul seal trepil ka kaks õlimaali . " Info jagamise käigus nihelenud ja žestikuleerinud aseesimees tõusis , läks kirjutuslaua taha ja tõstis seina äärest lahti kaks tahvlit . Meeter korda poolteist korralikult raamitud ristkülikud kummaski käes , astus ta kapi ette ja paigutas maalid napi vahega kõrvuti põrandale . Eradetektiiv Ants Pannas heitis kiirpilgu mõlemale korraga ja uuris siis kordamööda kummalisi pilte . Parempoolsel oli kujutatud sünget metsalagendikku , selle keskel lõket ja endid tule paistel kareldes soojendavaid jahimehi . Need pool tosinat räbaldunud ja habetunud mehikest tundusid ühteaegu röövlid , kunstnikud , katlakütjad ja õigeusu popid ; nende muigel ilmed olid suletud kannatuse ideelisse tulle ; see oli salapärane gnoomide jõuk . Hämmastavam oli , et lõke toitus koonilisest paberrahakuhjast . Lähemalt uurima tõusnud Pannas eristas rahalasu allosas läbisegi filigraanselt väljamaalitud dollareid , franke , rublasid , marku ja kroone . Ka Eesti omi . Ühe talu katus ja suitsupääsukese tiivad lõõmasid , mida kõrvalt , pea alaspidi , vaatas kannatav Lenin . Kuma kohale vardasse oli aetud rõõsk ja priske , mehikestest mitu korda kogukam imik , kellest pritsis rasvatilku , kuigi imik . tundus plastmassist . Alasti lapsnuku voldiline pale väändus ekstaatilises naudingus ning , käed ja jalad laiali , orgasmeerus ta ahastades taeva poole . Kuid selle hiidbeebi valge-sini-mustad silmad tundusid täiesti elutud . Pilt oli signeeritud lõpmatuse märgiga , ent seda külili kaheksat võis tõlgendada ka initsiaalina OO . Raamile oli kleebitud sedel : " Last õgiv sumu " /õli/lõuend 108x153 cm . Vasakpoolse teose pingekeskmes seisis ühemõtteliselt erigeerunud fallos . Atleetliku mehe alakehaga olevus kandis musti lakk-kingi . Vööst muutus hele kere perutavaks täkuks , kes kandis tuules lehvivat nappi frakki . Inimloom rahmis oma kapjadega külmsinise tühermaa kohal punavat Päikest või Kuud , mida püüdis ka keelega limpsata , ning ta oli päitsestatud torukübaraga . Milleski sarnanes ta natuke 60-ndate karikatuuridelt tuttava Onu Samiga . Tema kaarjalt vägeva riista otsale oli tätoveeritud EW ja sest verdunud suguvoolikust purskus müntide juga , mis langes kaugusse tuhamäeks . Maalis oli sügavuse mõõde - esiplaanil selgesti eristatavad 5-sendilised ähmastusid ja koondusid kaugemal ühtlaseks joaks ning see katkematu vool toitis veidi kõverduva tipuga tuhamäge . Tehnika , formaat ja signatuur kordusid , erines ainult nimetus : " Inflatsioonipurske hangumine " . " Väga kummalised pildid . Millega ma võin teile kasulik olla ? " kordas õIgu kehitav eradetektiiv oma küsimust . " Vabandage mu pikaleveninud sissejuhatust , ent pean kogu tausta avamist vajalikuks , " võttis pangaisand mahedalt hoogu . " Oh , mis te nüüd ! Loomulikult võivad ka kõige tühisemad lähteandmed hiljem otsustava kaaluga olla , " vuristas teise viisakusest veidi ebalev Pannas . " Just veerand tundi enne teie saabumist lahkus siit ekspert - üpris kogenud kunstikriitik ja teadlane . Lugupeetud proua arvamuse kohaselt kuuluvad need õlimaalid literatuurse sürrealismi žanrisse ja püüavad oma näpuganäitava maneeriga kunstiliselt illustreerida riigisisest majanduskriisi , eelkõige rahareformiga seonduvat . Kuid need rõlged teosed kandvat ka üldistavamat sisu , on mitmeti tõlgendatavad ja kaugel keskpärasusest . Eriti just tänu oma räigusele . Kaheldamatult olevat maalidel oma kunstiväärtus , kuid teoste anonüümsus ei luba neid veel kunstilooliselt ega hinna poolest gradueerida . " Aseesimees võttis laualt paberi ja jätkas : " Kui mainida tuntud nimesid , siis kahtlustas proua Renter teostajana eelkõige Maripuud , Milki , Holmerit või Liivamäge . Kõne alla võiksid tulla ka Pint ja Uibopuu , kuid ekspert ei usu , et ühelgi neist kuuest oleks põhjust nõnda salatsedes intrigeerida . Tõenäoliselt võib tegu olla mõne noore ja andeka , kinnimakstud käsitöölisega , võimalik , et kollektiivse loominguga . Igatahes installatsioonile avaldas proua Renter tunnustust ja arvas , et üks persoon algusest lõpuni seda teostada ei suuda . Nii et see on grupiviisiline , suisa vandenõu ! " laiutas aseesimees käsi . " Ja minu ülesandeks oleks välja selgitada teoste autorid ja aktsiooni eesmärk . " " Te võtsite mul sõnad suust . Me küll natuke loodame tänukuulutusele pressis , kuid peame kindluse mõttes tegutsema paralleelselt . " Juba vestluse alguses oma ülesannet õigesti aimanud eradetektiiv tõmbas põuest märkmiku , palus nimesid korrata ja sai paberilehe eksperdi resümeega . Kuigi ta taskus surises vestlust lindistav diktofon ja lipsunõelas haigutas miniatuurne mikrofon , kribis Pannas usinasti kõik andmed ümber . Formaalselt luba küsinud , koukis ta kotist aparaadi , fokusseeris ja klõpsutas lähedal mõlema maali ees paar korda . Aseesimees võttis laekast kummis ümbriku ja astus foto- aparaadiga sekeldava eradetektiivi juurde . " Siin on teile uurimiskuludeks esialgu väike käsiraha . " Aseesimees viibutas kergelt ümbrikut ja ulatas Pannasele . " Ma nüüd ei tea , kas peame mingi lepingu ka tegema , kuhugi allkirja andma või kuidas me seda asja vormistame ? " ebales eradetektiiv ümbrikut hoides . " Meie poolt ei ole sellega praegu üldse kiiret , jõuame ka edaspidi need väljamaksed lepinguliselt dokumenteerida . Muidugi kui te seda vajalikuks peate , " naeratas aseesimees . " Loomulikult kui protsess meile soodsalt areneb ja laheneb . " " Püüan omalt poolt selleks parima anda . " Pannas pistis ümbriku põuetasku . Aseesimees läitis Ameerika sigareti ja pahvis kekutades . " Peale selle maalide ja installatsioonide afääri häirivad meie panka teisedki asjaolud . Praegu ei tahaks ma midagi konkreetset välja tuua , aga on oht , et edaspidi võivad need sõlmekesed panga ladusas funktsioneerimises tüli tekitada . Heal meelel pühendaksime teid meie mõningaisse saladusisse . " Eradetektiiv tundis , et aseesimehe tunnustus on siiras , ja vastas viisakusega . " Tänan usalduse eest . Olen teie teenistuses igas küsimuses . Siiski , kas tohiks kas või üldjoontes juba praegu neid umbsõlmi teada ? " " Ah ! Tavaliselt laenava klientuuri usaldusväärsuse topeltgarantiid , mõningate ülekannete allikad ja suuremate paigutajate sotsiaalne taust , " lõi aseesimees käega , kuid lisas siis tõsisemalt : " Muidugi mõista ei saa me sääraseis küsimusis ei salapolitsei ega politsei poole pöörduda : nad on niigi hullumiseni üle koormatud ning loomulikult kannataks säärase abikanali avalikustamise korral meie panga prestiiž . Turvateenistus on meil omas funktsioonis peaaegu laitmatu , ent spetsiifilise info kogumise ja andmekontrolli jaoks vajaksime ülevaatlikumat salasilma , absoluutselt konfidentsiaalset ja pädevat informaatorit . Sest press on meil skandaali- ja verehimuline , aastaid suukorvistatud ajakirjanikud kompleksides ja kadedad . Justkui oleks meie pingutustega loodud väärtused taevast niisama sülle kukkunud , " püüdis aseesimees ausa ametniku muljet jätta . " Jajah , ajakirjanikega peab tõepoolest ettevaatlik olema , " kostis Pannas mõtlikult kaasa noogutades . " Ah jaa ! Siin on mu telefoninumbrid , " ulatas pangaisand oma nimekaardi . " Loodan , et võite juba varsti meile üht-teist teatada . Kuigi telefoni ei või ka praegu usaldada , " naeratas aseesimees saladuslikult . " Võtan teiega kindlasti kontakti . Aga esialgu kulub vajaliku võrgu punumiseks minu poolt natuke vaikivat aega . " " Pole viga . Me ei kahtle teie professionaalsuses . " Aseesimees saatis eradetektiivi isiklikult alla fuajeesse . Pannas pildistas ka installatsiooni , mis oli juba eemale nihutatud , uuris statsionaarset toiteallikat ja materjale , vestles turvamehega , tegi märkmeid ja tänas oma ettenägelikkust , et võis nüüd mõõdulindiga eputada . Siis jätsid nad aseesimehega kättpidi nägemiseni . NAER Kui sa kammisid oma lokkis juuksed veega sirgeks ja silusid peadligi , meenutasid sa kolpa , surma . See polnud kuri , osavõtmatu surm tühjade silmakoobastega - ei , su silmaavadest välkus vahe pilk , kord vaimukas , kord nukker , ja ikka oleksid sa kui olnud rõivastatud valgesse , eest sügavalt lahtinööbitud särki ning liibuvatesse mustadesse pükstesse ja poolsaabastesse - sellesse kõige mehelikumasse riietusse , milles surdi viimases vaatuses , hukkuti läbitorgatuna duellil , langeti reedetuna kindlusehoovi sillutisele , rinnus sõdurite kuulid , tühjendati saatuslik mürgikarikas , lämbuti kaela ümber pigistavast nöörist . Kas polnud sa nõnda riides ka tol päeval , kui astusid treppidest alla lokaalisügavusse oma ühtaegu majesteetlikul ja ebaleval kõnnakul , kaks kummalist sarnast naisolevust olid sind saatmas , ja seisatasid hämmelduses trepiotsal , kaks ilmetut , igavat tühjapilgulist naist , ühenäoliseks värvitud , peas takused parukad , naised , kes olid oma vanimat ametit pidanud palju loomulikumais paikades kui see peenutsev keldrilokaal , kuhu sa nad kaasa tõid . Üllatunult pilutasid nad silmi , vaadates kõigi ja tegelikult mitte kellegi otsa , kissitasid , nagu oleksid nad pimedusest päikesevalgusse sattunud , ehkki nad tulid väljast , kus pidi olema päev , ja lokaal oli kohaselt hämar . Sa andsid neile armulikult märku trepist laskumiseks , nad astusid sirgelt , pisut põlvi nõtkutades oma kõrgetel tikk-kontsadel , sääremarjad võbelemas , reielihased pingul lühikeste seelikute all , jõulised pihad laiade lakkvööde pitsitusest higised . Naiste kontsad klõbisesid maadvõtnud vaikuses ja lokaalisistujad seirasid iga nende sammu . Kaks siin nii võõrana mõjuvat naist , piigat , näitsikut , mitte keegi isegi ei muianud , kui sa esitlesid neid kui teadustöötajaid akadeemiast . Nad istusid punasele plüüssohvale hämarate lampide alla ja otsekohe sobisid nad sellesse lokaali , järsku tundusid nende parukadki lampide kollakas valguses loomulike lokipahmakatena , nende toredad rinnad valendasid mustade pluuside dekolteedest ja laiad punased nahkvööd kiiskasid erutavalt . Polnud kahtlust , et nad tunnevad teadusi , on osavad kunstides ja ei eksi ära ka akadeemia varjatud koridorides . Mehed silmitsesid neid häbitult , ainult sina ei hoolinud neist ning sinu hoolimatusest närbusid nad pikapeale , tõmbusid sohvanurka kössi ning ununesid . Sina tõesti ei mäletanudki neid enam , sa oleksid imestanud , kui keegi neid sinuga seostanud oleks . Haaratuna inspiratsioonist kiskusid sa seljast valge särgi , ise kogu aeg rütmiliselt rääkides , otsekui kõnet pidades või loitsides , tõmbasid oma kitsaste pükste taskust vanaaegse nahkkukru ning heitsid münte laiali enda ümber , väiksemaid ja suuremaid kuldselt kiiskavaid nikolaisid , neidsamu , mida oli peidetud kiviaedadesse ja maetud mulda , viielisi ja kümnelisi . Aga sa ei pil- dunud neid selleks , et kedagi alandada , oma üleolekut või jõukust näidata , vaid sest et sa teisiti ei saanud , ei võinud , sest kõigile oli näha , kuidas su rahutu süda vastu su roideid taob ja sind piitsutab tegema sedagi , mida sa järgmisel hetkel kahetsed . Keegi ei rutanud üles korjama su münte , ehkki kõik neid imetlesid ja lõpuks heitsid sa kõrvale tühja kukrugi ning hetkeks virildus su nägu kui pealetükkivast nutust või naerust . Jumal naerab surelike üle , muutes narritempudeks meie ülevamadki teod , totraks meie õilsamadki kavatsused , aga me ei väsi neid tõsiselt võtmast , me ei jäta kannatamist ja kurvastamist ta pilkava pilgu all , me väänleme valust , kirest ja armastusest , nutame kurvastusest ja õnnest ning unustame Jumala naeru , sest enamasti on see heatahtlik naer . Nõnda juhtus , et sa tulid äkitselt minu juurde ning meid ümbritses imeline valgus , mida näeb vaid unenägudes . Sa võtsid mu kätest kinni , vaatasid mulle otsa ja ütlesid : " Lendame ! " ning sel hetkel tundus täiesti võimalik end maast lahti rebida ning tõusta kõrgele heledasse valgusse , et näha maailma kordki sinu pilguga , teistsuguste , tundlikumate silmade läbi . Aga kohe tuli hirm , ma kiskusin oma käed lahti ja tunnistasin sulle , et ma lennata ei julge . " Ma ei julge , " ütlesin , see oli ainult pool tõde , sest ma ei julgenud , aga ei suutnud ka . " Ma ei julge , " kordasin , häbenedes tunnistada oma argust sulle , kellele igasugune hirm oli võõras . Ning oma suutmatust salates . Ja me olime taas hämaras lokaalis , su laialiloobitud kuldmündid olid tuhmunud vaskseteks kopikateks , sind saatvate näitsikute säravad lokid väsinud tagasi pulstunud parukaiks ning vabandavalt naeratades korjasid sa punase plüüssohva seljatoelt oma särgi ja pühkisid valgelt pehmelt puuvillaselt sinna kleepunud punaseid plüüsikarvakesi , mis värelesid su sõrmede alt immitseva verena . SILMADEGA PREES Kui kirjanik oli tapetud , ei jäänud ma ootama , toppisin mõned kapist haaratud juhuslikud riided seljakotti , kahmasin peegli alt hambaharja ja tühja seebikarbi ning köögilaualt noa ja pooliku võileiva , milles olid näha kirjaniku hambajäljed . Mu mees vaatas mu närvilist tegutsemist osavõtmatult . Varsti teatab ta kirjaniku tapmisest kuhu vaja , helistab kirjaniku naisele , informeerib võime , Kirjanike Liitu , ajakirjandust , aga praegu on ta veel teovõimetu , šokis , ja ma pean kiirustama . Haarasin koti , astusin üle põrandal lebava kirjaniku , kelle oimukohalt immitses verd , ja põgenesin klõbinal mööda puutreppi alla . Lahkusin tagaaedade kaudu . Ja nüüd ei ole seda maja enam . Aastaid on möödas , me sõidame läbi saju vaiksesse äärelinna , juba paistavad tuttavad kased , terve kaskede rivi tänava servas , tuttav pruun puumaja , esimene tänavanurk , siis teine , nüüd peaks maja juba näha olema , kohe vilksatab kaskede vahelt ta roosaks krohvitud sein , aga teda ei ole , teda ei olegi , nagu olnuks ta dekoratsioon , mis vaheajal , enne järgmise vaatuse algust , ära koristatakse , sest seda ei lähe enam tarvis , tegevus toimub juba mujal . Nagu oleks meie elu seal majas olnud näitemäng , farss , nagu antaks kaotatud aeg meile tagasi , sest ta möödus dekoratsioonide vahel , väljamõeldud maailmas , või kui mitte seda , siis vähemalt aplodeerib meile keegi , viisakas või tänulik publik , kes meid jälgis ja võibolla meile kaasa elas . Ronin autost välja vihma kätte , sajab tõesti , päris ehtsat vihma - ja milleks küll ? Seisatan paika , kus kunagi oli too maja . Mul on temast fotosidki alles , fotosid samast kohast , kus ma praegu seisan , majaesisest - roosa sein helendab päikeses , ukse pruun värv on kohati maha koorunud ja ühes klaasis mõra ja mul on seljas heleroosa kampsun ning valgete raamidega päikeseprillid ees . Nüüd on siin paneelmaja nukker hoovinurk , tühi ja maha jäetud , ning ma kummardan eemalt paistvatele akendele , otsekui oleks nende taga too publik , kes mu siinset elu , seda ühte vaatust jälgis ja dekoratsiooni vahetamise ajaks puhvetisse kohvi jooma kiirustas . Ehk on maja kadumisega kõik olematusse haihtunud ? Kirjanik suri hommikul , muutus olematuks , aga maja , see ometi jäi , mäletan koridori lõhnu tol varajasel tunnil - segu kuivkemmergu , sahvrite , hiirte , tolmu ja päikeses pleekinud puidu lõhnadest . Mäletan oma tõtlikke samme puutrepil , ukse kääksatust ja lööki , kui uks sulgus . Kuidas sai kaduda maja , mille seinte vahel pulbitses nii palju kirgi , kuidas sai olematuks muutuda kirjanik , kelle peas kumises romaanisüžeid , värsse , draamasid , tungles erinevaid tegelasi , arenes inimsaatusi . Maja seinte vahel möllasid kired , aga kuskil oli see maja juba surma mõistetud , hävitatud , kadumisele määratud , seinad olid meie ümbert langenud ja meie lagedale jäänud kired teatraalsed , abitud , kõigile nähtavaks saanud , ehkki me ise seda ei märganud . Kirjaniku peas aga laulis Kükloop oma surmalaulu , veel sündimata Kükloop , kellele elu ei antudki . Ma kiirustasin läbi tagaaedade - teed tundsin hästi - bussijaama : kuidagi teisiti põgeneda ma ei osanud . Seal seisis üks buss minekuvalmis , leidsin ta sildilt tuttava paiga nime , sõitu ma ei mäleta , kui kohale jõudsin , avasin metsas oma seljakoti - tahtsin riideid vahetada , et mind ära ei tuntaks , aga mingeid õigeid riideid polnudki , olin kapist rahvarõivad kaasa haaranud , Anseküla pika musta plisseeseeliku , lahttasku , valge pluusi ja sukkmütsi . Panin end siis rahvarõivasse , ainult sporditossud jäid jalga , kahlasin läbi hommikuse kastemärja rohu sinnapoole , kus teadsin olevat sauna , seal pidi istuma Udumäe kuningas oma kambaga ja seal nad tõesti olidki . Nad istusid valgetel lambanahkadel , kuningas ja tema ümber naisi ning mehi , nende keskel oli suur pott sardellidega , heeringataldrik , mõned leivapätsid , võipakid , sibulad , kurgid , sool , sinepituubid , ketšupipudelid , viinad ja veinid , ahjus põles tuli ja kuningas küpsetas tule paistel sardelle . Sardellid olid puust orkide otsa pikitud ja küpsetamiseks valmis pandud , kuningas küpsetas neid ükshaaval , kastis ketšupisse ning jagas alamaile kui veriseid ohvriande ning emand valas kõigile klaasidesse õlut ja kõik jõid ja laulsid . Istusin kuninga jalge ette , varjates oma sporditossusid Anseküla rõiva laia seelikusabasse , ning hammustasin kuuma mahlast sardelli ja rüüpasin pisut liisunud maitsega õlut . Tahtsin emandale öelda , et ta õlu on liisunud , aga see poleks sobinud , sest kuningas vaatas mulle armunult otsa ja laulis . Panin tähele , et ta ei pidanud viisi . Mulle meenus , et siia saamiseks tuleb puhuda preesile , kobasin oma rinda , aga preesi ei olnud , polnud ei kurgu all ega rinnal , ja ma vaatasin abitult ringi , mispeale tähelepanelik emand ulatas mulle silmadega preesi . Ent neid silmi ei suutnud ma vaadata , sest need olid tapetud kirjaniku silmad , pruunid , ainitise pilguga , nende taga kumas fantaasiate tundmatu ilm . Ma ei lähe siit kuskile , otsustasin , sest tagasi ma ei saa , sellele preesile ei suuda ma iial puhuda , ma ei saa puhuda kirjaniku silmadesse , kõigisse nelja pruuni silma korraga . Nii ma ei teagi , kui kaua olen ära olnud , näib , et aastaid , aga ikkagi on vale , on ülekohtune , ebaõiglane , julm , et lihtsalt ei ole enam seda maja , asetki ei ole , on vaid mulle tundmatu paneelmaja hoovinurk , pooleldi asfalteeritud , pooleldi kaetud hoolitsemata muruga , ja kui heita asfaldile pikali ning silmi pilutada , tunduvad umbrohud eksootiliste taimedena , palmide , akaatsiate , küpressidena , mis tasa värisevad ühtlases sajus . Juba kaks päeva on sadanud , kuigi on vist kevad , ma seisan , ei raatsi lahkuda , ja kummardan , muudkui kummardan publikule , keda ei näe , aga akende taga aimata võib , ning vihina nukker pladin ongi aplaus mu etendatud vaatuse eest , mu elatud elu eest , hilinenud küll , sest dekoratsioonid on juba vahetatud , antrakt läbi ja alanud järgmine vaatus . Võtan käekotist preesi , puhun kirjaniku kustunud silmadele ja jään ootama . NAHKHIIR Ei maksa kisendada , hirmunult kätega vehkida , peletada või vannituppa peitu pugeda , kui nahkhiir õhtul tuppa lendab . Ta tuleb mägedest , vanast kirikust , mille seinal on fresko Surma- tantsust . Teda kannustab valgus avatud aknas , valgete linade sära ahvatleb teda , ööks valmis seatud ase sunnib teda lendu , tõmbab oma helendusega enda poole , kutsub sisse põikama lahtisest aknast ja lummatuna tiirutama voodi kohal . Üleni valguses ei tea ta enam , mida edasi teha , ta on küllastumas kõikjalt hoovavast heledast kumast , tal on hea tunne , rahutus ja rahuldatus ühtaegu , igatsus ja täitumus , aga ärevus ei anna järele , ei vaibu tung millegi veel täiuslikuma poole , ta tiirutab väsimatult voodi kohal nagu kurjast jõust piitsutatud , ent midagi ei juhtu , valgus ei tõtta talle vastu , ei neela teda oma säravasse sülelusse , kõik on tegelikult niisama tavaline kui pimeduseski , valgusest ei kosta salapärase valge nahkhiire armunud kutset , valgus muutub aina ähvardavamaks ja vaenulikumaks oma osavõtmatus säras , mille taha ei näe , ühtlases helenduses , mis läbi ei paista ja milles pole tegelikult varjundeid ega salapära , nagu on öö pimeduses . Ning väike , heitunud , valgusest pimestatud vampiir püüab tagasi pääseda oma maailma , tumedasse öhe , mis tema jaoks on tulvil lõhnu , elu , hääli , varje , soojemaid ja jahedamaid hoovusi , kutseid , hoiatusi , ohte , ärevuse , hirmu , ainult mitte niisugust pöörasust nagu see valgus , millest pea ringi käib ja rind lõhkema kipub . Päevad läbi ripub nahkhiir kiriku pimeduses , samal ajal kui üks naine kõnnib mööda kuldpruuni tolmuga kaetud linna , otsides oma meest , kes pole mitu päeva jõudnud sellesse tuppa , nende valkjate linade vahele , kuhu salapärane helendus meelitas nahkhiire . Ning oma rahutuses usub naine , et nahkhiir ongi tema oodatud mees , kelle hing vampiirina naise juurde lendab , et tema verd imeda ja nõnda temast osa saada . Nii usub naine öösiti , ta suleb silmad ja ootab liikumatult oma valgel voodil lebades , et nahkhiir tuleks imema ta verd , ootab erutavat torget kaelal , igal õhtul ikka uuesti ja uuesti , ning hommikul , kui ta vannituppa pesema läheb , silmitseb ta oma kaela , libistab sõrmedega kergelt üle valendava naha , mille all pulseerivad sooned , otsides selle puudutusega öise imemise jälgi , suutmata uskuda , et neid ei olegi . Ühel päeval kuuleb naine taas linna tänavail hulkudes ja oma meest otsides kellegi laulu . Eemalt , pika sirge tänava teisest otsast , läheneb läbi kuumusevirvenduse keegi , astub aeglaselt , ühtlasel sammul , ise lauldes . Naine tõmbub maja nurga varju ja jääb ootama , laulja jõuab üha lähemale , ta hääl paisub kimedaks itkuks , ta on pikk , sihvakas , üleni mähitud pruunikasse loori . Naine teab , et see on Anna , Anna , kes laulab , sireen Anna , kes on nii ilus , et peab kogu aeg kandina näo ees loori , et linnakese rahu mitte rikkuda . Ja laulma , et oma tulekust märku anda , otsekui oleks ilu mõni paha nakkav haigus , mille eest peab põgenema . Üks armunu kõnnib tänagi Anna järel , naise laulust , kõnnakust , lehvivast loorist ja salapärasest ilust lummatuna , teda nõnda , varjatut , kättesaamatut , veelgi enam imetledes . Armunugi jõuab lähemale ja maja nurga taha varjunud naine tunneb ära oma mehe Oliveri . Mees on kõhnunud , habetunud , lootusetust armastusest piinatud . Naisele meenub öösiti tuppa lendav nahkhiir ja üha enam usub ta , et see on tema mees , kes päeval jälitab armastust , öösel aga otsib rahu tema , oma naise , juurest . Oliver , tema mees . Seda lugu Annast ja Oliverist kuulsin ma siis , kui Oliveri matusest oli möödas nelikümmend päeva . Nüüd tohtis Anna tulla oma kallima hauale , enne oli see lubatud vaid Oliveri kaasale , ja rahvas kogunes juba varahommikul kalmistu lähedusse , et Anna saabumist näha . Sadas , aga keegi ei hoolinud vihmast , inimesed jalutasid surnuaia märgadel liivastel teedel , silmitsesid Surmatantsu kiriku seinal , vaatasid lähedaste haudu , kõnelesid tasakesi omavahel . Oliveri haud oli värskelt ehitud , nagu oleks mees siia äsja maetud . Kaks tumedates rüüdes nunna seisid kalmu ääres ja lugesid linte suurtel palmiokstega põimitud pärgadel , mis oma tugede najale peaaegu püsti olid asetatud . Keegi kõneles tasakesi Oliveri surmast : iga kord hukkub äikese ajal mitu inimest , mägedes ei tohiks sõita , üldse ei peaks äikesega välja minema ... Meenutati Oliveri matust , ta leske seal , üleni mustas , käes tumepunastest , peaaegu mustadest tulpidest kimp , tardunud naeratus näol , räägiti Oliveri ja Anna lugu . Jutuhoos ei märgatud , kuidas valge auto surnuaia väravasse seisma jäi . Autojuht avas ukse ja autost väljus üleni valgesse rõivastatud imekena väike tüdruk -Anna ja Oliveri laps , astus otse roostekarva liiva sisse , valged kingad ja sokid said märjaks ja määrdunuks . Inimesed kiirustasid lähemale . Laps silmitses auto ümber kogunenud rahvahulka ja tõstis käed kui kaitseks silme ette ning ta suu kõverdus nutuks . Siis sirutus auto sügavusest valges kindas käsi ja puudutas last rahustavalt õlast . Pealtvaatajad ahhetasid , tüdrukuke taganes autouksest kaugemale ja Anna , samuti üleni valges , valge kübar peas , valge loor näo ees , astus välja . Loor oli õhuke ja läbipaistev ning lähemalseisjad hüüatasid vaimustusest Anna ebamaist ilu nähes . Kõigil hakkas ääretult kahju Oliverist , kes niisugusest naisest lahkuma pidi , ja mitmeid südameid täitis lootus , et Anna ehk neist endale lohutust võiks leida . Ent Anna ei vaadanud kellegi otsa . Roosikimp ühes käes , toetus ta teisega õrnalt oma lapse õlale , valge väike kandiline rahakott ta sõrmede vahel tagus käimise rütmis vastu tütre abaluid . Nii siirdusid nad otse Oliveri haua juurde , autojuht nende kannul , müts peos , ning nende kolme järel kalmistule kogunenud rahvas , ligi sadakond inimest , inimesi voolas aina juurde , autod ummistasid juba surnuaia poole viivaid teid ja kuskil nurgal pidasid karabinjeerid korda . Lähen hommikul poodi ja märkan jälle seda meest , keda olen kunagi tundnud , samas aga töö , mis tal käsil , sunnib kahtlema , kas ta ikka saab olla tema , too kunagine võimekas ... Hmjah ? Nojah , raske uskuda küll , kuid siin ilmas satutakse vahel hämmastavatele võimalikkustele . Kui arvestada ajahamba tööd ta kallal ja ühtlasi tahtlikku endamuutmist , maskeeringut . On töid , mida püütakse sooritada anonüümselt , kui just peab neid ise tegema , selle asemel et jätta need immigrantide teha . Juba eelmisel korral pidin teda peaaegu kõnetama , kuid ei saanud võitu kartusest sattuda piinlikku olukorda . Pealegi olime siis Tiiaga koos turule minemas ja ilm tugevavõitu tuule tõttu pisut ebasoodne tänaval tutvuse ülessoendamiseks . Nüüd on Tiia meedikute käes , kes tema settega maadlevad . Reuma . Süda . Asi on ajaviitlik . Käin teda õhtuti vaatamas . Päeviti märkan mingit veidrat seisundit , ilmselt kontaktivaegust , kuid üksindust kõrgelt hindava inimesena on seda naljakas tunnistada . Kas nii või teisiti , ma olen toda halli habeme taha varjunud aknapesijat nähes lausa ebaloomulikult elevil ja tunnen taas tahtmist midagi ette võtta . Ainult ma ei tea , mismoodi seda oleks kõige parem teha . Minna juurde ja öelda hea õnne peale mööda minnes : " Tere , Jüri ! " Täiesti võimalik , sest mees on üleval vitriiniklaasiga ametis , tema tagumik peaks jääma minu sonimütsi kohale ja kui ta osutub kellekski teiseks , siis ei peaks ta minu terest väljagi tegema . Peaks seda möödakäijate omavaheliseks asjaks . Aga juba ammust ajast ei ole ma äkiliste liigutuste sooritaja . Astun hoopis piimapoodi , ostan paki koort ja kohupiima ja jään läbi akna teisel tänavapoolel töötavat meest silmitsema . Aega on . Las ta tuleb alla . Las teeb mõne sammu . Vana näeb välja nagu gorilla , kellele teatud firma on tumesinise kollaste tunnustähtedega kombinesooni selga toppinud . Võrdlus viib mõtte eneseteadvuse probleemistikku ja ühtlasi sedastamisele , et ma ei mäleta enam , kas kuulub gorillale või hoopis orangutangile peegeltesti sooritamise au . Igal juhul ühele neist ja pole minu asi praegu siin poes oma tühipaljas lustakas ja küllap ka üsna labases võrdluses teaduslikku täpsust taga ajada . Too seal tugiredelikesel omas eneseteadvuses on osanud nii mõnestki liigikaaslasest ette areneda . Näiteks minust , kellel pole veel aimu , kellel pole vähimatki ettekujutust , mismoodi ja kui palju talle selle nühkimise eest makstakse . Tema seal aga teab . Ega ta muidu nühiks ega nõristaks puhastava toimega vahuollust mööda peegelklaasi . Linn on hakanud aknaid pesema . Mitte veel üleüldiselt , mingis märgatavas süsteemis , ja oleks eksitus , ei vastaks tegelikkusele kärsitust edenemistahtest kannustatud hüüatus - ON TULNUD AKNAPESU AEG ! Pigem siis juba - kui kiusatus hüüdmiseks nii suur - midagi MAAMÕÕTJATE AJAST kuuldavale tuua , sest restauratsioon siinses Euroopa jahedavõitu sopis annab nüüd just maamõõtjaile rohkesti tööd ja ollakse sunnitud , vanad koltunud plaanipaberid käes , taastama kunagiste maaomandite piire . Seega siis tõe , õiguse ja õigluse taaskehtestamise raske aeg , mis peabki olema raske , oma raskusega meeldejääv ning hoiatav , et mitte kunagi enam mitte keegi ei söandaks sirutada oina käppa püha eraomandi järele , olgu käpp tööst nii rakkus kui tahes . Vanal on aeglased liigutused . Istuksin meelsasti laiale valge läikvärviga kaetud aknalauale , sest jalad väsivad seistes kiiresti . Aga kus sa sellega ! Nüüd on kõik siin nii noobel . Ei mingeid järjekordi . Alles mõned aastad tagasi trügiti selles kitsukeses ruumis mis hirmus ja ma ei tea , mida mõned vanad mutikesed alati ootasid , istudes sellelsamal , kuid siis üsna räpakal aknalaual nagu vahakujud , sümboliseerimaks maise elu kurba lõppu . Tähelepanu ! Aknapesija laskub alla . Viib redelikese vitriini teise serva . Ta liipab . Vaevumärgatavalt , aga mina märkan , sest kuigi kehva nägemisega , olin selleks märkamiseks valmistunud . Tal on üks jalg põlvest pisut kange poisipõlves läbielatud õnnetuse tõttu . Mootorrattalt saadud hoopi oleks tulnud hoolikamalt ravida . Tema nimi ei unune . Ta on taim . Ka Tiia kasvatab seda kuskil suvilakrundi peenraribal . Omal ajal , ammu , oli meie elus üks kena periood , mille vältel me tihedasti lävisime . Olime üsna tegusad noormehed . Meie kabinetid asetsesid üle koridori vastamisi . Mina tegin kultuuri , tema tööstust . Hiljem sai temast eesti kõige pikema nimetusega asutuse ülema üks tähtsamaid asetäitjaid , millega kaasnes kroonu poolt pisiasjalise täpsusega väljamõõdetud eluhüvede hulk , ja meie läbikäimine katkes . Mitte päriselt ja vihavahkse raksatusega . Oh ei ! Polnud ju mingit põhjust . See lihtsalt atrofeerus . Hiljem tuli siiski kokkupuuteid , muidugi harva ja juhuslikult mõnel näitusel või suuremal aastapäevakontserdil . Neil puhkudel loomulikult teretasime tehtud südamlikkusega , ja kui aega jätkus , siis vestlesimegi kuidas-läheb-mida teed tasemel . Ja mulle paistis või kuidagi nagu tundus , et minu tollane ulale kalduv eluviis - muidugi ja arvatavasti liialdatultki ta kõrvu ulatunud - oli meie vahele püstitanud varjatud müüri . Igasugust viinaviskamist pidas ta mõttetuks ajaraiskamiseks . Noorepoolne elu kulus tal õppimisele ja ta ei pidanud seda sugugi pingutavaks koormavedamiseks , vaid ütles selle olevat asja , mis annab elule väärtuse . Kauem kaupluses seista ei taha , mõtlen äkki " Internatsionaali " viisil . Sest tunnen juba selgesti turjal müüjannade pilke . Astun välja ja lähen tiidsal sammul koju . Hingel on kerge , nagu oleksin lahendanud mingi keerulise ülesande . Tänapäeval siiski hoidutakse kontaktidest , kunagi kehtinud läbikäimiste taastamisest eriti . Sest milleks tõepoolest kõik need kuidas-sul-siis-nüüd-läheb-ka jutud ? Kuhu need peaksid välja viima ? Ja üldse , mis edasi ? See mees seal teadagi vaataks vananenud näost ja nii võõralt mõjuvast karvapadrikust oma vesihallide silmadega teritunult otsa , võtaks kindlasti alandusse langenu trotsliku poosi , ütleks isegi mõne jälkuse , arvates mu parastajaks või veel kellekski , kes ma pole või vähemalt ei taha olla , ja mul tuleks taanduda , mõru maik suus . Oleksin äärepealt rumalusega hakkama saanud ja seda puhtast edevusest , küllap lapsikust rõõmust , et mul pole veel vaja aknaid pesta , millega , ausalt ütelda , ma poleks ehk toimegi tulnud . Üle hulga aja olin oma käitumisega täiesti rahul . Tegin kindlaks , mis kindlaks tegemist nõudis , ja tulin koju , et jätkata Peter Lahsteini " Schilleri elu " lugemist , mis on momendil küllaltki huvipakkuv tegevus sellepärast , et ma pole Schillerist kunagi eriti vaimustunud , tema suurus - kuigi aktsepteeritud - on mu ajus asunud täiesti kasutamatu tombuna , ning nüüd paksust äsja eesti keeles ilmunud raamatust aegamisi ammutatav aine kasvatab kujutlusse suure värvika maalingu kunagisest saksa vaimust ja elulaadist . Õhtul haiglas räägime juttu . Tiia sellest , mis tal vahepeal palatis juhtunud , mina Friedrich Schillerist ja Jüri Koriandrist . Nädal hiljem avastan linnalehest kuulutuse , mille lugemise ajal tajun otsekui kivist külalise kämblaraskust oma õlal . Jüri Koriander ... 1925-1995 ... Leinavad ... Matusetalitus ... Ei mahu pähe . Milleks ma siis nii äkki olin ta uues elurollis avastanud ? Nii ei tehta ! Seesuguseid kokkulangevusi ei esine ! Pähe tulvanud vererõhu tõttu ei julge äkki tõusta . Kogun ennast veidi , et minna kapi juurde . Võtan tableti suhu . Meenub Niguliste torni põlemise öö . Ärkasime siis ragina peale . Õudus ! Tiia tegi endale tulist meevett . Mina võtsin konjakit . Nüüd aitab äkilise surve vastu peas kõige kiiremini lihtne validool . Saanud enesetunde veidi kindlamaks , lähen mantlit kinni nööpides trepist alla tänavale . Lähen sinna , kus olen näinud ukse kohal neidsamu kollaseid tähti , mida kandis küüruvajunud Jüri oma turjal , kutsudes siis minus esile küllaltki vastiku võrdluse . Mitte kunagi ei maksa eputada võrdlustega . Flaubert olevat neid kui täiu tapnud . Kontor on rentinud endale tagasihoidliku hämara koridoriga kabineti . Näen ka teist ust , aga see näib kuuluvat mingile laole või kolikambrile . Trügin kabinetti , kus inimesed istuvad , mõned seisavad , keegi kusagil sirmi taga ilmselt loputab kohvitasse , näen kahte tassi laual pesemisjärge ootamas . Küsin . Üks reageerib , tahab teada , kes ma talle olen . Samal ajal ei näi tal olevat aega oodata , kuni ma mõtlen , kes ma Jüri Koriandrile olen . Matus on homme ? Jaa . Jaa . Millesse ta siis nii äkki ... ? Keegi ei vasta . Nagu minevikus . Ei , nagu just nüüd eriti . Pole ka tarvis . Võin ju homme kalmistule sõita . Millise bussiga sinna saab , selle kavatsen kindlaks teha kodus telefoni teel . Ja äkki teab Tiia ? Tema teab kõiki seesuguseid asju . Seisan taas tänaval . Tunnen , kuidas esimene ehmatus kudedest kaob . Samast teenindusettevõttest astub mu järel välja eakas mees kiprimütsis ja sama värvi tumedas jopes . Ta kõnetab mind . Ja teab , kes ma olen . Tahab minuga rääkida . Muidugi juhul , kui ma tõepoolest kontoris esitatud küsimusele vastust soovin kuulda . Aga loo-oomulikult ! Me läheme ühte Vene tänaval asuvasse ruumikasse vägeva kaminaga kohvikusse , eraldume oma tassidega ja ta räägib mulle JÜRI KORIANDRI saatusest nii palju kui teab . Jutustaja on tutvustanud ennast Harrina . Ma pakun talle esialgu väga lühidalt enda kokkupuuted lahkunuga , ta kuulab ja noogutab , ta näib olevat kõigest teadlik . Aga viimati ? Jah , viimati oli ikka väga ammu , aastal 1971 Moskvas , " Moskva " hotelli teise korruse restoranis . Juhuslik kokkusaamine , ja nagu võõras kohas ikka , kujunes see pikaks ja südamlikuks jutuajamiseks . Aga siin pole praegu mõtet seda meenutadagi . Tähtis on aastaarv . Nagu kohe selgub , oli just siis Koriandri elus üks tipptunde . Tööalane vastuolu tema ja ta ülema vahel lahendati tema kasuks . Ülem jäeti kohale nagu karistuseks . Koriander aga viidi peadpööritava hooga Suurde Majja . Situatsioon kättemaksmiseks ja nöökimiseks missugune ! Kas ta kasutas tekkinud võimalusi ? Harri koputab oma kiprimütsi kõva randiga kergelt vastu lauaplaati . " Ei kasutanud . Kättemaksuhimu polnud Koriandrile omane . Poliitiku puhul tundub see väide usutamatuna , kuid küsimus mu arvates selles oligi , et Koriander polnud mingi poliitik selle sõna klassikalises tähenduses . Tema jäi ilmselt järsust tõusust nagu ebalema , sest ei tundnud ennast uue tööpostiga kaasaskäivate privileegide suurenenud mahus hästi , kõlagu see nii ebaloogiliselt kui tahes . Et mille nimel seda karjäärikest siis üldse tehakse , eks ? Aga inimesed on erinevad olendid . Koriander oli töörügaja tüüp . Töötasu , ükskõik siis kui suur ja mil viisil seda tasuti , pidi tema meelest vastama tehtud tööle . Sinekuuri kui niisugust ta lihtsalt ei talunud . Ja kui ta oli avastanud oma uues ametkonnas ühe peenikese lullilööja , koormas ta selle erilise isuga üle ning sai kohe ka verivaenlase . " Harri räägib kiretu tooniga . Ta jutustamist võiks võtta kui asjadest ammu eemaldunu tasast teadustamist . Kui ta oma kommentaari lisab , siis teeb seda ettevaatlikult köhatades ja käsi laua kohale tõstes . Aga mina kuulan hinge kinni pidades ja aina nõustun , aina tajun vahepeal silmapiiri taha vajunud ja nüüd äkki välgatanud ning samas igaveseks kadunud inimest , keda tundsin just niisugusena . Me olime mõlemad ükskord BÜROOL , mis patu eest mina , mille pärast tema , kes seda enam mäletaks . See oli ju siis selles nüüdses linnavalitsuses , üsna kitsas ruumis . Seisin süüdlase kohal ja ajasin jama , Koriander istus mu taga ja ütles midagi , nagu hiljem selgus , ütles mulle ette nagu koolipoisile , aga ma ei kuulnud , raiusin aga nimesid ja kõnesid , neid kui lähtematerjali , tegelikult ootas kõrge konsiilium minult ühte lauset : lähtun oma töös NLKP Keskkomitee läkitusest . Pärast tulime koos ära ja ta kirus mind ja mu mõistmatust , aga kirus nii nagu inimene , kes kirutavat hoiab . Siis ma küsisin temalt , kas ta tõesti neid ametlikke läkitusi ja otsuseid loeb , ning sain teada , et mõistlikud mehed loevad , ja mitte üksnes paljaid ridu , vaid peamiselt ridade vahele sattunud võimalikku informatsiooni . Lisaks selgus veel , et ta luges sama sihiga isegi partei ja valitsuse pidupäevaeelseid hüüdlauseid . Loomulik , et imetlesin siis ta tahtejõudu , kuid järgida tema eeskuju ma laiskuse tõttu lihtsalt ei suutnud . " Koriandri tõus ametiredelil meeldis kõige rohkem Leale , tema naisele , eks ka tütrele Ingele . Nemad keerlesid pereisa töökohaga koostulnud tõeliselt luksusliku viietoalise korteri õnnes nagu pöörased ja sisustamismõnu haaras meestki nagu viinauim . Ilusaks neiuks sirgunud tütrele oli ta valmis tähti taevast alla tooma . Aga naisest oli ta selleks ajaks juba eemaldunud . Väliselt kena ja energiline rahvatantsutegelane Lea Koriander hoidis muidugi oma edukat meest , kuid mees ei saanud talle samaga vastata . Abielutüdimusest kui tavanähtusest pole vist mõtet rääkida . " " Jah , ega sõpruseks üleminekut abieludes tulegi nii sageli ette , " pomisen automaatselt , samal ajal mälu pingutades püüan meelde tuletada ühte ammust seltskondlikku tagarääkimist . Abielulahutus tuntud rahvatantsuansambli loojast oli Koriandri kõrgustest alla toonud nagu see tollastes tingimustes tavaks , kuid seal oli nagu midagi veel . Ja ma olen sunnitud küsima . Harri teab rääkida : " Koriander hakkas ühe tehasekolossi rajamisele vastu . Kogus kõikvõimalikud andmed kokku ja näitas ära selle kahjulikkuse vabariigile . Metalli veokulud , tööjõu sissevedu , keskkonnakahjustused ja nõnda edasi . Kahjud vabariigile ? Hm-hmm , tegi partei juhtkond leninlikku häält . Aga kasu Nõukogude Liidule ? Tuli välja , seltsimees Koriander oli hakanud arendama parteile võõrast sobimatut joont . Noh , ja siis tuli ebasobivast mehest lahtisaamiseks imekena vahend - Marina - nagu tellimise peale . Ilus noor medõde Essentukist . Koriander oli seal oma mingisugust näärmeviga ravitsenud ja äkki nagu hullunud piison armunud . Ta ise hiljem kasutas just seda väljendit . Marina muidugi ka temasse , Jurasse . Sest tüdruku unistus oli Pribaltika , põhja suve valged ööd . Ta pani selleks kõik mängu . Kaasa arvatud ka rasestumise . Koriandril kui aumehel ei jäänud esialgu muud üle kui kohvritega Tallinna sõitnud Marinake oma üksikuks jäänud ema juurde sisse kirjutada . Marina sai merelaevastiku haiglasse hea koha . Koriander külastas teda oma lapsepõlvekodus vilkasti , kuni ükskord kõik päevavalgele tuli . Kas Marina siis ei teadnud , et naise vahetamine tuleb tema Jurakesele tööpostilt kukkumisega kinni maksta ? Loomulikult teadis . Aga ta arvas , et mehele korraldatakse üleviimine , nojah , veidi kõrvale , näiteks a/ü . liinis , tema Leatškale ja Ingatškale leitakse sobiv korter ja kõik laabub nagu arenenud nõukogude ühiskonnas normiks . Aga ta ei teadnud Koriandri parteile kahtlase joone harrastustest midagi . Kaukaasiast vanemate juurest , kus elati pead-jalad koos , maandus ta küll lahke vanaproua seltsi Pribaltikas , kuid sinna tuligi tal lõpuks matta oma illusioonid põhja suve valgetest öödest , sest Koriandrit ei jäetud üldse nomenklatuuri . Just see oligi too lops , mis kujundas lahkunu saatuse niisuguseks , nagu see nüüd lõplikult valmis sai . Koriander langes , õigemini lasi ennast langetada vananenud seadmetega trükikoja , tolle " 0ktoobri Tina " osakonnajuhatajaks , kus ta kõigele lisaks nagu pilkeks valiti kohe parteialgorganisatsiooni sekretäriks , igat masti rai-ja gorkomi naiste tõmmata-tõugata . Ta rääkis ikka nendest parteibaabadest lõikava tigedusega . Oli nad oma patuse abielulahutusega ära vihastanud , eelistades nende vanuseklassile silmatorkavalt noort . " Staabivagunisse , kus ma istusin sügavas pehmes tugitoolis ja lugesin ajalehte , ilmus staabiülem Zankevitš ja kandis ette , et siinsamas jaamas , kus me seisame - sõjaväe-ešelonidest ummistunud Nižneudinskis - , on bolševikud relvastatud väljaastumise tagajärjel loonud kohaliku nõukogude vabariigi , mille valitsus nõuab minu tagasiastumist . Ent mis kõige rabavam : andku mina kõik riigi väärtasjad , esmajoones muidugi kullaešelon , üle tollele niinimetatud valitsusele . Niisugusest jultumusest läks mul hari punaseks . " Et punased tassiksid ka Vene riigi kulla ja kalliskivid laiali , raiskaksid ära , nii nagu nad on teinud iga varandusega , mis nende kätte on langenud ! " karjusin vahkvihas . " Ei , ei , ja veel kord ei ! " Virutasin tuhatoosi vastu lauaplaati . Selle serva küljest murenes väike roheline kild . Kindral Zankevitš jälgis toimuvat ükskõiksel pilgul . Mu raev lahtus ruttu . " Vabandage , " ütlesin piinlikkust tundes , " kuid see on ju ennekuulmatu häbematus ! " " See on lihtsalt sigadus , Teie Kõrgeausus ! " möönis kindral , kuid lahkuma ei kiirustanud . Sellest järeldasin , et tal on veel midagi varuks . Vaatasin talle äraootavalt otsa , kuid Zankevitši karmist kinnisest näost polnud võimalik midagi välja lugeda . Umbes poole minuti pärast jätkas ta rõhutatult kiretult : " Tšehhide komandant on nõus viima teid eraldi vagunis Irkutskisse . Kusjuures kullavagunid jääksid siia , ja teile tagatakse kaitse . " Vaatasin talle mornilt otsa . Kindral jätkas : " Tegelikult on see liitlasvägede ülemjuhataja Janini ettepanek ... " " ... sest nii president Masaryki kui ka Syrov ? selja taga seisab Clemenceau , " katkestasin staabiülemat mõnevõrra ebaviisakalt ja tundsin , kuidas mu nägu ärritusest tõmblema hakkas . " Loomulikult , " kinnitas kindral . " Muide , komandandiks on neil siin kolonel Van ? , ja see on tema otsene vastutulek . " " Vastutulek ? " ägestusin jälle . " Meie oleme omal maal nagu mingid palujad , kerjused ... " Seekord katkestas tema mind , öeldes oma rahulikult väljapeetud toonil : " Veel niipalju , et tšehhid on ka mõista andnud , et nad ei sekkuks , kui te kavatseksite lahkuda Mongoolia kaudu . " " See on nende poolt tõesti suur armulikkus . " Püüdsin anda häälele nii iroonilist kõla , kui vähegi suutsin . " Nende poolt , kes kohe pärast Omski langemist ruttasid mulle märgukirja saatma , et nad meid enam ei toeta . " Zankevitš vaikis . " Me oleme lõksus ! " hüüdsin ärritatult . Aga kui staabiülem jäi endiselt rahulikuks , talitsesin minagi ennast . Oligi mõttetu ärrituda , vastuoksa , tuli väga selgelt , täpselt ja külmavereliselt kaaluda , kuidas toimida selles keerulises olukorras , kuhu olime sattunud . " Sisuliselt oleme Tšehhoslovakkia korpuse pantvangid , nad kasutavad meid kilbina bolševike vastu , kellega nad ei taha sõdida . Me oleme vangis oma sõjavangide käes , oma tagalas ! See on lausa ennekuulmatu ! " " Kogu meie kodusõda on ennekuulmatu , admiral . " Staabiülema näos ei liikunud ükski lihas . " Nii et prantslased arvavad , et tšehhid ei tohi punastega kokku puutuda , kuna nad on võõrriigi kodanikud , " kordasin nõutult seda , mida olime nõupidamistel juba mitu korda arutanud . Ning nüüd võis vaevatud ilmega , mustade silmaalustega kindral vaid järjekordselt kinnitada minu sõnu , lausudes tuhmil häälel : " Nõnda paistab tõesti . " Eemal vilistas manöövervedur , kolksatasid puhvrid , kostis kaugeid hääli . Tähendab , mingi hädapärane liikumine raudteel siiski toimus . " Hea küll , " ütlesin . " Võite minna . " Zankevitš lahkus . Staabivagun oli haagitud minu soomusrongi külge , kuid edasi me ei pääsenud . Tegelikult olime novembrikuust saadik teel , sellest ajast peale , kui jätsime maha oma pealinna Omski . Kuid uude pealinna Irkutskisse me ei pääsenud . Võin trampida jalgu , lüüa puruks kas või kolm tuhatoosi ja kärkida kõuena , sellest ei muutu asjade tõeline seis : me oleme hampelmannid , keda liitlaste väe- juhatus tõmbab nöörist . Prantslased peavad meie sõjaväge juba nii nõrgaks ja demoraliseerunuks , et see ei suuda katta oma taganemistki , ammugi siis veel lahutada tšehhe bolševikest . Ning tšehhid võtsid meid oma valve alla muidugi liitlaste korraldusel , ilma nende otsustamiseta ei lange siin kellelgi juuksekarva peast . Ma ei saanud liitlastest aru . Mis ajendas neid tšehhide evakueerimisega kiirustama ? Kas nad jõuavad kodumaale paar kuud varem või hiljem , mis tähendust on sellel nüüd , kus nad on ju poolteist aastat teel Vaikse ookeani poole . See ei muuda ajaloo käiku . Aga kui meie rinne lõplikult kokku variseb , kes osutab siis Tuhhatševski Viiendale armeele vastupanu ? Mina olen lõksus , minu teed ja rajad on kinni , mulle peetakse hundijahti . Juudad on järjekorras , et mind maha müüa . Maa-ala , kus tegutsesin , võitlesin , kutsusin rahvast sõtta õigluse ja kodumaa eest , aheneb üha , punaste lipukestega piiratud liin aina läheneb ; klaperjaht võtab hoogu . Revolutsioon on muutunud kõikide sõjaks kõikide vastu , kuigi tehakse nägu , et võideldakse bolševikega igal rindel , kõigi käepäraste vahenditega . See oli sihitu mäss , julm segadus , sama , mis toimus Venemaal kolmsada aastat tagasi ! Siis polnud raudteed , kuulipildujaid , poliitilisi parteisid . Kuid võimuvõitlus oli , ja häbenematu ühest leerist teise jooksmine samuti - Tušino varga juurest Moskvasse ja tagasi : kus suutäis maitsvam , seal põhimõtted . Minu valve all on vagunid tohutu varandusega - kulla , hõbeda , plaatina ja vääriskividega . Neid ei või ma jätta omapead , see on riigi varandus ja peab jääma Venemaale . Selles punktis ei saa ma järele anda . Kakskümmend üheksa vagunitäit varandust tahetakse lihtsalt ära röövida ! Lähen salongvagunisse . Oleme Annaga kahekesi . Millele võin ma loota ? Kellele veel ? Naine ütleb , et Jumalale . Ning juhusele , lisan mõttes . Õnnelikule juhusele , asjaolude kokkusattumisele , ootamatusele . Jah , ja muidugi - sõjajumalale . Anna küsib , miks tšehhid käituvad nii inetult . Ta ei saa aru . Ta ei mõista , mis toimub . Mina ei mõista ka - päriselt . Igatahes on teoksil midagi väga kahtlast . Silitan vaikides naise kätt , libistan korraks sõrmedega üle ta sileda randme . Miks nad , jah , miks - see on mõneti retooriline küsimus . Sest tšehhid nagu kõik muudki mõtlevad vaid iseendale , paraku . Ma olen nendega palju vaeva näinud : kord nad pidasid rinnet , kord ei ; kord lõid , kord ajasid oma sõdurite komiteed laiali , olenevalt sellest , millised meeleolud peale jäid ja milliste parteide mõju parajasti tugevnes või nõrgenes . Algul sundisid liitlased neid osa võtma sõjast meie poolel , ähvardades vastasel korral jätta noore , äsja tekkinud Tšehhoslovakkia riigi ilma abita . Umbes üks viiendik neist astus Punaarmeesse ja teisedki kalduvad bolševikega läbirääkimisi pidama . Muidugi pole nemad kui välismaalased kohustatud verd valama võõra maa vabaduse eest . Nad ei tahtnud sõdida ka Austria-Ungari eest , seepärast nad end nii hõlpsasti vangi andsidki . Vendadel tšehhidel on peas üksainus mõte : do bot Sibi ? ! Siberist minema ! Pidevalt võõraste eest , võõraste pärast . Loomulikult on niisugune olukord mõjutanud nende inimlikke omadusi ja sõdurivoorusi . Mõningal määral ma mõistsin neid . See oleks midagi sellist , kui mina oleksin läinud 1917 Mesopotaamia rindele inglaste juurde , et võidelda seal türklaste vastu . Niisugune kavatsus mul tookord , pärast Ameerikast naasmist tõepoolest oli , punasele Venemaale ma tagasi minna ei soovinud . Vahe oleks vaid selles , et mina oleksin ka võõrsil täitnud oma kohust tõsiselt ja sõdinud täie jõuga , kõike endast välja pannes , nagu iga töö juures , millega ma tegelesin ; tšehhide kohta ei saa seda kahjuks öelda . Mis puutub Mesopotaamiasse , siis oli mul siiamaani alles spetsiaalne koiku , mis oli välja antud kõigile inglise ohvitseridele . Praegugi , siin kinnikiilutud rongijadas , magan ma selle peal . " Miks nad ometi nõnda teevad ? " küsib Anna jälle , seekord märksa tungivamalt kui enne ja silmitseb mind kaastundlikult . " Ise veel slaavlased ! " See kõlab naiselikult armsalt , ent slaavlased või kes tahes - poliitikas pole kohta sentimentaalsusel . " Nad on sõjast tüdinenud , " ütlen . " Ja tahavad koju . " Anna pahvatab : " Meie tahame ju ka ! Ma näen sageli unes Moskvat ja oma isakodu , mida enam ei ole . " Nihutan end toolil , nõjatun küünarnukiga lauale . Kui kaugel võiks olla oma vägedega Kappel ? Kas Krasnojarski all , nagu väidavad viimased teated ? Kuivõrd neid aga usaldada võib ? Mõtlen sellele vahetpidamata . Võitlus ähvardab lõppeda enneaegselt . Aeg ei tule mulle vastu . Väejuht jääb üksi , valitseja lahkub nagu kapten laevalt viimasena . Kas nõnda kaon minagi ajaloo voogudesse ? Pööran ennast raskelt toolil , toetan pea kätele . Küünlaleek võpatab laual otsekui unest ärgates . " Sa näed välja väga väsinud , " ütleb Anna . Ta ise on ka muserdatud vintsutustest , millel ei paista lõppu . Vaikime , mõlemad ametis oma mõtetega . Siis kergitan pead , ütlen : " Kui meie ešelonid siin kinni peeti , saatis Kappel Tšehhoslovakkia korpuse ülemale kindral Jan Syrov ? le kirja , et selline teguviis on Vene armee solvamine ... " " Tubli mees see Vladimir Oskarovitš , " on Anna liigutatud . Lisan mõru muigega : " Ja Kappel kutsus tšehhi kindrali duellile . Too lubaski väljakutse vastu võtta . Aga alles siis , kui kõik tšehhid ja slovakid on Siberist kodumaale saadetud . " Transport oli meil algusest peale katastroofilises olukorras . Seda ei õnnestunudki korralikult käima saada , liitlaste abi seisis jaamades ja liikus väga vaevaliselt lääne poole . Nüüd oli siis liiklus lõplikult lakanud . Ummistunud raudtee ei jõudnud läbi lasta seda tohutut rongide voori , mis liikus punaste eest ida suunas . Meie rongid tulid viimastena . Oli ette näha , et niisuguse tempo juures ei hakka me liikuma niipea , kui üldse hakkame . Läänest saabus aina juurde põgenike ronge , need lükati kõrvalteedele , kui andis veel kuhugi lükata . Enamasti ei andnud , tee oli lihtsalt täis . Loogika oli lihtne ja võigas : venelastel pole edasipääsuga kiiret , nemad on oma kodumaal ! Kuid bolševikud , kes surusid Lääne-Siberist laviinina peale - kas neid huvitasid tšehhid , poolakad , serblased , ameeriklased , rumeenlased , itaallased ? Ei , punaste mauserid ja kuulipildujad ihkasid just meie , vene valgete verd ! Revolutsioonil pole mõistust ja kodusõjas ei tunta halastust . Siin on valla päästetud ürgsed instinktid , võidutseb hirm , terror ja kaos . " Kappel -jälle see sakslane ! " ütles nurisedes mulle kasakakindral Volkov , keda kutsuti Vanka- Kainiks . Jah , minu rindejuhatajal on võib-olla tõesti saksa nimi , ehkki ta on eestlane . Seitsmeteistkümnendal aastal , kui ma olin Musta mere laevastiku juhataja , hakkasid Sevastoopoli sadama nõukogu liikmed nõudma , et ma vallandaksin ohvitserikohtadelt kõik saksa perekonnani- mega mereväelased . Ma ei teinud seda . Venemaal on nii palju saksa nimega inimesi , kes kõik töötavad tublilt isamaa hüvanguks , vahest veel rohkemgi kui vene perekonnanimega kodanikud . Lõpuks nõukogu arvestaski mu vastuväiteid . Kui Kappel on Krasnojarski all tõesti puruks löönud punaste eelväed , võib rinne mõneks ajaks stabiliseeruda . Kas või natukeseks ajaks . Sõjajumal võib tuua asjade käiku ka täieliku pöörde , ajalugu on täis ootamatusi . Seda ei maksnud siiski unustada . Sõjaõnn võis pöörata meie kasuks , me võisime veel midagi ette võtta ... Algul ma Kappelit ei tundnud . Kuid olin temast kuulnud juba Harbiinis . See oli tema , kes asus kohe kodusõja esimestel päevadel energiliselt Volgamaal vabatahtlikke organiseerima ja tõusis lühikese ajaga Esimese Vabatahtliku Maleva komandörist Samaara Rahvaarmee juhatajaks ning võttis punastelt ära mitu linna , teiste hulgas ka Simbirski . Räägiti , kuidas ta läks bolševike turmtules ohvitseriroodude eesotsas rünnakule : selg sirge , pabeross suus , käes ratsapiits , millega peksis karikakraid . Nägin temast ajalehes prantsuse korrespondendi tehtud ülesvõtet , millel surmapõlgav polkovnik oli jäädvustatud , piits käes , frentši rinnataskus kimbuke karikakraid , all kiri : " Kuul peab kummardama vene ohvitseri , mitte vene ohvitser kuuli ees . " Ma polnud temaga isiklikult kokku puutunud , kuid tema vägedele antud käsud kõnelesid , et Kappel peab lugu täpsusest , korrast ja distsipliinist . Minus ärkas sügav sümpaatia ja lugupidamine selle ohvitseri vastu . Novembrikuus 1918 määrasin ta Kolmanda armee juhatajaks . Veebruaris või märtsis , kui ta väeosad olid viidud reservi ja ta minu juurde sõitis , vestlesin temaga kaua ja veendusin , et see on üks meie kõige väljapaistvamaid noori väejuhte . Me jutt sobis , me mõistsime teineteist üllatavalt hästi . Ma kutsusin ta oma soomusrongi lõunale . Ka Anna Vassiljevnale Kappel meeldis . Nad leidsid kohe ühise keele , nende ühine kokkupuutepunkt oli muusika . Kuulda saanud , et Anna neiupõlvenimi oli Safonova , tema isa pianist ja klaveriprofessor , unustas Kappel söömise , ajas silmad suureks ja pöördus üle laua naise poole : " Kas teie , armuline proua , olete siis kuulsa Vassili Safonovi tütar ? Omal ajal kuulsin teie isa mängimas Peterburis , ta esitas midagi Tšaikovskilt , ja Skrjabini sonaadi . Mulle jättis see kontsert väga tugeva elamuse . " Anna palged lõid õhetama . Mul oli hea meel , et tal oli peale tüütute olmeasjade ja sõja võimalik ka millestki muust rääkida . " Mulle isiklikult meeldib Tšaikovski rohkem . Eriti ta Esimene klaverikontsert , mis on nii voogav ja vägev . " " See on tõepoolest ilus ja vaimustav , " tunnistas Kappel . Märkasin , kuidas õrn pilveke , mis oli vahepeal ilmunud naise näole , sealt haihtus . " Mina aga eelistan Skrjabinit . Ta on teravam , tänapäevasem , moodsam - kui niisugune sõna on siin omal kohal . " Anna naeratas soojalt , äratundvalt . " Skrjabin oli minu isa õpilane . Mäletan , kuidas isa temast rääkides ei jätnud kunagi lisamata , et Saša Skrjabin oli juba tudengina kandiline ja rahutu , teistest erinev , tulvil romantilisi tunge ja müstitsismi . Isa lootis temast palju . " Ning Vassili Iljitš ei eksinud , " tähendasin mina . " Skrjabin on vene Wagner , " arvas seepeale minu armeejuhataja . " Nagu ta ise , on ta heliloomingki rabe , ärev , heitlik , mõjutatud dekadentsist , " selgitas Anna , kes oli oma sõiduvees . " Mõnikord kostab meloodiast , milles ei puudu ju teatav laulvus , läbi kurjakuulutav hoiatus . " Või koguni ennustus , " lisas Kappel . „ Iga tahes vastab see muusika hästi meie julma sajandi meeleoludele . " Seltskond vaikis rusutult , eestlase sõnad tõid meid halastamatult tagasi tänapäeva . Teenijad viisid ära taldrikud , millelt olime söönud rassolnikut . Toodi raguu . Märkasin , kuidas mu adjutant piilus altkulmu uudishimulikult , otsekui uskumatult Kappeli poole : ah et siis selline ongi too legendaarne sõjamees ! Juhtisin oma armeejuhataja tähelepanu tema kui väejuhi tegevuses mõnele seigale , mis minu meelest meenutas partisanlust . " Just nii , Teie Kõrgeausus , olen süüdi . " Ta naeris rõõmsalt ja pisut pilklikult , mis , nagu olen märganud , on üsna omane sealtkandi inimestele ; sama joont olin täheldanud ka parun Tolli juures . " Mis teha , kui akadeemilised sõjapidamisviisid on nii jäigad ja paindumatud . Mul pole lihtsalt võimalik iga operatsiooni plaani täpsustada ja kooskõlastada kõrgemate staapidega . Olukord muutub ju väga kiiresti , eriti kodusõjas , kus mõnikord rinnet kui seesugust pole olemaski , kus peab sõna otseses mõttes otsustama silmapilk , mida teha . Meie rinne on praegu kohutavalt pikk ja ma ütleksin , lõtv . Seal tuleb igaks ootamatuseks valmis olla . Edu on võimalik saavutada ainult liikuvate , mobiilsete üksustega . Punased meie vastas on , muide , väga õpihimulised , kasutavad umbes sama taktikat . " Olin elanud juba aastaid Kanada suures , mõnikord pagulaseestlaste pealinnaks nimetatud linnas , kui sain seal kokku Mihkel Väratiga , oma kolleegiga sakslasteaegsest Tallinnast . Ta oli tulnud ootamatult külla Kaplinnast , kuid muidugi mitte minule , sest olin temast ligemale paarkümmend aastat noorem ja meie kokkupuuted Pika tänava toimetusemajas olid piirdunud enamasti vaid lühikeste vestlustega . " Miks ei ole Tipner viimasel ajal väravas olnud ? Millest tuleb , et Kreegil kuul enam suuremat ei lenda ? " oli mulle Värati toonastest küsimustest meelde jäänud . Ma vastasin õhinal , ühest küljest kõrvust tõstetuna , et minusuguse praktikantreporteri arvamusi teada taheti , teisalt pisut solvunult , et ta minuga ainult spordiasjadest rääkida hoolis ja sõnaahtraks muutus , kui ma jutuainet laiendada püüdsin . Ometigi olid mu huvid üsna laialdased , mis sellest , et kirjutasin peamiselt spordisõnumeid ja kohalikke päevauudiseid . Värati oli siseuudiste toimetaja , kuigi teati , et tegelikult ihkas ta katusealusesse " tuvipuuri " , kus pesitses kultuuriosakond . Sinna ei olnud ta mingil põhjusel mahtunud ja kuuldavasti põdes sellepärast tuska , kuigi kultuuriosakonnas sugugi suuremat palka ei makstud ja rahal tol ajal nimetamisväärset ostujõudu polnudki . Minuga võttis kauge külaline kontakti alles seejärel , kui oli helistanud mitmele teisele , keda ta oma paremateks tuttavateks pidas , kuid telefonitorust - nagu talt hiljem kuulsin - oli talle jahedavõitu hoovust kõrva puhunud ja edasine kuidagi piinlikult õhku rippuma jäänud . Siis astus ta lõpuks ühendusse ajalehetoimetusega , kus ma töötasin , ja küsis kobavalt pinda sondeerides , kas ma teda nende pikkade aastate tagant üldse mäletan . Muidugi mäletasin ja olin taaskohtumisest koguni elevil , sest pisut tõre ja mõneti kentsakas Värati meenus mulle millegipärast sagedamini kui mõnedki teised , kes olid vanasti palju lähedasemad olnud . Värati oli jäänud nagu mosaiikmõistatuseks , mida ma ei suutnud kokku panna , ja see vaevas mind mõnikord tagantjärele , kuigi selleks mingit loogilist põhjust polnud . Ta oli nüüd mu tagasihoidlikus poissmehekorteris kõigepealt seinapildid üle vaadanud , paaris kohas ka mõneks hetkeks seisatanud ja silmi kissitades signatuure uurinud . Need olid kohalike eesti kunstnike tööd , peamiselt kingitused selle eest , et olin nende näitusi või muid ettevõtmisi ajalehes populariseerinud . Hinnangut anda ma neile ei osanud . Seda võis ikkagi teha vaid asja- tundja või keegi , kes end selleks pidas , ja nende hulka , nagu teadsin , kuulus ka Mihkel Värati . Suurematest keskustest eemal elades kirjutas ta ometi aeg-ajalt kunstiteemadel väliseestlaste kultuuriajakirjades . Teda tunti asjaomastes ringkondades , kuid tunnustati mõningate reservatsioonidega , sest tal ei teatud mingit kunstiteadlase diplomit olevat ja ta oli Eesti ülikoolis vaid põllumajandust õppinud . Samuti ei vallanud Värati kunstiarvustajate erikeelt , kus abstraktne mumbo-jumbo vähegi mõistetava tõetera lämmatas . Ta kaldus olema otseütleja , õnneks mitte õelaloomuline , kuid ikkagi nagu aus kündja , kelle ader teinekord väga omapärased vaglad pealispinnale tustis . Künnimehe moodi nägi ta pisut väljagi- luidravõitu , kuid õlakas vanamees , kelle jäsemete sitkus laskis end aimata ka kuuevarrukate ja püksisäärte varjust . Sooja maa päikesepruunistus rõhutas juuksepahmaka heledust - võta kinni , kas blondi või halli - ja ta nägu oli kortsus omapärasel viisil . Mitte nagu triikimata pesu või närbunud õunapabul , vaid pigem justkui sügavajooneline geomeetriline muster pärgamendil . " Sa oled kõvasti muutunud , " ütles külaline , kui ta oli pildid üle vaadanud ja mind ennast viivuks uurima jäi . " Minu mälus olid nooruke sale spordipoiss , kuid nüüd oled juba vatsakas keskealine isand . Aga mina olen ikka veel endist moodi , kas pole tõsi ? " Ta ei küsinud seda sugugi naljatoonil , vaid kuidagi suurustavalt , ja ma pidin tunnistama , et tal on omast kohast õigus . Vana mees oli ta minu meelest olnud siis , kui teda esmakordselt kohtasin , ja niisama vanana tundus ta mulle nüüdki . Ma ei väljendanud oma nõustumist aga siiski sellisel lõõpival viisil , kuigi ta hinnang minu muutumise kohta puudutas mind pisut . Mitte edevuse pärast , vaid sel põhjusel , et see .. keskealine " pani minus järjekordselt nagu häirekella kõlisema : sa pead muudatuse tegema enne kui on hilja . Seda ei tohi enam päevast päeva edasi lükata ! " Aga ameti poolest oled jälle sina minu asemel endiseks jäänud , " sõnas Värati nagu lepituseks . " Mitte enam väga kauaks , " ütlesin , sest muidu poleks alarmikrapp mu meelekohtade taga oma plärisemist lõpetanud . Ja siis ma seletasingi Väratile , mida ta vististi ka ise teadis , et pagulaslehe tegemise amet ei vii kuskile välja . Päev pikk , dollar lühike , ja kui vanaks jääd , pole õiget pensionigi loota . Üle keskealistele siin maal nii naljalt tööd ei anta ja seepärast on viimane aeg lehe juurest lõpparve võtta . " Mida sa kavatsed siis tegema hakata ? " " Mul on paar rauda tules , " ütlesin . " Küll sootuks teisel alal , aga ega ma kirjutamist täiesti maha jätta kavatse . " " Ahaa , nagu minagi . " Muidugi oleks tulnud nõustuvalt noogutada ja jutt sinnapaika jätta , sest see oli mul väga isiklik ja kahtlane asi , aga vist kõhkluste tõttu ja lootusest julgustust kuulda tõingi välja oma romaani kirjutamise salamõtte . " Oled ehk juba proovigi teinud ? " tahtis Värati teada . " Kus sa sellega . Leht võtab kogu aja ja energia . Aga teisest küljest on just lehetöö mind inimesi tundma õpetanud . " " See tunne võib petta , " ütles Värati halastamatult . " Inimene on keeruline olevus ja täiesti tundma ei õpi teinekord iseennastki . Ajakirjanikul on see oht , et ta võib ilukirjandusele üle minnes tegelikult vaid ajakirjandust teistsuguste vahenditega jätkata , ilma et ta seda ise taipaks . See on aga vale , sest siis ei tule kunsti . Kunsti piirjooned peavad olema ähmased . Siin ei ole tooniandjaks faktid , vaid nüansid , varjundid ning hoovused . " Kõik , mis ta ütles , võis ju tõsi olla , eks ma olnud ka ise pisut selles liinis mõtelnud . Aga ega siis kõik romaanid pidanud mingid hägused unenäod olema ja kunsti vääramatut definitsiooni polnud ma kuskilt kuulnud ega lugenud . Nii palju siis julgustust . Ma ei hakanud siiski vaidlema , vaid küsisin , nagu seda tegelikult juba kohe tegema pidanuks , mida Värati ise plaanitseb ja kuidas ta elu on kulgenud . Ta rääkis oma aeglasel ja katkendlikult moel , et on hiljuti pensionile läinud ja nüüd seal Kaplinnas päris üksi jäänud . Naine sumud paar aastat tagasi , lastel oma elu mitmel maal laiali . Kuna nüüd vaba aega piiramatult käes , tulnudki ta vaatama , kuidas selles eestlaste pealinnas elatakse . " Aga esimese valuga põgenesid Eestist Rootsi , " meenus mulle . " Jah , kuid seal läks elu kõhedaks , eriti seejärel , kui Rootsi valitsus balti leegionärid venelastele välja andis . " Värati vaikis seejärel , ja kui ma ta ümberasumise üksikasju teada tahtsin , tuli kõike visalt nagu roostetanud naelu pehkinud plangust välja kangutada . Ta ütles , et Lõuna-Aafrika Vabariigis olnud üksvahe kooliõpetajate nappus ja neid hakatud ka Euroopa põgenike hulgast otsima . Nii pääsenudki ta oma perega Kaplinna . Ma olin sellest värbamisest ennegi kuulnud ja teadsin , et üks teine eestlane oli seda võimalust kasutades päris kenakest karjääri teinud . See episood huvitas mind kui ajakirjanikku , aga kui ma palusin , et Värati sellest lähemalt jutustaks , ja valmistusin koguni märkmeid tegema , ütles ta kärsitult : " Ah , sellest ei tulnud mul midagi välja " , ja muutus seejärel täiesti tõrksaks . Ma ei hakanudki siis enam edasi pärima , sest oskasin umbkaudu aimata , milliseks põrguks võisid lapsed , julmad nagu igal pool , teha selle veidrikust koolmeistri elu , kes kohe Rootsist tulles võis ehk kohaliku keelegagi vaid üle kivide ja kändude hakkama saada . Ta ütles viimaks , et oli teinud kehalist tööd , mida minu eksiarvamusel Lõuna-Aafrikas ainult mustad tegid . Sellest jätkunud , et lapsed koolitada ja soetada kodu , mis olevat nüüd , kus ta seal üksinda elab , küllaltki avar , kuid kunsti jaoks ikkagi kitsas . " Kunsti jaoks ? On sul siis nii palju kunsti ? " " Ikka on kah . Vähemalt poolsada arvestatavat asja , " ütles Värati . " Isegi kaks Kristjan Rauda ja üks Võerahansu . Lisaks veel Akbergi , Vabbet ja mitmeid teisi . Wiiraltid tuli anda Eestist põgenemisel paadimehele . Ka Kitse olen kogunud , kitši mitte . Aga seinaruum jääb napiks . " Mulle tundus , et see väike sõnamäng polnud otsitud , vaid spontaanne , ja et ta just samaaegselt pilgu minu seinal sentimentaalitsevatele kaskedele ning rukkihakkidele heitis , võis ka juhuslik olla . " Selline kogu peaks sul ju tegelikult muuseumi kuuluma , " arvasin . " Kus meil see muuseum on ? " küsis Värati ja ma ei teadnud talle vastata . Meie jutt lõppes sellega , et lubasin anda ta järgmisel päeval Eesti Kultuurisõprade Seltsi hoole alla . Selle liikmed tutvustavad talle kindlasti kohalikke muuseume ja kunstinäitusi ning korraldavad ehk ka kokkutuleku , kus kaugelt tulnu võiks mingi loengu pidada . Värati oli nõus ja ütles , et ta ei teadnud varem sellisest seltsist midagi . " See on pooleldi eraviisiline ring , " seletasin . " Peamiselt naised . Väga huvitavad naised . Mitte just enam kõige esimeses nooruses , aga mõned nendest ka üsna nägusad . " " Mulle on nägusad naised alati meeldinud , " süttis Värati särama ja talle tuli nagu mingi uus eluvaim sisse . Mulle meenus äkki , et vanasti Tallinna lehetalituses olid mõned tüdrukud rääkinud , kuidas toimetaja Värati , see nende meelest pisut tobeda olekuga onu , neile külge lüüa katsunud . Küll kõigiti sündsuse piirides , kuid ikkagi niivõrd kangelt ja kandiliselt , et see ei pannud neid meelitatult kihistama , vaid kasvatamatult turtsatama . " Siis on tore , " ütlesin nüüd ja lootsin läbi mõningate kahtluste , et Kultuurisõprade Seltsi daamid teda lahkemalt kohtlevad . Suures eestlaste keskuses tegutses igasuguseid ühinguid , seltse ja huvigruppe välisvõitluse keskorganisatsioonist koduste roosikasvatajateni ja sõjaveteranide liidust pitsiheegeldajateni , kõigil eesmärgid kindlaks määratud ja tegevuspiirid välja mõõdetud . Kultuurisõprade Seltsil oli selles üldkorralduses marginaalsem seisund ja see tegeles asjadega , mida mõnedki kasutuks tühjaks-tähjaks pidasid . Need kahtlejad aga olid eksiteel , sest muidu oleks praktilises ja tulunduslikult meelestatud ühiskonnas tähistamata jäänud mitmegi kirjaniku , kunstniku või helilooja juubelid , eriti kui nad just rahvuslikud suurkujud polnud . Kes teised kui mitte kultuurisõpradest daamid oleksid hoolinud algajate poeetide esmikkogusid mõõdukate poolbakhanaalide või hardunud küünlavalgusõhtutega sisse õnnistada . Ja mis ehk kõige tähtsam - kelle hoole alla oleksid antud need õpetatud külalised , kes vahetevahel tulid kõigist maailmakaartest kutsumusega pidada loenguid eleegilisest distihhonist , atonaalsest muusikast , Goya " mustast perioodist " või teistest asjadest , mis küll peamiselt vaid snoobe ja enesepiinajaid kokku tõid , kuid siiski vaieldamatult kultuuri juurde kuulusid ? Siin tuli ikkagi loota vaid umbes tosinale daamile , kelle tegevuse motiivid moodustasid raskesti lahtiharutatava puntra . Sinna oli põimunud ehk rohkem poosi kui ehtsat huvi ja kindlasti ka paras annus protesti " võitleva kultuuri " vastu , mis oli selle ühiskonna peavooluse lööklauseks , rõhutades loomingu ning poliitilise selgitustöö kohustuslikku kokkukuuluvust . Kui ma kultuuridaamidele , keda ajakirjanikuna päris hästi tundsin , Mihkel Väratit hoolealuseks pakkusin , teadmata õieti , kui kauaks ta suvatseb kohale jääda , oli esialgne suhtumine leigevõitu . Teda ei tuntud , ei osatud kuhugi liigitada . Vaid üksainus eestseisuse liige , keskmise põlvkonna kunstiteadlane , oli ta kirjutisi lugenud ja temagi polnud nende varal kindlat muljet kujundanud . Saime aga siiski kaubale ja külaline koliti kõigepealt hotellist kellegi perekonda elama . Miks peaks pensionärist inimene asjatuid kulusid kandma ? Ta loeng kunstikogudest Eestis ja paguluses meelitas kohale kolmkümmend kaheksa kuulajat ja kukkus tuimavõitu välja , sest lektoril ei olnud mingeid diapositiive selle illustreerimiseks , ning võis märgata , et ta polnud juba kaua enam avalikkuse ees esinenud . Ma kirjutasin sellest lehele kaheveerulise sõnumi ning klõpsasin juurde pildigi , millele Värati veidi kohkunud ilmega peale jäi . Siis tulid mul ette teised tegemised ja ma ei saanud enam mahti külalise ja ta võõrustajate edasist tegevust isiklikult jälgida . Küll aga anti mulle peaaegu päeviti ülevaateid telefoni teel , sest asjaosaliste daamide hulgas leidus paar-kolm , kes selliseid helistamisi harrastasid , eriti kui oli rääkida midagi pikantset , šokeerivat või taunitavat . Seepärast olin üllatunud , kui Värati kohta , kes ju oma loenguõhtul kuiva ja pisut mühakmehe mulje oli jätnud , nüüd kõigiti positiivseid tähelepanekuid tehti : " Tal on Lihavõttesaare kivipuusliku näojooned , kuid indiaanlase abitu kurbus silmades . " - " Kirju lind , mis sellest , et üleni hall . " - " Ah , et igavavõitu ? Ainult sel juhul , kui on olemas selline asi nagu huvitav igavus . " - " Ja mis tähtsust on maneeridel ? Kas me pole juba küllalt kohanud liibitsejaid , komplimendiütlejaid ja käemusutajaid ? Päris värskendav on vahelduseks kokku puutuda ka intellektuaalse eestipärase matslikkusega , kui nii tohib ütelda . " Jah , see päikesest pruun jääkamakas olevat pikkamööda üles sulanud , kui nad samal õhtul üheskoos Eesti Majast proua Mooni juurde edasi läksid ja mõned tagasihoidlikud klaasid veini rüüpasid . Mitte et proua Moon , tuntud eesti ehitusettevõtja keskealine ja lastetusest hoolimata mammaliku olemusega lesk , oleks mingi sinisukk olnud , kuid ta ruumikas eeslinnavillas , kus proua nüüd täiesti üksinda elas , olid kultuuritegijad alati teretulnud . Selle meelelahutusruumis tehti teatriproove ja korraldati etendustejärgseid olenguid . Seal käis puhuti koos ka " kultuurikogudus " , nagu daamid suvatsesid nimetada neid kitsamatel teemadel arutlusi , mida avalikult ei reklaamitud , vaid kuhu valituid nagu kõrvust kõrvu kanduva tam-tamiga kohale kutsuti . Seal siis oligi avastatud , et Mihkel Väratist , kui ta end lõpuks avas - mis ikka imestada , et see aega võttis , ta oli ju kaua eestlastest eemal elanud - , hakkas nii palju huvitavat välja voolama . Õhtu õhtu järel paelus ta paariteistkümne kuulaja tähelepanu mitte ainult kunstijutuga ( oma isiklikku kunstikogu ta enam üldse ei maininud ) , vaid võis üle kultuurivaldkonna piiride astudes rääkida ka eestlaste põgenikelaevade vintsutavatest reisidest Rootsist Aafrikasse , bantude erootilistest riitustest , suguharude vaid tänasele päevale elamise mentaliteedist . Ta kõneles buuride teokraatlikust elukorraldusest , mis tavapärasest demokraatiast suuremat ei hoolinud , ja nende mõningatest ühisjoontest eesti maainimestega . Eriti hoogu sattunud ta voortrekkeritest rääkides , kes põgenesid möödunud sajandil oma härjavankrites Kapimaalt , võideldes visalt nii mustade kui ka inglastega . Väratil oli kerge r-i põristamise defekt , mida võis vaid aimata , kui ta näiteks tutvustades oma nime nimetas , kuid mis tuli päris ootamatu ürgsusega kuuldavale , kui ta sellest kolmetõkkelisest " voortrekkerist " üle ragistas . Sellest saigi talle sõbralik hüüdnimi Voortrekker , mõistagi ainult siis , kui temast tagaselja räägiti . Uus aasta ei olnud veel kahte tundigi vana , eemalt , linna kohalt sähvatas aeg-ajalt taevasse mõni hilinenud rakett ning šampuseaurud värvisid laotuse roheliseks . Võsa vahel lookleval maanteel oli vaikne , mitte ükski auto ei rikkunud kiirel sammul linnast eemaletõttava poisi rahu . Öö polnud külm ja poiss tundis end õige mõnusalt . Ta oli kaine , kuid armunud . Lund oli sellel aastal vähe , aga natuke siiski , ja kirmetis krudises poisi jalge all . Rohkem polnud midagi kuulda . Poiss sammus õige väledalt , jälgi temast maha ei jäänud , sest lumi polnud kohev , vaid jäine ja kõva - nagu õhuke nahk asfaldi külge kleepunud . Poiss läks vaatama oma tüdrukut . Või - kas see on just kõige õigem sõna ? Poisil polnud ette näidata mingeid dokumente , mis oleksid kinnitanud tema õigust tüdrukule . Ta ei olnud tüdrukuga abielus , loomulikult ka mitte kihlatud - kes see tänapäeval ikka on ? Võiksin lisada , et poiss polnud ka tüdrukut ostnud , aga milleks ikka tõsiste asjade üle ilkuda . Ja et asi oli tõsine , selles polnud kahtlust , poiss oli surmkindlalt veendunud , et tüdruk kuulub talle . Tüdruk oli surmkindlalt veendunud vastupidises . Tegelikult olid nad klassikaaslased ja õppisid keskkoolis - viimast aastat . Seega abituriendid . Pärast kooli lõpetamist tahtis poiss minna õppima raadioasjandust , ja tüdruk saksa keelt . Aga muide - see pole tähtis . Igal juhul - hetkel , mil uus aasta kaks tundi vanaks sai , oli poiss teel tüdruku poole . Tüdruk elas linnast väljas , mitte kaugel , ja päeval sai tema juurde sõita bussiga , mis käis õige sageli , seega polnud tegemist mingi kolkaga . Tüdruk ei olnud teistest inimestest ära lõigatud , tal oli telefon . Tema vanematel oli auto . Poisil autot polnud , bussijuhtidel oli öösel vaba aeg , seega pidi ta minema oma tüdrukut vaatama jalgsi . Aga mis see mõni kilomeeter mehele teeb , pealegi kui mees on tahtmist täis ja reibas . Miks ta tüdrukut vaatama läks ? Teda polnud kindla peale kutsutud . Ta polnud ka purjus ega kavatsenud loomulikult hakata tüdruku ukse taga lällama ja viina norima . Poiss arvas , et teeb tüdrukule väikese üllatuse . Vahest mõlkus tal kusagil südamesopis ka mõni egoistlik plaanike - et äkki tüdruk kutsub ta tuppa ja siis , kusagil nurga taga , nad suudlevad . Poiss polnud oma tüdrukut veel kunagi suudelnud . Mis ei tähenda , nagu olnuks tema kirg platoonilist laadi . Lihtsalt tüdruk ei andnud talle võimalust . Aga uusaastaööl võib ju ime juhtuda ! Parajasti hakkasid alevi esimesed hooned paistma . Poisi süda lõi nüüd eriti tugevalt . Keegi köhis ja hõikas talle head uut aastat . Poiss kiikas hääle suunas . Joodik õiendas kuuse all oma häda . Poiss soovis talle jõudu . " Tarvis , " vastas joodik asjalikult , tõmbas püksiluku kinni ja jooksis tuigerdavate sammudega poisile järele . Sai kätte ning sättis end tema kõrvale astuma nagu vana sõber . " Jah , " ütles joodik , " need kuradi puud siin tee ääres tuleks maha võtta , see on ju selge . Iga aasta sõidab mõni end siia sodiks , sa vaata , miuke kurv siin on ! Tuleb linna poolt ja trah ! pea lõhki ja toss väljas . Mis me , kurat , hoiame neid puid ! Inimene on ikka tähtsam kui mõni nott . Oleks mul üks hea saag , ma tõmbaksin raisad ise maha , andku kohtusse , ma ei karda . Pangu vangi ! Mis mul vangis viga ? Prii kroonu leib ja kroonu voodi . Kurat , noored mehed saavad surma , üks teise järel , nagu vabrikus liinil ! Või mis ? " Poiss ei osanud midagi kosta . Ta ei peljanud joodikut , ehkki on ju loomulik , et südaöösel võsast väljaroninud purjus mees peaks teatavat kõhedust tekitama . Aga näis , et joodik on heasoovlik . Ta valutas südant mõttetut surma surevate uljaspeade pärast ning oli valmis end teiste heaks ohvriks tooma . Seega polnud tõenäoline , et ta ootamatult poisile kallale kargaks , maanteele pikali paiskaks ja jalgadega tümitaks . Seda polnud karta ! Kuid heale südamele vaatamata oli joodik räpane ning kole , haises viina järele . Poiss ei tahtnud temaga vestelda . Joodik aga tuli kõnelemisega ka üksi toime . " Sa ju tead Aleksandrit ? " küsis ta ning jutustas vastust ootamata : " Käisin tal alles eile külas . Küll on , kurat , otsa jäänud . Omal ajal ta oli ju kaugushüppaja , tal olid isegi karikad kodus , ja ma ütlen , et kui ta oleks haridust saanud , siis ta oleks võinud ka olümpiamängudele minna . Aga ta oli vaene poiss , kust sa siis seda võtad ? Töö tahab tegemist , naine toita , lastekari vingub kah , nii see jäi . Või mis ? " " Kas te elate siin lähedal ? " küsis poiss , et midagi öelda . " Ei , ei , " vastas joodik ebamääraselt . " Ma olen hoopis ... kaugelt ... teisest otsast ... " Joodik lõi käega ja sülitas . Seejärel hakkas ta kõnelema metssigadest , kes olid sel aastal palju pahandust teinud . Õigemini küll juba eelmisel , täpsustas ta kohe ja naeris valjusti , nii et koerad haukuma hakkasid . " Koerad mind ei salli ! " ütles joodik kurvalt . " Tunnevad ! Nad on targad loomad . Nad saavad kõigest aru . Nad mäletavad ! " Need sõnad tundusid poisile salapärased . Mida tunnevad ? Mida mäletavad ? Kas on joodik saatnud kunagi korda kurja teo koerarahva vastu ? Uputanud kutsikad ? Tapnud truu , kuid vanaks jäänud teenri ? Poiss oleks tahtnud seda küsida , kuid joodik ei andnud talle mahti , kõneldes aina , enamasti mingitest poisile tundmatutest inimestest nagu näiteks ühest Oskarist , kes oli viiekümneaastaselt oma lapselapselt mumpsi saanud ja sellesse surnud . " Ta maeti nende Kuldnokkade kõrvale , " ütles joodik . Siis aga jõuti tüdruku majani . Poiss peatus värava taga , süda kloppis , nagu vahustataks mune . Ainult et vahu asemel tekkis higi . Poiss tundis , kuidas jalad sokkides märjaks muutuvad . Ka joodik peatus ja avas värava . " Siia või ? " küsis ta teenistusvalmilt . Poiss seisis ootamatult raske valiku ees . Üheltpoolt tundus talle intrigeeriv see võimalus ilmuda oma tüdruku ette koos tundmatu paadialusega . Ta kujutas ette tüdruku jahmatust . Selline kaaslane lisaks poisile kindlasti värvikust ja pahelisuse kõditavat võlu ! Samas oli selge , et koos pätiga teda tuppa ei kutsutaks , ning sedasi jääks saamata ka suudlus . Muidugi , lootused sellele olid õhkõrnad , aga ikkagi ! Ja kuna poiss oli praktilise meelega ega hoolinud niivõrd tüdrukule mulje avaldamisest , kuivõrd just millestki maisest ja matsuvast , siis teatas ta joodikule üsna karuselt , et läheb aeda üksi . Joodik nõustus sellega otsekohe , kuid järgnes poisile ikkagi nagu kaitsev vaim . " Ma lähen siia majja sisse ! " ütles poiss . " Sina mine oma koju ! " " Oh ... mis ma sinna ... " ohkas joodik . " Ma lähen ajan koerakesega juttu . " Ning ta sammus aia sügavusse , kus oma kuudi ees lesis suur bernhardiin , kes vastupidiselt joodiku väidetele polnud tema vastu sugugi kuri , vaid hakkas hoopis mehe käsi lakkuma . Ei tea , kas ta tõesti ei tundnud ega mäletanud ? Või ei tahtnud mäletada ? Või ei olnudki see koer ? Aga kes siis ? Poiss leidis samal ajal , et on teinud kõik võimaliku joodiku eemaldamiseks , ta ei saanud ju hakata tüdruku hoovis maadlema ning pätti vägisi aiast välja tõukama . Pealegi polnud joodikut koerakuudi juurest välisukse juurde näha . Poiss helistas kella . Avama tuli tüdruk ise . Poisil kohises peas veri . " Tere , " ütles ta tehtud reipusega . " Head uut aastat ! " " Head uut aastat ! " vastas tüdruk üllatunult . " Mis sa siin teed ? " " Tulin . " . Jala või ? " " Jala ikka . " Poiss naeratas võidukalt . " Mõnus oli . Ilus öö on . " " Sa oled hull . " Tüdruk haigutas . " Mis sa nüüd teed ? " " Ma ei tea , mis sa ise teed ? " päris poiss . " Ma mõtlesin just magama minna . " " Ahaa . " " Ema-isa juba läksid . Kell on vist pool kolm ? " Poiss vaatas asjalikult kella . " Juba kolmveerand . " " No näed . Mis sina teed ? Lähed koju tagasi ? " " Jah ... " venitas poiss . " Tuled ka äkki õue ? " " Ei viitsi . Ma olen unine . " " Kahju . " " Ah , mis seal ikka . " " No näeme millalgi . " " Koolis näeme . " " Õige jah , " nõustus poiss ja naeratas . " Head ööd siis ! " " Head ööd ! " Tüdruk pani ukse kinni . Poiss läks kiiresti väravast välja ja hakkas vilkalt kodu poole astuma , püüdes näida eriti rahulolev , sest oletas ( ja lootis ) , et tüdruk teda aknast jälgib . ( Ei jälginud . ) Tegelikult ta rahulolev polnud , pigem vastupidi . Ta kordas omaette sõna " kurat " , ning kui oli selge , et tüdruk teda enam näha ei või , jäi seisma ja põrnitses mõtlikult maanteed , käed taskus , püüdes aru saada , kus ta küll oli jälle vea teinud , et suudlus saamata jäi . Samal ajal hammustas joodikut koer . " Ai , ai ! " karjus joodik ning jooksis aiast välja . Tüdruku nägu ilmus aknale ja saatis pilguga põgenevat pätti . Siis oli kõik vaikne . Koer võttis tasahilju endal keti kaelast ja tõusis lendu . Tema sisse oli pugenud vanatühi . Uusaastaööl on kurjad vaimud alati liikvel . Vanatühi tõusis kõrgele majade kohale . Ta oli tüdinenud koeranahast ja ihkas väärikamat kesta . Ta nägi kolme inimest . Poiss lonkis aeglaselt linna poole , joodik oli end taas tühjendama asunud ning kõikus laternaposti najal . Tüdruk tegi oma toas aset . " Mulle meeldib see neiuke , " leidis vanakuri . Bernhardiin laskus tagasi lumele ja jäi kuudi ette siruli , keel ripakil ning silmad hägused . Vanatühi oli tema seest lahkunud ja koeral oli tunne , justkui oleks talle jalgrattapump suhu torgatud ning sellega osa õhku pluss pool sisikonda välja imetud . Ta lõõtsutas ja pööritas silmi . Vanatühi aga oli selleks hetkeks juba tüdruku nahka pugenud . Mõnuga puudutas ta seestpoolt tüdruku noori rindu . Siis surus ta nina vastu akent ja mõtles hoolega , mida kurja veel teha nende väheste tundide jooksul , mis kukelauluni jäänud . Helises telefon . See oli poiss , kes helistas putkast , et parandada veel seda , mida võimalik . " Halloo , anna andeks , ma loodan , et sa ei maganud , " rääkis ta lõbusalt . " Ei maganud , " vastas vanatühi . " Ma mõtlesin , et saaks homme kokku . Või õigemini juba täna . " Poiss naeris nagu joodik varem . Sarvik naeris ka . " Põrgus või ? " küsis ta . " Mida ? " päris poiss . " Halloo ! Oled see sina ? Kellega ma räägin ? " " Vanapaganaga , " vastas va kuri ning kuulas naudinguga poisi hirmunud hingamist . " Lähme , " ütles vana hunt . Kari asus teele . Mets polnud siit kaugel ja vanapagana lõhn oli huntidele sõõrmeisse jõudnud . See ajas neil karvad turri ja vere kihama . Ei ole vanasarvikul õigust maa peal kooserdada , seda teab iga susi . Ja nüüd olid nad teel . Kiirel hundikapakul jõudsid nad kümne minuti pärast tüdruku majani . Kõik aknad peale ühe olid pimedad . Hundid nägid toas istuvat tüdrukut , kes rääkis telefoniga , näol vallatu ilme . Põskedes võbelesid naerulohukesed , juuksed langesid paljastele õlgadele . Nooremad hundid tegid bernhardiinile tasakesi otsa peale . " Hargneme , " ütles vana kriimsilm . Hundid piirasid maja sisse . FILTRITA " CAMEL " Naine tuli koju hommikul pool neli . Olin tema ootamisest väsinuna magama jäämas , kui ta uksest sisse astus . Minu uneseguse küsimuse peale " kust tuled , kallis ? " vastas ta , et käis oma endise koolivenna Lääsi Andrese autoga sõitmas . Nad olid koos koolipõlve meelde tuletanud ja oma praegust elu analüüsinud . Ka Andresel olevat palju eksistentsiaalseid probleeme nagu talgi . Selle jutu peale ärkasin üles , sest mul tekkisid teatavad kahtlused . Et tekkinud olukorras selgusele jõuda , provotseerisin vahekorda . Naine oli nõus . Vahekorra ajal leidsin naise juustest lahtisi halliseguseid juuksekarvu , täpselt nagu Lääsi Andresel . Küsisin naiselt , kust said need juuksekarvad tema soengusse . Ta ütles , et nad olevat väheke suudelnud . Mulle oli pilt selge , kahtlused kinnitust saanud . Andsin naisele kõrvakiilu . Ta puhkes nutma ja ütles , et nüüd on lõpp . Kui mees naist peksma hakkab , siis ta ei austavat teda enam , ja kui ei austa , siis polevat kooselul enam mõtet . " Miks sa seda tegid ? " küsisin . " Ma ei suutnud vastu panna , " vastas ta rahulikult , ilma süütunde ja kahetsuseta . " Oli siis hea ? " pärisin edasi . " Ei midagi erilist , " vastas ta ükskõikselt . " Kellega sa mind veel petnud oled ? " tahtsin teada , " nagunii on lõpp , sa võid ju nüüd selle üles tunnistada . " " Aasta tagasi korra Herbertiga . " " Selle mühakaga ! Kus ? " " Tema juures ateljees , peale kevadkarnevali . " " Kus mina siis olin ? " " Magasid kodus . " " Ma lähen löön tal näo üles . " " Praegu kohe või ? " " Jah , praegu kohe ! " Panin riided selga ja läksin lõin sellel mühakal Herbertil näo üles , ta ei hakanud vastu ega kukkunud hädaldama . Tegelikult ei saanud ta vist asjast üldse eriti midagi aru , oli niivõrd unesegane . Kui koju jõudsin , istusin kööki ja mõtlesin , mida nüüd edasi teha . Kuigi olin suitsetamise juba pool aastat tagasi maha jätnud , tekkis mõte suitsu teha . Teadsin , et baarikapis on mul üks filtrita " Camel " . Läksin võtsin selle ja hakkasin köögis suitsu tegema . Juba esimene mahv pani pea ringi käima , teisest hakkas süda pööritama ja kolmas ajas oksele . Aga ma tõmbasin vapralt edasi . Tõmbasin köögis filtrita " Camelit " kui elutegelikkust ennast . Sellesse tegelikkusse kuulus ka see , et naine tagatoas magas täiesti rahulikult . ÜHEJALGSE ÜLESTUNNISTUS Hüppan ühel jalal läbi metsa ja üle põllu kodu poole . Kui tuttav laastukatus paistma hakkab , olengi mõttes juba kodus ja mu keha hakkab kujutluse jõul üha kiiremini liikuma , kuni tunnen , et jooksen . Mina ise olengi juba kodus , vaatan tagasi põllule ja näen , kuidas ma rutuga tulen , teine jalg tagasi alla kasvamas . Kahejalgsena ma sündisin ja üles kasvasingi . Ega ma muidu poleks saanud ülikoolis käia ja abielluda . Ühe jalaga oleks olnud väga raske viis aastat mööda Tartu linna komberdada , olid ju ülikooli auditooriumid üle linna laiali paisatud . Kui õppetöö oleks kogu aeg ühes kohas toimunud , siis ei oleks ka ühe jalaga ülikoolis käimine mingi eriline probleem olnud . Abiellumise koha pealt ma ei oska öelda , kas see oleks ühejalgsena kõne alla tulnud või mitte . Ma ei tea , kui suur on naiste hulgas nõudmine ühejalgsete meeste järele . Minu teada pole seda asja uuritud . Igal juhul kui ma abiellusin , olid mul mõlemad jalad alles . Minu jala mahasaagimist alustas mu naine viis aastat tagasi . Ta arvas , et see läheb tal kergelt , aga ei läinud . Kui ta oli kolm aastat saaginud , nägi mu naine , et üksi ta sellega toime ei tule , ning kutsus oma ema appi . Teravate hammastega kahemehesaega nad sellega lõpuks hakkama saidki . Nojah , mis seal üksikasjadest ikka rääkida . Valus oli muidugi , aga ma pidasin ka vapralt vastu , avaldasin regulaarset ja meeleheitlikku vastupanu kuni viimse veretilgani . Et valu vähem tunda oleks , pidin ennast kuidagi tuirnestama . Selleks jõin ennast iga nädal korra mehemoodi täis . Kui ma ühest jalast ilma olin jäänud , tahtsid nad mu teist jalga ka alt ära saagida . Mõtlesin , et kuni ta mul ikka veel alles on , tuleb midagi kardinaalset ette võtta . Paraku ei osanud ma midagi muud välja mõelda kui põgeneda . Nii ma hüppangi ühel jalal kodu poole . See on kestnud ligi kaks aastat . Raske on küll , mu ainus jalg väsib kiiresti ära ja ma pean sageli teeveerele puhkama istuma . Liigun peamiselt öösiti , sest siis pole vaja kuskilt öömaja küsima minna . Päeval magan metsatukas või põlluserval , et inimesed mind , ühejalgset , ei näeks . Ega terved inimesed ju santi salli ; haletsevad ainult ja tunnevad kaasa , aga seda on räbal tunda ja kuulata . Ma tean , et peatselt jõuan koju . Kõrgematelt kohtadelt tuttav laastukatus juba paistab . Panen siis silmad kinni ja olengi mõttes kodus . Mu keha hakkab kujutluse jõul üha kiiremini liikuma , kuni tunnen , et jooksen . Mina ise olengi juba kodus , vaatan tagasi põllule ja näen , kuidas ma rutuga tulen , teine jalg tagasi alla kasvamas . KUJUNDI POETISEERIMINE Olin ühiselamus . Istusin voodiserval ja vaatasin aknast välja . Toakaaslased Mart , Mati ja Juhan vedelesid voodis ja molutasid niisama . Kui hämaraks läks , hakkas Mati omaette ümisema . See oli nagu itk , pikk ja kaeblik . Kaua sõnadeta , aga lõpuks tulid ka sõnad : " Oh kuis tahaks ära siit / valges laevas sõita / sõrmil rohutirtsu hüüd / uuril kastesära . " Peagi läks ta üle kindlale rütmile , skandeerides neid värsse järjest valjemini . Kui ta lõpetas , olime jälle niisama , igaüks vaikselt omaette . Enne magamaminekut ütles Mart , et ta kirjutas kunagi huvitava luuletuse " Meie , mehed ! " . Ta luges meile selle ette : " Meie , mehed , tulistame alakeha kahuritest / superspermaga märklauda naise jalge vahel . " " Loll ! " ütles sellepeale Mati , " sa poetiseeri kujundit ! Niimoodi ! " Ta mõtles hetke ja luges siis ekstaatiliselt : " Kui süstiknool ma tunglen sinu villa vahel / rookõrred looka vajuvad . " Hommikul rääkis Juhan , et öösel nägi ta kummalist und . Oli näinud , kuidas ta kaktusega vahekorras oli . Ta oli unes väga paljusid taimi näinud ja kõigil olid vulvad küljes olnud , erinevad muidugi . Seal oli olnud ka suur lihav kaktus , potiga laua peal , roheline vulva kutsuvalt vilkumas . Juhan oli astunud kaktusega vahekorda . Oli tundnud korraks orgasmitaolist surinat ja siis edasi ta enam ei mäletanud . Siis oli ta veel näinud , et on Sumatra saarel , kus oli suur raiplill , tumepunane ja paksude lehtedega taim helepunase vulvaga , millel olid purpursed ääred . Juhan oli tahtnud ka raiplillega vahekorda astuda , aga ei saanud , sest raiplill oli väga vastikult haisenud . Juhan ütles , et kui see poleks nii jälgilt haisenud , siis oleks ta kindlasti ka raiplillega vahekorda astunud . Oma järgmises unenäos võiks Juhan näha oma järglasi , kauneid kaktusetütreid . Ja miks mitte ka raiskuläinud raiplillepoegi , sest unenägudes sünnivad ka mõtetest lapsed . EESTI RAHVALAULUD Ootasin sind . Ootasin sind kohvikus kaks ja pool tundi , kella poole üheteistkümnest kuni kella üheni . Algul oli kerge oodata . Pärast esimest tundi muutusin aga rahutuks , siis kärsituks , järjest enam kahtlustavaks . Pärast teist tundi oli valus , vasak näopool kiskus krampi . Harjutasin end mõttega , et sind ei tule . See oli raske , sest kogu mu olemus püüdles su poole . Väeti mõte ei suutnud mu käärivat sisemust rahustada . Akna taga heledal väljakul tantsisid koolitüdrukud lambaadat . Läksin ka õue . Väljas oli detsember , ent päike paistis soojalt . Kevad tahtis hinge pugeda , aga ma tõmbasin kaitseks mantlihõlmad koomale . Liiga vara veel kevadet sisse lasta , ikkagi alles detsember . Jalutasin tänavatel . Inimesed kõndisid mulle vastu ja minust mööda . Ühtegi tuttavat ei näinud . Tundus , nagu oleksid nad kõik endid minu eest ära peitnud . Äkitselt silmasin raamatupoodi . Nagu magnetiga tõmmati mind raskete klaasuste vahelt sisse . " Mida ma nüüd siin peale hakkan ? " küsisin endalt müügileti ääres seistes . " Ei midagi , " vastas mu sisehääl , " katsu hästi rahulik olla ! " Olingi rahulik , kuni märkasin müügiriiulis " Eesti rahvalaule " . Neid oli seal kaheksa köidet , kõigil värviline ornament kaane peal . Erutusin . Tundsin , et pean need kõik ära ostma . Hõõrusin heameelest käsi kokku ja lasin rahvalaulud müüjal ära pakkida . Panin raamatud kotti ja astusin kauplusest välja . Päike paistis vastu nägu . Lasin tal ennast silitada ja mul oli hea olla . Äkki tormasin mööda tänavat ja hüüdsin su nime . Su nimi on ju selline , et venitada saab vaid lõpu i-d . Venitasingi siis ja nii hea oli sedasi karjuda . Kisendasin oma hääle kähedaks , nii et pisarad tulid silma . Ühel hetkel tajusin , et mida kuradit ma karjun päise päeva ajal keset Tallinna linna su nime . Imelik oli kohe vait ka jääda . Nii ma siis hakkasin järjest vaiksemalt ümisema üht ii-dega algavat rahvalaulu : " Iisa-kassil poojad , iisa-kassil poo-jad , seitse poee-ga korraga ; iisa-kassil poo-jad , iisa-kassil poo-jad , üks neist oo-li kutsikas . " Siis jäin vait . Jalutasin veel mööda linna , kott eesti rahvalaule täis . Kuigi oli alles pärastlõuna , tundsin , et minu jaoks on see päev lõppenud . TRUU ABIELUMEES JA TEMA TRUUDUSETA NAINE Ühel hämaral sügisõhtul ütles naine mehele : " Mulle tundus , et mind taheti täna vägistada . " " Kes ta oli ? " küsis mees . " Üks taksojuht . " " Kus see oli ? " " Järve ääres . " " Ma tapan ta ! " karjatas mees , kargas voodist välja ja hakkas selle ümber sõjatantsu tantsima , ise laulis saksa keeles : " Noch ist der Welt voll Rollen , / die wir spielen , spielen . Bum . / Ich will , ich wolle in die Rolle , / in die Töder Rolle volle , / wille-wolle in die Rolle . Bum . Bum . " Seejärel tormas mees minema , kummaski käes terav kööginuga . Kui mees oli läinud , helistas naine teisele mehele , kes elas kõrvalmajas . Teine mees jõudis viie minuti pärast kohale , ütles : " Ma olen hea inimene . " Naine paitas ta pead ja lausus : " Teised räägivad , et sa oled paks ja rumal , aga mina tean , et see ei ole nii . " " Muidugi ei ole , " kiitis too mees takka ja pani pea naise sülle . Umbes veerand tunni pärast ütles naine : " Hakka nüüd koju minema . Ta võib tulla . Oleme ka juba küllalt amelenud . " " Jah , tõepoolest , " ütles too mees ja läks ära . Kui mees järve äärde jõudis , oli juba täiesti pime . Põõsaste vahel seisis kustutatud tuledega auto . Mees läks lähemale ja nägi , et see on takso . Ta võttis noad ühte kätte ja roomas külili ühe põõsa taha , kuhu jäi varitsema . Äkki vilistati . Mees ehmus ja pistis jooksu . Kui mees koju jõudis , ütles naisele : " Mind taheti tappa . " " Kui hirmus , " ohkas naine . Siis heitsid nad magama , olid öö jooksul mitu korda vahekorras ja ärkasid veel palju aastaid hommikuti täiesti väljapuhanuna . Ühel päeval nähti kruvikeerajat mööda teerada tõttamas . Traadist olid tööriistale tillukesed koivad alla tinutatud , need sibasid kiiresti nagu kärbsel . Käsi ega pead kruvikeerajal polnud , küll aga punasest lõngast saba , mis vahetevahel vingerdas . Kruvikeeraja liikus otsejoones , komberdas üle kivikeste ning kahlas lompides - tal puudusid ju silmad , millega ümbrust kaeda ning kuivemat rada valida . Siiski edenes jalutamine õige jõudsalt ning peagi kadus kummaline rännumees heki taha . Mait Märg oli veidra sündmuse tunnistajaks olnud . Ta nõjatus aiapostile ja saatis möödujat pika pilguga , ise heinakõrt närides . Siis alles , kui kruvikeerajast enam varjugi ei paistnud , taipas Mait , et oleks olnud ilus ka naine kohale hõigata , küllap pakkunuks vaatepilt tollelegi huvi . Nüüd oli muidugi hilja , kuid Mait tegi siiski valju häält ja naine tuli uurima , mis mehel viga . " Mida sa ajad ! " pahandas ta , Maidu jutu ära kuulanud . " Kas sa pead mind päris tobedaks või ? Arvad , et ma sind usun ! " Naine lõi käega ja tahtis tuppa tagasi minna , aga Mait ei lasknud . " Jumala tõsi , usu mind ! " seletas ta . " Kruvikeeraja patseeris siit mööda nagu mõni linavästrik . Ei tea , ehk käis patareidega ? Kuramuse peen trikk , igatahes ! " " Kuule , kas sa räägid tõsiselt või ? " uuris seepeale naine ja vaatas Maidule kahtlevalt otsa . " Ikka tõesti läks kruvikeeraja mööda teed ? Ei , ma ei usu ! " Aga Maidul polnudki tarvis naist veenma hakata , sest juba lähenes mööda teed uus külaline - kirju tolmuimejalohv . Sellel saksal jalgu polnud , lohv roomas maona , loogeldes nii , et liiv kahises ja tuiskas . Ussil olid kastanimunadest silmad , mis põrnitsesid taeva poole , ning sadul seljas . " Näed , näed , Siiri ! " hüüdis Mait erutatult . " Veel üks ! " " See on ju päris madu ! " kiljatas Siiri . " Äkki poeb aia alt sisse ? " Tolmuimejavoolik oleks kui Siiri sõnu kuulnud , pööras nina Märgade aia poole ja lähenes hoogsalt . " Appi , appi ! " karjus Siiri , Mait otsis relva , ei leidnud ähmiga midagi muud kui hernekepi ja kiskus selle vääte puruks rebides peenrast välja . Voolik oligi juba aiani jõudnud ja libistas end väledalt värava alt läbi . Siiri põgenes kriisates toa poole , Mait vehkis kepiga , lohv põikles aga osavalt eest ära ja roomas üle õue , kuni jõudis naabri aiani . Sinna , kõrge rohu sisse , ta kadus . " Issand jumal , mis see oli ? " karjus Siiri trepil kikivarvul seistes ja lahkunud boale hirmunult järele vaadates . " Rästik või ? " " Mis rästik , nägid ju et lohv ! " " Kuidas lohv roomata saab ? " " No kust mina tean , eks tal mingi mootor pea sees töötama ... Mõni moodne mänguasi või ? Kurat neid teab . " " Äkki tuleb tagasi ? " hädaldas Siiri . " Mis sa arvad , kas tuleb ? " " Kurat , kust mina kõike teadma pean ! " vihastas Mait . Ta läks ja kiikas ettevaatlikult naabri aeda . Sealt paksude nõgeste ning takjate seest ei torganud midagi silma . " Ma lähen räägin paar sõna Jaagupiga , " ütles Mait . " Hoiatan teda kah . Ehk teab tema nõu , ta ju igavene meistrimees . " Kuid Maidul polnudki tarvis Jaagupit lohvi eest hoiatada , sest kastanisilmne voolik peesitas otse naabrimehe trepil , samal ajal kui Jaagup sealsamas kõrval küünekääridele kleiti selga sobitas . " Armas taevas , Jaagup , mis sa teed ? " küsis Mait . " Mis , kas sina meisterdadki neid ... asjandusi ? Mistarvis ? " " Iga töö tahab tegemist , " vastas Jaagup , halli-mustakirju pulstunud habemega vanamees , kes oli eluaeg tehases treipingi taga seisnud ning nüüd oma isakodus pensionäripõlve pidas . Ta oli tuntud kui osav meistrimees , ikka kutsuti teda televiisorit parandama või viidi ta kätte rikkis triikraud . Aga voolikuid ja kruvikeerajaid polnud Jaagup varem elustanud , see komme oli tal uus ega meeldinud Maidule põrmugi . Juba kakerdasid ka kleidiga käärid Jaagupi õuel ringi , siin-seal vilksatas veel mingeid jalgade ning punnsilmadega esemeid . Ripsmetega telliskivi tuli lausa Maitu nuuskima ning müksas seejuures valusasti pahkluud . " Mis töö see niisugune on ... " õiendas Mait . " Ainult koerus . Palju sa neid juba teinud oled ? " " Seitsekümmend kolm tükki , " vastas Jaagup ja võttis pihku lillepoti , mille sees kasvasid kressid . Ta keerutas potti uurivalt peos ja hõõrus mõtlikult liivapaberiga . " Kudapidi see nüüd õigem oleks ? " pomises ta . " Kuhupoole saba peaks jääma ? Ja mitu silma teha ? " " Mistarvis potile saba ? " nõudis Mait . << Lõpeta see jaburdamine ! Seitsekümmend kolm tükki ! Kus nad kõik on ? " " Laiali jooksnud , " vastas Jaagup ja asus lillepotile silmi sisse raiuma . " Aga kas sa sellele oled mõelnud , mis pahandust nad võivad teha ? " küsis Mait kurjalt . " Praegu võib-olla ... tallavad mul aias roose ? Kas nad hammustavad ka ? " " Kellele ma olen hambad teinud , need hammustavad , " vastas Jaagup . " Need , kellel hambaid pole , ei hammusta . " Maidu maja poolt kostis kisa . Mait sattus raevu . " Kuradi vanamees ! " karjus ta . " Kui nüüd mõni sinu värdjas on mu naisele või lastele miskit häda teinud , siis ma löön su maha ! Võiksid parem õue puhtaks niita , elad nõgeste sees nagu kärnkonn , häbi vaadata ! " Kõike seda hüüdes jooksis Mait juba elu eest oma maja poole . Midagi hirmsat seal esmapilgul näha polnud , aga Siiri istus , nägu ehmunud , akna all ning osutas sõnatult sõstrapõõsale . Seda oli koledasti räsitud ning polnud ka ime - põõsa keskel kükitas ilmatu pirakas vihmaveetünn . " Kas sa saad minema ! " karjus Mait ja plaksutas käsi , nagu peletaks rästaid . Tünn kargaski oksi ragistades põõsast välja , punased marjakobarad lendasid igasse kaarde laiali . Kuuel rohelisel jalal kõikudes nägi ta välja nagu tohutu suur plekist ämblik . Värdjas lippas kiiresti värava poole , läks ümber , nii et temas loksunud vesi Maidu lillepeenardele valgus , kargas jälle püsti ning lidus nüüd hoopis kergemana hirve väledusel silmapiiri suunas , kuni sulas ühte taamal mustava metsaga . Nüüd polnud Maidul ja Siiril enam hetkekski rahu . Imelikud elukad tülitasid neid pidevalt , kooserdasid õuel ja peitsid end varjualustesse . Mait käis mitu korda Jaagupiga kõnelemas , ähvardas kohtuga , aga vanamees üksnes vaikis või siis lausus napilt , et töö tahab tegemist , ja sellega kõik piirduski . Jaagup oli juba õige suure vilumuse omandanud , iga viie minuti järel astus ellu uus imetegu . Neid oli päris väikesi , nagu kirbuna hüppav knopka või hõbepaberist frakiga nööpnõelad , aga ka üsna suuri - kuni Jaagupi vana garaažini välja . Ka sellele pandi alla jämedatest tammepakkudest jalad , silmadeks supipotikaaned , ja nii ta siis tatsas aeglaselt ringi , jättes endast maha sügavaid jalajälgi ning ajades kogemata ümber Maidu värava . Maruvihane Mait tahtis garaaži jahipüssiga maha lasta , aga kuulid ei teinud telliskividele midagi . Garaaž üksnes kiirendas veidi oma kulgemist ja loivas lähedal paiknevale aasale , kuhu ta jäi nagu suur paks lehm päikese kätte peesitama . Väiksemaid homunkulusi õnnestus Maidul ikka vahel harva hävitada ka - mis oli väga raske , sest nad olid vilkad kui viidikad - , aga abi oli sellest vähe . Jaagupi käte vahelt tuli uusi aadamaid ning eevasid meeletu kiirusega lisaks . Esimestel päevadel oli ükspäinis Märgade pere Jaagupi kätetööga sõdima pidanud , kuid peagi ulatusid uute elukate rännuteed teistegi külaelanike aedadesse . Alguses tõusis paanika , pärast olukorra selginemist ja imelike olevuste päritolu tuvastamist aga tärkas kõigis viha . Ühiselt käidi Jaagupit noomimas . Kuid vanamees ei kuulanud kedagi , ning päriselt kätega õigust mõistma ka ei tahetud hakata , Jaagup oli just valmis saanud kümme hambulist taburetti , mis näisid oma isast väga hoolivat . Mindi sama targalt tagasi . Ka taevastes sfäärides tekitas Jaagupi tegevus pahameelt . Oma otsatus armulikkuses ei sekkunud Issand pikka aega Jaagupi jumalavallatusse tegevusse , kuid viimaks sai temagi mõõt täis . " Kas see on surelikule inimesele kohane töö anda elu Jumala enda poolt elutuks määratud asjadele ? " küsis Issand eneselt . " Näed , töötab teine seal all nagu ahv , armetu putukas niisugune , ja paneb naeruks Meie poolt kehtestatud norme ning seadusi ! Isepäine ja ülbe on see mees ! Kui Meie oleksime tahtnud , et teelusikas mööda kraavipervesid turniks , oleksime Meie ise ta sinna turnima saatnud , aga Meie ei pidanud seda otstarbekaks ! Ja sellega tuleb surelikul leppida . Kraaviperve tarvis Me oleme loonud hüppaja konna ning siristaja heinaritsika , aga suhkru sulatamiseks teeklaasis - lusika ! Ja nii jäägugi ! Aamen ! " Issand saatis Jaagupile paar õpetliku sisuga unenägu , mis pidanuks mehele aru pähe panema , kuid et Jaagup peaaegu ei maganudki , vaid aina meisterdas , siis ei pääsenud need nägemused kuidagi oma ülesannet täitma ja lahtusid viimaks nagu lahtiselt seisma jäänud piiritus . Jaagup aga muudkui möllas . Ta võttis oma pintsaku , kinnitas varrukate külge kitist varbad ning saatis kuue kõndima . Nüüd oli kõmu imeliste oskustega mehest juba õige kaugele levinud ning rahvast hakkas igast ilma otsast kokku voorima . Ümberkaudsetele elanikele polnud turistid vähem tüütavad kui Jaagupi nikerdused , pimeduse varjus anti huvireisijaile armutult peksa . Karm abinõu hoidis turistide massi talutavuse piires . Saabus keegi tütarlaps , kes õhetas vaimustusest ning võis tundide viisi kükitada Jaagupi jalge ees , imetledes vanamehe kiireid liigutusi ning osavust . Kui külarahvas taas meisterdajat manitsema tuli ja politseiga ähvardas , hakkas tüdruku nägu vihast ja vastikusest otse lõõmama . " Kuidas te aru ei saa , et ta on geenius ! " hüüdis ta . " Ta on kunstnik , suurim elavaist ja suurim ka varem elanuist ! Ta on Meister ! Mida te tulete talle rääkima - et teie porgandid tallatakse ära ! Mis tähtsust sellel on ? Miks te takistate niisuguse tühise asja pärast kunsti sündi , miks te segate loojat tema imetegudes ! Häbi peaks teil olema , madalad väikekodanlased ! Ime tuleb teie õue peale , astub teie viletsatesse porgandipeenardesse , aga teie halisete ! Te peaksite taevast tänama , et teile on antud elada ühel ajal Suure Jaagupiga ! " " Suur või mitte suur , " vastas Mait Märg süngelt , " tüli on temast palju . Suveaeg , aga paljajalu õue minna ei julge sestpeale , kui ta oma habemenugadele jalad alla pani ning žiletid lendama õpetas . Need , kurat võtaks , kükitavad nüüd igal pool ! Iial ei või olla kindel , et palja tallaga otse terasse ei astu ! Lapsi ei julge õue lastagi ! Rääkimata pesupulkadest , mis ligi hiilivad ja näpistavad . Kutsugu oma ebardid enda juurde ning pangu keldrisse kinni . " Tüdruk naeris kähedalt . " Jah , muidugi ! " pilkas ta . " Suur kunstnik on maailmale kinkinud säärase ime nagu jalgade ning imearmsate siniste silmadega habemenuga , aga maailm nõuab -pane oma ime keldrisse kinni ! Tõesti , vahel ma vihkan seda armetut " maailma " ! Kaduge nüüd siit ja ärge segage kauem kunst- nikku ! " " Kunstnik või asi , " urises üks külamees . " Eile vaatan - sada krooni vedeleb murul ! Jeesus , missugune õnn ! Tahan üles võtta , aga kus rahatäht kukub korraga kalpsama , nagu mõni konnaraisk ! Tee mis tahad , kätte ei saa ! See Jaagup , vana siga , oli rahale kah jalad alla vusserdanud ! Igavene perse niisugune ... Mõelge ise - rahale jalad alla ! Sajakroonisele ! Mul polnud kodus võib-olla süüagi , aga tema mängib rahaga , solgib seda ! Igavene tõbras ! " Tüdruk ei kuulanud enam , vaid oli end Jaagupi jalge ette kerra tõmmanud ja uuris imetlevalt , kuidas Jaagup lambipirni kiilaspeale takkudest juukseid sobitas . Hambulised taburetid hakkasid juba õige demonstratiivselt lõugu laksutama ja külaelanikud läksid pahurana koju , Ainult tüdruk jäi truult Jaagupi juurde . " Oo meister ! " sosistas ta ühel ööl vanamehe dressipükstes jalgu emmates . " Kingi mulle laps ! Ma tahan sulle sünnitada poja , kes käiks oma isa jälgedes ! Heida mu kõrvale , geenius ! " " Pole aega , töö ei luba , " vastas Jaagup . << Kuramuse hapupiim ! Sai teisele habe ette pandud ja pajuoks selgrooks sobitatud , aga ikka kipub laiali vajuma ! Ei aita muud , tuleb teha traksidega püksid ! Siis ta ise kehitab neid , kui jälle valguma hakkab , ja püsib kenasti klimpis . " Tüdruk ohkas kurvalt ning sõitis järgmisel päeval ära . Kuid mitmesuguseid teisi hulle saabus . Tuli Loll-Mart , pikk ja vedel mees , kes kõndides lakkamatult käsi ringutas . " Ah , jah , ah , " kõneles ta . " Mina olen ka ikka tahtnud kõiksugu imeasju välja mõelda , mul kaks hammasratast juba olemas , aga vaat see kolmas on puudu ! Oi , kui selle saan , siis teen niisuguse aparaadi , mis pritsib kuule ja segab putru ja kirjutab röövlijutte kah . Oi , siis tuleb elu ! Valleraa ! " Ta teretas kõiki vastutulevaid Jaagupi loodud värdjaid ja andis suurematele nagu kahhelahi või pesupali viisakalt kätt . " Meie teenisime vist üheskoos kroonus , " lausus ta mõtlikult saepukki vaadates . Saepukk ei vastanud midagi , lõi kepsu ning kargles . Loll-Mart kahmas soni peast ja kummardas alandlikult . " Muidugi , härra major , teie olite ohvitser , aga mina ainult soldat , miks see mul meeles ei ole ! On ikka . Elagu isamaa ! " Jaagup kleepis ajaviiteks Loll-Mardi kingadele jalad alla ning kinnitas ka väikesed käed risti rinnale , et kingad saaksid vajaduse korral trummi lüüa . Mart oli hirmus tänulik , kõndis ise ees , kingad nagu kanapojad kannul , ja kiitis : " Mis mul nüüd viga , kingad ise käivad , ma võin päris pašat mängida . " Niisugused lood leidsid aset Jaagupi juures . Pole imestada , et mitte ainult külarahva kannatus polnud katkemas . Ka Issand Jumal muutus üha rahutumaks . Jaagupi loodud olendeid olid kõik kohad täis ning meistri töö lõppu polnud ette näha . Issand otsustas Jaagupit karistada . Ühel ööl läkski ta Jaagupile kallale , rõhus tema rinda ja katsus kaenla alt haarata . Jaagup hakkas vastu , rabeles ning põtkis jalgadega . Tükk aega madistati tagajärjetult , siis õnnestus Issandal Jaagup enda alla saada . Ta haaras kõhuli lebaval mehel laubast ja sikutas pead , nii et kaelalülid raksusid . Jaagup ägas , tegi meeletu pingutuse ning suutis end ümber pöörata , kusjuures Issanda jalg jäi Jaagupi külje alla . Nüüd võis Jaagup kätega vabalt udjada , kuid jõud olid siiski võrdsed , ning vastu hommikut lahkus Issand häbistatult . Jaagupil oli ainult puus paigast ära , aga see ei takistanud tal tööd teha . Anna viskas kerge kevadmantli seljast , istus päikesest helkiva kirjutuslaua taha , võttis käekotist väikese paki , rebis selle ümbert pruuni , kirjude markidega paberi . Seal ta oligi - Susani uus novellikogu , mida Anna oli juba ammu oodanud . Susaniga oli ta tutvunud neli aastat tagasi ühel Ida-Lääne kirjanduse seminaril . Sinna olid kutsutud nii kirjanikud , toimetajad kui ka tõlkijad . Anna oligi tõlkija , täpsemalt inglise filoloog , ja tõlkimisega oli ta tegelnud juba alates instituudi lõpetamisest . Ilukirjanduse tõlkimisega ennast küll ära ei elata , aga tõlkida võis ju igapäevase töö kõrvalt , see oli huvitav ja andis väikest lisasissetulekut . Aastate jooksul oli Annast saanud arvestatav tõlkija ; ta oli vastu võetud Kirjanike Liidu tõlkesektsiooni liikmeks . Susaniga olid nad kohe klappinud . Mõlemad olid enam-vähem üheealised , nägid ümbritsevat maailma enam-vähem ühtemoodi ning nende mõtted kirjandusest käisid ka enam-vähem samu radu . Võib öelda , et kuigi Susan oli Läänest ja Anna Idast , nägid nad aknast välja vaadates ühte ja sedasama maastikku . Mõni aeg hiljem oli Susan Annale külla sõitnud . See oli tema esimene reis Idablokki . Anna elas mehega kahetoalises korteris ja nad said ühe toa ajutiselt Susanile loovutada . Ega Susan seal palju olnudki : juba küllalt tuntud noore kirjanikuna , ja mis võib-olla veel tähtsam - ühe esimese Läänest tulnud naiskirjanikuna - paluti tal instituudis pidada loenguid kaasaegsest inglise kirjandusest , kirjanikud ootasid teda oma suvelaagrisse , pead tõstma hakanud feministid aga oma iga-aastasele kogunemisele . Susanit kutsusid külla kirjanikud , tõlkijad ja avaliku elu tegelased , ja Susan läks , et saada ettekujutust äsja kommunistlikust ikkest vabanenud maast ja kultuurielust . Ta kavatses sellest kirjutada ning pidada koju tagasi jõudes loengusarja . Õhtuti lobisesid Anna ja tema mees Susaniga eluolust tihtipeale poole ööni ning seejärel toksis Susan kirjutusmasinal veel mitu tundi . Nüüd ootaski Anna suure huviga , millest kirjutab Susan oma uues novellikogus . Ta oli jõudnud kirjastusega selle tõlkimiseks juba lepingugi sõlmida ; tõlkimisest olid huvitatud nii kirjastus kui ka Susan . Susan oli isegi loobunud talle pakutud väikesest honorarist , talle oli tähtis , et tema nägemus jõuaks maa ja rahvani , keda ta oli sealviibitud aja jooksul tundma õppinud ja omamoodi armastama hakanud . Pealegi oli mitu novelli inspireeritud sellest külaskäigust , kohatud inimestest ja nende elusaatusest . Novelle oli seitse . Täpselt kirjastuse poolt väljaantava perioodilise novellisarja maht , mõtles Anna . Kõik pealkirjad olid niisama pretensioonikad kui kogumiku niminovell : " Vabanemine " . See oli kommunismiikkest vabanemisest , vägivallatust revolutsioonist , mis oli avaldanud Susanile sügavat muljet : teostada veretu revolutsioon , laulda ennast ikkest vabaks - see tundus uskumatu ideaalse asjakäiguna . Novell algaski pöördeliste sündmustega . Asja sees olnule paistis mõnigi kirjeldus veidi naiivne nagu enamik läänlaste arusaamu tollastest sündmustest . Siiski võis Susani nägemus iseenesest olla huvitav ka kohalikule lugejale . Sissejuhatava olukirjelduse järel tõi Susan teksti kaks tegelast , kelle silmade läbi ta sündmuste käiku edasi andis . Juba mõne rea lugenud , sai Annale selgeks , et tema ise oli naistegelase prototüüp ja mehe prototüüp oli Andrei , Anna abikaasa . Nüüd juba peaaegu eksabikaasa , sest mõne tunni eest olid Anna ja Andrei andnud sisse paberid abielu lahutamiseks . Lõplikult pidi see vormistatama kuu aja pärast , päev enne suvist pööripäeva . Samaks ajaks , enne suviste puhkuste algust , tuli Annal kirjastusele üle anda ka tõlke käsikiri . Neelanud kogumiku niminovelli sõna otseses mõttes ühe hingetõmbega lõpuni , oli Anna esimene mõte : ei , ta ei saa seda tõlkida , ta ütleb kirjastusele ära , liiga valus oleks seda teha just praegu , mil lahutus on pooleli , liiga isiklik ja intiimne , kisuks armistumata haavad uuesti lahti . Pisarad jooksid Anna silmist , ta ei saanud sinna midagi parata . Kuidas ta jaksaks kõike seda tõlkida ? Oma elatud elu teistele serveerida , uuesti otsast peale läbi elada , olgu pealegi et seekord kunstitõe ja -valega pikitult ? Tunda veel kord aastatetagust ilu ja valu - ei , seda jõudu tal küll ei ole , vähemalt mitte praegu . Anna püüdis nuukseid alla suruda . Ta luges läbi ka ülejäänud novellid . Tegelikult olid need head , väga head . Neis puudus ka niminovelli alguse naiivsus . Novellid olid inimestest , kellest mitme prototüübid Anna samuti ära tundis . Susan kirjutab elust maha , mõtles Anna . Huvitav , miks ? Kujutlusvõime puudumises teda kahtlustada küll ei saa . Aga inimesetundjana on ta suurepärane . Oskab leida inimese iseloomuliku , olulise joone , annab sellega mängides edasi sündmusi , olukordi , dramaatilisi muudatusi . Need novellid olid tõlkimist väärt . Tuleb lihtsalt leida keegi teine . Kes aga nõustuks seda tegema nii lühikese tähtaja jooksul ? Oli algamas aeg , kus plaanitseti puhkuse- ja tööreise , paljud olidki juba ära sõitnud . Kirjastuse , Susani ja tema vahel sõlmitud lepingus oli tähtaeg täpselt paigas . Niikuinii hakkavad kõik teised arvesse tulevad tõlkijad puiklema , sest Anna tunneb Susanit ennast , on lugenud kõiki tema tekste . Susani seni ilmunud artiklid , novellid ja romaani oli tõlkinud Anna . Ühe väikese novellivihiku pärast ei viitsiks keegi hakata Susanisse süvenema . Kellegi teisega vist ikka arvestada ei saa . Kui aga jätaks niminovelli välja ? Siis ei annaks tõlge kokku kirjastuse novellisarja mahtu - seda esiteks , ja pealegi laguneks kogumik koost . Sellele ei oskaks nimegi panna . Asi lihtsalt sinnapaika jätta ja käega lüüa ei olnud Anna viis , nii oleks ta eksinud Susanile ja kirjastusele antud lubaduse vastu . Anna ohkas : ta peab " Vabanemise " ära tõlkima . Tuli oma tunnetest võitu saada . Hommikul alustas Anna tööd . See oli raske , kuidagi piinlik . Paratamatult tundis ta teksti taga kössitades , et see on tema enese möödunud elu , tema enese purunenud unistus , mis , nagu kuuseoksalt allalibisev jõulumuna , helkleb veel küünalde särast , kuid puruneb kohe-kohe tuhandeks killuks , mida kunagi enam kokku liimida ei anna . Iga tõlgitav lause manas mälupilte , iga pilt tõi kaasa pisarad . Nii ei olnud võimalik tööd teha . Anna pidi kõigepealt ise oma loo lõpuni mõtlema - miks läks nii , nagu läks . Kas keegi on süüdi ? Kes ? Kas tema ise ? On ta olnud liiga nõrk ? Oli tal õigus tulla Andrei juurest ära ? Jätta ta maha . Nad olid tutvunud rohkem kui kümme aastat tagasi . Anna oli just äsja ülikooli lõpetanud . Andreiga kohtusid nad ühel sünnipäeval . Anna oli Andrei kirjutisi ja üleskutseid samizdatist lugenud juba ülikoolipäevil . Need õhukesele suitsupaberile läbi mitme kopeeri trükitud hägusa lilla tekstiga lehekesed liikusid sõprade vahel käest kätte . Loomulikult oli kõik nendes öeldu õige , see oli igale mõtlevale inimesele selge , aga võimud nimetasid niisuguseid mõtteavaldusi nõukogudevastaseks ja sellepärast pidi olema julgust , palju julgust , et nii mitte ainult mõelda , vaid seda ka välja öelda . Neid väheseid julgeid kutsuti kord võõristusega , kord kartuse , kord lugupidamisega dissidentideks . Andrei oli dissident ja varsti pandi ta kinni . Siis räägiti temast pidevalt " häältes " . Läänest läbi segajate Itta suunatud raadiosaadetes . Nende esimesel kohtumisel oli Andrei just vabanenud . Rääkis sünnipäevapeol lustakalt , kuidas ta sinna tulles saba maha raputas . Anna vaatas Andreid imetlusega . Kuulnud , et Anna on inglise filoloog , andis Andrei mõne teksti tõlkida , ta usaldas Annat esimesest pilgust . Seejärel palus ta tekste masinal paljundada , tõlkida , jälle masinal ümber lüüa ning viimaks vajalikele inimestele kätte toimetada . Nii see algas . Annal oli huvitav ja põnev . Siis nagu iseenesest hakkasid nad koos elama . Vaeselt ja viletsalt , sest Andreid ei võetud kusagile tööle . Aga nad ei olnud nõudlikud ja kuidagi tuldi Anna palgaga toime . Pärast tööd , sageli poole ööni . Anna tõlkis , lõi ümber ja redigeeris Andrei tekste , tegi süüa , pesi ja nõelus . Andreil oli oma töö : võitlus vabaduse eest . Mõlemad olid rahul . Raskused liitsid neid . Nad olid ideaalne paar . Ei mingeid tülisid . Abielu registreeriti vaikselt . Pärast teatati vaid lähematele sõpradele , võitluskaaslastele . Siis algas muutuste aeg . See ei tulnud mitte taeva kingitusena , vaid pikaajalise ja visa võitluse tulemusel . Oma osa oli selles kahtlemata nii Andreil kui ka Annal . Andrei valiti juba varem põranda all loodud " Vabaduse " liikumise etteotsa ; seejärel , pärast esimesi demokraatlikke valimisi , parlamendi liikmeks . Aastad läksid , kõik muutus tohutu kiirusega . Ainult Andrei jäi selliseks , nagu ta oli olnud . Tema võitles ikka vabaduse eest . Andunult ja järjekindlalt . Nagu varemgi . Toimunud muutused ei läinud talle justkui üldse korda . Ta ei oleks nagu nendest õieti arugi saanud ega osanud nendest rõõmu tunda . Aeg-ajalt ta mainis : varem oleks mind sellise jutu eest kinni pandud . Nad elasid edasi kahetoalises hruštšovkas , mis vajanuks ammugi mitte sanitaar- , vaid lausa kapitaalremonti . Radiaatorid püsisid vaevalt leiged , kiivakuivanud akende vahelt puhus sisse tuul , uksed ei püsinud kinni , gaasipliit paukus ja kippus kustuma , kraanid ei pidanud vett . Andreid need pisiasjad ei häirinud . Temal oli oma asi ajada . Ometigi olid nüüd kauplused endisaegsest defitsiidist pungil . Ainult vali kõike neid kraane , torusid , kahhelkive , plaate , tapeete . Sajad firmad pakkusid oma teenuseid . Andrei seda ei märganud . Tema võitles . Kellega ? Mineviku varjudega . Endise nn. nomenklatuuriga , kes püüdis muutunud oludega kohaneda ja ellu jääda . Andrei oli endiselt aus , otsekohene , seetõttu oli tal suur toetajaskond , kuid vanade võitluskaaslastega läksid teed üha enam lahku . Uusi sõpru ei osanud Andrei aga leida . Kõikjal nägi ta endiste või praeguste nomenklaturtšikute vandenõu . Ta ärritus kergesti , oli rabe , ei suutnud keskenduda . Anna pidi ta tekste mitte ainult ümber lööma , redigeerima ja tõlkima , vaid nüüd ka valmis kirjutama . Kui neil ei olnud soovitud mõju , järgnesid süüdistused . Anna ütles , et ta ei suuda nii edasi elada . Ja seda mitte ainult kord . Andrei pidas avaldust naise eputamiseks . Hetketujuks . Ja unustas . Et Andrei midagigi mõistma hakkaks , otsustas Anna remonti alustada . Filoloog , nagu ta oli . Tellis töömehed , käis kauplustes , ladudes ja kaubabaasides , otsides võimalikult odavate hindadega kõike vajaminevat . Selle asemel et kodus toimuvatest muudatustest heameelt tunda , oli Andrei pahur : teda häiris see segadus , võõrad töömehed , ta kahtlustas isegi , et need paigutavad salaja korterisse mikrofone . Andrei jättis meelega uued kraanid tilkuma , isegi gaasi lahti . Kui Anna seda ütles , vihastas Andrei ja väitis , et neid polegi võimalik sulgeda . Mõlemad tõmbusid enesesse , rääkisid vaid kõige hädapärasemat . Anna pühendus tõlkimisele , see rahustas ja andis kindlust , mida ta vajas . Sellega koos tuli teadmine : ta saab iseenesega hakkama . Isegi korteri remondi suutis ta lõpuni viia . Andrei muutus päev-päevalt aga üha saamatumaks . Igas pisiasjas vajas ta Anna abi , isegi särgivarruka nööpe ja kingapaelu ei saanud ta enam iseseisvalt kinni . Annal oli valida , kas jäädagi elu lõpuni potitama võitleja oreooliga Andreid ja loobuda Andrei poolt põlatud väikekodanlikest soovidest või alustada oma elu elamist . See oli ka ainus võimalus sundida Andreid ise oma eluga toime tulema . Mees pidi mõistma ümbritsevat , õppima kasutama toimunud muudatusi , ta ei tohtinud jääda igaveseks kannatajaks . Anna otsus oli kindel . Ei , see polnud reetmine . Andreil oli värskelt remonditud korter , piisav sissetulek , ühiskondlik positsioon , ta pidi ise endaga hakkama saama . Pealegi oli Andreil mitmeid austajannasid . Andrei oli intelligentne ja huvitav mees . Esialgu läks Anna ema juurde . Seejärel üüris väikese korteri . Andreile jättis ta kirja , kus püüdis ennast arusaadavaks teha . Andrei solvus , tema mehelikkust oli haavatud . Aga ta võttis kõike rahulikult , vähemalt väliselt . Aeg-ajalt helistas , küsis , kuidas pesumasinat käivitada , kohe seejärel , kuidas seisma panna , kus on sokid , konservikarbi avaja või mida teha , kui ta on näppu lõiganud . Perekonnaseisuametisse tuli Andrei täpselt . Oli korralikult riides . Habe aetud . Rääkis ainult asjassepuutuvat . Oli Anna raamatud kastidesse pakkinud . Kõik . Anna alustas " Vabanemise " tõlkimist . Töö , muidu nii rahustav , oli seekord justkui hapnikupuuduses vaevlemine , aga oli see ju vabanemine . JALGRATTASÕIT Et linnas pommid plahvatasid , et alatihti kedagi maha lasti ja kedagi vägistati , polnud enam mingi uudis . Peeter oli muutunud nende asjade suhtes immuunseks ning püüdis võimalikult vähe aega raisata uudiste kuulamisele nii raadiost kui ka televiisorist , kust niikuinii ainuüksi kriminaalkroonikat edastatigi . Peeter tegeles loodusevaatlustega ning seepärast oli igasugune vägivald talle orgaaniliselt vastuvõtmatu , ükskõik mis vormis . Õhtuti läks ta vara magama , hommikul aga tegi lähikvartalites pisikese jooksutreti . Nende jooksmiste ajal oli ta tundma õppinud ümberkaudseid elanikke ( vähemalt neid , kes hommikust elu elasid , tööl ja koolis käisid ) , mitmega ta isegi teretas . Mitte midagi enamat , üksainus tere ja vahel ka naeratus , kuid rohkemat ei pidanud Peeter vajalikuks . Kuigi talle vahel tundus , et mõnega neist oleks ju võinud päris hea sõber olla . Näiteks sellesama venelannaga , kes hommikuti oma viieaastast poisiklutti lasteaeda viis ( poisi vanust oli Peeter täiesti juhuslikult kuulnud , kui ta ükskord venelannast ja tema sõbratarist mööda jooksis ja need just oma lastest rääkisid ) . See noorik oli sümpaatne , tumeda juuksepahmakaga , keskmist kasvu , kuid Peetrit võlus tema kena vormikus ning mitteslaavlaslik käitumismaneer . Ja ega teagi , miks mõni inimene vahel lihtsalt meeldib . Meeldib ja kõik ! Sel hommikul jõudis Peeter oma jooksutrassil majadevahelisele väljakule , mida tavaliselt kasutati parkimiseks . Toodi oma kullatükid hoovile , vahel terveks päevaks , ning mindi ise linna peale asju ajama . Tänasel pühapäevahommikul aga oli hoov peaaegu tühi . Vaid uhiuus süsimust " Cadillac " seisis tänavapoolses nurgas , nii nagu ta seal juba nädalapäevad oli seisnud . Igal hommikul astus selle omanik , tüsedavõitu ja alati lipsustatud ning lõhnastatud kantpea , auto juurde , silitas korraks üle läikiva plastikkere ning istus siis teda ootavasse ametisõidukisse . " Cadillac " seisis hoovil nagu uhkustamiseks : vaat niisugune mees ma olen ! Praegugi olid hoovil Peetrile sümpaatne venelanna ning tema väike poeg . Poiss istus uhiuuel jalgrattal , ema hoidis tagant sadulast ning ilmselt õpetati pojukest sõitma . " Ära karda , ära karda . Talla kõvemini , " julgustas ema , kuid pojakese heast pealehakkamisest ei piisanud , et ka ilma abistava käeta sadulas püsida - niipea kui ema sadulast lahti lasi , kaldus sõiduriist kummuli . Veel märkas Peeter , et hoovil seisis " Žiguli " . Seda polnud ta varem siin kunagi näinud . 70-24 fikseeris Peetri mälu auto numbri . Porgandikarva autol oli katusesse lõigatud õhuava , tagatiival turritas antenn - ilmselt oli tegu rikkamat masti mehega . Sõidukis lamaskles kaks vuntsilist ja siilisoenguga , musti päikeseprille kandvat meest ning autost mööda joostes nägi Peeter ühe sõrmes koguni kuldklotserit . Peeter jooksis hoovist välja . Üle tänava ootas teda park , selle taga aga trassi kõige meeldivam osa - jõeäärne kaldariba . Vaid mõned varajased jalutajad oma koertega võisid siin segada vaikset mõtiskelu . Tänasel pühapäeval aga polnud neidki - ju lasid penid oma peremeestel veidi kauem puhata . Jõudnud jõesuudmesse , keeras Peeter tagasi . Jälle kallas , jälle park , jälle tänav . Tagasi tuttavale hoovile jõudis Peeter just sel hetkel , kui venelanna oma pojakesele veidi hoogu andis , see jalgadega lisa väntas ja ema käest minema pääses . Nii nagu sõiduoskus alati just nagu iseenesest ja äkki tuleb , märkas nüüd ka poisike , et ta sõidab . Hooga tallas ta pedaale , ratas muudkui veeres ning poiss kilkas suurest rõõmust : " Ja jedu , ja jedu ! " Peeter aga nägi ehmatusega , millega see sõitmine võib lõppeda . Poiss kihutas otse " Cadillaci " poole . Mis saab siis , kui esmakordselt sadulas istuv poisike ei oska pidurdada ? " Ära mine , ära mine . Jäta tallamine , " näis nüüd ka ema taipavat hädaohtu . " Sa sõidad end puruks . Pea kinni ! " hüüdis ta ikka edasitormavale poisile . Peeter mõtles hirmuga hoopis sellele , mis juhtub siis , kui poiss oma jalgrattaga tõepoolest vastu autot mürtsatab . Uhke " Cadillac " saab küljele mõlgid ja kriimud ning vaevalt et see tema kandilisele omanikule eriti meeldib . Ja kus see omanik üldse võiks olla ? Millal ta avastab oma uhke auto vigastused ? " Valerka , seisa ! Pea kinni ! " hüüdis ehmunud ema pojale järele joostes ning küllap muretses ta seejuures rohkem oma lapse kui võõra auto pärast . Ning kokkupõrge tuli . Täie hooga kupatas poiss vastu musta " Cadillaci " vasakut esiust . Näis , et uks pidas vastu , vähemalt polnud midagi näha , poisike aga kukkus sinnasamasse pikali . Ilmselt ei saanud ta haiget , sest kui ema ta jalule tõstis , kippus väikemees uuesti sadulasse . Siis aga väljus majast autoomanik , kes nagu oleks passinud just seda hetke , mil keegi tema autole kallale kipub . Või valvas ta seda alati ? Päeval ja öösel ? Õhtul ja hommikul ? Kiirel sammul astus ta auto juurde , kummardus korraks silmitsema ust ning pööras end siis välkkiirelt poisi poole : " Sa igavene venelasereo , sa rikkusid mu autol ukse , " sisistas ta läbi hammaste , võttis siis jalaga hoogu ning virutas poisile sellise obaduse , et see nagu kummipall kõige oma jalgrattaga eemale lendas . Peetrile tundus imelik , et selles lihavas ja töntsis mehes niisugune jõud peitus , kuid samas väljusid porgandikarva " Žigulist " seal lamasklenud mehed ning astusid otseteed " Cadillaci " omaniku juurde . " Me oleme sind kaua oodanud . Nüüd aitab , " ütles üks ning tulistas hõlma alt võetud püstolist paksukesele otse pähe . Mees langes kotina asfaldile . " Tee pealtnägijad vagaseks , " kamandas tulistaja oma kaaslast ning võttis siis taskust mingi kellavärgiga aparaadi . Kaugjuhitav pomm , jõudis Peeter mõelda , kui käis kõmakas ja " Cadillac " lendas vastu taevast . " Tee pealtnägijad vagaseks , " kordus äkki Peetri peas ja ta taipas , et pealtnägija on temagi . Samas paukus püstol teise kantpea käes ning Peeter nägi venelannat maha varisemas . Niisiis on järgmine tema ise , jõudis ta mõelda , kui käis lask temagi suunas . Peeter spurtis . Kõlas teine lask , siis kolmas , kuid Peeter jõudis hoovist välja . Oli ta pääsenud ? Selja taga kuulis ta paigaltvõtva " Žiguli " kummide kriginat ning siis kadus kõrgeil tuuridel töötava mootori mürin majade vahele . Jah , Peeter oli pääsenud . Ta oli pääsenud temale määratud kuulidest , kuid samas ta taipas , et talle oli jäänud midagi veel ohtlikumat : ta mäletas nende kantpeade nägusid , mäletas nende autot , mäletas numbrit 70-24 . Milleks on talle seda vaja ? ! Pole tarvis ei nägusid ega numbreid , pole tarvis midagi , mis võiks meenutada nähtut . Ning Peeter astus siinsamas seisva puumaja seina äärde ning asus mäletamist oma peast välja taguma . Jõuga lõi ta otsaesist vastu seinapalke , nii et tänav kajas mütsudest . Välja , välja ! Veel kord , veel kord ! Välja ! Veel kõvemini ! Kui Peeter taas kord peaga vastu seina lõi , varises hoone kokku . KOHAKAASLUS Oo , India ! Lõpuks ometi oli Peeter sellel ihaldatud maal , lõpuks ometi nägi ta oma silmaga Bombay kontraste , millest seni oli vaid lugenud ja kuulnud . Kui lennuk öösel maandus , säras maapinnalt vastu tohutu tuledemeri ning reisija enda arvata jäi , kas varjab ööpimedus rikkusest pakatavat jõudeelu või peidab oma hõlmas kerjuslikku virelemist . Hommikul äärelinna tillukeses hotellis ärgates ning esimesele hommikujooksule minnes veendus Peeter otsekohe , et Indias on kõik segamini : rikkad ja vaesed , paleed ja hurtsikud , terved ja tõbised , täissöönud ja näljased . Esimest korda ja ilma linnaplaanita jooksma hakates ei tihanud Peeter hotellist eriti kaugele lipata , kuid juba sellel paarikilomeetrisel ringil jõudis ta märgata ja endasse ahmida paljut , millest koosneb India : päikeses tolmuks muutunud maapind , virtsa ja vürtside lõhnad , lärmakas tingeltangel tänavail , kirjuks maalitud autod , alati naeratavad hindud , käsi almuse järele sirutavad lapsed ... Ning rikšad , kolmerattalise jalgratta külge ehitatud katusealused , millega veetakse maksujõulisi kliente . Paljasjalgne kõhn meesterahvas sadulas , endaga rahulolev valge mees taga lamasklemas - niisugune nägi välja tüüpiline rikša . Kuid veelgi tavalisemad olid rikšad , mis parajasti ei sõitnud , vaid hotelli ette rivistunult kliente ootasid . Siis lamas mustanahaline voorimees ise tagaistmel ning tukkus . Või õigemini näis tukkuvat . Tarvitses aga valgel inimesel hotelliuksele ilmuda , kui rikšajuhtide seltskond lõi kihama : kes jõuab kliendi endale haarata ? Vaid juhuslik pilk turistilt ning vallandus žestide ja hüüete kanonaad , millega rikšamehed püüdsid loodetavat klienti just oma kaarikusse meelitada . Peeter ei teinud rattatallajaist väljagi ning astus nende rivi eest sõnatult mööda . Tänavanurgal alustas ta sörki , kuid õige pea kuulis selja taga vaikset hüüdu : " Hei , mister ! " Peeter heitis pilgu üle õla ning nägi rikšameest . Aukuvajunud näoga kõhetu mehike sõtkus hoolega pedaale ning püsis Peetril tihedasti kannul . Näinud , et tema poole vaadati , oli mees ainsa jõulise pedaalivajutusega Peetri kõrval . " Hei , mister ! How are you ? It's a nice morning ! " seletas ta valgete hammaste välkudes . Ning siin tegi Peeter oma põhimõttes väikese järeleandmise - ta hakkas rikšamehega vestlema . Hiljem ei osanud ta seletada , miks ta seda tegi . Vahest mõjutasid teda mehe naeratada püüdvad , kuid tegelikult sügavalt kurvad silmad ? Ei tea , kuid nii nad edasi rühkisid : Peeter vaikselt sörkides ning rikšamees tema kõrval oma päevinäinud jalgratta pedaale tallates . Küll aga märkas Peeter , et see ratas erines kõikidest teistest , mida ta hotelli ees oli näinud . Kui tavaliselt paiknes rikša tagarataste kohal katusega kaetud istepink , siis sellel siin oli pingi asemel kinnine kong nagu meie pirukakärul . Klientidele oli määratud kaks kohta kitsukesel pingil selle kongi ees . Niiviisi oli kogu masinavärk jupi maad suurem tavarikšast ning Peeter küsis peremehelt , milleks talle säärane konstruktsioon . " Ma olen ka kaubavedaja , " vastas mees elavnedes . " Kui satub , siis vean järelkärus kõike vajalikku meie hotellile . Sellele , kus teiegi elate . See on palju tulusam töö , kuid seda ei juhtu iga päev . Võiks rohkem olla . " Vaata vennikest , oskab kasu lõigata mitmelt poolt , imestas Peeter ning pööras jooksusuuna hotelli poole tagasi . Rikšamees saatis teda truult ning jättis lõpuks viisakalt nägemiseni . Niisugune elav kontakt " kohaliku koloriidiga " mõjus ergastavalt ning hommikulauas lasi Peeter suurima mõnuga hea maitsta hotelli firmaroal : vürtsitatud kotlettidel . Pisikesed , suuruselt eestimaiseid frikadelle meenutavad , kuid maitselt hoopis teravamad hakklihapallid olid kirjeldamatult isuäratavad ning kogu seltskond võttis neid rootsi laualt aina juurde ja juurde . Peeter veel imestas , et harjumuspärase hommikukohvi asemel kühveldatakse nüüd liha sisse , kuid firmatoit lausa sundis end maitsma . Järgmiselgi hommikujooksul kordus eelmise päeva lugu : juba tuttav rikšamees saatis Peetrit nii- öelda uksest ukseni . Hommikueine ajal aga seekord kotletid puudusid ning pärimise peale viisakalt külaliste ette ilmunud peakokk seletas , et neid tehakse vaid väga värskest hakklihast , täna aga liha ei saadud . Vahest järgmisel hommikul . Päev tuli põnev . Käidi kuulsal Elevandisaarel , jäädi jalgu surnuprotsessioonile , milles osalesid ka elevandid ja kostümeeritud tegelased , ning luusiti omapead linnas . Hilisõhtul viis giid kogu grupi hotelli lähedal asuvasse parki , vaatama jõe kaldal asuvat laipade põletamise platsi . Kadunukesed tuuakse sinna , makstakse ametimeestele nende poolt küsitud summa peo peale ning lahkutakse : kõik edasine jääb laibapõletajate tööks . Protseduur ise on lihtne : surnu asetatakse puuriidale , kaetakse pealtki halgudega ning pannakse kogu kuhjale tuli otsa . Mõne tunni pärast kraabitakse tuhastunud jäänused kokku ning heidetakse jõkke . Giidi jutu järgi pidid tuhastamisplatsi ümbrusesse kogunema hulgused . Seal nad loodavad , et põletajad annavad tööd vahel neilegi ning selle eest ka toidavad . Mis aga kõige tähtsam : nad usuvad , et kui nad seal surema juhtuvad , siis ei jäeta neid lageda taeva alla vedelema , vaid põletatakse samal platsil . Keegi polnud küll näinud , et mõni kerjus oleks tuleriidale pandud , kuid et kõik surnud olid platsilt alati kadunud , siis arvati , et tuletorkija töötab nendega öösel - päeval on ju vaja rikaste põletamisega raha teenida . Tuhastamisplatsi kõrval oli kividega piiratud väike maalapp , millel kadunukesed ootasid oma järjekorda . Sel õhtul puhkas platsil üksainus vanake , keda päeva jooksul polnud põletada jõutud või kes alles nüüdsama , õhtu eel oli kohale toodud . Peetrile jäid selgelt meelde vanamehe lumivalge juuksepahmakas ja sellesse seotud helesinine lips . Just niisugune , milliseid lastele patsi punutakse . Peeter unustas giidilt küsida , mida see komme tähendab . Järgmisel hommikul vaatas Peeter hotelliuksel otsivalt ringi , kuid tuttavat rikšameest polnud . Leidis tööd , vilksas läbi pea , kui Peeter jooksu alustas . Täna tegi ta ringi pargi poole ning möödus ka tuhastamisplatsist . Kõik oli varahommikuselt vaikne , ei märkigi öisest laibapõletamisest . Ometi oli ka nn. ooteplats tühi : helesinise lipsuga vanameest seal polnud . Ju siis öine tuhastamine ikkagi toimus . Kui Peeter oma ringilt tagasi jõudis ja hotellile lähenes , kuulis ta äkki selja tagant lõbusat kellatilinat ning tuttav hääl hüüdis : " Hei , mister ! It's a nice morning ! " Ning üle näo naeratav pirukakäruga rikšamees möödus Peetrist jõuliselt sõtkudes . Peeter jõudis talle vaevalt lehvitada , siis oli rikša juba möödas . Rikšamees kiirustas ning jalgadele lisajõu andmiseks kallutas ta end paremale ja vasakule , ise pedaalidel püsti seistes . " Täna veab ta kaupa , " mõtles Peeter mõni meeter rikša taga joostes ning kaubakäru all keerlevaid ülekandeid vaadates . " Mis kuradi ülekanded ? " sähvatas äkki Peetri peas . . Jalgrattal pole neid ju tarvis . Ega tal seal kärus ometi lauavabrik ole . " Ometi oli selgelt näha , et tagarataste assi küljes töötasid kaks kepsu , mille otsad kadusid kaubakäru sisemusse . Kui nende külge hooratas ühendada , võiks ju kärusse viljaveski ehitada ! Oh kui kasulik : mängid kliente vedades rikšat ja samas rakendad oma lihased jahvatamiseks ! " Vaat kus kaval vennike ! " mõtles Peeter ning põrnitses kaubakäru uksenurgast tilkuvat punakat vedelikuniret . Kui jahuveski , siis mis nire see on ? Jahutusvesi , naeris Peeter endamisi , kuid see naer jäigi tal kogu India-reisi ajal viimaseks . Hotelli köögiukse ette sõitmiseks oli rikšamees oma jalgratta tagahoovi värava ette pööranud , ent ei saanud esimese hooga kõnnitee servast üles . Ta väntas oma rattale tagurpidikäigu , võttis veidi hoogu ning katsetas uuesti . Sõiduki esiratas põntsatas taas vastu kõnnitee serva ning põrutusest avanes kaubakäru tagauks . Nüüd nägi Peeter , milleks olid kepsud jalgratta all ja kust imbus punakas vedelikunire . Rikšamehel polnud kongis mitte veski , vaid suur hakklihamasin . Tagarataste assi külge monteeritud kepsud panid tööle hooratta , mis omakorda käivitas hakkuri . Kaks kärbest ainsa hoobiga : sõidad rikšat ja teed hakkliha ! Hotellile . Hästi värsket . Hakklihapallideks . Ning Peeter nägi , et lihamasina kolust paistis helesinise lipsukesega lumivalge juuksepahmakas . Oettel laskis kirjal langeda lauale ja tõmbas sügavasti hinge . Südames pistis . Solcher Klamank ! Kärbsest oli tehtud elevant . Ja Jakob oli elevandimeister . Küllap oli siin mängus ka Jenny käsi ! " Nad ei mõista mind , " mõtles vana mees mõrult , tundes , et talle on tehtud julma ülekohut . Äraolevalt silmitses ta peitsitud võrepulki vana kirjutuslaua ümber . Nii hoolikalt , kui ta oligi alati tindiga ümber käinud , oli lauaplaadile ikkagi tekkinud paar väikest plekki . Tema korda ja täpsust nõudva iseloomu juures oli see suur lohakus . Plekke märgates sai ta alati enese peale pahaseks , kuid kordas kohe mõttes rahustavalt : Geduld ! Geduld ! Kreiskoolis oli ta aastakümneid endale sisendanud : beim Unterricht Geduld ! Nüüdki kordas ta mõttes võlusõnu , mis olid teda rasketel puhkudel aidanud . Kõigepealt kannatust . Ainult seda . Oettel tõmbas selga töökuue , surus pähe vana kübara - pisut hoogsamalt ja otsustavamalt kui tavaliselt . Ta läks harjumuspäraselt välja , harima oma aeda nagu Candide . Ei , pigem nagu lesestunud , paiukil õpetaja , kes on jäänud üksi . Sest ka kõige noorem tütar oli kolme nädala eest abiellunud ja koos mehega Saaremaale kolinud . Salat ja redis haljendasid rõõmsalt peenral , kuid porgand oli visa nina mullast välja pistma ; umbrohi jõudis temast ette . Mari ja poisike , need kaks tüliõuna , kelle pärast väimees saatiski talle kurja , hurjutava kirja , olid juba platsis . Raudteejaama poolt kostis veduri pahvimist . See , ning teenijatüdruku ja tema väikese poja juuresolek , millest tahes-tahtmata hoovas midagi perekondlikku , parandas vanahärra meeleolu märgatavalt . Oettel mühatas ja mõtles äkki : kopika pealt olen neile aru andnud , mille peale on läinud minu kätte usaldatud Consumgeld . Ega neilgi kerge ole , möödunud suvel põletas kurjategija maha lauda ja talli koos loomadega . Küünlakuus saatsin neile sinna Otepääle kaheksateist naela petrooleumi . Ja rasvaküünlaid , kollast seepi ning head liha Grossmanni juurest . Siis oli neil küll hea meel . " Tule siia , " hüüdis teenija pojale , kes oli kogunud vana vaskkastruli põhjale tigusid ja seadis neid ritta , et nad ühekorraga liikuma hakkaksid . See oli poisikese meelest võidujooks , nii nagu linnapoisid seda mõnikord Kastanie alleel korraldasid . Missugune tigu jõuab kõige enne naadivarreni , mille ta oli asetanud neile lõpujooneks ? Last pahandas , et rumalad teod ei saanud aru , et peavad rühkima naadi poole , mitte roomama igaüks ise suunda , jättes kastruli põhjale limase jälje . " Ema , nad ei kuula minu sõna ! Ma ei salli neid ! " Mari jahmatas . Poisikese hääletoonist kõlas järsku läbi Pauli võimukust . Kust see oli tulnud ? Poiss polnud kordagi näinud oma isa , läbikäimisest rääkimata . Härra üliõpilane viibis kuuldavasti Riias , oli mingi ametnik kuberneri kantseleis , ja ega ta Marist sestpeale enam väljagi teinud , kui teenijatüdruk rasedaks jäi . " Jäta teod rahule ja too kuuri alt reha ! " " Ma ei salli neid ! " Ja poisike pühkis kõik nood vastalised võidujooksjad pihuga kastrulipõhjalt rohtu . Selles kastrulis oli kadunud Louise-Marie kunagi keetnud tikrimoosi , õigemini küll juhendanud tollast uimast ja vastalist teenijat , kes oli lasknudki moosil põhja kõrbeda , seni kui perenaine käis Jakobi toas , leides selle suures korratuses . Äpardunud moosikeetmisest , ent ka kehvast enesetundest tuleneva ärritusega oligi proua Oettel heitnud : " Jacques ei allu üldse dressuurile ! " " Ega ta ole koer , kes peab iga dressuuri välja kannatama , " oli mees siis vastanud . " Dresseeritakse kas kõige rumalamat - või kõige targemat . " " Sina pead Jacques'i muidugi kõige targemaks . " Oettelil polnud poega , Himmaste koolmeistri poeg , kelle ta oli oma majja võtnud , asendas seda , ja ta andis Jakobile mõnegi lohakuse andeks . Louise-Marie oli arukas , südamlik ja huumorimeelega naine , alati tähelepanelik ja lahke nii oma tütarde kui ka uue majakondse vastu . Harilikult ta ei ärritunud , kuid tookord oli tõesti teenija süüdi . Tõsi oli ka see , et naine kadunuke oli nõrga tervisega ega talunud Tallinna kliimat , mispärast nad olidki tulnud Tartusse ja hakanud siin juuri alla kasvatama . Kas noored siis ei mõista , et ka temal , Oettelil , on otsustamisõigus , oma vaade asjadele , ja kui see viimase kriipsuni nende arusaamadega kokku ei lange , ei maksa veel kära tõsta . Küllap on Jakobi närviliseks ajanud ka Jakobson , too Balti Robespierre , oma pidevate rünnakutega tema vastu . Too Peterburi kooliõpetaja , Vändra vallakirjutaja ja praegune lehetoimetaja , on väikest kasvu mees . Kuid väike mees on vihane mees , kes ei jäta kedagi hammustamata . Mina ei saa ka oma kasvuga kiidelda , igatahes oleksid õndsa Preisi Friedrichi nekrutivärbajad mu kõrtsis rahule jätnud , kuid mina ei põlga inimesi ega kirista vaenajate peale hambaid . Seda ma tõesti ei tee . Kuigi armsa väimehe kiri on haavanud mind südamepõhjani . Hurda arvates olen ma hakkama saanud lausa kuriteoga , võttes majja Mari koos pojaga . Kuhu teenijanna oleks pidanud siis poisikese jätma ? Isa või venna juurde ? Et joosta siis pidevalt nende vahet , jättes teenijakohustused unarule ? Nemad seal maal ei kujuta minu olukorda vist hästi ette . Marie on väga ontlik ja viks inimene . Ta on toonud päikesepaistet minu üksluistesse hallidesse päevadesse . Kui lihtsalt võib üks inimene , eriti naisterahvas , teisele rõõmu valmistada ! Ainuüksi oma olemasoluga , rõõmsa naeratusega , millega pole mõeldud midagi iseäralikku , mis on vaid põgus sõbralik naeratus , ei enamat . Nemad seal Otepää kirikumõisas kahtlustavad , et siin Tartus Tiigi tänava majas toimub minu ja Mari vahel midagi keelatut , lubamatut , kõlvatutki . Armas Jumal , kui nad tõepoolest nõnda arvavad , siis on nende kujutlusvõime seal maal küll üpris paheline ! Oettel tegi aias väikese , täiesti sihitu ringi , nii väga oli ta hõivatud oma mõtetest . Pööras siis tikripõõsaste juures ümber . Tikrid õitsesid tänavugi lopsakalt , tõotades rohket saaki , ja suvel tuleb nad moosiks keeta või turul maha müüa , ei saa ju jätta neid põõsasse repetama . Ja kes peaks seda siis tegema ? Vanahärra ei vahetanud ühtki sõna teenijaga ega tema pojaga ja siirdus klaasverandale . Seal olid pikas madalas kastis võõrasemataimed , mis ootasid tütrele saatmist . Väljaistutamiseks olid nad veel nõrgavõitu , kuid oma kirevuse ja pillava värviküllusega oleksid rõõmustanud mornimatki meest , kui seda praegu oli Karl Oettel . Kindlasti tuli väimehele vastata , ilmtingimata ! Seda asja ei võinud nii jätta ! Et tema , auväärne mees , on kui läbipragatud koolipoiss , kellel on õigus , kuid kes ei julge või ei oska enda kaitseks poetada sõnagi . Tumedat värvi oli siiski paksult , väimees oleks võinud teda pisutki säästa . Kui nüüd kogu see lugu üle tõmmata valge või koguni roosa värviga , paistaks alt välja ikka must , mis on vastupidavam , igavikulisem kui ükskõik milline muu kate . Meie suhted polnud aga eales mustad . Need polnudki õpilase ja õpetaja suhted , mis meie vahel olid valitsenud , ega ka pelgalt äia ja väimehe suhted - sõbrad on nad olnud , jah ! Seda sõprust iseloomustas värvide gamma , mitte üks tume tuim värv . Kõik need aastad , kui Jakob Tartus koolis käis , nädalavahetusel nende pool lõunastas , gümnaasiumipäevi ! ja veel ülikooli ajalgi oli ta siin majas alati teretulnud , hoitud ja armastatud . See kiri nende sügavat südamesõprust ei purusta , ei , seda mitte . Aga miks küll hakkas Jakob Jenny pealekäimisel ja õhutusel teda niimoodi süüdistama ? Nagu ta oma äia ei tunneks ! Esikus rapsas Oettel kübara peast , vahetas kuue tubase vastu , astus kirjutuskambrisse . Elus oli vanal õpetajal ja inspektoril ette tulnud mitmesugust , kuid niisugust lugu polnud veel juhtunud , et ta peab tagasi tõrjuma väimehe kõlblast meelepahast johtuvat rünnakut . Ta võttis istet akna all , oma vana kirjutuslaua ääres , kust aeda avanes maaliline vaade . Mari ja poisike paistsid siit nagu peopesal . Kuidas Matteuse evangeeliumis ongi öeldud : " Ärge mõistke kohut , et teie üle ei mõistetaks kohut ... " Tema loomulikult ei taha pidada viha ega kiskuda kiusu , kuid oma käitumismotiive on ta küll kohustatud selgitama . Ta kraamis laualaekast välja kirjutuspaberi , voltis lehe kaheks , võttis siis sulenoa ja asus mõttessevajunult , suured silmad sügaval pealuus , roosulge teritama . Kuidas alustada kirja , et kohe esimestest ridadest valitseks selles õige , asjalik ja kaugeltki mitte solvunud toon ? Öösel teda vaevanud sünkräiged mõtted olid helenenud , tusk polnud küll päriselt lahtunud , kuid igatahes juba tublisti järele andnud . Ta koristas laualt sulepuru , pani noa ära , kastis sule potti ja kirjutas musta tindiga : Lieber Schwiegersohn Hurt ! Sinu 22. mail saadetud kirja lugemise järel meenus mulle kõigepealt Shakespeare'i " Palju kära ei millestki " . Te olete oma vaimusilmas näinud kõike nii mustades värvides . Nõnda , et seeläbi tekkinud pilt muutus inetuks karikatuuriks . Näinud peremeest aias ringi käimas nagu munas kana , aimas Mari , mis vanal Oettelil hingel ja kellele ta seal akna all nii hoolega kirjutab . Teenijal oli veel esimesest selles majas teenimise ajast meeles , kuidas näeb välja Jakob Hurda käekiri . Just niisuguse käekirjaga kuvääri oli ta eile peremehele ulatanud . Tookord olid Jakob ja Jenny esimesi aegu Otepääl ja Oetteli maja tühi , sest hiljuti oli surnud perenaine Louise-Marie . Nüüd oli see jälle tühi , veelgi tühjem , sest ka Mathilde , perekonna pesamuna , oli viimaks mehele saanud . Man mäletas veel endistest aegadest , mida peretütred temast arvasid . Mathilde oli kinnisem ega näidanud oma suhtumist avalikult välja . Jenny , ägeda pastoriproua , meelest aga oli teenijanna langenud naine , lapsega tüdruk , kellel polnud kohta korralike inimeste seas ja keda isa poleks tohtinudki majja võtta . Hoolitseva tütre meelest oli niisugune teenijatüdruk häbiks majale ja ohuks isale , kelle vooruses Jenny polnud vist kuigi kindel . Vaevalt ta nüüdki teisiti arvab . Eks vanahärra ole talle teatanud , et tema on jälle majja võetud . Ja Mari muigas harvendamata porgandipeenra juurde kummardudes mõrult , kuid mitte lohutult . Frauchen Jenny , võin tõepoolest su kalli papa ära võrgutada ! Äkki ajangi vanamehega asjad niikaugele , et lõpuks kirjutab veel majagi minu nimele , vaatame , mida sa siis kostad ! ? Seda sa seal oma kirikumõisas kardadki , teenijad ees ja taga . Mathildel , keda kodus Mattiks kutsuti , oli tookord olnud nina vingus , et Paul temast sugugi välja ei teinud . Üliõpilane liikus ju mõnikord ka Oetteli majas , Hurda kaudu olid nad kõik tuttavad . Eks Matti lootnud salamisi , et tudengihärra teeb talle abiellumisettepaneku , oli ta ju vägisi vanapiigaks jäämas ja elas seda väga üle . Tema , Mari , arvas olevat kuulnud peretütre toast mõnedki korrad summutatud nuuksumist . Et Paul paluks Matti kätt , see oli nüüd küll lapsik uid ! Värvikandja oli kena vaid niikaua , kui sa olid tema preili , kelle poole ta võis tulla igal ajal , kui oli vaid soovi , kui võtsid teda vastu rõõmuga , anduvalt , kui noorhärra suvatses ilmuda kommersilt või muidu joomingult , meelitav naeratus kõrkidel huultel . Siis sulas Man üliõpilase käte vahel nagu vaha , kuigi alles mõni hetk enne noormehe tulekut oli ta teinud endale kibedaid etteheiteid ja otsustanud ära pöörata hukatuse teelt . See oli kui nõidus , ja ära nõiutud ta oligi . Aadlisoost noormehe puhul ei tulnud abiellumine madalamast soost neiuga kõne allagi ; nagu Matti poleks seda ise teadnud , et hakkas pirisema . Kahjurõõmu vihvatas Mari hinges : sina ei tahtnud olla tudengi preili , ihkasid enamat , kohe tanu alla ! Sihtisid liiga kõrgele ja jäidki Paulist ilma nagu peni pehmest leivast ! Tähtvere talumehe pojast , tollest Kergist on sulle küll , täna õnne , et sellegi said ! Aga Pauliga ei olnud sa mitte , see rõõm jäi sul tundmata ! Oh , see oli nii suur ja juubeldav rõõm , viimase kui ihu- ja hingekiuni ulatuv pidu , et ta kargaks praegugi peenra juurest üles , peseks käed räästa all vihmaveetünnis pehme veega puhtaks ja lippaks tulistjalu Pauli juurde , kui ta vaid kutsuks . Mis sest , et tudeng jättis ta häbisse ! Kuid ta ei tule ega kutsu , on oma suguseltsi ja seisuse raudses embuses . Kas ta Mariet enam mäletabki ? Ja tema , Mari , peab varjama oma tundeid muretuse , reipa pealehakkamise ja rõhutatud iseseisvuse maski taha . Tema osaks jäi alandus ja põlgus . Ta oli eksinud , jäänud oma patuviljaga linnarahvale mõnitada ja näpuga näidata ; selle peale on nad kõik , rahvusele , seisusele ja usutunnistusele vaatamata , meistrid . Aga tema poeg on elava loomuga , terve ja tragi - Mari kõige kallim varandus , vanaduspäevade tugi . Ta ütles peenra ääres kükitavale lapsele nõudlikult : " Ära sa porganditaimi üles kisu . Vaata , oledki juba ühe välja tõmmanud . " " Nad on nii sarnased umbrohuga , " vabandas poisike väikeste sõrmedega tollipikkuste tõusmete vahelt rohuliblel välja õngitsedes . " On küll . Ja nad hoiavad üksteise ligi . Tilluke porgand toetub tillukesele kasteheinale . Hakkad umbrohtu kitkuma , tuleb ka tema üles . " " Miks nad nii ühte hoiavad ? " " Nad on nõnda loodud . Nende juured on mullas üksteisega segamini . " Poisikese näpud peatusid , uurivalt vaatas ta emale otsa . " Kas mina olen ka nõnda loodud ? " Mari naeratas . Just loomisele oligi ta mõelnud . Kuid imetledes ja ühtlasi kartes poja terasust , vastas ta tuhmilt , libamisi : " Ega sina ole taim . " Kui majaisand natukese aja pärast aknast välja vaatas , nägi ta pruunis teenijaundrukus Marit välja ilmuvat majanurga tagant , vihmaveetünni poolt , täidetud kastekann käes . " Mina ka ! Mina ka ! " hüüdis poisike ja jooksis paljaste säärte välkudes ema juurde , käes murdunud sangaga savikruus , vesi loksumas üle ääre . Päike oli pilve all , ilm polnud palav , oli kastmiseks igati sobiv aeg . Mari seisis seljaga akna poole ja rääkis pojale midagi . Piht oli tal kuidagi väljakutsuvalt sirge , keha sihvakas , tuhkblondid juuksed seotud täpilise rätiku alla , kogu tema olemusest õhkus varasuve - tundus Oettelile . Poisike ruttas teiselt poolt aia äärest , kompostihunniku juurest peenarde vahele . Arvatavasti oli ema jaganud juhtnööre , kuidas toimida , et õrnukesi taimi mullast mitte välja uhta . Seejärel võttis teenija kastekannu käepidemest kahe käega kõvasti kinni , tõstis selle üles , kallutas lüngi , ja sihinal purskus sõela avadest aedviljale hõbedast vihma . Hall hommik . Isa teeb silmad lahti , vaatab kella . Ta on umbes viiekümnene , tõsise mureliku näoga , sinises alussärgis ja kortsunud pommitajates . Isa ei jää voodisse mõnulema , ringutab vaid korra ja hüppab teki alt välja . Ta avab akna , heidab pilgu hommikusele linnale - meri , kajakad , korstnad . Isa vaatab merd ja teeb kükke , kätekõverdusi , pöördeid , hüppeid , põhjalikult ja hasardiga . Ta on juba vannitoas , peseb end jääkülma veega , puristab , sülitab hambapasta kraanikaussi ja jookseb tuppa . Isa paneb riidesse - puhas pesu ja viigipüksid , ajab habet ja uurib end peeglist . Ta kohendab särgikraed ja näole ilmub tõsine-murelik pilk- justkui kavatseks ta lavale astuda . Isa läheb vaikselt tuppa . Voodis magab poiss - kahvatu , heledapäine . Voodi kõrval seinal on spordiriistad - hokikepp , reketid , sportlaste ja filmitähtede pildid . Teiste hulgas on ka isa pilt . " Martin , tule üles ! " Poiss keerab külge , kuid ei ärka . Isa sikutab poissi pidžaamapükstest , hääl muutub nõudlikumaks . " Martin , ole nüüd kallis , tõuse üles . " Poisi voodi kõrval laual on äratuskell - pool kaheksa . Isa heidab pilgu kalendrisse , uurib kuupäevi , mõmiseb omaette : " Pühapäev ... püühapäev ... pühapäev ... " Ta jälgib kellaosutit . Vali helin . Meenutab kooli vahetunnikella - läbilõikav , kriiskav , ebameeldiv . Martin kargab ehmunult istukile , unine hirmunud nägu . Uni kestab . Poiss vaatab üles . Isa lahked silmad . Sametine hääl : " Kell on pool kaheksa . Kell on juba pool kaheksa ! " Martin on korralikus triibulises pidžaamas . Meenutab vangi . Tõuseb väsinult voodist , hõõrub silmi , otsib varbaga susse . Isa vaatab naeratades , silitab poisi pead . " Me oleme mehed ! Oleme ju ? Me ei ole nannipunnid ! " Poiss noogutab ja läheb vannituppa . Isa läheb kööki . Vannitoas keeratakse vesi lahti . Solin . Köögist kostab isa vilet . Lahtisest aknast paistab meri . Kajakad kisavad . Isa on võileivad valmis saanud . Laud on kaetud . Puder , juustuleivad , keedetud munad ja piim . Isa istub . Trummeldab sõrmedega lauda . Aeg venib . Köögiaknast kostab trammide ja trollide kolinat . Näpud mudivad kahvlit . Poissi ei tule . Isa tõuseb ja läheb vannituppa . Tõmbab ukse lahti . " Mis ta ometi ... " Vaikus , hämmeldus . Isa silmad . Ta ei saa millestki aru , käed vajuvad rippu . Isa silub värisevi käsi juukseid . Poiss magab toolil kraanikausi najal , juuksed ripuvad valamusse . " Martin ! " Poiss ehmatab ärkvele . Vaatab hirmunult üles . Isa silmis läigatab viha . Hääl muutub karmiks : " Me ei ole nannipunnid ! " Poiss peseb nägu . Isa katsub näpuga vett . " Mis see peaks tähendama ? " Ta keerab soojaveekraani kinni , seisab ja valvab , veendub , et poiss peseb külma veega . " Kui me nii alustame , kus me siis lõpetame ? Ah ? " Köök . Isa istub , keedetud muna käes , kuid ei söö , vaid loeb numbreid ja vaatab tähelepanelikult ühte punkti . .. Üheksakümmend , üheksakümmend üks , üheksakümmend kaks , üheksakümmend kolm , ... neli , ... viis , ... kuus , ... seitse , ... kaheksa , ... üheksakümmend üheksa , sada ... ja sada üks . " Kööginurgas teeb poiss kükke , käed ette tõstetud , higi laubal . Pärast sada ühte jääb isa rahule . " Küll tänaseks . Täna on pühapäev . " Poiss istub lauda ja sööb . Ka isa sööb , kuid hoiab poisil silma peal . " Soola pole vaja nii palju panna . Sool on kahjulik . Ma ütlesin sulle , pane sool ära ! Munas endas on soola küll . Sa rikud maitse ära ja sool on väga kahjulik . Hiljem , kui sa suureks kasvad , saad aru . Tervis on inimese suurim vara . " Poiss sööb , isa peseb oma nõusid . " Ära pane nii palju moosi pudrule . Moos on magus . Liiga palju magusat ei ole hea . Elu ei ole magus . Teinekord on elu kibe . Praegu sa seda veel ei mõista ... Kes nõud ära viib ? " Poiss täidab isa käske täpselt . Ei eksi kordagi . Paneb soola ära , laseb moosi purki tagasi . Aeg- ajalt vaatab üles ja küsib silmadega . " Tubli ... tubli ... tubli poiss . " Hääl on karm , kuid hellitab ja kasvatab . Poiss peseb oma taldrikut . " Elu on mõnikord raske , sa pead sellega harjuma , pese korralikult , ole hea , sul jäi taldrik pudruseks , pese uuesti , nii , tubli , ja kuivata enne ära , kui kappi paned , ole hea laps , kuivata korralikult . " Väljas lendavad kajakad , meri kohiseb , sõidavad trammid , kõlavad autode sireenid . " Kui mitu korda ma olen sulle öelnud , sul on kingapaelad kinni , sa rikud kingad ära . Meil ei ole nii palju raha , et iga aasta uusi kingi osta , ma ei ole miljonär , sa ei ole neid viksinud ka . Mida sa mõtled ? Vaata , milline sa välja näed ! Jumal küll , ma olen sulle sada korda öelnud , et kingi peab määrima iga päev vähemalt üks kord , siis peavad kingad vastu . Mul on kingad viis aastat , mis viis , seitse aastat jalas , aga nagu uued . Nagu äsja ostetud . Kui sa sügisel kingi ei määri , lähevad nad nässu . Pori ja halvad ilmad , vihma sajab kogu aeg , jalad on märjad ja õues on külm . " Isa ja poeg jõuavad välisuksele . " Talongi on ? " Poiss otsib taskust talongi ja näitab isale . " Tubli ! " Isa mõtleb hetke . Vaatab autosid . Jääb kauemaks mõtlema . Poiss ootab kannatlikult . Siis isa ärkab . Pühib mõtted silmist ja ütleb reipalt : " Täna lähme loomaaeda . " Loomaaed on rahvast täis . Isa ja poeg kõnnivad puuride ees . Poiss jääb kanu vahtima . " Sulle meeldivad kanad . Tubli . Kanad on kasulikud . Ära mine nii lähedale , ma ütlesin sulle , seisa siin minu kõrval . Näe , siit need meie munad tulevadki . Mitte midagi ei saa niisama . Kõige eest tuleb maksta . Kui kana muneb , siis hakkab ta kaagutama , tema püüab oma muna endale hoida , et tibu kasvatada , aga meie võtame muna ära . Sest me tahame süüa . Tundub ebaõiglane , aga elu on selline . Elu on ebaõiglane . Üks muneb ja teine võtab muna jõuga ära . See on paratamatu . Sa ikka kuuled mind ? " Poiss noogutab . " Hea küll , lähme edasi . " Martin jääb seisma jäätisemüüja juurde . Päris seisma jääda ei julge , aga isa tunneb , et ta kätt jäätisemüüja poole tiritakse . Müüja : " Noh , põnn , mida issi sulle ostab ? " Isa : " Issi ei osta midagi . " Poisi silmad tõmbuvad niiskeks . Ta nühib rusikaga silmi . Müüja tahab ühe jäätise poisile kinkida . " Kingitusi me ei vaja . Kingitused rikuvad inimese ära . Te olete väga lahke . Lähme nüüd ! Võib-olla õhtul ostame . Praegu kõht pungil hommikusööki täis . See on kahjulik . " Isa tirib poisi eemale . Jalutab puuride vahel edasi ja räägib : " Ära enam nii tee . Meil ei ole nii palju raha , et iga päev jäätist süüa . Rikkad võivad , aga meie ei või . Meie ei ole rikkad , me oleme vaesed . " Teised lapsed söövad jäätist ja hoiavad nööridest õhupalle . " Nuuska nina puhtaks . " Ta võtab taskuräti ja pühib jõuga poisi nina puhtaks . Poiss on hallides kulunud riietes nagu isagi . Ülejäänud lapsed on rõõmsates jopedes , sinised ja kollased õhupallid käes . Poisi ilme on kurb , kuid ta püüab seda mitte välja näidata . " Näed , mehed ei nuta . Ja nii palju süüa ei tohi . Paneb mõtlemise kinni . Kui magu on täis , siis pea ei tööta . Hea küll , ostame sulle ka ühe õhupalli . - Palju pall maksab ? " " Viiskümmend senti . " " Terve varandus ! Selle eest saaks pool suppi . Hea küll , täna on pühapäev . " " Mis värvi te soovite ? " " Üks must , palun . " Must õhupall püüab poisi käest õhku lipsata . Poisil on hea meel . Kui ta üles vaatab , on õhupall nagu must plekk kuldsel päikesel . Isa ja poiss seisavad puuri ees , kus elavad koerad . Poiss kükitab , pall käes , ja vaatab pikalt koeri . Koerad on krantsid , räämas ja näljased . Neist käiakse hoolimatult mööda . " Koer peab täitma käsku . Kui ta käsku ei täida , pole ta mingi koer . Siis tuleb ta magama panna . Lihtsalt on nii , et ühed annavad ja teised täidavad käsku . Nagu sõjaväes . Nagu inimestel . Koer on mõeldud selleks , et maja valvata , vargaid püüda ja jälgi ajada , et politseil oleks kergem töötada . On koeri , kes päästavad uppujaid , ja neid , kes aitavad turiste lume alt välja . Neid koeri me ei näe , sest me ei ole nii rikkad , et mägedesse minna . Ära noki nina ! Kui sa veel nina nokid , siis võtan õhupalli ära . Võta taskurätt ometi ... nii ... tubli , aga ära palun enam nii tee . " Üle loomaaia kostab tiigri möire . Poiss ehmub , isa vaatab kohkunult puuri poole , valvsalt , teravalt . " Tiiger on ohtlik . Me läheme sinna ainult siis , kui sa ilusti käitud . Kui sa nina ei noki , kui sa puurile liiga ligi ei lähe . " Poiss noogutab . Ta läheb , isast samm ees . Isa hoiab teda käest kinni . Poiss jääb tiigri juurde seisma . Tiiger kõnnib puuris edasi-tagasi . Ta tahaks puurist välja . Ta vaatab üle inimeste peade . " Ei tohi lähemale minna ! Tiiger on metsik loom . Näed , need lapsed , nemad ei oska lugeda . " Puuril on silt - söötmine keelatud . Kuid ikka visatakse küpsiseid , komme , jäätist . Poiss vaatab sõnatult tiigrit . Ta nägu naerab . Ta on isa käe lahti lasknud ja läheb puuri poole . Ta sirutab käe välja ja tahab looma silitada . Isa märkab poissi . Ta jookseb poisi juurde ja tõmbab kraedpidi kaugemale . Tõstab poisi õhku ja tassib ära . " Oled lolliks läinud või , no nüüd saad küll ata-ata . " Isa klohmib poissi vihaselt , lahtise käega . Poiss nutab . " Me ei tule enam kunagi loomaaeda . Istud kodus ja õpid . Kuidas sa võid ? Sa ei kuule omaenda isa sõna . Võib-olla ta ei olekski sind hammustanud . Aga sa ei kuule omaenda isa sõna ! Kui sina ei kuula minu sõna , siis ei kuula sinu poeg ka sinu sõna ! Ükskord kui suureks saad . Mis nii saab ? " Isa tutistab poissi . Poiss laseb õhupalli käest lahti . Õhupall lendab kõrgele taevasse . Must plekk taevas . " Paistab , et sul on raha küll . Sa ei tea , kuidas raha teenitakse . Selle jaoks tehakse tööd . Mina teen selle jaoks tööd . " Nad jalutavad läbi loomaaia tagasi . Poiss üritab puuride ees peatuda - elevandid , ahvid , maod . " Lähme nüüd , missa vahid neid loomi ! " Isal on peksu pärast piinlik . Ta näeb jäätisemüüjat . " Jäätist tahad ? " Poiss vaatab isale imestunult otsa . Ei saa küsimusest aru . " Ma küsisin , kas sa ühte jäätist tahad , ma ostan sulle ! " Isa ostab jäätise . Jäätis tundub liiga suur . " See on liiga suur ... hea küll . " Nad lahkuvad loomaaiast . Jalutavad mere ääres . Taevas on kajakad , päike laskub , isa vaatab mere poole , poiss sööb jäätist . Isa jääb merd vaadates mõttesse . Nagu koduuksel . Ta unustab poisi , külma ja tuule , vaatab laineid ja punast päikest , huuled sinised . Poiss seisab ta kõrval , lõdiseb , kuid ei ütle midagi . " Hea küll , hakkame minema . " Bussis komposteerib poiss pileti . " Seisa ilusti mu kõrval , hoia käsipuust kinni , muidu kukud . Istuda ei tohi , las vanad inimesed istuvad . Sina seisad . " Bussi tuleb kaks kaaki . Purjus , kahekümnesed , ropendavad vene keeles . Isa keerab pea ära . Vaatab kramplikult aknast välja . Poisid mõnitavad inimesi . Keegi ei lausu sõnagi . Isa tõmbab poisi enda kõrvale . " Ära tee neist välja . " Kui isa ja poiss bussist maha lähevad , on väljas pime . Tänavavalgustus on vilets . Sünge sügisõhtu . Kaagid väljuvad samas peatuses , kaenlas üürgav makk . Isa püüab kaugemale minna , kuid üks pätt jookseb järele , võtab poisi peast mütsi ja proovib pähe . Poiss vaatab isale otsa . Isa pöördub ümber , läheb kaakide juurde . Ta on pingul , lõug väriseb , hääl väriseb . " Andke , palun , müts tagasi . " Naer , venekeelne sõim . Isa üritab mütsi krabada . Teda lüüakse rusikaga näkku . Isa haarab näost . Pätid lähevad naerdes ära . Poiss seisab isa kõrval . Isa pühib taskurätikuga verd , sülitab hamba välja . Suust tuleb palju verd . Huul on paistes . Isa annab poisile mütsi . Nad lähevad vaikides koju . Isa ei räägi midagi , kui nad trepist üles lähevad , kui nad söövad , kui nad televiisorit vaatavad . Vaatab peeglisse . Nägu on paistes ja verine . " Hea küll , kell on üheksa . Aeg on magama minna . Voodis võid veel raamatut lugeda . " Isa hääl on endiselt käskiv , kuid mitte nii nagu enne . Ta istub ja loeb lehte . Aeg-ajalt tuleb talle midagi meelde . " Kas sa hambad pesid ära ? " Ta vaatab lehte läbi prillide ja silub juukseid . Lehes on sõdade , pommide , kurjategijate pildid . Isa ei loe lehte , ainult vaatab . " Sul on kõik õpitud ? Kott on koos ? " Poiss noogutab . Ta loeb " Lugusid loomadest " - vaikse häälega , omaette . " See on hea raamat . " Poiss katkestab korraks . Rohkem isa ei ütle . Ta pea vajub alla , kuid ta ärkab kohe ja pomiseb läbi une : " Homme tuleb raske päev ... " Pea vajub lauale . Laualamp valgustab lõhkist nägu , pea all on sõjapiltidega ajaleht . Poiss loeb vaikselt edasi . Ta elab edasi , kuid muudkui sammub oma puuris , sammub ja sammub ringiratast ning uurib - ei , mitte teda uudistavat rahvahulka , vaid midagi kaugel selle taga . Vahetevahel langeb ta kergesse vihahoogu , kuid saavutab siis taas oma sügava väärikuse , ning vaatab , ootab ja valvab ... Poiss jääb mõttesse . Tiiger magab loomaaias , magaval isal vajuvad prillid eest . Teda hoiab üleval ikka toosama lootus , too nimetu lootus , mis temas tookord ärkas . Pärast seda on Kellyan teda veel vaatamas käinud , kuid Monarh ei tunne meest ära . Suure karu pilk on suunatud üle küti pea , üle tema taamale Tallaci või kauge mere poole . Me ei tea , mispärast või milleks , kuid ta muudkui sammub , sammub ja sammub nagu legendaarne Igavene Juut , kes on mõistetud lakkamatult rändama , kõmpima oma sihitut , lõputut ja kurba teed . Haavajäljed on ta karvaselt kuuelt ammu kadunud , kuid augud kõrvades on alles , niisamuti ka ta tohutu jõud ja kohmakas väärikus . Ta silmad on tuhmid - säravad ei olnud nad tal iial - , kuid nende pilk pole tühi ja kõige sagedamini on nad suunatud Kuldväravale , kus jõgi otsib teed merre . Kõrge Sierra küljel sündinud jõgi , mis elas ja kasvas ning voolas läbi männisalude , ületas inimkäte ehitatud tõkkeid , muutus üha võimsamaks ja jõudis lauskmaale ning viis oma võimsad vood lõpuks lahtede lahte , jäi sinna vangi , Kuldvärava taha , kus ta igavesti ihaleb sinist avarust , ihaleb seda ja raevutseb , raevutseb ja ihkab - tõuseb ja mõõnab , igavesti ... ja asjata . Otse hobuste kapjade alt on ämmaemand Zelinka nad leidnud . Kui mitte mõlemad , siis vähemalt poisike oli küll niisama hästi kui seal . Tuisk - ja gaasilaterna hallis valguses jõuab Zelinka vaid näha , kuidas saanijalas lendab mööda lapse väikese mõistmata näo eest . Ainsal välkel . Otsenagu lai nuga . Hobused on voorimees järsul keerul kõrvale jõudnud tõmmata . Raudne tald kerkib parajasti lapse näo kõrgusele - see oleks võinud olla mõlema lõpp . Aga on antud leida armu . Kõrgem tahe on ennast ilmutanud . Kas tohib siis ajalik inimene lasta tühja joosta sellist ! Zelinka ruttab lähemale . Nii kiiresti , nagu jäätanud uulits ja plink lumi seda lubavad . Laia laulu ja kirgumise saatel kaob saan tuisku . Viirastuslikult äkki , niisama äkki , nagu on tulnudki . Naistehääligi kostab seas . Ohvitseride mundrikuld , voorimehe noor , nisukollane habemevõru üleskistud kasukakrae raamis - see on ka kõik , mis appitõttajale jõuab meelde jääda . Saaninumbrit pole tal aega , pole taipugi vaadata . Ammu siis veel tahta seda emast ! Või kes ta on . Kokkulitsutud viltuse suu ja kumera kõrge laubaga naine . Tühja , lakitud kasepuust lapsekelgu nöör ikka veel kindlasti pihus , seisab ta , selg vastu Votiivkiriku kiltkivihalli krobelist seina , ja kordab : " Hansukene . Südame Hansel ! " ja veel midagi ämmaemandale arusaamatuks jäävas ilusas puhta kõlaga keeles . " Mis nõu on teiega Issandal Jumalal , proua ? " pääseb nüüd Zelinkalt omakorda ungari keeli , mis , nagu see aina juhtuda tahab , suuremate üleelamiste korral emakeelena tõuseb ta suhu . Läbisegi nuttes ja naerdes tirib ta lumest välja poisikese , väikese , kõige rohkem kolm aastat vana , kes luksudes ja oma pika vene palitu hõlmadesse eksides küll juba omalgi jõul hangest välja ronib . Olgugi et enam tarvitaks abi vist naine . Naine on viimaseid kuid , võibolla isegi viimaseid nädalaid kandmas - seda teatab ungarlannale ta ametioskuslik pilk eksimata . Ning ehmatav vahejuhtum on loonud parima pinna selleks , et järelejäänud päevadest siinsamas nappe tunde , võibolla kõige lõpmisi minuteid teha . Kähku avab proua Zelinka oma ämmaemandasakvuajaaži , kust seest kõige hädapärasema alati leida võib . Seda enam ju veel , et ta just täna apteegist , sealtsamast , kus Üldise Haigemaja peavärava kohal kõrgub ladinakeelne kiri " Saluti et solatio aegrorum " - haigete hüvanguks ja lohutuseks - , oma väikese vastuvõtutoa jaoks on uuemaid arstirohtusid ostmas käinud . Kitsale käeseljale mõne tilga salmiaakpiiritust tilgutanud , ulatab ta selle nõrkenud naisele nuusutada . Naine toibub , hingab sügavalt . Iga hingetõmme nagu ohe . Ja avab silmad . Ainult silmad ta nüüd küll õieti ongi . Kõige oma valge maksaplekilise näoga , mille kohal , avarale mehelikule laubale toetudes , uhke , otsekui triumfikaar , tungib samettanu alt esile võimas juuksevall . Silmad on tal suured , tõsised ning nende sädelus on nagu vete murduv sädelus , lastes silmi suuremana paista , kui nad on . Naine ei ole eriti pikk , küll aga sirge ja selline , kes igal juhul tundub pikk . Hirmunud on ta . Surmani hirmunud . Ta pigistab lapse näo ägedalt pihkude vahele ja hellitab ähmi täis poisikest saksa keele sekka jälle mingis omaenese , ämmaemandale tundmatuks jäävas keeles . Millele laps nõndasama , pooleni saksa- , pooleni muukeelselt ka vastab . Arst toetab naist , kes veel üleni vabiseb , igaks juhuks küünarnukist . See jääb osavõtmatuks , ei märkagi . Poisike on järelhirmu raputusest alles nüüd nutma puhkenud , surub oma näo vastu ema libeda vihmamantli märga hõlma , millelt tuisuvaal pehmel lohinal lahkub nagu sulalumi plekk-katuselt . Äkilise kaotuse etteaim ; üksildane viljanaber rahehoos - sellisena näitab see tilluke inimkooslus end leidja pilgule . Kes ei saa jätta küsimata : " Kuhu olete teel , proua , nii hilisel ajal ? Mis on teid sundinud välja selles kaitsetus vihmakuues , ja veel niisuguses seisukorras ... nii väikese lapsega kesk kõige kurjemat näärikuu tuisku ? " Kuiva lume iilid löövad naisele näkku . Ent läbi nende valgete kihulaste võbelemise on aru saada , kuidas tänumeel ta näojooni mahendab : " Me oleme postimajast tagasiteel . " Käes kannab naine tõesti kogukat vineerkasti , suurt , paklase kanepinööriga kokkuseotud pitsatitega pakki . " Aga , jah , see vihmakuub , kui see teid just huvitab , proua , on praegu minu ainuke ülerõivas . Nii nagu me oleme reisi peal - meie pere - jäänud talve kätte just selles linnas . " " Teie siis ei ole siit , Viinist inimesi ? " " Oo ei ! " Tuulest tõugatuna otsib poisike varju ema põlvede vahel . " Koju , " nuutsub ta ahastavalt . " Ma tahan juba koju minna . Muidu hobud tulevad jälle , suured vihased hobud . Mamma , lähme kohe praegu ära koju . " Kogu maastik tantsib valgetähnilise loori taga . Ja kodu on ennast sellesse sootuks ära peitnud , ujub viirastustes . Kaitstes paneb naine oma ilusa sinivalge kaheksakantmustris käpikuga peo heitunud lapse lagipeale . Häälitseb rahustavalt . Kelgule istuma laps nüüd ühegi hinna eest ei nõustu . Pöörduvad minekule . Muidugi , üles kasvanud pustas , lapsest peast küll ja küll seisnud hobuste joogiküna ääres , otse hobuste jalgade vahel , nende suurte muhklikkude põlvede metsas , teab ungarlanna , et ega hobune lapsele peale ei astu , kui tal vähegi kuhugi mujale on astuda . Teinekord ainult tõukas õrnasti mõni suur pehme pea ... Nõnda et see tõukab teda täpselt selsamal viisil tänase päevani , kui tal elus juhtub olema kitsas käes . Ja jälle tal on , kus olla . Aga võõrad ju seda ei pruugi teada - poisike ja too majesteetlik naine , küllap mõned vilu verega preislased oma vilu Läänemere äärest . Nemad ei tea . Ja kui palju toetakski see tarkus praegusel ärritatud ajal kedagi siin , Viinis , kus on nii aruta kitsad ja nii vanad tänavad , majad otse rinnaga peale surumas kõndijale , et peaaegu iga päev keegi omnibussi või voorimehesaaniga surnuks sõidetakse - ajalehed ei jõua sellest teatadagi . Ajalehed , mis on tuubil täis Türgi sõja sõnumeid , kus venelaste ahnust ja truudusetust küllalt ei jõuta imeks panna . Meeled on inimestel üles köetud ja kõik on otsekui lahti liigestest . Liiatigi kui praegu , 1878. aasta hakul , vist küll enam keegi ei kahtle , et Austria kõige lähemal ajal ise sõtta astub . Juba ärateel , pöördub naine veel korraks ja lausub kenas puhtas põhjasaksa keeles : " Te olite väga lahke , proua ... ? " " Zelinka . Öelge mulle Zelinka . " " Kaitsku teid kõik head jõud , proua Zelinka , lahkesti näidatud osavõtu ja hoole eest . Kui ma võiksin teada saada teie aadressi ? Teie vastutulek ei tohi jääda tasumata . " Ning kummardub taas võtma hiiglasuurt postipakki oma jalge eest lumest . Ämmaemand peab tunnistama - otse koletut postipakki ! Mahasaav naine külmas kummimantlis ja kandamiga kesk jaanuarituisku - asi , mille puhul proua Zelinka enese patsient oleks küll valjult saanud läbi võetud . Muidugi , kui looduse karistav käsi siin juba ammu ette poleks jõudnud . See siin aga on täiesti võõras mujalt tulnud naine , ja sõnagi lausumata paneb ämmaemand oma keelava käe tema kaheksakantmustris käpikule , mille alt sulanud lilla tindipliiatsikirjaga on ositi lugeda saatja aadress : Dorpat . Teichstrasse 32 ... " Aadressi , just teie aadressi pean küsima hoopis mina , " lausub ämmaemand kiiresti , pööramata elavat pilku teekäija näolt . " Minu Schwarzspanierstrasse on siinsamas läbi pargi , kust paistab see alt valgustatud tömp torn . Teile aga on edasiminek seesuguse ränga kandamiga lihtsalt lubamatu , mis kah arvaks asjast teie lugupeetud abikaasa , " võtab proua Zelinka nüüd ametlikuma , vastuvaidlemist välistava tooni . " Lubage tutvustada , mina olen arst . Mis kohustab mind teid praegu saatma . Ja - palun lubage see pakk ! Kas te elate siit kaugel ? " Segaduses vaikib naine hetke . Teda üllatab teise äge meel . Ja kas tuleb sest välja lugeda tõepoolest nende huvide kaitset või peidab end seesuguses vaheleastes midagi veel ? " Wolfgasse kolm , " naeratab ta kahvatult , siiski tänusoojalt . " " Hotel zum Weissen Wolf " . " " Siis olete tulnud mitu head tänavavahet mööda . Ja läbi pargi tuleb meil nii või teisiti minna koos . " Weisser Wolf " on Üldise Haigemaja lähedal ja ühtlasi mitte kaugel minu vastuvõtutoast . Te siis olete Viinis päris võõras ? " Naine elavneb . " Saab kaks nädalat , ei , juba kolm , jõuluks tulime . Aga ringi on saanud vähe vaadata , sest aeg on kulunud korteri otsimiseks . Korteripidajad ei võta heal meelel lastega perekondi vastu , nii et lõpuks hotelli läksime ... Kus meil muidugi varsti jälle tuul jalge all on minusuguse ebamugava kunde tõttu , kes peatselt hulga lärmi ja rahutust endaga kaasa toob . " Komps käes , seisab Zelinka aru pidades . " Aga ei , " haarab tundmatu taas nõudlikult pakinöörist , " siit me läheme Hansaga ise . " Ent proua Zelinka on harjunud oma tahtmist patsientide juures läbi viima ja naises näebki ta patsienti . Too sunnib nüüd poisikest kelgule istuma . Hans ei nõustu . Ta suleb silmad , väristab lambatalle kombel pead ja haarab aplalt ema vabaks jäänud käe . Pinevil vahib ta tuisku , tema jaoks tõuseb sealt otsekohe uus hobuserind , kõrgem eelmistest , kõrge nagu kahe torniga pitsiline Votiivkirik nende pea kohal , laotamas oma müürisakkide lohehambaid , ja nuutsub : " Las ma käin sinu lõpus . " " Sinu taga , " parandab teda ema ja tunnistab kahtlustavalt ka ise järjest tihenevat lumetantsu . Nad sumpavad edasi . Kuni poisike hüüab : " Mamma , miks tihane nokib oma kõhtu ? " Linnuke on leidnud väikese , tuulekülvist juurdunud kase müüriorvas ja kiigub raol nagu karjapoiss . " Seab sulgi rinna peal . Tahab tore välja näha . Mis sest , et teda siin videvikus keegi ei näe . Ta ise näeb . " " Seadku juba sirgu oma vestiäär . Miks ta ei sea ? " " See on temal niimoodi loodud , nagu sinul - teine kulm kõrgem . Temal on seal mõra . Rind mõrane . " " Kas mõra teeb talle valu ? " " Ei tee , aga inimesele võib teha . " " Kuidas ? " " Kui inimesel on kodu kadunud . " " Kuhu kaob inimese kodu ? " " Jääb temast kaugele . Jääb ühele teisele maale . " " Jääb maa-maale ? Kas Oranienbaumi-maale ? Või Vasula-maale ? " " Jah , laps . Jääb Eestimaale . " Lõpuks on poisike väsinud ja ämmaemand paigutab ta kelgule . Hans uinub Zelinka nirginahkse peleriini sees peaaegu kohe : peopesasuurune lapike näo leebet helendust , muud ei midagi . Tegutseb see tõmmu samariit enamasti enne , kui mõte jõuab tegu hinnata . Ja täna on jälle niisugune kord . Kahetseda on tal harva tulnud . Viimati vahest siis , kui Géza - tema mees - , mängupõrgute kunde ja naistelemmik , end äkki vabatahtlikuna muusikaväeosas Bosnia sõjaväljale lasi saata ja tema , Zelinka uhkus ei lubanud hoida meest tagasi . Läkski leitnant . Kadus kõige oma trombooni ja viksitud vuntsidega . Läks ja laulis . Üksainus postkaart on tulnud : Suudlen . Oota ! Nagu ei teakski trombonist , et ootamine ei kuulu tema naise iseloomu juurde . On veri kord tantsima tõusnud , viini veri , siis on iga minut ootust tuim nagu kaks igavikku . Aga ärgu mees mõelgu - tema , ämmaemand Zelinka , pealinna kuulsa Üldise Haigemaja naistearst , ei ole oma elu tühjaks jätnud . Tubli erapraksis on tal ja nüüd juba viis aastat vana Ferenc , siis veel vastuvõtutunnid ja konsiiliumid . Ja peale kõige muu - või enne kõike - on tema , ohvitseriproua , võibolla juba ohvitserilesk , siiski alles kolmekümne nelja aastane . Tundmatu teeline ta kõrval võib olla umbes niisama vana . Nad keeravad laiale puiesteele . Tuul on nüüd otse vastu . Iilid haaravad käijate huultelt kõnekatkeid , kannavad kuuldamatusse . Ikka ja jälle võpatab naine selja taha vaadata , öötumedusse , mis on tema jaoks ühtviisi täis ähvarduse õudu , piitsavihinat ja surma . Närvid ! Mahasaava naise mitmekordistunud meelekujutus . Keeratakse seljad puhkuseks vastu tuult . Kas võõras on väsinud ? Ei , väsinud ta küll ei ole . Vapustus , vastuoksa , on asendunud õhetava , seiklusliku lõbususega . " Taevakene , " mõtleb pääsenu äkki , " kui ainult seda meelde tuletada , kuidas nad seal kodus mind sel ajal hoidnud on ja kaitsnud nagu mõnd toorest muna . Ja kuidas ma siin pean vantsima treppidest üles-alla ! Ümberkolimised ilmotsata , kuidas ainult pererahval tuju . Ükspäinis " Weisser Wolf " oma kuue poolpüsti armuta trepivahega . Vahemaad , missuguseid meie , tartlased , isegi oma kõige halvemail elupäevil oleksime lihtsalt naeruväärseks , täiesti ülearuseks jõupingutuseks pidanud . Ja-jah , jutud siinsest välismaa elust ei ole olnud sugugi nii liialdatud . " Kärsitust alla surudes ja ennast mingil viisil tutvustanudki , ei hakka Zelinka teise nime ometi küsima . Aimus ütleb talle , et küll ta selle teada saab , üleski tähendab . " Tartlased , " mõtleb ta , " ta ütles endid olevat tartlased . Ei tea selliseid . Aga ükskõik . Ükskõik . " Naise jutukus , kogu ta süttinud aval olek on proua Zelinkale üha huvipakkuvam . Loodes tekib taevaäärele lai hõbedane riba , mis tükk-tükilt muutub heledamaks . Näod kipitavad külmast ja kulmudele on räitsakad ehitanud oma õrnad karniisid . Tuul taltub pisut , äkki kikitab naine kõrvu , sõnab soojalt , äratundvalt : " " Radetzky marss " ! Jah , just seesama , mida me õe Geninkaga üheskoos pühapäevahommikuti klaveril harjutasime . Seesama eikusagilt väljasööst , elektriline kärsitus , esimesed ruttavad trummilöökidega taktid , millega sind otsekohe kärestikku kistakse . Küll tuulest omajagu moonutatud , ent siiski täiesti äratuntav . " Ning kuulatab keskendunult , äraviibivalt , naeratades , noogutades . Silmad kinni ja lõug kõrgele tõstetud , ühes teises ajas , teises tunderuumis . Kuulatab Zelinkagi . Aga temale kostab ainult tornikell , millele teine silla otsast kauge kajana vastab . Tuul jõuab siia kanda vaid hajusaid linnamüha tükke eemalt esplanaadilt , kus kolm teed kanali kaldal ristiks ühte heidavad . Paraad talveõhtus , peaaegu talveöös ? No ei ! Olgu küll , et väesalgad marsivad iga päev läbi Viini tänavate , et sõjameeleolu lasub rängana ja ähvardavana linna peal ning keegi siin ei looda enam rahu - siiski , siin , selles paigas , kus nad praegu pimedas seisavad , valitseb suure linna kohta niisama hästi kui hauavaikus . Siis ikkagi vaibumata ergud oma liialdatud kujutelmadega ! Kui olla päris aus - meelepetted . Lastagi siis neil nõnda minna oma teed ? Arsti tõetunne tõrgub . Aga seal pöördub võõras naine , vaadates arstile avalalt otse silma , jääb seisma , pea püsti . Vihmakeebi lumemustreis koorik ümbritseb ta kõrgeid kantis õlgu otsekui ausamba alus . " Mis oli see keel , milles kõnelesite meile appi tõtates ? " tahab ta teada . Hommikul , see oli kevadisel päikesepaistelisel hommikul - kui puud juba hiirekõrvus , aga külm tuul sundis veel midagi soojemat ümber haarama - sellel hommikul , lastes end päikesest ära petta ja külmatunnet sihilikult trotsides , otsustas ta jala tööle minna . Jalaminek on siinkohal küll suur liialdus , sest tänapäeval ei hakka keegi kümmekonda kilomeetrit asja ees , teist taga ära käima , sõidetakse busside , trammide või taksodega , juhul kui ei viitsita või ei tahetagi ise rooli istuda . Bussipeatuses nägi ta armunuid - nad seisid seal nägu näo vastas , käsi teise käes , nad otsekui rääkisid teineteisega silmade kaudu - sõnadest ( millega sai igapäevaseid asju aetud ) jäi äkki väheseks - silmadega sai öelda seda , mida sõnadega ei osatud , mida ei oleks saanudki öelda . Tüdruku näoilme väljendas sama mida silmadki ( ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... . ) , ja s e e ei saanud kõrvaltvaatajal märkamata jääda . Ta tundis kadedus- ja kahjutunnet : temale oli k õ i k see juba olematu , eilse öö uni , õigemini unenägu , mida vahest ainult unes näha võibki . Ta ei saanud enam ennast poisiga kohakuti viia - tõenäoliselt oli too nooruk ( ja miks ka mitte neiu ) just hiljuti oma süütuse ( sõna otseses mõttes ) kaotanud . Ta teadis , et säärast tunnete ja mõtete sonaati ( just nimelt ! ) mängiti tema ajudes viimati veerand sajandit tagasi ( kui üleüldse mängiti ) . Hommikune terav päike paistis läbi tüdruku kleidi - ta märkas seda ja viis kiiresti pilgu teisale , tänavanurgale , kust bussipeatuse poole inimesi üha juurde tuli , mõni unesegane , mõni pahur , üks lausa punsunud näo ja paistes silmadega . Keegi raskelt hingav ( ähkiv nagu üle jõu pingutust pingutav ) , tüse ja lodev jäi just tema kõrvale seisma ning tast haises välja eelmisel õhtul nauditud rohket küüslauku . Äkki märkas ta , et too ilus tüdruk ei olnudki ilus , ta topeltlõuaga nägu oli lamedavõitu ja laup vistrikke täis - heliteosesse ( tunded ja mõtted ) sigines ootamatult ebakõla ( hetkeline ? ) ning tüdruku kogu aeg avatud ja ilmekas nägu sulgus , ta pani justkui maski ette ( nagu röövel enne pangaröövi ) ning nüüd ei olnud ta enam ilus ja armastav tüdruk , oli hoopis lind . Jah , ta nägu meenutas lindu , sest terav nina tuli väikesest näost järsku esile ja silmad ( just silmad ! ) vahtisid hirmunult . Buss sõitis ette ja nüüd võis ta poissi silmitseda , see nimetu pea , mis kogu aeg tüdruku nägu kiivalt ta eest varjata püüdis , oli nüüd uuringutele lahti ja ta oleks kas või sülitanud pahameelest - see , keda ta oli arvanud poisiks , oli keskealine mees , hobuse- või eeslisabaks kokkuseotud pikad juuksed olid loonud vale mulje ; kui ta enne kadestas ( poissi ) , siis nüüd tundis ta kaasa ( keskealisele härrale ) , kes oli mõne naudingutunni eest ohverdanud oma meelerahu , tõmmanud end asjatutesse ja arututesse sekeldustesse ( kõrvuni armunud plika ! ) . Tema teadis seda asja , ta oli ka selle oma elus läbi elanud . Kui bussiuksed lahti läksid ja ta sammukese tagasi astus , et vanainimest ( väga kõhn , luudeni lihata ) enda ette , uksele lähemale lasta , kuulis ta jälle vareste kraaksumist . Kõik ümbruskonna puud olid paksult musti kraaksuvaid linde täis . Armunuid ( tõenäoliselt ainult armunud tüdrukut ) vaadates oli ta linnud unustanud . See , mis kogu eelmise õhtu oli ta eluolu häirinud , millest ta mõtles öösel ärgates ja mis tegi ärkamise ebameeldivaks ( " Kuuled sa , pane juba aken kinni , see ajab mind hulluks ! " ) , oli ühtäkki mitmeks minutiks kuskile ära kadunud ja siis ( nagu ähvardav meeldetuletus ) just enne põgenemist tagasi tulnud . Ta muigas , kui nimetas bussiukse sulgumist ja praegu kestvat sõitu põgenemiseks lindude eest . See oli piltlik ütlemine , millel polnud aga sisulist katet , oli kõnekujund kujundi pärast , sest keegi ei hakka kraaksuvate vareste eest põgenema sõna otseses mõttes . Varesed olid lennanud kohale eile päeval , nagu naabrinaine Aster kinnitas . Naine oli aias askeldanud ja oskas lindude saabumist täpselt kirjeldada : " Algul ehmatasin päris ära , kui märkasin , et neli tükki mind paari meetri kauguselt jõllitasid , silmad pungis ja saamahimulised ; kui tegin kõššš , siis keksisid ainult veidi eemale , jultunud , ennasttäis linnud . Kella kahe paiku tuligi suur parv , kaseoksad olid nende raskuse all lookas , nad tülitsesid vist seal omavahel - jubedad , kõrvulukustavad kraaksatused kostsid nagu karjed - , ma ei pidanud kaua vastu ja lihtsalt põgenesin ( näed sa ! ) tuppa . Mul oli kavas verandaesine lillepeenar korda teha , aga sinnapaika see jäi , polnud enam mingit tahtmist seda kraaksumist kuulata . " Kell üheksa , just sel ajal , kui telerist uudistesaade algas , helistas Hunt , kes elas samuti aedlinnas . Hunt tahtis teada , kas on midagi täpsemat kuulda sellest , et linnapea tahetavat maha võtta ja kohtu alla anda . " Ma ei ole sellest midagi kuulnud , " ütles ta , suutmata varjata ehmatust oma hääles ( ta polnud mitte ainult ehmunud , teda valdas kabuhirm , sest ta aimas - teadis ! - , mis säärase kuulduse taga võib olla ) , ja selleks et oma sisepinget varjata , küsis ta , kas Hundi maja ümber kraaksub samuti lugematul arvul vareseid . " Ei kraaksu . Meie kandis ei kraaksu ükski vares , ja kes noka lahti teeb , selle laseb poiss kohe maha . " " Meil on küll nagu Hitchcocki filmis , " ütles ta , siis taipas , et Hunt ei pruugi filmikunstist kuigi palju teada . " See on üks kuuekümnendatel tehtud film , kus linnud hakkavad ühes väikelinnas inimesi ründama , lapsed ei saa koolist koju , sest lindudel on himu neid nokkida . Päris võigas , aga õnneliku lõpuga lugu , " seletas ta . " Aga meil on praegu üheksakümnendad , " naeris Hunt . " Pealekauba saabub sajandilõpp peale kauba . " Ta ei saanud aru , miks Hunt äkki sajandilõppu rõhutas , siis meenus , et oli ise filmi valmimisajaks kuuekümnendaid maininud . Ta sai aru , et Hunt oli tahtnud vaimukas olla . Üks asi on tahtmine , teine aga olemine - mõtles ta vihaselt . Vareste pidev , õudusvärinaid tekitav kraaksumine oli isegi läbi suletud akna tuppa kosta . Lõuna aegu oli tal kesklinna asja , raamatupoe vaateaknal köitis ta pilku album , mille kaanel oli pilt punasest hiigelroosiõiest , mis mahtus parajasti tuppa . Põrandast laeni , seinast seinani . Ta läks poodi , et album ära osta . " Vaadake , " oli müüja ( vanem , lakitud soenguga daam ) segaduses ja nõutu . " Keegi naine palus mind , et ma seda ära ei müüks . " - " Kuidas ? " oli tema omakorda segaduses . " Vaadake , " ütles müüja veel kord , justkui paluvalt , aga ei leidnud sõnu , millega oma palvet esitada . Võis aimata , kuidas ta püüdis neid üles otsida , panna kõige õigemasse ja täpsemasse järjekorda , mis oleks seletanud , põhjendanud ... aga ta ei tulnud oma ülesandega toime . Olukord näis kohatu , vahest veidergi kui võtta arvesse , et tegemist oli kauplusega . Ta lõi käega ( kõnekujund ) - tegelikult pööras müüjale sõnatult selja ja läks tänavale . Kui ta uuesti vaateaknast möödus , köitis raamat ta pilgu jäägitult . Suur õis . Väga suur , toasuurune õis . Äkki mõistis ta , et teda painab kujutelm hiiglaslikust linnust . Ta ei suutnud oma kujutelma täpsemalt kirjeldada . Ta ei osanud lindu isegi roosiõiega võrrelda . Ta arvas , et see on ( filosoofilises mõttes ? ! ) tegelikkuse ja suhtelisuse probleem . See oleks kujutelma võrdlemine kujutelmaga . Roos oli ruumis - toas , aga meil puuduvad andmed just toa suuruse kohta , me ei saa seda millegagi võrrelda , kuigi roosi saame võrrelda toaga . Ta võis mõelda linnust kui erakordselt suurest , aga pidi piirduma kujuteldamatult suurega . Nüüd ta t e a d i s , et peab raamatu ära ostma , maksku see mis maksab , sest sealt saab ta v õ i b - o l l a üht-teist teada " kujuteldamatu " kohta . " Palun mulle see , " ütles ta teise müüja poole pöördudes ja vaateaknal lebavale raamatule nimetissõrmega osutades . " Ah te tahate seda , " ütles müüja , ja ta sõnad olid nagu kinnitus , et ta on ostja soovi mõistnud . ( Raamatu pealkiri oli " The Tomb of the Wrestlers " ja see tutvustas belgia kunstniku Rene Magritte'i elu ja loomingut . ) Müüja võttis raamatu möödujatele peibutuseks sätitute seast , nihutas raamatuid nii , et äravõetust jäänud tühi koht silma ei torkaks , et tekiks mulje , nagu poleks seal kunagi midagi olnudki . Kui ta üsna raamatupoe juures tänavale pandud laudadest ja toolidest mööda läks , kuulis ta oma nime hõigatavat ( valjult ja koolitatud häälega , erakordselt tuttava häälega ) ; kui ta silmad teepinnalt üles tõstis , nägigi ta ( pool)tuttavat näitlejat , kes istus õlut juues päikesepaistes . Tal ei olnud erilist isu lobisemiseks ( sest kuidas muidu kõnelust teineteisele üsna võõraste inimeste vahel nimetada võib ) , aga hõikaja hääletoonis kõlas mingi kummaline , vahest palvele vihjav alatoon ja ta istus tuntud näitleja kõrvale valgele , päikese käes ( meeldivalt ) kuumaks läinud toolile . " Sa kujuta ette , ma lähen lavale , mul , see tähendab sellel sellil , keda ma mängin , on just lähedane sõber , täpsemalt armuke , ära surnud , ma olen , see tähendab , see tegelane on murest murtud , südamevalust lõhkemas , iga lause , mida tema , see tähendab , et iga lause , mida mina ütlen , tuleb koos pisaratega mu hingepõhjast ja peaks terve saalitäie inimesi mulle , see tä- hendab , sellele lillavõitu sellile , südamepõhjast kaasa tundma panema , aga need kuradid naeravad . Sa kujuta ette , ma ütlen : mu elu on kaotanud mõtte , ja nad naeravad , ma ütlen , et mu elu on otsas , ja nad naeravad veelgi valjemini . Ma ei ütle enam midagi , jõllitan vihaselt saali ja ka selle peale hirnuvad nad naerda . Ma olen kakskümmend aastat neid naerutanud , viimaks suutsin lavastajat veenda , et ta annaks mulle tõsise rolli , kõik rääkisid proovides , et ma olen hea , et ma olen suurepärane , et ma olen seniajani ennast tolategemisega kasutult raisanud , et tegelikult olen ma s u u r draamanäitleja . Ja siis lähen ma lavale tõsist asja tegema ning nad hirnuvad endil munad märjaks . " Ta proovis näitlejat troostida ja julgustada , aga taipas peagi , kuivõrd tulutu tema hea tahe on . Poolpurjus ( liiga innukalt pead parandanud ? ) mees ei vajanudki seda , ta oli oma loo viimse detailini viimistlenud , sellesse ( ja ainult sellesse ) hästi sisse elanud ja tundis end nagu kala vees . Kui mõelda , et ta oli kuivale tõmmatud kala olukorras , siis mõjus olukorra omaksvõtmine ja selle traagikast otsese mõnu tundmine koomiliselt . Aga mis parata , kui ta elukutseline koomik oligi . " Mind jälle jälitab kujutelm suurest linnust , " ütles ta samasugusel traagilisel toonil , nagu koomik oli oma lugu esitanud . Näitleja jõllitas talle otsa . " Kuidas kujutelm saab jälitada ? " küsis ta . Ta ütles sekretärile , et teda ei ole . Kui ta oli ukse enda järel sulgenud , kunstialbumi enda ette lauale asetanud , selle suvalisest kohast lahti löönud , jõudis sadu kordi öeldud lause sisu ühekorraga temani : mind ei ole . Pildil oli kujutatud varvastega saapaid , mis seisid ( ? ) värvimata laudadest kokkulöödud ( maja)seina veeres . Varvaste ees maas vedeles mõni münt . Võis mõelda : päris toredad saapad , kingsepp on isegi varvaste peale mõelnud . Ent varvastel olid ka küüned ja nüüd pidi paratamatult mõtlema , et need saapad on jalad , aga seda , kelle jalad seal seisavad , just seda inimest ei ole . Mündid vihjavad kerjusele , täpsemalt sandile . Sageli kerjavad inimesed , kellel pole jalgu . Siin kerjavad jalad , kes on mingil põhjusel kehast ilma jäänud . Ta oli seda maali kunagi Stockholmis näinud ja tookord mõelnud , et see on esimene Magritte'i originaal , mida tal näha õnnestub . Et pärast originaali nägemist on tal kunstnikuga miskitmoodi teisem ( isiklikum ? ) suhe . Et ta on kunstniku justkui veidi rohkem omaks teinud . Nüüd jahmatas teda viide : Edward James Foundation , Chichester , Sussex . Tähendab , et maal asub hoopis Inglismaal , mitte Rootsis . Juba kahtles ta oma mälus , oletas , et oli Stockholmis hoopis mingit muud tööd näinud ja mälu ( see vana vigurivänt ! ) asetas talle muljet avaldanud , aga mingist raamatust mällu sisenenud pildi Moderna Museet'isse . Nördinult nohisedes lasi tal pilgul joosta üle teksti , mis seletas asjad ära : siin oli variant ( mitte autorikoopia ) ning varvastega saapad rippusid tõepoolest ka Stockholmis seinal . Et asjasse täit selgust tuua , otsis ta Magritte'i eluloolised andmed üles . 1937. aastal oli kunstnik kolm nädalat veetnud Londonis , kus ta võõrustajaks oligi Edward James , kelle jaoks ( ja näpunäidete järgi ) ta seal ka usinasti tööd tegi . Paar aastat tagasi juhtus ta Brüsselis suurt Magritte'i kollektsiooni nägema ( oma kolmkümmend maali , enamik just hilisemast perioodist ) . Teda hämmastas , kuidas nende maalide literatuurne sisu ( sürrealistlik absurd ) oli jätnud maalikunsti ( värvi emotsionaalse mõju ) tagaplaanile . Talle jäi mulje , et kunstnik oli kasutanud pildi maalimiseks kolme-nelja värvi ning meelega hüljanud kõik selle , mis tol ajal maalikunstile oluline ( clementgreenbergilikult " ülev " ! ) oli . Erilise pettumuse valmistas talle üks " Valguse impeeriumi " variant ( ta ei mäleta enam , milline nimelt ) , mis mõjus nagu kehvalt trükitud plakat . Igal juhul jätsid maalide reproduktsioonid talle sügavama mulje , neid uurides võis ta alati mõelda , et küllap originaal on mõjusam . Repro vaatamisse on sageli just emotsionaalsusevaru sisse kodeeritud - teadmine , et vaadatakse midagi , mis on pisem , kehvem , vaesem ( jms. ) kui tegelikult . Ent tegelikult ( ! ) on reproduktsioon tänu oma väiksemale suurusele tihedam ja seetõttu nii mõneltki kvaliteedilt ( tahtlikult umbmäärane üldistus ) rikkam . " Ainult Suurte Maalijate originaalid on hoopis midagi muud kui ükskõik milline trükitehniline imerepro , " seletas Vennet , kui ta pärast Brüsselist naasmist kunstnikule oma Magritte'i-pettumust kurtis . Sellega oli palju öeldud , muu hulgas ka , et kindlasti ei olnud Magritte Suur Maalija . " Aga kas ta suur kunstnik oli ? " küsis ta ebaledes . " See on huvitav küsimus , " ütles Vennet . " Minu meelest on omal ajal suuruse probleemiga põhjalikult tegelnud keegi härra Swift , kelle uurimisobjektiks oli Gulliveri-nimeline mees , kes oli kord hiiglane ja a r v a s , et temast väiksemad inimesed on liliputid , ning siis oli ta liliput ja uskus , et tavalised , normaalsed inimesed on hiiglased . " Doktor sekeldab paberitega . Ma ei tea , kust alustada . Laua alt paistavad arsti kingad . Väga väikesed . " Palun . Ma kuulan teid . " , , Laps polnud planeeritud ja ... " " Ja ... " " Ja ma olen otsustanud teha abordi . " Arst kuulab mind , pilk paberitel . Kui lõpetan , tõstab ta pea , vaatab mulle otsa ja siis jälle paberisse . " Nii , nii , te loobute . " " Jah . " " Ma olen teid tüsistuste eest hoiatanud . " , Jah . " " Ja hiljem võib lapsesaamisega probleeme olla . " " Jah . " " Saate aru , selliseid asju juhtub . " Nüüd räägib ta minuga näost näkku . " ... " " Asi on tõsine . " Vaatan aknast välja . " Peate oma otsuses väga kindel olema . " " ... " " Mitte ei saa aru , mis teid sünnitada ei lase . Teie esimene laps ikkagi . " Ta ei tea , et ühe abordi tegin ma ise . " Vaadake seda pilti . Minu poeg . Üheksa aastat vana . " Pabereid nihutades näitab ta naeratava poisi fotot laua klaasplaadi all . Vaatan . " Jätan teile oma telefoninumbri . Kui meelt muudate , teatage . " " Aitäh , aga ma olen otsustanud . " " Siis täidame haiglapaberid . On teil pass kaasas ? " " On . " " Teie perekonnanimi ... Kaks nime ? " " Jah , ilma sidekriipsuta . " " Elukoht , perekonnaseis ... " Doktor täidab kaks blanketti . " Kirjutage , palun , alla . Siia . " Kirjutan . Doktor paneb paberid lauanurgale kuhja . " Ja nüüd lugege see paber läbi . " Arst ulatab mulle paberi , kus räägitakse abordi võimalikest tagajärgedest . Tuttav tekst juba esimesest visiidist . " Ma olen seda lugenud . " " Siis kirjutage , palun , ka siia alla . " Kirjutan . " Kas soovite , et ma teid veel vaatan ? " " Ei , tänan . " " Nii . Teie number , kuupäev ja kellaaeg . Aadressi teate ? " " Tean . " " Ja need paberid võtke endaga kaasa . " Ta ulatab mulle lehed . Võtab prillid ninalt , toetub toolileenile ning vaatab minu toimetamist . " Mõelge veel kord hästi järele . Ja kui otsustate ümber , tulge , ma teen läbivaatuse . " Nende sõnadega saadab ta mu uksele . " Aitäh . " Tahan ust sulgeda , aga seest kostab : " Järgmine , palun . " Üks proua tõuseb ning astub kabinetti . Kõnnin läbi pika koridori , jõuan alla registratuuri . Suur seinakell näitab viie pärast kuus . " Kus sa oled olnud ? " " Kohvikus käisin . " " Mis seal ? " " Tassil kohvil . " " Aga tegelikult ? " " Tegelikult ka . Enne käisin arsti juures . " " Lapse pärast ? " " Lapse pärast jah . " " Oled ikka kindel ? " " Ikka täpselt sama jutt . " " Mis jutt ? " " Olete ikka otsustanud , olete kindel ... " " Oled siis või ? " " Olen . " " Ise tead . " Rene võtab taskust suitsu ja kaob kööki . Riietun lahti ja viskan end diivanile . Pihku jääb telekava . Täna . Mis päev täna on ? Ei olegi tänast päeva . Kuidas ? Täna on aus kolmapäev ja õhtul pikk film . Tore . Mis film ? Fassbinder . " Ma lähen välja , " ütleb Rene ja marsib esikusse . " Kuhu siis ? " " Ei tea . " " Kas midagi on kehvasti ? " " Ei ole , ja on ka . " " Räägime . " " Mis siin enam rääkida . " " Asi on muidugi lapses . " " Ongi . " " Kuule , võta nüüd mõistusega . Me ripume niikuinii maa ja taeva vahel . " " Tavaline jutt . " " Aga tõsi . " " Mu õde ajas oma poisile aastaid tagasi sama juttu . Asi oli hoopis muus . " " Milles siis ? " " Hoiakus . " " Hoiakus ? " " Või , noh , armastuses . Talle ei läinud see kutt korda . " " Kuule . Ega me enam esimeses kiimas pole . Ära pane pahaks . Tunnet pole . " " Mis tunnet ? " " Lapsetunnet . " " See ei pidavatki kohe tulema . Isegi pärast sündi mõnel veel pole . Alles hiljem tuleb . " " Olen kuulnud . Tead , sellegipoolest . Ja meie olemisel pole ju viga midagi . Või mis ? " Rene keerutab sõrmede vahel lätut . " Ei ole , aga laps oleks ka tore . Midagi uut . " " Küll neid veel tuleb . " " Sa ei lase . " " On nii läinud . " " Mängid . " " Ise ka aru saad , millega . " " Luuletust tead : hei tiiul , tiiul ; kass ja viiul ; kits hüppas üle kuu ; väike koer naeris seda nalja ; taldrik pages koos lusikaga ... " " Näeme . " Ja läinud ta ongi . Rene . Keedan vett ja teen kohvi . Mida mustem , seda parem . Ilma suhkruta . Nagu tökat . Otsin õige kanali ja sätin end filmile ... Mis ? Pagana pihta . Olen magama jäänud . Telekas on lõpetanud , ainult ekraan helgib pimedas toas . Tõusen , et see välja lülitada , aga jalg on surnud . Kukun diivanilt maha ja löön põlve ära . Valus on . Toetun vastu diivani äärt . Ukerdan ennast siiski püsti ja lülitan riista välja . Panen seinalambi põlema . Palju see kell siis ka on ? Kolm . Rened pole . " Tead , mul on täna hea tuju . " " Noh ? " " Mis noh ! Mis sa nii loppis oled ? " " Magasin kehvasti . " " Jälle ! " " On selline periood . " " Vaata , et ikka rivis püsid . Need siin nalja ei tee . Lasevad plaks lahti . " " Super . Mis uudist siis ? " " Ma ei söönud nädalavahetusel ühtegi kooki . " " Vau ! " " Ja ma olen kuus kilo alla võtnud . " " See on tubli . " " Muidugi . Minusugune viiekümnendates proua puhul voh nii . " Lise-Lotte ajab selja sirgu ning paneb käed puusa . " Lis , telefon , " hõigatakse valvelauast . " Kes on ? " hüüab Lise vastu . " Artur . " Artur on Lise mees . Lise võtab tumepunase taskutelefoni . Pea huugab otsas ja ma ei suuda kuidagi tööotsa kokku tõmmata . Eelmise aasta näituste aruanne . Lühikokkuvõtted . Mida seal kokku võtta . Mull-mull . Kahe sõnaga öeldes . " Kuule , sa oled omadega puhta läbi . " Lise on kõne lõpetanud . " Võib-olla ka . " " Artur küsis jälle , kus tema võileivad on . Ta on kohutav unustaja . " " Mhm . " " Püüa ! " Lise viskab mulle üle laua pudelikese . Püüan selle vaevu kinni . " Mis sa ehmatad . " " Pole viga . Pane peale , hakkab parem . " " Mis see on ? " " Nuusuta . " Nuusutan . Mõnus mõrkjas lõhn . Uurin pudelit . Väga väike kiri . Minu jaoks loetamatu . " " Tõin Egiptusest . Võluvedelik . " " Okei . Panen nina alla või ? " " Pane , kuhu tahad . " Ei pane kuhugi , nuusutan ainult . Nagu ongi parem . " Noh , räägi ära . " " Mida ? " " Mis südamel . " " Ara parem päri . Küll ära seedib . " " Kes siis minule vanale mutile räägib , eks ole ! " " Lis ! " Lise muudkui räägib ja räägib . Kõike , uut ja vana . Kõike ta ka teab . Teinekord juba varem , kui midagi on toimunud . Teda armastatakse tema lõugade kiuste . Ta on selle kontori vaim . " Ütle nüüd ausalt . On selle poisiga midagi lahti ? " " Sa mõtled Rened ? " " Seda , kes sul siin vastas käis . " " Olen lihtsalt väsinud . " " Võta puhkust . " " Vist võtangi . " " Ma nüüd tuiskan . Tunni aja pärast olen tagasi . " Pusin oma kokkuvõtte kallal edasi . Põrkame uksel Lisega kokku . " Juba lähed ! Parem ütle , kuidas on . Ah ! " " Mis asi ? " " Juuksed muidugi . " Lise võtab korvist ajakirja . Lööb selle lahti ja osutab ühele naeratavale kaunitarile . " Ütlesin juuksurile , et tahan täpselt samasugust . " Lise keerutab äsja pöetud pead paremale ja vasakule . " Mis sa ütled ? " " Kena ju küll . " " Eks ole , oma kolmkümmend aastat noorem . Sa olid kuhugi minemas . " " Kempsu . " Üritan kempsus oksendada , aga ei õnnestu . Seest keerab , aga välja ei tule . Koridoris jään akna alla seisma ja vaatan tänavale . Praegu nagu ei sajagi . Viimastel päevadel sabistab vahetpidamata . " Jumal . Sa oled näost puhta valge . Kuule ... " " Mis ? " " Ega sa ometi , noh , tead , sedapsi ... " " Ei . Väsimus . " " Mine parem koju . " " Varsti lähen . " " Kõik lähevad täna varem . Ülem sõitis komandeeringusse . " " Tean . " " Ma lähen teatrisse . " " Mida vaatama ? " " Beckettit . Tüki nimi pole meeles . Ma ei saa nagunii midagi aru . Aga kõik vaatavad . " " Ahah . " Lise asub end teatrisse sättima . Mina närin pastaka otsa . " Mis sa vaevad ennast . Tead , tule ka teatrisse . " " Aitäh , täna ei taha . " Suur Lise , suures roosas kampsunis , valged pärlid kaelas ja pea nagu kullerkupp , seisab minu ees . " Ma siis lähen . " " Kõike head . " " Ära nukrutse . " " Ole mureta . " Lise klõbistab trepist alla . " Auuu , " kostab alt . " Mis on ? " " Ega mu vihmavarju kuskil näha ei ole ? " Vaatan ringi . Vihmavarju ei näe . " Ei paista . " " Vaata , äkki on kirjutuslaua sahtlis . " Tõmban sahtli lahti , viin vihmavarju Lisele . Mitmes päev juba läheb ? Kolmas . Rene pole ennast näole andnud . Varem on ta alati helistanud . Et olen siin kõrtsus või selle sõbra pool . Igapäevajooja ta pole . Kui aga satub , siis võtab korralikult pinalisse . Puhkus . See oli Lisel väärt mõte . Teises toas heliseb telefon . Võtan toru . " Kas teie juures elas keegi Rene-nimeline ? " " Jah . " " Olete tema lähedane tuttav ? " " Jah , " Torus on vaikus . Ootan . Naishääl jätkab . " Teate , ta sai surma . " " Sai surma ? " " Kakluses . " " Mis kaklus ? " " Noahaavadesse . " " Kuidas , palun ? " Kõne mattub raginasse . " Ta suri noahaavadesse , " kordab hääl telefonitorus . " Jah , ma kuulsin , " ütlen rohkem nagu iseendale . " Halloo . " " Halloo . Jah , ma kuulen . " " Kas tahate teda näha ? " Ma ei vasta kohe . Mis päev täna on ? Reede . Reede pärastlõuna . Õige , läbi akna on näha , kuidas naabrid kolu sapakasse tassivad , et suvilasse sõita . Mulle öeldakse mingi aadress ja kellaajad . " Tulete ? " " Jah . " Matused on lihtsad . Käputäis inimesi , enamasti Rene töökaaslased . Sugulasi tal pole , ainult kaugelt vanaonu . Vanaonu saatis telegrammi . Rahvast veidi eemal , omaette , seisab mulle tundmatu musta riietatud naisterahvas . Lähen teda pärast matusetalitust otsima , aga naine on läinud . Istume Rene kaaslastega peielauas , siis hajutakse laiali . " Ma saadan teid veidi , " pakub Rene paarimees . " Tänan . " " Rene oli vaikne poiss . " " ... " " Vahel kruttis end päris üles ja läks väge täis . " " ... " " Ma lihtsalt räägin , et midagi rääkida . " Jälle hakkab sadama . Jõuame peatusse . , Tänan saatmast . Ma keeran siit nüüd alla . " " Te ei lähe bussi peale ? " " Ei . " " Kõike head . " " Teile ka . " Lähen väiksesse kõrvaltänava kõrtsu . Olen siin ikka aeg-ajalt käinud . Ka koos Renega . Ent sellel pole praegu tähtsust . Ma lihtsalt istun , võtan napsi ja mõtisklen elu üle . Täna on baaris teine baaridaam , kes lubab suitsetada . Ei keela pealetükkivalt ega aja kempsu . Sellepärast on baaris ka rohkem rahvast . Istun peegli vastaslauda . Noogutan endale , võtan klõmaka . Klõmps . Kõrvetab . Kõrvetagu . Vaatan jälle peeglisse . Vaadata pole ausalt öelda midagi . " Tšao , kuidas elad . " Maarika istub mu kõrvale . " Sina . Sind ei tunne äragi . " " Sind ka mitte . Ära pane pahaks , aga vana näed välja . " " Täitsa võimalik . " " Mis kuulukse siis ? " " Ei midagi erilist . Mis sa siin teed ? " " Sattusin , tead . Näed neid kahte kutti ? Nendega olen . " " Mhm . " " Tule ka . " " Pole tuju . " Maarika vaatab mulle plaksti otsa , nagu ta seda alati on teinud , kui soovib milleski selgusele jõuda . Ootavalt , kavalalt . " Ole pealegi . Kui tahad , tule meie sekka . Okei . Ma nüüd lähen . Ma ei saa neid niikaua omapäi jätta . Tead isegi . Ole tubli . " Hea vana Maarika . Sõiduvees nagu alati . Üks noormees viipab mulle . Ma ei vasta . Maarika istub minu poole profiilis . Ta on oma pikad juuksed ära lõiganud . Ka poisipea sobib talle hästi . Talle sobib vist kõik , mida ta ka ei teeks . Võtan klaasi põhjani ja olen jälle tänaval . Läks nagu paremaks . Aga , jah , ülehomme lähen aborti tegema . Seisan keset tuba ja vaatan kompsu üle . On ikka kõik vajalik kaasas ? Varbad on naljakalt paljad . Küünelakk kästi maha võtta . Haigutan . Paluti seitsmeks kohal olla . Lähen läbi linna . Inimesed kiirustavad . Mina ühes nendega . Mind viiakse suurde ruumi , kus on reas palju kardinatega eraldatud voodeid . " Teie olete number kaheksa , " ütleb õde mulle lahkelt . " Ja siis vahetage , palun , riided ära ja pange see kittel selga . Ega te eile õhtul midagi ei söönud ? " Ei . Jõin ainult . " " Kas vett ? " " Jah . " " Pange see käe peale . Siin on teie number peal . Ja siis heitke voodisse ja oodake . Kardinad võite ette jätta , aga võite ka lahti tõmmata . On teil mingeid soove ? " " Tänan , ei . " " Arst tuleb teid enne protseduuri vaatama . " Vahetan riided , tõmban riide eest ja sean end padjale istuma . Selle ajaga on umbes pooled voodid täitunud . Mõni sebib veel kardina taga , mõni on ootevalmis nagu mina . Üks õde astub sisse ja hüüab nimesid välja . Kaks on jäänud tulemata . Ruumis valitseb vaikus . Igaüks nahistab omaette . Koridoris mängib raadio . Siis tuleb arst . " Varsti on teie kord . Esimene juba läks . " Kiikan esimese voodi poole . See on tühi . Kiiresti tegutsevad . " Te ei söönud midagi ? " " Ei . " " Süda paha ei ole ? " " Praegu nagu pole . " " Tõstke kittel üles , ma kuulan teid . Hästi . " " Millal välja saab ? " " Võib-olla juba pärastlõunal . Kõik oleneb teie tervisest . " Üks tüdruk paistab eriti noor . Kui arst temani jõuab , hakkab ta nutma . Arst kutsub õe . Esimene tuuakse tagasi . Ta magab . Nad ei võtagi järjekorras , panen tähele . Kolmas mineja olen mina . Tõstetakse ühelt raamilt muudkui teisele . Ma võiksin ka ise minna , aga ju siis on nii ette nähtud . Jõuame kitsasse eesruumi . Kõike toimetatakse kummalises vaikuses . Korra avanevad uksepooled ja ma näen vilksamisi harkis jalgu ja mehi . " Ma teen teile nüüd siia süsti . Laske käsi hästi lõdvaks . See ei ole valus . " Sorge on valus , siis valu kaob . Löön silmad lahti . Esialgu ei saa ma midagi aru , aga siis taipan . Laman selili . Üritan tõusma hakata , aga õde ongi juba kohal . " Noh , kuidas teil on ? " " Ei tea . Praegu ei saa midagi aru . " " Varsti tuuakse kerge eine . Kel isu on , võib süüa . Ja kui teil midagi tarvis on , vajutage siia nupule . Ärge esialgu tõusmisega pingutage , lamage rahulikult . " Enesetunne ei ole kuidagi . Ei paha ega hea . Lesin ja kiikan ümbrust . Puudub ainult üks . Mõni magab , mõni lesib . See kõige esimene sirvib ajakirja . Ka noor tüdruk on päris rõõmsa olemisega . Ajavad õega juttu . Korra tuleb kurku midagi okseklimbi taolist . Ju see peabki nii olema . Võtan lonksu vett . " Söök , tüdrukud , " seerib nõukolina saatel sisse paks õde . Ta alustab sellest esimesest . Too valib tükk aega . Ja nii muudkui edasi , kuni jõuab minuni . " Aitäh , ma praegu ei taha . " „ Üldse mitte midagi ? " " Ei . " " Noo , ma annan teile kisselli vähemalt . " õde paneb mu veeklaasi kõrvale klaasi kisselli . Jälle tuleb sama oksemaik suhu . Kutsun õe . " Ma ei saa aru . Paha nagu ei ole , aga oksendada tahaks . " " See läheb üle . Varsti tuleb arst ja ütleb , millal te koju võite minna . Kas teile keegi vastu tuleb ? " " Ei . " Ma ratsutan ja ratsutan , ma olen hobuse kehaga kokku kasvanud , võibolla kentaur . Möödub aegu , vahelduvad maastikud , ilmad ja meeleolud . Läbin pikki vahemaid , lähtepunkt jääb ikka kaugemale , igatsuste finiš ei nihku lähemale . Kuid aeg polegi oluline , kaugused ei loe , tähtis on kulgemine , pidevus , tunne , maailma terviklikkus , mis väljendub ka minu ja hobuse ühtsuses . Alguses püüdis mind mõjutada mu sabakont , kuid ta sai keskusest käsu , arenes ja muutus metalliks , ei teinud enam liiga . Nii tundlesin kord suitsuvineses Mongoolias , kus laiutavad üksikute iseteadvate puudega künkad , ja keegi ei keela neile ruumi päikese all . Sõitsime maastikuautol Ulan-Batorist Gobi suunas , stepp näis olevat laudsile , kuid loodus ja loomakesed olid uuristanud maapinna auklikuks , meie rauakolu viskles ja logises , kuid püsis koos sama ime läbi , mis hoidis mind tolle seitsesada aastat vana hobuse seljas . Sabakont võttis löögid enda peale ning ma lootsin tema metallistumisele . Nagu ikka siin elus , aitas mind sünnipärane ja õiglane jonn : kui teised suudavad , siis suudan ka mina . See oli küllap viimane jõgi enne suurt kõrbet , kus tegime pikema peatuse . Autojuht ning mind saatev kirjanduskriitik ladusid presenditükile leiba ja viina , mida nimetati arhiiks ja millele nad olid uhked : see olevat valmistatud puhtast nisuviljast ja mägiveest , see olevat maailma parim . Joomise protseduur viibis , sest enne pruukimist oli otstarbekas asetada pudelid mõneks ajaks külma jõevette . Kasutasin aega ujumiseks . Lootsin , et jahe vesi paneb taas paika läbiraputatud kehaosad . Seisin aadamaülikonnas , sirutasin end taeva poole ja üle Mongoolia liikuv õhk silitas sõbralikult mu nahka , mis tookord oli veel täiesti sile . Kaks mongoli meest , temperamendilt üsna eestlaste sarnased , tühjadest sõnadest hoidujad , vaatasid mu tegu kõrvalpilguga , ei arvustanud ega hoiatanud . Suvi oli kuum ja kliima kontinentaalne , kuid maa sisemusest väljavoolanud jõgi oli säilitanud jäisuse . Põhjamaise uhkusega ujusin ma korraliku ringi , kuid mitte liiga kaugele kaldast , sest vool kandis nii kiiresti , et oleksin peagi kaotanud silmist kallakul kössitava maastikuauto . Olin kiire vee tujukusega kokku puutunud ennegi , jõevoo sellist kihutamist kogesin esimest korda Jakuutias laial Leenal , kus vesi näis suisa seisvat , kuid kus sukeldudes olin mõne sekundiga kantud kaugele oma riidekuhilast . See mälestus hoidis mind elevil tundmatutes ja salasõbralikes vetes . Tulin veest välja , jooksin end kuivaks , panin riidesse , ja viin oli selleks ajaks jahtunud . Teadsin etnoloogilise kirjanduse põhjal , et vanasti olid mongolid või vähemasti mingi osa nendest üsnagi ebausklikud vete suhtes ning arvasid , et päikese paistel jõe puudutamine kutsub esile äikese . Tõenäoliselt kehtis see vaid kohaliku rahva , mitte minutaolise meeletu kohta . Igatahes mongoli mehed palavusest hoolimata vette ei kippunud , ent käega vett puudutada siiski ei peljanud . Kas nad nägid mu teos võõra uljust või kohalike kommete eiramist , ma ei tea , kuid arhiid pakkusid maa , taeva ja inimkonna nimel , kõigi kolme jumalatele eelnevalt sõrmedega ohvriandi piserdades . Seejärel sättis autojuht korda landid ning me heitsime need kaugele vette . See oli mu elu esimene lantimine ja et algajal veab alati , tuli keerleva plekitüki otsa paraja suurusega kaunitar , kelle nime unustasin meestelt ähmiga küsida . Mongolikeelne nimi poleks mind ihtüoloogias ka kuigivõrd edasi aidanud . Kirjanduskriitik jäi saagita , autojuht püüdis kolm kala vist samast liigist , kuid minu oma oli kõige suurem . Autojuhi kaladest valmistati uhhaa , minu oma puhastati ära ning riputati ohtra soolaga üle , pandi mulle küljekotti . Vahest arvasid mehed , et pean trofee oma kangelastegude registrisse kandma ning viima asitõendina Eestisse , kus seesugust registrit minu ja teiste eestimaalaste kohta peetakse . Jõe äärde pöörates olime näinud telki , kus suitsuavast nirises välja pruunjat tossu ning kostis vispeldamist . Mehed teatasid , et seal valmistatakse kumõssi ehk mongoli keeles airaaki . Mina ei teinud ettepanekut , kuid tundlikud steplased taipasid , et mul oleks himu seda imejooki proovida . See sobis mu uljutseva iseloomu juurde . Pärast kalasupi-operatsiooni me peatusimegi telgi juures ning olime pererahva poolt tervitatud . Nii hõredalt asustatud maal nagu Mongoolias võõraid ei ole , igale kulgejale pakutakse öömaja ja ninaesist , mis endal olemas . Mina keelt ei mõistnud ega saanud teada , kuidas mind tutvustati , kas kauge blondi eurooplasena , kes kirjutab üles lugulaule , või külmades jõgedes ujujana või lihtsalt külalisena , kes omataoliste seas on võrdselt väärt tähelepanu ja toetust . Mongoli meestele kallati airaak kohe jooginõusse , minu kui kaugete kommete kandja kausike äiati õrrelt võetud lapiga enne üle . Jook oli tõesti jumalik , värske , inimoskuste ja armastuse saadus . Paigutasin oma uudishimu sõnadesse ning kriitik oli tõlgiks . Vanaldane krimpsus mongolitar näitas liigutuste keeles , kuidas valmistatakse kohalikku juustu , ning tema pisut nõgised sõrmed olid ilmekad . Nende sõrmedega vormitud ja jurtakatusel kuivav kohupiimataoline junn võeti elamu paljutarvitatud vildilt ning pakuti mulle maitsta . Tabasin end ebaviisakalt mõttelt , et kui nad ise seda süües ellu jäävad , küllap jään minagi . Kui me telgist ammu üle taevaharja libisenud päikese kätte tulime , vaatasin armunult kahte taamal seisvat kaamelit , kellest väiksem saigi mu saatuseks . Head saatjad lugesid mu soovi silmadest ning pärast mongolikeelset vaoshoitud kõnelust hõigati kohale poisike , kes kaameli minu juurde tõi . Mind aidati kahe küüru vahele kõrgele istuma , kuid uhke kõrbeloom ei allunud ühelegi mu soovitusele ega ergutusele . Ta näis oma emaliku rahuga mu looduspärast mehelikku rumalust selgelt mõista andvat . Siis ütles teadmata kust väljailmunud peremees , kelle silmades olid head , sõbralikud sädemed , kaamelile midagi oma summutatud kõnes - see polnud ühesõnaline käsklus , vaid pisut pikem jutt - ning kaamel hakkas astuma . Hakkas astuma tagasi vaatamata . Muudkui astus ja astus ja mina ei peatanud teda , ma poleks osanudki seda teha , ma teadsin , et see kaamel on mu saatus , ta viib mu kohta , mis mulle on määratud . Vastu mu külge peksles astumise rütmis kalakott ja mul oli tahtmine tasakesi laulda kõigest sellest , mida ma näen ja tunnen . Laulda kuidagi nii , et see jäädvustuks õhukirjas õhulõuendile ja seda oskaksid sealt lugeda vaid pühendatud . Teadsin oma eellasi nii olevat toiminud juba mõni tuhat aastat enne mind ja mul oli õdus mõtelda ennast nende kindlasse rivvi . Näha polnud palju . Künkad olid ootamatult tasanenud ja eespool laius hall klibune kõrb . Mu kaamel teadis , kuhu ta mu viib . Kirjutamata romaan ja selle tulevane kriitika , kõik teisejärgulised kired taandusid kaugele poololemisse . Mongoolia kirjanike liidus oli soovitatud mul mitte kirjutada Tšingis-khaanist , sellega püüti vist kaitsta end eurooplaste tagantjärele-mõnitamiste vastu . Et ei mina ega mu rahvas polnud hirmutatud kauge valitseja ketikoletistest , et ma uskusin end suutvat olla objektiivne ja erapooletu , kuipalju seesugune asi verest-lihast inimese puhul on ülepea võimalik , ja et teatud ajalooalase pingutuse korral on mõeldav sellele mehele isegi tänulik olla eestlaste rahvana ellujäämise eest , need argumendid jõudsid raskesti mu kuulajate kõrvadest sissepoole . Vestlus jäi siiski viiki . Ise nad ei tohtinud - ilmselt vene võimu survel - oma suurimast vägilasest kirjutada , kuid mulle ei saadud seda otseselt keelata . Mulle saatjaks pandud parteiteadlik kirjanduskriitik püüdis autos mõjutamist jätkata , õigustades ametlikku seisukohta nõrga väitega , otsekui oleksid laialdased ja üle jõu käivad vallutused hajutanud rahva . Sellise argumendi naeruväärsus oli kaugele näha . Oli ju suur khaan koondanud rahva , loonud temast pildi , nagu me mongoleid ajaloost teame , kuid looduse vägi hajutab lõpuks kõik ning selleks hetkeks oli khaani haud hobusekapjadest ammuilma olematuks silutud . Kui tõde arhii mõjul pinnale tõusis , lõid vähem parteiustavad kriitikud ja ajaloolased , kellega pealinnas tutvusin , endale vastu rinda ning tunnistasid , et Tšingis-khaan elab nende veres ja südames sama sügaval kui lihane isa . Mõtete süvakihid segunesid praegu halli kõrbeklibusse ja ainus tõelus oli kaameli sujuv jalaaste . Kuid loodus oli jätkuvasti igavesel muutel ning pimeduse saabudes laskus kaamel põlvili , et saaksin ta seljast maha . Mu hea saatusejuht heitis samas küljeli ja mina toetusin kiiresti jahenevas kõrbes vastu tema sooja keha ning uinusin usaldava lapsena oma poolistuli-asendis . Hommikul tõusis imeline päike , suur ja punane nagu mitut maailma ühendav jumalus . Tema kirkas ilmumises oli tungi ja tunnet , ta veeres siledalt pinnalt esile tõepoolest khaanilikuna . Sain ikka ja jälle aru , miks talle kummardavad kõrbed ja džunglid , miks tema puhkama minnes nutavad puud ja halavad ahvid . Kaamelil näis olevat heameel , et olin päikest tähele pannud . Ta vilgutas mulle oma sõbralikku silma , kuid säilitas kogu majesteetlikkuse . Kui olime üheskoos päikese taevasse lasknud , nõnda et selle alumine serv end kivipinnasest lahti rebis , ajas kaamel end tagajalgadele ja jäi esipõlvedele toetudes ootama , et ma ta kahe kõikuva küüru vahele saaksin ronida . Silitasin karedat karvatutti esimese küüru tipus ning lasin kaamelil toimida nii , nagu ta õigeks arvab . Kaamel hakkas taas astuma , jätkas sirgjoones teed , mida eile õhtul oli alustanud , ja see kestis terve päeva . Ainult ühes kohas tegi kaamel sisse väikese haagi ning laskus pikergusse lohku , kus haruldusena kidus paar lehtedeta puud . Kaamel laskus põlvedele , et saaksin maha tulla . Siis nuhutas ta pinnast ja lõi jalaga tugevasti vastu maad . Tema löögist moodustus auk , mis täitus imeliselt selge veega . Heitsin kõhuli ning jõin kaameli valmistatud väikesest kaevust kosutavat vett . Kõrb teab , et maa sees pole hinnalisemat varandust kui vesi . Kui olin viisakalt ootava looma jalgade ees janu kustutanud , astusin kõrvale ning lasin kaameli jooma . See oli pikk ja pidulik protseduur . Aeg-ajalt tõstis kuninglik loom pea ning andis veele aega allapoole valguda . Vesi selles lõputus kõrbes pani purju ehk rohkem kui ükski arhii . Kas ka kaameli , ma ei tea , tõenäoliselt polnud mu saatusejuhil olnud juhust neid kahte vedelikku omavahel võrrelda . Täiesti kainelt laskus ta esipõlvedele ning võimaldas mul istuda küürude vahele . Meie minek saatusele vastu jätkus . Oli palju mõtteid ja palju unustust . Ükski mõte ei kinnistunud ja ükski unustus polnud jäädav . Kuid mõlemad märkisid minusse oma jäljed ja vaevalt ma nüüd hiljemgi päris täpselt enesele aru annan , kas see või teine mu sõna , tegu või ohe on mõjutatud nendest toonastest märkidest . Ma ei tea , kas peaksin soovitama kellelegi teisele samasugust kulgemist Gobi saladuslikus kõrbes . Ma ei tea , sest pole eales soovinud mõjutada inimesi , kui siis ehk salajas . Kuid tean , et nad kõik avastavad ise enesele elu . Päike hakkas taas kõnelema lähenevast õhtust , kui jõudsime oaasi piirile . Sain seda hiljem teada , et tegemist on oaasiga . Sest midagi õitsvat ja lopsakat seal polnud , puud olid peaaegu sama kõrbenud kui need üksikud , mis meie teele olid sattunud . Oaasis seisis jurta ehk telk , kusagil tagapool võis neid veelgi olla , kuid mina nägin seda ainumat . Kaamel sammus joonelt telgi juurde ning peatus . Meile tuli vastu väärikas peremees , hämmastavalt sarnane mehega , kes kaameli teele oli saatnud . Kaamel pistis tuttavlikult oma koonu mehele pihku . Tulin ratsu seljast maha , võtsin kotist soolatud kala , hoidsin seda aupaklikult kahe käega , nagu olin näinud burjaate kingitust üle andes tegevat , ja ulatasin kala poolkummarduse saatel peremehele . Ta võttis kala sõbralikult vastu - samamoodi kahe käega alt hoides - ning andis selle telgiukse vahelt sisse , kus väiksemad käed annetuse vastu võtsid . Vene keelt pererahvas ei mõistnud , seepärast rääkisime kumbki oma emakeelt ja häälekõla andis tunnistust , et meie vahel valitseb sõprus ja soojus . Hämaras telgis pandi mind tuleaseme äärde istuma lugupeetud külalisele ettenähtud kohale . Vanem naine valmistas tule kohal rooga ning kaugemal naistepoolel istus neiu , kes minu sisse astudes silmad maha lõi , kuid seejärel mulle neid mitmel korral välgutas . Võtsime õhtueinet , selleks oli poolvintskeks keedetud loomaliha ja airaak , ning mind pandi asemele tütarlapse kõrvale . Vanapaar ise oli tuleaseme taga telgi teises servas . Ma ei teadnud päris täpselt , mida ma tohtisin ja mida pidin . Ma polnud harjunud magama päevaste riietega , seepärast võtsin neid pimedas vähemaks . Telgis oli pilkane pimedus . Läbi suitsuava paistis paar kahvatut tähte , need ei valgustanud elamu sisemust . Kostis vaikset ohkimist . Tundsin , et neiu mu kõrval on jäik ja täis ootust . Mind ta ei puudutanud , kuid tajusin kogu olemusega , et ta ootab minu puudutust . Ma hoidusin sellest tükk aega , kuid tundsin , kuidas ootuse käsk aina valjenes . See näis isegi kumisevat telgi kumera katuse all . Pöörasin end ettevaatlikult küljeli ning puudutasin mongolitari kätt . Nõksatus käis läbi ta keha , see polnud tõrjuv , vaid pigem julgustav ja kutsuv . Libistasin kätt neiu õlani , sealt mööda keha allapoole . Puudutasin ta reisi , silitasin kõike , mida oli silitada . Neiu keha näis järgnevat mu liigutustele ; minu käsi ja selle kaudu kõik muu minust ning neiu keha elasid samas rütmis . Siis tõstsin pea ja vaatasin talle otsa . Oli täiesti pime , ometi näisid ta silmad hiilgavat , nendes oli igavikku ja kõrgust . Teadsin , et pean heitma ta peale . Selles käskivas teadmises polnud niivõrd minu enese kihu ja tung , ka ehk mitte selgelt tütarlapse oma , vaid midagi hoopis üldisemat ja endastmõistetavat . See oli nagu loodus ise , kes nõndaviisi korraldas , kaamel ja mongoli mehed olid vaid looduse käsualused . Nii minagi . Kinkisin oma seemne sellele noorele mongolitarile ja pärast hoidsime veel kaua teineteisest kinni . Ei mäleta , kuidas uinusin , kuid hommikul olin eriliselt reibas ja pererahvas askeldas juba üleval . Kõik olid rõõmsad ja veelgi sõbralikumad kui õhtul . Täiesti loomulikult käitus ka tütarlaps , kelle nimi oli nii keeruline , et ma ei üritanudki seda järele hääldada . Ta ei löönud enam pilku maha ega peljanud mind puudutada . Me sõime hommikust ja ma ei teadnud , mis peab juhtuma edasi . Kas ma õpin ära kaamelite karjatamise ja telkimispaiga leidmise , kas ma suudan päevade kaupa paigal istuda ja kuulatada vaikust . Aiaga piiratud maalapil seisid madal silikaatvoodriga elumaja , kuurisarnane laut ning vana , kössis , otsekui igavesti külmetav suitsusaun . Lauda juures kasvas hiiglaslik kuusk . See , kõneldi , olevat vähemalt saja-aastane või veel vanem . Tüvi , mille ümbert üks inimene kinnigi ei ulatunud võtma , tundus sirutuvat pilvedeni . Ladva vaatamiseks tuli pea viimse võimaluseni kuklasse ajada ning käsi valguse kaitseks silmade kohale sättida . Selle õue jaoks oli kuusk liiga suursugune . Õigupoolest tunduski ta pigem väravast sissekõndinud ootamatu külalisena kui krundi põlisasukana . Pärit kusagilt mujalt , ühest teisest , reaalsuseks saamata ruumist , seisis ta viletsa välimusega lauda kõrval , otsekui peaks end varjama . Kuuse ülemised oksad olid längus , alumised aga lõbusalt ülespoole kaardunud . Nagu oleks aeg end mööda kuuske üles-alla libistanud , pääsemata ometi puu haardest . Kõige viletsam kõigist hoonetest oli saun . Iga talvega vajus ta üha madalamaks , otsekui ihkaks seene kombel kõige täiega sügavale maa sisse kaduda , et siis nähtamatuid niite pidi mõne aja pärast jälle välja ilmuda . Sauna kahe ruuduga aken oli seestpoolt suitsunud . Päikesepaistel lõi aken kõigest hoolimata helendama , nagu polekski tegu klaasi , vaid ergastunud inimsilmaga , kes ümberringi toimuvat pingsalt jälgib . Sauna ei kasutatud enam . Paarkümmend aastat tagasi oli siin surnut hoitud ja mõni suvi hiljem oli võõras naine sauna sünnitama tulnud . Pärast seda hoiti sauna lukus . See oli ostetud koht . Koduks neile , kes neli aastat pärast sõda enda omast ilma olid jäänud . Eakas lesknaine oli selle ära müünud , kui tundis , et üksi enam ei jõua . Tema ainus poeg Maido oli veskile läinud ja kummimantli hõlma- või varrukatpidi veskiratta vahele jäänud . Surnud poja riided oli ema õuele matnud . Kas uskudes , et mulla ja rõivaste kokkupuutest sünnib midagi uut ? Või oli tema enda lootus see , millest pidi sündima uus ? Nagu oleks lootuski taim või rohulible , mis ajab igal kevadel uusi võrseid ning juuri ja tõuseb ikka . Maja müües näitas vanaperenaine matmiskohta uutele omanikelegi . Poolihääli oli ta kõnelnud , nagu kardaks . Tema soov oli , et s e a l t mingil juhul ei kaevataks . Soovi peeti meeles . Kui traktor traataia-tagust maad kündis , heideti aknast valvsaid pilke : äkki sõidab liiga lähedale ? Aga ei ta sõitnud . Veel oli olnud midagi , mida lesknaine ilmtingimata näidata tahtis . Veidi eemal , männitukas , asus piirikivi , rist peal , tähistamaks talu algust ja otsa . Kivi püsis kindlalt paigal , ümbritsetud sõnajalgadest ja raudrohust . Ja uued asukad nägid , et kohalt nihkus ära hoopis piir . Juba toetas naabri puuriit vastu nende sõstrapõõsaid ja otsekui imeväel võtsid kellegi roostetanud raua- kolakad koha sisse nende maa peal . Nagu poleks küla end enam ära mahutanud või tõmbuks maa kokku . Õuedele kerkis üha uusi ehitisi . Ruumi polnud kellelgi ülearu . Ruum tähendas maad . Nende maa peal püsis vaikus . Päris täpselt ei teadnud keegi . Nende kõrvu ulatunud jutt , et krundile olevat maetud sõjast järelejäänud pomme , võttis neid esialgu muigama . Aga siis tuli ebalus . Äkki vaatasid nad hoopis uue pilguga auke , mida ümberkaudsed metsad olid täis . Neile olid need marjaaugud . Seest samblased , pohla- ja mustikapuhmad servadel , meenutasid süvendid hiigelsuurte lindude pesi . Surmaaugud , taipasid nad alles nüüd otsekui esimest korda . Mets oli auke täis . Nagu sõel , mõtles ta pilku kaugemale saates . Miks maa neid kinni ei kasvatanud , vaid hoidis nagu rõugeid põdenu oma arme ? Kas oli aeg liiga lühike olnud või polnud maal jõudu ? Siinkandis oli suuri lahinguid peetud . Kuulidest pihtatud puud , mis iga päev inimestele silma alla puutusid , olid kohe pärast sõja lõppu maha võetud . Niisugune oli olnud käsk . Metsades leidus neid ometi siiani . Erinevalt inimestest kasvasid puud edasi , kuulid ihus . Suvest , mis tõi teate , et Maido oli pärast sõda kõik ümbruskonnas leiduvad pommid ja muud lõhkekehad kokku kogunud , kujunes nende enesetundes piir . Maidot oli tollal nähtud metsi mööda hulkumas . Teda oli nähtud kaevamas . Kus , ei mäletatud . Maido nimi kõlas nende kõrvus nagu märksõna . Midagi lootustandvat ja lootusetut oli selles nimes ühtaegu . Mida Maido mahamaetud laskemoonaga edasi oli kavatsenud teha , jäigi saladuseks . Või kas ta üldse sellega midagi ette võtta oli tahtnud ? Eest ära , ohutusse kohta , seda ehk . Nemad olid kindlad vaid ühes : Maido ei saanud matta oma saaki sinna , kust seda kerge avastada oleks olnud . Ta oli olnud seitsmeteistkümneaastane . Nii vanu peeti tookord täisealiseks . Muidugi oleksid nad võinud kutsuda mõnest ümberkaudsest Vene sõjaväeosast demineerijad . Aga nad teadsid , et koos võõrkeelsete sõduritega oleksid saabunud teisedki mundrimehed või nende erariides kolleegid . Viimaseid peljati . Hirm nende ees peletas pommihirmu . Elada võis maad kaevamatagi . Aga siis tabas neid ootamatu mõte . Pigem õlekõrs uppujale kui pide , millest kindla peale haarata . Ent haarama pidi . Lõhkekehad võisid olla maetud samasse kohta kuhu Maido rõivadki ! Ehk teadis Maido ema rohkem , kui ta tookord rääkis ? Koht ise oli varjuline , kolmest küljest võõra pilgu ees kaitstud . Mõte plahvatuse võimalusest painas . Aga sellega oli nagu rõivamatmiskohaga . Seda ei tohtinud puutuda . Muinasjuttude imekirstud tulid meelde . Need , mille kaane alla piilumine oli rangelt keelatud . Muidu võis tuhaks põleda . Aga tuhaks võis põleda nii või teisiti . Tol kevadel , mil Vene väed iseseisvast Eestist lõplikult lahkusid , tõid raadio ja televiisor jahmatamapanevalt palju teateid aianurkadesse , põllupeenardesse ja jumal teab kuhu maetud pommidest , mürskudest , miinidest ja granaatidest . Kes oli sattunud neile labidaga kaevates , kes kündes , mõni lihtsalt jalaga vastu maad lüües . Oli see ehk märguanne ? Äkki oli kogu maapõu täis plahvatusohtlikku sõjamoona . Miks seni oli kõik vaikne püsinud ? Aastakümneid , nagu poleks lõhkekehi olemaski ? Või oli aeg just nüüd täis saanud ? Et kui lähevad need , kelle pärast need siia olid sattunud , pole neilgi mõtet end kauem varjata ? Vägede väljaminekust kõneldi iga päevaga üha rohkem . Raadio , televiisor ja ajalehtede uudisteleheküljed kordasid üht ja sama kuupäeva , nagu loeksid loitsu . Nemad olid teinud otsuse , et sõidavad maakonnakeskusse ja kutsuvad demineerijad siis , kui s e e on möödas . Miks alles siis , ei teadnud nad isegi . Aga neile tundus , et nii on kindlam . Nagu võiksid maa sees varjul olevad pommid sündmuse mingil viisil nurjata . Või kartsid nad , et ei saa muidu segamatult jälgida kõike seda , mille kohta hiljem öeldakse ajalugu ? Pommidki olid ajalugu , aga need olid maa sees peidus . Päris ajalugu pidi sündima maa peal . Nende kõigi silme all , arvasid nemad . Floksid õitsesid juba ammu , kui nad demineerijatest uuesti juttu tegid . Raadiost hõigati maha väeosade numbreid , kellaaegu ja raudteejaamade nimesid . Kergendustunne vaheldus rahutusega . Millegipärast tundus , nagu oleksid pommid maa sees kohuma hakanud . Või oli see nende endi hirm , mis kohus ? Äkitselt ei tahtnud nad pommidest enam midagi teada . Nad pelgasid , teadmata isegi , kas oma saladuse tõeksminemist või hoopis seda , mis saab siis , kui demineerijad midagi ei leia . Kui kõik osutub vaid küla jutuks . Väljamõeldiseks , millesarnaseid aeg-ajalt ikka ette tuleb . Hirm sünnitas protesti . Miks pidid nemad kulutama oma aega ja tähelepanu sellele , millega neil õigupoolest midagi tegemist polnud ? Teisi inimesi see ei puudutanud . Teised elasid oma elu . Teised lammutasid oma vanu hooneid ja ehitasid uusi , nagu heaks arvasid . Teised võisid kaevata kas või tunneli krundi ühest otsast teise , pelgamata midagi . Nemad ei söandanud aiapostegi vahetada . Miks pidi Maido veskiratta vahel surma saama , seljas õnnetu kummimantel , millest polnud enam järel midagi peale mälestuse , kuid mida nemad ikka veel kartsid , nagu võiks see üles kerkides kogu õue pihuks ja põrmuks muuta ? Aeg oli edasi läinud , kõik oli muutunud ja teiseks saanud - muld , vesi , rohi ja tuul . Miks pidid nemad ikka veel arvestama sellega , mis oli juhtunud ammu enne neid , ühel päeval pärast sõda ? Nemad ei tahtnud sõjast midagi kuulda , sest nad polnud seda näinud . Või oligi kõik just sellepärast nii ? Öösiti kuulatasid nad , kuidas siil ümber maja jooksis , nahkhiired soojas augustiöös vilksatades õhku tõusid ning rotid tagatoa seina ja vundamendi vahel kolistasid . Mida teadsid nemad , maa- asukad ? Loomade kuulmis- ja tundmisvõime erines ju inimese omast . Uinumise eel ihkasid nemadki olla siil , nahkhiir , rott või mutukas , kelle jaoks maal pidi olema vähem saladusi kui inimese tarvis . Saladus tegi olemise pingsaks . Röövis tähelepanu ja aega . Imes nagu käsn elumahlu . Pikapeale tegi saladus jõuetuks . Päeval nad unustasid . Aga see polnud õige unustus . Päevast sai ämblikuvõrk haava kohale , mis ise kinni ei kasvanud . Nende majas ämblikke polnud . Ilmselt oli siin midagi niisugust , mis ämblikele ei meeldinud . See-eest oli neid küllaga augustikuises metsas . Ühelt puutüvelt teisele punusid nad väsimatult oma võrke ja sillakäsipuude alused olid täidetud nende peenemustrilisest kangast . Ämblikukangas oli kummaliselt habras nagu päikesekiirtest sündivad ja samas kaduvad valgustunnelid metsasügavuses , kus nemad oma uue , imelikuvõitu harjumuse kohaselt libiseval , vaevu maad puudutaval sammul nüüd kõndisid . Ühtäkki hakkasid nad selgemini kui kunagi varem tajuma kõige olemasoleva haprust . Mitte kunagi varem polnud nad mõelnud , et maagi võiks olla õrn ja haavatav . Meelte teravnemine hämmastas neid . Aegapidi tekkis kummaline kehataoleku tunne . Igal hommikul juukseid kammides vaatasid nad end vanast pragunenud peeglist . Ust avades ja välja minnes tundus , nagu oleks hirm öö jooksul hoonedki oma valdusse saanud . Vahemaa maja , sauna ja lauda vahel näis vähenevat ennatu kiirusega . Või oli see nende endi järjest süvenev ahistus ning kokkusurutustunne ? Tõsi , üks õuel viibijaist seisis väljaspool meelepetet . Üksi ja uhkena . Kuusk näis tõepoolest endine . Aga tema pidi ju teadma ! Elumaja ja laut olid vahepealsete aastate jooksul ümber ehitatud , nemad ei tulnud arvesse . Aga saun ? Jaa , saungi pidi teadma . Kuulmatu vaikimisleping näis ühendavat sauna ja kuuske . Nagu seegi saladus , mis liitis maad ja nende jalataldu . Vihmastel päevadel püüdsid nad veelgi ettevaatlikumalt käia , sest sadu lagundas mullakihte . Kui millestki abi võis olla , siis savist , mis muutus vihmaga tihedaks nagu kitt . Igaks juhuks keelasid nad lastel müdinal jooksmise ja palli põrgatamise . Ise kõndinuksid nad kas või õhus , kui vaid osanuksid . Hirm tekitas unistusi . Nad viibisid nagu külmumiseelses seisundis . Selles , mis laseb näha imeilusaid pilte lilledest , sätendavatest rõivastest ja õhkkergest tantsisklemisest . Nemad nägid lillede asemel hooneid . Uusi ja vaigust lõhnavaid , mis pihu all on soojad . Nad kompisid neid oma mõtetes . Need olid peadpööritavad plaanid tuliuuest saunast , lauda asemele ehitatud väikesest kuurist ja maja otsaseinas asuvast verandast . Kalendrisse vaadates avastasid nad äkki , et vägede lahkumiseni on jäänud vaid üks päev . Aja kulg hämmastas neid . Ei tea kust tuli soov linna sõita . Nad tahtsid oma silmaga näha ja ise juures olla . Millel just , seda nad ei osanud seletada . Ainult oma silmaga nähtu on õige ja kindel . Bussiaknast oli näha , kuidas loojuva päikese valguses tõusis õhku üksik lennuk , jättes endast taevasse valge jälje nagu mõttekriipsu . Raadiost kostis orkestri mürtsumist ja reporteri kommentaare . Rahulolevate nägudega inimesed toetusid vastu istmete seljatuge ja vaatasid aknast välja . Bussis levis pidulik meeleolu . Keset linna olid üles seatud valjuhääldid . Elevil inimesed liikusid ühest paigast teise . Suurel platsil tantsiti . Nende bussi trügis rahvas , kes mahajäetud kordonitesse ruttas , et ise tunnistajaks olla : jah , nad on läinud . Kasarmute ümbrus oli inimesi tulvil . Nad olid näinud . Kärsitus kehutas neid juba ülejärgmisel päeval tagasi sõitma . Rohkem ei tahtnud nad hetkegi oodata . Äkki oli neil kohutavalt kiire . Lepiti kokku , et maakonnakeskusse sõidab tema . Ta närveeris , ehkki püüdis seda mitte välja näidata . Tol öösel nägi ta üle hulga aja und . See oli selge , nagu toimuks kõik päriselt . Unenäos olid demineerijad juba kohal . Nad kõndisid mööda õue , lapilised ülikonnad seljas , kell käes . Kellad olid samasugused nagu nende endi vana roosaka numbrilaua ja hõbedase korpusega äratuskell . See ei helise ju kunagi õigel ajal , mõtles ta ja tahtis hõigata , et märguanne võib hiljaks jääda , aga juba mehed seisatasid , kummardusid ligi maad ja kuulatasid . Korraga tekkis maa sisse suur auk , kuhu viis trepp nagu keldrisse . Ta vihkas treppe nii unes kui ilmsi . Alatasa komistas ta nendel . Ja ärkas alati võpatusega . Nüüdki tundis ta , et tegelikult peaks ta ju võpatama ja üles ärkama , aga see oli vaid unenäo mõte ja libises temast sedamaid eemale . Lapilistes riietes mehed hakkasid treppi mööda alla laskuma . Kui nad üles tagasi tulid , oli neist igaühe käsivarrel must kummimantel . Mantlit ei tohi puutuda , tahtis ta hüüda , kuid tundis samas , et hääl jäi kurku kinni . Meeleheitlikult kähistades ärkas ta üles . Mitte midagi taipamata ja otsekui unenäo jätkuks käis tal läbi pea , et kõigega , mis siin oli , on seotud mingi lugu , mis põimub nagu nõiaring ümber allesjäänute . Pahaselt põrnitses ta kella . Õige aja teadasaamiseks tuli kaks tundi ja nelikümmend minutit tagasi rehkendada . Teised magasid ja ta ei tahtnud neid äratada . Bussi minekuni polnudki teab kui palju aega . Ta tõusis , sest peatuseni oli tükk maad minna . Päästeametis kästi tal kirjutada avaldus . Vabas vormis . Ta soovis , et demineerijad tuleksid kohe . Hommepäev . Äkki oli tal nii kiire . Aga see polevat võimalik , öeldi talle . Nädala jooksul , oli nende tähtaeg . Ta uuris , kui täpsed on nende mõõteriistad ja mis saab siis , kui midagi ei leita . Korrapidaja vaatas teda kahtlustavalt ja pomises midagi välismaa tehnikast . Demineerijad tulid kolme päeva pärast . Kaks nooremat ja üks vanem mees . Ronisid autost välja ning asusid ümbrust uurima . Aed oli suur ja kogu krundi läbimine võttis aega . Ta jälgis neid aknast , soovides vaid üht : et peidik ei oleks seal , kuhu olid maetud Maido riided . Lugesin kõik e-mailid ja kuulasin telefonivastaja läbi . Ühest laborist otsitakse kahtlaselt visalt kontakti ja põhjused tunduvad mulle natuke tehtud . Kontrollisin võrgust järele , mis labor see selline on . Ei leidnud . Kas neid siis ei ole netis või on nende taga hoopis politsei ? Keegi kuskil võib oletada , et peremees teeb valgustkartvaid eksperimente , loob bioloogilist relva või midagi muud ohtlikku . Siis nad juba ei jäta , ennegu on siia mingil moel sisse tunginud . Lihtne see neil ei ole . Meie maja on meie kindlus , siin on kõik olemas , võiksin vastu panna pikale piiramisele , aga mis mõte sel kõigel on . Mõte on vaid kahel asjal - kirjutada need mälestused , enne ma vist nimetasin neid pihtimuseks , ja labor pihuks ja põrmuks lasta . Esimesega ma nüüd tegelen ja loodan nädala-paariga valmis saada . Saadan teksti järjest paari serverisse , et see alles oleks . Kui ma annan teatud parooli , dešifreerib programm selle teksti ja seda saab lugeda . Seesama juhtub ka siis , kui ma ei ole viis päeva kompuutrit kasutand . Mis saab aga seifist ja käsikirjast , kui ma võtit ei leia ? Ma olen seifi uurind . Ta ei ole kindlasti tulekindel , niisiis hävitab plahvatus või tulekahju kõik ka seal . Aga kui jääb kõrbend , tuhastund paber , mida nad saavad konserveerida ja lugeda ? Ma ei tea sellest piisavalt ja ei julge ka kelleltki küsida . Võibolla peaks katsuma kappi lõhkelaenguga purustada , aga seda ma kardan : lõhkamistöö vajab teadmisi ja harjund kätt . Ma tean , et maja ma õhku ei laseks , aga kui tuleb kõva pauk ja aknad purunevad , on õnnetus kohe käes . On lõhkeainet , millega selliseid asju tehakse , mis lõhuvad ainult kõva pinda , mille külge nad on kinnitatud , tekitamata õhus suurt plahvatust . Aga ma ei saa ju praeguses olukorras neid kuskilt hankida . Niisiis , kuhu ma jäin ? Ahah , kirjutasin jõehobude armuelust . Sellele ei ole rohkem lisada . Usust ? Usust ei oska ma ka suurt rohkem kirjutada . Ainus religioon neist , mida mina tean , kus mulle koht on , on buddhism . Seal räägitakse kõikidest elusolenditest , kes kannatavad . Buddhal on neile kõigile sõnum . Sellest sõnumist ma saan vist aru . Elusolend ma olen ja kannatav elusolend ka . Võibolla on mulle koht ka džainismis , aga seda ma ei tunne . Sellest ei ole suurt midagi peremehe raamatukogus ega internetis . Peremehel on siin mingeid raamatuid buddhismist ja joogast . Olen neid jõudumööda lugend . Mul on ainult raske aru saada sellest , kuidas karma viib taassünnile . Buddhism ei eelda mingit MINA , mingit isiksust , kes on siis ikkagi see , kes taassünnib ? Oletame , et eelmises elus olin ma elevant , praegu olen koerinimene , ja järgmises elus näiteks inimene . Kas siin ei kasutata seda MINA lubamatult laias tähenduses , kahes kokkusobimatus tähenduses korraga ? Ühes tähenduses on MINA see praegune koer-isiksus , teises tähenduses kogu isiksuste rida algusest , alguseta algusest lõputa tulevikku . Ja samal ajal tuleneb Buddha õpetusest , et kumbki arusaam isiksusest ei saa õige olla . Kuidas saab siis õige olla õpetus reinkarnatsioonist ? Mulle tundub , et buddhism nagu kristluski on endasse imend palju India uskumustest , rahvausust , ja reinkarnatsiooni-õpetus on üks nendest . Nii oli ju Buddhal ja tema õpilastel lihtne rahvale seletada oma sõnumit . Uskuge meid , tehke meie õpetuse järgi ja te pääsete sündide ja surmade rattast . Ausõna ( koera ausõna ? ! ) , ma tahaksin tõesti olla sündimata , mulle ei ole mu elu toond mingit tõelist rõõmu . Ma usun , et paljud inimesed ja loomad on vahel rõõmsad , et nad elus on . Aga neil on koht , nad on keegi siin maailmas , nad on loomulikud , mitte eksperimentaalsed olevused . Mina olen eksperimentaalne , minul on koht ainult laboris . Ja selles majas , selles mõisas ja aias siin , mis on labori laiendus . Siin ma olen sündind ja siin ma vist pean ka surema . Selle kõigega koos lendama pihuks ja põrmuks taeva tuulde . Või siiski . On veel üks võimalus . Ma võiksin labori õhku lasta ja ise põgeneda . Kuhu ? Metsa , loodusse , vabadusse . Ma ei tea , kuidas mul õnnestuks seal hakkama saada . Ma olen eland siin omamoodi luksuslikku elu ja mul ei ole mingeid kogemusi elust väljaspool . Ja kellegi kätte ma ennast usaldada ei taha . Oleks ju teoreetiline võimalus otsida kontakti mõne radikaalse loomakaitseorganisatsiooniga . Pakkuda neile abi abi vastu . Ma võiksin aidata neil terroriakte korraldada , päästa loomi farmidest ja laboritest . Hakata vabadusvõitlejaks ? Tunnen , et mul ei ole selleks kutsumust . Mul pole mingit põhjust inimesi armastada . Võibolla just sellepärast ma ei tahaks ka kaasa lüüa selles võitluses loomade õiguste eest . Ma ei tunne end loomana . Ma olen mina ise , olenemata sellest , kuidas ma end nimetan või mind nimetatakse . Mõnel hetkel suudan minagi olla rõõmus või vähemalt rahul . See on siis , kui ei märka ennast , ei mõtle sellele , KES ma olen , vaid lihtsalt olen , olen keegi või eikeegi . Tegelen millegi muuga , millegagi väljaspool ennast . Peamiselt ma loen , vahel vaatan telekat . Muusikat ma eriti ei kuula , mulle on inimeste muusika imelik , ta mõjub toorelt ja pealetükkivalt . Mõnel rahval tundub küll olevat muusikat , mis ka minule midagi ütleb . Aga seda peremehe kollektsioonis ei ole . Tema kuulas klassikat ja jazzi , mis minule midagi ei ütle . Aga raamatud mulle meeldivad . On meeldind algusest peale . Peremehest jäi suur raamatukogu ja mul oli ja on võimalus raamatupoodidest neid alati juurde tellida . Peale selle veel internet . Mul on ka üks video koerte näitusest . Seda ma vaatan vahel , peamiselt vaatan ilusaid emaseid koeri . Eriti üks kolli on seal , kes mulle meeldib . Ta mõjub nii seksikalt ja sõbralikult . Ta äratab mus igatsust ja himu . Kui temale mõtlen , tuleb jälle tahtmine lahkuda uppuvalt laevalt , saata see labor kuradile ja minna . Elada metskoera elu , käia vahel toitu varastamas ja litasid kabistamas , kakelda teiste koertega ja hoida inimeste eest kõrvale . Aga ma olen harjund lugema , duši all käima ja voodis magama . Ma ei ole ju enam koer . Ongi aeg magama minna . Kolmapäev Nägin unes , et ujun soojas meres emase kolliga . Me ujusime rannast kaugele , jõudsime saarele , kus oli valge liivarand ja kasvas paar kookospalmi . Me amelesime liival , lakkusime teineteist ja lesisime siis seal . Ma ütlesin talle , et ma armastan teda . Ta vaatas mulle otsa ja äkki oli tal kassi nägu . Ma ehmatasin ja tahtsin põgeneda , aga ei pääsnud edasi , jalad vajusid kõhuni liiva ... Loen neid märkmeid ja vaatan , et olen kirjutand segamini kõigest . Oma viga , mulle meeldivad raamatud , aga ma ei ole seni vaevund ise suurt midagi kirjutama peale peremehe kirjavahetuse . Pärast tema surma olen ma mõnd pidand jätkama . Õnneks ei arutand ta oma kirjavahetuses kunagi oma uuringute üksikasju . On ju ka arusaadav , miks . Üldjoontes ma tean , mis ta tegi , nii võin sellest ka kirjutada . Tegelikult ma võiksin tema tegevust jätkata . Tuleks mõned kuud süveneda erialakirjandusse . Tema märkmed , mis ma kõrvale panin , tuleks läbi lugeda ja harjutada laboratoorset tööd . Teooriaga saaksin hästi hakkama , aga ma ei ole kindel , kuidas on praktikaga . Seda takistab üks pisiasi : mul ei ole käsi . Koera käpp on nii rumalalt tuim ja kohmakas . Pole palju parem kui kabi või sõrg . Küll ma tahaksin , et mul oleks inimese käsi , millel kõik sõrmed liiguvad üksteisest sõltumatult . Ma pean kirjutamisel ja muudel töödel kasutama lihtsaid proteese , midagi , mis hädapärast asendab sõrmi . Minul on umbes samad raskused mis kätetul inimesel , kes peab kõike tegema varvastega . Varvastega on maalitud toredaid pilte . Isegi suuga maalitakse - kui inimesel ei tööta jalad ega käed . Mis ma siis ikka nurisen , mul on neli jalga ja koerakoon . Vahel mõtlen , et olengi mingi koerakoonlane : pooleldi inimene , pooleldi koer . Koerakoonlasel pidi aga viis päeva olema inimese , viis päeva koera mõistus . Viie koerapäevaga nad lõhuvad selle , mis viiel inimesepäeval ehitavad . Minu meelest on inimesed ise sellised koerakoonlased , kes aina kõike lõhuvad , mis nad ise on ehitand . Minul on inimese mõistus ja koera keha . Mulle on täitsa arusaamatu , mis põnevus ja võlu on lõhkumises . Aga ma ei ole ju ka midagi olulist ehitand . Ainult natuke mööblit siin kodus korda teind ja raadiot pärandand . Aga nagu ma juba alguses kirjutasin , on need märkmed liiga sigrimigri . Nüüd katsun olla süstemaatilisem ja kirjutada sellest , mis on oluline . Selle mõttega , et aega on võibolla vähe . Teooriast olen juba mingi ülevaate annud ja kõiki peremehe saladusi ma avaldada ei taha ega tohi . Veel kaks märkust . Esiteks : peremees kasutas väga palju geenide ülekandmist viiruste abil . Viirused olid nagu töösipelgad , kes tema kavandatud uue genoomi kokku kandsid ja monteerisid . Kui loen uutest saavutustest geenimanipulatsiooni alal , tuleb mul mõte , et viimati ongi inimene ühe sellise manipulatsiooni tulemus . Kas keegi tegi seda teadlikult ? Ei , seda ma ei usu . Pigem usun , et inimene tekkis spontaanselt , kui mingi viirus teatud geenid talle üle kandis ja ümber paigutas . Võib siis öelda , et inimene on ahvi haigestumise tulemus . Peaks vaatama , mis loomadel on sellised spontaansed geenisiirded veel võimalikud . Siis saaksime ligikaudu kätte uute kõrgintelligentsete liikide tekkimise tõenäosuse . Teiseks : libahuntidest . BBC uudistes oli just teade , et Indias Rajasthanis on tapetud paar hunti , kes tõenäolikult röövisid ja sõid lapsi . Hundid olid vanad ja pooleldi hambutud - nii oli inimeselaps neile hõlpsam saak kui mõni loom , kes oskab end paremini kaitsta ja kellel on parem haistmine . Taevake , hundi lõhna peaks iga loom tundma poole miili pealt . Ma ei ole küll hunti haistnud , aga isegi pargitud hundi- ja karunahad lehkavad nii , et seda lehka on terves majas tunda . Enne aga , kui inimsööjad hundid tabati , tekkis inimestel usk , et lapsi käivad röövimas libahundid , inimhundid . Külades hakati üht ja teist inimest kahtlustama , et ta käib libahundiks , ja mõni olevat isegi lintšitud . Minu küsimus on : kas ei ole libahundid tegelikult mõnel pool olemas ? Muidugi ei ole nad maagilisel teel inimesest hundiks ja hundist inimeseks muutuvad olevused , vaid minusugused huntinimesed . Nad on taibukamad kui tavalised hundid ja seetõttu inimestele kardetavamad vastased . Kui see on nii , kas ei toimu siis huntide keskel tasapisi selektsioon , mis viib varem või hiljem huntide taibukamaks muutumisele ja võibolla mõne päris libahundi-populatsiooni tekkele ? Ma usun evolutsiooni ja looduse tasakaalu . Inimene on oma ülbuses esitand loodusele väljakutse . Inimese hybrisele peab loodus ükskord vastama nemesisega . Võibolla see tuleb huntide kaudu . Tõenäosem siiski , et see tuleb mitmel viisil , et algab paljude uute ja vanade liikide pealetung inimesele . Bakterid ja viirused ongi alustand vastupealetungi . Nende evolutsioon on kõige kiirem . Siis peaks olema putukate , ämblikkude , usside , pärastpoole juba limuste , lindude ja imetajate kord . Nii . Need olid hüpoteesid . Nüüd fakte . Ma olen lugejale võlgu autobiograafia ja autokarakteristika ( kui sellist sõna on ) . Minu ema ja isa . Mind kandis ja sünnitas saksa lambakoer nimega Ursula ja minu isa oli - samuti saksa lambakoer - Stanko . Aga peale ema ja isa on mul veel Looja - peremees , kes mu , nagu öeldakse , katseklaasis valmis konstrueeris . Mul oli olemas täpne aruanne sellest , mis geene ta ära võttis ja mida juurde pani . See kõik toimus juba muna- ja seemnerakus , enne viljastumist , natuke ka pärast seda . Aga aruande ma hävitasin - see ei tohi kellegi kätte sattuda , kes võiks midagi sellist veel ette võtta . Kord see nagunii juhtub , aga mida hiljem , seda parem . Peremehel oli palju nippe ja leiutisi , mis lubasid tal teha , mida ta tegi . Ta oli geenius nii teoorias kui katsetehnikas . Muidugi viljastas ta ettevalmistatud muna- ja seemneraku katseklaasis . Sealt viidi mind Ursula emakasse , kus kasvasin ettenähtud kuuskümmend viis päeva . Kindluse mõttes olin ainus loode - nii oli mul rohkem ruumi ja minu arengut sai ultraheliaparaadi abil paremini jälgida . Ma olin peremehe esimene õnnestunud eksperiment - eelmised olid jäänd pooleli . Kui ta nägi , et midagi läheb viltu , katkestas ta koera raseduse . Ma arvan , et see oli õige . Aga see on eetiline küsimus ja mina ei tunne eetikas end üldse kodus . Eetika on inimese eetika , muudele elusolenditele on seal vähe ruumi jäetud . Mulle tundub inimeste eetika poolik , segane ja vasturääkivusi täis . Aga ma ei tunne kutsumust sellega tegelda , seda täiendada ja parandada . Ja kes mind kuulaks , kui katsuksin seda teha ? Mu ema imetas ja lakkus mind nagu kõik koerad oma kutsikaid . Peremees aga hakkas minuga varsti tegelema . Ta mängis mulle linte inimeste kõne ja lauludega , ja niipea kui mul silmad lahti läksid , tõi ta mulle mänguasju ja pilte . Siis pani ta mind tuppa , kus oli palju asju - kausse , palle , konte , mänguloomi . Kui mõne juurde läksin ja seda puudutasin , kostis valjuhääldajast kohe asja nimi . Nii pidin ma hakkama õppima inimeste keelt , kõigepealt aga seda , et igal asjal on nimi . Hiljem näitas ta mulle eraldi minu jaoks tehtud videosid , kus oli kujutatud mitmesuguseid juhtumeid kutsika elust , mille juurde öeldi sõnu ja lühikesi lauseid . Videodest õppisin , mida tähendab .. kukkus vette " , .. mängib palliga " , .. sööb " , .. joob " , .. jookseb " , .. haugub " , .. ulub " , .. magab " ja muud sellist . Paarikuuselt teadsin juba palju sõnu ja proovisin neid järele öelda . Siin muidugi oli mul suuri raskusi , aga kuidagi sain hakkama . Peremehe abiga töötasime välja omamoodi inimkutsika keele , millest tema aru sai . Seda keelt õppisin hiljem inimkeelele lähemale viima , kuid korralikult rääkima ei ole ma kunagi õppind . Kirjutada on mul kergem , isegi pliiatsiga , kui rääkida . Aga peremees konstrueeris häälemuundaja , mis muudab mu kõne päris normaalseks inimkõneks . Olen alati tahtnud rääkida paigast , kus ma elan , öelda , mida ma temast arvan , kuid pole julgenud . Äkki saab ta haiget , kui ütlen , et teda vihkan , vihkan eriti just sellest peale , kui ta vabaks sai ? Või ei usu , kui möönan , et mõnikord ma seda ei tee , vahel väga harva aga on tunne , nagu võiksin teda armastada , armastada ja üles tunnistada ? Selle asemel räägiksin hoopis loo ema kleidist . Või isegi mitte loo , lihtsalt kleidist , mis oli mu ema oma ning juhtus jagama samu omadusi mis maa , kus ma elan . Jutustades juhtub kõike ... Minu ema oli ilus , kuid tal polnud palju kleite . See tuli sellest , et elasime nagu elasime - keha oli kaetud ja kõht täis , ka kinos sai käidud , lõpuks isegi televiisor ostetud , kuid uusi riideid soetati harva . Mulle on meelde jäänud riiete ostmisega kaasnenud pidulik meeleolu ; isale kingad , mulle särgid ja mõnikord ostis ema endale ka midagi , ei mäleta , kas kleidi , vist lõhnaõli või mantli , aga selle kinkis emale isa . Ema ise oli oma riiete suhtes justkui ükskõikne . Kuid ka oma ilu vastu oli ema ükskõikne , mühatas alati , kui keegi talle seda ütlema juhtus , nagu poleks uskunud või kunagi peeglisse vaadanud . Mina olin kapis käinud ja näinud neid kleite , mis tal olid . Peab ütlema , et mitte kõik kleidid ei meeldinud mulle . Mingi väga väike detail võis saada otsustavaks : lõhik , nööp , värv , lõhn . Kuid need kleidid , mis mulle meeldisid , panin ma endale salaja selga ja vaatasin , kuidas ma peeglis välja näen - poiss peeglis , tutt peas . Tutti mul muidugi polnud , oli kleit . Mulle meeldis riide tunne . Tähtis polnud fassong ega see , kas kleit käis kinni külje pealt ja lukuga või selja tagant ja nööpidega , vaid just riie , selle materjal . Aga ma ei või vanduda , et näiteks siid mulle rohkem meeldinud oleks kui puuvillane või samet . Oma osa mängis siin raskus : kui näiteks kleidil olid patšokid ning ma tundsin , kuidas pehmed käpakesed mu õlgadele rõhuvad , siis võis kindel olla , et jätan kleidi endale selga kauemaks , jalutan ehk teisteski tubades ringi , peatun akna all , tõmban kardina eest ja vaatan välja , kuigi riskin seda tehes sellega , et mind võidakse väljast näha ja ära kaevata . See oli süütu mäng , kleidid oli kate , mis ei varjanud pattu ega pahet , veidral kombel lisasid nad hoopis mu tärkama hakkavat mehetunnet . Kuid kleit , millest ma rääkida tahtsin , oli sündinud mu enda silmade all . Meie linnas elas rätsep , keda isa tundis . Kui ema kauplusest mõne sobiva riidetüki leidis , viis ta selle tolle rätsepa kätte . Mulle see pikka kasvu prillidega mees , kes kandis vesti ja nööri otsas rippuvaid prille , eriti ei meeldinud . Tundsin ennast alati kehvasti , kui ta mu keha mõõtma hakkas . Sain aru , et olen halvasti tehtud : ma polnud küll lombakas , aga mu üks jalg oli pikem kui teine , veel mõni sentimeeter , ja ma oleksin olnud invaliid . Sama lugu oli käte ja kaelaga : kael higistas nagu mõnel paksul vanamehel ning kapist paistis pintsak , mis sobis vaid minu selga - hernehirmutis mis hernehirmutis ! Mul oli alati tunne , et minu ebaproportsionaalsuses on süüdi rätsep , tema käte vahel vajusin ma rohkem lonti , kui tegelikult olin , või ajasin rinna ette ning muutusin selliseks , nagu ma kunagi pole olnud . Mõistagi mõjus minu teesklus ja tahtmine olla keegi teine ka valmisproduktile , ülikonnale . ( Viimasele neist , muuseas , lõin käärid selga ja käristasin riidesse , õnneks mitte liiga kallisse , pika lõhe , haigutava haava , mis tegi lõpu minu rätsepa juures käimistele - tegu , mida ma siiamaani sügavalt kahetsen , kuid millest tollal rõõmu tundsin . ) Siis ma veel viisteist polnud , olin vist noorem , igal juhul mitte ülikonnaeas . Muidu poleks ma saanud seal istuda ega vaadata , mis rätsep emaga teeb . Mõnikord on mul tunne , et olin alles imik või nii väike laps , kes ise veel rääkida ei oska . Või kui oskab , siis ei ütle , et oskab , teeb , nagu ei saaks aru . Rätsep võttis emalt mõõtu . Tundus , et emalgi on veidi ebamugav , kui rätsep oma mõõdulindi talle selja tagant vastu kaelanukki surub ja teise otsa alla abaluude vahele torkab . " Kaks tuhat , " ütles ta . Nii provotseeris ta ema , kuid ema ei teinud sellest välja . See oli rätsepa kompliment emale , kelle ilu ja muutumatust ajas ta selle absurdse arvuga ära märkida tahtis . Järgmiseks asetas ta oma pikad käed ümber ema , see nägi välja nagu embus . Ema tõstis käed üles ning juba järgmisel hetkel hoidis rätsep linti õhus , sõrme märgiks seades . Ta heitis sellele kiire pilgu . " Kaks tuhat , " ütles ta , kuid kordas siis igaks juhuks " mõõtmist , sikutas linti , nii et see rinnal ja seljal vabalt libises , vaatas uuesti , aga tulemus oli ikka sama . >> Kaks tuhat , " ütles ta ja kandis arvu kõrvallaual lebavale kollasele lõikelehele . Mis arv see tegelikult oli , ei saa keegi kunagi teada , kuid selle peale võis mürki võtta , et 2000 see küll polnud . " Parem käsi , proua , palun ! " Ema tõstis käe . Ei tea miks , aga mina vaatasin sinna , kuhu ema käsi näitas , sõrmed suunanäitajad . Seal , ruudu taga istus aknalaua plekil linavästrik ja kõigutas saba . See oli imelik , et ta sinna nii kauaks oli istuma jäänud , tavaliselt need linnud lähedale ei lase , kauaks ühte kohta peatuma ei jää . Tema seal nägi ise välja nagu nõelasilmast tulnud , kuigi punase kõhualusega leevike oleks " ülikonna-muljet " muidugi rohkem süvendanud , aga leevikest polnud , oli suvi ja aken oli lahti ja västrik vaatas tuppa , nagu oleks toas toimuv temalegi huvi pakkunud . Ma mõtlen , et ta võis välja näha nagu rüütli kannupoiss . Kui mu pilk toa keskel seisva emani tagasi jõudis , oli parema käe mõõt - küünarnukist randmeni - võetud ning rätsep ütles jälle : << Kaks tuhat . " Seekord oli tema hääles kahetsus , vaevu märgatav , kuid seda enam olemasolev . Aga mitte arvust polnud tal hale , mitte sellest , et see nii muutumatuna püsis ( ilu kui konstant ! ) , vaid et mõõtmine pidi varsti tahes-tahtmata lõpule jõudma . Oh , olnuks ema ometi mitme pea ja kaelaga lohe , kelle jäsemetest ning kehakumerustest õige ülevaate saamine võtnuks tunde või päevi , vaata et nädalaid , miks ka mitte aastaid . Lõppude lõpuks oleneb kõik ju ainumas sellest , kui suure või väiksena me endid ette kujutame ! Ema võinuks olla mees , siis saanuks rätsep veel kaks mõõtu lisaks , parema ja vasaku sääre oma , tänu millele langeks püksimansett elegantselt kingale . Kuid emal seda vaja polnud . Ning jälle kordan ma sama mis ennegi , enda puhul . Rätsepa ja ema vahel polnud midagi pahelist , patust , isegi süütult erootilist mitte , küll aga on liig- ja väärtarvitamisest saanud räpaseks sõnad . See oli rätsepa austusavaldus ilule , millest vaid tema oli võimeline arvude keeles aru andma ; arvud , mõistagi , olid armetud , see tegi peaaegu sama välja kui soovida õnne saja-aastasele tema sünnipäevaks . Kui elu on läbi , siis õnne vaja pole ; mis oli 99-aastaselt üks ( l ) , pole 101-aastaselt teine ( 2 ) . Kannatused ei erista , vaid ühendavad . Sama võib öelda ka maa kohta , kus elame . Ausalt öelda vihkan ma paljast sõnagi - Eesti . Ka oma ema nime ei ütle ma välja , nii kallis on ta mulle . Kui aga veel hakatakse rääkima ( esseetama , rääkimise eriviis ) sellest , kuidas me kannatanud oleme , või kui väiksed , haledalt päkapikukesed , aga ometi tublid me ikka oleme , siis tahaksin tollele rääkijale või esseetajale näkku sülitada . Või , mis veelgi parem - kõrri karata ! Ütleksin lühidalt : neid , kes ema kleite selga on proovinud ning tundnud , mida see tähendab - olla kleit , leidub mujalgi . " Kaks tuhat . " See oli vasaku käe mõõt . Sama , ikka sama . Kaunilt kaunis , ilusalt ilus . Kuhu ta näitas , mida sihtisid sõrmed seekord ? Sundisin pea pöördesse ; paremalt ( linavästrik aknalaualt ära lennanud , ehk on ka meil aeg minna ? ) vasakule , kähku , enne kui käsi alla langeb - Ema " kaks tuhat " - käsi näitas üht kohta seinal . Polnud seal ei pilti ega plekki , ei mingitki märki , kuhu oma pilku kinnitada või mida oleks võimalik sõnadega edasi anda . Kuid järsku ma teadsin ! Mina , imelik imik , tatine teismeline ! Koht , mida polnud , kuid mille poole ema sõrmed välja sirutusid , oli meie kodu , paik , mis ilma meieta oleks olnud väike , kuid mis meiega koos sai suureks . Kui me koju jõuame , on ema surnud . Möödunud on parasjagu nii palju aastaid , et numbriks on 1991 . Just siis suri mu ema . Ning temaga koos suri ka too petliku nimega petlik platsdarm , kus uskusime end olevat õnnelikud . Üheksa aasta pärast on käes 2000 , see ajatu arv , rätsepa võlu- ja armastussõna . ( Ta armastas mu ema , olen selles kindel . ) Kuritegu oleks arvata , et selle arvu saavutamisega , sellest arvust nagu finišilindist läbijooksmisega midagi muutuks . Ei , keegi ei ärka ellu , ei ema ega Eesti , kõik jääb nagu ennegi - surnuks , tühjaks , kõledaks . Ning kleit , see kleit , mille tegemist mu silmad tunnistasid , on mulla all . " Kui see juhtuma peaks , siis pange see mulle selga . " Need on mu ema viimased sõnad . Leian need haaknõelaga kleidi külge kinnitatud paberitükilt . Ema on enda eest viimseni hoolt kandnud , ta on juba ette aimanud , et kui see juhtub , siis oleme meie isaga segaduses , ei tea , mida talle kirstu selga panna , ei oska , kuidas . Ka sellele on ta mõelnud . " Lõigake selja pealt katki , " õpetab ta meid . " Nagu siis , kui vanaema suri . " Kuid seda ma ei tee . Ema kleidil ei tohi olla midagi sellist , mida saab mõõta . Või öelda . Midagi muud kui kaks tuhat . Vaid see on ainsana lubatud , õige . Õnneks on ema küllalt painduv , kleit läheb üle pea selga . Ta pole veel surnud , kui ma talle kleiti selga sikutan , kuigi keha on juba külm . Isa ma ei kutsu , teen enne ära . Tema oleks pikalt nutma jäänud . Kui ta tuleb , on ema juba hauda laskmiseks valmis . Kui kirstukaas kalmul veel viimast korda lahti võetakse ja isa nutab , ei taha emast lahkuda , tean ma , kuidas on tegelikult , tean , et kleit on terve , ning ma olen selle üle uhke . Kallis Anni ! Kirjutan selle kirja Sulle juba Türgimaalt . Selle maa pinnal pole ma veel kuigi kaua viibinud , seepärast tuletan kirjas enam meelde ärasõidu eelseid juhtumusi ja laevareisu muljeid . Kuigi Türgimaa mind väga ligi tõmbas , oli mul Krimmist ometi raske lahkuda , sest et siin olin ma lõpuks oma hingele väga armsast , kuid siiski hirmsaste piinavast Lurichi viirastusest vabaks saanud . Kui suurt osa selles mängis eriskummaline jõukatsumine Petjaga , ei oska ma tagantjärele ütelda . Krimm on aga ka see koht , kus minu armutunne Adolfi vastu õide puhkes . Kahjuks ei leidnud me Simferopolist seda Rooma usu preestrit eest , kes oleks võinud meid paari panna . See oli ligi üheksakümne aastane vaimulik , kes nädal aega enne meie Simferopolisse jõudmist hinge heitis . Uut hingekarjast ei olnud aga Simferopolis elavad poolakad ja vähesed Limbergist pärit hohollid veel leidnud . Ka oli Krimmil minu jaoks see võlu , et ma siit endale südamliku sõbranje leidsin . Tema nimi on Noemi . Ta on juudi usku tatarlane ehk krõmtschanka ja ta on ühel Eesti soost mõisnikul mehel . Neil on isegi lapsed ja huvitav on , et poisid on kõik heleda peaga ja siniste silmadega , nagu eestlased ikka , aga tütred on kõik pigimustade juustega ja mandlisilmadega , nagu pesueht tatarlased . Noemilt sain kuulda , et krõmtschanede usk polegi igas tükkis juudi usk , vaid et sinna sisse ka ristiusu ja Muhamedi usu ainet on segatud . Ma ei saa aru , miks Krimmis keegi seda rahvatõugu ei salli . Minu meelest on nad väga armsad , peenetundelised ja külalislahked . Ja missuguseid arstirohtusid nad veel segada oskavad ! Ühel jõukatsumisel rebisin oma reielihase nii pahaste puruks , et kartsin : nüüd pean küll nädalaks , kui mitte kauemaks tsirkuse areenaga hüvaste jätma . Aga Noemi ja tema õde valmistasid säärase võide , mis mu haige koiva ühe päevaga terveks tegi . Ka on krõmtschaned klaasipuhumise kuntsis ületamatud . Kui ma nii palju raha Eestimaale oma vahmiilile ei peaks saatma , siis ostaksin nende klaasikaupade poe Jaltas vaasidest , klaasidest , vaagnatest ja liudadest tühjaks . Ka olen Noemi kui abielunaise käest palju kasulikku teada saanud , kuidas meesterahvastega ümber käia . Kas kõik need nõuanded mulle ka ära kuluvad , seda ei oska ma ütelda , sest Adolfiga oleme igas asjas lausa imelisel kombel ühel ja samal meelel . Kõik oleks väga ilus olnud , kui minu jõukatsumised tsirkuses õnnetumat lõppu poleks leidnud . Kartsin kogu aeg koledaste , et mul tuleb teist korda selle koljati Christoforenkoga rinda pista ja et ta mu vigaseks vintsutab . Seda õnneks ei juhtunud . Tegin esimesel korral ta suure rahvahulga ees nii naeruväärseks , et ta ennast teisest kohtumisest piinliku hoolega on kõrvale hoidnud . Aga nagu ütlesin ühes varasemas kirjas , olen ammu unistanud , et saan mõne elukutselise meesatleediga rinda pista . Jaltas kukkuski mulle niisugune juhus sülle . Nimelt ilmus sinna üle ilma kuulus tschempion Frischtensky Böömimaalt , kes koguni pesuehtsa Lurichiga õige tasavägiselt on võidelnud . Ja missugune üllatus - ta oli nõus minuga jõudu katsuma . Enne kui me areena pääl kokku läksime , oli ta ühel õhtal päält vaadanud , kuidas ma mitme kohaliku kuulsa asjaarmastajaga võitlesin ja nendest jagu sain . Ta oli minu styli ja muid oskusi Adolfi ees kõrgeks kiitnud . Aga kui me kokku läksime , siis ei tulnud mul oma oskuste näitamisest teps mitte kui midagi välja . Kurval kombel olid mul just siis kuukorrad pääle hakanud . Frischtensky ei pidanud kuigi palju jõudu pingutama , et mind kahe ja poole minutiga selja paale panna . Kui mul need päevad läbi said , pidin veel üks kord Greeka madruse Welisenakoga kokku minema . Mul oli õnne ja ma panin ta puhtalt selja paale . Rahvas ulgus vaimustusest . Aga järgmisel päeval sain kuulda koledat lugu . Kaotus oli Welisenakole nii hulluste mõju avaldanud , et ta öösel gihvti võttis ja hinge heitis . Räägitakse , et pärast kaotust minule oli selle mehe pruut ta maha jätnud ja hoopis koos jõumees Fossiga kuhugi pummeldama läinud . Kõige selle pärast oli mu meel õige ärev , kui me Adolfiga Türgimaa poole sõitva laeva pardale astusime . Esialgse plaani järgi pidime küll enne Rumeenias jõudu katsuma , aga sellest kontrahist ütlesid rumeenlased ennast arusaamatumatel põhjustel lahti . Merereis algas siiski selle poolest lõbusaste , et vallatumad meresead ehk delfinid kogu aeg laeva ümber tantsisid . Aegamööda läks pimedaks ja enne , kui tähele panin , oli suur tulekuul silmaringi sõrval määratumasse vetevatsa vajunud ja hoopistükkis ära kustunud . Kaval vetevald oli endise sinisärava särgi asemel ennast musta linikuga kinni katnud , nagu leinaks ta enda ohvert taga . Oi , Anni , kui luuleliseks ma olen läinud ! Ilmselge , et selles on süüdi Adolf , kes enne Krimmist lahkumist mulle Heinrich Heine raamatu " Buch der Lieder " kinkis . Kahju , et meil laeva paal suuri raudnuiasid kaasas ei ole . Mu ihu lausa himustab nende tõstmist . Kui ma viimast korda Jaltas harjutasin , vahtis Adolf mind kohkunud näoga ja hoiatas kogu aeg , et ma oma naba ära ei venitaks . Aga minul polnud seda hirmu mitte üks teps . Ühe koha paalt on meil Adolfiga siiski sootumaks teised mured olnud . Nimelt on Adolf kogu aeg suures hirmus Noemi kirjade pärast , mis ma lubasin Türgimaale toimetada . Tema on lasknud ennast Vilobergi krõmtschanede vastasest jutust mõjutada ja usub , et nendes kirjades on midagi niisugust , mille pärast Türgi võimud meid trahvida või koguni vangikongi panna võiksid . Adolfi hirm nakatas pikapääle ka mind . Ja selle tõttu ei saanud me iseäralikku meelemõnu sissesõidust Konstantinopoli Kuldsarve sadamasse , mida üheks maailma ilusamaks vaatusepildiks peetakse . Enne , kui Türgi võimud laeva paale tulid , et meie tokustaatisid uurida ja meie asjades oma karvaste sõrmedega sorida , pingutas Adolf kõigest väest oma aju , et kuidasmoodi vahelejäämist ära hoida . Lõpuks juhtis ta mu tähelepanu ühele suurele pesukorvi moodi asjale , mis pikkadest ja laiadest laastudest koos seisis ja nähtavaste ühele türklasevanamoorile kuulus . " Vaata , Mari , nende laastukihtide vahele mahuvad need kirjad parajaste ära , " sosistas mulle Adolf . " Hull oled ! Kuidas me need pärastpoole sealt laastude vahelt jälle kätte saame ? " vaidlesin vastu . " Jäta see minu mureks , " ütles Adolf , kes oli oma nõu juurde kindlaks jäänud . Juba olidki Türgi piirivalvurid ja tolliametnikud laevas , kõigil taevakarva sinised mundred seljas ja paabulinnu sulgedega kaunistatud turbanid pääs . Meie tokustaatidele heitsid nad kiire pilgu , aga meie reisukottisid ei hakanud nad üleüldse vaatama , vaid andsid viisakalt märku , et me edasi astuksime . Olime saanud mõned sammud astuda , kui meie selja taga kole kisa tõusis . Vaatasime tagasi ja nägime , et üks mundres ametimees vehib vanamoori silmade ees lahtivõetud kirjaga ja sõimab hirmsaste . Vanamoor aga ei jäänud võlgu ja kriiskas talle midagi vastu . See kõik käis Türgi keeles ja me ei saanud sõnakestki aru . Siis andis ametimees käega märku ja püssimehed viisid kriiskava ja vasturabeleva vanamoori minema . " Ilmsüüta inimene viiakse minu pärast vangikongi . Seda ei tohi ju sündida lasta . Ma lähen ja annan enda ülesse . Siis lasevad nad vanal naisterahval minna , " ütlesin Adolfile . " Seda ära sa küll tee , " keelas Adolf . " Kui neil vähegi aru pääs on , siis lasevad nad selle naise niikuinii varsti lahti , sest ühest lihtlabasest külaeidest ei saa ju uskuda , et ta mingisuguse salanõuga seotud oleks . Aga kui nad meid peaksid kinni võtma , siis jäämegi Türgi vangikongi mädanema , sest meiesugustest untsantsakatest võib kõike oodata . " Ma ei teadnud , kas jääda Adolfiga nõusse või mitte . Igatahes kripeldas mul kõvaste hinge sees . Siiski olin enda ülesandmisega juba lootusetult hiljaks jäänud , sest tihe rahvamurd kandis meid laevadest ja tolliametnikkudest eemale . Vastuvoolu tagasitrügimine ei tulnud enam kõne allagi . Igatahes oli asi enam kui imelik . Ei tea , mida kõigest sellest arvata ? Kas loota , et aeg toob arutust ? Võibolla on parem , kui ei toogi ja kui asi jääbki salapäraliseks . Nagu näed , on minu elujuhtumused Sinu omadest hoopistükkis erinevad . Jään kärsitumalt Sinu kirja ootama ja soovin Sulle rõõmsaid Jõulupühi . Sinu Mari . minna , Seitsmeteistkümnes kiri : Anni Pensas Mari Loorimäele Vernõis , 15. Märtsil 1902 Kulla Mari ! Sain Su kirja tõeste enne Jõulupühi kätte . Suur tänu . Meie elujuhtumised on üks teisest eriskummalisemad . Isale-emale ega teistele kodustele ei julge ma üleüldse kirjutada , mis asja mul kõik ette tuleb . Kui nad teaksid , hakkaksid neil südamed sees minu pärast värisema otsekui tallesabad . See Kesk-Asia on üks kole koht küll . Iseäranis need suured linnad nagu Taschkent või Samarkand . Kõik uulitsad on siin pidalitõbiseid kerjajaid täis . Mõnel pole nahka enam ollagi , ainult lahtine mäda , mida ühtelugu maha tilgub . Mul oli algul nende ees nii suur hirm , et ma uulitsa pääle astudagi ei julgenud . Veel enam vajus mul süda saapasäärde , kui ma mõtlesin selle pääle , et mõnel kohalikul vägimehel , kellega siin jõudu pean katsuma , võib väljalöömata pidalinakatus juba sees olla . Ja kuna mina temaga ihuliselt kokku puutun , siis on üpris kindel , et saan talt surmahaiguse külge . Aga tuli välja , et lugu pole siiski nii hull , kui ma pelgasin . Nimelt ei pea me siinsete Asiatlastega mitte kokku minema . Meie etteastumised leiavad enamaste aset hoopistükkis Vene garnisonides ja siiamaani on mul tulnud jõudu mõeta soldanite ja ohvitseridega . Soldaneid tohin selja pääle panna , aga ohvitseridega ei tohi ma seda teps mitte teha , sest et sõjaväe juhid kardavad , et kui naisterahvas ohvitseri selja paale paneb , siis kaotab too oma alamate silmis igasuguse au ja väärikuse . Niisuguse ülema sõna ei tahtvat enam keegi kuulata . Aga minu kui meesterahvaste ärateutaja kuulsus on enne mind ennast siia hiljaaegu äravallutatud kanti jõudnud . Viiki maadlemistest olen ma ometi tüdinud . Mis aga Asiatlastesse puutub , siis nemad peavad ilmvõimatumaks ja lubamataks , et meeste- ja naisterahvad omavahel jõudu katsuvad . Kui need Sinu Krimmi tatarlased seokest asja hukka ei mõista , siis pole nad enam mitte õiged musulmanid , vaid on Europlise mõju alla langenud . Peale pidali laastavad siin maad paljud teisedki tõved , iseäranis cholera . See tuleb kasimata elust ja keetmata jõevee joomisest . Puu- ja köögivilja ei pese siin keegi - see pannakse mullasest või tolmusest paast põske . Suurte linnade uulitsate paale kallavad nad oma solgipangesid tühjaks . Sellest sünnib tuulevaiksetel ilmadel jõle hais , mis tahab hinge matta . Aga seestpoolt on majad ilusad ja puhtad . Toas uulitsajalanõudega ringikäimist peetakse hirmus matslikuks . Majade taga on äraütlemata ilusad roosiaiad , kus lillede lehk uulitsate halva haisu ära lämmatab . Mina pelgan sardusid ja teisi siinseid pärismaalasi , aga Sass saab nendega hästi läbi - on teine kogu aeg musulmanidega ninapidi koos . Kui mina Asia elamise-olemise ja kohalike kommete kohta midagi paha ütlen , siis vastab tema sellele kaitsekõnega . Kui mina uulitsate mustusest ja haisust räägin , siis kostab tema , et see alles Vene vägivallavalitsuse ajal on tekkinud . Et vaadaku ma kischlakke ehk väikseid külasid , kuhu Vene mõjud ja maa allaheitmisest sündinud masendus veel levinud pole - seal on elu palju puhtam ja korralikum ning kõiksugu kohutavate tõbede all kannatajadki ei torka niipalju silma . Mina vaidlesin jälle vasta , et nad ka kischlakkides kõik oma solgid uulitsale viskavad , aga kuna külatanumad on mäenõlvade paal , siis voolab see kõik mäest alla ega jää küla vahele haisema . Ütlesin veel Sassile , et minu arvates on ta varsti musulman valmis ja et ma ei pane imeks , kui kuulen teda ühel hommikul Allahi poole palvetamas ja näen teda otsaesist vasta maad tagumas . Selle pääle hakkas Sass naerma . Linnakeses , mille nimi on Vernõi , saime ootamata mitme eestlasega kokku . Boesberg ja Kalla , kes Vernõiski vendade Zlobinite nime all maadlevad , saabusid siia teiste vägimeestega jõudu katsuma . Ka kohalik apteeker on eestlane . See rohuteadlane , kel Gross nimeks , kiidab , et siinsed orud on ühed kõige viljarikkamad terves maailmas , kui neid vähekenegi niisutada . Ka kuues Eesti keele oskaja on Vernõis olemas , see on kohalik kooliõpetaja parun Stempel Liivimaalt . Kui aga kuus inimest kaasmaalaste kohtamise pärast suurt rõemu tundsid ja puude vilus lavatsite pääl mõnusas jutuhoos olid , siis algas see nuhtlus paale . Koduloomad - koerad , lehmad , kaamelid , lambad ja kes kõik veel - korraldasid ühekorraga kõrvulukustava kontserdi . Nende ammumises , määgimises ja ulgumises oli tõeline hirm ja ahastus peidus . Meie jutt jäi pooleli ja kuulasime seda , suud ammuli . Apteekri ja paruni näod läksid igatahes väga murelikuks . Nad soovitasid meil tschaihanõisse lageda taeva alla istuma jääda ja lähemate tundide jooksul mitte mingil juhul kuhugi katuse alla minna . Me saime kohe aru , millest jutt on . Jõuetumad vanamehed jäid tschaihanõisse palvetama , muu rahvas hakkas aga siia-sinna sagima . Apteeker ütles , et läheb oma rohupudeleid päästma . Aga parun ütles , et tema on vaene ja laostunud ning tal pole midagi päästa . Tema jäi koos meiega lavatsi pääle istuma ja teed jooma . Ühtäkki oli ka taevas väga kurjaks muutunud . Pilved olid süsimustad ja nendest hakkas rahet sadama . Mäed ümberringi kadusid pilvede ja udsu sisse sootumaks ära . Ätid muudkui tagusid päid vasta maad ja nende palvetel oli sama hale häälekõla kui koerte ulumisel . Siis äkki hakkaski see nuhtlus päriselt pihta . Lavats , millel istusime , õetsus nagu laev tormisel merel . Siis hakkas ta meid raputama nagu rong kehvaste liiberdatud raudteel . Arvan , et minu hing tundis täpselt sedasama , mida kõik need pudulojused ümberringi - ka mina oleksin tahtnud koos nendega hirmu pärast ulguda . Oi , kuidas tahtsin sellest Asia kolkast minema ! Et tuleks üks ingel , tõstaks mu õhku ja viiks mu oma imetiivul kodusele heinamaale Kondivalu küla taha . Vernõi on selle poolest äraneetud koht , et maapind siin rahu ei saagi . Kõik see aeg , mis me siin oleme olnud , on maa iga päev värisenud . Mina ei harju sellega üldse mitte ära , iga väiksema värina puhul tuleb mul kananahk ihule . Aga nüüd teen selle tembu igatahes ära . Silmapilk on nii sobiv nagu siin ülepea võimalik . Pühapäevahommik , varahommik maikuu alguses . Tähendab , nii kõrgel põhjalaiusel ammu suur valge väljas . Ja siin sees , seks kellaajaks küll juba jahedas , aga ikkagi alles mõnusleiges barakis nii vaikne , kui siin üldse võib olla . Arvestades , et siin elab oma nelikümmend meest . Ainult mõni köhatus läbi une , pisut rögisev võib-olla . Eilsete ja homsete söekaevurite laager ju . Ainult mõni harv läbiuneohe . Niisuguste ohete kontrollimatuse tõttu , võib-olla isegi , kurat võtaks , igatsev . Kui igatsus poleks kogu siinse olukorra jaoks üdini naeruväärne sõna . Aga mina teen oma ammumõeldud tembu nüüd teoks . Ja vaatan , kas see , mis seisab näiteks Luuka evangeeliumi 17-ndas peatükis - Kui teil usku oleks sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele metsviigipuule : Juuri end välja ja istuta end merre ! siis see kuuleks teie sõna - jaa , ma vaatan , kas see on tõesti paljas tühi jutt või ehk siiski mitte - - Kui ma suudan piisavalt keskenduda . Üldse on ju keskendumises kogu probleem . Minul puudub selles küll igasugune kogemus . Peaaegu igasugune kogemus . Peale selle , et ma kümne aasta eest , jaa , küllap üheksandas keskkooli klassis , üritasin , mingite tahtejõu- arendamise-brošüüride järgi , jõuda , ütleme , pliiatsi veeremahakkamiseni lauale asetatud klaasplaadil . Algul toetasin oma pingutust sellega , et pigistasin keskendumiskatse ajal hambad kõvasti kokku . Siis loobusin lõualihaseid pingutamast . Arvatavasti seisis kuskil mu juhtnöörtekstis viide , et see on tarbetu . Või koguni , et see takistab tulemuseni jõudmist . Nii et loobusin sellest . Aga teatud füüsiline pinge kui pidestumistasand keskendumispingutuse tarvis näis olevat siiski hädavajalik . Keskendumine lihtsalt pliiatsile antud kasusse tundus liiga ebamäärane , liiga ebategus . Tõeliselt küll vist üksnes sellepärast , et ma polnud seda piisavalt harjutanud . Nii et üritasin siis tekitada tarvilikuna tunduvat pinget silmamune ümbritsevais lihastes . Kuni loobusin vähehaaval ka sellest ja püüdsin keskenduda paljale keskendusele enesele . Ja pliiatsile , muidugimõista . Aga jätsin kogu oma ürituse kuu või paari pärast sinnapaika . Nagu olen - ja nagu me kõik oleme - jätnud sinnapaika kümneid puuduliku tõsidusega alustatud asju . Eriti kui ükski pliiats millimeetrigi võrra ei liigahtanud . Nii et praegu , siin , Knjažpogostis ehk Vürstikalmistul , Sevželdorlagi 13-ndas Olbi pühapäevahommikuses , õieti ju veel laupäevaöises ( kell pool neli hommikul ) untsantsakatebarakis ( maalrite , artistide , tuletõrjujate , invaliidide barakis ) hoidusin mingeid lihaseid keskenduse nimel pingutamast . Vastupidi . Pigemini püüdsin , ise selili ülemisel laealusel naril , saavutada täielikku lõdvestust . Ja keskenduda sulle . Tähendab kellele ? Millele ? Ha-ha-ha- haa : oma metsviigipuule . Teadagi . Mis minu usu sinepiiva jõul pidi juurima enese välja sealt , kus ta oli , ja istutama enese nojaa , mitte ju merre , aga kuskile siia pooltundrasse - astuma hallile mullusele kahutanud kululaigule lumevöötide vahel - astuma sinna kas või silmapilguks - - Tähendab , suunasin oma keskendumisvoo sinule ja püüdsin tabada sus seda sinu elementi , mis sind üleni hõlmaks ja millele ma täielikult keskenduks . Aga missugune sina pidi see olema , kellele ma keskendun ? Sest sinasid oli sinus või õieti minus ju kümnete viisi , sadade viisi ? Kui diferentseerivamalt mõelda , siis tuhandete viisi . Kas see pidi olema kooliplika , too , kellega ma kunagi üsna juhuslikel ja hiljem pisut naljakail asjaoludel tutvusin ? Kooliplika , kelle teega koolipoisi tee korraks just nagu mittemidagiütlevalt lõikus ? Kuni äkitselt ilmnes , et mõlema teed hakkasid pärast seda oma senistelt suundadelt hälbima , kõrvale põikama , lõngerdama ? Kuni sööstsid korraga ühte ? Kooliplika nelja-viie samasuguse seas , kõik siredad , seitsmeteistkümneaastased , emade tagant näpatud - või ka juba isikliku - " Soire de Paris ' " või muu parfüümipiisakese lõhnaga . Plikad umbes samasuguste , nagu ikka neist veel pisut kohmakamate koolipoiste seas poiste YMCA-klubi kohvipealelõunal ja grammofonimuusikaga foksivuhtimisel . Poiste enamikul suitsukarbid juba taskus . Kuigi YMCA ruumides mitte kasutusel . Poisid mu klassivennad , ja nende seas Kutt . Kõrgivõitu , ei , pigem uhkevõitu albiino , pangadirektori poeg , aga raudselt sõnapidaja poiss . Tema oli meie kohvijooma kavandamise ajal ja kutsutavate tüdrukute nimistu koostamisel maininud , et tal pidi olema üks „- - nojaa , jahedavõitu , aga mõnede meelest päris ilus ja vaimukas " - nõbu , Bürgeri üheteistkümnendas klassis . Mille peale mina olin ütelnud : " No kutsu see nõbu siis meie kohvile . Minu tarvis . " Niiviisi olidki sa seal , selles väikeses kaunikesti kulunud mööbliga ja luitunud tubadega puumajas " Corso " kohviku taga , kus meie klubi pesitses . Missugune sa olid ? Kreeka-profiililine , pikasääreline , osijas , roheka merevaigu karva silmadega . Tagasihoidlik . Plikalik . Rohelises kleidis väikese valge kraega peenikese kaela ümber . Ja ma mäletan : ilusate hammastega . Nähtavasti naersid sa siiski piisavalt , et ma neid tähele panin . Aga ma püüdsin sind ka nii palju naerutada , kui mõistsin . Kuni kohv sai otsa ja klubilised läksid tänavanurgal laiali . Poisid läksid oma plikasid koju saatma , aga Kutt kutsus mõned seltskonnast veel enese poole jätkama . Sinu ja minu ja veel kellegi teise-kolmanda . See oli suures majas . Saksa teatri naabruses , viiendal korral . Tead , ma sõitsin esimest korda elus liftiga üles . Ja mõtlesin : see peab ju midagi tähendama . Kutil oli oma isa-ema korteris oma tuba . Oma tuba ja oma WC . Ja kohvi juurde tõi ta meile suurest söögitoapuhvetist , noh , mitte ju vist lausa oma ema silma all , aga täiesti suveräänselt pudeli šartröösi . Nii et liköör ja tõde , naljakal moel puhas selge tõde , segunesid mu keelel , kui ma sulle ütlesin : " Kuulge - Kutt seletas mulle , et teie kuulute kõvemate pähklite klassi . Ja-jaa . Kutt - sa ju seletasid - - ? " Kutt kätsatas omal tõenõudjalikul moel : " Ja mis siis ? ! Kas oli vale või ? " Mina ütlesin tema poole : << Absoluutselt õige ! " Ja sinu poole : " Nii et ma võtsin asja algusest peale surmtõsiselt . Ma sain aru : aukliku hambaga siin midagi ei tee . Ja lasksin panna hambasse nädala eest plommi ja täna hommikul hambale kuldkrooni peale . Ja-jaa . Siinsamas kõrval doktor Hiršmanni juures . Vaadake - - ! " Ma kergitasin ülahuult ja koputasin küünega vastu parempoolset kuldset silmahammast- " Minu esimene kroon-teie asjus ! " Oh jumal , tüdrukute reaktsioonid poiste maitsetustele on ju ettearvamatud . Igatahes tundus mulle hiljem , et minu hambakrooni lugu jättis sulle mingil kombel mulje . Ja tõele vastas see ju ka . Päevapealt : 15. märts 1938 . Ja hiljemini on mul olnud selle võimaliku " mulje " pärast vaevutajutaval moel häbi . Nagu oleks mu kuldne kihv sind mingil tahtmatul kombel hammustanud . Kas see on too esimene sina , kellele ma pean keskenduma ? Või see juba hoopis teine , järgmisesuvine ? Päikesekuum , meremärg , Laulasmaa luidetel ja kõrkjates ? Või see hilisem , sügisene , Tartune sina , see , kellega juhtus piinlikust piinlikum lugu ... ? Mida ma ju ei näinud , aga mida sa mulle jutustasid . Nii et ma punastusin selle pärast sinuga koos ( sina punastud seda meenutades siiamaani ) ja võidutsesin salaja ka - ja võidutsen siiamaani . Võib-olla sina tegelikult ka , ega ma ei tea - - Te istusite seal " Harmoonia " sinivööti kahhelahju ääres nahktoolides , sina ja Leida ja Kati ja Linda ja Asta ja kes , ja lobisesite . Leida ütles : " Oh issand , sel Nigulal on niisugused silmad - - Iga kord , kui ta mind pilguga riivab , käib mul surin põlveõndlatest läbi -- " Mille peale Linda hüüdis : << Tüdrukud - kellel on suitsu-- ? " Te olite olnud seal nii heas lobisemishoos , ja sina ka . Nagu sul iseendast harva , aga teinekord seda enam juhtus . Ja suitsukarp , kuldne " Polo " sigarettide karp , oli sul käekotis ka . Sa tõmbasid ju oma " Harmoonia " suitsetamistoas pealelõunati sigareti või teise ja päeva jooksul , loenguvaheaegadel " Werneris " või " Ateenas " mõned mahvid ka . Suure kodusurvest vabanemise peale , kus su tohtrist papa oleks hirmsasti nördinud , tundes tütre hingeõhus suitsulõhna . Ja kus su iseendast üpris sõltumatu mammagi ei lubanud endale mehe silma all suitsetamist . Nii et sa hüüdsid rõõmsasti : " Säh ! Minul on - - " ja tegid oma käekoti lahti - ise õhinal edasi rääkides : " Aga kuule , Leida - - mina neid sinu põlveõndlavärinaid ei usu ! " ' " Aga seda sa usud , et ma liialdan - - ? " " Seda , tõtt-öelda , veel vähem - - Aga ikkagi - - " Ja sealjuures hoidsid sa oma väikese rohelisest nahast käekoti vaskset suud lahti ja pakkusid Lindale kotist sigaretikarpi , kuni sa korraga märkasid , et jutuvadin oli lakanud , ja kuni Asta sirutas korraga käe - Asta , kes oli teist kõigist kakskümmend aastat vanem ja kes oli olnud kakskümmend aastat abielus ja oleks võinud olla teie kõikide ema ( ja kes oligi ju su ema sõbranna ) , sirutas käe ja lükkas su käekotist pooliti esile tõmmatud karbi kotti tagasi ja tõmbas sealt välja kuldse " Polo " ja pigistas kotisuu kinni klõps - - Kuni sa kõrvuni punastudes taipasid : hajameeli ja ise teisale vaadates olid sa toonud kotist nähtavale fataalselt vale karbi - helepunase karbikese kondoomidega , kolmanda või neljanda , mida me olime tarvitanud , ja esimese , mille sa olid oma käekotti torganud - - Asta tähendas : " Miks ei ? Mõni pilk - või mõni silmapilk - - " ta pidas silmapilgu järel retoorilise pausi - ta polnud ju asjata tuntud advokaat - " võib võtta tüdrukul põlved nõrgaks ja - ja suu tummaks küll - - " Ta ootas , kuni Linda oli sigareti karbist kätte saanud , küünitas sellele oma välgumihklist tule külge ning ulatas " Polo " karbi sulle tagasi . Ja rohkem sinu äpardusest ei räägitud . Sest su " Harmoonia " võis olla tarbe korral tõesti diskreetne maja . Tähendab , kas sina , kellele ma seal ses hahteaegses barakis kuuekümne neljandal põhjalaiusel kaheksa aastat hiljem keskenduma hakkasin , kas see olid seesinane sina , see häbivudin ja võidukusehõõg , kelle kohale ma tol õhtul kaheksa aasta eest su tudengitoas kummardusin - - ? Või pidanuks mu keskenduse adressaat olema keegi hoopis teine nonde su - nagu ma ütlesin - tuhandete sinade seast ? Peamiselt üks hoopis teine ? Kas või too üllatustepakkujarõõmust kiirgav ja oma tavalisest sõnaahtrusest veel vaiksem hing , kes omal ajal , jõulude aegu 39 paotas mulle korraga kolme-nelja kuulsa maaliateljee uksed , mille õhustikust mul seni oli olnud ainult ebamäärane aimdus ? Kolm-neli ateljeed ja nende seas eriti üks . Kus valitses kas mattklaaslae tagune lumevalgus või kiiskasid neljasajaküünlased lambid ? Ja nonde lampide valgel olid kõik Pulcinellad ja Colombinad ja Arlekiinid ja näitlejatarid ja lillemüüjannad salapäraselt nukkerkaamed , aga nende kostüümid ja taustad uskumatult sillerdavad ja värvikad . Eriti tolles ühes ateljees , kus sa liikusid nagu omas kodus . Nii et varsti tundsin ka mina end seal peaaegu kodus olevat . Sest su ema oli olnud kakskümmend aastat maestro suur armastus - või maestro su ema oma , õieti vist nii , igatahes juba nõnda kaua , et mäletad , küsisin sult kord , kas pole viimaks üldsegi tema , too valgete trollijuustega ja siniste krõllsilmadega onu , su pärine isa -- Mille peale sa raputasid muiates pead : " No kuule - siis ma peaksin ju vähemalt mingil kõige primitiivsemal määral joonistada oskama ! Aga ma ju ei oska ... " Võib-olla oli see õieti tolle ülestunnistushetke sina , kellele oleksin pidanud keskenduma ? Sest su täielik truudus tõele ja oma tõelisele isale - vähimagi kahetsuse virveta , et see siiski polnud silmapaistev maalija , vaid oli tavalist mõõtu arst , muuseas , kumb inimesena väiksem-suurem , sellesse polnud tollane " normaalne " maailm pakkunud meile õieti veel mitte ühtegi sügavamat sissevaadet -- Võib-olla pidanuksin ma keskenduma su kaastundlikule truudusele su isa vastu , sest see truudus kehastas sind täielikumalt kui miski muu . Või su sallivusele su ema ja tema maestro , tema Pürstpintsli suhtes - sallivus ise , jumal teab , kas pooliti lapsemeelne või eriti sügav-sügav - " ... Sest mina ei teadnud ju pooli asju , kuidas ma siis oleksin võinud -- " Ja mina siin , kuuekümne neljanda põhjalaiuse all , veel vähem - - Või peaksin keskenduma esmajoones sellele sinale , keda kogesin ühel juulikuu alguse hommikul 1940 - - ? Sa tead seda lugu , aga las ma räägin teda sulle veel kord . Minu isa sa ju tunned . Põgusalt võib- olla , aga ikkagi . Tead , loomult on ta ju - Tõsi , o l i ta ju - kaheksakümmend protsenti töö- ja kaheksateist protsenti ärimees , aga ülejäänud kahe protsendi mahus filosoof ja maailmavaatleja ka . Nii et ühel kevadsuvepäeval aastal 40 , mina olin tulnud õppeaasta lõpu järel Tartust Tallinna , tegelikult muidugi sinu sabas ja mitte eksamite lõppemise tõttu , ja isa võttis mul nööbist kinni : " Kuule - paistab , et kvaliteetseid asju meil mõne aja pärast enam osta ei saa . Aga sina vist kirjutad aeg-ajalt midagi ? Säh " - ta ulatas mulle sada krooni - " osta endale korralik " Parkeri " täitesulepea . Kuldsulega . Niisugune , mis nii kaua vastu peab , kuni teda jälle hakkab osta saama . Tähendab , sõja lõpuni . Ja varu muidugi ka vastavat tinti ! - - " Mina võtsin raha ja tänasin . Aga sulepead ei ostnud . Vaid üürisin kaheks kuuks suvekorteri . Kose metsa . Meie esimese iseseisva korteri , eks ole . Poolteist tuba , köögiorv ja lahtine rõdu teisel korrusel väikeses mullu valminud villas . Toal hästi suur aken tänava poole . Toas esemeid minimaalselt . Laud , toolid , voodi majaomaniku poolt pluss mõned asjad meie poolt , mis me käe otsas kohale tõime . Aga kahekümnesentimeetrine lihvitud marmortükil ja metallvardas sini-must- valge laualipp kaminasimsil oli igatahes peremehe oma . Meil ega me vanematel seesugust polnud . Nende ja meie meelest oli elu selle lipu all liiga loomulik asi , et seda loomulikkust esemestunud moel kaminasimsile sättida . Aga kui ta kord seal oli , siis - miks ei ? Kuni kuuldus , et juunipöörde ennelõunal oli sini-must-valge Pikas Hermannis punalipuga asendatud . Esialgu mõneks tunniks . Ja kuni selgus , et nädal hiljem hakati nõudma punalippude heiskamist sini-must- valgete kõrvale . Ja kuni siis hakati vähehaaval - see ei üllatanud kedagi , kuid ängistas kõiki - nõudma sini-must-valge lipu kõrvaldamist üldse . Üks meist , ma ei tea , kas sina või mina , tõstis siis lipu kaminasimsilt aknalauale . Ilmsesti lihtsalt selleks , et oleks näha , mis inimesed siin asuvad . Paar päeva hiljem pidas hommikul meie väravas kinni mootorratas . Kaks endises politseimundris meest tulid väravast sisse ja helistasid meie ukse taga . Mina avasin . Teine neist , muuseas noorem , ütles : " Me vabandame - võtke see lipp aknalt ära . " Mina küsisin , teadagi : " Miks -- ? Ma saaksin aru , kui te nõuaksite , et me paneksime punalipu selle kõrvale - - " " Politseil on korraldus hoolt kanda , et sini-must-valged lipud linnapildist kõrvaldatakse . " Sina astusid rõdult tuppa . Sa tulid politseinike juurde . Su hääl oli väga rahulik , aga huuled su päevitunud näos olid kahvatud . Sa ütlesid : „Härrad politseinikud - kas teil häbi ei ole ? Te tulete Eesti politsei mundris Eesti lippu kõrvaldama ? Minge koju ja tulge erariides tagasi ! Siis on vähemalt näha , et te pole enam need , kes te olite - - " See on minu auto ja ma vajutan selle pidureid just siis , kui ma tahan , ütles Glebke . Sigarit ta suust ei võtnud . Hüva , hüva , kas keegi on sind keelanud , ütles Rinkner tagaistmelt . Ma ainult küsisin , kas on mõistlik võõrast inimest peale võtta . Sa ainult vaata teda , ütles Glebke . Läbimärg ja külmast peaaegu surnud . Rinkner ei öelnud midagi , ainult tüdruk ümahtas , justkui heakskiitvalt . Mäletad , kui me ise pöidlaküüdiga ringi sõitsime , ütles Glebke . Kuidas me siunasime kõiki juhte , kellele olid nende auto istmekatted kallimad kui kaasinimese elu ja tervis . Kuidas me neid kirusime ja vandusime , et kui meil endal autod tulevad , et siis meie niisugusteks ei hakka . Jah , ütles Rinkner , mäletan küll . Tal oli metallist rihmaga käekell . Auto peatus pidurite krigisedes ning võõral tuli paarkümmend sammu talle järele joosta . Glebke kummardus üle naaberistme ja tegi akna lahti . Ta ei võtnud ikka veel sigarit suust . Kuhu minek , ütles võõras hingeldades . Ta kandis käes suurt ebamäärase kujuga kotti . Aga kuhu teil vaja on , ütles Glebke . Meil on päris pikk reis ees , vaevalt et teil meiega kogu tee ühine . Peaasi , et te otse edasi sõidate , ütles võõras . Glebke mühatas ja tegi ukse lahti . Tulge peale , ütles ta . Võõras istus autosse ja võttis vihmaveest nõretava kübara peast . Tal olid hõredavõitu ja üllatavalt hallid juuksed , sest näo järgi ei osanud talle palju üle kolmekümne aastaid anda . Tal olid paksude mustade raamidega prillid . Vist ka päris kanged , aga seda ei võinud täpselt öelda , sest paksud mustad raamid jätavad alati kangemate klaaside mulje . Ma olen teile südamest tänulik , ütles ta . Olen seisnud sel teeristil juba üle tunni , kuid kõik autod on minust vähimagi kaastundeta mööda kihutanud . Tänage Glebket , ütles Rinkner . Temal on hea süda . Glebke olen mina , ütles Glebke . Ei , ütles võõras ootamatu tõrksusega hääles . Ma tänan teid kõiki . Te olete kõik mu reisikaaslased selle lühikese aja , mis meil on määratud ühes kulgeda . Te olete külmetanud , ütles tüdruk . Te võite haigeks jääda . Ma olen harjunud , ütles võõras . See ei ole mul esimene päev teel olla . Tüdruk otsis käekotist välja sildita pudeli ja ulatas selle võõrale . Võtke üks lonks , ütles ta . See on piiritus . Tänan , ütles võõras . Te olete väga lahke . Ta jõi suurte sõõmudega , nagu oleks pudelis vesi , ning pühkis siis käeseljaga suu kuivaks . Täpselt see , mis mul vaja oli , ütles ta . Minu isa õpetas alati , et kõigi probleemidega tuleb tegelda võimalikult kohe , kui need tekivad , ent siiski mitte varem , kui on tõenäoline neid lõplikult lahendada . Ta kohendas ebamäärase kujuga kotti oma süles . Vihmapiisad peksid tihedalt vastu auto esiklaasi ja Glebke vaatas süvenenult teed . Kas te tahaksite midagi peale hammustada , ütles tüdruk . Suud ei põleta ? Mul ei ole midagi vaja , ütles võõras . Mina tahaksin küll midagi hammustada , ütles Rinkner ja pani käe tüdruku õlgadele . Ma tahaksin hammustada sinu rinda . Jäta , ütles tüdruk . Glebke ei ütelnud midagi , vaid vaatas süvenenult teed . Kas te tahate täna veel üle piiri jõuda , ütles võõras . Te ometi teate , et sellel teel suletakse piiripunkt juba kell kümme . Suviti pidi keskööni lahti olema , ütles Glebke . Tal olid hästihoolitsetud hambad . Kas praegu on siis suvi , ütles võõras . Jah , ütles Glebke , vähemalt piirivalvuritel on praegu suvi . Ning kui me siit ei saa , teeme väikese ringi ja läheme suurt maanteed mööda . Seal on piir kogu aeg lahti . Seda küll , ütles võõras . Ainult et ma mõtlesin ... Ta vaikis kohmetult ja vaatas üle õla tagasi . Jah , ütles Rinkner . Mida te mõtlesite ? Võõras ei vastanud . Ma ütlen teile , mida te mõtlesite , ütles Rinkner . Te mõtlesite , et me põgeneme kellegi eest ja sõidame sellepärast mööda seda lehmarada . On mul õigus ? Võõras vaikis ikka veel . Tee oli tõepoolest auklik ja künkaline . On mul õigus või ei ole , ütles Rinkner ja võttis käe tüdruku õlgadelt ära . Nagu soovite , ütles võõras . Jäta ta rahule , ütles tüdruk . Ma pole talle veel midagi teinud , ütles Rinkner . Mu isa õpetas alati , et kunagi ei tohi oma arvamustesse kinni jääda , ütles võõras . Aga teil oli õigus . Ma mõtlesin tõesti , et te põgenete . Näed nüüd , ütles Rinkner . Ma arvan seda ikka veel , ütles võõras . Ainult et seaduse eest te ilmselt ei põgene . Teil on õigus , ütles Rinkner . Me põgeneme . Mis on seadus , seda võib mõista mitmeti , ütles Glebke . Ära hakka jälle peale , ütles tüdruk . Mis olnud , see olnud , eks ? Glebke ei öelnud midagi , aga võttis sigari suust ja surus tuhatoosi . Sigar oli tegelikult ammu kustunud . Ma loodan , et teil ühes asjas kahtlust ei teki , ütles võõras . Nimelt , et minul pole vähimatki lugu sellest , miks või kelle eest te põgenete . Ma olen tänulik teile selle eest , et te mind peale võtsite . See on kõik . Kas te kardate , ütles Rinkner . Ei , ütles võõras , ei karda . Me veel vaatame seda asja , ütles Rinkner . Tal oli seljas must nahkjakk . Glebke ei öelnud midagi . Minu isa õpetas alati , et inimene on algusest peale kõigi oma tundmuste peremees , ainult ta ise ei tea seda , ütles võõras ja kohendas kotti oma süles . Teie isa näib olevat tähelepanuväärne inimene , ütles Glebke . Oo jaa , seda oli ta kahtlemata , ütles võõras . Oli , ütles tüdruk . Kas ta on surnud ? Jah , ütles võõras . Teistele küll . Kui piiripunkt tõesti kell kümme kinni pannakse , siis me seda teed pidi täna üle ei jõua , ütles Glebke . Mis teeme ? Otsusta ise , ütles Rinkner . See on sinu auto , nagu sa kordamast ei väsi . Tegelikult pole see kellegi auto , vaid õnnetu ja roostetanud plekihunnik , ütles Glebke . Ime , et see üldse veel liigub . Ometi tahtsid sa seda nii väga endale , ütles Rinkner . Mitte nii väga , ütles Glebke . Tahtsid küll , ütles tüdruk . Ära valeta . Ja saidki , ütles Rinkner . Kõik toimus , nagu sina tahtsid . Peaaegu . Jäta , ütles tüdruk . Rinkner irvitas . Rinkner ei olnud üks nende seast , kelles karmi ja jõhkravõitu koore all tuksub väsinud , aga hea süda . Kas läheme tagasi , ütles Glebke . See oleks vist kõige targem , ütles võõras . Tal olid helesinised silmad . Teie käest ei küsinud keegi , ütles Rinkner . Sõida aga edasi . Glebke vajutas pidurit . Auto lausa ägas , aga jäi siiski seisma . Siis kukkus midagi tema küljest maha ning veel mõne hetke kuulsid kõik plekikõlinat . Kas me jääme nüüd siia , ütles tüdruk . Ei , ütles Glebke ja vaatas enda ette , käed risti rinnal . Hakkame siis sõitma , ütles Rinkner . Ole vait , ütles Glebke . Las ma vaatan . Neid on kolm , ütles võõras . Neli , ütles Glebke . Üks istub ees põõsas ja peaaegu ei liiguta . Rinkner küünitas üle eesistme seljatoe ja vaatas ka . Neli jah , ütles ta . Glebke tegi ukse lahti ja astus autost välja . Ta läks ümber auto ja avas pagasiluugi . Vahepeal oli vihm üle jäänud . Glebke võttis pagasiruumist raske rauast mutrivõtme ja läks mööda teed edasi . On see Glebke ka üks rahutu sell , ütles Rinkner . Jäta , ütles tüdruk . Kas sina ei tahaks , et sulle appi tuldaks , kui keegi sind niimoodi ahistaks ? Mind ei ahista keegi niimoodi , ütles Rinkner . Minu isa ütles alati , et esimese hirmu peab kindlasti meelde jätma - siis oskad ka viimase vastu võtta , ütles võõras . Kui te mulle veel kord midagi oma isast jutustate , siis ma löön teid , ütles Rinkner . Kui sa teda lööd , siis saan mina vabaks , ütles tüdruk . Ta kandis oranži baretti . Ei saa , ütles Rinkner . Sa oled minu oma . Selle hetkeni , kui sa võõrast inimest lööd , ütles tüdruk . Niimoodi leppisid sa Glebkega kokku . Eemalt oli kuulda , kuidas keegi karjatas . Tema pole enam võõras , ütles Rinkner . Ta sõidab meiega koos . Aga me ei tea temast midagi , ütles tüdruk . Me ei tea , kust ta tuleb või kuhu ta läheb . Me ei tea temast mitte midagi . Rinkner urises . Ma võin ju teile jutustada , ütles võõras . Ärge jutustage , ütles tüdruk . Mitte et see mind ei huvitaks , aga nii on teile endale parem . Hea küll , ma siis ei jutusta , ütles võõras . Ma võin teda ikkagi lüüa , ütles Rinkner . Kas tead miks ? Sest auto ei ole enam endine . Glebke on ta nii ära ajanud , et ta ei ole enam endine . Mis siis , ütles tüdruk . Me leppisime Glebkega kokku , et ma annan sinu talle tagasi ja võtan auto tagasi , kui ma mõnda võõrast inimest löön , ütles Rinkner . Aga ma ei saa ju tagasi sedasama autot , mis ma talle alguses andsin . Selle küljest on vahepeal igasuguseid juppe ära kukkunud . Rinkner pühkis käeseljaga otsaeest higi , aga tema käeselg oli ka väga higine . Aga mina ei ole ka enam endine , ütles tüdruk . Tal oli põsel tammelehekujuline sünnimärk . Oled küll , ütles Rinkner . Naistele ei tähenda mõnikümmend tuhat kilomeetrit midagi . Glebke tuli tagasi ja tegi auto ukse lahti . Ühel oleks seal piiritust vaja , ütles ta . Tüdruk otsis pudeli välja ja andis Glebkele . Glebke läks tagasi sinna , kust ta just oli tulnud . Miks tema võib võõraid inimesi lüüa , ütles Rinkner . Sa saad aru küll , ütles tüdruk . Sa ei ole ju tegelikult üldse loll . Nad olid vait , kuni Glebke tagasi tuli . No sõidame nüüd lõpuks edasi , ütles Rinkner . Kas see , kelle nad puu külge kinni olid sidunud , oli tüdruk või poiss , ütles võõras . Tüdruk , ütles Glebke . Seda ma arvasingi , ütles võõras . Ta oli külmast sinine , ütles Glebke . Sellele pikale te virutasite uhkesti , ütles võõras . Minu isa ei pooldanud küll ise vägivalda , aga ... Ta pööras ümber ja vaatas üle õla Rinkneri poole . Rinkner ei öelnud midagi . Võõras kohendas ebamäärase kujuga kotti oma süles . Nad sõitsid tuldud teed tagasi . Võib-olla on targem , kui ma nüüd maha lähen , ütles võõras . Võib-olla küll , ütles Rinkner . Ei , ütles Glebke . See on minu auto ja keegi ei takista sellega sõitmast inimesi , kellele mina seda luban . Aga võib-olla ma ei taha edasi sõita , ütles võõras . Ma ei usu teid , ütles Glebke . Tal olid tihedad mustad kulmud . Võib-olla ma olen juba kohale jõudnud , ütles võõras . Te ei saa olla kohale jõudnud , ütles Rinkner . Me ju sõitsime siit korra juba mööda ja siis te ei öelnud midagi . Ta irvitas võidurõõmsalt ja vaatas ringi . Aga võib-olla ma siis ei olnud veel kohale jõudnud , ütles võõras . Ärge katsugegi mind endast välja ajada , ütles Rinkner . See ei õnnestu teil niikuinii . Kas sa kõrvu oskad liigutada , ütles Glebke . Oskan küll , ütles Rinkner . Ei usu , ütles Glebke . Sa teed nalja , ütles Rinkner . Ei tee , ütles Glebke . Ma päris tõesti ei usu . Kas ma näitan sulle , ütles Rinkner . Proovi , ütles Glebke . Kuigi see ei tule sul niikuinii välja . Rinkner lükkas juuksed kõrvadelt eemale . Glebke vaatas süvenenult teed . Noh , ütles Rinkner . Ma ei näinud midagi , ütles Glebke . Sa ei saanudki midagi näha , ütles Rinkner . Sa vaatasid teed . Aga mida ma oleksin siis pidanud vaatama , ütles Glebke . Eks ikka seda , kuidas mul kõrvad liiguvad , ütles Rinkner . Nad ei liikunud ju , ütles Glebke . Tal olid tihedad mustad lokkis juuksed . Liikusid küll , ütles Rinkner . Ei liikunud jah , ütles tüdruk . Sina ole vait , kui sa peksa ei taha saada , ütles Rinkner . Teie kõrvad ei liikunud tõesti , ütles võõras . Ma tean küll , miks te seda ütlete , ütles Rinkner . Te olete kõik omavahel mestis . Te tahate , et ma teid lööksin ja peaksin tüdruku Glebkele tagasi andma . Ma ütlesin , et teie kõrvad ei liikunud , sest te tahtsite teada saada , kas nad liikusid , ütles võõras . Ja nad ei liikunud . Rinkner läks näost punaseks . No vaadake siis uuesti , ütles ta . Tüdruk ja võõras jälgisid tähelepanelikult Rinkneri kõrvu . Glebke vaatas teed . Kas nüüd nägite , ütles Rinkner . Ei näinud , ütles võõras . Aga sina , ütles Rinkner . Ei näinud , ütles Glebke . Ma ei küsinudki sinu käest , ütles Rinkner . Ta kandis siilisoengut . Mina ka ei näinud , ütles tüdruk . Mõtle hoolega järele ; ütles Rinkner . Ju ma siis midagi nägin , ütles tüdruk . Vaat see on teine jutt , ütles Rinkner . Tema jõulist lõuga kattis turritav paaripäevane harjas . Juba tükk aega olid nad sõitnud mööda laitmatult siledat teed . Näe , ongi piir , ütles Glebke . Eemalt ligines autole ametnik , kellel oli seljas kuldsessidega kuub . Rinkner mühatas . Kas ma võiksin näha teie pabereid , ütles ametnik . Aga loomulikult , ütles Glebke . Ta võttis põuest võidunud paberitasku ja ulatas selle ametnikule . Ametnik uuris neid põhjalikult . Tänan , ütles ametnik ja ulatas paberitasku Glebkele tagasi . Kas kõik oli korras , ütles Rinkner . Oli küll , ütles ametnik . Nüüd mina , ütles tüdruk . Ei , mina enne , ütles Rinkner . Minul on ükskõik , ütles ametnik . Tema õlgadel olid lotendavad epoletid . Rinkner ulatas talle oma paberid . Te ei ole oma passipildiga üldse sarnane , ütles ametnik . See pilt tehti siis , kui ma olin kuueteistkümneaastane , ütles Rinkner . Sellest on palju aega mööda läinud . Minu meelest oleks teil olnud targem kuueteistkümneaastaseks jäädagi , ütles ametnik . Siis ei tekiks teil riigipiiride ületamisel probleeme . Tüdruk ulatas talle oma paberid . Ametnik lehitses neid suure huviga . Tal olid väiksed mustad vuntsid . Ta ulatas paberid tüdrukule tagasi ja pöördus võõra poole . Võõras ulatas talle oma paberid . Need olid kapsastunud ja ühest nurgast märjad . Mis teil kotis on , ütles ametnik . Ma parem ei ütle , ütles võõras . Siis ma ei saa teid kahjuks üle piiri lubada , ütles ametnik . Võib-olla on teie kotis salakaup . Ei ole salakaup , ütles võõras . Mis see siis on , ütles ametnik . Kas ma pean tingimata ütlema , ütles võõras . Võite ka lihtsalt näidata , ütles ametnik . Tal oli paremal põsel pikergune arm , ilmselt kuulihaavast . Ma siin ei saa , ütles võõras . Tulge siis kaasa , ütles ametnik . Hea küll , ütles võõras . Ta läks autost välja . Noh , olemegi temast lahti , ütles Rinkner . Sõidame nüüd edasi . Glebke ei ütelnud midagi , vaid õngitses põuetaskust välja uue sigari ning süütas selle . Auto täitus väljakannatamatu haisuga . Ootame ta ikka ära , ütles tüdruk . Võõras tuligi juba . Ametnik oli temaga kaasas . Tuhat vabandust , ütles ametnik . Ma tõesti ei teadnud , kellega mul on tegemist . Miljon vabandust . Miljard vabandust . Kas me võime nüüd edasi sõita , ütles Glebke . Otse loomulikult , ütles ametnik . Triljon vabandust . Glebke pani auto uuesti käima ja alustas aeglaselt sõitu . Mis on triljonist järgmine suurusjärk , ütles tüdruk . Minu meelest on see kvadriljon , ütles võõras . Aga ma ei ole päris kindel , sest eri maadel kasutatavad süsteemid erinevad üksteisest mõnevõrra . Kas tõesti , ütles Rinkner . Jah , ütles võõras . Näiteks see , mis on meil miljard , on Ameerika Ühendriikides hoopis biljon . Huvitav , ütles Rinkner . Tal oli nohu . Jah , ütles võõras . Minu isa ütles kord ... Aga ma olen teile temast juba küllalt rääkinud . Mis temaga õieti juhtus , ütles tüdruk . Tal olid roosaks lakitud varbaküüned . Ei midagi erilist , ütles võõras ja kohendas ebamäärase kujuga kotti oma süles . Ja mis teil selles kotis ikkagi on , ütles tüdruk . Enne surma palus isa mind , et ma viiksin tema tuha tema kodukülla tagasi , ütles võõras . See on pikk tee . Kust ta siis pärit on , ütles Glebke . Mu isa rääkis oma kodukülast tihti ja suure armastusega , ütles võõras . Näiteks ütles ta , et ükski hilisem kogemus tema elus ei ole võrreldav selle rõõmuga , mida ta tundis , kui jooksis pisikese poisina hommikul paljajalu üle karjamaa , et naabri juurest piima tuua . Tema perel ei olnud nimelt lehma . Seda küll , ütles Glebke . Aga mis on selle küla nimi ? Mis maakonnas ta asub ? Millises riigis ? Mis mõttes nimi , ütles võõras . Mis mõttes millises riigis ? Kas te ise ikka teate , kuhu te teel olete , ütles Glebke . Ma ei ole seal kunagi käinud , ütles võõras . Aga ma olen kindel , et kui ma sinna satun , tunnen ma koha otsekohe ära . Tema mõlemal käel oli viis sõrme . Istuti veiniklaasi taga . Kolm meest ja üks naine . Oleks ju võinud - kui keegi selle peale tulnuks - istujaid kõrvutada , seda küll meelevaldselt , isegi kohatult , tuntud kolme mehega paadis , kui tegemist poleks olnud moodsa , ent tasakaaluka ja tõemeelse seltskonnaga , keda ei vaevanud vanad hauakivid või konservitoosi avamine . Kuid ennatlik oleks neid ka liiga tõsiselt võtta , sest teatavasti on aja jooksul muutunud küll kombed , mitte aga inimloomus . Pealegi kujutas see koht endast siin , kus kõnealused aega veetsid , tavalist , ei , võib-olla siiski pisut peenemat söögi- ja joogikohta ning ühtlasi ka jututuba . Vestlus oli kulgenud sellest ja teisest , iidamast ja aadamast tõsisemate teemadeni välja . Jutujärge pidas hallijuukseline härrasmees , kes kandis pensneed . „Kõiki isiklikke omadusi võib inimene arendada , kuid mitte julgust . Julgus on kaasasündinud anne . Kas seda on või siis seda pole . Mul ei ole enam meeles , kes vanadest tarkpeadest nõnda väitis . " „Surnud ei hammusta , " torkas vahele habetunud , ent muidu triksis-traksis mees . " Mina jälle ei mäleta , kes nõnda ütles . " " Selle julguse kohta ütlemise järgi hammustavad nad ikka küll , " lausus pikkade lõhikutega mustas siidseelikus ja silmapaistvalt ilusate kätega daam . " Plato on sõber , aga tõde on kallim , " teadis lipsustatud ja ka muidu äärmiselt korrektselt rõivastatud inglisvillases isand . Mehelik mees . " Niisuguse loosungiga jõuame peagi endisse aega tagasi , " märkis daam . " Missugust aega te mõtlete , kas lähi- või enneminevikku ? " küsis habetunu . Vastuse asemel kostitas daam laudkonda võluva naeratusega . " Ideedel on kalduvus laiutada . Iga mats puhub oma ideede õhupalli nõnda täis , et kas või kärtsuga lõhki . Mõne nutikama õhupall katab enne lõhkemist terve laotuse , " seletas habetunu . " Kas me ei piirduks sedakorda siiski julguse ja argusega , " manitses lahkelt pensneega härrasmees . " The evening is young , " lausus inglisvillases isand . << Kuidas te arvate : kas leidub tingimusteta , ma mõtlen ehedal kujul julgeid , või siis jälle argu inimesi ? " küsis pensneega härrasmees . " Ma olen täiesti kindel , et tõeline mees suudab alati enda ja oma kaaslase eest seista , " kinnitas kõrvalpilku daamile heites inglisvillases isand . " Kui ta kogemata just ülemuse ees ei seisa , " täiendas teda habetunu . " Ära otsi ülbete ja rumalatega tüli , " lisas daam . „Pugemisest reetmiseni on üks samm . Seda kutsutakse ka heaks läbisaamiseks , " ütles habetunu . " Sellega igatahes olen ma nõus . Kes tõtt ei julge rääkida , kui tõde on talle kahjulik , see hakkab tahtmatult valetama , " tähendas inglisvillases isand . " Kas tõesti ? " tegi daam suured silmad . " Üht ja teist sõltub ikka ka inimtüübist , " segas end vahele pensneega härrasmees , kes jutuotsi püüdis koos hoida . " Võtame või mõne koleeriku , mõne keevalise . Ise norib ja kutsub tüli välja , ning kui lugu tõsiseks läheb , siis laseb rahulikult jalga . " " Julge inimene võib küll hirmu tunda , kuid ta saab oma argusest lõpuks võitu , " arvas inglisvillases isand . " Või on pärast ehmatust veel suurem argpüks , " ütles habetunu . " Kuulge , see on kõigile teada , seda on rindemehed ise rääkinud , et sõjas harjub inimene kõigega , isegi surmaga , " kaitses end , õigemini oma seisukohta inglisvillases isand . " Kas ikka harjub ? " kahtles habetunu . " Teie siis kangelasmeelt ei tunnista ? " küsis inglisvillases isand . " Maal öeldakse : kange mees , aga situb kanda . Vabandage ... " pöördus habetunu daami poole . " Ma juba punastasin , " ütles daam . " Kuidas nüüd võtta , " jätkas habetunu . " Tappa julgeb igaüks , anna ainult võimalus . Seda on tõestanud lihuniku amet . Kangelane , kes ise ei karda surma , ei karda , et teda ennast tapetakse , meenutab mulle fossiili , tuima ja valutundetut haikala . Tavalises , normaalses elus jäävad nad endaga pahatihti jänni . " " Neid kutsutakse ka hulljulgeteks , " märkis daam . . Julged küll , aga hullud ka , " lisas habetunu . .. Kujuteldav julgus , " võttis sõna pensneega härrasmees , " võib olla samuti haiglane . Tehakse kõik , koguni riskitakse , et näida julgena , sest ükski tõestus ei paku rahuldust . " " Mu härrad , suu kuivab , " kaebas daam . Rüübati veini . Peale haugati soolamandleid . " See maitseb ju suurepäraselt , " nentis daam . " " Convent des Jacobins " , 1989 , hea veiniaasta , Saint Emilionist , " märkis inglisvillases isand . " Missugune peen rüübe robustse konvendi kohta , " ütles habetunu . " Ajalugu naljatab , " sõnas pensneega härrasmees . " Ma ei hinda metslase paljast , arulagedat julgust , " kõneles inglisvillases isand ja tupsutas lumivalge taskurätiga suud . " Ma palun minust mitte valesti aru saada . Ma leian , et inimesel on õigus toetuda moraalsele julgusele . " " Moraalse julguse kõige markantsemaks näiteks on püha Peetrus enne kuke kiremist , " võttis habetunu taas sõna . " Aga olgu . Moraalse julgusega ei jõua me kuigi kaugele . Rüütlite ajad on möödas . Tänapäeval võidab Taavet igal juhul Koljati , kui tal on taskus korralik paugutaja . " " Mõistus , mille poolest inimene erineb loomast , " segas end vahele pensneega härrasmees , " ja mis on kujundanud meie moraalseid hoiakuid , on samal ajal loonud aatomipommi . Sellest maailma hävitamise võimalusest on sündinud hirm , samasugune hirm nagu ürginimesel looduse ees . Selles mõttes oleme jõudnud algpunkti tagasi . " " Ühte sorti julgeid ma tunnistan küll . Need on enesetapjad . Mina ei saaks sellega hakkama , " seletas habetunu . " Mina ei oska enda kohta ütelda - olen ma julge või arg . Aga ma kipun arvama , et kaldun rohkem ara poole , " sedastas daam . << Julgus on see kooruke ja hirm on iva , " ütles habetunu . << Argust võib võrrelda kahanemise ja julgust paisumisega , " arvas inglisvillases isand . " Kas see ei ole mitte liiga kahemõtteline ? " ütles habetunu . " See pole just kõige halvem lahendus , " lausus daam ja pistis suhu soolamandli . " Mulle tundub ka , et argus on inimesele omasem , " võttis sõna pensneega härrasmees . << Inimese osaks on valu ja hirm . Öeldakse ju Piibliski : valudega pead sa siia ilma tulema . Aga ega julgustki maksa päriselt eitada . Inimene oleks kui läbi kopeerpaberi saadud paljundus - ikka ühesuguselt ning parajalt arg ja julge . " " See tuletab mulle meelde Greenbergi maali " Arg ja julge " . Seal on mõlemad klounilikult sarnase näoga , " ütles habetunu . << Mina võin kinnitada , et olen naiseliku argusega jõudnud kaugemale kui julgusega , " väitis daam . << Naiste argus on pahupidi pööratud julgus , " märkis habetunu . Laua juurde jäi seisma nokastanud saks . Mees oli ennast täis ja kuulutas : << Kas te seda teate ? " Vastust ootamata lengerdas ta puhveti poole . << Ei h'arda h'irpu ei h'onna , ei h'arda h'eda h'uradit , " ütles habetunu . << Kas batsillid , meie tulevik , ka hirmu tunnevad ? " küsis daam . << Hirm iseloomustab eeskätt ikka inimest , aga samuti ka teisi loomi , " vastas talle pensneega härrasmees . << Ma asendaksin Schopenhaueri teose pealkirja << Maailm kui tahe ja kujutlus " parafraasiga << Maailm kui hirm " . Hirmu määravat osa inimese elus on rõhutanud teisedki sulerüütlid : Dostojevski , Kafka ja Camus : kui piirduda nende kolmega . Ma kipun oletama , et hirmul on koguni universaalsem tähendus . Kas ei ole meie kartused , kaotused ja hävingud mitte üldtuntud musta augu miniatuursed mudelid ? Me liigume sinna tagasi nagu ema rüppe . Kas ei sulata see hirmu ja julgusegi üheks nähtuseks ? Nõnda võiks seletada ka surmatungi . " << Te andsite mulle mõtte , " sõnas daam . << Õudukate vaatamisest saadud nauding - kas ei peitu selleski enamat kui paljas kaitstusetunne . " << Aamen , " ütles habetunu . << Jah , ega me nõnda kaugele ei jõua , " kahtles pensneega härrasmees . << Mul sähvas idee , " teatas inglisvillases isand . << Kas tõesti ? " lausus daam . << Kui igaüks meist jutustaks ühe loo , " ei lasknud isand end segada . << Ühe loo argusest ja julgusest , mõne tõestisündinud loo . " << Mina olen igatahes valmis , " nentis daam . << Kes alustab ? " küsis pensneega härrasmees . << Eks ikka see , kes alustas , " arvas habetunu . << Aga enne tõstame klaasi , " ütles daam . " Julguse terviseks ! " „Arguse terviseks ! " " Seltskonna ... " „ Lapsepõlves ei osanud ma midagi karta , " võttis jutuotsa üles inglisvillases isand ja tupsutas taskurätiga suud . " Ma olin päris julge poiss . Ronisin oksalt oksale ja jõudsin põlispärna latva . Ujusin üle järve . Mul on see päev selgesti meeles . Järve keskel paistis , et vastaskallas on hirmus kaugel , aga kui tagasi vaatasin , siis ei olnud juba ujutud vahemaa põrmugi lühem ning ma summisin edasi . Kaldale jõudsin päris oimetuna . " " Lapsed ja noorukid ei taipa surma tõelist tähendust , " segas end vahele pensneega härrasmees . " Sellepärast just noori sõtta saadetakse , " täiendas teda habetunu . " Algkoolis , " jätkas inglisvillases isand , " tundsin esimest korda tõelist hirmu või pigem argust . Mind hakkas kiusama oma klassi poiss . Väikest kasvu , aga tugev . Astus jala peale , müksas küünarnukiga ja noris ka sõnadega tüli . Ma kartsin teda ja talusin tooreid solvanguid . Nõnda kestis see õige kaua . Mu kiusaja muutus järjest vägivaldsemaks ning ükskord , kui ta äigas mulle rusikaga näkku , lõin vastu . Me kiskusime kõigil vaheaegadel . Läksin sellega nii hoogu , et ei jõudnud tunni lõppu ära oodata . Pärast seda jättis ta mind rahule . " " Kas see on kõik ? " küsis daam . " Mul on veel üks lugu , mida tahan teiega jagada . Otsustage siis ise . Ma olin aastaid abielus . Mul oli ideaalne naine . Liigagi ideaalne . Ta võttis mu elust nõnda täiuslikult osa , et mul ei jäänud iseenda jaoks vaba aega sekundigi võrra . Ta passis isegi väljakäigu ukse taga ja hõikas , kui ma sinna liiga kauaks istuma jäin , et kas minuga on kõik korras , et kas mul pole midagi viga . Ta tüütas mind surmani , ent lahutuseks puudus mul julgus , ma ei kujutanud niisuguse lahenduse võimalikkust ette . Ning kui ma lõpuks siiski end naisest lahutasin , siis tajusin imestusega , kui kerge see samm tegelikult oli , kui kujuteldamatult kerge on abielu lahutada . Uskumatult lihtne . " " Te olete julge mees , " tunnistas pensneega härrasmees . " Minu imetlus , " lausus daam . " Ka minu lugu kuulub mineviku valda , " alustas habetunu . " Kas see nõnda vägev on , nagu äsja kuulsime , seda ei oska öelda . Sõja lõpul , kui sakslased Tallinnast lahkusid ja venelased polnud veel linna tunginud , oli paras aeg , et niisugust vaakumit kasutada ning võim enda kätte võtta . Takkajärele võib see tunduda lootusetu , koguni lapsiku üritusena , kuid siis lootsime paremat . Ma ei taha teid poliitikaga väsitada , vaid lähen kohe sündmuste juurde . Meil oli kaks staapi : üks , peastaap , asus kivimajas , kus nõukogude ajal oli laevastiku muuseum , praegu on seal vist mingisugune restoran või sedasi ; ning teine , komandopunkti taoline , Narva maantee keskel , linna poolt tulles vasakut kätt madalas puumajas - te teate neid aknaluukidega ja südamekujulise väljalõikega majakesi küll - , millest nüüd pole enam mälestustki . Sain komandopunktist käsu : tuua Kadrioru kandist väike eesti väeosa linna , trükikoda kaitsma . Need olid eesti poisid Saksa sõjaväe mundris , ent pikka juttu polnud tarvis neile selles suhtes rääkida . Täitsin oma ülesande ja ootasin uut käsku , kui peastaabi juures algas laskmine . Sakslased olid sulgenud Narva maantee sadamapoolse otsa ja liikusid sealt südalinna suunas . Nemad kaitsesid niimoodi sadamat , kus sakslased ja teised põgenikud läksid laevadele . Mis meil üle jäi . Pudenesime laiali . Mina sammusin , käed taskus , mööda Narva maanteed nagu õige mees kunagi . Jõudsin peaaegu Vene turule välja , pritsimaja oli käega katsuda , kui Ratsagümna ( nõnda hüüti tütarlaste keskkooli , mis asus madalukeses majas Mere puiestee ja Narva maantee nurgal ; läheduses veel õigeusklike pühamu ikooniga ja alati hingitseva õlilambiga - ma ei mäleta , kas seal ka sõja ajal põles tuli ) , kui Ratsagümna nurga tagant või hoovist kargasid minu ette relvastatud madrused . Noored kabedad mehed . Merevägi kuulus Saksa sõjaväe eliiti . Mind käsutati seina äärde ja kombati läbi . Otsiti läbi pealiskaudselt , lohakalt , ning nõnda ei leitud taskupõhja unustatud padruneid . Minu õnneks , sest leiu korral olnuks neil ju täielik õigus mind sealsamas ja kohe maha lasta . Tundsin loomalikku hirmu . Seisin kui halvatu , seest õõnes ja sääremarjades tina . Keegi küsis dokumente . Pistsin käe põuetaskusse , puudutasin padruneid , ning leidsin sealt oma üllatuseks tõepoolest paberi . See oli taskusse jäänud ja ammu kehtivuse kaotanud mingisugune Saksa Ausweis . Madrustele sellest piisas . Sakslased armastavad korda . Mind lasti priiks - nõnda uskumatu , kui see mulle tollal ka ei tundunud . Lahkusin madrustest nagu vastu tahtmist , samm-sammult , jalad ikka kanged , ning jätsin nad tagasi vaatamata selja taha . Mida kaugemale ma jõudsin , seda kergem mul hakkas , nõnda kerge , et julgesin juba hingata . " Habetunu rüüpas lonksu veini . " See on ju tervikuna päris huvitav lugu . Te võiksite selle suure kella külge panna , " arvas pensneega härrasmees . " Kuulge , see on nõnda vana asi , piinlik oleks uhkustada , ja mis kasu sa selle pealt ikka lõikad , " sõnas habetunu . " Mina elasin oma surmahirmu läbi infarktiga , " ütles pensneega härrasmees . " Kui ma olin kanderaamiga majast välja tänavale kantud , et raam punaseristiautosse lükata , siis kummardus mu kohale kõhn ja kortsuline vanaeit ning tunnistas mind niisuguse pilguga , nagu kavatseks tuvisid sööta . Haiglas uudistas vastuvõtja , kohalik perenaine : mitu tundi on infarktist möödas , ning kui ma olin talle seletanud , et see juhtus äsja , siis ta möönis : vahest õnnestub teid veel päästa . Pärast seda lühikest kahekõnet tundsin ma tõelist surmahirmu . " " Naised on oma olemuselt halastajaõed . Nad oskavad trööstida , " märkis daam . Vinditaja oli ringiga tagasi jõudnud . Ta tunnistas kõigiga kordamööda tõtt ja tegi pärast pikka vaikimist suu lahti : " Aga kas te seda teate , et ... ? " , ning lahkus tagasi vaatamata . " Kelle kord ? " küsis pensneega härrasmees . " Mu lugu võib teile tunduda sobimatuna , " alustas daam , " aga pidage vastu . " " Oleme teie teenistuses , " kinnitas inglisvillases isand ja langetas pea lugupidamise märgiks rinnale . " Ma olin siis neiu . Mitte küll veel küps naine , ent tüdruku nurgelistest vormidest juba välja kasvanud . Te teate ju seda lugu inetust pardipojast , kellest kasvab luik . Ka mina avastasin oma muutunud välimuse peegelpildis . Oli ka teisi üksikasju , millest ma parem ei räägi ja mis härradele vaevalt huvi pakuvad . Te teate väga hästi ise , kuidas pungad enne õitsemist pakatavad . Nüüd olen ma küll kõrvale kaldunud , aga see on naiste komme . Ühesõnaga - ma muutusin ka sisemiselt . Ma olin valmis . Loodus kasutab meid ära , seab meile püüniseid nõnda , et oleme teineteisele ise püünised : naine mehele ja mees naisele . Selle teenistuses on jalutuskäigud , maa ja taeva kokkurääkimine , tants ja põgusad suudlused . Ei , ma ei ole küünik , ei teeskle ega taha üleolekut näidata . Mis võib armastusest kaunimat olla ! Ka mina armusin . Noormees õppis ülikoolis . Ta otsustas mind kasvatada ja avas mu silmad ilule . Temaga koos käisin ma esimest korda ooperis . Ent nagu ikka - saab siis niisuguses eas paljalt platooniliselt suhelda . Lõpmatutest suudlustest jäi meile väheseks . Ma ei tea , millised soovid ja kogemused olid mu armsamal , aga mina otsustasin minna kaugemale . See ei nõudnud mult just erilist julgust , sest olin meeletult armunud . Noormehe ärklitoas proovisime siis pärispatuni jõuda . Aga kuidas me ka ei proovinud , kuid ürituseks see jäigi . Liiga tugevaks osutus kilp , mis mu neitsilikkust kaitses ning mida noormehel ei õnnestunud oma odaga läbi puurida . Noormees oli löödud ja käitus minu ees kui süüdlane . Mina aga süüdistasin iseennast ja muutusin päris arutuks . Ühel pühapäevasel väljasõidul Rannamõisa tutvusin võhivõõra mehega - mulle ta meeldis - , kellele kurtsin oma häda . See ülestunnistus nõudis mult juba julgust . Metsa all , sinine taevas pea kohal , püüdsime jõuda tulemuseni . Ent ka selle mehe pingutused lõppesid nurjumisega . Sedamoodi muutus neitsilikkus mulle üha suuremaks koormaks . Ning siis võtsin südame rindu ja läksin arsti juurde . Mu Jumal , küll ma kartsin ! Too pani prillid ette , kui ta seal minuga toimetas . Selle käiguga kogesin üheaegselt julgust ja argust , aga samas ka häbi . Ma käitusin niimoodi oma armsama pärast , et talle sobida , meelepärane olla . Ning ilmaasjata . Mu armsam , nagu ta mulle tunnistas , oli leidnud vahepeal endale sobivama seltsilise . Ma ei hakka teile pettumust kirjeldama . Nagu hiljem kuulsin , oli tal nõrkus omasooliste vastu . Aga sellel pole enam mingisugust tähtsust . " Daam oli oma jutu lõpetanud ja maitses veini . Habetunu muigas . Pensneega härrasmees tunnistas naist uurival pilgul . Inglisvillases isand vaatas mujale , ning kas ta kurivaim ei punastanudki . " Mina olen viimane , " tegi pensneega härrasmees suu lahti . << Poliitikast rääkimine on igava seltskonna tunnus . Aga olgu . Ega sellest ei pääse . See on meil iga päev kaelas . Lugu ise sündis ajal , kui Lenin oli veel elavatest elavam . Ma olin siis koolipapa ja minu aine , ma mõtlen matemaatikat , ei põhjustanud erilisi vaidlusi . Ungari sündmused pöörasid kõik pea peale . Kursust ei tundnud enam ära . Käratseti ja esitati küsimusi , millel polnud süütu matemaatikaga mingisugust pistmist . Püüdsin neid rahustada ja korda hoida . Kuid ega see mul just kõige paremini õnnestunud . Nagu oleks keegi rahutuse vaimu pudelist valla päästnud . Aga olgu . Ühel õndsal tunnil kutsuti mind julgeolekusse . Läksin sinna raske südamega . Eks igal ole oma patud hingel . Tuntud majas esitati mulle küsimus : kas kursusel juhtunu oli provokatsioon või oli tegu rumalusega . Ma imestasin , kui hästi nad olid kursusel toimunust informeeritud . Pikka juttu ei lastud mul seal rääkida , vaid nõuti : kas ei või jaa . Pabistasin küll , kuid võtsin julguse kokku ja vastasin , et suuremat rumalust võib harva kohata . Meie koolist läks see karikas sedakorda mööda , mida ei saa öelda mõne teise kooli kohta . " " Jakobiinlaste terviseks , " tõstis habetunu klaasi . " Ega lugu ei ole veel lõppenud , " jätkas pensneega härrasmees . " Levis jutt minu käigust julgeolekusse . Mulle hakati viltu vaatama , mõni tuttav enam ei teretanud . Mis seal imestada . Ajastu ilgus ilmneski selles , et igaüks kahtlustas teist ja kartis , et teda ennast kahtlustatakse . " „Eestlased on selles suhtes agarad , " segas end vahele habetunu . " Neil on komme naabri kapsaaeda piiluda . Jaan Tõnissonistki on tehtud agent . " Russalka " on jäetud esialgu rahule , aga kauaks temagi . " " Lubage mind lõpetada , " palus pensneega härrasmees . " Mõni aeg hiljem sattusin kõrtsis mehe peale , kes mind toona üle kuulas . Ma sõimasin ta läbi , et kuidas võidakse kooliõpetajalt nõuda tunnistusi õpilaste vastu . Ma sõimasin ta valju häälega läbi , ning mees kadus nagu halb õhk . See oli tasu hirmu eest . Ma ei tea , kuidas mõjutas see sündmus mu mainet , kuid välismaale mind ei lastud . " " Vabandust , " ütles inglisvillases isand . Ta oli käe kogemata daami põlvele toetanud . Räägiti veel ja rüübati sekka veini . Kuid lõpuks jõudis kätte aeg laiali minna . Iga roju oma koju . Inglisvillases isand saatis daami . " Ajad on kurjad . Kas teie ei karda ? " päris daam . Vastuse asemel võttis inglisvillases isand daamil käe alt kinni . Mida oli tal karta . Mees oli sambot õppinud . Tee kesklinnast daami koduni kadus märkamatult . Maja ees , kus daam elas , nad suudlesid . Siis kadus daam inglisvillase isanda pettumuseks ukse taha . Mees oli lootnud , ei , võrdlemisi kindel olnud , et teda sisse kutsutakse . Teekond tagasi . Raasike nukker , ent suudluse sulnis mekk veel suus . Küll jõuab . Tühjadele tänavatele langes kuupaiste kuma . Tiik või lomp taamal olnuks kui klaasja kalleriga kaetud . Ta ületas kõleda ja inimtühja ristmiku . Südalinna oli siit kukesamm . Põiktänavalt libises inglisvillases isanda kõrvale vari . " Raha või elu ! " Igivana , koguni banaalselt kõlav nõudmine , ent ebamäärase kuju käes välkus nuga . Inglisvillases isand langenuks kui musta auku . Sambo oli meelest nagu pühitud ning ta poleks suutnud kindla peale väita - kui seda oleks hiljem küsitud - , mis keeles teda ähvardati . Värisevi käsi ulatas ta võõrale rahakoti , kella , kobas taskutes , ja hakkas siis käsku ootamata end riidest lahti võtma . Ladus inglisvillasest kuue ja püksid tänavakividele . Võtku kõik , aga jätku elu . Ta oleks end päris paljaks koorinud , kui poleks soovitatud : " No mine , mine ... " Nüüd juba inglisvillaseta isand läks tagasi vaatamata . Jalad ei tahtnud sõna kuulata , süda võmmis . Kohe lööb ta mulle noa selga ja lohistab tiiki . Niisuguse mõttega liikus ta vaevaliselt edasi . Kui ta enda meelest igaviku möödudes julges tagasi vaadata , siis oli tänav tühi . Poolpaljana langes tast kuuvalgele tänavale igerik vari . Märgades aluspükstes hakkas tal koguni külm . Röövlist mehenäss seisis riidekuhila ees ja oli päris nõutu . Nähtu käis karastunud hulgusele üle jõu . Tema tuli ausate kavatsustega toetust küsima , ning teine oli koorinud end paljaks . Nuga oli ta hoidnud käes lausa vastu tahtmist . Nooremad tegijad olid õpetanud , et pole midagi lihtsamat kui pussitada ning veel lihtsam on noaga endale elatust teenida . Tema hoidis käes prügimäelt leitud lauanuga . Kes sellega tapab ? Sellega ei saagi tappa ! Mehenäss piilus saagiks saadud rahakotti . Sealt paistis kullakallis sinine Koidula . Ta jättis võõra riided kus see ja teine ning tõttas öise linna peale . Kõik teed viivad Rooma . Keegi ei märganud , kuidas karu õuele tuli , kuid äkki oli ta seal - pulstunud karvaga kevatanud metsaott , kes tatsus kuulekalt kahe habetunud mehe vahel , ajas irevile oma suuri kollaseid kihvu ja mörises , kui vanem venelane sakutas teda ketist , mis oli kinnitatud ninarõnga külge . Koer kiuksus haukuda , karvad turris , haistis metselajat ; puges siis värisedes aida alla ega tulnudki enam välja . Anu nägi kambri aknast lauda ees urisevat karu ja nende juures kaht võõrapäraselt riietatud meest : mõlemal jalas säärsaapad , vanemal seljas must luunööpidega koduvillane palitu , nooremal jämeda nööriga vöötatud põlvini kasukas . Mõlemad kandsid imelikke üleskeeratud äärtega karvamütse , mille põhi hoidus kahe sarvena püsti . Noorikul oli kõhe minna nendega rääkima , seepärast saatis ta õue üheteistkümneaastase Matsi kui kõige vanema kodusoleva meeshinge , et see kuulaks järele , mida need isevärki inimesed siit otsivad . Poiss astus uksest välja ja vahtis võõraid nagu ilmaimet . Kunagi varem polnud ta nii lähedalt näinud ei mesikäppa ega karutantsitajaid . Must Märt mõõtis teda oma pisikeste silmadega ja liikus ahela kõlisedes talle vastu . Mats jäi tahraia äärde seisma , süda valjusti põksumas . Noorem , jultunud silmadega venelane vehkis kätega ja hõikas poisikesele valgete hammaste särades : " Pjeremiis om ? " " Ei ole . " Võõras muutus saadud teatest väga rõõmsaks ja küsis naerdes : " Pjernane om ? " " Om küll , " vastas Mats vaikselt . Võõra mehe pealetükkiv olek kohutas teda . " Me tjemaga rjäägip , " ütles nüüd vanem mees . Poisike kadus tarre ja tuli kohe tagasi Anuga , kes oli endale varnast mehe pikk-kuue õlgadele võtnud , sest jürikuu ilm oli vinge . Nüüd liginesid nad kahekesi venelastele , kes seisid karuga lauda pool tahraeda . Jälle tatsas ott lähemale , ajas õieli oma rohmaka pea , nuhutas imelikult õhku , väikesed tinased silmad kilamas . " Nestor ! " ähvardas vanem mees kiskjat puuga , mis oli tal olnud õlal . " Tjere , illuss pjernane ! " hüüdis Anule noorem venelane . Minu vanaema kohmetus ja punastas . Tal olid küll roosad , lohukestega põsed ja värske jume , kuid kes oli teda nimetanud ilusaks ? Võõras märkas , kuidas tema meelitus Anule mõjus . Üle venelase ümmarguse näo lehvis sõbralik naeratus , mida jätkus valgumaks musta habemessegi . Salakesi pilgutas ta seltsimehele silma , näitas käega lauda poole ja küsis tungival toonil : " Kurji vaim om ? " Vanem venelane , taibanud , et noorik ei saa aru , millest jutt , ruttas seletama : " Me aap kurji vaim vjällä . Kahru aap , tjema mõist . A kurji vaim looma sisse jääp , väega alb olema . Luum sis valvan om , vjäega aige , ei annap piim , ei sjüü ain . Me laut puhastama kurji vaimust , sis lähmä Ijätt lõõbusasti vjällä , sjüüp ain , juup vesi . Kahru laut puhastama , mitte juits mure . " Anule meenus oma osajaolehma närb olek . Pühik oli pärast Kuudsele toomist kurvaks jäänud . Laudas oli tal naabriks härg ; muidu uimane ja pikaldane , surus Leku lehma lihtsalt eemale ja sõi paremad õled eest ära , jättes Pühikule kontsud . Anu oli küll härga lühemaks sidunud , kuid palju see ei aidanud - egas Lekut võinud ära puua . Teisel pool oli jälle Lehik , kes uustulnukat lausa vihkas ja püüdis teda ühtelugu puskida . Pühik oli siin võõras , ülearune ja soovimatu ; ka teised loomad ei sallinud sissetungijat . Mõnel enesehaletsemise silmapilgul , kui noorikul oli ämmaga rägelemist või oli mees talle tusaselt sängis selja pööranud - tülitsemise peale Mihkli polnud mihkel ! - tundis Anu ennast väga hüljatuna ja mõtles siis erilise kaastundega oma Pühikule : nemad kahekesi on siin kõigil ees ! Harilikult ei kestnud niisugune ängistus kaua : ämmaga ütlemine ununes , mees pööras jälle kogu kehaga tema poole , abielu oli täis rõõme ; oli ju vanaema tollal alles kahekümne kolme aastane ning hella ja osavõtliku südamega . Tema isa Evert oli toonud Palupera mõisast tõuvasika , üleni süsimusta , ainult valged tallukesed jalas , ning ema oli öelnud : kasvagu temast meie Anule osajaolehm . Anu ise hoolitses looma eest , vasikas käis tal kutsikana kannul . Nii tema isakodus Pastakul kui ka Kuudsel erines Pühik nudipäistest maatõugu suguõdedest : nimelt olid tal ilusad teravad sarved , kehaplaaniltki oli ta teistest peenem ja suursugusem . Ta oli ainus must lehm verevas karjas , keda lambadki paistsid võõristavat . Kuid Kuudse koer talle peale ei läinud ; noorik oli krantsile tänulik , et temagi hoidis Pühikut , Anu kallist lehma , kes sidus teda veel isatalu ja neiupõlvega . " Meil ei ole kurja vaimu , " vastas ta . Venelane , kes oli nooriku toonis tabanud ebakindlusenoodikese , naeris kogu näo särades ja seletas asjatundlikult : " Hehehee ! Kurji vaim om jegän talun . Ei olep laut , kon kurji vaim ei olep . Kurji vaim om kavval , pjäivä kurji vaim makap , a juuse tulep vjällä , kõss-kõss ! kjäip ainu ja jõlgi piti , kurji vaim sis luuma vaivap . Lahma like om , järg muu-muu juuse tiip , a juless unest ei saap , tuuperäst kurji vaim väega alb om . A me kurji vaim vjällä aap , terve suvi vaim ei olep , sjugiseni prii ja lõõbuss elu . Illus pjernane , lasep Nestor lauta , kahru tjüüd tunnep , puhastama . " Noorik lõigi kahtlema : kes teab , äkki on tõesti süüdi mõni kuri vaim või koguni painaja , et lehm on nii närb . Senini polnud ta mingit rohtu leidnud . Ta pidas mõne silmapilgu endamisi aru ja küsis siis , mida mehed palgaks tahavad . Noorem venelane naeris jultunult , pilgutas jälle vanemale karutantsitajale silma ja ütles : " Nu , palgass palljeme juumaja , kulla pjernane ! " Tahtmatult Anu naeratas . Kuid Matsile see ei meeldinud , ta muutus kiivaks . Poiss pööras pilgu karule , kes parajasti ajas laiali suuri tugevaid lõugu ja haigutas üleni paljaks oma koledad kihvad . Selles oli midagi juhm-mõttetut ja ühtlasi ähvardavat . Korraga Mats ihkas , et ei oleks siin seda võõrast häbematu pilguga meest ega Musta Märti - neist mõlemast õhkus ohtu . Et Anu ei lubaks neil - kas või kild kivi küljest ! - ööseks siia jääda , vaid ajaks nad minema ! Anuvalt vaatas poisike vennanaisele otsa , andes pilguga märku : ütle ei ! Ütle ometi ei ! Ent Matsi suureks pettumuseks lausus Anu : " Koess kahru muial taluden om üüsess pantu ? " Perenaise niisuguseid sõnu kuuldes muutus vanem venelane libedaks nagu sulavõi . " Sanna , pjernane . Sannan om lõõbuss . " Karutantsitajad mõistsid , et nüüd on paras aeg : perenaine on pehmeks räägitud . Vanem mees kiskus ukse lahti ja noorem juhtis metsaott lauta . Milline märul seal hakkas , seda on raske kirjeldada . Nagu kohutava unenäo torm käis üle loomade , kõik pistsid hirmõudse kurgupõhjahäälega mörisema , määgima , ammuma , rapsisid lõa otsas , surusid end surmahirmus üksteise vastu , otsekui oldaks neil noaga kõri kallal , tuimad härjad undasid madala hauataguse häälega , nagu vajutaks neil keegi millegi ränkraskega hingelõõri kinni - kiskja eest polnud kuhugi pääsu , ja kuri vaim oli neis kõigis kõvasti , sügaval sees . Ning Nestor märises valjusti , tema täitis oma ülesannet mõnuga , väljaõppinult , ehk mõningase pilkegagi - see polnud tal ju esimene ja arvatavasti ka mitte viimane kord talu karjalauta saatana sigidikest puhastada . Vanem mees andis käega märku ja noorem laskis ketti pisut järele , kohmakalt tatsus Nestor lehmadele lähemale . Loomad oleksid või seinale karanud , kui lõad ja talve jooksul kogunenud paks sõnnikulade oleksid seda võimaldanud ; niigi olid nende seljad peaaegu laes kinni . Karu ma uras , loomad karjusid kiledalt , jämedalt , härg luikas kõrge heleda häälega , kogu kari värises meeletust hirmust . Anu ja Mats jälgisid toimuvat heitunult , kuid venelased naersid , vanem vaoshoitult , noorem kärarikkalt , kõigest südamest , vasakut kätt vastu põlve tagudes . Ka Peeter , Matsi kaheksa-aastane vend , oli tulnud õue , seisis Anu selja taga ja vahtis puhastamist ammuli sui pealt . Sündmustevaeses taluelus oli see lapsele haruldane , hirmuäratav , unustamatu vaatepilt . " Sina , Piitre , ära kae , " muretses Anu , " vänte ei saa üüse magada , nakat unen rüükmä . " " Ei naka , " pomises minu kõige noorem vanalell , pahane , et vennanaine teda titaks peab , ja uuris tähelepanelikult võõraste meeste näoilmeid , veel rohkem aga karu ja hirmunud loomade käitumist , endal nina peas vesine . Siis ütles vanem venelane nooremale midagi oma keeles , misjärel see talutas karu laudast välja . " Avitass kjüll , " vastas karutantsitaja Anu küsivale pilgule . Loomade röökimise peale tuli kangaspuude tagant õue ka Mari , peremehe lesk ema . Talle jäi kohemaid silma , et noorem venelane on musta verd ja teda haaras ebausklik hirm : mustal mehel on kuri silm , see katkestab kudumise ajal lõimed ja nitsmed , niisugust meest ei tohi küll rehetarre kangaspuude juurde lasta , rikub viimati kanga ära ! Ja siis kiitis too kardetav mees valju häälega , et kõik , kes Kuudse õuel seisid , kuuleksid : " Kurji vaim om Ijännu , njüid kari jaste edenep , jaa ! Nu njüid kõik kõrran olema ! " Kahetamist kartes vastas Mari talle tõrjesõnadega : " Sis olli parembide , ku sina es näe ! " " Nestor taht sjuia ! " kuulutas vanem venelane . " Annap putru , leiba , pjer-nane ! " Noorem mees juhtis karu õue keskele ja küsis nõudlikult : " Liha om ? " " Liha ? " imestas Mari võõraid mehi umbusklikult silmitsedes . " Soolasilku ehk ? " pakkus Anu . Vanem venelane pidas vist nooriku sõnu pilkeks , kuigi Anu oli esitanud oma küsimuse puhtast südamest ; igatahes pistis karutantsitaja vihaselt karjuma oma keeles , millest naised arvasid ära tundvat üheainsa tuttava kõlaga sõna : matt . " Kas tahate matitäit silku vai ? " tegi minu vanaema suured silmad . " Nii-pallu me anda ei saa . Kahru vast niipallu ei süü kah . " Otsekui oleks Nestor mõistnud , et arutatakse tema toidusedelit , tõstis ta pahaselt mäurates häält ja tatsas ketti rebides naiste poole . Taluinimesed taganesid kohkunult tahraia äärde . Peeter põgenes kogunisti tareukse ette ja vahtis sealt , näpp suus , mis edasi tuleb . Kett kõlises . Vanem venelane viibutas toobripuu jämedust vemmalt ja hüüdis keelavalt : „ Nestor ! " " Serände luum või inemise kah ära murda , " poetas Anu . " Murdma kjull , " irvitas noor venelane . " Karu liha tahhap . Liha saap , ei murrap inemine . " Mihkli ja tema noorem vend Jaan tulid koju . Peremees oli käinud veskil , Jaan aga teomehena mõisa karjaaedu parandamas . Enne ussaeda jõudmist hakkas mära äkki ärevalt õhku nuusutama , keerutas pead , vehkis sabaga , jäi lõpuks hoopis seisma , ja kui peremees teda tagant sundis , püüdis kõrvale pöörata . Kui Mihkli talle piitsaga nähvas , ajas hobune tagajalgadele püsti ja murdis ära aisa . " Mõni nõiduss vai ? " pomises noor peremees , käskis vennal hobuse juurde jääda ja rühkis ise õuele . Juba lauda nurga juurest silmas ta karutantsitajaid . " Tjere , " ütles vanem venelane viisakalt . Mihkli oli sünge kui kõuepilv . " Minge oma kahruga kavvetside . Obene peigäss te otti ! " " Obene vaja kah puhastama . Kurji vaim tjalle liiga tjegema , " asus noorem venelane ninatargalt seletama , kuid peremees käratas : " Jätke oma lori ! " Mihkli ei usaldanud võõraid ringirändavaid hulguseid , parema meelega kihutanuks ta ka need koos oma tokerja karuga minema , kui poleks selgunud , et lauda kurjadest vaimudest puhastamise eest oli ta usaldav naine lubanud venelastele öömaja . " Messä niida teit ? " küsis mees karedalt , kuid rohkem pahandama ei hakanud - naine oli esimest kuud raskejalgne . Venelased , nähes koju saabumas peremeest ja ta venda , kaht noort tugevat meest , muutusid näost tõsiseks , eriti noorem , kelle pruunid silmad otsekui kustusid . Ööseks paigutati nad rehe alla . Ilm polnud nii külm , et seal poleks ööbida saanud , ja võõrad jäidki pakutuga rahule - seal olid nad oma Nestori lähedal , kes seoti kõvasti kinni seina sees oleva raudrõnga külge ; mehed ise tegid aseme üks rekke , teine vankrisse õlgede sisse . Anu tõi neile sinna tanguputru , leiba , mõned soolasilgud ja kapaga taari . Vanem mees lõi risti ette ja asus sööma . Noorem venelane saatis kummaliselt kahetseva pilguga lahkuvat perenaist , põrnitses rahulolematult õhtulist , ohkas südamepõhjast - ja siis hakkas temagi leiba võtma . Anu võttis aga lüpsiku ja läks lehma lüpsma . Laudas leidis ta , et Pühiku pea oli troogatanud verega koos . Ta tegi ukse laiemalt lahti , et asja lähemalt uurida , ja nägi , et tema osajaolehmal oli pahem sarv peast murdunud . Ning sarv ise valendas seinapraos , nagu oleks keegi ta sinna löönud . Ta rääkis juhtunust mehele . " Kahru irmut lehmal sarve pääst , " arvas Mihkli . Naine kaebas : " Minu vaene Pühik ! " " Mõtslooma aisul om kõva vägi . Kadunu esä kõnel , kuis üitskõrd tullu kahrutandsitajase Mähä järve veeren tõllale vasta - säälkotsil , kon tuu ahtake kõvver tii om . Obese pannu kos kolmkümmend ülepääkaala pervest alla , kutsar sadanu pukist järve , pidanu ära uppuma , üits obene olligi ärä lõpnu . " Linnud siristasid õhtus kirkalt , püüdlikult , väsimatult . Mats mõtles veel rehetareski karule . Hoolimata eemaletõukavast välimusest oli metselajas midagi mõistatuslikku . Kuidas suutis ta kurje vaime välja ajada , kui nägi välja ise nii lohmakas , rumal ja hale oma ahela küljes . Mis salavägi oli ta sees ? Poiss tahtis Musta Märti lähemalt vaadata . Ta läks välja , kõndis pihamaal ringi , põues kevadõhtu kärsitus . Kus Mats ees , seal Peeter järel , vennal takjana küljes , tüütamas teda oma kujutluspiltidega : " Mes sis saa , ku kahru panna ärjä kõrvale adra ette ? " " Midagi ei saa . Kahru murd ärjä maha . " " A ku ma ei lase ? " Selle peale vend vaid naeratas . " Messa arvat , kumb om kõvemba jõuga , kas Vanatont vai Must Märt ? " Seda ei osanud Mats öelda , mõtles natuke ja kostis siis , sest teadis , et nagunii ei jäta veli teda rahule : " Sa pane na maadlema , sis näet , kumb kummale põlve rinnale vajotas . " " Kas kahru jõvvass kivve pildu ? " " Mes ädä täi näid pildu om ? " küsis Mats vastu . „ Vanatont jo pildse kivve Pühärist üle Arula Puka mõiste . " Mats hiilis rehealuse värava juurde , seisatas , jäi kuulama . Rehe all hakati õlgedes kähistama . Nurgas kuuldus kett kõlksuvat . " Kahru krats ennast käpägä kõrva takast , " teatas Peeter , kes vahtis väravapraost sisse . " Tss ! " keelas Mats . Hinge kinni pidades kuulasid poisid rehe alt kostvat vaiksehäälset juttu . Karutantsitajad arutasid omavahel , et äkki tulevad vaenulikud talumehed neile pimeduse varjus kallale , ega neid võõrausulisi või nii väga usaldada ühti . Ja nad hakkasid Nestorile peale lugema sõnu , et teda ei võtaks noa-ega kirvetera . Sa pole kümme minutit ... minu poole ... mitte vaadanudki ... - Ma pole ka endal su pilku nagu ... nagu - kohanud ... Või siis ... Ma saan aru . Sinuga on midagi juhtunud viimase tunni-poolteise jooksul ... Aga võib-olla ka varem ... Juba teel ... olid sa kuidagi teistsugune ... Aga praegu ma pean ... ometi ahju kord küdema saama ... Ei tõmba ju ... Me pole siin kuu aega käinud ... korsten on umbes , vist lund sisse sadanud . - Kuu aega ... ? -Jah . - Kas sa üksinda pole siin käinud ? -Millal ? - Või mõne teise ... - Kellega ? - Naisolevusega . - Millal ma seda veel oleksin jõudnud teha ? Ma ju peaaegu kogu aeg su silme all . Helistame teineteisele ... peaaegu iga ... tund ... Ma olen kogu aeg kohal ... olnud . Sa ju tead ... - Öösiti ? - Öösiti ? Linnast on siia sada kilomeetrit . Rongid ... tead isegi , kui harva käivad . - Autoga ? - Siia ei tule ju õiget teedki . Autoga ? Siis oleks mingid jäljedki näha ... Nii et ... mis me räägime ... Ja üldse oled sa ... täna vaiksem ... - Olen küll vaiksem . - Ei kosta su naeru ega ... Ei , ei , ma ei sekku ... Aga ma tunnen . Näen . Mõistan . - Mida sa mõistad ? - Mõistan ... midagi niisugust , mida ma sõnadega ei suuda väljendada . See tundmus on ... uus ... Uus ! -Jaa . - Mis jaa ? - See tundmus on uus . -Mis ... ? -Uus . - Minu jaoks on uus ! - Minu jaoks ka ... -Tähendab ... midagi on õhus ... -On . - Kuuled , ahi köeb ! Tule ligemale ! Tule ! Sul on ju külm ! ? Ma läheb toon vett veel . Paneme teekannu tulele . Siis sööme ... Sa ei tahagi süüa ? Teed ikka jood ? Konjakit ? Ei ! ? Jah , lesi pealegi selles kiiktoolis , ahju lähedal . Ah sa mõtled öösekski sesse kiiktooli jääda ? -Jaa . - Pole halb mõte . See on ahjule palju lähemal kui kušett . Kušett on seina ääres . Ma võin seina pool magada . -Ei . - Mis ? Las ma võtan su saapad ära . Ah , villased sokid tahad ka ära võtta . Las ma soojendan su jalakesi oma ... peopesadega . Ah ei taha ! -Ei . - Pole vaja ? Siis ma ei puutu sind ... Aga kellega ma konjakit joon ? Üksi ma ei oska juua . Ausõna . Minu pärast ... võib see konjak olla mu kõrval aasta aega avamata , aga üksi ma ei võta ... Kuidas ma üksi joon ... ma ei kujuta ette ! - Nüüd joo ! Ei ! Ei ! Ära tee lahti . Las olla . Anna parem pudel mulle . Ma viin koju ! Vahel , kui kurk haige , on hea võtta . - Mul ka . - Teeme nii , et sa kinkisid selle konjaki mulle . - Teeme ! Ei tee ! Anna siia ! Anna ! Nii ! - Väevõimuga ... ? - Ma joon selle üksi ära . Peab ometi kord proovi tegema ! Seda enam , et ... - Mis seda enam ... ? Ei ! Ära joo ! Sa jääd purju ! - Ei jää ! Oled sa mind kunagi purjus peaga näinud ? - Ei ole ! - Ei ole . Muidugi ei ole . Ma kaalun üheksakümmend seitse kilo , niisugusele ... kehale ei mõju . - Üheksakümmend seitse kilo ? Ma ei teadnudki , et sa nii palju kaalud ! - Olen ju vana kuulitõukaja lõppude lõpuks . Ma tõukasin viisteist meetrit . - On seda palju või vähe ? Vähe ... ? -Oleneb ... - Mis asi oleneb ... ? - Oleneb kuuli raskusest ... Kuule on ... - Mis sa nüüd teed ? - Joon . -Jäta järele ! Jäta ! Kas sa siis ei tea , et daami juuresolekul ei jooda viina otse pudelisuust ! - Õigus ! - Anna nüüd see pudel siia ! - Ei anna . Ma enam ei võta ! - Ausõna ? Ära tee enam nii ! - Miks sa nüüd vait oled nii kaua ? - Sellepärast ... - Sellepärast ... ? - Sellepärast ... et kõik on lõppenud ... Meie vahel ... Sellepärast ... Mille pärast sina nii kaua vait oled ? Ka sellepärast , jah ? -Jaa . Minu poolt pole midagi lõppenud . - Minu poolt on . - Millal see ära lõppes ? Hommikul ei olnud veel lõppenud ? Ega ? - Ei olnud . Aga ... -Aga ... ? - Rongis . - Mis ? - Rongis lõppes kõik otsa . - Neetud rong . Rongis sa magasid , pea minu õla najal ... - See ei loe . - Ma ei taha sinuga enam rääkida . - Mina ka ei taha . Mis kell läheb rong linna tagasi ? - Poole tunni pärast . - Sellele ma ei jõua . Järgmine ? Mis kell läheb järgmine rong ! ? - Linna ? - Linna ! - Hommikul kell viis . - See mulle sobib . Hommikul kell viis lähen ma minema . Sina mind ära saada ! -Kuidas ! ? - Lõppes ära . Kõik lõppes ära . Midagi murdus ... mu sees . Ausõna ! Aga ma ei taha sellest kõnelda . Sellest ei saagi kõnelda . Mis sellest seletada ! Kui ma rongis ... tukkusin ... pea sinu õla najal , siis ... lõppeski kõik otsa . Just siis , kui mööda libisesid ... lumised maastikud ... kuusikud , kaasikud ja lepikud ... jõed , ja kui rongirattad sildadel eriti kõvasti pekslesid , ja siis , kui hämardus , kui pimenes ... ja siis , kui pärale jõudsime , kahekesi vaid tühjale perroonile astusime ... siis ... oligi kõik lõppenud ... igaveseks ... meie vahel ... ära . Ja parata pole midagi . Usu mind ! Ma olin nii õnnelik , kui aru sain . Vaba ! Iseseisev ! Sa ära mõtle , et ma nutan - et ma olen kurb . Ma olen rõõmus , sellepärast nutan ... Nüüd on edaspidi kõik teisiti . Mu elus . Ma tean , enam ei juhtu muga midagi . Ja mis siis ! Vähehaaval saan vanaks . Mulle pole kedagi tarvis . Vanaks saada ... üksi olla ... las nii ! Selles on teatud võlu . Kogu võlu ongi selles ! Ma ei tahagi , et mõni ... mingi mees mulle ligi tikuks , tulevikus , ma ei tee temast väljagi . Miks ei tee ! Ei tea . Ma ei taha . Sina pole selles süüdi . Mina olen selline . Mulle ei meeldi näiteks sinu töö . - Ise sa tahtsid , et ma sellele tööle läheksin . - Aga sa teed seda liiga andunult . - Andunult ! ? - Aga miks sa nii kauaks selle töö peale jäid ? Olid veidi aega ... Aitab . Oleksid pidanud edasi püüdma . - Kuhupoole ? - Ega mina tea . Kuidas ... teised ... -Mis ? -Teised . Püüavad . Ohverdavad end . Ei säästa end ... Mulle ei meeldi sinus mitte miski . Hambad ei meeldi ! Nägu ei ... Kõrvad . Koledad . Juuksed . Soeng ei sobi sulle . - Ise sa ... -Jalad . Varbad . Küüned ! Mulle ei meeldi su rääkimisviis . Toon . Sõnavara . Ja mulle ei meeldi , kuidas sa vaikid ! - Kuidas ma ... ? -Kõnnak ei ... Kehahoiak . Poosid . Kuidas sa istud ... Lamad ... Magad ... Mitte miski ! Mulle ei meeldi su vanemad . Õed-vennad ! Ma olen aus . Vaat milline ma olen ! Sa võid mind vihata , mul ükskõik . Täitsa ükskõik . Ma ei tule sulle naiseks ! Ma võtan oma jaa-sõna tagasi ! Ma olen halb . Ma tean . Ma sellepärast nutangi . Ei saa ennast teha kunstlikult teistsuguseks , kui oled ! Aga sina oled hea . Liiga hea ! Võib-olla olekski parem , kui sa oleksid mingi ... mingi paadunud kaabakas . Lurjus ! Ühesõnaga ... ! Siis ma võib-olla jookseksin sulle järele , aga ... sina ... Issand , milline lobiseja ma olen . Mul polnud kavas seda kõike sulle üldse rääkida . Oleksin pidanud enesele hoidma . Aga ei hoidnud ! Oleksime tagasi linna sõitnud , oleksime tänavanurgal või minu maja ukse ees hüvasti jätnud ja ... Mulle vist meeldivad rohkem vargad ! Igasugused kurjategijad ! Kes vangis istuvad . Kes julgevad ... Olgu nad siis kas või poliitilised ! Vabadusvõitlejad ! Dissidendid ! Teisitimõtlejad ... Ma võiksin neile pakke viia , neid oodata ! Oodata ! Ma pean kartma ! Ma tahan karta ! Elada hirmus ... ! Põnev peab olema ... Ma olen rikutud . Las ma olen . Tegelikkuses ma muidugi pole selline , nagu ma praegu jutustan ... Ma tahaksin teistsugust elu , mitte seda igavat , aeglast ... mis mitte kuhugi ei vii , mitte kuhugi ... Sellise elu ma olen juba justkui ette ... ära elanud . Ammu ! Sellist ma ei taha ! Enam ... Ma ei armasta sind ... Ma ei tea üldse , missugune see armastus on . Sina ka ei tea ! Teistel see justkui on , aga meil ei ole mitte ! Meil ei ole ! Kuuled sa mind ? Kuulad ? -Jah . - Sa ära kuula ! Ära kuula ! -Miks ? - See on monoloog . Ma räägin iseendaga . Sina ära mõtle midagi ! Ja ära ütle midagi ! Ära hakka minuga vaidlema ! Ära hakka sõnu loopima ! Tead , mina ei ole sina ! Ja sina ei ole mina ! Nii , nagu me varem arvasime . Sina arvasid ... Mina olen mina ! Mina ! Sa ära ava suud ! Ära ütle enam - et armastad mind . See ei ole see ! See ei ole armastus . Armastus on hoopis midagi muud ! See on justkui torm ! Orkaan ! Kaksteist palli ! See viib majadelt katused pealt ära ! See ajab jõed üle kallaste , uputab linnad ja ... purustab ! Armastus purustab kõik , peab purustama ... ! Jäävad ainult varemed ... Valu ... ja ... mälestus ... Nagu ajalugu ... Inimeste elu - see on ajalugu . Kus me kommid on ? Sa ostsid ju šokolaadi ! Anna ! Anna mulle ! Aitäh ! Ei ! Ei ! Teed ma ei taha ! Pärast . Pärast ! Võib-olla ... Homme algab uus elu ! Homme ! Õigemini ... vana elu jätkub . Vana , kallis , harjumuspärane ... Lapsepõlv , lapsepõlv jätkub ... Ma tahaksin , et lapsepõlv jätkuks ka täiskasvanuna . Aga see on ju võimatu , eks. ... ? Ma tahan üksi töölt koju sõita ! Üksi ! Ma tahan kodus istuda ! Ma ei taha kuhugi minna ! Rutata ! Hilineda ! Pabistada ! Olla kohustatud ... ! Ma tahan vedelda voodis ja raamatut lugeda . Mind ümbritsevad ajakirjade virnad ! Ei ! Ma ei taha televiisorit ! Selle ma viskan homme välja ! See näitab vaid haledaid filme ! Ei taha ma su särke pesta ! Üht su valget päevasärki ma pesin varem tihti ... alati ... kui sa mu juurde tulid ... siis see meeldis mulle ... ma kallistasin seda salaja vannitoas ... enam ei taha ma seda nähagi . Ma ei taha oma käsi määrida ! Sinuga ei ole huvitav . Sind vaimustab ainult sport . Seened . Koerad . Linnud . Astronoomia . Sümfooniad . Sa tahtsid nüüdki tulla vaatama , kas käblikud juba haohunnikutel hüplevad , pesakohti otsides ... Et neile on vaja vähemalt kaheksat , üheksat pesa ... Valikuks . Mind need ei huvita , ei eruta . Sa ei eruta mind enam , kuuled ! Ma ei taha sind enam . Võib-olla kui sa oleksid kaugel-kaugel , lausa silmapiiri taga , siis ma kaugelt-kaugelt võib-olla suudaksin armastada sind , sind nägemata ... sind kohtamata ... Sa oleksid ideaal , kui ma teaksin ... et ma mitte kunagi , mitte kunagi ei suudaks sind enesele võita ... Siis võib-olla , kui sa oleksid kellegi teise oma , ja ma teaksin , et ma kunagi sulle kuuluda ei saa , siis võib-olla ... Nüüd aga ... Homme ! Homme kell viis ! Rong ! Viimane ! Viimne rong ! Muide , kas ei ole nii ... nii ... et homme kell viis hommikul algab kevade ... Täna on tegelikult talve viimane päev . Nii karm ! Ligi 30 kraadi külma . Peabki karm olema . Elu on raske . Sa tead seda ju isegi . Ka sina tead . Hüvasti ! See sõna vabastab köidikuist . Hüvasti ! See sõna peletab eemale vale ! See sõna puhastab su meeled , annab tiivad su vaimule ! Hüvasti ! Ma olen halb , aga ma ... aga ma kõnelen tõtt ! Tõtt ! See on vabanduseks . Ilma selleta , ilma tõeta , ei saa elada ... Sina ka ei saa ! Ma ei tunne sind . Loomulikult ei tunne ma sind . Võib-olla oled sa parem , ma pole osanud sind näha , avastada ... Aga olgu ! Issakene ! Šokolaad määris mu sõrmed ! Tule pühi need puhtaks ! Pühi lapiga või taskurätikuga ! Aga mitte ... ! Ma ei taha , et sa mu sõrmi jälle suudleksid ... Tere . Minu nimi on Aleksander Ploom . Pean teile ära rääkima ühe tumeda episoodi oma elust , mis siiani hinge vaevab . Peale minu puudutab see lugu suuresti kirjanik Oliver Helvest , kes suri paar kuud tagasi viinamürgitusse ning keda lahkumiskõnes nimetati üheks meie IH sajandi suurimaks novellimeistriks . Oliver Helvese nime all avaldatud lood on tõesti seda au väärt , kuigi sellelt mehelt on eluajal ilmunud ainult üks raamat ning seegi pole tegelikult ... Aga milleks ette rutata . Oliver Helvese novelle võib leida kooliõpikuist ja antoloogiaist , tema jutte on minule teadaolevail andmeil tõlgitud juba viieteistkümnesse keelde ning kirjandusõppejõud tsiteerivad ta mahlakaid puänte peast . Käivad arutelud Oliver Helvese pronksi valamise asjus . Kõik eelnev peaks kutsuma meelemõistusele ning sundima mind seda ülestunnistust otsekohe katkestama . Ent tean , et mu hing ei saaks sel juhul enam surmatunnini rahu : juba praegu käib see surnud klassik mind unenägudes kummitamas . Seepärast , head lugejad , annan kohtumõistmise teie kätesse . Mingem nüüd ajas paarkümmend aastat tagasi , sinna , kus Oliver Helves oli veel kirjanduslikus mõttes eikeegi ja mina vaevlesin parasjagu oma kolmanda romaani " Pistriku silm " kallal , mis hakkas tasapisi ummikusse jooksma nagu kaks eelmistki . Oliver töötas tol ajal öövahina . Kogu vaba aja kuulas ta " Rolling Stonesi " , unistades nii nagu minagi geeniuseks saamisest . Ainuke vahe oli selles , et tema polnud tolle ajani ridagi paberile pannud . Oliver lihtsalt arvas , et ühel heal päeval hakkab ta iseeneselegi ootamatult kirjutama MAAILMA PARIMAID JUTTE - täpselt nii ta end väljendas . Elasime Oliveriga mõlemad Supilinnas , tema Meloni , mina Kartuli tänavas , ja käisime teineteisel sageli külas . Tal oli külalislahkeim korter , mida ma üldse teadsin . Laual auras alati tee , ükskõik mis kellaajal sa ka külla ei läinud , laest rippusid alla vanad kalavõrgud , nurgas mängis grammofon . Ja keset tuba kaks kanapeed , ühel Oliver , teisel hallikirju kass , kelle ta oli kuskilt rentslist üles korjanud . Ning nüüd algab see , millest ma tegelikult tahtsin rääkida . Ühel õhtul näitas Oliver Helves mulle nagu muuseas juttu , mille ta eelmisel ööl olevat paari tunniga kirjutanud . Peab ütlema , et see lugu võttis mind täiesti tummaks . Tuglase , Borgese ja Hemingway parimaid novelle lugedes tekib mul kusagile vahelihase kanti alati teatav eriline magus TUNNE . Ja Oliveri esimest ilukirjanduslikku katsetust lugedes kogesin korraga sedasama . Mu mõistus ei võtnud säärast asja kinni : iga lause tundus tabavat kümnesse , täiuslik kompositsioon , lüürilise ja groteskse mänglev kooskõla , rabav puänt . Kuidas see küll sai Oliveri , suhteliselt tühja pilguga inimese puhul võimalik olla ! ? Suure vaevaga suutsin ette manada näo , nagu jätnuks lugu mind külmaks . " Alguse kohta pole ju sugugi paha , " laususin talle isalikult , mille peale Oliver salapäraselt naeratas . Lohutasin end sellega , et see on puhas juhus , mingi tobe loterii - õnn - säärast asja on ennegi ette tulnud . Ent kõigest viis päeva hiljem viskas Oliver Helves mulle järgmise jutu nina alla ja küsis arvamust . Olin täpselt samuti rabatud nagu eelmisel korral . Loo idee meeldis mulle hullupööra . Ühele kirjandusteadlasele pärandatakse ootamatult vana mõisahoone , ta rõõmustab , et lõpuks ometi saab rahus töötada mingi eriti keerulise teooria kallal , aga peagi ilmneb , et ta pole majas üksi : aeg-ajalt on koridoris näha kutsuvalt viipavat daami . Ent kui mees temani jõuab , kaob daam salapärasel kombel . Või siis jälle kallab keegi kirjandusteadlase selja taga veini klaasi , lausudes toosti tulevase teooria toetuseks , aga pead pöörates selgub , et pole kedagi . Kord astub teadlase juurde härrasmees , paludes tal ära kuulata oma lühike elulugu . Ent see osutub päevi ja öid kestvaks seosetuks jutuvadaks . Tasahaaval kirjandusteadlane hullub , muutudes viimaks sama kummituslikuks kui ta kaasüürilised . Novelli lõpus ilmneb , et pärandatud mõis on hoopis kirjandusteadlase neurootilise siseilma objektiivne kujutis , täiuslik luul , ja kaasüürilised pole midagi muud kui ta enese haige alateadvuse deemonid . Lugu oli kirjutatud psühholoogiliselt usutavas , väljapeetud stiilis . Vaatasin Oliverile hämmeldunult otsa , lausumata sõnagi . " 0ns ta siis tõesti geenius ? " küsisin endalt kurbusega . Seejärel ei külastanud me teineteist umbes aasta . Maadlesin vahepeal oma lõppematu romaani " Pistriku silm " kallal , mille tagajärjeks oli üha süvenev kaos nii käsikirjas kui ka mu enese hinges . Vahel harva , kui Oliver Helves , hallikirju kass süles , mulle Herne tänaval vastu jalutas , vahetasin temaga napi tere ja kiirendasin sammu . Selleks ajaks oli Oliver juba jõudsasti kuulsust kogunud . Tema jutte hakati avaldama .. Loomingus " ja .. Nooruses " , teda kutsuti esinema musta laega saali ja esitleti sensatsioonilise noorkirjanikuna , paljud nägid temas juba järgmist Tuglase preemia kandidaati . Mitte keegi ei kahelnud Oliver Helvese geniaalsuses - peale minu . Aasta hiljem ühel oktoobriõhtul , olles kogemata kombel heas tujus , otsustasin oma vana sõpra taas kord külastada . Ostsin paar pudelit veini ja lonkisin Meloni tänavasse . Koputasin , aga avama ei tulnud keegi . Surusin kõrva vastu ust ja kuulatasin . Seest kostis kummalist jutuvada , nagu oleks seal kõnelnud ninahäälne laps - aga mida teeb Oliveri juures üks läbi nina rääkiv laps ! Uudishimu ei andnud rahu . Avasin ettevaatlikult ukse ning piilusin sisse . Ja mida ma näen ! Oliveri hallikirju kass istub kanapeel , jalg üle põlve , veinipokaal käppade vahel , ning dikteerib Oliver Helvesele kõhurääkija aktsendiga eesti keeles uut lugu . Too aga lösutab ihualasti käsipõsakil teisel kanapeel , toksides vaba käega kirjutusmasinat . " Aga see on ju võimatu ! " hüüatasin mõttes . Näpistasin end ja hõõrusin hoolega silmi , kuid vaatepilt jäi samaks - kass dikteeris ja Oliver tippis . Mul tõusis vastikustundest klomp kurku , kogu senine maailmavaade varises ainsa hetkega põrmu . Taganesin vaarudes uksest välja , juues sealsamas koridoris ühe veinipudeli tühjaks - et süda seisma ei jääks . Seejärel kobistasin koju ja vähkresin kolm ööpäeva unetult ja palavikus sonides voodis . Ma ei suutnud , ma ei tahtnud , ma keeldusin seda jampslikku vaatepilti uskumast - ent seda teravamalt see järgmisel hetkel mu silme ette ilmus . Tundsin moraalset kohustust Oliver ja tema jabur kass otsekohe üles anda , sest see , mis nad seal tegid , oli ju kunsti üle irvitamine ! Pisut lohutas mind ometi teadmine , et Helves polegi geenius . " Pigem olgu seda juba kass kui Oliver , " mõtlesin roidunult . Jah , nii kummaline , kui see ka pole , inimene harjub kõigega , ka mõttetusega . Selles suhtes on ta ikkagi loom , järeldasin iseenda näitel . Sest ühel hommikul ärgates hakkasin asju nägema hoopis uues valguses . Tähtis pole ju lõppude lõpuks see , kuidas geniaalne teos sünnib , peaasi on , et ta sünnib . Ja nii tekkis mul mõte röövida Oliver Helvese kass ning panna vahelduse mõttes töötama enda heaks . Sest mis õigusega oli Helves parema saatuse ära teeninud kui mina ? Olin temast vähemalt poole rohkem maailmavalu kannatanud . Peab tunnistama , et kassivargust ei olnudki nii lihtne organiseerida . Nad käisid ju peaaegu kõikjal koos , isegi kohvikusse võttis Helves oma Kurri kaasa . Nagu mingid armukesed ! Mul oli tegelikult juba varemgi kerge kahtlus , et nende vahel on midagi enamat kui lihtsalt looma ja inimese sõprus , aga et kass rääkida oskas ja veel säärasel kombel - see ei mahtunud mu hinge . Hiilisin mitu päeva ümber maja , enne kui nägin Oliveri üksinda kodunt väljumas . Keerasin ukse valevõtmega lahti ja astusin tuppa . Kurr magas kerratõmbunult kanapeel , ümberringi vedeles hulk tühje veinipudeleid , valdavalt moldaavia margid . Lähenesin kassile sammhaaval , õieli käte vahel kartulikott , ja puudutasin looma ettevaatlikult seljast - ei reageerinud . Nähtavasti magas sügavat joomaund . Tõstsin magava Kurri kotti ja lipsasin majast välja . Oli tunne , nagu kannaksin seljas kullakange . Oliveri geenius minu kartulikotis - no mida sa hing veel ihaldad ! See oli kõige õnnelikum tund mu elus , sest edaspidi enam asjad nii hästi ei läinud . Kass oli vahepeal üles ärganud . Kartuli tänava korteris kotist pääsenud , asus pohmeluses loom meeleheitlikult väljapääsu otsima , pöörates toa põhjalikult segamini . Nähes , et väljapääsu pole , tõmbus Kurr hirmunult toanurka , jäädes mulle sõgedal pilgul otsa jõllitama . " 01en ehk vale kassi kaasa asinud , petta saanud ? " käis mul läbi pea - niivõrd lolli näoga istus ta seal nurgas . Ei , ärge pidage mind mingiks sadistiks , alguses püüdsin ikka heaga . Teadsin , et geeniused on tujukad ja nendega peab olema kannatlik . Pakkusin piima ja kotletti , aga loom ei teinud märkamagi . Seejärel valmistasin oivalist kaerahelbeputru ja lõikusin juurde verivorsti , aga loom ainult urises . Mismoodi ma pidin ta rääkima saama ? Noh , mismoodi ? Ja äkki mul plahvatas - vein ! Hunnikute viisi tühje , kirevate siltidega veinipudeleid ümber ta aseme maas . Geniaalsuse tuum sai peituda ainult selles . Järeldasin , et veini mõjul pidi Kurri ajudes vallanduma mingi fenomenaalne keemiline protsess , mis annab kassile jutuvestmisoskuse . Et maailmakõiksus ongi ju oma olemuselt keemia , siis võib ka antud juhul tegu olla looduse pimeda õnnemänguga , ainulaadse kapriisiga - ja mina olen puruloll , kui jätan selle võimaluse kasutamata . Ma mõtlesin ja mõtlesin , ise erutusest üle keha värisedes . Järgmisel hetkel tormasingi juba veinipoe poole . Ladusin kõik oma rahalised säästud letile ning vuristasin : " Palun mulle kolm " Agdammi " , neli " Ries-lingit " , kaks seda rohelise sildiga moldaavia veini ja üks " Murfatlar " . " Müüja vaatas mind kuidagi imelikult , ladus aga pudelid siiski kotti . Veidi üle kolme rubla jäin koguni võlgu . Olin aimanud õigesti . Kassi silmad hakkasid sedamaid vilama , kui ma oma kraami kotist välja ladusin . Kõigepealt valasin talle klaasikese " Agdammi " , mille Kurr sedamaid ahnelt alla kulistas . Seejärel veel ühe - jälle põhjani ! Looma silmades süttis intellektuaalne tuluke . Siis tõusis ta tagumistele käppadele , siludes väärikalt vuntse . " Vala igast margist üks , " lausus Kurr äkki ninahäälses eesti keeles ning potsatas sohvale . Tegin nagu kästud . Klaasid tühjad , jäi kass juba peaaegu geniaalsel pilgul mulle otsa põrnitsema . " Noh , kaabakas , " ütles ta siis , .. varastasid mu Oliverilt ära ja arvad , et hakkan nüüd sinu heaks tööd rabama - vot niipalju ! " Ausalt öeldes polnud ma niisuguseks alguseks valmis . Ometi neelasin solvangu väärikalt alla . Püüdsin asju ajada ikka viisakalt . " Lubage , härra Kurr , teha teile kõigepealt teatavaks tingimused ... " - ent kaugemale ma ei jõudnud , sest kass katkestas mind valju kräunatusega . " Tingimused ! " kriiskas ta , .. sina , armetu mees , julged veel tulla oma tingimustega . Jalamaid vii mind Oliveri juurde tagasi , kui sa ei taha , et ma sul silmad lõhki tõmban ! " Seepeale kargas ta sohvalt maha , kummutades igast pudelist veel sõõmu . Ta ei lasknud mul enam uut lauset üles võttagi . " Kas sina korjasid mu omal ajal rentslist üles , siis kui ma veel kärnas ja sitane kassiroju olin ? " kriiskas loom ennasthaletseva falsetiga , " kas sina mind toitsid ja kasisid , ilma igasuguse vastutasuta ? Ei ! Seda tegi Oliver ! Ta hoolitses , ta mängis minuga nii hellalt , nii õrnalt , nagu seda ükski teine poleks suutnud , ja samal ajal oli ta nii kurb , nii üksik , nii ebamaine - on üsna loomulik , et me olime teineteisele kõik ! " Kassi kõne kiirenes , minnes üle arusaamatuks lalinaks , loom sõelus närviliselt mööda tuba ja aina seletas midagi , ise käppadega agressiivselt vehkides . Aeg-ajalt rüüpas ta lonksu veini . Hakkasin taipama , et olen alkoholiga üle pingutanud . Kindlasti pidi Oliveril olema mingi kindel ja täpselt doseeritud margivein , mis elukaga imet tegi - keemia nõuab teadagi eksaktsust . Äkki vajab ta hoopis muskaatveini , arutlesin ma närviliselt . Kurri käitumine muutus igatahes järjest veidramaks - ta pühkis tolmulapiga peeglit , põristas supipoti põhja peal trummi ja virutas äkki minu poole triikraua , mis oleks äärepealt purustanud mu pea . Hirmuga olin juba korterist jalga laskmas , kui loom korraga malbelt rääkima hakkas . " Ära põgene mu eest , ilus poiss , tegelikult meeldid sa mulle väga , seepärast tahangi sulle nüüd jutustada loo , millest paremat pole kuuldud ei siin- ega sealpool merd , niisiis ... " - hüppasin erutatult kirjutusmasina taha , lootes , et viimaks ometi on asjad paigas - „...niisiis , ma alustan ... ... Talvepäeval , tolle tavatult külma talve külmal päikesepaistelisel hommikul leidis kunstnik Vennet oma postkastist ajalehtede kõrvalt saadetise Trapeežilt , kus oli ära toodud katkend ühest Arthur Valdese novellist , mis - nagu puudulik viide märkis - oli avaldatud 1908. aastal „ Istandikus " ... " Miskipärast tõmbusid mu kulmud kortsu - lugu tuli kuidagi tuttav ette - , ent kuna kass dikteeris nii ilmekalt , jätkasin siiski rõõmsalt tippimist . „ ... Vennet istus hulk aega kirjutuslaua nurgal , kord silmitsedes tuhkjaskollast päikest , mis nagu jääkirme tagant alla piilus , kord jälle paberilehte masinakirjaridadega , viimaks ta otsekui ärkas unelustest või mõtisklustest , võttis telefonitoru ja helistas dr. Poslawskile , kes on meie linna tuntumaid bibliofiile ... " Kiikasin nüüd Kurri juba üsna kahtlevalt , ent loomal oli täiesti siiras ja kirgastunud ilme . Tippisin edasi . „...Lugenud katkendi ette , ütles Vennet sedamaid , et tal on suuri kahtlusi kõnealuse novelli kohta üldse ja ta arvab , et tegemist on võltsinguga . Dr. Poslawski sõnas , et sellist ebavaldeslikku stiili Valdese pähe pakkuda on küllaltki saamatu nali , kuid lisas siiski ebalevalt ... " " See on ju Vint ! " röögatasin korraga enesevalitsust kaotades . Kiskusin paberilehe masinast välja , rebides selle väikesteks tükkideks . Mind valdas raev . Viskusin Kurri poole kavatsusega see kuratlik olend maa pealt hävitada - mitte ühelgi loomal pole õigust inimest niimoodi narrida . Usun siiani , et iga normaalselt mõtlev inimene tundnuks minu asemel sedasama . Salakaval loom aga ei jäänud ootama . Ta hüppas kräunudes laearmatuurile , vaatas mulle süütute silmadega otsa ning alustas malbel toonil uut lugu : " Elas kord üks ilus poiss Sheridan . See ilus poiss Sheridan tõi endale koju maailma kõige ihaldusväärsema kassi , kelle nimi oli Siu-Siu . Ilus poiss palus siis , et maailma ihaldusväärseim loom tuleks talle naiseks . Siu-Siu vastas seepeale nurrudes , et heameelega tulen , kallis Sheridan , hea meelega , aga alles pärast seda , kui olen su nahka pistnud ... " Seda öelnud , kargas see hull loom mulle otse lagipähe , kiskudes järgmisel hetkel - klumpsti ! - välja mu vasaku silma . Tahtmatu huviga jälgisin , kuidas see pööreldes lae alla kerkis ning siis valju sulpsuga veepange kukkus - kõik toimus otsekui aegluubis ( hoian silma tänaseni keldris piiritusepurgis kui toonaste sündmuste vaikivat tunnistajat , ja kõik need kakskümmend aastat on ta säilitanud oma pilgus tolle imestuse - kas pole kummaline ! ) . Sekund hiljem rippus jutuvestja Kurr juba mu kõri küljes , kavatsedes ilmselgelt tuiksoone läbi närida - seda ei võinud ju ometi lubada ! - , aga veel viimsel hetkel sain tal sabast kinni . Keerutanud kassi kümmekond tiiru ümber pea , lasin ta lahti - loom paiskus peaga vastu ahjusiibrit , kukkudes elutuna maha . ( See oli selge õnnetusjuhtum . Vannun , et ei tapnud teda meelega . ) Vajusin kurnatuna , tühjaks jooksnud silmakoobast käega kinni hoides põrandale , mõeldes resigneerunult , et oleks võinud veel palju hullemini minna . Kõlas koputus uksele . Lävel seisis ülemise korruse vanamutt . „ Paistab , et siin majas ei lasta inimestel enam üldse magada , " kägises eit , uurides samal ajal ahnelt mu tuba . " Ja mis kass see teil seal nurgas vedeleb ? Kas te tapate siin majas kasse ? Tule taevas appi ! " Lõin ukse vanamuti nina ees kinni , silmakoobas valutas hullumoodi . Toppisin endale mingi nartsu silmakoopasse , Kurri koos paari telliskiviga kartulikotti ja kiirustasin Emajõe äärde . Tunnistan , et ohvri vetteviskamise hetkel tundsin end korraga tõelise lurjusena - " mees , kes mõrvas võib-olla maailma ainulaadseima geeniuse ! " kohises mu peas . Jube süütunne painas veel pikki-pikki kuid ja annab end harvadel hetkedel tänapäevani tunda . Oliver Helves käis aga pärast kassi kadumist täiesti alla , andudes joomisele ja vesisele nostalgiale . Loorberid , mida tema nime all avaldatud jutud üsna pea lõikama hakkasid , ei läinud mehele enam üldse korda . Mina aga püüdsin oma vaesele sõbrale kõik need vahepealsed aastad toeks olla . Viisin talle süüa ning juua , mõnikord pesin isegi pesu ja koristasin tube . Ka Oliver pidas mind kuni surmani oma parimaks sõbraks - pärast Kurri . Mis kummaline tõmme see küll nende vahel oli ! ? Ainult et Kurri jutuvestmise retsept jäi mulle lõpuni saladuseks . " Sellest ei saa sina aru , " lõpetas Oliver kõik mu novellidesse puutuvad ääri-veeri pärimised . " Isegi siis , kui ma seda sulle räägiksin , ega sa aru ei saaks . Parem võtame ühed ... " Võib-olla oli niiviisi isegi parem ... Ja mu enda elu ? Selle loo halva kangelasena pean ometi tunnistama , et mul läheb küllalt hästi . Aasta pärast vahejuhtumit tolle mõistatusliku kassiga astusin ülikooli bioloogiat õppima ja olen nüüd juba viisteist aastat töötanud Karlova gümnaasiumis algklasside loodusõpetuse õpetajana . Olen seal üsna kõrges hinnas . Oma vasakusse silmakoopasse lasin optikutel panna rohelise teemantpupilliga tehissilma , tänu millele omandasin teatava meheliku salapära . Minu veetlevat abikaasat Anne-Maid erutab see asjandus igatahes tänini . Meil on kaks toredat last . Mihkel ja Mari-Liis . Ainult mõnikord , jalutades õhtuti piki Emajõe kallast , jään ühtäkki seisma ja naeratan kummaliselt . Või vajun sügavalt mõttesse . Inimesed , kes minust mööduvad , ei pane seda tähele . Eks neilgi ole omad saladused . Pärast seda , kui Mihkel tuli Siberist vasekaevandusest tagasi ( oli seal olnud oma kümmekond aastat ja otsa veel paar aastat vabatahtlikku rahateenimist ! ) , ei läinud ta enam kodutallu ; õigem oleks vist öelda - kodukolhoosi . Aga mis kodu või mis kolhoos see ka oli - oli võõraks muutunud maatöö ja võõrad olid inimesed ! Ta seadis end sisse lähimas alevis . Kaevanduses oli ta teinud puutööd , nüüd tegi sedasama edasi . Haltuurat või nii . Maal , oma endises talus , käis ta küll , aga harva . Seal kamandas sots , kes oli õnnekombel pääsenud küüditamisest ja ka vangilaagrist . Nii sellepärast , et talu ( viiskümmend hektarit-andis küll kulakutalu mõõdu välja ! ) polnud tema nimel - isa oli selle poja nimele kirjutanud , sel tingimusel , et too annab õele kooliraha - kui ka sellepärast , et õemees sai piirikaitsepataljonis ( seega sakslaste poolel ! ) surma , õde jäi sülelapsega maha - ju need kohalikud võimumehed häbenesid teda Siberisse saata . Aga siis , ühel hiliskevadisel päeval , ikka enne jaani , oli Mihkel tundnud nii äraarvamata kanget igatsust maa , koduküla ja sotsi järele , et ta oli ütelnud lahti juba ettevõetud tööst : ehitada tuttavale autojuhile kapsakelder ( too ei leppinud sohvripalgaga , tahtis saada kapsakuningaks ) . " Võtads ' nii palju töid ette , et ei jõua ära teha ! " oli tuttav pahandanud . Mihkel polnud talle selgitanud tööst loobumise põhjust , võibolla ei teadnud ta seda veel isegi . Või mis seal ikka seletada , kui lihtsalt on niisugune romantiline kihk pääseda alevist välja , minna oma noorusmaale . Peab ütlema , et see ei juhtunud esimest korda . Seda juhtus peaaegu igal kevadel . Ainult et mitte nii vägevalt , et oleks võtnud lausa une ära nagu nüüd . Ja siis , neil unetutel öödel , pöörasidki mõtted nii pealekäivalt sinna : mis sääl nüüd toimub ja mida sõts parajasti teeb ? Laanes on toomed muidugi õitsenud ja sõtsil küllap kartulgi maha pandud . Lehm käib karjamaal ja siga ruigab sulus või aedikus , kus ta parajasti on ... Jah - sellele ei maksaks küll liiga palju mõelda , aga mis parata , kui mõtted aina sinna käivad : kui saaks endale ehitada väikese maja ja saaks tsipake aiamaad , see peaks olema võimalik . Ja siis läheks päriselt ära maale . Miks sa siis seda varem ei mõelnud ? Aga siis , otsekui vastukaaluks , kandusid mõtted veelgi varasemale ajale : paljud tulid sõjast ja nägid , et kõik on ära lagastatud ja laiali tassitud ; teised peremehed - või mis peremehed , sulased , saunikud , maatamehed ja uusmaasaajad - olid sellegi laiali tassinud , mis sõda oli järele jätnud ! Ainult et temale , Mihklile , oli sõda peaaegu kõik alles jätnud ; need paar mesipuud , mis Vene sõdurid tühjaks olid teinud , ei tulnud arvesse . Tõsi muidugi oli , et õde , kui ükskord oma sõjapaost tagasi koju jõudis , pidi nägema , et Alleks on nende küünis ja hangub parajasti ristikut koormasse . Tere asemel aga ütleb : " Ma mõtli , et ega sa enamb tagasi tule . " Oleks et jätab koormategemise pooleli ja teeb minekut ... Aga kussa sellega : teeb koorma valmis ja läheb siis sellega minema . Ammuks see oli , kui nemad , Mihkel ja Alleks , käisid koos külakiigel ja ehal . Kuidas ikka ajad muutuvad ! Ja inimesed koos nendega ! Aga kui Miina aida juurde jõudis , tabas teda tõeline hiiobisõnum : aida uks oli valla murtud ja sealt oli läinud viimane kui üks asi , mis nad koos veljega olid uue maja ehitamiseks osta jõudnud : lauad , prussid , tellised , ahjuuksed , pliidirauad ja -plaadid , aknaraamid , lukud , kremoonid , isegi naelad ja muu peenem pudi-padi oli läinud . " Kõige Looja karja ! " kommenteeris tema , Mihkel , kui oli ükskord oma kaugelt reisilt tagasi . " Või kõige Looja karja ! " osatas sõts . " Kui ma hiljem siin külas ringi käisin , nägin ühes ja teises kohas tuttavaid asju , küllap oli neid rohkemgi , aga või siis igale prussile ja sindlile oli nimi peale kirjutatud ! " osatas , ei , kaebas sõts . Ja siis , otsekui kokkuvõtet tehes : " Oh seda ilu ja elu - kui ma iks Pärnude oless jõudnu ja säält laeva pääle , sis oless ma vahest juba Ameerikan suur miljonär ollu ! " Mille peale tema , Mihkel , oli kostnud : " Aga oleks võinud ka mere põhjas kõige laevaga olla . " Ja siis õde , allaheitlikult : " Jah , kes todaki tiiap . " Misasja oli tal siit enam otsida , nii palju aastaid hiljem kord jälle kodumail tagasi ? Alles hulk aega hiljem , alles nüüd olid ta mõtted taas hakanud ikka enam ja enam siinmail ringlema . Ja ta mõistis sedagi , et kaotatud ( ütleme : röövitud ) palgid-prussid ei tähenda veel kaotatud kodu . Siis ühel kevadsuvisel päeval ilmuski Mihkel maale , teda ei teatud siin oodata . Miina oli parajasti aias , istutas kilemajja tomatitaimi , aga kui veli uksele ilmus , siis läksid nad mõlemad koos kööki . Miina võttis mullased kummikud esikus jalast , Mihkel jättis oma kamassid kah sinna , Miina hakkas pliidi juures talitama , Mihkel tegi käskimata-keelamata tule pliidi alla ; ta teadis , et siin valitseb vana auväärt reegel : külalist tuleb kõigepealt kostitada . Praeribi ja munad - see oli külaliste toit . Miina heitis silmanurgast pilgu venna poole , et ehk toob tulija taskust välja söögialustuse , küsida ta ei tahtnud , see olnuks ebaviisakas . Ta ei teadnud , kas veljel on raha , sest pärast naisest lahkuminekut oli see hakanud ringi trallama - nii joodikute kui ka litsidega . Need koorisid ta paljaks , kui ta juhtus haltuura eest raha saama . Ju ei olnud tal seegi kord rohkem taskus kui piletiraha - kolm rubla ja nelikümmend kopikat . " Kas sa jäät kauemass või tullid ainult korrass läbi ? " küsis sots . Seda ei oleks maksnud küll pärida : Mihkli minemised ja tulemised ei olnud mehele endalegi ette teada , ta tuli ja läks , nagu taevas tahtis . Jättis ühel ilusal päeval alevitöö pooleli , võttis kandekoti või võrgu , ja siis seisis bussipeatuses üks keskmist kasvu , kõhn ja veidi kühmas mees ; kes ei teadnud , võinuks arvata , et on parunite tõugu ( aga võibolla oligi ! ) - olid tal ju saksik kullinina ja kitsas , mittesoome-ugri nägu . " Eks paista ... " kõlas vastus . Ja selgituseks lisati : " Ma pean varsti jälle tohtri juurde minema . " Miina ei teadnud , mida arvata , päris : " Sul sis haigus kallal või mis ? " " Eks liha ole kõdund , nüüd hää maiusroog vähkidele . " Miina ei jäänud selle juures pikemalt mõtlema . Küllap veli lõõbib niisama , nagu tal kombeks . Ent oleks ta teadnud sündmusi poole aasta peale ette ja velje suusoojaks ütlemist hoolikamalt kuulanud , oleks ta märganud Mihkli hääles varjatud , tema loomusele mitteomast tõsidust . " Tea , kas sul sääl kuuris vanu laudu ja prusse ikka on veel ? " ei andnud Mihkel sõtsile aega mõtteid heietada . " Misukesi laudu ? " küsis Miina . " Eks ikka neid , mis maja tegemiseks ... " Mihkel otsis seda õigemat ütlemist , " või mis oleks maja peale kulunud , kui see ehitatud oleks . " " Ah neid , mis küla peale laiali tassiti , " taipas Miina . " Sääl iki mõni um alali . " Et Mihkel jäi jälle pikemalt mõttesse , päris Miina : " Kas tahat maja nakata ehitama või ? " " Mis ehitajat minust enam . " Ja lisas samas , et asi oleks selgem : " Sul see sitamaja nii niru . Mõtlesin , et teeks õige uue . " Aga ütles ta seda nii areldi või justkui pinda sondeerides . Teadis ju küll , et sots on igasuguste uuenduste vastu , plahvatab põlema nagu tõrvalont , kahest otsast korraga . Jah , kui just pikkamööda ja tasa-targu läheneda , siis ehk . Aga Mihkel teadis , et talle pole aega antud : tahad töö ära teha , võta ja hakka kohe tegema ! Miina istus ja näksis süüa , ise aga pidas plaani ja veeretas mõttes otsust . " Võib küll , " ütles lõpuks . " Kui sa just ei taha teda vöörusse teta ... Vana onnegi nii , et tuul puhup perssest läbi . " " Alt peab kinni olema , " oli Mihkel tark . Miina oleks võinud selle arvamusavalduse kohta öelda mõndagi , näiteks seda , et Mihkel - see kange ja väljamaa koolides õppust saanud ehitusmees - oleks võinud ju ammuilma asja joonde ajada . Jah , niisuguse kriitilise märkuse oleks võinud teha ! Aga ta jättis velje rahule : kuidas sa teda ikka kritiseerid , kui lubas teine teha päris uue väljakäigu . Niipalju siiski tähendas : " Tee ikka nii , et oless tettü ... " Mille peale Mihkel vastas : " Ma teen nii , et sellest tuleb maailma ilusaim peldik ! " Saanud volitused , hakkas Mihkel oma suurehitusele väärilist kohta otsima . Nende isatalu oli põlistalu : Mihkli-Miina vaarisa oli selle ostnud . Olnud N. mõisa sepp ja teeninud osturaha sellega , et käinud mööda laatasid ja näidanud tasu eest , kuidas kange mees võib paljaste kätega keerata hobuseraua sirgeks . Või vastupidi : vankritelje kõveraks . Nii et kui ta ükskord siiamaile jõudis , olnud tal taskus nii palju tsaari kuldrublasid , et ostnud kohaliku mõisahärra käest kolm talu päriseks . Tal oli kolm poega , iga poeg sai talu . Mitte nii , et kõige vanem jääb tallu peremeheks ja kaks nooremat mingu laia ilma õnne otsima . Ei , siin sai igamees võrdse osa maad ja võimalusi . Mida mehed ka kasutasid . Oskuste ja võimaluste piirides . Muidugi rikastumiseks . Muidugi oma soo jätkamiseks . Tõelisse peremeheseisusse astumiseks ! Sest nood vahtra- , kuuse- ja pärnahekid iga maja juures olid poegade rajatud ja andsid tunnistust põlistalust . Ei olnud rendi- ja asunikutaludel , popsitaludel ja saunikutel selliseid hekke ümber maja , ei olnud selliseid majugi . Olgu peale , et majad olid iseseisvusaja lõpul juba üle saja aasta vanad . Aegunud rohkem moraalselt kui füüsiliselt ! Aga siis , iseseisvusaja lõppaastatel , oli mõndagi teisiti . Ja veel teisitimaks läks asi sõja- ja okupatsiooniajal . Kui kahes talus jäid pojapojad ikka peremeheks , siis kolmandas kolis poeg ära linna ja tema sidemed maaga katkesid . Nüüd on ta suguselts ja järglased kõik kadunud aegade ja sõdade keerises - kes läinud Ameerikasse , kes Austraallasse ; kes pojapoegadest surnud Siberis , kes lahinguväljal . Ei saa öelda , et ükski oleks ilma kaotuseta pääsenud . Mihkli ja Miina onupojad Kubijalt , nemadki said sakkida : Hans astus hävituspataljoni ja jäi kadunuks , Arturist veli aga pages ära väljamaale . Ja õigesti tegi . Sest vaevalt olid Vene väed taas tagasi , kui talus sakslaste ajal sunniviisil teeninud Kati , Ingerimaalt pärit tüdruk , tuli sõduritejaoga peremeest kinni võtma . Tal oli vene keel suus ja küllap ta oskas sõduritele nii palju rääkida , võibolla ka omalt poolt juurde panna , nii et Artur ja tema naine oleksid võinud kusagil metsa vahel vabalt kuuli saada . Omavoli ja veritasu - taevas , kui palju seda noil aastatel oli ! Nii olid siis Mihkel ja Miina tegelikult ainsad , kes olid oma kodukülale ja isatalule truuks jäänud - Mihkel küll ainult kodus käijana , külalisena . Noh , aga kui paljud polnud sedagi ! Siis ainult tema sõts ! Ja nüüd otsis Mihkel kohta , kuhu üles lüüa uus kullakamber ehk nuusnik , nagu teda siinkandis kah nimetati . Oli selge , et suure tamme alla see ei sobinud - kui midagi , siis kõlvanuks sinna laud ja pingid . Aga need võinuks valmis meisterdada ja üles seada Miina väimehedki . Ka majast liiga kaugele ei sobinud ehitust rajada . Kujutlege nüüd ise , et on pakasene talv ja teed hange tuisanud ja siis kange hädaga pead jooksma läbi lume nii kaugele ; üheksal juhul kümnest jõuad enne päralesaamist püksi teha . Nii leidiski Mihkel lõpuks kõige otstarbekama ehitada kemmerg kaevu ja suure sarapuupõõsa vahele . Sinna siis lõigi Mihkel tiku maasse . Mihkel lõi tiku maasse laupäeval , samal päeval jõudis ta teha juba kaevamis-ja puutöödki . Laupäeva õhtul tulid Miinale külla tütred oma meestega , samuti nende lapsed . Autod peatusid tamme all , kus oli vari . Varsti seisid kõik , suured ja väikesed , sarapuupõõsa taga Mihkli ümber ja tunnistasid tema tööd - üks tegija , kümme vaatajat ! Nii ei olnud Mihklil puudu publikust , päriti ja anti nõu : too elekter kah sisse , et saaks lehte lugeda ja radiaatorit kütta . Ja et oleks avarust ning pehmust . Mihkel lubas soovitusi jõudumööda arvestada , rohkem küll selleks , et uudistajatest rutem lahti saada . " Miku lubas teta maailma kõige ilusama peldiku ! " kuulutas Miina . Teade võeti vastu üllatuse ja kiiduavaldustega : Ohoo ! Ahaa ! Vaat-vaat ! häälitses seltskond . Ühe tütre poeg Jaanu ja teise tütre poeg Maanu vaatasid ehitustandrit silmadega , milles põnevus segunes imetlusega . Kui ülejäänud rahvas läks oma nädalalõpuprogrammi täitma , jäid poisid vanaonu juurde . „Onu , millal sa valmis saad ? " päris Jaanu - ikkagi pealinnast , selle võrra ettevõtlikum . " Läheb oma paar päeva , " arvas Mihkel . " Paar päeva ... " venitas Maanu . Siis selgitas Mihkel poistele , et ehitis tuleb nagu indiaani telk . Indiaanipealiku telk . Katus ulatub maani , nii et kui väljast vaadata , siis ongi ainult katus ; indiaanlastel on hoone tehtud pühvlinahkadest , aga tema . Mihkel , teeb selle laudadest . Ja sees tuleb keskele prillauk , kahele poole aga kapid , kus vanaemal on hea hoida igasugust pudi-padi - kastekanne , mürgipudeleid , lillepotte , kõplaid , rehasid ja muud aiatöövärki . Jah - et see ei olegi siis lihtviisil vets , on hoopis vets-ait-ladu . " Aga mis teil kiiret on , kas tahate enne linnaminekut ära proovida ? " " Me tahame esimesed olla ! " ütles Maanu . << Esimesed ?... Ah soo . " << Nojah ! " " Jõuate . Jõuate . Kui te mind väheke aitate ka , siis ... " << Aitame , me aitame laudu hoida ... ja võõpame selle vigvami üle ! " oli Maanu vaimustuses . << Nagu << Tom Sawyeris " , eks ? ! " << Nojah . Ainult et Tom nõudis värvida tahtjatelt raha , mina luban teid esimestena uude majja . " Kaup oli koos . Kolmandal päeval said poisid värvimisega valmis . Mihkel läks kööki ja ütles Miinale : << Noh , tule ja vaata punanurk üle . " Miina ei saanud esiti aru , siis hakkas naerma ja küsis : << Kas te Siberin kutsuside niimuudu vai ? " << Teie siin vist pelgasite asju oma õige nimega kutsuda . Kartsite , et jääte vabadusest ilma . Aga meil sääl polnud midagi kaotada . " << Ole iki , veli ! " hakkas Miina ennast ja oma küla kaitsma . " Ku vana Joosep ära koolse , sis me ollime parasjagu lauda man , Mann saadeti puuti viina järele ja sis me tantseme nii et jala oliive villin ! " Nende sõnadega läks Miina peltut imetlema . Oli ikka uhke küll - poisid olid hakkama pannud kõik värvide ülejäägid , ja nii oli vigvam alt sini- kolla-punane , keskelt roosa-lilla-valge ja ülalt taevassinine , missugune värvide pidu ! << Kas võip ka ära pruuvi ? " päris Miina . << Ei saa ! " keelas Mihkel . << Poisid tegid mul siin kõvasti tööd ja ma lubasin neil esimesed olla . Viskasid veel kulli ja kirja , kumb enne . " Oli saabunud tähtis hetk . Maanu tegi ukse haagist lahti . << Katsu , kas värv on kuiv , " käskis Jaanu . << Ma juba tean , " ütles Maanu . << Kust sa tead , kas käisid salaja proovimas ? " tõmbas Jaanu näo vingu . " Ei käinud , " kinnitas Maanu . << Eile sa ei teadnud . " << Eile on eile , aga täna on täna ! " võttis Maanu appi isalt kuuldud filosoofilise sententsi . << Tee siis kiiresti , " ütles Jaanu . << Mul on juba häda . " Maanu kadus maailma kõige ilusama vetsu sisemusse . Saabus vaikus . << Tee kähku , mul on suur häda ! " vingus Jäänu ukse taga ning püüdis ihust ja hingest vastu pidada . Lõpuks karjatas : << Tee lahti , mul tuleb püksi ! " Maanul aga polnud teisele midagi öelda . Ta istus prillaugul ja ootas : see , mis Jaanul kippus vägisi juhtuma , ei tahtnud Maanul jälle kuidagi juhtuda . << Kohe , oota veel vähe , " pomises ta . Aga siis jäi väljas kõik vaikseks . Ja nüüd , kui keegi enam tagant ei kiirustanud , sai ta oma asjaajamisega kiiresti hakkama . Väljudes nägi ta Jaanut väga ühemõttelises poosis toa poole kookamas : ise küürus , käed püksitagumikul . Kõik oli klaar . " Ei võinud siis mees põõsa taha minna , " mõtles ta . Ent viies või koguni kuues meel ütles Maanule , et sellest võib nüüd küll tõusta tuult ja tormi , millest ka tema puutumata ei jää . Igaks juhuks hoidis ta ennast toa pool näitamast . See oli väga õige samm , sest varsti kostis toast kõva häält , ja siis juba ka õuelt . Selle hääle omanik oli Jäänu ema , ainuke naisolevus , keda Maanu kartis . " Kuramuse poisinaga , või tema ei lase teist peldikusse ! Kui ma ta kätte saan , siis topin ninapidi sita sisse ! " Jutt oli kindlasti temast ja nüüd siis teadis Maanu , mis teda ees ootab . Nagu küülik kalpsas ta lähestikku kasvavatesse sõstrapõõsastesse , mis varjasid ta patuse kere täielikult ära . Vanaema , kes hulk aega hiljem juhtus sealt mööda minema , kuulis , et keegi hüüab teda sõstrapõõsastest : " Vanaemm , vanaemm , tule appi ! " Talle vaatas vastu Maanu halehirmunud nägu . „ Misasja sa saal kükitat , nakassit tädi pelgama vai ? " " Hakkasin jah , ta lubas mul nina kaki sisse panna . " " Sii kulunuss sulle ära kah , " ütles vanaema , aga ise ei saanud naeru pidada . Ja vanaema iga naeruturtsakuga hakkas Maanul kergem . Nagu oleks sõnnikukoorem seljast ära võetud . Tõsi , tädi oli Jaanu püksid juba puhtaks saanud ja tormi järellainetust tunnistas ainult sapisevõitu hääl , kui ta ütles : " Kus on ikka pääluu , mis sihandse asja välja mõtleb ... Ja sina kah ! " pöördus ta Mihkli poole , kes sealsamas laua taga istus ja näis ootavat teenitud kiidusõnu oma tööle . " Oli sul vaja poisse üles õhutada , liisuheitmine , vigvam ja mis kõik ! " " Aga selle eest on ka maailma kõige etem peldik ! " jäi kindlaks paljunäinud sugulane . Hiljem , samal päeval , kui Jaanu ja Maanu olid juba ei tea mitmendat korda vigvamit külastanud , nii et uudsuse võlu hakkas kaduma , sattusid Maanu isa ja Jäänu isa omavahel vaidlema . Nad ei leidnud üksmeelt selles , kas ühe maailmakuulsa raketodroomi ehitusel võidi kasutada vangide tööd või ei . Onu Mihklit oli vaja vahekohtunikuks , teda aga ei leitud kusagilt . " Vast on Kunnese poole lännu ! " arvas Miina . Kunnes oli Mihkli kooliveli ja kui Mihkel siinmail käis , ei jätnud ta Kunnest külastamata . Esiteks elab too vaevalt pool kilomeetrit eemal , teiseks ütleb ta alati : " Aa nüid Manniga väheke juttu , ma lähä käi ära ! " Tagasi tulles on tal põu pungil ja sealt vahivad välja kahe pudeli säravad kaelad . Pudelis aga on omatehtu - klaar ja läbipaistev , särav ja kange , nagu üks õige märjuke peab olema . Poisid , kes olid luuresse saadetud , kuulutasid tagasi tulles : " Onu Mihkel on täis nagu tinavile . Aga ta ütles , et enne saadeti nad raketodroomi ehitama ja pärast kuu peale . " " Kui nii , siis olid nad täis jah , " konstateeris Maanu isa . Vahekohtuniku puudumisel jäi diskussioon pooleli , ei mingit otsust . Kunnese juurest kostis veel kaua meeste jutuüminat ja hiljem ka laulujoru . Kes oleks põõsa taga kuulanud , see oleks ka kuulnud , kuidas Mihkel ütles juba kuuendat korda : " Kallis kooliveli , kui sa ükskord tuled kabelisse ja istud mu hauakünka juurde ja võtad välja sellesamase putli , siis paku mulle kah . Ma tõusen hauast üles , et maitsa seda nii hääd märjukest ! " " Pakun , kallis kooliveli , mille ei paku ! " kinnitas selle peale Kunnes . Nad istusid õues , õunapuud lõpetasid õitsemist ja valgeid ning roosasid ebemeid aina sadas ja sadas nende peale . Siis kui päike oli juba kadunud järve taha ja lainetesse , ja hõbedane tee päikese juurde oli sulanud eha sumedusse , tõusis Mihkel , et seada sammud koju . Aga ta ei jõudnud kaugemale kui pujusid täis kraavi serva , istus sinna jalgu puhkama . Kui ta siis ükskord üles ärkas , vaatas talle näkku lopergusevõitu täiskuu , selle sidrunkollane pale . Oli külm , sest kaste oli maha langenud . Pikkamööda ajas Mihkel enda üles ja hakkas sotsi maja poole komberdama . Enne tarreminekut astus ta maailma kõige ilusama peldiku juurest läbi . Ei läinud sisse , aitas seinast küll . José Raoul Capablanca y Graupera astus Tartu jaamas vagunist perroonile ning otsemaid lõi talle näkku külm ja terav tuuleiil , nii et kuubalane pidi tõstma käe näo ette ja pöörama selja vastutuult . Talle tundus , et ta on sattunud tunnelisse . Perrooni kohal oli varikatus , ees sulges vaate jaamahoone ja teisel pool seisis vagun , aga see kõik ei varjanud teda vinge tuule eest , mis puhus jonnakalt rongi ja jaamahoone vahelisse käiku . J. R. C. tundis end niisuguse nõelterava põhjatuule ees abituna . Ent ta pani tähele , et lühikasvuline tõlk Miguel Francisco Pareda y Cómez - tema hea saatja ja abiline sellel pikal reisil läbi lõputu Vene impeeriumi - ei lasknud ennast kõledast ilmast üldse häirida . " Kust tuleb nii vastik tuul ? " küsis J. R. C. " Põhjakaarest , ikka põhjakaarest . Tead küll - boreas ja boreaalsed maad pole kuubalasele just meeldivad paigad . Impeeriumi pealinn on siit paar-kolmsada kilomeetrit põhja pool ja seal on tuuled veel vastikumad , " seletas tõlk . " Või nii . Ja mis on selle linna nimi , kus nüüd külmetame ? Ikka läheb see mul meelest ära , " uuris J. R. C. nägu kaitsva käe varjust . " Sellel linnal on mitu nime . Kultuurmaailm kutsub teda Dorpatiks , aga venelased nimetavad ühe oma vürsti auks Jurjeviks . Kohalikus keelepruugis on linna nimi Tarttou - või midagi niisugust , aga ega minagi siinset provintsi tunne . Näed , Jose , seal need meie vastuvõtjad ongi . " J. R. C. pöördus ja nägi enda ees kaht meest , mõlemal seljas kraega hall talvemantel ja peas läkiläki , mille pärast J. R. C. neid kadestas , sest temal oli kaabu . Mehed olid ühepikkused ning esmapilgul tabas J. R. C. ainult ühe erinevuse : vanemal olid nina all vuntsid , mis J. R. C. arvates talle ei sobinud . Võib-olla sellepärast , et nende otsad olid nõelteravad ja ulatusid põskedest eemale , nagu tahaksid nad näolt ära lennata . Seesama vuntsidega mees hakkas saksa keeles rääkima : " Es gibt keine Bezweiflung - Sie sind der weitberühmte Capablanca , auf den wir gewartet haben . Wir haben die Ehre , Sie in unserer Stadt begrüssen zu dürfen . Ich bin der Journalist Anton Jürgenstein und neben mir steht der Vorsitzende unseres Schachvereins . Herzlich willkommen , herzlich willkom-men ! " J. R. C. ei mõistnud , miks teda siin tervitati saksa keeles . Ta sai öeldust küll enam-vähem aru , aga ise saksa keelt ei rääkinud - ta oli oma senistel rännakutel saanud suurepäraselt hakkama hispaania ja inglise keelega . Kuid J. R. C. ei pidanudki tervitusele vastama , ta ! oli kaasas tõlk . Ja Miguel vastaski härradele saksa keeles , kuigi tegi seda konarlikult , ning päris seejärel , kas härrad tõesti ei valda vene keelt . Vuntsidega mees naeratas süüdlaslikult , sest mõistis , et on teinud vea . Vana harjumuse kohaselt tavatseti Tartus läänemaailma suurusi tervitada saksa keeles , aga seekordne külaline tuli hispaaniakeelsest maailmast ja tema tõlk oli harjunud vene keelega . Otsekohe läks vuntsidega eestlane üle ladusale vene keelele . Kõigepealt ta tutvustas oma kaaslast ning J. R. C. sai teada , et too on Tartu maleseltsi esimees . Oma nime ütles vuntsidega härra väga selgesti ja J. R. C-le jäi meelde : see mees on ajakirjanik Anton Jürgenstein . Kui oli vastastikku kätt surutud ja kombekohaselt oma rõõmu väljendatud kohtumise üle , teatas härra Jürgenstein külalistele , et neid ootab jaamaväljakul voorimees . Tartu maletajatel ei olevat kavatsust kuulsat kuubalast nimme külmetada , et ta simultaanil nõrgemini mängiks . " Väga lahke teist , " lausus J. R. C. , kui Miguel oli härra Jürgensteini jutu hispaania keelde tõlkinud . " Aga siis kiiresti . Voorimees kulub tõesti ära . Siin on minusuguse jaoks väga ebameeldiv tuul . " „Kindlasti - see tuul on eestlastelegi vastumeelt , " lausus Anton Jürgenstein , ja nobedal sammul lahkuti perroonilt . Kaht reisikohvrit kandev Miguel jõudis minejatega vaevalt sammu pidada . Voorimees sai käsu sõita kiiresti Uus-Turu tänavale " Sankt Peterburgi " hotelli ette . Härrased astusid tõlda meenutavasse vankrisse , mille istmed olid paigutatud nii , et sõitjad võisid istuda vastastikku , ja kohvrid mahtusid nende vahele . Kahehobuserakend nõksatas jõudsalt liikuma ja härra Jürgenstein võttis otsekohe üles seltskondliku jutulõnga . Ta päris , kuidas külalised end tundsid rongisõidul Riiast Tartusse . Miguel ei hakanud seda küsimust J. R. C-le tõlkima , vaid andis seletusi ise ; tal olid selleks volitused . Sõit olnud ebamugav . Malemeister pole saanud rongis magada ning vagun olnud külmavõitu , seepärast näeb Jose Capablanca praegu väsinud välja . Pikk võistlusturnee läbi Vene impeeriumi hakkab paratamatult meistrit kurnama . Oh ei , mitte mäng pole raske - tulemused on ju hiilgavad , sest peaaegu kuuesajast mängitud partiist on härra Capablanca kaotanud ainult tosina , mõtelge , ainult kaksteist kaotust , aga sõidud linnast linna on väsitavad ja hotellidki jäävad Venemaal alla nendele , millega meister on harjunud Lääne- Euroopa maades . Siiski lootvat meister ka Tartus head tulemust , et siit sõita Peterburi oma suurt turneed lõpetama . Eestlased kuulasid tähelepanelikult . Maleseltsi esimees heitis J. R. C. poole imetlevaid pilke . Ta kartis , et Tartu mängijad ei saa selle üliandeka noormehe vastu , kes nüüd , sõidul läbi linna külma käes kügeldes jättis üksnes kannatava inimese mulje . Välimuselt küll tavaline härrasmees , on ta malelaual imet teinud . Siiski lausus Anton Jürgenstein rahulikult : " Jah , see meenutab kuulsa Paul Morphy võidukäiku Euroopas pool sajandit tagasi . Ka temale ei saanud eurooplased vastu . " Miguel ei tundnud malemängu ajalugu nii hästi , et eestlasele midagi vastata . Tema oli kuuba meremees , kes umbes kümme aastat tagasi jäi Peterburis haigena oma laevast maha ja ravil olles armus veetlevasse venelannasse . Naise pärast jäigi ta külmadest ududest ja pakasest vaevatud Peterburisse ning õppis ära vene keele . Juhus juhtis Migueli kokku J. R. C-ga , kes Venemaa-turneed alustades vajas tõlki . Nüüd pöördus Miguel oma kaasmaalase poole ning seletas talle , et eestlane on Capablanca võistlusreisi võrrelnud kellegi Morphy saavutusega . J. R. C. naeratas . Paul Morphy nimi males kõneles temale küllaldaselt . Seepärast võttis ta võrdlust komplimendina ning palus härra Jürgensteinile öelda , et vähesed mäletavad Euroopas veel Morphyt , ja tema - J. R. C. - on üllatunud , kuuldes seda nime siin , Tartus . Aga siis muutis J. R. C. jututeemat ja palus küsida , kas sellestki linnast on võrsunud mõni laias maailmas tuntud maletaja . " Jah , muidugi on , " vastas härra Jürgenstein . " Tartu on malemängule andnud mehe , kelle nimi on Lionel Kieseritzky . " J. R. C. ei suutnud varjata üllatust . Ta kahtlustas vuntsidega eestlast luiskamises . " Kuidas , kuidas , " lausus J. R. C. " Kieseritzky tegutses Pariisis , oli sealsete malekohvikute kuulsus , äärmiselt teravate rünnakute meister , nii et tervel Prantsusmaal said vähesed talle vastu . " " Teil on õigus , meister , " vastas Anton Jürgenstein . " Kieseritzky sai maailmakuulsaks tõesti Pariisis , aga heaks mängijaks kujunes meie linnas . Kui ta siit Pariisi sõitis , oli ta seal korrapealt tehtud mees . Nojah - ega meil keegi tema vastu ei saanud , ta pidigi siit lahkuma , et vähegi võrdseid vastaseid leida . Aga meie linnas on ta sündinud . " " Seda ma ei teadnud , " tunnistas J. R. C. " Igatahes on hea , et Kieseritzky Tartust lahkus , muidu oleks ta täna minu vastu mängima tulnud . " " Jaa , jaa , " otsis härra Jürgenstein kuubalase naljale parajat vastust . " Kieseritzky jättis meid maha , aga meil on häid mängijaid teisigi . Mõnigi Euroopa kuulsus on käinud siin simultaani andmas ning on meiega tõsist vaeva näinud . Kolm-neli aastat tagasi käis siin maailmameister Emanuel Lasker ise ja temalgi polnud meiega kerge . " Anton Jürgenstein ei võinud aimata , et maailmameister Laskerit meenutades tegi ta konversatsiooni juhtimisel teise vea . Ta märkas küll , et J. R. C. suunurgast käib läbi kerge tuksatus ja kuubalane keerab näo kõrvale , nagu oleks tal vaja tänavaäärseid maju silmitseda , kui Laskeri nimi vestlusesse tõmmatakse . Jah - härra Jürgenstein oli küll vilunud seltskonnainimene ja hea maletaja , aga sellest oli vähe , et mõista noore geniaalse kuubalase hingeelu . Ta ei teadnud , kui ebameeldiv on J. R. C. kõrvadele Emanuel Laskeri nimi . Õigupoolest oli J. R. C-l tollel 1913. aasta detsembrikuu päeval üksainuke vaenlane , ja see oli sakslasest filosoofiadoktor , kes 1894 võitis maailmameistri tiitli . Noor kuubalane kandis hinges ühtainsat eesmärki : tiitel sakslaselt ära võtta . Aga ta teadis ka , et see on raske ülesanne : Emanuel Lasker oli väga andekas ja visa maletaja , kõigele lisaks suurepärane psühholoog . J. R. C. uskus oma võimetesse ; ta teadis , et kord ta lööb vananevat sakslast . Et suure võiduni jõuda , hakkas kuubalane endale sisendama mõtet , et ta on juba praegu oma ainsast rivaalist parem , ja seepärast hoiab Lasker kõrget tiitlit ülekohtuselt enda käes . J. R. C. tegeles oma mõtetes selle kunagi saabuva suure heitlusega peaaegu iga päev . Seegi ringsõit Venemaal oli mingil määral ettevalmistus tiitli kättesaamiseks Laskerilt . Nähku ka laia Venemaa maletajad , kui võimsalt mängib J. R. C. , ja mõistku , et maailmameistri tiitel peab kuuluma temale ! Aga samas ei tahtnud J. R. C. , et teised meenutavad talle Emanuel Laskeri nime . Jah , kui see eestlasest härrasmees - vist oli Jürgenstein tema nimi - hoopleb maleajaloo tundmisega ning räägib Morphyst ja Kieseritzkyst , siis võib teda kuulata . Soliidne härrasmees , räägib rahulikult ja valitud sõnadega , aga miks on tal tarvis Emanuel Laskerit nimetada ? Sakslane on minevikumees , täpselt niisamuti kui sellest linnast pärit Kieseritzky , kes mängis metsikus stiilis ja oleks temale - J. R. C-le - ilmtingimata kaotanud . Küllap õhtul selle linna maletajad veel näevad , kuidas mängib tulevane maailmameister . Huvitav , kas see vuntsidega härra julgeb ka mängima tulla ? Niimoodi mõtles J. R. C. , kui härra Jürgenstein oli kohatult maininud Emanuel Laskeri nime . Miguel nägi , et J. R. C. on korraga morn , aga temagi ei saanud põhjust mõista , sest Emanuel Laskerist polnud meister talle midagi rääkinud . Seal hüüdis aga voorimees : " Härrased , me oleme kohal ! " Kuubalased olid kohmetunud ihuliikmetest hoolimata kiiresti vankrist väljas ja tormasid jooksujalu hotelli tuulevarju . Anton Jürgenstein käskis voorimehel oodata . Temagi ei tahtnud niisuguse ilmaga jalgsi koju lõunale lonkida , aga kõigepealt tuli selgusele jõuda , kas külaline on hotelliga rahul ja kas tal on enne simultaani algust veel mingeid soove . J. R. C. oli vähenõudlik , ainult toad olgu hotellis soojad . Administraator kinnitas , et neil on terves linnas kõige soojemad toad , ja sellega oli asi otsustatud . J. R. C. ei tahtnud linna vaadata ; selles põhjamaises pimeduses pole nagunii midagi näha , olgu linn nii ilus kui tahes . Tal on enne simultaani algust vaja puhata , pisut süüa ja korralikult üles soojeneda , et mõte saavutaks tavalise kiiruse ja elegantsi . " Head kordaminekut , head kordaminekut ! " soovis maleseltsi esimees , kes seni oli vaikinud . Anton Jürgenstein pöördus minekule , aga J. R. C. viipas ta tagasi . " Kas teie tulete ka õhtul minu vastu mängima ? " küsis ta Migueli vahendusel . " Teen seda suure heameelega . Kuulsustega on tore mängida . Emanuel Laskerile olen kaks korda kaotanud , " tegi Anton Jürgenstein oma kolmanda vea . Ta nägi kulmukortsutust J. R. C. näol , kuid ei suutnud mõista , et selle põhjustas Laskeri nimi . J. R. C. laskis härra Jürgensteinile ütelda : " Kui te olete Laskerile kaks korda kaotanud , kuidas julgete siis minuga mängida ? " " Õnn on heitlik - elus ja malemängus , " vastas härra Jürgenstein . Kuubalane seletas : " Tõeline maletaja ei saa loota õnnele , vaid ainult iseendale . " " Aga mina polegi tõeline maletaja ; tõelised olete teie - Lasker ja Capablanca . Mina pean lootma õnnele , sest ainult see aitab mind , kui lähen mängima endast tugevamatega . " Ta ei jäänud ootama kuubalase vastust , vaid väljus hotellist , et sõita koju lõunale . Kui Miguel oli tema mõttekäigu tõlkinud hispaania keelde , pomises J. R. Q : .. Kummaline mees . Aga niisuguseid aitab tõepoolest õnn . Niisugustele olen ma Venemaa-turneel kaksteist partiid kaotanud . " Anton Jürgenstein oli sellel päeval heas tujus , tema meeled olid erksad ja mõte töötas kiiresti . Kergel noormehesammul astus ta vankrisse ja käskis voorimehel sõita Veski tänavale . Abikaasa Alide vaatas talle etteheitva pilguga otsa , kuigi Anton oli hommikul ütelnud , et ei jõua õigeks ajaks koju . Proua oli selle unustanud ; tema arvates rikuti lõunasöögile hilinemisega kodukorda . Ta andis mornilt teenijannale käsu härrale soojas hoitud toit lauale tuua , kuid Anton ei tahtnud sellel päeval praelõiku kartulipudruga . " Ainult kerge eine , ma ei tohi täna tõsist lõunarooga süüa , sest täis kõht teeb mõtte loiuks . Õhtul tuleb minna kuulsa kuubalase vastu , ja see pole kerge . " " Küll olen ma sinuga hädas , " pomises proua Alide , ja teenijanna sai uue käsu tuua paar võileiba söögitoa lauale . Kuni Anton neid sõi , istus Alide teisel pool lauda ning rääkis : " Kui me abiellusime , siis ma arvasin , et sa jätad šahhimängu maha ; see nagu ei sobi tõsise perekonnapea harrastuste hulka , see on pigem saksliku rahva ajaviide . Aga ei - sina oled šahhimängu hakanud tõsisemaltki võtma . Kas see ei nõua sinult liiga palju aega ? Kirjatööd on tulusamad , need toovad ikka midagi sisse , aga šahhimäng kulutab aega ja mõttejõudu . " " Kõigepealt , Alide , ma mängin malet , mitte šahhimängu , " vastas Anton kergel toonil , millest naine sai aru , et abikaasa ei võta tema sõnu tõsiselt . " Kogu Euroopa nimetab seda nuppude tõstmist šahhimänguks , miks siis mina ei või sedasama teha . Aga ma ei hakka sõnade üle vaidlema , seda tehku keelemehed . Ma tahan teada , miks sina mängid , kuigi oled keskeas mees ja suure perekonna pea . " " Kõige täpsemalt vastan , kui ütlen , et mulle meeldib mängida . " " Jah - meestel on komme oma meeldimised arukusest kõrgemale seada . " " Armas Alide , on mehi , kes ainult malemängust ja malemängule elavadki . " " Kas tõesti ? " " Näiteks seesama kuubalane . Ta sõidab praegu mööda Venemaad ringi ning teenib mänguga au ja kuulsust . " " Seda võivad endale lubada mõned suurvaimud , aga sina nende hulka ei kuulu . " " Ei . Mina olen ajakirjanik Tartus Jaan Tõnissoni " Postimehe " juures ja mul on nii sõpru kui ka vaenlasi . " " Ja ikka lähed sa täna temaga mängima ! Mis ta nimi oligi ? " " Jose Raoul Capablanca . Mees nagu Apollo - tumedapäine , ilusad näojooned , sisendusjõulised silmad , lisaks peened kombed ja euroopalik viisakus . Ainult ilme on pisut väsinud , aga see tuleb meeletult pikast reisist . Iseloomult auahne . Sain sellest aru , kui meenutasin talle , et praegu on maailmameister veel sakslane Lasker . Tema nägu muutus iga kord , kui ma mainisin Laskeri nime . Ta ei jäta enne , kui võtab sakslaselt tiitli ära , aga see pole lihtne , sest ka Lasker on põrgulikult andekas . " " Ja niisugusega tahad sina mängima minna ! Sa kaotad talle , nagu oled kaotanud Laskerile . " " Naine , ära mängi oraaklit ! Sa ei tea , kui tähtis on mulle tänane mäng . Mõtlesin , et ei räägi sellest kellelegi , aga olgu : ütlen sulle , et sa teaksid , kui palju on mul täna mängus . Ma olen kaua kahelnud , kas võtta käsile üks suur ja väga keeruline kirjatöö , mis võib ulatuda üle minu võimete piiri . Nüüd olen mõtelnud nii : kui mul täna hästi läheb , julgen selle töö ette võtta , kui kaotan , siis las jääb seegi minust tegemata . " " Kuule , Anton , ära ole narr . Siduda nüüd oma kirjatöö šahhimänguga . Mängus otsustab õnn , kirjatöös teadmised ja andekus . " " Ka malemängus tuleb loota ainult iseendale . " " Hea küll . Aga missugune kirjatöö on sul mõttes ? " " Seda ma praegu ei ütle . Peaksin ma täna kaotama , ei saagi keegi teada , missugusest suurest tööst mõlgutas mõtteid ajakirjanik Anton Jürgenstein , enne kui kuubalane Capablanca kriipsutas tema plaanid läbi . " " Ma olen sind ikka püüdnud mõista , Anton , aga täna ma ei suuda . Kui kuubalane on nii andekas , on tal võitmise võimalused suured , ja sina annad rumalal kombel oma kirjatöö saatuse tema meelevalda . Kus on siin arukus ? " " Võib-olla on sul õigus , Alide , jah - küllap ongi sul õigus , aga ma ütlesin sulle meie abiellumise ajal , et meie - Vändra kandis sündinud Jürgensteinid - oleme isepäised mehed , kelle mõtlemisele ja tegudele on raske seletust leida . Praegu kuuled seda oma kõrvaga ja näed oma silmaga . " Seepeale ei osanud proua Alide midagi öelda ja mõni viiv valitses vaikus . Naine oleks heal meelel rääkinud oma abikaasaga argielu muredest , aga härra Jürgenstein andis selleks harva võimalust : ikka viibis ta oma kabinetis ja kirjutas mõnd artiklit või arvustust ning palus end mitte segada . Ja ühel õhtul nädalas käis ta maleklubis või istus seltside koosolekutel . Seepärast ütles proua Alide nüüd otsustavalt : " Jõulud on lähedal , aga meil on tütardele kingitused ostmata . Kuidas siis nii : kas jõuluvana tuleb meile tühja kotiga ? " " Ei tule tühja kotiga , ei tule , " tõrjus Anton naise kartused . " Aga mitte täna , palun , naine , mitte täna , sest täna ei taha ma oma tuju rikkuda poodides käimisega . Jätame selle käigu homseks , kui katsumus on möödas . Miks sa ei taha mõista , et seekordne mäng on mulle tähtis . " Proua Alide ohkas . Ta sai aru , et pole mõtet meest päevamuredega rohkem tüüdata . Aga siis meenus talle , et pidi mehele midagi tähtsat edasi ütlema .